Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. 

Aga nüüd on mul, head kolleegid, hea meel teada anda, et meie [saali] tagarõdul on külalised Armeeniast, Armeenia parlamendi Armeenia-Eesti sõprusrühma liikmed. Tere tulemast! (Aplaus.)

Üks ettekandja täpsustamine, head kolleegid. Nimelt, tänase seitsmenda päevakorrapunkti juures, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni (nr 190) ratifitseerimise seaduse eelnõu 469 esimene lugemine, teeb algataja nimel ettekande justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. 

Helir-Valdor Seeder, palun, küsimus istungi juhatajale!

Aitäh võimaluse eest küsida! Esmaspäeval toimus meil siin arutelu, mis puudutas peaministri poliitilist avaldust. Homme tuleb ta eelarvega siia ja teeb poliitilise avalduse. Riigikogu liikmed soovisid ka, et oleks võimalus peaministrile küsimusi esitada – see on elementaarne ja loomulik parlamendisisene debatt. Ja meie kodu- ja töökordki näeb ette, et reeglina on Riigikogu liikmetel võimalus esitada küsimusi. Me tegime selle kohta ka kirja ja eile vahest siis toimus Riigikogu juhatuse koosolek ja loodetavasti te arutasite seda. Mis otsuseni te jõudsite? Kas parlamentaarne demokraatia taastub siin seinte vahel või läheb kõik edasi nii nagu seni?

Aitäh, hea kolleeg! Tõepoolest, teie kiri oli eile juhatuse koosolekul arutusel. Et olla täpne, [märgin, et] juhatuse koosolekul osalesid Toomas Kivimägi ja Arvo Aller, seekord kaks juhatuse liiget. Ja juhatus jäi oma varasema seisukoha juurde, mille ta oli võtnud neljapäeval, kui ta seda päevakorra eelnõu kokku pani. Tõepoolest, ma olen väga seda meelt, et meie tavade ja traditsioonide kergekäeline murdmine ilmselgelt kahjustaks parlamendi töö stabiilsust. Ja me oleme ajaloos veelgi sügavamale läinud. Eelmine kord ma viitasin sinule, kui ka sina aktsepteerisid juhatuse liikmena seda, et küsimusi ei saa esitada, aga seda on lausa 20 aastat niimoodi tehtud. Nii et selles mõttes see ajalugu on palju pikem ja minust kui noorest poliitikust oleks vastutustundetu minna praegu seda tava murdma.

Urmas Reinsalu, palun!

Tava on ühetaoliselt kohaldatavate juhtumite jada. Tõtt-öelda sinu vastuse puhul mulle tuli meelde üks kaasus, kus me oleme Reformierakonna nõudmisel erandi teinud. Ja mul ongi küsimus istungi juhatajale, et kuna sa ise – mul on see meeles – olid ka nende nõudjate seas, siis kuidas sa seda kommenteeriksid. Meil on pretsedent olemas. 

Läheme ajas mõned aastad tagasi. Oli ÜRO rändepakti hääletus, kirglik arutelu siin rahvaesinduses 2018. aasta novembrikuus. Istungi nõunik aitab, see oli vist 26. novembri ettekanne. Esines välisminister Mikser poliitilise avaldusega ja esinesin ka mina toona justiitsministri ametis poliitilise avaldusega. Ja tõsi, ka siis oli [ette nähtud], et küsimusi vastavalt tavale ei olnud. Aga siis Reformierakonna esindajad tegid ettepaneku, et on kaalukaid argumente ja tegelikult tuleks sellest tavast lahkneda. Ja tõepoolest, siis mina ütlesin: loomulikult, kui on parlamendi liikmetel huvi, siis on parlamendi prerogatiivi loogika järgi enesestmõistetav, et valitsuse liige ütleb, et ta on valmis küsimustele vastama. Ja see otsus tehti otse parlamendi kõnetoolis. Kes juhatas istungit toona? See oli austusväärne Enn Eesmaa. Ja tegelikkuses me lahendasime selle küsimuse paindlikult ja dialoogivormis. Parlamendi liikmed Reformierakonnast palusid, et ma vastaksin toonase justiitsministrina küsimustele, oli ülekaalukas huvi, teema oli väga sensitiivne, ja ma olin sellega parlamendi kõnepuldis käigult nõus. 

Mida sa selle kohta oskad [öelda]? See kindlasti meenus sulle ka, sa olid ise üks sellest nõudjate grupist. Ja teine nõudja, mul on meeles, oli toona Kristen Michal, Reformierakonna fraktsiooni liige. Te kahekesi [nõudsite seda] väga vaprasti, ja loomulikult olin ma valmis teile täielikult vastu tulema. Kas lepime nüüd kokku, et teeme aumeestena 1 : 1, Toomas?

Minu vastus on kümme korda lühem: erand ei kinnita reeglit. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! No kahju, et me ei suuda reaalse eluga kaasas käia ja paindlikud olla. Võrrelda siin olukordasid, mis on varasemalt olnud, ei ole minu arvates väga adekvaatne ja mõistlik. Iga olukord on omas ajas ikkagi unikaalne. Ja praegu ... Noh, ma ei hakka kordama seda esmaspäevast diskussiooni. Aga kas nüüd on juhatusele teada, mis põhjusel peaminister [meid] kardab ja keeldub küsimustele vastamast ja parlamentaarses debatis osalemast? Või ei ole teada?

Hea kolleeg, see on teie poolt küll pahatahtlik tõlgendus, et peaminister kardab või peaminister keeldub. Ühesõnaga, veel kord, see on olnud tava tervelt 20 aasta jooksul. Ja see ei ole, head kolleegid, teps mitte esimene kord, kus sarnasel juhtumil mõni Riigikogu liige on soovinud küsimusi esitada. Seda on tõstatatud ja juhatused on ka eelnevatel kordadel lahendanud selle täpselt samal moel, nagu me tegime sellel korral.

Ja teiseks, ma pean ennast paraku kordama: ma väidan, et tõepoolest peaminister on Riigikogu liikmete küsimustele enim [vastanud] ja kõige paremini kättesaadav üldse. Kõige kättesaadavam üldse! Ta peab alati olema kohal infotunnis ja alati on võimalik talle küsimusi esitada. Nii et siin ei ole see küll kuidagi seotud sellega, et peaminister ei taha. Pigem ta on lähtunud sellest tavast, mis meil on olnud, ja ma tunnustan seda tava ja juhatus on seda aktsepteerinud. 

Võtan kaks viimast küsimust, head kolleegid, sel teemal. Kui mõnel teisel teemal on protseduurilisi, siis otse loomulikult olen neile veel avatud. Eerik-Niiles Kross, palun!

(Räägib, aga midagi ei ole kuulda.)

Eerik-Niiles Kross, kas sa soovisid osaleda või oli sul mõni ...?

Meil puudub kontroll selle puldi üle, ta lihtsalt tegutseb siin täiesti iseseisvalt.

No see läks protokolli. Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma ei saa olla lugupeetud eesistuja seisukohaga nõus ja ei saa olla nõus ka selle otsusega, mis te eile juhatuses läbi surusite. Ja ei saa olla nõus ka sellega, et peaminister just nagu hiilib kõrvale oma vastutusest parlamendi ees küsimustele vastata. Me oleme ikkagi praegu väga selgelt keerulisemas olukorras kui varasemalt. Ja noh, viited sellele, et 20 aasta jooksul on siin olnud teatud tavad – 20 aasta ja rohkema aja jooksul on olnud tava ka see, et kodu- ja töökord on olnud raudselt paigas ja seda ei ole tõlgendatud mingite kommentaaride abil, ja nii edasi, ja nii edasi. Praegu on ilmselge ka see, et kogu opositsioon – kogu opositsioon! – soovib, et peaminister tuleks ja vastaks küsimustele, aga koalitsioon tuimalt ignoreerib seda. See ei ole demokraatlikule õigusriigile, millest te kogu aeg rääkida armastate, absoluutselt kohane. Praegu on ikkagi väga selge soov, et see otsus ära muudetaks ja peaminister tuleks ja vastaks küsimustele. 

Ja väide, et ta on kõigile meile siin parlamendis kättesaadav ja annab meile vastuseid teistes formaatides – praegu just lõppes infotund ja vastuseid me oma küsimustele ei saanud. Ma esitasin sellekohase protseduurilise küsimuse ka lugupeetud Riigikogu esimehele: et kas me peaksime formaati muutma, et me saaksime peaministrit ja ka teisi ministreid suruda ikkagi senikaua, kuni nad konkreetselt esitatud küsimusele konkreetse vastuse annavad. No me ei saanud ka lugupeetud Riigikogu esimehelt sellele ettepanekule mingit konkreetset vastust. 

Nii et siin asi ikkagi lappab praegu, nagu uuskeeles öeldakse. Ja seetõttu kordan – ma ei saa praegu muidugi võtta endale volitust, et ma räägin kogu opositsiooni eest, aga vähemalt selline mulje mul küll on –, et kogu opositsioon soovib peaministrilt saada poliitilise avalduse puhul ka vastuseid talle esitatavatele küsimustele.

Aitäh, hea kolleeg! Kohe kindlasti peaminister ei hiili kõrvale nendest teemadest, mis on seotud 2025. aasta eelarve eelnõuga. Me ju kõik teame väga hästi, et ega tal ei ole tegelikult mingit kohustust tulla sellise poliitilise avaldusega Riigikogu ette. Kui ta tahaks kõrvale hiilida, siis ta ei tulekski seda poliitilist avaldust tegema. Aga nagu me oleme kokku leppinud, selle avalduse puhul on võimalus kõikidel fraktsioonidel esineda oma sõnavõtuga, nii et selles mõttes see on vastastikune debatt. Kui see ei ole debatt ja dialoog, siis mis veel? See on lisavõimalus, mille antud juhul tegelikult peaminister ise on välja käinud: ta tuleb, teeb poliitilise avalduse ja fraktsioonid saavad oma sõnavõtud samuti teha. Ja need tavapärased kolm lugemist, mis kõige sellega seonduvad – need otse loomulikult on ju ees. See on ju Riigikogu töö põhivorm seaduseelnõude menetlemisel. 

Head kolleegid, ma selle teema tõesti [lõpetan]. Me võime lõputult rääkida, sest me oleme erinevatel seisukohtadel. Mina järgin seda tava. Kui vaja, läheme formaalseks: juhatus on kahel korral seda konsensuslikult kinnitanud ja minul istungi juhatajana ei ole mingit ruumi siin mingit teist otsust teha. Ja ma sisuliselt ei näegi selle järele vajadust. Veel kord: mina hindan seda tava, mis on olnud, ja selle kergekäeline muutmine ei ole nagu põhjendatud. 

Kas Urmasel ja Mardil on küsimus samal teemal või on mõni teine teema? (Saalis räägitakse ja naerdakse.) Urmas Reinsalu, palun, nüüd teisel teemal!

Tähendab, lugupeetav istungi juhataja, minu küsimus puudutab tänast infotundi hoopis. Infotunni ajal moodustus mingisugune naljakas nõiaring. Nimelt, ma küsisin homme esitatava eelarve eelnõu sisu kohta, mis puudutab valitsemiskulude nominaalset vähendamist järgmisel aastal võrreldes käesoleva eelarveaasta summadega. Ma küsisin eelmisel nädalal seda peaministrilt infotunnis ja peaminister ütles, et Rahandusministeerium veel uurib, et tal ei ole neid vastuseid, ta oskab ainult hinnata nelja aasta vaadet. 

Ma küsisin täna seda kahel korral ja ma tegelikkuses vastust ei saanud. Ma pöördusin Riigikogu esimehe Lauri Hussari poole ja [märkisin], et ma ei saa infotunnis vastust. Aga Toomas Kivimägi esmaspäeval ütles, et just nimelt infotund on see koht, kus peaministrilt on võimalik küsida – täpselt, sõna-sõnalt ma mäletan, et [ta viitas] infotunnile. Kahel nädalal järjest ma infotunnis aga peaministrilt kui valitsuse poliitika kõrgeimalt esindajalt vastust ei saanud. Lauri Hussar ütles, et selle jaoks on olemas teine formaat, kus peaministrilt eelarve kohta vastuseid saab. 

Minu küsimus on selline. Teie ütlesite esmaspäeval, et see formaat on infotund. Lauri Hussar saatis mind muusse formaati, kui väga delikaatselt öelda. Kuhu ma pean minema? Mis on see teine formaat? Kirjeldage mulle praegu selles parlamendi formaadis, kus ma saan dialoogivormis esitada peaministrile kui valitsuse poliitilise liini kehastajale konkreetse küsimuse nominaalsummade [kohta].

Hea kolleeg! Ma leian, et infotund on siiski kõige operatiivsem tee saada nendele küsimustele vastuseid, aga lisaks sellele on võimalus [esitada] kirjalikke küsimusi ja ka arupärimisi. Aga need tõepoolest võtavad aega. Selle kiirema meetodi miinus võib olla see, et kui ma neid küsimusi vaatan, mis te esitate, siis te panete need kirja nii abstraktsetena, kui see vähegi võimalik on, et peaminister ei suudaks välja mõelda, mis [tegelikult] küsimus võib olla. Ma arvan, et kui sa, Urmas, järgmiseks infotunniks sõnastad väga konkreetselt sellesama küsimuse, siis ma olen 99,9% kindel, et sa saad sellele vastuse. 

Lihtsalt palve, head kolleegid, on olla küsimuses oluliselt konkreetsem kui "Riigist" või "Olukorrast riigis". Peaministril on muidu väga raske ette valmistada, sest ega peaminister ei ole arvuti, kes kõiki maailma asju peast teab. Mõned asjad vajavad kontrollimist ja ettevalmistamist. Nii et selles mõttes on palve, et olge palun oma infotunni küsimustega konkreetsemad ja täpsemad. Olen täiesti veendunud, et siis saavad vastused olema need, mida te ootate – kas ka sisu poolelt, aga formaalselt igal juhul need vastused saavad olema.

Ja viimane küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Mina kui noorpoliitik küll ei tea aastatetaguseid asju, millest siin on räägitud, küll aga olen ma märganud, et reeglina, ükskõik mis küsimusi esitatakse, vastuseid niikuinii ei saa. Selles mõttes mul on kompromissettepanek seoses peaministri homse ettekandega. Ehk saaksime minna kompromissile, et me saame esitada küsimusi, aga ta ei pea vastama?

See on hea huumor. Aitäh! Helle-Moonika Helme.

Aitäh! Kuna infotunnist oli juttu ja üks infotunni küsimus, mida siin mainiti, oli "Olukorrast riigis", ja kuna mina selle küsimuse küsisin, siis mul see käsi praegu püsti läks. Veel kord, kuigi ma olen seda korduvalt öelnud: ma kunagi ei küsi mingi Kapa-Kohila katlamaja kohta või koerapidamise eeskirjade kohta. Ma küsin nende teemade kohta, mis on peaministril igapäevaselt laual. Ja ma ei palu teda kunagi, et ta läheks väga sügavalt mingite seaduste või paragrahvide sisusse, vaid ma küsin üleüldiselt. Täna oli ju ka korduvalt sellest juttu. Mina küsisin küsimuse, mis puudutas Liisa Pakosta [valdkonda]. Mina lihtsalt küsisin põhimõtteliselt sama asja, palusin tema arvamust, aga seda ma ka ei saanud. 

Ja mis puutub sellesse, et me võiksime saada küsida riigieelarve kohta, siis me täna kuulsime korduvalt vastuseks sellist – kuidas ma ütleksin? – isegi nagu standard- või stamplauset, et me teeme riigi korda, teeme riigi rahanduse korda. Me muid vastuseid ei saa, ka infotunnis mitte. Kui te ütlete, et meil on siin mitu formaati, kus küsida – me ei saa rohkem vastuseid. 

See oleks nüüd neljapäeval selline koht, kus me saaksime küsida, päriselt minna selle riigieelarve sisse, küsida ministri käest. Pärast, kui me hakkame seda riigieelarvet siin juba arutama – selleks meil on rahanduskomisjoni esimees ja see on hoopis teine asi. Me tahaksime saada peaministri käest teistsuguseid vastuseid kui lihtsalt, et teeme riigi korda või teeme rahanduse korda. Defineerigu meile ära ja rääkigu järgmise aasta riigieelarve kontekstis need asjad lahti!

Jah, ma ei kahtle teie heas soovis, heas tahtmises. Aga nagu te mainisite, ministri ettekanne alles tuleb, ja loomulikult te parandasite, te ootasite peaministri seisukohti ka. Aga veel kord, kuna see eelarve on alles kaante vahele saanud, siis kõik see võtab natukene veel aega. Põhiettekanne tuleb ikkagi rahandusministrilt ja siis on tõepoolest teil võimalus oma küsimusi esitada ja vastuseid saada. Ja ma ütlen veel kord, peaminister ei kao kuskile. Ma ei taha nüüd seda soovitada, aga lihtsalt üks mõte tekkis, et kui te ei saa siit väga konkreetseid vastuseid, siis selline vastumeede teie poolt võib olla arupärimine. Ministrile on see küll tülikas lisakoormus tulla uuesti ja täiendavalt siia mõnele küsimusele vastama, kui ta on teie küsimusi ignoreerinud. Aga ma tõepoolest ei eelda ka seda, et ministrid suudavad kõikidele küsimustele siin kohapeal infotunnis alati vastata. Seda just sel põhjusel, et need teemad või küsimused on teie poolt sõnastatud nii abstraktselt, kui see üldse võimalik on. 

Urmas Reinsalu, kas mõni teine teema? Palun!

Muidugi on teil õigus, et tuleb [läheneda sisuliselt], ka küsimuses, eks ole, püüda võimalikult palju maksimeerida seda kvaliteeti.

Nüüd, te viitasite, et eelarve küsimustes on meil lootust saada vastust rahandusministrilt. Ma veidike jahutaksin teie optimismi, härra Kivimägi. Vaadake, meil oli esmaspäeval [riigi]eelarve kontrolli [eri]komisjoni istung ja seal oli [arutusel] väga konkreetne teema, seal ei olnud midagi improviseeritud. Küsimus puudutas tegelikult riigi 2023. aasta majandusaasta aruannet. Riigikontroll on osundanud väga tõsisele probleemile, mis puudutab aastate lõikes kasvavaid ja suures mahus ülekantavaid vahendeid. Eelmisel eelarveaastal oli neid ligi kaks ja pool miljardit eurot, kui amortisatsiooni ka arvestada. Ja mu küsimus oli ametis olevale rahandusministrile, et kui palju Eesti Vabariigil on tema, ametis oleva rahandusministri hinnangul võimalik tänavu vahendeid kasutada. Kui suur on see maht, ülekantavad [vahendid] pluss jooksev riigieelarve? Ma küsisin seda rahandusministrilt korduvalt, aga rahandusminister vastas minu neljale-viiele täiesti sõbralikule ja heausksele küsimusele: "Kust mina seda tean, ega ma pole raamatupidaja."

Ma kardan, et selles loogikas võib meid [riigieelarve arutelul] tabada sama saatus, ja selles mõttes ma arvan, et homne peaministri poolt vastuste andmine oleks siiski erilise kvaliteediga. Millegipärast ma usun, ma potentsiaalselt panustan peaministri puhul suuremale informatiivsuse määrale kui rahandusministri puhul.

Mul oleks vastupidine ettepanek: kuulame enne ära, kuidas rahandusminister kannab 2025. aasta riigieelarve eelnõu ette. Vaatame, mis sealt puudu jääb, ja katsume selle siis peaministri käest kätte saada. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Kuna te siin ikkagi mainisite ära, et "Olukorrast riigis" on nii lai teema, et nii ei tohiks küsida, siis ma lihtsalt lühidalt [selgitan]. Ma arvan, et te vaatasite seda infotundi, aga kui te ei vaadanud, siis minu küsimus oli väga ilusti formuleeritud. Reformierakondlane Yoko Alender ja Vladimir Svet, sotsialist, tegid täiesti tõsimeeli ettepaneku, et seaduste väljatöötamisel ei peaks enam arvestama, et need oleks vastavuses Eesti Vabariigi põhiseadusega. Ja kui ma oleksin selle küsimuse niimoodi pikalt välja kirjutanud sinna paberi peale, mis te arvate, kas ma oleksin saanud temalt teistsuguseid vastuseid? Või ma küsisin näiteks, et needsamad Alender ja Svet on tulnud välja ka sellise huvitava ideega, et salastada eelnõude koostajad, et meie siin Riigikogus ka ei teaks enam ja rahvas ei teaks, kes on mingisuguste eelnõude taga. Inimesed küsivad kogu aeg, kust sellised hullud ideed tulevad. Noh, ja jällegi, kui ma oleksin selle välja kirjutanud, kas ma siis oleksin saanud teistsuguse vastuse, kui ta mulle vastas? Ehk siis ta ei vastanud, kuigi ma ütlesin, et lugege mu huultelt, kui te aru ei saa. Ma ei tea, ma loodan, et te vaatasite seda infotundi. Andke oma hinnang! Kui ma oleksin kirjutanud nii detailselt oma küsimuse lahti, kas tal oleks olnud teistsugused vastused mulle anda?

Hea kolleeg! Ma ei ole nagu hiromant selles mõttes, aga vastan tõesti, et ma tegelikult ei jälginud infotundi täna. Ma ei vaadanud seda, aga luban, et vaatan kodus järgi siis, õhtul nagunii midagi teha ei ole. Aga palve on ikkagi selgelt see, et mida konkreetsem on teie küsimus, seda tõenäolisem on, et te saate ka väga konkreetse ja selge vastuse oma küsimusele. See on nagu palve. 

Võtan viimase küsimuse Rain Eplerilt ja siis, head kolleegid, väga vabandan, rohkem protseduurilisi küsimusi ei võta. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Mulle on teie vastustest kujunenud mulje, et ega te ei murdu ja neljapäeval ilmselt me küsimusi küsida peaministrilt ei saa. Aga nüüd see vastus, mille te andsite Urmas Reinsalule, oli siiski nagu väike lootusekiir. Ja ma mõtlesin protseduuriliselt täpsustada, et te ütlesite, et teeks niimoodi, et kuulame rahandusministri ära ja siis, kui jäävad lüngad, anname peaministrile võimaluse need lüngad ära täita. Kas te saate täpsustada, mis see formaat on? Kas me kutsume Riigikogu poolt peaministri siia vastuseid andma? Minu arvates see kõlas isegi peaaegu nagu poollubadusena, et kui rahandusministri vastused jäävad puudulikuks, siis me saame peaministrilt siiski eelarve kohta küsida. See on, nagu te ütlesite, viimane protseduuriline küsimus, võib-olla te annate siis konkreetse vastuse, lepime midagi kokku ja läheme istungiga edasi.

Ma kahjuks pean kolmandat korda kordama, et lünkade täitmise võimalused on infotund, kirjalik küsimus ja arupärimine – need on viisid, kuidas te saate peaministri käest küsida. Ja ma ütlen veel kord, et praktiliselt iga nädal on peaminister teie ees ja selles mõttes on teie oskuse ja osaluse küsimus, mida ja millal ja milliseid küsimusi küsida.

Head kolleegid! Tänaseks olen mina lõpetanud vähemalt istungi rakendamise osa juures protseduuriliste küsimuste võtmise.

Lähme tänase päevakorra juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse, elektrituruseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu 359 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised, läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Me oleme jälle selle energeetikateema juures ja võib ju öelda, et ma kordan ennast. Ma tõesti olen siin puldis mitu korda käinud nendest teemadest rääkimas, aga ma iga kordusega püüan oma juttu lihtsustada ja näitlikustada, et selle sisu muutuks viimaks piisavalt arusaadavaks ka koalitsioonisaadikutele ja aitaks neil õigeid otsuseid teha. 

Peaminister ütles täna infotunnis, et ta töötab selle nimel, et Eesti majandus saaks tulevikus kasvama hakata. Mis puudutab energeetika valdkonda, siis see kindlasti tõele ei vasta – seal me liigume vastupidises suunas. Kui me tõstame makse selleks, et subsideerida tuule- ja päikeseenergia kiirendatud kasutuselevõttu, siis see mitte ainult ei halvenda meie majanduskeskkonda praegu lühiajaliselt, vaid pikas perspektiivis viib meid vaesusesse. Mul oli täna au kohtuda Kanada ettevõtjate delegatsiooniga, kes tegelevad tuumaenergeetikaga. Enese tutvustuseks seal kohtumisel ütlesin ma muu hulgas seda, et ma olen üks väheseid poliitikuid Eestis, kes kõva häälega räägib sellest, et me jätaksime raha tuule- ja päikeseenergiale raiskamata ja võtaksime otsustava suuna kvaliteetsetele elektri tootmise viisidele: teeksime selle tuumajaama ära nii ruttu, kui me suudame, ja seni kasutaksime edasi põlevkivi. Pärast kohtumist tulid mitu kanadalast minu juurde ja surusid kätt, andsid oma visiitkaardi ja ütlesid, et nad esimest korda näevad oma elus poliitikut, kes ütleb kõva häälega selle tõe välja, et tuule- ja päikeseenergiasse raha matmine on vale ja tupiktee. 

Lõpetuseks mõni mõte veel. Kel huvi, soovitan vaadata, mida on teinud elektri hind Eestis viimasel 15 aastal, ja vaadata ka seda graafikut, milline on olnud taastuvatest allikatest toodetud elektri osakaal. Seal on korralik korrelatsioon üsna hästi nähtav. Ma võin teile öelda, et mõlemad graafikud näitavad päris korralikku kasvu. Me teame Saksamaa näidet, kes oma tuumajaamad sulges ja hulgaliselt raha taastuvatesse allikatesse mattis. Ja täna me saame lugeda üle päeva uudiseid sellest, kuidas Saksamaa majandusolukord halveneb, ja sinna vahele püütakse rääkida muinasjutte sellest, et tööstusettevõtted nõuavad rohelist energiat. Ei nõua. Tööstusettevõte nõuab stabiilselt kättesaadavat ja mõistliku hinnaga elektrienergiat. 

Ja meile räägitakse ka seda muinasjuttu, et vaadake, CO₂ kvoodi hind on alla tulnud, ja see tähendab, et Euroopa ettevõtted on palju rohelisemaks muutunud. Ei vasta taas tõele. Selle kvoodi nõudlus on langenud selle tõttu, et Euroopa tööstus pakib ennast kokku. Vaadake terasetootjaid Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias, ka Itaalias. Väetisetootjad on, võib öelda, sajaprotsendiliselt oma tootmise lõpetanud. Alumiiniumi Euroopas varsti enam ei toodeta, ja nii edasi ja nii edasi. Väga märgiline uudis hiljutisest ajast on see, et Volkswagen on teatanud, et tema plaanib oma tehase sulgeda. Need on kõik vale energeetikapoliitika viljad, millest meil oleks võimalik õppida. Aga paraku me seda teha ei soovi. Mõelgem sellele, et meil tulevik oleks helgem, mitte vastupidi, ja hääletame selle eelnõu vastu. Aitäh! 

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! No tõesti, see eelnõu on praegu kolmandal lugemisel ja ega siin midagi uut lisada ei ole. Võib-olla lihtsalt see aspekt juurde, et meie parandusettepanekuid, mis puudutasid seda, et me oleme meretuuleparkide väljaarendamisele nii-öelda kiirema käigu andmise vastu, ei arvestatud. Ja seoses sellega, et meie ettepanekuid ei ole arvesse võetud, me loomulikult sellisel viisil seda seaduseelnõu pooldada ei saa. Kindlasti me hääletame vastu. 

Nüüd, kui rääkida asja sisust, siis kordaks veel kord üle rohemajanduse ja rohepoliitika aspektid. Ühest küljest räägitakse, et meil on vaja hästi kiiresti saada odavat elektrit, et odava elektri puudumine praegu tegelikult ongi see kurja juur, mis pärsib majanduse arengut. Tuletan aga meelde, et Läti ja Leedu on tegelikult samas hinnatsoonis, seal on samasugused elektri hinnad, aga majandus on tõusujoonel nii Lätis kui ka Leedus. Ehk siis see väide kindlasti ei vasta tõele. Ja loomulikult on majanduslangus tingitud ka teistest aspektidest. Eriti puudutab see praegust valitsust ja valitsuse otsuseid, mis otseselt teevad kahju meie inimestele, meie riigile ja loomulikult meie ettevõtluskeskkonnale. 

Nüüd, kui me siin omalt poolt kogu aeg kiirustame ja tahame seda rohepoliitikat ellu viia, siis tegelikult peab arvestama, et kõik uued pargid, on need siis päikesepargid või tuulepargid, loomulikult toetavad praegu ainult Hiina majandust. [Seda näeb] sõna otseses mõttes kõige selle pealt, mis me sisse ostame. Ja kui vaadata, kui suure osa ehitusmahust moodustab materjali maht, siis 80% on materjal kõikides nendes töödes. 80% rahast, mis väidetavalt investeeritakse siia, tegelikult otseselt läheb Hiina. 

Teisest küljest öeldakse, et aga me ei peaks Hiinaga üldse suhteid omama, pigem me peaksime vaatama hoopis teises suunas. Ja see, mis me 1994. aastal kokku leppisime ja mille kohta deklaratsiooni alla kirjutasime – meie poolt tegi seda president Lennart Meri –, rohkem nagu ei kehti. Ärme tegeleme rohkem Hiinaga! Teiselt poolt aga paneme rohekäigu täiel aurul sisse ja viime selle raha kõik minema Hiina. Kuidagi ei klapi need asjad, andke andeks. 

Mina arvan, et rohepöördega ja rohepoliitikaga saab ainult siis edasi minna, kui meil on olemas oma tootmisüksused. Ma räägin loomulikult globaalses mõttes, me räägime Euroopa Liidu kontekstis. Kui on Euroopa Liidus need tootmisüksused olemas, jah, siis loomulikult õigel käigul tuleb need rohepöörded ära teha. Aga nii, et meie inimene saaks sellest kasu, nii, et Euroopa Liidu majandus tõuseks ja loomulikult ka Eesti majandus saaks tänu sellele boost'i juurde. Ainult sellisel viisil neid asju saab teha, aga mitte nii, nagu see praegu meile on maalitud kas või sellesama kliimaseaduse [eelnõuga], mis tahetakse meie ette varsti tuua. Ma loodan, et siin on küllaltki palju mõistlikke Riigikogu liikmeid, kes kindlasti ei hääleta selle eelnõu poolt, mis meie ette varsti tuuakse. 

Ma veel kordan üle, et me kindlasti ei poolda sellist kiiret rohepööret. Selle kiire rohepöörde tõttu meie inimesed vaesuvad ja need riigid kindlasti saavad rikkamaks, kust me vajalikku materjali hangime. Nii et Keskerakonna fraktsiooni seisukoht on see, et me seda eelnõu ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud rahvaesindus! Isamaa Erakond kindlasti toetab nii-öelda meie energiaportfelli mitmekesisust ja lähtub sellest, et riigil peab olema põhimõtteline poliitiline käsitlus sellest, et tagada meie varustuskindlus Eestis toodetud energia abil, tagada juhitavate võimsuste olemasolu ja tagada – see on kõige olulisem – meie inimeste toimetulekuks, aga ka meie majanduse perspektiivi silmas pidades regioonis konkurentsivõimeline elektrienergia hind. 

Selle eelnõu puhul, mis puudutab võimsuste kiirema turule tuleku võimaldamist, meil iseenesest ei ole selle kui eraldi küsimusega probleemi. Kuid [me näeme] põhimõttelist probleemi, mille tõttu me ei saa pooldada sellist kontekstist välja kistud käsitlust, mida valitsus evib. Ja seetõttu me ei toeta täna seda eelnõu. See [põhimõtteline probleem] puudutab seda, et valitsuse energiapoliitikas on baasküsimused vastamata. On üksnes üksikute elementide – ma toon näiteks sellesama meretuuleparkide projekti – nõndanimetatud ärilis-ideoloogiline üksiklahenduste väljapakkumine, mille sisuline, analüütiline kvaliteet ei kannata mitte mingisugust kriitikat. 

Nagu me kuulsime, Kliimaministeeriumi enda analüüsid ütlesid, et sellisel kujul meretuuleparkide doteerimine ei ole ratsionaalne, kui silmas pidada elektri hinda eelmisel aastal. Korraga poliitilise otsusena või ma saan aru, parteilise kokkupõrke tulemusena otsustati asuda doteerima 2,6 miljardi euro ulatuses 20 aasta jooksul, mille [kulu elektritarbijatele] on indikaatornumbrina 130 miljonit eurot [aastas]. Baasarvestused, millest need summad tulenevad, on meile teadmata. [Aga eesmärk on] 4 teravatti meretuuleparkidelt ja 4 teravatti maismaa [omadelt]. Nüüd, kliimaseaduse puhul on jutt juba samade doteerimissummade juures 2 teravatist. Ning täiendavad selgitused Kliimaministeeriumi ametnikelt on sisulisi vastuseid mitteandvad ja paraku ei anna need ka poliitiliselt sisulisi vastuseid, mis hakkab meie energeetikas juhtuma. 

Samal ajal on milline protsess käimas? Suvel oli valitsuse poliitiline suunis selline, et Konkurentsiamet ilma seadusest tulenevat õiguslikku alust omamata otsekui kehtestab sagedustasu ja reservvõimsuse tasu nii tarbijatele kui ka elektritootjatele Eestis. Selle vastu on protestinud tootjad, viidates õigustatult ka õigusriiki puudutavatele argumentidele. Ning nüüd on Kliimaministeerium asunud kiirkorras ette valmistama seaduseelnõu, et järgmise aasta 1. jaanuarist need tasud kehtestada. 

Mida see tähendab meile, meie majandusele, meie inimestele? See tähendab seda, et prognostiliselt kallineb elektrienergia järgmisel aastal Eestis tarbijatele, meie inimestele ja meie majandusele, suurusjärgus 100 miljonit eurot. Veel enne, kui kukk oli Ketsemani aias [kaks] korda jõudnud laulda, jõudis tegelikkuses majandusinimeste ja [kogu] avalikkuse ette teade täiendavast planeeritavast koormusest ühiskonnale suurusjärgus 100 miljonit eurot. [Ometi olid teada] ametisse astunud valitsuse poliitilised seisukohad või tees, et uusi täiendavaid maksutõuse 2025. aasta eelarve kokkuleppimisel ei tule. 

Milline on meie energia hinna vaade 2025. aastal? Eesti Energia analüütiline hinnang septembri algusest ütleb, et 2025. aasta elektrienergia netohind Eesti tarbijatele saab olema suurusjärgus 110–120 eurot, millele lisanduvad lisatasud. Ja sellele täiendavalt kavatsetakse peale asetada käibemaksu koormis, mis tuleb järgmise aasta suvest, aga ka ilma kuplita jooksvalt arenev täiendav koormis. 

Nii et meie sõnum, Isamaa sõnum on väga lihtne: valitsus peab koostama tervikliku sisulisi vastuseid andva, sisulist kvaliteeti omava energiapoliitilise vaate, mida parlament on võimeline arutama, lähtudes eespool sõnastatud põhitingimustest. Praegu parlament on poliitiliselt vägagi heitlik. Me nägime seda selles poleemikas, mis puudutas võimalikku tuumajaama kasutuselevõttu. Kehtib sama loogika, mille puhul praegu langetatakse otsuseid kuidagi, külg ees, ilma [vähimatki] sisulist kvaliteeti kandvate otsustega. See puudutab ka sedasama taastuvenergia arendamist. 

Kas see on poliitiline paatos, mida ma siin [demonstreerin]? Seesama eraldi paragrahv, mis on välja toodud niinimetatud eufemiseeritud kliimakindla majanduse seaduses konkreetselt meretuuleparkide doteerimise kohta – võtke ja lugege ekspertide, ettevõtjate, ettevõtlusorganisatsioonide hinnanguid, mis ei jäta sellest kavatsusest kivi kivi peale! Me elame ühiskonnana teadmatuses ja kavatseme langetada nii suurejoonelisi strateegilisi otsuseid ilma minimaalse analüüsikvaliteedita. Ja see käsitlus, armsad daamid ja härrad siin saalis, Isamaale ei sobi, me peame seda vastutustundetuks. 

Te hääletasite kevadel Isamaa selge tervikliku plaani ettepaneku maha. Me kindlasti kavatseme selle teemaga tegeleda lähima aja jooksul, sest need probleemid kuhjuvad. Ja täiendavad riskid, mis te ka jooksvalt elektrienergia [tootmisele] ja sellega seoses ka Eesti majandusele koormusena peale asetate, sunnivad ühiskonnas peale sisulist tööd vastuste nimel. 

Need on need mõttekäigud, millest lähtuvalt Isamaa Erakond ei pea võimalikuks täna siin saalis anda poolthääli käesolevale seaduseelnõule. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 359 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse, elektrituruseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu 359. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu 22, erapooletuid oli 0. Eelnõu 359 on seadusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 426 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Oleme siis hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse [eelnõu] kolmanda lugemise juures. Ja nagu näha, praegu on see [eelnõu] toodud meie ette selle mõttega ja selles kontekstis, et me võtame üle Euroopa Liidu CER‑direktiivi, millega laiendatakse elutähtsate teenuste osutajate ringi. 

Aga ma keskenduks peamiselt kohaliku omavalitsuse rollile ja toidujulgeolekule, mis on mulle sellised südamelähedased ja ka olulised teemad eelnevate kontekstide tõttu. Selle uue seadusega pannakse kohalikele omavalitsustele ja ka riigile kohustus koostada riskianalüüsid. Sinna seadusesse tuleb kolm täiesti uut paragrahvi, mis [puudutavad kohustust]. Seal on selline huvitav lähenemine ajalises mõttes, et tähtajad on pandud selliselt, et kohalik omavalitsus koostab riskianalüüsi 30. juuniks 2025, siis riik peab koostama enda analüüsi 31. detsembriks 2025. Samas, selle ajakava kohaselt, kui vaadata seadust, kohalik omavalitsus koostab riskianalüüsi, võttes arvesse riigi koostatud riskianalüüsi, ja riik peab tegema oma analüüsi, võttes arvesse kohalike omavalitsuste analüüse. Siin on selline segapuder, millest keegi aru ei saa: mis kuupäevadeks ikkagi keegi peab lõpuks omad analüüsid ära tegema? 

Ja selliselt võttes, kui kohalik omavalitsus peab ise hakkama välja mõtlema oma riskianalüüsi, teadmata, mida riik on oma riskianalüüsis juba välja toonud, siis see suurendab kohalike omavalitsuste koormust. Ja selleks vajatakse ka lisaressursse. Paraku, nagu näha, kohalikule omavalitsusele selle seaduse kehtima hakkamise korral lisaressursse ei anta. Seletuskirjas põhjendatakse raha mitteandmist sellega, et tegemist ei ole uute riiklike ülesannete andmisega, vaid täpsustatakse seniseid ülesandeid. Samas tehakse täiesti uued paragrahvid ja riik paneb ka täiesti uued kohustused kohalikule omavalitsusele. 

Lisaks on siin öeldud, et see eeldab ühte kuni kahte töökohta ja suurusjärgus 50 000 – 100 000 eurot palgafondi. Ja selle palgafondi raha tuleb kohalikul omavalitsusel leida sisemiste ressursside arvel. See järjekordselt näitab seda, et riik suunab oma kohustused kohalikule omavalitsusele, aga raha kaasa ei anna. Samas on riigiametite eelarvete osakaal välja toodud, milleks on kogu selle rakendamise peale eraldatud 2024. aastal 520 000 eurot, aastal 2025 on 2,6 miljonit, aastal 2026 on 3 miljonit ja siis hakkab ühes taktis minema, nii et 2027. aastal on 2,3 miljonit. 

Järgmisena tahaks rääkida toiduga varustamisest. Muidugi on hea, et nüüd see toiduga varustamine tuli hädaolukorra seadusesse sisse, milleks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ettepaneku teinud, ma arvan, kaks-kolm korda vähemalt. Varem on meile põhjendatud, et tuleb uus hädaolukorra seadus, kus kõik muudetakse kompaktselt ära, ja siis läheb toiduga varustamine sisse. Kuid siin on üks väga eriline nüanss: elutähtsa teenuse osutajatena on kirjas ka toidukäitlejad. Me räägime käitlejatest. Ja valdkonnad on välja toodud: teravilja, pagari- ja makaronitoodete tootmine, liha käitlemine ja piima käitlemine. Aga [eelnõust] ei tule välja, kes käitlejaid toorainega [varustavad].

Paluks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ma saan aru, et esmatootjad on täiesti sellest seadusest välja jäetud. Käitleja aga saab käidelda ainult siis, kui tal on toorainet. Kui esmatootjaga midagi juhtub, tähendab see seda, et toidukäitlejal ei ole mitte midagi ümber töödelda. Nii et see [eelnõu] oleks pidanud kajastama ka toidu esmatootjaid. Sellega oleks antud kindlus, et põllumajanduse esmatootjad on hädaolukorra ajal riigile olulised partnerid. Tegelikult on [mängus] ressurss, on kütus, on generaatorivõimekus, kuid kahjuks [eelnõu] seda ei kajasta. 

Nüüd, käitlemise puhul on [küsimus] veel see, et on teadmata, kui pikaks ajaks ja mitu käitlejat elutähtsa teenuse osutajaks määratakse. Välja on toodud müügitulu. Kõige rohkem müügitulu teeninud käitlejad saavad elutähtsa teenuse osutajateks. Aga kui me tahame, et kodumaised tootjad – esmatootjad ja kasvatajad – oleksid hõivatud elutähtsa teenuse osutamisega, siis oleks pidanud neid seal ka ära mainima. 

Samas on kogu sellest nimekirjast välja jäänud nii kartuli-, muu köögivilja kui ka puuviljakasvatajad, [kuigi just neilt ehk põllult] me lõpuks saame oma algse tooraine. Paraku pole neid seal nimekirjas esmatootjatena ära näidatud. Ometi me kõik teame, et kui oli koroonaaeg, siis mindi [pakku] maapiirkondadesse, kus oli olemas toiduvaru ja ka võimalus ennast viiruste eest kaitsta. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et me saa sellisel kujul seda eelnõu toetada, kuna praegu on põhirõhk pandud direktiivi ülevõtmisele. Ja selle ülevõtmisega on nüüd kiirustatud, ehkki [juba] 2023. aastal oli juttu [eelnõu] väljatöötamisest. Paraku selle väljatöötamise ajal ei jõudnud Riigikogu liikmed oma ettepanekuid teha. Esmatootjad ja töötlejad ja muud huvitatud osapooled said küll oma ettepanekud tehtud, aga neist väga paljusid ei arvestatud ning mindi ikkagi seda teed, et CER‑direktiiv üle võtta. Seega saan öelda seda, et meie fraktsioon seda eelnõu ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kaheksa minutit, palun!

No mis sa teed, tuleb veidikene toriseda selle eelnõu kvaliteedi üle. Isamaa lähtekoht on enesestmõistetavalt, et kui me kõneleme meie julgeolekukeskkonnast, meie pikast vaatest ka siseriikliku laiapindse julgeolekustrateegia elluviimisel, siis vajab see enesestmõistetavalt süsteemset tööd nii avalikus sektoris valitsussektori poolt kui ka loomulikult elutähtsat teenust osutavate ettevõtjate poolt. Selles ei ole vähimatki kahtlust. Küsimus ei ole mitte Euroopa Liidu direktiivis kui niisuguses, küsimus on meie enda julgeolekuhuvide realiseerimises ja meie oma inimeste kaitses, seda ka kõige kriitilisemas keskkonnas. 

Kuid on mitu asjaolu, mis meid põhimõtteliselt ja olemuslikult häirivad ja millele ei ole relevantset vastust andnud valitsuse esindajad ei seda eelnõu esitades ega ka tegelikult arutelus riigikaitsekomisjonis. Ma pean tunnistama, et selle arutelu kvaliteet Riigikogu riigikaitsekomisjonis ei olnud piisav, [pidades silmas olukorda], kus võetakse peale lisakohustusi. 

Kuid alustame laiemast kontekstist. Vabariigi Valitsus, Kristen Michali valitsus, mis on ametisse astunud, andis lubaduse, armsad koalitsiooniesindajad, kes te saalis olete: kui tuleb üks uus bürokraatlik reegel meie ettevõtjatele, siis me tühistame ühe samas mahus bürokraatliku reegli. Kas oli nii? Ma lasen teie silmadest üle käia – teie silmades valitseb nõutus. Te ei ole seda kuulnud, armsad koalitsiooniesindajad. Ma annan teile infot ... Oli küll, ütlevad siin inimesed, hõikavad saalist. Õige! Võtate omaks! Ja nüüd selle eelnõuga milline lisakoormus meil tekib? Ma loen valitsuse enda analüüsis antud hinnanguid. 400 elutähtsa teenuse [osutajaks] määratud ettevõtet peavad tööle võtma ühe poole kohaga või täiskohaga töötaja. 200–400 täiskohaga töötajat tuleb tööle võtta selle seaduse alusel kehtestatava bürokraatia haldamiseks erasektoris. Sõbrad, meil on üldse üle 600 000 täistöökohaga töötaja ja kõneldakse tööjõu [puudusest]. Ja nüüd me ütleme – ütleb valitsus ise ja ütleb koalitsioon, kes on seda siiani toetanud –, et kuni 400 inimest hakkab tegelema selle bürokraatiaga! Mahult kaks Kaitseväe kompaniid! 

Minu küsimus, põhimõtteline küsimus on: millise reegli te praegu kehtivas keskkonnas tühistate? See on loomulikult retooriline küsimus, sest tegelikkuses ootab meid müriaad uusi bürokraatlikke initsiatiive, mis on praegu eelnõude infosüsteemis kooskõlastusringil. Eelmise eelnõuga seoses ma kõnelesin Ketsemani aia kukest, kes ei jõudnud kireda. Nüüd on tulnud informatsioon uuest koormisest, mis kehtestatakse planeeritavalt 100 miljoni euro ulatuses ettevõtjatele ja Eesti inimestele. Samamoodi on selle lubadusega, et bürokraatia tase ei tõuse, vaid langeb: paraku me selle otsusega tekitame juurde täiendava ja uut tööjõudu nõudva halduskoormise. 

Ettevõtlusorganisatsioonid ja huvirühmad saatsid ligi 110 leheküljel selle eelnõu kohta ettepanekuid, millest suurt osa ei arvestatud. Ja kahetsusega ma kuulsin arutelust teise lugemise eel riigikaitsekomisjonis: see arutelu ei olnud sisuline, vaid oli nominaalne. Pakuti vaid võimalust sõna võtta. Ettepanekuid, kuidas seda asja ratsionaalsemalt, paindlikumalt lahendada, nende ettevõtlusorganisatsioonide ja erialavaldkonna ekspertiisi [tulemusi] ei võetud kahjuks kuulda. 

Võtame avaliku sektori täiendava koormuse, mis sellega kaasneb. Härra peaminister ei suutnud juba teist nädalat järjest anda artikuleeritud vastust, kui palju riik nominaalsummas valitsemiskulusid järgmisel aastal vähendab. Selle eelnõuga me näeme ette, et järgmisest aastast tuleb riigisektoris tööle võtta 30 uut ametnikku ja 46 omavalitsuses üks kuni kaks täiskohaga töötajat selle halduskohustuse menetlemiseks, paberitega tegelemiseks, ja täiendavalt 33 omavalitsuses üks poole kohaga või täiskohaga töötaja. Nii et võtame kokku: kuni 400 inimest erasektoris täistööajaga ja riigi hinnangul, riigi enda analüüsi kohaselt palgafondiga aastas kuni 50 000 eurot, ning lisaks siis avalikus sektoris 30 uut ametnikku juurde – täpsemalt 29, kui ma liidan need kohad erinevates asutustes kokku – ja siis 46 omavalitsuses üks kuni kaks töötajat täiskohaga ning 33 omavalitsuses üks poole kohaga või täiskohaga töötaja. See on väga suur täiendav koormus. 

Kui kõneldaks valitsemiskulude kärpest, siis oleks valitsusel olnud aus öelda, et me täiendavaid kulusid selle [seaduse] kehtestamisega ei tekita, kuid valitsus on läinud vastupidist teed. Te teate seda. Valitsus on otsustanud, et need kulutused kaetakse mitte valitsemise tõhustamise abil, kohustuste ja tööülesannete ümberkorraldamisega, vaid täiendavalt rahastatuna. 

Nii et nominaalselt, võtame kokku, te vähendate suurusjärgus, nagu me eeldame avalike allikate põhjal, [summasid] 100 miljoni euro jagu, makse panete järgmisel aastal – konsolideeritult Kallas ja Michal – peale miljardi jagu. Ja samal ajal, kui te väidate, et te nominaalselt vähendate valitsemiskulusid, siis tegelikult te elementide kaupa erinevates eelnõudes, milles on kokku lepitud ka lisarahastus, valitsemiskulusid suurendate. Praegu käivad optilised manöövrid, et jätta muljet, et riik hoiab ressurssi, energiat, aega oma tegevuses kokku. Tegelikkuses see aset ei leia. 

Nii et veel kord: Isamaa toetab enesestmõistetavalt laiapindse julgeoleku käsitlust ja sealhulgas ka neid eesmärke, mida taotleb see direktiiv, mille ülevõtmiseks me seda seadust formaalselt muudame. Kuid me ei toeta seda viisi, kuidas seda tehakse, ja seda meetodit, mis toob erasektoris kaasa täiendava halduskoormuse: [tuleb tööle võtta] kuni 400 täistööajaga inimest. Tulge ja lükake ümber! Kas vastab tõele või ei vasta tõele? Ja veel ligi sada pluss valitsemissektori töötajat, kes hakkavad täiskoormusega tegelema dokumentidega, paberitega, protseduuridega.

See ei ole ratsionaalne asjade seadmise viis! Ja seda ei ütle mitte Isamaa, ei ütle mitte mina, vaid lugege 110 leheküljel erinevate erialaliitude seisukohti ja organisatsioonide hinnanguid sellele paatosele, millisest loogikast lähtudes on see bürokraatlik skeem üles ehitatud. Nii on lood. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Mõistagi ma soovin valitsuserakonna esindajana oponeerida sellele, mida opositsioon just äsja ütles. Ma kavatsen lükata ümber Urmas Reinsalu argumendid. Kõigepealt ma tuletan teile meelde, et selle seaduse eesmärk on tõepoolest laiapindne julgeolek – see on Eesti inimestele elutähtsate teenuste tagamine. See tähendab seda, et hädaolukorras, näiteks suurõnnetuse või – jumal hoidku meid selle eest! – sõjalise kallaletungi olukorras oleks Eesti inimestele tagatud nende elu ja tervise hoidmiseks vajalikud teenused. Puudutab see siis veevarustust, ilma milleta elu on võimatu, puudutab see siis energiaga varustatust, sidet, et oleks võimalik saada ühendust oma lähedastega, oleks võimalik saada riigilt infot selle kohta, mida teha, näiteks et on tarvis evakueeruda teatud aladelt. See on erakordselt tõsine teema, mis tegelikult võiks olla väljaspool tavalist sisepoliitilist kemplust. Aga see selleks. Jah, see nõuabki lisapingutusi kõigilt nendelt organisatsioonidelt, kes on elutähtsate teenuste osutajad.

Eile toimus näiteks Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu koosolek, kus käsitleti täpselt sedasama küsimust: valmistumist võimalikeks kriisiolukordadeks. Me tuleme selle juurde veel lähikuudel tagasi, aga juhatus andis ülevaate väga ulatuslikest töödest, mis on tehtud selleks, et tagada Eesti Rahvusringhäälingu hukukindlus näiteks sõjaolukorras. Kas härra Reinsalu või härra Aller kujutavad ette, mis juhtuks siis, kui neid ettevalmistusi ei tehtaks ja me oleksime tõepoolest sõjaseisukorras ja meie rahvas oleks täielikult ära lõigatud tõesest teabest selle kohta, kuidas kaitsta ja hoida oma elusid, kus piirkonnas on ohutu olla, kus on ohtlik olla? Kas see on teie eesmärk, et neid pingutusi ei tehtaks, et me ei paneks neid kohustusi näiteks Eesti Rahvusringhäälingule? Ma arvan, et see oleks vale eesmärk.

Nüüd härra Arvo Alleri välja toodud etteheidetest. Ma küsin, kus oli EKRE esindaja komisjonis. Millal te esitasite oma muudatusettepanekud? Mina neid muudatusettepanekuid ei mäleta. Ei mäleta ma ka seda, et Isamaa või EKRE esindajatel oleks olnud menetlusliku külje kohta mingisuguseid etteheiteid. Ei meenu mulle, et oleks nõutud täiendavaid arutelusid. Võin teile, käsi südamel, kinnitada ja ma olen sada protsenti kindel, et härra Kalev Stoicescu, komisjoni esimees, ja härra Leo Kunnas, aseesimees, on minuga nõus: me oleksime olnud kõigiti valmis kulutama ükskõik kui palju lisaaega, et teie tõstatatud küsimustega süvitsi tegeleda. Riigikaitsekomisjon on alati seda teinud. Kunagi ei ole vahet tehtud, kes on koalitsioonis, kes on opositsioonis. Kui muudatusettepanek on laua peal, teema on laua peal, siis seda alati arutatakse. Sellist praktikat pole meil kunagi olnud, nagu on võib-olla mõnes teises, sisepoliitilisemas komisjonis, kus tõesti opositsiooni ettepanekud lükatakse kõrvale. Meie oleme alati valmis sisuliselt arutama. Miks te neid ettepanekuid siis ei teinud? 

Sõbrad, see ongi populism, mis siin just praegu toimus. Tööd sisuliselt ei viitsita teha, sisuliselt ei viitsita asjas osaleda, aga tullakse kõige lõpus ja öeldakse: aga meile ei meeldi, meile ei sobi, ei ole ikka valitsus seda tööd nii hästi teinud, kui võiks. Teate, see on väga ebaaus.

Ma toon sellesama Eesti Rahvusringhäälingu näite. Eesti Rahvusringhäälingut ei olnud selles eelnõus algselt sees, kui valitsus selle Riigikogule esitas. See oli teatud riigikaitsekomisjoni liikmete initsiatiiv, kes koostöös ERR-iga sõnastasid vajalikud muudatusettepanekud. Selle arutelu tulemusel pidasid Eesti Rahvusringhääling, Riigikantselei ja Kultuuriministeerium pikki nõupidamisi, otsisid õigeid lahendusi, kuidas täpselt Eesti Rahvusringhääling lülitatakse sinna elutähtsa teenuse osutajate süsteemi. Juhatus, nagu ma ütlesin, teeb suuri pingutusi, et tagada vajalik valmisolek. Kõik pingutavad, et Eesti inimeste julgeolekut tagada. Aga teie ainult õiendate. Minu meelest see ei ole õiglane.

Nüüd, bürokraatia vähendamine, millest rääkis härra Urmas Reinsalu.

Kas ma tohin paluda juurde kolm minutit? See on nii oluline teema, tahaks sellest pikemalt rääkida.

Jaa, loomulikult, kolm minutit lisaks.

Ma olen härra Reinsaluga südamepõhjani nõus, et bürokraatiat tuleb vähendada. Me oleme oma riigis pannud ettevõtjatele seljakotti väga raskeid kive ja siis ajame neid piitsaga taga, et nad mäest üles läheksid, ja ütleme, et meil on siin vaja rahvamajandusele tulu teenida. Ma olen absoluutselt sellega nõus. Sotsiaaldemokraadid on absoluutselt ebavajalike piirangute, bürokraatiavastane erakond. Selles mõttes me võiks Isamaaga teha, ma arvan, väga head sisulist koostööd. Ma ei tea, miks mõned liberaalsed erakonnad on sellelt teelt eksinud ja kehtestavad hooga igasuguseid uusi nõudeid aina juurde, tuues siia Riigikokku suuri, pakse seadusi, mis löövad ettevõtjatele vastu pead.

Aga riigikaitsekomisjoni selles süüdistada on alusetu ja alatu, härra Reinsalu. Sellepärast et meie komisjoni menetluses on praegu relvaseaduse muudatused, mis vähendavad kaitsetööstusettevõtete jaoks bürokraatiat ja kõikvõimalikke regulatsioone ja nõudeid ning seda just nimelt selleks, et kiirendada selle sektori arengut. Näiteks, kui me räägime relvasüsteemidest, siis me vabastame relvasüsteemide platvormide, näiteks mehitamata maismaasõidukite või õhusõidukite tootjad tervest reast nõuetest, kuni nad ei pane nende platvormide peale relva. Kui nad toodavad ainult platvorme, siis ei ole vaja täita mingisuguseid väga rangeid turvanõudeid. Samamoodi me teeme leevendusi näiteks selles osas, kellele peab tegema taustakontrolli. Kui keegi kaitsetööstusettevõtte aia tagant niidab muru, siis selle inimese tausta ju ei pea kaitsepolitsei kontrollima. Ega ta selle muruniidukiga väga suurt kahju ei saa sellele kaitsetööstusettevõttele põhjustada. Me ikkagi nõuame kontrolli läbimist neilt, kes puutuvad otseselt kokku tehnoloogia või teadmistega, mis on tundlikud. Ühesõnaga, selles relvaseaduses on ridamisi selliseid asju.

Ja nüüd on minu üleskutse teile, austatud kolleegid Isamaast ja EKRE-st: lõpetage see populism, hakake tööle! Võtke see seaduseelnõu lahti! Ma olen selle juhtivmenetleja, ma olen avatud kuulama absoluutselt kõiki teie sisulisi argumente, kuidas veelgi näiteks kaitsetööstuse jaoks bürokraatiat vähendada, Eesti inimeste jaoks bürokraatiat vähendada. Arutame seda päriselt ja jõuame selle eelnõuga sellise tulemuseni, et kui me oleme siin kolmandal lugemisel ja on lõpphääletus, siis tulevad siia härra Reinsalu ja härra Aller ja ütlevad: "Teate mis, meil olid sellised sisulised ettepanekud, me tegime tööd ja neid arutati. Okei, võib-olla kõiki ei arvestata – parlament tähendab alati kokkuleppeid –, aga suurt osa arvestati. Me tegime kõik koos – opositsioon ja koalitsioon – Eesti riigi julgeoleku nimel hea seaduse. Võtame selle koos vastu, see on hea asi!"

Vaat sinna tuleb välja jõuda. Aga antud juhul ei ole lati alt läbi jooksnud mitte valitsus, vaid teie olete lati alt läbi jooksnud, teie poole sooritust teinud. Aitäh teile!

Suur tänu! Kõne oli selge, aga sama selge oli ka üleskutse vastusõnavõtuks. Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt, palun!

Lugupeetav eelkõneleja! Te väga suurepäraselt teate, et Isamaa vaade on enesestmõistetavalt kõiki neid elutähtsate teenuste ja laiapindse julgeoleku plaane tingimusteta ellu viia. Ja ma olen väga tähelepanelikult [jälginud], kuidas meil on üle aasta valitsus oma saba taga ajanud ja pole suutnud leida lahendust kaugmaamoona probleemile, millele oma sõjalises nõuandes juhtis eelmise aasta juunikuus tähelepanu Kaitseväe juhataja. Aasta on lastud kohapeal [tühja joosta]. Nii et ei maksa siin koalitsiooni poolt poose võtta, kui asi puudutab võimekust langetada kriitilises julgeolekuolukorras relevantseid otsuseid, lähtudes objektiivsest sõjalisest nõuandest.

Kuid minu küsimus oli meie erakonna poolt suunatud just nimelt sellele silmakirjalikkusele, ükskõik millise epiteediga seda siis iseloomustada. Valitsus või valitsusliit on andnud lubaduse – eeldatavasti ka teie kirjutasite sellele leppele alla –, et täiendava bürokraatia realiseerimisel – paljudel juhtudel on täiendav bürokraatia vaieldamatult objektiivselt vajalik – te tühistate olemasolevaid bürokraatlikke reegleid. Ja minu küsimus on, et mitte ühtegi [märki] sellest ei leidu ei seaduseelnõu seletuskirjas ega leidunud ka teie esitatud kommentaaris. Küsimus on, et täiendav bürokraatia tuleb peale, aga olemasolevat bürokraatiat ei vähendata. Ja paraku ma olen nõus, et valitsusest tulevad klotside kaupa nii-öelda kriitilises situatsioonis asendustegevuslikud õigusaktid. Ees ootab kliimaseadus, nagu on tormihoiatusena ... 

Aitäh! 

... erinevad organisatsioonid öelnud. Ja siin ma olen valmis, me oleme valmis koostööks selle tõkestamiseks ... 

Aitäh, hea kolleeg! Tänud! Kui Peeter Tali on nõus, siis ma annan ka Arvo Allerile, EKRE fraktsiooni esindajale, võimaluse vastusõnavõtuks. Palun, Arvo Aller!

Aitäh! Kuna mind ka nimeliselt nimetati, siis et eespool esinejale ka kohe vastata, [ma ütlen], et ega keegi ei ole ju küsimärgistanud selle seaduse vajadust, vaid just seda teekonda, kuidas sinna jõuti. [Ma pean silmas] neidsamu kohalikke omavalitsusi ja toidujulgeolekut. Minu arust sotside jutupunktides [iseloomustati] siin kujundlikult väga ilusti: nad laovad aga ettevõtjatele kive seljakotti ja siis annavad veel piitsa ka, et nad mäest üles läheks. Aga meie ei taha seda ja me toomegi siin välja, mida võiks muuta. Ja kui nüüd selle hädaolukorra seaduse muudatused tulevikus tulevad, siis saame seda alati parandada. Selles mõttes nüüd lahmida siin populismisüüdistustega – minu arust sellega tegelevad praegu just sotsialistid, kes valitsuses karjuvad, et nemad on ettevõtjate poolt ja inimeste poolt, aga samas lajatavad maksud selga. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatav härra juhataja! Head ametikaaslased! Ma ei plaaninud üldse sõna võtta, aga jälle lasin ennast provotseerida. Mulle teeb väga muret, et selline ülioluline, eluline ja eksistentsiaalne valdkond nagu riigikaitse ja eriti laiapindne riigikaitse kuidagi üritatakse poliitilises debatis keerata ärapanemiseks. Ja riigikaitse kipub olema poliitilisel mängulaual mingi peenraha ja väike panus. Ma ei saa sellega mitte kuidagi leppida. 

Ma siin alles noorpoliitikuna õpin, kuidas parlament töötab. Aga meil on ju suurepärane nii-öelda kollane raamat, seaduste menetlemise kord, ja seal on täpselt kirjas, mida teha. Ja ma siin väga palju Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga ühel nõul ei ole, aga riigikaitse küsimustes siiski. Härra Aller, kus te siis olite, kui oli parandusettepanekute tegemise aeg? No ei olnud teid! Ja ma ei võta üldse vastu kriitikat, et riigikaitsekomisjon on töötanud kuidagi ebakvaliteetselt. Vastupidi, me alati võtame nii palju aega, kui on vajalik, ja kaalume asju erinevate vaatenurkade alt, nagu selle saali sisekujundus meile ka õpetab. Asjal ei ole kaks külge, vaid on palju rohkem külgi. 

Kõik saavad teha oma ettepanekuid. Ja meil ei ole vahet, kas ettepanek tuleb valitsusliidu esindajatelt või poliitiliselt vastasrinnalt. Julgeolek ja Eesti rahva edasikestmine üle aegade, nagu on öeldud põhiseaduse preambulis, on väga kallis. Ja me peame sellesse panustama mitte ainult raha ja ametikohtadega, vaid ka oma tegemiste ja pingutamistega iga päev. Ja ma palun, et ärme teeme nüüd riigikaitsest mingisugust, ütleme niimoodi, poliitilist mängulauda. Arutame asjad rahulikult läbi ja ärme tegeleme siin populismiga. Tänan ja ma palun lõpphääletusel kõigil kolleegidel seda eelnõu toetada.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 426 lõpphääletus. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 426. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid oli 0. Eelnõu 426 on seadusena vastu võetud. 

Kolmas päevakorrapunkt: rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2024.–2025. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu 495 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Kersti Sarapuu.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas otsuse eelnõu 495 "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2024.–2025. aasta tegevuse kontrollimiseks". Vastavalt Riigikontrolli seaduse §-le 5 määrab audiitori Riigikontrolli eelarveaasta tegevuse kontrollimiseks rahanduskomisjoni ettepanekul Riigikogu. 

Rahanduskomisjon otsustas oma käesoleva aasta 10. septembri istungil esitada Riigikogu otsuse eelnõu, millega teha ettepanek nimetada Riigikontrolli 2024.–2025. aasta tegevust kontrollima Sirius Audit OÜ. Rahanduskomisjon lähtus otsuse tegemisel Riigikontrolli korraldatud ostumenetluse tulemustest, eelkõige pakkumuse maksumusest. Otsus oli konsensuslik. 

Sirius Audit OÜ sai audiitortegevuse tegevusloa 04.07.2024. Audiitorid on aga pikaajalise Big 4 kogemusega vandeaudiitorid ja finantsnõustajad, kelle eesmärk on pakkuda oma klientidele kvaliteetset ja väärtust loovat kogemust, kasutades selleks tehnoloogilisi lahendusi. Sirius Audit OÜ meeskonnas on 15 töötajat/koostööpartnerit, kellel kõigil on pikaajaline auditeerimise kogemus ja kes panustavad projektipõhiselt klientide teenindusse. Riigikontrolli 2024.–2025. aasta raamatupidamise aastaaruande auditi meeskonna juht on Kadri Koop, kellel on selles valdkonnas samuti varasem kogemus. Sirius Audit OÜ riskijuhtimise, sise- ja kvaliteedijuhtimise kontrolli süsteem tugineb audiitortegevuse seadusele, rahvusvahelisele auditeerimise standardile (Eesti) 200 ja rahvusvahelisele kvaliteedikontrolli standardile ISQM. 

Komisjon otsustas konsensuslikult teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda teisipäeval, 24. septembril 2024. Juhatus lükkas menetluse ühe päeva edasi, see tähendab kolmapäevaks, 25. septembriks. [On ettepanek] viia läbi lõpphääletus. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik poolthäälte enamus.

Suur tänu ettekande eest! Igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada üks küsimus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Krediidiinfo andmetel on firma, millest jutt käib, loodud alles 18. [juulil] 2024. aastal. Kas me tõesti peame seda võtma tõsiselt, et selline firma hakkab auditeerima meie Riigikontrolli?

Tõepoolest, firma on asutatud küllaltki hiljaaegu. Meil on andmed, et see oli 04.07.2024, kuid sinna on suundunud tööle just tugevatest audiitorfirmadest üle läinud finantsnõustajad, finantsaudiitorid. Seetõttu on nad usaldusväärsed.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, hea Kersti! No kauaaegse ettevõtjana sa saad ju väga hästi aru, et ma tõenäoliselt arvan, et sa kolm kuud vana ettevõtet oma ettevõtete audiitoriks ei võtaks, olenemata sellest, kas seal inimesed on nii-öelda paberitega või ilma. Aga jätame isegi selle erasektori kõrvale. Tegemist on ikkagi riigisüsteemiga. Minu arust on pretsedent, et ostumenetlus on püsti pandud sellisel viisil, et tegelikult pikaaegse töö nõuded, mis on enne olnud, on ära võetud. See on pretsedent. Ja teine asi: siin on kirjutatud, et meeskonnas on 15 töötajat/koostööpartnerit, aga registri andmetel ei ole seal küll makse makstud. Tegelikult see ütleb selgelt seda, et neid töötajaid seal ei ole. Ja sellise dokumendiga tullakse meie juurde Riigikokku ja meie peaksime otsustama, et võtame kolm kuud vana ettevõtte lepingu ja kinnitame ära!

Aitäh küsimuse eest! Selle pakkumise taga on küll uus ettevõte, aga selle audiitoritel on eelnev kogemus Riigikontrolli auditeerimisega. Teiste hulgas on ka niisugused audiitorid, kes on eelnevalt olnud Riigikontrolli auditeerimise juures, ainult teistes organisatsioonides. Ja see tekitas usaldusväärsust.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole.  

Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 495 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2024.–2025. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu 495. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid oli 1. Eelnõu 495 on otsusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (erihoolekandeteenused ja elukoha aadressi muutmine) eelnõu 421 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme, hea kolleegi Helmen Küti.

Lugupeetud eesistuja! Head ametikaaslased! Mul on hea meel anda teile ülevaade sotsiaalkomisjonis toimunust, kui [me arutasime] täna teisel lugemisel olevat seaduseelnõu ehk sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (erihoolekandeteenused ja elukoha aadressi muutmine) eelnõu 421. 

Veidi meenutuseks, mida see seaduseelnõu puudutab ja muuta soovib. Nimelt, eelnõu kohaselt kehtestatakse sotsiaalhoolekande seaduses päeva- ja nädalahoiu teenuse regulatsioon ning sellega seoses täiendatakse ka käibemaksuseadust, rahvatervise seadust ja riigilõivuseadust. Samuti muudetakse rahvastikuregistri seadust. Päeva- ja nädalahoiu teenust on tegelikult sihtrühmale ka varem pakutud, kuid varasemalt puudus see regulatsioon seaduses. Seetõttu ongi täna see eelnõu teie ees. See teenus on mõeldud mõõduka, raske, sügava ja muu täpsustatud või täpsustamata intellektipuudega inimestele, kellel on suur hooldusvajadus ja ka järelevalvevajadus. Kindlasti kergendab nimetatud muudatus ka omastehooldajate olukorda, eriti tööealistel, kellel on lihtsam tööturule naasta või kas või osakoormusega tööd teha. 

Eelnõu 421 esimene lugemine toimus juba 15. mail käesoleval aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 29. mai kell 17.15. Riigikogu liikmed, komisjonid ja fraktsioonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Komisjon ise pöördus eelnõu kohta arvamuse saamiseks eelnõu väljatöötamisel kaasatud organisatsioonide poole. Me küsisime arvamust Eesti Linnade ja Valdade Liidult, Eesti Puuetega Inimeste Kojalt, Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukojalt, Eesti Töötukassalt ning Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidult. Oma arvamuse saatsid kirjalikult Eesti Linnade ja Valdade Liit ning Eesti Puuetega Inimeste Koda. Samuti saatis komisjonile arvamuse eelnõu kohta SA Päikesekodu Teenused. 

Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas eelnõu peale esimese lugemise lõpetamist kahel istungil: 10. septembril ja 23. septembril. Esimesel, 10. septembri istungil toimus ka esitatud arvamuste arutelu. 10. septembri istungil osalesid lisaks sotsiaalkomisjoni liikmetele Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Elen Preimann, Sotsiaalkindlustusameti erihoolekande ja rehabilitatsiooni talituse juhataja Lagle Kalberg, Eesti Puuetega Inimeste Koja toetuste- ja teenustealase huvikaitse nõunik Kristi Kähär, Eesti Linnade ja Valdade Liidu nõunik Mailiis Kaljula ning SA Päikesekodu Teenused nõukogu esimees Aina Saarma ja sihtasutuse juhatuse liige Janno Kell. 

Arutelu oli väga pikk ja põhjalik. Ülevaate andis kõigepealt Sotsiaalministeeriumi esindaja Elen Preimann, kes märkis, mida need muudatused puudutavad. Ta tõi välja ka selle, et teenust saab kasutada 10–23 ööpäeva kuus. Koostöös Eesti Puuetega Inimeste Kojaga lisati teenuse kasutamise puhul kohanemise aeg, esimesel kuuel kuul on võimalus kasutada teenust väiksemas mahus. Ta selgitas, miks on toodud selline miinimumarv nagu kümme ööpäeva: kuna järjekord sellele teenusele on väga pikk, 80–90 inimest ootab seda teenust. Seni on olnud ka neid teenusekasutajaid, kes on kasutanud seda ainult kolmel või neljal korral kuus. Üldse on praegu teenusel 209 inimest, ja nii nagu ma ütlesin, järjekorras on 80–90 inimest. 

Puuetega inimeste koda tõi välja ka murekohad. Nimelt, nende ootus on, et teenused oleksid siiski paindlikumad. Nad mõistavad seda, et seadusandlust on vaja reguleerida, aga erivajadustega inimeste puhul on hästi oluline see, et teenust saadaks siiski vastavalt vajadusele ja elukorraldusele. Selgitati sedasama muret, et osa inimesi, kes on teenusel, kasutavad seda vähe, kuna seda on võimalik muude teenustega kompenseerida, aga on peresid, kus see vajadus on koguni 23 ööpäeva kuus. Nende inimeste jaoks on järjekord pikk ja see tekitab suuri probleeme. 

Ülevaate oma [liidu] seisukohtadest andis ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindaja Mailiis Kaljula.

Ja muidugi esitasid komisjoni liikmed küsimusi. Küsiti maksumuse kohta, [täpsemalt uuriti] ööpäevaringse erihooldekodu hinda. Elen Preimann vastas, et äärmusliku toetusvajadusega inimeste ööpäevaringsete teenuste puhul makstakse ühe kuu eest teenuseosutajale 1648 eurot ja sellele lisandub omaosalus. Ehk saab nüüd seadusemuudatusega selgemaks see osa, et teenuse reguleerimisega luuakse selgus teenuse osutamisel nii teenusesaajate jaoks kui ka teenuseosutajate jaoks. Teenust saavatele isikutele tagatakse teenusele nõuete ja tingimuste kehtestamisega ühetaoline ja kvaliteetne teenuse osutamine. Lisaks sellele aga on ka omaosalus. Omaosalus on nii inimesel ehk teenusesaajal –15% tema sissetulekust jääb talle endale, aga tema katab toidukulu – kui ka omavalitsustel, kellel on [vastutus] teenusekoha eest. See puudutab ruumidega seotud kulusid, aga seda kindlasti mitte lõputult, vaid siiski arvestusliku määra järgi. 

Küsimusi oli ka [muid]. Toodi välja see, et osa mammuthooldekodusid suleti, näiteks Sõmera oma, ja et selle eelnõuga muudetakse, nii nagu sai alguses öeldud, elanikeregistri seadust. Aga inimesed on laiali üle Eesti. See punkt, see muudatus puudutab 445 inimest. Nagu ka minister esimesel lugemisel mais väga põhjalikult välja tõi, need asjad on vaja omavalitsuste vahel selgeks teha ja kokku leppida, kuna teenuseosutaja ja eestkostja ei pruugi samas kohas viibida. Teenust vajav inimene asub ehk mujal, samuti eestkostja. Nüüd saab see puudujääk kõrvaldatud. 

Komisjon tegi oma 10. septembri istungil ka menetluslikud otsused. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda, see oli konsensuslik otsus; määrata juhtivkomisjoni esindajaks teie ees kõneleja ehk Helmen Kütt, ka see oli konsensuslik; teha ettepanek teine lugemine lõpetada, ka see oli konsensuslik; ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 9. oktoobril. Ka see oli konsensuslik otsus. 

Nüüd, istung, mis toimus 23. septembril, keskendus väikestele keelelistele muudatustele ja korrektuurile. Tehnilise ja keelelise korrastamise eesmärgil Riigikogu Kantselei stenogrammi- ja tõlkeosakonnas muudeti teksti nii palju, et "ja" ja "ning" asendati ja üks punkt oli normitehniline. Muutmiskäsus tuleb täpselt ära näidata, millise seaduse peatükki uus paragrahv tuleb. 

Nimetatud eelnõu, mida me täna siin teisel lugemisel arutame, on planeeritud jõustuma 1. jaanuaril, välja arvatud see punkt, mis puudutab registrikandeid. See jõustub tavakorras pärast seaduse vastuvõtmist ja väljakuulutamist. Kõik muu jõustuks 1. jaanuaril 2025. Ja ka sellel komisjoni istungil valitses komisjoni liikmete hulgas üksmeel. 

See oli selline lühike ülevaade, ma veel kord ütlen, olulisest seaduseelnõust, mis tegelikult on esimene samm selle seni reguleerimatult pakutava teenuse korrastamiseks. Ja kindlasti neid samme tuleb veel, sellepärast et erihoolekanne vajab kindlasti rohkem rahalisi vahendeid või vähemalt töö ümberkorraldamist selliselt, et need inimesed, kes tegelikult seda teenust vajavad, oleksid õigel ajal õiges kohas ja omastehooldajatel oleks võimalus naasta tööturule. Aitäh!

Aitäh! Teile on üks küsimus. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et eelnõu oli kooskõlastatud igasuguste organisatsioonidega, sealhulgas ka Eesti Linnade ja Valdade Liiduga. Aga kas on tulnud tagasisidet ka eraldi omavalitsustelt ja [kui on tulnud], siis milline see tagasiside oli, kui te seda eelnõu tutvustasite – kui te tutvustasite seda eraldi kõikidele omavalitsustele? Ma kuulsin, et te olete seda teinud, aga saatsite ainult parandused. Kas sealt mingit tagasisidet tuli?

Suur aitäh teile selle küsimuse eest! Kõik need ette loetud organisatsioonid olid kaasatud eelnõu koostamisse ja sellega tegeles Sotsiaalministeerium. Tõesti, sotsiaalkomisjoni istungil osales meil ka Mailiis Kaljula, kes märkis ära, ja see on näha ka kooskõlastamise tabelis, et nad on olnud kaasatud eelnõu väljatöötamisse algusest peale. Mitmed nende ettepanekud on ka arvesse võetud, aga ta märkis, et eelnõu seletuskirjas on öeldud, et inimene võib saada teenust ka edaspidi vähem kui kümme päeva, kuid sellisel juhul ei kata seda kulu riik, vaid selle katab kohalik omavalitsus või inimene ise. Nii nagu ma ütlesin, puuetega inimeste kojaga lepiti kokku, et kuus kuud on üleminekuaeg, kus kõik saavad harjuda ja ei ole seda miinimumnõuet kümme päeva. Teenusel saab olla ka vähem ja siis muidugi on see katmine riigipoolne katmine. 

Aga mis puudutab hilisemat aega, siis selle põhjendus ja seletus on – Mailiis Kaljula tõi ka selle välja –, et väga paljud inimesed ootavad selle teenuse saamist ja on järjekorras. Nendest paljude puhul, et kuidagi lahendada lähedaste probleeme, on tegelikult omavalitsused juba neid kulusid katnud. Riik ei saa neid katta, kuna neil pole teenusekohti. Ehk siis omavalitsustel on olnud ka praeguses olukorras neid kulusid.

Aga mõistagi – Kaljula tõi välja ka selle –, kuna teenuse vajadust hindab SKA ehk Sotsiaalkindlustusamet, siis on oht, et teenusele suunamise otsuseid võib mõjutada ka riigi rahaline olukord. Eesti Linnade ja Valdade Liit näeb selles varjatud kujul kohustuse panemist. Elen Preimann Sotsiaalministeeriumist kommenteeris seda nii, et Sotsiaalkindlustusamet hindab inimese abivajadust, aga teenuse konsultant ei otsusta ainuisikuliselt inimese abivajaduse ulatust, vaid seda arutatakse koos lähedastega. Ja need kõik on ju ühes või teises kohalikus omavalitsuses elavad inimesed, meie inimesed, kes vajavad moel või teisel sotsiaal- või tervishoiuteenuseid. 

Nii et jah, siin kohalikel omavalitsustel mure on, ma ei hakka seda eitama. Sellest on palju räägitud ja seda on arutatud, millise koormuse see kaasa toob. Aga kõik leiavad, et tegelikult on vaja reguleerida kuidagi seda olukorda, mis valitseb.

Vladimir Arhipov, teine küsimus, palun!

Aitäh! See teine küsimus saigi teil osaliselt praegu lõpus vastatud, aga ma ikkagi küsiks üle. Loomulikult ma saan aru ja kõik saavad aru, et KOV-ide halduskoormus, sealhulgas korterite ja muude pindade ülalpidamise koormus suureneb. Kas on ka läbi mõeldud riigipoolne toetus KOV-idele selle katmiseks?

Noh, mingil määral. Seda tegelikult niimoodi komisjoni istungil ei arutatud, aga kui te lubate, siis ma lihtsalt ise ütlen, et omavalitsuste tulubaasi siiski erinevate meetmete abil suurendatakse. Omavalitsusel on võimalus otsustada, kuidas ja keda ta toetab, aga kahtlemata see on üle Eesti väga erinev. Mida veel Mailiis Kaljula välja tõi ja mis ma enne jätsin märkimata, on see, et kindlasti vajaks hoolekande seaduses – mitte selles eelnõus, aga just hoolekande seaduses – selgemat sõnastust § 89, kus on kirjas [omavalitsuse] kohustus maksta igapäevaeluteenuste osutamisel ruumide kulud. See ruumide kulude teema tuli välja ka Liikva Päikesekodu teenuse puhul, sest need [kulud] on võrreldes teiste sellist teenust pakkuvate asutuste kuludega tunduvalt suuremad, kuna nad pakuvad ainult ühte teenust, teised pakuvad laiemas valikus ja siis üks teenus natuke kompenseerib teist.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Selle eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek, selle on esitanud sotsiaalkomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 421 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Lähme järgmise päevakorrapunkti juurde, see on numbriga 5: Isamaa fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 432 esimene lugemine. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Helir-Valdor Seedri. (Annely Akkermann liigub kõnepuldi poole. Juhataja naerab.) Äkki daamidel on eesõigus? (Helir-Valdor Seeder ütleb midagi.) Ei, me hoiame seda tava. Ikkagi eelnõu algataja poolne ettekanne kõigepealt. Nii et Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Minul ei ole küll midagi selle vastu, kui Annely on valmis meie eelnõu siin esitama ja kaitsma. Seda enam, et tegemist on rahandusteemalise eelnõuga, mille puhul Annely peaks küll olema väga pädev. Nii et, Annely, ära saalist ära mine, tule kuula ja toeta! 

Nimelt, Isamaa saadikurühm on algatanud tulumaksuseaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse muutmise eelnõu, mille eesmärk lühidalt on see, et majanduskriisi ajal me Eesti riigieelarve puudujääki ei suurenda ja ei menetle selliseid eelnõusid, mis vähendaksid riigieelarve tulusid olukorras, kus teise käega Vabariigi Valitsus kehtestab ridamisi uusi makse ja tõstab olemasolevaid makse ja sellega loomulikult suurendab ebastabiilsust ja määramatust Eesti majanduses ja Eesti inimeste toimetulekus laiemalt. 

Nimelt on tegemist Reformierakonna väljamõeldud niinimetatud maksuküüru [kaotamise edasilükkamisega]. Ehk siis võib öelda, et mitte tulumaksuseadus, mis praegu kehtib, ei ole küüruga, vaid valitsuskoalitsioon on küüruga. Ja sellest valitsuskoalitsiooni küürust me peaksime lahti saama. Mitte ükski Eesti Vabariigi kodanik ei maksnud varem tulumaksu üle 20%, nüüd siis tulevikus 22% või mis iganes see tulumaks tulevikus saab olema. Sellist küüru, nagu Reformierakond väidab, kehtivas seaduses ei ole. Kõigile on ühetaoline maksulagi kehtestatud. 

Tõsi, on küll madalapalgaliste tulumaksusoodustus, mis aastaid tagasi ja mitu koalitsiooni tagasi sai kehtestatud. Ma hästi lühidalt tuletan meelde kolleegidele, mis see olukord tegelikult on ja mispärast ta selliseks on kujunenud, see kehtiv tulumaksuseadus. Seal on valitsuskoalitsioonile ja praegusele valitsusele sees ka väga sügav õpetusiva, miks ei ole mõistlik seda süsteemi praegu muuta ja tekitada riigieelarvesse täiendavalt igal aastal poole miljardi suurune auk. 

Nimelt, omal ajal tuli Isamaa välja initsiatiiviga, mida toetasid ka sotsiaaldemokraadid – mitte vastupidi, nagu siin on seda interpreteeritud. Isamaa tuli välja ettepanekuga, et tulumaksu[vaba] miinimum, mis tol ajal oli 160 või 170 eurot, enam ei mäletagi, tõsta korraga 500 eurole, et vähendada niimoodi väiksemat palka saavate inimeste maksukoormust ja vähendada sellega ka üldist maksukoormust, aga just väiksema sissetulekuga inimestel eelkõige. See oli igati mõistlik ettepanek, aga sellel oli väga suur mõju riigieelarvele. Kuna meie koalitsioonipartnerid ei olnud valmis muudel ridadel suuremaid kärpeid tegema, siis me leppisime kompromissina kokku, et see madalapalgaliste maksusoodustus laieneb tõesti madalapalgalistele ja tekib [palga]vahemikus 1200–2100 eurot. Niisugune sujuv üleminek tulumaksu[vaba] miinimumi puhul. 

Nii on tekkinud see olukord. See oli väga riigimehelik käitumine Isamaa poolt. Me [olime andnud] valimislubaduse ja me ei läinud valimislubadust hülgama, aga samal ajal ei tekitanud riigile kriitilist olukorda rahandusvaldkonnas, vaid leidsime sellise lahenduse. See on hea näide praegu võimul olevale valitsusele, et ei maksa peaga vastu seina joosta, kui riigi rahaline seis on niisugune, nagu ta on. Kui nüüd selle Reformierakonna kõige kallima ja üldse nende valimiste kõige kallima valimislubaduse täitmiseks võtta praegu pool miljardit riigi tuludest, ja veel sellisel kujul, [siis] see ei toeta Eesti majandust vähimalgi määral. 

Et mitte sellist sõgedust ellu viia, vaid olla paindlik, on meie ettepanek, et kui Reformierakond ei ole valmis sellest täielikult loobuma, siis lükata see vähemalt edasi kaugemasse tulevikku ja vaadata siis [olukorrale] otsa, kas Reformierakonna teadlikkus ja paindlikkus poliitika tegemisel on suurenenud, nii et sellest üldse loobutaks, või ollakse valmis näiteks säilitama seda tänast tulumaksusüsteemi ja seda vahemikku tõstma. Loomulikult me mööname, elu on läinud edasi, keskmised palgad on kasvanud. On võimalik, et see [kehtib] palgavahemikus mitte 1200–2100 eurot, vaid näiteks 1500–2500 või 2000–3000 või mis iganes. See kompromiss võiks olla läbi kaalutud ja arvestatud. 

See on üks variant, aga veel parem variant on mitte seda praegu torkida kriisiolukorras. Meie ettepanek on lükata selle jõustumine edasi aastasse 2028, 1. jaanuar. Sellega seoses käesoleva eelnõu §-s 1 muudetakse 20. juunil 2023. aastal vastu võetud tulumaksuseaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse jõustumissätteid. Muudatuste sisuks on tulumaksuseaduse § 23 lõigete 2–5 kehtetuks tunnistamise jõustumise edasilükkamine 1. jaanuarini 2028. 

Siinkohal ei saa mitte mööda minna ka sellest, kuidas Reformierakond on nende uute maksude kehtestamisel ja maksutõusude kehtestamisel käitunud. On rikutud senist head tava, auväärt istungi juhataja, ja seadusesse kirja pandud üldist põhimõtet, et maksuseaduste [muutmisel] antakse [muudatuste] vastuvõtmise ja nende jõustumise vahel kodanikele, ettevõtjatele, sihtrühmadele, keda see puudutab, kuus kuud [harjumiseks] aega. Seda tava on siiamaani ka järgitud, aga praegu peab tunnistama, et automaksu puhul seda kahetsusväärselt ei järgitud, see aeg oli tunduvalt lühem. Ja nii on ka selle tulumaksuseaduse puhul. Praegu koalitsioon oli, ma ütleksin, sunnitud – ta ei olnud mitte valmis, aga oli sunnitud – edasi lükkama selle olematu maksuküüru ärakaotamise ühe aasta võrra. Ka seal ei järgitud kuue kuu printsiipi – või ei järgita, ütleme siis nii. Ei järgita kuue kuu printsiipi selle edasilükkamise puhul! 

Ja ega mina ei tea, kas see üldse ongi õiguslikult korrektne. Sellepärast et kui seda tehakse nii, et seadusemuudatusega tekitatakse inimestele või ettevõtjatele soodsam olukord, siis jah, see on loomulikult võimalik, aga antud juhul puudutab see erinevaid sihtrühmasid erinevalt. On neid, kellele see on positiivne, ja neid, kellele see mõjub rahalises mõttes negatiivselt. Kui nemad kohtusse pöörduvad, siis ma ei ole [lahendis] sugugi kindel. Ehk jõuab kohus seisukohani, et see praak, mis praegu on kokku keeratud, ei ole kooskõlas teiste kehtivate seadustega ja põhiseadusega ja see sellisel kujul ei olegi võimalik. Aga loodame, et sellist täiendavat segadust praeguses [segases] olukorras ei teki ja me saame selle Isamaa eelnõuga edasi minna nii, nagu me oleme planeerinud. 

Ma väga loodan, et koalitsioonisaadikutel jätkub jõudu ja tarkust toetada seda Isamaa algatatud eelnõu, mille mõju, veel kord kordan, on pool miljardit aastas. [Loodan, et sel juhul] ei ole vaja hakata tõstma käibemaksu veel kord, tulumaksu veel kord, aktsiise veel kord, mida kõike on tehtud, ei ole vaja kehtestada uusi makse, nagu automaks, mis kehtestati, või niinimetatud riigikaitsemaks, mis tegelikult on käibemaksu ja tulumaksu tõstmise kombinatsioon. Ja see suures osas ei lähe üldse mitte riigikaitseliste kulutuste katteks, vaid läheb just nimelt eelarveaukude katteks, mida võib väga hästi täita praegu kehtiv tulumaksuseadus poole miljardi ulatuses. See on ääretult rumal olukord ja rumal lahendus, mille Reformierakond on välja pakkunud ja mida ülejäänud koalitsioonipartnerid on aktsepteerinud. 

Eelkõige paneb mind üllatama sotsiaaldemokraatide taltsas nõusolek sellega nõustumisel. See on täiesti vastuolus sotsiaaldemokraatide sõnumite, valimiseelsete lubaduste ja pikaajalise ideoloogiaga, mis [peab eriti silmas] tundlikumaid või haavatavamaid sotsiaalseid kihte. Aga selle tulumaksuseaduse muudatusega võidavad jõukamad, suuremat palka saavad inimesed, ja kaotavad kõik need, kes saavad väiksemat palka. Ja selles kontekstis sotsiaaldemokraadid justkui võitlevad miinimumpalga tõstmise eest ja nende inimeste eest, kellel on väiksem sissetulek. See on ääretult silmakirjalik. Üks on sõnum ja teine on tegelik käitumine siin saalis. 

Nii et mina kutsun üles, head kolleegid, toetama seda eelnõu. See toetab riigi rahanduse korrastamist, millest siin täna peaminister infotunnis rääkis, ja samal ajal on see ka igati õiglane, kohtleb erinevaid sotsiaalseid kihte õiglaselt. Palun toetada! Aitäh!

Suur tänu. Jutt oli nii selge, et teile küsimusi ei ole. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni seisukohti ja otsuseid tutvustama rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Tere päevast, head kolleegid! Komisjon arutas eelnõu 432 esimesele lugemisele saatmist rahanduskomisjonis käesoleva aasta 16. septembril. Istungil osales ka Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna juhataja Erle Kõomets. Eelnõu tutvustas komisjonis Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk. Küsisime arvamust ka Vabariigi Valitsuselt. Vabariigi Valitsus eelnõu ei toeta. Komisjoni ettepanek on lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi. 

Mis komisjonis toimus? Ega selle Isamaa väljamõeldud maksuküüru – ilma jutumärkideta – sisulist arutelu väga ei toimunud. Komisjonis pälvis tähelepanu hoopis see, et Isamaa esitas identse eelnõu – jah, siin ei olegi mul kirjas ... aa, on ikka – 15. juulil. Arutleti selle üle, et kas kaks identset eelnõu võiksid olla samaaegselt Riigikogu menetluses. Aga kuna vahepeal on Isamaa hiljem esitatud samasisulise eelnõu tagasi võtnud, siis ma ülevaadet sellest arutelust praegu andma ei hakkaks. See on komisjonis kõneldust kõik.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! No rahvatarkus ütleb ju, et topelt ei kärise, nii et selle pärast ei ole midagi katki. Palju halvem oleks, kui üldse eelnõu ei esitataks, eks ole, siis poleks meil midagi arutada. Aga muidugi see ei ole sugugi hea, et te seal rahanduskomisjonis väga ei süvenenud sellesse eelnõusse ja ei arutanud seda. Nagu te ütlesite, see diskussiooni ei tekitanud. Aga minu küsimus puudutab valitsuse seisukohta. Valitsus ei toeta, aga kas valitsus ka argumenteeris oma seisukohta, miks ta ei toeta?

Vabariigi Valitsus arutas seda oma 6. juuni istungil ja kommenteerib nii palju, et eelnõu kohaselt hakkaks üldine maksuvaba tulu 700 eurot kuus ehk 8400 eurot aastas kehtima inimestele 2028. aastast. Ja Vabariigi Valitsus ei toeta eelnõu. Tulumaksuseaduse muudatusega väheneb marginaalne maksumäär tuluvahemikus 1200–2100 eurot varasemalt 34,5%-lt 22%-le ehk see maksuküür kaob. Ministeerium märgib, et tulumaksuseaduse muudatus omab mõju kõikidele tulu teenivatele elanikele, sest liiga kõrge maksuküür võib vähendada huvi töötada ning mõjuda seetõttu negatiivselt tööturu ja seega majanduse arengule. Samuti vähendab see tööjõukuludega seotud survet tööandjale. Sellise kirja 6. juunil valitsus on rahanduskomisjonile koostanud. Vahepeal on valitsus uuenenud. Täna ma juba etteruttavalt vaatasin tänaseid valitsuse otsuseid, nii et me arutame õige pea, oktoobrikuus, maksuküüru küsimust siin saalis uuesti.

Kas, Helir-Valdor, nüüd on protseduuriline või läks valesti? Kaks küsimust on muidu võimalus esitada, te ei pea kasutama protseduurilist ettekäändena küsimuse esitamiseks. Teil on teine küsimus veel esitamata. Aga ma tänan juhtivkomisjonipoolset ettekandjat ettekande eest. Nüüd siis, Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi juhatajale.

Auväärt istungi juhataja! Nagu te äsja kuulsite, rahanduskomisjoni esindaja ütles, et selle eelnõu menetlemise ajal on Vabariigi Valitsus vahetunud. Meile on praegu teada eelmise valitsuse seisukoht. Me ei tea praeguse valitsuse seisukohti üldse selle eelnõu puhul. Kas teie arvates ei oleks korrektne, et kui valitsuskoalitsiooni vahetus toimub – koalitsioonilepingut, nagu me teame, muudeti ja täiendati –, siis peaks menetluses olevate eelnõude puhul, kui meile valitsuse seisukohta esitatakse, teada olema ametis oleva valitsuse seisukoht, mitte eelmise või üle-eelmise või veel kolm valitsuskoalitsiooni tagasi oleva [valitsuse] seisukoht?

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen päris kindel, et Vabariigi Valitsus, ka praegune, ametis olev, on teadlik selle eelnõu menetlemisest Riigikogus. Ja kui neil oleks olnud oluliselt erinev seisukoht võrreldes sellega, mille andis Kaja Kallase juhitud valitsus, siis ma olen päris kindel, et see seisukoht oleks ka rahanduskomisjoni jõudnud. Aga kuna meile sellist informatsiooni laekunud ei ole, siis meil on põhjust eeldada, et tänane valitsus on samal seisukohal. Aga ega ma ei ole kade kiitmast ka opositsiooni. Ma tahan tunnustada Isamaa fraktsiooni selle eest, et te võtsite tagasi selle teise, praeguse eelnõuga identse eelnõu. Mul ei ole kahju teid kiita selle eest. Aitäh! 

Head kolleegid, avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel ja volituse alusel, ma usun, Jaanus Karilaid. Palun!

Head kolleegid! Kõigepealt tunnustus selle aususe eest rahanduskomisjonile, et öeldi, et me väga ei süvenenud sellesse eelnõusse ja väga ei lasknud ka debatil tekkida. Eks selline põhiseadusväline institutsioon nagu koalitsiooninõukogu on juba pikemat aega parlamendist üle. On antud mingisugused poliitilised käsulauad ja nii läheb. Aga pärast krokodillipisaraid valada, et huvitav, et ei pakutud alternatiivseid mõtteid välja ja teisi mõtteid polegi – no seda tegelikult ei maksa väga rääkida. Seda enam, et antud eelnõu oli ka kompromiss Reformierakonnale, see pakkus tähtaja [muutmise] välja. Ideaalis seda astmetega nii-öelda maksuküüru ei peaks ju tänases kontekstis üldse puutuma. Nii nagu eelkõneleja härra Seeder mainis, see tooks aastas tulu riigikassasse 500 miljonit, see on ju nelja aasta peale 2 miljardit. 

Leedu majandus on praegu Baltimaade ime ja Leedu majanduseksperdid räägivad, et ärge tehke nagu Eesti. Nende üks võluvits on see, et ärge tehke nagu Eesti. Ja kui ma küsisin peaministri käest, kas ta oskab tuua näiteid, mis on Leedu majanduskasvu ja heaolu kasvu põhjused, siis tegelikult ümmarguste vastuste generaator purunes, sealt ei tulnud ühtegi sisulist vastust.

Aga selle kohta, mis meile vastu vaatab, on hellitlevalt öeldud maksufestival. See on küll väga eksitav termin. Festival on oma olemuselt ju positiivne. On teatrifestival, on muusikafestival, kõik on koordineeritud, kõik on planeeritud, on olemas tähtajad, kas see on ühe- või kahepäevaline muusikafestival või kestab maksimum nädal-kaks. Kindlasti ei ole meil maksufestival, see on maksukaos, see on juhitamatus, see on peataolek, see on rapsimine, see on suvaliselt kokku klopsitud poliitikutest valitsus, kes juhivad lihtsalt riiki suvaõiguse alusel.

Meie majanduseksperdid, meie ettevõtjad on öelnud: ärge palun nii tehke! Sellises majandussurutises tullakse [uute] maksudega välja, ja veel nii planeerimata maksudega, et iga kahe kuu tagant tehakse à la konkurss, millise maksuga võiks veel välja tulla. Antud juhul [tuleks] jätta ära see maksuküür, aastas 500 miljonit, aga Reformierakond taob oma dogmat: me lubasime, see peab, see peab minema! Me ei vaata aknast välja, me ei vaata, milline tegelik elu on, me ei [näe], et hinnad tõusevad, et inflatsioon galopeerib nagu hobune. Ja meid ei huvitagi see. Me lubasime! Tegelik elu, tegelik inimeste heaolu meid ei huvita. Meil on 38 või 39 mandaati, me ratsutame 2027. aastani külmalt. Kui tahame, viskame Eesti 200 välja, kui liiga palju hakkavad kobisema. Kui tahame, viskame sotsid välja. Las nad teevad vahepeal pressiteateid. Las nad teevad pressiteate, et nad hoolivad inimestest, aga tegelikult lükkavad huvihariduses laste[vanematele] käe taskusse, võtavad ka sealt majandusraskuste tingimustes ära. Võtame EMO-st ära. Inimene, kes läheb erakorralisse meditsiini – ei, viis eurot on vähe. Sa tuled siia teesklema, me võtame tegelikult 20 eurot, siis sa ehk mõtled! Ja me paneme retseptiravimitele otsa!

Selline on tänane valitsus. Aga mis majandusest saab? Kuidas me investeerime majandusse? Kuidas me saaksime olla Baltimaade uus majandustiiger? Ühtegi ideepoega pole! Midagi tuleb Euroopa Liidu tõuke[fondide] vahenditest – näete, me investeerime! Kas te ei näe? Rail Baltic tuleb lõpuks Pärnusse Euroopa rahadega. See ongi meie tegevus, kogu tegevus. 

Nii et öelda, et tegemist on maksufestivaliga – ma arvan, et me peaksime selle mõiste maha kriipsutama. Tegemist on maksukaosega ja tegemist on peataolekuga. Mina küll soovitan selle eelnõu jätta menetlusse. Selle eelnõu kohaselt me saaksime jätta kahe aasta jooksul miljardi riigikassasse, saaksime rahastada tervishoidu, huviharidust, saaksime investeerida ja saaksime tegelikult ka majanduse kasvule viia. Nii et toetage Isamaa eelnõu!

Aitäh läbirääkijale! Nüüd, Annely Akkermann, küsimus istungi läbiviimise kohta.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma tahtsin ära klaarida ühe ebatäpsuse. Jaanus Karilaid ei ole rahanduskomisjoni liige, aga ta ütles, et rahanduskomisjonis ei lastud tekkida arutelu. Kindlasti lasti kõigil rääkida nii palju, kui nad soovisid, aga arutelu lihtsalt ei tekkinud, sest seda maksuküüru teemat on mitmeid kordi arutatud, seal ei ole kellelgi enam midagi selgusetu.

Aitäh! Istungi läbiviimisega see nüüd küll seotud ei olnud, võib-olla oleks saanud selle vastusõnavõtuga ära klaarida. Aga aitäh sellegipoolest! Nüüd järgmisena Andrei Korobeinik Keskerakonna fraktsiooni nimel.

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, selle eelnõu puhul ei olnud probleeme rahanduskomisjonis aruteluga, küll on rahanduskomisjonis probleeme olnud varasemalt. Näiteks automaksu puhul mitte mingisugust arutelu tekitada ei saanud, lihtsalt tuimalt teerulliga sõideti üle ja võeti seadus vastu. Siis, kui koalitsioonil on vaja, arutelu sumbub väga kenasti.

Aga mis puudutab seda eelnõu, siis ühelt poolt tahaks positiivselt alustada. See, et Reformierakond sai aru, et raha pole selle rikaste soodustuse kehtestamiseks, on hea, seda võib ainult kiita. Aga mida Reformierakond ikkagi tegi? Ta ei loobunud sellest plaanist, et iga Riigikogu saadik saab 450 eurot aastas [rohkem] kätte, ta lihtsalt lükkas selle plaani edasi. Ja selle plaani elluviimiseks hakkasid Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 raha otsima ja raha leiti sotsiaaltoetuste summadest. Raha [saadakse] töötutoetuse vähendamisega, raha saadakse pensionäride käest. Pensionärid on muidugi see grupp, kes väga ei hakka vastu vaidlema. Nad hakkavad nüüd maksma tulumaksu, hakkavad maksma riigikaitsemaksu esimesest eurost alates ja ka sotsiaaltoetuste puhul see riigikaitsemaks rakendub esimesest eurost alates. 

Kujutage ette, inimene saab 200 eurot toimetulekutoetust. Toimetulekutoetus viimati kasvas siis, kui Keskerakond oli koalitsioonis. Vahepeal on Reformierakond suutnud tekitada rekordilise inflatsiooni ja nüüd saab toimetulekutoetuse eest osta veerandi võrra vähem toitu või nagu siin mõne inimese puhul, veerandi võrra vähem konserve. Ja ei olnud mitte mingisugust sellist ideed, et vähemalt sealt võiks mitte raha ära võtta, vaid sinna raha lisada. Ei! Ka 200 euro pealt võetakse tuimalt 4 eurot ära. See on nii vähe, nagu hea Annely [märkis], et ju siis inimene lihtsalt ei pane tähele, et ta peab 4 eurot riigile maksma. Ja seda kõike tehakse selleks, et jagada raha rikkamatele. See on ainus maksutõusude eesmärk. 

Kui siin kõlab narratiiv, et Eesti valitsus hakkab kärpima, tulevad jõulised kärped, siis maksutulu ja kärbete suhe on 1 : 9. Iga kärbitud euro pealt võtab valitsus 9 eurot inimeste taskutest, selleks et täita oma valimislubadused. Ainuüksi selle konkreetse valimislubaduse täitmine, mida see eelnõu üritab [2028. aastani edasi lükata], võtab pool miljardit aastas. See on pool sellest maksuaugust, eelarveaugust, mille Reformierakond on suutnud tekitada. Ja selle asemel, et tunnistada, et see on viga ja et peab siiski enda programmi vastavalt reaalsusele korrigeerima, lükkab Reformierakond selle lihtsalt edasi. 

Nii et see eelnõu on kahtlemata positiivne. Paraku Kristen Michal ütles, et ühtegi kompromissi, ühtegi otsuse tühistamist ta enam enne valimisi ei tee. Ei pea olema mingisugune poliitikaguru selleks, et ennustada, et see eelnõu koalitsiooni toetust ei leia. Ja sellest on väga kahju, sellepärast et, veel kord, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, töötud inimesed maksavad kinni rikaste palgatõusu. Selles olukorras võiks üle vaadata terve majanduspoliitika, aga seda koalitsioon teha ei soovi. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Reformierakonna fraktsiooni nimel Annely Akkermann.

Reformierakonna nimel saan öelda, et toimetulekutoetusest tulumaksu kinni ei peeta. Riiklikest sotsiaaltoetustest tulumaksu kinni ei peeta, seda 2% ka mitte. Lihtsalt teadmiseks – ma olen märganud, et see on väga suur arusaamatus.

Aitäh! Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise kohta.

Ma ikkagi juhin tähelepanu, et igast sissetulekust võetakse 2% riigimaksu, alates esimesest eurost. Nii et hea Annely paraku üritas praegu veidi Riigikogu liikmeid ...

Aitäh küsimuse eest! Kuid seda ei saa pidada protseduuriliseks. Rohkem kõnesoove ei ole, seega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 432 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 432 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu oli 15. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 432 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Seega oleme läbinud edukalt viienda päevakorrapunkti.

Läheme edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on regionaal- ja põllumajandusministri 2024. aasta [ettekanne] riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Ettekandja on regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartman. Aga enne kui ma ministrile sõna annan, tutvustan ka päevakorra[punkti] arutelu [korda]. Esmalt on ministri ettekanne kuni 35 minutit. Seejärel saab iga Riigikogu liige esitada ministrile ühe küsimuse. Pärast küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised, kus sõna saavad fraktsioonide esindajad, ja kui minister soovib, siis ka tema saab läbirääkimistel osaleda. Palun, regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartman!

Austatud Riigikogu liikmed! Olen viimase poolaasta jooksul külastanud paljusid Eesti piirkondi, Setomaast Narvani ja Viljandist Kihnuni. Olen südamest tänulik neile, kes seisavad iga päev hea selle eest, et meil kõigil oleks leib laual. Tänan põllumajandustootjaid ja põllumajanduse eestvedajaid, omavalitsusjuhte ning aktiivseid inimesi, kes hoiavad kogukonnas sees elu ja sädet. Just tänu teile püsivad ka maapiirkondades töö‑, elu‑ ja koolikohad, toimub vilgas kultuurielu, liigub ühistransport ning säilib puhas elukeskkond. Suur ja südamlik aitäh!

Soovin, et ükski Eesti inimene ei peaks valima elukohta pelgalt töökoha või laste koolikoha järgi. Kui kõikjal Eestis on võimalik saada töö eest väärikat tasu, lastele head haridust ja eakana tunda rõõmu toetavast kogukonnaelust, siis miks mitte ei võiks kümne aasta pärast elada iga teine pere maal või väikelinnas. Keskendun täna oma kõnes tegevustele, mis aitavad luua kõikjal Eestis parema palgaga töökohti ja õdusaid kodusid ning mis tugevdavad meie põllumajandust ja tagavad toidujulgeoleku.

Head saadikud! "See rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kellel liha ja leib omaenese päralt on," ütles juba rahvusliku liikumise suurkuju Carl Robert Jakobson enne Eesti iseseisvumist. Jakobsoni tõdemus on aktuaalne ka praegu, enam kui sada aastat hiljem. Kahjuks saab aga üha väiksem hulk peresid lubada endale kohalikku toitu, sest välismaine on hinnalt sageli odavam. Ja kes ei vaataks hindu, kui viimase paari aasta jooksul on elu sedavõrd palju kallinenud? Kodumaine toit pole kallim pelgalt väiksemate tootmismahtude ja lühema kasvuperioodi tõttu. See on kallim ka sellepärast, et meie tootjad tegutsevad vastutustundlikult ja keskkonnasäästlikult, tagavad võimalikult hea elu nii loomadele kui ka lindudele.

Kas nad peaksid nendest püüdlustest loobuma? Mina nii ei arva. Vastupidi, pikas perspektiivis on see meie konkurentsieelis. Küll aga saab riik ulatada abikäe nii kodumaistele tootjatele kui ka tarbijatele, langetades toiduainete käibemaksu. Sarnase ettepaneku on teinud ka põllumajandus-kaubanduskoja ja talupidajate keskliidu esindajad. Madalam käibemaks aitaks tarbijatel eelistada kodumaist ja võrdsustaks konkurentsitingimusi lähiriikidega, kus toiduainete käibemaks on madalam kui teistel toodetel.

Oleme Eesti põllumajandus‑ ja kalandusettevõtjatega ning nende esindusorganisatsioonidega palju arutanud, mida me saame ja tahame koos teha kodumaise toidutootmise elujõu ja konkurentsivõime hoidmiseks ja parandamiseks. Riigi kohus on luua lihtne ja toetav keskkond, kus ettevõtja saab tõhusalt tegutseda. Ühtviisi olulised on selleks hästi toimiv nõuandesüsteem, toetuste taotlemise ja [taotluste] menetlemise mugavus, aga ka andmete esitamise loogilisus ja topeltaruandluse minimeerimine. Mõistagi peame Euroopa Liidu eelarveperioodi läbirääkimistel seisma kindla seljaga selle eest, et Eesti põllumehi koheldaks võrdselt liidu teiste riikide tootjatega. Me ei tohi lubada asetada neid eksporditurgudel põhjendamatult kehvemasse positsiooni.

Põllumajandusest rääkides ei saa me mööda ka loomade heaolust. See on oluline nii tarbijatele, tootjatele kui ka loomadele. Teadlikkus loomade heaolust ja võimalused seda tagada on meil märkimisväärselt paremad kui paljudes intensiivmajandusega riikides. Selleks algatasime loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muudatused, mille fookuses on nii lemmikloomade kui ka põllumajandusloomade tervise ja heaolu tagamine. Oleme teinud ka ettepaneku lõpetada munakanade puuris pidamine 2035. aastaks.

Hea kuulaja! Juhin siinkohal tähelepanu veel mõnele toidusektori jätkusuutlikkuse vaates olulisele strateegilisele riskile. Esiteks mure selle valdkonna hariduse, teadustöö ja innovatsioonivõimekuse pärast. Meil on suur puudus veterinaaridest, meie põllumajanduslik kutseharidus seisab teelahkmel. Põllumajandusteaduses on kodumaine kompetents mitmel alal hääbumas. Põllumajandus oli, on ja peabki olema haridus‑ ja teaduspoliitika ning regionaalpoliitika lahutamatu osa. Heade põllumajandusteadmistega eksperte vajavad eelkõige just maapiirkondade tööhõivet hoidvad ettevõtjad.

Oleme Euroopa Liidu fondide abil toetanud teadmussiirde ja innovatsiooniga tegelevate ettevõtete konkurentsivõimet ning panustanud nõuandesüsteemi kaudu meie põllumeeste teadmistesse. Oleme ellu kutsunud sordiaretuse ning geneetilise ressursi kogumise ja säilitamise toetusprogrammid. Teadusprogrammi "[Euroopa] horisont" kaudu rahastame ka välisteaduskoostööd. Alles mõni nädal tagasi kohtusin Jaapani suursaadikuga, kui Eestist läks Jaapani poole teele koorem meie puhast mett, [millele oli tehtud] innovaatiline DNA-[test]. Ka nii kaugel osatakse hinnata kõrgelt meie põllumeeste ja teadlaste tööd.

Samuti rõõmustavad mind teadmussiirde, innovatsiooni ja digipöördega seotud uuenduslikud e‑teenused, mis teevad samm-sammult toidusektori ettevõtjate elu tõhusamaks ja lihtsamaks. Näiteks on kutselistele kaluritele arendatud välja rakendus PERK püügiandmete elektrooniliseks esitamiseks. Loodud on ka e‑põlluraamat, mis võimaldab põlluharijal aasta ringi oma tegevusi sisestada ja uue hooaja põllutöid planeerida. Koos PRIA‑ga loome kõigile kasutamiseks ka regionaal‑ ja põllumajandusministri töölauda, kus saab jälgida kogu ministeeriumi haldusala olulisimaid indikaatoreid ja eelarve täitmist.

President Alar Karis rõhutas tänavu vabariigi iseseisvuse taastamise aastapäeval peetud kõnes, et julgeolek on ka toidujulgeolek. Ja see on mõistetav, sest viimaste aastate kogemus on toonud teravalt esile vajaduse kriisiolukorras ise hakkama saada. Peame igas olukorras tagama oma inimestele piisava toiduvaru. Selleks oleme viimaste aastate jooksul koostöös erasektoriga astunud edasi mitu pikka sammu. Hea näide on kriisipoodide mudel, mille kohaselt riik ja erasektor panustavad käsikäes, et lähiaastail tekiks üle Eesti sajakonnast kriisipoest [koosnev] võrgustik. Need on toimepidevad, varustatud generaatoritega ja võimelised tagama elanikele esmavajaliku toidukauba. Paljudes kohtades kindlustatakse lisaks sularahaautomaadi ja apteegi toimimine.

Lähiajal on meil võimalik astuda ka järgmine samm, kui alustame reageerimisvarude mudeli ülesehitamist. Olen tänulik kaupmeestele, kes tulid selle mõttega vabatahtlikult kaasa. See tugevdab minu usku, et meie riigi ja põhiseaduses sätestatud eesmärkide kaitse oli, on ja jääb kogu ühiskonna ühiseks missiooniks. Mul on hea meel, et Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi ettepanekul saab toidu varustuskindlus just täna seadustatud ühe elutähtsa teenusena. Seega kinnitan, et meie ministeerium on julgeoleku‑ ja jõuministeerium ning suur osa meie tööst on otseselt seotud Eesti iseseisvuse [säilimise] tagamisega.

Head Riigikogu liikmed! Värske, puhas ja kohalik Eesti toit ei ole iseenesestmõistetav. See on suur väärtus ja Eesti päritolu on märk toidu kvaliteedist. Selleks, et Eesti toit oleks veelgi enam hinnatud, tuleb pöörata tähelepanu Eesti inimeste toiduteadlikkusele. Mind teeb murelikuks, et vaatamata kohaliku toidu kõrgele kvaliteedile tarbime seda üha vähem. Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi eesmärk on muuta kestliku ja tervist toetava toidu valimine tarbijale lihtsamaks, kasutades näiteks avaliku sektori toitlustuse riigihankes tervise‑ ja keskkonnahoidlikke [tingimusi] ning tagades, et [teave] nii toidu väärtuse kui ka päritolu kohta on esitatud tarbijale arusaadavalt.

Lisaks toetame igal aastal laste koolitoitu 5 miljoni euroga. Eesmärk on, et meie koolid ja lasteaiad pakuksid vähemalt pooles ulatuses mahetoitu. Hoiame seda joont ka edaspidi ja tagame rasketel aegadel samas mahus rahastamise. Tasuta koolitoit peab jääma.

President Lennart Meri ütles oma 1996. aastal peetud kõnes: "Me vajame jõulist regionaalpoliitikat, sest riik on parasjagu nii tugev, nagu on tugev tema kõige nõrgem maakond." Aeg on edasi läinud, aga see tõdemus on aktuaalne ka praegu. Regionaalse arengu tegevuskava ehk RETK-i täitmise värske ülevaade tõi välja, et piirkondadevahelised arenguerinevused püsivad endiselt suured. Erinevused on eriti silmatorkavad ettevõtluse arengu ja elanike haridustaseme näitajates. Suurem mahajäämus arengus on Lääne-Eestis, Kagu-Eestis ja Jõgevamaal. Ettevõtlusaktiivsus püsib tunduvalt madalam suurtööstuspärandiga Ida-Virumaal.

Strateegias "Eesti 2035" leppisime kokku eesmärgi suurendada väljaspool Harju‑ ja Tartumaad elavate inimeste osakaalu. Sellest eesmärgist oleme liikunud hoopis eemale. Hea on see, et väljaspool Harjumaad on ühe elaniku kohta loodud SKP maht liikunud lähemale Euroopa Liidu keskmisele. Endiselt on aga suured Eesti-sisesed erinevused palkades, tööhõives, tööjõu tootlikkuses ning ettevõtjate suutlikkuses tooteid arendada ja eksportida. Näiteks oli käesoleva aasta teises kvartalis keskmine palk Läänemaal 1536 eurot, aga Harjumaal üle kolmandiku võrra suurem ehk 2233 eurot. Paraku mõjutab just sobivate töökohtade olemasolu või puudumine inimeste elukohavalikut kõige enam.

Strateegia "Eesti 2035" siht on tagada hea elukeskkond kõikjal Eestis. Töötame Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis iga päev selle nimel, et kõikides piirkondades oleks võrdsed võimalused ja ühtviisi hea elada. Seoses julgeolekuolukorraga maailmas on meie lähinaabruses regionaalpoliitika muutunud veelgi olulisemaks. Omariikluse säilitamiseks ja kriisides vastupidamiseks peab Eesti olema kõikjal asustatud.

Külastasin sel suvel Leader-liikumise noorteteemalist seminari ja külaliikumise Kodukant maapäeva. Kõikjal jäi kõlama arvamus, et noori peresid maale kutsuda ja seal hoida on keeruline, kui kohapeal ei pakuta piisavalt vajalikke avalikke teenuseid, mis aitaksid peredel maapiirkonnas ennast hästi tunda. Eelmisel nädalal maal elamise päeva avaüritusel Rakvere vallas ütlesid sinna kodu loonud noored, et peamised argumendid maale elama tulemise kasuks olid asulas olev kool, lasteaed ja pood. Lisaks on oluline, et kodu rajamine maapiirkonda ei takerduks rahastamisvõimaluste puudumise taha. Oleme astunud koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega viimastel aastatel eluaseme kaaslaenu [andmisega] olulise sammu. Mul on hea meel, et tõsistele väljakutsetele vaatamata on palju ettevõtmisi, mis kutsuvad märkama maaelu võimalusi. Lisaks maal elamise päevale peame avatud talude päeva ja tähistame Eesti toidu kuud.

Head parlamendi liikmed! Juulis võtsite siinsamas vastu tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega võrdsustatakse 2027. aastaks omavalitsustele pensionituludelt makstava tulumaksu määr muude tuludega. Selle seadusega saame vähendada regionaalset mahajäämust, aidates väljaspool suuremaid kasvupiirkondi asuvatel omavalitsustel tagada vajalikud avalikud teenused. Nii suudame pidurdada valglinnastumist.

Lisaks tegi valitsus otsuse suunata ettevõtlus‑ ja regionaaltoetustest vähemalt 40% väljapoole Tallinna ja Tartu piirkonda, sest näiteks struktuurfondide eelmise perioodi ettevõtlusmeetmetest jõudis ligi 90% Harju‑ ja Tartumaale. Kuldsest ringist raha välja suunamise hea näide on ka õiglase ülemineku fond, mille abil investeeritakse Ida-Virumaale 340 miljonit ja luuakse üle 3300 uue töökoha. Selliste meetmetega muudame sammhaaval oma regionaalpoliitikat asisemaks.

Head saadikud! Regionaalpoliitikast peab saama nii mõtte‑ kui ka tegutsemisviis. Teadlane Mati Heidmets on öelnud, et Eesti taasiseseisvumise järgse poliitika suurim läbikukkumine on üha süvenev regionaalne ebavõrdsus. Eesti riigile ja inimestele ei tee see kuidagi head, kui seame arglikult ja ambitsioonitult sihiks kestliku kahanemise. Selleks, et suudaksime peatada või aeglustada viimased 30 aastat [kestnud] rahvastiku ja majanduse koondumise trendi, on vaja nii Riigikogu, valitsuse liikmete kui ka kogu ülejäänud avaliku sektori panust.

Olen seega kindlal seisukohal, et regionaalpoliitika ei ela Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis, vaid puudutab iga eluvaldkonda. Ükski eelnõu ei peaks jõudma kinnitamiseni enne, kui on saadud vastus järgmistele küsimustele. Milliseid linna‑ ja maapiirkondi see otsus mõjutab ja kuidas? Kas see suurendab või vähendab piirkondadevahelisi lõhesid? Kas mõju mõne piirkonna inimestele on kahjulik? Kas on tehtud kõik selleks, et seda kahjustavat mõju vähendada või õiglaselt kompenseerida?

Üks viimasel ajal palju kõlapinda leidnud teemasid on kutsehariduse reform. See puudutab Eesti kaardilt mitut maakonda, kus kutsehariduskeskused, täpsemalt nende juhid, õpetajad ja meistrid, on kohalikud arengumootorid. Poliitilise valiku küsimus ei ole siin majades ega ka katustes, vaid meie inimestes, kes juhivad piirkonna elu. Peame vaatama kaugemale, hindama lisaks nelja-aastasele riigi eelarvestrateegiale ka otseseid ja pikaajalisi mõjusid piirkonnale. Seda selleks, et valikud ei muutuks meie rahva sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise kestlikkuse mõttes liiga kalliks õppetunniks.

On palju küsimusi, millele kohalikul ja maakondlikul tasandil vastust leida on raske. Seetõttu peame leidma võimalusi maakondadeüleseks koostööks. Üks hea näide on Politsei‑ ja Piirivalveameti teeninduspiirkondade ühtlustamine. Kesk‑ ja Lõuna-Eestis on jõudmas lõpusirgele arengulepete koostamine, mida teeme koostöös OECD ekspertidega. Lepete eesmärk on suunata senisest teadlikumalt ettevõtluse edendamist eri piirkondades. Koostöös ministeeriumide, kohalike omavalitsuste, maakondliku arengu organisatsioonide, ettevõtjate ja ülikoolidega on kokku lepitud tegevused, mis aitavad kaasa piirkonna majanduse arengule.

Nii ühistranspordi kui ka teiste teenuste pakkumiseks vajavad kohalikud omavalitsused raha. Kohalike omavalitsuste autonoomia ehk iseotsustamise taseme poolest oleme OECD riikide edetabelis endiselt väga madalal kohal. Omavalitsuste tulubaasi ja finantsautonoomia küsimustes hakkas aga sel kevadel jää liikuma. Nii maamaksuseaduse kui ka tulumaksuseaduse muudatused on samm õiges suunas. Aktiivselt arutame ka seda, kuidas luua omavalitsustele lisavõimalusi oma tulubaasi suurendamiseks, arvestades seejuures loomulikult kohalikke vajadusi ja võimalusi. Aitäh kõigile omavalitsustele, kes on selleks oma ettepanekud juba edastanud! Teeme ministeeriumiga kõik selle nimel, et uusi võimalusi saaks rakendada juba 2026. aastal.

Strateegias "Eesti 2035" on riik võtnud suuna detsentraliseerimisele, kuid praktikas liigutakse pigem vastupidises suunas. Selle üks põhjusi on kindlasti kohalike omavalitsuste erinevad võimalused ja võimekused. Kas Tallinnale ja Ruhnule ikka peaksid olema seadusega pandud täpselt samad ülesanded või millist tuge ja milliseid lahendusi me saame pakkuda Ruhnule ülesannete täitmisel? Kas lahendus on omavalitsuste ühendamine, koostöö või hoopis ülesannete asümmeetria? Kas muutma peaks kohaliku omavalitsuse juhtimismudelit? Milline peaks olema linnade ja valdade tulubaas? Kuidas võimestada linnade ja valdade liitu? Milliseid riigi ülesandeid saaksime delegeerida kohalikule tasandile, tagades nende täitmiseks vajalikud vahendid? Need on mõned küsimused, millele hakkame lähiajal omavalitsuste tulevikku läbi arutades nii kohalike omavalitsuste, ministeeriumide kui ka teiste partneritega vastuseid otsima.

Head kuulajad! Meie valdkondadel on kandev roll ka keskkonnaeesmärkide täitmisel. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ütles, et põllumehed teenivad meie planeeti, kandes hoolt maa, vee ja õhu eest. Toetame aastatel 2023–2027 kokku umbes 1,8 miljardi euroga oma põllumajandus‑, kalandus‑ ja toidutööstusettevõtteid, et aidata neil muutuda rohe‑ ja digiinnovaatilisemaks, ressursitõhusamaks ja keskkonnahoidlikumaks. Usume seejuures, et see kasvatab meie tootjate konkurentsivõimet, eriti Euroopas.

Ka kliimakindla majanduse seaduse eelnõu kohta esitasime rea ettepanekuid. Muu hulgas märkisime, et eelnõuga seatavad eesmärgid peavad olema realistlikud ning vältima [peab] bürokraatia suurenemist ja ettevõtete halduskoormuse kasvu. Peame olema suutelised säilitama ja suurendama kodumaise toidusektori konkurentsivõimet ja sellega ka toidujulgeolekut. Vajaduse korral tuleb selleks kohandada ka kliimameetmeid.

Kliimakindlust toetab ka hästi toimiv ühistransport, mis tagab Eesti elanike võimaluse valida vabalt elu‑, töö‑ ja koolikohta ning teha igapäevatoimetusi. Ühistransporti tuleb vaadata tervikuna, kuid kahjuks on see teema siiani olnud taristuarenduste kõrval teisejärguline. Erinevate transpordiliikide ja piirkondade juhid peavad tegema omavahel koostööd ning me peame liikuma regulaarse ja vajaduspõhise transpordi suunas. Selline muutus ei sünni üleöö.

Oleme käivitanud koostöös Riigikantseleiga ühistranspordi koosloome kiirendi. Kutsume kohalikke elanikke arutama oma liikumisvajadusi ja liinivõrgu valikuid, et kõik soovijad saaksid sõna sekka öelda ja tunneksid end muutuste osalisena. Peamine on tagada, et kõik Eesti elanikud jõuaksid tulevikus soodsalt ja õigel ajal kooli, tööle, poodi, trenni, teatrisse ja arsti juurde. Tundub, et me otsime ühistranspordist sageli üksnes kulutõhusust, mõtlemata suuremale mõjule. Ühistransport on määrava tähtsusega, kui tahame hoida Eestimaa ühtlaselt asustatuna. Ära tuleb teha ühistranspordi tõhustamise reformid, investeerida raudteedesse ja liikuvussõlmedesse ning korrastada liinivõrku. Seejuures ei saa jätta panustamata ressursse ühistranspordi arendamisse, sest vastasel juhul ühiskonna kogukulud kasvavad ja regionaalne ebavõrdsus süveneb veelgi.

Austatud Riigikogu liikmed! Võimalus heaks eluks kõikjal Eestis ei sünni iseenesest. Me ei tohi juhtida riiki lootuses, et nähtamatud käed asju paika loksutavad, olgu selleks inimeste väärikas sissetulek, toidujulgeolek ja varustuskindlus või hästi toimiv ühistransport. Viimaste aastate kobarkriisid on toonud valusalt ja teravalt esile vajaduse jõulise ning asise regionaalpoliitika järele. Regionaal‑ ja põllumajanduspoliitika ei ole enam pelgalt heaolu ja väärikuse küsimus, vaid sellest on saanud üks meie iseolemise ja julgeoleku alussambaid. Seda seepärast, et vaid see rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kellel liha ja leib omaenese päralt on.

Head saadikud! Tänan teid julgete otsuste eest kohalike omavalitsuste rahastamise küsimustes. Loodan, et seisame üheskoos ka edaspidi hea regionaalarengu eest, sest Eesti riik on parasjagu nii tugev, nagu on tugev tema kõige nõrgem maakond. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Teile on ka mõned küsimused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart.

Aitäh, hea minister! Eelmisel nädalal olite te Euroopa Liidu asjade komisjonis, kus muu hulgas oli põhiteemaks samuti Eesti põllumajandus ja selle toetamine. Te tõite välja, et teraviljatööstusele oli viimane aasta päris keeruline, sest meil olid külmad talved, samas ka sademeterohke suvi. Üks meede, mille te pakkusite välja ja mis võiks olla abiks, on meie põllumajandustoodangu käibemaksu langetamine. Muidugi, Keskerakond on omalt poolt mitu korda selle ettepaneku teinud, oleme teinud ka vastavad eelnõud. Kahjuks pole mitte ükski neist eelnõudest toetust leidnud. Kas te jätkuvalt arvate, et selle käibemaksu alandamise initsiatiiv võiks olla valitsuse laual, et see võiks tõesti olla see teema, millega valitsus saab lähiajal välja tulla? Ja kas te olete juba suhelnud koalitsioonipartneritega: mis on nende seisukoht?

Aitäh väga heade küsimuste ja märkuste eest! Kõigepealt ma täiendan. Me rääkisime tõesti ka sellest, kuidas tulla põllumajandustootjatele appi, sest selle aasta ilmastikuolud on põhjustanud suuri kahjustusi. Esmaspäeval olin koos teiste Euroopa põllumajandusministritega ja me saime esimese tagasiside selle kohta, et Euroopas ollakse valmis meile appi tulema. Ootame siinkohal komisjoni otsust meie kriisimeetme kohta. Kõigepealt selline märkus.

Mis puudutab käibemaksu, siis valitsuses riigieelarvet tehes tõstatusid väga paljud sisulised valdkonnaküsimused ja näidati neid indikaatoreid, mille poolest on läinud hästi ja mille poolest on läinud kehvasti. Seesama [mure], et üha vähem tarbitakse Eesti toitu, oli see, mille ma välja tõin. Ja kuna organisatsioonid meie valdkonnas on eelnevalt ka selle ettepaneku teinud, siis seal ma selle käibemaksu teema esimesena välja käin.

Hetkel me jätkame nii, et meil käib majasisene analüüs. Me istume kindlasti kõikide oma sektori valdkondade [esindajatega] maha – toidutootjatega oleme juba sellel teemal rääkinud – ja teeme selle teema laiemaks. Ma tahan siin erinevaid aspekte näha. On osapooli, kes leiavad, et see ei too vajalikku tulemust, aga minu hinnangul, nähes lihtsalt, kui paljud sektorist on selle [mõtte] välja käinud ja kui paljud teised Euroopa Liidu riigid on seda rakendanud, [tekib küsimus], miks me seda siis Eestis ei tee. Isegi kui me ei proovi kõikide toodete puhul, võiksime teatud toodete puhul ikkagi proovida seda rakendada ja vaadata, mis on selle mõju. Aga praegu oleme seda teemat laiendanud, suhtleme erinevate valdkondlike organisatsioonidega ja kindlasti jõuame ka siia fraktsioonidesse ja komisjonidesse.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh teile selle ülevaate eest! On meeldiv näha, et te olete oma valdkonna väga kirglik eestkõneleja ning kindlasti lähete teemadesse sügavalt sisse ja tahate nendest teada. Minu küsimus puudutab ühistransporti ja ühistranspordireformi, millest on räägitud. Teie ka puudutasite kõnes seda, et on vaja need reformid ära teha. See on maal kahtlemata probleem, nendes piirkondades, kus näiteks [lähimad] huvikoolid asuvad keskuses, konkreetselt ka Viljandis. Kuidas inimesed sinna liikuda saavad? Mure on selles ja küsingi seda, kas kärpimisolukorras need reformid ikkagi tulevad või on ka neid rahalisi vahendeid kärbitud.

Aitäh! Ühistransport on praegu selle vastutusvaldkonna üks keerukamaid küsimusi. Tõesti, meie murekoht on olnud see, et me ei ole saanud valitsuses ühistranspordireformi veel lõplikult ära otsustada. Aga see ei tähenda, et me ei oleks alustanud selle reformi läbiviimist, sest oodata enam ei saa. Kui me viime läbi näiteks riigigümnaasiumide reformi, siis liigub üha rohkem teenuseid maakonnakeskustesse, ja siin on ühistranspordil väga oluline roll. Kärpekäärid puudutavad meie valdkonnas päris paljusid tegevusi ja teenuseid, aga me proovime siinkohal [saavutada] kokkulepet, et me ühistranspordi [rahastust] hoiame tänases mahus. Kindlasti peame teatud küsimustes vaatama üle inimeste oma[osaluse].

Aga nagu ma ka kõnes ütlesin, kuna ühistransport on väga oluline selleks, et me suudaksime tagada kõikjal Eestis üldse elu võimaluse ja inimestele ligipääsu avalikele teenustele, ning kui me soovime ka kliimakindla [majanduse] seadusega teha üha rohkem keskkonnasäästlikke ja mõistlikke otsuseid, siis me ei saa kuidagi ühistransporti tähelepanuta jätta. Sinna tuleb tuua investeeringuid juurde. Me oleme alustanud mitmeid piloot[projekte], vaatame üle ühistranspordiliinide toimimist eri piirkondades ja proovime muuta seda efektiivsemaks. Ma näen, et seal süsteemis on kohti, mida saab teha paremaks ja kus saab raha kokku hoida, aga ma arvan, et naiivne oleks mõelda, et tulevikus see eelarve väheneb. Küll on võimalik muuta seda süsteemi efektiivsemaks ja säästvamaks ja seda me täna teeme. Loodan, et jõuame heade partneritega koostöös lähiajal ka valitsusse, et pikaajalisemad eesmärgid ja raamid paika saada.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, aitäh selle ettekande eest! Mul on selline küsimus. On hästi irooniline näha selles ettekandes paljusid asju, mida Keskerakond opositsioonist on pakkunud, alustades toidu käibemaksu langetamisest, lõpetades tasuta koolitoiduga. Tegelikult me oleme tõepoolest kõiki neid asju pakkunud, mõnda asja oleme pakkunud isegi mitu korda, aga koalitsioon on kogu aeg nende vastu hääletanud. Kui rääkida koolitoidust, siis see pole tegelikult ammu tasuta, sellepärast et viimati tõsteti riigi osalust selles kuus aastat tagasi, nii et praeguseks juba väga paljudes omavalitsustes maksavad selle eest vanemad. Näiteks eelmisel nädalal hääletas koalitsioon jälle meie ettepaneku vastu suurendada riigi osalust selles. Nii et minu küsimus on see: miks sõnades on kõik nii ilus, aga kui tegudeni jõutakse, siis koalitsioon hääletab kahjuks kõik need ilusad opositsiooni pakutud asjad maha?

Aitäh selle küsimuse eest! Mis puudutab koolitoitu, siis tegelikkuses jätkatakse nende summadega, mis hetkel on. Ja praeguses olukorras on see juba suur edasiminek. Haridus‑ ja teadusministril on vaja kärpida 80 miljonit ja see oli valitsuse kokkulepe, et koolitoidu kallale me ei lähe. Loomulikult on soov – täiesti arusaadav ja põhjendatud –, et koolitoidutoetus võiks olla oluliselt suurem, kuid me ju mõistame, et tänastes tingimustes on teatud eelarveridu keerukas suurendada.

Ma arvan, et nende teemade läbisurumine, mis on mõistlikud ja olulised, vajab poliitilist kompromissi ja selleks on momentumid, kus on võimalik seda ellu viia. Ma väga loodan, et siin saalis mõistetakse, et regionaalpoliitika on oluline ning neid olulisi samme üheskoos tehakse ja otsuseid vastu võetakse. Minu palve on jätkata siin partneritega koostööd. Mina saan küll öelda, olles olnud viis kuud selle ministeeriumi meeskonna liige ja seda valdkonda juhtinud, et mitmed väga põhimõttelised sammud, mida on ka aastaid oodatud, on tänaseks ära tehtud. Kõike ei saa teha kohe ja korraga, aga tegelikult on väga palju asju juba ära tehtud. Ma olen lihtsalt murelik selle pärast, et need [eesmärgid], mille me pikaajalistes strateegiates oleme seadnud, ei ole ikkagi täitunud. Seega tuleb meil teha veel rohkem selleks, et me suudaksime nende lõhede [süvenemist] vähemalt natukenegi pidurdada.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab loomade heaolu ja loomakaitset üldisemalt. Kas te saaksite palun välja tuua need peamised suunad, millega te tegelete nendes valdkondades ja kuidas on loomade heaolu lähiajal paranemas?

Aitäh! Sellele küsimusele pööratakse avalikkuses üha rohkem tähelepanu. Ka Euroopa tasandil suheldes ja nõupidamistel teiste ministritega on need teemad üha rohkem laual. Meie fookuses on loomakaitseseaduses erinevate muudatuste tegemine. Väljatöötamiskavatsus on juba olemas ja saanud partneritelt tagasisidet, hetkel käib eelnõude ettevalmistamine. Meie soov on tulla järgmise aasta alguses konkreetsete eelnõudega siia Riigikokku. Üks muudatus, mis on ka meediast läbi käinud ja mida me käisime maaelukomisjonis alles hiljuti tutvustamas, on nii-öelda puurivabade kanade muudatusettepanek. Selle eelnõuga me tuleme kindlasti järgmise aasta alguses siia.

Aga mitmed muudatused puudutavad koduloomade heaolu, ka seda, kuidas toimub koduloomade müük. Siin on mitmed mured, sest meil on tekkinud väga palju kodutuid koduloomi – kuidas selle probleemiga tegeleda? Päris tõsine küsimus on ka avalikus meedias [käsitletud] zoofiilia küsimus, mida samamoodi soovime lahendada. Nii et mitmed need muudatused on töös. Ma ütlen kohe hästi suure aitähhi valdkonna organisatsioonidele, et nad on olnud väga aktiivsed ja meile nendes küsimustes ka sisuliseks partneriks.

Lauri Laats, palun! Lükkub edasi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te viitasite toiduainete käibemaksu langetamisele ja rääkisite teiste riikide kogemusest, et see on palju kasu toonud. Mõni aeg tagasi me märkasime, et nii mõneski riigis, kus need soodustused on olemas, olid toiduainete hinnad kõrgemad kui meil. Ehk see justkui ei vasta statistikale. Ja kui ma õigesti mäletan, siis Coopi esindaja viitas ühes arvamusloos ka sellele, et Eestis oli kilepiima hind 59 [senti], Lätis kuskil 62 ja Leedus 64. Umbes sellised need numbrid olid. Palun selgitage, kuidas see tegelikult ettevõtte konkurentsi[võimele] mõjub, sellepärast et käibemaks kehtib siseriiklikult, [ka siis], kui konkurendid tulevad meile müüma, ja vastupidi, kui me ekspordime, siis rakendatakse teise riigi käibemaksu. Kuidas see päriselt saaks aidata?

Aitäh selle küsimuse eest! Praegu me analüüsime seda põhjalikumalt ja kindlasti saame ka maaelukomisjoniga nendel teemadel põhjalikumalt rääkida. Tõesti, kogemused on olnud erinevad. Ütleme nii, et kui me räägime toidu hinnast, siis seda mõjutavad hästi erinevad tegurid. Mõnedes riikides, kus see käibemaksusoodustus on olemas, on see aidanud esmatootjat. Jah, probleem on see, et tarbija jaoks ei ole hind madalamaks läinud, küll aga on kogu selles ahelas hakanud esmatootja saama tehtud töö eest oluliselt väärikamat tasu.

Lätis, kes on meie lähinaaber, toimusid ka mitmed korrektsioonid. Selles valdkonnas – võib-olla Eestiga on seda keerukas võrrelda – oli hästi palju nii-öelda musta majandust, mis korrastus siis, kui käibemaksu [määr] läks allapoole. Sellepärast on minu soov rääkida erinevate osapooltega.

Täna on meil hästi suur probleem ka see, et esmatootja saab kõige väiksema osa lõplikust hinnast. Me oleme juba rääkinud toidutootjatega, aga peame kindlasti rääkima ka kaubanduskettidega sellest, kuidas nemad seda näevad. Ma olen nõus selle kriitikanoolega, mis võib tekkida, et alandame küll maksu, aga hind jääb samaks ja lõpuks võtavad näiteks kaubandusketid sealt oma osa. See tuleb sektoris kokku leppida, me peame ka riskid läbi kaaluma.

Aga ma ütlen, et väga erinevad osapooled on [käibemaksu] teema tõstatanud ja see paneb mind sellega kindlasti tegelema, mitte seda eirama, sest me peame otsima võimalusi, kuidas saada toiduainete hind madalamaks ja see valdkond jätkusuutlikumaks. Üks asi on see, et me saame anda enda toidutootjatele paremad konkurentsieelised. Aga teine teema, mida ma näen, on see, et meie inimeste kogu eelarvest moodustab toit juba nii suure osa, et lõpuks nad hakkavad tegema väga kehvi valikuid. See mõjutab inimeste tervist ja väga paljusid aspekte, mis sellega kaasnevad. Väärtuslik, puhas ja hea toit peab olema kättesaadav. Ja see on meie valdkonnas üks hästi suur probleem, mis lõpuks mõjutab põllumajanduse jätkusuutlikkust ja ka meie toidujulgeolekut. Me kindlasti jätkame selle teemaga.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te tõite oma ettekandes välja, et hästi oluline on tasuta koolitoit, et see peab jääma. Siis te tõite välja, et Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ning Eesti Talupidajate Keskliidu esindajad esitasid toidu käibemaksu langetamise ettepaneku. Ja siinsamas te ütlesite, et Riigikogu maaelukomisjonis võiks arutada seda, et toidu käibemaksu võiks ikka alandada. Ma tahan lihtsalt meelde tuletada: Keskerakond on kaks korda – kaks korda! – esitanud eelnõu toidukaupade käibemaksu langetamiseks. (Saalist öeldakse midagi.) Või kolm korda. Lisaks tasuta koolitoit: tasuta koolitoitu ei ole peaaegu olemaski, lapsevanemad peavad peale maksma. Ja me oleme ka selle [toetuse suurendamise] ettepaneku kaks või kolm korda teinud. Kuidagi kahepalgeline on see asi. Ühest küljest te ütlete, et võiks teha, aga samas sotsiaaldemokraadid hääletavad kogu aeg, järjepidevalt seda maha. Kuidas sellega siis on?

Aitäh! Teie hea kolleeg tegelikult juba juhtis sellele tähelepanu. Ma ei tahaks olla kuidagi kriitiline, aga tahan siiski öelda, et Keskerakond on olnud väga palju aastaid valitsuses, ka siis ei ole neid otsuseid tehtud. Sotsiaaldemokraadid on teinud mitmeid väga olulisi muudatusi põllumajandusvaldkonnas, aga ka regionaalpoliitikas, ja ma loodan, et ühiselt on võimalik ka järgmised sammud realiseerida, kui me leiame selle jaoks piisavalt ressursse. Laurile ütlen siinkohal, et mis puudutab sedasama koolitoitu, siis meil olid laual mitmed valikud, aga see jäeti kärpimata. Ja tänastes oludes on see juba suur samm edasi. Nii et aitäh ka Kristina Kallasele siit puldist!

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister, suur tänu ettekande eest! See eesmärk on muidugi väga üllas, et inimeste arv väljaspool Harjumaad ja Tartut peab kasvama. Ma olen sama meelt. Siin on aga juba põgusalt juttu olnud keskuslinnadest. Kolleeg Helmen Kütt mainis seda ja mul on tunne, et ka teie eelkäijale oli see teema oluline. Küsimus on selline: kas teil on ettevalmistamisel mingi plaan või meede, mis on suunatud just keskuslinnadele? Olgem ausad, keskuslinn pole pelgalt üks omavalitsusüksus paljude hulgas, vaid teenindab kogu regiooni tervikuna.

Aitäh! Ma pean tunnistama, et ma andsin ettekandes täpse ülevaate, mis täna regionaalpoliitikas sünnib. Samas olen ma optimistlik, sest ka keerulises keskkonnas on meil ikkagi üle 30 kohaliku omavalitsuse, kus inimeste arv kasvab. Üle 40 on neid, kus see arv kahaneb. Meil on kohalikke omavalitsusi, kes on tublisti hakkama saanud. Loomulikult on ka ukrainlaste temaatika, väga palju on Ukraina põgenikke, kes on inimeste arvu kohalikes omavalitsustes kasvatanud. Aga ma näen, et tegelikult on võimalusi areneda. Ja see, et me seaksime sihiks, et rohkem inimesi elab maal, ma arvan, on realistlik eesmärk, seda enam, et see on seatud [sihiks] ka "Eesti 2035" strateegias.

Mis puudutab keskuslinnasid ja üldse linnasid või ka kohalikke omavalitsusi maal, siis meil on päris suur hulk meetmeid, millega me neid toetame. Peagi kuulutame välja meetmed, mis puudutavad just kohalike omavalitsuste taristut. Järgmise nelja aasta jooksul toetame me, kui ma nüüd numbriga ei eksi, enam kui 200 miljoni euroga seda, et oleks võimalik renoveerida olemasolevaid hooneid või ehitada koolimaju, rahvamaju, raamatukogusid, lasteaedu. See kindlasti aitab kohalikke omavalitsusi. On mitmed meetmed, mis aitavad neid piirkondi veel, ma ei tea, kanalisatsiooni väljatöötamisel ja nii edasi. Me proovime neid meetmeid jätkata. Teatud osas peame kasutama kärpekääre, nii nagu paljude tegevustoetuste puhul, aga ära me neid ei jäta.

Viimaks kogu ühistranspordi temaatika. Ma arvan, et ka keskuslinnu aitab see, kui piirkonnad on omavahel hästi ühendatud ja inimesed pääsevad avalike teenuste juurde. Tegelikult on ka hästi oluline, et olemasolev koalitsioon oli suvel päris keerulises olukorras, [mõeldes], kuidas eelarvet paremaks saada, aga valitsus tegi ühe põhimõttelise sammu: me ei kärbi kohalikelt omavalitsustelt. Erinevad maksumuudatused mõjutavad niikuinii kohalike omavalitsuste eelarvet. Aga see, et me jätame 60 miljonit omavalitsustelt võtmata, on minu arvates suur samm. Ja kohalikud omavalitsused on tänulikud. Sellel nädalal sai kohalike omavalitsustega kinnitatud protokoll, mis, ma arvan, näitab ka seda, et riik ja kohalikud omavalitsused teevad väga keeruliste küsimuste lahendamisel koostööd.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, kõigepealt aitäh väga põhjaliku ettekande ja minu arvates ka väga hea töö eest senises ametis! Aga küsimus on järgmine: mis te arvate, kas kuldkalale oleks jõukohane teha ära see, et regionaalpoliitika oleks kõikide valdkondade, kõikide ministeeriumide prioriteet?

Aitäh, Anti! Minu minevik on olnud seotud selliste teemadega, mis on väga horisontaalsed ja mida ei ole võimalik lahendada [eraldi] nendes ministeeriumides, mis meil on, ja regionaalpoliitika on üks nendest. See on kindlasti minu ootus ka teile siin saalis, et me pööraksime sellele rohkem tähelepanu. Me oleme Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis tõesti proovinud teha koostööd erinevate ministeeriumide ja ministritega ja jätkame seda. Kui meil on eelnõud või küsimused, mis puudutavad teisi vastutusvaldkondi, siis me võtame ikkagi teistega ühendust, istume maha, räägime läbi ja kui on väga vaja, siis paneme punast ega lase teatud asju läbi, et need põhimõtted saavutada. Sest me ei muuda seda trendi, kui me ei hakka igas valdkonnas [regionaalpoliitikale] tähelepanu pöörama.

Mulle tegelikult väga meeldis ka see ettepanek, mille sa ise tegid, et me võtaksime ette erinevad ministeeriumid ja küsiksime, kuidas nemad eri piirkondi aitavad. Ka siin majas maaelukomisjonis. Vaat sellised meetmed aitavad kindlasti neid nügida. Ja ma arvan, et seda tuleb teha heatahtlikult, mitte nõudvalt. Olen aastaid läbi viinud ametnike välitöid, mis on tihti saanud, noh, sellist tähelepanu, et ametnikud käivad justkui suvepäevadel. Aga tegelikult on ametnike välitööde [tulemusel] väga paljud ministeeriumid hakanud regionaalseid murekohti mõistma. Ja ka seekord Saaremaal olles said nad aru, kuidas nende meetmed ja tegevused mõjutavad päriselt neid väikseid või suuremaid kohti, mis asuvad Tallinnast kaugemal. Meil tuleb teha seda lihtsat asja: koostööd.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te olete oma esinemistes rõhutanud, et koolid ja lasteaiad võiksid vähemalt pooles ulatuses pakkuda mahetoitu. Teatavasti saavad haridusasutused selle eest ka toetusraha. Aga see protsess, nagu selgub teie ettekandele lisatud graafikust, edeneb eri maakondades erinevalt. Mismoodi see tulevik siis reaalselt paistab?

Aitäh! See on väga oluline meede. Ütlen kohe ka siin puldis, et need on meetmed, mille eelarvet me vähendama ei lähe. Me oleme sel aastal vaadanud otsa sellele, mida me oleme saavutanud ja kuidas muuta seda süsteemi paremaks, [paremini] toimivaks. Ma loodan, et need muudatused, mis suve lõpus tehtud said, avaldavad mõju ka sellele ja piirkonnad tulevad järgi. Aga aitäh sellele tähelepanu pööramast! See on kindlasti teema, mille ma võtan kaasa. Pigem oli minu mure fookus sellel, kas meil on piisavalt ressurssi ja kas me suudame seda piisavalt hästi planeerida. Aga ma arvan, et see on siin hea aspekt. Eks meil tuleb teha omalt poolt rohkem teavitustööd. Kohalike omavalitsustega üle Eesti suheldes [on selgunud], et tihti nad ei tea väga paljudest meetmetest, tegevustest ja toetustest, mis meil juba olemas on. Küllap on see üks asi, millega peame rohkem tegelema. Aga ma võtan selle teema kaasa ja võib-olla teeme siin ka omavahel koostööd.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Minu küsimus puudutab bürokraatiat. Kohtumistel põllumajandusettevõtetega nad kurdavad, et bürokraatiakoorem on kasvanud. Kinnitust sai see ka sel nädalal: põllumajandus-kaubanduskoja esindaja oli meil maaelukomisjonis ja ütles, et see on võib-olla üks suuremaid muresid. Kas on mingi plaan, nägemus, kuidas bürokraatiat vähendada, tuleb see siis Eesti või Euroopa Liidu poolt?

Aitäh! Ma ütlen, et esimesest päevast alates on see olnud üks teema, millele kõik põllumajandusettevõtjad on tähelepanu pööranud. Aitäh selle teema tõstatamise eest! Kõigepealt, see on tõesti olnud aastaid nii ja kohtudes kolleegidega nii Eestist kui ka väljastpoolt, on see üks põhiteemadest. Euroopas räägitakse alati, et proovime kuidagi bürokraatiat vähendada, aga lõpuks tuleb ikkagi välja teisiti.

Minu siht on vaadata otsa sellele, mida me Eestis saame ära teha. Jah, on palju direktiive, on palju eeskirju, mis Euroopast meile bürokraatiat toovad, aga me peaksime mõtlema, mida me ise saaks paremini teha. PRIA, kes on väga suur ja oluline asutus meie valdkonnas, teeb reforme ja mõtestab, kuidas tekitada asutusesiseselt suuremat sünergiat ja kuidas neid protsesse parandada. Neil käib väga aktiivselt koos kliendinõukogu, mis alles kogunes ja kellega ma samamoodi käisin läbi rääkimas. Me ise otsime ministeeriumis ka neid kohti, kus bürokraatiat vähendada. Nii et see teema on meil fookuses ja ma kindlasti ei anna siin alla. Ma olen mõõdukalt optimistlik, vaadates otsa nii oma meeskonnale kui ka PRIA‑le kui allasutusele, kellest väga palju sõltub.

Eks see vajadus ole ka seetõttu, et kui me peame tegema kärpeid, siis me ei saagi enam dubleerida. Me peame otsima ka neid kohti, kus dubleerimine [kaotada]. Ausalt tunnistan, et minu meelest on hästi suur murekoht see, et sellel perioodil on meil 55 meedet, mida me rakendame. Mõeldes tulevikule, võib-olla ei peaks nii palju meetmeid olema – see samamoodi vähendaks bürokraatiat. Need arutelud meil käivad, me tuleme nendega ka siia majja, et need üheskoos teiega läbi mõelda. Aga jah, lühidalt: tegeleme sellega nii, nagu, ma usun, kõik ministrid enne mind on tegelenud, aga ma loodan, et ka tulemuslikult.

Vladimir Arhipov.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Räägime regionaalse tasakaalu edendamisest. Me teame, et meil on erinevaid omavalitsusi, üks on vaesem, teine on rikkam. Te rääkisite, kui suur hulk raha saadeti Ida-Virumaale, 300 miljonit vist oli. Mul on siiralt hea meel selle üle. Aga, ütleme, [ei tasu] rõõmustada selle üle, et me võtsime [raha] kuldselt ringilt, Harjumaalt. Ma ise esindan Harjumaad ja ma unustaks selle väljendi "kuldne ring" ära, sest tegelikult see juba ammu nii ei ole. Selsamal kuldsel ringil on ju väga palju väljakutseid, ja te saate sellest väga hästi aru: uued lasteaiad, uued koolid, inimesi tuleb juurde. Nad on täitsa hädas sellega. Võtta ühelt ja anda teisele – see on selline lähenemine, mis pikas perspektiivis teeb meid kõiki vaeseks, mitte rikkaks.

Aga võib-olla on ka meetmed selleks, et regionaalset arengut parandada. Te rääkisite maamaksust, mis on nüüd omavalitsustele praktiliselt vabaks lastud. See on hea meede, aga samas võin märkida, et ...

Teie küsimus? 

... sellel aastal on mõnes omavalitsuses seda ju hoopiski [vähendatud], nüüd saame selle tagasi.

Aga küsimus on selline. Kui [eesmärk on] regionaalset arengut parandada, siis võib-olla tuleks need meetmed, mis on alati olnud, näiteks üksikisiku tulumaksu jagamine riigi ja omavalitsuste vahel, taastada sellele tasemele, mis kunagi oli ...

Teie aeg! 

... ja kehtestada kohalik maks, nagu oli 1990. aastatel, näiteks müügimaks?

Aitäh!

Kas on sellest räägitud ja kas see on plaanis?

Aitäh! Esmalt see, et täna sai valitsuses joone alla eelarve, mis tuleb siia Riigikokku, ja Riigikogu saadikutel on võimalik teha riigieelarve eelnõu kohta oma otsused ja ettepanekud.

Aga nüüd tõsisemalt. Mitmed ettepanekud, mis te tegite, on ka linnade ja valdade liit välja käinud. Täna me teeme omalt poolt seda, et [neid küsimusi], kas me saaksime tulumaksuseadust ja rahastamisvõimalusi muuta, ei pane me laualt ära, sest [linnade ja valdade] liit ehk kohalikud omavalitsused on need samamoodi esitanud.

Millega me kindlasti edasi läheme? Kui otsustati muuta rahastamismudelit, siis võeti vastu kümmekond täiendavat muudatusettepanekut. Seda tehti just nende kohalike omavalitsuste jaoks, kellel tulevikus ei ole see tõus enam nii suur. Nende muudatustega me samamoodi toimetame. Seal on taristuga seotud toetusmeetmed, aga oleme teinud kohalikele omavalitsustele ka ettepaneku koguda kokku ideed, millised erinevad maksud võiksid aidata kohalike omavalitsuste eelarvet tõsta. Võrreldes teiste OECD riikidega on meie kohalike omavalitsuste autonoomia väiksem, nii nagu ma välja tõin.

Loomulikult peavad omavalitsused lõpuks ise hindama, kas nad saavad neid makse kehtestada, sest me ju tahame, et ettevõtjad [omavalitsusse alles] jääksid ja inimestel oleks võimalik makse tasuda. Aga ma arvan, et meil on siin ruumi. Me oleme, nagu ma ütlesin, kohalikele omavalitsustele selle lähteülesande saatnud. Septembri lõpus või oktoobri alguses me anname oma partneritele ja kohalikele omavalitsustele ülevaate, millised ettepanekud tulid. Me proovime kiirkorras välja töötada nii seaduse väljatöötamiskavatsuse kui ka konkreetsed eelnõud, nii et me oleksime järgmise aasta esimesel poolaastal siin Riigikogu saalis, et neid asju oleks võimalik kehtestada juba 2026. aastal.

Aga loomulikult on kõik ettepanekud teretulnud. Ma ütlen siit puldist: suur-suur aitäh linnade ja valdade liidule, kellega me teeme iga nädal väga tihedat koostööd, juhtkondade tasandil iga kuu. Meil on kohalike omavalitsustega iga kuu infopäev, kus nemad saavad teemasid esitada ja meie ülevaadet anda. Nii et ma loodan, et me leiame üheskoos veel lahendusi, kuidas kohalikke omavalitsusi aidata. Mina olen seda usku, et kohalik omavalitsus on see, kes teab, kuidas oma piirkonda arendada, kes tunneb oma inimesi ja oma võimalusi kõige paremini.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Tahan samuti tänada teid hea ettekande eest ja kiita teie entusiasmi, mis on teil veel mitu kuud pärast ministriks saamist säilinud. Esialgu tahtsin ka küsida küsimuse bürokraatia kohta, sest nädalavahetusel lugesin jahimeestele suunatud dokumenti sigade Aafrika katku vastu võitlemiseks ja ma pean ütlema, et minu veterinaaria kõrghariduse diplomist ja ka doktorikraadist jäi tsipakene väheks. Lõpuks sain aru.

Aga küsimus iseenesest puudutab üleriiklikku planeeringut. Teadupärast on see algatatud, see ei ole väga üldtuntud fakt, ja seal on mitmed arengustsenaariumid ette nähtud. Aga põllumees saab tegelikult toota ainult siis, kui väärtuslik põllumaa jääb alles. Kas [ja kui jah, siis] millised on plaanid kehtestamaks seadusandlikke piiranguid väärtuslike põllumaade muuks otstarbeks kasutamisele?

Suur aitäh! Esmalt ütlen kohe, et kui on hästi konkreetseid näiteid, siis tegelikult oleks hea saata need kas mulle või minu nõunikele. Siis me vaatame neid kohe ja asjad lähevad paremaks. Tihti on sellised üldised kommentaarid, et bürokraatiat võiks olla vähem ja nii edasi. Ma pigem arvan, et hästi hea on öelda, et vaat see on konkreetne näide, ja vaatame üle.

Nüüd, mis puudutab maaküsimust, siis mul on tõsiselt kahju, et maaküsimused lähevad Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastutuse alla. Meile jäävad jätkuvalt maaparandusega seotud ülesanded ja on kokkulepe, et kõik küsimused, mis puudutavad põllumajandusmaad ja kohalikele omavalitsustele antavat maad, käivad meie ministeeriumist läbi ehk me saame nendes kaasa rääkida. Tõesti, kõike ei saanud kahjuks siin kõnes välja tuua. Omalt poolt ütlen, et me kindlasti hoiame kriitilise põllumaa riigi all, nii palju, kui see on minu võimuses. See kriitiline osa peab olema. Praegu ei ole see osa kuigi suur, aga on väga oluline. Ma arvan, et siin ei ole meil ka teiste valitsuse liikmetega erinevaid arvamusi või arusaamasid. Nii et praegu on see poliitika, et me hoiame ega anna käest ära maid, mis on põllumajanduse seisukohalt väga olulised. Need on suuremad teemad, mis on laual olnud. Me oleme valitsuses jäänud väga põhimõtteliseks: me anname maid rendile põllumajanduse otstarbel, aga me ei müü neid, olenemata sellest, et mõned neist on väga väärtuslikul kohal.

Aleksei Jevgrafov.

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Me kolmekesi oleme Ida-Virumaalt ja ma olen kindel, et see maakond on meile kõigile väga kallis. Aga minu jaoks oli suur üllatus, et oma kõnes, Piret, sa mainisid, et tänu õiglase ülemineku fondile luuakse Ida-Virumaal 3000 [töökohta].

1300.

Sa ütlesid 3000. Kogu varasem info oli teistsugune ja numbrid oluliselt väiksemad. Näiteks juulikuus avaldas Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium andmed, et õiglase ülemineku fondi kogumahust on projektidele eraldatud üle poole ehk enam kui 170 miljonit eurot ning loomisel on ainult 626 töökohta. Kuid õigluse nimel pean ütlema, et augustikuus räägiti juba sellest, et loomisel on 804 töökohta. Kas teie välja käidud arv, 3000 töökohta vastab tõele? Kuidas on see või võib-olla muu number, mis vastab tõele, võrreldav õiglase üleminekuga seotud tegevuste tõttu otseselt ja kaudselt ...

Teie aeg!

... kaotatud töökohtadega?

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma väga vabandan, kui ma ütlesin 3000 kohta. Ma tegelikult tahtsin öelda 1300 töökohta, mis on õige ja mis on ka õiglase ülemineku fondi eesmärgiks seatud. Mul on väga hea meel, et sa pöörasid sellele küsimusele tähelepanu. Ja mul on tõeliselt hea meel selle üle, et õiglane üleminek on Ida-Virumaal käivitunud. Sellest piirkonnast tulnuna me alguses kõik kartsime, kas ettevõtjad on ikkagi valmis tulema ja investeerima. Aga kui meetmed on õiged, [siis on]. Täna me näeme, et meil on need meetmed ülekatvusega ja me oleme murdmas seda müüti, et Ida-Virumaa on see koht, kuhu ei taheta tulla.

Ma arvan, et tegelikult see näitab seda, et [tasub] teha ka ükskõik mis teisi investeeringuid tööstuspiirkondadesse. Ka minu hea kolleeg Erkki Keldo tõi just valitsusse punkti, et me peaksime tooma sisse rohkem investeeringuid, et viia neid väljapoole – ükskõik, kas me nimetame neid kuldseteks ringideks – Harjumaad, Tallinna. Tegelikult see on võimalik, sest transpordisõlmed ja vajalik keskkond on olemas ka teistes Eesti piirkondades.

Nii et ma loodan, et õiglane üleminek on edulugu. Loomulikult on seal jätkuvalt väga palju keerukusi, sest põlevkivisektoriga on seotud üle 4000 töökoha. Õiglase üleminekuga loome 1300 töökohta. Aga mu enda usk ja tunnetus on see, et need 1300 töökohta hakkavad sinna töökohti juurde looma ja inimesi juurde tooma. Ma loodan, et me jõuame valmis enne, kui läheb kinni see üks sektor, mis seda piirkonda äärmiselt palju mõjutab.

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te olete tõesti olnud puldis väga optimistlik, sest osas omavalitsustes on rahvaarv kasvanud, seda küll välisrände arvelt Ukrainast. Aga me ju teame, et see ei pruugi nii jääda. Ma nägin alles eile Tallinna Linnavolikogu liikmena, et Tallinna linna elanike arv aina tõuseb. Uuringud näitavad, et see on tänaseks tervikuna ületanud 600 000 inimese piiri. Ja siht "rohkem inimesi elab maal" tundub mulle seepärast loosunglik ja utopistlik.

Te ütlesite, et panete punast regionaalpoliitikale vastu töötavale poliitikale. Aga miks te ei pannud ministrina punast maksutõusudele, mis puudutavad lastega peresid? Käibemaksu tõus, automaksu kehtestamine, kütuseaktsiisi tõus, aga ka ülejäänud maksutõusud ja kärped, eriti huviringide kärbe laste ja perede arvelt, tekitavad olukorra, kus maal elamine muutub järjest keerulisemaks just noorele elujõulisele perele. Ma küsingi, kas teie [erakond] paneb punast, nagu te ennist lubasite, edasistele maksutõusudele, mis valitsusel on kavas, või mida te üldse saate siit puldist ära teha peale kõnelemise.

Aitäh! See on väga hea, kuigi terav küsimus. Ma ütlen ausalt, et sotsiaaldemokraadid panid rohelist Eesti julgeoleku tagamisele. Me pidime tegema neid valusaid otsuseid selleks, et tagada kindlustunne Eesti peredele, Eesti ettevõtjatele. Jah, need olid väga keerulised ja valusad sammud. Ma ei ütle, et need seda ei olnud ja et need ei mõjuta ka regionaalpoliitikat. Aga nende sammude kõrval me oleme teinud väga palju olulisi samme, mis aitavad kaasa sellele, et kohalikel omavalitsustel oleks rohkem võimalusi, et peredel, noortel inimestel oleks võimalik [asuda elama maa]piirkondadesse, et meil oleks võimalik tagada paremaid ühendusi, et meil oleks võimalik tagada paremaid kodusid ja elukohti. See on alati otsustamise koht ja täna on julgeolek see, mis on olnud selle valitsuse jaoks väga oluline. Aga kui lugeda koalitsioonilepet, siis [näeme, et] seal on väga selgelt kirjas, et meie otsused peavad vähendama sotsiaal-majanduslikke lõhesid. Nii et ma kindlasti luban, et meie teeme ministeeriumis kõik selleks, et parandada seda olukorda, ja ma väga loodan, et ka siin Riigikogu saalis te pöörate sellistele küsimustele tulevikus veel rohkem tähelepanu.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab kohaliku omavalitsuse investeeringutoetusi. Ühed allikad on olnud CO₂ heitkogustega kauplemise süsteemist saadavad vahendid ja üleeuroopaline moderniseerimisfond, kuhu laekuvad needsamad vahendid. Neid [taotlus]voorusid on olnud viimastel aastatel päris tihedasti. Ma loodan, et need jätkuvad. Võib-olla sa saad öelda, kas need jätkuvad või mis mahus need jätkuvad. Ja küsimus on, kas neid tingimusi on võimalik kuidagi teha omavalitsusele soodsamaks, paindlikumaks. Teine küsimus, mis kogu aeg kõlab: kas omavalitsused suudavad nendes voorudes osaleda? Kuidas see viimaste voorude [puhul on olnud]? Kas on tulnud piisavalt katet ja hankeid või konkursil osaletud, et need energiasäästuinvesteeringud ära teha – lasteaiad, koolid, muud hooned?

Aitäh väga sisuka ja hea küsimuse eest! Kõigepealt kinnitan, et jah, jätkuvad CO₂-meetmed, mis puudutavad just kohalike omavalitsuste võimalusi oma taristusse investeerida, ja samamoodi need, mis puudutavad võimalusi investeerida kortermajadesse, et teha neid paremaks. Lisaks leppisime me valitsuse tasandil kokku uue fondi meetmetes. See on sotsiaalne kliimafond, millega on samamoodi võimalik aidata väiksemaid piirkondi ja neid, kellel on keerukam olukord. Selle meetme raames tegime kokkuleppe investeerida säästlikumasse ühistransporti.

Ma ütleksin, et erinevate fondide kaudu oleme me pööranud ikkagi päris palju tähelepanu regionaalpoliitikale. Ka koalitsioonikõnelustel seisime me üheskoos selle eest, et vaadata üle KredExi ja MES‑i meetmed: mida on võimalik teha, et inimestel ka väiksemates kohtades oleks võimalik paremini nendest meetmetest [toetust] taotleda? Tean, et ka taristuminister tegeleb nende küsimustega. Siin on olnud üleval küsimus üürimajade ehitamisest või selle programmi jätkamisest. Ka see on tegelikult täna töös ja ettevalmistamisel, võib-olla natukene muudetud kujul, aga juba 20 omavalitsust on avaldanud soovi selle meetmega liituda.

Kõik need teemad tulevad. MES‑is ehk Maaelu Edendamise Sihtasutuses, mis on meie haldusalas, vaatame pidevalt otsa võimalustele, kuidas nii ettevõtjad, aga ka maapiirkonda asuvad inimesed saaksid lihtsamini laenu.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kolmanda endise regionaalministrina järjest küsin. Minu küsimus on selline. Nii siin saalis kui ka ministeeriumides langetavad väga paljud otsused ennekõike Harjumaal elavad inimesed. Nemad kogevad seda elu, mis on siin, näevad neid arendusi, tunnetavad seda korteriturgu, vabade töökohtade turgu, mida kahjuks enamikus Eesti piirkondades me ei näe ja millest me vaid unistame. Minu küsimus on selline: kas te saate kinnitada, et seni, kuni me ei suuda viia riigi töökohti kaugematesse piirkondadesse, Tallinnast välja, vähemalt ametnike välitööde mudel Eestis jätkub?

Aitäh! Olles ise selle mudeli loomise juures olnud, ma arvan, et see on väga hea võimalus tegeleda ebavõrdsuse vähendamisega. Ma loodan, et ka minu meeskond on valmis selle mudeliga jätkama. See ei ole midagi, mida rahastab Euroopa või kuhu võetakse projektijuhid. Need on meie enda inimesed, kes seda kõike koostöös kohalike omavalitsuste ja ministeeriumidega organiseerivad. Ma loodan, et see jätkub.

Aga ma olen nõus selle probleemipüstitusega, et tihti ei ole otsustajate seas inimesi, kes tunnevad kõiki neid tingimusi, millega väikestes kohalikes omavalitsustes tuleb hakkama saada. Nii et ma loodan, et lisaks ametnike viimisele sinna külastavad ka saadikud ja ministrid eri piirkondi. Ma näen, et vähemalt valitsuses olevad ministrid seda teevad. Kindlasti kutsun siin saadikuid üles tegema seda erinevate fraktsioonivisiitide raames või minema niisama külla ja küsima, kuidas läheb. Ma arvan, et mida suurem see teadlikkus on, seda paremaid otsuseid me üle Eesti teeme. Omalt poolt kindlasti jätkan seda nügimist ja loodan, et [jätkame] ka ametnike välitöid. Plaanis nende lõpetamine igatahes ei ole.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tõepoolest, regionaalsed toetused on olnud meie regionaalpoliitika lipukiri, aga mina väidan, et nendega jätkates läheme me päris probleemidest mööda. See ei ole kaugeltki enam lahendus, vaid justkui mingi paluke – me ju midagi teeme. Minu küsimus tuleb seoses Kagu-Eesti ettevõtjate appikarjega selsamal laenude teemal. Selles piirkonnas me nii palju laenu ei anna. Kas teie ärimudel eeldab elektriühendust? Kui [eelmine] peaminister käis [sealsete elanikega] kohtumas, siis tuldi sealt tagasi pealkirjaga, et Kagu-Eestis elavad kurjad inimesed. Tegelikult ei ole Tallinnas vist kunagi mõistetud Eesti regionaalset eripära ega Eesti regionaalpoliitika sisu. Mida valitsus nüüd strateegiliselt teeb, et päriselt oleks võimalik maapiirkonnas elada ja ettevõtlik olla, sest toetusmeetmetest kahjuks enam ammu mingit tolku ei ole?

Aitäh selle väga tabava küsimuse eest! Ma selles mõttes olen nõus, et me oleme teinud võib-olla ka regionaalpoliitikas liiga palju meetmetepõhist poliitikat. Nagu ma oma kõnes ütlesin, kõigis valdkondades, mida me avalikus sektoris juhime, veame, peavad erinevad osapooled oma otsustes arvestama alati ka regionaalpoliitikaga. Kui me ei hakka sotsiaalküsimustes, haridusküsimustes ja julgeolekuküsimustes tegelema ka regionaalsete väljakutsetega, siis me oleme nende meetmetega järgmise mõne aasta pärast tõesti seal, kus me oleme praegu. See on selline põhimõtteline muudatus, mida ma proovin ministeeriumis läbi viia, et me julgeksime sekkuda nendes küsimustes, mille puhul me näeme, et me teeme tegelikult piirkondadele kahjulikke otsuseid.

Jah, siin on juba välja toodud mõned teemad, mis on mõjutanud väga paljusid piirkondi. Aga tulevikus, kui me saame ära hoida suuri kahjusid, siis me peame seda kindlasti tegema. Ja ma väga loodan, et ka siin komisjonides puudutavad arutelud erinevate eelnõude, määruste ja muudatuste üle regionaalset aspekti. Siin saalis on palju minu eelkäijaid ja inimesi, kes on pidanud kohalikes omavalitsustes seisma nendesamade küsimuste eest, mille eest mina täna siin seisan. Nii et ma väga loodan, et te tulete appi ja me muudame seda põhimõtet, nii et me ei teeks meetmetepõhist regionaalpoliitikat, vaid regionaalpoliitikat kõikides valdkondades.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Teie viimane vastus läks nüüd täpselt sellesse [teemasse], mille kohta ma tegelikult küsida tahtsin. Just seesama, millele te viitasite ka oma sõnavõtus ja millele on siin viidanud head kolleegid, Madis Kallas ja Jaak Aab enne teda, et regionaalpoliitika ei ole mingi asi iseenesest, eks ole. [Ei ole] nii et teie ministeerium või riigihalduse minister justkui kuskil omaette ajab seda ja ülejäänud ministrid keskenduvad oma valdkondadele. Kuidas teile tundub, kas sellest põhimõttest on ka laiemalt aru saadud? Üks asi on poliitikud, teine asi on avalik sektor laiemalt. Kohati jääb mulje, et kui öeldakse, et kuskil on kärpeülesanne või efektiviseerimisülesanne, või kui mõni ütleb, et ajab taga kvaliteedi tõusu, siis väga kergesti ja kiiresti regionaalpoliitiline loogika ununeb. Enda [kogemuse põhjal] võin ka näite tuua: tervishoius samuti ikka vaadatakse, kas saaks mõne haigla kinni panna, muud taolist. Mul on hea meel, et tänane minister on kinnitanud, et meil jääb 20 HVA haiglat, nii nagu minu ajal. Kuidas seda arusaama inimesteni rohkem viia? Mitte ainult tipp-poliitikuteni, vaid laiemalt avaliku sektori ametkondadeni ja riigiasutusteni. Ei ole niimoodi, et kui on vaja kärpida, siis hakkad kuskilt kaugemalt pihta ning Tallinn ja Tartu jäävad nagu ainsana püsti.

Aitäh! Ma arvan, et me oleme teel selle mõistmiseni, et seda nii-öelda kultuuri muuta. Ma vabandan siin teiste valitsuskolleegide ees, kelle teemadesse ma olen pidanud avalikult sekkuma selleks, et seda trendi ja suhtumist muuta. Ma ei saa hoida suud kinni, kui me tegeleme, ma ei tea, huvihariduse kärbetega või räägime laste toidust. Need on need kohad, kus tulebki sõna võtta ja öelda, et ka regionaalpoliitiline aspekt on nendes küsimustes ääretult oluline. Ma arvan, et see võtab veel pisut aega, aga ma olen optimist ja ütlen, et me oleme teel sinnapoole, et seda mõistmist partnerites ja teistes ministeeriumides suurendada. Me peame olema ministeeriumis ise aktiivsed ja sekkuma, kui on vaja sekkuda, pidama debatte, pidama arutelusid ja vastama argumenteeritult küsimustele, mis meie partneritel tekkida võivad.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud minister! Ma küsin rohkem regionaalaspekti kohta, mitte põllumajanduslikust küljest. Me kõik teame, et edu, eriti kitsastes oludes, peitub koostöös ja sünergias. Aga kui me vaatame riigikaitse ja riigikaitse planeerimise otsuseid, siis kahjuks [näeme, et] regionaalaspektid on olnud väga nõrgalt kuulda või ei ole üldse. Näiteks Nursipalu: seal võitles Kaitseministeerium nagu üksi, kuigi tõi välja väga positiivsed aspektid. Teda oleks võinud toetada. Teine näide on Pärnu: lahkumas on politseikool, kunagi oli väeosa. Ja nüüd me teame, et kriisioludes võib sellise struktuuri olemasolu olla väga-väga oluline päästerõngas. Kuidas teha nii, et ka nendes suhteliselt autonoomsetes valdkondades regionaalaspekti rohkem esile toodaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et siin on jälle vastupidi: Kaitseministeerium ja kaitseminister peavad ka meid nendesse küsimustesse rohkem kaasama. Meie fookus, mis puudutab laiapindset riigikaitset ja julgeolekut, on eelkõige toidujulgeoleku tagamisel. Nagu ma ütlesin, meil on töös mitmed olulised projektid, et varustuskindlust suurendada. Samamoodi kiideti valitsuses heaks laiapindse riigikaitse kava, kus on sees ka üks selline meede, et Päästeameti eestvedamisel parandatakse kohalike omavalitsuste võimekust ja teadlikkust kriisidega hakkama saamiseks ning töötatakse välja kohalike omavalitsuste kriisimudelid. Need on küsimused, millega me tegeleme.

Ühe teema puhul leidsime päris olulise koostöökoha kaitseministriga, rääkides sigade Aafrika katkust. Selleks, et selle [levikut] ära hoida, kütitakse päris palju loomi ja lõpuks jäävad jahimeestele kätte konservid, millega ei ole hetkel kuigi palju teha. Ma proovisin kaitseministriga läbi rääkida selle, miks ei võiks neid konserve võtta kasutusele Kaitseväes, seal meie varustuse parandamiseks. Nii et kokkupuutepunkte on. 

Aga ma arvan, et see on kindlasti hea tähelepanek, milles võiks koostööd veel suurendada ja parandada. Ma kindlasti tegelen nende teemadega, et kriisikindlust ja varustuskindlust ministeeriumis tõsta, ja vaikselt loome omalt poolt seda võimekust. Meil on ka inimene, kes oskab nendel teemadel nii meie maja sees rääkida kui ka teiste ministeeriumidega läbi rääkida. Kui siin on häid ettepanekuid, siis olen kindlasti avatud ja valmis kuulama.

Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Faktilise märkusena olgu öeldud, et politseikolledž ei ole Kaitseministeeriumi valitsemisalas – võib-olla riigikaitsekomisjonis oleks see asi leidnud juba positiivse lahenduse –, see on ühe teise ministeeriumi valitsemisalas.

Aga mu küsimus on ühistranspordireformi kohta, mida kavandatakse. Nagu ma olen aru saanud, selle arter on raudteeühendus. Mis soovituse te annate Pärnu elanikele? Pärnus raudteed paraku ei ole, aga ma lugesin, et suure hooga ehitatakse raudteed hoopiski Haapsallu. Ja siis on valitsus ka ambitsiooni alla tõmmanud, et äkki ehitaks Rail Balticu, ma ei tea, aastaks 2029 ainult Pärnuni. Siis see oma strateegilist eesmärki ei täida. Ma Hiiumaa kohta ei küsi, sest seal pole kunagi raudteed olnud, aga Pärnumaa kohta küll.

Aitäh! Tõesti on tehtud põhimõtteline otsus, et meie ühistranspordi põhivõrk on raudteevõrk. Ja Haapsalu on kindlasti üks nendest olulistest suundadest, mis tuleb välja arendada, et seda põhimõtet järgida. Millises ajalises tempos, see tuleb läbi rääkida. Teatud sammud oleme juba teinud ja lähiajal soovime teha veel mõned olulised sammud selles suunas.

Nüüd, mis puudutab ühendust Pärnuga, siis Rail Balticu valmimisel – hetkel on selleks [aastaks] pandud 2030 – valmib ka ühendus Pärnuga. Ja meil on Kliimaministeeriumiga töös ettepanek luua võimalus [rajada] Pärnu ja Tallinna vahele regionaalne liin. Me peame jõudma lähiajal selles küsimuses kokkuleppele, et siis tellida ära vastavad rongid, mis oleksid viie-kuue aasta pärast Eestis olemas.

Nii et see teema on aktiivselt ministeeriumide laual ja ma arvan, et Rail Baltic on hea koht, kus on võimalik [probleemid] ära lahendada. Kuidas ja millal see trass kus valmis saab, seda oskab taristuminister kindlasti paremini selgitada. Aga ma saan aru, et Eesti on olnud siin ikkagi päris tulemuslik, nii et neid ajagraafikuid, mis on tehtud, on ikkagi võimalik [järgida] ja seatud eesmärgid selleks ajaks täita.

Maido Ruusmann, palun!

Aitäh, hea juhataja! Auväärt minister, aitüma hea ettekande ning regionaalpoliitika murede ja rõõmude [jagamise] eest! Aga küsimus on selline. Teatavasti on Eesti ebavõrdsus läinud kaldu niimoodi, et Kagu-Eestist on saanud üks kõige vähem jõukaid piirkondasid. Olles ise läkitatud siia Kagu-Eestist, on mu mure tõsine. Lisaks sellele, et inimesed peavad madalate töötasude pärast piirkonnast lahkuma, tõi kapo teatavasti see aasta oma aastaraamatus välja, et see ebavõrdsus on põhjustanud ka julgeolekuriski. Mida teie arvate, kas Kagu-Eesti tuleks võtta fookusesse ning samalaadselt Ida-Viruga on vajalik ja mõistlik eriprogramm? Sellepärast, et kuidagi peab sellest üle saama, aga tavapärased [meetmed] ei tööta. Ja teine küsimus: kas [lahendus] võiks olla tulevikus näiteks eurotoetuste jagamisel jaotada [Eesti] mitmeks piirkonnaks?

Aitäh! Jaa, ma olen seisukohal, et Kagu-Eesti küsimus on täna väga kriitiline. Ma olen juba oma eelnevates rollides regionaalpoliitikaga päris palju kokku puutunud. Alati on olnud nii, et Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti on mõlemad need, mis silma paistavad. Ütleme nii, et kui me jõuame kokkuleppele, siis ma arvan, et Kagu-Eestile on mõistlik teha täiendav programm. Praegu on väikeses mahus Kagu-Eesti programm olemas, aga ma olen nõus, et kui me soovime põhimõtteliselt midagi muuta, siis see kindlasti piisav ei ole.

Ma arvan, et üks võimalustest – neist andsin ma ka oma kõnes väikese ülevaate – on needsamad arengukoostöölepped. On sellised teemad ja murekohad, mida ei ole võimalik enam kohaliku omavalitsuse või isegi maakonnaga ära lahendada. Ma arvan, et kui me vaatame Kagu-Eestile otsa, siis me võiksime vaadata otsa sellele piirkonnale tervikuna, sellele, mida me saame üheskoos seal kohapeal ära teha. Ja võib-olla on arengukoostöölepped need, mille kaudu [võiks] vaadata, mida me võiksime Kagu-Eestis teha, mis on ühised eesmärgid. Enne, kui minna mingit programmi tegema ja raha investeerima, tuleb kindlasti läbi mõelda, mis on kõige kriitilisemad kohad ja mida me saaksime teha.

Aga olles lugenud seda Kagu-Eestist tulnud väga kriitilist kirja, tundub mulle, et jah, võib-olla Kagu-Eestis võimenduvad need teemad rohkem, aga tegelikult on seal välja toodud probleemid ka teistes piirkondades. Kui me suudaksime need lahendada üle Eesti, siis me aitaksime kindlasti ka Kagu-Eestit. Olgu need planeeringud, elektriga ühendatus ja nii edasi – need teemad on meil tegelikult igal pool laual. Aga ma arvan, et see, kas meil on võimalik suunata sinna rohkem ressursse, sõltub ühisest heast tahtest. Ma olen proovinud väikeste sammudega leida lahendusi küsimustele, mis on Kagu-Eestis üleval. Oleme mitmete teemade puhul valitsuses Kagu-Eesti probleemi käsitlenud, seda, kuidas otsused mõjutavad ka Kagu-Eestit. Mul on hästi hea meel, et sealsed kohalikud omavalitsused annavad aktiivselt märku, mis on nende seisukoht ja arvamus, enne kui me otsuseid teeme.

Ma pakun välja, et me võiksime istuda ühiselt maha ja arutada, mida teha. Ma saan aru, et ees seisab 12 arutelu, kus erinevate valdkondade eestvedajaid rohkem kokku [tuuakse]. Ma olen valmis seal väga aktiivselt osalema. Nähes seda, mis muudatusi on üks fond Ida-Virumaale kaasa toonud, ma arvan, et sellistest asjadest saab olla ainult kasu. Aga küsimus on loomulikult ressurssides.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Tulen ka ühistranspordireformi juurde. Kõigepealt markeerin, et te olete sinna kirjutanud targasti: püüame korrastada ja parandada. Siis tagantjärele, kui hindama hakkame, saab ju öelda, et te püüdsite, aga tulemus on nagu on.

Aga küsimused on kahe nurga alt. Kas te saaksite natuke avada, mis on need meetodid, vahendid või tegevused, millega te seda sünkroniseeritust parandada plaanite? Ja teine küsimus on see. Selleks, et kulu reisija kohta väheneks, peaks reisijaid rohkem olema. Võtame kas või Eesti üldised demograafilised näitajad, aga ka selle, et lisaks üldisele kehvale seisule Eestis on veel see [probleem], et Tallinn jätkuvalt kasvab ja ülejäänud piirkonnad tühjenevad – mis on siin ministeeriumi mõtted? Kuidas kulu reisija kohta saab üldse alla minna, kui inimesi aina vähemaks jääb? Sisustage natuke seda punkti.

Aitäh! Võib-olla on see natukene valesti sõnastatud, sest tegelikult me juba viime ühistranspordireformi päris jõudsalt ellu. Aga mis on need erinevad tegevused, mida me praegu [teeme], mis on töös? Esiteks loomulikult see, et erinevad transpordiliigid peavad tegema omavahel rohkem koostööd. Hetkel on nii, et rong jõuab jaama, kui buss on juba läinud, piltlikult öeldes. Siinkohal oleme planeerinud järgmisel aastal vaadata üle kõikide maakondade [ühis]transpordi liinivõrgud, et leida sellised kohad üles ja leida üles ka need kohad, kus rong ja buss üksteist dubleerivad. Need on efektiivsuse [parandamise] kohad. Ja teatud kohtades [tuleks] tuua tagasi kommertsliinid. Kui meil oli tasuta ühistransport, siis kommertsliinid lahkusid väljakult. Nüüd on nii, et kuna see enam ei jätku, siis nad võiksid tagasi tulla nendes kohtades, kus see on võimalik, ja riigi ressursse võiks suunata sinna, kus kommertsliinid ei toimi.

Teine [eesmärk] on see: me tahame liikuda üle taktipõhisusele, et suuremate maakonnakeskuste vahel oleks taktipõhine transport ehk oleks teada, et konkreetsel kellaajal tuleb sinna kas buss või rong. Mis puudutab väiksemaid piirkondi, siis hetkel me näeme tihti seda, et buss küll jõuab väiksematesse kohtadesse, aga teeb väga suure ringi väga väikese arvu inimestega. Seal on plaan minna üle vajaduspõhisusele. On mitmed näited Pärnumaalt ja ka Saaremaal rakendatav piloot[projekt] on toonud häid tulemusi. See on see, millega me kindlasti edasi läheme.

Samamoodi vaatame üle ühistranspordikeskuste toimimist. Täna on meil peamiselt maakonnapõhised ühistranspordikeskused. Kuidas [tagada], et need omavahel rohkem koostööd teeksid? Sest väga palju ühistranspordis on seotud ka maakondadeülese liikuvusega. Seda me teeme juba sellel aastal ja muudatusi plaanime ellu viia järgmisel aastal. Eesmärk ei ole mitte tuua eksperte kohapealt ära, vaid tekitada omavahelise koostöö platvorm.

Ma toon veel välja koostöö Tallinnaga. Nagu te ka õigesti ütlesite, väga palju mõjutavad ühistransporti just Tallinn ja Harjumaa. Proovime leida linnaga rohkem koostöökohti ja võtta ära dubleerimisi. Ja viimaks see, mis kindlasti hakkab väga palju mõjutama inimeste mugavust ühistranspordis: me oleme juba valmistanud ette hanked, mis puudutavad ühtse piletisüsteemi loomist. Hetkel ei ole võimalik valida transporti punktist A punkti B ja osta pilet [ühekorraga], sest erinevatel transpordiliikidel on oma süsteemid. Meie eesmärk on tekitada keskne süsteem, mis muudab ühistranspordi inimesele mugavamaks ning mis lõppkokkuvõttes hakkab meile andma rohkem infot selle kohta, kuidas inimesed liiguvad ja kuidas ühendusi paremaks teha.

Ja viimasena siin reas: kindlasti oleme valmis tulema ka fraktsiooni tutvustama teile detailsemalt, mis need muudatused on. On [plaanis] vaadata üle ka hanked, mida viivad ellu ühistranspordikeskused, see, kuidas muuta neid soodsamaks selleks, et me saaksime vajaduse korral ühistransporti tihendada või hoida ühistranspordi hinna mõistlikul tasemel, et inimesed ei otsustaks auto kasuks, vaid ikkagi liiguksid ühistranspordis. See on lõpuks ka keskkonnasäästlikum.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud minister! Jõudsimegi lõpuks sinna, mille kohta küsimuse tahtsin püstitada. See on nagu kilplaste riik, eks ole. Teete automaksu, et inimesed peaksid autodest loobuma, aga eriti regionaalselt perifeersetes piirkondades ei olegi [peale auto kasutamise] muud võimalust liikuda punktist A punkti B. Siis hakkate ehitama mingisugust küll nõudepõhist, küll taktipõhist – ma ei tea, mis teil kõik need uussõnad on – ühistransporti, mis tegelikult ei tööta nii, nagu inimestel vaja on. Ja nüüd me saime aru, et eesmärk on autod ära kaotada. Noh, see on puhas ideoloogia, ega siin midagi teha ei ole.

Hea kolleeg Ruusmann ütles, et tema on Kagu-Eestist valitud. Mina olen Lääne-Eestist valitud. Ma kuulsin, et Haapsalu raudteega tahetakse edasi minna. Vot Haapsalu raudtee oleks tegelikult juba ammu valmis olnud, kui Kaja Kallase esimene valitsus ja ka kõik järgmised valitsused ei oleks neid projekte põhja lasknud, mille meie omal ajal algatasime. Väga kahju. Aga hea on kuulda, et te vähemalt mõtlete Haapsalu raudtee projekti juurde tagasi tulla.

Teie aeg! 

Ikkagi, ka ääremaade inimestel ei ole vaja programme, arengukavu, hankeid ega midagi. Ääremaade inimesed tahavad lihtsalt elada, nad tahavad, et nad saaks liikuda, et neil oleks tööd ja leiba ja kõike. Ma siis küsin.

Teie küsimus. 

Maido Ruusmann [küsis], mida teil on Kagu-Eesti inimestele öelda. Mina küsin, mida on teil minu valimispiirkonna ehk Läänemaa, Saaremaa ja Hiiumaa inimestele öelda.

Aitäh! Me ei jõua kunagi nii kaugele, et me enam autoga ei liigu. Oma sõnavõtus ei maininud ma kordagi, et me proovime inimesed autodest täielikult välja saada. Olles ise pärit väikesest kohast, kus minu pere, minu vanemad on [siiani], tean ma väga hästi, et ega ema teistmoodi arstile ei saa, kui et isa peab ta sinna ikka autoga kohale viima. Aga meil on väga palju neid sihtrühmi, kes ei liigu ise autoga. Need on lapsed, kes lähevad kooli, need on eakad, kes peavad saama poodi, arstiabi juurde või muude avalike teenusteni. Nii et selles mõttes, nende sihtrühmade jaoks on ühistransport väga oluline.

Teisest küljest, käies Eestis väga palju ringi, [näen, et] paljud pered elavad autovaesuses just nimelt sellepärast, et peres ei pea olema mitte ainult üks auto, vaid kaks autot, selleks et jõuda vajalikesse kohtadesse. Kui me soovime, et inimesed oleks vabad oma valikus, kas nad lähevad elama Läänemaale, Saaremaale või Hiiumaale, siis on ühistransport see, mille me peame saama korda nii, et inimestel on võimalik liikuda.

Aga ma tunnistan, et nende muudatuste puhul on teatud kohad, kus me peame liikumiskultuuri muutma. Kui seni on olnud võimalik ka väga väikestest kohtadest saada kas või kord päevas bussiga linna ja on teada, et buss tuleb, siis tulevikus, ma arvan, me peame liikuma sinna suunas, kui me räägime ka vajaduspõhisest ühistranspordist, et inimene planeerib oma tegevusi ette. Kahjuks on see suund. Me oleme väike [riik], aga ma arvan, et piisavalt suur selleks, et tagada ühendatus erinevate piirkondade ja kohtade vahel. See teema ongi väga kompleksne. Olen kindlasti valmis tulema ka teie fraktsiooni, et rääkida lähemalt ühistranspordireformist, vastata küsimustele ja kuulda teie tagasisidet.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Jäi kohe kõrvu teie väide, et inimesed ei peaks sõitma autoga, vaid liikuma ühistranspordiga, kuna ühistransport on keskkonnasäästlikum. Mina olen sõitnud maal ühistranspordiga. Ma arvan, et suure bussiga üht inimest vedada ei ole keskkonnasäästlik. Me ei pea selle koha pealt vaidlema hakkama. Aga minu küsimus puudutab pigem seda, mida see vajaduspõhine transport tähendab. Te natukene vihjasite, aga selgitage täpsemalt, mida kujutab endast vajaduspõhine ühistransport.

Aitäh! Ma tegelikult väga tunnustan seda kriitikat, mis te tegite, et üks inimene bussis ei ole keskkonnasäästlik. Ma ei oska põhjendada, miks minu eelkäijad on teinud selliseid otsuseid. Praegu on tõesti nii, et ühistranspordisüsteemis tagame meie ühistranspordi korraldajatele vajalikud ressursid, aga sealt saadav piletitulu tuleb riigile. Me küll suuname selle ühistransporti, aga nendel, kes seda ressurssi konkreetselt rakendavad, ei teki tegelikult motivatsiooni mõelda läbi see, et ei ole mõistlik, kui inimene sõidab üksi suures bussis. See on see, mida me ühistranspordireformi tehes kindlasti proovime muuta. Aga kahjuks on siiamaani see põhimõte olnud. Ma ei tea, miks.

Ja teine küsimus oli? Vabandust. (Evelin Poolamets koha pealt: "Vajaduspõhisus.") Vajaduspõhisuse eesmärk on see, nagu ma ütlesin, et suuremate keskuste vahel oleks regulaarne bussitransport. Väiksemate kohtadega on nii, et on pakutud välja konkreetsed ajad, millal ühistransport asulasse tuleb, ja inimene peab andma omalt poolt märku, mis on see ajavahemik, millal ta soovib ühistranspordiga liikuda ja millisesse punkti. Selleks me loome hetkel ühtset piletisüsteemi, kus – me loodame – on võimalik neid broneeringuid teha. Aga kindlasti jääb teatud aja jooksul võimalus füüsiliselt helistada ja endale aeg broneerida.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees, selle lahke võimaluse eest! Lugupeetud minister! On erinevaid põhjusi, miks inimesed jäävad maapiirkondadesse, väikelinnadesse või kolivad ära, neid kõiki lahata ei jõua. Küll aga on kindlasti üks oluline märksõna töökohad. Siin levib laialdaselt üks Kagu-Eesti ettevõtjate kiri seoses laenude saamisega, ettevõtluse alustamisega ja kõige muuga. Kui võtta [arvesse] ka, ma ei tea, kiire internet ja piisavad elukohad, siis kuidas teie võtaksite kokku, mis on need turutõrked või üldised tõrked, mis on regionaalpoliitikas praegu kõige kuumemad, on see seesama ettevõtluse alustamine, elukohtade puudumine või [midagi muud]? Ja mis on see, mida me saaksime teha ja mida teie saaksite teha, et need turutõrked kõrvaldada?

Aitäh selle küsimuse eest! Mitmed aspektid on kindlasti selles arutelus juba kõlanud. Aga ma toon näite eelmisest nädalavahetusest, kui ma käisin Uhtnas, mis on üsna väike koht Lääne-Virumaal. Seal on kohalik omavalitsus loonud koostöös eraettevõtjaga sellise elu[piirkonna], kus on pandud püsti väga uued ja peredele hea elukeskkonnaga majad. Kui alguses töötati välja infra ja loodeti, et pered tulevad ja ehitavad majad ise, siis lõpuks jõuti ikkagi selleni, et kinnisvara arendati lõpuni välja ja siis kutsuti sinna peresid. Nüüd on seal kaheksa peret. Nad on tulnud elama Uhtnasse, väikesesse kohta, mis asub pooleteise tunni kaugusel Tallinnast. Kui ma nendega suhtlesin ja küsisin, miks nad seda tegid, miks nad tulid – tegelikult väga paljud tulidki ära Tallinnast, Rakverest, suurematest linnadest –, siis nad ütlesid, et nende jaoks oli oluline elukeskkond, nende jaoks oli oluline, et seal oleks kool, et seal oleks lasteaed, et seal oleks kogukondlik tegevus ja kultuurielu ning ka huviharidus lastele. Oluline oli ka see, et seal oleks pood. Väga paljud nendest peredest ütlesid, et neil on võimalik teha mingil määral kaugtööd, internet seal toimib. Tegelikult on Uhtna ja Rakvere vahel olemas väga hea transpordiühendus, nii et lapsed, kes ei leia endale kohapeal piisavalt head või sobivat huviharidust, lähevad Rakveresse.

Ma arvan, et kõik need erinevad aspektid [mõjutavad seda], et oleks olemas [sobiv] elukoht. Siin on oluline vaadata üle kõik meetmed, mis meil on, see, kuidas on võimalik laenu saada ja kuidas on võimalik kohalikku omavalitsust toetada nendes planeeringutes, et oleks võimalik selliseid nii-öelda uusasulaid tekitada. Ja kindlasti on [tähtis] ka see, et on võimalik olemasolevat kinnisvara teatud määral renoveerida ja üürimajasid ehitada, kui kohalikul omavalitsusel on see soov. Täna me teame, et väga paljudel kohalikel omavalitsustel on see soov olemas.

Nii et kindlasti ei ole ühte võluvitsa, on väga palju erinevaid aspekte, mis lõpuks loovad selle keskkonna, kus ettevõtja tahab toimetada ja luua töökohti, aga mille kohta ka inimene ütleb, et olgu, ma jään siia või ma tulen siia. Jah, ühte võluvitsa ei ole, need erinevad aspektid on siin juba kõlanud. Ja ma ütlen, et kõik need teemad on täna töös. Mõned küsimused on eriti muret tekitavad, mõnedes küsimustes oleme saanud juba esimesed sammud tehtud või kohe-kohe teeme.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab Eesti regionaalset kultuurilist mitmekesisust, mis haakub ka teie eelmise ministriametiga, nimelt puudutab saarlasi, setosid, võrokesi ja mulke. Me teame, et nende jaoks on erinevad riiklikud toetusmeetmed. Minu küsimus on, kuivõrd teie ministeeriumi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi pilk ulatub nende teemadeni. Kui kaua kestab ebavõrdne kohtlemine? Ma võrdlen nüüd Võru Instituuti, mis on riigiasutus ja saab raha otse riigieelarvest, ja näiteks Mulgi Kultuuri Instituuti, kes peab ennast rahastama projektide ja igasugu muude palvekirjade kaudu? Kas siin on loota stabiilsemat lähenemist riigi toetuse puhul? Ma ei pea silmas mitte sellist võrdsustamist, et võtame nüüd võrokestelt ära ja anname mulkidele juurde, vaid ikka seda, et võrdne kohtlemine on tagatud stabiilse rahastamisega.

Aitäh! Taustaks ütlen, et on erinevad piirkonnad, kes saavad ressurssi Kultuuriministeeriumi kultuuriprogrammide kaudu – kihnlased, võrukad ja mulgid, keda te juba mainisite –, ja samamoodi on piirkondlikud meetmed olemas Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis. Nende eesmärgid ei kattu, need pigem toetavad üksteist. 

Aga tõesti, ka praeguses töös olen tihti puutunud kokku küsimusega, miks neid programme ei ole kõikides Eesti piirkondades. Esimene vastus on see, et me vaatame praegu Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis neid piirkondlikke programme üle, seda, kas on mõistlik jätkata neid nii või teha seal teatud muudatused. Esiteks on õigluse küsimus, teiseks see, et see ressurss, mis nendes programmides on, ei ole suur. Kas on mõistlik läheneda nii või [peaks] meil olema ikkagi üle-eestilised meetmed, kust on kõikidel piirkondadel võimalik vajalikke ressursse küsida?

See, kas muuta teatud asutused riigiasutusteks või anda neile stabiilsem rahastus, sõltub ju kõik riigieelarve võimalustest. Ja olles isegi käinud sealsamas Mulgimaa keskuses, olles teinud seal ka talguid ja korrastanud ümbrust, enne kui ehitus peale hakkas, ei saa ma siiski lubada, et riik selle stabiilse rahastuse loob, sest eelarve võimalused meil seda lihtsalt ei võimalda. Aga ma arvan, et nende rahastussüsteemide korrastamine on küll see, mida ma tahaksin ministeeriumis teha ja mis on hetkel minu võimuses.

Aitäh ministrile! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised, sõna saavad fraktsioonide esindajad. Kõigepealt Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Esimese asjana loomulikult tahan tänada regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartmani vapra esinemise eest. Tõesti, küsimusi oli palju. Piret Hartman oli meie ees ettekandega, kus ta keskendus võimalustele vähendada regionaalset ebavõrdsust ning tugevdada põllumajandust, toiduharidust ja toidujulgeolekut. Väga palju probleeme tõi välja, kahjuks aga lahendusi mitte.

Alustame nendest punktidest, mida ta oma kõnes käsitles. Kodumaise toidutootmise kestlikkuse ja konkurentsivõime parandamine – kuidas me sellega tegeleme? Alustaks sellest, et aitaks ettevõtet nimega Tartu Agro. Probleem on tegelikult suur. Me teame, et maavaidlus käib, ettevõttel 2025. aasta novembrikuus leping lõpeb. Ettevõte annab tööd enam kui sajale inimesele. Loomulikult, need mahud, mis seal on, on ka ääretult suured, lisaks saab Tartu biometaani. Siiamaani ei ole miskipärast sellele küsimusele väga konstruktiivselt lähenetud. Ma siiralt pöördun ministri poole: võtke see asi südameasjaks, lahendage see asi ära. Meil on vaja seda ettevõtet. Vastasel juhul see ettevõte lihtsalt hääbub, need inimesed jäävad loomulikult töötuks ja tekivad muudki probleemid. See on see, mis puudutab kodumaise toidutootmise kestlikkust.

Probleem on põllumeeste ebavõrdne kohtlemine ja ausa konkurentsi puudus Euroopas. Jah, me oleme seda teemat ju mitu korda käsitlenud. Siin ongi see küsimus, mispärast näiteks Leedu, Poola ja Läti suudavad oma põllumehi ja kogu seda sektorit toetada, aga meie oleme tagaajaja rollis. Loomulikult on sellele kogu aeg tähelepanu juhtinud ka Eesti[maa] Talupidajate Keskliit ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda. Lahendusi tegelikult täna välja ei pakutud.

Mille minister välja tõi? Et me võiksime arutada toidu käibemaksu langetamist. Me oleme selle ettepaneku kolm korda teinud. Kolm korda on Eesti Keskerakond selle ettepaneku teinud, tõenäoliselt on seda teinud ka teised fraktsioonid opositsioonist. Sotsiaaldemokraadid on koos oma partneritega Eesti 200‑st ja Reformierakonnast järjepidevalt seda maha hääletanud. Järjepidevalt! Aga siinsamas regionaal- ja põllumajandusminister soovitab meile seda. Mina küll ei saa aru, mis siin toimub. Ühest küljest minister soovitab, teisest küljest see erakond, kuhu minister kuulub, hääletab selle maha. Kuidagi kahepalgeline on see asi.

Siis tõi minister välja asjaolu, et meie elanikud tarbivad aina rohkem ja rohkem toitu, mis tuleb välismaalt. Kohutav. Samas, valitsus tõstab järjepidevalt tarbimismakse, et toidu hinna tõusu soodustada. Ja see on probleem. Ma saan aru, et ministrile on jõudnud kohale, et see on probleem ja et kui tarbimismakse tõstetakse, siis see väljendub ikkagi ka toidu hinnas. Toidu hind on 40% kasvanud – siin on see mure välja toodud, aga lahendust ei ole.

Siis oli juttu, et tasuta koolitoit peab jääma. (Lööb rusikaga vastu kõnepulti ja lambivalgus puldis läheb eredamaks.) Vot, näe, tuli läks ka põlema. Loomulikult on see õige lähenemine. Heli läks ka paremaks. (Naerab.)

Ma palun lisaks kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega siit ka tuleb, nii et koos põleva lambiga on kolm minutit teie. Palun!

Teiselt poolt me ju väga hästi teame, et ega tasuta koolitoitu enam ei ole. Lapsevanemad maksavad praegu valdavalt lisaks riigi dotatsioonile, sellepärast et riik ei eraldanud koolitoidu jaoks [piisavas] mahus raha. Ja jällegi, Keskerakond on esitanud mitmeid kordi eelnõusid, kus on just nimelt palunud tõsta koolitoidu [toetust], summasid, mis sinna lähevad. Eraldisi tuleks suuremaks teha. Ma arvan, et ka teised opositsioonijõud on täpselt sama teed pidi läinud. Aga jällegi, sotsiaaldemokraadid ja teised [koalitsiooni]partnerid, Reformierakond ja Eesti 200, on järjepidevalt need ettepanekud maha hääletanud. Ministril on see ettepanek täitsa olemas. Mina ei saa aru, miks küll valitsuskoalitsioon või Riigikogu liikmed, kes kuuluvad koalitsiooni, ei võta teid kuulda. Teeb nõutuks küll. Ma arvan, et minister ka noogutab, ütleb, et on täitsa nõutu praeguses olukorras.

Nüüd, kui me räägime regionaalpoliitikast, siis andke andeks, aga ma arvan, et me kõik oleme juba aru saanud, et meil on kaks Eestit. Meil on kaks Eestit! Minu arust on väga hea näide Statistikaameti välja toodud [andmed]: oli küll hea uudis, et meie keskmine brutopalk kasvas üle 2000 euro, aga see on Tallinnas, Harjumaal 2093 eurot, samas Kagu-Eestis on 1390 eurot. Kagu-Eestis käis siit küsimustest läbi ka. Erinevus on drastiline. Me elamegi kahes Eestis, meil on kaks Eestit: on vaesemad ja on rikkamad. Ja see ongi hea näide puudulikust regionaalpoliitikast. See on pikemat aega [nii olnud]. See kindlasti ei saa olla praeguse ministri süü, aga ma ei näe ka seda, et selle just nagu uue jõuga, selle valitsusega, mis on juba poolteist aastat tegutsenud, oleks asjad paranenud.

Siin on välja toodud ühistransport. No ma päris hästi ei saanud sellest aru. Me teame väga hästi, et transporti korraldavad ettevõtted kurdavad kogu aeg, et raha ei jagu. Tasuta ühistransport kadus maakondlikult ära, sõitjate arv vähenes. Ja siis veel öeldakse lisaks, et maksustame autod ka. Samas tõi minister väga hea näite, ta ju tunnistas, et maal ei ole võimalik ilma autota elada ja toimetada. Aga vaatamata sellele, et ministril on selge teadmine sellest, tehakse järjepidevalt otsuseid, mis halvendavad regionaalpoliitikat ja nende inimeste olukorda, kes elavad teistes kohtades kui Tallinn ja Harjumaa.

Nii et olukord on väga halb. Ausalt öeldes ei kuulnud kahjuks lahendusi austatud ministrilt. Aga oli ka natukene valgust tunneli lõpus, vähemalt on ministril olemas oma seisukohad ja vaade. Kuid praegune koalitsioon ja teised valitsuse liikmed tõenäoliselt tema seisukohti kahjuks ei toeta. Aitäh teile! Jõudu!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Järgnevalt palun Eesti 200 fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Ando Kivibergi. (Ando Kiviberg küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Austatud minister, aitäh suurepärase ettekande eest! Head kolleegid! Ma tahan kitsamalt keskenduda kavandatavale ühistranspordireformile. Seal on mõned aspektid, mida ma tahan teiega jagada. Ma väga loodan, et meil õnnestub need koos lahendada. Nagu me kuulsime, Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium on algatanud mahuka ja idee kohaselt kindlasti tänuväärse reformi, mille eesmärk on muuta ühistranspordisüsteem ladusamalt toimivaks ja meelitada inimesi senisest rohkem kasutama busse ja ronge ning sõitma vähem autoga. See eesmärk on kahtlemata õilis ja loodetavasti ka saavutatav, kui tehakse õigeid asju õiges järjekorras. Aga mul on tuline kahtlus, olles natuke selle teemaga tutvunud, et see päriselt ei pruugi nii olla.

Nüüd natuke isiklikust kogemusest. Umbes kümmekond aastat tagasi osalesin Viljandi linnapeana Viljandimaa Ühistranspordikeskuse rajamises. See oli see aeg, kui maavalitsused kaotati ja siis pidid kohalikud omavalitsused võtma ühistranspordi korraldamise oma piirkonnas enda kätte. See oli päris põnev aeg. Põhivastutus läks justkui riigi käest üle kohalikele omavalitsustele. Mulle tundub, et meil õnnestus, muidugi siiski koostöös riigiga, luua üsna ladusalt toimiv, kulutõhus ja muutustele kiiresti reageerida suutev süsteem. Ja see suudab toimida ka praegu niimoodi, et see võtab, muidugi võimaluste piires, oma inimeste vajadusi arvesse.

Aga täna, sõbrad, on meil kahjuks õhus risk, et kavandatavate suurte ümberkorralduste käigus võib pesuveega lennata rentslisse ka titt. Praegu väljaspool Tallinna ja Harjumaad minu meelest küllaltki hästi toimivad kohalikud võrgustikud ähvardavad minna lammutamisele ja see ei ole minu hinnangul eriti tark asi, mida teha.

Eesti 200 seisukoht on, et võiks teha asju – õigeid asju muidugi – õiges järjekorras. Vaja on esmalt uurida olemasolevat süsteemi, teha kindlaks tarbijate ehk sõitjate tegelikud vajadused ning alles seejärel kavandada lahendused. Olles neid reformi tutvustavaid materjale näinud, on mul tunne, et ümberkorraldajad, kes seda reformi kavandavad, on näinud maailmas mingisugust põnevat mudelit ja tahavad sedasama mudelit Eestis rakendada. Täiesti arusaadav, ainult et sellega on üks väike probleem: siin juba on üks mudel ja see on risti jalus.

Mida reformi kavandajad plaanivad? Nagu mulle paistab, see risti jalus olev mudel eest ära koristada. Ja miks? Sellepärast, et reformi arhitektid usuvad, et regionaalsetel ühistranspordikeskustel põhinev süsteem on ajale jalgu jäänud ja et need piirkondlikud keskused ei taha omavahel koostööd teha ega ka arvestada rongiliiklusega, ja üleüldse, neid keskusi kokku liites on võimalik kindlasti ka tööjõudu kokku hoida. Millel see usk põhineb? Vastus on, et halvasti koos toimiva Tallinna ning Harjumaa ühistranspordi kogemusel. Ehk siis, Tallinnas asuvad reformi eestvedajad ja tagantlükkajad laulavad sellest, mida näevad, nagu jakuudid Leena jõe kaldal, on ju. Mida näen, sellest laulan. See, mis parajasti silme ees on, tundubki olevat kogu tegelikkus.

Muidugi, kõige alarmeerivamalt mõjub kogu selle suure ümberkorralduse juures teadmine, et sõitjate rahulolu ei ole reformi selgelt sõnastatud eesmärk. On teenustele ligipääsetavuse kasv, on ühistranspordi kasutajate arvu kasv, on süsteemi kuluefektiivsuse kasv ja on keskkonnamõju vähendamine – neli eesmärki. Sõitjate rahulolu eraldi eesmärgina ei ole võimalik sellest plaanist välja lugeda. Kas aga ei peaks, sõbrad, olema see just peamine? Just see peamine, millest ühistranspordi korraldamisel peaks lähtuma. Sest loogiliselt mõeldes, kui püüelda sõitjate suurema rahulolu poole, siis kõik need teised, ülejäänud eesmärgid on ju isetäituvad.

Sellest lähtuvalt oleks loogiline kõigepealt läbi viia kohalike inimeste sõiduvajaduste analüüs. See tähendab, et igas regionaalses teeninduspiirkonnas tuleks läbi viia mobiilside positsioneerimise uuring, [et näha], kuidas inimesed päriselt sõidavad autodega, ma ei tea, hobustega – millega kuskil võimalik on –, kuidas nad päriselt liiguvad. Ja siis me saame aru, kuidas neil on vaja liikuda. Praegu jääb mulle materjalidest mulje, et analüüsitakse seda, kuidas kohalikud inimesed kasutavad olemasolevat võrku, ühistransporti ja busse. Sellest, sõbrad, ei piisa.

Missuguseks peaks tulevikus ühistranspordisüsteem muutuma? Ma saan aru niimoodi, et see peaks välja nägema umbes selline, et maakonnaliinid muutuvad tulevikus tõmbekeskustevahelisteks kiirliinideks, mida vahepealsetes peatustes teenindavad kohalikud [transpordi]ringid, sõitjad tuuakse ette. Kohalikud ringid või siis seesama nõudepõhine ühistransport kõlab igatahes väga uhkelt. Selle mõte on võimaldada kohalikele inimestele kiiremaid ühendusi oma kodukoha ja keskuse vahel. Täiesti arusaadav ja loogiline. Aga mis sellega suure tõenäosusega kaasneb? Need kohalikud ringid muutuvad milleks? Valdadesisesteks liinideks. Ja mis sellega omakorda kaasneb? Vastavalt seadusele on need siis kohaliku omavalitsuse vastutada ja nõuavad eelarve vaates kulu.

Teie aeg!

Jaa, ma kohe lõpetan. Nii et esmapilgul igati eesrindliku, õige idee elluviimine põrkub suure tõenäosusega banaalse takistusega: omavalitsustel lihtsalt puudub selle reformiga kaasatulemiseks raha. Ma väga tahan Eesti 200 nimel uskuda, et need kirjeldatud mured on pelgalt kahtlused ja reformi kavandajad on nendele muredele ...

Aitäh!

... juba ammu mõelnud ja terendavatele probleemidele toimivad lahendused leidnud. Nii et jõudu! Ja küll me saame koos hakkama. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Järgnevalt palun Reformierakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma võtan lisaminutid ka.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud minister! Head kolleegid saalis! Tundub, et regionaalpoliitika on kõikide poliitikate poliitika, ja selle tõttu ma arvan, et seda juttu jätkuks mul kauemaks. Aga aeg on limiteeritud ja ma keskendun kahele teemale: üks on toidujulgeolek ja teine regionaalareng. Selge on see, et toidujulgeolekust hakkasime riigis tõsisemalt rääkima mõned aastad tagasi. Me räägime sellest julgeolekuvõtmes, mitte sellest, et meie põllumehed on sadu aastaid osanud toitu toota ja toidutöötlejad seda valmistada.

Aga räägime konkurentsist, mida minister ei maininud. Selle eelarveperioodi puhul on hästi oluline see, et meie otsetoetused on jõudnud praegu 80%‑ni Euroopa keskmisest. Me olime viimase perioodi lõpus 68% juures. Strateegiliselt on ääretult oluline, et järgmise perioodi läbirääkimistel me suudaksime saavutada kõrgema positsiooni, 90–95% võiks olla sihiks.

Teine asi, mida siin puudutati, oli bürokraatia. Ainult üks [märkus] selle kohta. Olen suhelnud nii ettevõtjate kui ka ametnikega, kes selles süsteemis on. Minu arvates võiks üks võti olla see, et kui me teostame mingeid kontrolle või järelevalvet, siis see peaks olema riskipõhine. See tähendab seda, et kui ettevõtja on kenasti hakkama saanud, siis ei peaks teda iga aasta kollitama. Selles suunas tuleks Euroopas ja Eestis tervikuna liikuda.

Minister ei maininud, et üks osa sellest, kuidas põllumehed toidutootmisel paremini hakkama saavad, on see, et tänane koalitsioonivalitsus on kokku leppinud, et aastani 2027 kehtib eridiislile minimaalne soodusmäär. Sellest on olnud põllumeestele kõige rohkem kasu, nad on seda alati kiitnud. Aga selle kulu riigile on üle 30 miljoni euro, kui me vaatame lihtsalt kulupoolt. Ei saa öelda, et mitte midagi ei ole selles süsteemis tehtud. Minister vist ei maininud ka seda, et erakorralised toetused, mida me oleme läbi aastate püüdnud ettevõtjatele maksta, pannes kaasfinantseeringu sinna kaasa, on üks osa sellest tööst, millega me üritame konkurentsi[võimet] tugevdada. Mitte alati ei puuduta see kõiki riike ja põllumehi, vaid neid piirkondi, kus on olnud ekstreemsemad olud, ja selge on see, et teraviljakasvatajatel Eesti eri piirkondades on olnud olud täiesti erinevad.

Koolitoit ja tasuta koolitoit. Hämmastav on kuulda, et räägitakse tasuta koolitoidust. Isegi sellel hetkel, kui see loodi, ei räägitud tasuta koolitoidust – kuigi mõned poliitikud tahtsid sellest rääkida –, oli koolilõuna toetus. Kui me vaatame, kui palju on kohalikud omavalitsused selle toetuse määrale juurde pannud, siis me saame öelda, et mitte kõik ei ole tänaseks samaväärselt juurde pannud. See on minu jaoks suur murekoht. Selle murekoha mõte on see, et toidu kvaliteet hakkab pikas perspektiivis langema, õigemini, koolilõuna kvaliteet hakkab langema, sest selle raha eest ei ole võimalik seda pakkuda. Parim variant oleks see, et kogukonnad lepivad kokku, et riigi osa, kohaliku omavalitsuse osa ja tegelikult ka inimese enda osa loovad baasi selleks, et see toit oleks kvaliteetne, maitsev ja selle raiskamist oleks vähe. Teatud statistika ja numbrid ütlevad meile, et sellest võib raisku [minna] kuni 30%, mis on tegelikult suur kulu. Ei ole mõtet [nii palju] toota, kui me 10%, 15% või 20% sellest ära viskame.

Sellesama asja juures julgen nimetada ka mahetoidu programmi. Kontrollikojal tuli just välja üks raport ja seda tullakse meile järgmisel kuul maaelukomisjoni tutvustama. See puudutab seda, et statistiliselt on Euroopas eesmärgiks võetud mahemaa osakaalu kasv kuni 25%-ni. Eesti oli selle poolest juba ammu enne seda ettepanekut tipus, 23% juures, aga meil tuleb seda toodangut toidulauale vähe. Siin on minu arvates teatud vastuolu. Me oleme seda enne ka komisjonis öelnud, et meie küsimus ei ole mitte maas, selles, kui palju seda on, vaid ennekõike selles, kui palju suudetakse anda toodangut, mis jõuab toidulauale. Ja hea on, et meil on maakondi, kus koolid ja lasteaiad on olnud aktiivsemad seda toetust taotlema. Nii et esimesed kogemused selle programmiga on paari aasta jooksul olnud positiivsed ja see peaks igal juhul jätkuma.

Natukene kahju on mul sellest, et selle, mis puudutab riigihankeid ja kohaliku toidu võimalust jõuda hangete kaudu meie toidulauale – kui ma nüüd ei eksi –, tahab valitsus välja töötada 2027. aastaks. Minu jaoks on see natukene liiga kauge aeg, sellega oleks võinud varem tegeleda. See oleks andnud sektorile parema signaali ja kindlust.

Loomulikult, toidutootmise juurde käib ka loomade heaolu ja see puudutab nii tarbijat kui ka tootjaid ennast. Minu arvates tegelevad nad sektoris sellega väga jõuliselt ja sellest saab aru ka Riigikogu, kui hakkab ühel hetkel teatud seaduseelnõusid menetlema. Üks märksõna puudutas ka veterinaariat. Ma tõepoolest väga loodan, et kui nüüd tulevad ülikoolidele uued lepingud, siis vaadatakse sellele tõsiselt otsa, selleks et seda järelkasvu suurendada. Ja teiseks [tuleb] leida praktilisi lahendusi, sest kuueaastane õpe võib olla teatud juhtudel üliõpilastele liiga pikk. Ka näiteks veterinaari abid on selles sektoris vajalikud, ja kui seda [eriala] saab omandada kolme aasta jooksul, siis see annab jälle teatud mõistlikku ressurssi.

Ja nüüd see, mis puudutab maale elama [asumise] programmi või Maaelu Edendamise Sihtasutuse tegevust. See on tegelikult näidanud, kui efektiivselt see on käima läinud. Inimesed saavad selle kaudu sedasama turutõrget lahendada. Ma olen isiklikult pigem seda meelt, et me ei pea maale ehitama korterelamuid, vaid leidma inimkesksemaid, maale sobivamaid lahendusi. Individuaalelamud või väiksemat tüüpi pereelamud on selleks kindlasti paremad. Ma ei räägi sellest, et olemasolevat on aeg-ajalt vaja renoveerida.

Võtan lõpuks sõna ka ühistranspordi kohta, millest minu kolleeg [rääkis] enne väga pikalt, ta läks väga süvitsi. Ma ütlen paar asja. Kindlasti ei peaks selle reformi eesmärk olema see, et igal reisijal on oma buss või rong, vahet ei ole. Seda kindlasti ei ole vaja. Aga needsamad lihtsad asjad saab täna üle vaadata. Buss ja rong ühel ajal samas suunas – see tähendab seda, et me tapame mõlemat transporti. Need on asjad, mille saaks lahendada ära ilma selleta, et peaks a priori kohe raha juurde andma. Peaks vaatama seda, kus me seda topelt teeme. Ühtne piletisüsteem – meil ei ole mõtet rääkida taktipõhisusest ja ühtsest liikumisest, kui piletisoodustused ja ‑süsteemid on erinevad. See peaks olema üks esmaseid asju, mis tuleks kiiremini ära teha, selleks et inimestel oleks mõistlik valik, mitte valik selle tõttu, et ühel on ühesugused soodustused, teisel teistsugused ja tegelikult need omavahel ei haaku. Sellega tuleb kindlasti edasi minna.

Ja kolmas minu arust oluline asi on see. Ma ei hakka kohalike omavalitsuste rahastamisest rääkima. Aga ma kuulasin endisi kolleege. Ka linnade ja valdade liit prioritiseeris mingitel aastatel väga selgelt seda, et suureneks üksikisiku tulumaksu osa, kuigi väikestele ja äärealadel olevatele omavalitsustele see ei sobinud. Tegelikult oleks pidanud suurendama tasandusfondi. See nõndanimetatud Robin Hood, mis on siit läbi käinud, mõnel määral kompenseeris eelnevat tegevust ja andis selle võimaluse. Aga minu arvates on väga vähe puudutatud kohalike omavalitsuste piirideülese koostöö teemat. See puudutab neid nii teenuste mõttes, nii ekspertiisi mõttes kui ka inimeste mõttes. Kolm alamakstud spetsialisti ei ole väga head võrreldes ühe hästi makstud spetsialistiga, kui me vaatame erinevaid tegevusi, mida kohalikud omavalitsused [teevad]. Nii et ma arvan, et selles süsteemis on palju tegemist ja võrreldes sellega, et eelmisel aastal pidid ...

Urmas Kruuse, teie aeg!

Võin lõpetada? Suur tänu! Tahtsin lihtsalt lõpetuseks öelda, et ministril on suur lai põld ees, mul ministrina õnnestus eelmisel aastal pääseda natukene väiksemaga.

Aitäh! Järgnevalt palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli Anti Allase. Palun! (Anti Allas küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Algatuseks üks väike tsiteering pikaajalisest strateegiast "Eesti 2035". "Inimesele peavad kõik avalikud teenused olema kättesaadavad, ligipääsetavad ja kvaliteetsed füüsilises ja/või digiruumis, olenemata tema elukohast, vanusest, erivajadusest või muust tunnusest."

Austatud minister! Istungi juhataja! Head kolleegid! Erinevate minevikus kirjutatud arengudokumentide lugemine toob aeg-ajalt ikka muige suule. Samas, sihte seadmata ka kuidagi ei saa. Eriti oluline on, et kirjutatut võetaks tõsiselt ja päriselt ka soovitaks midagi ära teha. Hea meel on, et vähemalt regionaalvaldkonnas olen ma nüüd märganud seda soovi varasemast rohkem. Kindlasti on üks mõistlik otsus olnud regionaal‑ ja põllumajandusvaldkonna ühendamine ministeeriumi tasandil. Kaks põimuvat teemat moodustavad tugeva ja loogilise vastutusvaldkonna, mida nii eelmine kui ka praegune minister on minu arvates hästi [juhtinud]. Aitäh, Madis Kallas ja Piret Hartman, nende teemade hingega eestvedamise eest!

Aga nüüd mõned konstruktiivsed märkused ja tähelepanekud, mis on hästi läinud ja mille nimel peame veel koos kõvasti pingutama. Alustan regionaalteemadest, valdkonnast, mida oma varasema töökogemuse tõttu tunnen keskmisest paremini. Nagu varem mainisin, valdkonnas on selgelt märgata, et soovitakse jalg maha panna, ja on astutud konkreetseid samme, et kitsaskohti küll aeglaselt, aga järjepidevalt kõrvaldada. Näiteks viimase pooleteise aasta jooksul toimunud arutelud omavalitsuste rahastamise teemal on ka esimesi vilju kandnud.

Vahendite ümberjagamine väga kehva seisu jõudnud omavalitsuste aitamiseks on tõeliselt robinhoodlik tegu ja olnud vägagi vajalik. Oleme ju oma senise omavalitsuste rahastamise süsteemiga jõudnud tupikusse, kus aitame riigina ise kaasa elu kokkutõmbamisele väljaspool kahte suuremat keskust ja nende lähiümbrust. Kuigi doonoromavalitsused Robin Hoodi plaani üle kindlasti ei rõõmusta, päästis programmi juurutamise käigus tekkinud diskussioon äsja lõppenud eelarvekõneluste käigus sellest hoolimata kõik omavalitsused suurtest kärbetest, nagu siin minister mainis, lausa 60 miljoni euro [kaotamisest]. Selle diskussiooni käigus selgus, et meil polegi rikkaid ja laiutavaid omavalitsusi, nii nagu mitmed ministrid varasemates valitsustes on väitnud. Olen seda isiklikult raadiost kuulnud. Samas ei tohi unustada, et tegelikult annavad omavalitsused ikka kaudselt oma panuse kokkuhoidu käibemaksu ja teiste maksude tõusu kaudu, mis vägagi tunnetatavalt tõstavad nende kulusid.

Omavalitsusvaldkonnas tuleb ka nõustuda ministri väitega, et hiljutine maamaksuseaduse muudatus oli samm õiges suunas. Igatahes annab see võimaluse, mida omavalitsused kasutavad loodetavasti ainult suure vastutustundega. Kogukondlik kokkulepe, mida selle muudatusega soovitakse oma kogukonnas saavutada, on äärmiselt oluline. Ja lõpuks me ju ei pääse sellest, et peame ühiskonnana hakkama vastutust võtma, mitte ainult näitama näpuga teiste peale.

Küll aga on selge, et [selleks, et tagada] omavalitsuste tulukus ja sellest tulenev võimekus pakkuda oma inimestele minimaalsel tasemel teenuseid kõikjal Eestis, on vaja ka edaspidi jätkuvaid samme. Vastasel juhul seisab meie maapiirkondade omavalitsustes ja eelkõige keskusomavalitsustes ees väga oluliste teenuste võimalik kadumine, hakatakse sulgema huvikoole ja muud väga olulist. Ja ma usun, et kõik siin saalis on sellega nõus, et seda me ju ometi ei taha.

Positiivse poole pealt valdkonnas soovin esile tõsta möödunud nädalal avalikustatud KredExi korterelamute toetuspaketi tingimusi, kus on selgelt tunnetada regionaalpoliitilist mõõdet. Väljaspool suuremaid keskusi saavad väiksemad korterelamud [toetust] senise 50% asemel 60% ja muinsuskaitsepiirkondadega linnades – näiteks Võrus, Valgas, Paides – lausa 70%. Need on hädavajalikud sammud hoonete kordasaamise suunas ja see on tõenäoliselt ainuke võimalus, kuidas inimestel nende keeruliste ja veidi kallimate projektide jaoks raha jätkub. Aitäh kõigile, kes sellesse on panustanud!

Regionaalpoliitika valdkonnas seisame jätkuvalt väga paljude märkimisväärsete väljakutsete ees. Üks markantsemaid, millega olen tegelenud ja mis oli minu teada ka eelarvekõnelustel laual, kuid mis ei saanud lahendust, on olukord, et maapiirkonna tublid ettevõtlikud inimesed on ettevõtete arendamisel ja kodude rajamisel jätkuvalt [silmitsi] märkimisväärse turutõrkega. Nad kas ei saa pankadelt laenu või saavad seda oluliselt kehvematel tingimustel. Samale asjaolule on sellel nädalal juhtinud sotsiaalmeedias tähelepanu ka kolm Võrumaa juurtega naist, Põim Kama, Kerti Vissel ja Triin Rätsep oma appikarjes "Kagu-Eesti paraolümpia ehk 12 õhtusööki". Tegelikult on see [probleem] kurjast. Ja nagu minu vanaemale meeldis öelda, on vitsa väärt, et me ei ole suutnud riigina pakkuda võrdseid tingimusi maapiirkonnas toimetamiseks, kodu rajamiseks, ettevõtluse edendamiseks ja isegi laenu saamiseks. Me ei räägi toetustest, vaid laenu saamisest.

Muide, see ei maksa palju, sisuliselt tähendab see vaid 10% garantiikapitalist, mille puhul valdavalt jäävad riskid teostumata ja vahendid riigile alles. Laenurahaga ette võetud tegevused tõstavad hoopis riigi maksutulu, nüüd jääb see tulu tihti laekumata. Riigi praeguses keerulises rahalises seisus võib sellele mingeid vabandusi leida, aga isegi headel aastatel teenis riik nende tugimeetmete pealt, mis sinna olid suunatud. See ei ole hea. Ja kui me nüüd jätkuvalt [seda raha] ei leia, siis mina küll arvan, et ma üritan ise ja kutsun ka kõiki teisi: pöördume kõik koos pankade poole ja küsime, kas nad äkki aitavad meil leida 6–10 miljonit eurot, annavad selle meile neljaks kuni kuueks aastaks tasuta kasutusse, ja siis me tagastame selle. Ehk on riik selleks ajaks paremas seisus ja me suudame edasi minna.

Kiirelt mõned tähelepanekud ka põllumajanduse ja ühistranspordi kohta. Tuleb kiita meie põllumehi, kes on väga [konkurentsivõimelist] teenust pakkunud. Toetan kindlasti ka seda, et tuleb pöörduda toiduainete käibemaksu teema juurde. Ja ühistranspordi poole pealt on mul selge sõnum: selles valdkonnas valitseb juba aastaid krooniline alarahastus ja aastakümneid on kuhjunud tegemata töö. Meil tuleb nüüd see koos ära teha, see valu ära kannatada, ja nii läheb kindlasti ka selles valdkonnas paremini.

Kokkuvõtteks, Eesti pikaajalise strateegia "Eesti 2035" [elluviimine] vajab meie ühist suurt pingutust. Näitame seda koos oma tegudega. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun! (Arvo Aller küsib lisaaega.) Kolm lisaminutit.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Alustuseks nii palju, et 2035. aasta [strateegia] on seotud ka põllumajanduse ja kalanduse arengukavaga PõKa 2030. Tol hetkel sain ise minister olla, kui PõKa 2030 sai loodud. Siis said ühendatud mitmed valdkondlikud arengukavad, mis olid laialivalguvad, too hetk sai need tehtud ühiseks põllumajanduse ja kalanduse arengukavaks. Aga läheme siit edasi. Ma võtan ette sellesama memo või teesid ja siis mõned märkused, mis tasub üle käia. Eelkõneleja ütles, et hästi palju on tehtud – hea jutt küll, aga tegelikult sisulisi tulemusi ei ole.

Käibemaksumuudatus. Konservatiivne Rahvaerakond, samamoodi Keskerakond, on teinud neid ettepanekuid mitmeid kordi. Põllumajandus-kaubanduskoda pole saali toonud ühtegi asja, talupidajate keskliit samamoodi. Maaelukomisjoni [pole jõudnud] mitte ühtegi seaduseelnõu, et muuta käibemaksu, alustades kas või puu- ja köögiviljadest ja ka kartulist, et esmatootjatel oleks võimalik väiksema käibemaksuga toorainet turule tuua.

Nüüd koolitoidust. Ma ei näinud kuskil puu‑ ja köögiviljatoetust, ju see on siis ära kaotatud. Ja me räägime siin mahepõllumajanduse toodete kasutamisest koolides, aga koolieelsetest lasteasutustest ei räägi mitte keegi. Miks on see tarbimine siin väiksem, need numbrid väikesed? Võtame Ida-Virumaa: mahetoidu transport Ida-Virumaale on juba iseenesest palju suurema keskkonnajalajäljega, kui on seal kohapeal tegemine. See on väga õige, et me võime mahemaad suurendada, aga kui me sealt toodangut ei saa, siis sellest eriti tolku ei ole ja sellest tulenevalt ei saa mahetoodangut rohkem müüa.

Nüüd elurikkus, taimetervis ja loomade heaolu. Minister tegi juba esimese sammu, kui lasi lahti Põllumajandus‑ ja Toiduameti peadirektori. Nüüd hakkab järelikult Põllumajandus‑ ja Toiduameti töö palju paremini minema ja kõik loomad-linnud saavad kaitstud. Lähtuvalt loomakaitsjate nõudmisest tuleb kõik panna, ma ei tea, lühema keti otsa või mida iganes.

Toon välja teadmussiirde ja innovatsiooni nõuandevaldkonnas. See kõik on arendamiseks hea, aga nõuanne keerati täiesti pea peale. Nüüd võib nõu anda ükskõik kes, kes suudab saada ennast Maaelu Teadmuskeskuse nimekirja. Konsulentide süsteem pöörati pea peale. Kes tahab saada atesteerimist ja kutsetunnistust, võib teha seda omast heast tahtest. See maksab raha, aga ei anna [töö]turul mitte mingit eelist. Ja toetatud nõuande osas tasub mõelda, et igaüks meist 101-st siin võib panna ennast Maaelu Teadmuskeskuse registrisse ja saab anda siis tasuta nõuannet.

E‑põlluraamatust räägitakse kui suurest läbimurdest. Ma ei tea, kas minister on sinna sisse vaadanud. Nii kohmakat ja nii raskesti leitavat e‑põlluraamatut ei ole tootjatel võimalik [kasutada]. See on järjekordne näide sellest, mida ma ütlesin ka Euroopa Liidu põllumajandusseaduse, tähendab ELÜPS‑i, [Euroopa Liidu] ühise põllumajandus[poliitika] muudatuste puhul: e‑põlluraamat on uus jälgimise [viis]. Lähtuvalt sellest, kuidas tootjale on veeseadusega ette antud, paneb ta [kümne] päeva jooksul oma andmed põlluraamatusse, ja kui ta jääb hiljaks, siis on PRIA‑l õigus võtta toetust vähemaks. Järjekordne jälgimine. Kui tootjal on kiired ajad, paneb ta [andmed sinna] nädalase hilinemisega, aga ta paneb oma tööd ikka kuskile kirja.

E-põlluraamat peaks PRIA kontekstis olema nagu lihtsustatud meetod ka kontrollimiseks, et asi on tehtud. Aga kontrollijatel ei ole sinna ligipääsu – see on iseenesest väga hea – ja tootja peab ise oma andmed sinna panema. See näitab seda, et tegelikult mitte kuidagi ei ole läbi mõeldud, mille jaoks see e‑põlluraamat tehti.

Nüüd, minister tõi välja ettepaneku, et iga seaduse vastuvõtmiseks või eelnõu läbiminemiseks tuleb vaadata, millisele piirkonnale see mõjub ja kuidas see seda mõjutab. Tundub, et minister ainult räägib, sest kõik need vastuvõetud otsused praegusel juhul mõjutavad eri regioone. Ja mitte ühtegi positiivset lahendust neile piirkondadele ei anta, pigem on tegemist suutmatusega. Selle eredaks näiteks on see, et Tartu Agro maade rendikonkurssi või sellega seonduvat ei suutnud minister läbi viia ning see anti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Sellele järgnes Maa-ameti viimine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla, mis näitab selgelt suutmatust. Maaressurss liigub ära ja põllumehed peavad hakkama kahe ministeeriumi vahel käima, et omale maaressurssi saada. See, et põllumajandusmaa [teemad] käivad Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist läbi, on ka hea unistus. Ma arvan, et sealt minnakse niikuinii mööda, nii nagu praegu tehti.

Hea näitena või sümbolina toodi esile õiglase ülemineku fond. Mis koostööst me räägime? Põllumehed on jäetud sellest taotlusvoorust välja, neil ei ole võimalik investeeringutoetusi taotleda. Ja kui me vaatame, kui suur on regionaalministeeriumi osa sellest 340 miljonist eurost, [siis näeme, et] see on 31 miljonit. On kohalikud omavalitsused ja kohalike kogukondade tegevused. Haridusministeeriumi Haridus- ja Noorteamet võtab õiglase ülemineku fondist 46 miljonit, millest 25 miljonit läheb õiglase ülemineku fondi meetmete tutvustamiseks. No kus on siin töökohad?

Nüüd töökohtadest. Täna vaatasin [selle fondi] kodulehte, seal on üleval, et 718 töökohta on loodud kinnitatud projektidega. Minister [ütles] 3300, eksis numbriga, noh, 1300. Praegu on antud 64% rahast projektidele ja 36% rahast on jagamata. Investeeringuteks, [tänu millele] tulevad töökohad, on 90% raha jagatud. Kust tulevad need 600 töökohta? Millest me räägime? Ja meil on selleks seal Ida-Viru eriesindaja, kes saab kantsleri palka. Mille eest? Kus ta on? Mida ta teeb? Jagame [toetusi] pehmetele tegevustele ja siis taome vastu rinda, et nüüd on see raha jagatud. Kui võtta lahti nimekiri neist, kes on toetust saanud, siis tekib küsimus, mismoodi on neid hinnatud. 

Me räägime siin roheenergiast ja on räägitud, et õiglase ülemineku fond on tegelikult põlevkivi[sektorist] väljumiseks. Nende 700 töökohaga ei välju me sealt mitte kuidagi. Enamus töökohti on Narva magnetitehases, kõik ülejäänud on kohalikud ettevõtjad.

Veel kord, ma ei ole siin mingit koostööd näinud, kuna põllumehed ei pääse taotlusvoorudele ligi, et väärindada kas või biogaasi, rohusööta, et tagada piirkonnas tööhõive. Nii et suutmatus ja enda eest seismine on praegu jätnud sellise mulje, et me räägime, aga tulemust sellel ei ole. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seedri. (Helir-Valdor Seeder palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Ma tänan ministrit kõlava ja sorava ettekande eest. Ma vabandan kohe ka ette, et minu sõnum ja kõne on küll väga kriitilised selle etteaste sisu suhtes. Aga noh, kriitika on edasiviiv jõud, lugupeetud minister.

Kõigepealt põllumajandus ja toidujulgeolek. Kahjuks selle valdkonna kõige strateegilisemat probleemi minister üldse ei puudutanud ja küsimuste vastuste korras sain ma aru, et minister seda teemat ei valda. Mul on tungiv palve ministrile, et viigu end selle teemaga kurssi. Nimelt, viljaka põllumajandusmaa tulevik: Eestis puudub üleüldse viljaka põllumajandusmaa kaitse seadus. Ja küsimus ei ole mõnes tuhandes riigile kuuluvas põllumajandusmaa hektaris, ei ole selles, kelle valitsemisalasse Maa-amet kuulub, vaid küsimus on maa kasutamise sihtotstarbes, selle muutmises ja selle kaitses.

Eesti on taasiseseisvumise järel kaotanud kümneid tuhandeid [hektareid] viljakat põllumajandusmaad, küll hoonete, küll rajatiste, küll ebaõnnestunud arenduste alla linna lähiümbruses ja nii edasi. Sellest võib pikalt rääkida. Selle teemaga on tegeldud. Kui mina olin minister, siis me seda alustasime. Eelmises koosseisus valmis ka eelnõu, mis läbis siin küll esimese lugemise, aga kaugemale ei jõudnud. See on väga keeruline, kompleksne teema. Selle kohta on avaldanud arvamust kohalikud omavalitsused, kes muretsevad planeeringute puhul oma autonoomia pärast, ja ka õiguskantsler on siin oma seisukoha kujundanud. Küsimus on omandiõiguse piiramise ulatuses Eesti Vabariigis, sellega on vaja kõige pakilisemalt tegutseda. Eesti viljaka põllumajandusmaa säilimise probleem on palju valusam kui Eesti metsamaa küsimus, julgen öelda. Ja mul on kahju, et minister läks sellest vaikides mööda.

Nüüd järgmine teemade ring: ühine põllumajanduspoliitika ja Euroopa Liidu toetused, olgu need otsetoetused või investeeringutoetused, kuivõrd konkurentsivõimele orienteeritud me selles küsimuses oleme ja millised on Eesti põllumeeste võimalused. Seda teemat ei puudutatud kahjuks ettekandes üldse. Ega ka seda, et ühisest põllumajanduspoliitikast, mis kunagi oli konkurentsile suunatud majanduspoliitika osa, on järjest rohkem saamas keskkonnapoliitika oma väga suurte käsitavustega ehk ühine keskkonnapoliitika.

Nüüd regionaalpoliitika, kohalikud omavalitsused. Minister ütles, et töötame iga päev selle nimel, et igal pool oleks võrdselt hea elada. Aga ettekandes ei olnud ühtegi ettepanekut, kuidas edasi, kunas nende eesmärkideni jõutakse. Kuulasin, [mainiti] kohaliku omavalitsuse tulubaasi. No see ei olnud küll saavutus, mida [tasub] siin esile tuua. See oli tegelikult vaesuse ümberjagamine. Võtame näiteks Paide linna, mis ei ole endises mõttes tiheasustusega piirkond, peale ühinemist on see lai hajaasustusega piirkond, kuigi nimetus on linn. Osakaalude muudatuse ehk ümberjagamise tulemusena kaotas see tulubaasist 650 000 eurot aastas ja niinimetatud Robin Hoodiga võitis 150 000 eurot, bilanss on miinus 500 000 ehk pool miljonit aastas. Paide ei ole kuldse ringi omavalitsus. Ma ei saa sellel teemal pikemalt peatuda, sellepärast et sõnavõtuaeg on piiratud, aga see on teema, mis vajab eraldi käsitlemist. Kindlasti ei ole Eesti riigis kohaliku omavalitsuse tulubaas täna ei õiglaselt ega mõistlikult ega arengule avatult korraldatud. Ja lihtsalt omavalitsuste vahel [raha] ümberjagamine siin lahendust ei too.

Nüüd kutsehariduse teema. Auväärt minister mainis selle teema ka oma ettekandes ära ja mul on selle üle väga hea meel, sest kutseharidus on väga oluline. Aga, auväärt minister, [on küll] kutsehariduse reform, kuid nii kaua, kuni Eesti riigis rahastatakse kutseharidussüsteemi ja üldharidussüsteemi, pean silmas riigigümnaasiume, täiesti erineva mudeli järgi ja täiesti ebaõiglaselt kutseharidussüsteemi kahjuks – riigigümnaasiumides on ühe õpilaskoha maksumus tunduvalt suurem kui kutsehariduskoolides –, on see karjuvas vastuolus tegelikkusega, kuna seal on õppebaasid ja kõik muu. Regionaalselt on kutseharidussüsteem veel iseenesest kaldu, sellepärast et näiteks majandamiskuludes ei arvestata ei territooriume, baase ega muud taolist. Linnas lõpeb kutsekooli territoorium kümne meetri kaugusel õppehoone servast, aga maal asuvad kutsekoolid peavad majandama oma parke ja kõiki muid territooriume sama raha eest. Erisusi tegelikult ei arvestata. Loomulikult on see täiesti kaldu ja vildakas.

Nüüd maakondadeülesed piirkondlikud arengulepped. Ma hoiatan kunstlike piirkondade loomise eest. Hiljem jõuan ka ühistranspordiküsimuseni. On plaan kaotada ära maakondlikud ühistranspordikeskused, võrgustada need suuremateks keskusteks. Tegelikult kõige tugevama selgroo moodustavadki täna just need maakondlikud ühistranspordikeskused, kus veel on jäänud tervet mõistust, arusaama ja teadmist sellest, mis kohapeal toimub, ja on järjepidevus. Nii et ma väga loodan, et neid ei lõhuta.

Ühistranspordist nii palju, et ära on unustatud liikuvusreform. Mina lugesin selle enam kui 40-leheküljelise materjali ilusasti läbi. Loomulikult ei olnud see kuigi kvaliteetne ja mulle tundub, et selle on teinud mingisugused edumeelsed IT-inimesed, kes räägivad ühisest piletisüsteemist ja kõigest muust. Aga selle kohta, kuidas maapiirkondades bussid reaalselt liiguvad, ühistransport liigub, sealt me väga palju tarkust ei saa. Nüüd me räägime ühistranspordireformist ja liikuvusreform on unustatud.

Aga kõik see, mida minister rääkis ja mis on praeguse valitsuse unistus selles valdkonnas, on tõesti ebarealistlik helesinine unistus. Tegelikult me peame maapiirkondades toetama autostumist, see on täna maapiirkondades ainukene jõukohane lahendus. Eesti riik oma hõreda asustusega ja sellise rahakotiga, nagu meil on, ei suuda iialgi neid unistusi realiseerida. Meil ei ole raha, et kas või seda Saaremaa eksperimenti [laiendada]. Seda on juba viis aastat tehtud, aga ei laiendata mitte kuhugi, sellepärast et ei ole vedajatel raha, ei ole inimestel raha, ei ole riigil raha ja ei ole omavalitsustel raha, et seda nõudepõhise ühistranspordi eksperimenti, mida Saaremaal juba aastaid tagasi [alustati], üle Eesti laiendada. Ei laiendata sellepärast, et see on nii kallis. Ma ei hakka selle kvaliteedist rääkima, selle üle võib ka veel arutada.

Ja üldse, minu arvates on tehtud suur viga, et üks väikene killukene ühistranspordi korraldusest viidi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist ära Põllumajandus- ja Regionaalministeeriumi. Sellega killustati kogu ühistranspordi korraldus ning toimuvad teatud dubleerivad tegevused ja on dubleeriv pädevus. Ääretult rumal ja lühinägelik. Ma väga loodan, et ühistransport on tulevikus jälle ühe ministeeriumi katuse all, ühe ministeeriumi vastutada, mitte niisugusel kujul killustatud, nagu ta täna on.

See oli minu lühikene kriitiline kommentaar ministri tänase ettekande kohta. Lõpetuseks tahan öelda, et rohkem tahaks näha reaalse eluga kooskõlas olevaid arengukavu ja plaane, reaalseid tegevusi, mis puudutavad nii regionaalpoliitikat, kohaliku omavalitsuse ühistransporti kui ka paljut muud. (Lambivalgus kõnepuldis nõrgeneb.) Näed, minu kõne ajal lülitatakse lausa valgustus välja. Tähendab, et aeg on otsas. Aitäh!

Tõepoolest, aeg on otsas. Aitäh, hea kolleeg! Aga lamp põleb jätkuvalt. (Naerab.) Nii. Rohkem kõnesoove ei ole, aga proua minister soovib sõna. Palun! Sõna on regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartmanil.

Aitäh! Lugupeetud saadikud! Esmalt siiralt tänan teid selle põhjaliku debati, arutelu, diskussiooni eest. Kõikides küsimustes ei ole me alati samal seisukohal, aga selle eest, et sellele olulisele teemale täna siin nii palju aega pühendati, suur-suur aitäh. Ma väga vabandan, et ma ei jõudnud kõikidest teemadest, mis on meie ministeeriumi haldusalas, teile rääkida. Meil on viis suurt valdkonda ja detailidesse ei jõudnud ma minna. Aga kui saadikud paluvad, olen alati kohal või [tulevad] minu kolleegid ministeeriumist, kes räägivad nendest teemadest veel pikemalt. Nii et palun andke märku ja siis tuleme räägime pikemalt.

On mõned küsimused, mida ma tahan siin pisut selgitada. Kõigepealt Tartu Agro küsimus. See on tänaseks jõudnud päris kaugele. See oli üks esimesi küsimusi, millega asusin ministrina toimetama. Valitsus on teinud otsuse see maa välja rentida ja Maa-amet [teeb] toiminguid selleks, et enampakkumine läbi viia. Need küsimused on tegelikult kokku lepitud ja ma loodan, et väga kiiresti jõutakse ka praktiliste lahendusteni. Ma ei ole kuidagi proovinud omalt poolt siin midagi venitada.

Ando Kiviberg rääkis pikalt ühistranspordist. Ma ütlen kohe ära, et meie eesmärk ei ole kohalikku kompetentsi kaotada. Küsimus on lihtsalt see, kuidas ühistranspordikeskused tulevikus omavahel rohkem koostööd teeksid ja üheskoos läbi mõtleksid, kuidas liinivõrk võiks välja näha. Ma toon siinkohal taustana ära, et 90% sellest ressursist, millega ühistranspordikeskused toimetavad, tuleb riigieelarvest ja 10% on see, mille kohalikud omavalitsused juurde panevad. Loomulikult, kohalikud omavalitsused korraldavad ka omavalitsuse sees ühistransporti, kuhu nad ka ressurssi lisavad. Nii et minu selge seisukoht on see, et kohalik kompetents peab kindlasti jääma. See on sõnastamise küsimus, kuidas keegi sealt välja loeb. Ligipääsetavus ja reisijate arvu kasvatamine on minu jaoks reisijate rahulolu küsimus, aga loomulikult on võimalik seda teksti täiendada, et seda inimeste poolt veel rohkem sisse tuua.

Ando rääkis ka sellest, et [võiks] jälgida mobiilside [kaudu] positsioneeringuid, et ühistransporti korraldada. Tean väga hästi, et Viljandis seda tehakse, usun, et seda teevad ka teised ühistranspordikeskused.

Mul on väga hea meel, et Urmas Kruuse tõi esile põllumajandusteemad, millele siin debatis pöörati täna vähem tähelepanu. Ma väga tänan nende aspektide eest. Arvo Aller puudutas samamoodi just põllumajandusega seotud küsimusi. Tahan ära klaarida, et mahetoidu [soodustamine] puudutab ka lasteaedasid, see ei ole ainult koolidele suunatud toetussüsteem. 

Nõuandesüsteemi probleemiga olen väga nõus. Me peame vaatama, kas selle süsteemi tänane korraldus on kõige parem. Seal on mitmeid murekohti ja praegu vaadatakse seda üle.

E‑põlluraamatu kohta oleme saanud väga palju positiivset tagasisidet. Kui kellelgi on kriitikat, palun edastage see, siis on võimalik asja paremaks muuta. Oma süsteemide puhul, ka PERK‑i puhul, me oleme mitmeid asju täiendanud ja muutnud, sest nende käivitamine on olnud vahel kohmakas, ja on arusaadav, et neid asju tuleb parandada.

Nüüd õiglase ülemineku fondist ja põllumajandustoetustest. Ma ei oska öelda, kes oli sel hetkel põllumajandusminister, kes oleks tegelikult võinud siin häälekamalt sõna võtta. Mina seisin siis Kultuuriministeeriumi seisukohtade eest. Teatud küsimuste ja meetmete puhul on kokkulepe, et kuna ÜPP raames saavad põllumajandusvaldkonnad suure ressursi, siis teistest meetmetest neile toetusi ei jagata. Sellel perioodil suunatakse põllumajandusse 1,8 miljardit eurot, seda küll ka erinevateks Leader-tegevusteks, kõik ei lähe tõesti põllumajandusettevõtjatele.

Kas soovite lisaaega?

Soovin.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kui me räägime [Ida-Virumaa] eriesindajast, siis tänu eriesindajale ja nii teistele partneritele tolleaegsest EAS‑ist, kes seda alustas, kui ka Rahandusministeeriumi kolleegidele on jõutud selleni, et meil ei ole muret, et neid meetmeid ära ei kasutataks. Kõige suurem ootus eriesindajale on olnud see, et ta leiaks ettevõtjaid ja tooks nad sinna piirkonda.

Helir-Valdor Seederile samamoodi suur aitäh pööramast tähelepanu põllumajandusvaldkonnale! Ma olen nõus, et tegelikult ei ole Eestis aastaid maapoliitikat tervikuna korraldatud. Kui maateemad liikusid Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumisse, sai meil kokku pandud meeskond, kes selle küsimusega tegeleb. Nüüd jaotatakse kahjuks need valdkonnad ümber, aga see küsimus jääb. Ja selle seadusega kindlasti tutvun, palun edastage [see mulle]. Minu jaoks on põllumajandusmaa küsimused väga olulised, see on hästi suur osa põllumajanduspoliitikast, nii et olen valmis hea meelega koostööd tegema.

ÜPP ettevalmistamine järgmiseks perioodiks juba käib. Oleme valmis tulema ja tutvustama ka seda lähemalt, täna kahjuks ei jõudnud seda teha. Meie eesmärk on see, et need mahud ei väheneks, ja ka võrdsed võimalused teiste Euroopa riikidega on siin meie eesmärgiks.

Ühistranspordireform ja liikuvusreform on tegelikult sama teema, ühistransport on liikuvusreformi sees, see ei ole midagi teistsugust. Toon siin ära, et 20% [maa]piirkonnas elavate inimeste ja 30% linnas elavate inimeste peres ei ole autot. Nii et selge on see, et ühistransport ei saa kuskile kaduda, vaid sellega tuleb edasi minna. Ma siinkohal olen erineval seisukohal. Ma arvan, et see on väga õige, et ühistransport ja regionaalpoliitika on ühes ministeeriumis, sest ühistranspordi korraldus toetab tegelikult regionaalpoliitikat, regionaalset arengut.

Ja viimaseks klaarin ära selle fakti, mis puudutab nii-öelda Robin Hoodiga seotud rahastust Paides. Jah, esimesel aastal suureneb [rahastus] 150 000 euro võrra, aga teisel aastal 355 000, siis 502 000, siis 609 000 ja lõpuks 638 000 euro võrra. Nii et ma loodan, et need täiendavad ressursid eelarves aitavad Paidel edasi areneda. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Ma sulgen läbirääkimised ja me lõpetame tänase kuuenda päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 469 esimene lugemine. Ja palun Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! 2019. aastal on tõepoolest Rahvusvaheline Tööorganisatsioon vastu võtnud töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni ja meie asume seda nüüd loodetavasti ratifitseerima. See konventsioon, ma usun, sobib kõikidele Riigikogu liikmetele vähemasti kahel põhjusel. Esiteks, kõik, mida see konventsioon ette näeb, on Eesti seadustes juba väga kenasti olemas ehk mitte ühtegi Eesti õigusnormi selle konventsiooni tõttu või sellest tulenevalt me muutma ei pea.

Konventsioon näeb ette seda, et liikmesriigid keelavad õigusaktidega vägivalla ja ahistamise töökohal, käsitlevad vägivalla ja ahistamise keeldu riigisisestes põhimõtetes, võtavad kasutusele ennetavad meetmed vägivalla ja ahistamise vastu ja pakuvad kaitset nendele, kes on kaebusi esitanud, samuti tunnistajakaitse meetmeid ja ohvriabiteenuseid. Ja meil on terve rida seadusi, kus kõik need põhimõtted on juba kenasti esindatud, alates põhiseadusest, aga räägime ka karistusseadustikust, töötervishoiu ja tööohutuse seadusest, võrdse kohtlemise seadusest, soolise võrdõiguslikkuse seadusest, töölepingu seadusest ja ohvriabi seadusest. Lisaks on meil terve rida arengukavasid ja muid dokumente, mis sedasama teemat käsitlevad.

Et tegemist ei ole asjatu teemaga maailmas, [ilmneb] ainuüksi sellest, et kui Statistikaamet 2021. aastal viis Eestis läbi tööelu-uuringu, siis selgus, et 12 kuu jooksul oli rünnakuid või vägivaldset kohtlemist töökohal kogenud 5800 töötajat, kellest umbes 60% olid naised. Ja 2022. aastal viis Statistikaamet läbi suhteuuringu, millest selgus, et töökeskkonnas seksuaalset ahistamist oli kogenud 33% küsitletud naistest ning 17% küsitletud meestest.

Ja teine põhjus, miks loodetavasti selle konventsiooni ratifitseerimine kõikidele sobib, on see, et tegelikult on Rahvusvaheline Tööorganisatsioon olnud ju ka väga traditsiooniliselt Eesti õigusruumi ja Eesti väärtusruumi üks osa. Eesti liitus Rahvusvahelise Tööorganisatsiooniga juba 1921. aastal ja meie liikmelisus katkes seal vahepeal alles Eesti okupeerimisel 1940. aastal. Nii et tegemist on Eesti väärtusruumi kuuluva organisatsiooniga. Ja vastupidi ka, meie kuulume Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni väärtusruumi. Sellega ma oma lühikese tutvustuse lõpetaksin ja kui on küsimusi, siis vastan nendele hea meelega. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Ja tõepoolest, küsimusi on. Esimesena küsib kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! No kohe mitte ei saa. Nii kui selle eelnõu lahti teed, kohe hakkad lugema, et konventsiooni on sisse toodud bioloogilisele soole lisaks ka sotsiaalse soo mõiste. Ja kui me läheme siit kohaldamise artiklite juurde edasi, siis artikkel 3 ütleb, et seda kohaldatakse ka töökohtades, kus töötaja kasutab hügieeniruume, pesemis- ja riietusruume. Mina nüüd küsin. Kui [inimene], kes on tegelikult bioloogiline mees, aga on deklareerinud, et tema sotsiaalne sugu on naine, kasutab pärisnaiste hügieeni-, pesemis- ja riietusruume, ja bioloogilised naised tunnevad, et neid ahistab see olukord, kus meessuguelunditega kodanik on nendega koos samas ruumis, ning nad kurdavad ja kaebavad selle üle, siis kellele jääb siin õigus, kui me selle konventsiooniga nüüd liitume? Kes peab ühisest ruumist lahkuma? Kes jääb lõpuks süüdi? Kes keda ahistab: kas naine, kes kaebab, et see olukord teda ahistab, ja ahistab sellega [sama] sotsiaalse soo esindajat, [kes bioloogiliselt on vastassoost], või siis ikkagi kodanik, kes seal naiste riietusruumis oma suguelunditega liputab?

Aitäh! Kõigepealt ma kordan alustuseks üle, et see olukord, mida te kirjeldasite, on juba Eesti kehtivas õiguses reguleeritud ja me ei pea ühtegi õigusakti sellest konventsioonist tulenevalt muutma. See olukord, mida te kirjeldasite, on reguleeritud juba alates põhiseadusest, põhiseaduse §-st 12. Me põhiseaduses räägime ka inimväärikuse kaitsest. Ehk nendest põhiseaduslikest otsekohalduvatest sätetest lähtuvalt saab selle olukorra lahendada niimoodi.

Ma püüan nüüd taastada selle, mida te kirjeldasite. Ma ei ole päris kindel, et ma suutsin kogu teie nüansirikkust jälgida, aga ma saan aru, et teie küsimus puudutab seda, et kui meessuguelunditega isik siseneb naiste riietusruumi, siis kuidas seda olukorda lahendada. Kas ma sain teie küsimusest õigesti aru? (Saalist räägitakse.) Nii. Teie küsimus puudutas seda, et nähtavate meessuguelunditega isik siseneb naiste riietusruumi. (Saalist räägitakse.) Ikkagi nüüd jäi mulle selgusetuks see, et kas naiste riietusruumi siseneb naine või siseneb mees. (Saalist räägitakse.)

Nii, võtame selle üksipulgi läbi. Meil on naiste riietusruum, kus riideid vahetavad naised, kes soovivad oma väärikuse kaitseks vahetada riideid teiste omast soost inimeste keskel ja ei soovi riideid vahetada koos selliste inimestega, kelle välised suguelundid kuuluvad teisele sugupoolele. Sellisel juhul peab olema nende naiste õigus riietusruumi sellisel moel kasutada tagatud. Juhul kui riietusruumi soovib siseneda inimene, kes on tema enda määratluse järgi naissoost, aga kelle välised suguelundid on meessoole omased, siis peab nende riietusruumide omanik või valdaja tagama sellise riietusruumide kasutamise korra, mis austab mõlema poole inimväärikust. Naised vahetavad oma riideid endiselt naiste riietusruumis ja sõltuvalt olukorrast sellele inimesele, kellel on välised meessootunnused, ent kes identifitseerib ennast naisena, tuleb võimaldada kas riiete vahetamine mõnes teises ruumis või siis, kui ta ei ole nõus minema ka meeste riietusruumi, tuleb leida selleks kas kolmas ruum või siis tuleb aegasid sättida selliselt, et tema riiete vahetamine või viibimine riietusruumis ei häiriks neid inimesi, kes soovivad vahetada riideid nende inimestega koos, kelle sootunnused väliselt on täpselt samad. See olukord on juba täna kenasti ja inimväärikalt lahendatud. Konventsioon siin mitte midagi ei muuda.

Aitäh! Hea kolleeg, ma tuletan kõikidele ametikaaslastele meelde, et me oleme selle eelnõu esimese lugemise juures, mille puhul Riigikogu liikmed saavad esitada mõlemale ettekandjale kokku kuni kaks küsimust, nii et on võimalik esitada selles valdkonnas või sellel teemal veel küsimusi. Aga järgnevalt Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Tegelikult see ratifitseeritav dokument oma artiklis 1, kus defineeritakse mõisteid, ikkagi defineerib mõisteid ringi, öeldes, et sooline vägivald ja ahistamine on ka see, mis toimub sotsiaalse soo tõttu. Ja te püüate väita, et meil [põhiseaduse] § 12 juba seda käsitleb. Tegelikult ma ei nõustu teiega, te olete täiesti valel teel. Meie põhiseadus lähtub teadusest ja lähtub sugudest bioloogilises mõttes, sest ega muust ei olegi lähtuda. Ma küll tean, et teie erakonnakaaslasest haridusminister siin ükskord küsimustele vastates juba ütles, et tema ei nõustu ja tema arvab, et ikka sotsiaalne sugu on ka sugu. See on esimene kommentaar.

Küsimus on see, et teie kirjeldus lõpuks jõudis selleni, et selle inimese väärikust [tuleb kaitsta]. Minu arust tal ei ole tegelikult väärikust. Kui meesterahvas tuleb ja ütleb, et ta tunneb ennast naisena, ja tahab naiste riietusruumi siseneda, siis seal ei ole midagi kaitsta, aga te ikkagi ütlete, et tööandja peab justkui leidma eraldi ruumi või võimaluse. Tohutu triangel peab lahti minema, et teda aidata. Me siseneme uuele territooriumile minu hinnangul. Kuidas teie kommenteerite?

Aitäh! Õnneks on meil ikkagi põhiseadus väga targalt koostatud. Kui te loete põhiseaduse § 12, siis isegi kui mõiste "soo tõttu" kohta võib meil olla erinevaid arvamusi, lõpeb see § 12 loetelu [sõnadega] "või muude asjaolude tõttu". Põhiseaduse § 12 mõte on selline, et inimest tuleb kaitsta halvemini kohtlemise eest selliste tunnuste puhul, mis ei allu inimese enda tahtele. Teadusuuringutega [on selgunud], Eesti geeniteadlastega võite vestelda ja saate teada, et mitte kõik inimesed ei sünni XX‑ ja XY-kromosoomidega. Osa inimesi sünnib teistsuguse kromosoomide kombinatsiooniga. Seda on võimalik objektiivselt ja teaduslikel alustel igatepidi tuvastada. Teaduslikult on enam-vähem teada, kui suur see protsent on, ja geeniteadlased on hinnanud, et Eestis selliseid inimesi on umbes 60. Igal inimesel Eestis on inimväärikus, ka nendel inimestel, meist keegi ei saa muuta neid kromosoome, millega me oleme sündinud. Ehk teistsuguse kromosoomide kombinatsiooniga sündinud inimesed on täpselt samamoodi meil põhiseaduse alusel kaitstud, kuna tegemist on tunnusega, mis ei allu inimese enda tahtele.

Ja meil Eestis on tööandjad tegelikult ju huvitatud sellest, et töötaja, kes tööandja juures töötab, oleks oma töökeskkonnaga rahul, tunneks ennast seal inimväärikalt ja pühenduks täiel määral töö tegemisele. Seetõttu, kui töötajatel on nende inimväärikusega seotud küsimusi või vajadusi, siis tööandjad lahendavad neid küsimusi tegelikult hea meelega. Teist väga paljud on töötanud ju ka tööandjana, ülemusena, te teate väga hästi seda, et teie töötaja peab olema töökeskkonnaga rahul, ta peab tundma, et teda hinnatakse inimesena, tema inimväärikust [kaitstakse], ja seetõttu tööandjad teevad neid vajalikke kohandusi. Nad teevad vajalikke kohandusi ka nendele inimestele, kellel võib-olla silmanägemine on kehva, teevad vajalikke kohandusi inimestele, kellel võib-olla trepist üles käimine on raske, ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Erinevatel inimestel on erinevaid vajadusi, mis ei allu nende enda tahtele, ja nende inimeste enda tahtele mitte alluvatele vajadustele vajalikke kohandusi Eestis tööandjad teevad ka juba praegu kehtivate seaduste alusel. See on üks viis, kuidas tööandja kaitseb inimeste väärikust ja tagab selle, et tema töötajad on innustunud, vaimustunud selle lisandväärtuse loomisest, mida töökeskkonnas ju kõik ootavad nendelt, et täita oma tööülesandeid hästi, innukalt ja anda vajalikku lisandväärtust.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te siin jätsite oma sissejuhatuses mulje, justkui see oleks sihuke formaalsus, ja ütlesite sellise lause, et meil on seaduses kõik see juba esindatud ja ühtegi seadust muuta ei tule. Aga ometigi, eelnõude infosüsteemis on olemas Signe Riisalo allkirjaga seadus[eelnõu], soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seadus. Mina olen selle seaduseelnõu korralikult läbi töötanud, ja see on täpselt see, mida seesama konventsioon hakkabki nüüd reguleerima. Ja ma saan aru, teie käik ongi see, et võtame selle vastu, räägime, et see on formaalsus, aga sealt tuleneb kohustus teha seda, seda ja seda. Kas te ei teadnud, et selline eelnõu on meil eelnõude infosüsteemis üleval, või te jätsite teadlikult selle mainimata? Või mis plaanid teil sellega on?

Aitäh! See eelnõu ei ole ühelgi moel seotud selle konventsiooniga. Selle konventsiooni ratifitseerimine ei too kaasa ühtegi vajadust Eestis seadusi muuta. Mis puudutab koalitsioonileppe lubadust viia Eestis soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus põhiseaduspärasteks ehk ühtlustada kahe seaduse vaheline kaitse, siis see on peaministri korraldusega antud lahendada justiitsministrile ehk mulle.

Martin Helme, palun!

Proua Pakosta! Kõigepealt ma tahaks öelda, et vastuvõetamatu on see, et te nii tuimalt valetate Riigikogule kõige kohta, mis siin praegu toimub. Aga ma ju saan aru, te toote meie ette äärmusliku asja, äärmusideoloogilise asja, transasja, mis muudab kõike. Te räägite meile sellest, et meil on mingi sotsiaalne sugu – see on ju pöörane. Mingit sotsiaalset sugu ei eksisteeri. See on äärmusradikaalne ideoloogia, mida te tahate mingisuguse rahvusvahelise konventsiooniga tuua Eesti seadustesse. Ja ma küsiks küll, et kas te peate meid lollideks, et te räägite, et 30 aastat tagasi vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadus §-s 12 nägi meile ette transsoolisuse hullumeelsuse. Ei, me ei ole lollid! Loomulikult, selle mahamüümiseks tulebki valetada. Mis geenitehnoloogiast või geeniteadlastest te räägite siin? See, et meil on olemas mingisuguseid geenivigasid, absoluutselt ei puutu asjasse. Kui meesterahvas, nii nagu olümpial juhtus, ütles, et ta on naine, ja läks tagus 30 sekundiga pärisnaisel ninaluu puruks, siis kõik progressiivid karjusid: "Jee, võrdne õigus!" Ärge valetage meile! See on äärmuslik asi ja seda ei tohi toetada.

Jään oma seisukoha juurde. Ma ei tea, mina olen ka lühinägelik, aga ma ei ole vigane selle tõttu, et ma olen lühinägelik. Me ei tohiks niimoodi oma kaasmaalaste kohta öelda. Igal Eesti inimesel on meie põhiseaduse järgi õigus inimväärikuse kaitsele ja võrdsele kohtlemisele. Ja kui te loete meie põhiseaduse kommentaare, samuti vaatate Riigikohtu otsuseid, mis on seda paragrahvi avanud, siis [näete, et] jutt käib seal ühemõtteliselt selliste tunnuste kaitsest, mis ei allu inimese enda tahtele. Meil on Eestis riigikorraldus selline, et kui inimesel on midagi pahasti, näiteks ta on laisk, jääb tööle hiljaks, lohakas või midagi muud sarnast või kasutab teise inimese kohta inetuid sõnu, siis need on kõik sellised asjad, mis alluvad inimese enda tahtele. Ja selle eest on tööandjal loomulikult õigus seda inimest halvemini kohelda, temaga ka vajaduse korral näiteks töösuhe lõpetada. Aga kui on sellised tunnused, mis ei allu inimese enda tahtele, ja nende kohta on olemas ikkagi kindel alus, et see tunnus ei allu inimese enda tahtele, selle kohta on olemas pikk kohtupraktika kenasti, siis seal peab leidma tööandja inimväärikuse kaitseks kõigepealt sobiva lahenduse. Ja kui sobivat lahendust objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik leida, alles seejärel saab edasi liikuda töösuhte muutmisele.

Meil on Eestis erivajadustega inimesi jämedalt võttes iga kümnes. Me peamegi hakkama saama sellises ühiskonnas, kus inimestel on erinevad vajadused, ja neid tuleb tunnustada, nendega arvestada. Sellisel juhul saame me ühiskonnana toimida. See on väga iidne ja vana põhimõte ühiskonna toimimiseks. Ja rõhutan igaks juhuks üle, et ka näiteks lapsed on selline tunnus, mis meil põhiseaduse järgi on riigi kaitse all tunnusena, mis ei allu inimese enda tahtele, ehk ka lapsevanemaid loetakse kaitstud grupiks. Ja lapsevanemate puhul tuleb soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi arvestada töö‑ ja pereelu ühitamise vajadusega. Vastavalt töötaja vajadustele peab tööandja tarvitusele võtma vajalikud meetmed. Muidu meil lapsi sünniks hulka vähem, kui meil sellist võrdse kohtlemise alust ei oleks ja kui me ei arvestaks nende eriliste vajadustega, mis on väikeste või ka suuremate laste emadel-isadel, aga mõnikord ka vanaemadel ja vanaisadel. See on minu arvates küll väga mõistlik olukord ja niimoodi on meie põhiseadus väga hästi toiminud.

Järgmine küsija, Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Küsin teilt natuke laiemalt, et kuidas teile tundub see debatt siin saalis. Kas see mure, mida siin esindavad praegu opositsioonierakonnad, on tõesti seotud selle konkreetse konventsiooniga, mille on ratifitseerinud 45 riiki, vaatasin, Euroopast, Aafrikast, väga mitmelt poolt, keda kõiki nimetada, nagu kolleeg siin nimetas, äärmuslikuks või kuidagi radikaliseerunuks oleks kohatu? Või on see lihtsalt selline üleüldine soov lihtsalt igat viimsetki teemat politiseerida? Antud juhul mulle tundub, olles lugenud nii selle konventsiooni kui ka soovituse läbi, et see on selline tervemõistuslik dokument, mis lähtub ka Eesti mõttes kehtivast korrast, seadusandlusest ja muust taolisest. Ehk sisuliselt me tegelikult ei muuda sellega Eesti õigusruumi, aga millegipärast, ma vaatasin, komisjoni arutelu või debatt on viidud jälle selleni, et siin justkui tehakse riigipööret. Kuidas teile tundub, kas see on sisuline mure selle konventsiooni pärast või on see lihtsalt soov mis tahes teemal sellist polariseeritust esile kutsuda?

Aitäh! Mõtleme Eesti riigis tagasi aastale 1921: vabadussõda on äsja lõppenud, me oleme loonud oma riigi. Eesti Vabariik pidas juba siis väga oluliseks, et me Rahvusvahelise Tööorganisatsiooniga liitume. Ma arvan, et seesama vaimsus on meil ka täna, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonid, selle organisatsiooni tegevus on õigusruumis, väärtusruumis, kuhu me kuulume.

Ma ei annaks hinnanguid sellele, millisel alusel või millisel põhjusel keegi oma küsimusi esitab. Kõik küsimused on teretulnud. Aga ma tunnistan, et mind isiklikult väga häirib see, kui mõnda meie kaasmaalast, kes moel või teisel vast isegi kannatab rohkem kui täiesti terve keskealine, noor inimene, halvustatakse. Eriti paneb mind südant valutama see, kui mõne meie kaasmaalase halvustamine on just nimelt siin saalis.

Igal inimesel on õigus inimväärikusele. Igal inimesel on õigus enesemääramisele. Igal inimesel on õigus olla mõistetud nende tunnuste osas, mis ei allu inimese enda tahtele. Veel kord rõhutan: kui keegi on laisk ja lohakas, siis selle taunimine on arusaadav, mõistetav, aga meie õigusriik, meie arusaamine inimväärikusest põhiseaduse vaates tugineb sellele, et nende tunnuste alusel, mis inimese enda tahtele ei allu, me kedagi ei halvusta, ei tõrju, ei siuna. 

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Oh jah! Ma ütlen, et meie vanaisad ja vanaemad ja vaarisad pööravad hauas ringi, kui kuulevad seda juttu, mida te siin räägite. Saatan peitubki detailides ja selle nunnu konventsiooni sisu ongi terminis "sotsiaalne sugu". Tsiteerisite siin põhiseadust pikalt-laialt. No vaadake, meil põhiseadus teatavasti enam ei kehti. Kindlasti tuleb mingi järjekordne kommenteeritud väljaanne, kus § 12 on ära seletatud nii, et sotsiaalne sugu on ülim kõigest, sest me oleme ju selle konventsiooniga liitunud. Ja ausalt öeldes mina arvan küll, et kui lühinägelik või päris pime või kurt või liikumispuudega inimene siseneb naiste riietusruumi, ei tekita see absoluutselt mitte mingit furoori, aga kui tuleb mingisugune tüüp ja teatab ... Te ütlesite, et tööandja võib talle pakkuda eraldi ruumi. Aga kui see tüüp teatab, et teda ahistab tema töökohas see, et teda sunnitakse tema tahte ja tundmuste vastaselt minema eraldi ruumi, sest tema tahab olla koos naistega pesuruumis, mis me teeme siis? Siin te ju räägite juba, eks ole, et meie siin hakkame kedagi, ma ei tea, ahistama või kuidagi vaenama. Aga mida need vaesed naised peavad tundma? Ma ju küsisingi teie käest: kes siis lõpuks selle ahistamise süüdistuse saab ja kes peab lahkuma, kas naine, kes ütleb, et teda ahistatakse, või see mees, kes on läinud naiste riietusruumi ja keeldub lahkumast, [väites], et teda ahistatakse, kui sunnitakse lahkuma? Lihtne.

Aitäh selle küsimuse eest! Aga teie küsimuse esitus näitab paraku seda, et te kas ei taha mõista või te ei ole aru saanud, kuidas käib töökohal ahistamise ennetamine. Selle eelnõu arutelust läheb see teema võib-olla ehk veidi kaugele, aga praegustes Eestis kehtivates õigusaktides on need reeglid üsna kenasti ja täpselt paigas. Juhul, kui töötaja pöördub tööandja poole sooviga saada mingisugust kohandust vastavalt tema tunnusele, mis ei allu tema enda tahtele, peab tööandja leidma proportsionaalse viisi, kuidas sellele [inimesele] vastavalt tema tunnusele vajalikus osas vastu tulla.

Võib-olla on lihtsam tuua selline näide, mis on üsna sageli korduv näide, et naiste riietusruumi siseneb ema pojaga. Kui see poeg on paariaastane, siis tõenäoliselt teised naised ei tunne ennast selle tõttu puudutatuna. Ja ma veel kord rõhutan, et ka emadus ja isadus ehk laste eest isiklikult hoolitsemine on Eesti Vabariigis kaitstud. Kui see poeg on juba teismeeas, siis võib-olla tõepoolest teised daamid selles riietusruumis tunnevad ennast puudutatuna ja ei soovi seda riietusruumi sellisel kujul jagada. Kui aga ema pöördub – näiteks tegemist on spordiklubiga – spordiklubi omaniku poole ja ütleb, et teate, mul on raske puudega poeg, aga ma pean siin ujulas ikkagi temaga koos ujumas käima, see mõjub tema tervisele hästi, aga ma ei saa teda üksinda lasta meeste riietusruumi, kuna tal on raske puue, siis sellisel juhul selle spordiklubi omanik leiab inimväärikusele vastava lahenduse, kuidas saavad naised riietusruumis riideid vahetada nii, et seal juures ei ole teismeealine noormees. Või siis spordiklubi administraator näiteks seletab, aitab sellel emal selgitada teistele naistele, millest selline erinev kohtlemine on tingitud. Need on igapäevased, sagedased juhtumid, mida tegelikult riietusruumide puhul Eesti spordiklubid väga edukalt lahendavad, ja nad saavad hakkama inimväärikate lahenduste leidmisega. See võib puudutada tõesti iga ema või isa, kellel on näiteks raske puudega laps, aga kellega ta siiski seal spordiklubis ühel või teisel eesmärgil käib. Need lahendused on siiamaani alati kenasti leitud. Ja mina siinkohal tänan kõiki Eesti tööandjaid, spordiklubide omanikke ja kõiki, kes on alati neid inimväärikaid lahendusi leidnud.

Järgmine küsija on Rain Epler. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Selles osas muidugi tuleb teiega nõustuda, et Eesti seadusi vist tõesti muuta ei ole vaja, sest see konventsiooni ratifitseerimine defineerib ringi soolise ahistamise ja vägivalla, lisades sinna, et ka sotsiaalne sugu kuulub nüüd soo hulka. Teie lühinägelikkuse ja ka kromosoomide jutt tegelikult ei puutu asjasse, see sotsiaalne sugu on ikkagi inimese poolt konstrueeritud. Selles mõttes te eksitate ja te ei taha vastata küsimusele. Aga mu küsimus on selline, et kui on töökoht, kus on ka duši- ja riietusruum, ja on see naiste riietusruum ja sinna siseneb meesterahvas, kes sotsiaalselt on ennast hakanud identifitseerima naisena, niimoodi astub sealt uksest sisse – ongi toimunud juba vähemasti ahistamine või mõni ütleks, et ka vägivald nende naiste suhtes. Siis tormab ligi meeskolleeg, kes jätkuvalt identifitseerib ennast mehena, ja annab vastu pead sellele sisenenud mehele. Kes keda ahistas või kes kelle vastu vägivaldne oli ja kelle suhtes seaduse karmus nüüd siis rakendub?

Aitäh! Need targad otsused langetab kohus. Aga kui te soovite minu tõlgendust siin praegu, siis füüsilise vägivalla kasutamine ei ole lubatud. Ma nüüd vastan vahepeal Tanel Kiige küsimusele, et ilmselt on päringute eesmärk siiski saada üles kuskile üks noku-teemaline uudis, kuidas Riigikogu varasel öötunnil arutas pikalt suguelundite üle. Veel kord ma rõhutan, teie küsimus ei ole seotud käsitletava teemaga, kuna antud konventsioon ei muuda midagi Eestis kehtivas seaduses selle küsimuse ulatuses, mida te esitasite.

Vastan teie küsimusele, mille vastuse osas see konventsioon mitte midagi ei muuda. Juhul kui naiste riietusruumi siseneb väliste meessootunnustega inimene, tal on ilmselgelt meessuguelundid, ja naistele selle mehe sisenemine ei sobi – või selle inimese sisenemine, kes identifitseerib ennast naisena, ent kellel on välised meessootunnused –, siis peaks keegi nendest daamidest võtma ühendust spordiklubi administraatori või tööandjaga ja teavitama teda, et toimunud on intsident, mis neid häiris ja segas. Ja nüüd peab tööandja võtma kasutusele meetmed, et naised saaksid edaspidi riietusruumis vahetada oma riideid, ilma et nendega samas ruumis viibiks väliste meessootunnustega isik.

Tõenäoliselt selles olukorras, mida te kirjeldasite, töökeskkonnas on see väliste meessootunnustega isik juba võtnud eelnevalt ühendust tööandjaga ja selgitanud talle oma eripära ja oma vajadusi ja tööandja on juba leidnud sobiva ja inimväärikust austava lahenduse. See on ka põhjus, miks me sellistest lugudest, nagu te siin praegu konstrueerisite, tegelikult ei ole kuulnud või meil ei ole sellega kokkupuutumist olnud.

Pean tunnistama, et ka selle seitsme aasta jooksul, mil ma volinikuna töötasin, ühtegi sellist pöördumist ei olnud. Küll aga oli ridamisi pöördumisi tööandjate poolt, kes küsisid, kuidas [toimida] võimalikult töötaja väärikust austavalt, kuna tegemist on väga väärtusliku töötajaga, tööandja soovib temaga töösuhet hoida, tööandja soovib ka, et tema töötaja on vaimselt terve, et ta tuleb tööle säravate silmadega ja teeb tööd täie hoole ja innuga. Tööandjad tõesti küsisid, kuidas lahendada üht või teist olukorda, et andke soovitusi. Selliseid olukordi oli küll. Nii et see võib teoorias juhtuda, mida te küsisite, see ei ole seotud selle konventsiooniga, aga sellele on lahendus. Ja füüsiliselt kellelegi kallale minna tõesti ei soovitaks.

Martin Helme, palun!

No ma kordan, et vastuvõetamatu on see jultunud valetamine ja see suhteliselt labane demagoogia, mida te siin kasutate, on ka vastuvõetamatu. Tulla meile siin seletama, et 1921. aastal, sada aastat tagasi Eesti parlamendisaadikud liitusid Rahvusvahelise [Tööorganisatsiooniga], et nemad ka arvasid nii, tookord tegelesid mingisuguste transsoolisuse asjadega – noh, vabandust väga! Kui nad oleks sellest midagi kuulnud või arvanud, nad oleks selle inimese tõrva ja sulgede sisse kastnud ja siis Seewaldisse saatnud. Ja see olekski õige koht! See jutt kõik, mis siin käib, mingitest välistest sootunnustest on ju pöörane vasakradikaalne ideoloogiline soga. Nendel inimestel ei ole mingit väärikust, nad on väärakad, mitte väärikad, eks. Ja tulla meile siin mingisugustest puuetega inimestest rääkima! Vabandust! Keegi, kes otsustab, et mul nüüd välised sootunnused on teised, kui ma tegelikult ise soolisena olen, see inimene tuleb saata tegelikult arsti juurde. Tal on kindlasti midagi viga ja me kõik peame mõtlema, kuidas teda aidata, aga mitte aidata tal minna naiste pesuruumi või teha mingeid muid sogaseid asju. Ära tule meile sellist demagoogiat siin ajama. Sa ise tõid meile siia saali perversse asja ...

Teie aeg! 

... ja siis arutad, miks me siin õhtul sellist asja arutame. Ise tõid!

Aitäh! Me jääme nende süüdistuste osas eriarvamusele. Aga ma tuletan siiski tagasihoidlikult meelde, et 1921. aastast oli jäänud veel päris mitu aastakümmet, kui inimesi tapeti selle pärast, et nad olid puudega. Kui ka Eesti ühiskonnas oli arutelu selle üle, kas me naist tohime üldse kooli lasta, et seejärel tabab meid ühiskonna hukk, kui me lubame naise kooli tööle. Kui inimesi mõrvati nende usutunnistuse pärast, ka Eestis, nende rahvuse pärast, ka Eestis, ja nende puude tõttu, ka Eestis. Kui sundsteriliseerimisele saadeti naised, kes olid kellegi arvates, nagu te ütlete, väärakad.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te kindlasti olete väga põhjalikult valmistunud selleks ettekandeks ja oskate ka laiemalt anda vastuseid küsimustele, mis puudutavad artiklit 12 ehk rakendamismeetodeid. Siin on öeldud, et konventsiooni sätteid kohaldatakse riigisiseste õigusaktidega. Kas te võiksite nimetada, millised õigusaktid lähevad muutmisele? Siin on ka öeldud, et vajadusel töötatakse välja erimeetmeid. Millised on need erimeetmed ja millised õigusaktid lähevad muutmisele? Põhjalikumalt, mis see konventsiooni kohaldamine kaasa toob? Ma arvan, et te teate seda.

Aitäh! Kordan üle ettekande alguses rõhutatut, et Eesti õigusruum ei luba vägivalda ja ahistamist juba praegu. Ja Eestis ühtegi õigusakti selle konventsiooni ratifitseerimisel muuta ei tule. Meil on vastavad seadused kõik olemas, alates põhiseadusest. Meil on olemas karistusseadustikus vajalikud sätted, meil on töötervishoiu ja tööohutuse seaduses vajalikud sätted, peast ei mäleta, aga äkki oli § 9¹. Meil on võrdse kohtlemise seadus, meil on soolise võrdõiguslikkuse seadus, meil on ka töölepingu seadus, mis kaitseb töötajaid konventsiooni ulatuses, ja meil on olemas ohvriabi seadus. Kõik need seadused juba katavad konventsiooni nõuded ära. Mitte ühtegi uut õigusakti konventsiooni ratifitseerimisel vastu võtta ei tule.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Algul oli küll nii, et Erkki Keldo kannab seda [eelnõu ette], aga ju siis tundub, et teie professiooniga läheb see Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooniga liitumine paremini kokku. Liitumise osas on siin selgitatud, et ratifitseerinud on 43 riiki ja jõustunud 31 riigis, ja selles suhtes Eesti tahab olla järjekordselt seal esirinnas, 44. riigina. Küsiksin selliselt, et kui palju selles tööorganisatsioonis liikmeid üldse on. Ja kui meil Eesti seadustes on kõik asjad kaetud, mitte midagi muutma ei pea, siis mille jaoks seda konventsiooni üleüldse vaja on? Toimetame oma seadustega. Me oleme rahvusriik ja ütleme, et me ei ratifitseeri seda, vaid meil on seadused olemas.

Aitäh! See oli väga hea küsimus. Kõigepealt kommentaariks, et majandusminister Erkki Keldo on teel Brüsselisse, kaitsmaks Eesti ettevõtjate õigusi ja soove, ja ma tõesti asendan teda siin. Ratifitseerimise korral jõustub [konventsioon] 12 kuu pärast ehk tegelikult selle jõustumise ajaks, tulenevalt pikast jõustumisajast ... Kui me räägime teistest riikidest, kus see juba on ratifitseeritud või jõustunud, siis täpne, väga detailne ülevaade järgnevateks päevadeks, kui see ratifitseerimine siin saalis loodetavasti lõpeb, kindlasti muutub.

Nüüd vastus küsimusele, miks me seda teeme, kui meil juba kõik õigusaktid sellele vastavad. See on väga hea küsimus. Meie mõte on sama, nagu see oli 1921. aastal, et me soovime olla ja näidata seda, et me oleme selle rahvusvahelise kogukonna liige, mida ühendab Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, ja et me oleme see riik, kus ka teistest riikidest siiapoole vaadates võib igaüks olla kindel, et meie vastame nendele rahvusvahelise õiguse arusaamadele. See on selline võib-olla rohkem sümboolne ratifitseerimine. Sisulisi muudatusi ta tõesti Eestis kaasa ei too, aga loodetavasti tugevdab meie positsiooni rahvusvaheliselt terve riigina ja on ehk ka selleks väikeseks viimaseks tiivalöögiks, mis toob Eestisse mõne investeeringu juurde, kui me näitame seda, et meie töökeskkond vastab rahvusvahelistele nõuetele.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma kõigepealt kommenteeriksin seda Moonika Helme toodud situatsiooni. Teie ütlesite, et tööandja peab kasutusele võtma meetmed. Ma vaatasin just järgi, aastal 2024 on 107 erinevat sookonstruktsiooni. Ja ma tõesti ei kujuta ette, et kõigile 107 võimalikule konstruktsioonile tehakse eraldi riietusruum lisaks mehe ja naise omale. Aga see selleks.

Aga mina arvan, et teie valetate siin, öeldes, et uut seadust ei tule, sest seesama soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seadus, mis juba maikuus saadeti kooskõlastusringile, hõlmab täpselt neid teemasid, millest te siin räägite, nagu soolised tunnused, sooline enesemääratlemine, ahistamine ja kõik. Täpselt see on selle seaduse sisu. Kas te tahate öelda, endiselt väita, et seda seadust ei tule ja see ei ole selle ratifitseerimisega seotud? Kas te tahate endiselt seda väita, kui see sisu vastab täpselt sellele?

Aitäh! No õnneks tööandjad Eestis on siiamaani suurepäraselt oma ülesannetega hakkama saanud ja Eesti majandust jõudumööda ka edendanud koos töötajatega, kes iga päev meile seda maksutulu teenivad.

Eestis on kaks eraldiseisvat seadust, võrdse kohtlemise seadus ja soolise võrdõiguslikkuse seadus, ja nende kahe seaduse ühendamine võrdset kaitset, võrdse kaitse ulatust pakkuvana on põhiseadusvastasena ... Vabandust! Ma alustan lauset uuesti, see konstruktsioon läks veidi sassi. Ühesõnaga, meil on kaks seadust, meil on soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus. Nendes kahes seaduses on kaitse kaitstud gruppidele erinev. Ja seda on peetud põhiseadusvastaseks juba võrdse kohtlemise seaduse vastuvõtmisel. Õiguskantsler Allar Jõks kirjutas vastava analüüsi. Meie põhiseaduse § 12 näeb ette ühetaolist kaitset, mitte erinevat kaitset. Ja nüüd on meil, koalitsioonil plaan tõesti see põhiseadusvastasus likvideerida, muuta see põhiseaduspäraseks, liites kaks seadust ja kahe seaduse katvusala. See ülesanne, kordan veel kord, on peaministri ülesandega antud justiits- ja digiministrile ehk siis mulle. Ja see eelnõu, millele te viitate, ei ole seotud ei minu ülesandega ega ole seotud selle konventsiooniga.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma täpsustan oma esimest küsimust. Te ütlesite, et ükski seadus muutmisele ei lähe, kõik seadused on meil olemas. Samas, siin rakendamismeetodi juures on kirjas, et vajadusel töötatakse välja erimeetmeid. Kas te võite näiteks mõne teise riigi näitel välja tuua, mis need erimeetmed olla võiksid?

Aitäh! Nimetan ühte erimeedet, mida ma ka juba varem nimetasin. Soolise võrdõiguslikkuse seaduses on meil juba aastast 2004 paragrahv, mis paneb tööandjale kohustuse rakendada erimeetmeid töö‑ ja pereelu ühitamiseks vastavalt töötaja vajadusele. Ehk siis, kui ühel töötajal on näiteks puudega laps, peab tööandja rakendama ühesuguseid erimeetmeid. Kui teisel töötajal on viis väikest last, peab tööandja rakendama teistsuguseid erimeetmeid. Kui kolmandal töötajal on erivajadustega laps, kes tuleb hommikul viia erivajadustega lastele kohandatud lasteaeda, mis asub kodust kaugemal, võib selleks erimeetmeks olla näiteks tööandja pakutav täiendav transporditugi. Nii et need erimeetmed on Eesti seadustes juba ette nähtud ja nad on erineval moel ette nähtud ka teiste riikide seadustes. Tuleb tunnistada, et töö‑ ja pereelu ühitamiseks vajalikud erimeetmed on Eesti seadustes rakendatud olnud edumeelsemalt – juba aastast 2004 – kui paljudes teistes [riikides], ka Euroopa Liidu liikmesriikides, kuna töö‑ ja pereelu ühitamine sellisel kujul oli Eesti iseseisev otsus. Euroopa Liidu õigusesse jõudis see alles paarkümmend aastat hiljem.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Lühike aeg on küsimuse esitamiseks. Ma vaatan seletuskirja ja siin on öeldud, et on vastu võetud ka soovitus nr 206, mida tuleb käsitleda koos 190-ga. Võtan lahti peatüki IV, "Juhendamine, koolitamine ja teadlikkuse suurendamine" ja siin [on kirjas], et kampaaniaid, millega suurendatakse avalikkuse teadlikkust soolise vägivalla kohta – siin on veel pikem loetelu –, viiakse läbi riigi eri keeltes, sealhulgas keeltes, mida räägivad võõrtöötajad. Ehk meil tuleb siin araabia keel, kõik Kesk-Euroopa keeled, hispaania, prantsuse, kõik keeled. Ja siis järgmine punkt ütleb, et [tuleks levitada] sooaspekti arvestavaid õppekavasid. Ehk me lähme selle hullusega koolidesse ja hakkame seda sooneutraalsust ja sotsiaalse soo tunnuseid juba koolides välja tooma, et lapsed saaksid varakult rikutud ja enda neid muutusi hakata varasemalt [väljendama]. On see nii?

Aitäh! Meil on sooaspekti arvestav õppekava olemas Eestis juba väga palju aastakümneid. Näiteks on meil seaduse järgi poiste ja tüdrukute kehaline kasvatus eraldi ehk et poisse ja tüdrukuid ei tohi kokku panna kehalise kasvatuse õppesse, vaid neil on eraldi grupid. Sooaspekti arvestav õppekava on meil väga kenasti olemas.

Mis puudutab ennetustegevust ja teavitust, siis on meil olemas arengukava "Eesti 2035", mis seda käsitleb. Meil on olemas vägivallaennetuse kokkulepe 2021–2025 kehtivana. Meil on olemas heaolu arengukava 2023–2030, mis neid asjaolusid käsitleb. Ja meil on olemas vaimse tervise roheline raamat ja vaimse tervise tegevuskava aastateks 2023–2026. Ehk kõik need punktid on meil juba täidetud.

Ja mis puudutab vaimse tervise hoidmist, õpilaste eripärade austamist ja kõike seda koolides, siis sellega on koolid igapäevaselt juba tegelenud väga mitu aastat. Nii et see on ka õppekavast tulenev. Meie riiklik õppekava ja põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ikkagi algusest peale väärtustab iga õpilast, iga õpilase eripära.

Teil oli veel ka küsimus tõlkimise kohta. Õnneks on Eestis kasutusel digiseadmed ja need tõlgivad teile mis tahes asju mis tahes keelde. Tööandjad kasutavad seda võimalust juba laialdaselt. Kui on erinevaid keeli [rääkivad] töötajad ja kommunikatsiooni on vaja korraldada, siis jookseb sul piltlikult öeldes tekst erinevates keeltes seina peal. Meie suurepärased tehisintellekti lahendused võimaldavad seda teha. Ja usutavasti olete ka teie, head Riigikogu liikmed, mõnikord seda kasutanud, külastades näiteks turistina mõnda võõrast riiki, mille keelt te ei valda, siis te olete ju suhelnud telefoni tõlkeprogrammide abil väga edukalt.

Suur tänu, lugupeetud minister, põhjalike vastuste eest! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu tutvustama Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Madis Timpsoni. Palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjoni istung sellel teemal toimus 16. septembril. Kutsutud oli Erkki Keldo ja asekantsler Ulla Saar. Ma lihtsalt etteruttavalt sedastan ära, et komisjonis taolisi case study'sid ei kerkinud, nagu proua Helme siin viitas, ja sotsiaalse soo küsimuse üle sellisel kujul ka ei arutletud.

Ja oligi nii, et minister tegi sissejuhatuse, et mis on selle eelnõu eesmärk. Asekantsler rääkis sedasama juttu, mis proua Pakosta siin puldis rääkis, et tegelikult on meil siseriiklikult kõik praegu olemas ja pigem on see selline eeskuju näitamise eelnõu. Nii palju lisan, et siin olla päris faktiline ja täpne, et proua Kingo küsis küll seda, kas selle konventsiooni ratifitseerimine on esimene samm, et liikuda edasi soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõuga, mille peale minister Keldo vastas, et nimetatud eelnõud ei ole omavahel seotud.

Kolleeg Grünthal [tahtis] teada, kui palju need kampaaniad maksma lähevad, ja vastus oli see, et kuna need strateegiad on erinevate ministeeriumide valitsemisalas – Sotsiaalministeeriumis, Justiitsministeeriumis –, siis konkreetset summat ei ole hetkel võimalik välja tuua. Kolleeg Grünthal palus siis täpsustada, kui palju on MKM-is sellele ette nähtud, ja asekantsler vastas, et seda ei ole praegu võimalik öelda, kuna tegemist on üleüldise ennetusmeetmega, mida hakatakse alles planeerima. Siis arutleti ka muudel teemadel. Riigikogu töökultuuri osas olid erinevad seisukohad, seal kompromissile ei jõutud, aga see seda eelnõu väga ei puudutanud.

Olulistest asjadest veel, mida seal komisjonis räägiti. Peaks ütlema, et seal räägiti palju asju, aga antud eelnõu puhul mitte võib-olla kõige asjakohasemaid. Räägiti veel ka sellest, et kuhu peaks pöörduma, kui sa tunned ennast kiusatuna, ja vastus on see, et Tööinspektsiooni, [ja kui inimene Tööinspektsiooni otsusega rahul ei ole, siis] kohtusse. Siis läks jutt selle peale, et töövaidluskomisjoni ei ole mõtet ju ilma juristita pöörduda. See on nüüd teine teema, aga lihtsalt ma markeerin ära.

Proua Everaus soovis teada, millised on MKM-i konkreetsed tegevused ja vastutus. Tema soovitus oli, et see tegevus peaks olema sihipärane ja lähtuma ainult konventsioonist, mille peale asekantsler kinnitas, et vägivallavaba töökeskkond on MKM-i jaoks väga oluline teema. Ja siis [rääkis] pikemalt veel, mida see ratifitseerimine hõlmab, kordas üle, et midagi muutma ei pea.

Proua Kingo soovis teada, kui palju on MKM-il infot selle kohta, kui palju on pöördutud töövaidluskomisjoni poole seoses töökiusu, diskrimineerimise või ahistamisega. Antud momendil asekantsler seda ei osanud öelda, aga ta saatis komisjoni liikmetele statistika meiliga, nii et see on edastatud komisjoni liikmetele, loodetavasti saite kätte. Ja lõpetuseks proua Everaus soovitas võtta MKM-il kogu vastutus selle tegevuse juhtimisel enda peale.

Ja nii jõudsimegi otsustuspunktide juurde. Esimene punkt oli, et otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 25. septembril, see võeti vastu konsensusega. Teiseks otsuseks oli see, et määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson. See oli ka konsensusega. Ja kolmandaks teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Poolt oli 5, vastu 3. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimised on fraktsioonide esindajatele ja palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Kert Kingo. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja head istungi jälgijad! Kui eelmisel nädalal käis majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo seda eelnõu komisjonis tutvustamas, ütles ta selle kohta, et see konventsiooni ratifitseerimine on formaalne protsess ja me anname selle ratifitseerimisega lihtsalt eeskuju. Sama väitis meile siin täna ka justiitsminister, et see on lihtsalt formaalsus. Mõlemad ministrid on rõhutanud, et ühtegi seadusemuudatust meil ei tule sellega, midagi sellega ei kaasne, see on lihtsalt formaalsus. Aga süvenedes selle konventsiooni sisusse, on näha, et see nii kindlasti ei ole. Meile valetati.

Konventsiooni tekstist võib lugeda järgnevat. Näiteks, liikmed võtavad riigisisese õiguse ja asjaolude kohaselt ning tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonidega konsulteerides vastu kaasava, lõimitud ja soo aspekti arvestava lähenemisviisi töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise ennetamiseks ja kõrvaldamiseks. Veel on seal märgitud, et selline lähenemisviis peaks vajaduse korral arvestama kolmandate isikutega seotud vägivalla ja ahistamisega ning hõlmab järgmist: vägivalla ja ahistamise seadusega keelustamine; laiaulatusliku strateegia vastuvõtmine, et rakendada meetmeid vägivalla ja ahistamise ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks; jõustamis- ja järelevalvemehhanismide kehtestamine või tugevdamine; sanktsioonide sätestamine; vägivalla- ja ahistamisjuhtumite jaoks tõhusate ülevaatus- ja uurimismeetmete tagamine. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Erinevate konventsiooni artiklite all on läbivalt toonitatud, et liikmed võtavad vastu õigusakte ja põhimõtteid. Liikmed rakendavad asjakohaseid meetmeid, et teostada järelevalvet riigisiseste õigusaktide üle ja jõustada selliseid riigisiseseid õigusakte, mis käsitlevad vägivalda ja ahistamist töömaailmas; sätestada vajaduse korral sanktsioonid töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise suhtes. Seda, et konventsiooni vastuvõtmisega kaasneb kohustus uuteks regulatsioonideks seaduse tasandil, rõhutatakse konventsioonis korduvalt. Näiteks on selgelt välja toodud järgmine: konventsiooni sätteid kohaldatakse riigisiseste õigusaktidega, samuti kollektiivlepingute või muude meetmetega, mis on kooskõlas riigi tavadega, sealhulgas laiendades või kohandades olemasolevaid tööohutuse ja ‑tervishoiu meetmeid, et need hõlmaksid ka vägivalda ja ahistamist, ning töötades vajaduse korral välja erimeetmeid. (Palub lisaaega.)

Kolm minutit lisaaega, palun!

Eraldi juhiksin tähelepanu sellele, millised reeglid selle konventsiooniga liitumise puhul riikidele rakenduvad ja kui siduv see riikidele on. Konventsiooni ratifitseerinud liige võib selle denonsseerida vastava teate saatmisega Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile, kui konventsiooni esmakordsest jõustumisest on möödunud kümme aastat. Selline denonsseerimine jõustub üks aasta pärast selle registreerimise kuupäeva. Ehk siis 11 aastat. Liige, kes on konventsiooni ratifitseerinud ja ei kasuta kümne aasta pikkuse perioodi täitumise järel ühe aasta jooksul denonsseerimise õigust, on kohustatud konventsiooni täitma veel kümme aastat ja võib seejärel käesolevas artiklis sätestatud tingimuste kohaselt konventsiooni denonsseerida iga uue kümne aasta pikkuse perioodi esimese aasta jooksul.

Seega see kinnitab, et mõlemad ministrid lihtsalt jultunult valetasid meile ja pisendasid selle konventsiooni sisu ja mõju. Ilus jutt formaalsest protsessist ja eeskuju andmisest oli teadlik eksitamine. Ma ei hakka siin lähemalt minema sisusse. Tegelikult on järgmise sammuna selle konventsiooni järel plaanis soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seadus, sest selles seaduses on ära reguleeritud täpselt see kõik, mida konventsiooni sisus on käsitletud ja mis on pandud kohustuseks riikidele.

Aga kuigi selles konventsioonis on toodud välja ka üksikud põhjendatud ja praktilised põhimõtted, siis need viimased valitsused, kes Eestis on olnud, on kinnitanud seda, et kõike väliselt ka head ja õilsat hakatakse vastupidises suunas ehk meelevaldselt rakendama ja kasutama, hakatakse kasutama teisitimõtlejate represseerimiseks. Kokkuvõtteks ütleksin, et tegelikkuses on selle konventsiooni ratifitseerimine sissejuhatus ja tee sillutamine vihakõne seadustamisele ja erinevate sooliste konstruktsioonide seadusena legaliseerimisele, sest kui konventsioon võetakse vastu – mida koalitsioon oma enamushäältega kindlasti ka teeb –, siis on ilus argument kohe varnast võtta: me oleme ühinenud konventsiooniga ja see kohustab tegema seda ja seda seadust. Ja need seadused, mida sellele tuginedes tegema hakatakse, on kõike muud kui inimeste põhiõigusi kaitsvad ja üldse põhiseaduse mõtet järgivad. Kõigest sellest tulenevalt teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku eelnõu 469 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Head kolleegid! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli, ma saan aru, et sooviga võtta sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, Tanel Kiige. Aga koos volitusega, palun! (Tanel Kiik palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud minister! Ausalt öeldes päris kurb debatt oli siin saalis. Me räägime Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni – millega on ühinenud 187 riiki – ühest mõni aasta tagasi vastu võetud konventsioonist. Selle eesmärk on tegelikult üsna lihtne ja selge. Eesmärk on vähendada töökeskkonnas vägivalda ja ahistamist, ideaalis see kõrvaldada. See jutt, et mingisugune radikaalne või äärmuslik liikumine kuidagimoodi imbub meisse siin läbi tööorganisatsiooni konventsiooni – kogu austuses, head saadikud, te ise ka ei usu seda, no tõesti, ma ei usu, et te usute seda.

Selle konkreetse konventsiooni on ratifitseerinud 45 riiki ja vaatasin kiirelt peale, nende hulgas on näiteks Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Suurbritannia, Soome, Taani, Norra, Iirimaa, Kreeka – umbes pool Euroopa Liitu, aga on ka näiteks Mehhiko, Argentina, Peruu, Kanada, Nigeeria, Somaalia, Austraalia, Filipiinid, Rwanda, Lõuna-Aafrika Vabariik, Uganda ja paljud teised. Kas need on kuidagi kollektiivselt sellised äärmusrühmitused või fundamentalistlikud riigid teie hinnangul? Suure tõenäosusega ka need riigid pidasid parlamentaarseid debatte, jõudsid järeldusele, et see konventsioon teeb täpselt seda, mida ta pealkirigi ütleb, ehk seisab vastu töökeskkonnas ja töömaailmas esinevale vägivallale ja ahistamisele. Ja see, et Riigikogu saalis kogu debati fookus viia kuskile minu meelest – vabandust otsekohesuse pärast! – sellistele poolhaiglaslikele näidetele selle kohta, kuidas kõik, sõltumata soost, seksuaalsest sättumusest, muust ei mõtle kui sellest, et saaks kuidagi valesse riietusruumi sisse nihverdada, et saaks kuidagimoodi tekitada mingisuguseid piinlikke ahistamise olukordi või mingeid ebamugavusi ühele või teisele inimesele.

Ma arvan, et enamik Eestimaa inimesi – ja laiemalt, ma kahtlustan, ka maailma tööinimesi – soovib töökeskkonnas rahulikult tööd teha. Ei taha kedagi ahistada, ei taha, et neid ahistatakse. Ei ole ise vägivaldsed ja eeldavad sama ka teistelt. See arusaam või hirm, et iga viimse seaduse taga on mingi suurem seadus peidus või mingi suurem eesmärk, ja see eesmärk on kindlasti perversne teie hinnangul, eks ole, kuidagimoodi tingitud mingist salaliikumisest või mingisugusest uuesti režiimist – kogu austuses, see ei ole tõsiselt võetav. Ma veel kord [ütlen]: ei usu, et kui te seda konventsiooni olete lugenud – ja te väidate, et olete seda teinud, et te olete lugenud soovitust –, te tegelikkuses jõuate sellisele järeldusele. Selleni ei ole võimalik jõuda. (Saalist räägitakse.) Hea küll, Soomes on, kindlasti, Soome, kõik Põhjamaad, kõik on väga halvasti, eks ole. Meil Eestis õnneks veel EKRE hoiab seda riiki püsti. (Saalist räägitakse.)

Hea küll, seda debatti vist saab pidada ühekaupa. Mina kuulasin teie jutud ära, nüüd te kuulate minu oma.

Eestis on tegelikult sellega probleem, kui me räägime ahistamisest, kui me räägime seksuaalset ahistamist, räägime vägivallast töökeskkonnas. See on reaalsus. Seda näitavad erinevad uuringud. Ma arvan, et piisab sellest, kui lähete tänavale ja küsite 100 inimese käest, te saate samad numbrid, sõltumata sellest, kas küsijaks on EKRE [liige] või sotsiaaldemokraat või keegi kolmas. Numbreid tõi siin osaliselt välja ka minister. On tehtud küsitlusi, juba 2009. aastal. Toona tõi 5% töötajatest välja, et on saanud ebasoovitava seksuaalse tähelepanu osaliseks. Kui vaadata 2015. aasta Praxise uuringut, isegi tööandjatest 5% tunnistab, et nende organisatsioonis on tulnud ette seksuaalset ahistamist. 5% tööandjatest! Kui mõelda, kui palju meil on Eestis töökohti, kuskil 700 000, siis kirvemeetodil see tähendab 35 000 inimest. Kui vaatame neid pikemaajalisi uuringuid, mis käsitlevad [ahistamisjuhtumeid] kogu elu jooksul, siis näiteks 2022. aastal läbi viidud suhteuuringu järgi 33% naistest on kogenud töökeskkonnas seksuaalset ahistamist.

Ehk tegelikult see probleem on olemas, see puudutab kümneid tuhandeid inimesi. See on päris teema. Jah, Eestis on vastav seadusandlus, on olemas Tööinspektsioon, on olemas ka soolise võrdsuse kantsler ja nii edasi, on kohad, kuhu pöörduda. Aga kuidagimoodi seda probleemi pisendada või vastupidi, sellest päris probleemist teha isegi mingisugune salakaval, nurjatu maailmakorra muutmise plaan, see lihtsalt pisendab ja marginaliseerib päris probleemi, päris teemat, millega parlament peaks tegelema. Me hetkel ei aruta selle üle, kes toetab abieluvõrdsust või ei toeta abieluvõrdsust ning kes toetab ühte või teist sookäsitlust. See pole tänase debati sisu. Tänase debati sisu on väga lihtne. Kas parlamendi enamus, sealhulgas EKRE saadikud ja Isamaa saadikud ... Miks ma toon Isamaa välja? Sest komisjonis Isamaa saadik samamoodi hääletas selle konkreetse konventsiooni ratifitseerimise eelnõu esimese lugemise vastu. Lihtne küsimus: kas EKRE ja Isamaa saadikud arvavad, et Eestis on probleem ja maailmas on probleem töökeskkonnas esineva vägivalla ja ahistamisega ja sellega tuleks tegeleda, või te arvate, et seda pole olemas?

See kõik muu, need hirmud, mis on teie fraktsioonis ja mida te püüate näidata ka valijaskonnale, et kuskil inimesed tahavad teiega sauna või riietusruumi tulla, ei ole tänase debati sisu. Tänase debati sisu on väga lihtne. Ja vaadates neid numbreid, mida need küsimused välja toovad, üldse vaimse tervise murede osakaalu Eesti riigis, maailmas tervikuna, ja seda, et mitte ainult naised, vaid ka mehed muideks toovad välja seksuaalse ahistamise juhtumeid – jah, väiksemas mahus, väiksemas määras, aga ka nemad on tegelikult puudutatud osapool –, jääb minu arust väga arusaamatuks, miks peaks ükski parlamendiliige tulema avalikult kas pulti [eelnõu kritiseerima] või siis hääletusel hääletama sellise konventsiooni ja soovituste vastu, mis seavad kogu maailmas globaalseks eesmärgiks vähendada vägivalda ja ahistamist töömaailmas, ennetada füüsilist, psühholoogilist, seksuaalset või majanduslikku kahju, mida võib töömaailmas esinev vägivald, ahistamine, sealhulgas sooline vägivald, põhjustada. Ei ole ühtegi ratsionaalset, tervemõistuslikku põhjust!

Väga loodan, et parlamendis see konkreetne eelnõu läbib edukalt oma esimese lugemise. Ja ma olen päris kindel, et kui vaatame 5 aasta pärast, 10 aasta pärast, 20 aasta pärast, [näeme, et] ei juhtunudki midagi hirmsat, sõltumata sellest, kuidas üks või teine saadik hääletas. Eesti läheb edasi, loodetavasti nende probleemidega tegeletakse, neid üha rohkem märgatakse – mitte ainult meil, vaid ka mujal maailmas – järk-järgult töökeskkond muutub vägivallavabamaks, ahistamisvabamaks. Ma ei ole idealist, ma ei arva, et see kunagi nulli jõuab. Selles mõttes võib öelda, et see konkreetne konventsioon on väga ambitsioonikas, tahab vägivalla ja ahistamise kõrvaldada töömaailmast. Siht on kõrge.

Aga tänane hääletus annab just võimaluse valida, kas me näeme seda probleemi, kas me soovime seda käsitleda, kas me soovime selle eesmärgi suunas liikuda, või me arvame, et iga asi, mis tuleb Rahvusvaheliselt Tööorganisatsioonilt või üldse rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, millega ka Eesti on liitunud, on midagi kurja, on midagi salakavalat, kuskil on mingi riukalik plaan, mida ainult EKRE ja Isamaa saadikud on läbi näinud, aga ülejäänud maailma riigid, Euroopa Liit, Eesti valitsus, teised Riigikogu erakonnad millegipärast ei mõista. Mõtleme, kumbapidi on. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 469 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt eelnõu 469 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Auväärt Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni (nr 190) ratifitseerimise seaduse eelnõu 469 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 46, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.

Eelnõu 469 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 9. oktoober kell 17.15. 

Kaheksas päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 475 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Mul on hea meel teile tutvustada tegelikult üsna ajaloolist otsust, mis puudutab väga paljusid inimesi, puudutab nii riigisektorit kui ka kohalikke omavalitsusi selle riigisektori sees ning ka kõiki neid ettevõtjaid ja muidu inimesi, kes riigi või kohaliku omavalitsuse käest midagi teada tahavad saada. Nimelt on meil praegu märgukirjadele, selgitustaotlustele, kollektiivsetele pöördumistele vastamise tähtaeg seaduses reguleeritud märgukirjade ja selgitustaotluste puhul 30 kalendripäevaga. See aeg pärineb ajast – noorematele meeldetuletuseks –, kui kirjad kirjutati valmis kirjutusmasinal, pärast seda kirjad volditi kokku, korjati sinna võib-olla teisest majast allkiri, kolmandast majast pitsat ja siis see kiri pandi ümbrikusse, ümbrik kleebiti kinni ja sõltuvalt lepingu viisist kas ümbrikule kleebiti mark või mindi ümbrikuga postkontorisse, kus see tembeldati. Ja sellest inimestele vastamise ajast, ettevõtetele vastamise ajast on jäänud see 30-päevane tähtaeg.

Seda on Riigikogu üritanud muuta varasemalt ka. 2004. aastal esitati Riigikogule vastav eelnõu, aga Riigikogu ei nõustunud sellega. 2018. aastal tegi Eesti Tööandjate Keskliit ettepaneku lühendada vastamise tähtaega 30 päevalt 14-le. Järgmisel aastal viis Justiitsministeerium läbi küsitluse, aga avalik sektor vastas: "Ei, me ikka tahame 30 päeva vastata, me kiiremini ei saa." Ja 2023. aastal, kui kinnitati Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm aastateks 2023–2027, sai sinna kirja punkt 11.16, mis ütles, et lühendame avaliku sektori maksimaalse vastamistähtaja seniselt 30 päevalt 15 päevale. Ja nüüd, sõbrad, on see eelnõu teie ees. Paragrahv on lihtne, 30 asendatakse 15-ga. Aga selle sammuga oleme me astunud digiriiki, sest täna me saame digitaalselt koostatud vastustega ju oluliselt kiiremini ettevõtjatele ja kodanikele need vastused saadetud. Ja ettevõtjad saavad rõõmustada, nad saavad oma tootvate tegevustega, oma inimväärikust austava töökeskkonna loomisega ja kõige sellega palju kiiremini edasi minna, olles saanud riigilt või kohalikult omavalitsuselt vajalikud vastused kätte.

Kui on küsimusi, vastan nendele hea meelega.

Jaa, küsimusi pakub juhataja, aga siin küsimusi ei ole. Nii et suur aitäh teile, lugupeetud ettekandja! Küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, kuulame juhtivkomisjoni seisukohti ja otsuseid. Pulti on tulemas põhiseaduskomisjoni esimees, hea kolleeg Hendrik Johannes Terras. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas antud eelnõu. Seal olid kaks läbivat küsimust, mis õhku visati. Esiteks on see, et kui ametnik, kes töötab väikeses omavalitsuses, läheb puhkusele, siis tal tihtipeale ei ole asendajat, ning kui lühendada vastamisaeg 15 päeva peale, siis ei pruugi ta jõuda vastata, juhul kui ta peab oma 14-päevasel puhkusel olema. Aga selle vastuseks leiti, et ametnikul on jätkuvalt võimalik, kui ma ei eksi, siis kaks kuud võtta pikendust, juhul kui tal on hea põhjendus, miks ta ei jõua 15 päeva jooksul vastata. Ja siis läks poliitikutel arutelu selle peale, kuidas ametnikud seda eeskirja täidavad ja kas seda üldse täidetakse, ja leiti, et ikkagi eeldus on see, et enamus ametnikke austavad ametnike eetikakoodeksit ja lähtuvad seadusest vastates kirjadele. Ning lõpuks otsustati konsensuslikult esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu! Teile on üks küsimus. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tõesti tekkis see küsimus, et kas see õigupoolest ei tekita olukorda, kus tegelikult me kasvatame bürokraatiat. Vastataksegi lihtsalt kirjadele, et jah, saime teie kirja kätte, vabandust, ei ole jõudnud tegeleda. Püütakse lisaaega [saada]. Nii et tegelikult lõpuks see ametnik kulutab selle aja kirjade pikendamise protsessile, selle asemel et tegeleda sisulise protsessiga. Kas seda ohtu ei nähtud?

Aitäh selle küsimuse eest! Sarnane mõte kerkis ka komisjonis, aga see lõpuks taanduski sellele, et me ei saa eeldada, et ametnikud asju kuritarvitavad. Kindlasti on ametnikke, kes seda kuritarvitavad, ja siis tõesti tekib mingi hulk bürokraatiat juurde. Aga see teine külg ehk siis inimesed, kes võtavad tõsiselt seda tähtaega – [nende tegevus] lühendab seda vastuse saamist suures pildis nii palju, poolitab selle, et see kaalub üles selle, et mõned inimesed ei pea sellest seadusest lugu, mis on iseenesest kahetsusväärne.

Suur tänu teile! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogusse on saabunud suurepärane initsiatiiv vähendada kodanike päringutele vastamise aega kaks korda: praeguse 30 päeva asemel 15 päeva. Lisateadmine, et viisakas on vastata nii pea, kui võimalik, ei kao samas mitte kuskile. Eesti 200 on lubanud tuua riigi oma inimestele lähemale ja see on üks samm õiges suunas. 30 päeva [nõue] on jäänud ajast, kui vastused liikusid paberipakkidega samas rütmis. Nüüd on hoopis teine aeg ja see peab kajastuma ka meie igapäevases asjaajamises. Teadupärast ei tähenda suurem hulk bürokraate, et probleeme kiiremini lahendatakse, vaid neid pigem tekib juurde. Lühem aeg vastamiseks sunnib loodetavasti vastajat keskenduma ja mitte nõudma ebavajalikku lisainformatsiooni, milleks, tõsi küll, ka õigus on. See kõik on meie ettevõtlusele toeks ja teeb ettevõtja meele rõõmsaks. Rõõmus inimene on aga kindlasti parem ja lojaalsem kodanik kui rahulolematu. 15 päeva on pikk aeg mitte ainult ettevõtluses, vaid ka igal pool mujal, ja selle ajaga jõuab paljugi ära teha, võib-olla ka majanduse käima tõmmata. Kutsun üles kõiki toetama seda toredat eelnõu, vajutades rohelist nuppu. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 475 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 9. oktoober kell 17.15.

Oleme jõudnud üheksanda päevakorrapunktini, Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (sanktsiooniväärteod) eelnõu 441 esimene lugemine ja palun taas Riigikogu kõnetooli ettekandeks justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Selle eelnõu taust on muidugi väga traagiline, see lähtub Venemaa täiemahulisest agressioonisõjast Ukraina vastu ja Venemaa soovist Ukraina rahvas hävitada. Euroopa Liit on sellele reageerinud kõige muu hulgas ka sanktsioonipakettidega. Ja tulenevalt sellest, et me oleme Euroopa Liidu idapiiririik, tekkis ka meil vajadus üle vaadata see, kuidas me rahvusvaheliste sanktsioonide vastu eksimisi tegelikult Eestis saame tõhusamalt menetleda. Varasemalt oli kogu see ülesanne Kaitsepolitseiametil ja neid strateegilise kauba rikkumisi oli ju oluliselt vähem, kui kõikide nende Euroopa Liidu ja ka Eesti-siseste sanktsioonidega kokku tuli.

Tulenevalt olukorra muutumisest tegi Kaitsepolitseiamet juba 2022. aasta juunis Siseministeeriumile ettepaneku muuta sanktsioonikuritegude uurimisalluvust. Seda on erinevad instantsid – Maksu- ja Tolliamet, prokuratuur, Rahandusministeerium, Justiitsministeerium – pikemalt arutanud ja on jõutud sellise eelnõuni, mis on täna teie ees. Hästi lühidalt kokku võttes on selle eelnõu lahendus selline, et toll, kes on meil niikuinii piiri peal olemas ja teeb oma tööd väga hästi, väga tublisti, menetleks alla 10 000 euro väärtuses seniseid sanktsioonikuritegusid, mis muudetakse väärtegudeks, ja neid on võimalik kohe piiril menetleda. Ja mis puudutab suuremaid summasid või ka grupiviisilisi või korduvaid sanktsiooniväärtegusid ja sanktsioonirikkumisi, siis need jäävad endiselt Kaitsepolitseiametile.

Kindlasti Riigikogu oma menetluse käigus veel kord analüüsib seda, kas selline vahetegemine on kõige mõistlikum või on seal võimalik saavutada veel tõhusamat lahendust. Me siiski oleme Eesti riigina ju võidelnud ise Euroopa Liidus selle eest, et need sanktsioonirikkumised saaks karistatud, et sanktsioonid oleks tõhusalt rakendatud, et me ei tegeleks ainult tõkestamisega, vaid ka karistamisega. Ja see eelnõu, mis teie ees on, astub selleks pika sammu edasi.

Ja kui senist menetlust veel tutvustada, siis kooskõlastustabelis on mõned mittearvestatud seisukohad, ma hetkeks peatun nendel. Nimelt on Rahandusministeeriumi ettepanek olnud siiski lubada nende sanktsioneeritud kaupade realiseerimist, aga Justiitsministeeriumi seisukoht on olnud, et kuna tegemist on Euroopa Liidus, Euroopa Liidu territooriumil keelualuste kaupadega, siis ei saa me rääkida nende realiseerimisest, vaid ikkagi konfiskeerimisest ja hävitamisest. Ja teine eitav seisukoht on õigusteoreetilisem. On olnud arutelu selle üle, et kuidas on lugu tahtlusega. Piltlikult öeldes võib ju tõesti tekkida selline olukord, kus inimene ületab piiri sanktsioonialuse veinipudeliga. Ja ikkagi me eeldame seda, et inimene pidi seda võimalikuks pidama, et see veinipudel, mille ta on kuidagi soetanud, võib-olla ka musti teid pidi, võib olla sanktsioneeritud kaup. Nii et selle tahtluse, kavatsetuse, kaudse tahtluse võimalikuks pidamise ja kõige sellega tuleb üle rõhutada, et menetlejad menetlevad seda sanktsiooniväärteona nii sellisel juhul, kui tahtlus on otsene, kui ka kaudse tahtluse korral.

See oleks minu lühike tutvustus võib-olla kõige olulisematest aspektidest selle eelnõu puhul.

Suur tänu teile! Jutt väga selge, küsimusi ei ole. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni esindajana õiguskomisjoni esimehe Andre Hanimägi tutvustama õiguskomisjonis toimunud arutelu ja langetatud otsuseid.

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Tõepoolest, 16. septembril Riigikogu õiguskomisjon antud eelnõu arutas ja meil olid [komisjoni istungil] Liisa-Ly Pakosta ministrina, kes sellest ülevaate tegi, ja ka ministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Mare Tannberg.

Minister tõi välja kõik need põhilised eelnõu punktid, mida ka komisjonis arutati, ja sisuliselt tõepoolest see [mõte], et kapo ei peaks kõiki neid sanktsiooniküsimusi ise menetlema, oli komisjoni hinnangul väga mõistlik. Sisuliselt komisjoni arutelu piirnes ainult sellega, et komisjoni esimees küsis, kuidas on kaitsepolitsei ja Maksu- ja Tolliameti koostöö edaspidi [planeeritud] juhul, kui sanktsioonialuse kauba [väärtus] on alla 10 000 euro, nii nagu praegu on mõte, et kas siis ka need jõuaksid kapo huviorbiiti, kui on näiteks põhjus. Mare Tannberg vastas, et ka praegu käib kaitsepolitsei ja Maksu- ja Tolliameti koostöö loomulikult väga põhjalikult. Toll tegeleb rikkumise tuvastamise ja tõkestamisega, et need kaubad edasi ei liiguks, aga materjalid lähevad kapole. Ja loomulikult, võimekust igat asja menetleda kapol ei ole. Aga nagu ka minister välja tõi, et kui on tegemist ikkagi mingisuguse grupi poolt või korduvalt tehtud kuriteoga, siis loomulikult kaitsepolitseile see materjal edastatakse.

Ma küsisin veel, et kas ma saan õigesti aru, et Maksu- ja Tolliameti poolt läbiviidud menetlustest saab kapo vajalikku informatsiooni, ja minister vastas, et see eelnõu on valminud tihedas koostöös erinevate ministeeriumide ja loomulikult ka kaitsepolitseiga, nii et kogu vajalik informatsioon saab ka kaitsepolitseile teatavaks, juhul kui me selle muudatuse teeme.

Tehti menetluslikud otsused: võtta 25. septembril eelnõu täiskogu päevakorda ja eelnõu tutvustajaks määrata mind, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, see oli konsensuslik otsus, ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata kümme tööpäeva ehk 9. oktoober. See on kõik.

Aitäh! Ka teie jutt on väga selge ja ka teile ei ole ühtegi küsimust. Head kolleegid, avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Proovin teha lühidalt, aga küsin igaks juhuks kolm minutit lisaks.

Kaheksa minutit, maksimum.

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head ametikaaslased! See on harukordselt hea seaduseelnõu, mis on äärmiselt aja- ja asjakohane, sest see vähendab bürokraatiat ja teeb sanktsioonide rakendamise veel tõhusamaks. Toll saab teha rahulikult tollitööd ja kapo saab senisest enam keskenduda vastuluurele, tõkestada vaenulikku mõjutustegevust ja ka korruptsiooni.

Aga nüüd vaataks pikka plaani. Euroopa Liidus on vastu võetud 14 Venemaa-vastast sanktsioonide paketti, praegu töö käib 15. paketi kallal, aga muidugi Ungari eesistumine ei tee seda mitte üks raas lihtsamaks ja härra Orbán tundub mulle ka üha enam Kremli juturobotina.

Aga kui nüüd sanktsioonide juurde konkreetsemalt minna, lisaks Venemaale osaleb ka Valgevene üsna selgelt agressioonis ning Valgevene kaudu toimub ka sanktsioonidest kõrvalehoidmine. Euroopa Liit sel suvel otsustas oluliselt suurendada ka Valgevene-vastaseid sanktsioone. Ja mina paneksin need kaks autoritaarset režiimi ühte patta: kui kehtestada sanktsioone Venemaale, siis samasugused tuleks kehtestada Valgevenele. Ja ma läheksin veel sammu edasi või mitu sammu isegi: Venemaa vastu tuleb kehtestada täielik kaubandusembargo, sest igasugune äri agressorriigiga toetab seda jõhkrat sõda Ukrainas.

Ja miinus ei ole see odav ressurss, mida me Venemaalt saame ja mille peal meie puidutööstussektor vahepeal nagu hästi elas, vaid see, mis tuleb mööda torujuhet Euroopasse. See ei ole mitte odav ressurss ainult, vaid see on korruptsioon. See Vene-äri korrumpeerib ärimehi, korrumpeerib ametnikke ja meid, poliitikuid, ka otsapidi. Sedapidi Kreml ründab tegelikult õigusriiki, mis püsib meie vaba ühiskonna väärtustel.

Aga mida me võiksime kohe teha? Venemaa energiatulusid tuleb vähendada. Eelmisel nädalal Vilniuses Eesti, Läti, Leedu, Poola Euroopa Liidu asjade komisjonide esimehed tegid avalduse, kus nad kutsusid Euroopa Liidu riike üles loobuma Venemaa LNG kasutamisest Euroopa Liidus. Halb lugu on see, et eelmisel aastal selle gaasi kasutamine suurenes. Me peame olema veel järjekindlamad ja piirama Venemaa juurdepääsu tundlikule tehnoloogiale, mida Venemaa üritab sisse vedada või importida ka kolmandate riikide kaudu, ja me peame olema Euroopa Liidus solidaarsemad ja järjekindlamad ning kokku leppima ja ehitama liite, et vältida Euroopa Liidu sanktsioonidest kõrvalehoidmist.

Nii, ja hea uudis on see, et Maksu- ja Tolliamet on üliefektiivne ja nende üks prioriteete, millega nad tegelevad lisaks maksukogumisele muidugi, on jälgida seda, et sanktsioonid toimiksid. Ja nad on algatanud eriti efektiivse ja tiheda kontrolli maismaapiiripunktides. Seda tuleb teha senisest tähelepanelikumalt, järjekindlamalt ka kolmandatesse riikidesse – ma pean silmas just eriti Kesk-Aasia riike – viidavate kaupade suhtes, mis on sanktsioonide all, aga mis tihtipeale ei jõua üleüldse läbi Venemaa kohale või reeksporditakse.

Kui me tekitame täiendavad piirangud ja kontrolli, siis me saame parema kindluse, et agressorriik ei saavuta oma eesmärki. Siiamaani on see täielik tollikontroll ikkagi ennast üsna hästi õigustanud. Ja Eesti 200 nimel ütlen, et me seda seaduseelnõu toetame, aga see on lihtsalt üks samm pikal teel, et sanktsioonid jõuliselt kehtestada, eksport ja reeksport Venemaale ja Valgevenesse kinni panna. Tänan väga!

Suur tänu teile! EKRE fraktsiooni nimel Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Algselt oli plaan lihtsalt rahulikult kuulata ja vaadata seda üritust ja seda seadust sellisel kujul on tõesti vaja, aga kuna eelkõneleja tõi välja, et eesistujamaa Ungari on Kremli suuvooder, siis ma natuke tahaksin sellele vastu öelda. Niiviisi Euroopa Liidu eesistuja kohta öelda, et ta tegeleb millegi muu kui oma riigi ja oma rahvuse kaitsmisega, on väga lühinägelik. Seda enam, et Ungari on samamoodi NATO liige nagu meiegi. Nii et oma partnereid me peame hoidma.

Aga Eesti 200 puhul ma ei imesta. Välisminister käib Gruusias lava peal, tõmbab särki ribadeks ja ÜRO-s hääletavad nad nii, nagu ise tahavad, ilma et Eestis oleks see kokku lepitud. Ja samamoodi andis Eestile väga suure löögi sanktsioonide ja sõja kontekstis Lehtme juhtum, kus annetused liikusid sinna, kuhu ei oleks pidanud liikuma.

Ja see suurusjärkude muutmine karistusseadustiku on muidugi väga hea, siis need pisiasjad lähevad Maksu- ja Tolliameti kätte. Ma vaatan, et siin füüsilistel isikutel on mõned juhtumid olnud. Siit ma ei lugenud välja, mis piiripunktides need üleviimised on toimunud, kas nad on olnud Narvas või Luhamaal. Narvas on transpordiosa kinni pandud. Jalakäijad käivad üle Venemaa poole ja sealt tagasi. Kui seal tehakse väärteomenetlusi, siis tõepoolest oleks mõistlik see üle viia Eesti Maksu- ja Tolliametile ja nemad menetlevad, nii et ei peaks Kaitsepolitseiameti ressurssi sellega kinni panema. Nii et selles osas Eesti Konservatiivne Rahvaerakond toetab seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 441 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 9. oktoober kell 16.

Oleme jõudnud kümnenda ehk eelviimase päevakorrapunktini ja selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kinnistusraamatuseaduse muutmise seaduse eelnõu 467 esimene lugemine. Ja taas on rõõm näha Riigikogu kõnepuldis justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostat.

Mina taas tänan selle võimaluse eest! Nüüd me oleme jõudnud sellise küsimuse arutluseni, kus oma tööd ausalt ja asjakohaselt tegevad inimesed, kelle nimi on hästi nähtav, näiteks kohtunikud või prokurörid või mõned ametnikud või ametiisikud, kes on trahvi määranud, on pidanud kannatama või nende pereliikmed on pidanud kannatama selle all, et meil on Eestis kinnistusraamatu andmed üldiselt väga hästi kõigile kättesaadavad. Nime järgi on nende kodukoht üles otsitud ja kodu juures on neid või nende lähedasi või lapsi tülitatud. Selline väga oluline eraelu puutumatuse riive. Tegelikult me saame seda lahendada ja me saame seda lahendada selliselt, et me piirame seda väga vaba ligipääsu. Sellisele järeldusele on jõutud juba 2023. aastal alustatud väljatöötamiskavatsuse alusel, mille põhjal on koostatud eelnõu, mis praeguseks on teie ees.

Ja lühidalt selle eelnõu kokkuvõte seisnebki selles, et nime ja isikukoodi järgi ei saa enam väga lihtsasti otsida seda, mis ühele või teisele inimesele täpselt kinnistusraamatu järgi kuulub. Kui inimesele kuulub ainult üks koht, siis tõenäoliselt on tegemist ju tema elukohaga. Küll aga jääb alles see võimalus, et näiteks aadressi järgi saab igaüks järgi vaadata, kes on selle konkreetse hoone omanik. Näiteks hiljuti Pärnu linnas mina märkasin, et ühel majal, ajaloolisel majal olid väga suurepäraselt paigaldatud aknad, mis näisid olevat tõeliselt hea meistri töö. Ma küll ei läinud selleni, et oleksin järgi vaadanud, kes on maja omanik, ja tema käest küsinud, milline suurepärane meister talle need nii head akna tegi, aga põhimõtteliselt see võimalus jääb mulle või ka kõikidele teistele loomulikult alles. Nii et me piirame sellist profileerimist, et inimese nime või isikukoodi järgi leida üles tema elukoht või ka muu kinnisvara, kuna see kahjuks on olnud kuritarvitatud pahatahtlike kavatsustega inimeste poolt.

Ja rõhutada tuleb siin loomulikult seda, et kui ametiülesannete täitmise tõttu keegi peab nime järgi midagi otsima, siis need võimalused loomulikult jäävad ametiisikutele alles. Ja alles jääb see ka ajakirjanikele ehk ajakirjanikud saavad endiselt otsida Riigikogu liikme või ministri nime järgi, milline kinnisvara talle täpsemalt ikkagi kuulub ja kus see asub.

Lisaks muudetakse veel ka see, et registrikande avalikku vaatesse ei panda kirja enam kohtunikuabi nime. See kohtunikuabi nime üleskirjutamine sinna oli ka pärit sellest ajast, kui registrit peeti paberil. Nüüdseks on kasutusel digitaalallkirjad ja see süsteem näeb kõik need andmed ära ehk seda täiesti mõttetut infot seal avalikustada enam praeguse seisuga ei ole tarvilik.

Nii et need ümberkorraldused tagavad loodetavasti hingerahu nendele inimestele, kes võib-olla kellelegi ei meeldi mõnel põhjusel ja kelle nime järgi siis nüüd enam ei saa lihtsalt otsida, kus ta elab. See on selle eelnõu kõige peamisem mõte. Aitäh!

Aitäh! On üks küsimus. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mulle jäi kõrvu see, et kui teistel inimestel nime järgi ei saa otsida, siis Riigikogu liikmeid ja ministreid saab nime järgi otsida, et nende kinnisvara ...

Ei.

Kas midagi läks valesti mul?

Osaliselt läks, sellepärast, et ajakirjandusele jääb see õigus alles, nime järgi otsida. Ja selle tõttu ajakirjanik saab Arvo Alleri kinnistuid, kui ta selle vastu huvi tunneb mingil põhjusel, otsida. Nii et meedia saab seda otsingut teha. Ajakirjandusmajadega on need lepingud vastavalt sõlmitud. Ajakirjanikud loomulikult peavad lähtuma ajakirjanduseetikast ja ajakirjanduseetika põhjal siis seda kõike toimetama. Aga see oli niisugune kompromissikoht vaba meedia toetamisel. Ja veel kord: mitte igasugune suvaline tiktokker ei käi sinna alla, vaid tõesti need registrilepped on suurte meediamajadega, Eesti Rahvusringhäälingu, Postimees Grupi ja Delfi Grupiga.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Aitäh! Ja nüüd palun ettekandeks kõnepulti juhtivkomisjoni nimel õiguskomisjoni liikme, hea kolleegi Madis Kallase. Palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Head Riigikogu liikmed! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu 16. septembril ja komisjoni liikmetest olid arutelu juures komisjoni esimees Andre Hanimägi, lisaks liikmed Anti Haugas, Madis Kallas, Jaanus Karilaid, Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Õnne Pillak, Valdo Randpere, Vilja Toomast ja Varro Vooglaid. Ja kutsutud oli justiits- ja digiminister ja lisaks ministeeriumi nõunik Kadri Laud. Sisu osas juba minister andis ammendava ülevaate, mis eelnõu põhiline sisu on. Aga teatud arutelu see siiski komisjonis tekitas.

Jaanus Karilaid uuris, kui palju üldse selliseid päringuid tavakasutajate poolt tehakse aastas, mis puudutab kas isikukoodi või nime põhjal tehtavaid päringuid. Ja Kadri Laud, nõunik, vastas, et 2023. aastal tehti selliseid päringuid 689 794 ja isikukoodi järgi üle kahe miljoni päringu.

Komisjoni liige Valdo Randpere uuris, millest täpsemalt on see eelnõu tingitud ning kas see on seotud konkreetse käesoleva aasta juhtumiga, kus üks Eesti inimene tegi laialdaselt päringuid sadade eestlaste andmete vaatamiseks, ja lisaks uuris ta, mis põhjusel ei ole selline regulatsioon Euroopa Liidus liikmesriigiti ühtne. Ja minister vastas, et konkreetse eelnõu muudatuse sisu ei ole seotud nendega, kes teevad üksikpäringuid uudishimust, vaid on seotud konkreetselt intsidentidega, kus erinevatel viisidel on andmete kättesaadavust kuritarvitatud ja on tuldud inimeste koju või mingil teisel moel nende isiklikku elu riivatud. Ja Euroopa Liidu küsimuse kohta ta ütles, et Euroopa Liidu terviklahendus on üks teemasid, millega soovitakse edasi minna ja vaadata andmete kasutamist tervikpildina.

Andre Hanimägi tõi esile, et kinnistud on tegelikult kirjas ka huvide deklaratsioonis, et kas see jääb ka tulevikus nii. Selle peale minister vastas, et huvide deklaratsioonis on küll kinnistud kirjas, aga ei ole aadressid avalikult vaadatavad, on vaid üldine loetelu.

Ando Kiviberg uuris, kuidas teistes Euroopa Liidu riikides sarnast probleemi on lahendatud või on Eestis tegu ainulaadse lahendusega. Ja nõunik Kadri Laud vastas, et valdavalt ei saa teistes Euroopa Liidu riikides otsida kinnistu andmeid isikunime ja isikukoodi järgi, ja lisaks rõhutas, et osal riikidel ei ole veel oma digiarendus niivõrd kaugele jõudnud, et selliseid elektroonilisi võimalusi üldse kodanikele saaks pakkuda.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart sõnas, et on hämmastav, et kui isik teeb päringu konkreetse kinnistu alusel, siis peab ta selle eest maksma, kuid kui päring tehakse isikukoodi või isikunime järgi, siis on see täiesti tasuta, ja [küsis], kas selles osas on plaanis muudatusi? Minister vastas, et turvalisus on antud juhul märksa suurema hinnaga kui see teenustasu, mis päringute tasuliseks tegemisel saadakse, ehk konkreetselt selle eelnõu raames sellist muudatust plaanis ei ole.

Siinkõneleja küsis tegelikult sarnast asja, mida Riigikogu liige Aller küsis. Seletuskirjas on toodud välja ajakirjanike õigus pääseda tulevikus ligi sellisele võimalusele, et nad saavad jätkuvalt isikukoodi või isikunime järgi päringuid teha. Kuidas seda on plaanitud korraldada? Sellele andis minister sarnase vastuse, nagu siin täna, et on vastavad lepingud meediamajadega ja huvi peab olema põhjendatud ja iga kord jääb loomulikult ka jälg maha. Minister mainis, et kui meediaväljaanne on selgelt rikkunud ajakirjanduseetikat, siis on kindlasti võimalik ka lõpetada see leping, mille alusel neid andmeid pärida saab.

Lisaks uuris Valdo Randpere selle eespool mainitud juhtumi kohta, kus üks inimene tegi massiliselt päringuid aasta alguses, mis ka meediast läbi käis, et kas ja kuidas see ikkagi on seotud selle eelnõuga ja kas selliste päringute puhul see eelnõu annab tulevikus mingisuguse lahenduse, et neid teha ei saa. Ja siin vastas minister konkreetselt, et jah, sellised juhtumid tulevikus tänu sellele seadusemuudatusele enam toimuda ei saa, kuna selliseid õigusi enam inimestel ei ole. Ja nõunik Kadri Laud lisas, et massipäringute tegemise võimalus selle eelnõuga tehniliselt likvideeritakse, seda ei ole võimalik kuidagi teha.

Ando Kiviberg kommenteeris, et on kõlanud päris asjalikke ettepanekuid, ja küsis, kuidas neid on plaanis arvesse võtta. Ja siin minister kinnitas, et kindlasti vaadatakse veel kord kõik tagasiside üle. Väljatöötamiskavatsuse faasis on erinevaid ettepanekuid laekunud, lisaks ka komisjoni istungil ja kindlasti neid arutatakse tulevikus nii komisjonis kui ka suures saalis.

Ja lõpetuseks Anastassia Kovalenko-Kõlvart kommenteeris, et päringute tasuliseks tegemist võiks ikkagi kaaluda. Ja samuti ta lisas, et on vastuoluline see, et ühelt poolt justkui keelatakse selliste kriteeriumite alusel päringute tegemine ära, aga samal ajal kirjutatakse seadusesse siiski seitse punkti erisusi ehk kes kõik saavad nende erisuste alusel jätkuvalt neid päringuid teha. Kadri Laud selgitas, et selle punkti alla käivad need isikud, kellele tuleneb seadusest mingi kohustus andmeid kontrollida, näiteks rahapesu, terrorismi tõkestamine ja veel hulk erinevaid organisatsioone, kes tegelevad finantstehingute kontrolliga, ja sinna alla lähevad ka näiteks elutähtsate teenuste osutajad, nagu energiaettevõtted, kellel on samuti vaja kinnistusraamatu andmeid.

Ja otsustati esimese punktina teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 25. septembril 2024. Otsus võeti vastu konsensuslikult. Teine otsus: teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Otsus võeti vastu konsensuslikult. Kolmas punkt: teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva ehk 9. oktoober 2024 kell 16. Otsus võeti vastu konsensuslikult. Ja neljanda punktina määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Kallas. Otsus võeti vastu konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 467 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg, nagu öeldud, on käesoleva aasta 9. oktoober kell 16.

Ja olemegi rõõmsalt jõudnud viimase, 11. päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud vangistusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 474 esimene lugemine. Ja palun taas Riigikogu kõnetooli ettekandeks justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Suur tänu, austatud koosoleku juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Selle eelnõuga me vaatame kahte asja: esiteks vaatame isikuandmete kaitset ja kuidas seda paremini korraldada, teiseks me vaatame seda, kuidas tagada vanglates ohutus, turvalisus ja vangistuse eesmärkide täitmine selle kaudu, kuidas täpsemalt teha taustakontrolli nendele inimestele, kes vanglas töötavad, või nendele inimestele, kes soovivad vanglat külastada, kes soovivad vange külastada.

Lühidalt öeldes ongi selle eelnõu eesmärk esmalt täpsustada ja tegelikult ka lihtsustada seda osa, kuidas isikuandmete kogumine käib ja millised need andmed täpselt on. See osa muutub lihtsamaks. Ja teiselt poolt muutub inimestele selgemaks, kuidas taustainfo kogumine käib – neil on võimalus sellest taustainfo kogumisest keelduda, aga keeldumisele järgneb see, et nad vangla territooriumile ei pääse – ja millist taustakontrolli nende kohta tehakse.

Nii et me loodame väga, et eelnõu aitab kaasa sellele, et veelgi vähendada erinevate ainete ja esemete hulka, mida vanglatesse viia ei ole lubatud, aga mida ikkagi on üritatud sisse viia. Kui vaadata selle eelnõu valmimist, siis [näeme, et] väga põhjalikult on panustanud Õiguskantsleri Kantselei, Andmekaitse Inspektsioon, Siseministeerium, Sotsiaalministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium, nii et siin on väga lai koostöö olnud.

Ja tuleb ka nimetada, et jäi üles eriarvamus Haridus- ja Teadusministeeriumiga, kes hindas, et õpetajatele ei peaks sellist taustakontrolli tegema. Peame silmas neid õpetajaid, kes vanglates töötavad. Aga kahjuks tegelik elu näitab, et ka pedagoogide hulgas on olnud neid inimesi, kes on keelatud aineid sisse viinud. Ja selleks, et tagada vangla turvalisus ja eesmärgipärasus, siiski see taustakontroll laiendatakse ka õpetajatele. See oleks hästi lühikene selle eelnõu tutvustus.

Väga suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Ja nüüd on võimalus kuulata juhtivkomisjonis, milleks oli õiguskomisjon, toimunud arutelu ja otsuseid. Palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Ando Kivibergi.

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tõepoolest, Riigikogu õiguskomisjon arutas antud eelnõu 16. septembril ja kutsutud oli eelnõu esitaja esindaja Liisa-Ly Pakosta ministrina ja ka Justiitsministeeriumist Laura Glaase. Osalesid komisjoni liikmed Anti Haugas, Madis Kallas, Jaanus Karilaid, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Õnne Pillak, Valdo Randpere, Vilja Toomast, Varro Vooglaid ja siinkõneleja.

Eelnõu tutvustust te juba kuulsite. Arutelu oli asjalik. Näiteks Vilja Toomast uuris selle kohta, et 6. märtsil käesoleval aastal võeti vastu vangistusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus, miks ei võinud sellesama eelnõuga needsamad momendid ära lahendada. Minister selgitas, et tema hinnangul ei ole päris õige liita kokku mitut eelnõu nõndanimetatud mammuteelnõusse, isegi kui nende eesmärk on ühesugune, sest suure tõenäosusega pidurdub selle tagajärjel eelnõu menetlus. Näiteks tõi ta selle, et konkreetsemalt antud küsimuste lahendamise käigus tekkis pikem vaidlus Haridus- ja Teadusministeeriumiga, millele minister hetk tagasi siin viitas. Laura Glaase lisas veel, et vangistusseadus on väga vana seadus ja seetõttu üritatakse teha muudatusi nii, et ei segataks kõiki erinevaid teemasid ühte eelnõusse kokku, just nimelt selleks, et õigusselgus säiliks nende muudatuste menetlemisel.

Vilja uuris veel, kas taustakontrolli varemalt ei olegi läbi viidud, kuigi laiendati kinnipeetavaga kokkusaamise võimalusi. Jutt käib eelmisest, sellest 6. märtsil vastuvõetud [seadusest]. Liisa-Ly Pakosta vastas, et taustakontrolli ikkagi tehti ja tehakse ka edaspidi, aga et see andmekaitse küsimus puudutab täiesti eraldiseisvat põhiõiguste osa, ja jällegi, oluliseks peeti õigusselgemaks tegemist ja tehtavaid muudatusi just nimelt eraldiseisvalt. Ja ka riigi usaldusväärsuse mõttes peab ta õigeks, et muudatused isikuandmete töötlemise osas oleks väga selgelt nähtavad. Eriti, kui eelnõu eesmärk on saavutada täielik läbipaistvus.

Nüüd tuleb võib-olla natukene huvitavam koht, kus Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsis idee kohta, mis puudutab vanglakohtade väljarentimist, et kuidas selle idee teostamisel nende võimalike välisriikidest pärit klientide isikuandmete töötlemine ja vastavad küsimused välja näeksid. Kas nendele on samamoodi lihtne taustakontrolli teha või neid ka taustakontrolli teostamiseks kätte saada, kui tulevad näiteks külastajad ja nõnda edasi? Muidugi tuleb aru saada, et tegemist on tänases seisus ikkagi spekulatiivse olukorraga, otsuseid ju selle kohta tehtud ei ole. See oli ministri arvamus, mida ma siin vahendan. Tegemist on ühega kolmest ideest, mis valitsuse laual on, aga juhul, kui see peaks sellisena realiseeruma, siis ministri hinnangul Eesti jätab endale kindlasti piisavalt õigusi nii-öelda punaste joonte seadmiseks ja vastavate tingimuste seadmiseks, et missuguseid vange millistel tingimustel me üldsegi vastu võtame ja kuidas näeb välja nende, nii vangide kui ka nende lähedaste taustakontroll. See kindlasti peaks olema eelnevalt vastavate lepingutega hoolikalt tagatud.

Siinkõneleja palus täpsustada, kas taustakontrolli kohane muudatus on praktikas pigem valikuline ehk siis põhimõtteliselt võib vangla külastaja või teenusepakkuja, näiteks õpetaja, kes tuleb vangi juurde, sellisest taustakontrollist ka keelduda. Ja tahtsin teada, kas senise praktika põhjal on näha tõsiseid probleeme keelatud esemete sissetoomisega. Kuidagi see muudatus, mida pakutakse, tundus küsijale liialt leebena, arvestades selle probleemi olemust, mida meile kirjeldati. Minister vastas selle peale, et liigutakse ikkagi samm-sammult. Esmalt kehtestatakse see täiendav kontroll ikkagi inimestele, kellele see varem ei laienenud, näiteks vangla õpetajatele, ja liigutakse edasi samm-sammult. Kui on näha, et see praktikas ei ole veel piisav, siis seda, kuidas öelda, nõuete rangust laiendatakse või süvendatakse.

Andre Hanimägi soovis teada ... Aa, ta kõigepealt sedastas, et eelnõu seletuskirjast tulenevalt on taustakontroll vajalik sellepärast, et kinnipeetavat ei külastaks inimesed, kes võiksid teda kuritegevusele mõjutada või kuriteo toimepanemiseks juhiseid saada. Aga ta palus täpsustada, kas vanglateenistus võib keelata kinnipeetaval kohtuda inimesega, kelle puhul tuleb taustakontrolli käigus välja, et ta on olnud korduvalt politsei huviorbiidis. Ja siit tuli järgmine probleem, et mis siis, kui näiteks, ma ei tea, kinnipeetava lähisugulane, laps on olnud politsei huviorbiidis. Kas ta seetõttu kaotab õiguse oma lähisugulast külastada? Ja nüüd selgitas Justiitsministeeriumi esindaja Laura Glaase, et kinnipeetava külastajate puhul tuleb vanglal eeskätt kindlaks teha, kas tegemist on või ei ole pereliikmega, ja edasi tuleb eelkõige vaadata ikkagi seda, et perekonnaelu kaitse oleks tagatud. Ja sellises olukorras saab vangla tagada paremate turvameetmetega kokkusaamise või teatud juhtudel, kui oht on hoopis külastajale endale, on tõesti võimalik ka kokkusaamist mitte võimaldada. Seda peab vangla ise hindama. Aga Glaase rõhutas veel kord üle, et igal juhul on perekonnaelu kaitse primaarne.

Ja otsused ka. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda, nii nagu see meil täna on. See oli konsensuslik otsus. Samuti tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti konsensuslikult. Ja ühtlasi tehti ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, seega tähtaeg on 9. oktoobril 2024 kell 16, samuti konsensuslikult. Ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind. See on kõik.

Vaatamata põhjalikule ülevaatele on siiski üks küsimus. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Nii innuka ettekande peale tekkis selline küsimus. Kas komisjonis oli juttu ka, et me praegu räägime vangistusseaduses kinnipeetava lähedaste [taustakontrollist], aga vanglasiseselt, kas üldse teenuseosutajad – on see heakord, remonditeenus –, kas nende taustakontrollist oli ka mingit lõdvendamise juttu või raskendamise juttu?

Ei, antud eelnõu ju käsitleb neid, kuidas öelda, isikuid, kellele seni see kontroll ei laienenud. Mina sain nii aru, et seniste tingimuste või nõuete leevendamist absoluutselt ei arutatud, ja see ei tulnud üldse jutuks.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Tuletan kolleegidele meelde, et kahe minuti pärast hakkab "Aktuaalne kaamera". Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole.

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 474 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine ongi lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 9. oktoober kell 16.

Istung on lõppenud ja "Aktuaalse kaamera" alguseni on täpselt kaks minutit, kõik jõuavad. Aitäh teile! Kena õhtut!