Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 17. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll! 

Kohalolijaks on end registreerinud 69 Riigikogu liiget, puudub 32. 

Järgnevalt, head kolleegid, asume päevakorra kinnitamise juurde. Ja küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Meil on kolmapäeval automaksu eelnõu menetluses. Sooviksin aru saada sellest, et mille alusel on jälle kõik muudatusettepanekud kokku seotud. Keskerakond esitas väga palju sisulisi muudatusettepanekuid, aga enam ei ole võimalik neid eraldi hääletada, näiteks eraldi hääletada automaksuvabastust lasterikastele peredele, puuetega inimestele. Jällegi kõik sisulised muudatusettepanekud seoti kokku, nüüd on need täiesti sisutud, sest ei ole võimalik neid eraldi hääletada. Ja mitte kuskil ei ole välja toodud, mille alusel seda on tehtud. Kas te saaksite palun öelda, mis on jälle juhtunud?

Aitäh, hea kolleeg! Muudatusettepanekute sidumise kohta oskab kindlasti kõige paremini vastata rahanduskomisjoni esindaja, kui toimub komisjonipoolne ettekanne. Selgitusi saab lugeda ka eelnõu seletuskirjast. Ja kui menetlemisel on tehtud vigu, siis on võimalik pärast muudatusettepanekute läbivaatamist eelnõu teine lugemine katkestada. Aga ma tahan rõhutada ühte asja, head kolleegid: juhatusel ei olnud alust eelnõu päevakorda mitte võtta. See on ka põhjus, miks see konkreetne eelnõu on selle nädala päevakorras. 

Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Aga siis te oskate võib-olla mulle nõu anda: kui eelnõu hääletamisel on ühes muudatusettepanekus mitu muudatusettepanekut ja ma mõnda toetan ja mõnda mitte, siis kuidas ma hääletama pean?

Ma ütlesin, et muudatusettepanekute sidumise kohta oskab kõige paremini vastata rahanduskomisjoni esindaja. Aga kui nüüd see üks muudatusettepanek läheb läbi, mida komisjon ei ole toetanud, sellisel juhul teine lugemine läheb lõpuni ja seejärel eelnõu teine lugemine katkestatakse. Nii et seetõttu see protsess läheb edasi nii nagu tavaliselt, kui muudatusettepanek, mis ei ole saanud komisjoni toetust, on läbi läinud. Ja seetõttu ka katkestatakse seejärel eelnõu teine lugemine. 

Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Ma sooviksin teiepoolseid põhjendusi kuulda, miks nädalast nädalasse on kolmapäevasel päeval opositsioonierakondade eelnõud pandud alati viimaseks. Palun põhjendage seda!

Aitäh, hea kolleeg! Me oleme lähtunud päevakorda koostades sellest, et Riigikogu saaks täita kõiki talle pandud ülesandeid. Ja reeglina me oleme pannud kõik lõpphääletused ettepoole, siis teised lugemised ja kolmandad lugemised. [Vabandust], kolmandad lugemised ette, seejärel teised lugemised ja siis esimesed lugemised. Ja seetõttu päevakord näeb ka täna välja selline, et esimesed lugemised on kõige viimased.

Aivar Kokk, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma küsin ka kolmapäevase mootorsõidukimaksu eelnõu kohta. Kõigepealt, täna rahanduskomisjon tegi veel sinna muudatusettepanekuid Rahandusministeeriumi ettepanekul ja neid parandusettepanekuid või muudatusettepanekuid ei ole tegelikult huvigrupid üldse saanud arutada. Kas siis, kui on tehtud nii palju muudatusi, mis põhimõtteliselt muudavad seda seadust, ei peaks olema väga selge, et teine lugemine tuleb katkestada, et kõik saaksid ka teha parandusettepanekud vastavalt nendele muudatustele, mida nüüd on ministeeriumist kümnete kaupa tulnud?

Aitäh, hea kolleeg! Kui seda on arutatud komisjonis, siis komisjoni liikmed on sellega tutvunud. Ja kui sellega seoses on täiendavaid küsimusi, siis ma saan aru, et rahanduskomisjoni esindaja ja ka selle eelnõu ettekandja tutvustab kõiki muudatusettepanekuid ja siis saab juba täpselt üle küsida, millega on tegu.

Anti Poolamets, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa! Ma tahtsin ka üldist märkust teha selle kohta, kuidas komisjonid on hakanud viimasel ajal töötama. Näiteks kui hulk meie muudatusettepanekuid pidi olema majanduskomisjonis arutusel sellel neljapäeval, siis see istung tõsteti sootuks kella kaheksaks hommikul, mis on väga ebatavaline. Me kumbki ei jõudnud oma muudatusettepanekuid tutvustama. See oli nii-öelda pooleldi nurga taga tehtud asi. Kusagil see vilkus, see erakorraline kellaaeg, aga meie tulime eraldi kohale ja avastasime, et ennäe, kell kaheksa on istung ära peetud. Ma osundaksin sellele, et kui on tõsised muudatusettepanekud, mida on palju, siis sellised erakorralised muudatused aegades peavad ikkagi hästi põhjendatud olema ja peavad olema ka korralikud kutsed, et inimesi ei eksitataks.

Aitäh, hea kolleeg! Sellega ma olen nõus, et asjaajamine peab olema kindlasti korrektne. Aga kui teil on küsimusi komisjoni juhtimise kohta, siis minul on väga keeruline seda kuidagi kommenteerida. Sellisel juhul te peate ikkagi küsimuse esitama esitama komisjoni esimehele.

Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Nokk kinni, saba lahti. Saba kinni, nokk lahti. Te soovitate Riigikogu liikmetele, et rahanduskomisjoni esindaja tutvustaks neid kokku seotud muudatusettepanekuid. Te olete Riigikogu esimehena siin saalis seda ka varem soovitanud ja tegelikult ei ole see toiminud. Me oleme siis päevakorrapunkti arutelu ajal teada saanud, et need kokkusidumised on olnud kodu- ja töökorra vastased. See on minu hinnang, ja mitte ainult minu hinnang. Olen konsulteerinud ka mitmete ekspertidega ja nad on samale arvamusele jõudnud. 

Ja nüüd te soovitate päevakorra kinnitamisel jällegi, et kolmapäeval, kui see päevakorda tuleb, siis saate küsida. Mida me küsime, kui me oleme juba praegu veendunud, et need on kodu- ja töökorraga vastuolus? Ja kui juhatuse liikmed võtaks vaevaks vähegi tutvuda nende materjalidega, mida komisjonist juhatusse saadetakse, siis Riigikogu juhatus, ma olen kindel, jõuab samale järeldusele. Nii et minu ettepanek on ikkagi väga selge: see kolmapäevane päevakorrapunkt nr 2, mootorsõidukimaksu seaduse eelnõu 364, me ei saa seda arutada. Me ei saa seda arutada, sest see on kodu- ja töökorra seadusega vastuolus. 

Enamgi veel, täna tehti suure hulga muudatuste arutelu rahanduskomisjonis ja sellega ei ole loomulikult ka Riigikogu liikmed ja fraktsioonid saanud tutvuda. Ja materjalid, tuletan meelde, auväärt Riigikogu esimees, saadetakse juba täna õhtul kolmapäevaseks istungiks ära. Saadetakse juba täna õhtul ära! Rongid on läinud. 

Niisugust seadusloomet niivõrd olulise eelnõu puhul – mul on lausa piinlik. Mul on lausa piinlik! Palun võtke see päevakorrast välja. Ka juhatusel on võimalik teha ettepanek katkestada. Muide, lugege kodu- ja töökorra seadust! Teie vasakul käel istuv ametnik võib teile tsiteerida seda punkti, mis viitab kodu- ja töökorras sellele, et juhatusel on tegelikult õigus katkestada, kui on olulisi muudatusi eelnõus menetluse käigus tulnud. Antud juhul just sellega tegemist ongi.

Aitäh, hea kolleeg! Teie seisukoht on selge ja teie ettepanek on selge. Nagu ma ütlesin, juhatusel ei olnud alust eelnõu päevakorda mitte võtta. Aga ma saan aru, et selle konkreetse sõnavõtuga seoses on ka kõnesoov kohapealt. Erkki Keldo, palun!

Aitäh! Kolleeg Helir-Valdor Seederil oli protseduuriline küsimus. Ma ei tea, kas ta protseduurilise küsimuse all saab teha ettepanekut päevakorra muutmiseks, aga kuna ta …

Ta põhimõtteliselt tegi seda.

Okei! Kuna see on ka tavasõnavõtuga [võimalik], siis igaks juhuks ma reageerin kohe ja ütlen Reformierakonna fraktsiooni nimel, et me ei ole nõus nädala päevakorda üldse muutma. Ehk keegi teine soovib teha muid ettepanekuid. Aga me ei ole ka konkreetselt nõus selle Helir-Valdor Seederi ettepanekuga antud eelnõu välja võtta.

Suur tänu! Järgnevalt Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Mulle tundub, et kolleeg Helir-Valdor tegi väga mõistliku ettepaneku, et saaks selle eelnõu välja võtta ja edasi liikuda, aga ma saan aru, et seda soovi ei ole. Ma ikkagi ei saanud vastust enda küsimusele. Kui ühes muudatusettepanekus on mitu muudatusettepanekut ja üks neist mõnele Riigikogu saadikule sobib, ta soovib seda toetada, aga ülejäänud 20 ei sobi, siis kui0das ikkagi hääletama peab? See jäi mulle totaalselt arusaamatuks teie vastuses. Kui te oskate nõu anda, siis ma tean, kuidas seal kolmapäeval või neljapäeva hommikul käituda. Aga praegu mul seda selgust küll juurde ei tekkinud, pigem vastupidi.

Aitäh, hea kolleeg! Nagu öeldud, Riigikogu istungi juhataja ei ole osalenud selle komisjoni töös. Seetõttu kõik muudatusettepanekuid puudutavad küsimused tuleks esitada komisjonipoolsele ettekandjale. Aga ma selgitasin teile eelnevalt protseduuri. Kui muudatusettepanek, mis ei ole saanud komisjoni toetust, leiab suure saali toetuse, siis sellisel juhul see tähendab ka pärast muudatusettepanekute läbihääletamist teise lugemise katkestamist. See on protseduur, mida Riigikogu on siiani järginud ja mis on meie kodu- ja töökorra seaduses kirjas.

Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ma tänan! Ma tulen jälle oma teema juurde tagasi, sest teie antud vastus absoluutselt ei rahuldanud mind. Te rääkisite siin, et te lähtute sellest, kas on esimene, teine või kolmas lugemine ja et Riigikogus töö oleks tagatud – midagi sarnast. Meil on olnud siin nädalaid, kui tervel kolmapäevasel päeval olid ainult esimesed lugemised ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna eelnõud olid kõik pandud lõppu. Palun põhjendage seda selliselt, et see vastaks ka tegelikkusele, mis tegelikkuses on toimunud. Miks pannakse kogu aeg opositsioonierakondade eelnõud kolmapäevasel päeval täitsa lõppu? Ma ei räägi mingitest esimestest-teistest lugemistest, sest meil on olnud nädalaid, kui on ainult esimesed lugemised olnud ja meie oleme alati viimased päevakorras.

Aitäh, hea kolleeg! Ma lihtsalt toon välja need põhimõtted. Meie kodu- ja töökord ütleb ka väga selgelt, et eelnõud järjestatakse päevakorras menetlusetappide järgi, alustades kolmandatest lugemistest, seejärel tulevad teised lugemised ja päevakorra lõpus on esimesed lugemised. Päevakorrapunktide järjestamisel püütakse arvestada, et sama juhtivkomisjoni ja sama ettekandjaga päevakorrapunktid oleksid järjest. Ka see on üks seisukoht, millest lähtuvalt me oleme need konkreetsed [eelnõud järjestanud].

Aga mis puudutab veel seda, millistel kohtadel asuvad konkreetsed eelnõud, siis juhatus on mitmel puhul lähtunud ka sellest, et kui eelnõu on ikka korduvalt võetud päevakorrast välja või on eelnõu lugemisel tekkinud arutelu võimatus, siis sellisel juhul me oleme need konkreetsed eelnõud lisanud päevakorra lõppu. Meil on äärmiselt keeruline Riigikogu nädala päevakorda planeerida, kui meil puudub kindlus, kas arutelu leiab aset või ta ei leia aset. Sellepärast me oleme mingitel puhkudel need eelnõud lisanud sinna päevakorra lõppu.

Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Lugupeetav Riigikogu esimees! Kõigepealt ma tunnustan teid, et majandusminister on üles leitud. Väga meeldiv teie töö resultaat. 

Nüüd, kui ma vaatan praegu seda automaksu segadust, mis parlamendis on tekitatud koalitsiooni poolt, siis ma olen sügavalt murelik. Asutakse süsteemselt kodukorraseadust rikkudes ühiskonda nii palju häirivat maksuseadust läbi suruma. Ja siin on kaks põhimõttelist asjaolu, mille puhul teie parlamendi esimehena peaksite andma oma [seisukoha]. Kõigepealt, esimene asjaolu – ma teen teile ettepaneku, et Riigikogu juhatus arutaks seda –: kuna eelnõusse on algataja poolt sisse viidud eelnõu sisu olemuslikult muutvad muudatusettepanekud, siis peaks eelnõu teise lugemise katkestama, nagu näeb ette – tõsi küll, laiaulatuslikku diskretsiooni mööndes – kodukorraseaduse kommentaar. Ja see pädevus on ka Riigikogu juhatusel. Teil ei ole võimalik – § 107 lõige 1 – pugeda üksnes juhtivkomisjoni taha. Seal on kirjas juhatuse ja juhatuse tööd korraldava esimehe vastutus hinnata, kas eelnõu kohta on tehtud nii palju muudatusettepanekuid, et sisu on muutunud ja parlamendi liikmetel peaks olema võimalus nendele reageerida, seejuures ka oma ettepanekuid teha. See on konkreetne ettepanek. Ma paluksin teie vastust. Kas te kavatsete juhatusele selle ettepaneku teha? 

Nüüd, teine puudutab selle eelnõu menetluslikku teed. Isamaa on esitanud hulgaliselt ettepanekuid ja need on omavahel kokku seotud paketiks. See kultuur, mis härra Odinetsi viljeletuna sai teiepoolse õigustuse, on nüüd võimendunud. Halb praktika, halb eeskuju – me teame seda [kui üht] pedagoogikapõhimõtet – võimendub õpilatse seas paraku kiiremini kui hea eeskuju. Ja see on juhtunud praegu ka selle kokkusidumisega.

Need Isamaa muudatusettepanekud on kokku seotud puntrasse, aga nad on sisult üksteist välistavad. Mu küsimus on: kuidas parlamendi liige peab käituma, kui ta kokkuseotud muudatusettepanekus ühte alaettepanekut toetab, aga teise vastu on? Kas ta peab seda muudatusettepanekut toetama või selle vastu olema, kui [alaettepanekud] on sisuliselt vastuolus või alternatiivsetena kokku seotud? Nii et mul on teile ettepanek ja ma ootan teie vastust selle töönädala korraldamisel.  

Ja teine on konkreetne küsimus: kuidas on võimalik käituda, kui sisult erinevad muudatusettepanekud on komplekteeritud ühte puntrasse ja parlamendi liige võib toetada selle puntra ühte elementi, aga olla vastu teisele? Kas tuleks olla poolt või vastu või erapooletu?

Aitäh, hea kolleeg! Kõigepealt vastus teie esimesele küsimusele. Riigikogu juhatus ei hinda üksikute muudatusettepanekute sisu, seda saab teha ikkagi komisjon. Komisjon saab anda nende kohta väga konkreetse hinnangu. 

Mis puudutab muudatusettepanekuid, mille puhul on on soov, et need läbi läheksid, või milles on elemente, mis peaksid läbi minema, siis minu soovitus on küll sellise muudatusettepaneku poolt hääletada, sest see tähendab eelnõu lugemise katkestamist. Ja sellisel juhul on võimalik komisjonil kaaluda, millised muudatusettepanekud jätta ja üldse millise konkreetse lahendusega edasi minna. See protseduur on täiesti loogiline. Nagu ma juba korduvalt olen maininud, kui komisjoni poolt mitte toetatud muudatusettepanek saab toetuse, siis eelnõu teine lugemine katkestatakse. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ikkagi, kui eelnõu tuleb suurde saali teisele lugemisele, on oluline, et kogu informatsioon oleks tagatud, eriti informatsioon muudatusettepanekute kohta. Tänaseks on meile ainult teada, et muudatusettepanekud on kokku seotud. Selle kohta saatis rahanduskomisjon pressiteate, aga mitte mingit infot selle kohta, mille alusel see toimus, kuidas see toimus. Vähe sellest, et iseenesest juba see kokkusidumine on vastuolus Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega, aga veelgi enam: enam isegi ei põhjendata, ei püüta selgitada, mille alusel ja kuidas sidumine toimus. Tänaseks meil pole isegi muudatusettepanekute tabelit olemas, sest täna oli rahanduskomisjoni istung, kus arutati veel täiendavaid muudatusettepanekuid. Me isegi ei tea, mis muudatused tulevad, kuidas need hakkavad välja nägema. Kuidas me siis saame hakata hääletama?

Ja uuesti: seetõttu, et Keskerakonna erinevad sisulised muudatusettepanekud seoti kokku, on kõik muudatusettepanekud sisutuks muudetud. Näiteks kui me soovime, et Riigikogu täiskogu hääletaks selle poolt, et puuetega inimesed saaksid automaksuvabastuse, ei ole võimalik seda eraldi hääletada, sest see on seotud saja teise muudatusettepanekuga.

Soovin küsida, kuidas sellega on. Miks ei anta mitte mingit informatsiooni selle kohta, kuidas see arutelu toimus, miks need muudatusettepanekud niimoodi kokku seoti ja kuidas sellise järelduseni üldse jõuti? Millal see informatsioon saab avalikuks?

Aitäh! Nagu te teate, täna õhtuni on aega teile muudatusettepanekute tabel saata. Aga ma saan aru, et 28. mai istungil, kus rahanduskomisjon tegi otsuse muudatusettepanekute kohta, võttis komisjon vastu ka väga selge seisukoha, et kui mõni seotud muudatusettepanekutest leiab täiskogu toetust, siis komisjon teeb ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. See annab väga selge pildi, mis juhtub sellisel juhul, kui mõni seotud muudatusettepanek leiab Riigikogu täiskogu toetuse. Te saate täna, nagu ma ütlesin, kogu selle informatsiooni muudatusettepanekute kohta, sealhulgas muudatusettepanekute tabeli, nii nagu RKKTS ette näeb.

Henn Põlluaas, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Minu küsimus puudutab otsuse eelnõu 396 ehk teisisõnu ettepaneku tegemist valitsusele tühistada Välisministeeriumi otsus konsulaadi sulgemise kohta San Franciscos. Selle kohta on täiesti selge õigus‑ ja analüüsiosakonna analüüs, et see ei vaja koosseisu häälteenamust, piisab lihthäälteenamusest. Ometigi me loeme siit, et selle vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Koosseisu häälteenamust on vaja ainult sellisel juhul, kui eelnõu nõuab mõne seaduse muutmist. Seda see eelnõu ei nõua. 

Ja sellised diskussioonid on meil siin olnud korduvalt ja me oleme mitmel puhul eelnõud päevakorrast tagasi võtnud. Just eelnõud, mille puhul on millegipärast seadust rikkudes pandud nõudeks koosseisu häälteenamus. Te täiesti selgelt sealtsamast puldist lubasite juhatuses seda arutada, see asi korda teha. Selle asemel saime me ainult kirja, et kas fraktsioon üleüldse soovib nende eelnõude arutelu ja menetlemist. Ma küsin: kas te kavatsete ka kunagi hakata meie seadusi täitma ja seisma selle eest, et hääletused meil siin Riigikogus toimuksid vastavalt ettenähtud korrale. Ka see koosseisu häälteenamuse nõue selle tänase otsuse eelnõu puhul tuleks ära muuta.

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen korduvalt nendele küsimustele vastanud ja see küsimus tõstatus ka Riigikogu juhatuse istungil. Juhatus on lähtunud ka väliskomisjoni seisukohast: väliskomisjoni istungil tõi selle esimees välja, et eelnõu Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälte enamus. Nii otsustas komisjon ka teise sarnase sisuga eelnõu puhul, mis oli 328 OE ja puudutas New Yorgi peakonsulaadi sulgemist. Komisjon toetas seda otsust konsensuslikult. 

Ja kui me räägime komisjoni suurest enesekorraldusõigusest, siis kindlasti on [tähtis] komisjoni seisukoht, eriti kui see on konsensuslik. Sellest lähtuvalt me oleme selle konkreetse otsuse eelnõu koos [kõnealuse] klausliga tänasesse päevakorda lisanud. Mõistagi juhatus on andnud komisjonidele edasi oma väga selge nägemuse, kuidas toimetada, aga nagu ma ütlesin, komisjonide enesekorraldusõigus on suur. Seetõttu meie lõplik seisukoht kujuneb ikkagi komisjoni otsuse alusel ja antud juhul oli konsensuslik otsus, et see nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust.

Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Minu hinnangul Riigikogu juhatus – [teised] juhatuse liikmed ja teie Riigikogu esimehena – ei täida oma hoolsuskohustust ja seadusest tulenevaid kohustusi, kui te veeretate kogu vastutuse juhtivkomisjonile antud olukorras, mis puudutab kodu- ja töökorraga vastuolus olevalt muudatusettepanekute kokkusidumist. Korduvalt on Riigikogu liikmed juhtinud juhatuse tähelepanu ja pöördunud teie poole, aga te ei ole reageerinud. 

See ei ole niisugune formaalne muudatusettepanekutesse süvenemine või keskendumine, millele te viitate, et juhatusel ei ole sellist kohustust. On küll! Kui Riigikogu liikmed korduvalt esitavad proteste, siis on elementaarne, et Riigikogu juhatus tegeleb selle teema ja probleemiga, mitte ei vaata sellest mööda. Te nagu leierkast lasete vastuseid Riigikogu liikmetele, et see ei ole teie pädevus. On küll! Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § [107] ütleb lõikes 1, et Riigikogu katkestab Riigikogu juhatuse ettepanekul eelnõu teise lugemise ilma hääletamiseta. Ja siin on täiesti alus olemas selleks pädevuseks, mis on Riigikogu kodu- ja töökorras sees, ehk kui eelnõusse on tehtud niivõrd olulisi muudatusi. See on minu kommentaar ja ettepanek teile, mis puudutab selle nädala päevakorda. Ärgem ignoreerigem, ma ütleks, mitte ainult opositsiooni, vaid üldse Riigikogu liikmeid ja nende elementaarseid põhiseaduslikke õigusi!

Aga mul on päevakorra kohta ka küsimus, protseduurikast paremini aru saamiseks esitan selle teile. Nagu me teame, esmaspäevane päevakord on tavaks koostada nii, et kui meil on seaduseelnõud või otsuse eelnõud, siis need on ees ja arupärimised on järel. Nüüd ma vaatan, et selle nädala päevakord on kinnitatud niimoodi, et kõigepealt on umbusalduse avaldamine, siis on üks arupärimine, siis on Riigikogu otsuse eelnõu ja siis lähevad jälle arupärimised edasi. Miks on niisugusel kujul pandud see päevakord? Mul on ettepanek viia ta senise praktikaga kooskõlla, et kõigepealt on loomulikult ministri umbusaldamise teema, siis on otsuse eelnõu ja siis tulevad arupärimised üksteise järel, nii nagu tavapäraselt meil see planeeritud on. 

Ja teiseks: kui nüüd minister Riisalole umbusaldust avaldatakse, kas ta tuleb ka järgnevatele arupärimistele vastama või mitte?

Aitäh, hea kolleeg! Mina küll ei saa aru, kust te näete, et pärast otsuse eelnõu tulevad arupärimised. Siin ei ole seda. Siin on lähtutud otstarbekusest. Kuna Tiit Riisalo on siin ja tõenäoliselt teil on talle hulga küsimusi, siis ta tuleb ja vastab ka selle arupärimise ära ja me saame teemadega edasi minna. 

Mis puudutab teie teist küsimust, kas Tiit Riisalo tuleb arupärimisele vastama, siis vastus on, et ei tule. Kui umbusaldusavaldus leiab toetust, siis teist päevakorrapunkti me ei ava. 

Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun! Muuseas, annan teile vastuse, Helir-Valdor Seeder, et see paragrahv 107, mida te siin tsiteerisite, selle punkt 3 ütleb, et eelnõu teise lugemise võib katkestada üksnes pärast muudatusettepanekute hääletamist. Antud juhul rahanduskomisjon on selles osas oma seisukoha välja öelnud, et kui muudatusettepanek, mis ei ole leidnud komisjoni toetust, leiab täissaali toetuse, siis rahanduskomisjon teise lugemise katkestab. 

Aga nüüd, Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Kõigepealt on mul selline ettepanek kaalumiseks. Koalitsioonis te otsite tikutulega kokkuhoiukohti taga. Nüüd on [teil] õigusosakonna analüüs, [mille puhul] mina eeldan, et see tugineb tegelikult seadustele ja seadusandlikule raamistikule, ja seal antakse selge vaade sellele, kuidas peaks seda San Francisco [peakonsulaadi] eelnõu käsitlema, teie aga sõidate sellest üle komisjoni enesekorraldusõigust esile tuues. Võib-olla kaalute, et paneme selle õigus- ja analüüsiosakonna kinni? Te nagunii seadusi ei täida.

Aga mul on küsimusi ka. Üks on tänase istungi juhtimise kohta. Ennist oli siin terve rida protseduurilisi küsimusi, te võtsite neid ja siis olid järjekorras sõnavõtuga Helir-Valdor Seeder ja Erkki Keldo. Teatavasti te enne valimisi sõnastasite väga selgelt põhjuse, miks Eesti 200 parlamenti tuleb: ikka selleks, et Reformierakond saaks teha neid asju, mida Reformierakond tahab teha. Kas Keldo saatis teile mingi teate, et tal on õudselt tähtis küsimus ja ole hea, võta mind enne Seederit? Või mis põhjusel te selle järjekorra ringi tegite? Või te kuidagi vaatasite kolleegide peale ja siis otsustasite, et Keldo tuleb enne võtta, kuigi Seeder on varem järjekorras? See on tänase kohta.

Teine küsimus on mul laiemalt automaksu seaduseelnõu kohta. Sellest vestlusest, mis siin saalis on arenenud, ma saan aru, et valitsus algatas eelnõu, aga meedia vahendusel me oleme kuulnud, et te koalitsioonis ei ole üksteisega kokkuleppele saanud ja nüüd sisuliselt muudatusettepanekute raames kirjutati kogu eelnõu ümber. Homme või täna hilisõhtul saame me hakata lugema, mis seal eelnõus on, ja juba kolmapäeval menetleme. Ma liitun ikkagi kolleegide ettepanekuga, et juhatus saab teise lugemise katkestada ja te võiksite seda ikka tõsiselt kaaluda. Muidu see seadusloome läheb meil siin väga kummaliseks. Arvestades teie positsiooni, ma paluksin teilt ka isiklikku arvamust, kas te sellist eelnõu menetlust isiklikult peate heaks ja kvaliteetseks.

Aitäh, hea kolleeg! See väljub juba väga suuresti protseduurika piirest. Aga ma olen korduvalt selgitanud oma seisukohta, ma olen välja toonud, et eelnõu teise lugemise võib katkestada üksnes pärast muudatusettepanekute hääletamist. See on seisukoht, millest lähtuvalt me oleme eelnõu ka selle nädala päevakorda lisanud. Juhatusel ei olnud alust eelnõu päevakorda mitte võtta. Need olid meie väga selged kaalutlused.

Mis puudutab teie küsimust selle kohta, miks ma andsin Erkki Keldole enne sõna, siis [põhjus] oli see, et see oli reaktsioon Helir-Valdor Seederi protseduurilise küsimuse raames tehtud ettepanekule, mis kvalifitseerus minu hinnangul ka sõnavõtuks. Lihtsalt selleks, et meil järg ära ei kaoks, ma andsin Erkki Keldole selles kohas sõna. Just, et meil oleks natukenegi võimalik seda järge pidada. Kui meil on, ütleme, veel mitukümmend protseduurilist küsimust, siis ühel hetkel on siin kõigil väga keeruline järge pidada.

Head kolleegid! Nagu öeldud, protseduuriliste küsimustega on ka olnud olukord, kus meil need ei lõpe, ja sellisel juhul istungi juhataja peab ühel hetkel hindama, kas küsimused kipuvad korduma või mitte. Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Me saame teada, kas nad lõpevad või mitte, kui me natuke ootame. Siis nad võib-olla lõpevad. Kui need niimoodi päevapealt katkestatakse, siis me ei saagi teada.

No seda enam on põhjust vahepeal võib-olla selline vahekokkuvõtte teha. Aga palun!

Jaa, aga teeks ehk selle kohta vahekokkuvõtte, et kui Riigikogu saadikul on üks muudatusettepanek, kus sees on hästi mitu muudatusettepanekut, ja nad ei ole obstruktsioonilised – näiteks kui tegemist on maksuerisustega puuetega inimestele või suurperedele ja nad on koos ülejäänud muudatusettepanekutega, mis võivad olla obstruktsioonilised –, kuidas Riigikogu saadik peab hääletama, kui ta tahab toetada konkreetseid sisulisi muudatusettepanekuid ja ei taha toetada muid? Mis tema võimalus on? Iseenesest Riigikogu töökord eeldab ju seda, et saadikutel võiks saalis olla õigus hääletada muudatusettepanekuid, mis kuuluvad hääletusele, mis on saanud komisjonis vähemalt kaks poolthäält. Aga antud juhul seda võimalust mul ei ole. Kuidas ma saan seda võimalust realiseerida?

Aitäh, hea kolleeg! Antud juhul muudatusettepanekute suur hulk viitab ka sellele, et seal võib olla rida obstruktsioonilisi ettepanekuid. Aga seda oskab kommenteerida juba konkreetselt juhtivkomisjonipoolne ettekandja. Kui on ettepaneku sees mingeid ettepanekuid, mida soovitakse toetada, ja see konkreetne ettepanek ei ole leidnud rahanduskomisjoni toetust, siis nagu ma ütlesin, minu soovitus on sellisel juhul selle ettepaneku poolt hääletada. Ja kui see ettepanek leiab toetust, nii nagu ka rahanduskomisjon on öelnud, siis konkreetse eelnõu puhul selle teine lugemine katkestatakse ja siis hakatakse kaaluma juba rahanduskomisjonis, milline ettepanek jääb lauale ja milline mitte.

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma olen päris tükk aega kuulanud seda diskussiooni selle üle, mis puudutab automaksu ja muudatusettepanekute kokkusidumist. Esialgu mulle tundub olevat selline olukord, et koalitsioon on leidnud nüüd ühe võimaluse, kuidas suruda maha obstruktsiooni, ja isegi mitte obstruktsiooni, vaid opositsiooni eelnõude menetlemist. Mitte obstruktsiooni, vaid eelnõude menetlemist, sidudes nad kimpu. Ja ükskõik mida siin saadikud ka ei küsi selle olukorra kohta, teie vastus on alati kokkuvõtlikult ühesugune: komisjonil on väga suur enesekorraldusõigus ja nad võivad kõike teha. Ja kui midagi on, siis saate seda küsimust küsida komisjoni esindaja käest, kui seda asja menetletakse. 

Aga ma nüüd tahaksin teada. Te muidugi ütlete ka, et Riigikogu juhatusel siin mingisugust sekkumisvõimalust ei ole. Aga kuna te olete päris tark mees, siis ma sooviksin teada, kuidas on võimalik Riigikogu liikmetel realiseerida oma kaebeõigust, kui nad näevad, et nende hinnangul ilmselgelt komisjon ja komisjoni töötajad rikuvad tegelikult töö- ja kodukorra seadust.

Et te aru saaksite, ma toon väga lihtsa, väga triviaalse näite teile selle kohta. Näiteks kui keegi tarvitab teie kallal füüsilist vägivalda, lööb teile jalaga tagumikku, siis te pöördute politseisse. See on kaebeõiguse realiseerimine. Aga kuidas me saame, kuidas Riigikogu liikmed saavad realiseerida oma kaebeõigust, kui nad näevad, et konkreetselt on rikutud Riigikogu kodu- ja töökorra seadust? Millised hoovad on? Andke nõu, siis võib-olla kaob see obstruktsiooniline küsimuste esitamine ära. Ütleksite, et näete, kaevake sinna, kaevake tänna. Aga palun konkreetset täpset selgitust!

Aitäh, hea kolleeg! Pärast seda, kui seadus on vastu võetud, see läheb ka põhiseaduslikkuse kontrolli. Seda kaalub tõesti Eesti Vabariigi president. Aga ühe eelnõu puhul me oleme näinud seda, et on pöördutud Riigikohtusse ja Riigikohus on kujundanud oma seisukoha ka muudatusettepanekute paketeerimise küsimuses, samuti selles küsimuses, kas see ülemäärane hulk muudatusettepanekuid kvalifitseerub obstruktsiooniliseks tegevuseks, mille osas Riigikogu komisjon ja suur saal saavad väga selget seisukohta väljendada. Nii et siin on väga mitmeid erinevaid lahendusi ja on ka üks kohtulahend, mis on sellises küsimuses tehtud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Esiteks, Keskerakonna muudatusettepanekud polnud obstruktsioonilised, nad olid sisulised. Te ütlesite, et kui üks muudatusettepanekute pakett peaks leidma toetust, siis teine lugemine katkestatakse. Tegelikult on ju sellega tekitatud lisaprobleeme ja segadust. Kui muudatusettepanekud oleksid eraldi, kui nad poleks seotud ja me oleksime eraldi pannud hääletusele näiteks vabastada lasterikkad pered automaksust ja see oleks leidnud täiskogu saalis toetust, siis ju ei toimuks mitte mingit katkestamist. Nüüd on selle uue sidumissüsteemiga tekkinud päris paras segadus.

Ja mul on ka ennetavalt selline küsimus. On täiesti arusaamatu, mida me hakkame lõpuks hääletama, kui hakkame muudatusettepanekut hääletama. Enne seda kindlasti soovitakse võtta vaheaega, et aru saada, kuidas need muudatusettepanekud hakkavad välja nägema. Kas Riigikogu juhatus plaanib hakata ka neid vaheaegu piirama, nagu on varem juhtunud?

Aitäh, hea kolleeg! See on nüüd küll teie väga konkreetne seisukoht, et see protsess läheb väga keeruliseks. Mina kirjeldasin selle protsessi ära, mis juhtub pärast seda, kui muudatusettepanek, mis on kimpu seotud, leiab suure saali toetust ja komisjon konkreetse eelnõu teise lugemise katkestab. Aga mis puudutab kümneminutilisi vaheaegu, siis minule teadaolevalt juhatus ei ole langetanud ühegi eelnõuga seoses vaheaegade võtmise kohta mingit otsust. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus ütleb väga selgelt, kuidas neid vaheaegu võetakse.

Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Meie eelmises dialoogis jäi üks küsimus vastuseta. Tulenevalt teie positsioonist on, ma arvan, teie isiklik arvamus ka oluline. Hiljem lapsed ja lapselapsed saavad lugeda, mida arvas Riigikogu esimees. Võtame sellesama mootorsõidukimaksu eelnõu menetlemise, võtame selle, kuidas on kokku seotud muudatusettepanekuid, nii erinevate Riigikogu liikmete poolt tehtuid kui ka erineva sisuga ja tihti vastandliku sisuga. Ja ka see aspekt, et eelnõu algataja on tegelikult oluliselt eelnõu muutnud ja meie, Riigikogu liikmed, saame sellega tutvumiseks, ütleme, ühe tööpäeva. Kas teie hinnangul on see hea ja kvaliteetne menetluspraktika ja me võiksimegi tulevikus seda endale eeskujuks võtta?

Teine küsimus on kaalutlemise kohta. Te siin väga palju kasutate seda komisjonide enesekorraldusõigust. Tihtilugu ju küsimused puudutavad seda, et seadus ütleb ühtpidi, aga te kogu aeg seate esile selle enesekorraldusõiguse. Kas teie hinnangul siis ongi nii, et sisuliselt seadused ei mängi rolli, kõige olulisem asi, millele toetuda, ongi komisjonide enesekorraldusõigus? Nendes kahes asjas oleks väga hea teada saada teie isiklikku arvamust.    

Hea kolleeg! Te küsisite minu isiklikku hinnangut ja minu isiklik hinnang on küll see, et liiga lühike muudatusettepanekute esitamise tähtaeg ei ole kindlasti põhjendatud. Mis puudutab seda menetlusaega, siis see võiks olla alati mõistlik. Antud juhul muidugi selle eelnõu menetlemise puhul ei saa öelda, et selleks ei ole olnud aega. On küll. Siin on väga palju ja väga põhjalikult seda küsimust arutatud. Me kindlasti ei saa öelda, et siin seda aega ei ole olnud. 

Antud juhul ma lähtun sellest, et komisjon on nende asjaoludega põhjalikult kursis, komisjon teab, millega täpsemalt tegu. Seetõttu olen mina jätkuvalt seisukohal, et komisjoni enesekorraldusõigus on suur ja kindlasti on komisjonil ka parim teadmine selle kohta, kuidas ühes või teises küsimuses toimetada. 

Nii, Kalle Grünthal, viimane protseduuriline küsimus. Ja siis me anname lõpuks sõna Helir-Valdor Seederile, kes on pikalt oodanud. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mu küsimus on väga konkreetne ja ma loodan, et stenogrammis kajastub nii minu küsimus kui ka teie vastus. Mina küsisin teie käest, kui ma õigesti mäletan, milline on Riigikogu liikme võimalus vaidlustada komisjoni tegevust, kui ta näeb seal ebaseaduslikkust. Ja teie vastasite, et selleks on olemas põhiseaduslikukuse järelevalve kontroll, ja nii edasi. Ja nüüd ma küsin. Ja vastake täpselt, sest ma tahan seda asja konkreetselt stenogrammi saada. Kas Riigikogu liikmel on võimalik vaidlustada komisjoni väidetavalt ebaseaduslikku tegevust ka Riigikogu töö käigus ja raames?

Aitäh, hea kolleeg! Teil on võimalik ka juhatuse poole pöörduda loomulikult kirjalikult selles küsimuses, mis puudutab komisjoni tööd. Aga nüüd tõesti, Helir-Valdor Seeder, nüüd on sõnavõtt kohapealt. Palun! (Kalle Grünthal hõikab saalist: "Öelge uuesti! Ma ei kuulnud, mis te ütlesite!") Teil on ka juhatuse poole võimalik pöörduda. (Kalle Grünthal protestib, et ta küsis vaidlustamise kohta.) Teil on võimalik kirjalikult juhatuse poole pöörduda. Aga, Helir-Valdor Seeder, palun, sõnavõtt kohapealt.

Aitäh, auväärt Riigikogu esimees! Me oleme nüüd oma seisukohti siin vahetanud ja need ei ole lähenenud kuidagi. Ma olen jätkuvalt arvamusel, et praegu on tegemist väga tõsise kodu- ja töökorra seaduse rikkumisega ja niisugusel kujul juba korduvalt. Aga kahetsusväärselt te ei pea vajalikuks juhatuses isegi seda teemat mitte arutada.

Ent mul on päevakorra kohta nüüd ettepanek, kuna ma juba eelnevalt registreerisin ennast sõnavõtuks, et teha muudatusettepanek. Ühte ma siin protseduurilise küsimuse raames juba panin ette, see puudutas kolmapäevast päevakorda, kust võiks jätta mootorsõidukimaksu seaduse eelnõu välja. Aga ka tänase päevakorra kohta mul on ettepanek – seda tulenevalt teie vastusest, mis te mulle andsite, et tuleb arvestada ka asjaosaliste ajakasutusega. Tänase teise päevakorrapunkti, mis on arupärimine majandus- ja infotehnoloogiaministrile, võiks panna päevakorras kolmandaks ja kolmanda päevakorrapunkti, mis on Riigikogu otsuse eelnõu, võiks panna teiseks päevakorrapunktiks. Seda just lähtudes argumendist, mis te ütlesite, arvestades Riigikogu liikmete ratsionaalset ajakasutust. Need Riigikogu liikmed, kes ei ole seotud selle arupärimisega, saaksid siis tegeleda muude küsimustega, minna näiteks automaksuseaduse eelnõu muudatustega tutvuma, kuna selleks on niivõrd lühikene aeg. 

Ma arvan, et Riigikogu juhatus peaks lähtuma ka Riigikogu 101 liikme ajakasutusest, mitte ainult ühe ministri ratsionaalsest ajakasutusest. Lähtugem ikkagi ka sellest! Ja sellest tulenevalt on minu ettepanek tehtud.

Aitäh, hea kolleeg! Kui keegi ei ole ettepaneku vastu, siis on seda võimalik ka sellisena ... Ma korra täpsustan, automaksu eelnõu kohta ei olnud ju ettepanekut praegu? Jaa, palun Helir-Valdor Seederile mikrofon!

Aitäh! Automaksu eelnõu kohta ma tegin protseduurika raames juba ettepaneku, aga Erkki Keldo nurjasid selle katse juba eos ja ütles, et ta ei ole nõus. Aga praegune ettepanek puudutab tänast päevakorda: et teine ja kolmas päevakorrapunkt ära vahetada järjekorras.

Nii. Erkki Keldo, sõnavõtt kohapealt.

Mul on kaks küsimust või õigemini üks mõte, et täpsemalt aru saada. Kui kolleeg Helir-Valdor Seeder tegi enne ettepaneku päevakorda muuta, siis ma ütlesin, et meie fraktsioon ei ole nõus üldse päevakorras muudatusi tegema. Tahaks tuleviku mõttes lihtsalt aru saada, et kui ma ühe korra ütlen, et me ei ole nõus päevakorda üldse muutma, kas ma pean iga järgmise muudatusettepaneku puhul ikkagi uuesti ütlema, et me ei ole nõus seda üldse muutma? Kui peab, siis … Ma saan iseenesest kolleegi mõttest aru, aga ma usun, et see punkt kolm, Riigikogu otsus, on nii oluline, et ükski saadik ei ole enne ära minemas. Ja kuna Tiit Riisalo ministrina on välja kutsutud, on täitsa inimlik, et ta vastab nendele teemadele lihtsalt koos ära. Nii et selle tõttu ei saa nõus olla selle muudatusega.

Aitäh, hea kolleeg! Ütleme, protokolli huvides on parem, kui uuesti kõlanud ettepanekute osas veel oma seisukoht üle korrata. Aga teie seisukoht oli tõepoolest juba sellel esimesel korral selge. Andrei Korobeinik, sõnavõtt kohapealt, palun!

Suur tänu! Ma healt kolleegilt Helirilt ei oodanud sellist ettepanekut. Tegemist on väga olulise arupärimisega, mis puudutab Eesti 200 väga omapärast tagatoapoliitika tegemist. Keskfraktsioon ei ole nõus sellise muudatusega ja ma olen väga üllatunud, et see ettepanek üldse tuli. Nii et ka meie ei toeta seda ettepanekut.

Selge. Aitäh, hea kolleeg! Aga nüüd ma võtan veel need kaks viimast protseduurilist küsimust ja siis me asume päevakorra kinnitamise juurde. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Ma tahtsin lihtsalt küsida, kas teie saite samamoodi aru nagu mina, et Erkki Keldo tegi ettepaneku, et kui tema on midagi ühe korra öelnud, siis kõik peakski niimoodi olema. Ja kui te saite samamoodi aru, siis kas teie ka toetate, et see töö peaks niimoodi käima, et nagu Keldo ütleb, nii tehakse?

Ei. Kui te kuulasite minu seisukohta, siis [teate, et] ainuüksi protokolli huvides ma küsin ikkagi üle need seisukohad. Meil on siis kõigil lihtsam istungit jälgida, sellepärast et pool tundi varem öeldud [lause] võib olla kõrvust mööda läinud. Nii et ma sain Erkki Keldo seisukohast aru, aga ka mul endal on väga selge isiklik seisukoht olemas.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Siin on juba tehtud ettepanekuid riigikogulaste töö parema korraldamise huvides päevakorda muuta. Konservatiivne Rahvaerakond teeb ettepaneku päevakorrapunktid neli, viis ja kuus tõsta peale teist päevakorrapunkti, et nad oleksid kolmas, neljas ja viies näiteks. Minu meelest siin on palju rohkem kaalul, palju rohkem Riigikogu liikmeid saab minna oma tööd korraldama.

Teine küsimus mul on see, et ma näen, [mille] juhatus on pannud esimeseks ja teiseks päevakorrapunktiks. Ma ei tea, kas see on kuidagi juhuslikult teil nii sattunud või te tõepoolest juhatuses olete kaljukindlad – see on siin kategoorilises imperatiivis [kirjas] –, et minister jääb ametisse. Te olete ilusti-kenasti [kirja] pannud, et kõigepealt on umbusaldusavaldus, ja te nagu eeldate, et umbusaldamine nagunii läbi ei lähe. Ja siis on seesama minister, kellele ehk eelnevalt umbusaldust avaldatakse, pandud teises punktis ilusti-kenasti meile vastama. Võib-olla ma siin nagu [kaldun] ilukirjandusse, aga mulle näib, et te eeldate, et minister Riisalo jätkab ministrina, kuigi minu meelest on umbusaldajate avaldusel väga kaalukad põhjendused, et ta ei peaks jätkama.

Aitäh, hea kolleeg! Nüüd ma annan teile ühe väikese soovituse. Kui te tahate teha ettepanekut päevakorra muutmiseks, siis vajutage nuppu "Sõna". Sellisel juhul ka Helir-Valdor Seeder teeb seda ja ka Erkki Keldo. Aga kuna Erkki Keldo alles võttis äsja sõna ja ütles, et ta ei ole nõus ühegi muudatusega, siis ma pean siinkohal välja ütlema, et ma Erkki Keldole enam selles küsimuses rohkem sõna ei anna. Ta on ennast kaks korda väga selgelt väljendanud, öeldes, et ta ei soovi nõustuda ühegi muudatus[ettepanekuga], mis on käesoleva nädala päevakorraprojekti kohta tehtud. Helle-Moonika Helme, selles mõttes ma arvestan teie protseduurilist küsimust sõnavõtuna.

Vastuseks teie protseduurilisele küsimusele ma ütlesin eelnevalt, et juhul kui umbusaldusavaldus majandus- ja infotehnoloogiaministrile läbi läheb, siis me tänast teist päevakorrapunkti ei ava. See oli minu minu väga konkreetne vastus.

Aga nüüd, head kolleegid, asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu! Panen hääletusele Riigikogu täiskogu III istungjärgu 17. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada.

Poolt on 54, vastu 23, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Täna algatab Vabariigi Valitsus neli seaduseelnõu. Esiteks, Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister. Teiseks, Eesti Vabariigi valitsuse ja Katari Riigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kolmandaks, meditsiiniseadme seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (pädevuse andmine Ravimiametile) eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust terviseminister. Ja neljandaks, Euroopa Tuumauuringute Organisatsiooni asutamiskonventsiooni ja selle juurde kuuluva finantsprotokolli ning eesõiguste ja puutumatuse protokolliga ühinemise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja infotehnoloogiaminister. Kõik neli seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Head kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Ma arvan, et selles asjas puudub vaidlus, et see parlament on muutunud pooleldi naljanumbriks. See heas mõttes vana parlament, kus oli väärikus ja ausus – seda enam ei eksisteeri. Ja viimastel aastatel on saanud tavaks ka see, et ministrid, kes käivad siin infotunnis aru andmas, arupärimistele vastamas ja mingi eelnõu menetlemisel mingisugust teavet jagamas, tihtipeale annavad teadvalt valeütlusi. Kahjuks näitab selline tegevus väga [halba] tendentsi: see laieneb üha. Kuna parlamendil on suur enesekorraldusõigus, siis tuleb sellele piir ette tõmmata, sest tegelikult on selline tegevus riigivastane. Kuidas me saame siin õigusloomet teha, kui meile esitatakse valeinformatsiooni? Kogumis on aga kannatajaks Eesti rahvas, kes peab järgima valeinformatsioonile tuginevaid õigusakte. 

Johtuvalt eeltoodust esitan karistusseadustiku muudatuse, mis käsitleb ministri valeütlusi Riigikogus. Ministri poolt Riigikogus arupärimisele vastamisel või infotunnis või eelnõu menetlemisel teadvalt valeütluse andmise eest, kui küsija on teda eelnevalt hoiatanud, et sellise tegevuse eest on ette nähtud karistus, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Sama teo eest, mis hõlmab, ütleme, Riigikogu tööks vajalike dokumentide esitamist, mis samuti valeinformatsiooni [annavad], on karistus suurem: rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus. Ma usun, et Riigikogu liikmed kõik soovivad vana head parlamenditava taastada. 

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun!

Head kolleegid! Teatavasti on Eesti üks selliseid Euroopa riike, kus on kõige vähem vabasid päevasid ja tähtpäevasid. Ja veelgi hirmsam: kui peaks juhtuma nii, et vabariigi aastapäev või jõulud satuvad nädalavahetusele, siis me jääme üldse oma vabast päevast ilma. Ja meil on üle anda pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu, et teha kaks olulist muudatust. Esiteks, oleme ikka nagu päris kristlik Euroopa riik ja hakkame tähistama ka ülestõusmispüha 2. püha ehk esmaspäeva. Kui me tähistame ristilöömise päeva, suurt reedet, leinapüha, siis oleks ikkagi ilus, kui me tähistame ka ülestõusmispüha 2. püha ehk rõõmupäeva. Ja teine oluline muudatus on, et rahvuspüha langemise korral iganädalasele puhkepäevale loetakse iganädalaseks puhkepäevaks rahvuspühale järgnev tööpäev ehk siis esmaspäev. Ja kui on lausa kaks pühadepäeva järjest, siis esmaspäev ja teisipäev. Ma arvan, et Eesti inimesed on selle ära teeninud. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Eerik-Niiles Krossi. Palun!

Head kolleegid! Annan 45 Riigikogu liikme poolt üle Riigikogu avalduse eelnõu, mille me oleme pealkirjastanud "Demokraatia kriisist Gruusias".

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Igor Taro. Palun!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu liikmed! Keskkonnakomisjoni nimel esitan kaks otsuse eelnõu. Esimene on "Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikme nimetamine" ja teine on "Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine". Riigikogus on mõlema eelnõu menetlemisel komisjoni esindajaks määratud keskkonnakomisjoni liige Tiit Maran. Eelnõu tekstid on elektrooniliselt esitatud.

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaheksa eelnõu ja juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Head kolleegid, asume tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on 22 Riigikogu liikme esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalole. Ma palun ettekandjaks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Head kolleegid! Käesolev umbusaldusavaldus sai Keskerakonna ja EKRE poolt üle antud juba tükk aega tagasi, täpsemalt kolm nädalat tagasi. Ja kolm nädalat ei ole Riigikogu juhatus soovinud umbusalduse arutelu päevakorda panna. Selle asemel esitati Riigikogule valeväited, justkui minister oleks välismaal, kui ta tegelikult seda ei olnud. 

Aga miks seda umbusaldust on vaja kiiremas korras menetleda: sest usaldus valitsuse majanduspoliitika vastu on täna madalseisus. Eesti on kolmandat aastat järjest majanduslanguses ning kukkumine on olnud Euroopa Liidu sügavaim. Eesti eksport langes möödunud aastal viiendiku võrra ja see tendents ei ole kahjuks peatunud. IMF-i prognooside järgi on Eesti ainus riik Euroopas, kus majandus ei kasva, aga see-eest kasvavad meil hinnad. Koosmõjus väga kiire hinnatõusuga kaotame oluliselt riigi konkurentsivõimes, majanduskeskkond on ettevõtjate jaoks muutunud negatiivseks ja prognoosimatuks. 

Kahjuks süvendab valitsuse hektiline poliitiline tegevus olukorda veelgi ning ebaõnnestunud majanduspoliitika tegelikult peegeldub ka riigieelarve seisus. Majandus- ja infotehnoloogiaminister on teinud väga suursuguse presentatsiooni sellest, kuidas Eesti majanduskasvu suurendada, kiirendada, aga ta ei ole teinud mitte ühtegi sammu, mis seda majanduskasvu plaani ka toetaks. Valitsus plaanib sadade miljonite ulatuses kärpeid ning samal ajal ka uusi makse. Kuid nende tegevusel puudub igasugune mõjude analüüs. Riigi majanduspoliitika, mille eest vastutab minister Tiit Riisalo, ei põhine majanduspoliitilisel lähenemisel ega majandusteaduslikul lähenemisel, selle asemel toimub vaid poliitiline reageerimine üksikutele olukordadele. 

Ministri "suur mure" Eesti majanduse pärast on pannud teda äriklassis lendama maailma eri nurkadesse. Nende lendude kulud on ületanud isegi peaministri kulusid lausa kahekordselt. Samal ajal räägib riik iga päev kärpimisest ja uute maksude kehtestamisest – selline käitumine ministri poolt ei ole riigimehelik. [Ja kogu selle] hinnatõusu, majanduslanguse, ettevõtete sulgemise ning koondamiste ajal, kui meil töötus kasvab, on minister teatanud töötutoetuse kaotamisest. Nii ohustatakse tuhandete inimeste toimetulekut, vähendatakse nende võimalusi leida uus töö ning viiakse nad vaesusriski. Samuti tekitatakse selle otsusega töötukassale väga raske finantsiline seis, mis viib kriitilisse olukorda ka selle tugisüsteemi. 

Minister Tiit Riisalo haldusalas on veel arvukalt probleeme, näiteks väga tõsised andmelekked, näiteks hiiglaslik Apotheka andmete vargus. Minister tekitas riigile üle 800 000 euro kahju, kui otsustas lõpetada koostöö Ukraina riikliku mobiilirakenduse mRiik arendusel, et sama protsessi uuesti alustada. 

Arvestades neid asjaolusid, on raske usaldada ka m-valimiste arendamist minister Tiit Riisalo juhtimisel. Lisaks tekib suur kahtlus, et ministril ja ministeeriumil on huvi tegutseda konkreetsete ettevõtete kasuks, kes on ühtlasi Eesti 200 sponsorid. Näiteks ministri poolt lubatud personaalse riigi arendamise asemel, mis säästaks raha, päästaks elusid, tõstaks Eesti kui digiriigi mainet, on toimunud jällegi pikka plaani koostamine, ja seda koostöös Eesti 200 sponsoriga. 

Samuti jõudsid avalikkuse ette kahtlused Euroopa Liidu direktiivi teadlikus torpedeerimises. Sellega torpedeeriti platvormitöötajatele sotsiaalsete garantiide laiendamist ja paremate töötingimuste tagamist. Tänaseks on teada, et nende otsuste taga oli Bolti lobitöö, kuhu olid segatud nii minister, majandusministeeriumi ametnikud kui ka Eesti 200 poliitikud. Ettevõtjate tegutsemine oma huvide kaitsel on igati normaalne osa igapäevasest majandustegevusest, kuid see tegevus peab olema avatud, see peab olema läbipaistev. Praeguste otsuste läbipaistmatus ning nende otsuste otsene seos Eesti 200 sponsoritega, nagu seda on muu hulgas Bolt, heidavad negatiivset varju kogu valdkonna juhtimise aususele. 

Majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo peab võtma vastutuse oma valdkondades aset leidnud raskete juhtimisvigade ning läbikukkumiste eest. Seni on minister kahjuks vastutuse võtmise asemel üksnes õigustusi esitanud. Minister peab pakkuma probleemidele toimivaid lahendusi, ent ta on osutunud takistuseks nende leidmisel. Ja selle umbusaldusavaldusega me anname koalitsioonierakondadele võimaluse määrata ametisse uus minister, kes suudaks kõiki tekkinud kriise lahendada. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tõepoolest, kogu maailmas on praegu väga muutlik aeg. Kui eelmistest kriisidest tõusis Eesti lendu, sai nendest tugevamaks, siis seekord on oht, et enam ei pruugi nii minna. Eesti majandus on üheksa kvartalit järjest languses ja iseenesest ei parane miski. Me peame tegema muudatusi. Muutusi on vaja nii lühiajalises kui ka pikaajalises perspektiivis. Küsimus pole mitte ainult Eesti majanduse hetkeolukorras, vaid selles, kas me üldse enam teiste riikidega tulevikus konkureerime. 

Maailma majandus on suures liikumises. Turule sisenevad uued tehnoloogiad, käib uus tööstusrevolutsioon ja tootmiste ümber liikumine. Nii nagu elekter ja internet mängisid maailma majanduses jõukeskmed ümber, teeb praegu sama tehisintellekti võidukäik. Ettevõtlus on alati riigist sammukese ees ja näitab suunda, kuhu liikuda. Investeeringud on viimased kolm kvartalit kasvutrendis. Farmakoloogias rajavad teed Pharmaparki 50-miljoniline investeering ja Repligeni 12-miljoniline investeering. Õige pea saab avalikuks Skeletoni uus vesinikutehnoloogiaga seotud investeering Eestisse. Elektroonikatootja Ericsson teeb Eestisse 150-miljonilise investeeringu. Näiteid, kuidas tootmine muudab kurssi ja muutub Eestis järjest enam kõrgtehnoloogiliseks, on veel ja veel. 

Oluline osa on ka Eesti kuvandil. Maailmas on selleks digiriik. Kui me seda ei arenda, pole Eestil kümne aasta pärast ka seda kuvandit. Lõuna-Korea, Singapur, Ukraina – riigid, mis ehitavad juba praegu uutmoodi digiriiki – on Eestile tõsiseks konkurendiks. Digitaliseerimine on viinud andmed paberilt virtuaalsele kujule. Järgmine digihüpe on anda nendele andmetele väärtus, automatiseerida nende liikumine, pakkuda teenuseid ja teha otsuseid nende põhjal. Tulevik on targa andmemajanduse päralt. 

Olen majandus- ja IT-ministrina valinud tegeleda probleemidega, mis annaksid Eestile hoo ja energia järgmisteks aastakümneteks. Praegune kriis toob välja valupunktid, miks Eesti tammub paigal. Vajame muutust ja reforme. Selle visiooni olen ma ka pakkunud nii majandusplaani kui personaalse riigiga. 

Austatud Riigikogu! Aeg on vaadata sissepoole, milliseid otsuseid ja valikuid oleme viimaste aastatega teinud ja millised valikud tegemata jätnud, milline on meie ühiskonna suhtumine majandusse ja ettevõtjatesse. 

Pöörduksin teie poole Indrek Neivelti sõnadega: "Ettevõtjad, kes on kolmkümmend ja rohkem aastat tegelenud oma ettevõtete ja nende kaudu meie majanduse ülesehitamisega, on väsinud. Väsinud bürokraatiast. Väsinud sellest, et mida aeg edasi, seda vähem meiesuguseid usaldatakse." Mina usaldan Eesti ettevõtjaid. Kui ei oleks Eestis ettevõtlikke inimesi, oleks meie majandus eluta. Jah, nagu ütleb majanduse põhitõde, ettevõtja eesmärk on teenida kasumit, aga see kasum on hüve Eesti ühiskonnale. See on maksuraha, see on areng. Koos meie ettevõtjatega kasvab ka Eesti. Kui ütlete mujal maailmas Skype või Wise, Bolt või Skeleton, siis [selgub, et] Eestit tuntakse just tänu nendele ettevõtetele. Nad on viinud Eesti maailmakaardile. Ja neid, kes teevad Eestit riigi piiridest suuremaks, tuleb hoida. 

Ometi on meil kodus maad võtnud ettevõtjate umbusaldamine, usaldamatus. Kui ettevõtja panustab oma jõu ja teadmistega valdkondades, mida ta tunneb, kui ta kaitseb oma huve, teeks ta justkui midagi kurja. Konkurentsivõime tõstmiseks peab meie riik olema lihtne ja usaldav. Eesti edu on rajatud ettevõtjaid võimestavale riigile. Me ei tohi unustada, kust tulevad ressursid meie heaolu ülalhoidmiseks. Üks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majanduspoliitika plaani läbiv mõte on, et Eestis peaks olema lihtne olla ettevõtja. Tõesti, lihtsamaks saab riiki teha, kuid usaldus on suhtumise küsimus. Valdav mõtteviis on piirata, reguleerida ja koormata,  ja siis me üllatume, kui siit lahkutakse. Ükski riik, eriti veel väike Eesti, ei ole nii suur, et ettevõtjaid ühiskonnaelust välja tõugata. 

Olen kutsutud Riigikokku, kuna ma suhtlen ettevõtjatega. Kuigi olen aasta jooksul kokku puutunud sadade ettevõtetega, on peamiselt tähelepanu all Bolt, tubli Eesti ettevõtte, suur maksumaksja, Eesti asja ajaja, keda tümitatakse ülekohtuselt ja faktideta. Ei ole nad saanud erikohtlemist, ei ole nad saanud eeliseid. Ainus etteheide on see, et Eestis toimub riigi tasandil suhtlus ettevõtetega. Ütlen ausalt, et suhtlengi Eesti ettevõtjatega, ja paljudega. Siin pole midagi häbeneda. Umbusaldama peaks ministrit, kes seda ei tee. 

Head Riigikogu liikmed! Tänan teid võimaluse eest Riigikogu ees kõneleda. Mu sõnum on kogu Riigikogule, sealjuures oma koalitsioonipartneritele, ametnikele, Eesti avalikkusele: valitsused tulevad ja lähevad, kuid valupunktid Eesti majanduses jäävad. Lahendus ei ole tõsta raha ühest kohast teise, sest [sel juhul] probleemid majanduses jäävad. Lahendus pole ka lõputu laenamine, millega toetatakse Tallinna kesklinna kinnisvaraprojekte, mis kahjuks ikka valmis ei saa. Kas valitsus oleks saanud teha viimase aastaga rohkem? Jah, kindlasti. Nagu poliitikas ikka, on ka koalitsioonipartneritel erinevaid nägemusi. Kes keskendub majanduskasvu asemel missioonimajandusest kõnelemisele, kes arvab, et Eesti digiriik on valmis ja uusi teenuseid võimaldavale taristule pole mõtet kulutada. Üksmeelse majandusstrateegia puudumine tähendab, et seisak on ilmne. Asjad ei liigu soovitud tempos. 

Eesti õigusruum muutub aasta-aastalt keerulisemaks. Mitmete valdkondade tippadvokaadidki tunnistavad, et neil ei käi jõud üle aina kasvavast seadusandlusest, rääkimata siis ettevõtjatest. Valitsuse ülesanne on siin luua selgust, mitte vabaduse [võimaldamise] asemel ettevõtjaid piirata ja [kõike] reguleerida. Iga uue seaduse ja kohustuse korral peab esimene küsimus olema, kuidas see mõjutab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet. Ettevõtjate töö on tegeleda ettevõtlusega, mitte veeta oma töötunde riigile aruandeid täites. Samal ajal tuleb mõista, et Euroopast tulev seadusandlus ei kao kuhugi ning valitsuse töö on ka aidata ettevõtjail sellest läbi navigeerida. Eestis on tublisid ametnikke, kes seda teevad. Hiljutised VKG, Skeletoni ja Magnetic MRO näited on ühed vähestest ettevõtetest, kellega koos on Euroopa bürokraatiakaride vahelt suudetud edukalt läbi seilata. 

Olukorrast Eesti majanduses. Kaks aastat kestnud stagnatsioonis on raske leida helget nooti. Viimati oli Eesti SKP plussmärgiga 2022. aasta esimeses kvartalis. Eksport hakkas 2022. aastal kukkuma ega ole siiani taastunud. Eesti kaubanduspartneritel on keeruline aeg. SKP langusega on kaasas käinud tootlikkuse ja innovatsiooni kahanemine, sest raha kulub arendamise asemel elus püsimisele. Ei ole mõtet üle korrata, kes midagi tegi või ei teinud. Saalis olijad teavad väga hästi, mis meid praegusesse olukorda on toonud. Konvergents ei vea majandust enam edasi ja Eesti on oma majanduskasvuga Euroopa tagumiste hulgas. Paljud teist olid võimul, kui majanduses hakkasid asjad hapuks minema. Inflatsioon kruvis, säästud olid headel aegadel ära kulutatud ja Eesti võlakoorem kasvas. Ent näpuga näitamisel pole mõtet, tähtis on edasi liikuda. 

Austatud Riigikogu liikmed! Kutsun teid üles kaasa arutama majanduspoliitika põhimõtete üle. Selles plaanis on palju ka Eesti ettevõtjate ideid ja see on varsti juba kolm kuud kõigile avalik olnud. Aprillis andsin "Eesti 2035" arengukavast rääkides majandusplaanist ülevaate ka Riigikogule. See on koht sisuliseks aruteluks, kuidas anda Eesti majandusele uus hingamine. Minu üleskutse on teha seda koos, sest retoorika ega poliitiline nääklemine ei vii meid edasi. 

Ambitsioon kahekordistada Eesti majanduse maht 2035. aastaks toetub kahele juhtmõttele: et Eestis oleks lihtne olla ettevõtja ja et riigi ressursid suunataks suurema lisandväärtuse tootmisse. See on võrdlemisi mahukas plaan, kuhu on kokku kogutud varem ühiskonnas kõlanud ja kirja pandud ideed ja mõtted. See on värske kaart, et orienteeruda uue kasvu poole. Mitmete ettevõtjatega ja nende esindusorganisatsioonidega suheldes on nende sõnum olnud, et see plaan on hea ja suund on õige. Ja mul on selle üle hea meel, et oleme ettevõtjatega samal lehel. Ent neil on õigus, kui nad ütlevad, et plaan on küll hea, aga selle väärtust tõestavad teod. 

Nüüd konkreetsetest sammudest selle valguses. Mida me siis täpsemalt teeme? Selmet hakata punkthaaval majandusplaani punkte ette lugema, toon majandusplaanist välja konkreetsed sammud, mis me oleme MKM-is selle aasta prioriteetideks võtnud. Esmalt, Eesti investeeringud. See tähendab senisest soodsama ettevõtluskeskkonna kujundamist, et Eesti oleks investoritele atraktiivsem. Nii Eestist kui ka välismaalt pärit investeeringuid tuleb käsitleda tervikuna. Mida me siis teeme? Suurinvestori toetus. Näeme, et kõik Euroopa riigid võistlevad investeeringute nimel: Poola, Leedu, Prantsusmaa, Saksamaa. Nende toetused suurinvesteeringutele on kümnetes ja sadades miljonites eurodes. Selge on, et Eesti praegune kuni 3 miljoni suurune suurinvestori toetusmeede enam ei õigusta end. Meie ettepanek on see toetus tõsta kuni 20 miljoni euroni. See tähendab, et rahastaksime keskmiselt kaht kuni kolme suurt, üle 200 miljoni euro maksvat projekti, mis tooksid maksutuluna riigile arvestuslikult tagasi 1 investeeritud euro kohta 4 eurot. See ettepanek on valitsusele edastatud. 

Taastuvenergia hinna lagi. Võrreldes naaberriikidega maksavad Eesti energiamahukad ettevõtted puidu- ja keemiatööstuses ja muudeski valdkondades taastuvenergia eest suurema elektriarve. Kas lepime sellega, et need tootmised kolivad naaberriikidesse? Meie ettepanek on taastuvenergia tasu suurtarbijatele diferentseerida ehk üle 1 gigavati tarbivatel tootmistel oleks taastuvenergia tasu senisest madalamas määras. Ka see dokumentatsioon on ette valmistatud ja valitsusse edastatud. 

Rohekoridor. Eesti on SKP asemel pahatihti valinud menetlemise. Ametnik menetleb ühte dokumenti teise järel, aga ettevõtjatele tähendab see aeg oodatud aastaid, mil tootmine seisab ja tulu kirjutatakse korstnasse. Soovime seni aastaid võtnud protsessid lühendada poolele aastale. See protsess ehk investeeringute roheline koridor on meil käsil koos Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ja Kliimaministeeriumiga. Septembriks valmistame ette esimesed niinimetatud rohekoridori investeeringu pilootprotsessid. Ning kui kõik läheb edukalt, siis on aastaks 2025 lubade kiire menetlemine loodetavasti juba norm. 

Rakendusuuringute keskus. Selleks, et uute toodetega turule tulla, aitame ettevõtjatel neid uusi tehnoloogiaid katsetada ja skaleerida Metroserti alla loodud rakendusuuringute keskuses. Tänavu käivitame investeeringud vastavalt Metroserti äriplaanile kahes ärisuunas. 

Teiseks ekspordist. Eesti majanduse valukoht on langev eksport. Jahtuv majandus Põhjamaades ja Saksamaal mõjutab tugevasti ka Eesti ettevõtteid. Meie suund on viia Eesti ettevõtted maailmas uutele turgudele ja anda eksporditegevuseks riigi poolt suurem tugi. Selleks on ekspordistrateegia. Teeme esimest korda ühise jõupingutuse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Välisministeeriumi, Kliimaministeeriumi, Kaitseministeeriumi, haridusministeeriumi ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga, et kujundada strateegiline ja koordineeritud tööplaan Eesti ekspordi edendamiseks. 

Diginomaadid. Nende tulu tuleb välismaalt, kuid nende raha jääb Eestisse. Seni on Eestis välja antud 530 diginomaadi viisat. Nende keskmised kulutused Eestis on umbes 2000 eurot kuus. Lihtne aritmeetika näitab, et kokku oleks nende igakuine panus Eesti majandusse julgelt peale miljoni euro. Soovime seda protsessi jätkata ja nende sissetulekunõuet madaldada 3500 euroni, et lähiriikidega konkureerida. 

Kapitali kättesaadavusest. Kaitsefond. Mai alguses kuulutasime välja riikliku fondivalitseja SmartCap all loodava kaitsefondi loomise. Eesti kaitsetööstus on suure potentsiaaliga ja tärkav sektor. Maailma kapitaliturul on aga kaitsetööstust puudutavate investeeringute puhul turutõrge. Surmava jõuga valdkonnad on tihtilugu võimalike finantseeringute seas välistatud. Seetõttu investeerib Eesti kõrgtehnoloogilise kaitsetööstuse arengusse esialgu 50 miljonit eurot, oma osa annab sealjuures ka erasektor. 

Teadus- ja arendustöötaja finantsstiimul. 2024. aastal toetab riik ettevõtete teadus- ja arendustöötajate palga kulusid 6 miljoni euro ulatuses. Ehk siis teadus- ja arendustöötajate eest makstud tulumaks tagastatakse ettevõtetele. Selle meetme eesmärk on see, et ettevõtetel oleks rohkem julgust palgata kõrge kvalifikatsiooniga teadusega seotud inimesi. 

Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse finantsvõimekuse kasvatamine. Suurendasime 2024. aastal EIS-i otselaenude sihtkapitali 100 miljoni euro võrra, et lahendada ettevõtjaid kimbutavat ebapiisava omafinantseeringu probleemi. Näiteks võimaldab see kasvatada ekspordilaenu kuni 15 miljoni euroni välisostja kohta. 

CERN-iga liitumine. Eestil tuleb Rahvusvahelise Tuumauuringute Organisatsiooni asutamise konventsioon ja sellega kaasnevad dokumendid ratifitseerida Riigikogus. Minu palve on, et te seda ka teeksite, ja võimalikult kiiresti. Täisliikmelisusel on mõju ettevõtetele, kelle jaoks kaob ära assotsieerunud liikmemaksu ülempiir CERN-i hangetel osalemisel. Eesti tehnoloogiaettevõtted osalevad nendel hangetel väga aktiivselt ja meie tagastusprotsent on võrreldes teiste liikmesriikidega väga kõrge.  

Veel tööjõu kättesaadavusest ja muutuvkvoodist. Ettevõtjad ütlevad, et neil on puudu kvalifitseeritud tööjõudu, ja nende väidet toetab tööjõuturgu prognoosiv OSKA raport. Meie ettepanek on luua Eestile lisaks olemasolevale kvoodile muutuvkvoot 0,1% majandussurutise tingimustes ja kui majandus kasvab 2% või rohkem, siis oleks kvoot 0,2% elanikkonna arvust. See tähendaks tööjõuturule täiendavalt kas 1300 või 2600 kvalifitseeritud lisaspetsialisti. Ja kuna kehtib vähemalt keskmise palga maksmise nõue, siis oleks Eesti otsene maksutulu orienteeruvalt 15–30 miljonit eurot aastas. 

Tööhõiveprogrammi paindlikumaks muutmine. Mullu võtsime vastu tööhõiveprogrammi järgmiseks viieks aastaks. Lühidalt öeldes muutub töötute ümberõpe sisulisemaks ja efektiivsemaks. Samuti on praegu koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga ettevalmistamisel kutseharidusreform, et Eesti haridussüsteemist tuleks rohkem ja parema kvalifikatsiooniga spetsialiste. 

Bürokraatia ja aruandluse vähendamisest. Selle keskmes on kindlasti andmepõhine aruandlus. Eesmärk on aruandluseks nõutud andmed standardiseerida, et ettevõtjate halduskoormust vähendada. 2024. aasta lõpuks saame loodetavasti täisautomaatseks järgmised teenused: majandusaasta aruande esitamine, töötaja- ja palgaandmete esitamine, põllumajandusettevõtetele mõeldud põlluraamat ja jäätmekäitlejate vajalikud jäätmearuandluse aruanded. Nii elu kui ka ärisündmuste vaates arendab Riigi Infosüsteemi Amet sel aastal välja vähemalt kümme täiendavat teenust ehk on võimalus e-teenust kasutada ühes voos ja vaates, mitte hüpata erinevate ametkondade vahel. Ettevõtetele arendatakse näiteks välja nende tegevuslubade ja töötajatega seotud toimingud. Keskne volituste haldamise süsteem Pääsuke on arenduse lõppfaasis. Nende teenuste eesmärk on suhtlus riigiga muuta lihtsaks ja loogiliseks. 

Elujõulisuse indeks. Luuakse andmepõhine rakendus ettevõtjatele, et hinnata ettevõtete raskustesse sattumise ohtu. See on ennekõike seotud just nende ettevõtete lepingupartneritega. Samuti on "Tunne oma klienti" ehk KYC tööriist. Et ettevõtjatel ei jääks piiriülesed pangaülekanded toppama, teeme tänavu suve alguses komplekspäringu pilootprojekti, et kontrollida ettevõtete klientide ja äripartnerite isikusamasust ning selgitatada välja võimalikud ebaseaduslikud kavatsused ja riskid. See on lühike loend sellest, mida me majandusplaani raames oleme mõelnud, millised on selle põhisuunad ja kuidas me edasi liigume. 

Kokkuvõtteks tahaks öelda, hea Riigikogu ja head kuulajad, et Eesti on teelahkmel. Me kas jätkame samaviisi, ei muuda midagi ja laseme kõige käest lohisema, laseme muul maailmal endast mööda sõita või haarame sellest köiest, nendest võimalustest, mida muutunud globaalne majandus ja kiiresti arenev tehnoloogia pakub. Meil peab olema julgust ja nälga muutuste järele. Plaan kahekordistada kümne aastaga Eesti majandus ei ole utoopia, aga need on hädavajalikud muudatused, et me majandus püsiks konkurentsivõimeline. Plaan Eesti majandusele on olemas. Kutsun teid üles seda sisuliselt ja päriselt arutlema ja seda ka rakendama. Kutsun teid üles leidma ühisosa, et majanduse konkurentsivõime oleks Eestis jaoks [meie kõigi arvates] sama oluline küsimus nagu meie kaitsepoliitika. Lõpuks sõltume me kõik Eesti majanduse käekäigust ja peame selle eest ka ühiselt hoolt kandma. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka omajagu küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Härra minister, teil on hea huumorimeel. Te esinesite parlamendis esimest korda oma ametiajal majandusteemadel ja lugesite ette pika listi asju, nii-öelda wishlist'i, mille kohta proua peaminister ütles, et ta ei viitsi seda valitsuse istungil arutada. Nii palju selle plaani tõsiseltvõetavusest. Aga ma tahaks ka kommentaari, mida see peaministri retoorika tähendas – kõik need ettepanekud, ideed mingu kassi saba alla. Aga mulle teeb muret see, et te tegelikult ei puudutanud neid konkreetseid umbusaldusavalduses esitatud etteheiteid nende afääride kohta. Äkki te mõtiskleksite ja avaksite neid nii-öelda intellektuaalse peegeldusena? Minu mure puudutab investeeringuid, just vaatasin neid valitsuse andmeid. Härra majandusminister, pool miljardit jättis valitsus välisvahendeid kasutusele võtmata eelmisel aastal. Sellel aastal on esimese kvartali lõpu seisuga suudetud üksnes 6% kokku 1,755 miljardist eurost kasutusele võtta. See raha tegelikult jääb ju majandusse pööramata. Miks valitsuse poliitika, mis puudutab investeeringute kasutuselevõttu, on nii loid? See on kolmas alaküsimus.

Mis see esimene küsimus oli? Ma sain aru, et miks ... (Reinsalu vastab kohalt, et ettepanekute saatmisest kassi saba alla.) Jaa, pean tunnistama, et ka mind pisut üllatas, et see nii läks. Aga see ei peata meie püha üritust, kui nii võib öelda. (Reinsalu hõikab midagi saalist.) Kindlasti, nagu ma kõne lõpus ütlesin, oleks Eestile oluline, kui ka selles valdkonnas oleks meil selline jõupingutuste ühtsus. Selleks, et lahinguväljal domineerida, peavad väeliigid töötama koos, ja selleks, et majandust edendada, peavad õige mitmed ministeeriumid ja allasutused tõepoolest koos töötama. 

Me oleme valinud teistsuguse tee. Me liigume partner partneri haaval, ehitades üles koalitsioone ennekõike oluliste küsimuste lahendamiseks. Ühe näitena võin siin tuua kokkuleppe, mis suve jooksul mitme läbirääkimiste vooru käigus saavutati Kliimaministeeriumiga. Üks oluline ressurss tõepoolest, mis meie majandusele vajalik on, on energeetika. Me pigem ikkagi näeme, et majanduskasv ja Eesti majanduse tulevik on seotud energiamahuka tootmisega. Ma ei usu ja üldse paljud meist ei usu kestliku kahanemise loogikat. Selline kokkulepe sõlmiti, seda ambitsiooni tõsteti ja praegu käib selle rakendamine.

Teine näide on seesama lubade kiirmenetlus. Võib nagu ironiseerida selle nime üle, justkui ehitataks putukaväila. Tegelikult see loomulikult niimoodi ei ole. Me oleme väga põhjalikult [uurinud seda] just riikides, kelle käest meil on põhjust õppida. Me teame, et seal hinnatakse kogukondi ja seal kindlasti ei võeta keskkonnanõudeid kerge käega. Me oleme vaadanud läbi Rootsis ja Soomes eelmisel aastal tehtud loamenetlused. Rootsis jõuti miljardi investeerimise puhul kaheksa kuuni, Soomes natuke väiksema investeeringu puhul 12 kuuni. 

Oleme selle põhjal teinud omad järeldused ning Kliimaministeeriumi ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga koostöös tahaks paar esimest reaalset projekti teha. Need on reaalsed investeeringud, mis Eestisse tulevad. On vaja käia see samm-sammult läbi, et kas me suudaksime saavutada sama tulemuse, enne kui me tormame kehtivat õigust muutma. Nii Soome kui ka Rootsi praktika lühidalt kokku võttes ütlevad, et see on võimalik, kui me suudame muuta seda suhtumist. 

Nüüd … (Urmas Reinsalu hõikab saalist midagi.) Afääride kohta? Millist te konkreetselt silmas peate? (Urmas Reinsalu vastab.)

Jaa, seda … Aga, härra minister, palun vastake! Siis läheme küsimustega edasi. (Urmas Reinsalu täpsustab, et tal oli ka kolmas küsimus.)

Jaa. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium kaugeltki ei vastuta kõigi eurovahendite rakendamise eest. Eestis on kõige parem ülevaade sellest Rahandusministeeriumil. Kui me vaatame oma valdkonda, siis … (Urmas Reinsalu räägib kohalt.)

Head kolleegid, las nüüd minister vastab ära ja siis läheme edasi Kert Kingo küsimusega. Härra minister, palun!

Meie fookus sellel aastal on ennekõike olnud õiglase ülemineku fondil. Kui sellesse ametisse sai tuldud, siis mul oli kerge paanikamoment, et meil on ligemale 300 miljonit eurot, mille kasutamise tähtajad on lühikesed ja mis võib-olla ei leia õiget rakendust. Sai sellega tõsiselt tegeldud nii ministeeriumis, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses kui ka Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis. Ja on hea meel tõdeda, et õiglase ülemineku fondi vahendite puhul ei pidanud valitsus plaani B rakendama. Me oleme jõudnud sinnamaani, et kõik need ressursid, mis meil suhteliselt lühikese ajaga on võimalik Ida-Virumaal ennekõike ettevõtluse toetamiseks kasutada, seal ka kasutuse leiavad. 

Mis puudutab eurovahendeid laiemalt, siis tõepoolest on programmeerimisperioodidel või nendel eelarveperioodidel ka küsimus selles, et kõiki vahendeid ei olegi mõistlik võib-olla korraga kasutusele võtta. Nende absorbeerimisega on küsimusi, kui tuleb korraga liiga palju kapitali või seda nii-öelda toetusraha kasutusele. Ja teiselt poolt on ka projekte, mis kestavad läbi mitmete aastate. Olles need numbrid hiljuti läbi vaadanud, ma ei näe, et oleks märkimisväärselt põhjust muretseda, et need vahendid jäävad kasutamata. Ma arvan, et neid kasutatakse mõistlikult.

Kert Kingo, palun! (Urmas Reinsalu räägib kohapealt.) Urmas Reinsalu, palun! Kert Kingo kord on küsida. Kert Kingo, palun!

Ma tänan! 

(Urmas Reinsalu räägib edasi.) Urmas Reinsalu, palun …

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Tiit Riisalo! 2023. aasta novembri alguses kinnitasite te ametisse asekantsleri kohale Sandra Särava, kes oli endine Bolti lobist. Korruptsioonivastase seaduse kohaselt on ka asekantsleril kohustus nelja kuu jooksul pärast ametisse asumist esitada huvide deklaratsioon. Nagu välja tuli, Sandra Särav jättis deklaratsioonis justnagu juhuslikult kajastamata 360 Bolti aktsiaoptsiooni. Seega rikkus ta korruptsioonivastast seadust, sest avaldas huvide deklaratsioonis ebatõeseid andmeid. Mina sooviksingi teada, mida te ministeeriumi juhina asekantsler Sandra Särava korruptsioonivastase seaduse rikkumise puhul ette võtsite.

Ma pean tunnistama, et see konkreetne juhtum, millele te viitasite, juhtus enne seda, kui minust sai minister. Sandra Särav töötas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis juba enne, lihtsalt ministeeriumi ümberstruktureerimise käigus me koondasime ühe asekantsleri koha, panime kaks tükki kokku ja ta nimetati tõesti uuesti ametisse. Mis puutub seda konkreetset kaasust, siis ma ei ole tõesti väga pädev seda kommenteerima. Ma olen lugenud ajakirjandusest, et tõepoolest selline juhtum oli, ta jättis need optsioonid deklareerimata. Tingitud oli see inimlikust eksitusest, sest selles deklaratsioonis on paljude asjade kohta või enamuste asjade kohta eraldi rida, mis tuleb täita, aga optsioonide kohta seda ei ole. Mul ei ole kahtlust, et Sandra Särav jättis selle tegemata meelega.

Aitäh! Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Te viisaka inimesena tänasite siin võimaluse eest meie ees täna olla. Väga hea meel on ka teid näha, sest eelmine nädal oli õhus küsimus, kus te olete ja kas te üldse olemas olete. Rõõm on näha, et te siin olete.

Aga umbusaldamiseks on küll põhjust rohkem kui ühe asja eest. Tõesti, kui visata väike pilk peale nendele asjadele, mis teie ajal on toimunud, siis meil on tegemist erinevate andmeleketega, [sagedase] äriklassis lendamisega viimasel ajal, siis seesama huvide konfliktiga seostuv, ma väidaks, asekantsleri teema või m-Riiki puutuv 800 000 või 200 000 või 360 000, mis iganes summa see kooliraha oli. See ei näe kuidagi hea välja, rääkimata sellest, et 700-miljoniline investeering lasti Eestist ära minna Lätti. Kas teile tundub, et see on kõik igati korrektne ja hea, mis parasjagu teie haldusalas toimub, või on siiski probleeme ka?

Nagu ma ütlesin, kindlasti saab asju teha paremini ja kindlasti nende käigus saab õppida. Siin oli veel kord viide sellele huvide deklareerimata jätmisele. Ma usun, et kõik ametnikud – mitte ainult konkreetselt Sandra Särav, vaid ka kõik ülejäänud Eesti ametnikud, kes peavad seda deklaratsiooni täitma – on edaspidi tähelepanelikumad. Kindlasti ei ole kellelgi huvi oma omandit, mis on täiesti seaduslik omand, jätta deklareerimata. Mingeid takistusi selleks kehtiv õigus ette ei näe. Ja kui kehtiv õigus näeb ette midagi taolist, siis loomulikult ei peaks inimesed nendel ametikohtadel töötama.

Ma ei tea, võtaks siit ühe konkreetse etteheite ja avaks seda. Mis puudutab konkreetselt seda mRiigi äppi, mida Eesti spetsialistid Riigi Infosüsteemi Ametist ja Eesti erasektor koos arendasid, siis kui täpne olla, siis Eesti kulu mRiigi pilootprojektile on 358 514 eurot. See summa tõepoolest kulus ja nüüd on küsimus, kas see raha on raisatud või mitte. Minu veendumus ja ka Riigi Infosüsteemi Ameti spetsialistide veendumus on, et kindlasti ei ole. Kui me liigume tehnoloogilises arengus tegelikult esirinnas, siis tahes-tahtmata tuleb selle protsessi käigus ka õppida ja teha pilootprojekte. See on täiesti aktsepteeritav ja mõistlik tegevus, et vältida hiljem oluliselt suuremaid vigu. Kui me vaatame Eesti digiriigi ajalukku, siis meil on olnud rakendusi, millesse investeeritakse miljoneid, kui mitte kümneid miljoneid eurosid, aga lõpuks neist elulooma ei saa. Nii et jah, tõepoolest: prototüüpimine, prototüüpide katsetamine sellistes suurusjärkudes summadega rakenduste puhul, mis tulevikus saavad üldrahvalikku kasutusse, on põhjendatud.

Teiseks, kindlasti ei läinud see raha kaotsi. Oleme sellest põhjaliku ülevaate andnud ka härra Reinsalu juhitavas komisjonis, kus kõik osapooled said seda teemat rahulikult pooleteise tunni jooksul arutada. Ühtegi küsimust õhku ei jäänud.

Tõepoolest, tehnoloogia muutub kiiresti. Juba sellesama Ukrainast pärit tehnoloogia prototüübi Eesti oludele kohandamise ajal, selle pilootprojekti läbiviimise ajal, kui 2000 inimesel lasti seda katsetada, arenes muu tehnoloogiavaldkond edasi. Riigi Infosüsteemi Amet tegi oma tööd edasi. Selleks hetkeks, kui oli otsuse langetamise aeg, kas teha sellest prototüübist toode, olid tehnoloogid jõudnud arusaamisele, et me tegelikult valime Eesti digiriigi arengus pisut teistsuguse tee. Seda võib rääkida keeruliselt ja tehnoloogiliselt, aga sisuliselt tähendanuks see seda, et kui me oleks selle Ukraina mRiigi äpiga jätkanud, siis ühe puu asemel me oleks kasvatanud kahte. Me oleks pidanud paralleelselt tegema Eesti riigiportaali jaoks ühesuguseid arendusi ja mobiilirakenduse jaoks natuke teistsuguseid arendusi ja see ei tundunud mõistlik. Sellepärast otsustatigi selle projektiga mitte edasi minna, aga paljud rakendused, märkimisväärne osa sellest koodist on endiselt Eesti digiriigi baasinfrastruktuuri, baastarkvara osas kasutatav. Nende arendustega praegu minnakse edasi ja loodetavasti oleme aasta lõpus saanud täiesti adekvaatse toote, mis ei ole Ukraina oma koopia, vaid on sellest parem.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Nagu te ütlesite oma ettekandes, teie usaldate Eesti ettevõtjaid, aga mulle tundub, et tunded ei ole selles küsimuses väga vastastikused. Paljud või õigemini mitmed ettevõtjad, kellega mina olen rääkinud, ütlevad, et nemad ei näe mingisugust perspektiivi ettevõtlusega tegeleda ja on asunud juba oma ettevõtteid Eestist mujale registreerima. Fakt on see, et bürokraatlik koormus ettevõtjatele pidevalt kasvab, maksukoormus kasvab, ettevõtluskeskkond on järjest prognoosimatum ja ettearvamatum, sõjaoht sealjuures kasvab. Seda tunnetatakse ühiskonna kõikidel tasanditel. 

Ja võib-olla üks küsimus, mille mu ettevõtjast sõber mulle saatis – ta ütles, et võib-olla saaksin teilt küsida. Millises ettevõtlusvaldkonnas teie hinnangul on ettevõtjatel praegusel hetkel üldse veel Eestis põhjust näha optimistliku perspektiivi? Millised need valdkonnad on, kus teie hinnangul on perspektiivikas ettevõtlusega tegeleda?

Neid valdkondi on, ma arvan, kaks. Ühel neist läheb päris hästi, see on lühidalt kokku võttes tehnoloogia valdkond. Usutavasti või õigemini mitte usutavasti, vaid ma tean kindlalt, et selles valdkonnas luuakse järjest uusi ettevõtteid. Perspektiivid on muutumas käegakatsutavalt väga mastaapseks. Me võime seda uskuda või mitte – loomulikult me oma hinnangutes kõhkleme –, aga mingisugune [usk] Eesti digiriiki on nii ministeeriumis kui ka nendes asutustes. Riigi Infosüsteemi Ametis ja muudes kohtades on väga pädevad ja kogenud spetsialistid. Meie arusaam on see, et tehnoloogiaettevõtluse areng võimaldab mitte utoopilise tulevikus, mitte aastaks 2050, vaid lähema 5–10 aasta jooksul Eesti majandust kasvatada kuskil 6–8%. 

Selleks, et valideerida seda arusaama, oleme rääkinud suurte ettevõtetega, kes maailmas tõepoolest igapäevaselt selle valdkonnaga tegelevad – see puudutab tehisintellekti ja ennekõike suuri keelemudeleid. Koostöös Google'i ja Rootsi konsultatsiooniettevõttega Impact Research Group oleme seda modelleerinud. See, mis sealt välja paistab, loomulikult ei ole lõplik tõde ja loomulikult ei juhtu see iseenesest, aga kui meie õigusruum on toetav ja tehnoloogiaettevõtetel on käes piisavalt kapitali, siis ma usun, et see arenguhüpe on võimalik suurusjärgus, mis mõjutab sisemajanduse kogutoodangut. 

Ja teine on tootmine. Aga tõesti, me peame ütlema, et kogu tootmissektoris tõenäoliselt asjad iseenesest nii lihtsalt ei lähe. Tuleb tõepoolest pingutada ka riigil, kasutades neid riigi vahendeid, millest siin mõningat juttu oli, et nad saaksid jõudsamalt uutel tekkivatel turgudel ja uute tekkivate tehnoloogiatega jala ukse vahele. Kindlasti on neid, kellel on väga keeruline, aga mingi hulga värskelt tehtud investeeringuid ma ette lugesin. Ida-Virumaal on neid terve hulk õiglase ülemineku fondi toel, ma ei hakka teid nendega kurnama. Sellel reedel olen ma näiteks Tartus, kus suur tootmisettevõte HANZA Mechanics avab oma uue suure tootmisettevõtte. Nii et on ka neid, kellel läheb hästi.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, äkki te valgustate meid kõiki nende lendude koha pealt, millest ajakirjandus kirjutab juba mitmendat päeva järjest. Vahest Eesti rahvas saab aru, miks on vaja, et majandus- ja IT-minister lendab kogu aeg äriklassis, kulutades nendele lendudele rohkem raha kui peaminister või ükski teine minister. Miks see oluline on? Võib-olla me saame aru, et eksime, ajakirjandus eksib ja tegelikult on see hädasti vajalik.

Kas ta on hädasti vajalik, seda ei ole mina pädev hindama, on aus vastus. Aga ausalt tunnistan ma seda, et kui mind ei kutsutaks, siis mul isiklikku soovi reisida tööalaselt välismaale ei ole. Mu motivatsioon on null. Aga seni on kutsutud ja seni olen ma seal käinud ja olen seda ettevõtjatele lubanud. Mul isiklikult ei ole aega taustauuringuid teha, ma päriselt ei tea, kuidas lendavad teised ministrid või millised täpselt on peaministri kulud. Kuidagi uskumatu tundub see suurusjärk. 

Aga oma tööd ma oskan kommenteerida. Tõepoolest, see palve on tulnud ettevõtlusorganisatsioonidelt ja ettevõtjatelt. Meil on traditsiooniliselt sellised head koostööpartnerid nagu Läti, Soome, Rootsi näiteks, samuti Saksamaa, kus turud on ebaebastabiilses olukorras. Mis on alternatiiv? Alternatiiv on vaadata ennekõike väljapoole Euroopat. Ja kindlasti ei ole see seotud minu isikuga, vaid on seotud piltlikult öeldes Eesti Vabariigi riikliku tähelepanu või pagunitega, et leitakse, et ministri kaasaskäik paljudes riikides on vajalik. Ja kuidas ma siis … Selleks on meil kokku lepitud strateegia, millele ma viitasin, et üritaks seda teha tõesti koordineeritult, nii et see ei oleks mitte ainult välis- ja majandusministri töö, et saaks seda koormust jagada. 

Eelmisel aastal me üritasime noppida need madalal rippuvad viljad, et käia ja teha ring peale siin lähinaabrite juures. Kui kellelgi oli seal nii-öelda toetust vaja, näiteks sadamaettevõtjatel, siis sai seal käidud ja nõnda edasi. Ja selle 2023. aasta, ma ei tea, lähetuskulud kõik kokku on umbes 6000 eurot, kui ma mäletan. Selgelt oli kokku lepitud, ma olen lubanud, et kui see on tehtud, siis 2024. aastal katsuks seada sellise eesmärgi, et kui vähegi töö võimaldab, siis korra nädalas käiks kuskil kaugemal. Ja ennekõike selleks, et toetada seal Eesti ettevõtteid. 

Mul isiklikult oli plaanis kolm sellist reisi, aga päevakorda tuli täiendavalt veel kaks. Üks oli Välisministeeriumi palvel Koreasse, kuna seal oli fookus tehnoloogial. Üritus ise oli laiem, nimega Summit for Democracy, kus osalesid näiteks Antony Blinken ja veel terve hulk olulisi poliitikuid. Olen tagasisidet lugenud Välisministeeriumist, inimesed arvavad, et see oli vajalik. Teine oli Maailma majandusfoorumil osalemine Saudi Araabias Riyādis. Sinna oli kutse ka peaministrile, peaminister otsustas mitte minna. Pidasime otstarbekaks konsulteerida nii Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kui Välisministeeriumi inimestega ja kuna meil oli seal ka muid asju ajada EXPO 2030 kontekstis, siis sündis see otsus sinna minna. 

Ma tõesti ise neid pileteid ei osta, mulle oli ka üllatus see maksumus. Üks tegur kindlasti on see, nagu reisivad inimesed teavad, et reisitakse kindlatel kuupäevadel, väga valikuid ei ole. Loomulikult hea oleks, kui need otsused oleks teada kolm, neli, kuus kuud ette, siis need piletid oleksid odavamad. 

Aga veel kord, me üritame anda nendel uutel turgudel tuge Eesti ettevõtjatele. Kui mulle öeldakse, et ära rohkem tule, siis ma kindlasti ei lähe.

Härra minister, ma palun korra täpsustada, kas te pidasite silmas korra nädalas või korra kuus? (Minister vastab, et korra kuus.) Korra kuus. Selge, stenogrammi huvides täpsustasin selle üle. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra minister! Vaadake, meil on immigratsioon kolmandatest riikidest viimasel seitsmel aastal olnud suhtarvudes kolm kuni seitse korda suurem kui teistesse Balti riikidesse ja Soome. Ja seal on ometi tööealise elanikkonna osakaal Eesti omaga sarnane. Juba aastatel 2017–2021, see tähendab enne Ukraina põgenike saabumist, oli kolmandate riikide kodanike sisseränne 32 000, aga nüüd kuni 2023. aastani ehk viimasel seitsmel aastal kokku 87 000. Ja toonitan: just kolmandatest riikidest. See on olnud just odav tööjõud ja nende pereliikmed. Ometi andmed näitavad, et meil ei ole mitte tööjõukriisi, nagu te oma plaanis kirjutate, vaid innovatsioonikriis. Eesti tootlikkus on võrdluses teiste riikidega langenud ja samal ajal soovite teie sisserännet suurendada. Küsin: kas te saate aru, et te hävitate niimoodi mitte ainult Eesti rahvusriiki, kelle eest meie seisame, vaid ka Eesti majandust, mille eest teie peaksite seisma?

Tänan küsimuse eest. Ka mina seisan Eesti rahvusriigi eest. Ärge selle pärast muretsege, oleme koos selles võitluses, mis iganes juhtuma peaks. 

Aga me räägime kahest erinevast asjast. Tõepoolest ei ole ei majandusministeeriumil ega kellelgi teisel mingit erilist soovi Eestisse lihtsalt inimesi juurde tuua. See, millest me räägime, on spetsiifiline kvalifitseeritud tööjõud. Meil ei ole mingit kavatsust seda 0,1%-list kvooti kuidagi nagu avaramaks teha ja siis öelda: sõbrad, tulge nüüd meile kõik maasikaid korjama. On selge ettevõtjate nõudlus kvalifitseeritud tööjõu, spetsialistioskustega inimeste järele. 

Ja loomulikult, kui see skeem rakendub – eks ole, see kõik on selles ettepanekus detailselt ära kirjeldatud –, ei anta seda ka lihtsalt niimoodi üldsõnaliselt vabaks, vaid seal on kaks olulist kriteeriumi. Üks on see, et see peab vastama nendele Kutsekoja OSKA raportites tehtud prognoosidele, mis ütlevad üsna täpselt, kes meil puudu on. Ja teiselt poolt peab see minema ennekõike töötlevasse tööstusesse, nendesse sektoritesse, kus on ekspordipotentsiaal. Ju siis on niimoodi. Ma ei ole rääkinud ühegi Eesti ettevõtjaga, kellel oleks spetsiifiline huvi kuidagi Eesti rahvaarvu sedakaudu suurendada. Nad tahavad arendada oma ettevõtteid, et selle abil ise teenida tulu, aga ka tõsta Eesti maksubaasi. Ja nad on selle meetmega sada protsenti nõus. 

Siin on loomulikult ka terve rida küsimusi, mis on natukene laiemad. Teame kõik siseturvalisuse küsimust. Oleme sellest Siseministeeriumiga rääkinud, sealsete pädevate ametnikega, et need süsteemid – viisade väljaandmine ja töölubade väljaandmine – oleks tõepoolest kontrollitud. Nad on suutelised seda tegema. Seda ühelt poolt. Ja teiselt poolt oleme rääkinud ka siseministri palvel töövõtjate esindajatega, et kas nad tunnevad, et see võiks Eesti tööturgu mingil kombel märkimisväärselt häirida. Oleme ka seal jõudnud kokkuleppele. Eesti töövõtjate esindajad saavad aru, et mõistlik tegevus, sest iga nii-öelda mitte tehtud töö, millele on tellimus, on lihtsalt otsene kaotus maksutulus. Nii ta on. 

Ju siis, jah, tõepoolest, nende suurte numbrite taga ei ole neid kvalifikatsioone, mida tegelikult ettevõtjad vajavad.

Helle-Moonika Helme, palun!

Hea eesistuja! Lugupeetud minister! Kolleeg Korobeinikule te ütlesite, et te ei taha üldse reisida. No tore! Mina mäletan, kuidas siis, kui Kert Kingo teie ametis täpselt sama asja ütles, teda julmalt mõnitati kõik need aastad. Aga okei. Te väitsite veel, et ettevõtja, kes kaitseb oma huve, ei tee midagi kurja. Loomulikult, ettevõtja ei teegi, aga minister, kes annetusraha eest kaitseb igati selle ühe ettevõtja huve, teeb küll kurja.

Kui te sellest aru ei saa, siis ma äkki seletan teile niimoodi. Näiteks on minister Mati, tema haldusalas käsitletakse ühe suure firma ärihuvisid, no nimetame seda Seibiks. Ja Mati on isiklikult nimetanud ümberkorralduse käigus asekantsleriks Pille, kes on töötanud sellessamas firmas lobistina. Too Pille on varjanud oma valduses olevaid Seibi optsioone. See Seib on heldelt rahastanud ministri koduerakonda enne ja pärast valimisi, samuti on ta rahastanud kõiki teisi koalitsioonierakondi. Nagu imekombel Eesti vastuseisu tõttu ei võetud vastu Euroopa tasandil vastu direktiivi, millega oleks kahjustatud firma Seib ärihuvisid, rahavooge. Korruptsioonivastase seaduse kohaselt kvalifitseerub selline tegevus karistatavaks. Kas minister Mati peaks olema juba uurimise all korruptsioonivastase seaduse rikkumise eest ja kas minister Mati ei peaks seetõttu mitte tagasi astuma?

Minul ei ole kahtlust Eesti õiguskaitseorganite pädevuses. Jah, kui leitakse, et keegi on kehtivat õigust rikkunud, olgu selleks siis minister Mati või minister Tiit, siis loomulikult tuleb läbi viia menetlus ja küllap menetluse käigus välja selgitatakse, kes eksis ja kes ei eksinud.

Mis puudutab Eesti ettevõtete huvide esindamist – te viitate kogu aeg konkreetsele ettevõttele Bolt –, siis selles suhteliselt keerulises kaasuses vältas see protsess kaks aastat. See direktiiv valmis 2022. aasta lõpus – no natuke vähem kui kaks aastat tagasi –, ja terve 2023. aasta ja siis 2024. aastal peaaegu poolest saadik seda menetleti. Selgelt ei käinud vaidlus ühe ettevõtte huvide üle, vaid platvormitöö kui ärimudeli reguleerimise üle Euroopa Liidus. Ja ei ole meil Bolt ainuke ettevõte, kes selles valdkonnas tegutseb, ega ole ka Euroopas. 

Mis meid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valdkonnas selle asja juures kõige rohkem häiris, oli see, et suheldes regulaarselt oma Euroopa Liidu kolleegidega on meil pidevalt üleval küsimus, miks Euroopa majandus ei ole strateegiliselt konkurentsivõimeline just globaalsete ettevõtete arendamisel. Me teame, milline võimsus on ennekõike Ameerika Ühendriikidel, kuidas nad domineerivad turgu. Me nüüd nuputame välja, kuidas seda kõike oleks mõistlik maksustada. Samal ajal me unustame ära, et ka Euroopast võiksid kerkida globaalsed ettevõtted. Kui mõned firmad selles kaasaegses valdkonnas on esile kerkimas, tegutsedes nii Euroopas, Aafrikas kui ka Ladina-Ameerikas ja Põhja-Ameerikas, siis selle asemel, et luua neile mõistlik õigusruum, me asume meeleheitlikult õigusruumi piirama, tehes tegelikult nende töö koduturul keeruliseks. 

See on see, mille eest me seisime, ja [põhjus], miks see vaidlus nii pikaks venis. Selles vaidluses me loomulikult ei olnud üksi. Algusest peale oli suhteliselt tugev allianss: ennekõike Prantsusmaa ja Saksamaa, hiljem liitus ka Kreeka, kes kõik said ühemõtteliselt aru, et seda valdkonda ei ole mõtet üle reguleerida, kui me ei oska seda täpselt reguleerida.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Konjunktuuriinstituudi sõnul on ainsa tõusva majandusnäitajana Eestis tõusuteel töötus. Ja mind huvitab samamoodi teie poolt aasta alguses esitatud arvamus sisserändekvoodi suurendamise kohta. Te väljendasite ideed, et see on võluvits, mis Eesti probleemid ära lahendab, ja väljendasite seda avalikult käesoleva aasta alguses pressikonverentsil. Sisserände suurendamisega saab justkui majandust elavdada. Sellele reageeris ka siseminister, sest just tema valdkonna spetsialistid jälgivad murega rändekvootide suurendamisega seotud ettepanekuid. Jutt on sisejulgeolekust ja sotsiaalprobleemide tekitamisest tulevikus, mille kulud jäävad maksumaksja kanda, maksumaksja õlule. Ma loodan tõesti, et te ei kaalu Eesti [muutmist] odava tööjõu või all[tarne]maaks, nagu te ütlesite. 

Aga kas te olete läbi kaalunud need mõjud ühiskonna rahakotile, mis puudutavad tänase uussisserändega kaasuvat pererännet – lasteaiad, meditsiiniteenused, toetused? Ja kui räägime tööpuudusest, siis kas te endiselt arvate valitsuse liikmena, et seda saab leevendada kvootide muutmisega? Milline oli tegelik tagasiside, mille te aasta alguses siseministrilt saite?

Aeg!

Ma pean tunnistama, et laiemalt sisserände küsimustes ma ei ole pädev sõna võtma. Sellega tegelevad teised inimesed. Kindlasti on see probleem, millele tuleb väga tähelepanelikult otsa vaadata, sest see tasakaal on õrn. Me teame kõik, et Eestisse on viimastel aastatel kõigepealt humanitaarsetel kaalutlustel tulnud kümneid tuhandeid inimesi. Ma üldiselt ei näe, et sellest oleks väga suur probleem tekkinud, aga kindlasti ei ole see ka lihtne välja väljakutse Eesti ühiskonnale. Meie räägime konkreetselt kvalifitseeritud tööjõust. 

Kui me räägime tööturust üldiselt, siis mõneti üllatuslikult selles kriisis on Eesti tööjõuturg päris hästi vastu pidanud. Numbrid järjest näitavad pigem tööpuuduse vähenemist. Aga see ei ole selle asja iva, millest mina räägin. Selle asja iva on struktuurne tööpuudus. Meil endiselt on spetsiifilisi valdkondi, kus inimesi väga vaja on. Ja me ei räägi siin, nagu jutuks on olnud, eks ole, kümnetest tuhandetest või sellistest suurusjärkudest, vaid tuhandest kuni paarist tuhandest inimesest. See on see, millega me reaalselt tegeleme. Ja jällegi, need tingimused saab kokku leppida selliselt, et need inimesed ei jää mitte mingil juhul koormaks Eesti sotsiaalsüsteemile. 

Mis puudutab laiemalt kvalifitseeritud tööjõu defitsiiti, siis kahjuks on Euroopas niimoodi, et puudus on igal pool. Ka see on üks takistus, mida me peame ettevõttetega rääkides nendesamade oluliste investeeringute tegemisel silmas pidama. Sellepärast me töötame ka töötukassas tööhõiveprogrammi kallal, et saada [süsteem] võimalikult paindlikuks, ja [mõtleme] koos haridusministriga kutseharidusreformi üle, et see oleks päriselt [tõhus]. Kõigi eesmärk on ju tegelikult see, et Eestis koolitatakse Eesti inimesed nii targaks ja tubliks, et nad saaksid kaasaegses majanduses kaasa lüüa. Paraku see sada protsenti nii ei ole, selle nimel tuleb pingutada.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Täna oli siin üsna palju juttu bürokraatia vähendamisest ja päris ammu on laual olnud selline põhimõte, et kui Eesti riigil on mingid andmed olemas, siis ta teist korda neid ei küsi. Ma saan aru, et ka sinul oli sama suund, kui sa rohkem kui aasta aega tagasi tööle tulid, aga see on siiamaani realiseerimata. Ülehomme on hääletus krüptovaraturu seaduse üle, mille kohaselt järelevalveasutus muutub. Selle tõttu peab ettevõte esitama andmete paketi uuele asutusele, selle asemel et need asutused võiksid omavahel suhelda. Kas sa pead endiselt prioriteediks, et andmeid poleks vaja dubleerida, ja kui pead, siis mille taha see jäi? Miks valitsus seda põhimõtet omaks ei võta?

See on väga oluline ja sisuline küsimus. Ma isiklikult arvan, et selle hulgas, millega ma olen oma ministeeriumi portfellis kokku puutunud, on andmete ühekordsel [nõudmisel] vahest kõige suurem perspektiiv. Ja ma ei pea siin silmas ainult ettevõtteid, vaid tegelikult kõik Eesti inimesi. Pean küll tunnistama, et see pilt, mis sinna sisse vaadates on avanenud, ei ole väga hea. Ja sellise tõdemusega loomulikult ei saa piirduda. 

Selleks, et selles suunas edasi liikuda, käis eelmises valitsuses kabinetist läbi andmete ühekordse printsiibi rakendamise tegevuskava. Kui see oleks midagi, mille Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium saaks ainuisikuliselt ära lahendada, siis kahtlemata me teeks seda. Aga reaalsus on see, et selle ettevalmistuse käigus, et saada aru, mida me teeme, et me teeks ikka õigesti, on andmemajandusse detailsemalt, spetsiifilisemalt sisse vaadatud ja andmemajanduse ja AI tegevuskava on meil valmis. Tegevuskavade üle võib loomulikult ilkuda, aga see on meie kiiresti muutuvas maailmas kindlasti oluline dokument, et meil oleks sihuke värske teekaart mitte ainult MKM-ile, vaid tegelikult kogu riigile, kuidas me peaksime andmetemaailmas edasi liikuma. See oli asja üks pool: teha endale selgeks, mida ja kuidas teha. 

Teine asja pool oli vaadata selle tegevuskava tegemise käigus sisse, mis reaalselt toimub. Reaalsus on pelutav. Me tegelikult teame ainult 62%-l nendest andmekogudest, mis Eesti riigil on, mis andmed seal täpselt on. Ja isegi selles 62%-s ei ole viimase viie aasta jooksul andmeloendeid uuendatud. 

Miks see niimoodi on läinud, sellel on loomulikult terve rida põhjuseid. Aga ennekõike tähendab see seda, et meil puuduvad õiguslikud sanktsioonimehhanismid. Ja me ei räägi siin, ütlen igaks juhuks ära, ettevõtete sanktsioneerimisest, vaid sellest, et Eesti riigis peaksid need arvukad andmekoguhoidjad tegelikult vastutama selle eest, mis andmed seal on. Nad peavad täpselt teadma, mis andmed seal on, ja need avalikuks tegema. Ainult see, kui me teame, mis meil andmekogudes on, võimaldab seda teha. 

Tehnoloogiavaldkonna inimesena te ilmselt teate, et seda kõike on oluliselt lihtsam rääkida, eriti avalikus sektoris, kui realiseerida. Põhjus, miks me viisime selle andmete ühekordse [nõudmise] sellise värske analüüsiga veel kord valitsusse, ongi see, et me vajame ühtset jõupingutust, ka sellist heas mõttes poliitilist survet, et me saaksime edasi liikuda. Ja plaanid on paigas. Loodetavasti on see tee mõtestatud ja kes iganes järgmine minister saab olema – varem või hiljem lõpeb minu töö nagunii –, tal on, mille pealt edasi liikuda. Ma arvan, et see on meie kõigi ühistes huvides.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tegelikult [kajastusid] teie ettekandes jällegi kõik need probleemid, mis me ka umbusaldusavalduses esitasime. Kahjuks on teie poolt kõlanud ainult loosungid ja need jutupunktid, mida kõike peaks tegema, aga reaalselt pole näha, et neid samme astutakse. Tõesti, te olete esitanud valitsusele sellise suursuguse majandusplaani ja praegu ootate tagasisidet ministeeriumidelt. Aga olete saanud vaid kriitikat ja eelkõige on kriitika tulnud peaminister Kaja Kallaselt. Kas see on põhjus, miks te ei saa ellu viia kõiki neid häid ja olulisi tegevusi, millest te täna ka täna meile olete rääkinud? On see seetõttu, et peaminister teid ja teie tegevust ei usalda? Kuidas saab üldse sellises olukorras minister oma tööd teha?

Selle küsimuse ma soovitan esitada peaminister Kaja Kallasele. Ma siiski usun, et ta usaldab mind. Tal on ju alati võimalus üks tee ette võtta, minna mitte liiga kaugele siit Toompealt ja viia avaldus sinna, kuhu vaja, ja saab uue ministri ametisse määrata. Aga tõepoolest, nagu ma siin mainisin päris siiralt, jõupingutuste ühtsus jätab soovida, aga see ei tähenda, et me ei teeks seda tööd. Ma lugesin siin, ütleme, viies plokis korda umbes neli meedet ette. See ei ole bluff, see kõik reaalses elus toimib ja usume, et sellest on kasu. 

Alati on võimalik rohkem teha. Olulisemad või mastaapsemad asjad võtavad natukene kauem aega. Kui me rääkisime siin, mis on tehnoloogia valdkonnas see kõige olulisem punkt, siis minu arvates see on tegelikult andmemajanduse edendamine. Kui me räägime investeeringutest ja Eestisse suurinvesteeringute toomisest, siis kes iganes seda tööd teeb või milline iganes on koalitsioon, see kiirmenetlus tuleb tööle saada, muidu meil lihtsalt ei ole valikuid. Ja siin ka sellised reaalelulised asjad tulevad vahele. Minister Madis Kallasega oli meil väga hea koostöö selles valdkonnas. Me koos esitlesime ka selle majandusplaani esimest versiooni Eesti ettevõtjate suurematele esindusorganisatsioonidele ja rohekoridori puhul, mis on osa sellest, nägime me väga tõhusat koostööd ette. Minister vahetus, see on arusaadav, see portfell ei ole väga lihtne. Piret Hartman on nüüd sisse elanud ja me oleme kokku leppinud, et neljapäeva hommikul kell 9 istume maha ja hakkame uut isiklikku koostööd ehitama, et tõepoolest need menetlused kiiremini toimima saaksid.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kuulates teie ettekannet, [jääb mulje], et elu on nagu lill, aina paremaks läheb, raha muudkui tuleb juurde. Aga reaalsus on hoopis teistsugune. Tegelikult ju umbusaldusavaldust ei esitatud sellepärast, et teil on Eesti 200 ministrina nii utoopilised plaanid, vaid ikkagi sellepärast, et on konkreetsed möödalaskmised. Te ütlesite, et asekantsler tuli enne teid tööle, aga teie ise 2023. aasta oktoobris kinnitasite ta asekantsleriks. Te ise olite siis juba minister. Ju te ei peagi teadma, kas kellelgi on aktsiaid või ei ole, aga oleks võinud korruptsioonivastane seadus ka asekantslerile kehtida. Ma küsiksin sellist asja. Kas te ei arva, et kui te olete lobisti palganud ja hiljem platvormiettevõtetele poliitilist katet teinud Euroopa Liidus, siis see on juba piisav põhjus ise tagasi astumiseks, ilma et umbusaldusavaldust oleks pidanud esitama?

Ei, minu arvates ei ole. Aga me tuleme kogu aeg selle konkreetse isiku juurde tagasi. Minu isiklik arvamus on ja ma arvan, seda jagavad paljud inimesed, kes on konkreetse asekantsleriga kokku puutunud, et tegemist on olemuslikult ausa inimesega, kes töötab kindlasti rohkem, kui kehtiv õigus ette näeb. Ma arvan, et Eesti riik kaotaks ühe hea ametniku, kui ta ühel või teisel põhjusel peaks lahkuma.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud umbusaldatav! Teie erakonna sponsorite hulgas on lisaks Bolti omanikele, kelle ärihuvisid te kaitsesite, ka Oleg Ossinovski. Teadupärast taotleb Läti prokuratuur Oleg Ossinovskile korruptsiooni eest nelja aasta pikkust vangistust. Te ütlesite hetk tagasi, et kokkupuuted ettevõtjatega on sellised, et ettevõtjad tahavad arendada ainult oma ettevõtteid. Küsin teie koostöö kohta Oleg Ossinovskiga. Millist laadi koostööd te teete Oleg Ossinovskiga? Milliseid teeneid ehk lobi te talle ministrina teete selle eest, et ta on teie erakonda rahaliselt toetanud?

Mina olen – tuletan praegu meelde ja võin eksida – oma mäletamist mööda härra Ossinovskiga kokku puutunud sellel perioodil, kui ma olen olnud minister, ühe korra. See oli vabariigi presidendi visiidi ajal Ukrainas. Loomulikult rääkisime seal ka juttu, konkreetseid teemasid ei mäleta. Kindlasti mingit spetsiifilist palvet härra Ossinovski mulle ei esitanud. See ongi see kokkupuude olnud.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud minister! Mina sain aru, et te olete ühtlasi Bolti lobistide kõneisik siin puldis. Teie asekantsler ei ole midagi valesti teinud, ta on olemuslikult aus inimene ja te olete fantastiline inimhingede tundja ka. Väga paljud ennast olemuslikult ausaks pidavad inimesed istuvad vanglates. Aga ma tahaksin ikkagi teada. Te lihtsalt nii kergelt libisesite üle: tore inimene, olemuslikult aus, ja kõik. Ent skandaal oli tõsine, eks ole, sellest räägiti terves Euroopas. Euractivi artikkel muuseas algatas selle. Muidugi võib Eesti ettevõtjate huve kaitsta, te peategi seda tegema, aga see ei tohi olla salaja. Ei tohi olla nii, et keegi varjab oma huvisid, aktsiaid. Sel juhul peaks ikkagi ametnikke korrale kutsuma. Mida te tegite selleks, et [uurida] seda kahtlust, kas endine Bolti valitsussuhete juht ikka on aus ja erapooletu ega tahtnud varjata? Mida te tegite temaga? Kas te küsitlesite teda, kas te noomituse talle tegite? Mis juhtus siis?

Ma arvan, et siin lähevad kaks asja natuke omavahel segi. Üks puudutab neid aktsiaoptsioone ja see asi tõesti klaariti ära enne, kui see valitsus ametisse astus. Ma arvan, et oli kahetsusväärne, et konkreetne ametnik jättis need huvid deklareerimata. Selleks hetkeks, kui minust minister sai, olid need deklareeritud. 

Teine küsimus puudutab seda konkreetset Bolti kaasust. Jah, siin on tõepoolest platvormide direktiivi kontekstis õppimiskohti mitu. Mitte ainult Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, vaid tegelikult riigiasutustele tervikuna. Milles siis konkreetselt etteheited olid? Oli see, et Bolt kirjutas konkreetsele riigiametnikule. See riigiametnik, kuna ta ei tegelenud selle teemaga – selle valdkonnaga tegeleb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis töövaldkond, hoopis teine asekantsler –, edastas selle kirja ja ütles: "Siin mulle kirjutatakse, mina sellega ei tegele, edastan selle kirja sulle." Ta edastas selle kirja, aga jättis selle edastatava kirja registreerimata. 

Ma arvan, et see on mõneti kahetsusväärne. Samas kindlasti on seal ka, kui lihtsalt reaaleluliselt vaadata, objektiivseid asjaolusid. Ma arvan, et ükski riigiasutus ei jõua kõiki e-kirju, mis omavahel vahetatakse kas ametnike vahel või ka väljaspoole maja, sinna registrisse panna. Aga tähtis on see, et sinna jõuaksid olulised kirjad, mis on sensitiivse iseloomuga. Ja seda täpselt olen ma rääkinud nii sellele konkreetsele asekantslerile kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kantslerile, et see süsteem peab meil paremini funktsioneerima. See on asja üks pool.

Asja teine pool on – ma jälle ei ürita kedagi õigustada, vaid anda objektiivset hinnangut –, et kõigest sellest me ju räägime ainult selle tõttu, et Eesti riik on läbipaistev. Keegi ei varja seda informatsiooni. Kui seda oleks varjatud, siis oleks need kirjad ammu kuskilt ära kustutatud. Aga kui tehti see päring Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, siis kogu see kirjavahetus anti ajakirjanikule välja, kuigi neid kirju registris ei olnud. Sellest sündiski see pikk Euractivi lugu ja sealt hargnesid asjad edasi. Nii et jah, võiks olla paremini dokumenteeritud. Kas keegi teadlikult varjab midagi? Ei!

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma tulen oma küsimusega ühe kaasuse juurde, kus teie roll oli märksa ebaolulisem. Tegelikult vist keegi ei arvestanudki sellega. Ma [pean silmas] käibemaksumuudatusi ja just seda sätet, mis puudutas Eesti restorane ja majutusasutusi. Siis te saatsite kooskõlastusringile ühe kirja, kus te manasite ette üsna pessimistliku pildi sellest, mis see maksutõus endaga kaasa toob. Nii nagu ma ütlesin, Rahandusministeeriumile ja parlamendile teie kiri korda ei läinud. Milliseks te seda perspektiivi tänasel hetkel peate? [Te tõite] selles kirjas näiteid Läti ja Leedu kohta, kus maksusid hiljem muudeti. Kas [üldse ja kui, siis] millal te tulete selle muudatusega parlamendi ette, kui te peaksite täna usalduse saama?

Jah, see on ka reaalsus, et kõike ei kuulata. Kui üldse ei kuulataks, siis tõepoolest poleks mõtet seda ametit pidada, aga senimaani on mingites asjades ka kuulatud. Mis puudutab turismiettevõtete käibemaksu, siis tõepoolest, selle arutelu käigus oli kindlasti minu soovitus seda teemat mitte puudutada. Hüpoteetiline tulu sellest pidi olema väike, aga hoop ettevõtjatele – olen ise ka selles sektoris mõnda aega töötanud – peale kriisidest väljumist üsna suur. Lõpuks sündis seal kompromiss: olles eelnevalt kuu aega selle üle vaielnud, ei tõstetud [käibemaksu] sellise määrani, nagu esialgu plaaniti. Tõepoolest ei olnud väga mõistlik tegevus. 

Aga mis puudutab Eesti turismisektorit laiemalt, siis koostöösuhe on hea. Jällegi, kaks nädalat tagasi arutasime üheskoos, milline võiks olla Eesti turismisektori tulevikuvisioon. Ja kui mitte vaadata aastat 2025, vaid natuke kaugemale, kuidas saaks nii ministeerium kui ka Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus anda sinna võimalikult mõjusa ja hea panuse? Konkreetselt käibemaksu teemaga praegu ei ole plaanis tegeleda, aga kui aega antakse, võib-olla jõuab sinna uuesti sisse vaadata.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab kaitsetööstust. Üle-eelmisel nädalal avati Põhja-Lätis Valmieras soomukite koostetehas, mis põhineb Soome kapitalil. Lätis ehitatakse ka teist tehast – seda ehitab rahvusvaheline konsortsium, mille eesmärk on toota suure kaliibriga mürskude püssirohulaenguid. Leedus on üks Saksa kapitalil põhinev ettevõte, mis remondib Saksa [sõja]tehnikat Leedus, samuti Ukraina lahinguväljadel pihta saanut. Samuti rajab Saksa kapital Leedusse teise tehase, mis hakkab tootma suure kaliibriga mürske. Seis, ütleks niiviisi, on meie kahjuks 0 : 4. Meil on küll fond ja kavatsus rajada kaitsetööstuspark 2026. aastaks, aga tehaseid ei ole ega ole ka plaanis. Kuidas säärane olukord on tekkinud ja mida peaksime selle parandamiseks ette võtma?

Tänan selle küsimuse eest! Nagu küsija ka ise teab, on kaitsetööstus senimaani olnud üsna spetsiifiline valdkond. Ennekõike on tegemist ju suurte riiklike ettevõttetega ja väga pikkade arendustsüklite ja kõige muu taolisega. Pean tunnistama, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium otseselt kaitsetööstusega seni tegelenud ei ole. Ennekõike on see Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe vastava ala asjatundjate otsustada olnud, kuidas hangitakse, mida on mõistlik Eestis arendada, mida on mõistlik Eestis toota ja kuidas üldse kehtiv õigus seda võiks võimaldada.

Meie oleme tahtnud selle omapoolse rehkenduse võimalikult kiiresti ära teha ja hea meel on tõdeda, et kaitsefond on valitsuse heakskiidu saanud. 4. juuliks on koos fondi tingimused ja selge soov on teha esimesed otseinvesteeringud selle aasta jooksul. Aga tõepoolest, see ei puuduta sellist klassikalist, traditsioonilist suurt kaitsetööstust. Ma ei ole selles valdkonnas kuigi hästi informeeritud. 

Selle Läti hiljutise uudise kohta, mis puudutab soomukite [mürske], [ütlen seda], et ma lugesin seda ka ja sain aru, et Eestil oli plaan kunagi sellega liituda. Miks seda tehtud ei ole, ma ei oska vastata. Kindlasti on ennekõike Kaitseministeerium siin pädevam vastama, aga selles, mis on meie ministeeriumi pädevuses, me kindlasti jalgu järgi lohista ja teeme selle ära, mida meie saame teha.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Kaja Kallas ühes infotunnis ütles mulle, et tegelikult kõik need infotehnoloogia lahendused lähevad meile aina rohkem maksma. Samal ajal, kui me arvame, et tänu digitaliseerimisele peaksid kulud vähenema, on meil tekkinud hoopis vastupidine olukord. Võib-olla te saate sellest natuke rääkida? Ja teine teema on personaalse riigi tee, mis peaks ka tegelikult meie riigi kulusid kokku hoidma. Kahjuks on personaalse riigi teemal ka tekkinud skandaal, kuna sellega oli seotud Nortali ettevõte, kes omakorda on seotud Eesti 200-ga. Kas te saaksite rääkida, kui kaugel personaalse riigi arendamise projekt on? Praegu jääb mulje, et käib vaid pika plaani koostamine. Ja kas Nortali ettevõte on siiamaani sellega seotud?

Jaa, see on jällegi päris keeruline ja kompleksne teema. Ma hea meelega tuleks ja räägiks kas teile või teie fraktsioonile sellest pikemalt. Reformierakonna fraktsioonis ma just hiljuti käisin. Töö käib päris tõsiselt. Meie jaoks on ennekõike oluline baasinfrastruktuuri või baasvõimekuse olemasolu, et see võimaldaks tõepoolest andmepõhist riigivalitsemist või andmepõhist majandust paremini edendada. 

Ma toon ühe lihtsa näite, milline fundamentaalne muutus selle aasta jooksul toimub. Me võtame kasutusele kuulsa andmevahetuskihi või standardiseeritud andmevahetusprotokolli X-tee versiooni 8.0. See erineb selle poolest, et kui seni on olnud üks meie  riigi tugevusi see, kuidas päris häid teenuseid on üles ehitatud, siis kaks andmekogu, elanikkonna register ja autoregister saavad omavahel suhelda. Meil on väga elegantne teenus näiteks juhilubade vahetamiseks. Kuulsas tehnoloogia epitsentris Ameerika läänerannikul on omavalitsusi, kus senimaani tuleb võtta vaba päev, et minna autojuhiluba vahetama. Meil ei tule see mõttessegi. Aga see on kahe andmebaasi vaheline suhtlus. 

See, mida võimaldab X-tee 8.0, on niinimetatud multipoint-andmeühendus. See tähendab, et me saame kõiki neid andmekogusid, mis meil on, panna reaalajas omavahel rääkima ja see tegelikult võimaldab luua oluliselt integreeritumad teenused. Sinna kahtlemata on vaja investeerida, et sellega edasi liikuda. 

Päeva lõpuks on Riigi Infosüsteemi Ameti tööplaanis, kui me räägime nüüd konkreetselt personaalse riigi rakendustest, nii riigiportaalis, mis on veebis, kui ka loodetavasti mobiilirakenduses, mis saab aasta lõpuks valmis, teha kättesaadavaks 70 uut teenust. See samm-sammult liigub. Need ei ole kõige komplekssemad teenused, aga see ongi koht, kus on mõistlik tegelikult õppida. 

Kas Nortal on sellega seotud või mitte? Konkreetselt m-Riigi rakendamine või ülesehitamine Riigi Infosüsteemi Ameti poolt käib niimoodi, et juba mõnda aega tagasi toimus raamhange. Selles raamhankes on kvalifitseerunud 30 ettevõtjat nii Eestist kui ka väljastpoolt Eestit, kaasa arvatud Ukrainast. Ja iga konkreetse rakendusprojekti puhul on mõte see, et saaks selle kiiresti hankida. Konkreetse m-Riigi äpi konkursi võitis Eesti ettevõtja Net Group, kes ei ole Nortal.  

Kas Nortal on üldse osaline mingite Eestis toimivate digiriigi projektide arendamisel, ka väljaspool Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi? Kindlasti on. Tegemist on väga pädeva ja korraliku ettevõttega. [Põhjus,] miks nad panustasid ka nende erinevate plaanide loomisesse, ei olnud see, et MKM-i ametnikud oleks pöördunud spetsiifiliselt Nortali poole. Pöördutud on infotehnoloogiaettevõtete liidu poole, mis on Eestis üks tugevaimaid erialaorganisatsioone. Sealt saadetakse küsimused liikmetele laiali ja kaasa löövad need, kellel on kõige suurem pädevus teatud küsimustes. Ja mis seal salata, Nortalil on mõningates küsimustes väga hea pädevus. Niimoodi see töö käib. 

Aga ka Eesti hankekeskkonnas kehtib õigus ja meie järelevalvetoimingud on sellised, et mina olen küll täiesti kindel, et nii meie valdkonnas kui ka enamikus teistes valdkondades hanked lähevad nendele ettevõtetele, kes on pädevad ja pakuvad parimat hinna ja kvaliteedi suhet.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on küll selline tunne, et te üritate siin mingisuguse pseudoasjaliku jutuvadaga teemat ära uputada. Teema on ikkagi see, et teil on ministeeriumis asekantsler, kellel on ränk huvide konflikt, kes teeb sisuliselt lobitööd. Teie eelkäijast minister ei näinud selles probleemi ja ma saan aru, et teie ka ei näe selles probleemi. Ainult vabandused tulevad: oli inimlik eksitus, klaariti ära see optsioonide teema. No tegelikult ei klaaritud optsioonide teemat ära, optsioonid on alles, nende väärtus on üle 30 000 euro, 32 000 eurot umbes. Ja nad on edasi, eks ole, seda ei ole keegi ära klaarinud. Ei ole teie ka. Teie kui minister peaksite selle ära klaarima sellega, et ta selle inimese töölt kõrvaldate. Ja veel oli lobitöö mittepanemine kirjade registrisse – ka inimlik eksitus. No ei olnud inimlik eksitus! Kõik Bolti külaskäigud teie ministeeriumisse on sealt registrist kadunud. Platvormitöö direktiiviga seotud õppimiskoht on, ma oletan, teie meelest see, et tuleb paremini varjata. Teie vastutate selle eest, et teil on huvide konfliktiga lobist tööl, aga te ei lase teda lahti. Ja sellepärast te olete täna siin puldis. Saate aru?

Jah. Kas nüüd on kord vastata?

Jah, palun!

Tõesti, ma arvan, et minister kaaskodanike, kaasa arvatud ministeeriumide töötajate vara kuidagi realiseerima ei lähe. Kui kehtiv õigus võimaldab ühel või teisel inimesel optsiooni omada, siis ta võib neid omada. Küsimus on deklareerimises ja ma saan aru, et need on deklareeritud. Aga kui toimub mingisuguse kehtiva õiguse rikkumine, siis loomulikult on võimalik teha kuriteoteade ja eks siis pädevad asutused menetlevad seda. 

Mis puudutab platvormitöö direktiivi menetlemist, siis see kestis ligemale poolteist aastat kokku. Mina olen sellega ka aastakese kokku puutunud ja ma ei ole viibinud mitte ühelgi nõupidamisel, kus ministeerium oleks arutanud positsioone selles küsimuses ja kus oleks viibinud ka kõnealune asekantsler. Seda teemat vedas Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi tööala asekantsler Ulla Saar ja temaga, talle alluvate ametnikega ja meie esindajatega Brüsselis, nii diplomaatidega kui ka atašeedega, me oleme tõepoolest korduvalt seda arutanud. Sandra Särav nendel aruteludel osalenud ei ole.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Ajakirjandusest võisime lugeda, et te olite märtsi alguses ühe päeva kaugusel lahtilaskmisest. Kaalul oli isegi koalitsiooni lagunemine. Kriisi põhjustas see Bolti direktiiv. Kaja Kallas kommenteeris, et kui te nii käitute, siis ei jää muud üle, kui minna Riisalo lahkumisavaldusega presidendi juurde. Küsimus: kui tihti tuleb teie töös ette samalaadseid olukordi, kus peaminister ähvardab teid lahti lasta, kui te ei tee nii, nagu tema tahab? Või oli Bolti direktiiv ainus selline?

Jaa, ühtegi teist sellist juhtumit mulle ei meenu.

Rain Epler, palun!

Härra minister! Käsitleme siin ikkagi sedasama persooni, kuigi te enne viitasite, et te hea meelega ei käsitleks seda persoonilugu. Aga minu küsimus on: kui te ministritööle asusite, kas te olite kursis, et üks asekantsler, kes on ikkagi ministeeriumi tippjuhtkonda kuuluv inimene, on olnud Boltiga varasemalt tihedalt seotud, seal töötanud, ja kursis ka sellega, et ta jätkuvalt suhtleb Boltiga aktiivselt edasi? Detaile teadmata [mõtlen], et võib-olla käisid Bolti esindajad teinekord ministeeriumis koosolekulgi. Kas teid briifiti sellistest asjadest? Kaks küsimust: kas te teadsite Sandra Särava varasemast seosest ja kas te teadsite seda, et ta ministeeriumis olles ikkagi selle endise tööandjaga aktiivselt suhtleb ja asjaga tegeleb?

Jaa, loomulikult teadsin. See lugu rullus ju meie kõigi silme all lahti. Isegi kui ei tahtnud tähele panna, sai minu arvates kõnealusest isikust Ekspressi nädala persoon või mis see suur lugu seal on. Jah, olin teadlik. Mida ametnikud igapäevaselt oma töös teevad, suheldes erinevate ettevõtetega või teiste ametkondadega, seda tõepoolest ei jõua jälgida. Nii ta on. 

Aga nagu siin ühele varasemale küsimusele vastates jutuks oli, asjad mitte ainult ei pea olema õiged, vaid peavad ka näima õiged. Kindlasti on siin arenguruumi, et vajalik sensitiivne oluline informatsioon oleks avalikult kättesaadav. Siin kindlasti arenguruumi on, tuleb tähelepanelikult jälgida. 

Teistpidi, ma jällegi realistina [väidan], et kui panna registreerimiskohustus kogu sellele digikirjavahetusele, mida tuhanded Eesti ametnikud iga päev peavad, no siis me ei jõua mitte kuhugi, eks ole. Vaja on leida mõistlik kompromiss. Olen rääkinud kolleegidega, olen rääkinud inimestega Riigikantseleist, et tegelikult oleks mõistlik kogu see kirjade registreerimise valdkond ja võib-olla ka suhtlemine lobistidega veel kord üle vaadata, teha need juhendid täpsemaks. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ma palusin kantsleril teha veel eraldi infotunni, mida see eksisteeriv kord täpselt ette näeb. Seda oli vaja inimestele meelde tuletada ja seda on mulle teadaolevalt ka tehtud.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Me oleme ikkagi hädas sellega, et meie majandus ei taha kuidagi jalgu alla saada. See püsib paigal või langeb. Vaatame ekspordinumbreid. Te küll sõidate edasi-tagasi, justkui teeksite tööd, aga eksport langeb: 16% langust kuude lõikes, isegi 20% langust. Ikkagi, me ei saa midagi käima. Te võite sellest tuleviku digiriigist rääkida, aga meil on vaja lähimal ajal jalad alla saada. Langus on kolm aastat juba kestnud ja see peaks olema majandusinimesele väga häiriv info. Ma tahaksin teada saada teie häid retsepte, kiireid retsepte, mitte seda tulevikuriiki. Kuidas me saame majanduse kasvama juba sellel aastal ja järgmisel aastal? Kuidas me sellest august välja tuleme? Kas need maksutõusud mitte ei süvenda meie praegust langust?

Tänan küsimuse eest! Aus vastus on see, et kui see kiire retsept oleks olemas, piltlikult öeldes punane nupp, mis siis viga oleks – läheks ja vajutaks seda, mis siin ikka rõõnamisega tegeleda. Aga paraku seda ei ole. Majanduses võtavad protsessid teatud aja aega. Kas või seesama lihtne [seletus], et kui meie lähiturgudel on endised partnerid ära kukkunud, siis uuesti tarneahelatesse sisse saada mingitel teistel turgudel – on suur õnn, kui see juhtub kuudega. Reeglina võtab see kauem aega ja selle nimel tuleb pingutada. Mis need konkreetsed meetmed on, sellest oli siin ettekandes juttu ja olen ka mingitele küsimustele vastates sellele viidanud. Aga jah, lihtsat vastust ei ole muud kui igapäevane töö. Üks osa sellest kindlasti on ka ettevõtjatega kaasaskäimine seal, kuhu nad mind on kutsunud.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Hea minister! Sa oled mitmel korral rääkinud, et sa suhtled aktiivselt ettevõtjatega. See on igavesti tänuväärne. Oma sissejuhatavas sõnavõtus viitasid ka sellele, et sina usaldad Eesti ettevõtjaid. No see on ka päris mõistlik, aga veelgi olulisem oleks teada, mida Eesti ettevõtjad sinust ja valitsuse tegevusest arvavad. Ma arvan, et see on olulisem lakmus kui see, mida üks poliitik ettevõtjate usaldamisest arvab. Kui sa mõtled sellele ja vaatad, ma ei tea, Lätit ja Leedut, kellega me oleme alati ennast võrrelnud, siis meil on [varem] kuidagi paremini läinud. Aga nüüd me hakkasime end ravima enne, kui diagnoosi panime, ja meie seis majanduses on märksa keerulisem ja kehvem kui naabritel. Aga see maksude kaskaad, mida te valitsuses olete kokku leppinud, jätkub. Ja ühe sisendina üsna oluline paljude sektorite jaoks on maamaks, mis saab olema päris pöörane järgmistel aastatel. Kui sa vaatad tagasi, mida sa jätaks tegemata või teeks teisiti?

Noh, see on selle töö väike eripära, et kuigi nii ministeeriumi [nimes] kui ka minu visiitkaardi peal on "majandus", kui me hakkame vaatama majanduspoliitikat kompleksselt, siis üks suur osa sellest on monetaarpoliitika, mida me Eestis juba mõnda aega ei tee. Me oleme selle töö delegeerinud Euroopa Liidu keskpangale, oma raha massi ja intressimäära me ei kontrolli. Kui me vaatame teisele poole ehk fiskaalpoliitikasse, siis seal on kaks suurt lahtrit: maksumajandus ja riiklikud sekkumised ehk investeeringud, mis tulevad riigieelarvest ja välistoetustest. 

Aus vastus on sellele, et ma arvan, et maksupoliitikat oleks saanud teha paremini, ettevõtjaid rohkem arvestavalt. See on ka üks põhjus, miks me andsime sellele majandusplaanile sihukese dokumendi vormi, et meil oleks tegelikult telg, mille ümber nagu seda tööd teha. Loomulikult, enne selle majandusplaani kokkukirjutamist sai igapäevast tööd tehtud, räägitud nende ministeeriumidega, kellega meil oli ühist asja ajada selles kompleksses majanduspoliitikas. Aga see on minu jaoks – loodetavasti ka teiste jaoks – üks instrument, millega juhtida tähelepanu sellele, et praeguses olukorras on meie maksukeskkond ja selle mõju ettevõtete konkurentsivõimele äärmiselt oluline. Suvel seisab veel hulk läbirääkimisi ees. Eks eelarve kontekstis paistab, kas see hääl kõlab või ei kõla, kui palju kuulatakse, kui palju ei kuulata. Nagu ma olen öelnud, kui üldse ei kuulata, eks siis tuleb jõukohasem töö leida.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Eesti konkurentsivõimega on suuri probleeme. Meie palgatase on kerkinud kiiresti ja meil on olnud väga suur inflatsioon võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Meil on siin kõigil väga suur mure ning Riigikogus ootamegi valitsuselt rohkem ühist pingutust Eesti majanduse konkurentsivõime parandamiseks. Aga minul on küsimus: kuidas teie majandus- ja infotehnoloogiaministrina leiate, kas valitsus töötab ühtse meeskonnana meie majanduskeskkonna parandamise nimel? Kaja Kallas on ju öelnud sõnad, et teie ministeeriumi kokku pandud majandusplaan ei ole valitsuse plaan. Kuidas te kommenteerite seda? Kas see on siis teie ühine plaan? Kas on valitsus ka teie plaani arutanud või mis mure sellega täpselt on?

Jaa! Lühike vastus on nii ja naa, et alati saab paremini. Tõepoolest on nendest ettevõtmist siin ka juttu olnud, kui me räägime taastuvenergeetikast või rohekoridorist või mingist tehnoloogilisest koostööst andmemajanduse valdkonnas. Igapäevaselt suhtleme, tunnen kolleegide tuge. Nad samamoodi teadvustavad, et me ei aja mingit abstraktset ühe isiku või ühe erakonna keskset asja, vaid see on fundamentaalse tähtsusega, sõltumata sellest, kes valitsuses parasjagu on.

Kas see koostöö võiks parem olla? Jah, kindlasti võiks parem olla. Tõepoolest, minu käest on hiljuti küsitud, mida teevad näiteks Soome ja Leedu erinevalt sellest, mida meie teeme. Loomulikult me jälgime sellises konkurentsiolukorras üsna pingeliselt, mida mujal tehakse või ei tehta. Meil on olnud ka selliseid heas mõttes allikaid, ettevõtjaid, kes on väga konkreetselt rääkinud, milliseid väärtuspakkumisi teevad mingid konkreetsed Soome linnad või mingid konkreetsed Leedu piirkonnad. Me tahame aru saada, kuidas konkurentsis olla. Selleks, et me saaksime ka kompleksse väärtuspakkumise teha, on tõepoolest meie soov, et see jõupingutus oleks enam koordineeritud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Kas me selle töötajate kvoodi lahtivõtmisega ei ava järjekordset kinniseotud laegast? Asekantsler on selle välja öelnud ja sellest lähtuvalt me toome nõndanimetatud tublisid ajusid Eestisse. Te ütlesite küll, et maasikakorjajad sealt ei tule. Tõepoolest ei tule. Sellel seadusel on 13 erisust või isegi rohkem, nemad tulevad teiste sätete kaudu. Kas tõesti teie arvates peitub Eesti majanduse innovatsioon just sissetoodud inimestes, kes hakkaksid Eestit edasi viima?

Ei, kindlasti ei aita see Eesti majandust pikas perspektiivis ja tervikuna. Me oleme oma igapäevase töö selle majandusplaani kallal jaganud kaheks. Ühed on asjad, mis on võimalik kiiresti ära teha ja mis annavad ajutist leevendust, mille järele on suur vajadus. Kui meil on struktuurne tööjõupuudus ja ettevõtjatel on vaja laieneda – ma lugesin ette terve rea otsuseid ja kas juba aset leidnud või lähitulevikus aset leidvaid avamisi –, siis see tõepoolest on vajalik. See on see, mida me saame kiiresti lühemas perspektiivis teha. Pikemas perspektiivis, nagu jutuks oli, loomulikult me peaksime ennekõike tegelema Eesti inimestele parema kutsehariduse andmisega. See on [ülesanne], mida kahjuks poole aastaga ära ei lahenda. Nii et nii ta käibki, käsikäes. Kui kaob spetsiifilise oskustööjõu vajadus ära, siis loomulikult pole nendel inimestel mõtet siia tulla.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi. Siis oli vastus selline, et kui kellelgi on optsioonid, siis see ei ole Eesti Vabariigis keelatud. Deklareerimine oli probleem, nüüd on need deklareeritud ja sellega on küsimus lahendatud. Ei ole nii! Tegelikult ju ei ole nii! Probleem ei ole selles, et ta jättis midagi deklareerimata, probleem on selles, et teie eelkäija ja teie olete palganud maksumaksja raha eest ministeeriumisse lobisti. Lobist saab Eesti maksumaksjalt raha ja võib-olla saab – optsioonid on samuti raha – veel Boltilt ka raha ja ajab Bolti asja seal meie raha eest. Ja teie lasete sellel juhtuda, tehes nägu, et kõik on okei. See on probleem. Huvide konflikt on probleem. Probleem on selles, et ei ole korralikke tulemüüre asekantslerite tööjaotuse vahel. See, et ta ei käinud ühel või teisel koosolekul, ei garanteeri meile ega avalikkusele seda, et ta kusagil kohvinurkades või muudes vestlustes ei ole ministeeriumis oma lobitööd teinud. See on see, milles teid süüdistatakse. See on see, mille eest te vastutate ja kannate ka poliitilist vastutust. Te oleks pidanud lõpetama selle olukorra, aga pole suutnud. Sellepärast olete te siin puldis praegu.

Võtan teie arvamuse teadmiseks. Ma olen juba korranud, et me jääme siin eriarvamusele. Aga kasutades seda võimalust, ma annaks nagu kommentaari, et me pahatihti unustame vaadates mingisuguseid fakte, mis konkreetses kontekstis on küsitavusi tekitanud, mis ikkagi selle tegevuse mõte on. Mis võiks olla selle Bolti nimel lobistamise mõte? Antud juhul me räägime platvormitöö direktiivist, mille puhul Bolt on lihtsalt üks turuosaline. Ja see platvormitöö direktiiv sellisel kujul ei sobinud Euroopas suurele osale platvormitöö ettevõtetest, sõltumata sellest, milline on nende asukoht. Me oleme nende ettevõtetega suhelnud, meil on postkastis nende kirju, nendel ettevõtetel on oma esindusorganisatsioonid. Me ei seisnud spetsiifiliselt ühe ettevõtte huvide eest, vaid seisime selle eest, et see valdkond saaks Euroopa Liidus õigusselguse. See resolutsioon või direktiiv nüüd võeti vastu. Suur vaidluskoht oligi see, kas see toob selgust või ei too. Seal on kaks spetsiifilist valdkonda. Üks on, ja selle üle olid vaidlused kõige suuremad, töölepingu õigusliku eelduse küsimus. Teine on algoritmi läbipaistvuse küsimus. Lõpuks sai see direktiiv sellise sõnastuse, et see tegelikult ei loo õigusselgust, vaid toob kõikidele ettevõtetele, kes selles valdkonnas tegutsevad, kaasa märkimisväärse äririski. Selles on probleem. Ja leida nüüd kuidagi see seos, et spetsiifiliselt Sandra Särava tegevusest sai Bolt üksi mingit rahalist kasu – see lihtsalt ei ole nii.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Minagi tulen tagasi oma eelmise küsimuse ja teie vastuse juurde. Elu on pakkunud mullegi võimaluse paari ministeeriumi siseelu üsna lähedalt näha ja kuidagi ei saa nõus olla teie käsitlusega, et vot ei ole kursis, millega ametnikud tegelevad. Noh, ma saan aru, et teatud taseme ametnike tööga tõesti võib-olla ei ole, aga kui me nüüd ministeeriumi töökorralduse võtame, siis sisuvaldkondade eest vastutavad asekantslerid on ikkagi osa ministeeriumi tippjuhtkonnast, kes, ma julgen arvata, ka teie ministeeriumis ministriga tihedasti suhtlevad ja võiks anda ülevaateid teemadest, millega nad tegelevad. See on kommentaariks. 

Aga minu küsimus. Enne te vastasite millelegi muule ja ütlesite, et jah, te olite kursis, et Ekspressi vahendusel hakkas lugu rulluma. Minu küsimus oli see: kui te ministriametisse asusite, kas te olite kursis, et üks asekantslereid on tihedalt olnud seotud ühe ettevõttega, seal töötanud? See oli mu küsimus, mitte [aja kohta], kui lugu juba rulluma hakkas. Kas te tööle asudes teadsite seda ajalugu?

See lugu algaski ammu enne, kui ma tööle hakkasin. Aga ma teadsin, jah, et see inimene on nii nagu ka paljud teised inimesed Eesti riigisektoris varem töötanud mingites ettevõtetes. Ma arvan, et selle üle tuleb ainult heameelt tunda, et meil endiselt rotatsioon ettevõtete ja riigiametite vahel käib.

Ester Karuse, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Eesti majandus on praeguseks languses olnud juba üheksa kvartalit järjest. Minu arust on see päris muret tekitav asi ja valitsusel peaks olema plaan, kuidas majandust taaskäivitada. Samas olete te öelnud, et valitsuses napib ühist pingutust majanduse käimatõmbamiseks. Teie justkui olete küll plaane teinud ja viinud need valitsusse, aga ma saan aru, et valitsusjuht Kaja Kallas teid ei toeta või siis ei ole teie pingutusi oluliseks pidanud. Ja siin ma palungi või pakun teile võimalust tutvustada neid plaane, mis te olete valitsuse laua taha viinud. Kuna see arutelu on siin juba küllaltki pikk olnud, siis võib-olla lühidalt, kolme sõnaga, millised on need teie tegevused, mis te olete valitsuse laua taha viinud?

Sellest on siin tegelikult korra juba juttu olnud. Minu maitse jaoks, julgen ausalt öelda, asjad liiguvad natukene liiga aeglaselt. Ja see on probleem. Üks lihtne näide on täna pikalt jutuks olnud tööjõu muutuvkvoodi lisamine tööjõukvoodile. See dokument on ette valmistatud ja läbi räägitud ka spetsialistidega. Siin oli küsimus siseturvalisuse seisukohalt. Tõepoolest, olen siseministriga sellest rääkinud, põhjendanud ära, miks seda vaja on, ta on sellest aru saanud, ametnikud on omavahel infot vahetanud infot. Me usume, et seda kõike on võimalik teha niimoodi, et Eesti siseturvalisus kahjustada ei saa. On läbi räägitud tööandjatega ja töövõtjatega. Ja on ka suurepärane võimalus siduda see välismaalaste seaduse muudatuse külge, mis praegu ootab Riigikokku menetlusse tulemist. Sellega tõepoolest saaks kiiresti edasi liikuda, aga me ei ole sellega edasi liikunud. See seisab valitsuses.

Või teine näide: suurinvestori toetus. On täiesti selge, et mis puudutab nii välisinvesteeringuid kui ka Eesti ettevõtjate tehtavaid suuri investeeringuid, siis nende osas me ei püsi praegusel hetkel konkurentsis. [Põhjus,] miks see on mõnes mõttes tavapärasest dramaatilisem, on see, et me teame, et praegu on aeg, kui rajatakse selliseid uue majanduse ettevõtteid, ennekõike tehnoloogiaettevõtteid, rohemajanduse sektoris toimivaid ettevõtteid ja farmaatsiaettevõtteid. Ja investeeringud tootmisettevõtetesse on ühtlasi ka julgeolekugarantii. Ma ei taha kedagi kuidagi kritiseerida, eks ole, aga tehnoloogia- või, ütleme, tarkvarapõhist ettevõtet Eestist ära liigutada on oluliselt keerulisem kui tootmisettevõtet. Ja kui me ümberringi näeme, kuidas neid investeeringuid järjest tehakse mujale, siis me peaksime oma väärtuspakkumisega kiiresti edasi liikuma. Aga seegi on asi, mis seisab. Ju on inimestel teistsugused kaalutlused ja põhjendused. Aga mis see poliitiku töö muu on kui tuleb minna ja veel kord püüda veenda, et seda üritataks teha.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma tuleksin ikkagi selle juurde tagasi, et Bolti omanikud Villigud on rahastanud Eesti 200 valimiskampaaniat sadade tuhandetega. Sellest kirjutab ka Eesti Ekspress, et Bolti asutajad Markus Villig ja Martin Villig kuuluvad iduettevõtjate sekka, kes annetavad erakondadele märkimisväärseid summasid. Ja nüüd me näemegi, et Eesti 200 väga oluline minister ehk teie olete astunud tõesti silmanähtavaid ja tuvastatud samme Boltile kasulike otsuste langetamisel Euroopa tasandil. Selles mõttes me räägime siin tegelikult väga teineteisest mööda. Teie räägite, et ettevõtjaid, eriti neid, kes on Eesti viinud rahvusvahelises äris maailmakaardile, tuleb iga hinna eest toetada. Ja ma ei tea kedagi, kes võiks selle vastu vaielda. Aga kõige selle juures ei tohi mitte ühelgi Eesti ametnikul ega ministril töötada omakasutoimkond, sellest saate ju aru. Selles seisneb see erinevus, kuidas me ühest ja samast asjast siin räägime, ja see on ka põhjus, miks te siin olete. Kas te mõistate ükskord, et see ei ole normaalne, mida te olete teinud, ja et nii ei tohi mitte keegi mitte kunagi teha sellisel ametipostil, nagu teie olete, nii häbematult ja nii jultunult? Aga no ma saan muidugi aru, et pärast seda, kui Kaja Kallase idavedude skandaal lõppes nii, et Kaja jäi ametisse, siis loomulikult teie juhtum on siin nagu väike tükk kooki. 

Jah, see on tõepoolest selline juhtum, kui teie näete äsja ühtpidi ja mina teistpidi. Nii et me jääme eriarvamusele. Ma arvan, et Eesti ettevõtjate eest seismine, ükskõik, kas nad on kedagi toetanud või mitte, on vajalik tegevus. Kindlasti ei ole see selles mõttes säärane kaup kauba vastu tehing. Eesti ettevõtjatel on vabadus toetada keda iganes. Tõenäoliselt toetatakse ka EKRE-t ja tõenäoliselt teie siin teete ka mingisuguseid otsuseid, mis puudutavad majanduskeskkonda, ja nõnda edasi.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Just ütlesite ilusa lause: kaup kauba vastu tehingud. Aga huvitaval kombel siis, kui [laual] oli Euroopa direktiiv, mis reguleerib platvormitööd, te erinevalt tavapärasest valitsuse suunast kõik direktiivid kahe käega vastu võtta, sest muid võimalusi nagu ei ole, seda ei toetanud. Ja te [väljendasite seda] väga jõuliselt, sest see oleks teinud Bolti töö keerulisemaks – just nimelt Bolti juhtide töö, mitte nende töö, kes seal töötavad. Mina ütleksin küll, et just kaup kauba vastu tehingud on teil käinud, siin on ju näha. Kui Bolti endine lobist on teil asekantsler, siis teie seisate Bolti eest, Bolt rahastab teie erakonda. See oligi see vastuteene, et te selle direktiiviga ei olnud nõus ja käisite kahe käega sõdimas selle vastu. Ja Eesti on minu teada ainuke riik, kes seda vastu ei võtnud.

Ei ole. Te ajate kaks asja segi, aga see selleks. Eesti positsioon selles küsimuses kujundati 2023. aasta alguses. Mina siis minister ei olnud. Nagu siin jutuks oli, 2022. aastal platvormitöö direktiiv Euroopa Komisjonis valmis ja minu arvates Eesti seisukohad olid väga mõistlikud. Aga kuna see protsess on kestnud poolteist aastat, siis loomulikult on nende vaidluste käigus, kus 27 liikmesriiki üritavad leida ühisosa, taandunud see nii lahjaks, et olemuslikult ei olnud selle direktiivi vastuvõtmisel enam mingit mõtet. Kindlasti ei puuduta see ühte konkreetset ettevõtet, vaid kogu platvormitöömajandust Euroopa Liidus laiemalt.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Kuidas need nimed seal ekraani peal niimoodi hüppavad üles-alla? Ma sattusin segadusse vahepeal. Tundub, et kolleege pole saalis, sellepärast. Aga ma ei raiska rohkem aega. Küsin hoopis seda. Lugupeetud minister, kui te vaatate Eesti majanduse üldist seisu ja eriti meie majanduse tugisambaid, väikeettevõtteid – Eestis on 90+ protsenti ettevõtetest väikeettevõtted –, siis nemad on tegelikult täna tõsises hädas. Olenemata valdkonnast on Eesti väikesed ja keskmised ettevõtted, eriti väljaspool Tallinna, tõsiste probleemide ees, sulgevad uksi või koondavad inimesi. Milline on teie pikk plaan nende väikeste ettevõtete jaoks? Eestis selle [kontingendi] eest tegelikult ei seisa keegi, vähemalt me ei ole seda kuulnud. Ja minu meelest see on ka teie kui ministri vastutus, et olukord majanduses on selliseks läinud. 

Tänan küsimuse eest! Eesti väikeettevõtted, tõepoolest, on maa sool. Jällegi, öeldes ausalt, ega mul väga head vastust ei ole. See, millega me tõesti pingutame, on digiriigi see pool, mis teeks ettevõtjatel aruandluskoormuse väiksemaks, võimaldades seda teha võimalikult automaatselt. Siin on juba juttu olnud, mis konkreetselt selles vallas töös on. 

Teine asi, mis väikeettevõtteid veel puudutab: erinevad prognoosid, mis meil järgmise aasta kohta on, näitavad seda, et majandus võiks kasvama hakata. Ennekõike on selle vedurid loomulikult suuremad ettevõtted, aga nemad ongi need töö replitseerijad, nagu me teame, väikestele ettevõtetele, alates toitlustusest ja majutusest ja millest iganes veel. Nii et sealt võiks tulla tuge ka neile. 

Ja loomulikult on oluline see, et me saaksime sisetarbimise liikuma või kasvama. See loomulikult on ennekõike väikeettevõtjate leib. Eks siin on kaks asja. Üks on see, et tõepoolest vastab tõele, et kui me ise kütame kogu aeg [pessimismi] üles, siis inimeste tarbimisotsused on konservatiivsemad. Tahaks olla tegelikult optimistlikum. Seda ühelt poolt. Ja teiselt poolt on üks selline väga ebapopulaarne reform siin ühel või teisel kujul läbi käinud, see niinimetatud maksuküüru kaotamine. Tegelikult see toob just Eesti keskklassile märkimisväärse kasu, märkimisväärselt rohkem raha jääb maksudest kätte. Nii et see võiks olla üks meede. See ei ole minu fantaasia, vaid ka Eesti kommertspankade analüütikute hinnang.

Head kolleegid! Ma lootsin, et ma ei pea selgitama, aga kui kolleegid küsivad, siis ma loomulikult selgitan. Põhjus, miks need nimed siin eksisteerivad, on see, et need inimesed ei ole saalis, kui nende küsimise kord on. Süsteem on selline, et nad jäävad esimeseks kuni nende inimeste saali saabumiseni. Kui nad saavad oma küsimuse ära esitada, siis kaob nende nimi ekraanilt. Ja ma ei soovinud neid nimesid nimetada, kaitstes kolleege. Vahel võib meil endil ka juhtuda, et oleme parajasti ära. Ma ei tahtnud neid nimesid nii-öelda avalikkuse survel protokolli panna – kes parasjagu on kohal ja kes ei ole. Sellepärast ma neid nimesid ei nimetanud. Tundes kõiki Riigikogu liikmeid, ma ju näen, keda saalis ei ole. Seetõttu see nii on. 

Ja viimane küsimus: tõepoolest, härra Siim Pohlak, te olite saalis, ma nägin, aga kuna te seisite taga püsti, siis ma andsin teie kolleegile Kert Kingole vahepeal sõna. Mulle ei jäänud teie kohalolek märkamata. Aga teid ei olnud laua taga ja seetõttu andsin sõna Kert Kingole. 

Aga nüüd siis läheme üle kahe ja kolmas on esimene. Vahel on ka nii, et kolmas on esimene. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Siin Riigikogus sai Eesti Panga presidendi ettepanekul ja majanduskomisjoni eestvedamisel eelmise aasta lõpus kokku kutsutud konkurentsivõime ekspertkogu. Õigemini ei olnud see kokkukutsumine, vaid lihtsalt kaasati majandusteadlasi, pangandusteadlasi, pangandusinimesi, ka ettevõtjate organisatsioone. Ja see lõplik aruanne Eesti majanduse konkurentsivõime kohta on nüüd juunis valmimas. Tegelikult esialgne arutelu oli meil siin saalis ära. Tõenäoliselt on sel palju kokkupuutepunkte ka selle plaaniga, mille teie olete ette valmistanud. Seal on tehtud ka, ütleme, analüüs kõrvalolija vaatevinklist, mis ei ole otseselt poliitiline hinnang. Nii et igal juhul kutsun üles sellega tutvuma ja vaatama, äkki saame majanduskomisjonis teiega koostööd teha, et leida mõned tegevused ja ettepanekud.

Tänan! See on, kuidas öeldakse, muusika minu kõrvadele. Loomulikult, seda rehkendust saabki ainult koos teha ja see ongi minu tänase ülesastumise põhimotiiv. Kindlasti ei ole see ülesanne, mille saab ühe aastaga lahendatud. Kui me tahame sisuliselt saavutada selle, et Eesti majandus kahekordistuks või siis [edeneks] natukene vähem lähima kümne aasta jooksul, siis see pingutus peab olema kollektiivne. Ja me oleme seda koostööd otsinud kogu aeg ja igalt poolt, ka väljaspool sellist riigi ametlikku toimimist. 

Siin on korduvalt juhitud tähelepanu sellele, et kui peaminister ütleb, et see ei ole selle valitsuse ametlik plaan, siis mis see üldse on. Ma arvan, et peaminister on pidanud silmas seda, et meil on Eesti riigi juhtimisel välja kujunenud päris keerukas hierarhiline struktuur. On "Eesti 2035" arengukava, mis annab sellised suured sihid. See on minu arvates üsna mõistlik dokument, aga see annab suured sihid. Majanduse valdkonnas on seal meie jaoks kõige olulisem mõõdik Eesti ettevõtete tootlikkuse kasvamine 110%-ni Euroopa Liidu keskmisest. Kõlab küll bürokraatlikult, aga minu arvates on see kategooriline imperatiiv. Kui me tootlikkust üles ei saa, siis seda toredat maksutulu, ma ei tea, riigi kaitsmiseks ja õpetajate palkadeks ei teki. 

Aga see on alles algus. Edasi tulevad valdkondlikud arengukavad. Valdkondlikes arengukavades seda kõike täpsustatakse. Edasi tulevad programmid. Programmid kirjutavad veel detailsemalt ette, mis eesmärgid on riik endale seadnud. Ka sellega asi ei piirdu. Edasi tulevad meetmed, siis tulevad meetmete tegevused ja nii edasi. Lõpuks me oleme konstrueerinud endale sellise kuuekihilise hierarhia, mida reguleerib 240 lehekülje pikkune tegevuspõhise eelarve käsiraamat. Aga miks see kõik relevantne on – on sellepärast, et tegelikult kogu sellest protsessist formeerub lõpuks meie riigieelarve ja riigieelarve seletuskiri mahuga 580 lehekülge. Sellest peaks selguma, millele, milleks ja kuidas me tegelikult raha kulutame. 

Sellesse hierarhiasse me tõepoolest seda majandusplaani ei ole sisse pannud. Kui me oleksime jäänud kogu seda menetlusprotsessi ootama, siis me teeksime seda raudselt senimaani ja tõenäoliselt ka pool järgmist aastat. Me oleme tõepoolest koostöös teiste ministeeriumidega selle plaani kokku pannud, tehes eeltöö ise ära ja andes selle neile kommenteerimiseks, kas kõik nende valdkonna olulised arendused või ettevõtmised on seal majanduspoliitika kontekstis kirjas. Oleme saanud tagasisidet. 

Ja edasi on plaan järgmine: samm-sammult me neid tegevusi sealt integreerime nendesse hierarhias madalamal olevatesse dokumentidesse alates programmidest. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium peab riigieelarve ja järgmise RES-i ettevalmistamise protsessis, kui me programmide tegevusi muudame, silmas seda, mis sinna plaani on kirja saanud. Nii seda Eesti riiki nii retoorikas kui ka sisuliselt majandatakse.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma siis vastan teie vastusele minule. Kui ma küsisin väikeettevõtluse tuleviku kohta Eestis, et mis väljavaated on ja mis plaanid teil on, siis teie vastus tegi kangesti nukraks. Te ütlesite, et prognoosid näitavad, et ehk järgmisel aastal hakkab majandus taastuma ja siis hakkab ka väikeettevõtetel paremini minema. Te tegelikult kirjeldasite olukorda: see närvilise hüsteerilise õhkkonna loomine, mida peaminister oma sõjateemaliste hüüatusega on teinud, ei ole majanduskasvule kaasa aidanud. Lisaks kirjeldasite sinna juurde veel üht, teist ja kolmandat. Mulle ei tundunud see erilise plaanina, kuidas väikeettevõtlust aidata ja tugevdada. 

Te olete majandusminister. Kui Eesti majanduse nii-öelda vereringe, need kõige peenemad veresooned, mida meil kõige rohkem on, on tegelikult täiesti umbe minemas, siis ootaks teilt palju konkreetsemat plaani. Ja peaksite palju nõudlikum olema ametnikkonna vastu, et nad seda probleemi tõesti tõsiselt võtaks. Kahjuks teie vastus ei andnud väikeettevõtjatele mitte mingisugust kindlust. Kas te tahaksite midagi täiendada? On teil veel midagi plaanis või jäätegi selle vastuse juurde, mis oli?

Ma jääksin praegu selle vastuse juurde, jah. Aga tänan sellele probleemile tähelepanu juhtimast. Nagu jutuks oli, tööd kindlasti ei saa lugeda tehtuks. Julgen siin anda avaliku lubaduse, et võtame spetsiifilise väikeettevõtte vaate ja uurime, kas selles suures plaanis on mingisuguseid valdkondi, mis tõepoolest võiks spetsiifiliselt neid aidata. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Oma ettekannet tehes te ütlesite, et teie usaldate Eesti ettevõtjaid. Aga nüüd võime meediast lugeda sellise plaani kohta, ma tsiteerin Postimeest: "Kui seni on Eestis kehtinud pangasaladuse põhimõte, mis tähendab, et riigiasutused saavad ligipääsu inimese või ettevõtte pangakonto andmetele siis, kui tema suhtes käib mõni menetlus, näiteks maksuameti poolt maksumenetlus või kuriteo uurimine. Nüüd tahab maksuamet kõikide inimeste ja ettevõtete pangakontode tehinguandmeid regulaarselt oma andmebaasist läbi lasta, et siis vaadata, ega keegi maksust kõrvale ei hoia."

Selline plaan ilmselgelt peegeldab täpselt vastupidist hoiakut: mitte usaldust Eesti kodanike ja ettevõtete vastu, vaid usaldamatust. Baasprintsiip on see, et kedagi ei usaldata. Ja kuna keegi võiks suli teha, siis me hakkame kõiki läbi valgustama, sisuliselt kõiki läbi puistama. Ma pakun teile võimaluse näidata oma usaldust Eesti ettevõtjate vastu ja öelda, et selline plaan on teile täiesti vastuvõetamatu.

Ma pean tunnistama, et tegemist on suhteliselt värske uudisega ja ma ei ole selle plaani detailidesse suutnud minna. Kindlasti ma teen seda ja siis kujundan ka oma seisukoha. Üldises vaates võin öelda seda, et andes selles süsteemis, mille nimi on Delta ja milles Eestis riigi ametlikku kirjavahetust peetakse ja tööd korraldatakse, regulaarselt allkirju erinevatele väljatöötamiskavatsustele ehk siis plaanis olevatele õigusaktidele, [ma tean], et korduv mantra seal on see, et me peame silmas pidama seda, kuidas see mõjutaks Eesti ettevõtete konkurentsivõimet. Nii see on tõesti. Aus vastus on, et ega siin ei ole lihtsat lahendust. On mingid kohad, kus sellele tuleb lihtsalt korduvalt tähelepanu juhtida ja loota, et tulevikus sellega rohkem arvestatakse, ja on mingid kohad, kust tuleb jalg jõulisemalt maha panna. Vaatame konkreetsesse kaasusesse sisse ja siis reageerime. 

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra aseesimees! Härra minister! Teie majandusplaanis nähakse majanduskasvu olulise [tegurina] väliskapitali sissevoolu, aga väliskapitalist on kasu ikkagi ainult siis, kui see suundub teadusmahukatele ja kõrge lisandväärtusega valdkondadesse. Vastasel korral juhtub niimoodi, et väliskapital tuleb Eestisse hoopis odava tööjõu tõttu ja hakkab siiatulnuna veel rohkem odavat tööjõudu nõudma – nagu praegu on, muide.

Teisalt, kui te seate eesmärgiks majanduse kahekordistamise, kas see on ikka adekvaatne eesmärk? Vaadake, majandust saate kahekordistada ka niimoodi, et toote odavtööjõuna 300 000 uut töötajat sisse, eks ole. Kas te ikka saate aru, et Eesti ettevõtluse eesmärk on Eesti inimeste heaolu suurendamine? Eesmärk peaks olema Eesti inimeste sissetuleku kahekordistamine, mitte majanduse mahu.

Need kaks asja käivad käsikäes. Eesti inimeste sissetulek ei saa kasvada lihtsalt tänu sellele, et seinast hakkab ühtäkki rohkem raha tulema. See saab kasvada ikkagi [koos majandusega]. Me pahatihti kipume seda unustama ja see teeb mulle tõsist muret – ilma liialdamata. Olen kohtunud päris paljude inimestega, kellel praktiline elukogemus ja ettevõttes töötamise või ka ettevõtte juhtimise valu ja kogemus puudub. See on väga õpetlik.

Aga selles mõttes me oleme sama meelt, et kindlasti ei käi kuskilt läbi mõte, et sadade tuhandete inimeste, lihtsalt odava tööjõu massi abil genereeritakse seda majanduskasvu. Riik toetab oma piiratud ressursside raames ainult neid ettevõtteid, mis suudavad kõrgemat lisandväärtust toota.

Samas, kui aus olla, siis me oleme teinud mõningaid erandeid, taganedes sellest [põhimõttest]. Üks näide on seesama õiglase ülemineku fond. Ka seal oli algne plaan väga kõrge keskmine palk ja väga kõrged lisandväärtuse nõuded. Kuna selgus, et kuigi palju selliseid ettevõtteid ei ole, kes nii lühikese ajaga selle investeerimisotsuse teeksid, siis mõnevõrra me nõudeid leevendasime. See puudutas investeeringuid turismisektoris, kus teadupoolest palk ei ole väga kõrge, samas see on kahtlemata oluline osa majanduskeskkonnast ja inimestele töö pakkujana. Aga reeglina on need toetused, mis Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse kaudu liiguvad, suunatud kõrgema lisandväärtusega ettevõtete toetamiseks.

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Siin kolleeg juba küsis selle ettepaneku kohta, mis puudutab pangakontode mass-skaneerimist. Samas, juba eelmisel aastal oli välja pakutud positiivse krediidireitingu idee, mis on palju mõistlikum ettepanek, aga seda realiseerida sel aastal ei jõua, kuigi plaan oli see, et see tuleb juba sel aastal kasutusse. Sinu vastutusvaldkonnas on teemad, mis puudutavad neid infotehnoloogilisi arenguid. Kas sa oskad põhjendada, miks riik jääb selliste arengutega hiljaks, aga samas teeb ettepanekuid, mis on palju kulukamad ja tunduvad olevat natuke vähem konstruktiivsed?

Kõike ma kindlasti ei oska põhjendada, aga ma küsin teie käest selle konkreetse arenduse detaile, millele te viitasite. Tahaks sinna sisse vaadata, milles konkreetsel juhul võis probleem olla. Aga tõepoolest, pisut üldistatult on see meie kõigi jaoks selline uue tasakaalu otsimise aeg, mis ei lõpe kindlasti selle aastaga ära. Mõtlen kõike, mis puudutab andmeid, andmete kasutamist ja turvalist hoidmist. Lähematel aastatel saab see olema üks fundamentaalseid küsimusi. 

Kui me vaatame kehtivat õigust, mis selle ümber hakkab formeeruma GDPR‑i nõuete ja just vastu võetud eIDAS 2 mõjul, siis see, mis sealt välja paistab, on väga keeruline ülesanne nii tehnoloogiliselt kui ka õigusloome mõttes. Ühelt poolt tuleb tagada inimeste andmete turvalisus, privaatsus, eriti sensitiivsete andmete puhul, nagu on terviseandmed, ja teiselt poolt võimekus neid andmeid kasutada selleks, et pakkuda paremaid teenuseid ja rakendada neid ka ärilistel eesmärkidel. 

Ma olen kindel, et vaidlusi tuleb palju, sest põrkuvad kaks sellist nagu vektorit või maailmavaadet. Üks suund on, et andmeid tuleb võimalikult palju kontrollida, koguda ja nende üle järelevalvet teostada. Teine suund on anda vabama toimimise ruumi, et teatud ärimudelid ja teatud teenused saaksid areneda. See on meile suur väljakutse, eriti võrreldes sellega, mis toimub Põhja-Ameerikas, ennekõike Ameerika Ühendriikides, kus revolutsiooni on oluliselt vähem ja innovatsiooni oluliselt rohkem.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea minister, te ütlesite, et Eesti ettevõtted vajavad tarku ja spetsialiseeritud oskustega spetsialiste, võõrtöötajaid. See on täiesti tõsi. Tegelikkus on aga absoluutselt risti vastupidine: me näeme, et see tohutu võõrtööliste mass on tegelikult madalalt kvalifitseeritud, need inimesed teevad lihttööd ja kisuvad kogu meie majandust, selle arengut ja innovatsiooni alla. Minu küsimus on see. Me vajame hädasti digitaliseerimist, automatiseerimist, robotiseerimist ja nii edasi ja nii edasi, et me suudaksime maailma konkurentsis vähegi sammu kaasa astuda. Mida olete teie ja praegune valitsus sellel alal ära teinud ja millised kavatsused on tulevikus?

Tänan küsimuse eest! Kahtlemata on kogu digiarengu valdkond ja selle edasine edenemine Eestis fundamentaalse tähtsusega. Ma juhtisin sellele ka ettekandes tähelepanu. Sisuliselt sai töö planeeritud niimoodi, et tõepoolest keskkond on dünaamiline, palju hakkab muutuma nii õigusruumis kui ka tehnoloogiate vallas. Me elame sama murrangulisel ajal, nagu oli 1990-ndate lõpp, 2000-ndate algus, kui terve hulk tehnoloogiaid võeti laboritest, uurimisinstituutidest ja ülikoolidest massikasutusse. Täpselt samasuguste väljakutsete ees seisame praegu. 

Selleks, et selles dünaamilises ja tehnoloogiliselt keerulises olukorras teha õigeid otsuseid, sai ministeeriumis kokku lepitud, et 2023. aasta me pühendame nii-öelda mõtestamise tööle. Mingisugused raamdokumendid olid selleks küll olemas, aga eelmise aasta jooksul me tegime värsked teekaardid valmis. Ja need on sellistes olulistes suundades nagu andmed – kogu see andmemajandus, millest siin on täna pikalt juttu olnud –, tehisintellekti kasutus ja võimalikud arendused, samuti riskid e-identiteedi puhul, mis on meie digiriigi toimimise alus. Me ei tohi seal tehnoloogilistele arengutele jalgu jääda. Ja loomulikult on läbiv teema küberturvalisus. Nii et meil on neli värsket sisulist dokumenti olemas. 

Ma siin ühele esimestest küsimustest vastates andsin ülevaate, miks nende dokumentide olemasolu on vajalik. Kui me vaatame, kuidas Eesti riiki eelarvelises mõttes juhitakse, siis nende dokumentide alusel me saame täie [kindlusega] nii sisuliselt kui ka tehnoloogiliselt minna järgmise riigi eelarvestrateegia läbirääkimistele. Meie sõnum on, et praegu on see aeg, kus nii digitaalsesse baasinfrastruktuuri, nii küberturvalisusse kui ka andmemajanduse korrastamisse on õige aeg investeerida, sest need on tõepoolest nii tuleviku riigivalitsemisele kui ka ettevõtlusele äärmiselt olulised arendused. 

See on selline üldine kokkuvõte. Aga jällegi, ühe üleskutse ma juba tegin Keskerakonna fraktsioonile, ka EKRE fraktsioonis ei ole käinud. Hea meelega annan ülevaate, mis meil mõttes on ja mis reaalses elus toimub.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Bolti debatt oli meil mineval nädalal ja seal Margus Tsahkna ütles, et valitsuskoalitsioonis teie koalitsioonipartnerid kardavad Reinsalu ja selle tõttu enne Euroopa Parlamendi valimisi ei juleta migratsioonireeglite leevendamise eelnõu esitada, aga seda tehakse kohe pärast. Kas Tsahkna informatsioon selles debatis oli pädev? Kas selliseid vestlusi on koalitsioonipartneritega olnud? Ja b: kas valitsus plaanib migratsioonireeglite leevendamise eelnõu pärast Euroopa Parlamendi valimisi esitada? Ja c: milline selle sisu on? 

Ja teine asi, ma siiski paluksin teilt hinnangut. Te rääkisite ettevõtete konkurentsivõimest, aga see puna-Hiina personaalne riik, mida nüüd Reformierakonna juhtimisel hakatakse ehitama, et moodustada päringuteks kõigi eraisikute, kõigi inimeste pangakontode superbaas. Mis on teie seisukoht? Kas see langeb kokku Eesti 200 filosoofiaga personaalsest riigist kui suurandmete töötlemise keskkonnast?

Hakkaks tagumisest otsast peale. Jah, see on ka üks suur põhimõtteline vaidlus või otsustamise koht, mispidi laiemas plaanis edasi minna. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja sealsete andmevaldkonna inimeste vaade on see, et me juba ehitame seadet, mille nimi on andmejälgija. See juba toimib ja selle arendamisega võiks edasi minna. 

Küll aga on meil selle konstrueerimisel 180 kraadi vastupidine soov võrreldes sellega, mis toimub puna-Hiinas. Üks nägemus on see, et selle kasutamine peaks olema tegelikult kohustuslik kõikidele riigiasutustele. See loob võimaluse, et kõik inimesed, kelle andmeid on ühel või teisel kujul avalik sektor pärinud, saavad sellest selge ja arusaadava ülevaate koos põhjendustega. See on see, mis mulle personaalselt tundub õige ja ma arvan, et haakub ka Eesti 200 maailmavaatega. 

Igasuguste muude keeruliste tehnoloogiliste lahenduste konstrueerimine, mis annavad riigile parema kontrolli, loomulikult paneb häirekellad põlema. Samas teiselt poolt on nagu ikka küsimus mingisugustes siseturvalisuse küsimustes. Me ju tahame, et Eesti õiguskaitseorganitel oleks juurdepääs päris suurele hulgale informatsioonile, et nad saaksid teatud otsuseid teha. Ja ma veel kord markeerin, et tehnoloogiline võimekus, mis tekib, et inimeste tegevust seirata, muutub lähiaastatel suurusjärgu võrra. Kuhu me siin ennast asetame, see peab töö käigus selguma. (Urmas Reinsalu kommenteerib saalist.) 

Aitäh! 

Pean tunnistama, et ma ei tea täpselt, millisest avaldusest jutt käib. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on plaan ja väga konkreetne ettepanek, mida me oleme juba mõnda aega menetlenud. See on tööjõukvoodile muutuva osa loomine, juurdepanemine 0,1% majanduslanguse ajal ja 0,2% siis, kui majandus kasvab üle 3%. See tõepoolest on töös. Ja ma just siinsamas küsimustele vastates kurtsin, et minu arvates oleks võinud sellega juba ammu edasi minna, sest mingit sisulist ohtu see Eesti riigile ei kujuta. See on läbi räägitud ja mida kiiremini me selle rakendame, seda kiiremini toob see hõlpu maksutulude seisukohast.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Digiturvalisus ja korralikud andmebaasid on muidugi head asjad, aga te ei vastanud mu küsimusele. Teie koalitsioonipartnerid on sisserändekvoodi puhul teinud 20 erandit. Põhimõtteliselt meil puuduvad igasugused piirangud ja ettevõtjad kasutavad seda ära just nimelt odava ja kvalifitseerimata tööjõu sissetoomiseks. See pärsib otseselt meie ettevõtete tehnoloogilist arengut, digitaliseerimist, automatiseerimist, robotiseerimist ja nii edasi. Kõik ülejäänud maailma maad toetavad oma majandust, panustavad sellesse, et just seda valdkonda, tehnilist ja tehnoloogilist arengut hoogustada. Ma küsin uuesti: mida meie valitsus on teinud, et meie ettevõtlust selles valdkonnas toetada? Ja kas kavatsetakse üldse midagi teha, et meie konkurentsivõime säiliks või kasvaks?

Aitäh!

Jaa, kindlasti kavatsetakse. Me ikka ei saa päris hästi sellest seosest aru. Need inimesed, kelle ärimudel Eestis või kuskil mujal baseerub odaval tööjõul, võimalikult odaval tööjõul, need kindlasti ei hakka riigi toel äkki süvatehnoloogia ja innovatsiooniga tegelema. Nii see lihtsalt ei ole praktilises elus. Küll aga tõepoolest on Eestis sellised ettevõtted olemas, kes sellega tegelevad, ja neid me tõesti tahame toetada. Toon teile kolm näidet, millest siin täna juba juttu oli ja mis on rakendunud. 2024. aastal toetab riik ettevõtete teadus‑ ja arendustöötajate palgakulusid 6 miljoni euro ulatuses. Teadus‑ ja arendustöötajate eest makstud tulumaks tagastatakse ettevõtetele. See on just selleks – mitte ainult mina, vaid ka ametnikud, kes selle valdkonnaga tegelevad, oleme ettevõtetega suhelnud –, et võtta ettevõtetelt palgasurvet maha ja innustada neid rohkem palkama kõrgelt kvalifitseeritud teadustaustaga inimesi, et nad saaksid selles innovatsioonitsüklis edasi liikuda. See on üks konkreetne näide.

Ja teine, sellest oli siin ka juttu, et meil oli natukene toimetamist sellega, et meede säiliks, aga õnnestus rahvusvahelise tuumauuringute organisatsiooniga liitumine, mis jõuab õige pea Riigikokku. Tõsi, selle liikmemaks kasvab märkimisväärselt, aga selle liitumise mõte on see, et tänu liikme staatusele on Eesti ettevõtetel võimalik osaleda nendes hangetes, mis CERN välja kuulutab. Need on ennekõike kõrgtehnoloogilised hanked. Täpselt sama asja teeme, värskendasime just oma suhteid Euroopa Kosmoseagentuuriga. Tõepoolest rõõmustav on tõdeda, et äsja tehti kokkuvõtteid ja Eesti ettevõtete tagastusprotsent on 1,37. Me saime 37% raha rohkem tagasi, kui me liikmemaksu makstes sinna panustame. Sellised sammud puudutavad konkreetselt innovatsiooni.

Mis puudutab erandeid Eestisse sisserände puhul, siis ma pean tunnistama veel kord, et ma ei ole selle valdkonna spetsialist. Meede, mis kindlasti on töötanud, on IT‑töötajatele, start-up töötajatele kiirmenetlus viisade saamisel. Seal on ju terve hulk piiranguid ees, eks ole, millistel tingimustel ja millisest palgast alates, aga see on tõepoolest neid ettevõtteid toetanud. Selles valdkonnas käib kiire ja globaalne talendijaht ja kui Eesti suudab paindlikud viisatingimused välja pakkuda, siis ma arvan, et sellest on kasu.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma sain natuke aega tagasi väga kurja kirja. Teie olete infotehnoloogiaminister ja teatavasti teate, et Maa-ametis mindi üle sellisele uuele süsteemile, kus kodanikul on võimalik ise andmeid uuendada. Üks kodanik kirjutab, et näed, 1. aprillist pidi see asi jõustuma, aga praktiliselt mitte midagi teha ei saa, kogu aeg tulevad mingisugused error'id ette. Ja ta pika kirja lõpus küsib, kes on see idioot, kes sellise süsteemi laskis tööle panna ja vana süsteemi lõpetada. Praegu ei ole isegi käsitsi võimalik andmeid [muuta]. Nüüd tulevad suvepuhkused peale. Kuidas on see võimalik? Teie olete IT-minister ja süsteem ei toimi, kuigi seda on tegelikult lubatud. See pidi juba 1. aprillil tööle hakkama, aga kõik asjad seisavad.

Jah, kurb kuulda. Mõneti on see paratamatus, et mõned keerulised arendused rakendusfaasis tõrguvad. Loodetavasti see tehakse korda. Konkreetse kaasusega, ma pean tunnistama, ma ei ole kursis. Kindlasti infotehnoloogiaminister ei tegele Eestis kõikide riigiasutuste arendustega. Ma arvan, et pigem on see karjuvväike osa, millega mina kursis olen – ennekõike sellega, mida tehakse MKM-i valitsemisalas ehk Riigi Infosüsteemi Ametis. Maa-amet on on põllumajandus- ja regionaalministeeriumi vastutusalas. Ma loodan, et nad saavad selle asja kiiresti korda, muudmoodi ma ei oska sellele vastata. Aeg-ajalt ikka juhtub, loodame, et see on mingi lihtne kaasus, mitte keeruline.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Selgituseks, et küsimuse esitamiseks on end registreerinud ka Mart Maastik ja Jaanus Karilaid, aga kasutades analoogiat arutelu võimatusega, kasutaksin sõnapaari "küsimise võimatus" küsija puudumise tõttu saalis. Sellega oleme selle faasi lõpetanud. 

Head kolleegid! Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeinik, palun!

Hea istungi juhataja! Austatud minister! Tõepoolest, nagu te mainisite oma vastustes, peamine probleem Eestis praegu on majanduse käekäik. Langeva majanduse peamine põhjus on valed otsused maksude osas: automaks, käibemaksu tõus ja nii edasi. See on pärssinud majanduse arengut ja tõepoolest sellest august on väga raske välja saada.

Kuid kui rääkida teie vastutusvaldkonnast, siis lähimate aastate jooksul lisab näiteks tehisintellekt erinevate riikide majandustoodangule kümneid protsente. Euroopa Liit suuresti jääb sellest ilma. Euroopa Liit muutub maailma kontekstis provintsiks ja Eesti omakorda muutub Euroopa Liidu sees provintsiks. Kui me vaatame riigisektori investeeringuid tehisintellekti, siis me oleme Euroopa Liidu arvestuses kolmandal kohal altpoolt. See iseenesest leiab kajastuse ka meie e-riigi arengutes. Meie ametnike arv kasvab, meie teenuste kvaliteet pigem langeb. Olukorras, kus erasektor dirigeerib rutiinseid ülesandeid tehnoloogia [arendamiseks], meie võtame inimesi juurde.

Teie mõtted iseenesest on ju väga õiged. Paraku me peame arvestama sellega, et valimised on toimunud juba pea poolteist aastat tagasi ja praegu on natuke liiga hilja alustada sellise pika plaani arutelusid. Teie erakonnakaaslane Igor Taro ütles eelmise nädala läbirääkimistel, et Eesti 200 hakkabki seda pikka plaani järjekordselt kirjutama. Tänases maailmas, kui sa ei tegutse piisavalt kiiresti, oled põhimõtteliselt konkurentsis kaotanud. Iga otsus tegelikult on parem, kui otsuse mittetegemine.

Kui rääkida konkreetselt teie valdkonnast, siis neid otsuseid lihtsalt ei ole. Personaalse riigi idee on kahtlemata õige, aga samme, mis oleks seal tehtud, lihtsalt pole. Kui me võtame suvalise sektori, näiteks meditsiini, siis personaalne riik võiks seal päästa elusid. Iga aasta me saaksime päästa inimesi, kes saavad arstivisiidi kutse selle pärast, et nad on riskigrupis. Paraku ühtegi initsiatiivi selles valdkonnas ei ole tehtud. Pilootprojekt geenitestimises on tehtud oma kümmekond aastat tagasi. Selle tulemused on olemas, aga nende tulemuste baasil ei ole riik ühtegi teenust loonud. Või Eesti.ee: selle asemel, et proaktiivselt tuletada sulle meelde, mis sul tegemata on, näiteks, ma ei tea, lasteaiakoha valik, registris muudatuse tegemine, on see endiselt eelmise sajandi teenus.

Kui mõelda, mis on sellise aeglase arengu põhjus, siis ilmselt jah, tõsi, nagu teiegi mainisite, mõistlikum on seda küsida Kaja Kallase käest, kes ei tunne väga elavat huvi …

Ma võtaksin lisaaega ka.

Kolm minutit lisaks.

… kes ei tunne huvi selle vastu, mis toimub teie valdkonnas. Ta pigem räägib sellest, et meie e-riigi teenused muutuvad keerulisemaks ja kallimaks ja Eesti riik ei saa nende süsteemide ülalpidamisega hakkama. Aga see on vaid osaliselt Kaja Kallase probleem. Probleem on ka selles, et minister peaks ikkagi olema hea müügimees ja suutma enda visiooni ka valitsuses maha müüa. Kui te ei suuda seda, siis keegi teine ju seda teie eest teha ei saa.

See ei käi nii, nagu Eesti 200 poliitika on viimastel aastatel käinud. Erakond ei ole ju idufirma, mis peab investoritele võimalikult kiiresti raha tagasi maksma. Kui erakond saab toetuse, kui tema maailmavaade saab toetuse, siis see ei tähenda seda, et ta peab selle selle eest mingit tööd tegema. Kui me räägime siin Nortali konsultatsioonidest, kui me vaatame seda, mis on platvormitöö direktiiviga juhtunud, siis see ei ole poliitika tegemise viis, mis teie usaldust valitsuskabinetis tõstab ja teie sõnale kaalu annab.

Mu aeg saab küll otsa, aga kui veel platvormitöö direktiivist rääkida, siis see on valdkond, kus Eestis on tööl kümneid tuhandeid inimesi. Iga päevaga lisandub neid juurde. Ja teie sõnum ka siin saalis täna oli see, et igasugune maksustamine, igasuguste sotsiaalgarantiide andmine pidurdab selle sektori arengut. See on tõsi kahtlemata, aga kas tõepoolest teie arvates on mõistlik, et mingisugune abstraktne taksojuht on rooli taga 12 tundi päevas, puhkust tal ei ole, ravikindlustust tal ei ole, aga selle eest on sektori areng kiire? See ei ole asi, mida peame meie Riigikogus ja teie peate valitsuses enda inimeste jaoks tegema. Juhul, kui on soov alustada debatti, siis see debatt ei saa ju piirduda Eesti 200 tagatoaga. See peaks hõlmama vähemalt koalitsioonipartnereid, aga Riigikogus on ka opositsioon olemas.

Nii et lühidalt: kui minister ei suuda enda visiooni valitsuses kehtestada, kui poliitika tegemise viis ei ole läbipaistev, siis keskfraktsiooni hinnangul võiks see minister tõepoolest, nagu te ka ise ütlesite, anda selle töö tegemise võimaluse järgmistele üritajatele. Võib-olla läheb paremaks, aga peaasi, et areng läheks kiiremaks. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kaheksa minutit kokku.

Tiit Riisalo! Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa vaade on selline, et keskset vastutust meie riigi valitsuse kehva majandus- ja rahanduspoliitika ning sellest johtuva ebastabiilsuse eest kannab valitsus tervikuna, ennekõike peaminister. Seetõttu on esmane väljendada umbusaldust peaministrile ja valitsusele tervikuna. Aga loomulikult, sellest loogikast johtudes avaldame me umbusaldust ka kõigile Kallase valitsuse liikmetele, kes on kaasvastutavad selle poliitika eest. 

Tiit Riisalo tegi siin viite, et turismisektori täiendav maksustamine oli kehva – see, mis tehti käibemaksu tõusuga. Aga ma mäletan, mida Tiit Riisalo ütles, kui seda tehti. Ainukene kommentaar oli, et sa vestlesid Riia linnapeaga ja Riia linnapea naeris selle peale. See oli siis majandusministri reaktsioon: näed, lätlane, kes tegelikult on meie vahetu konkurent rahvusvahelises turismis, rõõmustab.

Ja millised on reaalsed numbrid, kui me suumime seda [pilti]? Esimese kvartali majanduslangus Eestis – 2,4%, esimese kvartali majanduskasv Lätis – 0,9%. Loomulikult, seda mitte üksnes turismi käibemaksu, vaid ka rea teiste mõjude tulemusena. Keskne [põhjus] on ikkagi olnud valitsuse regulatiivsed otsused ja otsustamatus. See ongi minu meelest ametis oleva majandusministri põhivastutus, et nendes asjades, mida see valitsus ajab – see puudutab valitsuse majandusvaenulikkust, see puudutab maksupoliitikat, puudutab majanduse elavdamise [mitte]toetamist –, majandusminister ei ole valitsuses kuidagi meie majanduse ja meie ettevõtluse huvisid kaitsnud. Ainukene voorusevöö või kaitsekilp on olnud see visioonidokument, mis koostati, aga sellele andis ühelauselise ja ühemõttelise hinnangu ametis olev peaminister, kes ütles, et seda ei ole mõtet valitsuses arutada, see ei ole valitsuse poliitika osa. 

Majandusminister selgitas meile, et seda on võimalik realiseerida paralleelselt põranda all, nii-öelda revolutsioonilisel meetodil. Aga see on iseloomulik kogu selle valitsuse poliitikale. Ja seda rabedust ja prognoosimatust meie keskkonnas paraku tajuvad ka ettevõtjad.

Tänast värsket infot kommenteerides majandusminister ütles, et see tervikuna nagu ei ole tema asi – see välisvahendite kasutamine. Sama ütles mulle ka rahandusminister, et välisvahendite kasutamine ei ole tema asi, valdkonnaministeeriumid kasutavad. Valdkonnaminister ütles, et see tervikuna ei ole tema asi. 

Milline on tänane olukord, kui me räägime meie majanduslangusest? Eelmisel aastal jäi planeerituga võrreldes välisvahendeid kasutamata 500 miljoni euro ulatuses. Kui see oleks kasutatud, oleks riigile laekunud maksutulu üle 100 miljoni euro. Jätan kõrvale veel selle kasu, mille oleks saanud majanduse elavnemisest. Sellel aastal on välisvahendite kasutamist planeeritud 1,755 miljardi euro ulatuses, esimese kvartali seisuga on sellest kasutatud 6%. Ma näen, et haridusminister naerab. Haridusministeerium ei ole suutnud isegi, kuigi meil on see eelarveperiood juba poole peal, ära kinnitada määrusi 42% haridusministeeriumi hallatavate Euroopa Liidu vahendite kohta aastail 2021–2027. Tervikuna see tähendab seda, et sajad miljonid eurod jäävad meie majandusse suunamata. 

Konkreetne näide on korterelamute renoveerimise programm, mis sellel aastal oleks võinud majanduses täiendavaid töökohti luua ja tekitada täiendavat maksutulu riigile ja ehitussektorit elavdada. Valitsus planeerib alles augustikuul selle meetme avada, mis tähendab, et sellel aastal mingit reaalset mõju majandusele ei tule. 

Üks küsimus puudutab tasusid ja koormisi meie tööstusele. Retoorikas on majandusministri dokument väga ilus, tegelikkus on selline, et kui kõneleda Eesti töösturitega, siis see ebastabiilsus, mis on tekitatud nii planeeritava plaanimajandusliku kliimaseadusega kui ka järsult kerkivate tasude, koormistega, maatulundusmaa maksu tõusuga – see kõik tegelikkuses, reaalsuses paraku, kogu lugupidamise juures, härra majandusminister, on karjuvas vastuolus teie visiooniga, ka nende ju suures osas sümpaatsete ideedega, mida te esitasite, mida võiks teha, kui, ma ei tea, Reformierakonda ei oleks valitsuses või mingid muud takistavad tegurid puuduksid. 

See on minu meelest meie majandusministri kõige suurem ja tõsisem probleem. Meil puudub riigi majanduspoliitika, mis leevendaks majanduslangust ja viiks Eesti majanduse tõusule. Majandust ei vii tõusule maksutõusud. Ettekujutus, et nüüd riik hakkab looma puna-Hiina stiilis andmebaasi, kuhu kõigi inimeste ja ettevõtete pangaandmed koondatakse kokku, ja selline personaalne riik võiks olla riigile täiendava tulu teenija, niisugune moodne lahendus – ma arvan, et see visioon ei vasta Eesti inimeste arusaamale vabadusest. 

Siin ei olegi vaja mingit lisapõhjendust, et kas see on ratsionaalne. Majandusminister ütles, et ta uurib, ta süveneb detailidesse, eraldi luuakse andmevalvur, kes hakkab jälitama ametnikke, kes tegelikult nendele inimeste pangakontodele peaksid ligi pääsema. Ma arvan, et see on vale ja tehnokraatlik mõtteviis, et üldse sellesse paradigmasse sisse minna. Isamaa selle ettepaneku lükkab jäigalt tagasi. 

Siin oli ka rida etteheiteid, mis puudutasid konkreetseid tegevusriske ning ärihuvide ja avalike otsuste põimumist. Ma arvan, et majandusminister ei andnud paraku praegu rahvaesindusele veenvaid selgitusi, nii nagu ta varem ei ole neid andud avalikkusele. Aga kokkuvõttes võib eeldada, et see umbusaldusavaldus, olenemata sellest, kas koalitsioon osaleb siin saalis või osale, absoluutset parlamendikoosseisu häälteenamust ei saa. 

Aga ma tahaksin tegelikult majandusministrile panna tõsiselt südamele, et teil on rteaalajas vastutus meie majanduse eest. Üks asi on pikkade arengudokumentide koostamine, aga teine asi on praeguse majanduslanguse ajal praktiliste otsuste tegemine. Ja kui ei olda suuteline tegema positiivseid otsuseid, siis on mul üks lihtne soovitus, härra majandusminister. Olge selleks tõkendiks, püüdke olla selleks tõkendiks, mis takistab seda valitsust tegemast lollusi. Ja seadke Kallasele ultimaatum. Ta ainult kaugelt mõjub sellisena, otsekui te ei saaks tema tahte vastu minna. Ähvardage teda, et te lähete ametist ära, kui valitsus ei lõpeta majandusvaenulikku poliitikat. Kõik! Lühike ja selge sõnum! 

Küsimus ei ole praegu umbusaldamises või umbusaldamatuses, kuigi selle valitsuse poliitika ei vääri sekundikski usaldust. Küsimus on selles, et me peame põhimõtteliselt korrigeerima oma käitumist. See ei ole okei, mis suunas me liigume, see ei ole okei, mis suunas see valitsus on liikunud. Ja kogu selle loogika taustal, et ettevõtjad teie dokumenti armastavad ja kiidavad, on mul üks küsimus. Te olete ju rääkinud ettevõtjatega ja need sõnad ei kannata trükimusta, mida nad ütlevad valitsuse majanduspoliitika ja rahanduspoliitika kohta. Te teate suurepäraselt, nii nagu mina tean, teie teate …

Aitäh! 

Siin ei ole mõtet ehitada fiktiivtegelikkust. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Martin Helme küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! No siin on meil nüüd kõige ehedam näide kõrges ametis olevast inimesest, kes pole mitte kunagi oma elus mitte ühegi oma sigaduse eest pidanud vastutama. Ükskõik, mis käki kokku keerad, ükskõik, mis pahandusega hakkama saad, ükskõik, mis kahju avalikkusele teed, irvitad näkku ja ütled: "Aga mis siis? Teie arvate, et see oli huvide konflikt, aga mina ei ole sellega nõus. Meil on eriarvamus. No ja siis? Elu läheb edasi." 

Ta on olnud kõrgetes ametites. Ta oli president Kersti Kaljulaidi sisepoliitikanõunik ja tegi seal sigadusi. Nüüd on ministriametisse saanud, teeb siin sigadusi, aga irvitab parlamendile ja avalikkusele näkku: "Aga mis siis?" Sest vastutama ei ole pidanud kunagi, karistada ei ole sigaduste eest saanud kunagi. Siis tekibki selline tunne, et ma võin teha, mida ma tahan, ma ei pea muretsema, et midagi läks valesti, näiteks kui ma palkasin lobisti. "Jäime vahele? Aga mis siis?! Mis te teete mulle? Lasete lahti või? Hahahaa! Jättis registreerimata lobistlikud kirjad? Inimlik eksitus! Mis siis? Mis te teete mulle? Lasete lahti või?!" Igatahes ei lase lahti peaminister, ei lase lahti ka parlament ehk koalitsioonisaadikud. Miks ei võiks siis sigatseda? 

Probleem ei ole ju selles, et Bolt tegi lobi. Ma ei seedi Bolti. Ma ei seedi neid puupäiseid väntajaid, keda meil nimetatakse üliõpilasteks. Kogu see majandusmudel on minu meelest püramiidskeem. Aga las nad teevad oma lobi! See on põhiseaduslik õigus oma ärihuvide eest seista, see on kõik normaalne. Normaalne ei ole see, et ministeerium, minister palkab lobisti maksumaksja raha eest, meie raha eest ministeeriumi seinte vahele seda lobi tegema. See ei ole normaalne! See ei ole eetiline! 

See ei tohiks olla ka seaduslik. Meile siin tehakse hookuspookust ja öeldakse, et juriidiliselt on kõik korrektne. Teeb tagantjärgi mingid deklaratsioonid ära ja näete, polegi probleemi! On ikka probleem! Võetakse tööle ühe konkreetse ettevõtte ja laiemalt ühe valdkonna lobist, kes maksumaksja raha eest hakkab tegema ministeeriumis avalikku poliitikat, hakkab võitlema seal Euroopa direktiividega. Esimest korda elus Eesti võitleb Euroopa direktiividega! Meie maksame selle kõik kinni, selle poliitika kujundamise. 

Siis mätsitakse kinni, et see inimene on olnud varem selle ettevõtte palgal, et ta on saanud sellelt ettevõttelt majanduslikku hüve ehk optsioone. Ärge tulge rääkima, et optsioonid ei maksa mitte midagi, on väärtusetud asjad! Kui nad oleks väärtusetud asjad, vabandust, siis miks neid jagatakse? Need ei ole nätsupabereid, mida teises klassis koguti. 

Kõike seda mätsitakse kinni. Ja kui jäädakse vahele, siis nahaalselt vaadatakse meile otsa ja öeldakse: "Aga mis siis? Tegime sigadust, no ja siis?! Mis te meile teha saate? Me oleme liberaalne režiim, keegi ei hakka meie külge!" 

Mis me nüüd arvame, et täna teeme selle umbusaldushääletuse siin ära ja läheb paremaks? Ei lähe paremaks. Karistamatuse tunne sai ju kinnitust. Võib veel rohkem sigatseda, võib veel vähem varjata seda, et sa sigatsed. Nii jäädakse riigist ilma.

Suur tänu! Koos sellega, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Asume hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, umbusalduse avaldamiseks majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalole on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen hääletusele umbusalduse avaldamise majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalole. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt oli 23 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid 0. Riigikogu ei avaldanud majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalole umbusaldust. 

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini, Aleksei Jevgrafovi ja Vadim Belobrovtsevi 29. aprillil 2024. aastal esitatud arupärimine nr 629 platvormitöö direktiivi kohta. Palun arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun! Üks hetk, Anastassia, vabandan sinu ees. Ma ei pannud tähele, Kalle Grünthal, et sul on protseduuriline küsimus. Palun!

Aitäh! Ma vaatasin praegu, et Tiit Riisalole ei avaldatud umbusaldust. Vanasti oli niimoodi, et kui umbusaldus ministrile kukkus läbi, siis viisid kõik fraktsioonid talle lilli. Küsin, mispärast Reformierakond ega mitte keegi teine praegu talle lilli ei viinud. Kas teil ei ole hea meel, et minister jäi ametisse?

Hea kolleeg, ajad on muutunud ja see ei ole protseduuriline küsimus. Palun, Anastassia Kovalenko-Kõlvart!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Antud arupärimine puudutab platvormitöö direktiivi, mille kohta juba umbusalduse arutluse käigus esitati päris palju küsimusi. Aga ma arvan, et tegelikult päris kõigile me vastuseid ei saanud. Kahjuks on tänaseks teada, et platvormitöö direktiivi torpedeerimise taga oli Bolti lobitöö. Ja üks oluline moment, mida tegelikult on väga vähe mainitud, on see, mida see direktiiv puudutas. 

Esiteks, platvormitöö mõjutab kümneid tuhandeid Eesti elanikke. Platvormitöö direktiiv puudutas just seda, et kõik need töötajad saaksid sotsiaalsed garantiid, näiteks ravikindlustuse, [ja seda] – ma vabandan väljendi pärast –, et neid ei koheldaks kui orje. Ja nende põhimõtete vastu kahjuks seisid majandusminister ja ka Eesti 200 poliitikud. Tänaseks on teada, et kõik need arutlused toimusid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis kinniste uste taga, ja selle kohta on ilmnenud mitmeid uusi infokilde. 

Üht momenti tahaksin ma eraldi mainida, sest sellest oli meedias natukene juttu. Kuidas üldse oli näha, et just Eesti 200 on sellega seotud? Ma arvan, et selle puänt oli siis, kui ma osalesin Euroopa Liidu asjade komisjoni istungil, kus komisjoni esimees Liisa-Ly Pakosta otsustas, et platvormitöö direktiivi teemat lihtsalt ei arutata. Ta ütles selgelt välja, et meil pole olemas valitsuse seisukohti ja ärme seda teemat aruta. Kui ma küsisin, mille jaoks me üldse komisjonis kokku saime, [ja pakkusin, et] teeme siis komisjoni arvamuse ja saadame selle valitsusele, siis kõik minu ettepanekud lihtsalt [lükati tagasi]. 

Sellel oli veel üks põhjus, miks ei lastud ühtegi ettepanekut hääletada. Tegelikult olid ka Eesti 200 koalitsioonipartnerid teisel meelel. Ka Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide jaoks oli täiesti arusaamatu, millega Eesti 200 tegeleb. Seda oli väga selgelt komisjoni istungil näha. Pärast [saab] protokolliga tutvuda, kui keegi seda soovib. Tegelikult näidati ka ERR-is, ma mäletan, et mitmed poliitikud ei saanud aru, mis toimub. 

Aga tänaseks me teame, mis toimus. Me teame, et Bolt käis eraldi palumas, et Eesti ei võtaks seda direktiivi vastu. Minister ütles ühes oma vastuses, et antud direktiiv ei sobinud suurele osale Euroopa Liidu liikmesriikidele. See tegelikult ei olnud nii. Minister Riisalo osales hääletusel, kus tema hääl oli otsustav. Ta jäi erapooletuks ja seetõttu tol hetkel seda direktiivi vastu ei võetud. See võeti muidugi hiljem vastu. Aga [see oli] täiesti arusaamatu. Andrei Korobeinik saatis [selle kohta] ka eraldi kirjaliku küsimuse. Mitte mingit vastust [küsimusele], miks sellised arusaamatud sammud toimusid, ei [tulnud]. 

Ja täna soovime [saada] vastuseid küsimustele. Esiteks, mis olid need sisulised põhjused, miks Eesti ei toetanud platvormitöö direktiivi esimesel hääletusel? Kuidas on niimoodi, et saadi kokku Bolti esindajatega, aga mitte midagi kirja ei läinud? [Ei läinud kirja,] mitu kokkusaamist tegelikult oli, kellega ja mis oli nende kokkusaamiste sisu. Kas minister saab meile täna seda selgitada? Millised on üldse ministeeriumi protseduurid lobitöö läbipaistvuse tagamiseks ja huvide konflikti vältimiseks? 

Samuti on küsimusi Sandra Särava kohta. Tänaseks me teame, et ta omab mitmeid Bolti optsioone. Mis on nende optsioonide tingimused? Mis on nende optsioonide ligikaudne hind hetkel? Väga huvitav on ka see, kuidas ministeerium tagab, et ametnike isiklikud huvid ei mõjuta nende ametialaseid otsuseid. Mind isiklikult huvitab ka see, kas oli antud eraldi suuniseid Liisa-Ly Pakostale torpedeerida seda arutlust Euroopa Liidu asjade komisjonis [ja kas minister oli teadlik sellest]. 

Aitäh! 

Ja muidugi, kuidas kavatseb valitsus edaspidi käsitleda olukordi, kus riiklikud huvid võivad põrkuda eraettevõtjate ärihuvidega? Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli majandus‑ ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo.

Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tõepoolest, arupärimine nr 629 on esitatud platvormitöö direktiivi menetlemise kohta. Siin on kokku kaheksa küsimust ja kõigile nendele küsimustele ma vastan. 

Esimene küsimus: "Mis olid sisulised põhjused, miks Eesti ei toetanud platvormitöö direktiivi esimesel hääletusel Euroopa Liidu nõukogus?" Vastus. Vaatame ajas veidi tagasi. Eesti seisukohad platvormitöö algatuse kohta kinnitati umbes kahe aasta eest Vabariigi Valitsuse istungil ning Riigikogu sotsiaalkomisjonis ja Euroopa Liidu asjade komisjonis. Eelnõu üldine lähenemisviis kiideti heaks 12. juunil 2023. aastal EPSCO nõukogu istungil. Selle tekstis oli välja toodud, millised kriteeriumid peavad olema täidetud, et platvormi kaudu töötav isik liigituks töölepinguliseks töötajaks, ja need kriteeriumid olid väga lihtsalt täidetavad. Juba sellest hääletusest jäi Eesti kõrvale vastavalt varasemalt kinnitatud seisukohtadele, kuivõrd Eesti eesmärk oli, et töölepingut ei eeldataks põhjendamatutel juhtudel. Kompromisstekst esitati Euroopa Liidu alaliste esindajate komitee istungil 16. veebruaril 2024. aastal, kuid kokkulepe ei pälvinud liikmesriikidelt ka siis piisavalt toetust, kuigi tekst oli muutunud, sealhulgas olid eelmainitud kriteeriumid selleks ajaks tekstist välja võetud. Eesti jäi ka siis kokkuleppe hääletusel erapooletuks, sest nii meil kui ka teistel liikmesriikidel oli endiselt tekstiga muresid.

Eesti suurim mure oli esiteks seotud algoritmilise juhtimisega. Eelnõus oli põhjendamatult piiratud automaatsete otsuste tegemist ning nõuti, et neid peab tegema inimene. Ettepanek oli sõnastatud täpsemalt nii, et iga otsuse piirata lepingulist suhet ja platvormitööd tegeva isiku kontot või need peatada või lõpetada või muu samaväärse kahju tekitava otsuse peaks alati tegema inimene. See jättis ruumi väga erinevateks tõlgendusteks, [kaasaarvatud selliseks,] et peaaegu iga praegu algoritmi [põhjal tehtav] otsus oleks pidanud justkui [tehtama] inimeste järelevalve all. Samas sõltub platvormitöö tõhusus sageli just protsesside automatiseeritust. See säte võinuks kaasa tuua põhjendamatuid viivitusi ja pikendada protsessi suure hulga töötajate jaoks.

Teiseks ei olnud Eestil veendumust, et töölepingu õigusliku eelduse kehtestamise tingimused oleksid taganud piisava õiguskindluse. Selleks ajaks oli küll loobutud ettekirjutatud kriteeriumitest ja direktiiv jättis kriteeriumite sisu iga riigi enda otsustada. Me nägime, et see lahendus looks Euroopas nii-öelda lapiteki, kus üleeuroopalised platvormiettevõtted on silmitsi 27 erineva süsteemiga. See tekitaks õiguslikku ebakindlust ning killustaks turgu. See võib omakorda tuua kaasa lõputuid õigusvaidlusi, mis on platvormitöö puhul äririsk. Ehk kokkuvõttes seisime me selle eest, et algatusega ei takistataks liigselt ja põhjendamatult uute innovaatiliste ärimudelite arengut. Samuti oleme pidanud oluliseks, et inimjärelevalve kohustus oleks proportsionaalne ega piiraks põhjendamatult tehisintellekti ja algoritmide automaatotsuste tegemist.

Teine küsimus: "Mis olid põhjused, miks Eesti toetas platvormitöö direktiivi teisel hääletusel Euroopa Liidu nõukogus?" Vastus. Kogu selle protsessi jooksul muutusid direktiivi erinevad pügalad ning otsiti kompromissi. Hääletusest varem kõrvale jäänud riigid soovisid suuremat õigusselgust ning õhus oli võimalus, et tekstile lisatakse Prantsusmaa eestvedamisel mõningaid täpsustusi töölepingu õigusliku eelduse osas, mis oleks vähendanud õiguslikku ebaselgust. Märtsi hääletuseks oli selge, et need läbi ei lähe, sest parlament ei soovinud teksti uuesti avada. Nagu poliitikas ikka oli arvamusi erinevaid ja lõpuks peab edasi liikuma. Kompromissi eesmärgil hääletasime poolt. Lõpplahendus ei olnud meie jaoks ideaalne, sest tegelikku õigusselgust võrreldes praegusega juurde ei looda, aga paraku ei oldud Euroopa Liidus selleks sammuks veel valmis. Mina toetan kindlasti seda, et platvormitöö oleks kogu Euroopa Liidus selgemalt reguleeritud ja üha kasvavale hulgale platvormitöö tegijatele oleksid tagatud selged ja väärikad töötingimused. Teisalt ei tohiks me seda teha uuendusliku majandussektori arvelt. Platvormidest on saanud innovatsiooni ja tööhõive kasvumootor ning on oluline, et õigusruum ei takistaks neil arendada kaasaegseid ja paindlikke töövorme.

Kolmas küsimus: "Meediast saime teada, et ministeeriumis on toimunud kokkusaamised Bolt'i esindajatega, kus nad tegid lobitööd antud direktiivi vastuvõtmise vastu. Mis on põhjus, miks need kokkusaamised ei läinud registrisse kirja? Mitu kokkusaamist on toimunud? Kellega?" Vastus. Kõik ministeeriumid peavad oma töös lähtuma lobistidega suhtlemise heast tavast. See näeb muu hulgas ette, et registris tuleb avalikustada kohtumised ministri, kantsleri, asekantsleri ja ministri nõunikega. Nii-öelda tavaametnikele see ei laiene. See on laiema diskussiooni koht, kas lobikohtumisi peaks hakkama registrisse kandma ka tavaametnikud või, miks mitte, ka Riigikogu liikmed ja kohalike omavalitsuste juhid. 

Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi kohtumiste tabelis on avalikustatud endise majandusarengu asekantsleri kohtumine Boltiga 6. juunil 2023. aastal, kui räägiti platvormitöö direktiivist ja EL‑i mobiilsusstrateegiast. Kohtumisel osales ka tööala asekantsler, kes toona ei kuulunud veel Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi, vaid Sotsiaalministeeriumi. Osalesid ka kaks ettevõtluse osakonna eksperti. Rohkem selleteemalisi kohtumisi Boltiga mulle teadaolevalt pole toimunud, ka mitte sisuametnike tasandil. Lobikohtumiste tabelisse on küll märgitud minister Riina Sikkuti ja tema nõuniku kohtumine 6. veebruaril 2023. aastal, kuid kohtumine toimus linnaruumikonverentsi teemal. Küll aga toimus septembris 2023. aastal kohtumine Woltiga platvormitöö teemal, et kuulata ära ka teisi asjasse puutuvaid ettevõtteid. Samuti saatis meile arvamusi Delivery Platforms Europe, organisatsioon, mis esindab platvormitöö tegijaid Euroopa Liidu üleselt. Laias laastus olid mured samad, et töötamise õiguslik eeldus oleks eristatav töölepingulisest suhtest.

Neljas küsimus: "Millised on ministeeriumi protseduurid lobitöö läbipaistvuse tagamiseks ja huvide konflikti vältimiseks?" Vastus. Nagu öeldud, lähtub MKM oma tegevuses Justiitsministeeriumi välja töötatud lobistidega suhtlemise heast tavast. Hea tava kohaldub praegu ainult ministeeriumi juhtkonnale, kuid seal kirjeldatud põhimõtteid tutvustame ka kõikidele teistele töötajatele. Huvide konflikti vältimine, ka näilisest huvide [konfliktist] hoidumine on ministeeriumis järjekindel tegevus, mille puhul tuleb eelkõige panustada töötajate teadlikkusse. Kasutame süsteemselt kõiki meetmeid: sõltumatuse deklareerimine hangetes ja tehingutes, kõrvaltegevusest teavitamine, kingitustest ja soodustustest keeldumine, teadlikkus lobitegevusest ja selle läbipaistvusest. Vastavasisulised koolitused on saadaval ministeeriumi ametnikele.

Viies küsimus: "Ministeeriumi ametnik Sandra Särav omab Bolt'i optsiooni. Mis on selle optsiooni tingimused? Mis on selle optsiooni ligikaudne hetkehind?" Vastus. Sandra Särav omab Bolti endise töötajana Bolti optsioone ehk võimalust selle börsile minnes need optsioonid endale teatud hinna eest soetada. Täna on Säraval 360 optsiooni. Nende väärtust on keeruline hinnata, sest väärtus selgub alles siis, kui Bolt läheb börsile. Ajakirjandus on hinnanud, et Bolti osaku väärtus võiks praegu olla 89 eurot. Kuivõrd Bolt ei ole praegu avalikult kaubeldav ettevõte ehk ta ei ole läinud börsile, ei ole Säraval võimalust ega õigust nende optsioonidega midagi peale hakata, sest tal on optsioonid, "mida saab realiseerida ainult siis, kui toimub ettevõtte müük ehk exit". Ehk ta saab need optsioonid välja osta, aga ei pea.

Kuues küsimus: "Kuidas tagatakse, et ministeeriumi ametnike isiklikud huvid ei mõjuta nende ametialaseid otsuseid, eriti olukorras, kus ametnikul on finantsilised huvid arutluse all oleva ettevõtte suhtes?" Vastus. Neljanda küsimuse juures kirjeldasin neid meetmeid. Selguse huvides markeerin siin ära, et ametnikel pole keelatud omada finantshuve. Küll aga on Justiitsministeerium andnud aktsiaportfelli ja selle väärtust mõjutavate otsuste kohta järgmise selgituse. Ametiisik ei saa olla otsuse juures, mis mõjutab tema enda või tema lähedaste majanduslikku seisu. Ametiisik on teiste seas ka valitsuse liige või parlamendi liige. Tuleb tähele panna, et selline piirang kehtib üksikotsuste puhul. Kui näiteks parlamendi liige osaleb seaduse menetluses, mis puudutab ettevõtet, mille aktsiaid tal on, siis kehtib korruptsioonivastase seaduse järgi talle selle vastuvõtmises või ettevalmistamises osalemisel toimingupiirangu erand. Seaduse järgi on juriidiline isik ametiisikule seotud isik juhul, kui talle kuulub vähemalt üks kümnendik osalusest või osaluse omandamise õigusest. Osaluse omandamise õigusena saab käsitleda ka optsioone ning selliste juriidiliste isikute suhtes peab ametiisik ennast otsuste ja toimingute tegemisel taandama. Kui aga aktsiate hulk on väiksem kui üks kümnendik, siis teatud juhtudel võib kehtida toimingupiirang, kuid siin tuleb iga kord otsustada eraldi. Muu hulgas tuleb lähtuda sellest, kui suur on ametiisiku aktsiapakk. Alati ei kajastu ametiisiku otsus aktsia hinnas. Selle piiri, kust maalt võib otsus tuua kaasa huvide konflikti, peab iga ametiisik ise ära tundma. Näiteks kui ametiisikule kuulub vähem kui üks kümnendik osalusest või aktsiakapitalist, aga tegemist on väärtusliku ettevõttega ning ametiisiku otsus mõjutab ka tema isikliku vara suurust, siis peaks sellistel juhtudel ennast otsuse tegemisest taandama.

Seitsmes küsimus: "Kas minister oli teadlik, et Euroopa Liidu asjade komisjoni esinaisele Liisa-Ly Pakostale on antud juhiseid platvormitöö direktiivi arutelu katkestamiseks komisjonis? Kui minister on sellest teadlik, siis selgitage palun, kes ja mis eesmärgil on selliseid juhiseid proua Pakostale andnud?" Vastus. Mina ei ole kindlasti selliseid juhiseid andnud. Riigikogu liikmetele juhiste andmine valitsuse poolt on kindlasti küsitav tegevus. Teadupoolest olete te kõik oma otsustes vabad, ükskõik mida keegi teile räägib, kaasa arvatud valitsuse liige.

Kaheksas küsimus: "Kuidas kavatseb valitsus edaspidi käsitleda olukordi, kus riiklike huvide kaitsmise vajadus võib põrkuda eraettevõtete ärihuvidega?" Vastus. Valitsus kaitseb alati riiklikke huve. Siin on oluline vahet teha, kas teenitakse kellegi erahuve või seistakse Eesti ettevõtete huvide eest laiemalt. Eesti riiklik huvi on edendada ettevõtlust. Eestis on rohkem kui 140 000 ettevõtet, kelle huvide eest ma majandus‑ ja IT‑ministrina seisan. Kui me soovime kvaliteetseid teenuseid ja üleüldse oma riiki ülal pidada, siis tuleb ka mõista, kust raha selleks tuleb. Ei saa unustada, et Eesti ettevõtted panustavad maksude [maksmise] teel riigikassasse. Kui Eesti riik ei seisa oma ettevõtete huvide eest, siis milline riik peaks veel nende eest seisma? Sellega on vastused ammendunud.

Austatud minister, ma tänan teid teie vastuste eest! Tundub, et [teema] veel ammendunud ei ole, teile on ka lisaküsimusi. Ja läheme nende juurde. Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu vastuste eest! Ma sain tõepoolest natuke rohkem sellest motivatsioonist teada. Kujutame ette olukorda, et mõnes suures firmas otsustab töötaja sobivust algoritm või keelemudel ja see otsustab, et see inimene ei sobi sinna tööle. Inimene tuleb hommikul kohale, tema uksekaart ei toimi, talle tuleb SMS, et ära tule siia enam. See ilmselt ei oleks teie jaoks vastuvõetav, ma eeldan. Aga kui taksojuht elab midagi sarnast üle, siis on hoopis teine lugu, kuigi tegelikult paljude inimeste jaoks on platvormitöö tegelikult sama, mis tavaline töökoht. Kas te oskate põhjendada, mis on erinevus tavalise töökoha ja taksojuhi töökoha vahel Boltis, Uberis või mujal?

Jaa, ma tahaksin esmalt tähelepanu juhtida sellele, et platvormitööd [teevad] inimesed vabatahtlikult. Nad on ise teinud otsuse, et nad tahavad teha platvormitööd. (Saalist räägitakse.) Jah, võib. Ma olen kuulnud, et ka mõningad Riigikogu liikmed on sellega tegelenud. Nii et see on meie kõigi vaba tahe. Sellel tegevusel on raamid, millega inimene saab kas nõustuda või mittenõustuda. 

Mis aga puudutab algoritmilist otsuselangetamist, siis ei saa ühemõtteliselt kindel olla selles, et kõikides otsustes ei pea olema nii-öelda inimesepoolset järelevalvet. Antud direktiivi puhul oli võtmeküsimuseks see, kus on see õige tasakaalukoht. Kuna tegemist on uue areneva ettevõtlusvaldkonnaga – ja veel kord, enamik inimesi, kes seal on, ei tee seda tööd kuidagi sunniviisiliselt, vaid nad on ise valinud sellise toimetamise –, siis tuleb tõepoolest jälgida seda, et see võimalus nendele inimestele jääks ja et me ei reguleeriks seda üle. 

Ja lahendus oleks see, kui antaks täpne loend, millistel puhkudel võib otsuse teha algoritm ja millistel puhkudel peab selle kindlasti üle vaatama inimene. See looks õigusselgust. Eesti positsioon ongi olnud see, et meil ei ole midagi algoritmilise läbipaistvuse vastu. Selles paketis oli ka terve hulk otsuseid, mis reguleerisid seda mõistlikult, aga on mingisugused otsused, mis on nii üldsõnalised – see õiguspraktika on niivõrd sisustamata –, et need oleks tõenäoliselt tekitanud paljudele platvormiettevõtetele probleeme. See on minu vaade nendele asjadele.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Ma mõnes mõttes tulen tagasi eelmise päevakorrapunkti juurde. Teemad ju haakuvad otseselt. Ma sain teie vastusest nüüd aru nii, et te mõnevõrra ikka olite kursis sellega, kes kellega kohtus ja kes tegeles Bolti küsimustega. Minu küsimus on poliitilise juhtimise kohta. Kas ma sain teist õigesti aru, et ametisse astudes olite te kursis, et Sandra Särav on olnud Boltiga tihedalt seotud? Ja kui te olite sellega kursis, siis kas teil turgatas pähe ka mõte anda selge korraldus, et edaspidi ei peaks tema Boltiga asju ajama ja ta peaks sellest teemast täiesti eemale hoidma? Kas umbes nii võis see olla või oli see hoopis teisiti?

Jaa, ma arvan, et see on igati mõistlik suhtumine. Ja nagu ma korra olen vastanud, ei ole Sandra Särav minu ametisoleku ajal teinudki ühtegi Bolti puudutavat otsust ega osalenud selles tegevuses mitte mingil muul kombel [kui siis], kui ta edastas talle saadetud kirja tööala asekantslerile kommentaariga: "Olen sellise kirja saanud, ei ole minu valdkond, palun tegelege." Ja probleem, veel kord, tekkis sellest, et ta ei märkinud üles seda konkreetset kirja dokumendiregistrisse. Küll aga, kui küsiti kogu kirjavahetust, mis on Sandra Särav Boltiga pidanud, anti see kirjavahetus välja. Jah, viga oli selles, et see kiri ei läinud [kirja] registrisse. Üritame edaspidi olla tähelepanelikumad, tõepoolest. Aga otsuste langetamise juures ta ei viibinud, seda tegid teised inimesed. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Täna on päris palju juttu olnud majanduse ja innovatsiooni asekantslerist Sandra Säravast, kes on esindanud ministeeriumis Bolti ärihuve. Eestis on palju ettevõtteid. Oskate te öelda, kas ministeeriumis on riigi palgal veel teisigi lobiste, kes esindavad ühe või teise ettevõtte ärihuve? Või ei ole te sellest teadlik?

Ma ei ole sellest teadlik, jah. Pean tunnistama, et neid vastuseid andes … Mida saab ministeerium ja ministeeriumi juhtkond teha? Veel kord selgitada, koolitada ja anda inimestele juhendeid selle kohta, mis on õige ning mis jääb kehtiva õiguse raamidesse ja mis mitte. Varasema vastuse juures mainisin ka seda, et minu arvates on see väga hea, et inimesed, kes on töötanud erasektoris, tulevad aeg-ajalt riigisektorisse tööle ja vastupidi. Aga loomulikult peab see olema selge ja läbipaistev. Raami selleks annab ennekõike Justiitsministeerium, kelle vastutus on tagada, et meil oleks olemas vastav õigus. Seda saab tõenäoliselt alati paremaks teha. Selline on asjade reaalne kulg. Ja loomulikult on tervel real ametnikel – nimekirja, ma vabandan, tõesti peast ei tea, aga ma ise kaasa arvatud – kohustus täita majanduslike huvide deklaratsiooni. See infoallikas on kõigile avalikult kättesaadav. Rohkem ma seda kommenteerida ei oska.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Kõigepealt ma tahan kinnitada, et minul on väga hea meel, kui Eesti IT-ettevõtetel läheb hästi. Te peategi nende eest seisma. Mul on hea meel, kui üleüldse Eesti majandusel ja ettevõtlusel läheb hästi. Ent siin on üks suur aga, eriti platvormitöö tegemise juures: oma hästimineku juures peavad nad ikkagi Eesti seadusi täitma. Näiteks keeleseadus ei huvita Bolti taksojuhte mitte üks raas, väga paljusid neist. Tööjõu sissetoomisega on ka seotud rängad probleemid. Ma ei näe mingisugust tööviljakuse kasvu selles, kui tuhandete kaupa siia Kesk-Aasia umbkeelseid taksojuhte tuuakse, ükskõik millised need viisid täpselt on. Ma olen ise testinud, see ei ole mingi külalegend, et ongi umbkeelsed, ongi kuu pealt kukkunud. Isegi Pärnu maanteel ei saa aru, kus nad õieti on. Kuidas tegelikult panna nad seadusi järgima ja tööjõumakse maksma, et see platvormindus ei oleks üks suur seadustest kõrvalehiilimine?

Tänan asjaliku küsimuse eest. Ja võib-olla selgitan veel kord platvormitöö direktiivi tausta, et miks me tulihingeliselt … Selle väitega ei ole ma ka nõus, mis siit saalist läbi käis, et justkui praegune koalitsioon ei esiteks küsimusi ühegi Euroopast tuleva õigusakti kohta. Ikka esitame. Aga platvormitöö direktiivi vastuvõtmise vastu olemise juurpõhjus oli see, et direktiiv nuditi kollektiivses loomingus sellisesse vormi, nii üldsõnaliseks, et sellest lihtsalt ei tekkinud üleeuroopalist õigust, mida oleks võimalik ühemõtteliselt täita. 

See ei ole suur draama, sest siseriiklik õigus ikkagi kehtib. Platvormitöö kas selle direktiiviga või direktiivita on Eestis reguleeritud. Eesti kehtiva õiguse alusel on inimeste õigused praegu Eestis kaitstud. Neil on võimalik oma probleeme nii nagu iga tsiviilõigusliku suhte puhul viia otsustamiseks pädevate asutuste ette. Eestis ei ole selleks isegi kohus, vaid Tööinspektsioon, [kus saab] selliseid vaidlusi suhteliselt lihtsalt [menetleda]. On arusaadav, et üks keskmine platvormitöötaja ei ole valmis minema kohtusse, aga Tööinspektsioonis on need menetlused oluliselt lihtsamad. See on lihtsalt taustaks. 

Nüüd teie küsimusele vastuseks: me nii või teisiti harmoneerime seda direktiivi [sellega], mis sisuliselt Eestis toimib. Meil on oma regulatsioon olemas. Selle üldsõnalisuse põhjalt märkimisväärseid muudatusi paljudes asjades või relevantsetes asjades tegema ei pea. Mida täpselt peab, [näitab] analüüs, [mille koostamine] käib. Selle käigus on mõistlik vaadata sisse ka nendesse valdkondadesse, mis direktiivist välja jäid. Me räägime siin nii algoritmi läbipaistvusest kui ka töölepingu õiguslikust eeldusest. Kui meil on küsimus keelekasutuse või maksude maksmise kohta, siis praegu on tõepoolest õige hetk vaadata, kas me peame siseriiklikku õigust kohandama, et ühelt poolt inimesed, kes seda tööd [teevad] või teenust osutavad, saaksid piisava õigusliku kaitse ja teiselt poolt oleks selle teenuse tarbijatel kindlus, et neid [teenindatakse] vastavalt standardile ja keeles, mis neile sobib.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma täpsustan, et tegelikult on üldsõnaline direktiiv pigem hea asi, sest iga liikmesriik saab niimoodi oma siseriiklikku õigust paremini kujundada, anda sellele rohkem paindlikkust ja lähtuda oma ettevõtjate huvidest. Aga tõesti, paljude jaoks ongi näiteks Bolt ainuke tööandja, neil teist töökohta pole. Te ütlesite, vastates minu kolleegi Andrei Korobeiniku küsimusele, et need inimesed, kes on Boltis taksojuhina tööl, on seal vabatahtlikult, see on nende valik. Vabandust, inimesed, kes mujal tööd teevad, näiteks poemüüjad, päästjad ja õpetajad – kes neid sundis sinna? Kas te saaksite natukene oma mõtet täpsustada?

Jaa, kõigepealt ütlen täpsustuseks, et ma ei ole teiega absoluutselt nõus selle esimese asja puhul. Euroopa Liidul ei ole absoluutselt vaja direktiive, mis ei ütle mitte midagi. Need asjad me reguleerime siseriiklikult ära. Ja kui Euroopa Liidu õigusruumi [muudatustel] on mingisugune mõte – ja väga paljudel asjadel on mõte, kui me vaatame kasvõi täna palju menetletud andmete turvalisust, andmete käitlemist, kogu tehisintellektialast määrusandlust –, siis me oleme võtnud pigem positsiooni, et me ei rutta Eesti õigusruumiga Euroopa Liidu omast ette. See on niivõrd piiride[ülene] ja globaalne teema, et siin pole mõtet ise jalgratta leiutamisega tegeleda. Nagunii mõjutab seda laiem õigusruum. 

Mis seda teist punkti puudutab, siis ma ei saa päris hästi aru või, noh, mul kuidagi ei kliki ära või me räägime [üksteisest] mööda. Minu vastus oli see, et see töö on vabatahtlik. Täpselt niimoodi ongi. Platvormid pakuvad oma tingimused välja, sellistel tingimustel saab tööd teha, ja inimene läheb ja töötab. (Saalist räägitakse.) Tavaliste töökohtadega on täpselt samamoodi. Jah, vahe on ainult töötamise [viisis]. Platvormitöö puhul on teistsugune töösuhe, kui on töölepingust tulenev töösuhe. Ja selle valiku, et nad on valmis töötama ilma töölepingulise suhteta, teevad inimesed ise. Me jätame mulje, eks ole, et platvormitöö on justkui mingisugune uus orjastamise vorm, mille on mingisugused, ma ei tea, kavalpead välja mõelnud. Väga paljud inimesed tahavad sellist tööd teha: lapsed, noored, üliõpilased. Kui nad ei taha seda teha nendel tingimustel, siis nad ei pea seda tegema. Selles ongi see vahe. Kui te ei saa aru, mis vahe on töötamisel töölepingu alusel ja platvormitöö tegemisel, siis ma ei oska seda kuidagi kommenteerida.

Austatud minister! Ma tänan teid teie vastuste eest nii kirjalikele küsimustele kui ka kohapeal [esitatud küsimustele]. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Nüüd soovitakse avada läbirääkimised. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Andrei Korobeiniku.

Suur tänu! Hea minister! Tõepoolest, minu arusaam majandusmudeli toimimisest on see, et üldjuhul inimene lähebki tööle vabatahtlikult, kas ta tahab taksot juhtida Boltis või ta tahab lapsi õpetada koolis. Need ajad, kus riik ütles talle, et mine sinna, on [möödas].

Sinu vastus viimasele küsimusele, mille Anastassia küsis, oli põhimõtteliselt see, et jah, taksojuht võib teha tööd 12 tundi päevas, seitse päeva nädalas, ilma puhkuseta, ravikindlustuse eest mitte makstes, sellepärast et see on tema vaba valik. No tõepoolest nii on! Aga kujutame ette, et selline vaba valik oleks tal tavalises taksofirmas või selline valik oleks tal näiteks mõne jaeketi müüjana. "Kuule, sul on valik, kas sa saad 900 eurot kätte või saad 1200 eurot, aga ravikindlustust sul ei ole, tööpäevad on 12 tundi, puhkust sul ei ole. No eks vaata ise. Vaba valik!" Ma arvan, et väga paljud valiksid teise variandi. Selleks ongi riik vajalik, et seda orjapidamist veidi piirata.

Jah, paraku on jagamismajandus uus [majandus]mudel. See, et uus mudel alguses ei ole väga paljude piirangute ja sotsiaalgarantiidega seotud, on mõistlik. Aga mida aeg edasi, seda rohkem on tavalisel töökohal ja platvormitöökohal ühist. Sinu vastus, et need reeglid peavad olema täpselt samad igas riigis, ei päde, sellepärast et ka tavalise töö[suhte] reeglid ei ole igas Euroopa Liidu riigis ühed ja samad. Isegi Eestis ja Lätis on need erinevad ja see on igati mõistlik. Keegi ei hakka direktiiviga reguleerima seda, et tööandja peab igas riigis konkreetseid töötingimusi pakkuma. Seda ei pea tegema ka platvormi[töö] puhul.

Aga selline arusaam, et kuskil on orjapidamine vabatahtlik, ei ole tegelikult, ma arvan, väga riigimehelik suhtumine. See [arupärimine] selles mõttes avas Eesti 200 poliitika sisevaadet. Tõepoolest, siin võib olla maailmavaateline loogika. Aga sellest on veelgi rohkem kahju. Mul on hea meel, et me ikkagi suutsime Eesti 200 maailmavaadet nii-öelda maha suruda ja Eesti ei jäänud seda kaasaegset orjapidamist toetama. Aitäh!

Rohkem kõnesoove … on. Palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu!

Lugupeetav rahvaesindus! Mul on võib-olla kolmas vaatenurk, kui vaadata arupärijate kriitikat, mis puudutab töövõtja õiguste tagamist, ja arupäritava, majandusministri vaadet. Ma arvan, et omaette küsimus on, mis on üldse põhjendus või alus niisuguste asjade tsentraliseerimiseks, seda veel nii segase formuleeringuga. See, et asjad peavad olema paigas, ja see, et oleks tagatud õiguskeskkond töövõtjatele, platvormiteenuse pakkujatele, on siseriikliku õiguse küsimus. Nii et selles loogikas niisugusesse kiusatusse Euroopas sotsiaalõigusi harmoneerida ma suhtun väga skeptiliselt, seda enam, et seda on korduvalt kasutatud piiriülese töötajate või renditöö liikumisega just nimelt ka tööturu efektiivseks ning teenuste ja kaupade liikumise turu sulgemiseks. 

Loomulikult väärib eraldi tähelepanu see, mis on seotud lobiga. Siin ei ole midagi öelda, see asi vajab läbivalgustamist. Minister peab suutma seda taluda, [tal] on talumiskoormus. Ja loomulikult ei kannata mitte mingisugust kriitikat see otsusemehhanism, kuidas valitsus lõpuks tegutses ja otsuse kujundas – see, et peaminister isiklikult terroriseerib majandusministrit, et majandusminister peaks seal positsiooni võtma. Ma oleksin oodanud, et majandusminister oleks jäänud oma positsiooni juurde, kui need argumendid, mis olid minu jaoks sisuga, miks Eesti, Prantsusmaa ja Kreeka, need riigid tegelikkuses seda toetasid …

Ma arvan, et minu jaoks on siin küsimus kahemõõtmeline. Üks [mõõde] on see, kas meil oli äriühingu lobi ja kas see oli eetiline ja legitiimne. See tulemus tappis ära ka meil mõistliku arutelu selle asja põhjendatuse üle, kuna asju aeti ministeeriumi tasemel lihtsalt räpakalt ja ilmselgelt avalikkuses nõutust ja kohatust esile kutsuvate kaalutlustega. Teisalt see [mõõde], miks valitsus nii kergekäeliselt selles positsioonis, kus varem [oldi], järele andis. See tekitab minu meelest samamoodi küsimärke. Täpselt samamoodi tegi ju Reformierakond globaalsete korporatsioonide tulumaksu harmoneerimise puhul, mis teatud viibeaja või rakendusajaga Eestis kohalduma hakkab. Retoorikas oli Eesti varem selle põhimõtte eest, et Euroopas ei kehtestata üleeuroopalisi makse, praktikas anti jällegi järele. Nii et ma arvan, et nendes asjades tasub olla järjekindel ka siis, kui jäädakse vähemusse, ka siis, kui sinust midagi sõltub. 

Nii et need on need mõttekäigud, mis tekkisid, ma arvan, iseenesest seoses Keskerakonna [põhjendatult] esitatud arupärimisega. Ma arvan, et oli asjakohane seda arupärimist menetleda. Ministril on õigus esineda pärast sõnavõtuga, niisuguse lõpurepliigiga. Tegelikkuses oleks hea … Meil umbusaldusavalduse [menetlemisel] jäi üks asi ära klaarimata – see välismaal viibimine. Spiiker kinnitas, et minister on välismaal. Tegelikkuses jäi see kuidagi segaseks. Ma kutsun üles ministrit [selgitusi andma]. Kuna spiiker esitas parlamendile valeinformatsiooni, oleks hea seda asja selgitada. Siis on meil kolm nädalat päädinud selle umbusalduse [menetlemisega]. Kellele sobisid need vastused, kellele mitte. Käsitlesime ka platvormitöö direktiivi saagat, mida jääb markeerima tegelikkuses see, et küsimärgina jääb õhku, kas toimus ebakohane avalikkuse huvide ja lobeerimise ristumine, ja/või küsimus, kas Eesti loobus põhjendamatult oma positsioonist, ettevõtluse huvide kaitsmisest. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Kõigepealt ma kasutan võimalust tänada arupärimise esitajaid. Tegu on väga tõsise teemaga. Minister muidugi [mängib] moodsat inimest ja [ütleb], et kui meil on tehnoloogiline areng, siis ikka juhtub. Neid juhte on paraku juba väga palju. Juhte on nii palju, et mina ei tunne, et Eesti Vabariik suudaks ennast oma pealinnas kehtestada. Ja seda just argistes situatsioonides, millega me kõik kokku puutume. 

Läheme kauplusesse, keeleseadus seal ei kehti. Inimesel on rinnas mingi sildikene [kirjaga] "Küll ma kunagi õpin eesti keelt". Kas niimoodi kehtib keeleseadus? Kus see kirjas on? Kus on kirjas, et igaüks võib panna rinda sildi, [kus on kirjas,] et ma kunagi õpin eesti keelt? Kuidas saab seaduse tühistada mööda minnes, lihtsalt sildikesega? Näiteks tuleb inimene siia ruumi ja ütleb: "Ma alles mõtlen, kas Riigikogus reeglid kehtivad." Tuleb siia, relv käes. "Ma alles mõtlen, kas siin reeglid kehtivad." Umbes selline on seaduste täitmine Eesti Vabariigi pealinnas. 

Nüüd konkreetselt Bolti juurde – illegaalide pesa. Illegaalide pesa! Reporter Elo Mõttus-Leppik tegi suurepärase reportaaži. Ühe reidi käigus leiti sadade kaupa illegaale. Mida nad põhiliselt tegid? Sõitsid Bolti, mõned Wolti. Karikatuurne olukord! Mingisugused inimesed Kesk-Aasiast tulevad siia seiklema ja võtavad Eesti inimestelt töö ära. Seadused ei kehti, rinda pannakse silt, et ma olen siin lihtsalt niisama. Niimoodi kehtivad Eesti seadused. Kui on vaja olla moodne, siis ei kehti mitte miski, nii nagu Eestil ei ole piiri, igaüks võib ükskõik kustkohast sisse jalutada. Millest me räägime? Millest me räägime seaduste kehtimise puhul? 

Ka suhtumine. Küsige taksojuhtidelt, mida nad arvavad sellest, et Kesk-Aasiast tulnud illegaalid solgivad pealinna [takso]turu ära. Võiks vahepeal meelde tuletada, mis elu me elasime siin 1980. aastatel. Te olete kõik meid otsapidi [sellesse aega] tagasi vedanud. Me oleme IT-sõnamulina saatel muudetud mingiks Karl Vaino aegseks kolooniaks. Lihtsalt vastik on vaadata Tallinna venestumist, Tallinna, ma ei tea, x-keelestumist. Mõned ei oska isegi ladina tähti. Nemad tulevad siia tööle, eks ole, nemad sõidutavad meid. 

Ja lihtsalt heast peast ei suuda riik ennast kehtestada elementaarsetes asjades. Alles oli uudis, et taksojuhina kliendi vägistanud egiptlane nõuab kohtu kaudu oma elamisloa pikendamist Eestis. Tähtis isik, kes peab Eesti riigiga õiguslahingut. Võib-olla andis mõni pagulasabiorganisatsioon talle veel vaidluse pidamiseks raha. Täpselt nii see käib Lääne-Euroopas, täpselt sama meetod on üle võetud. Iga suller võib Eesti riigilt raha küsida ja iga illegaal võib mingisugusest pagulasklubist raha küsida, et siin edasi illegaalselt toimetada. 

Ja keel. Täiesti keeletu olukord! Ja muidugi ei ole selles süüdi ainult Bolt. Bolt kasutab olukorda ahnelt ära. Näiteks 2016. aastani pidi inimene taksoteenuse pakkumiseks rääkima eesti keelt vähemalt B1-tasemel. Aga praegu ei saa seda sisuliselt kontrollida. Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk ütles 2023. aastal: "On isegi olnud juhtume[i]d, kus meile kaebaja ütleb, et see inimene ei saa isegi ladina tähtedest aru. Selliseid juhtumeid on üsna palju ja see tekitab olukordi, et teenuse pakkumisel on palju segadust. Inimesed võivad ära eksida, satuvad valesse kohta, taksojuht ei suuda anda mitte mingisuguseid selgitusi üheski meie piirkonnas kasutatavas keeles."

No kas see platvormiasi on ikka hea asi, kui see loob lihtsalt kanali illegaalide sisserändamiseks? Minu meelest mitte. Nii et korrastage see ära. Siis võib platvormi[asjaga] edasi minna, kui nad maksavad makse ja täidavad seadusi. 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo. Palun!

Ma teen lühidalt, austatud Riigikogu liikmed. Kulutan teie aega. Vastuseks härra Korobeiniku sõnavõtule: mulle ikka tundub, et me räägime üksteisest mööda. On inimesi, kes tõepoolest vabatahtlikult eelistavad töölepingulist suhet, ja on inimesi, kes tõesti vabatahtlikult tahavad teenust osutada ilma töölepinguta platvormi vahendusel. Ja need kaks õigusruumi ongi pisut erinevad ja vajavad erinevat reguleerimist. 

Ja Urmas Reinsalu tuletas mulle meelde, et siin oli segadust tänase ürituse korraldamisel. Vabandan. Olen suhelnud Riigikogu juhatusega sellel [teemal]. Vabandan ka Riigikogu ees. Kindlasti ei olnud see tegevus tahtlik või teadlik. Lühidalt selgitan. 

Umbusaldusavaldus esitati 14. mail ja minu käest küsiti, kas ma saaks juba 15. mail tulla sellele vastama. 15. mai mulle tõepoolest ei sobinud. Ma ütlesin oma nõunikele, et vaadake mu kalendrit ja leppige aeg kokku, ja mulle öeldi, et see saab olla 3. juunil. Ma mõtlesin, et selge, 3. juuni, ja rohkem ma selle peale ei mõelnud. Aga tõesti, kalendris oli üks visiit Genfi, mis jäi ära. Loomulikult oli see info avalik. Aga ma ei taibanud eraldi sellele tähelepanu juhtida, kuna ma teadsin, et 3. juuni on kokku lepitud. Ilmselt ka Riigikogu juhatuse liikmed, [kaasa arvatud Riigikogu] esimees Eesti 200-st, ei taibanud seda otse [minu käest] küsida. Selline väike infosegadus. 

Aga Riigikogu eest mul midagi varjata [ei ole] ja siin rääkimist ma kindlasti ei karda. Aga aitäh teile! Kena õhtut!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja arupärimisele on vastatud. 

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, mis on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele mitte tunnustada Venemaa Föderatsiooni presidendivalimiste tulemusi" eelnõu 395 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Eelnõu sisu on lihtne: Eesti Vabariik määratleks selgelt rahvusvahelistes suhetes oma poliitilis-õigusliku positsiooni, mis puudutab Venemaa Föderatsiooni niinimetatud presidendivalimiste ja nende tulemuste aktsepteerimist. On äärmiselt kahetsusväärne ja piinlik, et kuigi Isamaa fraktsioon andis selle eelnõu sisse loomulikult enne presidendivalimiste toimumist, ei pidanud koalitsioon võimalikuks mingitel motiividel, mulle mõistetamatutel motiividel seda varem parlamendi täiskogu saali tuua. Aga see ei tähenda, et selle asja õiguslik tähendus või staatus oleks kuidagi hapnenud. Tõsi küll, nüüd on sellest möödunud [palju] aega.

Milline oli meie eesmärk? Esiteks on selge, et niisuguseid positsioone saab võtta valitsus ja seetõttu [tahame teha] Riigikogu poolt ettepaneku valitsusele. Vabariigi Valitsus määratles [oma positsiooni] ka Lukašenka valimiste ajal 2020. aastal. Teiseks on oluline see – Riigikogu teeks sellise ettepaneku valitsusele ja annaks juhise –, et riigid kujundaksid ühispositsiooni. Kahjuks ei tulnud see parlamendi menetlusse varem. Me nägime, et Euroopa Liidu riigid kõhklesid kasvõi selles, kas osaleda või mitte osaleda Putini inauguratsioonitseremoonial. See tähendab, et selles küsimuses valitseb lääneriikide seas, ennekõike Euroopa Liidu liikmesriikide seas märkimisväärne tõlgenduslik mitmekesisus, kuidas Putini positsiooni käsitleda.

Seetõttu on esiteks meie ettepanek teha valitsusele ülesandeks määratleda Eesti Vabariigi selge positsioon, mis peaks [olema] ettepaneku esitaja ehk Isamaa [arvates selline], et lugeda presidendivalimiste tulemused mittelegitiimseks. Põhjuseid selleks on toonud tegelikult ka mitmed rahvusvahelised parlamentaarsed organisatsioonid, nagu Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlament. 

Teiseks, tulenevalt ennekõike valimiste mittevabadusest, aga ka asjaolust, et valimised viidi läbi annekteeritud territooriumidel – kui mitte tunnustada presidendivalimiste tulemusi –, mitte tunnustada ka Vladimir Putini uut presidentuuri legitiimsena ehk mitte tunnustada teda Venemaa ametisoleva riigipeana. Kui Eesti Vabariik töötaks selle nimel, et [riigid] võtaksid ühiselt selle positsiooni, siis kindlasti tuleneksid sellest muu hulgas järelmid, mis puudutavad riigipea staatust diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni alusel, ja ka põhimõttelised järelmid, mis puudutavad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi [järgset] riigipeade immuniteeti. Aitäh!

Hea ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma lugesin teie seletuskirja. Kui ma vaatan teist lõiku, siis sobib see [ka siis, kui] asendame Putini Eesti Reformierakonnaga. Tulemus on täpselt sama. Ma käisin täna valimiskaebuse menetluse juures, kuna Saue vallas oli Reformierakonna saadik Hanno Pevkur tõstetud üksikkandidaatide järel viimaseks. Selgus, et minu valimiskaebus jäeti läbi vaatamata, kuna see ei olnud põhjendatud, eks ju. Saate aru? 

Mina tahan teie käest küsida [järgmist]. Teatavasti on Eesti õigusriik. Ka meie oleme andnud põhiseaduse alusel vande kaitsta Eesti põhiseadust. Aga ma ei näe ühtegi tõendit selle kohta, mis kinnitaksid selle Riigikogu otsuse õiguspärasust. Tõendid on puudu. Aasta aega on mööda läinud. Kas teil on mingeid tõendeid lisada?

See on juriidilis-poliitiline ettepanek Vabariigi Valitsusele. See ettepanek [puudutab] Venemaa presidendivalimisi. Kindlasti on meie demokraatias sisulisi vajakajäämisi, mitte valimisprotseduuri mõttes. Ma ei ole nõus, et teise lõigu asendamine … Teise lõigu viimane lause [ütleb] ka, et keelatud on avalikud kogunemised, režiimivastased on vangistatud või mõrvatud. See kindlasti oleks väga hüperboolne käsitlus Eesti demokraatia tehioludest. Ma niisugustest üle võlli paralleelidest katsuksin küll hoiduda. Ma vaatasin, et keegi – Kalev mäletab, kes see oli – ütles, et Eesti 200 on Hitleri režiim ja nõnda. Ma arvan, et [võiksime] jääda ikkagi mõõdutunde juurde kõigis võrdlustes, isegi kui meile objektiivselt näib, et valitseb korralagedus.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Eks me oleme Vene valimiste arengut jälginud aastaid. Aga mind paneb imestama see, kuidas Putini Venemaa reklaamib end innovatiivse e-valimiste riigina, nende vägeva eestvedajana, kes on ühes klubis Venezuela ja Eestiga. Millise mulje jätab see nende enesereklaam sellise omapärase innovatsiooni eestvedajana?

Ma arvan, et kui meile on esitatud vägagi kaalukaid statistilisi ja matemaatilisi ülevaateid, mis [näitavad] hääletustulemuste ebanormaalsusest, siis ei ole mul mingit kahtlust, et kui võltsitakse paberhääli, siis on selle režiimi toimimise dünaamika eeldus, et ulatuslikult võltsitakse ka e-hääli, et režiimi legitimeerida.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Urmas, mis sa arvad, miks valitsus seda juba teinud ei ole? Päris palju aega on juba Vene valimistest möödas. Kui me vaatame Gruusias just õnnetul kujul vastu võetud seadust või vaatame, kuidas valitsus muutis oma meelt senise Palestiina-Iisraeli poliitika puhul, siis mingites küsimustes ollakse väga teravad, äkilised ja kiired, aga mõne asjaga toimub molutamine. Miks see sinu hinnangul nii on?

Mulle tundub, et valitsuse esindajatel oli teatud kimbatus. Ja eks me kuuleme siis, kui härra Kross teeb komisjoni nimel ettekande ja tutvustab [arutelu], milline on valitsuse hinnang selles küsimuses ja kuidas seda tõlgendatakse. 

Küsimus ei ole mitte ebamäärases poliitilises osunduses, et need ei olnud tõesed või õiged valimised, vaid meie seisukoht on, et siin peab olema juriidiline hinnang. See tähendab seda, et sellest johtuvalt me kas loeme teda riigipeaks või mitte, ja muu hulgas seda, kas hüpoteetiliselt ettemääramatus tulevikus näiteks Putini juurde suursaadiku lähetamine oleks mõeldav, kui me teda riigipeana ei tunnista. Nii et siin on vägagi praktilise iseloomuga järelmid. 

Mulle tundus, et valitsuse positsioon ei olnud tingitud varjatud hirmust Putini režiimi ees, vaid sisemisest kõhklusest või arusaamatusest, kuidas seda küsimust tõlgendada. Kolm Balti välisministrit tegid ju küll avalduse, aga see avaldus oli väga kitsa kontuuriga, keskendudes üksnes annekteeritud territooriumil [läbiviidud] valimiste hukkamõistule.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele mitte tunnustada Venemaa Föderatsiooni presidendivalimiste tulemusi. Kui me kujutame ette, et see otsuse eelnõu võetakse vastu, siis millised oleksid olulised sammud, mida peaks valitsus järgmisena astuma?

Kolmesuunalised. Esiteks, ma arvan, on praktiliselt oluline ja kahtlemata sümboolse väärtusega Eesti positsioon selles osas. Väga palju on aega raisatud. See küsimus oli ilmselgelt akuutsem kuid tagasi. Kuid see ei tähenda, et sellega ei tuleks tegeleda. 

[Tuleb] püüda vähemalt samameelseid riike koondada ja [võtta] ühisseisukoht, selleks et toetus oleks ulatuslikum mittelegitiimseks [pidamisele] just nimelt juriidilises tähenduses. Ma tuletan meelde, kes kutsus meid üles sellele – Ukraina. Meie käsutuses on ju Ukraina riigi pöördumine palvega, et see samm astuda. Me ei ole siiani sellele sellisel moel reageerinud. 

Teine praktiline järelm on loomulikult meie positsioon tulevaste suhete korraldamiseks Venemaa Föderatsiooniga, ütleme, eelnõu loogikast tuletataval eeldusel, et tulevikus Putin faktilist võimu ja kontrolli riigi üle teostab.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kui me räägime Venemaa valimistest, siis me ei saa mööda vaadata asjaolust, et Eesti ja Venemaa on kaks riiki maailmas, kus e-valimised on niivõrd [laialdaselt] kasutusel. Kuidas teie ikkagi sellele asjaolule vaatate, et e-valimised Venemaa kontekstis on justkui midagi ohtlikku ja võltsitavat, aga Eestis on kõik nagu hästi. Kuidas teie vaatate sellele? Äkki kirjeldate oma vaadet natuke Venemaa valimiste kontekstis. Mis teie suhtumine on e‑valimistesse ja sellesse, et neid kasutatakse ainult Eestis ja Venemaal nii laialdaselt?

Aitäh! Ma tuletan meelde – mina ei ole Venemaa valimiste vaatleja ja rahvusvahelisi vaatlejaid seal vist ei osalenud või osales SRÜ riikidest –, et see rahvusvahelise kogukonna hinnang tuleneb muu hulgas Veneetsia komisjoni hinnangust, mis puudutas Venemaa viimast põhiseaduse muutmise paketti 2018. aastal, ja sellest johtuvatest järelmitest. See puudutas ka tegelikult kogu üldisemat konteksti, millesse see mittevaba protseduur asetses.

Kui küsida, kas mul on mingit tervemõistuslikku eeldust väita, et Venemaal e-valimisi ei võltsita, siis ma arvan, et igati loogiline on ju väita, et kui võltsitakse pabervalimisi, võltsitakse ka e-valimisi. Ma arvan, et see on Hannah Arendti stiilis küsimus, kas totalitaarsel režiimil ja tema juhtidel lasub süü presumptsioon. Kasvõi poliitiliste mõrvade puhul on eeldus see, et diktaator peab totalitaarse režiimi tingimustes tõendama. See on niisugune üldinstinktiivne arusaam.

Mis puudutab Eesti e-valimisi – küsimus oli selle kohta, eks ole –, ma arvan, et me kõik peame ühiselt pingutama valimiste legitiimsuse küsimuse [lahendamisel]. Ma arvan, et ei ole tehtud sugugi piisavalt selles küsimuses, ka meie ametisolev valitsus ei ole. Valimiste usaldusväärsuse probleem on ilmselgelt olemas, aga ma kindlasti ei tõmba mehaanilisi paralleele siin praegu Vene režiimi võltsimistega.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile rohkem küsimusi ei ole. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks väliskomisjoni liikme Eerik-Niiles Krossi. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma kiiresti annan ülevaate selle eelnõu menetluslikust poolest. Juhatus võttis Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu menetlusse juba 14. märtsil. Kahjuks on [menetlus] tõesti päris kaua veninud. Juhtivkomisjoniks määrati väliskomisjon ja muudatusettepanekute tähtajaks 28. märts. Nimetatud tähtajaks ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Kuna tegemist on valitsusele tehtava ettepanekuga, küsiti vastavalt kujunenud tavale arvamust Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakonnalt. Sealt tuli lisaks väikestele normitehnilistele muudatustele vastus, et selle otsuse vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu poolthäälte enamust. 30. aprillil tutvustas Urmas Reinsalu algatajate esindajana eelnõu sisu. See on ka seletuskirjas enam-vähem [kirjas]. Reinsalu juttu te just kuulsite, ma ei hakka seda kordama. Väliskomisjon jätkas arutelu 13. mai istungil ja otsustas teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 29. mail ja viia läbi selle lõpphääletus. 29. mail oli arutelu võimatus ja selle tõttu on see meil päevakorras täna. Komisjoni esindajaks määrati konsensuslikult Eerik-Niiles Kross.

Ma ütleksin paar sõna täienduseks Urmase mõnele vastusele. Näiteks pöörati palju tähelepanu e‑valimistele ja oli justkui küsimus, kuidas me peame Vene valimiste tulemusi illegaalseks, kui seal on sarnaselt Eestiga e‑valimistel suur roll. Meie eelnõu ütleb tõepoolest mitte lugeda Vene valimiste tulemusi legitiimseks. Aga lähme tagasi Veneetsia komisjoni hinnangu juurde, kust hakkas kujunema see rahvusvaheline hoiak. See ütleb, et ei saa lugeda Putinit legitiimseks Vene riigijuhiks. Veneetsia komisjoni hinnang tegelikult ei räägi niivõrd valimiste vabadusest Venemaal, vaid see räägib sellest, et seekordsed nõndanimetatud valimised ise ei ole legitiimsed. Ja mitte niivõrd sellepärast, nagu on palju räägitud, et need toimusid ka okupeeritud Ukraina territooriumidel, mis on muidugi ebaseaduslik, vaid selle tõttu, et Vene põhiseadust muudeti. Viidi läbi selline veider referendum ja need põhiseaduse muudatused tegid võimalikuks Putini veelkordse ja eluaegse kandideerimise. 

Veneetsia komisjon jõudis ühesele järeldusele, et see referendum viidi läbi Vene põhiseadust rikkudes ja selle tõttu need valimised, mis nüüd toimusid, nõndanimetatud valimised, on läbi viidud vastuolus Vene põhiseadusega. See on tegelikult väga oluline meeles hoida. Rahvusvaheliselt on lisaks Veneetsia komisjonile Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee kahel korral kutsunud üles liikmesriike mitte tunnustama Putinit legitiimse [riigijuhina]. Esimest korda oktoobris 2023. aastal ja teine kord aprillis 2024. aastal. Resolutsiooni numbrid tasuks ka meeles hoida: 2519 ja 2540. Esimesel korral juba enne valimisi öeldi ennetavalt, et kui valimised toimuvad nii, nagu need on ette valmistatud, siis ei tohiks Euroopa Liidu liikmesriigid tulemusi tunnustada. Sarnase seisukoha on võtnud ka Euroopa Parlament. Minu teada ei ole ükski teine riik, vähemasti mitte Euroopa riik, sellisel moel nagu meie täna sellist seisukohta võtnud. Vaikimisi siiski. Enamik Euroopa Liidu riike – kahjuks mõned küll läksid – ei olnud esindatud Putini inauguratsioonil. Seda muide [selle tõttu, et] Eesti valitsus ja Eesti diplomaadid veensid Euroopa kolleege selles pikalt ja põhjalikult ning enamasti jõuti ka üksmeelele.

Nii et kui küsida, mis siis saab, kui me selle otsuse vastu võtame, kuidas peaks valitsus käituma ja kas üldse mingeid praktilisi tulemusi sellel on, siis loomulikult peab valitsus selle sisustama. Ta peab sisustama selle, mida see mittetunnustamispoliitika tähendab. Ma tooksin siin paralleeli: enamik lääneriike ei tunnustanud Nõukogude Liidu võimu Eesti Vabariigis de jure, aga tunnustas de facto. Ehk faktiliselt saadi aru, et võim on Moskva käes, aga juriidiliselt seda ei tunnustatud. Ameerika Ühendriigid olid ainsad, kes ka de facto ei tunnustanud. (Saalist räägitakse.) Vatikan ka, jah. Nii et mulle tundub, et Eesti õiguslik ja praktiline suhtumine Putini režiimi hakkab olema umbes selline, nagu oli Suurbritannia hoiak okupatsioonivõimude suhtes Eestis. Faktiliselt me tunnistame, et Putin on Vene riigi juht, tema käes on võim, aga de jure me ei tunnusta teda, sest ta ei ole legitiimne. Ma arvan, et see on umbes see. Kuidas see täpselt igapäevaelus hakkab välja nägema? Ma arvan, et meie ülesanne võib-olla ei ole seda ette ütelda, aga ma arvan, et fundamentaalne alus siin tekib, ja minu meelest väga õige alus. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Ma avan nüüd läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Ester Karuse. Kuigi ma näen paberilehe valget poolt, siis ma arvan, et teisel pool on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja volikiri.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu täiskogu istungitel on vastu võetud mitmeid Venemaa sõjategevust hukka mõistvaid ja Ukrainat toetavaid avaldusi. Ma usun, et Eesti parlamendi liikmete hulgas ei ole erimeelsusi selles [mõttes], et Venemaa peab Ukrainas agressioonisõda ja see tuleb ühemõtteliselt hukka mõista. Samuti oleme ühisel seisukohal, et toimuva eest vastutab Venemaa eesotsas president Vladimir Putiniga. 

Selle aasta märtsis toimunud presidendivalimiste läbiviimise kohta sai lugeda kummalisi ja vähem kummalisi lugusid. Ainuüksi valimistele eelnenud repressioonid, valimiste korraldamine okupeeritud Ukraina territooriumil ja rahvusvaheliste vaatlejate puudumine on piisavad põhjused, et [öelda, et] valimised ei olnud demokraatlikud, avatud ega ausad. Asjaolu, et Eesti diplomaadid ei võtnud osa Venemaa presidendi uuesti ametisse nimetamise tseremooniast, näitab selgelt Eesti riigi positsiooni valimistulemuste legitiimsuse kohta. 

Euroopa Liidu välisministrid on juba vastu võtnud avalduse mitte tunnustada Venemaa presidendivalimisi legitiimsetena. Sotsiaaldemokraadid leiavad, et Euroopa Liidu riigijuhid peaksid samuti antud küsimuses seljad kokku panema ja mitte tunnustama Venemaa Föderatsiooni presidendivalimiste tulemusi. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab antud avaldust ja kutsun üles ka teisi fraktsioone selle poolt hääletama. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Jaak Valge. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Ma pretendeerin lühima kõne tiitlile ja loodan teie heakskiidu sellega ära teenida. Näed, ma võtsin isegi paberi kaasa, et ma ei hakkaks siin niisama lobisema. Ega siin palju rääkida ei olegi. Kõigepealt, ma pole kindel, kas need järjestikused Venemaad kritiseerivad avaldused ikkagi – kuidas öelda? – mõjuvad tõsiselt. Ega need kontraproduktiivsed ei ole ehk ei lahjenda meie sisulist kriitikat Venemaa suhtes? Ma ei ole selles kindel. Aga muidugi, vastavalt meie fraktsiooni otsusele hääletame me selle avalduse poolt. Kui jätta need avalduses toodud põhjendused kõrvale, noh, isegi siis ei saaks ju muudmoodi [hääletada], sest muidu mõjuksime silmakirjalikult. Nimelt, teadaolevalt ei usalda me koos suure osa Eesti kodanikega Eesti e‑valimisi ja ammugi ei saa me ju siis usaldada autoritaarse Venemaa valimistulemusi, sest seal kasutatakse sarnaselt Eestiga interneti [teel] e-hääletust. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid eelnõu 395 kohta laekunud ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 395 lõpphääletus. Alustan lõpphääletuse ettevalmistamist. 

Head ametikaaslased! Panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele mitte tunnustada Venemaa Föderatsiooni presidendivalimiste tulemusi" eelnõu 395. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 62, vastuolijaid on 1 ja erapooletuid ei ole, on eelnõu 395 otsusena vastu võetud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele rakendada tõhusaid meetmeid kaitsmaks alaealisi kokkupuudete eest pornograafiaga" eelnõu 409 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust! Saalis on lärm. Aitäh! (Helistab kella.) Hea ettekandja, vabandust! Me ei saa hetkel alustada, saalis on jätkuvalt liiga suur lärm. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Selle eelnõuga me tuleme tegelikult parlamenti teist korda, sellepärast et esimesel korral otsustati siduda eelnõu menetlemine Riigikogu koosseisu häälteenamuse [nõudega], mis polnud meie hinnangul põhjendatud. Seetõttu me võtsime eelnõu tagasi (Juhataja helistab kella.) ja esitasime selle uuesti. Õnneks jõudis see nüüd ka siia suurde saali enne, kui istungjärk läbi saab.

Eelnõu sisu, nagu te teate, on väga lihtne. See ongi pealkirjas kokku võetud: "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele rakendada tõhusaid meetmeid kaitsmaks alaealisi kokkupuudete eest pornograafiaga". Sel korral ei ole see seotud Riigikogu koosseisu häälteenamusega, mistõttu ma väga loodan, et kõik saadikud, sõltumata sellest, kas nad kuuluvad opositsiooni- või koalitsioonierakonda, hääletavad selle eelnõu poolt.

Nüüd, mis on asja sisu? Asja sisu on väga lihtne. See seisneb selles, et Eestis kehtiva õiguse kohaselt ei tohi pornograafilisi materjale teha alaealistele vabalt kättesaadavaks. Täpsemalt ütleb pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse § 3 punkt 1, et pornograafilise sisuga teoste pakkumine peab olema korraldatud viisil, mis ei võimalda alaealistel selliste teostega tutvuda. Nagu eelnõu seletuskirjas on ka esile toodud, niisuguse piirangu põhjendust ei ole ju keeruline mõista, sellepärast et ma arvan, et me kõik nõustume, et pornograafilised materjalid ei ole midagi niisugust, mida peaks tegema lastele vabalt kättesaadavaks. Ma ei usu, et siin saalis on ühtegi inimest, kes arvab vastupidist. Kui on, siis tõstkem käsi, andkem endast märku.

Paraku on aga reaalsus selline, et paljudel veebilehtedel, mis pakuvad pornograafilisi materjale, piirdub kogu vanusekontroll sellega, et tuleb vajutada nupule "Jah, ma olen 18-aastane või vanem". See ei ole reaalne vanusekontroll, eks? Kui samasugust vanusekontrolli rakendataks näiteks poes, kui alaealine läheb pudelit viina ostma, siis see tähendaks seda, et müüja küsib: "Vabandage, kas te olete 18-aastane või vanem?" ja laps või teismeline ütleb: "Jah, olen küll," ning ilma et ta peaks mingeid dokumente näitama, loetakse see nõue rahuldatuks. See ei ole tõsiselt võetav.

Sellepärast olemegi teinud selles eelnõus Vabariigi Valitsusele ettepaneku: kuna Eestis kehtiv seadus ütleb, et pornograafilisi materjale ei tohi teha alaealistele vabalt kättesaadavaks, ometi need on Eesti Vabariigis reaalselt tehtud alaealistele massiliselt vabalt kättesaadavaks, siis tuleb mõelda, mida teha annab, et seda olukorda parandada, et reaalne olukord vastaks sellele, mida seadused nõuavad.

Eri riikides on võetud kasutusele erinevaid meetmeid. Ma ei hakka neid siin ettekandes täpsemalt kirjeldama. Kui soovite, võime küsimuste voorus nendest eraldi rääkida. Aga ilmselgelt saab olukorda parandada. Peab nõustuma, et ei ole võimalik luua sellist olukorda, kus ühelgi alaealisel ei ole võimalik saada kätte mingisuguseidki pornograafilisi materjale. Loota sellist olukorda saavutada oleks ebarealistlik. Aga täpselt sama selge on see, et olukorda saab parandada. Täpselt samamoodi, nagu me ei saa luua olukorda, kus ükski alaealine ei saa Eesti Vabariigi territooriumil kätte pudelit õlut, pudelit veini või isegi pudelit viina – me ei ole suutelised sellist olukorda tekitama –, rakendame me sellest hoolimata meetmeid selleks, et alkoholi kättesaadavus alaealiste seas oleks nii piiratud kui võimalik.

Milliseid meetmeid täpselt oleks mõistlik rakendada, seda peaks hakkama arutama. Minu meelest oleks mõistlik, kui ministeeriumideüleselt kutsutaks kokku töörühm, kes kaardistaks ära meetmed, mida on rakendatud teistes riikides, ja vaataks, mida Eestis oleks kõige mõistlikum rakendada. Aga kahtlust ei saa olla selles, et selles suunas tuleks tegutseda.

Komisjonis ma kuulsin nii Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti esindajalt kui ka ministeeriumi esindajalt, et Euroopa Liidu tasandil püütakse leida sellele probleemile mingisugust lahendust. Aga nemadki tõid esile, et see ei saabu kindlasti enne 2026. aastat, võib-olla saabub isegi hiljem. Noh, kui Eestis kehtiv seadus ütleb, et alaealistele ei tohi pornograafilisi materjale vabalt kättesaadavaks teha, aga ometi need on tehtud, siis me ei saa ju sellist olukorda veel aastaid tolereerida lootuses, et Euroopa Liidu tasandil mingisugune lahendus välja mõeldakse. Nii et tuleks omalt poolt rakendada vähemalt esialgseid meetmeid.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti esindaja tõi veel esile, et Euroopa Liidu Kohus on langetanud otsuse, mille kohaselt liikmesriigid justkui ei tohi eraldiseisvalt piirata ligipääsu mingitele veebilehtedele, seda tohib teha ainult üleeuroopalises korras. Mina ütlesin ka sellel komisjoni istungil, et ma tahaksin näha, et Eesti oleks selline riik, kes ütleb väga selgelt: "Teate, meie käsitleme alaealiste kaitsmist sellise laga eest prioriteetsema kohustusena, kui tegutsemist selle Euroopa Kohtu otsuse kohaselt. Kuniks Euroopa Liit ei ole ise leidnud probleemile lahendust, võtame meie kasutusele oma meetmed. Ja kui te ütlete, et me ei tohi seda teha, et me ei tohi kaitsta oma lapsi kokkupuudete eest pornograafiaga, alustage siis meie suhtes menetlust ja eks me siis vaatame seda asja." Ma tahaksin ausalt öeldes näha, kuidas Euroopa Liit teeb sellise käigu, et ütleb: "At-at-at-at-at, ei hakka siin niimoodi iseseisvalt lapsi kaitsma kokkupuudete eest pornograafiaga! Kuni meie ei ole lahendust leidnud, teie ei tohi ka midagi teha." See oleks jabur.

Veel kord, ma usun küll, et see eelnõu on nüüd selline, mis võiks tõepoolest pälvida kõikide Riigikogu liikmete toetuse. Ma jään lootma, et see nii ka läheb. Rõõmuga vastan kõigile teie võimalikele küsimustele, olles säästnud rohkelt teie aega. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest. Teile on küsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Küsimus on võib-olla natuke retooriline. Huvitava kokkusattumusena oli täna keskkonnakomisjonis arutlusel selline asi, kuidas inimesed saaks rehve tagasi anda. Tahetakse liikuda selles suunas, et mitte ainult kaheksa tükki aastas, vaid ükskõik kui palju rehve saab tagasi anda. Aga üks probleem, mida seal arutati, oli see, et kui inimesed ostavad näiteks veebipoest rehve, siis veebipoel peaks olema Eestis volitatud esindaja, kes tagab, et käitlustasu on makstud ja nii edasi. Kui ma küsisin komisjonis, aga mis siis saab selle veebipoega, kui tal ei ole volitatud esindajat, siis Kliimaministeeriumi ametnik täitsa kõhkluseta vastas, et siis pannakse see veebisait kinni. Formuleerin selle küsimuseks: kas sa oled nõus, et me peaks nüüd välja uurima, kas valetas Kliimaministeeriumi ametnik, kes täitsa kõhkluseta ütles, et rehve müüva veebisaidi saab kinni panna, või valetas TTJA ametnik, kes ütles, et seda tohib teha ainult üleeuroopaliselt või muidu üldse [mitte]? Kas sa nõustud, et me võiksime selle asja välja uurida?

Suur tänu küsimuse eest! Ma loomulikult nõustun sellega. Aga ma laiendusena ütlen, et kui me oleme jõudnud sellisesse olukorda, kus me kuulume mingisugusesse poliitilisse süsteemi, mille ettekirjutuste kohaselt me ei tohi kaitsta oma lapsi kokkupuudete eest sellise lagaga, siis ma pean ütlema, et meil ei ole enam riiki. See on nii lihtne. Kui me tõstame käed ja ütleme, et me ei saa, meil ei lubata, me ei tohi kaitsta oma lapsi – aga mis riik meil siis veel alles on? Mida me üldse tohime või ei tohi [teha]? Kuidas me sellisesse olukorda oleme jõudnud? Nii et ma küll kutsun üles sellele, et täiesti sõltumata sellest, mida Euroopa Liit ütleb või ei ütle, me ütleme, et see on meie riikliku, rahvusliku väärikuse küsimus ja me tegutseme lihtsalt vastavalt oma parimale arusaamisele. Jaa, me otsime lahendust, mis oleks kooskõlas Euroopa Liidu regulatsioonidega, me loodame ka sellele, et Euroopa Liit ise otsib probleemile lahendust, aga kuniks seda leitud ei ole, tegutseme me vastavalt oma parimale arusaamisele. Ma ei kõhkleks üldse selles küsimuses, kui ma oleksin peaminister, mida ma muidugi ei ole.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Vaat, me siin enne menetlesime ühte umbusaldus[avaldust], mille sisu üks osa oli huvigruppide lobi ning nende võimalus mõjutada poliitikat ja poliitikuid. Me ju teame, et selles valdkonnas liiguvad tegelikult globaalselt väga suured rahad täpselt nagu inimkaubanduses ja kõiges [sellises]. Me teame ka, et poliitikud on kõik äraostetavad, küsimus on lihtsalt hinnas. Kas võib karta, et ka selles olukorras hakatakse protsesse pidurdama Euroopa tasandil ja võimalik, et ka siin Eestis, kui me ükskord jõuame selle hetkeni, kui me tahame hakata seda küsimust lahendama?

Suur tänu küsimuse eest! No ma siiski tahaksin loota, et poliitikud ei ole tingimata äraostetavad. Püüame tegutseda sellisel viisil, et näitame enda puhul, et see nii ka on. Aga tõsi ta on, et selles sektoris liiguvad meeletult suured rahad. Kogu pornograafiatööstus on väga tihedalt seotud inimkaubandusega. Väga paljud inimesed, kes astuvad nendes niinimetatud teostes üles, ei tee seda sugugi mitte vabatahtlikult. Maailma suurimatele pornolehtedele laaditakse sageli üles videoid, kus osalevad alaealised. Samuti laaditakse sinna üles materjale, mis sisaldavad reaalset vägivalda, sealhulgas vägistamist ja muid selliseid asju. Nii et tegemist on hiiglasliku tööstusega, kus liigub hiiglaslik raha, ja kahtlemata on sellel päris suur mõju ka poliitiliste otsuste langetamisele. Ma tahaks väga loota, et see mõju Eesti parlamenti ei ulatu.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Hea Varro! Ilmselgelt on see vajalik eelnõu ja ega ma ei kujuta päris hästi ette, kes peaksid olema need inimesed, kes on selle eelnõu vastu. Kui ma nüüd pahatahtlikult mõtleks, siis [ma ütleks, et] need on võib-olla pedofiilid. Mis siin salata, teinekord on poliitiline loogika ka väga imelik, suuremalt jaolt ei olda mitte sisu vastu, vaid selle vastu, kes eelnõu esitas. 

Aga mu küsimus on muu kohta. Nimelt, kas sul on ettekujutust sellest, missugused tehnilised lahendused selleks põhimõtteliselt võiksid olla? Ma tean, et näiteks Prantsusmaa kas otsib neid lahendusi või on need juba leidnud. Ja mu soovitus on selline: kui keegi hakkab ütlema, et selleks ei ole tehnilisi lahendusi, siis [vastata, et] need kindlasti on olemas. Jäi sulle küsimus meelde, jah?

Jaa. Suur tänu küsimuse eest! Esiteks, mina ka ei oska ette kujutada ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks olema selle otsuse vastu. Me ei ole täna ju olukorras, kus me parlamendina arutleme selle üle, kas kehtestada selline seaduslik kord, et alaealistele ei tohi teha pornograafilisi materjale vabalt kättesaadavaks, või mitte kehtestada. Selline kord on juba ammu kehtestatud, see on juba aastaid tagasi kehtestatud ja küsimus on lihtsalt selles, et süstemaatiliselt ei ole seda jõustatud. See peaks olema meile kõigile vastuvõetamatu. Mida iganes parlament on otsustanud, seda valitsus peab jõustama. Ei ole nii, et valitsus valib, kas ta tahab jõustada või ei taha, ta on kohustatud seda tegema. Nii et see on tehniline pool. Aga sisuline, moraalne pool: ma tahaks ka tõesti näha seda inimest, kes ütleb, et ei, me ei peaks hoolitsema selle eest, et alaealistele ei saaks vabalt kättesaadavaks teha kõige rõvedamaid mõeldavaid või isegi mõeldamatuid materjale.

Millised võiksid olla need mehhanismid? On erinevaid mehhanisme, mis on välja mõeldud ja mida on erineval pool juba ka rakendatud. Ameerika Ühendriikides on mitmetes osariikides näiteks kirjutatud pornograafilisi materjale pakkuvatele veebilehtedele ette, et kui nad ei kohalda sellist mehhanismi, mille kohaselt inimene peab tõendama, et ta on vähemalt 18-aastane või vanem, siis lihtsalt ei võimaldata osariigi territooriumil neid veebilehti külastada. Siis blokeeritakse need lihtsalt ära, kõik.

Milline see mehhanism täpselt on? See on ilmselt spetsiifiline ühele, teisele või kolmandale konkreetsele poliitilisele süsteemile. Siin on ka nüüd mõtlemiskoht. Kõige lihtsam on muidugi see, mida meil igal pool kasutatakse, et lihtsalt identifitseerid ennast. Siin kolleegid Reformierakonnast alati ütlevad, et Eesti on selline eesrindlik riik, et meil on ju ID-kaart kõikidel inimestel kohustuslikus korras olemas. Nii et, noh, tehniline lahendus on olemas, kui tahetakse seda kasutada. Ilmselt, ma saan aru, oleks anonüümsuse tagamise huvides võimalik mõelda sinna vahele mingi täiendav kiht, et ei tuvastata isikut, küll aga tuvastatakse nii palju, et saadakse veenduda, et ta on piisavalt vana. Põhimõtteliselt e-valimistel rakendatakse mingit pidi sarnast tehnoloogiat, nagu ma aru saan, et identifitseeritakse isik, aga samal ajal krüpteeritakse informatsioon sellisel viisil, et ei ole võimalik siduda hääletajat konkreetse häälega. Noh, kui seal on see võimalik – väidetavalt, eks –, siis peaks olema ka siin see võimalik. Kindlasti on seda võimalik teha, kui tahtmine on.

Aga ma tean, et Islandil – ma ei tea, kui kaugele nad sellega on jõudnud –, kavandati juba aastaid tagasi sellist lahendust, et vaikimisi lahendusena on kõik pornograafilisi materjale pakkuvad veebilehed [riigi] territooriumil suletud, aga igaühel, kes on täisealine, on võimalik teha oma internetiteenuse pakkujale avaldus ja öelda, et palun minu jaoks need lehed avada. See süsteem tegelikult tagab ka selle, et alaealistele need materjalid vabalt kättesaadavad ei ole, aga neile, kes tõesti tunnevad, et nad tahavad neid kasutada, see võimalus säilib. Nii et lahendusi on mitmesuguseid.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te pakkusite ka ise praegu mingisuguseid lahendusi välja, aga vaadake, Eesti on selline meeletu tiigrihüppe [teinud] IT-riik, kus kõik andmed on kõigile teada. Näiteks terviseandmed on meil mööda maailma laiali ja muud andmed ka. Aga ma kahtlen, kas ID-kaardi või avalduse alusel tehtud isikutuvastus on kõige mõistlikum, sest ID-kaardi võib ju keegi ära näpata. Mis sa arvad, hea Varro, kas oleks võimalik hoopis niimoodi, et biomeetrilised andmed on need, mille abil on võimalik siseneda ja vaadata? Siis kaoks see näppamise moment ära.

Tänan küsimuse eest! Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Ma ei tea, mis see kõige mõistlikum lahendus on. Ma arvan, et sellepärast olekski mõistlik üks töögrupp kokku panna, kaardistada erinevaid võimalikke lahendusi, vaadata, mis on nende plussid ja miinused. 

Kindlasti on oluline ka eraelu puutumatuse aspekt, mida tuleb arvesse võtta, tuleb vaadata, kuidas sellega maksimaalselt arvestada. Aga samal ajal mina olen küll seda meelt, et laste kaitsmine kokkupuudete eest sellise lagaga on olulisem eesmärk kui kellegi eraelu puutumatuse maksimaalne tagamine. Absoluutselt, jah! Loomulikult! Või teie, härra Mario Kadastik, arvate, et pornograafia tarvitamine on mingisugune inimõigus, et teile peab see tingimata kättesaadav olema ja teile ei tohi mitte mingisuguseid piiranguid olla seonduvalt teie eraelu puutumatusega? Ma arvan, et see ei ole nii. Pornograafia tarvitamine, esiteks – alustame sellest –, ei ole üldse mingi inimõigus. See ei ole ka sõnavabaduse küsimus, eks ole, et peab olema võimalik vabalt levitada sellist asja. Põhimõtteliselt riik võib sellise asja ka üldse ära keelata. See on [kogu] ühiskonnale kahjulik, mitte ainult lastele, mitte ainult noortele, ja põhimõtteliselt võib selle ära keelata, kui riik seda tahab. See ei ole inimõigus.

Meil on ühel kaalukausil see, et me tahame kaitsta lapsi selle laga eest, millega kokkupuuted on nendele väga kahjustavad. Selle kohta on maailmas palju uuringuid tehtud. Ma võin teiega jagada materjale, kus on viited erinevatele uuringutele. See on väga-väga kahjustav laste moraalsele ja sotsiaalsele arengule. Te võite õpetajatega rääkida sellest, kui levinud see igal pool Eesti koolideski on. Kui poisid vanuses 10, 11, 12 või juba 8, 9 vaatavad kõige rõvedamaid võimalikke materjale, jagavad omavahel informatsiooni nutitelefonides ja lähevad, ma ei tea, näiteks 16-aastaseks saanuna kohtingule, siis millisel moel üleüldse hakatakse tüdrukutega suhtlema? Millisel moel hakatakse looma perekonda? Millisel moel hakatakse looma abielu? Millistel eeldustel on üleüldse sellistes tingimustes võimalik toetada hilisemat perekonnaelu ja abielu? Ma arvan, et see on katastroof nende inimeste jaoks, kelle tunnetus ning suhtumine naistesse ja ootused naiste suhtes on sellisel viisil moonutatud. Rääkimata igasugustest sõltuvusprobleemidest, tervislikest probleemidest, mis selle asjaga kaasnevad, ja nii edasi. 

Nii et kui ühel kaalukausil on tõesti see, et meil on vaja kaitsta lapsi, ja teisel kaalukausil on see, kas kõigile on täiuslikult ja sada protsenti tagatud nende anonüümsus, siis mina arvan, et esimene kaalukauss on palju olulisem. Kui teie leiate vastupidist, siis argumenteerige vastu.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Ma üritan aru saada, kas lugupeetud ettekandja tõepoolest üritas väita, et me peaksime võtma põhimõtteliselt Hiina totalitaarse režiimi järgi juhendid [kasutusele] ja hakkama täies mahus kontrollima, mida keegi võib või ei või internetist vaadata: täna on see teema, homme on teine teema, ülehomme on järgmine teema. See ei kõla väga ratsionaalse argumentatsioonina, samamoodi see, et hakkame nõudma, et kõik maailmas hakkavad autentima Eesti identifitseerimisvahenditega, ja kõik muud sihukesed asjad. Võtame nüüd ikkagi realistlikult kokku, et see ei ole tehnoloogiline probleem, vaid tegemist on sellega, et kui keegi tahab sel teemal [midagi teha], siis õige on lastega rääkida, tutvustada neile, kuidas maailmas asjad käivad. See on koht, kus see [probleem] tekib. Loomulikult, kui keegi lastega 16 aastat ei suhtle, siis see on hoopis teine teema.

Aitäh teile ka! Ma ei ole teiega absoluutselt nõus. Teie vaatepunkt on selline, mida ma ei saa jagada. Asi on selles, et rääkimine on kahtlemata oluline, laste kasvatamine on oluline, nende hoiatamine erinevate ohtude eest on oluline, aga see ei ole piisav. 

Samamoodi me võiksime ju öelda alkoholi ja tubaka kohta, et seal on ka eraelu puutumatuse probleem. Teie puhul ilmselt ei teki küsimust – teil on habe ees, mul samamoodi, teie käest ei hakata poes ID-kaarti küsima –, kas te olete 18-aastane või vanem või mitte. Aga kujutage ette, et te olete 20-aastane ja näete välja selline, et võiks rahulikult olla ka 16, või ütleme, olete 21-aastane. Ma ei tea, mis astme ja piiriga see täpselt seotud on, aga 21[-aastaselt] peaks saama kõike osta, eks. Lähete poodi ja müüja ütleb, et ta ei müü teile pudelit õlut, kui te ei näita oma ID-kaarti – eraelu puutumatuse riive. On? Nüüd, teie loogikast lähtudes võiks öelda, et ei, me ei tohi ei kehtestada sellist seadust, mille kohaselt pead näitama isikut tõendavat dokumenti, kui soovid osta pudelit õlut, sest see riivab eraelu puutumatust. Parem on lastega rääkida, selgitada neile, et alkohol on neile kahjulik ja nii edasi. 

Minu arvamus on see, et kui me oleme riigina, parlamendina näidanud, et selline eraelu puutumatuse riive kõrgemast hüvest kantuna, milleks on laste kaitsmine kokkupuudete eest nende kahjulike substantsidega, on meile vastuvõetav, siis printsiibis on küsimus juba lahendatud. Siin on analoogia väga otsene. Vastupidi, ma ütleksin, et kui lapsed puutuvad kokku tõesti erakordselt rõvedate materjalidega, siis see on nende jaoks palju kahjustavam kui see, kui nad jooksid aeg-ajalt ära pudeli õlut. Nii et see kahju, mis sealt tuleb, on palju suurem. Seda enam peaks olema põhjendatud ka võimalik eraelu puutumatuse põhiõiguse riive.

Mulle iseenesest ei meeldi väga see, kui küsimusele vastatakse: "Aga vaadake, mis te ise teete", kuid minu meelest see osutus Hiina totalitaarse mudeli rakendamisele oli täiesti kohatu. Sel juhul võiks öelda, et ka alkoholi ja tubaka ostmiseks me rakendame mingit Hiina totalitaarset mudelit. Ei! Hiina totalitaarsete mudelite rakendamist nägime me siis, kui meil koroonadiktatuur jõustati. Minu meelest olite selle eeskõneleja ka teie. (Saalis räägitakse.)

Siin ei ole võimalust pingpongitada vastuse ajal. Nii, me läheme edasi. Protseduuriline küsimus, Rain Epler, palun! Mis mure teil mikrofoni või töökorralduse pärast on?

Eks mul mõnes mõttes oligi [soov] üle küsida, oligi see pingpongitamise mõte, aga see formaat ei võimalda meil siin suures saalis debateerida kolleegidega, kes parasjagu puldis ei ole. Kui see võimalus oleks, siis ma oleksin Mario Kadastikule öelnud, et tänasel keskkonnakomisjoni istungil Kliimaministeeriumi töötaja väitis kindlas kõneviisis, et kui inimesed hakkavad ostma rehve veebipoest, millel ei ole Eestis volitatud esindajat, siis selle veebisaidi saab lihtsalt kinni panna – lihtsalt tehnilistest lahendustest. Aga vist ei ole seda võimalust.

Aitäh! Ma kohe vaatan seadusest. Pean korra helistama ka. 

Võtame vaheaja.

Jah, tulenevalt meie kodu‑ ja töökorra seadusest sellist võimalust ei ole. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin teilt kolleeg Kadastikust inspireerituna niimoodi, et kas teile ei tundu siin kummalised need osundused diktatuurile ja kõigele, kui reformierakondlased ilmselgelt toetavad tsensuuriseadust, mida niinimetatud vihakõne piiramiseks soovitakse vastu võtta. Ja võib-olla härra Kadastikule on see üllatav, et Facebook, Google ja suured sotsiaalmeediagrupid tegelikult juba rakendavad tsensuuri, kaasa arvatud Eestis. Selles mõttes on tsensuur juba käes.

Aga kui tulla selle eelnõu toetuse juurde, siis mina nii optimistlik ei oleks kui teie. Vaadates, millist poliitilist pornograafiat valitsus rakendab opositsiooni eelnõude suhtes Eesti Vabariigis, mina kardan, et siin võivad tulla samamoodi vastuhääled või vähemalt ei võeta seisukohta. Kas teil komisjonis jäi kindel tunne ja arusaam, et ikkagi on ka koalitsiooni toetus täna siin olemas?

Aitäh küsimuse eest! Komisjoni istungil mitte üks saadik ei väitnud sellele vastu. Mitte keegi ei üritanudki põhjendada, et see on kuidagi halb otsus, et sellist otsust ei oleks tarvis langetada ja et sellele tuleks vastu olla. Ma arvan, et ma ei eksi. Varsti tuleb siia komisjoni ettekandja, ta võib kinnitada minu öeldut, et eranditult kõik – nii Reformierakonna saadikud, sotsiaaldemokraatide saadikud kui ka Eesti 200 saadikud – olid seda meelt, et jaa, see on õige ja mõistlik. Nagu ma eelnevalt ütlesin, ma tõesti ei näe, miks peaks olema vastupidisel seisukohal. 

Ma saan aru, et kui me paneksime ette mingid konkreetsed meetmed, mida rakendada, siis saaks öelda, et [teatud] meetmeid me printsiibis toetame, aga neid meetmeid ei saa kahjuks toetada, nagu näiteks härra Kadastik osutas. Aga me ei paku välja konkreetseid meetmeid. Me ütleme lihtsalt, et kehtib seadus, mis ütleb, et ei tohi teha [pornograafilisi] materjale alaealistele avalikult kättesaadavaks, ometi faktiliselt on need alaealistele massiivselt kättesaadavad. Midagi tuleb teha, et viia reaalne olukord seadusega nõutud tingimustega kooskõlla. Ma tõesti siiralt ei oska näha põhjendust, miks keegi peaks olema selle vastu. 

Veel kord, kui keegi koalitsioonisaadikutest või ka opositsioonisaadikutest leiab, et on siiski mingid argumendid, millele tuginedes peaks olema selle vastu, siis väljendage neid argumente, peame siis päris debatti ja sisulist arutelu. Pange oma parimad argumendid lauale ja siis ma püüan nendele asjadele vastata. Aga väga kahetsusväärne oleks, kui juhtuks nii, et ühtegi argumenti tegelikult ei esitata ja siis tullakse siia saali ja hääletatakse lihtsalt [eelnõu] vastu. Ma loodan, et seda ei juhtu, tõesti, see oleks inetu.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Mind huvitab, kuidas see seondub erinevate riiklike dokumentide – kriminaalõiguse teematika arengukavade, kuritegevusvastase võitluse arengukavade – ja inimkaubanduse teema prioriteetidega. Meil võetakse vastu toredaid pabereid, milles on õilsaid eesmärke, aga tihtipeale on tagajärg ainult kõlavad sõnad. See peaks ju olema päris paljude ministeeriumide otseste tööülesannetega seotud nagu ka prostitutsiooni temaatika. Kuidas me saaksime panna nende arengukavade ja igasuguste juba vastuvõetud poliitikapaberite teostajaid tööle selle nimel ja seostada seda sellesama temaatikaga?

Suur tänu! Jah, me kõik teame, et see on üks probleem, et tehakse igasuguseid arengukavasid, aga reaalselt neid ei täideta. Eks see probleem ole üldisem. Lehvitatakse igasuguseid loosungeid, aga praktikas neid ei jõustata, ei tegutseta nende kohaselt. Natuke aega tagasi oli meil siin ministri umbusaldamise avaldus ja sellele eelnev arutelu. Ma küsisin ministri käest selle kohta, et ta ütles, et ta usaldab Eesti ettevõtjaid. Loosung on ilus, on ju, "Usaldan Eesti ettevõtjaid". Siis ma ütlesin, et aga vabandust, praegu on plaan anda maksuametile väga ulatuslikud täiendavad volitused, et nad saaksid kõigi kodanike ja kõigi ettevõtete kontod läbi puistata isegi siis, kui nende suhtes ei ole alustatud mingisugust menetlust. "Kas te olete ministrina valmis sellestsamast loosungist, mida te just deklareerisite, lähtuvalt ütlema, et teie ei ole nõus sellise plaani elluviimisega?" Vastuseks tuli mingisugune udujutt, millest ma ei saanudki õieti midagi aru, selget vastust ei tulnud.

Siin on tegelikult samasugune olukord. Täna on 3. juuni, kaks päeva tagasi tähistasime lastekaitsepäeva: suured üritused, kõik ilusad kõned ja artiklid sellest, kuidas me ikkagi kaitseme lapsi, hoiame neid ja nii edasi. Ja nüüd on meie ees konkreetne küsimus. Seadusandja on võtnud vastu seaduse, mille kohaselt lapsi tuleb kaitsta kokkupuudete eest pornograafiaga, kuid reaalselt ei kaitsta. No aga kaitseme siis lapsi päriselt. Loosungeid lehvitada on lihtne, aga palju parem oleks, kui me ei oleks nii-öelda tühikargajad, vaid ka päriselt tegutseksime nende loosungite kohaselt ja näitaksime, et tegemist ei ole lihtsalt loosungitega, vaid väärtustega, mida me võtame päriselt tõsiselt.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud härra Vooglaid! See on tegelikult õige probleem, millele te osundate. Ma siiralt tunnustan seda. Ma arvan, et see on õige probleem, mille te olete tõstatanud. Ma arvan, et küllap te ise ka tunnistate, et tegelikult sellisel viisil, selle eelnõuga, mille te olete välja pakkunud, seda muret ei lahenda. See on suur rahvusvaheline tehnoloogiline väljakutse. Piltlikult öeldes on teie ettepanek tõsta neli tonni liiva teelusikaga ühest kohast teise. See lihtsalt ei õnnestu.

Mu esimene küsimus ongi: kas te ise möönate, et selle eelnõu eesmärk ei ole mitte niivõrd probleemi lahendada, kuivõrd lihtsalt sellest probleemist rääkida? Selles mõttes ma muidugi siiralt tänan teid ka valitsuserakonna nimel selle usalduse eest, mida te näitate välja praegu ametis oleva valitsuse suhtes, et te peate seda valitsust nii võimekaks, et ta on võimeline selle globaalse probleemi lahendama.

Suur tänu ja võtke heaks! Võtke heaks! Ikka tuleb loota, et valitsus on võimekas ja edendab Eesti elu. Kas ta sellega päriselt hakkama saab, seda näitab aeg. Üheksandat kvartalit järjest on meil majanduslangus ja mitmesugused muud näitajad on ka halvad, aga loodame endiselt, et äkki see olukord ei ole pöördumatu.

Kas ma möönan, et tegelikult ei ole võimalik sellele probleemile reaalset lahendust leida? Ma ei summeeri teie küsimust kuidagi valesti, üldjoontes. Ei mööna. Või ütleme nii, ma täpsustan: ma arvan, nagu ma eelnevalt juba ütlesin, et ei ole võimalik leida lõplikku, täielikku, terviklikku lahendust, jah. Täpselt nagu meil ei ole õnnestunud ühiskonnas leida lahendust probleemile, et lastele ei osutuks kättesaadavaks alkohol või tubakas, nii meil ei õnnestu leida lahendust ka sellele, et mitte kusagilt mitte mingisugust pornograafilist materjali kätte ei saaks. Aga meil on ilmselgelt võimalik – ja siin, ma arvan, te nõustute minuga – rakendada meetmeid, millega [saab] probleemi leevendada, kahandada selle ulatust.

Toon näite. Eesti Vabariigi territooriumil on ära blokeeritud terve rida nii-öelda Venemaa propagandakanaleid, nagu ma isegi tuvastasin – ja selle üle on ironiseeritud. Sanktsioonide eelnõuga seonduvalt ma otsisin ühte artiklit, mida ma siin Riigikogus olles nägin, sellest, et Venemaa ütles, et tulevad vastumeetmed. Kodus hakkasin vaatama, ja ei pääse ligi, ei saa, [veebileht on] Eesti territooriumil blokeeritud. Nii. Kui ma väga tahaksin sellele kuidagi ligi saada, aga ka Riigikogu võrgust see ei oleks võimalik, siis ma saaksin ju installeerida endale VPN-programmi ja selle kaudu siseneda internetti viisil, millele geolokatsiooni piirangud ei rakendu. Ma saaksin seda teha.

Samamoodi on pornograafiliste lehekülgedega. Kui keegi lastest tingimata, väga tahab seda materjali kätte saada, siis tal on ka võimalik VPN‑iga piirangutest mööda minna. Aga fakt on see, et suur osa lapsi oleks siis kaitstud juhuslike kokkupuudete eest. Suur osa lapsi oleks kaitstud isegi tahtlike kokkupuudete eest, sellepärast et ei hakata tegema eraldi pingutust, et otsida VPN välja, installeerida see ja õppida seda kasutama. Mina ei ole siiamaani elu sees kordagi VPN‑i kasutanud. Ma täpselt ei tea, kuidas see käib. Ma tean, et selline asi on olemas, aga ma pole seda oma arvutisse pannud, pole vaja olnud. Ma arvan, et selle probleemiga oleks laste puhul sama asi.

Leevendada on kindlasti võimalik. Millised need meetmed on, millega me peaksime püüdma seda leevendada? See ongi täiendav arutelu, mida peaks hakkama pidama pärast seda, kui me oleme võtnud vastu põhimõttelise otsuse, et valitsus peab probleemiga tegelema.

Lihtsalt infoks, head ametikaaslased, et me oleme eelnõu 409 juures, see on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele. Meie kodu‑ ja töökorra seadus ütleb, et siin võib iga Riigikogu liige esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Anti Haugas, palun!

Jah. Ma olen ise juba üle 30 aasta vana, aga ma mäletan, et juba 20 aastat tagasi ei olnud lastel üldsegi probleemi teise riigi IP-aadressi alt mis iganes saite külastada. Ma arvan, et me võime kulutada mingit meedet rakendades päris suure hulga raha, aga tegelikku kasu sellest ei saa. Ma ise leian, et kõige parem ehk ongi teavitustöö, mida te täna väga tänuväärselt ka siin Riigikogu kõnetoolis teete. Kas te ka ise leiate, et vanemad ja ka õpetajad hariduses peaks rohkem rääkima sellest, milline on normaalne mehe ja naise vaheline suhe, mis on seal videotes reaalne ja mis mitte? Ma arvan, et selline teavitustöö oleks väga tänuväärne. Ma küsin teie käest, kas te arvate, et sellest võiks lastega kodus rohkem rääkida.

Suur tänu! Ma arvan, et peaks rääkima ohtudest, mis sellega kaasnevad, ja peaks rääkima sellest, mida päriselt soositakse, kui neid materjale kasutatakse. Tegelikult on seal taga hästi suur kogus inimlikku õnnetust, nagu ma enne ütlesin, hästi suur hulk inimkaubandust, muu hulgas lastekaubandust, väga palju vägivalda, pealesurutud osalemist sellistes asjades, õnnetute inimeste õnnetu olukorra ärakasutamist. See on üks pool.

Aga teine pool on see, milline on selle mõju inimesele endale, kes selliseid materjale tarvitab. Ma arvan, et nende ohtude eest peaks kindlasti lapsi hoiatama. Kas seda peaks tegema koolis? Ma olen väga skeptiliselt meelestatud selle suhtes. Ma ei tahaks, et igasugused nii-öelda eksperdid hakkavad lastega sellistest asjadest koolis rääkima. Ma olen pannud tähele, kuidas siin räägitakse näiteks sellest – komisjoniski käis selline väljend läbi –, et lapsi tuleb hoiatada pornograafia negatiivsete toimete eest. Ma tõstatasin küsimuse: "Vabandust, kas keegi oskaks mulle selgitada, millised need pornograafia positiivsed toimed lastele võiksid olla?" Sellest küsimuse tõstatusest juba nähtub, et kui tuleb mingi ekspert ja hakkab rääkima negatiivsetest toimetest, siis midagi on seal taustal juba nihu, sellepärast et tegemist on üdini negatiivse nähtusega, laste vaatepunktist kindlasti. Sama hästi võiks lastele rääkida alkoholi negatiivsest mõjust ja kanepi suitsetamise negatiivsest mõjust. 

Nüüd, mis puudutab teie osutust sellele, et materjalid on ikkagi kättesaadavad, siis ma kordan seda, mida ma ütlesin vastuseks kolleeg Raimond Kaljulaiule. Kindlasti, kes otsib, leiab võimaluse nendele ligi pääseda. Ometi saab juhuslike kokkupuudete eest massiliselt lapsi kaitsta juba siis, kui mitte võimaldada vaba kokkupuudet selliste lehtedega. Toon veel sellesama näite: Vene propagandaportaalid. Kui öelda, et kuulge, aga VPN‑iga saab nendele ligi igaüks, kes tahab, milleks blokeerida, siis te ju ei nõustuks selle argumentatsiooniga: "Ei-ei, päris nii see ikka ei ole." Me vähendame inimeste kokkupuuteid, massiliselt neile portaalidele [ligi ei pääse] ja võimalus neid lugeda jääb alles nendele, kes tõesti väga tahavad ja otsivad ning hakkavad selleks rakendama VPN‑i ja muid lahendusi. Olete ju nõus sellega? Aga miks siis siin peaks kuidagi teistsugusele seisukohale asuma? Analoogia on üks ühele. Ma loodan, et see vastab teie küsimusele.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Varro! Ma siin saalis kuulen valitsuserakondade saadikutelt ainult põhjendusi, miks ei saa või miks pole mõtet sellega tegeleda, ja igasuguseid selliseid argumente. Kas nende arutelude käigus, mis sa oled pidanud näiteks komisjonis, on valitsuserakonna liikmetelt, saadikutelt tulnud ka põhjendusi, kuidas saaks, või mõtteid, kuidas oleks võimalik edasi minna, et päris arutelu oleks? Mitte et jäetakse mulje, justkui see oleks väga vajalik teema, aga [samas öeldakse]: "Näete, juba 20 aastat tagasi oli nii ja tegelikult see nii hull ei ole." On keegi aidanud ka kaasa mõelda või edendada seda, kuidas oleks võimalik seda piirata?

Jaa, suur tänu! Viimati komisjoni istungil, ma pean täitsa tunnustavalt ütlema, minule jäi küll selline mulje, et oli üldine toetav hoiak. Nii et ma olen praegu ausalt öeldes positiivselt meelestatud ja ma ei hakka koalitsioonisaadikute positsioonidele ette hinnanguid andma. See, et kriitilisi küsimusi küsitakse, ei ole ju iseenesest paha. Peabki läbi mõtlema, kuidas neid meetmeid kõige mõttekamal võimalikul moel rakendada. Kõigepealt peab üleüldse hakkama kaardistama, millised need võimalikud meetmed võiksid olla. Aga vähemalt komisjonis mina ei kuulnud ühtegi inimest ütlemas, et see on põhimõtteliselt ebavajalik asi või et selle nimel ei oleks tarvis tegutseda. Vaatame ja loodame parimat.

Ma siiski usun, et mingil tasandil me võiksime ühisosa leida. Tegelikult on see olukord kõnekas palju laiemas plaanis kui see konkreetne küsimus. Kui me ühiskonnana ei leia enam ühisosa mitte milleski, ka mitte selles, et me tahaksime kõik seista selle eest, et kaitsta lapsi kokkupuudete eest reaalsete ja tõsiste ohtudega, siis tekib tõesti küsimus, kas me enam üleüldse oleme üks rahvas, kui meil on väärtusskaala niivõrd lahku läinud omavahel. Jaa, ma tean, et meil on paljud poliitilised erimeelsused erinevates küsimustes, aga mingi ühisosa peab meil jääma. Ma siiralt loodan, et soov reaalselt kaitsta lapsi ohtude eest, mille ohtlikkust mitte keegi meist ei eita, nagu ma aru saan, seob meid kokku. Vaatame ja loodame parimat.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Varro! Mida sa arvad sellest, kui me rakendaksime selles küsimuses üks ühele sama meetmete kompleksi, mida me oleme juba rakendanud Venemaa propaganda tõkestamiseks Eesti Vabariigi territooriumil? Kas see võiks olla alustuseks mõistlik [viis], kuidas selle probleemi lahendamisega tegeleda?

Jaa, suur tänu! Ma olen sellega nõus, et mehhanismid on olemas. Küsimus on lihtsalt selles, kas on poliitilist tahet neid mehhanisme rakendada. Ei saa öelda, et ei ole võimalik midagi teha. Erinevates Euroopa riikides on astutud samme selleks, et vähemalt piirata laste võimalusi puutuda kokku selliste materjalidega. Prantsusmaa on astunud samme. Islandil on astutud samme. Erinevates Ameerika Ühendriikide osariikides on astutud reaalseid samme. Näiteks maailma suurim pornomaterjalide pakkuja Pornhub on lõpetanud tegevuse mitmetes Ameerika Ühendriikide osariikides selsamal põhjusel, et ta ei ole olnud nõus rakendama vanusetuvastuse mehhanisme. Selge, siis on kaks varianti: kas hakkate maksma hiiglaslikke trahve või lõpetate teenuse pakkumise meie osa riigi territooriumil. Ongi kõik. Niimoodi peaks suveräänne riik käituma ja tegutsema.

Euroopa Liitki ju kavandab mehhanisme. Miks siis on nii, et Euroopa Liit saab rakendada mehhanisme, aga Eesti ei saa? Tehnoloogia nende piirangute rakendamiseks on sisuliselt üks ja sama: blokeeritakse ära need lehed, mis ei täida riigis kehtivaid seadusi, ja ongi kõik. Kui keegi tahab nendest piirangutest mööda minna, siis loomulikult ta saab minna mööda nii Eesti kehtestatud piirangutest kui ka Euroopa Liidu kehtestatud piirangutest. Aga ei saa ju olla nii, et me ütleme, et Euroopa Liidu tasandil me näeme tehnilist võimalust piiranguid rakendada, aga Eesti tasandil me seda ei näe. Ja kindlasti ei saa sellist asja väita enne, kui on tehtud korralik, põhjalik analüüs. Täna me oleme olukorras, kus meil analüüsi tehtud ei ole, ja analüüsi tegemisele me selle otsuse eelnõuga üles kutsumegi. Esimese asjana [tuleks] kaardistada ära kõik võimalused, mida on juba rakendatud erinevates kohtades, mida on kaalutud või mida me suudame ehk ise välja mõelda, et olla teenäitajaks teistele.

Minu meelest oleks see tõesti ilus, kui Eesti oleks üks nendest riikidest, kes ütleb ka Euroopa tasandil: "Näete, meie oleme selline rahvas, kes päriselt võtab tõsiselt kohustust kaitsta oma lapsi. Me rakendame selleks tõhusaid meetmeid, isegi kui Euroopa Liit ütleb, et me ei tohi seda, teist või kolmandat asja teha." Ütleme: "Väga vabandame, aga see on meie jaoks olulisem kui teie ettekirjutused", täpselt nagu Ungari tegi, kaitstes oma piire migratsioonikriisi ajal. Siis tegi Euroopa Liit neile samamoodi ettekirjutusi, et ei tohi teha seda, teist ja kolmandat. Nad ütlesid: "Ei, see on meie riik, need on meie piirid, meie kaitseme neid kriisiolukorras nii, nagu õigeks peame. Te võite meile öelda, et me ei tohi, aga me teeme ikkagi, sellepärast et meie väärtuste ja prioriteetide hierarhias on oma inimeste kaitsmine massilise kontrollimatu sissejooksmise eest olulisem kui mingite ettekirjutuste järgimine, mis meile Brüsseli poolt tehakse."

Hea ettekandja, ma tänan. Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni esimehe Heljo Pikhofi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Riigikogu kultuurikomisjon arutas antud eelnõu teisipäeval, 28. mail. Me oleme ka varasemalt seda eelnõu arutanud, sisu on sama, aga seletuskirjas on [tehtud] mõned muudatused.

Komisjoni olid kutsutud Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik Maarja Kärson, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti infoühiskonna talituse juhataja Helen Rohtla ning Kultuuriministeeriumi kunstide osakonna meedianõunik Andres Jõesaar. Ma ei hakka kõike seda protokollist ette lugema, mida rääkis komisjoni istungil algatajate esindaja härra Varro Vooglaid, kuna ta on ise seda täna siin väga pikalt ja väga arusaadavalt seletanud.

Läheme siis edasi. Heljo Pikhof ütles, et pornograafilise materjali kättesaadavaks tegemine interneti kaudu on käsitatav digiteenusena. Digiteenuste osutamist Euroopa Liidu liikmesriikides, sealhulgas Eestis, reguleerib otsekohalduv Euroopa Liidu digiteenuste määrus. Euroopa Liidu digiteenuste määrus jõustus kõigi digiteenuste vahendajate suhtes 2024. aasta 17. veebruaril. Euroopa Liidu digiteenuste määruse rakendamiseks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium töötanud välja infoühiskonna teenuse seaduse, maksukorralduse seaduse ja autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis peagi, ma loodan, siin saalis ka [vastu võetakse] ja seaduseks saab.

Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse § 1 lõikest 1 ja § 3 punktist 1 tulenev keeld demonstreerida pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivaid teoseid alaealistele on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas. Laste õiguste austamine ja kaitse on üks Euroopa Liidu aluseks olev väärtus. Eesmärk kaitsta lapsi nende eale sobimatu sisu, sealhulgas pornograafia eest, on Euroopa Liidu õigusega vastavuses. Järelikult on võimalik veebilehel alaealistele kättesaadavaks tehtud pornograafilist sisu käsitleda ebaseadusliku sisuna Euroopa Liidu digiteenuste määruse artikli 3 punkti h mõistes. Selle tõkestamiseks on kõnealuse määruse artikli 9 alusel Eesti pädeval asutusel õigus nõuda vahendusteenuse osutajatelt tõhusate meetmete rakendamist.

Pikhof palus valitsuse esindajatel selgitada, kuidas on võimalik teha kõnealune veebisisu lastele kättesaamatuks. Helen Rohtla sõnas, et eelnõu algatus on asjakohane ja vajalik, siseriiklik õiguskord võimaldab selles osas ka tegutseda. Suuremad ja nii-öelda populaarsemad rakendused, mille kaudu sisu kättesaadavaks saab, on aga piiriülesed. Rohtla selgitas, et ka sellele on lahendus olemas. Digiteenuste määruse kohaselt on sellega seotud Pornhub ja Redtube suured digiteenuste platvormid. Lisaks sellele, et need platvormid peavad eemaldama ebaseadusliku sisu, peavad nad võtma kasutusele ka riskiennetusmeetmed, et platvormide kasutajad ei saaks sinna üles laadida ebaseaduslikku sisu. Kui keskkond on loodud [pornograafilise] sisu avaldamiseks, siis tuleb leida tõhus lahendus, et see sisu ei jõuaks alaealisteni. Euroopa Komisjoni seisukoht on, et [kinnitus] "Jah, olen 18-aastane" ei ole asjakohane lahendus.

Komisjonis oli juttu ka sellest, et Euroopa Komisjon on moodustanud töörühma, mille ülesanne on leida sobiv eatuvastuse meede, mida saaks kasutada kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides. Kuna platvormid on piiriülesed, peab ka lahendus olema piiriülene. Komisjon kaalub mõtet arendada meedet EU Wallet, mis võiks muutuda ka pornoplatvormidele kohustuslikuks eatuvastuse meetmeks. Välja on arendatud esialgne EU Walleti demoversioon, mida testitakse kuni 2024. aasta juulini. Esmasest testimisest tehakse kokkuvõtted, millele järgneb teine testimine, kus Euroopa Liidu riigiasutused peavad lahendust testima oma asutustes. Eeldatakse, et lahendust on võimalik lõplikult Euroopa Liidu üleselt rakendada alates 2026. aastast. Selleks ajaks peaksid kõik platvormid olema võimelised EU Walleti üle võtma ja seda rakendama. Rohtla sõnul nõuab Euroopa Komisjon ka praegu, et eatuvastus [kinnitusega] "Jah, olen 18-aastane" tuleb [vahetada] asjakohasema lahenduse, näiteks krediit‑ või ID‑kaardi lahenduse vastu. Komisjon ei kirjuta platvormidele eatuvastuse lahendust ette, kuid hindab, kas kasutusele võetav lahendus on piisav.

Rohtla lisas, et kolm suuremat pornoplatvormi nimetati väga suurteks digiplatvormideks 2023. aasta detsembris ja neil oli siis neli kuud aega, et viia platvorm kõigi nõuetega vastavusse, muu hulgas leiutada sobiv eatuvastuse süsteem. Tänaseks seda tehtud ei ole ning Euroopa Komisjon algatab nende platvormide suhtes järelevalvemenetluse, et korrektne eatuvastus oleks aktiveeritud. Juhul, kui seda ei tehta, saab digiteenuste määruse alusel kohaldada ka karistusmehhanismi.

Maarja Kärson Sotsiaalministeeriumist avas lastekaitselist vaadet. Sotsiaalministeeriumi pädevuses ei ole sulgeda veebilehti. Fookus on sellel, kuidas ennetada alaealiste sattumist nendele veebilehtedele, ja teisalt sellel, kuidas aidata lapsi, kui nad on juba sattunud kõnealustele veebilehtedele ning nad tunnevad ennast halvasti ja vajavad abi, et olukorrast üle saada. Ta lisas, et Sotsiaalministeeriumi haldusalas on nii ennetusteenused kui ka lastekaitseline abi. Maarja Kärson ütles komisjoni istungil, et 2022. aasta üleeuroopalisest EU Kids Online uuringust tuli välja, et kolmandik internetis ebameeldiva sisu peale sattunud lastest ei räägi sellest mitte kellelegi. Tegemist on probleemiga, kuna traumaatilise kogemuse saanud laps peaks julgema seda jagada kas oma vanemaga või mõne teise turvalise täiskasvanuga. Ta lisas ka seda, et Sotsiaalministeeriumi töö on pakkuda abivõimalusi ja lasteabikonsultandid on koolitatud just digiteemadel nõu andma ning vajaduse korral suunama abi vajava lapse edasi. Samuti seisab Sotsiaalministeerium laste eakohase seksuaalhariduse eest, mida pakub eelkõige haridussüsteem.

Heljo Pikhof küsis, milline on lasteabiliinile helistaja keskmine vanus. Maarja Kärson vastas, et helistajaid on alates lasteaia[lastest], kuid küsimused on muidugi erinevad.

Andres Jõesaare sõnul on probleem tõsine ning Euroopa Komisjoni initsiatiiv on tänuväärne. Jõesaar juhtis tähelepanu, et hetkel puudutab see initsiatiiv ainult kolme platvormi. Võib oletada, et taolisi platvorme, millele lapsed ligi pääsevad, on kordi ja kordi rohkem. Jõesaare sõnul on tõsisem küsimus, kuidas ka need saidid laste jaoks kinni panna. Tuleks otsida viise, kuidas kaitsta Eesti lapsi ka nende veebilehtede eest, mis digiteenuste määruse alla ei kuulu. Helen Rohtla täpsustas, et kolme platvormi nimetamine väga suureks ei tähenda seda, et teised pornosisu jagavad veebilehed ei lange Euroopa Liidu digiteenuste määruse alla. Erinevus on ainult see, et nende puhul ei ole menetleja Euroopa Komisjon, vaid liikmesriik, kus nad on asutatud või mille nad on nimetanud enda tegutsemispunktiks Euroopa Liidus.

Heljo Pikhof küsis, kuidas käitutakse näiteks Ameerika platvormi puhul. Helen Rohtla vastas, et kui tegemist on Ameerika platvormiga, millel on Euroopa Liidus märkimisväärne hulk kasutajaid, siis peab ta nimetama Euroopa Liidus ühe asukohapunkti, mille kaudu Euroopa Liidu asutused saavad platvormiga ühendust võtta, et lahendada üles kerkinud probleemid.

Helle-Moonika Helme arvamuse kohaselt ei haaku valitsuse esindajad eelnõu esitajate tõstatatud tõsise probleemiga. Olukord on epideemiline, sellest tuleneb laste väärkohtlemine, [see viib] kuni selleni, et nad ei oska edaspidi luua peret, ja nii edasi. Helme sõnul ei saa seda lahendada teavituskampaaniatega, vaid laste kaitsmisega tuleb tegeleda hoopis jõulisemalt.

Tanel Teini arvamuse kohaselt on tegemist olulise teemaga. Tein küsis, kas probleemi saaks Eesti regioonis lahendada näiteks mobiilioperaatorite kaudu. Helen Rohtla viitas Euroopa Kohtu lahendile, mis ütleb, et kui on piiriülesed Euroopa Liidus tegutsejad, siis Euroopa Liidu üks liikmesriik ei või tema suhtes selle liikmesriigi põhiseid platvormipiiranguid kohaldama hakata. Näiteks Pornhubile ei saa teha tingimuseks, et ta peab Eestis looma ID-kaardiga sisselogimise toe. Tanel Tein selgitas, et veebiaadressile peaks saama panna regiooni vahefiltri, mis on palju kiiremini ja lihtsamini tehtav. Helen Rohtla nõustus, et see võib olla tehniliselt teostatav. Eestis on ligi 100 erinevat internetiteenuse osutajat. Kui luua üks keskne lahendus, mille kaudu peavad kõik teatud veebilehed käima, siis on tegemist siseriiklikult loodud piiranguga, mis ei ole kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidule on tulenevalt digiteenuste määrusest antud õigus luua lahendus, mis kaitseb tarbijaid üle Euroopa Liidu.

Varro Vooglaid sõnas, et sisu üleslaadimise eelkontroll on eraldi teema ning Pornhubil ja ka teistel platvormidel on sellega hiiglaslikud probleemid. Sinna laaditakse süstemaatiliselt üles erinevaid videoid, sealhulgas vägistamisest. Alles siis, kui mingi video kohta on tulnud vähemalt kümme kaebust, hakatakse neid menetlema. Tihti on videod enne menetlemist üleval kuni kaks aastat ning neid on vaadatud rohkem kui 10 000 korda. Pornhubi kritiseeritakse, kuna nad ei pinguta piisavalt, et hoida eemal kuritegelikku sisu. Vooglaid sõnas, et piiriülese lahenduse väljatöötamine on positiivne ja tervitatav, aga kogemuse kohaselt võtavad suured projektid tunduvalt rohkem aega, ja Vooglaiu sõnul tekib küsimus, mis saab vahepealsel ajal. Ei saa asjale läheneda nii, et ootame veel ning lapsed saavad seni jätkuvalt platvormidel olevat materjali tarvitada.

Helle-Moonika Helme sõnul on Eestil laste kaitsmiseks olemas nii siseriiklikud seadused kui ka vastav põhiseaduse säte. Helme arvamuse kohaselt tuleks samuti veebilehed koheselt blokeerida ja vajadusel minna Euroopa Kohtusse – sel ajal oleks aga Eesti lapsed kaitstud, mis ongi eesmärk.

Kadri Tali küsis, mis on praegune nõue portaalidele. Helen Rohtla vastas, et Euroopa Komisjonil on juba voli hakata nõudma piiranguid, seda on tehtud ka teiste platvormidega, näiteks TikTokiga, AliExpressiga ja nii edasi. Euroopa Liidu teistes liikmesriikides on samuti suur surve, et nii-öelda täiskasvanute veebilehtedel oleks täidetud vanuse tuvastamise nõue. Näiteks Saksamaa, kelle siseriiklikud piirangud nimetatud Euroopa Kohtu lahendi tõttu enam ei toimi, on samamoodi väga jõuliselt nõudnud Euroopa Komisjoni kiiret tegutsemist.

Rohtla selgitas, kuidas on mainitud Euroopa Liidu lahendiga kooskõlas Vene propagandalehtede blokeeringud. Kõik Vene propagandalehtede blokeeringud tulenevad Euroopa Liidu sanktsioonidest. Ühegi lehe [blokeeringut] ei ole kohaldatud siseriikliku piirangu alusel, vaid meedia- või isikusanktsiooni alusel. Rohtla lisas, et Euroopa Kohtu lahend on aastast 2022 ja siseriiklikud piirangud on aastast 2020, mil Euroopa Kohtu lahendit veel ei olnud.

Maarja Kärson Sotsiaalministeeriumist täpsustas, et Sotsiaalministeerium haakub kindlasti eelnõu teemaga, vaatamata sellele, et ministeeriumi pädevuses ei ole seada keelde ja piiranguid. Arutelusid erinevate võimaluste üle on peetud ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumiga. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi kindel seisukoht on, et siseriiklikult ei saa piiriülese teenuse pakkumist piirata, ning Sotsiaalministeerium nõustub selle seisukohaga. Kärson lisas, et teema on Euroopa Liidus [leidnud] suurt kõlapinda ja 29. mail 2024 toimus Strasbourgis arutelu teemal, kuidas kaitsta lapsi pornograafia kahjuliku mõju eest. Kahjuks ei ole üheski liikmesriigis rakendatud nii-öelda imerohtu, mis keelaks kogu kahjuliku sisu nii, et lapsed ei pääseks sellele ligi. Sotsiaalministeerium suunab oma ressursid pigem kahjuliku mõju maandamisele, et pakkuda võimalikult hästi abi ja [teha] teavitus[tööd]. Kohe, kui tekivad üleeuroopalised lahendused, hakkab ka Sotsiaalministeerium nendega kooskõlas tegutsema.

Heljo Pikhof küsis, kas platvormide näitamise tulu [kaalub üles] ettenähtud karistused. Helen Rohtla vastas, et ta ei tea Pornhubi käivet, aga ainuüksi sunniraha on 5% vahendusteenuse osutaja eelneva majandusaasta keskmisest päevasest ülemaailmsest käibest. Sunniraha on võimalik kohaldada seni, kuni [nõue] on täidetud. Rohtla sõnul ei ole nende summade maksmine ühelegi teenuseosutajale ühest hetkest enam jõukohane, lihtsam on hakata täitma seadust.

Helle-Moonika Helme palus valitsuse esindajatel viia rahvusvahelistele koosolekutele mõte, et kuidas kaitsta lapsi pornograafia kahjuliku mõju eest ning kuidas kaitsta lapsi pornograafia eest, on kaks täiesti erinevat asja. Helme rõhutas, et lapsi tuleb kaitsta pornograafia eest, ressurssi ei pea raiskama ennetuse ja muu peale. Helme sõnul ei tohi unustada ka Euroopa tasandil toimuvat saitide arendajate lobitööd ja ta lisas, et neil on meeletud rahalised ressursid, millega üritatakse piirangute [kehtestamist] võimalikult kaugele lükata. Maarja Kärsoni sõnul oleks ideaalne, kui saaks välistada laste kokkupuute pornograafiaga. Kahjuks ei ole see võimalik, kuna veebilehti on palju ning lapsed satuvad nendel olevate materjalide peale ka suvaliselt ja juhuslikult. Seetõttu on vaja ka kahju hüvitamise mehhanismi.

Varro Vooglaid sõnas, et õpetajate sõnul on pornograafia tarbimine koolides väga jõhker. Eestil on väga hea võimalus olla Euroopas positiivne teenäitaja.

Tehti ka otsused ja need olid järgmised. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 5. [juunil] käesoleval aastal ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heljo Pikhof. Kõik otsused võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Kõigepealt ma peaksin ütlema informatsiooniks, et Prantsusmaa võttis selle aasta 10. aprillil vastu seaduse digitaalse keskkonna turvamiseks ja reguleerimiseks. See on niinimetatud SREN‑i seadus ja selle peamine eesmärk on kaitsta alaealisi veebis kokkupuute eest pornograafilise sisuga. See kehtib ka piiriülestele saitidele. Seega on tehniline lahendus olemas, katsetage ise, kui Prantsusmaale lähete. Ja Prantsusmaa on teatavasti vaba riik. Tänases arutelus on ainus vastuväide olnud just tehniline, aga ma ütlen, et see on nüüd ära langenud. Muid argumente pole esitatud. Ma küsin, kas komisjonis esitati ka muid argumente ja kui ei esitatud, siis kas te olete nõus, et vastuargumente ju ei olegi. Kui sellele eelnõule ikkagi vastu ollakse, siis on tegemist eelkõige poliitilise kadedusega meie laste arvel.

Aitäh! Ma ei saanud aru, kas see oli küsimus või kommentaar, aga igal juhul ma vastan teile, et loomulikult tuleb lapsi kaitsta. See on meie kohus, see on põhiseaduses ette nähtud, see on ka lastekaitseseaduses ette nähtud ja nii edasi. Ma arvan, et keegi siin saalis ei kahtle selles, et lapsi tuleb pornograafia eest kaitsta.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks, aitäh teile põhjaliku ülevaate eest komisjonis arutatust! Tänu ka selle eest, et te tõite esile aspekti, mida mina unustasin mainida. Nimelt selle, et mitte ainult Eestis kehtivate seaduste kohaselt ei ole keelatud teha lastele pornograafilisi materjale vabalt kättesaadavaks, vaid see on keelatud ka Euroopa Liidu enda õiguse kohaselt. Nii et need veebilehed, mis seda sellest hoolimata [teevad], rikuvad nii Eestis kehtivat õigust kui ka Euroopa Liidu õigust. See on vägagi tähelepanuväärne ja oluline, seda enam tähendab see, et tegelikult me võiksime rakendada meetmeid, et viia reaalne olukord selle regulatsiooniga kooskõlla. 

Aga nüüd ma selguse huvides küsin teilt üle: kas te kinnitate, et see, mida mina enne puldist ütlesin, et komisjoni istungil mitte üks saadik ei väljendanud sellist seisukohta, et tegelikult ei peaks võtma täiendavaid tõhusaid meetmeid laste kaitsmiseks pornograafia eest, vastab tõele või ma liialdasin mingis aspektis?

Ma olen nüüd nagu uurija pingis. Aga seda ma võin küll öelda, et komisjonis oli arutelu väga asjalik. Komisjoni liikmed olid seda meelt, et lapsi tuleb pornograafia eest kaitsta, et on väga hea, et meil on Riigikogu menetluses sellest Euroopa Liidu direktiivist tulenev seaduseelnõu, mis jõustub, aga tuleks veel midagi teha, et ka nendel saitidel, mis ei [tegutse] üle Euroopa – ka Eesti saidid on ju olemas –, oleks võimalik lapsi selle eest kaitsta. See ei käi Euroopa Liidu õiguse alla.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tore muidugi kuulda, et te ütlete, et lapsi tuleb pornograafia eest kaitsta. Aga kuulates teie ettekannet ja ka koalitsiooni liikmete esitatud küsimusi, on mul tunne, et sotsid, kahesajalased ja Reformierakond siiski ei toeta laste kaitsmist. Te lugesite ette kellegi sõnad, et kuna probleem on piiriülene, peab ka lahendus olema piiriülene. Teate – kindlasti teate –, et meil on ka mõrtsukaid, pedofiile ja vägistajaid ja ka kõik need probleemid on piiriülesed, aga meil on ometigi Eesti oma karistusseadustik, mis sätestab selle jaoks konkreetsed karistused. Kas me peaksime selle ka ära tühistama ja ootama, et teeme äkki ühise piiriülese lahenduse? Mis te arvate? Siis oleks ju kõik tore, üks suur europere koos.

Suur tänu selle küsimuse eest! Tegelikult ma arvan, et selle teema või nende küsimustega seoses ka EKRE fraktsioon toetab Euroopa Liitu. Nimelt on väga oluline, et need piirangud oleksid üleeuroopalised, veel parem oleks kui ülemaailmsed. Üle maailma ei ole seda võimalik teha, aga Euroopa Liidus on seda võimalik teha.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Võtan sõnasabast kinni: oleks väga tore, kui see oleks üle Euroopa ja ühine. Me siin alles hiljuti olime esimesed pääsukesed, kes võtsid vastu eelnõu lootuses, et äkki teised Euroopa Liidu liikmesriigid tulevad meiega kaasa. Äkki see oleks just see eelnõu, millega me võtaksime samamoodi initsiatiivi enda kätte, oleksime täpselt samamoodi kõige esimesed ja loodaksime siis, et kõik teised Euroopa Liidu liikmesriigid tulevad meiega kaasa ja järgivad meie eeskuju.

Suur tänu selle küsimuse eest! Nagu ma juba enne ütlesin, tänaseks on Euroopa Komisjon moodustanud töörühma, mille ülesanne on leida sobiv eatuvastuse meede, mida saaks kasutada kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. Ma usun, et see kindlasti tuleb ja et see on väga hea.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mu tähelepanu köitis teie vastus kolleeg Vooglaiu tegelikult väga lihtsale küsimusele. Kuna mina ise seal komisjonis ei olnud, siis kordan seda küsimust: ega ma ei nõua teilt ju nimesid, aga kas siis oli komisjonis keegi, kes asus seisukohale, et me ei peaks tegema pingutusi, et kaitsta lapsi selle eest, või siiski oldi komisjonis ühel meelel, et me tõepoolest peaks neid pingutusi tegema. Teie olite kohal, ilmselt oskate öelda, kuidas see asi komisjonis oli.

Aitäh! Komisjonis me loomulikult arutasime erinevaid võimalusi, kuidas lapsi pornograafia eest kaitsta. Nende võimaluste arutelul olid inimesed loomulikult seda meelt, et lapsi tuleb kaitsta pornograafia eest. Kuidas üks või teine meede Euroopa Liidus jõustub, kuidasmoodi meie riigis edasi minna, eks seda näitab aeg.

Helle-Moonika Helme, palun!

Hea Heljo! Ma tõesti kiidan ja tänan sind väga objektiivse ülevaate eest sellest, mis me komisjonis rääkisime. Aga ma lihtsalt küsin etteulatuvalt: kui see leiab praegu üleüldise toetuse, kas sa saad siis lubada, et komisjon toetab seda küsimust ka edaspidi, mis iganes vormis see peaks meile komisjoni tulema?

Suur tänu! Nagu sa väga hästi tead, minule on seaduseks komisjoni liikmete arvamused. Kui komisjon leiab, et üht või teist teemat on vaja arutada, siis me, nagu sa tead, oleme alati seda teinud ja teeme ka tulevikus.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mind huvitab, kas komisjonis oli selle teema arutelu ajal ka mõni saadik, kes oli selle eelnõu vastu, ja kui oli mingi hääletamine, siis hääletas selle vastu. Kes see saadik oli, kas tohib ka teada saada?

Nii, ma kohe loen ette. Meil komisjonis tõesti võeti vastu kaks otsust. Üks otsus oli teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus ning [teine otsus oli] määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heljo Pikhof. Need otsused olid konsensuslikud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, seega läbirääkimisi ei avata. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 409 lõpphääletus. Alustame hääletuse ettevalmistamist.

Austatud kolleegid, panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele rakendada tõhusaid meetmeid kaitsmaks alaealisi kokkupuudete eest pornograafiaga" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 16 Riigikogu liiget, vastu 34, erapooletuid ei ole. Eelnõu 409 on tagasi lükatud.

Järgnevalt tänane viies päevakorrapunkt, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele tühistada Välisministeeriumi otsus Eesti Vabariigi konsulaadi sulgemise kohta San Franciscos" eelnõu 396. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Anti Poolametsa. Palun!

Suur tänu, juhataja! Meie otsuse eelnõu käsitleb Eesti Vabariigi konsulaadi sulgemise teemat San Franciscos. Me oleme olnud siin analoogilise eelnõuga, mis käsitles peakonsulaadi sulgemist New Yorgis. See on tegelikult üks temaatika. See valdkond on valus välispoliitiliselt, see valdkond on valus eestluse hoidmise mõttes. Kui me süveneme sellesse, millist viga tehakse, siis me võime kinnitada, et Eesti Vabariigi konsulaat San Franciscos on äärmiselt vajalik nii meie kui ka teiste riikide kodanike teenindamise, äridiplomaatia ja majandussuhete arendamise seisukohalt.

USA on territooriumi poolest suurem kui Euroopa, kus meil on tublisti enam kui paarkümmend saatkonda. USA‑s on meil nüüd vaid üks saatkond idarannikul, konsulaadid kinni. Teenuse saamiseks tuleks USA läänerannikul elavatel inimestel võtta ette reis tuhandete kilomeetrite kaugusele kontinendi teise otsa, aga see pole ju alati võimalik, see on kulukas ja aeganõudev. Ennustatakse, et San Francisco konsulaadi kaotamisega väheneb ka Eesti kodanike lastele Eesti kodakondsuse registreerimine.

San Francisco, aga ka New Yorgi konsulaadi sulgemise tõttu on pahameelt väljendanud nii USA eestlaskond kui ka kodumaised rahvusvaheliste suhete asjatundjad. Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esitas 1000 allkirjaga petitsiooni. Tuletan meelde, et Eesti rahvuskomitee on keskne eestlasi ühendav organisatsioon USA‑s. Nad [pidasid] aastakoosolekut 14. ja 15. oktoobril 2023 ning sinna kogunesid eestlaste valitud esindajad 12‑st USA osariigist. Kohtumisel võeti vastu ühine otsus väljendada sügavat muret otsuse pärast sulgeda nii San Francisco kui ka New Yorgi konsulaat. Eesti rahvuskomitee leidis, et see otsus muudab nende eesmärkide saavutamise USA‑s raskemaks, kui mitte võimatuks. Nende hinnangul on alaline konsulaat New Yorgis ja San Franciscos eriti vajalikud äridiplomaatia vallas ning mis kõige tähtsam, pikaajaliste suhete jätkuvaks hoidmiseks USA Kongressis ja Senatis.

Petitsioonis rõhutasid USA eestlased, et Eesti ettevõtete ja idufirmade tegevuse toetamiseks USA‑s on oluline välja arendada tugev võrgustik äriringkondade liikmetega ja seda USA läänerannikul, sest mõlemat linna, nii New Yorki kui ka San Franciscot, peetakse üheks maailma kõige olulisemaks ärikeskuseks. Teistes linnades, nagu Washingtonis, on seda tööd muude kohustuste kõrval raske edukalt teha. Nende suhete arendamine eeldab Eesti esindajate pidevat kohalolekut ja kättesaadavust ning tuginemist eestlaskonna poolt aastakümnete jooksul loodud sidemetele ja usaldusele. Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides kinnitas, et San Francisco lahe piirkonna eestlastel on pikaajalised sidemed ning tihedad suhted kohalike Kongressi esindajate ja Senati liikmetega.

Rahvuskomitee rõhutas New Yorgi konsulaadi puhul seda, et Eesti oleks selle [sulgemise järel] üks väheseid Euroopa riike, kellel ei ole New Yorgis konsulaati, teised seesugused on Läti, Malta ja Sloveenia. Konsulaatide võrgustikku kuulumine on iseenesest oluline tegevuste koordineerimiseks ja info vahetamiseks. Nad rõhutasid, et konsulaatide sulgemine kahjustab Eesti mainet, nähtavust ja efektiivsust. Petitsioonis märgiti, et konsulaatide sulgemise otsuse halvav mõju ulatub välja Eestini. Nad tõdesid, et valitsus kahjuks ei kuulanud USA eestlaste esindusorganisatsiooni seisukohti ning otsust ei ole üle vaadatud.

See ju näitab meie suhtumist väliseestlaste pingutustesse ka meie järjepidevuse hoidmisel. Tegelikult peaks New Yorgi konsulaadi juures minu meelest avama lausa muuseumi, mis räägib sellest, kui tähtis on mittetunnustamispoliitika, viima sinna noori USA diplomaate, tuletama meelde, mida tähendas see, et 1940. aastast 1991. aastani säilitati peakonsulaadis Eesti Vabariigi järjepidevust. Seal peaks olema, ma arvan, Ernst Jaaksonile eraldi ruum, kus ka eestlased ise, kes USA‑d külastavad, võiksid teada [saada] meie järjepidevusest, võiksid teada [saada] õigusliku järjepidevuse tähtsusest.

Muidugi võiksime San Franciscos eraldi rõhutada meie majandusdiplomaatide rolli, nende majanduslikku tähendust meie IT-firmadele, meie tehnoloogiaettevõtetele. Ma arvan, et San Francisco konsulaat teeniks ka oma raha välja, arvestades kas või seda, kui palju Eesti IT-ettevõtted panustavad meie sisemajanduse kogutoodangusse. See on võrreldav põllumajanduse rolliga Eesti SKT‑s. Miks me paneme kinni peakonsulaadi, mis muneb kuldmune?

New Yorgi konsulaat tuleks säilitada, San Francisco konsulaat tuleks säilitada – see on rahvuskonservatiivide kindel seisukoht. Ja me ei räägi mitte ainult konsulaatidest, vaid me räägime ka sellest, kuidas arendada koostööd ulgueestlastega, kuidas säilitada sidemeid väliseestlastega, kuidas toetada mitte ainult konsulaate, vaid ka [väliseesti] ajakirjandust. Miks me näiteks ei toeta väliseesti ajakirjandust sedavõrd, et neil oleks siin alaline esindus ja nad käiks oma kaameraga aeg-ajalt Riigikogus? Siis ma usuksin, et me oleme neid tõsiselt toetanud. Et nad vahendaksid Riigikogu, rahvaesinduse infot väliseestlastele, hoidmaks sidet kodumaaga, hoidmaks neid aktiivsete kodanikena, kes läheksid ka konsulaatidesse, välisesindustesse valima.

Väliseestlaste teened on õiguslikus mõttes tegelikult mõõtmatud. Kui me vaatame ka majanduslikus mõttes väliseestluse rolli üheksakümnendatel aastatel, siis [peaksime mõistma, et] kindlasti on väliseestlaste teened sedavõrd suured, et meil ei tohiks olla kahju hoida alles järjepidevuse sümboleid USA‑s, luua sinna tõesti diplomaatiamuuseum, mis ärataks tähelepanu, ja hoida elus San Francisco ennekõike ärisuunitlusega konsulaati. Miskipärast oleme me põrkunud välisminister Tsahkna jonniga vaatamata sellele, et ma tean, et koalitsioonis on konsulaatide säilitamise teemal erimeelsusi. Aga ei, minister Tsahkna ajas väliskomisjonis oma jonni: raha tuleb kokku hoida, küll me paneme sinna ühe diplomaadi ja teise diplomaadi tööle. Ma näen ka seda, et niivõrd pikaajaliselt üles ehitatud võrgustikuga esindus ei vääri mingil juhul kõrvaleheitmist. See on sümboli väärtusega, see on võrgustikega, see on mõjuga, see teenib ennast äridiplomaatia kaudu tagasi.

Põikan korraks veel New Yorgi peakonsulaadi juurde. Me oleksime eeskujuks ka teistele riikidele, kui tuletaksime meelde, kuidas meie riik järjepidevuse alusel taastati. Me võiksime olla eeskujuks teistele okupeeritud maadele, kes kunagi igatsesid või igatsevad praegugi vabadust. Meie jõudsime selle ära oodata. 1940.–1991. aastani hoiti konsulaati üleval, Ernst Jaakson selle sümbolina andis 1991. aastal võimu üle. Ja Ernst Jaakson püsis oma ametis surmani, olles olnud vahepeal ka USA diplomaatilise korpuse vanem. Kas pole sümboolne – kõige vanem diplomaat? Millise austusega teda ka USA‑s tema teenistuse eest koheldi! Ja siin ma jõuangi selle väga olulise terminini: see on au. Kõik ei ole ainult rahas kinni. Meie au küsimus väliseestluse ees, meie au küsimus Eesti Vabariigi järjepidevuse ees, meie au küsimus on mõlemad konsulaadid alles hoida. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli väliskomisjonis toimunud arutelu tutvustama väliskomisjoni liikme Juku-Kalle Raidi. Palun!

Head ja lugupeetavad kolleegid! Ma räägin põgusalt, mis tehniliselt juhtus. Kõigepealt, EKRE fraktsiooni esitatud eelnõu tuli menetlusse 19. märtsil. Juhtivkomisjoniks määrati väliskomisjon. Lõpuks me kogunesime 28. mail eelmisel nädalal, [istungist] võtsid osa Ants Frosch, kes asendas Henn Põlluaasa, Ester Karuse, Eerik-Niiles Kross, Juku-Kalle Raid ja Reili Rand. Ei mäleta mina, et meil väliskomisjonis oleks üldiselt mingeid väga hulle vaidlusi kunagi olnud. Niisiis otsustati see EKRE eelnõu läkitada suurde saali isegi ülehomseks, jõudis tänaseks. See on väga kummaline kiirus, et midagi jõudis siia [varem], aga nii ta jõudis. Ja [otsustati teha ettepanek] panna see hääletusele, kusjuures selle vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälte enamus. Rohkem seal midagi ei juhtunud. Ma tänan.

Suur tänu! Küsimusi ei ole ka teile. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste avamise soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 396 lõpphääletus. Alustame hääletuse ettevalmistamist.

Kas me võime asuda hääletama? Hakkame pihta. Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele tühistada Välisministeeriumi otsus Eesti Vabariigi konsulaadi sulgemise kohta San Franciscos" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 396 on tagasi lükatud.

Järgnevalt tänane kuues päevakorrapunkt, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kohustada kõiki reservväelasi hoidma kodus alaliselt tulirelvi koos arvestatava laskemoona kogusega ning anda reservväelastele selleks ka vajadusel finantsabi" eelnõu 331. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu eesmärk on teha esimene samm selles suunas, et teatud hulk reservväelasi saaks isiklikke relvi kodus hoida. Loomulikult peaks pihta hakkama sellest: esimese asjana tuleks ära teha see, et reservväelased võiksid kodus hoida isiklikku varustust. Selleks ei ole vaja Riigikogul otsuseid või seadusi vastu võtta või valitsusel teha otsuseid, see on tehtav olemasoleva õigusruumi ja kehtiva õiguse raames ehk toimiva mobilisatsioonisüsteemi raames. Seepärast me isikliku varustuse küsimust siin ei käsitle. Aga see on esimene asi, mis tuleks teha, et liikuda kiirema ja tõhusama mobilisatsioonisüsteemi suunas.

Nüüd, meil on pretsedent juba olemas, kaitseliitlastel on kehtiva õiguse järgi õigus võtta isiklikke relvi kodusele hoiule. See süsteem on meil toiminud juba 30 aastat. Üheksakümnendatel aastatel oli küll mõningaid intsidente nende relvade kasutamisega, aga ajapikku intsidentide hulk vähenes. Ja me võime kindlalt väita, et viimase aastakümne jooksul ei ole kaitseliitlastel kodusel hoiul olevate isiklike relvadega mingeid märkimisväärseid intsidente aset leidnud. Ehk siis pretsedent on olemas. Maailmas on ka vähemalt kaks riiki, kus säärast süsteemi rakendatakse. Üks on Iisrael, keda ohustavad tema araabia riikidest naabrid, ja teine on tegelikult Šveits, keda ei ohusta keegi, aga kellel see on olnud pikaajaline ajalooline traditsioon.

Nüüd vaatame, keda see otsus peaks puudutama. Kõigepealt üks täpsustus: sellel eelnõul oleks ehk võinud olla parem sõnastus, sest me peame siin silmas loomulikult sõjaaja ametikohtadele määratud reservväelasi ehk konkreetselt neid reservväelasi, kellel on sõjaaja ametikoht. On kaks võimalust, kuidas hakata valikuliselt järk-järgult seda eelnõu täitma. Esimene võimalus on see, et Kaitseväe juhataja määratleb teatud üksused, mis oma valmisoleku poolest peaksid olema tasemel, mille puhul relvade kodus hoidmine oleks eeldus, see oleks vajalik, ja siis näiteks kaitseminister kinnitab säärase üksuse loetelu oma määrusega. See on üks võimalus. Teine võimalus on see, et tulenevalt Välisluureameti ja kapo ohuhinnangutest me looksime reservväelastele tingimused relvade kodus hoidmiseks, aga relvad jagataks neile välja ohutaseme tõustes. See on teine praktiline võimalus, kuidas sellele teemale läheneda.

Me küsisime komisjonis ka Kaitseministeeriumilt hinnangut, kas kehtiva õiguse kohaselt oleks võimalik seda teha, ja nende vastus oli, et kehtiva õiguse kohaselt ei ole seda võimalik teha, see eeldaks kehtiva õiguse ulatuslikku muutmist. Nüüd, missugused eeldused oleks veel vaja täita, et hakata säärast süsteemi järk-järgult üldse looma? Loomulikult oleks vaja palju põhjalikumat taustakontrolli juba ajateenijatele. See tõenäoliselt eeldaks seda, et Kaitseväe luurekeskusest peaks [saama] kolmas julgeolekuasutus, kuna mida suurem on sõjaaja kaitsevägi, seda rohkem tööd tuleks ka kaitsepolitseil teha. Ehk selleks, et seda eelnõu ellu viia, oleks vaja ka see muudatus teha.

Üleüldisest taustakontrollist veel. Mida on siis vaja rohkem ja põhjalikumalt kontrollida? Vähemalt kolme aspekti: vaimset tervist, kriminogeenset tausta ning lojaalsust põhiseaduslikule korrale. Kõigis nendes küsimustes me vajaksime palju suuremat taustakontrolli kui seni. Kaitseliitlastel on teatavasti üsna põhjalik taustakontroll ja Kaitseliidu puhul eeldatakse ka kahte soovitajat, et inimene üldse saaks Kaitseliitu astuda. Ja loomulikult ei toimu seal relvade andmine kodusele hoiule kohe pärast seda, kui inimene on Kaitseliitu astunud, vaid ta peab oma usaldusväärsust tõestama. Selle kõige tegemine eeldaks Kaitseväe, Kaitseressursside Ameti ja ka Kaitsepolitseiameti laiaulatuslikku koostööd, et neid tingimusi täita, ja praktikas ei oleks see loomulikult lihtsalt teostatav. Sel juhul on tähtis küsimus ka vastutuse jaotus, see, kes hakkab mille eest vastutama.

Veel üks lahtine küsimus on see, kes teeks relvade hoiustamise üle järelevalvet. [Kaitseliitlaste] puhul teeb seda Kaitseliit ise, politsei ka muidugi, aga kes hakkaks Kaitseväes seda tegema: kas luurekeskus, kes saaks ka vastuluurefunktsiooni kasutada, või teeks seda sõjaväepolitsei? Selge on see, et see peaks toimuma analoogselt kaitseliitlastega.

Need on mitmed eelduslikud aspektid, mis on vaja täita, et hakata seda otsuse eelnõu praktikas järk-järgult ellu viima. Ma möönan, et selle eelnõu sõnastus ei ole iseenesest võib-olla kõige parem, sest ta käsitleb nagu expressis verbis kõiki reservväelasi, kelle suhtes see sellisena ei ole rakendatav, aga on selge, et me peame tegema esimesed sammud, et edasi liikuda. Ja ma ei arva ka, et Riigikogu liikmed – ütleksin nii otse – kardavad veel piisavalt olukorra eskaleerumist, et nad oleksid valmis sellele 51 toetushäält andma. Ma arvan, et selle eelnõuga on samamoodi nagu Ottawa konventsioonist lahkumise ehk jalaväemiinide keelustamise [lepingu] denonsseerimisega, et lihtsalt aeg ei ole veel küps. Aga ma olen kindel, et see aeg peagi tuleb, kas poole aasta, aasta või mingi [pikema] aja pärast, ja siis me saame sellega edasi minna, sest lihtsalt julgeolekuolukorra edasine teravnemine sunnib meid lahendusi leidma.

Ja loomulikult, kui reservväelaste isiklik varustus ja ka relvad lähevad nende kätte, siis vabaneb märgataval hulgal laopinda, mida saab kasutada näiteks laskemoonavarude hoidmiseks, mis on ka oluline. Kui nüüd Kaitseväe soov, väga mõistetav ja õige soov, on laskemoonavarusid suurendada, siis on ju küsimus selles, et meil on vaja laopinda, kuhu me hakkame seda laskemoonavaru paigutama. Ja näiteks kas või isiklik varustus ja käsirelvad võtavad ära hulgaliselt laopinda.

Täpsustan veel seda, et analoogselt Kaitseliiduga see puudutaks isiklikke relvi ehk püstoleid, automaate ja snaipripüsse ning see ei puudutaks meeskondlikke relvi, näiteks kuulipildujaid ja tankitõrjerelvi. Et kõigil oleks algusest peale selge, millest me räägime, mis relvad käiksid selle alla ja mis ei käiks.

Need on kõige olulisemad selle eelnõuga kaasnevad aspektid. Selle rakendamine eeldaks väga suurt tööd, aga loomulikult on see võimalik. Pretsedent on meil Kaitseliidu puhul juba olemas. Küsimus olekski selle pretsedendi laiendamises esialgu teatud üksustele või teatud ohutaseme korral. See on minu poolt kõik, olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks riigikaitsekomisjoni liikme Enn Eesmaa, et tutvustada riigikaitsekomisjonis toimunud arutelu. Enn Eesmaa, palun!

Suur tänu! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas seda otsuse eelnõu esimest korda juba eelmise aasta 4. detsembri istungil, kuid eelnõuga ei olnud võimalik edasi minna, sest täiskogu istungite päevakorrad olid üle koormatud nii eelnõude kui ka nende kohta esitatud legaalsete obstruktsiooniliste massmuudatusettepanekutega. Eelnõu esitajaid esindasid riigikaitsekomisjoni istungitel Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmed Leo Kunnas ja Alar Laneman. Toona olid nad mõlemad riigikaitsekomisjoni liikmed. Riigikaitsekomisjoni istungi järel eelmise aasta 7. detsembril võttis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon arutuse all oleva eelnõu kohta esitatud 50 obstruktsioonilist muudatusettepanekut tagasi.

Teist korda arutas riigikaitsekomisjon eelnõu käesoleva aasta 5. veebruari istungil, kus lepiti kokku, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon otsustab, kas eelnõu võetakse Riigikogu menetlusest tagasi või ei võeta. Eelnõu ei võetud tagasi. Seejärel arutas riigikaitsekomisjon eelnõu oma käesoleva aasta 15. veebruari istungil.

Lähemalt eelnõu sätetega seonduvast, millele juhiti riigikaitsekomisjoni istungil tähelepanu. Reservis olevaid isikuid, kaitseväekohustuslasi on mitteametlikel andmetel suurusjärgus 250 000. Kaitseväeteenistuse seaduse § 2 lõike 4 kohaselt on reservis olev isik kaitseväekohustuslane, kes ei ole kutsealune ega teeni asendus- või kaitseväeteenistuses. Küsitav on, kas kõik reservis olevad isikud vastavad relvaseaduses ettenähtud relvaloa saamise nõuetele ja nende hulgas ei ole neid, kelle puhul on välistatud relvaloa või soetamisloa saamine, ning kõigil on võimalik tagada näiteks automaatkäsitulirelva hoiustamise tingimused. 

Kui aga eelnõus peetakse silmas reservväelasi, mis on ka sõnaselgelt eelnõus sätestatud, siis [tasub märkida, et] kaitseväeteenistuse seaduse § 5 lõike 3 kohaselt on reservteenistus reservis oleva isiku poolt kaitseväeteenistuskohustuse täitmine õppekogunemisel ja lisaõppekogunemisel ning reservteenistuses olev isik on reservväelane. Ei oleks mõistlik, kui reservväelane saaks õppekogunemise või lisaõppekogunemise ajaks talle väljastatud tulirelva hoiustada koos laskemoonaga kodus. Eelnõu esitajaid esindanud Leo Kunnase sõnul olnuks eelnõus täpsem sätestada, et tulirelvad koos isikliku varustusega antakse kodusele hoiule nendele reservis olevatele isikutele, kes on määratud sõjaaja ametikohale.

Riigikaitsekomisjoni aruteludes juhiti ka tähelepanu, et lisaks termini "reservväelane" valele kasutusel on eelnõus isiklikust varustusest mainitud ainult tulirelva ja laskemoona. Tegelikult aga koosneb isiklik varustus rohkematest elementidest, [sealhulgas] näiteks kiiver, killuvest, rakmed ja nii edasi.

Riigikogu juhatus andis oma 2022. aasta 15. veebruari protokollilise otsusega komisjonidele juhise, et Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldava Riigikogu otsuse eelnõu menetlemisel tuleb küsida kirja teel valitsuselt seisukohta, kas eelnõu vastuvõtmine toob nende hinnangul kaasa seaduse muutmise [vajaduse]. Arutuse all olev eelnõu puudutab ka Siseministeeriumi valitsemisala. Tulenevalt eeltoodust palus riigikaitsekomisjon Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi seisukohta, kas eelnõu 331 vastuvõtmisega ja rakendamisega kaasneks seaduseelnõu algatamine ning seaduse muutmine. Kaitseministeeriumi vastuse kohaselt on vaja muuta kaitseväeteenistuse seadust ja relvaseadust. Siseministeeriumi hinnangul vajaks eelnõus sätestatud ettepaneku realiseerimine põhjalikku analüüsi ja õigusloome ümberkujundamist terviklikult.

Riigikaitsekomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Käesoleva aasta 15. veebruari istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada arutuse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks ja lõpphääletuseks Riigikogu istungi päevakorda. Mitmel põhjusel teeme seda koos teiega praegu. Eelnõu vajab Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust, sest selle rakendamiseks tuleb muuta mitmeid seadusi. Tänan teid väga.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste avamise soovi ei ole, seega läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 331 lõpphääletus. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde? Ei, ootame ära. (Saalis räägitakse.) Härra Pohlak tuli, ootame kaks minutit ära. (Saalis räägitakse.) Kaks minutit on kohe läbi.

Austatud kolleegid, panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kohustada kõiki reservväelasi hoidma kodus alaliselt tulirelvi koos arvestatava laskemoona kogusega ning anda reservväelastele selleks ka vajadusel finantsabi" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 13 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 331 on tagasi lükatud.

Nüüd, head kolleegid, on kõigil soovijail võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Ja tõepoolest kõnesoove on. Ma palun Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun!

Hea istungi juhataja, aitäh! Head kolleegid! Head inimesed siniste ekraanide taga! Täna algasid Euroopa Parlamendi valimised. Tänasest kuni pühapäevani on võimalik minna valimisjaoskonda ja anda oma hääl. Tehke seda!

Aga sellega seoses on oluline ära klaarida üks teema, millel sotsid, reformarid ja eestikahesajalased kõlada lasevad. Nad väidavad, et Eesti asjad ja Euroopa Parlamendi valimised on üksteisest täiesti eraldiseisvad. See on absoluutne vale. Kui valid neil valimistel sotsi, reformierakondlase või Eesti 200 [kandidaadi], siis toetad tänast valitsust. Siis ütled sa neile selgelt, et pensionäridelt rohkem tulumaksu võtta on õige, et lastega perede toetuste vähendamine on õige, et automaks on õige. Sellist valikut ei ole mõistlik teha.

Küsite, keda valida? Ma tulen teile appi. Eestlased on üldiselt spordilembene rahvas ja väike võistlusmoment aitab kindlasti valimisaktiivsust tõsta. Sel aastal on mind võimalik valida mitte ainult Kagu‑Eestis, vaid üle terve riigi. Sellega seoses kuulutan ma välja maakondadevahelised Eesti meistrivõistlused Epleri valimises. Aitäh! (Aplaus.)

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole, seega on tänane Riigikogu istung lõppenud. Rahulikku õhtut!