Hea juhataja! Head kolleegid! Meil on täna päevakorras üks tegelikult väga kurb avaldus, "Demokraatia kriisist Gruusias". Eesti on pidanud ennast Gruusia sõbraks ja liitlaseks juba, võiks öelda, aastakümneid. Meie rahvaste vahel on olnud suur solidaarsustunne, eriti tuli see esile aastal 2008, kui Venemaa Gruusiat ründas. Eesti on sellest ajast igal võimalikul juhul, igal foorumil Gruusiat toetanud, on toetanud ja toetab tänaseni Gruusia liitumist Euroopa Liiduga, Gruusia liitumist NATO‑ga. Eesti huvides on see, et Gruusia kuuluks meie väärtusruumi. Ma olen seda oma Gruusia sõpradega arutanud ja võrrelnud meie suhteid endiste poliitvangide suhetega: me oleme koos ühes vangis istunud ja sealt välja pääsenud. Meil on lihtsalt paremini läinud.
Mulle tundub, et kahjuks Eesti on teinud – heast tahtest küll – viimase kümne aasta vältel, eriti sellest ajast, kui Bidzina Ivanišvili Gruusias võimule sai, 2011. aastast, umbes sama viga suhetes Gruusiaga, milles me süüdistame või mida me heidame ette suurtele lääneriikidele suhetes Venemaaga. Suured lääneriigid tahtsid pärast Nõukogude Liidu lagunemist kangesti, et Venemaa demokratiseeruks, nägid Venemaad partnerina ja kõik irdumised demokraatia kursilt anti andeks. Öeldi, et tegelikult nad on ikkagi meie sõbrad, tegelikult läheb see asi õiges suunas. Suurest soovist olla sõber pimestuti ja ei taibatud, et asi on tegelikult minemas käest ära. Lääne suhetes Venemaaga oleme me osalt selle tõttu seal, kus me täna oleme.
Tegelikult meie oleme samamoodi käitunud Gruusiaga. Gruusia on meie sõber, meie liitlane. Gruusia valitsus, jah, irdub siin ja seal, ahistab opositsiooni, [hoiab vangis] poliitvange, surub alla kodanikuühiskonda, politiseerib kohtuid, politiseerib valimiskomisjoni ja valimissüsteemi, kuritarvitab valimistel maksumaksja raha, piirab meediavabadust, kasutab vägivalda meeleavaldajate vastu ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Aga Eesti annab ikkagi kõik andeks ning toetab Gruusiat ja Gruusia valitsust Euroopa Liidus ja NATO‑s, sest see on Eesti huvides.
Raske on ütelda nüüd tagasi vaadates, kas viimase mõneteist aasta jooksul on olnud mingi selline moment, kus Gruusia irdus parandamatult demokraatlikult kursilt. Optimistid ütlevad ka täna, et see ei ole veel toimunud. Aga viimaste kuude sündmused Gruusias kinnitavad minu meelest lõplikult, et meie ja meie Euroopa sõbrad on selle momendi ikkagi maha maganud ja lasknud Gruusia nii-ütelda käest ära. Ma ei hakka pikalt ajalukku minema, aga väga lühidalt võiks öelda, et Gruusia ja Euroopa teede lahkuminek on käinud sünkroonis Vene agressiivsuse kasvuga.
Ivanišvili seltskond astus kohe võimule tulles päris mitu sammu, mis olid imelikud, arvestades, et Venemaa ja Gruusia vahel ei ole isegi diplomaatilisi suhteid. Aga need jäeti tähelepanuta. Näiteks, Gruusia lõpetas ühepoolselt viisanõuded Venemaaga, nii et venelased saavad alates 2012. aastast ilma viisata Gruusiasse. Teistpidi ei ole see niimoodi olnud. Nad lasid vangist välja üsna palju Vene agente, kelle eelmine valitsus oli sinna saatnud. Seda sorti tegevus.
Aga asi muutus märksa kummalisemaks 2014. aastal. Pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt ehk tegelikult Ukraina-Vene sõja algust jahenesid ootamatult Gruusia ja Ukraina suhted. Esimene telefonikõne Gruusia ja Ukraina juhtide vahel pärast Krimmi annekteerimist toimus alles 2015. aastal. Siis nõudis Gruusia liider ukrainlastelt: "Andke välja meie endine president Saakašvili, sest me tahame teda vangi panna." Mingit solidaarsust ei ilmutatud Ukraina suhtes või kui, siis ainult sõnades. Ja see asi läks arusaadavalt veel hullemaks aastal 2022, kui algas suur sõda.
Tegelikult objektiivselt, vaatamata võib-olla mõningatele retoorilistele maskeeringutele, on Gruusia valitsus valinud Venemaa poole kaldu neutraalsuse. Vene äri õitseb Gruusias, seal on registreeritud viimastel aastatel 10 000 Vene ettevõtet. Sinna on tulnud piiramatul hulgal venelasi. Sisse on tulnud üle 100 000 [venelase], keegi ei tea täpselt, kui palju neid seal praegu on. Aga see probleem hakkab seal edaspidi oma elu elama.
Ja sellega paralleelselt on oluliselt – veel olulisemalt kui varem – halvenenud Euroopa Liidu ja Gruusia suhted ning ka Ameerika Ühendriikide ja Gruusia suhted. Formaalselt oli Gruusia kuni aastani 2018 – ja [kohati] isegi veel 2022. aastal – oma avaldustes läänemeelne, kuigi tegelikkuses olid kõrvalekalded. Aga alates 2022. aasta algusest on, ütleme, väga-väga läänevastased, muide ka Euroopa Liidu vastased ja aeg-ajalt Eesti-vastased või Balti riikide vastased avaldused muutunud normiks. Halvustatakse Euroopa kurssi ja on hakatud ka ühepoolselt hülgama juba kokkulepitut.
Selle taustal toetas kuni sõja alguseni ehk veebruarini 2022 läbivalt umbes 75% Gruusia kodanikest Euroopa Liiduga ja NATO‑ga ühinemist, Euroopa kurssi. Pärast sõja algust see hüppeliselt kasvas, praegu on see läbivalt 85%, isegi üle selle. Nii et toetus on umbes sama, mis Eestis. Selles mõttes on üsna kummaline, et valitsus on võtnud täpselt vastupidise suuna.
Palju räägitakse, et seal on taustal venelaste manipulatsioonid. Selle kohta otseseid tõendeid lauale panna ei ole, aga arvata võib. Kontekstiliselt on võib-olla huvitav, et putinistide põhiideoloog Dugin, kes 2008 ja hiljem oli positsioonil, et globalistid, atlantistid ja kõik lääne satanistid tuleb Gruusiast Vene tankidega välja peksta, ja soovitas Thbilisi okupeerida ja nõnda edasi, muutis oma taktikalist hoiakut umbes aastal 2019. Ma isiklikult arvan, et see langes ajaliselt kokku sellega, kui Moskva hakkas planeerima suurt sõda Ukrainas ja siis hakati ka neutraliseerima võimalikke Ukraina liitlasi mujal. Nii et Moskva valis pehme ülevõtmise taktika. Seda on Dugin kõige otsesemalt ise kirjeldanud, seisukoht on umbes see, et Gruusia kuulub mentaalselt Vene maailma, nad on nende õigeusklikud sõbrad, Gruusias tuleb püstitada vastasseis, et mitte lääs Venemaa vastu, vaid Gruusia lääne vastu. Nii et tuleb kaitsta Gruusia iseseisvust, suveräänsust, omapära lääne satanistide eest – sama asi, mis Venemaal. Ja sinna paletti kuulub ka see välisagentide seadus, mille Gruusia valitsus nüüd äsja parlamendist läbi surus ja mis on mõneti ka meie tänase avalduse üheks ajendiks. See on tõesti selline seadus, mis kopeerib enam-vähem Vene seadust ja mille eesmärk ongi tegelikult viienda kolonni likvideerimine. See on Dugini fraas, tema on ka kiitnud Gruusiat selle seaduse vastuvõtmise eest, nagu ka härrad Lavrov, Peskov ja muud.
Nii et praegu on Gruusias selline olukord, kus valitsusel ilmselt tagasiteed ei ole, nad on tegelikult teatanud, et Euroopa kurss neid nii väga enam ei huvita. Nad on saanud tingimuslikult alati Euroopa Liidult järeleandmisi. Nad küll ei saanud kandidaatriigi staatust koos Ukraina ja Moldovaga, aga 2023. aasta lõpus siiski said. Üks osa kokkuleppest Euroopaga oli, et sedasama seadust ei võeta vastu ja [riiki] demokratiseeritakse. On üheksa punkti, milles Euroopa Liit on Gruusia valitsusega kokku leppinud, neid ei täideta.
Tänaseks on Gruusia valitsus peaministri tasemel süüdistanud nii Ameerika Ühendriike, Euroopa Liitu kui ka Balti riike Gruusia sõtta tõmbamises, justkui me tahame avada teise rinde Gruusias ja nemad hoiduvad sellest. Ja mindud on ka nii kaugele, et on süüdistatud läänt ja NATO‑t 2008. aasta Venemaa sissetungis. See kõik, mis kõlab Thbilisist, on väga sarnane sellele, mis kõlab Moskvast.
Ja mõnes mõttes on see muidugi nende oma asi. Meie avalduse kriitikud on öelnud, et me sekkume Gruusia suveräänsusesse ja siseasjadesse. See avaldus käsitleb Gruusia siseasju ju ainult niivõrd, kuivõrd see puudutab seda nõndanimetatud välismõju läbipaistvuse seadust. See seadus on Euroopa Liidu ja Gruusia läbirääkimiste osa, Gruusia on lubanud, et seda vastu ei võeta, Gruusia rahvas on selgelt öelnud, et nad ei soovi seda. Euroopa Liidu ja Gruusia suhetesse me ikkagi tohime sekkuda. Nii et avalduse esitajad leiavad, et Gruusia on sellest faasist väljunud, kus läbirääkimiste teel on võimalik kokkuleppeid saavutada. Nad on otse öelnud, et neid ei huvita enam Euroopa Liidu tingimused ja ettepanekud. See tähendab, et meil on valik, kas me laseme neil minna – mõnes mõttes me teeme seda niikuinii, sest ega keegi tegelikult ei hakkagi sekkuma Gruusia siseasjadesse – või me paneme jala maha. Euroopa Liit peaks seda minu arvates tegema ja ütlema, et kui Gruusia soovib liituda, nagu Gruusia rahvas seda soovib, siis [saab seda teha] ikkagi ainult eelnevalt kokkulepitu alusel.
Praegu Gruusia valitsus räägib vähemasti oma poliitikutele ja ka rahvale, et midagi ei juhtu, Euroopa Liit avaldab seaduse vastuvõtmise pärast jälle muret ja teeb natukene avaldusi, aga midagi sellele ei järgne. Noh, meie ülesanne, Eesti ülesanne võiks olla seista selle eest, et midagi siiski järgneks. Palju ei ole, mida Euroopa Liit või Eesti saab teha. Aga me oleme andnud Gruusiale aastate jooksul ligi 20 miljonit eurot abiraha, Euroopa Liit märksa rohkem, miljardeid. See abi tuleks külmutada. Gruusial on viisavabadus Euroopa Liiduga. Tegelikult nad viisavabaduse nõudeid enam ammu ei täida, sest on väga palju asüülitaotlejaid, rohkem kui ette nähtud. Selleks, et Gruusia rahvale läheks kohale sõnum, et valitsus on nad viinud olukorda, kus suhted Euroopaga on nullilähedases seisus, tuleks viisavabadus külmutada. Gruusia valitsuse liikmed tuleks panna Euroopa Liidu sanktsioonide alla. Ameerika Ühendriigid on seda juba teinud, Euroopa Liit peaks järgnema. Kahjuks on indikeeritud, et Ungari kavatseb seda blokeerida, mistõttu on Ivanišvilil tõenäoliselt õigus, et suurt midagi Euroopa Liit ei teegi. Aga siis jääb Eesti ülesandeks vähemasti omalt poolt midagi teha – sellist lahendust ka meie avaldus pakub. Kõigepealt läheme oma seisukohtadega Euroopa Liitu, kui seal midagi ei õnnestu, siis teeme ise. Ma siinkohal lõpetan. Aitäh!