Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast kõik, kes te meid jälgite siin istungisaali rõdudel ja sinise ekraani vahendusel! Me alustame 18. septembri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerunud 21 Riigikogu liiget, puudub 80. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja välisminister Margus Tsahkna. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! Lühidalt tutvustan ka meie infotunni läbiviimise reegleid. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Riigikogu liige saab võimaluse pärast oma küsimuse esitamist üheks täpsustavaks küsimuseks ja lisaks saab veel üks Riigikogu liige selle küsimuse raames esitada ka lisaküsimuse. Meil on täna kokku 13 küsimust, seega asume hoogsalt asja juurde.

Meie tänane esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on majandus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Tõesti, nagu me kõik teame – majandusküsimused ja inimeste toimetulek on praegu hästi olulised. Arvestades praegust olukorda, mis on tekkinud tänu teie valitsusele, kus te meeletult tõstate makse ja kavatsete seda ka edaspidi teha, siis loomulikult, inimeste toimetulek on raskendatud.

Ma toon teile mõningad näited selle kohta, mida te olete vahepeal korda saatnud ja korda saatmas: alates sellest aastast on käibemaks tõusnud 2%, praegu on 22%; alates 1. maist on kütuseaktsiis tõusnud 7%, maagaasi aktsiis 20%, elektriaktsiis 45%, alkoholiaktsiis 5% – ja tõuseb ka edaspidi kuni 2028. aastani –, tubakaaktsiis on samuti tõusnud 5% ja tõuseb ka edaspidi, nagu teil oli plaanis juba välja toodud. Järgmisest aastast hakkab meil kehtima suurepärane automaks, siis alates järgmisest aastast kavatsete tõsta ka majutusettevõtete käibemaksumäära kuni 13%-ni, ajakirjanduse käibemaks tõuseb ajakirjandusväljaannete jaoks 5%-lt 9%-le, tulumaksumäär alates 2025. aastast 22%-ni. 

Nüüd siis uued plaanid – mis puudutab 2026. aastat, siis taheti ka ettevõtetele kehtestada 2% tulumaks ja täiendavalt füüsilistele isikutele 2%, mis tähendab seda, et 22% hakkavad meil inimesed maksma tulumaksu. Mul on väga lihtne küsimus. Kõik see tagasiside, mida olete saanud ettevõtjatelt ja ka inimestelt, analüütikutelt[, kus öeldakse, et] ärge tehke seda, siis millisest materjalist te lähtute, kui te neid makse tõstate, kehtestate? Kas on ka tõesti olemas mingi majandusanalüüs selle kohta, kuidas see kokkuvõttes majanduskeskkonda mõjutab ja kui palju ta ikkagi tõstab inflatsiooni?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Hea küsija! Majandusanalüüs loomulikult on olemas. Kõik, mis puudutab maksumuudatusi, siis need kehtestab loomulikult parlament, mille liige teiegi olete. Seda esiteks. Teiseks tagasiside. Kui te küsite, ja võib-olla ma veidi üldistan seda tagasisidet, aga siiski, ka selle maksufestivali lõppakordi seisukohast ehk enne seda, kui valitsus need otsused langetas, oli ettevõtluselt ja laiemalt üldsuselt saadud tagasiside üsna lihtne: kõik saavad aru, et kaitsevaldkonda tuleb panustada. Seda ei seata kahtluse alla. Ma usun, et seda ka teie valijad või teie tagasisidestajate ring teile tõenäoliselt ütlevad. Kui ei ütle, küsige laiemalt ringilt. Ettevõtjate poole pealt samamoodi – oli ettevõtjaid, kes eelistasid täiendavat maksukoormust võib-olla mitte saada, aga paljud, siiski suurem enamus, ütlesid, et nad on nõus panustama. Põhiline selline tagasiside oli, et kui tuleb täiendav julgeolekumaks – lai julgeolekumaks, nagu on teada, mis on samamoodi lai nagu julgeolek, sest julgeolek puudutab igaühte, pensionärist pankurini, siis see maks peakski olema julgeolekuvajaduste katmiseks ja teiseks [peaks see olema] tähtajaline. Seda ta on. 

Ootused, mida on veel mainitud, kui te küsite ootuste kohta, on kindlasti kärped. Avaliku sektori ja riigi rahaasjade kordategemiseks on väga olulised kärped. Üldnumbrina [kokku] kärbib see valitsus, tuginedes Rahandusministeeriumi üldisele või esialgsele arvutusele, järgmise nelja aasta jooksul erinevate otsuste põhjal ligikaudu miljardi, võrreldes varasemate eelarvepositsioonidega. Ja ükski ajalugu ei alga muidugi sellest valitsusest ega lõpe parajasti ametis oleva valitsusega. Ka eelmine valitsus tegi kärpeotsuseid. Kokku umbes 1,3 miljardi eest kärbitakse. Kärped on selleks vajalikud, et teha korda meie eelarve, selleks et mahuksime raamidesse. Laia julgeolekumaksu, mis on tähtajaline [ja kehtib] 2028. aasta lõpuni, kehtestamine on vajalik selleks, et katta kasvanud julgeolekukulutused. Ma olen seda numbrit ka varem nimetanud, aga 2,16% SKP-st oli 2022. aasta lõpus kaitsekulutuste määr. Praegu on see 3,4%. Vahe on 550 miljonit. See on loogiline, et kriisis kulutusi tõstetakse ja kaitsesse panustatakse, aga see [vahe] on vaja katta. Meil on üks armas oma Eesti riik – seda riiki hoiame ja selle jaoks seda ongi vaja.

Suur tänu! Järgnevalt täpsustav küsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Ma arvan, et mis puudutab kärpeid, siis eks see on ka õige suund ja seda on ka analüütikud välja toonud. Mis puudutab üleüldist majandusseisu, siis kõik näevad ette kindlasti majanduslangust. Ma tsiteerin Triinu Tapveri analüüsi, mis ta on ka oma arvamusloos välja toonud. Arvamusloo pealkiri on "Majandusanalüütik: eelarve maksutõusudega tasakaalustamine tekitab pikema ja suurema majanduslanguse" ja ta toob välja, tsiteerin: "Maksutõusud toovad kaasa hinnatõusu, vähendavad ostujõudu ja tarbimist ning seetõttu lükkavad majanduse pikemasse langusesse." Ehk siis see, millega te tegelikult tegelete praegu. "See on kiire ja lihtne lahendus küll, kuid selle eest laenatud järgmiste aastate arvelt." Ehk siis kiire ja lihtne lahendus on see, et te tahate eelarvet tasakaalu viia, ja seoses sellega tegelikult ka majandus langusesse läheb. "Siin tekibki küsimus, mis põhjusel me praegu maksutõusude teed läheme, kui ühtegi vettpidavat argumenti ei ole" – majandusanalüütik leiab, et tegelikult mitte ühtegi vettpidavat argumenti ei ole. Ja kui me räägime eelarve tasakaalust, siis ta toob välja, et tegelikult eelarve ei ole tasakaalus olnud lühikest aega, alates 2023. aastast, ja arvestades üleüldist Euroopa Liidu keskmist [puudujääki], mis on 3,5% [SKP-st], ja meil on 3,4% – need on need arvud, mis ta on välja toonud –, siis tegelikult ta ei näe selles probleeme. Ehk siis kärpepoolt ta kindlasti pooldab ka oma analüüsis, aga mis puudutab praegu lihtsalt maksutõusudega eelarve tasakaalu viimist, siis see ei ole see tee, mida ta eelistaks. Selles osas tahaksingi ikkagi vastust saada, kas teil on olemas analüüs, kuidas see mõjutab majanduskeskkonda 2025. aastal, 2026. aastal ja nii edasi.

Aitäh! Jätkame siis sealt, kus me pooleli jäime. Meil on olemas Rahandusministeeriumi majandushinnangud, analüüsid, Eesti Pank teeb oma prognoose, samamoodi teevad prognoose kommertspangad, eri finantsinstitutsioonid. Nendest kõigist prognoosidest, ma ütleksin, trendina vaatab vastu, et inflatsioon mõni aasta on kõrgem. Seda kindlasti käibemaksu tõus, aga kõik muud hinnatõusud ka mõjutavad. Seejärel see langeb, ka mujal maailmas tegelikult on inflatsioonitase üldiselt hakanud langema. Kui üldiselt majandust vaadata, siis oli ju ajastu, kus rahal ei olnud hinda, keskpangad tõmbasid selle nüüd kokku, sellega ka veidi vähendades majandusaktiivsust, ja täiesti teadlikult, et hinnatõusu ohjeldada. Sealt edasi on Rahandusministeeriumi ja pankade, mälu järgi ütlen Swedbanki, LHV, ilmselt SEB-i, Luminori ja paljude teiste prognoosid olnud ikkagi sellised, et majandus hakkab kasvama ja oodata on mõneprotsendilist, võib-olla isegi veidi suuremat majanduskasvu. Eks aeg näitab. Nii et üldine trend praegu on selles suunas, et majandus pärast nüüd jahedat perioodi hakkab vaikselt kasvama. See on selline üldine pilt. 

Nüüd maksudest laiemalt. Te tsiteerisite LHV majandusanalüütikut, ja loen mina nii LHV, Swedbanki kui ka teisi majandusanalüütikuid pea igal võimalusel huviga ja ma arvan, et nende jutus on kindlasti ivasid. See, mis puudutab kärpeid, aga ka riigi rahanduse struktuurset probleemi – võib-olla tuua äärmiselt lihtsustatud näide, et kui teil oma majapidamises teie kulud ületaksid teie tulusid väga pikalt, siis midagi tuleb sellega ette võtta. Eesti riigi kulud ületavad tulusid väga pikalt, enam ei mahu isegi Maastrichti raamidesse, kui me mingeid samme ei astu. Seetõttu on vaja nii kärpeid kui ka täiendavaid makseid kasvanud kaitsekulude jaoks ja kaitsemoona soetamiseks. Nii et seal me siis nüüd oleme. Eilne saade – kui te juba LHV lainel olete, me ei pea seal ühele pangale teiste hulgas reklaami tegema –, ma kindlasti soovitaksin vaadata "Esimest stuudiot", seal oli Madis Toomsalu, kes esines minu meelest väga hästi, väga selgelt. Ta ei olnud alati valitsusega ühel arvamusel, olgu see ka kohe öeldud, aga see kirjeldus on ikkagi üsna lihtne, langeb kokku ka sellega, mida Vabariigi President on öelnud, et otsuseid tuleb langetada, mitte lasta ebakindlusel ja lõputul sellisel peataolekul valitseda. Nii et nüüd on otsused langetatud, sellele saab järgneda maksurahu.

Suur tänu! Järgnevalt lisaküsimus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Meil on kõrged tööjõumaksud. Te tõstsite käibemaksu. Nüüd, keset kriisi, kehtestate ettevõtte tulumaksu. Kas te oskate öelda, mis on nüüd Eesti konkurentsieelis rahvusvahelisel tasandil?

Aitäh! Kui me jätkame sealt, kus ma teie kolleegile vastates pooleli jäin, siis LHV juhi hinnangul on Eesti konkurentsieelis tublid inimesed, kes teevad targalt oma asja. Ma arvan, et see on üks väga hea vastus. Eestil on veel hulk unikaalseid konkurentsieeliseid, näiteks meie tugevalt arenenud digitaalne sektor: võime selles sektoris olla palju suurema jalajäljega, kui on Eesti riigi demograafiline ja majandussuurus. See sektor on väga hästi arenenud ja kultuuriliselt väga hästi omaks võetud ja kasvab üle maailma. Võin meenutada eelmisest ametist kliimaministrina, et Eestis on samamoodi energeetikas, materjalitööstuses tulemas suured arengud. See on üks väga suur võimalus meie jaoks. Kõrgema lisandväärtusega tootmises materjalitööstuses ja ka näiteks puidu väärindamises, taastuvenergia kasutamises on suured võimalused. 

Ja nüüd on tekkimas selline täiendav võimalus, mis kindlasti ka Keskerakonna liikmete südametele rõõmu teeb: Eesti suudab oma kaitsevõimet tugevdada kaitsetööstuste kasvu kaudu. Kaitsetööstus on kindlasti üks valdkond, mida maailmas nähakse kasvavana. Jah, tõepoolest, põhjused selleks võib-olla pole teab mis head. Sõda, mis on küll parajasti ka innovatsiooni sünnitaja tihtipeale, aga sõda Euroopas, Venemaa julm agressioon Ukrainas, Ukraina vabadusvõitlus, mida meie toetame kuni Ukraina võiduni, on siiski see koht, kus me saame aidata samaaegselt Ukrainal seda sõda pidada Venemaa vastu ja luua uusi tooteid, millega on võimalik saada Eesti ettevõtjatel referentsi ja hiljem ka mujal maailmas endale turgu tekitada. Nii et meil on päris-päris-päris palju erinevaid võimalusi ja see loetelu ei ole kuidagi ammendav. 

Korra üldisest maksukoormusest ka. Ilmselt seda võib ka hiljem kirjeldada, kui eelarve kuskil komisjonides on, aga üldine maksukoormuse pilt on, et isegi maksutõusude puhul Eesti on maksukoormuselt Euroopas siiski tagumises otsas või tagumises kolmandikus, tagantpoolt 7., teatud hetkel tagantpoolt 11. Euroopa keskmine maksukoormus on 41,7%, Eestil jääb see umbes 36% kanti, ka tõustes. Nii et Eesti maksukoormus üldiselt Euroopa võrdlusena jääb siiski madalate hulka. Nii et seal me siis oleme. Võib-olla, jah, vaadake sedasama saadet, mida ma juba kolleegile soovitasin, ja leiate teiegi veidi optimismi. 

Suur tänu! Lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Teema on majanduse elavdamine ja küsib Riigikogu liige Martin Helme. Martin Helme, palun!

Aitäh! No küll on kahju, et ühtegi neist nutikatest inimestest, kes ajavad targalt oma asja, ei ole valitsuses. Valitsuse omad lihtsalt takistavad igal võimalikul moel neid nutikaid inimesi, kes targalt oma asju ajavad, ja keeravad Eesti majandust tuksi. (Telefon heliseb.)

Ma tahaksin rääkida korraks majanduse elavdamise meetmetest, aga enne seda tahaksin ikkagi ühe niisuguse suure goebbelsliku vale ümber lükata. Me lakkamatult kuuleme, et meil on mingi laiapindne riigikaitsemaks, mis on vajalik selleks, et meil on nii suured kaitsekulutused. No ei ole, noh. Meil on kehtestatud automaks suurusjärgus 230 miljonit eurot, käibemaksu tõus tõi üle 200 miljoni euro, tulumaksu tõsteti üle 200 miljoni euro, ettevõtetele tuleb nüüd tulumaks, mis on alla 200 miljoni euro, siis sellele lisandub järgmine ring käibemaksu-tulumaksu tõusu. Ja see kõik kokku peaks meile ühes aastas riigieelarvesse lisatulu tooma umbes miljard eurot või natuke isegi peale. Riigikaitsekulud on suurenenud meil 200–300 miljoni euro võrra aastas, mis on, ütleme, sellest veerand või isegi vähem, viiendik. Kuhu see ülejäänud kolmveerand või neli viiendikku läheb? Selle te kandite ju oma rohepöörde peale. Nii et ärge rääkige meile lakkamatult sellest, kuidas kõik on nõus maksma riigikaitsemaksu viis korda rohkem, kui tegelikult riigikaitsele kulub. Ei ole vaja sihukest goebbelslikku valet meile siin ajada. 

Nüüd, ma tahtsin tegelikult pöörduda selle juurde tagasi: meil oli siin vestlus, kui Kristen Michal küsis peaministri volitusi, ja siis juba oli välja kuulutatud suurettevõtete toetusmeede 160 miljonit eurot aastas. 160 miljonit eurot aastas on nüüd lukku löödud. Keldo on meile ka rääkinud umbes, kuidas see toimub, see on väga spetsiifiline kõik: sa pead olema täpselt nii suur ettevõte ja tegema täpselt seda ja siis sa saad valitsuselt raha, igal aastal 160 miljonit. Arvatakse, et umbes kaks ettevõtet aastas seda toetust saab. Ma küsin sama küsimuse, mis ma küsisin siis, kui oli peaministrile volituste küsimine – kas me juba saame teada, kes on see Reformierakonnale lähedal seisev ärimees, kes selle maksumaksja raha saab?

Aitäh! Selle lõpu kohta ma ütleksin, et see kindlasti ei lähe nii, nagu see oli teie rahandusministriks olles. Kas see kriminaalasi on nüüd lõpuni menetletud või on parajasti kohtus? Praegune valitsus ei kavatse teie jälgedes sellisel viisil käia, olgu see vahe sisse tehtud. See on väga oluline. See on esiteks. Ja õigust mõistab loomulikult kohus, nii et kui kohus ei ole lõpuni mõistnud, siis ootame selle kindlasti ära. Seda esiteks.

Teiseks, majanduse elavdamise meetmetest ja võimalustest. Suurinvestorite meede oli teemaks juba eelmise valitsuse majandusplaanis ja kindlasti võin teha ka komplimendi varasemale majandusministrile Tiit Riisalole, kes sellega tegeles ja kes selle ka välja pakkus. Minu meelest ja ülejäänud valitsuse meelest on tegemist ju mõistliku meetmega, mille mõte on tuua Eestisse uusi investeeringuid teatud tingimustel. See ei ole poliitilise eelistuse küsimus, vaid pigem selle eelistuse küsimus, et me saaksime kõrgema lisandväärtusega ettevõtteid siia, kes investeerivad Eesti majandusse. See on tegelikult, ma arvan, riigi ja avalikkuse üks ootusi, et meile tuleks juurde neid, kes väärindavad rohkem seda, mis meil on, toodavad kõrgema lisandväärtusega, kasutavad neid ressursse ja võimalusi, mis meil on, ja eeskätt ekspordiks. Nii et siinkohal ma julgeksin küll öelda, et pigem sellele ideele kui sellisele võiks olla üle välja poliitiline toetus. Ma pigem olen üllatunud sellest võib-olla hoiakust, et te arvate, et Eestis ei ole vaja uusi ettevõtteid, investeeringuid. Mina arvan, et on vaja. Ja see ei puuduta ainult välisinvesteeringuid. Neid investeeringuid võivad teha Eesti ettevõtjad, kes sellesse programmi kvalifitseeruvad, täpselt samamoodi. Seal on teatud tingimused, need tingimused on kõigi jaoks avalikult ühesugused ja nende tingimuste alusel nad [need ettevõtted] valitakse sealt välja. 

Nüüd tulles selle valitsuse ja teie esimese märkuse juurde. Mul on kurb meel kuulda, et teie arvates valitsuses ei ole ühtegi arukat inimest, aga mida mul selle teadmisega ka teha on, et te nii arvate? Te võite nii arvata – see on demokraatlik riik ja meil on vaba maa, igaüks võib arvata, mida tahab, kellest tahes. Ma siiski julgen öelda, et selle valitsuse nii-öelda neli põhilist fookusvaldkonda on kaitse, kaitsemoona hankimine, majanduse konkurentsivõime kasvatamine, ettevõtjatele paremate tingimuste loomine, eelarve tasakaalu saamine ja inimeste toimetulek. Ja nendest neljast asjast me lähtume. Nüüd on otsused langetatud nii eelarve- kui ka kaitsevaldkonnas. Töö jätkub ja see tähendab seda, et me saamegi järgmise põhipingutuse suunata sellele, mida teha, et majandusel läheks paremini.

Suur tänu! Järgnevalt täpsustav küsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! No tegelikult meil ei ole enam vaba maa. Me nägime seda Lihula sambaga, igaüks ei või arvata, mis toimus 1944. aastal; me nägime seda koroonaajal, kui igaüks ei võinud arvata, et ma ei soovi seda süsti – nii et meil ei ole vaba maa. Seda ainult arvavad meil liberaalsed totalitaristid, et see, mida nemad kehtestavad, on vabadus. Tegelikult ei ole. Mis puudutab prokuratuuri, siis me ka kõik teame, kuidas meil käib – prokuratuur mitte kunagi ei näe mitte ühtegi viga, mida teevad reformierakondlased, olgu see seotud külmlao või testihankega, mida tehti teie valitsuse ajal, küll aga prokuratuur leiab võimaluse kõiki teie konkurente alati täie rauaga uurida ja kohtu ette vedada, nii et see jutt tundub mulle natuke piinlik. 

Mina tõesti ei arva, et see on teil mõistlik meede. Ma kusjuures ei võta ka tõsiselt seda juttu, et te tahate Eestis ettevõtlust. Teie ja teie eelmise valitsuse, Kaja Kallase valitsuse ajal ju Eestis ettevõtteid [suretati ja] suretatakse välja süle ja seljaga: oma kallite elektrihindadega, mida te kõik toetate oma rohepöörde jutuga, ja lakkamatult tõusvate maksudega tapate ettevõtlust nii, nagu loogu langeb. Nii et midagi te ei soovi. Ja väga tore oli kuulda, et investor võib olla nii riigisisene kui ka ‑väline, mis tähendab, et ma tulen uuesti selle küsimuse juurde: kes ta siis on täpsemalt, sest need nii-öelda tingimused on tõesti spetsiifilised, väga spetsiifilised. Jah, kõik võivad konkureerida, aga me teame täpselt, et sinna on tegelikult need tingimused juba kokku kirjutatud, pidades silmas mõnda ettevõtet, kellel juba on plaan. Mina lihtsalt ei pea mõistlikuks seda, et me korjame kokku miljoni kaupa raha näiteks huvihariduselt või 13 miljoni euro kaupa emapalgalt või tervisekindlustuse raha koduse ema käest, kes last kasvatab, ja siis anname selle kümnete miljonite eurode kaupa ettevõtetele, et neil oleks parem turul tegutseda. Minu meelest see ei ole Eesti majanduse edendamine, minu meelest see on legaliseeritud korruptsioon. Ja kui te aru ei saa, siis välja paistab ta selline, et te olete korraga kilplased ja korruptandid.

Siin oli nüüd raske seda küsimust tuvastada (Naerab.), aga ma siiski püüan jõudumööda. Kui küsimus on, millised need tingimused on, siis sellest suuremahuliste investeeringute toetusest, millest meil juttu oli ja mille suhtes me lugupidavalt jääme eriarvamusele selle koha pealt, kas seda on vaja – mina loodan, et sellest sünnib Eesti majandusele ja Eesti rahvale kasu. Siia tuleb uusi ettevõtteid, kes teevad midagi sellist, mille eest Eesti inimesed teenivad, mis väärindavad meie ressursse rohkem, mis on ekspordivõimelised ning millest sünnib siin uut teadus- ja arendustegevust. Ma siiski julgeksin öelda, et sellele ideele kui sellisele võiks olla toetus üle kogu poliitilise spektri – et Eesti inimesed oleksid jõukamad, siin tekiks rohkem väärtust, tööstused oleksid nutikamad. Sellele, ma arvan, võiks toetus olla. 

Sisendite poole pealt või ütleme nii, et selle töö suhtes, et sisendid saaksid mõistlikuma hinna, me jälle ei ole eriarvamusel. Me oleme lihtsalt metoodika valiku suhtes eriarvamusel – teil on ettekujutus, et põlevkivienergia või elektri hinda on võimalik kuidagi kontrollida. Andestage paralleel, aga omal ajal Heimar Lenk lubas ka Tallinnas vee hinna kontrolli all hoida, istudes vanni serval, eks ju. Minu meelest need ideed üksteisest liigselt ei erine. 

Taastuvenergia – mida ma julgen öelda, on see, et ollakse siiski maailmas ka päris hoolega arendamas eri tehnoloogiaid – on juba sisendi ja baasina palju ekspordivõimelisem, ka tööstustele ja majapidamistele, ma arvan, on see sisendina palju arukam valik. Pigem on küsimus selles arengu kiiruses: kuidas tekivad salvestuslahendused, millised on järgmised etapid, kas kunagi regionaalsele turule on meil võimalik saada tuumajaam. Kui me vaatame energiasisendit, mis on väga oluline nii CO₂ kui ka tööstuste ja kodumajapidamiste seisukohast, siis regioon meie kõrval ehk Põhjala on ju päris soodsa hinnaga, kuna seal on erisuguseid [võimalusi]: muu hulgas tuumaenergia, mida meil veel ei ole, ka näiteks hüdroenergia. Nii et meil on selles valdkonnas kindlasti teed käia ja areneda, aga ma arvan, et see tee seisneb ikkagi eeskätt uutes tehnoloogiates, uutes valikutes, mitte ettekujutuses, et me suudame millegi vana kaudu muutuda kuidagi konkurentsivõimeliseks. 

Ja paar sõna nendestsamadest meetmetest. Iga projekti puhul on nõue, et iga projekti või investeeringu maht peab olema vähemalt 100 miljonit eurot ja looma vähemalt 30 otsest ja 70 kaudset töökohta, millest sünnib ka siis siin tulu. Nii et kui te teate ettevõtteid, kes nendele tingimustele vastavad – meil on majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo, võtke temalt varrukast kinni ja andke talle teada. Neid ettevõtteid on Eestisse vaja, ja investeeringuid ka.

Suur tänu! Järgnevalt lisaküsimus. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Küsin teilt selle probleemi kohta, millele on hiljuti osutanud ka Riigikontroll, tuues esile, et 2023. aastal jagati valitsuse poolt toetusi sadu miljoneid eurosid, isegi võiks öelda miljardeid, sellisel viisil, et riigieelarve seletuskirjast ei nähtu, kellele, milleks ja mil määral neid tuleks jagada. Tsiteerin: "2023. aastal anti riigieelarvest riigisisesteks toetusteks ligikaudu 3,2 miljardit eurot. Eelarve seaduse eelnõu seletuskirjast aga ei selgu, millistes tegevusvaldkondades, miks ja mis alustel plaaniti toetusi jagada." On huvitav, et reformierakondlik valitsus on endale nii-öelda rusikaga vastu rinda tagunud, ja nad peavad suureks saavutuseks seda, et Riigikogu poolt jagatavad nii-öelda katuserahad on ära kaotatud. Aga sisuliselt jätkub ju sama praktika, lihtsalt mitte Riigikogu, vaid valitsuse kaudu, ja väga palju suuremas mastaabis. Probleem on esiteks selles, et riigieelarve seletuskirjas ei ole kirjutatud lahti, kellele, milleks ja kui palju kavatsetakse toetusi jagada. Teine probleemi aspekt on see, et sadu miljoneid eurosid jagatakse laiali ilma konkursse korraldamata. Jutt käib maksumaksja rahast, avalikust rahast, mida [kulutatakse] ilma igasuguste konkurssideta. Seejuures katuserahade jagamine oli ju üks kõige paremini läbipaistvaid asju üldse (Välisminister Margus Tsahkna naerab.), täpselt oli teada, ...on ju nii… aga miks te naerate, härra Tsahkna? Mina ei ole sellega kunagi seotud olnud, aga see on riigikontrolöri hinnang, et katuserahade puhul oli alati täiesti selgelt läbipaistev, kellele ja kui palju ja milleks raha läheb. Samas, valitsus jagab sadu miljoneid eurosid laiali nii, et riigieelarve seletuskirjast ei nähtu mitte midagi, ja seda tehakse ilma konkursita. Mida teil on öelda selle kohta – kas sarnane praktika jätkub ka teie peaministriks oleku ajal? Või olete teinud sellest mingisugused põhimõttelised järeldused ja kinnitate meile, et tuleva aasta riigieelarves enam sellist praktikat ei nähta, vaid kõik saab riigieelarve seletuskirja ilusasti kirja: kellele, palju ja milleks raha läheb?

Aitäh, hea küsija! Siin oli nii mitu küsimust, teil vist on üks punkt selle küsimuse kohta veel, me jõuame selleni ka, saame hiljem vist või ...Võib-olla ei olnud, võib-olla ei jõua. Ühesõnaga, ma püüan ära rääkida kolme minutiga, mis ma oskan, ja siis saame vaadata, kas jõuame edasi. 

Esiteks, seda seisukohta ma tõesti ei ole kuulnud ja minu jaoks on see uudis ja kui teil on, ma oleksin väga tänulik selle viite eest, kus Riigikontroll on öelnud, et katuserahade jagamise mehhanism on kuidagi üks läbipaistvamaid mehhanisme. Ma ei ole kuidagi irooniline, ma lihtsalt ajaloolises mõttes alati tsitaate kogun. Kui on huvitavaid tsitaate, siis jagage neid minuga, seda esiteks, riigikontrolöri käest ma hea meelega küsiksin ka selle kohta. Teiseks, mitte ainult ei pea kinnitama, vaid meil valitsuses oli ka isegi mitu korda põhjalik arutelu eelarve arusaadavuse teemal. See on ka selle koalitsiooni puhul kokku lepitud, et eelarve arusaadavus peab saama paremaks. Üldjoontes ma olen kõigiga nõus, kes ütlevad, et meil peab olema eelarve sellisel arusaadavuse tasemel, et on võimalik vaadata asutuseti, kes mida kulutab, kus, kes mis raha kasutab. See on meie kõigi ühine raha. Sellel korral Rahandusministeerium teeb selgitava materjali juurde, lisaks seletuskirjas selgitab juurde ning – mis on minu meelest isegi kaasaegsem ja olulisem – loob ka digitaalsed võimalused. Eks siis vaatame, kuidas selle esimese aasta või teise aastaga läheb: kuidas on võimalik selle aasta [eelarvest] välja võtta see, millised on kulud ja millised rahad kuhu täpselt kuluvad, see kindlasti on väga oluline. Siin meil ei ole erimeelsust selle suhtes, et eelarve peabki olema läbipaistev, pole küsimust. 

Nüüd tulles selle Riigikontrolli auditi juurde, siis siin ma ikkagi ütleksin seda: ma arvan, et te olete seda hinnanud veidi teisiti, võib-olla läbi mingi poliitilise vaatevinkli, sest Riigikontroll ei ole öelnud, et oleks raha väärkasutust toimunud. Nad on ikkagi öelnud, et raamatupidamise aastaaruanne kajastab kõigis olulistes osades õiglaselt riigi finantsseisundit ja rahavoogusid. Siin on lihtsalt etteheide sellele, et seletuskirja lisas 3 toodud info ei ühti seletuskirja teistes osades toodud infoga, ja siin on viidatud just sellele, et on antud toetusi, mida ei ole lisas 3 sellisel kujul selgitatud, seega see on pigem tehniline küsimus. Aga kui ma vaatasin [eelarvesse] sisse ja vaatasin, millest siis jutt käib, siis tegelikult ei ole [seda] lahti võetud. Ja see, millele te viitate, et võib olla kuidagi kaheldav, mis puudutavat avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid, näiteks Eesti Rahvusringhäälingut, rahvusraamatukogu, ülikoole, äriühinguid, MTÜ-sid ja sihtasutusi, mille alla käivad haiglad, muuseumid, hoolekandeasutused, siis ma arvan, et me jõuame siin vist üksmeelele selles, et ilmselt on küsimus tehnilises kirjeldamises, mitte et see raha oleks kuskile kadunud.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise. Enne, kui ma lähen kolmanda küsimuse juurde, on Mart Helmel küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Mul on selline küsimus, kas äkki peaks korraldama ministritele mingi meditsiinilise ülevaatuse, veendumaks, et nad ikkagi rahvasaadikute ette tulevad adekvaatses seisundis. Mul on tunne, et välisministri puhul on see kahtlus, et ta on mingite ainete mõju all: naerab arusaamatutel põhjustel, räägib omaette midagi seal, nina on punane, nagu oleks midagi nuusutatud. Äkki peaks ikka kontrollima, et ministrid tulevad siia vastutusvõimelisena, aga mitte lihtsalt nii-öelda linnukese kirja panemiseks? 

Suur tänu, Mart Helme! Kahjuks Riigikogu istungi juhataja ei saa keelata head tuju mitte kellelegi. Ei ole minu asi olla siin kehakeeleekspert ja hinnata, kui hea tuju inimestel on. Kui inimestel on hea tuju, siis järelikult on selleks põhjust. Ma ei oska küll kuidagi teie küsimusele reageerida, seda enam, et see väljub ka nende protseduuride piiridest, mille meile Riigikogu kodu- ja töökorra seadus on kehtestanud. Kui inimesel on hea tuju, siis tal võib olla hea tuju. Istungi juhatajana ma ei saa seda mitte kuidagi talle keelata. 

Aga läheme edasi meie kolmanda küsimuse juurde ja selleks on Urmas Reinsalu küsimus peaminister Kristen Michalile, teema on majanduspoliitika. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Optimismi, head tuju on tegelikult vaja ka kogu ühiskonnale. Ja ega valitsusel ka kerge ei ole. Aga härra Michal, ma pean ütlema, et vaadates teie valitsuse, teie vanade koalitsioonipartnerite praegust algust, on minu arusaamine – ja see tugineb reaalsetel majandusekspertide antud hinnangutel – selline, et teie põhinarratiiv on vale, põhiettekujutus, et me Eesti maksustame kõrgete maksude abil majanduslangusest välja. Selle tulemus on see, et meie majandus kahaneb prognoosituga võrreldes. Seda valitsus nägi juba eelmisel aastal: prognoosisite 2,7% majanduskasvu, tuleb –1%. Nüüd valitsus ise ütleb, et järgmisel aastal seoses maksutõusudega jääb majanduskasv väiksemaks üle 1%, ja värske, tänase Luminori panga prognoosi järgi kujuneb ka täiendav majanduskasv teie suvise prognoosiga võrreldes seoses maksutõusudega oluliselt väiksemaks. Konsolideeritud, 2%-line, väiksem majanduskasv tähendab tegelikkuses ka üle 300 miljoni euro vähem laekuvaid maksutulusid riigile. Eesti inimeste ostujõud teie valitsuse otsuste tulemusel – nii otseste maksutõusude kui ka inflatsiooni tõttu – kahaneb järgmisel aastal. See tähendab, et Eesti inimeste elukvaliteet on järgmisel aastal madalam. Minu küsimus teile, härra Michal, on, et miks valitsusel puudub ettevõtjate, ühiskonnaga sisuline dialoog selleks, et muuta valitsuse põhilist poliitilist kurssi, mis praegu liigub lahus Eesti majanduse, aga seeläbi ka Eesti inimeste toimetuleku vajadustest? See on Eesti jaoks praegu põhiline probleem ja sellest tekib ka ebakindlus, mida näitavad ka objektiivsed hinnangud, mida on välja toonud eri analüüsid. Seega, härra Michal, valitsuse põhinarratiiv on vale! Kogu lugupidamise juures...

Kogu lugupidamise juures, Urmas Reinsalu, teie aeg!

…nii ta on. Ja nüüd härra peaminister annab mulle vastuse.

Just! Palun, härra peaminister!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Nii nagu ajast ei õnnestunud kinni pidada, nii on minu meelest ka see küsimus veidi poliitiliselt laetud, aga nagu me oleme siin enne tuvastanud, ongi igaühel oma poliitiline vaade. Majanduses siiski on teatud hulk selliseid objektiivseid kriteeriumeid, näiteks see, milline on riigi rahaline seis. Kui te juba küsite, siis ma ikkagi ütleksin nii, et praegune valitsus tõenäoliselt päris paljuski, vabandage väljenduse pärast, mopib kokku seda, mida Isamaa omal ajal korraldas. Seesama maksuküür, mida te nüüd lõpuks olete omaks tunnistamas, on ju Isamaa loodud, vist Keskerakonnaga kahasse, selline kana-põder-tüüpi maksusüsteem, mis on pigem majandusele ja inimeste sissetulekutele kehvasti mõjunud. Ma arvan, et te seda ei eita. 

Teiseks, miks me oleme sellises olukorras, kus kriiside järel ei ole riigil piisavaid puhvreid, et rahuldada kaitsevajadusi? Lähen jälle ajas tagasi ja see pärineb küll sellest saatest, kus Arp Müller ja Mirko Ojakivi minu käest küsisid, kes süüdi on, aga ma ei oska üheselt öelda, et see täpselt nii on, et kes süüdi on, kuid ma ütlen, et see probleem hakkas tõenäoliselt peale 2017. aastast, kui Isamaa käes oli rahandusministri portfell. Sven Sesteri isik antud kontekstis polegi ju kuidagi tähtis, tema tegi oma tööd seal tõenäoliselt, aga sellel hetkel lõdvendati eelarve baasreegleid ja sellel hetkel tõenäoliselt ei jätnud teil süda lööki vahele ja tõenäoliselt trammid ei lõpetanud ka Tallinnas sõitmist. Aga see tähendas seda, et järgmisteks kriisideks riigil enam puhvreid ei olnud. See vajab ka selgitamist, et kui sellele tulid kriisid otsa, nagu kriisid otsa tulid, siis ühel hetkel peab midagi tegema, et Eesti riigi rahaasjad mahuksid raamidesse, ja praegune valitsus astub selleks samme, et meie rahaasjad mahuksid raamidesse. Me teeme üle miljardi jagu kärpeid – selle valitsuse otsustega ligi miljardi ulatuses, eelmise valitsuse otsused samuti jõustuvad, seega 1,3 miljardi eest teeme kokku kärpeid. Sellele lisaks kehtestame kaitsemoona hankimiseks ja kaitsekulude tõusuks laia julgeolekumaksu. Nagu koduses majapidamises tulud ja kulud ei saa üksteisest väga pikalt lahus käia, ei saa see samamoodi riigil olla, sest see tegelikult muudab kõikide jaoks kodulaenud kallimaks, ettevõtete jaoks laenuintressid kallimaks. Nii et see, mida meie praegu teeme, on eelmiste probleemide ja varasemate, võib-olla kergete valikute järel asjade kordategemine. Mina arvan, et te peaksite pigem selle eest tänulik olema, et keegi selle korda teeb, mitte seda kritiseerima.

Aitäh! Urmas Reinsalu, täpsustav küsimus, palun!

Kuulge, härra Michal, ma julgustan teid sellest Kaja Kallase kompleksist loobuma – poliitilist juhtimist elama läbi minevikus. Umbes sama paralleeli saab tuua Mart Laari valitsusega, kus ka väga rasketel aegadel oleks räägitud ainult Indrek Toomest: mida Indrek Toome ajal tehti valesti ja nõnda edasi. Me elame praeguses olukorras ja minu küsimus oli praeguse olukorra majandusprobleemide kohta põhimõtteliselt. Ma kahjuks ei saanud sisulist relevantset vastust. 

Nüüd, kui te viitasite siin raadiosaadetele, siis mind üsnagi üllatas see avameelsus, millega esines härra rahandusminister, [hinnates] selle ametis oleva valitsuse loetud nädalad või kaks kuud tagasi sõlmitud koalitsioonileppe kvaliteeti, et läbirääkimisi pidasid asjatundmatud inimesed. Sellest võib tekkida tegelikkuses väga suur ja tõsine probleem, mis ongi praegu tekkinud selles nii-öelda uues maksukaskaadis, mida te organiseerite. Mul jääb vaid üle ühineda selles loogikas – tõesti juhtub seda harva – oma poliitiliste oponentide Kaja Kallase ja Jürgen Ligi seisukohaga, et seesama ettevõtluse tulumaksusüsteemi purustamine hävitab Eesti maksukeskkonna ja lörtsib valijatelt saadud mandaati. Nagu ka härra Ligi iseenesest juba väljendas oma seisukohta ja tõenäosust selle kohta, et see maks on tegelikkuses kujunemas püsivaks Eesti ettevõtluskeskkonna jaoks. 

Küsimus, mis puudutab kärpeid, mul on konkreetne küsimus. Kui palju järgmisel aastal riigi valitsus valitsemiskulusid, mis puudutab majandamiskulusid, nominaalsummas vähendab, kui te viitate võimekusele neid kulusid oluliselt vähendada? Palju järgmisel eelarveaastal see summa on? 

Ja teiseks: minu konkreetne küsimus puudutab kaitsekulusid. Ma tunnustan seda, et te rohkem kui aastase venitamise järel olete seadnud poliitiliseks sihiks 1,6 miljardi euro eest kaugmaamoona soetamise. Minu küsimus on: kui palju näeb valitsus järgmises riigi eelarvestrateegia ajavahemikus ette täiendavat raha, võrreldes 2023. aasta riigikaitse arengukavaga, puhtalt riigi sõjalisele kaitsele?

Aitäh! Täpsed numbrid tulevad järgmisel neljapäeval. Kolmapäeval valitsus lööb kõik eelarvenumbrid kokku, Rahandusministeerium praegu teeb tööd ilmselt nädalavahetusel ja õhtutundidel ka, ja neljapäeval tulen annan teile selle eelarve siin parlamendis üle. (Urmas Reinsalu kõneleb saalist.) Kas me peame sedasi debatti? Ligikaudsest miljardilisest kärpest on rääkinud Rahandusministeerium, mina samamoodi, tuginedes Rahandusministeeriumi hinnangule. See puudutab nelja aastat. Täpsed numbrid tulevad, veel kord, eelarvega. Nii et kannatust, hea Urmas. (Saalist kõneldakse.)

Nii, debatt …

Teiseks, maksu puhul – julgeolekumaks on laiapõhjaline. See tähendab seda, et see maks aitab kogu ühiskonnal panustada või annab ühiskonnale võimaluse panustada sellessesamasse julgeolekusse või julgeolekukulude kasvu. See probleem ja juurpõhjus, mis on ka meie majandusele ju kehvasti tegelikult mõjunud, seisneb Venemaa agressiivsuses, ja see ei peitu mitte Eesti riigis, Eesti riigi valitsuses, vaid [probleem on] ikkagi Venemaa agressiivsus Ukrainas ja sealses sõjas. See on sõda, mida peetakse ka meie vabaduse eest Ukrainas, ja Ukrainat me toetame kuni võiduni. Maksu puhul olgu kindlasti öeldud, et maks on tähtajaline. Kõik ettevõtjad ja inimesed, kes selle kohta on küsinud, on saanud sama vastuse: sinna seadusesse läheb kirja ka tähtaeg. Nii et eks see siis jääb järgmise valitsuse valikuks, milliseid makse ta soovib alandada, milliseid tõsta. Teiseks, see maksuraha kulub julgeolekukulutuste kasvuks ja kaitsemoona ostmiseks. Kolmandaks, me teeme ka kärpeid, need on kindlasti olulised. 

Nüüd laiemalt. Mul on väga hea meel selle üle, et kui ma ametisse asumise kõne pidasin ja sõnastasin selle nii-öelda kindluse ja ebakindluse valikuna, siis ma näen, et Vabariigi President, teie kui opositsiooniliider ja paljud teised on võtnud selle parameetri kasutada. Minu meelest see on väga mõistlik. Valitsuse puhul – ja ma tsiteeriksin siin –, võtsin välja Vabariigi Presidendi tsitaadi: "Selge on see, et lõputut debatti ja diskussiooni pidada ei saa. Tuletan meelde, et maksuteemast räägime varsti rohkem kui aasta. Rahvas ilmselt ootab tegusid. Tuleb midagi ära teha ja kui miski läheb natuke valesti, siis tuleb öelda, et see läks valesti ja püüame seda parandada. Aga selline pidev diskussioon ja arutelu mingil teemal, no näiteks maksude üle, kurnab inimesi veel rohkem." Sama tagasiside on tulnud ka majandusest ja laiemalt. On vaja teha otsuseid ja valitsus langetab otsuseid. Pigem pakub see kindlust ja maksurahu 2027. aastal, mitte lõputut diskussiooni.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Eelnevas vastuses mainisite ära, et Eesti maksukoormus jääb ikkagi alla Euroopa Liidu keskmise. Kindlasti ei saa seda öelda tarbimismaksude kohta, kuna meil tarbimismaksud on pidevas tõusujoones. Eelkõige teie saate väga hästi aru, et tarbimismaksud on need maksud, mis [mõjutavad] eelkõige vähekindlustatud inimesi, ja see on tegelikult väga suur probleem. Ja see on see [probleem], mis tegelikult süveneb tänu teie otsustele. 

Mis puudutab maksuküüru – ma arvan, et maksuküüru kaotamine tulevikus, mis on teil ka plaanis, on suur viga. Igal juhul peaksime liikuma solidaarse ühiskonna poole ja need, kes saavadki rohkem tulu, peavadki ka ühiskonda rohkem panustama. Kui maksuküür ära kaotada, siis eelkõige kõige rohkem võidame näiteks meie, Riigikogu liikmed, kui ka teie, kes te praegu ministrikohti olete täitnud.

Nüüd, mis puudutab üleüldist laia julgeolekumaksu – ma saan aru, et kuni 2028. aastani, kaasa arvatud, olete planeerinud koguda selle nime all 2,5 miljardit eurot maksude näol. Need on eri maksud ja kogu pakett hõlmab 2,5 miljardit eurot. Nüüd tekkis see küsimus, et kas see on sama ajutine, kui oli Ansipi omaaegne maks 2009. aastal. Sel ajal ta väitis samamoodi käibemaksu kohta, et see tõusis 18%, aga ta tõstis selle 20% peale, kuna olid halvad ajad. See ajutine maks kehtis 14 aastat ja küll ei langenud 18% peale, vaid vastupidi – tõusis Reformierakonna juhtimisel. Kas siis see 2,5-miljardiline maks, nii nagu te seda nimetate laiaks julgeolekumaksuks, on ajutine ehk kehtib kuni 2028. aastani, või ta on sama ajutine kui see Ansipi kehtestatud maks 2009. aastal?

Aitäh! Nagu öeldud, lai julgeolekumaks ongi kaitsekulutuste tõusu katmiseks ja uue moona soetamiseks ja see saab olema tähtajaline. Tõepoolest, seaduses saab olema selle lõpptähtaeg 2028. aasta lõpp. Kui te parlamendis olete, otsustate, siis hoidke silm peal, et see sealt kuskilt ei kaoks. Meie selle sinna paneme, nii et ma loodan ka, et ta ei kao. Meie vaatest on tegemist tähtajalise maksuga just selleks, et katta need kulutused, mida on vaja Eesti riigil ja milleks riigil praeguses olukorras isegi kärpeid tehes pole jõudu, et osta see moon, soetada need võimed, mida meil on vaja, et Eestis tekiks kindlus. Sest vaadake, kaitsemoonaga seotud erinevate asjade ostmine annab ju signaali liitlastele, et meie peale võib loota, kuna me ei ole tegelikult ju NATO-s ega selles maailmas kuidagi üksi: lennukidki, mis üle meie lendavad aeg-ajalt, pole ju Eesti lennukid, vaid pigem partnerite omad; see annab ka signaali meie vaenlasele, et ei ole mõistlik meie meelekindlust panna proovile. Kindlusest saab aga omakorda sündida kasv ja kasv saab sündida nii ettevõtluses kui ka pere planeerimisel – inimesed teavad, mida oodata ja kuidas seis on. Nii et seepärast meie paneme sinna maksule tähtaja juurde: tähtaegne see maks saab olema. 

Mis puudutab üldist maksukoormust, siis tõepoolest – üldine maksukoormus on see, mida mina võrdlesin. Üldises maksukoormuses Eesti jääb tagantpoolt seitsmendaks, üheteistkümnendaks, kui seal teised mingeid suuri muutusi ei tee. Euroopa keskmisest jääme ikkagi kaugele, sest kui see on 41,7%, meil on 36 midagi, siis me oleme seal tagumises umbes kolmandikus, nii vabalt öeldes. 

Nüüd, mis puudutab tarbimismakse, siis jah, see on tõsi, et tarbimismaksud tõenäoliselt puudutavad rohkem madalama sissetulekuga inimesi, kellel on suurem selline sundkulutuste osakaal. See on ka maksuteooriast üldiselt tuttav teadmine, majandusest samamoodi. Tulumaks tõenäoliselt piirab jällegi majandusaktiivsust teisel viisil – ettevõtlust laiemalt ja nii edasi. Nii et lai julgeolekumaks on tehtud nii heas tasakaalus kui võimalik, et majandus ja inimeste toimetulek võimalikult vähe kannataks ja et siia tekiks uusi investeeringuid. Ja nagu öeldud, selle koalitsiooni üks prioriteete samamoodi on inimeste toimetulek. See tähendab seda, et tehakse erinevaid investeeringuid üle Eesti ja tuuakse siia ettevõtteid. Ma siin mõned minutid tagasi teie kolleegiga pidasin debatti selle üle, kas see on vajalik või mitte. Mina arvan, et see on vajalik, et meil tuleks uusi ettevõtteid, tootmisi ja investeeringuid, mis on ekspordivõimelised. Nii et ma arvan, et hoiame pöialt ja aitame sellele kõik kaasa.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane neljas küsimus on välisminister Margus Tsahknale. Küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov. Teema on NATO riikide kaitsekulutuste 2% kohustuse mittetäitmine. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ministrid, peaminister! Minu küsimus on seotud solidaarse kaitsekulude maksmisega. Teatavasti Eesti riik juba maksab kõvasti üle kokkulepitud 2% kaitsekuludeks, see võib ka 5% olla, aga me saame aru, et sellest ikkagi ei piisa selleks, et tagada solidaarne kaitse. Üks kolmandik NATO riikidest ei ole täitnud seda 2%: sellised suured riigid, nagu Itaalia, Hispaania, teised ka. Kas Välisministeerium on teinud selgitustööd, lobitööd selleks, et see solidaarsus oleks täidetud ka nendes riikides, kes ei ole täitnud seda 2% nõuet või siis kokkulepet?

Aitäh, hea küsija! See on väga oluline teema, eriti praeguses kontekstis, kui Venemaa viib läbi agressiooni Ukraina vastu ja julgeolekuolukord meie regioonis on väga keeruline ja need prognoosid ei ole midagi lillelist. Uus valitsus oma koalitsioonilepinguga nägi ette seda, et me lisaks sellele, mis praegu on kokku lepitud kaitseinvesteeringute näol, lisame sinna selle suure programmi, mis puudutab eraldi eelkõige meie oma kaitsevõimekuste soetamist järgmiste aastate jooksul. Seetõttu kaitsekulude debatt on väga oluline. Nagu ei ole ka saladus, siis me teeme päris suuri kärpeid riigi enda valitsemiskuludes – järgmise nelja aasta jooksul üle miljardi euro. Samal ajal oleme sunnitud ka võtma lisamaksu, küll tähtajaliselt, Eesti ühiskonnast ja majandusest, et need eesmärgid täita. Kui me vaatame, mis see olukord on hetkel, siis 23 NATO liikmesriiki täidavad ära miinimumi 2% [SKP-st], samas 8 [riiki] ja mõned veel ei täida. Kuid kui me vaatame seda dünaamikat võrreldes 2014. aastaga, ehk kümme aastat tagasi, siis sellel hetkel oli NATO-s kolm liikmesriiki, kes täitsid [nõude] ära 2% tasemel. Ehk siis tegelikult on viimastel aastatel väga paljud riigid oma kokkulepitud eesmärgid täitnud ja veelgi enam. Eestil on moraalne alus olla eestkõneleja just nimelt kaitsekulude tõstmise vajaduste suhtes ja seda oleme ka teinud – nii Eesti valitsuse, Eesti välisministeeriumi, kaitseministeeriumi kui ka tegelikult Riigikogu tasemel. Juba eelmisel aastal NATO tippkohtumisel Vilniuses ja nüüd sellel aastal toimunud Washingtoni tippkohtumisel on Eesti välja käinud uue eesmärgi, mis võiks olla miinimum, põrand kõigi NATO liikmesriikide jaoks kaitseinvesteeringute ja kaitsekulude võtmes: et see oleks 2,5%. Eestil endal on sellel aastal kaitsekulutuste maht 3,4% ja see on viimase aasta-kahe jooksul olnud väga märkimisväärne tõus. NATO liikmesriikidest kõige rohkem SKP mõttes investeerib Poola, kellel on [kaitsekulutused] sellel aastal 4,1% – see tõus on olnud märkimisväärne. NATO liikmesriikidest on Eesti teisel kohal ja meile järgnevad Ameerika Ühendriigid, kellest me oleme olnud kõik pidevalt tagapool. Aga nüüd me võime öelda, mis ei ole küll mingi võistlus, et kes on esimesel-teisel-kolmandal kohal, kuid Eesti investeerib ja Eesti inimesed investeerivad väga palju kaitsekuludesse.

Suur tänu! Lisaküsimuse saab Riigikogu liige Lauri Laats. Palun!

Aitäh! Mul tõesti on väga oluline küsimus ja teema. Ega ilma liitlasteta me kindlasti hakkama ei saa. Nüüd ongi see küsimus: kui palju meil endil või välisministril on mõju selle teemaga tegeleda, et ka teised NATO liikmesriigid ikkagi oleksid sama tublid, kui meie oleme, ehk kui me räägime eelarve kogumisest üle 2%, nii nagu meil ka plaanis on? See on erakondadeülene otsus ja selles osas meil sisepoliitikas vaidlusi ei ole. Nüüd on see küsimus: mis me saame selleks teha, et ka teised NATO liikmesriigid järgiksid meie eeskuju?

Aitäh! See on väga oluline debatt kogu Eesti ühiskonnas ka, eriti olukorras, kus mitte väga heas majandusolukorras me investeerime üha rohkem. Ja küsimus ei ole ju mitte selles, mitu protsenti me sinna paneme, sest see protsent SKP-st ei ole ju asi iseeneses, vaid selle protsendi taga on reaalne rahaline võimekus ja sellest tulenevad sõjalised võimed või kaitsevõimed. See 2% on olnud ju ikkagi suhteliselt rahu ajal kokku lepitud eesmärk, mida küll mõned riigid veel ei ole täitnud, aga üha enam riike seda täidavad. Seetõttu me peame vajalikuks, arvestades julgeolekuolukorda, et tegelikult see protsent tulevikus võiks olla kõigile miinimum 2,5%. 

Nüüd, mida Eesti teeb. Eesti ju tegelikult täidab seda põhimõtet ja neid kaitseplaane, mis on NATO‑s kokku lepitud eelmisel aastal Vilniuse tippkohtumisel, ja seetõttu ka meie oleme otsustanud, et mitte ühtegi millimeetrit NATO ega Eesti territooriumist ei loovutata näiteks Venemaale, kui ta peaks otsustama meid rünnata, ja et siis kuidagi hakkame veel tagasi võitlema, vaid et need väevõimed, mida oleme soetamas ja mille soetamist oleme otsustanud poliitiliselt ka rahaga tagada, peavad tagama selle, et esiteks heidutus oleks nii tugev, et Venemaa ei tahakski oma käsi meie külge panna, ja teiseks, et meil oleks võimalik koheselt reageerida nõnda, et meie territooriumi ära ei anta. Lihtsalt peame meeles pidama, et Eesti strateegiline sügavus on 200 kilomeetrit kuni mereni. Ühtlasi peame ka väga selgelt õppima sellest, kuidas Venemaa peab sõda Ukrainas: seal kasutatakse laastatud, hävitatud maa taktikat infrastruktuuri mõttes, aga ka inimeste suhtes: küüditatakse lapsi ja kõik need teemad, mille kohta me teame. See on olnud tegelikult see kontseptsiooni muutus, mis on ka NATO-s kokku lepitud. Seetõttu Eesti ongi eestkõneleja: ta näitab oma tegudega ja Eesti inimesed näitavad oma maksevõimekusega seda, et me peame ise ja ka kõik koos investeerima oma võimetesse. 

Mida me veel teeme koos regiooni riikidega – paratamatult Venemaa naabruses me investeerime rohkem oma riigi kaitsesse kui võib-olla mõned muud riigid, kellel ei ole piiri Venemaaga või kes ei tunneta seda ohtu otseselt. Ka Euroopa Liidu tasemel, ma loodan, et uus Euroopa Komisjon võtab tõsiselt ette teema, et emiteerida võlakirju, kaitsevõlakirju Euroopa Liidu tasemel ja jagada seda koormust ka Euroopa Liidu liikmesriikide vahel. See oleks hädavajalik eelkõige meie ehk piiririikide jaoks, aga see annaks ka sellise koormuse jagamise võimaluse meie enda inimestele ja majandusele, ja ma näen, et selles suunas on poliitiline tahe küpsemas.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Tänane viies küsimus on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, küsib Riigikogu liige Kert Kingo ja teema on valitsuse otsused. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Statistikaameti andmetel on Eesti sündimus viimase kahe aasta jooksul olnud kõige madalam alates 1919. aastast, mil hakati vastavaid andmeid koguma. Seejuures oli väikseim sündimus 2023. aastal. Teie olete sotsiaalkaitseminister alates 2021. aasta jaanuarikuust, mistõttu langeb sündimuse langus just teie ministriksoleku aega. Võta sa kinni, kas see on teie otsuste ja tegevuste tagajärg või mitte, aga oma ministriksoleku ajal olete näidanud igati välja oma hoolimatust ja ükskõiksust eelkõige laste, emade ja traditsioonilise peremudeli suhtes. Te olete suhtunud neisse vaenulikult nii sõnades kui ka tegudes, sest teie vähendasite peretoetusi, ja seda olukorras, kus sündimusnäitajad on kriitilised. Samal ajal olete näidanud välja suurt hoolivust LGBT-kogukonna suhtes, olete olnud kirglik sooideoloogia propageerija ja selle kirju seltskonna eest võitleja. Nende eri sihtasutuste ja MTÜ-de toetusi te ei vähendanud. Vastupidi, te suunate sinna pidevalt maksumaksja raha, ja aina rohkem, kuigi nendest kooslustest oleks lapse sündi naiivne oodata. Mida olete valdkonna ministrina ette võtnud või ette võtmas selleks, et laste sündimust suurendada ja eestlaste kestmajäämine sellega tagada? 

Aitäh küsimuse eest! Siin oli palju hinnangulist, mille ma hea meelega jätan kõrvale. Ja igaks juhuks – et kellelgi ei oleks soovi minu tervisliku seisundi kohta midagi öelda – jah, mul on silm punane, mul on silmapõletik. 

Kõigepealt, sündimus on olnud väga madal ja see on äärmiselt murettekitav meie jaoks pikas perspektiivis. Sellel on mitu eri põhjust. Üks põhjus, mis on üsna objektiivne, on see, et meil on sünnituseas naiste osakaal praegu väga väike. Aga kui me vaatame seda ka teiste riikide võrdluses, siis me torkame jätkuvalt silma väga madala sündimusega. Samas, kohortsündimuse näitaja oli 2013. aastal 1,81 – see on 40-aastaste naiste kohta – ja käesoleval aastal on 1,83. Summaarne sündimuskordaja, mis näitab, kui palju keskmine naine sünnitaks oma elu jooksul, kui konkreetse aasta sündimustrendid jätkuksid tema fertiilse ea jooksul, on Eestis 1,41, Soomes 1,32, Lätis on ta natuke kõrgem – 1,47, Leedus 1,27. 2022. aasta andmed, mis on võrreldavad andmed… (Hääl saalist.) Mina räägin praegu! Madala sündimuse üheks põhjuseks on demograafid toonud ebakindlust. Perepoliitika mis tahes sammud on väga pika mõjuga ja need ei avalda mõju ei samal ega ka järgmisel aastal. Pereplaneerimine ja selleks valmistumine on pikk [protsess]. 

Tõsi on see, et me oleme tõstnud lapsetoetusi 60 eurolt 80 eurole; oleme elatisabi selle aasta algusest kahekordistanud; ette on valmistatud eelnõu toitjakaotuspensioni muutmiseks toitjakaotustoetuseks, et lapsi kohelda võrdselt; oleme lapsevanematele andnud võimaluse lapsehoolduspuhkuse järel saada oma palgast või sissetulekust tulenevat haigushooldushüvitist. Ja neid samme on veel, mida me pidevalt astunud oleme. Jätkuvalt ei ole võimalik ebaturvalises keskkonnas planeerida väga suurt sündide arvu, ja inimesed on ettevaatlikud. Me peame rääkima majanduskasvust, julgeolekust, ja see on see maastik, kuhu demograafid meie mõtteid suunavad.

Suur tänu! Järgnevalt Kert Kingo, täpsustav küsimus. Palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kõigepealt korrigeeriksin, et see statistika, mida te siin ette lugesite, puudutas 2022. aastat, mitte 2023. aastat. Need andmed on ka juba olemas. Teiseks, majanduskeskkond ongi probleem, mille te ise olete tekitanud ja millega te sündimust pärsite. 

Tulen uuesti tagasi laste sündimuse ning seda toetavate ja soodustavate tegevuste juurde – hiljuti teatasite, et alates 2026. aastast on riigil plaanis lõpetada ravikindlustuse eest tasumine kodus lapsi kasvatavatele abikaasadele. Ainult laste kasvatamisele on üldjuhul pühendunud just naised. Seega näitate taas oma vaenulikkust emade, laste ja lastega perede suhtes. Seda otsust olete ise kommenteerinud [järgmiste] sõnadega, tsiteerin: võimalus lapsega poolteist aastat kodus olla on ühiskonnale üsna kulukas hüve, "meil tuleb hoida oma riigi kulutused tasakaalus nii, et hüved, mida me inimestele pakume, oleksid kaetud selle maksutuluga, mida riik inimestelt korjab." Samas suunas valitsus, mille liige te olete olnud 2023. aastal ka, kokku 3,2 miljardit eurot maksumaksja raha toetusteks eri juriidilistele isikutele, millest 2,4 miljardit eurot jagati väljaspool eelarves planeeritut ja teadmata alustel. Seda raha jagasid eri ministeeriumid, kaasa arvatud Sotsiaalministeerium, oma suva ja äranägemise alusel. Kuidas aitab kodusele lapsevanemale ravikindlustuse eest tasumise lõpetamine kaasa Eesti sündimuse tõstmisele? Ja selgitage, miks põhjendate kodusele lapsevanemale ravikindlustuse eest tasumise lõpetamist eelarvekriisi ja kärpevajadusega, kui oma toiduahela toetamiseks jagate laia kaarega miljardeid eurosid.

Suur aitäh! Kõigepealt need suured summad, mida te nimetate üle ministeeriumide. Seal on loomulikult sees ka Sotsiaalministeeriumi [haldusalasse kuuluvad] haiglad ja hoolekandeasutused ning ma arvan, et see [nende toetamine] on väga mõistlik ja vajalik [samm], et avalikke teenuseid parendada ja sinna ka avaliku ressursi [laekumist] suurendada. Ma võin kinnitada, et vastupidiselt täna varem kõlanule ei ole Sotsiaalministeeriumist mitte ükski toetus läinud välja ilma hankekonkursi või muu juriidiliselt pädeva võimaluseta, nii et ka teised sarnast teenust osutavad asutused ja teenusepakkujad oleksid saanud sellele [toetusele] samamoodi pretendeerida. 

Mis puudutab ülalpeetava abikaasa ravikindlustusmakset, siis me räägime 1050 inimesest. Need on inimesed, kes kasvatavad alla 8‑aastast last või kolme kuni 16-aastast last. Perekonnad, kes on saanud endale sellist luksust lubada, et üks vanematest jääb koju nii pikaks perioodiks nagu laste 16-aastaseks saamiseni, tulevad üldjuhul paremini toime. 

Minu käest on ka küsitud, et mis saab keerulistel juhtudel, kui peres on haavatavamasse sihtrühma kuuluvaid lapsi nagu puudega lapsed. Tõsi on see, et puuetega laste vanematele, kui nad on lapse hooldajad, on meil olemas regulatsioon – kohalik omavalitsus tulenevalt sotsiaalmaksuseadusest maksab nende eest ära täissotsiaalmaksu, mis hõlmab ka pensionikindlustust, mitte ainult ravikindlustust, nagu see täiendav meede tuhatkonnale inimesele. Ma siiralt usun, et see on üsna õiglane kõikide nende lastevanemate suhtes, kes ei ole sellisel elujärjel või olukorras, kus nad saaksid endale lubada kodus olemist, vaid peavad pere jaoks leiva lauale toomiseks ka töötama. 

Lisaks mainisite vanemahüvitise temaatikat. Ka vanemahüvitise juures pean ma märkima, et meil on umbes 30 000 perekonda, kus üks vanematest saab vanemahüvitist. Vanemahüvitise lae allatoomine üle-eelmise aasta kolmekordselt keskmiselt [palgalt] kahekordsele keskmisele [palgale] puudutab umbes 3500 lapsevanemat, mis on circa 12% vanemahüvitise saajatest, kes on kõrgemapalgalised. Ma väga-väga loodan, et just nendele kõrgemapalgalistele on abiks täiendav muudatus, mis kaotab ära keelu teenida rohkem kui poole vanemahüvitise maksimummäärast hüvitise saamise perioodil, ehk me tegelikult anname inimestele võimaluse ka oma tööpanust tööturule pakkuda. Ja ma väga loodan, et see meede aitab vähendada muu hulgas...

Teie aeg!

...soolist palgalõhet.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab toimetulekupiiri. Nagu on teada, on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks üksi elava inimese või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ja toimetulekupiir. Alates 1. juunist 2022. aastal on üksi elava inimese või perekonna esimese liikme toimetulekupiir 200 eurot kuus. Iga alaealise liikme toimetulekupiir on 240 eurot kuus. Paraku on teise ja iga järgmise täisealise liikme toimetulekupiir 160 eurot kuus. Pööran teie tähelepanu sellele, et alates 2022. aastast on kõik hinnad kõvasti tõusnud, samal ajal on miinimumpalk tõusnud 25%, kuid toimetulekupiir ei ole muutunud. Usun, et olete minuga nõus, et üksi elaval inimesel on päris keeruline toime tulla 200 euroga kuus, kui mitte öelda, et võimatu. Lugupeetud minister, kas ja millal on plaanis toimetulekupiir üle vaadata?

Suur aitäh küsimuse eest! Ma pean muidugi ka ütlema, et enne  2022. aastat, kui toimetulekupiiri tõsteti, oli ta [minu] mälu järgi ka circa 5 aastat muutumatuna püsinud. Nii et toona sisuliselt veerandi võrra tõstmine oli üsna suur pingutus ja ta on ka päris suur kulu. Aga praegu on tõepoolest kehtiv elatusmiinimum 338 eurot, millest eluasemekulud moodustavad 146 eurot ja 18 senti, ja siis see toimetulek, mis on arvestuslik, kuhu hulka on ka [toidukorvi hind] arvesse võetud, on 192 eurot. Me oleme selle metoodika suhtes ise üsna kriitilised ja tegelikult juba enne Reformierakonna juhitud valitsusi oli soov seda metoodikat muuta. Selleks on tellitud spetsiaalne analüüs, mida viivad läbi õigus- ja majanduseksperdid, ja selle analüüsi tulemusena saame uue metoodika, mis võtab aluseks muutunud ühiskonna ja olustiku. 2027. aastal on see [analüüs] valmis ja selle pinnalt on võimalik teha otsuseid selle kohta, kuidas me seda väljapakutud uut metoodikat rakendama hakkame. Loomulikult sõltub alati poliitilisest otsusest ja valikust see, millise toimetulekutoetuse piiri me saame panna. Ma arvan, et on äärmiselt mõistlik seda 2027. aastal analüüsi tulemuste ja pakutud metoodika alusel uuendada, et inimeste elujärge parandada. Samal ajal pean meelde tuletama, et praegu, küll siin negatiivses kontekstis mainitud automaksu tuules me tõstame haavatavamate sihtgruppide toetust ehk tööealiste puudega inimeste ja puudega laste toetust raske ja sügava puude korral. Tegelikult ka täna varasemalt lugesin ette meetmeid, mida me eeskätt laste ja lastega perede jaoks oleme paremaks teinud, et seda vaesust või [vaesumise] riski leevendada.

Suur tänu, proua minister! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kuues küsimus on samuti sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on haldusalas veetav poliitika. Riina Solman, palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud sotsiaalkaitseminister! Kuulan teid ja mõtlen, et pidada 1050 koduse ema ravikindlustuse eest maksmist luksuseks on päris hoolimatu ja nendega [mittearvestav] seisukoht, kuna kõik lapsi kasvatavad pered teavad, et laste kasvatamine on lapse rõõmu kõrval suur töö lisaks suurtele kuludele. Me kasvatame üles ju tuleviku maksumaksjaid, see on riigile kasulik. Poliitika ongi aga signaalide andmise kunst ja teie kunsti näide 3. septembri "Aktuaalses kaameras" oli klassivaenu tekitav, mõte jääb samaks siin saalis öelduga, te ütlesite: "See on põhimõtte küsimus, sest kõik ülejäänud inimesed teevad tööd selleks, et tagada endale ravikindlustust, ja meie ühiskonnana maksame siis avaliku raha eest kinni neile, kelle peres on jõukust sedavõrra palju, et üks vanem võib jääda koduseks ja ei peagi tööl käima." Tekitab hämmeldust, mis jõukusest saab lasterikaste perede näitel üldse rääkida ja kust tuleb selline justkui jaga-ja-valitse-õpikunäide, mille järgi te üritate taas eri suuruses peresid üksteise vastu ässitada, et oma poliitikaid õigustada. Täpselt samamoodi toimus avalik kommunikatsioon perehüvitiste vähendamise põhjendamisel. Miks te tekitate eri peretüüpide vahel vaenu oma väljaütlemistega?

Proua minister, palun!

Suur aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et kõik pered ja lapsed on olulised. Olen seda ka korduvalt verbaalselt väljendanud. Ma olen täiesti veendunud, et keerukam on nendel peredel, kus on üks vanem või puudega vanem. Keerukam on nendel peredel, kus on puudega lapsed, ja kindlasti ka nendel peredel, kus on rohkem lapsi, sest see elukorraldus kujutab endast teistsugust igapäevaelu: sõltuvalt laste arvust on rohkem toiminguid. Sellele vaatamata ei saa öelda, et Eesti pere- ja lastetoetuste süsteem oleks kuidagi lasterikaste perede vaenulik, võrreldes ka teiste riikide ja sündimuskordajaga. 2021. aastal oli Soomes sündimuskordaja 1,46 ning lapsetoetus kolmelapselisele perele 333 eurot ja 51 senti, Eestis on see nüüd juba paar aastat olnud 710 eurot. Ma ei hakka teiste riikide näiteid siin ette lugema, aga me näeme igalt poolt seda, et on seesama murekoht – madal sündimus –, kuid samal ajal on Eestis siiski väga suured [toetused], me oleme selle poolest esirinnas ja tegelikult oleme eeskätt lasterikaste perede toetuse poolest esirinnas. Kui me vaatame seda ka laste arvu järgi peres, siis ühe- ja kahelapseline pere saab lapse kohta 80 eurot ning kolmelapseline pere 237 eurot. Jah, ta kahaneb kuni seitsmenda lapseni lapse kohta, olles kuuenda lapse puhul 168 eurot, kuid tõuseb uuesti seitsme ja enama [lapse] puhul, sest seal toetuse määr uuesti suureneb. Ma ei usu, et need numbrid kinnitaksid kuidagi just seda poolt, et me oleme olnud lasterikaste perede või puuetega laste suhtes vaenulikud, kelle toetusi me tõstame alates 1. jaanuarist. Samamoodi oleme puuetega lastele järjepanu pakkunud uusi ja mugavamaid teenuseid. Ma lugesin täna ette ka selle, mida oleme teinud last üksi kasvatavate vanemate heaks, mis puudutab elatisabi, toitjakaotuspensioni muutmist toetuseks ja nii edasi ja nii edasi.

Suur tänu! Järgnevalt Riina Solman, täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud sotsiaalkaitseminister! Mis puudutab haavatavaid sihtgruppe, siis siin me oleme teiega ühel meelel, aga seda signaalide kunsti, kuidas te tegelikult eri peretüüpe üksteise vastu ässitate selleks, et õigustada oma poliitikaid – selles ma teiega nõus ei ole. Demograafia ja sündimuse küsimuses peaksite andma inimestele enam valikuvabadust, sest osa inimesi – emasid – soovivad laste kõrvalt tööl käia, karjääri teha, kuid teised tahavadki paremaid võimalusi oma töö- ja pereelu ühildamiseks ning kolmandad tahaksid võimalikult kaua oma lapsi kodus ise kasvatada, sest see on efektiivsem. Kui on neid lapsi palju, siis on see ka laste jaoks tervislikum, ning logistika ja muu vaev sinna juurde. Kui me räägime paljulapselisest perest, siis on neil kahtlemata suuremad kulud ja emal ongi kasulikum kodus olla. Miks teie koalitsioon ajab kõik emad tööle ja võimalikult ruttu? 3. septembril rahvusringhäälingule räägitut ma juba tõin esile. Te võidate kodus last kasvatavatelt emadelt ravikindlustuse äravõtmisest 1,5 miljonit eurot. Aga kõik emad ei taha ruttu tööle minna, ja mis on laste jaoks tervislikum, see on ka riigi jaoks kasulikum. Ravikindlustusega jätkamine on riigi jaoks palju kasulikum. Eesti riigi huvides on nende perede teelt takistused kõrvaldada, kes soovivad lapsi kasvatada. Aga nüüd ravikindlustust ära võttes te võrdsustate kodus lapsi kasvatavad emad kodututega, kes ei saa riiklikku [ravi]kindlustust. See on väga kurb ja piinlik. Ja ma küsin: miks te ajate kõiki emasid tööle võimalikult ruttu? Kas see poliitika on Sotsiaalministeeriumi poliitika, kusagilt üle võetud poliitika või Reformierakonna poliitikasoovitus? Miks kujundab Sotsiaalministeerium jäigalt sellist emade ja laste soove arvestamata poliitikat, kui see on riigi jaoks pikas perspektiivis kasulikum, rääkimata lastest, kes saaksid ema enda tahtel tema hoole all kasvada?

Aitäh! Kuni 1,5 aasta möödumiseni on vanem, kes on lapsega kodus – ema või siis isa – ravikindlustatud. Me räägime lapsest kuni 8. eluaastani või siis vähemalt kolmest lapsest, kes on alla 16-aastased. Me räägime üsna erilisest olukorrast. Vaadake, riigi vaates on nii, et need maksud, mille eest me inimestele hüvesid pakume, tulevad tööl käivatelt inimestelt, ehk riigi jaoks loomulikult on oluline, et võimalikult palju inimesi tööl käiksid. Sellele vaatamata – 1,5 aastat vanemahüvitist on Eestis ülihelde ajaperiood, mil vanem saab rahuliku südamega kodus oma lapsi kasvatada. Veel kord – põhiseadus ütleb, et vanemad peaksid oma lapsi ülal pidama. Põhiseadus ütleb meile ka, et [nad] on riigi erilise hoole all – täiesti nõus. See riigi eriline hool väljendub laste- ja peretoetuste süsteemis, millest ma varasemalt rääkisin ja mis on võrdluses teiste riikidega helde, nagu on ka helde vanemahüvitise periood – 1,5 aastat –, mil ema või isa saab lapsega kodus olla. Aga me vajame neid tööl käivaid inimesi selleks, et oleks maksumaksjaid ja et me saaksime neid hüvesid jätkusuutlikult [pakkuda]. Teise poole pealt tuleb ka öelda seda, et mõlemal vanemal on võrdne kohustus oma lapsi üleval pidada, mida täpsustab perekonnaseadus detailselt. Kui perekond valib selle mudeli, et üks vanematest jääb koduseks, siis teine, tööl käiv vanem peaks ka selle kompenseerima, et see valitud eluviis oleks võimalik. Ja ma väga kahtlen selles, kas ühiskond tervikuna peab seda tegema, sest kui me räägime üksikvanemast, kellel ei ole seda valikut, tal ei ole kõrval kaaslast, kes aitaks tal sellist elustiili viljeleda ja olla lastega kodus kuni nende 8. eluaastani või kolme lapse puhul kuni nende 16. eluaastani, siis tema peab käima tööl selleks, et teenida elatist lapsele ja endale, maksta maksu, millest [pakutakse] muu hulgas sedasama hüve, mille äravõtmist te hukka mõistate. 1050 (Hääl saalist.) inimest on need inimesed, keda see muudatus puudutab, ja kordan – see on õigluse küsimus, sest kõik inimesed ei saa valida endale sellist elustiili ja… Ma ei saa rääkida.

Lugupeetud minister! Lõpetage see lause ära, meil on selle [teema] kohta üks lisaküsimus.

Ei, mul ei ole midagi öelda.

Selge, siis ma annan järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvartile võimaluse esitada lisaküsimuse. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Täna hommikul ilmus uudis, kus Eesti 200 juht Kristina Kallas andis teada, et tuleks üle vaadata pensioniindeksid. Tema sõnul tuleb kaaluda pensionide indekseerimisest lahtisidumist. Praegu pensionide kallale minemine oleks ju täiesti vastutustundetu, sest Eesti pensionid on Euroopa Liidu riikide arvestuses niigi väikesed ning kiire hinnatõus ja uued maksud on pannud meie kõige nõrgemad ühiskonnarühmad, kaasa arvatud pensionärid, palju keerulisemasse seisu. Nende vaesusesse langemise risk on oluliselt suurenenud, ja muide – pensionide indekseerimise mõte ongi ju alati olnud see ja see kokkulepe seisnes alati selles, et just kaitsta pensionäre elukalliduse ja hinnatõusu kasvu eest ning kompenseerida seda. See on muidugi hämmastav, et haridusminister, kes ei suuda oma valdkonnas hakkama saada ja on juba teatanud, et õpetajate palgatõusuks raha ei leia, soovib nüüd teiste valdkondadega hakata tegelema ja lisaks õpetajatele ka pensionärid streikima saada. Öelge palun, kas see on Eesti 200 haridusministri soolo või see on reaalselt valitsuse uus plaan ja suund, mida hetkel arutatakse.

Proua minister, palun!

Aitäh! Tänan küsimuse eest! Koalitsioonilepet tehes lepiti kokku ka selles, et pensionides muudatusi ei tehta. Kõik see, mida te kirjeldasite, on absoluutselt õige. Eesti pensionid on Euroopa Liidu ühed madalamad, Eesti pensionärid on Euroopa Liidu ühed töökamad. Nii nagu ma olen varem öelnud – see töökus ei pruugi tulla mitte tööarmastusest, vaid väikesest pensionist. Ja tõepoolest – ligi kolmandik 65–74-aastastest Eesti vanaduspensionäridest on tegelikult tööturul aktiivsed, jah, kõrgemas vanuses see protsent loomulikult langeb. 

Just sellepärast, et Eesti pensionäridel on sissetulekud olnud väikesed, oleme ellu kutsunud hooldereformi, et suure abivajaduse korral oleks neil võimalik väärikalt vananeda. Kuigi pensionid on viimastel aastatel väga oluliselt tõusnud – 2024., käesoleval aastal 10,6% ja aasta varem 17,6% –, siis jätkuvalt ei ole me Euroopa võrdluses edasi tõusnud või ülespoole nihkunud ja sellepärast pensionide indekseerimise [lõpetamine] ei ole Reformierakonna plaan. Poliitikutel, kõigil on alati õigus kaasa rääkida, mida nad arvavad ja mõtlevad. Kõigepealt järgmine sügis tulevad kohalikud valimised, aga siis ei ole ka väga kaugel parlamendivalimised. Ma usun, et iga erakond saab teha need valikud, et milliste lubaduste ja mõtetega nemad valimistele vastu lähevad. Aga Reformierakonna plaan see ei ole.

Suur tänu! Lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kahjuks viimasel ajal jääb mulje, et sõna "julgeolekumaks" aina rohkem kuritarvitatakse, ja tundub, et seda teeb juba iga minister oma valdkonnas. Võib-olla ongi antud selline ülesanne, et mõelge uus maks välja oma valdkonnas ja me paneme sellele ilusa ümbrise nimega julgeolekumaks. Kahjuks ka tervishoius on otsustatud neljakordselt tõsta eriarstide visiiditasu – 5 eurolt 20 eurole, samuti kahekordistub haigla voodipäevatasu ja 1 euro lisandub ka igale retseptiravimile. Võib ju tunduda, et summad ei ole üldse suured, aga kui mõelda, kes igapäevaselt ja -kuiselt vajavad ravimeid või viibivad haiglaravil ning peavad samal ajal külastama eriarste, siis kahjuks võetakse raha ära jällegi kõige nõrgematelt. Nende inimeste toimetulekut mõjutab kõik see oluliselt drastilisemalt, kui see kogutav 15 miljonit eurot mõjutab riigi hakkamasaamist. Ja kas mitte see ei ole iseenesest juba julgeolekuküsimus, et meil on varsti inimesed, kes ei saa endale lubada arsti juures käimist, ravimite ostmist, haiglas viibimist ja jäävad aina haigemaks? Vaatasin just, et Statistikaamet on välja toonud päris kurva statistika: 16+ vanuses inimesi, kellel on mõni pikaajaline haigus, on 46,5% – pea pool meie elanikkonnast. Öelge palun, miks te soovite ära võtta raha meie kõige nõrgematelt ja panna nad palju raskemasse seisu selle 15 miljoni eurose lisaraha pärast, aga näiteks pankadele liigkasumimaksu kehtestada ei soovi, mis tooks 300–400 miljonit eurot lisa meie eelarvesse. Nemad ju saaksidki selle kaudu solidaarselt ja ka reaalselt panustada meie julgeolekusse.

Aitäh, hea küsija! Jah, nii maksud kui ka kärped mõlemad parandavad riigieelarve tasakaalu. Püüan mitte liiga tehniline olla, aga see tähendab seda, et kui sul riigieelarves kulud ületavad tulusid, siis selleks, et nad üksteisele lähemale nihkuksid, on vaja erinevaid samme astuda. Selleks on vaja teha kärpeid. Jah, võib-olla tõesti pole päris täpne öelda, et eriarsti visiiditasu tõus on kärbe, sest seda ta tõepoolest ei ole, ta on pigem tasakaalu parandav meede, olen isegi seal libastunud. Mõte on selles, et Tervisekassast, mis on kõigi meie ühine kassa ja aitab meid siis, kui on häda käes, ja mis on solidaarne ja hoiab meie tervishoiusüsteemi üleval, kulub rohkem raha, kui parajasti sinna tuleb või seal on. See tähendab seda, et ka Tervisekassas, tervisesüsteemis tuleb otsida lahendusi – kas tõmmata mingeid tegevusi koomale või mingite tegevuste eest küsida raha juurde. See tõepoolest on ka välja öeldud, et retseptitasu tõuseb 2,5 eurolt 3,5 eurole, tõusevad visiidi- ja voodipäevatasud, ja 5 eurolt 20 eurole tõusis ka eriarsti juurde saamise tasu. Seal on välistused, mille hulka kuuluvad pensionärid, rasedad, alla 1 aastase lapse vanemad, töötud ja nii edasi, ma mälu järgi seda [loetlen]. Nii et kui te küsite, miks seda teha on vaja, siis sellepärast, et me oma ühise rahakoti kaudu suudaksime aidata neid, kellel on rohkem seda abi vaja. Pole ju saladus, et riigi rahakott, nagu ka tervise[süsteemi] rahakott, on lõplik. Kui sinna panna eri funktsioone, ülesandeid juurde, aga sinna uut raha juurde ei tule, siis ei ole võimalik seda lõputult tõhusamaks muuta. Tõhusamaks muutmine kindlasti on omal kohal – seda kindlasti nii tervishoiu- kui ka meditsiinisüsteem tervikuna teeb ja iga protsent on väga suur summa ning kindlasti pingutused selle nimel käivad. Aga ka eri tasude tõstmine – mõnikord mõni euro võib olla väga tähtis. Ma loodan, et inimesed mõistavad, et see pigem aitab sellel süsteemil püsti püsida ja tervishoiusüsteemi kaudu solidaarselt aidata rohkem neid, kes seda abi vajavad. Kriisides, rasketel aegadel tuleb meeles pidada, et me kõik oleme selles koos ja koos elame selle üle – nii tuleb ka käsitleda seda visiiditasu tõusu või siis retseptitasu tõusu. 

Suur tänu! Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! See on huvitav loogika, et meie kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed peavad olema solidaarsed, aga pangad oma suurte kasumitega ei pea. Sellele te ei vastanud, miks siis pangad ei pea panustama. Tegelikult on ka päris kurb see, et tervishoiu korrastamise ega kulude optimeerimisega ei tegeleta. Muidugi on ikkagi lihtsam raha ära võtta kõige nõrgemate käest. Siiamaani pole vastu võetud ega rakendama hakatud esmatasandi tervishoiu arengukava, endiselt pole meil uut haiglavõrku ega kiirabi arengukava, Tallinna haigla ehitamise osas ei suuda samad koalitsioonierakonnad, kes on nii Tallinnas kui ka Toompeal, omavahel kokku leppida. Muide, Keskerakond andis üleeile sisse eelnõu Tallinna Haigla osas. Ma loodan, et sellele tuleb ka koalitsiooni toetus, et selles projektis saaks koostöös edasi liikuda. Ehk siis praegu on probleem selles, et raha pumbatakse lihtsalt süsteemi – seda [rahakasutust] ei optimeerita ega kõrvaldata sealt mittevajalikke teenuseid ja tegevusi, näiteks kas või need üksteist dubleerivad analüüsid, sest tegelikult raha ju saaks sealt. Aga see selleks, see oli üks teema.

Tegelikult oli mul küsimus teise teema kohta, et aru saada (Naerab.), mis toimub teie valitsuses ja koalitsioonis. Ma vaatan, et rahandusminister on paari kuu jooksul juba suutnud kõigiga tülli minna – nii koalitsioonipartnerite, näiteks sotsiaaldemokraatidega, aga ka ettevõtjatega. Näiteks ma just lugesin, et rahandusminister Jürgen Ligi kirjutas Alexela juhile järgmised sõnad, tsiteerin: "Sa ära õpeta mulle riigirahandust ega selle seost majandusega. Sa pole seda ei õppinud ega praktiseerinud ega ole sul sel alal oma võistkonda." Kas see on siis uue valitsuse selline uus poliitkultuur, et kui ettevõtjad või mõned muud huvirühmad võtavad sõna, siis rahandusminister hakkab neid ründama? Nagu näha, siis ka sotsiaaldemokraadid ei saa rahandusministriga omavahel läbi, päris mitu korda on raksu läinud. Palun kommenteerige seda rahandusministri käitumist ja ka seda, milline on koalitsiooni tervis ja koostöö sotsiaaldemokraatidega, arvestades kõiki neid tülisid, mis on rahandusministriga olnud.

Aitäh! Ma ei taha kohe küsimuse alguses küsijat [oma vastusega] kurvastada, aga tülisid pole. Mida pole, seda ei saa ka kirjeldada. Loomulikult on eriarvamusi ja eriarvamused on lugupidavad, tulenevad eri maailmavaadetest. See ongi väga mõistlik. See, et partnerid esindavad eri maailmavaadet – nagu siin saalis poliitikutel on erinev maailmavaade ja neil on õigus selle maailmavaate eest seista, esitada eri ettepanekuid, ükskõik kui värvikalt nad seda teevad, see kõik on arusaadav. Aga see ei tähenda seda, et ollakse tülis – olen näinud paljusid valitsusi eri rollides, näiteks parlamendis olles, olen neid näinud isegi munitsipaalpoliitikas olles, vaadates kõrvalt eri valitsusi, ja ka valitsusliikmena olen näinud valitsusi kõrvalt, valitsuse koostöö on hea. Ja ma ei ütle seda ainult nii-öelda soovnägemisest ja optimismist, vaid praktikas [on seda näha olnud] ka näiteks eelarve tegemisel. Varasematel aastatel on kõik ministrid esitanud [eelarvekõnelustel] oma lisataotlusi, aga kui jõuab kätte see moment, et kõik teised ütlevad üksmeelselt, et ilmselgelt keegi ei saa oma lisataotlustest midagi, ja kõik need võetakse tagasi, siis see näitab päris tugevat meeskonnatunnet ja ajastu vaimu tajumist. Seega ma ütleksin, et kõik koalitsioonipartnerid: Eesti 200, sotsiaaldemokraadid, Reformierakond; kõik kabinetiliikmed, inimesed, kes parlamendis on, tajuvad seda olukorda hästi ja ühes hingamine on minu meelest päris hea. Nii et kahjuks ei saa kirjeldada tüli, mida pole. Seda esiteks.  

Teiseks, mis puudutab pangamaksu. Selles kaheminutilises küsimuses oli tohutult igasuguseid väiteid, ma proovin (Naerab.) mõned ära õiendada. Pankade maksukoormus muidugi kasvab, nende puhul kehtib avansiline tulumaks juba praegu ja seegi kasvab. Pangad maksavad makse, ja maksavad neid juurde. Selles mõttes nad ei ole kuidagi pääsenud lati alt. Ka eile kirjeldatu puhul, sellesama "Esimese stuudio", mida ma teie kolleegile soovitasin, tegelikult pangajuht kirjeldas, et nii LHV-le kui ka Swedbankile oleks ilmselt kasumimaks, mis nüüd tuleb, suurema mõjuga kui netovara pealt see maks oleks olnud. Nii et nad kindlasti panustavad Eesti majandusse maksude maksmise ja teiste funktsioonide täitmise kaudu. Eesti majanduse jaoks on see üldiselt väga oluline, kuna pangandus on majanduse vereringe, niimoodi öeldakse üldjuhul. Kui nad töötavad kenasti, annavad laenu ja majanduses toimib uute nii-öelda kasvuvõimaluste kiire avanemine, siis seda funktsiooni Eesti pangad täidavad, ning tähtis on, et nad saaksid hakkama ja et neil oleks ka kapitali selleks. See on pankade pool. 

Kommentaariks siia lõppu ütlen Tallinna Haigla eelnõu kohta seda – on kena, et te selle sisse andsite. Ütleme nii, et ka mina pooldaksin Tallinna haiglate ühendamist, aga ma ütleksin siia juurde veel seda, et see tähendab...

Teie aeg!

...eri asutuste omavahelist koostööd, mitte ainult betoonivalu. 

Aitäh! Selle küsimuse raames on meil võimalus küsida ka lisaküsimus ja selle esitab Lauri Laats. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Madis Toomsalu eilset intervjuud tõenäoliselt vaatasid paljud meist, kaasa arvatud mina. Mul on hea meel, et ka teie jõudsite seda jälgida. Võime öelda, et ta tõesti poliitiliselt korrektselt esines, ja peab tunnistama, et ka mulle tema vaated sümpatiseerivad. Nii et teeme veel kord reklaami ERR-ile ja kutsume ka kõiki teisi vaatama seda (Naerab.), juba neljandat korda on see kõlanud. 

Aga nüüd, kui tõsiselt rääkida, siis (Naer jätkub.) on mul hooldereformi kohta küsimus. Nii nagu me teame, rakendus see 1. juulist 2023. aastal ja eks ta on ikkagi poolik töö: kohustusi anti, aga kohalikele omavalitsustele raha kaasa ei antud. Riigikohus selgelt ütles välja, et kui kohustused on antud, siis riik peab tagama ka rahastuse, ja nüüd, ma saan aru, et paljud kohalikud omavalitsused kavatsevadki nõuda kohtu kaudu riigi käest raha, et nad saaksid seda teenust osutada. See ei ole kindlasti mõistlik, kui kohalikud omavalitsused hakkavad riigiga kohtus käima. See on ajaraisk, ressursiraisk ja see ei ole kindlasti ka väga ilus, kui kohalikud omavalitsused, kes esindavad tegelikult kohalikku kogukonda, lähevad riigi vastu kohtusse ja keegi peab nagu kohut ka mõistma. 

Nii et sellest lähtuvalt tekkisid mul küsimused: kas te plaanite ikkagi vastavad eraldised teha kohalikele omavalitsustele vastavalt nende analüüsile? Kas need analüüsid on ka tehtud? Kas on riigi valitsusel olemas selles küsimuses ja selle olukorra kohta ülevaade kõikide kohalike omavalitsuste piires? Kas mingi tabel on ka koostatud ja kuidas sellest olukorrast välja tullakse, nii et kohalikud omavalitsused ei peaks pikki kohtuteid ette võtma?

Aitäh, hea küsija! Reklaam rahvusringhäälingule, mida me ka ju kõik maksurahast ülal peame, on minu meelest alati põhjendatud, nii et ärme häbene seda, eriti kui on kvaliteetprogramm, nagu "Esimene stuudio", "Mis värvi on majandus?" – need kõik on väga toredad saated. Kindlasti soovitame kõigil kuulajatel-vaatajatel neid vaadata, tegemist on igati kvaliteetsete saadetega, ja "Aktuaalset kaamerat" kindlasti soovitan, võime kõik edasi loetleda.

Aga nüüd, tulles küsimuse juurde, siis jah, Riigikohtu otsus on Sotsiaalministeeriumis põhjalikult läbi loetud. Nagu te ütlesite, on tabel. Minu kolleeg, sotsiaalkaitseminister andis mulle tabeli ja ta hiljem hea meelega tutvustab teile neid numbreid, kui tahate. Lisaeraldised on samamoodi planeeritud. Nii et kolleeg, sotsiaalkaitseminister saab teile tutvustada neid tabeleid, mille kohta te küsisite.

Suur tänu! Lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on põhiseaduse kehtivus. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Eile oli meil siin saalis õiguskantsler Ülle Madise ja me kuulsime tema ettekande ajal tema suust midagi uskumatut, aga samas ka ausalt öeldes hirmutavat. Nimelt väitis proua õiguskantsler, et kliimaeesmärkide saavutamiseks võib piirata inimeste omandi kasutamise õigust ja nende muid põhiseaduslikke õigusi. Te olete ka täna siin muide väitnud, et Eesti on demokraatlik õigusriik, ja kuigi õiguskantsler lisas, et seda kõike tuleb teha mõistlikkuse piirides, siis see on nüüd küll äärmiselt "täpne" definitsioon – [mida tähendab] mõistlikkuse piirides? Nii et kui meil on demokraatlik õigusriik, mis põhineb põhiseadusel, ning põhiseadus teatavasti töötati välja Põhiseaduse Assamblee kollektiivse töö tulemusena ja kinnitati referendumi kaudu, siis mismoodi on ikkagi mõeldav see, et mingi poliitilise konjunktuuri muutudes õiguskantsler, kelle ülesanne on muu hulgas jälgida põhiseaduse järgimist, ütleb, et põhiseaduslikke õigusi võib kodanikel piirata? Kas te annaksite sellele omapoolse kommentaari? Mis on teie seisukoht?

Aitäh, hea küsija! See on nüüd selline olukord, kus ma ei ole ju juures olnud [ega kuulnud], mida õiguskantsler täpselt öelnud on ning milles seisneb kontekst ja sisu. Ma saan seda kommenteerida pigem üldiselt. Põhiseaduses on eri peatükke ja punkte. Seal on öeldud, et "igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud"; seal on tegelikult öeldud ka seda, et "igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada"; aga samas on seal järgmised laused: "Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt." Põhiseadus ei ole väga pikk: kõigil, kellel on vaba aega, tasub see läbi lugeda, kommenteeritud väljaanne on märksa põhjalikum. Ma eeldan, et õiguskantsler viitas olukorrale, kus kellegi vabadus oma omandit vabalt kasutada hakkaks piirama teiste avalikke hüvesid, olgu see siis elu, tervis, vabadus, või mingil muul moel. Õiguses tihtipeale on nii, et eri hüved ja väärtused põrkuvad omavahel, ja tihtipeale jõuavad need välja kohtusse, kus kohus teeb otsuse selle kohta, milline hüve millise riive üles kaalub. Üldiselt need kohtu arutelud tihtipeale sellele keskenduvadki. Juristina ma ilmselt pikemat kommentaari selle kohta hetkel ei annaks. Kui õiguskantsler tahab täpsemalt kirjeldada, millest jutt käib, siis ta kindlasti seda teeb. Aga ma eeldan, et jutt pigem käib sellest, et lihtsustatult öeldes ei saa keegi tossutada täis tuba, kus teised inimesed tahavad vabalt hingata.

Suur tänu! Järgnevalt Mart Helme, täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No see vastus oli muidugi selline üsna kummist. Mina olen põhiseadust lugenud, ja olen seda korduvalt ja väga tähelepanelikult, mõttega lugenud ning teinud sealt ikkagi väga selge järelduse: Eesti Vabariigil on väga hea põhiseadus. Meil on põhiseadus, mis töötati välja ajal, kus demokraatlik õigusriik oli lääne ühiskonnas tervikuna midagi, mis oli peaaegu et püha graali staatuses. Me praegu näeme, et ta seda ei ole. Kui te vaatate näiteks, mida on öelnud Elon Musk, siis ta on hiljuti öelnud seda, et kui demokraadid võidavad presidendivalimised, siis kehtestavad nad Ameerika Ühendriikides diktatuuri. Ma arvan, et Musk on inimene, kelle seisukohta tasub tõsiselt kuulata. Iseküsimus on see, kas ta ka sada protsenti alati oma seisukohtadega naelapea pihta lööb, aga igal juhul peegeldab see midagi, mis on meie lääne ühiskonnas praegu viltu kiskumas. Teie vastusest saan ma samuti aru, et põhimõtteliselt te aktsepteerite seda, et mingitel tingimustel on tõlgendused võimalikud ja tõlgenduste alusel võibki inimeste põhiseaduslikke õigusi ja nende omandi kasutamise õigusi piirata. Ma ei ole sellega absoluutselt nõus. Minu arvates ei anna põhiseadus mitte kusagil mitte kellelegi mitte mingit tõlgendamise õigust, ja ammugi mitte ajutiselt ametis olevatele peaministritele, õiguskantsleritele või muudele [sellistele inimestele]. Põhiseadus on meil olnud kõikide valitsuste, peaministrite ja õiguskantslerite ajal see tugisammas, mille peal meie riiklus seisab, ja siinkohal ma ei näe küll absoluutselt mingitki võimalust, et keegi võiks poliitilistel põhjustel põhiseadust tõlgendama hakata. Seega, ma sooviksin teilt saada ikkagi väga selget vastust sellele: kas te olete valmis konsulteerima nii presidendi, õiguskantsleri kui ka muude põhiseadust järgima ja tagama pandud institutsioonidega selles osas, et üheselt jõuda järeldusele ja seda kommunikeerida ka avalikkusele...

Teie aeg!

...et põhiseadus ei ole poliitiliselt tõlgendatav ega voluntaristlikult rakendatav?

Suur tänu, Mart Helme! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Vaadake (Ohkab.), teie kirjeldus ühe sõna, ühe lause või ühe teksti kohta on selline… Võib-olla ma otsin sõnu, et kuidagi mitte paista kriitiline ja etteheitev. Aga kõik õigused kaalutakse vastastikku ära, õiguses seda tihtipeale tehakse, sellega tegelevad nii kohtud kui ka Riigikohus. Seda teavad juristid juba, ma arvan, esimeselt kursuselt. Seal ei ole suurt üllatust, ma ei paljasta mingit erialasaladust siin. Seda esiteks. 

Omandiõiguse puhul samamoodi – omandiõiguste puhul on öeldud, et kitsendused sätestab seadus, mis tähendab seda, et seadus võib seada teatavad kitsendused omandile, olgu see näiteks mingil viisil riigikaitseobjekti juures viibimine, keegi ei tohi seal midagi teha, ja nii edasi. Sellised seadustes olevad kitsendused läbivad Riigikogu praktiliselt igal aastal. Ma ei arva, et keegi protestiks selle vastu, et seaduse alusel selliseid asju tehakse. Ma eeldan, et õiguskantsler, nagu ka Vabariigi President ja kõik valitsuse liikmed, peab põhiseadusest lugu ja on selle kaitseks välja astunud. Aga ma siiski ei soovita murda lahtist ust, sest meie vaated sellele, et põhiseadus peab olema kaitstud, hoitud ja et peame saama selle järgi toimetatud, on ilmselt sarnased. Kuid ma siiski meenutan, et kui keegi näiteks tahaks enda omandiõigust kasutada teiste inimeste vabaduste arvelt, siis seda me seadusega ei luba, ja need kitsendused tulevad seadusest, mille ka parlament vastu võtab. See vastuolu on pigem näiline ja ma arvan, et see pole tegelik.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! No nii ilusad ja kõlavad sõnad, nagu muinasjuttu kuulaks – kaitstud ja hoitud peab olema meie põhiseadus ja inimesed peavad sellest lugu. Aga ometigi teie ise, teie valitsus ja teie koalitsiooni fraktsioonid siin rikuvad seda siinsamas saaliski igapäevaselt. Samamoodi teie enda erakond eesotsas Kaja Kallasega rikkus inimeste põhiseaduslikke õigusi, tuues mis iganes laest võetud argumente, ja hakkasite neid laiendama ning sisustama ja teistsuguseks lahti mõtestama. Kuna te hakkate ka tegelikkuses käituma põhiseaduse järgi ja sellest lugu pidama, kinni pidama, või ongi teie jaoks see lihtsalt mõttetu ja oma aja ära elanud seadus?

Aitäh, hea küsija! Põhiseadus on minu jaoks väga oluline ja see on minu töös väga oluline, ma arvan, et kõigi Eesti inimeste jaoks on see oluline ja aeg-ajalt tuleb seda kõigile meelde tuletada – nii parlamendile, valitsusele kui ka mis tahes rollis [olevale inimesele]. Õiguskantsler ja president, nagu ka valitsus, ja ma üldiselt arvan, et ka Eesti riik tervikuna, täidab põhiseadust ja peab sellest lugu. Ütleme nii, et kui kellelgi on kahtlusi, kas õigusnorme täidetakse, siis meil on väga hästi toimiv õigussüsteem, selleks on võimalik oma põhiseaduslike õiguste, nagu ka kõikide muude õiguste, kaitseks pöörduda kohtusse. See, millele teie viitate, on ilmselt parlamendisisene debatt selle üle, kas parlamendi töö pidurdamine võiks olla Riigikogu liikme ja Riigikogu fraktsioonide nii-öelda põhiseaduslik õigus töötegemise jaoks ehk seadusandluse menetlemise jaoks. Sedagi on Riigikohus käsitlenud ja mulle tundub, et Riigikohtu sõnum on vähemalt avalikkusele olnud see, et Riigikogu põhitöö siiski on seaduste tegemine ja debattide pidamine, mitte selle töö pidurdamine. Kui te näete, et kuskil on kitsaskoht, või teile tundub, et teie õigusi on rikutud, siis ma arvan, et õigussüsteem selleks on olemas, ja kõigil on võimalus [kohtusse pöörduda].

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan meie tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Üheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid. Teema on majanduse konkurentsivõime. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea peaminister! Leedu majanduskasvust on viimasel ajal palju räägitud. Leedu majanduseksperdid ja ka ettevõtjad on kommenteerinud, et kui tahate saada samasugust majanduskasvu, siis ärge tehke nagu Eesti, ärge valitsege riiki nagu Eesti. 

Teiselt poolt on meil parlamendis Riigikogu Toimetised, kus on tähtsad uurimused sees [ja kus öeldakse, et] tööstus on vajalik. Kaks aspekti: Leedu majandusekspertide kommentaar, hinnang, ja siis ka see uurimus. Mida teie teete selleks, et meie tööstus ikkagi tegelikult areneks ning looks töökohti ja jõukust? Kaks aspekti.

Aitäh, hea isamaaline küsija! Ma arvan, et te valutate südant sama asja pärast, mille pärast ka valitsus ja üldsus tervikuna – kuidas saada Eesti majandus konkurentsivõimeliseks ja kasvama. See on minu meelest oluline eesmärk ja küsimused selle kohta, kuidas seda paremini teha ja kuidas sellele kaasa aidata, on alati ja igati kohased. Ma räägin, mis on valitsuse plaanid, ja eks te ise saate otsustada, millega saate teie kaasa aidata ja kuidas panustada. Selle valitsuse tegemisel seadsime endale eesmärgiks luua kindlust ebakindlas maailmas. Sellessamas kõnes, mida ma siin teile pidasin, kirjeldasin ära selle valitsuse positsioonid ja plaanid, ja mul on hea meel, et nii opositsiooniliider, Vabariigi President kui ka paljud teised on võtnud selle kindluse narratiivi oma loo osaks, ehk selle, kuhu suunas me peaksime liikuma. Kindlus tähendab seda, et me suudame hankida selle, mida on meie kaitseväel vaja; et Eestis oleks inimestel kindlus siin võtta ette, investeerida, ettevõtteid luua, planeerida perede kasvu. Ilma kindluseta ei kasva midagi, ebakindlus on niivõrd kulukas majandusele ja inimeste eludele. 

Teine oluline aspekt selles on majanduse konkurentsivõime, sest selleks, et olla edukad, on vaja ka majanduskasvu, inimeste jõukuse kasvu, uusi võimalusi. Selleks astume suure hulga samme. Mis puudutab näiteks planeerimisreformi, siis see tähendab seda, et planeerimine peab saama kiiremaks. Oleme teinud ümber valitsuse struktuuri, et meil oleks majandus- ja tööstusminister, kes vastutab planeeringute tegemise eest. Koostöös kohalike omavalitsustega valmistame ette planeeritud alad, et tööstused ja ettevõtted saaksid sinna tulla toimetama. Vaatame üle Euroopa raha kasutamise tempo – see on kindlasti üks asi, mis peaks olema kiirem ja peab olema maksimaalne, sest kui majanduses on olnud keerulised ajad, siis ka varasemates kriisides on välisvahendite kiirem kasutamine aidanud. Ja teeme veel hulga eri tegevusi. 

Kindluse juures on üks osa ka eelarve kordategemine ehk arusaamine, millised on riigi tulud ja kulud. Igas väikeses majapidamises – maailma mastaabis loomulikult on Eestis väikemajapidamine – peavad tulud ja kulud käima ühte sammu. Nendest saab kokku see, et on olemas kindlus selle suhtes, mida meil on vaja kaitseväele osta. [See on] sisse ja välja sõnum selle kohta, et Eesti püsib püsti ja majandus saab hakata kasvama. 

Ning lisaks, neljas prioriteet on inimeste toimetulek. See tähendab üle kogu Eesti eri investeeringute tegemist. See ei tähenda seda, et investeeringud tuleksid ja elujärg paraneks ainult nii-öelda kuldses ringis või parimates piirkondades, vaid see tähendab tegelikult seda, et me püüame suunata investeeringuid eri meetmete abil ka nendesse piirkondadesse, kus oleks selleks rohkem ruumi ja kus see tõstaks elujärge rohkem, annaks uusi töökohti ja võimalusi, sest mis tahes investeeringud ja majandusvõimalused on alati parem sotsiaalpoliitika kui lihtsalt toetuste jagamine. Nii et see on selline lühike kokkuvõte. Eks me jõuame sellel teemal veel debateerida.

Suur tänu! Järgnevalt Jaanus Karilaid, täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea peaminister! Peab tunnistama, et nüüd küll ümmarguste vastuste generaator purunes, aga võib-olla on ka viga küsijas. Ma pean küsima siis nõndaviisi, et [te] ei saaks vastata nii abstraktselt ja ümmarguselt, et teeme samme ja elu läheb kindlamaks. Ma küsin siis niimoodi – Leedu majandusekspertide ja nende majanduskasvu ideoloogide hinnang on see, et majandussurutise tingimustes ei tehta sellist maksufestivali. Kuidas seda kommenteerite ja mis siis ikkagi on Leedu riigi selliste otsuste taga, et nad suudavad oma majandust niimoodi elavdada? Võib-olla ma tegin oma küsimuse nüüd konkreetsemaks.

Aitäh, hea küsija! Kindlasti tegite. Sellega ma olen nõus – isegi kui seda ei oleks öelnud Leedu eksperdid, kelle te tõite siia debatti sisse, siis minu arvamus on sama: see maksufestival peab igal juhul lõppema, [kuna] see toodab täiendavat ebakindlust. Ma tsiteerisin ka varem siin infotunnis Vabariigi Presidenti, kes ütles, et lõputu debatt muutub juba ebakindluse allikaks – mingil hetkel tuleb otsused ära teha ja edasi minna. Selle valitsuse sõnum eile pärast eelarveotsuste langetamist oli, et maksufestival saab läbi. Iga kvartal ei tule uusi maksupakkumisi. Ja kõik, kellel on eri ideed, üks parem, teine halvem, ja kes on väga maksuentusiastlikud, saavad neid maksuentusiastlikke mõtteid maksuentusiastidena pakkuda välja 2027. aasta valimistele minnes. Nii et, teil on õigus – maksufestival esiteks peab lõppema. 

Teiseks, see, mis puudutab Leedu ja Eesti positsiooni majanduses, siis ekspordipartnerid oleks, ma arvan, võib-olla esimene selline vastus, mis puudutab [meie] regiooni. Kindlasti seal on palju eri valikuid ka majanduses ja majandusharudes, seejärel meie regiooni jahenemine, ekspordipartnerite olukord. Soome, Rootsi ja Põhjamaad on olnud hetkel kehvemad, kui on Leedu ekspordipartnerite [pakutavad] võimalused. See kindlasti on üks põhjus. Ma olen kindel, et majanduseksperdid oskavad hinnata veel eri põhjusi. Ja kindluse osa ongi see, et maksufestival lõpeb – majandusel hakkab paremini minema, tuleb maksurahu ja on võimalik ka kasv. Kindlusest sünnib kasv.

Aitäh! Ja nüüd tõepoolest tänane viimane küsimus lisaküsimusena. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! [Vastuseks] Urmas Reinsalu küsimusele, kuidas maksude tõstmine saab majanduskonkurentsi parandada, väitsite, et Isamaa ja Keskerakonna poolt loodud lineaarne tulumaksuvabastus, mida teie nimetate maksuküüruks, on kana-ja-põder-[tüüpi] seadus. Ma nimetaksin seda maksuküüru kaotamise seadust pigem orav-jaanalind-[tüüpi] seaduseks, kus orav pistab pea liiva alla, aru saamata, et kui te maksuküüru tahate ära kaotada, siis see konkreetselt halvendab just majanduskonkurentsis olemist. Minu küsimus ongi, et äkki te põhjendate, mida tähendab siis kana-põder, ja kuidas saab maksuküüru kaotamine praeguses raskes majandusseisus parandada meie konkurentsivõimet?

Aitäh! See on väga tore, et te siin lõpus selle küsimuse küsisite. Urmas Reinsalu jõudis juba saalist ära minna – mul oli siin vahepeal hetk aega –, aga [mulle] vastates ta kurtis, et Mart Laar ei viidanud ajas tagasi Indrek Toomele. Ma ei tea, kas Mart Laar on Indrek Toomele viidanud, nagu mina viitasin Sven Sesterile, aga ma leidsin Postimehest ühe sellise huvitava loo, mis puudutab Isamaa asjaajamist ja mis on pärit 21. maist 2017 – saate vaadata –, kus on pikk kiri selle kohta, kuidas Mart Laar kritiseeris Sven Sesteri tegevust rahandusministrina. See on see hetk, millest alates lõdvendati eelarve baasreegleid ja mil kriisideks ei olnud enam puhvreid alles. Ja nüüd on Eesti riik sellises olukorras, kus raskel ajal – selle asemel, et käituda vastutsükliliselt, ehkki me eelarve miinuse puhul nii käitume – peame tegema keerulisi otsuseid. Me mopime tollaseid otsuseid tegelikult kokku. Kana-põder-tüüpi süsteem on – ütlen teile pehmelt – midagi sellist, mis ei peaks kunagi omavahel kokku käima. Maksuküüru kaotamine loomulikult jätab inimestele raha rohkem kätte. Ma arvan, et kui inimestele jääb raha rohkem kätte, saavad nad seda kasutada selleks, milleks iganes neil on seda parajasti vaja kasutada, sest ka eratarbimine on osa majandusest. Need sammud, mida me praegu astume julgeolekumaksu kaudu, et katta kaitsekulutused ja osta vajaminev moon, on sõjaparatamatus, ja paratamatus on see seetõttu ka eelarve mõttes, sest seesama viidatud aeg, kus Mart Laar kritiseeris Sven Sesteri tegevust eelarvereeglite lõdvendamisel, on kätte jõudnud. Meil polnud kriiside ajal alles vajalikke puhvreid, et sellele toetudes teha neid otsuseid, mida on vaja Eesti kindlustamiseks. Nüüd me teeme.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Meie tänane hoogne infotund on lõppenud. Ma tänan kõiki kolleege ja valitsuse liikmeid osalemise eest! Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.