Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, kõik, kes te olete siia tulnud istungjärgu esimest infotundi vaatama. Loomulikult tervitame ka kõiki neid, kes jälgivad meid sinise ekraani vahendusel. Me alustame 11. septembri infotundi. Kõigepealt, head kolleegid, palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks on registreerunud 22 Riigikogu liiget, puudub 79.  

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas ja siseminister Lauri Läänemets. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! Rõõm on teid siin infotunnis näha. 

Tutvustan lühidalt ka meie infotunni reegleid, juhuks kui suvega on need meelest ära läinud. Nimelt, Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on kolm minutit. Pärast vastamist saab küsija võimaluse esitada üks täpsustav küsimus ja lisaks saab veel üks Riigikogu liige registreerida end täiendava küsimuse esitamiseks. Asume küsimuste juurde. Meil on täna kokku üheksa küsimust.

Esimene küsija on Riigikogu liige Martin Helme, küsimus on peaminister Kristen Michalile ja teema on õigusriik. Martin Helme, palun!

Aitäh, hea spiiker! Lugupeetud ministrid! Liberaalidele meeldib hirmus palju rääkida õigusriigist. Euroopa Liidus on õigusriik alati väga tähtis teema, kui on vaja tümitada mõnda liikmesriiki, kes ei ole sõnakuulekas. Õigusriigiteemat meil armastatakse. Mina näen küll, et me läheme liberaalse režiimi valitsemisajal õigusriigist järjest kaugemale, väga pikkade sammudega, ja vabadusi jääb järjest vähemaks. Parim konkreetne näide viimasest ajast on seotud Lihula sambaga. 20 aastat tagasi trambiti jalgade alla inimeste õigused ja riik käitus põhimõtteliselt mafioossena. Nüüd on juhtunud täpselt samamoodi: meil on valitsus, kes trambib jalgade alla kõik õigusriigi põhimõtted, trambib jalgade alla inimeste põhiseaduslikud õigused ja vabadused ning teeb, mis tahab. 

Ma tahaksin peaministri hinnangut siseminister Läänemetsa käitumisele ja ka politsei käitumisele, ja konkreetsetes aspektides. Eesti Vabariigi põhiseadus [tagab] inimestele eraomandi puutumatuse. Seda [puutumatust] rikuti, kui suvalisel hetkel võeti Lihula ausammas inimeste käest ära, ilma igasuguse kohtuotsuseta, ilma igasuguse korraliku protseduurita. Inimestel on põhiseaduse järgi arvamusvabadus, südametunnistusevabadus. Me kõik võime arvata ja väljendada Sinimägede või 1940. aastate kohta seda, mida me tahame. Seda ei saa ja ei tohi keelata. Kolmandaks, loomulikult süütuse presumptsioon. Kui politsei tuleb ja hakkab inimesi karistama selle jutuga, et politsei arvab, et kavatsetakse mingit seadust rikkuma hakata, siis selle asja nimi on mõtteroim ja see rikub põhiseaduses ettenähtud süütuse presumptsiooni. Võimu on kuritarvitatud, seadusi on rikutud politsei ja valitsuse poolt. Ma tahaksin peaministri hinnangut sellele, mis toimus.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud küsija! Kõigepealt, jah, veel kord kena hooaja algust kõigile asjaosalistele, Riigikogu liikmetele, kuulajatele-vaatajatele! Võib-olla selline nagu palve, mis ei ole loomulikult kohustus, sest Riigikogu on valitsuse tööandja, aga kui te tahate teinekord abstraktsele teemale täpsemat vastust, siis tasub ka küsimuses võib-olla sõnastada see, mille üle me arutlema hakkame. Aga see on teie otsustada, kuidas te küsite. Mina püüan selle ühe sõna "õigusriik" raames jõudumööda vastata. Aga saab täpsema vastuse, kui küsida täpsemalt. See on lihtsalt sõnum. 

Nüüd õigusriigist. Jah, põhiseadus ütleb paljusid asju. Põhiseadus on, ma arvan, kõigile südamelähedane ja kõigil läbi töötatud. Seal pole üllatust. Ta siiski mainib ka erinevaid asju. Näiteks ütleb § 12, et kõik on seaduse ees võrdsed, aga ütleb ka seda, et rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Paragrahv 32 räägib omandist, et omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud, aga mainitakse ka ühe lausega, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. [Karistusseadustik] jälle määratleb, kuidas käitutakse, kui tegemist on rahvusvahelise kuriteo toetamise või õigustamisega. Selle alla käib agressiooniakti, genotsiidi, inimsusvastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avalik eksponeerimine. Siis öeldakse, millised on võimalikud karistused, kui selline tegu on [toime pandud]. 

Nüüd tulen selle Lihula monumendi koopia juurde. Saan öelda seda – eks siseminister hiljem saab täpsustada, ma näen, et temalegi on erinevatel teemadel küsimusi, ta saab kindlasti vastata, jah, Lihula monument on seitsmes küsimus –, et Lihula monumendi koopia puhul on teada, et korraldajad ei teinud politseiga koostööd, monumendi püstitamiseks puudus luba. Politsei sai selle kohta vihje ja otsustas selle monumendi hoiule võtta. Kuju kohta on tellitud ka vastav eksperdihinnang. 

Lühidalt võib-olla selline kirjeldus, mis siis toimus. Politsei hakkas varakult selle Lihula ausamba 20. aastapäeva tähistamiseks valmistuma. Korraldajad viivitasid avaliku koosoleku loa taotlemisega ja tegid seda ebakorrektselt. Kõik see viis selleni, et PPA võttis selle monumendi koopia hoiule ja saadab selle ekspertiisi, hindamaks, kas seal leidub keelatud sümboolikat. Eks järgmiste küsimuste ajal saame seda debatti jätkata.

Suur tänu! Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ei, põhiseadus ei ole meile mitte lihtsalt südamelähedane. Põhiseadus on täitmiseks. Põhiseadust peab täitma ka valitsus ja põhiseadust peab täitma ka politsei. Selles mõttes see südamelähedane [olemine] ei puutu siin võib-olla isegi praegu asjasse. 

"Kõik on seaduse ees võrdsed," § 12. No ei ole ju! Mitte keegi ei võta maha pronkssõdurit, millel on Nõukogude totalitaarse režiimi sümbolid peal. Ei ole seaduse ees võrdsed – on võrdsemad. Antud juhul kuritarvitab valitsus karistusseadustiku § 151¹, mis meile siin Riigikogus müüdi maha jutuga, et nüüd me saame hakata takistama Georgi lintide ja z‑[märkide kasutamist ja] pronkssõduri juures pidutsemist. Sellega mindi nüüd aga nende inimeste mälestuse kallale, kes takistasid Eestisse z‑märkide ja Georgi lintidega sissetungijaid: täpselt vastupidist kasutust sellele, mida meile siin müüdi, leidis see paragrahv. 

Milliseid üldiseid huve siis rikub see, kui me mälestame Eesti Vabariigi järjepidevuse kaitsjaid ja Eesti territooriumi kaitsjaid 1940‑ndatel? Millist üldist huvi see rikub? Millist rahvusvahelist kuritegu see õigustab ja toetab? Kui Eesti viimane legitiimne peaminister Uluots kutsus Eesti mehi Eestit kaitsma, siis millist rahvusvahelist kuritegu see toetas? Siin on teil kõik sassi läinud. Kõik on sassi läinud! Peale selle, et te ei kohalda mingit võrdset kohtlemist ja rikute jälle ka seda paragrahvi, mida te mulle siin tsiteerisite, te kohaldate teisi paragrahve valikuliselt ja rikute inimeste põhiõigusi.

Mul on ikkagi küsimus, mida te võtate ette sellise siseministriga, kes niimoodi käitub.

Nii, aitäh! Nüüd saame jätkata. 

Jätkan. Politsei‑ ja Piirivalveamet hakkas varakult Lihula ausamba 20. aastapäeva tähistamiseks valmistuma. Nagu öeldud – viitan [uuesti] –, korraldajad viivitasid avaliku koosoleku loa taotlemisega ja tegid seda ebakorrektselt. PPA sai vihje, et korraldajad plaanivad Lihulasse paigaldada sealt teisaldatud monumendi koopia. PPA võttis selle [koopia] enne paigale asetamist hoiule ja saadab selle ekspertiisi, hindamaks, kas seal leidub keelatud sümboolikat. Eksperdiarvamusi küsitakse Tartu Ülikooli semiootika rakenduskeskuselt ja Eesti Mälu Instituudilt. 

Politsei tegevus, minule teadaoleva informatsiooni ja minu veendumuse kohaselt, on korrakaitseseadusega kooskõlas. Politsei sai piisavalt täpse vihje ning tegutses vallast ja mälestusürituse korraldajatelt saadud info alusel. PPA [pidas] sõiduki kinni korrakaitseseaduse alusel. Korrakaitseseadus tõepoolest, nagu [öeldud], annab politseile õiguse sekkuda enne korrarikkumise toimepanemist ja enne, kui oht realiseerub. Politsei ennetas õigusrikkumise toimepanemist ja avalikule korrale ohu tekkimist. Sarnaselt on politsei käitunud ka teie viidatud Georgi linte inimestelt ära võttes. 

Mis puudutab suhtlust, siis suhtlus korraldajatega toimus, Eesti Leegioni Sõprade Klubi esindajatega saadi kokku. 1. septembril toimus Lihula kalmistul ja parklas mälestusüritus. Hoiatustele vaatamata kasutati avalikul koosolekul ka Natsi-Saksamaa sümboleid. PPA tuvastas rikkumisi ja algatas ühe väärteomenetluse. 

Praegu me räägime maa-[alast], mis asub tee ääres, see on nähtav koht. See tähendab, et keelatud sümboolikaga mälestusmärk oleks nähtav inimestele, kes seal liiguvad, ehk see oleks nähtav avalikus ruumis. Agressiooni pooldava sümboolika avalik eksponeerimine on aga keelatud. See maa-[ala] asub Pärnu-Lihula tee kaitsevööndis. Tööde tegemiseks on vaja tee omaniku, sealhulgas Transpordiameti luba. 

See ongi enam-vähem kogu kokkuvõte, informatsioon selle teema kohta.

Suur tänu! Järgnevalt lisaküsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra peaminister! Oma viimases vastuses te hakkasite inimesi päris korralikult eksitama. Te hakkasite rääkima sellest koosolekust, mis toimus ja kuhu inimesed kogunesid. Seal käis politsei kohal ja keegi kasutas politsei sõnul seal natsisümboolikat. Aga see ei puutu tegelikult üldse selle ausamba konfiskeerimisse. See ausammas on koopia 2004. aasta sambast, mis praegu asub muuseumis, ja selle samba kohta telliti omal ajal ekspertiis Tartu Ülikoolist. Seal on väga selgelt öeldud, et sümboolikat sambal ei ole. Nii et see teie jutt praegu sellest, kuidas 1. septembril ikkagi rahvakogunemine toimus ja seal keegi kasutas sümboolikat, tegelikult sellesse sambaloosse ei puutu. 

Teine on see õiguslik aspekt. Martin Helme siin juba puudutas seda, et kui see seadus siia saali toodi, siis räägiti vajadusest punasümboolikat kõrvaldama hakata. Aga nüüd on mindud kõrvaldama ausammast, mis on püstitatud Eesti sõjameestele, kes on võidelnud Eesti vabaduse eest. Kusjuures on mindud seda kõrvaldama, ma ütleksin, sellisel põhjusel, et keegi kusagil eeldas mingisugust mõtteroima. Pretsedendina on nüüd selline asi toimunud. Kas meil hakkabki olema nii, et kui mina sõidan või teie sõidate kuskile ja pagasiruumis võib midagi olla, aga võib ka mitte midagi olla, siis politsei niimoodi eelduse pealt saab kas midagi konfiskeerida, meid peatada, võib-olla viia meid koguni kusagile vestlusele? See kõlab nagu jutt ühest vanast ulmeraamatust, mis hakkab muutuma meie elu tegelikkuseks. Rääkige ikkagi veel korra lahti, mis õigustab selle ausamba konfiskeerimist, ja ärge õigustage seda tagantjärele kusagil koosolekul või mujal ilmnenud asjaoludega.

Aitäh, hea küsija! Eks ma saan seda pilti samamoodi üle kirjeldada, nagu kirjeldasin teie kolleegile. Korrakaitseseadus, millele teiegi viitate, annab politseile õiguse sekkuda enne korrarikkumise toimepanemist ja enne, kui oht realiseerub. Politsei ennetas õigusrikkumise toimepanemist ja avalikule korrale ohu tekkimist. Sarnaselt käitus politsei juba mainitud Georgi linte ära võttes, nagu öeldud. Nii et politsei tegevus minul oleva informatsiooni ja minu veendumuse kohaselt on olnud korrakaitseseadusega kooskõlas. Selle praktilise poole kohta, kuidas ürituse korraldajad politseiga koostööd ei teinud ja kuidas tuli selle kohta vihje, saate juba täpsemalt küsida siseministrilt või Politsei‑ ja Piirivalveametilt. Ülejäänud olulise informatsiooni olen ma edastanud.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on palgad Siseministeeriumi valdkonnas. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Selle aasta veebruaris küsisin teie käest, mis on teie sõnum politseinikele, päästjatele ja piirivalvuritele nende palga kohta. Kas see tõuseb järgmisel aastal või jääb teist aastat järjest samale tasemele? Kas vastab tõele, et järgmist palgatõusu võivad PPA töötajad oodata mitte varem kui aastal 2028? Sellele vihjas veel eelmisel aastal nüüdseks juba [ametist] lahkunud peaminister Kaja Kallas. 

Teie vastus veebruarikuus oli see: "Palkade suhtes on minu seisukoht olnud väga lihtne. Mina lähen kindlasti eelarve tegemise ajal [valitsuskabinetti] ettepanekuga politseinikel ja päästjatel palkasid tõsta. [---] Need läbirääkimised on meil suvel ees. [---] Ja ma loodan, et me jõuame suvel ka positiivsele kokkuleppele." Nüüd on suvi läbi ning ma küsin teie käest uuesti: mis on nüüd teie sõnum politseinikele, päästjatele, piirivalvuritele nende palga kohta? Kas ka aastal 2025 peavad kõik töötajad, kes on nii riigi sise‑ kui ka välisjulgeoleku kontekstis tegelikult üliolulised, rahulduma palgatasemega, mis pärineb aastast 2023, samal ajal kui hinnad kasvavad kõikjal nagu seened pärast vihma ja näiteks toidukaupade hinnad on kahe aastaga suurenenud ligi 40% võrra? Kas see aitab kaasa olemasolevate PPA töötajate töömotivatsioonile ja meelitab uusi inimesi sinna tööle?

Suur tänu, lugupeetud küsija! Austatud parlament! Esiteks pean ma teid kiitma, sest meie kokkupuuted siin saalis infotundide raames on pidevalt päästjate ja politsei teemadel. Mul on hea meel, et parlamendis [sellel teemal] kaasa mõeldakse. 

Minu seisukoht on jätkuvalt see, et ei ole võimalik, et riigitöötajate palgad, ma ei tea, 2028., 2027., 2026. aastal ei tõuse. Tõesti, vahepeal on nii palju muutunud. Nagu me teame, kokkulepe valitsuses on see, et me parandame riigieelarve positsiooni. Me ei saa rääkida sellest, et me riigieelarve tasakaalu viime. Seda ei juhtu. Aga me parandame seda [positsiooni] selliselt, et see Euroopa Liidu reeglite piiresse mahuks, –3% sisse SKP‑st [mahuks] see nominaalne tasakaal. Siis on meil võimalik ka palgatõuse teha. 

Kui me riigieelarve tänast miinusolukorda ei parandaks, siis me sisuliselt teeks tulevikus ka palgatõuse laenu peale. Me kõik saame aru, et me võime ju seda järgmised neli või viis aastat teha, aga seitsmendal aastal on summad jõudnud sinnamaale, kus seda pole võimalik teha. See tähendab, et paljudes valitsusalades tulevad praegu planeeritava eelarvega järgmisel aastal kärped, välja arvatud õpetajatel, kes koolides õpetavad, ja kaitseväelastel, päästjatel ja politseinikel. Ma arvan, et see on väga mõistlik kokkulepe, mida ka politsei, päästjate ja Häirekeskuse ametiühingud on soovinud. Nende number üks soov on see, et mitte kedagi ei koondataks, ei koondataks ka sellepärast, et [teistel] palka tõsta. Number kaks soov on palgatõus. Nii, nagu ametiühingud ning politseinikud ja päästjad on soovinud, sellesama loogika järgi me praegu ka siin toimetame. 

Loomulikult, need palgatõusud me räägime ka läbi. Minu nägemuses me peame eelarves kokku leppima sellised võimalused, et 2026. ja 2027. aastal oleks võimalik neid palgatõuse ka teha. Aga eelarveläbirääkimised pole veel lõppenud, valitsus pole midagi heaks kiitnud. Natuke läheb veel aega, enne kui saab täpselt öelda. 

Ma kasutan lihtsalt võimalust ja ütlen, et siin tavaliselt meil jookseb kellaaeg. Kas keegi saaks selle jooksma panna, siis me teaks, kuidas oma vastust sättida, et jõuaks kõik ära öelda?

Suur tänu, härra siseminister! Te mahtusite väga täpselt kolme minuti piiresse. Selle ekraani ülemises paremas nurgas peaks kellaaeg jooksma. Tasub lihtsalt seda ekraani vaadata. 

Aga meil on ka täpsustav küsimus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kas ma sain õigesti aru, et see positiivne sõnum või positiivne kokkulepe, millest te veebruaris rääkisite, on see, et kedagi ei [koondata] ja palkasid ei kärbita? Teisisõnu, enam ei peagi lootma selle peale, et palgad järgmisel aastal tõusevad, vaid peab rahul olema juba sellega, et vähemalt jääb sama palk, mis oli aastal 2023 – teatavasti aastal 2024 PPA töötajate palgataset ei ole valitsuse poolt tõstetud –, et seesama tase jääb ka aastal 2025, selle inflatsiooni taustal, mis meil Eestis on viimasel ajal olnud.

Aitäh, lugupeetud küsija! Täpselt niimoodi ta on. Ma arvan, et on väga oluline, et me ei [koonda] päästjaid ega politseinikke, kaitseväelasi ega õpetajaid. Minu arvates on see õige asi. Kui me räägime kärbetest 100 miljonit ja 100 miljonit eurot, siis need on kahjuks päris suured ja päris valusad kärped. Selles olukorras, ma arvan, on see hea kokkulepe. Alternatiivne kokkulepe, nagu te aru saate, selles [olukorras], kus me oleme, oleks võinud olla ka see, et me hakkame politseinikke ja päästjaid [koondama]. Seda ei ole. Jätkuvalt ma ütlen, et palgad peavad tõusma, sest lõputult ei ole võimalik niimoodi, et riigisektoris keegi [normaalset] palka ei saa. Kui mujal palgad tõusevad, siis peavad need ka riigisektoris tõusma. Täpselt samamoodi, nagu erasektoris luuakse ühiskondlikku väärtust ja jõukust, luuakse seda üldiselt ka avalikus sektoris. 

Ma arvan, et te teate väga hästi, et valitsuses on kaks parempoolset erakonda ja üks vasakpoolne erakond. Ma arvan, et kokkulepe, mis valitsuses on [saavutatud], ei ole ühegi erakonna jaoks ideaal. Keegi ei arva, et see on kõige parem tema maailmavaate järgi või tema nägemuse järgi sellest, kuidas ühiskond peaks edasi minema. Aga see on kompromiss. Loomulikult tahaks me kõik, et see oleks teistsugune. Ma arvan, et kui ka Keskerakond oleks valitsuses, siis te oleksite sama dilemma ees, et te peate kuskil kompromisse tegema. Nii see ju on.

Aga üldiselt, kui me räägime palgatõusust ja inflatsioonist, siis me räägime ka maksumuudatustest, mis tulevad. Nendel on mõju inimeste toimetulekule ja sissetulekule. Ma arvan, et üks oluline asi, mida kiputakse ära unustama, mis on selle koalitsioonilepingu üks osa ja mida täidetakse kolmepoolse kokkuleppe alusel, on alampalga tõstmine. Need läbirääkimised on veel ees. Kui alampalga tõus ei mõjuta otseselt päästjat ja politseinikku, tema palka, siis tema pereliikme palka see võib mõjutada, sest sel on Eesti Panga hinnangul mõju kuni keskmise palgani ehk see kergitab kõiki palkasid. Meil on kokkulepe – see on väga oluline kokkulepe ja me valitsuses kindlasti jälgime, et seda kokkulepet täidetaks –, et sellel aastal oleks suur alampalga tõstmine. Sisuliselt, kui järgmiseks aastaks ennustatakse 4%‑list inflatsiooni, siis alampalga tõus võiks olla selle kokkuleppe järgi umbes 12%. See peaks päris palju tasandama seda elukalliduse [tõusu].

Aitäh! Täpsustuseks, härra siseminister: tõepoolest, see stopper teie ees ei tööta, aga samal ajal infotahvlil oma nime ees te näete seda aega, mis teil on vastuse peale kulunud. Lisaks, 30 sekundit enne vastuse lõppu kõlab ka väike signaal, mis annab märku, et vastuse lõpuni on jäänud 30 sekundit. Loodetavasti saame nendes raamides selle infotunni peetud ja järgmises infotunnis toimivad teie laudadel olevad stopperid juba laitmatult. 

Aga järgnevalt lisaküsimus, mille esitab Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tallinna võimud eraldavad linnakassast 3 miljonit eurot hoone ostmiseks erakoolile Avatud Kool, kus õpivad linnapea Jevgeni Ossinovski ja abilinnapea Madle Lippuse lapsed. Läheduses [asuva ja] kitsastes oludes vaevleva Kalamaja kooli jaoks linnal aga raha ei ole. Kas teie erakonnakaaslaste tegevuses on märke huvide konfliktist? Kas kiidate Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehena heaks oma erakonnakaaslaste tegevuse?

Aitäh, lugupeetud küsija! Esiteks küsiks vastu, kuidas on see seotud valitsuse tööga. Aga ma heameelega vastan. Te kipute nagu lahtisest uksest sisse laamendama. Ma meenutan, et Keskerakond tegi selle otsuse, kui ta linnavalitsuses oli, et selline suund tuleb võtta. Te saate küsida näiteks Vadim Belobrovtsevilt, kes teie taga istub – ta on Tallinna juhtimisega väga pikalt ja väga tublilt seotud olnud –, miks Keskerakond siis sellise teekonna ette võtnud on.

Teine probleem, mis puudutab Kalamaja Põhikooli nii-öelda arendust, on see, et Keskerakond tegi, taas kord, kunagi lepingud, mis puudutavad eraettevõtja kaasamist. Nendest lepingutest pole linnal siiamaani olnud võimalik väljuda, need on nii halvasti, kõigi maksumaksjate ja Tallinna elanike kahjuks tehtud. See on see probleem. Te saate selle kohta küsida. Vaadake ringi, kes Keskerakonda veel alles jäänud on ja kes Tallinna juhtimise juures on olnud, nende käest on võimalik küsida, kuidas siis juhtus, et Keskerakond Kalamaja inimestele ja lastele nii kahjulikke samme on teinud. Vaadake, kui lõpuks saaks kuidagi välja sellest lepingust, mis keskerakondliku linnavõimu ajal tehti, siis oleks võimalik sealt edasi minna. 

Lõppkokkuvõttes ma arvan, et ei ole lihtsalt ilus oma patte teiste kaela nuhelda. Eks me proovime seda asja kuidagi siluda. Aga jah, kahju, et see niimoodi on läinud. Jätkuvalt meenutan, et pikka aega juhtis Tallinna linna Keskerakond. Need asjad, mis teile probleeme valmistavad, on tegelikult nii-öelda teie enda tegevuse tulemus ka natuke.

Aitäh! Ma lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Vadim Belobrovtsev, ma ei saa teile lisa-lisaküsimust anda, sest te olete oma mõlemad küsimused juba ära kasutanud. Ma saan aru, et teil on käsi püsti ja teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh! Kuna minister mainis konkreetselt mind oma vastuses ja ma juhtusin samal ajal siin olema, siis ma tahaks väga lühidalt vastata, et sellel ajal, kui mina olin Tallinna abilinnapea haridusvaldkonna küsimustes …

See ei ole protseduuriline!

… polnud linnavalitsusel seda mõtetki, et hakata ostma välja hoonet, mille kohta küsis mu kolleeg Aleksandr Tšaplõgin.

Aga pärast siis tuli?

Pärast mind ainsal korral minu mantlipärija Tiit Terik, kui ma ei eksi, küsis selle kohta, kas on võimalik seda [hoonet] välja osta. See oli lihtsalt küsimus.

Aga mis on protseduuriline küsimus?

Suunda ei olnud võetud.

Aitäh! Hea kolleeg Vadim Belobrovtsev, te nüüd võtsite küll vastusõnavõtu, aga meie protseduur ei näe seda ette. Ma ei saa seda teie protseduurilist küsimust mitte kuidagi protseduuriliseks küsimuseks lugeda, sest see ei käi mitte kuidagi käesoleva infotunni läbiviimise protseduuri kohta. 

Me läheme tänase kolmanda küsimuse juurde. Kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Tõepoolest, selleks, et te jällegi ei ütleks, et küsimus oleks võinud olla paremini fokuseeritud, ütlen, et meil oli juba Kaja Kallase ajal [kõne all] see teema, et võiks fokuseerida, aga samal ajal on vastajal alati võimalus, kui ta tunneb või kardab, et ta ei oska Riigikogu liikme küsimusele vastata, helistada ja küsimus üle täpsustada. Me siiski eeldame, et peaminister on nii tark ja valdab loomuldasa kõiki neid teemasid, mis tema haldusalas on. Teie haldusala on terve riik. Nimetatud teemad on kõik valitsuse laual, me tõepoolest ei küsi Kapa-Kohila loomapidamiseeskirjade kohta. 

Aga läheme selle teema juurde, mille kohta ma tahan küsida. Me teame, et Reformierakonna ja Kaja Kallase valitsus praktiliselt varastas 2023. aastal Eesti maksumaksjalt 2,4 miljardit. Selle on tuvastanud ka Riigikontroll. Kuhu raha läks, kellele ja milleks, pole teada. Eelarvesse oli planeeritud 800 miljonit millegagi, aga te jagasite hämaralt laiali 2,4 miljardit rohkem. See ei puuduta pensione, sotsiaaltoetusi, haigekassa tavaeelarvet, kaitsekulutusi ega midagi, mis poleks püsikuludesse arvestatud, see kõik läks lisaks ehk igale poole, nagu ütles Võrklaev. Nüüd te üritate, teie valitsus üritab tulla rahva taskust seda 2,4 miljardit ja ma ei tea veel mida kokku kraapima. See pole reaalne, sest me teame, et Eesti Vabariigi kurb reaalsus on ka asjaolu, et valitsus plaanib tõsta eriarstivisiidi tasu, et kokku kraapida 15 miljonit. Aga me teame, et patsiendi omaosalus on [meil] juba praegu kõrgeim Euroopa Liidus. Te tahate alla kaheksa-aastast last kodus kasvatavatelt emadelt ära võtta ravikindlustuse, mis praegu tuleb töötava abikaasa panuse kaudu, saata nad tööle ja lapsed lasteaeda, et sellega kokku hoida 13 miljonit, ja nii edasi ja nii edasi. Te saate isegi aru, et see on Eesti rahva mitmekordne röövimine. 

Riigikontroll sedastas, et Kaja Kallase ja Reformierakonna juhitud valitsus jagas täiesti läbipaistmatult ja eelarveväliselt laiali 2,4 miljardit. Te olete Kaja Kallase jätkuvalitsejana selle eest vastutav …

Teie aeg!

… ja Eesti rahvas ootab õigustatult vastust, kuhu raha läks.

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt ma muidugi tänan selle usalduse ja komplimendi eest, et peaminister teab kõike. Võin kinnitada, et hoolimata sellest arvamusest meeldib vähemalt mulle alati küsimuseks põhjalikult valmistuda, et anda kvaliteetne vastus. Nii et eks see ole teie enda otsustada, kui detailselt te oma küsimuse sõnastate. Aga veel kord: Riigikogu on valitsuse tööandja, nii et see on teie vaba eelisõigus, kuidas te [küsimuse] sõnastate. Mida täpsemalt [sõnastate], seda täpsem on vastus.

Mis puudutab Riigikontrolli aruannet, siis see on kõigile kättesaadav. Tegemist on avalik-õigusliku rahaga. Raamatupidamisaruanne loeti seal samamoodi korrektseks. Kuhu raha läks, seda saab igaüks sealt raportist vaadata. 

Aga tulen riigi rahandusliku seisu juurde. On tõsi, et kui püüda ajaloos sõrme kuhugi peale panna – ma olen just sellele [mõelnud], käisin saates "Stuudios on peaminister", [mida juhtisid] Arp Müller ja Mirko Ojakivi, kus küsiti seesama tavaline Eesti elu küsimus, nagu teiegi küsisite, et kes on süüdi, mis on alati Eesti elu põhiline küsimus olnud –, siis umbes aastal 2017 võib-olla oleks see koht, kuhu rahanduseksperdid ja ka harrastusvaldkonna rahandusdetektiivid sõrme peale paneksid. See oli see hetk, kui valitsuses ja riigis lõdvendati eelarvereegleid. Tollel hetkel inimesed loomulikult ei märganud seda, trammid ei jäänud seisma, linnud ei katkestanud lendu. Aga sellel olid hilisemad tagajärjed, need tagajärjed tulid hiljem. Valitsused, mis tulid pärast seda, peaministrid, rahandusministrid, kes iganes sellega tegelesid, [valdkonna]ministrid, nad pidid lahendama erinevaid kriise, aga tolle hetke otsus viis selleni, et kriisideks puhvreid ei olnud. Loomulikult võib igaühel olla sellest oma käsitlus, aga tollel hetkel hoiatas eelarvereeglite lõdvenduse eest ka Eesti Pank. Ülo Kaasik, kui ma õigesti mäletan, ütles, et sellel on negatiivsed tagajärjed. Ja need tagajärjed tulid. Veel kord ütlen, et kui kriisideks ei koguta puhvreid, siis ega kriisid sellepärast tulemata ei jää. Kriisid tulid, tuli COVID, tuli Vene agressioon, tulid mängud energiaturgudel. Kõik need mõjutasid tegelikult riigi rahalist võimekust.

Nüüd me oleme umbes sellises olukorras, et kui me midagi ei tee või vajalikke samme ei astu, siis Eesti riigi kulud ületavad tulusid väga suurel määral, 5,3% SKP‑st. Kokkulepitud raamistik, milles me peaksime püsima, ehk seesama Maastrichti kriteerium on –3%. Me astume kärbetega samme, et mahtuda nende raamide sisse ja Eesti riigi rahaasjad jälle korda teha.

Helle-Moonika Helme, täpsustav küsimus, palun! 

Aitäh! Kommentaariks selle vastuse kohta ma lihtsalt ütlen, et te rääkisite kriisidest, mis olid enne 2023. aastat. Mina räägin sellest, et 2023. aastal kulutati lihtsalt kuhugi 2,4 miljardit, aga Riigikontrolli aruandest ei tule see välja. Selles see küsimus ongi. Seda ma siin küsingi, et Eesti rahvas ootab vastust, kuhu see raha läks. COVID oli enne 2023. aastat, samuti energiakriis. Ebapädevaid otsuseid võeti vastu ka enne 2023. aastat. See 2,4 miljardit kulutati lisaks ja läbipaistmatult ära aastal 2023. Nii on öelnud Riigikontroll.

Aga mu teine küsimus puudutab seda, et 31. augustil kirjutas ERR, et Liisa Pakosta, meie uus justiits‑ ja ka digiminister, on teinud valitsusele ettepaneku hakata Eesti vabu vanglakohti teistele riikidele välja rentima, et saada selle teenusega riigieelarvesse lisaks 30 miljonit. Seoses sellega ma küsin, mis seisus selle teema otsustamine Vabariigi Valitsuses on. Kas see 30 miljonit, millest Pakosta räägib ja mida riik saaks, oleks vanglate rent ja see oleks nagu puhastulu või tuleb selle eest Eesti Vabariigil tasuda ikkagi importvangide arstiabi‑, toidu‑ ja ülalpidamiskulud, religioosse teenindamise ja muud kulud? Või tasub vange siia saatev riik ka need? Kui mitte, siis kas on tehtud mingi mõjuanalüüs, kas see on üldse riigile tulu või lõppkokkuvõttes on see nullsummamäng?  

Küsiks veel. Selline idee visati õhku Ühendkuningriigi puhul, aga kas läbirääkimisi vanglakohtade väljarentimiseks peetakse ka teiste riikidega peale Ühendkuningriigi? Kui jah, siis millised need riigid on? Me teame, et ükskõik mida te praegu ütlete, me loeme ikkagi huultelt. See reaalsus võib olla pärast ükskõik milline.

Teie aeg!

Kas need vangid jäävad pärast siia kõigi meie ülal pidada, meie ühiskonda, või saadetakse nad siis, ma ei tea, neid siia saatnud riikidesse tagasi?

Teie aeg! Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Kõigepealt sellest rahaasjast, mida te alguses mainisite. Mina muidugi ei jaga teie vaadet, et Eesti riigi raha on meelevaldselt kulutatud, teades, et väga palju sellest rahast läheb tihtipeale sotsiaalvajaduste katmiseks, haridusse, tervishoidu, riigikaitsesse, igale poole mujale. Kui te tahate öelda, et see raha sinna ei peaks minema, siis see on teie vaba valik. Riigikogu liikmed saavad eelarve arutelul alati neid ettepanekuid teha. Seda esiteks.

Teiseks, Riigikontrolli raport on kättesaadav ja igaüks saab ise seda hinnata. Kui miski jääb segaseks, saab Riigikontrolli või asjaomaste ministeeriumide käest informatsiooni üle küsida. 

Nüüd tulen teise küsimuse, vanglate kinnisvara juurde. On tõsi, et Eestis on vangide arv järjekindlalt vähenenud, ja me oleme olukorras, kus on küsimus, kuidas ühele vanglale kasutust leitakse. Justiits‑ ja digiminister on teinud arutamiseks ettepaneku, et vanglaid või vanglapindu võiks välja rentida, kuna tegemist on spetsiifilise kinnisvaraga. On ka alternatiivid: müüa või sulgeda. Kõik need variandid on arutelul. Praegu on kaks protsessi: üks on eelarveprotsess, mis [nõuab] valitsuselt põhitähelepanu, nagu te mõistate, ja teise protsessi käigus me ootame Siseministeeriumi haldusala asutustelt julgeolekuhinnangut selliste otsuste tegemisele. Kui need hinnangud on olemas – ma eeldan, et need on olemas järgmiseks nädalaks –, siis me ehk saame ka kabinetis selle läbi arutada. 

Avalik debatt on osutanud sellelesamale, et mõistetakse, et keerulisel ajal võib riigil olla vähe valikuid. Kui sellised kulud jätta lihtsalt ripakile, eriti kui tegemist on väga spetsiifilise kinnisvaraga, mida on väga raske [kasutada] millekski muuks, siis riik kulutaks lihtsalt [selle kinnisvara] ülalpidamiseks raha. Aga julgeolekuaspektid, avaliku turvalisuse aspektid tuleb läbi arutada ja sealt tulevad ka vastused, milliste riikide milliste karistuste kandjate puhul me võiksime üldse kaaluda, kas nad siia tulevad. Nii et kõigepealt üldine debatt ja julgeolekuhinnangud ning seejärel justiits‑ ja digiminister koostöös Siseministeeriumi valdkonna [esindajatega] saab kirjeldada, kuhu me edasi läheme. See on protseduur, millega [liigutakse edasi] samm sammu haaval.

Lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! No ausalt öeldes oli see küll praegu udujutt. Briti lehed kirjutavad küll, et see asi on juba otsustatud ja nad tulevad ja küsimus on ainult selles, kas nad saadavad siia poliitvange nagu Tommy Robinson või nad saadavad siia oma moslemiterroriste.

Aga ma tahan ikkagi nüüd südame[tunnistusele] koputada. Meie oleme siin süüdistanud või ütelnud, et Kristen Michali [valitsus] on Kaja Kallase jätkuvalitsus. Ärge olge! Kaja Kallas lakkamatult valetas nii Riigikogule kui ka avalikkusele. Mul on ka üleskutse: ära alusta oma peaministriametit lakkamatu valetamisega. Ei ole vaja valetada, et Riigikontroll hindas rahakasutust korrektseks. Nad ütlesid, et üldiselt oli korrektne, aga seesama juriidilistele isikutele antud toetuste osa on äärmiselt kahtlane. 

Ei ole vaja rääkida ka seda juttu, et 2017 hakkas Eesti riik pankrotti minema. Oli üks aasta, kui olid suured kulud, see oli koroona-aasta, kui majanduslangus oli 8% või natuke vähem. Sellel aastal olid suured võlad. Siis tuli juba Kaja Kallase valitsus ja igal aastal kulutas riik üle oma võimete, suurusjärgus 1,2–1,7 miljardit. Nüüd, kui te teete kolmandat ringi maksutõuse, [püsib] riigivõlg järgneval neljal aastal vahemikus 1,1–2,1 miljardit ka pärast kõiki kärpimisi ja kõiki hinnatõuse. 

Ma tahaksin aru saada, et kui te räägite 13 miljoni euro kaupa kärpimisest küll laste arvelt, küll perede arvelt, küll tervise arvelt, siis kas te ikka annate endale aru, et selle jaoks, et 2,4 miljardit ülekulu ära katta, on vaja teha 250 sellist kärbet, sihukest 13‑miljonilist kärbet. Kui te räägite meile siin eelarve miinusest 5%, siis see 2,4 miljardit – kuigi teie valitsemisajal SKP kogu aeg väheneb – on SKP‑st 6–7%. Ja te hakkate meile jälle sotsiaalkulutustest rääkima. See ei olnud sotsiaalkulu, sotsiaalkulu on teistel eelarveridadel. Ka julgeolekukulu on teistel eelarveridadel. Need toetused, mis te andsite valitsuse liikmete allkirjadega, on läinud kuhugi musta auku. Moonika Helme küsis ja mina küsin üle: kuhu [see raha] läks?

Palun!

Aitäh! Ma siiski viitaks sellele, et Riigikontroll hindas, et riigi majandustehingud on olulises osas kooskõlas riigieelarve seaduse, 2023. aasta riigieelarve seaduse ja 2023. aasta riigieelarve seaduse muutmise seadusega. Ülejäänut saate sealt raportist vaadata. See oli minu vastus korrektsuse kohta. Nii et siin on kindlasti korrektne info.

Mis puudutab kärpeid, siis jah, kärpida tuleb palju, tõepoolest. Valitsuses ja ministeeriumides on palju inimesi, kes ei ole matemaatikas teist nõrgemad. Me saame aru, et see ülesanne on päris suur. Me oleme võtnud sihi, et järgmise kolme aasta vältel avalikus sektoris 10% kärbitakse. See on möödapääsmatu. Kui me tahame eelarvega [liikuda] tasakaalu poole – me ei jõua tasakaalu ega ülejääki –, siis see on vältimatu. Kõik need otsused on sellised, [mille kohta saab öelda, et] valitsus, loomulikult ka kes tahes poliitikutest Riigikogus või mis iganes rollis, parema meelega ju jaotaks ülejäävat raha, mitte ei arutaks, kuidas puudujäägi tõttu kokku hoida. Kärped puudutavad iga valdkonda. Nagu siseminister juba mainis, erand on pensionid. Pensione me ei kärbi. Teiseks, Kaitseväe kaitsevõime, sisejulgeolekuvõime ning õpetajad – need on olnud erandid. Need valdkonnad on erandid, aga teisi erandeid ma täna ei prognoosi, debatid alles käivad. 

Kärped on hädavajalikud ka tulevaste aastate vaates, sest kui me nüüd ei tõmba seda baasi kokku, siis me oleme täpselt sellises olukorras nagu 2017, kui otsustati, et lastakse minna, ehkki oleks pidanud võib-olla tõmbama koomale või käituma kasinalt, sest heal ajal olid selleks võimalused. Nüüd on keerulisemad ajad: Euroopas käib sõda, Ukraina sõda, julgeolekuvajadused on tohutult kasvanud. Sellest saate te täna pikema ülevaate vist kaitseministrilt, kes kirjeldab kogu seda vaadet. Ka majanduspilt on mõnevõrra süngem, sest meie partneritel on olnud raskemad aastad. 

Aga on ka positiivset nooti: majandusprognoos näitab järgmisteks aastateks taas kasvu. See [prognoos] ei tule ainult Rahandusministeeriumilt, see tuleb ka pankadelt, erinevad pangad kirjeldavad seda. Nii et koridori lõpus sellist optimismi ja pirnipõlemist juba veidi on. Riigis nagu ka inimese elus tuleb mingid otsused ära teha, baas kätte saada, ja siis minna edasi. Me teeme need otsused ära, me teeme asjad korda ja sealt edasi tuleb kasv.

Suur tänu! Lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Neljas küsimus on meil täna siseminister Lauri Läänemetsale. Küsib Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ja teema on olukord Narva piiril. Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, Riigikogu esimees! Lugupeetud siseminister! Te olete hästi kursis, et Narva-Ivangorodi [piiripunktis] tuleb piiri ületamisel arvestada kuue kuni kaheksa tunni pikkuse ooteajaga ja tihti ei saa inimesed ületada piiri samal päeval. Peamine põhjus on teie otsus sulgeda piir kell 23. Probleemi süvendab asjaolu, et päevas saabub regulaarselt kolm-neli bussi ja need bussid saabuvad piirile korraga. Selle tulemusel juba olemasolev pikk järjekord kahekordistub, suur osa inimestest lihtsalt ei jõua piiri ületada ja on seetõttu sunnitud jääma Narva ööseks, omamata majutuskohta. 

Selleks et minu öeldu kõlaks usutavalt, toon teile näite inimeste kirjavahetusest, mis on võetud Facebookist. Juhin tähelepanu, et sõnumid olid kirjutatud 9. septembri hilisõhtul. Küsimus: "Kui palju inimesi on jäänud järjekorda 10. septembri hommikuni?" Vastus: "Umbes 100 inimest." Internet on sarnaseid sõnumeid täis. 

Rõhutan veel kord, et see teema on aktuaalne ajast, kui te otsustasite panna piiri ööseks kinni. Kannatajateks on nii Eesti elanikud kui ka paljud välismaalased. Need, kes tulevad piirile ise, saavad saabumisaega valida, bussireisijatel see võimalus aga puudub. 

Austatud siseminister, mis lahenduse te pakute inimestele, kes saabuvad piirile reisibussidega? 

Aitäh, lugupeetud küsija! Piiriteemad on tõsised teemad. Väga hea, et me saame neid siin arutada. 

Vastus üldiselt on väga lihtne: igale Venemaa [teole] peab Eesti reageerima ja Venemaast sõltub, kui palju on piir lahti ja mis piiriga toimub. Eelkõige on need kõik Venemaa teod.

Ma meenutan teile, et piir läks öösel kinni Venemaa otsuste pärast. Venemaa otsustas ja teavitas meid, et üle piiri ei pääse enam bussid, millega needsamad isikud olid liikunud. Te teate seda väga hästi. See on põhjus, miks nad nüüd peavad bussi pealt maha tulema. Varem oli neil võimalik üle piiri sõita. Autod, üldse transport ei pääse üle Narva silla. See on Venemaa otsus. Nad teatasid, ühesõnaga, et sulgevad masinate [piiri]ületuse nende poolel. See on põhjus, miks Narvas selline olukord on. 

Kuna öine liiklus ära kadus, siis ei olnud Eestil mõtet piiripunkti öösel lahti hoida. Me ei ava seda. Meil ei ole põhjust avada, sest vastavalt Venemaa käitumisele, Venemaa otsustele ei ole meil vaja teistmoodi teha. 

Me nägime seda, kuidas Venemaa proovis ära kasutada Eesti heatahtlikkust. Kui meil oli piiripunkti sulgemiseni jäänud veel tund aega, siis Venemaa enne seda hoidis inimesi kinni ja lükkas nad [lõpuks] piirile, teades, et nad ei saa piirilt üle. Seda, kui pahatahtlikult Venemaa käitub Narva elanikega, Eesti elanikega, nendega, kes on Venemaa elanikud, me oleme kõik näinud. Ma arvan, et te peaksite küsima selle kohta, miks Venemaa nii teeb ja kas me saame kuidagi hoiatada neid inimesi, et nad üldse sinna ei läheks ja sellisesse olukorda ei satuks.

Need järjekorrad on pikenenud sellepärast, et meil on täielik tollikontroll. See otsus põhjustab järjekordade pikenemist, mitte öine sulgemine. Niimoodi see on. See on fakt. Me saame seda statistikat vaadata. 

Miks täielik tollikontroll kehtestati? Väga lihtne: needsamad Narva elanikud rikkusid seadusi ja viisid üle piiri neid kaupu, mida tegelikult üle viia ei tohtinud. Põhimõtteliselt, lihtsustatult öeldes, nad ei viinud [midagi üle piiri] suurtes kogustes, vaid läksid ühe või kahe arvutiga üle ja ütlesid, et need on isiklikud arvutid. Iga kord, kui nad tulid tagasi, neid arvuteid enam neil kaasas ei olnud. Needsamad inimesed, kes on üle piiri käinud, eriti just jala [liikuvad] inimesed, on selle täieliku piirikontrolli vajaduse ise tinginud. Ja loomulikult ka Venemaa käitumine. Eesti ei hakka siin kindlasti tegema Venemaale mingisuguseid soodustusi.

Aitäh! Täpsustav küsimus, Aleksei Jevgrafov, palun!

Lugupeetud minister! Te räägite alati Venemaast, aga mina räägin inimestest. Ma tuletan teile meelde, et 28. novembril aastal 2022 suleti piiriületamise punkt Narva‑2. Antud piiriületamise koht teenindas vaid jalakäijaid. Tookord te teatasite Eesti Rahvusringhäälingule: "Pärast põhjalikku analüüsi on siseministeerium tõesti otsustanud sulgeda Narvat ja Ivangorodi ühendava jalakäijate silla. Küll mitte julgeolekukaalutlustel – nagu oleme varem ka viidanud, siis mingit julgeolekuriski see sild endast ei kujuta, sest seda kasutavad ju ainult elamisloaga inimesed ja kodanikud. [---] Samuti on praegu piiriületajate arv nii palju vähenenud, et mõttetu on hoida töös mitut piiripunkti. Inimesed saavad oma käigud tehtud ka läbi põhilise piiripunkti [---]." Aga Narva põhilise piiripunkti olukord nõuab lahendust ja piiriületamise punkti Narva‑2 avamine võiks seda pakkuda. Kas olete valmis kaaluma võimalust taastada elamisloaga inimestele ja kodanikele õigus ületada piir Narva‑2 punktis, mille tulemusel väheneks piiriületajate arv ja väheneksid ka järjekorrad Narva põhilises piiripunktis?

Aitäh! Kõigepealt, Eesti Vabariigil on soovitus mitte Venemaale minna. Niipalju kui võimalik, tuleb Venemaale minekut vältida. Vahet ei ole, mis rahvusest sa oled. Me teame juhtumeid, kui Eesti kodanik vene rahvusest, Eesti kodanik eesti rahvusest või üldse mitte Eesti kodanik on läinud Venemaale ja see, mis seal piiripunktis tehakse, on olnud mõnes mõttes jõhker. [Inimeste] õigusi rikutakse, seadmetesse paigaldatakse pealtkuulamispahavara, inimesi otsitakse läbi, sunnitakse, kui see ei ole nii-öelda Eesti [piiri] taga olev piiripunkt mõnes teises Balti riigis, allkirjastama mingisuguseid pabereid vastu [inimese] tahtmist. Me soovitame mitte Venemaale minna, sest kunagi ei tea, mis operatsioone sinu kallal teha võidakse. 

Tõesti, inimestel [võib olla] vaja sinna minna. Ma olen bussiettevõtjatega suhelnud ja rääkinud sellest teemast. Kuidas ettevõtjad lõpuks selle küsimuse lahendavad ja mis hetkel need inimesed liiguvad, sinna Siseministeerium sekkuda ei saa.

Aga mis puudutab Narva‑2 silda, siis me ei saa seda [avada] tulenevalt julgeolekuolukorrast ja sellest, mida Venemaa teeb Eesti piiri taga, milliseid hübriidrünnakuid Venemaa Eesti suunal teeb ja mismoodi käitub. Meil on vaja piirivalvureid igale poole piiri peale rohkem. Ka Narva‑2 sulgemine on tingitud Venemaa agressiivsest tegevusest Eesti suunal, hübriidrünnakutest, erinevate piiririkkumiste toetamisest. Me näeme, mis on Soomes toimunud, mis on Lätis toimunud, mis on Leedus toimunud. Meil nii suurt survet ei ole, tõsi, kui on neile riikidele, aga meil on vaja piirivalvureid panna kuskile mujale tulenevalt sellest, mida Venemaa teeb. Kui te soovite Narva elanikele midagi öelda, siis öelge, et nad peavad olema kurjad Venemaa peale, sest Venemaa tingib nende halva ja kehva olukorra. Need kõik on vastusammud Venemaale. Venemaa ei ole Eesti-sõbralik riik. Ma arvan, et te peaksite seda teadma. Minu soovitus on: tehke palun seda selgitustööd Narvas ka. Seda on hädasti vaja.

Aitäh! Lisaküsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma täiesti toetan seda seisukohta, et tegelikult, kui vähegi võimalik, siis ei peaks Venemaad praegusel ajal külastama. Sajaprotsendiliselt nõus. Aga paratamatult on nii, et inimestel on erinevad vajadused ja tõenäoliselt ikkagi ka seoses sugulassuhetega, on need siis perekondlikud üritused, ka matused, inimesed ikka ju ületavad seda piiri. Selge on see, et olukord piiril ei ole hea, pigem halb. Valdavalt on see tekitatud, nii nagu te ütlesite, ikkagi teiselt poolt, Venemaa poolt. Küsimus on pigem selles, kas me omalt poolt, Eesti riigi poolt, saaksime leevendada seda, mis just seal piiri peal toimub nende inimestega, kes seisavad seal järjekorras. Me räägime olmetingimustest, me räägime ka mingisugusest abist. Praegu on jäänud see kõik Narva linna kanda. Loomulikult me räägime ju ka turvalisusest. Kas te olete Narva võimudega sellel teemal rääkinud? Kas olete omalt poolt abi pakkunud, ka finantsilist abi, et seda olukorda seal parandada? Te mainisite, et kuna bussiteenust või reisijateenust pakub erasektor, siis see on nende asi, millal need bussid graafikus on või sõitjaid sõidutavad. No andke andeks, tegelikult on ju võimalik kõiges kokku leppida, ka bussigraafikutes. See on puhtalt kättevõtmise asi. Me pigem räägime humaansusest, nende inimeste olukorrast seal piiri peal. Me täiesti saame aru sellest situatsioonist, sellest, mis seal tegelikult toimub, millist vastupanu Vene pool seal osutab. Kas te Narva linnavõimudega olete sellel teemal rääkinud ja kas olete jõudnud mingisugustele kokkulepetele, ka finantsabi asjus?

Aitäh! Eesti Vabariigi seadused ütlevad, et on Narva linna ja ka Setomaa valla – ka Setomaa valla – ülesanne tegeleda selliste küsimustega, kui need leiavad aset sellel territooriumil. Ma meenutan, et Setomaa vald, oluliselt väiksem, oluliselt vaesem, omab kahte oluliselt suuremat piiriületuspunkti ja on selle küsimusega tegelenud 10 või 20 aastat. Kui Narva linn väidab, et ta ei saa sellega hakkama, siis soovitan minna Setomaale külla. Nii see on.  

Narva linnapeaga ma suvel sellel teemal rääkisin. Olen rääkinud Politsei‑ ja Piirivalveametiga. On kinnitatud, et sellel, mis seal toimub korra tagamise või inimeste tervise mõttes, hoitakse silma peal. PPA on neile inimestele teatud tuge osutanud, ka meditsiinilist, kui seda vaja on olnud. Niimoodi see on.  

Mis puudutab neid inimesi, kes üle [piiri] käivad, siis vaadake, enamus neist inimestest – ma saan aru, et me muretseme enamasti nende inimeste pärast, kes on Eesti elanikud –, kes tulevad Narva bussiga, tulevad teistest riikidest. Nad on tavaliselt liikumas mõne teise Euroopa riigi viisa või elamisloa alusel. Võib-olla ei ole ka halb, et nad Narva inimestele hotellides ja muudes majutuskohtades tööd pakuvad. Võib-olla ei ole see halb, on ju. Osaliselt Narva sellest kindlasti võidab. See nii on.  

Ei aita kaasa ka Narva linnapea jutud ja inimeste hirmutamine. Loomulikult tekitab see paanikat. Minuni on kostnud murenoote, et Narva linnapea räägib, kuidas riik paneb kohe piiri kinni ja kõik muud halvad asjad juhtuvad. Helistasin eelmisel nädalal Narva linnapeale ja ütlesin, et ei, praegu me seal piiri kinni ei pane, kuniks Venemaa mingisugust uut sammu ei astu, Eesti riigil seda plaani praegu ei ole. Tegelikult aitaks kaasa, kui Narva linnapea ise fokuseeriks oma energia õigesse kohta. Tegemist on kindlasti väga tubli mehega, aga vahepeal tekitab see paanika külvamine Narva elanike seas teistsugust tulemust. Loomulikult tekivad siis ka pikemad järjekorrad, sest inimene on mures, kas saab minna hiljem, kuu aja pärast, kui ta pidi minema. Ta läheb varem ja järjekorrad pikenevad. Osaliselt linnavõim ise kohapeal seda olukorda võimendab. Seda pole ka vaja teha. Aga loomulikult, inimene – vahet ei ole, mis rahvusest või mis kodakondsusega ta on – on inimene ja Eesti riigi jaoks on oluline iga inimene, kes on Eesti pinnal. Me ei taha, et kellelgi kuidagi halb oleks, aga Venemaa …

Teie aeg!

… on enamuse nendest probleemidest seal ise tinginud.

Aitäh, härra minister! Kuna kõlanud on nii täpsustav küsimus kui ka lisaküsimus, siis ma lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane viies küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anti Poolamets ja teema on valitsuse tegevus. Anti Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Siseminister edastas meediale sellise info, et politseijuht teavitas teid ja valitsuse liikmeid sellest, et Lihula monumendi puhul on tehtud koopia vanast monumendist. Ta edastas ka info, kuidas politsei kavatseb selle monumendi olemasolule reageerida. Mina tahangi teada saada, mida te õigupoolest valitsuses teadsite monumendi olemasolust, sellele reageerimisest, selle planeeritud kõrvaldamisest. Kas te teadsite ka sellest, et varsti on punane kraana kohal? 

Mulle jääb selle info alusel küll paraku mulje, et teil oli juba pikk plaan ja et te olite ise selles asjas sees, sest kui mitte ainult politseijuht, vaid ka valitsus on informeeritud, siis te annate sellega ühtlasi heakskiidu. Veelgi halvema mulje jätab see, et samal ajal justkui koordineeritult takistati avaliku ürituse toimumist teises asukohas. Leiti ettekäändeid, miks ei saa toimuda vabadusvõitlejate mälestamise üritus. Ja siis muidugi see suurepärane action-filmi stiilis samba konfiskeerimine keset teed. See on ju avalikkusele väga hästi nähtav, et see on paaniline reaktsioon. Ma ei tea, mis põhjustel te seda teete, aga ma näen, et teil on kaasvastutus selle samba kõrvaldamise eest, kuna te olite täiel määral informeeritud, mis toimuma hakkab. Palun informeerida, mida te valitsuses täpsemalt teadsite ja kuidas te oma heakskiidu andsite. Te oleks võinud ka öelda, et nii ei tehta.

Aitäh! Meid teavitati. Siseminister saab ise kirjeldada, millest teda täpsemalt [teavitati]. Võib-olla tema informatsioon on olnud üksikasjalikum kui peaministril. Aga peaministrit, valitsuse liikmeid teavitas politsei erinevates formaatides. Kõik sellest ei ole ka avalik, osa sellest on avalik. Seesama informatsioon kirjeldas seda, et politseil on vihje sellise kuju paigaldamise kohta. [Karistusseadustikus] on viidatud riskidele, see on seesama, millele ma viitasin, [karistusseadustiku] § 151¹ "Rahvusvahelise kuriteo toetamine ja õigustamine". Kui agressiooniakti, genotsiidi, inimsusvastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avalik eksponeerimine on plaanis, siis tuleb politseil astuda samme selleks, et käitutaks seadusele vastavalt.

Politsei käitus minu veendumuse ja teadmiste kohaselt korrakaitseseadusega kooskõlas. Vihje neile oli piisavalt täpne ja nad tegutsesid vallalt ja mälestusürituse korraldajatelt saadud info alusel. Sõiduk võeti kinni korrakaitseseaduse alusel. See tähendab seda, et politsei ennetas seda tehes õigusrikkumise toimepanemist ja avalikule korrale ohu tekkimist. Nagu viidatud, Georgi lintidega käitutakse samamoodi. 

Nüüd, kui [monumendi koopia on] hoiule võetud, küsitakse ka eksperdiarvamust. Nagu ma teie kolleegidele vastasin – võib-olla teid sellel hetkel ei olnud saalis –, eksperdiarvamust küsib politsei Tartu Ülikooli semiootika rakenduskeskuselt ja Eesti Mälu Instituudilt. Avalik üritus toimus 1. septembril ja selle korraldas Eesti Leegioni Sõprade Klubi, [politsei] suhtles [korraldajatega] ja sai nende esindajatega kokku. Lihula kalmistul ja parklas toimus mälestusüritus ja kahjuks, hoiatustele vaatamata, kasutati avalikul koosolekul Natsi-Saksamaa sümboleid. PPA tuvastas rikkumisi ja algatas ka ühe väärteomenetluse.

Aitäh! Järgnevalt täpsustav küsimus, Anti Poolamets, palun!

No ma näen, et te loobite seda Natsi-Saksa sümbolit siin ette ja taha. Vaadake, kui mingile suurele meeleavaldusele tuleb keegi, kellel on mingid puudused, siis tegeletakse konkreetselt selle inimesega. Politsei tegelebki sellega, ütleb talle, mis on valesti, mitte niimoodi, et te keelate terve ürituse ära ja nüüd sildistate tervet vabadusvõitlejate üritust sellega, et seal olid mingid valed sümbolid. 

Teil on väga keeruline olukord, te ajate sassi, sisuliselt mõõdate sama puuga agressorriigi, Eestis genotsiidi toimepanijate monumente ja Eesti vabadusvõitlejate mälestamise üritusi. Peaministri tasemel peaksite olema võimeline neil vahet tegema. 

Ma näen, et kogu see lugu agressorriigi sümbolite keelamisest, mis oli vajalik, on nüüd pööratud just Eesti vabadusvõitluse vastu. Nii ei saa! Nii ei saa! Te peate vahet tegema, millisel territooriumil te elate ja kuidas need asjad Eesti vabadusvõitluse suhtes käivad. Te sisuliselt lasite rünnata sinimustvalge sümboolikaga sõduri monumenti. 

Aga mul on teile konkreetne küsimus: kas te kunagi ise ka olete käinud Sinimägede vabadusvõitluse memoriaali juures Eesti vabadusvõitlejaid mälestamas või kavatsete sinna minna? Tahaks teada, kas teil endal on ka plaan vabadusvõitlejaid mälestada.

Aitäh! Teie esitatud korrakaitseseaduse täitmise kirjelduse kohta, et see peaks olema valiv Eestit okupeerinud või sõjakuritegusid toimepaneva režiimi suhtes, ütlen, et politsei, nagu kirjeldatud, tellib praegu ekspertiisi. Kui keegi soovib selle üle debatti pidada, saab sedagi parlamendis pidada, nagu mis tahes õiguslikku vaidlust. Eesti on õigusriik ja igaüks saab õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. 

Natsi-Saksamaa sümboolika sellel üritusel minul oleva informatsiooni kohaselt – igaühel on sellest oma nii-öelda teadmine – kasutusel siiski kahjuks oli, hoiatustele vaatamata. Politsei suhtles ka korraldajatega. Ma arvan ja ma südamest loodan, et te ei püüa seda kuidagi pisendada ega õigustada. Võõrvõimu sümboleid mina kiita ei võtaks.

Ja lisaküsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! (Hääled saalis. Juhataja helistab kella.)

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on selline küsimus. Te rääkisite, et te tahate tellida ekspertiisi Tartu Ülikooli semiootika [rakenduskeskusest] ja Eesti Mälu Instituudist. Aga minule jääb see arusaamatuks seetõttu, et praegu ei ole ju tegelikult tuvastatud, et seal natsisümboolika peal on. Põhjus on väga lihtne. Aastal 2004 tellis Eesti politsei Lihula monumendi kohta ekspertiisi, kas seal on natsisümboolikat või mitte, ja ekspertiis ütles: sellel Lihula monumendil natsisümboolikat ei ole. Seega, milline oli õiguslik alus selle monumendi konfiskeerimiseks, kui oli olemas kehtiv õigusakt selle kohta, et ekspert on andnud hinnangu, et see ei sisalda karistusseadustiku § 151¹ tunnuseid?

Aitäh! Nagu öeldud, politsei on praeguse konfiskeeritud monumendi puhul leidnud, et sellel olid karistusseadustikus viidatud tunnused ehk siis agressiooniakti, genotsiidi, inimsusvastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avaliku eksponeerimise või neid tegusid toetaval või õigustaval viisil esitamise tunnused. Politsei on tellinud ekspertiisi juba mainitud Tartu Ülikooli semiootika rakenduskeskuselt ja Eesti Mälu Instituudilt. Kui see ekspertiis saabub, siis tulevad järgmised sammud.

Aitäh! Kuna on kõlanud nii täpsustav kui ka lisaküsimus, siis ma lõpetan meie tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on valitsuse majanduspoliitika. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Reformierakond on võimul kolmandat aastat ja ka majandus langeb kolmandat aastat. Samal ajal jätkab valitsus maksude tõstmist ja kulude kärpimist. Nagu majandusõpikud ütlevad, see on majanduslik enesetapp. Aga võib-olla on teil mingi salaplaan majanduskasvu tagasitoomiseks? Ütelge meile, palun!

Aitäh, hea küsija! Mulle meeldib see teie optimism, et me oleme ainult kolmandat aastat [võimul]. Teie kolleegid üritavad väita, et me oleme süüdi kõigis asjades Eesti Vabariigis. 

Aga käsitleme siis seda plaani. Meil ei ole valitsusena mitte ainult salaplaan, vaid meil on lausa avalik plaan. Selle plaani võiks kokku võtta märksõnadega "Kindlus kasvuks". Eesmärk on teha vajaminevad kärped, nagu ma olen maininud, eelarve kordasaamiseks, mis on väikses riigis see alus, et riigi vastu, riigi rahaasjade vastu oleks usaldus, et siia investeeritaks, siin julgetaks midagi ette võtta, siin toimuks kõik see, mida me tahame. Et see kõik korda saaks, selleks me kärbime järgmise kolme aastaga avalikke kulutusi 10%. Osa nendest kärbetest on juba avalikkuse ees. Te olete neid kindlasti näinud ja märkate neid veel. Kui tulevad eelarvedebatid, siis on see debatt ka siin parlamendis. 

Teine pool on julgeolekuvajaduste katmine. Seegi on osa kindlusest. Kui te vaatate laiemalt, siis näete, et Vene agressioon Ukrainas on mõjunud väga rängalt majandusele, see on mõjunud rängalt Euroopas ja siin regioonis ka kindlustundele. Ilma kindluseta, nagu ma olen viidanud, väga paljud asjad ei sünni. Kui ei ole kindlust, siis keegi ei investeeri. Kui ei ole kindlust, siis inimesed ei julge võib-olla tarbida. Kui ei ole kindlust, siis pereplaneerimisel lükatakse edasi [pere juurdekasvu], ka väga paljusid muid asju. Kasvu ei ole. 

Selle valitsuse plaan on luua kindlus, nii rahaasjad korda teha kui hankida ka vajaminev kaitsemoon, ja sõnastada ära see, millises ajaraamis see kõik paika saab. Ka maksude puhul tuleb luua seesama kindlus, et iga kvartal ei oleks valitsuselt tulemas uusi maksuplaane selles eelarvetsüklis. See tähendab seda, et kui eelarve tuleb parlamenti, siis me püüame ära sõnastada, millisel moel juba kasvanud julgeolekuvajaduste [katmine] ja uue moona ostmine käib. Ehk lihtsamalt öeldes: aastal 2022 olid meie julgeolekukulutused või täpsemalt öeldes kaitsekulutused 2,16% SKP‑st, nüüd on need 3,4%. Vahe on 550 miljonit ja see tuleb katta.

Ma arvan, ma väga loodan, et te olete ülejäänud Eesti inimestega nõus, et julgeolek on meile tähtis ja Venemaa on naaber, kelle agressiooniks või heidutuseks tuleb valmistuda, ja Ukrainat tuleb aidata. Teine pool on siin tegelikult see, et kui saab paika see julgeolekumaks, see, keda see puudutab ja millisel moel see [hakkab olema], siis järgneb ka maksurahu. Igaüks saab 2027. aastal ka siin saalis ja igal pool mujal minna küsima mandaati uutele maksuideedele. Nii et saab paika ettenähtavus, saavad korda rahaasjad ja saavad vastatud kaitseküsimused. [Tekib] kindlus ja siis saab tulla kasv.

Suur tänu! Järgnevalt Aleksandr Tšaplõgin, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kolme aasta jooksul on hinnad tõusnud ligi 40%. Maksude tõstmine kiirendab inflatsiooni veelgi. Kas teil on mingi plaan, kuidas hinnatõus peatada?

Aitäh! Ütleme nii, et hinnatõusu peatamisega on tegelenud kõik keskpangad pikemat aega. Eks see võib-olla ole ka üks selline printsiip või üks selline läbiv joon, miks majanduse jahenemine üle maailma on mõnevõrra reaalsus. Vaatame ajas tagasi, ajale, kui rahal võib-olla hinda ei olnud, raha oli väga kergelt kättesaadav, laenud olid odavamad ja kõik see muu. Sellel hetkel majandus kuumenes üle. Võib-olla paljudes kohtades seda ei olnudki vaja. Nagu ma kirjeldasin, aastal 2017 otsustati ka Eestis eelarvereegleid lõdvendada, seda ajal, kui oleks pidanud kriisideks puhvrit looma. Nüüd on raha saanud hinna ja inflatsiooni ehk hinnatõusuga võitlemine on raha hinna tekitamisega üle maailma päris kaugele läinud. Hinnatõus maailmas üldiselt, trendina, vähemalt nii hinnatakse, on taltumas. Kas see nii on, ei tea, aga see on pärssinud ka majanduskasvu laiemalt. Siin regioonis on samamoodi. Meie peamised kaubanduspartnerid Soome ja Rootsi on sellest pihta saanud. Ehk on sealgi nüüd tunneli lõpus veidi valgust. Nii et see plaan ikkagi on Eestis eelarveasjad kärbetega korda teha, luua kindlus kaitsevaldkonnas ehk sellesama tähtajalise julgeolekumaksuga osta ära see moon, mida on vaja, ja siis on edasivaates maksurahu, nii et kõigil on võimalik siin toimetada ja jõukus saab kasvada. Jõukuse kasv, palkade kasv, pensionide kasv on see, mis aitab inimestel järjest paremini toime tulla.

Suur tänu! Siim Pohlak, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Tõesti, Euroopast käis üle selline majanduse jahtumise laine, aga oluline on vaadata ka seda, kuidas me võrreldes teistega hakkama oleme saanud. Kaja Kallase valitsuse majandus‑ ja maksupoliitika tagajärjel kukkusime me Euroopas majandusnäitajatelt viimaseks. Sellest hoolimata olete teie oma peaministriaega alustanud Kaja Kallase poliitika jätkamisega forsseeritud kujul. Kui riigi majandus närbub, siis vähenevad ka eelarvelaekumised ja seda trendi ei ole võimalik maksutõusudega murda. Maksuralliga majanduskriisi lahendamine on sama tõhus nagu peavalu ravimine giljotiiniga. Kui vaadata Euroopa riike, kellel läheb võrreldes meiega hästi, siis näeme, et nad valisid vastupidise tee: külmutasid maksud, langetasid makse või suunasid maksutõusude raskuse finantssektorile. Nendel riikidel läheb hästi. 

Ma palun, selgitage, miks te jätkate Kaja Kallase läbikukkunud majandus‑ ja rahanduspoliitika elluviimist. Mis annab teile aluse arvata, et te suudate Eesti riigi rikkaks ja majanduse käima maksustada? Praegu on Reformierakonna juhtimisel ainult kindlus krahhiks.

Aitäh! Teie küsimus on iseenesest veidi vastuoluline. Te räägite maksukoormuse kuhugi suunamisest ja siis räägite madalamast maksukoormusest. Kui me võtame Euroopa keskmise maksukoormuse, siis see on umbes 41,7%, minu mälu järgi. Eesti, isegi kui vaadata erinevaid võimalusi, laia julgeolekumaksu, mis on tulemas, jääb oluliselt Euroopa keskmisest allapoole. Meie maksukoormus jääb 36% juurde, me jääme tagantpoolt 7.–11. koha peale, ma mälu järgi ütlen. Eesti jääb madalama maksukoormusega riigiks, kui vaadata Euroopa keskmist ja paljusid teisi riike. Seda esiteks. 

Teiseks. See [põhjus], miks me selles olukorras oleme, on paljude erinevate kriiside tulemus. Mind teeb veidi murelikuks seesama ettekujutus, justkui julgeolekukulude kasv – see ei ole ainus [kasv], kindlasti on sotsiaalkulud kasvanud, paljud muud heaolukulud on kasvanud – oleks midagi sellist, mis poleks meie asi või meie säilimise jaoks hädavajalik. Julgeolekukulude jaoks me teeme täiendavaid samme, see eeldab ka kulutusi, kõigi panustamist ühiskonnas. See on löönud meie majandust, meie regiooni majandust. Seda lisaks raha hinna [tõusule], nagu ma mainisin. Ainukene viis, kuidas sellest ülimalt kallist ja praktiliselt kõike neelavast ebakindlusest üle saada, on teha Eesti asjad korda, ka maksuasjades saada sammud paika, sõnastada ära kärpetrajektoor, rääkida, mida me teeme kaitses, et me saaksime ise hakkama. Siis on ka kasvuvõimalus. Õnneks Rahandusministeeriumi prognoosid, nagu ka pankade prognoosid, ennustavad meile kasvu.

Suur tänu! Kuna kõlanud on ka täpsustav küsimus ja lisaküsimus, siis ma lõpetan meie kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Aga enne, kui me läheme seitsmenda küsimuse juurde, näen, et siin on käed püsti. On soov küsida istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Te ise oleksite võinud tegelikult minna lugupeetud vastajale appi. Aga kuna te seda ei teinud ja Riigikogu liikme küsimusele, mis oli ju täiesti konkreetne, kuidas pidurdada hinnatõusu, peaminister [vastas] pikalt ja segaselt ega öelnud tegelikult midagi, siis kui te lubate, ma tulen talle appi, tsiteerides talle tema valitsuse rahandusministrit Jürgen Ligi. Tema on öelnud, et hinnatõusu põhjus on Eesti rahva vingumine. Ehk adekvaatne lühikene vastus sellele küsimusele oleks olnud: Eesti rahvas peab lõpetama vingumise ja ongi hinnatõus pidurdatud.

Aitäh! Aga, hea kolleeg Helle-Moonika Helme, ma ei lugenud siinkohal välja küll küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Antud juhul on teema, mida me käsitleme, valitsuse majanduspoliitika, ja niikaua, kui püsitakse teemas, niikaua ka istungi juhataja ei sekku küsimustesse ja vastustesse. Kui vastused ei meeldi, siis on võimalik küsida täiendavaid küsimusi ehk lisa‑ ja täpsustavat küsimust. Aga istungi juhataja tõepoolest ei saa sekkuda küsimuste ja ka vastuste sisusse, niikaua kui need püsivad teemas. 

Nii. Siim Pohlak, samamoodi käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Jätkame sisuliselt samal teemal. Ikkagi oleks vaja protseduuri – või äkki on see protseduur olemas? – selle jaoks, kui vastaja ikkagi hakkab küsijale omistama seisukohti, mida küsija pole absoluutselt väljendanud. Peaminister viis jutu sellele, justkui minu hinnangul poleks vaja riigikaitsekulutusi teha, ja mingi protseduur peab ju olema, et sellist valet ümber lükata. Praegu on Reformierakond ainus, nagu meediast loeme, kes ei ole valmis riigikaitseks vajalikke summasid andma nii palju, kui oleks vaja, et tagada kaitstud Eesti. Seega, tegemist on esiteks otsese valega ja teiseks küsijale valeväidete omistamisega. Kuidas me saame seda tulevikus ära hoida?

Aga te lahendasite selle praegu mitteprotseduuriliselt. Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Kui te vaatate meie infotunni reegleid, mis on kodu‑ ja töökorra seaduses kirjas, siis näete, et seal sellist formaati nagu vastulause ei ole sätestatud. Sellist formaati meil tõepoolest ei ole.

Nii. Head kolleegid, tänane seitsmes küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on Lihula monumendi konfiskeerimine PPA poolt. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Küsimuse alguseks ütlen kohe ära, et minu täiesti kindla veendumuse kohaselt on see, mida selle Lihula monumendi kõrvaldamisega tehti 2004. aastal ja mida tehti nüüd, augustikuu viimasel päeval, sügavalt häbiväärne. See on sügavalt häbiväärne käitumine toonase valitsuse poolt, mille peaks oli Juhan Parts, ja nüüdse valitsuse poolt, mille peaks olete teie, härra peaminister Michal. Miks see on häbiväärne? Kellele on selle monumendi originaal püstitatud? Ja nüüd, koopia kavatsetakse püstitada kellele? Nendele vapratele Eesti meestele, kes kasutasid olemasolevaid võimalusi, peaminister Jüri Uluotsa üleskutset järgides, et seista vastu Nõukogude okupatsioonile ja kaitsta Eesti rahvast kuritegeliku okupatsiooni ja agressiooni eest, võideldes Sinimägedes 1944. aastal. Need mehed, kelle hulka kuulus muuseas ka minu vanaisa, hoidsid rinnet selleks, et Eestist Nõukogude okupatsiooni eest saaksid põgeneda kümned tuhanded naised ja lapsed, kes seda ka tegid, [põgenedes] Rootsi ja mujale. Need mehed vääriksid sügavat austust meie riigi poolt, ometi ei ole riik siiamaani mitte ühtegi monumenti ega mälestusmärki nende austamiseks püstitanud. Nüüd, kui kodanikud ise on koopereerunud, et täita see tänuvõlg riigi eest, riik, selle asemel et neid toetada ja tänada, sekkub ja surub selle püüdluse maha. See on sõna otseses mõttes häbiväärne. 

Minu küsimus on see: miks te sellisel viisil käitute, võimendades Venemaa ajaloonarratiivi, nagu oleksid need mehed võidelnud mingi fašismi eest või millegi muu sellise eest, mis peaks selle narratiivi kohaselt olema keelatud? See on Venemaa ajaloonarratiiv. Miks te seda võimendate?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh, lugupeetud küsija! Kõigepealt ma ütlen ära, et hoolimata sellest, et on püütud näidata – ka teie siin seda ütlete –, nagu valitsus oleks selle otsuse teinud, siis ei, valitsus seda otsust ei teinud. Selle otsuse langetas politsei. Ka seaduse järgi ei ole valitsusel õigust keelata politseil seaduse täitmist. Sellist asja Eesti Vabariigis teha ei tohi. Minu arvates oleme me selles ühte meelt. 

Mis puudutab teie küsimust, siis ajalugu selles mõttes ongi keeruline. Ma arvan, et ei politsei ega ka Vabariigi Valitsus ei soovi kuidagimoodi vähendada ega pisendada nende inimeste [panust], kes toona sõdisid. Vahet ei ole, kummal poolel või kuhu neid värvati: osa värvati Vene sõjaväkke, osa võeti Saksa sõjaväkke. Minu vanaisa, muide, oli täpselt samamoodi nagu teie vanaisa Saksa sõjaväes. Ta elas mitte kaugel Sinimägedest. Olen lugenud neid raamatuid ja mälestusi, kuidas ta toetas metsavendi ja kõiki teisi, kui ta oli veel väike poiss. Aga need on inimesed. Küsimus on nüüd selles, mida toona sõdinud inimesed tundsid. Inimestena arvatavasti, ka seal lahingus, nad tegid suure tõenäosusega seda, millest teie rääkisite ja mille kohta küsisite. See on nüüd see inimeste pool. 

Aga lõppkokkuvõttes me oleme Eesti riigina öelnud, et vahet ei ole, kumb okupatsioon ja kumb sõjavägi oli, kas Natsi-Saksamaa või Nõukogude Liidu oma. Need mõlemad olid režiimid, mis okupeerisid Eestit, ja kummagi sõjaväkke eestlased ei oleks pidanud minema. Kui me mälestame Eesti inimesi ja peame neid meeles, siis siiamaani on olnud meil Eestis ju tava, et me kasutame Eesti sümboolikat, milleks on Eesti lipp, Eesti vapp, Eesti hümn, ma ei tea, Eesti luuletajate värsiread, aga me ju ei pea Eesti sümboliteks ei Natsi-Saksamaa vormi, ei Nõukogude Liidu sõjaväevormi ega ühtegi [sellist] sümbolit. Selles mõttes me ei tee seda, mida te väitsite või mille kohta küsisite, seda, mida teeb Venemaa propaganda. Me vaatame seda Eesti perspektiivist. Politsei peab seadust täitma. Politsei seaduse täitmise kohta: see oli probleemide ennetamine, seaduserikkumiste ennetamine. Politsei teeb analüüsi ja lähtuvalt sellest on võimalik teha kindlaks, kas selle kiviga probleeme on või mitte. Ta on praegu hoiule võetud.

Suur tänu! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Alustame sellest, et sellel monumendil ei ole kujutatud ühtegi Natsi-Saksamaa sümbolit. See ei ole küsimus, millele peaks ekspertiisi kaudu hakkama vastust otsima, sest see ekspertiis on ju juba läbi viidud. Tuletame meelde, et Tartu Ülikooli semiootikaprofessorilt Peeter Toropilt telliti ekspertiis. Ma tsiteerin seda, mida ta ütles oma ekspertiisis: "Kõikvõimalik SS-sümboolika on summutatud. Bareljeefil on küll rinnas rist, aga haakristi pole. Peas on mehel universaalne Saksa armee kiiver, mille kuju pole aga kaugeltki põhjus seda kohe natslikuks tunnistada. Peaks ütlema, et monumendil on hoopis välja toodud tugev Eesti aspekt. Näiteks käisel on trikoloori kujutis ja Vabadussõja risti südamiku kujutisega kraeembleem." See on Tartu Ülikooli semiootikakeskuse professori Peeter Toropi antud eksperdihinnang. Me juba teame, mida sellest asjast arvata. 

Nii. See oli selle originaali kohta. Kui originaalil ekspertiisi kohaselt ei ole mingisuguseid natsisümboleid, siis kuidas saavad need olla koopial, mis on originaali suhtes identne, mis on tehtud täpse koopiana sellest? Ei ole ju neid. Teie teate, et ei ole, mina tean, et ei ole, kõik teavad, et ei ole. See on ainult ettekääne selleks, et takistada selle püstitamist austusavaldusena. Seda esiteks. Neid sümboleid ei ole. 

Teiseks, isegi kui oleks, siis, vaadake karistusseadustiku § 151¹ teksti. Seal on ju selgelt öeldud, koosseisulise tunnusena, et selliseid sümboleid ei tohi eksponeerida avalikult, neid toetaval ja õigustaval viisil. Aga täiesti selge on ju see, et neid sümboleid seal ei ole. 

Lisaks, monumendi mõte ei ole toetada mingeid sümboleid, vaid austada nende meeste mälestust, kes kaitsesid Eesti maad ja rahvast Nõukogude okupatsiooni eest. 

Ma ikkagi kokkuvõtlikult küsin: siin on tegemist ilmselge õigusrikkumisega ja kes selle eest vastutab?

Aitäh! Muidugi, Eesti lipu panemine ükstapuha millisele vormile ei muuda seda [vormi] kuidagi patriootlikult eestimaiseks. Kas te tahate öelda, et kui me paneme Nõukogude Liidu vormile Eesti lipu, siis võib seda sama loogika järgi eksponeerida? Mina arvan, et ei. Okupatsioonirežiim on okupatsioonirežiim. 

Teine asi on seesama probleem, mis teil on ja mis, ma vaatasin, ka Carri Ginteril oli. See on see, et te räägite karistusseadustikust, aga politsei tegutses ju korrakaitseseaduse alusel. (Hääl saalist.) Jaa, politsei tegutses korrakaitseseaduse alusel. (Juhataja helistab kella.)

Teate, ma vahele ütlen ühe asja ära: mina tahaks Varro Vooglaiule vastata, aga Moonika Helme pearaputamine on nii [tugev], et mul on sihuke tunne, et tal tuleb pea otsast. (Naer saalis.) Mul on lihtsalt raske keskenduda. Jah, ma vaatan Varro Vooglaiule otsa, aga teie pea käib nagu edasi-tagasi niimoodi, et lihtsalt … (Hääl saalist.) Ma lihtsalt ütlesin, et väga raske on rääkida. (Juhataja helistab kella. Hääled saalis.)

Lugupeetud minister ja lugupeetud Riigikogu liikmed! (Hääl saalist.) Katsume selle küsimuse menetlemise lõpetada viisil, mis oleks mõlematpidi lugupidav! (Mart Helme kohalt: "Mis lugupidamisest …") Palun, härra minister! (Solvunud hääled saalist.) Palun, palun, lugupeetud Riigikogu liikmed, palun saalis vaikust! Härra minister vastab küsimusele. Palun!

Mina soovingi Varro Vooglaiu ees vabandada, et iga kord, kui ma soovin Varro Vooglaiule sisuliselt, päriselt vastata, siis härra Mart Helme rikub selle ära. See oli ka EKRE fraktsioonis korduvalt nii. (Mart Helme protesteerib kohalt: "Ärge nüüd valetage, ärge valetage!" Juhataja helistab kella.) Seni, kuni erakonnakaaslased teid minema toimetasid, seni ma ju rääkida ei saanud.

Palun, lugupeetud Riigikogu liikmed ja lugupeetud minister! Palun vastame sellele küsimusele ära ja peame üksteisest lugu ja kuulame üksteist ära! Palun!

Ehk siis, korrakaitseseadus … (Hääl saalist.) Ei, minister ei nõudnud, et lugupeetud Moonika Helme lahkuks. Minister ütles: "Te raputate pead nii kõvasti. Te olete täpselt Varro Vooglaiu taga. Teil nagu kukuks pea otsast ära. Väga raske on rääkida." (Hääled saalist.)

Lugupeetud minister ja lugupeetud Riigikogu liikmed, ma palun korraks vaikust, sest ma katkestan praegu selle arutelu. (Hääled saalist.) Martin Helme ka! Palun!

Vabandust, ma vastan.

Palun, üks hetk! Ma annan teile, lugupeetud minister, selle aja tagasi. 

Aitäh!

Aga, head Riigikogu liikmed ja lugupeetud minister, ma palun teil kinni pidada mõlematpidi lugupidavast diskussiooniviisist ja headest tavadest. Ma palun teil üksteist austada ja palun ka mitte vahele hüüda, sest nii ei ole võimalik küsimustele vastata. Kui me suudame sellest kinni pidada, siis me suudame selle infotunni ka lõpetada viisil, mis on vastastikku lugupidav.

Palun, härra minister, ma annan teile praegu minuti vastuse lõpetamiseks ja siis on selle küsimuse raames võimalik esitada ka veel üks lisaküsimus. Palun, härra minister!

Suur tänu! Korrakaitseseadus annab politseile võimaluse sekkuda ohu tõrjumiseks, et mitte lasta sündmustel eskaleeruda, vaid saab tegutseda olukorras, kus esineb suur tõenäosus, et korrarikkumine on algamas, või see leiab juba aset. See oli see põhjendus ja loogika, mille alusel politsei tegutses.  

Nüüd sellest kivist. Jah, tõesti võib niimoodi olla, nagu te ütlete, et see ekspertiis oli varasemalt tehtud. Väide oli, et tegemist on koopiaga, aga keegi polnud seda koopiat näinud. Selle tõttu politsei selle hoiule võttis. Ta hindab selle ära, ta fikseerib selle ära. Ma saan öelda, et kui sellel monumendil ei ole keelatud sümboolikat, siis see vallasasi tagastatakse, kui asjaolud on ära langenud. See ka juhtub. Selles mõttes riik kedagi ei ahista. See pole olnud kunagi eesmärk, nagu ma ütlesin.  

Aga ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, mida ma olen väga palju kuulnud, et Natsi-Saksamaa vorm olevat kuidagi nagu Eesti vabadussõja sümbol. Ei ole seda ka Nõukogude Liidu vorm.  

Mina austan ja Eesti politsei austab ka neid inimesi ja nende head tahet. Aga nagu politsei on öelnud, nende isikutega on varasemalt korduvalt suheldud, ka praegu ju ennetavalt suheldi seal.

Nüüd on aeg täis.

Aga soovi nii-öelda kuulda võtta neid probleeme, millele politsei osundas ja kohalik omavalitsus osundas, ei olnud. See võib-olla poleks pidanud selleni välja minema.

Aeg! Aitäh! Lisaküsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kõigepealt, lugupeetud istungi juhataja, ma pöördun teie poole, et paluda … Õigemini, ma tuletan meelde Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 146 lõiget 8: "Kui istungi juhataja leiab, et valitsusliige on Riigikogu liikmele andnud piisava vastuse, siis ta lõpetab selle küsimuse käsitlemise." Seetõttu ma paluksin, et te jälgiksite põhimõtteliselt ka minu küsimust, mille ma esitan ministrile. 

Lugupeetud siseminister! 2004. aasta 15. septembril saabus Eesti politsei tellitud ekspertiis selle kohta, kas Lihula monumendil on natslikke sümboleid või mitte. Vastus oli eitav. Minu küsimus: miks see ekspertiis enam ei kehti?

Aitäh! See ekspertiis kehtib, kehtib selle monumendi puhul, mille kohta ta tehti. Seda ekspertiisi ei tehtud aastal 2024. Teate, politseil ei ole veel selliseid erivahendeid, nagu teie arvate olevat, et oleks võimalik näha läbi seinte ja kuskile teise Eesti paika, et kas väidetav koopia on täpselt samasugune. Seda ei olnud, ei olnud võimalik seda teha. Selle kindlakstegemiseks, [kas koopia on samasugune,] on vaja seda näha. See monument võeti hoiule, tehakse ekspertiis, mis kinnitab, kas ta on täpne koopia või mitte. Patrullpolitseinik, kes seda operatsiooni läbi viis, tavaline patrullpolitseinik, ei oma sellist pädevust, et seda kuskil tee ääres teha. Seda ei ole võimalik niimoodi teha. 

Jätkuvalt ma ütlen niimoodi, et Eesti politsei ei tegutse ühegi Eesti inimese vastu Eesti Vabariigis, vaid selle poolt, et avalik kord oleks hoitud, nii nagu seadusandja on ette näinud, [politsei teeb seda] seadusi täites ja seaduste täitmist ka nõuab. Eesti politseil on ka ülesanne vältida ja ennetada selliseid olukordi, nagu, me ju mäletame, oli toona: see monument pandi [paika] ja kui seda ära [viidi], siis tuli ikka päris suur rahvamass sinna kohale. Me kõik teame, et see suure tõenäosusega korduks täpselt samamoodi. Et seda ennetada, et neid probleeme ennetada ja osaliselt ka nende inimeste enda pärast seda asja tehakse.

Jätkuvalt, see, mida inimesed ise kunagi tundsid teises maailmasõjas sõdides – vahet ei ole, millises vormis, Eesti, Nõukogude Liidu või Saksamaa vormis –, ongi täpselt nii, nagu nad tundsid ja oma mälestustes rääkinud on. Aga meie suhtumine režiimidesse, mille [käsul] need inimesed olid sunnitud tegutsema, ei pruugi samasugune olla, sest need olid režiimid, mis leppisid kokku Eesti okupeerimise. Natsi-Saksamaa leppis tegelikult kokku Eesti andmise Venemaale. Venemaa või Nõukogude Liit leppis kokku selle, et ta saab Eesti vabaduse võtta. Kumbki režiim ei ole mitte kunagi režiimina olnud Eesti jaoks hea. Seda, mida tegid vormis inimesed nendes sõjavägedes, on teine asi, ja kahjuks on need asjad mõnikord vastuolus.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme kaheksanda küsimuse juurde, on kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Martin Helme, palun!

Aitäh! Siin kõlas Riigikogu istungi juhataja palve jääda lugupidavaks. Lugupidamist ei ole võimalik saavutada, kui meil on ministrid, kes irvitades valetavad näkku Riigikogu saadikutele ja avalikkusele, nagu just praegu juhtus. Ei ole võimalik ka istungit lugupidavalt pidada, kui meil on ministrid, kes keelduvad vastamast ja hakkavad siin mingisugust ahistavat hurjutamist tegema, et Riigikogu saadikuid saalist välja peletada, kuna need, ma ei tea, vangutavad pead või teevad vale grimassi või võib-olla on sel päeval valet värvi lipsu ette pannud. Sellises olukorras, lugupeetud Lauri, on vaja istungi juhatajal sekkuda ja kutsuda korrale selle režiimi esindajad seal. 

Aitäh, hea kolleeg! Kui te panite tähele, siis ma sekkusin, kui härra minister võttis sõna, aga ka Riigikogu liikmed hüüatasid koha peal ja saali tekkis lärm. Selleks, et seda olukorda lahendada, ma katkestasin korraks diskussiooni, et me saaksime üksteisest lugu pidades jätkata. See on see viis, kuidas, mina leian nii, parlamendis peaks viisakas debatt toimuma. Riigikogu liikmetel peab olema võimalik küsida oma küsimusi ja samal ajal peab valitsuse liikmetel ja kõigil vastajatel olema võimalik ka nendele vastata. See on see viis, kuidas võiks lugupidav debatt toimuda, niimoodi, et inimesi ei segata ka nende vastuste andmise hetkel näiteks vahelehüüetega. 

Nii. Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Ma olen taas selles punktis, kus ma tahan küsida, kas meil on infotunni formaat muutunud. Me oleme juba selle koosseisu ajal näinud, eelmiste valitsuste ajal nägime, kuidas peaminister siis nõudis, et peab huultelt lugema, ja kommenteeris siin ebasobivalt, kui iga asi teda segas ja takistas. Nüüd me näeme järjekordselt valitsuse loožis istuvaid inimesi, keda häirib, kuidas keegi midagi liigutab või kes mida teeb, ja uus peaminister irvitab kaasa. Kas meil enam küsimusi ja vastuseid ei olegi, vaid me hakkamegi kõik kritiseerima ja arutama, kes mida liigutab, kas liigutab, kas see on õige ja kas see on sobiv?

Aitäh, hea kolleeg Kert Kingo! Infotunni formaat on jätkuvalt küsimused ja vastused. 

Me lähemegi sujuvalt kaheksanda küsimuse juurde, mis on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Evelin Poolamets ja teema on põhiseaduse kehtivus. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Põhiseaduse § 13 lõike 2 kohaselt kaitseb seadus igaühte riigivõimu omavoli eest. Inimesed peavad olema kaitstud riigivõimu omavoli ja meelevaldse kohtlemise eest. Palun selgitage, millised arutlused eelnesid 31. augustil toimunud Lihula samba koopia konfiskeerimisele. Kuidas langetati need otsused ja kuidas teid informeeriti? 

Olukord on päris keeruline, sest Lihula samba koopiaid on [püsti pandud] mitu. Üks sambakoopia, mis teie teadmisel konfiskeeriti, paikneb praegugi Lihulas eramaal. Teine sambakoopia paikneb Lagedil vabadusvõitluse muuseumis. Juhin tähelepanu, et Eestis on kaks selle samba koopiat varasemalt [püsti] pandud. Seega küsin, mida täpselt valitsus Lihula samba koopia konfiskeerimisega taotles. Kas oma võimutäiuse eksponeerimist? Vabadusvõitlusele pühendatud samba konfiskeerimisel rikuti põhiseaduses ettenähtud omandiõigust, süütuse presumptsiooni ja arvamusvabadust.

Aitäh, hea küsija! Me oleme seda küsimust siin päris mitu korda käsitlenud, aga ma hea meelega kirjeldan uuesti seda, mida ma oskan kirjeldada. Nagu siseminister juba mainis, valitsuse liikmeid informeeriti. Politsei tegutses korrakaitseseaduse alusel. [Karistusseadustiku] § 151¹ viitab sellele, et kui tegemist on rahvusvahelise kuriteo toetamise või õigustamisega, agressiooniakti, genotsiidi, inimsusvastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avaliku eksponeerimisega, siis on selle eest karistused ette nähtud. Selle ohu ärahoidmiseks politsei vastavalt korrakaitseseadusele tegutses, peatas sõiduki ja võttis selle monumendi hoiule. Alus selleks tegutsemiseks oli [vajadus] korrarikkumise toimepanemist ennetada ja ohu realiseerumist vältida. PPA alus selleks oli – samamoodi informatsiooni põhjal, mis meil on – ka see, et ta sai selle kohta vihje ning tegutses vallast ja mälestusürituse korraldajatelt saadud info alusel. See on see pilt. 

Põhiseaduse viidete kohta ma juba teie kolleegidele [vastasin]. Põhiseaduses on erinevaid paragrahve. Põhiseadus ei ole teadupärast teab mis paks teos, ma arvan, et tasub kõik selle paragrahvid läbi lugeda. Seal viidatakse sellele, et näiteks poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samamoodi viidatakse omandi puutumatusest [rääkides] sellele, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Korrakaitseseadus, nagu juba viidatud, seda olukorda täpsemalt reguleerib. Edasi küsib politsei eksperdiarvamuse ja pärast seda on järgmised sammud.

Aitäh! Evelin Poolamets, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Teie vastusest jääb siiski mulje, et Lihula samba puhul on tegu õigusvastase ja agressiooni sümboleid kujutava teosega. Mis on siis valitsuse järgmised plaanid? Kas te plaanite konfiskeerida ka praegused koopiad, nii Lagedi vabadusvõitluse muuseumis kui ka eramaal oleva koopia?

Nojah, ma ei tea, kas teil oli võimalus kuulda seda, mida siseminister ütles. Ma kirjeldan üle ja detaile võite täpsemalt üle küsida. Politsei tegutses korrakaitseseaduse alusel ehk [tegutses] enne korrarikkumise toimepanemist ja enne, kui oht realiseerus. Sarnaselt on politsei käitunud näiteks Georgi linte ära võttes. Ta oli kontaktis korraldajatega ja vallaga, aga sellest hoolimata toimus see üritus, kus ka Natsi-Saksamaa sümboolikat eksponeeriti. Sellel üritusel algatati väärteomenetlus. Selle konkreetse monumendi puhul toimub ekspertiis ja pärast seda otsustatakse, mis edasi saab. Tegutseb politsei, mitte valitsus, ja politsei tegutseb nendel alustel, mida ma kirjeldasin.

Suur tänu! Järgnevalt lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! Tegelikult küsis Evelin Poolamets, missugused olid need valitsuse arutelud ja argumendid. Selleni me ei jõudnudki. 

Ma saan teie vastustest aru, lugupeetud Läänemets ja Michal, et teil ongi täiesti üheselt samad jutupunktid, sama narratiiv, nagu [näeb ette] Kremli ajalookäsitlus. Te täiesti rahumeeli räägite meile seda, Eesti valitsus räägib meile seda juttu, mida me oleme kuulnud 30 aastat ja enne seda veel 50 aastat Moskvast, eks ju. Seda te meile räägite seoses Lihula sambaga ja peidate seda juttu mingisuguste korrakaitseseaduse paragrahvide alla, et ongi niimoodi, et agressiooniakt, millest te räägite, ei olnud mitte see, et Vene väed tungisid Eestisse, vaid agressiooniakt oli see, kui Eesti mehed läksid Eestit kaitsma, et see oli see agressiooniakt. Enne siin vist Läänemets ütles, et kui sa sinimustvalge lipu paned ükskõik mis asja peale, siis see ei tee seda Eesti asjaks. Kui teie panete sinimustvalge lipu oma valitsuse peale, te ei aja Eesti asja. 

Ma küsin peaministrilt lihtsa küsimuse. Meil siin kõik ajavad taga riigikaitset ja kõik tahavad, et kaitsetahe oleks kõrge. Need Eesti mehed, kes läksid 80 aastat tagasi Eestit riigi peaministri üleskutsel agressiooni vastu kaitsma, on tänase valitsuse poolt põlastatud, maha vaikitud, kuulutatud samamoodi, nagu teeb seda Moskva narratiiv, mingisugusteks natsideks ja bandiitideks. Aga tehke mulle nüüd selgeks: kui Eestil peaks olema järgmine konflikt ees, millise argumendiga te veenate reserviste ja kaitseliitlasi Eestit kaitsma tulema, kui need inimesed teavad, et tänane valitsus peab neid olude muutudes, kui tuleb kuskilt käsk, kui tuleb mingisugune uus narratiiv, võib-olla hoopis bandiitideks ja totalitaarse režiimi käsilasteks?

Nii. Aitäh! Kordan üle, juhuks kui ei ole märgatud, et korrakaitseseaduse alusel tegutseb Eesti politsei. Valitsus võttis selle teadmiseks, ta sai informatsiooni Eesti politsei tegevuse kohta. Meie teadmiste kohaselt, meie informatsiooni ja veendumuse kohaselt on politsei tegutsenud vastavalt seadustele. Seesama monument või monumendi koopia, kuidas iganes seda nimetada, läheb nüüd ekspertiisi, sellele antakse hinnang. Pärast seda on võimalik otsustada, mis on järgnevad sammud. Minu meelest on jah üsna tähelepanuväärne, kuidas paljud inimesed – eeskätt just vist teie erakonnaga seonduvad või varem teie erakonnaga seondunud [inimesed] – kipuvad erinevaid võõrvõimu sümboleid millegipärast tõlgendama omaks, Eesti omaks. Seda ei ole. Sinimustvalge on seda, aga võõrvõimu sümbolid kindlasti ei ole.

Aitäh! Ma lõpetan meie tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. 

Olemegi jõudnud üheksanda küsimuseni, mis on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Mart Helme, teema on kodanike põhiseaduslikud õigused. Mart Helme, palun!

Aitäh! See, mida me siin kuulsime nüüd Kristen Michali suust, on skandaalne. See, mida me kuulsime Lauri Läänemetsa suust, on veel skandaalsem. Kulla sõbrad, te lükkate politsei tanki! "Politsei otsustas korrakaitseseaduse alusel." Kas korrakaitseseadus on põhiseadusest ülem akt? Kes andis politseile korralduse? Kas politsei viis läbi ebaseaduslikku jälitustegevust? Ja ärge irvitage seal! Ärge irvitage seal! Kuulake, mida teile räägitakse ja mida küsitakse! Te ei ole jumala armust seal puldis! Te olete Eesti rahva armust seal puldis. Ärge irvitage! Me oleme siin Eesti rahva esindajad palju rohkem kui teie, nii et palun käituge viisakalt. Palun, lugupeetud seltsimees esimees, kutsuge nad korrale!

Ma väga vabandan! (Mart Helme vahelehüüe.) Lugupeetud Mart Helme, esiteks, ma ei ole teile seltsimees. Mart Helme, palun, ma palun nüüd teie tähelepanu! (Hääled saalis. Helistab kella.) Ma palun teid inimesi siin saalis mitte sildistada (Mart Helme jätkab vahelehüüdmist.) ja palun jätkake nüüd oma küsimusega. Palun esitage see (Mart Helme jätkab.) rahulikul, viisakal ja arusaadaval moel. Palun!

Kutsuge nad korrale, et nad käituksid soliidselt, ei irvitaks, ei ajaks omavahel juttu ja ei valetaks ei avalikkusele ega rahvasaadikutele. Korrakaitseseadus ei anna õigust ebaseaduslikuks jälitustegevuseks. Ebaseaduslik jälitustegevus ilmselt toimus, sest vastasel korral ei oleks punane kraana teadnud olla täpselt sellel kilomeetril, (Hääl saalist.) kus ta oli, et maha tõsta kuju, mis ei kujutanud endast avalikkusele mingit ohtu, täpselt nagu ei kujutanud avalikkusele mingit ohtu ega kuritegu see, et seda kavatseti kuskile püsti panna. See ei olnud mingi riigipöördekatse, see ei olnud mingisugune mässukatse, see ei olnud mingisugune korratuste korraldamise katse. Te räägite ennetamisest. Ennetamine oleks pidanud toimuma eelnevalt, läbirääkimiste teel, veenmise teel. Miks te ei saatnud sinna dialoogipolitseid nagu oma armastatud punamonumendi …

Teie aeg, Mart Helme!

… juurde Siselinna kalmistule? Vaat Siselinna kalmistul oli dialoogipolitsei ja okupatsioonirežiimi sümbolid seisavad seal püsti suurepäraselt, ilma igasuguse teie sanktsioonita. 

Mart Helme, teie aeg!

Minu küsimus peaministrile, keda ma tegelikult …

Teie aeg!

… pean nukuvalitsuse peaministriks, on see: kas need mehed, kes võitlesid 1944. aastal nii talvel, suvel kui ka kevadel okupatsioonirežiimi vastu …

Mart Helme, teie aeg!

… olid bandiidid või olid nad Eesti vabadusvõitlejad? Palun selget vastust. Kas teie hinnangul oli tegemist bandiitide ja fašistide käsilastega või oli tegemist Eesti iseseisvuse ja Eesti perekondade evakueerumisvõimaluste … 

Nii, aitäh, aitäh, Mart Helme!

… eest võitlevate inimestega?

Härra peaminister, enne kui te vastate, ma tuletan Riigikogu liikmetele meelde, et küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, mitte kolm minutit. Palun sellest reeglist kinni pidada. Vastasel juhul, kui ei suudeta reeglitest kinni pidada, ei ole meil võimalik infotundi pidada. Mul on tõsine palve: peame kinni nendest reeglitest, milles me oleme kokku leppinud. Palun, härra peaminister! Teil on võimalus vastata.

Aitäh! Nagu öeldud, Politsei‑ ja Piirivalveamet valmistus Lihula ausamba 20. aastapäeva plaanitud tähistamiseks varakult. Olgu mainitud – te küsisite, kas korraldajatega suheldi –, et suheldi. Korraldajad siiski viivitasid avaliku koosoleku loa taotlemisega ja selgus, et nad tegid seda ebakorrektselt. Lisaks laekus PPA‑le vihje, et korraldajad plaanivad Lihulasse paigaldada teisaldatud monumendi koopia, ja PPA võttis selle enne paigale asetamist hoiule. PPA saadab monumendi koopia ekspertiisi, hindamaks, kas seal leidub keelatud sümboolikat. Meil oleva informatsiooni kohaselt – politsei informeeris meid oma tegevusest, nagu mainitud – tegutses politsei korrakaitseseadusega kooskõlas. PPA sai piisavalt täpse vihje ning tegutses vallast ja mälestusürituse korraldajatelt saadud info alusel. Selles juhtumis pole politsei teinud ühtegi pealtkuulamis‑ ega jälitustoimingut. 

Te küsisite, kas suheldi. Politsei eelnevalt suhtles Eesti Leegioni Sõprade Klubiga 1. septembril toimuva avaliku koosoleku teemal, sai nende esindajatega ka kokku. Pühapäeval toimus Lihula kalmistul ja parklas mälestusüritus. Hoiatustele vaatamata kasutati avalikul koosolekul ka Natsi-Saksamaa sümboleid. PPA tuvastas rikkumise ja algatas ühe väärteomenetluse.

Suur tänu! Järgnevalt täpsustav küsimus, Mart Helme, palun!

Mulle on muidugi arusaamatu, mille eest politsei hoiatas. Mille eest?! Mille eest?! Te olete siin sujuvalt hakanud rääkima mingisugustest sümbolitest, keelatud sümbolitest. Palun, keelatud sümbolid on Siselinna kalmistul. Siselinna kalmistu keelatud sümboleid puudutab muide ka seesama § 151¹. See puudutab neid keelatud sümboleid, mitte seda siluetti. Ma arvan, et te isegi ei ole nii targad, et te teeksite vahet, kas sellel mehel on peas esimese maailmasõja aegne Saksa kiiver või teise maailmasõja aegne Saksa kiiver. Ma ei usu, et te vahet teete. Ma ei usu, et te nii intelligentsed olete. 

Aga minu küsimus oli, kas need mehed, kes võitlesid 1944. aastal olude sunnil – olude sunnil, oma legitiimse [presidendi] kohusetäitja kutsel, ja neid mehi olid kümneid tuhandeid, need ei olnud mingid üksikud, ma ei tea, seikluseotsijad, neid oli kümneid tuhandeid, suurusjärgus 60 000 meest –, kas need kõik olid bandiidid ja fašistid või olid nad Eesti rahva legitiimsete omariiklusõiguste ja oma perede kaitsjad. Vaat sellele te ei vastanud. Ma palun sellele vastust, selget vastust, et jah, nad kaitsesid Eesti legitiimseid huvisid ja oma peresid, või teistpidi, et jah, nad olid fašistid. Palun selget ühemõttelist vastust!

Aitäh! Hea küsija! Kogu see infotund [on püütud] ja teie väga eksalteeritult nüüd viimasena üritate siduda Lihulasse paigutatavat mälestussammast ja politsei korrakaitseseaduse alusel tegutsemist Eesti ajaloo mõtestamisega. Ma arvan, et see ei ole mõistlik. Veel vähem mõistlik on kiita võõrsümbolite kasutamist mis tahes avalikul üritusel. Ka teie, olgugi et te hetkel olete opositsioonis, peaksite hoolitsema selle eest, et Eestis oleks avalik kord tagatud ja siin ei oleks mitmeti mõistetavaid sündmusi.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Vastust me ikka ei saanud, mis siis toimus Eestis 1944. aastal. Seda Eesti ajaloo kulgu te ju mõtestasite, meie tänane valitsus mõtestas selle ära punase kraanaga. Te olete selle selgelt ära defineerinud ja ära mõtestanud. Meie siin lihtsalt protestime selle mõtestamise vastu. Te olete Vene ajaloonarratiivi jõustajad Eesti valitsuse poolt. (Mart Helme saalist: "Putini käsilased.") Putini käsilased, täpselt nii. 

Mul on mõned küsimused, mis on kogu sellest tänasest diskussioonist õhku jäänud. Esiteks, ma ei saa aru, mis jutt see selline on, et inimesed ei teinud koostööd, plaanisid kuju kuskile paigaldada ja see tuli ära hoida. Vabandust, inimestel on Eestis põhiseaduslik õigus koguneda, inimestel on põhiseaduslik õigus arvata ajaloo kohta, mida nad tahavad, ja inimestel on õigus panna üles kujusid, mis ei ole kriminaalsed. Kogu see jutt, mida te siin olete rääkinud sellest, kuidas meil oli mingisugune kuritegelik tegevus, on absoluutne vale ja räige seadusrikkumine ja jõhker võimu kuritarvitamine ning Eesti õigusriigi põhimõtete jalgade alla trampimine. See on meil praegu põhiprobleem, ajalugu on seal taustal. 

Ma tahaksin aru saada, kas sellisest lähtekohast vaadates on tulevikus niimoodi, et kui meie erakond kutsub kokku meeleavalduse valitsuse vastu, siis kõigepealt lendavad kohale politseinikud koerte, teleskoopnuiade ja kraanadega, konfiskeerivad kõik plakatid, saadavad need kaheks kuuks mingisugusesse ekspertiisi ja siis, kui ekspertiis ütleb, et jaa, nende plakatitega ei olegi seadust rikutud, kas nad siis ütlevad, et nüüd võite oma koosoleku ära pidada. See on ju see loogika, mida te siin [esitasite], see on ju võimu kuritarvitus. Teine asi, mida te teete. Ise tunnistasite mõlemad, peaminister ja siseminister, et valitsus arutas seda asja enne, valitsus leppis mingi tegevuskava kokku. Aga tanki lükkate politsei: politsei otsustas, politsei kohaldas. Ma nüüd küsin: kui seadust rikuti – ja ilmselgelt seadust rikuti, ilmselgelt inimeste õigusi rikuti, ilmselgelt kohaldati seadust valesti, teadlikult valesti –, kas te siis kavatsete mõne politseipealiku lahti lasta või mitte? Kui te ei lase, siis te ju tunnistate, et tegelikult nad täitsid teie käsku.

Aitäh, hea küsija! No vot, seal me siis oleme. Ma arvan, et teie kirjeldus – minu jaoks küll väga veidras võtmes, ilmselt teie jaoks mitte – kirjeldabki seda, et me endiselt debateerime selle üle, kuidas avalikus ruumis mis tahes sündmuste puhul korda tagada ja ohtu ennetada. Politseil see õigus seadusest tulenevalt on ja seda nad tegid. Õigusvaidluseks on Eestis alati ruumi. Selleks on Eestis kohtusüsteem. Kui kellelgi on erinev arvamus, on võimalik sellegi üle debateerida. Nii et küsimus ei ole siin mitte ajaloo mõtestamises, vaid selles, kuidas keegi neid sündmusi näeb. Meil oleva informatsiooni alusel tegutses politsei täiesti korrektselt, arusaadavalt ja ainuõigelt. Meil ei ole vähimatki kavatsust, siseminister võib seda kinnitada, hakata politseijuhte selle tõttu vallandama. See plaan oli teil ja kui ma õigesti mäletan, see ebaõnnestus.

Suur tänu! Head kolleegid, kuna meil on küsimuseks ette nähtud aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis rohkem küsimusi tänases infotunnis me võtta ei jõua. 

Mul on järgmiste infotundide kohta küll palve, head kolleegid, et nii küsimused kui ka vastused võiksid olla vastastikku lugupidavad, et me saaksime siin pidada sisulist debatti ning hääled ja detsibellid siin saalis liiga kõrgele ei tõuseks. Tõesti, mul on selline tagasihoidlik palve. Sellel istungjärgul on meil veel 11 infotundi ees ja loodetavasti suudame need kõik viisakalt ja üksteise suhtes lugupidavalt läbi viia. 

Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid, ma tänan Riigikogu liikmeid ja tänan kõiki, kes meie tänast infotundi jälgisid. Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.