Tere päevast, austatud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 69 Riigikogu liiget, puudub 32. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Päevakorra täpsustamine: tänase 21. päevakorrapunkti juures, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 muutmise seaduse eelnõu 402 esimene lugemine, teeb komisjonipoolse ettekande põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. 

Ja nüüd, enne kui minna päevakorra juurde, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, mis mure teil on?

Aitäh, austatud istungi juhataja! Riigikogu esimees kutsus kokku täiendava istungi reedeks, kui tuleb arutlusele lisaeelarve teine lugemine. Aga lisaeelarve esimese lugemise me tegime alles esmaspäeval. Kui tavapärane praktika see on? Tavaliselt on muudatusettepanekute esitamise tähtajaks antud, eriti niivõrd olulise eelnõu puhul, vähemalt kümme päeva. Nüüd on see menetlus kuidagi hästi kiireks läinud. Kas see ei lähe vastuollu meie Riigikogu kodu- ja töökorraga?

Hea kolleeg! See ei ole hea tava, aga see ei lähe vähimalgi määral vastuollu Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. Selline võimalus nii muudatusettepanekute tähtaja lühendamiseks kui ka dokumentide kättesaadavaks, teatavaks tegemise tähtaja lühendamiseks Riigikogu kodu- ja töökorra seadus Riigikogu esimehele annab. Nii et selles mõttes see kindlasti ei lähe vastuollu. Ilmselgelt on tegemist kiireloomulise eelnõuga, sellepärast et on vaja parandada Eesti eelarvepositsiooni.

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Te vastasite praegu küsija küsimusele niimoodi, et see läheb vastuollu kodu- ja töökorra seadusega. Oli vist nii, eks ju?

Ei, see ei lähe vastuollu Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega.

Mina küsin, mis ajast see kodu- ja töökord meil kehtima on hakanud uuesti.

Loomulikult see kehtib.

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase esimese päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikohtu esimehe Villu Kõve ülevaade kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt Riigikohtu esimehe härra Villu Kõve.

 Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! On aeg teha järjekordne ettekanne kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Ja seekord siis õigel ajal, kevadel – eelmine aasta nihkus see sügisesse. Nagu tavapärane, annan esmalt ülevaate kohtusüsteemi toimimisest, siis räägin mõningatest murekohtadest ja ka kohtusüsteemi võimalikest valikutest ja arengusuundadest, eriti kokku tõmbuva eelarve tingimustes.  

Aga esmalt, mis siis eelmine aasta Eesti kohtusüsteemile iseloomulik oli? Saan kinnitada traditsiooniliselt, et üldiselt kõik toimib: kohtusüsteem toimib, sõltumatu, erapooletu õigusemõistmine on tagatud, samuti kohtuasjade lahendamine üldjuhul mõistliku aja jooksul. Kahjuks aga on süvenenud ka eelmisel aastal esile toodud muret tekitavad tendentsid kohtuasjade lahendamise aeglustumisel. See paraku on tõsiasi.   

Nüüd numbritest, kõigepealt rahvusvaheliselt. Viimases õigusemõistmise võrdlustabelis "Justice Scoreboard 2024", mis ilmus eile, paigutatakse Eesti kohtusüsteem tõhususe ja menetluse kiiruse poolest rahvusvahelises vaates Euroopa Liidus jätkuvalt etteotsa. Eesti asub esimeses kohtuastmes tsiviil‑ ja haldusasjade lahendamiseks kuluva koguaja võrdluses endiselt Taani järel teisel kohal. Küll aga oleme kõigis kolmes kohtuastmes läbivalt kohtumenetluse kiiruselt tsiviil‑ ja kaubandusasjades koha võrra langenud: nüüd oleme seitsmendad. Haldusasjade menetlemise kiiruselt kõikides kohtuastmetes paikneme Euroopas kuuendal kohal, eelmisel aastal olime neljandal kohal. Nii et väikesed tagasiminekud on. Üldiselt muidugi meie riigi rahaline panus kohtusüsteemi ning kohtunike ja advokaatide arv 1000 elaniku kohta on pigem tabeli viimases kolmandikus, sellega võrreldes on kõik hästi.  

Nüüd siseriiklikult, kui vaadata menetlustähtaegade otsa, siis need on üldiselt eelmise aastaga võrreldes pikenenud. Mul on need numbrid siin ettekandes välja toodud, neid ei pea ükshaaval ette lugema, aga mõningad sellised üldisemad järeldused. Tsiviilasjade arv on üldiselt olnud samasugune nagu 2022: kohtusse laekunud asjade arv on 0,04% suurenenud. Maakohtus tsiviilasjade lahendamise keskmine menetlusaeg on aga kahjuks pikenenud 107 päevani. Üle-eelmisel aastal, aastal 2022 oli see 103 päeva. Kõige pikemalt on kestnud sisuliselt lahendatud hagiasjad, kus keskmine menetlusaeg oli 344 päeva.  

Süüteoasjade puhul on ühelt poolt väga positiivne täheldada, et nende arv on oluliselt vähenenud. Eelmine aasta saabus maakohtutesse kriminaalasju koguni 13,1% vähem kui 2022. aastal, mis on ju meeldiv. Väärteoasju oli 4,7% vähem. Asjade arv on meil langenud juba 2019. aastast. Samas kriminaalmenetluse üldmenetlus, millel ma olen siin korduvalt ka varem peatunud, teeb muret. Eelmine aasta lahendati üldmenetluses 270 kriminaalasja. Ja kui ma ütlesin, et üldiselt on asjade arv vähenenud, siis [keskmine] menetlusaeg maakohtus on kahjuks oluliselt pikenenud. 2023 oli see juba 310 päeva, aasta varem 245 päeva.  

Kõige murettekitavam on haldusasjade olukord. Haldusasju laekus eelmine aasta võrreldes 2022. aastaga 11,5% ehk siis rohkem kui kümnendiku võrra enam. Me oleme jõudnud 2021. aasta tasemele. Ka keskmine menetlusaeg on pikenenud: see oli 2023. aastal 162 päeva, aasta varem 151 päeva.  

Kõige suurem murekoht on meil ringkonnakohtud, kuhu saabus eelmine aasta küll tsiviilasju 7,6% vähem, süüteoasju 5% vähem, samas haldusasju 8,9% rohkem. Ja menetlusajad on vastavalt ka muudkui pikenenud. Ma olen siin selle pikenemise välja toonud, ma ei hakka seda aja kokkuhoiu huvides kõike ette lugema. Kõige rohkem muret tekitavad jällegi haldusasjad: [keskmiselt] 296 päeva kestis eelmine aasta haldusasja arutamine ringkonnakohtus ehk teises kohtuastmes. Tallinna Ringkonnakohtus on jõudlus haldusasjades langenud 88%‑le, see tähendab, et asjad kuhjuvad.  

Riigikohtus on ka menetlustaotluste arv pisut langenud – 3,3% –, samas ka meil on menetlusaeg millegipärast pikenenud. Nii et ma ei varja teie eest midagi, niisugused täpselt need numbrid on, tuleb tunnistada. Tsiviilkolleegium on oma jõudlust oluliselt parandanud, kriminaalkolleegiumil on jõudlus täpselt 100%, halduskolleegiumi jõudlus on langenud. Nii et haldusasjad tunduvad olevat selline probleemne koht. 

Nüüd inimestest kohtusüsteemis, ka põlvkonnavahetusest. Meil on kokku 261 kohtuniku ametikohta ja selle aasta mai lõpu seisuga on neist täidetud 251. Kohtuniku profiil on Eestis praegu selline: keskmine vanus 48,9, mehi on ametis 31%, naisi 69%. Selline on kohtusüsteemis sooline jaotus. Eelmisel aastal lisandus koguni 18 uut kohtunikku ja praegu ametis olevatest kohtunikest enam kui viiendik on alustanud tööd viimase nelja aasta jooksul. Aastail 2020–2023 asus tööle koguni 56 uut kohtunikku. Ligi kolmandik neist endised kohtujuristid, enam kui veerand endised advokaadid ja viiendik senised prokurörid. 

Lähema viie aasta jooksul on õigus minna pensionile veel 53 kohtunikul. Kohtunikuks kandideerimine ei ole juristide seas kahjuks ülearu populaarne. Kuigi mõnevõrra on suurenenud eksamit teha soovivate isikute arv, oli samas kandideerimine kohtunikukohtadele eelmisel aastal laias laastus nii, et 15 kohale oli 31 inimest, kes kandideerisid kokku erinevatel konkurssidel. Eksami sooritamine õnnestub kahjuks vähem kui kolmandikul nendest, kes tulevad kandideerima.  

Mis muudatused veel olid eelmine aasta? Uue esimehe, seda küll tegelikult sel aastal, on saanud Tartu Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus.  

Sel kevadel ma külastasin kõiki Eesti kohtumaju ja vestlesin kohtunikega, et vaadata, kuidas kohapeal olud on. Viis aastat tagasi ma tegin seda ka. Aga jagan nüüd neid kohapealt saadud muljeid teiega. Üldiselt on kohtunikud tööga rahul. Rahulolu on ilmselgelt suurem väiksemates kohtumajades. Eelkõige kurdetakse asjade keerulisemaks ja mahukamaks muutumise ja kohatise liigse ringisõitmise vajaduse üle. Võrreldes viie aasta taguste sarnaste vestlustega on hinnang töökoormusele üldjuhul positiivsem, leebem. Erandiks on halduskohtud, iseäranis Tallinna Ringkonnakohus ja selle halduskolleegium, kellest ma juba rääkisin. Nende hinnangul, kui midagi ei muutu, võivad Tallinna Ringkonnakohtus haldusasjad edaspidi venida kuni kahe aasta peale. Selline oli nende pessimistlik hinnang. Kusjuures ei saa ka öelda, et haldusasjade arv oleks kasvanud mõne konkreetse seadusemuudatuse või mõne sündmuse tagajärjel. 

Valdkonnapõhiselt paistavad lahendatavate haldusasjade hulgast silma loataotlused, korrakaitseasjad, sealhulgas kinnipeetavate kaebused, sotsiaalõiguse, välismaalaste õiguse, aga ka ehituse ja planeerimise ja maksuasjad. Tsiviilasjadest jäid enim kõlama tarbijakrediidi ja eraisikute maksejõuetuse asjad, samuti elatise ja lastega suhtlemise asjad. 

Süüteoasjades võib öelda, nagu üks kohtunik väljendas, et joonistub välja selline kuvand eesti mehest, kes tarbib palju alkoholi, istub juua täis peaga autorooli, saab karistada ja valab seejärel viha kodus naise peale välja. See on täiesti massiline, igal pool: koduvägivald ja alkoholiga liiklusrikkumised on põhiline süüteovaldkonna kohtunike tegevus. 

Piirkonniti on ka erisusi. Valgas ja Pärnus lisandus suurel hulgal narkokuritegusid ja -süütegusid. Üldse on kasvamas majanduskuritegude asjade arv. Samas on õnneks selgelt vähenemas raskete isikuvastaste süütegude arv kohtus. Väikevargustega jõutakse kohtusse reeglina alles siis, kui episoode on juba 20–30 vähemasti, varem nendega sellisel viisil tegelda ei jõuta. Piirkondlikke erisusi on veel. Näiteks Valga hakkas silma oluliselt suurema kohtukantseleisse suuliste pöördumiste arvuga, seal on inimestel märksa tagasihoidlikum võimekus suhelda kohtuga elektrooniliselt. 

Kohalike advokaatide esindajate arv langeb üle Eesti igal pool. Mitmes piirkonnas puudub kvalifitseeritud õigusabi üldse või peaaegu üldse. Esindajate kvalifikatsioon ei ole kohtunike hinnangul aastatega paranenud.  

Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et kahjuks kohtute menetlustempo ja jõudlus on tasapisi halvenemas. Üldiselt tunnetavad kohtunikud, et põhjuseks on asjade muutumine üha keerukamaks ja mahukamaks. Haldusasjades lisandub sellele kohtusse pöördumiste kasvav arv, mida soodustavad muu hulgas väga madalad riigilõivud ja ka see, et menetluse kaotamise puhul puudub risk kanda vastaspoole ehk riigiasutuse menetluskulusid. Töökoormust mõjutavad ka puudustega esitatud menetlusdokumendid, õigusabi vähene kättesaadavus ja halb kvaliteet.  

Oluline tegur on nähtavalt ka jätkuv põlvkonnavahetus. Pensioneeruvatele kohtunikele asjade jagamine peatatakse aegsasti ja nad lahendavad oma viimasel tööaastal väheseid asju, kuna meil on arusaam, et kui inimene kohtunikuametist läheb, siis pärast seda ta ühtegi allkirja anda ei saa. Uued kohtunikud, kes ametisse tulevad, töötavad alguses paratamatult osakoormusega ja vajavad sisseelamiseks aega. Nagu üha enam tundub, ei saa neilt ka alati oodata eelmise põlve kohtunike, isade-emade töötempos püsimist. See tundub ka olevat tõsiasi.  

Kriminaalmenetluse venimise põhjuseks on jätkuvalt jäigad menetlusreeglid, advokaatide puudus, kõigis valdkondades ka kohtunike kohatine suutmatus menetlusi juhtida ja ohjata. Samuti on suurenenud selline asi, mida võiks nimetada kohtunike läbipõlemiseks. Halduskohtumenetluses paistab lisaks silma inimeste õigusteadlikkuse kasv, töömahukate niinimetatud populaarkaebuste lisandumine, eriti kliimaasjades, ja vangide kaebuste jätkuv uputus.  

Positiivse poole pealt ka midagi. Üldine usaldus kohtusüsteemi vastu on jätkuvalt kõrgel tasemel ja isegi tõusuteel, seda vaatamata kõigele, mida ma teile siin kirjeldasin. 2022. aastal tehtud institutsioonide usaldusväärsuse uuringu järgi usaldas Eesti kohtuid 67% vastanuist, eelmise aasta uuringu järgi rekordiliselt 71%, mis on aegade kõrgeim tulemus. Keskmine kohtut usaldav inimene on uuringu järgi 15–44-aastane kõrgharidusega eestlane, kes töötab spetsialisti või juhina Tallinnas või Lõuna-Eestis ja kuulub kõrgema sissetulekuga gruppi. Kohtuid ei usalda üldse 20% vastanutest, kelle puhul on keskmiselt tegemist vähemalt 45‑aastase madalama sissetulekuga mehega, kes on kutseharidusega või pensionär Lääne‑ või Lõuna-Eestist. Seda näitas see uuring.  

Kohtusüsteem tegeleb järjepidevalt oma probleemidega ka ise, vajadusel distsiplinaarmenetluse raames. Kohtunike kohta esitatakse üksjagu palju kaebusi distsiplinaarmenetluste algatamiseks, aga suur enamus neist puudutab lahendite sisu. Kaebajad ei ole rahul otsustega, mida tehakse. Aga kaevatakse ka kohtuniku peale, mitte otsuse peale, või siis kaevatakse mõlema peale. Ent seda ei saa distsiplinaarmenetluses kontrollida. Samas tuleb täheldada, et kasvamas on ka kaebuste arv seoses menetluste venimisega ja lisandunud on kaebusi seoses kohtunike käitumisega menetluses. Eelmine aasta tuvastas distsiplinaarkolleegium kahes asjas kohtuniku ametikohustuste täitmata jätmise või mittekohase täitmise. Ühel juhul heideti kohtunikule ette õigusemõistmisest põhjendamatut keeldumist ja teisel juhul menetluse venimist.  

Nüüd ma räägiks Riigikohtu tegemistest, seda nii õiguse sisu poole pealt, millega me seal tegeleme ja mis asjad valdkonniti silma paistavad, ja esitan ka mõningad märkused seadusandjale sellest tulenevalt.  

Eelmine aasta menetles Riigikohus kuskil 10% kõigist taotlustest. See number on ka vähenemas. Samas on väga suur põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kohtuasjade arv, mida eelmine aasta tulenevalt valimistest oli kokku lausa 41. Vaidlustatud õigusakti säte tunnistati põhiseadusvastaseks 11 asjas.  

Sisu poole pealt Riigikohtu üldkogu, kõige kõrgem Riigikohtu organ, lahendas 2023. aastal kaks põhiseaduslikkuse järelevalve asja, leides, et on põhiseadusvastane, kui takistatakse kinnipeetavate ligipääsu väljaandele Ametlikud Teadaanded ja Riigikohtu veebilehele, samuti politsei ja piirivalve seaduse regulatsioon politseiametniku väljateenitud aastate pensioni arvutamisel. Pooleli on meil Riigikohtus oluline kohalike omavalitsuste algatatud vaidlus üldhooldusteenuse rahastamise korralduse põhiseaduspärasuse kontrolliks. Selle otsuse, võin siin välja öelda, me loodame – see on veninud, see on keeruline asi – teha 5. juuliks. 

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis oli eelmisel aastal 18 valimiskaebust, enamus puudutas elektroonilist hääletamist. See kolleegium leidis muu hulgas, et reeglid peaksid olema täpsemalt kirjas seaduses või vähemasti muus õigusaktis. Uueks valdkonnaks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve tegevuses on erinevad kaebused Riigikogu organite otsuste peale, muu hulgas seoses Riigikogu liikmete küsimuste esitamise ja arupärimistele vastamisega eelmisel aastal. Seni on Riigikohus valdavalt leidnud, et seadus ei võimalda Riigikogu organite otsuseid sellisel viisil vaidlustada. Võimalik, et koos valimiskaebuste regulatsiooniga on see koht seaduse edasiseks täpsustamiseks. Seadus on vana ja selle rakendamine on alles nüüd esimest korda hakanud [probleeme tekitama].

Olulistest lahenditest, mida põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium käsitles, oli Euroopa Liidu ja Eesti õiguse vahekord riigihankemenetluses, õigusaktide tagasiulatuv rakendamine. Leiti muu hulgas, et kohalikud omavalitsused peavad tagama lastele lasteaiakohad, [käsitleti] kinnisasja avalikes huvides omandamise menetlust, eripensionide reeglite tagantjärele muutmist, võrdset kohtlemist toetuste jagamisel, menetlusabi andmist äriühingutele riigilõivu tasumiseks ja ka määruse vastavust volitusnormidele, samuti kaebeõigust kriminaalmenetluses. Kõik need viited on mul olemas, ma ei hakka neid ette lugema.  

Pikemalt sellest, et mul on sõnum Riigikogule Riigikohtu halduskolleegiumilt, kus on mitmeid väga olulisi lahendeid eelmine aasta tehtud ja nähtud ka puudusi õiguses. Ennekõike torkab silma uus valdkond keskkonnaõigus – seda nii halduskohtus ja halduskohtumenetluses kui ka Riigikohtus. Kaalukaim lahend Riigikohtus tehti eelmisel aastal Eesti esimeses niinimetatud suures kliimakaebuseasjas ehk siis Auvere õlitehase ehitusloa vaidluses. Niinimetatud Päraküla kaasuses põimusid kaks Eesti tulevikku mõjutavad teemat: rohevõrgustiku metsade kaitse ja automaatsed haldusotsused. Ära ei tohi unustada, ütles Riigikohus, et maaomanik väärib teavitamist ka riigi avastatud elupaigast. Kohtuasjad tõid esile mitmed süsteemsed puudused, mille lahendamiseks võib vaja minna ka Riigikogu panust. Kliimamõju adekvaatseks hindamiseks kohtus on tarvis niinimetatud süsinikueelarvet. Samuti oleks vaja, et seadusandja lihtsustaks keskkonnamõju hindamise vigade parandamist kohtumenetlusega paralleelselt, et vältida planeeringute ja lubade tühistamist ja vaidluste edasi-tagasi pendeldamist täitev‑ ja kohtuvõimu vahel keerukates vaidlustes. Rohevõrgustiku metsade kaitse alused võivad vajada läbimõtlemist, kas tänase planeerimisseadusega omavalitsustele pandud kohustuste täitmine on üleüldse realistlik. 

Eesti riigihalduses tehisintellekti laialdaseks rakendamiseks oleks vaja täiendada haldusmenetluse seadust. Kitsaskohad ilmnesid veel ka seoses pakendite kogumisega, mis on siin välja toodud, ja käsitleti ka ruumilisi konflikte seoses müravaidlustega, sundvalduste ja omandikitsenduste hüvitamisega.  

Riigi julgeolekuga seoses põhjustab halduskohtutele üha kasvavat tööd rändesurve, eelkõige hirm, et kui Venemaa poolt initsieeritakse massilist sisserännet, kuidas selleks valmis olla nii praktikas kui ka normistikus, mille osas tundub olevat puudujääke.  

Andmekaitse valdkond vajab mõtestatud analüüsi ja tasakaalustatud lahendust. Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse jõustumisest on küll möödas juba kuus aastat, aga nüüd ta hakkab vaikselt ka päriselt ellu jõudma ja ausalt öeldes peaaegu igasugune küsimus seal tekitab vaidlusi. Selle [lahendamisele] saaks kaasa aidata ka seadusandja, kes peaks vähemasti juurdepääsupiirangute osas mingisuguseid selgemaid õigusnorme kehtestama. Inimesed on muutunud andmekaitse osas üha tundlikumaks ja see paistab ka vaidlustes üha enam silma.  

Mitmetes kaasustes kerkisid üles kohtusse pöördumise piirid: kes saab vaidlustada üleriigilist planeeringut ja kas kohus peaks saama lahendada omavalitsuste sisetülisid või ka riigiasutuste omavahelisi vaidlusi. Jätkuvalt on ebaproportsionaalselt palju küsimusi seoses vangide ravi pädevusega – kes neid kaebusi lahendama peaks –, samuti ligipääsuga veebilehtedele vangide puhul. Pooleli on mitmed olulised kaasused seoses koroonaepideemiaga. 

Tsiviilkolleegiumi tegemistest. Oluline, võib-olla kõige olulisem lahend on tehtud tarbijavaidlustes tarbijakrediidi kohta. Leiti, et tihti tagaselja lahendatavates tarbijakrediidiasjades peaks kohus omal algatusel kontrollima, milline on krediidikulukuse määr ja kas laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Leiti ka, et pank ei või tarbijast kliendiga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut lõpetada mõjuva põhjuseta. Olulisi lahendeid tehti müügivaidlustes, korteriomandivaidlustes, ühinguõiguses, töösuhete ja notari vastutuse kohta. Aja kokkuhoiu huvides ei loe ma seda kõike siin täpsemalt ette.  

Kriminaalkolleegium tegi eelmine aasta ka mitmeid olulisi lahendeid mitmes avalikku tähelepanu pälvinud süüteoasjas. Esmalt tõstaks esile riigivastased kuriteod seoses riigisaladuste tõendite küsimustega, mis on seotud nii Hiina sõjaväeluure kui ka Vene eriteenistusega koostööd teinud isikute asjades, kes jäid lõplikult süüdi. Tähelepanu pälvis ka Vene relvajõudude Ukrainas toime pandud kuritegude toetamises süüdi jäänud isik, pärast Butša veresauna avalikus Facebooki grupis Venemaa dessantväe päeva puhul nende sümboolikat kujutades õnnitluse avaldanud naine. 

Korruptsioonikuritegudega tegeldakse jätkuvalt. Toimingupiirangu rikkumise asjades on tehtud oluline lahend, samuti diplomaadi vastutuse kohta väärteo toimepanemise eest. Isikuvastaste kuritegude asjas on sisustatud lähisuhet, lahendatud ajakirjanike trahvimist ja muu hulgas käsitletud erinevaid tõendamisega seotud küsimusi, samuti kriminaalmenetlusega seonduvaid küsimusi. Jällegi aja kokkuhoiu huvides ma pikemalt sellel ei peatu, see kõik on siin välja toodud. 

Kui vaadata Eesti kohtu toimimist välisvaates, siis üks näitaja on olnud, kui palju Eestist pöördutakse Euroopa Inimõiguste Kohtu poole ja mis seal siis toimub meie siseriiklike kohtulahenditega. Eelmisel aastal laekus inimõiguste kohtule Eestist vähem kaebusi kui 2022. aastal: 103 avaldust oli. Üle-eelmine aasta oli 141. Ometigi on see näitaja kõrgem kui Euroopa keskmine. Euroopa Nõukogu liikmesriikide keskmine on nimelt 0,41 kaebust 10 000 elaniku kohta, Eestis on see 0,75. Nii et inimesed on meil kaebajad. 

Eelmine aasta tegi inimõiguste kohus Eesti kohta kaheksa avalikku lahendit, sealhulgas neli sisulist otsust, kus ka leiti rikkumised. Seda on rohkem kui varasematel aastatel. Rikkumised leiti vahi all pidamise kestuse osas, lapsendamismenetluse korraldamises, kinnipidamistingimuste ja suhtluse piiramise osas arestimajas ja vangistuses kartserikaristuse kohaldamise osas. Neljast kolm puudutasid kõik nii-öelda kinnimaju, ütleme siis nii, ja üks väga keerulist lapsendamiskaasust. Kolm kaebust tunnistas inimõiguste kohus vastuvõetamatuks. Ühe kaebuse kohus kustutas nimistust, kuna Eesti võttis rikkumise omaks. 91 avaldust tunnistati vastuvõetamatuks.  

Euroopa Kohtus tehti Eesti kohtute eelotsusetaotluste kohta kaks lahendit ja esitati neli uut eelotsusetaotlust. 2. mai seisuga on pooleli menetlused viies asjas, mis puudutavad riigiabi, loodusdirektiivi tõlgendamist, sularaha vahetuskurssi, lindude pesitsemisaega ja vaktsineerimiskohustust.  

Nüüd probleemidest, mis ma ka varasemalt olen välja toonud ja mis vajaksid lahendamist. Teatud lahenduse on saanud kaks eelmises ettekandes välja toodud probleemi. Nimelt on Riigikogu täpsustanud elektrooniliste valimistega seonduvat ja muutnud ka Riigikohtu ja teiste põhiseaduslike institutsioonide eelarveprotsessi, mis loodetavasti tagab suurema sõltumatuse täitevvõimust. Aitäh! Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu ekspertide ühistöös valmib sügiseks loodetavasti ka analüüs põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse muutmise vajaduse kohta, mida on ka pikalt ette valmistatud. Mõtleme, kuidas selles valdkonnas edasi minna.  

Jätkuvalt on mure kõrge kvalifikatsiooniga uute kohtunike ja kohtuametnike leidmisega, nende motiveerituna ja vormis hoidmisega. Motiveerivaid sotsiaalsed garantiisid ei ole lisatud ega lubatudki. Vastupidi, seadusega lubatud palga korrigeerimist ju hoopis vähendati ja terendavad veel suuremad kärped. Vaatamata teatud näilisele valmisolekule rääkida kohtunike töövõimehüvitise taastamisest, vähemalt staažiga seotud lisatasudest ja kohtujuristide ja nõunike palgafondi indekseerimisest senise personaalse indekseerimise asemel, ei ole ka nende teemadega edasiliikumist olnud, rääkimata mingitest maksetest kohtunike pensionisambasse. Teatud edasiminek on olnud Justiitsministeeriumis vaid ametikitsenduste leevendamise eelnõuga. Paranenud ei ole ka õigushariduse seis, pigem vastupidi. Toppama on jäänud juristieksami teema ja ka kohtumenetluses esindajatele täiendavate kvalifikatsiooninõuete kehtestamine.  

Loomulikult, kitsastes eelarvetingimustes oleme murelikud süsteemi jätkusuutlikkuse pärast. Pikemas perspektiivis saab ümberkorraldustega tõesti leida kokkuhoiu võimalusi ja tegutseda tõhusamalt, aga ka lähivaates tuleb süsteemi töös hoida. On selge, et igasugune ressursi vähendamine võib kohtute tempot asjade lahendamisel veelgi vähendada. Sellega seoses loodan ka Riigikogult kainet meelt eelarveliste valikute tegemisel. Sellega seoses on olnud kummastav jälgida seda avalikku arutelu, kus käsitletakse kärbete suhtes privilegeeritud valdkonnana siseturvalisust, mis miskipärast aga ei hõlma kohtuid, kuigi Soomes näiteks hõlmab. Meil on selline arusaam, vähemalt jääb säärane mulje, et siseturvalisus on politsei, prokuratuur ja vangla. Aga et seal vahel on ka kohus, see tundub ära ununevat.  

Valikuteks eelarvelises kitsikuses tuleb valmis olla. Tegelikult peaaegu ainuke koht kohtusüsteemis reaalselt raha kokku hoida on mitte täita kohtunikukoht kas pikemalt või vähemalt ajutiselt ja üritada vähemate inimestega hakkama saada. Teine võimalus on vähendada palka. Personalikuludele lisaks mingit üle jäänud raha kohtusüsteemis põhimõtteliselt laokil ei ole. Samas on meil ka olukord, kus meil ei ole piisavalt suurt konkurentsi kohtunikukohale. Võib-olla oleks mõistlikum oodata, kuni peale kasvab uusi inimesi, kes on võib-olla kvalifitseeritumad. Aga selle kõigega kaasneb ajutiselt kahjuks täiendav menetluse võimalik venimine. 

Kas ma võin viis minutit veel juurde pärast saada?

Otse loomulikult, see on suur au teile viis minutit juurde anda.

Aitäh! Muuseas, üks mure on see, et kohtunike suur koormus ja kohtunikukohtade piiratud [arv] on toonud kaasa ka kohtunike vähese huvi kandideerida kohtunikuna omavalitsusorganitesse, ja veel enam, viimane kord ka Vabariigi Valimiskomisjoni, kus seaduse järgi peavad olema kohtunikest liikmed. Osa neist ka juhtinud valimiskomisjoni. Seekord ma kuulutasin välja konkursi ja sinna põhimõtteliselt ei laekunud mitte ühtegi huvilist Eesti 250 kohtuniku seast. Põhjendusena tuuakse välja, et see on väga suur lisatöö, mille kõrval tuleb ka põhitööd täie rauaga teha. Mingisuguseid täiendavaid stiimuleid selleks kohtunikul ei ole. Ainuüksi aupaiste pealt ei olda valmis seda tööd tegema, kui tuleb samal ajal teha täie mõõduga ka oma põhitööd. Küsimus on, kas tuleb sinna mingi lisakohtunik määrata või tuleb üleüldse kohtunikest liikmed välja jätta valimiskomisjonist. 

Kohtunikud on mulle edastanud ka palve viia Riigikogu ette teema, mis puudutab kohtulike ekspertiiside korraldamist ja rahastamist, seda just psühhiaatria valdkonnas ja iseäranis rõhuga Virumaal. Reaalsuses oleme jõudnud selleni, et kohtumenetluses vajalikke ekspertiise ei ole võimalik enam teinekord teha, kuna eksperte lihtsalt ei jätku. Ekspertiisid venivad ja kvaliteet on kohati küsitav. Eks tuleb vaadata mitmes suunas menetlusseadustike poole: kas [ja kui, siis] mis mahus on hädavajalik üldse eksperdiarvamusi nõuda, näiteks kas seaduses peaks erihooldekodudes olevate isikute ülevaatamise intervall olema üks aasta või võiks olla pikem. Tegelikult see vist võiks pikem olla. Aga analüüsida tuleks ka ekspertiiside korraldamist ja rahastamist üldiselt, sealhulgas seda, kas senine tellimusepõhine mudel on jätkusuutlik, kas meil on piisavalt kohtueksperte ja kust me neid üldse leiame. Kas see valdkond siis tõesti kedagi ei tõmba? 

Rahamuresid on mujalgi. Viimane kohtusüsteemis olev tüliõun on Politsei‑ ja Piirivalveameti ultimatiivne kiri kohtule, milles teatati, et reedeti meie kedagi kohtusse enam ei konvoeeri. Laias laastus, et ärge õigust kriminaalasjades reedeti mõistke. Noh, minu meelest niimoodi need asjad ei tohiks käia, et üks riigiasutus lihtsalt täidab teise korraldusi. Me võiksime ka öelda, et me ei võta nädalavahetustel kedagi vahi alla, ei hoia kedagi valves ja hoiame nii raha kokku. See on üks näide sellest, kuhu me oleme jõudnud. Kohtutes on see tekitanud praegu suurt resonantsi. 

Ja noh, viiendat korda ma siin Riigikogu ees olen, viiendat korda meenutan ka vajadust kriminaalmenetluse üldmenetlust lihtsustada: tõhustada, kiirendada, odavamaks muuta. Iga kord, iga aasta on mulle räägitud, et kohe-kohe valmib mingisugune eelnõu, mis kõik asjad parandab. Viis aastat on läinud, eelnõu valminud ei ole. Jätkuvalt tuleb seda tunnistada. Kalevi all tundub eri arusaamade tõttu olevat ka kohtumenetluse avalikkuse eelnõu, mis eelmisest Riigikogust välja langes. Eelmine aasta ma tõin välja ka rahvakohtunike teema ja ütlesin, et kui ei ole muud lahendust, tuleb kaaluda nende kaotamist, kui me neid tõesti kuskilt ei leia. Ka siin mingit liikumist ei ole. 

Nüüd, tulevikku vaadates ma üritan kokkuvõtlikult rääkida kohtusüsteemi arengusuundadest. Me oleme praegu väljakutsete ja keeruliste valikute ajas. Muutuvas ühiskonnas suurenevad ootused kohtutele. Meil on uus põlvkond kohtunikke ja kohtuametnikke, kes senise töökorraldusega enam rahul ei ole. Samas on eelarvevahendid piiratud. Ühesõnaga, tundub, et niimoodi päris jätkata ei saa. Nendes tingimustes said eelmine aasta alguse arutelud nii kohtute uue arengukava kui ka selle oluliseks osaks oleva kohtuhalduse muutmise üle. On räägitud sellistel teemadel nagu Justiitsministeeriumilt kohtuhalduse üleandmine kohtusüsteemile, kohtute liitmine, kohtu esimeeste ja kohtu üldkogude pädevusjaotuse muutmine esimeste kasuks, seniste kinnistatud menetlusgruppide muutmine ja jõuline tehisintellekti kasutuselevõtt, palgakorralduse muutmine, kohtunikukohtade täitmata jäämine. Kohtuhaldusmudeli töögrupp on jõudnud vastava eelnõu esimese versiooni koostamiseni. Arengukava töörühm plaanib oma töö valmis saada selle aasta sügiseks, kohtute haldamise nõukoja istungiks. 

Kohtuhalduse muutmisega suureneks kohtute vastutus ja otsustusõigus kohtute arendamisel ja haldamisel, samuti suureneks loodetavasti kohtuvõimu sõltumatus täitevvõimust. Haldamisega seotud ülesanded on praegu jagatud täitevvõimu ja kohtute vahel. Uue kohtuhaldusmudeli kohaselt antaks need Justiitsministeeriumilt üle kohtusüsteemile, esmajoones personali‑ ja eelarveküsimustes. 

Küsimusi on muidugi mitmeid. Ennekõike see, kas tegu on ainult mõttearendusega või seda tahetakse päriselt, kes seda finantseerib, mis roll jääb Justiitsministeeriumile, mis roll jääb Riigikohtule, millised on finantsgarantiid, milline saab olema juhtimine. Need kõik on praegu vaidluse all olevad teemad.

Arengukavast. Viimane esimese ja teise astme kohtute arengukava koostati selliselt, et see formaalselt kehtis eelmise aasta lõpuni. Praegu me elame ilma arengukavata. Samas tegelikult seda eelmist arengukava keegi ei kinnitanud ja paljud isegi ei teadnud, et see olemas oli. Aga nüüd on mindud seda teed, et me räägime laiemalt läbi, kuhu me võiksime oma kohtusüsteemiga liikuda. See on tekitanud päris palju tagasisidet ja resonantsi, ka negatiivset – loomulikult seepärast, et keegi kusagil võib-olla ei taha muutusi. Ideaalis võiks see arengukava tulla ka teie ette Riigikogusse, olla kui leping riigiga koos finantsgarantiidega. Aga karta on, et te ei taha meile viieks aastaks finantsgarantiisid jagada. Hea, kui selle garantii saab aastaks eelarve näol. Seetõttu me pigem oleme võtnud suuna, et teha omapoolne visioon, vähemasti selline uhke jõuline ideaal, kuhu poole püüelda. Edasi peab vaatama, kuidas seda rakendada saab, et asjad lahus hoida. 

Vaidluskohtadest ka. Mis seal salata, mõttearendusena on välja visatud mõte esimese ja teise astme kohtute liitmisest: meil võiks olla üks keskselt juhitud maakohus, halduskohus ja ringkonnakohus. Kohtute täiskogul see mõte tekitas resonantsi, väga paljud on sellele vastu. Eks see on ka mõistetav. See vajab põhjalikku analüüsi, üheksa korda mõõtmist, enne kui mingisugune otsus teha. Minule tundub, et selline üks kohus võimaldaks ressurssi koondada ja paremini kasutada, kohtunikke kergemini asendada, asju üle Eesti ühtlaselt jagada, spetsialiseeruda paremini ja palju muidki asju teha selliselt, et kohtusüsteem töötaks tõhusamalt. Nii võiks ka raha kokku hoida.

Lisaks kohtute liitmise ideele on enim arutelu tekitanud mõte muuta nii-öelda kohtu töökorraldust, nii-öelda menetlusgruppe. Praegu on enamiku kohtunikega seotud nende isiklik kohtujurist ja sekretär. See mudel minu arvates ei ole jätkusuutlik, kuna inimesi lihtsalt ei jätku ja kaadri voolavus on suur. Ametnike tase on ebaühtlane ja edaspidi ilmselgelt tehnilisemad ametid tuleb automatiseerida. Kohtujuristide kasutamine süsteemiüleselt võimaldaks minu arvates neil ka rohkem spetsialiseeruda ja paremini kohtunikutööks valmistuda. 

Tasustamise osas tuleks teha põhimõttelised valikud, kas jätkata süsteemiga, kus palk on kohtunikele ühesugune, sõltumata tööpanusest, tulemuslikkusest, staažist, erialasest enesetäiendamisest ja muust, või siis peaks kohtuniku palgas, nii nagu muudel elualadel, olema ka mingi motivatsioonikomponent. Praegu on Eestis niimoodi, et alustava kohtuniku palk on väidetavalt üks Euroopa kõrgeimaid, seda tuleb tunnistada, aga see ei muutu enam. See on meie erinevus enamusest teistest riikidest. 

Kohtutöö on tsükliline ja koormus ka muutuv. Seetõttu tuleks meil olla valmis reageerima ajutisele töökoormuse kasvule. Ka võiks laiemalt võimaldada osakoormusega töötamist, luua asenduskohtuniku instituudi, muu hulgas massiliselt juba pensioneerunud kohtunikest, keda võiks rakendada ajutiselt. Selle asemel et võtta uusi inimesi püsivalt ametisse, võiksime pensionäre ajutiselt, osakoormusega rakendada. Tuleks ka mõelda, et pensionile siirduv kohtunik võiks kõik tema laual olnud asjad ära lahendada, ka pärast pensioneerumise päeva. See aga eeldab seaduse muutmist. 

Positiivselt on vastu võetud arengukava töödokumendi digivaldkonna mõtted, mis on võib-olla kõige julgemad. On välja toodud, et kohtunikke peaks edaspidi abistama robotabilised, tänu millele väheneks inimtööjõu osakaal, iseäranis tehnilistel ametikohtadel, nagu sekretärid ja tõlgid. Teiseneks ka kohtujuristide ja kohtunike endi töö. Kohtuniku rolliks peaks jääma tehisintellekti pakutu ülekontrollimine, eelkõige asjaolude lõpptuvastamine, õiguse edasiarendamine, ebaõigluse [määratlemine] väärtuspõhiselt ja kaalutlusotsuste tegemine. Oleme jõudnud punkti, kus meil on kohtus vaja uut infosüsteemi ja olemasoleva peale seda rajada ei saa. See eeldab põhimõtteliselt otsust teha ühekordselt suur investeering, aga pikas perspektiivis peaks see ära tasuma tööjõukulude kokkuhoiuna. Valikukohaks on, kas riik ehitab selle süsteemi ise või tugineb erasektori lahendustele. Samuti on küsimus, kas me ehitame paralleelsed süsteemid või üritaks riigis kuidagi ühiselt selle süsteemi luua. 

Mõningad mõtted on mul veel, kirjalikult on need pikemalt kirjas. Head Riigikogu liikmed, loodan, et see räägitu teid kõnetas ja te olete valmis seadusandjana andma oma panuse kohtusüsteemi tõhustamisse, nii seadusemuudatuste kui ka eelarveliste otsustega. Soovin jaksu ja jõudu parlamentaarses töös!

Suur tänu teile väga professionaalse ettekande eest! Aga Riigikogu liikmed oskavad üllatada, neil on küsimusi veel lisaks. Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Riigikohtu esimees! Sellel nädalal on põhiseaduskomisjonil olnud võimalik kuulata teid ja eile kuulasime ka riigi peaprokuröri. Te ei ole oma ettekandes välja toonud aspekti, mis puudutab jälituslikku poolt, jälitustoiminguteks lubade väljaandmist. Eile oli ühel põhiseaduskomisjoni liikmel väga selge ja konkreetne küsimus just nimelt selle valdkonna kohta. Nagu me numbritest näeme, möödunud aastal anti jälitustoiminguteks välja 999 uut luba, millest kohus andis 473. Riigi peaprokurör oli eile, ütleme nii, suhteliselt kriitiline kohtu suhtes, et kohus ei väljasta piisavalt palju ja piisavalt kiirelt lube jälitustoiminguteks. Nüüd ma küsin Riigikohtu esimehelt, kuidas teie seda näete: kas see arv on piisav või on seda liiga palju või liiga vähe?

No ma ausalt ütlen, et ma ei oska sulle hästi vastata, sellepärast et minu ette kohtunikud, kui ma olen kohtumajades ringi käinud, seda probleemi toonud ei ole. Ei ole ka peaprokurör minule sellest rääkinud, et selline mure teda painab, et kohtud selles osas kuidagi halvasti toimivad. Ma saan aru, et Riigikogu andis jälitustoimingute lubade andmise kohtu kätte selleks, et kohus ka sisuliselt hindaks, kas seda vaja teha on. Ma eeldan, et kohtunikud on oma tööd teinud, ja see ei ole ebamõistlik. Ma ei välista, et seda viibimist võib loomulikult olla töökorralduslikel ja muudel põhjustel. Aga ma tõesti ei oska sulle vastata. Ma võin uurida ja pärast sulle midagi vastata selle kohta, aga praegu ma ei oska täpsemalt kommenteerida.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Ja aitäh, hea Riigikohtu esimees, selle ausa ja väga konkreetse ülevaate eest! Tõsiselt, päris palju murekohti on tõstatatud ja kahju on tunnistada, et mitmed asjad püsivad meil aastast aastasse ja lahendust ei ole leitud. Aga eks me leiame. Aga ma küsin siinkohal suurema auditooriumi ees umbes sama küsimuse, mis ma küsisin põhiseaduskomisjoni istungil pisut ebaloogilise asja kohta, mis ettekandest välja paistab. Kõikide liikide puhul on kohtuasjade arv just nagu vähenenud, aga haldusasjade arv on pisut suurenenud, 10% võrra. Samas kiirus on langenud, asjad kuhjuvad ja paremaks ei lähe, olukord läheb hullemaks. Kas te saaksite natukene selgitada, millest selline ebaloogiline seos tuleneb, sest tavamõistuse kohaselt võiks olla vastupidi?

No kui ma päris kindla peale oskaks vastata, siis ma oleksin vastanud juba põhiseaduskomisjoni istungil. Päris täpselt keegi seda ju ei tea. Haldusasjade arv ei ole siiski vähe kasvanud. 10% on väga suur kasv aastaga – kui me mõtleme, siis 10% on ikka väga suur kasv. Nagu ma siin oma ettekandes ka ütlesin, kohtunike üldine arvamus on, et asjad on läinud üha mahukamaks ja keerulisemaks. See vastab tõele. Lihtsad asjad on ära vaieldud, on jäänud üha keerulisemad asjad. Ja õigus on keerulisem ja kõik võtab rohkem aega. See on objektiivne põhjus. Tõesti, kohtunikke peaks koolitama, nad peaksid sellega kaasa liikuma. 

Me ei saa öelda, et ressurssi oleks kohtusse vähem panustatud. Ei ole! Me ei saa eelarve mõttes öelda, et kohtuid on halvasti koheldud. Seda ei saa öelda. Nii jääbki ikkagi mingil kujul üles see põlvkonna vahetus. Ja sellesse tuleb tõsiselt suhtuda. 

Ma ütlesin, et paljud kohtunikud töötavad praegusel üleminekuajal, kui me vahetame kogu kohtunikekorpust, osakoormusega. Osakoormusega töötavad esiteks väljujad, pensionärid, kes viimasel aastal juba tõmbavad asju laual kokku, aga saavad täispalka. Teisalt tulevad peale noored, kelle puhul me ei saa oodata kõike seda, mida varem on praktiseeritud. On ette tulnud, et Harju Maakohtusse astus sisse noor kohtunik ja talle anti 200 kohtuasja korraga kätte. 200 kohtuasja anti kätte ja kohe järgmine päev hakati juurde jagama! Ja siis sa mattudki nende alla. 

Sellest saab aru, et see ei ole jätkusuutlik. Vanad kohtunikud ütlesid, aga meile anti ka. Nagu Vene sõjaväes: meie saime ja sina saad ka! Aga nüüd me oleme jõudnud selleni, et me noortele enam nii palju ei anna. Me ikka vaatame, et nad saaksid tööd tehes ka elada. Praegu on muuseas ettevalmistustöös üks probleem see, et me ei saa inimest, kelle me kohtunikuks võtame, saalis päris reaalselt, kohtunikuna proovida. Seadus ei luba panna teda menetlust juhtima ja me tegelikult mingis mõttes ei tea, mis inimesi me ikkagi päris saalitööle võtame. Me testime, vaatame, kontrollime neid kõiki igatepidi, aga lõpuni ikkagi ei tea. Nad ei saa prooviaega, nad visatakse otse tulle ja tõesti mõned on läbi põlenud. Neil võtab aega, et vajalik tempo üles võtta. See on üks põhjus. Ma loodan, et see on siiski ajutine ja noored tulevad ja võtavad tempo üles. 

Teisalt mulle tundub, et me ei saa oodata päris sama tempoga töötamist. Noorte ootused ja arusaamad on teistsugused, ja mitte ainult kohtusüsteemis, vaid ka mujal. Neid ei motiveeri sellega, et kõige tähtsam asi on, et laud oleks puhas. Nii nagu minu isa või ema tegi tööd, eks ole, nädalavahetusel ja öösiti – peaasi, et laud oleks puhas. Noor inimene ütleb, aga ma ei taha niimoodi. Ma tahan elada ka muud elu, mul on pere, mul on hobid. Ma teen ära selle 1600 tundi aastas, mida seadusandja ootab, 40 tundi nädalas. Ei pea rohkem tegema. 

Ja sealt tuleb teatud konflikt. Kui me võrdleme neid näidikuid, võtame aluseks selle aja, kui töötasid eelmise põlvkonna kohtunikud – võib-olla ei olegi õige neid võrrelda praegusega. Me lihtsalt ei saa selliseid inimesi enam. Lihtsalt on selline tunne. Me ei oska seda objektiivselt mõõta, eks ole. Niisugused asjad siin on. Mingid töökorralduslikud asjad võib-olla vähemal määral ka mõjutavad seda. 

Aga kriminaalmenetluses, ma usun, on see ajutine põhjus, et on hästi suured kriminaalasjad Tallinnas Harju Maakohtus. Neid hästi suuri kriminaalasju on väga vähe ja neid juurde ei ole enam tulnud. Kui need suured saadakse laua pealt maha, siis ma ehk võin järgmine aasta võib-olla öelda, et kriminaalmenetluses üldiselt on tohutult suur hüpe toimunud. Aga praegu on niisugune seis, et väga raske on käigu pealt öelda, kuidas midagi parandada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud Riigikohtu esimees, tänan selle ülevaate eest! Kahjuks kohtunikele tekib lisakoormus tihti siis, kui seadusandja teeb halba tööd ja seadused, mis siit saalist väljuvad, vajavad täiendavat tõlgendamist. Tihti see koormus langeb just kohtunike õlule. Kas teie ka näete sellist omavahelist korrelatsiooni, sellist seost? Te tõite välja, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses oli päris suur arv – isegi 11, nagu te ütlesite – menetlusi, kus leiti, et on vastuolu põhiseadusega. Võib-olla te saate siin meile kui seadusandjale anda soovituse, mida me saame omalt poolt kohe teha, et seda kohtute koormust vähendada? Ja äkki oskate nimetada mingit konkreetset seaduseelnõu, mis meil on alles menetluses või mida me hakkame varsti vastu võtma või mille me alles hiljuti vastu võtsime, mis võib tekitada kohtutele lisakoormust?

Väga raske on niimoodi vastata. Üks võimalus on öelda, et loomulikult oleks ju hea, kui seadusandja seadust vastu võttes põhiseadust järgiks. Seda ma ei pea ilmselt ütlema, et oleks ju hea, kui ei tekiks vaidlust põhiseaduslikkuse üle. Aga siiski üha enam neid vaidlusi tekib. Arusaam põhiseadusest on erinev ja mingil kujul seda välistada ei saa – kus ikkagi need piirid jooksevad? See on minu meelest objektiivselt paratamatu. 

Õigustehnilise poole pealt muidugi üks asi on meie oma seadusandja. Aga ma ütleksin, et veel massiivsem [regulatsioon] tuleb meile Brüsselist. See on märksa massiivsem eriti haldusõiguses, kus [kehtib] ülidetailne regulatsioon, mida mõista, tõlgendada ja rakendada on suhteliselt keeruline. Me ei saa ju ka igasuguse andmekaitse asja puhul minna Euroopa kohtusse küsima eelotsust, kuidas tõlgendada andmekaitse üldmäärust. Kui me seda teeksime, seisaksid kõik kohtuasjad siin aastate kaupa. 

Üks asi, mida ma ütleks üldiselt õigusloome kvaliteedi kohta, on see, et minule isiklikult ei meeldi see suund, et kõik läheb üha detailsemaks. Mida enam detaile me kirja paneme, seda rohkem vaidlusi detailid põhjustavad. Me ei usalda kohut või, ütleme, haldusorganit, et [anda] talle kaalutlusruum, et kindlasti ta teeks midagi halvasti ja parem kirjutame ta võimalikult kinni. Aga kui sa ta kinni kirjutad, siis tekivad uued vaidlused sealt kõrvalt alati. See on probleem, mida me tihtipeale näeme: mida rohkem seadusandja mõtleb, et ma panen täpsemalt kõik kirja, siis seda rohkem vaidlusi sellest tuleb. Mina kutsun üles [võtma suund] loomingulisema, abstraktsema õigusloome poole, ükskõik mis otsused siis tehakse. 

Teine asi, mida ma juba ütlesin ja mis seondub õigusharidusega, on see, et tegelikult ma näen päris tõsist probleemi, et meil ei ole kvaliteetseid õigusloomejuriste enam peale tulemas – inimesi, kes päris sügavuti tunneksid õigust ja aitaksid seda luua. Praegu tulevad ülikoolist välja inimesed, kellel ei ole mingit eriharidust selles vallas ega ka tunnetust. Huvi igasuguse akadeemilise tegevuse vastu, ülikoolis õpetamise vastu raugeb. Me kõik tahame kiiresti mingisugust raha teenima minna. Me ei väärtusta seda tööd. Tegelikult ju kirjutavad seadusi ametnikud, olgu ministeeriumis või siis Riigikogus. Kui me sinna ei panusta, siis tulevad ka vaidlused. Need on kohad, millele ma tahan tähelepanu juhtida, sest need on aastate vältel mulle silma jäänud.

Mait Klaassen, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Riigikohtu esimees! Esmalt muidugi suur tänu niisuguse ülevaatliku ja ausa – ma toonitan: ausa – ettekande eest. Te eelmisele küsimusele vastates viitasite sellele, et tegelikult on probleem ka hariduses. Nagu me kõik teame, on juriste hakatud ette valmistama mitmes ülikoolis. Arvuliselt võiks neid nagu jätkuda, aga kohtusüsteemil on vaja välja noppida need kõige punasemad marjad, kes oleksid kõige andekamad juristid. Mis on teie nägemus: kas äkki peaks suurendama üliõpilaste arvu või muutma hoopis õppekava? Väga palju on lisandunud uusi valdkondi, mida varasemalt üldse ei olnud. Võtame kas või selle massiivse keskkonnaõiguse tuleku ja nii edasi. 

See on üks minu lemmikteema, ma võiksin teile õigusharidusest mitu tundi rääkida. Ma olen sellest ka kirjutanud päris palju. Meil on mõned niisugused arengud, mis on problemaatilised. Küsime nii, et kes üldse on jurist. Juba see mõiste on hakanud lohisema. Meil on 3 + 2 õpe, bakalaureus ja magister, ning inimesed õpivad erinevaid kombineeritud erialasid. Nad ei läbi õppekava tervikuna. Nii on küsimus, et kui inimene teeb magistri ära, siis kas ta eespool õpetatavat ikka teab, kui palju ta juurast üldse teab. Osa õpib välismaal, aga välismaal ei õpetata Eesti õigust, seda õpetatakse paraku ainult Eestis. See on üks asi.

Noorte soov on liikuda, olla vaba, ja sealt tuleb see konflikt. Kui meie tahame inimest, kes tunneb Eestis baasõigusharusid, teistmoodi lihtsalt ei saa, siis tuleks ikkagi kehtestada mingid nõuded. Nii nagu arstidele on kehtestatud õppekava nõuded, tuleks minu meelest rangem olla ka juristidega. Need nõuded tuleks kehtestada ja jutt sellest, et meil peab olema tohutu õppimisvabadus ülikoolis, minu meelest ei ole õige. Tähendab, kui riik maksab, siis riik võib tellida just selliseid juriste, milliseid ta tahab. Minu arust oma raha eest, palun väga, õppige mida iganes, eks ole. Aga kui riik maksab, siis ta võiks ikkagi öelda, mis selle eest peab olema saadud.

Ja mõtleme ka selle peale: kui mina käisin ülikoolis, siis, nagu ma olen ikka öelnud, kogu õigus mahtus ühe seina äärde ära. Aga täna kogu õigus – ma ei kujuta ette, kui Euroopa Liidu õigus ka juurde võtta, siis selle õpetamine täpselt [sama põhjalikult on võimatu]. Mina õppisin õigust viis aastat, vahepeal õpiti neli aastat. Ei ole ju võimalik, et sa õpid [kõik pähe]. Ainuke asi, mida sa õiguses õpid, on eelkõige orienteerumine ja loogika, et leida seoseid. Ega sa neid sätteid ikka pähe ei õpi.

Tegelikult kogu see filosoofia, mismoodi õigust õppida, oleks vaja uuesti ette võtta. Niimoodi ei ole võimalik [edasi minna]. Ma saan aru, et oleks väga ohtlik, kui riik hakkaks ette kirjutama, milliseid filosoofe me tohime õpetada ülikoolis ja missuguseid mitte. Aga õiguses öelda, et kuule, sa pead läbima Rooma õiguse, põhiseaduse õiguse, riigiõiguse, mingi avaliku õiguse ja tsiviilprotsessi – seda võiks riik ikkagi ette kirjutada minu arvates. Muidu ei tohiks juristidiplomit anda.

Üks suurimaid hädasid, mis minu meelest õigushariduses praegu on, on järelkasvu puudumine. Seda me näeme küll, et meil puudub süstemaatiline noorte ettevalmistus ülikoolis. Minu arvates on nii, et kui me kümne aasta pärast tahame saada kvalifitseeritud ja motiveeritud noort õppejõudu, siis tuleks ta täna välja valida, maksta talle stipendiumi, saata ta välismaale ja sundida teda doktorit tegema, nii et ta valmistaks end ette ja meil oleks akadeemikuid peale tulemas. Te ütlesite, et kohtusüsteem peaks välja noppima kõige paremad inimesed. Minu arvates peaks tegelikult ülikool välja noppima kõige paremad inimesed, need, kes õigust edasi viivad. Täna tegelikult parimad lähevad advokatuuri. Meie parimad lõpetajad lähevad advokaadiks kiire raha peale ja kaovad mingis mõttes riigi jaoks ära.

Siin on tegemist küll. Näiteks seesama tasuline või tasuta õpe. Kuidas Tartu Ülikoolis on sellele reageeritud? On piltlikult öeldes ikkagi natukene minu meelest, noh, nagu pettust tehtud, ütleme niimoodi. Kui seadus ütleb, et ei tohi tasu eest õpetada päevaõppes täiskoormusega, siis mis leiti? Leiti, et paneme kavva osakoormusega õpped, lisame ühe aasta sinna, õppe neljapäevast reedeni, ja teeme kogu magistri tasuliseks. Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas on kogu Tallinna õpe magistris tasuliseks tehtud ja kaugõppele viidud. Aga kaugõppes sa tegelikult õpid ikkagi veel vähem minu meelest. Sa ei jõua lihtsalt muu töö kõrvalt õppida sellises mahus. 

No niisugused valikud siin on. Ma tean, et ülikoolis paljud kannavad mu peale viha, et ma seda juttu räägin, aga ma ikkagi räägin. Siin on palju muresid, jah.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh põhjaliku ettekande eest ja eriti selle viimase vastuse eest! Ma pean nentima, et minu seisukohad ühtivad teie omadega, seda küll arstide õppe alal. Ent väga suurt erinevust pole. Minu küsimus aga pigem puudutab just neid kohtuprotsesse, kus käsitletakse koroonaviiruseaegseid piiranguid. Mis on teie seisukoht, kuivõrd saab seda üldse tagantjärele hinnata? Üks asi on selle piirangu kehtestamine olukorras, mis täna on: bussid sõidavad, rongid sõidavad, restoranid on lahti, meil ei ole maskid ees, me teame, mis haigusega tegemist on. Hoopis teine on olukord, kui haiglate uste taga on kümme kiirabiautot, suremus on kõrge, inimesed surevad ja sa ei tea, mis juhtuma hakkab. Kuidas üldse on võimalik seda tagantjärgi hinnata? On ju olnud [kohtu]protsess, kus see on õigustühiseks kehtestatud. Kas te saate seda – ma tean, et küsimus on raske – ikkagi kuidagi kommenteerida?

Eks see on üks kohtumenetluste keskne küsimus, eks ole. Me vaatame asju tagantjärgi selle tarkuse pinnalt, mis on täna olemas. Takkajärgi võib igasugune asi paista teistmoodi, kui ta oli millegi tegemise ajal. Samamoodi on ju ka kuritegude hindamisega. Mingi käitumine oli üheksakümnendatel võib-olla täiesti tavaline, kuigi seadus oli samasugune, aga kahetuhandendate lõpus see tundub korruptsiooni ja täiesti keelatuna. Tollal inimene võib-olla lähtus oma paremast arusaamast, et ta ei tee midagi valesti. See on väga põhimõtteline erinevus. 

Eks nendes koroonaasjades on kohtud lähenenud erinevalt. Minu isiklik arusaam on selline, et kellegi vastutuse hindamisel, vähemalt subjektiivse külje hindamisel ei saa minna kaugemale sellest, mida inimeselt sai konkreetsel hetkel oodata. [Ei saa nii,] et me ütleme takkajärgi: aga me teadsime, kuidas läheb. Meil on ka tsiviilkohtumenetluses olnud selliseid vaidlusi, kus nii öeldi. Kes [suudab] ette näha majanduskriisi? See peab olema üliinimene, kellele saab öelda, et kuule, sa pidid teadma, et läheb niimoodi. Seda me päris oodata ei saa. Samas ei saa seda ka päris kõrvale jätta.

Mul ei ole lõplikke seisukohti. Ma pigem ütlen niimoodi, et me peame välja antud haldusakte hindama, lähtudes sellest seisust, milles need välja anti. Nii on see vähemasti minu arust. Aga ma isiklikult ei ole neid vaidlusi lahendanud. Meil on selleks teised inimesed. Eks nad saavad need lahendid tehtud, osa koroonaasju on veel pooleli. Ma ei oska lõpuni kommenteerida.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Teie ettekandes ja ka selles kirjalikus aruandes on mitmel korral [märgitud] kohtunike probleemi. Kohtunike järelkasvu teema on kohtukorralduse ja õigusemõistmise edendamisel üks võtmeküsimusi. Te tõite sellise näite, et kohtunikueksamil osalejate arv on mõnevõrra kasvanud, samas ütlesite, et kahetsusväärselt õnnestub eksami sooritamine vähem kui kolmandikul. Kas te võiksite palun anda rohkem infot, kas need inimesed tulevad tagasi? Ilmselgelt nendel on tahe kohtunikuks saada. Milliseks nende edasine saatus kujuneb?

Mul praegu täpseid andmeid siin ei ole. Ma võin need edaspidi saata, täpse statistika, kui paljud neist tulevad tagasi. Tähendab, osa tuleb korduvalt tegema. Seal on ka ajaline piirang. Ma ei oska peast öelda, kui palju aega peab vahet olema, enne kui uuesti võib tulla seda eksamit tegema. Minu arust võib kaks korda, aga ma võin praegu eksida. On inimesi, kes tulevad korra ja siis rohkem ei tule – nad kukuvad läbi ja võtavad seda väga hinge. On inimesi, kes on järjekindlad ja kasutavad kõik võimalused ära, üritavad sellest viimasest latist üle tulla. See tõstatab küsimuse, kas me peaksime need viimased inimesed ka kõik vastu võtma, kui keegi teine ei taha tulla. Minu arvates peaks kohtunikuks saamisel olema kõrgem latt, mitte see, et sa lõpuks saad pärast korduvaid ja korduvaid proovimisi eksamilt läbi. See on ka üks vaidluskoht olnud.  

Muidugi päris paljud inimesed tulevad süsteemi ilma eksamita. Advokaadid ja prokurörid saavad tulla ilma eksamita. Seetõttu teevad eksamit esmajoones need inimesed, kes töötavad kohtusüsteemis kohtujuristina ja mõningad väljastpoolt veel. Aga neid on üks kolmandik. Veidi üle poole inimestest tuleb süsteemi ilma meiepoolse eksamita. Me oleme arutanud ühiseksami tegemist. Advokatuuriga just arutasime ka, et kuidagi seda ikkagi kokku panna, vähemalt neid latte, et me juristina laseksime süsteemi ikkagi vaid teatud tasemel inimesi.  

Ma praegu konkreetsete andmete osas jään vastuse võlgu. Võin need edaspidi saata. Meil on olemas täpsed andmed, kui palju neid [tagasi tuleb].

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikohtu esimees, suur tänu teile väga põhjaliku ettekande eest! Tahan küsida täpselt samal teemal, nagu kolleeg Urve Tiidus küsis kohtunikueksami kohta. Aga minu küsimuse fookus on pigem sellel, et mida teile ütleb see, et üks kolmandik vaid läbib selle kohtunikueksami. Millest see tulemus räägib? Kas ta räägib meile kehvast õigusharidusest või ta räägib sellest, et võib-olla on meil latt liiga kõrgel? Kuidas teie seda tulemust interpreteerite? Kommentaariks tahan ma öelda, et näiteks õpetajahariduses on ju integreeritud õpe ehk viieaastane õpe. Sa saad õpetajakutse siis, kui oled läbinud nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe ja lõpetad magistritöö kaitsmisega. Iseenesest on integreeritud õpe võimalik kindlasti ka õigushariduses.

Kui lõpust alustada, siis mina igal juhul toetan integreeritud õpet. Paraku tänane seadus seda õiguses ei võimalda. See on lubatud ainult teatud erialadel, õiguses mitte. Minu arvates me peaksime Eestis loobuma sellest kramplikult ühtsest õigusharidusest. Ja tulebki öelda, et meil on täisõigushariduse integreeritud õpe, mille inimesed on läbinud, et meil riigis oleks olemas valmis advokaadid, kohtunikud, prokurörid. Aga väga vabalt seal kõrval võib olla igasuguseid kombinatsioone. See valikuvabadus võiks olla. See ei pea olema igal juhul integreeritud õpe. Aga seda õpet, mis on terviklik, kui me arstiks või õpetajaks kedagi laseme – seda minu meelest peaks samamoodi vaatama. 

Mis puutub õigusharidusse, kuidas sellele vaadata, siis mind on aastaid väga häirinud see, et haridussüsteemis, ka ülikoolis on väga suur vastuseis kõikidele võimalikele muudatustele. Kuidagi ei tajuta seda, et me peaks midagi muutma. Selle omaksvõtmine on nagu kõige raskem, mis üleüldse on. Minu meelest see muutmine oleks vaja ette võtta.

Aga mul läks küsimuse algus natuke mööda, äkki võib täpsustada seda küsimust, korrata seda esimest otsa? Ma läksin oma mõttega siin natukene liikvele ja midagi jäi mul vastamata. (Saalist vastatakse.) Aa, kohtunikueksam! Seda võib mitut moodi interpreteerida. Üks on see, et haridus on nõrk. See kindlasti midagi näitab. Teine asi on see, kas eksam ise on õige sellisel kujul. Võib-olla on viga eksamis. Kuid samasugused probleemid on ka advokaadieksamiga. Suur ei ole ainult kohtunike läbikukkumise protsent, advokatuuris on veel suurem olnud. 

Advokaadieksam on tegelikult raskem kui kohtunikueksam. Advokaadieksamil on kolm taset. Sa pead kõigepealt tegema ära kirjalikult testi ilma õigusmaterjalideta ja ükskõik mis õigusvaldkonnas. Seejärel, kui sa oled läbinud selle esimese testi, siis saad sa enda ette kaasuse, mille valdkonda sa ei tea. See võib olla tsiviil[asi], haldus- või kriminaal[asi] – sa ei tea, mis valdkond tuleb. Sa pead olema pädev, aga seda sa saad materjalide abil lahendada. Ja kui sa sealt liigud edasi, siis saad järgmisesse faasi ja hakata advokatuuri kohta suuliselt vastama. 

Kohtunikul on ainult üks kirjalik faas tegelikult. Sulle antakse kohtutoimik mingis valdkonnas ja sa pead kirjutama kohtuotsuse. See on kohtunikueksami sisu. Erinevalt advokatuurist saad sa valida valdkonna, mis tähendab seda, et see on kolmandiku võrra lihtsam tegelikult. Ja kui sa seal ka läbi kukud, siis see võib näidata seda, et sa ei oska kohtuotsust kirjutada, aga võib-olla õigusest tegelikult midagi ikka tead. 

Me oleme arutanud, et võib-olla see [korraldus] ei ole päris õige. Me peaksime ka nagu advokaadid materiaalõiguse kohta rohkem ette küsima ja alles siis liikuma kohtuotsuse kirjutamise juurde. See sõeluks ehk inimesi välja. Osa ei ole otsuse kirjutamiseks lihtsalt valmis. 

Aga mingi tasemeprobleem siin on ja ma ütlen, et meile tuleb inimesi väga erinevalt. Tartu Ülikoolist tuleb ja ka mujalt. Mujal on õppetase ilmselgelt veel halvem. Need numbrid on ka kokku võetud, kuidas erinevate ülikoolide lõpetajatega on. Meile tuleb enamus Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast. Ma ise arvan, et õppekava läbirääkimised, integreeritud õpe ja tugev õppejõudude kaadri järelkasv võiks olla need, mis tegelikult õigusharidust päriselt aitaksid.

On ka üks positiivne külg, mida ma tahtsin märkida. Midagi head on ka näha Tartu Ülikoolis tänu sellele, et õigusteaduskonnas on enamus magistriõppest viidud tasulisele kaugõppele – nimetame seda niimoodi vana kombe kohaselt. Ütleme teisiti, aga sisu on sama. Kõige paremad, 40 inimest, saavad tasulises päevaõppes Tartus õppida. Mul on olnud õnn neid õpetada ja nad on väga tublid olnud. Mul ei ole eksamil keegi läbi kukkunud. Ma õpetan tsiviilkohtumenetlust ja nendega on olnud lausa rõõm tegeleda. Midagi positiivset ka!

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te olete märkinud oma ettekandes, et oluline lahend tehti ka toimingupiirangu rikkumise asjus. See on selline valdkond, mis on väga keeruline, toimingupiirangu piirid ongi keerulised. See huvitab ka avalikke teenistujaid, see huvitab ka poliitikuid, kes kohalikes omavalitsustes toimetavad. Kas te saate meile selgitada, milleks see lahend oluline oli ja kuidas see meid edasi aitas?

Jälle ma pean vabandama, et mul ei ole neid lahenditekste siin käepärast. Ma palusin igal kolleegiumil Riigikohtus enda paremiku koos viidetega välja tuua ja ma küll tegin need lahendid lahti, aga ma ei ole süvitsi nendesse läinud. Aga ma saan aru, et see teema on jätkuvalt üleval: mis on lubatud ja mis on lubamatu. Ka varem on välja toodud, et Riigikogu võiks ise seda seadust täpsustada selles osas, mis on keelatud. Selle üle ju vaidlusi tekib. Praegu ma saan öelda, et ma vaatan kolleegidelt saadu üle ja saadan pärast selle kohta arvamuse. Mul ei ole praegu seda ees ja ma ei hakka seda siit kuskilt käigu pealt otsima, ehkki võib-olla leiaks üles. Kriminaalkolleegium tõi selle välja väga olulise lahendina. Ma täpsustan seda pärast.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, ma tuleksin elektroonilise hääletamise juurde, mis, ütleme, on alati leidnud suurt vastukaja hääletajate ja valijate seas, kuna leitakse, et elektrooniline hääletamine ei ole teostatud õigesti, on ebaseaduslik, võltsitakse ja nii edasi. Sellega seonduvalt on tulnud äärmiselt palju valimiskaebusi. Osa muidugi praagitakse selekteerimise ajal valimiskomisjonis välja, kuid ka Riigikohus on nende tõttu hästi koormatud. Minu meelest valitseb teatud mõttes kognitiivne dissonants selles osas, et väga palju inimesi leiab, et midagi on valesti, aga Riigikohus jätab kaebused kas läbi vaatamata või siis ütleb, et need ei kuulu rahuldamisele. Kuidas seda vastuolu ületada? Millised meetmed oleks? Ei ole võimalik, et nii palju inimesi on valesti asjast aru saanud, nagu Riigikohus ütleb.

Muidugi ma pean ütlema, et kuna teie enda kaebus on praegu meie menetluses, siis ega ma väga palju seda teemat kommenteerida ei saa. Küll aga ütlen seniste lahendite kohta, et jah, valdav osa valimiskaebustest on tõesti ühel või teisel viisil olnud e-valimiste kohta. Nendel valimistel on neid kaebusi olnud mõnevõrra vähem. Meie jaoks on see positiivne uudis, et neid on vähem olnud. Kaebajate ring on tegelikult kõigi valimiste puhul kogu aeg olnud suhteliselt üks ja sama. Nende inimeste arv ei ole väga suur, kes üldistes huvides asja vaidlustavad. On teatud argumendid, teatud inimesed, kes seda teevad. 

Minule teadaolevalt on praegu valimiskomisjonis tegemisel ja kohe-kohe tulemas üks suuremat laadi otsus ühe kaebuse kohta, kus neid elektroonilise valimise detaile käsitletakse. Me ootame ka huviga – ükskõik, mis tuleb, kas seda keegi vaidlustab ka Riigikohtus, et näete, seal on midagi tõsisemat. Ma saan aru, et valimiskomisjon on võtnud rohkem aega ja loodetavasti vastab põhjalikult nendele argumentidele, mis on esitatud e-valimiste vastu. 

Kuigi jah, need põhiargumendid, et ID-kaardiga võib keegi teine valida, on olnud 2005. aastast saadik, kui need vaidlused algasid. Ega need ei ole muutunud. See risk on selles valimissüsteemis sees. Küsimused on, kas see on nii suur risk, et selline valimine keelata, kas tegu on olnud poliitilise valikuga ja kas kohtul tuleb kuidagi sekkuda. Senimaani ei ole leitud, et sekkumise nivoo on selline, et oleks vaja sekkuda. Riski ei ole nii suureks loetud. 

Aga jah, meil on praegu veel need kaebused töös. Ootame kõigepealt ära, kuhu valimiskomisjon jõuab ja missugused [lahendused] tulevad.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Riigikohtu esimees! Te viite praegu läbi kohtute reformi või vähemalt tegelete sellega. On kuulda olnud, et kohtunikud on seoses selle reformiga piisavalt suurt rahulolematust väljendanud. Kuidas te seda kommenteerite?

Mida nimetada kohtureformiks? Minu meelest igasugune paigalseis tähendab tagasiminekut. Me arutame praegu arengukava. Selle on kohtunike endi töögrupp kokku pannud ja selle juhtmõte on see, et raha on vähe, me peame kuidagi efektiivsemalt tegutsema. See on tegelikult juhtmõte.

Loomulikult on kohtunikkonnas rahulolematust olnud. Nagu ma ütlesin, tagasisidet, kriitilisi pöördumisi on tulnud seoses mõttega kohtuid liita. Tegelikult seda mõtet ei ole ametlikult keegi välja käinud, mina üksnes olen sellest rääkinud Riigikogus ja kohtunike täiskogul. Arengukavas on öeldud, et tuleb analüüsida kogu seda teemat, aga juba on see osale väga hinge läinud.

Muuseas, me tegime kohtunike täiskogul ka meelsushääletuse kohtunike seas – sellise mittesiduva puldihääletuse. Sadakond inimest hääletas. Küsisime umbes niimoodi, et kas te toetaksite kohtute liitmist ka juhul, kui on lahendatud see probleem, et asju õiglaselt jagataks ja te ei peaks väga palju ringi sõitma. Siis läksid arvamused kuskil pooleks. See nii hull ei ole.

Kõige suurem reform, mis on praegu tegemisel, on kohtuhalduse ülevõtmine. Selles osas pole kohtunikelt küll mingit erilist negatiivset tagasisidet olnud. Ainuke negatiivne tagasiside ongi olnud see hirm kohtute liitmise ees, muud minu meelest väga ei ole. Teine teema on muidugi kohtunike selline töökorraldus, et mul on oma sekretär ja oma jurist. Seda on eksperimenteerivalt kohtutes hakatud ümber tegema, proovitakse jagada neid juriste ja sekretäre. See tekitab [kõhklusi].

Aga igasugune töökorralduse muudatus tekitab inimestes vastumeelsust. Küsimus ongi selles, et kas see vastumeelsus on põhjendatud, kas seda saab ära selgitada, kas riske saab maandada. Ma loodan, et need riskid, mis on arengukavaga seotud, saab ikka ära maandada. Ja see menetlus on olnud täiesti avalik. Mingisugust salareformi minule teadaolevalt keegi plaaninud ei ole.

Praegu kõige suurem mure, mis kohtusüsteemis on ja mis kõige suuremaid vaidlusi tekitab, on nimelt see, kas meid hirmutatakse eelarvekärbetega ja kas selles olukorras tuleks täita praegu olemasolevaid pensioneeruvate kohtunike kohti või mitte. See on kõige suurem valukoht praegu. Vaidlus on just selle üle, kas me ootame ära uue aasta eelarve ja siis hakkame kohti täitma või me piltlikult täidame ära kõik need kohad ja uuel aastal oleme seisus, kus me ei tea, mismoodi me edasi läheme. Need on olnud need vaidlused.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! 2021. aasta juunis pidasite te Paides kõne, kus rääkisite väga sisukalt, et on uskumatu, kui kergel käel oldi koroonaajal valmis vabadusi käest ära andma. Mõned kuud pärast seda kehtestati vaktsiinipasside süsteem üldkorraldusega, viisil, mida õiguskantsler ei saanud vaidlustada. Ja õiguskantsler ütles kõigile, et kehtestatud piirangutele tuleb alluda, aga kellele ei meeldi, kellele tundub, et nendega on rikutud nende põhiseaduslikke õigusi, võib pöörduda kaebusega halduskohtu poole. Seda on paljud inimesed teinud, ma ise ka olen seda teinud. Aga kohtusüsteem on paraku valitsuse käitumise õigustajana käitunud, ütlen otse, häbiväärselt. 

Minu küsimus teile on see, miks teie ise Riigikohtus siiamaani, 2,5 aastat pärast nende piirangute kehtestamist, pole suutnud võtta sisulist seisukohta nende piirangute õiguspärasuse suhtes, olgugi et teile on ammu pakutud seda terves reas kaasustes.

Ma sellega kindlasti nõus ei ole. Meil on ju mitmeid lahendeid tehtud nende piirangute kohta. Muu hulgas on minu mäletamist mööda tsiviilkolleegium saatnud Euroopa Kohtusse eelotsuse saamiseks küsimuse vaktsiinikohustuse kehtivuse kohta. Just nimelt, kas töölepingu jätkamise eelduseks olev vaktsineerimisnõue on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. See on minu teada saadetud Euroopa Kohtusse. Halduskolleegiumis on tõesti mitmeid lahendeid. Nüüd nad on jõudnud sinna lõpuks, paljud on menetluses. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, need ei ole ammu Riigikohtu menetluses, nad on kerinud … (Saalist öeldakse veel midagi.)

Head kolleegid, ärme palun … Laseme Riigikohtu esimehel vastata.

No viis kuud tagasi – ma räägingi, et meil ongi praegu probleem. Ma tõin välja, et Riigikohtu jõudlus, eriti haldusasjades, on tõesti kahetsusväärselt vähenenud. Väga palju suuri asju on. Ma ei õigusta seda, me oleme maja sees korduvalt rääkinud, et jõudlus peab paranema. Tsiviilkolleegiumil oli väga suur jõudluse langus, see eelmine aasta paranes. Halduskolleegiumil on erinevatel põhjustel langus olnud suurem. 

Ma arvan, et eriti on asjad kinni olnud Tallinna Ringkonnakohtus, kus menetlusajad on venimas kahele aastale, nagu ma ütlesin. Ja muuseas, seal on ka üks selline näide, üks valikukoht. Oliver Kask, kes on ringkonnakohtu kohtunik, on olnud valimiskomisjonis täiskohaga tööl ja seal kõike teinud. Seepärast on kohtuasjad mingis mõttes saanud kannatada, on veninud. Seal ongi küsimus ressursis, mitte mingisuguses pahatahtlikkuses. Ma seda küll ei ole näinud. Praegu võtab Tallinna Ringkonnakohtu uus esimees tarvitusele mitmesuguseid abinõusid, et need asjad kiiremini liiguks. 

Mul ei ole mingisugust õigustust, ma ei kiida heaks, et see niimoodi on läinud, et asjad veninud on. Aga öelda, et Riigikohtu esimees saaks siin midagi teha – väga konkreetselt sekkuda menetlustesse nagu ei saa. Distsiplinaarmenetlusi me oleme ette võtnud, kui teatud asjad on väga pikalt veninud. Muid hoobasid meil väga ei ole.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Riigikohtu esimees! Mu küsimus on veidi üldisem. Mil määral te tajute või tunnetate, et tulenevalt ühiskonna ootuses ja ideoloogilistest arusaamadest, sellest, mis meile peale surutakse, ma ei tea, kas tulenevalt sõjast ja sõnavabaduse küsimusest, pluss kliimakontekst ja nii edasi, et on teatud surve ühiskondlikus kontekstis õigusele nendes küsimustes, mille puhul ühiskond on jagunenud radikaalselt erinevateks poolteks? Kuivõrd te tunnetate, et kohtult oodatakse õigeid, mitte alati seaduslikke, vaid just õigeid otsuseid? Kuivõrd on see tajutav praegu?

Minu meelest selleks, et otsus oleks õige, peab ta ka seaduslik olema. Teistsugust otsust kohus teha ei tohiks. Loomulikult aja jooksul on mingil kujul avalik surve kohtuvõimule ikkagi suurenenud, selge see. Piltlikult võiks öelda, et paljud inimesed on kasvanud Ameerika filmidega, kus kurikael saab oma karistuse, politsei võtab ta filmi lõpus kinni. Film lõpeb sellega ära, nüüd on asi korras, eks ole. Seal ei ole seda, et kuskil algab veel kohus, keegi hakkab asja arutama – see on võib-olla teisejärguline. 

Nüüd võib olla mingisugune tunne, et kui keegi on kuskil kellegi kohta midagi halvasti kirjutanud, siis küllap see õige on. Kohus peaks seda [siis arutama]. Aga kindlasti selline suhtumine on paljudel inimestel olemas. Mina ise ei arva, et kohtunikud tajuksid seda kuidagi niimoodi, et nad peaksid tegema ootustele vastava otsuse. Ei, meie peame tegema seadusliku otsuse. Seda me kohtunikele õpetame, seda me kontrollime ja vaatame, et nad taluksid kriitikat, et nad taluksid pinget, et nad ei murduks selle all. Nad peavad tegema ikkagi õige otsuse, nii nagu on ette nähtud, nagu südametunnistus ja seadus ütleb. Nii, nagu kohtunik on presidendi ees vande andnud, nii tuleb seda ka teha. 

See, et inimesed arvavad erinevalt – ka kohtunike seas on loomulikult erinevate arvamustega inimesi. Kõik on inimesed, igaühel on oma mingi subjektiivse kaalumise ruum. Üks kohtunik tõesti võib arvata ühtemoodi ja teine teistmoodi. See ongi vahe robotiga ja nii tekib küsimusi, miks sarnastes asjades võib-olla üks inimene saab ühtemoodi seadust kohaldada, teine teistmoodi. Aga ma ei arva, et see oleks praegu kuidagi nii hull, et me jääksime sellesse kinni.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt tänan väga sisukate vastuste eest! Üle pika aja on hea kuulata: kui küsitakse, siis saame vastuseid sellele, mida küsitakse. Aga ma küsiksin seda, millest on täna juba juttu olnud. Kuidas on võimalik, et sihukesed küll 7 või 9 eurot või 200 eurot puudutavad kohtuprotsessid kestavad ligi kümme aastat või üle viie aasta? Inimesed kaotavad oma ametikoha, oma õigused – kõik. Nad tapetakse enne ära, kuni kohtuotsus tuleb. Kas kuskil ei peaks ikkagi olema see piir juhul, kui sõna otseses mõttes keegi kaebab, et keegi on midagi teinud? Ma ei tea, kõige kurikuulsam näide on 9-eurone juukselõikus, aga ma tean ka bensiini tankimist, see oli vist ametiauto asemel isiklikku autosse, igatahes paarisajast eurost kahjust räägitakse, aga kohtuveskid on jahvatanud üle seitsme aasta. Inimene on põhimõtteliselt tapetud.

Ma olen ka varem sellisele küsimusele vastanud. Ega millegi üle uhkust tunda ei ole. Niisugused kriminaalmenetlused, millest siin jutt käis, venivad teinekord väga kaua. Esiteks venib eeluurimine, enne kui asi jõuab kohtusse, või on prokuratuuri käes – kõik see kestab lõpmata kaua. 

Minu enda taust on tsiviilõiguslik ja ma olen mõelnud ja kriminaaliinimestega vaielnud, kuidas see võimalik on. Mida te arutate seal mitte kümnete, vaid sadade päevade kaupa!? Tsiviilis oleks meil võimalik see vaidlus paari päevaga lahendada. Siis nemad hakkavad rääkima, kuidas ikka kriminaalmenetlus on eriline, seal on kõik kuidagi teistmoodi. Minu arvates annaks väga palju õgvendada, ei pea niimoodi olema, et kõik nii pikalt kestab. 

Nüüd, teine pool on muidugi see, mis asjadega kohtusse tullakse ja kui kaugele näiteks prokuratuur liigub oma süüdistustega ja kas ta võtab riske. On nii, et iga uue paragrahvi puhul, mis KarS-is on – ma olen seda siin ka varem öelnud –, paratamatult on keegi alati esimene inimene, kelle puhul seda kohtus [rakendatakse]. Aga keegi ei tohiks olla katsejänes. Samas, kui keegi seda ei ole, siis see säte ei hakkagi kunagi tööle. Selles mõttes prokuratuurile ette heita, et miks te tulite selle [lahendusega], kedagi pole sellel alusel sellisel viisil süüdi mõistetud, miks te seda teete – see on kahe otsaga asi. Prokuratuur peab aru saama, mille osas ta tohib süüdistuse esitada, mille osas ta ei tohi süüdistust esitada. See selgub nendes menetlustes.

Jah, see, millele te viitasite, see mõneeuroline vaidlus – mullegi tundus, et see läks liiale. Aga see on selline subjektiivne vaade. Prokurör on mingil kujul, mulle tundub, avalikkuse surve all. Kui ta mingi asja on ette võtnud, siis tagasi astuda on väga raske. Tunnistada ja öelda poole pealt, et noh, läks halvasti, ma jätan pooleli. Seda ta kuidagi teha ei taha, et ta tunnistab nagu kaotust või nõrkust või ma ei tea, mis nagu toimima hakkaks. Ja nii minnakse edasi. 

Mis puudutab neid väikseid võlgu, siis ma muuseas tahtsin öelda, mis on ka probleemne. Selle puhul mina näen tegelikult suuremat muret. Praegu võib inimene käia vargil põhimõtteliselt kümneid kordi, enne kui temaga tõsisemalt tegelema hakatakse. See on tegelikult see, mis vähendab ühiskonna turvatunnet. Me ütleme, et need on nii väiksed asjad, me nendega ei jõua tegeleda, me tegeleme mingite suurte asjadega ainult, aga tegelikult tavainimeste turvatundele mõjub see väga halvasti, kui kelleltki varastatakse midagi ära ja keegi sellega üldse ei tegele. 

Ma võin teile tuua väga hea näite. Meie oma Riigikohtu töötaja jalgratas, Riigikohtu vara, mõni nädal tagasi varastati ära. Kaamera tehtud pildi peal on näha, kes seda tegi. Pöördusime politseisse, et võtke kaamerapilt, aga keegi huvi pole tundnud. Mitte midagi, eks ole! Selles osas ka meie oleme tavainimese rollis ja tunneme ausalt öelda, et midagi on viltu. 

Väikeste võlgadega nõuete puhul on ka niimoodi, et kas on mõtet minna neid kohtusse nõudma. Ma raiskan palju raha ja aega. Aga selle kohta on mujal maailmas öeldud niimoodi, et kui väikesed võlad jäävad üles, nendele lüüakse käega, siis inimeste üldine arusaam kohustuste täitmisest laguneb ära. Saadakse aru, et kui ollakse natuke võlgu, siis ei peagi kohustusi täitma. Tegelikult see ühiskonnale tervikuna mõjub väga halvasti. 

Need on mitme otsaga asjad. Aga et need asjad venivad, nagu ma olen öelnud, viis aastat – kriminaalmenetlus tuleks üle vaadata. See ei ole okei, et nad niimoodi on. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Ma ei tea, kas te märkasite seda elegantset irooniat, millega Aivar Kokk alustas: ta tänas istungi juhatajat sisukate vastuste eest. Mis nüüd teie vastuseid puudutab, siis mul tekkis huvi, kui te vastasite kolleeg Vooglaiule, miks 2,5 aastat ei ole siin ühel teemal ühtegi otsust. Asjad ikka venivad ja te olete sellega tegelenud. Sügisel, ligi aasta tagasi ta küsis, miks poolteist aastat ei ole [lahendust]. Ma ei ole sugugi kindel, et kui te aasta pärast jälle siin olete, siis ta ei küsi, miks seda 3,5 aastat ei ole. Ja siis te umbes vastate sellele nii: me oleme kolleegidega arutanud ja peaks tempot tõstma.

Minu küsimus. Ma ei tea kohtusüsteemi iseärasusi, aga minu hinnangul selline aastaaruanne siin Riigikogus võiks olla üks motivatsioone, mis paneb tagasisidet tõsiselt võtma. Aga kas see on piisavalt motiveeriv? Kui see selle koosseisu lõpuni iga aasta järjest aasta võrra pikeneb – pean silmas Varro Vooglaiu küsimust –, ent te ikka vastate, et noh, venivad, aga midagi pole teha, kas siis peaks järgnema ka mingi tagajärg? 

Aitäh! 

Ma ei tea, kas kaadrites tuleb ehk muudatusi teha või mis te ise arvate, milline see kohtunike motivatsioon on?

Mul ei ole midagi meeldivat selle kohta öelda, et asjad venivad. Ka kohtunike ringis on arutatud, kuidas me peaks asju lahendama. On nagu kaks arusaama. Üks arusaam on see, et me lähtume lihtsast põhimõttest, et sedamööda, kuidas asjad laekuvad kohtusse, me neid järjest ka lahendame. Teine võimalus on, et me hakkame välja noppima mingisuguseid asju, mis väidetavalt on kiiremad. Aga see on kahe teraga mõõk, sest lõpuks on nagu kõik asjad kiiremad ja siis on keegi õnnetu, kes jääb oma asjadega alati kuhugi lõppu. Mina ise pooldan pigem seda, et enamik asju peaks järjest liikuma, mitte et me kogu aeg valime midagi välja ja ütleme, et see on imekiire.

Ma toon teile ühe näite. Ka seadusandja ise ei ole patust puhas. Te võtsite hiljuti vastu uue pankrotiseaduse muudatuse, nii et peaaegu üle paragrahvi on kirjas, kuidas tuleb kolme-nelja päevaga midagi kiiresti lahendada. Samas tegelikult enamuses pankrotimenetlustes ei ole mitte kuhugi kiiret. Vara ei ole sendi eestki ja mitte kuhugi ei ole kiiret, aga kohtunikud peavad neid eelisjärjekorras lahendama, kuigi on võib-olla sada muud asja, mis tuleks kiiremini teha.

Ressurss, mis meil praegu on, on täpselt see, mis meil on. Kui keegi kuskil venitab tahtlikult, siis tulevad kaebused. Ja ma ütlesin teile ka, et inimesi on süüdi mõistetud. Sel aastal on ka mitu asja olnud, mille puhul tegelikult on inimesi karistatud selle eest, et asjad venivad. See on üks pool.

Teine tegur, mida me kohtusüsteemis saame kasutada, on solidaarsus. Me jagame asju ringi, kui keegi jääb väga jänni. Selle jaoks on ühekordsed mehhanismid olemas. Aga ma juba enne ütlesin, et üks kohus võimaldaks kohtunike koormust üle Eesti jagada, koormuse laiali laotada. Kujutame ette, et praegu on meil kuskil piirkonnas mõni kohtunik vähem koormatud. Ta võiks lahendada ka mõne Tallinna asja, et saaks kiiremini tehtud. Selle eest mina seisan, seda ma saan vedada ja lükata.

Ülejäänud asjades saab sekkuda konkreetsete kohtunike tegevusse ainult distsiplinaarmenetluse raames. Seda me üritame ka teha – ega mulle tegelikult ei meeldi nii öelda. Teile tundub, et koroonaasjad on maailma kõige kiiremad, aga minule tundub, et mingid muud asjad, kellelegi kolmandale tundub, et veel mingid seitsmendad asjad on kõige kiiremad. Aga ega kellelgi ei ole mingit rõõmu sellest, et asjad on veninud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Mul on väga konkreetne küsimus seoses e-valimistega. Teatavasti Riigikohus on mitmel korral käsitlenud kaebusi seoses e-valimistega ja andnud ka hinnangu, et e-valimised ei ole sajaprotsendiliselt kooskõlas valimisseadusega ja põhiseadusega, et siin on riiveid ja küsitavusi. Samas on ta võtnud kavalalt pehme seisukoha, delegeerinud vastuolude kõrvaldamise Riigikogule. No Riigikogu ei tee seda enne, kui Riigikohus võtab väga selge, üheselt mõistetava seisukoha, et e-valimised ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse, valimisseaduse ja muude seadustega. Millal te kavatsete seda teha?

Lõppude lõpuks ei ole ju Riigikohus kehtestanud e-valimisi. Ikkagi Riigikogu on need kehtestanud, eks ole. Meie saame hinnata nende kaebuste pinnalt, mis meile on sisse tulnud. Need hinnangud on siiamaani antud. Põhiline vastuolu, millega Riigikohus tegeles eelmistel valimistel, oli teema, miks e-valimiste regulatsioon on nii suures osas valimiskomisjoni ja valimisteenistuse aktides kirjas, mitte seaduse tasemel. Nüüd, vahetult enne valimisi Riigikogu täiendas neid menetluskordi. Mina ei ole veel lõpuni sellesse süüvinud, kui palju ja mida seal muudeti. Seaduse sisse neid asju toodi. Mingis mõttes on olukord nüüd, ma loodan, paranenud. Olukord on vast paranenud, aga midagi on siiski teisiti võrreldes sellega, mida Riigikohus nägi.

Nagu ma siin enne juba ütlesin, valimiskomisjonis on minule teadaolevalt ikkagi üks väga suur elektrooniliste valimiste korralduse kaebus menetluses. Kui see tuleb edasi Riigikohtusse, siis küllap peab Riigikohus sellega tegelema. Aga eelhoiakuks, et e-valimine kui selline on iseenesest põhiseadusega vastuolus, minu arvates palju argumente ei ole.

Suur tänu, auväärt Riigikohtu esimees! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud Riigikohtu esimees! Head kolleegid! Alustuseks peab tunnistama, et mul on hea meel, et Riigikohtu esimees tunneb muret ja on orienteeritud ühiskonna muutustest tulenevalt ka kohtusüsteemi muutmisele. Seda on igati tore tunda. 

Alustades oma kõnet, ma tsiteerin Riigikohtu esimeest, kes ütles, et kohtusüsteem toimib üldiselt jätkuvalt korrakohaselt: tagatud on sõltumatu ja erapooletu õigusemõistmine ning kohtuasjade lahendamine mõistliku aja jooksul. "Kahjuks aga on süvenenud ka juba eelmisel aastal esile toodud muret tekitavad tendentsid kohtuasjade lahendamise aeglustumisel." Selle aasta jooksul, mil mul oli võimalik lähemalt tutvuda kohtusüsteemiga, sain vaid nõustuda Riigikohtu esimehega. Ühiskonna ootused kohtusüsteemile on iga aastaga muutunud aina kõrgemaks. Aga kindlasti ei saa seda laiendada automaatselt kõigile kohtutele võrdselt. Eks sõltub ju palju kõikidest asjaoludest, kohtu liigist ja paljuski kohtunike kui üksikisikute tegevusest. 

Riigikohtu esimees tõi oma kõnes välja võimalikud põhjused, mis põhjustavad menetlustempo aeglustumist ja jõudluse halvenemist. Kindlasti on üks põhjus põlvkonnavahetuse protsess kohtusüsteemis, aga usun, et töökorralduse põhjalik ülevaade ja kohtujuhtidele suuremate õiguste andmine aitab leevendada üleminekul tekkivaid pause. Riigikohtu esimees tõi haldusasjade puhul ühe põhjusena esile kohtusse pöördumiste arvu kasvu, mida soodustavad madalad riigilõivud ja riigiasutuse menetluskulude tasumise riski puudumine. Aga kas me ühiskonnas peame piirama kohtusse pöördumist või saame hoopiski niinimetatud vahekohtute abil küsimusi lahendada? Ka see debatt tuleb meil läbi teha. 

Kriminaalmenetluste venimise põhjuseks on Riigikohtu esimees toonud jätkuvalt jäigad menetlusreeglid ja advokaatide puuduse. Kõigis valdkondades [annab tunda] ka kohtunike kohatine suutmatus menetlusi juhtida ja ohjata, samuti võimalik läbipõlemine. Eelmise aasta juunis kutsus toonane justiitsminister kokku erinevate õigusharude esindajatest koosneva ekspertide kogu, et panna alus uuele kriminaalmenetluse seadustikule. Praegu kehtiv kriminaalmenetluse seadustik võeti vastu 2004. aastal. Selle aja jooksul on ühiskonnas toimunud ülisuured muutused. Ka kriminaalmenetluse seadustikus on tehtud väikesi muudatusi, aga põhjapanevat remonti saame oodata, kui eksperdid oma töö lõpetavad. Esimesed kümme ettepanekut on vast lähiajal Riigikogusse liikumas. 

Kindlasti ei saa me eraldi vaadata kogu õiguskaare toimimist süüteomenetluse puhul, alustades kriminaalmenetluse algatamisest kuni karistuse määramiseni ja selle ärakandmiseni. Efektiivse süüteomenetluse olulisim [eeldus] on kogu protsessi digitaliseerimine. See kõik peab olema ühtses süsteemis, mis annab aluse tänapäevaseks toimimiseks. Oluline on, et kohtusüsteem on võimeline ise ennast reformima, modifitseerima. Seda hetke ei tohi mööda lasta. Võtmesõna on siin loomulikult koostöö kohtute, Justiitsministeeriumi ja Riigikogu vahel. Andes kohtusüsteemile rohkem iseseisvust oma tegevuse korraldamiseks, tõstame ka nende vastutust ühiskonna ees. Siis puudub võimalus kasutada väljendit: küll me teeksime, kui ministeerium lubaks. 

Lõpetuseks. Praeguses olukorras on võimalik pöörata tekkinud väljakutsed eduks. Esiteks, nagu ma ütlesin, on kohtusüsteem ise valmis muutusteks. Seda väga tihti ei ole. Teiseks, digitaliseerimisega saame tõsta kogu süsteemi toimimise efektiivsust. Kolmandaks, põlvkonnavahetus loob eeldused, et uutele tehnoloogiatele üleminek on sujuvam. 

Aga üks mõte meile, seadusandjatele, ka. Anatoly Zimichev on oma raamatus "Psühholoogia. Poliitika. Võitlus" kirjutanud järgmist. Seadusandlusest tuleb kõrvaldada juriidiline ekvilibristika, mis lubab seaduste kaksipidise tõlgendamise. Segased õigusnormid, mis nõuavad täiendavaid selgitusi ning annavad otsustamisõiguse mitte seadusele, vaid ametnike või muude osavate õigusetõlgitsejate subjektiivsetesse kätesse, on lubamatud. 

Jõudu ja jaksu Riigikogule selle mõtte ellu rakendamisel. Loomulikult jõudu ja jaksu Riigikohtu esimehele ja kogu kohtusüsteemile koostöös Justiitsministeeriumiga, sest kõiki muudatusi saab eelkõige ellu viia koostöös. Et see hoog ei raugeks! Mulle küll tundub, et kohati see hoog on natukene jõudu kaotanud, aga et ta jumala eest ei raugeks. Aitäh! Ja edu meile!

Suur tänu! EKRE fraktsiooni nimel kolleeg Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks muidugi suur tänu teile, härra Riigikohtu esimees, selle ülevaate eest ja olulise statistilise informatsiooni esiletoomise eest, samuti tõsiste kitsaskohtade allajoonimise eest. Ma oma sõnavõtu alguseks ütlengi, et see osa teie ettekandest väärib kindlasti meiepoolset toetust. Kui te ikkagi ütlete, et te viiendat aastat järjest käite parlamendi ees ja joonite iga kord alla, kui tarvilik on kriminaalmenetluse üldmenetlust lihtsustada, tõhustada ja kiirendada ja odavamaks muuta, sest vastasel juhul lihtsalt kohtumenetlus põhjendamatult venib ja ei saa õigluse ideaal piisavalt teenitud Eesti Vabariigis, ja sellest hoolimata mitte midagi ei tehta, et probleemi lahendada, siis see on häbiplekiks – see on häbiplekiks Riigikogule, see on häbiplekiks valitsusele. 

Minu väga selge üleskutse koalitsioonile on küll see, et niimoodi ei saa ju asi jätkuda. Kui kõik tunnistavad, et on tegemist reaalse probleemiga, mis väärib lahendamist, siis ei saa selliste asjade lahendamisega viis aastat ja rohkem venitada. Siis tuleb istuda maha, tulla kokku, vaadata, mis teha annab, kaardistada ära vähemalt need esimesed asjad, mis saab esimese ringiga ära teha: kõige suuremad kitsaskohad, kõige suuremad probleemid. Tuleb need asjad korda teha! Kui me tahame ikkagi päriselt olla tõsiselt võetav riik, sealhulgas õigusriik, mis püüab lähtuda õiguse ja õigluse ideaalidest, siis ei saa selliseid asju lihtsalt lõputult ignoreerida. See on üks pool, millele ma juhiksin tähelepanu. 

Aga teine pool on ikkagi see, et mu meelest ka kohtusüsteemi enda suunal tuleb heita kriitiline pilk. Me ei saanud siin enne sisulist diskussiooni pidada, kuna meile on ainult üks küsimus Riigikogu liikmetena ette nähtud. Ühe küsimuse ma kasutasin ära, et teie poole pöörduda, ilma et see oleks andnud kaugeltki rahuldavat tulemust. Ma adresseeriksin seda probleemi siiski veel, kuigi eelnevalt sai sellele juba tähelepanu juhitud. 

Probleem seondub siis sellega, et kaks ja pool aastat pärast vaktsiinipasside süsteemi jõustamist Vabariigi Valitsuse poolt, mis oli ka õiguskantsleri hinnangul tehtud õigusvastaselt, ei ole Eesti kohtusüsteemis siiani mitte ühtegi korda kõrgema kohtutaseme raames antud sisulist hinnangut vaktsiinipasside süsteemi õiguspärasusele. Mitte ühteainsat korda! See on fakt. Ei ole nii, nagu te ütlesite, et nüüd hakkavad kaebused ka Riigikohtu ette jõudma. Terve rida kaebusi, ma küll täpset numbrit ei tea, on juba vähemalt pool aastat või rohkem tagasi jõudnud Riigikohtuni, ilma et oleks isegi otsustatud, kas neid menetlusse võtta. Ma väidan seda lihtsalt esimeses isikus, sellepärast et mina ise pöördusin enda algatatud kaebusega seoses Riigikohtu poole kassatsioonkaebusega jaanuarikuus. Ja kui palju nüüd jaanuarist möödas on? Veebruar, märts, aprill, mai, juuni – viis kuud. Ja viie kuu jooksul ei ole suudetud langetada otsust selle kohta, kas üldse võtta asi menetlusse või mitte võtta. Sisulisest otsusest ma ei räägigi. Nii et ei saa öelda, et alles nüüd hakkavad kaebused teieni jõudma, et seni neid pole olnud.  

Millest me räägime? Minu kaebuse sisu oli konkreetsel juhul see, kas on õiguspärane, et Vabariigi Valitsus on oma üldkorraldusega keelanud ära inimestel näiteks vabaõhuüritustel osalemise, suusavõistlusel osalemise, olgugi et inimesed on koroonahaiguse läbi põdenud, küll veidi rohkem kui aasta aega tagasi, ja on valmis tõendama seda, et nad ei ole nakatunud, PCR-testiga. Välitingimustes toimuvad spordivõistlused! 

Ma vaatan tagasi selle kaebuse menetlemisele. Esimene aste absoluutselt ei süvenenud kaebuses esitatud argumentidesse, vaid kopeeris põhimõtteliselt sõna-sõnalt Vabariigi Valitsuse seisukohti, mille esitasid Ellex Raidla advokaadid. Teine aste sisuliselt tegi täpselt sama. Kahes esimeses kohtuastmes sisulist tähelepanu sisulistele argumentidele ei pööratud. Ja nüüd oleme siis olukorras, kus, eks ole, palume Riigikohut, et kuulge, niimoodi ju ei saa, tuleb ikkagi sisuliselt vaadata nendele argumentidele peale ja sisuliselt neid kaaluda. Nagu me nägime, Riigikohus võtab menetlusse ainult 10% esitatud kaebustest. Ega ma ei usu, et ka sellega paremini läheb. 

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Aga tõepoolest, varsti, augustikuus saab kolm aastat täis sellest, kui vaktsiinipasside süsteem kehtestati, muu hulgas lastele – lastele, keda koroonaviirus üldse ei ohustanud põhimõtteliselt! –, noortele tervetele inimestele. Nad tõrjuti välja huviringidest, igalt poolt mujalt. Minu meelest see on teie moraalne kohus mitte venitada, vaid võtta seisukoht, hinnata seda sisuliselt ja öelda, kas selline asi oli siis Eesti Vabariigis õiguspärane või mitte.  

Teine näide. SAPTK‑iga esitasime kaebuse juba 2021. aasta kevadel kehtinud piirangutele, mis seati meeleavalduste pidamisele. Ei tohi osaleda rohkem kui 25 inimest grupis ja ma ei mäleta, mis seal see meeleavalduses osalejate koguarv oli. Vabas õhus! Nii. Me osutasime sellele, et pole mitte mingisuguseid teaduslikke andmeid selle kohta, et vabas õhus üldse märkimisväärsel määral koroonaviirus leviks. Ei ole Vabariigi Valitsus neid esitanud ja ka kohtumenetluse käigus nad ei suutnud esitada mitte mingisuguseid teaduslikke argumente, millest nähtuks, et leviku oht on. 

Esimese astme kohus tõi naeruväärseid argumente: "Kuulge, aga te saate ju korraldada oma meeleavaldusi ka veebis, nii et ei saa öelda, et teilt on põhiseaduslik õigus meelt avaldada ikkagi päris lubamatult ära võetud." Ja nii edasi. Ühesõnaga, jälle täielik sisuliste argumentide ignoreerimine, Vabariigi Valitsuse esitatud argumentide kopeerimine. Teises astmes sama asi, mitte sugugi parem. Ja mida tegi Riigikohus novembris 2022, nüüd juba poolteist aastat tagasi? Ei võtnud meie kassatsioonkaebust menetlusse. 

Kas pakuti teile võimalust võtta sisuline hinnang ja öelda, et niimoodi ei saa põhiseaduslikku õigust meelt avaldada maha suruda, ilma et selleks oleks teaduslikult põhjendatud argumendid? Pakuti. Kas te kasutasite seda? Ei kasutanud.  

Nii et ma ei ole nõus selle teiepoolse osutusega, te lihtsalt nagu lükkate vastutust endalt kõrvale. Mina arvan, et Riigikohtul on siin väga suur vastutus, seda vastutust tuleks kanda.  

Sama asi on seotud e-valimistele sisulise hinnangu andmisega, millele osutas kolleeg Mart Helme. E-valimised võeti Eesti Vabariigis kasutusele 2005. aastal, kui ma õigesti mäletan. Sel aastal möödub – on möödunud või möödub, ma ei tea täpselt – 19 aastat, järgmisel aastal saab täis 20 aastat. 20 aastat pika perioodi jooksul ei ole Riigikohus kordagi andnud sisulist hinnangut sellele, kas e-valimised on kooskõlas põhiseadusega või mitte. On nii? On! Te ei ole mitte kordagi andnud sisulist hinnangut põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käigus sellele, kas see on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Võimalusi selleks on olnud rohkelt.  

Mina kutsun teid üles seda tegema. Ei ole nii, nagu te ütlesite ise oma konkureerivas arvamuses. Millal see oligi? See oli, noh, Riigikogu valimiste järgselt. Te ütlesite, et asjassepuutuvuse kitsa käsitluse järgi ei olegi juriidiliste nüansside tõttu sisuliselt peaaegu võimalik konkreetse normikontrolli raames jõuda elektroonilise hääletuse regulatsiooni põhiseaduspärasuse tervikhindamiseni. Valimised aga mitte üksnes ei pea olema ausad, vaid ka näima ausad, ning kaebajate väidete kontrollimiseks peaks olema tagatud tõhus ja mõistlik menetluskord. See on teie seisukoht. Aga ma arvan, et samast seisukohast lähtuvalt …

Aitäh!

… te peaksite pingutama ka selle nimel, et anda e-valimiste süsteemile sisuline hinnang. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud Riigikohtu esimees! Iga uue seaduse väljatöötamisel peab alati oskama vastata küsimusele, mis probleemi me sellega lahendame, kas me tõesti kedagi aitame, või tekitame, vastupidi, inimestele veel rohkem raskusi. Ma arvan, et Riigikohtu esimees tegelikult ütles väga õigesti, et meie siin seadusandjana võime oma ülereguleerimisega tekitada inimestele veel rohkem muresid ja probleeme, ja see on põhjus, miks asjad lõpuks jõuavad kohtutesse.  

Kui ma kunagi töötasin advokaadibüroos, siis mulle ikka tundus, et tegelikult inimesed, kes jõuavad kohtutesse, on mingil määral juba kaotanud, isegi kui nad väljuvad sealt võitjatena. Sest kui sa jõuad kohtusse, siis see ressurss, see närvipinge, see aeg – tegelikult igaüks, kes on kohtutee läbi käinud, teab, kui raske see on. Seetõttu meie kui seadusandja roll on leida lahendused enne, kui inimesed peavad minema kohtusse. See on ka üks põhjus, miks ma poliitikasse tulin. Mul oli selline arusaam, et me peaksime suutma lahendused leida juba enne, seadusi koostades.  

Kahjuks Riigikohtu esimees mainis veel ühte väga olulist momenti: et Riigikogu enam ei pööra tähelepanu sellele, kas seadused, mis me vastu võtame, on kooskõlas põhiseadusega või mitte. Kolleegid kindlasti mäletavad, et meil oli siin arutelu õigusloomepoliitika üle. Analüüs, mis selle kohta tehti, andis väga hävitava hinnangu sellele, kuidas meie õigusloome siin välja näeb. Esiteks toodi välja, et väljatöötamiskavatsust enam üldse ei tehta ega tehta ka põhiseaduspärasuse kontrolli. 

Õigusloome põhialuseks on põhimõte, et see peab olema kaasav, ettenähtav ja kodanikel on võrdne õigus õigusloomes kaasa rääkida. Aga me mäletame, kuidas me väga olulisi eelnõusid eelmisel aastal vastu võtsime: oli 22 usaldushääletust. Sel aastal olid samuti väga olulised eelnõud, mille kohta me esitasime muudatusettepanekuid. Need seoti kõik kokku. Me ei saanud oma huvirühmasid esindada. Automaksueelnõu tuleb kohe arutlusele. Kas seal on põhiseaduspärasuse kontroll tehtud? Kuidas ikkagi niimoodi, et me hakkame praegu hääletama eelnõu, mille puhul mitte ükski opositsiooni sisuline muudatusettepanek ei läinud isegi hääletusele, sest need seoti kõik kokku? See eelnõu ei näe ette automaksuvabastust puuetega inimestele, lasterikastele peredele, vähem kindlustatud isikutele. Ja mitte ükski fraktsioon, mitte ükski Riigikogu liige ei saanud esindada nende inimeste huve, ei saanud esindada huvirühmade huve, kes meie poole eraldi pöördusid ja palusid muudatusettepanekuid esitada ja hääletada. See on viis, kuidas õigusloomet luuakse. Ja siis imestatakse, kuidas juhtub nii, et me võtame seaduse vastu, ja järgmine hetk inimesed peavad minema ja kaebama selle kohtusse. 

Kui me oleksime need muudatused sisse viinud, kui me oleksime need seadused läbi mõelnud, siis ei oleks seda probleemi tekkinud.

Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Ja veel üks oluline probleem, mida mainis ka lugupeetud Riigikohtu esimees: Euroopa Liidust tulenevad õigusaktid. Meil oli siin kolm väga suurt eelnõu. Ühe me kahjuks võtsime vastu: vilepuhujaseadus. Vaenukõne-eelnõu on menetluses ja kolmas on haldustrahvide eelnõu. Väga olulised eelnõud, väga vasturääkivad. Mis on meie kõige suurem probleem? Meile tulevad Euroopa Liidu õigusest üle erinevad direktiivid, mis me peame kuidagi oma siseriiklikusse õigusesse sisse viima, aga meil ei ole selleks spetsialiste. Meil ei ole tegelikult selliseid õigusloome eksperte, kes suudaksid need seadused kirjutada niimoodi, et need sobituksid Eesti siseriikliku õigusega. 

Kahjuks kõik need, vabandust, bürokraatlikud seaduseelnõud, mis tulevad, ei sobi meie väikese riigi õiguspoliitikaga, samuti kultuuriga. Aga me järjest võtame need vastu. Inimestele tekivad lisakohustused, ettevõtetele, kohalikele omavalitsustele tekib halduskoormust juurde. Ja tekibki ülereguleerimine.

See on ka põhjus, miks presidendil on nüüd palju olulisem roll meie õigusloomes. Mulle ikka meeldib meelde tuletada, et Lennart Meri oli meie ajaloos president, kes jättis väga palju kordi seaduse välja kuulutamata: esimesel ametiajal 25 korda, teisel ametiajal 16 korda. Riigikohtusse ta pöördus väga tihti ja tema taotlused väga tihti ka rahuldati. Ühelt poolt muidugi võib öelda, et riik oli siis alles noor, seadusi loodi palju, kuid teiselt poolt sai Lennart Meri aru, kui tähtis on arvestada, et iga seadus, mis vastu võetakse, omab väga olulist ja seejuures ka pikaajalist mõju ühiskonnale. Seetõttu oli ta valmis lõpuni debateerima, seadusi paremaks kirjutama, otsima vastuseid riigikohtunikelt. Ja täpselt samamoodi, sama kriitiliselt me peame suhtuma seadusloomesse siin ja täna. Me peame inimesi aitama, mitte tekitama veel rohkem kontrolli ühiskonna üle. 

Seetõttu mul on üleskutse kõigile. Meil siin seadusandjatena on tegelikult väga suur mõju sellele, kuidas ühiskond elab, kuidas ühiskond hakkama saab. Proovime seadusi kirjutada nii, et seadused teeks vastu võetuna inimeste elu paremaks! Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Suur tänu veel kord auväärt Riigikohtu esimehele ja kõikidele, kes osalesid arutelus! Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (trahviühiku suurendamine) eelnõu 415 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Anastassia Kovalenko-Kõlvart Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Trahvide kahekordne tõstmine – kahjuks on tegemist veel ühe maksuga sõidukiomanikele. Parkimistrahv hakkab meil olema 80 eurot, kallim kui Soomes, mõjutustrahv 160 eurot. Ütleme ausalt: trahvide ja riigilõivude tõstmine on valitsuse ebakompetentsuse maks rahvale. Sellega karistatakse rahvast viletsa majanduspoliitika eest ja selle eest, et eelarve on sellisesse seisu viidud. Ja muidugi Keskerakond hääletab selle eelnõu vastu. 

Tsiviliseeritud ühiskonnas on kujunenud põhimõte, et mis tahes karistused kannavad distsiplineerivat, käitumiskultuuri parandavat eesmärki. Eestis praegu see trahvide tõstmine kannab vastupidist sõnumit: kihutage 100-ga, rikkuge seadust, nagu homset polekski, annate seeläbi panuse riigieelarve täitmisse! Ja võite olla kindlad, et ka riigi eelarvestrateegia kiidab ja toetab teid selles igati! 

See võib kõlada väga irooniliselt, isegi küüniliselt, aga paraku see on reaalsus, ja valitsuskoalitsioon isegi ei varja seda. Seda on väljendanud ka justiitsminister Riigikogu ees, öeldes otsesõnu, et eelnevalt pole tehtud mingit analüüsi, kuidas trahvid mõjutavad käitumist ja liikluskultuuri. Küll aga tehti kõige olulisem analüüs: arvutati välja, kui palju tulu trahvid riigieelarvesse toovad. See on prioriteet. 

Aga ka siinkohal, pange tähele, tunnistati ja viidati tõsiasjale, et trahvide kahekordistamisel võib tekkida oht, et inimestel on trahvide tasumisega raskusi ja riigi saadav tulu võib seetõttu olla palju väiksem. Tegelikult juba saadakse aru, et inimesed on nii suurtes majanduslikes raskustes ja trahve tõstetakse nii palju, et suure tõenäosusega võime peagi olla olukorras, kus inimesed pole võimelised neid enam tasuma. Ja väga huvitav, mida selle peale ütles komisjoni ametnik: aga me tuleme teile vastu, te võite hakata tasuma trahve mitmes jaos. Ja veel üks aspekt: on ka võimalus istuda arestikambris. Väga huvitav oli see, et selle diskussiooni peale üks Reformierakonna esindaja õiguskomisjonis ütles, et aga see ongi ju okei. Võib-olla mõni inimene võikski rohkem arestikambris istuda ja oma tegemiste peale mõelda. 

Mul on küsimus: keda te soovite karistada? Kas retsidiivse käitumisega kiiruseületajat, kes niikuinii ühel või teisel põhjusel oma trahvi ei maksa, või näiteks mitmelapselist üksikema, kes korra libastub, pargib valesti või unustab liikluskindlustuse õigel ajal uuendada? Kas tema peab arestikambris istuma?

Kahjuks nii ongi, et valitsus ongi huvitatud sellest, et inimesed libastuksid, eksiksid, võimalikult palju rikkumisi korda saadaksid, sest nii kasvab riigieelarve. Aga mööname ka seda, et kahekordistunud trahvimäärad avaldavad erinevat mõju näiteks mõnele valitsuse liikmele ja Võrumaal elavale perele, nende igakuisele toimetulekule. Kui varasemalt sai Võrumaal elav pere tasuta ühistranspordiga sõita, siis esmalt Reformierakond otsustas, et kaotame selle tasuta ühistranspordisõidu ära, ja nüüd on otsustatud, et tõstame piletita sõidu eest trahvi kahekordseks.

Ja muidugi eriline on ka see, kuidas see arutelu välja nägi, kuidas selle [lahenduseni] jõuti. Alguses öeldi, et võib-olla me ei peaks neid trahve järsult tõstma, aga siis avaldati kartust, et trahv piletita sõidu eest võib osutuda odavamaks kui kuupileti ostmine. Siis öeldigi, et igaks juhuks teeme selle kahekordse trahvitõusu ära, muidu äkki laekub raha eelarvesse vähem. 

Aga mis on nüüd uus info: kõige naljakam on see, et varsti tuleb siia eelnõu, mille kohaselt viiekordselt hakatakse tõstma [hindade] piirmäärasid maakonna bussiliinidel. Viiekordselt! Ja tekibki olukord, kus trahvi maksta saab olema odavam, kui osta 100-eurone kuupilet. 

Mis puudutab 80-euroseid parkimistrahve, siis nende kogumisega võib tekkida raskusi, sest kütuseaktsiisi, automaksu ja üldise hinnatõusu juures on paljudel inimestel auto saamas luksuskaubaks. Ja seda mitte kihutamise mõttes. Võib-olla eelnevate analüüsideta ja hoogtööna valminud eelarve aukude täitmise [püüdes] ei tulnud ühelegi valitsuse liikmele mõttesse, et ehk ei olegi inimesel enam vaja autot kuhugi parkida, sest tal ei pruugi enam autot olla. Ka bussiga ei pea inimene enam sõitma, sest töödki ei pruugi tal enam olla. Nii "lihtne" võibki elu väljaspool Toompead tunduda. 

Ja arvestades seda, et karistusõiguses kehtib ultima ratio printsiip, mis tähendab seda, et karistamist tuleb alati pidada viimaseks meetmeks, esitas Keskerakonna fraktsioon mitu muudatusettepanekut selle kohta, et parkimis- ja hoiatustrahvid jääksid samale tasemele. Mitte ühtegi meie muudatusettepanekut ei toetatud. Me menetlesime neid eelmisel nädalal öötundidel. Parkimistrahvide puhul ma märgin veel seda, et meil on tulemas üks eelnõu, see tuleb hiljem. Vähe sellest, et muudetakse kõiki parkimis[trahve], selle teise eelnõuga otsustati, et tähtaeg, millal need uued parkimistrahvid hakkavad kehtima, on 1. juuli. Ehk siis need hakkavad kehtima vähem kui kuu aja pärast. Selline menetlus siis on: täna me võtame vastu ja need 80-eurosed parkimistrahvid hakkavad kehtima 1. juulil!  

Trahvide ja riigilõivude hüppelise kasvu korral peitub kõige suurem oht ja probleem selles, et riigi ja valitsuse jaoks ei ole suurim mure vaesem ühiskond, vaesem rahvas, vaid hoopis trahvirahadest laekumata jääv tulu riigikassasse. Kui riik hakkab oma inimestega suhtlema läbi karistuste, siis toob see kaasa hoopis vastupidise efekti. Miks inimesi karistatakse valitsuse läbimõtlemata majanduspoliitika pärast? Võib-olla peaks pigem küsima: millist trahvi maksavad valitsuse liikmed selle eest, et nad on Eesti majanduse nii nigelasse seisu viinud? Aitäh!

Aitäh! EKRE fraktsiooni nimel Kert Kingo, palun! Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! See on selle valitsuse järjekordne otsus tõsta midagi, millegi hindasid. Selline käekiri ongi praegusel valitsusel: andke raha! Mäletate, siin keegi rääkis, et andke raha. Täpselt sama on siin ka: raha, raha, andke raha! 

Eelnõu seletuskirjas on kirjas: "Eeldatav positiivne mõju on see, et isikud käituvad ühiskonnas seaduskuulekamalt ja hoiduvad väärtegude toimepanemisest, kuna rikkumise eest määratav karistus avaldab otsest survet isiku toimetulekule ja tema rahalistele vahenditele." Kohe varsti on toodud ka oodatav mõju: "Kuna rahatrahvide määrad tõusevad, siis panevad isikud toime vähem rikkumisi ja nii on kohtuvälistel menetlejatel võimalik rohkem tähelepanu pöörata üldisele korrakaitsele ja ennetusele. Selle tulemusena paraneb kogu ühiskonna heaolu." Ja siis on toodud ühe negatiivse mõjuna välja järgmine tekst: "Kui riigi majanduslik olukord tervikuna on keeruline ja isikute sissetulekud on väikesed, siis võib suureneda isikute hulk, kes on karistatud väärteo toimepanemise eest, kuid võimetud karistust täitma." Kõik need kolm teksti on üksteisele vasturääkivad. Aga noh, ilus kirjapilt. Ilus kirjapilt! 

Mis üldkokkuvõttes siis on selle seaduseelnõu eesmärk? Domineerima jääb see, et on just nimelt sõidukiiruseid vaja vähendada. Nüüd on ilus moodne väljend "rahustada liiklust". Aga tekib küsimus, kas eesmärgiks on siis suunata inimesi vastutustundlikult liiklema enda ja teiste tervise huvides või neid karistada, antud juhul siis trahviga, mitte suunata neid seaduskuulekalt käituma. 

Ma olen näinud politseis töötades neid aegu, kui oli selline strateegia. Eesmärk oli sõiduautode kiirusi vähendada. Sel puhul leiti, et kui on olemas kiirusekaamera, siis tavapäraselt näiteks Tallinna–Tartu maanteel sõiduk võtab hoo maha ja ongi eesmärk saavutatud, kiirus on vähenenud. Või kui tee äärde, maantee äärde nähtavale kohale paigutada politseiautod, siis samamoodi sõidukijuht võtab kiiruse maha ja eesmärk on saavutatud. Teine strateegia oli see, kui riigieelarvesse oli raha vaja. Siis ei olnud eesmärk, et liiga suured kiirused oleks väiksemaks läinud, vaid eesmärk oli raha korjata. Politseiautod kolisid põõsastesse, et neid ei oleks näha, et saaks inimese rikkumiselt tabada, sest nii me saame raha. 

Täpselt sama küsimus on ka nüüd: mis on selle eelnõu eesmärk. Mina näen seda eelnõu lugedes, et eesmärk ei ole liiklust rahustada. Eesmärk ei ole inimesi suunata seaduskuulekamalt käituma, et nad hoiduksid nii enda kui teiste tervise kahjustamisest. Eesmärgiks on ainult raha. Raha! Ise nad ju tõdevad siin täpselt samamoodi, et kui riigi majanduslik olukord tervikuna on keeruline ja isikute sissetulekud on väikesed, siis võib suureneda isikute hulk, keda on karistatud väärteo toimepanemise eest, kuid kes on võimetud [trahvi maksma]. Järelikult see karistus ei toimi, ja seda ka mööndakse. 

Jõuamegi jälle selleni, et selle valitsuse lipukiri on: andke raha, andke raha! Meil on vaja raha! Ja inimesele laotakse peale järjest rohkem kohustusi, järjest suuremaid rahalisi nõudeid. Ma ei kaitse ega õigusta siin liikluseeskirjade rikkujaid ega liiklushuligaane, aga selliste paberi peal ilusana paistvate visioonidega [midagi] ei saavutata, kui eesmärk on saada riigikassasse rohkem raha, mitte suunata inimesi seaduskuulekale käitumisele, nii et nad arvestavad teistega.

Lõppkokkuvõttes tekib küsimus, kuhu on kadunud ennetamine. Siiamaani propageeriti väga ennetamist, et meil ei tekiks karistusühiskond, et me ennetaks kõike [halba]. Seda ei ole kuulda-näha, nüüd on ainult karistus. Me olemegi jõudnud sinna: igale probleemile on lahenduseks maks. Kui probleem püsib, tõstame maksu, kui see ei mõju, tõstame kaks korda või kolm korda. Kogu senine seadusandlus, mis on valitsuselt tulnud, täpselt seda ainult kinnitab. See ei muuda olukorda, trahvi suurus ei muuda. Krooniline kiiruseületaja ei muuda oma käitumist, vähemalt trahvide pärast küll mitte. 

Seetõttu kindlasti Eesti Konservatiivne Rahvaerakond hääletab selle seaduseelnõu vastu. See on täiesti valedel motiividel tehtud ja täiesti valedel eesmärkidel koostatud seaduseelnõu. Ja see [seadus] ei aitaks mitte kuidagi kaasa seletuskirjas nimetatud eesmärgi saavutamisele. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Liisa-Ly Pakosta. Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Soovin tänada Eesti 200 poolt kõiki kohtunikke ja kohtute töötajaid ja eriti Villu Kõvet, kes alati ju väga rahulikult, asjatundlikult ja sisukalt argumenteerides on pikki aastaid neid muresid ja probleeme, aga ka lahendusi tutvustanud. 

Vajalik on tõepoolest kogu aeg üle rõhutada, kui tähtis on Eestile see, et meil on õigusriik, et meil on kohtud iseseisvad.

Hea kolleeg, ma korra segan. Me oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud, millele te vähemalt teie kõne alguses keskendusite. Te vist olete jäänud hiljaks. Ei ole hullu.

Siis ma nendest trahvidest peaksin praegu rääkima või?

Jaa, kui teil on soov ja kui teil on volitus fraktsiooni nimel seda teha, siis otse loomulikult. Aga te ei pea, teil ei ole kohustust.

Et mitte jääda piinlikku olukorda, teen ma siit sujuva ülemineku trahvidele. Ma tõesti vabandan, tulin otse lähetusest, kuulates küll otseülekannet, aga majja sisenemise ajal ilmselt päevakorrapunkt vahetus. 

Siit piinlikust olukorrast edasi minnes ja vabandades kõikide kolleegide ees ja tänades istungi juhatajat sellele tähelepanu juhtimise eest, ma märgin, et trahvide tõstmist Eesti 200 fraktsioon toetab. Toetab sellepärast, et trahvidel on heidutav mõju. Nendel on heidutav mõju olnud nii kaua, kui inimkond õiguslikke regulatsioone teab. Trahvide heidutav mõju [suureneb] elukalliduse tõusuga, inflatsiooni kasvuga ja kõikide muude asjaoludega, mille üle me rõõmsad ei ole, aga on paratamatu, et trahvide heidutav mõju säiliks. 

Ei saa olla nõus opositsiooni esindajatega, et arutelu selle teema üle puudus. Õiguskomisjonis me vaatasime seda eelnõu läbi päris mitu korda. Ja neidsamu argumente, mida ma ka täna nimetasin, et trahvide heidutav mõju peab jääma, me tõime esile ka komisjoni istungitel. Trahve määratakse Eestis ikkagi selliste tegude eest, mis on ära hoitavad, välditavad. Ja kui inimene käitub üldiselt õiguskuulekalt ja tal on juhtunud tõesti mingisugune juhuslik kiiruse ületamine või vale parkimine, mida ta tõesti ei pannud tähele mingil põhjusel, siis need esmakordsed meeldetuletused on ju palju madalamate määradega. 

Kui teema kokku võtta, siis me loodame, et Eesti inimeste tähelepanelikkus ja õiguskuulekus kaitseb neid nende kõrgemate trahvide maksmise eest. Inimestel jääb raha alles, ühiskond muutub õiguskuulekamaks ning kedagi ei seata ohtu näiteks ülemäära kihutava inimese poolt või jalgratturit ei seata ohtu valesse kohta pargitud auto poolt. Suur tänu! Ja veel kord vabandan. 

Pole hullu, ikka juhtub. Aitäh! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 415 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, juhin esmalt tähelepanu, et eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (trahviühiku suurendamine) eelnõu 415. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 58 Riigikogu liiget, vastu 24, erapooletuid 0. Eelnõu 415 on seadusena vastu võetud. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Saame minna kolmanda punkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse eelnõu 364 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Ootame ära, kuni automaksu pooldajad sumisemise lõpetavad ja jalgsi lahkuvad siit. Jalgsi lahkuvad siit, rattaid all ei ole, isegi mitte tõukse. (Juhataja helistab kella.) No näed, no näed, ja saabki vaikus majja.

Lugu on ju tegelikult kurb. Me võime siin puldis nalja teha ja rääkida sellest, kuidas jalgsi lahkutakse ja rattaid ei ole all, aga tegelikkus on muidugi troostitu. Tegelikkuses on virutatud ikkagi Eesti inimestele praegu kirvega silmade vahele, hästi teritatud kuldse kirvega silmade vahele. Sest vaadake, sõbrad, küsimus ei ole ju ainult selles, kas tuleb maksta mingi 50 eurot või 100 eurot aastamaksu auto pealt. Küsimus on põhimõttes. Küsimus on inimeste omandi kallale minemises, aga küsimus on ka loomulikult inimeste rahakoti kallale minemises kaudselt kõige sellega, mis igasuguse mootori maksustamisega tuleb juurde kõikidele hindadele, mida me igapäevaselt aktsepteerima peame, kui me läheme poodi, kui me kasutame mingeid teenuseid. Kõikidele nendele hindadele tuleb mingisugune protsent otsa.

Te võite ju rääkida siin mis tahes ilusaid jutte kliima päästmisest ja keskkonnahoiust, see kõik ei maksa mitte midagi. Mingit kliimat see ei päästa, mingit keskkonnahoidu sellega ei kaasne. Tegelikult on see jõhker inimeste rahakoti seest raha välja kiskumine, sõna otseses mõttes kiskumine, ja [elujärje] järsk ja püsiv halvendamine.

Me oleme siin nende menetluste ajal kõiki neid argumente üle selle puldi saali poole loopinud, ja mitte ainult meie, vaid ka teiste opositsioonierakondade esindajad. Aga ega sest kasu ei ole midagi olnud. See põmmpäisus, mis praegu Eestis koalitsiooni poolel valitseb, see absoluutne vastutamatus oma tegude eest, see absoluutne hoolimatus inimeste elujärjest, inimeste huvidest, inimeste seisukohtadest – see on enneolematu. See on enneolematu, aga [ma loodan], et ka pärasttulematu. Sest ma ikkagi loodan ja usun, et issand taevas näeb kõike ja mingil hetkel müristab, nii et niisugust liberaalide bakhanaali, nagu see siin on viimase natuke rohkem kui aasta jooksul olnud, rohkem enam ei tule. Rohkem enam ei tule! [Loodan,] et ei ole isegi süvariigil jultumust sel määral ära võltsida valimistulemusi, et siin Riigikogu saalis sõna otseses mõttes lainetab ainult mingi vastutustundetu, mõtlemisvõimetu, mõtlemistahtetu liberaalne front. Loomulikult ma kasutan hea meelega seda teie meelest räuskamist, aga tegelikult on mu mured siirad, murelikud ja teravad ütlused tulevad südamest.

Vaadake endale peeglis otsa, sõbrad! Vaadake endale peeglis otsa! Ja kui teil häbi ei ole, siis on see tunne teis lõplikult surnud ja atrofeerunud. Aga teil võiks olla häbi, sest te ei tee ju seda kõike endale, te teete seda Eesti kõige tavalisematele, lihtsamatele inimestele, lastega peredele, väikestele lastele, vanadele inimestele, vaesematele inimestele. Ma koputan ikkagi siia laua pihta ja tuletan teile kõikidele meelde: te ei ole siin saalis ja selle palga peal igavesti. Ei ole! Teil ei ole igavesti sellist mugavat jahukoti äraolemist siin. Ühel hetkel olete te tänaval ja teil ei ole kuluhüvitisi, te ei saa kuluhüvitiste eest autosid liisida enam. Te peate seda tegema omaenda pingutustega teenitud raha eest.

Paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja siis te mõtlete võib-olla natukene selle peale, kui ka teie mõtlemisvõime ei ole lõplikult siin saalis atrofeerunud. "Issand jumal, mida me tegime? Miks me tegime seda? Me tegime seda ju iseendale ka." Aga nagu öeldud, kui häbitunne, vastutustunne ja mõtlemisvõime on tasalülitatud, siis ei ole ju mitte mingeid teisi otsuseid oodata.

Kõik need jutud sellest, kuidas riigieelarve on vaja tasakaalu saada, kuidas rahandus on vaja korda teha – no te olete seda nii suurepäraselt teinud, et päev-päevalt läheb asi ainult hullemaks. Äkki võtaks mingisuguse pausi? Ma ei tea, nüüd Riigikogu istungite poolaasta lõpeb, aga tahetakse teha loomulikult istungiajaväliseid istungeid selleks, et lisaeelarve vastu võtta. Aga äkki võtaks pausi suvel, leotaks natukene kuskil vees varbaid ja laseks mõtetel settida? Settida nii, et te saate aru, et sellel viisil, nagu teie siin rahandust korda teete, eelarvet tasakaalu viite, on hävituslikud tulemused nii Eesti rahva elatustasemele kui ka Eesti majandusele tervikuna. Äkki võtate suvel natukene mõtlemisaega, äkki tulete mõistusele? 

Üleliia optimistlik ma küll ei ole. Aga noh, nagu öeldakse, lootus sureb viimasena. Mul ka lootus sureb viimasena. Äkki liberaalidel ka kusagil ärkab südametunnistus ja kusagil hakkavad liikuma mõtted, mõtted selle koha pealt, kuidas on hea lihtsatele Eesti inimestele väljaspool seda saali. Kutsun üles südametunnistusele ja mõtlemisvõimele! Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeinik, palun!

Head kolleegid opositsioonist ja  koalitsioonist! Ma küll pole nii optimistlik nagu Mart. Ma absoluutselt ei usu, et näiteks sotsiaaldemokraatides ärkab midagi ja nad järsku hääletavad sellele eelnõule kolmandal lugemisel vastu. 

Aga mis on siis meil täna otsustada? Tõepoolest, automaksu üle oleks võinud ju debatti pidada, sest olukorras, kus majandus langeb juba pea kolm aastat, on uue maksu kehtestamine väga vale. See on totaalselt vale sellepärast, et see surub majandust veelgi allapoole. Me oleme Euroopa Liidus ja kogu Euroopas ainus majanduslangusega riik ja iga valitsuse samm, kaasa arvatud see praegune, süvendab seda majanduslangust. 

Jah, võib-olla võiks ju mõelda, et varamaks, mille korral rikkad inimesed maksavad rohkem, võiks mõnevõrra riigieelarvet päästa. Aga praegune automaks, mida me siin mõne minuti pärast hääletame, lööb kõige valusamalt mitte neid, kellel on kallid autod, vaid vaesemaid inimesi, maal elavaid inimesi, suurperesid, puuetega inimesi. Just sellise maksu on koalitsioon välja pakkunud ja see on mõnusalt teerulli abil siia kolmandale lugemisele veetud.

Õiguskantsler on juhtinud tähelepanu, et automaksu puhul peab kaaluma, kas need maksumäärad võimaldavad maal elavatel inimestel ja puuetega inimestel autot pidada. Keskfraktsioon on teinud vastavad muudatusettepanekud. Need muudatusettepanekud on aga teiste kümnete ja sadade ettepanekutega kokku pandud ja neid siin saalis hääletada ei saanud. Puuetega inimesed, kelle kohta on põhiseaduses kirjas, et nad peavad olema riigi erilise hoole all, on soodustusest ilma jäänud. Ainuke automaksu soodustus, mis praegu on neile mõeldud, on spetsiaalselt ümber ehitatud auto soodustus, aga sellist autot kasutavad väga vähesed puuetega inimesed. Need, kes sõidavad tavalise autoga, jäävad soodustusest silma. 

Maal elavad inimesed vajavad autot selleks, et pääseda poodi, viia lapsed kooli. Lisaks automaksule on valitsus tühistanud tasuta bussisõidu maakonnaliinidel. Sisuliselt on valitsus teinud järjest kaks sammu selleks, et inimesed maal lihtsalt ei elaks. Näiteks Pärnumaal on lisaks sellele, et bussipilet maksab raha, väga paljudes kohtades võimalus sõita bussiga korra päevas: üks kord ühes suunas, maakonnakeskusesse, ja teine kord siis tagasi. Sa kas sõidad selle bussiga või mitte, valik on selles, mitte selles, mis kell sa sõidad. Ja nüüd võibki juhtuda, et perekonna ainus auto muutub liiga kalliks ja inimestel on soodsam kolida Tallinnasse, selle asemel et jätkata elu maal. 

Keskfraktsioon kindlasti ei nõustu sellise lähenemisega. See seadus on vale nii sisu kui ka menetlusreeglite poolest. Meie oleme teinud sisulisi ettepanekuid, meie ei ole kasutanud obstruktsiooni võimalusi, me ei ole võtnud siin vaheaegu, me ei ole teinud muudatusettepanekuid, mis ei ole konkreetsed. Me oleme teinud muudatusettepanekuid, mis pakuvad soodustusi erinevatele gruppidele, aga ükski nendest ettepanekutest siia saali eraldi hääletusele ei jõudnud. 

Ma palun presidendil seda seadust mitte välja kuulutada ja me pöördume kohtusse, selleks et kohus saaks hinnata automaksuseaduse põhiseadusele vastavust. Sellel optimistlikul noodil ma lõpetan. Ilusat päeva jätku!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et täna võiks kokku leppida, et jaanipäeval on lipuvardas leinalipp. Aasta tagasi siinsamas saalis enne jaani tõsteti makse, nii et ragin oli taga. Me lootsime, et võib-olla maksutõus sellega piirdub: küll tõusis käibemaks, küll tõusid aktsiisid, küll võeti lastetoetused ära, küll tõusis tulumaks. Aga ennäe imet! Jälle europarlamendi valimised on läbi ja uued maksud tulevad kui raginal. Täna on ju sõna otseses mõttes Eesti inimestel leinapäev. Kõigepealt automaks ja natukese aja pärast räägime maamaksu tõusust ja kodualuse maa maksustamisest. Kui me räägime auto maksustamisest, siis me oleme unustanud, et sellesama koosseisu ajal tänased koalitsioonipartnerid on autod maksustanud juba mitmel korral: on tõusnud käibemaks, 1. maist tõusis kütuseaktsiis, sellele lisandub käibemaks.

Tunnetame seda, et maal elavad inimesed ühel hetkel ei saa iseendaga hakkama. Me teame neid ettepanekuid, mis koalitsioonis kostavad. Me oleme ühistranspordile, mis aastaid oli tasuta, juba hinna kehtestanud. Uus minister on rääkinud, et piletihind peaks tõusma vähemalt 10 euroni. Bussiliikluse tase ei saa kunagi olema selline, et [see on olemas] igal ajahetkel, kui inimene soovib kodunt saada tööle, kooli, arsti juurde. Buss ei sõida! On täiesti selge, et sellist ühistransporti ei suuda mitte keegi teha. Soome riik on selle lahendanud lihtsamalt: lapsed viiakse sõna otseses mõttes taksodega kooli ja koju tagasi, kui ei ole tiheasustust. Meie oleme leidnud, et õige on ainult tõsta, tõsta, tõsta.

Vaatan siin Eesti 200 poole. Teie valimislubadus oli väga selge: automaksu ei tule. Täna tuleb. Täna tuleb, ja tuleb sellise raginaga, et mitte keegi selle [võimalikkusest] aru ei saa. Täpselt nii, nagu oli rahanduskomisjonis: üle 800 muudatusettepaneku seoti lihtsalt 19 muudatusettepanekuks, mida sisuliselt hääletada ei olnud võimalik, sest seal sees olid täiesti erinevad muudatused ka ühe paragrahvi ulatuses. See õigus on alati komisjoni juhil ja komisjoni koalitsioonipoliitikutel olemas, et teerull pannakse tööle. Ma usun, et president saab väga hästi aru, et selle eelnõu menetlemine ei olnud hea tavaga kooskõlas. Ma loodan, et õiguskantsler, juhul kui president peaks selle seaduse siiski välja kuulutama, pöördub Riigikohtu poole, sest Eesti Vabariigis on sellised huvitavad seadused, et ega Riigikogu ei saa ju kuhugi pöörduda. 

Riigikohtusse, kui juristina vaadata, on väga keeruline seaduse vastuvõtmise korral pöörduda. Aga ma usaldan presidenti, kelle poolt ma olen hääle andnud, et ta saab aru, et see seadus on sõna otseses mõttes Eesti inimeste ja ettevõtjate vastu vaenulik. Olles Eestis juba üle kahe aasta olnud oma majandusega [miinuses], me surume veelgi rohkem majandust alla. Enamus eksperte väidab ju selgelt, et iga maksutõus toob mingiks ajaks veel suurema majanduslanguse …

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

… mitte tõusu. Ei ole juhtunud siin saalis kuulma, et mõni ekspert või Riigikogu liige on suutnud vastu vaielda sellele, et mitte ükski riik ei ole rikkaks saanud maksude tõusuga. Kas tõesti on tänase koalitsiooni eesmärk viia Eesti sellisesse vaesusesse, et ühel hetkel ei olegi enam majandust võimalik jalule tõsta ja inimesed otsustavad, kellel vähegi võimalik on, siit riigist ära kolida? Minu arvates Riigikogu eesmärk peab olema üks: hoolitseda oma inimeste eest ja teha kõik selleks, et siin riigis ettevõtjad sooviks oma ettevõtteid rajada, töökohti luua. Raha ei tule mitte kusagilt mujalt kui ettevõtlusest ja ettevõtluse pealt makstavatest maksudest, mida maksavad nii ettevõtjad kui töötajad.

Me teeme kõike ainult ühel eesmärgil: suurema sissetulekuga inimeste [suuremal määral] tulumaksust vabastamiseks järgmisest aastast. Kas tõesti meil, Riigikogu liikmetel, on vaja seda, et järgmisest aastast on 700 eurot tulumaksuvaba? Kas tõesti Reformierakonna poolemiljardilise valimislubaduse pärast oleme me teist kevadet suures maksude tõusus, Eesti majanduse ja inimeste maksukoormuse tõstmises? Igasugune arvutus näitab seda, et järgmine aasta tõuseb meil kõigil maksukoormus aastas üle 2000 euro. Aga kui me mõtleme koalitsiooni poole pealt, siis me näeme, kuidas nad mõtlevad: uusi maksutõuse ja uusi makse. Millised need järgmised maksud on? Võib ainult hirmuga mõelda.

Praegu on viimane võimalus, kui mõni valitsuse esindaja kuuleks, see eelnõu tagasi võtta. Muidugi, seda on mõttetu loota. Siin saalis on minu ajal olnud vaid üks juhus, kui minister on tulnud ja võtnud kolmandal lugemisel eelnõu tagasi. Aga see võeti tagasi muudel põhjustel, mitte nendel põhjustel, millega me siin praegu [silmitsi] oleme.

Europarlamendi valimised näitasid väga selgelt, et selline käitumine ei ole õige. Rahvas ei ole rumal. Võiks olla riigimehelikud, loobuda järgmisest aastast planeeritavast tulumaksuvabastusest suurepalgalistele ja jätta ära need maksud, mis meil täna kavas on: mootorsõidukimaks, mis on kolmandal lugemisel, ja maamaks, mis natukese aja pärast on teisel lugemisel. Tuleks anda natukene hingamist meie inimestele ja ettevõtjatele, usku, et Eesti riik muretseb nende pärast. Ja tuleks leppida kokku, et selle koosseisu ajal on maksurahu, ei tule rohkem makse. Isamaa erakond on selgelt mootorsõidukimaksu vastu. Aitäh!

Eesti Reformierakonna nimel Annely Akkermann, palun! 

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kellele meeldiks maksutõusud? Kindlasti mitte maksumaksjale, ammugi mitte poliitikutele, kes parema meelega koguks populaarsust hoopis maksulangetustega. Uskuge mind, palju parema meelega langetaks makse, nagu me langetame keskmise palgaga töötavate inimeste makse maksuküüru kaotamisega. Paraku tuleb, ükskõik kui mõru see pill ka ei ole, mõnda teist maksu tõsta.

Mootorsõidukimaksu, nagu iga maksu eesmärk on koguda riigieelarvesse tulusid. Riigieelarve positsiooni tuleb parandada nii palju, et vaja on kasutada mõlemat tööriista: nii kärpida kulusid kui ka suurendada tulusid. Me saime mootorsõidukimaksu siin Riigikogus maksumaksjale talutavamaks, kui see oli meile üle antud eelnõus. Eelnõu sättimisega on nähtud omajagu vaeva nii Rahandusministeeriumis kui ka rahanduskomisjonis. Mootorsõidukimaksul on nii varamaksu tunnused – mootorsõidukimaksu makstakse isegi siis, kui sõidukiga parasjagu ei sõideta – kui ka keskkonnamaksu tunnused, sest soovitakse suunata inimesi kasutama vähem saastavaid ja kergemaid sõidukeid. Samuti soositakse sõidukite lõpuni kasutamist.

Mootorsõidukimaksu muudatused lähtusid kolmest allikast. Esiteks Euroopa Komisjoni märkustest, teiseks huvigruppide ettepanekutest ja kolmandaks Riigikogu fraktsioonide esitatud ettepanekutest, mida oli 831 ja millest paljudega sooviti muuta mootorsõidukimaksu tingimusi ja määrasid maksumaksjale soodsamaks. Kuigi otseselt ükski neist muudatusettepanekutest saali hääletusele ei tulnud, eelnõu siiski liikus selles suunas. Selles mõttes ma opositsiooni kriitikaga päris ei nõustu.

Suurim põhimõtteline muudatus lähtus Euroopa Komisjoni märkusest, et registreerimistasu kohaldamine üksnes esmakordselt Eestis registreerimisel võib põhjustada teistest liikmesriikidest toodud autode diskrimineerimist, kuna kodumaiste autode kohtlemine oleks soodsam kui imporditud autode puhul. Esialgu valitsus soovis koguda mootorsõidukimaksuga pool protsenti SKP-st ja vabastada juba riiki toodud autode omanikuvahetused registreerimistasu maksmisest. Valitsusel tuli plaani muuta ning loobuda Euroopa Liidu toimimise lepingu alusel, mis tagab muu hulgas kaupade vaba liikumise, juba riiki toodud sõidukite omanikuvahetuse registreerimistasu vabastamisest, mis tähendas maksubaasi laienemist.

Maksusummat, mida soovitakse mootorsõidukimaksu abil koguda, ei suurendatud ning selle asemel otsustati alandada maksumäärasid ja leevendada tingimusi, mis oligi opositsiooni muudatusettepanekute üldine suund.  

Nüüd ma annan lühidalt ülevaate nendest muutunud määradest ja tingimustest ja palun kohe kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

Mootorsõidukimaks muutus maksumaksjale talutavamaks mitmes aspektis. Esiteks, registreerimistasu määrasid alandati. Panuse vähendus kehtib kõikidele M- ja N-kategooria sõidukitele. Välismaale viimisel on võimalus kuni 10-aastase sõiduki registreerimistasu tagasi saada, et registreerimistasu ei kumuleeruks hinda. Sellise ettepaneku tegid nii Euroopa Komisjon kui ka liising[ühingute] liidu esindaja Reet Hääl kaasamiskoosolekul. 

Siinkohal pean ära õiendama ühe asja. Nimelt ütlesin ma siinsamas kõnepuldis eelnõu teisel lugemisel, et Toomas Uibo küsis kaasamiskoosolekul, kas kohaletulnud võiksid mingitel tingimustel mootorsõidukimaksuga nõustuda. Õiendus on see, et seda küsimust ei protokollitud, see esitati peale istungi lõppu. Minuga võttis ühendust Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liit ning soovis täpsustada, et nad toetaksid kõnealust eelnõu juhul, kui registreerimistasu ei kehtestataks. Muidugi ma täielikult mõistan automüüjaid. Registreerimistasu muudab auto kallimaks ning suunab inimesi vähem autosid ostma, mõjudes automüügiärile. 

Samuti tahan õiendada, et Urmas Reinsalu eksis oma teise lugemise sõnavõtus ning selle põhjal koostatud artiklis, mis ilmus Postimehes. Ta eksis selles, et registreerimistasu tuleb maksta igal omanikuvahetusel ning see hakkab hinda kumuleeruma. See on vale. Registreerimistasu ei hakka kumuleeruma. 

Mootorsõiduki aastamaks vähenes kõigil M- ja N-kategooria sõidukitel. Vanusekordaja hakkab kehtima kõikidele sõidukitele, mis oli ettevõtjate ettepanek. See lahendab nende vanaautode kollektsionääride mure, kes hoiavad oma sõidukeid juriidiliste isikute omandis. Karavanid ei saa suuremat maksu suuruse eest. See oli nende mure ja soov. 

Juriidiliste isikute puhul jääb kehtima auto vanusekoefitsient. Liisinguvõtja ei peaks sõidukit välja ostes ja pärija pärides maksma registreerimistasu. Registreerimistasu makstakse edasi müües ehk järgmisel omanikuvahetusel. 

Mu meelest on need kõik olulised sammud, et maksumaksjale vastu tulla. Ma ei saa nõustuda selle väitega, et mootorsõidukimaksuga minnakse kuidagi omandi vastu – kasutatakse ju lauset, et omand on puutumatu. Selleks, et omand oleks puutumatu, peab Eesti olema iseseisev ja kaitstud. Eestis peab kehtima õiguskord, välja ehitatud peavad olema teed, aga ka infosüsteemid, peab olema liikluskorraldus ning selleks kõigeks tuleb koguda makse. 

Ja lõpetuseks kolm punkti, mis tegelikult jäid kripeldama, mis ei ole meie fraktsiooni seisukoht. Ma pean siin fraktsiooni nimel kõnet, seetõttu tahan seda alla joonida. Minu arvates musta numbrimärgiga vanad autod võiks saada maksuvabastuse nagu välisesinduste ja ka NATO lepingu riikide ja nende struktuuride autod. Neid on Eestis üsna vähe ja see must numbrimärk tähendab, et need on autentselt korda tehtud vanad autod ja omavad ajaloolist väärtust. 

Teiseks, osa mootorsõidukimaksust võiks tasandusfondi kaudu liikuda hajaasustusega omavalitsustele, et toetada nõudepõhist ühistransporti, koolitransporti või liikumisvõimalusi mõnel muul moel kaugemates piirkondades, kus ei ole mõtet korraldada ühistransporti. 

Ja kolmandaks, millest rahandusminister on juba märku andnud, et see on tema töölaual: ettevõtete hüvitised töötaja isikliku auto kasutamisel. Neid määrasid peaks suurendama, sest inimesed peavad tööl käima teinekord küllalt kaugelt. 

Ma arvan, et mootorsõidukimaksu veel sätitakse ja eelnõu muutub veel paremaks, aga praegu on ta juba küllalt hea. Ma palun seda toetada. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Nõustun eelkõnelejaga, et kellele siis ikka meeldib uus maks. Aga fakt on see, et riik on teel väga suure võlakoormuse poole ja me peame kuidagimoodi suutma riigi tulubaasi suurendada. See on üks põhjus kindlasti ja seda ei saa mingil juhul varjata. Teine automaksu põhjus on loomulikult see – ja see on Eesti 200 jaoks olnud oluline –, et see oleks keskkonnamaks. Ja keskkonnamaks on ta seetõttu, et maksustatakse nii heidet kui ka sõiduki massi, mis mõlemad mõjutavad keskkonda. 

Eesti 200 on olnud automaksu läbirääkimistel osaleja juba nende esimesest päevast peale minu näol ja me oleme soovinud teha selle maksu võimalikult õiglase. Ma pean tunnistama, et me ei ole lõpuni rahul sellega, mis täna kirjas on. Ja seetõttu tegime poliitilise kokkuleppe, et automaks läheb muutmisele. See läheb muutmisele siis, kui me hakkame menetlema liiklusseaduse muudatust, mis tegeleb romudega. Arusaadavalt partneritel oli mure, et kui me jätame maksu alt välja registrist ajutiselt kustutatud sõidukid, siis me ei lahenda ära romude probleemi. See on ühest küljest mõistetav. Aga liiklusseaduse muudatus hakkabki just romudega tegelema. Eesti 200 arvates on õiglane, et kui inimestel on võimalus auto liiklusest eemaldada ja panna ta ükskõik millisel põhjusel garaaži seisma, siis selle eest maksu ei pea maksma. 

Nädalavahetusel käisin maal ja olin külas ühel maamehel, vanal lapsepõlvesõbral, kes putitab autosid enda ja teiste tarbeks. Me rääkisime ka automaksust. See igipõline maainimene ei olnud kuidagi automaksu vastu, aga ta ütles, et see peab olema õiglane ja mõistlik. Eesti 200 on püüdnud seda joont hoida. Me oleme saanud selle maksu oluliselt paremaks, kui ta oli alguses. Aga ma veel kord rõhutan, et kokkulepe, mis on mul ka siin telefonis kirjalikult, on see, et automaks läheb sügisel muutmisele. Ma väga loodan, et partnerid peavad sõna. Me teeme selle veel paremaks. Nii et suur tänu!

Andrei Korobeinik, ma ei märganud, et oleks teid või ka keskfraktsiooni mainitud, mistõttu ei ole nagu põhjust vastusõnavõtuks. Või on teil mingi muu soov protseduuri mõttes? (Korobeinik ütleb midagi saalist.) Aga teid ei märgitud kuskil. Jah, opositsiooni mainiti, aga see on ilmselgelt ebapiisav. (Korobeinik ütleb veel midagi.) Jaa, opositsioonis oled küll, aga see on ilmselgelt ebapiisav, anna andeks, hea kolleeg. 

Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 364 lõpphääletus. Andrei Korobeinik, kas teil on seoses protseduuriga mingi ettepanek? Ma näen, et teie nimi on jätkuvalt üleval. Ma pean nüüd seda küsima. Palun mikrofon Andrei Korobeinikule.

Jaa, rahanduskomisjoni aseesimehena ma võtaks viis minutit vaheaega. Mõtleks selle protseduuri üle detailsemalt.

Minu isiklik hinnang on see, et tegelikult komisjoni aseesimehel sellist voli ei ole, aga kuna me seda lõplikku otsust ei ole teinud, siis viis minutit vaheaega. Vaheaeg viis minutit.

V a h e a e g

Auväärt Riigikogu liikmed, rahanduskomisjoni aseesimehe palutud vaheaeg on lõppenud. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse eelnõu 364. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 57 Riigikogu liiget, vastu 28, erapooletuid 0. Eelnõu 364 on seadusena vastu võetud.

Neljas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 356 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Täna on riburada meil siin kolmandaid lugemisi ja seaduste ärakoputamisi. Nüüd oleme energeetika teema juures. Täna 11. päevakorrapunktina me hakkame menetlema otsust, et Eesti saaks asuda esimesi samme astuma tuumaenergeetika kasutuselevõtu teel. Aga praegu me võtame vastu seadust, millega me tahame soodustada taastuvenergeetika, see on siis tuule‑ ja päikeseenergia kasutuselevõttu.

Ega ma pikka kõnet ei tahagi pidada, aga kordamine on tarkuse ema. Ma olen ka siit puldist mitu korda rääkinud, et eks taastuvenergeetika edendamisega on nii, et mida rohkem sa seda edendad, seda rohkem pead sa edendama ka muud energeetikat, olgu need siis gaasijaamad või põlevkivijaamad. Saksamaa puhul on nendeks nüüd kivisöejaamad. Ja minu hinnangul loobib tegelikult ühe edendamine kaikaid kodaratesse teise edendamisele, kui me räägime näiteks võrdlusest tuuma‑ ja taastuvenergeetika vahel. Minu väga kindel veendumus on, et energeetilises mõttes on tuumaenergeetika absoluutselt parem. Väikese riigina me võiksime teha otsuse, kummas suunas me liigume, ja siis sellele fokuseerida, mitte siin vahepeal tuule‑ ja päikeseenergeetikat edendada. Paraku ka nende hulgas, kes toetavad tuumaenergeetikat, levib ikkagi kõvasti jutt, et aga tuult ja päikest on ka vaja. Noh, tegelikult ei ole. Nii et mina kutsun üles selle seaduse vastuvõtmise vastu hääletama. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 356 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.  

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 356. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 61 Riigikogu liiget, vastu 19, erapooletuid 0. Eelnõu 356 on seadusena vastu võetud.

Head kolleegid, protseduuriväliselt: kuna täna on viimane tööpäev Riigikogu liikmena meie heal kolleegil Ants Laaneotsal ja ma arvan, et tema panust Eesti riigi ja Eesti riigi kaitsevõime tugevdamisse ei ole küll põhjust kellelgi alahinnata, siis teeme ühe aplausi Antsule selle eest. (Aplaus.)

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiinkassode ja ‑ostjate seaduse eelnõu 376 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Eduard Odinets, palun! (Eduard Odinets küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraatide nimel kutsun teid üles toetama varsti hääletamisele tulevat eelnõu 376, mis reguleerib krediidiinkassode ja krediidiostjate tegevust. 

See on väga kaua oodatud seadus, millega inkassofirmad allutatakse Finantsinspektsiooni järelevalvele. Kaasnevad erinevad inkassofirmade sanktsioneerimise võimalused. Luuakse usaldusväärsuse nõuded krediidiinkassode juhtidele, omanikele. Pannakse inkassofirmadele kohustus taotleda tegevusluba ja pidada minimaalset kapitali summas 25 000 eurot. Luuakse terve rida tegevus- ja organisatoorseid nõudeid inkassofirmadele ja inkassoostjatele. Erinevaid regulatsioone tuleb inkassofirmadele hulgi.

Inkassoteenuse reguleerimine on kahtlemata väga oluline samm kaitsmaks krediidisaajaid, kes on raskustes oma kohustuste täitmisega. Kuid, head kolleegid, kas me oleme teinud piisavalt, et inimene ei jõuaks nii kaugele, et temaga tegeleb inkasso? Jah, Eesti inimeste sissetulekute suurendamine ja parema laenuvõimekuse tagamine on üks pool ja sellega tuleb poliitikutel, meil kõigil, iga päev tegeleda. Kuid teine pool sellest küsimusest on see, kas me oleme teinud kõik selleks, et inimesed end lõhki ei laenaks, et ei antaks kiiret raha neile, kes pole võimelised seda tagasi maksma, et laenuga kaasnevad kulud ei ületaks lõppkokkuvõttes laenu ennast ja nii edasi.

Riigikontroll on teinud põhjaliku ülevaate vastutustundlikust ja teadlikust laenamisest ning tarbijakaitsest pangaväliste krediidiandjate tarbimislaenude puhul. Tartu Ülikool on uurinud krediiditurgu ja selles uuringus kajastub terve rida väärtuslikke mõtteid, reguleerimaks tarbimiskrediitide ja eriti niinimetatud väikeste laenude turgu. Võlakeerisesse sattunud inimesed vajavad suuremat õiguslikku kaitset juba neile laenu andmise etapis, sest hiljem on abi anda keerulisem.

Juba aastaid on olnud väga suured lootused niinimetatud positiivsel võlaregistril, mis annaks täieliku ja piisava kindluse, millised kohustused meil igaühel on, ja loodetavasti välistaks vastutustundetu laenamise. Rahandusministeerium lubab saata registri loomist võimaldavad eelnõud Riigikogusse veel sellel sügisel, et seadusemuudatuse järel tegeleda tehniliste lahendustega veel aastake ja aastal 2026 saaks see kaua oodatud tööriist tööle.

Lisaks sellele on ka õiguskomisjonis olnud päris pikk arutelu selle teema üle, milline võiks olla krediidi kulukuse piirmäär. Kunagi võlaõigusseaduses sätestatud krediidi kulukuse piirmäär on laenusaajaid väga aidanud ja turgu korrastanud. Kuid samas on endiselt küsimärgi all ja diskussiooni all, kas see peaks olema nii kõrge, nagu see praegu on, ehk siis kolmekordne kommertspankade laenuintressi summa, mis krediidi puhul võib ületada 50%, või see võiks olla madalam.

Samuti on ka selle seaduseelnõu ettevalmistamisel pikalt arutatud tarbijakrediidilepingute viivisemäärale absoluutlae seadmise üle. Praegu võimaldab seadus kehtestada laenudele viivise Euroopa Keskpanga intressimäär pluss 8%, kuid krediidisaaja ja krediidiandja kokkuleppel võib määrata ka suurema viivise. See on teema, mida intresside ja intressimäärade puhul vähem teadvustatakse. Korduvalt on meediast läbi jooksnud lood ulmelistest viivistest intressidele ja intressidest viivistele. See on üks mure, millega, head kolleegid, tuleb kindlasti tegeleda.

Õiguskomisjonis [tõstatus] selle eelnõu arutelul ka laenamise öiste piirangute teema, et öösel ei saaks laenulepingut sõlmida ja rahaülekanded ei saaks öösel toimuda. See on ka üks väga oluline teema. Samuti on olnud arutelu all – ka selle seaduse kontekstis – mitu aastat õhus olnud idee muuta tarbijavaidluste kohta tehtud tarbijavaidluste komisjoni otsused siduvateks, näiteks on see nii töövaidluskomisjoni puhul. Kahjuks on see mõte takerdunud Justiitsministeeriumi vastuseisu. Teema on väga oluline tarbimislaenude puhul, aga muidugi mitte ainult. Toon esile ka finantsombudsmani [ameti] loomise teema. Me saaks inimesi aidata ja lahendada vaidlused nii, et neid vaidlusi ei peaks lahendama kohtus.

Koos võlaregistri tööle hakkamisega võiks kaaluda laenumaksete ja sissetulekute suhtele eraldi piirmäära kehtestamist ka tarbimislaenude puhul, nagu on eluasemelaenude puhul, eriti väikeseid ja lühemaajalisi laene silmas pidades.

Samuti on väga ammu räägitud laenude reklaami keelustamisest. See eeldab ikkagi väga täpset defineerimist, milliseid laenutooteid reklaamida tohib ja milliseid laenutooteid reklaamida ei tohi. Näiteks võiks keelata selliste laenude reklaamimise, kus puudub tagatise nõue [ning mis on] väga väikeste summadega ja väga lühikeste tagasimakse tähtaegadega. See on teema, millest on korduvalt räägitud ja mida on erinevates aruteludes ka selle seaduse raames esile tõstetud.

Üks teema veel, mida tahan puudutada, on niinimetatud sotsiaalmeedialaenud. Võib-olla olete nendega kokku puutunud, aga loodetavasti mitte. Eksisteerivad Facebooki grupid ja muud sotsiaalmeediagrupid, kus inimesed laenavad üksteisele erinevate ulmeliste intressisummadega, protsentidega, ja mitte keegi seda ei kontrolli. Seda ei kontrolli ei Politsei‑ ja Piirivalveamet, ei Maksu‑ ja Tolliamet ega Finantsinspektsioon. Ja see on teema, millega tuleb tegeleda.

Need on ainult mõned mõtted ja ideed, mis tunduvad hetkel täiesti realiseeritavad, aga kahjuks õiguskomisjon selle seaduse menetlemisel ei ole nendeni jõudnud. Küll aga oleme me kokku leppinud, et nii positiivse krediidiregistri rakendamisel kui ka uue tarbijakaitse direktiivi ülevõtmisel, mis meid ees ootab, aga võib-olla ka eraldi menetluses me võiksime lähemal ajal nende teemade juurde tulla, et inimesi aidata. Me puutume sellega ilmselt iga päev kokku ja loeme lugusid kiirlaenuohvritest, niinimetatud kiirlaenu ohvritest – ma olen aru saanud, et mõiste "kiirlaen" ei ole väga õige antud kontekstis. Ma arvan, et me kõik tunneme kohustust teha midagi enamat kui võtta kasutusele võlaregister ja järelevalve inkassode üle.

Head kolleegid, kutsun teid üles toetama eelnõu 376, aga samas ka edaspidi kaasa mõtlema, kuidas me saaksime laenuvõlakeerisesse sattunud inimesi rohkem aidata. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Andrei Korobeiniku. Palun!

Suur tänu! Hea kolleeg Eduard küsis, kas me oleme teinud piisavalt selleks, et päästa inimesi võlaorjusest. Ei ole. Esiteks, me oleme makse tõstnud, mitte küll meie konkreetselt, aga koalitsioon. Alustame pensioni tulumaksust. Meie pensionärid on niigi vaesusriskis. Nende vaesusrisk on kolm korda kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine. Nüüd me võtame neilt veel raha ära ja siis küsime, kas me oleme ikka piisavalt teinud! Tõepoolest, alustada võiks sellest, et jätta neile rohkem raha. See oleks väike, aga kahtlemata hästi oluline samm.

Siis rääkis Eduard sellest, et finantsombudsman on väga oluline. Ma mäletan, et kuus aastat tagasi ma käisin enne valimisi konverentsil, kus olid kõik parlamendierakonnad. Kõik parlamendierakonnad ütlesid, et jah, see on väga vajalik. Kus on finantsombudsman? Ei paista teda!

Siis rääkis Eduard sellest, et positiivne krediidiregister on väga tähtis. Tõepoolest, Rahandusministeerium pidi selle valmis saama juba selle aasta sees. Nüüd rääkis Eduard, et see võiks tulla aastal 2026, kui hästi läheb. Rahandusministeeriumis selgelt ei ole võimekust [seda teha], neil ei ole kompetentsi, neil ei ole soovi. Selle asemel et teha positiivne krediidiregister, räägivad nad sellest, et võiks igaks juhuks saada juurdepääsu inimeste pangakontodele. Sellega nad saavad hakkama, aga positiivse krediidiregistriga mitte.

Nii et, hea Eduard, me ei ole piisavalt teinud. See eelnõu on väga väike samm õiges suunas, tõepoolest üliväike. Keskfraktsioon toetab seda eelnõu, aga keskfraktsioon ei toeta seda valitsust, mis väga selgelt paneb prioriteedid väga valedesse kohtadesse. Aitäh!

Aitäh! Vastusõnavõtt koha pealt, Eduard Odinets.

Aitäh! Kuna mind on neli korda mainitud, siis ma kasutan seda võimalust, et veel kord öelda …

Aga teil on ikkagi kaks minutit, mitte kaheksa minutit. Palun!

Ma ütlesin, et neli korda mainitud … 

Ja-jaa, ma tegin enda jaoks täpsustuse, mitte teie jaoks.

Jah. Tahan veel kord rõhutada, et nii õiguskomisjon kui ka Rahandusministeerium on kinnitanud, et neid arutelusid jätkatakse. Positiivse krediidiregistri eelnõu jõuab juba varsti siia Riigikokku. Lihtsalt need tehnilised lahendused, rakendused juhuks, kui see seadusemuudatus, mis võimaldab krediidiregistrit pidada, võetakse vastu, vajavad kõpitsemist. See võtab veel natukene aega, samamoodi tarbijakaitse direktiivi ülevõtmine. Kõigi nende teemadega tegeldakse edasi. Lihtsalt praegu, et mitte pidurdada selle konkreetse eelnõu vastuvõtmist, me otsustasime need teemad siit eelnõust välja võtta. Aga kindlasti me tegeleme kõigi nende teemadega edasi ja loodan ka Keskerakonna fraktsiooni positiivsele koostööle.

Aitäh! Ja edasi tegelemiseks kindlasti teile jõudu ka! Nüüd rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 376 lõpphääletus läbi viia, nii nagu ikka, kodu‑ ja töökorra seadus nõuab seda kolmandal lugemisel. Alustame hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 376. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 75, vastuolijaid ei ole ja 1 erapooletu, on Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiinkassode ja ‑ostjate seaduse eelnõu 376 seadusena vastu võetud. Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liikluskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 400 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. (Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Üks oluline küsimus antud eelnõus – Keskerakond tõstatas selle juba esimese lugemise käigus, me tegime vastavad muudatusettepanekud ja neid ka arvestati – on mittevaralise ehk moraalse kahju hüvitamine. Kahjuks on see teema, mida seadusandja pole väga pikalt lahendanud. Lõpuks me teeme selle ära.

Tihti jäävad liiklusõnnetuse järel vigaseks jäänud inimesed reaalselt kaitseta. Üks hiljutine päris ränk näide: noor, 28-aastane naine jäi liiklusõnnetuse tagajärjel peast allapoole halvatuks. Tal on kaks alaealist last. Kindlustusselts isegi ei rääkinud talle, et on selline asi nagu mittevaraline kahju, veel vähem sellest, et tal on tulenevalt seadusest õigus saada [hüvitist]. Ja kui ta hakkas seda rohkem uurima, siis mida kindlustusselts ütles? "Jah, me maksame teile, aga me maksame selle miinimummäära, mis on seaduses sätestatud." See oli 3200 eurot. Lõpuks ta oli sunnitud palkama endale advokaadi, käima läbi väga pika kohtutee, ja alles selle tulemusel sai ta reaalselt õiglase mittevaralise kahju hüvitise, mis tõesti mingil määral parandas kogu olukorda. Aga kujutage ette, kui raske kogu see protsess oli sellele inimesele.

Ehk siis mida kindlustusseltsid praegu teevad? Nad ei räägi mittevaralisest kahjust. Kui räägivad ja maksavad [hüvitist], siis teevad seda kõige minimaalsema summa ulatuses vaatamata sellele, et kohtupraktika on juba ammu kõik need summad üle kirjutanud. Vandeadvokaat Indrek Sirk, kes on sellele teemale spetsialiseerunud, on ka välja toonud, et tegelikult pea üle poole inimestest, kes satuvad näiteks mõnesse liiklusõnnetusse, ei saa seda hüvitist või saavad väga väikeses ulatuses.

Siiamaani need määrad olid järgmised. Näiteks tervisekahjustuse, kehavigastuse puhul 100 eurot. Kui on raske tervisekahjustus, siis on maksimum 2600 eurot. Ma mäletan, et kui ma õppisin Tartu Ülikoolis bakalaureuse[õppes], siis oli üks mu bakatöö mittevaralise kahju teemal. Ja kui ma analüüsisin kohtupraktikat, siis [nägin, et] vaatepilt oli tegelikult päris masendav. Näiteks, kui su lähedane inimene saab liiklusõnnetuses surma, siis sa saad nõuda mittevaralise kahju [hüvitist] ainult juhul, kui sa ise nägid seda pealt. Muul juhul seda õigust ei ole.

Mõned nädalad tagasi andis Riigikohus väga hävitava hinnangu meie seadusele ja sellele, et me pole siiamaani seda teemat reguleerinud. Nad mainisid, et need summad, mis sätestati liikluskindlustuse seaduses 2014. aastal, jäid juba siis alla sellele, mida kohus määras. Ehk kohus kirjutas juba rohkem kui kümme aastat tagasi need määrad ümber, aga meie seadusandjana pole sellele järgi jõudnud ehk seadust ei ole muudetud. Ja sellest tulid sellised probleemid, et inimesed reaalselt jäidki kaitseta. Liikluskindlustusfondid ei soovi määrata õiglast hüvitist. Nad ütlevad, et näete, seadus on selline, saate 100 eurot. Muidugi nad ei ütle, et kohtupraktika on juba teine. Inimesed ei ole teadlikud, neil ei ole võimalust palgata advokaati. Ainult need said tõesti õiglast hüvitist, kes läbisid aastaid pikki kohtuteid.

Just sellel põhjusel esitas Keskerakonna fraktsioon väga olulised muudatusettepanekud antud eelnõu kohta. Tänu nendele muudatusettepanekutele – mul on hea meel, et neid arvestati – mittevaralise kahju hüvitised muutuvad suuremaks ja kogu see süsteem läbipaistvamaks. Esiteks me tegime ettepaneku, et kehtestataks kindlustusandjale kohustus, et ta peab ise tuvastama kannatanu mittevaralise kahju suuruse. Praegu on olnud niimoodi, et kannatanu on pidanud alati ise tuvastama, alati ise tõestama. Samas on kõigil kindlustusseltsidel alati olnud ligipääs terviseandmetele ja muudele asjadele. Me peame aru saama, et kannatanutel ei ole tihti ju teadmist, kui palju nad saavad midagi nõuda, ja siiamaani kindlustusseltsid kasutasid seda ära.

Veel üks muudatusettepanek, mis sai ka arvestatud, oli see, et Eesti Liikluskindlustuse Fondil, kuna tema on sellise registri vastutav töötleja, on nüüd kohustus avaldada oma kodulehel summaliselt 20 suurimat mittevaralise kahju hüvitist. Miks see on oluline? See muudab süsteemi läbipaistvamaks. Kannatanud saavad võrrelda, millised need hüvitised võivad olla, ja saavad sellest tulenevalt ka nõuda õiglast hüvitist. Ehk siis enam neil ei ole vaja palgata kallist advokaati, käia kohtus. See süsteem muutub palju arusaadavamaks. Muidugi see muudatusettepanek ei läinud päris sõna-sõnalt läbi, aga sisuliselt seda ikkagi arvestati. Ainus probleem on, et seda, kuidas täpsemalt nad hakkavad neid kodulehel avaldama, hakkab määrama minister määrusega. Siin on natukene see probleem, et määrus ei ole võib-olla sama tugev kui seadus, seal võib tekkida see, et võidakse mingisuguseid andmeid moonutada.

Aga igal juhul antud eelnõuga lõpuks reguleeritakse, tehakse palju paremaks ja õiglasemaks mittevaralise kahju hüvitamise süsteem, mis on juba kümneid aastaid [ajale] jalgu jäänud. See muutub inimestele odavamaks, õiglasemaks ja läbipaistvamaks. Muidugi, siinkohal on mul hea meel, et Keskerakonnal oli võimalus eelnõu sisuliselt paremaks teha.

See seadus reguleerib tegelikult väga palju erinevaid asju. Aga üks probleem, mis tekib selle seadusega, on see, et sellega reguleeritakse liikluskindlustuse laienemist elektrilistele tõukeratastele. Muidu on see väga hea idee, aga praeguse eelnõu sõnastusega on pandud piirid ja on tekkinud mingil määral ebavõrdne kohtlemine. Ühe standardi elektritõukeratastele peab liikluskindlustuse tegema, teistele mitte. Ehk ühele ettevõttele tekib rohkem kulusid, teisele mitte. Huvitaval kombel, kui me võrdleme neid arve, [siis näeme, et] näiteks Tuule tõukeratastele kindlustuskohustus laieneb, aga Bolti tõukeratastele ei laiene. Jääb natuke selline mulje, et kas siin pole mitte lobitööd tehtud. Mingil määral võib siin tekkida ka vastuolu põhiseadusega või keelatud riigiabi [kahtlus], sest üks ettevõte saab nii-öelda rohkem riigi abi, nemad ei pea lisakulusid kandma.

Muidugi võetakse täna antud seaduseelnõu vastu. Keskerakond seda toetab, aga me kindlasti tuleme välja ka oma seaduseelnõuga, et just liikluskindlustuse osas need ebavõrdsed kohad ja vastuolud lahendada. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Rohkem kõnesoove ei ole, seega sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 400 lõpphääletuse ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 400. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 68, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud liikluskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 400 on seadusena vastu võetud. Kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Seitsmes päevakorrapunkt: õiguskomisjoni algatatud turvategevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 413 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Ei soovita. Läheme lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime minna lõpphääletuse juurde? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh!

Panen lõpphääletusele eelnõu 413. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 68, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Õiguskomisjoni algatatud turvategevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 413 on seadusena vastu võetud. Seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Kaheksas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 417 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. (Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tundus, et enam küünilisemaks minna ei saa, aga nüüd on valitsus otsustanud lisaks erinevatele maksutõusudele ja trahvide tõstmisele tõsta mitmekordselt ka riigilõive. Veel üks karistus ja maks inimestele valitsuse saamatu majanduspoliitika eest. Valitsuse liikmed muidugi ütlevad, et riigilõive pole ammu tõstetud, nüüd on seda vaja kiiresti teha. Lisaks arvasid eelnõu koostajad, et on väga kavalad, kui ei too välja, et riigilõivude tõstmine on vajalik vaid eelarve täitmiseks. Aga seda on mainitud teiste eelnõude …

Head ametikaaslased, ma vabandan! Hea ettekandja, ma vabandan! Saalis on liiga suur lärm ja ma palun vaiksemalt saalis. Aitäh!

Aitäh, istungi juhataja! Jah, tõesti, tegelikult seda, et riigilõivude [tõus] on tehtud vaid riigieelarve täitmiseks, on mainitud teiste eelnõude seletuskirjades. Seletuskirjad toovad välja järgmist: eelarvestrateegias on mitu tulumeedet – just nimelt tulumeedet –, nagu näiteks mootorsõidukimaksu, magustatud jookide maksu, riigikaitsemaksu kehtestamine, aga ka keskkonnatasude, trahvide ja riigilõivude tõstmine. Ehk valitsus isegi ei varja, et seda tehakse eelarve täitmise eesmärgil.

ID-kaardi kiirkorras taotlemise eest tuleb edaspidi tasuda lausa kuus korda rohkem: 45 euro asemel 250 eurot. Ometi ei ole passi või ID-kaardi taotlemine mugavusteenus ning kui inimesel on vajadus seda teha kiirkorras, siis selleks on kindlasti mõjuv põhjus. Riigil on kohustus tagada need teenused adekvaatse hinnaga. Kujutage ette, kui teil on näiteks vaja reisile minna ja kogemata avastate, et pass on kadunud või kehtivuse tähtajani on [jäänud vähem] kui kuus kuud – mõnede riikide puhul on see nõue –, siis peategi selle eest tasuma 250 eurot. Kui peaksite korraga taotlema nii passi kui ka ID-kaarti, siis see hakkab maksma 500 eurot.

Ma tuletan meelde, et seadusest tuleneb põhimõte, et riigilõive kehtestatakse sellises määras, mis katab vähemalt toiminguga kaasnevad kulud. Samas ei tohiks [riigilõiv] olla liiga suur ja selle eesmärgiks ei tohi olla iseseisva täiendava tuluallika loomine riigile. Ja mina sügavalt kahtlen, et sellest põhimõttest on lähtutud, eriti kui seletuskirjades mainitakse, et see on üks täiendav tulumeede. Riigikohus on muu hulgas märkinud ka seda, et riigilõivuseadus sätestab, et kui on kaalukas avalik huvi, eelkõige sotsiaalsed ja majanduslikud kaalutlused, siis võib riigilõivumäärad kehtestada ka väiksemas ulatuses ehk see võib olla madalam. Arvestades seda, et dokumendi olemasolu on üks olulisimatest kodanike kohustustest, siis karistada inimesi selle eest – viia põhimõtteliselt nad makseraskustesse –, et nad vajavad dokumenti kiirkorras, pole ei õiglane ega proportsionaalne meede. Ja seejuures tuuakse välja, et see on osa eelarvestrateegiast! Kahjuks tõstetakse ka neid määrasid, mis on seotud alaealiste, pensionäride ja eakate toimingutega.

Veel üks aspekt: muu hulgas tõusevad riigilõivud kodakondsuse taotluse toimingute eest. Varem maksid need 13 eurot, nüüd hakkavad maksma 150 eurot ehk on 12‑kordne tõus. Mul on küsimus valitsusele. Kui me ühelt poolt kogu aeg räägime sellest, kui oluline on see, et inimesed taotleksid kodakondsust, saaksid kodanikeks, riik peab panustama sellesse, et neil oleks motivatsioon [seda teha], siis kuidas me teiselt poolt tõstame neid riigilõive 12 korda? Läheb kuidagi vastuollu see loogika.

Samal ajal kui riik räägib digitaliseerimisest ja optimeerimisest, tundub, et meil on hoopis vastupidine olukord. Protsessid peaksid muutuma odavamaks, aga meil, vastupidi, tekib ametnikke juurde, hinnad tõusevad lausa viiekordselt. Siit tekib küsimus, et miks me siis räägime digitaliseerimisest, kui inimestele on see kõik vaid kallim. Me ju saame passi või ID-kaardi [taotluse] esitada digitaalses süsteemis. Kusjuures eelmises koosseisus võtsime vastu sellise seaduse, et ka abieluavalduse saab esitada digitaalselt. Ometigi ka abielukande tegemine muutub inimestele palju kallimaks. Kui ma küsisin selle kohta Kaja Kallase käest ühes infotunnis, siis ma sain vastuse, mis mind jahmatas. Nimelt, peaminister ütles, et tegelikult kõik need infotehnoloogialahendused, mida me igal pool reklaamime, lähevad iga aastaga meile aina rohkem ja rohkem maksma ning juba täna me tegelikult ei suuda neid enam üleval pidada ja neid kulusid katta. Et isegi ametnike hoidmine oleks odavam kui kõik need IT-lahendused ja ‑süsteemid, mis meil on. Selline digiriik siis.

Keskerakonna fraktsioon esitas 22 väga olulist sisulist muudatusettepanekut. Eelmisel nädalal me istusime siin öösel, hääletasime neid. Jah, tõesti, võtsime ka vaheaegasid. Palusime koalitsioonil järele mõelda, kas 250 eurot ID-kaardi tegemise eest on ikkagi adekvaatne hind. Kahjuks kõik muudatusettepanekud hääletati maha. Kusjuures tahaks veel eraldi mainida üht muudatusettepanekut, mis puudutas e-residentsuse taotlusega seotud riigilõive. Meie ettepanek oli, et ka need võiksid jääda samaks. See on olnud siiamaani alati üks Eesti edulugu, e-residentsus, aga koalitsioon otsustas, et tõstame ka siin riigilõive. Aga üks oluline tähelepanek. Nüüd on pilt natukene selgem, sest meile tuli lisaeelarve. Ja mida ütleb lisaeelarve? Lisaeelarves on kirjas, et 20% ulatuses kärbitakse e-residentsuse programmi. Ja selle eelnõuga tõstetakse riigilõive. Võib-olla võiks siis otse välja öelda, et see on asi, millega riik, praegune valitsus, enam tegeleda ei soovi.

Huvitaval kombel ainus muudatus, mille komisjon läbi lasi, oli relvaloataotluste riigilõivude alandamine. Väga huvitav, et jahimeestele tuldi vastu, see oli prioriteetsem, aga inimeste dokumentide [taotlemise] riigilõivu kuuekordne tõus [jääb], see prioriteet ei pädenud.

Muidugi Keskerakond ei toeta riigilõivude tõstmist, see on järjekordne maks inimestele, valitsuse ebakompetentsuse maks. Keskerakond hääletab eelnõu vastu. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head pealtvaatajad! Nüüd selle kolmanda lugemisega, kus meil tuleb [hääletusele] riigilõivuseaduse muutmine, me tõepoolest otsustame praegu saalis selle üle, kas tõsta riigilõivusid.

Enamus asju on Siseministeeriumi vastutusalas: isikut tõendavad dokumendid, toimingud inimeste dokumentidega ja nendega seotud tegevused. Kui me võtame isikut tõendava dokumendi taotlemise, siis seletuskiri ütleb, et enamus [riigilõivu] tõstmise põhjuseid on seotud sellega, et peab lähtuma toimingu põhimõtetest ning kaasnevast kulust. Kaasneva kuluna on välja toodud erinevate püsikulude tõus, on nimetatud ruumirenti, infotehnoloogiat, telefone, paberit, kontoritarbeid ja blankette. Kui ma hakkasin mõtlema, milliseid blankette me täidame niiviisi füüsilisel kujul pliiatsi ja pastakaga, et me saaksime ID-kaardi, siis mina ei suutnud seda välja mõelda. Võib-olla välisesindustes on see tõesti vajalik ja selle vastu ma ei vaidlegi. Aga praegusel juhul on erinevad võimalused: kas teha ise elektrooniliselt, teha Politsei‑ ja Piirivalveameti teenindusbüroos ning kolmas variant on teha välisesinduses. Sellest lähtuvalt ma ei suutnud leida põhjendust, miks me peaksime seda riigilõivu tõstma. Seda enam, et tegemist ei ole, nii nagu ka eelkõneleja rääkis, mugavustarbimisega, vaid see on riigi antud kohustus inimestele, et isik peab olema tuvastatav, on see siis isikut tõendava dokumendi või reisidokumendi abil. Nende riigilõivude tõstmine ei saa olla sellises suures mahus, et tuleb olulisel määral rahakotti kergendada.

Ja nüüd on riigi otsus, et sealt võetakse raha, suurusjärk oli vist 27 miljonit. Veel on seletuskirjas öeldud, et kuna riigilõivud tõusevad, siis planeeritav laekumine võib olla 10% väiksem. Kuidas sellest loogikast aru saada? Kui kõik inimesed peavad ennast identifitseerima ja olema dokumendiga kaetud, siis sellisel juhul neil peab [dokument] olema. Seega, riigilõivude tõus lööb otseselt inimeste rahakotti ja riigieelarvesse peaks laekuma lisaraha. Aga kuhu see raha läheb? Ma ei ole sugugi kindel, et see läheb nendesamade toimingute nõndanimetatud kaasrahastamiseks, kus tegelikud kulud välja tulevad, et tegelike kulude alusel saaksid inimesed seda teha.

Mingis osas oli veel [kirjas], et kiirpasside ja kiirdokumentide väljaandmise aeg kiireneb viielt päevalt kahele päevale ja summa tõuseb mitmekordseks. Ma ei saanud aru, kas sinna pannakse kiirem internet või miks need kiiremini liiguvad. Seal ei teki reaalset kulu nii palju, et peaks dokumentide väljastamise riigilõivu mitmekordselt tõstma.

Perekonnaseisuga ja perekonnaga seotud toimingute riigilõivude tõstmine on täpselt samamoodi ainult ettekääne, et inimestelt raha lihtsalt käest ära võtta, kui inimesed tahavad perekonna ja enda jaoks teha õiguslikke [toiminguid] ning nime vahetada, on ta siis abielukande puhul või muudel põhjustel.

Sellest lähtuvalt Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei toeta riigilõivude tõstmist. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 417 lõpphääletuse ettevalmistamist. 

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 417. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 53, vastu 22, erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 417 seadusena vastu võetud. Kaheksas päevakorrapunkt on käsitletud.

Üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 429 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Antud seaduseelnõu puhul on kindlasti tegemist osaliselt mõistliku seaduseelnõuga, kuid nagu alati, mitte alati, aga tihtipeale on valitsuse esitatud seaduseelnõudes ka mõni tilk tõrva meepotis. Nii on ka siin.

Eelnõu arutati ka majanduskomisjonis ja sinna olid kutsutud ka puudutatud organisatsioonide esindajad. Kohal olid Eesti Logistika ja Ekspedeerimise Assotsiatsiooni, Eesti Autoomanike Liidu ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindajad. Nad tegid kõik enam-vähem sarnase muudatusettepaneku, mis puudutas kehtiva liiklusseaduse § 20 lõike [6] tühistamist või kehtetuks tunnistamist. Mõte on lühidalt selline: kui siiamaani võis juht sõiduki kõnniteel peatada veose laadimiseks, kuid mitte lähemal kui 15 meetrit ühissõidukite peatuskohast ning jättes jalakäijatele vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba, siis nüüd uue seaduse puhul tahetakse seda tühistada.

Kui me seda komisjonis arutasime, siis tegelikult peaaegu kõik komisjoni liikmed said aru, et kui me läheme keelamise teed, siis reaalselt see seadus lausa kutsub üles seadust rikkuma. Kui te näiteks kolite klaverit ja tahate seda auto peale tõsta, siis selle uue seaduse kohaselt te ei või autot isegi peatada võimalikult lähedases kohas. Otsida 200–300 meetri kauguselt mingit parklat või parkimisvõimalust on ebareaalne. Ma arvan, et ka liiklusohutuse seisukohast on äärmiselt rumal, kui klaverit peaks näiteks vedama üle autotee. Samuti on loomulikult arusaadav, et kullerteenusefirmad või ka toiduettevõtted, poed tahavad peale‑ ja mahalaadimiseks autosid peatada – nendel see võimalus kaob. 

Küll aga arutati seda, et linnades või üldse omavalitsustes võiks märgistada ära teatud kohad, kus autod võivad peatuda. Ei tundu väga usutav ja väga mõistlik, et igale poole hakatakse nüüd ehitama spetsiaalseid parkimistaskuid. Seega ei ole mõtet võtta vastu seadust, mida niikuinii on raske või võimatu täita.

Meil olid majanduskomisjonis inimesed tegelikult üllatavalt arusaavad selles küsimuses ja peale esimest arutelu jäeti see järgmiseks majanduskomisjoni [istungiks], et täiendada ja mõelda see punkt korralikult läbi. Siis tegi komisjon ka kaks muudatusettepanekut. Uus seadus pidi jõustuma 1. jaanuaril, aga üks variant oli, et see jõustuks 1. juulil järgmisel aastal. Ja teine variant oli ikkagi arvestada seda muudatusettepanekut, et mitte tühistada peatumise võimalust. Kui meil oli hääletus, siis selle esimese variandi poolt, et me tühistame, oli 4 ja vastu 2 komisjoni liiget. Siis tuli [hääletusele] teine variant, et seadus jõustuks 1. juulil, seal oli jälle 4 poolt ja 4 vastu. Siis oli selge, et see teine punkt ei saa üldse tulla arutelule siia Riigikogu [saali]. Aga ennäe imet, läks mööda umbes tund aega ja tuli komisjoni erakorralise [istungi] kutse, sellepärast et …

Ma palun kolm minutit.

Palun, lisaaeg kolm minutit!

… ühele meie liikmele Reformierakonnast oli see väga vastukarva. Kutsuti kokku uus komisjoni [istung] umbes pooleteise tunni pärast. On arusaadav, et kõik liikmed ei saanudki sinna kohale minna, sest nad olid oma aega teisiti planeerinud. Ja seal ikkagi jõuga suruti läbi see muudatusettepanek, et see täiesti rumal seadusemuudatus ikkagi jõuga vastu võtta ja see hakkaks kehtima 1. juulil.

Nii et mul on kahju, et meil millegipärast ei arvestata realismi, üritatakse, ma ei tea, nagu unelmates teha oma arvates jalakäijatele ja jalgratturite liiklemine ohutumaks, samas mõistmata seda, et on võimatu seda [seadust] täita. Kuna see punkt on kahjuks selles eelnõus sees, siis Isamaa Erakond ei saa seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Raimond Kaljulaidi. Palun!

Austatud härra aseesimees, kui ma tohin paluda, kolm minutit lisaaega.

Nagu naksti, kaheksa, palun! 

Suur tänu! Enne kui ma lähen liiklusseaduse juurde, võib-olla väärib äramärkimist, et just äsja olid Euroopa Parlamendi valimised ja paljud Riigikogu liikmed osalesid nendel valimistel. Ma soovin õnne minu selja taga olevale aseesimehele täiesti silmapaistva tulemuse eest üldarvestuses ja ka Riigikogu liikmete arvestuses. Lähim konkurent jäi temast kahekordselt maha. Ma arvan, et see on tubli spordimehe saavutus, Jüri.

Aga räägime liiklusest. Sotsiaaldemokraatlik Erakond on nii siin Riigikogu saalis kui ka kohalikes omavalitsustes alati toetanud kõigi osapooltega arvestavat liikluskorraldust, sellist liikluskorraldust, kus on tagatud kõigi liikluses osalejate ohutus ja ka mugavus. Vastupidiselt üldlevinud arusaamisele see ei tähenda seda, et kellegi õigusi tuleb kuidagi ülemääraselt piirata või kedagi ahistatakse selleks, et saavutada seda, et liiklus on kõigile ohutu ja mugav. Peab olema tagatud jala käivate inimeste, ühistranspordi kasutajate, kergliikuriga sõitjate, jalgrattaga sõitjate ja muidugi ka autoga liiklejate ohutus ja mugavus. See ongi põhimõte, et me mõtleme kõigi peale.

See on iseenesest väga kahetsusväärne, et vastandatakse eri liiklejaid, sest tegelikult enamik meist, enamik inimesi ei kuulu rangelt ühte, teise või kolmandasse kategooriasse. Inimene vahel sõidab autoga, vahel käib jala, vahel sõidab ühistranspordiga, vahel liikleb rattaga või teeb rattaga sporti. Nii et me kõik oleme ühel või teisel hetkel liikluses erinevas rollis. Ja kui me vaatame Eestis elavate leibkondade lõikes, siis on ju täiesti tavapärane, et osa leibkonna liikmeid liikleb rohkem autoga, teised rohkem jalgrattaga või käivad jala – mõtlen meie lastele, meie eakatele vanematele, kes tõenäoliselt liiklevad autoga harvemini, kui nad teevad seda jala ja ühistranspordiga.

Kergliikur kui selline on uus sõiduvahend, kindlasti oluline, kindlasti aitab kaasa transpordi kui terviku süsinikuheitme vähendamisele. Samal ajal on mõistagi ilmnenud probleeme seoses selle uue liikumisviisiga meie tänavatel. Ja see on hea, et me siin Riigikogu saalis üsna lühikese aja jooksul juba teist korda vastavat seadusandlust muudame, et see käiks ajaga kaasas ja tagaks nii kergliikuriga liiklejate kui ka teiste liiklejate ohutuse.

Samamoodi, ma arvan, on õige, et tegeletakse nende probleemidega, mis on tekkinud eelkõige e‑kaubanduse väga kiire arengu tõttu, seetõttu, et kullerteenuseid kasutavad eraisikud kordades, kümneid või sadu kordi enam, kui nad kasutasid neid veel üsna lühikest aega tagasi. Hea, et püütakse tegeleda muu hulgas parkimisprobleemidega, mis on sellest tulenenud. Loomulikult see ei ole ainult seadusandlik küsimus, see on ka järelevalve küsimus, aga see on tegelikult ka liikluskultuuri ja ettevõtluskultuuri küsimus. Ei saa ju olla nii, et terve rea ettevõtete äritegevus on rajatud sellele, et rikutakse liiklusseadust või rikutakse muid seadusi ja käitutakse liikluses teisi ohustaval viisil.

Kindlasti tuleb tervitada seda, et jalgratturist möödumisel muutub kohustuslikuks pooleteisemeetrine külgvahe, eriti mõeldes praegusel hooajal kõigile rattaspordiharrastajatele. See on Eestis populaarne spordiala ja rattaspordi harrastamine maanteel on möödapääsmatu, kui sellega tegeletakse. Sedasi liiklejate ohutus loomulikult tuleb tagada. Ma kahtlustan, et aastate jooksul, kuna see valdkond nii kiiresti muutub ja tehnoloogia areneb, suureneb tegelikult sõidukite autonoomsus, suureneb ka näiteks pakiveos automaatsete, autonoomsete lahenduste kasutamine, ja siis me ilmselt tuleme selle juurde veel korduvalt tagasi, et kaasajastada seda seadust. Aga printsiip, ma arvan, peab läbivalt olema seesama, mis on selle eelnõu puhul: kõigi liiklejate ohutuse ja mugavuse tagamine tasakaalustatud viisil. Ma tänan teid, austatud kolleegid!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Kristo Enn Vaga. Palun!

Hea istungi juhataja! Auväärt kolleegid! Mul on väga hea meel, et see seaduseelnõu on jõudnud lõppfaasi, ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks jalgratturite ohutuse tõstmisest. Eesti Jalgratturite Liidu, Eesti Linnaratturite Liidu ja Eesti Triatloni Liidu toetusel sai 21. juunil 2018 algatatud rahvaalgatus "Liiklemine jalgratturitele ohutumaks". Sellega taotleti seaduse muutmist selliselt, et liiklusseadusesse lisataks jalgratturitest möödumise ja mööda sõitmise minimaalne kaugus. Täna saab see seadusesse kirja. Minimaalne kaugus jalgratturist, pisimopeedijuhist ja kergliikurijuhist möödumisel on seaduse järgi vähemalt poolteist meetrit. See toob loodetavalt rattureid rohkem teedele, kuna liiklemine on nüüdsest natukene ohutum, ja loodetavalt autojuhtide teadlikkus jalgratturitest suureneb. Aitäh kõigile, kes selle [teema] kodanikualgatusega kuus aastat tagasi ühiskondlikusse debatti tõid!

Lisaks, eks me kõik saa aru, et linnaruumis ringi liigeldes on tihtipeale probleeme halvasti pargitud elektritõukeratastega, mis on jäetud keset teed ning võivad kahjuks tekitada liiklusohtlikke olukordi. Eelnõu eesmärk ei ole mitte mingil juhul nende ärakeelamine, vaid just reeglite kehtestamine, et kergliikurid saaksid koos jalakäijatega ohutult eksisteerida. Täpsemalt, selle seadusega [kehtestatakse] kergliikuritele parkimisreeglid. Edaspidi tuleb tõukeratas parkida paralleelselt kõnnitee äärega ning kergliiklustee äärest kuni 20 sentimeetri kaugusele. Samuti tuleb kergliikurit tee ääres parkides jätta ülejäänud liiklejatele vabaks vähemalt pooleteise meetri laiune teeosa. Lisaks saab kohalik omavalitsus rohkem õigusi, et tuua ohutust tänavatele juurde. See [suurendab] suurtes linnades oluliselt jalakäijatele ohutust.

Lõpetuseks, mul on hea meel, et head kolleegid toetasid ka minu esitatud muudatusettepanekut eelnõu kohta, et sätestada täpsemalt, milliseid võõramaiseid juhilube mis alustel me tunnustame. Aitäh! Loodan, et toetate vajalikku eelnõu.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Varasemalt ma kõnelesin siin teisest eelnõust, mis kahjuks leidis toetust ja millega tõsteti kõiki trahvimäärasid kahekordselt. Käesoleva eelnõuga aga soovitakse määrata 80-euroseid parkimistrahve ja tuua need varasemaks. Uued trahvimäärad – me peame parkimistrahvi maksma 80 eurot – hakkavad tulenevalt sellest eelnõust kehtima 1. juulil ehk vähem kui kuu aja pärast.

Samaaegselt reguleeritakse oluliselt erinevaid parkimisreegleid. Näiteks, varem võis parkida sellises kohas, kus polnud keelumärki, aga nüüd ei tohi kuskil parkida, kui seal just pole märki, mis parkimist lubaks. Lisaks, varem sai trahvida ainult selle eest, kui pargiti valesti, aga nüüd saab trahvi määrata ka lihtsalt vale peatumise eest. Kui sa istud autos, oled valesti peatunud, näiteks oled korra peatunud, et midagi kiiresti alla laadida, siis saad endale 80-eurose trahvi.

Esiteks, see vist pole juhus, et korraga, ühe eelnõuga muudetakse kõiki parkimisreegleid ja tõstetakse parkimistrahve kahekordselt. Päris hea võimalus eelarvesse raha koguda! Aga siin on ka teine küsimus. Üldiselt on olnud ühiskonnas selline lähenemine, et me võiksime liikuda selles suunas, et oleks vähem erinevaid märke igal pool, et linnaruum oleks puhtam. Aga praegune eelnõu tähendab seda, et kõik omavalitsused peavad linnaruumi märke täis toppima. Ei saa olema väga kena vaatepilt.

Eelnõuga sätestatakse ka erinevad teised uued reeglid, mis on tegelikult päris mõistlikud, näiteks, et pisimopeedi, jalgratast ja mootorratast ei tohi parkida kaugemal kui 0,2 meetrit sõidutee äärest. Samuti tuleb möödasõidul – see on tegelikult väga oluline ohutuse mõttes – hoida neist poolteist meetrit vahet. Isegi kui need reeglid on tõesti mõistlikud, võib tekkida üks probleem: järelevalve. Esiteks, kas on see võimekus, ja teiseks, kas me tõesti tahame, et korrakaitse raiskaks nüüd kogu oma aja nende erinevate, näiteks parkimistingimuste kontrollimisele ja trahvide väljakirjutamisele? Jah, Tallinnas on tõesti mupo, aga isegi neil pole sellist võimekust – me suhtlesime nende inimestega. Ja mupo poolt on tegelikult ammu olnud üleval küsimus, et neile võiks anda rohkem õigusi ja võimaluse olla politseile abiks. Aga millegipärast valitsus ja Siseministeerium pole sellele vastu tulnud.

Ma tõesti muretsen, sest olukorras, kus meil on kasvamas koduvägivald, erinevad korrarikkumised ja noorte kuritegevus, meie siin tõstame parkimistrahve ning anname korrakaitsjatele korralduse otsida kõik valesti parkijad ja peatujad üles ja kirjutada välja trahve. Aga kuidas oleks mõistlik läheneda? Kirjutada välja parkimisreeglid ning anda aega, et inimesed saaks tõesti kohaneda ja kohalikud omavalitsused kõik märgistused üles panna, mitte hakata kohe trahve kahekordselt tõstma. Üks põhjus, miks õiguskomisjonis võeti see lõige välja ja toodi see siia eelnõusse, oligi see, et öeldi: "Meie tahame, et need uued määrad hakkaksid kehtima 1. juulist ehk vähem kui kuu aja pärast." 

Tegelikult võiks olla vähemalt kirjutamata reegel, kirjutamata tava, nagu meil on maksumuudatustega, et üldiselt, kui uus maksumäär võetakse vastu, on enne jõustumist pool aastat aega. Aga kahjuks trahvide või riigilõivudega seda millegipärast teha ei soovita. Kui see oleks tehtud, siis oleks aega ühiskonda informeerida, tegeleda ka ennetusega. Aga me ju teame, et valitsusel on vaja igal võimalikul moel eelarvet täita. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 429 lõpphääletuse ettevalmistamist. 

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 429. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 55, vastu 14 ja erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 429 seadusena vastu võetud. Üheksas päevakorrapunkt on käsitletud. 

Tõnis Mölder, kas protseduuriline küsimus?

Aitäh, hea istungi juhataja! Kõigepealt ma vabandan, et mul häält ei ole. Ma panin siiski tähele, et tablool oli 1 erapooletu – ma ise nimelt hääletasin ja olin erapooletu –, aga kui te lõppresultaati ette kandsite, siis te ütlesite, et oli 0 erapooletut. Stenogrammi huvides lihtsalt ütlen, et oli siiski 1 erapooletu.

Ma tänan, et te juhtisite tähelepanu: 1 erapooletu. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! See on protseduuriline küsimus seetõttu, et see asi muutub Riigikogu juhatuses juba sümptomaatiliseks. Täpselt sama tegi esmaspäeval härra Kivimägi: mina olin hääletusel erapooletu, aga tema ütles, et erapooletuid ei ole. Võtke palun juhatus kokku ja arutage see küsimus läbi, et te suudaksite tabloolt korralikult lugeda.

Aitäh! Ma tunnistan, et minu viga oli, mina ei näinud, tegin vea. Ja nüüd on üheksanda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.

Liigume edasi. Kümnes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu 436 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Ei soovita, seega võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime minna lõpphääletuse juurde? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh!

Panen lõpphääletusele eelnõu 436. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 68, vastuolijaid ei ole ja 1 erapooletu, on Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu 436 seadusena vastu võetud. Kümnenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on … Priit Lomp, palun, protseduuriline küsimus!

Jaa, antud päevakorrapunkti kohta. Võite päevakorrapunkti ette lugeda, siis ma kindlasti küsin selle päevakorrapunkti kohta, selle jõudmise kohta siia saali, kui tohib.

Mis asja? Küsige uuesti!

Kui te ei jõudnud ette lugeda, siis ma vabandan, ma kiirustasin.

Mida ma ei jõudnud ette lugeda?  

Selle päevakorrapunkti pealkirja nimelt.

Teie olete noor mees, te olete kiire. Mina olen vanem, pole nii kiire. Ma jõudsin öelda, et me jõudsime 11. päevakorrapunkti juurde, ja ma tõesti usun, et te oleksite selle lause 10 sekundiga ära [öelnud], aga ma ole ei öelnudki, mis punkt see on. See on võib-olla värske üllatus teile, mis punkti juurde me oleme jõudnud. (Sumin saalis.) Soovite veel protseduurilist küsimust esitada? Esitage, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Vaatan seda punkti ja tahan teie käest küsida. Lugesin eelmisel nädalal keskkonnakomisjoni pressiteadet või informatsiooni selle punkti kohta, justkui oleks kõiki paljude muudatusettepanekute esitajate muudatusettepanekuid arvesse võetud. Ja nüüd süvenen sellesse eelnõusse ja tuvastan, et muudatusettepanekut, mida ma ise osaliselt aitasin koostada ja mille allkirjastas 19 Riigikogu liiget, tegelikult ikkagi sisuliselt arvestatud ei ole. Ma küsin teie kui kogenud saadiku käest, kas te näete, et Riigikogu juhatus peaks tõesti hakkama Riigikogu komisjonide välja minevaid teateid kontrollima, et need reaalselt vastaks sellele olukorrale, mis on tekkinud. Kuidas me saame seda olukorda lahendada, kui komisjonid ei saada välja tõest informatsiooni?

Aitäh! Kui ma sain teie küsimusest aru, siis te küsisite komisjoni poolt välja saadetud pressiteate kohta. Sain õigesti aru või? Et Riigikogu juhatus ei kontrolli komisjoni poolt välja saadetud pressiteateid, aga kas on plaanis hakata kontrollima? Ei ole.

Protseduuriline küsimus, Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Minu küsimus puudutab komisjonide tööd. Teie kui pikaajalise kogemusega Riigikogu liige oskate ehk anda hinnangu sellele, kuidas toimus keskkonnakomisjoni avalik istung, kus olid kutsutud külalised ja mina komisjonivälise Riigikogu liikmena. Mulle ei antud sõna ja mul ei lubatud ka küsimusi esitada. Olen teistelt komisjoni juhtidelt küll kuulnud, et tegelikult on selline tava, (Juhataja helistab kella.) et saadikutele, ka komisjonivälistele, antakse sõna. Minu arust on see eriti oluline veel nii suure küsimuse puhul, nagu seda on tuumajaama rajamise küsimus.

Head ametikaaslased, saalis on suur lärm ja sealt vasakult poolt on praegu tõesti väga halb kuuldavus. Palun jätkake, Züleyxa Izmailova.

Minu küsimus oligi, et ma palun teie hinnangut sellele olukorrale, mida ma kirjeldasin.

Aitäh! Lühidalt öeldes, komisjonid on oma töö korraldamisel autonoomsed. Pikemalt öeldes, kas komisjonis tuleks anda sõna või võimalus küsida, kui seda soovitakse: loomulikult tuleks.

Tiit Maran, palun, protseduuriline küsimus!

Jaa, aitäh! Mul on ka protseduuriline küsimus, mis puudutab keskkonnakomisjoni tööd. Me olime andnud sisse muudatusettepaneku, millele oli alla kirjutanud 19 inimest, keda ma esindasin. Komisjonis selgus järsku muudatuste tegemine ja öeldi, et ma pean hääletama kas poolt või vastu, aga ma ei olnud ju läbi rääkinud 19 inimesega, kes olid muudatusettepanekule alla kirjutanud. Kuidas sellistes olukordades peaks käituma?

Aitäh! No [tuleb] kuulata oma südametunnistuse häält. Nagu ütleb meie seadus, te olete, härra Tiit Maran, oma mandaadis vaba.

Protseduuriline küsimus, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Vaatan praegu 431 OE muudatusettepanekuid, mis on välja toodud, ja siin ei ole komisjoni seisukohti, kas toetada või mitte toetada või arvestada või mitte arvestada. Reeglina peaks need siin vist olema.

Aitäh! Ma ütlen, et komisjoni seisukohad peavad olema. Sellel 431 OE [väljaprindil], mis minu käes on, on kokku viis muudatusettepanekut ja iga ettepaneku taga on olemas komisjoni otsus. (Saalis räägitakse.) Ma saan aru, et te ütlete, et te olete võtnud sealt riiulist eelnõu 431 ja et sinna ei ole kaasa pandud muudatusettepanekute loetelu, kus on kirjas juhtivkomisjoni seisukohad. Selge. Siis me seda kohe kontrollime. See peab loomulikult olema saalis olemas. Juhataja vaheaeg kaks minutit.

V a h e a e g

Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Eelnõu 431 on tagumistes riiulites olemas ja sisaldab ka juhtivkomisjoni arvamusi. Liisa-Ly Pakosta, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma jätkan sama koha pealt, kus Priit Lomp lõpetas. Lihtsalt faktilise asjaoluna: jutt ei käi mitte pressiteatest, vaid jutt käib eelnõu seletuskirjast, mille leheküljel 3 kolmandas reas [on kirjas, et] keskkonnakomisjon on otsustanud ettepanekuid toetada sisuliselt. See on faktiline vale. Punktid 2 ja 3 ei ole ettepanekute sisuline arvestamine, vaid ettepanekust täiesti vastupidisele tulemusele jõudmine. Küsimus oli, kuidas selles olukorras peaks asjale lähenema.

Aitäh! Juhatuses meie seda kindlasti ei tee, et me hakkame juhtivkomisjoni otsuseid kuidagi ringi tegema.

Rain Epler, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kes mäletavad, [need teavad, et] kui see Riigikogu koosseis alustas, siis meie austatud peaminister üsna alguses rõhutas, et eesti vanasõnu tasub meeles pidada. Ma mõtlesin, et ma kasutan siis protseduurilist küsimust, et kolleegidele Izmailovale ja Maranile meelde tuletada ja ühtlasi minna suvele vastu, meenutades eesti vanasõna: omad vitsad peksavad.

Aitäh! Tiit Maran, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Liisa Pakosta küsimuse jätkuks lihtsalt [küsin] sellesama sisulise arvestamise kohta. Kui ma komisjoni koosolekul ütlen, et ma näen, et see ei ole sisuline arvestamine, et põhiline komponent jääb välja, ja kui komisjoni esimees ütleb, et jah, see on tõesti nii, aga ütleb, et ikkagi on sisuline, kas see on põhimõtteliselt õige töö?

Aitäh! Ma veel kord ütlen, et komisjonid töötavad … Komisjonide töökorda on juhatus erinevates koosseisudes arutanud ja need on natukene erinevad meil, aga põhimõtteliselt need töötavad autonoomselt. Juhatus ei kirjuta komisjonile töökorda ette.

Nii, me oleme 11. päevakorrapunkti juures. See on Riigikogu liikmete Mario Kadastiku, Eerik-Niiles Krossi, Urve Tiiduse, Andrus Seeme, Andres Suti, Eero Merilinnu, Õnne Pillaku, Mait Klaasseni, Valdo Randpere, Meelis Kiili, Siim Kallase, Maido Ruusmanni, Kalle Laaneti, Karmen Jolleri, Luisa Rõivase, Maria Jufereva-Skuratovski, Maris Lauri, Toomas Uibo, Kalev Stoicescu, Igor Taro, Signe Kivi, Riina Solmani, Rain Epleri, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Ants Froschi, Andres Metsoja, Andrei Korobeiniku, Marko Mihkelsoni, Margit Sutropi, Leo Kunnase, Jürgen Ligi, Rene Koka, Alar Lanemani, Anti Haugase, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Timo Suslovi, Jaak Valge, Kersti Sarapuu, Enn Eesmaa, Hendrik Johannes Terrase, Juku-Kalle Raidi, Henn Põlluaasa, Katrin Kuusemäe, Anti Poolametsa, Toomas Kivimägi, Jaanus Karilaidi, Kristo Enn Vaga, Erkki Keldo, Martin Helme, Liina Kersna, Yoko Alenderi, Jüri Ratase ja Kristina Šmigun-Vähi esitatud Riigikogu otsuse "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" eelnõu 431 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Igor Taro. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kõnelen OE nr 431 menetlusest juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel.

Sissejuhatuseks, eelnõu algatasid käesoleva aasta 8. mail 55 Riigikogu liiget. Riigikogu liikmed toetavad tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ning selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist. See hõlmab tuumaenergia ja ‑ohutuse seaduse väljatöötamist ning vajadusel kehtivate õigusaktide muutmist, täiendamist, tuumaenergia ohutut kasutamist reguleeriva asutuse loomist ning valdkondlike pädevuste arendamist.

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 29. mail, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 5. juuni kell 12. Riigikogu liige Mart Maastik esitas kaks muudatusettepanekut, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitas ühe muudatusettepaneku, 19 Riigikogu liiget esitasid ühiselt ühe muudatusettepaneku ja keskkonnakomisjon vormistas kaks muudatusettepanekut. 

Enne eelnõu teist lugemist käsitleti seda komisjoni istungitel kolmel korral: 28. mail, 4. juunil ja 6. juunil. 28. mail kuulati huvigruppide arvamusi lähtuvalt keskkonnaaspektidest: kliimaeesmärkide täitmine, geoloogilised uuringud, ohutus ning jäätmeteke, jäätmete ladestamine ja muu selline. Istungil osalesid kutsututena Kliimaministeeriumi, Eestimaa Looduse Fondi, Tallinna Tehnikaülikooli, Tartu Ülikooli, Eesti Rohelise Liikumise, Inseneribüroo Steiger, Geoteaduste Üliõpilaste Seltsi, Lüganuse ja Viru-Nigula valla ning Fermi Energia aktsiaseltsi esindajad. Sellel istungil saime ülevaate sellest, milline osa Eesti kliimaeesmärkide täitmisest langeb energiatootmisele võrreldes kõigi teiste valdkondadega. See on ülekaalukalt suurima mõjuga sektor.

Tuumaenergia kasutuselevõtu teema aluseks on EL‑i ülemkogu otsus, mis sätestab 2050. aastaks Euroopa Liidus kliimaneutraalsuse nõude. Lõpetada tuleb fossiilsete kütuste kasutus kõikides eluvaldkondades. See tähendab, et energiatarbimise suurenemisel vajab Eesti tulevikus suurel hulgal kliima‑ ja varustuskindlat energiat ning selleks oleks mõistlik rakendada erinevaid võimalusi. Tuumaenergia töörühma raporti kohaselt on tuule‑, päikese‑ ja tuumaenergia keskkonnamõju sarnasel tasemel.

Taastuvenergia arengu eest seisvate huvigruppide esindajad väljendasid muret seoses sellega, et tulevikus võib tuumaenergia hakata taastuvenergiat välja suruma. Kuigi tuumaenergia väikest keskkonnajalajälge seejuures kahtluse alla ei pandud, peeti otstarbekamaks tegeleda kliimaeesmärkide täitmisel lihtsamate lahendustega. Selle kohta said huvigrupid kinnituse, et järgmisel kümnendil ongi Eesti energeetika areng just taastuvenergia päralt ning Vabariigi Valitsus ja parlament on astunud selleks vajalikke samme, sealhulgas ka käesoleval istungil.

Võib ära märkida ka asjaolu, et ei tuumaenergia töörühma raport ega selle energialiigi toetuseks tegutsevad huvirühmad pole taastuvenergia arendamise vajadust kahtluse alla pannud ja seda peetaksegi lähitulevikus ainuvõimalikuks lahenduseks. Üldiselt tuligi toimunud arutelust välja, et vastuolu kahe energiatootmisviisi vahel on hetkel pigem kunstlik, kuna tuumaenergia kasutuselevõtu reaalseks kaalumiseks vajalike tingimuste täitmine võtab vähemalt kümmekond aastat aega.

Arutati ka elektrivõrkude arendamise teemal ja seda lähtuvalt dilemmast, et tuuleparkide arendamine nõuab väga mahukaid investeeringuid ülekandeliinidesse, samas kui tuumaenergia sobituks teoreetiliselt ka olemasolevasse võrgusüsteemi. Samas oli kõne all ka elektrienergia maksumuse teema ning arvamused selle kohta, kui suur see võiks olla, lahknesid. Tegu on kahtlemata kapitalimahuka ettevõtmisega, kus kapitalikulude kandmise ajal võib tootmise omahind olla kõrgem, kuid pikas perspektiivis madalam. Toodi välja ka asjaolu, et elektrienergia on Eestis mõnikord kallis seetõttu, et odav tuumaenergia ei pääse turule. Probleemiks on eelkõige võrguühendused ning energia tootmine Eestis on julgeolekuküsimus ja võimaldab saavutada konkurentsieelist.

Esitati küsimusi ka asukohavaliku ja sellega seotud eeltööde kohta. Kuigi väga esialgsed analüüsid on tehtud, võimaldaks käesoleva eelnõu vastuvõtmine koguda uuringutega rohkem ja täpsemaid andmeid. Lisaks saime ülevaate kiirgusohutuse teemadel.

Kuulasime ära ka kahe omavalitsuse, Lüganuse valla ja Viru-Nigula valla arvamused seoses nende koostöölepetega tuumaenergia võimaliku arendajaga. Mõlema valla esindajad kinnitasid, et näevad selles enda omavalitsusele positiivset tulevikuperspektiivi juhul, kui kõik riskid saavad maandatud. Mitmed komisjoni liikmed tõdesid, et määramatust on palju. Samas jäi kõlama seisukoht, et käesoleva protsessi jätkamisel on võimalik uuringuid jätkata ning leida hetkel kõlavatele küsimustele rohkem vastuseid.

4. juunil toimus meil majanduskomisjoniga ühisistung, kus kuulati huvigruppide arvamusi lähtuvalt energia tootmise aspektidest: energiapoliitika ja turg, majandus ja konkurentsivõime ja muu selline. Istungil osalesid kutsututena Rohetiigri, Tallinna Tehnikaülikooli, Fermi Energia, [Eesti] Tööandjate Keskliidu, Eesti Taastuvenergia Koja ja Utilitase, Eestimaa Looduse Fondi, Eesti Elektritööstuse Liidu ja Kliimaministeeriumi esindajad. Kliimaministeeriumi energeetika ja maavarade asekantsler Jaanus Uiga tegi ettekande energiapoliitika suundadest ja tuumaenergiast. Andres Veske andis ülevaate Rohetiigri energiateekaardist ja tuumajaama võimalikkusest Eestis. Einari Kisel tõi välja lahtised küsimused, mis on seotud Eestisse tuumajaama rajamisega. Kalev Kallemets tegi esitluse Eestis tuumaenergiaga kliimaneutraalsuse saavutamisest.

Eesti Tööandjate Keskliit on pöördunud Riigikogu poole kirjaga, milles soovitakse tuumaenergia kasutuselevõtuga seotud ettevalmistustega edasiliikumist. Liidu põhiliseks mureks on energia lõpphind. Nende hinnangul peaks tuumaenergia kasutuselevõtt olema ettevõtete otsustada ja põhjendatud majanduslike aspektidega. Tuumajaama arendajad ei küsi nende sõnul riigi toetust ja see võiks kehtida ka teiste energiaallikate puhul. Riigil on vaja kriisidega toimetulekuks mitmekesist energiaportfelli, leidsid tööandjad. Lühemate kommentaaridega esinesid Eesti Taastuvenergia Koja volinik ning ettevõtte Utilitas esindaja Rene Tammist, Eestimaa Looduse Fondi taastuvenergeetika ekspert Ingrid Nielsen ja Eesti Elektritööstuse Liidu tegevjuht Tõnis Vare. 

Edasine arutelu keskendus küsimustele. Milline võiks olla Eestis tulevikus energiavajadus? Kas seda saaks katta ka ilma tuumajaamata või mitte? Milline võiks olla tuumaenergia abil toodetud elektri hind? Millist tehnoloogiat või reaktoritüüpi võiks Eestis kasutada? Tuleb tõdeda, et mitmes aspektis, eelkõige vajaduse ja hinna kohta, olid osapoolte arvamused kaunis erinevad sõltuvalt sellest, millist huvigruppi inimesed esindasid. Põhilise motiivina tuli välja arutelu selle üle, kas enne otsustamist peaks küsimust veel analüüsima või oleks käesolevat otsust tarvis just selleks, et täpsemaid analüüse jätkata. Sellele küsimusele ilmselt ei saagi muud moodi vastata, kui siinsamas Riigikogu täiskogus eelnõu lõpphääletust läbi viies.

6. juunil arutati keskkonnakomisjoni istungil eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekuid ning võimalikke komisjoni esitatavaid muudatusettepanekuid. Istungil osalesid kutsututena muudatusettepanekute esitajate ja Kliimaministeeriumi esindajad. Teen lühikese ülevaate muudatusettepanekutest ja komisjoni otsustest.

Mart Maastiku esitatud muudatusettepanekud on muudatusettepaneku nr 1 all ning on tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 102 lõikest 2 seotud kokku üheks muudatusettepanekuks. Muudatusettepanekuga soovitakse kõigepealt muuta eelnõu pealkirja ja pidada vajalikuks töötada hiljemalt 1. jaanuariks 2025 välja tegevuskava, milliste allikate põhist ning milliste tootmisvõimsuste kasutamist soovib riik edendada. Tagamaks Eestis energiakindlus, on lahti kirjutatud, millistest eeldustest peab tegevuskava lähtuma ning mida täpsemalt peab tegevuskava sisaldama. Keskkonnakomisjon otsustas seda ettepanekut arvestada osaliselt. Muudatusettepanekus nr 1 soovitakse, et Eestis töötataks välja energiakindluse tagamiseks vajalik kava. Komisjoni muudatusettepanekuga nr 5 lisatakse eelnõu teksti punkt 2, et energiamajanduse arengukavas aastani 2035, edaspidi ENMAK 2035, käsitletaks tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevaid mõjusid, et tagada energiavarustuskindlus kliimaneutraalsele energiatootmisele üleminekul. Miks otsustas komisjon seda ettepanekut arvestada ainult osaliselt? See ettepanek oli sõnastatud niimoodi, et kui seda oleks täielikult arvestatud, siis oleks tegu olnud juba hoopis teise otsuse eelnõuga. Kuna seda ei olnud seetõttu võimalik täiel määral üle võtta, siis võeti üle osaliselt see sisuline mõte, mida muudatusettepanekuga oli taotletud.

Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Keskkonnakomisjon otsustas seda ettepanekut arvestada osaliselt. Originaalses ettepanekus peetakse vajalikuks, et loodav tuumajaam oleks riigi enamusosalusega. Aga komisjonis toimunud läbirääkimiste tulemusel lisas komisjon muudatusettepanekuga nr 5 eelnõu teksti punkt 3, et õigusraamistiku loomisel tagada, et omandivormiga seotud riske on põhjalikult hinnatud. Ja see oli tegelikult muudatusettepaneku esitajate esindaja kompromissettepanek. Samamoodi sai seda arvestada osaliselt.

Muudatusettepaneku nr 3 esitas 19 Riigikogu liiget ning sellega soovitakse toetada Eestis tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ja selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist üksnes juhul, kui ENMAK 2035‑s kinnitatakse, et tuumajaama rajamine Eestisse on varustuskindluse tagamiseks vältimatult vajalik, riikliku julgeoleku riske on piisavalt maandatud ja kõiki kulusid riigieelarvele põhjalikult hinnatud. Komisjoni kompromissettepanekuga nr 5 lisatakse eelnõu teksti punktid 2 ja 3. Punktiga 2 soovitakse käsitleda ENMAK 2035-s tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevaid mõjusid, et tagada energiavarustuskindlus kliimaneutraalsele energiatootmisele üleminekul. Punktiga 3 soovitakse õigusraamistiku loomisel tagada, et riikliku julgeoleku ja rahastamisega seotud riske on põhjalikult hinnatud.

Nüüd siin protseduuriliste küsimuste käigus kuulsin, et tekkis keskustelu selle üle, kas siis komisjon päriselt arvestas või ei arvestanud selle muudatusettepaneku sisu. Muudatusettepaneku selgitus oli järgnev: "Esialgne otsuse eelnõu tekst käsitleb tuumaenergia kasutusele võtmist seostamata seda laiema energiamajanduse arengu, sotsiaalmajandusliku tasuvuse ja riikliku julgeoleku kontekstiga. Seetõttu teeme ettepaneku viia eelnõu teksti muudatused, mis seostaks otsuse nende oluliste kaalutlustega." Ma kinnitan, et komisjon tõepoolest heas usus ja heast tahtest tegutses just nimelt sellesama eesmärgi nimel, mis selles selgituses on kirjas.

See, miks me pidime üldse seal midagi muutma, tulenes normitehnilistest põhjustest. Sealsamas komisjonis ka Kliimaministeeriumi esindajad kinnitasid, et sellisel kujul, nagu esialgselt see muudatusettepanek oli sõnastatud, [seda arvestada ei saaks, sest] ENMAK ei anna mingisuguseid tingimuslikke hinnanguid ühelegi stsenaariumile. Seal kirjeldatakse erinevaid stsenaariume ja nende tulemusi, aga selle arengukava järgi ei ole võimalik teha tingimuslikke otsuseid. Nii nagu Eestis arengukavad on, arengukavad kirjeldavad erinevaid stsenaariume, erinevaid võimalusi ja lõpuks poliitiline otsus, milline võimalus valitakse, sünnib tegelikkuses siin Riigikogu saalis. See oli üks põhjus. Ja teine põhjus oli see, et need järgmised asjad, mis olid sinna muudatusettepaneku teksti seotud, nagu riikliku julgeoleku riskid ja kõik kulud riigieelarvele, on sellised aspektid, mida samuti ENMAK ei käsitle. Seetõttu ei olnud võimalik neid samasse lausesse jätta. Need tuli lahutada ja ära määrata, et need aspektid saavad käsitletud, aga ei olnud mõtet jätta sinna otsuse eelnõusse õiguslikus mõttes sisutühja teksti, mõistlik oli teha see korrektseks.

Nii et tõepoolest, see komisjoni istung oli pikk ja sisukas, arutelu väga asjalik. Ei olnud komisjoni liikmetel soovi ühtegi muudatusettepanekut lihtsalt maha hääletada, vaid peeti pikka sisulist arutelu selle üle, kuidas teha nii, et kõik muudatusettepanekutes välja toodud mured saaksid võimalikult põhjalikult käsitletud võimalikult [sarnasel] kujul, nagu inimesed oma muudatusettepanekutes on välja toonud, või siis kokkuleppel esitajatega nii, nagu esitajad on ka pakkunud.

Ja ongi jäänud kaks muudatusettepanekut. [Ettepaneku] nr 4 on esitanud keskkonnakomisjon, seal on täpsustatud eelnõu õiguslikku alust, põhiseaduse § 65 punkti 10. Tehniliselt lihtsalt juhtus niimoodi, et algses eelnõus ei olnud see punkt päris korrektne, kuna eelnõu koostamisega seotud asjaoludest ei tulene, et Vabariigi Valitsus oleks teinud Riigikogule ettepaneku võtta riigile varalisi kohustusi. (Saalist hüütakse: "Aeg!")

Nii. Ja muudatusettepaneku nr 5 on esitanud …

Ma korra vabandan. Hea ametikaaslane Kalle Grünthal, te hüüdsite: "Aeg!" Mingi informatsioon aja kohta? Ei? (Kalle Grünthal vastab kohalt.) Aa, selles mõttes! Aeg käib, jaa-jaa. Aitäh teile, et te seda märkasite! Aeg jookseb.

Ma saan aru, et ma saan lisaaega selle …

Te saate lisaaega, 12 sekundit tagasi. Palun!

Just. Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud keskkonnakomisjon. Võttes aluseks esitatud muudatusettepanekud nr 1–3, täiendatakse eelnõu teksti punktidega 2 ja 3. Punktiga 2 soovitakse käsitleda ENMAK 2035-s tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevaid mõjusid, et tagada energiavarustuskindlus kliimaneutraalsele energiatootmisele üleminekul. Punktiga 3 soovitakse õigusraamistiku loomisel tagada, et riikliku julgeoleku rahastamisega ja omandivormiga seotud riske on põhjalikult hinnatud. Normitehniliselt pole ettepanekuid nr 1–3 võimalik eelnõusse sisse viia, kuna tekib sisuline kollisioon. Sellega tuleb arvestada. 

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud olid järgnevad. Keskkonnakomisjon otsustas 6. juuni istungil esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja teha ettepanek viia läbi selle eelnõu lõpphääletus. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Läheme küsimuste juurde. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Igor! Mul on sulle üks väga lihtne küsimus: mida ütleb sulle sõna Tšornobõl?

Tšornobõl on üks koht Ukrainas.

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite, et minu muudatusettepanekuid on osaliselt arvestatud. Ma ei saa küll aru, mida konkreetselt arvestatud on. Siin on otsuse eelnõu "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" ja ma tegin ettepaneku, et enne kui toetada tuumaenergia kasutuselevõttu, tuleks selgeks teha üleüldiselt Eesti energiavarustuskindluse tagamise toetamine. Minu ettepanekus ei olnud sõnagi juttu kliimaneutraalse energia tootmisest ega ka konkreetselt tuumaenergia kasutuselevõtust, aga teie väidate, et seda on minu muudatusettepanekust arvestatud. Ma ei ütle, et ma olen tuumaenergia kasutuselevõtu vastu, aga eelkõige tuleks teha endale selgeks, mis see, mida me hakkame toetama, maksma läheb. Palun öelge mulle, millist osa teie [silmis] on toetatud minu ettepanekust.

Aitäh! Just sellepärast ongi seda ettepanekut toetatud osaliselt, mitte täielikult, nendes osades, mis puudutasid analüüsi, seda energiamajanduse arengukava koostamise kaudu, ja mis puudutasid varustuskindluse aspektide hindamist.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea komisjoni juht! Kuivõrd eetiliseks te seda hindate ja kui tihti olete keskkonnakomisjonis teinud riigile niivõrd laiaulatusliku mõjuga otsuseid ühe konkreetse ettevõtte lobi tulemusel?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei meenu, et oleks selliseid otsuseid teinud või toetanud.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Üle-eelmisele küsijale vastates: võib-olla lihtsalt on, Mart, valitud … Mart on juba läinud. Aga võib-olla on siis toetatud ja osaliselt arvestatud näiteks ettepanekute sidesõnasid. Tundub, et see on kõige lihtsam.

Sa väitsid, et ENMAK ei ütle ette. Ma väidan sulle vastupidi, olles mõningate arengukavade tegemise ja koostamise juures olnud, et eks ikka arengukava tellija ütleb, kas ta tahab erinevaid stsenaariumeid või tahab ka nende stsenaariumide baasil soovitatud stsenaariumi esiletõstmist. Selles on meil kindlasti suur eriarvamus.

Aga loen siin, et ERR-ile sa oled öelnud, et keskkonnakomisjonis sa oled tegelenud megakaasamisega – sinu sõnad. Kas sa nüüd, kui oled ette lugenud – ja iseennast kuulanud ka –, et paari nädala jooksul oled teinud kolm koosolekut, väidad ikka, et tegu oli megakaasamisega? Meil on, hea Igor, sinuga kaasamisest absoluutselt erinev arusaam, eriti veel sellises küsimuses, mis võib tagantjärele vaadates olla selle Riigikogu koosseisu üks olulisimatest põhimõttelistest otsustest. Miks ja kelle survel sa niimoodi kiirustades tegutsed?

Aitäh selle küsimuse eest! Ega me selle otsuse puhul ei ole tegelenud kaasamise ja aruteludega ainult konkreetse eelnõu menetlemise raames. Iseenesest on see olnud pikk protsess, mis algas Vabariigi Valitsuse poolt tuumaenergia töörühmale mandaadi andmisest ja selle raporti valmimisest eelmise aasta lõpus. Seejärel tutvustati seda kõikidele soovijatele komisjonides, fraktsioonides ja Vabariigi Valitsusele. Selle põhjal korraldas keskkonnakomisjon OTRK, mis oli laiapõhjaline, see ei olnud kuidagi ühes suunas mõjutatud. Oli pikk arutelu, mis oli kavandatud neljatunniseks, aga lõppes natuke varem, mis näitab seda, et kõik, kes tahtsid siin saalis küsimusi küsida, said selleks võimaluse – aeg ei saanud otsa. Seejärel ei olnud meil sellesama otsuse eelnõu menetluse käigus tegelikkuses ju kohustust tegeleda huvigruppide kaasamisega, kuna tegu on Riigikogu liikmete algatatud eelnõuga, aga me siiski seda tegime, mitte lihtsalt formaalselt, vaid tegime kaks avalikku istungit. Jagasime kaheks, et oleks võimalikult põhjalik. Ühe istungi korraldasime koos majanduskomisjoniga, ühisistungi. Jällegi, kaasasime teist komisjoni. Ja kogu muudatusettepanekute arutelu oligi tegelikult suunatud sellele, et mitte minna lihtsa vastupanu teed ja öelda, et muudatusettepanekud nr 1–3 mingil põhjusel ei kõlba, vaid otsida lahendust. Ma arvan, et see on olnud piisav.

Reili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma pikalt ei peatu sellel jabural väitel, et nimetada energiavaldkonna olulisimat strateegiadokumenti sisuliselt sisutühjaks või vähetähtsaks. Ma küsin pigem seda, miks siiski soovitakse niivõrd kaalukat energiapoliitilist otsust võtta vastu ilma eelneva riskihinnanguta ning ka kontrollita, kas tuumajaam on Eesti energiasüsteemis vajalik.

Aitäh! Hea kolleeg, ärge mulle ikka sõnu suhu pange! Ma ei ole öelnud neid asju selle arengukava kohta, nagu te siin sõnastasite. Esiteks, see eelnõu ei käsitle tuumajaama rajamist, see käsitleb perspektiivset tuumaenergia kasutuselevõttu. Ja need mitmed analüüsid ja kaalutlused on võimalik teha pärast selle otsuse eelnõu vastuvõtmist. Sellest oli tegelikult juttu ka ettekandes, mis ma praegu pidasin.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Jah, selles otsuse eelnõu seletuskirjas viidatakse tuumaenergia töörühma lõpparuandele, nendele järeldustele. Kui lühidalt kokku võtta, siis tuumaenergia töörühm ütleb oma lõpparuandes, et tuumaenergia kasutuselevõtt nõuab põhjalikku pikaajalist ettevalmistust ja muidugi teatud tingimustel on see teostatav. Kõik meie küsimused, mis püstitati ka majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisel istungil, olid püstitatud selles võtmes: kas tuumaenergia kasutuselevõtt või tuumaelektrijaam on ajaperspektiivis Eesti energiasüsteemis üldse vajalik, millised on kulud, millised on ressursid? Küsimus on selles, kas riik peaks panema sinna kohe ja praegu ressursse, kui me ei ole hinnanud põhjalikult vajalikke ettevalmistusi ja toimetusi ning seda, kas Eesti energiasüsteem sellist elektrijaama üldse vajab.

Aitäh, hea kolleeg! Ega mina ka ei tea, kas seda elektrijaama on vaja. Täiesti nõustun sinu välja toodud argumendiga, et pärast põhjalikke ettevalmistusi on võimalik seda üldse kaaluma hakata. Ja need põhjalikud ettevalmistused tulevad selle otsuse järel. Need sisalduvad tuumaenergia ja ‑ohutuse seaduse menetluses, mis peaks olema veel pikem ja põhjalikum kui kliimaseaduse menetlus. Need meetmed sisalduvad kõikides täiendavates uuringutes, mis on vaja läbi viia. Tuumaenergia töörühma raport ju ütleb, et selle järeldused põhinevad esialgsel infol ja täiendavaid uuringuid tuleb läbi viia oluliselt rohkem süvendatud tasemel. Siin mingit vastuolu ei ole.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea ettekandja! Ma tahan siiski meenutada seda viimast keskkonnakomisjoni istungit. Sa ütlesid, et kõik muudatus[ettepanekud] võeti arvesse, vaatamata sellele, et ka komisjonis ma ütlesin, et tegelikult kõikide nende muudatuste üks osa oli tingimuslikkus, see tingimuslikkus kadus. Siis sa nõustusid, et see on tõesti nii. Mul oli ka küsimus, miks ei ole näiteks sotsiaaldemokraatidega arvestatud selles mõttes, et oleks võinud [meiega] konsulteerida. Sa vastasid, et sa ei teadnud, kes selle ettepaneku on koostanud, mis oli kummaline. Aga küsimus on, kes on see kummaline keskkonnakomisjon, kes töötas täielikult välja need sinu esitatud punktid, mida me keskkonnakomisjonis hakkasime arutama ja mille kohta sa ütlesid, et need on põhjalikult läbi töötatud.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See protsess ongi ju niimoodi, et muudatusettepanekute esitaja esitab mingisugused ettepanekud, tal on mingid seisukohad, mis ta kirjutab muudatusettepanekutesse. Siis on kaks valikut. Võib panna lihtsalt selle asja komisjonis hääletusele ja hääletada näiteks selle vastu, ja ongi asi lõpetatud. Ma ei tea, kas see oli eesmärk selle ettepaneku esitamisel. Mulle tundus, et teine lähenemine on mõttekam. Ma lugesin läbi, mis on selle muudatusettepaneku selgitus, ja ma pöördusin kõigepealt komisjoni ametnike poole, seejärel eelnõu algatajate esindaja poole ja ka Kliimaministeeriumi esindajate poole küsimusega, kas me saaksime normitehniliselt korrektsema sõnastusega, mõnevõrra teistsuguse sõnastusega võtta seda eesmärki arvesse. Ja nende läbirääkimiste tulemusel sündis see ettepanek, mida me hakkasime komisjonis arutama. Komisjoni istungil 6. juunil oligi see arutelu koht, eks ole. Te tulite välja ühe ettepanekuga, ma pidasin nõu erinevate osapooltega, leidsime mingisuguse lahenduse ja me arutasime seda seal 6. juunil. Täpselt nii see oli.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma jätkan [teemal], mille kohta head kolleegid on enne küsinud. Minule see muudatusettepanekute käsitlemine ja arutamine jättis ikkagi pentsiku mulje. Ma kindlasti ei pea teid rumalaks inimeseks, pigem ikka vastupidi. Ehk ma eeldan, et te saate väga hästi aru, et tingimuslikul seosel ja lihtsalt nii-öelda lausete järjestikku kirjutamisel on väga suur vahe. Ma toon tervisevaldkonnast näite: see on umbes nagu, et ühel juhul ütleme, et viia läbi põlveoperatsioon eeldusel, et ortopeedi hinnangu ja MRT-uuringu [järgi] on see vajalik ja riskid on maandatud. Teine variant on öelda, et viime ellu põlveoperatsiooni ja siis teeme ka uuringud ära, aga see, mida need uuringud näitavad ja mis tulemus on, polegi nagu relevantne. Ehk see ettepanek, mis nüüd tuli siia saali, on just nimelt selline, et kõigepealt avaldame toetust, siis nendime, et oleks õige seda kuskil käsitleda ja hinnata ka. Kas saate aru sellest põhimõttelisest erinevusest? Kas te saate aru, miks see häirib Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmeid ja teisi, kes selle muudatusettepaneku on esitanud?

Aitäh! Ma enam-vähem saan aru, mis häirib Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, kuna teie fraktsioon on teatanud algusest peale, et on tuumaenergia põhimõtteline vastane, et te põhimõtteliselt soovite hääletada selle eelnõu vastu. Ja ma saan aru, et see häiribki. Nüüd, kui te loete seda teksti, mis on muudatusettepanekus kompromissina kirjas, [siis näete, et] seal ei ole kirjas, et mitte arvestada energiamajanduse arengukavaga, et see ei ole relevantne ja [tuleks] heita kõrvale. Vastupidi, seal on kirjas, et sellega tuleks arvestada, seal tuleks neid aspekte analüüsida ja tuleks analüüsida ka neid aspekte, mis on seal lause teises pooles. Aga need ei ole selle arengukavaga seotud, vaid neid tuleks ikkagi lihtsalt arvestada. Mulle tundub, et see põlveoperatsiooni näide lihtsalt ei lähe kokku sellega, mis seal eelnõus kirjas on.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Ma jätkan eelküsijatega [samal teemal]. Sa võtsid siin sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni suhtes, aga miks sa minuga kui ettepaneku esitajaga ei konsulteerinud? Ja teiseks: miks muudeti seda järjekorda, mis on ENMAK‑is, kus on öeldud, et juhul kui liikuda edasi tuumaenergeetikaga, siis kõigepealt tuleks energiamõjud ja muud asjad läbi vaadata ja õigusaktini jõuda alles 2027. aastal? Miks me teeme praegu vastupidi ja kiirustades, millisel põhjusel?

Aitäh! Kiirustamise kohta ma juba vastasin, et siin ei saa rääkida mingisugusest kiirustamisest. See on igal juhul väga pikk protsess, sellele eelnõule on eelnenud pikk protsess ja selle eelnõu võimalikule vastuvõtmisele ka järgneb pikk protsess.

Mis puudutab küsimust, miks ma sinuga isiklikult ei konsulteerinud: oleksid võinud paluda määrata ennast näiteks komisjonis muudatusettepanekute esitajate esindajaks, siis oleksid olnud selle arutelu juures ja olnudki seesama inimene, kellega selle üle komisjonis nõu peetakse.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Palun põhjendage, mil viisil on teie meelest loogiline see, et me alustame riigina tuumajaama rajamise ettevalmistamist, ilma et meil oleks selge teaduspõhine veendumus, et tuumajaama rajamine Eestisse on ilmtingimata vajalik. Tegelikult on isegi vastupidine olukord, et Eesti teadlaste ja asjatundjate sõnul me ei vaja tuumajaama rajamist ja see ei ole ka majanduslikult tasuv.

Aitäh! Ma kordan veel kord üle, et käesolev eelnõu ei käsitle tuumajaama rajamist, vaid see käsitleb tuumaenergia kasutuselevõtu jaoks vajalike tingimuste loomist.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Austatud istungi juhataja, kõigepealt ma tahan teid tänada, et te lubasite Zuzul küsida. Komisjonis ta ei saanud küsida. Suures saalis demokraatia on säilinud, selle üle on ainult hea meel. Aga komisjoni esimehele on mul selline küsimus: mis juhtub, kui seda eelnõu vastu ei võeta? Kui printsipiaalne või põhimõtteline see on? Kas tuumaenergeetika mõttega edasiliikumine saab toimuda ka siis, kui seda eelnõu täna ei toetata? Ja kuidas sai juhtuda see, et näiteks tuuleenergiatoetused järgmiseks 20 aastaks saadi üldse ilma igasuguste parlamendi aruteludeta heaks kiita, aga selle, mis tuumaga toimub, peame me siin poliitilise otsusena – mulle tundub, et see on rohkem deklaratsioon kui eelnõu – vastu võtma? Miks see meil energeetikas niiviisi on, et osal puhkudel on vaja parlamendil sekkuda ja teistel, kus me raha lendu laseme, nagu ei pea sekkuma?

Aitäh, hea Priit! Ma tänan sind selle küsimuse eest. Ma tahaksin sellesama küsimuse esitada inimestele, kes on toetanud tulihingeliselt taastuvenergia kasutuselevõttu ega ole esitanud samu küsimusi, nagu nad esitavad täna tuumaenergia kasutuselevõtuga seoses.

 Tiit Maran, palun!

Aitäh! Hea ettekandja ja esimees! Ma tulen tagasi teie sõnade juurde. Te ütlesite, et te konsulteerisite kõigi erinevate osapooltega, aga nende hulka ei kuulunud mitte ükski muudatusettepanekute tegija esindaja. Kas nemad siis ei olegi kõik need erinevad osapooled või kuidas te seda selgitate?

Aitäh! Ma siis kordan veel kord, et muudatusettepanekute esitajate [esindajad] olid komisjonis kohal. Täpselt seal toimusidki läbirääkimised võimalike kompromisside üle. Meil sünnivad otsused komisjonis, päriselt, mitte väljaspool komisjoni. See, mis toimus väljaspool komisjoni, oli lihtsalt võimalike kompromissvariantide kooskõlastamine täitevasutusega, et need oleks normitehniliselt korrektsed. Siin oli ju täiesti ühene lähenemine, et eelnõu algatajate poolt oli üks inimene ja iga muudatusettepaneku esitajate poolt oli ka üks inimene. Oli täiesti korrektne lähenemine, Järelikult ei saanudki seal olla mitut inimest, näiteks 2 või 19 inimest korraga, kuigi kuulama oleks võinud tulla.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Repliik Priit Sibulale: erinevad valitsused viimasel ajal on kinnitanud taastuvenergeetika arendamist, ka sellised, kus on Isamaa olnud. Neid otsuseid on tehtud aastate jooksul, alates planeeringutest ja lõpetades erinevate Euroopa ühiste algatuste toetamisega – see on taastuvenergeetika arendamine. Nii et see ei saa olla küll kuidagi uudiseks ei Riigikogus, ei Eesti ühiskonnas laiemalt.

Mis puudutab seda konkreetset otsust, siis Riigikogu [Kantselei] õigus‑ ja analüüsiosakond on andnud hinnangu, et otsuse eelnõu ei ole juriidiliselt siduv. Sa üritad ka seda niimoodi näidata, et see lihtsalt annab teatud julgust nende ettevalmistuste jätkamiseks, see ei ole siduv ei valitsusele ega ministeeriumile. See on juriidiline hinnang. Miks sa üritad näidata, ka avalikkusele on näidatud, et kui see otsus siin täna vastu võetakse, siis me tormame kõigi nende ettevalmistustega edasi?

Aitäh! No kõigi nende arutelude käigus on ju mitu korda välja toodud, et on erinevaid aspekte, mida tuleks hinnata ja rohkem uurida. Nüüd, mille alusel hakkab täitevvõim nende uuringute või küsimuste analüüsiga tegelema? Kui Riigikogu annab mingisugusegi poliitilise suunise, et jah, seda teemat võiks edasi ajada, siis on võimalik neid küsimusi edasi käsitleda.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Paraku jätkan sealt, kus enne lõpetasin. Sa enne nimetasid, et me oleks pidanud enda seast valima esindaja. Palun nimeta siis konkreetne Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse säte, millest see tuleneb. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 99 lõige 4 mitte midagi sellist ette ei näe. Ka varasemalt on olnud Riigikogus tavaks, et kui Riigikogu liikmed mitmekesi muudatusettepaneku esitavad, siis saadetakse neile selle muutmise puhul näiteks e‑postiga kiri võimaliku uue tekstiga. Millisel põhjusel jäi see e‑kiri saatmata ja millisest konkreetsest õigusaktist tuleneb sinu tõlgendus, et muudatusettepaneku esitajad oleks pidanud valima enda hulgast [esindaja]? Muudatusettepanekut antud juhul siiski sisuliselt üldse arvestatud ei ole.

Aitäh! Selle viimase väite osas jään eriarvamusele, selgitasin juba varem, miks. See küsimus, mis puudutab muudatusettepanekute esitajate esindaja valimist: ma ei oska öelda, miks siis esindas esitajaid Tiit Maran. Võib-olla peaks Tiit Marani käest küsima, mis alusel ta esindas neid esitajaid. (Saalis räägitakse.)

Hea esineja, palun jätkake.

Jah. Mart Maastikku esindas näiteks Priit Sibul ka mingisugusel alusel, eks ole, kas mingi volituse või suulise volitusega. Ja eelnõu algatajat esindas Mario Kadastik. Ma ei oska öelda, miks nad kõik seda tegid, kas nad olid siis kuidagi õigusvastaselt seal komisjonis.

Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma olen aru saanud, et teie olete julgeolekuinimene ja peaksite teadma julgeolekust üleüldisemalt ning olete ka kindlasti kursis, mis toimub täpselt sõjaga Ukrainas. Seoses sellega ka küsimus. Kas on konsulteeritud tuumajaamade julgeoleku mõttes nende riikidega, kes seisavad reaalselt silmitsi sellega, et sõjaolukorras on vaja hallata tuumajaama, näiteks just Ukrainaga? Ja kui seda ei ole tehtud, siis miks ei ole seda tehtud ehk konsulteeritud nende riikidega ja nendega sellest ohust räägitud?

Aitäh! Seda aspekti me käsitlesime iseenesest keskkonnakomisjoni algatatud OTRK raames. Seal oli julgeolekuküsimusest eraldi ettekanne ja meil oli kohal Siseministeeriumi esindaja, kes rääkis sõjalistest ja mittesõjalistest ohtudest. Mittesõjalised ohud on oluliselt suuremad. Ta tõi ka välja, et energeetika puhul ei erine sõjalised ohud kuidagi selle poolest, kas tegu on tuumaenergia või mingisuguse muu energiaga. Energiasüsteem on ühtmoodi haavatav, kui näiteks rünnatakse alajaamasid, ülekandevõrkusid. Eestiski asuvad päris olulised energeetikakomponendid Ida-Virumaal suhteliselt piiri lähedal, üks sünkroonkompensaator seisab näiteks Auveres. Ei olegi vaja mingisugust tuumareaktorit sinna. Kui selle sünkroonkompensaatoriga midagi juhtub, siis ongi kehvasti. 

Nii et neid küsimusi on käsitletud, ütleme, laiemalt kogu selle arutelu käigus. Ega selle eelnõu vastuvõtmisega ei tehta ju selliseid otsuseid, et nüüd rajatakse mingisugune ohtlik objekt ega täideta mitte ühtegi ohutusnõuet, vaid vastupidi, antakse suunis selleks, et ohutusnõuded välja töötada, kõik riskid läbi kaaluda ja vastavalt riskidele siis meetmed kasutusele võtta.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et see, mis te enne vastasite mulle, ei olnud päris korrektne – et teie annate hinnanguid, mis on ühe või teise erakonna seisukoht või positsioon. Seda enam, et ka meie fraktsioonis on minu teada isegi tuumaenergeetika toetusrühma esindajaid. Ei ole päris korrektne see väide. Ka mina isiklikult olen olnud suhteliselt avatud selleks debatiks, aga pean tunnistama, et see asjaajamise viis viib mind tuumaenergeetika ja konkreetselt selle eelnõu toetamisest pigem kaugemale.

Ma küsin nüüd nii. Te ütlete, et see eelnõu ei anna kuidagimoodi hinnanguid, kas me toetame või ei toeta seda, samal ajal kui selle pealkiri on konkreetselt tuumaenergia kasutamise toetamise kohta. Kas oli arutelul ka mõte, et kui teha selline otsuse eelnõu, kus tegelikkuses me ei taha öelda, et me anname lõpliku Riigikogu heakskiidu või midagi taolist, siis oleks mõistlikum öelda, et see on näiteks tuumaenergia kasutuselevõtu hindamine või analüüs või midagi muud sellist? Aga "toetamine" on eesti keeles väga lihtne, väga üheselt mõistetav sõna.

Jah, see sõnastus [viitab], et tuumaenergia kasutuselevõtu toetamiseks vajalike tingimuste loomisega on tegu. Selles mõttes me ei saaks öelda, et eelnõu tegeleb konkreetselt mingisuguse objekti rajamise toetamisega ilma mõjusid hindamata. Jah, me vist oleme ümber nende teemade käinud juba päris mitu ringi nagu kass ümber palava pudru. Tundub, et ma hakkan ennast kordama.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! No seda teadsin ma enne siia saali tulekut, et sotside mõtted on taastuvalt tuulte meelevallas, aga see ei puutu ju asjasse. Ma küsisin teilt, mis juhtub siis, kui seda eelnõu toetatakse või ei toetata, kas taastuvenergeetika teemaga saab minna edasi mõlemal juhul või ainult ühel juhul. Teiseks see, et te olete koalitsioonis olnud aasta aega, ja ma tean väga täpselt, mida Isamaa on toetanud ja mida ei ole. Miks on viimase aasta jooksul nii, et ühed [otsused], mis puudutavad tuuleenergia toetust, tehti valitsuskabineti vaikuses, aga tuumateemal peame me selleks, et saaks edasi liikuda, parlamendis avalduse vastu võtma? Miks see sellises kontekstis on?

Aitäh! Eks me oleme pidanud ka taastuvenergia edendamiseks mitmeid eelnõusid siin ju vastu võtma, tänagi tegime ühe lõpphääletuse. Ei saa öelda, et see oleks nagu kabinetivaikuses sündinud. Tõepoolest, see on olnud praeguse koalitsiooni poliitiline valik hinnata taastuvenergia ülekaalukaks avalikuks huviks, mitte ainult teiste energiatootmisviiside suhtes, vaid ka paljude teiste küsimuste suhtes, sealhulgas tehakse kompromisse keskkonnakaitsega, looduskaitsega ja nii edasi. See poliitiline valik tehti soovist liikuda käesoleval kümnendil võimalikult kiiresti kliimaneutraalse energiatootmisviisi suunas ja energia tootmise suurendamise suunas – tegu on kõige kiirema viisiga. Käesolev kümnend saabki selle pärast Eestis olema taastuvenergeetika kümnend. Ja see otsuse eelnõu, millega me tegeleme, on pikk plaan, mis juhtub 15–20 aasta pärast. Kui me peame täiesti loobuma fossiilenergiast, millega me siis selle asendame? Kas me dimensioneerime taastuvenergiat rohkem, järjest rohkemaks, selleks et kõik oma vajadused ära katta ja saada hakkama ka puudujääkidega, või me kasutame kõiki erinevaid viise?

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus, et miks te käite nagu kass ümber palava pudru, ei vasta küsimustele. Tanel Kiik esitas konkreetse küsimuse, miks saab selle Riigikogu otsuse pealkirjast välja lugeda "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine", mis ju otseselt viitab sellele, et me juba toetame, ilma et me oleksime teinud mingisuguseid analüüse. Vastake siis konkreetselt ära, miks te tahate, et Riigikogu juba praegu toetaks, kui ei ole veel tehtud analüüse, mis see meile maksma läheb ja kas see on mõistlik. Palun vastake.

Jaa, aitäh! Püüan vastata. Mina saan sellest toetamisest aru nii, et eelnõu algatajad toetavad eelkõige tehnoloogianeutraalset lähenemist ehk sellist lähenemist, et me saaksime aastakümnete pärast teha energiapoliitilisi valikuid, mis ei ole piiratud ühe energiatootmisvõimalusega, sest me toetame mitmeid erinevaid. Kogu selle protsessi käigus tuleb Riigikogul teha veel päris mitu otsust enne seda, kui Eestis saaks kerkida või hakata kerkima mingi konkreetne objekt, mis tuumaenergiat toodab. Kas see toodab elektrit või see toodab soojust või teeb midagi muud, seda ma ei oska öelda, seda see eelnõu ei käsitle. Küsimus on lihtsalt võimaluse avamises tulevikupõlvkondadele, et me ei oleks 20 aasta pärast olukorras, [kus mõeldakse], et ohoh, võib-olla me võiks seda kasutada, aga meil ei ole seda võimalust, sellepärast et me oleme ühed olulised otsused tegemata jätnud, meil ei ole vastavat õigusraamistikku, meil ei ole kompetentsi, me ei ole teinud mitte ühtegi uuringut, ja siis me oleme piltlikult öeldes jälle lõhkise küna ees.

Mis see maksma läheb? Ma võin teile tuua näite, mis läheb maksma energia defitsiit. Kaks aastat tagasi maksid Eesti majapidamised ja ettevõtted elektrienergia eest üle miljardi euro ühe aasta jooksul. Nii palju on see läinud maksma. See oli energia defitsiidi teema. Energiaturg selles mõttes ei valeta kunagi, tal on omad nüansid, aga turg näitab lõpuks nõudluse ja pakkumise suhte ära. Siin ei ole mõtet majandusteooriaga vaielda. Mis maksab meile taastuvenergia kasutuselevõtt? Me oleme lugenud meediast meeletuid süüdistusi, kuidas me oleme teinud kohutava otsuse, sellepärast et 20 aasta jooksul tuleb võib-olla Eesti tarbijal taastuvenergia eest peale maksta 2 miljardit – 20 aasta jooksul. Võrreldes [energia defitsiidiga]: 1 aasta jooksul 1 miljard. Kõrvutame kõigepealt need ja siis kõrvutame ka kasu, mis on saadav suurema tootmisega kaasneva suurema pakkumisega, mis muudab energia hinna madalamaks. Loodetavasti. Minu lootus on küll, et see ei lähe selles mõttes Eesti tarbijale, mitte ühelegi tarbijale, midagi rohkem maksma, kui see on turutingimustel võimalik ja mõistlik. Ei ole kellelgi mõttes selle eelnõuga edendada niisugust projekti, mis turutingimustele ei vasta, on ebatasuv või pakub ebakonkurentsivõimelist hinda. Ma arvan, et see ei olegi tänapäeva ärimaailmas võimalik.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Tahtsin lihtsalt täpsustada. Kas see kompromissettepanek, mille komisjon välja käis, pandi muutmata kujul hääletusele kui kompromiss või täiendati ja muudeti seda kohal algatatud ettepanekute alusel oluliselt?

Tähendab, kompromissettepanek, viies muudatusettepanek on komisjonis läbi hääletatud ja seal ei olnud mitte ühtegi vastuhäält. Sisu osas, jah. Kõik muudatusettepanekud on läbi hääletatud, mitte ühtegi vastuhäält ei olnud, teatud tingimustel olid teatud inimesed erapooletud. Nii see oli.

Head ametikaaslased, kodu‑ ja töökorra seadus näeb antud päevakorrapunktis, mis on otsuse eelnõu teine lugemine, ette kaks küsimust. Nüüd, ma saan aru, mida te tahate: teha vastusõnavõttu. Kui nime nimetati, siis seda võib teha, aga see kehtib juhul, kui teie nime või teie mõtet nimetati või sellele viidati läbirääkimiste voorus. Hetkel me oleme küsimuste ja vastuste voorus, mis ei ole läbirääkimiste voor.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt parandan mõned ettekandja apsud. Tuumaenergia ei ole taastuvenergia. See peaks olema siin saalis küll kõigile selge. Teine on see, et ei ole praegune koalitsioon otsustanud seda, et taastuvenergia 100% peaks kümne aasta jooksul [saavutama], vaid eelmine koalitsioon tegi selle kokkuleppe, et taastuvenergia tootmise võimsus peab olema 2030. aastaks Eestis nii suur kui Eesti tarbimine. Ja mu küsimus on lihtne. Kui komisjon on seda arutanud, kas te teate, kes selle eelnõu tegelikkuses tegi? Kes selle eelnõu kokku kirjutas? Inimesed on alla kirjutanud juba valmis eelnõule, aga kes füüsiliselt selle eelnõu kokku kirjutas? Kelle eelnõu me tegelikult siin saalis praegu arutame?

Ma arvan, et te arutate praegu 55 Riigikogu liikme esitatud eelnõu. Kõikide eelnõudega on niimoodi, et keegi on selle kokku kirjutanud. Mina konkreetselt andsin allkirja Mario Kadastikule, kes on ka siin puldis käinud eelnõu esitajate esindajana.

Priit Lomp, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! No pole lugu, peagi saad puldist ära. Mulle lihtsalt tundub, et mida kauem sa puldis oled, seda enam segadust selle eelnõu ja teema juurde tekib. Ja mis seal salata, mõneski teemas, vabandan tõesti, on pisut vassimist ka kuulda. Viimane tase oli paar vastust tagasi: [väide], et Eestis tuumaenergia kasutuselevõttu [käsitlev] eelnõu on justkui tehnoloogianeutraalne eelnõu. See on asi, mis veel ei olegi jutuks tulnud. Lisame siia juurde megakaasamise muudatusettepanekute sõnastamises – see kõik on kuidagi väga-väga kummalises kraavis. Kas sul ei teki tunnet, et kui midagi on läinud nii põhjalikult vussi, siis peaks teise lugemise katkestama ja päriselt komisjonis seda teemat põhjalikult arutama?

Hetkel seda tunnet ei teki.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma pean veel ühe paranduse tegema. Komisjoni esimees püüab siin saalile nagu valetada. Ei ole elektri hind tõusnud sellepärast, et kuskil defitsiit [tekkis] – see võib küll olla ühtpidi õige, aga defitsiit tekkis sellepärast, et Elering ehitas kolmanda kõrgepingeliini. Sellest tekkis see hind. Kui poleks Eesti riigiettevõte sellist rumalust teinud, siis seda probleemi poleks olnud, sest Estlink 1 ja 2 kaudu Soomest tulevat elektrit oleks meil tipukoormuse [ajal] olnud piisavalt palju.

Aga ma küsin, kas komisjon arutas kordagi ka seda, et kas tõesti ainult Riigikogu 101 liiget otsustavad selle, kas Eesti riik saab tuumariigiks või ei saa tuumariigiks. Tegelikult ei ole, kui ma ei eksi, sellel sajandil mitte ühtki uut tuumariiki maailmas tekkinud. Me arutame praegu ühe lobirühma pärast seda, kas Eestist saab tuumariik või mitte. Me ei ole kordagi arutanud seda, kas me näiteks võiks osta tuumaenergiat Soomest või teha Soomega koos ühise tuumajaama (Juhataja helistab kella.) ja sealt võtta kaablite kaudu elektrit. Lihtsalt ei vastata küsimusele, kes selle eelnõu tegi (Juhataja helistab kella.), ja me otsustame, et Eestist saab tuumariik.

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh selle küsimuse eest! Hea kolleeg, meil on parlamentaarne riik, te olete parlamendi liige ja te teate, et see otsus ongi parlamendi teha. Parlament hindab seda otsust erinevatest kaalutlustest lähtuvalt. Selleks on komisjon teinud kõik endast oleneva, et te saaksite argumente kaaluda ja et ka Eesti rahvas laiemalt oleks kursis nende aspektidega, mida see küsimus endas kätkeb. Ja tõepoolest, teie käes ongi see otsus siin Riigikogus.

Riina Solman, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Mina palun, et te siit puldist kordaksite veel selle eelnõu eesmärki, mis on selle asja mõte. Ma küsin, kas selle eelnõuga meie nüüd otsustame, et Eestist saab tuumariik, või me loome lihtsalt õiguslikku ruumi alused, et me saaksime vajadusel olla tuumariik. Ning ma küsin ka seda teie käest, et kas töörühm, mille valitsus kokku pani, juba eelmine valitsus, ja mis varasemaltki töötas – kui ma olin riigihalduse minister, siis olin ma selle kuraator –, pandi kokku lobi[töö] tulemusel või valitsus pidas vajalikuks selle teemavaldkonnaga tegeleda.

Ma loen teile siis igaks juhuks ette selle otsuse eelnõu teksti, et te mõistaksite konteksti ja kooskõla. Pealkiri on "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine". Otsuse sisu on järgmine: "Olles tutvunud Vabariigi Valitsuse tuumaenergia töörühma lõpparuandega ja lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse § 65 punktidest 1 ja 16, Riigikogu otsustab: 1. Toetada Eestis tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ning selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist. 2. Energiamajanduse arengukavas aastani 2035 käsitleda tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevaid mõjusid, et tagada energia varustuskindlus kliimaneutraalsele energiatootmisele üleminekul. 3. Õigusraamistiku loomisel tagada, et riikliku julgeolekuga, rahastamisega ja omandivormiga seotud riske on põhjalikult hinnatud."

Nagu te sellest tekstist kuulsite, see eelnõu lähtub tuumaenergia töörühma lõpparuandest. Ja meil on käesolevas valitsusleppes energeetika peatükis olemas punkt 8, mis ütleb, et valitsus otsustab tuumaenergia kasutusele võtmise, lähtudes tuumaenergia töörühma raporti tulemustest. Selline tekst on meil valitsusleppes kirjas. Me ei lähtu mitte mingitest huvigruppidest, mingitest muudest lobitegevustest ega kõrvalmõjudest, vaid me lähtume sellest lõppraportist, mille on loonud valitsuse poolt ellu kutsutud erapooletu töörühm.

Aitäh, hea ettekandja! Riina Solman, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ei, minu sõnavõtust te nüüd küll mingit vaenulikkust ei saanud välja lugeda. Ma pigem tahtsingi, et te avaksite [tausta], sest me kuuleme, et siin saalis on skepsis, et see on lobigruppide töö ja nii edasi, justkui seda varem laual ei olegi olnud. Nüüd te rääkisite enda valitsusleppest, aga minu teada on ka eelmised valitsused seda teemat käsitlenud ja see töörühma raport on tegelikult mitme valitsuse laual olnud, selle nimel on vaeva nähtud. Kas te oskate tausta avada, kust see alguse sai ja mis eesmärgil?

Teate, kui mina alles koolis käisin, juba siis käisid arutelud selle üle, kuidas Eesti võiks tuumaenergiat kasutada. Kui Ignalina tuumajaama hakati Leedus sulgema, siis oli pikk jutt sellest, kuidas Balti riigid võiksid võib-olla koos ehitada Ignalinasse uue tuumajaama. Pikad vaidlused olid ammu-ammu aega tagasi. Siis oli arutelu selle üle, kas rajada Pakri saarele tuumajaam, eks ole. See oli võib-olla natukene hiljem.

Need arutelud on ju tegelikult Eestis olnud väga pikka aega, see teema ei ole nüüd ühtäkki kusagilt kastist välja hüpanud, vaid see on järjepidevalt olnud pildis erinevas võtmes. Kolleegid on varasemalt küsinud, miks me ei aruta seda teiste riikidega. Oleme proovinud! Oleme proovinud teiste riikidega arutada, igasuguseid lahendusi oleme proovinud leida. Ega see praegune otsuse eelnõu kõiki neid probleeme ära ei lahenda, me lihtsalt astume ühe sammukese edasi, et me võib-olla saaksime lahendusele lähemale.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile teie ettekande ja vastuste eest! Nüüd avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Tiit Marani. Nii palju veel informatsiooniks, head ametikaaslased, et Tiit Maran on siin Riigikogu kõnetoolis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Nii et te saate üks kord veel siia tulla, kui soovite enda nimel ka [kõneleda].

Aitäh, auväärt eesistuja! Auväärsed rahvasaadikud selles auväärses kojas! Me arutame otsust, mille Igor Taro õnneks luges ette. Ma loen sellest ainult esimese punkti, kolmepunktiline see on: "Toetada Eestis tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ja selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist." Ma väidan, et võrreldes esialgse tekstiga, mis meile esitati, pole tegelikult midagi arvesse võetud. Ja sellisena tuleb meil seda muudetud otsust vaadata. Ma tulen selle väite juurde tagasi, aga kõigepealt natukene üldisemalt.

Energeetika on kindlasti ülioluline valdkond ja selles valdkonnas tehtud otsustel on suur mõju ühiskonnale läbi kõikide põlvede. Energeetikas liiguvad äärmiselt suured rahad ja seetõttu ka äärmiselt suured huvid ja paratamatult ka äärmiselt suur lobi. See kõik tähendab, et energeetikas ei saa me lubada vigaseid otsustusi.

Kui me vaatame energeetikavaldkonnas tagasi, siis eks Eestis on olnud üksjagu vägagi kriitilisi hetki ja viperusi. Ma mainin ainult mõningaid, nagu näiteks Eesti Energia erastamine NRG Energyle. Viimasel hetkel sai see pidama ja tagantjärgi mõeldes jumal tänatud, et see nii läks. Või vaatame Eesti Energia afääre Utah' ja Jordaania maade peal: maksumaksjale väga kalliks läinud muudatused. Toona tegi Eesti Energia nõukogu otsustused ju tegelikult analüüsi omamata, lobi baasil. Me võime neid [näiteid] veel leida, võite ise otsida, need on olemas.

Riskid on energiaalastel otsustustel alati suured, eriti kui neid tehakse sedavõrd põhimõttelises valdkonnas kui see, mis meil praegu ees on. Samas on praegu keskkonnakriis, selle osa ka energiakriis ning see vajab suuri ja kindlasti väga olulisi otsustusi. Aga valesti otsustamine, selline otsustamine, kus ei kaaluta kõiki vajalikke aspekte ja asjaolusid, võib viia tagajärgedeni, mis on halvad nii meile kui ka meie lastele, halvad nii majanduse kui ka julgeoleku mõttes. Seepärast need otsused, mis me teeme, peavad olema hästi läbi kaalutud.

Praegune otsustus, mida me käsitleme, lähtub ainult ühest dokumendist: tuumaenergia töögrupi lõppraportist, sellest, mis vastab küsimusele, kas Eestis saab tuuma[jaama] rajada ja [kui jah, siis] mis tingimustel. Aga suures osas – kui üldse – jätab see vastamata küsimusele, kas see on ühiskonna, majanduse ja julgeoleku koha pealt mõistlik. Ja need küsimused on tänapäeval kõik äärmiselt olulised.

Otsuse koostamise viis paratamatult tekitab küsimusi. Miks on vaja otsustada ilma varasemate ohu‑ ja riskihinnanguteta? Miks enne, kui on paigas energiamajanduse arengukava? Miks kiirustades? Miks sellisel kujul? Miks kampaanialikult? Need on küsimused, millele vastused puuduvad. Miks?

Küsimus meie ees ei ole ju tegelikult selles, kas tuumaenergia või mitte, vaid selles, et saaksime teha otsustuse, mis oleks vajalik ja mõistlik meile ja meie lastele, selline, mis on põhjalikult läbi kaalutud. Minul sellist kindlust pole. Kas teil saalis on?

Nüüd siis sotsiaaldemokraatide algatatud muudatusettepaneku juurde, mida on toetanud ka paljud teised, kokku on 19 allkirja. See tehti just seetõttu, et polnud kindlust, et see otsustus on sellisel kujul õige ja et see võtab arvesse kõiki riske. Seetõttu tõi muudatus sisse tingimusliku vormi, et kui otsus vastu võetakse, siis oleks kindlustatud riskide maandamine. Sellest siis see tingimuslik vorm: et otsus, mille me teeme, saab käivituda ainult siis, kui me oleme kindlad, et kõik riskid on maandatud. Kui me vaatame teisi muudatusettepanekuid, siis tegelikult on need ettepanekud erinevatest vaatenurkadest samamoodi üles ehitatud – tingimuslikult.

Nüüd siis isand Taro ette pandud muudatuste juurde. Erinevalt avalikkuses väidetust ja dokumentatsioonis kirjas olevast kõige olulisemast osast jättis tegelikult muudatusettepanek … 

Palun aega juurde.

Väike küsimus siia vahele, hea Tiit Maran: kui palju soovite aega juurde?

Kolm minutit.

Palun, kolm minutit!

Avalikkuses on väidetud ja ka dokumentides on [kirjas], et kõik muudatused võeti arvesse. Tegelikult ei olnud ju nii, sest just see tingimuslik pool jäi välja. Tehti nimestik kolmest punktist, mis on üksteisest sõltumatud. Muuseas, siin tuleb silmas pidada ka seda, et see otsustus ei ole siduv. Ehk siis alati võib valida, mida me nendest kolmest punktist kasutame ja mida [mitte]. Küsimus on: miks nii tehti? Miks seda oli vaja nii teha? Vastus puudub.

Ja veel mõned kummalised väited, mis on varasemas debatis välja käidud. Näiteks see, et me peame igal juhul otsustama, sest muidu me näitame oma otsustusvõimetust ja see on halb, nagu Riigikontroll ütles. Otsustusvõimetus on kahtlematult halb, aga veelgi halvem on, kui me teeme otsustuse, mis ei lähtu analüüsidest. Vene keeles on väljend "Davai, davai, potom posmotrim!". Mulle tundub, et meie liigume praegu just selles suunas.

Siis öeldakse, on üks selline argument, et ärid, mis lobivad, teavad, mis nad teevad, sest see peab olema kasumlik. Loomulikult ärid teevad kõike, mis on kasumlik. See võib olla kasumlik äri mõttes, aga kas see on kasumlik riigile ja maksumaksjale, seda me paraku ei tea. Jällegi, miks me peame kiirustades praegu otsustama?

Siis väidetakse, et otsustus ei otsusta midagi, et me saame alati ümber mõtelda. Aga ma küsin vastu: miks me üldse peame otsustama ilma eelneva analüüsita, kui meil võib tekkida vajadus ümber otsustada, eriti kui vahepeal kaasneb sellega väga suur kulu maksumaksjale?

Ja siis paljud väidavad, et nad on käinud väljamaal ja nad on näinud, et tuumajaamad toimivad hästi ning inimesed ja omavalitsused on väga rahul. See on kõik suurepärane ja küsimus ei olegi selles. Küsimus on selles, kas meile meie väikeses riigis, selles asukohas, meie julgeolekukontekstis, meie keskkonnakontekstis on see otsustus mõistlik või mitte. Vaja on analüüsi. Seega, miks me peame kiirustades otsustama?

Niisiis, alguse juurde. Me teeme otsustuse, mida me tulevikus sisuliselt muuta ei saa, ükskõik mida räägitakse. Ja see jääb meie vastutusele. Me teeme otsustuse, teadmata, mis see kaasa toob. Energeetika, eriti tuumaenergeetika, pole koht selliste otsustuste jaoks ja tulevik pole see, mille kohta selliseid otsustusi [tasub] teha.

Antud olukorras otsustuse tegemata jätmine või selle tegemine siis, kui meil on küllaldaselt informatsiooni, on kindlasti parem kui selle otsustuse tegemine kiirustatult. Seepärast sotsiaaldemokraadid kindlasti ei saa seda otsustust sellisel kujul toetada ja me teeme ettepaneku see lugemine katkestada. Aga juhul, kui see ei leia heakskiitu, palun kõikidel hoolikalt mõelda, enne kui nad nupule vajutavad. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Head kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Eestis on üks kirjanik, Robert Vaidlo kirjutanud väga huvitava raamatu "Peeter Poligon sõjatandril" – võib-olla ma natuke eksin, aga midagi sellist. Selles raamatus jutustab Robert Vaidlo minategelasena Peetri nime all oma sõjateest laskurkorpuse ridades.

Seal on üks väga huvitav seik, mis mul praeguse menetlusega meenus. Seesama Peeter Poligon saab ülesande minna eesliinile kaevikusse ja vaadata binoklist, kus võib kahuripatarei tuld anda. Muidugi, usina sõjaväelasena lähebki ta eesliinile, läheb kaevikusse ja oma arust leiab ühe väga huvitava koha ning tahab kaeviku äärele üles ronida. Kuid siis ühel hetkel rabab keegi tal käest kinni ja ütleb "nelzja" ehk "ei tohi". Peeter vaatab pahaselt üle õla, ütleb: "Kakoi nelzja, mul on vaja vaadata." Vaatab, kes seal on. Seal on üks kasahhi välimusega Nõukogude armee sõdur, kes ütleb "nelzja". Tema lükkab käe kõrvale ja hakkab uuesti ronima, aga kasahh ütleb jälle "nelzja" ja siis ütleb üheainsa sõna. See sõna on selline, mis ütleb rohkem kui kahetunniline loeng lahinguohutusest rindel. See sõna on "snaiper". Peeter teadis selle sõna tähendust ja jättis minemata.

Mõne aja pärast tuli samasse kohta üks teine sõdur ohvitseri mundris ja kasahh hoiatas teda täpselt samamoodi, kuid see saatis ta kukele ja ronis üles binokliga vaatlema. Ühel hetkel Peeter siis mõtles, et mis asja ta minu najal siin vahib, ja läks alt ära ning ohvitser, kes vaatas binokliga üle kaevikuserva, langes surnult maha, otsaees kuuliauk.

Miks ma seda praegu räägin? Tänasele ettekandjale, kolleeg Igor Tarole esitasin üheainsa küsimuse: "Mida tähendab teie jaoks sõna Tšornobõl?" Mida vastas Igor? "See on linn Ukrainas." Ega ta ei valetanud. Aga tegelikult ma küsisin sedasama küsimust …

Palun lisaaega.

Palju?

Kolm [minutit].

Kolm? Olemas!

… tagamõttega, sest me menetleme siin tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis. Nüüd on küsimus, kas sa ei tea, hea Igor, mida tähendab sõna Tšornobõl ja sellega kaasnevad sündmused, või sa tead, aga sa ei tahtnud sellest rääkida. Ma mõistan, kui sa ei tea, sest sa olid viieaastane ja mängisid liivakastis, kui see õnnetus 1986. aastal toimus. Aga küsimus on tõsisem, sellepärast et 1986. aasta 26. aprillil toimus tuumakatastroof, mis tunnistati rahvusvahelisel tasemel seitsmenda kategooria õnnetuseks, ja selle tagajärjed olid kohutavad.

Pärast seda katastroofi on seoses radioaktiivse kiirgusega elamis- ja kasutuskõlbmatuks muutunud maa kogupindalaga 31 500 ruutkilomeetrit. See on võrreldav kolmveerandi Eestimaa maismaa pindalaga. Ma ei hakka rääkima inimkahjudest, sest need olid äärmiselt suured. Ka Eesti inimesed, mehed saadeti sinna, sisuliselt küüditati sinna, ja nende tegudest riik enam ei hooli. Aga see pole tänase eelnõu teema. Kolmveerandi Eesti [suurune ala] muutus kasutamiskõlbmatuks sellepärast, et seal toimus katastroof. Ma tean – oponendid ütlevad praegu, et selge see, aga tehnika on edasi arenenud ja sellised asjad ei saa enam juhtuda. Saavad ikka: Fukushima katastroof. Seal oli muidugi saastatuse tase väiksem, kuna seal olid väga massiivsed betoonkambrid, mis takistasid radioaktiivsuse levikut, kuid ka seal on kahjustatud maa-ala pindala väga suur.

Ma ei näe põhjust, miks me peame tooma Eestimaa, meie ilusa Eestimaa aatomienergia ohvriks. Selge on see, et kui siia seda jaama rajatakse, siis eestlased vahivad, näpp suus, aia taga, kuidas välismaised korporatsioonid siit raha kokku kraabivad seoses elektrienergia kasumiga.

Teine väide on veel see, et meil on Ida-Virumaal olemas oma elektrijaamad, kuid nende võimsusest meile ikkagi ei jätku ja kogu aeg on meil energia hind üleval, sellepärast et börs kujundab hinda Eesti rahva jaoks.

See projekt, mida siin praegu eelnõuna välja pakutakse, teenib hoopis teisi huve ja Eesti on siis lihtsalt välismaa korporatsioonide huviorbiidis. See on see teema. Kes hoiavad Eestimaad, ei peaks seda eelnõu toetama. Sellepärast et sõnad "snaiper" ja "Tšornobõl" on ühesuguse tähendusega. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Rain Epleri ja ma arvan, et tegemist on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna … (Rain Epler lõpetab Jüri Ratase lause. Naer.) Liikmega, ütles Rain Epler ja lisas lõppu sõna "jätkuvalt". Aga kas te olete ka fraktsiooni esindaja? Jah, palun, fraktsiooni esindajana!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ja loomulikult inimesed, kes te jälgite! Seda küsimust täna küsitakse palju. Jah, olen jätkuvalt EKRE liige ja ka fraktsiooni liige ja praegu ei ole plaanis seda muuta.

Nüüd eelnõu juurde. Kõigepealt peamisest. No täna kasutatavatest tehnoloogiatest on elektri tootmisel tuumaenergia konkurentsitult parim, olgu energeetilise tasuvuse mõttes, olgu keskkonnajalajälje mõttes või ohutuse seisukohast. Nii et sellel ma pikalt ei peatu, sellest teemast ma olen siin rääkinud ka detailsemalt ja pikemalt. Kõik need, kes räägivad "heast", "odavast", "puhtast" tuule‑ ja päikeseenergeetikast, kas valetavad – need on vähemuses, aga targemad – või siis ei ole viitsinud süveneda ja ei saa asjast aru.

Minu suureks kurvastuseks – ja ma olen seda ka tuumaenergeetika pooldajatele otse öelnud – on ka tuumaenergeetika pooldajate hulgas siiski väga palju neid, kes räägivad vajadusest arendada tuule‑ ja päikeseenergeetikat. Mario lemmiklause on, et peaks tegema tuumajaama, aga tuult ja päikest on ka ikka vaja. Mina ei ole seisukohal, et tuult ja päikest on ka ikka vaja. Nii palju sisust.

Nüüd selle otsuse poliitilisest poolest. Tuumaenergeetikaga seoses levib kahjuks väga palju valeinfot. On palju teadmatust ja paljud inimesed on selle suhtes kõhklevad ja kahtlevad. Kui me tahame tuumaenergeetika kasutuselevõtu suunas liikuma hakata ja edusamme teha, siis on oluline võimalikult paljusid nende kõhkluste põhjuseid adresseerida ja võimalusel kõhklejaid toetajate hulka tuua. Ja meie fraktsiooni muudatusettepanek, mille sõnastus oli väga lihtne – peame vajalikuks, et loodav tuumajaam oleks riigi enamusosalusega –, just sellest kaalutlusest lähtuski, sest paljud meie toetajad ja ka paljud meie liikmed on seda küsimust tõstatanud. Selle küsimuse nii-öelda positiivne adresseerimine, kui me jõuame siin muudatusettepanekute hääletuse juurde, aitaks minu hinnangul nii siin saalis kui ka ühiskonnas laiemalt selle toetuse kandepinda tunduvalt suurendada.

Väikse vahepalana: minu isiklik seisukoht on, et energeetikas, mis puudutab mitte meie igaühe isiklikku tegevust kodus, vaid riiklikku energeetikat, olgu see energia tootmine või ‑võrgud, peaks olema tegelikult terviklik süsteem, mis on riigi poolt kontrollitud kas enamusosaluse kaudu või ongi riigi omandis. 

No ja kui kolleeg Kadastik on selle eelnõuga ringi käinud, on toimunud taustaarutelud nii komisjonides kui ka koridorides, siis ma olen seda põhjust ka selgitanud. See muudatusettepanek tegelikult ei pane rööpaid jäigalt maha. Kui me tahame, nagu Aivar Kokk soovitas, Võru soojamajanduse tuumaenergeetikale üle viia mingi väikese tuumajaamaga, siis seal võib ka kuidagi teistmoodi see omand olla ja riik ei pea ilmtingimata appi minema. Aga kui on suurema asjaga tegu, siis me saame tulevikus otsustada, sest täna me veel ju ei loo tuumajaama. Küll aga annaks selge lihtlauseline sõnastus paljudele inimestele kindlust, et nad saavad siin saalis rohelist nuppu vajutada, ja hajutaks palju kahtlusi ka ühiskonnas laiemalt. Kahjuks Mario pakkus siin selle koosseisu ajal tuttavaks saanud reformierakondlikku kompromissi, milleks on ettepaneku mittearvestamine.

Nii et mina väga toetan seda, et me liiguks tuumaenergeetika kasutuselevõtu suunas. Ma olen juba isegi kaldumas sinna, et võib-olla mooduljaamade mõte jääb alla sellele, et teha suur jaam või suurem jaam. Aga kuidas meil selle otsusega täna läheb? Elu näitab. Olgem optimistid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Inimesed, kes te vaatate ja tunnete ennast puudutatuna sellest eelnõust! Ma eeldan, et Riigikokku valitud 101 liiget peaksid olema kogemustega ja teadmistega inimesed, kes teevad kaalutletud otsuseid. Tänane Riigikogu otsuse eelnõu, kus tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis juba toetatakse – eeldusel, et me toetame –, ei lähtu sellest. Nii nagu sa hakkad maja ehitama – kõigepealt pead tegema projekti, siis tegema eelarve, siis valid asukoha ja nii edasi, ja alles siis hakkad maja ehitama –, nii peaks ka enne, kui me teeme sellise paikapaneva otsuse, et me võtame Eestis kasutusele tuumaenergia, olema tehtud korralik energiamajanduse arengukava, analüüs, mida me teeme, kui palju me teeme ja kas seda on vaja.

Kui praegu vaadata otsa sellele, mida on tehtud meretuuleparkide ja tuuleparkide arengu suunas, siis [näeme, et] seda ei ole kordagi Riigikogus sellise eelnõuga toetatud. Aga see ei ole kuidagimoodi välistanud seda, et see nii-öelda rong sõidab. Ja samas on ka seal jäetud täiesti arvestamata väga paljud mõjutegurid, olenemata sellest, et tuuleparkide, meretuuleparkide rajamine on väga kallis. See on seotud just nimelt ka keskkonnamõjude probleemiga. See pole kunagi seda takistanud.

Meil on praegu selline kaootiline liikumine, et kui mingi lobigrupp tuleb tööd tegema, siis me tormame pea ees kuhugi. Nii oli see ka meretuuleparkide puhul ilmselgelt. Nii on see praegu ka Fermi Energia puhul, kes Eestis kõvasti lobistab. Ja ma usun, et nii mõnigi erakond näeb seal oma võimalust tulevikus. Aga kaalutletud otsused on õiged otsused.

Meil on praegu planeeritud Eestis 4 + 4 teravatt-tundi tuuleenergiat aastas. Meil on arengukava mustandis kirjas, et 1,2 teravatt-tundi peaks tulema gaasijaamadest. Päikeseenergiat saab olema 1,5 teravatt-tundi aastas. Kui me teeme näiteks kaks tuumareaktorit, need väikesed 300-megavatised, siis üks nendest toodab umbes 2,4 teravatt-tundi. Kui me kõik selle kokku liidame, siis meil on kaks korda rohkem [energiat], kui Eestil vaja on.

Mida see tähendab? Jaa, ilmselgelt, nagu ütles siin härra Taro, energia defitsiiti ei ole ja energia hinnad kukuvad. Ma olen täiesti veendunud, et kui meil on pakkumist kaks korda rohkem kui vajadust, siis energia hinnad muidugi kukuvad. Aga mida see meile kaasa toob? Me oleme teinud tohutud investeeringud, aga suurem osa sellest püsikulust, mis meile iga päev hakkab elektriarvel koju tulema, on taastuvenergia tasu ja võrgutasu.

Ma juhin tähelepanu, et näiteks meretuuleparkide puhul, eriti nende puhul, mida Saaremaa lähedale tahetakse teha, tuleb viia kohale ka uued elektriliinid, mis läheb jälle maksma ligi 2 miljardit. Meretuuleparkide dotatsioonid – 3 miljardit. Kui me vaatame seda, kuidas meie riik on majandanud aastate jooksul, siis, ausalt, mul on lausa piinlik. Mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest. Kui on riik, siis pole vahet. Kellelgi tuleb hea idee, teeme Utah'sse põlevkivitootmise ja teeme sinna põlevkivijaamad. Me teeme Saudi Araabia … Vabandust, sinna … Kus ta seal oli? Mul ei tule praegu meelde. Kuidas?

Jordaaniasse.

Jordaaniasse, vabandust! Aitäh, et aitasid! Jordaaniasse. See on läinud meile maksma kaugelt üle 100 miljoni kahjumit. Samamoodi tehti tegelikult ka otsus Auvere …

Ma palun lisaaega.

Kui palju?

Nii palju, kui saab.

Saab 180 sekundit. Palun!

Suur tänu! Samamoodi tehti Auvere 2 otsus ju tegelikult õunte pealt. Siiamaani see ei toimi. Kas keegi vastutab? Absoluutselt ei vastuta! Kui ma teen eraettevõtjana ühe sellise investeeringu, ma olen pankrotis. Ma teen teise veel, ja no keegi ei võta mind tõsiselt, ma ei saa laenu ka pangast. Aga kuidas meil on? Meil needsamad Eesti Energia juhid, kes on nüüd tuumaenergia põhilobistajad – tänases Postimehes oli sellest päris pikalt juttu –, ei ole mitte millegi eest vastutanud.

Meil ei ole tegelikult head läbimõeldud arengukava. Meil oleks eelkõige vaja selgeks teha, mida meil on vaja, ma ütlen veel kord, ja kui palju meil on vaja. Meil ei ole mõtet teha sellise hurraaga, et me toodame kaks korda rohkem elektrit, kui meil Eestis vaja on. Mis siis juhtub? Naabrid on maru õnnelikud. Meie, kõik kodanikud, maksame kinni taastuvenergia tasud ja võrgutasud, mis tulevad. Energia hind on ilmselgelt teatud momentidel üldse miinuses. Mul on ka päikesejaamad, teatud hetkedel ma peaksin need välja lülitama, sellepärast et ma maksan tegelikult peale selle eest, et ma elektrit toodan. Ja siis juhtubki seesama asi, et naabrid saavad meie käest tasuta elektrit, sest meil on vaja see kuhugi saata, aga meie maksame püsikulud kogu aeg kinni.

Ma ei ole absoluutselt selle vastu, võib-olla ongi [tuumajaama vaja]. Rääkisin hiljuti akadeemik Arvi Hamburgiga, ta ütles, et täiesti võimalik, et baasvõimsuse hoidmiseks ongi võib-olla tuumajaama vaja. Ma ei ole selle vastu, võib-olla on mõistlik ka tuumajaam teha, aga eelkõige tuleks kodutöö ära teha. Me ei saa teha selliseid otsuseid nagu "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine". Kuidas me saame seda toetada, kui meil ei ole algandmed, baasandmed teada? Riina, sa ütled, et kuidas meil ei ole teada. Tõesti, meil on algandmed osaliselt teada, ja seda enam tuleks tegelikult nendega arvestada. Me ei saa ennast lõhki investeerida.

Seega ma teen küll ettepaneku, et sellisel kujul ei saa seda otsust toetada. Seda enam, et ma tegin ka väga mõistlikud muudatusettepanekud. Siin kirjutati, justkui oleks neid osaliselt arvestatud, aga reaalselt ei ole arvestatud. Muudatusettepanek oli juba ainuüksi see, et muuta ära pealkiri, mis iseenesest on ju täiesti eksitav. Aga isegi seda ei suudetud, et pealkiri ei oleks eksitav. Minu ettepanek oli see: "Eesti energiaga varustuskindluse tagamise toetamine". Meil on tõesti vaja tagada, et meil oleks korralik elektrivarustus, aga see eelkõige eeldab, et meil on [elektrit] tõesti piisavalt, [nii palju, kui] meil on vaja, kuid mitte ülemäära. Siin on toodud ka väga palju punkte, millest ma ei jõua rääkida, aga mõned loen ette. Eesti on võimeline tootma elektrienergiat tarbimise mahus, sealjuures tagama varustuskindluse juhitava võimsusega. Teiseks, ühiskonnal, ettevõtjatel ja investoritel on selgus energiapoliitilise tuleviku osas. Kolmandaks, langetatud valikute korral on tuvastatav nende maksumus kogu elektrienergia terviktsüklis, tootmisest tarbimiseni. Neljandaks, tegevused on allutatud konkurentsivõimelise elektrienergia hinna eesmärgi saavutamisele. Siin on kõik väga oluline välja öeldud.

Nii et teeme eelkõige kodutöö ära (Juhataja helistab kella.), mis ei takista absoluutselt tuumaenergia kasutuselevõttu tulevikus, ja alles siis läheme otsuste juurde. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Andres Suti. Ma arvan, et ta on Reformierakonna … Aa, ei ole. Riigikogu liige Andres Sutt.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Pikalt ei räägi, pigem lühidalt. Minu meelest on oluline, et me mõistaksime, mida me selle otsusega algatame. Minu jaoks me alustame selle otsusega võimaluse loomist tuumaenergeetika ökosüsteemi tekkeks Eestisse. See ei ole küsimus ainult tuumaelektrijaamast. Minu jaoks on see küsimus ka teadus‑ ja arendustegevusest, innovatsioonist, uute haridusvaldkondade loomisest – see on palju laiem teema.

Nüüd, teiseks, kui me räägime energeetikast, siis on selge, et mitmekesine energiaportfell on riigi huvides. Ma arvan, et kui me püüame erinevaid energiatootmisliike vastandada, siis me kitsendame oma mänguvälja. Tuumaenergia ei ole alternatiiv taastuvenergiale. Kindlasti on mõlemad vajalikud ja mahuvad turule.

Kolmandaks, kui küsimus on selles, kui põhjalikult on tehtud ettevalmistustööd, siis mina julgen väita, olles tutvunud tuumaenergia töörühma raportiga, et see on üks põhjalikumaid ettevalmistusi, mis on Eestis tehtud, kaasates rahvusvahelisi eksperte ja valideerides erinevaid hinnanguid. Kõik need küsimused, mis siin saalis on kõlanud, on õiged, aga väga paljudele neile on vastused sellessamas raportis. Loome võimaluse, et saaks hakata tegelema ettevalmistusega, õigusliku raamistiku loomisega.

Ja viimasena: kas tuumajaam, kui see peaks kunagi investeerimisotsuse tulemusena sündima, mahub Eesti turule? Ma arvan, et see on üks koht, kus me vaatame väga sageli asju isolatsioonis. Ma toon teile ühe väga lihtsa näite. Merenduse dekarboniseerimine aastaks 2050 tähendab 3,4 triljonit eurot investeeringuid. Merenduse dekarboniseerimise tulemusena on vesiniku derivaadid kasutatavad laevakütusena. See on üks koht, kus me saame ühendada puhta vesiniku ja vesiniku derivaatide tootmise ning meie kui mereriigi võimekuste kasutamise, et siin laevu ümber ehitada. Ka selle otsuse puhul omame me palju suuremat ja laiemat majanduslikku mõju. Nii et mina palun seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Züleyxa Izmailova. Palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu puhul on mitmeid tähelepanekuid. Kõigepealt, ma alustan selle menetlemise kvaliteedist. Mulle kui üsna värskele Riigikogu liikmele, rahvasaadikule on jätnud kehva mulje kõik see, mida kolleegid on siin eelnevalt välja toonud. Need puudused, mis puudutavad kaasamist, mis puudutavad muudatusettepanekute arvestamist, valeinformatsiooni väljasaatmist sellest majast. Me ei peaks seadusandjatena selliseid protsesse julgustama ning peaksime ausalt endale otsa vaatama ja vigu tunnistama. Kui on valesti tehtud, siis tuleb teha uuesti.

Teise kitsaskohana näen selle eelnõu puhul aga seda, miks me seda üldse teeme. Meil ei ole mitte ühtegi selget indikatsiooni, mis ütleks meile, et Eesti peaks tegelema tuumajaama rajamise ettevalmistamisega. See on suur kulu riigile, see on suur püsikulu riigile ajal, mil valitsus ja parlament tegelevad raha kokkuhoiu kohtade otsimisega. Meil on Eestis probleem põhivajaduste katmisega, me ei suuda leida selleks piisavalt vahendeid. Ja täna selle eelnõuga me justkui ütleme, et meil on vahendeid küll. Kuskilt me need leiame! Kust, ei tea, kui palju täpselt, ei tea. Miks me seda teeme? Mina julgustan seda eelnõu mitte toetama. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Toomas Uibo. (Toomas Uibo küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Alustan oma kõnet väljavõttega koalitsioonilepingust ja Eesti 200 programmist. Esimene ütleb meile järgmist: tuumaenergeetika töörühma raporti alusel otsustame, kas ja millises rollis võiks Eesti energeetikaportfellis olla tuumaenergia. Ja teine ütleb: oleme tuumaenergia poolt, tuumajaama rajamise otsus sõltub energia turuhindadest ja eraraha kaasatusest.

Täna me seisame tegelikult ajaloolise hetke lävel. Seda võib võrrelda näiteks Eesti otsusega aastast 1916, mil me hakkasime põlevkivi tööstuslikult töötlema. Õppisime oma tähtsaimat maavara tundma, sealt eraldama mitmeid aineid, mida vajab tänaseni moodne keemiatööstus. Oleme selles vallas vaat et maailma parimate teadmistega. 

Kui eestlastele tutvustati arvutit ja selle võimeid, siis me õppisime usinalt ja ehitasime endale digiriigi, millest paljud maad tänini ainult unistada võivad. Kui eestlastele tutvustati lennukit, siis me õppisime lendama ja inimesi suurtel kiirustel ja hulgakaupa läbi õhu transportima, kui tsiteerida president Rüütlit. Kui eestlastele avati uks kosmosetööstusesse, siis me kasutasime selle võimaluse kohe ära. Ja alles eile andsime siinsamas saalis sellele valdkonnale hoogu juurde, ehitasime ukse laiemaks, sest meie nutikate ideede jaoks jäi ava juba kitsaks.

Eestlased on üks uudishimulik, õpivõimeline ja tark rahvas, keda uued võimalused ja uued perspektiivid külmaks ei jäta. Me haarame võimalusest kinni ja oleme neid hetki läbi ajaloo targalt ära kasutanud. Ja targalt tuleb ära kasutada ka tänane hetk, kus me otsustame mitte tuumajaama ehitamise üle, vaid selle üle, kas me avame võimaluse tuumaenergia arendamiseks Eesti pinnal või siis mitte. Rõhutan, et mitte ükski eelmainitud valdkond poleks siin maal arenema hakanud, kui meil poleks olnud eneseusku, tarkust ja õppimisvõimet. Olen veendunud, et meil on kõike seda ka tuumaenergia kontekstis.

Kogu fookus on debattides läinud küll tuumajaamale, aga tuumavaldkond sisaldab endas midagi palju enamat kui lihtsalt üks võimalik tuumajaam. Aatomienergiat kasutatakse ka paljudes teistes valdkondades, nagu näiteks meditsiin. Nukleaarmeditsiin on valdkond, kus targad molekulid transpordivad haiguskoldesse radioaktiivseid aatomeid, võitlemaks näiteks erinevate vähivormidega. Tuumaenergiat kasutatakse järjest rohkem näiteks veepuhastusjaamades, et leevendada kliimamuutustest tulenevat mageveepuudust mitmetes piirkondades üle maailma. Tuumaenergiat kasutatakse ka rohelise vesiniku tootmiseks, mis saab olema fossiilsete kütuste asemel nii maa‑, mere‑ kui ka õhutranspordis energiakandjaks. Aatomienergia saab ka energiamahukate tööstuste tekke eelduseks oma pikalt ennustatava ja stabiilse hinna tõttu.

Mitte kunagi varem pole maailmas menetletud sellises koguses tuumaenergia kasutuslubasid, mitte kunagi varem pole nii paljud riigid võtnud eesmärgiks arendada tuumaenergiat. Alles mõned päevad tagasi lugesin uudist, et meie põhjanaabrid peavad tõsist plaani hakata juba lähiaastatel tuumaenergia abil oma linnasid kütma. Tuumateadus on tegemas renessanssi, sest tuumaenergial on kõige väiksem keskkonnajälg ja see aitab meil täita 2050. aasta kliimaeesmärke. Kõigi eelmainitud kasutusvaldkondade arenduste jaoks vajame aga õigusraamistikku. Tuumajaam on lihtsalt üks võimalik valdkond, mis regulatsiooni vajab.

Head kolleegid! Euroopas on käimas jälk, keskajale omane vallutussõda. Venemaa on pommitanud Ukrainas valimatult kogu riigi taristut. 2021. aasta lõpus tootis Ukraina 55% energiast tuumast ja 45% fossiilsetest kütustest, päikese‑ ja tuuleparkides. Seda on kurb öelda, aga nendest viimastest pole enam sisuliselt mitte midagi järel. Pirni panevad põlema veel tuumajaamad. Ehk on meil täna olemas reaalne pilt sellest, milline on sõja mõju rünnatava riigi energiasektorile.

Lugesin hiljuti ajakirjandusest ühe kolleegi väiteid, et tuumaenergia töögrupi raport on koostatud kiirustades ja on puudulik. Ma tuletan meelde, et raport vastab Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri standardile ja on sama organisatsiooni poolt ka valideeritud. Põhjalikult on hinnatud ka sisulisi julgeolekuriske, mille suhtes kolleeg oma artiklis umbusku väljendas. Seda on tehtud lausa 100 leheküljel ja sinna on suure panuse andnud ka väitja erakonnakaaslane, sotsiaaldemokraadist siseminister koos pädevate spetsialistidega. Tuumaenergia töörühma mahukas raport põhineb analüüsidel, mida on kokku 1114 lehekülge. [Väide], et raport on tehtud kiirustades ning on puudulik, ei ole lihtsalt tõsiselt võetav.

Aga täna otsustame selle üle, kas alustada tuumaalase õigusraamistiku loomist või siis mitte, kas avame ukse uuele arengule nii Eesti teaduses kui majanduses või sulgeme ukse lihtsalt igaks juhuks ning vaidleme edasi muna ja kana dilemma üle. Ettevõtjate esindajad on öelnud, et liikugem edasi. Nad mõistavad väga hästi neid ettevõtlusvõimalusi ja positiivset mõju meie majandusele, millele loodav õigusraamistik teed sillutab.

Mina ei tea ega ole ka täna veel kindel, kas tuumajaam Eestisse kunagi ehitatakse. Aga olen kindel, et Eesti peab olema seal, kus tekivad uued võimalused, kus tekib innovatsioon, sest me oleme nutikas rahvas, me tahame õppida ja rohkem teada saada, et siis teha kaalutletud otsuseid. Selleks, et me lõplikku otsust teha saaksime, on vaja luua õigusraamistik, et aru saada, millistel tingimustel me üleüldse saame tulevikus tuumajaamale mõelda. Teistmoodi pole seda lihtsalt võimalik teha, sest potentsiaalne tuumajaama rajaja ei saa aru, mida riik temalt nõuab. Nii et see on õige koht, kust alustada. Ja ma kutsun kõiki saadikuid üles seda eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Liisa-Ly Pakosta. (Liisa-Ly Pakosta küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh! Head kolleegid! Kahjuks pean ma alustama sellest, et kuigi osa jutust, mida eelkõneleja rääkis, oli ilus tõde, ei ole õige see kõige peamisem järeldus, mida me kõik hetk tagasi kuulsime, ehk see, et ilma õigusraamistiku loomiseta ei saaks me kuskile edasi minna.

18. novembril 2021. aastal otsustas valitsus teha Eestile uuendatud energiamajanduse arengukava. Energiamajanduse arengukava on meile vajalik selleks, et me suudaksime Eesti inimestele ja Eesti ettevõtetele pakkuda kõige efektiivsemaid, kõige keskkonnasõbralikumaid, kõige ökonoomsemaid, kõige rahakotisõbralikumaid energialahendusi tervikpildis. Arengukava eesmärk on kirjeldada tegevusi, mida on selle õilsa eesmärgi jaoks vaja teha. Ja tõsi on see, et ühe võimaliku – praegusel hetkel veel ühe võimaliku – variandina, ühe stsenaariumina näeb arengukava ette ka tuumaenergeetikat Eestis. Ent arengukava on praeguses faasis jõudnud sinnamaani, et see ütleb, et me peaks kõigepealt analüüsima kasutusnõudlust ja alles pärast seda, kui me oleme jõudnud kasutusnõudluses selgusele – alles pärast seda! –, praeguses versioonis siis 2027. aastal, tuleks alustada vastava õigusraamistiku loomist. Seega ei ole asi mitte selles, et me ilmtingimata täna peaksime selle üle otsustama.

Ma olen üks nendest Riigikogu liikmetest, kes kirjutas alla selle eelnõu algsele tekstile, sest ma tõesti arvan ja usun, et energeetikas tuleb teha otsuseid. Energeetikaotsused on kõik sellised, mis on vaja teha pikas plaanis, pika aja peale ette. Energiamajanduse arengukava on just üks selline pikk plaan, mis peab meid juhatama õigele teele. Ja mulle kui Riigikogu liikmele ja eriti kui Eesti 200 fraktsiooni liikmele on täiesti vastuvõetamatu see, et pikka plaani tehes me jookseme kuskilt külje pealt väljakule sisse, kasutades argumente, mis lähevad mustvalgelt vastuollu nendesamade seisukohtadega, mis on selles pikas plaanis, mida me viieaastaseks perioodiks ja tõesti uhkelt kaasates teeme.

Olen jälginud väga tähelepanelikult kõiki arutelusid Riigikogus ega ole märganud ühtegi ettekandjat peale osa poliitikute ja osa asjast huvitatud ettevõtjate, kes oleks öelnud, et meil on seda eelnõu praegu sellisel kujul vaja. Vastupidi, järjest ja järjest on üles toodud erinevaid probleeme, mis kõik peaksid kõigepealt sellessamas pikas plaanis ehk energiamajanduse arengukavas lahenduse leidma. Muuseas, see arengukava peaks valmima järgmise aasta esimeses pooles.

Nüüd, mis puudutab meie uuendusmeelsust, siis me olime kunagi uuendusmeelsed Tallinna linnas, [tuues] Tallinnasse trollid. Need tundusid väga keskkonnasõbralikud ja ägedad. Mäletan, et juba eelmise sajandi lõpul jõudis linnavalitsus järeldusele, et nii väikese elanikkonnaga ei ole rahaliselt otstarbekas hoida kolme transpordiliiki: tramme, trolle ja autobusse. Kui inimesi on nii vähe ja iga transpordiliigi arendus nõuab omaette kulutusi, omaette investeeringuid, omaette koolitamist ja kõike seda, siis kolm on ilmselgelt liiga palju. Tegelikult on samale järeldusele samamoodi jõudnud kõik järgnevad linnavalitsused ja nüüdseks on selgelt otsustatud trolliliiklusest vaikselt väljuda, ja seda mitte sellepärast, et me ei armastaks trolle. Me väga armastame trolle. See on sellepärast, et erinevate liikide ülalpidamine nii väikese rahvaarvu juures käib ilmselgelt meile rahaliselt üle jõu.

Raha on see, millest on kõige vähem räägitud. Loomulikult, kui energiamajanduse arengukava peaks jõudma selleni, et meil on kõige ökonoomsem, kõige keskkonnasõbralikum ja kõige kasulikum tõepoolest minna tuumaenergeetika teed, siis mina usun sellesse viieaastasesse kaasavasse spetsialistide töösse ja et see on sellisel juhul tõesti vältimatult vajalik. Aga praegu on meil ainult üks uuring, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellitud uuring, mis ütleb, et Eestil ei ole tuumaenergeetikat tarvis. Kui on soovi teha uus uuring – sellest [eelmisest] on küll ainult kaks aastat möödas –, siis tuleks see uuring teha. Aga mittevajalikule asjale raha kulutamine lihtsalt sellepärast, et oleks valikut, mõjutab meie kõigi rahakotti. Energiaarve saab iga Eesti inimene, saab iga Eesti ettevõte. Ilma selleta toime tulla ei ole võimalik.

Ja seetõttu kiirustamine, nagu me praegu oleme näinud, ka energiamajanduse arengukavast üle hüppamine, tegevuste järjekorrast üle hüppamine, ei ole viis, kuidas Riigikogus peaks asju otsustama. Me peaksime ikkagi selgelt ära ootama energiamajanduse arengukava valmimise järgmise aasta esimesel poolel ja vaatama, mis on tervikpildis kõige ökonoomsem, kõige keskkonnasõbralikum ja kõige rahakotisõbralikum lahendus.

Ma tulen korra ka muudatusettepanekute juurde, millest siin on palju juttu olnud. Mingisuguse raamistuse loomine faktiliselt väga tundlikus ja väga pikaajalist mõju omavas küsimuses ei ole minu hinnangul eetiline. Viisakas oleks olnud öelda, et jah, see muudatusettepanek meile ei sobinud, seetõttu me ka selle esitajatega läbirääkimisi ei pidanud ja muutsime selle muudatusettepaneku sisult vastupidiseks, ehkki juriidiliselt näeb see muudetud muudatusettepanek tõesti korrektne välja. Aga sisuliselt on see vastupidine sellele, mille 19 Riigikogu liiget esitasid. 

Kui vaadata teiste riikide kogemust, siis [näeme, et] enne uuendusmeelset tuumaenergeetika kasutuselevõttu on tõepoolest olnud seal taga põhjalikud tasuvuse analüüsid ja selle analüüsid, kuidas see kõik mahutub üldisesse energeetikapilti. Seda ka sellel põhjusel, et näiteks Euroopas ei ole mitte ühtegi riiki, kus tuumajaamades poleks riigi osalust. Eesti oleks esimene, kes seda teed pidi läheks.

Kui midagi muud teid ei kõiguta, siis äkki see, et Eesti pangad ja kindlustusfirmad tuumaõnnetuse vastu kindlustust ei paku. Ma ei ole nõus sellega, et terve Eesti tuleks võimaliku õnnetuse puhul evakueerida, aga pool Eestit tõenäoliselt küll. Seda enam me peame kaaluma ja tuginema energiamajanduse arengukavale, mida me terve riigina koos kõikide spetsialistidega teeme, mitte jooksma külje pealt sisse. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Tiit Marani. Ma saan aru, et nüüd on soov iseenda nimel sõna võtta, jah? Palun, Tiit Maran!

Aitäh, austatud eesistuja! Aitäh kuulamise eest, austatud kogu, kes siin on! Ma kuulasin seda debatti. See on üks hästi kummaline debatt, kus, tundub, nagu oleks kaks vastaspoolt: üks, kes ütleb, et tuumaenergiat on tarvis, teine pool aga ei ütle, et tuumaenergiat tarvis ei ole. Teine pool ütleb, et me peame väga täpselt kaaluma, kuidas me seda otsustust teeme. Meil on vaja algandmeid. Nii et see küsimus, mis ma algselt esitasin, kui ma rääkisin fraktsiooni nimel, et miks me peame kiirustama, on ikkagi samamoodi üleval, sest otsustus, mida me tahame teha, peaks ju olema selline, mille puhul me võime olla kindlad, et me ei hakka seda muutma, nagu ma esimest korda rääkides ka mainisin.

On öeldud siin ka seda, et tegelikult on meil ju olemas väga põhjalik tuumatöögrupi lõpparuanne. Keegi ei kahtlegi selle põhjalikkuses, see ongi põhjalik töö, see on väga põhjalik. Ainuke asi: selle lähteülesanne on teistsugune. See käsitleb teemat, kas Eestis on tuumaenergiat tarvis ja mis selle tootmiseks tarvis on, aga mitte seda, kuidas see sobitub meie majandussüsteemi, meie energeetikasüsteemi. Sellega see põhimõtteliselt ei saanud tegelda ja nii on minule vastanud ka tuumaenergia töögrupi esindaja, et see ei ole olnud nende lähteülesanne. Meil on vaja nendele asjadele vastust. Tõsi, üks küsimus, mis muidugi on tekkinud tuumaenergia töörühma töö kohta, on see, kui põhjalikult on seal ikka teadlaste osa kaasatud, sest nimekirjast neid ju ei leia. Aga see selleks, see ei ole oluline antud kontekstis.

On öeldud, et ettevõtjate esindajad on rääkinud. On küll rääkinud, aga on mitut moodi rääkinud. Meil oli keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni ühisistung ning ma ei ütleks üldsegi, et kõik majanduse esindajad oleks seal ütelnud, et see on väga hea. Pigem oli suur osa neid üsna kõhkleval seisukohal. Jällegi selle poole pealt, kas see meile mahub ja mis see endaga kaasa toob, oli väga palju küsimusi. 

Kui ma siia juurde lisan ka kõik selle, mis toimus keskkonnakomisjonis viimasel istungil – see rullus siin saalis minu arust päris hästi lahti –, siis ega meil ei olegi muud võimalust kui öelda, et me peame katkestama selle otsustuse käsitlemise ja tulema selle juurde tagasi siis, kui meil on olemas küllaldaselt materjali, et teha selline otsus, mille puhul me võime olla kindlad, et see sobib nii meile kui ka tulevikule. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Mario Kadastiku. Ma korra täpsustan, et … Iseenda nimel. Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Teen lühidalt. Ma olen sellel teemal hästi palju paljudes kohtades rääkinud, seetõttu keskendun ainult sellele, mille üle on täna siin olnud diskussioon, ja lahtiseks jäänud küsimustele või veidi mööda väidetele diskussioonis.

Esiteks, mida me täna otsustame? Me ei otsusta tuumajaama, me otsustame seda, et me anname õigusraamistiku loomiseks loa. Selle õigusraamistiku raames kaardistatakse üldse, mida me hakkame tegema, mis mahub turule, kus mahub, milliste regulatsioonide alusel. Kõik need uuringud, mida soovitakse, on selle seaduse väljatöötamise raames.

Väide, et nii kui me selle otsuse teeme, hakkame kulutama sadu miljoneid eurosid, on vale. Järgmine otsustuspunkt selles ahelas ongi tuumaenergia ohutuse seadus. See tuleb Riigikokku suure tõenäosusega, nii nagu ma ministeeriumist küsides [teada sain], umbes 2026. aastal, kui me täna otsustame. Vahepealsel ajaperioodil ei kulu meil mitte sajad miljonid, vaid võib-olla sajad tuhanded. Meil on vaja ainult seadus välja töötada ja võib-olla regulaatori juurde lisaks ühte, kahte, kolme inimest, kes hakkavad ennast teemaga rohkem kurssi viima.

Mis puudutab arutelu komisjonis, siis selle kompromissettepaneku, et lisada viiendasse muudatusettepanekusse omandiküsimus, tegi Arvo Aller, et see ka sinna juurde lisataks. Ehk algses ettepanekus seda ei olnud, selle lisas Arvo Aller ja selle poolt hääletasid nii Arvo Aller kui ka Anti Poolamets, kes on mõlemad praegu siin. Lihtsalt, et seda ei pannud sinna meie, algatajad, seda pakkusid kompromissina EKRE liikmed.

See, et keegi ei toeta seda väljaspool arendada soovivat ettevõtet, ei vasta ka tõele. Majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisistungil oli kohal tööandjate keskliit, kes saatis ka kirjaliku toetusavalduse, kus paluti selle teemaga edasi liikuda.

Nüüd, mis puudutab julgeolekuaspekti ja sõda Ukrainas, siis lihtsalt faktid, et aru saada. Toomas seda juba puudutas. Ainult tuumaelekter on see, mis praegu neil tulesid põlemas hoiab. Lisaks sellele on sõjas olev riik Ukraina asunud rajama nelja uut tuumareaktorit. Ja Ukraina peaminister ütles Eestis visiidil olles, et tuumaenergia on nende hinnangul kõige ohutum energialiik sõja ajal.

Ja lõpetuseks ütlen sellise huvitava aspekti, et Soome parlamendis Rohelise Liidu esindaja Atte Harjanne selgitas hästi, miks nende erakond toetab tuumaenergiat. Nad tahavad, et nende erakonna seisukohad tugineksid faktidele ja teaduspõhisusele. Kui võtta eesmärgiks kliimaneutraalsus, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, konkurentsivõimeline majandus ja energiajulgeolek, siis kõikidele energiatootmisviisidele otsa vaadates on selge, et ilma tuumaenergiata seda ei saavuta. Nii et toetame. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeiniku. Palun!

Suur tänu! Hästi lühidalt tahan öelda kolme asja. Esiteks, head koalitsiooni esindajad, head sotsiaaldemokraadid, uued sotsiaaldemokraadid, teie mure selle pärast, et menetlusreeglitega läks midagi valesti – ma täiesti mõistan teid. Ma loodan, et karma eksisteerib ja karistab mitte ainult üksikuid inimesi, kes sattusid nüüd teerulli alla, vaid ka kõiki teisi, sellepärast et see, mida te olete teinud Riigikogu töökorraga, see, mida te olete teinud automaksu muudatusettepanekutega, ma loodan, ei lähe niisama üle.

Teiseks, ma olen täiesti nõus, et lobireeglid on meil määramata ja see võib olla mingil määral probleem. Aga lobi võivad teha väga erinevad osapooled ja ma pean pigem positiivseks, kui seda teevad need, kes täiesti avalikult deklareerivad enda huvisid, mitte need, kes tegelevad näiteks tuuleparkidega või päikesepaneelidega ja unustavad mainida, et nende huvid on seotud teiste energiaallikatega.

Kolmandaks, ma juhin tähelepanu, et antud eelnõu ei räägi sellest, et tuumaelektrijaam ehitatakse kohe, aasta pärast või kümne aasta pärast. See räägib sellest, et see võimalus luuakse, ja see on hoopis teine lugu. Liisa-Ly rääkis siin sellest, et tõepoolest, trollide kasutusele võtmine võis olla Tallinnas kunagi ammu viga. Aga ma arvan, et kui sa ei proovi, siis sa teada ei saa. Tuumaelektrijaama puhul saame me selle ettevalmistamise käigus kindlasti väga palju infot ja võibki juhtuda, et selle tõttu tuumaelektrijaama Eestisse ei tule. Aga nüüd päeva pealt sellest loobuda on minu arvates väga vale. Mina isiklikult väga loodan, et see eelnõu siin toetust leiab. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, head kolleegid! Hea Riigikogu esimees! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Ma olen selle eelnõuga seoses juba teist korda siinsamas kõnetoolis ja ega arvamus mul ju muutunud ei ole. Tahan toetada neid Riigikogu liikmeid, kes on tõstatanud väga olulised küsimused sellel teemal. Ma arvan, et saab absoluutselt nõustuda heade kolleegidega, kes ütlesid selgelt välja, et selle teemaga saab ainult siis edasi minna, kui meil on olemas kõik teadmised, kuidas tuumaenergeetikaga üldse edasi minna. Loomulikult peavad olema ka sotsiaal-majanduslikud analüüsid ära tehtud. Praegu neid teadmisi ei ole. Ja kõik need sammud, mida me praegu ette võtame, kaasa arvatud see avaldus – sellest hetkest, kui Riigikogu selle vastu võtab, lähevad need lihtsalt Eesti maksumaksjale maksma. See siin ongi see hetk, kui me otsustame: jah, nüüd me liigume sellega edasi, anname valitsusele ülesande, ja sellest hetkest hakkab tiksuma ka raha. Ma arvan, et see on vale otsus.

Teeme asjad selgeks. Las spetsialistid toovad meie ette põhjalikud analüüsid, sotsiaal-majanduslikud arvud, kas see on üldse tasuv, kas tuumajaam mahub meie võrku üldse ära. Need on olulised küsimused. Ja loomulikult kogu energeetika bilanss, see, kus me praegu oleme. Meil on hästi palju tulnud juurde roheenergiat, see on meile vajalik. Kuidas [tagada] vajalik alusenergia ehk juhitav energia? On erinevaid võimalusi, need stsenaariumid on ka välja kirjutatud. Ma arvan, et me peaksime kindlasti valima sellise lahenduse, mis läheb meie maksumaksjale vähem maksma, ja samamoodi sellise, et ka meie elektrienergia tarbijad, meie kaasa arvatud, tulevikus elektri eest vähem maksaks. Need on olulised küsimused ja seetõttu ma kindlasti ei saa seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Toomas Uibo. Ma saan aru, et fraktsiooni nimel on kõne peetud ja on soov iseenda nimel sõna võtta. Palun!

Ma teen hästi lühidalt. Head kolleegid! Hea eesistuja! Tuumaenergia on ENMAK‑i raportis juba nimetatud kui kõige soodsam energia. See raport on tõesti viimistlusjärgus. Tegemist ei ole ametniku esseega, vaid selle taga on juba tehtud mahukad uuringud. Ja neis on tõepoolest leitud, et tuumaenergial on meie energiamiksis koht selgelt olemas. Ma kindlasti ei võrdleks kõrg- ja strateegilise ja elutähtsa teenuse ehk energeetikavaldkonna mitmekesisust ühe omavalitsuse transpordisüsteemiga. See tundub mulle tõesti arusaamatuna.

Mis puudutab õigusraamistiku maksumust, siis sellega ei ole ka mõistlik maksumaksjaid hirmutada. Samm-sammult regulatsiooni ülesehitamine on normaalne asjade käik ja kulutusi tehakse vastavalt turuosaliste vajadustele, sellele, kui kaugel nemad oma asjadega on, juhul kui selline projekt tekib. Nii et kui meil ei teki turuosalisi, kellel on soov tuumaenergiat Eestis arendada, siis ei teki meil ka kulusid. Näiteks lubade menetluse maksab suures osas kinni just ettevõtja, kes tuumarajatist ehitada soovib. Paljudes riikides küsib riik ettevõtjalt lausa ettemaksu ja enne ei hakatagi mitte midagi menetlema, kui raha on riigikassasse laekunud. Need olid paar täpsustust minu poolt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Ma korra täpsustan: kas soov on fraktsiooni nimel sõna võtta või enda nimel?

Kõigepealt enda nimel.

Enda nimel, palun, Aivar Kokk!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et me arutame väga olulist teemat. Kuulates erinevate kolleegide ettekandeid, tundub, et väga paljud ei ole tegelikult läbi lugenud otsuseid, mis on viimase kümnendi jooksul tehtud. Alles olid Euroopa Parlamendi valimised, kus ükski erakond ei rääkinud tuumariigist. Aasta tagasi olid meil Riigikogu valimised ja ma ei mäleta, et ka seal oleks väga tugevalt arutletud selle üle, kas Eesti võiks olla järgmine tuumariik.

Minu teadmiste kohaselt – ma vabandan, kui eksin – ei ole sellel sajandil maailmas tulnud juurde mitte ühtegi tuumariiki. Tuumaenergiat arendavad tavaliselt ikkagi need riigid, kus juba on tuumajaamad. Täna ei ole kordagi arutatud selle üle, kas meil on energiapuudus. Eelmine koosseis võttis siin saalis vastu otsuse, et 2030 peab Eesti olema taastuvenergiaga kaetud ja tootma nii palju [elektrit], kui Eestis on vaja tipukoormuse ajal.

On selge, et ainult taastuvenergiaga me hakkama ei saa, peab olema juhitav energia. Ükskõik milline otsus täna tuleb, Eestis on ainukene juhitav energia põlevkivienergia, kas me seda tahame või ei taha. Võiks arutada seda, et kõik need mehed ja naised, kes lähiajal lähevad Euroopa Parlamenti, peaks võtma seal esimeseks punktiks selle, kas CO₂-kvoot peab olema mingisuguste pankurite raha teenimise [viis] või peaks olema see nii, nagu see kunagi tehti, et selle hind ei tohiks tõusta üle 27 euro megavatt-tunni eest. Praegu on see lihtsalt börsil mängivate pankurite lõbuasi, kellel kui palju midagi käes on. Kui me oleks selle mure ära lahendanud või suudaks lahendada, siis ma arvan, et me ei peaks muretsema Eesti Energia poole pealt nii, nagu me täna muret tunneme.

Kui me suudame 2030. aastaks taastuvenergia tootmisel saavutada selle, mis on eelmises koosseisus eesmärgiks seatud, siis ma küsin, mille jaoks meil on veel vaja investeerida miljardeid. Meil on kõik võimalused olemas, et taastuvenergiat luua. Selle üle võib vaielda, kas tuuleparke ja päikeseparke siia, sinna või kolmandasse kohta soovitakse teha, aga ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et taastuvenergia ja ‑elektri hind on kõige odavam.

Ent siin kõnepuldis ei taha mitte keegi rääkida ühest teisest komponendist: see on võrgutasu. Ka meretuuleparkide rajamisel on lõpuks lõpptarbija jaoks kõige kallim asi võrgutasu. Miljardid eurod ei lähe mitte niivõrd tuulikute rajamiseks, kuivõrd nende ühenduskaablite rajamiseks. Kui meil oleks rajatud kolmas Estlinki kaabel Eesti ja Soome vahele, siis ei oleks olnud energia defitsiiti ja energia hinna tõusu, millest mõned poliitikud proovivad siin rääkida. Energiapuudus tekkis siis, kui Läti ja Leedu vahele tehti kolmas kõrgepingeliin ja soomlased said otse müüa meie naabritele, kellel oli lihtsalt gaasiga tootes elektri hind kõrge. Ja siis tekkis Eestis defitsiit selle tõttu ja hind tõusis üles. [Muidu] ei oleks tõusnud, see oli meie enda valitsuse ja meie enda riigiettevõtte otsus. See ühendus peaks valmis olema selle aasta lõpuks, et järgmise aasta alguses oleks võimalik Vene energiasüsteemist välja minna.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Me siin järjekordselt räägime tuumariigist. See pealkiri iseenesest – on ju väga selgelt aru saada, kes selle valmis kirjutas, kes on sinna oma energia, aja ja mõistuse pannud – ongi väga teadlikult pandud. Ei ole kogemata selline pealkiri. Kui oleks kogemata, siis oleks seda pealkirja muudetud. Me tahame selle tänase otsusega selgelt öelda, et Eestist saab tulevikus tuumariik. Keegi rääkis siin, et Ukrainas, näed, päästavad ainult tuumaelektrijaamad, aga minu arvates, vastupidi, on seal olukord, et on pidev mure, ega mõne tuumajaamaga ei juhtu midagi. Küll lõhutakse kõrgepingeliine, küll tõmmatakse energiaplokke välja, vahepeal jahutamissüsteem toimib, siis ei toimi.

Me tekitame endale kuhugi selle koha, aga mitte kordagi ei aruta seda, et meie naaberriigis Soomes on tuumaelektrijaamad. Soome on valmis arendama järgmist tuumaelektrijaama, Eesti võiks osaleda järgmises suures tuumajaamaprojektis, olla seal kas siis 1000 või 1500 megavati – piisab, ma arvan, 1000 megavatist – võimsuse osanik. See elekter oleks Eesti oma, ja olekski mure lahendatud. Kui keegi ütleb, et kaabli võib katki tõmmata, siis ma arvan, et merepõhjas kaabli katki tegemine on tunduvalt väiksem oht kui see, et kuskil võiks mõni pommikene tuumaelektrijaama juurde saabuda.

Me ei ole siin kordagi rääkinud sellest, et siis on ühel hetkel vaja hakata kusagil säilitama seda, mis pärast tuumaenergia tootmist üle jääb. Seda ei ole üheski arvutuses sees. Mis saab sellest siis, kui ühel hetkel tuumajaam kinni pannakse? Meil on tuldud siia poolikute asjadega, mida pole üldse maailmas veel olemas. Me räägime, et kuskil pannakse nurgakivi mingisugusele väiksele tuumaelektrijaamale, aga meil ei ole sellist tuumaelektrijaama, meil ei ole ühtegi kogemust, kui turvalised need on. Võiks need analüüsid ära teha.

Kui meil on energiavajaduse [katmiseks] kokkulepe, et me investeerime Eestis taastuvenergiasse nii palju, et meil ei ole järgnevatel aastatel elektrienergiat juurde vaja, siis ma küsin: miks me veel ühe miljardi kuhugi paneme? Kui keegi räägib 100 000 või 200 000 eurost, siis on ju väga selge, et seda 100 miljonit, mis Eesti Energias ühel hetkel Ameerikasse investeeriti ja mille kahjumit kõik energia kasutajad kinni maksavad … Nüüd tundub, et me proovime neidsamu miljoneid anda kellelegi arendajale. Äkki tuleb midagi või ei tule? Väga õige on see, mis siin eelkõneleja ütles, et 2027. aasta …

Teie aeg! 

… Riigikogu valimistel on aeg teha see otsus. Pange kõik oma valimiskampaaniasse sisse, kes tahab tuumariiki, kes ei taha, ja valija teeb oma otsuse. Aitäh!

Nii. Nüüd on, ma saan aru, soov vastusõnavõtuks, Liisa-Ly Pakosta. Aga ma ei kuulnud küll teie nime. Oli nimi sees? Selge. Liisa-Ly Pakosta, palun, vastusõnavõtt! Kui kõlas [viide], siis Liisa-Ly Pakosta, palun, sõnavõtt koha pealt!

Aitäh! Trollide näide loomulikult ei ole võrreldav tuumaenergeetikaga. Lihtsalt, trollid maksti kinni – pakkudes rohkem alternatiive – tallinlaste raha eest, sama raha eest oleks saanud ehitada uue haigla. Tuumaeksperimenti ei saa nii lihtsalt kinni panna nagu trolliliine. Selles on olemuslik vahe. Aga näide, mida Korobeinik nimetas, puudutas seda, et maksumaksja raha ei tohi kasutada väga suures ulatuses lihtsalt eksperimentide tegemiseks. Maksumaksja raha tuleb kulutada nii vähe kui hädapärast tarvilik ja kindlalt, selgelt vajalike asjade jaoks. Seda illustreeris see trollide näide. Tuumaeksperimenti ei saa nii lihtsalt kinni panna, eriti kui seda niinimetatud eksperimenti on päriselt alustatud. Esimesest labidatäiest tuleb meile külla energiaharta ja investeeringute kinnimaksmise kohustus ning tuumajaama tööaeg, tasuvusaeg peaks jääma 80–100 aasta juurde. Nii et juba sedapidi ei ole see võrreldav. Lihtsalt, maksumaksja raha tuleb kasutada vastutustundlikult ja sellega ei tohi eksperimenteerida.

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Te olete rääkinud iseenda nimel? Enne rääkisite fraktsiooni nimel, nüüd on soov võtta sõna iseenda nimel. Palun, Mart Maastik, Riigikogu kõnetoolist!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma saan aru, et mõni on väga kärsitu, tahab juba koju minna, et mis me siin räägime, aga mõned aspektid ma ikkagi tahan lisada. Sellised väited, et praegu on [arutelul] õigusraamistiku loomine ja kui me praegu seda luba ei anna, siis me sulgeme ukse …

Ma vabandan, lugupeetud ettekandja! Head kolleegid, me ei kuule kahjuks ettekandjat, kui te saalis nii kõva häälega räägite. Palun lubage ettekandjal kõne ära pidada. Palun!

Aitäh! Siin on väidetud, et õigusraamistiku loomise luba praegu mitte andes justkui suletakse uksed ja enam ei saa üldse tuumaenergiaga edasi minna. See ei vasta absoluutselt tõele. Ja räägitakse sellest, et praegu ei lähe õigusraamistiku loomine justkui mitte midagi maksma. Tegelikult on ju olemas alles hiljuti välja tulnud tuumaraport, kus on kirjas, et 9–11-aastase perioodi peale kokku on planeeritud riigieelarvest kulusid suurusjärgus 73 miljonit, sellele lisanduvad päästevõimekuse arendamise kulud kuni 54 miljonit ja iga-aastased kulud hiljem, tuumajaama käitamise faasis on 6,5 miljonit.

Aga ma tahan öelda seda – kõige olulisem selle asja juures, mis me täna teeme –, et me ei arvesta üldse naabritega. Energia arengukava meil puudub, me teeme otsuseid ainult enda riigist lähtuvalt. Aga meil on kõrval Soome, kes teatavasti tuuleenergiat juba kolmekordistab, Leedu minu teada viiekordistab, Eesti seitsmekordistab, Läti vähem. Meil ei ole lõppude lõpuks kuhugi müüa seda ületoodetud energiat. Sellest ma juba enne rääkisin.

Nüüd, mis puudutab komisjoni, siis keskkonna‑ ja majanduskomisjoni ühisistungil olid lobigrupid koos. Seal oli ka Fermi Energia esindus, olid ka tuuleparkide rajajad, Utilitase esindajad. Ja mida nemad ütlesid? Utilitase mehed ütlesid, et mitte mingil juhul ei ole tuumaenergiat vaja, milleks seda vaja on. On arusaadav, miks nemad ei taha seda toetada, sellepärast et nemad kõik loodavad samuti saada riigipirukast suure osa.

Ja kuigi meretuuleparkide puhul ei ole mitte mingisugust vastavat otsust, liigutakse selles suunas täie auruga edasi, absoluutselt arvestamata sellega, et meretuulepargi rajamisel läheb meil vaja 20 aasta jooksul 3 miljardit eurot toetust. Selle me peame kinni maksma, maksumaksjad peavad kinni maksma. Lisaks on vaja sinna tuua energiaühendused, mis maksavad 2 miljardit. Ma [küsin] praegu, kust võtab riik lõppude lõpuks kogu selle raha. Me räägime, et Rail Balticu puhul tuleb 3 miljardit lisa. Meil tuleb tuumajaam, eks ole. Meil on meeletud kulud. Aga me räägime ka, et riigieelarves on meeletu auk, meil ei ole võimalust üldse midagi investeerida. Sellise arutu investeerimise, mõtlemata tulevikule, maksavad kinni kõik maksumaksjad, meie ja meie lapsed. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, ma sulgen läbirääkimised. Enne kui me läheme edasi, on kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Tiit Maran, palun!

Jaa, aitäh! Mul on küsimus, kas faktilisele baasile mittevastavate väidete esitamine on aktsepteeritav siin kojas või mitte. Siin käis läbi selline väide, et tuumaenergia on kõige soodsam energia maailmas. Siinsamas ruumis OTRK ajal ütles tuumaenergia töögrupi esindaja, et see on hinna poolest samaväärne, kui on meretuuleparkide energia, mis teatavasti on üks kallimaid, ja täpselt samas OTRK‑s tuli SEI ettekandes välja, et see on kordades kallim kui meretuuleparkide energia. Ma ise küll kipun arvama, et ei tohiks siin kojas kasutada väiteid, mis lihtsalt ei vasta tegelikkusele.

Hea kolleeg, te teate, et Riigikogu liikmed on oma sõnas ja väljenduses vabad. Sellisel juhul istungi juhataja ei saa mitte kuidagi sekkuda ega anda hinnanguid sellele, mida Riigikogu liikmed on antud teemal öelnud ja kuidas nad on üht või teist probleemi sõnastanud.

Nii, teine protseduuriline küsimus. Andrei Korobeinik, palun!

Jaa, ma olen, hea istungi juhataja, teiega nõus, et selliseid hinnangulisi väiteid ongi keeruline, raske hinnata. Aga siin kõlas väide, et ükski teine riik ei ole selle sajandi jooksul nii-öelda tuumaklubiga liitunud – see väide on faktiliselt vale. Aivar Kokk ei tea, et Araabia Ühendemiraadid on see riik, ja nii edasi. Kas juhul, kui [esitatakse] totaalselt vale väide, seda pärast stenogrammis parandatakse, või kuidas see klaarimine käib? Sellepärast et meid vaatavad ju miljonid, me ei tohi neid ju eksitada.

Aitäh! Ma küll ei kujuta ette, hea kolleeg, kuidas me stenogrammi tagantjärele parandada saame. Stenogramm on ikkagi stenogramm ja kajastab täpselt seda, mis sellel hetkel Riigikogu saalis toimus. See tõesti ei ole võimalik.

Nii, head kolleegid, liigume edasi. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 431 lõpphääletus. Aga enne seda vaatame üle muudatusettepanekud. Eelnõu kohta on laekunud viis muudatusettepanekut. Hakkame neid läbi vaatama. Esimese muudatusettepaneku on esitanud Riigikogu liige Mart Maastik. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt koos soovitusega vaadata muudatusettepanekut nr 5. Mart Maastik, palun!

Palun seda hääletada.

Selge pilt. Head kolleegid, asume muudatusettepaneku nr 1 hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, me oleme eelnõu 431 muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt ja tuleb siis vaadata ka muudatusettepanekut nr 5. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 27 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid on 1. Ettepanek ei leidnud toetust.

Järgnevalt muudatusettepanek nr 2, esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt ja juures on soovitus vaadata muudatusettepanekut nr 5. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Me soovime seda muudatusettepanekut hääletada ja seda põhjusel, et see komisjoni nii-öelda sisuline ettepanek muudab täielikult seda sisu, mida meie tegelikult tahame.

Selge pilt. Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ongi täiesti protseduuriline. Mida me täpselt hääletame nüüd, komisjoni ettepanekut või ikkagi muudatusettepanekut?

Me hääletame praegu muudatusettepanekut nr 2, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Kas me võime asuda hääletuse ettevalmistamise juurde? Nii, asume hääletama.

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada osaliselt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Järgnevalt muudatusettepanek nr 3, mille on esitanud 19 Riigikogu liiget. Juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada sisuliselt. Priit Lomp, palun!

Jaa, aitäh! Nagu me oleme siin täna õhtul juba korduvalt arutanud, tõesti, see meie, 19 saadiku esitatud muudatusettepanek ei ole üleüldse see, mida on justkui arvestatud. Sel põhjusel – ma arvan, et meil on väga hea muudatusettepanek – me palume seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas me tohime asuda, head kolleegid, muudatusettepaneku hääletuse juurde? Panen hääletusele 19 Riigikogu liikme esitatud muudatusettepaneku nr 3. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 27 Riigikogu liiget, vastu 40, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.

Järgnevalt neljas muudatusettepanek, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ning viies muudatusettepanek, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Me oleme muudatusettepanekute loetelu läbi vaadanud.

Enne kui me saame asuda 431 OE lõpphääletuse juurde, on meile laekunud eelnõu 431 katkestamise ettepanek. Nimelt teeb Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ettepaneku 55 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu otsuse "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" eelnõu 431 teine lugemine katkestada. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Kas, head kolleegid, me tohime asuda hääletuse juurde? Selge pilt.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku 55 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu otsuse "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" eelnõu teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Katkestamise ettepaneku poolt on 26 Riigikogu liiget, vastu 40, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 431 lõpphääletus ning asume selle lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas me tohime asuda hääletuse juurde? Selge pilt. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele 55 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu otsuse "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega 41 poolt, vastu 25, erapooletuid 2, on eelnõu 431 leidnud toetust.

Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Erkki Keldo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma saaks seda küll ise otsida, aga äkki te oskate vastata. Mind jäi natuke kummastama see, et tegemist oli kahe lugemisega [eelnõuga] ja tavaliselt lõpphääletusel ei saa teha katkestamise [ettepanekut], aga siin me kõigepealt hääletasime katkestamist ja siis hääletasime eelnõu ennast. Kuidas selline asi on võimalik, mis paragrahv see on – et lihtsalt ennast harida – ja kas see oli üldse korrektne?

Üks hetk, hea kolleeg, ma kohe leian selle punkti. Hea kolleeg, see käib ikka [Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse] § 107 järgi, teisel lugemisel saab eelnõu katkestamise ettepaneku teha. Nii et kõik on sellisel juhul korrektne.

Olgu veel kord stenogrammi huvides üle kinnitatud, et eelnõu 431 on vastu võetud.

Liigume tänase päevakorraga edasi. Meie 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja Riigikogu rahanduskomisjoni liige Jürgen Ligi on juba Riigikogu kõnetoolis. Palun!

Tervist, hea esimees ja kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu, mis teatavasti annab ennekõike omavalitsustele õiguse ise otsustada maamaksuvabastuste üle, 4., 6. ja 10. juunil ja otsustas siis teise lugemise lõpetamise ettepaneku teha. Komisjonile laekus terve hulk ettepanekuid. Kõigepealt Isamaalt (Loeb kokku.) üks, kaks, kolm, neli, kuus, mille mõte on põhimõtteliselt muuta eelnõuga pakutav regulatsioon mõttetuks. Neid asju komisjon ei toetanud. Ja siis EKRE-lt üle 200 ettepaneku, millest osa olid, kui moodsat terminoloogiat kasutada, ebasiirad. Need kas kattusid või välistasid üksteist. Komisjonil ei jäänud muud üle, kui selle lugemise võimaldamiseks liita need 200 kokku ja neid mitte toetada. Vastasel korral seadusandja tegeleks jälle jaburusega, nagu ta siin kahjuks ajaloo jooksul on vahel pidanud tegelema, viimasel ajal liiga palju. 

Ülejäänud EKRE muudatusettepanekud puudutasid summa vähendamist ja seda, et sätestada kohaliku omavalitsuse volikogu võimalus vabastada kolme ja enama lapsega pered maamaksust. Rahanduskomisjoni poolt võin öelda, et maksuvabastused on kõige vähem produktiivne meetod sotsiaal- ja perepoliitikaks, sellepärast me ei toeta neid. 

Rahanduskomisjon ise tegi kolm muudatusettepanekut, millest kõige olulisem puudutab maamaksu aastase suurenemise piirmäära kehtestamise nõudeid. Kaotatakse kodualuse maa maamaksusoodustuse alammäär. Mäletatavasti oli sellest ka eelmine kord juttu. Päris mõistetamatu meile on, et soodustusel peab ka alammäär olema. See ei oma tähtsust ja me loobusime sellest. 

Meil käis tihe suhtlus huvigruppidega, nagu erametsaliit, kaubanduskoda, linnade-valdade liit, omanike keskliit, põllumajandus-kaubanduskoda ja talupidajate keskliit. Nemad eelkõige tegelesid sellega, et õigus maamaksu tõsta oleks hästi piiratud, konkreetselt 10%-ga. 

Nii, ja sellega ma oma ettekande võtaks kokku. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Jürgen! Meil oli komisjonis arutelu selle üle, et kui nüüd see alumine piir [tühistati], aga kohustus jäi ikkagi selles: omavalitsused peavad iga aasta vähemalt 10% maamaksu tõstma, kuni selle piirini. Tegelikult esmaspäeval oli komisjonis jutuks, et teisipäeval ministeeriumist keegi tuleb ja see viga parandatakse. See tulek jäi ära ja parandust ei tehtud. Kuidas sa sellesse suhtud? Kas me tõesti ühtpidi anname omavalitsustele õiguse ise otsustada, aga teistpidi seadusse jätsime sisse, et alla 10% ei tohi tõus olla? Nüüd jääbki siis, et 10–100% võib iga aasta tõsta kuni piirnormini?

Ma vabandan, aga mõjuvatel põhjustel mind ei olnud sellel komisjoni istungil. Ent mina ei ole kunagi aru saanud, et selline nõue üldse plaanis on, ja eelnõus veel 10% vähemalt. Mulle tundub, et siin on eksiarvamusega tegemist. Aga kui keegi on selle koha pealt targem, siis võib ettekandes seda puudutada.

Andrei Korobeinik, palun!

Jah, aitäh! Hea Jürgen! Sa ütled, et maksuvabastused ei ole efektiivne instrument, aga ma mäletan, et me sinuga rõõmsalt koos hääletasime selle kodualuse maa maksuvabastuse poolt omal ajal. Mis on muutunud? Tegemist on ju maksuvabastusega. Kas nüüd see ei ole efektiivne või sa hääletasid selle poolt kümmekond aastat tagasi ebasiiralt?

Ma pakun, et küsimus oli ebasiiras. Kõigepealt, mina ei ole seda kunagi toetanud. Olen seda välja öelnud ka siit Riigikogu puldist, et see on väga rumal vabastus. Punkt üks. Punkt kaks: Keskerakond oli ka sellele vastu. Nüüd ma ei tea, kas te räägite Reformierakonna või enda partei nimel, seda ma ei oska praegu öelda. Ma ei saa sellest aru.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ma lähen sellesama küsimuse juurde, mida ma tegelikult küsisin ka ministrilt esimese lugemise ajal. See puudutab sedasama Aivar Koka viidatud küsimust. Maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu § 1 lõige 8 punkt 1: seal see probleem on ja selles osas oli meil ministriga erinev arusaam, mida see ikkagi tähendab, kui on kirjas, et kohaliku omavalitsuse volikogu saab otsustada maamaksu aastase suurenemise piirmäära vahemikus 10–100%. Ta ütles, et seda ei pea tegema, aga kui siin on kirjas, et see on 10–100 vahemikus, siis ma saan aru, et tegelikult ei saa isegi samaks jätta, et kohalikul volikogul on võimalik tõsta vahemikus 10–100%. Äkki te kommenteerite, kas sellest oli juttu? Te viitasite ka, et ei olnud, aga ka esimesel lugemisel minister tegelikult ei andnud sellele adekvaatset [vastust]. Kui te komisjonis jõudsite mingile ühisele tõlgendusele, siis oleks hea see siin ära klattida.

Ma pean nüüd komisjoni nimel rääkima, olemata, nagu ma ütlesin, tolle arutelu juures. Aga ma sain küll sellise vastuse komisjonis, et tegelikult seda kohustust ei ole. See, mida te märkisite, annab õiguse, aga need piirid ei sea kohustust. Mina saan asjast niimoodi aru. Olen kogu aeg saanud ja seda mulle kinnitas ka komisjoni esimees, nii palju kui ma püstijalu siin jõudsin mõtteid vahetada.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjonipoolne ettekandja! Kohalikul omavalitsusel on õigus panna alates 2026. aastast [maamaksu] kasvu piirmäär kas 10%, 20%, 90% või 100%. Kas teie saate samamoodi aru, nii nagu mina saan, et see on kasvu piirmäär? See ei ole kohustus, see kuidagi ei käsitle seda, kui palju kohalikus omavalitsuses maamaks [kindlasti] tõuseb?

Jah, mina saan küll nii aru, et õigus ei ole kohustus. Piirmäär on kehtestatud, iseasi, kas see piirmäär üldse on vajalik. Aga ju siis kodanike hingerahu nimel on see mõistlik kehtestada. 

Tegelikult on meie arutelu jõudnud ka sinna, et peale selle, et maamaks on hästi loomulik maks, kuna tegu on piiratud ressursi maksustamisega ja ka avalik võim teeb sellega seoses palju kulutusi: turvavalgustuse, koristuse, ruumiplaneerimise ja mille iganes peale. Selles mõttes maamaks on hästi loomulik maks. Teistpidi jällegi oleme arutanud, et võiks ka mõelda seaduse sisustamist sedapidi, et maamaksu kehtestamise õigusega kaasneb kohustuse äravõtmine kodanikult näiteks lumekoristuseks. Mina küll toetaksin seda, aga me ei jõudnud seda kahjuks selleks lugemiseks vormistada. Minu arust ei peaks need asjad lahus käima. Ma peegeldan siin ka komisjoni liikmete arutelu, mitte lihtsalt isiklikku arvamust.

Aitäh! Maido Ruusmann, palun!

Hea Riigikogu esimees! Lugupeetud komisjoni esindaja! Kahtlemata on tegemist väga olulise ja vajaliku muudatusega, mis kohalike omavalitsuste autonoomiat oma tulubaasi kujundamisel märksa suurendada aitab. Selles mõttes ma olen natukene hämmeldunud, et EKRE esitas 200 muudatusettepanekut, nagu te ütlesite. Äkki te saate üldiselt öelda, kas nende muudatusettepanekute mõte oli siis kogu seda seadusemuudatust, omavalitsuste autonoomia suurendamist oma tulubaasi kujundamisel pidurdada, tagasi hoida või oli seal mingisugune muu eesmärk?

Ma arvan, et nii komisjonis kui ka siin saalis me oleme aru saanud, et EKRE püüab olla vastuvoolupartei, sõltumata eelnõu sisust, ja sellega protsessi pidurdada. Aga ma usun, et parlament ei tohiks leppida sellega, et riik pannakse seisma. 

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Ma loodan, et sul on see eelnõu ees. Ja kui sul on see eelnõu ees, siis selles on §-s 1 punkt 8. See on esilehel, vaata, kus on punkt 8. Sotsidele viitan ka, endisele ministrile. Kui lugeda ei oska, siis on keeruline. Kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kehtestab määrusega maamaksu aastase suurenemise. "Suurenemine" ei saa olla kuidagi null, on suurenemine 10–100%. On uskumatu, kuidas minister valetas! Terve eelnõu! Ei, ta ei eksinud, vaid ta valetas lausa viiel korral. Ta lubas selle vea ära parandada, siis lubas rahanduskomisjon selle vea ära parandada, aga see viga on siiamaani parandamata ja sotsid võtavad vastu otsuse teha ettepanek omavalitsustelt otsustusõigus ära võtta. Kuidas sa, Jürgen, seda võtad? Kas sa saad aru, et eelnõu eesmärk oli anda otsustusõigus, tegelikult selle seadusega võetakse ära otsustusõigus, määratakse, et iga aasta peab maamaksu – kodualuse maa maksu või põllumajandusmaa maksu – tõstma vähemalt 10%. 

Aitäh! Mul tõesti seda paberit ees ei ole. Ta on mul eemal laua peal. Aga mina mõistan seda nii ikkagi, et üldsäte on siin õigus midagi kehtestada. Kuidas öelda, kui nii tohib öelda, siis alamsäte ütleb, mismoodi seda rakendada. See ei oleks riigi poolt ette kirjutatud kohustus midagi kehtestada. Seda kindlasti ei ole mõeldud. Võib-olla oleks võinud selle teistmoodi sõnastada, aga nii meile igatahes on öeldud. Ja nii saab küllap ka minister, keda te siin süüdistate valetamises, asjast aru. Minu arust ta ei valetanud, vaid räägib seda, mis on eelnõu mõte.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Mul on teine küsimus ka sama, mis esimesel lugemisel, kui ma küsisin maamaksuseaduse muudatuste tulemuse kohta. Kui prognoositav see on? Meil on järgmine hindamine, vahepeal pole neid hindamisi kaua aega olnud. Teie ja meie oleme olnud valitsuses, aga pikalt pole hindamisi olnud. Nüüd oli, 2026 tuleb järgmine. Milliseks see maamaksu tegelik kulu maaettevõtja jaoks kujuneb? Ja kas teie hinnangul on üldse õige vaadata seda maamaksu kohaliku omavalitsuse poliitika meetmena? Ehk peaks seda siiski vaatama maaettevõtja seisukohalt, keskkonna- ja põllumajanduspoliitika meetme kontekstis?

Aitäh! Nagu ma siin korra viitasin, maamaksu üldiselt peetakse majandusele heaks maksuks. Kuna riik makse peab koguma, siis kõige mõistlikum maks võib-olla ongi sellise piiratud ressursi maks, millele ka kohalik omavalitsus peab tegelikult nii otse kui ka kaude kulutusi tegema. Selleks, et eksisteeriks turg, on teatav maksusurve. Kui see ei ole liiga tugev, siis peetakse seda otseselt majandusele kasulikuks teguriks.  

Aga prognoosimisega rahanduskomisjon ei tegelenud, pigem on see selline kõhutunne. Aruteludes koorus välja, et karta on, et omavalitsejad ei julge midagi teha. Neil on lihtne näidata näpuga kogu aeg, et riik ei anna raha, olles samas ka ise ju riigi osa. Aga kui läheb raha teenimiseks, kui nii tohib öelda, mida ju omavalitsus ja valitsus saavad teha ainult maksude kogumisega põhimõtteliselt, siis nad näitavad kellelegi teisele näpuga. Pigem on kartus, et ei juleta otsustada, ja siis omavalitsuste rahastamine kannatab. Aga ega see suurt murrangut ei tee. Vaesemates kohtades on ka maa odav. Ei maksa illusioone teha, et omavalitsus saab ennast rikkaks maksustada – kindlasti mitte. Niipalju kui maksustamise puhul üldse tohib niimoodi rääkida.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et maamaks on kõige parem maks teie arvates ja et omavalitsuste tulubaasi tõstmiseks on see ka hädavajalik. See tähendab seda, et omavalitsused pannakse sundviskesse, kus nad on sunnitud lihtsalt, et eelarves ots otsaga kokku tulla, maamaksu tõstma. Ja mis koha pealt on see hea näiteks põllumajandusele? Niigi põllumehed siplevad praegu, ei saa kuidagi hakkama. See [maks mõjub] automaatselt, üks tingib teise, see on nagu ahelreaktsioon, mis sellele järgneb. Kas te olete selle peale mõelnud?

Aitäh! Ma viitasin küll majandusteooriale, mis ütleb, kuidas suhtuda piiratud ressurssi ja selle turgu. Mõõdukat maksu peetakse majanduskasvule kasulikuks. Ja põllumajandusettevõtjad on ju ka erinevad, ühed tahavad osta, teised müüa. Majandusteooria järgi on nii, et välja kujuneb liikumine efektiivsema maakasutuse suunas. See, kes on nõus ja suuteline rohkem maksma, saab ka suurema tõenäosusega osta, juhul kui omanikul on teatav [ajend], kui ta ühel hetkel ütleb, et mis ma tast hoian, kui ma ei teeni tema pealt piisavat tulu. See on majandusteooria, see ei ole mu isiklik arvamus.

Mart Maastik, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kui te ütlete, et see maks suunab meid efektiivsema maakasutuse poole, et kes rohkem jõuab maksta, siis ma võin teile kinnitada – ma olen ise põllumajandusettevõtte omanik –, et juhtub selline asi, et siis hakatakse kasvatama ainult näiteks kanepit või midagi muud sellist, mis toob sisse. Ma ei pea silmas seda kanepit, mis pilve ajab. Aga praegu on Saaremaal juba probleem selle tõttu, et kanepikasvatajad kurnavad kolme-nelja aastaga maa ära, siis vaatavad uue ja maksavad metsikult üle. See tekitab sellise olukorra, et me tegelikult suretame oma põllumajanduse täielikult välja. Kas te ei arva nii?

Siin ei maksa utreerida. Ega peremees tegelikult ainult paari aasta perspektiivis oma maad ei [kasuta], ta tahab ka tulevikus teenida. Ma küll usun pigem maaharija tervesse mõistusesse, et ta mõtleb pikemalt ette. Võib-olla isegi metsa puhul on rohkem ohtu, et esimese hooga võetakse maha ja siis läheb mitukümmend aastat, enne kui jälle [saab]. Aga maaharija ikkagi vaatab viljavaheldust ja mullaseisundit ka selles mõttes, et see vara jääb talle iseendale või läheb müügiks. Kui ta on maa ära kurnanud, siis on ta raha kadunud. Tegelikult ei ole põllumehele kasulik selline kiire "rikastumine" mingisuguse väga tulusa kultuuriga, mis maa välja kurnab. See on sihuke üldjoontes vastus.

Annely Akkermann, palun!

Ma tegelikult tulin appi Jürgenile. Ma loen selle lause ette. Kui ma lähen natuke üle aja, siis palun lubage. Paragrahv 8¹ ütleb praegu seaduses, et kui maa maksustamisperioodi maamaksu summa on vähemalt 10% suurem eelmise maksustamisperioodi maksu[summast], suureneb maksusumma 10%. Ja uus sõnastus on see, et kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kehtestab maamaksu aastase suurenemise piirmäära 10–100% … (Hääled saalis.) Oeh! Suurenemise piirmäära. Vabandust!

Suurenemise piirmäära, ma kuulsin. Aitäh abi eest, aga umbes nii ma ka mõistan seda, kuigi ma ei suutnud seda [teksti] ette lugeda saali teisest otsast.

Aitäh! Me jõudsime selgusele, aga on veel küsimusi. Maido Ruusmann, palun!

Auväärt Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Siin on läinud aruteluks, antakse hinnanguid, kuidas võimalikud maamaksud erinevatele sektoritele ja ettevõtlusele mõjuvad. Kas ma olen õigesti aru saanud, et selle seadusemuudatuse põhieesmärk on ikkagi anda kohalikele omavalitsustele rohkem õigust ja autonoomiat oma maksude kehtestamisel? Ehk siis see ei ole kohustus. Nii nagu te ka ise viitasite, pigem tuleb kohalike poliitikute puhul võib-olla natukene karta, et seda ei tehta. Kas see, mida me täna siin arutame, pole mitte maksutõus, vaid kohalikele omavalitsustele [suurema] autonoomia andmine? Või on see midagi muud?

Aitäh! Kindlasti on see [suurema] autonoomia andmine, aga see on ka samm mõistlikuma maksupoliitika poole. Ja nagu ma siin juba majandusteooriale vihjasin või viitasin, on see ka samm mõistlikuma maakasutuse poole. Tegelikult on ju piiratud ressursi puhul [selge], et inimesed, kes seda osta tahavad, ei saa seda nii vabalt osta kui piiramatuid ressursse. Sellepärast neid makse peetakse majandusele kasulikuks.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni esindaja! Ma sain vist õigesti aru, et te ütlesite, et te ei osalenud sellel komisjoni koosolekul, ja nüüd te teatasite, et teil ei ole seda paberit ehk seaduseelnõu kaasas. See on tsirkus, mis me siin teeme. Te ei osalenud koosolekul ja paberit kaasas ei ole, aga esindate komisjoni! Aga hea küll. Ka minu küsimus puudutab tegelikult õiguskindluse põhimõtet. Parlament alles hiljuti kehtestas uued maamaksureeglid seaduse tasemel. Eelkõige on see seadus ju mõeldud maaomanikele. Me räägime omavalitsustest ja nii edasi, loomulikult see puudutab ka neid, aga eelkõige puudutab see maaomanikke ja nendele me andsime väga selge riigipoolse signaali, milline saab olema lähiaastatel see nii-öelda maksutõusuredel. Ja nüüd me läheme vahetult pärast seda lühikest aega, kui see ei ole veel isegi tegelikult jõustunud, seda muutma. Kas see ei ole vastuolus õiguskindluse põhimõttega ja kas siin ei ole ohtu, et president ei kuuluta seda välja?

Aitäh! Kõigepealt, võite olla kindlad, et tsirkusega tegemist ei ole. Pileteid ei müüda ja etendust ei ole. Käib tõsine arutelu ja ma tänan tegelikult, et ei ole see asi laadaks läinud, nagu vahel on juhtunud mõne teise eelnõuga. Õiguskindlus – tegelikult, ütleme nii, et see võib olla pettumus paljudele, aga ei ole juriidilist tõket kehtestada maksu kehtestamise õigust. Kehtestada maksu kehtestamise õigus – see ei ole kindlasti õiguskindluse seisukohalt probleem. Ja ma arvan, et see ei saa toimuda poole aasta jooksul. See, et omavalitsusel on õigus maksumäärasid muuta, on ju ka seni olemas olnud. Riik võib oma otsuseid revideerida sõltuvalt oma rahalisest olukorrast, millest me oleme palju rääkinud ja mis on meil käest lastud. Ja see on kodanike huvides, et riik oleks rahanduslikult jätkusuutlik. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ka minu jaoks läks segaseks see maamaksuseaduse [säte] sellesama 10–100% muutmise kohta. Kas siis ikkagi see olemasolevas seaduses kehtiv suurendamine kuni 10% – kuni 10%! – ei jää enam kehtima? Selle seadusemuudatuse pügalaga öeldakse, et ei saa olla enam kuni 10%, vaid on 10–100%. Kas nüüd siis tegelikult võetakse kehtivast seadusandlusest kuni 10% välja ja asendatakse piirmääraga 10–100% ehk tegelikult öeldakse omavalitsusele ette, et nulliks siiski seda protsenti maamaksu tõusu piirmäärana määruses jätta ei saa?

See niimoodi on küll minu arusaamist mööda. Ma ei jõudnud lihtsalt kogu seda asja jälgida, tekstiga võrrelda, aga mulle tundus see teie jutt täiesti mõistlik.

Hea Madis Kallas, palun!

Aitäh! Selline küsimus. Kehtivas seaduses on riigi poolt fikseeritud, et aastase maamaksu suurenemise piirmäär on 10%. Kas ma saan õigesti aru, et alates aastast 2026 saab kohalik omavalitsus kehtestada määrusega maamaksu aastase suurenemise maksimaalse piirmäära samuti 10%, kui see on kohaliku omavalitsuse tahe?

Aitäh! Tegelikult olekski võinud öelda, et 2026. aasta kohta kehtib see vabadus. Mul jäi see võib-olla nimetamata, aga see on ka algses eelnõus, seepärast ma seda ei nimetanud. Ja tõepoolest, omavalitsusel on õigus ka kuni 10%-liseks tõusuks. Nii saan mina aru.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Mina tulen ikka selle huvitava matemaatilise küsimuse juurde tagasi, mis on küll algebra, eks ole, kuni 100 piires arvutamine, aga me saame sellest väga erinevalt aru. Nüüd siis kehtestatakse suurenemise piirmäär 10–100%. Ma küsin: kas saab kehtestada piirmäära 5%? Mina loen, et ei saa. Kui seni oli, et ei saanud tõsta üle 10%, ja see tühistati, mille kohta oli küsimus, siis nüüd ei saa alla 10%. Ehk 10–100% on võimalik. Kas ma olen õigesti aru saanud?

Minu arust saab alla 10% ka. (Saalis on elav sumin.) Aga eks te aja mind siin segadusse risti-rästi küsimustega. (Saal reageerib naeruga.) Kui aus olla, ei ole tegemist ka minu jaoks väga selge eelnõu ja hea sõnastusega, aga niimoodi me seda puurisime ja niimoodi me siis lõpuks otsustasime.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeiniku. Palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Jürgenile võib muidugi kaasa tunda. Ega see oligi selline vägisi töö: komisjoni ei tulnud, tuled Riigikokku, ja avastad, et sa oled eelnõu ettekandja. Kust seda eelnõu leida? Millest see räägib? Seda ei tea keegi. Ja siis inimene tuleb pulti ja tal on paks paber ees, hästi keerulises juriidilises keeles – mitte midagi aru ei saa! Selles mõttes see ongi Riigikogu liikme töö, raske ja tihtipeale ka mõttetu. 

Aga nüüd tulid sellised suunavad sotsiaaldemokraatide küsimused. Head koalitsioonipartnerid rääkisid sellest, kui palju vabadust antakse omavalitsustele. Neil oli siiani väga raske, nad ei saanud maksu tõsta, aga tublid sotsiaaldemokraadid tulid appi. Seni oli hästi vähe mänguruumi, 10% aastas, nüüd saab maamaksu kahekordistada. See on tõepoolest väga suur samm omavalitsuste autonoomia suunas. 

Meie küll kogu aeg mõtlesime, et omavalitsuse autonoomia sõltub sellest maksutulu osast, mida riik omavalitsustele jagab – no see tulumaksu laekumine. Aga nüüd on riigil teine seisukoht, nüüd riik ütleb, et meil raha pole, aga teil on seal inimesed, võtke nende käest. Nende käest saab palju rohkem, saate kas või kahekordistada maksumäära. Igatahes vaadake ise, kuidas hakkama saate.

See, head kolleegid, ei ole omavalitsuste autonoomia, see on põhimõtteliselt selline sõnum omavalitsustele, et riigi peale nad loota ei saa. 

Jürgen tõepoolest kümmekond aastat tagasi hääletas maamaksust vabastamise poolt, siis oli see väga okei, see maamaksust vabastamine, aga nüüd järsku on see majandusteooriaga vastuolus. Paraku see vastuolu on ainult Jürgeni peas, sellepärast et kui me vaatame, kuidas turg toimis kõik need eelnevad aastad, siis midagi justkui väga valesti ei olnud. Nüüd, kui me ütleme, et maamaks võib olla suurem, maamaksuvabastus kaob, siis võibki juhtuda, et põldudel on päikesepargid ja kodualune maa on liiga kallis, et maal elada. Seda enam, et ühistransporti seal enam ei ole, kõik maksud kasvavad, just värskelt tuli automaks, seega palju soodsam on elada Tallinnas. 

See ongi see Eesti, mida Reformierakond siin hoolikalt ehitab. Ja sellest on väga kahju. Põhimõtteliselt see ongi viimase aja Reformierakonna stiil: teed maksuvabastuse, valimised on läbi, tühistad selle; enne valimisi lubad, et meil on konkreetne plaan, et maamaksu saab tõsta 10% ainult, valimised on läbi, ütled, et nojah, enne valimisi me lubasime üht, aga praegu on teine olukord. Me suutsime majanduse ära lammutada, nüüd on raha vaja. Saate kas või 100% aastas maamaksu tõsta, vaadake ise, kuidas hakkama saate. 

See tegelikult ei ole kindlasti eelnõu, mida saaks toetada. Omavalitsuse autonoomia on tore asi, aga see on autonoomia teesklemine. Keskfraktsioon teeb selle eelnõu menetluse katkestamise ettepaneku. Lisaks ma väga loodan, et varem või hiljem Reformierakond ikkagi saab aru Andrus Ansipi sõnumist ja astub kõrvale. Kui riiki juhtida ei oska, siis ei tasu ka üritada. Aitäh!

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri. Palun! (Jürgen Ligi ütleb midagi saalist.) Soovite praegu vastusõnavõtu ära teha? Jürgen Ligi, ma mõtlesin, et ma võtan need kõige lõpus, aga kui sobib … (Saalist öeldakse midagi.) Okei, Arvo Aller, annan Jürgen Ligile kiiresti vastusõnavõtuks sõna ja siis me läheme läbirääkimistega kõnetoolist edasi. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Natukene selgituseks, et kus mul endalgi jutt puldis segaseks läks. Probleem seal üldiselt on ju selles, et maamaksu tõstmise piiridega koos räägitakse ka hinnatõusu piiridest. Neid seostades on saavutatud küllalt keeruline tekst ja selles mõttes mul kõigile küsimustele kiiresti reageerida ei õnnestunud. See on see põhimõtteline vastus mul.

Aitäh! Nii, ja nüüd Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Ma mõtlesin ka eelnevalt komisjonipoolselt ettekandjalt küsida, aga kui ma kuulsin, et ta pole seal komisjonis kohal olnud, siis ei näinud erilist mõtet küsida. Samas ei olnud tal ka eelnõu kaasas, nii et ei olnud mõtet [viidata punktile], kus see [segane säte on]. Aga kuna ma ise ka komisjonis ei osalenud, siis võib-olla oleksingi [temaga] samal tasemel olnud: ühtemoodi saame [kehvalt] aru, kumbki komisjonis ei osalenud, saamegi diskuteerida. Aga pidasin kohaseks mitte osalenuna ettekandjat piinlikusse olukorda panna. 

Aga see on tõepoolest nagu uus tase, et paneme siia pulti ettekandja, kes pole kohal viibinud ega tea, kas muudatusettepanekud sisaldasid ka sisulisi muudatusi või mitte. Üks asi on mõelda, et oli 200 muudatusettepanekut, aga [tegelikult olid ka] väga sisulised muudatusettepanekud, sealhulgas seesama punkt, mille üle siin vaidlus käis, [kus sätestatakse see] 10–100%. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tegi ettepaneku siia ka 0 sisse tuua, siis oleks asi [selgem]. Ja seda komisjonis oleks võinud arvestada. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, meid ei olnud seal, aga komisjon oleks võinud arvestada ka nulliga. Oli juttu, et minister parandab selle vea, siis oleks võinud komisjonipoolne ettepanek olla tuua see 0 sinna ette ja 1 ära võtta, nii et oleks olnud 0–100%. Siis oleks see vaidlus siin ära jäänud. 

Selle eelnõu puhul kiidetakse taevani, et see on kohaliku omavalitsuse tulubaasi autonoomse [suurendamise] eelnõu, mis annab omavalitsusele rahamäed. Tegelikult me ju näeme, et maamaks moodustab ainult marginaalse osa kohaliku omavalitsuse eelarvest, nii et sellega suuri tegusid ei tee. Pigem katab see käibemaksu tõusust tekkivad puudujäägid. Sellega omavalitsus nagu jääks ellu. 

Nüüd öeldakse, et kohalikud omavalitsused [tagavad] maamaksu tõstmisega oma tulubaasi suurenemise. Olgem ausad, omavalitsused peavad valmis olema, et varsti tulevad neile riigi poolt kohustused, mida nad peavad hakkama täitma. Ja sealjuures on kirjutatud, et nad saavad seda katta maamaksu tõusuga, neil on võimalik maamaksu tõsta kuni 100%. Hästi, järgmisel aastal, aastal 2025 võib kuni 50% tõsta, aga alates 2026. aastast saab seda tõsta 100%. 

Mis muresid sellega veel on? Nagu ikka, väljatöötamiskavatsust ei ole tehtud. Kooskõlastusringil saadeti huvigruppidele teade, et kõik on koalitsioonis juba poliitiliselt kokku lepitud, nii et teie kaasamine on selline marginaalne. Kui midagi peaks sobima, siis äkki me arvestame. Aga üldjuhul jäeti enamus asju arvestamata, eriti just metsanduse ja põllumajandusega seotud ja teistes maaomanike küsimustes. Nii et kui 29. mail oli esimene lugemine, siis toimus Riigikogu ees maaomanike, metsameeste ja põllumeeste meeleavaldus, kus Riigikogu esimehele anti üle allkirjadega petitsioon – või oli see märgukiri – palvega mitte maamaksu tõsta. Nii et selles küsimuses on maaomanikud väga murelikud. Sellest lähtuvalt Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kindlasti ei toeta seda eelnõu. 

Nüüd, kui tulla veel kohaliku omavalitsuse tasandile, siis põllumajandussektor saab kõige rohkem pihta, kuna maamaksu tõusuga tõusevad automaatselt põllumaa rendihinnad, mis on suur oht meie toidujulgeolekule ja sellest lähtuvalt ka riigikaitsele ja riigi julgeolekule. Ja rahanduskomisjoni nimel ettekandja ütles, et kodualune maa tuleb maksustada. Tema seda ei poolda, et see on maksustamata. Ja siit ka tema sõnum põllumeestele: kui maksta ei jõua, siis müüge maha või ärge harige seda. 

Sellest kõigest lähtuvalt teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Priit Sibula. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Selle eelnõu puhul esimese ja teise lugemise vahel kahjuks selgust juurde ei saabunud. Aga oleks võinud. 

Mul oli kaks muret esimesel lugemisel ja on ka nüüd kahjuks. Minu meelest maksude puhul võiks olla kõige elementaarsem ja lihtsam, et me käsitleks nende prognoositavust. See, et [riigi]eelarvesse ja kohalike omavalitsuste eelarvetesse võib tulevikus rohkem raha laekuda, on ju arusaadav. Eks me maksude [tõstmisega] prognoosime ka riigieelarvesse paremaid laekumisi, see on mõistetav, aga lihtsalt majandus langeb ja mingil hetkel mingid rahad jäävad saamata, mingid maksud laekumata lõpptulemusena, kui me ei anna endale aru, mis toimub. 

Nagu me mäletame esimesest lugemisest, selle eelnõu puhul ei peetud vajalikuks väljatöötamiskavatsust teha. Nii et tegelikult me ei tea, mis juhtub. Prognooside tabelites, kui ma õigesti mäletan, prognoositi täiendavaid vahendeid 4–20 korda rohkem. See sõltub kohalikust omavalitsusest, kui palju raha loodetakse rohkem saada. 

Kohalike omavalitsuste eelarvetes see võimalus tekib. Aga nagu ma ühe eelküsija küsimuse kontekstis ütlesin, minu meelest ei peaks seda vaatama üldsegi mitte kohalike omavalitsuste eelarvete ja kohalike omavalitsuste seisukohalt, vaid just nimelt maksumaksja, ettevõtja seisukohalt. Lisaks sellele, mis juhtub maamaksu tõttu põllumajanduses, on teiselt poolt küsimuse all ka keskkonnanõuded, mis põllumajanduses kehtivad. Need määravad, mida ühel maatükil perspektiivis üldse teha on võimalik. 

Ma soovitan küll tänasel koalitsioonil mõelda üldse maamaksu kontekstis, millest lähtuvalt me seda teeme. Eelarve täitmine kindlasti ei saa olla see lähtealus, millelt me seda teeme. Kui vaadata näiteks Kesk-Eestit, kus Maa-amet on määranud põllumajandusmaa hinnaks 5300 [eurot hektari eest], ja kui me maksustame selle [määraga] 0,1 ja 5,3 või 0,5[%], siis [näiteks] 26,5 eurot hektari kohta on ühele põllumajandusettevõtjale sihukene tagasihoidlik viiekordne tõus. "Tagasihoidlik" on loomulikult jutumärkides. Mida selle maa peal siis tegelikult perspektiivis on võimalik teha? Me ei tea seda. 

Ja kui me räägime 2026. aasta täiendavast maksutõusust, siis täna loomulikult maa hinnad on kõrgemad kui maksustamisväärtus, mis tähendab seda, et tõenäoliselt 2026. aastal see alusbaas tõuseb. Komisjoni esindaja ütles, et ta tegelikult prognoosimisega [ei tegele]. Ma ka ei oska öelda, aga näiteks kui hind tõuseb 10 000 euroni 5300 asemel, siis me räägime, kui määr on näiteks 0,5% maksustamishinnast, juba taksist 50 eurot hektari eest. See saab olema päris košmaarne ja on raske ette kujutada, millist ettevõtlust maal üldse võimalik teha on.

Ma ei räägigi sellest, mida me siin õige mitmel täiskogu istungil juba oleme arutanud. [Mida] meile ikkagi räägitakse? Ka endine minister küsis ettekandjalt, kas on võimalik, et praeguse seaduse järgi on see piirmäär 10% ja uue seaduse järgi on ka 10%. Jaa, on küll! Ainuke vahe on selles, et kui seni oli võimalik 0–10%, siis tulevikus on 10–110%. Kümme on mõlemal puhul võimalik, ainult et kohustus tekib [tõsta vähemalt] 10%. Siiamaani võis 0% tõus olla ja maksimum 10% aastas, nüüd saab olema 10–100%.  

Kui kellelgi on veel eriarvamusi, siis ma loodan, et kolmanda lugemise kontekstis saab see selgeks, aga täna on see üsna üheselt siin niiviisi kirjutatud. No ma arvan, et sellega juhtub nii nagu kõikide teiste maksudega. Isegi kui maaettevõtlus ei lõpe, siis eelarvesse kahjuks täiendavat tulu ei teki. 

Ja kui keegi räägib kohaliku omavalitsuse autonoomiast, siis ma arvan, et igaüks võiks aru saada, et kohalike omavalitsuste volikogud pannakse pantvangi selle [sättega]. Me kõik teame, kuidas [mõjub maksubaasi vähenemine]. Kui tekivad küsimused kas koolide säilitamises või milleski muus, siis tõenäoliselt volikogudes on vähe inimesi, kes on suurmaaomanikud või maade kasutajad. Nii tehakse otsuseid lähtuvalt lühiajalistest perspektiividest, mis kohalikku maaelu veelgi kiiremini välja suretab. Nii et seda eelnõu mitte mingil kujul toetada ei saa. Tänan tähelepanu eest! 

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. See on fraktsiooni nimel sõnavõtt. Palun!

Aitäh! Ma olen siin saalis olnud tänaseks 13 aastat. Ja pean tunnistama, et esimest korda ma tunnetan seda, et kõigepealt tuleb kaitsma seda eelnõu minister, kes viiel korral küsimusele vastates kas teadlikult või mitteteadlikult valetas. Ja siis ma kuulen küsimusi sotsiaal[demokraatide] fraktsiooni [kuuluvalt] endiselt ministrilt, kes heauskselt on arvanud, et ka 0[% tõusu] on võimalik. Vähemalt ma nii sain küsimusest aru. Kahjuks seda [võimalust] ei ole.

Kuidas on võimalik, et komisjonis kahel istungil valetatakse ja Riigikogu saalis [esitatakse] Riigikogu liikmetele vale arvamus? Väga selgelt, ma võin teile öelda, et väga selgelt on siin kirjas kaks varianti. Kõigepealt on võimalik kaks korda tõsta piirmäära, milleni on võimalik maamaks tõsta. Ja teine on see, et maamaksu tõus ei saa olla alla 10%. See võib olla kuni 100% [sinnamaani], kui piirnorm on täidetud.

Aga siin unustatakse ära üks väga oluline moment: maa hindamisel on keskmise maa hind tõusnud kaheksa korda. Kui me räägime kaheksakordsest maa hinnast, siis võtame lihtsa arvutuse. Kui sul kodualuse maa maks oleks olnud – täna seda maamaksu ei ole – arvestuslikult 200 eurot, siis selle korrutad kaheksaga, saad 1600 eurot. Kujutate ette, kui palju on neid peresid, kes sellist maamaksu suudaks maksta? Neid on 5% protsenti, ülejäänutele see käib üle jõu.

Me räägime põllumajandusest. [Mis saab,] kui maa hind põllumajanduses kasvab kaheksa korda? Me teame, et 2026 on uus maa hindamine, need hinnad hakkavad, kui ma õigesti tean, kehtima 2028. aastal. Ja järgneval ajal on veel tõus. Eelmise koosseisu ajal oli siin saalis meeletu vaidlus maamaksu tõusu üle ja siis tehti kompromiss, et üle 10% ei saa tõusta. Nüüd tullakse saali ja öeldakse, et anname omavalitsustele autonoomia. Autonoomia asemel me tegelikult seome omavalitsuste volikogud kindla teadmisega, et sõltumata nende otsusest järgnevatel aastatel maamaks tõuseb 10%. Jah, seal on teoreetiline võimalus, et seda piirnormi sa saad vähendada ja tänu sellele saad mingil perioodil nagu lolli mängida, aga see on lühike periood. Ikkagi 10% tõusuga sa ühel hetkel jõuad lakke välja.

Milleks me teeme selliseid eelnõusid? Meie saalis on omavalitsuse inimesed. Mina olen ka olnud 1989. aastast Jõgeva Vallavolikogu liige. Jah, ma olen ka see olnud, kes kodualuse maa maksust vabastas esimeses kahes Eesti omavalitsuses, ja ka see, kes siin Riigikogus 2013. aastal vedas seda, et kodualune maa maksust üldse vabastatakse. Ja selle eest anti kompensatsiooniraha omavalitsustele, omavalitsused ei kaotanud selle liigutusega mitte ühtegi senti.

Nüüd me mängime siin ka tulumaksubaasis küll ühtpidi ja küll teistpidi. Seitsmeteistkümnelt suuremalt võtame raha, anname natukene, 50 000 euro kaupa vaesematele. Me vähendame tulumaksu[summat] ja siis liidame sinna pensionäride poole pealt protsente juurde. Ja siis me teeme sellise otsuse, et me oma ettevõtjatele ja inimestele tekitame meeletu maksukoormuse 2026. aastal. Muidugi, ma saan aru, et kuna järgmine aasta [pärast seda] on kohalike omavalitsuste [valimised], siis ei julgetud seda kehtima panna järgmisest aastast, sest siis ei oleks ju tänaseid koalitsioonipoliitikuid keegi hakanud valima – kes tahab sellist koalitsiooni, selliseid inimesi, kes tõstavad maamaksu.

See on kuritegelik, mida täna tegelikult Eestimaa inimeste ja ettevõtjate jaoks tehakse. Ja ma veel kord rõhutan, et kõige hullem on see …

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega.

Kõige hullem on see, et meil saalis koalitsioonipoliitikud ei saa sellest aru, ei saanud ka ettekandja. Ja ma ei süüdista teda, sest tõesti ta oli haige ja ei olnud komisjonis. Aga ma saan öelda, et ma igal komisjoni [istungil] küsisin sama küsimust. See probleem lubati ära lahendada. Kui minister lõpetas oma ettekande, ma läksin ministri juurde ja palusin, et kui te saate kõik aru nii, et [tõus] võib ka null olla, siis tehke see parandus siin ära. Seda parandust ei tehtud. Selle paranduse [vajadusest] ei saa koalitsioonipoliitikud ka täna aru. Kahjuks opositsioonipoliitikutest oli parandusettepanekute arutamise ajal saalis ja meil komisjonis ainult meie erakonna esindaja, teised ei olnud. Neid muudatusettepanekuid ei saa ka hääletada. Oleks need praegu siin saalis hääletamisel, siis ma arvan, et vähemalt sotsiaaldemokraadid on tänaseks hetkeks aru saanud, et seda nulli seal ei ole. Ma küll kahtlen selles, aga võib-olla oleks nad hääletanud selle muudatusettepaneku poolt. 

See on uskumatu: tulla saali, tuua siia eelnõu, enne kahel korral komisjonis valetada, siis valetada siin suures saalis, anda usk Riigikogu liikmetele, et tegelikult kõik on hästi, on võimalik, et omavalitsused ei peagi tõstma maamaksu! Ja siis selgub tõde, et tegelikkuses 2026. aastal meie inimesed, ettevõtjad lihtsalt ägavad maksukoormuse suure tõusu all. Pensionärid kaotavad oma aasta, kuu, kahe või kolme pensioni. Siis öeldakse, et ei, pensionäridel ja erivajadustega inimestel on võimalik kuni 1000 eurot vabastada. Arvutage, milline on näiteks Nõmmel selle maa hind praegu ja pange siiasamma seadusesse [muudatus] sisse, mitu tuhat eurot on nende 1000-ruutmeetrise krundi hind siis! Mingil hetkel võib-olla kohalikus omavalitsuses Jõgeval on võimalik seda teha, et määrata pensionäridele [vabastus], aga siin on lahti kirjutamata, kes see pensionär on. Kas see on [konkreetse] maja, krundi omanik? Aga kui majas elab mitu inimest, kas siis ka mingi vabastus on? Seda siin lahti ei ole kirjutatud. Ma saan aru, et ainult siis, kui pensionär on kinnistu omanik, on võimalik see soodustus saada. 

Nii kuritegelikku seadust pole tükk aega siin saalis olnud. See maks on veel hullem kui mootorsõidukimaks, mis mõni hetk tagasi koalitsioonipoliitikute häältega vastu võeti. See on veel hullem, see viib veel suuremasse vaesusse nii meie inimesed kui ka meie ettevõtjad. Ja sellepärast Isamaa Erakond teeb selge ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 437 menetlus teisel lugemisel katkestada, et see viga ära parandada. Peab olema võimalik teha ka 0[%] tõus. Aitäh!

Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Madis Kallase. See sõnavõtt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma proovin uuesti selgitada, kuidas see kasvupiirang peale pannakse ja mida see tähendab. Esmalt, kehtivas seaduses on kasvu piirmääraks 10%. See tähendab, et maksimaalne aastane kasv saab olla 10%. Kui see kasv on aastas 5%, siis ta jääb sinna 5% juurde. Eestis oli käesoleval aastal 25%-l katastriüksustest maamaks selline, et see tegelikult langes, kuigi kehtivas seaduses on kasvu piirmäär 10%. Aga 25% meie katastriüksustest ehk veerand katastriüksustest [olid sellised].

Teiseks, mis puudutab aastat 2026, siis on samamoodi. Kohalikul omavalitsusel on võimalik panna täpselt samadel alustel kasvupiiriks 10%, kui nad seda soovivad. Ehk võib tekkida täpselt samasugune olukord, nagu on hetkel kehtivas seaduses, kus kasvu piirmääraks on 10%. Samas me ei tea, kui paljudel katastriüksustel [maksutõus] tegelikult 10%‑ni üldse küündib. Minu näitel oli, et 25%‑l see ei küündinud selleni, nii et vastupidi, maks võis minna väiksemaks, kui see oli aasta varem, sest uus maksustamishind kehtestati ja uus korraline hindamine tehti üle 20 aasta üle-eelmisel aastal. 

Aga tõesti, seda on keeruline selgitada. Ma soovitan kõigil Riigikogu liikmetel, keda see teema täpsemalt huvitab, suhelda ametnikega, paluda veel täpsustavaid selgitusi Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumist. Ma tean, et mitmed Riigikogu liikmed saavad minuga täpselt ühtemoodi aru, mida tähendab kasvu piir 10%: see ei ole kasv, see ei ole kasvu põrand, vaid kasvu piir on 10%. 

Nii, aga eelnõust veel. Kõigepealt, ma endise linna‑ ja vallajuhina näen, et siin saalis on mitmeid kohalike omavalitsuste juhtimisega pikalt seotud olnud inimesi. Mina kategooriliselt vaidlen sellele vastu, et me kohalike omavalitsuste juhtidena ei soovi autonoomiat juurde saada. Aga mis siin on oluline: kohalikud omavalitsused soovivad erinevat autonoomiat juurde saada, aga seda ainult ühel tingimusel. Selle autonoomiaga ei tohiks neile täiendavaid kohustusi anda. Ja antud eelnõuga ei anta kohalikele omavalitsustele täiendavaid kohustusi, vaid antakse võimalusi. Kui üks piirkond näeb, et ta tahab mingisuguseid projekte ellu viia, mingisuguseid tegevusi teha, ja selleks saavutatakse volikogus konsensus ja ka kogukonnale selgitatakse ära, mida selle [lisarahaga] tehakse, siis ongi selle eelnõu eesmärk [saavutatud]. Tuleb anda kohalikele omavalitsustele rohkem otsustusõigust. 

Siin tekibki küsimus, kas me usaldame kohalikke omavalitsusi. Mina usaldan Eesti kõiki 79 kohalikku omavalitsust. Ma tean, et nad teevad oma kodanikest, oma ettevõtjatest, oma põllumeestest, oma metsameestest lähtuvalt otsuseid. Nad saavad neid otsuseid teha rahvale oluliselt lähemal, kui meie saame neid siit Toompealt Riigikogus teha. 

Lisaks on minu hinnangul ka see väga tervitatav, et maatulundusmaa maksustamishind, maksustamise protsendimäär jääb selle seaduseelnõu kohaselt tänasele tasemele, see ei kasva. On ju tänagi juba viidatud sellele, et põllumeestele ja metsameestele oleks selle tõstmine liigne koormus. Mul on hea meel, et see määr 0,5% jääb maatulundusmaa puhul selle loodetavasti vastuvõetava seaduse kohaselt alles.

Meie selge ja ühene seisukoht on, et kohalikud omavalitsused väärivad suuremat usaldust, väärivad suuremat autonoomiat. Me ei tohiks siit Toompealt vaadates neid kuidagi vähem usaldada ja nende otsustusvabadust piirata. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Me oleme järjekordse maksutõusu juures ja see ei pane mind enam imestama, sest praegune valitsus ja koalitsioon ju teistmoodi ei oska riiki juhtida. On selge, et kogu see maksude kaskaad, mille Riigikogu on järjest vastu võtnud ja vastu võtmas, paneb ikka päris korraliku põntsu kõigi maksumaksjate rahakotile. Põhjendatakse kogu aeg ühe ja sama asjaga, et riigil ei ole raha, meil on tohutu eelarvedefitsiit, kusagilt peab raha leidma.

Omavalitsused on juba ammu sipelnud rahahädas, kuna inflatsioon on oma töö teinud. Tegelikult praegune süsteem toetab omavalitsusi sellega, et riik maksab teatud protsendi üksikisiku tulumaksu laekumistest omavalitsustele. Nüüd leiti nende arvates väga hea päästerõngas – tegelikult see on jutumärkides –, et anname neile ka võimaluse makse tõsta.

Ma mõtlen just selle peale, kuidas riik üldse jätkusuutlik saab olla. Ühest küljest me seoses ühe eelmise eelnõuga arutasime, kuidas me jälle väga kergekäeliselt hakkame tegelema tuumaenergia kasutuselevõtuga. Selleks me hakkame juba raha kulutama, arutamata, kas seda ikka on vaja, mis tingimustel on vaja. Meil on tehtud meretuuleparkide kohta otsused, et me 3 miljardiga toetame ülikallist meretuuleenergiat, mida tegelikult reaalselt Eestis vaja ei ole. Me oleme teinud otsused Rail Balticu kohta – ma olen seda täna juba rääkinud, aga ikkagi kordan veel üle –, mille maksumus on ettearvamatu, see on tõusnud kordades. Me teeme kogu aeg selliseid suuri halbu majanduslikke otsuseid ja siis kurdame, et meil ei ole raha. Ja kust seda raha võtta? Muidugi maksumaksja taskust.

Nüüd ma räägin natuke lähemalt, mida see [seadus] endaga kaasa toob. Ma olen aastaid olnud Saaremaa Vallavolikogu liige ja tegev kohalikes omavalitsustes kokku juba 15 aastat. Raha tõesti napib kogu aeg. Aga nüüd antav võimalus makse tõsta on tegelikult omavalitsusele lausa sundkäik, sest muidu lihtsalt ei suuda ülal pidada näiteks laste huviharidust, mis on tegelikult omavalitsuse ülesanne. Ka peab kaasas käima õpetajate palga tõusudega. Selle jaoks ju riik eraldi raha ei eralda. Ja on muudki igasugused kasvavad kulud. Omavalitsusel ei jää midagi muud üle, ta peabki maamaksu tõstma.

Aga mida see endaga kaasa toob? Toob selle. Me rääkisime siin koridoris ka kolleegidega Reformierakonnast. Nad ütlesid, et aga see ongi hea, et maa on väärtus ja seda peab kasutama. Konkurents paneb asja paika ja see kõik on väga tore. Ma ütlesin, et aga näiteks mina põllumajandusettevõtjana ei suuda enam maa eest renti maksta, kui maksud nii palju tõusevad. Siis öeldi, et müü maha, see ongi lahendus. Kas tõesti see on hea lahendus: kõik müüme oma maad maha ja maa hinnad väidetavalt siis hakkavad – pane tähele! – langema. Muidugi hakkavad langema, kui enam üldse nõudlust ei ole. Me tapame ju tegelikult oma kohaliku majanduse absoluutselt ära! See on seda hullem, et maapiirkondades ei olegi enam väga paljude asjadega tegeleda. Põllumajandus on üks nendest, millega veel saab tegeleda.

Samas on see, kui me põllumajanduse ära hävitame … Meil oli just eilsel majanduskomisjoni istungil arutelu, kuidas riik peaks kriisiolukorras, näiteks sõjaolukorras käituma. Seal toodi lausa näide, et nüüd me peame kehtestama seaduse, et suuremad toiduettevõtjad oleks valmis kriisiolukorraks. Ma küsisin seal, et hea küll, me kehtestame mingid normid neile ...

Palun lisaaega.

Lisaaeg kolm minutit, palun!

Me kehtestame need normid, aga kas me kuidagi ka toetame neid ettevõtjad? Ei-ei, miks me peaksime neid toetama, riik tahab ju kriisi ajal kuidagi hakkama saada. 

Ja vot niimoodi me käitumegi kogu aeg. Me seame endale ja ettevõtjatele eesmärke, aga tapame [ettevõtluse ära]. Ma toon näite ka. Kui näiteks põllumajandusettevõtja, kellel on, ma ei tea, 10–20 töölist ja tal maamaksud tõusevad, nii et ta ei jõua enam [samamoodi ettevõtet] pidada, siis ta peaks teoreetiliselt hakkama palkasid vähendama, muid kulusid vähendama. Riik praegu tõstab kogu aeg maksusid ja ütleb, et aga me vajame muudkui raha juurde. Aga mida siis ettevõtja teeb? Ta peab siis [kulusid] vähendama hakkama. Lõpuks ta jääb üksinda, läheb pankrotti.

Nii et asjad on omavahel seoses. Me peame hakkama mõtlema nagu peremehed omal maal. Lõppkokkuvõttes on meil suur häda ka selles, et juba praegu ostavad rahvusvahelised fondid, pensionifondid meie maad kokku piiramatus koguses. Nii kaua, kui on veel rendinõudlust, on mingi variant, aga lõpuks ei ole enam mitte kedagi. Me ei saa lähtuda oma seaduste tegemisel sellest, et viimane kustutab tule. Igal juhul ei saa selliseid eelnõusid toetada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kindlasti sellel eelnõul on palju laiem taust, kui me oskame siin aimata. Iga selline maksutõus tegelikult annab sisendi toote hindadele, meie toidu hindadele. Tegelikult paneb see ilmselt konkurentsis löögi alla nii mõnegi majandussektori. See paneb mõtlema omanikku sellele, kas olla omanik või ei. Ilmselt mõjutab see varem või hiljem ka sellist vabatahtlikku tegevust nagu küttimine, jahimaade rent, ka tõstatub varem või hiljem jällegi see küsimus, kas seda peaks tegema omanikuõigusega või seltsinguõigusega. Selge on see, et iga muutus avab omaette Pandora laeka. 

Omavalitsuse vaates rääkida autonoomiast maamaksu kontekstis on tegelikult suhteliselt arusaamatu. Maamaks on 100% kohaliku omavalitsuse eelarvesse laekuv maks juhul, kui ei ole tegemist looduskaitsealuste maadega. Looduskaitsealuste maade puhul on riik võtnud endale autonoomia öelda, et kui omanik selle eest kas täielikult või osaliselt ei maksa, siis ka riik seda ei kompenseeri. Ehk tegelikult on riik autonoomselt loonud olukorra, kus omavalitsus jääb sellest tulust ilma ja genereerib sellele piirkonnale, elanikele, seltsile, külale sõnumi, et vabandust, aga teie piirkonnast ei laeku tulu ja see teie väike teelõik, mille ääres elab vähe inimesi, kuna on loodust vaja kaitsta, siis raha lihtsalt ei saa. On omaette küsimus, kas selline lähenemine on õigustatud või ei. 

Looduskaitsel on hind. Seda on siit korduvalt räägitud, et riik peaks selle võla omavalitsuste eest tasuma. Aga seda siiamaani ei ole tehtud. Käivad kuuldused, et tasandusfondi kaudu ikkagi neid samme ollakse valmis astuma. Aga teise käega, me saame aru, riik loob ka tuluvõimalusi, näiteks taluvustasu näol. Kui lubad enda tagaõue tuulepargi rajada, siis see läheb sinu eelarvesse tulupoolele. Samas võib juhtuda nii, et isegi kui see tasandusfondi laekuv tasandusmäär saamata jäänud maamaksu ulatuses laekub, siis tegelikult täiendav tulu sellesama megavatt-tunni eest ettevõtjalt sööb sinu raha tasandusfondis ära, sa jääd ikka sellest ilma. Tegelikult need on väga olulised mõttekohad ja kindlasti ei peaks need asjad olema kuidagi omavahel seotud. 

Me tahtsime kunagi autonoomselt Pärnu volikogus võtta vastu otsuse, mis oli seotud COVID-i ajaga. Meie spaa-ettevõtetel oli tõesti raske aeg. Me tahtsime neile appi minna ja jätta see 100% ulatuses kohaliku omavalitsuse tulubaasi laekuv maamaks ärimaalt küsimata. Mõnel ettevõttel küündis see kümnetesse tuhandetesse eurodesse. Aga ekspertiisi tehes me saime aru, et seda ei ole võimalik teha. Omavalitsusel ei ole võimalik sellist autonoomiat kasutada, sest seadusandja ütleb ette, et sa pead maamaksu küsima. Mingit vabastust teha ei ole võimalik. Kui sa tahad ettevõtjaid toetada, siis sa pead andma neile toetuse oma eelarvest ja nemad põhimõtteliselt selle toetuse eest maksavad ära selle maamaksu. Selline bürokraatia ja autonoomia siis. 

Ma olen ka täiesti seda meelt, et kesksel kohal sellistel aruteludel peaks tegelikult olema omaniku vaade. Omanikuks olemine on Eesti riigi alus. Kõik omanikud tegelikult arendavad Eestit eri kohtades, võtavad riske, panustavad, katavad tihti meie toidulaua ja ehitavad meile tuppa mööbli või vähemalt kasvatavad selleks tooraine. 

Ma palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Praegu me tegelikult näeme, et toiduainetööstus, põllumajandussektor, laiemalt ka metsandussektor on kliimaga seotud rohepöörde valguses väga heitlikus olukorras. Ja tuleb veel kohalik maksukirves, raiub tükikese riigieelarvesse või kohaliku omavalitsuse eelarvesse. 

Ja see ei ole ju ainult maksuteema, see on ka kaudse maksustamise teema. Alles olid meil siinsamas arutelu all looduskaitselised piirangud, seesama Euroopa nõue, et kogu Eesti territooriumist 30% peaks minema looduskaitse alla. Me alles jamame siiamaani 2004. aastal jõustatud Natura 2000 alade piirangutega. Alles me oleme kaheks aastaks pannud omanikule sanktsiooni, et täiendavaid metsateatisi metsamaale me ei väljasta. Nüüd oleme loonud uue süsteemi. Riik tuli nagu appi, kuna Euroopa Komisjon meid sanktsioneeris ja ähvardas trahviga, kuna lageraieid ja metsa majandamist Natura aladel justkui on liiga palju, kuigi algselt sellist piirangut ei olnud. Oligi ju mõte, et majandustegevus ja keskkond peavad saama koos ka nendel aladel eksisteerida. Ja nüüd me oleme siis jõudnud tegelikult sinna, et on võetud hulk ametnikke tööle, kes hindavad neid väljastatavaid metsateatisi. Ja kui eelhinnang valmis saab ja annab omanikule selge sõnumi, et tuleb liikuda edasi põhihindamise juurde, siis omanik tellib selle turult, kus kehtivad turutingimused, sertifitseeritud ettevõtetelt. Kui see ei ole omandipiirang, täiendav kulu omanikule, siis ma küsin, mis see on. 

Aga õnneks on Eesti riik piisavalt bürokraatlik ja e-teenuste keskne. Ma ise puutusin äsja kokku ühe metsateatise väljastamisega. Tegelikult e-keskkond pakub meile lahenduse, et kui omanik on tellinud endale metsamajandamise kava, siis e-lahenduste korral on vähemalt sellel alal, mis ei ole Natura all, aga piirneb sellega 30 meetri ulatuses, sihuke ilus võimalus, et lähete kaardirakendusele ja joonistate lihtsalt oma metsateatise piirid ümber, natuke väiksemaks. Ja ennäe imet, ongi võimalik pääseda mõjude hindamisest! 

Alati selliseid asju tehes küsid enda käest, kas me siis tõesti sellist riiki tahtsime. On olemas absurdne tagauks, mille kaudu on võimalik lahendada probleem hetkega ära ja ka riigilt koormust maha võtta. Vist ei tahtnud. Me tahame, et omanik oskaks oma maad, oma vara, Eesti loodust väärtustada ja maksaks makse. Aga ma arvan, et see eelnõu on taas üks nendest, mis tõukab omaniku nii Eesti riigist kui ka maksude maksmisest kaugemale. Ma arvan, et seda eelnõu ei peaks praegu toetama. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Täna on olnud tegelikult päris kurb päev seadusandja rollis. Koalitsiooni häältega võeti vastu automaks, trahvide kahekordne tõus, riigilõivude mitmekordne tõus. Nüüd arutame veel ühte järjekordset maksu, millest kordagi ei räägitud enne valimisi, mida ei lubatud. Kusjuures vahetult pärast Euroopa Parlamendi valimisi on meil maamaksu tõstva seaduse teine lugemine. 

Ja muidugi, nagu kombeks on saanud, ei olnud ka selle eelnõu puhul mitte mingit väljatöötamiskavatsust tehtud. Öeldi, et see oli juba ammu planeeritud ja kohalike omavalitsustega kokku lepitud, mis tegelikult ei vasta tõele. 

Ma olin rahanduskomisjonis, kui minister käis seda eelnõu ette kandmas. Kahjuks minister tegelikult ei saanud kuigi hästi aru, mida täpsemalt sellega muudetakse ja kui suur ja oluline muudatus see on. Me nägime seda ka esimese lugemise käigus. Kahjuks tundub, et ka paljudele koalitsioonipoliitikutele, sealhulgas komisjonipoolsele kaasettekandjale, on jäänud arusaamatuks, mida see maamaksu tõus tähendab. 

Mida siis maksumuudatus ette näeb? Kohalikud omavalitsused saavad järgmisel aastal maamaksu tõsta kuni 50%, sealt edasi igal aastal kuni 100%. Ehk siis, kui tänavu maamaks oli 100 eurot, siis järgmisel aastal on võib-olla 150 eurot, ülejärgmisel aastal 300 eurot ja nii edasi. Tegelikult on siiamaani olnud kokkulepe, mida juba mitmed poliitikud mainisid, et maamaks isikule ei tohiks kasvada rohkem kui 10% aastas. Kahjuks seda kokkulepet on murtud. Ja nagu ka saalist juba mainiti, sellega on rikutud õiguskindluse põhimõtet.

Üks teine väga oluline põhimõtteline küsimus, mille puhul me samuti saame rääkida õiguskindluse põhimõtte rikkumisest, on kodualuse maa maksuvabastuse kaotamine, mis on kehtinud üle 10 aasta. Miks see on olnud oluline? Miks see on ka riigile olnud oluline? Inimesed on teinud väga suured investeeringud, oma maa välja ostnud, sellesse panustanud. Seetõttu ei ole riigimehelik seda täiendavalt maksustada. Lisaks, kodu on iga eestlase kõige kallim vara. Kodu on püha ja peaks olema puutumatu. See on see põhimõte, printsiip, millest riik on alati lähtunud ja mida ta on väärtustanud. 

Aga selle seaduseelnõu puhul, selle maksumuudatuse puhul me võime kahelda selles, et kodu puutumatuse printsiip on tagatud. Inimesed võivad sattuda olukorda, kus nad pole enam suutelised nii suuri makse tasuma ja peavadki oma kodudest, kruntidest loobuma. Arvestada tuleb ju ka kõiki muid maksutõuse ja hinnatõuse. Käesolev maksumuudatus võib puudutada umbes 520 000 maaomanikku. 

Ja kas me saame endale näiteks lubada, et pensionärid, kellel tõesti võib olla mõni suurem maalapp, pensionärid, kes on meie riigi üles ehitanud, meie eest võidelnud, kes on hoidnud ja hoolt pidanud oma kodude, talude eest, hakkavad maamaksu tõttu oma kodu kaotama? 

Ma olen siit puldist ka varem natukene rääkinud noortest peredest, kellel on tegelikult iga aastaga aina keerulisem endale kodu soetada. Näeme, mis meil toimub kinnisvaraturul. Ja miks see toimub? Sest meil aina rohkem maa, kinnisvara koondub jõukamate suuromanike, samuti erinevate fondide kätte ja kahjuks see maksumuudatus seda tendentsi soodustab. Me võimegi olla olukorras, kus omandist aina rohkem loobutakse. Ja nii hakkavadki lõpuks ainult arendajad maade omanikuks. Ebavõrdsus kasvab, vara, jõukus koondub ühtede ja samade inimeste kätte. 

Koalitsiooni esindajad muidugi ütlevad selle peale, et see seadusemuudatus ei tähenda mitte mingit maamaksu tõusu. Maksumäärad kehtestab iga omavalitsus ise, nad ei pea üldse neid tõstma. Kui maksumäärasid ei pea tõstma, siis milleks üldse see eelnõu vajalik on? Esiteks, keegi ei vaidle selle vastu, et kohalikel omavalitsustel peaks olema suurem autonoomia, suurem otsustusõigus. Aga mis tegelikult on selle eelnõu laiem mõte? Kohalike omavalitsuste tulubaasi valitsus suurendada ei soovi. Ta pakubki lahendusena omavalitsustele välja: looge endale täiendav tuluallikas ise sellesama maamaksu näol. Me anname teile selle jaoks kõik instrumendid. Sest nagu valitsus koorib erinevate maksudega inimesi, võite ka teie, omavalitsused, sama teha. Milles probleem!? Tegelikult see sõnum on see, mille valitsus täna annab. 

Ja mis siis hakkab järgnevalt juhtuma? Valitsus hakkab panema erinevaid täiendavaid kohustusi omavalitsuste õlule, tulubaasi suurendama ei hakka. Nii näiteks juhtus hooldereformiga. Ja kui omavalitsused tulevad ja paluvad, et teate, meil on selline probleem, meil on vaja täiendavat tuluallikat, meil on vaja täiendavat tulubaasi, et mingisugused asjad katta, siis valitsus ütleb: "Kuulge, me tegime teie jaoks seaduseelnõu. Tõstke maamaksu 100%! Mis on teie probleem, saate kõik asjad lahendatud!"

Tegelikult omavalitsused kokkuvõttes pannakse sellega kahvlisse. Inimeste toimetulek on niigi keeruline, ebakindlus on suurenenud. Väiksematel omavalitsustel pole lihtne. Tegelikult omavalitsustel pole mitte mingit soovi inimesi rohkem koorida. Nad ju kõige paremini näevad seda, mis praegu inimestega toimub. Väiksemad omavalitsused ei saa endale lubada maamaksu tõstmist, kuna nad iga päev võitlevad selle nimel, et maapiirkondadesse inimesed üldse elama jääksid, mitte ei koliks ära. Aga maamaksu tõstmine süvendab ärakolimist. Ehk siis ka see võib kasvatada ebavõrdsust omavalitsuste vahel. 

Ja üks oluline õiguslik aspekt ka. Tegelikult õiguskantsler on pannud kahtluse alla, kas üldse selline suurem otsustamine just maamaksu küsimuses võib ikka langeda kohalike omavalitsuste õlule, sest tegemist on riigimaksuga. Kujutage ette, et ühes omavalitsuses maamaksu ei tõsteta, teises omavalitsuses tõstetakse seda 100%. Tõstatub küsimus, kas siis ühe omavalitsuse kodud peaksid olema kuidagi vähem väärtustatud kui teised, kas ühes omavalitsuses on kodu püha ja teises mitte. 

Maaomanikke, eriti väikeomanikke tuleb väärtustada. See on meie ressurss, väärtus. Kõik need sammud, mida selle eelnõuga soovitakse teha – maamaksu tõus, kodualuse maa maksuvabastuse kaotamine, selle kohustuse panemine omavalitsuste kaela, ebakindluse süvendamine –, praegu on selleks väga vale aeg. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Anti Allase. (Anti Allas küsib lisaaega.) Lisame ka kolm minutit lisaaega. Palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Tegelikult väga hea oli seda diskussiooni siin kuulata, kuigi märkasin päris palju ka demagoogiat ja populismi. Tahakski välja tuua, kuidas me sellesse seisu oleme jõudnud – tegelikult seda maamaksuküsimust me oleme juba viimased kaks aastat väga tõsiselt arutanud –, ja tuua välja selle probleemi juured. 

Minu arvates üks peamine põhjus peitub selles, et me jätsime riigina [maa] korralise hindamise 21 aasta jooksul tegemata. Loomulikult minu kui maksumaksja ja kõigi teiste maksumaksjate vaates on see väga tore, aga me selle juures unustasime ühe väga olulise aspekti: maamaksul on omavalitsuse tulubaasis oluline roll. Aga kui nii-ütelda soovid kasvavad, need tegevused kasvavad, mida me soovime oma inimestele pakkuda, ent see üks konkreetne element ehk siis tulubaas ei muutu, siis tegelikult hakkab tekkima võlg. Loomulikult tuleb küsida, kust seda raha võtta. Omavalitsuse vaates oleks hästi tore, kui me saame riigi käest seda raha. Headel aastatel võib-olla olemegi pisut rohkem raha saanud, aga nüüd, kui on keerulised aastad käes ja me varasemalt oleme väikese hulga kaupa jätnud selle tulu kokku kogumata, siis tulemus on see, et meil tekib suutmatus oma inimestele teenuseid pakkuda. 

Ma olen väga selle poolt, et mõistlik oleks ikkagi leida mingi tasakaal, kokkulepe kogukonna vahel, et [inimesed] saaksid aru, kust tulevad tulud ja mis nende tulude eest tehakse. Selle otsuse teeb siis kogukond üheskoos ja loomulikult [kohalikuks] seaduseks vormistab selle omavalitsuse volikogu. Ma julgelt ütlen seda, et kaks asja kokku ehk siis [tulumaksust saadav] tulubaas pluss inimestelt võetavad maksud, sellest moodustuv tulubaas annab maapiirkondade elujõu. Ja ma olen täiesti kindel, et omavalitsused ei soovi millegi hävimist. Omavalitsuste jaoks on ülitähtis, et inimesed saaksid elada, et inimesi tuleks juurde ja nendele oleks võimalik häid teenuseid pakkuda. 

Nüüd aga mõned praktilised soovitused kohalikele omavalitsustele. Siin on korduvalt kõnedes välja öeldud, et selle [seadusega] kaasneb vältimatu maksutõus. Ise, olles ka ühe omavalitsuse volikogu liige, ma mõtlen selle peale, kuidasmoodi on võimalik seda maksutõusu oma inimeste jaoks vältida. Aga [eelkõige] loomulikult tuleb vältida seda, et see maksutõus ei oleks liiga kiire, et see ei oleks fataalne, et see ei mõjutaks ettevõtlust ega ka inimeste toimetulekut suurel määral, et see ei mõjuks halvasti. 

Võib-olla kõnede lõpetuseks oleks mõistlik teada saada, et maamaks võrdub maksustamishind ehk korralise maksustamise käigus saadud hind, mis korrutatakse maksumääraga. Maksumäära vahemikku seadusemuudatusega muudetakse. See vahemik muudetakse suuremaks ja lisaks sellele tuleb [uus] kasvupiirang. Kasvupiirang oli varasemas seaduses ja on ka selles, mille me soovime vastu võtta. Ja veel on maksusoodustused ja maksuvabastused. Sellest kõigest kokku moodustub maamaks. 

Ma väidan, et valdavatel juhtudel on võimalik maksutõusu vältida – muidugi, kui omavalitsuse volikogu seda soovib. Kui siiani oli see [piirang] 10%, järgmisest aastast on 50% ja näiteks 100 eurot maksev maa hakkaks maksma 150 eurot, siis seda maksumäära on võimalik näiteks 0,4-lt 0,2-le alandada. Kui omavalitsustel on see soov ja nad tulevad selle rahaga välja, siis nad saavad seda teha. Kui [piir]määr suureneb poole võrra, siis selle kompenseerimiseks on omavalitsuse maksumäära võimalik poole võrra vähendada. Aga ma tahan rõhutada, et seda muidugi siis, kui maksumäär ei ole juba miinimum. Kuid valdavalt see nii ei ole. Ma olen vaadanud Eesti omavalitsuste maksumäärasid. Näiteks määra 0,1% ei ole enam võimalik väiksemaks teha, aga 0,2 pealt on võimalik poole võrra alla, 0,1 peale tulla, 0,4 pealt on võimalik 0,2 peale tulla. 

Aga millega ma tahan ka nõustuda ja mida kindlasti sellele saalile ja valitsusele südamele panna, on see, et selle seadusemuudatusega kõiki omavalitsuse täiendavaid kulutusi ei seotaks maamaksu tõusu ootusega, lootusega, et omavalitsus suudab kõik probleemid maamaksu tõusuga ära lahendada. Kindlasti ei suuda. See [arusaam] eeldab riigimehelikkust, nagu ka sellest seadusemuudatusest arusaamine eeldab riigimehelikkust. Aitäh! 

Nii, suur tänu! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seedri. (Helir-Valdor Seeder küsib lisaaega.) Nii, anname kohe ka kolm minutit lisaaega. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! See maamaksuseaduse eelnõu arutelu on järjekordne näide halvast seadusloomest, sellest, kuidas ei tohi ühte seaduseelnõu välja töötada või seadust muuta. 

Kõigepealt, kui minister seda eelnõu siin ette kandis, siis see ettekanne kestis kolm-neli minutit, oli ääretult pealiskaudne ja me veendusime, et minister tegelikult teemat ei valda. Ja kui siia lisada veel hinnang tänasele rahanduskomisjonipoolsele ettekandjale, siis selgus, et tema ei osalenudki üldse sellel komisjoni istungil, kus seda eelnõu arutati. Ja eelnõu tal ka kaasas ei olnud, nii et ta ei saanud saalist tulnud küsimustele vastata. 

Ja nii me oleme siis olukorras, kus mõne ebaõnnestunult sõnastatud paragrahvi kohta me ei saanud mingisugust selget tõlgendust. Siin jäigi erinev tõlgendus kõlama ja ausalt öelda ei saa mina ikka veel aru, kuidas seda peaks siis päriselt tõlgendama. Ja kui nüüd teine lugemine lõpetatakse, siis me teame, et enam sisulisi muudatusettepanekuid eelnõu kohta teha ei saa ja niisugusel kujul see eelnõu vastuvõtmisele lähebki. 

Võib-olla on see praegusele koalitsioonile [omane]. Täna ütles eelneva eelnõu, mootorsõidukimaksu eelnõu arutelul koalitsioonisaadik, et me võtame küll eelnõu praegu vastu, aga sügisel see läheb muutmisele, mul on siin telefonis kokkulepe, mida me koalitsioonis oleme arutanud. Täna võtame vastu, aga kohe muudame, nii et tegelikult me tahame teistsugust seaduseelnõu. See on ääretult kahetsusväärne, et me niisugusel kujul seadusi siin välja töötame. 

Koalitsioonierakondade esindajate sõnavõtud siin tegid mind ülimalt murelikuks. Tegelikult pole üldse aru saadud, mis eelnõu me arutame ja menetleme. Põhiliselt räägiti omavalitsusest ja omavalitsuse tuludest. See puudutas sotsiaaldemokraate, see puudutas ka Reformierakonna esindajaid, kes siin sõna võtsid: et kui palju omavalitsused tulu saavad, kui palju omavalitsuste autonoomia suureneb ja nii edasi. Põhiarutelu käis selle üle. 

Sõbrad, see ei ole omavalitsuste autonoomia suurendamise eelnõu! See on maamaksu eelnõu, kelle tegelikud ohvrid on maaomanikud, ettevõtjad, põllumehed. Tuleb ikka puude taga metsa näha: see on peamine, omavalitsuste tulubaas on siin täiesti teisejärguline küsimus. See on maamaksuseaduse muutmine, sõbrad! Me maksustame maaomanikke, koduomanikke. Ja läbi selle prisma tulebki vaadata seda eelnõu. Et sellega kaasneb ka kohalike omavalitsuste tulude suurenemine, kui omavalitsused niimoodi otsustavad, on teisejärguline. Aga kui nii kitsarinnaliselt tulevad siia inimesed, kes on olnud omavalitsusjuhid, ja ei mõtle mitte oma elanike peale, vaid mõtlevad omavalitsuse tulude peale selle eelnõu puhul, siis ma ütlen, see rõhuasetus on täiesti vales kohas. See rõhuasetus on täiesti vales kohas! 

Nüüd, nendelesamadele omavalitsuste esindajatele, kes siin justkui kaitsevad regionaalseid huve ja eri piirkondades elavate inimeste huve, ütlen ma: tegemist on eelnõuga, mis on teatud mõttes pahupidi regionaalpoliitika. Sõbrad, see on pahupidi regionaalpoliitika! Me väga hästi teame, kus on maa hinnad kõrgemad: need on ikka suuremate keskuste ümber ja seal on kohaliku omavalitsuse tulubaasi suurendamise võimalus suurem. Ja seal, kus maamaks on madalam, kus maa hinnad on madalamad, laekub ka kohaliku omavalitsuse tuludesse vähem raha. Selles mõttes on see eelnõu eelnõu, mis suurendab kohalike omavalitsuste tulude erinevust, mitte ei ühtlusta ega tasanda neid. 

On üks küsimus, millele ma tegelikult vastust ei saanud ei ministrilt, kui minister käis seda eelnõu tutvustamas, ega ka tänaselt komisjoni esindajalt. See on küsimus õiguskindlusest, mille põhimõttega see eelnõu vastuolus on. Me alles hiljuti kehtestasime maamaksuredeli. Ja ma olen nõus kolleegiga, kes ütles, et pikki aastaid riik ei täitnud tegelikult kehtivat seadust ja korralisi hindamisi läbi ei viinud. Aga see on ajalugu ja minevik, mida me muuta ei saa. Nüüd otsustati siis pärast pikka pausi, et me kehtestame maamaksu, ja et selle järsku tõusu vältida, me kehtestame ka üleminekuredeli järgnevateks aastateks, nii et üle 10% järgnevatel aastatel maaomanikule maamaks ei oleks saanud tõusta. Ja see võeti vastu. 

Ja nüüd, pärast valimisi, pärast ka neid Euroopa Parlamendi valimisi, me läheme sõnamurdlikult seda muutma, ja muutma, ütleme siis nii, tagasiulatuvalt. Sellepärast et omanike jaoks on see tagasiulatuv kehtestamine ja samal ajal õiguskindlusest taganemine, sest inimesed võib-olla on omandanud maad, teades, milline on järgnevatel aastatel maamaksukohustus. Ettevõtjad on teinud äriplaane, kalkuleerinud oma võimalusi, võtnud laenu, maa on võib-olla ka tagatiseks ja nii edasi. Kõik see mõjutab nende majandustegevust. Ja nüüd siis ühepoolselt riik otsustab seda seadust muuta. Ja see ei ole üldse see, millele Jürgen Ligi siin vastates viitas, et riigil on õigus kehtestada makse ja muuta seadusi. On küll, aga me teame väga hästi, et kui sa oled tähtajaliselt midagi kehtestanud, siis see on palju keerulisem, see on hoopis midagi muud. Niisugusel kujul riik oma kodanikega käituda ei tohiks, olgu need siis koduomanikud või ettevõtjad. 

Nii et on ääretult kahetsusväärne, et niisugusel kujul seda eelnõu on menetletud, et sõnavõttudes on tulnud välja koalitsioonisaadikute [ükskõikne] suhtumine. Ma [pean silmas] ministri pealiskaudset ja mitte teemas orienteerunud tutvustust ja komisjoni esindaja ettekannet, mis väljendasid pealiskaudsust ja näitasid, et tegelikult eelnõusse ei ole süvenetud. Ometigi see puudutab kümneid ja isegi sadu tuhandeid maaomanikke.

Nii et, head kolleegid, mul on üleskutse: katkestame selle eelnõu menetluse, teeme need segased paragrahvid selgemaks, sõnastame need üheselt mõistetavalt ja eks hääletame siis, kes poolt, kes vastu. Mina isiklikult olen sellise seaduse muutmise vastu, sest meil on vastu võetud maamaksu tõusmise redel. See on niigi omanikele väga raskesti üleelatav. Seda veel keerulisemaks teha väga küsitavate õiguslike võtetega ei ole mõistlik ja vähendab ka usaldust, seda väikestki usaldust riigivõimu, sealhulgas ka parlamendi vastu. Nii et katkestame selle menetluse, teeme seaduse korda! Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Seekord, saan aru, on soov sõna võtta iseenda nimel? Palun, Aivar Kokk!

Aitäh! Ma teen seekord kindlasti tunduvalt lühemalt kui enne. Aga et ikkagi sotsidest omavalitsusjuhid aru saaksid, siis ma loen eelnõu [seletuskirjast] read ette, puust ja punaselt. [Alates] 2025. aastast suurendatakse elamumaa ja maatulundusmaa õuemaa kõlviku maksimaalset maksumäära 0,5%-lt 1%-le maa maksustamishinnast. Aga tuletan meelde, et maa hind on tõusnud keskmiselt 8%, mõnes kohas lausa 20%. Alates 2025. aastast suurendatakse muu maa maksimaalset maksumäära 1%-lt 2%-le maa maksustamishinnast. Suurendatakse esimese maamaksu suurust. Kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kehtestab määrusega maamaksu aastase suurenemise maksimaalse piirmäära vahemikus – suurenemise vahemikus! – 10–100% hiljemalt maksustamisperioodile eelneva aasta 1. oktoobriks. Mingisugust 0% ega 0–10% ei ole. 

Ja seda ei ole mõtet siin isegi arutada ja seda valet siin saalis veel kord ja veel kord rääkida. Jah, see on teoreetiline variant, et ei tõsteta 1% peale. Tõstetakse väiksema protsendi peale seda baas- või põhihinda. Aga see on ju ainult üheks või kaheks aastaks. Jah, järgmisel aastal ei tõsteta, sest siis on valimised, aga 10% tõuseb maamaks ka siis. Vähem ei ole mitte kuidagi võimalik, sest selle te olete sisse kirjutanud, armsad sotsid. Kui valite sotsi, siis kaotavad sotsid 2026. aastast kodualuse maa maksuvabastuse, tõstavad maamaksu, viivad meie inimesed ja ettevõtjad raskesse rahanduslikku olukorda. Nii et te teate: sotside valimisega [kodualuse maa maksuvabastus] kaob. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 437 teine lugemine lõpetada. Aga enne, kui me selle protsessini jõuame – tuleb ka hääletada katkestuse ettepanekuid –, on meil tarvis läbi vaadata eelnõu 437 muudatusettepanekud. Neid on kokku 15. Esimene muudatusettepanek on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt meie kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Teine muudatusettepanek on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ei kuulu hääletamisele. Kolmas ettepanek on Isamaa fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Neljas ettepanek on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ettepanek ei kuulu hääletamisele. Viies ettepanek, Isamaa fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Kuues ettepanek on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Seitsmes muudatusettepanek, Isamaa fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Kaheksas muudatusettepanek on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Üheksas muudatusettepanek, esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kümnes muudatusettepanek, esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt meie kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. 11. muudatusettepanek on esitatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 12. muudatusettepanek on esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 13. muudatusettepanek on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, rahandus- ehk juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt meie kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. 14. muudatusettepanek on esitatud rahanduskomisjoni poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ning 15. muudatusettepanek, esitatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt meie kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Oleme kõik eelnõu 437 muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Nagu ma ütlesin, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 437 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kolm ettepanekut: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt ja Isamaa fraktsiooni poolt ja nende sisu on identne. Nimelt on need kolm ettepanekut selle kohta, et Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 437 teine lugemine katkestada. Me asume hääletamise ettevalmistamise juurde. 

Austatud kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 437 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 12 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 437 teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane 13. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud infoühiskonna teenuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 224 teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Arutasime nimetatud eelnõu teise lugemise ettevalmistamist majanduskomisjonis 30. mail. Tegemist on Euroopa Liidu määruse ülevõtmisega, mille eesmärk on ennetada ja tõkestada veebiteenuste ärakasutamist …

Vabandust! Head kolleegid, saalis on lärm. Palun jätkake!

… terroristliku sisu levitamiseks. Selle eelnõu kohta oli esitatud hulganisti muudatusettepanekuid EKRE fraktsiooni liikmete poolt, kokku 224. Need muudatusettepanekud olid esitatud nii üksi kui paaridena ja tulenevalt ettepanekute esitamise laadist ja suurest hulgast sai neid pidada obstruktsioonilisteks muudatusettepanekuteks. Nendel puudus sisuline selgitus. Ettepanekud olid esitatud süsteemselt, see tähendab, et erinevad esitajad jätsid mingid sätted välja või pakkusid millegi kehtetuks tunnistamist või uute sätete lisamist sealt, kus eelmised esitajad jätsid pooleli. Ehk siis need ettepanekud olid ebasiirad, nende eesmärk ei olnud eelnõu teksti paremaks teha. Seetõttu sai need grupeeritud 34 muudatusettepanekuks. 

Siseministeeriumi esindas sellel koosolekul Jüri Vlassov, kes ütles, et nemad on oma kommentaarid muudatusettepanekute kohta teinud. Muu hulgas mainis ta ka seda, et paljud muudatusettepanekud ei ole regulatsiooni eesmärgiga kooskõlas.

Ettepanekute esitajaid või nende esindajaid kohal ei olnud. Me hääletasime need muudatusettepanekud läbi. 6 vastu, 1 erapooletu oli hääletustulemus kõikide nende muudatusettepanekute, 1–34 puhul. Seetõttu need ei kuulu siin saalis hääletamisele vastavalt kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. 

Muudatusettepanek 35 tuli majanduskomisjonilt endalt. Siin oli tegemist normitehniliste muudatustega, millega viidi eelnõu kooskõlla juba menetletud eelnõuga 390, kus olid muudatused tehtud – see on seadus, mille president täna välja kuulutas. 

Nüüd, miks ei olnud kohal muudatusettepanekute esitajate esindajaid? Selle kohta esitas meie 3. juuni istungil Anti Poolamets pretensiooni, öeldes, et tema teadis, et istung algab kell 2, aga tegelikult algas see kell 8. Komisjonis sai selgitatud, et nii nagu tavaks, saadeti eelmise nädala lõpus komisjoni päevakord ja istungite kellaajad välja. Seal oli ilusti kirjas, et neljapäevane istung toimub kell 8, see oli ka eraldi esile tõstetud. Lisaks tulid kalendrikutsed. Esmaspäeval kinnitasime ka päevakorra. Nii et tegelikult oli see kõik ilusti teada. Teavitati ka EKRE fraktsiooni sekretariaati, nagu sellises olukorras kombeks. Küll me leppisime arutelu tulemusena tegelikult kokku, et tulevikus, kui on tõesti erakorralisel ajal istung, siis me püüame veel täiendavalt ühendust võtta, et kõigile oleks see ilusti teada. 

Ja võeti vastu ka menetluslikud otsused, need võeti vastu konsensuslikult. Minu poolt kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Ja no ei ole teile küsimusi. Suur tänu!

Tõepoolest. Aitäh!

Ei taheta midagi küsida, nii et suur tänu teile ettekande eest. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste avamise soovi ka ei ole. 

Eelnõu kohta on laekunud 35 muudatusettepanekut. Asume nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitajad Martin Helme, Arvo Aller, Leo Kunnas. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt RKKTS‑i § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 2, esitajad Varro Vooglaid, Jaak Valge, Alar Laneman, Kert Kingo, Arvo Aller. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ettepanek ei kuulu sama sätte alusel hääletamisele. Muudatusettepanek nr 3, esitajad Varro Vooglaid, Rene Kokk. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 4, esitajad Mart Helme, Helle-Moonika Helme. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 5, esitajad Martin Helme, Arvo Aller, Leo Kunnas. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 6, esitanud Siim Pohlak, Alar Laneman, Rene Kokk, Kert Kingo. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt RKKTS‑i § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 7, esitajad Leo Kunnas, Martin Helme, Arvo Aller. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 8, esitaja Kert Kingo. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 9, esitajad Mart Helme, Arvo Aller, Leo Kunnas. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 10, esitajad Alar Laneman, Rene Kokk, Kert Kingo, Arvo Aller. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 11, esitajad Martin Helme, Arvo Aller. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 12, esitajad Martin Helme, Arvo Aller. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 13, esitajad Alar Laneman, Rene Kokk, Kert Kingo. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 14, esitajad Martin Helme, Arvo Aller, Helle-Moonika Helme. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 15, esitajad Helle-Moonika Helme, Arvo Aller. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 16, esitajad Helle-Moonika Helme, Arvo Aller, Siim Pohlak, Rain Epler, Rene Kokk, Kert Kingo, Leo Kunnas, Alar Laneman. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 17, esitajad Leo Kunnas, Alar Laneman, Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 18, esitajad Evelin Poolamets, Henn Põlluaas. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 19, esitajad Evelin Poolamets, Henn Põlluaas, Jaak Valge, Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 20, esitajad Jaak Valge, Varro Vooglaid, Martin Helme, Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 21, esitajad Martin Helme, Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 22, esitajad Martin Helme, Rain Epler, Siim Pohlak, Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 23, esitajad Siim Pohlak, Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 24, esitaja Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 25, esitajad Siim Pohlak, Varro Vooglaid, Helle-Moonika Helme, Kert Kingo. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 26, esitaja Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 27, esitajad Helle-Moonika Helme, Kert Kingo. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Ettepanek nr 28, esitajad Helle-Moonika Helme, Kert Kingo. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 29, esitaja Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu ka hääletamisele. Ning viimane lehekülg: muudatusettepanek nr 30, esitaja Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 31, esitajad Martin Helme, Arvo Aller. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 32, esitaja Kert Kingo. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 33, esitaja Anti Poolamets. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 34, esitaja Evelin Poolamets. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Head kolleegid, muudatusettepanek nr 35, esitaja majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 

Oleme eelnõu 224 muudatusettepanekud läbi vaadanud ning juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 224 teine lugemine lõpetada. Eelnõu teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane 14. päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud välisteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 353. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Väliskomisjon arutas eelnõu 353 teise lugemise ettevalmistamist esmaspäeval, 3. juunil toimunud istungil. Kutsutud olid Välisministeeriumi jurist Perit Soininen ja Välisministeeriumi personaliosakonna peadirektor Riina Pihel. 

Istungil resümeeriti, et eelnõu 353 on läbinud esimese lugemise ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei ole Riigikogu liikmetelt laekunud mitte ühtegi ettepanekut. Välisministeerium on esitanud mõned muudatusettepanekud ja osa neist tuleneb sellest, et eelnõul on ette näha uus jõustumiskuupäev, alates 1. jaanuarist 2025. 

Eelnõu menetleva juhtivkomisjoni esindaja pidas kohaseks, et ministeeriumi tagasiside põhjal formuleeritakse ettepanekud väliskomisjoni muudatusettepanekuteks, mida kokku on viis. Komisjon toetas oma 3. juuni istungil konsensuslikult kõiki muudatusettepanekuid, millest osa tulenes eelnõu seadusena jõustumise edasilükkumisest algselt plaanitud 1. aprillist 2024 uuele kuupäevale, 1. jaanuarile 2025.

Seejärel tegi väliskomisjon oma 3. juuni istungil ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 12. juunil 2024 ja teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjonil ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 11. septembril 2024 ja viia läbi lõpphääletus. Kõik menetluslikud otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõik me mõistame, et välisteenistujate abikaasa või registreeritud elukaaslase olukord tööturul on mõnes mõttes haavatav. Kui see abikaasa peab kolima teise riiki, kannatavad tema töösuhted kodumaal. Millised sammud on ette võetud selleks, et selline positsioon tööturul oleks paremini kaitstud välisteenistujate abikaasade jaoks?

Aitäh, Maria! See on väga oluline teema. Välisteenistuse seaduse kaudu reguleeritakse seda mitte ainult nende muudatustega, mida selles eelnõus ette nähakse. Tegelikult võiks öelda, et võrreldes teiste välisteenistustega kogu Euroopas on Eesti välisteenistus just nimelt selles valdkonnas päris eesrindlik. Eesmärk on tegelikult tagada seesama väga oluline pereõnn. Kui inimesed ikkagi töötavad välislähetuses, ja teinekord pikaajalises välislähetuses, siis välisteenistuja abikaasale või registreeritud elukaaslasele on tagatud riigi poolt vähemalt selline elementaarne tugi, et ta saab välisteenistuses oleva abikaasaga kaasas olla. Aga selle seaduseelnõuga tegelikult muudetakse mõnevõrra veel soodsamaks need tingimused, mis kehtivad välislähetuses olevale abikaasale. 

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea Marko! Ma mäletan, kaua aega tagasi, kui neidsamu seadusemuudatusi menetleti siin Riigikogus – ammu-ammu, iidsetel aegadel –, siis oli tõepoolest probleem sellega, et kooselupartnereid ei koheldud võrdselt abikaasadega. Selle üle oli suur vaidlus. Minu teada seda seadust ei kuulutatud seetõttu välja. Väga häbiväärne muidugi, et toonane valitsus kohtles inimesi sellisel viisil halvasti, ebaväärikalt. Aga ma tahtsin küsida, kuidas nüüd on. Kas see probleem selle seadusega on vahepealsel ajal leidnud lahenduse kuidagi muul viisil? Mis sellest sai? Värskendage palun mu mälu!

Aitäh, hea Raimond! Sellest sai väga hea otsus, mille tegi Riigikogu üht teist seadust menetledes. Abieluvõrdsuse seaduse kaudu on see probleem tegelikult lahenduse leidnud. Tõesti, eelmine [kord lõppes asi sellega], et toonane Vabariigi President oli sunnitud seadust mitte välja kuulutama ja eelnõu kukkus menetlusest välja. Aga ma tõesti tahan rõhutada – hea, et sa seda meelde tuletad praegu teise lugemise lõpul –, et seda välisteenistuse seaduse muutmist on arutatud päris pika aja jooksul. See tekitas ka ministeeriumis muude küsimuste hulgas päris palju küsimusi. Ma usun, et just nimelt see pikk aeg on andnud võimaluse leida paljudele lahti olnud küsimustele võimalikult ratsionaalne lahendus, kaasa arvatud sellel teemal, mida te märkisite.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimistel osalemise soovi ma ei näe, seega läbirääkimisi ei avata.

Järgnevalt vaatame üle muudatusettepanekud. Kokku on selle eelnõu kohta esitatud viis muudatusettepanekut, kõik juhtivkomisjonilt. Esimene muudatusettepanek on esitatud väliskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on esitatud samuti väliskomisjoni poolt, komisjoni enda seisukoht on arvestada täielikult. Ka kolmas on esitatud komisjoni poolt, arvestada täielikult. Neljas on esitatud väliskomisjoni poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ning viies ettepanek on samuti esitatud väliskomisjoni poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 

Oleme eelnõu 353 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 353 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane 15. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse eelnõu 433 esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli terviseminister Riina Sikkuti. Ma nägin teda seal saali taga ja palun nüüd tõesti Riigikogu kõnetooli terviseminister Riina Sikkuti. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan Riigikogule uut rahvatervishoiu seadust, mis käsitleb tegelikult väga laia ringi teemasid. Ta asendab alates 1995. aastast kehtinud seaduse uue terviktekstiga. Ja tõesti, selle ligi 30 aasta jooksul on seaduse tekst ajale jalgu jäänud.

Eelnõu eesmärk on rahvastiku tervise paranemine ja uus seadus keskendub sellele, et tagada inimeste tervise kaitse. Ja tervis ei ole pelgalt haiguste puudumine, vaid inimese sotsiaalne, füüsiline ja vaimne heaoluseisund. 

Miks meile terved inimesed olulised on? Muidugi saab terve inimene osaleda paremini ühiskonnaelus ja sinna panustada, Eesti arengut toetada, aga samal ajal on rahvatervishoiuga mitte järjepidevalt tegelemine väga kulukas. Suurem hulk inimesi jõuab ravile, kui neil on terviseprobleem tekkinud, ja see ravi on kulu ja ka inimese kaotus on muidugi ühiskonnale kulu. Nii et me peame terviseprobleeme ennetama. 

Eesti andmete põhjal me võime julgelt öelda, et 40% kõigist surmadest on seotud riskikäitumisega, mis on muudetav, mis on ennetatav. Nende kahjude ärahoidmiseks peab ka elukeskkond aitama tervist hoida. Tihti on need sekkumised lihtsad, suhteliselt odavad, tõenduspõhised ja aitavad hoida kokku meie raviraha, aga mis veel olulisem, kaitsta inimeste tervist. 

Uues seaduses see, mis muutub, on järgmine. Esiteks, senisest selgemalt saab kirja osapoolte vastutus ja roll. See on seadus, millega me Eestis sätestame põhimõtte, et tervis on igas poliitikas. See tähendab, et tervis ei ole ainult perearsti ja haigla vastutus. Võimalike mõjudega tervisele peab arvestama igas valdkonnas, olgu tegemist näiteks teedeehituse või haridusega. Ja tervisliku elukeskkonna kujundamisel ja tervist toetavate valikute võimaldamisel on vastutus meil kõigil, ja eriti nendes keskkondades, kus inimene viibib pikalt: töökoht, kool, lasteaed, aga ka haigla ja hooldekodu. Nii et [vastutus kehtib ka] väljaspool klassikalist tervishoiusüsteemi. 

Kujundada ümbritsevat keskkonda selliselt, et see oleks laiemas mõttes inimeste füüsilist, vaimset ja sotsiaalset heaolu toetav, ongi selle seaduse eesmärk. Seaduses tuuakse välja nii ministeeriumide ülesanded ja vastutus mõju hinnata kui ka kohaliku omavalitsuse ülesanded. Kehtivas rahvatervise seaduses on tõesti terminoloogia vananenud ja kohaliku omavalitsuse ülesanded on vananenud, aga oluline on rõhutada, et uues seaduses ei ole omavalitsustele pandud lisaülesandeid. Senised ülesanded on selgemalt lahti kirjutatud, kasutades kaasaegset terminoloogiat. [See seadus] on kohalike omavalitsuste tegevusi juhtiv dokument, mis annab sellise tervise ja heaolu profiili, kirjeldab omavalitsuses elavate inimeste tervislikku seisundit ja vajadusi, ka abivajadust. See on selgemaks kirjutatud. 

Kui praegu tuleb tervise ja heaolu profiili uuendada iga nelja aasta järel, siis tegelikult tervise ja rahvastikuga seotud protsessid on sageli aeglased. Nüüd see kohustus uuendada iga nelja aasta järel läheb maha, iga nelja aasta järel tuleb hinnata profiili uuendamise vajadust. Kui on toimunud olulised muutused, tuleb profiili uuendada, kui ei ole, saab vana profiili alusel kavandada uusi tegevusi. 

Eelnõuga rõhutatakse selgelt, et rahvatervishoid on selline arendusvaldkond. See peab olema terviklik, tuginema analüüsidele, seada tuleb mõõdetavaid eesmärke ja järjepidevalt tuleks ellu viia tõenduspõhiseid tegevusi nende eesmärkide saavutamiseks.

Kui me räägime sihtrühmadest, siis seadusemuudatuste olulisim sihtrühm on lapsed. Alustades sellest, millised on nõuded lasteaedadele ja koolidele, samuti toidule, mida me pakume – on need lasteasutused, lastelaagrid või ka teised kohad, kus me maksumaksja raha eest toitu pakume. Seaduses tuuakse üldpõhimõtted ja rakendusaktis täpsustused. Vähendatakse lisatud suhkru rolli, ehk tähtis on see, kuidas lapsed toiduga vajaliku energia kätte saavad. Klaas morssi ja köögiviljad ja täisteratooted võivad olla samasuguse kaloraažiga, kuid mitmekesise ja tasakaalustatud toidulaua kujundamisel on neil erinev tähtsus. 

Samuti on tähtis, et puhvetites pakutav toit ja jook oleks tervislikum. Uue seaduse kohaselt me anname koolidirektoritele õiguse pakutavale toidule ja joogile sellised nõuded seada. Direktorite jaoks on olemas alusmaterjal, Tervise Arengu Instituudi koostatud juhend, mis on juba praegu veebis kättesaadav. Koolipere saab omavahel läbi arutada, kuidas laste tasakaalustatud toitumist paremini toetada ja milliseid tooteid puhvetis müüa. 

Sealjuures tuleb mainida, et Eesti on üks [vähestest] Euroopa Liidu liikmesriikidest, kus koolides müügiks pakutavale toidule mingisuguseid nõudeid kehtestatud ei ole. Lisaks Eestile ka Poola, Tšehhi ja Itaalia on need, kes koolis pakutavaid jooke ja toitu ei reguleeri. Jutt on enamasti limonaadist, maiustustest ja väga kõrge soola- ja rasvasisaldusega snäkkidest, mille asemel võiks pakkuda tervislikke valikuid. 

Järgmiseks puudutab seadus solaariumi- ja tätoveerimisteenust. Uue seaduse kohaselt lubame solaariumi- ja tätoveerimisteenuseid vaid täisealistele. Sellel on selgelt tervisega seotud põhjused. Mida varasemas eas inimene solaariumis käimist alustab, seda kõrgem on tema risk. Solaarium kuulub esimese grupi kantserogeenide hulka ja selle seos vähki haigestumisega on teaduslikult tõestatud ja tugev. Teadusuuringud näitavad, et inimesel, kes on elu jooksul vähemalt korra solaariumi külastanud, on juba viiendiku võrra suurem tõenäosus haigestuda melanoomi kui solaariumit mittekülastavatel inimestel. Ja kui esimene solaariumikülastus on toimunud noores eas, tõuseb haigestumise risk ligi 60% ja kasvab iga kasutuskorraga. Ka suureneb risk haigestuda lisaks melanoomile teist tüüpi nahavähki ja tõesti, nooremas eas solaariumi kasutajad on väga suure riski all. Enamik Euroopa Liidu riike on solaariumikasutuse lubanud vaid täisealistele. 

Järgmiseks tätoveerimisest. Tätoveerimise terviseohud tulenevad peamiselt kasutatavatest värvainetest. Need võivad sisaldada raskmetalle, erinevaid ühendeid, mis on negatiivse tervisemõjuga ja samuti võivad soodustada vähki haigestumist. Mida varasemas eas inimene laseb tätoveeringu teha, puutudes seekaudu kokku potentsiaalselt kantserogeensete ainetega, seda suurem tõenäosus on elu jooksul haigestuda. Ka siin me lähtume teiste riikide praktikast. Alaealistele on tätoveerimine keelatud Küprosel, Taanis, Prantsusmaal, Maltal, Rumeenias, Rootsis ja Suurbritannias. Ühtlasi keelustatakse eelnõuga silmamunade tätoveerimine, mis on väga suure riski ja püsiva tervisekahjustuse ohuga. 

Samuti uuendame nõudeid iluteenuse osutajatele. Iluteenuse osutaja teadmised peavad edaspidi olema tõendatud, [tal peab olema] haridustunnistus, koolitustõend, sertifikaat või muu tõendusmaterjal, aga ka kogemused. Need võivad olla omandatud koolitustel või muul moel. Selle nõude eesmärk on tagada, et iluteenuseid vahetult osutavatel isikutel oleks piisavalt teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi protseduuride ohutuks teostamiseks, ning seeläbi parandada iluteenuste kvaliteeti ja ohutust. 

Head saadikud! Libameditsiin ja tervisealane valeinfo levivad suure hooga. Kui läheb hästi, siis need nii-öelda kõikvõimsad ravimid ja ravimeetodid ei süvenda inimese terviseprobleeme ega ohusta tervist. Paraku see nii alati ei ole. Osa libameditsiinist tegutseb mürgiste ainetega, nii tervisele ohtlike taimsete ja loomsete saadustega kui ka kemikaalidega. Ja kui kutsutakse inimesi üles tarbima neid mürgiseid aineid tervise hoidmise, kaitsmise või parandamise eesmärgil, siis nüüd saab Terviseamet õiguse sekkuda, järelevalvet teha ja vajadusel ka trahv määrata. 

Kuna tavainimesel puuduvad teadmised, kuidas või kas üldse kasutada mürgiseid seeni, taimi või loomseid saadusi nii, et need ei oleks tervisele ohtlikud, siis võivad tekkida väga tõsised mürgistusjuhtumid. Meil on hulganisti näiteid, kus inimestel soovitatakse erinevate haiguste raviks kasutada kemikaale, seeni, mürgiseid taimi. Eestis on korraldatud konnamürgiseansse, mille eestvedajad lubavad tervisega seotud ja mitteseotud probleemide lahenemist. Konnamürgiseansil osalemisega on seotud Eestis vähemalt üks surmajuhtum. Piirangu mõte on, et inimene, kellel puuduvad vastavad teadmised, ei hakkaks iseseisvalt lootuses paraneda või murele lahendust leida [midagi sellist kasutama], näiteks ohtlikke kemikaale ravimise eesmärgil kokku segama ja sel moel ennast või teisi kahjustama või siis taimede või mürgiste seente manustamisega ennast ohtu seadma. 

Uue seaduse kohaselt peavad teenuse osutajad veenduma, et toode või teenus, mida nad reklaamivad ja pakuvad, ei ole ohtlik inimese tervisele, selles tuleb veenduda ka siis, kui need ained pärinevad loodusest. Kui toode on mõeldud koduseks puhastusvahendiks, siis ei tohi teha üleskutset selle sissejoomiseks tervise parandamise eesmärgil.  

Kuidas järelevalve täpsemalt töötab? Juba täna on Terviseametis tööl veebinõunik, kelle eesmärk on märgata veebikeskkondades valdkondlikke murekohti ja nendele reageerida. Eesmärk on hoida ära olukordi, kus inimene kasutab teenuseid, tooteid või nõuandeid, mis võivad olla tervist kahjustavad. Tulevikus Terviseameti järelevalvevõimalused laienevad: on võimalik teha trahvi, võtta vallasasja hoiule, vajadusel hävitada, teha kontrollkäike, rakendada viibimiskeeldu näiteks laatadel, kui on näha, et müüakse tervise parandamise [sildi all] inimestele ohtlikke tooteid.

Aga fookus on siiski ennetamisel. See on ennetamise seadus, nii et eelkõige me kontrollime toote ja teenuse reklaami õiguspärasust ja proovime vältida tervisekahju teket. Kaebuspõhine järelevalve mõistetavalt jätkub. Nii et kui inimene näeb sääraseid valejutuga tervenemist lubavaid mürke ja jõuab järeldusele, et see nii ei peaks olema, siis kahtlemata tuleb pöörduda Terviseameti poole ja ka sellisel viisil sekkuda. 

Lisaks on kavas muuta narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadust. See tähendab, et luuakse uue psühhoaktiivse aine käitlemise ajutised tingimused, mis võimaldab potentsiaalse ohu korral kiiremat aine turult kõrvaldamist. Seni on olnud uute ohtlike ainete turult eemaldamise protsess pikk. Praegu läheb umbes kuu aega, et uus aine nimekirja lisada, aga kui mõne aine puhul tõesti tõenduspõhine informatsioon on olemas ja see Eesti turul liigub, on oht meie inimeste tervisele, siis saaks seda teha kiiremini. Kui ei ole tõenduspõhist informatsiooni, laborianalüüse ja teiste riikide infot, siis kahtlemata see protseduur on pikem, võib praegu võtta aega kuni kuus kuud, kuni on võimalus toetuda näiteks teiste riikide praktikale ja kogemustele. Peale ajutise käitlemise tingimuste loomist selle seadusega jõuab aine nimekirja kahe nädala jooksul ja siis on aega üks aasta, et ametlikult aine nimekirja lisada. 

Nii palju siis konkreetsest rahvatervishoiu seadusest. Seaduse tekst ise on napp, tõesti on 14 või 15 lehekülge. Lisaks on teiste seaduste muudatused, mis puudutavad peamiselt terminoloogiat. Aga selle seadusega antakse volitusnormid väga mitme määruse jaoks. Praegu on 21 määrust, suurusjärk jääb samaks.

Koos rahvatervishoiu seaduse uuendamisega ajakohastatakse mitmeid määruseid, alustades nõuetest ilu- ja isikuteenuste osutamisele, ujulatele, basseinidele, veekeskustele, laste toitlustamisele, haridus- ja sotsiaalteenuste osutamisele, püsi- ja projektilaagritele. Ja on veel mitmed määrused, mis on ajale jalgu jäänud. 

Üks määrus liigub rahvatervishoiu seadusest välja tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse. See on soolise ebakõla temaatikat käsitlev määrus. Eelnõuga soolise ebakõla käsitluses sisulisi muutusi ei tehta, aga kuna tegemist ei ole ennetamisega, vaid ikkagi tervishoiuteenuse osutamisega konsiiliumi või komisjoni poolt, arstid on seal nõu andmas, siis tervishoiuteenuste korraldamise seadus on sobivam [õigusakt], kus volitusnorm määruse jaoks peaks asuma.

Rahvatervishoiu seadus on kavandatud jõustuma 2025. aasta 1. juulil. Eelnõu koostamisel olid partneriteks Rahandusministeerium, Siseministeerium, Justiitsministeerium ja Kliimaministeerium. Koostööd tehti ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Eelnõu on enne kooskõlastusringile saatmist tutvustatud ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajatele ja koolide esindajatele, sealhulgas Eesti Koolijuhtide Ühenduse esindajatele. 

Praeguse rahvatervise seaduse teksti uuendav eelnõu on varem Riigikogu suures saalis olnud. See langes koosseisu lõppemise tõttu 2023. aasta alguses menetlusest välja. Käesolev versioon sisaldab mõningaid täiendusi. Üheks uueks sätteks on § 15, kus sätestatakse piirangud mürgiste või inimese tervisele ohtlike taimsete ja loomsete saaduste ning kemikaalide müügipakkumiste tegemisel inimeste tervise parandamise [sildi all]. Seadusse on lisatud § 30 uuringueetika komitee kohta, kes hindab erinevatest andmekogudest ja infosüsteemidest teadusuuringu ja statistika vajadusteks isikuandmete väljastamise vajalikkust ja põhjendatust. 

Kolmas muudatus puudutab kemikaaliseadust. Paragrahvis 44 määratakse uuringuid tegevate laborite hea laboritava nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise asutuseks Terviseamet. Lisaks on tehtud täiendus, millest viimati rääkisin: potentsiaalselt ohtlike ja psühhoaktiivsete ainete puhul saame kiiremalt neid turult eemaldada ja seeläbi terviseriske vähendada. 

Kokkuvõttes on uue seaduse eesmärk luua tingimused inimeste eeldatava ja tervena elatud elu pikenemiseks, ennetada ja vähendada ebasoovitavaid tervisemõjusid elukeskkonnas ja ebavõrdsust elanike terviseseisundis ja seeläbi saavutada positiivseid muutusi rahvastiku tervises. Uus seadus on kahtlemata samm edasi terve ühiskonna suunas ja me ei tegele probleemidega siis, kui need on tekkinud, vaid hoolitseme selle eest, et neid eos ennetada. Palun teil eelnõu toetada! Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Irja Lutsar, palun!

Aitäh! Võib-olla rahvatervise seisukohalt kõige parem aeg selle seaduse vastuvõtmiseks ei ole, aga see on põhjalik seadus. Minu küsimus on tegelikult registrite või andmekogude kohta. Selles seaduses on mainitud ainult mõned registrid või andmekogud, aga mõni päev tagasi said sotsiaalkomisjoni liikmed kirja Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Seltsilt, kes teeb ettepaneku, ja minu arust õigustatud ettepaneku, et ka sellesisuline register ja selle seadus peaks olema. Neid registreid on veel teisigi. Kuidas sa näed, kunas Eesti hakkab ka liikuma selles suunas, et me oleme registrite riik, nii nagu Skandinaavias on, ja teeme teaduspõhiseid, mitte emotsioonidepõhiseid otsuseid?

Aitäh, väga hea küsimus! Tõepoolest, meil on tegelikult väga häid ja kvaliteetseid registreid, mille põhjal teha teadustööd ja parandada ka tervishoiuteenuste osutamist. Ma tooksin välja kaks asja. Üks on see, milliseid registreid veel on vaja, mis see optimaalne arv on. Praegu raseduse infosüsteemi juurde arendataksegi viljakusravi puudutavat osa. Kui me muidu kogume andmeid raseduse kulgemise, katkemise, katkestamise, ema ja vastsündinu haigestumise, suremuse analüüsimiseks, siis kõik see, mis puudutab viljatusravi ja nende inimeste arvu, kes viljatusravi läbi teevad ja ka lapsed saavad – nende arv kasvab –, on ka väga väärtuslik andmebaas, et vaadata nende laste riske kogu nende elu jooksul. Nii et kahtlemata ma toetan viljatusraviregistri loomist.

Nüüd, andmekoosseisu osas on minu arust kokkulepe juba saavutatud ja kui me suudame ära sõnastada ka vajalikud muudatused selles seaduses, siis tõepoolest pärast esimest lugemist saab teha muudatusettepaneku, on see siis seltsi poolt või Sotsiaalministeeriumi poolt, et raseduse infosüsteemi juurde lisada ka see, mis puudutab viljakusravi.

Nüüd teine aspekt lisaks sellele, millised registrid meil olemas on. Paljuski registrid, mida me siin seaduses kirjeldame, seisavad tervise infosüsteemist eraldi. Neid andmeid kogutakse eraldi, Tervise Arengu Instituut peab registrit ja siiamaani on see meid hästi teeninud. Tulevikku vaadates peaks kahtlemata tegema sama, nagu näiteks vähi sõeluuringu registriga on juba tehtud. Tervise infosüsteemi kogunevad andmed inimese tervisliku seisundi, diagnooside, tehtud analüüside ja osutatud protseduuride kohta ning ka registriandmed peaks saama tervise infosüsteemist, et meil ei oleks eraldi registri pidamist ja tervise infosüsteemi.

Esimene samm vähi sõeluuringute registriga on tehtud. Eks see otsapidi on nii IT-alase ressursi kui ka analüütilise ressursi, samamoodi investeeringute küsimus järgmisteks aastateks, millises tempos me suudame ülejäänud registrid ka tervise infosüsteemi viia. Aga lõpuks, kui see tehtud saab, siis minu arvates see on maailmas esmakordne – sellises mahus tervise infosüsteemi põhjal registrite pidamine. Ja siis saab neid juurde luua ilma nende piiranguteta, mis meil praegu on.

Teadustöö tegemiseks, aga ma arvan, et ka patsientidele paremaks teenuste osutamiseks, ravi järjepidevuse tagamiseks oleks vaja registritega rohkem tööd teha. Omaette väärtus on need inimesed, kes praegu initsiatiivi registri loomiseks võtavad, arutelusid peavad, andmekoosseisus kokku lepivad. Eestis ongi väga kitsas ring spetsialiste ja väga tore, kui nemad pühendunult selle registri ülesehitamises kaasa löövad. Seda suurem on kindlus, et nad ka kasutavad seda infot, mis sinna koguneb, ja sellest küll kellelgi kahju ei ole. Ma väga loodan, et selline teadmispõhine otsustamine ja meie enda inimeste andmete analüüsi põhjal kujundatud tervishoiuteenused, tehtavad otsused, tervisepoliitilised otsused on tulevikus ikka rohkem reegel kui erand.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Nagu te hästi teate, seda seaduseelnõu on ennegi püütud parlamendis heaks kiita. Paari aasta eest see kahjuks takerdus triviaalsetesse vaidlustesse. Tegelikult oleks see pidanud jõustuma mitme aasta eest. Ma küsingi nii. Minu jaoks üks suuremaid murekohti, mida tegelikult see eelnõu lahendada püüab, on just seotud libameditsiiniga, mille ohvriteks on meie hulgas sattunud nii palju lapsi kui ka täiskasvanuid. Paratamatult me näeme, et see mure, või võib öelda, lausa trend ise kuskile ei kao. See seaduseelnõu näeb ette mitmed konkreetsed meetmed, millele te ka tähelepanu juhtisite. Jõustub seadus loodetavasti juulis 2025. Ma küsin niipidi: mida me seni saame teha, et aidata kaasa nii-öelda alternatiivmeditsiini, aga õigem oleks öelda, libaravi leviku tõkestamisele meie ühiskonnas? Tegelikkuses toob see kaasa arvestatava tervisekahju ja kahjuks ka surmajuhtumeid.

Aitäh! Seaduse jõustumiseni on tõesti aega, aga lisaks teeb seadus vaid esimese sammu ja tegeleb ainult nende toodetega, mis on päriselt mürgised, inimese tervisele ohtlikud. Ja mittetõenduspõhist informatsiooni ja teenuseid, mille puhul [ei ole mängus] mürk, pakutakse ka pärast seaduse jõustumist. Seal jäävad riigi käed endiselt lühikeseks. Arvestades seda, et nii sotsiaalmeedia kui ka usaldamatuse levik ühiskonnas loob soodsa pinnase personaalsete pakkumiste tegemiseks, inimestega ööpäev läbi ühenduse hoidmiseks või võtmiseks, neile, ma ei tea, atraktiivsete ettepanekute tegemiseks, oma lugude jagamiseks, peab [vastu]tegevus lisaks seaduses ette nähtud võimalikele trahvidele olema ikkagi ka tõenduspõhise info jagamine. [Eesmärk on] teadlikkuse tõstmine, tõenduspõhise info jagamine, ekspertide eetrisse toomine, et nad saaks ümber lükata valet, mida levitatakse. 

Kahtlemata me kõik soovime olla terved, aga tihtipeale sellist imetabletti või mingisugust võlulahendust olemas ei ole, mis mured ära võtab ja kõigi asjade puhul aitab. Ükskõik kui palju me tahame seda uskuda, enamasti see võimalik ei ole. Lahenduseks on ikkagi tõenduspõhise meditsiini pakutav rohi, mis võib küll olla kibe, või protseduur, mis võib olla ebameeldiv, aga see on ainus viis, kuidas oma tervist taastada või tervena püsida. Tuleb kuulata eksperte. Eks ka siin saalis saab ekspertidele rohkem sõna anda ja ümber lükata levivat valeinformatsiooni, puudutagu see vaktsineerimist või MMS-i või muid sekkumisi.

Suur tänu, auväärt minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni otsuseid tutvustab sotsiaalkomisjoni liige, kolleeg Karmen Joller. Palun!

Tere õhtust kõigile! Minister andis juba väga hea ülevaate seaduseelnõust, mis leidis väga positiivset vastukaja ka meie komisjoni liikmetelt, eriti arstidest liikmetelt. Ma olen veendunud, et need esialgu võib-olla küll väikesed sammud, aga ikkagi juba sammud edasi leiavad head vastukaja ka kõikidelt teistelt Eesti arstidelt. 

Aga lühidalt teemadest, mis kerkisid arutelus esile. Nagu minister siin juba tutvustas, et seaduse järgi ei tohi loomsetele ja taimsetele toodetele, millel ei ole raviomadusi, raviomadusi omistada. Tekkis küsimus, kuidas on lood erinevate kemikaalidega, millel ei ole raviomadusi, aga millele neid omistatakse. Lisaks on meil on olemas ka väga kuulsaks ja rikkaks saanud "terapeudid" ehk inimesed, kes nimetavad end terapeutideks, aga tegelikult neil ei ole mitte mingisugust eriharidust. Arutelu käigus jõudsime järeldusele, et neid probleeme tegelikult reguleerivad teised seadused, aga just nimelt terapeudi ametinimetuse osas võib-olla tuleb tulevikus muudatus. 

Siis räägiti, nagu juba ka juttu oli, väärinfo levikust. Oli ettepanek, et üks Terviseameti või ministeeriumi tervist edendav meede – seadus nimelt sätestab erinevad meetmed – võiks olla keskendumine väärinfo leviku pidurdamisele ja strateegiate väljakujundamisele. Näiteks kaitsevaldkonnas väärinfo leviku pidurdamiseks on meil teatud strateegia olemas, aga terviseinfo osas see praktiliselt puudub. Samas me teame, et see mõjutab ka haigekassa ehk siis Tervisekassa eelarvet, meie kõigi raviraha. See on selline võib-olla veidi küüniline lähenemine, aga libainfo tagajärjel inimeste tervise halvenemisega kaasnevad haiguslehed ja nii edasi, tegelikult ka surmad, rääkimata ohust laste tervisele, kui meil juba praegu on langenud vaktsineeritus mitme haiguse vastu alla Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud piiri. 

Lisaks oli juttu koolipäeva algusest ja arutati ka koolitoidu küsimusi, eriti suhkrusisaldust koolitoidus. Siin on erinevaid aspekte, mida tuleb kaaluda. Koolipäeva alguse puhul toodi välja, et see paneb KOV-ide õlgadele siiski ühe väikese või suure [muudatuse tegemise], milleks on bussitranspordi kohandamine koolipäeva algusega. Jutuks tulid ka e-ained, mille kohta minister selgitas, et toidus olevate e-ainete kasutamist ja piirnorme reguleerib teine seadus ja sellega tegeleb teine asutus. 

Komisjonis tehti järgmised ettepanekud. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. juunil, selle vastu oli 2 saadikut ja poolt 6, erapooletuid ei olnud. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati Karmen Joller, mis oli konsensuslik otsus, ja tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada: poolt 6, vastu 1, erapooletuid 1. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud eesistuja! Kallid Riigikogu liikmed, kes veel siin saalis on! Vaevalt et keegi nii hilja televiisorit veel vaatab. Tegemist on väga mahuka ja kindlasti väga hea seadusega, mida eelkõnelejad hästi tutvustasid. Tahaksin ainult tähelepanu juhtida paarile punktile, mida see seadus veel reguleerib. See seadus reguleerib tätoveerimist. Tätoveerimine ei ole uus asi maailmas, aga niisugune, ütleme, laialdane tätoveerimine on uus. Varasemalt tätoveerimist reguleerida tarvis ei olnud, seda kasutati ainult vanglates ja seetõttu oli teada, et tätoveeritud inimene on kinnipidamisasutuses viibinud. Tänapäeval on tätoveerimine muutunud väga populaarseks mitte ainult täiskasvanute, vaid ka väga noorte inimeste hulgas. Alaealistele keelatakse tätoveerimine ära, mis on kindlasti väga õige, sest tätoveerimine on sisuliselt naha kahjustamine, ja kas see nii noores vanuses on ohutu, seda me praegu ei tea. Ja teiseks, kas inimene, kes on 15–16 aastat vana, on teadlik nendes otsustes, mida ta teeb?

Teine asi, mida see seadus osaliselt reguleerib, on needsamad registrid, mida ma juba ministrile küsimust esitades mainisin, ja minister osaliselt sellele küsimusele ka vastas. Aga meil on ikkagi väga väheste haiguste jaoks registrid, kui me jätame välja entusiastid, kes on loonud registrid oma arvutites. Mina olen tegelenud HIV-infektsiooni registriga. See on 15 aastat vana, meil on 15 aasta kohta andmed. Kõik need andmed tuleks süstematiseerida ja siis võib-olla saaks Eesti niisuguseks Skandinaavia maa [moodi maaks], kus on hulga aastate kohta andmeid. Ühelt poolt on see kasulik tõesti teadusuuringute tegemiseks, aga teiselt poolt me saame ka väga häid rahvatervise otsuseid teha, kui meil on olemas korralikud registrid. Nii et kui me selles seaduses ei jõua seda reguleerida, siis registrite seadustamine tuleb kindlasti Eesti riigil ette võtta. Mina tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 433 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. juuni kell 17.15.

Tänane 16. päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu 447 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Tutvustan teile haridusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on vähendada madala haridustaseme ja oskusteta noorte osakaalu Eestis. Lahendusena näeme õppimiskohustuse juurutamist, mis tähendab ka kohustust jätkata põhihariduse järel õpinguid keskhariduse või kutsekvalifikatsiooni omandamiseni. Tänase kava kohaselt jõustub eelnõu 1. septembril 2025 ehk kõigile, kes alustavad 2025. aastal õpinguid üheksandas klassis.

Milles on probleem, mida käesolev eelnõu üritab lahendada? Meil on igal aastal 550–650 noort, kes ei jätka õpinguid kohe peale põhihariduse omandamist. Ja tegemist on kahjuks kasvutrendiga. Lisaks nendele langeb esimesel aastal kesk- ja kutseharidusest välja pea sama suur hulk noori: umbes 350 noort kutseharidusest ja 150 noort üldkeskharidusest. Teame, et üksnes 10% õppest eemale jäänud noortest lõpuks ikkagi jõuab keskhariduse omandamiseni. Nelja aasta pärast on keskhariduse omandanud tegelikult nendest kõikidest üksnes 80% alustanutest. Põhiharidusega piirdumine suurendab kvalifitseeritud tööjõu puudust, tänapäeval on maailmas tööturul edukalt läbilöömiseks põhiharidusest ilmselgelt vähe.

Eelnõu eesmärk on nii tagada majanduskasv kui ka tõsta haridustaset elanikkonna hulgas tervikuna. Me vajame tööturule rohkem kvalifitseeritud tööjõudu. Selleks peab tõstma Eesti elanike keskmist haridustaset. Kooliea pikendamise reformi tulemusel siseneb Eesti tööturule igal aastal ligi 1200 kvalifitseeritud noort rohkem. Eesmärgid, mis me oleme seadnud ka haridusvaldkonna arengukavas ja noortevaldkonna arengukavas, on järgmised: 90% 20–24-aastastest Eesti inimestest on aastaks 2035 omandanud keskhariduse ja madala haridustasemega noorte osakaal on märkimisväärselt vähenenud.

Reformi sisu. Kõigepealt muudame haridusseadust ja haridusseaduses asendub koolikohustuse mõiste õppimiskohustusega. See ei ole üksnes vormiline muudatus, see on tegelikult sisuline muudatus. Tänapäeval ei pea hariduse omandamiseks käima koolis. Tänapäeval on hariduse omandamiseks vaja õppida ja õppimine toimub ka väga paljudes teistes kohtades, mitte üksnes konkreetselt koolis. Seoses koolikohustuse mõiste asendamisega õppimiskohustusega muutub nii kohustuste sisu kui ulatus ja laiendatakse ka võimalusi põhikoolijärgse õppe valimiseks. Muudatuste jõustumisel algab õppimiskohustus 7. eluaastaga ning kestab kuni 18-aastaseks saamiseni või kutsehariduse või keskhariduse omandamiseni. Õppimiskohustus hakkab kehtima neile õpilastele, kes 2025.–2026. õppeaastal alustavad õpinguid üheksandas klassis.

Põhilised seadused, mida muudatused puudutavad, on haridusseadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning kutseõppeasutuse seadus. Kõigil põhikooli lõpetajatel peab seadusemuudatuse tulemusena tekkima võimalus valida endale sobivaim õpitee. Reformi tulemusel on noorel põhikoolijärgselt võimalik jätkata õpinguid viiel erineval õpirajal: akadeemilises gümnaasiumihariduses, rakenduslikus gümnaasiumihariduses, täiskasvanute gümnaasiumihariduses ehk mittestatsionaarses gümnaasiumihariduses, kutseõppes või ettevalmistavas õppes. Kui noor ei suuda pärast põhikooli lõpetamist siiski teerada valida või jäävad kõik uksed esialgu suletuks, käivitub uus ettevalmistava õppe programm. See on puhveraasta, et aidata noorel kõiki edasiõppimiseks vajalikke takistusi kõrvaldada. Ettevalmistav õpe hakkab toimuma riigikoolides ja see hõlmab karjääriõpet, erinevate praktiliste erialade või valdkondadega tutvumist ning vajaduspõhist tasandus- ja/või keeleõpet. Oluline on jõuda valmiduseni jätkata tasemeõppes. Rõhutan ka seda, et õpilünkade tasandamine ja eesti keele õpe on seni olnud peamised põhjused, miks põhihariduse omandamise järel ei jätkata õpinguid järgmistel tasemeõppe aladel.

Õppe paindlikkuse suurendamiseks üldhariduskoolides luuakse alus ka mitteformaalse õppe arvestamiseks. Seaduseelnõude kohaselt võimaldatakse mitteformaalset õpet arvestada põhiformaalõppe osana. Samuti kirjeldatakse seost gümnaasiumi ainekursuses ning kutse- ja kõrghariduses kasutatavate arvestuspunktide vahel. Muudatus võimaldab rakendada haridusliikideüleseid individuaalseid õpiteid juba praegu.

Riik tagab põhiharidusjärgse vastuvõtuprotsessi jaoks õppija ja lapsevanema vaates ühtse platvormi, see on sisseastumise infosüsteemi arendus, ning kohad ettevalmistavas õppes neile, kes pole valmis jätkama õppimist kesk- või kutseharidusõppes kohe, vahetult pärast põhikooli lõpetamist. 2025. ja 2026. õppeaasta kevadel rakendub põhikoolilõpetajatele ühtne sisseastumise infosüsteem, mille kaudu saavad noored ja ka koolid hallata oma põhikooli lõpetamist ja järgmisele õppeastmele sisseastumist.

Lisaks on haridusvaldkonna arengukavas kirjas olevad põhifookused juba märgitud probleemide lahenduste kavandamisel. Näiteks haridusvaldkonna arengukava ütleb, et tuleb luua tingimused sujuvaks ja paindlikuks liikumiseks haridusliikide ja -tasemete vahel ning tööturule siirdumiseks, võimalus oma õpitee väiksematest tükkidest kokku panna ning mitteformaalõppe loomulik sidumine formaalõppega.

Kogu seda infot arvesse võttes tutvustan hästi lühidalt ka eelnõu pakutud peamisi muudatusi, milleks on kolm punkti. Esiteks, erinevate osapoolte panus õppimiskohustuse täitmise tagamisse. Teiseks, haridusliikideülese paindlikkuse kasv nii üld- kui kutseharidusõppes. Ja kolmandaks, põhikoolilõpetaja valikute avardumine kutseharidussüsteemi reformi toel. Lisaks tutvustan põgusalt kaasuvate seaduste muudatusi ning eelnõu rakendamiseks kavandatud ressursse.

Peamised muudatused. Peamised muudetavad seadused on Eesti Vabariigi haridusseadus, kutseõppeasutuse seadus ja põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Erinevate osapoolte panus õppimiskohustuse täitmise tagamisse on seadusemuudatuste kohaselt järgmine. Riik loob omalt poolt põhihariduse järel ühtse sisseastumissüsteemi. Peamisi eesmärke on kolm: õppija ja lapsevanema jaoks puudub praegu üks veebivärav õpivalikute tegemiseks, vastuvõtuprotsess ja pingeread ei ole läbipaistvad ning 42% noorte puhul, kes põhihariduse järel õpinguid ei ole jätkanud, kaovad registritest ka igasugused andmed. Viimane on ehk kõige olulisem argument, miks ühtne infotehnoloogiline lahendus on hädavajalik. Just nende noorte käekäiku on tegelikult vaja sekkuda. Sisseastumise infosüsteem muutub Eesti hariduse infosüsteemi alamregistriks. Viime läbi SAIS-i arendustööd nii, et 2025. aasta õppeaasta algusest alates on sisseastumise infosüsteemis ka kõik kutsehariduse õppeasutused ja gümnaasiumid. Noored, kes põhikooli lõpetavad, saavad sisseastumise infosüsteemi kaudu kohe teha oma valikud ka järgmisele õppeastmele sisenemiseks.

Teine oluline ülesanne, mille riik enda kanda võtab, on vastutus õppekohtade loomise eest. Neid tuleb luua just kutseharidussüsteemi toel, eeskätt kutsekeskhariduse tasemeõppes. Samuti tagab riik võimaluse õppida ettevalmistavas õppes neile noortele, kes pole valmis jätkama õpinguid vahetult peale põhikooli. Ettevalmistava õppe ülesanne on toetada järgnevasse õppesse asumist ja ettevalmistav õpe hõlmab vajaduspõhist tasandusõpet ehk õpilünkade tasandamist, erinevate praktiliste erialade ja valdkondadega tutvumist ning karjääriõpet, vajadusel ka eesti keele õppe täiendavat õppeaastat nendele noortele, kelle edasiõppimine on põhjustatud sellest, et nad ei valda piisavalt eesti keelt. Hinnanguliselt on üle Eesti vaja luua ligi 600 ettevalmistava õppe kohta.

Kohaliku omavalitsuse ülesanded on toodud põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest ka haridusseaduse tasandile ja kohalikule omavalitsusele jääb endiselt ülesanne seirata õppimiskohustuse täitmist. Lisaks seirele tuleb kohalikul omavalitsusel tagada, et käimasoleval õppeaastal põhihariduse lõpetanud jõuaksid õppesse 1. novembriks; selgitada välja õppimiskohustuse täitmata jätmise põhjused ning sellest tulenevalt toetada ka vastavalt vajadusele kas last, vanemat või kooli; koostada õppimiskohustuse täitmise tagamiseks kord, milles on kirjas ametikoht või struktuuriüksus, mille ülesandeks on rakendada vajaduspõhiseid meetmeid. Ja väga oluline kohaliku omavalitsuse ülesanne on ka pidev koostöö kooliga, et sekkuda olukordadesse, kus õppimiskohustust ei täideta.

Lapse seadusandliku esindaja ülesanded on kirjeldatud haridusseaduses. Lisaks ülesandele tagada kodus õppimist võimaldavad tingimused ja õppes osalemise eeldused tuleb vanemal jälgida ka omalt poolt lapse õppes edenemist ning probleemide korral pöörduda ise kooli poole. Vanemal on nii õigus kui ka vastutus pöörduda lisaks koolile ka koolivälise nõustamismeeskonna poole, kui lapse toetamisel on vajalik väline tugi. Õppimiskohustuse täitmise tagamiseks osaleb vanem õpilase arengut toetaval vestlusel, vajadusel algatab selle ning panustab lapse õpitee väljaselgitamisse. Samuti tuleb vanemal kinnitada lapse taotlus edasiõppimiseks pärast põhihariduse omandamist.

Mitteformaalõppe arvestamine üldharidusõppes. Me defineerime haridusseaduses formaalõppe ja mitteformaalõppe. Põhjuseks on kaasaegne elukestva õppe kultuur, mille puhul me õpime järjest enam väljaspool formaalõpet, näiteks õpiampsude, mikrokraadide, täienduskoolituste või muude iseseisva õppe formaatide abil. Vajalik on ühtne mõisteraam, mis on mitteformaalne õpe. Samuti peavad olema selged arvestamise alused üldhariduses, kus me praegu üldjuhul ei räägi varasemast õpi- või töökogemusest. Me toome sisse selle arusaamise, et ka üldhariduses, lausa põhihariduse tasemel, saab rääkida ka õpi- ja töökogemusest väljaspool formaalõppevormi, ja kuidas seda üle kanda formaalse hariduse arvestatavaks osaks.

Mitteformaalõppe võimalusi pakuvad näiteks eeskätt noorsootöö, huvihariduse ja ka täiskasvanute täienduskoolituse asutused ja organisatsioonid. Näitena võib tuua muusikakoolid, kunstikoolid, spordikoolid, ka kutsekoolide valikained gümnaasiumiõpilaste jaoks. Üldhariduse vaates saab mitteformaalõppe arvestamise protsess edaspidi selgemad alused sarnaselt kutse- ja kõrgharidusega, kus juba praegu on kasutusel varasema õpi- ja töökogemuse arvestamine. Toon teile ühe näite, kuidas tulevikus saab mitteformaalset õpet arvestada formaalõppe osana: B-võõrkeel. Kool peab õpilasele pakkuma B-võõrkeele valikuid. Tulevikus saab arvestada B-võõrkeele pakkumisel, kui koolil ei ole võimalik pere poolt soovitud keelt pakkuda ja pere on valmis kasutama mitteformaalõppe võimalusi, näiteks õppima seda keelt mõnes täienduskoolitusasutuses, siis seda on võimalik nii-öelda formaalõppevormis arvestada B-võõrkeele läbimisena.

Seadusemuudatustega luuakse seos gümnaasiumi ainekursuse ning kutse- ja kõrghariduses kasutatavate ainepunktide süsteemi vahel. Gümnaasiumis õppiv õpilane saab tulevikus ülikoolis võetud ainekursuse ainepunktid ümber arvestada seaduses ühtsetel alustel ka oma ainekursuse, valikkursuste osaks.

Nüüd põhikoolilõpetaja valikute avardamisest kutseharidussüsteemi reformi toel. Millised muudatused seaduses läbi viiakse? Suurendatakse kutsekeskhariduse õppekavades üldhariduse õpingute mahtu. Nii muutuvad praegused valdavalt kolmeaastased õppekavad valdavalt nelja-aastasteks. Selle tulemusena avarduvad lõpetajate valikud ja lisaks tööturule suundumisele on võimalik jätkata õpinguid kõrghariduses. See ei eelda muudatusi kutseõppeasutuse seaduses, ent saab täpsustatud eelnõu rakendusaktidega, kutseharidusstandardiga, kus kutsekeskhariduse õppe minimaalne nominaalne kestus tõuseb kolmelt aastalt kolme ja poole või kuni nelja aastani.

Samamoodi võimaldatakse valikuterohke keskhariduse pakkumist, nii statsionaarset kui mittestatsionaarset gümnaasiumiharidust ning rakenduslikku gümnaasiumiharidust kutseõppeasutuste pinnal loodavates hariduskeskustes. Ehk siis kui praegu on keskharidust, ka üldkeskharidust võimalik omandada vaid keskkoolis või gümnaasiumis, siis seadusemuudatustega antakse õigus üldkeskhariduse õppekavasid pakkuda ka kutsehariduskeskustes, mis tulevikus muutuvad hariduskeskusteks.

Reguleeritakse tasuta kutseõppe tasemeõppes osalemise alused ja töötatakse välja tasulise kutseõppe regulatsioonid täiskasvanutele. Riigi- ja munitsipaalkool nõuab õppekulude hüvitamist ehk tasu kogu kutseõppe õppekava ulatuses õpilaselt, kes on koolituskohale kandideerides juba vastu võetud kutseõppe tasuta tasemeõppesse või immatrikuleeritud kõrgharidustasemel tasuta õppesse. Ehk siis samaaegselt mitmel erineval kutseõppe õppekaval või kõrghariduse õppekaval õppimine ei ole enam tasuta. Samamoodi [kehtib see] õpilase kohta, kes on enne tema vastuvõtmist eelmise kümne aasta jooksul lõpetanud kõrgharidustaseme tasuta õppe või eelmise viie aasta jooksul lõpetanud tasuta sama või kõrgema taseme kutseõppe, välja arvatud juhul, kui ta asub õppima lõpetatud taseme jätkuõppes. Samamoodi muutub kutseõpe tasuliseks õpilasele, kes enne tema vastuvõtmist kahel või enamal korral on tasuta kutseõppe tasemeõppes õpingud katkestanud ning viimasest katkestamisest on möödas vähem kui viis aastat. Lisaks saab riigi- ja munitsipaalkool õiguse nõuda õppekulude hüvitamist kogu õppekava ulatuses õpilaselt, kes asub õppima eesti keelest erinevas keeles läbiviidavas tasemeõppes.

Peamised olulisemad muudatused kaasuvates seadustes tehakse kõrgharidusseaduses. Kõige olulisem muudatus on samaaegse tasuta kutse- ja kõrgharidusõppes osalemise piiramine kõrgharidusseaduses. Samamoodi muudetakse koolieelse lasteasutuse seadust, kus asendatakse koolikohustuse mõiste õppimiskohustusega. Lisaks mõiste muutmisele on oluline ka asjaolu, et edaspidi võib hinnangu, mis lubab lapsel aasta võrra hiljem kooli minna, anda ka koolieelne lasteasutus, mitte üksnes kooliväline nõustamismeeskond. Juhul kui vanem koolieelse lasteasutuse ettepanekuga päri ei ole, on tal endiselt võimalus pöörduda koolivälise nõustamismeeskonna poole.

Muudetakse ka õppetoetuste ja õppelaenu seadust. Muudatus näeb ette seda, et ettevalmistavas õppes õppival õpilasel ei ole õigust õppetoetusele ja õppelaenule, seda eeskätt seaduse eesmärgist tulenevalt: toetatakse tasemeõppe edukalt lõpetamist nominaalajal. Ettevalmistava õppe fookus on õppija toetamine just nimelt tasemeõppesse siirdumiseks, tegemist ei ole tasemeõppega.

Muudetakse ka töölepingu seadust. Laiendatakse senist 15–16-aastase koolikohustusliku alaealise puhul lubatud nii-öelda kerge töö tegemise töölepingu sõlmimise õigust 15–17-aastasele õppimiskohustuslikule noorele. Seega muudetakse vanusepiire ja koolikohustuslike noorte asemel räägitakse õppimiskohustuslikest noortest. Tulenevalt õppimiskohustusest on ka 17-aastaste tööaeg edaspidi piiratum, võimaldades töötada ainult pool koolivaheaja kestusest. Ületunnitöö ei ole alaealiste puhul lubatud ehk õppimiskohustuse täitnud alaealise tööaeg ei tohi summeeritult tööarvestuse puhul ületada 8 tundi päevas ja 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul.

Kavandatud ressursid ja õppimiskohustuse mõju riigieelarvele. Tervikuna me prognoosime ettevalmistava õppe rakendamiseks, tasuta kutseõppe piiramiseks ning kutsekeskhariduse õppekavade pikenemisega seoses mõju riigieelarvele 2028. aastaks 6,2 miljonit ning alates 2029. aastast 12,7 miljonit eurot aastas. Täiskasvanute korduvõppe piiramisega kompenseerime Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkonna siseste ressursside ümberpaigutamisega ka osaliselt õppimiskohustusega kaasnevad kulud. Ehk siis tasulise kutsehariduse sisseviimisega kompenseeritakse päris märkimisväärne osa õppimiskohustuse kehtestamisega seotud kuludest. Lisavajadus riigieelarvest nelja-aastaste kutsekeskhariduse õppekavade rakendamiseks [raha saamiseks] tekib 2028. aastal 3,2 miljoni ulatuses ning 2029. aastal 9,7 miljoni euro ulatuses. Kulu hõlmab 3200 õppija aasta võrra kauem õppimisega kaasnevaid ressursse. Lisavajadused otsustatakse riigi eelarvestrateegia koostamise protsessis.

Õppimiskohustuse rakendamiseks kasutame täiendavalt väga suures mahus Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid. Ühtse sisseastumissüsteemi analüüsi piloteerimine, ettevalmistava õppe piloteerimine, karjääriteenuste rakendamine, mitteformaalõppe lõimingu toetamine formaalõppes ning üleminek elektroonilistele kesksetele hindamisvahenditele – kogu selle reformi maksumus kokku on 4,1 miljonit eurot, mis kõik finantseeritakse Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest. Kutsehariduse uute õppekavade arendus- ja rakendustugi jääb suurusjärku 13,5 miljonit eurot, mida rahastatakse perioodil 2024–2029 Euroopa Sotsiaalfondist. Uute hariduskeskuste ehk tänaste kutsehariduskeskuste baasil uute hariduskeskuste mudelite piloteerimiseks on uuel perioodil kavandatud 7 miljonit. Lisaks on kaudsemalt kasutatud kõikvõimalikke Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid ka info- ja tugiteenuste rakendamiseks ja ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi sotsiaalfondi vahendeid noorte toetamiseks.

Tegemist on väga olulise seaduseelnõuga, mis fundamentaalselt muudab seda, et me vähendame märkimisväärselt Eestis madala haridustasemega ja ilma oskusteta noorte osakaalu ühiskonnas. Eriti tugevasti puudutab see meil kahjuks poisse. Nii et palun teie toetust sellele seaduseelnõule. Ma tänan!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni otsuseid tutvustab kultuurikomisjoni esimees Heljo Pikhof.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kultuurikomisjon arutas eelnõu 447 oma teisipäevasel istungil 4. juunil käesoleval aastal. Seda, mida rääkis minister, ma praegu üle kordama ei hakka, kuna ta oli väga põhjalik selle eelnõu selgitamisel. Räägin eelnõu [arutamise] käigust kultuurikomisjonis. 

Heljo Pikhof viitas seletuskirjale, mille kohaselt tuleb tagada piisavad põhiharidusjärgsed õppimisvõimalused nii üld- kui kutsehariduses. Kutseharidusest peab kujunema konkurentsivõimeline alternatiiv üldkeskharidusele. Pikhof küsis, kui palju tuleb erialasid juurde. Kristina Kallas vastas, et üsna laia õppimisvõimaluste valikut pakutakse keskhariduse baasil. Põhiharidusjärgse kutsehariduse omandamise valikud ei ole täna väga laiad ning koostöös kutsekoolidega on alustatud uute õppekavade arendamise protsessi. Kutsekoolidele on antud ülesanne esitada ettepanekuid uute õppekavade kohta ning tänaseks on laekunud 39 uue õppekava taotlused. Ministri sõnul puudub ressurss arendada nii palju uusi õppekavu ja hetkel on töös 18 uut õppekava, mis peaksid valmis olema 2026. aasta 1. septembriks. 

Need õppekavad ei ole kitsalt ametipõhised. Kui täna õpitakse näiteks pagari-kondiitri ametit, siis tulevikus saab valida valdkonnapõhise õppekava, mille sees on osaoskuste moodulid. Uute kutsekeskhariduse õppekavade puhul on oluline, et õppekavade läbimine muutub õppija vaatest paindlikumaks. Uue kutsekeskhariduse õppekavade kontseptsiooni kohaselt on võimalik lõpetada kutsekeskharidust omandamata ka sellisel juhul, kui õpingute keskel selgub, et mõni aine käib üle jõu. Juhul kui õpilane soovib keskhariduse tunnistust, et jätkata muul õppeastmel, siis on võimalik omandada keskharidus ning saada keskhariduse tunnistus. Lisaks on võimalik lõpetada keskhariduse omandamine riigieksamitega, mis võimaldab astuda ülikooli. 

Kutsekeskhariduse õppekavale astudes on võimalik valida erinevaid radu sõltuvalt sellest, millised on õpilase võimed, hetkeolukord ja valikud. Oluline on, et inimesed ei jääks lihtsalt põhiharidusega, omamata kutset või järgmise haridustaseme tunnistust. Helle-Moonika Helme viitas kohalike omavalitsuste ja riigi kohustustele. Kristina Kallas vastas, et õppimiskohustuse täitmise kohustus on kõigepealt lapsel ja seejärel vanemal. Kohalik omavalitsus ei ole õiguslikult vastutav selle eest, kas laps käib koolis ja õpib või mitte. Kohalik omavalitsus teostab vaid seiret ehk jälgib, annab infot ning püüab teha kõik selleks, et laps saaks õppimiskoha. 

Minister rõhutas, et riik vastutab õppekohtade eest ning kohalik omavalitsus seirab. Selleks, et laps ei kaoks, võetakse kasutusele SAIS ehk sisseastumise infosüsteem. Selles süsteemis liiguvad andmed erinevate osapoolte vahel risti ning kohalik omavalitsus näeb, kas tema omavalitsuses elavad lapsed on mõnes õppeasutuses kirjas. 

Liina Kersna tundis huvi kutsehariduse osaliselt tasuliseks muutmise teema vastu ning viitas Vabariigi Valitsuse määruse kavandile, kus on kirjas erinevate valdkondade ainepunktide hinnad. Kersna küsis, kui palju tuleb kutsehariduse osaliselt tasuliseks muutmisega valdkonda lisaraha ning kui palju demotiveerib tasuline kutseharidus täiskasvanud õppijaid, teades, et Euroopa Liidu rahade eest pakutakse tohutul hulgal tasuta kursuseid nii kutse- kui ka kõrgkoolides. Lisaks soovis Kersna teada, mida täpselt muudetakse kõrgharidusseaduses. 

Kristina Kallas vastas, et rakendades täiskasvanud õppijatele tasulise õppe võimalust teatud kategooriates, on arvestatud potentsiaalseid vahendeid, mis vabanevad 1800 õppekoha pidamisest. Kutsehariduses on kokku 25 000 õppijat. Arvestusliku prognoosi kohaselt vabaneb alates 2026. aastast vahendeid umbes 5,5 miljonit eurot. See raha suunatakse vanuses 16+ noorte täiendavate õppekohtade loomiseks. Minister lisas, et ei ole teada, kui palju tuleb sealt tulu kutseharidusse. Triin Laasi-Õige, kes on haridusministeeriumi ametnik, lisas, et ei ole teada, kas need 1800 täiskasvanud õppijat tulevad tagasi, keda sihistatakse täna oma raha eest tulema tervikkvalifikatsiooni omandama. Kui kool hinnastab tänase kolmeaastase õppekava samade hindade alusel, nagu on rakendusakti kavandis, siis on see korralik investeering. Ja Laasi-Õige lisas, et kindlasti on palju ka neid täiskasvanuid, kes soovivad omandada kutset moodulõppe kaudu. Täna on tasulise õppega sihistatud täiskasvanud õppijate hulgas ka palju katkestajaid, lisas ta. Ja tihti tullakse ning õpitakse vaid need osaoskused ja moodulid, mis huvitavad, ning jäetakse seejärel õppekava pooleli. 

Mari Tikerpuu haridusministeeriumist selgitas, et kõrgharidusseaduse kõige olulisem muudatus seisneb selles, et tasuta õppimist piiratakse samal ajal nii kutseõppeasutuses kui ka kõrghariduses. Kui täiskasvanud õppija on tasuta kutseharidusse vastu võetud, siis ei saa ta enam kandideerida kõrghariduse tasuta õppekohale ning vastupidi. 

Liina Kersna küsis, mis saab sellisel juhul, kui täiskasvanud õppija ei ole õppinud kutsehariduse tasemel, vaid kõrgkoolis ning saanud sealt diplomi ja soovib seejärel minna omandama kutset. Talle vastati, et sellisel juhul peab olema õpingute vahe vähemalt 10 aastat. Kõrgharidus eeldab, et eelnevad kompetentsid on omandatud ning inimene saab elukestvas õppes osaleda ka oma finantside eest. 

Heljo Pikhof palus täpsustada, kas järgmise haridustaseme omandamine on tasuta. Mari Tikerpuu vastas, et kui inimene lõpetab kutsehariduse jätkuõppe, siis järgmise taseme õpe on talle tasuta. Kui naasta uuesti neljanda ehk kutsehariduse taseme juurde, siis on täiskasvanud õppija õpe tasuline, välja arvatud juhul, kui õpingute vahe on viis aastat. 

Heljo Pikhof viitas hariduslike erivajadustega noorte suurele väljalangemisele kutseõppest ja küsis, kuidas oleks võimalik parandada nende noorte olukorda. Triin Laasi-Õige vastas, et Haridus- ja Teadusministeerium alustas küll kutseharidusega, kuid töölaual on ka madalamate kvalifikatsiooniastmete ehk HEV-noorte õppekavale suunatud õppekavade uue profiili väljatöötamine. Uued õppekavad peavad muutuma samuti laiapõhjalisemaks. Täna on nii, et isegi sellisel juhul, kui need noored jõuavad oma õpingutega lõpuni ning jõuavad tööturule, on nad ikkagi esimesed, kes kaotavad tööturul toimuvate muutuste tõttu töö ning soovivad naasta kutseharidusse korduvõppijatena. Laasi-Õige sõnas, et korduvõppe tasuliseks muutmise kontseptsioon rakendub ka HEV-õppijatele. Oluline on, et esmase õppe käigus tuleb suuta adresseerida võimalikult palju neid oskusi, mis aitavad HEV-noorel ka pikas perspektiivis tööturul hakkama saada. Tegemist on üldoskustega ning kompetentsiga, mis teenivad noort kauem. 

Laiapõhjalise õppekava tuumelement on kutsehariduse moodulipõhine ülesehitus. Kui HEV-noor on omandanud oskuse, siis ta demonstreerib seda ja saab ka sellekohase tõendi. Haridus- ja Teadusministeerium soovib ennetada olukorda, kus kutseharidusest välja langenud noor läheb tööturule nii-öelda tühjade kätega. Laasi-Õige rõhutas, et oluline on õppeprotsess üles ehitada selliselt, et ka HEV-õppija saab oma pädevuse, kompetentside ja oskuste kohta tõendi. 

Tugipersonal ja -süsteem peab olema iga õppija õigus, mitte vaid HEV-õppija privileeg. Kui rääkida valdkondlikust õppekavast, mille puhul sisenetakse valdkonda ning mitte konkreetsele erialale, siis peab iga õppija saama tuge oma personaalse õpitee kombineerimiseks. Selles osas on HTM teinud koostööd erinevate ministeeriumidega ning mõtelnud läbi nii õpingute käigus rakenduvad tugimeetmed kui ka selle, kuidas toetada HEV-noort pärast kooli lõpetamist tööle asumisel. 

Helle-Moonika Helme soovis teada, kas on reguleeritud olukord, kus inimene on lõpetanud kõrgkooli sotsiaalteaduste valdkonnas, kus parasjagu ei ole tööd pakkuda, mistõttu inimene soovib koheselt õppima minna näiteks meditsiiniõeks. Triin Laasi-Õige haridusministeeriumist vastas, et tasulise õppe regulatsiooni välja töötades on HTM püüdnud [arvestada] erinevate inimestega ning mõelda ka riigi vajadustele. 

Kutsehariduses on samuti soov liikuda prioriteedina prioriteetsete valdkondade suunas sarnaselt kõrgharidusega. Tuginetakse OSKA-le, mis toob välja erinevad sektorid, kus meil on inimesi juurde vaja. Nendes sektorites ei tohiks kehtestada samadel alustel tasulise õppe piirangut. Laasi-Õige sõnul on hulk inimesi, kes peavad objektiivsete asjaolude tõttu karjääri vahetama. Seetõttu on toodud erisusena sisse, et tasulise õppe regulatsioon ei kehti, kui koostöös töötukassaga on määratud inimesele tulenevalt tema vähenenud töövõimest või töötu staatusest tasemeõppes osalemine ning tervikkvalifikatsiooni omandamine kui üks tegevusplaani osa. Tegemist on erandiga, mis on lisavõimalus OSKA vajadustest lähtumisele. 

Kristina Kallase sõnul on tegemist tänaste regulatsioonidega ja visioonina tuleb ette kujutada ka seda, et tulevikus suureneb kutsehariduse valdkonnas õppurite arv. Oluline on mitte kinni panna täiskasvanud õppuritele kutsehariduse valdkonda sisenemist uute oskuste või osaoskuste omandamiseks. Minister lisas, et täna tehakse uut regulatsiooni, kuna tasuta kutseharidus on viinud täiskasvanud õppurid kutseharidusse mitte tulenevalt oskuste puudumisest, vaid huvist õppida üht või teist eriala. 

Heljo Pikhof palus näitlikustada järgmist sätet: õppe paindlikkuse suurendamiseks üldhariduskoolides luuakse selge alus mitteformaalse õppe arvestamiseks. Samuti kirjeldatakse seost gümnaasiumi ainekursuses ning kutse- ja kõrghariduses kasutatavate arvestuspunktide vahel. Mari Tikerpuu selgitas, et konkreetne siht on haridusvaldkonna arengukava 2035. Tegemist on ühega neljast suurest muutusest, mis seob formaal- ja mitteformaalõppe. Tuleb hakata reaalselt rakendama personaalseid õpiteid ja mitteformaalõppe lõimimine on üks variant, kuidas tekitada ja hoida motivatsiooni. Individuaalsed õppekavad tehakse nii, et õppur saab rakendada ka oma huvihariduse tulemusi. 

Tikerpuu sõnul on vaja tekitada olukord, et kui individuaalse õppekava puhul soovib õppur oma õpiteed kavandada kutsehariduse suunda, siis on tema õppekavas võimalik siduda kahe valikainekursuse asemel kutsehariduse mooduleid. Sama on kutsehariduses. Kui kutsekooli õppur soovib võtta näiteks matemaatikat suuremas mahus, on tal võimalik individuaalse õppekava alusel tuua üle kaks korda 1,5 ainepunkti ning saada seega õppekava individuaalsemaks ning oma vajadustele vastavaks. 

Liina Kersna küsis, kas arvestatakse ka muusika- või spordikoolis käimist, ja Mari Tikerpuu kinnitas, et arvestatakse ka seda. Liina Kersna sõnas, et eelnõul on järgnevatel aastatel suured mõjud riigieelarvele, ka viitas ta kutsehariduse suurele väljalangevusele ning küsis, kui suur on väljalangevus täiskasvanuõppes. Kristina Kallas vastas, et eelarvearutelud on valitsuses peetud. Suuremad kulud tulevad aastal 2028. Triin Laasi-Õige vastas, et kutsehariduse väljalangevus on 20% aastas ja tänaste kolmeaastaste õppekavadega jõuab lõpuni umbes pool õppuritest. 

Noorte kutseõppes püsimise näitajad on paremad. Laasi-Õige lisas, et noorte õppes püsimine on parem, kuna neil on reeglina kodus vanem, kes õppima ärgitab. Täiskasvanud õppur pannakse tihtipeale tegema valikuid ka tööandja poolt. Haridussilma erinevate aastate andmete kohaselt on umbes 40% neid, kes ei jõua õpingutega lõpuni, täiskasvanutega seotud õppekavadel on see näitaja üldjuhul 50%. 

Küsiti ka, kui palju tuleb 2028. aastal juurde riigieelarvelisi ja välisvahendeid. Kristina Kallas vastas, et 2028. aastal on juurde vaja 3,2 miljonit eurot, 2029. aastal on juurde vaja juba 10 miljonit eurot. Välisvahendeid kasutatakse aastail 2025 ja 2026, summade suurused on kümnetes ja kümnetes miljonites. Seda raha kasutatakse nii kutsehariduse ettevalmistava õppe kui ka mitteformaalse õppe läbiviimiseks. 

Nii, ja komisjon võttis vastu otsused. Otsus oli teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. juunil käesoleval aastal, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heljo Pikhof. Kõik otsused võeti vastu konsensusega. 

Teile küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 447 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 27. juuni kell 17.15.

Päevakorrapunkt nr 17, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu, 319 SE. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Aga ma teda ei näe. See on nüüd EKRE fraktsiooni eelnõu. Ma nüüd ei tea, Leo Kunnas, kas sa oled veel EKRE fraktsioonis. Fraktsiooni liikmed saavad printsiibis üksteist asendada. Ma ei tea, on teil mingi kokkulepe või? Ma igaks juhuks küsin. (Leo Kunnas vastab saalist.) Selge. Aga siis on tegemist arutelu võimatusega ja seda päevakorrapunkti me avada ei saa. 

Nr 18, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, 404 SE. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Kahjuks ma ka teda ei näe ja keskfraktsioonist saali kedagi ei ole jäänud, nii et ilmselgelt on taas kord tegu halva tava juurdumisega, et on arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti avada ei saa. 

Nr 19, EKRE fraktsiooni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu, 329 SE. Proovin teisel katsel kutsuda Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Kahjuks teda ei ole ja ilmselt ei ole ka kellelgi volitust teda asendada ehk on tegemist arutelu võimatusega ja seda me ei ava.

Nr 20, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu, 388 SE. Palun Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Kahjuks teda ei näe ega ka kedagi teist keskfraktsioonist, järelikult seda päevakorrapunkti, kuna on tegemist arutelu võimatusega, ei ava. Taas kord halb pretsedent.

Nr 21, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 muutmise seaduse eelnõu, 402 SE. Veel kord üritan järjekindlalt Riigikogu kõnetooli meelitada Vadim Belobrovtsevit, aga teda saalis ei ole. Taas kord on tegemist arutelu võimatusega ja seda päevakorrapunkti me ei ava.

Nr 22, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse (kompensatsioonimandaadi saamine vastavalt kandidaadile antud häälte arvule) eelnõu, 412 SE, esimene lugemine. No nüüd ehk on lootust. Palun Riigikogu kõnetooli Aleksandr Tšaplõgini. Paraku ei näe teda ja pole ka kedagi teist keskfraktsioonist. Taas kord on tegu arutelu võimatusega ja seda päevakorrapunkti me ei ava. 

Ja nüüd, head kolleegid, koos sellega täpselt, oi, mitte südaööl, vaid minut ja 16 on lausa üle, lõpeb ka tänane istung. Aitäh teile, kes te lõpuni vastu pidasite! Olge terved.