Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tervist, kõik Riigikogu külalised, kes te jälgite tänast infotundi siin meie istungisaali rõdudel, ja kõik, kes te vaatate meid sinise ekraani vahendusel! Me alustame 12. juuni infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerunud 13 Riigikogu liiget, puudub 88. Head kolleegid, tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: välisminister Margus Tsahkna peaministri ülesannetes, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ja kaitseminister Hanno Pevkur. 

Head kolleegid, infotunni reeglid on ikka samad. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks on aega kolm minutit. Lisaks saab küsimuse esitaja võimaluse üheks täpsustavaks küsimuseks ning üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada selle küsimuse raames lisaküsimuse. Asume tänaste küsimuste juurde.

Meie tänane esimene küsimus on kaitseminister Hanno Pevkurile. Küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on kaitsekulud. Riina Solman, palun!

Aitäh teile, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kaitseminister! Ma lugesin Postimehest teie valuliku reaktsiooni kohta kriitikale kaitsekulude ja mitmete oluliste võimete hankimata jätmise asjus. Me teame, et teie valitsus on iga oma maksutõusu õigustanud vajadusega tagada julgeolek. Samuti teame, et Kaitseväe juhataja on öelnud, et see retoorika on väär. Kuulsime juba eelmisel aastal siinsamas pukis peaministrit valetamas, et valitsus on arvestanud Kaitseväe juhataja sõjalise nõuandega. Tegelikult ignoreeriti nii tankipataljoni kui ka jälgimisvõimete kohta käivaid nõuandeid. 

Meedias avaldatud info põhjal [tean, et] te kavatsete nüüd minna kaugemale, jättes tegemata investeeringud sidesüsteemidesse, radaritesse ja logistikasse. Ma usun, et kuulen peagi teie suust selgitust, mida oleme juba saanud lugeda ka meediast, et on [palju] tehtud leidmaks raha piisava koguse lahingumoona hankimiseks, mistõttu tuleb muud kulutused üle vaadata ja neid vähendada. [Lahingumoona] hankimise vajadusele on Isamaa ja eksperdid juba pikalt osutanud ja loomulikult vajab moona-küsimus kiiret lahendamist, kuid praeguses julgeolekuolukorras ei ole võimalik riigikaitset vaadata kui eelarveharjutust, kus ühelt realt ära võttes leitakse raha teistele. 

Reformierakond jäi oma Riigikogu valimiste programmis ja ka praeguse valitsuse jutu järgi aga ikka selle armsa Exceli tabeli lähenemise juurde: 3% SKT-st. Kuna teie enda majandus- ja maksupoliitilised otsused on viinud SKT langusesse, loodate te nüüd hakkama saada sadu miljoneid eurosid väiksemates summades riigikaitsesse panustamisega. Isamaa sõnum oli enne ja on ka nüüd, et riigikaitses tuleb viivitamata kuulata Kaitseväe juhataja ja valdkonna ekspertide nõu ning hankida kõik vajalikud võimed Eesti kaitsevajaduse täitmiseks. Seda muuseas lubas ka peaminister NATO tippkohtumisel, aga ta ei ole seda täitnud. 

Seega küsin teie käest: kas te saate sajaprotsendilise kindlusega väita, et valitsuse poliitiliste otsuste ja võimete väljaarendamise kärbete tagajärjel ei halvene Eesti riigikaitsevõimekus? Kas te kuulate ka tegelikult eksperte või lähenete riigikaitsele ainult Exceli tabeli põhiselt, arvestamata reaalset julgeolekuolukorda?

Aitäh selle küsimuse eest! Kenasti maha loetud, ilusti ette valmistatud. Tubli! Ma kindlasti võin teile kinnitada, et nii mina kui ka valitsus lähtume Kaitseväe juhataja sõjalisest nõuandest. Absoluutselt lähtume. Täpselt samamoodi lähtume sellest, milline on maksumaksja rahaline võimekus riigikaitsekulusid toetada. 

Vaadake, me võime ju minna ajalukku tagasi. Me oleme siin kindral Terrasega ka meedia vahendusel vaielnud, eks ju. Ma võiksin samamoodi küsida, et miks siis, kui kaitseministrid olid Isamaa [erakonnast], ei tehtud midagi selleks, et Eesti kaitsevõimet parandada, oludes, kus sõda Ukrainas oli kestnud juba 2014. aastast. Igasuguseid küsimusi võib küsida, teil ei ole nendele küsimustele vastuseid. Ei [Kaitseväe] juhatajaks olnud kindral Terrasel ega kaitseminister Reinsalul ei ole vastust sellele, miks tollal ei jõutud riigikaitsekuludeni [mahus] 3% [SKT‑st]. 

Ma räägin reaalsetest tegevustest, mida see valitsus on teinud. Ajal, mil mina olen kaitseminister olnud, on Kaitseväe kulud tõusnud 770 miljonilt 1,34 miljardini. See on rohkem kui Terrase Kaitseväe juhatajaks olemise ajal kokku ühe või kahe aastaga, nii et selles mõttes on riigikaitse prioriteet, see saab väga olulist tähelepanu. Kui me vaatame tegevusi, mis me oleme võimearenduses teinud, siis [näeme, et] neid tegevusi, mis on praeguseks tehtud, ei olnud plaanis kolm aastat tagasi: nii teise brigaadi soomustamine kui ka K9‑liikursuurtükkide, laevatõrjerakettide ja meremiinide täiendav soetamine. Ma võin väga pikalt jätkata seda loetelu, mida kõike on juurde soetatud. 

Nüüd, täiendava otsusena on meil uues MAK-is lisaks laskemoonale kolmas suurtükiväepataljon, mida samamoodi ei olnud plaanides. Ehk me oleme väga olulisel määral Eesti kaitsevõimet tõstnud ja jätkame selle tõstmist. Kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne on otseselt seotud laskemoonaga. 

Mis puudutab sihitamist – ma ei tea, kui palju on teil teadmist ja oskust sellel teemal kaasa rääkida – ja ISTAR‑võimekust, siis ISTAR‑võimekus on Eestil loomulikult teatud maani olemas, aga siin on väga oluline lähtuda ka sellest, et Eesti ei ole üksi. Eesti on koos NATO liitlastega. Kui me räägime ISTAR‑võimekusest – [inglise keeles] intelligence, surveillance, target acquisition ja reconnaissance – ehk põhimõtteliselt luure- ja sihitamisvõimekusest, siis siin on väga oluline meie liitlaste panus: mille nad meile oma võimetega kaasa toovad. Need on paljuski seotud sellega, mida me näiteks Suurbritanniaga läbi räägime ja milline on nende panus Eesti diviisi. 

Nii et kui teil on valmisolek veel sisuliselt pikalt nendel teemadel arutada, läheme võtame lahti kõik [teemad] alates kompanii tasemest kuni diviisi tasandini välja ja vaatame, kui palju meil siis selles debatis suutlikkust arutada on.

Suur tänu! Riina Solman, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kaitseminister! Minu teine küsimus puudutab Naiskodukaitse töö rahastusmudelit, sellesse organisatsiooni kuulun ka ma ise. Muuseas ootan pikisilmi, et ka teie astuksite taolisse kaitseorganisatsiooni, näiteks Kaitseliitu. Võib-olla vanuse tõttu te lihtsalt ei ole saanud omal ajal teenistust läbida, aga siis võib-olla teaksite rohkem, mida kraavis roomajad peavad läbi tegema. 

Aga täpsemalt: kuidas te rahastate Kaitseministeeriumi kaudu Naiskodukaitse elanikkonnakaitse-alast tegevust? Ma pean silmas näiteks kriisikoolitusi elanikele, "Ole valmis!" äpi arendust ja evakuatsioonivaldkonna arendamist. Minu enda kogemus naiskodukaitsjana ütleb, et see vabatahtlikul alusel töötav organisatsioon peab end läbi järama bürokraatlikust paberimajandusest. Rahastamine toimub keeruliselt: läbi Siseministeeriumi haldusala Päästeameti kaudu. Jah, ma möönan, et see võib näida siseturvalisuse küsimusena ehk käia formaalselt ka siseministri haldusalasse, ent riigikaitset tuleb vaadata tervikuna ja tekkinud probleemid lahendada viivitusteta, et praegu sissetöötatud süsteemid töötaksid tõrgeteta ka kriisi- ja hädaolukorras. 

Kas ja mil moel kavatseb kaitseminister täiendavalt toetada naiskodukaitsjate panust riigikaitsesse ning vähendada bürokraatia hulka asjaajamises, et me saaksime paberimäärimise asemel tegeleda tegeliku panustamisega elanikkonnakaitsesse? Ma kinnitan, et naiskodukaitsjatel on inimressurss ja kompetents kohe olemas, aga väikese lisarahastusega jõuaksime rahvast koolitada kiiremini. Rohkem ei ole vaja süsteemi üles ehitada, sest kui häda tuleb, ei ole bürokraatiaks ega süsteemide ülesehitamiseks kohmakalt riiklikul viisil enam aega.

Aitäh küsimuse eest! Ma soovitan teil natuke positiivsem olla. Ärge olge kogu aeg nii kuri. Ma saan aru, et Isamaa on võtnud viimasel ajal sellise kurja hoiaku, aga see kuri olemine ei ole kuidagi omane, eriti teile … (Riina Solman kõneleb saalist.) Ma lihtsalt ütlen teile, et ärge olge kuri. Kui te tahate debatti pidada, peame väga head debatti, aga ei ole vaja kuri olla.

Head kolleegid! Teeme nii, et härra kaitseminister vastab …

Ma ei seganud teile vahele.

… ja võib-olla tuleb võimalus esitada siin veel lisaküsimusi. Palun, härra kaitseminister!

Ma ei seganud teile vahele. Olgu. Te teate ju väga hästi, et Naiskodukaitse on osa Kaitseliidust. Mul on hea võimalus siin välja öelda, et Kaitseliidu sihtotstarbeline toetus järgmisel neljal aastal on kokku 239 miljonit eurot, millele lisandub täiendavalt 109 miljonit eurot hankeid maakaitseüksuste varustamiseks, ehk tegelikult me oleme aasta-aastalt Kaitseliidu eelarvet suurendanud. 

Mis puudutab sihtotstarbelisi tegevusi, sealhulgas Naiskodukaitse tegevust, siis siin me oleme võtnud teadlikult selle hoiaku, et Kaitseliit saab vahendeid sisemiselt jagada. Küll, eelmisel aastal tegime me ministeeriumis ühe teadliku otsuse, mis puudutab noorte ehk noorkotkaste ja kodutütarde rahastamist. Eelkõige noorkotkastele sai antud sihteesmärk: see, et võimalikult palju noorkotkaid liituksid vabatahtlikult ajateenistusega ja ideaalis sealt edasi tegevteenistusega ja tuleksid Kaitseväe Akadeemiasse. See peab olema sihitud tegevus, mida noorkotkad teevad. 

Mis puudutab Naiskodukaitset ja näiteks evakuatsiooni, siis tõsi, see oli Vabariigi Valitsuse otsus, et evakuatsioonikorraldus on Päästeameti rida. Päästeamet on omakorda leidnud, et nende heaks partneriks võiks olla Naiskodukaitse, nagu sa ise väga hästi tead. Nii et selles mõttes, kui Kaitseliidul on soov Naiskodukaitsesse täiendavalt raha panustada, siis selleks ei ole ühtegi takistust. Meie ministeeriumist omalt poolt kindlasti suurendame Kaitseliidu rahastamist, oleme seda teinud ja jätkame ka järgmistel aastatel, aga Kaitseliit on vabatahtlik organisatsioon, kes saab oma rahalisi vahendeid ise vastavalt oma sisemistele otsustele suunata. 

Lisaks tuleb muidugi arvestada, et raha suunamise puhul on [olulised] ka sõjalised tegevused. Sõjaliste tegevuste juures on kindlasti ka Kaitseväe juhataja seesama sõjaline nõuanne oluline ehk mis on Kaitseväe soov, et Kaitseliit ja maakaitse teeks. Kõik muud vahendid on alati olnud Kaitseliidule vabad suunamaks nii Naiskodukaitsele kui ka noorteorganisatsioonidele, nii et kui Naiskodukaitsel on täpsemaid soove, siis mina olen alati valmis neid arutama. Naiskodukaitsega oleme ka varem arutanud, ei ole mingit probleemi. Kui on konkreetne soov, andke teada. Loomulikult, paberimajandus võiks olla nii minimaalne kui võimalik, sellega ma olen sada protsenti päri.

Suur tänu! Järgnevalt lisaküsimus, Riina Solmani pinginaaber Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kahtlemata, mõni aasta ministriametis olnuna viiakse end ikka detailidega kurssi, kindlasti olete viinud ka teie. Mõnevõrra tundus see enesekindlusena ja peabki olema, aga ka üleolevana, kui te kutsute opositsiooni rahvasaadikuid, kes ei tegele igapäevaselt nende teemadega, üksikute väeosade moona ja varustuse teemal debatile. Naudime praegu seda, et minister on asjadega kursis, ja küsime vastavaid küsimusi.

Mina küsin suurte algatuste kohta moona varumisel. Me oleme presenteerinud oma algatusena seda miljoni mürsu algatust. Kui kaugel sellega ollakse ja kui kaugel on suurtükimoona varumine Tšehhi presidendi algatusel? Need olid alguses väga entusiastlikud suured üleskutsed, aga on jäänud mulje, et need on jäänud kusagile toppama. Kuidas nendega edasi liigutakse? Kas meil on endal huvi seda edasi ajada? Kuidas Tšehhi poolt vaadates on ja kas te ikkagi Euroopas ja NATO-s liigute nende asjadega edasi?

Aitäh! See on väga hea ja kindlasti väga akuutne küsimus. Ukraina rinne on sellises seisus, kus tegelikult laskemoonavajadus on järjepidev. Olin mõned päevad tagasi ühenduses Ukraina kaitseministriga, kes kinnitas, et vajadus on tõepoolest väga suur. Kui me vaatame praegu Venemaa uut rinnet Harkivi lähedal, siis [on näha, et] eelkõige on puudus lühimaa õhukaitse vahenditest. Seetõttu oli tema isiklik palve mulle – ja sellest tulenevalt tegi ka meie valitsus otsuse –, et me saadaksime kiireloomuliselt Mistrali õhutõrjekomplekse.

Tulen nüüd Euroopa algatuste juurde. Kõigepealt miljoni mürsu initsiatiiv: miljoni mürsu initsiatiiv on Euroopas ju heaks kiidetud. Me saime selle otsuse lõplikult tehtud, kui ma õigesti mäletan, veebruaris. Selle aasta jooksul me need miljon mürsku Ukrainasse saadame. Mõne nädala eest, kui meil oli Euroopa Liidu ministrite kohtumine ja anti ülevaade, oli seis see, et üle poole sellest kogusest peaks olema Ukrainasse kohale jõudnud ja aasta lõpuks peaks olema kohal kõik, aga isegi rohkem – mitte 1 miljon mürsku, vaid 1,1 miljonit mürsku. Need on kohustused, mille on riigid võtnud kas kahepoolselt, koos Euroopa Liiduga või läbi Euroopa Kaitseagentuuri. Need kõik loodetavasti ka täidetakse.

Tulen nüüd Tšehhi initsiatiivi juurde. Tšehhi kaitseminister andis meile ülevaate, et selle initsiatiivi kõik rahalised vahendid on olemas. Nad on saanud doonoritelt piisavalt rahalisi vahendeid, et moona soetada. Moona soetuse kohta on minu isiklik hinnang see, et kuna sellele suunati liiga palju avalikku tähelepanu, siis need kolmandad riigid, kes olid algselt võib-olla valmis [moona] müüma, ei ole praegu olnud nii entusiastlikult valmis seda tegema. Aga kinnitati ka seda, et kas juba praeguseks on jõudnud või jõuavad lähinädalate jooksul esimesed 60 000 mürsku Ukrainasse. See tempo peaks olema järgmistel kuudel kogu aeg selline 50 000–60 000 mürsku iga kuu tänu Tšehhi initsiatiivile.

Mina olen oma kolleegidele öelnud, et kui kellelgi on soov täiendavalt panustada, siis ka meil on kontakte erinevates riikides. Oleme valmis seda tegema, aga oluliselt vaiksemalt: me ei räägi, kust me ostame ja kuidas me need mürsud Ukrainasse saadame ja kes on võimalikud rahastajad, sellepärast et see suurendab tõenäosust, et riigid, kes müüvad, on ka tegelikult valmis müüma. Seal on hulk selliseid nüansse. Aga tšehhide puhul, jah, nagu ma ütlesin, peaks tempo olema 50 000–60 000 mürsku Ukrainasse iga kuu.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on välisminister Margus Tsahknale peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ning teema on valitsuse ja peaministri tegevus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Nädal tagasi ütlesite, et teil pole olnud aega peaministriga tema osalemist Bilderbergi kohtumisel arutada. Kas olete seda nüüd teinud? Kui jah, siis mida ta teile ütles?

Aitäh, hea küsija! Mul on hea meel, et teil on mure selle teema pärast. Põhjalikku ja pikka arutelu mul peaministriga pole olnud. Küll aga on selge, et ta osales seal Eesti Vabariigi peaministrina, kellele saadeti kutse, ja arutati globaalse julgeoleku ja välispoliitika teemasid. Ma võin öelda seda, et väga hea, et Eesti esindaja sellel kohtumisel oli. Mingisuguseid suuri ajaloolisi järeldusi nendest kohtumistest ei tehta.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kas on normaalne, et peaminister läheb tähtsale rahvusvahelisele kohtumisele ilma valitsusega eelnevalt konsulteerimata?

Aitäh! See on täiesti normaalne. Peaminister ja teised ministrid käivad väga paljudel kohtumistel. Ka see on täiesti normaalne, et valitsuse liikmed esindavad Eestit vastavalt sellele, mis on kokku lepitud, näiteks välispoliitikas on Riigikogul ja valitsusel ju pikaajalised strateegiad. Valitsusel on konkreetsed seisukohad, millised on meie välispoliitika ja perspektiivid. Laiemalt on ju selge, et Eesti välispoliitika on aastakümneid suures osas põhinenud konsensuspoliitikal, mis tähendab põhimõtet, et me ei ole enam mitte kunagi üksi. 

Me näeme, et maailmas on väga keeruline julgeolekupoliitiline olukord, eriti meie regioonis. See põhimõte, mille me kunagi kokku leppisime, 1990. aastate alguses, on meid väga hästi teeninud ja teenib ka edasi. Tuletan meelde, et me tähistame sellel aastal 20 aasta möödumist nii NATO kui ka Euroopa Liiduga liitumisest. Ma arvan, et selliste [otsustega], et me ei jää enam mitte kunagi üksi, panustame liitlassuhetesse. Me oleme aktiivsed nendes organisatsioonides, kuhu me kuulume, et me ei jääks enam mitte kunagi uuesti üksi. 

Lihtsalt vaade ajaloosse: 1930ndate lõpus, kui mittedemokraatlikud suured riigid omavahel Euroopa ära jagasid, oli meil kaks probleemset hetke. Esiteks see, et tolleaegne demokraatia Eestis ei töötanud sajaprotsendiliselt selles mõttes, et väga paljud Euroopa riigid olid liikumas autoritaarse juhtimise poole ja nii ka Eesti Vabariik. Seetõttu ei rääkinud Riigikogu saal või ka rahvas väga kaasa, millised on meie julgeoleku- või välispoliitilised otsused. Teine oli see, et toona valiti neutraalsuspoliitika: poliitika, kus deklareeriti, et meie sõjalistes konfliktides ei osale, me oleme neutraalne ja rahu armastav riik. See on meile rahvana väga omane, aga välja kukkus ju nõndamoodi, et me proovisime oma neutraalsuse võtmes läbi saada väga erinevate liitlasgruppidega, olgu need Moskva, Berliin, Helsingi, London või Pariis, ja tulemuseks oli see, et kui suured riigid omavahel Euroopa ära jagasid, olime me üksi ja me ei hakanud vastu. Need olid olukorrad, kus meie riigi juhtkond kindlasti tahtis parimat, aga väikese rahvana me jäime üksi. 

Nii et kui me nüüd toome selle ajaloolise diskursuse tänapäeva, siis te võite olla kindlad, et nii Eesti Vabariigi peaminister kui ka kõik ülejäänud valitsuse liikmed lähtuvad just nimelt sellest põhimõttest, et me selles keerulises julgeolekupoliitilises olukorras jätkaksime oma välis- ja julgeolekupoliitikat ega jääks kunagi üksi. Nii et olge selles mõttes rahul.

Aitäh! Nüüd lisaküsimus, Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mulle omakorda tundub, et peaministri käitumine, millele viitas oma küsimuses kolleeg Aleksandr Tšaplõgin, on viimasel ajal hästi sümptomaatiline. Vaadates, kuidas peaminister Kaja Kallas käitub, võib öelda, et põhimõtteliselt on ta juba ühe jalaga Euroopas. Te olete ise seda meedias niimoodi, ma ei ütleks, et kritiseerinud, aga lihtsalt välja toonud, et koalitsioonil on natuke keeruline niisuguses õhkkonnas oma tööd teha. 

Minu küsimus ongi see: kas peaminister Kaja Kallase käitumine on viimasel ajal mõjunud koalitsiooni tervisele? Kuidas see on koalitsiooni tervisele mõjunud ja mis on teie arvates lahendus sellele olukorrale?

Aitäh, hea küsija! Ma olen siin peaministri kohusetäitja, mitte Kaja Kallas inimesena, aga niipalju ma teda tunnen, et tema on mõlema jalaga Eestis ja mõlema jalaga Euroopas, sest me oleme ise ka Euroopas, ma tuletan teile meelde. Ma soovitan teile ka: [teil] üks jalg on Euroopas, ma ei tea, kus teine on, võib-olla natukene rohkem Venemaa poolel, aga pange teine jalg ka siia Eestisse maha, siis te olete mõlema jalaga Euroopas. See on väike soovitus. 

Nüüd räägime asjast sisuliselt. Te viitasite sellele, et kas peaminister Kaja Kallas peaks saama kutse [asuda] mõnele kõrgele ametikohale Euroopa Liidus. Ei ole ju mingi saladus, et need läbirääkimised on alanud. Alles sellel pühapäeval selgusid Euroopas Euroopa Parlamendi valimiste tulemused. Seda, mis koalitsioonid moodustatakse ja kuidas Euroopas suurte poliitiliste perekondade vahel positsioone jagatakse, on täna väga keeruline öelda. Seda ma tõesti ei tea. Küll aga on peaminister Kaja Kallas kindlasti väga arvestatav välispoliitiline figuur tänu Eesti välispoliitikale ja meie ühtsusele, mis puudutab eelkõige teemat Venemaa agressioon Ukraina vastu. Siin on meie jalajälg kindlasti oluliselt suurem, kui me oleme nende aastakümnete jooksul harjunud. 

Me veame eest päris olulisi teemasid, mis puudutavad Ukraina abistamist, Venemaa ja Putini vastutusele võtmist ja Venemaa külmutatud varade kasutuselevõttu, mis sai siin Riigikogus seaduseelnõuna väga suure toetuse osaliseks. Nende teemade puhul on Euroopas kõrgel välispoliitilisel ametikohal kindlasti vaja just nimelt meie maailmavaate ja tunnetusega inimest. Mina olen ausalt välja öelnud, et peaminister Kaja Kallas – kui talle selline ettepanek tehakse ja kui ta ise [sinna minna] otsustaks – kindlasti sobiks sellistele ametikohtadele Euroopas, sest oleme ausad: Euroopa Liidul on järjest suurem roll julgeolekupoliitikas. 

Ka näiteks see initsiatiiv, mis on tulnud Eestilt, et Euroopa Liidu tasemel otsustatakse välja anda 100 miljardi euro ulatuses kaitsevõlakirju – see on see asi, mis peab järgmise Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni mandaadiga ära tehtama. See aitab oluliselt tugevdada meie kaitsevõimet ja jagada koormust, mida piiririigid täna kannavad oma maksumaksjate õlgadel näiteks kaitseinvesteeringutena. Ma olen kindel, et kaitseminister Hanno Pevkur on samal seisukohal. Nende otsuste saavutamiseks ma tõesti loodan, et selline valik tuleb. Kui seda ei tule, siis on Eestil ja tänase koalitsioonilepingu järgi Reformierakonnal igal juhul õigus nimetada keegi voliniku ametikohale. See on küsimus Reformierakonnale, kelle nad esitavad, ja see selgus saabub lähima, ma arvan, kolme nädala jooksul.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme kolmanda küsimuse juurde, on Vadim Belobrovtsevil käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Olge hea!

Aitäh! Kuna härra minister põhimõtteliselt suunas mulle konkreetse etteheite ja [istungi] formaat ei näe ette, et ma saaksin sellele vastata, siis ma lihtsalt ütlen, et erinevalt Kaja Kallasest, kellel on Margus Tsahkna arvates lausa neli jalga – kahe jalaga on ta Eestis ja kahega Euroopas –, on nii minul kui ka teistel Keskerakonna fraktsiooni liikmetel kaks jalga. Mõlemad jalad on siin Eestis ja me siin Eestis kaitseme nii praegu kui ka edaspidi Eesti rahva huve.

Aitäh, hea kolleeg! Ma seda väitlust ja vaidlust jalgade üle ei saa küll kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Protseduuriline küsimus on ikkagi küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta ja see kindlasti ei ole vastulause esitamise koht. Olgu see siinkohal väga selgelt stenogrammi huvides ära mainitud.

Head kolleegid, tänane kolmas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on eestikeelne koolikeskkond. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eesti riigis on riigikeel eesti keel. Õigupoolest ei olegi meil kellegi teise poole vaadata – ikkagi ainult siin, sellel maalapil saame luua ja nõuda eestikeelset keskkonda ja seda peame kindlasti tegema. 

Haridussüsteemis on tõesti olnud viivitusi eestikeelse keskkonna loomisega, ka eestikeelse õppe sisseviimisega. Kindlasti on mõtet olla nõudlik. Praegu me oleme nende probleemide lahendamiseks välja kuulutanud eestikeelsele õppele ülemineku, mis algab sügisel. See ei ole plaanide, tegevuskava järgi veel alanud, aga algab sügisel. Mõnedki asjad selles tegevuskavas on võib-olla leidnud oma lahenduse ja rõhuasetuse, aga kodanikel on mured ja nende murede lahendamiseks on ju hariduspoliitika üks eesmärke olnud viia eesti keel senisesse vene[keelsesse] kooli selle asemel, et lasta vene keelel tulla eesti[keelsesse] kooli. 

Ma küsingi teilt järgmist. Eesti haridussüsteemi koolides ja lasteaedades ei ole kohtade andmisel tehtud rahvuste vahel vahet. See on igati õigustatud ja see on meie traditsioon, aga on olemas mingi ettevalmistus, et kõik lapsed saaksid rühmas ühtemoodi hakkama ja et õpetajad ja kasvatajad saaksid fokusseerida, tähelepanu suunata ikkagi protsessile, mitte nii-öelda erisuste tasandamisele. Koolides tehakse esimesse klassi katseid küll matemaatikas, küll muude oskuste puhul. Kas teie arvates uuritakse eesti keele oskust piisavalt [enne], kui pannakse näiteks vene kodukeelega perekondade lapsi eestikeelsesse kooli või lasteaeda, või jäetakse see tegemata? Kuidas nõuda seda rohkem, et [klassi või rühma] ei satuks täiesti keeleoskamatuid ja et tasandataks laste keeleoskust enne, kui nad pannakse eesti[keelsete] lastega kokku? Kui nad üldse ei ole ette valmistatud, muudavad nad õppekeskkonna ju tegelikult venekeelseks.

Nüüd, Tõnis Lukas, on küll 30 sekundit üle läinud, aga kuna meil on täna vähe küsimusi, siis ma ei hakanud märkust tegema. Nüüd tõesti, palun, proua minister!

Lugupeetud Riigikogu saadik, aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et eestikeelsele õppele ülemineku kontekstis on see ülimalt aktuaalne küsimus. Aktuaalne selle tõttu, et eestikeelsele õppele ülemineku eesmärk on ju see, et tänased venekeelsed lapsed saaksid selgeks eesti keele ja mitte ainult eesti keele, vaid et nad saaksid ka hea akadeemilise hariduse. Selle eesmärgi täitmiseks – kas nad õpivad endises venekeelses koolis või tulevad õppima tänasesse eestikeelsesse kooli eesti lastega koos – on väga oluline arvestada nende keeleoskuse taset, sellepärast et keeleoskus on hariduslik erivajadus. Kui laps ei oska õppekeelt, siis see on selline erivajadus, mille pärast on vaja üldtoe raames pakkuda erituge just nimelt keeleoskuse omandamiseks. 

On selge – ja seda teavad ju kõik pedagoogid, koolijuhid ja koolipidajad Eestis –, et laps, kes ei valda õppekeelt, ja laps, kelle jaoks õppekeel on emakeel, ei saa õppida ühesuguse metoodika ja lähenemisega, ühesuguse tempoga. On teada, et lapsel, kes ei valda õppekeelt, läheb keskmiselt kolm kuni neli aastat aega selleks, et omandada õppekeel sellisel tasemel, et ta saab selles keeles ka akadeemilisi teadmisi omandada. Umbes kolm-neli aastat läheb aega. Ei saa teha niimoodi, et laps õpib kolm-neli aastat ainult keelt ja ei õpi muid aineid, sellepärast et siis ta jääb lihtsalt ka muus arengus maha. Selle tõttu on vaja rakendada nii-öelda lõimitud aine- ja keeleõpet ehk nendele lastele peab õpetama samaaegselt eesti keelt ja muid aineid. Meil Eestis on selleks olemas metoodika, me teame, kuidas seda teha. Seda on varajase keelekümbluse programmide raames rakendatud juba ammu, 20 aastat, ja seda metoodikat tuleb nende laste puhul rakendada. See tähendab teistsugust lähenemist. Järelikult peavad need lapsed saama kas üldtoe raames eriõpet erinevates õpperühmades või nad peavad saama eraldi eesti keele õppe tuge selleks, et nad suudaksid eestikeelsete lastega koos õppida. 

Ka meie haridusministeeriumis oleme korduvalt seda öelnud ja ka minu seisukoht on see, et kui see hulk venekeelseid lapsi, kes ei valda eesti keelt, on väga suur – kes tuleb esimesse, neljandasse või seitsmendasse klassi, nad tulevad erinevatesse klassidesse –, siis tuleb õppetöö korraldada eri õpperühmades. Me oleme seda koolidele öelnud. Selleks tuleb erituge paluda ja seda tuleb rahastada.

Suur tänu! Tõnis Lukas, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Selle ettekirjutuse täitmist peaks kontrollima, sest tõepoolest, kui eestikeelse kooli klassikomplektis on venekeelseid, vene kodukeelega lapsi, siis enamus, suur osa nendest on sellised, kes saavad esimese kokkupuute üldse eesti keelega selles protsessis, kui nad õpivad eesti lastega koos. On täiesti selge, et siin ei saa pugeda vahendite vähesuse või millegi muu taha. Ministeerium peaks ka kontrollima, kas sellist metoodilist vahet, eraldi rühmitamist tehakse. Muide, alusharidusseaduse [eelnõu kohta], mis puudutab lasteaedu, lastehoide, tegi Isamaa ka ettepaneku, et eesti kodukeelega lastel peab olema võimalus õppida valdavalt eestikeelses klassis või õpperühmas, enamgi, eestikeelses koolis. 

Aga nüüd, [eestikeelsele õppele] ülemineku kohta oli teie vaade, jah, võib-olla esitatud ühe nurga pealt [vaadatuna]. Kahtlemata on aga oluline kõigi inimeste võimalik eneseväljendus ja tulevik. Praktiliselt on kõigil, ka muu kodukeelega lastel, vaja tulevikus Eesti ühiskonnas edenemiseks, ka majanduslikuks edenemiseks, eesti keelt. See vaade pole aga ainult pragmaatiline, et need perekonnad panevad oma lapsed eestikeelsesse kooli sellepärast, et nende lapsed peaksid oskama eesti keelt, et neil läheks elus paremini. See, miks me läheme üle eestikeelsele õppele, on muu hulgas või isegi peamiselt selle jaoks, et eesti keele roll Eesti ühiskonnas saaks olla jätkuvalt tugev ja et eestikeelsus siin püsiks ja [eesti keelt] kasutataks kõigil momentidel. 

Ma küsin teilt Ida-Virumaa koolide kohta. Kas Lüganuse Kool jääb iseseisvalt ja eestikeelse koolikeskkonnana tegutsema? Kas Toila kooli lapsevanematele on teil mingi sõnum? Nad muretsevad, et nende lapsed ei saa tulevikus täiesti eestikeelset koolikeskkonda ja nad peavad mujale minema.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma siiski natuke täpsustan ka alusharidusseaduse [eelnõu]. Ma kindlasti ei pea õigeks, et me hakkaksime koduse keele või rahvuse alusel seaduses sätestama [nõudeid] kas lasteaiarühmadele või õpperühmadele, sellepärast et eestikeelses keskkonnas eestikeelse hariduse saamise õigus on põhiseaduses kirjas kõikidele Eestis elavatele inimestele, mitte ainult eesti emakeelega inimestele. Ka vene emakeelega inimestel peab olema põhiseaduse mõttes õigus eestikeelses keskkonnas eestikeelset haridust omandada. Seda õigust neilt ära võtta ei tohi. 

Mis puudutab Lüganuse Kooli: Lüganuse Kool on liidetud [kahe teise kooliga ja nimetatud] Kiviõli Riigikooliks. Lüganuse Kool on õppekoht ja see õppekoht ei kao. See õppekoht on olemas ja mingit plaani seda ära kaotada täna ei ole. 

Mis puudutab Kiviõli Riigikooli toimimist alates 1. septembrist: kuna kõik tänasesse Kiviõli Vene Kooli potentsiaalselt õppima minema pidanud lapsed lähevad esimesse klassi tegelikult Kiviõli Riigikooli, eestikeelsesse kooli, siis seal me oleme koolipidajana teinud just nimelt selle otsuse, et lapsed jaotatakse õpperühmadesse eesti keele oskuse taseme järgi. Nad õpivad erinevates õpperühmades selleks, et eesti kodukeelega lapsed saaksid õppida eesti keelt emakeelena ja vene kodukeelega lapsed, kes väga hästi valdavad eesti keelt ja tulevad eestikeelsest lasteaiarühmast, saaksid ka õppida eesti keelt emakeelena ja need venekeelsed lapsed, kes ei valda eesti keelt piisavalt, saaksid õppida eesti keelt teise keelena ja omandada aineid lõimitud aine- ja keeleõppe metoodikaga, varase keelekümbluse metoodikaga teises õpperühmas.

Nüüd lisaküsimus. Tõnis Lukase pinginaaber Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Lühidalt kokku võttes on Ida-Virumaal eestikeelsete koolide [pidamise] jätkamine hetkel hädavajalik selleks, et pidurdada maakonna jätkuvat järjest venekeelsemaks muutumist ning Venemaa mõju kasvu. Viimase rahvaloenduse andmetel on Ida-Virumaal taasiseseisvumise järel eestlaste ja eesti keelt kõnelevate inimeste osakaal järjepidevalt vähenenud. See tähendab, et nende vähenemise tempo on olnud kiirem kui maakonna elanike vähenemise tempo. 2021. aasta rahvaloenduse andmetel oli eestlaste osakaal Ida-Virumaa rahvastikus 18,5%, kuid eesti keelt emakeelena kõneles üksnes 14,6% elanikest. Seda ütleb meile Statistikaamet. 

Nüüd, kui me räägime Toila kooli sulgemisest, on mul teile küsimus. Miks on tarvis [kinni] panna üks eestikeelne eestimeelne kool Ida-Virumaal, kui tegelikult seisavad [kooli pidamise jätkamise] taga kohalikud elanikud, eriti lapsevanemad, kes on asja ka kohtusse andnud? Me ju teame, et riigihalduse seisukohalt on just Ida-Virumaal senini mänginud võtmerolli just administratiiv- ja kooliasutused. Päevarahvastiku [osakaal] selle piirimaa peal, kus on Jõhvi, ületab praegu öörahvastiku osakaalu. Miks on tarvis see eestimeelne eestikeelne kool kinni panna? Toila piirneb ju vahetult Jõhvi vallaga ja see on justkui meie idapiir ja [eestluse viimane] kants. [Miks on vaja] sealne kool hingusele saata?

Aitäh küsimuse eest! Toila kooli ei ole mitte keegi kinni pannud. Toila kool toimib, Toila kool töötab. Toila kool töötab vallavolikogu otsusega aastast 2026 põhikoolina. Sellele põhikoolile on riik kokkuleppel Toila vallaga ehitamas ka uut koolihoonet. Mis puudutab eestikeelset gümnaasiumiharidust, siis eestimeelset ja eestikeelset gümnaasiumiharidust on Ida-Virumaal praegu võimalik omandada absoluutselt kõikides riigigümnaasiumides. Tänavu aasta kooliks valitud Jõhvi riigigümnaasium on üks eestimeelsemaid ja eestikeelsemaid õppeasutusi Ida-Virumaal. Eestikeelse ja eestimeelse koolihariduse pärast Ida-Virumaal muretsema ei pea. Trend on viimase 20–30 aasta jooksul olnud sinna suunda, et eestikeelset haridust saab Ida-Virumaal rohkem, kui seda on kunagi olnud viimase sajandi jooksul.

(Riina Solman kõneleb saalist.) Toila kool on alles. Toila kool on alles, selle kooli gümnaasiumiosa suletakse vallavolikogu otsusega 2026. aastal. Põhjus on õpilaste arvu vähesus: kogu gümnaasiumiosas õppis natuke alla 60 õpilase. Päris märkimisväärne osa Toila vallas elavatest gümnaasiumis käivatest õpilastest käib tegelikult juba täna Jõhvi Gümnaasiumis või teistes gümnaasiumites. Nad ei käi oma valla lähedal kodulähedases gümnaasiumis. Selles mõttes on Toila valla noorte valikud väga mitmekesised. See vallagümnaasium ei ole alati ainuke valik, Ida-Virumaal on väga palju valikuid, kus on võimalik gümnaasiumis eesti keeles haridust omandada.

Aitäh! Nii, me natuke muutsime siin korda ja minister sai [vastust] Riina Solmani küsimusele veel täpsustada. Kuna meil on täna vähe küsimusi, siis on infotunnis ka aega tekkinud ja selle pärast ma lubasin siia sisse natukene rohkem sellist debatiformaati. Head kolleegid, ma lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Järgnevalt meie tänane neljas küsimus, mis on samuti haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on uued nõuded õpetajate kvalifikatsioonile. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Meie valitsuse suurepärase juhtimise all on koolides tekkimas järjekordne probleemne olukord. Nimelt saime hiljuti meediast teada, et lisaks keelenõuete täitmisele nõutakse õpetajatelt, kes said oma pedagoogilise kõrghariduse enne 2013. aastat ja otsustasid õpetajaks asuda just praegu, kvalifikatsiooni kinnitamist. 

Eelkõige käib jutt nendest õpetajatest, kes on hiljuti otsustanud riigi üleskutsele vastata ja koolidesse tööle asuda. Õpetajate puudus on meil teatavasti väga suur. Selle asemel, et tunda rõõmu, et nõuetele vastav pedagoog siirdub kooli lapsi õpetama ja sellega leevendab meie haridusvaldkonnas valitsevat väga keerulist olukorda, kästakse aga pedagoogil pöörduda mingisuguse sihtasutuse poole ja seal läbida atesteerimine, esitades eelnevalt dokumendid ja professionaalse portfoolio. Seal tuleb registreeruda, maksta 185 eurot isiklikku raha, läbida kursused, panna kokku mingi projekt ja siis veel seda kaitsta. Seda kõike hoolimata sellest, et õpetajal on vajalik diplom juba olemas. 

Meedias avaldatud info ja haridusministri ehk teie tsitaatide alusel on tegelikult hästi raske aru saada, kuidas selle asjaga plaanitakse edasi minna. Teie ütlete, et koolijuht saab ise otsustada, kas inimene sobib õpetajaks või mitte, aga nendele õpetajatele [tehakse] ettekirjutusi, millega neid suunatakse Sihtasutusse Kutsekoda oma kvalifikatsiooni kinnitama eespool mainitud kujul. On selge, et väga paljud pedagoogid, kes otsustasid riigile appi tulla ja koolidesse siirduda, mõtlevad selle peale ümber ja lahkuvad. On see teie arvates mõistlik käitumine valitsuse poolt olukorras, kus õpetajate defitsiit on aina suurenemas? Kuidas seda valitsuse tekitatud probleemi lahendada?

Suur tänu selle küsimuse eest! Et oleks õige info: käesolev valitsus ei ole mitte mingisuguseid õpetajate kvalifikatsiooninõudeid muutnud. Ei ole olemas uusi õpetajate kvalifikatsiooninõudeid. Need, mis te praegu ette lugesite, et õpetajal peab olema magistrikraad ja õpetaja kutse, kehtivad aastast 2013. Sellest hetkest alates on kõikidel õpetajatel vajalik – kuna enne 2013. aastat ülikoolikraadi omandanud õpetajatele ei antud ülikooli lõpetamisel õpetaja kutset – omandada õpetaja kutse. 

See süsteem toimib tänaseks juba 12 aastat, et Kutsekoda, tegelikult kutsenõukogu, Eesti Õpetajate Liit, annab välja õpetaja kutset nendele, kellel ei ole kvalifikatsioonile vastavat õpetaja kutset. See on kõik need 12 aastat kehtinud. Meil on väga palju õpetajaid, kes on kutset seal taotlenud ja saanud kutsekinnituse, nii et selles mõttes ei ole midagi muutunud. See on täpselt nii olnud. Kuna ilma kutsekvalifikatsioonita õpetajate osakaal koolis on väga tugevasti viimastel aastatel kasvanud, siis me oleme järelevalves hakanud aina rohkem tähelepanu pöörama ka koolipidajatele ja koolijuhtidele, et nad suunaksid oma õpetajaid õpetaja kutset omandama ja õpetaja kutse kvalifikatsioone kinnitama, sellepärast et see on oluline, et õpetaja, kes koolis töötab, omaks pedagoogilisi pädevusi ja need pedagoogilised pädevused oleksid ka vastava asutuse, kas ülikooli või õpetajate liidu kinnitatud.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Siis on minu küsimus lihtne. Kas see on ikka mõistlik lähenemine [sellises] olukorras? Meil on ühest küljest kooli oodatud inimesed, kes vastavad keelenõuetele, aga samas ei oma mitte mingit pedagoogilist ega üldse võib-olla mitte mingit kõrgharidust ja kellega on võimalik sõlmida aastane leping, mida pärast vajadusel pikendada. Siis me räägime sellest, et on vaja ikkagi kvalifikatsiooni, on vaja pedagoogilist kogemust ja nii edasi. Teiselt poolt on meil inimesed, kellel on pedagoogiline kõrgharidus olemas – küll võib-olla aastast 2012 või 2011 – ja kes vastavad keelenõuetele, aga me ikka nõuame neilt, et nad sooritaksid mingisuguse eksami või atesteerimise, kuidas seda nimetada, ja et nad maksaksid selle eest oma rahaga. Et nad kulutaksid oma aega ja ressurssi mitte laste õpetamisele, vaid selleks, et tõestada midagi, mis iseenesest ei vaja väga tõestust, sellepärast et diplom on neil olemas. Kuidas need kaks asja omavahel korreleeruvad? Mina ausalt öeldes sellest aru ei saa.

Aitäh! Need korreleeruvad väga hästi. Tegelikult eeldatakse täpselt samamoodi neilt õpetajatelt, kes täna ei vasta õpetaja kutse kvalifikatsioonile ja asuvad kooli tööle, et nad kutsetunnistuse ära teevad – kas nad omandavad ülikoolis õpetaja kutse või teevad ära kutsetunnistuse. Seal ei ole vahet, me ei tee vahet. Jah, me tõesti soovime, et rohkem inimesi tuleks õpetaja ametisse, aga me ei tee hinnaalandusi õpetaja kutse kvalifikatsiooninõuetes. PGS-is, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, on need väga selgelt paigas. 

Me oleme Eesti haridussüsteemi üle uhked sellel põhjusel, et meie õpetajate kvalifikatsiooninõuded on ühed kõrgemad, ja me jääme selle juurde, et need on ühed kõrgemad. Nii et kõik inimesed, kes tegelikult õpetaja ametit koolis pidada soovivad, peavad varem või hiljem pedagoogilised pädevused omandama ja neid ka tõendama. Siin on natukene sama tunne, mis arstide või juristide puhul: me ju ei arva, et kui keegi on kuskil omandanud arstikraadi, mida tänase seaduse mõttes Eestis arstikraadina ei tunnustata, siis meile sobib see ka. Meil ei ole nii. Me ikkagi tahame kontrollida, et inimesel, kelle me ravima laseme, või inimesel, kelle me oma lapsi õpetama laseme, on ikkagi pädevused olemas ja et me oleme kinnitanud, et need pädevused vastavad tänapäeva nõuetele. [Siis] on meil kindlus, et õppetöö toimub vastavalt kaasaegsetele pedagoogilistele eesmärkidele.

Aitäh! Lisaküsimus, Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, Riigikogu esimees! Austatud minister! Kas teil on värsket infot, kui palju õpetajaid on edukalt sooritanud keeleeksami ja kui palju õpetajaid on tänase seisuga puudu?

Mul kõige värskemaid andmeid ei ole, meile tilguvad veel andmed viimasest, aprillikuu eksamist. Väga suuri numbreid nende õpetajate kohta, kes märtsis ja aprillis eksami sooritasid, ei ole. Neid on 30–40 ringis ehk see number ei ole suur. Aga nüüd, nädalavahetusel toimunud C1- ja B2-taseme eksamile, mis oli 8. ja 9. juunil, registreerus ja seal käis ikkagi rekordarv õpetajaid. Ootame nende eksamite tulemusi. Praegu mul seda infot tõesti ei ole.

Aitäh! Meie tänased registreeritud küsimused on ammendunud. 

Head kolleegid! Nüüd on teil võimalik nobedate näppude voorus registreeruda küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja sellele vastamiseks aega kolm minutit. Enne küsimuse algust, head kolleegid, palun täpsustage, millisele meie kolmest ministrist teie küsimus suunatud on. Kõigepealt esimene küsimus, Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Minu küsimus on suunatud haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele ja küsida soovin riigieelarve seisu kohta. Te olete küll haridus- ja teadusminister, aga Vabariigi Valitsuse liikmena vaatate kindlasti ka suuremat pilti riigi rahandusest. Nagu meil oli siin, Riigikogu suures saalis hiljuti juttu riigi rahanduse teemalisel OTRK-l, on olukord järgnevatel aastatel väga keeruline. Valitsus on küll saanud kokku lisaeelarve, aga lisaeelarve on võrdlemisi väikene rehkendus võrreldes sellega, mis tuleb teha järgnevaks neljaks aastaks. Sealsamas OTRK-l toodi välja, et kui me piisavalt otsustavalt ei tegutse, siis hakkavad meie võlakoormuse intressikulud olema nelja aasta pärast võrreldavad meie praeguste teadus- ja arendus[tegevuse] kogukuludega ehk 0,9% SKP-st, mis on iga töötava inimese kohta 520 eurot aastas. Kuidas te seda näete, et mis võiks olla pikk plaan, kuidas me jõuaksime sinna, et riigi rahandus ikkagi lõpuks korda saaks? Et Eesti riik poleks mitte ainult Eesti kodaniku südamele kallis, aga et oleks ka rahaliselt jõukohane.

Aitäh! Riigi rahanduse seis on tõesti see teema, mis ei lase minul öösel rahulikult magada, ütlen ausalt, sellepärast, et ma arvan, et Eesti riigil ei ole viimase 20 aasta jooksul olnud nii halba rahalist seisu ja nii halba prognoosi pika vaatena. Kui me samade trendide jätkudes mitte midagi ei tee, siis on äärmiselt must see prognoos, kuhu jõuab Eesti riigi rahanduse seis, krediidireiting ja sellega ka meie majandus ja ettevõtete võime turgudelt raha võtta ja milliseks raha hind Eesti jaoks kujuneb. Lisaks sellele, et meil on riigi rahanduse seis väga halb, on meil täpselt piiri ääres ka väga ebastabiilne geopoliitiline olukord. See tekitab veel omakorda ebastabiilsust, nii et rahvusvahelised krediidi andmise agentuurid vaatavad meie peale väga-väga murelikult. Eesti-sugusel väikesel riigil lihtsalt ei ole mitte ühtegi muud alternatiivi, kui sellises geopoliitilises olukorras ja asukohas oma riigi rahandus väga korras hoida. 

Kui te küsite, et mis meid ees ootab, siis [vastan, et] minu ja Eesti 200 seisukoht on väga selge: me peame astuma äärmiselt ebapopulaarseid, aga väga tugevaid samme riigi rahanduse kordategemisel. See tähendab umbes viit sammu. Üks samm on see, et meid ootavad ees kärped: me peame riigieelarves kärpima umbes 1% SKP-st. Täpselt samamoodi on meil vaja tulusid suurendada umbes 1% võrra SKP-st. Need on tõenäoliselt maksutulud, mille poole me vaatama peame. Meil on kindlasti vaja investeerida majandusse, kas see on [näiteks] suurinvestorite toetusmeede – see on tegelikult laual ja me peaksime seda kiiremas korras valitsuse tasandil otsustama –, see on tulumeede, mis meie riigi rahanduse seisu kindlasti parandab. 

Me peame kindlasti mõtlema riigivõlakirjade emiteerimisele. Ma arvan, et Eesti rahvale riigivõlakirjade emiteerimine kaitsekulude katmiseks on teema, mille me peaksime riigieelarve läbirääkimistel kindlasti lauale panema ja seda arutama. Viimane punkt, aga mitte väheoluline: eelarvereeglite karmistamine. See on Eestis ülioluline. Me oleme vahepeal [eelarvereeglid] lõdvaks lasknud ja see on meid [viinud] tulemuseni, kuhu oleme täna jõudnud. Me peame eelarvereeglites võtma väga selge suuna sinna, et me ei tee mitte –3% nominaalset eelarvemiinust, vaid ülejäägis eelarveid. Me peame hakkama planeerima ülejäägis eelarveid, me peame kokku leppima, milline on riigivõla maksimumpiir: kas see on 35%, 30%. Sealt üle ei tohi ükski valitsus riigi võlakoormaga minna, nii et meil on väga-väga tõsised sammud ees. Aga kui me seda ära ei tee, siis ma arvan, et Eestit ootab ees äärmiselt must stsenaarium.

Aleksei Jevgrafov on järgmine küsija. Palun öelge küsimuse alguses ka, millisele ministrile on küsimus suunatud. Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Minu küsimus on härra Margus Tsahknale. Lugupeetud välisminister peaministri ülesannetes! Nüüd oleme olukorras, kus valitsuse otsused avaldavad olulist mõju elanike elule ja isegi kahjustavad nende tervist. Räägin valitsuse otsusest sulgeda ööseks Narva piiripunkt. Tuletan meelde, et veebruaris ületas piiri 13 000 inimest, aga jaanuaris oli see arv kaks korda suurem. Need inimesed ei ole kuhugi kadunud ja peavad leidma võimaluse ületada piiri päeva jooksul. 

Nüüd, tänu valitsuse otsusele, on inimesed, kes tahavad piiri ületada päeva esimeses pooles, suunatud piiripunkti järjekorda varahommikul kella neljast või viiest. Järjekorrad on ülipikad. Eriti terav on probleem siis, kui on kuum ilm või sajab vihma ning inimesed peavad õues seisma. Eriti palju kannatavad eakad ja lapsed. On aset leidnud juhtumeid, kui inimeste tervis on oluliselt halvenenud ja nad on minestanud, rääkimata sellest, et on hulgaliselt juhtumeid, kui inimesed on piiri ületades hilinenud oma bussile ja tagasiteel Eestisse ei ole neil olnud võimalik [piiripunkti] lahtioleku ajal piiri ületada, mistõttu nad on pidanud otsima majutuskohta Ivangorodis. See on päris keeruline ülesanne. Palun lõpetage inimeste mõnitamine ja tagage Narva piiripunkti ööpäevaringne läbilaskevõime! Austatud minister, kas valitsus saab muuta oma otsust ja pöörata näo rahva poole?

Aitäh, hea küsija! Väga hea, et te seda teemat puudutate, piiriteema on ju väga oluline. Siin on mitu aspekti: üks on julgeolekupoliitiline olukord ja teine on praktiline elu. Et asjad oleksid selged: Narva piiripunkti sulgemise teema ei ole mitte Eesti initsiatiiv, vaid Venemaa teatas meile mõned kuud tagasi, juba eelmisel aastal, et nad kavatsevad rekonstrueerimise ettekäändel panna kinni [Ivangorodi] piiripunkti. Teine [aspekt] on see, et seesama noot, nii-öelda jutt on käinud ka meie lõunapoolse piiripunkti kohta. See on lihtsalt üks algus. Eesti valitsus ja ka mina välisministrina ei soovita üldse Eesti inimestel Venemaale minna. Ei ole vaja Venemaal kooserdada, ei ole vaja Venemaal käia, sellepärast et Venemaa on ohtlik riik. Venemaal ei suuda ka meie tagada oma kodanike või residentide julgeolekut ega neid aidata, kui midagi nendega peaks juhtuma. Seetõttu on valitsus otsustanud, et piiriületused peavad olema eriti kaalutletud – kas humanitaarpõhjustel või täiesti vältimatutel põhjustel. See on taustaks. 

Ma absoluutselt ei varja, et me kaalume väga tõsiselt, kui seda on vaja, ka sulgeda piir täielikult, sellepärast et Venemaa kasutab oma piirilõike – ma ei räägi ainult Eestist, vaid ka näiteks Soomest või üldse meie regioonis olevatest riikidest – pahatahtlikult, [piirilõike] kasutatakse ära hübriidrünnakute, hübriidolukordade tekitamiseks. Eestil on ka valmisolek piir täielikult sulgeda väga lühikese aja jooksul. Me oleme oma otsuses tõepoolest lähtunud sellest, et ajaliselt limiteerida piiri ületamist selleks, et tõmmata kokku oma ressursse ja suunata neid ka nendesse etappidesse, mis ei ole ametlikud piiriületuskohad, sest Venemaa kasutab piiri poliitilistel eesmärkidel. Ei ole mingi saladus, et Venemaa on kasutanud väga laias võtmes – näiteks Soome sulges [sel põhjusel] oma piiri täielikult – ka neid vaeseid inimesi, kes on tulnud võib-olla oma elu eest seistes nii kaugele, et saada Euroopa Liitu. Neid kasutatakse tegelikult sõjarelvadena. See on väga-väga [suurt] hukkamõistu väärt olukord.

Viimane teema: see ei ole mingi saladus, vaid täiesti avalik informatsioon, et Venemaa võttis veest välja 25 piiri tähistavat poid. See on väga tõsine teema. Täna ma võin välisministrina öelda, et Välisministeerium on esitanud Venemaale küsimuse, miks seda tehti. See on väga selgelt sekkumine meie piiri. Nii et see taust on palju kirevam. Kokku võttes ütlen: head Eesti inimesed, ka need, kes Narvas elavad, ärge minge Venemaale! Ärge minge Venemaale. See ei ole täna julgeoleku kohalt õige.

Suur tänu! Järgnevalt on küsimise järjekord jõudnud Toomas Uiboni. Enne küsimuse algust öelge ka, millisele ministrile on küsimus suunatud. Toomas Uibo, palun!

Aitäh! Minu küsimus on suunatud välisminister Margus Tsahknale, valdkond on riigikaitse: riigikaitse eelarve ja selle ilmselt möödapääsmatu suurendamine. Ma tean küll kaitseministri seisukohti selles küsimuses, aga ma sooviksin teada ka teie nägemust. Mil moel sellises pingelises eelarveolukorras, kus me peame kärpima, oleks võimalik investeerida riigikaitsesse ja suurendada kaitse-eelarvet? Kas kõne alla võib tulla ka võlakirjade emiteerimine või on veel mingeid muid lahendusi?

Aitäh, hea küsija! Minu kõrval on ka kaitseminister, aga see on laiem teema, mida me oleme ka Eesti 200-s arutanud. On selge, et Kaitseväe juhataja kindral Herem ei ole andnud oma sõjalist suunist mitte sellepärast, et olla kuidagi populaarne, vaid sellepärast, et Eesti seisab silmitsi väga tõsise julgeolekuohuga. Julgeolekuoht tuleb ida poolt ja see ei ole mitte ainult Eesti teema. Võib öelda, et me oleme suutnud oluliselt tõsta Eesti riigikaitsekulutusi ja oleme üle vaadanud – nii nagu ka kaitseminister siin täna selgitas sellele kriitikale vastates –, mis on meile kõige olulisemad lõigud, mida me peame ennaktempos täitma. See kindlasti on sõjamoona varumine ja kindlasti õhukaitse – õhuruumi sulgemise võimekus ja õhukaitse. Seda me näeme Ukraina sõja pealt. 

Nüüd, 3,2% SKP-st, mida me [panustame] sellel aastal kaitsekulutusteks – see tase peab jääma [samaks] isegi vaatamata kõigile keerulistele otsustele, mida me peame riigieelarve puhul ette võtma. Me peame investeerima oma kaitsesse ja julgeolekusse. Idee, et Eesti riik peaks täiendavateks investeeringuteks kaitsesse emiteerima võlakirju või võiks seda teha, ei ole meie erakonnale ja ka mulle mitte midagi uut. Me peame seda väga tõsiselt võtma, sellepärast et Kaitseväe juhataja kindral Heremi soovituste kohaselt me räägime üle miljardilisest lisavajadusest järgmiste aastate jooksul, eelkõige mis puudutab laskemoona [varumise] võimekuse tõstmist. 

Euroopa Parlamendi valimised on läbi ja õnneks on kampaania lõppenud. Ma saan öelda siin sellise ideena lihtsalt välja, et ainult Eesti, Läti, Leedu, Soome ja Poola ei pea oma õlgadel Euroopa ja NATO kaitsekoormust kandma. Kõik need riigid investeerivad rohkem kui 2% [SKP-st], näiteks Poola paneb oma kaitsesse juba 4% SKP-st. Samal ajal näeme, et väga paljud Euroopa Liidu liikmesriigid, kes ei asu Venemaa piirile nii lähedal, ei investeeri isegi 2% [SKP-st]. 

Nüüd, idee on ikkagi jagada koormust Euroopa [NATO] liikmesriikide vahel, emiteerida need kaitsevõlakirjad Euroopa tasemel. See ei ole mingi pretsedendi loomine. COVID-i alguses otsustati mõne nädala jooksul emiteerida suurusjärgus 700 miljardit võlakirju ehk võtta laenu erakorraliste meetmete kasutuselevõtuks. Julgeolek on täna kogu Euroopa küsimus, kogu NATO küsimus. Kui me suudaksime 100 miljardi mahus emiteerida kaitsevõlakirju Euroopa Liidu tasemel, siis võidaks kogu Euroopa, aga ka meie Eestina selles regioonis väga palju.

Suur tänu! Järgnevalt Tõnis Lukas. Palun küsimuse alguses öelda ka, millisele ministrile küsimus läheb. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma kuulasin huviga Eesti 200 fraktsiooni liikmete küsimusi. Nende põhjal otsustan oma küsimuse suunata haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele, kuna mingi indikatsioon on olemas, et tõenäoliselt räägime me ikkagi jõhkrate kärbete erakonna uue või tulevase esimehega alates augustikuust või septembri algusest.

Vaevalt mu küsimus teile unerahu juurde toob. Kui rääkida võimalikest eelseisvatest kärbetest eelarve seisu parandamiseks ja panna sinna kõrvale haridusvaldkonnas [peetud] läbirääkimised, kus minu hinnangul on kõik seotud – nii palgataseme tõus ja võimalikud taotlused selles osas kui ka [uus] karjäärimudel, koormuse arvestus –, siis [teame, et] kõik need [läbirääkimised] viivad lõpuks rahani välja. Kui selge on, et nendel läbirääkimistel, mida te praegu peate, on sügiseks, nagu lubatud, mingi tulemus? Valitsus [on teinud] ettepanekuid, milline uus karjäärimudel ja ka võimalikud palgatõusud vastavalt kvalifikatsiooniastmetele hakkaksid järgmise aasta algusest olema. Kas valitsus suudab praeguses rahalises olukorras teha õpetajatele normaalseid ettepanekuid? Kuidas te näete sellise kokkuleppe võimalikkust tingimustes, kus te peate rääkima peamiselt jõhkrate kärbete erakonna esimehena ikkagi jõhkratest kärbetest?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui Eesti riik, Eesti valitsus täna riigi rahandust õigetele radadele paika ei saa, siis ma arvan, et mõne aasta pärast ei ole meil võimalik mitte mingisugustest palgatõusudest rääkida, vaid me peame hakkama rääkima sellest, et peame hakkama õpetajate palkasid kärpima. Täna oleme seisus, kus me õpetajate palkasid kärpima kindlasti veel ei pea. Selle tõttu on praegu viimane hetk teha kõik liigutused selleks, et me ka kahe, kolme ja nelja aasta pärast ei pea õpetajate palkasid kärpima, ei pea pensione kärpima.

Mis puudutab õpetajate karjäärimudelit: haridusleppe läbirääkimistel oleme tänaseks sellises seisus, et haridusministeerium on välja arvutanud, kui palju potentsiaalselt nõuaks rahalisi vahendeid õpetajate karjäärimudeli rakendamine erinevate palgaastmetega vanemõpetajatele ja meisterõpetajatele. Kuna me sellel aastal tõstsime diferentseerimisfondi 20%-ni, siis ka selle arvelt [saab] karjäärimudelit rakendada. Need arvutused on tehtud ja hariduslepe on osapooltele saadetud. 

Vanemõpetaja ja meisterõpetaja karjääriastme palgatõus on täna arvestuslikult diferentseerimisfondi osa. Need olid arvestuslikult diferentseerimisfondi osa ka sellest hetkest alates, kui diferentseerimisfond kehtestati. Selle mõte oli, et iga koolipidaja ja iga koolijuht kehtestab oma karjääri- ja palgamudeli. Selleks anti koolidele vabasid vahendeid, et õpetajate palka diferentseerida. Nüüd me lepime riigiüleselt kokku, kuidas selle karjäärimudeli puhul õpetajate palka diferentseerida. Eraldi küsimus on õpetajate alampalga tõstmine. See on tõesti riigieelarve läbirääkimistel eelseisev küsimus, mille puhul me täna veel ei tea, kuidas see laheneb.

Suur tänu! Järgnevalt Tõnis Lukas. Protseduur on teil juba selge. Palun!

Aitäh! Eelmise [vastuse kohta] ma ütlen lihtsalt seda, et ka diferentseerimisfondi tuleb sellisel juhul, kui sinna nii-öelda koormust või ülesandeid lisada, tõsta, nii et rahalised läbirääkimised on …

Palun täpsustada, millisele ministrile on küsimus suunatud.

… kõik need nagunii. Ma tahaksin praegu küsida Margus Tsahknalt. Nimelt, jällegi, Eesti 200 fraktsiooni esindaja küsis teilt väga terase küsimuse. Praegusel juhul on ka kindral Herem teinud vastavaid ettepanekuid, et niikuinii tõusvate kaitsekulude hulgas oleks vaja lähiajal hankida moona oluliselt [rohkem] – miljard kuni poolteist on need summad, millest on räägitud. Küsimus oli päris selge. Küsiti, millised on viisid selle võimalikuks rahastamiseks, aga valik, mille te välja pakkusite, oli siiski natukene piiratud. Võlakirju on väga selgelt välja käidud, loomulikult peaks juba käima tegevus võlakirjaemissiooni – kui see on riiklik – ettevalmistamiseks ja nii edasi. 

Ma küsin teilt konkreetselt: kas on veel mingeid meetodeid, mida valitsus on arutanud? Kas valitsus on arutanud ka käibemaksu tõstmist võimalike erakorraliste kaitsekulude tõusu katmiseks?

Aitäh, hea küsija! Ma kordan siis üle. Kõigepealt: ma ei tea vist ühtegi erakonda siin Riigikogu saalis, kes ei mõtleks selle peale, et me peame rohkem ja ennaktempos oma riigikaitsesse investeerima. Samal ajal teame päris selge pilguga, mis on meie majandus- ja eelarveprognoosid. Siin ma olen väga nõus Kristina Kallasega, kes ütles, et võib-olla me oleme viimase paarikümne aasta ühes tõsisemas kriisis, mis puudutab just nimelt riigieelarvet, aga mitte ainult – ka majanduse arenguprognoosid on kehvad. Need ei ole kehvad mitte sel [põhjusel], nagu meil oli näiteks aastail 2008–2009, et oli ülemaailmne finantskriis, vaid eelkõige seetõttu, et meie turud on ära langenud. Meil ei ole täna lootust, et kui turud, kus me oleme olnud tavalised ekspordipartnerid, kosuvad, siis meie majandus läheb kuidagi automaatselt käima. Seda lihtsalt enam ei juhtu, sest me pole enam tavaline konvergentsimajandus, mida teised riigid käima tõmbavad, ja me ei ole enam odava alltöövõtu riik, vaid me peame ise vaatama, kuidas oma majandust käima tõmmata läbi investeeringute, innovatsiooni, tarkade lahenduste ja muidugi läbi selle, et meie tööstus saaks uue tõmbe ja oleks võimeline eksportima. Ainult tööstuse ekspordist see raha tuleb. 

See kõik võtab aega. Ükspuha, milline valitsus siin ka ei oleks, see kõik võtab aega, aga kaitse ei oota. Tegelikult meil ongi kolm varianti. Kõige lihtsam, kiirem – aga see nõuab väga tõsist otsust ja ka koormust meie riigieelarvele – on kaitsevõlakirjade emiteerimine. See tuleb niikuinii ka riigieelarve tasakaalu sisse. Teine võimalus on see, mille nimel tuleb igal juhul tööd teha: et kaitsevõlakirju emiteeritaks Euroopa Liidu tasemel. Praegu on räägitud 100 miljardi suurusest võlakirjade emissioonist ja neid [tuleks] jaotada vastavalt võimekustele, mida on vaja arendada, eriti meie regioonis. Konkreetselt on räägitud eelkõige laskemoona, jämeda laskemoona võimekusest, on räägitud õhukaitsevõimekuse tõstmisest. See kõik, me saame aru, hakkab eelkõige asuma nendes riikides, kes on vahetu sõjalise ohu piires. 

Kolmas, tõepoolest, on maksude teema. Pean kinnitama, et valitsuses me ei ole arutanud näiteks käibemaksu tõstmist selleks, et katta kaitseinvesteeringute vajadusi, küll aga oleme valitsuskoalitsiooni tasemel ja ka avalikult rääkinud sellest, et võib-olla tuleb arutada erakorralise kaitsemaksu kehtestamist. Millistest komponentidest see koosneb, ongi avaliku debati sisu. Käibemaksu [ei plaanita tõsta], räägitakse pigem tulude [suurendamisest], aga mitte ühe või teisel grupi kaudu, vaid väga laiapindselt.

Suur tänu! Järgnevalt Tõnis Lukas. Küsimuse alguses palun öelge, millisele ministrile küsimus on suunatud. Palun, Tõnis Lukas!

Küsimuse suunan härra kaitseministrile. Lugupeetud Hanno Pevkur! Euroopa Parlamendi valimiste kampaania on lõppenud ja isegi tulemused on teada. Üks teemadest, mis oli nendel valimistel kas nüüd tulipunktis, aga kindlasti teemana üleval, oli võimaliku Euroopa kaitsevoliniku lisamine praegustesse struktuuridesse. Täpselt ei ole teada, mis valdkondi ta ühendama hakkaks – tõenäoliselt hankeid ja muid niisuguseid asju –, aga enamik erakondi arvas, et see võiks olla Euroopa kaitsetööstuse ja üldse kaitsepoliitika tummisemaks muutmiseks oluline positsioon. 

Praegu räägitakse näiteks meie peaminister Kaja Kallase liikumisest Euroopasse – võimalik, et välisasjade volinikuks. Võib-olla jätame isikud kõrvale, kuigi on väga oluline, millisest riikide grupist ja millistest parteirühmadest Euroopa Parlamendis ameteid komplekteeritakse. Näiteks kui Euroopa uued tulijad ja Vene piiri äärsed [riigid] saavad välisasjade voliniku koha, võib juhtuda, et kaitsevolinik on Euroopa suurtest [riikidest] või Venemaa piirist kaugematest riikidest. Ühesõnaga, vaevalt teie kui tegusa inimese või valitsuse liikme teadmised on nii piiratud kui minul Riigikogu liikmena. Kindlasti need asjaajamised käivad. Kas te oskate kõneleda sellest, millise profiiliga isikut tõenäoliselt otsitakse? Kas on mingeid indikatsioone, kelle peale hakatakse mängima Euroopa kaitsevoliniku positsiooni täitmisel?

Aitäh! No täna on meie infotund kujunenud natuke selliseks "Esimeseks stuudioks", nagu me siin arutasime, et on saatejuht ja on küsimused ja vastused. Aga ei, meil ei ole selle vastu midagi. Tõnis jagab küsimusi kenasti võrdselt ja vaatab, et kõik saaksid vastata. 

Kaitsevolinikust: ma olen sügavalt veendunud, et jah, Euroopa Liit vajab kaitsevolinikku. Komisjoni koosseisus peaks ta olema. Kas tema nimetus on kaitsetööstusvolinik või kaitsevolinik, on maitse asi. Fakt on see, et Euroopa Liidus tervikuna me peame rohkem tähelepanu pöörama riigikaitsele. Kuigi riigikaitse on ja jääb riikide pädevusse – riigikaitselised sisulised otsused tehakse loomulikult NATO tasandil, [näiteks] kaitseplaanide rakendamine ja planeerimine –, siis Euroopa Liidul on võimalus ja võimekus, nagu Margus COVID-i kriisile viitas, teha otsuseid, millest riigid saavad kasu. Selle jaoks oleks tõepoolest vaja poliitilist liidrit, kes aitaks neid protsesse vedada. On see siis 100 miljardi [euro hankimine] läbi kaitsevõlakirjade või mingi muu mehhanism, ei ole isegi niivõrd oluline. Oluline on see, et me sellele teemale tähelepanu pööraksime ja saaksime tugevdada riikide, eelkõige NATO idatiiva, Euroopa Liidu idatiiva kaitset. See on kõikidele vajalik. 

Kuidas seda protsessi võimalikult lihtsalt ette kujutada või kirjeldada: esiteks, järgmisel esmaspäeval kogunevad riigijuhid mitteametlikule ülemkogule, kus tehakse esimesed indikatsioonid. 27.–28. juunil toimub ülemkogu, kus põhimõtteliselt otsustatakse Euroopa Komisjoni uus president, loodetavasti ka ülemkogu president, samamoodi [Euroopa] Parlamendi juht ja kõrge välisesindaja. Need neli ametikohta peaksid saama ülemkogu heakskiidu. Sealt edasi: kui Euroopa Komisjoni president saab paika, on tema ettepanek see, milline saab olema Euroopa Komisjoni uus koosseis, arvestades liikmesriikide arvu ja sellest tulenevalt komisjoni liikmete arvu. Sellest omakorda tekib portfellide jaotus. Portfellide jaotuse puhul tuleb muidugi arvestada, et hetkel ei ole võimalik öelda, millise profiiliga [inimest] otsitakse, sellepärast et nagu ma ütlesin, kaitsevoliniku puhul jääb fookus suure tõenäosusega eelkõige tööstuse peale. Seda ei saa aga täna keegi öelda. 

Ma ühe asja ütleks veel. Ma loodan, et juhataja annab mulle mõne sekundi lisaks. Me ei ole uued tulijad, me oleme Euroopa Liidus olnud 20 aastat. Me ei ole enam ammu uued tulijad. Meid tuleb võtta täpselt samamoodi nagu kõiki teisi, Soomet ja kõiki teisi liikmeid, kes [1995]. aastal ja varem liitusid. Nii et ma väga loodan, et esiteks, kaitsevolinik tekib. Teiseks: tõsi on see, et kui Euroopa kõrge välisesindaja võiks tulla näiteks meie piirkonnast, siis riikide kokkuleppel suure tõenäosusega ei ole kaitsevolinik ja kõrge välisesindaja samast piirkonnast. Pigem on üks neist teisest piirkonnast. Need on üldised poliitilised tavad, mis on Euroopas olnud. Milline lõpptulemus on, näeme 28. juunil.

Suur tänu! Järgmine küsija on Valdo Randpere. Palun enne küsimuse algust täpsustada, millisele ministrile on küsimus suunatud. Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Mina küsin haridusminister Kristina Kallaselt, kuna talle on siin väga vähe küsimusi olnud. Ma igaks juhuks esitan kohe kaks küsimust ühekorraga, juhuks, kui ta esimesele ei tea vastust, sest äkki on veel liiga vara vastust oodata. Esimene küsimus on see. Meil oli hiljuti COVID, suleti koole. Siis oli üks läbiv hirm ühiskonnas, et kas koolide sulgemine, distantsõpe toob kaasa ka õpilaste teadmiste vähenemise, lüngad teadmistesse. Võib-olla on seda veel tõesti liiga vara küsida, nagu ma ütlesin, sest seda ei ole veel mõõdetud, aga kui on mingi teadmine, siis äkki jagate meiega. Kas on märgata, on see kuidagi halvasti mõjunud või ei ole üldse mõjunud või äkki on hästi mõjunud?

Teine pool küsimusest on riigigümnaasiumide kohta. Pole enam tükk aega kuulnud, mis seisus me oleme. Kuidas on riigigümnaasiumide programmi täidetud? Kas on mõni veel ehitamisel või loomisel? Kuidas nemad on ennast õigustanud?

Aitäh! Täna istuvad põhikoolilõpetajad [eksamil], teevad valikeksamit. Mu enda laps teeb täna eksamit. Me pingeliselt ootame neid tulemusi. Tänavu põhikooli lõpetavad noored on need, kes õppisid kuuendas, seitsmendas, kaheksandas klassis COVID-i ajal, ja ilmselgelt annavad põhikooli lõpueksamid märku, kas [õpilastele] on jäänud õpilüngad. Eelmise aasta eksamitulemused näitavad küll seda, et tõenäoliselt on õpilüngad COVID-i perioodil sellele põlvkonnale siiski tekkinud, aga eesti keeles lugemise ja kirjutamise oskuses märkimisväärseid muutusi ei ole. Eelmisel aastal ei teinud [eksamit] lävendile ära ehk jäi alla põhikooli baastaseme kõigest 4% põhikoolilõpetajatest eesti keeles, aga 23% matemaatikas. 

Me tegime haridusministeeriumis analüüsi, et mis on matemaatikas alla põhikooli baastaseme jäämise põhjused: kas põhjus on pandeemia; kas põhjus on see, et koolis ei ole kvalifikatsioonile vastavaid matemaatikaõpetajaid; kas on põhjus see, et kaasav haridus on tekitanud selle olukorra. Tegelikult ei olnud ükski nendest matemaatikatulemuste halvenemise põhjus. Ainuke, mis seda tegelikult selgitas, oli sotsiaal-majanduslike lõhede suurenemine hariduse andmisel. Ehk: nende laste tulemused, kellel oli nõrgem perekondlik tugi või kelle vanematel oli [vähem] võimalust oma lapsi haridusteel toetada, pandeemia ajal väga tugevasti langesid, sellepärast et kodune tugi oli nõrgem. See on see, mida me täna näeme ja millel on olnud mõju haridustulemustele. Me peame nende sotsiaal-majanduslike mõjude või taustamõjude suurenemise [probleemiga] hariduslike tulemuste näitamisel tõsiselt tegelema. Seda tõid välja ka 2022. aastal PISA tulemused, mis üldiselt näitasid Eestile ju head tulemust: me jätkuvalt oleme maailma tipus. Ka need lapsed, kes pandeemia läbisid, suudavad ikkagi maailma tipu tasemel [tulemusi] teha. Langus on siiski olemas ja langust on ka PISA-s näha, eriti tugevalt on kasvanud sotsiaal-majandusliku tausta mõju laste haridustulemustele. See trend on murettekitav ja sellega tuleks kindlasti tegeleda.

Seoses riigigümnaasiumidega: täna on meil 26 riigigümnaasiumit. 27. riigigümnaasium on plaanis [ehitada], see on Lasnamäe riigigümnaasium. Oleme asunud Tallinna linnaga läbirääkimistesse. Tallinna linnal on vaja veel detailplaneeringut muuta selleks, et riik saaks arhitektuurikonkursi välja kuulutada. Lasnamäe riigigümnaasiumi ehitus on planeeritud 2028. aastasse.

Suur tänu, proua minister! Enne järgmist küsimust laenan mõtet kaitseminister Hanno Pevkurilt, kes viitas, et tänane formaat on justkui nagu "Esimene stuudio". Kui panna sõnad "Esimene stuudio" ja "infotund" kokku, saame kokku "infostuudio". Järgmine küsija on meil juba neljandat korda selles nobedate näppude voorus. Hea kolleeg Tõnis Lukas, palun! Sõna on teil, aga enne küsimuse algust palun öelge, millisele ministrile on küsimus suunatud. Palun, Tõnis Lukas!

Aitäh, härra juhataja! Tõsi ta on jah, kurblooliselt ei saa üheski saates kõik osalejad võrdselt sõna. Mina suunan oma küsimuse nüüd välisminister Margus Tsahknale, kes on kiiduväärselt ka peaministri ülesannetes ja kes on nendessamades ülesannetes – ma küll ei tea, mis peaministriga juhtunud on – juba teist korda järjest, eelmisel nädalal samamoodi, ja kes meie diskussiooni siin kuulis. 

Eelmise nädala formaat oli midagi sarnast. Stuudios oli kaks … Oi, vabandust! Riigikogu saalis oli kaks Sotsiaalministeeriumi ministrit. Ma esitasin küsimuse selle kohta, et Eesti Ekspressi andmetel – mida ei ole keegi ümber lükanud – on Sotsiaalministeeriumis välja töötatud juhend selle kohta, et enam ei ole vaja soo muutmiseks kirurgilisel teel ehk mitte lihtsalt [selles mõttes], et kellena ma ennast tunnen, vaid soo [pöördumatuks] muutmiseks konsulteerida psühhiaatriga või saada tema seisukohta, mis enne oli kohustuslik. Seda kommenteerisid psühhiaatrite liidu esindajad, Sotsiaalministeeriumi esindajad. Teie tunnete Sotsiaalministeeriumi ja sealsete ametnike tungi asju reguleerida või reguleerimata jätta päris hästi. Kas te oskate öelda, kas sootunnuste kirurgilise muutmise küsimuses – sugu iseenesest on ju bioloogiline nähtus, seda reaalselt muuta ei saa – peaks olema valitsusel seisukoht? On see poliitiline küsimus või võib Maarjo Mändmaa tellida ühe juhendi kelleltki ja selle ka ise kehtestada? Keegi ei ole minu küsimusi vaidlustanud, ma ei ole sellist infot saanud – järelikult see on tõsi.

Aitäh, hea küsija, kõigepealt tunnustuse eest, et juba teist nädalat ma asendan peaministrit. Valitsus ja riik on selles mõttes hästi juhitud, aga minu asendamine Eesti põhiseaduse ja Vabariigi Valitsuse seaduse järgi ikkagi ei ole selline, nagu ma oleksin peaminister, vaid peaminister on ikkagi Kaja Kallas.

See teema ei ole minu laual täna detailides, sest valitsuse tasemele neid arutelusid toodud ei ole. Küll aga, nagu te ise mainisite, aastaid tagasi ma pidasin valitsuse ministrina ka sotsiaalkaitseministri ametit ja toona oli see teema päris tõsiselt laua peal. Nimelt oli siis initsiatiiv anda inimesele soo muutmine täiesti vabaks, nii et see oleks tehtav põhimõtteliselt ID-kaardi alusel. Inimene ise saaks otsustada ja päris selgelt, jooksvalt ja korduvalt, millist sugu ta esindab avalikkuse silmis. Me ei rääkinud sellest, kellena inimene ennast tunneb. Ma olen täiesti selgel seisukohal, et tegu ei ole üldpoliitilise teemaga, vaid iga inimene saab ise otsustada ja peabki ise otsustama selles mõttes oma identiteedi üle. Küll aga oli varasem regulatsioon tookord tehtud nõndamoodi, et minister pidi alla kirjutama ja minister pidi lõpuks formaalselt otsustama, mis sugu üks või teine inimene on. See oli meie ühine arusaamine toona terviseministrina töötanud Jevgeni Ossinovskiga, et see ei ole ministri otsus, see on laiem teema. Seetõttu töötatigi välja kord, kuidasmoodi toiming läbi viidaks, kuidasmoodi eksperdid aitaksid inimesel selgusele jõuda ja lõpuks ka, kuidasmoodi oleks võimalik oma sugu vahetada. See kord minu teada senimaani kehtib. See ei ole ministri otsus selles mõttes, et minu hinnangul ministril puudub kompetents hinnata, kas üks või teine isik on ühte või teist sugu. Minister täidab talle Riigikogult antud mandaati ja on poliitiline juht.

Ma mäletan, et seal oli ka üks teine aspekt juures. Kui anda see asi täiesti vabaks, siis tekib tegelikult julgeolekupoliitiline küsimus: mitte kaitsepoliitilises võtmes, vaid selles, et isikud peavad olema identifitseeritavad. Kui inimene oma sugu muudab ja saab seda teha täiesti vabalt, jooksvalt, pidevalt näiteks e-riigi vahendusel, siis muutub ka isiku identiteet riigi silmis, muutub tema isikukood. See läheb hoopis muusse teemasse.

Nüüd tulen tagasi arusaama juurde, mida võib-olla ka küsija silmas pidas, et kas see peaks olema täiesti vaba teema, mida iga inimene saab ise otsustada. Ma arvan, et inimene peabki saama ise otsustada, aga selleks peab olema ka vastav ja väga selge protseduur. Võib-olla anda lihtsalt abi ja tuge enne, kui selliseid põhimõttelisi otsuseid teha. Ma olen ise ka lapsevanem ja meie oma vanuses teame väga hästi, et väga palju mõtteid käib noortel inimestel peast läbi. Kindlasti on kirurgiline sekkumine oma sootunnuste muutmiseks see samm, mis vajab pikaaegset ja põhimõttelist enesesse süüvimist. See kindlasti ei tohi käia kergekäeliselt ja väga lihtsalt. Ma tahan veel kord rõhutada, et …

Vabandust, aga nüüd me oleme juba peaaegu minuti üle.

… see ei ole minu partei poliitiline seisukoht, vaid see on niisugune inimlik ja isikuvabadusi austav seisukoht.

Head kolleegid! Ma väga ei taha teid katkestada, sest meil on täna küsimusteks aega, aga mingid raamid küsimustel ja vastustel siiski on. Ligi minutist üleminekut me kahjuks siin päris lubada ei saa. Aga läheme edasi, meil on veel registreeritud küsimusi. Järgmine küsija on Peeter Tali. Palun enne küsimuse algust öelda, millisele ministrile on küsimus suunatud. Peeter Tali, palun!

Küsimus on härra välisministrile ja see puudutab Prantsusmaa president Emmanuel Marconi, kes küll saatis … Macroni, parandan, kes küll saatis parlamendi laiali, aga tema niisugust initsiatiivi viia Putini režiim tasakaalust välja. Esiteks ütles ta, et annab moodsaid lennukeid Mirage, ja [teiseks], et Prantsusmaa kaalub väga tõsiselt oma vägede, instruktorite saatmist Ukrainasse. Nüüd on öelnud Saksa ajakirjandusväljaanne Bild – ma rõhutan, et tegemist ei ole kvaliteetväljaandega –, teiste riikide hulgas on ka Eestit nimetatud, et [Saksamaa] võib saata Ukrainasse logistikaüksuseid ja instruktoreid. 

Nüüd küsimuse juurde. Mu küsimus on: millised on välispoliitiliselt Eesti plussid, miinused ja riskid ja mida me võime [sellest] saada? Kuidas peaks Eesti sees sündima see otsus, et kas, mida ja kui palju saata ja kuidas?

Aitäh!

Mulle oli see. (Peeter Tali saalist: "Välisministrile oli.") Välisministrile? Ma kuulsin, et sa ütlesid, et kaitseministrile. (Naer saalist. Peeter Tali kõneleb saalist.) Ma kuulsin, et kaitseministrile. Vabandust! (Kristina Kallas saalist: "Poisid tõusid koos püsti." Naerab.)

Ei, mul ei ole midagi …

(Sumin saalis.) Head kolleegid! (Naerab.) Kuna meil on praegu … Teeme nii, head kolleegid, et kuna meil on praegu aega, siis Peeter Tali saab registreeruda uue küsimuse esitamiseks ja siis me saame sama küsimuse küsida ka kaitseminister Hanno Pevkurilt. Kindlasti on need äärmiselt olulised seisukohad, aga kuna küsimus oli tõesti suunatud välisminister Margus Tsahknale, siis Margus Tsahkna, palun!

Saatejuhi saalomonlik otsus on minu arust väga hea. Siis saab täieliku pildi, sest kaitseminister tegelikult tegeleb sõjalise poolega, aga välisminister tegeleb välispoliitiliste aspektidega. Mulle väga meeldis president Macroni väljaütlemine, mis tekitas väga palju arutelu. Näiteks kasutas ta sõnu boots on the ground – mis see siis täpselt on, selle pärast hakkasid kõik pead sügama ja selle üle mõtlema ja arutama. 

See ongi hea, sellepärast et läänemaailmas me ütleme liiga palju kordi ei. Me ütleme, et me ei tee ühte asja, me ei tee teist, kolmandat ja neljandat asja, ja see on väga selge sõnum Putinile. Kui me midagi ei tee, siis ta saab järelikult arvestada sellega, mida me teeme. Selline kastist välja mõtlemine mulle väga meeldib ja see on ka tekitanud segadust Putini plaanides, kuna ta peab arvestama võimalusega, et äkki me saadamegi läänemaailma poolt boots on the ground. 

Hetkel ei räägi mitte keegi [Ukrainasse] sõjalise missiooni saatmisest. Eesti puhul on täiesti selge, et igasuguse missiooni saatmine käib vastavalt Riigikogu otsusele. Valitsus ei saa kedagi saata missioonile ilma Riigikogu mandaadita. See on põhiseaduslik positsioon ja selles mõttes ei ole mõtet väga peljata. 

Nüüd, kui me räägime aruteludest: muidugi räägitakse ja arutatakse, mida me saaksime veel teha Ukraina toetuseks. Ukraina ei ole küsinud sõjalist missiooni, vaid pigem räägitakse treeningvõimekustest. Me anname Ukraina sõduritele praegu tegelikult päris laia treeningut ja väljaõpet väljaspool Ukrainat. Räägitud on sellest, kas teatud juhtudel oleks võimalik midagi üle võtta ka Ukraina territooriumil, ja see ei ole sõjaline missioon. 

Toon ka ühe näite. Leedu parlament andis tegelikult juba eelmisel aastal mandaadi Leedu valitsusele [saata] suurusjärgus peaaegu 100 inimest teatud juhtudel – mitte sõjalise missiooni võtmes, vaid näiteks piirivalvevõimete katmiseks või milleks iganes – ka Leedust väljapoole. Nii et siin ei ole mitte midagi uut ja väga sensatsioonilist, eks järgmises voorus saab ka kaitseminister täpsustada. 

Üks idee, mille on välja käinud seoses uue mobilisatsiooniseadusega, mis Ukrainas vastu võeti, Poola välisminister Radosław Sikorski, on see, et neid isikuid, kes tuleksid nende territooriumile vabatahtlikult Ukraina kodanikena kokku, on Poola valmis oma territooriumil treenima, rahastama ja välja õpetama, näiteks brigaadi jagu Ukraina kodanikke, kes läheksid Ukraina sõtta kaitsma oma riiki. Siin on erinevaid variante.

Aitäh! Järgmine küsija on Tõnis Lukas. Palun! Enne küsimuse algust palun täpsustage, millisele ministrile on küsimus suunatud.

Aitäh! Kuna noormeeste vahel on siin nii tõsine konkurents küsimustele vastamises, [küsimuste võrdselt jaotamise] temaatika on ka ja mõlemad on endised sotsiaalministrid, siis võib-olla olekski õigem küsida hoopis Kristina Kallase käest. (Naer saalist.) Ma küsin haridus- ja teadusminister Kristina Kallase käest. 

Kuidas teie suhtute sellesse, et alates 18. eluaastast – tegelikult me räägime vanuse poolest ju 11. klassi õpilastest; nüüd, ma saan aru, sellel kevadel on tehtud juhendis muudatus – on võimalik füüsilise, kirurgilise sekkumisega muuta sootunnuseid. Enne pidi [käima] psühhiaatri konsultatsioonil ja küsima nõusolekut soo muutmiseks kirurgilisel teel. [Ei saanud] lihtsalt öelda, et ma tunnen ennast kellenagi. Kui [varem] pidi küsima psühhiaatrilt seisukohta – ma ei taha öelda, et diagnoosi – või nõu, siis nüüd seda enam tegema ei pea. 

Me teame, et noori inimesi mõjutab tihti [soov] kuuluda mingitesse sotsiaalsetesse gruppidesse. Nõuandjaid on palju, ise oled segaduses. Probleeme võib elus olla erinevaid. Kahetsusväärselt palju, mitmetel juhtudel – ajakirjandusest [saab] lugeda – öeldakse, et sa tõenäoliselt ei tunne ennast oma kehas hästi, see on sinu probleem, kuigi küsimused on võib-olla hoopis sotsiaalsed, käitumuslikud. Ma küsin: kuidas teie suhtute sellesse, et soo muutmine tehakse noortele nii vabaks? Ma leian, et see ei ole õige.

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole kahjuks kursis selle küsimuse detailidega, et teiega siin seda debatti detailselt pidada. Pean tunnistama, et ma pean sellesse võib-olla rohkem süvenema. 18-aastane inimene on õiguslikult, juriidilises mõttes täiskasvanu. Selle tõttu, ka põhiseaduse mõttes, on täiskasvanud inimesele keerulisem seada piiranguid, mida tema oma eluga teha saab ja teha tohib, aga niipalju kui ma tean, ei käi soovahetusprotsess siiski lihtsalt kellegi päevasoovi pealt. Seda ei [tehta] nii-öelda paberil esitatud avalduse põhjal, et ma täna soovin ja homme see juhtugu. See on siiski oluliselt pikem protsess. 

Ma väga loodan, et inimesed siiski saavad vajalikku tuge, kui on vaja teha nii põhimõtteline ja nii elu muutev otsus. See kindlasti ei tohiks toimuda kiiresti, ei tohiks toimuda hetke ajel. Ma väga loodan, et protsessi on ikkagi piisavalt selliselt kujundatud, et kui ta selle protsessi on endale sooviks võtnud, siis ta saab piisavalt tuge, et otsus oleks põhjendatud ja õige. Aga ma tõesti jään praegu selles mõttes natuke vastuse võlgu, et kui detailselt seda juhendit on muudetud võrreldes varasemaga.

Aitäh! Järgnevalt on küsija kolleeg Peeter Tali. Palun enne küsimuse algust täpsustada, millisele ministrile on küsimus suunatud. Peeter Tali, palun!

Ei saa kaitseministrile kuidagi pettumust valmistada, küsimus ongi kaitseministrile. Välisminister peaministri ülesannetes ütles siin selgelt, et kui Ukrainasse ikkagi saadetakse keegi pikemalt midagi tegema, siis see tuleb teha loomulikult parlamendi kaudu. 

Mu küsimus on: mida me üleüldse saame veel ise teha, et Ukrainat toetada, peale lähimaa-õhutõrjerakettide [saatmise], mille me ootamatult otsustasime, kuna ukrainlaste vajadus oli lihtsalt nii suur? Me otsekohe reageerisime. Ma ei mäleta, kuhu rindelõiku need lähevad, aga vajadus oli suur ja need kindlasti ukrainlasi aitavad. Mida me saame veel teha lisaks sellele, et me iga päev räägime oma liitlastega nii valitsuse kui ka parlamendi tasemel?

Aitäh! Ma väga vabandan, et me siin koos [Margus Tsahknaga] niimoodi püsti hüppasime, aga ju siis oli soovkuulmine. Kuna teema oli see, millega ma igapäevaselt praegu tegelen, siis ma järelikult kuulasin sooviga sulle vastata. 

Paar sõna veel sellest juriidilisest mandaadi-küsimusest. Juriidiliselt on põhimõtteliselt erinevaid võimalusi. Esiteks, parlament on andnud valitsusele nii-öelda blankomandaadi, mida sa kindlasti ise väga hästi mäletad. Me räägime sõjalistest missioonidest – sõjalisele missioonile saatmiseks, kiireloomuliselt reageerimiseks [on olemas] blankomandaat. 

Teine, kui me räägime nii-öelda Prantsuse initsiatiivist: Prantsuse initsiatiiv ei puuduta mitte sõjalist missiooni, vaid treeninguid, väljaõpet. Seal on reeglina olnud kasutusel kas riigikaitseseaduses toodud rahvusvahelise koostöö formaat, mis täpsustab põhiseadust – põhiseadus ütleb, et rahvusvahelisele ülesandele saatmise otsustab parlament, riigikaitseseadus täpsustab seda, et sõjalise missiooni [otsustamine] on parlamendi roll –, ja rahvusvaheline koostöö: näiteks saadeti kaitseliitlased Poola piiri toetama, see oli Vabariigi Valitsuse otsus. Tuleb arvestada ka seda, et on olemas veel [üks] võimalus – meil praegu inimesed käivad seal infot kogumas –, see on lähetuse formaat. Erinevaid formaate on tegelikult palju, aga on selge, et me ei ole hetkel veel sealmaal, et üldse seda arutada, mis see õiguslikult võiks olla. 

Nüüd Ukraina abistamise kohta: jah, üks on see, kas me saame veel midagi oma varudest võtta ja Ukrainale saata. Seda me Kaitseväe juhtkonnaga loomulikult igapäevaselt jälgime, et meie oma võimekus ei langeks, aga teisalt on meil loomulikult ka üsna tihe suhtlus Ukraina kaitseväe, Ukraina poliitilise ja Kaitseministeeriumi juhtkonnaga ja minul isiklikult kaitseministriga. Kui on selliseid kiireloomulisi … See Mistrali-[otsus] kasvas ka välja väga kiirest vajadusest, nende pöördumisest meile.

Mida me reaalselt teeme: me püüame ukrainlastelt maha võtta mingeid koormusi, mida nad on [seni] ise teinud, ehk me püüame neil aidata hankeid läbi viia, et nad peaksid sellisele [administratiiv]asjale vähem peavalu kulutama. Me saame neid sellega aidata. 

Ja loomulikult see, mida sa ise juba mainisid – homme-ülehomme on seal NATO kaitseministrid –, et [me saame] ikkagi jätkuvalt suruda seda sõnumit, et abi kogu aeg kasvaks, ja ka [toetada] Ramsteini formaati. Ehk kui ma võtan kokku: a) meie enda toetus, b) sõnumi hoidmine, c) Ukrainalt koormuse mahavõtmine, näiteks hankeid läbi viies.

Suur tänu, härra minister! Järgnev küsija on, üllatav-üllatav, jälle Tõnis Lukas. Aga palun, Tõnis Lukas! Enne küsimuse algust täpsustage, millisele ministrile on küsimus suunatud. Palun!

Aitäh! Minu küsimus on Kristina Kallasele, haridus- ja teadusministrile. Kärpe-eelarves ehk lisaeelarves te plaanite vähendada teaduskulusid. Plaan on pidada küll kokkuleppest kinni, aga kuna SKT on vähenenud, siis on 1% sisustamiseks vaja justkui vähem raha. 

Nüüd, metoodiliselt te teate – või kui palju meist keegi üldse teab, sest paraku Rahandusministeerium keeldub juba aastaid tegema väga selget juhendit või korda selle kohta, kuidas ja mis ajahetkel SKT-d arvestatakse –, et üldiselt on nii, et SKT-st selgub mingi tegevuse osakaal tavaliselt peale seda aastat, kui see raha on kulutatud. Päris mitmel juhul on SKT arvestus olnud lõpuks palju optimistlikum kui siis, kui eelarvet tehti, nii et ma küsin: kui kindel te olete, et selline teaduse rahastamise kahandamine on praegu täpne ja me tegelikult jääme üle 1% või 1% [SKT-st] sisse ehk kokkuleppe sisse ja ei lange sealt allapoole pärast lisaeelarve [koostamist]?

Selle küsimuse teine pool puudutab ülikoole. Meil on mõneks aastaks tehtud kokkulepe ülikoolide ja kõrgkoolide rahastamise 15%-liseks tõusuks aastas. See kokkulepe praegu veel püsib. Ega te seda [protsenti] kahandama ei lähe? Kokkulepe on pikaajaline ja seda ei ole riigil õigus ühepoolselt vähendada.

Aitäh küsimuse eest! Teadusraha kärbe lisaeelarves moodustas 19,4 miljonit eurot. Sellest 19 miljonist on 6,5 miljonit valitsuse sihtotstarbelises reservis oleva valdkondliku teadus- ja arendustegevuse raha kärbe. [See raha] on kasutamata olnud, see on tegelikult jäägi kärbe. Teine osa jäägi kärpest on haridusministeeriumis olnud roheinvesteeringute kärbe. Jah, me küll lubasime algselt ülikoolidele, et nad saavad roheinvesteeringuid kasutada kas päikesepaneelide [ostmiseks] või akende vahetamiseks ehk oma taristu roheinvesteeringute mõttes vastavaks viimiseks, aga praegu oleme me neid ühekordseid jääke sellest teaduse rahast kärpinud. Nii et sellest 19 miljonist on mingi osa tegelikult ühekordseid kärpeid. See tähendab seda, et kui SKT korrigeerub, siis see on lihtsalt selle aasta sees olnud lisaeelarvekärbe. 

Mis puudutab teaduse pikema aja kärbet, siis arendusstipendiumid jäid praegu selle kärpe tõttu põhimõtteliselt seisma. Arendusstipendiume me välja ei kuuluta. Nüüd sõltub kõik järgmiste aastate SKT kasvust, potentsiaalsest kasvust 2025. või 2026. aastal, et kas tuleb see raha tagasi, et me saaksime arendusstipendiumid ka välja kuulutada.

Võib-olla halb uudis teaduse poole pealt on Teamingu projektide kohta: Eestist [esitati] Euroopa tippkeskuste Teamingu projektidesse kolm taotlust ja ükski neist raha ei saanud. Kaasfinantseering mahus 45 miljonit eurot, mis oli riigieelarvesse planeeritud, jääb kasutamata, sellepärast et Teamingu projektid jäid rahastamata. See on Eesti teadusele siiski rahaline kaotus, aga reservis hoitud raha tegelikult vabaneb. 

Mis puudutab hariduse kulusid üldiselt, ka kõrghariduse rahastamist, siis hariduse valdkonnas kärbete tegemisel ja raha kokkutõmbamisel olen ma väga selgelt seadnud nii-öelda punased jooned sinna, kust me kindlasti kärpida ei tohi. Need on eestikeelsele õppele üleminek, kõrghariduse rahastamine ehk see 15% [aastas suurenemise] kokkulepe, teaduse raha baasinstrumendid ehk kõik – baasfinantseering, uurimisgrandid, nooremteadurite lepingud ja tippkeskuste rahastamine –, mis otse teadusele lähevad, ja kutsehariduse valdkonna raha, sest kutseharidus vajab päris märkimisväärselt ressursse juurde. Need on kohad, kuhu me kärpima kindlasti ei lähe, sellepärast et need on hariduse baasvajadused. Ma arvan, et sealt kärpida oleks väga vale.

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Peeter Tali. Palun enne küsimuse algust öelda, millisele ministrile on küsimus suunatud. Peeter Tali, palun!

Küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele eestikeelsele õppele ülemineku kohta. Olen lugenud igasuguseid asju, et kuidas ei saa ja kuidas saab. Mu küsimus on: kas on ka mingisugused koolid, kes tahavad kiiremini üle minna eestikeelsele õppele? Ma tean, et näiteks Pärnus on Tammsaare kool, mis oli ajalooliselt 3. Keskkool ja mille on näiteks Andrei Korobeinik lõpetanud. Sellest on saamas või juba saanud täitsa tavaline [eestikeelne] kool. 

Kuidas see kõik rahvusvaheliselt kõlab? Kui te räägite oma kolleegidega Euroopa Liidus ja NATO-s, siis kuidas nad seda näevad? Eesti-Läti parlamendigrupi juhina ma tean, et lätlased ütlevad, et nojah, te olete nüüd küll õigel teel, aga me saame aru, et te olete aeglasemad kui meie. Meie ikka teeme asjad ära, teie kaalute seitse korda, aga lõpuks ometi olete haaranud härjal sarvist ja tundub, et teete ühtse [eestikeelse] kooli lõplikult ja päriselt ära.

Aitäh! Meil on praegu veel 70 vene õppekeelega kooli. Sellest 70 koolist läheb [eestikeelsele õppele] valitsuse kavandatud tegevuskavast kiiremini üle natuke üle 20 kooli. Tartu linnal on oma eestikeelsele õppele ülemineku tegevuskava, mille tempo on kiirem. Kaks Tartu linna kooli lähevad [kiiremini] üle, kuigi ma olen kuulnud, et üks Tartu linna kool on vist palunud Tartu linnalt pikendust. Ma ei teagi, Tõnis, mis seis seal on. Ma ei tea, kas pikendus sealt tuleb või ei tule. Ma ei ole Tartu linna otsusega kursis, aga praeguse ajakava järgi peaks [üleminek] kiirem olema. 

Meil on Kohtla-Järvel kaks kooli, kes lähevad kiiremini üle. Eestikeelsele õppele lähevad üle kõik algklassid: 1., 2., 3., 4. klass – kõik alustavad eestikeelset õpet. Meil on Narvas koole ja meil on ka Tallinnas koole, kes mitte ainult esimestes ja neljandates, vaid ka algkooli praktiliselt kõikides klassides alustavad õppimist eesti keeles, sellepärast et tänavu 2. ja 3. klassi minevad lapsed peavad varem või hiljem minema eestikeelsele õppele üle. Miks mitte seda alustada juba 2. või 3. klassis, miks peaks ootama kuni 4. klassini selleks, et eestikeelsele õppele üle minna. 

Nii et päris palju on koole, kes lähevad [varem] üle. Need on reeglina koolid, kellel on seni olnud väga suur edu keelekümbluse metoodika rakendamisel. Nad on 20 aastat või üle selle rakendanud keelekümblusmetoodikat. Neil on õpetajad, neil on kompetents ja pädevus. 

Mis puudutab rahvusvahelist haridusüldsust, kes hariduspoliitikaga tegeleb, siis olen pidanud väga palju eestikeelsele õppele üleminekut tutvustama, selgitama. Väga positiivselt on seda vastu võetud, ma ei ole kuulnud mitte ühtegi kriitikanoolt Eesti kohta. Mitte kunagi ei ole üles kerkinud küsimust, kas te ahistate venekeelse vähemuse õigust emakeelsele haridusele. Eesti ülemineku puhul ongi väga oluline alati välja tuua seda, et jah, me teeme seda aeglasema tempoga kui Läti, aga me teeme seda oma tempoga ja sellel on omad põhjused, miks me seda sellise tempoga teeme. Põhjused on selles, et meil on pedagoogiliselt ja hariduslikult väga läbimõeldud protsess. Eesmärk ei ole ainult eesti keele selgeks õpetamine, vaid nendes vene koolides ka üldise hariduskvaliteedi tõstmine selleks, et me suudaksime ka akadeemiliselt väga head haridust pakkuda lastele, kelle emakeel on vene keel.

Aitäh! Enne kui ma annan võimaluse tänase infotunni viimaseks küsimuseks, pean tegema pisut statistilist ülevaadet. Nimelt, kolleeg Tõnis Lukas on püstitamas uut infotunni rekordit: koos viimase küsimusega on Tõnis Lukas infotunnis esitanud lausa kümme küsimust. See läheb kindlasti Riigikogu ajalukku infotunni [küsimuste] rekordina. Aga nüüd on tõesti sõna Tõnis Lukasel infotunni viimaseks küsimuseks. Enne küsimuse algust palun täpsustage, millisele ministrile on küsimus suunatud. Palun!

Aitäh! Üleminek eestikeelsele õppele tuleb nüüd ära teha ja koolikeskkond, keelekeskkond peab muutuma eestikeelseks, nii et jõudu! 

Mul on küsimus välisminister Margus Tsahknale, kes on muu hulgas täna siin ka peaministri ülesannetes. Te mõni aeg tagasi ütlesite, et nüüd lähiajal, sel suvel, muutub valitsus kindlasti, tuleb uus valitsus. Öelge siis kenasti, millal praegune valitsus oma tegevuse lõpetab. Kõik ootavad!

Aitäh! Tõepoolest, ühiskonna meeleolu on laiemalt ja pikemalt olnud nagu "Godot'd oodates". Jutt käib ju tegelikult sellest, et peale Euroopa Parlamendi valimisi hakatakse kokku panema uut komisjoni ja määrama kõrgeid ametikohti Euroopa Liidu tasemel. Üks pretendent kõrgemale ametikohale on tänane Eesti Vabariigi peaminister Kaja Kallas. Sellest on palju räägitud. 

Teine loogika seisneb selles, et tänase koalitsioonilepingu alusel on kokku lepitud, et ka Euroopa Komisjoni Eesti-poolne esindaja ehk commissioner on Reformierakonna nimetada. Kui kõik need infokillud kokku panna, siis ongi väga aktiivseks läinud see spekulatsioon, kas Kaja Kallasele võidakse teha ettepanek [asuda] näiteks mõnele kõrgele ametikohale, ja siin käib jutt, oleme ausad, kõrgemast välisesindajast. Seda mina ei tea, kas ettepanek tehakse või mitte, see peaks selguma jaanipäevaks või saama päris selgeks peale jaanipäeva. Need on Euroopa suurte perekondade ja parteide mängud. Teine [küsimus] on see, et kui [ettepanekut] ei tehta, kas siis teeb Reformierakond ettepaneku, et näiteks peaminister Kaja Kallas oleks võimalik kandidaat Euroopa Komisjoni liikme koha peale. See õigus on Reformierakonnal olemas ja kui see ettepanek tehakse, siis valitsus peab seda otsustama. 

Ajaraami vaadates: sellel hetkel, kui Kaja Kallas otsustab mõne ametikoha vastu võtta, peab ta tagasi astuma peaministri ametikohustuste täitmisest. Siis valitsus ka kukub ehk valitsus astub tagasi. Kui peaminister astub tagasi, siis valitsus astub tagasi, ükspuha mis põhjustel. [Asi] ei ole mitte selles, kas me saame hästi või halvasti läbi või kas see koalitsioon on hästi või halvasti hakkama saanud. Ma arvan, et meil on omavahelised suhted väga head ja see koalitsioon on väga töövõimeline. Sealt tuleb lihtsalt see loogika. 

Ja nüüd, kunas see kõik võib juhtuda, seda tuleb kindlasti küsida Reformierakonna, Kaja Kallase käest. Seda on vist, ma arvan, sada korda siin saalis ka küsitud. Ajaraam on aga enam-vähem selline, et juulikuu jooksul saab selgeks, esiteks, kes saab Euroopa Komisjoni presidendiks, ja [teiseks], kes hakkavad olema riikide esitatud komisjoni liikme kandidaadid. See on juulikuu jooksul, siis saab selgeks ka see, mis Eestis edasi saab. 

Eesti 200 poolt võin öelda, et meie oleme oma koalitsioonipartneritega rahul. Ma arvan, et see koalitsioon on Eestile kõige parem kombinatsioon poliitilises võtmes: me austame isikuvabadusi, liberaalsust ja me saame aru vastutusest, mis puudutab Eesti riigi julgeolekut, aga ka eelarve- ja majanduspoliitikat. Eesti 200 tahab oma programmi jätkuvalt ellu viia, kui see on võimalik.

Suur tänu, lugupeetud minister! Ma tänan kõiki kolleege, kes tänases infotunnis osalesid, tänan infotunnis osalenud valitsuse liikmeid. Tänane infotund on lõppenud ja me jätkame täpselt kell kaks, kui algab Riigikogu täiskogu istung.