Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast kõik, kes te meid jälgite siin istungisaali rõdudel ja sinise ekraani vahendusel! Me alustame 18. septembri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohale on registreerinud 21 Riigikogu liiget, puudub 80. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Kristen Michal, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja välisminister Margus Tsahkna. Tere päevast, lugupeetud valitsusliikmed! Lühidalt tutvustan ka meie infotunni läbiviimise reegleid. Riigikogu liige võib registreerida ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Riigikogu liige saab võimaluse pärast oma küsimuse esitamist üheks täpsustavaks küsimuseks ja lisaks saab veel üks Riigikogu liige selle küsimuse raames esitada ka lisaküsimuse. Ja meil on täna kokku 13 küsimust, seega asume hoogsalt asja juurde.

Meie tänane esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teemaks on majandus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Tõesti, nagu me kõik teame, majandusküsimused on praegu hästi olulised, ja inimeste toimetulek. Arvestades praegust olukorda, mis on tekkinud tänu teie valitsusele, kus te meeletult tõstate makse ja kavatsete seda ka edaspidi teha, siis loomulikult, inimeste toimetulek on raskendatud olukorda pandud.

Ma toon teile mõningad näited, mis te olete vahepeal korda saatnud ja korda saatmas. Alates sellest aastast on käibemaks tõusnud 2%, praegu on 22%. 1. maist on kütuseaktsiis 7% tõusnud, maagaasi aktsiis 20%, elektriaktsiis 45%, alkoholiaktsiis on tõusnud 5% ja tõuseb ka edaspidi kuni 2028. aastani, tubakaaktsiis on samuti tõusnud 5% ja tõuseb ka edaspidi, nii nagu teil plaanis oli välja toodud juba. Järgmisest aastast hakkab kehtima meil suurepärane automaks, siis alates järgmisest aastast te kavatsete tõsta ka majutusettevõtetele käibemaksumäära kuni 13% peale, ajakirjanduse käibemaks tõuseb ajakirjandusväljaannetele 5%-lt 9%-le, tulumaksumäär tõuseb alates 2025. aastast 22% peale. 

Nüüd siis uued plaanid – mis puudutab 2026. aastat, siis taheti kehtestada ka 2% ettevõtetele tulumaksu ja lisaks ka füüsilistele isikutele täiendavalt 2%, mis tähendab seda, et 22% hakkavad meil inimesed maksma tulumaksu. Mul on väga lihtne küsimus. Kõik see tagasiside, mida te olete saanud ettevõtjatelt, tagasiside, mida te olete saanud ka inimestelt, tagasiside, mida te olete saanud analüütikutelt, et ärge tehke seda. Mis nii-öelda materjali pealt te lähtute, kui te neid makse tõstate, kehtestate? Kas on ka tõesti olemas mingi majanduslik analüüs, et kuidas see kokkuvõttes majanduskeskkonda mõjutab ja kui palju ta ikkagi tõstab inflatsiooni?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Hea küsija! Majanduslik analüüs loomulikult on olemas. Kõik, mis puudutab maksumuudatusi, siis need kehtestab loomulikult parlament, mille liige teiegi olete. Seda esiteks. Teiseks tagasiside. Kui te küsite, ja võib-olla ma veidi üldistan seda tagasisidet, aga siiski, ka selle maksufestivali lõppakordis ehk enne seda, kui valitsus need otsused langetas, ettevõtluselt ja laiemalt üldsuselt tagasiside oli üsna lihtne: kõik saavad aru, et kaitsevaldkonda tuleb panustada. Seda ei seata kahtluse alla. Ma usun, et seda ka teie valijad või teie tagasiside ring tõenäoliselt teile ütleb. Kui ütle, küsige laiemalt ringilt. Ettevõtjate poole pealt samamoodi – ettevõtjad, kes eelistasid täiendavat maksukoormust võib-olla mitte saada, aga paljud, siiski suurem enamus, ütles, et nad on nõus panustama. Põhiline selline tagasiside oli, et kui tuleb täiendav julgeolekumaks, lai julgeolekumaks, nagu on teada, on samamoodi lai nagu julgeolek, julgeolek puudutab igaühte, pensionärist pankurini, siis see maks peakski olema julgeolekuvajaduste katmiseks ja teiseks tähtajaline. Seda ta on. 

Ootused, mida on veel mainitud, kui te küsite ootuste kohta, on kindlasti kärped. Avaliku sektori ja riigi rahaasjade kordategemiseks on väga olulised kärped. Ja üldnumbrina, tuginedes rahandusministeeriumi sellisele üldisele või esialgsele arvutusele, järgneva nelja aastaga see valitsus kärbib ligikaudu miljardi erinevate otsustega võrreldes varasemate eelarvepositsioonidega. Ja ükski ajalugu ei alga muidugi sellest valitsusest ega lõpe parajasti ametis oleva valitsusega. Ka eelmine valitsus on teinud kärpeotsuseid – kokku umbes 1,3 miljardi eest kärbitakse. Kärped on selleks vajalikud, et teha korda meie eelarve, et me mahuks raamidesse, ja laia julgeolekumaksu, mis on tähtajaline, 2028. aasta lõpuni, kehtestamine on vajalik selleks, et katta kasvanud julgeolekukulutused. Ma olen seda numbrit ka varem nimetanud, aga 2,16% SKP-st oli aasta 2022 lõpus kaitsekulutuste määr. Täna on see 3,4%. Vahe on 550 miljonit. See on loogiline, et kriisis kulutusi tõstetakse ja kaitsesse panustatakse, aga see on vaja katta. Meil on üks armas oma Eesti riik, seda riiki hoiame ja selle jaoks seda ongi vaja.

Suur tänu! Ja järgnevalt täpsustav küsimus. Lauri Laats, palun.

Ma arvan, et mis puudutab kärpeid, eks see on ka õige suund, ja seda on ka analüütikud välja toonud. Mis puudutab üleüldist majandusseisu, siis kõik näevad ette kindlasti majanduslangust. Ma lihtsalt tsiteerin Triinu Tapveri analüüsi, mis ta on ka arvamusloos välja toonud. Arvamusloo pealkiri on "Majandusanalüütik: eelarvemaksustatud tõusudega tasakaalustamine tekitab pikema ja suurema majanduslanguse", ja ta toob välja, tsiteerin: "Maksutõusud toovad kaasa hinnatõusu, vähendavad ostujõudu ja tarbimist ning seetõttu lükkavad majanduse pikemasse langusesse." Ehk siis see, millega te tegelikult tegelete praegu. Kiire ja lihtne lahendus küll, kuid selle eest laenatud järgmiste aastate arvelt. Ehk siis kiire ja lihtne lahendus on see, et te tahate eelarvet tasakaalu viia, ja seoses sellega tegelikult majandus langusse ka läheb. Siin tekibki küsimus, mis põhjusel me praegu maksutõusude teed läheme, kui ühtegi vettpidavat argumenti ei ole. Majandusanalüütik leiab, et tegelikult mitte ühtegi vettpidavat argumenti ei ole. Ja kui me räägime eelarve tasakaalust, siis ta toob välja, et tegelikult eelarve ei ole tasakaalus olnud, ehk siis eelarve ei ole tasakaalus olnud lühikest aega alates 2023. aastast, ja arvestades üldist Euroopa keskmist, mis on 3,5 ja meil on 3,4 – need on need arvud, mis ta on välja toonud –, siis tegelikult ta ei näe selles nagu probleeme. Ehk siis seda kärpepoolt ta kindlasti pooldab ka oma analüüsis, aga mis puudutab praegusel hetkel lihtsalt maksutõusudega eelarve nii-öelda tasakaalu viimist, see ei ole see tee, mida ta eelistaks. Selles osas tahakski ikkagi vastust saada, kas teil on olemas analüüs, kuidas see mõjutab majanduskeskkonda aastal 2025, aastal 2026 ja nii edasi?

Aitäh! Jätkame siis sealt, kus me pooleli jäime. Meil on olemas Rahandusministeeriumi majandushinnangud, analüüsid. Eesti Pank teeb oma prognoose, samamoodi teevad prognoose kommertspangad, erinevad finantsinstitutsioonid. Nende prognoosidega, üldiselt nendelt prognoosidelt kõigilt, ma ütleksin, trendina vaatab vastu nii, et inflatsioon mõni aasta on kõrgem. Seda kindlasti käibemaksu tõus, aga kõik muud hinnatõusud ka mõjutavad. Seejärel see väheneb – ka mujal maailmas tegelikult inflatsioonitase üldiselt on hakanud langema, ja langema on ta hakanud üldiselt majandust vaadates. Siis oli ju ajastu, kus rahal ei olnud hinda, keskpangad tõmbasid selle nüüd kokku, sellega ka veidi vähendades majandusaktiivsust, ja täiesti teadlikult, et hinnatõusu ohjeldada. Ja sealt edasi on Rahandusministeeriumi ja pankade, mälu järgi ütlen Swedi, LHV, ilmselt SEBi, Luminori, paljude teiste prognoosid ikkagi see, et majandus hakkab kasvama ja oodata on mõneprotsendilist, võib-olla isegi veidi suuremat majanduskasvu. Eks aeg näitab. Nii et üldine trend täna on selles suunas, et majandus pärast jahedat perioodi hakkab vaikselt kasvama. See on selline üldine pilt. 

Nüüd maksudest laiemalt. Te tsiteerisite LHV majandusanalüütikut, ja loen mina nii LHV kui Swedi kui teisi majandusanalüütikuid pea igal võimalusel huviga. Ja ma arvan, et nende jutus on kindlasti ivasid. See, mis puudutab kärpeid, ja ka riigi rahanduse struktuurne probleem, võib-olla tuua äärmiselt lihtsustatud näide, et kui teil oma majapidamises teie kulud ületaksid teie tulusid väga pikalt, siis midagi tuleb sellega ette võtta. Eesti riigil kulud ületavad tulusid väga pikalt, enam ei mahu isegi enam Maastrichti raamidesse, kui me mingeid samme ei astu. Nii et seetõttu on vaja nii kärpeid kui kasvanud kaitsekulude jaoks, kaitsemoona soetamiseks ka täiendavaid makseid. Nii et seal me siis nüüd oleme. Eilne, ma arvan, saade, kui te juba LHV lainel olete, me ei pea seal ühele pangale teiste hulgas reklaami tegema, aga ma kindlasti ei soovitaks Esimest Stuudiot, seal oli Madis Toomsalu, kes esines minu meelest väga hästi, väga selgelt. Ta ei olnud alati valitsusega ühel arvamusel, olgu see ka kohe öeldud. Aga see kirjeldus on ikkagi üsna lihtne, langeb kokku ka sellega, mida Vabariigi President on öelnud, et otsuseid tuleb langetada, mitte lasta ebakindlusel ja lõputul sellisel peataolekul valitseda. Nii et nüüd on otsused langetatud, sellele saab järgneda maksurahu.

Suur tänu! Ja järgnevalt lisaküsimus. Aleksander Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Meil on kõrged tööjõumaksud. Te tõstsite käibemaksu. Nüüd, keset kriisi, kehtestate ettevõtte tulumaksu. Kas te oskate öelda, mis on nüüd rahvusvahelisel tasandil Eesti konkurentsieelis?

Aitäh! Kui me jätkame sealt, kus ma teie kolleegile vastates pooleli jäin, siis LHV juhi hinnangul on Eesti konkurentsieelis tublid inimesed, kes teevad targalt oma asja. Ma arvan, et see on üks väga hea vastus. Eestil on veel hulk unikaalseid konkurentsieeliseid, näiteks meie tugevalt arenenud digitaalne sektor, võime selles sektoris olla palju suurema jalajäljega, kui on Eesti riik demograafilises suuruses ja majandussuuruses. See sektor on väga hästi arenenud ja kultuuriliselt väga hästi omaks võetud ja maailmas kasvab. Samamoodi on Eestis, võin meenutada eelmisest ametist kliimaministrina, energeetikas, materjalitööstuses tulemas suured arengud. See on üks väga suur võimalus meie jaoks, kõrgema lisandväärtusega tootmine materjalitööstuses ja ka näiteks puidu väärindamises, taastuvenergia kasutamises on suured võimalused. Ja nüüd on tekkimas selline täiendav võimalus, mis kindlasti ka Keskerakonna liikmete südametele rõõmu teeb. Eesti suudab oma kaitsevõimet tugevdada kaitsetööstuste kasvuga. Kaitsetööstus on kindlasti üks valdkond, mida maailmas nähakse kasvavana. Jah, tõepoolest, põhjused selleks võib-olla pole teab mis head. Sõda, mis on küll parajasti ka innovatsiooni sünnitaja, tihtipeale, aga sõda Euroopas, Venemaa julm agressioon Ukrainas. Ukraina vabadusvõitlus, mida meie toetame kuni Ukraina võiduni on siiski see koht, kus me saame aidata samaaegselt Ukrainal seda sõda pidada Venemaa vastu ja luua uusi tooteid, millega siis on võimalik saada Eesti ettevõtjatel referentsi ja hiljem ka mujal maailmas endale turgu. Nii et meil on päris-päris-päris palju erinevaid võimalusi ja see loetelu ei ole kuidagi ammendav. Korra üldisest maksukoormusest ka. Maksukoormuse pildina, ilmselt seda võib ka hiljem kirjeldada, kui eelarve kuskil komisjonides on, aga üldine maksukoormuse pilt on, et isegi maksutõusude puhul Eesti on maksukoormuselt Euroopas siiski selles tagumises otsas või tagumises kolmandikus, tagantpoolt seitsmes, teatud hetkel tagantpoolt üheteistkümnes. Euroopa keskmine maksukoormus on 41,7 protsenti, Eestil jääb see umbes 36 kanti, ka tõustes. Nii et Eesti maksukoormus üldiselt Euroopa võrdlusena jääb siiski madalate hulka. Nii et seal me siis oleme. Võib-olla, jah, vaadake sedasama saadet, mida ma juba kolleegile soovitasin ja leiate teiegi veidi optimismi. Aitäh!

Suur tänu! Sellega ma lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Teemaks on majanduse elavdamine ja küsib Riigikogu liige Martin Helme. Martin Helme, palun!

Aitäh! Jah, no küll on kahju, et need nutikad inimesed, kes ajavad targalt oma asja, et ühtegi neist valitsuses ei ole. Valitsuse omad lihtsalt takistavad igal võimalikul moel neid nutikaid inimesi, kes targalt oma asju ajavad ja keeravad Eesti majandust tuksi. 

Aga ma tahaksin rääkida korraks majanduse elavdamise meetmetest, aga enne seda ikkagi ühe niisuguse suure goebbelsliku vale ümber lükata. Me lakkamatult kuuleme, et meil on mingi laiapindne riigikaitsemaks, mis on vajalik selleks, et meil on nii suured kaitsekulutused. No ei ole noh. Meil on kehtestatud automaks suurusjärgus 230 miljonit, käibemaksu tõus tõi üle 200 miljoni, tulumaksu tõsteti üle 200 miljoni, ettevõtetele tuleb nüüd tulumaks, mis on alla 200 miljoni, siis sellele lisandub järgmine ring käibemaksu-tulumaksu tõusu. Ja see kõik kokku peaks meile ühes aastas riigieelarvesse lisatulu tooma umbes miljardi või natuke isegi peale. Ja riigikaitsekulud on suurenenud meil 200–300 miljoni võrra aastas, mis on, ütleme, sellest veerand või isegi vähem, viiendik. Kuhu see ülejäänud kolmveerand või neli viiendikku läheb? Selle te kandite ju oma rohepöörde peale. Nii et ärge rääkige meile lakkamatult sellest, kuidas kõik on nõus maksma riigikaitsemaksu viis korda rohkem, kui tegelikult riigikaitsele kulub. Ei ole vaja sihukest goebbelslikku valet meile siin ajada. 

Nüüd, ma tahtsin tegelikult pöörduda selle juurde tagasi: meil oli siin vestlus, kui Kristen Michal küsis peaministri volitusi, ja siis juba oli välja kuulutatud suurettevõtete toetusmeede 160 miljonit eurot aastas. 160 miljonit eurot aastas on nüüd lukku löödud. Ja Keldo on meile ka rääkinud umbes, kuidas see toimub, see on väga spetsiifiline kõik: sa pead olema täpselt nii suur ettevõte ja tegema täpselt seda ja siis sa saad valitsuselt raha igal aastal 160 miljonit. Arvatakse, et umbes kaks ettevõtet aastas seda toetust saab. Ma küsin sama küsimuse, mis ma küsisin siis, kui oli peaministrile volituste küsimine. Kas me juba saame teada, kes on see Reformierakonnale lähedal seisev ärimees, kes selle maksumaksja raha saab?

Aitäh! Selle lõpu kohta ma ütleks, et see kindlasti ei lähe nii, nagu see oli teie rahandusministriks olles. Kas see kriminaalasi on nüüd lõpuni menetletud või parajasti kohtus? Tänane valitsus ei kavatse teie jälgedes sellisel viisil käia, olgu see vahe sisse tehtud. See on väga oluline. See on esiteks. Ja õigust mõistab loomulikult kohus, nii et kui kohus ei ole lõpuni mõistnud, siis ootame selle kindlasti ära. Seda esiteks.

Teiseks, majanduse elavdamise meetmetest ja võimalustest. Suurinvestorite meede oli teemaks juba eelmise valitsuse majandusplaanis ja võin kindlasti teha ka komplimendi varasemale majandusministrile Tiit Riisalole, kes sellega tegeles, kes selle ka välja pakkus. Minu meelest ja ülejäänud valitsuse meelest on tegemist mõistliku meetmega, mille mõte on tuua Eestisse uusi investeeringuid teatud tingimustel. See ei ole poliitilise eelistuse küsimus, vaid pigem selle eelistuse küsimus, et me saaksime kõrgema lisandväärtusega ettevõtteid siia, kes investeerivad Eesti majandusse. Ja see on tegelikult, ma arvan, riigi ja avalikkuse üks ootusi, et meile tuleks juurde neid, kes väärindavad rohkem seda, mis meil on, toodavad kõrgema lisandväärtusega, kasutavad neid ressursse ja võimalusi, mis meil on, ja eeskätt ekspordiks. Nii et siin ma julgeksin küll öelda, et pigem sellele ideele kui sellisele võiks olla üle välja poliitiline toetus. Ma pigem olen üllatunud sellest võib-olla hoiakust, et te arvate, et Eestis ei ole vaja uusi ettevõtteid, investeeringuid. Mina arvan, et on vaja. Ja see ei puuduta ainult välisinvesteeringuid. Neid investeeringuid võivad teha samamoodi Eesti ettevõtjad, kes sellesse programmi kvalifitseeruvad, täpselt samamoodi. Seal on teatud tingimused, need tingimused on kõigile avalikult ühtemoodi ja nende tingimuste alusel valitakse sealt välja. 

Nii et tulles selle valitsuse ja teie esimese märkuse juurde. Mul on kurb meel kuulda, et teie arvates valitsuses ei ole ühtegi arukat inimest. Aga mida mul selle teadmisega ka teha on, et te nii arvate? Te võite nii arvata, see on demokraatlikus riigis vaba maa, igaüks võib arvata, mida tahab, kellest tahes. Ma siiski julgen öelda, et selle valitsuse neli põhilist fookusvaldkonda on kaitse, kaitsemoona hankimine, majanduse konkurentsivõime kasvatamine, ettevõtjatele paremate tingimuste loomine, eelarve tasakaalu saamine ja inimeste toimetulek. Ja nendest neljast asjast me lähtume. Nüüd on otsused langetatud nii eelarve- kui ka kaitsevaldkonnas. Töö jätkub ja see tähendab seda, et me saamegi järgmise põhipingutuse suunata sellele, mida teha, et majandusel läheks paremini.

Suur tänu! Järgnevalt täpsustav küsimus, Martin Helme, palun!

Aitäh! No tegelikult meil ei ole enam vaba maa – me nägime seda Lihula sambaga, igaüks ei või arvata, mis toimus 1944. aastal, me nägime seda koroonaajal, kui igaüks ei võinud arvata, et ma ei soovi seda süsti, nii et meil ei ole vaba maa. Seda ainult arvavad meil liberaalsed totalitaristid, et see, mida nemad kehtestavad, on vabadus. Tegelikult ei ole. Mis puudutab prokuratuuri, siis me ka kõik teame, kuidas meil käib – prokuratuur mitte kunagi ei näe mitte ühtegi viga, mida teevad reformierakondlased, olgu see külmlaoga või olgu see testihankega, mida tehakse teie valitsuse ajal, küll aga prokuratuur leiab võimaluse kõiki teie konkurente alati täie rauaga uurida ja kohtu ette vedada, nii et see jutt mulle tundub natukene piinlik. 

Aga mina tõesti ei arva, et see on teil mõistlik meede. Ma kusjuures ei võta ka tõsiselt seda juttu, et te toetate Eestis ettevõtlust. Teie valitsuse ajal ja teie eelmise valitsuse ajal, Kaja Kallase valitsuse ajal, ju Eestis ettevõtteid suretatakse välja süle ja seljaga, oma kallite elektrihindadega, mida te kõik toetate oma rohepöörde jutuga, ja lakkamatult tõusvate maksudega tapate te ettevõtlust nii, et nagu loogu langeb. Nii et midagi te ei soovi. Ja väga tore oli kuulda, et investor võib olla nii siseriiklik kui välisriiklik, mis tähendab, et ma tulen uuesti selle küsimuse juurde, et kes ta siis on täpsemalt, sest need nii-öelda tingimused on tõesti spetsiifilised, väga spetsiifilised.

Jah, kõik võivad konkureerida, aga me teame täpselt, et sinna on tegelikult need tingimused kokku kirjutatud, pidades silmas mõnda ettevõtet, kes juba omab plaani. Mina lihtsalt ei pea mõistlikuks seda, et me korjame kokku miljoni kaupa näiteks huvihariduselt raha või 13 miljoni kaupa emapalgalt raha või lapsega koduse ema käest, kes last kasvatab, tema tervisekindlustuse raha ja siis anname selle kümnete miljonite kaupa ettevõtetele, et neil oleks parem turul tegutseda. Minu meelest see ei ole Eesti majanduse edendamine, minu meelest see on legaliseeritud korruptsioon. Ja kui te aru ei saa, siis välja paistab ta nii, et te olete korraga kilplased ja korruptandid.

Siin oli nüüd raske küsimust tuvastada (Naerab.), aga ma siiski püüan jõudumööda. Kui küsimus on, millised need tingimused on, siis sellest suuremahuliste investeeringute toetusest – millest meil juttu oli ja millega me lugupidavalt jääme eriarvamusele, selle koha pealt, et kas seda on vaja –, mina loodan, et sellest sünnib Eesti majandusele, Eesti rahvale kasu. Et siia tuleb uusi ettevõtteid, kes teevad midagi sellist, mille eest Eesti inimesed teenivad, mis väärindavad meie ressursse rohkem, mis on ekspordivõimelised, millest sünnib siin uut teadus- ja arendustegevust. Ma siiski julgeks öelda, et sellele ideele kui sellisele võiks olla toetus üle kogu poliitilise spektri – et Eesti inimesed oleks jõukamad, siin tekiks rohkem väärtust, tööstused oleks nutikamad. Sellele, ma arvan, võiks toetus olla. 

Sisendite poole pealt – jah, ütleme nii, et see töö, et sisendid saaksid mõistlikuma hinna, me jälle ei ole eriarvamusel, lihtsalt oleme selles metoodika valikus eriarvamusel. Teie jaoks on ettekujutus, et põlevkivienergia või elektri hinda on võimalik kuidagi kontrollida. Andestage paralleel, aga omal ajal Heimar Lenk lubas ka Tallinnas vee hinda kontrolli all hoida, istudes vanni serval, eks ju. Minu meelest see ideestik üksteisest liigselt ei erine. 

Taastuvenergia – mida ma julgen öelda, et ollakse siiski maailmas ka päris hoolega arendamas erinevaid tehnoloogiaid – on sisendina baasina palju ekspordivõimelisem ja sisendina ka tööstustele ja majapidamistele, ma arvan, palju arukam valik. Pigem on küsimus selles arengu kiiruses, et kuidas tekivad salvestuslahendused, millised on järgmised etapid, kas kunagi regionaalsele turule on meil võimalik saada tuumajaam. Kui me vaatame energia sisendit, mis on väga oluline nii CO₂ kui ka tööstuste poole pealt, kodumajapidamistes ka, siis regioon meie kõrval ehk Põhjala on ju päris soodsa hinnaga, kuna seal on erinevaid asju, muu hulgas tuumaenergia, mida meil veel ei ole, muu hulgas ka näiteks hüdroenergia. Nii et meil on selles valdkonnas kindlasti teed käia ja areneda, aga ma arvan, et see tee on ikkagi eeskätt uutes tehnoloogiates, uutes valikutes, mitte ettekujutuses, et me suudame millegi vanaga ennast asetada kuidagi konkurentsivõimeliseks. 

Ja paar sõna nendestsamadest meetmetest. Iga projekti puhul on seesama nõue, et iga projekti või investeeringu maht peab olema vähemalt 100 miljonit eurot ja looma vähemalt 30 otsest ja 70 kaudset töökohta, millest sünnib ka siis siin tulu. Nii et kui te teate ettevõtteid, kes nendele tingimustele vastavad, meil on majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo, võtke varrukast kinni ja andke talle teada. Neid ettevõtteid on Eestisse vaja ja investeeringuid ka.

Suur tänu! Ja järgnevalt lisaküsimus, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Küsin teilt selle probleemi kohta, millele on hiljuti osutanud ka Riigikontroll, tuues esile, et 2023. aastal jagati valitsuse poolt toetusi sadu miljoneid, isegi võiks öelda miljardeid, sellisel viisil, et riigieelarve seletuskirjast ei nähtu, kellele, milleks ja mil määral neid tuleks jagada. Tsiteerin. 2023. aastal anti riigieelarvest riigisisesteks toetusteks ligikaudu 3,2 miljardit eurot. Eelarve seaduse eelnõu seletuskirjast aga ei selgu, mis tegevusvaldkondades, miks ja mis alustel plaaniti toetusi jagada. Ja on huvitav, et reformierakondlik valitsus on endale nii-öelda rusikaga vastu rinda tagunud, suure saavutusena selle näol, et Riigikogu poolt jagatavad nii-öelda katuserahad on ära kaotatud. Aga sisuliselt jätkub ju sama praktika, lihtsalt mitte Riigikogu kaudu, vaid valitsuse kaudu ja väga palju suuremas mastaabis. Probleem on esiteks selles, et riigieelarves, selle seletuskirjas ei ole kirjutatud lahti, kellele, milleks ja kui palju kavatsetakse toetusi jagada. Ja teine probleemi aspekt on see, et sadu miljoneid eurosid jagatakse laiali ilma konkursse korraldamata. Jutt käib maksumaksjate rahast, avalikust rahast, mis läheb ilma igasuguste konkurssideta. Seejuures katuserahade jagamine oli ju üks kõige paremini läbipaistvaid asju üldse, täpselt oli teada, on ju nii… aga miks te naerate, härra Tsahkna? Mina ei ole sellega kunagi seotud olnud, aga see on riigikontrolöri hinnang, et katuserahade puhul oli alati täiesti selgelt läbipaistev, kellele ja kui palju ja milleks raha läheb. Samas valitsus jagab sadu miljoneid eurosid laiali nii, et riigieelarve seletuskirjast ei nähtu mitte midagi ja seda tehakse ilma konkursita. Mida teil on öelda selle kohta, kas sarnane praktika jätkub ka teie peaministriks oleku ajal? Või olete te teinud sellest mingisugused põhimõttelised järeldused ja kinnitate meile, et tuleva aasta riigieelarves enam sellist praktikat ei nähta, vaid kõik saab riigieelarve seletuskirja ilusasti kirja, kellele, palju ja milleks raha läheb.

Aitäh, hea küsija! Siin oli nii mitu küsimust, teil vist on üks punkt selle küsimuse kohta veel, me jõuame selleni ka, saame hiljem mõista. Võib-olla ei olnud, võib-olla ei jõua. Ühesõnaga, ma püüan rääkida kolme minutiga, mis ma oskan ja siis saame vaadata, kas jõuame edasi. Esiteks, seda seisukohta ma ei ole kuulnud ja minu jaoks on see uudiseks ja kui teil on, ma oleks väga tänulik selle viite eest, et Riigikontroll on öelnud, et katuserahade jagamise mehhanism on kuidagi üks läbipaistvamaid mehhanisme. Ma ei ole kuidagi irooniline, ma lihtsalt nagu ajaloolises mõttes alati tsitaate kogun, kui on huvitavaid tsitaate, siis jagage seda minuga. Seda esiteks. Riigikontrolöri käest ma hea meelega küsiksin ka selle kohta. Teiseks, mitte ainult ei pea kinnitama, meil valitsuses oli ka põhjalik arutelu, isegi mitu korda, teemal eelarve arusaadavus. See on selle koalitsiooni puhul kokku lepitud, et eelarve arusaadavus peab saama paremaks. Üldjoontes ma olen kõigiga nõus, kes ütlevad, et meil peab olema eelarve sellisel arusaadavuse tasemel, et on võimalik vaadata asutuseti, kes mida kuulutab, kus, kes, mis raha kasutab. See on meie kõigi ühine raha. Ja sellel korral Rahandusministeerium teeb selgitava materjali juurde, lisaks seletuskirjas selgitab juurde ning, mis on minu meelest isegi kaasaegsem ja olulisem, loob digitaalsed võimalused, eks siis vaatame, kuidas selle esimese aasta või teise aastaga läheb sellel aastal, kuidas on võimalik välja võtta, millised kulud, millised rahad, kuhu täpselt kuluvad, see kindlasti on väga oluline. Siin meil ei ole erimeelsust, et eelarve peabki olema läbipaistev, pole küsimust. Nüüd tulles selle Riigikontrolli auditi juurde, siin ma ikkagi ütleksin, et ma arvan, et te olete veidi seda hinnanud teisiti, võib-olla läbi mingi poliitilise vaatevinkli. Sest Riigikontroll ei ole öelnud, et oleks raha väärkasutust toimunud. Nad on öelnud, et raamatupidamise aastaaruanne kajastab kõigis olulistes osades õiglaselt riigi finantsseisundit ja rahavoogusid. Siin on lihtsalt etteheide sellele, et seletuskirja lisas kolm toodud info ei ühti seletuskirja teistes osades toodud infoga ja siin on viidatud just sellele, et lisas kolm on antud toetusi, mida ei ole lisas kolm sellisel kujul välja selgitatud, et see on pigem tehniline küsimus. Aga kui ma vaatasin sisse ja vaatasin, millest jutt käib, siis tegelikult ei ole lahti võetud ja see, millele te viitate, et võib-olla kaheldav, puudutab avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid, näiteks Eesti Rahvusringhääling, Rahvusraamatukogu, ülikoolid, siis puudutab äriühinguid, MTÜ-sid ja sihtasutusi, mille alla käivad haiglad, muuseumid, hoolekandeasutused. Ma arvan, et me saame siin vist üksmeelele, et ilmselt on küsimus tehnilises kirjeldamises, mitte et see raha oleks kuskile kadunud.

Suur tänu! Ja sellega ma lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise. Enne, kui ma lähen kolmanda küsimuse juurde, on Mart Helmel küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta. Mart Helme, palun.

Aitäh, härra eesistuja! Mul on selline küsimus, et kas äkki peaks korraldama ministritele mingi meditsiinilise ülevaatuse, et veenduda, et nad ikkagi rahvasaadikute ette tulevad adekvaatses seisundis? Mul on tunne, et välisministri puhul on kahtlus, et ta on mingite ainete mõju all – naerab arusaamatutel põhjustel, räägib omaette midagi seal, nina on punane, nagu oleks midagi nuusutatud. Äkki peaks ikka kontrollima, et ministrid tulevad siia vastutusvõimelistena, aga mitte lihtsalt nii-öelda linnukese kirja panemiseks? Aitäh!

Suur tänu, Mart Helme! Kahjuks Riigikogu istungi juhataja ei saa keelata head tuju mitte kellelegi. Ei ole minu asi olla siin kehakeeleekspert ja hinnata, kui hea tuju inimestel on. Kui inimestel on hea tuju, siis järelikult on selleks põhjust. Ma ei oska küll kuidagi teie küsimusele reageerida, seda enam, et see väljub ka nende protseduuride piirest, mida meile ka Riigikogu kodu- ja töökorra seadus on kehtestanud. Kui inimesel on hea tuju, siis tal võib olla hea tuju. Istungi juhatajana ma ei saa seda mitte kuidagi talle keelata. 

Aga läheme edasi meie kolmanda küsimuse juurde ja selleks on on Urmas Reinsalu küsimus peaminister Kristen Michalile ja teemaks on majanduspoliitika. Ja Urmas Reinsalu, palun.

Aitäh! Optimismi, head tuju on tegelikult vaja ka kogu ühiskonnale. Ja ega valitsusel ka kerge ei ole. Aga härra Michal, ma pean ütlema, et vaadates teie valitsuse, teie vanade koalitsioonipartnerite praegust algust, on minu arusaamine – ja see tugineb reaalsel majanduslike ekspertide antud hinnangutel – selline, et teie põhinarratiiv on vale põhiettekujutus, et me Eesti maksustame kõrgete maksudega majanduslangusest välja. Selle tulemus on meie majanduse prognoosituga võrreldes mahu kahanemine. Seda valitsus nägi juba eelmisel aastal. Prognoosisite 2,7% majanduskasvu, tuleb miinus üks protsenti. Nüüd valitsus ise ütleb, et järgmisel aastal seoses maksutõusudega jääb üle ühe protsendi majanduskasv väiksemaks, ja värske, tänase Luminori panga prognoosi järgi kujuneb ka täiendavalt tulev majanduskasv teie suvise prognoosiga võrreldes seoses maksutõusudega oluliselt madalam. Konsolideeritud kaheprotsendiline madalam majanduskasv tähendab tegelikkuses ka üle 300 miljoni euro vähem laekuvaid maksutulusid riigile. Eesti inimeste ostujõud teie valitsuse otsuste tulemusel – nii otsesed maksutõusud kui ka täiendavalt survestatud inflatsioon – kahaneb järgmisel aastal. See tähendab, et Eesti inimeste elukvaliteet on järgmisel aastal madalam. Ja minu küsimus teile, härra Michal, on, et miks valitsusel puudub ettevõtjatega, ühiskonnaga sisuline dialoog selleks, et muuta valitsuse põhilist poliitilist kurssi, mis täna liigub lahus Eesti majanduse, aga seeläbi ka Eesti inimeste toimetuleku vajadustest. See on Eesti jaoks praegu põhiline probleem, ja sellest tekib ebakindlus, mida näitavad ka objektiivsed hinnangud, mida on välja toonud erinevad analüüsid. Nii et härra Michal, valitsuse põhinarratiiv on vale! Kogu lugupidamise juures (Juhataja: Kogu lugupidamise juures, Urmas Reinsalu, teie aeg!)… Nii ta on. Ja nüüd härra peaminister annab mulle vastuse.

Just! Palun, härra peaminister.

Aitäh! Hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Nii nagu ajast ei õnnestunud kinni pidada, nii on minu meelest ka see küsimus veidi poliitiliselt laetud, aga nagu me oleme siin enne tuvastanud, ongi igaühel oma poliitiline vaade. Majanduses siiski on teatud hulk selliseid objektiivseid kriteeriumeid, näiteks see, milline on riigi rahaline seis. Kui te juba küsite, siis ma ikkagi ütleks nii, et tänane valitsus tõenäoliselt päris paljuski, vabandage väljenduse pärast, mopib kokku seda, mida Isamaa omal ajal korraldas. Seesama maksuküür, mida te nüüd lõpuks olete omaks tunnistamas, on ju Isamaa loodud, vist Keskerakonnaga kahasse, sihuke kana-põder tüüpi maksusüsteem, mis pigem majandusele kehvasti, inimeste sissetulekutele kehvasti mõjunud. Ma arvan, et te seda ei eita. 

Teiseks, miks me oleme sellises olukorras, kus kriiside järel ei ole riigil puhvreid piisavaid, et rahuldada kaitsevajadusi? Lähen jälle ajas tagasi ja see pärineb küll sellest saatest, kus Arp Müller ja Mirko Ojakivi minu käest küsisid, et kes süüdi on. Ma ei oska üheselt öelda, et see täpselt nii on, et kes süüdi on. Aga ma ütlen, et see probleem hakkas tõenäoliselt peale 2017. aastast, kui Isamaa käes oli rahandusministri portfell. Sven Sesteri isik antud kontekstis polegi ju kuidagi tähtis, et tema tegi oma tööd seal tõenäoliselt, aga sellel hetkel lõdvendati eelarve baasreegleid. Ja sellel hetkel tõenäoliselt ei jätnud teil süda lööki vahele ja tõenäolised trammid ei lõpetanud ka Tallinnasse sõitmist. Aga see tähendas seda, et järgmisteks kriisideks riigil enam puhvreid ei olnud. Ja see vajab ka selgitamist, et kui sellele tulid kriisid otsa, nagu kriiside otsa tulid, siis ühel hetkel peab midagi tegema, et Eesti riigi rahaasjad mahuks raamidesse. Ja tänane valitsus astub selleks samme, et meie rahaasjad mahuks raamidesse. Me teeme üle miljardi jagu kärpeid, selle valitsuse otsustega ligi miljard, eelmise valitsuse otsused samuti jõustuvad, 1,3 miljardi eest teeme kokku kärpeid. Ja sellele lisaks, kaitsemoona hankimiseks ja kaitsekulude tõusuks, kehtestame ka laia julgeolekumaksu. Nagu koduses majapidamises tulud ja kulud ei saa üksteisest väga pikalt lahus käia, ei saa see samuti riigil olla, sest see tegelikult muudab kõikide jaoks kodulaenud kallimaks, ettevõtete jaoks laenuintressid kallimaks. Nii et see, mida meie praegu teeme, on eelmiste probleemide ja varasemate, võib-olla kergete valikute järel asjade kordategemine. Mina arvan, et te peaksite pigem selle eest tänulik olema, et keegi selle korda teeb, mitte seda kritiseerima.

Aitäh! Urmas Reinsalu, täpsustav küsimus, palun!

Kuulge, härra Michal, ma julgustan teid sellest Kaja Kallase kompleksist loobuma, et poliitilist juhtimist elama läbi minevikus. Umbes sama, ma ei tea, paralleel – et Mart Laari valitsus, ka väga rasketel aegadel, oleks rääkinud ainult Indrek Toomest, et mida Indrek Toome ajal tehti valesti ja nõnda edasi. Me elame tänases olukorras ja minu küsimus oli tänase olukorra majandusprobleemide kohta põhimõtteliselt. Ma kahjuks ei saanud sisulist relevantset vastust. 

Nüüd, kui te viitasite siin raadiosaadetele, siis mind üsnagi üllatas see avameelsus, millega esines härra rahandusminister, diagnoosides seda ametis oleva, loetud nädalad või kaks kuud tagasi sõlmitud koalitsioonileppe kvaliteeti, et läbirääkimisi pidasid asjatundmatud inimesed. Selles võib tekkida tegelikkuses väga suur tõsine probleem, mis ongi praegu tekkinud selles nii-öelda uues maksukaskaadis, mida te organiseerite. Mul jääb üle ühineda selles loogikas, tõesti harvadel juhtudel, oma poliitiliste oponentide Kaja Kallase ja Jürgen Ligi seisukohaga, et seesama ettevõtluse tulumaksusüsteemi purustamine hävitab Eesti maksukeskkonna ja lörtsib valijatelt saadud mandaati. Ka härra Ligi iseenesest juba väljendas seisukohta, tõenäosust selle kohta, et see maks on tegelikkuses kujunemas ka püsivaks Eesti ettevõtluskeskkonnale. 

Küsimus, mis puudutab kärpeid, mul on konkreetne küsimus. Kui palju järgmisel aastal valitsemiskulusid, mis puudutab majandamiskulusid, nominaalsummas riigi valitsus vähendab, kui te viitate võimekusele neid kulusid oluliselt vähendada? Palju järgmisel eelarveaastal see summa on? 

Ja teiseks: minu konkreetne küsimus puudutab kaitsekulusid. Ma tunnustan, et te üle aasta venitamise järel olete seadnud poliitiliseks sihiks 1,6 miljardi euro eest kaubamoona soetamise. Minu küsimus on: palju järgmises riigi eelarvestrateegia ajavahemikus valitsus näeb ette täiendavat raha – täiendavat raha – võrreldes 2023. aasta riigikaitse arengukavaga puhtalt riigi sõjalisele kaitsele?

Aitäh! Täpsed numbrid tulevad järgmisel neljapäeval. Kolmapäeval valitsus lööb kõik eelarvenumbrid kokku, Rahandusministeerium praegu teeb tööd ilmselt nädalavahetusel ja õhtutundidel ka, ja neljapäeval tulen annan teile selle eelarve siin parlamendis. (Urmas Reinsalu kõneleb saalist.) Kas me peame sedasi debatti? Ligikaudsest miljardilisest kärpest on rääkinud Rahandusministeerium, mina samamoodi, tuginedes Rahandusministeeriumi hinnangule. See puudutab nelja aastat. Täpsed numbrid, veel kord, tulevad eelarvega. Nii et kannatust, hea Urmas. (Saalist kõneldakse. Juhataja: "Nii, debatt …")

Teiseks, maksu puhul, julgeolekumaks on laiapõhjaline. See tähendab seda, et nagu julgeolek, see maks aitab kogu ühiskonnal panustada või annab ühiskonnale võimaluse panustada sellessesamasse julgeolekusse või julgeolekukulude kasvu. See probleem või juurpõhjus, mis on ka meie majandusele ju kehvasti mõjunud tegelikult, Venemaa agressiivsus, ei ole mitte Eesti riigis, Eesti riigi valitsustes, vaid ikkagi Venemaa agressiivsus Ukrainas ja sõjas seal. Sõda, mida peetakse ka meie vabaduse eest Ukraina poolelt, keda me toetame kuni võiduni. 

Nüüd, maksu puhul olgu kindlasti öeldud, et maks on tähtajaline. Kõik ettevõtjad ja inimesed, kes selle kohta on küsinud, on saanud sama vastuse: sinna seadusesse läheb kirja ka tähtaeg. Nii et eks see siis jääb järgmise valitsuse valikuks, milliseid makse ta soovib alandada, milliseid tõsta. Teiseks, see maksuraha kulub julgeolekukulutuste kasvuks ja kaitsemoona ostmiseks. Kolmandaks, me teeme ka kärpeid, need on kindlasti olulised.

Nüüd laiemalt. Mul on väga hea meel, et kui ma valitsuse ametisse asumise kõne pidasin ja sõnastasin selle nii-öelda valikuna – kindluse ja ebakindluse –, siis ma näen, et Vabariigi President, teie opositsiooniliidrina ja paljud teised on võtnud selle parameetri kasutada. Minu meelest see on väga mõistlik. Valitsuse puhul, ja ma tsiteeriks siin, võtsin välja Vabariigi Presidendi tsitaadi: "Selge on see, et lõputut debatti, diskussiooni pidada ei saa. Tuletan meelde, et maksuteemast räägime varsti rohkem kui aasta. Rahvas ilmselt ootab tegusid. Tuleb midagi ära teha ja kui miski läheb natuke valesti, siis tuleb öelda, et see läks valesti ja püüame seda parandada. Aga selline pidev diskussioon ja arutelu mingil teemal, näiteks maksude üle, kurnab inimesi veel rohkem." Sama tagasiside on ka majandusest ja laiemalt. On vaja otsuseid. Valitsus langetab otsuseid. Pigem pakub kindlust ja maksurahu 2027. aastal kui lõputut diskussiooni.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea peaminister, eelnevas vastuses mainisite ära, et Eesti maksukoormus jääb ikkagi Euroopa Liidu alla keskmise. Kindlasti seda ei saa öelda tarbimismaksude kohta, meil tarbimismaksud on pidevalt tõusujoones. Eelkõige teie väga hästi saate aru, et tarbimismaksud on need maksud, mis löövad eelkõige vähekindlustatud inimesi ja see on tegelikult väga suur probleem. Ja see on see, mis tegelikult süveneb tänu teie otsustele. 

Mis puudutab maksuküüru, ma arvan, et maksuküüru kaotamine tulevikus, mis on teil ka plaanis, on suur viga. Igal juhul me peaksime liikuma solidaarse ühiskonna poole ja need, kes saavadki rohkem tulu, need peavadki ka ühiskonda rohkem panustama. Kui maksuküür ära kaotada, siis eelkõige kõige rohkem näiteks võidame meie, Riigikogu liikmed, kui ka teie, kes praegu ministrikohti olete täitnud.

Nüüd, mis puudutab üleüldist sellist laia julgeolekumaksu, ma saan aru, et kuni aastani 2028, kaasa arvatud, olete planeerinud koguda selle nime all 2,5 miljardit eurot maksude näol. Need on erinevad maksud, kogu pakett hõlmab 2,5 miljardit. Ja nüüd on see küsimus, et kas see on sama ajutine kui Ansipi omaaegne maks 2009. aastal, kui ta väitis samamoodi käibemaksu kohta. Käibemaksu määr oli 18% , aga ta tõstis ta 20% peale, kuna olid halvad ajad. Ja see ajutine maks kehtis 14 aastat ja ei langenud 18% peale, vaid vastupidi, tõusis Reformierakonna juhtimisel. Kas siis see 2,5-miljardiline – nii nagu te seda nimetate – lai julgeolekumaks on ajutine, kuni aastani 2028, või ta on sama ajutine kui Ansipi maks 2009. aastal?

Aitäh! Nagu öeldud, lai julgeolekumaks ongi kaitsekulutuste tõusu katmiseks ja uue moona soetamiseks ja see saab olema tähtajaline. Tõepoolest, seaduses saab olema selle lõpptähtaeg, mis on 2028. aasta lõpp. Kui te parlamendis olete, otsustate, hoidke silm peal, et see sealt kuskilt ei kaoks. Meie selle sinna sisse paneme, nii et ma loodan ka, et ta ei kao. Meie vaatest on tegemist tähtajalise maksuga just selleks, et katta need kulutused, mis on vaja Eesti riigil ja milleks Eesti riigil praeguses olukorras isegi kärpeid tehes pole jõudu, et osta see moon, soetada need võimed, mida meil on vaja, et Eestis tekiks kindlus. Sest, vaadake, kaitsemoona erinevate asjade ostmine annab signaali liitlastele, et meie peale võib loota, me ei ole tegelikult ju NATO-s, selles maailmas kuidagi üksi. Lennukidki, mis üle lendavad aeg-ajalt, pole ju Eesti lennukid, vaid pigem partnerite omad. Ja ta annab ka signaali meie vaenlasele, et ei ole mõistlik meie meelekindlust panna proovile. Kindlusest saab aga omakorda sündida kasv, kasv saab sündida nii ettevõtluses kui ka pere planeerimisel – inimesed teavad, mis on ette oodata ja milline see seis on. Nii et seepärast meie paneme maksule tähtaja juurde, tähtaegne see maks saab olema. 

Nüüd, mis puudutab üldist maksukoormust, siis tõepoolest on üldine maksukoormus see, mida mina võrdlesin. Üldises maksukoormuses jääb Eesti tagantpoolt seitsmendaks, üheteistkümnendaks, kui seal teised mingeid suuri muutusi ei tee. Euroopa keskmisest jääme ikkagi kaugele, sest kui see on 41,7, meil on 36 midagi, siis me oleme seal tagumises umbes kolmandikus, nii vabalt öeldes. 

Nüüd, mis puudutab tarbimismakse, siis jah, see on tõsi, tarbimismaksud tõenäoliselt puudutavad rohkem madalama sissetulekuga inimesi, kellel on suurem selline sundkulutuste osakaal. See on maksuteooriast üldiselt tuttav teadmine, majanduses samamoodi. Samamoodi jälle tulumaks tõenäoliselt piirab majandusaktiivsust teisel viisil, ettevõtlust laiemalt ja nii edasi. Nii et lai julgeolekumaks on tehtud nii heas tasakaalus kui võimalik, et majandus ja inimeste toimetulek võimalikult vähe kannataks, et siia tekiks uusi investeeringuid. Ja nagu öeldud, selle koalitsiooni üks prioriteete samamoodi on inimeste toimetulek. See tähendab seda, et erinevate investeeringute tegemine üle Eesti ja ettevõtete siia toomine. Ma siin mõned minutid tagasi teie kolleegiga pidasin debatti selle üle, kas see on vajalik või mitte. Mina arvan, et see on vajalik, et meil tuleks uusi ettevõtteid, uusi tootmisi ja uusi investeeringuid, mis on ekspordivõimelised. Nii et ma arvan, et hoiame pöialt ja aitame sellele kõik kaasa.

Suur tänu, härra peaminister! Sellega ma lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane neljas küsimus on välisminister Margus Tsahknale. Küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov. Teemaks on NATO riikide kaitsekulutuste kahe protsendi kohustuse mittetäitmine. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ministrid, peaminister! Minu küsimus on seotud solidaarse kaitsekulude maksmisega. Teatavasti Eesti riik maksab kõvasti üle kokkulepitud kahe protsendi kaitsekuludeks, see võib ka viis olla, aga me saame aru, et sellest ikkagi ei piisa, et tagada solidaarne kaitse. Üks kolmandik NATO riikidest ei ole täitnud seda kahte protsenti, sellised suured riigid nagu Itaalia, Hispaania, teised ka. Kas Välisministeerium on teinud selgitustööd, lobitööd selleks, et see solidaarsus oleks täidetud ka nendes riikides, kes ei ole täitnud seda kaheprotsendilist nõuet või siis kokkulepet?

Aitäh, hea küsija! See on väga oluline teema, eriti praeguses kontekstis, kui Venemaa viib läbi agressiooni Ukraina vastu ja julgeolekuolukord meie regioonis on väga keeruline ja need prognoosid ei ole midagi lillelist. Uus valitsus oma koalitsioonilepinguga nägi ette seda, et me lisaks sellele, mis täna on kokku lepitud kaitseinvesteeringute näol, me lisame sinna selle suure programmi, mis puudutab eraldi eelkõige meie oma kaitsevõimekuste soetamist järgmiste aastate jooksul. Ja seetõttu kaitsekulude debatt on väga oluline. Nagu ei ole ka saladus, siis me teeme päris suuri kärpeid riigi enda valitsemiskuludes, järgmise nelja aasta jooksul üle miljardi euro. Samal ajal me oleme sunnitud võtma lisamaksu, küll tähtajaliselt, Eesti ühiskonnast ja majandusest, et need eesmärgid täita. Kui me vaatame, mis see olukord on hetkel, siis 23 riiki NATO liikmetest täidavad ära miinimum kaks protsenti ja kaheksa ja mõni veel ei täida. Kuid kui me vaatame seda dünaamikat võrreldes 2014. aastaga, ehk 10 aastat tagasi, siis sellel hetkel oli NATO-s kolm riiki, kes täitsid ära kahe protsendi tasemel. Ehk siis tegelikult viimased aastad on väga paljud riigid oma kokkulepitud eesmärgid täitnud ja veelgi enam. Eestil on moraalne alus olla eestkõneleja just nimelt kaitsekulude tõstmise vajaduste suhtes ja seda me oleme ka teinud, nii Eesti valitsuse, Eesti Välisministeeriumi, Kaitseministeeriumi kui ka Riigikogu tasemel. Ja juba eelmisel aastal Vilniuse NATO tippkohtumisel ja nüüd sellel aastal toimunud Washingtoni tippkohtumisel on Eesti välja käinud uue eesmärgi, mis võiks olla miinimumpõrand kõigile NATO liikmesriikidele kaitseinvesteeringute ja kaitsekulude võtmes, et see oleks 2,5 protsenti. Eestil endal käesoleval aastal on kaitsekulutused 3,4 protsenti ja see on viimase aasta-kahe jooksul olnud väga märkimisväärne tõus. NATO liikmesriikidest kõige rohkem, SKP mõttes, investeerib Poola, kellel on 4,1 protsenti sellel aastal, see tõus on olnud märkimisväärne. Eesti on teisel kohal, NATO liikmesriikidest Eesti on teisel kohal ja meile järgnevad Ameerika Ühendriigid, kellest me oleme olnud kõik pidevalt tagapool. Aga nüüd me võime öelda, mis ei ole küll mingi võistlus, et kes on esimesel-teisel-kolmandal kohal, aga Eesti investeerib, Eesti inimesed investeerivad väga tugevasti kaitsekuludesse.

Suur tänu! Lisaküsimuse saab Riigikogu liige Lauri Laats. Palun!

Aitäh! Mul tõesti on väga oluline küsimus ja teema. Ega ilma liitlasteta me kindlasti hakkama ei saa. Nüüd ongi see küsimus, et kui palju meil endil on mõju või välisministril selle teemaga tegeleda, et ka teised NATO liikmed ikkagi oleks sama tublid, kui meie oleme. Ehk kui me räägime eelarve kogumisest üle 2%, nii nagu meil ka plaanis on, see on erakondadeülene otsus ja selles osas meil sisepoliitikas vaidlusi ei ole. Nüüd on see küsimus, et mis me saame selleks teha, et ka teised NATO liikmesriigid järgiks meie eeskuju.

Aitäh! See on väga oluline debatt kogu Eesti ühiskonnas ka, eriti olukorras, kus mitte väga heas majandusolukorras hetkel me investeerime üha rohkem. Ja nende küsimus ei ole mitte selles, et mitu protsenti me paneme, see protsent SKP-st ei ole ju asi iseeneses, vaid selle protsendi taga on reaalne rahaline võimekus ja sellest tulenevad sõjalised võimed või kaitsevõimed. See 2% on olnud ju ikkagi suhteliselt rahu ajal kokku lepitud eesmärk, mida küll mõned riigid veel ei ole täitnud, aga üha enam riike seda täidavad. Seetõttu me peame vajalikuks, arvestades julgeolekuolukorda, et tegelikult see protsent tulevikus võiks olla kõigile miinimum 2,5%. 

Nüüd, mida Eesti teeb. Eesti tegelikult täidab seda põhimõtet ja neid kaitseplaane, mis on NATO-s kokku lepitud eelmisel aastal Vilniuse tippkohtumisel, ja seetõttu ka meie oleme otsustanud, et mitte ühtegi millimeetrit NATO territooriumist, mitte ühtegi millimeetrit Eesti territooriumist ei loovutata näiteks Venemaale, kui ta peaks otsustama meid rünnata, ja et siis kuidagi hakkame tagasi võitlema, vaid need väevõimed, mida me oleme soetamas ja mida me oleme otsustanud poliitiliselt ka rahaga tagada, peavad tagama selle, et esiteks, heidutus oleks nii tugev, et Venemaa ei tahakski oma käsi külge ajada, ja teiseks, et meil oleks võimalik koheselt reageerida nõnda, et meie territooriumi ära ei anta. Lihtsalt peame meeles pidama, et Eesti strateegiline sügavus on 200 kilomeetrit kuni mereni. Ühtlasi me peame ka väga selgelt õppima sellest, kuidasmoodi Venemaa sõda peab Ukrainas ehk laastatud, hävitatud maa taktika infrastruktuuri mõttes, aga ka inimeste suhtes – küüditatud lapsed, kõik need teemad, mida me teame. See on olnud tegelikult see kontseptsiooni muutus, mis on ka NATO-s kokku lepitud. Seetõttu Eesti ongi eestkõneleja, et ta näitab oma tegudega, Eesti inimesed näitavad oma maksevõimega seda, et me peame ise ja ka kõik koos investeerima oma võimetesse. 

Mida me veel teeme koos regiooni riikidega – paratamatult Venemaa naabruses me investeerime rohkem oma riigi kaitsesse kui võib-olla mõned riigid, kellel ei ole seda piiri Venemaaga või kes ei tunneta seda ohtu otseselt. Ka Euroopa Liidu tasemel, ma loodan, uus Euroopa Komisjon võtab tõsiselt ette teema, et emiteerida võlakirju, kaitsevõlakirju Euroopa Liidu tasemel ja jagada seda koormust ka Euroopa Liidu liikmesriikide vahel. See oleks hädavajalik eelkõige meie ehk piiririikide jaoks, aga see annaks ka sellise koorma jagamise võimaluse meie enda inimestele, meie enda majandusele, ja ma näen, et selles suunas on poliitiline tahe küpsemas.

Suur tänu! Ja on sellega ma lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Tänane viies küsimus on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, küsib Riigikogu liige Kert Kingo, ja teemaks on valitsuse otsused. Kert Kingo, palun.

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Statistikaameti andmetel on Eesti sündimus viimase kahe aasta jooksul olnud kõige madalam alates 1919. aastast, mil hakati vastavaid andmeid koguma. Seejuures oli väikseim sündimus aastal 2023. Teie olete sotsiaalkaitseminister alates 2021. aasta jaanuarikuust, mistõttu langeb sündimuse langus just teie ministriks oleku aega. Võta sa kinni, kas see on teie otsuste ja tegevuste tagajärg või mitte. Aga oma ministriks oleku ajal olete näidanud igati oma hoolimatust ja ükskõiksust eelkõige laste, emade ja traditsioonilise peremudeli suhtes. Te olete suhtunud neisse vaenulikult nii sõnades kui tegudes, sest teie vähendasite peretoetusi, ja seda olukorras, kus sündimusnäitajad on kriitilised. Samal ajal olete te näidanud välja suurt hoolivust LGBT kogukonna suhtes. Olete olnud kirglik sooideoloogia propageerija ja selle kirju seltskonna eest võitleja. Nende erinevate sihtasutuste ja MTÜ-de toetusi te ei vähendanud. Vastupidi, te suunata sinna pidevalt maksumaksja raha, ja aina rohkem, kuigi nendest kooslustustest lapse sündi oleks naiivne oodata. Mida olete valdkonna ministrina ette võtnud või ette võtmas selleks, et laste sündivust suurendada ja eestlaste kestmajäämine sellega tagada? Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Siin oli palju hinnangulist, mille ma hea meelega jätan kõrvale. Ja igaks juhuks, et kellelgi oleks soovi minu tervisliku seisundi kohta midagi öelda – jah, mul silm punane, mul on silmapõletik. 

Kõigepealt, sündimus on olnud väga madal ja see on äärmiselt murettekitav meile pikas perspektiivis. Sellel on mitu erinevat põhjust. Üks põhjus, mis on üsna objektiivne, et meil on sünnituseas naiste osakaal praegu väga madal, väga väike. Aga kui me vaatame ka teiste riikide võrdluses, siis me torkame jätkuvalt silma väga madala sündimusega. Samas, vaadates kohortsündimuse näitajaid, siis 2013. aastal oli see 1,81 ehk 40-aastaste naiste kohta, ja käesoleval aastal 1,83. Summaarne sündimuskordaja, mis näitab, kui palju keskmine naine sünnitaks oma elu jooksul, kui antud aasta sündimustrendid jätkuksid tema fertiilse aja jooksul, siis Eestis on see 1,41, Soomes 1,32, Lätis on ta natukene kõrgem, 1,47, Leedus 1,27. 2022. aasta andmed, mis on võrreldavad andmed… (Hääl(ed) saalist.) Mina räägin praegu! Madala sündimuse üheks põhjuseks on demograafid toonud ebakindlust. Perepoliitika mis tahes sammud on väga pika mõjuajaga ja need ei avalda mõju samal aastal ega ka järgmisel aastal. Pereplaneerimine on pikk ja ka valmistumine pereplaneerimiseks on pikk. Tõsi on see, et me oleme tõstnud lapsetoetusi 60 eurolt 80-le eurole. Tõsi on see, et me oleme elatisabi selle aasta algusest kahekordistanud. Tõsi on see, et ette on valmistatud eelnõu toitjakaotuspensioni muutmiseks toitjakaotustoetuseks, et lapsi kohelda võrdselt. Tõsi on see, et me oleme lapsevanematele andnud võimaluse lapsehoolduspuhkuse järel saada oma palgast või sissetulekust tulenevat haigushooldushüvitist. Ja neid samme on veel, mida me pidevalt astunud oleme. Jätkuvalt ei ole võimalik ebaturvalises keskkonnas sündide arvu planeerida väga suureks ja inimesed on ettevaatlikud. Me peame rääkima majanduse kasvust, me peame rääkima julgeolekust, ja see on see maastik, kuhu demograafid meie mõtteid suunavad.

Suur tänu! Ja järgnevalt Kert Kingo, täpsustav küsimus, palun.

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kõigepealt korrigeeriksin ära, et see statistika, mida te siin ette lugesite, puudutas aastat 2022, mitte aastat 2023. Need andmed on ka juba olemas. Ja teiseks, majanduskeskkond ongi probleem, millele te ise olete tekitanud ja sündivust sellega pärsite. Aga tulles tagasi uuesti laste sündivuse ning seda toetavate soodustavate tegevuste juurde, hiljuti teatasite, et alates 2026. aastast on riigil plaanis lõpetada ravikindlustuse tasumine kodus lapsi kasvatavatele abikaasadele. Ainult laste kasvatamisel on üldjuhul pühendunud just naised. Seega näitate te taas oma vaenulikkust emade, laste ja lastega perede suhtes. Seda otsust olete te ise kommenteerinud sõnadega: "Võimalus lapsega poolteist aastat kodus olla ühiskonnale üsna kulukas hüve. Ning meil tuleb hoida oma riigi kulutused tasakaalus nii, et hüved, mida me inimestele pakume, oleksid kaetud selle maksutuluga, mida riik inimestelt korjab." Samas suunas valitsus, mille liige te olete olnud 2023. aastal ka, kokku 3,2 miljardit eurot maksumaksja raha toetusteks erinevatele juriidilistele isikutele, millest 2,4 miljardit jagati väljaspool eelarves planeeritut, ja teadmata alustel. Seda raha jagasid erinevad ministeeriumid, kaasa arvatud Sotsiaalministeerium, oma suva ja äranägemise alusel. Kuidas aitab kodusele lapsevanemale ravikindlustuse tasumise lõpetamine kaasa Eesti sündimuse tõstmisele? Ja selgitage, miks põhjendate kodusele lapsevanemale ravikindlustuse tasumise lõpetamist eelarvekriisiga ja kärpevajadusega, kui oma toiduahela toetamiseks jagate laia kaarega miljardeid eurosid?

Suur aitäh! Kõigepealt need suured summad, mida te nimetate üle ministeeriumide. Seal on loomulikult sees ka Sotsiaalministeeriumi haiglad, hoolekandeasutused, ja ma arvan, et see on väga mõistlik ja vajalik, et avalikke teenuseid parendada ja sinna ka avalikku ressurssi suurendada. Ma võin kinnitada, et vastupidiselt täna varem kõlanule ei ole Sotsiaalministeeriumist mitte ükski toetus läinud ilma hankekonkursi või muu juriidiliselt pädeva võimalusega, et ka teised sarnast teenust osutavad asutused, teenusepakkujad oleksid saanud sellele ressursile samamoodi pretendeerida. 

Mis puudutab ülalpeetava abikaasa ravikindlustusmakset, me räägime 1050-st inimesest. Need on inimesed, kes kasvatavad alla kaheksa-aastast last või kolme kuni 16-aastast last. Pered, kes on saanud endale sellist luksust lubada, et üks vanematest jääb koju nii pikaks perioodiks nagu lapse 16 aastaseks saamiseni, on üldjuhul paremini toimetulevad perekonnad. Nüüd on minu käest küsitud, et mis saab keerulised keerulistel juhtudel, kui peres on haavatavamasse sihtrühma kuuluvaid lapsi nagu puudega lapsed. Tõsi on see, et puuetega laste vanematele, kui nad on lapse hooldajad, on meil olemas regulatsioon, ja kohalik omavalitsus tulenevalt sotsiaalmaksu seadusest maksab nende eest ära täissotsiaalmaksu, mis hõlmab endas ka pensionikindlustust, mitte ainult ravikindlustust, nagu see täiendav meede tuhatkonnale inimesele. Ma siiralt usun, et see on üsna õiglane kõikide nende lastevanemate ees, kes ei ole sellisel elujärjel või olukorras ja ei saa endale lubada kodus olemist, vaid peavad perele leiva lauale toomiseks töötama. 

Lisaks mainisite te ka vanemahüvitise temaatikat. Ka vanemahüvitise juures pean ma märkima, et meil on umbes 30 000 perekonda, kus samaaegselt üks vanematest saab vanemahüvitist. Vanemahüvitise lae allatoomine kolmelt kahekordsele üle-eelmise aasta keskmisele puudutab umbes 3500, mis on circa 12% vanemahüvitise saajatest lapsevanemat, kes on kõrgemapalgalised. Ma väga-väga loodan, et just nendele kõrgemapalgalistele on abiks täiendav muudatus, mis kaotab ära keelu teenida rohkem kui pool maksimumvanemahüvitise määrast hüvitise saamise perioodil. Ehk me tegelikult anname inimestele võimaluse ka oma tööpanust tööturule pakkuda. Ja ma väga loodan, et see meede aitab vähendada (Juhataja: Teie aeg!) muu hulgas ka soolist palgalõhet.

Järgnevalt lisaküsimus, Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister, minu küsimus puudutab toimetulekupiiri. Nagu on teada, toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava inimese või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning toimetulekupiir. Alates esimesest juulist aastal 2022 on toimetulekupiir üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele 200 eurot kuus. Iga alaealise liikme toimetulekupiir on 240 eurot kuus. Paraku on teise ja iga järgmise täisealise liikme toimetulekupiir 160 eurot kuus. Pööran teie tähelepanu, et aastast 2022 on kõik hinnad kõvasti kasvanud, samal ajal miinimumpalk on tõusnud 25 protsendi võrra. Kuid toimetulekupiir ei ole muutunud. Usun, et olete minuga nõus, et üksi elaval on päris keeruline toime tulla kahesaja euroga kuus, kui mitte öelda, et võimatu. Lugupeetud minister, kas ja millal on plaanis toimetulekupiir ümber vaadata?

Suur aitäh küsimuse eest! Ma pean muidugi ütlema, et enne kahekümne teist aastat, kui toimetulekupiiri tõsteti, oli ta mälu järgi circa viis aastat muutumatuna püsinud. Nii et toona siis tegelikult veerandi võrra sisuliselt tõstmine oli üsna suur pingutus ja ta on nagu ka päris suur kulu. Aga täna on tõepoolest kehtiv elatusmiinimum 338 eurot, millest siis eluasemekulud moodustavad 146 eurot ja 18 senti ja siis see toimetulek, mis on arvestuslik, kus on siis ka leivakorv arvesse võetud, 192 eurot. Me oleme selle metoodika suhtes ise üsna kriitilised ja tegelikult juba enne Reformierakonna juhitud valitsusi oli soov seda metoodikat muuta. Selle metoodika muutmiseks on tellitud spetsiaalselt analüüs, mida viivad läbi õiguseksperdid ja majanduseksperdid. Ja selle analüüsi tulemusena me saame tulemuse, uue metoodika mis võtab aluseks muutunud ühiskonda, muutunud olustikku. 2027. aastal on see valmis ja selle pinnalt on võimalik teha neid otsuseid, kuidas me seda välja pakutud uut metoodikat rakendama hakkame. Loomulikult on alati poliitiline otsustus ja poliitiline valik see, milliseks me toimetulekutoetuse piiri saame panna. Aga ma arvan, et on äärmiselt mõistlik seda siis 2027. aastal analüüsitud tulemustel ja pakutud metoodika alusel uuendada, et inimeste elujärge parandada. Samal ajal ma pean meelde tuletama, et täna küll siin negatiivses kontekstis mainitud automaksu tuules me tõstame haavatavamate sihtgruppide toetust ehk puuetega inimeste toetust raske ja sügava puude korral tööealistel ja lastel, ja tegelikult ka täna varasemalt ma lugesin ette meetmeid, mida me eeskätt lastele ja lastega peredele oleme paremaks teinud, et seda vaesust leevendada või seda riski.

Suur tänu, proua minister! Sellega ma lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kuues küsimus on samuti sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole. Küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teemaks on haldusalas veetav poliitika. Riina Solman, palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud sotsiaalkaitseminister! Kuulan teid ja mõtlen, et pidada 1050 koduse ema ravikindlustuse maksmist luksuseks on päris hoolimatu ja arvestamatu seisukoht, kuna kõik lapsi kasvatavad pered teavad, et laste kasvatamine on lapserõõmu kõrval lisaks suur töö, lisaks suurtele kuludele. Me kasvatame üles ju tuleviku maksumaksjaid, see on riigile kasulik.  Poliitika ongi aga signaalide kunst ja teie kunsti näide 3. septembri "Aktuaalses kaameras" oli klassivaenu tekitav ja mõte jääb samaks siin saalis öelduga. Te ütlesite: "See on põhimõtte küsimus, sest kõik ülejäänud inimesed teevad tööd selleks, et tagada omale ravikindlustust, ja meie ühiskonnana maksame siis avaliku raha eest kinni neile, kelle peres on jõukust sedavõrra palju, et üks vanem võib jääda koduseks ja ei peagi tööl käima." 

Tekitab hämmeldust, mis jõukusest saab lasterikaste perede näitel üldse rääkida ja kust tuleb selline justkui jaga-ja-valitse-õpikunäide, mille järgi te üritate taas eri suuruses peresid üksteisele vastu ässitada, et oma poliitikaid õigustada. Täpselt samamoodi toimus avalik kommunikatsioon perehüvitiste vähendamise põhjendamisel. Miks te tekitate erinevate peretüüpide vahel vaenu oma väljaütlemistega?

Proua minister, palun!

Suur aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et kõik pered ja kõik lapsed on olulised. Olen seda ka korduvalt verbaalselt väljendanud. Ma olen täiesti veendunud, et keerukam on nendel peredel, kus on üks vanem. Keerukam on nendel peredel, kus on puudega vanem. Keerukam on nendel peredel, kus on puudega lapsed, ja keerukam on kindlasti ka nendel peredel, kus on rohkem lapsi, sest see elukorraldus igapäevaselt kujutab endast teistsugust igapäevaelu, rohkem toiminguid sõltuvalt laste arvust. 

Aga sellele vaatamata ei saa öelda, et Eesti peretoetuste süsteem ja lastetoetuste süsteem oleks kuidagi lasterikaste perede vaenulik, sest kui me võrdleme lastetoetusi ja peretoetusi teiste riikidega ja võrdleme seda ka sündimuskordajaga, siis 2021. aastal oli Soomes sündimuskordaja 1,46 ja lapsetoetus kolme lapsega perele 333 eurot, 51 senti. Eestis on see nüüd juba paar aastat 710. Ma ei hakka teiste riikide näiteid siin ette lugema, aga me näeme igalt poolt seda, et seesama murekoht – madal sündimus – ja samal ajal Eestis siiski väga kõrge … Me oleme esirinnas ja tegelikult eeskätt lasterikaste perede toetusega me oleme esirinnas. Kui me vaatame ka laste arvu järgi peres, siis ühelapseline pere lapse kohta saab 80 eurot, nagu ka kahelapselises peres saab lapse kohta 80 eurot. Kolmelapseline pere saab lapse kohta 237 eurot. Jah, ta kahaneb kuni seitsmenda lapseni lapse kohta, olles kuuenda lapse puhul 168, kuid tõuseb uuesti seitsmelapselise ja enama puhul, sest seal toetuse määr uuesti suureneb. 

Ma ei usu, et need numbrid kõnetaksid kuidagi just seda poolt, et me oleme olnud lasterikaste perede vaenulikud, et me oleksime puuetega laste vaenulikud, kelle toetusi me tõstame 1. jaanuarist. Samamoodi oleme me puuetega lastele järjepanu pakkunud uusi ja mugavamaid teenuseid. Ma lugesin täna ette ka selle, mida me oleme teinud last üksi kasvatavate vanemate heaks, mis puudutab elatisabi, toitjakaotuspensioni muutmist toetuseks ja nii edasi ja nii edasi.

Suur tänu! Ja järgnevalt Riina Solman, täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud sotsiaalkaitseminister! See, mis puudutab haavatavaid sihtgruppe, siin me oleme teiega ühel meelel, aga seda signaalide kunsti, kuidas te tegelikult erinevaid peretüüpe omavahel ässitate üksteise vastu selleks, et saavutada oma poliitikatele õigustust, sellega ma teiega nõus ei ole. Demograafia ja sündimuse küsimuses te peaksite andma inimestele enam valikuvabadusi, sest osa inimesi, emasid, soovivad laste kõrvalt tööl käia, karjääri teha, teised tahavadki paremaid võimalusi oma töö ja pereelu ühildamiseks ja kolmandad tahaksid võimalikult kaua oma lapsi kodus ise kasvatada, sest see on efektiivsem, kui on neid lapsi palju, siis on see ka lastele tervislikum ja logistika ja muu vaev sinna juurde. Kui me räägime paljulapselisest perest, siis on ka suuremad kulud kahtlemata, emal ongi kasulikum kodus olla. 

Aga nüüd, miks teie koalitsioon ajab kõik emad tööle ja võimalikult ruttu? 3. septembril rahvusringhäälingule räägitut ma juba tõin esile, te saate sellega võitu ravikindlustuse äravõtmisest kodus last kasvatavatelt emadelt 1,5 miljonit. Aga kõik emad ei taha ruttu tööle minna ja mis on lastele tervislikum, see on riigile kasulikum. Ravikindlustusega jätkamine on riigile palju kasulikum, Eesti riigi huvides on nende perede teelt takistused kõrvaldada, kes soovivad lapsi kasvatada. Aga nüüd ravikindlustust ära võttes te võrdsustate kodus lapsi kasvatavad emad kodututega, kes ei saa riiklikku rahakindlustust. See on väga kurb ja piinlik. Ja ma küsin: miks te ajate kõiki emasid tööle võimalikult ruttu, kas see poliitika on Sotsiaalministeeriumi poliitika, kas on kusagilt üle võetud poliitika või on see Reformierakonna poliitika soovitus? Miks on olemas Sotsiaalministeeriumil jäigalt selline emade ja laste soove arvestamata poliitika kujundamine, kui see on riigile pikas perspektiivis kasulikum, rääkimata lastest, kes saaksid ema enda tahtel ema hoole all kasvada?

Aitäh! Kuni pooleteise aastani on vanem, kes lapsega kodus on, ema või siis isa, ravikindlustatud. Me räägime lapsest kuni kaheksanda eluaastani või siis vähemalt kolmest lapsest, kes on alla 16-aastased. Me räägime üsna erilisest olukorrast. Vaadake, riigi vaates on nii, et need maksud, millest me inimestele hüvesid pakume, tulevad tööl käivatelt inimestelt ehk riigile loomulikult on oluline, et võimalikult palju inimesi tööl käiks. Sellele vaatamata, poolteist aastat vanemahüvitist on Eestis ülihelde ajaperiood, mil vanem saab rahuliku südamega kodus oma lapsi kasvatada. Veel kord: põhiseadus ütleb, et vanemad peaksid oma lapsi ülal pidama. Kindlasti põhiseaduse see teine säte ütleb meile ka, et on riigi erilise hoole all – täiesti nõus. See riigi eriline hool väljendub laste- ja peretoetuste süsteemis, millest ma varasemalt rääkisin ja mis on võrdluses teiste riikidega helde, nagu on ka helde vanemahüvitise periood – poolteist aastat –, mil ema või isa saab lapsega kodus olla. Aga me vajame neid inimesi tööl selleks, et oleks maksumaksjad ja et me saaksime neid hüvesid jätkusuutlikult maksta. Teise poole pealt tuleb ka öelda seda, et mõlemal vanemal on võrdne ülalpidamiskohustus laste hulgas, mida täpsustab perekonnaseadus detailselt. Kui perekond valib selle mudeli, et üks vanematest jääb koduseks, siis teine, tööl käiv vanem peaks ka selle sissetuleku kompenseerima, et see valitud eluviis oleks võimalik. Ja ma väga kahtlen selles, kas ühiskond tervikuna peab seda tegema. Kui me räägime üksikvanemast, kellel ei ole seda valikut, tal ei ole seda teist kaaslast kõrval, kes aitaks tal sellist elustiili viljeleda ja olla lastega kodus kuni kaheksanda eluaastani või kolme lapse puhul kuni 16. eluaastani, siis tema peab käima tööl selleks, et teenida elatist lapsele ja endale, maksta maksu, millest makstakse muu hulgas siis sedasama hüve, mille äravõtmist te hukka mõistate. 1050 (Hääl saalist.) inimest on need inimesed, kes on puudutatud sellest muudatusest, ja kordan, see on õigluse küsimus, et kõik inimesed ei saa valida endale sellist elustiili ja … Ma ei saa rääkida.

Lugupeetud minister, lõpetage see lause ära, meil on selles küsimuses üks lisaküsimus.

Ei, mul ei ole midagi öelda.

Selge, siis ma annan järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvartile võimaluse esitada lisaküsimuse. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Täna hommikul ilmus uudis, et Eesti 200 juht Kristina Kallas andis teada, et tuleks ümber vaadata pensioniindeksid. Tema sõnul tuleb kaaluda pensionide indekseerimisest lahtisidumist. Praegu pensionide kallale minemine oleks ju täiesti vastutustundetu, sest Eesti pensionid on Euroopa Liidu riikide arvestuses niigi väikesed ja kiire hinnatõus, uued maksud on pannud meie kõige nõrgemad ühiskonnarühmad, kaasa arvatud pensionärid, palju keerulisemasse seisu. Nende vaesusesse langemise risk on oluliselt suurenenud ja muide, pensionide indekseerimise mõte ongi ju alati olnud, see kokkulepe seisnes alati selles, et just kaitsta pensionäre selle elukalliduse, hinnatõusu kasvu eest ja kompenseerida seda. See on muidugi hämmastav, et haridusminister, kes ei suuda oma valdkonnas hakkama saada ja on juba teatanud, et õpetajate palga tõusuks raha ei leia, nüüd soovib teiste valdkondadega hakata tegelema ja lisaks õpetajatele ka pensionärid streikima saada. Öelge palun, kas see on Eesti 200 haridusministri soolo või see on reaalselt valitsuse uus plaan ja suund, mida hetkel arutatakse?

Proua minister, palun!

Aitäh! Tänan küsimuse eest! Koalitsioonilepet tehes lepiti kokku ka selles, et pensionidega muudatusi ei tehta. Kõik see, mida te kirjeldasite, on absoluutselt õige. Eesti pensionid on Euroopa Liidu ühed madalamad, Eesti pensionärid on Euroopa Liidu ühed töökamad. Nii nagu ma olen varem öelnud, see töökus ei pruugi tulla mitte tööarmastusest, vaid väikesest pensionist. Ja tõepoolest, ligi kolmandik 65–74aastastest Eesti vanaduspensionäridest on tegelikult tööturul aktiivsed. Jah, kõrgemas vanuses see protsent loomulikult langeb. 

Just sellepärast, et Eesti pensionäridel on sissetulekud olnud väiksed, oleme me ellu kutsunud hooldereformi, et suure abivajaduse korral oleks neil võimalik väärikalt vananeda. Kuigi pensionid on viimastel aastatel väga oluliselt tõusnud – 2024., käesoleval aastal 10,6% ja aasta varem 17,6%, siis jätkuvalt ei ole me Euroopa võrdluses edasi tõusnud või ülespoole nihkunud ja sellepärast pensionide indekseerimine ei ole Reformierakonna plaan. Poliitikutel on alati õigus rääkida, mida nad arvavad ja mõtlevad. Kõigepealt järgmine sügis tulevad kohalikud valimised, aga ei ole ka väga kaugel parlamendivalimised. Ma usun, et iga erakond saab teha need valikud, milliste lubaduste ja mõtetega nemad valimistele vastu lähevad. Aga Reformierakonna plaan see ei ole.

Suur tänu! Sellega ma lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teemaks on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister, kahjuks viimasel ajal jääb mulje, et sõna julgeolekumaks aina rohkem kuritarvitatakse ja tundub, et seda teeb juba iga minister oma valdkonnas. Võib-olla ongi antud selline ülesanne, et mõelge uus maks välja oma valdkonnas ja me paneme sellele ilusa ümbrise nimega julgeolekumaks. Ja nüüd kahjuks ka tervishoius on otsustatud neljakordselt tõsta eriarstide visiiditasu, viielt eurolt kahekümnele. Samuti kahekordistub haigla voodipäevatasu ja üks euro lisandub igale retseptiravimile. Võib ju tunduda, et summad ei ole üldsegi suured, aga kui mõelda, kes igapäevaselt ja igakuiselt vajavad ravimeid või viibivad haiglaravil, samal ajal peavad külastama eriarste, siis kahjuks võetakse raha jällegi kõige nõrgematelt. Nende inimeste toimetulekut kõik see mõjutab oluliselt drastilisemalt, kui see kogutav 15 miljonit mõjutab riigi hakkamasaamist. Ja kas mitte see ei ole iseenesest juba julgeolekuküsimus, et meil on varsti inimesed, kes ei saa endale lubada arsti juures käimist, ravimite ostmist, haiglas viibimist, jäävad aina haigemaks. Vaatasin, et Statistikaametis on välja toodud päris kurb statistika. 16 pluss vanuses inimesed, kellel on mõni pikaajaline haigus, neid on 46,5 protsenti, pea pool meie elanikkonnast. Öelge palun, miks te soovite võtta raha meie kõige nõrgematelt, panna nad palju raskemasse seisu selle 15 miljoni lisaraha pärast, aga näiteks pankadele liigkasumimaksu kehtestada ei soovi, mis tooks 300-400 miljonit eurot lisa meie eelarvesse. Ja nemad ju saaksidki läbi selle solidaarselt ja ka reaalselt panustada meie julgeolekusse.

Aitäh, hea küsija! Jah, nii maksud kui kärped on mõlemad riigieelarve tasakaalu positsiooni parandavad. Püüan mitte liiga tehniline olla, aga see tähendab seda, et kui sul riigieelarves kulud ületavad tulusid, siis selleks, et nad üksteisele lähemale nihkuksid, on vaja erinevaid samme astuda. Ja selleks on vaja teha kärpeid ja kärbete juurde, jah, võib-olla tõesti pole päris täpne öelda, et eriarsti visiiditasu tõus on kärbe, seda ta tõepoolest ei ole, ta on pigem tasakaalu parandav meede, olen isegi seal libastunud. Mõte on selles, et tervisekassas, mis on kõigi meie ühine kassa, mis aitab siis, kui on häda, mis on solidaarne ja hoiab meie tervishoiusüsteemi üleval, kulub rohkem raha, kui parajasti sinna tuleb või on. See tähendab seda, et ka tervisekassas, tervisesüsteemis tuleb otsida lahendusi, kas tõmmata mingeid tegevusi koomale või mingite tegevuste eest küsida raha juurde. See tõepoolest on ka välja öeldud, et retseptitasu tõuseb kahelt ja poolelt kolme ja poole euroni, tõusevad visiidi- ja voodipäevatasud ja viielt eurolt kahekümnele tõusis ka eriarsti juurde saamise tasu. Seal on välistused, mille hulka kuuluvad pensionärid, rasedad, alla üheaastase lapse vanemad, töötud ja nii edasi, ma mälu järgi seda tsiteerin. Nii et kui te küsite, et miks seda teha on vaja, siis sellepärast, et me oma ühise rahakotiga suudaksime aidata neid, kellel on rohkem vaja seda abi. Pole ju saladus, et riigi rahakott, nagu ka tervise rahakott on lõplik. Kui sinna panna erinevaid funktsioone, ülesandeid juurde ja sinna uut raha juurde ei tule, siis ei ole võimalik lõputult seda tõhusamaks muuta. Tõhusamaks muutmine kindlasti on omal kohal, seda kindlasti nii tervishoiusüsteem kui meditsiinisüsteem tervikuna teeb, iga protsent on väga suur summa ja kindlasti pingutused selle nimel käivad. Aga ka erinevate tasude tõstmine, mis jah, mõnikord mõni euro võib olla väga tähtis. Ma loodan, et inimesed mõistavad, et see pigem aitab sellel süsteemil püsti püsida ja tervishoiusüsteemil solidaarsel aidata rohkem neid, kes seda abi vajavad. Kriisides rasketel aegadel tuleb meeles pidada, et me kõik oleme selles koos ja koos elame selle üle. Nii tuleb käsitleda seda visiiditasu tõusu või siis retseptitasu tõusu. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, täpsustav küsimus, palun.

Aitäh! Austatud peaminister! See on huvitav loogika, et meie kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed peavad olema solidaarsed, aga pangad oma suurte kasumitega ei pea. Sellele te ei vastanud, miks pangad ei pea panustama. Tegelikult on ka päris kurb see, et tervishoiu korrastamisega ja kulude optimeerimisega ei tegeleta. Ikkagi on muidugi lihtsam raha võtta kõige nõrgemate käest. Siiamaani pole vastu võetud ega rakendama hakatud esmatasandi tervishoiu arengukava, endiselt pole meil uut haiglavõrku, pole kiirabi arengukava. Tallinna haigla ehitamise osas ei suuda samad koalitsioonierakonnad, kes on nii Tallinnas kui Toompeal, omavahel kokku leppida. Muideks, Keskerakond andis üleeile sisse eelnõu Tallinna Haigla osas. Ma loodan, et siit tuleb ka koalitsiooni toetus, et selles projektis saab koostöös edasi liikuda. Ehk siis praegu probleem on selles, et raha pumbatakse lihtsat süsteemi, seda ei optimeerita ega kõrvaldata mittevajalikud teenuseid ja tegevusi, näiteks kas või need dubleerivad analüüsid. Tegelikult raha ju saaks sealt. Aga noh, see selleks, et see oli üks teema.

Tegelikult mul oli küsimus selle kohta, et aru saada, mis toimub teie valitsuses ja koalitsioonis. Ma vaatan, et rahandusminister on paari kuuga juba suutnud kõigiga tülli minna, nii koalitsioonipartneritega, näiteks sotsiaaldemokraatidega, aga juba ka ettevõtjatega. Näiteks ma just lugesin, et rahandusminister Jürgen Ligi kirjutas Alexela juhile järgmised sõnad: "Sa ära õpeta mulle riigirahandust ega selle seost majandusega. Sa pole seda õppinud ja praktiseerinud ega ole sul sel alal oma võistkonda." Kas see on siis uue valitsuse selline uus poliitkultuur, et kui ettevõtjad või mõned muud huvirühmad võtavad sõna, et siis rahandusminister hakkab neid ründama? Nagu näha, ka sotsiaaldemokraadid ei saa rahandusministriga omavahel läbi, päris mitu korda on raksu läinud. Palun kommenteerige seda rahandusministri käitumist ja ka seda, kuidas on koalitsiooni tervis ja koostöö sotsiaaldemokraatidega, arvestades kõiki neid tülisid, mis on olnud rahandusministriga.

Aitäh! Ma ei taha kohe küsimuse alguses vastamisega kurvastada küsijat, aga tülisid pole. Mida pole, ei saa ka kirjeldada. Loomulikult on eriarvamusi ja eriarvamused on lugupidavad, tulenevad erinevatest maailmavaadetest. See ongi väga mõistlik. See, et partnerid esindavad erinevat maailmavaadet, nagu siin saalis poliitikutel on erinev maailmavaade, õigus selle maailmavaatest seista, esitada erinevaid ettepanekuid, ükskõik kui värvikalt nad seda teevad, see kõik on arusaadav. Aga see ei tähenda seda, et ollakse tülis. See valitsus, olen näinud paljusid valitsusi erinevates rollides, parlamendis olles, olen näinud isegi munitsipaalpoliitikas olles, vaadates kõrvalt erinevaid valitsusi, ja ka valitsusliikmena olen näinud valitsusi kõrvalt. Valitsuse koostöö on hea, ja ma ei ütle seda ainult nii-öelda soovnägemisest ja optimismist, vaid praktikas ka näiteks eelarve tegemisel, kui on selline moment, kus varasematel aastatel kõik ministrid esitavad oma sellised nii-öelda lisataotlused, siis kui jõuab kätte see moment, et kõik teised ütlevad üksmeelselt, et ilmselgelt keegi ei saa oma lisataotlustest midagi ja kõik need võetakse tagasi – see näitab päris tugevat meeskonnatunnet ja ajastu vaimu tajumist. Nii et ma ütleksin, et kõik partnerid, Eesti 200, sotsiaaldemokraadid, Reformierakonnast, kõik kabinetiliikmed, inimesed, kes parlamendis on, seda olukorda hästi tajuvad, ja ühes hingamine on minu meelest päris hea. Nii et kahjuks ei saa kirjeldada tüli, mida pole. Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab pangamaksu. Selles kaheminutilises küsimuses oli tohutult igasuguseid väiteid, ma proovin mõned ära õiendada. Pankade maksukoormus muidugi kasvab. Pankade puhul on avansiline tulumaks juba praegu, seegi kasvab. Pangad maksavad makse ja maksavad makse juurde. Ja selles mõttes nad ei ole kuidagi pääsenud lati alt. Ka eile kirjeldatu, seesama Esimene Stuudio, mida ma teie kolleegile soovitasin, sealgi tegelikult pangajuht kirjeldas, et nii LHV-le kui Swedbankile oleks ilmselt kasumimaks, mis tuleb, suurema mõjuga kui netovara pealt see maks oleks olnud. Nii et nad kindlasti panustavad läbi maksude, aga ka läbi teiste funktsioonide täitmise Eesti majandusse. Eesti majanduse jaoks üldiselt on väga oluline, kuna pangandus on majanduse vereringe, niimoodi öeldakse üldjuhul. Kui nad töötavad kenasti, annavad laenu ja majanduses toimib uute võimaluste, nii-öelda kasvuvõimaluste kiire avanemine, siis seda funktsiooni Eesti pangad täidavad ja tähtis on, et nad saaksid hakkama, neil oleks ka kapitali selleks. See on pankade poolt.

Kommentaariks siia lõppu ütlen: Tallinna Haigla eelnõu ––on kena, et te sisse andsite. Ütleme nii, et ka mina pooldaksin Tallinna haiglate ühendamist, aga ma ütleksin lihtsalt siia juurde märksõna, see tähendab (Juhataja: Teie aeg!) erinevate asutuste omavahelist koostööd, mitte ainult betoonivalu. Aitäh!

Aitäh! Selle küsimuse raames on meil võimalus küsida ka lisaküsimus ja selle esitab Lauri Laats. Lauri Laats, palun.

Aitäh! Hea peaminister! Madis Toomsalu intervjuud eile tõenäoliselt vaatasid paljud meist, kaasa arvatud mina. Mul on hea meel, et ka teie jõudsite seda jälgida. Võime öelda, et ta tõesti poliitiliselt korrektselt esines, ja peab tunnistama, et ka mulle tema väljavaated samuti sümpatiseerivad. Nii et teeme veel kord reklaami ERR-ile ja kutsume ka teisi kõiki vaatama seda, juba neljandat korda on see kõlanud. (Naerab.) 

Aga nüüd, kui tõsiselt rääkida, siis hooldereformi kohta on küsimus. Nii nagu me teame, see rakendus 1. juulist 2023 ja eks ta on ikkagi poolik töö. Kohustusi anti, kohalikele omavalitsustele raha ei antud kaasa. Riigikohus selgelt ütles välja, et kui kohustused on antud, siis riik peab tagama ka rahastuse. Ja nüüd, ma saan aru, paljud kohalikud omavalitsused kavatsevadki seda teha, läbi kohtu nõuda riigi käest raha, et nad saaksid seda teenust osutada. See ei ole kindlasti mõistlik, kui kohalikud omavalitsused hakkavad Riigikohtus käima. See on ajaraisk, see on ressursiraisk ja see ei ole kindlasti ka väga ilus, kui kohalikud omavalitsused, kes esindavad tegelikult kohalikku kogukonda, lähevad riigi vastu kohtusse ja keegi peab nagu kohut ka mõistma. 

Nii et sellest lähtuvalt küsimus: kas te plaanite ikkagi vastavad eraldised teha kohalikele omavalitsustele vastavalt analüüsile? Kas need analüüsid on ka tehtud? Kas on olemas riigi valitsusel kõikide kohalike omavalitsuste kohta ülevaade antud küsimuses sellest olukorrast? Kas mingi tabel on ka koostatud ja kuidas sellest olukorrast välja tullakse, nii et kohalikud omavalitsused ei peaks pikki kohtuteid ette võtma?

Aitäh, hea küsija! Reklaam rahvusringhäälingule, mida me ka ju kõik maksurahast ülal peame, on minu meelest alati põhjendatud, nii et ärme häbene seda, eriti kui on kvaliteetprogramm, nagu "Esimene stuudio", "Mis värvi on majandus?" – need kõik on väga toredad saated. Kindlasti soovitame kõigil kuulajatel-vaatajatel neidki vaadata. Tegemist on igati kvaliteetsete saadetega. Ja "Aktuaalset kaamerat" kindlasti, võime edasi loetleda.

Aga nüüd, tulles küsimuse juurde, siis jah, Riigikohtu otsus on Sotsiaalministeeriumis põhjalikult läbi loetud. Nagu te ütlesite, on tabel. Minu kolleeg sotsiaalminister andis mulle tabeli, ta hiljem hea meelega tutvustab teile neid numbreid, kui tahate. Lisaeraldised on samamoodi planeeritud, nii et kolleeg sotsiaalminister saab teile tutvustada neid tabeleid, mille kohta küsisite.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teemaks on põhiseaduse kehtivus. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Eile oli meil siin saalis õiguskantsler Ülle Madise ja me kuulsime tema ettekande ajal tema suust midagi uskumatut, aga samas ka ausalt öeldes hirmutavat. Nimelt väitis proua õiguskantsler, et kliimaeesmärkide saavutamiseks võib piirata inimeste omandi kasutamise õigust ja nende muid põhiseaduslikke õigusi. Te olete ka täna siin muide väitnud, et Eesti on demokraatlik õigusriik, ja kuigi õiguskantsler lisas, et seda kõike tuleb teha mõistlikkuse piirides, siis noh see on nüüd küll äärmiselt täpne definitsioon – mis asi on mõistlikkuse piirides? Nii et kui meil on demokraatlik õigusriik, mis põhineb põhiseadusel ja põhiseadus teatavasti töötati välja Põhiseaduse Assamblee kollektiivse töö tulemusena ja kinnitati referendumi kaudu, siis mismoodi on ikkagi mõeldav see, et mingi poliitilise konjunktuuri muutudes õiguskantsler, kelle ülesandeks on muu hulgas põhiseaduse järgimise jälgimine, ütleb, et põhiseaduslikke õigusi võib kodanikel piirata. Kas te annaksite sellele omapoolse kommentaari? Mis on teie seisukoht?

Aitäh, hea küsija! See on nüüd selline olukord, kus ma ei ole ju juures olnud, mida õiguskantsler täpselt öelnud on, mis kontekst ja milles sisu. Ma saan seda kommenteerida pigem üldiselt. Põhiseaduses on erinevaid peatükke, seal on öeldud, et omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Seal on tegelikult öeldud seda, et igaühel on õigus oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, aga samas on seal järgmine lause: kitsendused sätestab seadus. Omandit ei või kasutada üldiste huvide vastaselt. Seal on palju erinevaid punkte, põhiseadus ei ole väga pikk, kõigil, kellel vaba aega, tasub see läbi lugeda. Kommenteeritud väljaanne on märksa põhjalikum. Ma eeldan, et õiguskantsler viitas olukorrale, kus kellegi vabadus oma omandit vabalt kasutada hakkaks piirama teiste avalikke hüvesid, olgu see siis elule, tervisele, vabadusele, mingile muule moele. Õiguses tihtipeale on nii, et erinevad hüved, erinevad väärtused põrkuvad omavahel ja tihtipeale jõuavad välja kohtusse, kus siis kohus teeb otsuse, milline hüve millise riive üles kaalub. Üldiselt tihtipeale need kohtuarutelud sellele keskenduvadki. Juristina ma ilmselt pikemat kommentaari hetkel ei annaks. Kui õiguskantsler tahab täpsemalt sätestada või kirjeldada, millest jutt käib, siis ta kindlasti seda teeb. Aga ma eeldan, et jutt pigem käib sellest, et lihtsustatult öeldes ei saa keegi tossutada täis tuba, kus teised inimesed tahavad vabalt hingata.

Suur tänu! Järgnevalt Mart Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! No see vastus oli muidugi selline üsna kummist. Mina olen põhiseadust lugenud ja olen korduvalt lugenud ja olen väga tähelepanelikult lugenud ja mõttega lugenud ja teinud sealt ikkagi väga selge järelduse: Eesti Vabariigil on väga hea põhiseadus, põhiseadus, mis töötati välja ajal, kus demokraatlik õigusriik oli lääne ühiskondades tervikuna midagi, mis oli peaaegu et püha graali staatuses. Me praegu näeme, et ta seda ei ole. Kui te vaatate näiteks, mida on öelnud Elon Musk, siis ta on hiljuti öelnud seda, et kui demokraadid võidavad presidendivalimised, siis kehtestavad nad Ameerika Ühendriikides diktatuuri. Ma arvan, et Musk on inimene, kelle seisukohta tasub tõsiselt kuulata. Iseküsimus, kas ta ka sajaprotsendiliselt naelapea pihta lööb oma seisukohtadega alati, aga igal juhul peegeldab see midagi, mis on meie lääne ühiskondades praegu viltu kiskumas. 

Teie vastusest ma saan samuti aru, et põhimõtteliselt te aktsepteerite seda, et mingitel tingimustel on tõlgendused võimalikud ja tõlgenduste alusel võibki inimeste põhiseaduslikke õigusi ja nende omandi kasutamise õigusi piirata. Ma ei ole sellega absoluutselt nõus. Minu arvates põhiseadus ei anna kusagil kellelegi mingit tõlgendamise õigust ja ammugi mitte ajutiselt ametis olevatele peaministritele, õiguskantsleritele või muudele. Põhiseadus on meil olnud kõikide valitsuste, kõikide peaministrite ja õiguskantslerite ajal see tugisammas, mille peal meie riiklus seisab, ja siinkohal ma ei näe küll absoluutselt mingitki võimalust, et keegi võib poliitilistel põhjustel põhiseadust tõlgendama hakata. 

Seega ma sooviksin teilt ikkagi väga selget vastust sellele: kas te olete valmis konsulteerima nii presidendiga, õiguskantsleriga kui ka muude põhiseadust järgima ja tagama pandud institutsioonidega selles osas, et üheselt jõuda järeldusele ja seda kommunikeerida ka avalikkusele, (Juhataja: "Teie aeg.") et põhiseadus ei ole poliitiliselt tõlgendatav ega voluntaristlikult rakendatav.

Suur tänu, Mart Helme! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Vaadake, teie kirjeldus ühest sõnast, ühest lausest või ühest tekstist on selline … Võib-olla ma otsin sõnu, et kuidagi mitte paista kriitiline ja etteheitev. Kõik õigused kaalutakse vastastikku ära. Õiguses seda tihtipeale tehakse, sellega tegelevad kohtud, ka Riigikohus. Seda teavad juristid juba, ma arvan, esimestest kursustest. Seal ei ole suurt üllatust, ma ei paljasta mingit erialasaladust siin. Seda esiteks. 

Omandiõiguse puhul samamoodi – omandiõiguste puhul on öeldud, et kitsendused sätestab seadus, mis tähendab seda, et seadus võib seada teatavad kitsendused omandile, olgu see näiteks mingil viisil, näiteks riigikaitse objekti juures viibimine, keegi ei tohi seal midagi teha näiteks ja nii edasi. Sellised seadustes olevad kitsendused läbivad Riigikogu praktiliselt igal aastal. Ma ei arva, et keegi protestiks selle vastu, et seadusega selliseid asju tehakse. Ma eeldan, et õiguskantsler, nagu ka Vabariigi President, nagu kõik valitsuse liikmed, peavad põhiseadusest lugu, põhiseaduse kaitsel on väljas. Aga ma soovitan siiski mitte murda lahtist ust, sest meie vaated sellele, et põhiseadus peab olema kaitstud, hoitud ja selle järgi toimetatud, on ilmselt sarnased. Aga ma siiski meenutan, et kui keegi näiteks oma omandiõigust tahaks kasutada teiste inimeste vabaduse vastu, siis seda me seadusega ei luba ja need kitsendused tulevad seadusest, mille ka parlament vastu võtab. See vastuolu on pigem näiline ja, ma arvan, pole tegelik.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus, Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister, no nii ilusad ja kõlavad sõnad, nagu muinasjuttu kuulad. Kaitstud ja hoitud, peab olema meie põhiseadus ja ja inimesed peavad lugu, aga ometigi te ise, teie valitsus, teie koalitsiooni fraktsioonid siin rikuvad seda siinsamas saaliski igapäevaselt. Ja samamoodi teie enda erakond Kaja Kallasega eesotsas rikkusite inimeste põhiseaduslikke õigusi, tuues mis iganes laest võetud argumendid, hakkasite neid laiendama ja sisustama ja mõtestama lahti, teistsuguseks. Kuna te hakkate ka tegelikkuses käituma põhiseaduse järgi ja tegelikkuses põhiseadusest lugu pidama ja sellest kinni pidama või ongi teie jaoks see lihtsalt mõttetu ja oma aja ära elanud seadus?

Aitäh, hea küsija! Põhiseadus on minu jaoks väga oluline, minu töös väga oluline. Ma arvan, et kõigi Eesti inimeste jaoks oluline ja aeg-ajalt tuleb seda kõigile meelde tuletada, nii parlamendis, valitsuses kui mis tahes rollis. Õiguskantsler ja president, nagu valitsus, ja ma üldiselt arvan, et ka Eesti riik tervikuna põhiseadust täidab, põhiseadusest peab lugu. Ütleme nii, et kui kellelgi on kahtlusi, kas õigusnorme täidetakse, siis meil on väga hästi toimiv õigussüsteem, selleks on võimalik oma põhiseaduslike õiguste, nagu kõikide muude õiguste kaitseks pöörduda kohtusse. See, millele teie viitate, on ilmselt parlamendisisene debatt selle üle, kas parlamendi töö pidurdamine võiks olla Riigikogu liikme ja Riigikogu fraktsioonide nii-öelda põhiseaduslik õigus töötegemise ees ehk seadusandluse menetlemise ees. Sedagi on Riigikohus käsitlenud ja mulle tundub, et Riigikohtu sõnum on vähemalt avalikkusele olnud see, et Riigikogu põhitöö siiski on seaduste tegemine ja debattide pidamine, mitte selle töö pidurdamine. Kui te näete, et kuskil on kitsaskoht ja teile tundub, et teie õigusi on rikutud, ma arvan, et õigussüsteem selleks on ja kõigil on võimalused selleks.

Aitäh, härra peaminister! Ja lõpetan sellega meie tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Üheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teemaks on majanduse konkurentsivõime. Jaanus Karilaid, palun.

Aitäh istungi juhatajale! Hea peaminister! Leedu majanduskasvust on viimasel ajal palju räägitud. Leedu majanduseksperdid ja ka ettevõtjad on kommenteerinud, et kui tahate saada samasugust majanduskasvu, ärge tehke nagu Eesti. Ärge valitsege riiki nagu Eesti! Ja teiselt poolt on ka meil parlamendis Riigikogu Toimetised, tähtsad uurimused siin sees. Tööstus on vajalik. Kaks aspekti. Leedu majandusekspertide kommentaar, hinnang, ja siis ka see uurimus. Mida te teete, et meie tööstus ikkagi tegelikult areneks ja töökohti ja jõukust looks? Kaks aspekti!

Aitäh, hea isamaaline küsija! Ma arvan, et te valutate südant sama asja pärast, mille pärast valitsus ja üldsus tervikuna, et kuidas saada Eestis majandus konkurentsivõimeliseks ja kasvama. See on minu meelest oluline eesmärk ja küsimused selle kohta, kuidas seda paremini teha ja kuidas sellele kaasa aidata, on alati ja igati kohased. 

Ma räägin, mis on valitsuse plaanid, ja eks te ise saate otsustada, millega saate teie kaasa aidata, millega panustada. Selle valitsuse tegemisel me seadsime endale eesmärgiks luua kindlust ebakindlas maailmas. Sellessamas kõnes, mida ma siin teile pidasin, kirjeldasin ära selle valitsuse positsioonid ja plaanid, ja mul on hea meel, et nii opositsiooniliider, Vabariigi President kui ka paljud teised on võtnud selle kindlusenarratiivi loo osaks ehk see, kuhu suunas me peaksime liikuma. Kindlus tähendab seda, et me suudame hankida selle, mis on meie Kaitseväel vaja. Eesti sees, inimestel oleks kindlus võtta ette, investeerida, ettevõtteid luua, planeerida perede kasvu. Ilma kindluseta ei kasva midagi, ebakindlus on niivõrd kulukas majandusele ja inimeste eludele. 

Teine oluline aspekt selles on majanduse konkurentsivõime, sest selleks, et olla edukad, on vaja ka majanduse kasvu, inimeste jõukuse kasvu, uusi võimalusi. Selleks astume suure hulga samme, mis puudutab planeerimise reformi, see tähendab seda, et planeerimine peab saama kiiremaks. Me oleme teinud ümber valitsuse struktuuri, et meil oleks majandus- ja tööstusminister, kes vastutab planeeringute tegemise eest. Koostöös kohalike omavalitsustega me teeme, valmistame ette planeeritud alad, et tööstused ja ettevõtted saaksid sinna tulla toimetama. Vaatame üle Euroopa rahade kasutuse tempo. See on kindlasti üks asi, mis peaks olema kiirem, peab olema maksimaalne, sest kui majanduses on keerulised ajad, siis ka varasemates kriisides on välisvahendite kiirem kasutus aidanud. Ja teeme veel hulga erinevaid tegevusi. 

Kindluse juures on üks osa ka eelarve kordategemine ehk arusaamine, millised on riigi tulud ja kulud. Igas väikeses majapidamises – Eesti maailma mastaabis loomulikult on väikemajapidamine – peavad tulud ja kulud käima ühte sammu, ja nendest saab kokku see, et on on kindlus seda, mida osta, mida meil on vaja kaitseväele, sisse ja välja sõnum, et Eesti püsib püsti ja majandus saab hakata kasvama. 

Ning lisaks, neljas prioriteet on inimeste toimetulek. See tähendab üle kogu Eesti erinevate investeeringute tegemist. See ei tähenda seda, et investeeringud tuleksid ja elujärg paraneks ainult nii-öelda kuldses ringis või parimates piirkondades, vaid see tähendab tegelikult seda, et me püüame suunata investeeringuid erinevate meetmetega ka nendesse piirkondadesse, kus oleks rohkem ruumi selleks ja kus see tõstaks elujärge rohkem, annaks uusi töökohti ja võimalusi, sest mis tahes investeeringud, majandusvõimalused on alati parem sotsiaalpoliitika kui lihtsalt toetuste jagamine. Nii et see on selline lühike kokkuvõte. Eks me jõuame sellel teemal veel debateerida.

Suur tänu! Ja järgnevalt Jaanus Karilaid, täpsustav küsimus, palun.

Aitäh istungi juhatajale! Hea peaminister! Peab tunnistama, et nüüd küll ümmarguste vastuste generaator purunes. Aga võib-olla on ka viga küsijas. Ma pean küsima siis nõndaviisi, et ei saa vastata nii abstraktselt ja nii ümmarguselt, et teeme samme ja elu läheb kindlamaks. Ma küsin siis niimoodi. Leedu majandusekspertide ja nende majanduskasvu ideoloogide hinnang on see, et majandussurutise tingimustes ei tehta sellist maksufestivali. Kuidas seda kommenteerite ja mis ikkagi on selle Leedu riigi ja otsuste taga, et nad suudavad oma majandust elavdada? Võib-olla ma tegin oma küsimuse konkreetsemaks.

Aitäh, hea küsija! Kindlasti tegite. Ja sellega ma olen nõus, isegi kui seda ei oleks öelnud Leedu eksperdid, keda te tõite siia debatti, siis minu arvamus on sama: see maksufestival peab igal juhul lõppema. See toodab täiendavat ebakindlust. Ma tsiteerisin ka varem siin infotunnis Vabariigi Presidenti, kes ütles, et lõputu debatt muutub juba ebakindluse allikaks, mingil hetkel tuleb otsused ära teha ja edasi minna. Selle valitsuse sõnum pärast eelarveotsuste langetamist eile oli, et maksufestival saab läbi. Iga kvartal ei tule uusi maksupakkumisi. Ja kõik, kellel on erinevad ideed, üks parem, teine halvem, kes on väga maksuentusiastlikud, saavad neid maksuentusiastlikke mõtteid maksuentusiastidena pakkuda välja 2027. aasta valimistele minnes. Nii et teil on õigus – maksufestival esiteks peab lõppema. 

Teiseks see, mis puudutab Leedu ja Eesti positsiooni majanduses. Ekspordipartnereid. Ma arvan, et see oleks võib-olla esimene selline vastus, mis puudutab regiooni. Kindlasti seal on palju erinevaid valikuid ka majanduses, majandusharudes. Meie regiooni jahenemine. Ekspordipartnerite olukord. Soome-Rootsi, Põhjamaad on olnud hetkel kehvem kui Leedu ekspordipartnerite võimalused. See kindlasti on üks põhjus. Ma olen kindel, et majanduseksperdid oskavad hinnata veel erinevaid põhjusi. Ja kindluse osa ongi see, et maksufestival lõpeb. Majandusel hakkab paremini minema, tuleb maksurahu, on võimalik ka kasv. Kindlusest sünnib kasv.

Aitäh! Ja nüüd tõepoolest tänane viimane küsimus lisaküsimusena. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Urmas Reinsalu küsimusele, et kuidas maksude tõstmine saab majanduskonkurentsi parandada, te väitsite, et Isamaa ja Keskerakonna poolt loodud lineaarne tulumaksuvabastus, mida teie nimetate maksuküüruks, see on kana ja põder seadus. Ja nüüd, kui ma nimetaksin seda seadust, maksuküüru kaotamise seadust pigem orav-jaanalind seaduseks, kus orav pistab pea liiva alla, aru saamata, et kui te maksuküüru tahate ära kaotada, siis see konkreetselt halvendab just majanduskonkurentsis olemist. Minu küsimus ongi, et äkki te põhjendate, mida tähendab siis kana-põder ja kuidas maksuküüru kaotamine saab praeguses raskes majanduslikus seisus parandada meie konkurentsivõimet.

Aitäh! See on väga tore, et te siin lõpus selle küsimuse küsisite, sest Urmas Reinsalu jõudis enne saalist ära minna. Ma vahepeal, mul oli siin hetk aega, talle vastates ta kurtis, et Mart Laar ei viidanud ajas tagasi Indrek Toomele. Ma ei tea, kas Mart Laar on Indrek Toomele viidanud, nagu mina viitasin Sven Sesterile, aga ma leidsin Postimehest ühe sellise huvitava loo, mis puudutab Isamaa asjaajamist, mis on 21. maist 2017 – saate vaadata –, kus on pikk kiri, kuidas Mart Laar kritiseeris Sven Sesteri tegevust rahandusministrina. Ja see on see hetk, millest alates, kus lõdvendati eelarve baasreegleid, kriisideks ei olnud puhvreid. Ja nüüd Eesti riik on selles olukorras, kus raskel ajal, selle asemel, et käituda vastutsükliliselt, ehkki me eelarve nii-öelda miinusega seda käitume, me peame tegema keerulisi otsuseid, me mopime tollaseid otsuseid tegelikult kokku. Kana-põder tüüpi süsteem on, ütlen teile pehmelt, midagi sellist, mis ei peaks kunagi kokku käima. See maksuküüru kaotamine loomulikult jätab inimestele raha rohkem kätte. Ma arvan, et kui inimestele jääb raha rohkem kätte, saavad nad seda kasutada, milleks iganes neil on parajasti vaja kasutada. Ka eratarbimine on osa majandusest. Täna neid samme, mida me teeme julgeolekumaksuga, et katta kaitsekulutused ja osta vajaminev moon, on sõjaparatamatus ja paratamatus seetõttu ka eelarve mõttes, et seesama viidatud aeg, kus Mart Laar kritiseeris Sven Sesteri tegevust eelarvereeglite lõdvendamisel, on kätte jõudnud. Meil polnud kriisides vajalikke puhvreid, et sellele toetudes teha need otsused, mida on vaja Eesti kindlustamiseks. Nüüd me teeme.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Meie tänane hoogne infotund on lõppenud. Ma tänan kõiki kolleege ja valitsusliikmeid osalemise eest ja me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.