Tere päevast, austatud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 69 Riigikogu liiget, puudub 32. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Päevakorra täpsustamine: tänase 21. päevakorrapunkti juures, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 muutmise seaduse eelnõu 402 esimene lugemine, teeb komisjonipoolse ettekande põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. 

Ja nüüd, enne kui minna päevakorra juurde, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, mis mure teil on?

Aitäh, austatud istungi juhataja! Riigikogu esimees kutsus kokku täiendava istungi reedeks, kus tuleb arutlusele lisaeelarve teine lugemine. Aga lisaeelarve esimest lugemist me tegime alles esmaspäeval. Kui tavapärane praktika see on? Tavaliselt on muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, eriti niivõrd olulise eelnõu puhul, vähemalt kümme päeva. Nüüd on see menetlus kuidagi hästi kiireks läinud. Läheb see ikkagi … Ei lähe see vastuollu meie Riigikogu kodu- ja töökorraga?

Hea kolleeg! See ei ole hea tava, aga see ei lähe ka vastuollu vähimalgi määral Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. Sellise võimaluse nii muudatusettepanekute tähtaja lühendamiseks Riigikogu esimehele kui ka dokumentide kättesaadavaks, teatavaks tegemise tähtaja lühendamise võimalused on tegelikult Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses ette nähtud. Nii et selles mõttes ta kindlasti ei lähe vastuollu. Ilmselgelt on tegemist ka kiireloomulise eelnõuga, sellepärast et parandada Eesti eelarvepositsiooni.

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud istungi … Te vastasite praegu küsija küsimusele niimoodi, et see läheb vastuollu kodu- ja töökorra seadusega. Oli vist nii, eks ju, jah?

Ei, see ei lähe vastuollu Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega.

Ei noh, tema taotlusele … Mina küsin, mis ajast see kodu- ja töökord kehtima on hakanud uuesti.

Loomulikult kehtib.

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase esimese päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikohtu esimehe Villu Kõve ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt Riigikohtu esimehe härra Villu Kõve.

 Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! On aeg teha järjekordne ettekanne kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Ja seekord siis õigel ajal, kevadel, kui eelmine aasta nihkus see sügisesse. Tavapäraselt annan esmalt ülevaate kohtusüsteemi toimimisest, siis räägin mõningatest murekohtadest ja ka kohtusüsteemi võimalikest valikutest ja arengusuundadest, eriti kokkutõmbava eelarve tingimustes.  

Aga esmalt, mis siis eelmine aasta Eesti kohtusüsteemile iseloomulik oli? Saan kinnitada traditsiooniliselt, et üldiselt kõik toimib, kohtusüsteem toimib, on sõltumatu, erapooletu õigusemõistmine tagatud ja ka kohtuasjade lahendamine, üldjuhul ka mõistliku aja jooksul. Kahjuks aga on süvenenud ka eelmisel aastal esiletoodud muret tekitavad tendentsid kohtuasjade lahendamise aeglustumisel. See paraku on tõsiasi.  

Numbritest siis. Rahvusvaheliselt. Viimases õigusemõistmise võrdlustabelis, eile vist ilmunud "Justice Scoreboard 2024" paigutatakse iseenesest Eesti kohtusüsteem tõhususe ja menetluse kiiruse osas rahvusvahelises vaates Euroopa Liidus jätkuvalt etteotsa. Eesti asub esimeses kohtuastmes tsiviil‑ ja haldusasjade lahendamiseks kuluva koguaja võrdluses endiselt Taani järel teisel kohal. Küll aga nüüd kõigis kolmes kohtuastmes läbivalt kohtumenetluse kiirus tsiviil‑ ja kaubandusasjades on koha võrra langenud, nüüd oleme seitsmendad. Haldusasjade menetlemise kiiruselt kõikides kohtuastmetes paikneme Euroopas kuuendal kohal, eelmisel aastal neljandal kohal. Nii et väikesed tagasiminekud ka siin. Üldiselt muidugi meie riigi ka rahaline panus kohtusüsteemi ning kohtunike ja advokaatide arv 1000 elaniku kohta on pigem tabeli viimases kolmandikus, sellega võrreldes on kõik hästi.  

Siseriiklikult. Vaadates menetlustähtaegade otsa, siis need on üldiselt eelmise aastaga võrreldes pikenenud. Mul on numbrid toodud siin ettekandes välja, neid ei pea ükshaaval ette lugema, aga mõningad sellised üldisemad järeldused. Tsiviilasjades on üldiselt olnud arv samasugune nagu 2022 kohtusse laekunud asjades. 0,04% on suurenenud asjad. Kuid maakohtus kahjuks tsiviilasjade lahendamise keskmine menetlusaeg on pikenenud 107 päevani. Eelmine aasta või üle-eelmine aasta, 2022 oli see 103 päeva. Kõige pikemad on sisuliselt lahendatud hagiasjad, kus keskmine menetlusaeg oli 344 päeva.  

Süüteoasjade osas on ühelt poolt väga positiivne täheldada, et nende arv on vähenenud oluliselt. Eelmine aasta saabus maakohtutesse koguni 13,1% kriminaalasjadest vähem kui 2022. aastal, mis on ju meeldiv, ja 4,7% ka vähem oli väärteoasju. Et asju on siis langenud meil juba 2019. aastast. Samas kriminaalmenetluse üldmenetlus, millel ma siin olen korduvalt ka varem peatunud, teeb muret. Eelmine aasta lahendati üldmenetluses 270 kriminaalasja. Ja kui ma ütlesin, et üldiselt on asjade arv vähenenud, siis menetlusaeg maakohtus on kahjuks pikenenud oluliselt. 2023 oli see juba 310 päeva, kui aasta varem 245 päeva.  

Kõige murettekitavam on olukord haldusasjade hulgas. Haldusasju laekus eelmine aasta võrreldes 2022. aastaga rohkem 11,5%, mis on rohkem kui kümnendik rohkem. Me oleme jõudnud 2021. aasta tasemele ja on pikenenud ka üldine menetlusaeg, 162 päeva 2023. aastal, aasta varem 151 päeva.  

Kõige suurem murekoht on veel ringkonnakohtud, kuhu siis sinna saabus eelmine aasta küll tsiviilasju vähem, 7,6%, süüteoasju vähem 5%, samas haldusasju rohkem 8,9%. Ja menetlusajad on vastavalt siis ka muudkui pikenenud. Siin ma olen välja toonud selle pikenemise, ma ei hakka seda aja kokkuhoiu huvides ette lugema kõike. Aga kõige rohkem muret tekitavad jällegi haldusasjad, kus on 296 päeva eelmine aasta olnud juba ringkonnakohtus asi teises kohtuastmes. Jõudlus haldusasjades on langenud Tallinna Ringkonnakohtus 88%‑le, see tähendab, asjade arv kuhjub.  

Riigikohtus on ka menetlustaotluste arv pisut langenud, 3,3%, samas ka meil on menetlusaeg millegipärast pikenenud. Nii et ma ei varja teie eest midagi. Nii täpselt need numbrid on, tuleb tunnistada. Tsiviilkolleegium on oma jõudlust parandanud oluliselt, kriminaalkolleegiumil on täpselt 100%, halduskolleegiumi jõudlus on jällegi langenud. Nii et haldusasjad tunduvad olevat selline probleemne koht. 

Nüüd inimestest kohtusüsteemis. Põlvkonnavahetus. Meil on kokku 261 kohtuniku ametikohta ja selle aasta mai lõpu seisuga on neist täidetud 251. Kohtuniku profiil täna Eestis on siis: keskmine vanus 48,9, mehi on ametis 31%, naisi 69%. Selline on kohtusüsteemi sooline jaotus. Eelmisel aastal lisandus koguni 18 uut kohtunikku ja praegu ametisolevatest kohtunikest enam kui viiendik on alustanud tööd viimase nelja aasta jooksul. 2020 kuni 2023 asus tööle koguni 56 uut kohtunikku. Ligi kolmandik neist endised kohtujuristid, enam kui veerand endised advokaadid ja viiendik senised prokurörid. 

Lähema viie aasta jooksul on õigus minna pensionile veel 53 kohtunikul. Kohtunikuks kandideerimine ei ole juristide seas kahjuks ülearu populaarne. Kuigi on suurenenud eksamit teha soovivate isikute arv mõnevõrra, samas kandideerimine kohtunikukohtadele, eelmine aasta oli laias laastus nii, et 15 kohale oli 31 inimest, kes kandideerisid kokku erinevatel konkurssidel. Eksami sooritamine õnnestub kahjuks vähem kui kolmandikul nendest, kes tulevad kandideerima.  

Mis muudatused veel eelmine aasta? Uued esimehed, ütleme, sel aastal küll tegelikult, on saanud Tartu Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus.  

Sel kevadel ma külastasin ka kõik Eesti kohtumaju ja vestlesin kohtunikega, et vaadata, kuidas kohapeal olud on. Viis aastat tagasi ma seda ka tegin ja jagan ka neid muljeid teiega koha pealt. Üldiselt on kohtunikud tööga rahul. Rahulolu on ilmselgelt suurem väiksemates kohtumajades. Eelkõige kurdetakse asjade keerulisemaks ja mahukamaks muutmise ja kohatise liigse ringisõitmise vajaduse üle. Võrreldes viie aasta taguste sarnaste vestlustega on töökoormusele hinnang üldjuhul positiivsem, leebem. Erandiks halduskohtud, iseäranis Tallinna Ringkonnakohus ja selle halduskolleegium, kellest ma juba rääkisin, kelle hinnangul siis, kui midagi ei muutu, siis võivad Tallinna Ringkonnakohtus haldusasjad edaspidi venida kuni kahe aasta peale. Selline oli nende pessimistlik hinnang. Kusjuures ei saa ka öelda, et haldusasjade arv oleks kasvanud konkreetse mõne seadusemuudatuse või mõne sündmuse tagajärjel.  Valdkonnapõhiselt paistavad lahendatavate haldusasjade hulgast silma loataotlused, korrakaitseasjad, sealhulgas kinnipeetavate kaebused, sotsiaalõigus, välismaalaste õigus, aga ka ehituse ja planeerimise ja maksuasjad. Tsiviilasjadest jäid enim kõlama tarbijakrediidi, eraisikute maksejõuetuse asjad, elatise ja lastega suhtluse asjad. 

Süüteoasjades, võib öelda jah, nagu üks kohtunik väljendas, et joonistub välja selline kuvand eesti mehest, kes tarbib palju alkoholi, istub juua täis peaga autorooli, saab karistada ja valab seejärel viha kodus naise peale välja. See on täiesti massiline, igal pool, koduvägivald ja alkoholiga liiklusrikkumised, need on põhiline nende süüteovaldkonna kohtunike tegevus. 

Piirkonniti oli erisusi. Valgas ja Pärnus lisandusid narkokuriteod, narkosüüteod suuremas osas. Üldse on kasvamas majanduskuritegude asjade arv. Õnneks selgelt vähenemas raskete isikuvastaste süütegude arv kohtus. Väikevargused, nendega jõutakse kohtusse reeglina alles siis, kui episoode on juba 20–30 vähemasti, varem nendega tegelda ei jõuta siis sellisel viisil. Piirkondlikke erisusi on veel. Nii näiteks Valga hakkas silma oluliselt suurema kohtukantseleisse suuliste pöördumiste arvu ja inimeste märksa tagasihoidlikuma võimekusega suhelda kohtuga elektrooniliselt. 

Kohalike advokaatide esindajate arv langeb üle Eesti igal pool. Mitmetes piirkondades puudub kvalifitseeritud õigusabi üldse või peaaegu üldse. Esindajate kvalifikatsioon  kohtunike hinnangul ei ole aastatega paranenud.  

Kokkuvõtteks tuleb tunnistada siis, et kahjuks kohtute menetlustempo ja jõudlus on tasapisi halvenemas. Üldiselt tunnetavad kohtunikud, et põhjuseks on asjade muutumine üha keerukamaks ja mahukamaks. Haldusasjades lisandub sellele kohtusse pöördumiste arv, mida soodustavad muu hulgas väga madalad riigilõivud ja menetluse kaotamise puhul ka riski puudumine kanda vastaspoole riigiasutuse menetluskulusid. Töökoormust mõjutavad ka puudustega esitatud menetlusdokumendid, õigusabi vähene kättesaadavus ja halb kvaliteet.  

Oluliseks põhjuseks on nähtavalt ka jätkuv põlvkonnavahetus. Pensioneeruvatele kohtunikele peatatakse aegsasti asjade jagamine ja nad lahendavad oma viimasel tööaastal neid väheseid asju, kuna meil on täna arusaam, et kui inimene kohtunikuametist läheb, pärast seda ta ühtegi allkirja anda ei saa. Selles mõttes paratamatu selline arusaam.  Nüüd uued kohtunikud, kes ametisse tulevad, töötavad alguses paratamatult osakoormusega ja vajavad sisseelamiseks aega. Nagu üha enam tundub, ei saa neilt ka alati oodata eelmise põlve kohtunike, isade-emade töötempos püsimist. See tundub ka olevat tõsiasi.  

Kriminaalmenetluse venimise põhjuseks on jätkuvalt jäigad menetlusreeglid, advokaatide puudus, kõigis valdkondades ka kohtunike kohatine suutmatus menetlusi juhtida ja ohjata. Samuti on suurenenud selline asi, mida võiks nimetada kohtunike läbipõlemiseks. Halduskohtumenetluses paistab lisaks silma inimeste õigusteadlikkuse kasv, töömahukate niinimetatud populaarkaebuste lisandumine, eriti kliimaasjades, ja vangide kaebuste jätkuv uputus.  

Positiivse poole pealt. Üldine usaldus kohtusüsteemi vastu on jätkuvalt kõrgel tasemel ja isegi tõusuteel, vaatamata kõigele, mis ma teile siin kirjeldasin. 2022 tehtud institutsioonide usaldusväärsuse uuringu järgi usaldas Eesti kohtuid 67% vastanuist, siis eelmise aasta uuringu järgi rekordiliselt 71% eestimaalastest usaldab kohtuvõimu, mis on aegade kõrgeim tulemus. Keskmine kohtu usaldaja uuringu järgi on 15–44-aastane kõrgharidusega eestlane, kes töötab spetsialisti või juhina Tallinnas või Lõuna-Eestis ja kuulub kõrgema sissetulekuga gruppi. Kohtuid ei usalda üldse 20% vastanutest, kelle puhul on tegemist 45‑aastase ja vanema madalama sissetulekuga mehega, kes on kutseharidusega või pensionär Lääne‑ ja Lõuna-Eestist. Nii näites see uuring.  

Kohtusüsteem tegeleb järjepidevalt oma probleemidega ka ise, vajadusel ka distsiplinaarmenetluste raames. Ehkki kohtunike suhtes esitatakse üksjagu palju kaebusi distsiplinaarmenetluste algatamiseks, siis suur enamus puudutab neist lahendite sisu, ehk kaebajad ei ole rahul otsustega, mida tehakse, siis kaevatakse kohtuniku peale, mitte otsuse peale või siis kaevatakse mõlema peale. Aga seda ei saa distsiplinaarmenetluses kontrollida. Samas tuleb täheldada, et kasvamas on ka kaebuste arv seoses menetluste venimisega ja lisandunud on kaebusi seoses kohtunike käitumisega menetluses. Eelmine aasta tuvastas distsiplinaarkolleegium kahes asjas kohtuniku ametikohustuste täitmata jätmise või mittekohase täitmise. Ühel juhul heideti kohtunikule ette õigusemõistmisest põhjendamatut keeldumist ja teisel juhul menetluse venimist.  

Nüüd ma räägiks Riigikohtu tegemistest ja õiguse sisu poole pealt, millega me seal tegeleme, mis asjad valdkonniti silma paistavad, ja ka mõningad märkused võib-olla siis seadusandjale sellest tulenevalt.  

Eelmine aasta menetles Riigikohus kuskil 10% kõigist taotlustest, mille number on ka vähenemas. Seejuures on väga kõrge põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kohtuasjade arv, mis eelmine aasta küll, kas tulenevalt valimistest, aga siiski, oli kokku 41 lausa, kus siis vaidlustatud õigusakti säte tunnistati ka põhiseadusvastaseks 11 asjas.  

Sisu poole pealt siis, Riigikohtu üldkogu, kõige kõrgem Riigikohtu organ, lahendas 2023 kaks põhiseaduslikkuse järelevalve asja, leides, et põhiseadusvastane on kinnipeetavate ligipääsu takistamine väljaandele Ametlikud Teadaanded ja Riigikohtu veebilehele ning lisaks ka politsei ja piirivalve seaduse regulatsioon politseiametniku väljateenitud aastate pensioni arvutamisel. Pooleli on meil Riigikohtus oluline vaidlus, kohalike omavalitsuste algatatud vaidlus üldhooldusteenuse rahastamise korralduse põhiseaduspärasuse kontrolliks, millise otsuse, võin välja öelda siin, me loodame, see on veninud, see on keeruline asi, loodame teha 5. juuliks praeguse seisuga. 

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis oli 18 valimiskaebust eelmine aasta, enamus puudutas elektroonilist hääletamist. Leidis see kolleegium muu hulgas, et reeglid peaksid olema täpsemalt kirjas seaduses või vähemasti muus õigusaktis. Uueks valdkonnaks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve tegevuses on erinevad kaebused Riigikogu organite otsuste peale, muu hulgas seoses Riigikogu liikmete küsimuste esitamise ja arupärimistele vastamisega eelmisest aastast. Seni on Riigikohus valdavalt leidnud, et seadus ei võimalda Riigikogu organite otsuseid sellisel viisil vaidlustada. Võimalik, et koos valimiskaebuste regulatsiooniga on see koht seaduse edasiseks täpsustamiseks. Seadus on vana ja see rakendumine alles nüüd on esimest korda hakanud ette tulema.

Olulistest lahenditest, mida põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium käsitles, oli Euroopa Liidu ja Eesti õiguse vahekord riigihankemenetluses, õigusaktide tagasiulatuv rakendamine. Leiti muu hulgas, et kohalikud omavalitsused peavad tagama lastele lasteaiakohad, lahendati muu hulgas kinnisasja avalikes huvides omandamise menetlust, eripensionide reeglite tagantjärele muutmist, võrdset kohtlemist toetuste jagamisel, menetlusabi andmist äriühingutele riigilõivu tasumiseks ja ka määruse vastavust volitusnormidele kui ka kaebeõigust kriminaalmenetluses. Kõik need viited on mul olemas, siin neid ma ei hakka ette lähemalt lugema.  

Pikemalt on mul sõnum Riigikogule antud kaasa Riigikohtu halduskolleegiumilt, kus on mitmeid väga olulisi lahendeid eelmine aasta tehtud ja nähtud ka puudusi õiguses. Ennekõike torkab silma siis uus valdkond keskkonnaõigus meie halduskohtus ja ka halduskohtumenetluses kui ka siis Riigikohtus. Kaalukaim lahend Riigikohtus tehti eelmine aasta Eesti esimeses niinimetatud suures kliimakaebuseasjas ehk siis Auvere õlitehase ehitusloa vaidluses. Niinimetatud Päraküla kaasuses põimusid kaks Eesti tulevikku mõjutavad teemat: rohevõrgustiku metsade kaitse ja automaatsed haldusotsused. Ära ei tohi unustada, ütles Riigikohus, et maaomanik väärib teavitamist ka riigi avastatud elupaigast. Kohtuasjad tõid esile mitmed süsteemsed puudused, mille lahendamiseks võib vaja minna ka Riigikogu panust. Kliimamõju adekvaatseks hindamiseks kohtus on tarvis niinimetatud süsinikueelarvet. Samuti oleks vaja seadusandjal lihtsustada keskkonnamõju hindamise vigade parandamist kohtumenetlusega paralleelselt, et vältida planeeringute ja lubade tühistamist ja vaidluste edasi-tagasi pendeldamist täitev‑ ja kohtuvõimu vahel keerukates vaidlustes. Rohevõrgustiku metsade kaitse alused võivad vajada läbimõtlemist: kas tänase planeerimisseadusega omavalitsustele pandud kohustuste täitmine on üleüldse realistlik. 

Eesti riigihalduses tehisintellekti laialdaseks rakendamiseks oleks vaja kehtestada haldusmenetluse seaduses täiendusi. Kitsaskohad ilmnesid veel ka seoses pakendite kogumisega, mis on siin välja toodud, ja käsitleti ka näiteks ruumilisi konflikte seoses müravaidlustega, sundvalduste ja omandikitsendust hüvitamisega.  

Riigi julgeolekuga seoses põhjustab halduskohtutele üha kasvavat tööd rändesurve, eelkõige hirm, kui Venemaa poolt initsieeritakse massilist sisserännet, et kuidas selleks valmis olla nii praktikas, aga ka normide osas, milles osas tundub olevat puudujääke.  

Andmekaitse valdkond vajab mõtestatud analüüsi ja tasakaalustatud lahendust. Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse jõustumisest on küll möödas juba kuus aastat, aga nüüd ta hakkab vaikselt ka päriselt ellu jõudma ja ausalt öeldes peaaegu igasugune küsimus seal tekitab vaidlusi alati. Ja sellele saaks kaasa aidata ka seadusandja meil siin, mis peaks vähemasti juurdepääsupiirangute osas mingisuguseid selgemaid õigusnorme kehtestama. Inimesed on muutunud ka andmekaitse osas üha tundlikumaks, mis ka vaidlustes üha enam silma paistab.  

Mitmetes kaasustes kerkisid üles kohtusse pöördumise piirid, kes saab vaidluste üleriigilist planeeringut või ka kuidas ja kas siis peaks kohus saama lahendada omavalitsuste sisetülisid või ka riigiasutuste omavahelisi vaidlusi. 

Jätkuvalt on ebaproportsionaalselt palju küsimusi seoses vangide ravi pädevusega, kes neid siis lahendama peaks, kui ka ligipääsuga veebilehtedele vangide puhul.  

Pooleli on mitmed olulised kaasused seoses koroonaepideemiaga.  Tsiviilkolleegiumi tegemistest. 

Oluline, võib-olla kõige olulisem lahend on tehtud tarbijavaidlustes tarbijakrediidi kohta. Leiti, et siis tihti tagaselja lahendatavates tarbijakrediidiasjades peaks kohus omal algatusel kontrollima, milline on krediidikulukuse määr ja kas laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Leiti ka, et pank ei või tarbijast kliendiga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut lõpetada mõjuva põhjuseta. Olulisi lahendeid tehti müügivaidlustes, korteriomandivaidlustes, ühinguõiguses, töösuhetes, notari vastutuses. Aja kokkuhoiu huvides ei loe ma neid siin täpsemalt ette.  

Kriminaalkolleegium tegi eelmine aasta ka mitmeid olulisi lahendeid mitmes avalikku tähelepanu pälvinud süüteoasjas. Esmalt tõstaks esile siin riigivastased kuriteod seoses riigisaladuste tõendite küsimustega, mis on seotud nii Hiina sõjaväeluure kui Vene eriteenistusega koostööd teinud isikute asjades, kes siis jäid lõplikult süüdi. Tähelepanu pälvis ka Vene relvajõudude Ukrainas toimepandud kuritegude toetamises süüdi jäänud isik, pärast Butša veresauna avalikus Facebooki grupis Venemaa dessantvägede päeva puhul nende sümboolikat kujutades õnnitlust avaldanud naine. 

Korruptsioonikuritegudega jätkuvalt tegeldakse. Toimingupiirangu rikkumise asjades on tehtud oluline lahend kui ka diplomaadi vastutuse kohta väärteo toimepanemise eest. Isikuvastaste kuritegude asjas on sisustatud lähisuhet, lahendatud ajakirjanike trahvimist, muu hulgas ka käsitletud erinevaid tõendamisega seotud küsimusi kui ka kriminaalmenetlusega seonduvaid küsimusi. Jällegi aja kokkuhoiu huvides ma pikemalt ei peatu nendel, need on siin välja toodud. 

Kui vaadata Eesti kohtu toimimist välisvaates, siis inimõiguste kohus on meil olnud üks selline oluline näitaja, kui palju Eestist sinna pöördutakse, mis seal siis toimub meie siseriiklike kohtulahenditega. Eelmisel aastal laekus iseenesest inimõiguste kohtule Eestist vähem kaebusi kui 2022. aastal. 103 avaldust tuli, üle-eelmine aasta oli 141, ometigi on see kõrgem kui Euroopa keskmine. Euroopa Nõukogu liikmesriikide keskmine on nimelt 0,41 kaebust 10 000 elaniku kohta, Eestis on see 0,75. Nii et inimesed on meil kaebajad. Eelmine aasta tegi inimõiguste kohus Eesti kohta kaheksa avalikku lahendit ja neli ka sisulist otsust, kus ka leiti rikkumised Eesti kohta, mida on ka rohkem kui varasematel aastatel. Rikkumised leiti vahi all pidamise kestvuse osas, lapsendamismenetluse korraldamises, kinnipidamistingimuste ja suhtluse piiramise osas arestimajas ja vangistuses kartserikaristuse kohaldamise suhtes. Neljast kolm puudutasid kõik nii-öelda kinnimaju, ütleme siis nii, ja üks siis väga keerulist lapsendamiskaasust. Kolm kaebust tunnistas inimõiguste kohus vastuvõetamatuks. Ühe kaebuse kustutas nimistust, kuna Eesti võttis rikkumise omaks. 91 avaldust tunnistati vastuvõetamatuks.  

Euroopa Kohtusse tuli eelmisel aastal, tehti Eesti kohtute eelotsusetaotluste kohta kaks lahendit ja esitati neli uut eelotsusetaotlust. 2. mai seisuga on pooleli menetlused viies asjas, mis puudutavad riigiabi, loodusdirektiivi tõlgendamist, sularaha vahetuskurssi, lindude pesitsemisaega ja vaktsineerimiskohustust.  

Probleemidest, mis ma varasemalt olen välja toonud ja mis vajaksid lahendamist. Teatud lahenduse on saanud kaks eelmises ettekandes välja toodud probleemi. Nimelt on Riigikogu täpsustanud elektrooniliste valimistega seonduvat ja muutnud ka Riigikohtu ja teiste põhiseaduslike institutsioonide eelarveprotsessi, mis loodetavasti tagab suurema sõltumatuse täitevvõimust. Aitäh! Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu ekspertide ühistöös valmib sügiseks loodetavasti ka analüüs põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse muutmise vajaduse kohta, mida on ka pikalt ette valmistatud, et mõelda, kuidas selles valdkonnas edasi minna.  

Jätkuvalt on mure kõrge kvalifikatsiooniga uute kohtunike ja kohtuametnike leidmisega, nende motiveerituna ja vormis hoidmisega. Motiveerivaid sotsiaalsed garantiisid ei ole lisatud ega lubatudki. Vastupidi, seadusega lubatud palga korrigeerimist ju hoopis vähendati ja terendavad veel suuremad kärped. Vaatamata teatud näilisele valmisolekule rääkida kohtunike töövõimehüvitise taastamisest, vähemalt staažiga seotud lisatasudest ja kohtujuristide ja nõunike palgafondi indekseerimisest senise personaalse indekseerimise asemel, ei ole ka nende teemadega edasiliikumist olnud, rääkimata mingitest maksetest kohtunike pensionisambasse. Teatud edasiminek on olnud Justiitsministeeriumis vaid ametikitsenduste leevendamise eelnõuga. Paranenud ei ole seis ka õigushariduse teemal, pigem vastupidi. Toppama on jäänud juristieksami teema kui ka kohtumenetluses esindajatele täiendavate kvalifikatsiooninõuete kehtestamine.  

Loomulikult, kitsastes eelarvetingimustes oleme murelikud süsteemi jätkusuutlikkuse pärast. Ehkki pikemas perspektiivis saab ümberkorraldustega leida kokkuhoidu ja tegutseda tõhusamalt, siis lähivaates tuleb süsteemi ka töös hoida. On selge, et igasugune ressursi vähendamine võib kohtute tempot asjade lahendamisel veelgi vähendada. Sellega seoses loodan ka Riigikogult kainet meelt eelarveliste valikute tegemisel. Sellega seoses on olnud kummastav jälgida seda avalikku arutelu, kus käsitletakse kärbete suhtes privilegeeritud valdkonnana siseturvalisust, mis miskipärast meil aga ei hõlma kohtuid, kuigi Soomes näiteks hõlmab. Meil on selline arusaam, vähemalt jääb mulje, et siseturvalisus on ühtpidi politsei, prokuratuur ja vangla. Aga et seal vahel on ka kohus, see tundub ära ununevat.  

Valikuteks eelarvelises kitsikuses tuleb olla valmis. Tegelikult ainuke koht kohtusüsteemis reaalselt raha kokku hoida on mitte täita kohtunikukoht kas pikemalt või ajutiselt vähemasti ja üritada vähemate inimestega hakkama saada või siis teine koht jah, vähendada palka. Personalikuludele lisaks mingit ülejäänud raha kohtusüsteemis põhimõtteliselt ei ole laokil. Ütleme siis nii. Samas on meil ka olukord, kus meil ei ole piisavalt suurt konkurentsi kohtunikukohale tihtipeale. Võib-olla oleks mõistlikum oodata, kuni uusi inimesi peale kasvab, kes on võib-olla kvalifitseeritumad. Aga selle kõigega kaasneb ka ajutiselt kahjuks täiendav menetluse võimalik venimine. 

Kas ma võin viis minutit veel juurde pärast saada?

Otse loomulikult, see on suur au teile viis minutit juurde anda.

Aitäh! Muuseas, see on üks mure näiteks, seesama kohtunike suur koormus ja kohtunikukohtade piiratus on toonud kaasa ka kohtunike vähese huvi kandideerida kohtunike omavalitsusorganitesse, aga veel enam, viimane kord on ka nähtud ka Vabariigi Valimiskomisjoni, kus seaduse järgi peavad olema kohtunikest liikmed, kes on ka juhtinud seda valimiskomisjoni. Seekord ma kuulutasin välja konkursi ja sinna põhimõtteliselt ei laekunud mitte ühtegi huvilist Eesti 260, 250 kohtuniku seast. Põhjendusena tuuakse välja, et see on suur, väga suur, praktiliselt ikkagi põhitöö, mille kõrval tuleb põhitööd teha täie rauaga, eks ole. Mingisuguseid täiendavaid stiimuleid seal ei ole, kohtunikul ei ole, ainuüksi aupaiste pealt ei olda valmis seda tööd tegema, kui tuleb samal ajal teha täie mõõduga ka oma põhitööd. Selles see probleem on, et kas tuleb sinna mingi lisakohtunik määrata või tuleb püstitada küsimus üleüldse kohtunikest liikmete väljajätmiseks valimiskomisjonist. 

Kohtunikud on mulle edastanud ka palve Riigikogu ette tuua ka teema, mis puudutab kohtulike ekspertiiside korraldamist ja rahastamist ja seda just psühhiaatria valdkonnas ja iseäranis rõhuga Virumaal. Reaalsuses oleme jõudnud sinna, kus kohtumenetluses vajalikke ekspertiise ei ole võimalik enam teinekord teha, kuna eksperte lihtsalt ei jätku, ekspertiisid venivad ja kvaliteet on kohati küsitav. Eks tuleb vaadata mitmes suunas. Menetlusseadustike poole, kas ja mis mahus eksperdiarvamusi on hädavajalik nõuda üldse, kas seaduses näiteks peaks erihooldekodudes olevate isikute ülevaatamise intervall olema üks aasta, võib-olla see võiks olla pikem, tegelikult see võiks niimoodi võib-olla olla, aga ka ekspertiiside korraldamist ja rahastamist üldiselt, sealhulgas kas senine tellimusepõhine mudel on üldse jätkusuutlik ja kas meil on piisavalt kohtueksperte ja kust me leiame neid üldse, kas see valdkond siis üldse kedagi ei tõmba. 

Rahalisi muresid on mujalgi. Viimane kohtusüsteemis olev nihukene tüliõun, ütleme siis nii, on Politsei‑ ja Piirivalveameti kiri kohtule, ultimatiivne kiri, milles teatati, et reedeti meie kedagi kohtusse enam ei konvoeeri, et ärge õigust mõistke reedeti, ütleme, laias laastus, nendes kriminaalasjades. Noh, minu meelest niimoodi need asjad ei peaks käima, niimoodi et üks riigiasutus teisele täidab lihtsalt. Me võiksime ka ju öelda, et me siis ei võta vahi alla kedagi nädalavahetusel, ei hoia valves kedagi, et me hoiame ka raha kokku. See on üks näide sellest, kuhu me oleme jõudnud. Kohtutes on see tekitanud praegu sellist suurt resonantsi. 

Ja noh, viiendat korda ma siin Riigikogu ees olen, viiendat korda meenutan ka vajalikkust kriminaalmenetluse üldmenetlust lihtsustada: tõhustada, kiirendada, odavamaks muuta. Iga kord mulle, iga aasta on räägitud, et kohe-kohe valmib mingisugune eelnõu, mis kohe kõik asjad parandab. Viis aastat on läinud, eelnõu valminud ei ole. Jätkuvalt tuleb seda tunnistada. Kalevi all tundub olevat eri arusaamade tõttu ka kohtumenetluse avalikkuse eelnõu, mis eelmisest Riigikogust välja langes. Eelmine aasta ma tõin välja ka rahvakohtunike teema ja ütlesin, et kui ei ole muud lahendust, tuleb kaaluda nende kaotamist, kui me neid tõesti ei leia kuskilt. Ka siin mingit liikumist ei ole. 

Nüüd tulevikku vaadates, kokkuvõtlikult üritan rääkida kohtusüsteemi arengusuundadest. Me oleme praegu sellises väljakutsete ja keeruliste valikute ajas. Muutuvas ühiskonnas suurenevad ootused kohtutele, meil on ka uus põlvkond kohtunikke ja kohtuametnikke, kes ka senise töökorraldusega võib-olla ei ole mitte alati enam rahul, samas on ka piiratud eelarvevahendid. Ühesõnaga, tundub, et niimoodi päris jätkata perspektiivis ei saa, nagu me oleme jätkanud. Ja nendes tingimustes eelmine aasta said alguse arutelud nii kohtute uue arengukava kui ka selle oluliseks osaks oleva kohtuhalduse muutmise üle. On räägitud sellistel teemadel nagu Justiitsministeeriumilt kohtuhalduse ülevõtmine kohtusüsteemile, kohtute liitmisest, kohtu esimeeste ja kohtu üldkogude pädevusjaotuse muutumisest esimeste kasuks, seniste kinnistatud menetlusgruppide muutmisest ja jõulisest tehisintellekti kasutuselevõtust, palgakorralduse muutmisest, kohtunikukohtade täitmata jätmisest. Kohtuhaldusmudeli töögrupp on jõudnud vastava eelnõu esimese versiooni koostamiseni. Arengukava töörühm plaanib selle oma töö siis saada kokku selle aasta sügiseks, kohtute haldamise nõukoja istungiks. 

Nüüd kohtuhalduse muutmisega suureneks kohtute vastutus ja otsustusõigus kohtute arendamisel ja haldamisel ja loodetavasti ka kohtuvõimu sõltumatus täitevvõimust. Haldamisega seotud ülesanded on praegu jagatud täitevvõimu ja kohtute vahel. Uue kohtuhaldusmudeliga antaks need Justiitsministeeriumilt üle kohtusüsteemile, esmajoones personali‑ ja eelarveküsimustes. 

Küsimusi muidugi, mis siin on, on muidugi mitmeid. Ennekõike siis muidugi ka see, et kas see on ainult mõttearendus või selleks on päriselt tahe seda teha, kes seda finantseerib, mis roll jääb Justiitsministeeriumile, mis roll jääb siin Riigikohtule, mis on finantsgarantiid, mis juhtimise tasud saavad olema? Need kõik on praegu vaidluse all olevad teemad loomulikult.

Arengukava. Viimane esimese ja teise astme kohtute arengukava koostati selliselt, et see formaalselt kehtis eelmise aasta lõpuni, et hetkel me elame ilma arengukavata, ütleme siis nii. Kuigi tegelikult seda eelmist arengukavaga keegi ei kinnitanud ja paljud isegi ei teadnud, et see olemas oli, ütleme nii, aga nüüd on mindud seda teed, et me räägime laiemalt ja arutame läbi, et kuhu me võiksime oma kohtusüsteemiga liikuda. Ja see on tekitanud ka päris palju tagasisidet ja resonantsi, ka negatiivset loomulikult selles osas, et keegi võib-olla ei taha alati muutusi. Ideaalis võiks see arengukava tulla tõesti võib-olla ka teie ette Riigikogusse, olla kui leping riigiga koos finantsgarantiidega. Aga karta on, et te ei taha meile viieks aastaks finantsgarantiisid jagada. Hea, kui aastaks selle garantii saab eelarve näol. Seetõttu me pigem oleme võtnud suuna, et teha omapoolne visioon, vähemasti selline uhke jõuline ideaal, kuhu poole püüelda, siis peab vaatama, kuidas seda rakendada saab, et asjad lahus hoida. 

Vaidluskohad. Mis seal salata, mõttearendusena on välja visatud mõte esimese ja teise astme kohtute liitmisest, et meil võiks olla üks keskselt juhitud maakohus, halduskohus ja ringkonnakohus. Meil kohtute täiskogul see tekitas ka resonantsi, väga paljud on sellele vastu. Eks see on ka mõistetav. See vajab põhjalikku analüüsi, eks ole, ja üheksa korda mõõtmist, enne kui mingisuguse otsuseni siin minna. Siiski minule tundub, et see üks kohus võimaldaks ressurssi koondada ja paremini ära kasutada, kohtunikke paremini asendada, asju jagada üle Eesti ühtlaselt, spetsialiseeruda paremini ja palju muidki asju teha selliselt, et tegelikult kohtusüsteem võiks töötada tõhusamalt, ja siin võiks hoida ka raha kokku.

Lisaks kohtute liitmise ideele on enim arutelu tekitanud mõte muuta nii-öelda kohtu töökorraldust, nii-öelda menetlusgruppe, kus täna on enamiku kohtunikega seotud tema isiklik kohtujurist ja sekretär, milline mudel minu arvates ei ole jätkusuutlik, kuna inimesi lihtsalt ei jätku ja kaadrivoolavus on suur, ametnikud on ebaühtlase tasemega ja edaspidi ilmselgelt tehnilisemad ametid tuleb automatiseerida. Kohtujuristide kasutamine süsteemiüleselt võimaldaks minu arvates neil ka rohkem spetsialiseeruda ja paremini kohtunikutööks ette valmistuda. 

Puutuvalt tasustamisse tuleks teha põhimõttelised valikud, kas jätkata süsteemi, kus palk on kohtunikele ühesugune, sõltumata tööpanusest, tulemuslikkusest, staažist, erialasest enesetäiendamisest või muust, või siis ka mingi motivatsioonikomponent peaks olema kohtuniku palgas, nii nagu muudel elualadel. Praegu on Eestis väidetavalt niimoodi, et alustava kohtuniku palk on üks Euroopa kõrgemaid, nii tuleb tunnistada, aga ta ei muutu enam. Näete, see ongi nüüd selline, ütleme siis, erinevus enamusest teistest riikidest. 

Kohtutöö on tsükliline ja koormus ka muutuv. Seetõttu tuleks meil olla valmis ka reageerida ajutisele töökoormuse kasvule ja võiks võimaldada laiemalt osakoormusega töötamist, luua asenduskohtuniku instituudi, muu hulgas massiliselt juba pensioneerunud kohtunikest, keda võiks rakendada ajutiselt, selle asemel et uusi inimesi võtta püsivalt ametisse, võiksime pensionäre ikkagi rakendada ajutiselt, osakoormusega. Võiksime ka mõelda, et pensionile siirduv kohtunik võiks ikkagi kõik tema laual olnud asjad ära lahendada, ka pärast pensioneerumise hetke. See eeldab ka seaduse muutmist. 

Positiivselt on vastu võetud arengukava töödokumendi digivaldkonna mõtted, mis on võib-olla kõige julgemad, kus on välja toodud, et kohtunikke peaks edaspidi abistama robotabilised, mille arvelt siis väheneks inimtööjõu osakaal, iseäranis tehnilistel kohtadel, nagu sekretärid ja tõlgid, teiseneks ka kohtujuristide ja kohtunike endi töö. Kohtuniku rolliks peaks jääma tehisintellekti pakutu ülekontrollimine, eelkõige aga asjaolude lõpptuvastamine, õiguse edasiarendamine, ebaõigluse kohandamine väärtuspõhiselt ja kaalutlusotsuste tegemine. Oleme jõudnud punkti, kus meil oleks vaja uut infosüsteemi kohtus, olemasoleva peale seda rajada ei saa. See eeldaks põhimõtteliselt otsust ka teha ühekordselt suur investeering, aga pikas perspektiivis peaks see ära tasuma tööjõukulude kokkuhoius. Valikukohaks on, kas riik ehitab selle süsteemi ise või tugineb erasektori lahendustele, samuti küsimus, kas me ehitame paralleelset süsteemi või üritaks riigis kuidagi ühiselt selle süsteemi luua. 

Nii. Mõningad mõtted olid mul veel, kirjalikult on need pikemalt kirjas. Head Riigikogu liikmed, loodan, et see räägitu teid kõnetas, olete valmis seadusandjana andma oma panuse kohtusüsteemi tõhustamisse, nii seadusemuudatuste kui eelarveliste otsustega. Soovin jaksu ja jõudu parlamentaarses töös.

Suur tänu teile väga professionaalse ettekande eest! Aga Riigikogu liikmed oskavad üllatada, neil on küsimusi veel lisaks. Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Riigikohtu esimees! Sellel nädalal on põhiseaduskomisjonil olnud võimalik kuulata teid ja eile kuulasime ka riigi peaprokuröri. Te oma ettekandes ei ole välja toonud aspekti, mis puudutab just nimelt sellist jälituslikku poolt, jälitustoiminguteks lubade välja andmist. Eile ühel põhiseaduskomisjoni liikmel oli väga selge ja konkreetne küsimus just nimelt selles valdkonnas. Nagu me numbritest näeme, möödunud aastal anti jälitustoiminguteks üldse välja 999 uut luba, millest kohus andis loa 473 juhul. Riigi peaprokurör oli küll eile, ütleme nii, suhteliselt kriitiline kohtu suhtes, et kohus ei väljasta piisavalt palju ja piisavalt kiirelt lube jälitustoiminguteks. Nüüd ma küsiksin Riigikohtu esimehelt, kuidas Riigikohtu esimees näeb, kas see arv on piisav või on see palju või vähe.

No ma ausalt ütlen, et ma ei oska sulle hästi vastata, sellepärast et minu ette kohtunikud ja kohtumajades ringi käies seda probleemi toodud ei ole. Ei ole ka peaprokurör minule sellest rääkinud, et selline mure teda painab, et kohtud kuidagi halvasti siin toimivad. Aga ma saan aru, et Riigikogu andis selle jälitustoimingute loa andmise kohtu kätte selleks, et kohus ka sisuliselt hindaks, kas seda vaja teha on. Ma eeldan, et kohtunikud on oma tööd teinud. Siin ei ole ebamõistlik või ma ei välista, seda viibimist võib olla ka loomulikult töökorralduslikult ja muudel põhjustel. Aga ma tõesti ei oska sulle vastata. Ma võin uurida ja pärast sulle midagi vastata selle kohta, aga ma ei oska praegu seda täpsemalt kommenteerida.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Ja aitäh, hea Riigikohtu esimees, selle ausa ja väga konkreetse ülevaate eest! Tõsiselt, päris palju murekohti on tõstetud ja kahju on tunnistada, et mitmed asjad jooksvalt meil aastast aastasse ja lahendust ei ole leitud. Aga eks me leiame. Aga ma küsin siinkohal suurema auditooriumi ees umbes sama küsimuse, mis ma küsisin põhiseaduskomisjoni istungil pisut ebaloogilise asja kohta, mis ettekandest välja paistab. Just nagu kõikide liikide puhul kohtuasjade arv on vähenenud, vaid haldusasjades on pisut suurenenud, 10% võrra. Aga samas kiirus on langenud ja asjad kuhjuvad ja paremaks ei lähe, läheb hullemaks. Kas te saaksite natukene selgitada, millest selline ebaloogiline seos tuleneb, sest tavamõistuse kohaselt võiks olla vastupidi?

No kui ma päris kindla peale oskaks vastata, siis ma oleksin vastanud juba põhiseaduskomisjoni istungil. Päris täpselt keegi seda ju ei tea. Haldusasjade arv, ma ütlen, et ei ole siiski vähe kasvanud. 10% on väga suur kasv aastaga – kui me mõtleme, siis 10% on ikka väga suur kasv. Nagu ma siin oma ettekandes ka ütlesin, kohtunike üldine arvamus on, et asjad on läinud üha mahukamaks ja keerulisemaks. See vastab ka tõele. Lihtsad asjad on ära vaieldud, on jäänud üha keerulisemad asjad. Ja õigus on keerulisem ja võtab rohkem aega, see on objektiivne. 

Tõesti, kohtunikke peaks koolitama, nad peaksid, ütleme, liikuma sellega kaasa. Me ei saa ka öelda, et ressurssi oleks kohtusse vähem panustatud. Ei ole! Me oleme saanud, selles mõttes eelarveliselt nagu ei saa öelda, et kohtud oleksid halvasti koheldud olnud. Seda ei saa öelda. Ja siis jääbki üle ikkagi see põlvkonna vahetus mingil kujul üles. Ja sellesse tuleb tõsiselt suhtuda. 

Ma ütlesin, et paljud kohtunikud täna, just üleminekuajal, kui me vahetame kogu kohtunikekorpust, töötavad osakoormusega. Osakoormusega töötavad esiteks väljujad, pensionärid, kes viimasel aastal juba tõmbavad lauda kokku, aga saavad täiskohtunikupalka, eks ole. Teisalt tulevad noored, eks ole, peale, kelle puhul me ei saa oodata seda, mida siin varem on praktiseeritud. On olnud juhtumeid tõesti, et Harju Maakohtusse astus sisse noor kohtunik ja talle anti 200 kohtuasja korraga kätte. 200 kohtuasja anti kätte ja kohe järgmine päev hakati juurde jagama, eks ole. Ja siis sa jäädki sinna alla. 

Seda saab aru, et see ei ole jätkusuutlik. Vanad kohtunikud ütlesid, aga meile anti ka – nagu Vene sõjaväes. Meie saime ja sina teed ka! Aga nüüd me oleme jõudnud sinna, et me noortele enam nii palju ei anna. Me praegu vaatan, et nad saaksid tööl ka elada. Täna muuseas selles ettevalmistuses on üks probleem see, et see, kelle me kohtunikuks võtame, me ei saa teda saalis proovida päris reaalselt, kohtunikuna. Seda seadus ei luba, panna ta menetlust juhtima, ja me tegelikult mingis mõttes ei tea, mis inimesi me ikkagi päris saali jaoks võtame. Me testime, vaatame, kontrollime neid kõiki igatepidi, aga lõpuni ikkagi ei tea. Nad ei saa prooviaega, nad visatakse otse niimoodi tulle ja tõesti mõned on läbi põlenud nende asjadega. Neil võtab aega, et see tempo üles võtta. See on üks põhjus. Ma loodan, et see on siiski ajutine ja noored tulevad ja võtavad tempo üles. 

Teisalt mulle tundub, et me ei saa oodata päris sama tempoga töötamist. Sellepärast et noorte ootused ja arusaamad on teistsugused ja mitte ainult kohtusüsteemis, vaid ka mujal. Neid ei motiveeri sellega, et öelda, et näed, kõige tähtsam asi on, et laud oleks puhas. Nii nagu minu isa või ema tegi tööd, eks ole, nädalavahetusel, öösiti – peaasi, et laud oleks puhas. Noor ütleb, aga ma ei taha niimoodi, eks ole. Ma tahan elada ka muud elu, mul on pere ja hobid. Ma teen ära selle 1600 tundi aastas, mida me seadusandjana ootame, 40 tundi nädalas. Ei pea rohkem tegema. 

Ja sealt tuleb ka teatud konflikt, et kui me võrdleme neid näidikuid, võtame selle aja, kui töötasid selle eelmise põlvkonna kohtunikud, siis võib-olla ei olegi õige neid võrrelda praegusega. Me lihtsalt ei saa selliseid inimesi enam. See on selline tunne. Me ei oska seda objektiivselt mõõta, eks ole. Need on niisugused asjad, mis siin on. Mingid töökorralduslikud asjad võib-olla vähemal määral ka mõjutavad seda. 

Jah, kriminaalmenetluses näiteks ma usun, et on ajutine põhjus, et on hästi suured kriminaalasjad Tallinnas Harju Maakohtus – hästi suured kriminaalasjad, mida on väga vähe, mida juurde ei ole enam tulnud, eks ole. Kui need suured saadakse laua pealt maha, siis ma arvan, et ma võin järgmine aasta võib öelda, et kriminaalmenetluses üldiselt on tohutult suur hüpe toimunud. Aga praegu on niisugune seis, et väga raske on käigu pealt öelda, kuidas midagi parandada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud Riigikohtu esimees, tänan selle ülevaate eest! Kahjuks tihti kohtunikele tekib lisakoormus siis, kui seadusandja teeb palgatööd, ja seadused, mis siit saalist väljuvad, vajavad täiendavat tõlgendamist ja tihti just see koormus langebki kohtunike õlule. Kas te ise ka näete sellist omavahelist korrelatsiooni, sellist seost? Näiteks tõite ka ise välja, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses oli päris suur arv, ja nagu ma saan aru, et isegi 11, nagu te ütlesite, menetlust, kus ka leiti, et on vastuolu põhiseadusega. Võib-olla te saate ka meile siin kui seadusandjale esiteks anda kohe soovituse, mida meie saame omalt poolt teha, kohe ära teha, et seda kohtute koormust vähendada. Ja äkki oskate nimetada mingit kindlat seaduseelnõu, mis meil on alles menetluses või mis me hakkame varsti vastu võtma või alles võtsime hiljuti vastu, mis võib tekitada seda lisakoormust kohtutele.

Väga raske on niimoodi nüüd vastata, eks ole. Üks teema on see, et öelda, et loomulikult oleks ju hea, kui seadusandja seadust vastu võttes põhiseadust järgiks, eks ole. Seda ma ei pea vist ilmselt ütlema, et oleks ju hea, kui ei tekiks vaidlust põhiseaduse üle. Aga siiski üha enam neid vaidlusi tekib, ka arusaam põhiseadusest on erinev ja mingil kujul seda välistada ka lõpuni ei saa, kus need piirid tulevad. See on minu meelest objektiivselt paratamatu. 

Nüüd tehnilise, õigustehnilise poole pealt. Ma ütleksin muidugi, et üks on meie oma seadusandja. Ma ütleksin, et veel massiivsem tuleb meile muidugi Brüsselist, eks ole. Veel massiivsem, eriti haldusõiguses, ja ülidetailne regulatsioon, mida mõista, tõlgendada, rakendada on suhteliselt keeruline. Me ei saa ju ka igasuguse andmekaitse asja puhul minna Euroopa kohtusse küsima eelotsust, kuidas tõlgendada andmekaitse üldmäärust, eks ole. Kui me seda [teed] läheks, seisaksid kõik kohtuasjad siin aastate kaupa. 

Üks asi, mida ma ütleks üldiselt õigusloome kvaliteedi kohta, või ütleme, see suund on meil, minule isiklikult ei meeldi, et kõik läheb üha detailsemaks. Mida enam me detaile paneme, seda rohkem vaidlusi detailid [põhjustavad]. Me ka ei usalda näiteks kohut või, ütleme, haldusorganit, et tema kaalutlusruum, et kindlasti ta teeb, eks ole, kuidagi halvasti, parem kirjutame ta võimalikult kinni, eks ole. Aga kui sa kinni kirjutad, siis tekivad uued vaidlused sealt kõrvalt alati. See on see probleem, mida me tihtipeale näeme, et mida rohkem seadusandja mõtleb, et ma panen täpsemalt kirja kõik, seda rohkem vaidlusi sellest tuleb. Mina kutsuksin üles sihukese loomingulisema, abstraktsema õigusloome poole, ükskõik mis need otsused tehakse. 

Teine asi, mis minu meelest, mida ma ütlesin, mis ka seondub õigusharidusega, on see, et tegelikult ma näen päris tõsist probleemi, et meil ei ole kvaliteetseid õigusloomejuriste enam peale tulemas. Inimesi, kes päris tõsiselt tunneksid õigust ja aitaksid seda luua. Praegu tulevad ülikoolist välja ikkagi inimesed, kellel ei ole … Meil ei ole ju mingit eriharidust selle kohta või ka tunnetust, ja ka huvi igasuguse akadeemilise tegevuse vastu raugeb, õpetamise vastu raugeb ülikoolis. Me kõik tahame kiiresti mingisugust raha teenima minna. Me ei väärtusta seda tööd. Tegelikult ju need inimesed lõpuks kirjutavad neid seadusi, needsamad ametnikud, olgu ministeeriumis või siis ka Riigikogus. Kui me sinna nagu ei panusta, siis tulevad ka vaidlused. Need on need kohad, millele ma võiks nagu tähelepanu juhtida, mis aastate vältel on mulle silma jäänud.

Mait Klaassen, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Riigikohtu esimees! Esmalt muidugi suur tänu niisuguse ülevaatliku ja ausa – ma toonitan: ausa – ettekande eest. Te ise natuke just eelmisele küsimusele vastates viitasite sellele, et tegelikult on probleem ka hariduses. Nagu me kõik teame, on juriste hakatud ette valmistama mitmetes ülikoolides. Arvuliselt võiks neid nagu jätkuda, aga kuna kohtusüsteemil on vaja need kõige punasemad marjad noppida sealt, kes oleksid kõige andekamad juristid, siis mis on teie nägemus: kas äkki peaks suurendama üliõpilaste arvu või muutma hoopis õppekava, sest on väga palju lisandunud uusi valdkondi, mida varasemalt üldse ei olnudki, võtame kas või selle massiivse keskkonnaõiguse tuleku ja nii edasi?

See on üks minu lemmikteema, ma võiksin teile mitu tundi sellest rääkida, sellest õigushariduse teemast. Ma olen sellest ka kirjutanud päris palju. Aga siin on mõned niisugused arengud, mis on problemaatilised. Ütleme niimoodi, et ootus riigil … Ütleme nii, et kes üldse jurist on, juba see mõiste hakkab lohisema. Kui meil on 3 + 2 õpe, bakalaureus ja magister, siis täna on meil inimesed, kes õpivad erinevaid kombineeritud valdkondi. Nad ei läbi tervikuna õppekava üldse, eks ole. Siis on küsimus, et kui ta magistri teeb ära, kas ta seda eespool üldse teab, kui palju ta juurast teab üldse. Välismaal osa õpib, aga välismaal ei õpetata Eesti õigust, õpetatakse paraku ainult Eestis. See on üks asi.

Noorte soov on liikuda, olla vaba, ja sealt tuleb see konflikt. Kui meie tahame inimest, kes tunneb Eestis ikkagi baasõigusharusid, teistmoodi me ei saa – kust me võtame? –, siis tuleks ikkagi kehtestada mingid nõuded minu meelest. Nii nagu arstidele on kehtestatud õppekava nõuded, minu meelest tuleks ka rangem olla juristidega. Need nõuded tuleks kehtestada ja jutt sellest, et meil on tohutu õppimisvabadus ülikoolis, minu meelest ei ole õige selle koha pealt. Tähendab, kui riik maksab, siis riik võib ka tellida juriste, milliseid ta tahab. Minu arust oma raha eest, palun väga, õppige mida iganes, eks ole. Aga kui riik maksab, siis ta võiks ka ikkagi öelda, mis selle eest hariduses peab olema saadud.

Ja kui me mõtleme selle peale, et kui mina käisin ülikoolis, eks ole, siis ma olen alati öelnud, et kogu õigus mahtus võib-olla ühe seina äärde ära. Aga täna kogu õigus, eks ole, ma ei kujuta ette, kui Euroopa Liidu õigus, kõik veel juurde võtta, selle õpetamine täpselt samas mahus – mina õppisin viis aastat, vahepeal õpiti neli aastat õigust – ei ole ju võimalik, et sa õpid nagu … Ainuke asi, mida sa õiguses õpid, on eelkõige orienteerumine ja loogika, et leida seosed. Ega sa neid sätteid ikka pähe ei õpi seal.

Tegelikult kogu see filosoofia, mismoodi õigust õppida, oleks vaja uuesti ette võtta. Ei ole niimoodi võimalik. Ma saan aru, et filosoofiale oleks väga ohtlik, kui riik hakkaks ette kirjutama, mis filosoofe me tohime õpetada ülikoolis ja missuguseid mitte. Aga õiguses seda öelda, et kuule, sa pead läbima Rooma õiguse, põhiseaduse õiguse, riigiõiguse, mingi avaliku õiguse ja tsiviilprotsessi – seda võiks riik ikka ette kirjutada minu arvates. Muidu ei tohiks juristidiplomit anda.

Ja üks suurimaid hädasid, mis minu meelest õigushariduses täna on, on järelkasvu mittepealetulek. Seda me näeme küll, et meil puudub süstemaatiline noorte ettevalmistus ülikoolis. Minu arvates, kui me kümne aasta pärast tahaks saada kvalifitseeritud noort õppejõudu, motiveeritud, siis tuleks ta täna välja valida, maksta talle stipendiumi, saata ta välismaale, sundida teda doktorit tegema, nii et ta valmistaks ette, et meil oleks akadeemikuid peal. Ja kui te ütlesite, et kohtusüsteem peaks noppima kõige paremad inimesed, siis minu arvates peaks tegelikult ülikool noppima kõige paremad inimesed, need, kes edasi viivad õigust. Täna tegelikult parimad lähevad advokatuuri, nad lähevad advokaadiks kiire raha peale, meie parimad lõpetajad, ja kaovad mingis mõttes riigile ära.

Siin on tegemist küll. Eks seesama tasuline või tasuta õpe. Kuidas Tartu Ülikoolis on reageeritud sellele? On piltlikult öeldes ikkagi natukene minu meelest, noh, nagu pettust tehtud, ütleme niimoodi. Et kui seadus ütleb, et ei tohi tasu eest õpetada päevaõppe täis … Kuidas see oli? Täiskoormusega või? Jah. No mis siis leiti? Et paneme osakoormusega õpped, lisame ühe aasta sinna, kolma-, neljapäevast reedeni ja paneme kõik magistri tasuliseks. Tartu Ülikoolis õigusteaduskonnas kogu Tallinna-poolne õpe magistris on tasuliseks viidud ja kaugõppele. Aga kaugõppes sa tegelikult õpid ikkagi veel vähem minu meelest. Sa ei jõua lihtsalt muu töö kõrvalt õppida sellises mahus. No nihukesed valikud siin on. Ma tean, et ülikoolis paljud kannavad mulle vihane, kui ma seda juttu räägin, aga ma ikkagi räägin. Siin on palju muresid, jah.

Irja Lutsar, palun!

Jaa! Aitäh põhjaliku ettekande eest ja eriti selle viimase vastuse eest! Ma pean nentima, et minu seisukohad ka teie omadega ühinevad, küll arstide õppe alal, nii et siin väga suurt erinevust see pole. Aga minu küsimus pigem puudutab just neid kohtuprotsesse, mis käsitlevad koroonaviiruseaegseid piiranguid. Kuidas on teie seisukoht, et kuivõrd üldse seda saab nagu tagantjärele hinnata? Üks asi on selle piirangu kehtestamine olukorras, nagu täna on – bussid sõidavad, rongid sõidavad, restoranid on lahti, meil ei ole maskid ees, me teame, mis haigusega tegemist on – ja hoopis teine on olukord, kui haiglate ukse taga on kümme kiirabiautot, suremus on kõrge, inimesed surevad ja sa ei tea, mis juhtub. Kuidas üldse on võimalik seda tagantjärgi hinnata? On ju protsess olnud, mis on õigustühiseks kehtestatud. Kas te saate seda – ma tean, et küsimus on raske –, kas seda saab kuidagi kommenteerida?

Eks see on ju üks kohtumenetluste keskne küsimus, eks ole. Me vaatame asju, mis on tagantjärgi toimunud selle tarkuse pinnalt, mis on juba täna olemas. Takkajärgi võib igasugune asi paista teistmoodi, kui ta oli millegi tegemise ajal. Sama asi on ju ka näiteks kuritegude hindamisega, et mingi käitumine võib-olla üheksakümnendatel oli täiesti tavaline, kuigi seadus oli samamoodi, siis kahetuhandendate lõpus see tundub nagu korruptsiooni ja täiesti keelatuna, eks ole, kuigi inimene võib-olla lähtus sellest arusaamast, oma paremast arusaamast, et ta ei tee midagi valesti. See on üks väga põhimõtteline erinevus siin ja eks nendessamades koroonaasjades on ka kohtud erinevalt lähenenud.

Minu isiklik arusaam on selline, et vähemasti kellegi vastutuse hindamisel, vähemalt subjektiivse külje hindamisel ei saa minna kaugemale sellest kui see, mida inimeselt oodata sai mingisugusel hetkel, ja öelda, et me ütleme takkajärgi: aga me teadsime, kuidas läheb. Meil on ka tsiviilkohtumenetluses olnud selliseid vaidlusi, seal öeldi: kes peab ette nägema majanduskriisi – see peab olema üliinimene, et öelda, et kuule, sa pidid teadma, et läheb niimoodi. Seda me ju oodata ei saa päris, samas ei saa ka päris kõrvale jätta seda.

Mul ei ole lõplikke seisukohti. Ma pigem ütleksin niimoodi, et me peame hindama haldusakte, mis on antud välja, selle seisuga, milles need anti välja. Nii on minu arust see vähemasti. Aga isiklikult mina ei ole neid vaidlusi ka eriti veel lahendanud. Meil on selleks seal teised inimesed. Eks nad saavad need lahendid ja osad need koroonaasjad on pooleli veel. Ma ei oska lõpuni kommenteerida.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Teie ettekandest ja ka sellest kirjalikust aruandest me loeme siin ju mitmel korral, et kohtunike probleem, kohtunike järelkasvu teema on kohtukorralduse ja õigusemõistmise edendamisel üks võtmeküsimusi. Siin te toote sellise näite, et on kasvanud mõnevõrra kohtunikueksamil osalejate arv, samas ütlete, et kahetsusväärselt õnnestub eksami sooritamine vähem kui kolmandikul. Kas te võiksite palun anda rohkem infot, et kas need inimesed tulevad tagasi, sest ilmselgelt nendel tahe on kohtunikuks saada, või mismoodi nende edasine saatus kujuneb?

Mul praegu täpseid andmeid siin ei ole. Ma võin neid edaspidi saata, täpse statistika, mis seal on, kui paljud neist tulevad. Tähendab, osa tuleb korduvalt tegema. Seal on ka ajaline piirang. Ma ei oska peast öelda, kui palju aega peab vahet olema, kui uuesti võib tulla seda tegema sinna. Minu arust võis kaks korda. Ma võin praegu eksida siin. On inimesi, kes tulevad korra ja siis rohkem ei tule, kes kukuvad läbi ja võtavad seda väga hinge ja rohkem ei tule. On inimesi, kes on järjekindlad ja kasutavad kõik võimalused ära ja siis nad üritavad sellest viimasest latist üle tulla, mis omakorda paneb küsimuse, et kas me peaksime need viimased inimesed ka kõik ära võtma, kui keegi rohkem enam ei taha. Minu arvates peaks kohtunikuks saamisel latt kõrgem olema kui see, et sa lõpuks saad eksamist läbi pärast korduvaid ja korduvaid proovimisi. See on ka üks selline vaidluskoht olnud siin.  

Muidugi päris paljud inimesed tulevad ilma eksamita süsteemi. Advokaadid ja prokurörid saavad tulla ilma eksamita. Seetõttu täna eksamit teevad esmajoones need inimesed, kes töötavad kohtusüsteemis kohtujuristina ja mõningad väljastpoolt veel, aga see on üks kolmandik. Meil ju peaaegu üle poole inimestest tuleb ilma eksamita süsteemi, meiepoolse eksamita. Me oleme arutanud ühiseksami tegemist, advokatuuriga just arutasime ka, et kuidagi neid ikkagi kokku panna, vähemalt neid latte, et juristina laseksime siia süsteemi ikkagi teatud tasemel inimesi ainult.  

Ma praegu konkreetsete andmete osas jään vastuse võlgu. Ma võin seda edaspidi saata. Meil on olemas need kõik, kuidas täpselt, kui palju neid on seal.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikohtu esimees, suur tänu teile väga põhjaliku ettekande eest! Tahtsin küsida täpselt sarnasel teemal, nagu kolleeg Urve Tiidus küsis kohtunike eksamite kohta, aga minu küsimuse fookus on pigem selles, et mida teile ütleb see, et üks kolmandik vaid läbib selle kohtunikueksami. Millest see tulemus räägib? Kas ta räägib meile kehvast õigusharidusest või ta räägib sellest, et võib-olla on meil latt liiga kõrge? Kuidas teie seda tulemust interpreteerite? Kommentaariks tahan ma öelda, et näiteks õpetajahariduses on ju integreeritud õpe ehk viieaastane õpe. Sa saada õpetajakutse siis, kui sa läbid nii bakalaureuse kui ka magistriõppe ja lõpetad magistritöö kaitsmisega. Iseenesest integreeritud õpe on võimalik kindlasti ka õigushariduses.

Kui lõpust alustada, siis mina igal juhul toetan integreeritud õpetajat. Paraku tänane seadus seda ei võimalda õiguses. See on lubatud ainult teatud erialadel, eks ole, ja mitte õiguses. Minu arvates me peaksime Eestis loobuma kramplikult sellest ühtsest õigusharidusest. Ja tulebki öelda, et meil on täis õigushariduse integreeritud õpe, mis on läbinud kõik selle, et riigis oleks valmis meil advokaat, kohtunik, prokurör. Aga väga vabalt seal kõrval võib olla igasugust kombineeritud asja, kus ei pea olema. See valikuvabadus võiks olla. See ei pea olema integreeritud igal juhul. Aga see õpe, mis on terviklik, kui me arstiks või õpetajaks kedagi laseme – siin minu meelest peaks samamoodi vaatama. 

Mis nüüd siin õigushariduses, kuidas sellele vaadata… See on jah selline, et aastaid mind väga häirib see, et on väga suur vastuseis kõikidele võimalikele muudatustele selles süsteemis, haridussüsteemis ka ülikoolis. Kuidagi nagu ei tajuta seda, et me peaks midagi muutma. Selle omaksvõtmine on nagu kõige raskem, mis üleüldse on. Minu meelest see muutmine oleks vajalik ette võtta.

Aga mul läks see algus natuke mööda, äkki äkki võib täpsustada seda küsimust, korrata seda esimest otsa? Ma läksin oma mõttega siin natukene liikvele ja midagi jäi mul vastamata. (Saalist vastatakse.) Aa, kohtunikueksam! Seda võib mitut moodi interpreteerida. Üks on see, et haridus on nõrk. See kindlasti midagi näitab. Nüüd, teine asi on see, kas eksam ise on õige üldse sellisel kujul. Võib-olla on viga eksamis. Kuigi samasugused probleemid on ka advokaadieksamiga. Suur ei ole ainult kohtunike läbikukkumise protsent, advokatuuris on veel suurem olnud. 

Advokaadieksam on tegelikult raskem kui kohtunikueksam. Advokaadieksamil on kolm taset. Sa pead kõigepealt tegema ära kirjalikult testi ilma õigusmaterjalideta ja ükskõik mis õigusvaldkonnas, eks ole. Seejärel, kui sa saad läbi sellest esimesest testist, saad sa enda ette kaasuse, mille valdkonda sa ei tea. See võib olla tsiviil, haldus, kriminaal – sa ei tea, mis valdkond tuleb. Sa pead olema pädev, aga seda saad materjalide abil lahendada. Ja kui sa sealt liigud edasi, siis saad järgmisesse faasi ja hakata advokatuuris. 

Kohtunikul on ainult üks faas tegelikult. Kirjalik faas on see, sulle antakse kohtutoimik mingis valdkonnas, mille kohta sa pead kirjutama kohtuotsuse. See on nagu kohtunikueksami sisu. Erinevalt advokatuurist saad sa valida valdkonna, mis tähendab seda, et see on kolmandiku võrra lihtsam tegelikult mingil kujul. Ja kui sa seal ka läbi kukud, eks ole, siis see võib näidata seda, et sa ei oska kohtuotsust kirjutada. Võib-olla õigusest tegelikult tead. 

Me oleme arutanud seda, et võib-olla see ei ole ka õige päriselt. Me peaksime ka nagu advokaadid materiaalõigust rohkem küsima ette ja siis liikuma alles kohtuotsuse kirjutamise peale. See sõeluks ehk inimesi välja. Nad ei ole selleks ette valmistunud lihtsalt, selleks otsuse kirjutamiseks. 

Aga mingi tasemeprobleem siin on ja ma ütlen, et meile tuleb inimesi väga erinevalt. Tartu Ülikoolist tuleb ja ka mujalt. Mujal on õppetase ju ikkagi veel halvem ilmselgelt. Need numbrid on ka võetud kokku, kuidas erinevate ülikoolide lõpetajatega on, aga enamus meile tuleb täna Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast. Ma ise arvan, et seesama õppekava, läbirääkimine, integreeritud õpe ja tugev õppejõudude kaadri järelkasv võiks olla need, mis tegelikult õigusharidust nagu aitaksid päriselt.

Mis on üks positiivne külg, mida ma ka tahtsin öelda, et midagi head näha. Ülikoolis ongi nüüd tänu sellele, et õigusteaduskonnas Tartu Ülikoolis on enamus magistriõppest viidud tasulisele kaugõppele, nimetame niimoodi vana kombe kohaselt. Ütleme teisiti, aga sisu on sama. Kõige paremad, 40, saavad tasulisel päevaõppel Tartus õppida. Mina olen kaks aastat, mul on olnud õnn neid õpetada ja nad on väga tublid olnud. Mul ei ole isegi eksamil keegi läbi kukkunud. Tsiviilkohtumenetlust mina õpetan ja nendega on olnud rõõm lausa tegeleda. Midagi positiivset ka!

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te olete märkinud oma ettekandes, et oluline lahend tehti ka toimingupiirangu rikkumise asjus. See on selline valdkond, mis on väga keeruline, selle toimingupiirangu piirid ongi keerulised. See huvitab ka avalikke teenistujaid, see huvitab ka poliitikuid, kes kohalikes omavalitsustes toimetavad. Kas te saate meile selgitada, et milleks see lahend oluline oli ja kuidas see meid edasi aitas?

Jälle ma pean vabandama, et mul ei ole neid lahenditekste käepärast siin. Ma palusin igal kolleegiumil Riigikohtus enda paremiku välja tuua koos viidetega ja kuigi ma lahendid tegin lahti, ma ei ole süvitsi sellesse läinud. Aga ma saan aru, et see teema on jätkuvalt üleval, see, mis lubatud on ja mis lubamatu on. Selle kohta on tulnud ka varem välja, et Riigikogul oleks endal hea seda seadust täpsustada selles osas, mis on keelatud. Selle üle vaidlusi tekib. Aga ka siin ma saan öelda, et ma vaatan kolleegidelt üle ja täpsustan või saadan pärast selle kohta arvamuse. Mul ei ole praegu seda ees, ma ei hakka vist ka otsima seda siit kuskilt välja käigu pealt, võib-olla leiaks selle üles. Kriminaalkolleegium ise tõi selle välja väga olulise lahendina. Ma täpsustan seda pärast.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, ma tuleksin elektroonilise hääletamise juurde, mis, ütleme, on alati leidnud suurt vastukaja hääletajate ja valijate seas, kuna leitakse, et elektrooniline hääletamine ei ole teostatud õigesti, on ebaseadustik, võltsitakse ja nii edasi. Sellega seonduvalt on tulnud äärmiselt palju valimiskaebusi. Osad muidugi selekteeritakse, praagitakse välja valimiskomisjonis, kuid ka Riigikohus on sellega ära koormatud hästi palju. Minu meelest on teatud mõttes kognitiivne dissonants selles osas, et väga palju inimesi leiab, et midagi on valesti, aga Riigikohus jätab kas läbi vaatamata või siis ütleb, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kuidas seda vastuolu ületada? Millised meetmed oleks? Ei ole võimalik, et nii palju inimesi ütleb, Riigikohus ütleb, et nad on valesti asjast aru saanud.

Muidugi ma pean ütlema, et kuna teie enda kaebus on praegu meie menetluses seal, et ega ma väga palju seda teemat kommenteerida sellisel kujul ei saa. Küll aga seniste lahendite kohta, et jah, ütleme, valdav osa valimiskaebustest on olnud nüüd tõesti suunatud ühel või teisel viisil e-valimiste kohta. Vähemasti sellel valimistel neid kaebusi on mõnevõrra vähem. Meie jaoks on see positiivne uudis, et neid on vähem olnud. Kaebajate ring on tegelikult valimiste kaupa kogu aeg üks ja sama olnud suhteliselt, nende inimeste arv ei ole nii väga suur, kes seda vaidlustama tulevad üldistes huvides. On teatud argumendid, teatud inimesed, kes neid otsuseid teevad. Minule teadaolevalt praegu valimiskomisjonis on tegemisel ja kohe-kohe tulemas üks suuremat laadi otsus ühe kaebuse kohta, kus neid elektroonilise valimise detaile käsitletakse. Me ootame ka huviga. Ükskõik, mis tuleb, kas seda keegi vaidlustab ka Riigikohtus, et näete, seal on midagi tõsisemat. Ma saan aru, et valimiskomisjon on võtnud rohkem aega ja loodetavasti vastab nendele argumentidele ka rohkem, mis on esitatud e-valimiste vastu. Kuigi jah, need põhiargumendid, et näete, ID-kaardiga võib keegi teine valida, on olnud 2005. aastast saadik, kui need vaidlused algasid, ega need ei ole muutunud. Selles mõttes see risk on selles valimissüsteemis sees. Küsimus on, kas see on nii suur risk, et selline valimine keelata või mitte, ja kas see on olnud poliitiline valik või tuleb seal kuidagi kohtul sekkuda. Senimaani ei ole seda sekkumise nivood leitud, et vajalik oleks. Risk ei ole nii suureks nagu loetud. Aga jah, meil on praegu käimas veel need kaebused. Ootame ära kõigepealt, kuhu valimiskomisjon jõuab ja missugused valimised tulevad.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Riigikohtu esimees! Te viite praegu läbi kohtute reformi või vähemalt tegelete selles suunas. On kuulda olnud, et kohtunike poolt seoses selle reformiga on piisavalt suur rahulolematus. Kuidas te seda kommenteerite?

Mida nimetada kohtureformiks? Minu meelest igasugune paigalseis tähendab tagasiminekut nagunii. Me arutame arengukava üle täna. See on kohtunike endi töögrupi poolt kokku pandud ja sealne juhtmõte on see, et raha on vähe, me peame kuidagi efektiivsemalt tegutsema. Nii et see on tegelikult see juhtmõte.

Loomulikult kohtunikkonna seas on olnud rahulolematust. Nagu ma ütlesin, tagasiside, kriitilised pöördumised on tulnud seoses mõttega liita kohtuid, kuigi seda mõtet isegi ei ole ametlikult keegi esitanud rohkem kui mina olen välja kuulutanud Riigikogus ja kohtunike täiskogul. Arengukavas on öeldud, et tuleb analüüsida kogu seda teemat, aga ometi on osadele see väga hinge läinud.

Muuseas, me tegime kohtunike täiskogul ka meelsushääletuse kohtunike seas, sellise puldihääletuse, mitte siduvana, aga siiski sadakond inimestel hääletas. Küsisime umbes niimoodi, et kas te toetaksite kohtute liitmist ka juhul, kui on lahendatud see probleem, et asju õiglaselt jagatakse ja te ei pea väga palju ringi sõitma. Siis läksid pooleks kuskilt arvamused. See nii hull ei ole.

Kõige suurem reform, mis on praegu liikvel, on tegelikult kohtuhalduse ülevõtmine. Selle osas pole kohtunikelt küll mingit erilist negatiivset tagasisidet olnud. Ainuke negatiivne tagasiside ongi olnud selle hirmu eest kohtute liitmise osas, muud mingisugust minu meelest ei ole väga. Teine on muidugi see kohtunike töökorraldus, et jah, mul on oma sekretär ja oma jurist, neid eksperimenteeritavalt kohtutes on hakatud ümber jagama, et jagada neid juriste ja sekretäre, see tekitab [negatiivset tagasisidet].

Aga igasugune töökorralduse muutus tekitab inimestes vastumeelsust. Küsimus ongi selles, et kas see vastumeelsus on põhjendatud, kas seda saab ära selgitada, kas riske saab maandada. Ma loodan, et need riskid, mis on arengukavaga seotud, need saab ikka ära maandada. See menetlus ongi avalik olnud täiesti. Mingisugust salareformi minule teadaolevalt keegi plaaninud ei ole.

Praegu kõige suurem mure, mis kohtusüsteemis on ja mis kõige suuremaid vaidlusi tekitab, on see just nimelt, kui meid hirmutatakse eelarvekärbetega, kas selles olukorras täita praegu olemasolevaid pensioneeruvate kohtunike kohti või mitte. See on kõige suurem valukoht praegu hetkel olnud. Praegu on siin vaidlus just see, et kas me ootame ära uue aasta eelarve ja siis hakkame kohti täitma või me piltlikult täidame ära kõik need ja uuel aastal oleme seisus, kus me ei tea, mismoodi me edasi läheme. Need on olnud need vaidlused.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! 2021. aasta juunis pidasite Paides kõne, kus rääkisite väga sisukalt, et on uskumatu, kui kergel käel oldi koroonaajal valmis vabadused käest ära andma. Nüüd, mõned kuud pärast seda kehtestati vaktsiinipasside süsteem üldkorraldusega, viisil, mida õiguskantsler ei saanud vaidlustada. Ja õiguskantsler ütles kõigile, et kehtestatud piirangutele tuleb alluda, aga kellele ei meeldi, kellele tundub, et nendega on rikutud nende põhiseaduslikke õigusi, võib pöörduda kaebusega halduskohtu poole. Seda on paljud inimesed teinud, isegi olen seda teinud. Aga kohtusüsteem paraku valitsuse käitumise õigustajana on käitunud, ütlen otse, häbiväärselt. 

Nüüd, minu küsimus teile on see, miks teie ise Riigikohtus siiamaani, 2,5 aastat pärast nende piirangute kehtestamist, pole suutnud võtta sisulist seisukohta nende piirangute õiguspärasuse suhtes, olgugi et teile on ammu pakutud seda terves reas kaasustes.

Ma sellega kindlasti nõus ei ole. Meil on ju mitmeid lahendeid tehtud nende piirangute kohta, muu hulgas ka üks asi … Minu mäletamist mööda tsiviilkolleegium on saatnud Euroopa Kohtusse eelotsuse saamiseks vaktsiinikohustuse kehtivuse, ütleme, just nimelt selle, kas töölepingu jätkamise eelduseks olev vaktsineerimisnõue on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. See on saadetud meil Euroopa Kohtusse minule teadaolevalt. Ja halduskolleegiumis on mitmed lahendid tõesti. Jah, nüüd nad on jõudnud sinna lõpuks, eks ole, ja need on paljud menetluses. (Saalist öeldakse midagi.) Ei no ei ole ammu Riigikohtu menetluses, nad ei ole ammu, nad on kerinud … (Saalis räägitakse.)

Head kolleegid, ärme palun … Laseme Riigikohtu esimehel vastata.

No viis kuud tagasi. Jah, ma räägin, et meil ongi praegu probleem. Ma tõin välja, et Riigikohtu jõudlus, eriti haldusasjades, on tõesti praegu kahetsusväärselt vähenenud. Väga palju suuri asju on. Ma ei õigusta seda, me oleme maja sees korduvalt rääkinud sellest, et jõudlus peab paranema. Tsiviilkolleegiumil oli väga suur jõudluse langus, see nüüd paranes eelmine aasta. Halduskolleegiumil erinevatel põhjustel on see langus olnud suurem. Ja ma arvan, et eriti muidugi on nad kinni olnud Tallinna Ringkonnakohtus, kus ma ütlesin, et menetlusajad on venimas kahele aastale. Ja muuseas, seal on ka üks selline näide, jällegi see valikukoht, eks ole. Kui Oliver Kask, kes on ringkonnakohtu kohtunik, … on olnud valimiskomisjonis täiskohaga tööl ja kõiki asju teinud, siis kohtuasjad on mingis mõttes saanud kannatada, venimise osas. Seal ongi nagu ressursiküsimus olnud, mitte mingisugune pahatahtlus. Ma seda küll ei ole näinud. Praegu Tallinna Ringkonnakohtu uus esimees on mitmesuguseid samme seal loodetavasti tarvitusele võtmas, et need asjad kiiremini liiguks. 

Mul ei ole mingisugust, ma ei kiida seda heaks, et see niimoodi on läinud, et asjad veninud on. Aga öelda, et Riigikohtu esimees saaks midagi teha siin – väga konkreetselt sekkuda menetlustesse nagu ei saa. Distsiplinaarmenetlusi me oleme ette võtnud, kui asjad on väga pikalt veninud teatud asjades. Muid hoobasid meil väga ei ole.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Riigikohtu esimees! Mu küsimus on veidi üldisem. Kuivõrd te tajute või tunnetate, et ühiskondlik ootus ja ideoloogilised arusaamised või see, mis meile peale surutakse, ma ei tea, kas läbi sõja ja sõnavabaduse küsimuse, või kliimakontekst ja nii edasi, et kas need teie hinnangul või milline see surve on ühiskondlikus kontekstis õigusele nendes küsimustes, kus ühiskonnad jagunevad väga radikaalsetele erinevatele pooltele? Kuivõrd te tunnetate, et justkui oodatakse kohtult õigeid, mitte seaduslikke alati, vaid õigeid otsuseid ja nii edasi? Kuivõrd on see tajutav praegu?

Minu meelest otsus peab olema õige, selleks peab ta ka seaduslik olema. Teistsugust otsust kohus teha ei tohiks. Loomulikult ajas on igasugune avalik surve mingil kujul kohtuvõimule ikkagi suurenenud, selge see. Ütleme niimoodi, et ma võiks ju öelda piltlikult, et kui inimesed on kasvanud Ameerika filmidega, kus kurikael saab oma karistuse sellega, et politsei võtab ta filmi lõpus kinni. Film lõpeb sellega ära, nüüd on korras, eks ole, asi. Seal ei ole see, et oi, nüüd algab kohus veel kuskil ja keegi hakkab arutama – see on võib-olla teisejärguline. Selline võib-olla mingisugune tunne, et kui keegi on kuskil tema kohta midagi kirjutanud halvasti, et küllap see õige on ja kohus peaks seda tegema – see kindlasti, see suhtumine on paljudes inimestes olemas. Mina ise ei arva, et nüüd kohtunikud tajuksid seda kuidagi niimoodi, et meie peame tegema sellise ootustele otsuse. Ei, meie peame tegema seadusliku otsus, seda me kohtunikele õpetame, seda me kontrollime ja vaatame, et nad tajuksid kriitikat, et nad tajuksid pinget, et nad ei murduks seal all. Nad peavad tegema ikkagi õige otsuse, nii nagu on ette nähtud, nagu südametunnistus  ja seadus on. Nii, nagu on vanne antud presidendi ees kohtunikul, nii tuleb seda ka teha. See, et inimesed arvavad erinevalt – kohtunike seas on loomulikult ka erinevate arvamustega inimesi, kõik on inimesed, igaühel on oma mingi subjektiivne kaalumisruum. Kui see on, võib üks kohtunik tõesti arvata ühtemoodi ja teine teistmoodi. See ongi see vahe selle robotiga. See tekitab teatud küsimusi, et miks sarnastes asjades võib-olla näiteks üks inimene saab ühtemoodi kohaldada, teine teistmoodi. Aga ma ei arva, et see oleks praegu kuidagi nii hull, et me jääksime sinna alla kinni.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt tänan väga sisukate vastuste eest! Üle pika aja hea kuulata: kui küsitakse, siis saame vastuseid sellele, mida küsitakse. Aga ma küsiksin seda, millest on täna juba olnud juttu: kuidas on võimalik see, et sihukesed kohtuprotsessid, küll 7- või 9-eurosed või 200-eurosed kestavad ligi 10 aastat või üle 5 aasta? Inimesed kaotavad samal hetkel oma ametikoha, oma õigused, kõik asjad. Nad tapetakse enne ära, kuni kohtuotsus tuleb. Kas kuskil ei peaks ikkagi olema see piir, et kui sõna otseses mõttes keegi kaebab, et keegi on midagi teinud? Ma ei tea, siin on kõige kurikuulsam 9-eurone juukselõikus, aga ma tean ka bensiini tankimist kas see oli ametiauto asemel isiklikku autosse, paarisajast eurost kahjust räägitakse, aga kohtulugu on jahvatatud üle seitsme aasta. Inimene on põhimõtteliselt tapetud.

Ma olen ka varem sarnasele küsimusele vastanud. Ega millegi üle uhkust tunda ei ole. Need kriminaalmenetlused, millest siin jutt käis, väga kaua venivad teinekord. Juba esiteks eeluurimine, enne kui ta jõuab kohtusse või on prokuratuuri käes – kõik see kestab lõpmata kaua. Siis, kui ta kohtus on … Minu enda taust on tsiviilõiguslik ja mulle tundub, ma olen kriminaalinimestega vaielnud ja mõtlen, kuidas see on võimalik. Mida te arutate seal mitte kümnete, vaid sadade päevade kaupa!? Tsiviilis oleks meil võimalik see vaidlus paari päevaga lahendada. Siis nemad hakkavad rääkima, kuidas ikka kriminaalmenetlus on eriline ja seal on kõik kuidagi teistmoodi. Minu arvates annaks väga palju õgvendada, see ei pea niimoodi olema, et see nii pikalt läheb. 

Nüüd, teine pool selles asjas on muidugi see, mis asjadega kohtusse tullakse ja kui kaugele näiteks prokuratuur liigub nende süüdistustega ja kas ta võtab riske. See on nii, et iga uue paragrahviga, mis on KARS-is, on paratamatult – ma olen siin ka varem öelnud – keegi alati esimene inimene, kelle peal… kes tuleb kohtusse. Aga keegi ei tohiks olla katsejänes. Samas, kui keegi seda ei ole, siis see säte ei hakkagi kunagi tööle. Selles mõttes prokuratuurile heita ka sada protsenti ette, et miks te tulite selle asjaga, kedagi selle alusel sellisel viisil pole süüdi mõistetud, miks te seda teete – see on kahe otsaga asi. Prokuratuur peabki aru saama, mille osas ta tohib süüdistuse esitada, mille osas ta ei tohi süüdistust esitada. See selgub nendes menetlustes.

Jah, mis siin te ütlesite, see mõneeuroline vaidlus – mulle tundus, et see läks liiale. Aga see on selline subjektiivne vaade. Prokurör on mingil kujul, mulle tundub, ka avalikkuse surve all. Kui ta mingi asja on ette võtnud, siis see tagasiastumine on väga raske. Tunnistada ja öelda poole pealt, et kuule, noh, läks halvasti ja ma jätan pooleli. Seda ta kuidagi teha ei taha, et ta tunnistab nagu mingit kaotust või nõrkust või ma ei tea, mis siin nagu toimima hakkaks. Ja siis minnakse edasi. 

Mis puudutab neid väikseid võlgu, muuseas, ma tahtsin selle kohta öelda, mis on ka probleemne, kus mina näen tegelikult suuremat muret. Ma ütlesin, et täna võib inimene käia, eks ole, vargil põhimõtteliselt kümneid kordi, enne kui temaga tegelema hakatakse tõsisemalt. See on tegelikult see, mis vähendab ühiskonna turvatunnet. Me ütleme küll, et need on nii väiksed asjad, me nendega ei jõua tegeleda, me tegeleme mingite suurte asjadega ainult, aga tegelikult tavainimeste turvatundele mõjub see väga halvasti, kui kellelgi varastatakse midagi ära ja keegi sellega ei tegelegi üldse. 

Ma võin teile tuua väga hea näite. Meie oma Riigikohtu töötaja jalgratas, Riigikohtu vara, mõni nädal tagasi varastati ära. Kaamera peal on pilt näha, kes see oli, mis oli. Pöördusime politseisse, et võta kaamerapilt – keegi huvi pole tundnud. Mitte midagi, eks ole! Ka meie oleme tavainimese rollist selles osas ja tunneme ausalt öelda, et kuidagi midagi on viltu. Väikeste võlgadega nõuete puhul on ka niimoodi, et kas on mõtet minna väikeste nõuetega kohtusse nõudma. Ma raiskan palju raha ja aega. Aga selle kohta mujal maailmas on öeldud niimoodi, et kui väikesed võlad jäävad, kõigele lüüakse käega, siis inimeste üldine arusaam kohustuste täitmisest laguneb ära. Saadakse aru, et kui natuke natuke võlgu, siis ei peagi täitma. Tegelikult see ühiskonnale mõjub tervikuna väga halvasti. 

Need on mitme otsaga asjad. Aga see, et nad venivad need asjad – nagu ma olen öelnud viis aastat, kriminaalmenetlus tuleks üle vaadata. Ega see ei ole okei, et nad niimoodi on. 

Rain Epler, palun!

Austatud ettekandja! Ma ei tea, kas te märkasite seda elegantset irooniat, millega Aivar Kokk alustas: ta tänas istungi juhatajat sisukate vastuste eest. Tõepoolest, mis nüüd teie vastuseid puudutab, siis mul tekkiski huvi, kui te vastasite kolleeg Vooglaiule, et miks 2,5 aastat ei ole siin ühel teemal ühtegi otsust, ikka venivad ja te olete sellega tegelenud. Sügisel, ligi aasta tagasi ta küsis, et miks poolteist aastat ei ole. Ja ma ei ole sugugi kindel, et kui te aasta pärast jälle siin olete, siis ta küsib, et miks 3,5 aastat ei ole, siis te umbes vastavate sellele: me oleme kolleegidega arutanud ja peaks tempot tõstma. Minu küsimus. Ma ei tea neid kohtusüsteemi iseärasusi, aga minu hinnangul selline aastane aruanne siin Riigikogus võiks olla üks selline motiveerivamaid kohti, mis paneb ka tagasisidet tõsiselt võtma. Aga kas see on piisavalt motiveeriv? Kui see selle koosseisu lõpuni iga aasta järjest aasta võrra pikeneb, see Varro Vooglaiu küsimus, aga te ikka vastate, et noh, venivad, aga midagi pole teha, kas siis peaks järgnema ka mingi tagajärg, (Juhataja: "Aitäh!") et ma ei tea, kas kaadrites tuleb muudatusi teha? Või kuidas te ise arvate, et see kohtunike motivatsioon on?

Ei, mul ei ole midagi meeldivat selle kohta öelda, et asjad venivad. Aga samas on ka arutatud kohtunike ringis, kuidas me peaks asju lahendama. On nagu kaks arusaama. Üks arusaam on see, et me lahendame lihtsalt põhimõttel, kuidas asjad laekuvad kohtusse, niimoodi me neid järjest ka lahendama. Teine on see, et me hakkame noppima välja sealt mingisuguseid asju, mis väidetavalt on kiiremad. Aga see on kahe teraga mõõk, sest lõpuks on nimelt kõik asjad kiiremad ja siis on keegi õnnetu, kes jääb oma asjadega alati kuhugi lõppu. Mina ise pooldaks pigem seda, et enamus asjad peaksid järjest liikuma, mitte et me kogu aeg valime midagi välja ja ütleme, et see on imekiire.

Ma toon ühe näite teile. Ka seadusandja ise ei ole patust puhas. Te võtsite hiljuti vastu uue pankrotiseaduse muudatuse, kus peaaegu üle paragrahvi on kirjas, kuidas tuleb kolme-nelja päevaga midagi kiiresti lahendada. Samas tegelikult enamuses pankrotimenetlustes ei ole mitte kuhugi kiiret. Vara ei ole sendi eestki ja mitte kuhugi ei ole ja kohtunikud peavad eelisjärjekorras neid lahendama selle eest, kuigi on võib-olla sada muud asja, mis tuleks kiiremini teha.

See ressurss, mis meil on, täna on täpselt see, mis meil on. Kui keegi kuskil venitab tahtlikult, siis tulevad kaebused. Ja ma ütlesin teile ka, et inimesed on süüdi mõistetud. Ka praegu on menetluses … . Sel aastal on ka mitu asja olnud, kus tegelikult on karistatud ka inimesi selle eest, et asjad venivad. See on üks pool seal.

Teine asi, mida me kohtusüsteemis saame aidata, on solidaarsus. Me jagame ringi asju, kui keegi jääb väga asjadega jänni. See on ka asi, mille kohta on täna ühekordsed mehhanismid olemas. Aga see, mis ma siin ütlesin näiteks: üks kohus võimaldaks üle Eesti kohtunikele jagada kõik asjad, koormuse laiali panna. Kui me kujutame ette, et meil täna kuskil piirkonnas mõni kohtunik on vähem koormatud, et ta võiks lahendada mõnda Tallinna asja juurde, me saaksime kiiremini tehtud. See on see, mille nimel mina seisan ja mida ma saan vedada ja lükata.

Ülejäänud asjades sekkuda konkreetsete kohtunike tegevusse – ainult distsiplinaari raames. Seda me üritame ka teha. Mitte et mulle meeldiks nii öelda, et teile tundub, et koroonaasjad on maailma kõige kiiremad, aga minule tundub, et võib-olla veel on mingid muud asjad, kellelegi kolmandale tundub, et veel mingit seitsmendad asjad on kõige kiiremad. Selles mõttes ei ole mingit rõõmu sellest, et asjad on veninud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Mul on väga konkreetne küsimus seoses e-valimistega. Teatavasti Riigikohus on mitmel korral käsitlenud nii kaebusi seoses e-valimistega kui ka andnud hinnangu, et e-valimised ei ole sajaprotsendiliselt kooskõlas valimisseadusega, põhiseadusega, et siin on riiveid ja küsitavusi, aga on võtnud sellise kavalalt pehme seisukoha, delegeerinud vastuolude kõrvaldamise Riigikogule. No Riigikogu ei tee seda enne, kui Riigikohus võtab väga selge, üheselt mõistetava seisukoha, et e-valimised ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse, valimisseaduse ja muude seadustega. Millal te kavatsete seda teha?

Noh, lõppude lõpuks ei ole ju Riigikohus kehtestanud e-valimisi, vaid Riigikogu ikkagi on nad kehtestanud, eks ole. Meie saame hinnata nende kaebuste pinnalt, mis meile on sisse tulnud. Need hinnangud on siiamaani antud. Põhiline vastuolu, millega Riigikohus tegeles eelmistel valimistel, oli teema, et miks e-valimiste regulatsioonid on nii palju valimiskomisjoni ja valimisteenistuse aktides kirjas, mitte seaduse tasemel. Nüüd, eks ole, vahetult enne valimisi Riigikogu täiendas neid menetluskordi. Mina ei ole veel lõpuni süüvinud sinna, kui palju need nüüd mida muutsid. Seaduse sisse need asju tõid. Mingis mõttes see olukord nüüd, ma loodan, on paranenud. See olukord on vast paranenud, midagi on teisiti siiski sellest, mida Riigikohus nägi.

Nagu ma siin enne ütlesin ka, valimiskomisjonis on minule teadaolevalt ikkagi üks väga suur elektrooniliste valimiste korralduse kaebus menetluses, ja kui see edasi tuleb ka Riigikohtusse, siis küllap peab ka Riigikohus sellega tegelema. Nüüd, võtta eelhoiakuna, et e-valimine kui selline on iseenesest põhiseadusega vastuolus – selleks minu arvates täna argumente ei ole nii palju öelda.

Suur tänu, auväärt Riigikohtu esimees! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud Riigikohtu esimees! Head kolleegid! Alustuseks peab tunnistama, et mul on hea meel selle üle, et Riigikohtu esimees tunneb muret ja on orienteeritud ühiskonna muutustest tulenevalt ka kohtusüsteemi muutmisele. Seda on igati tore tunda. 

Alustades oma kõnet, ma tsiteerin Riigikohtu esimeest: "Kohtusüsteem toimib üldiselt jätkuvalt korrakohaselt: tagatud on sõltumatu ja erapooletu õigusemõistmine ning kohtuasjade lahendamine mõistliku aja jooksul. Kahjuks on aga süvenenud juba eelmisel aastal esile toodud muret tekitavad tendentsid kohtuasjade lahendamise aeglustumisele." Selle aasta jooksul, mil mul oli võimalik lähemalt tutvuda kohtusüsteemiga, saan vaid nõustuda Riigikohtu esimehega. Ühiskonna ootused on iga aastaga muutunud aina kõrgemaks kohtusüsteemile. Kindlasti ei saa seda laiendada automaatselt kõigile kohtutele võrdselt. Eks sõltub ju kõikidest asjaoludest, kohtu liigist ja paljuski kohtunike kui üksikisikute tegevusest. 

Riigikohtu esimees tõi oma kõnes välja võimalikud põhjused, mis põhjustavad menetlustempo aeglustumise ja jõudluse halvenemise. Kindlasti on üks põhjus põlvkonnavahetuse protsess kohtusüsteemis, aga usun, et töökorralduse põhjalik ülevaade ja kohtujuhtidele suuremate õiguste andmine aitab parandada üleminekul tekkivaid pause. Kui Riigikohtu esimees tõi esile üheks põhjuseks haldusasjadesse lisandunud sellesse kohtusse pöördumiste kasvu, mida soodustavad kohtusse pöördumisel madalad riigilõivud ja riigiasutuse menetluskulude tasumise riski puudumine, siis kas me ühiskonnas peame piirama kohtusse pöördumist või saame hoopiski niinimetatud vahekohtute abil küsimusi lahendada? Ka see debatt tuleb meil läbi teha. 

Kriminaalmenetluste venimise põhjuseks on Riigikohtu esimees toonud jätkuvalt jäigad menetlusreeglid ja advokaatide puuduse, kõigis valdkondades ka kohtunike kohatine suutmatus menetlusi juhtida ja ohjata, samuti võimalik läbipõlemine. Eelmise aasta juunis kutsus toonane justiitsminister kokku erinevate õigusharude esindajatest koosneva ekspertide kogu, et panna alus uuele kriminaalmenetluse seadustikule. Täna kehtiv kriminaalmenetluse seadustik võeti vastu 2004. aastal. Selle aja jooksul on ühiskonnas toimunud ülisuured muutused. Ka kriminaalmenetluse seadustik on saanud väikesi muudatusi, aga põhjapanevat remonti saame oodata, kui eksperdid oma töö lõpetavad. Esimesed kümme ettepanekut on vast lähiajal Riigikogusse liikumas. 

Kindlasti ei saa me eraldi vaadata kogu õiguskaare toimimist süüteomenetluse puhul, alustades kriminaalmenetluse algatamisest kuni karistuse määramiseni ja selle ära kandmiseni. Efektiivse süüteomenetluse olulisem osa on kogu protsessi digitaliseerimine. See kõik peab olema ühtses süsteemis, mis annab eelduse tänapäevaseks toimimiseks. Olulisem on, et kohtusüsteem on täna võimeline iseennast reformima, modifitseerima. Seda hetke ei tohi mööda lasta. Võtmesõna on siin loomulikult koostöö kohtute, Justiitsministeeriumi ja Riigikogu vahel. Andes kohtusüsteemile rohkem iseseisvust oma tegevuse enesekorraldamiseks, tõstame ka nende vastutust ühiskonna ees. Siis puudub võimalus kasutada väljendit: küll me teeksime, kui ministeerium lubaks. 

Lõpetuseks. Tekkinud olukorras on võimalik pöörata tekkinud väljakutsed eduks. Esiteks, nagu ma ütlesin, on kohtusüsteem ise valmis muutusteks, mida väga tihti ei ole. Teiseks, digitaliseerimisega saame tõsta kogu süsteemi toimimise efektiivsust. Kolmandaks, põlvkonnavahetus loob eeldused, et uutele tehnoloogiatele üleminek on sujuvam. Aga üks mõte meile, seadusandjatele ka. Anatoly Zimichev on oma raamatus "Psühholoogia. Poliitika. Võitlus" kirjutanud järgmist. Seadusandlusest tuleb kõrvaldada juriidiline ekvilibristika, mis lubab seaduste kaksipidise tõlgendamise. Segased õigusnormid, mis nõuavad täiendavaid selgitusi ning annavad otsustamisõiguse mitte seadusele, vaid ametnike või muude osavate õigusetõlgitsejate subjektiivsetesse kätesse, on lubamatud. 

Jõudu ja jaksu Riigikogule selle mõtte ellurakendamisel. Loomulikult jõudu ja jaksu Riigikohtu esimehele ja kogu kohtusüsteemile koostöös Justiitsministeeriumiga, sest kõiki muudatusi saab eelkõige ellu viia koostöös. Et see hoog ei raugeks, kuigi mulle tundub, et kohati see hoog on natukene aeglustunud, aga et ta jumala eest ei raugeks. Aitäh! Ja edu meile!

Suur tänu! EKRE fraktsiooni nimel kolleeg Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks muidugi suur tänu teile, härra Riigikohtu esimees, selle ülevaate eest ja olulise statistilise informatsiooni esiletoomise eest, samuti tõsiste kitsaskohtade allajoonimise eest. Ma oma sõnavõtu alguseks ütleksingi, et see osa teie ettekandest väärib kindlasti ka meiepoolset toetust. Kui ikkagi te ütlete, et te viiendat aastat järjest käite parlamendi ees ja joonite iga kord alla, kuivõrd tarvilik on kriminaalmenetluse üldmenetlust lihtsustada, tõhustada ja kiirendada ja odavamaks muuta, sellepärast et vastasel juhul lihtsalt kohtumenetlus põhjendamatult venib ja ei saa õigluse ideaal piisavalt teenitud Eesti Vabariigis, ja sellest hoolimata mitte midagi ei tehta, et probleemi lahendada, siis see on häbiplekiks, see on häbiplekiks Riigikogule, see on häbiplekiks valitsusele. Minu väga selge üleskutse koalitsioonile on küll see, et niimoodi ei saa ju asi jätkuda. Kui kõik tunnistavad, et on tegemist reaalse probleemiga, mis väärib lahendamist, siis ei saa selliste asjade lahendamisega viis aastat ja rohkem venitada, siis tuleb istuda maha, tulla kokku, vaadata, mis teha annab, kaardistada ära vähemalt need esimesed asjad, mis saab esimese ringiga ära teha, kõige suuremad kitsaskohad, kõige suuremad probleemid, ja teha need asjad korda, noh! Kui me tahame olla ikkagi päriselt tõsiselt võetav riik, sealhulgas õigusriik, mis püüab lähtuda õiguse ja õigluse ideaalidest, siis ei saa selliseid asju lihtsalt lõputult ignoreerida. See on üks pool, millele ma juhiksin tähelepanu. 

Aga teine pool on ikkagi see, et ega mu meelest ka kohtusüsteemi enda suunal tuleb heita kriitiline pilk. Kuna me ei saanud siin enne sisulist diskussiooni pidada, kuna meil on ainult üks küsimus Riigikogu liikmetena ette nähtud, ühe küsimuse ma kasutasin ära, et teie poole pöörduda, ilma et see oleks andnud kaugeltki rahuldavat tulemust, siis ma adresseeriksin seda probleemi siiski veel, millele eelnevalt sai tähelepanu juhitud. Probleem seondub siis sellega, et kaks ja pool aastat pärast vaktsiinipasside süsteemi jõustamist Vabariigi Valitsuse poolt, mis oli ka õiguskantsleri hinnangul tehtud õigusvastaselt, ei ole Eesti kohtusüsteemis siiani, mitte ühtegi korda kõrgema kohtutaseme raames antud sisulist hinnangut vaktsiinipasside süsteemi õiguspärasusele. Mitte ühteainsat korda. See on fakt. Olgugi, et ei ole nii, nagu te ütlesite, et nüüd hakkavad kaebused ka Riigikohtu ette jõudma. Terve rida kaebusi, ma täpset numbrit ei tea, on juba vähemalt pool aastat või rohkem tagasi jõudnud Riigikohtu juurde, ilma et oleks isegi otsustatud, kas kaebust menetlusse võtta. Ma tean seda lihtsalt esimeses isikus, sellepärast et mina ise, enda poolt algatatud kaebuses pöördusin Riigikohtu poole kassatsioonkaebusega jaanuarikuus. Ja nüüd, palju jaanuarist on möödas? Veebruar, märts, aprill, mai, juuni – viis kuud. Ja viie kuu jooksul ei ole suudetud langetada otsust, mitte sisuliselt, vaid selle kohta, kas üldse võtta asi menetlusse või mitte võtta. Nii et ei saa öelda, et alles nüüd hakkavad jõudma, et pole olnud.  

Millest me räägime? Me räägime sellisest kaebusest, minu kaebuse sisuks oli konkreetsel juhul see, kas on õiguspärane, et Vabariigi Valitsus oma üldkorraldusega on keelanud ära inimestel näiteks vabaõhuüritustel osalemise, suusavõistlusel osalemise näiteks, olgugi et inimesed on koroonahaiguse läbi põdenud, küll veidi rohkem kui aasta aega tagasi, ja on valmis tõendama seda, et nad ei ole nakatunud, PCR-testiga. Välitingimustes toimuvad spordivõistlused! 

Kui ma vaatan tagasi selle kaebuse menetlemisele: esimene aste absoluutselt ei süvene kaebuses esitatud argumentidesse, vaid kopeerib põhimõtteliselt sõna-sõnalt Vabariigi Valitsuse seisukohti, mille esitasid Ellex Raidla advokaadid, teine aste sisuliselt teeb täpselt sama. Kahes esimeses kohtuastmes sisulist tähelepanu sisulistele argumentidele polegi veel pööratud. Ja nüüd oleme siis olukorras, kus, eks ole, palume Riigikohtul, et kuulge, niimoodi ju ei saa, tuleb ikkagi sisuliselt vaadata nendele argumentidele peale ja sisuliselt neid kaaluda. Nagu me nägime, Riigikohus võtab menetlusse ainult 10% esitatud kaebustest. Ega ma ei usu, et ka sellega paremini läheb. 

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Aga tõepoolest, varsti, augustikuus saab kolm aastat täis sellest, kui vaktsiinipasside süsteem kehtestati, muu hulgas lastele, lastele, keda üldse koroonaviirus ei ohustanud põhimõtteliselt, noortele tervetele inimestele, nemad tõrjuti välja huviringidest, igalt poolt mujalt. Ja minu meelest see on teie moraalne kohustus mitte venitada, vaid võtta seisukoht, hinnata seda sisuliselt ja öelda, et kas selline asi oli siis õiguspärane või mitte Eesti Vabariigis.  

Teine näide. SAPTK‑ga esitasime kaebuse juba 2021. aasta kevadel kehtinud piirangutele, mis seati meeleavalduste pidamisele. Ei tohi osaleda rohkem kui 25 inimest grupis, ja ma ei mäleta, mis seal see meeleavalduses osalejate koguarv oli. Vabas õhus! Nii. Me osutasime sellele, et pole mitte mingisuguseid teaduslikke andmeid selle kohta, et vabas õhus üldse märkimisväärsel määral koroonaviirus leviks. Ei ole Vabariigi Valitsus neid esitanud ja ka kohtumenetluse käigus nad ei suutnud esitada mitte mingisuguseid teaduslikke argumente, millest nähtuks, et leviku oht on. 

Esimese astme kohus tõi naeruväärseid argumente: "Kuulge, aga te saate ju korraldada oma meeleavaldusi ka veebis, nii et ei saa öelda, et teilt on põhiseaduslik õigus meelt avaldada ikkagi päris lubamatult ära võetud." Ja nii edasi. Ühesõnaga, jälle täielik sisuliste argumentide ignoreerimine, Vabariigi Valitsuse esitatud argumentide kopeerimine. Teises astmes sama asi, mitte sugugi parem. Ja mida tegi Riigikohus novembris 2022, nüüd juba poolteist aastat tagasi? Ei võtnud me kassatsioonkaebust menetlusse. 

Kas pakuti teile võimalust võtta sisuline hinnang ja öelda, et niimoodi ei saa põhiseaduslikku õigust meelt avaldada maha suruda, ilma et selleks oleks teaduslikult põhjendatud argumendid? Pakuti. Kas kasutasite? Ei kasutanud.  

Nii et ma ei ole nõus selle teiepoolse osutusega, te lihtsalt nagu lükkate vastutust endalt kõrvale. Mina arvan, et Riigikohtul on siin väga suur vastutus, seda vastutust tuleks kanda.  

Sama asi on seotud e-valimistele sisulise hinnangu andmisega, millele osutas kolleeg Mart Helme. E-valimised võeti Eesti Vabariigis kasutusele 2005. aastal, kui ma õigesti mäletan. Sel aastal möödub, on möödunud või möödub, ma ei tea täpselt, 19 aastat, järgmisel aastal saab täis 20 aastat. 20‑aastase perioodi jooksul ei ole Riigikohus kordagi andnud sisulist hinnangut sellele, kas e-valimised on kooskõlas põhiseadusega või mitte. On nii? On. Te ei ole mitte kordagi andnud sisulist hinnangut põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käigus sellele, kas see on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Võimalusi selleks on olnud rohkelt.  

Mina kutsuksin teid üles seda tegema. Ei ole nii, nagu te ütlesite ise oma konkureerivas arvamuses, millal see oligi, see oli, millal see oli, noh, Riigikogu valimiste järgselt, tsiteerin: "Asjasse puutuvuse kitsa käsitluse järgi ei olegi juriidiliste nüansside tõttu sisuliselt peaaegu võimalik konkreetse normikontrolli raames jõuda elektroonilise hääletuse regulatsiooni põhiseaduspärasuse tervikhindamiseni, valimised aga mitte üksnes ei pea olema ausad, vaid ka näima ausad, ning kaebajate väidete kontrollimiseks peaks olema tagatud tõhus ja mõistlik menetluskord." See on teie seisukoht. Aga ma arvan, et samast seisukohast lähtuvalt …

Aitäh!

… te peaksite pingutama ka selle nimel, et anda e-valimiste süsteemile sisuline hinnang. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud Riigikohtu esimees! Iga uue seaduse väljatöötamisel peab alati oskama vastata küsimusele, mis probleemi me sellega lahendame, kas me tõesti kedagi aitame või tekitame, vastupidi, veel rohkem erinevaid raskusi inimestele. Ma arvan, et Riigikohtu esimees tegelikult vastas väga õigesti, et meie siin seadusandjana võime oma ülereguleerimisega tekitada, vastupidi, inimestele veel rohkem muresid ja probleeme, ja see on see põhjus, miks nad lõpuks jõuavad kohtutesse.  

Kui ma kunagi töötasin advokaadibüroos, siis mulle alati tundus, et tegelikult inimesed, kes jõuavad kohtutesse, on mingil määral juba kaotanud, ükskõik, isegi kui nad väljuvad võitjatena. Sest kui sa jõuad kohtusse, see ressurss, see närvipinge, see aeg – tegelikult igaüks, kes on kohtutee läbi käinud, teab, kui raske see on. Seetõttu meie kui seadusandja roll on leida need lahendused enne, kui inimesed peavad jõudma kohtutesse. Ja see on ka üks põhjus, miks ma kunagi poliitikasse tulin. Mul oli selline arusaam, et me peaksime suutma lahendused leida juba enne, see moment, kui me need seadused koostame.  

Aga kahjuks Riigikohtu esimees mainis veel ühte väga olulist momenti: et Riigikogu enam ei pööra tähelepanu sellele, kas need seadused, mis me vastu võtame, on kooskõlas põhiseadusega või mitte. Kui kolleegid veel mäletavad, meil oli siin arutelu õigusloomepoliitika üle. Analüüs, mis selle kohta tehti, andis väga hävitava hinnangu, kuidas meil õigusloome siin välja näeb. Esiteks toodi välja, et väljatöötamiskavatsust enam üldse ei tehta ega tehta enam ka põhiseaduspärasuse kontrolli. 

Õigusloome põhialuseks on see, et see peab olema kaasav, ettenähtav ja kodanikel on võrdne õigus õigusloomes kaasa rääkida. Aga me mäletame, kuidas meil väga olulised ja suured eelnõud olid vastu võetud eelmisel aastal: 22 erinevat usaldushääletust. Sel aastal olid väga olulised eelnõud, kuhu me esitasime muudatusettepanekuid – need seoti kõik kokku. Me ei saanud oma huvirühmasid esindada. Automaksueelnõu, mis tuleb kohe arutlusele. Kas seal on põhiseaduspärasuse kontroll tehtud? Kuidas on niimoodi, et me lähme praegu hääletama eelnõu, kus mitte ükski opositsiooni sisuline muudatusettepanek ei läinud isegi hääletusele, sest need seoti kõik kokku? See eelnõu ei näe ette meil automaksuvabastust puuetega inimestele, lasterikastele peredele, vähem kindlustatud isikutele. Ja mitte ükski fraktsioon, mitte ükski Riigikogu liige ei saanud esindada inimeste huve, ei saanud esindada huvirühmade huve, kes eraldi pöördusid, palusid muudatusettepanekuid esitada ja hääletada. See on see, kuidas õigusloomet luuakse. Ja siis imestatakse, et kuidas juhtub nii, et me võtame seaduse vastu ja järgmine hetk inimesed peavad minema ja kaebama selle kohtusse. Kui me täna oleksime need muudatused sisse viinud, kui me oleksime need seadused läbi mõelnud, siis ei oleks tekkinud ka seda probleemi.

Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Ja üks oluline probleem ka, mida mainis lugupeetud Riigikohtu esimees: Euroopa Liidust tulenevad õigusaktid. Siin meil oli kolm väga suurt eelnõu. Ühe me kahjuks võtsime vastu: vilepuhujaseadus. Vaenukõne-eelnõu on menetluses ja kolmas on haldustrahvide eelnõu. Väga olulised eelnõud, väga vasturääkivad. Ja mis on meie kõige suurem probleem? Meile tulevad Euroopa Liidu õigusest üle erinevad direktiivid, mis me peame kuidagi sisse viima oma siseriiklikusse õigusesse, aga meil ei ole täna spetsialiste. Meil ei ole tegelikult sellise õigusloome eksperte, kes suudaksid need seadused kirjutada niimoodi, et need sobituksid Eesti siseriikliku õigusega. 

Kahjuks kõik need, vabandust, bürokraatlikud seaduseelnõud, mis tulevad, ei sobi meie väikese riigi õiguspoliitikaga, aga ka kultuuriga. Ja täna järjest, tõesti, me võtame need vastu. Inimestele tekivad lisakohustused juurde, ettevõtetele, kohalikele omavalitsustele halduskoormust juurde. Ja tekibki ülereguleerimine.

Seetõttu on see ka põhjus, miks täna presidendil on tekkinud palju olulisem roll meie õigusloomes. Mulle alati meeldib meelde tuletada Lennart Meri, sest tema oli meie ajaloos see president, kes jättis kõige rohkem kordi seaduse välja kuulutamata: esimesel ametiajal 25 korda, teisel ametiajal 16 korda. Riigikohtusse ta pöördus väga tihti ja kusjuures tema taotlused väga tihti ka rahuldati. Ühelt poolt muidugi võib öelda, et riik oli siis alles noor, seadusi palju, kuid teiselt poolt Lennart Meri just siis sai aru, kui tähtis on see, et iga seadus, mis vastu võetakse, omab väga olulist mõju ja pikaajalist mõju ühiskonnale. Seetõttu oli ta valmis lõpuni debateerima, seadusi paremaks kirjutama, otsima vastuseid riigikohtunikelt. Ja täpselt samamoodi, sama kriitiliselt me peame suhtuma seadusloomesse siin ja täna. Me peame aitama inimesi, mitte tekitama veel rohkem kontrolli ühiskonna üle. 

Seetõttu mul on üleskutse kõigile. Meie siin seadusandjana tegelikult omame väga suurt mõju sellele, kuidas ühiskond elab, kuidas ühiskond hakkama saab. Proovime seadusi kirjutada nii, seadused vastu võtta nii, et me teeme inimeste elu paremaks. Aitäh!

Suur tänu! Sellega sulgen läbirääkimised. Suur tänu veelkord auväärt Riigikohtu esimehele ja kõikidele, kes osalesid arutelus! Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (trahviühiku suurendamine) eelnõu 415 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Trahvide kahekordne tõstmine – kahjuks tegemist on veel ühe maksuga sõidukiomanikele. Parkimistrahv hakkab meil olema 80 eurot, kallim kui Soomes. Hoiatus- või mõjutustrahv: 160 eurot. Ja ütleme ausalt, trahvide ja riigilõivude tõstmine on valitsuse ebakompetentsuse maks rahvale. Sellega karistatakse rahvast viletsa majanduspoliitika eest ja selle eest, et eelarve on sellisesse seisu viinud. Ja muidugi Keskerakond hääletab selle eelnõu vastu. 

Kui tsiviliseeritud ühiskonnas on kujunenud põhimõte, et mis tahes karistused kannavad distsiplineerivat, käitumiskultuuri parandavat eesmärki, siis Eestis praegu see trahvide tõstmine kannab vastupidist sõnumit: kihutage 100-ga, rikkuge seadust, nagu homset polekski, annate seeläbi panuse riigieelarve täitmisse! Ja võite olla kindlad, et ka riigi eelarvestrateegia kiidab ja toetab teid selles igati! 

Võib-olla see võib kõlada väga irooniliselt, isegi küüniliselt, aga paraku see on reaalsus, ja valitsuskoalitsioon isegi ei varja seda. Seda on väljendanud eraldi ka justiitsminister Riigikogu ees, öeldes otsesõnu, et eelnevalt mingit analüüsi tehtud ei ole, kuidas trahvid mõjutavad käitumist või liikluskultuuri. Küll aga tehti üks kõige olulisem analüüs: arvutati välja, kui palju tulu trahvid riigieelarvesse toovad. See on prioriteet. 

Aga ka siinkohal pange tähele, tunnistati ja viidati tõsiasjale, et trahvide kahekordistamisega võib tekkida oht, et inimestel võib tekkida trahvide tasumisega raskusi ja oodatav tulu võib seetõttu riigile olla palju väiksem. Tegelikult juba saadakse aru, et inimesed on sellistes majanduslikes raskustes ja trahve tõstetakse nii palju, et suure tõenäosusega võime olla olukorras, kus inimesed polegi võimelised neid enam tasuma. Ja väga huvitav, mis selle peale ütles komisjoni ametnik: aga me tuleme teile vastu. Nüüd võite hakata tasuma trahve mitmel korral. Ja veel üks aspekt: on ka võimalus istuda arestikambris. Väga huvitav oli see, et selle diskussiooni peale üks Reformierakonna esindaja õiguskomisjonis ütles, et aga see ongi ju okei. Võib-olla mõni inimene võikski rohkem arestikambris istuda ja mõelda oma tegemiste peale. 

Mul on küsimus: keda te soovite karistada? Kas retsidiivse käitumisega kiiruseületajat, kes niikuinii ühel või teisel moel oma trahvi ei maksa, või siis näiteks mitmelapselist üksikema, kes korra libastub, pargib valesti või unustab liikluskindlustuse õigel ajal uuendada? Kas tema peab arestikambris istuma?

Kahjuks nii ongi, et valitsus ongi huvitatud sellest, et inimesed libastuksid, eksiksid, võimalikult palju rikkumisi korda saadaksid, sest nii kasvab riigieelarve. Aga mööname ka seda, et kahekordistunud trahvimäärad avaldavad erinevat mõju näiteks mõnele valitsuse liikmele või Võrumaal elavale perele ja nende igakuisele toimetulekule. Kui varasemalt sai Võrumaal elav pere tasuta ühistranspordiga sõita, siis esmalt Reformierakond otsustas, et kaotame selle tasuta ühistranspordisõidu ära, ja nüüd on otsustatud, et tõstame ka piletita sõidu eest trahvi kahekordseks.

Ja muidugi eriline on ka see, kuidas see arutelu välja nägi ja kuidas selleni jõuti. Alguses öeldi, et võib-olla me ei peaks neid trahve järsult tõstma, aga siis kardeti, et trahv piletita sõidu eest võib osutuda madalamaks kui kuupileti ostmine. Siis öeldi, et igaks juhuks teeme selle kahekordse trahvitõusu ära, muidu äkki laekub raha eelarvesse vähem. 

Aga mis on nüüd uus info, mis on kõige naljakam: varsti tuleb siia eelnõu, kus viiekordselt hakatakse tõstma piirmäärasid maakonna bussiliinidel. Viiekordselt! Ja tekibki olukord, kus trahvi maksta saab olema odavam, kui osta 100-eurone kuupilet. 

Mis puudutab 80-euroseid parkimistrahve, siis nende kogumisega võib tekkida raskusi, sest kütuseaktsiisi, automaksu ja üldise hinnatõusu juures on paljudel inimestel auto saamas luksuskaubaks, ja sedagi mitte kihutamiseks. Võib-olla erinevate eelnevate analüüsideta ja hoogtööna valminud eelarve aukude täitmise juures ühelgi valitsusliikmel ei tulnudki mõttesse, et ehk ei olegi inimesel enam vaja autot kuhugi parkida, sest tal ei pruugi enam autotki olla. Ka bussiga ei pea inimene enam sõitma, sest töödki ei pruugi tal enam olla. Nii "lihtne" võibki elu väljaspool Toompead tunduda. 

Ja arvestades seda, et karistusõiguses kehtib ultima ratio printsiip, see tähendab seda, et karistamist me peame alati viimaseks meetmeks, sellest tulenevalt Keskerakonna fraktsioon esitas mitmed muudatusettepanekud selle kohta, et parkimise ja hoiatustrahvid jääksid samale tasemele. Mitte ühtegi muudatusettepanekut ei toetatud. Me menetlesime neid eelmisel nädalal öötundidel. Parkimistrahvide puhul ma möönan veel seda, et meil on tulemas üks eelnõu, see tuleb hiljem. Vähe sellest, et muudetakse kõiki parkimisreegleid, siis selle teise eelnõuga otsustati, et see tähtaeg, millal need uued parkimistrahvid hakkavad kehtima, nad hakkavad kehtima 1. juulist ehk siis vähem kui kuu aja pärast. Selline menetlus siis on: täna me võtame vastu ja uued, need 80- eurosed parkimistrahvid hakkavad kehtima 1. juulist!  

Aga trahvide ja riigilõivude hüppelise kasvu kõrval peitub kõige suurem oht ja probleem selles, et riigi ja valitsuse jaoks ei ole mureks vaesem ühiskond, vaesem rahvas, vaat hoopis trahvirahadest laekumata jääv tulu riigikassasse. Ja kui riik hakkab oma inimestega suhtlema läbi karistuste, siis toob see kaasa hoopis vastupidise efekti. Miks inimesi karistatakse valitsuse läbimõtlemata majanduspoliitika pärast? Võib-olla pigem peaks küsima: millist trahvi maksavad valitsuse liikmed selle eest, et on Eesti majanduse niivõrd nigelasse seisu viinud? Aitäh!

Aitäh! EKRE fraktsiooni nimel Kert Kingo, palun! Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle valitsuse järjekordne otsus tõsta midagi, millegi hindasid, see käekiri ongi sellel praegusel valitsusel ainult: andke raha! Mäletate, siin keegi ka rääkis, et andke raha. Täpselt sama on siin ka: raha, raha, andke raha. 

Eelnõu seletuskirjas on kirjas: "Eeldatav positiivne mõju on see, et isikud käituvad ühiskonna seaduskuulekamalt ja hoiduvad väärtegude toimepanemisest, kuna rikkumise eest määratav karistus avaldab otsest survet isiku toimetulekule ja tema rahalistele vahenditele." Kohe varsti on toodud ära siis oodatav mõju: "Kuna rahatrahvide määrad tõusevad, siis panevad isikud toime vähem rikkumisi ja nii on kohtuvälistel menetlejatel võimalik rohkem tähelepanu pöörata üldisele korrakaitsele ja ennetusele. Selle tulemusena paraneb kogu ühiskonna heaolu." Ja siis on toodud ühe negatiivse mõjuna välja järgmine tekst: "Kui riigi majanduslik olukord tervikuna on keeruline ja isikute sissetulekud on väikesed, siis võib suureneda isikute hulk, kes on karistatud väärteo toimepanemise eest, kuid võimetud karistust täitma." Kõik need kolm teksti on üksteisele vasturääkivad. Aga noh, ilus kirjapilt, ilus kirjapilt. 

Üldkokkuvõttes, mis on selle seaduseelnõu siis eesmärk? Domineerima jääb see, et on just nimelt sõidukiiruseid vaja vähendada. Nüüd on ilus moodne väljend "rahustada liiklust". Aga nüüd tekibki küsimus, kas eesmärgiks on siis suunata inimesi vastutustundlikult liiklema enda ja teiste tervise huvides või karistada, antud juhul siis trahvi näol, mitte suunata neid seaduskuulekalt käituma. 

Ma olen näinud politsei aegadel neid aegu, kui oli selline strateegia. Eesmärk oli, et sõiduautode kiirused, neid kiirusi vähendada. Selle puhul leiti, et kui on olemas kiirusekaamera, siis tavapäraselt näiteks Tallinna-Tartu maanteel sõiduk võtab hoo maha, siis ongi eesmärk saavutatud, kiirus on vähenenud. Või kui tee äärde, maantee äärde nähtavale kohale paigutada politseiautod, samamoodi, sõidukijuht võtab kiiruse maha ja eesmärk on saavutatud. Teine strateegia oli see, kui riigieelarvesse oli raha vaja. Siis ei olnud eesmärk, et liigsuured kiirused oleks, ütleme, väiksemaks läinud, vaid eesmärk oli raha korjata. Ja siis kolisid politseiautod põõsastesse, et neid ei oleks näha, et me saaksime inimese rikkumiselt tabada, sest siis me saame raha. 

Täpselt sama küsimus nüüd ongi, et mis on selle eelnõu eesmärk. Mina näen seda eelnõu lugedes, et see eesmärk ei ole liiklust rahustada. Eesmärk ei ole inimesi suunata seaduskuulekamalt käituma, et hoiduda nii enda kui teiste tervise kahjustamise eest, vaid eesmärgiks on ainult raha. Raha! Ise nad ju tõdevad siin täpselt samamoodi, et kui riigi majanduslik olukord tervikuna on keeruline ja isikute sissetulekud on väikesed, siis võib suureneda isikute hulk, kes on karistust karistatud väärteo toimepanemise eest, kuid võimetud karistust täitma. Järelikult see karistus ei toimi ja seda ise mööndakse. 

Jõuamegi jälle sinna, et selle valitsuse lipukiri on: andke raha, andke raha, sest meil on vaja raha. Ja inimesele laotakse peale järjest rohkem kohustusi, järjest suuremad rahalised nõuded. Ma ei kaitse ja ei õigusta siin liikluseeskirjade rikkujaid ega liiklushuligaane, aga selliste paberi peal ilusana paistvate visioonidega seda eesmärki ei saavutata. Eesmärgiga saada riigikassasse rohkem raha, mitte eesmärgiga suunata inimesi seaduskuulekale käitumisele, kus nad arvestavad teistega.

Ja lõppkokkuvõttes tekib küsimus, kuhu on kadunud ennetamine. Siiamaani propageeriti väga ennetamist, et meil ei tekiks karistusühiskond, et me ennetame kõiki. Ei ole kuulda-näha, nüüd on ainult karistus. Me olemegi nüüd jõudnud sinna: igale probleemile on lahenduseks maks. Kui on probleem edasi, tõstame maksu, kui ei mõju, tõstame kaks korda või kolm korda. Kogu senine seadusandlus, mis on valitsuselt tulnud, täpselt seda ainult kinnitab. See ei muuda olukorda, trahvi suurus ei muuda. Krooniline kiiruseületaja ei muuda oma käitumist, vähemalt trahvide pärast küll mitte. 

Seetõttu kindlasti Eesti Konservatiivne Rahvaerakond hääletab sellele seaduseelnõule vastu, sest see on täiesti valedel motiividel tehtud ja täiesti valedel eesmärkidel koostatud seaduseelnõu. Ja see ei aita mitte kuidagi kaasa seaduse seletuskirjas nimetatud nii-öelda eesmärgile. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Liisa-Ly Pakosta. Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Soovin tänada Eesti 200 poolt kõiki kohtunikke ja kohtute töötajaid ja eriti Villu Kõvet, kes alati ju väga rahulikult, asjatundlikult ja sisukalt argumenteerides on pikki aastaid neid muresid ja probleeme, aga ka lahendusi tutvustanud. 

Vajalik on tõepoolest kogu aeg üle rõhutada, kui tähtis on Eestile see, et meil on õigusriik, et meil on kohtud iseseisvad.

Hea kolleeg, ma korra segan. Me oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud, millele vähemalt kõne algus on keskendunud. Te vist olete jäänud hiljaks. Ei ole hullu.

Siis ma nendest trahvidest peaksin praegu rääkima või?

Jaa, kui teil on soov ja kui teil on volitus fraktsiooni nimel seda teha, siis otse loomulikult. Aga te ei pea, teil ei ole kohustust.

Et mitte jääda piinlikku olukorda, teen ma siit sujuva ülemineku trahvidele. Ja tõesti vabandan, tulin otse lähetusest, kuulates küll otseülekannet, aga kuidagi ruumi sisenedes ilmselt see päevakorrapunkt vahetus. 

Siit piinlikust olukorrast siis edasi minnes ja vabandades kõikide kolleegide ees ja tänades istungi juhatajat sellele tähelepanu juhtimise eest, siis trahvide tõstmist Eesti 200 fraktsioon toetab. Toetab sellepärast, et trahvidel on heidutav mõju, nendel on heidutav mõju olnud nii kaua, kui me inimkonnas õiguslikke regulatsioone teame. Trahvide heidutav mõju elukalliduse tõusuga, inflatsiooni kasvuga ja kõikide muude asjaoludega, mille üle me rõõmsad ei ole, on siiski paratamatu, et trahvide heidutav mõju säiliks. 

Ei saa olla nõus opositsiooni esindajatega selles, et arutelu teemas puudus. Õiguskomisjonis me vaatasime seda läbi päris mitu korda. Ja needsamad argumendid, mida ma ka täna nimetasin, et see trahvide heidutav mõju peab jääma, said meie poolt esile toodud ka komisjonide istungitel. Trahve määratakse Eestis ikkagi selliste tegude eest, mis on ära hoitavad, välditavad. Ja juhul, kui inimene käitub üldiselt õiguskuulekalt ja talle on tõesti mingisugune juhuslik, näiteks kas kiiruse ületamine või vale parkimine, mida ta tõesti ei pannud tähele mingil põhjusel, siis ka need esmakordsed meeldetuletused on ju palju madalamate määradega. 

Võttes siin teema kokku. Loodame, et Eesti inimeste tähelepanelikkus ja õiguskuulekus kaitseb neid nende kõrgemate trahvide maksmise eest ja inimestel jääb raha alles, ühiskond muutub õiguskuulekamaks ning kedagi ei seata ohtu näiteks ülemäära kihutava inimese poolt või jalgratturit ei seata ohtu valesse kohta pargitud auto poolt. Suur tänu! Ja veel kord vabandan. 

Pole hullu, ikka juhtub. Aitäh! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 415 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, juhin esmalt tähelepanu, et käesoleva eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (trahviühiku suurendamine) eelnõu 415. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 58 Riigikogu liiget, vastu 24, erapooletuid 0. Eelnõu 415 on seadusena vastu võetud. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Saame minna kolmanda juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse eelnõu 364 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Ootame ära, kuni automaksu pooldajad sumisemise lõpetavad ja jalgsi lahkuvad siit. Jalgsi lahkuvad siit, rattaid all ei ole, isegi mitte tõukse. (Juhataja helistab kella.) No näed, no näed, ja saabki vaikus majja.

Lugu on ju tegelikult kurb. Me võime siin puldis nalja teha ja rääkida sellest, kuidas jalgsi lahkutakse ja rattaid ei ole all, aga tegelikkus on muidugi troostitu. Tegelikkuses on virutatud ikkagi Eesti inimestele praegu kirvega silmade vahele, hästi teritatud kuldse kirvega silmade vahele. Sest vaadake, sõbrad, küsimus ei ole ju ainult selles, kas see on mingi 50 eurot või 100 eurot aastamaksu auto pealt. Küsimus on põhimõttes, küsimus on inimeste omandi kallale minemises, aga küsimus on ka loomulikult inimeste rahakoti kallale minemises kaudselt kõige sellega, mis igasuguse mootori maksustamisega tuleb kõikidele hindadele, mida me igapäevaselt aktsepteerima peame, kui me läheme poodi, kui me kasutame mingeid teenuseid. Kõikidele nendele hindadele tuleb mingisugune protsent otsa.

Te võite ju rääkida siin mis tahes ilusaid jutte kliima päästmisest ja keskkonnahoiust, see kõik ei maksa mitte midagi. Mingit kliimat see ei päästa, mingit keskkonnahoidu sellega ei kaasne. Tegelikult on see jõhker inimeste rahakoti seest raha välja kiskumine, sõna otseses mõttes kiskumine, ja elukalliduse järsk ja püsiv halvendamine.

Me oleme siin kõikide nende menetluste ajal kõiki neid argumente ju loopinud üle selle puldi siia saali poole, ja mitte ainult meie, vaid ka teised opositsioonierakonnad ja nende esindajad. Aga ega sest kasu ei ole midagi olnud. See põmmpäisus, mis praegu Eestis valitseb koalitsiooni poolel, see absoluutne vastutamatus oma tegude eest, see absoluutne hoolimatus inimeste elujärjest, inimeste huvidest, inimeste seisukohtadest, see on enneolematu. See on enneolematu ja ma kardan, et ka pärasttulematu. Sest ma ikkagi usun ja loodan, et issand taevas näeb ja mingil hetkel müristab ja niisugust liberaalide bakhanaali, nagu see siin on viimase natuke rohkem kui aasta jooksul olnud, rohkem enam ei tule. Rohkem enam ei tule! Et ei ole isegi süvariigil jultumust sel määral ära võltsida valimistulemusi, et siin Riigikogu saalis sõna otseses mõttes lainetab ainult mingi vastutustundetu, mõtlemisvõimetu, mõtlemistahtetu liberaalne front. Loomulikult kasutan hea meelega ja südamest tulevaid niisuguseid teie meelest räuskamisi, aga tegelikult siiraid, murelikke ja teravaid ütlusi.

Vaadake endale peeglis otsa, sõbrad. Vaadake endale peeglis otsa! Ja kui teil häbi ei ole, siis on see tunne teis lõplikult surnud ja atrofeerunud. Aga teil võiks olla häbi, sest te ei tee ju seda endale, te teete seda ju Eesti kõige tavalisematele, lihtsamatele inimestele, lastega peredele, väikestele lastele, vanadele inimestele, vaesematele inimestele. Ma koputan ikkagi siia laua pihta ja tuletan teile kõikidele meelde: te ei ole siin saalis ja selle palga peale igavesti. Ei ole. Teil ei ole igavesti sellist mugavat jahukoti äraolemist siin. Ühel hetkel olete te tänaval ja teil ei ole kuluhüvitisi, te ei saa kuluhüvitiste eest autosid liisida enam. Te peate seda tegema omaenda pingutustega teenitud raha arvel.

Paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja siis te mõtlete võib-olla natukene selle peale, kui teie mõtlemisvõime ei ole ka lõplikult siin saalis atrofeerunud. "Issand jumal, mida me tegime? Miks me tegime seda? Me tegime seda ju iseendale ka." Aga nagu öeldud, kui häbitunne, vastutustunne ja mõtlemisvõime on tasalülitatud, siis ei ole ju mitte mingeid teisi otsuseid oodata.

Ja kõik need jutud sellest, kuidas riigieelarve on vaja tasakaalu saada, kuidas rahandus on vaja korda teha. No te olete seda nii suurepäraselt teinud, et päev-päevalt läheb asi ainult hullemaks. Äkki võtaks mingisuguse pausi? Ma ei tea, nüüd Riigikogu istungite aasta lõpeb, tahetakse teha loomulikult istungiajaväliseid istungeid selleks, et lisaeelarvet vastu võtta. Aga äkki võtaks pausi suvel, leotaks natukene kuskil vees varbaid ja laseks mõttel settida? Settida nii, et te saate aru, et sel moel, nagu teie siin rahandust korda teete, eelarvet tasakaalu viite, sellel on hävituslikud tulemused nii Eesti rahva elatustasemele kui ka Eesti majandusele tervikuna. Äkki võtate suvel natukene mõtlemisaega, äkki tulete mõistusele? Ehkki ma üleliia optimistlik ei ole. Aga noh, nagu öeldakse, lootus sureb viimasena. Mul ka lootus sureb viimasena. Äkki liberaalidel ka kusagil ärkab südametunnistus ja kusagil hakkavad liikuma mõtted, mõtted selle koha pealt, kuidas on hea lihtsatele Eesti inimestele väljaspool seda saali. Kutsun üles südametunnistusele ja mõtlemisvõimele. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeinik, palun!

Head kolleegid opositsioonist ja  koalitsioonist! Ma poleks küll nii optimistlik nagu Mart. Ma absoluutselt ei usu, et siin näiteks sotsiaaldemokraatidel ärkab midagi ja nad järsku hääletavad sellele eelnõule vastu kolmandal lugemisel. 

Aga mis on siis meil täna otsustada? Tõepoolest, automaksu üle oleks võinud ju debatti pidada, aga olukorras, kus majandus langeb juba pea kolm aastat, on uue maksu kehtestamine väga vale. See on totaalselt vale sellepärast, et see surub majandust veelgi allapoole. Me oleme Euroopa Liidus ja Euroopas ainus majanduslangusega riik ja iga valitsuse samm, kaasa arvatud see praegune, süvendab seda majanduslangust. 

Jah, võib-olla saaks ju mõelda, et varamaks, kus rikkad inimesed maksavad rohkem, võiks mõnevõrra riigieelarvet päästa. Aga praegune automaks, mille üle me siin mõne minuti pärast hääletame, lööb kõige valusamalt mitte neid, kellel on kallid autod, vaid vaesemaid inimesi, maal elavaid inimesi, suurperesid, puuetega inimesi. Just selline maks on koalitsiooni poolt välja pakutud ja niimoodi mõnusalt teerulliga siia kolmandale lugemisele veetud.

Õiguskantsler on juhtinud tähelepanu, et automaksu puhul peab kaaluma, kas need maksumäärad võimaldavad maal elavatel inimestel autot pidada või puuetega inimestel. Keskfraktsioon on teinud vastavad muudatusettepanekud. Need muudatusettepanekud on niimoodi teiste kümnete ja sadade muudatusettepanekutega kokku pandud ja neid siin saalis hääletada ei saanud. Puuetega inimesed, kelle kohta on põhiseaduses kirjas, et nad peavad olema riigi erilise hoole all, on soodustusest ilma jäänud. Ainuke soodustus, mis siin praeguses automaksus on neile mõeldud, on spetsiaalselt ümber ehitatud auto soodustus, mida kasutavad väga vähesed puuetega inimesed. Need, kes sõidavad tavalise autoga, nemad jäävad soodustusest silma. 

Maal elavad inimesed vajavad autot selleks, et pääseda poodi, viia lapsed kooli. Lisaks automaksule on valitsus tühistanud tasuta bussisõitu maakonnaliinidel. Ehk sisuliselt on valitsus teinud järjest kaks sammu selleks, et inimesed maal lihtsalt ei elaks. Sellepärast et näiteks Pärnumaa puhul on lisaks sellele, et bussipilet maksab raha, on väga paljudel kohtadel võimalus sõita bussiga korra päevas: üks kord ühes suunas, maakonnakeskusesse, ja teine kord siis tagasi. Et kas sa sõidad selle bussiga või mitte, valik on selles, mitte selles, et mis kell sa sõidad. Ja nüüd võibki juhtuda, et ainus perekonnal olev auto muutub liiga kalliks ja inimestel on soodsam kolida Tallinnasse, selle asemel et jätkata elu maapiirkonnas. 

Keskfraktsioon kindlasti ei nõustu sellise lähenemisega. See seadus on vale nii sisu kui ka menetlusreeglite poolest. Meie oleme teinud sisulisi ettepanekuid, meie ei ole kasutanud obstruktsioonilisi võimalusi, me ei ole võtnud siin vaheaegu, me ei ole teinud muudatusettepanekuid, mis ei arvesta konkreetsete mõtetega. Me oleme teinud muudatusettepanekuid, mis pakuvad soodustusi erinevatele gruppidele, aga ükski nendest ettepanekutest siia saali eraldi hääletusele pole jõudnud. 

Ma palun presidendil seda seadust mitte välja kuulutada ja me pöördume kohtusse, selleks et kohus saaks hinnata automaksuseaduse põhiseadusele vastavust. Sellel optimistlikul noodil ma lõpetan. Ilusat päeva jätku!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et täna võiks kokku leppida, et jaanipäeval on lipuvardas leinalipp. Aasta tagasi siinsamas saalis enne jaani tõsteti makse, nii et ragin oli taga. Me lootsime, et võib-olla maksutõus sellega piirdub: küll tõusid käibemaksud, küll tõusid aktsiisid, küll võeti lastetoetused ära, küll tõusis tulumaks. Aga ennäe imet! Jälle europarlamendi valimised on läbi ja uued maksud tulevad kui raginal. Täna on ju sõna otseses mõttes Eesti inimestele leinapäev. Kõigepealt automaks ja natukese aja pärast räägime maamaksu tõusust ja kodualuse maa maksustamisest. Kui me räägime auto maksustamisest, siis me oleme unustanud, et sellesama koosseisu ajal tänased koalitsioonipartnerid on autod maksustanud juba mitmel korral: on tõusnud käibemaks, 1. maist tõusis kütuseaktsiis, sellele lisandub käibemaks.

Tunnetame seda, et maal elavad inimesed ühel hetkel ei saa iseendaga hakkama. Me teame täna neid ettepanekuid, mis koalitsioonis kostuvad. Me oleme ühistranspordile, mis siin aastaid oli tasuta, teinud juba hinna. Uus minister on rääkinud, et see piletihind peaks tõusma vähemalt 10 euroni. Bussiliikluse tase ei saa kunagi selline olema, et [see on olemas] igal ajahetkel, kui inimene soovib kodunt saada tööle, kooli, arsti juurde. Buss ei sõida. See on täiesti selge, et sellist ühistransporti ei suuda mitte keegi teha. Soome riik on lahendanud selle lihtsamalt: lapsed viiakse sõna otseses mõttes taksodega kooli tagasi, kus ei ole tiheasustust. Meie oleme leidnud, et ainult tõsta, tõsta, tõsta.

Vaatan siin Eesti 200 poole. Teie valimislubadus oli väga selgelt: automaksu ei tule. Täna tuleb. Täna tuleb ja tuleb sellise raginaga, et mitte keegi sellest aru ei saa. Täpselt nii nagu rahanduskomisjonis, et üle 800 muudatusettepaneku seoti lihtsalt 19 muudatusettepanekuks, mida sisuliselt hääletada ei olnud ju võimalik, sest seal sees olid täiesti erinevad muudatused, küll ühe paragrahvi ulatuses. See õigus on alati komisjoni juhil ja komisjoni koalitsioonipoliitikutel olemas, et teerull tööle pannakse. Ma usun, et president saab väga hästi aru, et see seaduse menetlemine ei olnud hea tavaga kooskõlas. Ma loodan, et õiguskantsler, juhul kui president peakski selle seaduse välja kuulutama, pöördub Riigikohtu poole, sest Eesti Vabariigis on sellised huvitavad seadused, et ega Riigikogu ise ei saa ju kuhugi pöörduda. Riigikohtusse, kui juristidega vaadata, siis on väga keeruline seaduse vastuvõtmisel pöörduda.

Aga ma usaldan tänast presidenti, kelle poolt ma olen hääle andnud, et ta saab aru, et see seadus on sõna otseses mõttes Eesti inimeste ja ettevõtjate vaenulik. Olles Eesti riigiga üle kahe aasta ja kvartali olnud majandusega negatiivses, me surume veelgi rohkem majandust alla. Enamus eksperte väidavad ju selgelt, et iga maksutõus toob mingiks hetkeks veel suurema majanduslanguse.

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks!

Mitte tõusu. Ei ole jõudnud kuulma siin saalis ühtegi eksperti ega Riigikogu liiget, kes on suutnud vastu vaielda sellele, et mitte ükski riik ei ole rikkaks saanud maksude tõusuga. Kas tõesti on tänase koalitsiooni eesmärk Eesti viia sellisesse vaesusesse, et majandust ei olegi võimalik ühel hetkel tõsta, vaid inimesed otsustavad, kellel vähegi võimalik on, siit riigist ära kolida? Minu arvates Riigikogu eesmärk peab olema üks: hoolitseda oma inimeste eest ja teha kõik selleks, et siin riigis ettevõtjad sooviks oma ettevõtteid rajada, töökohti luua, sest raha ei tule mitte kusagilt mujalt kui ettevõtlusest ja ettevõtluse pealt makstavatest maksudest, mida maksavad nii ettevõtjad kui töötajaid.

Me kõike teeme ainult ühel eesmärgil: suurema sissetulekuga inimestel tulumaksu vabastamiseks järgmisest aastast. Kas tõesti meil, Riigikogu liikmetel on vaja seda, et järgmisest aastast on 700 eurot tulumaksuvaba? Kas tõesti selle poolemiljardilise Reformierakonna valimislubaduse pärast oleme me teist kevadet siin suures maksude tõusus ja Eesti majanduse ja inimeste maksukoormuse tõstmises? Igasugune arvutus näitab seda, et järgmine aasta maksukoormus tõuseb meil kõigil aastas üle 2000 euro. Aga me mõtleme koalitsiooni poole pealt – näeme, kuidas nad mõtlevad – uusi maksutõuse ja uusi makse. Millised need järgmised maksud on? Võib ainult hirmuga mõelda.

On viimane võimalus praegu veel, kui mõni valitsuse esindaja kuuleks, et see eelnõu tagasi võtta. Muidugi, seda lootust on mõttetu loota. On küll siin saalis minu ajal olnud üks juhus, kui minister on tulnud ja võtnud kolmandal lugemisel eelnõu tagasi, aga see võeti tagasi muudel põhjustel, mitte mitte nendel põhjustel, milles me siin praegu oleme.

Europarlamendi valimised näitasid väga selgelt, et selline käitumine ei ole õige ja rahvas ei ole enam rumal. Võiks olla riigimehelikud ja loobuda sellest järgmisest aastast planeeritavast tulumaksuvabastusest suurepalgalistele; ja jätta ära need maksud, mis meil on tänagi siin – mootorsõidukimaks, mis on kolmandal lugemisel, ja maamaks, mis natukese aja pärast on teisel lugemisel –, et anda natukene hingamist meie oma inimestele ja ettevõtjatele, usku, et Eesti riik muretseb nende pärast; ja leppida kokku, et selle koosseisu ajal on maksurahu, ei oleks rohkem makse. Isamaa erakond on selgelt mootorsõidukimaksu vastu. Aitäh!

Eesti Reformierakonna nimel, Annely Akkermann, palun! 

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kellele meeldiks maksutõusud? Kindlasti mitte maksumaksjale, ammugi mitte poliitikutele, kes parema meelega koguks populaarsust hoopis maksulangetustega. Uskuge mind, palju parema meelega langetaks makse, nagu me langetame keskmise palgaga töötavate inimeste makse maksuküüru kaotamisega. Paraku tuleb seda teha, ükskõik kui mõru see pill ka ei ole, mõnda teist maksu tõsta.

Mootorsõidukimaksu, nagu iga maksu eesmärk on koguda riigieelarvesse tulusid. Riigieelarve positsiooni tuleb parandada nii palju, et vaja on kasutada mõlemat tööriista: nii kärpida kulusid kui ka suurendada tulusid. Me saime mootorsõidukimaksu siin Riigikogus maksumaksjale talutavamaks, kui see oli meile üle andes. Eelnõu sättimisega on nähtud omajagu vaeva nii Rahandusministeeriumis kui ka rahanduskomisjonis. Mootorsõidukimaksul on nii varamaksu tunnused, mis tähendab, et mootorsõidukimaksu makstakse isegi siis, kui sõidukiga parasjagu ei sõideta, kui ka keskkonnamaksu tunnused, millega soovitakse suunata inimesi kasutama vähem saastavaid ja kergemaid sõidukeid. Samuti soositakse sõidukite lõpuni kasutamist.

Mootorsõidukimaksu muudatused lähtusid kolmest allikast. Esiteks Euroopa Komisjoni märkustest, teiseks huvigruppide ettepanekutest ja kolmandaks Riigikogu fraktsioonide esitatud ettepanekutest, mida oli 831 ja millest paljudega sooviti muuta mootorsõidukimaksu tingimusi ja määrasid maksumaksjale soodsamaks. Kuigi otseselt ükski neist muudatusettepanekutest saali hääletusele ei tulnud, eelnõu siiski liikus selles suunas. Selles mõttes ma päris opositsiooni kriitikaga ei nõustu.

Suurim põhimõtteline muudatus lähtus Euroopa Komisjoni märkusest, et registreerimistasu kohaldamine üksnes esmakordselt Eestis registreerimisel võib põhjustada teistest liikmesriikidest toodud autode diskrimineerimist, kuna kodumaiste autode kohtlemine oleks soodsam kui imporditud autode puhul. Esialgu valitsus soovis koguda mootorsõidukimaksu pool protsenti SKP-st ja vabastada juba riiki toodud autode omanikuvahetused registreerimistasu maksmisest. Valitsusel tuli plaani muuta ning loobuda Euroopa Liidu toimimise lepingu alusel, mis tagab muu hulgas kaupade vaba liikumise, juba riiki toodud sõidukite omanikuvahetuse registreerimistasu vabastamisest, mis tähendas maksubaasi laienemist.

Maksusummat, mida soovitakse mootorsõidukimaksu abil koguda, ei suurendatud ning selle asemel otsustati alandada maksumäärasid ja leevendada tingimusi, mis oli opositsiooni muudatusettepanekute üldine suund samuti.  Nüüd ma annan lühidalt ülevaate nendest muutunud määradest ja tingimustest ja palun kohe kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

Mootorsõidukimaks muutus siis maksumaksjale talutavamaks mitmes aspektis. Esiteks, registreerimistasu määrasid alandati. Panuse vähendus kehtib kõikidele M- ja N-kategooria sõidukitele. Välismaale viimisel on võimalus kuni 10-aastase sõiduki registreerimistasu tagasi saada, et registreerimistasu ei kumuleeruks hinda. Sellise ettepaneku tegid nii Euroopa Komisjon kui ka Liisingettevõtete Liidu esindaja Reet Hääl kaasamiskoosolekul. 

Siinkohal pean ära õiendama ühe asja. Nimelt kõnelesin siinsamas kõnepuldis eelnõu teisel lugemisel, et Toomas Uibo küsis kaasamiskoosolekul, kas kohaletulnud võiksid mingitel tingimustel mootorsõidukimaksuga nõustuda. Õiendus on see, et seda küsimust ei protokollitud, see toimus peale istungi lõppu. Minuga võttis ühendust Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liit ning soovis täpsustada, et nad toetaksid kõnealust eelnõu juhul, kui registreerimistasu ei kehtestataks.

Muidugi täielikult mõistan automüüjaid, et registreerimistasu muudab auto kallimaks ning suunab inimesi ostma vähem autosid ja mõjub automüügiärile. Samuti tahan õiendada, et Urmas Reinsalu eksis oma teise lugemise sõnavõtus ning selle põhjal koostatud artiklis, mis ilmus Postimehes. Ta eksis selles, et registreerimistasu tuleb maksta igal omanikuvahetusel ning see hakkab hinda kumuleeruma. See on vale. Registreerimistasu ei hakka kumuleeruma. 

Nii. Mootorsõiduki aastamaks vähenes kõigil M- ja N-kategooria sõidukitele. Vanusekordaja hakkab kehtima kõikidele sõidukitele, mis oli ettevõtjate ettepanek. See lahendab nende vanaautode kollektsionääride mure, kes hoiavad oma sõidukeid juriidiliste isikute omandis. Karavanid ei saa suuremat maksu suuruse eest. See oli nende mure ja soov. 

Juriidilistele isikutele jääb kehtima vanusekoefitsient. Liisinguvõtja ei peaks välja ostes ja pärija pärides maksma registreerimistasu. Registreerimistasu makstakse edasi müües ehk järgmisel omanikuvahetusel. 

Mu meelest on need kõik olulised sammud maksumaksjale vastu tulles. Ma ei saa nõustuda selle väitega, et mootorsõidukimaksuga minnakse kuidagi omandi vastu, kasutatakse sõna, et omand on puutumatu. Selleks, et omand oleks puutumatu, peab Eesti olema iseseisev ja kaitstud. Eestis peab kehtima õiguskord, välja ehitatud peavad olema teed, aga ka infosüsteemid, liikluskorraldus ning selleks kõigeks tuleb koguda makse. 

Ja lõpetuseks kolm punkti, mis tegelikult jäid kripeldama, mis ei ole fraktsiooni seisukoht – ma pean siin fraktsiooni nimel kõnet, seetõttu ma tahan seda alla joonida. Minu arvates musta numbrimärgiga vanad autod võiks saada maksuvabastuse sarnaselt välisesindustele ja ka NATO lepingu riikide ja nende struktuuride autodele. Neid on Eestis üsna vähe ja see must numbrimärk tähendab, et nad on autentselt korda tehtud vanad autod ja omavad ajaloolist väärtust. 

Teiseks, osa mootorsõidukimaksust võiks tasandusfondi kaudu liikuda hajaasustusega omavalitsustele, et toetada nõudepõhist ühistransporti, koolitransporti või kaugemate piirkondade liikumisvõimalusi mõnel muul moel, kuhu ei ole mõtet korraldada ühistransporti. 

Ja kolmandaks, millest rahandusminister on juba märku andnud, et see on tema töölaual: ettevõtete hüvitised töötaja isikliku auto kasutamiseks, nende määrade suurendamine, sest inimesed peavad tööl käima teinekord küllalt kaugelt. 

Ma arvan, et mootorsõidukimaksu veel sätitakse ja ta muutub veel paremaks, aga praegu on ta juba küllalt hea. Ma palun seda toetada. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Nõustun eelkõnelejaga, et kellele siis ikka meeldib uus maks. Aga fakt on see, et riik on teel väga kõrge võlakoormuse poole ja me peame kuidagimoodi suutma riigi tulubaasi suurendada. See on üks põhjus kindlasti ja seda ei saa kindlasti varjata. Teine põhjus automaksule on loomulikult see – ja see on Eesti 200 jaoks olnud oluline –, et see oleks keskkonnamaks. Ja keskkonnamaks on ta seetõttu, et maksustatakse nii heidet kui ka sõiduki massi, mis mõlemad mõjutavad keskkonda. 

Eesti 200 on olnud automaksu läbirääkimistel kaasas juba selle esimesest päevast peale minu näol ja me oleme soovinud teha see maks võimalikult õiglane. Ma pean tunnistama, et me ei ole lõpuni rahul sellega, mis täna kirjas on. Ja seetõttu tegime poliitilise kokkuleppe, et automaks läheb muutmisele. Läheb muutmisele siis, kui me hakkame menetlema uut liiklusseaduse muudatust, mis hakkab tegelema romudega. Arusaadavalt partneritel oli mure sellepärast, et kui me jätame maksu alt välja registrist ajutiselt kustutatud sõidukid, siis me ei lahenda ära romude probleemi, mis on ühest küljest mõistetav. Aga liiklusseaduse muudatus hakkabki just nendesamade romudega tegelema. Eesti 200 vaatest on õiglane see, kui inimestel on võimalus auto liiklusest eemaldada, panna ta ükskõik millisel põhjusel garaaži seisma ja selle eest mitte maksu maksta. 

Nädalavahetusel käisin maal ja olin külas ühel maamehel, vanal lapsepõlvesõbral, kes putitab autosid enda ja teiste tarbeks, ja me rääkisime automaksust. Igipõline maainimene. Ta ei olnud kuidagi automaksu vastu, ta ütles, et see peab olema õiglane ja mõistlik. Eesti 200 on püüdnud seda joont hoida. Me oleme saanud selle maksu oluliselt paremaks, kui ta oli alguses. Aga veel kord rõhutan üle, et see kokkulepe, mis on ka mul siin telefonis kirjalikult, on see, et automaks läheb muutmisele sügisel. Nii et ma väga loodan, et partnerid peavad sõna. Me teeme selle veel paremaks. Nii et suur tänu.

Andrei Korobeinik, ma ei märganud küll, et oleks teid mainitud või ka keskfraktsiooni isegi, mistõttu ei ole nagu põhjust küll vastusõnavõtuks. Või on teil mingi muu soov hiljem protseduuri mõttes? (Hääl saalist.) Aga teid ei märgitud kuskil. (Hääl saalist) Opositsiooni mainis ja see on ilmselgelt ebapiisav. (Hääl saalist.) Jaa, opositsioon jah oled küll, see on ilmselgelt ebapiisav, anna andeks, hea kolleeg. 

Head kolleegid, koos sellega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 364 lõpphääletus. Andrei Korobeinik, kas teil on seoses protseduuriga mingi ettepanek? Ma näen, et teie nimi on jätkuvalt üleval. Ma pean nüüd seda küsima. Palun mikrofon Andrei Korobeinikule.

Jaa, rahanduskomisjoni aseesimehena ma võtaks siis viis minutit vaheaega. Mõtleks selle protseduuri peale detailsemalt.

Jah, minu isiklik hinnang on see, et tegelikult komisjoni aseesimehel sellist voli ei ole, aga kuna me seda lõplikku otsust ei ole teinud, siis viis minutit vaheaega. Vaheaeg viis minutit.

V a h e a e g

Auväärt Riigikogu liikmed, rahanduskomisjoni aseesimehe palutud vaheaeg on lõppenud. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse eelnõu 364. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 57 Riigikogu liiget, vastu 28, erapooletuid 0. Eelnõu 364 on seadusena vastu võetud.

Neljas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 356 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Täna on riburada meil siin kolmandaid lugemisi ja seaduste ärakoputamisi. Nüüd oleme energeetika teemas. 

Täna 11. päevakorrapunktina me hakkame menetlema otsust, et Eesti saaks asuda esimesi samme astuma tuumaenergeetika kasutuselevõtu teel. Aga praegu me võtame vastu seadust, millega me tahame soodustada taastuvenergeetika, see on siis tuule‑ ja päikeseenergia kasutuselevõttu. 

Ja ega ma pikka kõnet ei tahagi pidada, aga kordamine on tarkuse ema. Ma olen siit puldist seda ka mitu korda rääkinud, et eks selle taastuvenergeetika edendamisega on nii, et mida rohkem sa teda edendad, seda rohkem sa pead seal edendama ka muud energeetikat, olgu selleks siis gaasijaamad või põlevkivijaamad. Saksamaa puhul on nendeks nüüd siis kivisöejaamad. Ja minu hinnangul tegelikult ühe edendamine loobib kaikaid kodarasse teise edendamisele, kui me räägime siin näiteks võrdlusest tuumaenergeetika ja taastuva vahel. Ja minu väga kindel veendumus on, et energeetilises mõttes on tuumaenergeetika absoluutselt parem. Väikese riigina me võiksime teha otsuse, kummas suunas me liigume, ja siis sellele fokuseerida, mitte siin vahepeal tuule‑ ja päikeseenergeetikat edendada. Paraku on ka nende hulgas, kes toetavad tuumaenergeetikat, kuidagi ikka levib kõvasti see jutt, aga tuult ja päikest on ka vaja. Noh, tegelikult ei ole. Nii et mina kutsun üles selle seaduse vastuvõtmisele vastu hääletama. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 356 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.  

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 356. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 61 Riigikogu liiget, vastu 19, erapooletuid 0, eelnõu 356 on seadusena vastu võetud.  

Head kolleegid, protseduuriväliselt: kuna täna on viimane tööpäev Riigikogu liikmena meie heal kolleegil Ants Laaneotsal ja ma arvan, et tema panust Eesti riigi ja Eesti riigi kaitsevõime tugevdamisse ei ole küll põhjust kellelgi alahinnata, siis ma arvan, et teeme ühe aplausi Antsule selle eest. (Aplaus.)

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiinkassode ja -ostjate seaduseelnõu 376 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Eduard Odinets, palun! (Eduard Odinets palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraatide nimel kutsun teid üles toetama varsti hääletamisele tulevat eelnõu 376, mis reguleerib krediidiinkassode ja krediidiostjate tegevust. 

See on väga kaua oodatud seadus, millega inkassofirmad allutatakse Finantsinspektsiooni järelevalvele. Inkassofirmadele kaasnevad erinevad sanktsioneerimisvõimalused. Luuakse usaldusväärsuse nõuded krediidiinkassode juhtidele, omanikele. Pannakse kohustus inkassofirmadele taotleda tegevusluba, pidama minimaalset kapitali summas 25 000 eurot ja luuakse terve rida tegevus-, organisatoorseid nõudeid inkassofirmadele ja inkassoostjatele. Erinevaid regulatsioone tuleb inkassofirmadele hulgi.

Inkassoteenuse reguleerimine on kahtlemata väga oluline samm kaitsmaks krediidisaajaid, kes on raskustes oma kohustuste täitmisega. Kuid, head kolleegid, kas me oleme teinud piisavalt, et inimene ei jõuaks nii kaugele, et temaga tegeleb inkasso? Jah, Eesti inimeste sissetulekute suurendamine ja parema laenuvõimekuse tagamine on üks pool ja sellega poliitikutel, meil kõigil, tuleb iga päev tegeleda. Kuid teine pool sellest küsimusest on see, kas me oleme teinud kõik selleks, et inimesed end lõhki ei laenaks, et ei antaks kiiret raha neile, kes pole võimelised tagasi maksma, et laenuga kaasnevad kulud ei ületaks lõppkokkuvõttes laenu ennast ja nii edasi. 

Riigikontroll on teinud põhjalikku ülevaadet vastutustundlikust ja teadlikust laenamisest ning tarbijakaitsest pangaväliste krediidiandjate tarbimislaenude puhul. Tartu Ülikool on uurinud krediiditurgu ja selles uuringus kajastus terve rida väärtuslikke mõtteid, reguleerimaks tarbimiskrediitide ja eriti niinimetatud väikeste laenude turgu. Võlakeerisesse sattunud inimesed vajavad suuremat õiguslikku kaitset juba neile laenu andmise etapis, sest hiljem abi anda on keerulisem. 

On juba aastaid väga suured lootused niinimetatud positiivsel võlaregistril, mis annaks täieliku ja piisava kindluse, millised kohustused meil igaühel on, ja loodetavasti välistaks vastutustundetu laenamise. Rahandusministeerium lubab saata Riigikogusse registri loomist võimaldavad eelnõud veel sellel sügisel, et seadusemuudatuse järgselt tegeleda tehniliste lahendustega veel aastake ja aastal 2026 see kauaoodatud tööriist saaks tööle. 

Lisaks sellele on ka õiguskomisjonis päris pikk arutelu olnud selle teema üle, milline võiks olla krediidi kulukuse piirmäär. Kunagi võlaõigusseaduses sätestatud krediidi kulukuse piirmäär on laenu saajaid väga aidanud ja turgu korrastanud. Kuid samas on endiselt küsimärgi all ja diskussiooni all, kas see peaks olema nii kõrge, nagu see praegu on, ehk siis kolmekordne kommertspankade laenuintressi summa, mis krediidi puhul võib ületada 50%, või see võiks olla madalam. 

Samuti on pikalt ka selle seaduseelnõu ettevalmistamisel arutatud tarbijakrediidilepingute viivisemäärale absoluutlae seadmise üle. Praegu võimaldab seadus kehtestada laenudele viivist Euroopa Keskpanga intressimäära pluss 8%, kuid kokkuleppel krediidisaaja ja krediidiandja vahel võib määrata ka suuremat viivist. See on teema, mida intressidest ja intressimääradest vähem teadvustatakse. Korduvalt on meediast läbi jooksnud lood ulmelistest viivistest intressidele ja intressidest viivistele. See on üks mure, millega, head kolleegid, tuleb kindlasti ka tegeleda.

Õiguskomisjonis selle eelnõu arutelul tekkis ka teemana öised piirangud laenamisele, et öösel ei saaks laenulepingut sõlmida ja rahaülekanded ei saaks öösel toimuda. See on ka üks väga oluline teema. Samuti on arutelu all – ka selle seaduse kontekstis – olnud mitu aastat õhus olnud idee muuta tarbijavaidlustes tehtud tarbijavaidluste komisjoni otsused siduvateks, näiteks see on töövaidluskomisjoni puhul. Kahjuks on see mõte takerdunud Justiitsministeeriumi vastasseisu. Teema on väga oluline tarbimislaenude puhul, aga muidugi mitte ainult. 

Ja tooksin esile ka finantsombudsmani loomise teema, mis saaks inimesi aidata ja lahendada need vaidlused, et neid vaidlusi ei peaks lahendama kohtus. Koos võlaregistri tööle hakkamisega võiks kaaluda laenumaksete ja sissetulekute suhtele eraldi piirmäära kehtestamist ka tarbimislaenudele, nagu on eluasemelaenude puhul, eriti väikeseid ja lühemaajalisi laene silmas pidades. 

Samuti on väga ammu räägitud laenude reklaami keelustamisest. See eeldab ikkagi väga täpset defineerimist, milliseid laenutooteid reklaamida tohib ja milliseid laenutooteid reklaamida ei tohi. Näiteks võiks keelata selliste laenude reklaamimise, kus puudub tagatise nõue, väga väikeste summadega ja väga lühikese tagasimakse tähtaegadega. See on see teema, millest on korduvalt räägitud ja erinevates aruteludes ka selle seaduse raames esile tõstetud. 

Üks teema veel, mida tahaksin puudutada, on niinimetatud sotsiaalmeedialaenud. Võib-olla olete sellega kokku puutunud, aga loodetavasti mitte. Eksisteerivad Facebooki grupid ja muud sotsiaalmeediagrupid, kus inimesed üksteisele laenavad erinevate ulmeliste summadega intressidega, protsentidega, ja mitte keegi seda ei kontrolli. Seda ei kontrolli ei Politsei- ja Piirivalveamet, ei Maksu- ja Tolliamet ega Finantsinspektsioon. Ja see on teema, millega tuleb tegeleda. 

Need on ainult mõned mõtted ja ideed, mis tunduvad hetkel täiesti realiseeritavad, aga kahjuks õiguskomisjon selle seaduse menetlemisel ei ole nendeni jõudnud. Küll me oleme aga kokku leppinud, et nii selle positiivse krediidiregistri rakendamisel kui ka uue tarbijakaitse direktiivi ülevõtmisel, mis meid ees ootab, aga võib-olla ka eraldi menetlusena me võiksime lähemal ajal nende teemade juurde tulla, et aidata inimesi. Me iga päev ilmselt puutume kokku ja loeme lugusid kiirlaenuohvritest, niinimetatud kiirlaenu ohvritest, kuigi ma olen aru saanud, et mõiste kiirlaen ei ole väga õige antud kontekstis. Ma arvan, et me kõik tunneme kohustust teha midagi enamat kui võtta kasutusele võlaregister ja järelevalve inkassode üle. 

Head kolleegid, kutsun üles teid toetama eelnõu 376, aga samas kaasa mõtlema ka edaspidi, kuidas me saaksime laenuvõlakeerisesse sattunud inimesi rohkem aidata. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Andrei Korobeiniku. Palun! 

Suur tänu! Hea kolleeg Eduard küsis, kas me oleme teinud piisavalt selleks, et päästa neid võlaorjuses inimesi. Ei ole. Esiteks, me oleme makse tõstnud. Mitte küll meie konkreetselt, aga koalitsioon, ja alustame pensioni tulumaksustamist. Meie pered on vaesusriskis niigi. Nende vaesusrisk on kolm korda kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine ja nüüd võtame neilt veel raha ära ja küsime, kas me oleme ikka piisavalt teinud! 

Tõepoolest, alustada võiks sellest, et jätta neile rohkem raha. Et see oleks väike samm, aga kahtlemata hästi oluline. Siis räägib Eduard sellest, et finantsombudsman väga oluline. Ma mäletan, et kuus aastat tagasi ma käisin enne valimisi konverentsil, kus olid kõik parlamendierakonnad. Ja kõik parlamendierakonnad ütlesid, et jah, see on väga vajalik. Kus on finantsombudsman? Ei paista teda! 

Siis räägib Eduard sellest, et positiivne krediidiregister on väga tähtis. Tõepoolest Rahandusministeerium pidi sellega valmis saama juba selle aasta sees. Nüüd räägib Eduard, et see võiks tulla aastal 26, kui hästi läheb. Rahandusministeeriumis selgelt ei ole võimekust, neil ei ole kompetentsi, neil ei ole soovi. Selle asemel et teha positiivne krediidiregister, räägivad nad sellest, et võiks saada juurdepääsu inimeste pangakontodele igaks juhuks. Sellega nad saavad hakkama, aga positiivse krediidiregistriga mitte. 

Nii et, hea Eduard, me ei ole piisavalt teinud. Ja see eelnõu on väga väike samm õiges suunas, aga tõepoolest üliväike. Keskerakond toetab seda eelnõu, aga keskfraktsioon ei toeta seda valitsust, mis väga selgelt paneb prioriteedid väga valedesse kohtadesse. Aitäh! 

Aitäh! Vastusõnavõtt kohapealt, Eduard Odinets. 

Aitäh, kuna mind on neli korda mainitud, siis kasutan seda võimalust, et …

Aga teil on ikkagi kaks minutit, mitte kaheksa minutit. Palun. 

Ma ütlesin, et neli korda mainitud … 

Jajaa, ma tegin enda jaoks täpsustuse, mitte teie jaoks.

Tahan veel kord rõhutada, et nii õiguskomisjon kui ka Rahandusministeerium on kinnitanud, et nende aruteludega jätkatakse. Positiivse krediidiregistri eelnõu jõuab juba varsti siia Riigikokku. Lihtsalt need tehnilised lahendused, juhul kui see seadusemuudatus, mis võimaldab krediidiregistrit pidada, võetakse vastu, vajavad kõpitsemist. Ja see võtab veel natukene aega. Ja samamoodi tarbijakaitse direktiivi ülevõtmine. Kõik need teemad, nendega tegeldakse edasi. Lihtsalt praegu, et mitte pidurdada selle konkreetse eelnõu vastuvõtmist, me otsustasime need teemasid praegusest eelnõust välja võtta. Aga kindlasti me tegeleme kõigi nende teemadega edasi ja loodan ka Keskerakonna fraktsiooni positiivsele koostööle. Aitäh!

Aitäh! Ja edasi tegemiseks kindlasti jõudu teile ka! Nüüd rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 376 lõpphääletus viia läbi, nii nagu ikka, kodu‑ ja töökorra seadus nõuab, kolmandal lugemisel. Alustame hääletamise ettevalmistamisega.  

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 376 SE. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 75, vastu ei ole ja 1 erapooletu, on Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiinkassode ja ‑ostjate seaduse eelnõu (376 SE) seadusena vastu võetud. Sellega on viienda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.  

Kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liikluskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (400 SE) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun! Kaheksa minutit.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Üks oluline küsimus antud eelnõus, mida Keskerakond tõstatas juba esimese lugemise käigus, me tegime vastavad muudatusettepanekud ja need ka arvestati, on mittevaralise ehk moraalse kahju hüvitamine. Kahjuks on see teema, mida seadusandja pole tegelikult väga pikalt lahendanud, lõpuks me selle teeme ära. 

Tihti liiklusõnnetuses vigaseks jäänud inimesed jäävad reaalselt kaitseta. Üks hiljutine päris ränk näide, noor 28-aastane naine jäi peast allapoole halvatuks liiklusõnnetuse tagajärjel. Tal oli kaks alaealist last. Kindlustusselts talle isegi ei rääkinud, et on selline asi nagu mittevaraline kahju, veel vähem sellest, et tal on õigus seda saada tulenevalt seadusest. Ja kui ta hakkas seda rohkem uurima, siis mida kindlustusselts ütles? Jah, me maksame teile, aga me maksame selle miinimummäära, mis on seaduses sätestatud. Ja see oli 3200 eurot. Lõpuks ta oli sunnitud palkama endale advokaadi, käima väga pika kohtutee läbi ja alles selle tulemusel sai ta reaalselt õiglase mittevaralise kahju hüvitise, mis tõesti mingil määral parandas kogu olukorda. Aga kujutage ette, kui raske kogu see protsess oli sellele inimesele. 

Ehk siis mida kindlustusseltsid praegu teevad? Nad ei räägi mittevaralisest kahjust. Kui räägivad ja maksavad, siis teevad seda kõige minimaalsema summa ulatuses, vaatamata sellele, et kohtupraktika on juba ammu kõik need summad üle kirjutanud. Vandeadvokaat Indrek Sirk, kes on sellele teemale spetsialiseerunud, on ka välja toonud, et tegelikult pea üle poole inimestest, kes satuvad näiteks mõnesse liiklusõnnetusse, tegelikult ei saa seda hüvitist või saavad väga väikeses ulatuses. 

Siiamaani need määrad olid järgmised. Näiteks, tervisekahjustus, kehavigastus: 100 eurot. Kui on raske tervisekahjustus, siis maksimum on 2600 eurot. Ma mäletan, kui ma õppisin Tartu Ülikoolis bakalaureuses, siis oli üks mul üks bakatöö mittevaralise kahju teemal. Ja kui ma analüüsisin kohtupraktikat, siis vaatepilt oli tegelikult päris masendav. Näiteks, kui lähedane inimene saab liiklusõnnetuses surma, siis sa saad nõuda mittevaralist kahju ainult juhul, kui sa ise näed seda pealt. Muul juhul seda õigust ei ole. 

Mõned nädalad tagasi Riigikohus andis väga hävitava hinnangu meie seadusele ja sellele, et see teema pole siiamaani meie poolt reguleeritud. Nad mainisid seda, et liikluskindlustuse seaduses need summad, mis olid sätestatud 2014. aastal, juba siis jäid alla sellele, mida kohus määras. Ehk kohus juba rohkem kui kümme aastat tagasi kirjutas need määrad ümber, aga meie seadusandjana pole sellele järgi jõudnud, sest seadust ei muudetud. Ja sellest tulid sellised probleemid, et inimesed reaalselt jäidki kaitseta. Liikluskindlustusfondid ei soovinud määrata reaalselt õiglast hüvitist. Nad ütlevad, et näete, seadus on selline, saate 100 eurot. Muidugi nad ei ütle, et kohtupraktika on juba teine. Inimesed ei ole teadlikud, neil ei ole võimalust palgata advokaati. Ainult need said tõesti õiglast hüvitist, kes läbisid pikki aastaid kohtuteid. 

Just sellel põhjusel Keskerakonna fraktsioon esitas väga olulised muudatusettepanekud antud eelnõule. Tänu nendele muudatusettepanekutele – mul on hea meel, et neid arvestati – mittevaralise kahju hüvitised esiteks muutuvad suuremaks ja kogu see süsteem ka läbipaistvamaks. Esiteks tegime ettepaneku, et kehtestataks kindlustusandjale kohustus, et nemad peavad esiteks ise tuvastama kannatanu mittevaralise kahju suuruse. Praegu on olnud niimoodi, et kannatanu pidi ise alati tuvastama, ise alati tõestama. Samas kindlustusseltsidel on kõigil alati olnud ligipääs terviseandmetele ja muudele asjadele. Me peame aru saama, et kannatanutel ei ole ju tihti teadmist, kui palju nad saavad midagi nõuda, ja siiamaani kindlustusselts seda kasutas ära. 

Ja veel üks muudatusettepanek, mis sai ka arvestatud, oli see, et nüüd Eesti Liikluskindlustuse Fond, kuna tema on selline registri vastutav töötleja, tal on nüüd kohustus avaldada oma kodulehel summaliselt 20 suurimat mittevaralise kahju hüvitist. Miks see on oluline? Esiteks, see muudab süsteemi läbipaistvamaks. Kannatanud saavad võrrelda, millised need hüvitised võivad olla ja nad saavad sellest tulenevalt ka nõuda seda õiglast hüvitist, ehk siis enam neil ei ole vaja palgata kallist advokaati, käia kohtus. See süsteem muutub palju arusaadavamaks. Muidugi see muudatusettepanek ei läinud päris sõna-sõnalt läbi, aga ikkagi see sai sisuliselt arvestatud. Ainus probleem on see, et seda hakkab määrama minister määrusega, kuidas täpsemalt nad hakkavad neid kodulehel avaldama. Siin on natukene see probleem, et määrus võib-olla ei ole sama sama tugev kui seadus, seal võib tekkida, et võidakse mingisuguseid andmeid moonutada. 

Aga igal juhul antud eelnõuga lõpuks reguleeritakse, tehakse palju paremaks ja õiglasemaks mittevaralise kahju hüvitamise süsteem, mis on juba aastaid, kümneid aastaid jalgu jäänud. See muutub inimestele odavamaks, õiglasemaks, läbipaistvamaks. Muidugi, siinkohal on mul hea meel, et Keskerakonnal oli võimalus sisuliselt eelnõu paremaks teha. 

Üks muidugi probleem, mis on ka, seadus tegelikult reguleerib väga palju erinevaid asju, aga üks probleem, mis tekib selle seadusega, on see, et sellega reguleeritakse liikluskindlustuse laienemist elektrilistele tõukeratastele. Muidu on väga hea idee, aga praeguse eelnõu sõnastusega on pandud piirid ja on tekkinud mingil määral ebavõrdne kohtlemine. Ühe standardi elektritõukerattad peavad liikluskindlustuse tegema, teised mitte. Ehk ühele ettevõttele tekib rohkem kulusid, teisele mitte. Huvitaval kombel, kui me võrdleme neid arve, näiteks tõukeratastele Tuul kindlustuskohustus laieneb, aga ei laiene Bolti tõukeratastele. Ehk jääb natuke selline mulje, et ega siin ei ole lobitööd tehtud. Mingil määral võib siin tekkida ka vastuolu põhiseadusega või siis ka keelatud riigiabiga, et üks ettevõte saab nii-öelda rohkem riigi poolt abi, et nemad ei pea neid lisakulusid kandma. 

Ja muidugi täna võetakse antud seaduseelnõu vastu. Keskerakond seda toetab, aga me kindlasti tuleme välja ka oma seaduseelnõuga, et just selle liikluskindlustuse osas need ebavõrdsed kohad ja vastuolud lahendada. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Rohkem kõnesoove ei ole, seega sulgen läbirääkimised ja alustame eelnõu 400 lõpphääletuse ettevalmistamist. 

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 400. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt 68, vastu ja erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud liikluskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 400 on seadusena vastu võetud. Kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Seitsmes päevakorrapunkt on õiguskomisjoni algatatud turvategevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 413 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Ei soovita. Läheme lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime minna lõpphääletuse juurde? (Saal on nõus.) Aitäh!  Panen lõpphääletusele eelnõu 413. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt 68, vastu ja erapooletuid ei ole. Õiguskomisjoni algatatud turvategevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 413 on seadusena vastu võetud. Seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Kaheksas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 417 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindajana Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kui tundus, et enam küünilisemaks minna ei saa, siis valitsus on otsustanud erinevatele maksutõusudele, trahvide tõstmisele tõsta mitmekordselt ka riigilõive. Veel üks karistus ja maks inimestele valitsuse saamatu majanduspoliitika eest. 

Ja valitsuse liikmed muidugi ütlevad, et riigilõive pole ammu tõstetud, nüüd on seda vaja kiiresti teha. Lisaks muidugi eelnõu koostajad arvasid, et on väga kavalad ega too välja, et riigilõivude tõstmine on vajalik vaid eelarve täitmiseks. Aga seda on mainitud …

Head ametikaaslased, ma vabandan! Hea ettekandja, ma vabandan! Saalis on liiga suur lärm ja ma palun vaiksemalt saalis! Aitäh!

Aitäh, istungi juhataja! Jah, tõesti, tegelikult seda, et riigilõivud on tehtud vaid riigieelarve täitmiseks, seda on mainitud teiste eelnõude seletuskirjades.

Ja seletuskirjad toovad välja järgmist. Eelarvestrateegias on mitu tulumeedet, just nimelt tulumeedet, nagu näiteks mootorsõidukimaksu, magustatud jookide maksu, riigikaitsemaksu kehtestamine, aga ka keskkonnatasude, trahvide ja riigilõivude tõstmine. Ehk valitsus isegi ei varja, et seda tehakse eelarve täitmise eesmärgil. 

ID-kaardi kiirkorras taotlemise eest tuleb edaspidi tasuda lausa kuus korda rohkem: 45 euro asemel 250 eurot. Ometi ei ole passi või ID-kaardi taotlemine mugavusteenus ning kui inimesel on vajadus seda teha kiirkorras, siis selleks on kindlasti ka mõjuv põhjus. Riigil on kohustus tagada need teenused adekvaatse hinnaga. Kujutage ette, kui teil näiteks on vaja reisile minna ja avastate, kogemata avastate, et pass on kadunud või kuue kuu pikkune kehtivuse tähtaeg on möödunud, mõnede riikide puhul on see nõue, siis peategi selle eest tasuma 250 eurot. Kui peaksite korraga taotlema nii passi kui ka ID-kaarti, siis see juba hakkab maksma 500 eurot.

Ja ma tuletaks meelde, et seadusest tuleneb põhimõte, et riigilõive kehtestatakse sellises määras, mis kataks vähemalt toiminguga kaasnevaid kulusid. Samas see ei tohiks olla liiga suur ja selle eesmärgiks ei saa olla iseseisva täiendava tuluallika loomine riigile. Ja mina täna sügavalt kahtlen, et sellest põhimõttest on lähtutud, eriti kui seletuskirjades mainitakse, et see on üks täiendav tulumeede. Ja Riigikohus on muu hulgas märkinud ka seda, et riigilõivuseadus sätestab, et kui on kaalukas avalik huvi, eelkõige sotsiaal- ja majanduslikel kaalutlustel, siis võib riigilõivumäärad kehtestada ka väiksemas ulatuses. Ehk see võib olla madalam. Arvestades seda, et dokumendi olemasolu on üks olulisematest kodanike kohustustest, siis karistada inimesi selle eest, viia põhimõtteliselt nad makseraskustesse, et nad vajavad seda dokumenti kiirkorras, see pole ei õiglane ega proportsionaalne meede. Ja tuua seejuures välja, et see on osa eelarvestrateegiast! 

Kahjuks tõstetakse ka neid määrasid, mis on seotud alaealiste, pensionäride, eakate toimingutega. Veel üks aspekt: muu hulgas tõusevad kodakondsuse taotluse toimingute eest ka riigilõivud: varem maksis 13 eurot, nüüd hakkab maksma 150 eurot ehk 12‑kordne tõus. 

Mul on küsimus ka valitsusele. Kui kogu aeg räägime sellest, kui oluline on see, et inimesed taotleksid kodakondsust, saaksid kodanikeks, riik peab panustama sellesse, et neil oleks motivatsioon, siis kuidas me teiselt poolt tõstame need riigilõive 12‑kordselt? Kuidagi läheb vastuollu see loogika.

Samal ajal kui riik räägib digitaliseerimisest, optimeerimisest, tundub, et meil toimub hoopis vastupidine olukord. Protsessid, kui nad peaksid muutuma odavamaks, siis vastupidi, meil tekib ametnikke juurde, hinnad tõusevad lausa viiekordselt. Siit tekib küsimus, et miks me siis räägime sellest digitaliseerimisest, kui inimestele on see kõik vaid kallim. Me ju saame passi või ID-kaarti esitada digitaalses süsteemis, kusjuures eelmises koosseisus võtsime vastu sellise seaduse, kus ka abieluavalduse saab esitada digitaalselt. Ometigi ka abielukande tegemine muutub inimestele palju kallimaks. 

Kui ma küsisin selle kohta Kaja Kallase käest ühes infotunnis, siis ma sain vastuse, mis mind jahmatas. Nimelt, peaminister ütles, et tegelikult kõik need infotehnoloogialahendused, mida me igal pool reklaamime, iga aastaga need lähevad meile aina rohkem ja rohkem maksma ja juba täna tegelikult me enam ei suuda neid üleval pidada ja neid kulusid katta. Et isegi ametnike hoidmine täna oleks odavam kui kõik need IT-lahendused ja ‑süsteemid, mis meil on. Et selline siis digiriik. 

Keskerakonna fraktsioon esitas 22 väga olulist sisulist muudatusettepanekut. Tõesti, eelmine nädal öösel me istusime, neid hääletasime, jah, tõesti, võtsime ka vaheaegasid. Palusime koalitsioonil järele mõelda, kas ikkagi 250 eurot ID-kaardi tegemise eest on adekvaatne hind. Kahjuks kõik muudatusettepanekud hääletati maha. 

Kusjuures tahaks veel eraldi mainida üht muudatusettepanekut, mis puudutas e-residentsuse taotlusega seotud riigilõive. Meie ettepanek, et tegelikult ka võiksid need jääda samaks. See on olnud alati siiamaani Eesti üks edulugu, e-residentsus, aga koalitsioon otsustas, et tõstame ka siin riigilõive. Aga üks oluline tähelepanek. Nüüd on ka pilt natukene selgem, sest meile tuli lisaeelarve. Ja mida ütleb lisaeelarve? Lisaeelarves on kirjas, et kärbitakse 20% ulatuses e-residentsuse programmi. Ja selle eelnõuga tõstetakse ka riigilõive. Võib-olla siis võiks ka otse välja öelda, et see on see asi, millega riik, praegune valitsus, enam tegeleda ei soovi. 

Huvitaval kombel ainus muudatus, mida komisjon läbi lasi, oli riigilõivude alandamine relvaloataotluste osas. Väga huvitav, et jahimeestele tuldi vastu, et see oli prioriteetsem, aga inimeste dokumentide kuuekordne riigilõivu tõus, see prioriteet ei pädenud. 

Ja muidugi Keskerakond ei toeta riigilõivude tõstmist, see on järjekordne maks inimestele, antud valitsuse ebakompetentsuse maks. Keskerakond hääletab antud eelnõule vastu. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head pealtvaatajad! Nüüd selle kolmanda lugemisega, kus meil tuleb riigilõivuseaduse muutmine, tõepoolest me praegu saalis otsustame selle üle, kas tõsta riigilõivusid. 

Enamus asju on Siseministeeriumi vastutusalas: isikut tõendavad dokumendid ja toimingud inimeste dokumentidega ja ka nendega seotud tegevused. Kui me võtame isikut tõendava dokumendi taotlemise, siis seletuskiri ütleb seda, et enamus [riigilõivu] tõstmise põhjuseid on seotud sellega, et peab lähtuma toimingu põhimõtetest ning kaasnevast kulust. Selle kaasneva kuluga siis oli välja toodud erinevate püsikulude tõus, kus oli kirjeldatud ruumi rent, infotehnoloogia, telefonid, paber, kontoritarbed, blanketid. Ja siis, kui hakkad mõtlema, milliseid blankette me täidame niiviisi füüsilisel kujul pliiatsi ja pastakaga, et me saaksime ID-kaardi, siis mina ei suutnud seda välja mõelda. Aga võib-olla välisesindustes on see tõesti vajalik ja selle vastu ei vaidlegi, aga praegusel juhul olid seal erinevad võimalused, kas teha ise elektrooniliselt, teha Politsei- ja Piirivalveameti teenindusbüroos ning kolmas variant oli välisesindustes. Ning sellest lähtuvalt ma ei suutnud leida seda põhjendust, et me peaksime seda riigilõivu nendele tõstma. Seda enam, et tegemist ei ole, nii nagu ka eelkõneleja rääkis, mugavustarbimisega, vaid see on riigi poolt antud kohustus inimestele, et isik peab olema tuvastatav, on ta siis isikut tõendava dokumendi näol või reisidokumendi näol. Nende riigilõivude tõstmine ei saa olla sellises suures mahus, kus tuleb rahakotti kergendada olulisel määral. 

Ja nüüd riigi otsus, et sealt võetakse raha, suurusjärk vist oli 27 miljonit. Veel oli seal seletuskirjas kirjeldatud, et kuna riigilõivud tõusevad, siis ka planeeritav laekumine võib olla 10% väiksem. Kuidas sellest loogikast aru saada, kui kõik inimesed peavad ennast nagu identifitseerima ja olema dokumendiga kaetud? Siis sellisel juhul tal peab see olema. Seega, riigilõivude tõus lööb otseselt inimeste rahakotti ja riigieelarvesse peaks laekuma lisaraha. Aga kuhu see raha läheb? Ma ei ole sugugi kindel, et see läheb nendesamade toimingute nõndanimetatud kaasrahastamiseks, kus tegelikud kulud välja tulevad, et tegelike kulude alusel saaksid inimesed seda teha. 

Seal mingis osas oli veel, et kiirpasside ja kiirdokumentide väljaandmise aeg kiireneb viielt päevalt kahele päevale ja tõuseb summa mitmekordseks. Ma ei saanud aru, kas pannakse kiirem internet sinna või miks need kiiremini liiguvad. Seal ei teki seda reaalset kulu nii palju, et peaks mitmekordselt tõstma dokumentide väljastamiseks kasutatavat riigilõivu.

Ja perekonnaseisuga, perekonnaga seotud toimingutega täpselt samamoodi riigilõivude tõstmine on ainult ettekääne, et lihtsalt inimestelt raha käest ära võtta, kui inimesed tahavad perekonna ja enda jaoks teha õiguslikult ning nime vahetada, on ta siis abielukande puhul või ka muudel põhjustel. 

Sellest lähtuvalt Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei toeta riigilõivude tõstmist. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 417 lõpphääletuse ettevalmistamisega. Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 417. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 53, vastu 22, erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 417 seadusena vastu võetud.

Kaheksas päevakorrapunkt on käsitletud.

Üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 429 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa erakonna fraktsiooni esindaja Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Antud seaduseelnõu puhul on tegemist kindlasti osaliselt mõistliku seaduseelnõuga, kuid nagu alati, on, mitte alati, aga tihtipeale valitsuse poolt esitatud seaduseelnõudes ka mõni tilk tõrva meepotis ja nii on ka siin. 

Antud eelnõu arutati ka majanduskomisjonis. Sinna olid kutsutud ka puudutatud organisatsioonide esindajad. Ja kohal olid Eesti Logistika ja Ekspedeerimise Assotsiatsiooni, Eesti Autoomanike Liidu ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindajad. Nad tegid kõik enam-vähem sarnase muudatusettepaneku, mis puudutas eelmises kehtivas liiklusseaduses § 20 lõige tühistamist või kehtetuks tunnistamist. Ja selle mõte lühidalt oli selline, et kui siiamaani võis kõnniteel juht peatada sõidukit veose laadimiseks, kuid mitte lähemal kui 15 meetrit ühissõidukite peatuskohast ning jättes jalakäijatele vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba, siis nüüd uue seaduse puhul tahetakse seda tühistada. 

Ja kui me seda komisjonis arutasime, siis tegelikult ka peaaegu kõik komisjoni liikmed said ju aru, et kui me läheme keelamise teed, siis reaalselt see seadus tegelikult kutsub lausa üles seadust rikkuma. Kui te näiteks kolite omal klaverit, tahad seda auto peale tõsta, siis selle uue seaduse kohaselt te ei või isegi autot peatada võimalikult lähedases kohas, otsida mingi 200–300 meetri kauguselt mingit parklat või parkimisvõimalust, see on ebareaalne, ma arvan, et ka liiklusohutuse seisukohast äärmiselt rumal, kui me peaksime seda klaverit näiteks vedama üle autotee. Samuti on loomulikult arusaadav see, kas kullerteenusefirmad või ka toiduettevõtted, poed, kes tahavad peale‑ ja mahalaadimiseks oma autosid peatada, et nendel kaob see võimalus. 

Küll aga arutati seal tõesti seda, et näiteks linnades võiks omavalitsused või üldse omavalitsustes võiksid teha, märgistada ära teatud kohad, kus need autod võiksid peatada. Ei tundu väga usutav ja väga mõistlik, et nüüd igale poole hakatakse ehitama spetsiaalseid parkimistaskuid.  Seega ei ole mõtet võtta vastu sellist seadust, mida niikuinii on raske ja võimatu täita. 

Ja kui meil majanduskomisjonis tegelikult inimesed olid üllatavalt arusaavad selles küsimuses ja toimus siis peale seda esimest arutelu, jäeti see järgmiseks majanduskomisjoniks, et ikkagi täiendada ja mõelda läbi see punkt korralikult, siis tegelikult komisjoni poolt tehti ka kaks muudatusettepanekut. Kui see seadus, uus seadus siis, pidi jõustuma 1. jaanuarist, siis üks variant oli, et see jõustub 1. juulist järgmisel aastal. Ja teine variant on, et ikkagi seda muudatusettepanekut arvestada ja mitte tühistada eelmist peatamise võimalikkust. Ja kui meil oli hääletus, siis oli selle esimese variandi poolt, kus me tühistame, oli 4, vastu oli 2 komisjoni liiget, siis tuli teine variant, kus ikkagi seadus jõustuks 1. juulist, seal oli jälle 4 poolt ja 4 vastu. Ja nüüd oli selge, et see teine punkt ei saa tulla siia üldse arutelule Riigikokku, aga ennäe imet, läks mööda umbes tund aega, tuli erakorralise komisjoni kutse, sellepärast et ühel liikmel … 

Ma paluksin kolm minutit.

Palun, lisaaeg kolm minutit!

Ühele meie liikmele Reformierakonnast oli see väga vastukarva ja kutsuti kokku uus komisjon umbes pooleteise tunni pärast. Ja on arusaadav, et kõik liikmed ei saanudki sinna kohale minna, et nad olid oma aega teisiti planeerinud ja seal ikkagi jõuga suruti läbi see muudatusettepanek, et see täiesti rumal seadusemuudatus ikkagi jõuga vastu võtta ja see hakkaks kehtima 1. juulist. 

Nii et mul on kahju, et meil millegipärast ei arvestata nagu realismi, üritatakse, ma ei tea, nagu unelmates teha oma arvates jalakäijatele ja jalgratturite liiklemise ohutumaks, samas mõistmata seda, et see on võimatu neid täita. Kuna kahjuks see punkt on selles eelnõus sees, siis Isamaa Erakond ei saa seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Raimond Kaljulaidi. Palun!

Austatud härra aseesimees, kui ma tohin paluda, kolm minutit lisaaega. 

Nagu naksti, kaheksa, palun! 

Suur tänu! Enne kui ma lähen liiklusseaduse juurde, võib-olla väärib äramärkimist, et just äsja olid Euroopa Parlamendi valimised ja paljud Riigikogu liikmed osalesid nendel valimistel. Ma sooviks soovida õnne minu selja taga olevale aseesimehele täiesti silmapaistva tulemuse eest üldarvestuses ja ka Riigikogu liikmete arvestuses. Lähim konkurent jäi temast kahekordselt maha. Ma arvan, et see on tubli spordimehe saavutus, Jüri. 

Aga räägime liiklusest. Sotsiaaldemokraatlik Erakond on nii siin Riigikogu saalis kui kohalikes omavalitsustes alati toetanud kõigi osapooltega arvestavat liikluskorraldust – sellist liikluskorraldust, kus on tagatud kõigi liikluses osalejate ohutus ja ka mugavus. Ja vastupidiselt üldlevinud arusaamisele see ei tähenda seda, et kellegi õigusi tuleb kuidagi ülemääraselt piirata või kedagi ahistatakse. 

Selleks, et saavutada seda, et liiklus oleks kõigile ohutu ja mugav, peab tagatud olema jala käivate inimeste, ühistranspordi kasutajate, kergliikuriga sõitjate, jalgrattaga sõitjate ja muidugi ka autoga liiklejate ohutus ja mugavus. See ongi põhimõte, et me mõtleme kõigi peale. 

See on iseenesest väga kahetsusväärne, et vastandatakse eri liiklejaid, sest tegelikult enamik meist, enamik inimesi ei kuulu rangelt ühte, teise või kolmandasse kategooriasse. Inimene vahel sõidab autoga, vahel käib jala, vahel sõidab ühistranspordiga, vahel liikleb rattaga, teeb sporti rattaga. Nii et me kõik oleme ühel või teisel hetkel erinevas rollis liikluses. Ja kui me vaatame Eestis elavate leibkondade lõikes, siis on ju täiesti tavapärane, et osad leibkonna liikmed liiklevad rohkem autoga, teised rohkem jalgrattaga või käivad jala – mõtlen, ma ei tea meie lastele, meie eakatele vanematele, kes tõenäoliselt autoga liiklevad harvemini, kui nad teevad seda jala ja ühistranspordiga. 

Kergliikur kui selline on uus sõiduvahend. Kindlasti oluline, kindlasti aitab kaasa transpordi kui terviku süsinikheitme vähendamisele. Samal ajal mõistagi on ilmnenud probleeme selle uue liikumisviisiga seoses meie tänavatel. Ja see on hea, et me siin Riigikogu saalis üsna lühikese aja jooksul juba teist korda vastavat seadusandlust muudame, et see käiks ajaga kaasas ja tagaks nii kergliikuriga liiklejate kui ka teiste liiklejate ohutuse. 

Samamoodi on, ma arvan, õige, et tegeldakse sellega, nende probleemidega, mis on tekkinud eelkõige e-kaubanduse väga kiirest arengust, sellest, et kullerteenuseid kasutavad, ma arvan, eraisikud kordades, kümneid või sadu kordi enam, kui nad kasutasid neid veel üsna vähe aega tagasi. Hea, et püütakse tegeleda muu hulgas parkimisprobleemidega, mis on sellest tulenenud.

Loomulikult see ei ole ainult seadusandlik küsimus, see on ka järelevalve küsimus, aga see on tegelikult ka liikluskultuuri ja tegelikult ka ettevõtluskultuuri küsimus. Ei saa ju olla nii, et terve rea ettevõtete äritegevus on rajatud sellele, et rikutakse liiklusseadust või rikutakse muid seadusi ja käitutakse liikluses teisi ohustaval viisil.

Kindlasti tuleb tervitada seda, et jalgratturist möödumisel muutub kohustuslikuks pooleteisemeetrine külgvahe, seda eriti mõeldes praegusel hooajal ka kõigile rattaspordiharrastajatele, mis on Eestis populaarne spordiala ja rattaspordi harrastamine maanteel on möödapääsmatu, kui sellega tegeldakse. Sedasi liiklejate ohutus loomulikult tuleb tagada. Ma kahtlustan, et tegelikult aastate jooksul, kuna see valdkond nii kiiresti muutub, tehnoloogia areneb, suureneb sõidukite autonoomsus, suurenevad ka näiteks pakiveos selliste automaatsete autonoomsete lahenduste kasutamine, ja siis ilmselt me tuleme selle juurde veel korduvalt tagasi, et kaasajastada seda seadust. Aga see printsiip, ma arvan, läbivalt peab olema seesama, mis on selle eelnõu puhul: see on kõigi liiklejate ohutuse ja mugavuse tasakaalustatud viisil tagamine. Ma tänan teid, austatud kolleegid!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Kristo Enn Vaga, palun!

Hea istungi juhataja! Auväärt kolleegid! Mul on väga hea meel, et see seaduseelnõu on jõudnud oma lõppfaasi, ja seda mitmel põhjusel. 

Esiteks, jalgratturite ohutuse tõstmisest. Eesti Jalgratturite Liidu, Eesti Linnaratturite Liidu ja Eesti Triatloni Liidu toetusel sai 21. juunil 2018 algatatud rahvaalgatus "Liiklemine jalgratturile ohutumaks". Sellega taotleti seaduse muutmist selliselt, et liiklusseadusesse lisatakse jalgratturitest möödumise ja mööda sõitmise minimaalne kaugus. Täna saab see algatus seadusesse kirja. Minimaalseks kauguseks jalgratturist, pisimopeedijuhist, kergliikurijuhist möödumisel on seadusena vähemalt poolteist meetrit. See loodetavalt toob rattureid rohkem teedele, kuna liiklemine on nüüdsest natukene ohutum ja loodetavalt teadlikkus autojuhtides jalgratturitest suureneb. Aitäh kõigile, kes kodanikualgatusena selle kuus aastat tagasi ühiskondlikusse debatti tõid!

Lisaks, eks me kõik saame aru, et linnaruumis ringi liigeldes on tihtipeale probleeme halvasti pargitud tõukeratastega, elektritõukeratastega, mis on jäetud keset teed ning mis võivad kahjuks liiklusohtlikke olukordi tekitada. Eelnõu eesmärk ei ole mitte mingil juhul nende ärakeelamine, vaid just reeglite kehtestamine, et kergliikurid saaksid ohutult koos eksisteerida jalakäijatega. Täpsemalt, selle seadusega pannakse kergliikuritele parkimisreeglid. Edaspidi tuleb tõukeratas parkida paralleelselt kõnnitee äärega ning kergliiklustee äärest kuni 20 sentimeetri kaugusele. Samuti tuleb kergliikurit tee ääres parkides jätta ülejäänud liiklejatele vabaks vähemalt pooleteise meetri laiune teeosa. Lisaks saab ka kohalik omavalitsus õigusi juurde, et tuua ohutust tänavatele juurde. See toob suurtes linnades jalakäijatele oluliselt ohutust juurde. 

Lõpetuseks on mul hea meel, et head kolleegid toetasid ka minu esitatud muudatusettepanekut antud eelnõule, mis sätestab täpsemalt, milliseid ja mis alustel me võõramaiseid juhilube tunnustame. Aitäh! Loodan, et toetate vajalikku eelnõu.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kui varasemalt ma kõnelesin siin teisest eelnõust, mis kahjuks leidis toetust, millega tõsteti kõiki trahvimäärasid kahekordselt, siis käesoleva eelnõuga soovitakse 80-euroseid parkimistrahve määrata ja need tuua varasemaks. Ehk uued trahvimäärad tulenevalt sellest eelnõust, et me peame parkimistrahvi eest maksma 80 eurot, hakkavad kehtima 1. juulil ehk vähem kui kuu aja pärast.

Ja samaaegselt reguleeritakse oluliselt erinevalt erinevaid parkimisreegleid. Näiteks, kui varem võis parkida sellises kohas, kus polnud keelumärki, siis nüüd ei tohi kuskil parkida, kui seal just pole seda märki, mis parkimist lubaks. Lisaks, kui varem sai trahvida ainult selle eest, kui sa parkisid valesti, siis nüüd saab trahvi määrata ka lihtsalt vale peatumise eest. Kui sa näiteks istud autos, oled valesti peatunud või oled korra peatunud, et midagi kiiresti alla laadida, siis saad endale 80-eurose trahvi.

Esiteks, see vist pole juhus, et korraga, ühe eelnõuga muudetakse kõiki parkimisreegleid ja tõstetakse parkimistrahve kahekordselt. Päris hea võimalus raha eelarvesse koguda. Aga siin on ka teine küsimus. Üldiselt praegu on olnud selline lähenemine ühiskonnas, et me võiksime liikuda selles suunas, et oleks vähem erinevaid märke igal pool, et linnaruum oleks puhtam. Aga praegune eelnõu tähendab seda, et kõik omavalitsused peavad oma linnaruumi märke täis toppima. Ei saa olema väga kena vaatepilt. 

Antud eelnõuga sätestatakse ka erinevaid teisi uusi reegleid, mis on tegelikult päris mõistlikud, näiteks, et pisimopeedi, jalgratast, mootorratast ei tohi parkida kaugemal kui 0,2 meetrit sõidutee äärest. Samuti möödasõidul, mis on tegelikult väga oluline ohutuse mõttes, tuleb hoida poolteist meetrit vahet. Isegi kui need reeglid on tõesti mõistlikud, siis üks probleem, mis võib tekkida, on järelevalves. Esiteks, kas on see võimekus, ja teiseks, kas me tõesti tahame, et nüüd korrakaitse raiskaks kogu oma aja nende erinevate, näiteks parkimistingimuste kontrollimisele ja trahvide väljakirjutamisele? Jah, Tallinnas on näiteks tõesti mupo, aga isegi neil pole sellist võimekust. Me suhtlesime nende inimestega. Ja mupo poolt on tegelikult ammu olnud ka see küsimus üleval, et neile võiks rohkem õigusi anda ja võimaluse olla abiks politseile. Aga millegipärast valitsus ja Siseministeerium sellele pole vastu tulnud. 

Mina tõesti muretsen, et olukorras, kus meil on kasvamas koduvägivald, erinevad korrarikkumised, noorte kuritegevus, meie siin tõstame parkimistrahve ja anname korrakaitsjatele korralduse otsida kõik need valesti parkijad ja peatujad üles ja kirjutada välja trahve. Aga kuidas oleks mõistlik läheneda? Kirjutada välja tõesti parkimisreeglid, anda inimestele aega kohanemiseks, kohalikele omavalitsustele kõik need märgistused üles panna, mitte hakata kohe trahve kahekordselt tõstma. 

Üks põhjus, miks õiguskomisjonis võeti see lõige välja ja toodi see siia eelnõusse, oligi see põhjus, et öeldi, et meie tahame, et need uued määrad hakkaksid kehtima 1. juulist ehk vähem kui kuu aja pärast. Tegelikult võiks olla selline vähemalt kirjutamata reegel, kirjutamata tava nagu näiteks meil maksumuudatustega, et üldiselt, kui uus maksumäär võetakse vastu, siis pool aastat on aega enne jõustumist. Aga kahjuks millegipärast trahvide või riigilõivudega seda teha ei soovita. Kui see oleks tehtud, siis oleks aega ka ühiskonda informeerida, tegeleda ka ennetusega. Aga me ju teame, valitsusel on vaja eelarvet täita igal võimalikul moel. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 429 lõpphääletuse ettevalmistamisega. Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 429. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 55, vastu 14 ja erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 429 seadusena vastu võetud.

Üheksas päevakorrapunkt on käsitletud. Kas, Tõnis Mölder, protseduuriline küsimus?

Aitäh, hea istungi juhataja! Kõigepealt ma vabandan, et mul häält ei ole. Aga ma siiski panin tähele, et tablool, et oli 1 erapooletu, ma ise nimelt hääletasin ja olin erapooletu. Aga kui te seda lõppresultaati ette kandsite, siis te ütlesite, 0 erapooletut. Stenogrammi huvides lihtsalt ütlen, et oli siiski 1 erapooletu.

Ma tänan, et te juhtisite tähelepanu: 1 erapooletu. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! See on protseduuriline küsimus seetõttu, et see asi muutub Riigikogu juhatuses sümptomaatiliseks. Täpselt sama tegi ka esmaspäeval härra Kivimägi: mina hääletasin erapooletult, tema ütles, et erapooletuid ei ole. Võtke palun juhatus kokku ja arutage see küsimus läbi, et suudaksite lugeda tablood korralikult.

Aitäh! Ma tunnistan, et minu viga oli, mina ei näinud, tegin vea. Ja nüüd on üheksanda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.

Liigume edasi. 10. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu 436 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Ei soovita, seega võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime minna lõpphääletuse juurde? 

Panen lõpphääletusele eelnõu 436. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 68, vastu ei ole ja 1 erapooletu, on Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu 436 seadusena vastu võetud. Sellega 10. päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud. 

Liigume edasi 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on … Priit Lomp, palun, protseduuriline küsimus!

Jaa, antud päevakorrapunkti kohta. Võite ette lugeda päevakorrapunkti, siis ma kindlasti küsin selle päevakorrapunkti kohta, selle jõudmise kohta siia saali, kui tohib. 

Mis asja? Küsige uuesti! 

Kui te ei jõudnud ette lugeda, siis ma vabandan, ma kiirustasin. 

Mida ma jõudnud ette lugeda?  

Selle päevakorrapunkti pealkirja nimelt. 

Teie olete noor mees, te olete kiire. Mina olen vanem, pole nii kiire. Ma jõudsin öelda, et me jõudsime 11. päevakorrapunkti juurde, ja ma tõesti usun, et te oleksite veel selle lause teinud 10 sekundiga ära. Aga ma ei öelnudki, mis punkt see on. See on võib-olla värske üllatus teile, mis punkti juurde me oleme jõudnud. Soovite veel protseduurilist küsimust esitada? Esitage, palun!

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja, vaatan seda punkti ja tahan teie käest küsida. Lugesin siin eelmisel nädalal keskkonnakomisjoni pressiteadet või informatsiooni selle punkti kohta. Justkui oleks paljude muudatusettepanekute esitajate kõiki muudatusettepanekuid arvesse võetud. Ja nüüd süvenen sellesse eelnõusse ja tuvastan, et muudatusettepaneku, mida ma ise osaliselt aitasin koostada ja mille allkirjastas 19 Riigikogu saadikut, et seda tegelikult ikkagi seal sisuliselt arvestatud ei ole. Ma küsin teie kui kogenud kogenud saadiku käest, et kas te näete, et Riigikogu juhatus tõesti peaks hakkama ka Riigikogu komisjonide välja minevaid teateid kontrollima, et need reaalselt vastaks sellele olukorrale, mis on tekkinud. Kuidas me saame seda olukorda lahendada, kui komisjonid ei saada välja tõest informatsiooni? Aitäh!

Aitäh! Kui ma sain aru teie küsimusest, siis te küsisite komisjoni poolt välja saadetud pressiteate kohta. Sain õigesti aru või? Et Riigikogu juhatus ei kontrolli komisjoni poolt välja saadetud pressiteateid, kas on plaanis hakata kontrollima? Ei ole. 

Protseduuriline küsimus, Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Minu küsimus puudutab komisjonide tööd. Teie kui pikaajalise kogemusega Riigikogu liige oskate ehk anda oma hinnangu sellele, kuidas toimus keskkonnakomisjoni avalik istung, kus olid siis kutsutud külalised. Mina kui komisjonivälise Riigikogu liikmena, mulle ei antud sõna ja mul ei lubatud ka küsimusi esitada. Et olen teiste komisjonijuhtide poolt küll kuulnud, et selline tava tegelikult on, (Juhataja helistab kella.) et Riigikogu saadikutele, ka komisjonivälistele tegelikult antakse sõna. Minu arust on see eriti oluline veel nii suure küsimuse puhul, nagu seda on tuumajaama rajamise küsimus.

Head ametikaaslased! Saalis on nii suur lärm ja ma ei tea, sealt vasakult, sealt praegust sealt poolt, väga halb on ka tõesti see kuuldavus. Palun jätkake, Züleyxa Izmailova!

Minu küsimus siis oligi, et ma palusin teie hinnangut sellele olukorrale, mida ma kirjeldasin.

Aitäh! Lühidalt öeldes, et komisjonid on oma töö korraldamisel autonoomsed. Pikemalt öeldes: kas komisjonis tuleks anda sõna või võimalus küsida, kui seda soovitakse? Loomulikult tuleks. 

Tiit Maran, palun, protseduuriline küsimus!

Jaa, aitäh! Mul on ka protseduuriline küsimus, mis puudutab keskkonnakomisjoni tööd. Kui me oleme andnud sisse muudatusettepaneku, millele on alla kirjutanud 19 inimest, keda ma esindan, ja komisjonis järsku selgub muudatuste tegemine ja öeldakse, et ma pean hääletama kas poolt või vastu, samal ajal ma ei ole ju läbi rääkinud 19 inimesega, kes on alla kirjutanud muudatusettepanekule. Kuidas sellistes olukordades peaks käituma?

Aitäh! No kuulata oma südametunnistuse häält, nagu ütleb meie seadus. Te olete, härra Tiit Maran, oma mandaadis vaba.

Protseduuriline küsimus, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Vaatan praegu siin muudatusettepanekuid, mis siin välja toodud, 431 OE, ja siin ei ole komisjonipoolseid seisukoht, kas toetada või mitte toetada või arvestada või mitte arvestada. Reeglina peaks siin olema need vist.

Aitäh! Ma ütlen, et komisjonipoolsed seisukohad peavad olema. See 431 OE, mis minu käes on, siin on kokku viis muudatusettepanekut ja iga ettepaneku taga on olemas komisjoni otsus. (Hääl saalist.) Ma saan aru, et te ütlete, et te olete võtnud sealt riiulist selle eelnõu 431 OE ja et sinna ei ole kaasa pandud muudatusettepanekute loetelu, kus kirjas on juhtivkomisjoni seisukohad. Selge. Siis me seda kohe kontrollime. See peab loomulikult olema saalis olemas. Juhataja vaheaeg kaks minutit.  

V a h e a e g

Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Eelnõu 431 OE on tagumistes riiulites olemas ja sisaldab ka juhtivkomisjoni arvamusi. Liisa-Ly Pakosta, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma jätkan sama koha pealt, kus Priit Lomp lõpetas. Lihtsalt faktilise asjaoluna: jutt ei käi mitte pressiteatest, vaid jutt käib eelnõu seletuskirjast, lehekülg kolm, kolmandast reast, kus keskkonnakomisjon on otsustanud ettepanekuid toetada sisuliselt, mis on faktiline vale. Need punktid kaks ja kolm ei ole ettepanekute sisuline arvestamine, vaid ettepanekust täiesti vastupidisele tulemusele jõudmine. Küsimus oli, et kuidas selles olukorras peaks lähenema asjale.

Aitäh! Juhatuses meie seda kindlasti ei tee, et me hakkame juhtivkomisjoni otsuseid kuidagi ringi tegema.

Rain Epler, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kes mäletavad, kui see Riigikogu koosseis alustas, siis meie austatud peaminister üsna alguses rõhutas, et eesti vanasõnu tasub meeles pidada. Ja siis ma mõtlesin, et ma kasutan protseduurilist küsimust, et kolleegidele Izmailovale ja Maranile tuletada meelde ja ühtlasi minna suvele vastu, meenutades eesti vanasõna: omad vitsad peksavad.

Aitäh! Tiit Maran, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Liisa Pakosta küsimuse jätkuks lihtsalt, seesama sisuline arvestamine. Kui ma komisjoni koosolekul ütlen, et ma näen, et see ei ole sisuline arvestamine, et põhiline komponent jääb välja, ja kui komisjoni esimees ütleb, et jah, see on tõesti nii, aga ütleb, et ikkagi on sisuline, kas see on põhimõtteliselt õige töö?

Aitäh! Ma veel kord ütlen, et komisjonid töötavad … Seda on juhatus erinevates koosseisudes arutanud, komisjonide töökorda, ja need on natukene erinevad meil, aga põhimõtteliselt nad töötavad nagu autonoomselt, et juhatus ei kirjuta ette töökorda komisjonile.

Nii. Me oleme 11. päevakorrapunkti juures. Selle pealkiri on Riigikogu liikmete Mario Kadastiku, Eerik-Niiles Krossi, Urve Tiiduse, Andrus Seeme, Andres Suti, Eero Merilinnu, Õnne Pillaku, Mait Klaasseni, Valdo Randpere, Meelis Kiili, Siim Kallase, Maido Ruusmanni, Kalle Laaneti, Karmen Jolleri, Luisa Rõivase, Maria Jufereva-Skuratovski, Maris Lauri, Toomas Uibo, Kalev Stoicescu, Igor Taro, Signe Kivi, Riina Solmani, Rain Epleri, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Ants Froschi, Andres Metsoja, Andrei Korobeiniku, Marko Mihkelsoni, Margit Sutropi, Leo Kunnase, Jürgen Ligi, Rene Koka, Alar Lanemani, Anti Haugase, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Timo Suslovi, Jaak Valge, Kersti Sarapuu, Enn Eesmaa, Hendrik Johannes Terrase, Juku-Kalle Raidi, Henn Põlluaasa, Katrin Kuusemäe, Anti Poolametsa, Toomas Kivimägi, Jaanus Karilaidi, Kristo Enn Vaga, Erkki Keldo, Martin Helme, Liina Kersna, Yoko Alenderi, Jüri Ratase ja Kristina Šmigun-Vähi esitatud Riigikogu otsuse "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" eelnõu 431 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Igor Taro. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kõnelen OE number 431 menetlusest juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. 

Sissejuhatuseks, eelnõu algatasid käesoleva aasta 8. mail 55 Riigikogu liiget. Riigikogu liikmed toetavad tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ning selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist. See hõlmab tuumaenergia ja -ohutuse seaduse väljatöötamist ning vajadusel kehtivate õigusaktide muutmist, täiendamist, tuumaenergia ohutut kasutamist reguleeriva asutuse loomist ning valdkondlike pädevuste arendamist. 

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 29. mail, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 5. juuni kell 12. Riigikogu liige Mart Maastik esitas kaks muudatusettepanekut, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitas ühe muudatusettepaneku, 19 Riigikogu liiget esitasid ühiselt ühe muudatusettepaneku ja keskkonnakomisjoni poolt vormistatud kaks muudatusettepanekut. 

Enne eelnõu teist lugemist käsitleti seda komisjoni istungitel kolmel korral: 28. mail, 4. juunil ja 6. juunil. 28. mail kuulati huvigruppide arvamusi lähtuvalt keskkonnaaspektidest: kliimaeesmärkide täitmine, geoloogilised uuringud, ohutus ning jäätmeteke, jäätmete ladestamine ja muu selline. Istungil osalesid kutsututena Kliimaministeeriumi, Eestimaa Looduse Fondi, Tallinna Tehnikaülikooli, Tartu Ülikooli, Eesti Rohelise Liikumise, Inseneribüroo STEIGER, Geoteaduste Üliõpilaste Seltsi, Lüganuse, Viru-Nigula valdade ja Fermi Energia aktsiaseltsi esindajad. Sellel istungil saime ülevaate sellest, milline osa Eesti kliimaeesmärkide täitmisest langeb energiatootmisele võrreldes kõigi teiste valdkondadega, ja see on ülekaalukalt suurima mõjuga sektor. 

Tuumaenergia kasutuselevõtu teema aluseks on EL-i ülemkogu otsus, mis sätestab 2050. aastaks Euroopa Liidus kliimaneutraalsuse nõude. Lõpetada tuleb fossiilsete kütuste kasutus kõikides eluvaldkondades. See tähendab, et energiatarbimise suurenemisel vajab Eesti tulevikus suurel hulgal kliima- ja varustuskindlat energiat ning selleks oleks mõistlik rakendada erinevaid võimalusi. Tuumaenergia töörühma raporti kohaselt on tuule-, päikese- ja tuumaenergia keskkonnamõju sarnasel tasemel. 

Taastuvenergia arengu eest seisvate huvigruppide esindajad väljendasid oma muret seoses sellega, et tulevikus võib tuumaenergia hakata taastuvenergiat välja suruma. Kuigi tuumaenergia väikest keskkonnajalajälge seejuures kahtluse alla ei pandud, peeti otstarbekamaks tegeleda kliimaeesmärkide täitmisel lihtsamate lahendustega. Ja selles osas said huvigrupid kinnituse, et järgmisel kümnendil ongi Eesti energeetika areng just taastuvenergia päralt ning Vabariigi Valitsus ja parlament on astunud selleks vajalikke samme, sealhulgas ka käesoleval istungil. 

Võib ära märkida ka asjaolu, et ei tuumaenergia töörühma raport ega ka selle energialiigi toetuseks tegutsevad huvirühmad pole taastuvenergia arendamise vajadust kahtluse alla pannud ja seda peetaksegi lähitulevikus ainuvõimalikuks lahenduseks. Üldiselt tuligi toimunud arutelust välja, et vastuolu kahe energiatootmisviisi vahel on hetkel pigem kunstlik, kuna tuumaenergia kasutuselevõtu reaalseks kaalumiseks vajalike tingimuste täitmine võtab vähemalt kümmekond aastat aega. 

Arutati ka elektrivõrkude arendamise teemal ja sellest dilemmast lähtuvalt, et tuuleparkide arendamine nõuab väga mahukaid investeeringuid ülekandeliinidesse, samas kui tuumaenergia sobituks teoreetiliselt ka olemasolevasse võrgusüsteemi. Samas oli kõne all ka elektrienergia maksumuse teema ning selles osas arvamused lahknesid, kui suur see võiks olla. Tegu on kahtlemata kapitalimahuka ettevõtmisega, kus kapitalikulude kandmise ajal võib tootmise omahind olla kõrgem, kuid pikas perspektiivis madalam. Toodi välja ka asjaolu, et elektrienergia on Eestis mõnikord kallis seetõttu, et odav tuumaenergia ei pääse turule ja probleemiks on eelkõige võrguühendused ning energia Eestis tootmine on julgeolekuküsimus ja võimaldab saavutada konkurentsieelist. 

Esitati küsimusi ka asukoha valiku ja sellega seotud eeltööde kohta. Kuigi väga esialgsed analüüsid on tehtud, siis käesoleva eelnõu vastuvõtmine võimaldaks koguda uuringutega rohkem ja täpsemaid andmeid. Lisaks saime ülevaate kiirgusohutuse teemadel. 

Kuulasime ära ka kahe omavalitsuse, Lüganuse valla ja Viru-Nigula valla arvamused seoses nende koostöölepetega tuumaenergia võimaliku arendajaga. Mõlema valla esindajad kinnitasid, et näevad selles enda omavalitsustele positiivset tulevikuperspektiivi juhul, kui kõik riskid saavad maandatud. Mitmed komisjoni liikmed tõdesid, et määramatust on palju, ning samas jäi kõlama seisukoht, et käesoleva protsessi jätkamisega on võimalik uuringuid jätkata ning leida hetkel kõlavatele küsimustele rohkem vastuseid. 

4. juunil toimus meil ühisistung majanduskomisjoniga, kus kuulati huvigruppide arvamusi lähtuvalt energia tootmise aspektidest: energiapoliitika ja turg, majandus ja konkurentsivõime ja muu selline. Istungil osalesid kutsututena Rohetiigri, Tallinna Tehnikaülikooli, Fermi Energia, Tööandjate Keskliidu, Eesti Taastuvenergia Koja ja Utilitase, Eestimaa Looduse Fondi, Eesti Elektritööstuse Liidu ja Kliimaministeeriumi esindajad. Kliimaministeeriumi energeetika ja maavarade asekantsler Jaanus Uiga tegi ettekande energiapoliitika suundadest ja tuumaenergiast. Andres Veske andis ülevaate Rohetiigri energiateekaardist ja tuumajaama võimalikkusest Eestis. Einari Kisel tõi välja lahtised küsimused, mis on seotud Eestisse tuumajaama rajamisega. Kalev Kallemets tegi esitluse Eestis tuumaenergiaga kliimaneutraalsuse saavutamisest. 

Eesti Tööandjate Keskliit on pöördunud Riigikogu poole kirjaga, milles soovitakse edasiliikumist tuumaenergia kasutuselevõtuga seotud ettevalmistustega. Liidu põhiliseks mureks on energia lõpphind. Nende hinnangul peaks tuumaenergia kasutuselevõtt olema ettevõtete otsustada ja põhjendatud majanduslikest aspektidest. Tuumajaama arendajad ei küsi nende sõnul riigi toetust ja see võiks kehtida ka teiste energiaallikate puhul. Riigil on vaja kriisidega toimetulekuks mitmekesist energiaportfelli, leidsid tööandjad. Lühemate kommentaaridega esinesid ka Eesti Taastuvenergia Koja volinik ning ettevõtte Utilitas esindaja Rene Tammist, Eestimaa Looduse Fondi taastuvenergeetika ekspert Ingrid Nielsen, Eesti Elektritööstuse Liidu tegevjuht Tõnis Vare. 

Edasine arutelu keskendus küsimustele. Milline võiks olla Eestis tulevikus energiavajadus? Kas seda saaks katta ka ilma tuumajaamata või mitte? Milline võiks olla tuumaenergia abil toodetud elektri hind? Millist tehnoloogiat või reaktori tüüpi võiks Eestis kasutada? Tuleb tõdeda, et mitmes aspektis, eelkõige vajaduse ja hinna osas olidki osapoolte arvamused kaunis erinevad, sõltuvalt sellest, millist huvigruppi inimesed esindasid. Põhilise motiivina tuli välja arutelu selle üle, kas enne otsustamist peaks küsimust veel analüüsima, või oleks käesolevat otsust tarvis just selleks, et täpsemate analüüsidega jätkata. Sellele küsimusele ilmselt ei saagi muud moodi vastata, kui siinsamas Riigikogu täiskogus antud eelnõu üle lõpphääletust läbi viies. 

6. juunil arutati keskkonnakomisjoni istungil eelnõule esitatud muudatusettepanekuid ning võimalikke komisjoni poolt esitatavaid muudatusettepanekuid. Istungil osalesid kutsututena muudatusettepanekute esitajate ja Kliimaministeeriumi esindajad. 

Teen lühikese ülevaate nendest muudatusettepanekutest ja komisjoni otsustest. Mart Maastiku esitatud muudatusettepanek. Muudatusettepanekud on muudatusettepaneku number 1 all ja on tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 102 lõikest 2 seotud kokku üheks muudatusettepanekuks. Muudatusettepanekuga soovitakse kõigepealt muuta eelnõu pealkirja ja pidada vajalikuks töötada hiljemalt 1. jaanuariks 2025 välja tegevuskava, milliste allikate põhist ning milliste tootmisvõimsuste kasutamist soovib riik edendada. Ja tagamaks Eestis energiakindlus, on lahti kirjutatud, millistest eeldustest peab tegevuskava lähtuma ning mida täpsemalt peab tegevuskava sisaldama. Keskkonnakomisjon otsustas seda ettepanekut arvestada osaliselt. 

Muudatusettepanekuga 1 soovitakse Eestis välja töötada energiakindluse tagamiseks vajalik kava ja komisjonipoolse muudatusettepanekuga 5 lisataksegi eelnõu teksti punkt 2, milles soovitakse käsitleda energiamajanduse arengukavas aastani 2035, edaspidi ENMAK 2035, tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevaid mõjusid, et tagada energiavarustuskindlus kliimaneutraalsele energiatootmisele üleminekul. 

Ja miks siis komisjon otsustas seda ettepanekut arvestada ainult osaliselt? See ettepanek ise oli sõnastatud niimoodi, et kui seda oleks täielikult arvestatud, siis tegu oleks lihtsalt olnud juba hoopis teise otsuse eelnõuga. Kuna seda ei olnud võimalik täiel määral seetõttu üle võtta, siis võeti üle osaliselt see sisuline mõte, mida muudatusettepanekuga oli taotletud. 

Muudatusettepaneku number 2 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja keskkonnakomisjon otsustas seda ettepanekut arvestada osaliselt. Selles originaalses ettepanekus peetakse vajalikuks, et loodav tuumajaam oleks riigi enamusosalusega. Aga komisjonis toimunud läbirääkimiste tulemusel lisati komisjoni poolt muudatusettepanekusse number 5 eelnõu teksti punkt 3, et õigusraamistiku loomisel tagada, et omandivormiga seotud riske on põhjalikult hinnatud. Ja see oli tegelikult ka muudatusettepaneku esitajate esindaja nii-öelda kompromissettepanek. Samamoodi sai seda arvestada osaliselt. 

Muudatusettepanek 3 on esitatud 19 Riigikogu liikme poolt ning sellega soovitakse toetada Eestis tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ning selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist üksnes juhul, kui ENMAK 2035-s kinnitatakse, et tuumajaama rajamine Eestisse on varustuskindluse tagamiseks vältimatult vajalik, riikliku julgeoleku riskid on piisavalt maandatud ja kõik kulud riigieelarvele põhjalikult hinnatud. Komisjonipoolse kompromissettepanekuga number 5 lisataksegi eelnõu teksti punktid 2 ja 3. Punktiga 2 soovitakse käsitleda ENMAK 2035-s tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevaid mõjusid, et tagada energiavarustuskindlus kliimaneutraalsele energiatootmisele üleminekul. Punktiga 3 soovitakse õigusraamistiku loomisel tagada, et riikliku julgeoleku ja rahastamisega seotud riske on põhjalikult hinnatud. 

Nüüd siin protseduuriliste küsimuste käigus kuulsin, et tekkis keskustelu selle üle, et kas siis komisjon päriselt arvestas või ei arvestanud selle muudatusettepaneku sisuga. Muudatusettepaneku selgitus oli järgnev. Esialgne otsuse eelnõu tekst käsitleb tuumaenergia kasutusele võtmist, seostamata seda laiema energiamajanduse arengu, sotsiaal-majandusliku tasuvuse ja riikliku julgeoleku kontekstiga. Seetõttu teeme ettepaneku viia eelnõu teksti muudatused, mis seostaks otsuse nende oluliste kaalutlustega. Ja ma kinnitan, et komisjon tõepoolest nii-öelda heas usus ja heast tahtest tegutses just nimelt sellesama eesmärgi nimel, mis selles selgituses on kirjas. Miks me pidime üldse seal midagi muutma, tulenes normitehnilistest põhjustest. Meil olid ka, sealsamas komisjonis Kliimaministeeriumi esindajad kinnitasid, et sellisel kujul, nagu esialgselt selles muudatusettepanekus oli sõnastatud, ENMAK ei anna tingimuslikke mingisuguseid hinnanguid ühelegi stsenaariumile. Seal kirjeldatakse erinevaid stsenaariume ja nende tulemusi. Aga selle arengukava järgi ei ole võimalik teha tingimuslikke otsuseid. Nii nagu Eestis arengukavade järgi on, et arengukavad kirjeldavad erinevaid stsenaariume, erinevaid võimalusi ja lõpuks see poliitiline otsus sünnib tegelikkuses siin Riigikogu saalis, et milline võimalus valitakse. See oli üks põhjus. 

Ja teine põhjus oli ka see, et need järgmised asjad, mis olid sinna muudatusettepaneku teksti seotud, nagu riikliku julgeoleku riskid ja kõik kulud riigieelarvele, et need olid sellised aspektid, mida samuti see ENMAK ei käsitle ja seetõttu ei olnud võimalik neid samasse lausesse jätta. Nad tuli lahutada ja ära määrata, et need aspektid saavad käsitletud, aga ei olnud mõtet õiguslikus mõttes sisutühja teksti sinna otsuse eelnõusse jätta, mõistlik oli teha see korrektseks. 

Nii et tõepoolest, see komisjoni istung oli pikk ja sisukas, väga asjalik arutelu. Ei olnud komisjoni liikmetel soovi ühtegi muudatusettepanekut lihtsalt maha hääletada, vaid peeti pikka sisulist arutelu, kuidas teha nii, et kõik muudatusettepanekutes välja toodud mured saaksid võimalikult põhjalikult käsitletud võimalikult sellisel kujul, nagu inimesed oma muudatusettepanekutes on välja toonud, või siis kokkuleppel esitajatega, nii nagu esitajad on pakkunud. 

Ja siis ongi jäänud kaks muudatusettepanekut. Number 4 on esitatud keskkonnakomisjoni poolt, seal on täpsustatud eelnõu õiguslikku alust, põhiseaduse § 65 punkti 10. Tehniliselt lihtsalt juhtus niimoodi, et algses eelnõus ei olnud see punkt päris korrektne, kuna eelnõu koostamisega seotud asjaoludest ei tulene, et Vabariigi Valitsus oleks teinud Riigikogule ettepaneku võtta riigile varalisi kohustusi. (Saalist hüütakse: "Aeg!")

Nii, ja muudatusettepanek number 5 on esitatud …

Ma korra vabandan! Hea ametikaaslane, te hüüdsite, Kalle Grünthal, "Aeg!". Mingi informatsioon ajaga? Ei? (Hääl saalist.) Aa, selles mõttes! Aeg käib, jaa-jaa. Aitäh teile, et te seda märkasite! Aeg jookseb.

Ma saan aru, et ma saan lisaaega selle …

Te saate lisaaega. 12 sekundit tagasi, palun!

Just. Muudatusettepanek number 5 on esitatud keskkonnakomisjoni poolt. Võttes aluseks esitatud muudatusettepanekuid 1–3, eelnõu teksti täiendatakse punktidega 2 ja 3. Punktiga 2 soovitakse käsitleda ENMAK 2035-s tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevaid mõjusid, et tagada energiavarustuskindlus kliimaneutraalsele energiatootmisele üleminekul. Punktiga 3 soovitakse õigusraamistiku loomisel tagada, et riikliku julgeoleku rahastamisega ja omandivormiga seotud riske on põhjalikult hinnatud. Normtehniliselt pole ettepanekuid 1–3 võimalik eelnõusse sisse viia, kuna tekib sisuline kollisioon. Sellega tuleb arvestada. 

Ja juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud olid järgnevad. Keskkonnakomisjon otsustas 6. juuni istungil esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja teha ettepanek viia läbi selle eelnõu lõpphääletus. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Suur tänu! On teile ka küsimusi. Läheme küsimuste juurde. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Igor! Mul on sulle üks väga lihtne küsimus: mida ütleb sulle sõna Tšernobõl?

Tšernobõl on üks koht Ukrainas.

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite, et minu muudatusettepanekud on osaliselt arvestatud. Ma ei saa küll aru, mida konkreetselt arvestatud on. Kui siin oli otsuse eelnõu "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine", siis ma tegin ettepaneku, et enne, kui toetada tuumaenergia kasutuselevõttu, tuleks selgeks teha üleüldiselt Eesti energiavarustuskindluse tagamise toetamine. Sõnagi ei olnud siin juttu minu ettepanekus kliimaneutraalse energia tootmisest ega ka konkreetselt tuumaenergia kasutuselevõtust, mida teie väidate, et on minu muudatusettepanekuna arvestatud. Ma ei ütle, et ma olen tuumaenergia kasutuselevõtu vastu, aga eelkõige tuleks teha endale selgeks, mis see maksma läheb, kui me hakkame seda toetama. Palun öelge mulle, millist osa te näete, et on toetatud minu ettepanekut.

Aitäh! Just sellepärast ongi seda ettepanekut toetatud osaliselt, mitte täielikult. Nendes osades, mis puudutas analüüsi, sedasama läbi energiamajanduse arengukava koostamise, ja mis puudutas varustuskindluse aspektide hindamist. Aitäh teile!

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea komisjoni juht! Kuivõrd eetiliseks te hindate ja kui tihti olete keskkonnakomisjonis teinud riigile niivõrd laiaulatusliku mõjuga otsuseid ühe konkreetse ettevõtte lobi tulemusel?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei meenu, et oleks selliseid otsuseid teinud või toetanud.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Üle-eelmisele küsijale vastates, lihtsalt võib-olla Mart ehk on valitud, Mart on juba läinud, aga et võib-olla on see siis toetatud ja osaliselt arvestatud siis ettepanekute …, et näiteks, et tundub, et on kõige lihtsam.

Sa väitsid, et ENMAK ei ütle. Ma väidan sulle lihtsalt vastupidi, olles mõningate arengukavade tegemise ja koostamise juures olnud, et eks ikka arengukava tellija ütleb, kas ta tahab erinevaid stsenaariumeid või tahab ka nende stsenaariumide baasil soovitatud stsenaariumi esiletõstmist. Selles mõttes selles on meil kindlasti suur eriarvamus.

Aga loen siin, ERR-ile sa oled öelnud, et keskkonnakomisjonis sa oled nüüd tegelenud megakaasamisega – sinu sõnad. Kas sa nüüd, kui oled ette lugenud ja iseennast kuulanud ka, et paari nädala jooksul oled teinud kolm koosolekut, väidad ikka, et tegu oli megakaasamisega? Meil on, hea Igor, sinuga kaasamisest absoluutselt erinev arusaam, eriti veel sellises küsimuses, mis võib tagantjärele vaadates olla selle Riigikogu koosseisu üks olulisematest põhimõttelistest otsustest. Miks ja kelle survel sa niimoodi kiirustades tegutsed?

Aitäh selle küsimuse eest! Ega me selles otsuses ei ole tegelenud kaasamise ja aruteludega ainult konkreetse eelnõu menetlemise raames. Iseenesest on see olnud pikk protsess, alates Vabariigi Valitsuse poolt tuumaenergia töörühmale mandaadi andmisest, selle raporti valmimisest eelmise aasta lõpus, seejärel tutvustati seda kõikidele soovijatele komisjonides, Vabariigi Valitsusele, fraktsioonides. Selle põhjalt me korraldasime keskkonnakomisjoni poolt OTRK, mis oli laiapõhjaline, see ei olnud kuidagi ühes suunas mõjutatud. Oli pikk arutelu, mis oli kavandatud neljatunniseks, lõppes natuke varem, mis näitab seda, et kõik, kes on tahtnud küsimusi siin saalis küsida, said selleks võimaluse, aeg ei saanud otsa. Seejärel sellesama otsuse eelnõu menetluse käigus, tegelikkuses ei olnud ju meil kohustust tegeleda huvigruppide kaasamisega, kui tegu on Riigikogu liikmete poolt algatatud eelnõuga, me seda siiski tegime. Tegime mitte lihtsalt formaalselt, vaid tegime kaks avalikku istungit. Jagasime kaheks, et oleks võimalikult põhjalik. Ühe istungi korraldasime ka koos majanduskomisjoniga ühisistungina. Jällegi, kaasates nagu teist komisjoni. Ja kogu see muudatusettepanekute arutelu tegelikult oligi suunatud sellele, et mitte minna lihtsa vastupanu teed ja öelda, et need muudatusettepanekud 1–3 mingil põhjusel ei kõlba, vaid otsida lahendust. Ma arvan, et see on olnud piisav.

Reili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma pikalt ei peatu sellel jabural väitel, et nimetada energiavaldkonna olulisemat strateegiadokumenti sisuliselt sisutühjaks või vähetähtsaks. Ma küsin pigem seda, miks siiski soovitakse niivõrd kaalukat energiapoliitilist otsust võtta vastu ilma eelnevate riskihinnangute ning ka kontrollita, kas tuumajaam on Eesti energiasüsteemis siiski vajalik. 

Aitäh! Hea kolleeg, ärge mulle ikka sõnu suhu pange! Ma ei ole öelnud neid asju selle arengukava kohta, nagu te siin sõnastasite. Esiteks, eelnõu ei käsitle tuumajaama rajamist, see käsitleb perspektiivset tuumaenergia kasutuselevõttu. Ja need mitmed analüüsid ja kaalutlused on võimalik teha pärast selle otsuse eelnõu vastuvõtmist. Sellest on olnud juttu ka selles ettekandes tegelikult, mis ma praegu pidasin.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Jah, selles otsuse eelnõu seletuskirjas viidatakse tuumaenergia töörühma lõpparuandele, nendele järeldustele. Kui lühidalt kokku võtta, siis tuumaenergia töörühm oma lõpparuandes ütleb, et tuumaenergia kasutuselevõtt nõuab põhjalikku pikaajalist ettevalmistust ja muidugi teatud tingimustel on see teostatav. Kõik meie küsimused, mis olid ka tegelikult püstitatud majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisel istungil, olid püstitatud selles võtmes, et kas tuumaenergia kasutuselevõtt või tuumaelektrijaam on ajaperspektiivis Eesti energiasüsteemi üldse vajalik, millised on need kulud, millised on ressursid, ja küsimus oli selles, kas riik peaks panema kohe ja praegu ressursse, kui me ei ole hinnanud põhjalikult neid ettevalmistusi ja vajalikke toimetusi ja kas seda elektrijaama Eesti energiasüsteem üldse vajab.

Aitäh, hea kolleeg! Ega mina ka ei tea, kas seda elektrijaama on vaja. Nagu täiesti nõustun sellesama sinu poolt välja toodud argumendiga, et pärast põhjalikke ettevalmistusi on võimalik üldse kaaluma hakata. Ja need põhjalikud ettevalmistused tulevad selle otsuse järel. Need sisalduvad nii selles tuumaenergia ja -ohutuse seaduse menetluses, mis peaks olema veel pikem ja põhjalikum menetlus kui kliimaseadus. Need meetmed sisalduvad kõikides nendes täiendavates uuringutes, mis on vaja läbi viia. Tuumaenergia töörühma raport ütleb, et selle järeldused põhinevad esialgsel infol ja täiendavaid uuringuid tuleb läbi viia oluliselt rohkem süvendatud tasemel. Siin mingit vastuolu ei ole.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea ettekandja! Ma tahaksin meenutada siiski seda viimast keskkonnakomisjoni istungit. Sa ütled, et kõik muudatused võeti arvesse vaatamata sellele, et ka komisjonis ma ütlesin, et tegelikult kõikide nende muudatuste üks osa oli tingimuslikkus, see tingimuslikkus kadus välja, ja sa siis nõustusid, et see on tõesti nii. Mul oli ka küsimus, et miks siis ei ole arvestatud näiteks sotsiaaldemokraatidega selles mõttes, et oleks võinud konsulteerida. Sa vastasid, et sa ei teadnud, kes seda ettepanekut on koostanud, mis oli kummaline. Aga küsimus on, et kes on see kummaline keskkonnakomisjon, kes välja töötas täielikult need sinu poolt esitatud punktid, mida me siis keskkonnakomisjonis hakkasime arutama, mille kohta sa ütlesid, et need on põhjalikult läbi töötatud.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See protsess ongi ju niimoodi, et muudatusettepanekute esitaja esitab mingisugused ettepanekud, tal on mingid seisukohad, mis ta kirjutab sinna muudatusettepanekutesse. Siin on kaks valikut. Võib panna lihtsalt selle asja hääletusele komisjonis ja hääletada näiteks selle vastu, ja ongi asi lõpetatud. Ma ei tea, kas see oli eesmärk selle ettepaneku esitamisel. 

Mulle tundus, et teine lähenemine on mõttekam. Ma lugesin läbi, mis on selle muudatusettepaneku selgitus, ja ma pöördusin kõigepealt komisjoni ametnike poole, seejärel eelnõu algatajate esindaja poole ja ka Kliimaministeeriumi esindajate poole küsimusega, kas me saaksime normtehniliselt korrektsema sõnastusega võtta seda eesmärki arvesse, mõnevõrra teistsuguse sõnastusega. Ja nende läbirääkimiste tulemusel sündis see ettepanek, mida me hakkasime komisjonis arutama. Komisjonis, komisjoni istungil 6. juunil oligi see arutelu koht, eks ole. Te tulite välja ühe ettepanekuga. Ma pidasin nõu erinevate osapooltega, leidsime mingisuguse lahenduse ja me arutasime seda seal 6. juunil. Täpselt nii see oli.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma natukene jätkan siit, kus head kolleegid on enne küsinud. Minu arust ikkagi see muudatusettepanekute käsitlemine ja arutamine jättis nagu pentsiku mulje. Ma kindlasti ei pea teid rumalaks inimeseks, pigem ikka vastupidi. Ehk ma eeldan, et te saate väga hästi aru, et tingimusliku seose puhul ja lihtsalt nii-öelda lausete järjestikku kirjutamisel on väga suur vahe. Ma toon tervisevaldkonnast näite, et see on umbes nagu öelda, et ühel juhul ütleme, et viia läbi põlveoperatsioon, eeldusel, et ortopeedi hinnang ja MRT-uuring peab seda vajalikuks ja riskid on maandatud. Aga teine variant on öelda, et viime ellu põlveoperatsiooni ja siis teeme ka need uuringud ära, aga see, mida need uuringud näitavad ja mis tulemus on, et see polegi nagu relevantne. Ehk antud juhul see ettepanek, mis nüüd tuli siia saali ja tuleb, on just nimelt selline, et kõigepealt avaldame toetust, siis nendime, et oleks õige seal kuskil seda käsitleda ja hinnata ka. Kas saate aru sellest põhimõttelisest erinevusest, kas te saate aru, miks see häirib Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmeid ja teisi, kes selle muudatusettepaneku on esitanud?

Aitäh! Ma enam-vähem saan aru, mis häirib Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, kuna teie fraktsioon on teatanud algusest peale, et on tuumaenergia põhimõtteline vastane, et te põhimõtteliselt soovite hääletada selle eelnõu vastu. Ja ma saan aru, et see häiribki. Nüüd, kui te loete seda teksti, mis on seal muudatusettepanekus kompromissina kirjas, seal ei ole kirjas, et mitte arvestada energiamajanduse arengukavaga, see ei ole relevantne, et heita kõrvale, vastupidi, seal on kirjas, et sellega tuleks arvestada, seal tuleks neid aspekte analüüsida ja tuleks analüüsida ka neid aspekte, mis seal lause teises pooles on. Aga nad ei ole selle arengukavaga seotud, vaid nad tuleks ikkagi lihtsalt arvestada. Et mulle tundub, et see põlveoperatsiooni näide lihtsalt ei lähe kokku sellega, mis seal eelnõus kirjas on. 

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Ma jätkan eelküsijatega. Kui sa võtsid siin sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni suhtes, siis miks sa minuga kui ettepaneku esitajaga ei konsulteerinud? Ja teiseks: miks muudeti seda järjekorda, mis tegelikult ENMAK-is on, kus on öeldud, et juhul kui liikuda edasi tuumaenergeetikaga, siis kõigepealt tuleks energiamõjud ja muud asjad enne läbi vaadata ja õigusaktini jõuda alles 2027. aastal? Miks me praegu teeme vastupidi ja kiirustades, millisel põhjusel?

Aitäh! Kiirustamise kohta ma juba vastasin, et siin ei saa rääkida mingisugusest kiirustamisest. See on igal juhul väga pikk protsess, sellele on nii eelnenud pikk protsess, sellele eelnõule, kui selle eelnõu võimalikule vastuvõtmisele järgneb pikk protsess.

Aga mis puudutab seda küsimust, miks ma sinuga isiklikult ei konsulteerinud: aga siis oleks võinud paluda määrata ennast näiteks komisjoni muudatusettepanekute esitajate esindajaks, siis oleks olnud selle arutelu juures ja olnudki seesama inimene, kellega selle üle nõu peetakse seal komisjonis.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Palun põhjendage, mil viisil on teie meelest loogiline see, et alustame riigina tuumajaama rajamise ettevalmistamist, ilma et meil oleks selge teaduspõhine veendumus, et tuumajaama rajamine Eestisse on ilmtingimata vajalik. Ja tegelikult isegi vastupidises olukorras, kus Eesti teadlaste ja asjatundjate sõnul me ei vaja tuumajaama rajamist ja see ei ole ka majanduslikult tasuv.

Aitäh! Ma kordan veel kord üle, et käesolev eelnõu ei käsitle tuumajaama rajamist, vaid see käsitleb tuumaenergia kasutuselevõtu jaoks vajalike tingimuste loomist. Aitäh! 

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Austatud istungi juhataja, kõigepealt ma tahan teid tänada, et te lubasite s Zuzul küsida. Komisjonist ta ei saanud küsida. Suures saalis demokraatia on säilinud, selle üle on ainult hea meel. Aga komisjoni esimehena on mul küsimus selline. Mis juhtub, kui seda eelnõu vastu ei võeta? Kui printsipiaalne või põhimõtteline see on? Kas selle tuumaenergeetika mõttega edasiliikumine saab toimuma ka siis, kui seda eelnõu täna ei toetata? Ja kuidas sai juhtuda see, et näiteks tuuleenergiatoetused järgmiseks 20 aastaks saadi üldse ilma igasuguste parlamendi aruteludeta heaks kiita, aga see, mis tuumaga toimub, peame me siin poliitilise otsusena – mulle tundub, et see on rohkem deklaratsioon kui eelnõu – vastu võtma? Miks see meil energeetikas niiviisi on, et osadel puhkudel on vaja parlamendil sekkuda ja teistel, kus me raha lendu laseme, seal nagu ei pea sekkuma?

Aitäh, hea Priit! Ma tänan sind selle küsimuse eest. Ma tahaksin sellesama küsimuse esitada nendele inimestele, kes on toetanud tulihingeliselt taastuvenergia kasutuselevõttu ja ei ole esitanud samu küsimusi, nagu nad esitavad täna tuumaenergia kasutuselevõtuga seoses. Aitäh!

 Tiit Maran, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Hea esimees! Ma tulen tagasi teie sõnade juurde, kus te ütlesite, et te konsulteerisite kõigi erinevate osapooltega, aga nende hulka kuulunud mitte ükski muudatusettepanekute tegija esindaja. Kas nemad siis ei olegi need kõik erinevad osapooled või kuidas te seda selgitate?

Aitäh! Ma siis kordan veel kord, et muudatusettepanekute esitajad olid komisjonis kohal. Täpselt seal need läbirääkimised toimusidki nende võimalike kompromisside üle. Meil sünnivad otsused komisjonis, nagu päriselt, mitte väljaspool komisjoni. Et see, mis toimus väljaspool komisjoni, oli lihtsalt võimalike kompromissvariantide kooskõlastamine täitevasutusega, et see oleks normitehniliselt korrektne. Ja siin oli ju täiesti ühene lähenemine, et eelnõu algatajate poolt oli üks inimene ja iga muudatusettepaneku esitajate poolt oli ka üks inimene. Oli täiesti korrektne lähenemine, ei saanudki seal siis järelikult kahte inimest olla näiteks või mitut või 19 inimest korraga, kuigi kuulama oleks võinud tulla.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Repliigiks Priit Sibulale: erinevad valitsused viimasel ajal on kinnitanud taastuvenergeetika arendamist, ka sellised, kus on Isamaa olnud. Neid otsuseid on tehtud aastate jooksul juba, alates planeeringutest ja lõpetades erinevate Euroopa ühiste algatuste toetamisena, mis on taastuvenergeetika arendamine. Nii et see ei saa olla küll kuidagi uudiseks ei Riigikogus, ei Eesti ühiskonnas laiemalt. 

Mis puudutab seda konkreetset otsust, siis õigus‑ ja analüüsiosakond Riigikogus on andnud hinnangu, et otsuse eelnõu ei ole juriidiliselt siduv. Sa üritad ka seda niimoodi näidata, et see lihtsalt nagu annab teatud julgust siis nende ettevalmistustega jätkamiseks, see ei ole siduv ei valitsusele ega ministeeriumile. Nii on see juriidiline hinnang. Miks sa üritad näidata, ja ka avalikkusele on näidatud, et kui see otsus siin täna vastu võetakse, siis me kõigi nende ettevalmistustega tormame edasi?

Aitäh! No kõigi nende arutelude käigus on ju mitu korda välja toodud, et on erinevaid aspekte, mida tuleks hinnata ja juurde uurida. Nüüd mille alusel hakkab täitevvõim nende uuringute või küsimuste analüüsiga tegutsema? Kui Riigikogu annab mingisugusegi poliitilise suunise, et jah, seda teemat võiks edasi ajada, siis on võimalik neid küsimusi ka edasi käsitleda. 

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Paraku jätkan sealt, kus enne lõpetasin. Kui sa enne nimetasid, et me oleks pidanud enda seast valima esindaja, siis palun nimeta konkreetne säte, kus see Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tuleneb. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõige 4 mitte midagi sellist ette ei näe. Ja ka varasemalt on olnud Riigikogus tavaks, et kui Riigikogu liikmed mitmekesi esitavad, siis saadetakse neile muudatusettepaneku muutmise puhul näiteks e-postiga kiri võimaliku uue tekstiga. Millisel põhjusel jäi see e-kiri saatmata ja millisest konkreetsest õigusaktist tuleneb sinu tõlgendus, et muudatusettepaneku esitajad oleks pidanud valima enda hulgast esitaja? Muudatusettepanek antud juhul siiski sisuliselt üldse arvestatud ei ole.

Aitäh! Selle viimase väite osas jään eriarvamusele, selgitasin juba varem, miks. See küsimus, mis puudutab muudatusettepanekute esitajate esindaja valimist, siis ma ei oska öelda, miks siis esindas neid esitajaid Tiit Maran. Võib-olla peaks Tiit Marani käest küsima, mis alusel ta esitas neid esindajaid, või tähendab, esindas neid esitajaid. (Saalis räägitakse.)

Hea esineja, palun jätkake.

Jah. Mart Maastikku esindas näiteks Priit Sibul ka mingisugusel alusel, eks ole, kas mingi volituse või suulise volitusega. Ja eelnõu algatajat esindas Mario Kadastik. Ma ei oska öelda siis, miks nad kõik seda tegid. Kas nad olid siis kuidagi õigusvastaselt seal komisjonis?

Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma olen aru saanud, et teie olete julgeolekuinimene ja peaksite teadma nii julgeolekust üleüldisemalt ja ka olete kindlasti kursis, mis toimub täpselt sõjaga Ukrainas. Aga seoses sellega ka küsimus. Kas on konsulteeritud tuumajaamade julgeoleku mõttes nende riikidega, kes seisavad täna reaalselt silmitsi olukorraga, kus sõjaolukorras on vaja hallata tuumajaama, näiteks just Ukraina? Ja kui seda ei ole tehtud, siis miks ei ole tehtud ehk konsulteeritud nende riikidega ja nendega sellest ohust siis räägitud?

Aitäh! Iseenesest seda aspekti me käsitlesime selle keskkonnakomisjoni poolt algatatud OTRK raames. Seal oli see julgeolekuküsimus eraldi ettekandena ja oli meil Siseministeeriumi esindaja kohal, kes rääkis nendest sõjalistest ja mittesõjalistest ohtudest. Mittesõjalised ohud olid oluliselt suuremad. Ta tõi ka välja, et iseenesest energeetika puhul need sõjalised ohud kuidagi ei erine selle poolest, kas tegu on tuumaenergia või mingisuguse muu energiaga. Energiasüsteem on ühtmoodi haavatav, kui näiteks rünnatakse alajaamasid, ülekandevõrkusid. Eestiski päris olulised energeetikakomponendid asuvad Ida-Virumaal suhteliselt piiri lähedal, üks sünkroonkompensaator seisab näiteks Auveres. Ei olegi vaja mingisugust tuumareaktorit sinna, kui selle sünkroonkompensaatoriga midagi juhtub, siis ongi kehvasti. 

Nii et neid küsimusi on käsitletud, ütleme, laiemalt kogu selle arutelu käigus. Ega selle eelnõu vastuvõtmisega ju ei tehtagi mingeid selliseid otsuseid, et nüüd rajatakse mingisugune ohtlik objekt ja ei täideta mitte ühtegi ohutusnõuet, vaid vastupidi, antakse suunis selleks, et need ohutusnõuded välja töötada ja kõik need riskid läbi kaaluda ja vastavalt nendele riskidele siis meetmed kasutusele võtta.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et see, mis te enne vastasite mulle – ei olnud päris korrektne öelda, et teie annate hinnanguid, mis on ühe või teise erakonna seisukoht või positsioon. Seda enam, et ka meie fraktsioonis on isegi minu teada tuumaenergeetika toetusrühma esindajaid. Ei ole päris korrektne see väide. Ka näiteks ma isiklikult olen olnud suhteliselt avatud selleks debatiks, aga pean tunnistama, et see asjaajamise viis pigem viib mind kaugemale tuumaenergeetika ja konkreetselt antud juhul selle eelnõu toetamisest. 

Ja ma küsin nüüd nii. Kui te ütlete, et see eelnõu kuidagimoodi nagu ei anna hinnanguid, kas me toetame või ei toeta seda, samal ajal kui pealkiri on konkreetselt tuumaenergia kasutamise toetamiseks. Kas on ikka sellel arutelul mõtet, et kui teha selline otsuse eelnõu, kus tegelikkuses me ei taha öelda, et me anname nagu lõpliku Riigikogu heakskiidu või midagi taolist? Kas oleks mõistlikum öelda, et see on näiteks tuumaenergia kasutuselevõtu hindamine või analüüs või midagi muud taolist? Antud juhul "toetamine" on eesti keeles väga lihtne, väga üheselt mõistetav termin.

Jah, see sõnastus on, et tuumaenergia kasutuselevõtu toetamiseks vajalike tingimuste loomisega on tegu. Selles mõttes me ei saaks öelda, et eelnõu tegeleb konkreetselt mingisuguse objekti rajamise toetamisega ilma mõjusid hindamata. Jah, me vist oleme juba ümber nende teemade käinud päris mitu ringi nagu kass ümber palava pudru. Tundub, et ma hakkan ennast kordama. Aitäh! 

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! No seda teadsin ma enne siia saali tulekut, et sotside mõtted on taastuvalt tuulte meelevallas, aga see ei puutu ju asjasse. Ma küsisin teilt, et mis juhtub siis, kui seda eelnõu toetatakse või ei toetata, kas taastuvenergeetika teemadega saab minna edasi mõlemal juhul või ainult ühel juhul. Ja teiseks see, et te olete koalitsioonis olnud aasta aega ja, noh, ma tean väga täpselt, mida Isamaa on toetanud ja mida ei ole. Miks selle viimase aasta jooksul on nii, et ühed, mis puudutab tuuleenergia toetust, tehti valitsuskabineti vaikuses, ja tuumateemal peame me parlamendis selleks, et saaks edasi liikuda, avalduse vastu võtma? Miks see sellises kontekstis on?

Aitäh! Eks me oleme pidanud ka taastuvenergia edendamiseks ju mitmeid eelnõusid siin vastu võtma, tänagi tegime ühte lõpphääletust. Ei saa öelda, et see oleks nagu kabinetivaikuses sündinud. Tõepoolest, see on olnud selle koalitsiooni poliitiline valik hinnata taastuvenergia ülekaalukaks avalikuks huviks, mitte ainult teiste energiatootmisviiside suhtes, vaid ka paljude teiste küsimuste suhtes, sealhulgas tehakse kompromisse keskkonnakaitsega, looduskaitsega ja nii edasi. Ja see poliitiline valik tehti soovist käesoleval kümnendil liikuda võimalikult kiiresti kliimaneutraalse energiatootmisviisi suunas ja energia tootmise suurendamise suunas, kuna tegu on kõige kiirema viisiga. Käesolev kümnend saabki selle pärast Eestis olema taastuvenergeetika kümnend. Ja see otsuse eelnõu, millega me tegeleme, on pikk plaan selles osas, mis juhtub 15–20 aasta pärast. Kui me peame loobuma täiesti fossiilenergiast, millega me siis selle asendame? Kas me dimensioneerime taastuvenergiat rohkem, järjest rohkemaks, selleks et kõik oma vajadused ära katta ja saada hakkama ka puudujääkidega, või siis me kasutame kõiki erinevaid viise?

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus, et miks te käite nagu kass ümber palava pudru, ei vasta küsimustele. Kui Tanel Kiik esitas konkreetse küsimuse, et miks on selle Riigikogu otsuse juba pealkirjas, saab välja lugeda seda, et tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine, mis ju otseselt viitab sellele, et me juba toetame, ilma et me oleksime teinud mingisuguseid analüüse. Vastake siis konkreetselt ära, miks teie tahate, et Riigikogu juba praegu toetab, kui ei ole veel analüüse tehtud, mis see meile maksma läheb, kas see on mõistlik? Palun vastake.

Jaa, aitäh!  Püüan vastata. Nii nagu mina sellest toetamisest aru saan, siis eelnõu algatajad toetavad eelkõige tehnoloogianeutraalset lähenemist ehk sellist lähenemist, kus me saame aastakümnete pärast teha oma energiapoliitilisi valikuid, mis ei ole piiratud ühe energiatootmisvõimalusega, vaid toetame mitmeid erinevaid. Kogu selle protsessi käigus tuleb Riigikogul teha veel päris mitu otsust enne seda, kui Eestis saaks kerkida või hakata kerkima mingi konkreetne objekt, mis tuumaenergiat toodab. Kas ta toodab elektrit või ta toodab soojust või ta teeb midagi muud, seda ma ei oska öelda, seda see eelnõu ei käsitle. Küsimus on lihtsalt võimaluse avamises tulevikupõlvkondadele, et me ei oleks 20 aasta pärast selles olukorras, et ohoh, võib-olla me võiks seda kasutada, aga meil seda võimalust ei ole, sellepärast et me oleme ühed olulised otsused tegemata jätnud, meil ei ole vastavat õigusraamistikku, meil ei ole kompetentsi, me ei ole teinud mitte ühtegi uuringut, ja siis me oleme jälle piltlikult öeldes lõhkise küna ees. 

Mis see maksma läheb? Siis ma võin teile tuua näite, et mida läheb maksma energiadefitsiit. Kaks aastat tagasi maksid Eesti majapidamised ja ettevõtted elektrienergia eest üle ligi miljard eurot ühe aasta jooksul. Nii palju on see läinud maksma. See oli energiadefitsiidi teema. Energiaturg selles mõttes ei valeta kunagi, tal on omad nüansid, aga turg lõpuks näitab nõudluse ja pakkumise suhte ära. Siin ei ole mõtet nagu majandusteooriaga vaielda. Et mida maksab meile taastuvenergia kasutuselevõtt? Me oleme lugenud meedias meeletuid süüdistusi, kuidas me oleme teinud kohutava otsuse, sellepärast et 20 aasta jooksul võib-olla äkki tuleb Eesti tarbijal peale maksta taastuvenergia eest 2 miljardit, 20 aasta jooksul, võrreldes 1 aasta 1 miljard. Paneme need, kõrvutame kõigepealt ja siis kõrvutame võib-olla ka selle kasu, mis on saadav nii-öelda suurema tootmisega kaasneva suurema pakkumisega, mis muudab selle energia hinna madalamaks. Loodetavasti. Minu lootus küll on, et see selles mõttes ei lähe Eesti tarbijale, mitte ühelegi tarbijale midagi rohkem maksma, kui see on turutingimustel võimalik ja mõistlik. Ei ole kellelgi mõttes selle eelnõuga kuidagi edendada mingisugust niisugust projekti, mis turutingimustele ei vasta, oleks ebatasuv või pakuks mingisugust ebakonkurentsivõimelist hinda. Ma arvan, et see ei olegi tänases ärilises maailmas võimalik.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Tahtsin lihtsalt täpsustada. Kas see kompromissettepanek, mis komisjoni poolt välja käidi, pandi muutmata kujul hääletusele kui kompromiss, või täiendati ja muudeti seda kohal algatatud ettepanekute alusel oluliselt?

Tähendab, kompromissettepanek. Viies muudatusettepanek on ju komisjoni poolt läbi hääletatud ja seal ei olnud mitte ühtegi vastuhäält. Sisu osas, jah. Kõik muudatusettepanekud on läbi hääletatud, mitte ühtegi vastuhäält ei olnud, teatud tingimustel olid teatud inimesed erapooletud. Nii see oli.

Head ametikaaslased, kodu- ja töökorra seadus näeb ette antud päevakorrapunktis, mis on otsuse eelnõu teine lugemine, kaks küsimust. Nüüd ma saan aru, mis te tahate: vastusõnavõtu teha. Nime nimetati, seda võib teha, aga see kehtib juhul, kui läbirääkimiste voorus teie nime või teie mõtet nimetatakse või sellele viidatakse. Hetkel me oleme küsimuste ja vastuste voorus, mis ei ole läbirääkimiste voor. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja ja hea ettekandja! Ma kõigepealt parandan mõned apsud ettekandjal. Tuumaenergia ei ole taastuvenergia. See peaks olema siin saalis küll kõigile selge. Teine on see, et ei ole see koalitsioon otsustanud seda, et taastuvenergia 100% peaks 10 aasta jooksul tegema. Eelmine koalitsioon tegi selle kokkuleppe, et taastuvenergia tootmise võimsus peab olema 2030 Eestis nii suur, kui palju Eesti tarbib. Ja mu küsimus on lihtne. Kui see komisjon on arutanud, kas te teate, kes selle eelnõu tegi tegelikkuses? Kes kokku kirjutas selle eelnõu? Alla kirjutanud on inimesed juba valmis olevale eelnõule, aga kes füüsiliselt selle eelnõu kokku kirjutas? Kelle eelnõu me tegelikult siin saalis praegu arutame?

Ma arvan, et arutate praegu 55 Riigikogu liikme esitatud eelnõu. Kõikide eelnõudega on niimoodi, et keegi on selle kokku kirjutanud. Mina konkreetselt andsin allkirja Mario Kadastikule, kes on ka siin puldis käinud eelnõu esitajate esindajana. Aitäh! 

Priit Lomp, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! No pole lugu, peagi saad puldist ära. Mulle lihtsalt tundub, et mida kauem sa puldis oled, seda enam segadust selle eelnõu ja teema juurde tekib. Ja mis seal salata, mõneski teemas ka, vabandan tõesti, pisut vassimist on kuulda. Viimane tase oli paar vastust tagasi, justkui väljend, et tuumaenergia kasutuselevõtu Eestis eelnõu, see on tehnoloogianeutraalne eelnõu. See on asi, mis veel ei olegi jutuks tulnud. Lisame siia juurde megakaasamisest muudatusettepanekute sõnastuses, sest see kõik on väga-väga kuidagi kummalises kraavis. Kas sul ei teki tunnet, et kui midagi on läinud nii põhjalikult vussi, peaks teise lugemise katkestama ja päriselt komisjonis seda teemat põhjalikult arutama?

Hetkel seda tunnet ei teki.

Aivar Kokk, palun!

Ma pean veel ühe paranduse tegema, mida komisjoni esimees siin saalile nagu püüab valetada. Ei ole, elektri hind ei tõusnud sellepärast, et kuskil defitsiit küll võib olla ühtpidi õige. Defitsiit tekkis sellepärast, et Elering ehitas kolmanda kõrgepingeliini. Sellest tekkis see hind. Kui poleks Eesti riigiettevõte sellist rumalust teinud, siis seda probleemi poleks olnud, sest Estlink 1 ja 2 Soomest tuleva elektriga oleks meid tipukoormusel piisavalt …  

Aga ma küsin, et kus koha peal, kas komisjon kordagi arutas ka seda, et kas tõesti ainult Riigikogu 101 liiget otsustavad selle, et Eesti riik saab tuumariigiks või ei saa tuumariigiks. Tegelikult ei ole viimasel, kui ma ei eksi, sellel sajandil mitte ükski uus tuumariik maailmas tekkinud. Me arutame praegu ühe lobirühma pärast seda, kas Eestist saab tuumariik või mitte. Me kordagi ei aruta seda, kas me näiteks tuumaenergiat võiks osta Soomest või Soomega koos teha ühise tuumajaama (Juhataja helistab kella.) ja sealt võtta läbi kaablite elektrit. Lihtsalt ei vastata küsimusele, kes selle eelnõu tegi (Juhataja helistab kella.), ja me otsustame, et Eestist saab tuumariik.

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh selle küsimuse eest! Hea kolleeg, meil on parlamentaarne riik, te olete parlamendiliige. Ja te teate, et see otsus ongi parlamendi teha. Parlament hindab seda otsust erinevatest kaalutlustest lähtuvalt. Selleks on komisjon teinud kõik endast oleneva, et te saaksite neid argumente kaaluda, et ka Eesti rahvas laiemalt oleks kursis nende aspektidega, mida see küsimus endas kätkeb. Ja sellega, tõepoolest, teie käes on see otsus siin Riigikogus.

Riina Solman, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Mina palun, et te siit puldist korra kordaksite veel seda eelnõu eesmärki, mis oli selle asja mõte. Ma küsingi, kas selle eelnõuga meie nüüd otsustame, et Eestist saab tuumariik, või me loome lihtsalt õigusliku ruumi aluseid, et me saaksime vajadusel olla tuumariik. Ning ma küsin ka seda teie käest, et kas nüüd töörühm, mis valitsus kokku pani juba eelmises valitsuses ja varasemaltki ta töötas, ja kui ma olin riigihalduse minister, siis olin ma selle kuraator, kas see pandi kokku lobigrupi tulemusel või valitsus pidas vajalikuks ka selle teemavaldkonnaga tegeleda.

Ma loen teile siis ette igaks juhuks selle otsuse eelnõu teksti, et te mõistaksite seda konteksti ja kooskõla. Pealkiri on "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine". Otsuse sisu on järgmine: "Olles tutvunud Vabariigi Valitsuse tuumaenergia töörühma lõpparuandega ja lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse § 65 punktidest 1 ja 16, Riigikogu otsustab: 1. Toetada Eestis tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ning selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist. 2. Energiamajanduse arengukavas aastani 2035 käsitleda tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevaid mõjusid, et tagada energia varustuskindlus kliimaneutraalsele energiatootmisele üleminekul. 3.  Õigusraamistiku loomisel tagada, et riikliku julgeolekuga, rahastamisega ja omandivormiga seotud riske on põhjalikult hinnatud." Nagu te sellest tekstist kuulsite, siis see eelnõu lähtub tuumaenergia töörühma lõpparuandest. Ja meil on valitsusleppes, käesolevas valitsusleppes, energeetika peatükis olemas vastav punkt 8, mis ütleb, et valitsus otsustab, et otsustame tuumaenergia kasutusele võtmist, lähtudes tuumaenergia töörühma raporti tulemustest. Selline tekst on meil valitsusleppes kirjas, et me ei lähtu mitte mingitest huvigruppidest, mingitest muudest lobitegevustest ega kõrvalmõjudest, vaid me lähtume sellest lõppraportist, mille on loonud valitsuse poolt ellu kutsutud erapooletu töörühm.

Aitäh, hea ettekandja! Riina Solman, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ei, te minu sõnavõtust nüüd küll mingit vaenulikkust ei saanud välja lugeda. Ma pigem tahtsingi, et te avaksite, sest me kuuleme, et siin saalis on skepsis, et see on lobigruppide töö ja nii edasi, seda justkui varem nagu laual ei olegi olnud. Nüüd te räägite enda valitsusleppest, aga minu teada ka eelmised valitsused on teemat käsitlenud ja see töörühma raport on tegelikult läbi mitme valitsuse laual olnud, selle nimel on vaeva nähtud. Kas te oskate seda tausta avada, kust see alguse sai ja mis eesmärgil?

Teate, kui mina alles koolis käisin, juba siis käisid arutelud selle üle, kuidas Eesti võiks tuumaenergiat kasutada. Kui Ignalina tuumajaama hakati Leedus sulgema, siis oli pikk jutt sellest, kuidas Balti riigid võiksid koos ehitada Ignalinasse võib-olla uue tuumajaama. Pikad vaidlused olid ammu-ammu aega tagasi. Siis oli arutelu selle üle, et Pakri saarele rajada tuumajaama, eks ole. See oli võib-olla natukene hiljem. 

Need arutelud on ju tegelikult Eestis olnud väga pikka aega, see teema ei ole kuidagi nagu nüüd ühtäkki kusagilt kastist välja hüpanud, vaid see on järjepidevalt olnud pildis erinevates võtmetes. Nii nagu kolleegid on varasemalt küsinud, miks me ei aruta teiste riikidega. Oleme proovinud! Oleme proovinud teiste riikidega arutada, igasuguseid lahendusi oleme proovinud leida. Ega see praegune otsuse eelnõu siis kõiki neid probleeme ära ei lahenda. Me lihtsalt astume mingi ühe sammukese edasi, et me võib-olla saaksime lahendusele lähemale.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile teie ettekande ja vastuste eest! Nüüd avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Tiit Marani. Nii palju veel informatsiooniks, head ametikaaslased, et Tiit Maran on siin Riigikogu kõnetoolis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Nii et te saate üks kord veel ise siia tulla, kui soovite enda nimel ka.

Aitäh, auväärt eesistuja! Auväärsed rahvasaadikud selles auväärses kojas! Me arutame ühte otsust, mille õnneks Igor Taro luges ette. Ma loen sellest ainult esimese punkti, kolmepunktiline ta on: "Toetada Eestis tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ja selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist." Ma väidan, et võrreldes esialgse tekstiga, mis meile esitati, pole tegelikult midagi arvesse võetud. Ja sellisena tuleb meil seda muudetud otsust vaadata. Ma tulen selle väite juurde tagasi.

Aga kõigepealt natukene üldisemalt. Energeetika kindlasti on ülioluline valdkond ja selles valdkonnas tehtud otsustel on suur mõju ühiskonnale läbi kõikide põlvede. Energeetikas liiguvad ka äärmiselt suured rahad ja sellest ka äärmiselt suured huvid ja paratamatult ka äärmiselt suur lobi. See kõik tähendab, et energeetikas ei saa me lubada vigaseid otsustusi. 

Ja kui me vaatame tagasi energeetikavaldkonda, siis eks Eestis on olnud vägagi kriitilisi hetki ja viperusi päris üksjagu. Ma mainin ainult mõningaid, nagu näiteks Eesti Energia erastamine NRG Energyle. Viimasel hetkel sai see pidama ja tagantjärgi võttes jumal tänatud, et see nii läks. Või kui me vaatame Eesti Energia afääre Utah' ja Jordaania maade peal: maksumaksjale väga kalliks läinud muudatused. Ja toona tegi Eesti Energia nõukogu ju otsustused tegelikult analüüsi omamata, lobi baasil. Me võime neid veel leida, võite ise otsida, neid on olemas. 

Riskid energiaalastel otsustustel on alati suured, eriti kui seda tehakse sedavõrd põhimõttelises valdkonnas kui see, mis meil praegu ees. Samas on praegu keskkonnakriis ja selle osa energiakriis ja see vajab suuri ja kindlasti väga olulisi otsustusi. Aga valesti otsustamine, selline otsustamine, mis ei kaalu kõiki vajalikke aspekte ja asjaolusid – see võib viia tagajärgedele, mis on halvad nii meile kui ka meie lastele, halvad nii majanduse kui ka julgeolekumõistes. Seepärast need otsused, mis me teeme, peavad olema hästi läbi kaalutud. 

Praegune otsustus, mida me käsitleme, lähtub ainult ühest dokumendist: tuumaenergia töögrupi lõppraportist, sellest, mis vastab küsimusele selle kohta, kas Eestis saab tuumaenergiat rajada ja mis tingimustel. Aga suures osas, kui üldse jätab ta vastamata küsimustele, kas see on majanduslikult ühiskonna, majanduse ja julgeoleku osas mõistlik. Ja need küsimused on tänapäeval kõik äärmiselt olulised. 

Otsuse koostamise viisi puudumine paratamatult tekitab küsimusi. Miks on vaja otsustada ilma varasemate ohu- ja riskihinnanguteta? Miks enne, kui on paigal energiamajanduse arengukava? Miks kiirustades? Miks sellisel kujul? Miks kampaanialikult? Need on küsimused, vastused puuduvad. Miks? 

Küsimus meie ees ei ole ju tegelikult selles, et kas tuumaenergia või mitte, vaid selles, et saaksime teha otsustuse, mis oleks vajalik ja mõistlik meile ja meie lastele, selline, mis on põhjalikult läbi kaalutud. Minul sellist kindlust pole. Kas teil saalis on? 

Nüüd siis sotsiaaldemokraatide poolt algatatud muudatusettepaneku juurde mida on toetanud ka paljud teised, kokku 19 allkirja. See tehti just seetõttu, et polnud kindlust, et see otsustus on sellisel kujul õige, et ta võtab arvesse kõiki riske. Seetõttu tõi muudatus sisse tingimusliku vormi, et kui otsus vastu võetakse, siis oleks see kindlustatud riskide maandamine. Sellest siis see tingimuslik vorm: et otsus, mille me teeme, saab käivituda ainult siis, kui me oleme kindlad, et riskid on maandatud. Kui me vaatame teisi muudatusettepanekuid, siis tegelikult erinevatest vaatenurkadest nende ettepanekud olid samamoodi üles ehitatud tingimuslikult. 

Nüüd siis isand Taro poolt ette pandud muudatuste juurde. Erinevalt avalikkuses väidetule ja dokumentatsioonis kirjas olevale kõige olulisemale osale jättis tegelikult muudatusettepanek … 

Palun aega juurde. 

Mul on väike küsimus siia vahele, hea Tiit Maran: kui palju soovite aega juurde?

Kolm minutit. Avalikkuses on väidetud ja ka dokumentides on, et kõik muudatused võeti arvesse. Tegelikult ei olnud ju nii, sest just see tingimuslik pool jäi välja. Tehti nimestik kolmest punktist, mis on üksteisest sõltumatud. Muuseas, siin tuleb silmas pidada ka seda, et see otsustus ei ole siduv. Ehk siis võib alati valida, mida me nendest kolmest punktist kasutame ja mida miks. Küsimus on: miks nii tehti? Miks seda oli vaja nii teha? Vastus puudub. 

Ja veel mõned kummalised väited, mis on varasema debati juures välja käidud. Näiteks see, et me peame igal juhul otsustama, sest muidu me näitame oma otsustusvõimetust ja see on halb, nagu Riigikontroll ütles. Otsustusvõimetus on kahtlematult halb, aga veelgi halvem on, kui me teeme otsustuse, mis ei lähtu analüüsidest. Vene keeles on väljend "Davai-davai, potom posmotrim!". Mulle tundub, et meie liikumine praeguses hetkes on just selles suunas. 

Siis öeldakse, et aga on üks selline argument, et ärid, mis lobivad – nad ju teavad, mis nad teevad, sest see peab olema kasumlik. Loomulikult nad teevad kõike, mis on kasumlik, aga see võib olla kasumlik äri mõttes, ent kas see on kasumlik riigile ja maksumaksjale, seda me paraku ei tea. Jällegi, miks me peame kiirustades praegu otsustama? 

Siis väidetakse, et otsustus ei otsusta midagi, et me saame alati ümber mõtelda. Aga ma küsin vastu: miks me üldse otsustama peame ilma eelneva analüüsita, kui meil võib tekkida vajadus seda ümber otsustada, eriti kui vahepeal kaasneb sellega väga suur maksumaksja kulu? 

Ja siis paljud väidavad, et nad on käinud väljamaal ja nad on näinud, et tuumajaamad toimivad hästi ja inimesed ja omavalitsused on väga rahul. See on kõik suurepärane ja küsimus ei olegi selles. Küsimus on selles, kas meile meie väikeses riigis, selles asukohas, meie julgeolekukontekstis, meie keskkonnakontekstis on see otsustus mõistlik või mitte. Vaja on analüüsi. Seega, miks me peame kiirustades otsustama?

Niisiis, alguse juurde. Me teeme otsustuse, mida me tulevikus sisuliselt muuta ei saa, ükskõik mida räägitakse. Ja see jääb meie vastutusele. Me teeme otsustuse, teadmata, mis see kaasa toob. Energeetika, eriti tuumaenergeetika pole koht selliste otsustuste jaoks ja tulevik pole koht, mille kohta teha selliseid otsustusi. 

Antud olukorras otsustuse tegemata jätmine või selle tegemine siis, kui meil on küllaldaselt informatsiooni, on kindlasti parem kui selle otsustuse tegemine kiirustatult. Seepärast sotsiaaldemokraadid kindlasti ei saa seda otsustust sellisel kujul toetada ja me teeme ettepaneku see lugemine katkestada. Aga juhul, kui see ei leia heakskiitu, siis kõikidel palun hoolikalt mõelda, enne kui nad nupule vajutavad. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Head kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Eestis on üks kirjanik Robert Vaidlo kirjutanud väga huvitava raamatu "Peeter Poligon sõjatandril" – võib-olla ma natuke eksin, aga midagi sellist. Selles raamatus Robert Vaidlo minategelasena esineb Peetri nime all oma laskurkorpuse ridades toimunud sõjatee jutustamisest.

Seal üks väga huvitav seik, mis mul praegu selle käesoleva menetlusega meenus, on see, et seesama Peeter Poligon saab ülesande minna eesliinile kaevikusse ja vaadata binoklist, kus võib see kahuripatarei tuld anda. Muidugi usina sõjaväelasena lähebki ta sinna eesliinile, läheb kaevikusse ja oma arust leiab ühe väga huvitava koha ning tahab selle äärele üles ronida.

Kuid siis ühel hetkel rabab keegi tal käest kinni ja ütleb "ne za" ehk siis "ei tohi". Peeter vaatab pahaselt õla, ütleb "kakoi ne za, mul on vaja vaadata". Vaatab, kes seal on, seal on üks kasahhi välimusega Nõukogude armee sõdur ja ütleb "ne za". Tema lükkab käe kõrvale ja hakkab uuesti ronima ja kasahh ütleb jälle "ne za" ja siis ütleb üheainsa sõna. See sõna on selline, mis ütleb rohkem, kui kahetunniline loeng lahinguohutusest rindel. See sõna on "snaiper". Peeter teadis selle sõna tähendust ja jättis minemata.

Mõne aja pärast tuli samasse kohta üks teine sõdur, juba ohvitseri mundris, ja kasahh hoiatas teda täpselt samamoodi, kuid see saatis ta kukele ja ronis üles binokliga vaatlema. Ühel hetkel Peeter siis mõttes, et mis asja ta minu najal siin vahib ja läks alt ära ja ohvitser, kes vaatas üle kaevikuserva binokliga, langes surnult maha, otsa ees kuuliauk.

Miks ma seda praegu räägin? Tänasele ettekandjale, kolleeg Igor Tarole esitasin üheainsa küsimuse: "Mida tähendab teie jaoks sõna Tšernobõl?" Mida vastas Igor? "See on linn Ukrainas." Ega ta ei valetanud ka. Aga tegelikult ma küsisin sedasama küsimust.

Palun lisaaega ka.

Palun! Palju?

Kolm.

Kolm? Olemas!

Küsisin tagamõttega, sest me menetleme siin tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis. Nüüd on üks küsimus, et kas ta ei tea, hea Igor, mida tähendab sõna Tšernobõl ja sellega kaasnevad sündmused. Või sa tead, aga sa ei tahtnud sellest rääkida. Ma mõistan, kui sa ei tea, sest sa olid viieaastane ja mängisid liivakastis, kui see õnnetus 1986. aastal toimus. Aga küsimus on tõsisem, sellepärast et 1986. aastal 26. aprillil toimus siis tuumakatastroof, mis rahvusvahelisel tasemel seitsmenda kategooria õnnetuseks tunnistati ja selle tagajärjed olid kohutavad.

Pärast seda katastroofi on elamis- ja kasutuskõlbmatuks muutunud maa seoses radioaktiivse kiirgusega kogupindala 31 500 ruutkilomeetrit ja see on võrreldav kolmveerandi Eestimaa maismaa pindalaga. Ma ei hakka rääkima nendest inimkahjudest, sest neid oli äärmiselt palju. Ka Eesti inimesed, mehed saadeti sinna, sisuliselt küüditati sinna ja nende tegudest enam riik ei hooli. Aga see pole tänase eelnõu teema. Kolmveerand Eestit muutus kasutamiskõlbmatuks sellepärast, et seal toimus katastroof. Ma tean – oponendid ütlevad praegu, et selge see, et tehnika on edasi arenenud ja sellised asjad ei saa enam juhtuda. Saab ikka: Fukushima katastroof. Seal muidugi saastatuse tase oli väiksem, kuna seal olid väga massiivsed betoonkambrid, mis takistasid radioaktiivsuse levikut, kuid ka seal on kahjustatud maa-ala pindala väga suur.

Minu hinnangul ma ei näe põhjust, miks me peame tooma Eestimaa, meie ilusa Eestimaa aatomienergia ohvriks. Sest selge on see, et kui siia seda jaama rajatakse, siis eestlased vahivad näpp suus aia taga, kuidas välismaised korporatsioonid siit raha kokku kraabivad seoses elektrienergia kasumiga.

Teine väide on veel ka see, et meil on olemas oma elektrijaamad Ida-Virumaal, kuid vaatamata sellele nende võimsusest meile ikkagi ei jätku ja kogu aeg on meil energia hind üleval, sellepärast et börs kujundab meie hinda Eesti rahva jaoks.

See projekt, mida siin praegu eelnõuna välja pakutakse, hoopis teenib teisi huve ja Eesti on siis lihtsalt välismaa korporatsioonide huviorbiidis. See on see teema. Kes hoiavad Eestimaad, ei peaks seda eelnõu toetama. Aitäh! Sellepärast et sõnad "snaiper" ja "Tšernobõl" on ühesuguse tähendusega.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Rain Epler ja ma arvan, et tegemist on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna … (Hääl saalist.) Liikmega, ütles Rain Epler ja lisas lõppu sõna "jätkuvalt". Aga kas te olete ka fraktsiooni esindaja? Jah, palun, fraktsiooni esindajana!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid ja loomulikult inimesed, kes jälgivad! Seda küsimust täna palju küsitakse. Jah, olen jätkuvalt EKRE liige ja ka fraktsiooni liige ja praegu ei ole plaanis seda muuta.

Ning nüüd eelnõu juurde. Kõigepealt peamisest. No täna kasutatavatest tehnoloogiatest on elektri tootmisel tuumaenergia konkurentsitult parim. Olgu energeetilise tasuvuse mõttes, olgu keskkonnajalajälje mõttes või ohutuse seisukohast. Nii et sellel ma pikalt ei peatu, sellest teemast ma olen siin rääkinud detailsemalt ja pikemalt. Kõik need, kes räägivad heast, odavast, puhtast – kõik need sõnad jutumärkides – tuule‑ ja päikeseenergeetikast, kas valetavad – need on vähemuses, aga targemad – või siis ei ole viitsinud süveneda ja ei saa asjast aru. 

Ja minu suureks kurvastuseks ja ma olen seda ka tuumaenergeetika pooldajatele otse öelnud, on ka tuumaenergeetika pooldajate hulgas siiski väga palju neid, kes räägivad vajadusest arendada tuule‑ ja päikeseenergeetikat. Mario lemmiklause on, et peaks tegema tuumajaama, aga tuult ja päikest on ka ikka vaja. Mina ei ole seisukohal, et tuult ja päikest on ka ikka vaja. 

Niipalju sisust. Nüüd sellest poliitilisest poolest selle otsuse juures. Selle tuumaenergeetikaga seoses kahjuks levib väga palju valeinfot. On palju teadmatust ja inimesed on, paljud inimesed on selles suhtes kõhklevad ja kahtlevad. Ja kui me tahame selle tuumaenergeetika kasutuselevõtu suunas liikuma hakata ja edusamme teha, siis on oluline, et võimalikult paljusid nende kõhkluste põhjuseid adresseerida ja võimalusel neid kõhklejaid toetajate hulka tuua. 

Ja meie fraktsiooni muudatusettepanek, mille sõnastus oli väga lihtne – peame vajalikuks, et loodav tuumajaam oleks riigi enamusosalusega –, just sellest kaalutlusest lähtuski, sest paljud meie toetajad ja ka paljud meie liikmed on seda küsimust tõstatanud. Ja selle küsimuse nii-öelda positiivne adresseerimine, kui me jõuame siin muudatusettepanekute hääletuse juurde, aitaks minu hinnangul nii siin saalis kui ka ühiskonnas laiemalt seda toetuse kandepinda tunduvalt suurendada. 

Väikse vahepalana: aga minu isiklik seisukoht on, et energeetikas, ja mis puudutab mitte meie igaühe kodust sellist isiklikku tegevust, vaid nagu sellist riiklikku energeetikat, olgu see energiatootmine või võrgud, see peaks olemagi tegelikult selline terviklik süsteem, mis on riigi poolt kontrollitud kas läbi enamusosaluse või ongi riigi omandis. No ja kui kolleeg Kadastik siin selle eelnõuga on ringi käinud ja on toimunud ju taustaarutelusid nii komisjonides kui ka koridorides, siis ma ka seda põhjust selgitasin. See muudatusettepanek tegelikult ei pane neid rööpaid nii jäigalt maha, kui nagu Aivar Kokk soovitas Võru soojamajandus tuumaenergeetikale üle viia, et kui me seda teha tahame mingi väikese tuumajaamaga, seal võib ka kuidagi teistmoodi see omand olla ja riik ei pea ilmtingimata appi minema, aga kui on suurema asjaga tegu, siis me saame tulevikus otsustada, sest täna me veel ju ei loo tuumajaama. Küll aga see selline selge lihtlauseline sõnastus annaks paljudele inimestele kindlust, et nad saavad siin saalis rohelist nuppu vajutada, aga ka hajutaks palju kahtlusi ühiskonnas laiemalt. Kahjuks Mario pakkus siin sellist selle koosseisu ajal tuttavaks saanud reformierakondlikku kompromissi, milleks on ettepaneku mittearvestamine. 

Nii et mina väga toetan seda, et me liiguks tuumaenergeetika kasutuselevõtu suunas. Ma juba olen isegi kaldumas  sinna, et võib-olla see mooduljaamade mõte jääb alla sellele, et kui teha suur jaam või suurem jaam. Aga kuidas meil selle otsusega täna läheb? Elu näitab. Olgem optimistid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Võib-olla inimesed, kes vaatavad ja tunnevad ennast puudutatud sellest eelnõust! Ma eeldan, et Riigikokku valitud 101 liiget peaksid olema kogemustega ja teadmistega inimesed, kes teevad kaalutletud otsuseid. Tänane Riigikogu otsuse eelnõu, kus tuumaenergia Eestis kasutuselevõttu juba toetatakse, eeldusel, et me toetame, ei lähtu sellest.

Nii nagu sa maja hakkad ehitama – kõigepealt pead sa tegema projekti, siis tegema eelarve ja alles siis valid asukoha ja nii edasi, siis hakkad alles maja ehitama –, nii peaks ka enne, kui me teeme selliseid otsuseid, paikapanevaid otsuseid, et me võtame kasutusele tuumaenergia Eestis, olema tehtud energiamajanduse korralik arengukava, analüüs, mida me teeme, kui palju me teeme ja kas seda on vaja.

Kui praegu vaadata otsa sellele, mida on tehtud näiteks meretuuleparkide ja tuuleparkide arengu suunas, siis ei ole kordagi seda Riigikogus sellise eelnõuna toetatud, mis ei ole kuidagimoodi välistanud seda, et see rong nii-öelda sõidab. Ja samas on ka seal jäetud täiesti arvestamata väga paljud mõjutegureid, olenemata sellest, et tuuleparkide, meretuuleparkide rajamine on väga kallis. See on seotud just nimelt ka keskkonnamõjude probleemidega. See pole kunagi takistanud seda.

Meil on tegelikult praegu selline kaootiline liikumine, et kui mingi lobigrupp tuleb tööd tegema, siis me tormame pea ees kuhugi. Nii oli see ka meretuuleparkide puhul ilmselgelt. Nii on see praegu ka Fermi Energia, kes lobistab kõvasti Eestis. Ja ma usun, et nii mõnigi erakond näeb seal oma võimalust tulevikus. Aga kallutatud otsused on need õiged otsused.

Meil on praegu planeeritud Eestis neli pluss neli teravatt-tundi aastas tuuleenergiat. Meil on arengukava mustandis kirjas, et 1,2 teravatt-tundi peaks tulema gaasijaamad. Päikeseenergiat saab olema 1,5 teravatt-tundi aastas. Kui me teeme näiteks kaks tuumareaktorit, mis on need väikesed 300-megavatised, siis üks nendest toodab umbes 2,4 teravatt-tundi. Kui me kõik selle kokku liidame, siis meil on kaks korda rohkem, kui Eestile vaja on.

Mida see tähendab? Jaa, energia hinnad ilmselgelt, nagu ütles siin härra Taro, et energia defitsiiti ei ole ja meil energia hinnad kukuvad. Ma olen täiesti veendunud, et kui meil on pakkumist kaks korda rohkem kui vajadust, siis energia hinnad muidugi kukuvad. Aga mida see meile kaasa toob? Me oleme teinud tohutud investeeringud, aga see püsikulu, mida meile iga päev hakkab tulema arvena koju, elektri hinnana, suurem osa sellest on taastuvenergia tasu ja võrgutasu.

Ma juhin tähelepanu, et ka näiteks meretuuleparkide puhul, eriti mida Saaremaa lähedale tahetakse teha, tuleb sinna viia ka uued elektriliinid, mis läheb jälle maksma ligi 2 miljardit. Meretuuleparkidele dotatsioonid – 3 miljardit. Kui me vaatame seda, kuidas meie riik on majandanud nende aastate jooksul, ausalt, mul on lausa piinlik. Mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest. Kui on riik, siis pole vahet, kellelgi tuleb hea idee, teeme Utah'sse põlevkivitootmise ja teeme sinna põlevkivijaamad. Me teeme sinna Saudi Araabia … Vabandust, sinna … Kus ta seal oli? Mul ei tule praegu meelde. Kuidas?

Jordaaniasse.

Jordaaniasse, vabandust. Aitäh, et aitasid! Jordaaniasse. See on läinud meile maksma kaugelt üle 100 miljoni kahjumit. Samamoodi tehti ka … (Saalist öeldakse midagi.) Samamoodi tehti tegelikult ka otsus Auvere …  

Ma paluksin lisaaega.

Kui palju?

Nii palju, kui saab.

Saab 180 sekundit. Palun!

Suur tänu! Samamoodi tehti Auvere 2 otsus ju tegelikult nii-öelda õunte pealt. Siiamaani see ei toimi. Kas keegi vastutab? Absoluutselt ei vastuta. Kui ma olen eraettevõtjana teinud ühe sellise investeeringu, ma olen pankrotis. Ma teen teise veel, no keegi ei võta mind tõsiselt, ma ei saa laenu ka pangast. Aga mis meil on? Meil needsamad Eesti Energia juhid, kes täna on meil tuumaenergia põhilobistajad – tänases Postimehes oli sellest päris pikalt juttu –, ei ole mitte millegi eest vastutanud.

Meil ei ole tegelikult sellist head läbimõeldud arengukava. Meil oleks eelkõige vaja selgeks teha, mida meil on vaja, ma ütlen veel kord, kui palju meil on vaja. Meil ei ole mõtet teha sellise hurraaga, et me toodame kaks korda rohkem elektrit, kui meil Eestis vaja on. Mis siis juhtub? Naabrid on maru õnnelikud. Meie, kõik kodanikud, maksame taastuvenergiatasud kinni, need võrgutasud, mis tulevad, kinni. Energia hind ilmselgelt teatud momentidel on üldse miinuses. Nii et ka mina olen praegu … Mul on ka päikesejaamad, teatud hetkedel ma peaksin nad välja lülitama, sellepärast et ma maksan tegelikult peale selle eest, et ma elektrit toodan. Ja siis juhtubki seesama asi, et naabrid ostavad meie käest tasuta, saavad elektrit, meil on vaja see kuhugi saata. Aga meie maksame need püsikulud kogu aeg kinni. 

Nii et ma ei ole ka absoluutselt selle vastu, võib-olla ongi, rääkisin akadeemik Arvi Hamburgiga hiljuti, ta ütles, et baasvõimsuse jaoks, täiesti võimalik, et ongi vaja hoidmiseks võib-olla tuumajaama. Ma ei ole selle vastu, et võib-olla on ka mõistlik tuumajaam teha, aga eelkõige tuleks kodutöö ära teha. Me ei saa teha selliseid otsuseid nagu tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine. Kuidas me saame toetada, kui meil ei ole algandmeid teada, baasandmeid teada? Ja meil ongi teada … Jah, Riina, sa ütled, et kuidas meil ei ole teada. Tõesti on, meil on algandmed osaliselt teada ja seda enam tuleks tegelikult nendega arvestada, me ei saa ennast lõhki investeerida. 

Seega ma teen küll ettepaneku, et sellisel kujul ei saa me toetada seda otsust. Seda enam, et ka tegin väga mõistlikud muudatusettepanekud. Siin kirjutati, justkui oleks seda osaliselt arvestatud, aga reaalselt seda arvestatud ei ole. Ja muudatusettepanek oli juba ainuüksi see, et pealkiri ära muuta, mis iseenesest on ju täiesti eksitav. Ja isegi seda ei suudetud, et see pealkiri ei oleks eksitav. Minu ettepanek oli see: Eesti energiaga varustuskindluse tagamise toetamine. Meil on vaja tõesti tagada, et meil oleks korralik elektrivarustus, aga see eelkõige eeldab seda, et meil on tõesti seda piisavalt, mida meil on vaja, aga mitte ülemäära. 

Ja siin on väga palju toodud ka punkte, mida ma ei jõua rääkida, aga mõned loen ette. Eesti on võimeline tootma elektrienergiat tarbimise mahus, sealjuures tagama varustuskindluse juhitava võimsusega. Teiseks, ühiskonnale, ettevõtjatele, investoritele on selgus energiapoliitilise tuleviku osas. Kolmandaks, langetatud valikute korral on tuvastatav nende maksumus kogu elektrienergia terviktsüklis, tootmisest tarbimiseni. Neljandaks, tegevused on allutatud konkurentsivõimelise elektrienergia hinna eesmärgi saavutamisele. Siin on väga oluliselt kõik välja öeldud. 

Nii et teeme eelkõige endal kodutöö ära (Juhataja helistab kella.), mis ei takista absoluutselt tuumaenergia kasutuselevõttu tulevikus, ja siis alles läheme otsuste juurde. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Andres Suti! Ma arvan, et ta on Reformierakonna … Aa, ei ole. Riigikogu liige Andres Sutt.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Pikalt ei räägi, pigem lühidalt. Minu meelest on oluline, et me mõistaksime, mida me selle otsusega algatame. Minu jaoks me selle otsusega alustame võimaluse loomist tuumaenergeetika ökosüsteemi tekkeks Eestisse. See ei ole ainult küsimus tuumaelektrijaamast. Minu jaoks on see küsimus ka teadus- ja arendustegevusest, innovatsioonist, uute haridusvaldkondade loomisest – see on palju laiem teema. 

Nüüd teiseks, kui me räägime energeetikast, siis on selge, et mitmekesine energiaportfell on riigi huvides. Ma arvan, et kui me püüame neid erinevaid energiatootmisliike vastandada, siis me kitsendame oma mänguvälja. Tuumaenergia ei ole alternatiiv taastuvenergiale. Kindlasti nad mõlemad on vajalikud ja mahuvad turule. 

Kolmandaks, kui küsimus on selles, et kui põhjalikult on tehtud ettevalmistustööd, siis mina julgen väita, tutvununa tuumaenergia töörühma raportiga, et see on üks põhjalikumaid ettevalmistusi, mis on Eestis tehtud, kaasates rahvusvahelisi eksperte, valideerides erinevaid hinnanguid. Kõik need küsimused, mis siin saalis on kõlanud, on õiged, aga väga paljudele neile on ka vastused sellessamas raportis. Loome selle võimaluse, et saab hakata ettevalmistusega, õigusliku raamistiku loomisega tegelema. 

Ja viimasena, et kas see tuumajaam, kui see peaks kunagi investeerimisotsuse tulemusena sündima, mahub Eesti turule, siis ma arvan, et see on üks koht, kus me vaatame väga sageli asju isolatsioonis. Ma toon teile ühe väga lihtsa näite. Merenduse dekarboniseerimine aastani 2050 tähendab 3,4 triljonit investeeringuid. Merenduse dekarboniseerimise tulemusena on vesiniku derivaadid kasutatavad laevakütusena. See on üks koht, kus me saame ühendada puhta vesiniku ja vesiniku derivaatide tootmise ja meie kui mereriigi võimekuste kasutamise, et siin neid laevu ümber ehitada. Ka selle otsusega omame me palju suuremat ja laiemat majanduslikku mõju. Nii et mina palun seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Züleyxa Izmailova. Palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu puhul on mitmeid tähelepanekuid. Kõigepealt ma alustaksin selle menetlemise kvaliteedist. Mulle kui üsna värskele Riigikogu liikmele ja rahvasaadikule on jätnud kehva mulje kõik see, mida on siin eelnevalt kolleegid välja toonud. Need puudused, mis puudutavad kaasamist, mis puudutavad muudatusettepanekutega arvestamist, valeinformatsiooni väljasaatmist sellest majast. Me ei peaks seadusandjatena selliseid protsesse julgustama ja peaksime ausalt endale otsa vaatama ja vigu tunnistama. Ja kui on valesti tehtud, siis tuleb teha uuesti. 

Teise kitsaskohana näen selle eelnõu puhul aga seda, et miks me seda üldse teeme. Meil ei ole täna mitte ühtegi selget indikatsiooni, mis ütleks meile, et Eesti peaks tegelema tuumajaama rajamise ettevalmistamisega. See on suur kulu riigile, see on suur püsikulu riigile ajal, mil valitsus ja parlament tegelevad raha kokkuhoiu kohtade otsimisega. Meil on Eestis probleem põhivajaduste katmisega, me ei suuda leida selleks piisavalt vahendeid. Ja täna selle eelnõuga me justkui ütleme, et meil on neid vahendeid küll. Kuskilt me need leiame! Kust ei tea, kui palju täpselt, ei tea. Miks me seda teeme? Mina julgustan seda eelnõu mitte toetama. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Toomas Uibo. Palun, kaheksa minutit! 

Nii. Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Alustan oma kõnet väljavõttega koalitsioonilepingust ja Eesti 200 programmist. Esimene ütleb meile järgmist: tuumaenergeetika töörühma raporti alusel otsustame, kas ja millises rollis võiks Eesti energeetikaportfellis olla tuumaenergia. Ja teine ütleb: oleme tuumaenergia poolt, tuumajaama rajamise otsus sõltub energia turuhindadest ja eraraha kaasatusest.

Täna me seisame tegelikult ajaloolise hetke lävel. Seda võib võrrelda näiteks Eesti otsusega aastast 1916, mil me hakkasime põlevkivi tööstuslikult töötlema. Õppisime oma tähtsaimat maavara tundma, sealt eraldama mitmeid aineid, mida vajab tänaseni moodne keemiatööstus. Oleme selles vallas vaat et maailma parimate teadmistega. 

Kui eestlastele tutvustati arvutit ja selle võimeid, siis me õppisime usinalt ja ehitasime endale digiriigi, millest paljud maad tänini ainult unistada võivad. Kui eestlastele tutvustati lennukit, siis me õppisime lendama ja inimesi suurtel kiirustel ja hulgakaupa läbi õhu transportima, kui tsiteerida president Rüütlit. Kui eestlastele avati uks kosmosetööstusesse, siis me kasutasime selle võimaluse kohe ära ja alles eile andsime siinsamas saalis sellele valdkonnale hoogu juurde, ehitasime ukse laiemaks, sest meie nutikate ideede jaoks jäi ava juba kitsaks. 

Eestlased on üks uudishimulik ja õpivõimeline ja tark rahvas, keda uued võimalused ja uued perspektiivid külmaks ei jäta. Me haarame võimalusest kinni ja oleme neid hetki läbi ajaloo targalt ära kasutanud. Ja targalt tuleb ära kasutada ka tänane hetk, kus me otsustame mitte tuumajaama ehitamise üle, vaid selle üle, kas me avame võimaluse tuumaenergia arendamiseks Eesti pinnal või siis mitte. 

Rõhutan, et mitte ükski eelmainitud valdkond poleks siin maal arenema hakanud, kui meil poleks olnud eneseusku, tarkust ja õppimisvõimet. Olen veendunud, et meil on kõike seda ka tuumaenergia kontekstis. 

Kogu fookus on debattides läinud küll tuumajaamale, aga tuumavaldkond sisaldab endas midagi palju enamat kui lihtsalt üks võimalik tuumajaam. Aatomienergiat kasutatakse ka paljudes teistes valdkondades, nagu näiteks meditsiin. Nukleaarmeditsiin on valdkond, kus targad molekulid transpordivad haiguskoldesse radioaktiivseid aatomeid, võitlemaks näiteks erinevate vähivormidega. Tuumaenergiat kasutatakse järjest rohkem näiteks veepuhastusjaamades, et leevendada kliimamuutustest tulenevat mageveepuudust mitmetes piirkondades üle maailma. Tuumaenergiat kasutatakse ka rohelise vesiniku tootmiseks, mis saab olema energiakandjaks nii maa‑, mere‑ kui ka õhutranspordis fossiilsete kütuste asemel. Aatomienergia saab olema ka energiamahukate tööstuste tekke eelduseks oma pikalt ennustatava ja stabiilse hinna tõttu. 

Mitte kunagi varem pole maailmas menetletud sellises koguses tuumaenergiakasutuslubasid, mitte kunagi varem pole nii paljudel riikidel võetud eesmärgiks arendada oma tuumaenergiat. Alles mõned päevad tagasi lugesin uudist, et meie põhjanaabrid peavad tõsist plaani juba lähiaastatel tuumaenergia abil oma linnasid kütma hakata. 

Tuumateadus on tegemas renessanssi, sest tuumaenergial on kõige väiksem keskkonnajälg ja see aitab meil täita 2050. aasta kliimaeesmärke. Kõigi eelmainitud kasutusvaldkondade arenduste jaoks vajame aga õigusraamistikku. Tuumajaam on lihtsalt üks võimalik valdkond, mis regulatsiooni vajab. 

Head kolleegid! Euroopas on käimas jälk, keskajale omane vallutussõda. Venemaa on pommitanud Ukrainas valimatult kogu riigi taristut. 2021. aasta lõpus tootis Ukraina 55% energiast tuumast ja 45% fossiilsetest kütustest, päikese‑ ja tuuleparkidest. Seda on kurb öelda, aga nendest viimastest pole enam sisuliselt mitte midagi järel. Pirni panevad põlema veel tuumajaamad. Ehk on meil täna olemas reaalne pilt sellest, milline on sõja mõju rünnatava riigi energiasektorile. 

Lugesin hiljuti ühe kolleegi väiteid ajakirjanduses, et tuumaenergia töögrupi raport on koostatud kiirustades ja on puudulik. Ma tuletan meelde, et raport vastab Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri standardile ja on sama organisatsiooni poolt ka valideeritud. Põhjalikult on hinnatud ka sisulisi julgeolekuriske, mille osas kolleeg oma artiklis umbusku väljendas. Ja seda on tehtud lausa 100 leheküljel ja sinna on oma suure panuse andnud ka väitja erakonnakaaslane, sotsiaaldemokraadist siseminister koos oma pädevate spetsialistidega. Tuumaenergia töörühma mahukas raport põhineb analüüsidel, mida on kokku 1114 lehekülge. Öelda, et raport on tehtud kiirustades ning puudulik, ei ole lihtsalt tõsiselt võetav. 

Aga täna otsustame selle üle, kas alustada tuumaalase õigusraamistiku loomisega või siis mitte, kas avame ukse uutele arengutele nii Eesti teaduses kui majanduses või me sulgeme ukse, lihtsalt igaks juhuks, ja vaidleme edasi muna ja kana dilemma üle. 

Ettevõtjate esindajad on öelnud, et liikugem edasi. Nad mõistavad väga hästi neid ettevõtlusvõimalusi ja positiivset mõju meie majandusele, millele loodav õigusraamistik teed sillutab. 

Mina ei tea ega ole ka täna veel kindel, et tuumajaam Eestisse kunagi ehitatakse. Aga olen kindel, et Eesti peab olema seal, kus tekivad uued võimalused, kus tekib uus innovatsioon, sest me oleme nutikas rahvas, me tahame õppida ja rohkem teada saada, et siis teha kaalutletud otsuseid. Selleks, et me seda lõplikku otsust teha saaksime, on vaja luua õigusraamistik, et aru saada, millistel tingimustel me üleüldse saame mõelda tulevikus tuumajaamale. Teistmoodi pole seda lihtsalt võimalik teha, sest potentsiaalne tuumajaama rajaja ei saa aru, mida riik temalt nõuab. Nii et see on õige koht, kust alustada. Ja ma kutsun üles kõiki saadikuid seda eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Liisa-Ly Pakosta. Palun, kaheksa minutit. 

Aitäh! Head kolleegid! Kahjuks pean ma alustama sellest, et kuigi osa jutust, mida eelkõneleja rääkis, oli ilus tõde, ei ole õige see kõige peamisem järeldus, mida me kõik hetk tagasi kuulsime, ehk et ilma õigusraamistiku loomiseta ei saaks me kuskile edasi minna. 

18. novembril 2021. aastal otsustas valitsus teha Eestile uuendatud energiamajanduse arengukava. Energiamajanduse arengukava on meile vajalik selleks, et me suudaksime Eesti inimestele ja Eesti ettevõtetele pakkuda kõige efektiivsemaid, kõige keskkonnasõbralikumaid, kõige ökonoomsemaid, kõige rahakotisõbralikumaid energialahendusi tervikpildis. 

Selle arengukava eesmärk on kirjeldada tegevused, mis on selle õilsa eesmärgi jaoks vajalikud teha. Ja tõsi on see, et ühe võimaliku – praeguses hetkes veel ühe võimaliku – variandina näeb arengukava ette ühe stsenaariumina ka tuumaenergeetikat Eestis. Ent arengukava praeguses faasis on jõudnud sinnamaani, et ta ütleb, et me peaks kõigepealt analüüsima seda kasutusnõudlust ja alles pärast seda, kui me oleme jõudnud selgusele kasutusnõudluse osas, alles pärast seda, praeguses versioonis siis 2027. aastal tuleks alustada vastava õigusraamistiku loomist. 

Seega ei ole asi mitte selles, et me ilmtingimata täna peaksime selle üle otsustama. Ma olen üks nendest Riigikogu liikmetest, kes kirjutas alla selle algse eelnõu tekstile. Sest ma tõesti arvan ja usun, et energeetikas tuleb teha otsuseid. Energeetikaotsused on kõik sellised, mis on vaja teha pikas plaanis pika aja peale ette. Energiamajanduse arengukava on just üks selliseid pikkasid plaanisid, mis peab meid juhatama õigele teele. Ja mulle kui Riigikogu liikmele ja eriti kui Eesti 200 fraktsiooni liikmele on täiesti vastuvõetamatu see, et pikka plaani tehes me jookseme kuskilt külje pealt väljakule sisse, kasutades argumente, mis lähevad mustvalgelt vastuollu nendesamade seisukohtadega, mis on sellessamas pikas plaanis, mida me viieaastase perioodiga ja tõesti uhkelt kaasates teeme. 

Olen jälginud väga tähelepanelikult kõiki arutelusid Riigikogus ja ei ole märganud ühtegi ettekandjat peale osade poliitikute ja osade asjast huvitatud ettevõtjate, kes oleks öelnud, et meil oleks seda eelnõu praegu sellisel kujul vaja. Vastupidi, järjest ja järjest on üles toodud erinevaid probleeme, mis kõik peaksid kõigepealt sellessamas pikas plaanis ehk energiamajanduse arengukavas lahendust leidma. Muuseas, see arengukava peaks valmima järgmise aasta esimeses pooles. 

Nüüd, mis puudutab meie uuendusmeelsust, siis me olime kunagi uuendusmeelsed Tallinna linnas, tehes Tallinnasse trollid. Need tundusid väga keskkonnasõbralikud ja ägedad. Mäletan, juba eelmise sajandi lõpul, kui linnavalitsus jõudis järeldusele, et nii väikese elanikkonna arvuga ei ole rahaliselt otstarbekas hoida kolme erinevat transpordiliiki: tramme, trolle ja autobusse. Ehk et kui inimesi on nii vähe, iga transpordiliigi arendus nõuab omaette kulutusi, omaette investeeringuid, omaette koolitamisi ja kõike seda, siis kolm on ilmselgelt liiga palju. Tegelikult on samale järeldusele jõudnud kõik järgnevad linnavalitsused samamoodi ja nüüdseks on selgelt otsustatud vaikselt trolliliiklusest väljuda, ja seda mitte sellepärast, et me ei armastaks trolle. Me väga armastame trolle. See on sellepärast, et erinevate liikide ülalpidamine nii väikese rahvaarvu juures on ilmselgelt meile rahaliselt üle jõu käiv. 

Raha on see, millest on kõige vähem räägitud. Loomulikult, kui energiamajanduse arengukava peaks jõudma selleni, et meil on kõige ökonoomsem, kõige keskkonnasõbralikum, kõige kasulikum tõepoolest minna seda tuumaenergeetika teed, siis mina usun sellesse viieaastasesse kaasavasse spetsialistide töösse, et see on siis sellisel juhul tõesti vältimatult vajalik. 

Aga praegusel hetkel on meil ainult üks uuring, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt tellitud uuring, mis ütleb, et Eestile ei ole tuumaenergeetikat tarvis. Kui on soovi teha uut uuringut, sellest on küll ainult kaks aastat möödas, siis tuleks see uuring teha, aga mittevajalikule asjale raha kulutamine lihtsalt sellepärast, et oleks valikut, mõjutab meie kõigi rahakotti.

Energiaarve saab iga Eesti inimene, saab iga Eesti ettevõte. Ilma selleta toime tulla ei ole võimalik. Ja seetõttu kiirustamine, nagu me praegu oleme seda näinud, ka energiamajanduse arengukavast endast üle hüppamine, tegevuste järjekorrast üle hüppamine ei ole viis, kuidas Riigikogus peaks asju otsustama. Me peaksime ikkagi selgelt ära ootama energiamajanduse arengukava valmimise, mis on järgmise aasta esimesel poolel, ja vaatama, mis on tervikpildis kõige ökonoomsem, kõige keskkonnasõbralikum, kõige rahakotisõbralikum lahendus.

Ma tulen korra ka nende muudatusettepanekute mõtte juurde, millest siin on palju juttu olnud. Mingisuguse raamistuse loomine faktiliselt väga tundlikus ja väga pikaajalist mõju omavates küsimustes ei ole minu hinnangul eetiline. Viisakas oleks olnud öelda, et jah, see muudatusettepanek meile ei sobinud, me seetõttu ka selle esitajatega läbirääkimisi ei pidanud ja muutsime selle muudatusettepaneku sisult vastupidiseks, ehkki juriidiliselt näeb see muudetud muudatusettepanek tõesti korrektne välja. Aga sisuliselt on ta vastupidine sellele, mida 19 Riigikogu liiget esitasid. 

Kui nüüd vaadata teiste riikide kogemust, siis tõepoolest on enne uuendusmeelset tuumaenergeetika kasutuselevõttu olnud taga põhjalikud tasuvuse analüüsid ja selle analüüsid, kuidas see kõik mahutub üldisesse energeetikapilti. Seda ka sellel põhjusel, et näiteks Euroopas ei ole mitte ühtegi riiki, kus tuumajaamades poleks riigi osalust. Eesti oleks esimene, kes seda teed pidi läheks. 

Kui midagi muud teid ei kõiguta, siis äkki vast see, et Eesti pangad ja kindlustusfirmad tuumaõnnetuse vastu kindlustust ei paku. Ma ei ole nõus sellega, et terve Eesti tuleks evakueerida võimaliku õnnetuse puhul, aga pool Eestit tõenäoliselt küll. Seda enam me peame kaaluma ja tuginema energiamajanduse arengukavale, mida me terve riigina koos koos kõikide spetsialistidega teeme, mitte jooksma külje pealt sisse. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Tiit Marani. Ma saan aru, et nüüd sooviga iseenda nimel sõna võtta, jah? Palun, Tiit Maran!

Aitäh, austatud eesistuja! Aitäh kuulamise eest, austatud kogu, kes siin on! Ma kuulasin seda debatti ja see on üks hästi kummaline debatt. Tundub, nagu oleks kaks vastaspoolt: üks, kes ütleb, et tuumaenergiat on tarvis, teine pool aga ei ütle, et tuumaenergiat tarvis ei ole. Teine pool ütleb, et me peame väga täpselt kaaluma, kuidas me seda otsustust teeme. Meil on vaja algandmeid. Nii et see küsimus, mis ma algselt esitasin, kui ma rääkisin fraktsiooni nimel, et miks me peame kiirustama, on ikkagi samamoodi üleval, sest otsustust, mida me tahame teha, peaks ju olema selline, mille puhul me võime olla kindlad, et meie ka seda muutma, nii nagu ma esimest korda rääkides ka mainisin. 

On öeldud siin ka seda, et tegelikult on meil ju olemas väga põhjalik tuumatöögrupi lõpparuanne. Keegi ei kahtlegi selle põhjalikkuses, see ongi põhjalik töö, see on väga põhjalik. Ainuke asi, et tema lähteülesanne on teistsugune. Ta käsitleb seda teemat, kas Eestis on tuumaenergiat tarvis ja mis selle tootmiseks tarvis on. Aga mitte seda, kuidas see sobitub meie majandussüsteemi, meie energeetikasüsteemi. Sellega ta põhimõtteliselt ei saa tegelda ja nii on ka minule ka vastanud tuumaenergia töögrupi esindaja, et see ei ole olnud nende lähteülesande teema. Meil on vaja nendele asjadele vastust. Tõsi, üks küsimus, mis muidugi on tekkinud selle töörühma tööga, on see, kui põhjalikult ikka seal on teadlaste osa kaasatud, sest et nimekirjast neid ju ei leia. Aga see selleks, see ei ole oluline antud kontekstis. 

On öeldud, et ettevõtjate esindajad on rääkinud. On küll rääkinud, aga on mitut moodi rääkinud. Kui meil oli keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni ühisistung, siis ma ei ütleks üldsegi, et majandusesindajad kõik oleks ütelnud, et see on väga hea. Pigem suur osa oli neid üsna kõhkleval seisukohal jällegi selle poole pealt, et kas ta meile mahub, mis see endaga kaasa toob. Oli väga palju küsimusi. 

Kui ma siia juurde lisan ka kõik selle, mis on toimunud keskkonnakomisjonis siin viimasel istungil, mis siin meie saalis minu arust päris hästi laiali rullus, siis ega meil ei olegi muud võimalust, kui öelda, et me peame katkestama selle otsustuse käsitlemise ja tulema tagasi selle juurde siis, kui meil on olemas küllaldaselt materjali, et teha selline otsustus, et me võime olla kindlad, et see sobib nii meile kui ka tulevikule. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli, Mario Kadastik, palun. Ma korra täpsustan, et … Iseenda nimel. Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Teen lühidalt. Ma olen sellel teemal hästi palju paljudes kohtades rääkinud, seetõttu keskendun ainult sellele, mis on täna siin olnud diskussioon ja mis on diskussioonis jäänud lahtisteks küsimusteks või veidi möödaväideteks. 

Esiteks, mida me täna otsustame? Me ei otsusta tuumajaama, me otsustame seda, et me anname õigusraamistiku loomiseks loa, ja selle õigusraamistiku raames kaardistatakse üldse, mida me hakkame tegema, mis mahub turule, kus mahub, milliste regulatsioonide alusel. Kõik need uuringud, mida soovitakse, see on selle seaduse väljatöötamise raames. 

Väide, et nii kui me selle otsuse teeme, hakkame kulutama sadu miljoneid eurosid, on vale. Järgmine otsustuspunkt selles ahelas ongi tuumaenergia ohutuse seadus. See tuleb Riigikokku suure tõenäosusega, nii nagu ma ministeeriumis küsisin, suurusjärgus 2026, kui me täna otsustame. Sellel vahepealsel ajaperioodil ei kulu meil mitte sajad miljonid, vaid võib-olla sajad tuhanded. Ehk meil on vaja ainult seadus välja töötada ja võib-olla on regulaatori juurde vaja ühte, kahte, kolme inimest juurde, kes hakkavad ennast teemaga rohkem kurssi viima. 

Mis puudutab komisjonis arutelu, siis seda kompromissettepanekut sinna viiendasse muudatusettepanekusse lisada omandiküsimus, tegi Arvo Aller, et see ka sinna juurde lisataks, ehk algses ettepanekus ei olnud, selle lisas Arvo Aller ja seda hääletasid poolt mõlemad, nii Arvo Aller kui Anti Poolamets, kes on mõlemad praegu siin. Et lihtsalt, mitte et seda ei pannud meie sinna algatajate poolt, see oli kompromissina pakutud EKRE liikmete poolt. 

See, et keegi ei toeta väljaspool arendada soovijat ettevõtet, ei vasta ka tõele. Majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisistungil oli kohal tööandjate keskliit, kes saatis ka kirjaliku toetusavalduse, et palun selle teemaga edasi liikuda. 

Nüüd, mis puudutab julgeolekuaspekti ja sõda Ukrainas, siis lihtsalt faktid, et aru saada. Toomas seda juba puudutas. Ainult tuumaelekter on see, mis praegu neil tulesid põlemas hoiab. Lisaks sellele on sõjas olev riik Ukraina asunud rajama nelja uut tuumareaktorit. Ja Ukraina peaminister ütles Eestis visiidil olles, et tuumaenergia on nende hinnangul kõige ohutum energialiik sõja ajal.

Ja lõpetuseks ütlen võib-olla sellise huvitava aspekti, et Soome parlamendis Roheliste Liidu esindaja Atte Harjanneni hea selgitus, et miks nende erakond toetab tuumaenergiat. Nad tahavad, et nende erakonna seisukohad tugineksid faktidel ja teadmuspõhisusel. Kui võtta eesmärgiks kliimaneutraalsus, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, konkurentsivõimeline majandus ja energiajulgeolek, siis kõikidele energiatootmisviisidele otsa vaadates on selge, et ilma tuumaenergiata seda ei saavuta. Aitäh! Toetame.

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeiniku. Palun!

Suur tänu! Hästi lühidalt tahtsin öelda kolme asja. Esiteks, head koalitsiooni esindajad, head sotsiaaldemokraadid, uued sotsiaaldemokraadid, see teie mure selle üle, et menetlusreeglitega läks kuidagi valesti – ma täiesti mõistan teid. Ma loodan, et karma eksisteerib ja karistab mitte ainult üksikuid inimesi, kes sattusid nüüd teerulli alla, vaid ka kõiki teisi, sellepärast et see, mida te olete teinud Riigikogu töökorraga, see, mida te olete teinud automaksu muudatusettepanekutega, see, ma loodan, ei lähe niisama üle.

Teiseks, ma täiesti olen nõus, et sellised lobireeglid on meil määramata ja see võib olla mingil määral probleem. Aga lobi võivad teha väga erinevad osapooled ja ma pean pigem positiivseks, kui seda teevad need, kes täiesti avalikult deklareerivad enda huvisid, mitte need, kes tegelevad näiteks tuuleparkidega või päikesepaneelidega ja unustavad ära mainida, et nende huvid on seotud teiste energiaallikatega.

Kolmandaks, ma juhin tähelepanu, et antud eelnõu ei räägi sellest, et tuumaelektrijaama ehitatakse kohe, aasta pärast, 10 aasta pärast. Ta räägib sellest, et see võimalus luuakse, ja see on hoopis teine lugu. Kui Liisa-Ly rääkis siin sellest, et tõepoolest trollide loomine võis olla Tallinnas viga kunagi ammu, siis ma arvan, et kui sa ei proovi, siis sa teada ei saa. Tuumaelektrijaama puhul selle ettevalmistamise käigus me kindlustame väga palju infot ja võibki juhtuda, et selle tõttu tuumaelektrijaama ei tule. Aga nüüd päeva pealt sellest loobuda minu arvates on väga vale. Mina isiklikult väga loodan, et see eelnõu siin toetust leiab. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, head kolleegid! Hea Riigikogu esimees! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Ma olen selle eelnõu osas juba teist korda siinsamas kõnetoolis ja ega arvamus mul ju muutunud ei ole. Tahaks toetada neid Riigikogu liikmeid, kes on tõstatanud väga olulised küsimused sellel teemal. Ma arvan, et saab ju nõustuda absoluutselt heade kolleegidega, kes ütlesid selgelt välja, et selle teemaga saab ainult siis edasi minna, kui meil on olemas kõik teadmised, kuidas tuumaenergeetikaga üldse edasi minna. Loomulikult peavad olema ka sotsiaal-majanduslikud analüüsid ära tehtud. Praegu neid teadmisi ei ole. Ja kõik need sammud, mida me praegu ette võtame, kaasa arvatud see avaldus, kui Riigikogu selle ka vastu võtab, sellest hetkest läheb see Eesti maksumaksjale lihtsalt maksma. See hetk siin ongi see koht, kus me otsustame: jah, nüüd me liigume sellega edasi, anname valitsusele ülesande. Ja sellest hetkest hakkab tiksuma ka raha. Ma arvan, et see on vale otsus.

Teeme asjad selgeks. Las spetsialistid toovad meie ette põhjalikud analüüsid, sotsiaal-majanduslikud arvud, kas see on üldse tasuv, kas tuumajaam mahub meie võrku üldse ära. Need on need olulised küsimused ja loomulikult kogu selle energeetika bilanss, kus me praegu oleme. Meil on siin hästi palju tulnud juurde roheenergiat, see on meile vajalik. Kuidas ära lahendada see vajalik alusenergia ehk juhitav energia? On erinevaid võimalusi, aga need stsenaariumid on ka välja kirjutatud. Ma arvan, et me peaksime valima kindlasti sellise lahenduse, mis läheb meie maksumaksjale lihtsalt vähem maksma, ja samamoodi, et ka meie elektrienergia tarbija, meie kaasa arvatud, vähem maksaks elektri eest tulevikus. Need on olulised küsimused ja seetõttu ma kindlasti ei saa seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Toomas Uibo. Ma saan aru, et fraktsiooni nimel on kõne peetud ja on soov iseenda nimel sõna võtta? Palun!

Ma teen hästi lühidalt. Head kolleegid! Hea eesistuja! Tuumaenergia on ENMAK-i raportis juba nimetatud kui kõige soodsam energia. See raport on tõesti viimistlusjärgus. Seal ei ole tegemist ametniku esseega, vaid selle taga on juba tehtud mahukad uuringud. Ja need on leidnud tõepoolest, et tuumaenergial on koht meie energiamiksis selgelt olemas. Ma kindlasti ei võrdleks kõrg- ja strateegilise ja elutähtsa teenuse ehk energeetikavaldkonna mitmekesisust ühe omavalitsuse transpordisüsteemiga. See tundub mulle tõesti arusaamatuna. 

Mis puudutab õigusraamistiku maksumust, siis sellega ei ole ka mõistlik maksumaksjaid hirmutada. Samm-sammult regulatsiooni ülesehitamine on normaalne asjade käik ja kulusid tehakse vastavalt turuosaliste vajadustele, et kui kaugel on nemad oma asjadega, juhul kui selline projekt tekib. Nii et kui meil ei teki turuosalisi, kellel on soov tuumaenergiat Eestis arendada, siis ei teki meil ka kulusid. Näiteks lubade menetluse maksab kinni suures osas just ettevõtja, kes tuumarajatist ehitada soovib. Paljudes riikides küsib riik ettevõtjalt lausa ettemaksu ja enne ei hakatagi mitte midagi menetlema, kui raha on riigikassasse laekunud. Need olid paar täpsustust minu poolt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli, Aivar Kokk! Ma korra täpsustan, kas soov on fraktsiooni nimel kõnelda või enda nimel?   

Kõigepealt enda nimel. Hea juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et me arutame väga olulist teemat ja kuulates neid erinevate kolleegide ettekandeid, tundub, et väga paljud ei ole tegelikult läbi lugenud neid otsuseid, mis on viimase kümnendi jooksul tehtud. Alles olid Euroopa Parlamendi valimised, kus ükski erakond ei rääkinud tuumariigist. Aasta tagasi olid meil Riigikogu valimised ja ka seal ma ei mäleta, et oleks väga tugevalt arutletud selle üle, kas Eesti võiks olla järgmine tuumariik. 

Minu teadmiste juures – ma vabandan, kui eksin – sellel sajandil ei ole maailmas tulnud juurde mitte ühtegi tuumariiki. Tuumaenergiat arendavad tavaliselt ikkagi need riigid, kus juba on tuumajaamad. Täna ei ole kordagi arutanud selle üle, kas meil on energiapuudus. Eelmine koosseis võttis siin saalis vastu otsuse et 2030 peab olema Eesti taastuvenergiaga kaetud ja tootma nii palju, kui Eestis on vaja tippkoormuse ajal.

Täna on selge, et taastuvenergiaga paljud hakkama ei saa, peab olema juhitav energia. Ükskõik, milline otsus täna tuleb, Eestis on ainukene juhitav energia täna põlevkivienergia. Kas me seda tahame või ei taha, täna võiks arutada seda, et kõik need mehed ja naised, kes lähiajal lähevad Euroopa Parlamenti, peaks võtma seal esimeseks punktiks, kas CO2 kvoot peab olema mingisuguste pankurite raha teenimise pump või peaks olema see nii, nagu see kunagi tehti, et selle hind ei tohiks tõusta üle 27 euro megavatt-tunni eest. Täna on see lihtsalt börsil mängivate pankurite lõbuasi, kellel kui palju midagi käes on.  

Kui me selle mure oleks ära lahendanud või suudaks lahendada, siis ma arvan, et me ei peaks muretsema Eesti Energia poole pealt sellisena, nagu me täna muret tunneme. Kui me suudame 2030. aastaks taastuvenergia tootmisel saavutada seda, mis on eelmise koosseisuga eesmärgiks seatud, siis ma küsin, mille jaoks meil veel on vaja investeerida miljardeid.  Meil on kõik võimalused täna olemas, et taastuvenergiat luua. Selle üle võib vaielda, kas tuuleparke ja päikeseparke siia, sinna või kolmandasse kohta soovitakse teha, aga ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et taastuvenergia elektri hind on kõige odavam.

Ent siin kõnepuldis ei taha mitte keegi rääkida ühest teisest komponendist. See on võrgutasu. Ka meretuuleparkide rajamisel on lõpuks lõpptarbija jaoks kõige kallim asi võrgutasu. Need miljardid ei lähe mitte tuulikute rajamiseks niivõrd, kuivõrd nende ühenduskaablite rajamiseks. Kui oleks rajatud meil kolmas Estlinki kaabel Eesti ja Soome vahel, siis ei oleks olnud energiadefitsiiti ja energia hinna tõusu, mida proovivad mõned poliitikud siin rääkida. Energiapuudus tekkis siis, kui Läti ja Leedu vahel tehti kolmas kõrgepingeliin ja soomlased said otse müüa meie naabritele, kus lihtsalt gaasiga tootes oli elektri hind kõrge. Ja siis tekkis Eestis defitsiit tänu sellele ja hind tõusis üles. Ei oleks seda tõusnud, see on meie enda valitsuse ja meie enda riigiettevõtte otsus. See ühendus peaks valmis olema selle aasta lõpuks, et järgmise aasta alguses oleks võimalik Vene energiasüsteemist välja minna.

Palun kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun. 

Me siin järjekordselt räägime tuumariigist. See pealkiri iseenesest – kes selle valmis kirjutas, on ju väga selgelt arusaadav, kes on sinna oma energia ja aja ja mõistuse pannud  – ja pealkiri ongi väga teadlikult sinna pandud. See ei ole kogemata selline pealkiri, kui oleks kogemata, siis oleks see pealkiri muudetud. Selgelt tahame selle tänase otsusega öelda, et Eestist saab tulevikus tuumariik. Kui keegi räägib siin, et Ukrainat, näed, päästavad ainult tuumaelektrijaamad, siis minu arvates, vastupidi, on seal olukord see, et pidev mure on, kas mõne tuumajaamaga ei juhtu midagi. Küll lõhutakse kõrgepingeliine, küll tõmmatakse energiaplokke välja, vahepeal ei ole võimalik kuhugile, jaotamissüsteem toimib ja ei toimi. 

Me tekitame endale kuhugile selle koha, aga mitte kordagi ei aruta seda, et meie naaberriigis Soomes on tuumaelektrijaamad. Soome on valmis arendama järgmist tuumaelektrijaama, Eesti võiks osaleda järgmises suures tuumajaamaprojektis, olla seal kas siis 1000 megavati või 1500 megavatiga, piisab 1000-megavatise võimsusega osanik. Ja see elekter oleks Eesti oma. Olekski mure lahendatud. Kui keegi ütleb, et kaabli võib katki tõmmata, siis ma arvan, et merepõhjas kaabli katki tegemine on tunduvalt väiksem oht kui kuskil võiks mõni pommikene saabuda tuumaelektrijaama juurde.

Me ei ole kordagi siin rääkinud sellest, et siis ühel hetkel on vaja hakata säilitama kusagil seda toodangut, mis pärast tuumaenergia tootmist üle jääb. Seda ei ole üheski arvutuses sees. Mis saab nendest siis, kui üks ühel hetkel tuumajaam kinni pannakse? Meil on poolikult tuldud asjadega, mida pole üldse maailmas veel olemas. Me räägime, et kuskil pannakse nurgakivi mingisugusele väiksele tuumaelektrijaamale. Aga meil ei ole sellist tuumaelektrijaama, meil ei ole ühtegi kogemust, kui turvalised nad on.  

Võiks need analüüsid ära teha, et kui meil on täna energiavajaduseks kokkulepe, et me täna investeerime Eestis taastuvenergiasse nii palju, et meil järgnevatel aastatel ei ole juurde vaja elektrienergiat, siis ma küsin: miks me veel ühe miljardi kuhugile paneme? Kui keegi räägib, et 100 000 või 200 000, siis on ju väga selge, et seda 100 miljonit, mis Eesti Energias ühel hetkel investeeriti sinna Ameerikasse, mille kahjumit me kõik energia kasutajad kinni maksame. Nüüd tundub, et me proovime neidsamu miljoneid anda kellegile arendajale. Et äkki tuleb midagi või ei tule? Väga õige on, siin eelkõneleja ütles, et 2027 on see aeg …

Teie aeg! 

Riigikogu valimistel teha see otsus. Pange kõik oma valimiskampaaniasse sisse, kes tahab tuumariiki, kes ei taha, ja valija teeb oma otsuse. Aitäh!

Nii. Nüüd on, ma saan aru, soov vastusõnavõtuks, Liisa-Ly Pakosta. Aga ma ei kuulnud küll teie nime. Oli nimi sees? Selge. Liisa-Ly Pakosta, palun, vastusõnavõtt. Kui kõlas, siis Liisa-Ly Pakosta, palun, sõnavõtt koha pealt.

Aitäh! Trollide näide loomulikult ei ole võrreldav tuumaenergeetikaga. Lihtsalt need trollid maksti kinni, pakkudes rohkem alternatiive. Tallinlaste raha eest, sama raha eest, oleks saanud ehitada uue haigla. Tuumaeksperimenti ei saa nii lihtsalt kinni panna nagu trolliliine. Selles on olemuslik vahe. Aga näide puudutas, mida Korobeinik nimetas, seda, et maksumaksja raha ei tohi kasutada lihtsalt eksperimentide tegemiseks väga suures ulatuses. Maksumaksja raha tuleb kulutada nii vähe, kui hädapärast tarvilik, ja kindlalt selgelt vajalike asjade jaoks. Seda illustreeris see trollide näide. Tuumaeksperimenti ei saa nii lihtsalt kinni panna, eriti kui see niinimetatud eksperiment on päriselt alustatud. Esimesest labidatäiest tuleb meile külla nii energiaharta, investeeringute kinnimaksmise kohustus kui ka see, et tuumajaama tööaeg, tasuvusaeg peaks jääma vähemalt 80–100 aasta juurde. Nii et juba sedapidi ei ole see võrreldav. Lihtsalt, maksumaksja raha tuleb kasutada vastutustundlikult ja sellega ei tohi eksperimenteerida. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Te olete rääkinud iseenda nimel? Enne rääkisite fraktsiooni nimel, nüüd on soov võtta sõna iseenda nimel? Palun, Mart Maastik, Riigikogu kõnetoolist!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma saan aru, et mõni on väga kärsitu, tahab juba koju minna, et mis me siin räägime, aga mõned aspektid ma ikkagi tahaksin lisada. Sellised väited, nagu õigusraamistiku loomine on praegu ja kui me praegu luba ei anna, siis me sulgeme ukse …

Ma vabandan, lugupeetud ettekandja! Head kolleegid, me ei kuule kahjuks ettekandjat, kui te saalis nii kõva häälega räägite. Palun lubage ettekandjal oma kõne ära pidada. Palun!

Aitäh! Siin on väidetud, et õigusraamistiku loomise luba mitte andes praegu justkui suletakse uksed, et enam ei saa üldse tuumaenergiaga edasi minna. See ei vasta absoluutselt tõele. Ja räägitakse sellest, et praegu ei lähe justkui mitte midagi maksma selle õigusraamistiku loomine. Tegelikult on ju olemas, alles hiljuti tulnud välja tuumaraport, kus on kirjas see, et 9–11-aastase perioodi peale kokku on planeeritud riigieelarvest kulusid suurusjärgus 73 miljonit, sellele lisanduvad päästevõimekuse arendamise kulud kuni 54 miljonit ja iga-aastased kulud hiljem tuumajaama käitlemise faasis on 6,5 miljonit. 

Aga ma tahan öelda seda, et kõige olulisem selle asja juures, mis me täna teeme: me ei arvesta üldse naabritega. Me teeme oma, energia arengukava meil puudub, me teeme otsuseid kuidagi nagu ainult enda riigist lähtuvalt. Aga meil on olemas kõrval Soome, kes teatavasti tuuleenergiat juba kolmekordistab, Leedu minu teada viiekordistab, Eesti seitsmekordistab, Läti vähem. Meil ei ole lõppude lõpuks ka kuhugile müüa seda ületoodetud energiat, sellest ma juba enne rääkisin. 

Nüüd, mis puudutab komisjoni, meie ühiskomisjonis, keskkonna- ja majanduskomisjoni ühisistungil olid lobigrupid koos. Ja seal oli ka Fermi Energia esindus, olid ka tuuleparkide rajajad, Utilitase esindajad. Ja mida nemad ütlesid? Utilitase mehed ütlesid, et mitte mingil juhul ei ole tuumaenergiat vaja, milleks seda vaja on. On arusaadav, miks nemad ei taha seda toetada. Sellepärast et nemad kõik loodavad samuti saada riigipirukast suure osa. 

Ja kui meretuuleparkide puhul ei olnud mitte mingisugust sellist vastavat otsust, siis täna juba liigutakse selles suunas täiel aurul edasi. Absoluutselt arvestamata sellega, et selle meretuulepargi rajamisel läheb meil vaja 3 miljardit 20 aasta jooksul toetust, mille me peame kinni maksma, maksumaksjad peavad kinni maksma. Lisaks on vaja sinna energiaühendused tuua, mis maksavad 2 miljardit. Ma räägin praegu, kust võtab riik lõppude lõpuks kõik selle raha. Me räägime Rail Balticust, 3 miljardit tuleb lisa. Meil tuumajaam tuleb. Meil on meeletud kulud. Täna me räägime seda, kuidas riigieelarves on meeletu auk, meil ei ole võimalust üldse mitte midagi investeerida. Arutu, selline arutu investeerimine, mõtlemata tulevikku. Selle maksavad kinni kõik meie maksumaksjad, meie ja meie lapsed. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sellega ma sulgen läbirääkimised. Enne kui me läheme edasi, on kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Tiit Maran, palun!

Jaa, aitäh! Mul on küsimus, et kas selliste faktilisele baasile mitte vastavate väidete esitamine on aktsepteeritav siin selles kojas või mitte. Siin käis läbi selline väide, et tuumaenergia on kõige soodsam ja energia maailmas. Samas ruumis OTRK ajal tuumaenergia töögrupi esindaja ütles, et ta on samaväärne hinna poolest, kui on meretuuleparkide energia, mis teatavasti on üks kallimaid, ja täpselt samas OTRK-s SEI ettekandes tuli välja, et ta on kordades kallim kui meretuuleparkide energia. Ma ise küll kipun arvama, et ei tohiks siin kojas kasutada väiteid, mis lihtsalt ei vasta tegelikkusele.

Hea kolleeg, te teate, et Riigikogu liikmed on oma sõnas ja väljenduses vabad. Sellisel juhul ka istungi juhataja ei saa mitte kuidagi sekkuda ega anda ka neid hinnanguid, mida Riigikogu liikmed on antud teemal öelnud ja kuidas nad on üht või teist probleemi sõnastanud. 

Nii. Ja teine protseduuriline küsimus. Andrei Korobeinik, palun!

Jaa, ma olen, hea istungi juhataja, teiega nõus, et sellised hinnangulised väited on keerulised, neid ongi raske hinnata. Aga siin kõlas väide, et ükski teine riik ei ole selle sajandi jooksul nii-öelda tuumaklubiga liitunud, aga see väide on näiteks faktiliselt vale. Aivar Kokk näiteks ei tea, et Araabia Ühendemiraadid on see riik ja nii edasi. Kas juhul, kui leitakse selline nagu totaalselt vale väide, kas pärast stenogrammis seda parandatakse või kuidas see klaarimine käib? Sellepärast et meid vaatavad ju miljonid, et me ei tohi ju neid eksitada.

Aitäh! Ma küll ei kujuta ette, hea kolleeg, et kuidas me stenogrammi tagantjärele parandada saame. Stenogramm on ikkagi stenogramm ja kajastab täpselt seda, mis sellel hetkel Riigikogu saalis toimus. See tõesti ei ole võimalik. 

Nii, head kolleegid. Liigume edasi. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 431 OE lõpphääletus. Aga enne seda vaatame üle muudatusettepanekud. Antud eelnõule on laekunud viis muudatusettepanekut. Hakkame neid läbi vaatama. Esimese muudatusettepaneku on esitanud Riigikogu liige Mart Maastik. Juhtivkomisjoni seisukoht arvestada osaliselt ja koos soovitusega vaadata muudatusettepanekut nr 5. Mart Maastik, palun!

Palun seda hääletada.

Selge pilt. Head kolleegid, asume muudatusettepaneku nr 1 hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, me oleme eelnõu 431 muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Järgnevalt panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt. Ja tuleb siis vaadata ka muudatusettepanekut nr 5. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 27 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid on 1. Ettepanek ei leidnud toetust.

Järgnevalt muudatusettepanek nr 2, esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt ja juures soovitus vaadata muudatusettepanekut nr 5. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Me soovime seda muudatusettepanekut hääletada ja seda põhjusel, et see komisjonipoolne nii-öelda sisuline ettepanek muudab täielikult seda sisu, mida meie tegelikult tahame.

Selge pilt. Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ongi täiesti protseduuriline. Mida me täpselt hääletame nüüd, seda komisjoni ettepanekut või ikkagi muudatusettepanekut?

Me hääletame praegu muudatusettepanekut nr 2, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Kas me võime asuda hääletuse ettevalmistamise juurde? Nii. Asume hääletama. 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Järgnevalt muudatusettepanek nr 3, mille on esitanud 19 Riigikogu liiget. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada sisuliselt. Priit Lomp, palun!

Jaa, aitäh! Nagu me oleme siin täna õhtul korduvalt juba arutanud, siis tõesti see meie poolt esitatud muudatusettepanek, 19 saadiku poolt, ei ole üleüldse see, mida siis justkui on arvestatud. Ehk sel põhjusel ma arvan, meil oli väga hea muudatusettepanek ja me palume seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas me tohime asuda, head kolleegid, muudatusettepaneku hääletuse juurde? Panen hääletusele 19 Riigikogu liikme esitatud muudatusettepaneku nr 3. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 27 Riigikogu liiget, vastu 40, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Järgnevalt neljas muudatusettepanek, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ning viies muudatusettepanek, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Sellega me oleme muudatusettepanekute loetelu läbi vaadanud. Ja enne, kui me saame asuda 431 OE lõpphääletuse juurde, on meile laekunud eelnõu 431 OE  katkestamise ettepanek. Nimelt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ettepaneku 55 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu otsuse "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" eelnõu (431 OE) teisel lugemisel katkestada. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Kas, head kolleegid, me tohime asuda hääletuse juurde? Selge pilt.  

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku 55 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu otsuse "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" eelnõu teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Katkestamise ettepaneku poolt on 26 Riigikogu liiget, vastu 40, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Ja, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 431 OE lõpphääletus ning asume selle lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas me tohime asuda hääletuse juurde? Selge pilt.  

Austatud Riigikogu, panen hääletusele 55 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu otsuse "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega 41 poolt, vastu 25, erapooletuid 2, on eelnõu 431 OE leidnud toetust.

Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Erkki Keldo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma saaks küll seda ise otsida, aga äkki te oskate vastata. Mul jäi natuke kummastama see, et kuna tegemist oli kahe lugemisega, tavaliselt lõpphääletusele ei saa teha katkestamist, aga siin me kõigepealt hääletasime katkestamist ja siis hääletasime eelnõu ennast. Kuidas selline asi on võimalik, mis paragrahv see on – et lihtsalt ennast harida –, ja kas see oli üldse korrektne?

Üks hetk, hea kolleeg, ma kohe leian selle punkti. Hea kolleeg, see käib ikka § 107 järgi, ehk siis teisel lugemisel saab eelnõu katkestamise ettepanekut teha, nii et kõik on sellisel juhul korrektne.  

Olgu veel kord stenogrammi huvides üle kinnitatud, et eelnõu 431 OE on vastu võetud.

Liigume edasi tänase päevakorraga. Meie 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja Riigikogu rahanduskomisjoni liige Jürgen Ligi on juba Riigikogu kõnetoolis. Palun!

Tervist, hea esimees ja kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu, mis teatavasti annab ennekõike omavalitsustele õiguse ise otsustada maamaksuvabastuste üle, 4., 6. ja 10. juunil ja otsustas siis teise lugemise lõpetamise ettepaneku teha. Komisjonile laekus terve hulk ettepanekuid. Kõigepealt Isamaalt üks, kaks, kolm, neli, kuus, mille mõte on põhimõtteliselt muuta eelnõuga pakutav regulatsioon mõttetuks. Neid asju komisjon ei toetanud. Ja siis EKRE-lt üle 200 ettepaneku, millest osa olid, kui moodsas terminoloogias öelda, siis ebasiirad. Nad kattusid ja välistasid üksteist. Komisjonil ei jäänud muud üle, kui selle lugemise võimaldamiseks liita need 200 kokku ja neid mitte toetada. Vastasel korral seadusandja tegeleks jälle jaburusega, nagu ta siin kahjuks ajalooliselt on vahel pidanud tegema, viimasel ajal liiga palju. 

Nüüd siis ülejäänud EKRE muudatusettepanekud puudutasid summa vähendamist, siis sätestada kohaliku omavalitsuse volikogu võimalus vabastada kolme ja enama lapsega pered maamaksust. Rahanduskomisjoni poolt võin öelda, et maksuvabastused on kõige vähem produktiivne meetod sotsiaal- ja perepoliitikaks, sellepärast me ei toeta selliseid. 

Rahanduskomisjon ise tegi kolm muudatusettepanekut, millest kõige olulisem puudutab maamaksu aastase suurenemise piirmäära kehtestamise nõudeid, tähendab, kaotatakse kodualuse maa maamaksusoodustuse alammäär. Mäletatavasti oli sellest ka eelmine kord juttu. Päris mõistetamatu meile on, et soodustusel peab ka alammäär olema. See ei oma tähtsust ja me loobusime sellest. 

Ja siis käis tihe suhtlus huvigruppidega, nagu erametsaliit, kaubanduskoda, linnade-valdade liit, omanike keskliit, põllumajandus-kaubanduskoda ja talupidajate keskliit. Ja eelkõige nemad tegelesid sellega, et see maamaksu tõstmise õigus oleks hästi piiratud 10 protsendiga. 

Nii, ja sellega ma oma ettekande võtaks kokku. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja. Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Jürgen! Meil oli komisjonis arutelu sellest, et kui nüüd soodustuse pealt see alumine piir lõpetati, aga nüüd jäi kohustus ikkagi selles, et omavalitsused peavad iga aasta vähemalt 10% maamaksu tõstma, kuni selle piirini. Tegelikult esmaspäeval oli komisjonis jutuks, et teisipäeval ministeeriumist keegi tuleb ja see viga parandatakse. See tulek jäi ära ja parandust ka ei tehtud. Kuidas sa suhtud? Kas tõesti ühtpidi me anname omavalitsustele õiguse ise otsustada, aga teistpidi seadusse jätsime sisse, et alla 10% ei tohi tõus olla. Nüüd jääbki siis, et 10–100% võib iga aasta tõsta kuni piirnormini?

Ma vabandan, et mind ei olnud selles komisjonis mõjuvatel põhjustel, aga mul ei ole kunagi olnud arusaadav, et selline nõue üldse plaanis on ja eelnõus on see 10% vähemalt. Mulle tundub, et siin on eksiarvamusega tegemist. Aga kui keegi on selle koha pealt targem, siis võib ettekandes seda puudutada.

Andrei Korobeinik, palun!

Jah, aitäh! Hea Jürgen! Sa ütled, et maksuvabastused ei ole efektiivne instrument, aga ma mäletan, et me sinuga rõõmsalt koos hääletasime selle kodualuse maa maksuvabastuse poolt omal ajal. Mis on muutunud? Tegemist on ju maksuvabastusega. Kas nüüd ta ei ole efektiivne või see oli selline ebasiiras hääletus selle poolt kümmekond aastat tagasi?

Ma pakun, et küsimus oli ebasiiras. Kõigepealt, mina ei ole seda kunagi toetanud. Olen seda välja öelnud ka siit Riigikogu puldist, et see on väga rumal vabastus, punkt üks. Punkt kaks, Keskerakond oli ka sellele vastu, aga nüüd ma ei tea, kas te räägite Reformierakonna või enda partei nimel, seda ma ei oska praegu … Ma ei saa sellest aru.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ma lähen sellesama küsimuse juurde, mida ma tegelikult küsisin ka ministrilt, eks ju, selle esimese lugemise ajal, mis puudutab sedasama Aivar Koka poolt viidatud küsimust, see maamaksuseaduse muutmise § 1 lõige 8 punkt 1, kus see probleem on kirjeldatud ja kus meil oli ministriga erinev arusaam, et mida see tähendab, et kui on kirjas maamaksu aastase suurenemise maksimaalse piirmäära vahemikus 10 kuni 100 protsenti saab kohaliku omavalitsuse volikogu otsustada. Ta ütles, et ei pea, aga kui on siin kirjas, et see on 10 kuni 100 vahel, siis ma saan aru, et tegelikult ei saa isegi samaks jätta, et kohalikul volikogul on võimalik ainult 10 kuni 100 protsendi vahel. Äkki te kommenteerite, kas sellest oli juttu? Te viitasite ka, et ei old, aga ma mõtlen, ka esimesel lugemisel minister tegelikult ei andnud sellele adekvaatset seisu. Kui te komisjonis jõudsite mingile ühisele tõlgendamisele, siis oleks hea see siin ära klattida.

Ma pean nüüd komisjoni nimel rääkima, olemata, nagu ma ütlesin, tolle arutelu juures. Aga ma sain küll sellise vastuse komisjonis, et tegelikult seda kohustust ei ole. See lihtsalt tähistab, see, mida te loete, siis õiguse piire, aga mitte kohustust. Mina saan asjast niimoodi aru. Olen kogu aeg saanud, niimoodi mulle ka kinnitas komisjoni esimees, niipalju kui ma püstijala siin jõudsin mõtteid vahetada.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjonipoolne ettekandja! Kohalikul omavalitsusel on õigus panna alates 2026. aastast kasvu piirmäär kas 10%, 20%, 90% või 100%. Kas teie saate samamoodi aru, nii nagu mina saan, et see on maksimaalne kasvu piirmäär ja see ei ole kohustus või kuidagi ei käsitle seda, kui palju kohalikus omavalitsuses maamaks tõuseb?

Jah, mina saan küll nii aru, et õigus ei ole kohustus. Piirmäär on kehtestatud, iseasi kas see piirmäär üldse on vajalik. Aga ju siis inimeste, kodanike hingerahuks on teda mõistlik kehtestada. 

Tegelikult on meie arutelu ka jõudnud sinna, et peale selle, et maamaks on hästi loomulik maks, kuna ta on piiratud ressursi maksustamine, temale teeb ka avalik võim palju kulusid, turvavalgustuse, koristuse, mille iganes, ruumiplaneerimise peale. Selles mõttes maamaks on hästi loomulik maks. Teistpidi jällegi oleme arutanud, et võiks ka mõelda seda sisustamist sedapidi, et maamaksu kehtestamise õigusega kaasneb ka kohustuse äravõtmine kodanikult näiteks lumekoristuseks. Mina küll toetaksin seda, aga me ei jõudnud seda vormistada kahjuks selleks lugemiseks täiesti. Minu arust ei peaks need asjad nii lahus käima. Aga ma peegeldan siin ka komisjoni liikmete arutelu, mitte isiklikku arvamust lihtsalt.

Aitäh! Maido Ruusmann, palun!

Hea Riigikogu esimees! Lugupeetud komisjoni esindaja! Kahtlemata on tegemist väga minu meelest olulise ja vajaliku muudatusega, mis kohalike omavalitsuste autonoomiat oma tulubaasi kujundamisel oluliselt suurendada aitavad. Selles osas olen natukene hämmeldunud, et kui te enne ütlesite, et EKRE esitas 200 muudatusettepanekut, äkki te saate lihtsalt üldiselt öelda, kas see muudatusettepanekute mõte oli siis kogu seda seadusemuudatust ja omavalitsuste tulubaasi autonoomia suurendamist pidurdada või tagasi hoida või oli seal mingisugune muu eesmärk?

Ma arvan, et nii komisjonis kui ka siin saalis me oleme ühtpidi aru saanud, et EKRE püüab olla vastuvoolupartei, sõltumata eelnõu sisust, ja sellega protsessi pidurdada. Aga ma usun, et parlament ei tohiks leppida sellega, et riik pannakse seisma. Aitäh!  

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Ma loodan, et sul on see eelnõu ees. Ja kui sul on see eelnõu ees, siis on § 1-l number 8. See on esilehel, vaata, kus on 8. Sotsidele ka, endisele ministrile, kui lugeda ei oska, siis on keeruline. Kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kehtestab määrusega maamaksu aastase  s u u r e n e m i s e. Sõna "suurenemine" ei saa olla kuidagi null, on suurenemine 10 –100%. On uskumatu, kuidas minister valetas! Terve eelnõu! Ei, ta ei eksinud, vaid ta valetas lausa viiel korral. Ta lubas selle vea ära parandada, siis lubas rahanduskomisjon selle vea ära parandada, aga see viga on siiamaani parandamata ja sotsid võtavad vastu otsuse ettepanekuga omavalitsustelt võtta ära otsustusõigus. Kuidas sa, Jürgen, seda võtad? Kas sa saad aru, et eelnõu eesmärk oli anda otsustusõigus, tegelikult selle seadusega võetakse ära otsustusõigus, määratakse, et iga aasta peab maamaksu – kodualuse maa maksu või põllumajandusmaa maksu – tõstma vähemalt 10%? 

Aitäh! Mul tõesti seda paberit ees ei ole. Ta laua peal on mul, eemal. Aga mina mõistan seda nii ikkagi, et üldsäte on siin õigus midagi kehtestada. Kuidas öelda, kui nii tohib öelda, et alamsäte ütleb, mismoodi seda rakendada, aga mitte, et see oleks riigi poolt ette kirjutatud kohustus midagi kehtestada. Nii kindlasti ei ole mõeldud. Võib-olla oleks võinud seda teistmoodi sõnastada, aga nii meile igatahes on öeldud ja nagu ka minister, keda te siin süüdistate valetamises, ma arvan, asjast aru saab. Minu arust ta ei valetanud, vaid räägib seda, mis on eelnõu mõte.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Mul on teine küsimus ka sama, mis esimesel lugemisel, kui ma küsisin selle maamaksuseaduse muudatuste tulemuse kohta, et kui prognoositav see on. Meil on järgmine hindamine, vahepeal pole neid hindamisi pikalt olnud. Teie ja meie ja kõik on olnud valitsuses, aga pikalt hindamisi polnud. Nüüd oli, 2026 tuleb järgmine. Milliseks see maamaksu tegelik kulu maaettevõtja jaoks näiteks kujuneb? Ja kas teie hinnangul on üldse õige vaadata seda maamaksu kohaliku omavalitsuspoliitika meetmena, või peaks seda siiski vaatama maaettevõtja seisukohalt, keskkonna- ja põllumajanduspoliitika meetme kontekstis?

Aitäh! Nagu ma siin korra vihjasin, maamaksu üldiselt peetakse majandusele heaks maksuks. Kuna riik makse peab koguma, siis kõige mõistlikum maks võib-olla isegi on piiratud ressursi maks, millele ka kohalik omavalitsus peab tegelikult otse ja kaude kulusid tegema. Selleks, et eksisteeriks turg, on teatav maksusurve. Kui ta ei ole liiga tugev, peetakse otseselt majandusele kasulikuks teguriks.  

Aga prognoosimisega rahanduskomisjon ei tegelenud, pigem selline kõhutunne. Arutelude juures koorus välja, et karta on, et omavalitsejad ei julge midagi teha. Neil on lihtne näidata näpuga kogu aeg, et riik ei anna raha, olles ka ise ju riigi osa. Aga samas kui läheb raha teenimiseks, kui nii tohib öelda, mida ju omavalitsus ja valitsus saavad teha ainult maksude näol põhimõtteliselt, siis nad näitavad kellelegi teisele näpuga. Pigem on kartus, et ei juleta otsustada, ja siis omavalitsuste rahastamine kannatab. Aga ega ta ju suurt murrangut ei tee. Vaesemates kohtades on ka maa odav. Ei maksa illusioone teha, et saab omavalitsus ennast rikkaks maksustada – kindlasti mitte. Niipalju kui maksustamise puhul üldse tohib niimoodi rääkida.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et maamaks on kõige parem maks teie arvates ja et omavalitsuste tulubaasi tõstmiseks on see ka hädavajalik. See tähendab seda, et omavalitsused pannakse sundviskesse, kus nad on sunnitud lihtsalt, et eelarve ots otsaga kokku tulla, maamaksu tõstma. Ja mis koha pealt on see hea näiteks põllumajandusele? Niigi põllumehed siplevad praegu, ei saa kuidagi hakkama. See automaatselt, üks tingib teise, see on nagu ahelreaktsioon, mis sellele järgneb. Kas te olete selle peale mõelnud?

Aitäh! Ma viitasin küll majandusteooriale, mis ütleb, kuidas suhtuda piiratud ressurssi ja tema turgu. Mõõdukas maks loetakse majanduskasvule kasulikuks. Ja põllumajandusettevõtjad on ju ka erinevad, ühed tahavad osta, teised müüa. Majandusteoorias on nii, et välja kujuneb liikumine siis efektiivsema maakasutuse suunas. See, kes on nõus ja suuteline rohkem maksma, saab ka suurema tõenäosusega osta, juhul kui sellel omanikul on teatav  koormus sellest, ta ühel hetkel ütleb, et mis ma tast hoian, kui ma ei teeni tema pealt piisavat tulu. See on majandusteooria, see ei ole mu isiklik arvamus.

Mart Maastik, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kui te ütlete, et see maks suunab meid efektiivsema maakasutuse poole, kes rohkem jõuab maksta, siis ma võin teile kinnitada, ma olen ise põllumajandusettevõtte omanik, et juhtub selline asi, et siis hakatakse kasvatama ainult näiteks kanepit või midagi sellist, mis toob sisse. Ma ei pea silmas seda kanepit, mis pilve ajab. Aga praegusel hetkel on Saaremaal juba probleem sellega näiteks, et kanepikasvatajad, kes kurnavad kolme-nelja aastaga maa ära, siis vaatavad uue ja maksavad nii metsikult üle. See tekitab sellise variandi, et me tegelikult suretame oma põllumajanduse täielikult välja. Kas te ei arva nii?

Ega siin utreerida ei maksa, eks peremees tegelikult ainult paari aasta perspektiivis ei oma maad, ta tahab ka tulevikus teenida. Ma küll usun pigem maaharija tervesse mõistusesse, et ta mõtleb pikemalt. Võib-olla isegi metsa puhul on rohkem ohtu, et esimese hooga võetakse maha ja siis läheb mitukümmend aastat, enne kui jälle. Aga maaharija ikkagi vaatab igasugu viljavaheldust ja mullaseisundit ka selles mõttes, et see vara on tal pärast iseendale või müügiks. Kui ta on selle ära kurnanud, siis on ta raha kadunud. Tegelikult ei ole põllumehele kasulik selline kiire "rikastumine" mingisuguse väga tulusa kultuuriga, mis maa välja kurnab. See on sihuke üldjoontes vastus.

Annely Akkermann, palun!

Ma tegelikult tulin appi Jürgenile ja ma loeks selle lause ette. Kui ma natuke üle lähen aja, siis palun lubage. See 8¹ ütleb praegu seaduses, et kui maa maksustamisperioodi maamaksu summa on vähemalt 10 protsenti suurem eelmise maksustamisperioodi maksustamisest, suureneb maksusumma 10 protsenti. Ja uus sõnastus on see, et kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kehtestab maamaksu aastase suurenemise piirmäära 10–100 protsenti … (Hääled saalis.) Oeh! Suurenemise piirmäära, vabandust!

Suurenemise piirmäära, ma kuulsin. Aitäh abi eest, aga umbes nii ma ka mõistan seda, kuigi ma ei suutnud ette lugeda saali teisest otsast.

Aitäh! Me jõudsime selgusele, aga on veel küsimusi. Maido Ruusmann, palun!

Auväärt Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Siin on läinud aruteluks, hinnangud, kuidas võimalikud maamaksud erinevatele sektoritele ja ettevõtlusele mõjuvad. Kas ma olen õigesti aru saanud, et selle seadusemuudatuse põhieesmärk on ikkagi anda kohalikele omavalitsustele rohkem õigust ja autonoomiat oma maksutulu kehtestamisel, ehk see ei ole kohustus? Nii nagu te ka ise viitasite, et pigem on see nagu kohalike poliitikute puhul võib-olla natukene sihuke kardetav, et seda ei tehta. Kas see, mida me täna siin arutame, pole mitte maksutõus, vaid on kohalikele omavalitsustele autonoomia andmine, või on midagi muud?

Aitäh! Kindlasti on see autonoomia andmine, aga see on ka samm mõistlikuma maksupoliitika poole ja tegelikult nii palju, kui ma majandusteooriale siin vihjasin või viitasin, on ta ka mõistlikuma maakasutuse poole. Tegelikult on ju piiratud ressursi puhul see, et inimesed, kes osta tahavad, ei saa seda nii vabalt osta kui piiramatuid ressursse. Sellepärast neid makse peetakse majandusele kasulikuks.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni esindaja! Ma saan õigesti aru, et te ütlesite, et ei osalenud sellel komisjoni koosolekul, ja nüüd te teatasite, et teil ei ole seda paberit ehk seaduseelnõu kaasas. See on tsirkus, mis me siin teeme. Te ei osalenud ja paberit kaasas ei ole, aga esindajate komisjoni. Aga hea küll. Ka minu küsimus puudutab tegelikult õiguskindluse põhimõtet. Parlament alles hiljuti kehtestas uued maamaksureeglid seaduse tasemel. Eelkõige on see seadus jumõeldud maaomanikele. Me räägime omavalitsustest ja nii edasi, loomulikult see puudutab ka neid, aga eelkõige puudutab see maaomanikke ja nendele me andsime väga selge riigipoolse signaali, milline saab olema lähiaastatel see nii-öelda maksutõusuredel. Ja nüüd me läheme vahetult pärast seda lühikest aega, kui see ei ole veel isegi tegelikult jõustunud, seda muutma. Kas see ei ole vastuolus õiguskindluse põhimõttega ja kas siin ei ole ohtu, et president ei kuuluta seda välja?

Aitäh! Kõigepealt, võite olla kindlad, et tsirkusega tegemist ei ole, pileteid ei müüda ja etendust ei ole. Käib tõsine arutelu ja ka täna tegelikult ei ole laadaks läinud see asi, mis vahel on juhtunud mõne teise eelnõuga. Õiguskindlus – tegelikult, ütleme nii, et see võib olla pettumus paljudele, aga selleks ei ole juriidilist tõket kehtestada maksu kehtestamise õigust. Kehtestada maksu kehtestamise õigus – see ei ole kindlasti õiguskindluse seisukohalt probleem. Ja ma arvan, et see ei saa toimuda poole aasta jooksul. See, et omavalitsusel on õigus maksumäärasid muuta, on ju ka seni olnud olemas. Riik võib oma otsuseid revideerida sõltuvalt oma rahalisest olukorrast, millest me oleme palju rääkinud, mis on meil käest lastud. Ja see on kodanike huvides, et riigil säiliks rahanduslik jätkusuutlikkus. Aitäh! 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Läks minu jaoks ka segaseks see maamaksuseaduse temaatika sellesama 10–100% muutmise kohta. Kas siis ikkagi see nii-öelda olemasolevas seaduses kehtinud suurendamine kuni 10% – kuni 10%! –, see ju ei jää enam kehtima? Selle seadusemuudatuse pügalaga öeldakse, et ei saa olla enam kuni 10%, vaid on 10–100%. Kas nüüd siis tegelikult võetakse kehtivas seadusandluses kuni 10 välja ja asendatakse piirmääraga 10–100% ehk tegelikult öeldakse omavalitsusele ette, et nulliks siiski seda protsenti maamaksu tõusu piirmäärana jätta määruses ei saa?

Ta niimoodi on küll minu arusaamist mööda. Ma ei jõudnud lihtsalt kogu seda asja jälgida, tekstiga võrrelda, aga mulle tundus see jutt täiesti mõistlik teie poolt.

Hea Madis Kallas, palun!

Aitäh! Selline küsimus. Hetkel kehtivas seaduses on fikseeritud riigi poolt, et aastane maamaksu suurenemise maksimaalne piirmäär on 10%. Kas ma saan õigesti aru, et alates aastast 2026 saab kohalik omavalitsus kehtestada määrusega maamaksu aastase suurenemise maksimaalse piirmäära samuti 10%, kui see on kohaliku omavalitsuse tahe?

Aitäh! Tegelikult olekski võinud öelda, et 2026. aasta kohta kehtib see vabadus. Mul jäi võib-olla nimetamata see, aga see on ka algses eelnõus, seepärast ma teda ei nimetanud. Ja tõepoolest, omavalitsusel on õigus ka selleks, kuni kümneks. Nii saan mina aru.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Mina tulen ikka selle huvitava matemaatilise küsimuse juurde tagasi, mis on küll algebra, eks ole, kuni 100 piires arvutamine, aga me saame väga erinevalt aru. Nüüd siis kehtestatakse suurenemise piirmäär 10–100%. Siit ma küsin: kas saab kehtestada piirmäära 5%? Mina loen, et ei saa. Kui seni oli, et ei saanud üle 10% ja see tühistati, mille kohta oli küsimus, siis nüüd ei saa alla 10%. Ehk 10–100% on võimalik. Kas ma olen õigesti aru saanud?

Minu arust saab alla kümne ka. (Hääled saalist.) Aga eks te aja mind sind segadusse risti-rästi küsimustega. Kui aus olla, ei ole ka tegemist minu jaoks väga selge eelnõu ega heade sõnastustega, aga niimoodi me seda puurisime ja niimoodi me siis lõpuks otsustasime.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeiniku. Palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Jürgenile võib muidugi kaasa tunda. Ega see ongi selline vägisi töö, et komisjoni ei tule, tuled Riigikokku ja avastad, et sa oled eelnõu ettekandja. Kust seda eelnõu leida, millest see räägib? Seda ei tea keegi. Ja siis inimene tuleb pulti ja tal on paks paber ees, hästi keerulises juriidilises keeles, mitte midagi aru ei saa. Ja selles mõttes see ongi Riigikogu liikme töö, raske ja tihtipeale ka mõttetu. 

Aga nüüd sellised suunavad sotsiaaldemokraatide küsimused, kus head koalitsioonipartnerid rääkisid sellest, kui palju vabadust antakse omavalitsustele, et neil oli kõik nagu väga raske, et nad ei saanud maksu tõsta, aga tublid sotsiaaldemokraadid tulid appi, et oli hästi vähe mänguruumi, 10% aastas, nüüd saab kahekordistada maamaksu. See on tõepoolest väga suur samm omavalitsuste autonoomia suunas. 

Meie küll kogu aeg mõtlesime, et omavalitsuse autonoomia sõltub sellest nagu maksutulu osast, mida riik omavalitsustele jagab. No see tulumaksu laekumine. Aga nüüd on riigil teine seisukoht, et nüüd riik ütleb, et meil raha pole, aga teil on seal inimesed, et võtke nende käest, nende käest saab palju rohkem, saate kas või kahekordistada maksumäära. No vaadake ise, kuidas hakkama saate.

See, head kolleegid, ei ole omavalitsuste autonoomia, see on põhimõtteliselt selline sõnum omavalitsustele, et riigi peale nad loota ei saa. 

Jürgen tõepoolest kümmekond aastat tagasi hääletas maamaksuvabastamise poolt, siis oli ta väga okei, maamaksust vabastamine, ma mõtlen, ja nüüd järsku on see majandusteooriaga vastuolus. Paraku see vastuolu on ainult Jürgeni peas, sellepärast et kui me vaatame seda, kuidas turg toimis kõik need eelnevad aastad, siis midagi justkui väga valesti ei olnud. Nüüd kui me ütleme, et maamaks võib olla suurem, maamaksuvabastus kaob, siis võibki juhtuda, et põldudel on päikesepargid ja kodumaa on ka liiga kallis selleks, et maal elada, seda enam, et ühistransporti seal enam ei ole, kõik muud maksud kasvavad, automaks just tuli värskelt ja palju soodsam on elada Tallinnas. 

Et see ongi see Eesti, mida Reformierakond siin hoolikalt ehitab. Ja sellest on väga kahju. Põhimõtteliselt see ongi selline viimase aja Reformierakonna stiil: teed maksuvabastuse, valimised on läbi, tühistad selle, enne valimisi lubad, et meil on konkreetne plaan, et maamaksu saab tõsta 10% ainult, valimised on läbi, ütled, et nojah, et enne valimisi me lubasime üht, aga praegu on teine olukord, me suutsime majandust ära lammutada, nüüd on raha vaja. Saate kas või 100% aastas tõsta, vaadake ise, kuidas hakkama saate. 

See tegelikult ei ole kindlasti see eelnõu, mida saaks toetada. Omavalitsuse autonoomia on tore asi, aga see on autonoomia teesklemine. Keskfraktsioon annab sellele eelnõule katkestamisettepaneku. Aga lisaks ma väga loodan, et varem või hiljem Reformierakond ikkagi saab aru Andrus Ansipi sõnumist ja astub kõrvale. Kui riigi juhtida ei oska, siis ei tasu ka üritada. Aitäh!

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri. Palun! Soovite praegu vastusõnavõtu ära teha? Jürgen Ligi, ma mõtlesin, et ma võtan need kõige lõpus, aga kui sobib … (Saalis räägitakse.) Okei, Arvo Aller, Jürgen Ligile kiiresti vastusõnavõtuks sõna ja siis me läheme läbirääkimistega kõnetoolist edasi. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Natukene selgituseks, et kus mul endalgi jutt puldis segaseks läks. Probleem seal üldiselt on ju selles, et maamaksu tõstmise piiridega koos räägitakse ka hinnatõusu piiridest. Neid seostades on saavutatud küllalt keeruline tekst ja selles mõttes kõigile küsimustele kiiresti reageerida ei õnnestunud. See on see põhimõtteline vastus mul.

Aitäh! Nii ja nüüd Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Ma mõtlesin ka eelnevalt komisjonipoolselt ettekandjalt küsida, aga kui ma kuulsin, et ta pole seal komisjonis kohal olnud, siis ei näinud erilist mõttekust küsida, ilma et kohal ta oleks olnud. Samas ei olnud tal ka eelnõu kaasas, nii et ei olnud mõtet ka seda punktiviidet teha seal, et kus see asub. Nii et kuna ma ise ka komisjonis ei osalenud, teadmata seda … Võib-olla ma olekski samal tasemel olnud, ühtemoodi saame aru, kumbki komisjonis ei osalenud, saamegi diskuteerida. Aga pidasin kohaseks, et mitte osalenuna ma ei hakanud ka ettekandjat piinlikusse olukorda panema. Aga see on tõepoolest nagu uus tase, et paneme ettekandja siia pulti, kes pole kohal viibinud, teadmata seda, kas need muudatusettepanekud sisaldasid ka sisulisi muudatusi või mitte. Üks asi on mõelda see 200 muudatusettepanekut, teine väga sisulised muudatusettepanekud, kus seesama punkt, mille üle siin vaidlus käis, on 10–100%. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tegi ettepaneku ka 0 siia sisse tuua, siis oleks asi … Ja need olid komisjonis, et oleks võinud arvestada. (Hääl saalist.) Jah, meid ei olnud seal, aga komisjon oleks võinud arvestada seal nulligagi. Ja nii nagu oli ka juttu, et minister parandab selle vea, siis oleks võinud komisjonipoolne ettepanek olla tuua see 0 sinna ette ja 1 ära võtta, et oleks olnud 0–100%, ja oleks see vaidlus siin ära jäänud. 

Nüüd eelnõu, millega kiidetakse taevani, et on kohaliku omavalitsuse tulubaasi autonoomia eelnõu, mis annab omavalitsusele rahamäed. Tegelikult me ju näeme, et ega maamaks moodustab ainult marginaalse osa kohaliku omavalitsuse eelarvest, nii et sellega suuri tegusid ei tee, pigem katab maksutõusude eest, käibemaksu tõusust tekkivad puudujäägid. Sellega omavalitsus jääks ellu. 

Kohaliku omavalitsuse maamaksutõusuga öelda, et nad katavad oma tulubaasi suurenemist sellega. Olgem ausad, omavalitsused olge valmis, et varsti tulevad teile ka riigi poolt kohustused, mida te peate hakkama täitma ja sealjuures on kirjutatud, et te saate seda katta maamaksu tõusuga ja teil on võimalik maamaksu tõsta kuni 100%. Hästi, järgmine aasta võib kuni 50% tõsta, aastal 2025, aga alates 2026 saate tõsta seda 100%. 

Mis sellega veel muresid on? Nagu ikka, väljatöötamiskavatsust ei ole tehtud. Kooskõlastusringil saadeti huvigruppidele teade, et see on juba poliitiliselt kokku lepitud koalitsioonis, nii et teie kaasamine on selline marginaalne osa. Kui midagi peaks sobima, siis äkki me arvestame. Aga üldjuhul jäeti enamus asju arvestamata, eriti just metsandus, põllumajandus ja teised maaomanikud. Nii et kui 29. mail oli esimene lugemine, siis toimus ka Riigikogu ees maaomanike, metsameeste ja põllumeeste meeleavaldus, millega anti üle Riigikogu esimehele allkirjadega, oli ta petitsioon või märgukiri, et mitte seda maamaksu tõsta. Nii et selles suhtes on maaomanikud väga murelikud. 

Sellest lähtuvalt Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei toeta kindlasti seda eelnõu. Nüüd kui tulla veel kohaliku omavalitsuse tasandile, siis põllumajandussektor saab sellest kõige rohkem pihta, kuna maamaksutõusuga tõusevad automaatselt põllumaa rendihinnad, mis on suur oht meie toidujulgeolekule ja sealt lähtuvalt riigikaitsele ja riigi julgeolekule. Ja ettekandja, kes oli rahanduskomisjoni poolt, ütles, et kodualune maa tuleb maksustada, et tema seda ei poolda, et raha on ära, et ta on maksustamata, ja siit ka sõnum oli temalt ka põllumeestele: kui maksta ei jõua, siis müüge maha või ärge harige seda. 

Nii et sellest kõigest lähtuvalt teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku antud eelnõu teisel lugemisel katkestada. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Priit Sibula. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Selle eelnõu puhul esimese ja teise lugemise vahel kahjuks selgust juurde ei saabunud. Oleks võinud. 

Mul oli kaks muret nii esimesel lugemisel kui nüüd ja nii nagu ma ütlen, kahjuks, mis minu meelest maksude puhul võiks olla kõige elementaarsem ja lihtsam asi, et me käsitleks seda prognoositavust. See, et eelarvesse ja kohalike omavalitsuste eelarvetesse võib tulevikus rohkem raha laekuda, on ju arusaadav. Nii nagu me maksude laekumisega ka riigieelarvesse prognoosime paremaid laekumisi, mõistetav ongi, aga lihtsalt majandus langeb ja mingil hetkel mingid rahad jäävad saamata, mingid maksud laekumata lõpptulemusena, kui me ei anna endale aru, mis toimub. 

Ja nii nagu me mäletame, esimese lugemise ajal selle eelnõu puhul ei peetud vajalikuks väljatöötamiskavatsust teha. Nii et tegelikult me ei tea, mis juhtub. Ja prognoositavuse tabelites, kui ma õigesti mäletan, prognoositi täiendavaid vahendeid neli kuni 20 korda, sõltuvalt kohalikust omavalitsusest, millist raha loodetakse rohkem saada. 

Kohalike omavalitsuste eelarvetes see võimalus tekib, aga nii nagu ma ühe eelküsija kontekstis ütlesin, minu meelest ei peaks seda vaatama üldsegi mitte kohaliku omavalitsuse eelarve ja kohalike omavalitsuse seisukohalt, vaid just nimelt maksumaksja, ettevõtja seisukohalt: see, mis juhtub põllumajanduses ja teiselt poolt lisaks maamaksule on küsimus ka keskkonnanõuded, mis põllumajanduses on, et mida ühel maatükil perspektiivis üldse teha on võimalik. 

Ja see on see, kus ma soovitaks küll tänasel koalitsioonil mõelda üldse maamaksu kontekstis, et millest lähtuvalt me seda teeme. Eelarve täitmine siin kindlasti ei saa olla see lähtealus, millelt me seda teeme. Kui vaadata näiteks Kesk-Eestis, kus näiteks põllumajandusmaal on Maa-amet määranud praegu hinnaks 5300, eks ju, ja kui me võtame, maksustame selle hinnaga 0,1 ja 5,3 või 0,5-ga, siis 26,5 euri hektari kohta, siis ühel põllumajandusettevõtjal on sihukene, tagasihoidlik viiekordne tõus. "Tagasihoidlik" on loomulikult jutumärkides. Mida seal maa peal siis tegelikult teha perspektiivis on võimalik? Me ei tea seda. 

Ja kui me räägime 26. aasta täiendavast maksutõusust, siis täna loomulikult maa hinnad on kõrgemad kui maksustamisväärtus, mis tähendab seda, et tõenäoliselt 26. aastal see alusbaas tõuseb. Komisjoni esindaja ütles, et tegelikult prognoosimisega ma ka ei oska öelda, aga näiteks kui see tõuseb 10 100-le, eks ju, siis me räägime 5300 asemel ja näiteks 0,5%-sest maksustamishinnast, siis juba 50 euri hektarilt. 

See saab olema päris košmaarne ja on raske ette kujutada, millist ettevõtlust seal maal üldse võimalik teha on, rääkimata sellest, mida me siin õige mitmel täiskogu istungil juba oleme arutanud. Ehk kui meile räägitakse ja see, mida ka endine minister ütleb: ta küsib ettekandjalt, kas on võimalik, et praegu seaduse järgi oleks see piirmäär 10% ja uue seaduse järgi ka 10. Jaa, on küll ainuke, vahe on selles, et kui täna oli võimalik null kuni 10, siis tulevikus on 10 kuni 110. Kümme on mõlemal puhul võimalik, ainult et kohustus tekib 10%. Siiamaani võis null olla ja oli maksimum 10% aastas, nüüd saab olema 10 kuni 100.  

Kui kellelgi on veel eriarvamusi, siis ma loodan, et kolmanda lugemise kontekstis saab see selgeks, aga täna on see üsna üheselt siin niiviisi kirjutatud. No ma arvan, sellega juhtub nii nagu kõikide teiste maksudega. Kui maaettevõtlus ei lõpe, siis eelarvesse kahjuks täiendavat tulu ei teki. Ja kui keegi räägib kohaliku omavalitsuse autonoomiast, siis ma arvan, et igaüks võiks aru saada, et kohalike omavalitsuste volikogud pannakse pantvangi selle küsimusega. Me kõik teame, kuidas erinevad maksud vähenevad, seal ka  … vähemaks. Kui tekivad küsimused kas koolide säilituses või milleski muus, siis tõenäoliselt volikogudes on vähem neid inimesi, kes on suurmaaomanikud või maade kasutajad, ehk tehakse otsuseid lähtuvalt lühiajalistest perspektiividest, mis aitab kohalikku maaelu veelgi kiiremini välja suretada. Nii et seda eelnõu mitte mingil kujul toetada ei saa. Tänan tähelepanu eest! 

Ja palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Palun! Ja fraktsiooni nimel sõnavõtt, palun!

Aitäh! Ma olen ka siin saalis olnud tänaseks 13 aastat. Ma pean tunnistama, et esimest korda ma pean tunnetama seda, et kõigepealt tuleb kaitsma seda eelnõu minister, kes viiel korral küsimusele vastates kas teadlikult või mitteteadlikult valetab. Siis ma kuulen sotsiaalfraktsiooni liikmete poolt küsimusi, endise ministri poolt, kes heauskselt on arvanud, et siin on null ka võimalus. Vähemalt ma nii sain küsimusest aru. Kahjuks seda ei ole.

Kuidas on võimalik, et komisjonis kahel istungil valetatakse, Riigikogu saalis tehakse Riigikogu liikmetele vale arvamus? Ja nüüd on väga selgelt, ma võin teile öelda, et väga selgelt on siin kirjas kaks varianti. Kõigepealt on võimalik kaks korda tõsta piirmäära, kuhu on võimalik maamaks tõsta. Ja teine on see, et maamaksu tõus ei saa olla alla 10%. See võib olla kuni 100% selle hetkeni, kuni piirnorm on täidetud.

Aga siin unustatakse üks väga oluline moment: maa hindamisel on keskmise maa hind tõusnud kaheksa korda. Kui me räägime kaheksakordsest maa hinnast, siis noh, võtame lihtsa arvutuse. Kui sul kodualuse maa maks oleks olnud, mis täna üldse maamaks ei ole, arvestuslik 200 eurot, siis selle korrutad kaheksaga, on 1600 eurot. Kujutate ette, kui palju on neid peresid, kes sellist maamaksu suudaks maksta? Neid on 5% protsenti, ülejäänutele see käib üle jõu.

Me räägime põllumajandusest, kui maa hind põllumajanduses kasvab kaheksa korda ja me teame, et 2026 on uus maa hindamine, mis hakkab, kui ma õigesti tean, 2028 kehtima, siis on veel tõus järgneval ajal. Eelmise koosseisu ajal oli siin saalis meeletu vaidlus selle üle, maamaksu tõusu üle, ja siis tehti kompromiss, et üle 10% ei saa tõusta. Nüüd tullakse saali ja öeldakse, et anname omavalitsustele autonoomia. Autonoomia asemel me tegelikult seome omavalitsuste volikogud kindla teadmisega, sõltumata nende otsusest, et järgnevatel aastatel maamaks tõuseb 10%. Jah, seal on üks teoreetiline võimalus, et seda piirnormi lihtsalt saad vähendada ja tänu sellele mingi perioodi saad nagu lolli mängida, aga see on mingi lühike periood, sest siis ikkagi 10% tõusuga sa ühel hetkel jõuad lakke välja.

Milleks me teeme selliseid eelnõusid? Meie saalis on omavalitsuse inimesed. Mina olen ka olnud 1989. aastast Jõgeva Vallavolikogu liige. Jah, ma olen ka see olnud, kes kodualuse maa maksu vabastas Eestis esimese kahe omavalitsusena, ja ka see, kes siin Riigikogus 2013. aastal vedas seda, et kodualuse maa maks üldse vabastatakse. Ja selle eest anti kompensatsiooniraha omavalitsustele, omavalitsused ei kaotanud selle liigutusega mitte ühtegi senti.

Nüüd me mängime siin ka tulumaksubaasis küll ühtpidi ja küll teistpidi, suurematelt, seitsmeteistkümnelt võtame raha, anname natukene, 50 000 kaupa vaesematele. Siis me tulumaksu vähendame ja siis liidame sinna pensionäride poole pealt protsente juurde. Ja siis me teeme sellise otsuse, et me oma ettevõtjatele ja inimestele tekitame meeletu maksukoormuse 2026. aastal. Muidugi, ma saan aru, et kuna järgmine aasta on kohalikud omavalitsused, siis ei julgetud seda kehtima panna järgmisest aastast, sest siis ei oleks ju tänaseid koalitsioonipoliitikuid keegi hakanud valima, sest kes tahab sellist koalitsiooni, inimesi, kes tõstavad maamaksu.

See on kuritegelik, mis täna tegelikult Eestimaa inimeste ja ettevõtjate jaoks tehakse. Ja ma veel kord rõhutan, et kõige hullem on see …

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega.

Kõige hullem on see, et meil saalis koalitsioonipoliitikud ei saa sellest aru, ei saanud ettekandja. Ja ma ei süüdista teda, sest tõesti ta oli haige ja ei olnud komisjonis. Aga ma saan öelda, et ma iga komisjon küsisin sama küsimust. See probleem lubati ära lahendada. Kui minister lõpetas selle ettekande, ma läksin ministri juurde ja palusin, et kui te saate kõik aru sellest, et võib ka null olla, tehke siis see parandus siia sisse. Seda parandust ei tehtud. Seda parandust ei saa täna aru koalitsioonipoliitikud. Kahjuks opositsioonipoliitikutest oli parandusettepanekute ajal saalis või meil komisjonis ainult meie erakonna esindaja, teised ei olnud. Neid muudatusettepanekuid ei saa ka hääletada. Oleks need praegu siin saalis hääletamisel, siis ma arvan, et vähemalt sotsiaaldemokraadid, ma saan aru, et on tänaseks hetkeks aru saanud, et seda nulli seal ei ole. Kuigi ma kahtlen selles, võib-olla oleks hääletanud selle muudatusettepaneku poolt. 

See on uskumatu, tulla saali, tuua eelnõu, enne kahel korral komisjonis valetada, siis valetada siin suures saalis, anda usk Riigikogu liikmetele, et tegelikult kõik on hästi, on võimalik, et omavalitsused ei peagi tõstma maamaksu. Ja siis selgub tõde, et tegelikkuses 2026. aastal meie inimesed, ettevõtjad lihtsalt on suures maksukoormuse tõusus. Pensionärid kaotavad oma aasta, kuu, kahe või kolme pensioni. Siis öeldakse, et ei, pensionäridel on võimalik kuni 1000 eurot vabastada ja erivajadustega inimestel. Arvutage näiteks Nõmmel selle maa hind tänane ja pange siiasamma seadusesse sisse, siis mitu tuhat eurot on nende 1000-ruutmeetrise krundi hind. Mingil hetkel võib-olla kohalikus omavalitsuses Jõgeval on võimalik veel seda teha, et määrata pensionäridele, aga siin on ka lahti kirjutamata, kes see pensionär on. Kas see on selle maja, krundi omanik? Aga kui seal majas elab mitu inimest, kelle nimel ta siis on, kas siis ka mingi vabastus on? Seda siia lahti ei ole kirjutatud. Ma saan aru, et ainult siis, kui pensionär on selle kinnistu omanik, on võimalik see soodukas saada. 

Nii kuritegelikku seadust pole tükk aega siin saalis olnud. See on veel hullem kui see mootorsõidukimaks, mis mõni hetk koalitsioonipoliitikute häältega vastu võeti. See on veel hullem, see viib veel suuremasse vaesusse nii meie inimesed kui ka meie ettevõtjad. Ja sellepärast Isamaa erakond teeb selgelt ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 437 teisel lugemisel katkestada, et see viga ära parandada, et on võimalik vähemalt nullist seda teha. Aitäh!

Nii. Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli, Madis Kallas, palun! Ja see sõnavõtt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma proovin uuesti selgitada, kuidas ja mismoodi see kasvupiirang siis peale pannakse ja mida ta tähendab. Esmalt, tänases kehtivas seaduses on kasvu piirmääraks 10%. See tähendab, et kui kasv on üle 10%, ikkagi maksimaalne aastane kasv saab olla 10, kui see kasv on aastas 5%, ta jääb sinna 5% juurde. Eestis oli eelmisel või käesoleval aastal 25% katastriüksustest maamaks sellisel määral, et see tegelikult langes, kuigi kehtivas seaduses on jätkuvalt kasvu piirmäär 10%. 25% meie katastriüksustest ehk veerand katastriüksustest.

Siis teine, mis puudutab nüüd aastat 2026, siis on samamoodi, kohalikul omavalitsusel on võimalik panna täpselt samadel alustel kasvupiduriks 10%, kui nad seda soovivad. Ehk võib tekkida täpselt samasugune olukord nagu hetkel kehtivas seaduses, kus kasvu piirmääraks on 10%, aga me ei tea, kui paljudel katastriüksustel tegelikult sinna 10%‑ni üldse küündib. Minu näitel oli, et 25%‑l see ei küündinud, ja vastupidi, see võis ka minna väiksemaks kui varasem aasta, sest uus maksustamishind ja uus korraline hindamine tehti nüüd üle 20 aasta üle-eelmisel aastal. 

Aga tõesti, seda on keeruline võib-olla selgitada, seletada. Ma soovitan kõigil Riigikogu liikmetel, keda see teema täpsemalt huvitab, suhelda ametnikega, paluda veel täpsustavaid selgitusi Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumist. Mina, ma tean, et mitmed teised Riigikogu liikmed saavad täpselt ühtemoodi aru, mida tähendab kasvu piir 10%, mis ei ole kasv, mis ei ole kasvu põrand, vaid kasvu piir on 10%. 

Nii, aga eelnõu kohta veel. Kõigepealt ma endise linna‑ ja vallajuhina näen, siin tegelikult on mitmeid kohalike omavalitsuste juhtimisega pikalt seotud olnud inimesi, ja mina kategooriliselt vaidlen sellele vastu, et me kohalike omavalitsuste juhtidena ei sooviks seda autonoomiat juurde saada. Ja miks see on just oluline, on see, et kohalikud omavalitsused soovivad saada siis erinevat autonoomiat juurde, aga seda ainult ühel tingimusel: kui selle autonoomiaga ei anta neile täiendavaid kohustusi. Ja antud eelnõuga ei anta kohalikele omavalitsustele täiendavaid kohustusi, vaid antakse võimalusi. Kui üks piirkond näeb, et ta tahab mingisuguseid projekte ellu viia, mingisuguseid tegevusi teha, ja selleks saavutatakse volikogus vastav konsensus ja lisaks kogukonnale selgitatakse ära, mida sellega tehakse, see ongi täpselt selle eelnõu eesmärk, et anda kohalikele omavalitsustele rohkem otsustusõigust. 

Ja siin tekibki nüüd küsimus, et kas me usaldame kohalikke omavalitsusi. Mina usaldan Eesti kõiki, 79 kohalikku omavalitsust, ma tean, et nad teevad nende kodanikest, nende ettevõtjatest, nende põllumeestest, nende metsameestest lähtuvalt otsuseid ja läbi selle saavad oluliselt lähemal neid otsuseid teha, kui meie siit Toompealt Riigikogus neid otsuseid peaksime tegema. 

Ja lisaks on minu hinnangul ka see väga tervitatav, et maatulundusmaa nii-öelda maksustamise hind, maksustamise protsendimäär jääb seaduseelnõuga tänasele tasemele, see ei kasva. Sest siin täna on juba viidatud sellele, et  põllumeestele ja metsameestele oleks see võib-olla liigne koormus. Mul on hea meel, et see määr 0,5 jääb maatulundusmaale ka selle loodetavasti vastuvõetava eelnõuga alles.

See on meie selge ja ühene seisukoht, et kohalikud omavalitsused väärivad suuremat usaldust, väärivad suuremat autonoomiat, ja me ei tohiks siit Toompealt vaadates neid kuidagi vähem usaldada või nende otsustusvabadust piirata. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Me oleme järjekordse maksutõusu juures ja see ei pane mind enam imestama, sest et meie praegune valitsus ja koalitsioon ju teistmoodi ei oska riiki juhtida. On selge, et kogu see maksude kaskaad, mida praegu siin Riigikogu on järjest vastu võtnud ja vastu võtmas, paneb ikka päris korraliku põntsu kõigi maksumaksjate rahakotile. Põhjendatakse kogu aeg ühe ja sama asjaga, et riigil ei ole raha, meil on tohutu eelarvedefitsiit, kusagilt peab raha leidma.

Omavalitsused on juba ammu siplenud rahahädas, kuna inflatsioon on oma töö teinud. Ja tegelikult praegune süsteem toetab ju omavalitsusi sellega, et riik maksab teatud protsendi üksikisiku maksulaekumistest omavalitsustele. Nüüd leiti väga hea päästerõngas – oma arvates, see on jutumärkides –, et anname neile ka võimaluse makse tõsta.

Ma mõtlen just selle peale, et kuidas riik üldse jätkusuutlik saab olla. Ühest küljest just eelmises eelnõus siin arutasime, kuidas jälle väga kergekäeliselt hakkama tegelema tuumaenergia kasutuselevõtuga, selleks hakkame raha kulutama juba, arutamata seda, kas on seda vaja, mis tingimustel on vaja. Meil on tehtud meretuuleparkide juures juba otsused, et me kolm miljardit toetame ülikallist meretuuleenergiat, mida tegelikult reaalselt Eestis vaja ei ole. Me oleme teinud otsused Rail Balticule – ma olen rääkinud seda juba täna, aga ikkagi veel kord kordan üle –, mille maksumus on ettearvamatu, see on tõusnud praegu juba kordades. Me teeme kogu aeg selliseid suuri, halbu, majanduslikke otsuseid ja siis me kurdame, et meil ei ole raha. Ja kust sa seda raha võtad? Muidugi maksumaksja taskust.

Nüüd ma räägin natuke lähemalt sellest, mida see endaga kaasa toob. Loomulikult ma olen ka ise Saaremaa vallavolikogu liige olnud aastaid ja kohalikes omavalitsustes varem juba kokku 15 aastat. Raha tõesti napib kogu aeg. Aga nüüd antav selline võimalus makse tõsta, tegelikult on see omavalitsusele lausa sundkäik, sest lihtsalt sa ei suuda ülal pidada näiteks ka laste huviharidust, mis on tegelikult omavalitsuse ülal pidada ja peab kaasas käima õpetajate palgatõusudega. Selle jaoks ju riik eraldi raha ei eralda. Ja muud igasugused kasvavad kulud. Omavalitsusel ei jäägi midagi muud üle, ta peabki seda maamaksu tõstma.

Aga mida see endaga kaasa toob? Toob selle. Me rääkisime siin koridoris ka kolleegidega Reformierakonnast. Nad ütlesid, et aga see ongi hea, et maa on väärtus ja seda peab kasutama ja et konkurents paneb asja paika ja see kõik on väga tore. Ma ütlesin, et aga näiteks mina põllumajandusettevõtjana ei suuda nii palju enam maa eest renti maksta, kui need maksud tõusevad. Siis öeldi, et müü maha ja see on lahendus. Tõesti, see on hea lahendus: kõik müüme oma maad maha ja maahinnad väidetavalt, siis kui maha müüdud, siis hakkavad, pane tähele, maahinnad hakkavad langema. Muidugi hakkavad langema, kui enam üldse nõudlust ei ole. Me tapame ära ju tegelikult absoluutselt oma kohaliku majanduse. Seda enam, et maapiirkondades ei olegi enam väga paljude asjadega tegeleda. Põllumajandus on üks nendest, millega veel saab tegeleda.

Samas on see, et kui me põllumajanduse ära hävitame, siis just oli meil eilsel majanduskomisjoni istungil arutelu kriisiolukordade ja sõjaolukorra puhul, et kuidas riik peaks käituma. Seal toodi lausa näide, et nüüd me peame kehtestama seadused suurematele toiduettevõtjatele, et olla valmis kriisiolukorraks. Ma küsisin seal, et hea küll, me kehtestame mingid normid neile.

Paluksin lisaaega.

Lisaaeg kolm minutit, palun!

Kehtestame need normid, aga kas me kuidagi toetame ka neid ettevõtjad? Ei-ei, aga miks me peaksime neid toetama, et riik tahab ju kriisi ajal kuidagi hakkama saada. Ja vot niimoodi me käitumegi kogu aeg. Me seame endale eesmärke ja ettevõtjatele ja kui me tapame … Ma toon näite ka. Kui ettevõtja, näiteks põllumajandusettevõtja, kellel on, ma ei tea, 10–20 töölist ja tal maamaksud tõusevad, nii et ta ei jõua enam seda muudmoodi pidada, siis ta peaks teoreetiliselt hakkama nagu vastupidi tegelema, et ta peaks hakkama palkasid ju vähendama, kulusid vähendama. Nagu riik praegu tõstab kogu aeg, eks ole, maksusid, ütleb, et aga võtame muudkui juurde. Aga mida siis ettevõtja teeb? Ta peab siis vähendama hakkama. Lõpuks ta jääb ju üksinda, ta läheb pankrotti.

Nii et iga asi on omavahel seoses. Me peame hakkama mõtlema tegelikult nagu peremehed omal maal. Lõppkokkuvõttes ka praegune suur häda on selles, et juba praegu ostavad rahvusvahelised fondid, pensionifondid ostavad meie maad kokku piiramatus koguses. Ja niikaua, kui on veel nõudlust rendile, on mingi variant, aga lõpuks ei ole enam mitte kedagi. Me ei saa niimoodi lähtuda oma seaduste tegemisel sellest, et viimane kustutab tule. Igal juhul ei saa selliseid eelnõusid toetada.

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kindlasti sellel eelnõul on palju laiem taust, kui me oskame siin aimata. Iga selline maksutõus tegelikult annab sisendi toote hindadele, meie toidule. Tegelikult paneb ilmselt konkurentsis löögi alla nii mõnegi majandussektori. Paneb mõtlema omanikku sellele, kas olla omanik või ei. Ilmselt mõjutab see varem või hiljem ka sellist vabatahtlikku tegevust nagu küttimine, jahimaade rent, tõstatub varem või hiljem jällegi see küsimus, et kas seda peaks tegema omanikuõigusega või seltsinguõigusega. Selge on see, et iga muutus avab omaette Pandora laeka. 

Omavalitsuse vaates rääkida autonoomiast maamaksu kontekstis on tegelikult suhteliselt arusaamatu. Maamaks on 100% kohaliku omavalitsuse eelarvesse laekuv maks juhul, kui ei ole tegemist looduskaitsealuste maadega. Looduskaitsealuste maade puhul on riik võtnud endale autonoomia öelda, et kui omanik selle eest ei maksa kas täielikult või osaliselt, siis ka riik seda ei kompenseeri. Ehk tegelikult autonoomselt on loodud riigi poolt olukord, kus omavalitsus jääb sellest tulust ilma ja genereerib edasi sellele piirkonnale, elanikele, seltsile, külale sõnumi, et vabandust, aga teie piirkonnast ei laeku tulu ja teie see väike teelõik, kus elab vähe inimesi üldjuhul, kui on loodust vaja kaitsta, siis raha lihtsalt ei saa. Ja omaette küsimus on see, kas selline lähenemine on õigustatud või ei. 

Looduskaitsel on hind. Seda on korduvalt räägitud siit, et riik peaks selle võla omavalitsuste eest tasuma. Aga seda siiamaani ei ole tehtud. Kõlavad kuuldused, et tasandusfondi kaudu ikkagi neid samme ollakse valmis astuma. Aga teise käega, me saame aru, riik loob ka tuluvõimalusi, näiteks taluvustasuga. Kui lubada enda tagaõue tuulepargi, see läheb sinu eelarvesse tulupoolele, siis võib juhtuda nii, et isegi kui see tasandusfondi laekuv tasandusmäär saamata jäänud maamaksu osas laekub, siis tegelikult täiendav tulu sellesama megavatt-tunni eest ettevõtjalt sööb sinu raha tasandusfondis ära, millest sa ikka ilma jääd. Ehk tegelikult need on väga olulised mõttekohad ja kindlasti ei peaks need asjad olema kuidagi omavahel seotud. 

Me tahtsime kunagi autonoomselt Pärnu volikogus võtta vastu otsuse, see oli seotud COVID-i ajaga, kus meie spaa-ettevõtetel oli tõesti raske aeg. Me tahtsime neile minna appi, et jätta see 100% kohaliku omavalitsuse tulubaasi laekuv maamaks ärimaalt küsimata. Mõnel ettevõttel küündis see kümnetesse tuhandetesse eurodesse. Mõnda ekspertiisi tehes saime me aru, et seda ei ole võimalik teha. Omavalitsusel ei ole võimalik sellist autonoomiat kasutada, sest seadusandja ütleb ette, et sa pead maamaksu küsima. Mingit vabastust teha ei ole võimalik. Kui sa tahad toetada ettevõtjaid, siis sa peadki andma neile toetuse oma eelarvest, ja tema põhimõtteliselt selle toetuse eest maksab ära selle maamaksu. Selline bürokraatia ja autonoomia. 

Ma olen ka täiesti seda meelt, et tegelikult kesksel kohal sellistel aruteludel peaks tegelikult olema omaniku vaade. Omanikuks olemine on Eesti riigi alus. Kõik need omanikud tegelikult arendavad Eestit eri kohtades, võtavad riske, panustavad, katavad tihti meie toidulaua ja ehitavad meile tuppa mööbli või vähemalt kasvatavad selleks tooraine. 

Ma paluks lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja eriti seda olukorras, kus me tegelikult näeme, et nii toiduainetööstus, põllumajandussektor, laiemalt ka metsandussektor seoses kogu kliima, rohepöörde valguses on väga heitlikus olukorras. Tuleb veel kohalik maksukirves, raiub tükikese riigieelarvesse või kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Ja see ei ole ju ainult maksuteema, see on ka kaudse maksustamise teema. Alles oli meil siinsamas arutelu all seesama temaatika looduskaitselistest piirangutest, seesama Euroopa nõue, et maismaast 30% … Vabandust, kogu territooriumist 30% Eestis peaks minema looduskaitse alla. Me alles jagame siiamaani näiteks sellesama 2004 jõustatud Natura 2000 alade piirangutega. Alles me oleme kaheks aastaks tegelikult pannud omanikule sanktsiooni, et täiendavaid metsateatisi metsamaale me ei väljasta. Nüüd oleme loonud uue süsteemi, et riik tuli nagu appi, kuna Euroopa Komisjon meid sanktsioneeris ja ähvardas trahviga, et lageraideid justkui on liiga palju ja metsa majandamist Natura aladel, kuigi algselt sellist piirangut ei olnud. Oligi ju mõte, et majandustegevus ja keskkond peavad saama koos nendel aladel eksisteerida. Ja nüüd me oleme siis jõudnud tegelikult sinna, kus on võetud hulk ametnikke tööle, kes hindavad neid väljastatavaid metsateatisi. Ja kui eelhinnang valmis saab ja annab omanikule selge sõnumi, et tuleb liikuda edasi põhihindamise juurde, siis omanik tellib selle turult turutingimustega sertifitseeritud ettevõtetelt. Ja kui see ei ole omandipiirang, täiendav kulu omanikule, siis ma küsin, mis see on. 

Aga õnneks on Eesti riik piisavalt bürokraatlik ja e-teenuste keskne. Isegi puutusin kokku alles ühe metsateatise väljastamisega, kus tegelikult e-keskkond pakub meile lahenduse, et kui omanik on tellinud endale metsamajandamise kava, siis e-lahendustes on võimalik vähemalt sellel alal, mis ei ole Natura all, aga on sellega piirnev 30 meetri ulatuses, on sihuke ilus võimalus, et lähete kaardirakendusele ja joonistate lihtsalt oma metsateatise piirid ümber, natuke väiksemaks. Ja ennäe imet, ongi võimalik pääseda mõjude hindamisest. Alati selliseid asju tehes, küsid enda käest, et kas me siis tõesti sellist riiki tahtsime. On olemas absurdne tagauks, mille kaudu on võimalik lahendada hetkega ära ja võtta ka maha riigilt koormust. Vist ei tahtnud. Me tahame, et omanik oskaks väärtustada oma maad, oma vara, Eesti loodust ja maksaks makse. Aga ma arvan, et see eelnõu on taas üks nendest, mis tõukab omaniku nii Eesti riigist kui maksude maksmisest kaugemale. Ma arvan, et seda eelnõu ei peaks tänasel hetkel toetama. Aitäh!

Aitäh! Ja palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Täna on olnud tegelikult päris kurb päev seadusandja rollis. Koalitsiooni häältega võeti vastu automaks, trahvide kahekordne tõus, riigilõivude mitmekordne tõus. Nüüd arutame veel ühte järjekordset maksu, millest kordagi ei räägitud enne valimisi, mida ei lubatud. Kusjuures vahetult pärast Euroopa Parlamendi valimisi on meil maamaksu tõstmise teine lugemine. 

Ja muidugi, nagu kombeks on saanud, ei olnud ju ka sellele eelnõule mitte mingit väljatöötamiskavatsust tehtud. Öeldi, et tegelikult see oli juba ammu planeeritud ja kokku lepitud kohalike omavalitsustega, mis tegelikult ei vasta tõele. 

Ma olin rahanduskomisjonis, kui minister käis seda ette kandmas. Kahjuks minister tegelikult väga hästi ei saanud aru, mida täpsemalt sellega muudetakse ja kui suur ja oluline muudatus see on. Me nägime seda ka esimese lugemise käigus. Kahjuks tundub, et ka paljudele koalitsioonipoliitikutele on jäänud arusaamatuks, mida see maamaksu tõus tähendab, sealhulgas ka komisjonipoolsele kaasettekandjale. 

Mida siis maksumuudatus näeb ette? Kohalikud omavalitsused saavad järgmisel aastal maamaksu tõsta kuni 50%, sealt edasi igal aastal kuni 100%. Ehk siis, kui tänavu maamaks oli 100 eurot, siis järgmisel aastal võib olla 150 eurot, ülejärgmisel aastal 300 eurot ja nii edasi. Ja tegelikult on siiamaani olnud kokkulepe, mida juba mitmed poliitikud mainisid enne mind, et maamaks isikule ei tohiks kasvada rohkem kui 10% aastas. Kahjuks see kokkulepe on murtud. Ja nagu ka saalist juba mainiti, sellega on rikutud õiguskindluse põhimõtet.

Ja üks väga teine oluline põhimõtteline küsimus, kus samuti saame rääkida õiguskindluse põhimõtte rikkumisest, on kodualuse maa maksuvabastuse kaotamine, mis on kehtinud üle 10 aasta. Miks see on olnud oluline, miks see on olnud riigile oluline? Inimesed on teinud väga suured investeeringud, oma maa välja ostnud, panustanud, mistõttu tegelikult ei ole riigimehelik isegi seda täiendavalt maksustada. Lisaks, kodu on iga eestlase kõige kallim vara. Kodu on püha ja peaks olema puutumatu. See on see põhimõte, printsiip, millest riik on alati lähtunud, ja on seda väärtustanud. 

Aga täna selle seaduseelnõuga, selle maksumuudatusega me võime kahelda selles, et kodu puutumatuse printsiip on tagatud. Inimesed võivadki olla olukorras, kus nad pole enam suutelised nii suuri makse tasuma ja peavadki oma kodudest, kruntidest loobuma, arvestades ka kõiki muid maksutõuse ja hinnatõuse. Käesolev maksumuudatus võib puudutada umbes 520 000 maaomanikku. 

Ja kas me saame endale näiteks lubada, et pensionärid, kellel tõesti võibolla mõni suurem maalapp, pensionärid, kes on täna meie riigi üles ehitanud, meie eest võidelnud, hoidnud , hoolt pidanud oma kodude, talude eest, hakkavad siis maamaksu tõttu oma kodu kaotama? 

Ma olen siit puldist natukene rääkinud varem ka noortest peredest, kellel on tegelikult iga aastaga aina keerulisem endale kodu soetada. Näeme, mis meil toimub kinnisvaraturgudel. Ja miks see toimub? Sest meil aina rohkem erinev maa, kinnisvara koondub suuromanike, jõukamate, samuti erinevate fondide kätte ja kahjuks antud maksumuudatus seda tendentsi soodustab. Me võimegi olla olukorras, kus omandist aina rohkem loobutakse. Ja nii hakkavadki meil lõpuks ainult arendajad maadeomanikuks. Ebavõrdsus kasvab, vara, jõukus koondub ühtede ja samade inimeste kätte. 

Koalitsiooni esindajad muidugi ütlevad selle peale, et see seadusemuudatus ei tähenda mitte mingit maamaksu tõusu. Maksumäärad kehtestab iga omavalitsus ise, nad ei pea üldse neid tõstma. Kui maksumäärasid ei pea tõstma, siis milleks üldse see eelnõu vajalik on? Esiteks, keegi ei vaidle selle üle, et kohalikel omavalitsustel peaks olema suurem autonoomia, suurem otsustusõigus. Aga tegelikult, mis on selle eelnõu laiem mõte? Kohalike omavalitsuste tulubaasi valitsus suurendada ei soovi. Ta pakubki lahendusena omavalitsustele välja: looge endale täiendav tuluallikas ise sellesama maamaksu näol. Me anname teile selle jaoks kõik instrumendid. Sest nagu valitsus koorib erinevate maksudega inimesi, võite ka teie, omavalitsused, sama teha. Milles probleem!? Ja tegelikult see sõnum on see, mille valitsus täna annab. 

Ja mis siis hakkab järgnevalt juhtuma? Valitsus hakkab panema erinevaid täiendavaid kohustusi omavalitsuse õlule, tulubaasi suurendama ei hakka. Nii näiteks juhtus hooldereformiga. Ja kui omavalitsused tulevad ja paluvad, et teate, meil on selline probleem, meil on vaja täiendavat tuluallikat, meil on vaja täiendavat tulubaasi, et mingisugused asjad katta. Siis valitsus ütleb: "Kuulge, me tegime teie jaoks seaduseelnõu. Tõstke maamaksu 100%! Mis on teie probleem, saate kõik asjad lahendatud!"

Ja tegelikult omavalitsused kokkuvõttes pannakse sellega kahvlisse. Inimeste toimetulek on niigi keeruline. On suurenenud ebakindlus, väiksematel omavalitsustel pole lihtne. Tegelikult omavalitsustel pole täna mitte mingit soovi inimesi rohkem koorida. Kusjuures omavalitsused kõige paremini näevad seda, mis praegu inimestega toimub. Väiksemad omavalitsused ei saa endale lubada maamaksu tõusu, kuna nad täna iga päev võitlevad selle nimel, et maapiirkondadesse inimesed üldse elama jääksid, mitte ei koliks ära. Aga maamaksu tõstmine süvendab seda kolimist. Ehk siis ka see võib kasvatada ebavõrdsust omavalitsuste vahel. 

Ja üks oluline õiguslik aspekt ka. Tegelikult õiguskantsler on pannud kahtluse alla, kas üldse selline suurem otsustusõigus just selle maamaksu küsimuses võib langeda kohalike omavalitsuste õlule, sest tegemist on riigimaksuga. Kujutage ette, et ühes omavalitsuses maamaksu ei tõsteta, teises omavalitsuses tõstetakse seda 100%. Ehk tõstatub küsimus, et kas siis ühe omavalitsuse kodud peaksid olema kuidagi vähem väärtustatud kui teised. Kas ühes omavalitsuses on kodu püha ja teises mitte? 

Ehk siis maaomanikke, eriti väikeomanikke tuleb väärtustada. See on meie ressurss, väärtus. Kõik need küsimused, mida selle eelnõuga soovitakse teha – maamaksu tõus, kodualuse maa maksuvabastuse kaotamine, selle kohustuse panemine omavalitsuste kaela, ebakindluse süvendamine –, praegu on selleks väga vale aeg. Aitäh!

Aitäh! Ja palun Riigikogu kõnetooli Anti Allase. Palun! (Anti Allas küsib lisaaega.) Lisame ka kolm minutit lisaaega.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Tegelikult väga hea oli seda diskussiooni siin kuulata, kuigi märkasin päris palju ka demagoogiat ja populismi. Ma tahakski välja tuua, kuidas me sellesse seisu oleme jõudnud, et me seda täna – tegelikult seda maamaksuküsimust oleme juba viimased kaks aastat väga tõsiselt arutanud –, ja tuua välja selle probleemi juure. 

Minu arvates üks peamine põhjus peitub selles, et me jätsime riigina selle korralise hindamise 21 aastat tegemata. Loomulikult minu kui maksumaksja ja kõigi teiste kui maksumaksjate vaates on see väga tore, aga me selle juures unustasime ühe väga olulise aspekti, et maamaksul on omavalitsuse tulubaasis oluline roll. Aga kui nii-ütelda soovid kasvavad, tegevused kasvavad, mida me soovime oma inimestele pakkuda, aga see üks konkreetne element ehk siis see tulubaas jääb nagu muutumata, siis tegelikult hakkab tekkima võlg. Loomulikult võib küsida, kust seda raha võtta. Hea oleks, omavalitsuse vaates hästi tore, kui me saame riigi käest seda raha. Võib-olla, õigemini headel aastatel olemegi pisut rohkem saanud seda raha, aga nüüd, kui on keerulised aastad käes ja me varasemalt oleme väikese hulga kaupa jätnud selle tulu kokku kogumata, siis tulemus on see, et meil tekib suutmatus oma inimestele pakkuda teenuseid. 

Ma olen väga selle poolt, et tegelikult väga mõistlik oleks ikkagi leida selline mõistlik tasakaal, kokkulepe kogukonna vahel, et nad saaksid aru, kust tulevad tulud ja mis nende tulude eest tehakse. Seda otsust teeb siis see kogukond üheskoos ja loomulikult seaduseks vormistab selle vastava omavalitsuse volikogu. Ma julgelt ütlen seda, et need kaks asja kokku ehk siis see tulubaas pluss need maksud, inimeselt võetavad maksud ja sellest moodustuv tulubaas moodustavad maapiirkondade elujõu. Ja ma olen selles täiesti kindel, et omavalitsused ei soovi millegi hävitamist. Omavalitsuste jaoks on ülitähtis, et inimesed saaksid elada, inimesi tuleks juurde ja nendele oleks võimalik häid teenuseid pakkuda. 

Nüüd aga mõned praktilised soovitused kohalikele omavalitsustele. Siin on korduvalt kõnedes välja öeldud, et sellega kaasneb vältimatu maksutõus. Ise, olles ka ühe omavalitsuse volikogu liige, ma mõtlen selle peale, et kuidasmoodi on võimalik seda maksutõusu oma inimeste jaoks vältida, kui me välja tuleme. Ja loomulikult tuleb vältida seda, et see maksutõus ei oleks liiga kiire, et ta ei oleks fataalne, et ta ei mõjutaks ettevõtlust ja ta ei mõjutaks ka inimeste toimetulekut suurel määral, et see mõjuks halvasti. Võib-olla kõnede lõpetuseks oleks mõistlik teada saada, et maamaks võrdub maksustamise hind ehk korralise maksustamise käigus saadud hind, mida korrutatakse maksumääraga. Maksumäära vahemikke ka selle seadusemuudatusega muudetakse, aga seda vahemikku muudetakse suuremaks ja lisaks sellele tuleb juurde kasvupiirang, mis oli varasemas seaduses kui ka nüüd, mida me soovime vastu võtta, ja siis ka veel maksusoodustused ja maksuvabastused. Sellest kõigest kokku moodustub maamaks. 

Ma väidan, et valdavatel juhtudel on võimalik maksutõusu vältida, muidugi, kui seda vastava omavalitsuse volikogu soovib. Näiteks kui siiani oli see pidur 10%, järgmisest aastast on 50%, näiteks 100 eurot maksev maa läheb 150, siis seda on võimalik, maksumäära, näiteks 0,4-lt 0,2-le alandada. Ehk kui omavalitsustel on see soov, siis nad saavad seda teha, ja kui tullakse rahaga välja. Kui pidurimäär suureneb poole võrra, siis selle kompenseerimiseks omavalitsuse maksumäära poole võrra on võimalik vähendada. Seda ma tahan rõhutada, et seda muidugi siis, kui maksumäär ei ole juba miinimum, kuid valdavalt see nii ei ole. Ma olen vaadanud Eesti omavalitsuste neid maksumäärasid. Näiteks 0,1 ei ole enam võimalik väiksemaks teha, aga 0,2 pealt on võimalik poole võrra 0,1 peale tulla, 0,4 pealt on võimalik 0,2 peale tulla. Aga millega ma tahan ka nõustuda ja kindlasti sellele saalile ja ka valitsusele südamele panna, on see, et selle seadusemuudatusega … Üks hetk. Et seadusemuudatusega kõiki omavalitsuse täiendavaid kulutusi ei pandaks maamaksu tõusu ootuse peale ehk et omavalitsus suudab kõik probleemid selle maamaksu tõusuga ära lahendada. Kindlasti ei suuda. Ja see eeldab riigimehelikkust, nagu ka sellest seadusemuudatusest arusaamine eeldab riigimehelikkust. Aitäh! 

Nii, suur tänu! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seeder. Palun. Nii. Anname kohe ka kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Head kolleegid! See maamaksuseaduse eelnõu arutelu on järjekordne näide halvast seadusloomest, sellest, kuidas ei tohi ühte seaduseelnõu välja töötada või seadust muuta. 

Kõigepealt, kui minister seda eelnõu siin ette kandis, siis see ettekanne kestis kolm-neli minutit, oli ääretult pealiskaudne ja me veendusime, et minister tegelikult teemat ei valda. Ja kui siia lisada veel tänane rahanduskomisjonipoolse ettekandja hinnang, nii-öelda hinnang temale, siis selgus, et tema ei osalenudki üldse sellel komisjoni istungil, kus seda eelnõu arutati, ja eelnõu tal ka kaasas ei olnud, et saalist tulnud küsimustele vastata. 

Ja nii me oleme siin siis olukorras, kus, ütlen, ebaõnnestunult sõnastatud teatud seaduse paragrahvide kohta me ei saanud ka mingisugust selget tõlgendust, siin jäigi erinev tõlgendus kõlama, ja ausalt öelda ei saa mina tänaseni aru, kuidas seda peaks siis päriselt tõlgendama. Ja kui nüüd teine lugemine lõpetatakse, siis me teame, et enam sisulisi muudatusettepanekuid eelnõusse teha ei saa ja niisugusel kujul see eelnõu siis vastuvõtmisele lähebki. 

Võib-olla on see praegusele koalitsioonile omapärane, aga täna siin eelneva eelnõu, mootorsõidukimaksu puhul koalitsioonisaadik ütles, et näete, et me võtame täna küll eelnõu vastu, aga sügisel läheb muutmisele, mul siin telefoni sees on kokkulepe, mida me koalitsioonis oleme arutanud, võtame vastu, aga kohe muudame, nii et tegelikult me tahame teistsugust seaduseelnõu. Et see on ääretult kahetsusväärne, et niisugusel kujul me seadusi siin välja töötame. 

Nüüd koalitsioonierakondade esindajate sõnavõtud siin tegid mind ülimalt murelikuks. Tegelikult pole üldse aru saadud, mis eelnõu me arutame ja menetleme. Põhiliselt räägiti omavalitsusest ja omavalitsuse tuludest, see puudutas sotsiaaldemokraate, see puudutas ka Reformierakonna esindajad, kes siin sõna võtsid. Et kui palju omavalitsused tulu saavad, kui palju omavalitsuste autonoomia suureneb ja nii edasi. Põhiarutelu käis seal. Sõbrad, see ei ole omavalitsuste autonoomia suurendamise eelnõu, see on maamaksu eelnõu, kelle tegelikud ohvrid on maaomanikud, ettevõtjad, põllumehed. Tuleb ikka puude taga metsa näha, see on peamine, omavalitsuste tulubaas on siin täiesti teisejärguline küsimus. See on maamaksuseaduse muutmine, sõbrad, me maksustame maaomanikke, koduomanikke. Ja läbi selle prisma tuleb ka vaadata seda eelnõu ja et sellega kaasneb ka kohalike omavalitsuste tulude suurenemine, kui omavalitsused niimoodi otsustavad, siis see on teisejärguline. Aga kui nii kitsarinnaliselt tulevad inimesed siia, kes on olnud omavalitsusjuhid, ja ei mõtle mitte oma elanike peale, vaid mõtlevad omavalitsuse tulude peale selle eelnõu puhul, siis ma ütlen, see rõhuasetus on täiesti vales kohas. See rõhuasetus on täiesti vales kohas. 

Nüüd nendelesamadele omavalitsuste esindajatele, kes siin justkui kaitsevad regionaalseid huve ja piirkonnas elavate inimeste huve, siis tegemist on ju eelnõuga, mis, võib öelda, on teatud mõttes pahupidi regionaalpoliitika. Sõbrad, see on pahupidi regionaalpoliitika, sest me väga hästi teame, kus on maahinnad kõrgemad, need on ikka suuremate keskuste ümber, seal see kohaliku omavalitsuse tulubaasi suurendamise võimalus on suurem, ja seal, kus maamaks on madalam, kus maahinnad on madalamad, seal laekub ka kohaliku omavalitsuse tuludesse vähem raha, kui me räägime omavalitsuste tuludest. Selles mõttes on see eelnõu eelnõu, mis suurendab kohalike omavalitsuste tulude erisusi, mitte ei ühtlusta ega tasanda neid. 

Küsimus, millele ma tegelikult vastust ei saanud ei ministrilt, kui minister käis seda eelnõu tutvustamas, ega ei saanud ka tänaselt komisjoni esindajalt. Nimelt küsimus õiguskindlusest, mille põhimõttega see eelnõu vastuolus on. Kui me alles hiljuti kehtestasime maamaksuredeli, ja ma olen nõus siin kolleegiga, kes ütles, et pikki aastaid riik ei täitnud tegelikult kehtivat seadust ja korralisi hindamisi riik läbi ei viinud, aga see on ajalugu ja minevik, mida me muuta ei saa, aga nüüd otsustati siis pärast pikka pausi, et me kehtestame maamaksu ja et seda järsku tõusu vältida, siis me kehtestame ka üleminekuredeli ehk järgnevateks aastateks, kus üle 10% järgnevatel aastatel maaomanikule maamaks ei oleks saanud tõusta. Ja see võeti vastu. Ja nüüd, pärast valimisi, pärast ka neid Euroopa Parlamendi valimisi, me läheme sõnamurdlikult seda muutma ja muutma nii-öelda, ütleme siis, tagasiulatuvalt, sellepärast et omanike jaoks on see tagasiulatuv kehtestamine ja samal ajal õiguskindlusest tagamine, sest inimesed võib-olla on omandanud maad, teades, milline on järgnevatel aastatel kohustus maamaksu osas, ettevõtjad on teinud äriplaane, kalkuleerinud oma võimalusi, võtnud laenu, maa on võib-olla ka tagatiseks ja nii edasi. Kõik see mõjutab nende majandustegevust. Ja nüüd siis ühepoolselt riik otsustab seda seadust muuta. Ja see ei ole üldse see, millele Jürgen Ligi siin vastas, et riigil on õigus kehtestada makse ja muuta seadusi. On küll, aga me teame väga hästi, et kui sa oled tähtajaliselt kehtestanud, siis see on palju keerulisem, see on hoopis midagi muud. Niisugusel kujul riik oma kodanikega käituda ei tohiks, olgu need siis koduomanikud või ettevõtjad. 

Nii et ääretult kahetsusväärne on, et niisugusel kujul seda eelnõu on menetletud, et nendes sõnavõttudes on tulnud välja koalitsioonisaadikute suhtumine, ma räägin siin ministri pealiskaudsest ja mitte teemas orienteeruvast tutvustusest, komisjoni esindaja poolsest ettekandest, mis väljendasid niisugust pealiskaudsust ja näitasid, et tegelikult eelnõusse ei ole süvenetud, ometigi see puudutab kümneid ja isegi sadu tuhandeid maaomanikke.

Nii et, head kolleegid, mul on üleskutse: katkestame selle eelnõu, teeme need segased paragrahvid selgemaks, sõnastame need üheselt mõistetavalt ja eks hääletame siis, kes poolt, kes vastu. Mina isiklikult olen sellise seaduse muutmise vastu, sest meil on vastu võetud maamaksuseaduse tõusmise redel. See on niigi omanikele väga raskesti üleelatav, aga seda veel keerulisemaks teha väga küsitavate õiguslike võtetega ei ole mõistlik ja vähendab ka usaldust, seda väikestki usaldust riigivõimu, sealhulgas ka parlamendi vastu. Nii et katkestame selle eelnõu, teeme seaduse korda. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Seekord, saan aru, on soov sõna võtta iseenda nimel? Palun, Aivar Kokk!

Aitäh! Ma teen seekord kindlasti tunduvalt lühemalt kui enne. Aga et ikkagi sotsidest omavalitsusjuhid aru saaksid, siis ma loen eelnõust read ette, puust ja punaselt. 2025. aastal suurendatakse elamumaa ja maatulundusmaa õuemaa kõlviku maksimaalset maksumäära 0,5%-lt 1%-le maa maksustamishinnast. Aga tuletan meelde, et maa hind on tõusnud keskmiselt 8%, mõnes kohas lausa 20%. Alates 2025. aastast suurendatakse muu maa maksimaalset maksumäära 1%-lt 2%-le maa maksustamishinnast. Suurendatakse esimese maamaksu suurust. Kohaliku omavalitsusüksuse volikogu kehtestab määrusega maamaksu aastase suurenemise maksimaalse piirmäära vahemikus – suurendamise vahemikus – 10–100% hiljemalt maksustamisperioodile eelneva aasta 1. oktoobriks. Mingisugust 0 ega 0–10% ei ole. Ja seda juttu ei ole mõtet isegi arutada ega rääkida ega seda valet siin saalis veel kord ja veel kord rääkida. Jah, see on teoreetiline variant, et ei tõsteta 1% peale. Tõstetakse väiksema protsendi peale seda baas- või põhihinda. Aga see on ju ainult üheks või kaheks aastaks. Jah, järgmisel aastal ei tõsta, sest siis on valimised, aga 10% tõuseb maamaks ka siis. Mitte kuidagi vähem ei ole võimalust, sest selle te olete sisse kirjutanud, armsad sotsid. Valides sotsi, kaotavad sotsid 2026. aastast kodualuse maamaksuvabastuse, tõstavad maamaksu, viivad meie inimesed ja ettevõtjad raskesse rahanduslikku olukorda. Nii et te teate: sotside valimisega kodualune maamaks kaob. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 437 teine lugemine lõpetada, aga enne, kui me selle protsessini jõuame, sealhulgas ka mainitud katkestuse ettepanekud, on meil tarvis läbi vaadata eelnõu 437 muudatusettepanekud. Neid on kokku 15. Esimene muudatusettepanek on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt meie kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2.  Teine muudatusettepanek on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata, ka see ei kuulu hääletamisele. Kolmas ettepanek on Isamaa fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Neljas ettepanek on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ettepanek ei kuulu hääletamisele. Viies ettepanek, Isamaa fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Kuues ettepanek on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt esitatud. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Seitsmes muudatusettepanek, Isamaa fraktsiooni poolt esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Ja kaheksas muudatusettepanek on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt esitatud. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Üheksas muudatusettepanek, esitatud rahanduskomisjoni poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht arvestada täielikult. 10. muudatusettepanek, esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ja ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt meie kodu ja töökorra seaduse paragrahv 106-le lõikele kaks. 11. muudatusettepanek. 11. muudatusettepanek on esitatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 12. muudatusettepanek esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 13. muudatusettepanek esitatud Isamaa fraktsiooni poolt. Rahandus, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata, ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt meie kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. 14. muudatusettepanek on esitatud rahanduskomisjoni poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ning 15. muudatusettepanek, esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt meie kodu- ja töökorra seaduse §106 lõikele 2.  Sellega me oleme kõik eelnõu 437 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Ja nagu ma ütlesin, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 437 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kolm ettepanekut: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt ja Isamaa fraktsiooni poolt ja nende sisu on identne. Nimelt on on need kolm ettepanekut selle kohta, et Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 437 teisel lugemisel katkestada. Me asume hääletamise ettevalmistamise juurde. Austatud kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 437 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 12 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Ja sellega on eelnõu 437 teine lugemine lõpetatud. 

Tänane 13. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud infoühiskonna teenuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 224 teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Arutasime nimetatud eelnõu teise lugemise ettevalmistamist majanduskomisjonis 30. mail. Tegemist on Euroopa Liidu määruse ülevõtmisega, mille eesmärk on ennetada ja tõkestada veebiteenuste ärakasutamist …

Vabandust! Head kolleegid, saalis on lärm. Palun jätkake.

… terroristliku sisu levitamiseks. Nii. Sellele eelnõule oli esitatud hulganisti muudatusettepanekuid EKRE fraktsiooni liikmete poolt, kokku 224. Need muudatusettepanekud olid esitatud nii üksi kui paaridena ja tulenevalt ettepanekute esitamise laadist ja suurest hulgast sai neid pidada obstruktsioonilisteks muudatusettepanekuteks ehk nendel puudus sisuline selgitus. Ettepanekud olid esitatud süsteemselt, see tähendab, et erinevad esitajad jätsid mingid sätted välja või kehtetuks tunnistamist või uute sätete lisamist sealt, kus eelnevad esitajad jätsid pooleli. Ehk siis need ettepanekud olid ebasiirad, nende eesmärk ei olnud eelnõu teksti paremaks teha. Seetõttu sai need ka grupeeritud 34 muudatusettepanekuks. 

Siseministeeriumi esindas sellel koosolekul Jüri Vlassov, kes ütles, et nemad on oma kommentaarid muudatusettepanekutele teinud. Ja muu hulgas mainis ta ka seda, et paljud muudatusettepanekud ei ole regulatsiooni eesmärgiga kooskõlas.

Ettepanekute esitajaid või nende esindajaid kohal ei olnud. Me hääletasime need muudatusettepanekud läbi. Häältega 6 vastu, 1 erapooletu oli hääletustulemus kõikide nende muudatusettepanekute, 1–34 puhul ja seetõttu nad ei kuulu siin saalis hääletamisele vastavalt kodukorra ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. 

Muudatusettepanek 35 tuli majanduskomisjoni enda poolt. Siin oli tegemist normitehniliste muudatustega, millega viidi eelnõu kooskõlla juba menetletud eelnõuga 390, kus olid muudatused tehtud – see seadus, mille ka president kuulutas täna välja. 

Nüüd, miks ei olnud kohal muudatusettepanekute esitajate esindajaid, selle kohta esitas meie 3. juuni istungil Anti Poolamets pretensiooni, öeldes, et tema teadis, et istung algab kell neli, või vabandust, kell kaks, aga tegelikult algas ta kell kaheksa. Ja komisjonis sai selgitatud, et nii nagu tavaks, saadeti eelmise nädala lõpus komisjoni päevakord ja istungite kellaajad välja. Seal oli ilusti kirjas, et neljapäevane istung toimub kell kaheksa, see oli ka eraldi esile tõstetud. Lisaks tulid kalendrikutsed. Esmaspäeval kinnitasime ka päevakorra. Nii et tegelikult oli see kõik ilusti teada. Teavitati ka EKRE fraktsiooni sekretariaati, nagu sellises olukorras kombeks. Küll me leppisime arutelu tulemusena tegelikult kokku, et tulevikus, kui on tõesti erakorralisel ajal istung, siis me püüame veel täiendavalt ühendust võtta, et kõigile oleks see ilusti teada. 

Ja võeti vastu ka menetluslikud otsused ja need võeti vastu konsensuslikult. Minu poolt kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Ja no ei ole teile küsimusi. Suur tänu!

Tõepoolest. Aitäh!

Ei taheta midagi küsida, nii et suur tänu teile ettekande eest. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste avamise soovi ka ei ole. 

Eelnõule on laekunud 35 muudatusettepanekut. Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitajad Martin Helme, Arvo Aller, Leo Kunnas. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Aga see ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt RKKTS‑i § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 2, esitajad Varro Vooglaid, Jaak Valge, Alar Laneman, Kert Kingo, Arvo Aller. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ettepanek ei kuulu sama sätte alusel hääletamisele. Muudatusettepanek nr 3, esitajad Varro Vooglaid, Rene Kokk. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 4, esitajad Mart Helme, Helle-Moonika Helme. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 5, esitajad Martin Helme, Arvo Aller, Leo Kunnas. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 6, esitanud Siim Pohlak, Alar Laneman, Rene Kokk, Kert Kingo. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt RKKTS‑i § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 7, esitajad Leo Kunnas, Martin Helme, Arvo Aller. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 8, esitaja Kert Kingo. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepaneku nr 9, esitajad Mart Helme, Arvo Aller, Leo Kunnas. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 10, esitajad Alar Laneman, Rene Kokk, Kert Kingo, Arvo Aller. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 11, esitajad Martin Helme, Arvo Aller. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 12, esitajad Martin Helme, Arvo Aller. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 13, esitajad Alar Laneman, Rene Kokk, Kert Kingo. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 14, esitajad Martin Helme, Arvo Aller, Helle-Moonika Helme. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 15, esitajad Helle-Moonika Helme, Arvo Aller. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 16, esitajad Helle-Moonika Helme, Arvo Aller, Siim Pohlak, Rain Epler, Rene Kokk, Kert Kingo, Leo Kunnas, Alar Laneman. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 17, esitajad Leo Kunnas, Alar Laneman, Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek n 18, esitajad Evelin Poolamets, Henn Põlluaas. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 19, esitajad Evelin Poolamets, Henn Põlluaas, Jaak Valge, Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 20, esitajad Jaak Valge, Varro Vooglaid, Martin Helme, Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 21, esitajad Martin Helme, Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 22, esitajad Martin Helme, Rain Epler, Siim Pohlak, Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 23, esitajad Siim Pohlak, Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 24, esitaja Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 25, esitajad Siim Pohlak, Varro Vooglaid, Helle-Moonika Helme, Kert Kingo. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 26, esitaja Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 27, esitajad Helle-Moonika Helme, Kert Kingo. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Ettepanek nr 28, esitajad Helle-Moonika Helme, Kert Kingo. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 29, esitaja Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu ka hääletamisele. Ning viimane lehekülg, muudatusettepanek nr 30, esitaja Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 21, (Hääl saalist.) vabandust, 31. Muudatusettepanek nr 31, esitajad Martin Helme, Arvo Aller. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 32, esitaja Kert Kingo. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 33, esitaja Anti Poolamets. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 34, esitaja Evelin Poolamets. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Head kolleegid, muudatusettepanek nr 35, esitaja majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Sellega me oleme eelnõu 224 muudatusettepanekud läbi vaadanud ning juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 224 SE teine lugemine lõpetada. Sellega on eelnõu teine lugemine ka lõpetatud. 

Tänane 14. päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud välisteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (353 SE). Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Väliskomisjon arutas eelnõu 353 teise lugemise ettevalmistamist esmaspäeval, 3. juunil käesoleval aastal toimunud istungil. Kutsutud olid Välisministeeriumi jurist Piret Soininen ja Välisministeeriumi personaliosakonna peadirektor Riina Pihel. 

Istungil resumeeriti, et eelnõu 353 on läbinud esimese lugemise ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei ole Riigikogu liikmetelt laekunud mitte ühtegi muudatusettepanekut. Välisministeerium on esitanud mõned muudatusettepanekud ja osa neist tulenevad sellest, et sellel eelnõul on ette näha uus jõustumiskuupäev, alates 1. jaanuarist 2025. 

Eelnõud menetleva juhtivkomisjoni esindaja pidas kohaseks, et ministeeriumi tagasiside põhjal formuleeritakse ettepanekud väliskomisjoni muudatusettepanekuteks, mida kokku on viis. Komisjon toetas oma 3. juuni istungil konsensuslikult kõiki muudatusettepanekuid, millest osa tulenesid eelnõu seadusena jõustumise edasilükkumisest algselt plaanitud 1. aprillist 2024 uuele kuupäevale, 1. jaanuarile 2025.

Seejärel tegi väliskomisjon oma 3. juuni istungil ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 12. juunil 2024 ja teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 11. septembril 2024 ja viia läbi lõpphääletus. Kõik menetluslikud otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõik me mõistame, et välisteenistujate abikaasa või registreeritud kaaslase olukord tööturul on mõnes mõttes haavatav. Kui see abikaasa peab kolima teise riiki, kannatavad tema töösuhted kodumaal. Millised sammud on ette võetud selleks, et selline positsioon tööturul oleks paremini kaitstud välisteenistujate abikaasade jaoks?

Aitäh, Maria! Tegelikult see on väga oluline teema ja see välisteenistuse seaduse kaudu reguleeritakse mitte ainult nende muudatuste baasil, mida selles eelnõus ette nähakse. Tegelikult võiks öelda, et võrreldes teiste välisteenistustega üldse Euroopas, on Eesti välisteenistus just nimelt selles valdkonnas päris eesrindlik. Eesmärk tegelikult on tagada seesama väga oluline pereõnn, et kui ikkagi välislähetuses, ja pikaajalises välislähetuses inimesed töötavad, siis nendel, näiteks välisteenistuja abikaasal või registreeritud elukaaslasel on tagatud riigi poolt vähemalt selline elementaarne tugi, et ta saab välislähetuses oleva, välisteenistuses oleva abikaasaga kaasas olla. Aga selle seaduseelnõuga tegelikult muudetakse mõnevõrra veel soodsamaks need tingimused, mis kaasnevad välislähetuses oleval abikaasal. 

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea Marko! Ma mäletan, pikka aega tagasi, kui neidsamu seadusemuudatusi menetleti siin Riigikogus, ammu-ammu, iidsetel aegadel, siis oli seal tõepoolest probleem sellega, et neid kooselupartnereid ei lubatud, ei koheldud võrdselt abikaasadega, ja selle üle oli suur vaidlus. Minu teada ka seda seadust ei kuulutatud seetõttu välja. Väga häbiväärne muidugi, et toonane valitsus sellisel viisil kohtles halvasti inimesi, ebaväärikalt. Aga ma tahtsin küsida, et kuidas nüüd on. Kas see probleem selle seadusega on vahepealsel ajal leidnud lahenduse kuidagi muul viisil? Mis sellest sai? Värskendage palun mu mälu.

Aitäh, hea Raimond! Sellest sai väga hea otsus, mille tegi Riigikogu üht teist seadust menetledes abieluvõrdsuse seaduse kaudu. Tegelikult on see probleem leidnud lahenduse, mis tõesti eelmises koosseisus viis selleni, et toonane Vabariigi President oli sunnitud mitte seadust välja kuulutama ja ta kukkus menetlusest välja. Aga iseenesest tõesti tahan rõhutada ja hea, et sa seda meelde tuletad praegu teise lugemise lõpul, et seda välisteenistuse seaduse muutmist on arutatud päris pika aja jooksul. Ta tekitas ka ministeeriumis endas muude küsimuste valdkonnas päris palju küsimusi. Ja ma usun, et just nimelt see aeg on natukene andnud võimaluse paljudele lahti olnud küsimustele leida võimalikult ratsionaalne lahendus, kaasa arvatud ka sellel teemal, mida te esitasite.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimistel osalemise soovi ma ei näe, seega läbirääkimisi ei avata.

Järgnevalt vaatame üle muudatusettepanekud. Kokku on sellele eelnõule esitatud viis muudatusettepanekut, kõik juhtivkomisjonilt. Esimene muudatusettepanek on esitatud väliskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on esitatud samuti väliskomisjoni poolt, komisjoni enda seisukoht on arvestada täielikult. Ka kolmas on esitatud komisjoni poolt, arvestada täielikult. Neljas on esitatud väliskomisjoni poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ning viies ettepanek on samuti esitatud väliskomisjoni poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 

Sellega me oleme eelnõu 353 muudatusettepanekud läbi vaadanud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 353 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane 15. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse eelnõu 433 esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli terviseminister Riina Sikkuti. Ma nägin Riina Sikkutit seal saali taga ja palun nüüd tõesti Riigikogu kõnetooli terviseminister Riina Sikkuti. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan Riigikogule uut rahvatervishoiuseadust, mis käsitleb tegelikult väga laia ringi teemasid. Ta asendab alates 1995. aastast kehtinud seaduse uue terviktekstiga. Ja tõesti, selle ligi 30 aasta jooksul kehtinud seaduse tekst on ajale jalgu jäänud.

Eelnõu eesmärgiks on rahvastiku tervise paranemine ja uus seadus keskendub sellele, et tagada inimeste tervise kaitse. Ja tervis ei ole pelgalt haiguse puudumine, vaid inimese sotsiaalne, füüsiline ja vaimne heaoluseisund. 

Miks meile need terved inimesed olulised on? Muidugi saab terve inimene osaleda paremini ühiskonnaelus ja sinna panustada, Eesti arengut toetada, aga samal ajal on rahvatervishoiuga selline mitte järjepidevalt tegelemine väga kulukas. Jõuab suurem hulk inimesi ravile, kui neil on terviseprobleem tekkinud, ja see ravi on kulu ja inimese kaotus on muidugi ühiskonnale kulu. Nii et me peame terviseprobleeme ennetama. 

Eesti andmete põhjal me võime julgelt öelda, et 40% kõigist surmadest on seotud riskikäitumisega, mis on muudetav, mis on ennetatav. Nende kahjude ärahoidmiseks peab ka elukeskkond meil aitama seda tervist hoida. Tihti need sekkumised on lihtsad, suhteliselt odavad, tõenduspõhised ja aitavad hoida kokku meie raviraha, aga mis veel olulisem, kaitsta inimeste tervist. 

Uues seaduses see, mis muutub, on järgmine. Esiteks, senisest selgemalt saab kirja osapoolte vastutus ja roll. See on seadus, millega me Eestis sätestame selle põhimõtte, et tervis on igas poliitikas. See tähendab, et tervis ei ole ainult perearsti, haigla vastutus. Võimalike mõjudega tervisele peab arvestama igas valdkonnas, olgu siis tegemist teedeehituse või haridusega. Ja tervisliku elukeskkonna kujundamisel ja tervist toetavate valikute võimaldamisel on vastutus meil kõigil, ja eriti nendes keskkondades, kus inimene viibib pikalt: töökoht, kool, lasteaed, aga ka haigla ja hooldekodu. Nii et väljaspool klassikalist tervishoiusüsteemi. 

Ja kujundada seda ümbritsevat keskkonda selliselt, et ta oleks laiemas mõttes inimeste füüsilist, vaimset ja sotsiaalset heaolu toetav, on selle seaduse eesmärk. Seaduses tuuakse välja nii ministeeriumide ülesanded ja vastutus mõju hinnata kui ka kohaliku omavalitsuse ülesanded. Kui kehtivas rahvatervishoiu seaduses tõesti terminoloogia on vananenud, kohaliku omavalitsuse ülesanded on vananenud, siis oluline on rõhutada, et uues seaduses ei ole omavalitsustele pandud lisaülesandeid. Senised ülesanded on selgemalt lahti kirjutatud, kasutades kaasaegset terminoloogiat, ja kohalike omavalitsuste tegevusi juhtiv dokument, selline tervise ja heaolu profiil, mis kirjeldab omavalitsuses elavate inimeste tervislikku seisundit ja vajadusi, ka abivajadust. See on selgemaks kirjutatud. 

Kui praegu tuleb tervise ja heaolu profiili uuendada iga nelja aasta järel, siis tegelikult tervise ja rahvastikuga seotud protsessid on sageli aeglased. Nii et nüüd see kohustus uuendada iga nelja aasta järel läheb maha ja iga nelja aasta järel tuleb hinnata profiili uuendamise vajadust. Kui on toimunud olulised muutused, tuleb profiil uuendada, kui ei ole, saab uue vana profiili alusel kavandada uusi tegevusi. 

Eelnõuga rõhutatakse ka selgelt, et rahvatervishoid on selline arendusvaldkond. See peab olema terviklik, tuginema analüüsidele, seada tuleb mõõdetavaid eesmärke ja järjepidevalt tuleks ellu viia tõenduspõhiseid tegevusi nende eesmärkide saavutamiseks.

Kui me räägime sihtrühmadest, siis seadusemuudatuste olulisemaks sihtrühmaks on lapsed. Alustades sellest, millised on nõuded meil lasteaedadele ja koolidele, samuti toidule, mida me pakume – on need lasteasutused, lastelaagrid või ka teised kohad, kus me maksumaksja raha eest toitu pakume. Seaduses tuuakse üldpõhimõtted ja rakendusaktis täpsustused. Vähendatakse lisatud suhkru rolli, ehk tähtis on see, kuidas lapsed toiduga vajaliku energia kätte saavad. Klaas morssi ja köögiviljad ja täisteratooted võivad olla samasuguse kaloraažiga, kuid mitmekesise ja tasakaalustatud toidulaua kujundamisel on neil erinev tähtsus. 

Samuti on tähtis, et puhvetites pakutav toit ja jook oleks tervislikum. Ja siin uue seaduse kohaselt anname koolidirektoritele õiguse pakutavale toidule ja joogile sellised nõuded seada. Direktorite jaoks on olemas alusmaterjal, Tervise Arengu Instituudi koostatud juhend, mis on juba praegu olemas veebis kättesaadav. Koolipere saab omavahel läbi arutada, kuidas laste tasakaalustatud toitumist paremini toetada ja milliseid tooteid puhvetis müüa. 

Sealjuures tuleb mainida, et Eesti on üks viiest Euroopa Liidu liikmesriigist, kus koolides müügiks pakutavale toidule mingisuguseid nõudeid kehtestatud ei ole. Lisaks Eestile siis ka Poola ja Tšehhi ja Itaalia on need, kes koolis pakutavaid jooke ja toitu ei reguleeri. Jutt on enamasti limonaadist, maiustustest ja väga kõrge soola- ja rasvasisaldusega snäkkidest, mille asemel võiks pakkuda tervislikke valikuid. 

Järgmiseks puudutab seadus solaariumi- ja tätoveerimisteenust. Uue seaduse kohaselt lubame solaariumi- ja tätoveerimisteenuseid vaid täisealistele. Sellel on selgelt tervisega seotud põhjused. Mida varasemas eas inimene solaariumis käimist alustab, seda kõrgem on tema risk. Solaarium kuulub esimese grupi kantserogeenide hulka ja selle seos vähki haigestumisega on teaduslikult tõestatud ja tugev. Teadusuuringud näitavad, et inimesel, kes on elu jooksul vähemalt korra solaariumi külastanud, on juba viiendiku võrra suurem tõenäosus haigestuda melanoomi kui solaariumit mittekülastavatel inimestel. Ja kui esimene solaariumikülastus on toimunud noores eas, tõuseb haigestumise risk ligi 60% ja kasvab iga kasutuskorraga. 

Lisaks suureneb risk haigestuda lisaks melanoomile teistesse nahavähi tüüpidesse ja tõesti, nooremas eas solaariumi kasutajad on väga suure riski all. Enamik Euroopa Liidu riike on solaariumikasutuse lubanud vaid täisealistele. 

Järgmiseks tätoveerimisest. Tätoveerimise terviseohud tulenevad peamiselt kasutatavatest värvainetest. Need võivad sisaldada raskmetalle, erinevaid ühendeid, mis on negatiivse tervisemõjuga ja samuti võivad soodustada vähki haigestumist. Mida varasemas eas inimene laseb tätoveeringu teha ja puutub seekaudu kokku potentsiaalselt kantserogeensete ainetega, seda suurem tõenäosus on elu jooksul haigestuda. Ja ka siin me lähtume teiste riikide praktikast. Alaealistele on tätoveerimine keelatud Küprosel, Taanis, Prantsusmaal, Maltal, Rumeenias, Rootsis ja Suurbritannias. 

Ühtlasi keelustatakse eelnõuga silmamunade tätoveerimine, mis on väga suure riski ja püsiva tervisekahjustuse ohuga. Samuti uuendame nõudeid iluteenuse osutajatele. Iluteenuse osutajal peavad edaspidi olema tõendatud teadmised, näiteks haridustunnistus, koolitustõend, sertifikaat, aga ka kogemused või muu tõendusmaterjal. Need võivad olla omandatud läbi koolituste või muude õppeviiside. Selle nõude eesmärk on tagada, et iluteenuseid vahetult osutavatel isikutel oleks piisavalt teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi protseduuri ohutuks teostamiseks, ning seeläbi parandada iluteenuste kvaliteeti ohutust. 

Head saadikud! Libameditsiin ja tervisealane valeinfo levivad suure hooga. Kui läheb hästi, siis need kõikvõimsad nii-öelda ravimid ja ravimeetodid ei süvenda inimese terviseprobleeme ega ohusta tervist. Paraku see nii alati ei ole. Osa libameditsiinist tegutseb mürgiste ainetega, nii tervisele ohtlike taimsete ja loomsete saadustega, aga ka kemikaalidega. Ja kui kutsutakse inimesi üles tarbima neid mürgiseid aineid tervise hoidmise, kaitsmise või parandamise eesmärgil, siis nüüd saab Terviseamet õiguse sekkuda, järelevalvet teha ja vajadusel ka trahv määrata. 

Kuna tavainimesel puuduvad teadmised, kuidas või kas üldse kasutada neid mürgiseid seeni, taimi või loomseid saadusi nii, et nad ei oleks tervisele ohtlikud, siis võivad tekkida väga tõsised mürgistusjuhtumid. Meil on hulganisti näiteid, kus inimestele soovitatakse erinevate haiguste raviks kasutada kemikaale, seeni, mürgiseid taimi. Samuti on korraldatud Eestis konnamürgiseansse, mille eestvedajad lubavad tervisega seotud ja mitteseotud probleemide lahenemist. Konnamürgiseansil osalemisega on seotud Eestis vähemalt üks surmajuhtum. Piirangu mõte on, et inimene, kellel puuduvad vastavad teadmised, ei hakkaks iseseisvalt lootuses paraneda või murele lahendust leidma. Ühelt poolt näiteks ohtlikke kemikaale ravimise eesmärgil kokku segama ja selle käigus ennast või teisi kahjustama või siis taimede või mürgiste seentega manustamisega ennast ohtu seadma. 

Uue seaduse kohaselt peavad teenuse osutajad veenduma, et toode või teenus, mida nad reklaamivad ja pakuvad, ei oleks ohtlik inimese tervisele, ja isegi siis, kui need ained pärinevad loodusest. Kui toode on mõeldud koduseks puhastusvahendiks, siis ei tohi teha üleskutset selle tervise parandamise eesmärgil sissejoomiseks. 

Kuidas järelevalve täpsemalt töötab? Juba täna on Terviseametis tööl veebinõunik, kelle eesmärk on veebikeskkondades valdkondlike murekohtade märkamine ja reageerimine. Eesmärk on hoida ära olukordi, et inimene kasutaks teenuseid, tooteid või nõuandeid, mis võivad olla tervist kahjustavad. Tulevikus laienevad Terviseameti järelevalve võimalused: on võimalik teha trahvi, võtta vallasasja hoiule, vajadusel hävitada, teha kontrollkäike, rakendada viibimiskeeldu näiteks laatadel, kui on näha, et müüakse tervise parandamise eesmärgil inimestele ohtlikke tooteid.

Aga fookus on siiski ennetamisel. See on ennetamise seadus, nii et eelkõige me kontrollime toote ja teenuse reklaami õiguspärasust ja proovime vältida tervisekahju teket. Kaebuspõhine järelevalve mõistetavalt jätkub. Nii et kui inimene näeb sääraseid valejutuga tervenemist lubavaid mürke ja jõuab järeldusele, et see nii ei peaks olema, siis kahtlemata saab pöörduda Terviseameti poole ja ka sellisel viisil sekkuda. 

Lisaks on kavas muuta narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadust. See tähendab, et uuele psühhoaktiivsele ainele luuakse ajutised käitlemistingimused, mis võimaldab potentsiaalse ohu korral kiiremat aine turult kõrvaldamist. Seni on olnud uute ohtlike ainete turult eemaldamise protsess pikk. Näiteks praegu läheb umbes kuu aega, et uus aine nimekirja lisada, aga aine puhul, kui tõesti tõenduspõhine informatsioon on olemas, Eesti turul see liigub, on oht meie inimeste tervisele, siis saaks seda teha kiiremini. Kui ei ole tõenduspõhist informatsiooni, laborianalüüse ja teiste riikide infot, siis kahtlemata see protseduur on pikem, võib võtta ka praegu aega kuni kuus kuud, kuni on võimalus toetuda näiteks teiste riikide praktikale ja kogemustele. Peale ajutise käitlemise tingimuste loomist selle seadusega jõuab aine nimekirja kahe nädala jooksul ja siis on aega üks aasta, et ametlikult aine nimekirja lisada. 

Nii palju siis konkreetsest rahvatervishoiu seadusest. See seaduse tekst ise on napp, tõesti on 14 lehekülge või 15, ja siis lisaks on muudatused teistesse seadustesse, mis puudutavad peamiselt terminoloogiat. Aga selle seadusega antakse volitusnormid väga mitmete määruste jaoks. Praegu on 21 määrust, suurusjärk jääb samaks.

Koos rahvatervishoiu seaduse uuendamisega ajakohastatakse mitmeid määruseid, alustades nõuetest ilu- ja isikuteenuste osutamisele, ujulatele, basseinidele, veekeskustele, laste toitlustamisele, haridus- ja sotsiaalteenuste osutamisele, püsi- ja projektilaagritele. Ja on veel mitmed määrused, mis on ajale jalgu jäänud. 

Üks määrus liigub rahvatervishoiu seadusest välja tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse. See on soolise ebakõla temaatikat käsitlev määrus. Eelnõuga soolise ebakõla käsitluse sisulisi muutusi ei tehta, aga kuna tegemist ei ole ennetamisega, vaid ikkagi tervishoiuteenuse osutamisega konsiiliumi või komisjoni poolt, arstid on seal nõu andmas, siis on sobivam tervishoiuteenuste korraldamise seadus, kus volitusnorm määruse jaoks peaks asuma.

Rahvatervishoiu seadus on kavandatud jõustuma 2025. aasta 1. juulil. Eelnõu koostamisel olid partneriteks Rahandusministeerium, Siseministeerium, Justiitsministeerium ja Kliimaministeerium. Koostööd tehti ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Eelnõu on enne kooskõlastusringile saatmist tutvustatud ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajatele ja koolide esindajatele, sealhulgas Eesti Koolijuhtide Ühenduse esindajatele. 

Praeguse rahvatervishoiu seaduse teksti uuendav eelnõu on varem Riigikogu suures saalis olnud. See langes koosseisu lõppemise tõttu 2023. aasta alguses menetlusest välja. Käesolev versioon sisaldab mõningaid täiendusi. Üheks uueks sätteks on § 15, kus sätestatakse nõuded ja piirangud mürgiste või inimese tervisele ohtlike taimsete ja loomsete saaduste kemikaalide müügipakkumiste tegemisel inimeste tervise parandamise eesmärgil. Lisaks on lisatud § 30 uuringueetika komitee kohta, mis hindab erinevatest andmekogudest, infosüsteemidest teadusuuringu ja statistika vajadusteks isikuandmete väljastamise vajalikkust ja põhjendatust. 

Kolmas muudatus puudutab kemikaaliseadust. Paragrahvis 44 määratakse uuringuid tegevate laborite hea labori tava nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise asutuseks Terviseamet. Lisaks on tehtud täiendus, millest viimati rääkisin: potentsiaalselt ohtlike ja psühhoaktiivsete ainete puhul saame kiiremalt neid turult eemaldada ja seeläbi tervisele riske vähendada. 

Kokkuvõttes on uue seaduse eesmärk luua tingimused inimeste eeldatava ja tervena elatud eluea tõusuks, ennetada ja vähendada ebasoovitavaid tervisemõjusid elukeskkonnas ja ebavõrdsust elanike terviseseisundis ja seeläbi saavutada neid positiivseid muutuseid rahvastiku tervises. Uus seadus on kahtlemata samm edasi terve ühiskonna suunas ja me ei tegele probleemidega siis, kui nad on tekkinud, vaid hoolitseme selle eest, et neid eos ennetada. Palun teil eelnõu toetada! Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Irja Lutsar, palun!

Aitäh! Kuigi jah, võib-olla rahvatervise seisukohalt kõige parem aeg seaduse vastuvõtmiseks ei ole, aga see on põhjalik seadus. Ja minu küsimus on tegelikult registritest või andmekogudest. Selles seaduses on mainitud ainult mõned registrid või andmekogud, aga mõni päev tagasi sotsiaalkomisjoni liikmed said ka kirja Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Seltsilt, kes teeb ettepaneku, minu arust õigustatud ettepaneku, et ka vastav register ja selle seadus peaks olema. Neid asju, registreid on veel teisigi. Kuidas sa näed, et kuna meie, Eesti hakkame ka liikuma selles suunas, et me oleme registrite riik, nii nagu Skandinaavia on, ja teeme teaduspõhised, mitte emotsioonidepõhised otsused?

Aitäh! Väga hea küsimus. Tõepoolest, meil on registreid, tegelikult väga häid ja kvaliteetseid registreid, mille põhjal teha teadustööd ja parandada ka tervishoiuteenuste osutamist. Ma tooksin välja kaks asja. Üks on see, et tõepoolest, milliseid registreid veel on vaja, mis see optimaalne arv on. Praegu raseduse infosüsteemi juurde arendatakse tõesti viljakusravi puudutavat osa. Kui me muidu kogume andmeid raseduse kulgemise, katkemise, katkestamise, ema ja vastsündinu haigestumise, suremuse analüüsimiseks, siis kõik see, mis puudutab viljatusravi ja nende inimeste arvu, kes viljatusravi läbi teevad ja ka lapsed saavad, nende arv kasvab ja see on väga väärtuslik andmebaas, et vaadata nende laste riske ka eluea jooksul. Nii et kahtlemata ma toetan viljatusraviregistri loomist.

Nüüd, kui andmekoosseisu osas on juba minu arust kokkulepe saavutatud, kui me suudame ära sõnastada ka vajalikud muudatused siia seadusesse, siis tõepoolest pärast esimest lugemist muudatusettepaneku saab teha, on see siis seltsi poolt või Sotsiaalministeeriumi poolt, et siia raseduse infosüsteemi juurde lisada ka see, mis puudutab viljakusravi.

Nüüd teine aspekt lisaks sellele, millised registrid meil olemas on. Paljuski registrid, mida siin seaduses kirjeldame, on tervise infosüsteemist eraldiseisvad. Neid andmeid kogutakse eraldi, Tervise Arengu Instituut peab registrit ja siiamaani on see meid hästi teeninud. Tulevikku vaadates peaks kahtlemata tegema sama, nagu näiteks vähi sõeluuringu registriga on juba tehtud, ehk siis tervise infosüsteem, kuhu kogunevad andmed inimese tervisliku seisundi, diagnooside, tehtud analüüside, osutatud protseduuride kohta, siis ka registriandmed peaks saama tervise infosüsteemist, et meil ei oleks eraldi registri pidamist ja tervise infosüsteemi.

Nüüd, esimene samm vähi sõeluuringute registriga on tehtud. Eks ta otsapidi on nii IT-alase ressursi kui ka analüütilise ressursi, aga samamoodi ka investeeringute küsimus järgmisteks aastateks. Millises tempos me suudame ülejäänud registrid ka tervise infosüsteemi peale viia? Aga lõpuks, kui see tehtud saab, ma arvan, et see on maailmas esmakordne, sellises mahus tervise infosüsteemi põhjal registrite pidamine. Ja siis saab neid juurde luua ilma nende piiranguteta, mis meil praegu on. Teadustöö tegemises, aga ma arvan, et ka patsientidele paremaks teenuse osutamiseks, ravi järjepidevuse tagamiseks meil oleks vaja registritega rohkem tööd teha. Omaette väärtus on see, inimesed, kes ka praegu initsiatiivi registri loomiseks võtavad, arutelusid peavad, andmekoosseisus kokku lepivad. Eestis ongi väga kitsas ring spetsialiste ja väga tore, kui nemad pühendunult selle registri ülesehitamises kaasa löövad. Seda suurem on kindlus, et nad kasutavad seda infot, mis sinna koguneb, ja sellest küll kellelgi kahju ei ole. Ma väga loodan, et selline teadmispõhine otsustamine ja meie enda inimeste andmete analüüsil, ma ei tea, kujundatud tervishoiuteenused, tehtavad otsused, tervisepoliitilised otsused on tulevikus ikka rohkem reegel kui erand.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Nagu hästi teate, seda seaduseelnõu on ennegi püütud parlamendis heaks kiita. Toona ta kahjuks on takerdunud siin paari aasta eest triviaalsetesse vaidlustesse. Tegelikkuses oleks see pidanud jõustuma mitme aasta eest. Ma küsingi nii. Minu jaoks üks suuremaid murekohti, mida tegelikult see eelnõu lahendada püüab, on just seotud libameditsiiniga, mille ohvriteks on meie hulgas palju nii lapsi kui täiskasvanuid. Paratamatult me näeme, et see mure, võib öelda, või see trend lausa, ise kuskile ei kao. See seaduseelnõu näeb ette mitmed konkreetsed meetmed, millele te ka tähelepanu juhtisite. Jõustub loodetavasti juulis 2025. Ma küsin niipidi: mida me seni saame teha, et tegelikkuses aidata kaasa nii-öelda alternatiivmeditsiini, parem oleks öelda, libaravi leviku tõkestamisele meie ühiskonnas, mis tegelikkuses toob kaasa arvestatava tervisekahju ja kahjuks ka surmajuhtumeid?

Aitäh! Lisaks sellele, et seaduse jõustumiseni on aega, siis seadus teeb esimese sammu ja tegeleb ainult nende toodete ja teenustega, mis on päriselt mürgised, inimese tervisele ohtlikud. Aga lisaks mitte tõenduspõhist informatsiooni ja ka teenuseid, mis ei ole mürgised, pakutakse ka pärast seaduse jõustumist, seal jäävad riigi käed endiselt lühikeseks. Arvestades seda, et nii sotsiaalmeedia kui selline usaldamatuse levik ühiskonnas loob soodsa pinnase personaalsete pakkumiste tegemiseks, inimestega ööpäev läbi ühenduse hoidmiseks või võtmiseks, neile tõesti, ma ei tea, atraktiivsete ettepanekute tegemiseks, oma lugude jagamiseks, siis ega see tegevus lisaks seaduses ettenähtud võimalikele trahvidele peab olema ikkagi ka tõenduspõhise info jagamine. Teadlikkuse tõstmine, tõenduspõhise info jagamine, ekspertide eetrisse toomine, kes saavad ümber lükata seda valet, mida levitatakse. 

Kahtlemata me kõik soovime olla terved, aga tihtipeale sellist imetabletti või mingisugust võlulahendust olemas ei ole, mis mured ära võtab või kõigi asjade puhul aitab. Ükskõik kui palju me tahame seda uskuda, enamasti see võimalik ei ole. Lahenduseks on ikkagi tõenduspõhise meditsiini pakutav rohi, mis võib küll olla kibe, või protseduur, mis võib olla ebameeldiv, aga see on ainus viis, kuidas oma tervist taastada või tervena püsida. Tuleb kuulata eksperte. Eks ka siin saalis saab ekspertidele rohkem sõna anda ja ümber lükata seda levivat valeinformatsiooni, puudutagu see vaktsineerimist või MMS-i või muid sekkumisi.

Suur tänu, auväärt minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonipoolseid otsuseid tutvustab sotsiaalkomisjoni liige, kolleeg Karmen Joller. Palun!

Tere õhtust kõigile! Minister andis juba väga hea ülevaate seaduseelnõust, mis leidis väga positiivset vastukaja ka meie komisjoni liikmete poolt, eriti arstidest liikmete poolt. Ma olen veendunud, et need esialgu võib-olla küll väikesed sammud, aga ikkagi juba sammud edasi leiavad head vastukaja ka kõikide teiste Eesti arstide poolt. 

Aga lühidalt teemadest, mis kerkisid arutelus esile. Kuna minister siin tutvustas juba, et loomsed ja taimsed tooted, millel ei ole raviomadused, et seaduse järgi ei tohi neile omistada raviomadusi, siis tekkis küsimus, et kuidas on lood näiteks erinevate kemikaalidega, millel ei ole raviomadused, aga millele neid omistatakse. Ja lisaks, et meil on olemas ka väga kuulsaks ja rikkaks saanud jutumärkides terapeudid ehk inimesed, kes nimetavad end terapeutideks, aga tegelikult neil ei ole mitte mingisugust haridust. Arutelu käigus jõudsime järeldusele, et neid probleeme tegelikult reguleerivad teised seadused ja eriti just terapeudi ametinimetuse osas siis võib-olla tuleb tulevikus ka muudatus. Siis räägiti, just millest ka juttu oli, väärinfo levikust ja oli ka ettepanek, et Terviseameti üheks ja võib-olla ka ministeeriumi selliseks tervist edendavaks meetmeks, seadus nimelt sätestab erinevad meetmed, võiks olla ikkagi ka keskendumine väärinfo leviku pidurdamisele ja strateegiate väljakujundamisele. Kui meil näiteks kaitsevaldkonnas väärinfo leviku pidurdamisel on teatud strateegiad, siis meil terviseinfo osas praktiliselt see puudub. Ja eriti kuna me teame, et see mõjutab ka haigekassa, või vabandust, Tervisekassa eelarvet, meie kõigi raviraha, haiguslehed ja nii edasi, mis kaasneb, see on selline võib-olla veidi küüniline, aga mis kaasneb tegelikult inimeste tervise halvenemisega ja tegelikult ka surmadega, mis on libainfo tulemus. Rääkimata lastest ja ohust laste tervisele, kui on meil juba praegu langenud vaktsineerituse tase mitmete haiguste vastu alla Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud piiri. Lisaks oli juttu koolipäeva algusest, arutati koolitoidust ja eriti suhkrusisaldusest koolitoidus. Arutati erinevaid aspekte, mida tuleb kaaluda. Toodi näiteks, koolipäeva alguse puhul toodi välja, et see KOV-idele paneb siiski ühe väikese või suure vastutuse, milleks on näiteks bussitranspordi kohandamine koolipäeva algusega. Jutuks tulid ka e-ained, mille puhul samuti minister selgitas, et e-ainete, toidus olevate e-ainete kasutamist ja piirnorme reguleerib teine seadus ja sellega tegeleb teine asutus. 

Komisjonis tehti järgmised ettepanekud. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. juunil, selle vastu oli 2 saadikut ja poolt 6, erapooletuid ei olnud. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati Karmen Joller, mis oli konsensuslik, ja tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, poolt 6, vastu 1, erapooletuid 1. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud eesistuja! Kallid Riigikogu liikmed, kes veel siin saalis on! Vaevalt, et keegi enam nii hilja televiisorit vaatab. Tegemist on väga mahuka ja kindlasti väga hea seadusega, mida siin eelkõnelejad hästi tutvustasid. Ainult paarile punktile tahaksin tähelepanu juhtida, et mida see seadus veel reguleerib. See seadus reguleerib tätoveerimist. Tätoveerimine on midagi, tätoveerimine ei ole uus maailmas, aga ütleme, niisugune laialdane tätoveerimine on uus. Varasemalt tätoveerimist reguleerida tarvis ei olnud, seda kasutati ainult vanglates ja seetõttu tätoveeritud inimene oli kinnipidamisasutuses viibinud. Tänapäeval tätoveerimine on muutunud väga populaarseks mitte ainult täiskasvanute, vaid ka väga noorte inimeste hulgas. Alaealistele keelustatakse tätoveerimine ära, mis on kindlasti väga õige, sest tätoveerimine sisuliselt on naha kahjustamine, ja kas see nii noores vanuses on ohutu, seda me praegu ei tea. Ja teiseks, kas inimene, kes on 15–16 aastat vana, on teadlik nendes otsustes, mida ta teeb.

Ja teine asi, mida see seadus osaliselt reguleerib, on needsamad registrid, mida ma juba ministrile mainisin ja minister ka osaliselt sellele küsimusele vastas, aga meil on ikkagi väga väheste haiguste jaoks registrid, kui me jätame välja need niisugused entusiastid, kes on loonud registrid oma arvutites. Mina olen tegelenud HIV-infektsiooni registriga. Register on 15 aastat vana, meil on 15 aastat andmeid. Kõik need andmed tuleks süstematiseerida ja siis võib-olla saaks Eesti ka niisuguseks Skandinaaviamaaks, kus ongi aastatepikkuselt andmeid. Ühelt poolt on see kasulik tõesti teadusuuringute tegemiseks, aga teiselt poolt me saame ka väga häid rahvatervise otsuseid teha, kui meil on olemas korralikud registrid. Nii et kui me selles seaduses ei jõua seda reguleerida, siis registrite seadustamine tuleb kindlasti Eesti riigil ette võtta. Mina tänan teid tähelepanu eest.

Suur tänu teile! Sellega koos sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 433 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. juuni kell 17.15.

16. päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu (447 SE) esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Tutvustan teile haridusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on vähendada madala haridustasemega ja oskusteta noorte osakaalu Eestis. Lahendusena näeme õppimiskohustuse juurutamise vajadust, mis tähendab ka kohustust jätkata põhihariduse järel õpinguid keskhariduse või kutsekvalifikatsiooni omandamiseni. Tänase kava kohaselt jõustub eelnõu 1. septembril 2025 ehk kõigile, kes alustavad 2025. aastal õpinguid üheksandas klassis.

Milles on probleem, mida käesolev eelnõu üritab lahendada? Meil on iga-aastaselt 550 kuni 650 noort, kes ei jätka õpinguid kohe peale põhihariduse omandamist. Ja tegemist on kahjuks kasvutrendiga. Lisaks nendele langeb esimesel aastal kesk- ja kutseharidusest välja pea sama suur hulk noori, umbes 350 noort kutseharidusest ja 150 noort üldkeskharidusest. Teame, et üksnes 10% õppest eemale jäänud noortest lõpuks ikkagi jõuab keskhariduse taseme omandamiseni. Nelja aasta pärast on keskhariduse taseme omandanud tegelikult nendest kõikidest üksnes 80% alustanutest. Põhiharidusega piirdumine suurendab kvalifitseeritud tööjõu puudumist ja tänapäeval on maailmas tööturul edukalt läbilöömiseks põhiharidusest ilmselgelt vähe.

Eelnõu eesmärk on nii majanduskasvu tagamiseks kui ka haridustaseme tõstmiseks elanikkonnas tervikuna, me vajame tööturule ka rohkem kvalifitseeritud tööjõudu. Selleks peab tõstma Eesti elanike keskmist haridustaset. Kooliea pikendamise reformi tulemusel siseneb Eesti tööturule iga-aastaselt ligi 1200 kvalifitseeritud noort rohkem. Eesmärgid, mille oleme seadnud ka haridusvaldkonna arengukavas ja noortevaldkonna arengukavas, on järgmised: 90% 20- kuni 24-aastastest Eesti inimestest on omandanud keskhariduse aastaks 2035 ja madala haridustasemega noorte osakaal on märkimisväärselt vähenenud.

Reformi sisu. Kõigepealt muudame haridusseadust ja haridusseaduses asendub koolikohustuse mõiste õppimiskohustusega. See ei ole üksnes vormiline muudatus, see on tegelikult sisuline muudatus. Tänapäeval hariduse omandamiseks ei pea käima koolis. Tänapäeval hariduse omandamiseks on vaja õppida ja õppimine toimub väga paljudes teistes kohtades, mitte üksnes konkreetselt koolis. Seoses koolikohustuse mõiste asendamisega õppimiskohustusega muutub nii kohustuste sisu kui ulatus ja laiendatakse ka võimalusi põhikoolijärgse õppe valimiseks. Muudatuste jõustumisel algab õppimiskohustus 7. eluaastaga ning kestab kuni 18-aastaseks saamiseni või kutsehariduse või keskhariduse lõpetamiseni. Õppimiskohustus hakkab kehtima neile õpilastele, kes 2025.–2026. õppeaastal alustavad õpinguid üheksandas klassis.

Põhilised seadused, mida muudatused puudutavad, on haridusseadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seadus. Kõigil põhikoolilõpetajatel peab seadusemuudatuse tulemusena tekkima võimalus valida endale sobivaim õpitee. Reformi tulemusel on noorel põhikoolijärgselt võimalik jätkata õpinguid viiel erineval õpirajal: akadeemilises gümnaasiumihariduses, rakenduslikus gümnaasiumihariduses, täiskasvanute gümnaasiumihariduses ehk mittestatsionaarses gümnaasiumihariduses, kutseõppes või ettevalmistavas õppes. Kui noor ei suuda pärast põhikooli lõpetamist siiski teerada valida või jäävad kõik uksed esialgu suletuks, käivitub uus ettevalmistava õppe programm. See on puhveraasta, et aidata noorel kõiki edasiõppimiseks vajalikke takistusi kõrvaldada. Ettevalmistav õpe hakkab toimuma riigikoolides ja see hõlmab karjääriõpet, praktiliste erinevate erialade või valdkondadega tutvumist ning vajaduspõhist tasandus- ja/või keeleõpet. Oluline on jõuda valmiduseni jätkata tasemeõppes. Rõhutan ka seda, et õpilünkade tasandamine ja eesti keele õpe on täna olnud peamised põhjused, miks põhihariduse järgselt ei jätkata õpinguid järgmistel tasemeõppe aladel.

Õppe paindlikkuse suurendamiseks üldhariduskoolides luuakse alus ka mitteformaalse õppe arvestamiseks. Seaduseelnõudega võimaldatakse mitteformaalset õpet arvestada põhiformaalõppe osana. Samuti kirjeldatakse seost gümnaasiumi ainekursuse ning kutse- ja kõrghariduses kasutatavate arvestuspunktide vahel. Muudatus võimaldab rakendada haridusliikideüleseid individuaalseid õpiteid juba täna.

Riik tagab põhiharidusejärgse vastuvõtuprotsessi jaoks õppija ja lapsevanema vaates ühtse platvormi, see on sisseastumise infosüsteemi arendus, ning kohad ettevalmistavas õppes isikutele, kes pole valmis jätkama õppimist kesk- või kutseharidusõppes kohe, vahetult pärast põhikooli lõpetamist. 2025. ja 2026. õppeaasta kevadel rakendub põhikoolilõpetajatele ühtne sisseastumise infosüsteem, mille kaudu saavad noored ja ka koolid hallata oma põhikooli lõpetamist ja järgmisele õppeastmele sisseastumist.

Lisaks on haridusvaldkonna arengukavas kirjeldatud põhifookused juba kirjeldatud probleemide lahenduste kavandamisel. Näiteks haridusvaldkonna arengukava ütleb, et tuleb luua tingimused sujuvaks ja paindlikuks liikumiseks haridusliikide ja -tasemete vahel ning tööturule siirdumiseks, võimalus oma õpitee väiksematest tükkidest kokku panna ning mitteformaalõppe loomulik sidumine formaalõppega.

Eelnevat infot arvesse võttes tutvustan hästi lühidalt ka eelnõu peamisi muudatusi, milleks on kolm erinevat punkti. Esiteks, erinevate osapoolte panus õppimiskohustuste täitmise tagamisse. Teiseks, haridusliikideülese paindlikkuse kasv nii üld- kui kutseharidusõppes. Ja kolmandaks, põhikoolilõpetaja valikute avardumine kutseharidussüsteemi reformi toel. Lisaks tutvustan põgusalt kaasuvate seaduste muudatusi ning eelnõu rakendamiseks kavandatud ressursse.

Peamised muudatused. Peamised muudetavad seadused on Eesti Vabariigi haridusseadus, kutseõppeasutuse seadus ja põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Erinevate osapoolte panus õppimiskohustuse täitmise tagamise seadusemuudatustega on järgmine. Riik loob omalt poolt põhihariduse järel ühtse sisseastumissüsteemi. Peamisi eesmärke on kolm: õppija ja lapsevanema jaoks puudub täna üks veebivärav õpivalikute tegemiseks, vastuvõtuprotsess ja pingeread ei ole täna läbipaistvad ning 42% noorte puhul, kes põhihariduse järel õpinguid ei jätkanud, kaovad registritest ka igasugused andmed. Viimane on ehk kõige olulisem argument, miks ühtne infotehnoloogiline lahendus on hädavajalik. Just nende noorte käekäiku on tegelikult vaja sekkuda. Sisseastumise infosüsteem muutub Eesti Hariduse Infosüsteemi alamregistriks. Viime läbi SAIS-i arendustööd nii, et 2025. aasta õppeaasta algusest alates on sisseastumise infosüsteemis ka kõik kutsehariduse õppeasutused ja gümnaasiumid ja noored, kes põhikooli lõpetavad, saavad sisseastumise infosüsteemi kaudu kohe teha oma valikud ka järgmisele õppeastmele sisenemiseks.

Teine oluline ülesanne, mida riik enda kanda võtab, on õppekohtade loomise vastutus, seda just kutseharidussüsteemi toel, eeskätt kutsekeskhariduse tasemeõppes. Samuti tagab riik õppimisvõimaluse ettevalmistavas õppes neile noortele, kes pole valmis jätkama õpinguid vahetult peale põhikooli. Ettevalmistava õppe ülesanne on toetada järgnevasse õppesse asumist ja ettevalmistav õpe hõlmab vajaduspõhist tasandusõpet ehk õpilünkade tasandamist, praktiliste erinevate erialade ja valdkondadega tutvumist ning karjääriõpet, vajadusel ka eesti keele täiendavat lisaõppeaastat nendele noortele, kelle edasiõppimine on põhjustatud sellest, et nad ei valda piisavalt eesti keelt. Hinnanguliselt on üle Eesti vaja luua ligi 600 ettevalmistava õppe kohta.

Kohaliku omavalitsuse ülesanded on toodud põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest ka haridusseaduse tasandile ja kohalikule omavalitsusele jääb endiselt ülesanne seirata õppimiskohustuste täitmist. Lisaks seirele tuleb kohalikul omavalitsusel tagada, et käimasoleval õppeaastal põhihariduse lõpetanud jõuaksid õppesse 1. novembriks; selgitada välja õppimiskohustuste täitmata jätmise põhjused ning sellest tulenevalt toetada ka vastavalt vajadusele kas last, vanemat või kooli; koostada ka õppimiskohustuse täitmise tagamiseks kord, milles on kirjeldatud ametikoht või struktuuriüksus, mille ülesandeks on rakendada vajaduspõhiseid meetmeid. Ja väga oluline kohaliku omavalitsuse ülesanne on ka läbiv koostöö kooliga, et sekkuda olukordadesse, kus õppimiskohustust ei täideta.

Lapse seadusandliku esindaja ülesanded on kirjeldatud haridusseaduses. Lisaks ülesandele tagada kodus õppimist võimaldavad tingimused ja õppes osalemise eeldused, tuleb vanemal jälgida ka omalt poolt lapse õppes edenemist ning probleemide korral pöörduda ise kooli poole. Vanemal on nii õigus kui ka vastutus pöörduda lisaks koolile ka koolivälise nõustamismeeskonna poole, kui lapse toetamisel on vajalik väline tugi. Õppimiskohustuse täitmise tagamiseks osaleb vanem õpilase arengut toetaval vestlusel, vajadusel algatab selle ning panustab lapse õpitee väljaselgitamisse. Samuti tuleb vanemal kinnitada lapse taotlus edasiõppimiseks pärast põhihariduse omandamist.

Mitteformaalõppe arvestamine üldharidusõppes. Me defineerime haridusseaduses formaalõppe ja mitteformaalõppe. Põhjuseks on kaasaegne elukestva õppe kultuur, kus õpime järjest enam väljaspool formaalõpet, näiteks õpiampsude, mikrokraadide, täienduskoolituste või muude iseseisva õppe formaatide abil, ning vajalik on ühtne mõisteraam, mis on mitteformaalne õpe. Samuti selged arvestamise alused üldhariduses, kus me ei räägi täna üldjuhul varasemast õpi- või töökogemusest. Me toome sisse selle arusaamise, et ka üldhariduses, lausa põhihariduse tasemel, saab rääkida ka õpi- ja töökogemusest väljaspool formaalõppevormi, ja kuidas seda üle kanda formaalse hariduse arvestatavaks osaks.

Mitteformaalõppe võimalusi pakuvad näiteks eeskätt noorsootöö, huvihariduse ja ka täiskasvanute täienduskoolituse asutused ja organisatsioonid. Näitena on siin muusikakoolid, kunstikoolid, spordikoolid, ka kutsekoolide valikained gümnaasiumiõpilaste jaoks. Üldhariduse vaates saab mitteformaalõppe arvestamise protsess edaspidi selgemad alused sarnaselt kutse- ja kõrgharidusega, kus täna on kasutusel varasema õpi- ja töökogemuse arvestamine. Toon teile ühe näite, kuidas tulevikus saab mitteformaalset õpet arvestada formaalõppe osana: B-võõrkeel. Kool peab pakkuma B-võõrkeele valikuid õpilasele. Tulevikus saab arvestada B-võõrkeele pakkumisel, kui koolil ei ole võimalik pere poolt soovitud keelt pakkuda ja pere on valmis kasutama mitteformaalõppe võimalusi, näiteks õppima seda keelt mõnes täienduskoolitusasutuses, siis seda on võimalik nii-öelda formaalõppevormis arvestada B-võõrkeele läbimisena.

Seadusemuudatustega luuakse seos gümnaasiumi ainekursuse ja kutse- ning kõrghariduses kasutatavate ainepunktide süsteemi vahel. Ehk gümnaasiumis õppiv õpilane saab tulevikus ülikoolis võetud ainekursuse ainepunktid ümber arvestada seaduses ühtsetel alustel ka oma ainekursuse, valikkursuste osaks.

Põhikoolilõpetaja valikute avardamine kutseharidussüsteemi reformi toel. Millised muudatused seaduses läbi viiakse? Suurendatakse kutsekeskhariduse õppekavades üldhariduse õpingute mahtu ja nii muutuvad tänased valdavalt kolmeaastased õppekavad valdavalt nelja-aastasteks. Selle tulemusena avarduvad lõpetajate valikud ja lisaks tööturule suundumisele on võimalik jätkata õpinguid kõrghariduses. See ei eelda muudatusi kutseõppeasutuse seaduses, ent saab täpsustatud eelnõu rakendusaktidega, kutseharidusstandardiga, kus kutsekeskhariduse õppe minimaalne nominaalne kestus tõuseb kolmelt aastalt kolme ja poole või kuni nelja aastani.

Samamoodi võimaldatakse valikuterohke keskhariduse pakkumist, nii statsionaarset kui mittestatsionaarset gümnaasiumiharidust ning rakenduslikku gümnaasiumiharidust kutseõppeasutuste pinnal loodavates hariduskeskustes. Ehk siis kui täna on see olukord, et keskharidust, ka üldkeskharidust, on võimalik omandada vaid keskkoolides või gümnaasiumides, siis seadusemuudatustega antakse õigus üldkeskhariduse õppekavasid pakkuda ka kutsehariduskeskustes, mis tulevikus muutuvad hariduskeskusteks.

Reguleeritakse tasuta kutseõppe tasemeõppes osalemise alused ja töötatakse välja tasulise kutseõppe regulatsioonid täiskasvanutele. Riigi- ja munitsipaalkool nõuab õppekulude hüvitamist ehk tasu kogu kutseõppe õppekava ulatuses õpilaselt, kes on koolituskohale kandideerides juba vastu võetud kutseõppe tasuta tasemeõppesse või immatrikuleeritud kõrgharidustasemel tasuta õppesse. Ehk siis samaaegselt mitmel erineval kutseõppe õppekaval või kõrghariduse õppekaval õppimine ei ole enam tasuta. Samamoodi õpilaselt, kelle vastuvõtmisele eelneva kümne aasta jooksul on ta lõpetanud kõrgharidustaseme tasuta õppe või vastuvõtmisele eelneva viie aasta jooksul lõpetanud tasuta sama või kõrgema taseme kutseõppe, välja arvatud juhul, kui ta asub õppima lõpetatud taseme jätkuõppes. Samamoodi muutub kutseõpe tasuliseks õpilasele, kelle enne vastuvõtmist kahel või enamal korral tasuta kutseõppe tasemeõppesse ja kõigil kordadel ka õpingud katkestanud ning viimasest katkestamisest on möödas vähem kui viis aastat. Ning lisaks, riigi- ja munitsipaalkool saab õiguse nõuda õppekulude hüvitamist kogu õppekava ulatuses õpilaselt, kes asub õppima eesti keelest erinevas keeles läbiviidavas tasemeõppes.

Peamised olulisemad muudatused kaasuvates seadustes on kõrghariduse seaduse muutmine. Kõige olulisem muudatus on samaaegse tasuta kutse- ja kõrgharidusõppes osalemise piiramine kõrghariduse seaduses. Samamoodi muudetakse koolieelsete lasteasutuste seadust, kus asendatakse koolikohustuse mõiste õppimiskohustusega. Ja lisaks mõiste muudatustele on oluline ka asjaolu, et edaspidi võib hinnangu aasta võrra hiljem kooli minna anda ka koolieelne lasteasutus, mitte üksnes kooliväline nõustamismeeskond. Juhul kui vanem koolieelse lasteasutuse ettepanekuga päri ei ole, on tal endiselt võimalus pöörduda ka koolivälise nõustamismeeskonna poole.

Muudetakse ka õppetoetuste ja õppelaenu seadust, sest muudatus näeb ette seda, et ettevalmistavas õppes õppival õpilasel ei ole õigust õppetoetusele ja õppelaenule, seda eeskätt seaduse eesmärgist tulenevalt, milles toetatakse tasemeõppe edukalt lõpetamist nominaalajal. Ettevalmistava õppe fookus on õppija toetamine just nimelt tasemeõppesse siirdumiseks ja tegemist ei ole tasemeõppega.

Muudetakse ka töölepingu seadust. Laiendatakse senist 15- kuni 16-aastase koolikohustusliku alaealise puhul lubatud nii-öelda kerge töö tegemise töölepingu sõlmimise õigust 15- kuni 17-aastasele õppimiskohustuslikule noorele. Ehk muudetakse vanusepiire ja täpsustatakse koolikohustuse asemel õppimiskohustuslik noor. Tulenevalt õppimiskohustusest on ka 17-aastaste tööaeg edaspidi piiratum, võimaldades töötada ainult pool koolivaheaja kestusest. Ületunnitöö ei ole alaealiste puhul lubatud ehk õppimiskohustuse täitnud alaealise tööaeg ei tohi summeeritult töö ja arvestuse puhul ületada 8 tundi päevas ja 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul.

Kavandatud ressursid. Õppimiskohustuse mõju riigieelarvele. Tervikuna me prognoosime ettevalmistava õppe rakendamiseks, tasuta kutseõppe piiramiseks ning kutsekeskhariduse õppekavade pikenemisega seoses mõju riigieelarvele 2028. aastaks 6,2 miljonit ning alates 2029. aastast 12,7 miljonit eurot aastas. Täiskasvanute korduvõppe piiramisega kompenseerime me Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkonna siseste ressursside ümberpaigutamisega ka osaliselt õppimiskohustusega kaasnevad kulud. Ehk tasulise kutsehariduse sisseviimisega kompenseeritakse päris märkimisväärne osa õppimiskohustuse kehtestamisega seotud kuludest. Lisavajadus riigieelarvest nelja-aastaste kutsekeskhariduse õppekavade rakendamiseks tekib 2028. aastal 3,2 miljoni ulatuses ning 2029. aastal 9,7 miljoni euro ulatuses. Kulu hõlmab 3200 õppija aasta võrra kauem õppimisega kaasnevaid ressursse. Lisavajadused otsustatakse riigieelarve strateegia koostamise protsessis.

Nüüd, kasutame õppimiskohustuse rakendamiseks täiendavalt väga suures mahus Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid. Ühtse sisseastumissüsteemi analüüsi piloteerimise, ettevalmistava õppe piloteerimise, karjääriteenuste rakendamise, mitteformaalõppe lõimingu toetamise formaalõppes ning üleminek elektroonilistele kesksetele hindamisvahenditele – kogu selle reformi maksumus kokku on 4,1 miljonit eurot, mis kõik finantseeritakse Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest. Samamoodi kutsehariduse uute õppekavade arendus- ja rakendustugi jääb suurusjärku 13,5 miljonit eurot, mida rahastatakse perioodil 2024–2029 Euroopa Sotsiaalfondist. Uute hariduskeskuste ehk tänaste kutsehariduskeskuste baasil uute hariduskeskuste mudelite piloteerimiseks on uuel perioodil kavandatud vahendeid 7 miljonit. Lisaks on kaudsemalt kõikvõimalikke Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid ka info- ja tugiteenuste rakendamiseks ja ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi sotsiaalfondi vahenditest need noorte toetamiseks kasutatud vahendid.

Tegemist on väga olulise seaduseelnõu muudatusega, mis väga fundamentaalselt muudab seda, et me vähendame väga märkimisväärselt Eestis madala haridustaseme ja ilma oskusteta noorte osakaalu ühiskonnas. Eriti puudutab see tugevasti kahjuks meil poisse. Nii et palun teie toetust sellele seaduseelnõule. Ma tänan.

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni otsuseid tutvustab kultuurikomisjoni esimees Heljo Pikhof.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kultuurikomisjon arutas eelnõu 447 oma teisipäevasel istungil 4. juunil käesoleval aastal. Seda, mida rääkis minister, ma praegu üle kordama ei hakka, kuna ta oli väga põhjalik oma ütlustes ja selle eelnõu selgitamisel. Räägin eelnõu käigust kultuurikomisjonis. 

Heljo Pikhof viitas seletuskirjale, mille kohaselt tuleb tagada piisavad põhiharidusjärgsed õppimisvõimalused nii üld- kui kutsehariduses. Kutseharidusest peab kujunema konkurentsivõimeline alternatiiv üldkeskharidusele. Pikhof küsis, kui palju tuleb erialasid juurde. Kristina Kallas vastas, et üsna laia õppimisvõimaluste valikut pakutakse keskhariduse baasil. Põhiharidusjärgse kutsehariduse omandamise valikud ei ole täna väga laiad ning koostöös kutsekoolidega on alustatud uute õppekavade arendamise protsessi. Kutsekoolidele on antud ülesanne esitada ettepanekuid uute õppekavade kohta ning tänaseks on laekunud 39 uue õppekava taotlust. Ministri sõnul puudub ressurss arendada nii palju uusi õppekavu ja hetkel on töös 18 uut õppekava, mis peaksid valmis olema 2026. aasta 1. septembriks. 

Need õppekavad ei ole kitsalt ametipõhised. Kui täna õpitakse pagar-kondiitriametit, siis tulevikus saab valida valdkonnapõhise õppekava, mille sees on osaosakute moodulid. Uute kutsekeskhariduse õppekavade puhul on oluline, et õppekavade läbimine muutub õppija vaatest paindlikumaks. Uue kutsekeskhariduse õppekavade kontseptsiooni kohaselt on võimalik lõpetada kutsekeskharidust omandamata ka sellisel juhul, kui õpingute keskel selgub, et mõni aine käib üle jõu. Juhul kui õpilane soovib keskhariduse tunnistust, et jätkata muul õppeastmel, siis on võimalik omandada keskharidus ning saada keskhariduse tunnistus. Lisaks on võimalik lõpetada keskharidus riigieksamitega, mis võimaldab astuda ülikooli. 

Kutsekeskhariduse õppekavale astudes on võimalik valida erinevaid radu sõltuvalt sellest, millised on õpilase võimed, hetkeolukord ja valikud. Oluline on, et inimesed ei jääks lihtsalt põhiharidusega, omamata kutset või järgmise haridustaseme tunnistust. Helle-Moonika Helme viitas kohalike omavalitsuste ja riigi kohustustele. Kristina Kallas vastas, et õppimiskohustuse täitmise kohustus on kõigepealt lapsel ja seejärel vanemal. Kohalik omavalitsus ei ole õiguslikult vastutav selle eest, kas laps käib koolis ja õpib või mitte. Kohalik omavalitsus teostab vaid seiret ehk jälgib, annab infot ning püüab teha kõik selleks, et laps saaks õppimiskoha. 

Minister lisas, et riik vastutab õppekohtade eest ning kohalik omavalitsusse seirab. Selleks, et laps ei kaoks, võetakse kasutusele SAI ehk sisseastumise infosüsteem. Selles süsteemis liiguvad andmed erinevate osapoolte vahel risti ning kohalik omavalitsus näeb, kas tema omavalitsuses elavad lapsed on mõnes õppeasutuses kirjas. 

Liina Kersna tundis huvi kutsehariduse osaliselt tasuliseks muutmise teema vastu ning viitas Vabariigi Valitsuse määruse kavandile, kus on kirjas erinevate valdkondade ainepunktide hinnad. Kersna küsis, kui palju tuleb kutsehariduse osaliselt tasuliseks muutmisega valdkonda lisaraha ning kui palju motiveerib tasuline kutseharidus täiskasvanud õppijaid, teades, et Euroopa Liidu rahade eest pakutakse tohutul hulgal tasuta kursuseid nii kutse- kui ka kõrgkoolides. Lisaks soovis Kersna teada, mida täpselt muudetakse kõrgharidusseaduses. 

Kristina Kallas vastas, et rakendades täiskasvanud õppijatele tasulise õppe võimalust teatud kategooriates, on arvestatud potentsiaalseid vahendeid, mis vabanevad 1800 õppekoha pidamisest. Kutsehariduses on kokku 25 000 õppijat. Arvestusliku prognoosi kohaselt vabaneb alates 2026. aastast vahendeid umbes 5,5 miljonit eurot. See raha suunatakse vanuses 16+ noorte täiendavate õppekohtade loomiseks. Minister lisas, et ei ole teada, kui palju tuleb sealt tulu kutseharidusse. infot. Triin Laasi-Õige, kes on Haridusministeeriumi ametnik, lisas, et ei ole teada, kas need 1800 täiskasvanud õppijat tulevad tagasi, keda sihistatakse täna oma raha eest tulema tervikkvalifikatsiooni omandama. Kui kool hinnastab tänase kolmeaastase õppekava samade hindade alusel, nagu on rakendusakti kavandis, siis on see korralik investeering. Ja Laasi-Õige lisas, et kindlasti on palju ka neid täiskasvanuid, kes soovivad omandada kutset moodulõppe kaudu. Täna on tasulise õppega sihistatud täiskasvanud õppijate hulgas ka palju katkestajaid, lisas ta. Ja tihti tullakse ning õpitakse vaid need osaoskused ja moodulid, mis huvitavad, ning jäetakse seejärel õppekava pooleli. 

Mari Tikerpuu haridusministeeriumist vastas, et kõrgharidusseaduse kõige olulisem muudatus seisneb selles, et tasuta õppimist piiratakse samal ajal nii kutseõppeasutuses kui ka kõrghariduses. Kui täiskasvanud õppija on tasuta kutseharidusse vastu võetud, siis ei saa ta enam kandideerida kõrghariduse tasuta õppekohale ning vastupidi. 

Liina Kersna küsis, mis saab sellisel juhul, kui täiskasvanud õppija ei ole õppinud kutsehariduse tasemel, vaid kõrgkoolis ning saanud sealt diplomi ja soovib seejärel minna omandama kutset. Talle vastati, et sellisel juhul peab olema õpingute vahe vähemalt 10 aastat. Kõrgharidus eeldab, et eelnevad kompetentsid on omandatud ning inimene saab elukestvas õppes osaleda ka oma finantside eest. 

Heljo Pikhof palus täpsustada, kas järgmise haridustaseme omandamine on tasuta. Mari Tikerpuu vastas, et kui inimene lõpetab kutsehariduse jätkuõppe, siis järgmise taseme õpe on talle tasuta. Kui naasta uuesti neljanda ehk kutsehariduse taseme juurde, siis on täiskasvanud õppija õpe tasuline, välja arvatud juhul, kui õpingute vahe on viis aastat. 

Heljo Pikhof viitas hariduslike erivajadustega noorte suurele väljalangemisele kutseõppest ja küsis, kuidas oleks võimalik parandada nende noorte olukorda. Triin Laasi-Õige vastas, et Haridus- ja Teadusministeerium alustas küll kutseharidusega, kuid töölaual on ka madalamate kvalifikatsiooniastmete ehk HEV-noorte õppekavale suunatud õppekavade uue profiili väljatöötamine. Uued õppekavad peavad muutuma samuti laiapõhjalisemaks ja täna siis isegi sellisel juhul, kui need noored jõuavad oma õpingutega lõpuni ning jõuavad tööturule, on nad ikkagi esimesed, kes kaotavad tööturul toimuvate muutuste tõttu töö ning soovivad naasta kutseharidusse korduvõppijatena. Laasi-Õige sõnas, et korduvõppe tasuliseks muutmise kontseptsioon rakendub ka HEV-õppijatele. Oluline on, et esmase õppe käigus tuleb suuta adresseerida võimalikult palju neid oskusi, mis aitavad noorel ka pikas perspektiivis tööturul hakkama saada. Tegemist on üldoskustega ning kompetentsiga, mis teenivad noort kauem. 

Laiapõhjalise õppekava tuumelement on kutsehariduse moodulipõhine ülesehitus. Kui  HEV-noor on omandanud oskuse, siis ta demonstreerib seda ja saab ka sellekohase tõendi. Haridus- ja Teadusministeerium soovib ennetada olukorda, kus kutseharidusest välja langenud noor läheb tööturule nii-öelda tühjade kätega. Laasi-Õige rõhutas, et oluline on õppeprotsess üles ehitada selliselt, et ka HEV-õppija saab oma pädevuse, kompetentside ja oskuste kohta vastavasisulise tõendi. 

Tugipersonal ja -süsteem peab olema iga õppija õigus, mitte vaid HEV-õppija privileeg. Kui rääkida valdkondlikust õppekavas, kus sisenetakse valdkonda ning mitte konkreetsele erialale, siis peab iga  õppija saama tuge oma personaalse õpitee kombineerimiseks. Selles osas on HTM teinud koostööd erinevate ministeeriumitega ning mõtelnud läbi nii õpingute käigus rakenduvad tugimeetmed kui ka selle, kuidas toetada HEV-noort pärast kooli lõpetamist tööle asumist. 

Helle-Moonika Helme soovis teada, kas on reguleeritud olukord, kus inimene on lõpetanud kõrgkooli sotsiaalteaduste valdkonnas, kus ei ole pakkuda parasjagu tööd, mistõttu inimene soovib koheselt õppima minna näiteks meditsiiniõeks. Triin Laasi-Õige haridusministeeriumist vastas, et tasulise õppe regulatsiooni välja töötades on HTM püüdnud suhestuda erinevate inimestega ning mõelda ka riigi vajadustele. 

Kutsehariduses on samuti soov liikuda prioriteedina prioriteetsete valdkondade suunas. Sarnaselt kõrgharidusele tuginetakse OSKA-le, mis toob välja erinevad sektorid, kus on vaja inimesi. Nendes sektorites ei tohiks kehtestada samadel alustel tasulise õppe piirangut. Laasi-Õige sõnul on hulk inimesi, kes peavad objektiivsete asjaolude tõttu vahetama karjääri. Seetõttu on toodud erisusena sisse, et tasulise õppe regulatsioon ei kehti, kui koostöös töötukassaga on määratud inimesele tulenevalt tema vähenenud töövõimest või töötu staatuses tasemeõppes osalemine ning tervikkvalifikatsiooni omandamine kui üks tegevusplaani osa. Tegemist on erandiga, mis on lisaks OSKA  vajadustest lähtumisele. 

Kristina Kallase sõnul on tegemist tänaste regulatsioonidega ja visioonina tuleb ette kujutada ka seda, et tulevikus suureneb kutsehariduse valdkonnas õppurite arv. Oluline on mitte kinni panna täiskasvanud õppuritele kutsehariduse valdkonda sisenemist oma oskuste või osaoskuste omandamiseks. Minister lisas, et täna tehakse uut regulatsiooni, kuna tasuta kutseharidus on viinud täiskasvanud õppurid kutseharidusse mitte tulenevalt oskuste puudumisest, vaid huvist õppida üht või teist eriala. 

Heljo Pikhof palus näitlikustada järgmist sätet: õppe paindlikkuse suurendamiseks üldhariduskoolides luuakse selge alus mitteformaalse õppe arvestamiseks. Samuti kirjeldatakse seost gümnaasiumi ainekursuse ning kutse- ja kõrghariduses kasutatavate arvestuspunktide vahel. Mari Tikerpuu selgitas, et konkreetne siht on haridusvaldkonna arengukava 2035. Tegemist on ühega neljast suurest muutusest, mis seob formaal- ja mitteformaalõpe. Tuleb hakata reaalselt rakendama personaalseid õpiteid ja mitteformaalõppe lõimimine on üks variant, kuidas tekitada ja hoida motivatsiooni. Individuaalsed õppekavad tehakse nii, et õppur saab rakendada ka oma huvihariduse tulemusi. 

Tikerpuu sõnul on vaja tekitada olukord, kui individuaalse õppekava puhul soovib õppur oma õpiteed kavandada kutsehariduse suunda, siis on tema õppekavas võimalik siduda ka kahe valikainekursuse asemel kutsehariduse mooduleid. Sama on kutsehariduses. Kui kutsekooli õppur soovib võtta näiteks matemaatikat suuremas mahus, on tal võimalik individuaalse õppekava alusel tuua üle kaks korda 1,5 ainepunkti ning saada seega õppekava individuaalsemaks ning tema vajadustele vastavaks. 

Liina Kersna küsis, kas arvestatakse ka muusika- või spordikoolis käimist ja Mari Tikerpuu kinnitas, et arvestatakse ka seda. Liina Kersna sõnas, et eelnõul on järgnevatel aastatel suured mõjud riigieelarvele, ja ta viitas kutsehariduse suurele väljalangevusele ning küsis, kui suur on väljalangevus täiskasvanuõppes. Kristina Kallas vastas, et eelarve arutelud on valitsuses peetud. Suuremad kulud tulevad aastal 2028. Triin Laasi-Õige vastas, et kutsehariduse väljalangevus on 20% aastas ja tänaste kolmeaastaste õppekavadega jõuab lõpuni umbes pool õppuritest. 

Noorte kutseõppes püsimise näitajad on paremad. Laasi-Õige lisas, et noorte õppes püsimine on parem, kuna neil on reeglina kodus vanem, kes õppima ärgitab. Täiskasvanud õppur pannakse tihtipeale tegema valikuid ka tööandja poolt. Haridussilma erinevate aastate andmete kohaselt on umbes 40% neid, kes ei jõua lõpuni õpingutega, ja täiskasvanutega seotud õppekavadel on see näitaja üldjuhul 50%. 

Küsiti ka, kui palju tuleb 2028. aastal juurde riigieelarvelisi ja välisvahendeid. Kristina Kallas vastas, et 2028. aastal on juurde vaja 3,2 miljonit eurot, 2029. aastal on juurde vaja juba 10 miljonit eurot. Ja välisvahendeid kasutatakse aastail 2025–2026 ning suurused on kümnetes ja kümnetes miljonites. Seda raha kasutatakse nii kutsehariduse ettevalmistava õppe kui ka mitteformaalse õppe kasutamise osas. 

Nii, ja komisjon võttis vastu otsused. Otsus oli teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. juunil käesoleval aastal, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heljo Pikhof. Kõik otsused võeti vastu konsensusega. 

Teile küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 447 SE esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 27. juuni kell 17.15.

Päevakorrapunkt nr 17, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu (319 SE). Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Aga ma teda ei näe. See on nüüd EKRE fraktsiooni eelnõu. Ma nüüd ei tea, Leo Kunnas, kas sa oled veel EKRE fraktsioonis. Fraktsiooni liikmed saavad asendada printsiibis. Ma ei tea, on mingit kokkulepet või? Ma igaks juhuks küsin. (Leo Kunnas vastab saalist.) Selge. Aga siis on tegemist arutelu võimatusega ja seda päevakorrapunkti me avada ei saa. 

18, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (404 SE). Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Kahjuks ma ka teda ei näe ja keskfraktsioonist saali kedagi ei ole jäänud, nii et ilmselgelt on taas kord halva tava juurdumisega, et arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti avada ei saa. 

19, EKRE fraktsiooni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu (329 SE). Proovin teisel katsel kutsuda Riigikogu kõnetooli Helle- Moonika Helme. Kahjuks teda ei ole ja ilmselt ei ole ka kellelgi volitust teda asendada ehk on tegemist arutelu võimatusega ja seda me ei ava.

20, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu (388 SE). Palun Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Kahjuks teda ei näe ega kedagi teist keskfraktsioonist, järelikult seda päevakorrapunkti, on tegemist arutelu võimatusega ja seda ei ava. Taas kord halb pretsedent.

Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 muutmise seaduse eelnõu (402 SE). Veel kord üritan järjekindlalt Riigikogu kõnetooli meelitada Vadim Belobrovtsevit, aga teda saalis ei ole. Taas kord tegemist arutelu võimatusega ja seda päevakorrapunkti me ei ava.

22, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse (kompensatsioonimandaadi saamine vastavalt kandidaadile antud häälte arvule) eelnõu (412 SE) esimene lugemine. No nüüd ehk on lootust. Palun Riigikogu kõnetooli Aleksandr Tšaplõgini. Paraku ei näe teda ja pole ka kedagi keskfraktsioonist. Taas kord tegu arutelu võimatusega ja seda päevakorrapunkti me ei ava. 

Ja nüüd, head kolleegid, koos sellega täpselt, oi, mitte südaööl, vaid minut ja 16 on lausa üle, siis lõpeb ka tänane istung. Nii et aitäh teile, kes te lõpuni vastu pidasite! Olge terved.