Jaa, tõepoolest, ma lootsingi lisaküsimusele.
Kujutame nüüd siis niimoodi ette, et …
Kõigepealt ma vastan ära: jah, minu ja Leedu, Islandi – meie välisministrite sõnavõtt sellel meeleavaldusel oli ainuvõimalik samm. Ma ei oleks kujutanud ette seda olukorda, kui ma oleks pidanud tulema Eestisse tagasi ja te oleksite minu käest küsinud: "Aga miks te ei öelnud välja seda inimestele, mida tegelikult inimestele on lubanud ka seesama valitsus?"
Teiseks, tegu ei ole ju mitte ühe seaduse või teise seadusega, vaid laiemas mõttes poliitilise kursi muutmisega. See on välispoliitiline kurss ja selle nii-öelda meeldetuletamine on meie ülesanne väga selgelt ka, kuna on ka kokkulepete murdmised, mis puudutavad Euroopa Liitu.
Nüüd, kolmandaks, kui ma nüüd tulen konkreetse visiidi juurde, meil ei jäänud ka midagi muud üle, sellepärast et paratamatult Gruusia ajakirjandus on väga suuresti ka tänase valitsuse kontrolli all. Peale Riigikogu esimehe ehk siis nende spiikriga kohtumist, kus meil olid neli välisministrilt laua taga, toimus sellesama spiikri pressikonverents, kus ta ütles välja, et meie kui Euroopa Liidu esindajad, kui Euroopa Liidu välisministrid oleme täiesti nõus sellega, mida nende valitsus teeb. See oli konkreetne vale, mille me proovisime avalikult ümber lükata, mida meil väga hästi ei õnnestunud teha seoses selle sõnavabadusega seal, ja me pidime minema ja ütlema välja selle seisukoha, mida me oleme kokku leppinud nii Euroopa Liidus kui ka laiemalt, et see jääks kehtima.
Ma ütlen vastupidi: kui on sõbralik valitsus, kui on sõbralik valitsuskoalitsioon meie suhtes, siis oma sõprade nimel valetamine on see samm, mida ei tohi aktsepteerida ja mida ei tohi teha. Nii et see oli tegelikult see tehiolu seal taga.
Ja nüüd, kui te küsite, et kuidas meie seda ette kujutaksime näiteks Eestis, kui me viiksime ennast kuskil 23 aasta tagusesse olukorda, kus meie valitsus oli lubanud meid viia Euroopa Liitu, pidas läbirääkimisi ja meil oli väga suur rahva toetus selleks ja ta teeb täiesti vastupidiseid otsuseid, viies meid Venemaa suunas, ja meil oleks olnud külas näiteks Islandi, Soome, Rootsi või mis iganes meie sõbralike riikide välisministrid, me kujutaksime ette ja meie oleksime rahvana tänaval, rahvana tänaval, küsimas valitsuselt: "Miks te ei anna, miks te ei täida meile antud lubadusi ja ka Euroopale antud lubadusi?" Ja kui need ministrid oleksid vaikides lahkunud ja jätnud kõlama selle vale, siis ma arvan, et see oleks olnud väga vale samm nende enda poolt ka.
Ka kõige lõpuks, tulles nüüd tagasi, et kas ma tegin õigesti või valesti, siis vaatamata valimistele, kus kõik erakonnad ka Eestis on omavahel konkurentsis, siis ka endised välisministrid, näiteks Urmas Reinsalu, Urmas Paet ja ka tegelikult Marina Kaljurand ju ütlesid, et see oli õige samm, nad oleksid teinud samamoodi.
Nii et, head sõbrad, ma saan aru, et teil on mure võib-olla venekeelsete valijate pärast, aga see oli ainuke asi, mida me tegelikult Eesti riigina oleksime saanud teha.
Aitäh!