Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohal on rohkem, aga kohalolijaks jõudis registreeruda 77 Riigikogu liiget, puudub 24.  

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Lauri Laats, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna sooviks Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda arupärimise majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldole. 

Ja nimelt, teema puudutab toodangu langust Eestis. Eurostat tõi just välja, et Eesti tööstus on olnud juba aasta aega langustrendis, lausa 6%. Ja kui tuua siin välja kasvõi meie lähinaabrid, siis näiteks on Lätis tööstustoodangu tõus 2,1%, Leedus 5,4% ja Soomes 2,7%. Loomulikult tekib õigustatud küsimus, miks on see Eestis lausa –6%. Eks siin on väga palju räägitud sellest, kuidas toodang ja konkurentsivõime on mõjutatud kõikidest välisturgudest, kuidas on mõjutatud elektri hinnast. Samas on Läti ja Leedu plussis, meie oleme jätkuvalt miinuses. 

Lähtuvalt sellest ongi siin rida küsimusi, millele ma loodan väga konstruktiivseid vastuseid saada. Tahaks näha ka tulevikuvisiooni, kuidas saaks Eesti ükskord sinna plusspoolele, mitte [ei jääks] miinuspoolele, kus ta praegu pidevalt on. Nii et loodame konstruktiivset debatti, kui see arupärimine tuleb saali. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Annan Isamaa Erakonna nimel üle riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu ja selle seletuskirja. 

Täna tuleb saali järgmise aasta riigieelarve esimesele lugemisele. Kui me rahanduskomisjonis kuulame ministrite juttu ja küsime neilt küsimusi, siis selgub, et paljud read, mida tegelikkuses peaks Riigikogu liikmed teadma, on ära peidetud. Näiteks eile küsisime regionaal- ja põllumajandusministri käest, mis on investeeringute real, ja selgus, et 2,3 miljonit ei olegi sisustatud. Kui küsid siseministri käest, mis on selle 5 miljoni taga, siis vastatakse, et 2,3 miljonit on AK-märkega ja ülejäänut me ei tea. 

Vaatame kokkuhoidu. Regionaalminister ütleb, et hoiame ühistranspordilt kokku 6 miljonit eurot, aga tegelikkuses on valitsuses kokku lepitud, et ühistransporti toetatakse järgmisel aastal 30 miljoni euroga, mida riigieelarves ei ole. Siis me kuuleme-näeme nõndanimetatud katuserahasid. Võrru tuleb suur ja uhke lasketiir. Kui küsite ministrite käest, miks see sinna tuleb, siis keegi ei tea. Kui loed riigieelarvet, siis seda rida ei leia. 

Õiguskantsler Ülle Madise on toonitanud, et tõenäoliselt ei vasta 2025. aasta riigieelarve eelnõu põhiseadusele. Samal seisukohal on riigikontrolör Janar Holm. Anname seaduseelnõu Riigikogus üle.

Urmas Reinsalu, palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa fraktsiooni liikmete nimel annan üle arupärimise peaminister Kristen Michalile. Eesti majandus on languses ning valitsuse poliitika paraku töötab majanduslangusest väljumise vastu. Ettevõtjate usaldus valitsuse majanduspoliitika vastu on uuringute järgi sügavas madalseisus. 40 ettevõtlusorganisatsiooni pöördusid eelmisel nädalal protestiga valitsuse poole seoses Michali valitsuse majandusvaenuliku poliitika jõustamisega. Aasta tagasi protestis samal moel 38 ettevõtlusorganisatsiooni. Skoor on 2 punkti Michali kasuks. 

Ja sellest protestist tõukuvalt küsime me järgmist. Miks valitsus ei pidanud vajalikuks uute maksutõusude eelnõude kohta küsida arvamust ettevõtlusorganisatsioonidelt? Miks valitsus andis aktsiisitõusude seaduse eelnõu kooskõlastamiseks ettevõtlusorganisatsioonidele aega vaid kolm ööpäeva? Miks on valitsus asunud elektriturgu ümber korraldama ja uusi kohustusi tarbijatele ja tootjatele kavandama esindusorganisatsioone piisavalt kaasamata? Miks valitsus plaanis muuta kollektiivse töötüli lahendamise korraldust tööturu osapooli kaasamata? Miks valitsus rikub Eesti majanduse käekäiku puudutavate otsuste tegemisel Eesti riigi hea õigusloome ja normitehnika eeskirja?

Need küsimused, mu armsad sõbrad, ei ole mitte Isamaa fraktsiooni esitatud, vaid need ongi 40 ettevõtlusorganisatsiooni esitatud küsimused. Ja ma arvan, et valitsusel lasub kohustus selle majandusvaenuliku poliitika kohta aru anda. 

Ma annan üle ka teise arupärimise peaminister Kristen Michalile. 17. septembril tehtud avalduses kinnitas peaminister ühemõtteliselt, et Eesti saab kindluse eelarve ja maksurahu järgmiste valimisteni 2027. aastal. Järgmise aasta eelarve üleandmise kõnes 26. septembril andis peaminister lubaduse – mäletate? –, et pärast julgeolekumaksu otsust hoiab valitsus maksurahu. Kuid 10. oktoobril – informeerin parlamenti – on kaubanduskoda saatnud valitsusele märgukirja, kus muu hulgas on toodud välja alljärgnev osundus. Tsiteerin: "Kaubanduskoda rõhutab, et ettevõtete jaoks on äärmiselt oluline maksurahu järgnevateks aastateks. [---] Samas valmistab kojale tõsist muret, et erinevad ministeeriumid plaanivad ka järgnevatel aastatel kehtestada uusi makse. Näiteks Kliimaministeeriumis käivad arutelud pakendimaksu ja jäätmetasu teemal ning Regionaal- ja Põllumajandusministeerium otsib võimalusi, kuidas suurendada kohalike omavalitsuste maksutulu." Seda me lugesime täna ka Postimehest niinimetatud surnumaksu ettepaneku näol.

Peame nentima lähemate päringute pinnalt, kaubanduskoja informatsiooni pinnalt, et peaministri sõnad, et julgeolekumaksuga maksutõusud lõpevad ja 2027. [aastani] on maksurahu, ei vasta tõele. Valitsuse kabinettides juba tegeletakse aktiivselt ja intensiivselt uute maksude meisterdamisega. Seega, samal ajal kui peaminister isiklikult lubab Eesti avalikkusele, rahvale, meie ettevõtjatele üht, valmistatakse valitsuses ette uusi maksutõuse. 

Ja me küsime peaministrilt, miks valitsus tegeleb uute maksutõusude ettevalmistamisega samal ajal, kui ta on andnud ühemõtteliselt vastupidise lubaduse. Kui suur on nende ettevalmistatavate, kabinettides koostatavate maksutõusude ja rahaliste koormiste rahaline mõju koormiste subjektidele, Eesti inimestele ja ettevõtetele? Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm arupärimist ja ühe seaduseelnõu.  

Ettekandja täpsustamine. Tänase teise päevakorrapunkti juures, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu 506 esimene lugemine, teeb komisjonipoolse ettekande õiguskomisjoni esimees Andre Hanimägi. 

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 510 esimene lugemine. Eilsel istungil, head kolleegid, jäi pooleli nimetatud seaduseelnõu esimene lugemine. Arutelu jäi pooleli sealmaal, kus läbirääkimised olid lõpetatud ja järgnema pidi eelnõu tagasilükkamise ettepaneku hääletamine. Meeldetuletuseks: juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu esimene lugemine lõpetada, ent Isamaa fraktsioon, Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu 510 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 510 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu 56, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 510 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. oktoober kell 17.15.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu 506 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh, austatud juhataja! Hea Riigikogu! Teie ees on eelnõu, mis on seotud riigieelarve menetlemisega. See käsitleb seda, et järgmise aasta 1. aprillist Tallinna linnas isikud, keda on vaja lühiajaliselt aresti all hoida, samuti 48 tunniks kinni peetud või sundtoomisele allutatud isikud viiakse Tallinna Vangla juurde rajatavasse arestimajja. Sinna ei viida kainenema toimetatavaid isikuid ehk siis selles osas muudatust ei toimu. Eelnõu on seotud riigieelarvega. Vanglateenistus katab suurema osa nendest kuludest oma täiendava kärpe arvelt. See on väga lühike eelnõu tutvustus. Aitäh!

Suur tänu! Teile on vähemalt üks küsimus. Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kas selle eelnõuga pannakse nüüd ka kinni need viimased arestimajad, mis politsei juures tegutsesid? Kas see tähendab seda, et nüüd enam ei olegi politseil eraldi arestimajasid ja kõik need tegevused viiakse vangla territooriumile üle?

Aitäh! Mis puudutab arestiga karistatud isikuid, kuni 48 tunniks kinni peetud isikuid ja sundtoomisele allutatud isikuid, jah, nemad on kõik koondatud Tartu Vanglasse, Viru Vanglasse ja alates 1. aprillist järgmisel aastal Tallinna Vanglasse. Mis puudutab kainenema toimetatud joobeseisundis isikuid, siis seda korraldab politsei. See, kas Eesti Vabariigis on kainenemiseks õige koht kinnipidamisasutus või tuleks hoopis viia endale mitte ohtlikud inimesed koju või terviseseisundi tõttu kuskile sotsiaalhoolekandeasutusse või tervishoiuasutusse, on täiesti omaette teema ja ei puuduta seda konkreetset eelnõu.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mul on selline tehniline küsimus, et kas nüüd Saaremaalt, Hiiumaalt ja kuskilt Vormsilt – niisugustest kohtadest – hakatakse ka inimesi toimetama Tallinna või Tartusse. Kuidas sellega tehniliselt on? Ja kas siis ka teenindamine muutub professionaalsemaks? Ma saan aru, et kuskil politseijaoskonnas ei ole võimalik meditsiinilist ülevaatust teha, nagu oli Nõukogude ajal, kui näiteks suguhaiguste suhtes võeti proovid, et kindlaks teha, ega inimesed ei põe [teatud haigusi] ja potentsiaalselt ei levita neid. Kuidas selle kõigega on? Kas see tähendab seda, et me optimeerime, aga tegelikult läheb asi ainult hullemaks?

Aitäh! Nõukogude aega ma selles ulatuses kommenteerida ei oska. Aga mis puudutab kaasaega, siis Eesti on kindlasti õigusriik ja järgib inimeste põhiõiguste riive puhul sellises ulatuses, nagu on inimese kinnipidamine riigi poolt või riigi ülesandel, kõiki inimõigusi ja rahvusvahelisi konventsioone. Ja kuna Tallinna Vangla teenistujatel on suurepärased, väga head kogemused kinnipeetavate inimväärika kohtlemise osas, siis jätkatakse seal seda tööd vastavalt kõikidele siseriiklikele ja rahvusvahelistele inimõiguste kaitse normidele.

Ma ei söandaks nõustuda teie eeldusega, et praegu neid nõudeid ei täideta. Ma usun, et ka Politsei- ja Piirivalveamet on teinud oma tööd vastavalt inimõiguste normidele. Aga saan kinnitada, et Tallinna Vanglas on kindlasti tagatud vajalikud teenused: on tagatud eelhindamine, kas võib tegemist olla suitsiidiriskiga, on tagatud meditsiiniline teenindamine ning on tagatud ööpäevaringne vastuvõtmine ja järelevalve. Vastavalt [vajadusele] võetakse tööle täiendavad töötajad.

Kert Kingo, teine küsimus, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Esmalt ma ütlen teile, et kainestusmaja ja arestimaja on kaks erinevat asutust, kuigi nad mõlemad saavad viidud vangla territooriumile üle. Aga mul on küsimus seoses sellega, et arestimajja viiakse ka kahtlustatavad, keda on õigus 48 tundi kinni pidada. Siiamaani oli põhimõte see, et politseinikel on hea oma menetlustoiminguid teha, kui kahtlustatavad olid arestimajades ja arestimajad asusid politseijaoskondade juures. Kuidas nüüd see kokkuhoid [tuleb]? Mille pealt see kokkuhoid on, kui hakatakse kahtlustatavaid edasi-tagasi ühest linna otsast teise vedama, toiminguteks politseijaoskonda ja siis jälle sinna vanglapiirkonda? Kus see kokkuhoid on ja mis summas see on?

Aitäh! Tegelikult ma ei ole kordagi väitnud, et tegemist oleks kokkuhoiuga. Tegemist on teenuse üleliikumisega Politsei‑ ja Piirivalveametilt Tallinna Vanglasse. Selle teenuse üleliikumise kogukulu on 1 298 040 eurot, sealhulgas täiendav personalikulu 578 040 eurot, mis hõlmab kümmet vanglaametnikku ja viit tervishoiuteenuse osutajat nende aastase töötasu määras. Lisaks on kambrite ümberehituskulud ja pääsla ümberehitustöö [kulud]. Need summad võetakse valdavas osas täiendava kärpe [tulemusena] vanglateenistuse eelarvest, kuna riigieelarvega ületulev summa on üksnes 135 000 eurot. 

Nüüd, mis puudutab kainestusmaja osa, ma veel kord rõhutan, et Tallinna Vanglasse inimesi kainenema ei [viida], see funktsioon ei tule üle Politsei‑ ja Piirivalveametilt.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma just tahtsingi kulude kohta küsida, kuid nüüd tuli vastus, et tegemist ei ole kokkuhoiuga. Vanglasse tuleb kümme töökohta juurde ja on muud ehituskulud. Samas ei vähene Põhja prefektuuris inimeste arv ega kinnipidamiskeskuse töötajate arv. Selgitage meile palun, mis mõte sellel asjal sisuliselt on. Kui öelda, et see on eelarvest tingitud, siis ei anna see mingisugust arusaama.

Aitäh! Küsimus on igati õigustatud. Ma küll igaks juhuks parandan: kümme vanglaametnikku ja viis tervishoiuteenuse osutajat ehk kokku tuleb 15 inimest juurde tööle võtta. 

Probleem on selles, et Politsei- ja Piirivalveameti kärbe on tehtud juba ära ja teenus liigub üle Siseministeeriumi haldusalast Justiitsministeeriumi haldusalasse, uuel aastal justiits- ja digiministeeriumi haldusalasse. Politsei- ja Piirivalve[amet] on enda eelarves vastavad kärped juba ära teinud ilma teenust üle andmata. Käesolev eelnõu mõjutab vanglateenistuse eelarvet ja vajalikud kulud kaetakse olemasoleva eelarve raames. Kaetud on riigieelarve eraldisena üksnes 135 000 eurot. Isikute kinnipidamise teenust pakkuva Tallinna Vangla puhul tekib pikas perspektiivis kindlasti mingisugune ökonoomse lähenemise efekt, personali jagamise efekt, kuna vangla juba sarnast funktsiooni vangistuse täideviimise tagamisel [täidab].

Aga Politsei- ja Piirivalveameti personali osas on tõesti plaan, et PPA kasutab neid töötajaid muude ülesannete täitmiseks, jätkab olemasoleva ressursiga ja suunab selle hiljem teiste põhiülesannete täitmiseks.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Olukord tegelikult on segane ja järjest segasemaks läheb. Nimelt, Politsei- ja Piirivalveamet pöördus ka Pärnu linna poole, et Pärnu linn võiks hakata kainestusmaja teenust pakkuma. Kas nüüd siis tegelikult toimub mingi suurem reform, et ka kainestusmaja teenusest saab avalik teenus, mida kohalik omavalitsus peab justkui oma territooriumil hakkama pakkuma? 

Te räägite küll, et Politsei- ja Piirivalveamet liigutab selle funktsiooni vanglateenistusele ehk Justiitsministeeriumi haldusalasse, aga millise volituse alusel räägitakse kohalike omavalitsustega, et vaat, nüüd on selline asi, et paneme kuidagi seljad kokku, loome ühise kainestusmaja, mida kohalik omavalitsus oma eelarvevahenditest hakkab pidama? Kust selline volitus tuleb, et sellise teemaga tegeldakse? Äkki selgitate seda kärbet, mis küll, tõsi, on Siseministeeriumi haldusalas, mitte teie ministeeriumi haldusalas?

Siin oli nüüd kaks küsimust, millest esimene puudutas kainestusmaja teenust ja teine puudutas kärbet. Ma alustan kärpest. Kordan üle, et kärbe on juba tehtud Politsei- ja Piirivalveametis Tallinna kohta. Kärbe tehti, ilma et teenus oleks üle liikunud, ehk raha kärbiti, aga teenus jäi alles. Selle eelnõuga me lahendame olukorra, kus Eesti riik peab teenust osutama. See teenus tuleb üle justiits- ja digiministeeriumi haldusalasse ja Tallinna puhul hakatakse seda osutama Tallinna Vanglas, milleks Tallinna Vangla või laiemalt vanglateenistus peab tegema täiendava sisemise kärpe, et seda teenust oleks võimalik osutada, kuna riigieelarvest tuleb üle ainult 135 000 eurot. Siinkohal kasutan võimalust avaldada lugupidamist vanglateenistuse töötajate vastu, kes selle täiendava ressursi peavad leidma ja seda teenust Eesti riigi poolt ikkagi pakkuma. 

Teine küsimuse pool, või esimene küsimuse pool täpsemalt, puudutas kainestusmaja teenust. Ma rõhutan igaks juhuks veel kord üle, et kainestusmaja teenus ei tule üle justiits- ja digiministeeriumi haldusalasse. Kainestusmajadega me ei tegele praegu ja loodetavasti ei hakka ka tulevikus tegelema. Vähemalt minul isiklikult selline lootus on. Kainestusmaja osa on väljas sellest eelnõust, mis teie laual praegu on. Eelnõu näeb selgelt ette, et kainenema toimetatud joobeseisundis isiku paigutamist [vanglasse] saab kohaldada vaid Tartu Vanglas ja Viru Vanglas. Vabandust, nüüd ma olen sunnitud tegema paranduse oma eelmises lauses. Ma ütlesin, et seda meie haldusalas üldse ei ole, aga Tartu Vanglas ja Viru Vanglas on. Minu viga. Tallinna Vangla puhul see ei tule üle. Vabandan selle segaduse tekitamise pärast. 

Ja lisan siia veel kord ka oma isikliku arvamuse. Täiendavat ühiskondlikku arutelu vajaks see, mida me Eesti Vabariigis kainenema viidud inimestega üldse teeme. Kas nad [tuleb] ikka plate peale viia või peaks vaatama muid lahendusi, millised need iganes on? Üks mõte on tõesti olnud see, et võib-olla kohaliku omavalitsuse roll võiks seal [suureneda], sellepärast et väga sageli satub kainestusmajja inimene, kellel on ka muid ühiskondlikke probleeme. Ja selle inimese abistamiseks, et ta edaspidi enam ei satuks sellisesse olukorda, võib olla kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajast rohkem abi kui väljaõppinud vanglaametnikust. Aga konkreetselt Pärnu kainestusmaja küsimusega mina ei tegele ja meie haldusalas [see ei ole]. See on Siseministeeriumi haldusalas.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Tegelikult see eelnõu lonkab kõiki kolme jalga, sellepärast et lahendamata on logistiline probleem. Kui näiteks, nagu Mart Helme ütles, viiakse Saaremaalt või Vormsi saarelt inimene [Tallinna Vanglasse], siis kuidas saab ta tagasi, kui tal endal äkki rahalisi vahendeid ei ole? Kus ta siis jääb?

Teiseks seesama kokkuhoid, mida meile iga päev siin puldis räägitakse – see eelnõu toob üle miljoni lisakulu. Kolmandaks, kuidas on võimalik mingisuguseid asju juba ära teha, ilma et Riigikogu sellest midagi teaks? See on minu jaoks täiesti kummaline. 

Ja [neljandaks] oleks minu meelest asi lahendatav väga hästi, sellepärast et maakondades on välja ehitatud väga tugevad arestikambrid, mis vastavad euronõuetele. Lihtsalt oleks vaja võtta vanglateenistujad tööle nendesse maapiirkondadesse. Oleks rahaline kokkuhoid ja optimaalne lahend. Mis hinnangu annate?

Aitäh! Kõigepealt, ma igaks juhuks [selgitan] üle, et me ei räägi siin mitte üle-eestilisest lahendusest, vaid Põhja prefektuuri lahendusest. Tallinnas ja Tallinna ümbruses tehakse see lahendus. Politseil on üle Eesti väiksemates kohtades vajalikud ruumid olemas. 

Teiseks, ma korrigeeriksin, kui lubate, küsimuses esitatud väidet, et see toob üle miljoni lisakulu. Kordan veel üle, et kogukulu tõepoolest on 1 298 040 eurot, ent Siseministeeriumi haldusala riigieelarvelistest vahenditest tõstetakse üle 135 000 eurot ja ülejäänud osa kaetakse täiendava kärpe arvelt, mis viiakse läbi vanglateenistuses. 

Kolmandaks ei saa nõustuda sellega, et ilma Riigikogu otsuseta oleks justkui midagi ära tehtud. Veel kord, see on ette nähtud jõustuma järgmise aasta 1. aprillist. Täna ju alles ehitatakse Tallinna Vanglas ümber ruume, selleks et oleks võimalik pääsla sobivaks teha ja oleks võimalik kambrid sobivaks teha. Teenuse endani jõutakse 1. aprillil. Vanglateenistuse ettepanek oli, et see tähtaeg võiks olla hilisem, et jõuaks kõik ehitustööd õigeks ajaks valmis, aga praegu on poliitiline kokkulepe selline, et [tähtaeg] on ikkagi 1. aprill tulenevalt eelarvelistest põhjustest. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma loen [punkti] "§ 172⁷ Käesoleva seaduse § 3 lõigetes 1 ja 2 ning § 4 lõikes 2 nimetatud isiku vanglasse paigutamise erisused". Kui ma loen neid kahte [lõiget] – kolm-neli korda olen lugenud –, siis ma ei saa aru nende sisust. Kas need on moodustanud AI või kes need on teinud? Ma loen ette. "Käesolevas seaduses sätestatud võimalust paigutada korrakaitseseaduse alusel kainenema toimetatud joobeseisundis isik vanglasse kohaldatakse vaid Tartu Vanglas ja Viru Vanglas." Kuidas sellest aru saada? Seda esiteks. Ja teine lause siin on [järgmine]. "Kuni 2025. aasta 31. märtsini võib seaduses sätestatud võimalust paigutada arestiga karistatud isik, kuni 48 tunniks kinni peetud isik, sundtoomisele allutatud isik või kainenema toimetatud joobeseisundis isik vanglasse kohaldada vaid Tartu Vanglas ja Viru Vanglas."

Aitäh!

Mis siis edasi saab? Ma ei saa aru. 31. märtsini on nad seal, aga mis edasi saab? Kus see pikk plaan on?

Aitäh! Ma olen selle küsimuse püstitusega täiesti nõus, et neid välja[võtteid] – tegemist on vangistusseaduse §-ga 172⁷ – ongi keeruline üksikult mõista. Kui te vaatate vangistusseadustikku tervikuna, siis §-le 172 on täiendavaid paragrahve terve hulk juurde lisatud. Konkreetne § 172⁷ on praeguses sõnastuses Riigi Teatajas avaldatud 3. märtsil 2021. Ja seda sõnastust muudetakse. Mõte selle taga on selline, et isikuvabaduse piiramine on niivõrd suur ühiskondlik riive, et isegi kui see toimub kuni 48 tunniks, siis selle üksikud tingimused peaksid olema Riigikogu liikmete kontrolli ja tähelepanu all, kuna tegemist on massiivse põhiõiguse riivega. 

Ja kui te võtate ette praegu kehtiva seadusesätte "Aresti täideviimise erisused", siis see võimaldabki aresti kohaldada ka vanglahoonetes. 2021. aasta muudatusega võimaldati seda teha Tartu Vanglas ja Viru Vanglas. Seal on silmas peetud nelja liiki kinnipeetavaid: arestiga karistatud isikuid, kuni 48 tunniks kinni peetud isikuid, sundtoomisele allutatud isikuid ja kainenema toimetatud joobeseisundis isikuid. Riigikogult küsime me praegu luba Tallinna Vanglas osutada seda teenust, ent osutada seda teenust nelja grupi asemel kolmele grupile ehk kainenema toimetatud isikud on välja arvatud. See on see lühikene ja võib-olla eestikeelsem selgitus. Aga see muutub mõistetavaks, kui te vaatate seda väljavõtet tervikteksti taustal. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Põhimõtteliselt ei ole mul midagi selle vastu, aga see kõik on nagu puder ja kapsad. Seletuskirjas öeldakse, et muudatus on vajalik, et vähendada riigieelarve kulutusi. Aga see ei ole ju mingisugune vähendamine, kui lihtsalt ühest taskust võtmise asemel võetakse see raha teisest taskust ja võetakse veel üle miljoni rohkem. Riigieelarve ja riigi seisukohast on see kulu. Ja teine asi, millest ma ei saanud absoluutselt aru. Küsisin, mis on selle sisuline põhjus, mis on selle vajadus, et sihuke asi tehti, et juba võeti Siseministeeriumi eelarvest [raha] ära ja nüüd läheb see mujale. Mis see sisuline põhjus on? Mis läheb sellest siis paremaks? Miks?

Aitäh! Riigieelarvesse tekib kokkuhoid sellest, et Siseministeeriumi eelarvest on Tallinna arestimajateenus ära kärbitud. Siseministeeriumi eelarve on selle kärpe võrra väiksem. Siseministeerium kannab 135 000 eurot Justiitsministeeriumi eelarvesse üle ning ülejäänud kulu [kaetakse] täiendava kärpe arvelt, mida Justiitsministeerium oma eelarves teeb. Kui me vaatame maksumaksja vaatest, siis maksumaksja antud raha hulk, mida me riigina kasutame, tõesti väheneb. See väheneb selle tõttu, et Siseministeeriumis on tehtud see kärbe. Ja kärpimisega me jätkame, tehes vajaliku teenuse osutamiseks järgnevad kärped Justiitsministeeriumi vanglateenistuse eelarves. 

Nüüd, kui tulla selle juurde, miks see sisuliselt vajalik on, siis tegelikult juba 2019. aastal tehti analüüs arestimajateenuse ülevõtmiseks Tartu Vanglas ja Viru Vanglas ja 2023. aastal tehti analüüs arestimajateenuse ülevõtmiseks Tallinna Vanglas. Mõte selle taga on selles, et meil on kolm väga suurt ja moodsat vanglat, nendes vanglates on inimesed tööl ja nende vanglate juures on mõistlik pakkuda ka arestimajateenust, mis nõuab suures pildis üksnes tagasihoidlikke ümberkorraldusi. Meil on vanglateenistujad kolmeaastase väljaõppega Sisekaitseakadeemias väga hästi ette valmistunud just inimeste pikaajaliseks kinnipidamiseks. Lühiajaline kinnipidamine, nagu me teame, on olemuselt palju lihtsam. Ehk et nendel inimestel on võimalik töötunde ühitades … Me ei tea kunagi täpselt, [kui suur] kinnipeetavate hulk arestimajateenuse puhul on, see ju kõigub iga päev, see on ennustamatu. 

Tallinna [Vanglas] luuakse kuni 48 kohta. Tõenäoline täituvus, me eeldame, on üheksa, kümme inimest iga päev. See kvaliteedihüpe tekibki sellest – see tugineb analüüsidele –, et väljaõppinud inimesed, kes tegelevad pikaajalise kinnipidamisega, saavad väga hästi osutada ka lühiajalist teenust. See on see kvaliteedi paranemise pool. Tegelikult võib öelda, et kinnipeetavate olukord muutub paremaks, kuna Tallinna Vangla on ju äsja valminud ja seal on väga moodsad tingimused. [Vanglat] nüüd värskelt kohandatakse [uueks teenuseks]. Olmetingimused ja järelevalvetingimused, kõik asjad muutuvad kinnipeetavate jaoks paremaks. See on humaanne akt kõige muu hulgas.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Vastused on olnud pikad ja keerulised. Pärast tuleb stenogrammi lugeda ja rahulikult analüüsida, et aru saada asja sisust. Aga ma proovin lihtsustada. Te alustasite oma vastust sellega, et see on eelarvega seotud seaduseelnõu. Tooge need numbrid siis välja! Niisugused lihtsalt numbrid: kui palju kokku hoitakse, kui palju rohkem kulub ja nii edasi.

Aitäh! Tunnistan seda, et mul ei ole käepärast numbreid, kui palju hoitakse kokku Siseministeeriumi eelarves, kuna see kärbe tehti juba 2023. aastal ära. Siseministeeriumi eelarves ette nähtud summa 135 325 eurot kantakse üle Justiitsministeeriumi vanglate eelarvesse. See on selle eelnõu mõju, mis on eelarves nähtuv. 135 325 eurot kantakse Siseministeeriumi eelarvest üle Justiitsministeeriumi vanglate eelarvesse. Vanglate eelarve siseselt, mida riigieelarve üldnumbrites sellisel kujul ei näe, tehakse teenuse osutamiseks vajalik täiendav kärbe.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Hea Liisa! See asi läks üsnagi segaseks praegu. Võtame selle nüüd pulkadeks lahti. Minu küsimus on järgmine. Ma saan aru, et sellel kavatsusel on ennekõike ökonoomiline kaalutlus, lisaks humanistlikule perspektiivile kinnipeetavate inimväärikuse tagamiseks. Kui palju siis netopositsioonis Siseministeeriumi eelarvet täiendavalt kärbitakse, nagu te ütlesite, selle operatsiooni läbiviimisel 2025. aastal? Praegu te olete ju väljendanud seisukohta, et Justiitsministeeriumi eelarve kasvab 135 000 euro ulatuses. Aga kui palju? Sellele peab ju siis korrespondeerima, ma saan aru, suurem eelarve vähenemine Siseministeeriumi eelarves. Kui suur see number on? 

Ja teiseks, mulle jääb veidi segaseks kümne täiendava ametniku töölevõtmine praeguses olukorras, kus riigil on majanduslikult ja rahanduslikult keeruline. Ma paluksin üle täpsustada, kas need täiendavad kümme ametnikku värvatakse tööle või paigutatakse töötajaid ümber vanglateenistuses?

Aitäh! 2025. aastal väheneb Siseministeeriumi eelarve selle summa võrra, mille võrra suureneb Justiitsministeeriumi eelarve ülekande tulemusena. See summa on 135 325 eurot. See kantakse Siseministeeriumi eelarvest üle Justiitsministeeriumi vanglate eelarvesse. Arestimaja kulud Tallinnas on olnud Siseministeeriumi eelarves seni suuremas summas. See info, kui suures summas need on olnud, minul hetkel puudub ja see ei ole ka otseselt selle eelnõuga seotud, kuna selles osas eelarve korrektsiooni ei toimu. Politsei- ja Piirivalveamet jätkab teenuste osutamist muudes valdkondades ehk ei teki eelarve täiendavat kärbet või korrektsiooni, vaid nad on kandnud ülejäänud raha muude ülesannete täitmiseks.  

Küsimuse teine pool. Täiendav personal, mida vanglateenistus on ette näinud, on kümme vanglaametnikku. Kümne vanglaametniku juurdevärbamine on tõesti praegu ette nähtud vajalik tegevus, kuna kinnipeetavad vajavad ju ikkagi inimese poolt järelevalvet. Lisaks on [vaja juurde] viit tervishoiuteenuse osutajat. See inimeste arv on tingitud sellest, et arestimaja on lahti 24/7. Tallinna Vangla vastuvõtuüksus töötab praegu üksnes esmaspäevast reedeni kella 8-st kuni kella 17-ni, aga meil on ette nähtud arestimaja vastuvõtt ööpäevaringselt ja absoluutselt kõikidel päevadel aastas. 

Arvestuslikult hakkab seal viibima umbes 20 kinnipeetavat isikut ja vastuvõtuüksuse käive suureneb siis enam-vähem üheksa isiku võrra ööpäevas. Iga inimene vajab meditsiinilist järelevalvet, vajab vanglaametniku järelevalvet. Ta on ju toimetatud sinna kinnipidamisele. Sellest tulenevalt tuleb täiendavalt inimesi tööle võtta. Inimesed on olnud [selle jaoks] tööl ka Politsei- ja Piirivalveametis. Nüüd need inimesed, kes olid Politsei- ja Piirivalveametis tööl, suunatakse muid ülesandeid täitma Politsei- ja Piirivalveametis.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te ütlesite, et on arutatud ka seda, et see funktsioon võiks üle minna kohalikule omavalitsusele. Te just selgitasite, et tegelikult tuleb täiendavalt tööle võtta 15 inimest, aga kohaliku omavalitsuse kontekstis ütlesite, et see võiks olla rohkem sotsiaaltöötaja pärusmaa ja et ei ole vaja vangivalvurit, vaid sotsiaaltöötajat, kes aitab inimesi uuesti õigele teele. Ma nüüd ei saa üldse enam aru. Mõnel juhul on vaja [vangivalvurit], teisel juhul saab [inimest aidata] sotsiaaltöötaja. Ja kolmandal juhul peaks ehitama kinnipeetavatele ikkagi kohaliku omavalitsusega koostöös ruumi, aga samal ajal on ruume Eesti vanglate pinnal nagu üle. Mida see prognoos kohaliku omavalitsuse puhul tähendab? Kui palju on ametnikke vaja tööle võtta täiendavalt, kui see teenus omavalitsusele osaliselt peaks üle antama? Ja raha peab alati kaasa liikuma. Te räägite, et ministeeriumide vahel liigub 135 000 eurot ühelt realt teise. Kui palju siis kohalikul omavalitsusel liigub [raha] eelarves?

Aitäh! Teie mure Pärnu vaates on igati arusaadav, aga ma igaks juhuks kordan üle, et see konkreetne eelnõu, mis meil praegu laual on, ei tegele üldse kainenemisele toimetatud joobeseisundis isikutega. See konkreetne eelnõu tegeleb Tallinna piirkonnas Põhja prefektuuri haldusalas kolme tüüpi kinnipeetavatega: arestiga karistatud isikutega, kuni 48 tunniks kinni peetud isikutega ja sundtoomisele allutatud isikutega. Kõik, mis puudutab kainestusmajade töö korraldamist Eestis, on eraldi teema ja kindlasti väärib arutelu. Lisaksin lihtsalt juurde, et juhul kui inimene, kes ei ole iseendale ohtlik, näiteks toimetatakse kainenema omaenda koju, siis tõenäoliselt ei ole vaja ka ühtegi töötajat juurde võtta. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma ikkagi jätkan eelarve teemal ja just selles valguses, et oma ettekande alguses minu arust üsna ühe esimese lausena te rõhutasite, et see eelnõu on seotud eelarvega. Ja noh, ma usun, et me kõik vaatame täna ikkagi 2025. aasta eelarve poole, mida me siin mõne punkti pärast menetlema hakkame. Aga nii minule kui ka kolleeg Reinsalule vastasite te selliselt, et valitsemisalade vahel liigub see 135 200 – see number on teada ja see eelarve mahtu ei muuda –, aga siis on terve hulk neid juurdepalkamisi. Siseministeeriumi osa jäi pisut hämaraks, et toimub küll midagi ja raha kuhugi paigutatakse või kuskilt võetakse, aga täpselt pole teada, kust siis kuhu midagi liigub ja mis summas. Esiteks on soovitus, et teinekord, kui te alustate ettekannet sellega, et [see on] eelarvet mõjutav asi, siis võiks need numbrid olla käepärast. Ja teiseks, kas neid ei ole võimalik ikkagi kuskilt materjalidest teil välja lugeda?

Aitäh! Kordan veel üle, et see eelnõu on seotud eelarvega summas 135 325 eurot. See on see number, mis Siseministeeriumi eelarvest kantakse üle Justiitsministeeriumi vanglate eelarvesse. See ei kata kogu arestimaja pidamise kulu. Täiendava kulu [kate] ei võeta mitte maksumaksjalt juurde, vaid saavutatakse töö ümberkorraldusega ja täiendavate kärbetega vanglateenistuse enda arvelt. Politsei- ja Piirivalveametis on vastavad kärped juba varem ära tehtud ja olemasolevad töötajad, kes täna Politsei- ja Piirivalveameti arestimajas töötavad, suunatakse täitma muid ülesandeid Politsei- ja Piirivalveametis. Ehk et see liigutus ei oma täiendavat mõju eelarvele. Mõju eelarvele on juba korduvalt nimetatud: see on 135 325 eurot. Ma loodan, et see vastus oli ammendav eelarve mõju osas.

 Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma näen selle eelnõu taga Kristen Michali juhtimiskäekirja, [tema] isiklikku juhtimiskäekirja. Vaadake, üks asi on retoorika ja teine on tegelikkus. Kas ma saan õigesti aru, et te ütlesite, et see raha, mis Siseministeeriumil vabaneb – ma [parafraseerin] teid –, suunatakse eelarves muude asjade jaoks, mida meil riigieelarvest aru saada ei ole. Mis muud asjad need õigupoolest on?

Teine küsimus. Minu jaoks on paradoksaalne see. Tartu Vangla on tühi. Me kõneleme sellest, et tuua Inglismaalt vange, eks ole. See on valitsuse initsiatiiv ja sellele on, ma saan aru, Kristen Michali toetus. Ja samal ajal võtame tööle – olukorras, kus meil vange ei ole, on vangide defitsiit ja me peame hakkama neid Euroopast vedama – kümme uut vangivalvurit ja viis meedikut. Kas see ei ole vastuoluline?

Aitäh! Küsimus on arusaadav ja vastus on, et see ei ole vastuoluline. Kõigepealt ma kordan üle, et Politsei- ja Piirivalveametil … Ma arvan, et kellelgi Eesti Vabariigis ei ole sellist ettekujutust, et politseinikud nüüd puhta käed rüpes istuvad. Me teame, kui tänuväärset tööd politsei teeb ja kui palju ülesandeid tal on. Ehk veel kord: Politsei- ja Piirivalveamet kasutab alates 1. aprillist olemasolevat personali oma teiste põhiülesannete täitmiseks. Kuidas ta seda täpselt teeb, seda saab minister Lauri Läänemets teile kindlasti selgitada, kui te sellekohase päringu talle esitate, aga see ei ole seotud praegu arutatava eelnõuga.  

Mis puudutab seda, et Tallinna Vanglas on vaja teha arestimajaks [kohandamiseks] teatud ümberehitusi ja on vaja värvata täiendavat personali, see asjaolu tuleb sellest, et personali hoiame me vanglas tööl vastavalt sellele, kui palju on parasjagu vanglas kinnipeetavaid. Kinnipeetavate hulka on teatavasti märksa raskem ennustada kui isegi sündide arvu. Ehk Tallinna Vanglas töötava personali [suurus] peabki vastama ju tööülesande suurusele. Antud juhul läheb tööülesanne suuremaks. Senise statistika põhjal me ennustame, et töökoormus suureneb umbes 20 kinnipeetava isiku võrra arestimajas ja vastuvõtuüksuse käive suureneb umbes üheksa isiku võrra ööpäevas. Nende inimeste õiguspäraseks teenindamiseks on vaja täiendav personal tööle võtta. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! No kõigepealt ma tahan vastajat korrale kutsuda ja öelda, et mina ei väitnud oma eelmises küsimuses, et meil on kinnipeetavate inimõigusi rikutud. Kui te osundate, et ma oleks just nagu midagi taolist väitnud, siis see ei vasta tõele. See on teiepoolne pahatahtlik poliitiline rünnak küsija vastu ja seda ma ei aktsepteeri.

Küsimus ise on selline. Meil on viimase, ütleme, kümnendi jooksul ehitatud väga suur hulk uusi ühishooneid ja ka politseimaju, kus on arestikambrid. Enamikus on terve hulk neid arestikambreid, nagu Pärnu uues politseimajas näiteks. Mis nendest nüüd saab? Kas need lähevad siis järgmise riigieelarve raha eest ümberehitamisele ja mingit kokkuhoidu meil sellega ei ole või kuidas see plaan on? Või on siin jälle nii, et pea ees tormatakse ja räägitakse kokkuhoiust, aga siis öeldakse, et ups, meil on kümneid ja kümneid arestikambreid, mis on vaja ümber ehitada muuks otstarbeks, ja selle jaoks me eraldame kümneid ja kümneid miljoneid eurosid.

Sellele küsimusele vastamist lubage alustada siiski sellest, et ma ei ole kuidagi teie kohta väitnud seda, mida te esitasite. Seda saab protokollist järgi kontrollida. Teiseks jäi mulle arusaamatuks, kuidas me nüüd kümnete ja kümnete miljoniteni jõudsime. Kolmandaks vastan küsimuse sellele osale, millest ma aru sain, ehk kas me hakkame nüüd kõiki arestimaju üle Eesti ümber ehitama. Vastus on, et see eelnõu tegeleb Tallinna linnaga, Tallinna linna ümbrusega ja Tallinna arestimajateenusega. Vanglad on meil üksnes kolmes kohas Eestis. [Üks on] Tartus ja siis meil on Viru Vangla ja Tallinna Vangla. Nende kolme vangla piirkonnas, juhul kui Riigikogu toetab seda konkreetset eelnõu, mis teie ees on, saavutame me olukorra, et kohtades, kus meil on olemas töötavad vanglad, pakuvad need vanglad ühtlasi ka arestiteenust. Pärnusse vanglat ehitada kavas ei ole.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Sul on hästi pikk kogemus, aga sa lobised natuke liiga palju. Ma loen sellest seadusest, et siin on väga selgelt kirjutatud sissejuhatuses, sisukokkuvõttes: "Muudatus on vajalik, et vähendada riigieelarve kulutusi teenusele, mida on otstarbekam osutada Justiitsministeeriumi haldusalas olevas Tallinna Vanglas, kus on selleks piisav vanglakohtade arv ja tagatud isikute kinnipidamiseks vajalikud tingimused." Teiste sõnadega: sa ei tohiks võtta mitte ühtegi inimest juurde tööle. 

Ja nüüd siis teine pool. Sa väitsid, et umbes 10 inimest hakatakse seal hoidma ja et tööle tuleb võtta 15 inimest. Kas tõesti on selle eelnõu eesmärk 15 inimese töölevõtmine 10 inimese kainenemas hoidmiseks või 48 tunniks hoidmiseks, kuigi eelnõu väga selgelt ja ühe[mõtteliselt] ütleb …

Aitäh!  

… et see on kulude kokkuhoiuks?

Aitäh! No kõigepealt vabandan, et ma põhjalikult vastan. Olen püüdnud selgitada teile nii, kuidas te küsite. Ma arvan, et see on meie ülesanne, et jõuda selle eelnõu sisu osas ühisele arusaamale. Väga vabandan, kui vastused on liiga pikad. 

Kõigepealt selgitan, et vanglakohtade arv ei võrdu automaatselt teenistujate arvuga. Tartu Vanglas koondati suvel ju terve hulk inimesi, kuna vanglakohad on olemas, aga need ei ole täidetud. Vanglateenistujad on tööl ikkagi vastavalt sellele, kui palju on kinnipeetavaid, keda tuleb teenindada. Tühjade kambrite jaoks me inimesi tööl ei hoia. Vastupidi, nii nagu sai ka varem selgitatud, vanglateenistujate arv vastab töömahule ehk kui on ikkagi inimesi, kelle kinnipidamisega riik tegeleb. 

Teiseks kordan veel üle, et [muudatuse tulemusel] ennustatakse umbes 20 täiendavat kinnipeetavat isikut ja umbes 9 isikut vastuvõtuüksuse päevaseks käibeks. Mõtleme sellele, kuidas see töö käib. Inimene, kes kinnipidamisele tuuakse, läbib päris mitu etappi. Rõhutan, et kuigi 10 inimest võib tunduda väga suur hulk, on tegemist ju 24/7 töötava üksusega. Inimeste tööaeg on meil limiteeritud. Me ei kavatse kedagi seitse päeva järjest tööl hoida. Ehk vahetustest tuleneb see inimeste suurem arv.

Jah, inimeste kinnipidamine on maksumaksjale kulukas teenus. Õnneks saan [öelda], et Eesti maksumaksja tasub ühe kinnipidamise eest ikkagi [summa], mis on Euroopa mõistes allapoole keskmist. Nii et need tööd on ökonoomselt korraldatud. Ja pikas perspektiivis annab vanglate juurde selle teenuse koondamine riigieelarvesse ökonoomsust juurde. Seda on näidanud kaks eespool nimetatud analüüsi.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Teate, minister! Ma kuulan teid ja vaatasin ka televiisorist, mismoodi te räägite. Tahate öelda, et siin saalis on hulk rahvasaadikuid, kes asjast üldse aru ei saa? Te vassite, keerutate, räägite endale vastu ja nii edasi. Minule jääb igatahes mulje, et teie näol on tegemist mingi globalistliku mutrikesega, kes tahab mingisuguse probleemi jaoks mingit asja ette valmistada. Mu küsimus on lihtne. Mida te teete nende kambritega, mis on täielikult välja ehitatud ja mis pidevalt tekitavad maksumaksjale kulu? Kuskil mujal neid kasutada ei saa, nad on politsei territooriumil. Milleks te need planeerinud olete?

Aitäh! Mina neid kambreid ei ehitanud.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kuidas ma peaks nüüd uuesti [küsima]? Sul on seaduses kirjutatud, et muudatus on vajalik, et vähendada riigieelarve kulutusi teenusele. See tähendab seda, et mitte ühtegi senti ei tohi kulutusi juurde tulla. Samas sa kommenteerid seda, mida ei ole seaduses – ma veel kord rõhutan, et seda ei ole seaduses –, et võetakse 15 inimest tööle. Seaduses ei ole kirjas, et tehakse lisakulutusi. Tegelikult ka riigieelarves – me kindlasti peame teise lugemise eel seda vaatama – tuleb ju kulutusi kokku hoida, sest selgub, et raha on liiga palju, kuna saab inimesi juurde võtta. Me likvideerime töötava süsteemi, mille puhul kulutusi juurde ei tule, ja siis kirjutame eelnõu, kus on kirjas, et vähendame kulutusi, aga tegelikult võtame 15 inimest tööle. Mis selle koha maksumus päevas siis tegelikkuses tuleb või selle 20 kambri [maksumus]?

Aitäh! Nagu te loete eelnõu seletuskirja leheküljelt 2, on Tallinnas Põhja prefektuuri kinnipidamiskeskuses 18. septembri 2024. aasta seisuga tööl 48 valvurit. Uues üksuses me räägime 10 valvurist. Ehk lühikese arvestuse põhjal see ökonoomsus ikkagi tekib. (Hääl saalist.) Kui te lubate, ma seletan uuesti. 

Teenuse maksumus on Tallinna Vanglas pikas perspektiivis ökonoomsem, kui see on kinnipidamiskeskuses. Pikas perspektiivis on ta ökonoomsem. Ühekordsed ümberehitustööd 2025. aasta eelarves nõuavad ka oma osa. Praeguse 48 valvuri asemel asub tööle 10 vanglaametnikku. Need 48 töökohta jäävad Politsei‑ ja Piirivalveameti koosseisu alles ja [töötajad] asuvad tööle teistele kohtadele Politsei‑ ja Piirivalveametis. Politsei‑ ja Piirivalveamet on sedavõrd suur organisatsioon, et seal on vabanevaid kohti kogu aeg terve rida. 

Tegemist ei ole eelnõuga, mis tooks kaasa mingisuguse plahvatusliku kulude vähendamise. Tegemist on eelnõuga, mis mõjutab riigieelarves 135 325 euro liikumist ja toob kaasa ökonoomsema teenuse pikemas perspektiivis vastavalt 2023. aastal koostatud analüüsile.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Head kolleegid, nüüd on võimalus kuulata [kokkuvõtet] arutelust õiguskomisjonis ja langetatud otsuseid. Selleks palun Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskomisjoni esimehe Andre Hanimägi. Palun!

Lugupeetud esimees! Hea minister! Head kolleegid! Tõepoolest püüan pulkadeks lahti võtta Riigikogu õiguskomisjonis arutatu. Pean mainima, et õiguskomisjonis oli arutelu kiirem kui siin saalis. 7. oktoobril õiguskomisjon eelnõu arutas. Kohal olid komisjoni liikmetest Anti Haugas, Jaanus Karilaid, Ando Kiviberg, Valdo Randpere, Vilja Toomast ja Varro Vooglaid. Kutsutud olid justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, [Justiitsministeeriumi] karistuse täideviimise talituse juhataja Taavi Siru ja vanglate osakonna nõunik Laura Glaase. 

Liisa-Ly Pakosta andis lühidalt eelnõu sisu edasi, mida me siin pikalt ka praegu kuulsime, et [teenust] on otstarbekam osutada Justiitsministeeriumi haldusalas Tallinna Vanglas. Küsimus on arestiga karistatud isikutes, mitte joobes isikutes, nagu siin saalis vahepeal segadus tekkis. 

Selle peale Ando Kiviberg uuris, mis põhjusel tehakse selline muudatus Tallinna Vangla puhul alles nüüd, sest nagu me ennist kuulsime, on Tartu Vanglas ja Viru Vanglas see praktika, et karistatud või kinnipeetud inimesed kuni 48 tunniks viiakse [vanglasse], juba toimumas. Selle peale minister vastas, et selline muudatus tähendab vanglasüsteemis täiendavat kärbet ning muudatuste elluviimise ajajoon ja kokkulepe on olnud sellised. 

Siis küsiti, kas eelarvelisi vahendeid antakse vanglasüsteemile juurde. Ja nagu me kuulsime ennist, jah, antakse Siseministeeriumi poolt. 

Siinesineja küsis, kas Tallinna Vanglas on siiski piisavalt ruumi ja kas need isikud, kes on 48 tunniks kinni peetud, hakkavad olema Tallinna Vangla eraldatud osas. Sellele küsimusele vastas minister jaatavalt. Ja sellega oligi meie arutelu läbi. 

Võtsime vastu menetluslikud otsused. Kõik need otsused võtsime vastu konsensuslikult. [Teha ettepanek võtta eelnõu] päevakorda 15. oktoobril. See läks nüüd natukene edasi tulenevalt eilsest. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, konsensuslik [otsus]. Muudatuste tähtaeg kümme tööpäeva. Juhtivkomisjoni esindaja oli alguses Anti Haugas, aga hetkel olen teatud põhjustel siin puldis mina. Kõik need otsused olid konsensuslikud ja head.

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 506 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. oktoober kell 17. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Kolmas päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Annely Akkermanni, Mati Raidma, Kalle Laaneti, Karmen Jolleri, Kalev Stoicescu, Maria Jufereva-Skuratovski, Mart Võrklaeva, Marko Mihkelsoni, Mait Klaasseni, Tanel Kiige, Raimond Kaljulaidi, Lauri Hussari, Andre Hanimäe, Meelis Kiili, Igor Taro, Jaak Aabi, Anti Allase, Luisa Rõivase, Tiit Marani, Peeter Tali, Tõnis Möldri, Toomas Kivimägi, Enn Eesmaa, Madis Timpsoni, Helir-Valdor Seederi, Eduard Odinetsi, Marek Reinaasa, Maris Lauri, Anti Haugase, Andres Suti, Priit Sibula, Hendrik Johannes Terrase, Ando Kivibergi, Margit Sutropi, Helmen Küti, Valdo Randpere, Jüri Jaansoni, Õnne Pillaku, Timo Suslovi, Mario Kadastiku, Alar Lanemani, Kristo Enn Vaga, Urmas Kruuse, Hele Everausi, Urve Tiiduse, Katrin Kuusemäe, Andrus Seeme, Mihkel Leesi, Kristina Šmigun-Vähi, Aivar Sõerdi, Urmas Reinsalu, Henn Põlluaasa, Tõnis Lukase ja Züleyxa Izmailova esitatud Riigikogu avalduse "Krimmitatarlaste 1944. aasta suurküüditamise genotsiidiaktiks tunnistamine" eelnõu numbriga 521 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mati Raidma.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Olen algatajate esindajana teie ees, tutvustamaks Riigikogu avalduse "Krimmitatarlaste 1944. aasta suurküüditamise genotsiidiaktiks tunnistamine" eelnõu. Meie kolleegid Ukraina raadast pöördusid maailma parlamentide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole selle aasta esimeses pooles üleskutsega, mälestamaks 80 aasta möödumist sellest traagilisest sündmusest ja tunnistamaks see genotsiidiaktiks. 

Selle üleskutsega on juba liitunud ja seda on teinud Läti, Leedu, Poola ja Kanada. Eestis me korraldasime 25. septembril Eesti-Ukraina parlamendirühma initsiatiivil videosilla Ukrainaga. Ukraina poolt esinesid raada esimene asespiiker Oleksandr Kornijenko, Ukraina presidendi eriesindaja Krimmis Tamila Taševa ja krimmitatarlaste esindusorganisatsiooni Medžlis inimesed. Seejärel otsustasime 54 [Riigikogu] liikmega algatada selle avalduse, mis [võeti] 8. oktoobril menetlusse. 

Sisust. Meie avaldus puudutab kolme teemat. Kõigepealt genotsiidiakt. Krimmitatarlastel on olnud traagiline ja kurb saatus läbi sajandite, olla Krimmi põlisrahvana rõhutud, välja saadetud ja olla Vene impeeriumi mõistes kustutatud. Läbi sajandite on toimunud mitmeid laineid selle rahva väljasaatmist Krimmist ja hävitamist. Üks traagilisemaid toimus 1944. aastal, kus praktiliselt kõik krimmitatarlased – üle 200 000 – väga lühikese ajaperioodi jooksul küüditati kodudest minema, peamiselt Kesk-Aasia piirkonda. Selle küüditamise käigus ja esimestel aastatel hukkus neist hinnanguliselt 46%. Sama saatus tabas ka neid krimmitatarlasi, kes naasid Teise maailmasõja rinnetelt. Neil ei olnud luba naasta kuni 1986. aastani, kui Nõukogude Liit lagunes. See on karm, kuidas ühte rahvast lihtsalt hävitatakse. 

Teine meie avalduse punkt puudutab tänapäeva. 2014. aastal, kui Venemaa taas hõivas Krimmi poolsaare, genotsiidipoliitika jätkus: taas tagakiusamised, vangistamised, piinamised, krimmitatarlaste identiteedi hävitamine, keelamine kasutada oma keelt ning kultuuri ja ajaloopaikade hävitamine. Ja see kestab tänaseni. Ehk siis see genotsiidipoliitika, mis on aastasadu kestnud ja pole saanud rahvusvaheliselt kriitilist hinnangut, jätkub. Mitte mingil juhul ei saa me seda tolereerida, me peame reageerima. 

Ja kolmandaks, me kinnitame, et Krimm kuulub Ukraina koosseisu. See peab nii olema ka tulevikus, et oleks võimalik põlisrahval, kelle kodu seal on, taas naasta oma kodumaale ja olla rahvas kõigi vabade rahvaste seas. 

Seega kutsun teid üles seda Riigikogu avaldust toetama ning olema solidaarsed nii Ukraina kui ka krimmitatarlastega. Ja kutsume üles ka rahvusvahelist üldsust neid tegusid tunnistama ja kinnitama, et Krimm on üks osa Ukrainast. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni arutelu ja seisukohti tutvustab väliskomisjoni liige, kolleeg Henn Põlluaas. Palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Räägin lühidalt Riigikogu avalduse "Krimmitatarlaste 1944. aasta suurküüditamise genotsiidiaktiks tunnistamine" eelnõu 521 menetlemisest väliskomisjonis. Kõigepealt, Riigikogu juhatus võttis käesoleva aasta 8. oktoobril 54 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse eelnõu menetlusse, määras juhtivkomisjoniks väliskomisjoni ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 11. oktoobri kell 15. Ühtegi muudatusettepanekut eelnõu kohta ei esitatud.

Ja väliskomisjon otsustas konsensusega oma 8. oktoobril toimunud istungil teha Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta avalduse eelnõu 521 kolmapäeva, 16. oktoobri päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. Ja siin me nüüd olemegi. Juhtivkomisjoni esindajaks nimetati samuti konsensusega väliskomisjoni liige Henn Põlluaas. 

Ma loodan ja usun südamest, et Riigikogu liikmed toetavad seda avaldust ja me võtame selle vastu, sest tegemist on tõepoolest kustumatu ja aegumatu inimsusvastase kuriteo ja genotsiidiga, millele ei ole mingisugust õigustust. Ükskõik, kas see toimus minevikus või toimub tänapäeval, tegemist on täpselt ühesuguse kuriteoga, mille me peame hukka mõistma. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Tunnustus Mati Raidmale selle initsiatiivi eest. Isamaa saadikurühm toetab [avalduse eelnõu] ja kutsub üles kõiki parlamendiliikmeid seda toetama. On teatud väärtusbaas, mis on meile oluline: hoida ühtsust, seda rahvuslikku ühtsust. Ja see on üks sellistest avaldustest.  

Tegelikult on maailmas viis riiki parlamendi tasemel selle genotsiidi deklareerimise otsuse vastu võtnud. 2015. aastal tegi seda Ukraina ise oma parlamendi avaldusega, 2019. aastal Läti ja Leedu. Tegelikult see ongi nii-öelda minevikust meie regiooni riigi poolt siin otsuse langetamine. 2024. aastal kutsus raada üles maailma parlamente seda tegema. Seda on praeguseks [teinud] Kanada ja Poola. Nii et me oleksime selles uues laines kolmas parlament, [kes teeb] selle avalduse.  

Ma arvan, et meie rahva jaoks on sellel eriline tähendus, kui me mõtleme tagasi nendele genotsiidiaktidele, mis langesid meile osaks Nõukogude okupatsiooni all. Ka ainult mõte, et etnilise puhastusena on võimalik kogu rahvas oma asualalt likvideerida … Ma arvan, et meid kõiki, ka tänase avalduse langetamisel saadab kuklas see teadmine, et minevikus oleks võinud see tabada Stalini aja repressioonidena ka kogu meie rahvast. See osutub totalitaarses režiimis üksnes logistiliseks ja geopoliitiliseks ülesande püstituseks. See oleks olnud täiesti mõeldav. Ja niisuguse dramaatilise kontekstina saavad kokku siin kommunistliku režiimi genotsiid ja tänasel päeval toimuv Putini režiimi genotsiid.  

Meie ülesanne on avaldada igakülgset toetust vaprale Ukraina rahvale, avaldada lugupidamist krimmitatarlastele [ja pidada meeles] nende kannatusi ning kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi, kes kaotasid oma elu selles genotsiidis ja kes praegu seisavad silmitsi annekteeritud ja okupeeritud Krimmis Putini režiimi koledustega. Aitäh!

Suur tänu! EKRE fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun! (Anti Poolamets küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud juhataja! Antud avaldus on hädavajalik, aga minu ettekandes tuleb juttu ka sellest, kuidas me peame selle teemaga edasi minema, sest meil on palju tööd tegemata seoses teiste Nõukogude genotsiidikuritegudega. Meil on palju tööd tegemata seoses Eesti rahva vastu suunatud genotsiidikuritegudega. Olgu see tähtis avaldus üheks järjekordseks tõukeks, et me märkaksime, mida kujutas endast Nõukogude Liit, ja et me märkaksime, mis juhtus meiega. Ma eeldan, et see on alles mingi tähtsa etapi algus, kui me võtame praegu käsitlusele need kuriteod, mis kipuvad juba unustuse hõlma vajuma ja mis ka Eesti avalikkusele on vähetuntud. Kui holodomori on paljud parlamendid juba kuriteona, genotsiidikuriteona hukka mõistnud, siis krimmitatarlastevastane genotsiid tunnistati genotsiidiks aastatel 2015–2024 peale Ukraina ka Leedu, Läti, Kanada ja Poola poolt. Nii et on aeg ka meil see tähtis tegu ära teha.

Me oleme olnud eeskujuks teistele, kaasa arvatud praegu toimuvate genotsiidikuritegude hukkamõistmisel. Selle pärast on Riigikogul väga tähtis roll, mida võimendab meie koostöö Läti, Leedu ja Poolaga. Siis me oleme eeskujuks väga paljudele teistele riikidele. Seega just nimelt ka taganttõukeks on tänane avaldus väga oluline. Ühtlasi on selle avalduse teine roll teha seda, mida me kogesime ise okupeeritud olles: rõhutada, et ükski okupatsioon ega anneksioon ei tohi saada õigustust ega tunnustust ja kuriteod peavad saama heastatud. Tõsi, ühtegi genotsiidi heastada enam ei saa. Küll aga saab taastada õiguslikku olukorda, nagu Eest Vabariik taastati. Ja me tegeleme miinimumiga siinkohal, kui me teadvustame genotsiidi olemasolu – see on absoluutne miinimum, millega peab tegelema. Nimetame asju õigete nimedega, kuigi ajaloolased ja suur osa avalikkusest teavad ju niikuinii, et tegu on olnud ühe ajaloo jõhkraima inimsusvastase kuriteoga. Aga on õige hetk sellele tähelepanu osutada.

Nüüd sellest kuriteost endast. Kui iga genotsiid rahvusmõrvana kuulub kõige raskemate kuritegude hulka, siis Nõukogude Liit suutis teha raskematest kuritegudest veel raskemaid. Nende hulka kuulus kogu etnose deporteerimine või hävitamine. Just nii juhtus krimmitatarlastega, paljude teiste Kaukaasia rahvastega, aga ka meie heade naabrite ingerlastega. Ma loodan, et see avaldus võiks olla meile tõukeks, et tuletada meelde ingerlaste vastu suunatud genotsiidi. Me teame ju, et see maa-ala Narvast kuni Peterburini on miskipärast soome keeles kõnelejatest tühi. Miks? Sest ingerlaste vastu viidi läbi täiemahuline genotsiid. Ja neil ei lubatud samamoodi koju naasta nagu krimmitatarlastel. Kes siis peab nende eest kõnelema kui mitte nende naabrid? See rahvas ja nende asuala hävitati. See on Eesti rahva ülesanne, kes on vastu võtnud kümneid tuhandeid ingeri põgenikke.

Aga meie ise? Meil peaks olema missioon jätkata. 132 000 Eesti kodaniku represseerimine kohustab meid kuritegude uurimist jätkama. Ma leian, et on hädavajalik justiits‑ ja digiministeeriumi juurde luua aegumatute sõja‑, inimsusvastaste ja genotsiidikuritegude uurimise büroo. Miks ei piisa ajaloolaste tööst? Sellepärast et tegu on aegumatute kuritegudega. Ja nagu me näeme, neid viiakse tänagi ellu uues vormis Ukraina territooriumil. Nii et ma leian, et Eesti ja Ukraina ajaloolased peaksid tegema koostööd kommunistlike genotsiidikuritegude uurimisel. Eestil on võimalus pakkuda abi arhiivide digitaliseerimisel ja meil on kindlasti omavahel jagada väga olulist juriidilist infot, et need teemad tõstatada rahvusvahelisel tasemel. Kommunismi tribunale on peetud, aga see töö on kuidagi soikunud. Me näeme selle avalduse raames, kui tähtis see töö peaks olema tänapäeval. Ajalootöö ei saa jääda justkui ühe eriala tööks, vaid see on meie kõigi töö. 

See on ka meie isiklik ülesanne, meie mälu töö, sest 132 000 represseeritud Eesti kodaniku hulgas on meie kõigi suguvõsadest keegi ja meil on kohustus mäletada. Ja loomulikult peab jälgima, et meie lubadus teha Patarei vangla hoonesse rahvusvaheline kommunismi kuritegude uurimise keskus saaks täidetud. Siiani on lubatud see valmis teha 2026. aastaks. Jälgigem siis, et see ka õnnestuks. Ja sellel olulisel päeval hääletame me avalduse poolt.

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja loodetavasti volituse alusel Ester Karuse. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Täna seisab meie ees avaldus, millega tunnistame krimmitatarlaste 1944. aastal toimunud suurküüditamise genotsiidiaktiks. Massiküüditamine, mida juhtis totalitaarne Nõukogude režiim, ei ole pelgalt minevikku jäänud kuritegu, vaid tragöödia, mis on mõjutanud tuhandeid peresid ja jätnud neile püsiva jälje.

1944. aasta märtsis algas massiline küüditamine, mille käigus sunniti oma kodust lahkuma ligikaudu 200 000 krimmitatarlast. Nende teekond Kesk-Aasiasse tähendas paljudele nälga, haigusi ja surma. 

Aga genotsiid ei ole üksnes füüsilise hävitamise akt, vaid see hõlmab ka rahvuse, kultuuri, ajaloo ja identiteedi hävitamise katseid. Krimmitatarlaste õigusi on rikutud, nende keelt ja kultuuri on survestatud ja hävitatud ning nende ajalooline pärand on sihilikult kustutatud. Kahjuks näeme ka täna, et Venemaa Föderatsioon jätkab seda poliitikat, okupeerides Krimmi 2014. aastal ja pidades juba kolmandat aastat Ukraina vastu täiemahulist sõda. 

Mina olen sündinud vabas Eestis, me elame vabas Eestis, aga me teame ja ei unusta, et ka Eesti rahvas on pidanud taluma sarnaseid repressioone. Meie inimesi saadeti massiliselt Siberisse, sadu tuhandeid süütuid inimesi represseeriti, küüditati ja hukati. Meie esivanemad kogesid valu ja kannatusi. Nad teadsid, mida tähendab kodumaalt vägivaldselt äraviimine, sunnitöö, nälg, külm ja surm. 

Need kogemused on sügavalt juurdunud meie rahva mällu ja ajalukku. Nõukogude režiimi terrori all elamine oli hävitav nii meie kultuurile kui ka rahvuslikule identiteedile. Seetõttu me mõistame hästi, mida krimmitatarlased on pidanud läbi elama. Meie ülesanne on seista nende rahvaste kõrval, keda on represseeritud. Me ei saa ega taha olla vaikivad tunnistajad.

Krimmi on tunnustatud kui lahutamatut osa Ukrainast ja me kõik peame toetama Ukraina võitu ja territoriaalset terviklikkust. Venemaa Föderatsiooni algatatud sõda ning Venemaa tegevus Krimmi annekteerimisel ja okupeerimisel on rahvusvahelise õiguse räige rikkumine. Toetame Ukraina üleskutset maailmale tunnistada krimmitatarlaste küüditamine genotsiidiks ja kutsume üles rahvusvahelist üldsust kindlalt seisma nende kõrval, kes on ajaloo ülekohtu all kannatanud. 

Antud avaldus seisab õiguse, vabaduse ja inimväärikuse eest. Meie enda ajalugu tuletab meile meelde, kui oluline on mitte unustada neid kannatusi. Seega seisab Eesti alati vabaduse ja inimõiguste eest. Sotsiaaldemokraadid toetavad Riigikogu avaldust ja kutsume üles kõiki saadikuid selle poolt hääletama. Aitäh!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Krimmi [poolsaar], mida vanasti kutsuti Tauria poolsaareks, on erakordselt pika ja rikkaliku ajalooga paik. Krimmi asustasid 2500 aasta vältel erinevad rahvad, alates kreeklastest ja sküütidest. Krimmitatarlased kujunesid välja põlisrahvana 13. ja 17. sajandi vahel ja nad moodustasid poolsaare elanikkonna suurima etnilise grupi 19. sajandi lõpuks, umbes 130 aastat ehk neli-viis inimpõlve tagasi. Vaatamata sellele kutsus Tsaari-Venemaa esile, loomulikult jõuga, 100 000 – 300 000 krimmitatarlase lahkumise ajalooliselt kodumaalt alates Krimmi vallutamisest 1783. aastal kuni umbes 19. sajandi alguseni. 

Mida Katariina Suur ja järgnevad tsaarid ei suutnud oma kuritegeliku poliitikaga teostada, viis ellu verine diktaator Jossif Stalin, kelle käsul küüditati 18. ja 20. mai vahel 1944. aastal kõik krimmitatarlased, vähemalt 191 000 inimest, Usbekistani. Nagu ikka, loomavagunites. Küüditati isegi Punaarmees võidelnud krimmitatarlaste pered. Punaarmees võitles 40 000 krimmitatarlast. Kõik see toimus kuulsa timuka Lavrenti Beria soovitusel. Krimmitatarlaste 80 000 majapidamist jäi tühjaks. Nendesse imbusid nagu prussakad niinimetatud vabastajad. 8000 küüditatud krimmitatarlast suri enne küüditamise sihtkohta saabumist, kümned tuhanded surid Usbekistanis ja mujal Kesk-Aasias. 

Kuidas seda õudust tekitavat poliitikat ja selle tagajärgi nimetada? Lisame siia juurde ka tsaariajal toimunud massilise krimmitatarlaste jõuga lahkuma sundimise. Seda saab nimetada ja peab loomulikult nimetama genotsiidiks, mis on rahvuse või etnilise grupi hävitamine, vahendeid valimata, alati väga jõhkrate meetoditega. Alles 45 aastat hiljem, 1980. aastate lõpus said krimmitatarlased loa ajaloolisele kodumaale Krimmi tagasi pöörduda. Tagasipöördujaid oli umbes 260 000. Nõukogude võim, mis toona veel eksisteeris, ei kompenseerinud kuidagi nende inimeste tagasipöördumist ega ka ära võetud vara. 

15 aastat hiljem, 2004. aastal moodustasid krimmitatarlased iseseisvas Ukrainas 12% poolsaare elanikkonnast. Krimmitatarlaste elu edenes, kuni neid tabas järjekordne Moskva-poolne õudus: Krimmi okupeerimine ja annekteerimine Venemaa poolt veebruaris ja märtsis 2014. Nende nagu ka teiste mitte vene rahvusest elanike, sealhulgas ukrainlaste jaoks algas uus õõvastust tekitav ajastu. Toimub ilmselge sundvenestamine ja krimmitatarlaste kui põlisrahva kultuuri hävitamine. 

Head kolleegid, tänavu möödub 80 aastat totaalse küüditamise kohutava kuriteo toimepanekust, mida meiegi Eestis oleme kogenud korduvalt, õnneks mitte terve rahva ulatuses. Seetõttu on Riigikogule esitatud avalduse vastuvõtmine, millele ma andsin samuti oma allkirja, igati õigustatud ja vajalik moraalselt …

(Kalev Stoicescu küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

… eetiliselt ja poliitiliselt. Samuti suur tänu Matile, heale kolleegile, selle algatuse eest! Ükskord naaseb Krimm Ukraina koosseisu ja siis pöörduvad ka krimmitatarlased oma ajaloolisele kodumaale tagasi. Kutsun üles avaldust ühehäälselt toetama! Aitäh!

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Marko Mihkelson, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Mati! Reformierakond loomulikult toetab seda ülimalt olulist ja vajalikku sammu, mida me Eesti rahvaesindusena praegu siin tegemas oleme. See on absoluutselt vähim, mida me saame teha, tunnistades ühe rahvakillu vastu toime pandud kuriteo genotsiidiaktiks. 

Ma tuletan meelde, et tegelikult oli Riigikogu juba 1990. aastate alguses üks esimesi, kui mitte esimene parlament maailmas, kes pööras tähelepanu Ukraina rahva väga raskele saatusele Nõukogude impeeriumi koosseisus, tunnistades holodomori genotsiidiks. Samuti 2022. aasta kevadel arutasime siin eelmises koosseisus käimasoleva suure sõja kontekstis neid kuritegusid, mida Venemaa jätkuvalt paneb toime Ukraina rahva kallal, ja samuti tunnistasime sõjakuriteod, mis on toime pandud, genotsiidi mõõtmetega kuritegudeks.

Mis on oluline tänast sammu astudes? Mitte ainult pöörata oma pilgud minevikku ja, nagu ma ütlesin, teha vähim, mis meie võimuses on, tunnistades toimunu genotsiidiaktiks, aga sellega me tegelikult ikkagi loome ruumi, ka õigusruumi selle laiemas tähenduses. Kui see sõda, mis praegu Ukrainas käimas on, Venemaa algatatud agressioonisõda, saab võiduka lõpu – ainult nii tegelikult on võimalik lõpuks jõuda selleni, et nii ajaloos kui ka praegu toimepandud kuritegude eest nende toimepanijad ka reaalse vastutuse võtaksid või need [kurjategijad] saaksid mingisuguse karistuse –, siis selle sammuga me tegelikult loome seda keskkonda. Karistamatus ei tohi päädida võiduga. 

Loomulikult anname me täna eeskuju teistele oma kolleegidele, parlamentidele Euroopas, mujal, kes võiksid sarnaselt järgida nii meie kui ka meie partnerite eeskuju, kes juba on teinud sarnase sammu. Kindlasti saame sellel teemal rääkida juba järgmisel nädalal ka Riigikogu külastava Ukraina parlamendi esimehe Ruslan Stefantšukiga. Ja kindlasti on ka meie parlamendi esimehel siis hoopis jõulisem positsioon minna kuu lõpus, järgmisel nädalal toimuvale Krimmi platvormi parlamentaarsele tippkohtumisele meie lõunanaabrite juurde Riiga. 

Nii et veel kord, on väga hea näha seda üksmeelt, mis oli selle avalduse ettevalmistamisel Mati Raidma juhtimisel. Kutsun tõesti kõiki üles väga tõsiselt suhtuma selle avalduse eelnõusse ja andma oma hääle selle toetuseks. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Loomulikult saab Marko Mihkelsoniga ainult nõustuda selles osas, et see avaldus on vähim, mida me saame teha. Samuti Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel sooviks tunnustada Mati Raidmat, kes algatas selle avalduse. 

Siin on ajaloost palju räägitud. 1944. aastal tõesti küüditati ligikaudu 200 000 krimmitatarlast Kesk-Aasiasse. Ja nii nagu ajalooürikud räägivad, 47% nendest inimestest, kes küüditati, suri küüditamise ajal või siis kohale jõudes. See on loomulikult suur tragöödia ja ega muudmoodi seda ei saagi nimetada kui rahva hävitamiseks. 

Mul endal õnnestus Krimmi poolsaart külastada vist aastal 2012, kui ma käisin krimmitatarlaste külades. Mul õnnestus nende inimestega rääkida, nii vanema kui ka noorema põlvkonnaga. Ma nägin, et võitlustahe on nendel inimestel olemas. Nad tulid tagasi. Nendel lasti tulla tagasi, kuigi suure viitega, alles aastal 1989. See, mis nad tegelikult selle lühikese aja jooksul oma asumites, külades suutsid üles ehitada, oli märkimisväärne. Tol ajal, enne Venemaa okupatsiooni, nad kindlasti tõstsid krimmitatarlaste kultuuri seal poolsaarel uuele tasandile. 

Ma loodan, et nendel jagub – ja ma tean, et nendel jagub! – jõudu, et ka praeguses olukorras enda eest seista. Loomulikult Eesti Keskerakond toetab seda avaldust ja me kutsume üles kõiki teisi Riigikogu saadikuid seda avaldust toetama. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Käesoleva eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 521 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, kui te lubate, siis ma ei loe teist korda ette 54 Riigikogu liikme, selle avalduse eelnõu algataja nime. (Saalist vastatakse jaatavalt.) Kui te olete päri, siis panen lõpphääletusele Riigikogu avalduse "Krimmitatarlaste 1944. aasta suurküüditamise genotsiidiaktiks tunnistamine" eelnõu 521. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 83 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu 521 on avaldusena vastu võetud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 511 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Meenutan, et riigieelarve seadus ei sätesta mitte järgmise aasta kulusid, vaid riigieelarve koostamise, vastuvõtmise ja raha kasutamise tingimused ja korra ning eelarve koostamise alused. 

See eelnõu muudab neid reegleid sedapidi, et parandatakse riigieelarve läbipaistvust alates 2025. aasta eelarvest ning Euroopa Liidu uues fiskaalreeglistikus tühistatakse ebavajaliku [dokumendi,] stabiilsusprogrammi nõue. Tegevuspõhisele jaotusele lisatakse kulude majandusliku sisu jaotus asutuste kaupa, varem esitati see riigieelarve seletuskirjas. Muudatus ei mõjuta riigieelarvega kehtestatud limiite ja riigieelarve kasutamise paindlikkust, mis on seatud programmi tegevuse kuludele ning põhiseadusliku institutsiooni kulude kogumahule. 

Muudatuse tulemusena suureneb riigieelarve läbipaistvus nii Riigikogu kui ka avalikkuse jaoks. Seadusest kaotatakse nõue, et valitsus koostaks igal aastal stabiilsusprogrammi, kuna see nõue on Euroopa Liidu majandusjuhtimise reformi käigus muudetud määrusest kaotatud. Aitäh!

Aitäh! Nüüd on küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

See oli päris kiire ettekanne. Te lubate, et tänu sellele eelnõule muutub riigieelarve läbipaistvaks. Seletuskirjas on välja toodud, et see peaks kehtima juba selle aasta eelarve suhtes, aga see eelnõu seda ju ei taga. Nii õiguskantsler kui ka riigikontrolör on seda eelnõu väga palju kritiseerinud ja öelnud, et see on jätkuvalt põhiseadusega vastuolus. See muudatus ei taga seda, et kõik kulu‑ ja tuluread oleksid ükshaaval välja toodud. 

Sellel põhjusel on Keskerakonna fraktsioon esitanud alternatiivse eelnõu, kus oleksid kõik need kuluread välja toodud kuni 500 000 euro ulatuses. Kahjuks ei ole rahanduskomisjoni esimees millegipärast siiamaani soovinud seda päevakorda panna. 

Aga eile me lugesime uudist, et rahanduskomisjonis ei ole isegi tabelit ega ülevaadet sellest, kuidas on sel aastal jaotatud [raha] näiteks erinevate osaühingute ja mittetulundusühingute toetamiseks. Kas teie hinnangul on see eelarve läbipaistev? 

Aitäh! 

Kuidas te suhtute sellesse, et teie ei näe neid kuluridasid, kuhu suunatakse osaühingute ja mittetulundusühingute toetamise raha?

Aitäh! Kõigepealt, ma suhtun väga halvasti sellisesse küsimise viisi, kui kõigepealt pannakse vastajale sõnad suhu ja siis hakatakse tänitama. Ma rääkisin läbipaistvuse suurendamisest ja 2025. aastast, mitte 2024. aastast. See, mida te siin uudisena tsiteerisite, oli valeuudis. Riigikontroll on andnud meile soovitusi selle järelevalvepildi kohta ja me oleme selle järgi käitunud. Kõiki toetusesaajaid ei saagi kirjutada riigieelarvesse, kuna nad on osaliselt teadmata. Neid toetusi saadakse taotlusvoorudes.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Palun täpsustage, kas see seadus[eelnõu] 511, mida me praegu menetleme, hakkab toimima juba sellest aastast 2025. aasta kohta või ikkagi 2026. aasta kohta. 

Teiseks, lugesin tänast uudist, kus proua Akkermann, rahanduskomisjoni esimees, nendib, et eelarve seletuskiri on tõepoolest pikk ja sellise üldistus[tasemega], et kõigist kuluridadest ei saa aru ja ei olegi võimalik aru saada. Ja sellise detailsusega, sellisel viisil peab siis Riigikogu seda eelarvet menetlema ja vastu võtma! Kas see seadus muudab seda olukorda, mida Annely Akkermann oma intervjuus just kirjeldas?

Aitäh! Ma ei ole jõudnud Annely intervjuud lugeda, aga vastus teie küsimusele on, et tuleva aasta eelarve on see, mis on selle seadusemuudatuse järgi koostatud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Tõepoolest, minu kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart juba mainis, et meie fraktsioon on andnud menetlusse seaduseelnõu, et muuta riigieelarve läbipaistvamaks ja selgemaks. Tsiteerin: "Riigieelarve seadust tuleb muuta selliselt, et tagada täielik üleminek kulupõhisele eelarvele, kus oleksid välja toodud riigi kõik tulud ja kulud nende majandusliku sisu järgi ning asutuste kaupa." Meie arvates peab riigieelarve täpsusaste olema 500 000 eurot ehk kõikidele seda piirmäära ületavatele kuluridadele tuleb lisada selgitus, et oleks aru saada, kuidas raha täpselt kasutatakse ning mille jaoks on see mõeldud. Kulupõhine eelarvestamine on näiteks Soomes, Hollandis, Saksamaal, Suurbritannias ja Kanadas ning nende riikide eeskuju võiks järgida ka Eesti. Mida te arvate sellest, kas võiks nende eeskuju järgida ka Eestis?

Ma arvan, et me loeme praegu ühte teist eelnõu. Jääme selle juurde. Aga see, mida teie mainite, kõlab väga rumalalt, sest seadusepildis nii täpseid kulusid ette kirjutades me saame hulga hullusärke, kui põhitegevus käib selle ümber, kuidas hästi täpselt tabada seda ümmargust numbrit, mis sinna on kirjutatud. Ei, seadusepilt ei tohi olla liiga detailne.

Andrei Korobeinik, palun! 

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Ma üritan küsida hästi optimistlikult, et sündimus [minu küsimuse tõttu] järsult ei langeks. Suurepärane ettekanne rahandusministri poolt, väga hea! Aga mul on küsimus kahe vastuse kohta. Üks oli heale kolleegile Anastassiale, kui te ütlesite, et see eelnõu ei reguleeri selle aasta eelarvet. Seletuskiri väidab otse vastupidist. Hea kolleeg Lauri esitas sama küsimuse, aga ta sai vastupidise vastuse, et see ikkagi kehtib selle aasta eelarve kohta. Kuidas siis olukord on, kas juba selle aasta eelarve muutub oluliselt läbipaistvamaks või me peame aasta aega ootama?

Aitäh! Ma vastasin sellele küsimusele. See reguleerib järgmise aasta eelarvet.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Austatud minister! Selle eelnõu idee on ju väga hea. Aga äkki võiks seal teha nii, et seal ei oleks "võib", vaid oleks kohustus lahti kirjutada? Me vaatame praegu 2025. aasta riigieelarvet ja ma näen seal ridu, mida ministrid ei ole nõus avalikustama. Seal on investeeringud, mida sotsiaaldemokraatide kaks ministeeriumi ei avalikusta, siis on meil valitsuse reserv ja me teame, et reservi on kantud poliitilised katuserahad. Kuidas me seda avalikustamist suudaks teha? Täna andsin ma üle eelnõu, kus on väga konkreetselt kirjas, et sellised read peavad olema lahti kirjutatud, siis ei teki vaidlust, kas on katuseraha või ei ole katuseraha, kas on midagi peidetud või ei ole. Kui rahanduskomisjoni liikmed saaksid aru, siis oleks see juba pool võitu, aga kõige olulisem on see, et kõik Riigikogu liikmed, kes hääletavad, saaksid sellest eelnõust aru. Kas sa oled nõus, et seda eelnõu saaks paremaks teha?

Aitäh!

Aitäh! Miski pole täiuslik, aga ma täpselt küll ei saa aru, mis teie soovitus on. Ja ma ei tea, mis eelnõu te ise olete esitanud. Võib‑olla see ongi suurepärane.

Rain Epler, palun!

Härra istungi juhataja! Härra minister! Jah, see muudatus on selline, kus öeldakse "võib". Ma märkasin, et ka Riigikontroll juhtis tähelepanu samale asjale, mis mindki kulmu kergitama pani. Te ütlete, et järgmise aasta riigieelarve juba lähtub sellest seadusemuudatusest, kuid kuna kulusid võib lahti kirjutada, aga ei pea kirjutama, siis ükskõik kuidas järgmise aasta riigieelarves on, ikkagi saab öelda, et see lähtub seadusest. 

Aga ma küsin hoopis nende punktide kohta, kus öeldakse, et ministril on eelarveaasta jooksul võimalus, kui kogukulu ei muutu, kulusid omavahel ringi tõsta ja sealhulgas, eks ole, on nii muud toetused kui ka muud kulud. Põhimõtteliselt antakse ministrile päris jõuline õigus kulusid aasta sees ringi mängida, ilma et Riigikogu sellest teada saaks. Miks see peaks nii olema?

Ma ei tea, mida te mõtlete jõulise võimaluse all. Aga kui te tahate näpuharjutust, siis ostke endale tuhande lahtriga rahakott ja pange lahtritele sildid peale: "Piim", "Või", "Bussipilet" ja nii edasi. Siis vaadake, kuidas see majandamine teil välja kukub. Aastaks fikseerige oma perekonna kulud detailselt ära ja proovige. Ma arvan, et rohkem te siis ei küsiks riigieelarve kohta selliseid küsimusi. 

Aga ma tuletan meelde, et EKREIKE valitsus ja teie rahandusministri nõunikuna olete vastutav selle esimese tegevuspõhise eelarve eest. See ei ole mingisugune minu isiklik algatus ega plaan. See oli teie valitsus, kes selle esitas. Seda meetodit ei ole ära muudetud ja sellel on loomulikult ka põhjused. Mõlemal vormil on plussid ja miinused. Praegu on valitud selline vorm.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma nüüd järjest kuulan, kuidas te opositsioonisaadikutele vastate nende küsimuste peale, et nad on rumalad ja tänitavad ja ei saa asjast aru ja ei peaks selliseid küsimusi küsima. See paneb mind mõtlema, kas teie hinnangul on siis samamoodi rumalad ja tänitavad ka õiguskantsler ja riigikontrolör, kes mõlemad on osutanud tõsistele puudustele seonduvalt sellega, kuidas riigieelarve on tehtud. Ma tsiteerin seda, mida õiguskantsler ERR‑i vahendusel on öelnud: "Aga praeguseks on tulnud välja kahjuks tõesti see, et tõenäoliselt see aasta riigieelarve põhiseadusele ei vasta. Sellepärast, et niisuguseid tulu- ja kuluridasid, mida riigikogu saaks muuta, seal ei ole. Või millest oleks võimalik aru saada, kust ja kui palju raha siis tegelikult tuleb ja kuhu see maksumaksja raha siis aasta jooksul kulub." Ja nii edasi. Ehk kas see, mida te siin olete väljendanud opositsioonisaadikute suhtes, laieneb teie hinnangul ka riigikontrolörile ja õiguskantslerile, sest mure, mida meie siin väljendame, on täpselt sama kui see mure, mida nemad on väljendanud?

Ühegi opositsioonisaadiku aadressil ma pole hinnanguid andnud, küll aga küsimise viisi kohta. Tänitavaks nimetasin ma viisi, kui kõigepealt, sissejuhatuseks pannakse vastajale sõnad suhu ja siis tänitatakse. Teie samamoodi, ärge pange mulle sõnu suhu ja ärge tänitage! 

Aga mis puutub õiguskantslerisse, siis ta on kinnitanud, et järgmise aasta eelarve on põhiseadusega kooskõlas ja viimaste aastate omadest läbipaistvam.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! On natuke selline tunne, et te võib-olla olete täna veidi halvas tujus. Aga oma ettekandes te ei maininud veel ühte olulist asja, mida antud seaduseelnõu hakkab reguleerima. Nimelt, eelnõus on eraldi välja toodud, et igal ministril on võimalik iga hetk eelarves oma valdkonna kuluridade muudatusi teha. Seda saab teha isegi siis, kui mõni Riigikogu liige on teinud mõne muudatusettepaneku, see muudatusettepanek on läbi läinud, seda on hääletatud ja see on eelarves sees. Ministril on võimalik hiljem sellest nii-öelda üle sõita ja seda muuta. Seda soovitakse selle eelnõuga eraldi reguleerida. Mida see tähendab? See tähendab seda, et soovitakse liikuda sinna, kus kogu otsustusõigus liiguks täitevvõimule, liiguks ministrile, ja see tähendab, et Riigikogu roll eelarve menetlemisel aina väheneks.

Aitäh! Tegelikult on vastupidi. See suurendab Riigikogu liikme rolli. See võimaldab teha täpseid kuluridade muudatusi ja väljendada oma soovi, aga see ei tee seadusandjast asutuse juhti ega täitevvõimu esindajat. Põhiseaduse järgi on riigieelarve täitevvõimu esitatav instrument, Riigikogu ei saa eelarvet esitada. Kindlasti ei saa seadusandja oma muudatustega minna sellisele detailsusastmele, et see paralüseeriks riigi tööd. 

Siin on olnud näiteid läbipaistvuse teemal, kuidas hirmsalt nurisetakse, et näed, me ei saagi teada asutuse küttekulusid. Aga kujutage ette Riigikogu liiget, kes läheb siis seda küttekulu muutma, teadmata, kui palju seal tegelikult vaja on, vaid teeb seda lihtsalt lambist, nagu on Riigikogus tihti kombeks. Selle asutuse juht peab siis inimesed külma kätte jätma. Tegelikult käib see niipidi, et kui seadusandjalt tuleb selline soov, siis on asutuse juhil õigus teha teistsuguseid valikuid ja ministril [on õigus] need kinnitada. Kui eelarvet on vähendatud, siis ta võib kokku hoida näiteks palkade arvel, töötajate [arvu] arvel või kuidagi nii, aga ta ei pea jätma töötajaid külma kätte. 

See on väga põhimõtteline, võimude lahususe küsimus. Riigikogus ei ole sellist süvenemisastet ega ole tal ka sellist missiooni, et ta peaks hakkama üksikuid asutusi juhtima ja neile nende kulusid ette kirjutama. Nii et sellepärast on see üldistusaste seadusepildis suurem. Aga võimalus oma tahet näidata on Riigikogu liikmetel nüüd palju suurem, kui oli seni. Seda tänu sellele lisale.

Andrei Korobeinik, palun! 

Suur tänu! Tõepoolest, soov teha eelarvet läbipaistvamaks on väga hea, kindlasti muutub Eesti elu selle tõttu paremaks, veelgi paremaks tänasega võrreldes. 

Aga mul on küsimus selle detailsuse kohta. Eile käis rahanduskomisjonis regionaalminister, kes tutvustas ühistranspordi eelarvet. Umbes 10 miljonit läheb ühistranspordi dotatsiooniks, seal sees on nii ühistransport kui ka taristu. Ta ütles, et ta kärbib 6 miljonit, ehk 6 miljonit on see eelarve väiksem kui sel aastal. Aga valitsuses on tehtud kokkulepe, et lisatakse nelja aasta peale veel 30 miljonit, mida eelarves ei ole kajastatud. Kuidas sinu arvates võiks Riigikogu liige seda tahet teostada ja eelarve [kujundamises] kaasa rääkida, kui see pilt, mida eelarve sisaldab, ei vasta reaalsele olukorrale?

Aitäh! Eelarvepilt vastab reaalsele olukorrale. Aga ma ei oska seda reaalset olukorda, mis teil eile komisjonis oli, silme ette manada. Nii et väga raske oli seda küsimust jälgida ja näha selles mõtet. Ei, eelarve vastab tegelikkusele ja ka põhiseadusele.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Nimetasite Vadim Belobrovtsevi küsimust rumalaks. Sama hästi võib ju öelda, et ka teie vastused on rumalad. Ma arvan, et see diskussioon väga kaugele ei vii, see viib selleni, et inimestel kaob usaldus nii valitsuse kui ka Riigikogu vastu. Ma toon teile lihtsalt näiteks tänased uudised statistika ja uuringute kohta. Näiteks, usaldus Riigikogu vastu on langenud 27% peale ja usaldus valitsuse vastu 31% peale. Ma kindlasti kutsun teid üles jääma viisakaks, et taastada inimeste usaldus. See on üks punkt. 

Ja teine pool. Palun veel kord, seletage ära see, mis puudutab seda seaduseelnõu, mis siis konkreetselt eelarve vaates läheb paremaks, läbipaistvamaks, arusaadavamaks. Ma kindlasti ei saa nõustuda teie väitega, nagu Riigikogu liige teeks lambist mingi muudatuse. See ei ole ka [õige] lähenemine.

Vaadake, lugupeetud keskerakondlased, ka naeratava näo ja rahuliku stiiliga saab olla ebaviisakas. Teie seda olete olnud. Ma ei ole nimetanud ühtegi Riigikogu liiget tänitajaks ega isegi mitte küsimusi rumalaks. Ma ütlen, et selline seadusandlik algatus, et pudistatakse eelarve detailideks, nii et selle haldamisel ei saa täitevvõim pärast midagi mõistlikku teha, sest liiga detailselt on kulud ette kirjutatud ja paindlikkust raha kasutamisel, rahavoogude juhtimisel ei ole, on rumal. Mina ei toeta seda. Ma ütlesin eelnõu kohta rumal. Jaa, ma ütlesin seda eelnõu kohta. Ma ütlesin seda eelnõu kohta. Ma ikka tegelikult tean, mida ma siin räägin. Vaadake stenogrammist järele.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Saatan, nagu me kõik teame, on detailides, nagu me ka eelmise küsimuse ja vastuse puhul siin võisime kogeda. Mu küsimus puudutabki neidsamu detaile. Nimelt, rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann täna hommikul "Terevisioonis" ütles, et rahvasaadikud ei peagi riigieelarvest aru saama, just nimelt nendest detailidest ei pea aru saama. Minu küsimus – ja ärge palun hakake andma hinnangut sellele, kas mina saan neist aru või ei saa, see pole teema – ongi nüüd selline: kas te jagate Annely Akkermanni seisukohta, et meile siia heakskiitmiseks, tagasilükkamiseks või muudatuste tegemiseks saadetud dokument peab olema selline, millest me ei saa aru?

Ega saatan ei pea tingimata olemas olema, ei detailides ega tervikus. Nii et küsige kuidagi rahulikumalt. Mina, kordan, Annely Akkermanni intervjuud näinud ei ole ega pea seda kommenteerima. Mis puudutab seadusandja arusaamist eelarvest, siis mul on siin pikk kogemus sellest, et sügav huvi Riigikogu liikmetel terviku suhtes enamasti tegelikult puudub. Üksikuid detaile, jah, menetluse käigus heal juhul püütakse. Aga ka nende detailide kohta on võimalik saada vastust, kui küsida õigel ajal menetluse käigus. Kõige parem koht on selleks, muide, komisjon, ja on ka erinevaid formaate, kuidas detailideni jõuda. Aga debatt suures saalis ei peaks käima üksikute detailide üle, mille Riigikogu liige on parajasti üles otsinud, aga mida vastaja kunagi nii kiiresti üles ei leia, et saaks vastata. Üldiselt ei ole see huvi selle arusaamisejutu juures väga siiras olnud. Ma ei räägi teist, aga Riigikogul ei ole olnud väga siiras see huvi. Me ei peaks rääkima mingisugusest suurest katastroofist, vaid just see huvipuudus on põhjus, miks tegelikult aru ei saada. Teine põhjus on see, et ei tehta vahet ebaolulisel ja olulisel ning keskendutakse millelegi ebaolulisele. See takistab tervikpildi saamist. See on minu kogemus eelarvete menetlustest siin Riigikogus. Ma ei tea, mida Annely Akkermann ütles, aga ju ta sellist asja tegelikult silmas pidas.

Andrei Korobeinik, kas midagi istungi läbiviimise [kohta]?

Mul on küsimus istungi juhatajale. Ma olen siin saalis olnud algusest peale. Hea minister nimetas hea kolleegi Vadim Belobrovtsevi küsimust rumalaks ja siis viie minuti pärast ütles, et ta ei ole seda rääkinud, et ühtegi küsimust ta rumalaks ei ole nimetanud. Mul on küsimus: kuidas me saame kvaliteetset parlamentaarset debatti pidada, kui minister tegelikult jooksvalt muudab enda ütlusi? Mille üle me seda debatti peame: kas selle üle, mida ta ütleb, või selle üle, mida ta mõtleb, et ta ütleb?

No debatt käib ja küsimused käivad antud eelnõu kohta. Ministri vastused jäävad kõik stenogrammi, nii et me saame need ka pärast üle vaadata, kes vastas ja kes kuidas küsis. Selles mõttes saab need panna hiljem konteksti. 

Aga Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! 2024. aasta eelarvest läks Riigikontrolli andmetel 2,4 miljardit läbipaistmatult vasakule. Siis väristasid kõik pead, et oi-oi-oi, nii ei saa ja nii ei tohi. Ka teie koalitsioonileping ütleb, et riigieelarve peab edaspidi olema läbipaistvam, et koalitsioon töötab selle nimel. Ja mis me nüüd näeme? Täpselt risti vastupidi teete. Loomulikult, no saate isegi aru, et keegi ei taha [muuta] lambist koolide küttekulusid, nagu te siin [väitsite], aga suures plaanis lähevad selle eelarvega asjad ju palju pimedamaks, palju halvemaks. See ei ole ju demokraatliku riigi toimimisega kooskõlas või kuidas?

Võib-olla opositsioon ei pea sellest riigieelarvest aru saama, eks ole, sest te olete nii targad ja teie teate ise väga hästi. Aga ka teie enda erakonnakaaslane Aivar Sõerd on märkinud, et kõnealune eelarve seletuskirja lisa peaks andma infot selle kohta, kui palju eraldatakse ministeeriumide alt raha erinevatele sihtasutustele tegevustoetustena. Kuid selle riigieelarve seletuskirja osas on informatsioon, mis muudab selle pildi hoopis pimedamaks ja läbipaistmatumaks. 

Teie aeg!

Ma siis küsingi, kui palju te siis kavatsete läbipaistmatult seda maksumaksja raha sinna vasakule panna.

Aitäh! Muudame selle debati siis läbipaistvamaks. See, mida ma nimetasin rumalaks, oli küsimuses nimetatud seaduseelnõu, mida ma näinud ei ole, mitte küsija ega küsimus. Aga see läbipaistvamaks või läbipaistmatumaks muutumise küsimus, proua Helme – tegelikult te ju ei võrdle kahte asja, te deklareerite. Läbipaistvuse suurendamine seisneb siin selles, et seni seletuskirja pandud kulud on lisatud majandusliku sisu järgi – majandusliku sisu järgi, mitte enam tegevuspõhise vormiga eelarve lisasse –, et oleks võimalik jälgida mõlemat vaadet: kõigepealt seda, milleks asju tehakse, ja teiseks seda, milliseid vahendeid selleks kulutatakse ja kui palju. Selles viimases vaates saab teha juba selles eelarves muudatusi ja näidata oma tahet. Seda võimalust enne praktiliselt ei olnud, see oli kokkuleppe küsimus, kui muudeti summat ja sinna juurde kirjutati seletus. Riigikogu liikme seletus oli see, mis näitas tema soovi ja mõtet. Aga tegelikult ei peaks tõepoolest Riigikogu eelarvet muutma sellise detailsusega, nagu on üksiku asutuse üksikud tuluread. See ei ole seadusandja roll ja ta pädevus ei küüni selleni.

Varro Vooglaid, palun! 

Jaa, mul oli üllatav kuulda teie hinnangut, et õiguskantsleri hinnangul vastab riigieelarve põhiseaduse nõuetele, sest mina olen küll mitmelt poolt lugenud tema väga selget hinnangut, et ei vasta. Näiteks septembri lõpus avaldatud ERR‑i uudis kajastab tema poolt teile 20. septembril saadetud kirja, kus ta kirjutas, et eelnõu kohaselt lisatakse iga-aastasele riigieelarvele kulude jaotus nende sisu järgi, kuid see eelarve lisa ei seo täitevvõimu. "Madise nentis, et Eesti põhiseaduse paragrahv 115 järgi peab riigikogu iga-aastase riigieelarve võtma vastu seadusena ja see seadus peab sisaldama kõiki riigi tulusid ja kulusid. "Põhiseaduse paragrahv 116 kinnitab, et riigikogul peab olema võimalik teha aasta riigieelarves sisulisi muudatusi, muuhulgas jaotada kulusid ümber. Eesti ei kuulu nende riikide sekka, kus parlamendi põhiseaduslik roll piirdub valitsuse esitatud eelarve kinnitamise või tagasilükkamisega," [kirjutas Madise.]" Tema kokkuvõtlik hinnang kirjas teile oli see: "Kokkuvõttes leian, et kavandatav seadusemuudatus ei taga põhiseaduse paragrahv 115 täitmist." Ehk endiselt on riigieelarve koostatud viisil, mis ei vasta põhiseaduse nõuetele. Miks te ütlesite, et õiguskantsler ütleb, et vastab, kui see tegelikult nii ei ole?

Aitäh! Sellepärast, et ma tean seda. Ma olen ta endaga rääkinud. Ma ei hakka meievahelist vestlust täpselt tsiteerima, aga ta kinnitab, et järgmise aasta eelarve vastab põhiseadusele, ja ta on seda kinnitanud ka ajakirjanduses. See uudis läks niimoodi lendu, et segi oli eelarve baasseadus ja aastaeelarve. Seda ta on tunnistanud, et see hästi ei õnnestunud, aga ma rohkem meievahelist vestlust ei tsiteeri. 

Nii et jah, see seaduseelnõu, mida me siin hakkame lugema, vastab põhiseadusele. Baasseaduse koha pealt on meil tõepoolest vaidlust natukene üleval, aga me teeme igal aastal tegelikult eelarvet selle koha pealt paremaks, et need vaidlused oleksid vähem ägedad. Igal aastal on tehtud eelarve läbipaistvamaks, mis kahjuks muidugi tähendab ka palju koormavamat infohulka ja veel keerulisemat arusaamist ja veel vähem huvi Riigikogu poolt seda läbi töötada.

Detailsus on kahe otsaga asi. Praegu võimaldatakse lisas väljendada oma tahet midagi muuta nii, et valitsus saab soovituse seda täpselt nii teha, aga ta saab ka teha korrektsioone vastavalt mõistlikkusele, mida, ütleme, professionaalsel täitevvõimul on eelarve haldamisel alati rohkem. Meil ei ole ju Riigikogu liikmetel isegi nõunikke, rääkimata sellisest ametnikkonnast, mis on täitevvõimul.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Ma enne küsimuse juurde minekut võib-olla veidi peegeldan tagasi seda minu arust teatavas mõttes demagoogilist juttu, mida te ajate neid küsimusi kommenteerides. Ma ei ütle midagi teie ega teie vastuste kohta, aga ma ütlen, et see paralleel tuhande lahtriga rahakotist oli rumalavõitu ja ei olnud kohane. 

Aga ma küsiksin niimoodi. Kas siiski ei oleks mõistlik seda kulupõhist jaotust mitte panna lisasse, mis ei ole otseselt seaduse osa? Teine asi, kas oleks mõistlik sinna panna piirmäärad, mida ületavad ringitõstmised siiski tuleksid Riigikokku? Ma ju ei rääkinud sellest, kui 1000‑euroseid liigutamisi tehakse, aga piltlikult öeldes on praegu ju võimalik, et eelarves on kirjas, et mõned miljonid lähevad näiteks investeeringuteks hoonetesse, aga minister saab nad tõsta muude kulude alla. Kuidas te sellesse mõttesse suhtute?

Ma suhtun sellesse mõttesse hästi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Vaat mina ütlen küll midagi teie ja teie vastuste kohta. Te rääkisite tõepoolest pikalt ja segaselt, kui vastasite mulle või kellelegi teisele. Aga seda kõik juba teavad. Riigieelarve pilt on peale vaadates segane, teie jutt hõlmab sama põhimõtet. Aga ma siis loen Reformierakonna, SDE ja Eesti 200 suvel sõlmitud koalitsioonilepet, mis ütleb selge sõnaga: "Riigieelarve peab olema arusaadav ja läbipaistev. Alustame 2025. aasta riigieelarve seletuskirjas paralleelselt tegevuspõhise eelarvega ka kuluarvestuse põhise eelarve avaldamisega. Seejärel otsustame tegevuspõhise eelarvega jätkamise vajaduse ja muutused eelarve koostamisel." Miks te seda siis ei tee? Miks te hämate, miks te valetate? Mis plaan teil selle rahaga on? Me tegelikult räägime ju miljarditest.

Ma ei tea, kas te ise peate sellist tänitamist viisakaks viisiks debateerida. Ma ka vastasin teie sellele eelmisele küsimusele. See eelarve lisa ongi too majanduslik pilt, mis seal on kokku lepitud. Igal aastal me kohendame seda vormi paremaks, Rahandusministeerium kohendab. Aga see koalitsiooniläbirääkimiste punkt on sellega täidetud, selle lisaga, ja ma ei hakka seda seitsmeteistkümnendat korda vast enam üle kordama.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kõigepealt tänan vastuse eest minu eelmisele küsimusele. Aga ma küsiksin veel juurde. Me näeme järgmise aasta riigieelarves ministeeriumide investeeringuridasid. Ministrid saadavad vastuseid küsimustele, mida need read sisaldavad. Vastus on see, et me veel ei tea, mida need sisaldavad. Need [summad] on miljonites, need ei ole mitte kümnetes ega sadades tuhandetes, need on miljonites. Mõni minister teatab, et valitsuse reservis on temal nõndanimetatud poliitilised katuserahad, mida on ka miljonites. Sa tead väga hästi seda objekti. Sinna lähedale, kus sina maja ehitad, tehakse midagi. See on ikkagi varjatult eelarves, kui neid objekte ei ole välja kirjutatud. Kas me ei peaks riigieelarve tegema sellise, et miljonites investeeringud peaksid objektiliselt olema avatud? Me nutsime, et Riigikogu liikmete katuseraha, mis oli riigieelarves 3000 euro kaupa, peaks olema avalik, aga nüüd selgub, et …

Teie aeg!

… poliitiliselt on lepitud kokku katuseraha, mida on miljonites, aga mida ei ole eelarves objektiliselt välja toodud.

Aitäh! Ma tegelikult ei saanud aru. Püüdsin aru saada, mida ministrid justkui on saatnud ja mida nad ei ole kirjutanud, aga tegelikult ma küsimusest aru ei saanud. (Hääl saalist.)

See üldistusaste on tavapärane. Sihtasutuste koha pealt oli siin küsimus. Ka see ei ole kuidagi pimedamaks muudetud. Sihtasutused, kelle toetamine on teada, on ära mainitud. Kelle toetamine veel ei ole teada, nende puhul on nimetatud üldsummad, mille kohta saab taotlusi esitada, näiteks. Raske on jälgida küsimuse eellugu, kui see on ainult teie silmade järgi kirjeldatud. Mina ei näe neid probleeme, millele te justkui vihjasite, rääkimata poliitilisest katuserahast. 

Eelarve läbirääkimistel on olnud pisut ebavõrdsust soovide katmisel. Ma olen välja öelnud, et sisejulgeolek on saanud palju lõdvemalt oma kulud kaetud kui enamus teisi valdkondi, kes kärpima peavad. Selle vihje peale sain ma suure pealkirja siseministri [sõnadega], et Ligile teeb meelehärmi, et me tugevdame julgeolekut. See oli üsna piinlik lugu, sest mina olen ju see, kes peab leidma katte kogu sellele asjale, ja ma olen selle nimel väga palju tööd teinud. Aga jah, tema on olnud [raha] saamisel üksjagu privilegeeritud seisus, millega paljud teised ministrid ka ei ole nõus olnud.

Helle-Moonika Helme, küsimus istungi juhatajale protseduuride kohta, palun!

Aitäh! Ma arvan, et ma olen ikkagi õigesti aru saanud kogu selle aja jooksul, mis ma olen siin Riigikogus olnud, et istungi juhataja peab nagu hea seisma Riigikogu liikmete eest, olenemata sellest, kas nad on opositsioonis või koalitsioonis. Aga on ka üks teine selline väga-väga selge põhimõte, mida me peaksime siin tööd tehes ikkagi jälgima. On ju nii, et Riigikogu on valitsuse tööandja, ja minister, kui ta siia Riigikogu ette tuleb, on aruandja. Ma kuulen ministri suust meie suunas selliseid väljendeid nagu "tänitamine". Me küsime küsimusi. Me küsime täiesti asjalikke küsimusi, me räägime ju riigieelarvest, asjast, mis hakkab mõjutama terve riigi, inimeste ja ettevõtjate, kõigi meie toimetulekut järgmise aasta vältel. Meil on õigus neid küsimusi küsida. Kui minister kasutab [väljendeid] "tänitama", "tahate lambist teada", siis kuivõrd me saame siin üldse rääkida mingist viisakast debatist? 

Ma arvan, et te vist ei hakka ministrile märkusi tegema, aga ma lihtsalt tahtsin tähelepanu juhtida – minister kuulab seal, praegu on see hea võimalus – , et äkki ta kuidagi hoiaks ennast tagasi nende väljenditega. Keegi siin juba arvas, et tal on paha tuju. Aga ta on siin aru andmas, mitte oma paha tuju Riigikogu peale välja valamas.

Aitäh! Küsimus oli jah juhatajale. Tõepoolest, mina ei saa ministrile öelda, mida ta peab vastama. Tema tunnetab ise, mida oleks mõistlik vastajale vastuses öelda. See kõik küll talletub stenogrammi ja saab hiljem järele vaadata. 

Aga, Urmas Reinsalu, palun!

Härra minister! Õiguskantsler ja riigikontrolör oma ühispöördumises nendivad, et see on väga oluline küsimus, see baasseaduse küsimus. Meil ei ole praegu selgust riigi raha juhtimises, mis tähendab, et keerulises finantsolukorras võib nende kokkuhoiuküsimustega tegelemine olla olemuslikult raskendatud. Õiguskantsler ja riigikontrolör nendivad, et kehtiv baasseadus võib olla põhiseadusvastane. Nad paraku nendivad, et teie esitatud ja praegu ettekantav seadus[eelnõu] probleemi ei lahenda. Ma tsiteerin: "Seega vastab tõele eelnõu seletuskirjas (Mida te praegu ette kannate. – U. R.) öeldu: muudatuse mõju on vähene. Seadusel, millel pole mõju, pole ka mõtet." Nii lõpetavad kaks põhiseadusliku institutsiooni esindajat: õiguskantsler ja riigikontrolör. 

Härra Ligi, miks te sellise asendustegevusliku initsiatiiviga siia parlamenti tulite? Mis on selle asja sisuline mõte lisaks poliitilistele loosungitele? Mis on teie kavatsus strateegilises mõttes?

Aitäh! Ma just pidin tunnustama, et see oli vist peaaegu et esimene küsimus – no päris esimene ei olnud, ma ei reastanud neid –, mis ei kommenteerinud vastajat ja tema vastuseid. Kui mõelda, et parlamendi ajast läheb nii suur hulk mingitele protseduurilistele küsimustele ja lihtsalt tänitamisele, siis tegelikult on see kurb lugu. Aga te jõudsite ka ikka hinnanguteni: asendustegevus ja nii edasi. Olgem viisakad! 

Selle eelarvevormi ajalugu on neli-viis aastat ja seda on igal aastal paremaks tehtud. Põhiseaduses on säte, mis ütleb, mida eelarve peab näitama, ja põhiseaduses on muidugi ka mõte, et Riigikogu peab saama seda muuta ja peab sellest aru saama. Aga seda vormi on igal aastal tehtud käepärasemaks nii avalikkusele kui ka Riigikogule. Nii et kõik need jõulised hinnangud, mida te ka siin ette loete – noh, seda nuppu võiks maha keerata. Järjest paremaks läheb eelarve läbipaistvus ja me töötame selle kallal edasi. Aga loobuda strateegilise juhtimise viimisest eelarve tasemele, eelarve vormi – seda me ei kavatse. Seda ei kavatsenud ka teie valitsused. Ikkagi arvati, et arengukavad ja strateegilised plaanid peaksid kajastuma ka eelarve struktuuris. Ei ole tingimata vaja teada üksikute kulutükkide arvu ja hinda, vaid seda, miks neid kulutusi tehakse. See on see põhimõtteline erinevus ühe ja teise eelarvevormi juures. Muidugi on mõlemal eeliseid, aga see, mille nimel me töötame, on see, et kättesaadav oleks nii majanduslik kui ka tegevuspõhine sisu. Nüüd see on kättesaadav. Aga detailides täitevvõimule kuluridasid ilma süvenemata ette kirjutada on pigem ohtlik. Mina seda ei toeta.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mina hindan otsekoheseid vastuseid ja teilt neid sageli ka saan. Oma küsimusega lähen tagasi sisejulgeoleku valdkonda. See puudutab just nimelt eelarve kuluridasid ja tegevusplaani selle kohta, mida siis konkreetselt riigieelarvega tehakse. Olen kuulnud, et Võrru on plaanis teha üks lasketiir sisejulgeoleku valdkonna raha eest. Samal ajal, kui meil on kriisiaeg ja raha millekski ei jätku, sulgeme Paikuse politseikooli, kuigi seal õppebaas ja ‑keskus justkui on olemas. Kas arutelu jooksul on valitsus säästlikkuse kontekstis tõesti leidnud selle üksmeele, et kui meil raha ei ole ja me saaks hoopis odavamalt pidada õppebaasi edasi selles kohas, kus ta täna on, me hakkame vara üle Eesti laiali tassima ja teeme investeeringuid, tervikut nägemata? Kuidas te seda kommenteerite? Mul on väga raske seda oma valijatele Pärnumaal selgitada.

Aitäh! Teie piirkondlik huvi on väga mõistetav. Kui mingisugune suur rajatis läheb sulgemisele, siis igal juhul on see kohapeal halb uudis. Aga seda Paikuse kohta on kinni pandud ikka pikki aastaid. Ka sel ajal, kui te olete ise valitsuses olnud, on neid arutelusid peetud ja ikkagi leitud, et kaasaegse keskuse ehitamiseks on vaja kontsentreeruda. Minu teada see põhiline arenduspiirkond – kui ma nüüd detailides midagi segi ajan, siis ma vabandan ette – on Väike-Maarja kandis, sinna seda ehitatakse. 

Kui lasketiiru nimetati, siis mul läks jälle lamp põlema. Minu arust ei peaks nii kergekäeliselt uusi lasketiire ehitama, eriti kui Põlvas – ma ei ole seda külastanud, aga mulle on seda räägitud – on investeeringuid ootav väga suur lasketiir olemas. Selle üle vaieldi pikalt, et nii lõdva käega tegelikult ei peaks mõni valdkond raha saama. Kui teised ägavad kärbete all, siis võiks kohtlemine olla võrdsem. Aga ma ei taha sellel pikalt peatuda, see on ärapeetud kaklus. Mulle halva üllatusena mindi meediasse edasi kaklema, nii et ma vastasin sellele ära.

Urmas Reinsalu, palun! 

Härra Ligi! Mu küsimuses olid tsitaadid õiguskantsleri ja riigikontrolöri hinnangust, kes on öelnud, et selle seaduse mõju on vähene ja meie riigieelarve baasseaduse tegelikku probleemi see teie initsiatiiv ei lahenda. Teie vastus oli, et neil tuleks, ma sain nii aru, juttu vaiksemaks keerata. Küsimus puudutas põhimõttelist valikut ja see oli teie hinnang, kuidas te kommenteerisite riigikontrolöri ja õiguskantsleri osundust, et meil on tõsine probleem riigieelarve baasseadusega ka põhiseaduse täitmisel. See teie ettepandud initsiatiiv seda küsimust sisuliselt ei lahenda. Miks õiguskantsler ja riigikontrolör sellisel positsioonil on ja kas te olete nendega ise otse suhelnud?

Aitäh! Jällegi ebatäpne refereering. Ma ei öelnud, et neil tuleb juttu vaiksemaks keerata, see ei oleks kooskõlas nende suveräänsusega. Kuid ma ütlen, et seda juttu, et eelarve pole läbipaistev ja nõnda edasi, võiks rääkida üldiselt aina vähem, mitte aina rohkem, nagu on juhtunud, sest eelarve läbipaistvust kogu aeg parandatakse. Me matame eelarvepoliitika tegelikud probleemid selle jutu alla. Selle jutu varjus on lastud riigirahandus käest ja me peame praegu sellega maadlema, sest kõik on võtnud endale põhiteemaks selle asendustegevuse, see tähendab eelarve vormi. Sisust ei taheta rääkida, tasakaalust, defitsiidist ei taha keegi rääkida. Tunnistada, et kulud nõuavad katet, ei taheta, aga vaat see vormijutt, see on üle kõige. Ja siis teeme näo, nagu oleks tegemist eelarvepoliitikaga. Tagajärg on ju see, et me elame raskes defitsiidis, mida me peame praegu siin mõne jaoks vere hinnaga koomale tõmbama. Ja seda sõjaajal! See on väga raske olukord ja selle üks põhjusi on just nimelt see asendustegevus, lõputu jauramine eelnõu vormi kallal. 

Riigikontrolöri ja õiguskantsleriga me loomulikult vaidleme professionaalselt edasi. Niipalju, kui saab nende juhiseid arvesse võtta, me iga aasta seda oleme ka teinud. Aga öelda, et see on põhiseadusvastane – seda mina ei ole nõus tegema.

Urmas Reinsalu, teil on küsimus protseduurika kohta istungi juhatajale. Palun!

Härra istungi juhataja! Kas me looksime niisuguse väikese uue traditsiooni – saalis on teatavat pinget tunda –, et ka istungi juhataja võiks, kui parlamendi liige üles kutsub, istungi juhataja positsioonilt, arbiitri positsioonilt kiita esinejat, kui esineja vastab küsimusele sisuliselt? See oli rahandusministri esimene sisuline vastus minule ja ma kutsun istungi juhatajat üles avaldama rahandusministrile kiitust. Nimelt, rahandusminister ütles, et kõik tegelevad asendustegevusega. Õiguskantsler ja riigikontrolör osundasid, et see seaduseelnõu on asendustegevus, ja mul on hea meel, et ka härra Ligi ütles selgelt ja ausalt välja, et tegemist on asendustegevusega. Tõepoolest, nii tulebki seda hinnata ja anda ka parlamendi täiskogul see hinnang. Kas looksime niisuguse pingeid maha võtva traditsiooni, et istungi juhataja avaldab suusõnaliselt puldist kiitust? Mul on teile konkreetne ettepanek, mida ma kutsun teid üles realiseerima.

Ei, no uued algatused on alati teretulnud. Ainult et kiituse või laituse koha pealt me võime pärast jõuda erimeelsustele. Ühe puhul on … (Urmas Reinsalu räägib kohalt.) Küsimuse kaupa on teine teema. 

Aga, Mart Helme, küsimus, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Tulen kultuuri juurde ja loen siit sellest paksust käsikirjast: "Kultuuripoliitika eesmärk on kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoides ja edendades eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu ning luues soodsad tingimused elujõulise, avatud ja mitmekesise kultuuriruumi arenguks ning kultuuris osalemiseks." Kõigest sain aru, igast viimasest kui sõnast sain aru. Kui ma vaatan siin kõrval olevat tabelit, siis ma näen, et mõnes valdkonnas on kärped koguni kahekohalise protsendinumbriga. Ma näen siin teatud vastuolu selle eesmärgiga. Kui ma nüüd mõtlen selle peale, et üleeile oli kultuuritöötajate meeleavaldus siin Riigikogu ees, siis mu küsimus on, et kas nemad ka virisevad, tänitavad ja ei saa lambist aru, mis neid ees ootab. Või missugune on ministri kommentaar?

Aitäh! See oli nüüd küll hoopis ühe teise eelnõu kohta, see kommentaar, ja ei puutu üldse asjasse. Asjasse puutub kindlasti see, et te püüate siin aega raisata tühja loba ja protseduurikaga. Eelmine küsija ju tegelikult raiskas jälle ära paar minutit seadusandja aega, ja mis seal salata, ka minu oma, ütlemata midagi. Sellest on kahju. Sisulise debati osa on minu arust siin selle aja jooksul olnud 30%, mitte rohkem. Aga kui seda kultuuriküsimust küsitakse järgmise eelnõu puhul uuesti, siis ma kindlasti vastan. Praegu ma ütlen, et kultuuril ei olnud kärbe suurem, kui oli teistes valdkondades, ega olnud suurem, kui oli kokku lepitud.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh ministrile! Järgmisena tuleb juhtivkomisjoni ettekandjana siia rahanduskomisjoni liige Maris Lauri. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjonis toimus käsitletavat eelnõu ettevalmistav arutelu selle aasta 1. oktoobril. Minister ja Rahandusministeeriumi ametnik Sven Kirsipuu tegid eelnõust ülevaate. Sellele järgnes diskussioon, mis osaliselt kattis ka [täna] esitatud sisulisi küsimusi. 

Näiteks oli küsimus selle kohta, kas riigieelarve lisas toodu on kohustuslik ja kui suur on ministri vabadus rahaliste vahendite ümbertõstmiseks. Sven Kirsipuu osutas sellele, et ministritel on ka praegu olemas teatud vabadus rahalisi vahendeid ümber tõsta. Näiteks võib tuua selle, et kui palgata mõni töötaja, siis on tegemist tööjõukuludega, aga kui sama teenus või töö osta sisse lepingulise tööna, siis on tegemist majandamiskuludega. Teatud paindlikkust on paratamatult vaja. 

Diskussioonis tuli küsimuse alla ka see, et riigi juhtimiseks on vaja nii tulemuspõhist eelarvet kui ka administratiivset ja kulupõhist eelarvet, mis on eelarve lisaga seadusepilti sisse toodud. Ma ei hakka neid küsimusi kordama, kuna nad tulid ka siin ette. 

Aga komisjonis tehti ka otsused. Konsensuslik otsus oli see, et võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. oktoobril ehk täna, määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni liige Maris Lauri, samuti see, et teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kõik [otsused tehti] konsensuslikult. Aitäh!

Küsimusi teile ei ole. Nüüd avan fraktsioonide läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Praeguse valitsuse koalitsioonileppes seisab, et riigieelarve muutub läbipaistvaks. Nüüd ongi rahandusminister tulnud meie ette vastava eelnõuga ja püüab jätta muljet, et sellega hoogsalt tegeldakse. Aga see on vaid näilik. Riigieelarve pole jätkuvalt läbipaistev, kõiki kulu‑ ja tuluridasid pole näha, siiamaani pole suudetud isegi kõiki kärpeid sisustada. Ka koalitsioonipoliitikud ei saa sellest eelarvest aru. Endine rahandusminister Aivar Sõerd ei saa sellest eelarvest aru. 

See eelnõu, mida me täna arutame, ei muuda mitte midagi. Selle eelnõu kohta on kriitiliselt [öelnud] nii õiguskantsler kui ka riigikontrolör. Nende sõnum on üheselt arusaadav: need muudatused, mida me arutame, ei tee eelarvet arusaadavamaks, need muudatused ei vii riigieelarvet põhiseadusega kooskõlla. Ehk täna on meil menetluses aasta kõige olulisem dokument, riigieelarve, millega meil pole mitte midagi peale hakata. Me ei näe, kuhu raha läheb, me hääletame pimesi.

Just sellel põhjusel esitas Keskerakond juba mitu nädalat tagasi oma eelnõu riigieelarve seaduse muutmiseks, et kõik kulu‑ ja tuluread seal oleksid nähtavad ja seda 500 000 eurost alates. Aga Reformierakond ei ole siiamaani soovinud seda eelnõu komisjoni menetlusse võtta. Muide, mind paneb imestama, et rahandusminister ei mäleta, et varasemates eelnõudes oli võimalik kuluridasid näha alates 100 000 eurost, ja ütleb, et aga see pole üldse seadusandja asi, näha kõiki neid tulu‑ ja kuluridasid. 

Nüüd sellest eelnõust, millega rahandusminister meie ette tuli. Üks väga vastuoluline asi, mis sinna sisse on kirjutatud, on see, et igal ministril on võimalik iga hetk teha oma valdkonnas eelarve kuluridade muudatusi ka pärast eelarve vastuvõtmist. Isegi siis, kui Riigikogu liige on teinud muudatusettepaneku, selle muudatusettepaneku poolt on hääletanud rohkem Riigikogu saadikuid kui vastu ja see on läbi läinud, isegi pärast seda võib minister kuluridasid muuta. 

Mida see tähendab? See tähendab, et parlamendi roll eelarve menetlemisel soovitakse muuta minimaalseks. Kui Riigikogu liikmed ei näe kõiki kulu‑ ja tuluridasid, siis nad ei saa eelarvet nii palju kritiseerida, ei saa nii palju muudatusettepanekuid esitada ja isegi, kui nad neid esitavad, saab minister [eelarveridu] iga hetk muuta. See tähendab, et liigutakse selles suunas, et igas valdkonnas võtab otsuseid vastu üks isik: vastava valdkonna minister. 

Kas te panite tähele, kuidas rahandusminister vältis seda teemat, kui ma selle kohta küsisin? Ta ütles mulle hoopiski: "Ei-ei, seadusandja roll hoopis suureneb." See on ju puhas demagoogia. 

Lisaks tundub, et rahandusminister saab üldse põhiseadusest teistmoodi aru. Tuletan uuesti meelde: meie riigi ülesehitus ja põhiseadus näevad ette, et riigieelarve kohta teeb otsuseid siiski Riigikogu. Neid otsuseid ei saa delegeerida täitevvõimule, nagu seda praegu üritatakse teha. Tänases olukorras, kus meile iga päev räägitakse, et eelarve on keerulises seisus, kus järjest kehtestatakse uusi makse ja kärbitakse igas valdkonnas, on igal Eesti inimesel õigus, aga parlamendi liikmel lausa kohustus teada, kuhu maksumaksja raha läheb. Kui me peame end avatud ühiskonnaks, siis [peaksime teadma, et] raha väärkasutuse ennetamises ja raha kasutamise kontrollis on oluline osa just avalikkusel, sealhulgas ajakirjandusel. Avaliku võimu enda tehtav kontroll ei saa seda kuidagi asendada. 

Rahandusministri sellised mõttekäigud on päris vastuolulised. Minister Ligi ütles, et eelarve peab olema läbipaistev, aga seadusandja roll ei ole teada kõiki kuluridasid. Siis ta ütles, et seadusandja roll suureneb, aga kuluridasid ei peaks olema liiga palju näha, et Riigikogu liikmed ei saaks oma mõttetuid muudatusettepanekuid esitada. 

Veel mõni anomaalia, mis rahanduskomisjonis avastati. Üks näide on ühistransport. Igal pool on räägitud, et ühistranspordikulud vähenevad. Aga tegelikult need hoopis suurenevad valitsuse teiste kokkulepete tõttu, mida ei kajastata eelarves ja mida ei ole näha tabelis. Ehk kui sa vaatad tabelit, siis sa ei näe tervet pilti, sa ei näe, mis tegelikult toimub. Ja ühistranspordi kulude hulgas on ühel ja samal kulureal korraga nii ühistranspordidotatsioon kui ka raudtee ehitamise summad. Niisiis, kogu infrastruktuurile [ettenähtud] summa läheb ühe kulurea alla. 

Ja siis öeldakse veel, et teate, eelarve on keerulises seisus. Aga kas ministrid ise ka saavad aru, mis nende valdkonnas toimub? Äkki eelarve ongi keerulises seisus sellepärast, et mitte keegi, tegelikult ka ministrid ise ei saa aru, mis neil seal toimub?

Mida me veel avastasime? Kui varasemalt – hästi oluline moment – olid sihtasutustele ja mittetulundusühingutele eraldatud summad alati konkreetselt eraldi kirjas, siis seekord pole sedagi. Isegi siis, kui pöörduti Rahandusministeeriumi poole – meie komisjon, korruptsioonivastane erikomisjon pöördus ka Rahandusministeeriumi poole –, siis öeldi: "Ei, meil ei ole seda tabelit. Me ei tea, kuhu kogu see raha läheb." Sellisel viisil toetuste jagamisega, et [summasid] ei ole võimalik isegi eraldi näha, võib kaasneda päris oluline huvide konflikt. Kindlasti kavatseb korruptsioonivastane erikomisjon seda teemat põhjalikumalt uurida. Küsime üksikasjalikku infot igalt ministrilt eraldi ja võib-olla kutsume nad ka komisjoni. 

Kui paljud teist mäletavad, et 2023. aasta eelarve raames Lauri Läänemets, olles ka siis siseminister, püüdis eraldada Siseministeeriumi eelarvest ligi 5 miljonit eurot koolide ja lasteaedade ehitamiseks ja renoveerimiseks, mis olid seotud muide tema valimisringkonnaga? Ju siis ministril polnud kogemust või talle unustati öelda, et ei saa niimoodi katuseraha tuimalt oma ministeeriumi erinevatele kuluridadele panna. Too hetk – tänu sellele, et too aeg oli eelarve läbipaistev – sai avalikkus sellest teada ja oligi võimalik huvide konflikti vältida. 

Mul on küsimus: miks nüüd enam ei soovita seda infot avalikkusega jagada? See ongi ju silmakirjalik. Koalitsioon on selgelt välja öelnud, et katuserahast loobutakse. Nüüd loobuti sellest nii, et seda avalikkusele lihtsalt enam ei näidata. 

Kõik need probleemid, mida ma mainisin, olidki see põhjus, miks Keskerakonna fraktsioon esitas oma eelnõu, mis reaalselt muudaks eelarve läbipaistvaks. See on ka põhjus, miks me teeme ettepaneku lükata tagasi see näilik eelnõu, mis tegelikult ei muuda midagi ning mille kohta on juba õiguskantsler ja riigikontrolör öelnud, et siin on vaid kosmeetilised muudatused, mis tegelikult teevad olukorra ainult halvemaks. Nii et me ootame jätkuvalt, et rahanduskomisjoni esimees, kes on ka siin saalis ja kuulab meid, paneks meie eelnõu kiiremas korras päevakorda. Me väga loodame koalitsiooni ja opositsiooni koostööle, sest meie kõigi huvides on see, et riigieelarve oleks reaalselt läbipaistev. Aitäh!

Järgmisena Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma kõigepealt tahan tänada rahandusministrit. Ta vastas Isamaa fraktsiooni liikmetele enamasti ausalt. Ta vastas ausalt, et üks erakond nõudis järgmise riigieelarve läbirääkimistel oma ministeeriumi ridadele niinimetatud poliitilist katuseraha. See oli aus vastus. Olukorras, kus me räägime riigieelarve kokkuhoiust, nõudis üks erakonnajuht, et tema valitsemisalas oleks raha, mida saaks jagada poliitiliselt. 

Siin saalis alati räägitakse, et küll on halb, kui Riigikogu liikmetel on katuseraha, mida jagada. Ei ole olnud mitte midagi rohkem nähtavat kui Riigikogu liikmete katuseraha, 3000 euro kaupa seda siin jagati, iga Riigikogu liikme kohta alla 40 000 euro. See oli ju jagatud objektiliselt ja taga oli ka selle nimi, kes ettepaneku tegi. 

Nüüd me näeme, kuidas ministrite katuseraha on ära peidetud ridade vahele. Midagi teha ei ole. Värsked, oma esimeses koosseisus olevad poliitikud tahavad särada, [näidata,] et nemad tõid selle raha piirkonda. Me ei teaks seda ja ei oskaks nende objektide kohta küsida, aga tänu sellele, et Facebookis keegi kiidab, et ta on ligi 10 miljonit oma piirkonda toonud, saad sa aru, et kuskil rea peal peab see olema. Otsid seda rida riigieelarvest – ei ole. Miljonilised investeeringud peaksid siin ju olema. Küsid kahe ministri käest samast erakonnast, sotsiaaldemokraatide erakonnast, et teil on siin rea peal suurusjärgus 5 miljonit investeeringuid, et palun see lahti kirjutada. Ühelt tuleb vastus, et see 2,7 miljonit ei ole veel sisustatud, sisustame seda pärast seda, kui riigieelarve on vastu võetud. Teine minister paneb juurde [märke], et see on AK, ja jätab enamuse summast kirjeldamata, mõned read sinna kirjutatakse, aga üle poole jäetakse lahti kirjutamata.  

Kas me sellist riigieelarvet soovime? Täna ma andsin Isamaa Erakonna poolt üle eelnõu, mis selgelt parandab praegu valitsusest tulnud riigieelarve seaduse muutmise seaduse [eelnõu]. Praegu on kirjas, et riigieelarves võib põhiseaduslike institutsioonide kulud ja ministeeriumi valitsemisala programmi tegevuse kulud liigendada alternatiivselt täiendavalt riigiasutuste kaupa jne. Minu arust mitte võib, aga peab – see on Isamaa Erakonna ettepanek. Samas liigendatakse toetused keskvalitsuse juriidilistele isikutele ja teistele juriidilistele isikutele riigieelarves juriidiliste isikute kaupa, nii et on lahti kirjutatud palgakulu, majanduskulu, sotsiaaltoetused, investeeringutoetused, muud toetused, finantskulu, muud kulud, sealhulgas amortisatsioonikulu. 

Meil on hea näide. Ma küsisin kevadel ministrite käest selle kohta, et Tervisekassa kolib ja see kulu on üle miljoni. Te mäletate, et rahandusminister ei teadnud sellest mitte midagi, kuigi on ise selle asutuse nõukogu liige. Sotsiaalminister ütles, et vist kunagi on niisugune otsus tehtud. Aga ma tahaksin järgmise aasta riigieelarves näha, kui palju hoiab kokku tänu sellele, et kolitakse ühelt pinnalt teisele. Me räägime kogu aeg, et seal on kuni 200 miljonit iga aasta puudu. Me näeme riigieelarves, et kuhugi numbreid läheb, aga kui palju läheb? Me teame, et töötukassas on …

Palun kolm minutit juurde.  

Kolm minutit lisaks

… tuhatkond inimest tööl. Milline kokkuhoid on järgmine aasta? Minister väitis vähemalt, et on antud korraldus 4–5% kokku hoida. Aga kas me näeme ka riigieelarves neid ridasid?  

Meil on riigieelarves väga suure numbri all valitsuse reserv. Vaatame selle Vabariigi Valitsuse reservi sihtotstarbelisi vahendeid. Laiapindse riigikaitse poole pealt ühtegi objekti seal ei ole. Aga nii nagu täna rahandusminister ütles, et tal on piinlik ja ta ei olnud nõus ja paljud ministrid ei ole nõus, aga sinna 21 miljoni alla on peidetud Võrumaale lasketiiru ehitamine. Kui me komisjonis küsisime, miks Võrru, siis vastus oli, et see on kõige keskel. Ma ei tea, ma oma arust tunnen ka Eestimaad, minu arust on Võru ühes servas. Samas kõrval, 20 kilomeetri kaugusel Põlvas ootab lasketiir aastaid remonti. Jah, neid ei saa võrrelda – seda, mida tahetakse teha, ja seda, mis on Põlvas. Põlvas saab ainult otse lasta, soov on see, et 360 kraadi [ulatuses] saaks lasta. Aga me räägime täna sellest, et riigil ei ole raha. Ja siis me teeme selliseid otsuseid ja püüame rääkida, et eelarve on nüüd palju [paremini] loetav! 

Ma pean küll tunnistama, et mõned aastad tagasi oli mul eelarvet tunduvalt [lihtsam] lugeda kui täna, sest siis ei olnud peidetud investeeringute ridasid. Ma mäletan väga hästi, katuserahast rääkides, kui tänane erakonna esimees sealpool pingireas tegi endale mõned päevad varem MTÜ. Kolleeg tuletas neid muresid rahanduskomisjonis meelde. 

Jah, me oleme aastaid poliitilist katuseraha [kasutanud] ja on ka Riigikogu liikmed oma katuseraha [kasutanud], aga see on olnud avalik. Selle üle on vaieldud, seda on kritiseeritud, selle üle on arutletud. Aga nüüd, kui on selgelt öeldud, et see koalitsioon mitte ühtegi poliitilist objekti eelarvesse ei pane, siis mina küsin: kui palju näiteks ikkagi valitsuse reservis on erinevate ridade all katuseraha? Mille alla need read lähevad? Ma arvan, et jõulude ajal me Facebooki postitustes näeme, millised objektid tegelikkuses olid eelarves niinimetatud katuserahana. Ma olen küll kindel, et tänane rahanduskomisjoni esinaine küsib need read välja. Me oleme küsinud kahelt ministeeriumilt. Ma naeran, et õnneks me oleme küsinud kirjalikult ja on tulnud ka kirjalikud vastused, et selgelt peidetakse poliitilist raha. 

Seoses sellega ma teen Isamaa fraktsiooni nimel ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 511 esimesel lugemisel tagasi lükata. Võib-olla tuleks komisjonis ikkagi võtta meie eelnõu ja Keskerakonna esitatud eelnõu ja menetleda neid koos ning teha selline riigieelarve seaduse muutmine, mis ka tegelikult teeb riigieelarve läbipaistvaks. Aitäh! 

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Head kolleegid! Ma usun, et kõik mäletavad, et sel sügisel tuli Riigikontroll välja analüüsiga, kus ta ütles, et 2,4 miljardit riigi raha on jagatud selliselt, et seda pole võimalik riigieelarvesse nii-öelda tagasi siduda. Raha on kusagile läinud, aga Riigikogule ei ole tutvustatud seda, kuhu see läheb. 

Nüüd on toodud siia saali riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu, mida müüakse jutuga, et see teeb riigieelarve selgemaks, aga samal ajal on siin selline huvitav seadusepügal, mis ütleb, et riigieelarvet "võib" selgemaks teha. Ka Riigikontroll on juhtinud oma tagasisides tähelepanu, et ka juba kehtivate seaduste alusel võib riigieelarvet selgemaks teha. 

Aga nüüd tänase debati juurde. Kui ministri esialgne pahurus oli debati teises pooles pisut lahtunud ja ma küsisin talt, kuidas ta suhtub ettepanekusse, et teha see majanduslike kulude järgi eelarve lahtikirjutamine kohustuslikuks ja lisaks sellele piirata mingite piirmääradega ministrite võimalusi raha oma suva järgi ringi tõsta, siis rahandusministri vastus oli, et ta suhtub sellesse ettepanekusse hästi. 

Kui me eile siin temaga debatti pidasime, siis ta ütles, et rohkem oleks vaja optimismi. Nii et ma lõpetan optimistliku noodiga ja ütlen, et ma kindlasti kavatsen selle eelnõu kohta vastava muudatusettepaneku teha. Kui seda mõtet toetab ka rahandusminister, siis olgem optimistlikud ja lootkem, et see majanduslike kulude järgi lahtikirjutamine saab kohustuslikuks ja ministrite võimalus raha ringi liigutada, nii nagu neil parasjagu pähe tuleb, saab mõistliku piirmäära. Aitäh!

Järgmisena Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Maris Lauri.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Baasseadust on korduvalt muudetud, eelarvepilt on aastate jooksul muutunud. Ma arvan, et kõige segasem pilt oli 2020–2021, kui eelarve ise oli kõige udusem, seletuskiri lopsakas ja võib-olla kehvasti süstematiseeritud. Seekordne eelarve, selle seletuskiri on kahtlemata oluliselt paremaks muutunud.

Mis puudutab konkreetset eelnõu ehk baasseadust, siis see on kindlasti samm edasi. Eks siin diskussioonis ole täiesti võimalik seda eelnõu paremaks muuta. See on ka Riigikogu ülesanne seda teha. 

Riigieelarve arusaadavus sõltub kahest asjast. Esiteks tõesti sellest, kuidas ta on esitatud, kuidas ta on vormistatud. Aga see sõltub ka sellest, kas inimene saab aru sellest, mis sinna on kirjutatud, ja kas ta on läbi lugenud näiteks eelarve alguses oleva selgituse, kus on näiteid ja kus on ära selgitatud mõisted.

Mulle tundub, et tihtipeale ei saadagi sellest aru, nii nagu meist igaüks ei pruugi saada aru raamatupidamisest. See on täitsa loogiline, et kõik ei saagi raamatupidamisest aru, teatud kohad ongi keerulisemad. Siis tullakse ja küsitakse. 

Minu arvates on õnnetus tegelikult see, et meil on võimalus selle eelnõuga tegeleda, vajaduse korral seda paremaks muuta, aga tullakse välja uute eelnõudega. Kui ma kuulasin neid küsimusi ja vastuseid, siis vähemalt ühel juhul tekkis mul tunne, et küsija ei ole eelnõu kehtivat versiooni lugenud ja ei hooma selle eelnõu loogikat. Natuke kahju! 

Aga veel kord, ma kutsun üles konstruktiivsele koostööle Riigikogus, nii nagu me rahanduskomisjonis tihtipeale oleme teinud, ja vajaduse korral eelnõus muudatuste tegemiseks. Paremaks saab asju alati teha ja eks me siis istume, kaalutleme, vaatame, arutame ja debateerime. Aitäh!

Fraktsioonide kõnesoove ma rohkem ei näe. Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 511 esimene lugemine lõpetada, kuid on tulnud kaks ettepanekut: Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni samasisulised ettepanekud, et Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 511 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda on vaja hääletada ja alustame hääletuse ettevalmistamist. 

Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 511 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 21, vastu 55. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. oktoober kell 17.15. Oleme läbi käinud tänase päeva neljanda päevakorrapunkti.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud julgeolekumaksu seaduse eelnõu 512 esimene lugemine. Ettekandja on rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! See seaduseelnõu on teie ees kahel põhjusel. Esimene põhjus on muidugi Venemaa agressioonisõda. See pani Eesti ja meie liitlased julgeolekut kiirendatud korras tugevdama. Eesti sõjalised kulud on 2022. aasta 2,1%‑lt kasvanud vähemalt 3,3%‑ni, lähiaastail on need kohati kõrgemad, sel aastal juba 3,4%. Teine põhjus on Eesti riigi kaheksa aastat kestnud võlgu elamine, mis on lõhkunud riigirahanduse tugevusvaru, ei võimalda kriisidele valutumalt reageerida ega katta julgeolekukulusid ja sõjakahjusid ilma makse tõstmata. 

Julgeolekumaks on tähtajaline ja laiapõhjaline kombinatsioon mitmest maksust eesmärgiga katta juba lisandunud ja lisanduvaid julgeolekukulusid tähtajaliselt, 2028. aastani. Siiski katab see maks laiapindse julgeoleku lisakulusid vaid osaliselt ja ei tasakaalusta kuidagi meie eelarvet muus osas. Maksu peaks nelja aastaga laekuma 2,3 miljardit, kaitsekulude kasv on 3,3 miljardit ja lisanduvad laia julgeoleku lisakulud, nagu piiri[valve] ja muu sisejulgeoleku taristu ja võimete, vastuluure, politsei lisarelvastuse, droonivastase võimekuse [kulud] ja muu seesugune. Ma võin lisada, et maksuamet sai natukene lisaraha, kuna nende töö on üksjagu seotud ka julgeolekuga ja maksunduses tekkivate uute survetega. 

Eelnõu ja see maks ise koosnevad kolmest osast. Esiteks, 2%‑line käibemaksumäära tõus. See rakendub 2025. aasta 1. juulist. Teiseks, 2%‑line maks füüsiliste isikute tuludelt alates 1. jaanuarist 2026. 2%‑line julgeolekumaksu komponent äriühingute kasumilt [rakendub] samuti alates 1. jaanuarist 2026. Järgneval kolmel aastal kogume me tulu suurusjärgus 740–780 miljonit eurot aastas. 

Sellise mudeli idee on see, et julgeolek on kõigi asi, see on ka riigi alusfunktsioon ning see maks peab seetõttu olema võimalikult laiapõhjaline. Siiski peab see maks silmas ka maksevõimet, nii et inimeste koormus varieerub absoluutsummas suurusjärgu võrra, jõukam maksab ikkagi kohati 100 või 1000 korda rohkem kui vaene. 

Lähemalt siis maksukomponentidest veel. Käibemaksumäär tõuseb 22%‑lt 24%‑le alates 1. juulist [2025]. Tuleval aastal on käibemaksu standardmäära mõju riigieelarve lisatuluna hinnanguliselt 88 miljonit. Aastatel 2026–2028 suureneb maksutulu vastavalt 225, 199 ja 209 miljonit eurot võrreldes Rahandusministeeriumi tänavuse suveprognoosiga. 

Teiseks on füüsilise isiku tulumaksustamise [muudatus]. See järgib suuresti tulumaksu reeglistikku, see tähendab, et maksuobjekt suuresti kattub, aga tema baas on samas laiem. Maksustatakse ka osa maksuvabasid tulusid, sealhulgas kõik esimese, teise ja kolmanda samba väljamaksed. Ei maksustata tulusid, mis ei ole tulumaksuseaduse mõttes füüsilise isiku tulud, nagu erisoodustused ja Eestis saadud dividendid. Maksustatavast tulust ei tehta mahaarvamisi ja maks kohaldub alates esimesest eurost. Seda maksavad ka mitteresidendid, kes saavad Eestis tulumaksuga maksustatavat tulu. Maks kogutakse kokku eelkõige kinnipidamise teel, nagu praegugi tööjõumaksudega on. Maks hakkab kehtima 2026. aasta 1. jaanuaril ja peetakse kinni alates sellest kuupäevast tehtavatelt väljamaksetelt. Eeldatav laekumine on 360 miljonit 2026‑ndal, 379 miljonit 2027‑ndal ja 398 miljonit 2028. aastal. 

Lõpuks, äriühingu kasumi maksustamine. Julgeolekumaksuga maksustatakse ka äriühingu majandusaasta kasum, mida raamatupidamisaruandes nimetatakse maksueelseks kasumiks. Seda kasumit ei korrigeerita, välja arvatud topeltmaksustamise vältimisega seotud korrigeerimised. Kui äriühing on kahjumis, siis julgeolekumaksukohustust ei teki ja eelmiste perioodide kahjumit ei saa kanda edasi ega tagasi. Maksustamisperiood on majandusaasta ja lõplik maksukohustus arvutatakse kord aastas. Aga kuna lisatuludega on meil kiire, tuleb kvartaalseid makseid tasuda juba 2026. aastal, mida saab lõplikust maksukohustusest maha arvata. Maks on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2026 ja kehtima 2028. aasta lõpuni, nagu ka ülejäänud [muudatused]. Eeldatav maksulaekumine 2026. aastal on 157 miljonit, 2027. aastal 164 miljonit ja 2028. aastal 173 miljonit. Mõjuhinnangus on eeldatud tulumaksu 5%‑list vähenemist ja [raamatu]pidamisliku kasumi 20%‑list peitmist. 

Muidugi on tegemist halva uudisega maksumaksjale, kui ta riigi huvidele ei keskendu, aga lohutuseks ütlen, et 2025. aastal tõuseb järgmise aasta maksumuudatuste tõttu maksukoormus küll 35,8%‑ni SKP‑st, aga seal kandis on ta ka varem olnud ja palju ei ole tegelikult vahet ka selle aasta prognoosiga, mis on 35% kandis. Endiselt jääb see määr alla Euroopa keskmist, mis on erinevatel hetkedel ja hinnangutel 40–41% SKP‑st. Nii et meie konkurentsivõimele kindlasti mingit väga saatuslikku hoopi ei tule, aga me tunnistame, et see maksutõus siiski pärsib ka majanduskasvu, aga pole parata. Julgeolek jällegi lisab majanduskasvu. 

Saan veel üle korrata, et see ei ole mitte ajutine, vaid tähtajaline maks. See tähendab, et see lõpeb vaikimisi koos 2028. aastaga. Kui Riigikogu otsustab enne või pärast midagi muud, siis minu hinnangul eeldab maksusüsteemi loogika, et sealtpeale on asi reeglipärasem ja pigem peaksid tulema sellesse tuluritta ka sisulised muudatused. Aitäh! 

Teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Igasugune maksutõus avaldab majandusele negatiivset mõju. Siit ka küsimus: kas on oht, et see seadus nõrgendab meie majanduslikku julgeolekut?

Aitäh! Kui te mõtlesite "meie" all Eestit, siis ei, see maks ikkagi tugevdab teda. 

Aga see tees, et igasugune maksutõus majandust pidurdab, päris tõsi ei ole. OECD hinnang, mis on küll mõni aasta vana ja millega on ka vaieldud, aga millest mina julgen lähtuda, on see, et maksudel on hierarhia. Mõju järgi majandusele on kõige halvem või kõige rohkem majandust pärssiv ettevõtte tulumaks. See maksustab otseselt kasumlikumat osa majandusest ehk tõmbab majandusel üsna hoogu maha. Järgmised on tööjõumaksud, mis on sarnase mõjuga. Tööjõud on komponent, mille hinna tõus kindlasti konkurentsivõimele hea ei ole. Käibemaksu hindas OECD majandusele neutraalseks, [selle tõus] ei mõjuta selle uuringu järgi majandust, kuigi selleteemaline poliitiline hüsteeria on muidugi hästi häälekas. Kõik räägivad hindadest, aga kui riik on olemas, siis riiki tuleb rahastada ja selles mõttes on see maksuliik süütu. Riik ise toetab oma olemasoluga ju majanduse võimet tsiviliseeritud moel eksisteerida.

Nii et mina küll ühinen nende vaatega. Majandusele lausa kasulikuks on nad pidanud maamaksu ja kinnisvaramaksu. Maa on piiratud ressurss ja selline kivistunud maaomand kivistab ka majandustehinguid, võimalusi midagi arendada. Nii et see on majandusele pigem hea, kui [maa ressursina] on turul ja põhjustab omanikule ka otsest kulu, peale selle, et saadakse tulu. See on OECD hinnang: mõni maks on nende hinnangul lausa positiivne ja mõni on neutraalne. 

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Sa ei olnud saalis, kui ma kiitsin sind eelmise eelnõu arutelul, et sa vastasid ausalt. Ma sooviksin, et sa jätkaks samamoodi, ja ma küsingi. Julgeolekumaksuga korjatakse aastas suurusjärgus natuke üle 800 miljoni euro, nii vähemalt eelnõu ju näitab. Aga me teame, et järgmine aasta ei tule sealt nii palju raha, eelarves on ainult natuke üle 70 miljoni laskemoona ostmiseks, ka järgnevatel aastatel on RES-is kõik aastad alla 200 miljoni. Mis selle ülejäänud 600 miljoniga siis tehakse? See ei ole ju siis julgeolekumaks, kui ülejäänud raha läheb millekski muuks.

Aitäh! Ma kuhugi peitsin ära selle tabeli, kus on need täpsed laekumised – äkki see ongi? –, et saaks kontrollida teie numbrite täpsust. Julgeolekumaksu jagunemine: tuleval aastal, ma loen siit välja, on 356 [miljonit] ja nelja aastaga 3858 [miljonit]. Ma ei välista, et need andmed on mul vananenud, mul miski siin kripeldab. Kuid kulud julgeolekule, lisandunud kulud on üle 4000 [miljoni]. Ega ma mitte ilmaasjata ei rõhuta kogu aeg, et see on ikkagi kate juba võetud kohustustele ja edasi kasvavatele kohustustele, see ei ole mitte mingisuguse laskemoonakoguse eest maksmiseks. Ei, laskemoona lisandumine kuludele on tõesti hästi põhimõtteline, see kaugmaa laskemoona ilmumine. See on hästi kallis kaup, hästi suur strateegiline tähtsus on sellel. Aga eelarves on otseselt kaitsekulud ikkagi kasvanud 2,1%‑lt 3,4%‑le. See ei ole mingisugune paarsada miljonit, vaid ikka rohkem. Laiapindse julgeoleku kuludes on ka väga militaarse iseloomuga asju, piiril näiteks, rääkimata sellistest asjadest nagu kapo ja nii edasi. Kogukulud julgeolekule on ikkagi kasvanud rohkem, kui me selle maksuga suudame kokku koguda.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Küsimus on natuke seotud Aivari küsimusega. Siin on olnud juttu, et julgeolekumaks on maksu nimi, aga otseselt kogu kokkukogutav raha julgeolekule ei lähe. Siis mõtlesingi, et võib-olla oleks hea, kui te selle aegrea sellisena ette loete, mis need laekumised on 2025, 2026, 2027, 2028, millised on nende aastate eraldised julgeolekule ja kui palju läheb mujale. Siis jääb ka stenogrammi selline hea lihtne numbrite rida ja sealt saab alati kontrollida.

Aitäh! Kaitsekuludega on küll nii, et nad ei ole kõik nii avalikud, et ma tahaksin detaili minna. Aga ma jään nende sõnade juurde. Üks, millest ma nüüd olen vahepeal tabelit põrnitses aru saanud, on see, miks see üldsumma 3858 [miljonit] nii suur on laekumise mõttes. Siia on juba otsa liidetud ka 2024. aasta käibemaks. Eks me seda ka niimoodi markeerisime, kui käibemaksu tõsteti. Ja eks otstarve ole seal ikkagi julgeolek olnud. Aga jah, need lisamaksud ei kata lisandunud julgeolekukulusid, rääkimata eelarve defitsiidist. Me oleme julgeolekukulusid lisanud sügava defitsiidi oludes ilma katteta. Paraku on vaja kogu seda paletti vaadata ja rahaliselt katta. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma arvan, et nii kõik siin saalis olijad kui ka enamus meie riigis elavaid inimesi saavad aru, et julgeolek on praegu tegelikult selline teema, kus ei ole kahte mõtet, kas seda toetada või mitte. Aga küsimus on selles, et kui kokkuvõttes tahetakse selle eelnõuga, selle meetmega lisada eelarvesse peaaegu 2,5 miljardit, siis kuidas saavad inimesed olla kindlad selles, et kogu see raha läheb just julgeoleku tagamisele, et valitsus mitte ei lapi sellega lihtsalt eelarveauke, kasutades seda ilusat loosungit, teades, et sellele inimesed reageerivad paremini kui sellele, et öeldakse, et tahetakse kuidagimoodi tervishoidu turgutada.

Aitäh! Mul ei ole küll midagi selle vastu, kui inimesed arvavad, et maksuga kaetakse tervishoiu[kulutusi]. Nad kindlasti ei kurjustaks selle pärast. Aga see jutt või see nõudmine, et raha kindlasti sinna läheks, on ka üks põhjus, miks me oleme niimoodi selle asja raamistanud. Eelarveauk on ka kuludega katmata tervishoiukulu, eks ole, ja selle lappimine ei ole ebamoraalne. Aga siin on piiritletud üks osa eelarvest ja laiema toetuse saamiseks siis räägitakse sellest lisanduvast maksust julgeolekumaksu nime all. Aga riigi julgeolek tähendab ju tegelikult ka korras rahandust. Rahandus on meil korrast ära ja see on probleem. Praegu oleme selles olukorras, kus me näeme, et me ei saa kriisidele reageeritud ilma makse tõstmata, sest kaheksa aastat on üle jõu elatud. Ja minu algatus see ei ole.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teate, see on juba teist korda, kui teie jutt tegelikult ei lähe kokku selle seaduse seletuskirjaga. Ma loen lihtsalt seaduse seletuskirja punktist 2, mis on selle seaduse eesmärk: "Julgeolekumaksu seaduse eesmärk on koguda täiendavat riigieelarvelist maksutulu kaitsevõime arendamiseks ja julgeolekuinvesteeringuteks." 

Nüüd on küsimus. Vaadates Kaitseministeeriumi eelarvet, siis on näha arve alates 2025. aastast kuni 2028. aastani, kokku on see 6,5 miljardit. Neid vahendeid, mis kogutakse vastavalt sellele seaduseelnõule, on kokku peaaegu 2,5 miljardit. Kui vaadata nüüd Kaitseministeeriumi arvudele sisse, siis tegelikult ainult sellest 2,5 miljardist läheb sinna 659 miljonit ehk 2,5 miljardist lahutame 659 miljonit ja me saame päris suure summa, umbes 1 miljard 800 [miljonit]. Küsimus ongi selles, kuhu see raha läheb.

Aitäh! Ma ei usu, et te tegelikult ei oska lugeda. Te loete sihilikult valesti ja umbusaldate meeleheitlikult. See klišee, nagu raha läheks kuhugi mujale, on tegelikult ju mõttetu. Ärme kordame seda kogu aeg. Julgeolekumaksust jääb puudu, et katta kaitsekulude tõus 2,1%‑lt 3,4%‑le ja lisandunud laiapindse riigikaitse kulud. Seal ei ole öeldud, et täiendavate kulude katteks, vaid "täiendavat maksutulu". Täiendav maksutulu lapib paratamatult ka seda vana eelarveauku, mis on rebenenud kaitsekulude ja julgeolekukulude tõttu. Te oskate lugeda küll, mõelge veel üle.

Andrei Korobeinik, palun! 

Suur tänu! Hea Jürgen, ma küsin võib-olla lihtsamini, kui Lauri küsis. Seal tõepoolest oli palju numbreid, ma ise ei jaksanud jälgida. Aga meil rahanduskomisjonis käis kaitseminister Hanno Pevkur, kes ütles, et kogu kogutud julgeolekumaks läheb tema valdkonda. Vahepeal parempoolsete erakond, kes parlamendis praegu ei ole, rääkis, et ainult 27% sellest summast läheb Hanno Pevkuri valdkonda. 

Aga kuulates teie vastust Vadim Belobrovtsevile, mulle tundus, et õigus oli tegelikult parempoolsetel, mitte Hanno Pevkuril. Kas me tõepoolest ei saa usaldada kaitseministrit? Kas teie saate siit puldist kinnitada, et kogu julgeolekumaks tõepoolest lähebki riigikaitsesse ja mitte laias mõistes riigikaitsesse, vaid konkreetselt riigikaitsesse Hanno Pevkuri vastutuse alla?

See on teie vaba valik, kas te usute kõige ebakompetentsemaid, kes Riigikogusse ei kuulu ega vastuta mitte millegi eest. Jutt, mida parempoolsed räägivad, ei vasta elementaarselt tõele, see on valelik jutt. Nad ei saa sellest lahti, nad korrutavad seda. See on teie valik, kui te tahate seda korrutada. Nad on ennast nurka mänginud ja räägivad seda. Mul on ka sotsiaalmeedias nendega kokkupuuteid olnud, ma näen seda ja see on piinlik. 

Aga me võime teile kirjalikult need numbrid esitada. Tuletan meelde seaduse pealkirja, seal on julgeolekumaks, mitte Kaitseministeeriumi maks. Julgeolek on laiapindne, valdav osa sellest läheb kasvanud ja kasvavate kaitsekulude katteks. Kui keegi tahab nimetada seda eelarveaugu lappimiseks, siis ma olen täiesti nõus, sest me lapime sellega eelarveauku, mis on tekkinud sõja tagajärjel või rebenenud suuremaks sõja tagajärjel. Aga see ei kata ülejäänud auku, vaid sellest kattest jääb isegi puudu julgeoleku lisakulude katmiseks. Need tabelid on, ma arvan, rahanduskomisjoni aseesimehele väga hästi kättesaadavad. 

Tsiteerida mulle kedagi kolmandat selleks, et midagi minu käest küsida, ei maksa. Ma ei saa kontrollida, kas inimene nii ütles ja mida ta mõtles. Küsige minu käest, ärge viidake kellelegi, kes on rääkinud millestki muust kuskil mujal.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma nüüd küsin, Jürgen, otse ja ainult sinu käest. Julgeolekumaks on suurusjärgus 800+ miljonit. Järgmise aasta riigieelarves on riigikaitsekulud väiksemad kui 2024. aastal. Kas minu arvamus on õige, et julgeolekumaks on loodud tegelikult selleks, et üks väike osa läheks riigikaitsekuludeks ja suur osa läheks Reformierakonna valimislubaduse täitmiseks ehk kõrgepalgaliste tulumaksuvabastuseks?

Nii. Vastus on ei. See läheb kaitsekuludeks. Kui mõni erakond täidab valimislubadusi, siis on ju hästi, seda ei peaks me ka julgeolekuohuks nimetama, see on ju demokraatia seisukohalt hea. Aga praegu on jutt konkreetsest kulust ja konkreetsest tulust ja selle järjekindlast seostamisest just nimelt julgeolekuga. Korduvalt on vastatud. Prognoositud maksulaekumisest ei piisa, et lisandunud ja lisanduvatele kuludele katet leida. Tõele ei vasta see, et järgmine aasta kaitsekulud vähenevad. Nad kasvavad. See, kui palju on täpne protsent SKP-st ühel ja teisel aastal, sõltub eelkõige hangete ajastusest ja siin on hea vastaja ikkagi kaitseminister. Nii palju kui ta tohib, nii palju ta teile vastab, avalikult ka, eks ole. Mitteavalikult on teil kindlasti infole juurdepääs veel suurem.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Ma küsin pisut avarama küsimuse, üldse julgeoleku‑ ja kaitsekulude rahastamise kohta. Teile valitsuse liikmena on kindlasti tutvustatud NATO kaitseplaanide uuendamisest tingitud muutusi, mis puudutavad NATO ootusi, muu hulgas seda, mida nad tulevikus Eestilt ootavad, ja sellega kaasnevaid võimalikke täiendavaid kulutusi, millega me praegu ei ole arvestanud mitte üheski oma eelarvedokumendis. Te olete öelnud, et ei, sellist kaitsekulutuste tõstmist te rahuajal ette ei kujuta. 

Mul on kaks küsimust. Esiteks, kas me elame praegu rahuajal? Teiseks, mis on teie sisuline ettepanek, kui me ühel hetkel jõuame sinna, et NATO ootused on konkretiseeritud, kas me siis vastame NATO‑le, et meil pole kavas neid täita ja minge metsa? Või mis siis Eesti ametlik vastus on, mis välja läheb?

Ma igaks juhuks ütlen, et Eesti on ise ka NATO. NATO ei ole meie ülemus, ta on kokkulepe, ja neid kokkuleppeid, mis Eesti on sõlminud, ta täidab teistest riikidest reeglina paremini. Eesti kaitsekulud on praegu NATO-s kohal nr 2, need on suuremad kui USA‑l. Midagi häbeneda meil ei ole. Olen ise olnud selles ametis, kus selliseid asju räägitakse. Kogu aeg on probleem, et hulk riike jääb maha ja ei kuluta [nii palju kui vaja]. Aga Eesti ei ole nende riikide hulgas olnud, ta on alati olnud teistelt nõudja ja eeskuju näitaja. Seda on ta ka tulevikus. 

Aga tõepoolest, demokraatia oludes tuleb kogu aeg vaadata seda, et vinti üle ei keera. Isegi keskkonnakaitses me kuuleme kogu aeg mingisugust hurjutamist, et tuleb inimese eest hoolitseda, mitte keskkonna eest hoolitseda. Siis kompromiteeritakse inimkonna kõige fundamentaalsemaid ohte, öeldes, et ei, me siin paneme samamoodi edasi, meist ei sõltu midagi. Riigikaitses sõltub ka meist tegelikult palju vähem, kui me tunnistame, aga me kollektiivsesse kaitsesse panustame rohkem kui teised. Eesmärk on, et tugevneks kollektiiv, mitte ainult meie ise.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea rahandusminister! Julgeolekumaksust rääkides on alati toodud välja, et ühiskond peab olema solidaarne ja julgeolekusse panustama. Millegipärast, kui räägitakse solidaarsusest, mõeldakse selle all just vähem kindlustatud ja vähem teenivaid inimesi, kelle pihta kahjuks seesama julgeolekumaks ning seesama käibemaksu ja tulumaksu tõus [kõige rohkem] löövad. Miks ei pea solidaarsed olema pangad, kes on teeninud hiigelkasumeid meie inimeste arvelt, või digihiiud, kes teenivad kasumeid meie inimeste andmete pealt? Nendele solidaarsusmaksu kehtestada ei soovita. Ometigi on näiteks Leedu rakendanud ajutist solidaarsusmaksu pankadele ja täna infotunnis siseminister Läänemets ka kiitis seda ideed.

Mina siseminister Läänemetsa kiitust ei kiida, sest ta ei ole hästi kursis, mis on pankade reaktsioon sellele. Üldiselt on ka ettevõtluskeskkond julgeolekukomponent ja selline voluntaristlik maksustamine ei ole riigi jaoks väärikas. Kui pankadel lähebki praegu paremini, siis mingil hetkel läheb neil halvemini. Kokkuvõttes on pankade tulumaksukoormust juba tõstetud. Ka praegu me ju tõstame seda, me tõstame pankade avansilist maksu. Esiteks, neil üldse on avansiline maks ja nad ei saa enam automaatselt sellisel määral investeerida nagu teised ettevõtted. Neil tõuseb see avansilise makse määr 14%‑lt 18%‑le. Nii et jah, nad maksavad seda. Peale selle, nad maksid tõepoolest nagu juhuse järgi, kui valitsusega, eelmise valitsusega sõlmiti kokkulepe, või isegi üle-eelmisega, et nad võtavad välja erakorralisi dividende. Öelda, et see on nende jaoks väga muretu olukord, kus raha ära võetakse, on vale. Finantsinspektsiooni nõukogu esimehena võin ma kinnitada, et see on tugevasti ahistanud nende laenuvõimet ja kapitalibaasi. Ei ole niisama, et pangas on raha küll, lähme võtame ära. Ei maksa ka poe puhul mõelda, et kui seal raha on, siis tuleb see ära võtta. Muide, seda on teinud Ungari, et võtab sealt, kus on, sealhulgas kaubandusfirmadelt diskrimineerivat maksu. Ungari on järjest vaesem riik teistega võrreldes.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma lihtsalt toon välja, et te enne mainisite, et kogu maksukoormus on 35,8% SKP‑st. Ma juhiksin tähelepanu, et mis puudutab käibemaksu, siis käibemaksu osakaal SKP‑s küündib Eestis juba 9,2%‑ni. Kui me räägime üleüldiselt tarbimismaksude osakaalust maksulaekumises, siis see on juba 41%. See on tegelikult hästi suur koorem, just nimelt tarbimismaksude koorem meie inimestele, ehk see hakkab otseselt mõjutama meie inimeste toimetulekut. Selle üle ju vaidlust ei olegi. Kui me vaatame Euroopa keskmist tarbimismaksude osakaalu, siis näeme, et see on 30%. Me oleme seda tublisti ületanud. 

Nüüd jõuan tagasi hea kolleegi Anastassia küsimuse juurde. Vaadates neid maksukogumisi, mida te tahate 2025. aastal teha, on näha, et tegelikult saaks suurel määral kõik selle ikkagi pangamaksuga ära tehtud. Miks te siis lähete praegu tavainimese tasku [kallale]?

Aitäh! Pangas töötavad ka täiesti tavalised inimesed ja tegelikult maksavadki nad rohkem maksu nii oma palgalt kui ka tulumaksusüsteemi järgi. Ei maksa arvata, et see populaarne pankade tümitamine majandusele hea on. 

Ma mitte ilmaasjata ei viidanud OECD uuringule, mis nimetab erinevate maksude mõju majandusele väga erinevaks. Käibemaks on ohutu viis riigile raha koguda. Kui dünaamikat jälgida, siis on näha, et tegelikult riigid selle järgi ka käituvad. Kiiresti on tõstetud käibemaksumäärasid peaaegu kogu Euroopas. Hinnad ei ole sealjuures kõige tähtsamad, vaid tähtis on maksukogumise viis, mis majandust kõige vähem häiriks. Antud juhul oleks madalam maks ju parem küll, aga kui eeldada, et riiki on vaja rahastada, siis käibemaks on parem viis riigi rahastamiseks kui tulumaks. Seda ma ei rääkinud kogemata. Eesti konkurentsivõime üks kõige järjepidevam eelis on olnud just nimelt maksusüsteem. Nii et mina olen küll rahul, et tarbimismaksudel on suurem osakaal ja et me selle tõttu oleme ekspertide hinnangul konkurentsivõimelisemad. Meil on muud probleemid, aga maksusüsteemi struktuur ei ole probleem. See on meie eelis.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Jürgen, oma sissejuhatavas kõnes sa ütlesid, et üks põhjus, miks selle maksu peab kehtestama, on see, et Eesti riik on kaheksa aastat võlgu elanud. Ma eeldan, et sa ei mõelnud just eelnevat kaheksat aastat, vaid neid aastaid, kui Reformierakond võimul ei olnud. Andrus Ansip muidugi ütles, et nii ei tasu teha, aga see arutelu on meil juba toimunud. 

Ma küsin, kuidas sa seda täpselt hindad. Me väljusime koroonakriisist Euroopa Liidu tipus, me olime kolmandad majanduskasvu poolest. Võlakoormus on meil ka täna üsna madal, kuigi kiiresti kasvav. Kuidas niimoodi juhtus, et sellisest seisust läks kõik hästi kiiresti allamäge? Mis see eelnevate valitsuste pomm oli, mis plahvatas just praegu Reformierakonna käes?

Kõik ei läinud allamäge. Ka näiteks majanduslanguse ajal on meie palgad ja pensionid reaalväärtuses kiiresti kasvanud, meie tööhõive on väga hea. Inimesed tegelikult ei tunneta seda, vähemalt valusalt mitte, et on statistiline majanduslangus. Üks põhjus on see, et nominaalne kasv on väga korralik, tunduvalt kõrgem kui näiteks Lätis. 

Muidugi viitasin ma viimasele kaheksale aastale, mitte valikuliselt ajale, kui keegi on võimul olnud. Muidugi, aga 2016. aasta lõpus teie erakonna vedamisel, õieti teie endise esimehe ja praeguse isamaalase vedamisel ju see eelarve kannapööre tehti. See on probleem. Ma võin teile saata need numbrid, mis näitavad, kuidas siinkõneleja esitas ainult struktuurses ülejäägis eelarveid ja kuidas siis järgmine valitsus hakkas esitama ainult struktuurses miinuses eelarveid. Sealt see probleem tekkis. Näiliselt ei võetud ka laenu, vaid löödi laiaks reserve. Kui ühel hetkel selgus, et reservid on viimase piiri peal, siis hakati ka laenu võtma. Laenukoormus on kolmekordistunud, aga see ei ole tõesti meie kõige nõrgem näitaja. 

Meie nõrk näitaja on kulude inerts. Seda on väga keeruline peatada. Ka see eelarve, mida me hakkame järgmises punktis lugema, on näide, kui raske on demokraatias tegelikult kulude inertsi peatada. Alati on keegi tee peal ees ja ütleb, et seda ei tohi teha, ja alati on ka endal valus. Parem on hoida eelarvet jooksvalt tasakaalu lähedal ja reeglid paigas, mitte neid lõdvendada.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma arvan, et te suudate aru saada, miks me oleme siin ebausklikud ja kahtleme selles, et kogu see raha, mida valitsus selle meetmega tahab koguda, läheb konkreetselt julgeolekule, sest kolm viimast valitsust, kaasa arvatud see viimane, on Reformierakonna eestvedamisel midagi lubanud ja siis teinud risti vastupidist. "Maksud ei tõuse" – seda me mäletame kõik. Ma arvan, et praegu kõlab see lihtsalt koomiliselt, sest me tõstame kolme maksu järjest. Oli tulumaksuvaba pension, mis nüüd on jälle tulumaksuga maksustatud. "Maksufestival lõpeb ära" – ma saan aru, et see alles algab.

Minu küsimus on selle kohta, et te ütlesite, et eelarvesse on tekkinud augud selle pärast, et kaheksa aastat elati kriisis ja ei tõstetud makse. Siis te ütlesite Lauri Laatsile, kui ma ei eksi, et tegelikult on augud eelarves tekkinud just nende julgeolekuvajaduste katmise tõttu. Kuidas need eelarveaugud ikkagi tekkisid?

Ah oli mingi küsimus ka lõpus või? Ma vaatasin, et minutisse ja rohkemasse pressiti tohutul hulgal pooltõdesid. Võimatu on sellele kõigele vastata. 

Ma olen öelnud, et eelarve läks käest siis, kui eelarveid hakati esitama struktuurses miinuses ja hakati seda juttu rääkima. Sven Sester oli ennast täiesti ümber pööranud. Kui mina olin rahandusminister, käis ta siin ja kiitis takka, kui vastutustundlik on hoida eelarvet tasakaalus, rääkis, kuidas see tuleb kirjutada ka põhiseadusse. Niipea, kui Jüri Ratas aidati peaministriks, see jutt radikaalselt muutus, pöördus selleks, et meid majanduskasv ei rahulda ja hakkame seda ergutama eelarve defitsiidiga. No lõppes halvasti see asi, me oleme nüüd selles olukorras. Lõppes halvasti! Nii et ma soovitan ümber mõelda. Ja kõik see muu, need pooltõed – katsuge keskenduda, kui te küsite.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma olen nüüd pikalt kuulanud teie vastuseid nii siin saalis kui ka kabinetis viibides. Ma pean tunnistama, et ega suuremat selgust küll ei teki, pigem kasvab segadus. Teie selgitused on olnud mitmel puhul ikka täiesti vastuolulised. Näiteks küsimusele selle kohta, kas kogu see raha, mida nende maksutõusudega kogutakse, läheb ikkagi julgeolekukulutuste katmiseks, olen ma kuulnud vähemalt kolme erinevat vastust. Ühelt poolt olete te öelnud, et kõik läheb selleks ja kes väidavad vastupidist, need valetavad, eks, et parempoolsed valetavad, et ei lähe. Siis te olete rääkinud, et te polegi väitnud, et kõik läheb. Ja siis ma olen kuulnud väidet, et see läheb ka aukude lappimiseks. Need kolm väidet üksteist ju täiesti välistavad. Mul oleks küll hea meel, kui te ei piirduks selle selgitusega, et süvenege rohkem, et te kindlasti oskate lugeda ja olete suutelised. See ongi üks süvenemise vorm, kui ma teie käest küsin. Palun selgitage, kas kogu raha läheb julgeolekukulutusteks, või kui ei lähe, siis kui palju seda selleks läheb. Nagu Rain Epler enne küsis, öelge aastate kaupa, kui palju kogutakse konkreetsel aastal ja kui palju sellest läheb konkreetsel aastal julgeolekukulutusteks.

Aitäh! Ma mõtlen, et kui ma olin esimest korda Riigikogus, ega ma ka ei saanud asjadest aru. Aga kui ikka väga palju kordi on korrutatud, siis võiks aru saada ja mitte vastajale erinevaid väiteid omistada. See on halb komme. See on moraaliküsimus. (Varro Vooglaid räägib saalist.) Ei, see on ebamoraalne, kui te küsimused esitate sellises vormis, et kõik on räägitud segaselt ja on olnud erinevaid väiteid. Ma olen kogu aeg öelnud, et seda raha kogutakse juba suurenenud ja veel suurenevate kaitsekulude katteks, ja sellest tuleb puudu ka. Aga kuidas keegi seda nimetab, kas eelarveaugu täiteks või mitte? Mul ükskõik. Jah, kui te tahate, nimetage seda aukude lappimiseks. Ma olen nõus, et kaitsekulud tekitavad riigieelarvesse augu, nende kasv jäeti katteta ja nad kasvavad edasi. Sellest maksust jääb puudu, et lisandunud julgeolekukulusid katta. Ma olen seda öelnud vähemalt seitse korda. Nii et ärge kogu aeg omistage … See on tänase õhtu üks ebameeldivaid külgi, et on pikk sissejuhatus, milles kõigepealt kommenteeritakse vastajat ja omistatakse talle midagi, mida ta ei ole öelnud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Ma ei tee pikka sissejuhatust ja küsin ka konkreetse teema kohta. 2009. aasta oli see, kui Reformierakonna valitsus tõstis ajutiselt käibemaksu. Ka täna te oma ettekandes ütlesite, et julgeolekumaks on ajutine. Minu küsimus ongi: öelge siis, millal see ajutine periood lõpeb. Kas teie omalt poolt saate täna siin lubada, et see tõepoolest on ajutine, mitte ei lähe nii, nagu läks selle 2009. aasta tõusuga, et tõsteti ära ja sinna ta jäi?

Kaks valet ühes küsimuses, väga raske on üldse kokku võtta. Kõigepealt lükkan need ümber. Ei lubatud 2009, et käibemaksu [tõus] on ajutine, mitte kunagi ei ole seda lubatud. Selle on kontrollinud üle ka too pühapäevane [saade], "Poliitikaguru" on selle saate nimi, parim jutusaade, mis meil on, kõige asjatundlikum. Ka nemad kippusid seda [väitma], aga see on see kuulujutt, mida levitavad valdavalt uhhuu-uudised ja need, kes iseennast kuulavad. See on üldiselt nii EKRE kultuuris, et mõeldakse midagi välja, siis õpitakse iseendalt ja ei kuulata, mis on tegelikkus. 

Teine asi on see, et selle maksu iseloom on tähtajalisus. Kas ta on ajutine või mitte, selgub mõne aasta pärast. Mida otsustab … (Hääl saalist.) Ma nimetasin tähtajalisust, see on teine asi kui ajutisus. Need ongi erinevad asjad, teie juristist naaber ilmaasjata irvitab. Tähtajalisus tähendab seda, et ta vaikides kaob, ajutisus on õhku visatud lubadus. Mina ei tea, kas ta on ajutine, mina ei tea, mida järgmine Riigikogu otsustab või mida lubatakse järgmistel valimistel. Seda ma puudutasin ka oma kõnes. Kui te viitsite kuulata, siis kuulake. See vaikimisi kaob. Minu enda soov on, et kui me ei suuda kulusid ohjeldada, mida ma julgen karta, siis asemele peaks tulema reeglipärasem asi kui kõigi tulude maksustamine või diskrimineeriv ettevõtluse maksustamine. Igal juhul peaks maksusüsteemi lihtsus ja korrapära, selle taastamine olema järgmise Riigikogu eesmärk.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Te saate ise ka aru, et meil pole mõtet võrrelda ennast teiste NATO riikidega, kes ka kõik kulutavad liiga vähe. Võrrelda tuleb ikkagi tegelike vajadustega, mis on teile ka hästi teada, näiteks laskemoona osas. Pole ka mõtet tulla Riigikogu ette selliste loosungitega, et meie oleme NATO. 

Mu küsimus puudutabki kaitseplaane, mida Eesti Vabariik on samuti NATO tippkohtumisel kinnitanud. Nende elluviimiseks vajalikke kulutusi on teie enda erakonnakaaslane Hanno Pevkur hinnanud nii, et meil teatud hetkedel võib olla vaja tõsta kaitsekulutused 5%‑ni SKP‑st. Selle kohta teie ütlesite, et ei, see ei tule rahuajal mitte mingil juhul kõne alla. 

Mu küsimus oli, kas praegu meil on tõesti Euroopas rahuaeg. Ja mida te siis pakute? Kas me jätame kaitseplaanide meie osa, selle, mille me oleme ise kinnitanud, ellu viimata ja teatame oma NATO‑partneritele, käpad püsti, et meil raha pole, midagi teha pole, sest praegu on rahuaeg ja võtke rahulikult, puhake jalga? Mis see teie sõnum on?

Minu esimene sõnum on, et ärge rünnake mind loosungitega. Pole mõtet pilduda loosungeid, kasutage sõnu täpselt. 

Te ise rääkisite sellest, et me oleme lubanud NATO‑le justkui millelegi väljaspool olevale. Jah, me oleme NATO‑s lubanud, et me liigume sinnapoole, aga me ei ole võtnud mingeid riiklikke kohustusi, et kindlasti kulutame 5% või 6% SKP‑st. Vaatame ringi: meie endi pingutusest sõltub meie julgeolek vähem kui sellest, kui me suudame panna NATO paremini, sünkroonselt tegutsema ja teised riigid kulusid kasvatama. See on ju pikk traditsioon NATO‑s, et ehitatakse paberarmeesid, lubatakse midagi, mida tegelikult ei tehta, kaitsekulutuste 2% on täitmata. See on ju reaalsus. Olla seal see eestvedaja ja kõiki rahaliselt üle trumbata meil ei õnnestu ja sellest ka julgeolekut väga palju ei lisandu. Aga meie kollektiivne tegevus NATO‑s [peab tagama], et kõik riigid tõstaksid oma kaitsekulusid kiiremini. Kõik pole neid minu teadmise järgi üldse tõstnud, mis on väga suur probleem.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Oma intervjuus Eesti Rahvusringhäälingule te ütlesite, et julgeolekumaksuga kogutav raha ei kata vajalikke kaitsekulutusi. Ma teen järelduse, et teie hinnangul on meie menetluses olev eelnõu puudulik ja ei täida püstitatud eesmärki julgeoleku tagamisel. Kas te oskate nimetada numbreid, mis tegelikkuses peaksid olema antud eelnõus, et tagada julgeolekuvajadus täies mahus? Näiteks, mitte 2% protsenti, vaid 3% või?

Ma saan aru, et soov oli, et me tõstaksime maksu rohkem. Te saate teha sellise ettepaneku, et me kõik näeksime, mida te tegelikult soovite. Praegu räägitakse ikkagi nii, et on justkui mingi maksutõusukaskaad ja raha pannakse kuhugi mujale. Ei panda! Olen neid suurusjärke juba nimetanud. Vahe lisandunud ja lisanduvate julgeolekukulude ja julgeolekumaksuga kogutava raha vahel on suurusjärgus 100 miljonit, kui mitte 200 miljonit. Ma natukene kahtlen selle ühe tabeli ajakohasuses, mis mul ees on. Mulle tundub mälu järgi, et äkki see paber on uuendamata, ja ma ei hakka teile täpseid [arve] nimetama. Aga me saame kirjalikult esitada need arvud, mis on selle arvestuse alus. Aga kinnitan, et lisakulud on suuremad kui lisatulud.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No eks ma tean, et ükskõik, mis ma teilt küsin, vastuseks saan ikka seda, et ma võiksin natukene nutikam olla ja nii edasi. Seda ma juba tean, ärge seda rohkem rääkige. 

Aga ma arvan, et üks põhiprobleemidest selle maksu kehtestamisega seonduvalt ongi ju see, et keegi ei usu, et see on tähtaegne, nagu seadus ise ette näeb. Te hakkasite Rain Epleri küsimusele vastates rääkima mingisugust üsna segast juttu sellest, et te ei ole öelnud, et see on ajutine, vaid see on tähtaegne. Mina küll ei saa aru, mis seal vahet on. Tähtaegne ongi ajutine, lihtsalt selles mõttes ajutine, et on määratud konkreetne aeg, mis ajani see ajutisus kehtib. Aga ega keegi seda ei usu. 

Kuidas me peaksime suutma olla veendunud selles, et see maks ka päriselt osutub tähtaegseks ning kui see tähtaeg kukub, siis pööratakse need maksutõusud kõik tagasi? Vastasel juhul ei ole ju üldse mõtet selle tähtaja kehtestamisel, võiks kehtestada [selle maksu] alalisena, jättes võimaluse alati makse uuesti langetada. Saate te selgitada, millele tuginedes me peaksime uskuma, et see ka päriselt on tähtaegne?

Aitäh! Ma pean tunnistama, et ma ei ole eriti religioosne inimene. Mina usun moraali ja aususesse rohkem kui jumalasse. Kellegi kummardamine lihtsalt sellepärast, et ta on keegi, ei ole mulle omane. Teie tahate kõike pöörata usu peale, aga olles ise ka jurist, te peaksite mõistma, et kui seaduse kehtivuse aeg on kuupäevaliselt kirjas, siis vaikimisi, nagu ma korduvalt olen öelnud, see ka töötab: see maks kaob tol kuupäeval, uut ei tule. Kui Riigikogu tahab uut [maksu] – sellele võimalusele ma ju viitasin – või tahab selle [maksu kehtimist] pikendada, siis see on tema otsus. See ei ole usuküsimus, et demokraatia niimoodi töötab. See ei ole usuküsimus ega jumalaküsimus. Moraali‑ ja aususeküsimus on see, et te küsiksite nii, et te ei teeks nägu, nagu te ei saaks aru, kui te tegelikult saate aru.

Ja see defineerimine, ajutine või tähtajaline – ma ju tean, et tähtajalisus tähendab ka ajutisust. Aga ajutisus ei tähenda tingimata tähtajalisust, see on see loogika erinevus. Te püüate mulle omistada seda, nagu ma oleksin midagi ebaloogilist rääkinud. Ei, ma rääkisin väga loogiliselt. Seaduse [kehtimisel] on tähtaeg. Kõik. Sellest, kas seda pikendatakse või mitte, sõltub see, kas ta on ka ajutine.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Julgeolekumaks, see kõlab muidugi uhkelt. Aga ma natuke guugeldasin. Mul on praegu siin see ingliskeelne tekst ees, ma panen selle eesti keelde ümber. Käesoleva aasta märtsikuu seisuga – märtsikuu, me oleme praegu oktoobri keskel – olid lääneriigid andnud Ukrainale abi 380 miljardit dollarit – 380 miljardit dollarit! –, selle sees on 118 miljardit otsest sõjalist abi. Miks ma sellised numbrid välja toon? Selleks, et osundada, kas me ei ole mitte väga hiljaks jäänud selle julgeolekumaksu kehtestamisega. Kas sellest ei ole tehtud lihtsalt selline tohutu poliitiline trummilöömise instrument, et näe, vaata, nüüd me paneme sellised rahad huugama, et miski ja keski meid enam ei ähvarda? Ma mäletan, te olete olnud siin ministrina, kaitseministrina ju ka selle eest väljas, et meil üldse ei oleks ajateenistust, oleks ainult kutseline armee.

Teie aeg!

Kogu aeg on olnud ju see jutt – ma mäletan, kui ma ise siin saalis olin esimest koosseisu, siis Rõivas seda ütles –, et Eesti ei valmistu sõjaks. No ei valmistunudki sõjaks, aga nüüd äkki valmistume. Kui palju miljardeid me siis nüüd kokku kraabime? Kui palju miljardeid me kokku kraabime praegu, et Eesti oleks kaitstud ja meie julgeolek tagatud?

Aitäh! See jutt oli küll väga keeruline, edasi-tagasi. Mis ma siin vastama pean? Ei ole vaja kolmandaid isikuid tsiteerida, ma ei tea, kas need kolmandad isikud on midagi sellist öelnud. Küsige minu käest, ärge tsiteerige inimesi, kes ei saa [oma sõnu] täpsustada. 

Aga mina mäletan teie enda väga erinevaid sõnavõtte, kui te ütlesite, et Ukrainaga on kõik ja teda ei ole mõtet aidata. Kas see on nüüd osa sellest või? Teie erakond hakkas 2022. aasta alguses viivitamatult kiruma relvade andmist Ukrainale. Viivitamatult! Teie isiklikult ja teie poeg. See oli väga võigas. Mida te siis praegu teete? Saage pidama, ärge rääkige sellest kogu aeg! 

Kas pannakse suured summad huugama? Jah, Eesti on olnud algusest peale üks suuremaid abistajaid. Ma olen mitu korda öelnud, et need on suuresti juba tehtud kulutused ehk juba huugama pandud raha, juba huugama pandud varustus, juba huugama pandud laskemoon. Eesti on andnud abi rohkem kui enamik riike per SKP. Mul ei ole põhjust siin sellega uhkustada, sest see pole tulnud minu isiklikust armust, vaid Eesti julgeolekupoliitilise otsusena, mida ma küll toetan, loomulikult. Kahju, et te olete nii rahulolematu selle abistamise koha pealt kogu aeg.

Mart Helme, teil on küsimus istungi juhatajale.

Mu küsimus ei puudutanud absoluutselt minu persooni ega seda, mida mina olen varem kunagi arvanud või mitte arvanud, vaid küsimus oli, kui palju miljardeid meie kraabime kokku oma selle aasta eelarvest, aga võib-olla ka järgmiste aastate eelarvetest selleks, et me oleksime kaitstud. See oli küsimus ja sellele ma vastust ei saanud. 

Mis puutub relvade äraandmisse, mis toodi siin suure süüdistusena esile, siis kui me neid ei oleks ära andnud, lugupeetud minister, siis meil ei oleks vaja [uusi] asemele osta. Kui te annate ära oma auto, aga tahate autoga sõita, siis te peate ju uue auto ostma. Kas nii lihtne loogika on teile arusaadav? Me saame aru, et me oleme kõik teist rumalamad, aga vähemalt mina saan aru, et kui ma tahan autoga sõita, aga oma auto ära annan, siis ma pean uue ostma.

Aitäh! Küsimus oli istungi juhatajale. Vahepeal küll viitasite ministrile, aga minister kahjuks ei saa sellele vastata. Selles suhtes tõi minister ka välja mingid numbrid, aga miljardeid tõesti ei mainitud. Nii et tema sõnavõtust numbrid läbi jooksid. 

Kalle Grünthal, palun!

Väga austatud rahandusminister Jürgen Ligi! Meie peaminister Kristen Michal osales mõni aeg tagasi Berliinis WHO investeerimisvooru rahastuse allkirjastamisel, 1 miljard dollarit läheb tervise toetuseks. Mind huvitab, kas see raha, mille [eraldamiseks] peaminister allkirja andis – kuna te olete rahandusminister, te peaksite teadma –, on seotud ka selle maksuga.

Aitäh! Ma ei taha vandenõuteooriate piirimailgi liikuda. Meie peaministril nagu kõigil peaministritel on omad volitused ja kui nad annavad mingisuguseid allkirju ja lubadusi, siis sellega on arvestatud ka riigi rahanduses. Aga WHO jah ei ole minu jaoks see tont, et ma peaksin hulluma ja nägema siin mingisugust salakavalat asja. 

See protseduuriline küsimus tegelikult oli justkui ikkagi mulle, et kas ma saan aru ja nii edasi, et kui palju miljardeid. Mina eeldan, et ma ei pea elementaarselt rääkima. Kui Eesti kaitsekulud, nagu ma ütlesin, on tänavu 3,4% SKP‑st ja SKP on 40 miljardit, siis on ju lihtne kokku arvestada, et seda on üks koma [millegagi], seda, nagu te ütlete, kokkukraabitud raha. Aga noh, enam ei ole vist kuulajat. Kuulajat see väga palju ei huvita. Kuulajat ei huvita mitte vastus, vaid äraküsimine ja süüdistamine.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ilmselgelt kahju on vaadata, kuidas te põlgate igasugust intellektuaalset sisulist debatti ja kasutate lihtsalt odavat demagoogiat, võttes küsimusest mingi suvalise sõna ja väänates seda täiesti suvalises suunas küsija vastu. 

Enne te siin teistele vastates väitsite, et elu läheb kogu aeg paremaks, et Eesti inimesed ei tunne ega tunneta kuidagi, et neil läheks rahaliselt raskemaks. Kui inimesed virisevadki nii palju, siis äkki te vastuoksa toote välja viis asja, mis praegu Eesti inimestel ja ettevõtetel paremaks läheb. Öelge mulle päriselt ja sisuliselt, mis need viis head asja on. Kui liiga palju virisetakse ja inimesed ei tunne, et läheks halvemaks, siis öelge need viis asja, mis teie juhtimisel paremaks lähevad.

Aitäh! Tegelikult ma olen neid nimetanud ja kohe ka hakkan nimetama. Aga te valetate, kui te ütlete, et ma nopin mingeid suvalisi sõnu välja ja sinna ümber midagi ehitan. Olen rahulolematu sellega, et küsimused algavad kõik vastaja ja tema vastuste halvustamisega. Tegelikult on väga-väga vähe selliseid sõnavõtte, mis keskenduvad teadasaamisele. Osa teie küsimusest seekord oli selline, ma selle eest teid tunnustan, aga mitte küsimuse esimese poole eest. 

Siin on muidugi see probleem, et ma seda kõike juba rääkisin, aga võin üle korrata. Reaalpalgad ja reaalpensionid on kaks aastat väga kiiresti kasvanud. Kuigi majandus on kukkunud, on reaalpalgad ja reaalpensionid tõusnud, rääkimata nominaalnäitajatest. Eestlane on välismaal olles tegelikult tunduvalt jõukam, kui ta oli varem. Palgakasv on nominaalselt väga kiire, aga ta on korralik ka reaalselt. 

Euribor langeb. See on hea asi. Kui järgmine aasta maksuküür lämmatab reaalpalga kasvu, siis euribori langus on paljudele peredele jällegi suur kergendus. Kõige vaesemad ei liisi ega saa laenu, nende jaoks on vajalikud muud leevendused, aga jah, euribori [langus] on asi, mis parandab inimeste ostujõudu. 

Loomulikult tuleb riigieelarve erinevate eraldiste abil tegelda nendega, kes hakkama ei saa, ja tegeletaksegi. [Keskmine] pension kasvab järgmise aastal, kui ma ei eksi, 814 euroni. See on päris korralik number, mina viis aastat tagasi ausalt öeldes ei uskunud, et pension nii kõrgele tõuseb. See on hea uudis. Nii et häid uudiseid on ka. 

Hea uudis on ka see, et osa inimesi enam ei vingu, vaid nad saavad aru, et julgeolek on hea asi, mida nad [maksuraha eest] saavad. See, et Eesti on järsult tõstnud kaitsekulusid ja on oluliseks jõuks muutunud, on ka tegelikult hea. Hea on ka see, et inimeste riik muutub rahaliselt tõhusamaks ja jätkusuutlikumaks. See on ka hea uudis. Sai vist viis kokku.

Suur tänu! Jürgen Ligi, mul on teile palve: kas te saaksite mikrofonid natukene ülespoole kergitada, siis oleks teie häält paremini kuulda.

Äkki sellepärast ei saadagi mu vastustest aru. Siis ma vabandan. 

(Naerab.) No nii, aga praegu oli igatahes oluliselt paremini kuulda. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Miks valitsus ei tulnud välja julgeolekumaksuga, mis oleks sihtotstarbeline? See ju võtaks ära need küsimused, etteheited, süüdistused, kõhklused, kahtlustused, mis iganes, et see läheb eelarveaukude katteks. See oleks ju arusaadavam ja läbipaistvam, ausam, nagu te olete siin nimetanud, ja ma arvan, et avalikkus ka mõistaks seda paremini. See kindlasti suurendaks usaldust, kui öeldaks, et meil on spetsiifiliselt tähtajaline ja nii-öelda erakorraline julgeolekumaks teatud perioodiks, mis läheb ka sihtotstarbeliselt vastavate kulude katteks riigieelarvesse ja mida me saame näidata. See kindlasti suurendaks läbipaistvust ja usaldust. 

Ärge nüüd hakake vastuses rääkima paindlikkusest. Ma saan üldeelarve koostamise loogikast ja sellest, et täitevvõimule on vaja paindlikkust, ka aru. Aga see on erakorraline üks osa ja see oleks avalikkusele sel juhul heas mõttes kindlasti palju paremini mahamüüdav. 

Ma tunnustan teie küsimuse sisulisust ja konstruktiivsust. Aga ma arvan selle osa kohta, kus te arvasite, et kuidagi on võimalik siin umbusaldamised üle trumbata, et vaatamata minu kannatlikule seletamisele näeb üks kant siin ikka põhjust küsida ära kõik oma küsimused ja pidada maha kõik oma kõned, süüdistamaks vastajat, kuigi see on asja puust ja punaseks teinud ja võib ka kirjalikult neid numbreid esitada. Aga need, kes ei taha uskuda, [selliseks] jäävad, ja [neid pole] mitte ainult poliitikute hulgas. 

See on tegelikult kompromiss. Ütleme, rahanduslikult on see sihtotstarbelisus probleem. Probleem ka muide sellepärast, et ta ei kata kogu seda asja. Selles mõttes see sildi külge panemine on ühtlasi ka selline libe tee. Me peaksime kogu aeg võitlema sihtotstarbeliste kulude vastu, kui ei ole tegemist sotsiaalkindlustusmaksetega. Aga maksude kui selliste sihtotstarbelisus on üks meie rahanduse pikaajalisi probleeme, me oleme püüdnud seda ikkagi vähendada. See pretsedendi loomine, suure pretsedendi loomine on tegelikult sedapidi väga halb. 

Teine asi, et mida me siis maksustame? Algusest peale hakati inimestelt ju küsima, kas te olete nõus julgeolekumaksuga. Täitsa positiivne oldi. Aga mida me siis maksustame? Julgeolekut me ju ei maksusta. Ikkagi on vaja maksuobjekti, ikkagi on vaja kogumise mehhanismi, ikkagi on küsimus, kas me koormame mingit valdkonda liigselt või teeme asja tasakaalustatult. Me valisime tasakaalustatuse selleks, et [see maks] vähem ahistaks, vähem ahistaks tuluteenimist, vähem ahistaks tarbimist ja vähem ahistaks ettevõtteid, võrreldes sellega, kui kogu raha kogutaks ainult ühest kohast. Laiapõhjalisus ja madalad määrad on üks maksusüsteemi kvaliteedi tunnusmärke ja me oleme seda järginud. 

Aga see on selles mõttes kompromiss. Seda propagandistlikku jauru, mida me oleme nii palju kuulnud, täna ka siin, et ei, raha läheb kuhugi mujale, ei, ei, te ikka valetate ja te ei taha öelda, seda loba lõpuni ära ei kannata, eks ole, või ära ei muuda. Aga ma olen pidanud ka sellist intervjuud andma, kus muidu intelligentne ajakirjanik raius kogu aeg, et ai, mina tahan, et see raha läheks ainult sinna. Hakkad rääkima, et aga kuule, kas sa ei taha, et maksudest kogutud raha läheks tervishoidu, haridusse, siis lõigatakse jutt lihtsalt [läbi, see jääb] must valgel pooleli. Lihtsalt on oma versioon pähe võetud, tingimata on vaja olla umbusklik, süüdistada valitsust milleski ebaausas. Seda ei ole, me oleme väga sirgjoonelised oma selgitustes ja võime need numbrid [esitada]. Aga ma tänan veel kord, et see küsimus oli sisuline ja viisakas.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! No nüüd oli nagu vastupidi, sest enamuse ajast te rääkisite, kuidas kõik teid kiusavad ja kuidas keegi millestki aru ei saa ja isegi ajakirjanikud tahavad teada, kuhu see raha läheb. 

Ma küsiksin selle eelnõu kohta. Kes on siis see maksumaksja? Residendist äriühing – keda on mõeldud äriühingu all? Kas seal all on ka füüsilisest isikust ettevõtjad? On seal all tulundusühistud või on seal arvestatud ainult osaühinguid ja aktsiaseltse? Keda on mõeldud äriühingute all? Eraldi ei ole välja toodud, et on juriidilised isikud, vaid on äriühingud. Oskate te öelda, keda on äriühingute all mõeldud?

Aitäh! Ma soovitan, et ärge laske latti alla. Mina küll ei ole kusagil öelnud, et mind kiusatakse. Ma olen siin puldis hea meelega ja vastan küsimustele. Isegi siis, kui need on lollid ja pahatahtlikud, ma ikkagi vastan hea meelega. Mulle see formaat tegelikult meeldib. Aga ma tahaks kogu aeg parandada poliitilist kultuuri ja sellepärast ma jään vahel pikemalt seletama. 

Latist ma räägin teie puhul sellepärast, et eelmisele istungi juhatajale ma oleks tahtnud – aga ma seda ei saanud teha – teha komplimendi. Ta oli selline, nagu üks istungi juhataja peab olema. Kui oma partei püüdis teda panna vastajat hurjutama, siis ta käitus nagu Riigikogu istungi juhataja ega olnud erapoolik. Ilma naljata, te saite hästi hakkama. Ma ei teadnud, et te nii hästi hakkama saate. Jah, mina ei ole küll kuidagi öelnud, et mind kiusatakse.

Aga küsimus oli teil äriühingute kohta. Ühing on ühing. Aktsiaselts on ühing, füüsilisest isikust ettevõtja ei ole. Füüsilisest isikust ettevõtja maksab ikkagi oma tulude pealt ja aktsiaselts oma tulude pealt. See on juriidiliselt korrektselt kirjas. Aga ma ei välista, et selle seaduse puhul on veel lahtisi otsi, sest seda tuli hästi kiiresti kokku panna. Hästi rasked olid need vaidlused selle üle, kus oleks maksukadu kõige väiksem, manipuleerimise võimalus kõige väiksem ja baas võimalikult lai. Valiti see kui arusaadavam viis. Kas see on täiuslik? Ma arvan, et kindlasti ei ole. Sellepärast mainisingi, et tähtajalisuse tõttu tuleb meil juba kolme aasta pärast teada, mis me edasi teeme, kas me suudame kulusid kokku hoida või leiame reeglipärasema lahenduse või ei leia.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Üks tuntud riigijuht läänemaailmast on öelnud sellise lause: "Riigi kõige suurem julgeolekutagatis on see, kui inimestel on selles riigis hea elada." Mina vaatan, et meie riigis ei ole kõigil hea elada. Alles eile oli siin teatriliidu meeleavaldus, millega olid ühinenud ka haridustöötajad. Eesti Raudtee plaanib streiki. Need on märgid, mis viitavad sellele, et inimesed ei ole valitsuse tegevusega rahul. Minu küsimus teile, konkreetne küsimus: kuidas teie arvates on, kas Eesti inimestel on siin riigis hea elada?

Aitäh! Mul on muidugi hea meel, et te olete selline poliitik, kelle tegevusega inimesed väga rahul on. Mina olen harjunud, et kõik poliitikud on enamasti selles mõttes vähemuses, et nad meeldivad alati vähemusele, ja siis on küsimus, kas neid, kes põlgavad ja vihkavad, on suurem arv kui neid, kes toetavad. Mina tean, et mul on mõlemad pooled väga eredalt esindatud, isegi aktiivsed poolehoidjad on siiski olemas, olgu ma nii ebameeldiv inimene kui tahes. 

Kas Eestis on inimestel hea elada? Mina arvan küll ja ütlen, et Eesti on hästi õnnestunud riik. Aga üheski hästi õnnestunud riigis ei ole kõigil inimestel hea elada. "Hea" ongi selline suhteline mõiste. "Hea" on keskmisest parem. Niimoodi see asi käib. Need on suhtelised näitajad. Sellepärast ma selle teise suhte väljatoomisega püüan seda dilemmat kuidagi lahendada ja ütlen, et Eesti on keskmisest palju paremini õnnestunud riik.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Ma olen ka kabinetis ja siin saalis kuulanud, Jürgen, seda, kuidas kõik on siin rumalad ja puupead. No katsume ära kannatada. 

Aga teadupärast, kui valitsus erinevaid asju arutab, ka seaduseelnõusid ja makse, siis ei ole hea tava see, et kuidagi võetakse aluseks üks või kaks ettevõtet. Kuulu järgi olla sotsiaaldemokraatide juht Läänemets toonud maksutõusude arutelu juurde kahe-kolme ettevõtte bilansid ja kasumiaruanded ning nende alusel teinud kiired arvutused, kui palju riik eelarvesse raha saab. Kas selline asi leidis aset, vastab see tõele?

Aitäh! Ainus kriitika, mis ma siin olen saali poole saatnud, ei ole kordagi olnud inimeste, vaid lihtsalt küsimise viisi aadressil. Praegu ka teie alustasite mulle millegi omistamisega. Aga ma ütlen, et kui te olete kuskil kuulnud, et kõik on puupead ja nii edasi, siis tasuks mõelda, et kui te seda kogu aeg kuulete, siis kontrollige, et äkki oletegi. Minu arust ei ole ja mina ei ole seda öelnud. Mina ei ole seda öelnud, ausõna ei ole öelnud! Ma ei ole ühegi inimese kohta siin saalis niimoodi öelnud, mitte kunagi ei ole. Ma olen kogu aeg kritiseerinud seda küsimise viisi, kui eesmärk ei ole küsida, vaid eesmärk on iseloomustada, halvustada. Isegi teie ei saanud ilma läbi.

Mis see näide oli? Justkui Läänemetsa mingist käsitlusest maksulaekumise … (Hääl saalist.) Ei, ausalt, mina ei ole teda tuppa lasknud ega ole lasknud tal ühegi bilansiga opereerida. Ta võis kolme ettevõtte bilansiga tegelda, aga maksu disainimisel ta ei osalenud. See on loomulik, siseministri asi see ei ole. Me vaatasime loomulikult erinevaid variante, nagu sai kirjeldatud, mis oleksid kõige vähem koormavad ja kõige efektiivsemad. Tõdesime, et ühtegi head varianti ei ole. Suur kokkulepe on, et ka ettevõtjad peavad ekstra maksu maksma. Mina ei oleks seda teinud, sest ettevõtted koosnevad inimestest ja on majanduse ülevalhoidjad, eks ole. Aga selline kokkulepe on ja ma respekteerin seda. Ma jäin lõpuks selle juurde, kus etteaimatavus on kõige suurem, prognoositavus on kõige suurem ja reeglite olemasolu siiski leevendab asja. See tavapärane tulumaksusüsteem on siiski osadel inimestel veel mälus ja isegi käes. Need koolitused ilmselt tulevad ka raamatupidajatele. Aga jah, ma ei ole selle süsteemi nautija olnud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Hästi konkreetne, lühike ja sisuline küsimus: kas selles seaduses äriühingute mõiste all ikkagi käsitletakse ka FIE‑sid või mitte?

Aitäh! FIE ei ole ühing, niipalju kui mina jurist olen [ja tean], olles vanasti äri õppinud. Ma ei usu, et seda on muudetud. FIE on füüsiline isik, füüsilisest isikust ettevõtja, ja tema maksustamine käib teisiti. Ma ei usu, et see põhiasi on muutunud. On mingisugused ühingud, kui ma ei eksi, vist täisühing, mida juriidiliseks isikuks ei loeta. Aga üldiselt on ühing ikkagi aktsiaselts, osaühing ja sellised asjad, juriidilised isikud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Julgeolekumaksu maksab residendist füüsiline isik. Aga kas renditööjõud ei maksa julgeolekumaksu?

Huvitav küsimus. Iseenesest see ettevõte, kes rendib, maksab kindlasti. Ma peaksin täpsemalt teadma, kuidas nende raamatupidamine välja näeb. Ma kahtlustan, et rent võib raamatupidamises olla üks eraldi kulu, tööjõu rent, aga tõenäoliselt, kuna seal on ilmselt olemas ka konkreetsete inimeste andmed, siis ma pigem kaldun arvama, et nad peaksid maksma ja et nad maksavad. Aga ma kontrollin üle. See on huvitav küsimus.

Anti Poolamets, palun!

Siin on üks konkreetne teema. Nimelt ei ole päris aru saada, kes need maksumaksjad on. Kas te olete ka füüsilisest isikust ettevõtjad selgelt välja toonud? Kas teile on selge, et nad on ka maksumaksjad selle seaduse mõistes?

Aitäh! Nad on seda päris kindlasti. Ma jään selle juurde, et FIE on füüsiline isik, ta maksab füüsilise isiku moel. Maksu võetakse isegi ettevõtluskonto tuludelt, kui sealt tehakse väljamakset. Ettevõtluskonto on ju ka midagi, mis on eripärane. Minu arust on see seaduses ka kirjas. Ma [loodan, et ma] ei aja nüüd segi arutelude tulemust ja fakti, aga ma arvan, et ettevõtluskonto pealt võetakse ka [maksu], kui sealt [midagi] välja makstakse.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aga võib-olla et ka ilma välja maksmata. Ma kontrollin selle üle. Vabandust!  

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma ikkagi tuleksin tagasi selle juurde, et selle julgeolekumaksu kohta kogu aeg räägitakse, et seda on vaja kehtestada, sest meie julgeolek on ohus ja meil on vaja ressurssi selleks, et tagada meie julgeolek. Aga juba on siit igalt poolt läbi käinud, et väidetavalt kogutakse kokku või tahetakse koguda kokku 1,6 miljardit, kuid ka kaitsevaldkonnas töötavad inimesed on öelnud, et nemad saavad sellest ju ainult väga väikese osa. Mina ikkagi küsin, miks te seda siis nimetate julgeolekumaksuks. See oleks umbes sama, kui te teeksite mingisuguse uue maksu, kõigi inimeste heaolu maksu, millest ikkagi inimeste heaoluks läheks väike osa. Praegu te unustate üldse inimeste heaolu ära, aga see suurem osa läheb kusagile, ei tea kuhu, ja küsida ka ei tohi, sest see on tänitamine ja siis on kõik rumalad. Miks te ikkagi nimetate seda julgeolekumaksuks ja miks me arutame seda eelnõu siin praegu niimoodi, et me arutame mingit julgeolekumaksu? See raha ei lähe ju tegelikult julgeolekusse. Te ütlesite enne ise ka siin kellelegi teisele vastates seda. 

Aitäh! Aga katsuge niimoodi küsida, et tekiks dialoog, et te lihtsalt ei tänitaks. Praegu ka. Te alustate uuesti, hakkate iseloomustama inimest, selle asemel et fokuseerida küsimusele ja vastusele. (Hääl saalist.) Jah, aga ma olen seda palju rääkinud. Teil on eelpool juba nii mitu sellist valeväidet ja iseloomustust, mida mina olen teinud või kes ma olen, iga kord. Seda nimetatakse tänitamiseks. Peame dialoogi! 

Ma olen korduvalt nimetanud ka neid numbreid, kui palju kogutakse, aga te räägite ikka mingist 1,6 miljardist. Te tegelikult ei kuula ju vastuseid. Mis 1,6? Ei ole sellist numbrit, tulureal ei ole sellist numbrit. Ei ole sellist numbrit! 1,6 miljardit tululahtris ei ole. (Hääl saalist.) No see ei ole tõsi. Kui te tahate tegelikult dialoogi pidada, siis küsige nii, et kõik saavad aru, et te tegelikult tahate küsida ja vastust ka saada, mitte ainult lihtsalt küsida ja iseloomustada teist inimest.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama Riigikogu rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Teen ülevaate rahanduskomisjonis enne [eelnõu] siia saali jõudmist toimunud arutelust. 

Arutelu toimus 1. oktoobril erakorralisel istungil. Kohal olid rahandusminister Jürgen Ligi ning Rahandusministeeriumi maksu‑ ja tollipoliitika osakonna juhataja Erle Kõomets. Minister tutvustas eelnõu. Järgnesid küsimused, vastused ja selgitused. Märkimisväärse osa nendest kuulsite te ära siin ministri kõne ajal ja ka küsimuste-vastuste voorus, aga ma mõnda kohta veel täpsustan. 

Arutelu käigus kinnitati üle, et eraisikute puhul hakatakse tulu maksustama esimesest eurost, enne maksuvaba määra rakendamist. Maksustatakse ka intresse, nagu ka praegu, tulu mõttes. Maksustamise alla ei lähe riiklikud toetused, aga pension ei ole toetus, tulenevalt tulumaksuseaduse paragrahvidest, mis käsitlevad seda, mis on maksustatav tulu. Maksustamine puudutab ka väljamakseid teisest ja kolmandast sambast. 

Rohkem oli tõesti küsimusi ettevõtete ja äriühingute kohta. Veel kord rõhutame seda, et äriühingud on osaühingud ja aktsiaseltsid. Sihtasutused seda ei ole ja neid ei maksustata. Selgitati praktilist poolt, millal äriühingud hakkavad maksma, ja seda, kuidas jääb majandusaasta aruandega. Kui seda ei ole õigeks ajaks esitatud, siis kasutatakse maksu määramiseks viimast olemasolevat majandusaasta aruannet. Kui majandusaasta aruannet veel ei ole, kuna ettevõte on nii noor, siis see kohustus tuleb hiljem. Samas osutati ka sellele, et ettevõte ei pea venitama maksu tasumisega ja majandusaasta aruande esitamisega aruande lõpptähtajani, mis on aasta keskel, vaid võib seda teha ka varem. 

Oli küsimus ka selle kohta, kas võidakse panna toime pettusi. See puudutas mahaarvamisi, mis klassikalise tulumaksu puhul kehtivad, ja mida siin ei ole. Tõesti võib olla risk, et mõned ettevõtted hakkavad oma kasumit peitma. Samas osutati sellele, et ettevõtet puudutav raamatupidamise seadus nõuab seda, et kõik ettevõtte tulud ja kulud tuleb objektiivselt kajastada, ei tohi luua põhjendamatut reservi ja varasid meelevaldselt üles-alla hinnata. Mõnes sektoris ja mõnel ettevõttel on olemas ka audiitori [hinnangu] kohustus, mis aitab tagada, et nende kasumiaruanne on objektiivne. Siiski on tulude prognoosimisel eeldatud, et võib-olla 20% kasumist siiski peidetakse. 

Komisjon langetas menetluslikud otsused. Otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. oktoobril ehk täna. See oli konsensuslik ettepanek, see sai toetuse. Ettepanek esimene lugemine lõpetada sai 5 poolthäält ja 3 vastuhäält. Konsensuslikult määrati juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni liige Maris Lauri. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on kümme tööpäeva. Vahepealsel ajal on komisjon ootuspäraselt saatnud välja ka kirjad ja palub huvigruppidelt, turuosalistelt tagasisidet. Loetelu on piisavalt pikk ja loodame, et 28. oktoobriks see tagasiside ka laekub. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minister ei osanud vastata renditööjõu kohta. Kas teil oli komisjonis jutuks, kuidas ja kas maksustatakse, kui toimub tööjõu rentimine?

Konkreetne teema ei olnud arutelul. Aga kui see renditööjõud on välismaine tööjõud, siis võib öelda, et mitteresidendid maksustatakse täpselt samade reeglite järgi, nagu ka praegu tulude puhul kehtivad. Meil on tulumaksuseaduses reeglistik, kuidas neid rakendatakse. Kuna tulud on määratud tulumaksuseaduse järgi, siis need tulud ka renditööjõu puhul [maksustatakse] vastavalt tulumaksuseadusele: kui nad praegu maksavad tulumaksu, siis nad maksavad ka edaspidi, ja kui nad ei maksa praegu, siis nad ei maksa ka edaspidi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Tõepoolest, komisjoni istungil räägitakse palju. Teie rääkisite suhteliselt lühidalt, aga puudutasite ka seda maksude optimeerimise teemat ja ettevõtjate nõusoleku teemat. Me teame, et mõned suured ettevõtted ja suured firmad seda [maksu] sõnades justkui toetavad. Me teame, et nad oskavad oma makse juba kenasti optimeerida, mõni teeb seda juba ammu Iirimaal ja mujal hargmaiselt, ja neil on lihtsalt nii kõvad juristid, et nende käest ei saagi midagi kätte. Okei, nad maksavad siis edaspidi näpuotsaga ikkagi midagi ära ja taovad endale vastu rinda, et oh, kuidas ma toetan julgeolekut. Aga väikesed ettevõtted ja ettevõtjad, kes tegelikult meie majandusmootorit käigus hoiavad, lähevad pankrotti. 

Kas oli jutuks ka see, kas mingisugunegi algeline mõjuanalüüs ära tehti, et kas me ikka saame lõpuks sellise julgeoleku, nagu me ootame ja tahame, või äkki ikka ei saa? Äkki neid makse ei laekugi lõpuks nii palju, lõpuks ei olegi enam ettevõtteid, kes makse maksavad?

Aitäh! Nagu ma oma ülevaates osutasin, seda teemat puudutati. Prognoosides on arvestatud, et 20% kasumist võidakse peita. Konkreetsed arvutused on seletuskirjas olemas.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt, head kolleegid, avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja, hea minister ja head kolleegid! No ütleme ilma keerutamata, et julgeolekumaksu asemel me räägime praegu ikkagi Reformierakonna valimislubaduse maksust. Ja see on ilma keerutamata õige. 

Kui minister rääkis siin, et kuni 2015. aastani oli kõik hästi ja pärast seda läks kõik halvaks, siis tuleb lihtsalt meelde tuletada seda, et kahjuks on riik tänaseni jätnud tegemata väga paljud investeeringud, mida oleks pidanud tegema juba kümneid aastaid tagasi. Alustame kas või 2 + 2 maanteedest Tartust ja Pärnust Tallinnasse. Me ei ole täna veel poole teegi peal või oleme jõudnud poolele teele, aga pikk tee on veel käia, kuigi Euroopa Liidule oleme lubanud, et 2030 on need valmis. Kui me oleks need ehitanud sajandi alguses, siis selle raha eest saaks tänapäeval umbes 10 kilomeetrit teid ehitada. Aga valmis oleks need võinud olla aastaid tagasi. 

No siin öeldi ka, et pensionid tõusevad ja mingit mõju siin ei ole, aga tegelikkuses on mõju juba järgmise aasta riigieelarves: 17 miljonit võetakse pensionäride taskust ära ainult tänu sellele, et keskmine pension ei ole järgmisest aastast enam tulumaksuvaba. 

Aga räägime siis ka sellest nõndanimetatud julgeolekumaksust. Tegelikult esimesest eurost [alates] võetakse ju 2% ära. Siin on rääkimata jäänud ka see, et see 2% võetakse brutopalgalt, millelt enne ei saa maha arvestada mitte mingisuguseid muid makse. 

Täna ei räägitud eelnõu kaitsmisel ühtegi sõna sellest, et julgeolekumaksuga hakatakse maksustama ka teisest või kolmandast pensionisambast väljavõetavat raha. Ehk luuakse täiesti ebavõrdne olukord, võrreldes nendega, kes on sealt raha juba välja võtnud. Selle eelnõuga ei ole kaasnenud analüüsi, kui suur võiks olla järgmisel aastal teisest pensionisambast lahkujate arv, kuna inimesed hakkavad ühel hetkel arvutama ja näevad, et need protsendid, mis siia otsa tulevad, võtavad päris palju raha ära, eriti pensionäridelt. Pensionäril on raha väljavõtmise korral [maks] 10% ja kui sinna 2% otsa läheb, siis see mõjutab väga tugevalt. 

Kui me vaatame julgeolekumaksu ja seda summat, mida on planeeritud 2026 maksudest saada, siis näeme, et see summa on üle 800 miljoni euro. Vaatame RES‑i ja RES‑is väljaarvutatud numbrit, kui palju peaks olema lisavahendeid vaja selleks, et osta laskemoona ja relvi. Järgneval kolmel aastal on see number alla 200 miljoni. Julgeolekumaks on tehtud ja välja käidud ju väga selgelt selle arusaamisega, et riigil on vaja kiirendatud korras järgneva nelja aasta jooksul investeerida 1,6 miljardit eurot laskemoona ja lahinguseadmete ostmiseks. RES näitab seda, et ei saada kätte ka ühe aasta 800 miljonit, vaid see summa jääb sinna 500 miljoni ja 600 miljoni vahele. 

See on selgelt valetav eelnõu. See eelnõu on tehtud ainult ühel [põhjusel]: 2026. aastal soovib tänane koalitsioon [kehtestada] kõrgepalgaliste tulumaksu[soodustuse], mis vajab 500 miljonit eurot. Tõesti, ülejäänud 300 miljonit eurot [lähevad] teoreetiliselt kaitsekuludesse, kuigi RES‑ist, ma vaatan, 200 miljonit eurot ei lähe. 

Riigikogu liikmed esitasid siin väga täpseid ja vajalikke küsimusi, miks siis seda tehakse. Kas tõesti tänases majandusolukorras …

Kas soovite lisaaega? 

Jaa, palun kolm minitut. 

Kolm minutit lisaaega.

… kus me oleme varsti juba kolmandat aastat majanduslanguses, püüame me Eesti majandust maksudega turgutada? 

Ma olen siin kõnepuldis mitmel korral toonud hea näite. Kui 2020. aastal, koroonaajal, oli selge, et majandus kukub kokku ning Eesti Pank ja kõik teised targad prognoosisid, et Eesti majandus on järgnevatel aastatel suures defitsiidis, siis me vähendasime makse ja aktsiise, toetasime ettevõtjaid kolme kuu jooksul palgatoetusega ning 2021 ja 2022 oli Eesti Euroopas kõige kiiremini kasvava majandusega riik. 

Nüüd me püüame juba teist aastat järjest tegeleda ainult maksude tõstmisega, majanduse elavdamise asemel majanduse surutisse lükkamisega. Me ei räägi kordagi sellest, milline oli riigieelarve näiteks aastal 2019: see oli siis suurusjärgus 11 miljardit ja natukene peale. Me räägime 2025. aasta eelarvest, kus tulude pool on peaaegu 18 miljardit. Selle lühikese ajaga on riigieelarve kasvanud rohkem kui 50%. Ja siis me ütleme, et me ei saa kuludega hakkama. 

Kui kodus kasvab kulu tulust rohkem, siis me hoiame millegi pealt kokku. Isamaa on teinud väga selged ettepanekud, kuidas miljard eurot kokku hoida. Jätame lõplikult ära selle kõrgepalgaliste tulumaksu[soodustuse], sellega saame pool miljardit kokku hoida. Vähendame valgekraede ehk maksumaksja palgal olevate töötajate arvu, neid on 23 000 ja koma [millegagi], saame 300 miljonit. Vajaduse korral jätame ära ka teise pensionisamba riigipoolsed maksed, mis ei too küll väga suurt lisa riigieelarve plusspoolele, aga see oleks solidaarne, kui inimestel jääks esimene sammas täies mahus sel juhul alles. Kui nad soovivad maksta, siis saavad järgmisest aastast maksta 2–6% ka teise sambasse, nii et nad ei kaota midagi. Aga kahjuks ei ole tänane koalitsioon neid ettepanekuid isegi arutanud. 

Seoses sellega, et Isamaa Erakond on väga selgelt aru saanud, et maksude tõus viib meie inimesed veelgi rohkem vaesusesse ja ettevõtted majandusraskustesse, teeme ettepaneku lükata Vabariigi Valitsuse algatatud julgeolekumaksu seaduse eelnõu 512 esimesel lugemisel tagasi. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli kõnelema palun kolleeg Kalev Stoicescu. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Alustan, tänades maksumaksjaid, kõiki Eestimaa inimesi, kes suhtuvad väga mõistvalt ning aitavad kaasa Eesti laia riigikaitse arendamisele ja tugevdamisele. 

NATO kollektiivkaitse Põhjala-Balti piirkonna kontekstis on saavutanud ideaalilähedase seisundi peale seda, kui Soome ja Rootsi alliansiga liitusid ning NATO kiitis heaks regionaalse kaitse plaanid. 

Eesti kulutab sõjalisele kaitsele tänavu umbes 3,5% SKP‑st, mis peale Poolat on kõrgeim näitaja NATO‑s. Õnneks on paljud liitlased lõpuks jõudnud või jõudmas 2% lävendile, mis lepiti NATO‑s kokku 2014. aastal, kuid on ka neid liitlasriike, kes ei saa üle isegi 1,5%‑lisest näitajast. 

Ma olen korduvalt öelnud, et ka teised liitlased peavad rohkem pingutama ja panustama, sealhulgas Balti riikidesse ja teistesse äärealariikidesse, kes on Venemaa naabrid. Me oleme ju esimene kaitseliin: me kaitseme mitte ainult iseennast, vaid ka Venemaast kaugemal asuvaid liitlasriike. 

Valitsuskoalitsioon – Eesti 200, Reformierakond ja SDE – on eelmise aasta aprillist alates olnud pühendunud riigikaitsele, kulutades sõjalisele kaitsele vähemalt 3% SKP‑st. Üha rohkem kulutame ka laia riigikaitse tsiviilvõimetele, sealhulgas elanikkonnakaitsele. Me õpime Ukraina kogemustest. Kuid nendest kulutustest jääb väheks, arvestades julgeolekuolukorda, mis võib veelgi halveneda. Me peame koos oma liitlastega rohkem pingutama Venemaa heidutamiseks ja kaitsevõime demonstreerimiseks. 

Seetõttu, arvestades Kaitseväe juhataja nõuannet, võtsime tänavu juulis vastu otsuse, et me peame tegema ühekordse suure süsti sõjalisse riigikaitsesse erinevat tüüpi laskemoona ja relvastuse soetamiseks ja ka tsiviilvõimete tugevdamiseks. Riigi sõjalisse kaitsesse investeerime kuni 2031. aastani lisaks 1,6 miljardit eurot, mis tagab, et sõjalise kaitse eelarve püsib üle 3% SKP‑st. Lisaks kinnitas Vabariigi Valitsus laia riigikaitse ja julgeolekuinvesteeringute programmi aastateks 2025–2027 kogumahus 219 miljonit eurot, mis on mõeldud näiteks PPA relvastuse uuendamiseks, kriisireservi loomiseks ning drooniseire ja droonitõrjevõime [tugevdamiseks], samuti idapiiri väljaehitamiseks ja Sisekaitseakadeemia arendamiseks. 

Sellele otsusele eelnes küllalt põhjalik debatt, mis on vabas ja demokraatlikus riigis täiesti loomulik. Erinevad küsitlused on näidanud, et rahva enamus pooldab kaitsekulutuste kõrgel tasemel hoidmist või nende suurendamist. Inimesed saavad aru, et need investeeringud on vajalikud ja õigeaegsed.

Soovin Erakond Eesti 200 nimel rõhutada, et julgeolekumaksu näol on viimase kogutud euroni tegemist sihtotstarbelise, kuid ka ühekordse erakorralise meetmega. Kordan: julgeolekumaksu näol on viimase kogutud euroni tegemist sihtotstarbelise, kuid ka ühekordse erakorralise meetmega. Nii on see kirjas koalitsioonileppes 2024–2027 ja Erakond Eesti 200 peab sellest kokkuleppest kinni.

Lähevad mõned aastad, kuni julgeolekumaksu kogutakse ja reaalsed mõjud Eesti riigikaitsele, sealhulgas tsiviilpoolel, saavad olema selgelt tajutavad. Kuid see aeg tuleb ja Eesti kaitse muutub tugevamaks. Tänan veel kord Eesti inimesi valmiduse eest panustada riigikaitsesse ka julgeolekumaksu kaudu, sest see toimub meie rahva tuleviku kindlustamise nimel. Aitäh!

Suur tänu! Palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kõnelema kolleeg Raimond Kaljulaidi. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! See on ülitõsine teema, millest me täna räägime. Meie eesmärk on see, et Eesti ei peaks tulevikus eraldama vahendeid filmi "Nimed marmortahvlil. 2" lavastamiseks, filmimiseks ja kinoteatritesse [saatmiseks]. 

Siin on korduvalt kõlanud küsimus, kas julgeolekumaks läheb julgeolekusse. Läheb. Iga eurosent sellest, võin teile kinnitada, läheb julgeolekusse, ja tegelikult jääb ikka veel puudu. Eesti kaitsekulutused olid 2022. aastal, siis, kui sotsiaaldemokraadid valitsusse tulid, 778 miljonit eurot. Järgmise aasta eelarves on kaitsekulutusteks planeeritud 1,4 miljardit ja 2028. aastaks jõuavad need ümardatult 1,7 miljardi piirini. 2022. aastal olid kaitsekulutused 2,1% SKP‑st, nüüd oleme 3,4% juures. Siia lisanduvad veel pikaajalised otsused, mis puudutavad ka siin selles arutelus kõlanud moonaoste 1,6 miljardi ulatuses. 

Ei maksa unustada ka näiteks laiapindse riigikaitse kulutusi, millest riigikaitsekomisjon sai sel esmaspäeval väga põhjaliku ülevaate. Mõned näited. Politsei‑ ja Piirivalveamet teatavasti uuendab oma relvastust, ta saab muu hulgas raskerelvad, millega on võimalik tõhusamalt tõrjuda idasuunalt tulevaid võimalikke ründeid. Ainuüksi see meede maksab 26 miljonit eurot. Moodustatakse kriisireserv 1000 inimesest. See on see, millest EKRE omal ajal rääkis, nüüd teeb sotsiaaldemokraadist siseminister Lauri Läänemets selle päriselt ära: 30 miljonit eurot, isegi üle selle. Droonikaitse, millest näiteks meie hea kolleeg Peeter Tali on väga palju rääkinud, ka avalikult, maksab ligi 16 miljonit eurot. [Nende kulutuste] sees on idapiir, seal on sees haiglate traumavarud, kui peaks siiski mõni vaenlase rünnak läbi minema. Need kõik on üliolulised kulutused. 

Seda debatti kuulates tekkisid mõned tähelepanekud. Opositsioon on sisuliselt võtnud positsiooni, et kui me räägime kulutustest riigikaitsele, siis tuleb teha rohkem, tuleb teha kiiremini, moona tuleb osta kohe, kõiki asju tuleb teha kohe, aga samal ajal mitte ühtegi selleks vajalikku nii-öelda maksutuluotsust langetada ei tohi, sest need kõik on väga halvad ja kahjustavad Eesti majandust. See positsioon on loomulikult absoluutselt ja täielikult populistlik ega ole tõsiselt võetav. Sellele on siin korduvalt tähelepanu juhitud. Ühtegi ettepanekut ise ei tehta. 

Aga samal ajal paneb mind imestama võib-olla ka mõnede teiste kolleegide ettekujutus, kes räägivad sellest kõigest siiski nii, et see on selline ühekordne asi, nüüd me ostame moona[laod] täis ja siis võime minna maksude langetamisega edasi. Sõbrad, kas te siis kujutate ette, et kuigi me oleme planeerinud, et riigikaitsekulutused on 3,4%, me nelja-viie aasta pärast oleme olukorras, kus me selle asemel hakkame neid kärpima, sest need maksumuudatused on aegunud ja uutes pole suudetud kokku leppida? Täpselt nii, nagu need erakonnad, kes enne valimisi rääkisid, et mingeid maksumuudatusi vaja ei ole, lihtsalt valetasid Eesti inimestele ja said oma hääled nende valede abil kätte, täpselt samamoodi valetavad nad nüüd, väites, et mingeid maksumuudatusi pole vaja tulevikus teha. 

Viimane asi, millele ma tahaksin tähelepanu juhtida, on see. Kahjuks küll paistab, et rahandusministrit ja seeläbi ka valitsust valitsuse eelnõu üle toimuv arutelu siin saalis nagu ei huvita. Eks loodetakse, et küllap ikka kummitempel vajutab kummitempli alla, et pole vaja ministril ju ometi siin kuulata, mida Riigikogu liikmed asjast arvavad, see nagu ei puutu temasse. 

Aga küll ma tahaksin öelda, et kuidagi ikkagi veel on tunda seda vaimu, mida Leo Kunnas, minu hea kolleeg Leo Kunnas riigikaitsekomisjonist, on nimetanud jõukohaseks riigikaitseks. Jõukohaseks riigikaitseks! Teeme nii palju, kui meil taskupõhjas seda rahakest on, proovime kuidagi läbi ajada ja kui vaja, siis teeme ka NATO‑le selgeks, et meil lihtsalt ei ole praegu nii palju raha, kui kaitseplaanide teostamine ette näeb, aga pole hullu midagi, ajame kuidagi läbi, vingerdame läbi, teeme rehepappi.

Kas ma tohin küsida juurde ühe minuti lisaaega?

Annan kaks. Kaks minutit lisaaega, palun!

Ma muidugi ei küsinud kahte, ma küsisin ühte.

Aeg on teie päralt, Raimond Kaljulaid.

Aitäh! Siis lubage ma seletan. Praegu on saalis, kuna see on väga oluline küsimus, kolleege erinevatest komisjonidest. Ma seletan teile võib-olla riigikaitsekulutuste erilist rolli riigi kulude ja riigieelarve üldises kontekstis. 

Me teame näiteks seda, et Eesti riik paneb praegu olude sunnil liiga vähe raha taristusse, see tähendab taristu ehitusse ja taristu uuendamisse. See on lihtsalt fakt, me teame seda. Sellel on loomulikult negatiivsed tagajärjed: kehvad teed lõhuvad autosid, kõvakattega teed ei vii inimeste kodudeni, see põhjustab ebamugavusi, kiirused on väiksemad, logistikaga [on probleeme]. Sellel on oma majanduslik mõju. Aga see ei ole lõpuks eksistentsiaalne probleem, riik saab hakkama. Kuid kui me riigikaitsekulutustes lähtume sellest, mis on – nagu mu hea kolleeg Leo Kunnas ütleb – jõukohane, mitte sellest, mida on vaja, tegelikult vaja, siis see on riigi jaoks eksistentsiaalne küsimus, see tähendab, et me võime oma riigist ilma jääda. Seetõttu me peame riigikaitsekulutuste puhul vaatama, mis on tegelikud vajadused ja mis on nende tegelik maksumus, ning lähtuma sellest. [Ei tohi teha] vastupidi, et võtame nii-öelda kokku, mis tundub hetkel poliitiliselt kuidagiviisi tehtav, siis püüame neid vajadusi mingis osas rahuldada ja teeme näo, et see nüüd ongi see tulemus. 

Igal juhul ma usun, et me selle julgeolekumaksu eelnõuga võime edasi minna. Ma kardan, et me tulevikus tuleme nende teemade juurde veel tagasi. Aitäh! 

Suur tänu, Raimond Kaljulaid! Kahe minuti andmine oli siiski põhjendatud. (Naerab.)

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kõnelema palun Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra esimees! Head kolleegid! Kõigepealt loen ette mõned fragmendid selle eelnõu seletuskirjast. Näiteks, äriühingutele kavandatava kasumimaksu kohta öeldakse, et mõju ulatus on suur ja kuigi määr 2% on madal, siis äriühingud maksavad praegu ja lähiaastatel ligi 900 miljonit eurot juriidilise isiku tulumaksu aastas. Seega on maksutõus 16%, kui oodatav täiendav maksutulu on 145 miljonit eurot aastas. Lisaks öeldakse, et ebasoovitavate mõjude risk on suur, kuna julgeolekumaks kasumilt motiveerib äriühinguid kasumeid peitma või kulusid suuremana näitama. Lisaks öeldakse näiteks seda, et tarbimise efektiivne maksumäär küündis Eestis 2022. aastal 22% lähedale, mis võrreldes ligi 17%‑ga, mis on Euroopa Liidu keskmine, on päris suur. Selles võrdluses oleme me tipus. Tarbimismaksude osakaal kogu maksulaekumises on 41%. See on samuti väga kõrge. 

See ütleb meile seda – nagu me teame, siis väiksema sissetulekuga inimesed kulutavad igapäevastele ostudele, tarbimisele proportsionaalselt rohkem –, et kuigi räägitakse solidaarsusest, siis siin kindlasti seda ei ole. Siis öeldaksegi, et alates 2025. aastast tuleb tarbijal käibemaksu tõusu ja kerkinud hindadega kohaneda kas säästude abil või tarbimiskorvi kohandades. Eile sai lehest lugeda, et isegi suured ärimehed käivad Grossi poes kollaste hinna[siltidega] kaupu ostmas. 

Leibkondade toimetuleku [kindlustamise] ning madala sissetulekuga perede lisakoormuse [leevendamise] jaoks on olemas toetuste süsteem. Seda me oleme siin nüüd hoogsalt pooleteise aasta jooksul vähendanud. Täiendavate meetmete vajalikkuse hindamine on Sotsiaalministeeriumi pädevuses. Kui Sotsiaalministeeriumist tuleb siia Signe Riisalo – täna ta ka vist tuleb –, siis me jälle kuuleme, kuidas süsteem töötab selles suunas, et midagi vähemaks võtta. 

Lõpetuseks. Võib-olla kõige olulisem selle eelnõu seletuskirjas on see, et on olemas riskid. Lõunanaabritel Lätis ja Leedus kehtib järgmisel aastal 21%‑line standardmäär, ma käibemaksust räägin. Samuti on Läti ja Leedu inflatsioon ja hinnakasv juba Eesti omadest madalam, seega peaks lisaks piirikaubanduse hoogustumise riskile võtma arvesse majanduskeskkonna üldise konkurentsieelise kadu, mille Eesti kõrgem hinnatase võib kaasa tuua. 

Nii et riskid on sellised, et vähekindlustatud inimeste toimetulek halveneb, mis kindlasti julgeolekule ja patriotismile hästi ei mõju. Aga lisaks, kui riik ka konkurentsivõimes kaotab, eriti lähinaabritele, siis meie majanduse üldine tervis võib halveneda nii palju, et raha on lõpuks vähem, kui plaaniti.  

Kolleeg Kaljulaid süüdistas opositsiooni populismis. Ma ütleksin, et ta kasutas ise populistlikke võtteid, rääkides sellest, et opositsioon nõuab riigikaitsekulude suurendamist, aga ei ole nõus maksutõusudega. Raske on nõustuda maksutõusudega, kui meil raha kulub arutult erinevatesse kohtadesse. Sajad miljonid lähevad Rail Balticusse, taastuvenergeetika toetamisse jälle sajad miljonid, siis veel rohelised ja punased MTÜ‑d. Ja nagu siin täna juttu oli, ministeeriumide eelarvetesse on ära peidetud katuseraha. Just eelmises punktis arutasime, et ministeeriumid võivad kulud lahti kirjutada, aga ei pea seda tegema. Nagu me oleme siin kuulnud, osa ministeeriume on valinud selle, et no ei pea. 

Sinna juurde tuleb pärmi peal kasvanud bürokraatiaaparaat, mis lisaks sellele, et inimeste arv seal kasvab, veab ka palgatõusu. Ärge arvake, et ma pean silmas õpetajaid, politseinikke, päästjaid ja nii edasi. Tavaliselt koalitsiooniesindajad selle jutu peale tulevad siia ja ütlevad, et kas te siis ei tahagi, et koolides oleks õpetajaid. Ma pean silmas ministeeriumide ja [muude] suurte riigiasutuste klaastornides töötavaid inimesi. Vähe sellest, et nende peale palju raha kulub, ka töö kvaliteet ei ole minu arust kiita. Ma toon mõne näite.

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Eile, kui 2024. aasta eelarves ringitõstmisi tehti, sai seletuskirjast lugeda lauset, et Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium oli unustanud 2024. aasta eelarvesse planeerida 69 miljonit eurot finantstehingutelt saadud tulusid. Aga kui 2024. aasta eelarvet tehti, siis need 69 miljonit olid ju kusagilt puudu. Selle tõttu pidi jälle midagi kärpima, olgu siis laste pealt saadavat tulumaksuvabastust või suurte perede toetusi, või pidi tõstma makse. Ja siis nüüd, aasta lõpus, öeldi, et näed, hopp!, unustasime, 69 miljonit on leitud, oleme rõõmsad! Aga teod on juba tehtud. 

Hiljaaegu ma vaatasin, kui palju riik kulutab avalikkusega suhtlemisele. PR‑töötajatele ja PR‑firmadele, ma arvan, läheb aastas 12–15 miljonit, kolmandik sellest läheb palkadeks, kaks kolmandikku firmadele. Kui sa teed valesid asju, siis ongi palju musta vaja valgeks rääkida. Aga tegelikult see 12–15 miljonit ei olegi nii väike summa. Me teame, et näiteks huvihariduselt kärbitakse miljon, ja me teame, et see lööb huviharidust üsna valusalt. Minul küll ükski lihas ei liiguks, kui ministeeriumides see PR‑kulu kas või nulli tõmmata ja öelda, et kõik need inimesed, kes osakondasid juhivad ja kellelt nõutakse magistrikraadi, peaks olema võimelised ka rääkima sellest, millega nad seal ministeeriumis tegelevad. Muidugi, kui loed nende magistriharidusega inimeste intervjuusid, siis pead jälle kurbusega tunnistama, et tõesti oleks hea, kui keegi ikkagi neile ütleks, mida nad ütlema peaks. 

Nii et ei ole siin midagi nii üheselt selge, et korjame aga raha ja riiki on vaja kaitsta. Tegelikult oleks vaja riigi kulutused üle vaadata, et need läheksid mõistlikesse kohtadesse. Meie fraktsiooni nimel teen ma ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh! 

Suur tänu! Kuna Raimond Kaljulaiu kõnes kõlas ka Leo Kunnase nimi, siis, Leo Kunnas, vastusõnavõtt. Palun!

Tänan! Tegelikult tuleb mõista, kust seesama jõukohane riigikaitse tekkis ja mis selle tagajärjed on. Kümme aastat tagasi oli Krimm juba annekteeritud ja Donbassi sõda käis, aga meie sellele kõigele reageerinud ei olnud või see reaktsioon oli väga vähene. Me tegelesime sellel perioodil peenhäälestamisega ja seetõttu tegematajätmisi kuhjus. Selle doktriini nimi oligi "jõukohane riigikaitse", mina olen pannud selle ümber jutumärgid, aga tegelikult seda siis kasutatigi, iseloomustamaks tegevust Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Ohupilt ei ole iseenesest ju muutunud. Me püüame praegu nelja aastaga teha kümne aasta mahajäämust tasa ja loomulikult on surve kuludele seetõttu väga tugev.

Ma olen Raimondiga nõus selles, et tõenäoliselt jääb meile see maks palju pikemaks perioodiks, õigemini, nii kauaks, kuni meie konfrontatsioon Venemaaga kestab. Ma ei näe, et see kuidagi võiks lähiaastatel väheneda või lahtuda. 

Uus faktor, mis tuleb sisse, on NATO väevõimekuse eesmärgid. Uus tsükkel hakkas just pihta ja me lepime nüüd NATO‑liitlastega selles ulatuses kokku järgmise aasta sügiseks. Ütleks, et vahe sellega, mis oli varasemalt, on umbes kümnekordne. Kui meie käest küsiti enne ühte ümberpaigutatavat pataljoni taktikalist gruppi, siis nüüd küsitakse meie käest mehhaniseeritud jalaväediviisi, miinusega. See on ainult üks näide maaväe kohta. Selleks, et seda täita, ei pea ma väga tõenäoliseks, et meil õnnestuks see maks kaotada 2028. aastal, nii nagu plaanitud. Aitäh!

Suur tänu! Keskerakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Palun! (Lauri Laats küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Julgeolekumaks – iseenesest selles sõnas ja selles mõttes ei ole ju midagi halba ja loomulikult me võiksime seda kontseptsiooni sellisel viisil toetada. Küsimus on selles, mis siis kokkuvõttes seaduses kirjas on ja kuidas see välja näeb ja välja paistab. See on midagi muud. 

Kui me vaatame sisu, siis näeme, et käibemaksu tõstetakse 2% alates järgmise aasta juulikuust, 2% tõstetakse füüsilise isiku tulumaksu alates 1. jaanuarist 2026 ning 2026. aastast rakendatakse ka ettevõtte tulumaksu 2% ulatuses. Kui vaadata, kui palju siis riik soovib nende maksumäärade tõstmisest tulu saada, siis need numbrid on järgmised. 2026. aastal peaks ettevõtte tulumaks täitma riigikassat 157 miljoni euro ulatuses, käibemaksu peaks olema korjatud 235 miljoni euro eest ja füüsilise isiku tulumaksu määra muutus, mis annab 2% lisa, tähendab 359 miljonit eurot. Kokku 750 miljonit on see summa, mida tegelikult 2026. aastal tahetakse kokku korjata. See on väga suur summa, väga suur summa. Me räägime summast, mis võetakse sisemajanduse käibest välja. Kõige suurema mõjuga on loomulikult käibemaks. 

Käibemaksust tahakski lähemalt rääkida. See on otsene maks, tarbimismaks, mis mõjutab loomulikult majanduskeskkonda, mõjutab tarbimist ja selle aktiivsust. Mida rohkem ja kõrgemale sa käibemaksu tõstad, seda väiksemaks võib kujuneda tarbimine. Kuidas see käib? Esialgu, kui maksu tõstetakse, lasevad inimesed käiku kõik omad varud, niipalju, kui neil neid varusid on. Kui need varud lõpevad ja ei ole rohkem kuskilt võtta, siis hakkabki tarbimine vähenema ja sealt saab hoo sisse uus majanduslangus. Me oleme niikuinii praegu majanduslanguses. 

Mis ma tahan sellega öelda? Kindlasti ei ole praegu just nimelt tarbimismaksude ja tulumaksu tõstmine, füüsilise isiku tulumaksu tõstmine õige tee saada see julgeolekumaks kätte. Me oleme Keskerakonnas välja käinud oma ettepaneku, selleks on suures määras pangamaks, mida me võiksime rakendada kaitsevaldkonna tugevdamiseks. Me räägime ka erinevate platvormide maksust. Meil on suured ettevõtted, kontsernid, on need siis Google, YouTube või Facebook, kes siin teenust osutavad, aga samas makse ei maksa. Need on need kohad, kust võiks selle raha võtta, mitte minna inimeste tasku kallale. 

Eelkõnelejad ja minu arust ka minister on ju selgelt andnud meile signaali, et kui peaminister esialgu ütles, et see julgeolekumaks, mis koosneb kolmest komponendist, kehtib kuni 2028. aastani, kaasa arvatud, siis täna siin saalis on selgunud, et see ei ole nii. Peale 2028. aastat tuleb 2029 ja kindlasti need maksud sellisel viisil jätkuvad. Rääkimata sellest, et need võivad ka tõusta, kui me vaatame valitsuse praegust retoorikat, pidades silmas seda olukorda, kus maksukeskkond ei parane. 

Kui rääkida veel käibemaksu mõjust ja vaadata statistikat, siis ettevaatlikuks peaks loomulikult tegema järgmised asjaolud. Käibemaksu osakaal SKT‑s juba küündib Eestis 9,2%‑ni. See on väga suur määr. Teiselt poolt, kui me vaatame seda rahandusministri väljaütlemist, et aga meil on maksukoormus ju ainult 35,8% SKP‑st, et see jääb sinna Euroopa keskmiste hulka, isegi allapoole, siis miskipärast ükski minister, absoluutselt mitte ükski minister ei julge rääkida hoopis teisest numbrist, sellest, kui palju kokkuvõttes moodustavad tarbimismaksud osakaaluna maksulaekumistest. See on väga oluline number, praegu on ta 41%. 41% moodustavad meie [riigi] tuludest tarbimismaksud. Mida rohkem see number tõuseb, seda vaesemaks meie rahvas jääb. Nii ta lihtsalt on, nii lihtsalt majanduskeskkond toimib. Me oleme järjepidevalt siinsamas saalis tõstnud erinevaid tarbimismakse: aktsiise, käibemaksu. 

Minu arust ma peaks osaliselt kiitma kolleeg Raimondit, kes ütles oma kõnes välja, mida ta ühest koalitsioonipartnerist arvab ja kuidas see koalitsioonipartner võimule sai. Puhtalt valedega! Selle eest tuleks Raimondit kiita. Aga teiselt poolt, kui ikkagi koalitsioonipartner ei meeldi ja ei meeldi see viis, kuidas on tuldud võimule, siis võiks olla aus ka oma valijate suhtes ja vähemalt võiks proovida neid olulisi [valimis]platvormi punkte, mis sotsiaaldemokraatidel olid välja toodud, ka rakendada. Kui see ei õnnestu, siis tuleb sealt koalitsioonist lahkuda. See oleks aus valijate suhtes. Seda viisi, seda mustrit on kasutanud ka teised sotsiaaldemokraadid, poliitikud või ministrid: näidatakse näpuga, et Reformierakond on kõiges süüdi, meie teeks küll teisiti, aga praegu ei saa. Lisaks sellele, nagu Raimond ütles, valedega on ka võimule saadud. 

Aga palun väga, Raimond, julgeolekuteema on väga-väga-väga oluline. Raha tuleb koguda, arusaadav. Nüüd on küsimus, kas raha kogutakse lihtinimestelt käibemaksu tõusu abil, [raskendades] nende toimetulekut ja majanduslikku olukorda, ehk algab majanduse allakäik või see veelgi rohkem hoogustub, või me ikkagi rakendame sellesama pangamaksu, mis on sisse kirjutatud nii Keskerakonna valimisplatvormi kui ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valimisplatvormi. Nii et alternatiive on, kust seda raha saada. 

Sellisel viisil ja sellisel kujul, kuidas kogu see süsteem praegu on välja toodud, Keskerakond seda seaduseelnõu toetada kindlasti ei saa. Kui siin oleks pangamaksu [kehtestamine] käibemaksu ja tulumaksu [tõusu] asemel, siis loomulikult. Loomulikult me teeme ka tagasilükkamise avalduse. Aitäh!

Palun Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema siia Riigikogu kõnetooli Maris Lauri. Palun! (Maris Lauri küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Alates 2022. aastast on Eesti oluliselt tõstnud oma kaitsekulutusi. Me teame, et sel ajal tehtust ei piisanud. Nii toimuski plaanitud kaitsekulutuste suurendamine ka järgnevatel aastatel ja seda tuleb teha veel. Kavade kohaselt tõusevad kulutused mõnel aastal peaaegu 4%‑ni SKP‑st, seda varasema pisut enama kui 1% asemel. 

Kaitsekulutuste tõus sellisel määral ei ole väike tõus, see on väga suur. Need 2022. aastast suurenenud kulutused on vaid osaliselt olnud kaetud täiendava maksutuluga ehk käibemaksumäära tõusuga. See tähendab, et kaitsekulutuste suurenemine on toimunud muude kulutuste arvel või siis laenude toel. See on reaalsus.

Kas peaksime muid kulutusi veelgi enam vähendama? Me teeme seda. Muidugi võiks võtta veel rohkem ühest ja teisest kohast. Aga me näeme, et kui me hakkame rääkima, et kärbime siit või sealt, siis tullakse rääkima, et mitte meilt, võtke sealt, teistelt. 

Sisulisema ja ulatuslikuma kokkuhoiu tegemine on keeruline. Minu üleskutse on tõesti see, et oldaks ausad ja tõesti tuldaks sisuliste ettepanekutega, mitte sellega, et räägitakse, et laseme kõik valgekraed lahti. Aga kas te olete siis nõus kuulama seda, miks ministeeriumis asjad valmis ei saa, miks küsimustele ei vastata, miks seaduse kvaliteet on nii kehv ja nii edasi ja nii edasi? See on puhas demagoogia. 

See ei tähenda, et asju ei saa teha paremini ja vähema inimjõuga. Kas me peaksime rohkem laenu võtma? Me juba laename, laename ka kaitsekulutuste katmiseks, ka laiemalt laiapindse julgeoleku hüveks. Aga laenuvõtmisel on piir. Kuskilt alates on suur laenukoormus risk riigi julgeolekule.

Julgeolekumaks on kõigi Eesti elanike ja siinsete ettevõtete võimalus anda oma panus sellesse, et Eesti suudaks [püsida] ja end kaitsta. Kui ise ei tegutse, siis ei ole ka teistel tahtmist sinu hüvanguks tegutseda. Sul peab olema sõber, oma, lähedane, kes mõistab, kes elab kaasa, kuigi võib-olla alati ei kiida kõiki teguviise heaks. Aga ta näeb, et sa pingutad, püüad, ja siis on ka teistel valmisolekut toetada.

Ma olen juba pikemat aega kuulanud ja mõelnud, kas on millegi üle imestada, aga enam ei jaksa imestada, sest rumalat juttu on uskumatult palju, ka siin tänastes viimastes kõnedes selle eelnõu üle. Vahetevahel mõtled, kas ei taheta aru saada või tõesti ei saada aru. Millegipärast ma arvan ja usun, et mängitakse lolli, selleks et omale lühiajalisi poliitilisi punkte saada. 

Meie majandus ei ole olnud tsüklilises languses, see langus on struktuurne. Struktuursest langusest ei saa välja sellega, et köetakse inflatsiooni. See teeb asjad keerulisemaks. Meile on pakutud, et kaotaks ja lõhuks pensionisüsteemi täielikult ära, sest tulevikku ju ei tule. Nagu me hiljuti ju kuulsime, võib-olla mõned inimesed ei tohikski elada pensionieani. Selline asi on ikka päris kole. Me kuuleme ideid, et investeerimine tuleb muuta kallimaks, et ettevõtted ei kasvaks, et rikkust ei loodaks, et töökohti ei pakutaks. 

Alati saab asju teha paremaks. Pakkuge sisulisi ideid, pakkuge sisulisi mõtteid! On asju ja kohti, kus vaenulikkus ja vastutöötamine on üdini valed, kus oma isiklike poliitpunktide tagaajamine on inetu. 

Ma tulin täna IPU kogunemiselt. See kestab veel natuke aega. Kui mõned arvavad, et see on mingi selline meelelahutuslik reisimine, siis see seda ei ole. Me kohtusime teiste Balti riikide, Skandinaavia riikide, Suurbritannia [esindajatega]. Üks küsimus oli alati see: mida te teete, kuidas te hakkama saate, kas me saame teid kuidagi aidata, kus kohas on nõrkused? Väga hea tunne on omada selliseid häid sõpru, sa tunned, et see on meeskond. 

Ja siis sa lähed sinna suurde saali, kus on parlamentide esindajad üle terve maailma, ja see pilt on väga hirmutav. Ma tõesti tahaksin, et te kõik näeksite, mis seal saalis toimub. Me peame aru saama, et meid ei armasta mitte keegi. Ja ma ei räägi mitte Eestist, ma räägin laiemalt demokraatlikust ühiskonnast. Ma räägin sellest, et Venemaa koos teiste kurjuse telje riikidega vassib, valetab, ässitab, urgitseb. Selleks, et sellele vastu seista, on vaja ühtsust. Demokraatlikud riigid said eilsel hääletamisel väikese võidu, mida me tegelikult väga ei uskunud. See oli väga hea ja väga tunnetuslik. See tuli tänu sellele, et me tegime koostööd teiste riikidega laiemalt. 

Selle tõttu on ülimalt kurb, et meie siin Eestis, siinsamas saalis üksteisele inetusi ütleme, üksteist alandame ja ei otsi koostööd. Ma loodan, et teis ärkab riigimehelikkus. Aitäh!

Suur tänu! Kõned on peetud ja sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 512 esimene lugemine lõpetada. Aga, head kolleegid, istungi juhatajale on laekunud ka kolm ettepanekut, Isamaa fraktsioonilt, EKRE fraktsioonilt ja Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, ja kõikide nende sisu on ühesugune. Ettepanek on julgeolekumaksu seaduse eelnõu 512 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud julgeolekumaksu seaduse eelnõu 512 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 19 ja vastu 56 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 512 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. oktoober kell 17.15.

Läheme päevakorraga edasi. Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud 2025. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 513. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Viimati ma seisin siin puldis riigieelarvet esitlemas kümme aastat tagasi. Tollane, 2015. aasta eelarve on Eestis viimane, mis oli nominaalselt ülejäägis. Ja ma meenutan oma uhkuseasjana sedagi, et kõik eelmised minu juhtimisel esitatud eelarved olid struktuurses ülejäägis. Aga paraku täna on lugu palju kurvem. 2016. aasta lõpus tehtud kannapööre eelarvepoliitikas on toonud Eestile ainult struktuurses miinuses eelarved ja kroonilise puudujäägi, mis on kaugelt sügavam ja raskemini ravitav probleem, kui on tulemusena laenukoormuse kolmekordne tõus.

Majandus ei ole toetanud eelarve olukorra paranemist, sest eelarve miinus on struktuurne. Ja paraku eelarve konsolideerimine, Venemaa agressiooni tõttu lisandunud kaitsekulud ja maksudest peamiselt maksuküüru säilitamine veel aastaks pidurdavad tuleval aastal majandust. Kasv saab olema napp, veidi üle 1%.

Kuigi tööhõive on rekordilähedane ning reaalpalga ja pensioni kasv on kaks aastat olnud kiire, on tarbijakindlus Eestis negatiivsete meeleolude tõttu ebaproportsionaalselt madal ja eestlased pigem säästavad kui tarbivad. Meie erasektori laenukoormus on suhteliselt suur ja reeglina teistest tugevamini seotud euriboriga, mistõttu laenude teenindamine on omakorda majandust tagasi hoidnud ja uute laenude võtmist pärssinud.

Oleme idanaabriga majandussidemed katkestanud järsemalt kui enamik teisi [riike]. Meie lähinaabril Lätil on läinud nominaalselt isegi halvemini kui meil, aga meie ekspordistruktuur on [praeguste] olude jaoks väga ebasoodus, sest sihtturgudel, Põhjamaades on ehitusega seotud nõudlus väga madal ja sealsete valuutade devalveerumine on lisanud probleemi oma osa. Meie majandusnäitajate halvenemise üks suur [põhjus] on fossiilenergeetika väljakukkumine turult.

Siiski on märke, et majanduslangus on lõppenud ja alanud on juba ka väike tõus. Euribori kiire langus on nüüd meie eelis ja lubab väita, et inimestele vabalt kulutada jääva raha hulk kasvab ka tuleval aastal, kuigi leevendus maksuküüru kadumise näol lükkub pisut edasi. Reaalpalga kasvus on seetõttu tagasilöök. Palga, sissetulekute maksukoormus ühe eilse eelnõu, maksuküüru eelnõu [tõttu] lihtsalt kannatab. Aga veel kord: struktuurne miinus ei lähe majanduskasvuga ise üle.

Seetõttu tuleb tuleval aastal eelarvepingutus teha korraga kahes vastassuunas, majanduse toetamisest rääkimata. Kaitsekulusid tuleb edasi tõsta, kuigi ka viimase kahe aasta tõus oli tulukatteta ning eelarve oli niigi defitsiidis. Samas tuleb pingutada, et täita eelarvereeglite miinimumnõudeid, jääda Maastrichti nominaalse 3% ning Eesti struktuurse 1% sisse. 

2025. aasta eelarve nominaalne kasvutempo on selle tulemusena väikseim pärast minu esimest, finantskriisiaegset 2010. aasta eelarvet, kui eelarvet tuli nominaalselt vähendada. Pärast seda on eelarve alati kasvanud rohkem kui 4%, kuid 2025. aasta kasv on sellest väiksem: 3,8%. Ja see juhtub olukorras, kus inflatsioon on keskmisest kõrgem ning investeeringute maht on suur. Majanduse nominaalkasv on 2025. aastal prognooside kohaselt 6,2%. See tähendab, et eelarve kasv on väiksem kui majanduskasv, ehkki riigikaitsekulud kasvavad 9,3% ja sotsiaalkulud 7,6%. Ülejäänud riigieelarve kasvab 2025. aastal vaid 1,9% ja valitsemiskulud vähenevad taas esimest korda pärast masu.

Tööjõu‑ ja majanduskulud vähenevad vaatamata sellele, et inflatsioon on prognoosi järgi ligi 5% ning tavaolukorras oleks jätkusuutlik tööjõu‑ ja majanduskulude 6%‑line kasv. Need hoopis vähenevad. Samal ajal kasvavad investeeringud 2025. aastal 9,4%, kiiremini kui eelarve ja majandus. 2025. aasta riigieelarve tulude maht on 17,7 miljardit ja kulude maht 18,2 miljardit. Eelarve defitsiit püsib 2025. aastal nõutava 3% piires ja ka struktuurne [puudujääk nõutava] 1% piires. Ja nagu öeldud, eelarve maht võrreldes SKP‑ga väheneb.

Eesti maksukoormus on 2025. aastal 35,8% SKP‑st ja püsib ka järgmisel neljal aastal alla 36%. See on endiselt oluliselt väiksem kui Euroopa Liidu keskmine 40–41%. Eesti võlakoormus jääb [Euroopa Liidus tabeli] alumisse serva, kui mitte kõige madalamaks. 2025. aastal on see 24,3% [SKP‑st] ja kui me konsolideerimispoliitikat jätkame, siis see stabiliseerub. Näiteks Lätis on see peaaegu kaks korda kõrgem, 46,3%, ja Leedus 42,5%.

Eesti kaitsekulud on NATO tipus. Sõjaliseks kaitseks suunab valitsus järgmisel neljal aastal 5,6 miljardit eurot, millele valitsuses riigieelarve arutelu käigus lisati veel 1,6 miljardit pika laskeulatusega relvasüsteemide moona soetuseks tähtajaga 2031. aasta. See on hajutatud aastate peale, mitte ei toimu tol aastal. Lähiaastate kaitsekulu on Eestis igal aastal vähemalt 3,3% SKP‑st. Praegu on see, meenutan, 3,4%. See tõuseb 2026. aastal 3,7%‑ni. Oleme NATO‑s kaitsekulude osakaalult Poola järel teisel kohal, kolmandal kohal on USA.

Laia riigikaitse investeeringuteks eraldatakse järgmisel aastal täiendavalt 219 miljonit. Sellest 30 miljoni euroga suurendatakse PPA kriisireservi 1000 inimese võrra. 24 miljonit eurot suunatakse 18 haigla traumavarude suurendamisse ning parandatakse perearstide ja apteekide toimepidevust.

Riigi küberkaitsevalmidusse investeeritakse lisaks 5,3 miljonit eurot. Idapiiri väljaehitamine jätkub. Idapiiril neljas suurlinnas drooniseire ja ‑tõrje võime väljaarendamiseks eraldatakse circa 16 miljonit eurot. Eesti ja Euroopa Liidu piiri kaitsmiseks vajaliku eritehnika ja masinapargi tarbeks eraldatakse circa 13 miljonit.

Eesti jätkab Ukraina abistamist 0,25%‑ga SKP‑st ja summaarselt ületab see 100 miljonit eurot aastas. Me teeme kõik, et see annaks tööd Eesti kaitsetööstusele, praegune seis seda ka näitab. Valdavalt on tegemist Eesti kaitsetööstusele esitatavate tellimustega.

Mul on isiklikult hea meel nimetada ära seegi, et siin saalis kaheksa aasta eest tehtud algatuse jaoks on riigieelarves kirjas 61,8 miljonit eurot – sellega tagatakse sujuv üleminek eestikeelsele haridusele. 

2025. aasta eelarve eesmärgiks seadsime ka majanduskasvu toetamise. Eelarve puudujääk ei ole selleks meie vabalt valitud vahend. Küll aga on 2025. aasta eelarves kokku 1,9 miljardit investeeringuid ja investeerimistoetusi. Investeeringute tasemelt on Eesti Euroopa Liidu tipus.

Uue algatusena toetab riik suurinvesteeringuid kõrgtehnoloogilisse tootmisse, et tõsta majanduse lisandväärtust ja suurendada Eesti eksporti. CO₂-kvoodi müügi tuludest suunatakse järgmistel aastatel majandusse veel 402,6 miljonit eurot. Sellest summast suurimad osad on raudteetaristu ja korterelamute energiatõhususe investeeringuteks ning rohetehnoloogiate toetamiseks.

Paraku on eelarves läbiv teema pigem kulude külmutamine ja vähendamine. Järgmisel neljal aastal hoiab riik kokku circa 1 miljard eurot, selle asemel et kasvatada kulusid vastavalt majanduse nominaalkasvule, nagu on tavapärane. Kui võtta arvesse ka juba tehtud otsused, on kärpeid 1,4 miljardi euro jagu. Siin viitan ka eelmise valitsuse osale.

Avaliku sektori kulusid kärbib valitsus kolme aasta jooksul 10% ja sellest pool tehakse ära tuleval aastal. Valitsuse otsustest tulenev sääst riigi intressikuludelt on järgmisel aastal samuti märkimisväärne, 200 miljonit eurot. Prognoosi järgi, meenutame, oleks intressikulud tõusnud üle poole miljardi aastas.

Tervisekassa puudujäägi vähendamiseks tõstetakse retsepti‑, visiidi‑ ja voodipäevatasu, mis kehtivad alates 2013. aastast. On vaja parandada Tervisekassa olukorda ja tuua raha tervishoidu juurde. Riik korrastab ja muudab efektiivsemaks töötushüvitiste süsteemi. Õiglasem, rohkem tööturu olukorrale vastav ja inimese jaoks lihtsam süsteem on plaanitud jõustuma 2026. aastast. See aitab eelarves kokku hoida üle 45 miljoni.

Sellega ma ülevaate eelarvest lõpetan. Aitäh! Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka päris palju küsimusi. Kõigepealt Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on väga lihtne küsimus: kelle elu läheb Eestis tänu sellele eelarvele paremaks? Kui vaadata, et see eelarve põhimõtteliselt [koosneb] maksudest, maksutõusudest, uute maksude kehtestamisest, aktsiiside tõusudest, eriarsti visiidi[tasu] tõusust, siis minu küsimus ongi see, mis elanikegrupp saab tänu sellele eelarvele Eestis parema elu. Kes võidab sellest eelarvest? Kas lastega pered? Ei usu. Kas puuetega inimesed? Ka väga ei usu. Kas pensionärid? Pigem mitte. Kelle elu läheb pärast selle eelarve vastuvõtmist paremaks?

Ma ei saa väita, et pärast seda läheb kõigi inimeste elu paremaks, aga Eesti kodanike elu keskeltläbi läheb palju paremaks selle võrra, et nad saavad endale jätkusuutlikuma riigi. Eesti kodanikud saavad jätkusuutlikuma ja tervema riigi, kus julgeolek on tagatud ja mis on tõhusam kui enne.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister Jürgen Ligi! Ma ütlen, kasutades teie retoorikat: see jutt, mida te sealt puldist ajate, on täiesti mage. Ja põhjus on selles. Ilmselt te ei tea, et eile toimus Riigikogu ees meeleavaldus, kus [kultuuritöötajad] protestisid – raha ei ole. Õpetajad olid nendega samuti liitunud. "TV3 uudised" andis laupäeval edasi uudise, et tööandjate keskliit, tööstus- ja kaubanduskoda ning 38 ettevõtete liitu näitavad samuti rahulolematust. Samas uudises kajastati ka seda, et Eesti Raudtee[laste] Ametiühing kavandab streiki. Ma olen millegipärast veendunud, et see streik läheb üle-eestiliseks. Mida te siis teete ja kuidas te sellesse suhtute?

Aitäh! Ma suhtun sellesse kui paratamatusse. Ma kindlasti oma töös ei lähtu sellest, milline on avalik arvamus, vaid sellest, millised on faktid ja millised on analüüsid. Faktid ütlevad, et riiki ei kannata selliselt pidada, et me kulusid ei kärbi ja makse ei tõsta. Needsamad inimesed, kes protestivad, tegelikult saavad sellest hüve vastu, aga nad ei taju seda sellisel määral kui vahetult neile laekuva raha puhul. Nii et see on igavene probleem poliitikutel. Paremik enamasti teab, mida teha, mis on õiged otsused, aga seda teavad vähesed, kuidas nende otsuste järel publikule meeldida. Igal juhul ei ole prioriteet kellelegi meeldida, vaid ehitada tugevamat riiki.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Erinevalt teist mul ei ole akadeemilist haridust, aga ma ikkagi julgen küsida. Minu arvates Eesti riigi edukaks arenguks on meil vaja lahendada kolm põhiprobleemi. [Tuleb tagada] sündimuse suurenemine, kiire majanduskasv ja kaotada vaesus. Ma ei näinud ühtegi neist ülesannetest järgmise aasta eelarve projektis. Parandage mind, kui ma eksin.

Aitäh! Muidugi te eksite. Jätkusuutlikum, tugevam riik juba definitsiooni järgi annab kindlust nii majandusele kui ka peredele nende käitumises. Aga valitsemiskunsti kõige tähtsam element on teha vahet asjadel, mida muuta saab ja mida ei saa, ja siis tegutseda. Te loetlesite asju, millest eelarvele on jõukohane mõjutada õige vähe. Näiteks sündimuse mõjutamine rahaga on äärmiselt ebaefektiivne. Pigem korreleerub kõrgem sündimus suurema vaesusega ja sedapidi me kindlasti ei taha eksperimenteerida.

Samamoodi majandus. Majandust ei juhi õnneks partei ja valitsus, aga me teeme pingutusi selle nimel, et riik oleks usutavam – kuidas öelda? –, taristuettevõtluse jaoks tugevam, jätkusuutlikum, ja teeme ka pingutusi otseselt majanduskasvu stimuleerimiseks. Seesama suurinvesteeringute toetus on täiesti uus asi ja poliitika muutus. Me loodame, et tulevad suured investeeringud, kui neid kaasfinantseerida. Me loodame parandada planeeringuid ja me edendame taastuvenergeetikat riigi toel palju. Ja näiteks seesama CO₂-[raha] suunamine tähendab seda, et jätkusuutlik majandus saab väga palju investeeringuid, investeeringute kogumaht kasvab.

Hariduses tehakse olulist reformi, et venekeelsed inimesed suudaksid paremini ühiskonda panustada, et nad saaksid parema hariduse.

Neid jooni võib lõputult [loetleda]. Õnneks mina ei pea riiki selliseks kraaniks, mida tuleb keerata, ja siis hakkab heaolu välja voolama. Ei, riik on kokkulepe, ühistöö inimeste endi raha eest, mitte partei ja valitsuse raha eest.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma tänan sind, et sa mu küsimustele oled ausalt vastanud. Ja nüüd ma küsin su käest, et saaks järgmise ausa vastuse. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis on plaanis kärpida 10,7 miljonit eurot. Sellesse kärpeplaani on sisse kirjutatud ühistranspordi pealt 6 miljonit ja jaotamata on jäänud 2 miljonit. Nüüd me teame, et riigieelarvega – seda ei ole kuskil kirjas, aga piimaga on kirjutatud – saab ühistransport juurde 30 miljonit. Äkki sa paned aja korra seisma? Nad seal loevad.

Nii, ma kuulan.

Aivar Kokk, lõpetage palun oma küsimus.

[Ühistransport] saab 30 miljonit. Ehk siis 24 + 2 miljonit on sellist raha, mida riigieelarves ei ole lahti kirjutatud. Tegelikkuses on 10-miljonilise kärpe asemel 20 miljonit plussraha ja selles 20 miljonis plussrahas me näeme vähemalt 5 miljonit pimedat investeeringuraha. Mina julgen öelda, et see on poliitiline katuseraha. Kuna järgmisel aastal on kohalikud valimised, siis ma arvan, et ei ole vahet, nagu 2023. aastal oli omavalitsustele selle erakonna poolt tehtud 15 miljoni eest katuseid, on nüüd uuesti. Oskad sa öelda – mina olen juba kokku löönud üle 10 miljoni katuseraha –, kui palju te tegelikult jagasite erakondade vahel katuseraha või sai seda ainult üks erakond?

Ma ei mõista, mida te mõtlete katuseraha all. (Aivar Kokk koha pealt: "Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis on planeeritud kokkuhoidu 10,7 miljonit.") Nii. (Aivar Kokk jätkab: "Selle sees 6 miljonit on ühistransport. Aga minister ütleb, et tegelikult on 30 miljonit valitsuse reservist raha ühistranspordile. Ehk tegelikult …") Okei, nüüd ma saan aru. (Aivar Kokk: "… on ühistranspordil 6 miljoni miinuse asemel … miljonit plussi.") Nüüd ma sain küsimusest aru. Vabandust! (Aivar Kokk jätkab.)

Hästi. Aivar Kokk, ma teen praegu erandi, aga reeglina ma palun kolleegidel jääda ühe minuti piiresse. Jürgen Ligi sai praegu küsimusest aru. Palun, Jürgen Ligi!

Jah, ma vabandan, ma ilmselt olen ise süüdi, sest ma olin laua peale jätnud ühe olulise materjali, mille puhul ma lootsin, et see mind vastamisel päästab. Kindlasti küsijat see segas, et ma lasin selle ära tuua. Aga ma ilma materjalita saan aru. Küsimus on ühistranspordi dotatsioonis, mida makstakse valitsuse reservist. Ma pean ausalt ütlema, et seda on tehtud mitu aastat, [võib-olla] viis aastat. Ei suudetud tegelikult ka ajal, millal teie olite valitsuses … Ka sel aastal ma allkirjastasin ühe esimese asjana rahaeraldise valitsuse reservist, kus see oli broneeritud. Ja põhjus on see, et see broneeritakse ootuses, et ühistranspordis tuleb reform, mis tagab läbipaistvama rahastuse. Aga praegu on see broneeritud valitsuse reservis. Jah, härra Kokk, nii on. Valitsuse reservis on mitu … (Aivar Kokk räägib koha pealt.)

Aivar Kokk, teil on üks küsimus veel, mille te saate küsida.

Aga täpselt nii ongi, et kärpekohustuse on minister kenasti täitnud. See reservist võetav raha on iga-aastane ja baasis sees. Baasis sees, härra Kokk! Kuulake mind! Kui te nii tark olete, et ei taha kuulata, siis ma lihtsalt ei sega teid rohkem. Ma ei sega teid.

Aitäh! Head kolleegid, ma tuletan meelde, et iga Riigikogu liige võib esitada eelnõu esimesel lugemisel ettekandjatele kokku kuni kaks küsimust. Kui on soov oma küsimust täpsustada või üle küsida, siis see võimalus on olemas, kui ei ole mõlemad küsimused ära kasutatud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te kiitsite end siin rahandusministrina aastal 2015 – kui hästi siis Eestil läks! –, aga tuletame meelde, et sel ajal toimus ka ajaloo suurim Vene musta raha pesemine Eesti pankade kaudu. Te olite sel ajal tõepoolest rahandusminister ja rahandusministrina ka finantsinstitutsioonide eest vastutav. Raha pesti Eesti kaudu üle 200 miljardi euro. Ja päris paljudel läkski siis väga hästi, konserve ei pidanud igatahes keegi sööma.

Aga tuleme tagasi selle aasta eelarve juurde. Te olete jälle rahandusminister, no tõsi küll, mitte raamatupidaja, nagu te ise olete ütelnud. Kuigi mingi pädevus sellel alal võiks ju olla, kui juba enesekiituseks siin läks. Aga mida te ütlete nendele kultuuriinimestele, näitlejatele, kes on teid ihu ja hingega kogu aeg toetanud ja nüüd tänitavad teie akna all? Millest nemad elama peavad, kas ka konservidest?

Puder ja kapsad, aga kahjuks kuidagi halvasti maitsestatud. Ma ei tea, koolis oli ikka nii, et kui koolikirjand tuli teha, siis anti teema ette ja ka kirjutamise aeg oli antud. Aga te suudate ühe minuti sisse keerata totaalse jama. Nii et mul on valida, mida ma vastan.

Rahapesu teemal – jah, see on EKRE kanalites üks standardne uhhuudis, et mina olen kuidagi süüdi Eestis rahapesus. Võib-olla teil on parem informatsioon kui minul, aga rahandusminister ei vastutanud tol ajal [selle eest], vaid siseminister vastutas kuritegevuse eest. See, mida rahandusminister nimega Ligi … 

Ma ei tea, kas ma viitsin teile otsa vaadata, te teete ainult nägusid. Ma ei vaata siis edaspidi. See on totter, te ei ole ilus ka, eks.

Rahapesule tõmmati Eestis joon alla. Kõigepealt muutusid rahvusvahelised regulatsioonid ja joone tõmbasime me sellele radikaalselt alla just nimelt 2014. aastal valminud Finantsinspektsiooni auditiga. Selle funktsioon ei olnud põhimõtteliselt mitte rahapesu järelevalve, vaid finantsstabiilsuse [tagamine]. Aga kasutades kaudsemaid riskipõhiseid meetodeid, mis sattusid instrumendina meie kätte 2012 ja 2013, me lõpetasime selle Danske jama ära – mitte mina isiklikult, vaid meie, Eesti Vabariik. Ma ei tea, miks te tahate kogu aeg Eestit mustata, et sel ajal oli nii ja nii edasi. Siseministrilt küsige, kus tema oli. Ma võin tema eest rääkida. Ma võin rääkida ka justiitsministri eest, kes oli prokuratuuri eest vastutav. Ma tean, et nemad ei saanud hakkama sellepärast, et see oli Venemaa raha, mille kohta Venemaa mitte kuidagi informatsiooni ei andnud. Kui rahal on ainult üks ots, siis seda kätte ei saa. Ja oli õnn, et Finantsinspektsioon sai endale rahvusvaheliselt lubatud instrumendi panga tegevusse sekkumiseks – riskipõhiselt, mitte faktipõhiselt. Oli liiga palju välishoiuseid ja liiga suur riskiisu, aga nõrk järelevalve. Me panime Danske kinni 2014. aasta auditiga. See skandaal, mis pärast tuli, oli tegelikult ju Taani ümber, sest taanlased ei teinud tookord koostööd. Taanlased avastasid selle asja neli aastat hiljem. Nii et ma olen selle üle ka uhke.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Vaatan siin seda eelarvet ja ministeeriumide tegevusvaldkondasid. Ikka vägisi kipub pähe mõte, kes need inimesed küll olid, kes need tegevusvaldkonnad paika panid. Vaatame seda, et Kliimaministeerium, endine keskkonnaministeerium, tegeleb nüüd raudteetranspordi arendamisega, õhutranspordi arendamisega, teetranspordi arendamisega, Rail Balticuga ja nii edasi. Või võtame Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi, kes – üllatus-üllatus! – tegeleb nüüd soolise võrdsuse ja vähemuste võrdse kohtlemise eest võitlemisega, ja selle voliniku teema, mis seda puudutab, on ka pandud majandusministeeriumi alla. Neid markantseid näiteid võiks tuua veel mitmeid ja mitmeid. Kas sinu kui rahandusministri hinnangul on mõistlik teha selline ministeeriumide haldusalade jaotus: [kui võrrelda neid] ministeeriumi nime ja tegelikult välja kujunenud tegevustega, siis need on nagu siga ja kägu? Ja nüüd loeme siit mingeid humoorikaid ridasid.

Aitäh! Ma saan aru, et küsimus oli ministeeriumide struktuuris ja alluvuses, mitte eelarve vormis. Ma pean osaliselt tunnistama, et mulle need kombinatsioonid väga südamelähedased tõesti ei ole, need ümbertõstmised on natukene kunstlikud minu jaoks, ma puudutaks neid alluvusi vähem. Aga kui transport on Kliimaministeeriumis, siis tugev argument selleks on näiteks see, et transport on üks kõige suurematest kliima mõjutajatest. Täitsa mõistlik on hoida suurt hulka finantseerimise [raha] seal sekkumiseks kliimatemaatika lähedal, sealhulgas CO₂-raha, millest enamik läheb ju transporti. Nii et ma ei arva, et see on kõlbmatu ja vale, aga ma ei oleks seda algatanud. Ma tunnistan, et ma lihtsalt poleks selle peale tulnud, et päris nii ümber tõsta, nagu need asjad on. Aga ma ei sõdi sellega, on, mis on. Otsus on tehtud, töötada saab, ministrid on ametis, valitsus toimib.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahandusminister! Te oma kõnes ütlesite, et riik suunab vahendeid rohetehnoloogiasse. Minul on siin paberid kaasas, aga ma ei leidnud nii kiiresti seda kohta üles. Kuna te kõnes seda ütlesite, siis ma küsin teie käest: palun korrake seda lauset ja öelge, kui suur summa sinna suunatakse. Ja palun nimetage need tehnoloogiad, need rohevaldkonnad, kuhu riik vahendeid suunab. See oli teie kõnes, mille te mõned minutid tagasi esitasite.

Jah, ma seda rida praegu kindlasti üles ei leia, aga see puudutab CO₂-investeeringuid. Ja summa, mis läheb roheinvesteeringuteks, on 50 miljonit. See on poliitikavalik, mida me praegu esitleme. Loomulikult on seal mingid taotlusvoorud ja bürokraatia, et seda [raha] kasutada saaks. Konkreetseid tehnoloogiaid, mis seal saavad olema, ma ei ürita välja mõelda. Aga te teate, et riik toimib selles mõttes ikka kenasti, et kui raha on eelarvesse pandud, siis seda osatakse ka ausalt kasutada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma küsin teie kui vana kooli mehe käest – see puudutab üldse rohepoliitikat ja ‑investeeringuid, mis on selles eelarves ette nähtud –, mis on teie isiklik arvamus, kui kaugele me rohepöördega peaksime minema. Majandusmehena te kindlasti saate aru, kuidas see meid majanduslikult mõjutab. Need otsused, mis on tehtud või plaanis teha, tekitavad pehmelt öeldes väga palju küsimusi. Selget analüüsi ei ole me näinud. Kõige markantsem või lihtsam näide on see, et läänesuunal soovitakse suuri elektritootmisvõimsusi ehitada, aga ida tegelikult tarbib, nii et kui loogiliselt [mõelda, siis] ehitatakse kogu selle süsteemi [osi] kuidagi jõle kaugele üksteisest. Rääkige natukene rohepoliitikast selle eelarve kontekstis.

Aitäh! Palju on öelda, et ma olen vana koolimees. Ma päris koolimees ei ole olnud, ma olen küll õpetaja paberid saanud, aga ma olen vana loodusmees oma esimeselt akadeemiliselt kraadilt. Võin öelda, et ma põdesin väga ammu enne, kui see muutus rahvusvaheliseks poliitikaks, kogu majanduse jätkusuutlikkuse pärast. Lugesin Rooma Klubi aruandeid ja olin tõeliselt masenduses pikka aega. Õnneks see teadmine, mille ma koolis omandasin vana koolimehena, on jõudnud ka poliitikasse. Minu hing on rahul, et sellega vähemalt tegeldakse. Tõsi, tegeldakse siiski ebapiisavalt, et vältida neid hirmutavaid stsenaariume, mis hakkavad meidki lämmatama.

Aga on mõistlik, väikse Eesti puhul veel eriti mõistlik, olla rohepoliitika niši hõivaja. Me saame näidata ennast maailmale eesrindliku puhta riigina ja me suudame neisse tehnoloogiatesse eelisjärjekorras investeerides ilmselt ka majanduslikult läbi lüüa. Kui kõik seda teeksid, siis oleks see keerulisem. Aga Eesti suudab suurel rahvusvahelisel turul, ma arvan, saada tunduvalt jõukamaks, kui teha neid investeeringuid majanduslikult kasulikult.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra minister! Vaat selle rohepoliitika niši hõive teemat ma tahakski edasi arendada. Me eile debateerisime siin teiega maksutõusude üle, mille kohta Rahandusministeeriumi enda analüüsid ka ütlevad, et tulemuseks võib olla see, et raha laekub eelarvesse vähem. Järgmisel aastal laekub kindlasti vähem ja tulevikuks on prognoosid sellised, et võib laekuda rohkem või vähem. Te ütlesite selle arutelu käigus, et põhiline probleem on ikkagi selles, et kodumajapidamised, inimesed ise ongi koorem loodusele. Ja nüüd ma küsin selle rohepoliitika niši hõive kohta. Mis need põhilised asjad riigieelarves on, mis nügivad või müksavad inimesi, et nad oleksid väiksem koorem? Te olete siin rõhutanud vajadust olla veel väiksem koorem, kui ollakse. Mis teie ideaalmaailmas veel puudu jääb? Mida peaks veel tegema, et inimesed ja kodumajapidamised oleks väiksem koorem?

Aitäh! Neid suure kaarega küsimusi on väga raske jälgida, sest ma peaksin kontrollima, millest te selles sissejuhatuses üldse rääkisite. Mingi viide mingile kunagi toimunud vestlusele (Saalist öeldakse: "Eile.") – jätke see ära. Aga jätke see ära, meil oli päris pikk istumine siin. Mida te täpselt silmas peate? Kui see on põhiline, mida te tahtsite öelda – põhilise aja kulutasite sellele –, siis ma võin vastusega lihtsalt metsa minna, sest ma ei saanud aru, millest te räägite. Võib-olla ei saanud aru. Aga kui küsimus oli selles, mis on riigieelarves, siis [vastus on, et] riigieelarve on selliseid valikuid täis. See puudutab erinevaid fonde, erinevat rahastust. CO₂-rahast sai räägitud, aga ka näiteks struktuurivahendite puhul peetakse rohepoliitikat silmas. Kuid öelda, et see on mingisugune kõike läbiv või väga suur summa – kui liitma hakata, siis seda ka ei saa öelda.

Kindlasti on rohepoliitiline kehtestada fossiilidele aktsiis. Kindlasti on rohepoliitiline see, kui Eesti riigifirmad, näiteks Eesti Energia saab kapitalisüsti selle kaudu, et ta hakkab rohkem arendama tuuleenergiat, ja ka selle majanduslik kasu on ju mõõdetav. Nii et üldist rohekultuuri on eelarves kindlasti rohkem kui enne, aga suuri konkreetseid summasid sealt eraldada ei olegi nii lihtne. Õnneks on see rohkem kultuuri kui üksikute kulutuste küsimus.

Kalle … Kalle Grünthalit ei ole. Liigume edasi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart. (Jürgen Ligi ütleb midagi.) Nii, Kalle Grünthal jõuab ikkagi saali. Anname siis Kallele võimaluse esitada teine küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et kõrgeim võim kuulub Eesti rahvale. Kui Eesti rahvas otsustab ühel hetkel [streikida], alates sellest, et raudteelased alustavad streiki või liituvad sellega ja, ütleme, kauplused lähevad kinni, rongid ei sõida, bussid ei sõida, veotransport ei sõida, teatris ei toimu etendusi, kas see probleem mõjutab siis teie valitsuse käitumist ja kas [valitsus] on valmis tegema ka mingeid järeleandmisi rahvale?

Aitäh! Vaat see on nüüd huvitav. See rahva ja võimu tsitaat on teil pea iga päev suus ja te unustate kõik muud paragrahvid. Kui niimoodi maailma lihtsustada, siis ma ütleksin, et eks siis rahvas otsustab, kas teil on järgmiste valimiste järel võimu. See on tõsi, otsustab küll. Aga ühiskonnakorraldus on kaugelt keerulisem. Demokraatia ei seisne mitte [otsustamises], kes saab hääled, vaid paljudes tasakaalustavates mehhanismides. Nendest üks on võimude lahusus, ekspertiisi eelistamine poliitilistele huvidele. Ja seda me ka siin selles teemas ju järgime. Kui me ikkagi oleme raha üle lugenud – keskmine tänavaprotestija seda ju kunagi ei tee –, siis me peame langetama ka otsuseid, mis meile kahju teevad ja meie poliitilist karjääri ilmselt lühendavad, kuid on vajalikud ühishuvides.

Praegu ei ole mingit diskrimineerivat raha äravõtmist kultuurilt, nagu väidetakse, vaid ühesugune reegel rakendub kõigile, sealhulgas kultuurile. Kultuuri probleem on nende kulude struktuur, mis võib-olla põhjustab mingis vaates suurema numbri. Aga ikka on majandus‑ ja tööjõukulud need, mida me riigis igal pool otsustavalt piirame. Ja mis seal salata, ka kultuuriinimesed vahel tunnistavad, et äkki me peame hakkama mõtlema, kui palju meil neid asutusi on vaja. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga ma olen näinud lausa pealkirja tasemel juhtivat teatriinimest seda ütlemas. Ja ma mõtlen sellele statistikale, et meil on tõepoolest paljusid asju rohkem kui ühelgi teisel riigil. Näiteks kultuurikuludelt oleme traditsiooniliselt olnud kõrgel tipus. Kui keegi meiega võistleb, siis on see Ungari oma totalitaristlike valikutega või Island oma väga erilise majandusmudeli ja ka kultuurilise eripäraga. Aga Eesti on järgmine, Eestil on väga suured kultuurikulud. Kui ajad on rasked, siis vaadatakse suuremad kulud kindlasti üle, sõltumata valitsusest. Seda ma püüangi neile inimestele selgitada, kogu lugupidamise juures. Riik on meie ühine mure, seda peetakse meie kõigi raha eest, mitte partei ja valitsuse raha eest, nagu sõnastasite teie.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Ilmselgelt see eelarve ei paranda meie kõige nõrgemate ühiskonnaliikmete toimetulekut. Kahjuks maksutõusud löövad kõige rohkem kõige vaesemaid ühiskonnarühmi. Te ütlesite – seda juba korra mainiti siin saalis – ühes intervjuus, et te sööte kontserve, kuna ministrite palka on kärbitud ja niiviisi saate kokku hoida kolmandiku toidukuludelt. Ilmselgelt kallineb käibemaksu tõusuga ostukorv veelgi. Kõik muud maksu‑ ja aktsiisitõusud jätavad inimestele vähem raha kätte, aga võivad ka soodustada inflatsiooni. Mis soovituse te nendele inimestele annate, mida nemad sööma peavad? Nende toimetulek halveneb palju rohkem kui teie oma kärbitud ministripalga tõttu. Ja kui juba teie peate ostukorvilt kokku hoidma, kas te siis annate soovitusi, mille pealt peab tavainimene kokku hoidma, et hakkama saada?

Minu soovitus teile: ärge valetage, ärge tänitage kogu aeg. (Saalist hõigatakse.) Kui te tahate päris küsimust küsida, siis küsige. See on väga inetu, kui te panete kokku minu erinevad vastused erinevatele küsimustele ja väidate sellist asja, et ma söön konserve selle pärast, et mulle ei maksta palka. (Saalist öeldakse midagi.) Ma ei ole mitte midagi sellist öelnud. Ma ei ole mitte midagi sellist öelnud! Te lõite põhjusliku seose asjade vahel, millel ei ole vähimatki põhjuslikku seost. Minu vastused konservide teemal – ma ei saa aru, kuidas see saab nii pikalt nalja teha. Tegelikult on tegemist üsna kehva huumorimeelega. Ma kirjeldasin seda, et ma olen kauges minevikus vaene ka olnud ja see on mind õpetanud säästlikult elama, sealhulgas ostsin sööki varuks kriisi ajaks, kriisi saabudes, kui see oli odavam. Seda ma olen teinud ja teen edaspidi ka. Aga ei, konserv ei ole olemuslikult odav söök, konserv on pigem kallim. Inimestele, kellel aega on vähe, on see palju ökonoomsem kui hakata midagi keetma ja praadima. Kavatsen ka edaspidi konserve süüa, kavatsen ka edaspidi tunnistada, et ma tean, mis on vaesus. Aga ma kavatsen ka edaspidi tunnistada, et valevorste ma põlgan. Ja selle järgi, mis te tegite, te olete valevorst.

Head kolleegid, katsume vastastikku mitte kasutada epiteete, mis ühel hetkel võivad tekitada siin plahvatusi ja edasisi arutelusid. Katsume jääda järgmise aasta eelarve raamesse ja esitada tõesti sisulisi küsimusi selle kohta. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Minu küsimus on see: kas te ei arva, et see eelarve projekt, mida te meile siin pakute, on kuidagi puudulik, kui mitte öelda toores? Sest ühest küljest me loeme, et lugupeetud rahanduskomisjoni esimees ise ütles, et ta luges mõnesid kohti mitu korda, aga ikka ei saa aru, mis siin kirjas on. Siis me loeme, et riigieelarvest kadus näiteks sihtasutuste toetuste [saajate] täpne nimekiri, ehk me ei tea, kui palju raha mis sihtasutusele läheb. Ja üleüldse on juba väga palju räägitud sellest, et see eelarve ei ole läbipaistev ja ei ole aru saada, kuhu raha päriselt läheb. Kuna see on ikkagi maksumaksjate raha – nagu me teame, riigil oma raha ei ole, on maksumaksjate raha –, kas siis ei oleks vaja selle eelarve kallal veel natuke töötada, et see ei oleks nii toores?

Aitäh! Ma arvan, et jälle ilmaasjata tsiteerite kolmandaid inimesi. Õnneks on ta minuga silmsides ja eitab seda, mida te talle omistasite. Annely Akkermann annab mulle märku, et te valetasite teda tsiteerides. See on probleem. Ma arvan, et ükski Riigikogu liige ei tohi küsimust esitades valetada. (Saalis räägitakse.) Jaa, aga ta eitab seda. Mina ei ole seda vaadanud. Kui te tahate minult küsida, siis küsige minult, mitte ärge küsige kolmanda isiku kohta. Ja kui see oli tegelikult küsimusena mõeldud, siis kukkus see natukene kehvasti välja – et kas te ei arva, et tuleb tööd teha. No mis ma siin vastan, eks ole? Teie küsimus oli tegelikult 99%, ütleme, selline pooltõde või otsene vale, mis viib mõtte pigem küsimusest eemale. Ei, ta ei ole seda enda märguande järgi öelnud, esiteks, punkt üks. Ja eelarvega käib töö alati kuni kolmanda lugemise lõpuni ja edaspidi hakatakse seda rakendama, siin midagi uut ei ole.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa. No üks asi, millest on paljudel inimestel siiski raske aru saada, on see, et kui meil on väidetavalt riigieelarve nii keerulises seisus, siis miks ikkagi kulutatakse nii palju raha asjadele, mille mõttekus on küll tõsiselt kaheldav. Üks näide on see, millele viitas juba kolleeg Rene Kokk, et Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas on ette nähtud, et 2,3 miljonit eurot läheb soolise võrdsuse ja vähemuste võrdsete võimaluste edendamiseks. Kui ma nüüd üritan siit riigieelarve seletuskirjast aru saada, milleks see 2,3 miljonit eurot läheb, siis ma pean tunnistama, et mina sellele vastust ei leia. Ma mõtlesin, et äkki te oskate mind aidata. Ma võtan lahti seletuskirja lehekülje 267, kus on selle kohta kõige täpsemalt kirjutatud. Ja siit ma saan lugeda midagi sellist, et soolise võrdsuse valdkonna poliitika kujundamisel ja rakendamisel viiakse ellu tegevusi, mis aitavad vähendada soolisi stereotüüpe ning toetada ühiskonnas soolist võrdsust väärtustavaid hoiakuid ja nii edasi, sellist üldist udujuttu. Milleks konkreetselt 2,3 miljonit läheb, kas või suurte tükkidena, mitte mingit selgitust selle kohta ei ole. Kust ma sellele küsimusele vastuse leian?

Aitäh! Ma arvan, et on lootusetu nõuda, et mingi projekti raha kohta, millel on oma taotlusvoorud ja detsentraliseeritud kasutus, oleks ühelgi rahandusministril aasta varem vastuseid. Seda mina ei tea, ma ütlen ausalt. Aga kui te tahate mu instinkte kontrollida, siis osaliselt ma tunnistan, et teatud väikesed summad lähevad asjadele, millele ehk nii palju [raha] ei peaks minema. Nende sooliste stereotüüpide väljarookimine võiks olla natukene, ütleme niimoodi, inimeste sisemusest tulenev, mitte mingisuguste … Mulle tulevad meelde mingid plakatid, mida mitte keegi ei näe ega vaata. Aga samas on stereotüüpidest lahtisaamine, ma arvan, teinud meie ühiskonna tervemaks. See ongi peen piiri tõmbamine, milles ma ekspert ei ole. Ma lihtsalt tunnistan, et inimesed, kes ennast väga suureks eksperdiks peavad, on selle rahastuse saanud. Ma arvan, et ka selles valdkonnas on eksperte vaja. Nii et maha ma kindlasti seda ei materda, aga nõustun, et minu prioriteet see ei ole.

Mulle tundub, et ühiskond on läinud palju tervemaks soolise stereotüüpsuse teemal, kuid ei ole minu arust piisavalt kiiresti tervemaks läinud, mis puudutab vanuselisi stereotüüpe. Siin on tegelikult diskrimineerimine. Ütleme niimoodi, et siin ollakse palju rohkem hoolimatud. Me oleme läinud ühes asjas paremaks, ma arvan, teises võiksime ka minna.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma tänan eelmise vastuse eest. Sa ütlesid, et 10 miljonit on peidetud eelarvesse, aga me ei tea, kuhu. Nüüd ma küsin. Sa jätsid vastamata mu [küsimuse] teisele poolele. Äkki see on minu viga, ma ei küsinud võib-olla väga hästi. Küsin, kui palju jagati riigieelarve tegemisel poliitilist katuseraha, mis on peidetud näiteks Vabariigi Valitsuse reservi sihtotstarbelistesse vahenditesse. Ma tean, et laiapindse riigikaitse mittesõjalise võimearenduse investeeringuvajadusse on peidetud ligi 10 miljonit Võru lasketiirule. Kui palju neid [summasid] veel on? Kas kõik erakonnad või ainult sotsiaaldemokraadid on saanud võimaluse [kasutada] kümnetes miljonites eurodes katuseraha?

Ärge omistage mulle asju, mida ma ei ole öelnud. Ma ei ole öelnud, et 10 miljonit on peidetud ja ma ei tea, kuhu see on läinud. (Aivar Kokk räägib saalist.) Ma isegi ei nimetanud summat, teie nimetasite summa, peast ma seda summat ise ei tea, jätsin kommenteerimata. Aga ma ütlen, et see on olnud viimaste aastate rutiin, et kuna liikuvusreformi ei ole valitsused suutnud läbi viia laiemalt kui tasuta [ühis]transpordi kaotamine, siis on see raha kantud üksikotsuste jaoks valitsuse reservi. Ja see on teada, seda on ainult vaja küsida ja saadakse teada. Te ütlete, et kuskil on veel midagi reservis. Mina selliseid asju küsin alati ametnikult, kui on vaja teada. Ma peast neid nimekirju ei tea, mis seal on. (Aivar Kokk räägib saalist.) Muidugi saab rahanduskomisjon need teada.

Aga ütleme nii, et kuna see katuseraha jutt väga domineerib, siis ma võtan sellel sõnal sabast kinni. Te mainisite seda juba teise või kolmanda eelnõu juures. Ma tunnistan, et sellel on väga halb maitse, kui eelarveläbirääkimistel kasutatakse oma positsiooni selleks, et tassida raha eraldi just oma valimispiirkonda või oma partei huvide järgi ja siis kiideldakse sellega sotsiaalmeedias. See on tülgastav. Selline raha toomine ja sellega kiitlemine sotsiaalmeedias on tülgastav. Kunagi osati seda häbeneda, nüüd paistab teie vihjete järgi [vastupidi]. Ma ise ei ole seda näinud, muide, mina ei ole näinud sellist kiitlemist. Aga kui see on tõsi, siis see on tülgastav.

Rene Kokk, palun!

Rahandusminister võiks kogu aeg …

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Kui tänasest debatist midagi positiivset otsida, siis võiks välja tuua, et me mõlemad saame aru sellest, et tõesti kummalisi alasid või tegevusi on erinevate ministeeriumide alla ajapikku kokku kirjutatud. Ma tõin just enne [näiteks] selle soolise võrdsuse ja vähemuste võrdsete võimaluste edendamise majandusministeeriumis. Eks me anna enda poolt parim, et muudatusettepanekutega seda rumalust, mis siia sisse on saanud, ära parandada. 

Aga kui ma vaatan seda eelarvet tervikuna ja ka meediakajastust, siis on üks suur küsimus: ministeeriumid kasutavad väga palju raha selleks, et lisaks oma kommunikatsiooniinimestele osta kommunikatsiooni[teenust] ka väljastpoolt ministeeriumi sisse. Selle raha kasutamine peaks küll parem olema. Me siin sulgeme erinevaid koole, ja mingil hetkel näeme, et 100 miljonit on olnud kuskil üle, ilma tegevusteta. Kas sa oled kindel, et selles eelarves …

Aitäh! 

… mida me arutame, ei ole selliseid suuri vigu, nagu me siin rääkisime, et oli 2023. aasta eelarves, kus 100,4 miljonit oli ilma tegevusteta MKM‑i real?

Aitäh! Siin on mitu asja, mida peaks kommenteerima. Kõigepealt, ma ei öelnud, et soolise võrdõiguslikkuse edendamine on kindlasti vale. See lihtsalt ei ole minu jaoks prioriteet. Aga samas on minu jaoks oluline, et ühiskonnas saaks erinevad vaated ja soovid võimaluse. Väga paljud inimesed peavad seda ülioluliseks. Ma arvan, et kade ei tasu olla, kui nad natuke raha saavad. Probleem on, et seda väikest raha tuuakse kogu aeg esile, aga miljarditest ei taha keegi rääkida. Meie probleem riigi rahanduses on 2 miljardit eelarve raha. Suur probleem! Mina tunnen ennast selle pärast muretsejana, mitte üksikute huvigruppide või üksikute poliitikate väikese raha pärast.

Aga oli veel mingeid asju, mis te ütlesite. Äkki aitate märksõnadega? Ma püüdsin sõnastada seda eelmist [teemat]. (Rene Kokk räägib saalist.) Nüüd te ütlesite kolmanda [asja], ma vastan sellele ka, aga teine asi oli kommunikatsiooniinimeste [küsimus.] Ma võin öelda, et ma jõudsin siia koos paberitega õigeks ajaks tänu sellele, et tormasin kell 7 ministeeriumisse, sest selgus, et tehnilistel põhjustel ma ei saa oma kõnet kätte. Ma tavaliselt kõnesid ei pea, ei kirjuta neid üles, aga eelarve puhul ma seda tegin, kuid ei saanud seda tehnilistel põhjustel kätte. Kommunikatsiooniinimesed olid tööl ja aitasid oma jõuga. Minu arvuti ei töötanud. On probleeme, ministri arvuti töötab väga halvasti, jookseb kinni. Ma ei pääsenud postkasti kõigele lisaks. Aga kommunikatsiooniinimesed istusid truult seal ja olid ainsad, kes kell 7 olid tööl. Nii et ma neid ei halvustaks.

Nüüd, kas on kindel, et see oli 100 miljonit? Tegelikult oli selle 100 miljoni puhul puhtalt tehniline aps, mitte olemasolev raha, mitte mingi varjatud plaan. Ühte 100 miljonit, kui ma hästi lihtsustatult ütlen, kirjendati kaks korda ja siis, kui see avastati, oli juba seadus vastu võetud. Ja pärast tagantjärele kõrvaldati seda valet kirjet. Aga [ei ole nii], et kuskil jäi 100 miljonit kasutamata. Sellest tehakse väga suur jutt. Võib-olla 100 miljonit on seda väärt, aga 2 miljoni puhul ma natuke kahtlen. 2 miljonit on vähem tähtis kui 2 miljardit, mis on tegelik rahanduse probleem.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Ütlesite siin enne, et fossiilidele tuleks aktsiis kehtestada. Kui ma sinnapoole vaatan, siis ma mõtlen, et äkki tõesti. Aga te kiitlesite, kuidas Eesti aitab lisaks kõigele, mida me oleme juba Ukraina [heaks] teinud, Ukrainat 0,25%‑ga SKP‑st, mis selle eelarve kohaselt teeb 100 miljonit. Me teeme seda kümme aastat järjest ja kokku teeb see miljardi. Ja see kõik tuleneb konkreetsest kokkuleppest, mille sõlmis Kaja Kallas ainuisikuliselt enne seda, kui ta lahkus siit Eestist säravasse Euroopasse. Ma mäletan, kuidas me küsisime infotunnis selle kohta Kaja Kallase käest, kelle huultelt me saime lugeda, et ei tule sellist asja – see on ainult mingi koostöömemorandum, Eestile mingeid rahalisi kohustusi sellest ei tule. Siin me nüüd oleme: 100 miljonit läheb siin [eelarves], kümme aasta jooksul läheb igal aastal riigieelarvest 100 miljonit ja kokku miljard. Kes andis talle õiguse sõlmida ainuisikuliselt selliseid kokkuleppeid? Kas te arutasite fraktsioonis või valitsuses seda, miks peavad Eesti emad, kes jäävad ilma tervisekindlustusest, kultuuriinimesed, õpetajad ja kõik [teised] selliseid kokkuleppeid kinni maksma …

Aitäh!

… millega reaalne raha läheb Eestist välja? Ja mitte ainult sel aastal, vaid kümme aastat järjest peab rahandusminister seda puldist rääkima, sellist eelarvet kaitsma.

Aitäh! Küsimus on arusaadav.

Ma ei tea, ma ikka mõtlen, miks peaks üks mõisaproua arvama, et ta ei ole küllalt silmapaistev, et ta peab tingimata ka labane olema igas küsimuses. Te olite seda, tunnistage. Täiesti tarbetud jalahoobid oponendi pihta – seda ei ole vaja. 

Mis puudutab Kaja Kallast, siis ma ei püüdnud kinni, mis kokkuleppeid ta sõlmis. Aga ta on teinud oma sammud vastavalt pädevusele, mis tal oli. Need on olnud alati kooskõlas ka riigi rahandusega, nii palju, kui on vaja. Ja kui see oli Ukraina abistamine, siis ma ei saa aru, miks teie perekond kogu aeg nii õudselt palju sellepärast põeb – kogu aeg paistab see välja –, et me anname [justkui] raha teistele ära ja endal ei ole. Ei! Tehke päriselt üks matk, tööreis sinna, katsuge elada seal ja mõelda, kas see rahvas on ära teeninud sellise viletsuse, nagu neil on seal pommirahe all. Mina ei oleks nii kade, ammugi ei oleks ma teie asemel nii labane.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu küsimus puudutab veidrust, mille kohta küsis ka Aivar Kokk. Nimelt, ühistranspordi dotatsioon või toetus: ühe rea peal on 6 miljonit kärbe ja siis on reservi arvestatud 30 miljonit või mingi muu summa. Te ütlesite, et see on viimaste aastate rutiin. Aga selles vastuses te ei olnud küll täpne ja, ma ütleksin, ka mitte lõpuni aus. Selles mõttes, et on jah eelnevatel aastatel olnud nii, et on mingi summa dotatsiooniks määratud – mitte ei ole olnud kärbe, vaid mingi summa – ja siis on täiendav summa eraldatud reservfondist. Aga ei ole olnud sellist mängu, mis ei ole läbipaistev ega aus, et me näitame, justkui me kärbime, aga tegelikult teadlikult kavandame kulutustesse tunduvalt suurema summa kui see kärbe. Ma küsin seda sellepärast, et see tendents on tegelikult samasugune ka mõnede teiste ridade puhul ja teistes ministeeriumides, kus ühe rea peal on miinus, kärbe ja kusagil teise rea peal on pluss, mis on tunduvalt suurem. See ei ole aus eelarve tegemise metoodika.

Aitäh! Ma lükkan tagasi süüdistused ebaaususes. Mina ei valeta, pidage meeles. Kui ma siin seisan, ma ei valeta. (Saalist öeldakse midagi.) Te ütlesite, et minu vastus olevat olnud ebaaus. Minu vastus oli aus. Kui ma tegin kuskil vea, siis on teine asi, siis tõestage see ära. Aga teie küsimusest ma sain ikkagi aru, et ma ei teinud viga. Need on kaks eri asja.

See raha, mida on aastaid [ühis]transpordi dotatsiooniks reservis hoitud, on olnud kogu aeg eelarves olemas. Need summad täpsustuvad. Seal on mingid koefitsiendid, kuidas arvestatakse kütuse hinda, ja selle põhjal saavad ettevõtted dotatsiooni kätte. Aga viimastel aastatel on see alati broneeritud valitsuse reservist. Ja see ei tähenda, et seesama ministeerium ei peaks kärpima, sealhulgas dotatsioone. Sealhulgas! Need on asjad, mis meil kärpe osana kokku lepiti, need on tööjõu‑, majanduskulud ja toetused. See on seesama aus ja [läbipaistev] reegel. Kas see on kõige parem? Selle üle võib vaielda, aga see on aus ja [läbipaistev].

Nüüd, jah, kordan üle, et liikuvusreform on seni väga toores ja rahalise katteta. Me oleme seda valitsuses juba arutanud ja proovime teha järjepidevama, süsteemsema lahenduse kui lihtsalt raha broneerimine valitsuse reservist. Aga [praegu] see seal on, see on vajalik raha, mille täpset suurust on raskem planeerida. Seal on omad valemid, mille järgi see kõigub vastavalt erinevatele komponentidele.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Nii palju kui jõudsin, lugesin selle 2025. aasta riigieelarve seaduse eelnõu läbi ka. Kahjuks ma ei leidnud tarbimismaksude osakaalu suurust kogu maksulaekumises. Ma pean tunnistama, et 2024. aasta eelarves oli see number kirjas. Aga 2025. aasta eelarves seda ei ole, ma ei tea, kas see on tahtlik või mitte. Kui jätta see kõrvale, siis ma tahan ikkagi rääkida sellest, et 2025. aasta eelarve suurendab tarbimismaksude osakaalu lausa 41% peale kogu maksulaekumises, mis on loomulikult kõrge. Me saame aru, et kui tarbimismakse tõstetakse, siis see kindlasti ei soodusta tarbimist, vaid pigem pärsib, ja kindlasti on sel negatiivne mõju majandusele. Teie ütlesite ühes sõnavõtus siinsamas saalis: mina olen rahul, et tarbimismaksud on suuremas osakaalus. Võib-olla põhjendate, miks teie just rahul olete? Mina saan aru, et inimesed ikkagi tunnevad muret.

Inimeste muret ma mõistan, aga ma arvan, et keskmine poliitik peab olema targem kui keskmine inimene, sellepärast ta ongi valitud ja [ametisse] seatud, sellepärast valitaksegi poliitikuid paljude hulgast. Ja sõnum, mille mina esitasin, on see, et majandust segavad tarbimismaksud vähem kui tulumaksud, ja sellepärast on riigi ülalpidamine tarbimismaksudega ka minu valik.

Nüüd need numbrid, mida te tahtsite teada. Ma ütlen need, need on ilusti olemas, keegi ei ole midagi varjanud. Sotsiaalmaks on 34%. Ma ei saa teile leheküljenumbrit öelda, sest mul tundub olevat natukene teine formaat kui teil, aga ma ei ole kindel. Sotsiaalmaks on 34%, muud maksulised tulud on 6%, aktsiisid on 7%, tulumaks on 25% ja käibemaks 28%. Kui liita tarbimismaksud, mida siin on eraldi näha, on 28% + 7% ehk 35%. Hästi konkurentsivõimeline maksustruktuur. 

Kordan, et seda mõistavad ka teised riigid, vaatamata sellele soigumisele hindade üle – et heaolu ei ole ikka piisavalt palju –, mis on eriti tugev just jõukates, suure ostujõuga riikides. Vaatamata sellele on Euroopa Liidu riigid järjepidevalt julgenud käibemaksu tõsta. Ma kahjuks ei saa allikale viidata, aga jooksis läbi üks graafik [selle kohta], kuidas riigid järjest oma probleemi lahendasid. Selle üks põhjusi on see, mida näitas ka troika, mis kriisiriikide puhul arutas seda sel ajal, kui ma olin eelmises elus rahandusminister. See oli tavapärane. Tarbimismaksude tõstmine ja maksuerandite kaotamine oli kõige tavalisem eelarve päästmise viis nendel, kes olid hädas. Me tegime samamoodi ja ma olen sellega rahul.

Rain Epler, palun!

Hea istungi juhataja! Härra minister! Eelmise vastuse kohta lihtsalt nii palju, et julgeolekumaksu eelnõu seletuskirjas räägiti tarbimismaksudest 41% tasemel, praegu te ütlesite 35%.

Mul on praegu üks graafik ees.

Aga see ei ole minu küsimus. Ma vaatasin siin põllumajandusvaldkonda, tulemusvaldkonda "Põllumajandus ja kalandus", seal on biomajanduse programm ning selle all põllumajandus‑ ja toidusektori konkurentsivõime arendamine, kuhu on plaanitud 129 miljonit, päris suur summa. Aga nüüd ma vaatan mõõdikuid: põllumajandussektori netolisandväärtus tööjõu aastaühiku kohta on praegu 37 000 ja plaanitud on, et langeb 29 000 peale, ja toiduainetööstuse netolisandväärtus töötaja kohta [langeb] 42 000 pealt 37 000 peale. Mu küsimus on see, et äkki te lasete inimestel Rahandusministeeriumis asjasse sisse vaadata, sest kui 129 miljonit kulutatakse, aga näitajad lähevad alla, siis teatav loogika ütleb, et kulutaks selle raha ehk kusagil mujal.

Aitäh! Mul läks just see artikkel kaduma, proovisin leida vastust teie etteheitele alguses, ja siis läks mul kaduma see hetk, kui te ütlesite, mis summadest te räägite. Aga iseenesest ei ole riigieelarve kulude tulemus alati, ütleme, probleemi kõrvaldamine, vaid tihti halvenemise aeglustamine. Riik ei saa kõike teha. Riik ei ole kõikvõimas. Ta kulutab siiski raha ka sellisteks asjadeks, mis suudavad olukorda ainult leevendada. Nii et ma täpselt ei tea. Näiteks vaesust ei saa riik kunagi lõpuni likvideerida, aga temast sõltub ikkagi see, kui täpselt suunatakse sotsiaalkulusid rohkem vaestele, mitte kõigile. Jah, ta parandab balanssi ühiskonnas sedapidi. Aga ma tõesti vabandan. Kui te tahate uuesti küsida, siis ma proovin jälgida.

Ma siiski lisan selle, mille ma teie küsimuse ajal välja otsisin. Numbrite erinevus võib tulla sellest, et statistikas kas on või ei ole sees edasiantavad maksud. See võib tekitada suure proportsioonierinevuse.

Ma olen väga paindlik istungi juhataja. Kui nüüd Rain Epler soovib ikkagi küsimust täpsustada põhjusel, et minister ei kuulnud, siis on igati kohane teil uuesti … (Rain Epler ütleb saalist: "Ta kuulis, aga ei saanud aru.") Ei, ta ei kuulnud. Minister saab kõigest aru, ma olen selles veendunud.

Ma ei kuulnud artiklit.

(Rain Epler räägib saalist.) Palun mikrofon Rain Eplerile!

No tundus, et ta jõudis vastusega enam-vähem sinna kohta, mille võib kvalifitseerida …

Nelja vähemalt võib panna.

Võib kvalifitseerida … Jah, kolm miinus, nagu kolleeg siin ütleb.

Viiakse üle järgmisesse klassi.

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Teie muudkui kasvatate meid, täiskasvanud inimesi, aga minul on teile ka üks märkus. Mind väga häirib see juba aastaid, kuidas te naisi verbaalselt tuuseldate, naispoliitikuid, siin saalis ka õblukest Anastassia Kovalenko-Kõlvartit ja Moonika Helmet – küll keegi tänitab, küll keegi näägutab. Valige oma kaalukategooria verbaalseks tuuseldamiseks.

Aga mul on küsimus ka. See puudutab seda, et te enne ütlesite, et te austate ekspertiisi. Rahvastikuteadlased on kõik öelnud, et sellised [muudatused], mis puudutavad peretoetuste kärbet, haavatavaid sihtgruppe või ravikindlustuse äravõtmist lastega kodus olevatelt emadelt, saadavad väga halva signaali. Ja poliitika on signaalide kunst. Nüüd kohe tuleb siia Signe Riisalo, kes võtab aastas 1,3 miljoni euro [kärpimiseks] emadelt, kes kodus lapsi kasvatavad, ravikindlustuse ära. Siis ta võtab hooldekodus erihooldusel olevatelt inimestelt ära üksiku pensionäri toetuse, ka 1,3 miljonit aastas. Ja see on seotud eelarve vastuvõtmisega. Kui palju selle eest siis laskemoona saab, sest muu hulgas on öeldud, et see on julgeolekuks vajalik kärbe? Või kuidas te hindate seda?

Aitäh! Ma hindan seda sedapidi, et ma olen veel täiskasvanum kui teie ja seda kasvatust ei vaja. Ja see ongi probleem: ka teie tegite seda, kuigi leebemal moel, et panite ühe kihi jälle peale, küsimuse asemel hakkasite kommenteerima vastajat. Aga vaadake, kuidas on küsitud, vaadake, mida ütles Moonika Helme mulle esimese asjana oma eelmises küsimuses. See on labane! Nii ei tohi teha, te peaksite seda tajuma. Vaadake, kas Anastassia Kõlvarti mõnes [küsimuses] on olnud aus tsiteering või on need alanud alati minu sõnade moonutamisega. Need on alati alanud minu sõnade moonutamisega, mulle millegi omistamisega, ja ma olen pidanud seda klaarima. Asi ei ole nende kummagi soos, mitte kummagi. Sama mõõduga saavad vastused ja täpsustused ka mehed. Ärge otsige igalt poolt soolist diskrimineerimist. See ei ole mõistlik. Muidu ma ütleksin, et veel rohkem on vaja edendada seda soolist käsitlust. Lihtsalt ei ole viisakas. Te hinnake üle, vaadake stenogrammist, mismoodi kõik need küsimused algavad, mitu nätsu mulle enne ära pannakse, kui jõutakse küsimuseni – juhul kui jõutakse.

Keegi ei mäleta enam seda küsimust, sest te tõmbasite jälle tähelepanu ära selle kasvatustööga, mida ma ei vaja. (Riina Solman räägib saalist.) Aa, perepoliitikat puudutasite. Ei, mul ei ole seda valusat kohta, see on omistamine, see on legend. See on legend! (Riina Solman räägib edasi.) Jaa, sain kohe konkreetsed asjad, ma kuulsin küll suurema ringiga. Erihooldekodus elav inimene ei kvalifitseeru üksi elavaks pensionäriks. Selles mõttes ma tunnistan, et kärbe sealt on küll ebameeldiv, aga inimlikult loogiline. Ta on ju tegelikult suuresti juba riigi ülalpidamisel ja teda ei saa käsitleda lese või üksiku inimesena, kelle kulud on suuremad. Tema kulusid kaetakse teistkaudu. Ja kui riigil on tõesti selline olukord, nagu praegu on, siis paraku tuleb teha valusaid otsuseid. Sotsiaalkaitseminister sai ka selle ülesande.

Ja üks näide oli teil veel. (Riina Solman täpsustab saalist.) Vaat seda nüanssi, seda nüanssi ma üldiselt … (Riina Solman räägib edasi.) Ebameeldiv lugu on minu jaoks sealjuures vanemahüvitise ülempiiri kärpimine, aga see läks väga valutult, sest kõik inimesed tunnevad millegipärast, et kui keegi teine kaotab, siis pole probleemi. Mina selliseid kärpekohti ise välja ei valiks, aga see ravikindlustuse osa – ma ei ole praegu valmis neid argumente … Ma ei mäleta neid argumente, ütlen ausalt. Aga see on küll üks sisuline valik, mis võib olla vaieldav, ma olen nõus.

Head kolleegid! Kuna sõna "tänitama" on siin saalis täna väga palju kordi kasutust leidnud, siis ma võtsin lahti eesti keele seletava sõnaraamatu, mis ütleb "tänitama" kohta järgmist: "korrutades ja tüütult, parastavalt, etteheitvalt midagi seletama".

Täpselt!

Ma ei kutsu üles seda sõna siin liiga palju kasutama, aga see kindlasti ei kvalifitseeru ka ebakohaseks väljendiks, mille puhul on oodatud istungi juhataja sekkumine. Veel kord, ma ei kutsu üles seda liiga palju kasutama, aga sellel on oma sisu tegelikult olemas, nii et ainuüksi selle sõna kasutamine kindlasti ei ole kohatu, kui selleks on põhjust.

Aga nüüd, Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja käest ei küsinud küll praegu keegi mingit sõnaseletust. Nii et selles mõttes oli see täiesti kohatu sekkumine ministri ja rahvasaadikute vahelisse küsimuste ja vastuste tulevärki – või kuidas seda siin nimetada. Ministrile ma ütlen, et võiks olla ikkagi nii palju džentelmen, et ta daamidega siin ei sõneleks ega tänitaks vastastikku, see ei ole vajalik selles formaadis.

Mis puudutab kogu seda esinemist siin täna, siis me oleme korduvalt ja korduvalt kuulnud, kui rumalad me oleme, kui rumalaid, küündimatuid ja ebakohaseid küsimusi me esitame. Ma olen kõigi nende tundide jooksul vaadanud seda meile toodud paksu paberipatakat ja ma pean ütlema niimoodi: lugupeetud minister, kui te ei taha rumalaid küsimusi, millele teil ei ole üldiselt ka ju tarku vastuseid, siis ärge tooge meile sellist rumalat eelnõu, sellist rumalat riigieelarvet. Ärge tooge sellist! Ma loen siit – jumal! –, digiühiskonna programm: digiriigis on tagatud parim kogemus …

Aitäh! Aitäh, hea kolleeg!

Kuulge, see on sama jabur, nagu on Zelenskõi rahuplaan: teostamatu …

Aitäh, hea kolleeg!

… utoopiline, mõttetu.

Minu sõnaseletus ei olnud üldse mitte asjakohatu.

Sellist ei ole mõtet meile tuua.

Aitäh! Ma mõtlen nüüd, mida peaks kommenteerima. Mart, ma mõtlen, kas sinu abikaasa sulle ka kodus ütleb, et sa oled fossiil ja sulle peaks kehtestama aktsiisi. Kas see on leedilik suhtlemisviis või sa džentelmenina kiidad kõik heaks? "Ärge tooge" oli vist üleskutse, mitte küsimus. Aga kui seal vahepeal oli mingi küsimuse kübe ka, siis tuletage mulle meelde või paluge sõpra, kui teil küsimise [võimalust] enam ei ole. Ma tõesti ei jõua niimoodi jälgida. Aga ma ei usu, et te kodus niimoodi omavahel suhtlete, et Moonika ütleb teile fossiil, ja ütleb: "Sulle tuleks aktsiis kehtestada." Ma ei usu, et ta seda teeb. Aga see on Riigikogu debatt, kus mind nii koheldakse. Ja siis te räägite mingist soolisest diskrimineerimisest. Kas ma sain selle epiteedi vanuse pärast või soo pärast? Aga millise teie peaksite siis saama? Teil on need näitajad veel eredamad.

Head kolleegid, mul ei ole konkreetset etteheidet ei ministrile ega ka Riigikogu liikmetele antud juhul, aga mul on tõepoolest palve mitte minna isiklikuks. See on üldine põhimõtteline palve. See ei olnud etteheide ei küsijatele ega ministrile, aga edaspidi on selline palve. 

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! No siin mõne päeva eest saime meile SITKE‑st saadetust lugeda sellist asja, et Läti maaeluministri sõnul ei saa Läti endale Rail Balticu projekti lubada ja seetõttu oleks kõigi finantsküsimuste lahendamiseks tarvis see aastaks külmutada, peatada. Tema sõnul on Rail Balticu planeerimine riiklikul tasandil vale ja nii edasi ja nii edasi. Alguses plaaniti maksumuseks 1,9 miljardit eurot, aga nüüdseks on jõutud 10 miljardi euroni. Raha selleks ei ole ja seetõttu tuleks see külmutada. Kui lätlased külmutavad projekti, mis tähendab seda, et raudteed Läti-Eesti piirist edasi ei ehitata, kas ei oleks mõistlik kulude kokkuhoiuks sünkroonis ka Eestis Rail Balticu projekt selleks ajaks külmutada, kuni on selge, kas lätlased selle üldse valmis ehitavad ja kas me pärast Läti piirist kuidagipidi selle rongiga ka edasi saame? Sellega seonduvalt ma küsin, kas ma saan õigesti aru, et järgmiseks aastaks on Rail Balticu projekti väljaehitamiseks planeeritud üksnes 13,6 miljonit eurot. See ei ole küll väike summa, aga ma oleksin oodanud palju suuremat summat. Need kaks küsimust.

Aitäh! Teid kuulates mulle muidugi tuli meelde teie seljataguse järjekordne vihje sellele, et Ukraina abistamine on mõttetu ja vale. Järjekordne! Jube masendav tegelikult. Te ei saa aru, et see ei too teile kasu. Aga teie küsimusse, teisse puutub see küll, teie olete ju väga palju sarnaseid asju öelnud. Kuidas nüüd teie olete saali sattunud, kõige suuremad Ukraina vihkajad?

Teie küsimus oli, kas Rail Balticu peaks jätma pooleli, ja 13 miljoni euro kohta. Rail Baltic saab raha erinevatest allikatest. Ma olen täiesti kindel, et selle järgmise aasta eelarve ei ole 13 miljonit. Näiteks ka CO₂-osa on päris suur seal projektis. See ei tundu mulle mitte kuidagi … Ma arvan, see on üks kaasfinantseerimise summadest, aga ei sisalda isegi CO₂-kvoodi kulu. Mul ei ole lihtsalt silme ees neid maksegraafikuid, see ei ole minu valdkonnas.

Mis puutub Läti ministrisse, siis ma ütlen ausalt, et igasse valitsusse võib sattuda ullikesi – ma ei tea, kas Läti valitsusse on sattunud –, ja nad räägivad midagi, milleks valitsus võib-olla ei ole andnud neile voli. Rahvusvahelisi projekte ei peaks tegelikult selliselt kritiseerima suvaline minister, vaid seda peaks tegema, selle teema peaks tõstatama Läti valitsus kui tervik. Ta ei ole seda tõstatanud. Üks põhjustest on see, et asi on juba väga kaugel ja kui me selle pooleli jätaksime, siis me peaksime seni [saadud] raha tagasi maksma. Pluss, ka lätlased oskavad arvutada, nad ei ole ullikesed. Rail Baltic on tuluprojekt, mis raha puudutab – tuluprojekt! –, sest Euroopa rahastuse hulk tagab sellise maksukäibe ja muidugi ka tööhõive, et majanduslikku kahju sealt ei tule. Võib vaielda, kas see tervikuna on tasuv, aga need otsused on juba langetatud. Kas sotsiaalne tasuvus on siis piisav tasuvus? Noh, need numbrid jah venivad kahtlaselt, aga otsus Rail Baltic [ehitada] on tehtud. Ja ükski kolmest riigist ei plaani minu andmetel seda, et ta astub projektist välja ja maksab Euroopale nende raha tagasi. Seda ei plaanita.

Kuna tegemist on üsna põhimõttelise küsimusega, siis lihtsalt palve ministrile või rahanduskomisjoni esimehele võimalusel täpsustada kirjalikult Rail Balticu rahastamist. Tõepoolest, ka mina tean, et see number on oluliselt suurem. Muidu jääb eksitav seisukoht, et on 13 miljonit eurot. Ainuüksi CO₂-[rahast] on seal vist üle 200 miljoni, mida valitsus on otsustanud. See jaguneb küll mitme aasta peale. Lihtsalt palve, ja saame sellega ühele poole.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Ma jään selle juurde, mis ma eelmises küsimuses ütlesin: see metoodika on ääretult läbipaistmatu ja ebamõistlik, et kirjutatakse kulurea peale kõigepealt miinus 6 miljonit ja siis arvestuslikult, nii et eelarve lugeja ei näe, kirjutatakse reservfondi näiteks 20 või 30 miljonit. Eelarve lugeja saab aru, et ühistranspordist kärbitakse, aga tegelikult pannakse pluss 24 miljonit. Ja see ei ole läbi [nähtav]!

Te eksisite või ütlesite valesti, et see on iga-aastane rutiin. Sellepärast et eelnevatel aastatel ei ole olnud miinusrida ehk kärperida ja me ei ole rääkinud rahvale ja avalikkusele kärpimisest, vaid on pandud mingi summa, millest on jäänud väheks, ja siis on eraldatud [raha] juurde. See on siiski erinev asi kui see, et loeme eelarvest kärpe välja, aga tegelikult lisatakse kusagilt mujalt juurde. Sellele ma tahtsin tähelepanu juhtida.

Aga minu küsimus puudutab tegelikult teid kui, nagu te ütlesite, õpetlasest koolimeest. Nagu te teate, kasutatakse terminit "negatiivne majanduskasv". 

Aitäh! 

Ka teie olete seda varem kasutanud, aga mitte täna. Negatiivne majanduskasv! Kas on siis olemas ka positiivne majanduse kahanemine, mille perioodi me oleme sisenenud, ja seda ongi praegune valitsus tõlgendanud positiivsena?

Aitäh! Ma jään kindlalt selle juurde, mis ma juba ütlesin. Transpordi dotatsioon broneeritakse reservist, sellepärast et selle täpne suurus ei ole teada. Nii on tehtud mitu aastat. Meil ei ole valmis liikuvusreform, mida me oleme siiski jõudnud juba korra arutada. See on täiesti loogiline, et võetakse üks tervik ja kärpeülesanne kohaldub sellele tervikule. Toetused lähevad kärpe alla, see on täiesti teadlik ja nii asi käibki. Siin ei ole mitte midagi ebaausat. Ja see oli ministri valik, kust ta täpselt võtab. Ta pidi 5% toetustest, majanduskuludest ja tööjõukuludest kärpima ja see oli ta valik. Nüüd … Oh jah …

Te ütlesite, et ma olen õpetlasest keegi – ei, ma tegin väikest sõnamängu. Kui mind nimetati vana kooli meheks, siis ma tõlkisin selle vanaks koolimeheks. Ma ei ole öelnud, et ma olen õpetlane, aga vana koolimees ma mõnes mõttes olen, väga palju koolis käinud. Selles mõttes mulle meeldis lihtsalt natuke lõõpida. See ei olnud ebasõbralik, ma arvan.

Majanduskasv kui selline on jah justkui grammatiliselt positiivse märgiga asi, aga tegelikult see on üks näitaja, mis on skaalal, ja skaalal on nullpunkt, plussid ja miinused. Selles mõttes on see näitaja iseenesest kas plussi või miinusega, nii on paljude näitajatega, ka füüsikanäitajatega. Võib-olla see analoogia ei ole lõpuni täpne, aga kui kraadiklaasil on nullpunkt, siis see ei tähenda, et miinuse koha peal temperatuur puudub, vaid see on miinusmärgiga. Miinus 5 Celsiuse kraadi ei tähenda temperatuuri puudumist, vaid miinuskraade. Majanduses tähendab miinus langust, aga näitaja on ikkagi "kasv", selleks ei ole eraldi sõna välja mõeldud. (Helir-Valdor Seeder ütleb midagi saalist.)

Ma arvan, et pärast saate seda jätkata, Helir, see on päris põnev diskussioon. Aga nüüd …

Seda ma ei tea, see on väga keeruline küsimus. Mina ei ole näinud, aga kui te olete näinud, siis arutame.

Nii, aga nüüd Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Hea rahandusminister! Te süüdistasite mind valetamises. Noh, esiteks, mina kasutasin tsitaate, mida te olete meedias välja öelnud, need tsitaadid on kõigile kättesaadavad. Tsiteerin uuesti. Teie tsitaat: "Nüüd ma reaalselt söön [konserve] ja olen väga rahul. See tuli mulle vähemalt kolmandiku võrra odavam […]" Kui ajakirjanik küsis teie käest, miks te nii kõrge palga juures peate konserve sööma, siis te vastasite: "No ma kaotasin sissetulekus, kuna ministri palk on ikkagi natuke kärbitud." Kui teid on valesti tsiteeritud, siis te peaksite selle ajakirjaniku poole pöörduma. 

See, kuidas te mind nimetasite, jääb teie südametunnistusele. Ma ei näe põhjust, et ma peaksin sellel eraldi peatuma ja kommenteerima, sest kui meesterahvas lubab endale naisterahva solvamist, siis see räägib juba enda eest. Aga see, et rahandusminister tunneb rohkem muret kärbitud ministripalga pärast kui selle pärast, kuidas inimesed hakkama saavad, on selle valitsuse ja riigi reaalne probleem.

Kui see oli nüüd küsimus, siis ma vastan. See, et te olete naisterahvas, ei anna teile õigust valetada ja laimata, aga te tegite seda jälle. See, et te panete vastused erinevatele küsimustele kokku ja loote seal põhjusliku seose, on absurd. Ja lõpuks [panevad] ka intervjuud kokku teised inimesed. Ma isegi ei mäleta, kas see oli suuline või kirjalik intervjuu. Aga kui ma pean vastama küsimusele, kas ma tean, kuidas inimesed elavad, või kas ma pean kokku hoidma, siis ma ka vastan. Ma ei aja udu ega küsi teilt luba [või nõu], mida ma pean ütlema. Aga mitte ükski aus inimene ei saanud mitte kuidagi teha järeldust, et ma ostan konserve selle pärast, et ministri palk on väike. Mitte midagi sellist ma pole öelnud. Kärbet mainisin lihtsalt sellepärast, et sellised olid küsimused. Palgakärbe – ma olen ka järele andnud, ma ei läinud ministriks mitte suurema, vaid väiksema palga peale. See on lihtsalt ristküsitlus, kus ma olen aus ja vahele ei jää. Aga ma olen kaitsetu selle vastu, kui Riigikogu liige valetab ja kombineerib mu vastustest kokku teise mõtte.

Jah, ma ainult väikese repliigi ütlen, auväärt minister. Kui Riigikogu liige tsiteerib ajakirjandust ja seal kirjutatut, siis ei saa süüdistada seda Riigikogu liiget, et tema on nüüd valetanud. Pigem siis …

Ma saan. Ma saan sellepärast, et see ei olnud selle intervjuu mõte, see ei olnud selle dünaamika ja mitte mingit sellist põhjuslikku seost ei ole võimalik minu intervjuu põhjal luua. See on pahatahtlik seose loomine.

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma natuke aitan ministrit. Negatiivse majanduskasvu jaoks on sõna olemas: see on langus, majanduslangus.

Aga mul on lihtne küsimus tasandus‑ ja toetusfondi väärtuste määramise kohta riigieelarves. 2025. aasta eelarves puudub nimelt tasandusfondi valem, mis oli varasemates riigieelarvetes olemas. Seda nõuab riigieelarve seaduse § 47 lõige 1, mis ütleb, et tasandusfondi suuruse ja jaotamise aluseks olevate arvnäitajate väärtused määratakse riigieelarvega. Ma ei leidnud riigieelarvest ka toetusfondi regulatsioone. Riigieelarve seaduse § 48 sätestab, et toetusfondi suurus ja sellesse kuuluvad toetuste liigid määratakse riigieelarvega ja nende arvnäitajate väärtused määratakse samamoodi riigieelarvega. Need määrad ja tasandusfondi valem on ka ühest Riigikohtu üldkogu 2000. aasta lahendist tulenevalt eelarves nõutud. Ja nüüd ma küsingi …

Aitäh!

… miks pole loetletud nõudeid 2025. aasta riigieelarves täidetud.

Aitäh! Need kindlasti on, aga kui teie otsimise peale ei leidnud, siis ma vaevalt olen puldis nobedam. Kindlasti on tasandus‑ ja toetusfondi suurust mainitud, aga ma vast ei hakka siin otsimise peale aega raiskama. Kinnitan, et minu teada ei ole siin midagi maha tõmmatud selle koha pealt ega ole olnud ka metoodilist põhjust siin midagi millegagi liita.

Rahanduskomisjoni esimees pani seda küsimust tähele, nii et ma usun, et mõne aja pärast tuleb ka vastus. Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea Jürgen! Me oleme siin arutanud, et ei tasu minna Riigikogu saalis isiklikuks, et arutame sisulisi asju. Samas, sa ikkagi süüdistasid head kolleegi valetamises. Kas sa oskad täpsustada, kus see valetamine toimus? Kui ta tsiteeris sinu sõnavõttu täpselt nii, nagu kirjas oli, siis kuidas võis juhtuda, et tema valetab, aga sina ega ajakirjanik seda ei tee? Kusagil on ju vastuolu.

Ta küsimused on olnud läbivalt valelikud, sest sissejuhatuses on olnud mingi minu sõna moonutus, millele ta on midagi ehitanud, kui ta üldse on küsimuseni jõudnud selles vallas. Samamoodi ei ole kuidagi olnud võimalik minu intervjuust välja lugeda, et ministri palga kärbe on põhjus, miks ma sõin konserve. Ei, ma olen rääkinud, et ma … Ja see ei ole mitte minu sõnavõtt, vaid see on intervjuu – ma kahtlustan, et suuline intervjuu –, mida ma ei saanud ise kirja panna ega kujundada. Ta luges mingit refereeringut, mille [osi] ta on tõenäoliselt ka ise kokku kleepinud. See vastus oli selle kohta, kas ma olen … Juttu oli sellest, et ma olen minevikus vaene olnud ja ma olen ka praegu oma tarbimises väga säästlik ja valiv, sealhulgas olen varusid kogunud. Võib-olla oligi küsimus selle kohta, kriisiks valmistumise kohta. Ma ei mäleta, millist intervjuud tsiteeriti, aga kindlasti ei saanud sealt niimoodi välja lugeda. Minu arust ei ole väärikas eelarvedebatis selliseid tsitaate pilduda ja mõtteid selliselt moonutada. See näitab, et riigi rahandus teid ei huvita, teid huvitab vastaja stigmatiseerimine.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te küll ütlesite varasemalt, vastates küsimustele eelmise eelnõu kohta, et pole Riigikogu liikmete asi üksikute ridadega tegeleda, aga ma siiski tegelen, [tegelikult] mitte reaga. Ühes eelmises vastuses teadsite te väga detailselt [rääkida] sellest investeeringust, mis puudutab Võru lasketiiru, ja te ütlesite kuidagi nii, et see debatt on peetud ja sellega pole mõtet enam tegeleda. Te teadsite detailselt ka seda, et Põlva lasketiir on oodanud aastakümneid investeeringut ja millegipärast eelarvest sinna raha ei leitud, küll aga leiti Võrru uue lasketiiru ehitamiseks. Kas teile on teada, kuhu see lasketiir tuleb, mis otstarbeks ja kellele? Ja mida see täpselt tähendas, kui te ütlesite, et see debatt on peetud? Kas teie teada on see rida Siseministeeriumis pikalt investeeringut oodanud või on see nüüd äkitsi sinna tekkinud?

Ma ikka soovitan proovida ausust. See, kuidas te alustasite seda küsimust, häirib väga – te panite mulle sõnu suhu. Seda, et Riigikogu liikme asi pole konkreetsete ridade vastu huvi tunda, ei ole ma öelnud. Ärge huupi tsiteerige. Ma olen rääkinud sellest, et seadusandja asi ei ole muuta konkreetse asutuse mingit üksikut kulurida. See on teine asi. Ma põhjendasin sellega eelarve lisasid.

Aga mis lasketiiru puutub, siis jah, ma möönan, et minu kui ministri jaoks on see vaidlus läbi. Riigikogu võib seda edasi pidada. Ma möönan, et see on olnud ebaproportsionaalne, mida Siseministeeriumi haldusalas on tehtud. Minu arust oleks võinud … Me vaidlesime ka valitsuses selle üle pikalt. Ma lihtsalt natuke peegeldasin seda juba toimunud vaidlust, mis meie vahel on lõppenud, aga mis ei pea lõppema üldiselt. (Juhataja helistab kella, sest saalis on sumin.) Üldiselt ma olen kiitnud selle valitsuse töövõimet ja kuskil sinna juurde lihtsalt poetanud, et vorstikauplemist oli seekord natuke vähem, kui tavaliselt on kuulda olnud. Aga ma respekteerin lõpptulemust ja rohkem seda ei kommenteeri. Kommenteerija oli siseminister ise, kes omistas mulle julgeolekust mittehoolimise, sest tema teab seda. Vaat see oli häbematu. Ma ei ole selliste asjadega, sellise suhtlusviisiga nõus.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Hea Jürgen! Ma ei nõustu sinuga selles mõttes, et põhiseadus ütleb, et Riigikogu ikkagi võib muuta eelarve kuluridasid, ja kui hea kolleeg tahab üksikkulu kallale minna, siis tal peaks see võimalus põhiseaduse järgi justkui olemas olema. Aga seda võimalust väga ei paista. Siin kõlas hiljuti debati moodi arutelu ühistranspordi üle. Olukord oli selline, et regionaalminister tuli rahanduskomisjoni ja ütles, et tal oli kärpeülesanne ja ta täitis selle, ühistranspordi rahastust on vähendatud. Samal ajal leppis ta valitsusega kokku, et rahastus tegelikult suureneb. Aga eelarves on väiksem summa. Jürgen, jälgi seda mõttemängu. Kuidas sinu arvates saab Riigikogu liige midagi muuta, kui riigieelarve ei vasta reaalsele olukorrale ja kui ta tegelikult ei tea, palju ühistranspordi peale kulub?

Aitäh! See küsimus oli jälle ehitatud valele, sest mina ei ole öelnud, et Riigikogu liige ei või konkreetsete eelarveridade vastu huvi tunda. Mitte midagi sellist ma pole öelnud, aga te tuletasite kogu küsimuse sellest. Kui see puudutas dotatsiooni, siis see on piisavalt oluline summa riigi poliitikas, et Riigikogu liige peabki huvi tundma, ja õnneks tunnebki. See oli seesama dotatsioon, millest siin Aivar Kokk rääkis. Minu seletused olid selle kohta, et see on olnud pikka aega tehniline lahendus, et broneeritakse prognoositud dotatsioon valitsuse reservist ja väljamaksed tehakse vastavalt kulu täpsustusele. See on ka muude reservi sihtotstarbeliste artiklite puhul sedapidi olnud. See oli tõenäoliselt nii ka selle valitsuse ajal, kuhu kuulus Keskerakond, siin ei ole mitte mingisugust muudatust.

Üks esimesi asju, muide, mille allkirjastamisel ma jäin kõhklema, oli just nimelt selle dotatsiooni väljalaskmine – selle aasta eelarve koha pealt, mitte järgmise aasta, aga siiski oli see [mõttekoht]. Ma püüdsin aru saada, kuidas on käitutud ja mis praktika see on, et ma pean pimesi selle raha välja kuulutama, kas ei oleks mõistlik hoopis teha kärbe seal kohe ära. Aga järele mõeldes ma selle allkirja andsin, sest see puudutab juba vastu võetud eelarvet, ja tänavuse aasta eelarve täitub üldiselt ootuspäraselt, sealhulgas püsib eelarvereeglite piires, vähemalt Maastrichti [kriteeriumide] piires.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mul ei olnud tõesti eesmärki teid kuidagi solvata või valetada. Ma täpselt seda silmas pidasin, mida te ütlesite. Ma tõesti eksisin, kui ütlesin, et [teie meelest] üksikuid eelarveridu ei tohi vaadata. Tegelikult ma pidasingi silmas seda, mida te esile tõite vastuses, et üksiku ametiasutuse üksikuid ridasid ei peaks parlamendis ringi tõstma. See oli see näide, mille kohta ma küsisin.

Ma ise olen küll parlamendis juba mitu koosseisu olnud, aga te olete veel kogenum ja õige mitu korda rahandusministri ametit pidanud. See näide, mille ma tõin, ma arvan, ei ole üksik näide selles eelarves. Kas teil oleks võimalik mind aidata? Kui ma tahan parlamendi liikmena teha ettepaneku tõsta Võrule eraldatud vahendid Põlvale, mis ammu seda investeeringut ootab, siis millist rida ma peaksin muutma? Kuna eelarves seda rida konkreetselt olemas ei ole, [küsin], mis summa sinna täpselt on planeeritud. Kuidas parlamendi saadikul oleks võimalik seda teada saada? Ja kui te siin praegu seda öelda ei saa, siis äkki on teil või mõnel ametlikul võimalik mulle see täpne info edastada: mis summa [see on] ja millist rida ma peaksin otsima, ja teiste investeeringutega samuti?

Jah, mul on üsna ähmane mälu selle koha pealt, kus see raha [eelarves] paikneb. Ma praegu ei hakka pingutama selle sõnastamisel. Kuid kõigi nende plaanide puhul tõepoolest tasub abi küsida. Mina ministrina küsin ka ametnike abi, seda, kas ma saan seal või kusagil mujal mingit rida muuta. Lasketiiru nimetatakse minu arvates suure tõenäosusega eelarve lisas, see tähendab poolt seaduse pilti, mille kohta sa muudatusettepanekuid võid teha. Ja see ei ole seletuskirja muutmine, vaid see ongi seaduse pildi [muutmine]. Aga selle kohta, kuidas see täpselt transformeerub – tegemist ei ole vist asutusega – selle valdkonna eelarvesse, saab lõppotsuse teha valitsus, ta kas muudab seda või mitte. Nii et kui te tahate midagi ümber tõsta, siis tuleme appi ja teeme selle muudatus…

Muidugi, ma ei tea Põlva lasketiiru plaani nii täpselt võrrelda, ma lihtsalt tean, et Põlvas on investeeringut ootav mastaapne rajatis olemas. Võib-olla vastab siseminister või mõni pädev asutus selle peale, et on see või teine piirang, miks seda ei saa teha. See on, ma arvan, erialainimeste vastata.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te olete ju vabaturu fännid. Miks te raiskate sadu miljoneid roheenergia toetamisele?

Aitäh! Vaba turg on fiktsioon, tänapäeva maailmas vaba turgu ei ole. Vaba turg on ainult põlismetsas. Igal juhul ma seda sõna ei kasuta ja ma ei ole selle kasutamise fänn, vastupidi, ma tahaks ka ühele oma kolleegile valitsuses ette heita seda, kuidas ta seda presenteeris ühes uudistesaates. Ei, vaba turgu meil ei ole. Vaba turg on ideaalmudel ja piirangud seda alati muudavad.

Mis rohelisse puutub, siis üks põhjus, miks ei saa ainult nähtavate või käegakatsutavate kulude järgi majandusotsuseid enam teha, on see, et tagajärjed on vähem käegakatsutavad kui see hüve, mille inimene kiiresti kätte saab, ja kaasnevad kõrvalmõjud võivad olla katastroofilised, kuigi mugav on [otsuseid nii] teha. Kõige lihtsam näide on see, et me ei raiu linnapuud maha selle pärast, et seda on lähem võtta. Aga neid näiteid on veel palju tõsisemaid. Keskkonnahoid, keskkonnamõjude kandmine ka hindadesse – see on tänapäevase ühiskonna üks aade. Kahju, et neid tänapäevaseid ühiskondi on väljaspool Euroopat vähe.

Siim Pohlak, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Küsijad on täna korduvalt viidanud sellele, et eelarve läbipaistvus väheneb järjest enam, erinevate MTÜ‑de ja muude sihtfinantseeringute kohta eelarvest õieti enam andmeid ei leiagi. Sisuliselt on see nagu üks suur paberi raiskamine lihtsalt, see suur [paberi]pakk. Väiksem läbipaistvus tähendab suuremaid korruptsiooniriske. Ma küsin siis nii: miks te ei ole selles eelarves näinud ette täiendavaid vahendeid korruptsiooniriskide vähendamiseks või korruptsioonivastaseks võitluseks? Miks te sellega ei tegele?

Ma ei oska sellele vastata, see on abstraktne küsimus. Ei ole eraldi sellist rida. Kuritegevuse vastu võideldakse, korruptsiooni vältimiseks on omaette reeglid, korruptiivsete sidemete ja huvide konflikti vältimiseks on ka omaette reeglid. Aga jah, see ei ole võib-olla eraldi reana välja toodud. Ma ei tea, mis ma siin vastan.

Aa, vastamisvääriline on kindlasti see etteheide, et kuskil ei ole sihtasutusi mainitud. Võimalik, et mõnes vastuses unustasin – kuna küsimused on nii mitmeharulised – seda küsimust puudutada. Sihtasutuste koha pealt on mulle kinnitatud, isegi kirjalikult, et sihtasutuste kajastamine selles eelarves on parem kui eelmistes. Konkreetselt on kajastatud need sihtasutused, mille rahastus on teada, aga üldnumbrina, üldnäitajana on kajastatud see osa sihtasutuste toetusest, mille täpne summa ja adressaat selguvad alles taotlusvoorudes. Ma usun, et täpselt nii see on, ja see vastab ka sellele, mida Riigikontroll on meile soovitanud: me teeme eelarvet kogu aeg läbipaistvamaks. Aga mida läbipaistvamaks me seda teeme, seda paksemaks see saab ja seda õnnetum on kogu aeg ikkagi Riigikogu ja kogu maailm, sest nad ei suuda sellest läbi näha. Noh, ma ei tea. Tugevamat valgust!

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma võtsin lahti selle [lisa]: seaduse §‑s 1 toodud kulude detailsem jaotus asutuste ja majandusliku sisu järgi. Kuna me räägime julgeolekust ja riigikaitsest, siis ma hakkasin seda uurima – kuna meil on väga palju vabatahtlikkuse peal see, et Kaitseliitu tugevdada –, et leida selline rida nagu "Kaitseliit". Ma eeldasin, et see asub Kaitseministeeriumi haldusalas. Aga millegipärast ma ei leidnud rida "Kaitseliit". Et sinna [raha] juurde planeerida või võimekust juurde anda, millise rea peale tasuks nagu panustada, või mis programmi tegevuste all võiks olla Kaitseliidu tegevused?

Jah, ma arvan, et sellised ülesotsimise küsimused käivad lühikese [vastamise] aja jooksul mulle natuke üle jõu. Aga kindlasti on see nii kulupõhisest osast kui ka programmipõhisest osast loogiliselt leitav. On selge, et Kaitseliit ei ole mingisugune sõltumatu organisatsioon, vaid see allub üldisele sõjaväelisele juhtimisele, planeerimisele. Väga ei pea muretsema, et eraldi peatükk selle jaoks ei ole lihtsalt leitav. Raha kasutajad, eelarve rakendajad leiavad selle kindlasti kohe üles ja teavad, [kus see on], ma peaksin natuke otsima. Võib-olla ma ütlen siis, kui olen saanud otsida.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te väitsite ettekandes eelarve eelnõu kohta, alguses oma kõnes, et Eesti inimeste pangakontod muudkui paisuvad ja vaba raha hulk hoiustel kasvab. Kas teil on ka fakte, mis sellist huvitavat mõttearendust kinnitaksid? Kui tänavatel inimestega suhelda, siis kuuleb järjest enam, et valitsus on Eesti majanduse peenelt öeldes pimedasse kohta keeranud, et kõigil on raskem. Miks Eesti inimestel ja ettevõtjatel on praegu siis majanduslik kindlustunne halvenenud, [riik on] vajunud Euroopa viimaste sekka, kui asjad on hästi ja vaba raha hulk pangakontodel muudkui paisub, nagu te alguses oma ettekandes väitsite? Äkki te natuke selgitate, millistele andmetele te tuginete.

Ma tuginen loomulikult andmetele, ma ei käi tänaval inimeste käest küsimas, kas neil rahahulk suurenes. Ei, ma tuginen ikkagi üldistatud andmetele, statistikale, ja need ütlevad mulle, et Eesti inimene säästab. Vaatamata sellele, et teine pensionisammas lasti vabaks ja säästumäär vahepeal langes, annab see siiamaani paarsada miljonit nii-öelda vaba raha, millest osa küll jääb arvetele. Aga üldjoontes, jah, minu tähelepanekute järgi – ma praegu seda kõige värskema statistikaga ei hakka toetama, sest mul ei ole seda – eestlane reageerib erinevalt näiteks leedukast ebakindlusele säästmisega, ostab vähem. Jaekaubanduse üks probleem – probleeme on mitu – on nimelt see, et eestlaste hoiused kasvavad.

Ma ei tea täpselt, millist minu lausetest te tsiteerisite. Siin vahepeal oli heliauk, ma natuke ei [kuulnud]. Aga äkki te mõtlesite seda kohta, kus ma mainisin kasutatavat raha. See on see näitaja, mille kohta lühikest terminit ei ole, aga ma pidasin silmas seda, et vaatamata sellele, et maksuküüru säilimine teeb järgmisel aastal reaalpalgas tagasilöögi – see isegi natukene väheneb, kuigi see on kaks aastat väga tõhusalt kasvanud –, kompenseerib seda inflatsioonist kõrgem pensionikasv ja seda kompenseerib ka euribori langus. Paljud palgasaajad, küll mitte kõige vaesemad, sõltuvad siiski euriborist ja selle [langusega] jääb neile üksjagu raha kätte. Praegu räägitakse euribori kukkumisest isegi 2,5%-le tuleval aastal, see oli ju üle 4%. See on näiliselt tühine summa, aga pere eelarves võib see olla täiesti tuntav, ja see raha läheb osaliselt kindlasti ka tarbimisse. Nii et lohutus kasutatava raha teemal oli seotud euribori ja pensioni kasvuga. Halb uudis olid tagajärjed reaalpalgale selle tõttu, et me maksuküüru üks aasta veel alles hoiame.

Kuna Siim Pohlaku küsimust ei olnud 20 sekundit kuulda, minister juhtis juhataja tähelepanu sellele, siis palun mikrofon korra tagasi Siim Pohlakule, et [ta saaks] küsimuse alguse uuesti [öelda].

Jah, ma hästi lühidalt siis võtan veel kokku küsimuse: kas inimeste käes on kasutatavat raha nüüd rohkem või ei ole?

Me räägime järgmise aasta eelarvest. Järgmisel aastal on kasutatavat raha statistiliselt pigem rohkem Eesti Panga prognoosi järgi. Negatiivne, vähendav osa on eelkõige maksuküür – ka mõningane teiste maksude tõus, aga maksuküür domineerivalt –, ja positiivne pool on euribori langus, mis annab nii liisijatele kui ka laenuklientidele väljamaksete puhul leevendust. Ja pensionide reaalkasv on teine asi: pensionid kasvavad, nendel on ka tulumaksuvaba miinimum suurem ja maksuküür neid enam ei koti.

(Saalist öeldakse midagi.) Debatt laieneb. Mart Võrklaev, palun!

Maksuküür ei vähenda nende …

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mind ajendas küsima kolleeg Henn Põlluaasa küsimus. Ta tundis muret, kas riigieelarve seaduses on ikkagi kohaliku omavalitsuse toetus‑ ja tasandusfondi valem sees. Ja ma tahtsingi küsida, et te saaksite kinnitada, et riigieelarve teksti §‑s 3 on tasandus‑ ja toetusfondi valem kenasti olemas.

Ma ei julge teiega vaielda. Te olete niivõrd kogenud omavalitsustegelane, et ma jään kindlalt alla. Peale selle olete te viimasel ajal olnud kauem rahandusminister, nii et minust igal juhul nobedam andmete leidmisel.

Suurepärane! Arvo Aller, palun!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et Kaitseministeeriumi all on Kaitseliit. Aga mina ei näinud seda ei seaduse tekstis ega seletuskirjas. Ent ju see seal kuskil ikkagi on. Aga ma võtsin seaduse lahti, selle numbrilise osa, mis ütleb meie kurikuulsa Rail Balticu arenduse kohta, et meil on 13 miljonit sinna planeeritud. Siin oli juttu, et seda raha on nagu rohkem. Kas siin ei olegi numbriliselt kajastatud Euroopa Liidu toetused või mis iganes juurde tulev raha? Või on see seletuskirjas kuskil eraldi? Minu arust peaks kõik kajastuma siin ees tabelis ja riigieelarve seaduses, kus on numbriliselt ära näidatud, kui palju läheb Rail Balticusse. Siin on näidatud 13 667 000 eurot.

Rail Balticu teemal langetas valitsus lausa konkreetse otsuse ja kindlasti on see siin kuskil olemas. Ma lihtsalt ei julge raisata aega siin otsimisele. Uskuge mu sõnu, aga uskuge ka seda, et kui te tahate, siis teile saadetakse nii Kaitseliidu kulu täpne koht kui ka CO₂[-raha] oma. Usaldage, aga kontrollime.

Kena lõpp debatile. Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni arutelu ja langetatud otsuseid tutvustama rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Andrei, pead veel ootama.

Tere õhtust, head kolleegid! Jürgen tutvustas eelnõu juba väga põhjalikult, seetõttu ma eelnõu sisusse väga pikalt enam ei süvene ja annan ülevaate Riigikogu komisjonis toimunud aruteludest. Oktoobrikuu jooksul tutvus Riigikogu rahanduskomisjon eelarvega kokku kuuel istungil. Osalesid kõik ministrid ja lisaks kutsusime Riigikantseleist Taimar Peterkopi. 

1. oktoobri [istungil] olid rahandusminister Jürgen Ligi, justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, siseminister Lauri Läänemets, välisminister Margus Tsahkna ja taristuminister Vladimir Svet. Vahepeal ütlen midagi just nagu selle eelarve kuulsaks teemaks kujuneva Võru lasketiiru kohta. See tõusetus tõesti 1. oktoobri istungil kuidagi nii, et keegi oli näinud Facebooki postitust, nimelt, siseministri erakonnakaaslane kiitles veidi oma Facebooki kontol, et tema tõi Võrru 9 miljonit eurot. Ja selle kohta päriti lähemalt 1. oktoobri istungil. Lauri Läänemets kinnitas, et Võrru ehitatakse lasketiir ja taktikahoone Politsei‑ ja Piirivalveameti ja Päästeameti ühishoone kõrvale. Detailplaneering on tehtud, maksumus 9 miljonit eurot. Tegemist on siselasketiiruga, kus on politseile vajalik laskeulatus 270 kraadi [laiuses]. Nimetatud hoonet saavad kasutada päästjad, politseinikud, abipolitseinikud ja kiirreageerijad. Ma arvan, et kui te panete riigieelarve seletuskirja puhul sõnaotsingusse "Võru lasketiir", siis see ei pruugi sealt välja tulla. Ja siis tuli välja, et valitsuse reservis on sihtreserv laiapindseks riigikaitseks ja valitsuse reservist eraldatakse hiljem see summa Siseministeeriumile. Nii et võib küsida, kas see päris korrektne käitumine nüüd on.

7. oktoobril osalesid [istungil] haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas ja kaitseminister Hanno Pevkur, 8. oktoobril Erkki Keldo, Yoko Alender, Riina Sikkut ja Signe Riisalo. 10. oktoobril osales taas rahandusminister Jürgen Ligi, 14. oktoobril kultuuriminister Heidy Purga, 15. oktoobril regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartman ning riigisekretär Taimar Peterkop, nagu ma juba ütlesin. Arutelud olid detailsed, tunnist ajast kippus väheks jääma. Küsisime andmeid ka aasta algul üle kantud 2023. aasta jääkide kohta. Saime argumendid ja põhjendused, miks need üle kanti ja kuidas neid kasutatakse.

Komisjon langetas 10. oktoobril menetlusotsused. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, see oli konsensuslik otsus. Tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, selles konsensusele ei jõutud. Poolt oli 6: siinkõneleja, Tanel Kiik, Aivar Kokk, Maris Lauri, Marek Reinaas ja Aivar Sõerd. Vastu oli Andrei Korobeinik. Erapooletuid ei olnud. Konsensuslikult otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Nii palju peab veel ütlema, et kui täna esimene lugemine lõpetatakse – vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva –, on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 30. oktoober kell 17.15.

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Esmalt palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel kolleeg Andrei Korobeiniku. Palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Head kolleegid! Ma kohe alguses [tekitan] intriigi ning ütlen, et keskfraktsioon seda eelnõu ei toeta ja järgmise aasta riigieelarve poolt kindlasti ei hääleta. Kindlasti oleksid sama meelt väga paljud Eesti inimesed. Üks hea kolleeg teisest opositsioonierakonnast küll ütles, et peab eelarvesse süvenema, ja siis võib‑olla ma toetaksin seda täpselt nii, nagu tema tegi. Aga ma süvenesin ja ma kindlasti mitte mingil juhul ei saa seda toetada. Ja sellel on hästi mitu põhjust. 

Esiteks, see eelarve külvab vaesust. Meil on niigi riigieelarvest puudu paar miljardit. Puudu ei ole paar orava pähklit, vaid väga suur summa, mille leidmiseks Reformierakond üritab võtta raha just kõige vaesemate käest. Pensionärid kaotavad niinimetatud julgeolekumaksu tõttu 15 eurot iga kuu. Annely küll ütles, et nad ei pane seda tähelegi, aga reaalselt, kui sa küsid tavalise pensionäri käest, kas ta paneb tähele, et ta saab pensioni 15 eurot vähem, siis ta kindlasti ütleb, et ta paneb seda tähele. Tudengid kaotavad stipendiumi. Omavalitsused kaotavad, nagu hea kolleeg Henn Põlluaas ütles, tegelikult kokku võttes väga erinevates kohtades – vaimse tervise abi võetakse ära, igasuguseid kohustusi tuleb juurde, aga rahalist katet kaasa ei tule. 

Selle asemel, et võtta raha vaesemate käest, oleks koalitsioonil olnud mitu palju paremat valikut. Pangamaks tooks eelarvesse pool miljardit ja soodustaks pangandussektoris töökohtade loomist Eestisse. Riigisektori vähendamine tooks eelarvesse 300 miljonit. Selle asemel, et lükata selle väljamõeldud maksuküüru kaotamine aasta võrra edasi, oleks võinud selle lihtsalt ära unustada. Astmeline tulumaks oleks toonud veel paarsada miljonit, selle asemel et lasta ülejärgmise [aasta] eelarve poole miljardiga jälle miinusesse.

Reaalselt on tõepoolest väga positiivne, et kõik ministrid käisid rahanduskomisjonist läbi, aga see ainult süvendas seda mõtet, et eelarvega on väga tõsised probleemid. Esiteks, me nägime seda, et riigisektor tegelikult ei kavatsegi ise raha säästa. Tasub meenutada, et kultuuriministri vastutusvaldkonnas on teatrid ja muuseumid, kes kaotavad 4–5% järgmise aasta rahastusest, aga Kultuuriministeerium ise koondab ainult ühe inimese – see on suurusjärgu võrra väiksem säästmise protsent võrreldes kõige nõrgematega, teatrite ja muuseumitega. 

Sotsiaalministeerium täpselt samamoodi võtab [raha ära] teatud eelarverealt, kus on 10 000 perenõustamist, aga enda personali kallale ei lähe. Rahandusminister vastas minu küsimusele selle kohta, kas Rahandusministeerium kavatseb rakendada automatiseerimist, et vähendada enda personali, ja tema vastus oli väga lühike: ei kavatse. Endiselt teevad tublid ametnikud rutiinset tööd, mida erasektoris ammu teeb tehisintellekt. Aga pole ka ime, sellepärast et Eesti riigisektor on tehisintellekti investeeringute poolest Euroopa Liidus altpoolt kolmas. 

Teine suur probleem on kindlasti see, kuidas see eelarve esitati. Isegi Annely, kes, ma usun, luges kõik need 700 lehekülge läbi, ei saanud sellest eelarvest lõpuni aru. Ja pole ka ime, sellepärast et seesama näide ühistranspordist, millega me alustasime …

Võtaksin kolm minutit veel. (Juhataja annab.)

… näitab seda, et me tegelikult ei saagi eelarve koostamisel kaasa rääkida. Selles paksus raamatus on kirjas üks number, mis erineb reaalsest olukorrast pea kaks korda. Eelarve väidab, et ühistranspordi peale on mõeldud dotatsiooni 10 miljonit. Reaalselt on see summa 18 miljonit ja seal sees on nii bussid, rongid kui ka näiteks taristu väljaehitamine. Nii et Riigikogu liikmetel tegelikult puudub võimalus eelarve koostamisel kaasa rääkida. Aga kõige hullem on see, et ka valitsusel ei ole sellest täit ülevaadet. See on ka üks põhjus, miks Eesti riigi juhtimine on viimastel aastatel olnud nii kehvas seisus. 

Keskfraktsioon on teinud ettepaneku, et eelarve peab olema detailsem, et iga kulu, mis ületab poolt miljonit, peab olema lahti kirjutatud. Ma väga loodan, et see eelnõu jõuab rahanduskomisjoni võimalikult kiiresti. Sellest võidavad tegelikult kõik, sellepärast et läbipaistev eelarve aitab ka valitsust, kes vähemalt saab enda kuludest mingigi ülevaate. 

Kokku võttes ma väga loodan, et lisaks heale kolleegile, minule, Annelyle ja veel mõnele loevad ka teised Riigikogu liikmed selle dokumendi läbi. Debatt rahandusministriga ei olnud vahepeal siin just kõige konstruktiivsem. Minister alustas küll väga optimistlikult, rääkis sellest, kuidas prognoosid näitavad, et elu läheb paremaks, aga lõpus prevaleeris negatiivne taust. Ma usun, et kui igaüks teist süveneb sellesse, mis on riigieelarves kirjas, siis see eelarve teie toetushäält ei saa. Siis aga on meil lootust, et me alustame arutelu tühjalt lehelt ja kolmeaastane majanduslangus ükskord lõpeb ning et praeguses olukorras, kus me oleme majanduslanguse kestuse poolest maailmas teisel kohal, jääme alla ainult Haitile, ei jõua me järgmisel aastal esimesele kohale, vaid saame päriselt majanduskasvu – mitte mingi väljamõeldud majanduskasvu, mida presenteeris meile rahandusminister, vaid sellise majanduskasvu, mis jätab raha Eesti inimeste taskutesse. 

Nii et ma teen keskfraktsiooni nimel selle eelnõu [menetlemise] katkestamise ettepaneku ja ma palun sellele teie toetust. Aitäh!

Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Et Keskerakond väga ei muretseks, teeb ka Isamaa Erakond ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud 2025. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 513 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aga kahju, et endine komisjoni esimees ei vaata, kuidas tegelikult aastaid on komisjonis otsuseid tehtud riigieelarve saali saatmisel. Nii et võid seda jälgida. Kui ise komisjonis ei ole, siis tuleks tulla komisjoni, olla komisjonis ja teha seal poliitikat, mitte teha poliitikat ajakirjanduse veergudel, ise komisjoni tööst osa võtmata, ühtegi küsimust esitamata. 

Aga räägime sellest eelarvest. Nii pimedat ja musta eelarvet pole mina enne näinud. Mul on ääretult hea meel, tahan kiita komisjoni esinaist, kes on seda riigieelarve arutelu hästi juhtinud. Ja tahan kiita endist rahandusministrit Mart Võrklaeva. Me ei räägiks täna mitte kuidagi ühistranspordinumbrist, kui Mart ei oleks pööranud tähelepanu, et kuulge, sõbrakesed, siin on 6 miljonit miinust ühistranspordis, kui kärpeplaan on 10 miljonit. Aga tegelikult riigieelarves on arvestatud, et 18 miljonit peaks olema ühistransporditoetust. Ja siis vastab minister selle peale: ei, ei, ei, 30 miljonit on. Kui ma võtan valitsuse reservi read välja, siis seda 30 miljonit seal ei ole, seal ongi 18 miljonit. Keda me nüüd uskuma peame? Riigieelarves, mille kohta te ütlesite, et valitsuse reservist saaks anda sinna, on 18 miljonit, aga kuskil on kokku lepitud – ma ei tea, kus tagatoas – 30 miljonit. Ja minister kirjutab siia, et kärpeplaanis on tegelikkuses ette antud 10 miljonit, et 6 miljonit tegelikult ei ole seal kärpeplaanides, ja siis jätab reservi veel kaks koma miljonit ja siis ütleb: "Ma teile, sõbrad, ei ütle, mis seal investeeringutes 2,7 miljoni sees on." No ei saa ju kõiki katuserahasid ära näidata. Samas, siseminister saadab oma investeeringute kohta vastuse, paneb sinna peale pitseri "AK" ja jätab üle poole summast avaldamata. Regionaal- ja põllumajandusminister ütleb, et see on sisustamata. Ehk katuserahasid – poliitilisi katuserahasid – on siin nii palju. 

Me ei tea veel, kas Eesti 200 ja Reformierakonna omad on ka seal, me ei ole jõudnud nii kaugele, aga me kindlasti süveneme sellesse. Ja mul on hea meel, et komisjoni esinaine on nõustunud sellega, et me küsime kõiki neid küsimusi kirjalikult ministeeriumidest, ka valitsuse reservi, sest siin tegelikult ei ole ju summa mitte 18 miljonit, vaid kui kõik asjad kokku võtta, siis on siin pea 200 miljonit. 

Enne küsiti, kus koha peal see 9 miljonit on. See on Vabariigi Valitsuse reservi sihtotstarbeliste vahendite laiapindse riigikaitse mittesõjaliste võimearenduste investeeringuvajaduste elluviimise rea peal, ja seal on kokku 21,5 miljonit. Üheksast miljonist me juba teame, aga kus on ülejäänu, kas veel on midagi, seda me tegelikult ei tea. Kuidas see võimalik on? Mina olen olnud üks neist – ja kõik, kes on olnud siin vähemalt üks koosseis varem –, kes on katuseraha jaganud. Ma olen selle eest ka peksa saanud. Seal on alati olnud selgelt kirjas, kellele ja mis summas. Kui ajakirjandusele on tundunud, et asi pole õige, siis on tulnud see peksmine ära [kannatada]. Aga mul on hea meel, et ühe peksmise peale on üks korralik asi valmis saanud. Ainult mõned üksikud võib-olla on käinud sotsiaalmeedias ennast kiitmas. Õnneks mõned poliitikud, kes on siin esimest koosseisu, on sotsiaalmeedias kiiresti teada andnud, milleks nende piirkonnas katuseraha tuleb, sest kohaliku omavalitsuse valimised on ju tulemas. Järgmisel aastal on hea, kui saab oma miljoneid jagada ja öelda: jäin küll mõnest ametist ilma, aga selle eest tõin piirkonda 9 miljonit. Kas see on nüüd see suur lubadus … 

Palun kolm minutit [lisaaega]. (Juhataja annab.)

… mis sai koalitsioonilepingusse Eesti 200 eestvedamisel? Ma olen nii aru saanud, et suur lubadus on see, et katuseraha [ei jagata]. Noh, eks noored poliitikud ikka arvavad, et ei pea olema seda, aga kui on juba mõni kuu valitsuses oldud, siis tundub, et on ikka hea, kui saab oma valimisringkonnas või kuskil omale ka toetust koguda, [jagades raha] kas või MTÜ-dele, koorilauljatele või ükskõik millele. Praegu seda võimalust ametlikult ei ole, aga me näeme tänase menetlemise ajal, et vähemalt ühel erakonnal on – me oleme siin kokku juba lugenud – [raha jagada] 16,5 miljonit. See on see, mis me oleme avalikustanud, aga kindlasti me leiame siit midagi veel, kui me siin mõned päevad saame eelarvet rahulikult [lugeda], sest kuni 30. [oktoobri]ni on [aega] muudatusettepanekuid teha. 

Aga nüüd tekibki sõna otseses mõttes muudatusettepaneku küsimus. Kui eelarves on ainult üks rida, 21,5 miljonit, ja kui me teame ainult sotsiaalmeediast – kuigi minister ütles seda meile ka komisjonis –, et selle rea peal on see number, siis kuidas me saame selle kohta muudatusettepanekut teha? Ma näen, et Reformierakonna enamus on siin öelnud, et see on väga halb, ja ka eelmine rahandusminister küsib, kuidas see võimalik on. Ma näen noogutamist Eesti 200 fraktsioonist. Palju parem oleks anda raha juurde näiteks laulu- ja tantsupeole, kooridele ja rahvatantsijatele. Meilt küsitakse selle kohta, et üle luu ja liha pidi olema 4–5% vähendamist, aga kultuurivaldkonnas, mis on riigieelarvest alla 2%, vähendatakse 10%. Loomulikult, kultuuriinimesed on tagajalgadel, mina oleksin ka. 

Eelarve arutelu puhul on kurb, et meil on ääretult kiire. Esimesel lugemisel ongi väga tähtis, kas sa saad [eelarvet menetleda] tund aega või poolteist tundi. Annely püüdis, ma arvan, väga hästi seda tundi [sisustada], et kõik saaksid küsida. Palju küsimusi jäi küsimata. Aga sa ei jõua ka – kui meil on viis ministrit tulemas, siis sa jääd kuskil hätta, ühel hetkel tahad küsida, aga siis on see tund läinud ja järgmine minister ootab ukse taga. Ma loodan küll, et rahanduskomisjon enne teisele lugemisele saatmist mitte [ei täienda ainult] seletuskirja, vaid kuna me oleme korra juba üle elanud selle, et sellisel viisil kaasnevad teatud mured, siis me paneme eelarvesse kõik [toetatavad] objektid kirja, nii et Riigikogu neist teab ja saab toetada. Mitte nii, et ühel hetkel võidakse kümneid miljoneid lihtsalt ministri määruse põhjal korraga laiali jagada ja siis me saame kuulata sügisel, septembris-oktoobris enne kohalikke valimisi sellist juttu: "Mina tõin, mina tegin. Nüüd on vaja valima tulla, siis ma toon jälle."

Nii kaua, kui eelarve ei ole [läbi]nähtav ja on Eesti inimestele väga kahjulik nende maksude tõusudega, mida on vaja ainult Reformierakonna valimislubaduste täitmiseks, teeb Isamaa Erakond, nagu ma ütlesin, rõhutan, ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi kutsuda. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Marek Reinaas. (Hääl saalist.) Me räägime sellest mõnevõrra hiljem. Võtame kõigepealt kõned – kutsun need, kellel on võimalus läbi rääkida – ja siis kommenteerin ka vastusõnavõttu kui sellist.

Head Riigikogu saadikud! Kõigepealt ma tahan öelda, et ma siiralt loodan, rääkides katuserahadest, et Jõgeva kiriku katus ikkagi peab ja vihma kinni hoiab. (Naer.) 

Aga räägime eelarvest. Mina arvan, et eelarve tegemine ongi selline protsess, kus otsitakse tasakaalupunkti. Ehk [esiteks,] meil on julgeolekuolukord selline, nagu ta on, ja me peame leidma seal mingisuguse punkti, kus need investeeringud, mida me teeme julgeolekusse, ennast ära tasuksid.

Teiseks, meil on päriselt vaja see riigirahandus korda saada – sel lihtsal põhjusel, et me ju näeme, mis tegelikult viimaste aastate jooksul on juhtunud: meie maksutulud on 33% peal, aga meie eelarvekulud on 43% peal. 

Kolmandaks, tasakaal peab olema ka kärpimises. Sa ei saa ju lõputult kärpida midagi, a) mida ei ole võimalik kärpida, b) mis võib-olla mõjutab omakorda majandust. Seega, tasakaalupunkt peab olema ka majanduse poole peal. Ehk siis riigieelarve peab andma siiski tõuke Eesti majanduse kasvule ja inimesed peavad hakkama saama. 

Niisiis, tasakaalupunkti leidmine kõigi nende küsimuste koha pealt on keeruline. Ja Eesti 200 seisukoht, mis puudutab seda eelarvet, on küll see, et me kas oleme tasakaalupunkti leidnud või oleme sellele väga lähedal. Ja ma proovin seletada, miks. 

Esiteks, riigieelarve on ju lõppude lõpuks väikest viisi nagu ajalooraamat. Ehk kõik eelnevad otsused ja siinsamas Riigikogus vastu võetud seadused kajastuvad riigieelarves moel või teisel, eelkõige kuludena, aga samuti tuludena. Eks see, kui me riigieelarvet lugedes ja vaadates mõtleme, miks me seda kõike teeme, ongi õige suhtumine sellesse eelarvesse. 

See on Eesti 200 jaoks olnud üks [tähtis] asi, mida me oleme alati öelnud: nulleelarve, mis Eesti 200 idee järgi praegusel hetkel on kolmes ministeeriumis ellu viidud, ongi see, mille puhul küsitakse [iga tegevuse kohta], miks me seda teeme. Need kolm ministeeriumi on väga kenasti näidanud, et võib-olla see küsimus ongi olnud väga mõistuspärane. Võib-olla me teeme paljusid asju lihtsalt harjumusest ja me isegi ei taipa küsida, mispärast me seda teeme. 

Okei, nendes ministeeriumides on toimunud kärped, aga ausalt öeldes on ka küsitud, miks me seda teeme. See tähendab seda, et nii mõnedki teenused või tegevused, mis praegu seal riigieelarves võiksid olla, on jäänud tegemata. Ma arvan, et ministeeriumid peaksid rohkem selle kohta küsima. Ja ma arvan, et kui see nulleelarve jõuab ka järgmistesse ministeeriumidesse, siis võib see olla üks väljapääs just nimelt sellesama rahanduse kordategemise mõttes. Ehk siis ära jätta tegevusi, millega riik võib-olla ei peaks tegelema, millega ta on harjunud tegelema, aga ei peaks. 

Siit on väga kohane jõudagi just nimelt kärpimiseni. Eesti 200 on alati öelnud: kärpimine – hea, rohkem kärpimine – veel parem. Sel aastal on ministeeriumid leidnud üle 120 miljoni [euro jagu] kärpekohti. Aga ma arvan, et seal silmapiiril on veel võimalusi. Ehk kui sulle ministrina tundub, et sa oled jõudnud sinna silmapiirile, kus asub … 

Palun kolm minutit juurde. 

Kolm minutit juurde. 

… kärpimise serv, siis tasub kindlasti sealt edasi marssida. 

Aga seesama küsimus "Miks?" võib-olla annab meile vastuse, miks me täna esimesel lugemisel hääletasime julgeolekumaksu poolt. Mitte sellepärast, et Eesti riigil oleks hirmsasti tarvis osta relvi või mingit laskemoona, vaid sellepärast, et põhimõtteliselt on muutunud Eesti kaitsedoktriin. Ja see tähendab seda, et me ei lähe meie idaohule vastu mitte niimoodi, et nemad tuleksid siit üle piiri, vaid meie läheme sealt üle piiri. See on väga oluline muutus kogu kaitsedoktriinis. Ja see on see, mille pärast me peame ostma teistmoodi relvi, teistmoodi relvastust, seega ka investeerima sellesama 1,6 miljardit Eesti kaitsesse. 

See omakorda viib jälle mõtteni, mismoodi siis majanduse tasakaalupunkt leida. Ma arvan, et on väga olulised kaks asja, mis praeguses eelarves on olemas. Esiteks, Eesti peab arendama oma kaitsetööstust ja meil on olemas kaitsetööstuse toetamiseks omad fondid ja meetmed. Teine asi, mis minu arvates on selles eelarves väga oluline, on 160 miljonit eurot, mis läheb suurinvesteeringute toetuseks. Lõppude lõpuks majandus on ettevõtjate teha, mitte meie teha siin saalis. Meie peame lihtsalt looma need võimalused. Ja ma arvan, et selles eelarves on need võimalused loodud. 

Tulen tagasi tasakaalupunkti juurde. Kas see eelarve vastab sellele, et see tasakaalupunkt julgeoleku, majanduse, hakkama saamise ja ka rahanduse kordategemise ning kärpimise koha pealt on õiges kohas? Eesti 200 on siiralt veendunud, et me oleme sellele väga lähedal. Me oleme just nimelt selles tasakaalupunktis, kus selle eelarvega on võimalik minna edasi järgmisel aastal, saavutada majanduskasv, saavutada julgeolek, olla kindlad, et inimesed saavad endaga hakkama, ning jõuda ka sinnani, kus riigi kulud vähenevad – just nimelt bürokraatias, just nimelt seal, kus king nii ettevõtjaid kui ka inimesi kõige rohkem pigistab. 

Seega, Eesti 200 pooldab seda eelarvet ja hääletab selle poolt. Soovitan palavalt ka kõigil teistel seda teha. Aitäh teile! 

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tanel Kiik, palun!

(Saalist öeldakse midagi.) Ma olen konstruktiivselt kriitiline alati. Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud rahandusminister, kui ta peaks distantsilt seda arutelu jälgima! Vaatasin selle riigieelarve seni kestnud kirglikku arutelu. Eks see näitab ka, et Eesti riigi käekäik, inimeste heaolu hoidmine ja julgeoleku kindlustamine lähevad ühtviisi korda nii koalitsiooni‑ kui opositsioonisaadikutele. Tõsi, arusaam õigetest valikutest ja võib-olla ka mõistlikest lahendustest mõnevõrra erineb, aga see on ka tavapärane. 

Ilmselt oleme sama meelt, et meie riigi ees seisavad tõsised väljakutsed nii majanduses, sotsiaalvaldkonnas kui ka julgeoleku vaates. Kahtlemata tuleb nende [probleemide] lahendamise kõrval tegeleda riigi tulude ja kulude tasakaalu parandamisega.  

Laenu saab ja tuleb investeeringuteks targasti kasutada, kuid sellega ei saa pikemas plaanis katta jooksvaid kulusid. Järgmise aasta riigieelarve tulude kogumaht on teatavasti 17,7 miljardit eurot, kulude maht ulatub 18,2 miljardini ja sellele lisanduvad investeeringud 0,9 miljardi euro ulatuses. Tegelikult see tähendab, et kokkuvõttes on riigieelarve puudujääk circa 1,35 miljardit eurot ehk 3% SKP-st. Ja nagu me teame, majanduskasvu taastumine aitab ainult osa sellest puudujäägist tasandada. Seega tuleb meil ausalt tunnistada, et vajame tegelikult pikemas vaates ka lisatulusid, kuna sellises mahus kärbete tegemine pole ei realistlik ega ka mõistlik. 

Riigirahanduse puhul on kaitsekulude kõrval palju räägitud just sotsiaalvaldkonna kasvavast eelarvest. Mitmed poliitikud ja ka arvamusliidrid meedias näevad just seal kokkuhoiukohti. Sotsiaaldemokraadid on selgel seisukohal, et Eesti sotsiaal‑ ja tervishoiusüsteemist ei ole võimalik kärpida. Vastupidi, need valdkonnad vajavad lisaraha. Eesti panustab mõlemasse neist märkimisväärselt vähem kui enamik Euroopa Liidu riike. Seetõttu oleme ka koalitsioonilepingus sõnastanud, et lepime kokku jätkusuutliku tervishoiu rahastusmudelis.  

Austatud kolleegid! Meie ühiskonna kõige haavatavamad grupid – pensionärid, tervisemuredega inimesed ja lastega pered – ei ole kärpekoht. Eelmisel nädalal kirjutas Sotsiaalministeeriumi majandusliku toimetuleku [poliitika] juht Kati Nõlvak asjaliku artikli Eesti sotsiaalse kaitse näitajatest, tuginedes Euroopa Komisjoni analüüsile ja meie enda andmetele. Ta tõi välja, et oleme vanemaealiste suhtelise vaesuse ja tõrjutuse määra poolest Euroopa Liidus viimasel kohal. Seega on nii pensionide adekvaatsuse hoidmine, indekseerimine kui ka kogumine võtmetähtsusega.  

Eesti sotsiaalsüsteem on viidatud analüüsi järgi seitsme riigi seas, kelle sotsiaalse kaitse näitajad on nii-öelda punases ehk keskmisest tunduvalt halvemas seisus. Kõige haavatavamas olukorras on vanemaealised ja üksikvanemaga pered. Seetõttu ma kutsun üles lõpetama retoorilised rünnakud ja seisukohavõtud eakate ja laiemalt sotsiaalvaldkonna pihta. 

Sotsiaalministeeriumi valitsemisala kogukulu võib esmapilgul tunduda suur, kuid ühe inimese kohta on nii meie pensionid, sotsiaaltoetused kui ka tervishoiukulud tegelikult väga väikesed. Seega ei ole jutt pensionide külmutamise vajadusest või kärbetest tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas adekvaatne. Eesti pensionid on Euroopa Liidu riikide arvestuses niigi väikesed ning praegustel vanaduspensionäridel pole olnud võimalust teise või kolmanda samba abil lisaraha koguda. Samal ajal on kiire hinnatõus pannud just pensionärid veelgi keerulisemasse olukorda, sest valdava osa nende sissetulekust moodustavad sundkulutused toidule, eluasemele ja kahjuks tihti ka ravimitele. 

Pensionide indekseerimine on pikaajaline kokkulepe, et kompenseerida eakatele elukalliduse kasvu. See on meie ühine vastutus vanema põlvkonna ees, kes on aastakümnete jooksul Eesti riiki üles ehitanud. Pensionide indekseerimisest taganemine lööks valusalt nii riigi usaldusväärsust kui ka pensionäride toimetulekut. Sotsiaaldemokraadid ei toeta pensionide kärpimist ega külmutamist. Pean väga oluliseks, et saavutasime koalitsioonis kokkuleppe, et iga-aastane pensionitõus on tagatud ka 2025. aasta riigieelarves ja järgmistel aastatel. 

Palun kaks minutit lisaaega. 

Kaks minutit lisaks. 

Head saadikud! Eesti maksukoormus tõuseb 2025. aastal 35,8%‑ni SKP-st, mis on 0,7% võrra kõrgem kui eelmisel aastal. Edasine maksukoormuse kasv saab tulla ja peab tulema eeskätt jõukama ühiskonnaosa arvelt. Maksukoormust on mõistlik tõsta 10–20%‑le ühiskonnast, kelle sissetulek ja majanduslik heaolu võimaldab senisest enam panustada ilma toimetulekus kaotamata. See ei ole kellegi karistamine, see ei ole kuidagimoodi jõukuse [vaesusega] vastandamine. See on inimlik arusaam, et kõrgemalt on võimalik maksustada neid inimesi ja ettevõtteid, kellel on suurem võime panustada. 

Õiglane maksusüsteem, mille järgi jõukamad annavad suurema panuse riigi toimimisse, aitab elavdada majanduskasvu ning tugevdada ühiskonna sidusust, vähendades sissetulekute ebavõrdsust. Eesti inimesed väärivad elu põhjamaises heaoluriigis, kus iga inimene tunneb, et riik seisab tema eest. Eriti oluline on see mitme samaaegse kriisi ajal, kui meie inimeste toimetulekut ja kindlustunnet on räsinud nii kiire hinnatõus, majanduslangus kui ka Venemaa sõda Ukrainas. 

2025. aasta riigieelarve sisaldab mitmeid kärpeid, mis paljudele meist ei meeldi. Igaüks näeb rahalisi prioriteete ja maksumuudatusi mõnevõrra erinevalt. Mina endise sotsiaal‑ ja terviseministrina olen eeskätt mures nende valdkondade pärast. Aga loomulikult, laiapindne riigikaitse on meie kõigi ühine väljakutse. See riigieelarve on poliitiline kompromiss nagu kõik riigieelarved enne ja pärast seda. Kindlasti läheb see siin Riigikogus menetluse käigus veelgi paremaks. Seekordne riigieelarve toob laiapindse julgeolekumaksu, mis on kindlasti samm õiges suunas ja mõnes mõttes vältimatult vajalik, nagu mitmed kolleegid enne on öelnud. Ma väga loodan, et järgmine samm tuleb lähiaastatel ja see on astmeline tulumaks. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, rahva teenrid! No see maksutõusude eelarve viib Eesti majanduse veelgi tormisematele vetele. Samal ajal kuulsime siit puldist rääkimas rahandusministrit, kes peaks justkui olema laevakapten, aga kes ei lase end mitte millestki häirida, kuigi olud lähevad majanduses järjest halvemaks, ega kuula ta ka kellegi hoiatusi. Küsijad on rumalad, ebapädevad. Ei pea olema Igor Mang, et ennustada: sellise ülbe juhtimisega jõuab Eesti riigilaev varem või hiljem karidele. Reformierakonna valitsused on kõik järjest läbi kukkunud. Me oleme seda näinud nüüd juba kolm aastat. Kogu selle maksuralliga on tekitatud totaalne ebakindlus ettevõtjates. See on kahjustanud Eesti kui investeeringute sihtpunkti usaldusväärsust ja kogu riigi majandust laiemalt.

Lisaks kodumaistele väikestele ja keskmistele ettevõtetele on Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 löönud jalad alt kõige nõrgematel ühiskonnagruppidel – võtate suurperedelt, võtate lastelt, võtate pensionäridelt, võtate puuetega inimestelt, kahjustate Eesti inimeste ostujõudu, toimetulekut. Aga samal ajal kohtleb valitsus suurpanku, välismaist suurkapitali siidkinnastes. Sellest ei soovita midagi kuulda. Pankade erakorralise kasumimaksu näol lasite käest võimaluse tuua eelarvesse juurde sadu miljoneid eurosid. Nüüd võtate seda raha käibemaksuga toidult, elektrilt, kütuselt ja teistelt esmatarbekaupadelt ja kodustelt emadelt.

Kus on siin õiglane riigivalitsemine? Üleüldise tarbijate kindlustunde on Reformierakond tüürinud Euroopas viimaste sekka, kuigi asjaosalised ise kangelt eitavad, et nende tegevusel majandusele üldse mingit mõju on. Nagu rahandusminister korduvalt väitis, valitsus ei saa ju majanduskeskkonda suunata. Ei saa suunata! Aga mille eest te siis palka võtate, kulla riigirahanduse ja majanduse juhid, kui midagi ei sõltu teist ja sellest poliitikast, mida te ellu viite? Samal ajal usub valitsus, et suudab kliimat muuta, aga elektri hinda ei suuda kontrollida.

Riik peab olema esiteks õiglane, see peab ka näima õiglane. Otsige maksuraha sealt, kuhu see on kogunenud euribori kasvuga – pankadest –, ja otsige seda välismaistest suurkorporatsioonidest, kes Eestist sadu miljoneid reklaamiraha maksuvabalt välja viivad. Ärge kottige väikeettevõtjaid! Ärge tehke Eesti inimeste elu keerulisemaks! Ärge tootke uut bürokraatiat! Teie praegune poliitika ainult suurendab Eesti inimeste pettumust riigis. Seda ei suuda varjutada ka propagandaudu, mida Stenbocki majas toodetakse. Eesti inimestele jääb üle ainult soovida usku – meenutagem, et riik, see ei ole Reformierakond, riik on palju enamat. Ja küllap see hirmus aeg ka ükskord otsa saab.

Igal juhul on kindel, et see eelarve viib Eesti majanduse veel keerulisemasse seisu, kui see juba on, see sisaldab rohkelt arutut raiskamist alates erinevatest ideoloogilistest MTÜ-dest kuni sohu jooksnud Rail Balticuni. Samal ajal vähendatakse eelarve läbipaistvust, korruptsiooniriskid suurenevad, aga korruptsiooni vältimiseks ja korruptsiooniga võitlemiseks lisavahendeid ette ei nähta. Kõik see vähendab nii kodanike kui ka investorite usaldust Eesti riigi ja Eesti majanduse vastu ning tõstab hindu, teeb elu keerulisemaks. Mitte kuidagi ei saa toetada sellist tegevust, seega annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel üle maksutõusude eelarve tagasilükkamise ettepaneku. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Annely Akkermann, palun!

Head kolleegid! Korras riigirahandus annab kindluse kasvuks. Suuri laevu pööratakse aeglaselt, veelgi enam, kui pöörate liiga kiiresti, pöördub kummuli. Korras riigirahandus ei tähenda ilmtingimata, et eelarvepositsioon on nullis või ülejäägis. Korras riigirahandus tähendab seda, et me teame, kuhu raha kulub, ning suudame rahastamisotsuseid teha ja neid ellu viia. Korras riigirahandus tähendab, et me täidame eelarve baasseadusega endale seatud ja Euroopa Liidus kokku lepitud reegleid. Korras riigirahandus tähendab, et me suudame laene teenindada, siis me oleme usaldusväärne partner teistele riikidele, ettevõtetele ja kodanikele. Korras riigirahandus tähendab ka seda, et me teame, mis seisus on majandus, millal reserve koguda ja millal kulutada. 

Aastatel 2018 ja 2019 oli riigirahanduses hea aeg, siis oleks pidanud hoidma reserve, aga toonane valitsus kulutas. See oli viga. Järgnenud kriiside tõttu – energiakriis, COVID-kriis ja tuhande kilomeetri kaugusel alanud sõda – oli vaja uusi kulumeetmeid, milleks meil ei olnud [raha] võtta reservidest. Eelarvepositsioon tuli lasta suuremasse defitsiiti, kui me oleksime tahtnud. 

Väärib rõhutamist, et nii 2022. kui ka 2023. aasta eelarve positsioon mahtus Euroopa Liidu taaskehtestatud piiride sisse. Selles mõttes oli ja on riigirahandus korras. Alates 2024. aastast võttis valitsuskoalitsioon eesmärgiks eelarvedefitsiidi vähendamise. Käesoleva aasta eelarve tulud kasvavad kiiremini kui kulud, nagu me kavandame arutusel oleva eelarvega ka järgmiseks aastaks. Ometi õhutab 2025. aasta eelarve majanduskasvu mitmel moel.

Nõustuda ei saa opositsiooni põhilise kriitikaga, et maksutõusud lämmatavad majanduskasvu. Tõsi, makse kogutakse majandusest 1 miljardi võrra rohkem kui sel aastal. Seevastu plaanitakse majandust ergutavaid välistoetusi kasutusele võtta mahus 1,7 miljardit ning majandust ergutava toimega on ka eelarvekulude katteks võetav laen summas 0,7 miljardit. Riigi antavate toetuste ja laenuga majandusse lisanduv raha on 2,5 korda suurem kui maksudega väljakorjatav. 

Majandus saab areneda välistoetuste mõjul. Eesti ettevõtete ekspordivõimet toetab endiselt võrreldes põhiliste sihtturgudega palju madalam maksukoormus ning lihtne ühetaoline maksusüsteem. Konkurentsivõime ja majanduse kasv on selle valitsuse prioriteet, mis peegeldub ka eelarves. Moodustatakse 160 miljoni euro suurune meede strateegiliste suurprojektide ellukutsumiseks; luuakse eeldusi suures mahus taastuvenergia turule tulemiseks; riigikaitse vajaduste täitmiseks kasvatatakse omamaist kaitsetööstust 100 miljoni euro mahus. 

Kahaneva tööealiste inimeste arvuga riik peab panustama olemasolevate inimeste töökäte tootlikkuse kasvu, mistõttu nähakse ette raha teadus- ja arendustegevuseks. Sarnaselt sellel ja järgmisel aastal püsivad eelarves kõrgel tasemel kaitsekulud. Kaitsekulude osakaalult oleme NATO riikide hulgas esikolmikus, Poola järel ja USA ees. Me oleme NATO piiririik, ka kogu Eesti rahvamajanduse kogutoodangust ei piisa meie agressiivsest naabrist üleoleku saavutamiseks. Me loodame, eeldame ja arvestame, et kaitsekulusid kasvatavad ka meie liitlased NATO-s. 

Riigi julgeolek on tähtis kõigile. Julgeolekukulude katteks tuleb koguda makse kõigilt. Seniks, kuni laekuvad maksud, on mõistlik osta relvi ja laskemoona laenu eest, viivitamata, lastes eelarve selle võrra defitsiiti, ning seda laenu hiljem kogunenud maksudest tagasi makstes. Ma usun, et avalikkus mõistab, tunnustab …

Palun lisaaega. 

Jah. Kolm minutit lisaks.  

… ja peab õigeks valitsuse eelarve- ja riigikaitsepoliitikat koosmõjus. Sarnaselt sellel ja järgmisel aastal kasvavad sotsiaalkulud. Tänavu aprillist tõusis keskmine pension 10%, järgmistel aastatel kasvab pension tõenäoliselt 5% igal aastal ning 2028. aastaks prognoositakse esimesest sambast makstava keskmise pensioni suuruseks 937 eurot. 

Öeldakse, et pensionärid on Reformierakonnale tähtsad, seetõttu pensionid kasvavad. Tõsi, pensionärid on Reformierakonnale tähtsad. Me tahame, et meie kõigi vanemad oleksid meiega kaua ja elaksid hästi. Ainult esimesest pensionisambast pensioni saavad inimesed elavad aga suhtelise vaesuse piiril. Pea pooled pensionärid elavad suhtelises vaesuses ja neist, kes elavad üksi, elab suhtelises vaesuses 80%. Reformierakond ei lase pensionäridel langeda sügavamasse vaesusesse. Seetõttu ei loobuta pensionide indekseerimisest. 

Teise pensionisamba lammutamine oli küüniline viga, enamik toonaseid sambalammutajaid jättis enda sambad alles. Tulevased pensionärid peavad silmas pidama, et riik suudab pensionäridele esimese sambaga tagada leiva, aga või ja sink tulevad leivale teisest ja kolmandast sambast. Riigieelarve üldisest kulu kasvust – see on 3,5% – kiiremini kasvavad veel edasiantavad tulud valdavalt kohalikele omavalitsustele, Tervisekassale ja Töötukassale. Need ülekanded on kõige suuremas osas seotud kasvanud palkadelt kinni peetud ja makstud maksudega. Sellel ja järgmisel aastal elanike ostujõud kasvab. 

2025. aasta eelarve kulude kasvutempo on väikseim pärast finantskriisi. Kui arvata välja riigikaitsekulude kasv ja sotsiaalkulude kasv, kasvavad ülejäänud riigieelarve kulud vaid 1,9% ning sealjuures vähenevad tööjõu- ja majanduskulud. Järgmise aasta nominaalseks majanduskasvuks planeeritakse 6,4%. Ja niimoodi hakkabki riigieelarve defitsiit tasapisi vähenema. Riigieelarve positsioon liigub õiges suunas, nagu me tahame, kindlalt ja juba teist aastat järjest. Suur tänu!

Suur aitäh! Hea kolleeg Henn Põlluaas, ma olen seisukohal, et kuivõrd esimesel lugemisel saavad osaleda läbirääkimistel üksnes fraktsioonid, on ka vastusõnavõtu võimalus fraktsioonidel. Aga … (Saalist öeldakse midagi.) Kuulake lõpuni. Ma jään oma seisukoha juurde. Aga kuivõrd üks minu kolleegidest täna võimaldas vastusõnavõttu ka sarnastel läbirääkimistel kolleegile, kes ei ole fraktsiooni liige, ja kuivõrd te olete nii kaua oodanud, siis teil on õigus vasturepliigiks. Palun!

Aitäh! Niivõrd halba ja läbipaistmatut eelarvet ei ole siia Riigikokku varem toodud. Ja kahjuks rahandusminister Ligilt me ka eriti palju midagi sisukat ei kuulnud. See-eest kuulsime, kui tark ja kõrgelt haritud ta on ja kui rumalad, tänitavad ja valetavad on küsijad. No lihtsalt piinlik! 

Tegemist on eelarvega, mida võib iseloomustada viie sõnaga: "Peale meid tulgu või veeuputus". Kärped on naeruväärsed ja tehakse täiesti valedes kohtades: võetakse peredelt, võetakse lastelt, võetakse pensionäridelt, võetakse arstiabi kättesaadavuselt ja nii edasi ja nii edasi. Igalt poolt, kus seda teha ei tohiks. 

Pealegi on eelarve rajatud täiesti ekslikule majandusprognoosile, justkui olukord paraneks. Seda räägitakse meil juba mitmeid aastaid, aga tegelikult läheb halvemaks. Maksutõusud vaid vaesustavad meie inimesi, ajavad ettevõtted pankrotti ja riigikassasse laekub, nagu oleme juba näinud, oluliselt vähem, kui prognoositakse. See on liivale ehitatud ja selle tagajärjed on katastroofilised Eesti rahvale. 

See eelarve vaid suurendab majanduslangust. Tõepoolest, siin nimetati seda küll maksutõusu ja majanduslanguse eelarveks, ja seda see on. Ja mis kõige kummastavam: rahandusministri enda suust tuli välja, et tema ei teagi sellist sõna nagu "majanduslangus", olevat vaid negatiivne majandustõus on. Aga see on väga iseloomulik sellele, kuidas kõike püütakse pea peale pöörata. Ja tõepoolest, Eesti Rahvuslaste ja Konservatiivide Erakonna saadikud, kes siin on …  

Aitäh, hea kolleeg, teie aeg on otsas! 

 … ei toeta seda eelnõu.

Sulgen läbirääkimised. Ja luban endale väikse repliigi. Hea kolleeg, tegelikkuses on vastusõnavõtu mõte ikkagi see, et kui on kasutatud teie nime või seisukohti, siis te saate oma vastuseisukohti esitada. Teie kasutasite seda 99% ulatuses sõnavõtuks, milleks tegelikult fraktsiooni mittekuuluvatel isikutel [võimalust] ei ole. See on lihtsalt minu märkus.  

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 513 esimene lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, Isamaa fraktsioonilt ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt samasisuline ettepanek: eelnõu 513 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame neid ettepanekuid hääletama. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni samasisulise ettepaneku: Vabariigi Valitsuse algatatud 2025. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 513 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastu oli 56 ja erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 513 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. oktoober kell 17.15. Aitäh teile!

Head kolleegid! Meie päev ei ole veel lõppenud. Tänane seitsmes päevakorrapunkt on meil Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse (vaimse tervise teenus) eelnõu 500 esimene lugemine. Ettekandjaks tuleb sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Hea Riigikogu istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kell on palju, püüan olla säästlik ja lugupidav teie aja suhtes. 

Kõigepealt riigieelarvega seotud eelnõu, mille eesmärk on anda kohalikele omavalitsustele vaimse tervise teenuste pakkumiseks rahalisi vahendeid. Kuivõrd nende vahendite andmine on planeeritud toetusfondi, mis on eesmärgistatud ressurss, see tähendab, et seda raha saab kasutada ainult eesmärgipäraselt vaimse tervise teenuste osutamiseks ja see vajab ka riigieelarves sätestamist, annab ta kindlasti riigieelarvele läbipaistvust juurde. Ei ole ka ministeeriumi eelarves selliseid summasid, mille kohta on keeruline seletuskirjast selgitusi leida. Olen tänast istungit pikalt kuulanud ja aru saanud, et see on ka üks eesmärkidest.

Oleme andnud alates 2021. aastast kohalikele omavalitsustele ja tervisekeskustele seda toetust väga erinevates summades: 2021. aastal 400 000, 2022. aastal 1,1 miljonit, 2023. aastal 2,2 miljonit ja järgmisel aastal on planeeritud ressurss kohalikele omavalitsustele 1,5 miljonit selleks, et pakkuda järgmisi teenuseid: psühholoogiline nõustamine, erinevad teraapiad, sealhulgas pereteraapia, perenõustamine, vaimse tervise kriisinõustamine, psühhosotsiaalne kriisiabi, hingehoidlik nõustamine, grupiteraapia lastevanematele, kogemusnõustamine, aga ka leinanõustamine, loovteraapia ja mänguteraapia. 

Eesmärk on pakkuda inimestele madala lävendiga ehk kergesti kättesaadavaid teenuseid kodukoha lähedal, et vaimse tervise mured ei kuhjuks-kasvaks ega kujuneks välja ärevust, depressiooni või veel keerulisemaid, juba kliinilise psühholoogi diagnoositavaid diagnoose ja seisundeid. 

Raha jaotatakse kohalikele omavalitsustele proportsionaalselt elanike arvuga. Minimaalne toetus kohaliku omavalitsuse kohta on 6000 eurot, maksimaalne toetus on 96 000 eurot. Loomulikult me soovime saada tagasisidet ehk aruandlust selle raha kulutamise kohta. Tegemist on riigieelarvelise ressursiga, see peab olema kasutatud sihipäraselt ja otstarbekalt. Aga selle tagasiside teine pool on, et me soovime arendada vaimse tervise teenuseid riigis laiemalt, selleks et me teaksime, milliseid teenuseid inimesed kasutavad, millised teenused on missuguses kohalikus omavalitsuses kättesaadavad, ja saaksime paremini edendada madala lävendiga [ehk kergesti kättesaadavate] vaimse tervise teenuste pakkumist. 

Minu poolt kõik, olen valmis vastama küsimustele.

Tõepoolest, teile on ka küsimusi. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, proua minister, selle initsiatiivi eest! Siiamaani, nagu te mainisitegi, see oli projektipõhine. Ja omavalitsus, kus ka mina tegutsen, Kohtla-Järve on sellest potist vahendeid saanud, nii et kümned – kui mitte sajad – inimesed on tõesti abi saanud. Aga samas, projektipõhisusel on see hea pool, et toetuse andja usinasti kontrollib ilmselt ka teenuse kvaliteeti ja mida konkreetselt tehakse. Nüüd see liigub kõikidele omavalitsustele läbi toetusfondi. Te mainisite küll, et te kogute omavalitsustelt tagasisidet selle kohta, mis nad teevad. Aga mind huvitab, kas on läbi mõeldud see mehhanism, et see teenus oleks ka kvaliteetne, sest vaimse tervise puhul on äärmiselt oluline, et teenus on kvaliteetne ja õige ning et seda pakuvad professionaalid. Sest professionaale, nagu teada, ju kõigile ja igale poole ei jätku.

Aitäh! Me oleme püüdnud kohalike omavalitsuste soovil minimaalselt reguleerida kogu seda rahakasutust ja teenuste pakkumist, küll aga me oleme ette andnud loendi nendest teenustest, mida võiks pakkuda. Ja kõikide nende teenuseosutajate puhul on loomulikult eeldus, et nendel on vastav väljaõpe, kui nad teenust osutama hakkavad. See on kindlasti tingimus teenuse vahetule pakkujale.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Eduard Odinets sisuliselt küsis selle küsimuse küll juba ära, aga ma siis pisut täpsustan. See on jah hea initsiatiiv, see on vajalik initsiatiiv, väga tervitame seda. Aga spetsialistide puudus ja põud võib olla ka üks põhjus, mis on vaimse tervise abi andmisel takistuseks osutunud. Kas te olete paralleelselt mingisuguseid selliseid projekte pakkumas? 

Ja võib-olla ka üks väike tähelepanek. Tagasisidelehelt saab lugeda, et kõik kohalikud omavalitsused ei ole [toetust] taotlenud ja nad ei oska seda teha. Kas te pakute ka sellist abi, et nad saaksid oma aruandeid koostada nii, et ei peaks pärast trahvi maksma ja et nad saaksid selle raha bürokraatiamasinast kätte?

Suur aitäh! Kõigepealt see, et meil on spetsialiste vähe, on tõsi. Aga kus meil spetsialiste napib, on tegelikult püramiidi tipp: tippspetsialistid ehk kliinilised psühholoogid ja psühhiaatrid. Ja selleks, et nende koormust vähendada, me soovimegi pakkuda madala lävendiga psühhosotsiaalset teenust. Meil on tegelikult terve hulk inimesi, kes on eriväljaõppe saanud. Ja siin ei ole tingimuseks alati psühholoogia baasharidus, sest tegelikult ka sotsiaaltöötajatele õpetatakse psühhosotsiaalset nõustamist, ja kui nad on sinna kõrvale õppinud ja saanud ka vastava paberi ehk tõenduse selle kohta, et nad ühte või teist teraapiat oskavad läbi viia, siis nad saavad seda teha. Ehk me saame tegelikult teenusepakkujaid juurde. Aga tõsi on see, et me saame teenusepakkujaid juurde nendele inimestele, kelle mured ei ole paisunud suureks. See ei aita seda teist poolt, kus on päriselt vaja psühhiaatrit. Terviseminister Riina Sikkut tegeleb kogu selle poolega, mis on kliiniline, ehk psühhiaatria ja kliinilise psühholoogiaga, ja seal on samamoodi tehtud jõupingutusi, et meil oleks teenuseosutajaid tulevikus rohkem, sest õpingud on pikad ja neid ei ole tegelikult võimalik kiiresti [läbida]. 

Nüüd, tõsi on ka see, et kõik kohalikud omavalitsused ei ole seni taotlema tulnud, ja üks põhjus, miks me soovime raha anda otse toetusfondi, ongi see, et kohalikud omavalitsused ei peaks taotlema. Nad saavad selle ressursi enda kasutusse ja meie vaimse tervise osakond vajaduse korral juhendab, mismoodi on mõistlik seda ressurssi rakendada. Ühtlasi on jätkuvalt kohalikul omavalitsusel õigus ja võimalus anda neid rahalisi vahendeid ka perearstikeskustele, kellel on vastav kompetents olemas ja kelle juures on nüüd juba kolmel aastal toimetanud teenuseosutajad.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! Mina tahan väga tunnustada selle eest, et kohalikud omavalitsused sellise toetuse saavad ja see on üle Eesti erinevatele omavalitsustele ega sõltu taotlemise kas kiirusest või oskusest. Sest öeldakse, et kõik õnnelikud inimesed on õnnelikud ühtemoodi, aga õnnetud on väga erineval moel. Ja sellest tulenevalt on võib-olla ka piirkondlikult mõnigi mure, mis vajab teistmoodi lahendamist, tulenevalt just töötajate olemasolust või mitteolemasolust. 

Aga minu küsimus puudutab sellist ülevaadet või aruandlust, milliseid teenuseid selle raha eest pakuti. Järsku [räägite] mõne sõnaga sellest ka, kuidas see plaanitud on?

Jaa, üks moment. Kõigepealt ma saan rääkida sellest, mis on juhtunud. Ja ega me tegelikult ju ette ei saa hinnata, kuidas kohalikud omavalitsused hakkavad käituma. Küll aga me võime oletada, et need omavalitsused, kes on seni juba raha taotlenud, teenuseid osutanud, käituvad suhteliselt samamoodi. Nendel tekib vabadust juurde ja loomulikult jääb ka bürokraatiat vähemaks. 

Aga mida me siis saame öelda? 2023. aasta andmetel – sest 2024. aasta kokkuvõtet me pole veel saanud teha – oli teenuse saajaid 11 015. Kohtumiste arv klientidega oli 24 786 ehk keskmiselt 2–2,3 korda käis klient teenust saamas. Keskmine kulu inimese kohta oli 131 eurot ja 60 senti. Ja keskmine kulu kohtumise kohta oli 58,5 eurot. Seda, mis teenuseid kui palju osutati, mul numbriliselt praegu välja võetud ei ole, aga need, mida ma siin enne ette lugesin, on ka need teenused, mida võib osutada ja mida on seni osutatud ning mida tõenäoliselt ka tulevikus pakutakse.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh! Järgmisena annab juhtivkomisjonis toimunud arutelust ülevaate sotsiaalkomisjoni liige Irja Lutsar. Palun!

Lugupeetud juhataja! Ilusat hilisõhtut, head kuulajad! Sotsiaalkomisjonis arutati seda seaduseelnõu 8. oktoobril ja minister oli ka kohal. Minister andis seal ja andis täna siin ka juba väga põhjaliku ülevaate. 

Sotsiaalkomisjoni liikmed üldiselt toetasid seda seaduseelnõu ja leidsid, et see annab KOV-idele võimalused vaimse tervise probleemidega paremini tegelda. Siiani on nimetatud tegevus, nagu Eduard Odinets juba mainis, toimunud projektipõhiselt. Püsiv rahastus peaks muutma selle tegevuse tõhusamaks. 

Aga siiski oli elav diskussioon ja [esitati] mitmeid küsimusi. [Komisjoni] liikmed tundsid huvi, kas KOV-idel on õigus inimestelt vaimse tervise abi osutamisel omaosalust küsida, kui suur see tohib olla ja kes selle üle otsustab. Minister vastas, et KOV-idel on õigus küsida inimeselt omaosalust, kui aga KOV seda teeb, siis tuleb KOV-i määrusega teenused ja omaosaluse määrad ära kirjeldada. 

Komisjoni liikmed nentisid, et vaimse tervise probleemid on viimase 10–15 aastaga plahvatuslikult kasvanud, ning küsisid, kas SOM‑il on plaanis uurida vaimse tervise probleemide sagenemise põhjusi, et nendega tõhusamalt tegeleda. Minister vastas, et mitte ükski riik ei ole suutnud tuvastada vaimse tervise probleemide põhjusi ja suure tõenäosusega on tegemist paljude põhjuste kumuleerumisega. Sellega võib ka nõustuda. SOM on välja töötamas noorte vaimse tervise tegevuskava, millesse on kaasatud kõik ministeeriumid, ja SOM tutvustab seda detsembrikuu ennetusnõukogus, kuhu on ka pooled ministrid haaratud. 

Komisjoni liikmed tundsid ka huvi, kas SOM kaalus toetuse eraldamise valemi muutmist nii, et praeguse elanikkonna suuruse põhise arvutuse alusel võetaks arvesse KOV-ide pindala. Põhjusena toodi välja, et elanikkonna arvult on maakonnad väga erinevad. Samuti tunti muret, kas maapiirkondades on KOV-idel pakkuda ruumi vaimse tervise teenuse pakkujale. Minister vastas, et praegu on välja pakutud elanikkonna arvu põhine valem. Minister nõustus, et elanikkond ja ka teenused, mida vajatakse, on piirkonniti erinevad, ja lisas, et siinkohal tuleb usaldada KOV‑e. Nelja aasta jooksul on KOV-id oma elanikele väga erinimelisi teenuseid pakkunud ja paindlikke lahendusi leidnud. Minister kinnitas, et küllap leitakse ka ruumid ja transpordilahendused, et inimestele vajalikku abi pakkuda. 

Küsiti, kui palju on SOM‑il võimalusi lahendada selle meetme abil kroonilisi haigusi põdevate inimeste probleeme. Minister selgitas, et kroonilistele haigetele, kellel on erinevad kaasuvad haigused ja ka vaimse tervise häired, on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse raames psühholoogiteenus kättesaadav kas perearsti teraapiafondi kaudu või tervishoiuasutustest vastavalt nende enda sisemisele töökorraldusele. Vaimse tervise abi toetusfond, mida see seaduseelnõu reguleerib, pole mõeldud väga keeruliste juhtumite jaoks, kuid KOV võib kroonilist haigust põdevale inimesele kogemusnõustaja teenust pakkuda. 

Liikmed tundsid ka huvi, kas SOM‑il on teada KOV-idele eraldatavad summad. Istungi järel SOM ka vastava tabeli saatis. Sellest nähtus, et tänu eraldatava summa põrandale ja laele saavad väiksemad omavalitsused suhteliselt suure summa ja suured omavalitsused omakorda väiksema summa. Minister põhjendas seda asjaoluga, et kui rahastus oleks proportsionaalne, siis jääks mõne väikese omavalitsuse summa nii väikeseks, et sellega poleks võimalik teenust osutada. Ja minister tõi näiteks, et Tartu linnale on aastate jooksul eraldatud summa tõusnud 72 000 eurolt 2022. aastal 145 000 eurole 2024. aastal. 

Ja tehti vajalikud otsused, kõik olid konsensuslikud. Esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. oktoobril ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, ning teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Mina tänan teid tähelepanu eest.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Valitsus asus väga mugavale seisukohale: riik paneb omavalitsustele aina rohkem kohustusi, eraldamata neile samal ajal vajalikke ressursse. Nüüd peavad linnad ja vallad tegelema oma elanike vaimse tervisega. Tegemist on väga keerulise ülesandega, sest see on kallis ja meil on vähe selle ala spetsialiste. Kust võtab Kanepi vald psühholoogi jaoks piisavalt raha, kust ta leiab selle psühholoogi, see valitsust ei huvita. See teeb aga muret Kanepi valla elanikele, kelle vaimne tervis on maksude ja hindade tõustes märgatavalt halvenenud. See on halb seadus ja me teeme ettepaneku see esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Järgmisena Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid, kes te veel saalis olete ja kes oma tubades, ja inimesed, kes veel jaksavad jälgida hilisel õhtutunnil Riigikogu tegemisi! Vaimne tervis on sama oluline nagu füüsiline tervis ning abi ja tuge vajame me kõik. Me kõik tahame tunda, et me kuulume kuhugi, ja me ei taha olla üksinda ega teistest eraldatud. Alates COVID-i pandeemiast on Eesti ühiskonnas järjest enam teadvustatud vajadust psühholoogiliste ja vaimsete probleemidega tegelemise järele ning inimesi, keda tabab mõnda liiki vaimse tervise häire, enam ei stigmatiseerita, vaid sellist häiret peetakse tõsiseks terviseprobleemiks ja võimaluse korral pakutakse inimesele sel puhul alati abi.

Isamaale on alati olnud tähtis rahva tervis, sest terve ja tugev rahvas suudab ennast ära majandada, see rahvas suudab ennast kaitsta ja ka kesta üle põlvede. Me oleme seda viimast lubanud kindlas usus ja vankumatus tahtes oma põhiseaduses. 

Vaatamata eelkõneleja skepsisele – tegelikult ju valitsus ühe käega tõstes makse, tekitades lausa maksukaskaadi, põhjustades sellega võib-olla uusi terviseprobleeme inimestele, kes kaotavad sissetulekutes, eriti maapiirkondades – Riigikogu Isamaa fraktsioon toetab seda eelnõu. 

Kõnealuse eelnõuga luuakse eeldused, et kõikides KOV-ides oleks kodulähedane psühhosotsiaalne ja psühholoogiline abi seal elavatele inimestele kättesaadavam, kui see on siiamaani olnud. Selleks on vaja muuta senist praktikat. Me nõustume, et kohalikele omavalitsustele tuleb anda võimalus iseseisvalt vaimse tervise teenuseid korraldada, kasutades selleks, nagu minister enne ütles, ette nähtud toetusfondi võimalusi Sotsiaalministeeriumi iga-aastaste toetusvoorude asemel. See on väga hea, et enne mõeldakse kogukonna tasandil aitamise peale ja selle sotsiaalsüsteemi peale.

Mina endise rahvastikuministrina väga toetasin kodanikuühiskonna algatusi, ka kiriku pakutavaid sotsiaalseid teenuseid, sest kodanikuühiskonna ja kogukonnaga koostöös suudab riik tegelikult inimesi hoida ja säästa enam ka eelseisvate maksutõusude ja muu ärevuse taustal, mis nüüd maailmas valitseb. On ainuõige, et riik aitab rahastada psühholoogilist nõustamist, teraapiaid, tugigruppe ja teiste sekkumistega seotud teenuseid, mis võivad parandada inimeste vaimset heaolu. Lisaks on oluline tõsta teadlikkust vaimse tervise teemadest, vähendada haigestunute sildistamist ja stigmatiseerimist ning julgustada inimesi abi otsima.

Kuigi inimeste vaimne tervis on viimastel aastatel saanud pärast COVID‑i laastavat mõju üha enam tähelepanu, on maapiirkondade elanikel abi kättesaadavusega seoses olnud palju suuremad väljakutsed võrreldes linnainimestega. Maal kogetakse ka suuremat ilmajäetust, mistõttu oleks seal omakorda paremat juurdepääsu vaimse tervise teenustele. Siin on tõesti groteskne olukord, et valitsus ühe käega võtab ja teise käega läheb parandama vaimset tervist, aga vähemalt on see mingilgi määral vastutustundlik samm. Seepärast Isamaa seda eelnõu toetab.

Maapiirkondade inimeste muredele nagu ka linnainimeste muredele paneb pitseri igapäevaelu ja poliitiliselt pinev periood. Telest või raadiost näeme ja kuuleme peamiselt halbu uudiseid. Kõik see võib tegelikult süvendada vaimse tervise probleeme, nagu depressioon, ärevus, ka üksildus. Eesti maapiirkondade hajaasustust silmas pidades on nii, et rahvakeeles öelduna on üks suits, aga tuli aknas on kilomeetrite kaugusel ning see võib tähendada kusagil oma muredega üksijäämist.

Siiamaani ei ole vaimse tervise toetamise projektide taotlusvoorus osalenud kõik 79 kohalikku omavalitsust, aga nüüd tõepoolest liigub toetusfondi abiga psühholoogiline nõustamine ja vaimse tervise toe pakkumine kõikidesse kohalikesse omavalitsustesse ning jääb ära bürokraatia vahendite taotlemiseks. Küll see tekib aruandluse puhul. Ma loodan, et sellele ei järgne probleeme, kui on vigu tehtud – nagu riigil tihti [kombeks] on, et nõutakse trahviraha. Peamine on, et paraneb tugisüsteemide ja abi kättesaadavus. Mul on selles mõttes, tänasel õhtul …

Ma palun natuke lisaaega, kaks minutit.

Kaks minutit lisaaega.

… hea meel seista siin ees, et olen olnud sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo tegemiste suhtes üsna kriitiline ja ma ei nõustu peaaegu ühegi tema poliitikasuunaga, mis puudutab kärpeid perede, laste või kodus lapsi kasvatavate emade puhul, aga siinkohal ma tunnustan teda, et ta selles eelarves, mis muidu on läbipaistmatu ja meile kõigile muret tekitab, ka Eesti rahvale muret tekitab, on sellise toetuseliigi välja pakkunud. Sest väga oluline on vaimse tervise teenustele ligipääsu tagamine, inimeste sotsiaalse isolatsiooni vähendamine ja üleüldse vaimse tervise teadlikkuse tõstmine. 

Inimesed üldiselt on meil kartnud vaimse tervise probleemide puhul abi otsida, sest sellele on vaadatud pikki-pikki aastaid halvustavalt. Sellest rääkimine vähendab tegelikult stigmatiseerimist, see tõstab julgust abi otsida ja suurendab ka probleemide lahendamist. Seega, Isamaa fraktsioon toetab seda eelnõu. Aitäh teile!

Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib midagi täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 500 esimene lugemine lõpetada, ent meile on tulnud Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek sotsiaalhoolekande seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse (vaimse tervise teenus) eelnõu 500 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletust ette valmistama. 

Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku sotsiaalhoolekande seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse (vaimse tervise teenus) eelnõu 500 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 6, vastu 56. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. oktoober kell 17.15.

Läheme tänase viimase, kaheksanda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse (pensionäritoetus) eelnõu 508 esimene lugemine. Ettekandjaks palun sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. (Helistab kella.) Hiline õhtutund, säilitame saalis vaikust. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänane viimane päevakorrapunkt on taas eelnõu, mis on seotud riigieelarvega. Jutt käib sotsiaalhoolekande seaduse muutmisest ja puudutab üksi elava pensionäri toetust. See on ainukene täisautomaatne sotsiaaltoetus Eesti Vabariigis. Registritest kontrollitakse kolme tingimuse täitmist: isik, kes saab üksi elava pensionäri toetust 200 eurot aastas ühe korra, oktoobrikuu pensionipäeval, peab olema vanaduspensionieas, ta peab registri järgi elama üksi ja tema sissetulek peab jääma alla pensionäritoetuse maksmise määra, mis on keskmise vanaduspensioni 1,2-kordne suurus, käesoleval aastal on see 853 eurot. Tulenevalt pensioni suurusest muutub see summa igal aastal. 

Erand on tehtud ööpäevaringset hooldusteenust saavale vanaduspensioniealistele, kes teadupärast on registreeritud hooldekodusse või üldhooldekodusse. Nende puhul registri järgi ei kontrollita üksi elamise fakti. 

Muudatus, mis selles eelnõus on kavandanud, puudutabki neid inimesi. Järgmisest aastast, 2025. aastast on soov mitte maksta nendele inimestele üksi elava pensionäri toetust, kes faktiliselt elavad üldhoolekandeasutuses. Üldhoolekandeasutuses elavatele inimestele maksab meie ühiskond avalikku ressurssi keskmiselt 590 eurot igakuiselt ja see summa katab üldhooldekodu koha[tasu]st hoolduskomponendi. On omavalitsusi, kus see on madalam, ja on omavalitsusi, kus see on ka 850 eurot. Inimeste puhul, kellel pension on väga väike või puudub üldse, katab ühiskond tervikuna need kulud. 

Eelmisel aastal oli hooldereformi kulu 59 miljonit, käesoleval aastal on see 65 miljonit. See näitab ka seda, et üldhooldekodu rahastamise mudel, mis üsna hiljuti siin Riigikogus heakskiidu sai, toetab ka kohalike omavalitsuste toimetulekut selle teenuse pakkumisel. 

Prognooside kohaselt on 2025. aastal 6700 sellist inimest, kellele ei maksta välja üksi elava pensionäri toetust. Selle aasta oktoobrikuu alguses maksti kokku 90 249 inimesele üksi elava pensionäri toetust. Ehk me räägime siiski pigemini väikesest osast üksi elavatest pensionäridest, mitte enamikust. Jõustuma on see muudatus planeeritud 2025. aasta algusest. Kokkuhoid, mis on riigieelarvesse kavandatud, on 2025. aastal 1,34 miljonit ja see tõuseb tasapisi 2028. aastaks 1,54 miljonile. Olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Lauri Laats, palun küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! No tõesti, vaatame, kui palju üksikpensionäre oktoobrikuus saab seda toetust 200 eurot, neid on üle 60 000. Te ütlesite 63 500 ja te tõite ka välja selle arvu, keda see puudutab, 6700 isikut, kes on hooldekodus. Meie fraktsioon tegi just väljasõidu Narva ja me külastasime seal ka hooldekodu. Seal needsamad inimesed rääkisidki sellest probleemist, nimelt, tegelikult kogu see raha lähebki hooldekodusse ja ega nendel ei olegi lisaraha selleks, et osta kas või natukenegi mingisuguseid teisi tooteid, mida hooldekodu parasjagu ei ole taganud. Iseenesest see on ju probleem. Kui meie riik ei suuda tagada isegi sellist summat nagu 1 340 [000] eurot – see on mõju riigieelarvele [järgmisel aastal] –, siis kuidas te ikkagi kujutate ette sellist olukorda, et inimene on hooldekodus, aga talle ei jää …

Teie aeg! 

… mitte sentigi selleks, et natukenegi mingisuguseid lisatooteid endale osta?

Aitäh küsimuse eest! Ma kordan, et riik on andnud kohalikele omavalitsustele nendesamade inimeste rahaliseks toetamiseks 65 miljonit eurot. See ei ole mitte väike raha. Ja see ressurss on järgmisel aastal kolmandat aastat kohalike omavalitsuste kasutada, esimesel aastal oli küll poole aasta ulatuses. Ja see on nendesamade inimeste hüvanguks. Kui me võrdleme seda 65 miljonit, mida me nende inimeste aitamiseks anname, [ligi] 1,35 miljoniga, siis ma arvan, et see vahe on üsna suur. 

Kui nüüd küsida, kas 200 eurot ühekordset toetust aitab tasuda üldhooldekodukoha eest, siis ma väidan, et see kindlasti nii ei ole, sest tegemist on väga väikese summaga, kui see jagada 12 kuu peale. Küll aga võib olla neid inimesi, kelle puhul 200 eurot on olnud see niinimetatud taskuraha. Tulles sotsiaalhoolekande seaduse juurde ja vaadates regulatsiooni, mis on võrreldaval riigi teenusel, ööpäevaringsel erihoolekandel, on sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et inimesele peab kätte jääma 15% tema pensionist ehk sissetulekust. Üldhoolekandeteenus on kohaliku omavalitsuse korraldatav teenus. Kohalik omavalitsus on autonoomne ja kohalik omavalitsus peab saama ise otsustada, kuidas ta teenuseid võimalikult palju oma inimesi toetades ja säästes pakub, samamoodi see, kuidas ta seda rahastust korraldab. 

Kontrollisin määruseid, mitte kõigi 79 omavalitsuse omi, kuid väga paljude kohalike omavalitsuste määruseid, sest määrus on eeldus, mille alusel saab kohalik omavalitsus üldhoolekandeteenuse jaoks raha anda. Paljudel juhtudel on kohaliku omavalitsuse määruses rakendatud seaduse analoogiat ja mainitud sedasama 15%, mida riiklik teenus ette näeb. Kõikide omavalitsuste puhul see nii ei ole. Sotsiaalministeerium ja Sotsiaalkindlustusamet aga nügivad positiivsete meetmetega kohalikke omavalitsusi ja juhivad tähelepanu sellele, et inimestele võiks [selles suurusjärgus raha] kätte jääda. 

Samas tuleb öelda seda, et kuigi keskmine pension üldjuhul kulub üldhooldusteenusele, on meil vähemasti natukene alla poole inimestest sellised, kelle pension on suurem, nii et kogu nende sissetulek ei kulu üldhooldusteenusele. Aga me avalikus sektoris teeme jätkuvalt tööd selle nimel, et kohalikud omavalitsused oleksid tähelepanelikud ja arvestaksid oma inimeste vajadusi ning jätaksid inimestele sarnaselt riigiteenusega 15% ressurssi kätte. Siiski tuleb öelda, et see on kohaliku omavalitsuse otsus.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Sellisel juhul, kui omavalitsus ja riik [teevad] koos[tööd] ja inimese pensionist tuleb välja, et maksta hooldekodukoha eest, tundub see enam-vähem mõistlik. Aga kas teil on teada ka see arv, kui palju on neid juhte, et üksi elaval pensionäril tegelikult sellest välja ei tule ja ta peab ise juurde maksma? Sellel puhul, minule tundub, on probleem. Kas teil see arv on umbes teada, kui palju on neid inimesi, kes peavad peale maksma?

Meil on teada see hulk inimesi, kes peavad peale maksma. Seda me oleme püüdnud analüüsida kohalike omavalitsuste ja ka asutuste hindade tõttu. Me teame seda, et hooldekodu keskmine kohatasu on selle suve lõpu seisuga 1328 eurot ja keskmine hoolduskulu, mida kohalikud omavalitsused on selle aasta sügise algusest katnud, on 645 eurot. Me teame ka seda, et hooldekodus viibijate keskmine pension on 753 eurot – see on paarikümne euro võrra väiksem kui Eesti keskmine pension –, ja teame tegelikult ka seda, et juurdemaksmine jääb keskmiselt umbes 20 euro juurde, väga üksikutel juhtudel [küündib see] 200 euroni.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mina muidugi eelkõnelejaga ei nõustu ega arva, et see on enam-vähem mõistlik, kui sihtgrupp on nii väike, 6700 inimest, ja võib-olla ainult mõned üksikud jäävad selle tõttu väga raskesse seisu. Miks on minu arvates hea, et Eestis valitsused tihti vahetuvad? Sellepärast, et nii ministrile kui ka eelkõnelejale tundub, et inimene on mingisugune statistiline number – see kõik on statistika, nad ei ole elavad inimesed. Te saate ju aru, et me kohtleme praegu neid erihooldusel või üldhooldekodu teenusel olevaid inimesi nagu kasvuhoonetaimi, kellel tegelikult vajadusi ei ole, ja kuna see riive või mõju eelarvele on nii väike, siis me nende üksikute pärast üldse muretsema ei pea, sest enamik ju pääseb sellest. 

Aga minul on küsimus ministrile, kes räägib alati kärbete puhul, et ta parandab ka teenuseid. See 1,3 miljonit, mida te ära võtate – mis teenust te sellega parandama hakkate? Või läheb see summa kõikjale, igale poole?

Suur aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, mul on hea meel Riigikogule meelde tuletada, et 2022. aasta riigieelarvet tehes tegin ma ettepaneku, mis leidis heakskiitu ka selles saalis, nimelt, üksi elava pensionäri toetus tõsteti varasema 115 euro pealt 200 eurole. See võiks kirjeldada minu suhtumist inimestesse, kes tõepoolest võivad olla majanduslikult päris keerulises olukorras. Ja üksi elavate pensionäride hulgas on, nagu me statistiliselt näeme, vaesusrisk suurem kui kahekesi elavatel pensionäridel. 

Mis puudutab seda teemat, et kui palju me inimestele tagasi anname nende piskude kokkuhoidude juures, siis ma arvan, et piisab ühest näitest. Kui me maksame pensioneid välja – seadusest tulenevalt tehakse seda sotsiaalmaksu ühest osast –, siis järgmisel aastal me maksame riigieelarvest täiendavalt 227 miljonit selleks, et katta kohustused oma vanaduspensionäride ees.

Lauri Laats, palun!

Jaa, aitäh! Minu arust on see teie valitsuse ajal juba teine kärbe, mis puudutab üksi elavate pensionäride toetust. Mäletan seda aega, kui toetusskeemi muudeti ja seda tehti sellisel viisil, et üksi elavad pensionärid said oktoobrikuus toetust 200 eurot, juhul kui nende pension oli väiksem kui 1,2 Eesti keskmist pensioni. On ju nii? Küsimus on selles: tuletage palun meelde, kui paljud, kui mitmed tuhanded pensionärid tol ajal jäid sellest toetusest ilma.

Ma pean kahetsusega ütlema, et te olete eksiteel. Valitsus ei ole alates 2022. aastast seal kindlasti muudatusi teinud ja selle toetuse disain on täpselt selline, nagu ta omal ajal tehti. Nüüd, ma ilmselt aiman, millele te viitate. Seesama 1,2-kordne eelmise aasta pension on nüüd võetud selleks nii-öelda laeks, millest suuremat pensioni saavad inimesed automaatselt jäävad toetusest ilma. Vaat see juhtus nii, et kui meil ühel aastal oli 17,6% suurune pensionitõus, siis lihtsalt arvutuslikult langes sealt suur hulk inimesi välja, sest nende pension oli kõrgem. See inimeste hulk jäigi umbes 30 000 võrra väiksemaks, neid oli umbes 60 000, ja nii on ka käesoleval aastal, sest ka praegu pension tõusis 10,6%, aga 2025. aastal me tuleme nii-öelda [vana] normaalsuse juurde tagasi, nii et umbes 90 000 inimest.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Minu hinnangul on tegemist pensionäride hulgas kõige haavatavama sihtgrupiga, kelle arvel te nüüd seda kärbet tegema lähete. Ennist, kui me rääkisime tuleva aasta riigieelarvest, siis rahanduskomisjoni esinaine Annely Akkermann, kes on teie erakonna esindaja, oma kõnes rõhutas, kuidas Reformierakond ja pensionärid üksteist armastavad, õigemini pigem väljendas ta oma kõnes Reformierakonna armastust [pensionäride vastu]. Kuidas see siis väljendab Reformierakonna kiindumust pensionäridesse, kui te lähete [raha] ära võtma kõige haavatavamalt sihtgrupilt, kelle puhul te ilmselt eeldate, et nad üldse vastuseisu ei suuda osutada? 

Aitäh küsimuse eest! Ma kordan, et see kõige haavatavam grupp, kes on nii suure abivajadusega, et vajab ööpäevaringset üldhooldusteenust, on saanud viimaste valitsuste otsuste toel viimase pooleteise aasta jooksul avalikku hüve igakuiselt, mitte üks kord aastas, ja mitte 200 eurot üks kord aastas, vaid keskmiselt 590 eurot iga kuu. Ma arvan, et see on hoolimise ülesnäitamine, kui need inimesed saavad oma kulud kaetud aastaringselt. 

Ja kui me räägime sellest 200 eurost, mis on ühekordne toetus, siis see on vaieldamatult väga vajalik ja võiks ka kasvada perspektiivis nendele, kes elavad päriselt kodus üksinda, kes seda ressurssi vajavad selleks, et oma igapäevakulusid katta ja kellele me ei anna keskmiselt 590 eurot igakuiselt juurde. 

Nii et ma usun, et me oleme olnud vägagi näoga inimeste poole, ja ma arvan, et hooldereform, millest ma tulen siia ka järgmisel nädalal rääkima, kui ma vastan arupärimisele – siis saame pikemalt diskuteerida –, on täitnud oma eesmärki.

Õnne Pillak, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Siin mõni hetk tagasi eelküsija viitas sellele, et üksi elava pensionäri toetust on varasemalt justkui kärbitud. Et ei jääks siia arutellu segadusi üles, kas te oskate öelda, kui palju on üksi elava pensionäri toetus viimastel aastatel tõusnud?

Jaa, 2022. aasta riigieelarves, mida tegi samamoodi Reformierakonna juhitud valitsus – ma olin toona ka ministri positsioonis –, tõsteti üksi elava pensionäri toetus 115 eurolt 200 eurole.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja juhtivkomisjoni nimel palun komisjonis räägitust ülevaadet andma sotsiaalkomisjoni liikme Eero Merilinnu.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas teemat 8. oktoobril. Meile tutvustas eelnõu minister ja ta tutvustas seda sama põhjalikult nagu ka eelnevalt siin saalis, nii et ma ei hakka seda kordama. 

Komisjonis küsiti, kui mitut inimest seaduseelnõu mõjutab. Saime sellele vastuse, et 6700 inimest, ja rahaline kokkuhoid riigile on 1,3 miljonit eurot. Komisjoni liikmed tõstatasid mure, et kuigi hooldusasutuses elavad pensionärid saavad avalikku raha, oli 200-eurone toetus nende isiklikuks vajaduseks oluline. Minister rõhutas, et kohalikud omavalitsused püüavad tagada pensionäridele vajaliku isikliku rahalise toetuse. 

Tehti ka menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. oktoobril, konsensuslikult, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Eero Merilind ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, selle poolt oli 6, vastu 0 ja erapooletuid 2. See oli lühike ülevaade sotsiaalkomisjonis toimunust. 

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun, Aleksandr Tšaplõgin!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Häbi on pensionäridelt raha ära võtta. Ainuüksi sel aastal kulutame mõttetu Rail Balticu projektile miljard eurot. Lisaks eraldame igal aastal sadu miljoneid eurosid rohelise energia toetamiseks, sest see on liiga kallis. Valitsus on andnud 3 miljardit eurot teadmata ettevõtetele ja organisatsioonidele, mis Eestile mingit kasu ei too. Valitsus viskab raha sõna otseses mõttes helikopterist välja. Samas kärbib seesama valitsus hooldekodudesse sattunud pensionäridel toetusi, jättes nad ilma isegi taskurahast. Mul on häbi selle seaduse pärast, mul on häbi meie valitsuse pärast. Keskfraktsioon teeb ettepaneku see seadus esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Järgmiseks Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid siin saalis, minu komisjoni liikmed ja inimesed, kes veel jaksavad jälgida meid interneti vahendusel! Ka minule see seaduseelnõu üldse ei meeldi, sest see näitab erilist küünilisust nende 6700 inimese ees, justkui nemad ei lähegi korda. Me räägime küüniliselt riigieelarvest ja selle eelnõu mõjust. Kõigest 6700 inimest üldhooldusel või erihooldeteenust saamas – nad ei olegi tähtsad, nad on statistika. 

Paljud pensionäride organisatsioonid ja sotsiaalpoliitikaga tegelevad eksperdid jälgivad tänast hääletust tähelepanelikult, kuna otsusel on mõju eriti suhtumises vanemaealiste inimeste elujärge. See ei ole lugupidav eelnõu vanemate inimeste suhtes. Siin mu hea kolleeg just enne mind rääkis, kuidas pensionärid saavad avalikku raha. No vabandage väga! Ministrid ja Riigikogu liikmed, te saate ka avalikku raha. Ja siis sellist putru suust välja ajada?! Pensionärid on välja teeninud oma pensioni. Jätta kuidagi tunnet, et nad on süüdi selles, et nad saavad avalikku raha – see tundub mulle lihtsalt pöörane. 

Igal juhul võiks ju arvata, et pensioneid puudutavate lubaduste murdmisega ollakse juba harjunud. Aga minu jaoks näitab see valitsuse hoolimatut käekirja kõige haavatavama sihtgrupi suhtes, kes üksi hooldekodus sisuliselt vireleb. Tema ei saa vastu hakata. Ta on kõige haavatavam ning tema puhul eeldatakse, et siit vastuseisu lihtsalt ei tule ja seda ei osutata. Tegelikult on pensionäride ühendused oma avalikus tagasisides teada andnud, ka ministrile, et nad ei soovi selle sihtgrupi seisundi halvendamist, mida selle 1,3-miljonilise kokkuhoiuga suhtumises pensionäridesse veel saavutatakse. 

Eelnõu seletuskiri ütleb selgesti, et alates 2025. aastast ei arvata ööpäevaringse hooldusteenuse saajaid pensionäritoetusele õigust omavate isikute sihtrühma ning seetõttu ei määrata neile pensionäritoetust. Muudatus puudutab ühetaoliselt väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust, ööpäevaringset erihooldeteenust ja kogukonnas elamise teenust saavaid isikuid. Riik soovib selle haavatava sihtgrupi arvel kokkuhoidu saavutada 2025. aastal 1,3 miljonit, 2026. aastal enam-vähem samas suurusjärgus ning 2027 ja 2028 vastavalt 1,4 ja 1,5 miljonit. Riigieelarve mahtu silmas pidades on see pisku. 

Jah, tõesti, ka sotsiaalkomisjonis põhjendati seda kärbet sellega, et korra aastas välja makstava summa ärajäämine kellegi konti eriliselt ei murra ja mõju on väike, kuna see puudutab 6700 inimest. Statistika kõigest. Aga alles see oli, kui valitsuse juhterakonna ettepanekul murti lubadust keskmist pensioni mitte maksustada. Seda lubadust murti äsja. Mõni hetk tagasi, ma kordan üle, kuulsin ma rahanduskomisjoni esimeest rääkivat siit erilisest suhtest Reformierakonna ja pensionäride vahel. 

Kõnealuse eelnõuga oleme jõudnud reaalsusesse, kus Reformierakonna juhtimisel minnakse kõige haavatavamatelt sihtgruppidelt seda vähestki ära võtma, mille nad on tegelikult õigusega välja teeninud. Mis sest, et see on avalik rahakott. Eestis on praegu veel elus ja pensionieas viimane põlvkond inimesi, kes olid sunnitud üle elama teise maailmasõja ja stalinistliku okupatsiooniajaga kaasnevad õudused. Elus palju näinud ja kogenud inimesed elasid vaesuses, nad on karastunud ja nende kannatus ei katke kergesti, aga praegune ebakindlusvalitsus paneb nende kannatuse väga tõsiselt proovile. 

Mina tahaksin, et need pensionäride ühendused ja pensionärid saaksid aru, et see eriline side Reformierakonna ja pensionäride vahel on katkenud. Neist ei peeta lugu. Nad vääriksid vähemalt pensionieas riigilt austust, mitte statistikana kohtlemist ja seda juttu ... 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega. 

… et need vahendid tulevad avalikest allikatest. See on väga küüniline.  

Isegi kui kunagine Reformierakond tõesti pensionäridest hoolis ega kärpinud pensione teadmises – võib-olla ka küünilises teadmises –, et vanemaealised on kõige usinamad valijad ja kärpimine põhjustab valimistel tagasilööke, siis oli sellel vähemalt positiivne tulem: meie vanemaealiste põlvkond võis loota mingisuguselegi kindlusele, et pensione ei puudutata. Aga täna ei mõelda ka sellele, et pensionäride puhul tuleb suur osa pensionidest maksudena otse riigile tagasi.  

Jah, see põlvkond, kes on täna pensionärid, on näinud Eesti vabaduse taastamist, õnneks, ja heaolu kasvu. Kuid vanas eas ei tahakski enam muud, kui et oleks tervist ja saaks rahus vanaduspõlve veeta. Neid segaseid aegu, vaesust ja puudust on nad oma elu jooksul näinud rohkem kui küll. Aga näete, rahus ei lasta sellel vanemal põlvkonnal siiski olla.  

Kordan: praegune valitsus lubas, et keskmine pension jääb maksuvabaks, kuid see unustati kohe, kui võimule saadi. Lisaks hakkab 2%-line laiapindne suurem tulumaks kehtima alates esimesest eurost, see tähendab ka pensionide puhul. Nüüd kaotatakse ära ka üksi elava pensionäri toetus neile, kes elavad hooldekodus.  

Mõnikümmend aastat tagasi lubas seesama erakond teise pensionisambasse astumise eest lahedat vanaduspuhkust palmi all. Parata pole midagi, majandus arenes teisiti ning inflatsioon on teise sambasse tõstetud sotsiaalmaksuosa sisuliselt ära söönud. Ja sammas ei hakanud tööle, nagu loodeti. Võiks ka arvata, et pensione puudutavate lubaduste murdmisega ju ollakse harjunud. Kuid ma kordan veel: ebakindlusvalitsuse pidev lubaduste murdmine paneb isegi elus palju kogenud pensionäride kannatuse proovile. Seetõttu ma teen Isamaa fraktsiooni nimel ettepaneku sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse ehk pensionäritoetuse eelnõu 508 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mihkel Lees, palun!

Aitüma, austet juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma arvan, et kellelegi siit saalist ei tule üllatusena vajadus erinevates valdkondades kärpida ja kokkuhoiukohti leida. Ja tõepoolest, sotsiaalvaldkonnas kärpekohtade otsimine on omajagu keeruline, kuivõrd enamik sihtgrupist on suure abivajadusega, ja kärpekohti otsides tuleb hoolega vaadata, et ükski sihtgrupp ei satuks tõsistesse toimetulekuraskustesse. Nagu öeldud, hooldekodus elavatele inimestele makstava üksi elava pensionäri toetuse kaotamine aitab järgnevatel aastatel kokku hoida 1,3 miljonist kuni 1,5 miljonini, ja mina ütleksin, et raskel ajal asjaks ikka. 

Nüüd, tõepoolest jääb küsimus, kas siis inimesed hätta ei jää. Nagu eelnevalt mainitud, hooldekodus viibivate inimeste olukord on muutunud pärast hooldereformi tunduvalt paremaks: inimeste omaosalus on vähenenud, hooldekodu kulu katavad osaliselt või täielikult kohalikud omavalitsused. Tõsi, teenust saav isik tasub toidu- ja majutuskulud ning muud isiklikud kulud, aga kui tal pensionist ja muudest vahenditest välja ei tule, tuleb jällegi kohalik omavalitsus appi. Nii et üksikud inimesed ei jää majanduslikel põhjustel hooldekodukohata. 

Tõepoolest võib küsida ka seda, kui palju peaks hooldekodus viibivale inimesele raha kätte jääma isiklikuks kasutamiseks või nii-öelda taskurahaks. Ööpäevaringse erihoolduse puhul [on see summa seaduse järgi] 15% sissetulekust, üldhooldusteenusel oleva inimese puhul, nagu ka minister viitas, tavapäraselt teeb otsuse kohalik omavalitsus, lähtudes vajaduspõhisusest. Erinevad KOV-id tõepoolest käituvad siin veidikene erinevalt. Mõnes omavalitsuses, näiteks Tartu vallas, on räägitud sellest, et isiklikuks kasutamiseks peaks jääma vähemalt 5% sissetulekust. Põltsamaa ja Paide vald räägivad vastavalt vajadusele kuni 10%-sest igakuisest sissetulekust. Mina küsisin natuke andmeid ka enda kodukoha, Tartu kohta. Sain teada, et näiteks mais käesoleval aastal jäi 45%-l inimestest pärast hooldekodu kohatasu omaosaluse tasumist kätte kuus üle 150 euro. Nii et see on ikkagi päris arvestatav summa, mis inimestele kätte jääb. Lisaks tasub meeles pidada sedagi, et paljud hooldekodudes olevad eakad saavad veel puudega vanaduspensioniealise inimese toetust. 

Nii et kokku võttes, kõnealune muudatus ei vähenda üldhooldusteenuse kättesaadavust ja laiemalt – Reformierakonna fraktsiooni hinnangul – kuigi palju ka hooldekodus viibiva inimese üldist majanduslikku hakkamasaamist. Nii et meie toetame küll selle eelnõuga edasiliikumist. Aitäh!

Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel Helmen Kütt, palun! (Helme Kütt palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Täna esimesel lugemisel olev seaduseelnõu 508 ehk lühidalt öeldes sotsiaalhoolekande seaduses pensionäritoetusesse viidav muudatus puudutab prognoosi kohaselt ligikaudu 6700 pensionäri, kellele osutatakse väljaspool kodu ööpäevaringset üldhooldusteenust, ööpäevaringset erihooldusteenust või kogukonnas elamise teenust. Üldse oli 2023. aastal pensionäritoetuse saajaid koos hoolekandeasutustes elavate isikutega 63 500. Selle aasta kohta veel täpsed arvud puuduvad, sest just oktoobris laekub see 200 euro suurune toetus inimeste arvele koos pensioniga. 

On tõsi, et hooldereformi jõustumise järgselt 1. juulist 2023 katab ööpäevaringse üldhooldusteenuse hoolduskulu osaliselt või täielikult inimese rahvastikujärgne kohalik omavalitsus ja ööpäevaringses erihoolekandes riik. Pensionär peab tasuma ise toidu- ja majanduskulud ning muud isiklikud kulud. Hooldereformist on tõesti olnud abi, sest kui varasemalt jäi üldhooldusteenuse saajate kanda 78% hooldekodu üldkuludest, siis tänaseks on see näitaja langenud 52% peale.

Kui üksi elava pensionäri toetus kehtestati – ja seda maksti ka hoolekandeasutustes olevatele inimestele, nagu ka selle aasta oktoobris –, siis saatis õiguskantsler Ülle Madise 29. jaanuaril 2018. aastal ringkirja linna‑ ja vallavalitsustele, sest tema poole pöörduti probleemiga, et mõnes omavalitsuses arvatakse hooldekodutasu omaosaluse määramisel pensionäri sissetulekute hulka ka üksi elava pensionäri toetus, ja juhtis tähelepanu, et selline tõlgendus on väär. 

Miks ma täna siin kõnelen ja oma muret teiega jagan? Aga lihtsalt sellepärast, et meil puudub ülevaade, millise protsendi pensionist jätavad kohalikud omavalitsused hoolekandeasutustes olevatele eakatele. Kui erihoolekandes on seadusega paika pandud, et 15% peab jääma inimesele isiklikeks kuludeks, siis üldhooldekodus on see summa kohaliku omavalitsuse otsustada ja kehtestada ning üle Eesti on see väga erinev. Õiguskantsleri tollases, 2018. aasta pöördumises valla‑ ja linnavalitsuste poole  on välja toodud, tsiteerin: "Kohalikes omavalitsustes on paraku tavaks, et hooldekodutasu omaosaluse maksmiseks peetakse kinni kuni 95% inimese pensionist ja muust sissetulekust." 

Tean, et ka praegu on omavalitsusi, kus nõndanimetatud taskuraha hoolekandes elavatele inimestele ei jäeta pensionist. Nagu alguses sai öeldud, kohalikud omavalitsused on väga erinevad. Muidugi võib alati pöörduda kohaliku omavalitsuse poole erakorraliste kulude katmiseks ühekordse toetuse saamiseks, kuid ka kohalikud omavalitsused on praegu väga raskes seisus ja otsivad kokkuhoiukohti, sest rahalisi vahendeid napib. Ja siin pole asi mitte alati tahtmises abistada, vaid hoopis võimaluses. Lisaks on enamik hoolekandeasutustes elavaid inimesi hapras seisus ja nemad ei ole kindlasti nõndanimetatud avalduste kirjutajad. 

Seni oli suureks abiks see 200 eurot, mis jäi nendeks kuludeks, mida hooldekoduteenus enamasti ei sisalda. See raha kulus tihti prillide või retseptiravimite ostmiseks, samuti vajalikele terviseteenustele, mida Tervisekassa täielikult ei kompenseeri. Lisaks on see eneseväärikuse küsimus, et inimesel oleks mingigi summa isiklikuks kasutuseks. Juhtisin sellele tähelepanu ka sotsiaalkomisjoni istungil, sest pean seda tegelikult murekohaks.

Täna esimesel lugemisel oleva eelnõu kohta on oma arvamuse esitanud ka Eesti Pensionäride Ühenduste Liit ning Eesti Linnade ja Valdade Liit, kes peavad vajalikuks selle toetuse maksmise jätkamist, tuues välja ka mured juhul, kui toetuse maksmine järgmisel aastal lõpetatakse. 

On selge, et kokkuhoid ja kärped nõuavad igalt ministeeriumilt säästmist. Minu suur mure on aga selles, et vaadates eri ministeeriumide ja kärpimise numbreid, on näha, et väga suured kärped on Sotsiaalministeeriumis, kus nii sotsiaal‑ kui ka tervishoiuvaldkond on olnud aastaid alarahastatud ja [hädas] pikkade järjekordadega. 

Lisaks eeltoodule on Eesti vanemaealiste vaesuse ja tõrjutuse määra poolest Euroopa Liidus viimasel kohal. Eesti on viimase analüüsi järgi seitsme riigi seas, kelle sotsiaalse kaitse näitajad on nii-öelda punases ehk keskmisest oluliselt halvemad. Kõige haavatavamas seisukorras on vanemaealised ja üksikvanemad ja suurimas vaesusriskis on vanemaealised. Kui Euroopa Liidu keskmine on umbes viiendik, siis Eesti tulemuseks hinnati 53%. 

Sestap tuleb ehk rõõmu tunda selle pärast, et vaatamata survele külmutada pensionid ja lõpetada pensionide indekseerimine said [need teemad] laualt maha ja kõik jätkub samamoodi, nii nagu seni – 1. aprillil tuleb indekseerimisest tulenev pensionitõus ja see puudutab kõiki, sõltumata sellest, kas elatakse kodus või hoolekandeasutuses. Eelnõu 508 puhul loodan ma aga väga nii sotsiaalkomisjonis kui ka Riigikogu saalis [sisukat] debatti. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ma ei näe olevat. Kas minister soovib [sõna]? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 508 esimene lugemine lõpetada. Kuid on laekunud Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepanek Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse (pensionäritoetus) eelnõu 508 esimesel lugemisel tagasi lükata. Neid ettepanekuid peame hääletama. Alustame hääletamise ettevalmistamist. 

Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse (pensionäritoetus) eelnõu 508 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 8 Riigikogu liiget, vastu 53 Riigikogu liiget. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. oktoober kell 17.15. 

Tänaseks on istung lõppenud. Turvalist koduteed! Kohtume homme.