Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

09:58 Istungi rakendamine

10:00 Aseesimees Jüri Ratas

Tere hommikust, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 16. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

10:00 Aseesimees Jüri Ratas

Kohalolijaks registreerus 48 Riigikogu liiget, puudub 53. 

Head ametikaaslased, nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Annely Akkermanni. Palun!

10:01 Annely Akkermann

Tere hommikust, head kolleegid! Rahanduskomisjon esitab Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest Eesti Panga nõukogu liikme nimetamine" eelnõu. Riigikogus on eelnõu menetlemisel algataja esindajaks siinkõneleja.

10:01 Aseesimees Jüri Ratas

Üks hetk! Ma annan kaaned tagasi. On keskkonnasäästlikum, ei ole vaja neid nii palju kasutada. 

Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise. 


1. 10:01 Rahanduskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas riigina mitte elada võlgu?" arutelu

10:01 Aseesimees Jüri Ratas

Ja nüüd on niiviisi, et me asume esimese päevakorrapunkti juurde. Esimeseks päevakorrapunktiks on rahanduskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas riigina mitte elada võlgu?" arutelu. Ja lubage lühidalt, enne kui me asume arutelu juurde, teile ka tutvustada korda. Kõigepealt on rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni ettekanne kuni 20 minutit. Seejärel küsimused ja vastused kuni 10 minutit. Seejärel on Põhjamaade Investeerimispanga asepresidendi Gunnar Oki ettekanne kuni 20 minutit, küsimused-vastused kuni 10 minutit. Siis on Eesti Panga asepresidendi Ülo Kaasiku ettekanne kuni 20 minutit, küsimused-vastused kuni 10 minutit. Siis on Tartu Ülikooli akadeemiku, rahvusvahelise ettevõtluse professori Urmas Varblase ettekanne kuni 20 minutit. Ja nüüd, head ametikaaslased, tähelepanu – küsimused-vastused kuni 20 minutit. Ja siis Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Nii et kokku siis võime esitada, kui me soovime, kuni neli küsimust. Vabandust! Matemaatika pidas paika. Ja siis on läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda kõik Riigikogu liikmed, nii et see on hea uudis meile kõigile. Aga algataja on palunud, et kõigepealt esineksid fraktsioonide esindajad. Ja nii nagu kodu- ja töökorra seadus ette näeb, siis arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. 

Arutelu algataja on palunud ka pikendada tänast istungit, kui see arutelu mingil põhjusel ei peaks lõppema kella 13.00-ks. Ja ärme viska tänaseid toimetamise homse varna ja teeme selle hääletamise ka kohe ära. Nii et alustame hääletamise ettevalmistamisega.

Ma näen, head ametikaaslased, mõned on tulnud sellise küsiva pilguga, et mida me hääletama hakkame, kas olulise tähtsusega riikliku küsimusel on lõpphääletus. Ei ole. Me teeme selle asja ära, et pikendada istungit, kui on vajadus. Nii et pikendamist hakkame hääletama. 

Head ametikaaslased, panen hääletusele algatajapoolse ettepaneku, mille sisu on järgmine: pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

10:05 Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased, veenva enamusega poolt 40, vastu ja erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust. 

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks, rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Palun! Niikaua kui te tulete: teie ettekanne kuni 20 minutit, küsimused-vastused 10 minutit. Kuni! Palun!

10:06 Annely Akkermann

Head kolleegid! Oleme alustamas rahanduskomisjoni eestvedamisel arutelu teemal "Kuidas riigina mitte elada võlgu?". Kuna saal on üsna tühjaks jäänud, siis ma tuletan meelde kauaaegse Riigikogu esimehe Eiki Nestori sõnu, et siin kõnepuldis räägitakse kogu Eesti rahvaga, kuigi toolid võivad olla tühjad. Meid jälgitakse ekraanide vahendusel. 

Rahanduskomisjoni esimehena lubage mul tänast arutelu kõigepealt pisut sisse juhatada. Kui me räägime riigina mitte võlgu elamisest, siis loomulikult ei hakka me arutama küsimuse üle, kas võtta laenu, vaid millal ja milleks laenu võtta. Ja küsimus on muidugi laenuvajaduse kontrollimises ehk kuidas mitte sattuda riigina olukorda, kus me peame hakkama tegema otsuseid võlausaldajate survel. Korras riigirahandus tähendab asjakohaste tugevate argumentidega põhjendatud, seadusele rajaneva ja lepingutega kokku lepitud eelarvepositsiooni kujundamist ning võimekust valitud eelarvepositsiooni hoida. Ja ma ütlen just nimelt: eelarvepositsiooni, sest põhjendatud valik võib olla nii ülejäägis kui puudujäägis eelarve.

Üsna vähe on avalikkuses olnud juttu sellest, et korras riigirahandus tähendab kapitali paremat kättesaadavust ja madalamat hinda kõigi riigi institutsioonide ja isikute jaoks. Viimasel ajal mitte nii sageli, aga siiski antakse valitsusele nõu siin saalis ajakirjanduse ja sotsiaalmeedia vahendusel, et kuna 2022. aasta seisuga on Eesti võlakoormus Euroopa Liidus kõige madalam, siis Eestil pole võlakoormuse pärast mõtet muretseda. Tehakse ettepanekuid, et võetagu laenu ja ehitatagu riik valmis, lahendatagu probleemid, saadagu rikkaks või pandagu majandus käima, ehitatagu valmis neljarealised maanteed Läti piirist Narvani. 

Teisipidi öeldes, kaugeltki mitte kõigile ei ole kohale jõudnud, et see madal laenukoormus praegu on Eesti riigi võimalus, mitte mingisugune pidur. Mittekorras riigirahandus ehk suutmatus hoida eelarvepositsiooni soovitud vahemikus ning puudujäägi, eriti jooksvate püsikulude katmine laenuga toob varem või hiljem kaasa selle, et agentuurid alandavad riigireitinguid ning laenuandjad tõstavad intressimäära, seda riski hinda. Vähe teadvustatakse fakti, et riigi ühegi institutsiooni krediidireiting ei saa olla kõrgem kui riigi enda reiting, millest tuleb, et tasakaalust ning kontrolli alt väljas riigirahandus tõstab laenuintressikulusid põhimõtteliselt kõigi riigi laenuvõtjate jaoks – tõesti, eranditult kõigi riigi laenuvõtjate jaoks. 

Ja seda võikski võib-olla ilmestada sellise ajaloolise tagasivaatega, et juba 500 aastat enne meie aega elas Kreekas arhont ehk nende mõistes minister Solon, kes ütles, et kuri jõuab isegi kõige tagumisse tuppa. Isegi need majandusüksused, kes ise laene ei kasuta, on kindlasti mõne teenuse või toote lõpptarbijad, mille hinda on kalkuleeritud laenuintressikulud. Mittekorras riigirahandus võtab igal juhul lõivu meie kõigi rahakottidest, ja seda kohe päris kindla peale. 

Kuidas need mõjud riiki jõuavad, sellest oleme kutsunud Gunnar Oki lähemalt rääkima. Gunnar Okk on Põhjamaade Investeerimispangast ja teab hästi, kuidas kujuneb laenu kaasamise võime ning intress. Eesti Panga asepresident Ülo Kaasik räägib lähemalt, kuidas võlakoormuse kasv käib kaasas kriisidega, kuid võlast väljakasvamine ei pruugi kulgeda sugugi lihtsalt või iseenesest, sest võlakoormuse kasv toob kaasa nii intressimäära kui intressikulu kasvu. Ja tänase arutelu võtab esinejate poole pealt kokku akadeemik Urmas Varblane. Tema tutvustab meile eeskujuks oleva põhjamaise Rootsi avaliku sektori võlapoliitikat, võrdleb Eestit ja Rootsit ja selgitab ka neid õppetunde, mis Rootsi võttis 1990-ndate algusaastate kriisidest, kuidas välja roniti ja missuguste meetoditega edaspidi sarnaseid sügavaid kriise vältida. Arutelu tõotab tulla huvitav ja jääge meiega lõpuni. Põnevamad ja praktilisemad osad tulevad lõpus. 

Rahanduskomisjon külastas aprillikuus Soome rahanduskomisjoni ja terekätt ulatudes ütles Soome rahanduskomisjoni esimees Markus Lohi, et teie olukord ei ole sugugi nii hull kui meil siin Soomes. Soome majandus on languses, võlakoormus läheneb 80%-le SKP-st. Eelarvedefitsiit kipub samuti üle 3% üle Maastrichti kriteeriumi ja neidki ähvardab sama Euroopa Komisjoni ülemäärase võla menetlus, mis ka Eesti Eestit ähvardab. Lisaks on Soome maksukoormus Euroopa Liidu üks kõrgeimaid ja üle 40% SKP-st. 

Ja kui ta mulle selle tiraadi oli pidanud, siis jäi mul üle ainult nõustuda, sest Eesti võla- ja maksukoormus on praegu veel tõesti madalad. Ja me saame arutada, kuidas me vähemasti seda konkurentsieelist hoiame. Nii Rootsi kui Soome kogemused õpetavad meile, et mida varem laialt laenuteelt tagasi pöörata, seda väiksemate kahjudega ja vähema valuga korras riigirahanduse juurde tagasipöördumine ühiskonna jaoks kulgeb. 

Ja nüüd ma lähen oma ettekande sisulise osa juurde ja keskendun kulude kontrolli alla saamisele. Ilma kulude kontrolli alla saamiseta rahandust korda ei saa. Kui ma õpilastele loenguid pean koolis mõnikord, siis ütlen tavaliselt, et kellel pole eelarvet, sellel pole kulude üle kontrolli, ja sellel pole ka raha. Isegi põhikooli õpilased jäävad selle koha peal mõtlema. 

Üldjoontes on eelarvepositsiooni kontrolli alla saamiseks kaks võimalust: suurendada tulusid ja vähendada kulusid. Riigil on veel kolmas võimalus: kasvatada majandust. Riigi tulud tulevad suuremas osas majanduse, nii institutsioonide, ettevõtete kui ka eraisikute majandustegevuse maksustamisest. Rahandusministrina ma kuulsin tihti, et milleks muretseda. Meil on inflatsioon, mis täidab eelarvet palju paremini kui majanduskasv. Ja samuti öeldi mulle tihti, et kasvatame majandust, kasvatame torti. Kui suurem tort kaheksaks lõigata, on iga tükk suurem. 

See on muidugi tõsi, kuid iga riigi eelarvesüsteemil on omad erisused, sealhulgas Eesti riigil ka. Ja kahjuks need ütlejad ei tundnud väga hästi Eesti eelarvesüsteemi ja ka see on avalikkuses, mulle tundub, piisava tähelepanuta jäänud, et Eestis on väga paljud kulud indekseeritud. See tähendab seda, et kui majandus kasvab, kui riigi tulud kasvavad, siis indeksite kaudu kasvavad kulud samamoodi ja mõned kulud kasvavad isegi kiiremini kui kui majandus või majanduskasvust kogutavad maksud. Ja isegi kui tort kasvab, siis kasvavad kulud ja edasiantavad tulud. Mitmed kulud on seotud tarbijahinnaindeksiga, mis tähendab, et kulud kasvavad koos inflatsiooniga. 

Ja nii kaua, kui mina olen Riigikogus olnud – esimest korda olin 2011. aastal –, siinkohal on aus viidata Jürgen Ligile, kes väsimatult kordab, et liigne indekseerimine on saatanast ja võtab ära reageerimisvabaduse muutuvatele oludele, seob käed juhtimisel ja tekitab kulusurve. Miskipärast on ikkagi jäänud Jürgen Ligi hääl hüüdjaks kõrbes. 

Ja veelgi enam, näiteks sidumine SKP-ga. Me oleme sidunud näiteks 1% SKT-st teadus- ja arenduskulud. Kui majanduskasv on 1%, siis me kogume teatavasti maksudeks 33,8% SKP-st ehk me kogume maksudeks kolmandiku majanduskasvust, aga kogutud maksudest see 1% on 3% ehk isegi, kui meil kõik kulud oleks indekseeritud, siis selline matemaatiline olukord, kus 1% SKP-st peab eraldis kasvama, aga seda tuleb katta kolmandikust kogutud maksudest, juba puhtmatemaatiliselt põhjustab kulusurve või defitsiidi, kui on küllalt suur osa indekseeritud SKP kaudu. 

Ja niimoodi olemegi jõudnud matemaatilis-loogiliselt olukorda, kus palkade, pensionide ja toetuste kasv on toetanud inflatsiooni ja samal ajal surunud eelarvet defitsiiti. Matemaatiliselt on ka selge, et indekseerimise tõttu kasvanud kulusid ei saa kontrollida ministeeriumide majanduskulude või preemiate kärpimisega miljonite eurode kaupa. Need suurusjärgud on erinevad, indeksid protsendina SKP-st võivad tõsta kulusid väga palju kiiremini, kui on võimalik kärpida ministeeriumide kulusid. Eile kohtusin sotsiaalkaitseministriga ja ta ütles, et ta võiks kuus korda ministeeriumi ametnikud ära koondada, aga sotsiaalkulusid see ikkagi väga palju ei mõjutaks. 

Ja kui me nüüd räägime kärpimisest, siis meile Riigikokku on järgmisel nädalal jõudmas tõenäoliselt lisaeelarve, kus on siis kärpimised osaliselt üle välja. Mõned valdkonnad jäävad välja. Aga ikkagi, suhteliselt võrreldes eelarve kogumahuga, mitte väga suures summas, siis see kindlasti on abiks, aga ei ole piisav. Ei saa eelarvet tasakaalu pikas perspektiivis teisiti, kui me peame kärpima indekseid, siduma riigi käed lahti, et praeguses järjekordselt keerulises julgeolekuolukorras oleks võimalik tegutseda vastavalt muutunud oludele, mitte headel aegadel heas usus kasutusele võetud indeksitele. Me vajame reageerimisruumi. 

Ja iga kriis on erinev. Ajaloost on teada, et pea iga kriis tõstab võlakoormust. Aga sellest kõneleb juba järgmine kõneleja. Eesti eelarvepraktikat vaadates võttes võib tõesti öelda, et iga kriis tõstab püsikulusid. Nende kuulajate jaoks, kes võib-olla ei ole väga kursis eelarve ülesehitusega, toon veel välja, et arvestuslikud kulud on sellised kulud, mille suurus tuleneb seadusest, näiteks pensionid, vanemahüvitised, aga ka Riigikogu liikmete töötasud. Arvestuslikud vahendid on riigieelarve mõistes piirmäärata ehk tuleb välja maksta nii palju, kui on inimestel õigus neid saada. Mitte kõik arvestuslikud kulud ei ole indekseeritud.

Siis, meil on väga suur osa eelarves edasiantavad kulud. Kui me kogume maksudeks, ütleme, 13 ja pool miljardit, alla 14 miljardi, siis edasiantavad kulud on 7,5 miljardit füüsilise isiku tulumaks kohalikele omavalitsustele, sotsiaalmaks sotsiaalkindlustusfondile, töötuskindlustusmakse töötukassale, kogumispensioni makse, maamaks kohalikele omavalitsustele, hasartmängumaks, keskkonnatasu ja mitmed trahvid ja lõivud. Ja kui me kogusime ministeeriumidest andmeid, missugused kulud on indekseeritud või edasiantavad, siis raporteeriti: KRAPS ehk kõrgemate riigiametnike palgad, selle aasta eelarves 60 miljonit, teadus- ja arendusraha 1% SKP-st ja NATO ehk siis riigikaitsekulud, mis NATO-ga sõlmitud kokkuleppe kohaselt on 2%, ise oleme otsustanud, et need on 3%. Euroopa Liidu vahendite suurusjärk samuti sõltub majanduse suurusest ja on suurusjärgus 1% SKP-st. 

Siis on kindlad kinnisvarakulud umbes 180 miljonit ja lisaks 100 miljoni ulatuses indekseeritud lepinguid, mis on indekseeritud siis kütusekulude ja palkadega. Sotsiaalkulud on indekseeritud nii, et arvestuslike kulude kasv aastatel 2024–2027 ületab igal aastal nominaalse SKP kasvu. No pensioniindeksist sõltuvad näiteks riiklik pension 2,9 miljardit, töövõimetoetus 490 miljonit, eraldis Tervisekassale mittetöötavate pensionäride eest 290 miljonit, eripensionid 70 miljonit, üksi elava pensionäri toetus 18 miljonit, tööõnnetuste kahjuhüvitised 7,5 miljonit. Keskmise palgaga on seotud ravikindlustusmakse 1,9 miljardit, kogumispension 460 miljonit, vanemahüvitis 395 miljonit. 

Ma loetlen ka sellel aastal indekseeritud summad. 175 miljonit me oleme kuulnud, mida suudetakse kokku hoida, aga need juba fikseeritud tükid on väga palju suuremad. Töötukindlustusmakse 300 miljonit, 40 miljonit erijuhtude sotsiaalmaks, täiendav puhkusetasu puudega lapse vanemale, osalise töövõimega 20 miljonit. Ja alampalgast sõltuvust on ka eelarves 152 miljoni ulatuses. 

See heli tähendas, et ma pean hakkama oma sõnavõtu kokku võtma. Peale indeksite mõjuvõimu vähendamise on kulude ohjeldamiseks veel mitmeid tehnilisi võimalusi. Aivar Sõerd räägib tegevuspõhise eelarve vähesest läbipaistvusest, ka seda saab muuta palju läbipaistvamaks, paremini kõnelevaks. Läbipaistvam eelarve distsiplineerib. Veel aitab eelarve kulude detailsem inventeerimine, aitab nullbaasilise eelarve koostamine, igal aastal tuleb vaadata, kas kõiki teenuseid osutatakse efektiivselt. Aitab eelarve revisjon, kas mõni tegevus või teenus on üldse vajalik. 

Ja päris lõpuks ütleks seda, millega alustavad õpinguid kõik, kes lähevad Tartu Ülikooli majandusteaduskonda: raha on alati puudu. Raha ja laiemalt vahendite puudus on majanduse ning konkurentsivõime käivitav jõud. Eesti riigirahanduses korra majja seadmine on tehtav ja kohe tegutsema hakates on see lihtsam ja kergem. See on minu poolt kõik. Aitäh!

10:27 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh, hea ettekandja! See on kiiduväärt, kui noored lähevad Tartu Ülikooli majandusteaduskonda, mõned lähevad ka TalTechi majandusteaduskonda. Läheme küsimuste juurde. Irja Lutsar, palun!

10:27 Irja Lutsar

Austatud juhataja! Hea ettekandja, aitäh põhjaliku ülevaate eest! Mul ei ole kahtlust, et Eesti majandus ja rahandus on kriisis. Tänases lehes ütleb Viljar Arakas, et valitsus võiks võtta teadusnõukoja sarnaselt, nagu seda tehti koroonaviiruse pandeemia ajal. Ma ei ole muidugi siin kõige õigem hindaja, aga mulle tundub, et sellest oli kasu. Eksperdid, esiteks, ei pea muretsema selle pärast, et neid tagasi valitakse. Nende tagasivalimine sõltub millestki muust. Ja teiseks, need eksperdid aitavad ka kogu olukorda võib-olla rahvale seletada nii, et rahvas neid usub. Mida teie sellest arvate?

10:28 Annely Akkermann

Tegelikult ju majandusprognoose koostatakse. Me riigina jälgime Rahandusministeeriumi majandusprognoosi, Eesti Panga majandusprognoosi ja Euroopa Komisjoni majandusprognoosi enim ja kõikide pankade ülevaateid ka, mis tegelikult sisaldavad analüütikute ja ekspertide arvamusi ja soovitusi. Eelarvenõukogu käest saame nõu ja selliseid kogusid ja instantse, kust saab head nõu ja ülevaadet ja värsket kõrvalpilku, on juba olemas isegi mitu. Saab omavahel võrrelda, kes mis argumente rõhutab ja välja toob ja tervikpilti kokku panna. Aga võib-olla on siiski hea mõte ka selline teadusnõukoda kokku panna, nagu pandi COVID-kriisiga toimetulekuks, sellest tõepoolest oli abi. Võiks olla abi ka siin nende raskete otsuste tegemisel, mis siiski veel vajavad tegemist.

10:29 Aseesimees Jüri Ratas

Mario Kadastik, palun! 

10:29 Mario Kadastik

Aitäh väga põhjaliku ettekande eest! Tahtsin seda täpsustada, võib-olla see jooksis mul endal kõrvust mööda, aga kuna meil on hästi palju kulusid indekseeritud või sõltuvad näiteks alampalgast, mujalt ja jooksevad igasuguse SKP kasvu korral automaatselt kaasa, tulude pool samas proportsioonis ei tule, kuna me korjame ainult umbes kolmandiku, kui suur osa on meil juba tänaseks ette lukus sellest nagu kasvust. Et, ütleme, tulude pool kasvab, nagu, ütleme, ma ei kujuta ette, miljardi, et palju meil siis kulude pool automaatselt kaasa kasvab, kas või suurusjärguna?

10:30 Annely Akkermann

Seda täpset numbrit ma kahjuks öelda ei oska, aga seda Rahandusministeerium vähemasti eelmisel aastal korra kalkuleeris ja siis see oli ikkagi 90% siis riigi kuludest on ette lukus. Ja siin tuleb veel eelarve tulupoole peal tähele panna, et kui me kogume nagu maksudeks alla 14 miljardi, meil on muud sissetulekud veel ka, Euroopa Liidu toetused ja dividendid. Ütleme, eelarve ise on mõnevõrra suurem. Aga enamasti need Euroopa Liidu toetused on selles mõttes piirmääraga, et tuleb kasutada selle jaoks, et nad eelarve positsiooni ei mõjuta. Ja see sõltub ka, et kui on palgakasv, näiteks, mis me viimasel ajal oleme siin näinud, keskmise palga kasv kaks järjestikust aastat enam-vähem 10%, siis see tõmbab kaasa ja tõmbab kaasa siis õpetajate palga, mida me proovime hoida Eesti keskmisest kõrgemal, tõmbab kaasa miinimumpalga, mis tõmbab jälle järgmised kaasa. Väga-väga seotud on see süsteem, aga kindlasti 90% juures. Ja sõltuvalt nüüd aastast, õnneks palgakasvu aasta edasiantavad kulud on suured ja kasvavad ja kasvavad kulud ka, edasiantavad tulud ja kasvavad kulud on suured. Sellel aastal ma ei imestaks, kui see läheneks 100%‑le.

10:32 Aseesimees Jüri Ratas

Igor Taro, palun! 

10:32 Igor Taro

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Suur tänu selle ülevaatliku ettekande eest! Ilmselt kõik kulud ei ole alati saatanast. Nagu mainisite, siis riigi rahanduse kordategemisel on kaks lähenemist, mis ei pruugi olla teineteist välistavad. Üks on kuludega tegelemine ja teine on tuludega tegelemine. Selles tuludega tegelemise pooles, mis võiksid olla need kulud, mis on siiski võib-olla hädavajalik Eestis ka tõsta, selleks et tulud kasvaksid. Võib-olla avaksite natukene seda teemat, mis teie meelest oleksid need suunad, kuhu tegelikkuses tuleks võib-olla raha juurde suunata, selleks et majandus paremini edeneks ja need tulud suureneksid.

10:32 Annely Akkermann

Seda ettevõtjad ka küsivad, et mis riik teeb, et riigi ettevõtluskeskkond, majanduskeskkond oleks konkurentsivõimeline. Ja mida riik silmas peab ja mida ma arvan, et Eesti poliitikud ja majanduspoliitikud, maksupoliitikud võivad olla uhked, et me oleme siiski maailma parima maksusüsteemiga riik. Maksud on ühetaolised, lihtsad, selged, kergesti deklareeritavad ja maksutase on madal. Esiteks esikoht selles maksusüsteemis ja maksutase on madal meie sihtturgudega, mis on Soome ja Rootsi näiteks. See on kindlasti konkurentsieelis. Ja see teadus- ja arendusraha 1% peaks ikkagi andma innovatsiooni. Ilma innovatsioonita meiesuguse rahvaarvuga riik, kus on väga vähe inimesi, vananev elanikkond, vähe töötajaid, iga inimene peab suutma luua rohkem väärtust. On see innovatsioon. Innovatsioon on väga keeruline. Alati raha panemine ei too nagu, et paned euro, toob kaks tagasi. Mõned investeeringud innovatsiooni võivad minna ka viltu. Aga see teadus- ja arendustegevus ja innovatsioon on kindlasti need võtmed, kuidas me saame majandust kasvatada, ja lisaks siis see konkurentsikeskkond, maksude tase ja maksude kogumise viis. 

10:34 Aseesimees Jüri Ratas

Anti Poolamets, palun!

10:34 Anti Poolamets

Lugupeetud ettekandja, ma jätkan eelmise küsimuse lainel, ehk tegelikult riigikassa on tühi sellepärast, et majandus ei kasva ja ei taha kuidagi kasvama hakata ja teil ei ole selleks ideid. Just nimetasite teadusarendust, aga tegelikult sinna võib raha nii panna, et mitte midagi tagasi ei tule. Helkivate ööpilvede uurimine jätkub ja kogu lugu. Kusagilt ei ole näha, et Eesti põllumajandusteadus areneks ja tooks sinna tagajärgi ja nii edasi ja nii edasi. Ehk siis igale poole võib raha panna, aga teda tagasi ei tule. 

Ma jätkan sellega, et üks valusamaid momente on energiahindade tõus, mis ettevõtteid paneb uksi sulgema. Kas teil on ka nii-öelda lühemas perspektiivis ideid, kuidas seda probleemi ettevõtete osas lahendada ja seekaudu vähendada survet pankrottidele ja kõigele?

10:35 Annely Akkermann

Energia hind oli eelmisel aastal keskmine, alla 10 sendi kilovati eest, mis on Euroopas tagantpoolt viimases kolmandikus. Vaatamata nendele suurtele hüpetele, mis siin vahepeal olid, mis on hiljem välja tulnud, et oli Venemaa turumanipulatsioon ja muidugi ka sõja alguse šokk, siis eelmisel aastal oli Eesti Energia siiski juba Euroopa ühtede odavamate hulgas. Aga ma saan aru, et sa tegelikult viitad eelkõige sellele, et suurtootjad teistes riikides saavad eritingimustel energiat osta odavamalt, et meil on võrgutasud suhteliselt kõrged suurtootjatele. Aga see on teistpidi ka seotud Eesti hajaasustusega. Ühest küljest me ütleme, et võrgutasud peaksid olema suurkasutajatele madalamad, see kahtlemata on konkurentsipositsioonis oluline, aga teisest küljest me ütleme, et Lääne-Saaremaal tuleks võrgud viia maa alla, et lääne ja edela poolt tulevad tsüklonid elektrit ei katkestaks, või Võrus. Seal on see tasakaalukoht.

10:36 Aseesimees Jüri Ratas

Aivar Sõerd, palun!

10:36 Aivar Sõerd

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Mul on siin laua peal arvutis lahti Euroopa Komisjoni viimane majandusprognoos ja siin on andmed euroala riikide valitsussektori võla kohta. Ja Eesti kahjuks jah siin väga negatiivselt paistab välja. Me oleme võla … Kui vaadata valitsussektori võlga protsendina SKP-sse, siis kasvu näitaja järgi oleme absoluutses tipus negatiivses mõttes. Aga kui ma vaatan euroala tervikuna, siis võlg ei kasva, püsib 90% tasemel SKP-st. Ja eriti torkab silma Kreeka, Hispaania, Portugal, Küpros, Iirimaa näiteks, kus võlg väheneb. Selline trend on. Need on vanad või varasemad probleemsed riigid. Kuidas see on ikkagi õnnestunud ja mis järeldusi sellest trendist teha?

10:37 Annely Akkermann

Jah, tõepoolest, Eesti on Euroopas, ütleme, punane latern oma võla kasvu kiirusega. Ja see on tagajärg sügavas ja üle Euroopa Liidu normatiivide defitsiidis eelarvest, mida me, defitsiiti või puudujääki, finantseerime laenu või võla võtmisega. 

Aga mis puudutab neid loetletud riike, need kattuvad minu arvates nende riikidega, mis olid ESM-i ja IMF-i järelevalve all eelmise suurema võlakriisi ajal 2010, 2011, 2012. Ma olen ise Kreeka sõprusrühma esimees ja käisin Kreekas aasta tagasi. Ja nüüd ongi, et meie siin riigina seisame ka selle valiku ees, et me oleme väljas oma eelarve defitsiidiga sellest Maastrichti nõudest. Meil likviidsuskriisi veel ei ole, sest võlakoormus on nagu madal. Seetõttu ongi meie jaoks praegu see hetk, et me peame ise suruma oma püsikulud vähemalt Maastrichti kriteeriumidesse ja pigem isegi madalamale, nii nagu me varem oleme ise oma eelarve nii-öelda baasseadusega ette näinud. 

Aga Kreeka on … Kreeklased on tegelikult rahul konservatiivse eelarvepoliitikaga, aga neid ikkagi pidid tulema välisrahastajad finantseerima minimaalses määras, riigi teenuste toimimist. Ja nende võlausaldajate esindajate survel kärbiti püsikulud ka maha, sealhulgas suured tükid iga riigi kuludest, sotsiaalkulud. Ma ütlesin ka, et meil on sotsiaalkulud kogutavatest maksetest peaaegu pooled. Kreekale, jah, võlausaldajad surusid maha. 

Meil täna on võimalik ise oma valikud teha. Ja, ütleme, selle arutelu mõte ongi see, et kuidas me võiksime ise need valikud teha praegu, et me ei satuks nende nelja riigiga ühte situatsiooni, et tuleb võlausaldaja ja ütleb, et nüüd olgu kärbitud, ja paned kulude kasvu seisma ja siis me tuleme välja. Kreeklased on väga uhked selle üle, et nad praegu tulevad sellest võlarattast välja. Aga nüüd üldiselt ECOFIN-ist mäletan, ma loodan, et mu mälu ei peta, et ega nad väga palju laenu nagu tagasi ei maksa. Aga majandus kasvab ja osakaal SKT-st väheneb seetõttu, et nad ei võta laene juurde ja suudavad olemasolevaid teenindada.

10:41 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest. Teie aeg on nüüd täis, mille te tegelikult ise endale ette seadsite. Läheme edasi. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Põhjamaade Investeerimispanga asepresidendi Gunnar Oki. Palun!

10:41 Põhjamaade Investeerimispanga asepresident Gunnar Okk

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mina räägin teile täna rahvusvahelistest finantsinstitutsioonidest, nende toimimise põhimõtetest, paari sõnaga lähemalt Põhjamaade Investeerimispangast, kus ka Eesti on väga-väga tugev liige, ja krediidireitingutest, nende tähtsusest ja nende toimimisest. Ja kõige lõpuks ma üritan vastata ka sellele küsimusele, mis on seatud tänase päeva teemaks. 

Aga siis kõigepealt. Rahvusvaheline finantsinstitutsioon, neid kutsutakse ka multilateraalseteks või riikideülesteks finantsinstitutsioonideks. Need on sellised asutused, mis on asutatud rohkem kui ühe riigi poolt ja mis tegutsevad rahvusvahelise õiguse alusel. See tähendab, et ühegi konkreetse riigi seadusandlus nende tegevust konkreetselt ei määra. Selle asutuse omanikud on tavaliselt riikide valitsused otse, kuid mõnel juhul võivad olla ka teised rahvusvahelised institutsioonid või muud organisatsioonid. 

Siin on välja toodud võib-olla enam tuntud rahvusvaheliste institutsioonide logod, paljud te tunnete neist ära, aga tegelikult see on üks selline huvitav maailm, millest eriti palju ei teata ja ei räägita, sest kui siin slaidil on toodud ära alla 20 logo, siis tegelikult nende arv maailmas, mis vastavad sellele definitsioonile, on üle 290. Seda paljud ei tea. 

Eesti on osaline kokku kümnes rahvusvahelises finantsinstitutsioonis. Siin selles keskmises tulbas on ära toodud aasta, mis aastast alates Eesti valitsus on nende organisatsioonide liige, ja paremal pool on välja toodud, kui suure aktsiaosalusega Eesti on seal liige. Miks aktsiaosalus on tähtis, on see, et sellest sõltub hääleõigus nende organisatsioonide juhatuses, mis tähendab õigust teha otsuseid ja selle otsuste tegemise kaalu. Ja see osalus saadakse selliselt, et võetakse kõikide selles rahvusvahelises finantsinstitutsioonis osalevate riikide SKP ehk sisemajanduse koguprodukt ja vaadatakse, kui suur osa on iga konkreetse riigi suhe sellesse kogusuurusesse. Ja nagu te näete, siis Põhjamaade Investeerimispangas on Eestis kõige suurem osalus. Ja mis on veel eriti tähtis, on see, et Põhjamaade Investeerimispangas hääleõigus otsuste tegemisel panga nõukogus jaguneb võrdselt kõigi kaheksa osaleja vahel, mis tähendab seda, et Eestil on kõige suurem hääleõigus Põhjamaade Investeerimispangas, 12,5%, üks kaheksandik. 

Peamine eesmärk on rahvusvahelistel finantsinstitutsioonidel olla poliitilise, finants‑ ja majanduskoostöö ja integratsiooni edendaja, aga ka piiriüleste investeeringute katalüsaator. Kõige tähtsam funktsioon on aga lünkade täitmine suurte ja pikaajaliste investeeringute rahastamisel olukorras, kus finantsturud eraldi või riigid ehk avalik sektor kas ei suuda või ei taha seda teha. Ja lisafunktsiooniks on aidata ennetada finantskriiside eskaleerumist ja kui need kriisid on juhtunud, siis leevendada rahaliselt raskeid olukordi, olles viimase instantsi laenuandja, kui turule pääs on blokeeritud ja investeeringuid enam rahastada ei suudeta. 

Mille poolest nad siis erinevad tavalistest rahastajatest ehk tavalistest pankadest? Tegelikult rahvusvahelised finantsinstitutsioonid on juba asutatud alati mingi väga konkreetse probleemi lahendamiseks ja tegutsevad kindla eesmärgi nimel. Neil on omanikriikide poolt seatud konkreetselt sõnastatud missioon ja tegevusmandaat, aga see tegevusmandaat võib nüüd aastate jooksul muutuda. Neil puudub surve oma rahalise kasumi maksimeerimiseks. See on suur eelis võrreldes kommertsrahastajatega. Reeglina on laenud pikaajalisemad kui kommertspankadel ja rahastatud investeeringute tegelikke tulemusi ka mõõdetakse ja mõõdetakse ka saadud lisaväärtust. 

Nende staatus võimaldab oma liikmesriikides rahastada investeeringuid parematel tingimustel ja odavamalt, kui need riigid ise teeksid, juhul kui nende riikide reiting on madalam kui konkreetsel rahvusvahelisel finantsinstitutsioonil. Ja väga tähtis funktsioon on ka teistele rahastajatele kindlustunde juurdeandmine. See tähendab seda, et ta teiste rahastajate jaoks vähendab riske, kuna teatakse, et rahvusvaheline finantsinstitutsioon pöörab kõrgendatud tähelepanu ja esitab nõudmisi keskkonna ja jätkusuutlikkuse, juhtimistavade, väärkasutuste, pettuste ja korruptsiooni vastu võitlemise, isegi kasutatava tehnoloogia, et ei kasutata vana, eilse päeva tehnoloogiat, ja mõõdetakse investeeringute tegelikke tulemusi. 

Põhjamaade Investeerimispank on viie Põhjamaa ja kolme Baltimaa ühine rahvusvaheline finantsinstitutsioon. Meie visiooniks on edukas ja jätkusuutlik Põhja‑ ja Baltimaade piirkond ja me rahastame oma mandaadi ja missiooni järgi projekte, mis tõstavad majanduse tootlikkust oma omanikriikides ja parandavad keskkonda. Meie peamine toode on era‑ ja avaliku sektori klientidele antav pikaajaline investeerimislaen. Ja tähtis on ka see, et me saame rahastada reeglina kuni 50% ulatuses kõiki neid projekte, mida me rahastame selleks, et mitte ära võtta võimalust teistel rahastajatel juurde tulla. 

Me anname laene nii oma liikmesriikides kui väljaspool ja projektide rahastamiseks vajalikud vahendid laename rahvusvahelistelt kapitaliturgudelt. See tähendab seda, et me oma tegevuses ei kasuta nii öelda maksumaksjate raha ehk omanikmaade vahendeid. Meie võlakirjadel on kõrgeim võimalik krediidireiting. Me oleme kasumit teeniv ja taotlev, kuid me kunagi ei maksimeeri oma tulemust, nii nagu teevad seda kommertsrahastajad.

Meie eripära on see, et me oleme ainuke rahvusvaheline finantsinstitutsioon maailmas, kes maksab ka oma omanikele dividende. Alates panga asutamisest 1976. aastal on kõik omanikud kokku teinud rahalisi sissemakseid üle 300 miljoni. Samas dividendidena oleme tagasi maksnud kolm korda rohkem: üle 1,2 miljardi euro oma omanikele. Ja kokku oleme andnud oma asutamisest alates 68 miljardi euro suuruses laene. 

See kõrge krediidireiting on meie pangal juba katkematult alates 1980. aastast. Meie põhikapital on 8,3 miljardit eurot ja see jaguneb proportsionaalselt liikmesriikide sisemajanduse koguproduktiga. Selle slaidi paremal pool te ka näete, kuidas see on riikide vahel jagatud. Eesti ja Island on kõige väiksemad omanikud meie pangas, sellele järgnevad Läti, Leedu, Soome. Kõige suurem omanik on Rootsi ja Norra ja Taani on enam-vähem võrdsed. Nagu te näete, kõikidel nendel riikidel on ka erinevad krediidireitingud. Kõige kõrgem reiting on ainult Norral, Rootsil ja Taanil. Meie laenuportfell on täna üle 20 miljardi euro. Eesti osa meie laenuportfellis on ligikaudu 5%. Nagu te näete, see ületab üle viie korra meie tegeliku osaluse panga kapitalis. Koguvara on ligi 40 miljardit eurot. 

Eestis oleme tegutsenud 1994. aastast ja 2005. aastast on Eesti meie panga täisliige. Me oleme rahastanud kokku üle 190 laenuprojekti ligi 2 miljardi euro ulatuses ja maksnud dividende tänase päeva seisuga 5,5 miljoni euro ulatuses Eesti valitsusele tagasi. 

Nüüd paar sõna krediidireitingust. Miks krediidireiting on tähtis? Krediidireiting on komplekshinnang ja sellega hinnatakse investeeringute riski ja riikide või organisatsioonide krediidivõimelisust. On välja töötatud metoodika, kuidas seda tehakse. See põhineb finantssuhtarvude analüüsil, tulevikuprognoosil ja võrdlusel teiste sarnaste ärisektorite või riikidega. Aga iga laenuandja või võlakirjainvestori jaoks on reiting väga tähtis usaldusväärsuse mõõt, mis hindab tõenäosust, et tema poolt laenatud või investeeritud raha saab koos kokkulepitud tuluga ka tagasi makstud. 

Lisaks on kõikidel pankadel oma sisemised riskireitingud ja hindamismetoodika, mis määravad selle, kuidas riske hinnatakse ja kuidas laenu struktureeritakse, see tähendab, mis tingimustel laene antakse. Iga konkreetset laenu andes ja hinnastades arvestavad laenuandjad nii asukohamaa krediidireitinguga kui laenuvõtja usaldusväärsusega ja loomulikult ka konkreetse projekti riskidega ja turuolukorraga. Aga mida siin täna juba mainiti, et reeglina ei saa ühegi laenusaaja või investeerimisprojekti riskireiting olla kõrgem kui selle asukohamaa rahvusvaheline riigireiting. 

Reitingud laias laastus jagunevad kolme gruppi: A, B ja C. A‑sse kuuluvad turvalised investeeringud, kõrge turvalisusega investeeringud, B‑kategooriasse vähem turvalised, isegi spekulatiivsed, ja C on siis juba täielikud riskireitingud. 

Eestile on tänasel päeval maailma kolm kõige suuremat reitinguagentuuri andnud kõrge reitingu. Kõige kõrgema on andnud Standard & Poor's, kuid nagu te näete, on seal kahjuks taga negatiivne väljavaade. 

Reitingute andmisel on Eesti puhul arvestatud institutsioonide ülesehitust, prognoositavat majanduspoliitikat ja selle poliitika tulemusi, juurdepääsu Euroopa Keskpanga viimase instantsi laenuandjale, valitsemissektori võla ja võlateeninduse mõõdikute taset, sissetulekut võrreldes teiste sarnaste riikidega, haavatavust kõikvõimalike šokkide ja riskide suhtes, rahastamisvajadusi, Eesti puhul eriti kaitse‑ ja sotsiaalkulutusi, ja arvestatakse ka Eestis ebasoodsat demograafilist dünaamikat, sealt tulenevaid struktuurseid probleeme. 

Kui siin on räägitud väga palju kordi, et Eestil on väga madal võlatase ja et me võime kõvasti laenu juurde võtta, siis põhimõtteliselt on see õige. Aga nagu te näete, valitsemissektori võla mõõdikute tase ja võlateeninduse mõõdikute tase on vaid üks komponent, mida rahvusvahelised reitinguagentuurid arvestavad. 

Standard & Poor's on andnud negatiivse väljavaate ja see peegeldab nende seisukohta, et pikaleveninud või vähem etteaimatavad konfliktid Venemaa ja Ukraina vahel võivad tekitada Eesti majandusele suuremaid majanduslikke kulutusi, kui seni on arvatud, ja seoses sellega võivad need rahapoliitilised mõõdikud ka halveneda. Kui niisugune asi juhtub, siis loomulikult võidakse ka reitingut alandada. 

Aga siis küsimus: kuidas riigina elada võlgu? Kui ma vaatan selle küsimuse sõnastust, siis minu jaoks juba peegeldab siin kuidagi selline negatiivne suhtumine, et võlg peaks kindlasti väga halb asi olema. See ei pruugi alati tegelikult niimoodi olla. 

Kõigepealt peaksime vaatama pankade rolli finantseerijana ja siis tuleb vahet teha kahe erineva laenuvõtmise vahel. Üks on korporatiivsektori laenamine ja teine on riigipoolne laenamine. Korporatiivsektori puhul on laenamise eesmärk ju selgelt äriline ehk lõppkokkuvõttes tahetakse kasumit teenida ja et kasumit teenida, selleks optimaalselt võõrvahendeid kaasata, kuna ootus omakapitali tootlusele on intressikuludest kõrgem. Ja lõpuks lõppkokkuvõttes ollakse positiivse poole peal. 

Riigid laenavad kas investeeringuteks või ajutiseks riigieelarve toetuseks, kuid tegelikult ka riigipoolse laenamisel on oluline põhimõte see tagasi teenida. See tähendab mitte otseselt rahalist kasumit teenides, vaid tehtud investeeringutest tuleneva majandusliku väärtuse loomisega. 

Ma võtaksin oma ettekande kokku järgnevalt. Kui me räägime rahvusvahelistest finantsinstitutsioonidest, siis need on asutused, finantsasutused, kes suudavad oma omanikriike toetada nii headel kui halbadel aegadel. Halbadel aegadel kommertsrahastajad võivad väga-väga lihtsalt ära kukkuda. Rahvusvahelised finantsinstitutsioonid, kus Eesti on osaline ja omanik, seda kindlalt ei tee. Laenuandja või võlasektori jaoks on reiting kõikide teiste näitajate kõrval eelkõige kõige tähtsam usaldusväärsuse mõõt. Ja laenamisel on mõtet, kui raha suudetakse mõistlikult kasutada. See tähendab eelkõige seda, et kui võetakse pikaajalisi kohustusi, pikaajalisi laene, siis nendega ei kaeta lühiajalisi väljaminekuid, jooksvaid väljaminekuid, kus kulutus tehakse ära, aga pole päris kindel, kuidas see tagasi teenitakse, selleks et seda võlga teenindada. Loomulikult on esmatähtsad eelkõige kõrge lisandväärtusega teadmistemahukad tooted ja teenused ja innovatsiooni rahastamine ning hariduse tõstmine. Aga ära ei tohiks unustada ka taristuinvesteeringuid energeetikasse ja transporti. 

Ja kõige lõpuks ma tahaksin tuua välja ühe omapoolse parafraasi kunagise Ameerika presidendi John Kennedy ütlusest. Ma tõlgiks seda selliselt: me ei ehitanud teid ja taristut mitte sellepärast, et oleme rikkad, vaid me oleme rikkad sellepärast, et meil on head teed ja taristu. Aitäh kuulamast!

10:58 Aseesimees Jüri Ratas

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Ja aitäh aja efektiivse kasutamise eest! Igor Taro, palun!

10:58 Igor Taro

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu selle laiema pildi eest, mis puudutab Põhjamaade Investeerimispanga ülesandeid ja seda regiooni! Tahtsin küsida ühe sellise meetme kohta, mis on ikka ja jälle tulnud meil kõneks seoses küsimusega, kuidas riigina mitte elada võlgu, kuidas seda võlakoormust vähendada. See on tulnud kõneks meil nii Eesti Panga Nõukogus professor Varblase targal juhtimisel, kui ka siin suures saalis korduvalt. Selleks on kommertspankade erakorraline nii-öelda lisamaksustamine. Seda on ikka nagu letti toodud, et kuidas võiks sellega riigi kulusid katta. Võib-olla omalt poolt, kuna ma esindan sellist pika plaani erakonda, saaksite kommenteerida, mis oleks sellise meetme mõju pikas plaanis Eesti investeerimis- ja majanduskliimale?

10:59 Põhjamaade Investeerimispanga asepresident Gunnar Okk

Aitäh küsimuse eest! Siin ma muidugi pean ütlema, et mina esindan jällegi rahvusvahelist finantsinstitutsiooni, kelle põhimõtetesse kuulub see, et me ei anna hinnangut ühegi riigi sisepoliitilise otsuse osas ega ideede osas. Meil sisuliselt on selline nõuandmine lausa keelatud, sest me peame vaatama olukorda kõikide meie omanikmaade suhtes võrdselt. Nii et kahjuks ma ei saa sellele väga konkreetsele küsimusele kommentaari anda, sest selles puldis praegu ma esindan ikkagi oma tööandjat.

11:00 Aseesimees Jüri Ratas

Urve Tiidus, palun! 

11:00 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tulenevalt nüüd teie eelmisest vastusest, et te ei anna sisepoliitilist nõu, ma siiski küsin teie viimase parafraasi mõttest lähtuvalt, et me oleme rikkad sellepärast, et meil on head taristud ja teed, ütles John Fitzgerald Kennedy natuke teisel kujul, eks ole. Kas see tähendaks seda, et Eestis on ka probleeme teedeehitusega ja taristuga, kas see annaks meile õiguse võtta suuremat laenu isegi praeguses majanduslikus olukorras?

11:01 Põhjamaade Investeerimispanga asepresident Gunnar Okk

No see parafraas ja väljaütlemine oli eelkõige vihje sellele, et silmas tuleb pidada pikaajalisi investeeringuid, et pikaajalised investeeringud lõpuks ikkagi toovad ka rikkuse majja. Kui palju ja missuguses järjekorras ja kui kiiresti neid investeeringuid teha? Ilmselge on see, et kui vajadus on suur, siis ei ole võimalik teha kõiki asju korraga. Paratamatult tuleb ka investeerimisplaanid panna tähtsuse järjekorda. Ja see tähtsus ei ole universaalne, see sõltub ikkagi väga mitmest konkreetsest aspektist. See on ikkagi ka teie otsustada, mis on need hetke prioriteedid. Aga põhimõtteliselt pikaajalised investeeringud riigi poole pealt vaadatuna toovad ka pikaajalist tulu sellele riigile.

11:01 Aseesimees Jüri Ratas

Liina Kersna, palun!

11:01 Liina Kersna

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud härra Okk! Enne rahanduskomisjoni esimees ütles, et majanduse arengu seisukohalt on oluline investeerida teadus- ja arendustegevusse. Teie oma viimases või eelviimases slaidis tõstsite ka esile innovatsiooni. Ja ma küsingi: kui palju Põhjamaade Investeerimispank on otsustanud investeerida teadus- ja arendusprojektidesse? Ja kui neid on, siis millistes valdkondades need projektid tegutsevad?

11:02 Põhjamaade Investeerimispanga asepresident Gunnar Okk

Jaa, me finantseerime teadus- ja arendustegevust aastaid erinevates omanikriikides nii energeetikas kui tootmises. Kuid teadusinnovatsiooniga on muidugi ka see asi, et meie pangana vaatame riske. Me ei finantseeri näiteks start-up'e ja pisikesi riskiprojekte. Riski hindamisel me vaatame, kes on see riskivõtja. Kui see riskivõtja on selline asutus, organisatsioon, firma, kellel on piisavalt tagatisi, et kui see asi ka ei õnnestu, siis ikkagi see laen lõpuks makstakse tagasi, siis me anname niisugusi laene. Aga me ei saa väga kõrge riskiga projekte lihtsalt võtta, sest meie vahendid on piiratud. Meie mastaabid on palju väiksemad kui suurtel pankadel. 

Aga me tegeleme sellega ja me oleme ka aastate jooksul seda riskiriskitaset, mida me oleme suutelised võtma, kogu aeg suurendanud. Sest mida suuremaks kasvab pank, seda suurem on meie riskitaluvus. Aga nii nagu ma enne ütlesin, et kõik otsused tehakse panga nõukogus, ka kõik laenuprojektid läbivad panga nõukogu, kus on kaheksa maa esindajad. Eestist on on kaks liiget panga nõukogus. Ja tehakse ühiselt need otsused, lähtudes loomulikult panga huvidest, aga arvestades ka erinevate riikide poliitilisi eelistusi ja prioriteete. 

11:04 Aseesimees Jüri Ratas

Madis Kallas, palun!

11:04 Madis Kallas

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult eelmisest küsimusest ajendatuna, küll teise valdkonna kohta, kuidas Põhjamaade Investeerimispank vaatab riigisiseselt näiteks regionaalse ebavõrdsuse aspekte. Kas kuidagi ka siis investeeringuid tehes jälgitakse, kuidas ühel või teisel riigil Põhjamaade ja Baltimaade hulgas on riikliku rikkuse või SKP jaotumine riigisiseselt? Kas see mängib mingit rolli ka investeeringute tegemisel?

11:05 Põhjamaade Investeerimispanga asepresident Gunnar Okk

Jaa, ikka mängib. Kuid niisuguste projektide puhul me eelkõige eeldame seda, et riik või omavalitsus, kes laenu taotleb, selleks et neid probleeme lahendada, on ka ise seda meelt, et me ei võta konkreetset seisukohta ühegi riigi suhtes, et see on nüüd parem või see on nüüd halvem. Aga meie kliendid on väga mitmed linnad, väga mitmed omavalitsused üle terve Põhja- ja Baltimaade regiooni. Näiteks Tallinna linn on meie klient, Tartu linn on meie klient. Me toetame ka erinevate tootmiste viimist regioonidesse, mis arvestavad sellega, et see suurendab seal tööhõivet, see parandab üldist olukorda. Aga me ei võta nagu lõplikku seisukohta selles suhtes. Seda peab ikkagi tegema see omavalitsus, linn või siis riigi valitsus, kes ütleb, et jah, see on meile tähtis, sinna me tahame investeerida ja oleme nõus sinna laenu võtma.

11:06 Aseesimees Jüri Ratas

Mait Klaassen, palun!

11:06 Mait Klaassen

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt ma tänan väga huvitava ettekande eest! Aga te mainisite oma ettekandes, et Põhjamaade Investeerimispank annab oma liikmesriikidele, oma osalisriikidele ka siis laenu, kui nad enam rahvusvaheliselt rahandusturult neid laene hästi ei saa. Nüüd, küsimuse esimene pool on see, et kas see ei tekita rahvusvahelisel rahandusturul teatud konkurentsi või väikest tüliõuna, et te annate sinna laenu, kuhu teised enam ei taha anda. Ja minu küsimuse teine pool, see on küll natuke alatu, aga ma pöörduksin tagasi teie ühe vana töö juurde ja seoksin selle kõrghariduse investeeringuga. Kas investeering kõrgharidusse on teie mõistes täna ka investeering ja kas me liigume sealjuures õiges suunas?

11:07 Põhjamaade Investeerimispanga asepresident Gunnar Okk

Investeering kõrgharidusse on loomulikult hea investeering. Meie kui panga poole pealt vaadatuna on küsimus see, kes on see investeerija, mis on see konkreetne projekt. Meie saame anda laenu väga konkreetsetele projektidele, millel on mingi väga konkreetne eesmärk. Näiteks, me toetame ülikoolide kinnisvara arendamist, ülikoolide laboratooriumide arendamist. Me oleme näiteks Tartu Ülikoolile, tehnikaülikoolile oleme nõus laene andma. Ma arvan, et suuremad Põhjamaade ülikoolid on kõik meie kliendid. Aga see peab olema väga konkreetne projekt. 

Aga mis puudutab neid häid ja halbu aegu, siis kui keegi teine ei ole nõus andma, siis ma ei näe ka probleemi, et siin mingisugust tüliõuna tekiks. Ma võin näiteks tuua selle, et 20[20]. aastal, kui meil oli koroonakriis, siis Eesti valitsus pöördus meie poole laenu saamiseks kiirkorras, et teatud koroonakriisist põhjustatud probleemidest üle saada. Me suutsime nädala ajaga oma nõukogus võtta vastu otsuse ja kahe nädala pärast oli Eesti riigil 750 miljonit lisaraha. See on just see, mida ma oma ettekandes ka ütlesin, et nii headel kui halbadel aegadel. Meie oleme oma omanikriikide tööriist, aga kõik teie olete meie pangaomanikud. Kasutage meid.

11:09 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, suur tänu teile teie ettekande eest ja vastuste eest ja selle positiivse viimase noodi eest! Ma vaatasin, et inimeste näod läksid naerule. Aitäh teile! Ma palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks, Eesti Panga asepresident Ülo Kaasik. Palun! Ma muidugi ei tea, hea ettekandja, eelnevalt, kuidas seda majanduslike huvide deklaratsioonis tuleb kajastada seda panga omandust, mida te ütlesite. 

11:10 Eesti Panga asepresident Ülo Kaasik

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head kuulajad ekraanide vahendusel! Kõigepealt kindlasti sooviksin tänada rahanduskomisjoni selle kutse eest ja selle arutelu eest, sest teema kindlasti on ääretult aktuaalne, ääretult tõsine. Kui varasemalt oleme olnud siia kutsutud arutama seda, kuidas lühiajaliselt eelarveprobleemidest Eesti jagu saaks, siis tegelikult nüüd me räägime juba pikaajalistest ja põhimõttelistest probleemides, kuidas meie riigivõlg tervikuna liiga suureks ei kasvaks, et meie üle jõu elamine liiga kaua ei kestaks. See on kindlasti hästi tõsine küsimus ja see ilmselt ei lahene väga kiiresti, aga me peame selle nimel pingutama. Võib-olla selle heaks näiteks on see, et kui me läbi ajaloo oleme Euroopa Liidus olnud kõige väiksema laenukoormaga riik, siis enam kahjuks vist mitte. Me oleme selles osas juba jõudsalt edusamme teinud. 

Aga oma ettekandes ma peatuksin esmalt nendel põhjustel, miks kiire võla kasv võib probleeme tekitada ja miks me peaksime selle osas väga ettevaatlikud olema. Ja võib-olla teises pooles mõnevõrra siis mõtleksin sellele, kuidas annab sättida samme niimoodi, et me pikas perspektiivis siiski jälle kenasti õigele rajale tagasi jõuame. 

Aga kui me räägime võlakoormusest ja võla kasvust, siis muidugi kõige selgemalt ja kõige ilmsemalt hakkab silma see, kui palju me võla teenindamise eest iga-aastaselt peame maksma. Ja äsjane Rahandusministeeriumi prognoos kevadel tõdes, et nelja aasta pärast kulutame 0,9% SKT-st iga-aastaseks võla teenindamiseks. Mitte siis põhiosa tagasimaksmiseks, vaid nendeks intressideks, mida me peame andma investoritele või laenuandjatele, kes meile laenu andnud. 

Ja lihtsalt võrdluseks, mida see suurusjärk siis tähendab. Täna peaksime maksma 0,9% SKP-st iga aasta ja see on umbes sama palju, kui iga Eesti töötaja peaks iga aasta maksma 520 eurot. Võime teha selle kalkulatsiooni, kui palju ta siis iga kuu peaks maksma. Või teise poole pealt teadusrahastus, teadus- ja arendustegevuse rahastamine riigi poolt. Just äsja kuulsime, see oli umbes 1% SKP-st, mis on laias laastus samas suurusjärgus. Või see on umbes sama palju kui haigushüvitised ja erinevad töötushüvitised kokku. Ja siinkohal me räägime siiski veel olukorrast, kus meie võlakoormus kasvab väga kiiresti ja suhteliselt palju, aga ta ei ole ka veel väga-väga kõrgel. Aga just selle tempo jätkudes me võime veelgi seda joont pikendada 10 aasta taha ja siis juba muidugi meil see olukord kindlasti on veel ja veel keerulisem. 

Teine teema, mida võib-olla tasuks silmas pidada just selles võtmes, et tihti on räägitud, et kui me praegu võtame võlga, siis tulevikus on raha väärtus ju odavam. Majandus kasvab, eks ole, meil on justkui see võlakoorem tulevikus läheb väiksemaks. Siin olen lihtsalt võrdluseks pannud, kui palju on kahel eelmisel kümnendil olnud keskmine eurodes mõõdetud majanduskasv. See on jäänud sinna üle 7%,  2005–2014 kuskil 8% alla, natuke üle 7% aastail 2015–2024. Aga kui vaatame kas või Rahandusministeeriumi viimast pikaajalist prognoosi, siis seal on tõdemus, et tegelikult see eurodes mõõdetud majanduskasv ehk siis seal on nii inflatsioon sees kui ka üldine majanduskasv, see jääb alla 5%. 

Neid põhjuseid võib-olla täna ei jõua väga pikalt lahata, mis seal taga kõik on. Alates sellest, et kui me saame rikkamaks, siis automaatselt majanduskasvu tempo jääbki aeglasemaks. Rääkides kas või rahvastiku vananemisest, tööjõuprobleemidest ja nii edasi ja nii edasi. Aga eks kindlasti on väljakutse, kuidas seda näitajat annaks ülespoole tõugata. 

Teine probleem, mis selles on: see 4,5% on juba küllaltki lähedal tegelikult sellele intressimäärale, mida me maksame sellele, kes meile raha laenab. Sisuliselt on ikkagi niimoodi, et kui me lõpuks hakkame raha laenama kõrgema intressimääraga, kui meie kasv on, siis me enam seda efekti, mis võib-olla vanasti oleks äkki olnud, kui me oleksime saanud odavama intressiga laenata ja hakanud justkui välja kasvama sellest võlast, siis seda efekti enam ei ole. Me ei suuda kasvada välja, kui intressimaksed on kiiremad või suuremad, kui on meie majanduse kasvutempo. Ehk meil on keerulisem võlast ise välja kasvada, meil on vaja ikkagi valusaid otsuseid teha, selleks et saaksime paremini hakkama. 

Kolmandaks, mida tasub ehk meenutada. Kui vaadata teiste riikide kogemusi, kuidas see võlakoormus kasvab või kuidas võlakoorem on arenenud riikides, siis väga tihti tegelikult on ikkagi niimoodi, et see võlakoorem kasvab läbi selle, et kriisi ajal riigid laenavad raha. See on ka täitsa mõistlik ja loomulik ja vajalik. Me äsja kuulasime, ka Gunnar Okk rääkis, et koroonakriisi ajal Eesti riik sai väga kiiresti laenu näiteks Põhjamaade Investeerimispangast. See laenamine iseenesest kriisi ajal on ka mõistlik ja vajalik, et riik saaks toimida ka kriisis, et me kriisi ajal ei peaks ebamõistlikke otsuseid tegema kas või kulude kärpimiseks mingi olulise funktsiooni hoidmisel. 

Aga kui ajalugu vaadata, siis kõige eredam näide muidugi on, nagu siin pildi peal on toodud, Iirimaa näide, kus riigi võlg kasvas finantskriisi järgselt umbes samalt tasemelt, kus me oleme praegu, seal 20–30% vahel SKP-st, mõne aastaga üle 100%, isegi pea 120%-ni SKPst. Tõsi, seal oli tegemist finantskriisiga, seal oli tegu sellega, et riik pidi astuma appi pankadele. Aga see võib-olla on lihtsalt kõige utreeritum või kõige ekstreemsem näide rahvusvahelises võrdluses. Väga lühikese ajaga tegelikult on väga palju vaja riigil raha laenata, selleks et riigi majandus saaks edasi toimida. Ja selle tarbeks on hea, kui meil on selliseid puhvreid, et me saame, meil on võimekust seda raha laenata. 

Aga mis võib-olla on rahvusvahelises võrdluses natukene eripära selle Iiri näite puhul, on see, et nemad on suutnud seda võlakoormat kiiresti alandada. Ühe poole pealt on jah seesama põhjus võib-olla, et nad laenasid selgelt finantskriisi leevendamiseks. Nad paigutasid selle raha pankadesse, sisuliselt riigistasid pangad. Ja neil oli võimalik tagasi teenida, kui see kriis oli möödas ja pangad said jälle jalule. Aga teise poole pealt muidugi kiire majanduskasv, mis Iirimaal on jätkuvalt tugev ja on võimaldanud neil võlakoormast välja kasvada. Aga kindlasti ka poliitiline tahe hoida võlakoormat madalamal. 

Ma tean, et järgmine ettekandja ilmselt räägib teile põhjalikumalt näiteks Rootsist, mis on natukene sarnase mõttega, et kui see tahe on olemas, siis tegelikult tuleb olla valmis selleks, et järgmised kriisid tulevad, ja siis on mõistlik omada pigem madalamat võlakoormat kui kõrgemat, sest see annab manööverdamisruumi juurde. 

Vastupidiseks näiteks võib tuua seda, kui me vaatame, kuidas on euroalal tervikuna võlakoorem arenenud või kuidas USA-s võlakoorem arenenud viimastel kümnenditel. Siin paistavad välja sellised episoodid, kus võlakoorma kasv on kiirem. Üldiselt see käib kaasas mingisuguse majandusraskuste olukorraga. Aga siin me näeme ka seda, et pigem on nagu trepisammu mööda üles astunud see võlakoorem: võlakoorem kasvab kõrgemale tasemele ja ta jääb sinna natukeseks ajaks platoole, aga siis järgmise kriisi ajal läheb jälle üles. Ja niimoodi me võime jõuda väga kõrge võlakoormuseni, kuhu tegelikult on juba ka on jõutud. 

Aga miks see on oluline? Nagu ma mainisin, vajadus kriiside ajal majandust toetada on kindlasti olemas. Aga selleks on vaja võimekust laenu võtta. Me teame, et jah, me oleme euroalal, me oleme NATO-s, aga me peaksime aru saama, et mida kõrgem on meie võlakoorem, seda raskemaks võib täiendava laenu võtmine kriisiolukorras muutuda. 

Olukord pole õnneks enam päris see, mis ta oli finantskriisi ajal, kui me ei olnud veel euroalas. Aga sellegipoolest tasub meeles pidada, et 2009. aasta eelarvekärpeid tuli teha muu hulgas ka sellepärast, et meie laenuvõimekus tollel ajahetkel ei olnud nii hea, et me oleks võinud ükskõik millist eelarvepoliitikat ajada. Jah, tõsi, seal olid ka muud poliitilised eesmärgid muidugi, mis sundisid meilt neid kärpeid tegema. 

Üks teema, mida me siin varasemas diskussioonis juba jõudsime ka arutada, on see, et tegelikult on võla võtmisel hästi oluline see, mille jaoks me võlga kasutame. Selle graafiku peal on illustratsioon sellest, kuidas euroala – või siin Euroopa Liidu riigid peaksid tegelikult olema – riikides viimase 25 aasta jooksul 1999– 2024 võlatase on. Ühe poole pealt siis riigi võlatase keskmisena selle 25 aasta jooksul ja milline on riiklike investeeringute maht olnud selle aja jooksul. Tegelikult paistab välja päris selge negatiivne korrelatsioon. Teisisõnu öeldes, mida kõrgem on riigi võlatase, seda vähem on tal olnud võimekust teha riiklikke investeeringuid. 

Ja see tegelikult, ma arvan, tundub esmapilgul ehmatav. Kui me võtame võlgu, siis alati me võtame võlgu selleks, et investeerida. Aga kui me mõtleme, et kogemus teistes riikides kipub olema, et võlg kasvab kriiside käigus, siis sealt tuleb tegelikult väga kiiresti välja see loomulik tendents, et tegelikult pigem siin kehtib see, et kui mul on juba kõrge võlakoormus, siis mul on kergem võib-olla ohverdada kulutuste kärpimise käigus investeeringuid või siis teha vähem investeeringuid, sest lihtsalt võimekus ei ole nii suur. 

Ja seda me peaksime silmas pidama, et tihti, kui räägitakse, et kasvatame võlga, et teha investeeringuid, siis tegelikult mida kõrgemaks me oma võlakoorma kasvatame, seda vähem on meil võimekust tulevikus investeeringuid teha. Meie lapsed saavad siis selle arvelt vähem teha investeeringuid, kui meie tahame neid rohkem teha. Ja pigem see rahvusvaheline võrdlus annab indikatsiooni, et meil on madalama võlaga võimekus teha rohkem investeeringuid ja läbi selle tegelikult oma majanduskasvu kiirendada. 

Kuigi Eesti võlg on siiski jätkuvalt väike rahvusvahelises võrdluses, siis selle kasvu kiirus, nagu täna juba kõlas, on tõesti muljetavaldavalt suur. Kui eelkõneleja rääkis siin riigireitingutest, siis tuleb tunnistada, et kui meie kohtume võlausaldajate või reitijatega, siis järjest enam kostab küsimusi, et milline see Eesti riigi plaan siis on selle kiire võla kasvu peatamiseks. Milline on meie väljavaade ükskõik millise stsenaariumi korral? Te tegelikult suudate ka 10 aastaks raha laenata, aga kuidas te suudate 10 aasta pärast selle raha tagasi maksta? 

Tõsi, Eestil on väga hea ajalugu oma rahaasjade ajamisel, mistõttu meil on ka päris tugev usalduskrediit. Aga kui selliseid küsimusi üles tõstetakse viimasel ajal, siis see annab minu meelest indikatsiooni, et need riskihinnangud võivad muutuma hakata. Ja nende riskihinnangute muutmisel, nagu me ka eelmisest ettekandest selgelt kuulsime, see ei tähenda mitte seda, et riigil on natukene raskem raha laenata. Siis kannatavad juba kõik, sest üldjuhul ikkagi riigi reitingu tõttu ka siin tegutsevad ettevõtted, inimesed parematel tingimustel laenu ei saa. Ja see automaatselt tähendab kõrgemaid intressimäärasid nii Eesti inimestele kui ka Eesti ettevõtetele. Me peame selles osas kindlasti ettevaatlikud olema ja minimaalselt võiks meil olla hea plaan, kuidas me seda tulevikus saame lahendada. 

Aga kuidas olukorda lahendada või parandada? Kuidas seda pilti muuta? Ma arvan, et Annely Akkermann tõi siin väga õigesti välja, et tegelikult on väga lihtne, et suures pildis on ju kaks lahendust. Tema rääkis küll ka kolmandast lahendusest, aga suure pildis kas me tõstame valitsussektori tulusid, vähendame kulusid. Jah, võiksime ka kasvu suurendada, kindlasti see aitaks kaasa, aga praegused prognoosid kahjuks väga ei toeta seda lahendust. 

Pigem peaksime mõtlema selle peale, milline poliitiline kokkulepe on võimalik saavutada. Aga ma neid arutelusid olen ka ise püüdnud jälgida, ega see selgelt lihtne ülesanne ei ole. Ma arvan, et meil oleks hea iga samm, mis sinna suunas viib, kus meil eelarve puudujääk väheneks ja seeläbi ka laenuvajadused väheneks. 

Meil on tegelikult vaja ühist arusaama või ühist ühiskondlikku kokkulepet, milline võiks olla võlatase, milline võiks olla võlakoorem, mis oleks mõistlik eesmärk, mille poole pingutada pikas perspektiivis, kui me oleme liiga kõrge võlaga läinud, või millest hoiduda, kui me ei ole veel nii kõrgele läinud. See aitaks meil seda sihti paremini seada. 

Tegelikult meil selline kokkulepe on, et Eesti eelarvereeglid võiksid olla need nõuded, mis ohjaksid meie liiga kiiret riigivõla kasvu. Tuleb tõdeda, et tegelikult möödunud aastal, kui neid eelarvereegleid natuke muudeti, siis sinna vastav säte ju tegelikult ka kaudselt lisati, et juhul kui riigivõlg läheb üle 30%, siis peaks tasakaalu reegel olema natukene karmim kui muidu. 

Aga kui me vaatame nendele Eesti eelarvereeglitele otsa või laiemalt Euroopa Liidu reeglitele otsa, siis need on praegu kiires muutumises. Euroopa Liidu eelarvereeglite taustal on praegu jõutud arusaamale, et me peaksime pigem just nimelt pingutama Euroopa Liidus tervikuna selle nimel, et need riigid, kellel on väga suur võlg, peaksid jõudma sellele trajektoorile, et võlg hakkaks vähenema. Mis on, ma arvan, nii-öelda põhimõtteliselt Euroopa Liidu kontekstis hea mõte, sest see kiire võla kasv ongi olnud meil väga suureks probleemiks. Aga teise poole pealt me peame andma aru, et see jätab suhteliselt vabad käed Eesti-sugustele väikese võlaga riikidele, kuidas meie siin oma asja ajame. Kui me suudame 3% defitsiidi reeglist ja 60% võla reeglist kinni pidada, siis tegelikult Euroopa Liit ütleb, et meil on enam-vähem kõik juba hästi.

Aga ma arvan, et jällegi vaadates Soome kogemust, kus peale finantskriisi laias laastus Soome suutis sellest eelarvereeglist kinni hoida. Eelarve defitsiit jäi sinna 3% juurde kõikuma umbes. Aga selle pildi peal on hästi näha, et sellesama reegli juures, et kui meil on umbes 3% defitsiiti üle 10 + aasta, siis nende võlakoorem on kasvanud 35% juurest SKP-st praeguseks üle 70% SKP-st. Ehk et see reegel selgelt ei ole piisav, et võlakoormust stabiliseerida. Meil on vaja ilmselt mõelda selle peale, milline see reegel võiks olla, mis aitaks meil Eestis seda võlga paremini kontrolli all hoida. 

Ma arvan, et Eesti eelarvereeglite üks suuremaid puudusi, mis on silma hakanud viimase 10 ja natuke peale on umbes 10 aasta jooksul, kus nad on kehtinud, on võib-olla see, et neid on väga tihti muudetud. Tihti need muutused käivad kaasas sellega, kui lihtsalt eelarvereeglid ei lase teha valitsusel poliitiliselt kokku lepitud vajalikku eelarvet. Ja siis on natukene õgvendatud kas ühte või teist või kolmandat klauslit. Aga kui me reegleid kogu aeg mängu ajal muudame, siis keegi tegelikult ei pööra tähelepanu nendele reeglitele. See on nagu selgelt olnud halb asi. 

Isegi kui me suudaksime omavahel kokku leppida ühiskonnas, et jah, meil võiks olla mingisugune võlalagi, millest me kinni peame, siis meil võiks olla see reegel kuidagi selliselt kokku lepitud, et seda ei peaks iga natukese aja tagant muutma. 

Võib-olla see üks mõte, mis lõpetuseks kõlama jätta, on see, et äkki oleks kasu sellest, kui me kirjutame juba sinna eelarvereeglitesse sisse seda, et iga kas kolme, nelja või viie aasta tagant mingisuguse ekspertkoguna koos Riigikogu vaatab sellele otsa ja üle ja vajadusel muudab. See annab ka selle teise poole, et jah, me teame, et ajas seda pidevalt üle vaadatakse, aga seda ei vaata me kindlasti üle iga eelarve tegemise käigus keset mängu. 

Sellega ma lõpetaksin. Aitäh! 

11:30 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh, austatud asepresident! Suur tänu teile ettekande eest! Nüüd läheme küsimuste juurde, mida teile on tublisti. Igor Taro, palun!

11:30 Igor Taro

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu selle suurepärase ülevaate eest! Ma lähen teisele katsele sama küsimusega, kuna eelmine ettekandja ei saanud oma ametipositsioonist tulenevalt vastata sellele küsimusele. Eesti Panga peale me ju alati loodame sellistes küsimustes, et saada head nõu. Millise mõjuga ikkagi oleks olnud selline meede nagu kommertspankade erakorraline lisamaksustamine meie investeerimis- ja majanduskeskkonnale pikas plaanis?

11:30 Eesti Panga asepresident Ülo Kaasik

Aitäh selle küsimuse eest! Ühelt poolt kindlasti tahaksin alustuseks ütelda, et Eesti Pangas me oleme ka püüdnud võtta seda hoiakut, et me otseselt ei anna soovitusi, kas kehtestada mingit maksu või kärpida mingeid kulutusi. Iga selline otsus kindlasti on poliitikute otsus ja poliitikud võivad otsuseid teha kindlasti mitte ainult majanduslikest kaalutlustest, vaid ka mingid muud kaalutlused võivad seal olla.  

Aga jah, me oleme püüdnud hinnata ka, siis kui need arutelud algasid kiire pankade kasumite kasvu näol selle tõttu, et intressitsükkel muutus ja intressitulud pankadel kasvasid. Meie hinnangul kindlasti peaks sellisel juhul arvestama, et kui poliitikud sooviksid sellist maksu kehtestanud, siis esiteks, see on lühiajaline. See saab olla ainult üheks-kaheks aastaks, võib-olla riigile tulusid juurde toob, aga sellel ei ole pikaajaliselt ilmselt eelarvepoliitikale ja eelarve tulude poolele mõju. Võlakoormuse mõttes, mis tänase diskussioon on, on see, et meil on pikaajaline probleem, meil on vaja püsivalt oma tulusid suurendada või kulusid vähendada.  

Teiseks, kindlasti, mida peaks arvestama sellisel juhul, on mõju investeerimiskeskkonnale, sellepärast et kui me läheme ühte sektorit eraldi maksustama eranditega ajutiselt või pikemaajaliselt isegi, siis see tekitab ebakindlust kõikides investorites, sest me ei tea, millise sektori maksustamisega me järgmisena võime peale hakata. See kindlasti ei ole ka hea investeerimiskeskkonnale laiemalt.  

Ja kolmandaks võib-olla lihtsalt tahaks rõhutada ka seda, et juhul kui me maksustame pankasid järjest rohkem, siis see tegelikult ju tuleb ikkagi pangaklientide arvelt, ehk kas panga hoiustajad saavad endale kehvemad hoiustamise tingimused või pangast laenuvõtjad saavad endale kallima laenu. Sellega kindlasti tuleks ka arvestada. Ja sellel kokkuvõttes võib olla ka laiemalt juba majanduskasvule negatiivne mõju.

11:32 Aseesimees Jüri Ratas

Liina Kersna, palun!

11:33 Liina Kersna

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud Eesti Panga asepresident! Semantiliselt on hästi erinev, kas me räägime valusatest otsustest või vajalikest otsustest. Tänane valitsus on otsustanud, et negatiivse lisaeelarvega tõenäoliselt vähendatakse ka teadus‑ ja arendusrahastust, seetõttu, et SKP on vähenenud ja me jääksimegi sinna 1% piiresse. Viimased andmed, mida mina tean, on see, et ettevõtjad esimest korda investeerivad teadus‑ ja arendustegevusse rohkem kui riik ja seda aasta-aastalt aina enam. Ja minu küsimus nüüd on: kuidas teile, lähtudes oma ametipostist, tundub, kas riigil oleks tark investeerida näiteks laenurahaga teadus‑ ja arendustegevusse, mitte seda vähendada?

11:34 Eesti Panga asepresident Ülo Kaasik

Aitäh küsimuse eest! Tuleb tunnistada, et ma ei ole väga hea ekspert selliste üksikute kulude ega ka tulude poole pealt, ja nagu ma eelmisele küsimusele ka vastasin, ma ei taha ka Eesti Panga poole pealt võtta selliseid poliitilisi valikuid, eks ole, kas nüüd ühte või teist teha. Aga kindlasti me peaksime mõtlema jah selle peale, et kui me, nagu ka eelkõneleja siin kirjeldas seda, et kui me räägime laenu võtmisest ja räägime sellest, milleks seda kasutada, siis sellel kindlasti peaks olema nii‑öelda pikaajaline kasu teeniv eesmärk. Kindlasti teadus‑ ja arendustegevus võiks seda olla, aga samal ajal me peaksime ka hindama seda, eks ole, milline on see riigi võimekus tervikuna üldse kulutusi teha. Ja ma küll ise pakun, et kui valitsusel on väga keeruline hetk ees, et kust kohast kokku hoida või kust neid tulusid juurde leida, siis mida enam me nii-öelda märgistame kohti, kust me seda ei peaks tegema, seda valusamaks läheb see teistele. Seetõttu ma pigem julgeksin soovitada pigem võimalikult avatult ja laialt vaadata seda kogu kulutuste baasi ja püüda leida neid võimalusi. 

Ja ma arvan, et see teadus‑ ja arenduskulude poole pealt ka, et mis hakkab silma ja tegelikult ka varasemalt ja võib-olla möödunud aastast, see oli möödunud aastal valitsuse otsuste puhul, kus tegelikult alati on kergem investeeringulaadseid kulutusi kahandada. Aga me peame arvestama sellega, et need võivad meile pikaajaliselt kätte maksta, sellepärast et meie mingisugused investeeringud on näiteks teedeehitusse või kus nad siis kumuleeruvad need probleemid meile pikemalt. Et alati tasub mõelda ka selle peale, et see üks asi on see, kuidas me kärbime midagi, aga teine asi on see, et milline on see rahastuse stabiilsus, et kui palju ta ei peaks sõltuma ühekordsetest hüpetest. Aga see on muidugi see pikem probleem või küsimus, kuidas tagada ka seda, et me headel aegadel liiga palju neid valesid otsuseid ei teeks, et me siis iga halva aja saabudes peame kohe suure hooga kärpima hakata, mitte võib-olla lasta selle majandustsüklil rahulikult toimida. 

11:36 Aseesimees Jüri Ratas

Maris Lauri, palun!

11:36 Maris Lauri

Aitäh! Tänan meelde tuletamast seda, mida me 90-ndate alguses kõvasti arutasime, mis on laenuga seotud riskid ja mis on võlaga seotud riskid. Mulle tundub, et ühiskonnas on ära unustatud, et laen ei ole maksutulu. See tuleb ka tagasi maksta. Aga minu küsimus puudutab seda viimast teemat ehk siis eelarvereegleid. Eestile on varem korduvalt soovitatud, et eelarvereeglites võiks olla kulupiirang. Mida arvata sellisest kulupiirangust kas tervikuna või teatud elementidena, mis näiteks rakenduks kas kõikidel eelarvekuludele või mingile osale nendest? Ja milline see võiks olla, kas see võiks olla näiteks nominaalne SKP kasv või mingi muu asi? Kuidas te hindate seda?

11:37 Eesti Panga asepresident Ülo Kaasik

Aitäh! Kui ma majandusteoreetiliselt vaatan, siis ega tegelikult ju see struktuurse eelarve defitsiidi piirang iseenesest on nii kulude kui tulude piirang, eks ole. Aga ma tunnistan ka ausalt, et seda on ühelt poolt hästi raske mõõta ja veel raskem on sellest aru saada, kui me tahame seda avalikult kommunikeerida. Ja ma tean, et paljudes riikides tegelikult on need kulupiirangud seatud ja nad on olnud meist edukamad. Ehk siis selle peale kindlasti tasuks mõelda. Ja teine pool, mis me peaksime arvestama, on see, et Euroopa Liidu eelarve raamistik praegu muutub. Seal on nüüd täpselt see, et kui Eesti peaks sattuma ülemäärase eelarve defitsiidi protseduuri, siis kui ma nüüd õigesti mäletan, siis seal meile just seatakse tulevikuks selle olukorra parandamiseks ette nii-öelda netokulupiirang, kus siis võetakse teatud kulutusi tõesti maha. Näiteks intressimaksed vist olid. Aga teise poole pealt võimalik on maksutulude tõstes siis ka neid kulutusi rohkem teha. Aga ma arvan, et mida see aitab meil, aitab vähemalt meeles hoida, on see, et headel aegadel me ei läheks oma kulukasvudega liiale. Minu meelest see on meil kasulik mõte küll.

11:38 Aseesimees Jüri Ratas

Andre Hanimägi, palun!

11:38 Andre Hanimägi

Hea aseesimees! Hea asepresident! Võlg on selline väga huvitav teema. Ütleme, kodulaenude puhul saavad inimesed väga hästi aru, et on laen ja intressid tuleb tagasi maksta, aga riigivõla puhul on see asi kuidagi hoomamatu. Alati tekib hästi palju küsimusi. Vaadatakse näiteks Ameerika Ühendriikide poole, kes iga paari aasta tagant mõtleb, et kas panevad riigi kinni või võtavad laenu juurde, ja alati võtavad laenu juurde. Aga lähemaid riike, näiteks Kreeka, mis on Eesti inimeste südames ja mõistuses olnud pikka-pikka aega. Minu küsimus tulenebki sellest, et alati ju ühel hetkel või teisel hetkel jõuab mõni jutupartner sinna, et mis siis, kui meil on suur võlg, vaata, siin on neid riike küll ja veel, Kreeka oli, kõik on ju hästi, päike paistab, süüa neil on, pensioneid ka makstakse. Mis te vastaksite sellele küsimusele, et mis siis? Äkki te oskate ka öelda, mis need pikaajalised mõjud Kreekale olid selle olukorra tõttu, kus nad olid?

11:39 Eesti Panga asepresident Ülo Kaasik

Aitäh! Ma ise küll ei sattunud Kreekasse tollel ajal, aga ma tean küll inimesi, kes olid sattunud ja see ei olnud väga meeldiv. Ei elada ega külastada Kreekat sellel ajal, kui neil oli see võlakriis lahvatanud. Ütelda, et mis siis, midagi ei juhtunud – seal ikkagi sisuliselt ei olnud isegi pangast võimalik raha enam kätte saada, sellepärast et olid vastavad piirangud seatud teatud ajahetkel. Need reformid või muutused, mida lõpuks tehti, olid tehtud niimoodi, et oli sisuliselt üle kuristiku serva sõidetud ja nüüd nad ronivad kuristikust välja tagasi. 

Tõsi on see, et nad on viimastel aastatel väga oluliselt oma majandust reforminud, nende majanduskasv on taas raja peale saanud ja see on aidanud neil ka investorite usaldust mõnevõrra taastada. Aga kui me vaatame, kus nende võlg jätkuvalt on, kus nende riigi reiting jätkuvalt on, millise intressiga nemad peavad seetõttu rahvusvaheliselt turult kapitali kaasama, siis need on ikkagi märgatavalt kõrgem. Ja see on see, mis kokkuvõttes ikkagi majandusele tervikuna hästi ei mõju. Aga ma tunnistan, et samal ajal on muidugi väga palju muid tegureid, mis ka majanduskasvu mõjutavad. Üks näiteks on erinevad institutsionaalsed reformid, mis muudavad näiteks äritegemist lihtsamaks ja nii edasi ja nii edasi, mida seal on püütud ka teha. See on aidanud majandusel hoogu jälle sisse. Aga see kindlasti on. 

Ma arvan, et Eesti puhul võib-olla mina tooksin pigem selle võrdlus, et praegu me oleme olukorras, kus me arutame seda, et võib-olla meil oleks vaja riigikaitse jaoks väga suuri kulutusi teha, siin me räägime miljarditest eurodest, ja võib-olla peaks selle jaoks laenu võtma. Ma arvan, et see võib olla täpselt see, kus me ütleme, et jah, see on selline kriisiolukord, mille jaoks ongi vaja laenu võtta, et me saaksime selle probleemi lahendatud. Aga see ei tähenda isegi niisugust püsivad kulu, vaid pigem sihukest ühekordset täiendavat kulutust, mis aitab meil selle probleemi lahendada. Aga juhul, kui meil praegu oleks juba võlakoorem seal, kus ta näiteks Kreekal või kellelgi teisel, väga kõrge võlakoormaga riigil oleks, siis meil ei pruugiks olla seda võimalust väga lihtsalt minna lihtsalt finantsturgudele ja öelda, et palun andke meile veel laenu, meil on siin väikene julgeolekukriis, tarbimisse on vaja raha laenata. Meil lihtsalt seda võimekust ei ole. 

Ja sellepärast ma tahakski rõhutada seda, et kui me seaksime endale mingisuguse piiri, millest me kindlasti ühiskonnana tegelikult üle ei taha minna või kui läheme üle, püüaksime tagasi saada, et siis see oleks lihtsalt see, mis hoiaks meil seda varu, et juhul kui meil järgmine kriis tuleb – julgeolekurisk, finantskriis, tervishoiukriis või mis iganes kriis –, meil oleks võimekus vajadusel raha võtta, et me siis pikaajaliselt saame jälle korda ma rahasid ajada.

11:42 Aseesimees Jüri Ratas

Austatud asepresident, ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest! Suur tänu teile, aitäh ja jõudu tööle! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Tartu Ülikooli akadeemiku, rahvusvahelise ettevõtluse professori Urmas Varblase. Palun!

11:43 Professor Urmas Varblane

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Auditoorium seal internetiavarustes! Mul on väga hea meel, et ma saan ka panustada sellesse arutelusse, mis, ma arvan, on Eesti riigi tuleviku seisukohast hästi oluline. Ma arvan, et see ei ole väga selline muu-hulgas-küsimus, vaid see on üsna eksistentsiaalne küsimus, kuidas me edasi läheme. Siin oli juba kolm ettekannet tehtud ja ma oma ettekandega püüan siis ka kuidagi nendega kooskõlla minna. Kindlasti on meil mõned asjad, milles siin on ka kordusi, aga on ka mõned asjad, mis kindlasti ka ei ole kordused. 

Ja pealkiri on siin "Rootsi kogemus", aga tegelikult ma räägin siin Rootsi kogemusest algul ja pärast ikkagi jõuame kohe hoolega Eesti juurde kohale. 

Ja alustuseks kõigepealt see, et me armastame väga seda, et võtame Põhjamaad eeskujuks. See ei ole midagi nagu halba, see on väga hea, me arvame, et see on selline ühiskonnakord, selline mudel, mis tõesti on väga hästi tasakaalus, kus ühelt poolt on inimestel heaolu, aga teiselt poolt on neil ka panus ja vastutus ühiskonna arengusse. Mõlemad on olulised. Ja siin on terve rida Põhjamaid ja mina täna siin räägin teile Rootsist, natuke ka Taanist ja Soomest juba räägiti. Nad on praegu erinevas faasis, selles mõttes on ka päris oluline neid eristada. 

Ja päris alustuseks ma näitan ühte pilti, mis on nii lihtne vaadata. Seal pildi peal on kaks riiki, Eesti ja Rootsi, ja seal on avaliku sektori võlg. Ja numbrid on tegelikult täpsemad veel, ma võin sinna juurde ka öelda veel. Tegelikult Rootsi on selle perioodi jooksul, 1998–2023, 66% pealt oma võlaga jõudnud 31 peale. Ehk –35%. Ja Eesti on oma 6% pealt jõudnud kuskile 20 peale ja järgmise nelja aasta jooksul, seda te näete järgmise pildi pealt, jõuame me Rootsist mööda. Me oleme jõudnud niikaugele, et meie võlakoorem on suurem kui Rootsil. See ei ole üldse naljaasi. 

Ja siin selle pildi peal te näete seda dünaamikat juba täpsemalt. Siin on üleval hall joon ja hall joon on seal Rootsi. Ja see on 1995. aasta, 1995. Ja siis te näete, kuidas Rootsi võlg on vähenenud ja kuidas ta üle majandustsükli kasvab ja langeb, kasvab ja langeb. See, millest Ülo siin enne rääkis, tasakaalustamine üle majandustsükli. Siis on seal selle pildi peal ka meil Taani, on sinine, täpselt sama pilt, peaaegu üks ühele samasugune nagu Rootsi. Ja siis on Eesti. Siin selle pildi peal ma ei pikendanud Eestit veel tulevikku, aga kui seda pikendada, siis need jooned lõikuvad. Ja mitte ainult ei lõiku, vaid meie tõusunurk paneb ilusti ülesse, aga teiste oma on horisontaalne. Nii et umbes nelja aasta pärast ei saa te enam rääkida, et meil on Rootsist madalam avaliku sektori võlg. See on juba peaaegu otsustatud. 

Nüüd järgmine pilt on tegelikult eriti huvitav. Ma ei teadnud ise ka, et see asi ikka nii hull on. Tähendab, siin pildi peal on 10 aastat riigieelarve positsiooni. Ühesõnaga, kas ta on ülejäägis või on puudujäägis. Null on keskel, näete, seal vasakul skaalal, ja sealt allpool on riigieelarve puudujäägis, ülevalpool on ülejäägis. Ülemine, punane riik on Taani. Te näete, et Taani on olnud peaaegu kogu aeg ülejäägiga eelarves. Järgmine riik, see pruun, on Rootsi. Ka Rootsil on enamus aastaid ülejäägis ja siis, kui on kriis, on olnud miinuses. Ja siis on sinine riik, Eesti. Alates 2016. aastast me ei ole ühelgi aastal eelarvet suutnud nulli ajada. See pilt ütleb rohkem kui palju juttu. Siin ei olegi väga palju lisada vaja. Tähendab, jutud sellest, et me teeme mingisugust üle tsükli tasakaalustamist, selle pildi peal lihtsalt ei avaldu mitte kuskilt otsast.

Ja lähme siis edasi. Siis minul nagu oli see mõte ja ajend oligi tegelikult rääkida sellest algul, mida ütles Erik Thedéen. Erik Thedéen on Rootsi keskpanga president, kes käis 7. veebruaril Eesti Pangas esinemas. Ta pidas väga huvitava kõne Rootsi majandusest ja rahapoliitikast. See link on sinna ka juurde pandud, saate vaadata. Ja seal umbes 50. minutil küsib Urmas Varblane tema käest ühe küsimuse, lihtsa küsimuse: öelge, palun, kuidas on võimalik, et Rootsi‑sugune riik on suutnud juba 30 aastat oma võlga hoida 40% juures. Sellise küsimuse küsis. Ja vaadake seda vastust, ma soovitan väga vaadata. Aga lühidalt öeldes ütles ta seda: Rootsil oli vaja katastroofi, et mõista, kui tähtis on riigieelarve tasakaal ja hoida võlakoormus kontrolli all. 

See on vastus ka küsimusele, mida siin saalis enne küsiti, mis siis juhtub. Rootsi sai teada, mis siis juhtub. See oli üheksakümnendate alguse majanduskriis, 1992, 1993, 1994, 1995 ja sealt edasi, mis oli tegelikult kolmikkriis, mis algas pihta sellest, et tegelikult finantssektorit liberaliseeriti ja pankade kõrvale tekkisid ka sellised asutused, kes võisid laenu anda, mis ei olnud pangad. Ja siis need niinimetatud mittepangad ja pangad koos suutsid võlga anda 1000% kasvu või midagi umbes sinnakanti. Ja siis läks kõik lahti, siis hakati ründama Rootsi krooni, siis oli vaja seda Rootsi krooni kaitsta, siis oli see hetk, kus Rootsi riigi intressimäär oli 500% ja see kõik kokku maksis tegelikult seda, et riigieelarve puudujääk läks isegi mitte 12, ma vaatasin järgi, 15%‑ni ühel aastal ja Rootsi avaliku sektori võlg tõusis ühe aastaga 20 pealt 45 peale ja kahe aastaga 20 pealt 75 peale ja siis hakkas uuesti alla tulema. Vaat see oli see trauma, mida oli Rootsil vaja, et edasi minna.

Ja minu küsimus on, kas meil on vaja sellist traumat. Ma arvan, et ei ole vaja. Siin ma püüdsin selle tema jutu isegi joonise peale panna, ahelasse, mis siis Rootsis toimus. Kõigepealt tehti vead majanduspoliitikas, neid teevad kõik riigid. Selle järeldus oli tasakaalustamatus majanduses. Juhtus. Tuligi kriis, kriis tuli veel eriti, ta tuli veel rahvusvaheline kriis ja see oli see hetk, kus Soros seal spekuleeris Rootsi krooni vastu, ja kõik need asjad juhtusid. Aga siis tuleb edasi juba huvitav osa. Toimus kriisist õppimine. Ja nüüd eriti oluline: kujundati konsensus ühiskonnas. See tähendab, et poliitikud ja rahvas koos kujundasid konsensuse, kuidas me läheme edasi. Edasi muudeti reegleid, uuendati reegleid. Ja nüüd on eriti oluline, miks ma ta roheliseks tegin: on ka reeglitest kinni peetud. Reeglitest on vähe kasu, kui neist kinni ei pea. Ja konsensus oli väga lihtne. Konsensus oli see, et üle majandustsükli peab olema ülejääk 0,3%. Seda ütleb Thedéen seal videos, kui te vaatate. Ja avaliku sektori võlg alla 40, kui päris täpne olla, 35 pluss-miinus 5 oli nende kokkulepe. Ja kui te vaatate nüüd tänapäeva statistikat, siis Rootsi võlg eelmisel aastal oli 31,4 vist. 

Ja veelgi huvitavam on teine pool asja juures. Me ütleme, et aga neil on hästi kõrge maksukoormus ja sellega nad lahendavad kõik asjad ära ja nii edasi. Ma vaatasin ka seda, see ei ole siin slaidide peal. Rootsi maksukoormus SKP suhtes on langenud viimase 20 aasta jooksul 50,5% pealt 41 peale. Mõelge nüüd seda tausta: eelarve on sul positiivne ja maksukoormust sa vähendad 10% läbi selle perioodi. See kombo on väga keeruline, see ei ole lihtne. Mis tähendab seda, et on tehtud väga palju väga ebapopulaarseid otsuseid. 

Ja ma siin juba enne rääkisin Irjaga siia tulles, et ma uurisin täna bussis veel Rootsi tervishoiusüsteemi rahastamist ja avastasin selliseid asju, mis on täitsa uskumatud. Näiteks, kui teil on haigus kallal ja teile tuleb maksta, töötasu kompenseerida, siis seda ei kompenseerita sugugi lõpmatult, vaid seal on ülempiir kõigile, mitte sõltuvalt sinu palgast, vaid füüsiline ülempiir: 3000 euri kuus, kõik. Teenid 10 000 või 50 000, vahet pole. 

Ühesõnaga, näiteid lihtsalt, mismoodi tehakse neid samme poliitikas. Ja me peame samamoodi tegema. See on see, mida Annely siin rääkis väga ilusti. Me peame võtma ükshaaval ette kõik selle suurejoonelise riigi ja vaatama läbi, kus on need kohad, mis on täiesti ebamõistlikult juba läinud käest ära.

Ja noh, mis oli veel eriti äge, mis mulle väga meeldis, selles Erik Thedéeni jutus. Ma küsisin, et oletame, et teil on ju selle 30 aasta jooksul olnud nii palju erinevaid parteisid valitsuses, kuidas see üle erinevate valitsuste on õnnestunud. Ja siis ta ütles, et aga tead, et Rootsi parteid võitlevad selle nimel, kes on eelarve mõttes vastutustundlikumad, ja rahvas saab sellest aru. Mis tähendab, et rahvaga on räägitud ja seletatud seda ja korduvalt seletatud ja lihtsalt seletatud, mitte lihtsalt keeruliselt.

Ja siin ongi, ma panin siia mõned sellised levinud arusaamad, tegelikult ma mõtlen, et see on pooltõed, on õige sinna panna. Ja nendest siin oli juba juttu. Võlakoormad kasvavad nagunii ja et me saame laenudega kõik ära lahendada ja meil on nii madal võlg. Ja siis on veel see: nagunii laene ei suuda tagasi maksta, vaja refinantseerida. Ma kohe näitan, mis sellega kaasnevad. Ja see on veel eriti äge väide, et kasvava võlakoormusega Eesti muutub sarnaseks ja sobitub nagu sellesse klubisse, et kõikidel ju on võlg, et meil ka on võlg. Ma olen kuulnud selliseid väiteid, ma neid laest ei ole siia pannud. Väga levinud on see: majanduskasv aitab hakkama saada. See on tõsi, aga see on pooltõde. Ma pärast näitan, kui palju peab majandus kasvama, et võlakoormusega hakkama saada, ja siis mõtlete, kas see on realistlik. 

Ja nüüd edasi. Siin on nüüd valitsussektori võlg ja reservid. Meil on kogu aeg olemas ka reservid, stabiliseerimisreserv ja likviidsusreserv. Ja kuni aastani 2019 oli meil üks maailm ja pärast seda on teine maailm. Nüüd ei ole enam võimalik võlga kunagi ära maksta, nüüd saab ainult seda refinantseerida. Ja siin te näete, mis toimub selle võlaga dünaamikas, see on Rahandusministeeriumi andmete peal, eeldusel, et me midagi ette ei võta. Kui me midagi ette võtame, siis seda trajektoori on võimalik loomulikult muuta. See pilt pange nüüd kokku selle Rootsi ja Taani pildiga ja siis te näete, mis aastal lõikumispunkt toimub. Ei ole üldse keeruline. 

Ja nüüd tuleb see pilt, mis minu arust on väga oluline Riigikogu liikmetele ja valitsuse liikmetele. Sest siin me näeme nüüd seda, mis ikka päris tegelikult juhtuma hakkab. Siin peal on nüüd võla tagasimakse kohustused. Ja mida see tähendab? Aastal 2020, koroonaajal, olid rasked ajad, võtsime laenu, tegime võlakirja. 10 aastat hiljem, 2030, tuleb see võlakiri lunastada. 2022 võtsime me järgmist laenu, 2032 tuleb seda võlakirja lunastada. 2024 võtame me kindlasti, kui palju kokku, veel ei tea. 2034 on järgmine torn, see on praegu veel madal torn, see läheb tõenäoliselt veel suuremaks, aga võib-olla ei lähe. 2025 võtame veel eriti kõvasti, ma panin siin tagasihoidlikult, arvestades, et äkki kokkuhoidu suudetakse teha. See võib olla ka 2 miljardit sealse torni kõrgus. Ja nüüd mõelge valitsuses olemise rõõmude üle aastal 2019. Kujutage nüüd ette, et te olete aastas 2019 ja teil seal tagapool on praktiliselt ainult lühiajaline võlakiri ja tühjus, neid tagumisi poste ühtegi ei ole. Ja nüüd te olete valitsuses aastas 2029. Mõelge, et ta peaks tagasi maksma 1,5 miljardit võlga järgmine aasta eelarvega. Võimatu! Seda ei ole võimalik kuidagi teha. Järelikult jääb üle ainult refinantseerida. Ja kui nüüd sinna minna, siis tekib kohe küsimus, aga mis tingimustel. Kes on see tark, kes ütleb, missugune on 10‑aastase võlakirja intressimäär aastal 2034? Sellist inimest ei ole olemas. Ja vähemalt ma ei usu seda, kui keegi on olemas 

Ehk meil on tekkinud täiesti uut tüüpi risk, selline risk, mida meil enne ei olnud: refinantseerimisrisk. Isegi ma tulen võib-olla korra veel siia tagasi. Refinantseerimisriski puhul on isegi kaks poolt. Esimene pool on see, et milline on intressimäär, millega me selle oma võlakirja nüüd siis ümber finantseerime ja pikendame. Ja teine küsimus on, kas me üldse raha saame. Teatud tingimustes võib ka see tekkida. 

Ja siis on veel üks selline lisaaspekt, millest siin juba tegelikult Gunnar siin algul rääkis. Ma ei räägi isegi mitte ainult riigi riskireitingust, vaid sellest, et me praegu ootame suure hooga, millal euribor langeb, millal Euroopa Keskpank võtab otsuse intressimäärade langemise kohta. Aga riskid, mida ettevõtted saavad, ei ole ainult euribori küsimus, vaid ka riigi risk sellest, missugune see riik on, milline tema reiting on ja kui palju sellele euriborile juurde pannakse, kuidas ühesõnaga tegelikult kujuneb see laenumäär. Ja kui me teeme, ütleme, väga ebausaldusväärseid käike, siis euribor võib alla minna, aga intressimäärad ei lähe, vaid jäävad sinnasamma, kus nad olid enne. Ja see on juba kogu majandusele ja ettevõtetele väga halb uudis.

Ja intressimaksed tulevad, et jääda, panin ma pealkirjaks. Ja võtsin Eurostatist välja väga lihtsa statistika, mitu protsenti SKP-st riigid maksavad intresse. Ei ole keeruline. Ja nüüd ma vedasin punase ringi ümber Lätile ja Leedule aastail 2014–2016. Meenutame, mis seis siis oli. Eesti maksis aastas 0,1% SKP-st intressi oma laenude eest, võlgade eest, ja Läti ja Leedu pidid maksma 1,5% SKP-st. Mis see oli? See oli meile nagu majandussüst 1,5% SKP-st igal aastal, mida me saime kasutada igal pool, riiki arendades kõikvõimalikes kohtades. Ja nüüd, kui me liigume sinna paremale poole, siis on kõik vastupidi: 0,1; 0,3; 0,6; 0,7; 0,8; 1; 1. Ja see 1 on veel väga optimistlik. See eeldab päris head majanduskasvu, et 1 peale jääda. Ja nüüd me võime sinna jälle punase ringi ümber vedada ja öelda, et see raha tuleb nüüd majandusest ära võtta ja panna selleks, et võlga teenida. 

Ja siin all ma pisut kirjutasin selle intressikulu ka veel välja. Sellest tegelikult juba Ülo rääkis ilusti, millega see kõik võrdne on. Me räägime 0,5 miljardist aastas, mida me lihtsalt maksame selle eest, et me ei suuda tegelikult mõistlikult üle vaadata, mille peale ja kuidas me kulutame. 

Ja siis viimane selline punkt on mul see, mis on tavaline selline jutt, et majanduskasv päästab ära. Ja siin ma olen kasutanud Lättemäe Rauli slaidi ja arutasin, küsisin ta käest järgi, kuidas ta seda arvutas ja ma olen nõus. See on nii lihtne arvutus, et seda võib siin kohapeal teha. Ja see on küsimus lihtsalt sellest, et kui meil SKP nominaalselt kasvab 1 miljard, siis meil maksutulu kasvab laias plaanis 300 millegagi miljonit, 350 parimal juhul, ja kui meil on eelarve puudujääk näiteks järgmisel aastal 2 miljardit, siis on hirmus lihtne arvutada, mitu miljardit peab SKP kasvama, et seda vahet ära katta. Vastus on 6,5 miljardit. Need on õiged numbrid, mis meile ei meeldi. 6 miljardit peaks majandus kasvama, et nulli minna, selleks et 3% peale minna, on muidugi vähem vaja. Need jooned siin seda kajastavadki, seda vajadust. See ülemine on nüüd see, kui me tahame tõesti olla 0 peal, ja siin keskmine on siis, kui me, ühesõnaga, neid igasuguseid indekseerimisi ei tee, ja tegelik prognoos on siin all. 

Ma arvan, et see jutt, et majanduskasv päästab ära, peaks ära lõppema, kui neid pilte vaadata. Aga räägitakse ikka.

Ja ongi kokkuvõtte koht. Ega mul siin midagi uut ei ole, selles mõttes, et riigi rahanduses on vaja väga pikka vaadet. Ja Rootsi sai selle õppetunni nii kõvasti kätte ja nüüd neil ongi ülipikk vaade. Ja mis on väga oluline, on konsensus ja rääkida tegelikult ka inimestega, nii nagu asjad on. Täpselt nii, nagu nad on, ja väga palju saadakse aru. 2009 on selles mõttes väga hea näide. Ega see oli ikka palju hullem majanduskriis, mis sellel ajal oli, aga siis oli selge siht ka. Kui me ei oleks tookord kärpinud, siis me ei oleks täitnud euroala nõudeid ja me ei oleks siiamaani euroalas, sest inflatsiooniga me ei saanud kuidagi sisse, meil oli kogu aeg üle normi.

Mis on väga oluline nagu selline kontseptuaalne muutus: me oleme täiesti uues olukorras, et me enam ei suuda seda tagasi maksta, refinantseerimine on ainuke võimalus. Ja sellega kaasneb terve rida asju. Selliseid, mida me enne üldse ei pidanud mõtlema, mis perioodiks võlakirja välja anda, missuguses mahus ja nii edasi ja nii edasi. See on terve rida teemasid.

12:02 Esimees Lauri Hussar

Ma vabandan, ma ei taha teid katkestada. Aga kas te soovite lisaaega, professor Varblane?

12:02 Professor Urmas Varblane

Ei soovi. Ma lõpetan kohe ära, sest siin on asjad kirjas. Mul on täpselt lõpetatud juba. Ja ma ütlen, et kokkuvõttes on vaja tegelikult kõiki asju teha. On vaja kärpida, on vaja maksukoormusega tegeleda ja on vaja tegelikult ka majandusse investeerida. Siin oli küsimus selle kohta, ühesõnaga investeeringutest. Kui meil on ikka valida, kas me investeerime teedeehitusse või tegelikult paneme selle kõik sotsiaalkaitsesse, siis mina kahjuks ütlen, et investeeriks teedeehitusse ja vaataks üle, kannataks ära selle aasta või kaks. Aga ma lõpetasin jah.

12:03 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka mitmeid küsimusi. Kõigepealt Jaak Aab, palun!

12:03 Jaak Aab

Tänan, austatud esimees! Austatud ettekandja! Jah, pilt ei ole väga rõõmus, mis te näitasite, aga põhjalikult läbi analüüsitud. Ja ma arvan, et see viimane soovitus, mis teil siin oli, ongi õige, et ei ole ühte võluvitsa. Tegelikult peakski vaatama pikemas perspektiivis sellele ja neid otsuseid tuleb hakata kohe tegema, ma arvan. Ei saa venitada. Aga mul on üks konkreetsem küsimus. Me oleme siin rääkinud meie ettevõtete majanduse konkurentsivõimest ja meil on väga palju neid erinevaid põhjusi, miks see eelarve defitsiit ka tekkis. Aga ütleme, et majandus sai kõige kõvemini pihta, see viimane kord, nii kriisidest, tarneahelatest, sõjast, aga ka inflatsioonist. Kas 2022, kui see käest ära läks, oleks saanud riik ka midagi teha selles osas, et see ettevõtete majanduse konkurentsivõime oleks säilinud, mida osa riike üritas vähemalt teha, või ei olnud meil mingit võimalust?

12:04 Professor Urmas Varblane

Tagantjärgi tarkus on alati kõige parem tarkus. Aga ma arvan, et 22. aastal mis tehti minu arvates ebaõigesti, see oli see hetk, kus meil oli eelarve mõttes unikaalne olukord. Inflatsioon oli tõusnud, maksulaekumised kasvasid, kulutused veel ei olnud kasvanud. Aga meie indekseerime oma kõik kulud ilusti ära ja jagasime selle tulude värgi ilusti laiali kuludesse. Me oleks pidanud sellel hetkel võtma seda raha sealt ja püüdma sellega investeerida majandusse. Me oleks saanud leevendada seda olukorda. Me oleks võinud rahulikult sealt suurusjärgus 500 miljonit kuni 700 miljonit panna tegelikult erineva… Samasugused projektid, nagu me siin arutame. See on seesama: teede ehitused, majade soojustamised, mis on kõige kiirema nagu sellise levikuga, mis viivad kohe majandusse raha tagasi. Aga me ei teinud, me otsustasime olla head. Ja kuna me olime head, siis kulus see raha ära ja investeeringuteks ei jätkunud. See on mul vastus, ma arvan, lühikene. 

Aga imevitsa selle vastu, et näiteks Põhjamaade nõudlus langeb, muidugi valitsusel ei ole. See on tõsi. Ja samal ajal siin oli enne juttu energiast ja energiahindadest. Ma seda just siin põhjalikult uurisin poolaastate kaupa läbi viimase nelja aasta. Ja mul ei ole siin oma arvutit, ma ei saa teile seda pilti näidata, aga see on huvitav pilt, kus on väga ilusti näha, kuidas see jutt, et nagu Eestis praegu on elektrienergia ikka väga kallis, lihtsalt ei ole tõsi. Meil on energia hind tulnud alla ja tegelikult Poolas on kallim, Saksamaal on palju kallim. Tõsi on see, et Soomes ja Rootsis on odavam, ja see on olnud läbivalt õige. Sellega ma olen nõus. Aga terve rida ülejäänud riike, seal ei ole enam niimoodi. Meil oli see 22 teine poolaasta, üks pool aastat, ja natuke 23‑nda algust ja siis hakkasid meil minema hinnad palju kiiremini alla, kuna ta oli ka turupõhine. Ja see realiseerus nendes, Eurostatis on need näitajad koos võrgutasudega üleval. Nii, järgmine küsimus.

12:06 Esimees Lauri Hussar

Igor Taro, palun!

12:06 Igor Taro

Aitäh, austatud esimees! Austatud professor, tänan selle silmi avava ja väga ausa sissevaate eest, mis meid ees ootab! Ma pean alustama kõigepealt isikliku ja avaliku vabandusega. Eelmise küsimise ajal võis jääda mulje, nagu professor Varblane oleks pankade lisamaksustamist kuidagi lauale tõstnud. Ideena see kindlasti niimoodi ei olnud Eesti Panga Nõukogus. 

Aga ma läheksin selle küsimuse juurde, küsiks seekord sedapidi. Nendes aruteludes tihtipeale tuuakse välja, et vaadake, Leedu tegi ära, tuuakse Leedut näiteks justkui positiivse näitena. Kas Leedu saab olla meie jaoks selles mõttes positiivne eeskuju?

12:07 Professor Urmas Varblane

Kõigepealt, selle pangamaksu teema juures arutelu oli ja mul oli nagu hoopis teine seisukoht, mis oleks olnud mõistlik teha selle asemel, et kutsuda pangajuhid kokku ja öelda, et võtke ruttu soodustingimustel intressid välja. Selle asemel oleks tulnud neile öelda, et teate, praegu on raske olukord, meil on vaja solidaarsust ja teie panustage nüüd niimoodi. Te teenite ekstratulu ja selle tulu arvelt te teete väikestele ja keskmistele ettevõtetele laenumeetme, millega te tõmbate intressimäärasid alla, kui palju siis kannatab. See on arvutusülesanne, kui palju soodsamalt. Aga igatahes, et investeeriks majandusse raha selle vastu, mis nad ekstra teenisid. Ja see oleks palju mõistlikum, kui lihtsalt ühekordne maksu kogumine. 

No see Leedu lugu on see, et seal praegu, tegelikult ma olen lugenud, üks suur Poola pank näiteks praegu väga tõsiselt kaalub seda, kas ta Leedus üldse sinna läheb või ei lähe, näiteks. See signaal põhimõtteliselt ei ole hea ühe keskkonna jaoks, kui selline muutus toimub. Ma ei taha öelda, et kuidagi tohutult hakkaks kritiseerima. Iga riik teeb nii, nagu ta tahab teha. Aga lihtsalt ma arvan, et see, mida meie tegime, oli üks kõige vähem tõhusaid käike.

12:09 Esimees Lauri Hussar

Kristo Enn Vaga, palun! 

12:09 Kristo Enn Vaga

Austatud esimees! Hea ettekandja! Aitäh väga hea ülevaate eest! Nagu oma ettekandega lõpetasite, et kärpimise ja maksutõusude kõrval tuleb tegeleda ka majanduse elavdamisega. Ja kaudselt selle kohta ka küsin. Mina näen, et näiteks riigikaitse vajaks ühekordset täiendavat investeeringut, nagu kinnitab ka Kaitseväe juhataja Martin Herem, 1,5 miljardi suurusjärgus. Kui seda teha riigi võlakirju emiteerides Tallinna börsil, siis jääks selle intressitulu Eesti inimestele, ja kui suunata suur osa sellest rahast Eesti kaitsetööstusse, aitaks ka see majandust elavdada. Mis teie arvamus on, et kui julgeoleku olukord nõuab meilt erakorralist investeeringut riigikaitsesse, siis kuidas seda kõige paremini teha?

12:09 Professor Urmas Varblane

Ma selle asjaga olen tegelikult päris hästi kursis. Selle kohta tuleb siin nüüd üritus. Mitmes juuni see oli? 11 või? Seal on ümarlaud ja ma pean sinna ka nagu osalema minema. Tutvusin ka nende ideedega. Ja ma arvan, et põhimõtteliselt on see väga õige asi, kui me kaasame omaenda inimesed riigivõla rahastamisse. Sellel on hästi palju positiivseid külgi. 

Isegi nüüd, kui oli see 2009 võlakriis, 2008 võlakriis, siis me nägime huvitavat asja. Itaalia jäi püsima võlakriisis. Aga miks? Suur osa Itaalia riigi avalikust võlast on Itaalia residentide oma. Miks Jaapani elab siiamaani niimoodi, et Jaapani avaliku sektori võlg on 200% SKP-st? Meie räägime siin Eesti 20-st või 40-st. Oleme mures, on ju? Ja Jaapanis on 200 ja midagi ei juhtu. No hea küll, see on natuke liialdus, et midagi ei juhtu. Eks neil on probleeme ka. Sellepärast et suur osa sellest võlast on Jaapani erinevate residentide, eraisikute, ettevõtete käes ja nemad oma riigi vastu ei lähe spekuleerima. 

Sama efekt on Eesti puhul. Kui me saame mingi osa võlast oma inimeste kätte, ettevõtete, üksikisikute peale, siis see on nagu üks pool kõigepealt, see nagu selline julgeoleku pool tulevikus, on ju. Aga sellel on ka puhtpraktiline pool, see on see pool, et inimestel, kes investeerivad, tekib üks selline võlakiri, mis on tal portfellis väga oluline ja mida ta peab seal nagu tasakaalu mõttes. Ja mis ei ole ka vähetähtis, see tulu, mida nad teenivad, peaks suure tõenäosusega jääma ka Eestisse ja tegema siin midagi kasulikku. Nii et minu vastus on selline, et see oleks hea idee, selle üle tuleb arutada muidugi ja ära teha mingil hetkel.

12:11 Esimees Lauri Hussar

Urmas Reinsalu, palun!

12:11 Urmas Reinsalu

Aitäh! Härra professor, mul on teile küsimus. Andke nõu Riigikogule! Meil on Riigikogus seaduseelnõu menetluses, mis puudutab selle 2025. aastast jõustuva täiendava tulumaksuvaba miinimumi reformi, mille maksumus on kusagil 1,2% SKP-st Rahandusministeeriumi hinnangul. Nagu ma teie ettekandest aru sain, valitsuse plaan on katta seda ära jäävat tulu tegelikult refinantseerivate jooksvate laenudega 1,2% SKP-st. Ja eelnõu on meil menetluses, et 2028. aastani see edasi lükata. Mis nõu te parlamendile selles keerulises olukorras annaks? Mis me tegema peaks?

12:12 Professor Urmas Varblane

Mul on selles mõttes väga hea neutraalsest positsioonist nõu anda. Ma arvan, et selles seisus, kus me praegu oleme, oleks siin vaja tegelikult mõelda niimoodi, et meil eelarve seis on keeruline. Partei võiks võtta seisukoha, t meie oleme ka võimelised tegema seda solidaarsust ühiskonnaga, me nihutame seda edasi. Ja nüüd saab teha hoopis selle raha arvelt neid käike, millest palju juttu on: kooliõpetajate palkade sihitud tõstmist, päästjate sihitud tõstmist, kaitsesuuna sihitud tõstmist. See oleks palju fokuseeritum rahakasutus on minu arust.

12:13 Esimees Lauri Hussar

Mait Klaassen, palun!

12:13 Mait Klaassen

Aitäh, lugupeetud parlamendi spiiker! Hea professor! Ma tahaks väga loota, et väga paljud Eesti inimesed täna jälgivad seda otseülekannet televiisori kaudu, sest see on olnud väga valgustav, kõik ettekanded. Mul on nüüd küsimus, et kui te rääkisite siin Rootsi kogemusest ja Rootsi minekust läbi katastroofi, siis mis on teie prognoos. Kui me mitte midagi ei tee, ei korrasta oma eelarvet ega mitte midagi, siis ma ei küsi aastat ega ka kuud mitte, ma küsin seda kellaaega, millal meie oleme katastroofis. Ja kas täna Eesti Vabariigi Valitsus teeb õiges suunas otsuseid?

12:14 Professor Urmas Varblane

Kõigepealt, ma kuidagi ei tahaks olla mingisugune katastroofi kuulutaja. Asi ei ole kindlasti praegu selles. Praegu on just see võimalus, et meil on veel millegi üle arutleda. Meil ei ole praegu sellist olukorda, et hommepäev on mingi katastroof. See ei ole tõsi, loomulikult ei ole. Aga mismoodi see hakkab pihta? See hakkab pihta, niimoodi. Reitinguagentuurid tõmbavad Eesti reitingu alla. Intressimäärad lähevad kõrgemaks ja kõik see kaasrahastamine, laenu võtmine muutub kallimaks. Mingeid projekte me ei saa enam teha. Siis, ettevõtlussektor vaatab seda kõike nagu pealt: kuidas see saab olla, et meie siin üritame ellu jääda ja pingutame, aga teiselt poolt selgub, et mitte kuskilt mitte midagi teha ei saa, igal pool on kõik väga vajalik. See lihtsalt ei lange nagu pildis kokku. 

Ühesõnaga, mis on oluline minu arust: on vaja tekitada ühiskonnas solidaarsus. Kõik annavad midagi natuke ära selle nimel, et oleks pärast see asi parem. Seda on vaja! Ja see ei ole mingi ümmargune jutt solidaarsusest. Vaadake seda Thedéeni juttu, see on minu arust, ta nii ilusti ütles seda, et meil on see konsensus. Tema kasutas sõna "konsensus", see on rootslaste lemmiksõna. Aga antud juhul see tõesti töötab. 30 aastat! See kõik on juba 1995–1996. aastast siiamaani. 28 aastat! Ja Taanis samamoodi. Seal eristub Soome, kus ei ole enam nii. Ja ma arvan, et te panite tähele neid streike, mida Soome ühiskonnas tehti. Mille vastu streigiti? Selle vastu, et riik ei tohi öelda, et tehke tööd – väga lihtsalt öeldes.

12:16 Esimees Lauri Hussar

Irja Lutsar, palun! 

12:16 Irja Lutsar

Aitäh! Urmas, me oleme vanad tuttavad, ma sinatan ettekandjat. Aitäh, see oli väga hea ettekanne! Aga ma küsin sinu käest sama küsimuse, mis ma Annely Akkermanni käest küsisin, ja küsin just selle mõttega, et kaks järgnevat ettekandjat, kes on kindlasti eksperdid oma alal, ei saa valitsusele nõu anda, nii nagu nad ütlesid oma ettekannetes. Kas sa leiad, et valitsusel ikkagi võiks olla niisugune sõltumatu ekspertnõukogu, kes ühel poolt annab valitsusele nõu, aga teiselt poolt aitab valitsuse teavet ühiskonnale selgitada? Noh, midagi sellist nagu oli koroonaviiruse ajal, ehkki seda oleks saanud ka paremini teha.

12:16 Professor Urmas Varblane

No sellele kõige lihtsam vastus on see, et on kaks asja, üks on nõuandmine ja teine on nõu kuulamine. Mõlemad peavad olema. Ja kui mõlemad on olemas, siis asi töötab, ja kui ei ole, siis ei tööta. Ja ega muud ma ei oskagi vastata. Ja noh, palju erinevaid variante on, kuidas seda nõu anda, aga nõu andmise juures on see häda, et need, kes nõu annavad, ei lähe valimistele järgmisel korral ja ülejärgmisel korral, vaid elavad oma elu edasi. Ja sealt tulebki see vahe sisse ja see on tegelikult see konsensuse küsimus, millest …… rääkis. See on see koht.

12:17 Esimees Lauri Hussar

Anti Allas, palun!

12:17 Anti Allas

Aitäh, hea esimees! Väga austatud ettekandja! Minu arvates lisaks tavalisele rahalisele võlale on olemas ka sotsiaal-majanduslik võlg, mis õige pea, muidugi aastate pikku, konverteerub rahaliseks võlaks ühiskonnas ja riigis. Mis on need valdkonnad, kus meil täna esineb see sotsiaal-majanduslik võlg, kus me riigina hakkame tulevikus võib-olla näiliselt madalama maksukoorma tõttu kahju kannatama?

12:18 Professor Urmas Varblane

No ma saan selle küsimuse suunitlusest väga hästi aru ja ma vastasin enne juba peaaegu et ära, sest mulle oli see isegi päris huvitav kogemus. Ma uurisin neid Rootsi erinevaid numbreid ja nõudeid. Ja siis selgub, et Rootsi on väga palju muutunud viimase 20 aasta jooksul, väga palju. Ja tõesti, nende maksukoormus on ainult 41 ja meil on praegu 33–34, aga meil on olnud 37. Meil on olnud aasta, kui oli 36,8 või 37. Ühesõnaga, me saame natukene maksukoormat tõsta, aga küsimus on nüüd just selles ajastamishetkes. Siin on see probleem, mille me oleme endale ise loonud, millest see joonis seal näitas. Tegelikult tuleb vaadata majandust üle majandustsüklite. 

Ja siin on üks asi, mida ma enne unustasin öelda. Eelarvenõukogu omal ajal, juba 2016 ja 2017, käis igal aastal valitsuses. Ja siis me palusime Raul Eametsal nende käest küsida, et palun defineerige, milline on hea aasta. Milline on hea aasta? Millal eelarve on ülejäägis? Vastust ei tulnud. Meil puudub hea aasta. Kui meil ei ole head aastat, vaat siis ei saa olla ka pahadel aastatel toetamist, või saab olla, ainult et selle arvelt, et siis võlg panebki niimoodi üles nagu seal joonise peal, sest muudmoodi ei ole võimalik. Ja just see on oluline, et me peame defineerima head aastad ja sellel heal aastal vastutustundliku eelarve tegema. Aga meil ei ole seda võimekust juba kümme aastat olnud. 2016 hakkas juba see miinus pihta ja jätkub ja jätkub.

12:20 Esimees Lauri Hussar

Margit Sutrop, palun!

12:20 Margit Sutrop

Austatud spiiker! Lugupeetud ettekandja, aitäh selle väga-väga hea ülevaate eest ja väga heade mõtete eest! Minu küsimus puudutab seda, et kui siin lõpeb sellega, et eelarve tasakaalustamisel on vaja nii kärpeid, makse kui ka investeeringuid, ja võrdluses Rootsiga ma küsiksin seda, et kuidas selles investeeringute tegemisel tegelikult teadus‑ ja arendustöö oma panuse annab. Kas siin seda olukorda, ütleme, Rootsi ja Eesti olukorda võrreldes saab öelda midagi kasulikku, kus meie, ütleme, erasektor on tegelikult kasvatanud oma osa, aga ilmselt mitte piisavalt? Mida teha?

12:21 Professor Urmas Varblane

Ma saan küsimuse mõttest väga hästi aru ja sellele, ma arvan, ma oskan vastata ka. Ma arvan, et see on nüüd see küsimus, et teadus‑ ja arenduskulud kui selline on statistiline mõiste, väga keeruline, seda väga erinevat moodi defineeritakse ja mõõdetakse ja seal on erinevad komponendid. Ja nüüd üks väga oluline osa ja väga lihtne jaotus on ju see, kas ta on avaliku sektori või on ta erasektori oma. 

Mis on meie probleem? Probleem on selles, et erasektori teadus‑ ja arendusinvesteeringute tase on olnud madal. Mis siis tuleb teha selle avaliku sektori TA‑rahaga? Teha nii palju kui võimalik, et erasektori oma läheks üles. See on loogiline käik. 

Mida see praktikas tähendab? See tähendab, et me peame seda laadi meetmeid, nagu näiteks see MKM-is on terve programm, rakendusuuringute programm, mida Madis Raukas juhatab ja väga hästi juhataja, ma julgen siit ka kiita, ta teeb väga head tööd. Nemad on nüüd teinud kas viis või kuus vooru Eesti ettevõtetele, et nad oma uusi arendusideid, mis on tõesti sellised teaduspõhised, tooksid turule ja nad saavad ühelt poolt toetust sellest meetmest, teiselt poolt peavad ise raha panema ja siis püütakse otsida ka veel mujalt kolmandat partnerit juurde. Vaat seda on meil rohkem vaja. Seda on meil palju rohkem vaja. Sest ainuüksi kaeblemisest selle üle, et meie ettevõtted teevad vähe TA-tegevusi, ei lähe mitte midagi paremaks. Me võime iga aasta tulla ja siin samamoodi kurta. Me peame tegelikult seda arendama ja sinna raha panema. Selles mõttes seda laadi tegevused on need, kuhu seda TA-raha panna. Ja see kehtib ka Rootsi ja Soome kogemuse peale, ka sealne TA‑ettevõtlus oli just see, mis ajas protsendi üles. Aga praegu, kui te vaatate Rootsit, mis tal on seal, 3 millegagi on TA kulud. Erasektor on seal 2,5 ja avalik sektor 0,9. Umbes selline proportsioon on seal.

12:23 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Me jõuame võtta täpselt selle ühe küsimuse ja vastuse. Kalev Stoicescu, palun!

12:23 Kalev Stoicescu

Suur tänu, spiiker! Lugupeetud härra professor! Ma tänan samuti silmapaistva ja suurepärase ettekande eest. Te tegite selgemast selgemaks, mis seisus me oleme, miks me sellises seisus oleme ja milline perspektiiv võib meid ees oodata. Ja sai samuti selgeks nii meile kui, ma arvan, kogu Eesti rahvale, et kahel korral on viimase viie aasta jooksul tehtud väga valesid majanduslikke otsuseid erinevatel põhjustel. Alates 2019, siis me teame, kes võimul olid, ja ka 2022, enne valimisi, enne Riigikogu valimisi, kui tehti ülipopulistlikke otsuseid. Teie ettekande viimane punkt on eelarve tasakaalustamisel on vaja nii kärpeid, makse kui ka investeeringuid majandusse. Ma küsiksin teie käest, kas te saaksite palun spetsiifilisemalt, konkreetsemalt selgitada, mida teeb praegune valitsuskoalitsioon ja Riigikogu võib olla ebapiisavalt selles suunas, mis puudutab kärpeid, makseid, investeeringuid, ja mida te soovitaksite lisaks teha.

12:24 Professor Urmas Varblane

No see on umbes küsimus, et viie minutiga maailm ära avada. Aga ma mõtlen, et see on kaunis suur teema, mida siin katta, ja see ei ole sugugi selline … Ühesõnaga, see on selline asi, mis on dünaamiline, ja see tähendab seda, et teatud hetkel on vaja teatud asju teha ja majandustsüklist sõltuvalt. Praegu on häda selles, et näiteks ettevõtlussektor on praegu selgelt põhjas ja keerulises seisus. Ja kui me nüüd hakkame mõtlema neid meetmeid, mida me teeme ja maksusid, on ju, siis me peame neid ajatama niimoodi, et me selle ettevõtlussektori veel sügavamasse kriisi ei aja. See tähendab seda, et tegelikult praeguses seisus on vaja panna rõhku ka sellele poolele, mis ei meeldi, kärbete poolele, mitte nii palju, tohutult makse tõstma hakata. Ja siin on see kärpepool tegelikult võimalik väga erinevates kohtades. 

Ja ma ütlen, et ma lihtsalt uurisin veidikene seda Rootsi … või erinevaid sotsiaaltoetusi ja nende määrasid. Ja siis ma üllatusin, et meil on kõrgemad kui Rootsis. Meie SKP on mitu-mitu korda väiksem. Ma ei taha öelda, et me peame kõiki hakkama nüüd tohutult hommepäev kärpima, aga me peame mõtlema, mida me teeme. Noh, Annely siin sellest indekseerimisest juba rääkis natukene, kuidas me vähemalt piduri peale saame sellele asjale. Ja see oleks üks meede, mis praegu on võimalik teha suhteliselt kohe. 

Ja see, et me siin selle sõjaga hädas oleme ja sõda peame kuidagi rahastama, on ju, siis see võib-olla tõesti seesama jutt, mida me siin rääkisime, et me kaasame näiteks ka raha omaenda ühiskonnast selle jaoks. Seda on väga hea emotsionaalselt ka atraktiivseks teha, seda laadi võlameedet. Me kõik panustame selleks, et oleks võimelised vastu hakkama. Ma arvan, et see läheks väga edukalt. Ma arvan, et see läheks üliedukalt. Sellist asja on tehtud teistes riikides ka. See jutt, et lihtsalt meil on sõjamaks. See jutt lihtsalt … Sest maksu ei ole ju olemas. Te teate ju, sellist maksu ei ole üheski maksuseaduses kuskil kirjas. Seda peab mõtlema, kuidas siis, kuhu kohta seda teha ja missugusele maksule juurde panna. Või siis panemegi, Eesti muutub selliseks riigiks, et tal on eraldi sõjamaks. Ma ei usu, et seda tehakse. Ma arvan, et seda lahendatakse teistmoodi. Aga see küsimus on keeruline. Ma arvan, et seda me võime pärast veel edasi arutada.

12:27 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, professor Varblane, mõtlemapaneva ettekande ja põhjalike vastuste eest! Järgnevalt, head kolleegid, ma avan läbirääkimised ja sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Ma järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Urmas Reinsalu. Palun! (Urmas Reinsalu palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

12:27 Urmas Reinsalu

Aitäh, lugupeetav rahvaesindus! Tänu ekspertidele ausa avameelsuse eest! Ma poleks isegi neutraalsetelt ekspertidelt nii valusat kriitikat tänase valitsuse suunal oodanud. 

Üks ekspertidest tõi välja selle, et eelarvereegleid ei tohi lõdvendada. Mis juhtus eelmise aasta sügisel? Tõepoolest, valitsuse ettepanekul siinsamas parlamendisaalis eelarvereegleid põhimõtteliselt lõdvendati. Teine küsimus osundas sellele, et meie riigireiting on langenud ja üks element sellest riigireitingu arvestusest on ka valitsuse majanduspoliitika prognoositavus, mis paraku, nagu me näeme ka konjunktuuriinstituudi hinnangutest, ka Eesti ettevõtlusekspertide ja ettevõtjate hinnangutest ei vasta kuidagi minimaalsele prognoositavuse tasemele. Ja tõsine kriitika viimase ettekandja poolt valitsuse suunal: puudub pikaajaline vaade Eesti rahandusele. 

Ametis olev siseminister ühe koalitsioonipartneri juhina tunnistas seda eile avameelselt. Valitsus kuu aega raiskas ja keerutas ühe koha peal, mis puudutas järgmiste aastate eelarvepoliitilisi otsuseid, kuid ei jõutud kuhugi. Tulemus oli null. Kahetsusväärselt, kui varem on valet esitatud ka oma rahvale, siis nüüd esitati sisuliselt vale, tegelikkusele mittevastav, teadlikult tegelikkusele mittevastav programm riigi rahanduslike vaadete kohta ka Euroopa Komisjonile selle aasta kevadel. See kindlasti usaldusväärsust kahandab. 

Nüüd, kui me vaatame praeguses olukorras praktilisi samme, siis praktilised sammud eeldavad ausat ja avameelset dialoogi ühiskonnaga, eeldavat võimet langetada otsuseid, mis on otstarbekohased ja mis ei haava inimeste toimetulekut ning ei halvenda, vaid soodustavad majanduse konkurentsivõimet. Paraku seda otsustusvõimet, otsustusküpsust ei ole. 

Eelkõneleja minu küsimusele vastates kutsus üles ühte parteid solidaarsusele ühiskonnaga selle sõna intellektuaalses tähenduses, mitte poliitilise loosungi tähenduses. Isamaa Erakond on esitanud parlamendi menetlusse ettepaneku, et Reformierakonna maksuküür lükata neljaks aastaks edasi vähemasti. See ei ole meile praegu jõukohane. Hakata refinantseeritud laenudest jooksvat tulu puudujääki, mis tekitab see Reformierakonna maksuküür, katma, on rahandusalaselt täiesti vastutustundetu ja pole ime, et selle peale lahkus eelmine rahandusminister siit saalist. 

Seda võimetust konteksti relevantselt tajuda tõi välja ka üks ekspertidest, osundades, mis puudutas neid läbirääkimisi pankadega. Pankadele tehti ettepanek võtta Eesti majanduskeskkonnast välja oma kasum odavama maksumääraga. Ja seda valitsuskoalitsioon pidulikult demonstreeris kui majandus- ja rahanduspoliitilist pilotaaži ja suurt tulevikku. See oli kõige kehvem lahendus oma mõjudelt, on aus ja relevantne hinnang, mida te ekspertide poolt siit saalist täna kuulsite. 

Üleskutset pikaajaliseks plaaniks, mida, võimalik, et valitsuskoalitsiooni esindajad räägivad, nad tegelevad raskete otsuste ja pikaajalise plaaniga, siis tegelikkuses me oleme täiesti teadmatuses. Eesti ühiskond, Eesti ettevõtjad on täielikus teadmises, milline on lähemate aastate riigi rahanduspoliitiline väljavaade. Eelmise aasta sügisel kinnitatud riigi eelarvestrateegia on osutunud täiesti kõlbmatuks dokumendiks. Seal on ridade kaupa, kümnete ridade kaupa sees kirjeid, mis – ja seda ka teavad täna selle dokumendi autorid või selle eest vastutajad suurepäraselt – ei vasta tegelikkusele. 

Kes juhib meie riiki, kes juhib meie riigi rahanduspoliitikat, tekib küsimus. Kas juhitakse? Valitsuskoalitsiooni poliitikad kõnelevad, et me lükkame kõik otsused edasi ja ootame, et ehk peaminister läheb ära. Ametisolev peaminister läheb Euroopa Komisjoni, nagu on tema töökampaania alanud, ja siis on meil võimalik riiki juhtida, ka rahanduspoliitikas riiki juhtida. Oleks meie olemine, täna ei saa. Ma arvan, et see on täiesti ebaküps käsitlus vastutustundest ka pikaajalises rahanduspoliitilises vaates. 

Esimene samm, mida praktikas teha, vajalik loomulikult riigirahanduse olukorra korrastamiseks, on vajalik seesama Reformierakonna maksuküüru eelarveauk likvideerida, see vähemasti ajatada. Teiseks on vajalik teha reaalne ja sisuline riigivalitsemiskulude kokkuhoiuplaan. Jaanuarikuus eelmise aasta sügisel ma hoiatasin, see eelarve on üle blufitud. Jaanuarikuus ma ütlesin, tuleb teha negatiivne eelarve. Selle peale naeris rahandusminister. Ja kui pool aastat on kulutatud, mis on prioriteet valitsusel? 54,5 miljonit eurot maksev Põhjamaade suurim puidust keskkonnaasutuste hoone. See on prioriteet praegu majanduses! 15 miljoni euro eest hange, ma loen, roheoskuste teavitamiseks inimestele. Neid kirjeid on kümneid ja kümneid, mida ma loetlesin eile peaministrile. Ta ütles, et ei oska midagi selle kohta öelda. Ei oskagi öelda! 

Kulutusi, mida tehakse, oleks mõistlik, kui ma vaatan nende kulutuste rida, nendest hoiduda vastutustundlikult, aga samas kulutusi, mida oleks mõistlik teha rahast, mis on meie käsutuses ja eelarves ette nähtud, nendega ei saada hakkama. Ma osundan siin konkreetselt Euroopa Liidu struktuurfondide vahenditele. 1. juulil sel aastal täitub karjalaskepäev ja seitsmeaastasest eelarveperioodist on 3,5 aastat läbi. Me oleme meridiaani ületamas. Me oleme suutnud sisuliselt reaalsesse tagasimakse mahtu, vähemalt minu käsutuses oleva maikuu keskpaiga seisuga, suunata 4,1%. Pool aega on läinud ja 4,1% on suunatud! Eile luges avalikkus selle kohta, et selleks aastaks on ette nähtud 160 miljonit eurot korterelamute renoveerimise programmiks. See on ülimalt ratsionaalse kulutõhususega programm, mis aitab luua töökohti, elavdada ehitussektorit ja mis aitab inimestel energiakulusid kokku hoida. See oleks pidanud avanema plaanide järgi selle aasta alul. Aga me oleme jõudnud juba suvesse ja vastused olid vägagi ähmased, millal see programm rakendub. 

Nii et probleem on pikaajalise vaate formuleerimise suutmatuses, aga ka selles kontekstis suutlikkuse puudumises teha lühiajalises vaates ratsionaalseid otsuseid. Seda otsustusvõimet paraku, ma näen, ametis oleval valitsusel ei ole. See kuidagi külglibisemise keskkonda muutunud riigi rahanduse ja riigi majanduspoliitika rabe juhtimine on meid saatmas. See peegeldub ka reaalselt nendes indikaatorites, mis näitavad, et meie regioonis on majanduspoliitika, valitsuse majanduspoliitika usaldusväärsus madalaim. See on muutunud Eesti riigi riskiks. Sellega ei saa leppida. Mehed ja naised, kes te vastutate täna Eesti riigi juhtimise eest nii parlamendis kui valitsuses, selle tänase arutelu sõnum oli: võtke ennast kätte! Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Igor Igor Taro.

Kolm minutit lisaaega, palun. Austatud Riigikogu esimees, austatud Riigikogu liikmed.

12:36 Esimees Lauri Hussar

Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Igor Taro. Kolm minutit lisaaega, palun.

12:36 Igor Taro

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt soovin tänada rahanduskomisjoni ja rahanduskomisjoni esimeest selle suurepärase OTRK kokkupaneku eest ja ka asepresidente Ülo Kaasikut ja Gunnar Okki ning professor Urmas Varblast nende sisukate ja silmi avavate ettekannete eest. See on tõepoolest olnud väga põnev jälgimine. 

Mulle tundub selle arutelu käigus kõikide eelnevate kõnelejate põhjal ja ka äsja kõlanud sõnavõtu põhjal, et me oleme juba jõudnud ühele konsensusele. Ja see konsensus on, et Eesti vajab ...

12:37 Esimees Lauri Hussar

(Helistab kella.) Head kolleegid, kui te soovite arutelu pidada, palun tehke seda saalist väljaspool. Muidu me ei kuule Kõnelejat. Palun, lugupeetud ettekandja, jätkake!

12:37 Igor Taro

Jaa, tundub, et me oleme jõudnud ühele konsensusele, ja see konsensus on, et Eesti vajab pikka plaani majanduses ja riigirahanduses selleks, et 200-aastane Eesti oleks oluliselt tugevam ja toimiks palju jätkusuutlikumatel alustel. 

Väga hea osundus oli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni poolt selles osas, mida riigi võlakoormus tegelikkuses mõjutab. See mõjutab mitte ainult avalikku sektorit, vaid see mõjutab päris palju ka kõikide teiste majanduse osaliste jaoks kapitali kättesaadavust. Meie arutelu täna keskendus küll sellele, kuidas riigina mitte võlgu elada, aga samal ajal, kui me ei ela riigina võlgu, tegelikkuses peaks olema ettevõtetel võimalus ikkagi laenata selleks, et investeerida, selleks, et majandus saaks areneda. 

Me oleme päris palju tavaliste inimestega Kagu-Eestis pidanud arutelusid riigi võlakoormuse osas ja rääkinud sellest, et mida tähendab see 1%-line intressimakse meie SKP-st. Tõepoolest oli täna suurepärane kuulda seda täpset numbrit, et nelja aasta lõikes 0,9%, see saab olema 520 eurot iga töötava inimese kohta. Mida aga see 520 eurot iga töötava inimese kohta tähendab tegelikkuses: et selle raha eest ei saa ju me mitte midagi. Ja üldiselt sellest, mulle tundub, iga tavaline Eesti inimene saab aru, et kui ta maksab lihtsalt intressi, siis mitte mingisugust kasu ta sellest intressimaksest ei saa, kui see intressimakse läheb püsikulude teenindamisele. 

Me rääkisime ka sellest, et kõik kulud ei ole saatanast. Eks ole, kui me räägime riigi tulude kasvatamisest, siis oleks mõistlik vaadata, millised on need kuluread ja valdkonnad, kuhu tasuks panustada. Ma olen täiesti nõus sellega, et teadus- ja arendusrahastus peaks olema see üks prioriteet. Me oleme õnneks kokku leppinud selles koalitsioonis, et see on vähemalt 1% SKP-st. Aga tundub, et eesmärk võiks olla mitte lihtsalt selle 1% hoidmine, vaid ka kasv. Arenenud riikides on see tase kusagil 3% kanti. 

Ja kui meil on see mure, et meie erasektor ei tule järgi, siis on ilmselge, et see on koht, kus stimuleerida, kus teha neid meetmeid, et riik paneb näiteks 1 euro sisse sellisel juhul, kui erasektor panustab omalt poolt näiteks 2 eurot või mis iganes see suurusjärk võiks olla. Aga see peaks olema stimuleeriv suurusjärk, et kui arenenud riigid panevad teadus- ja arendusele 3%, siis selleks, et nendele järgi jõuda, ei ole võimalik piirduda 3%-ga kokku era- ja avaliku sektori rahastamise osas.

Aga seal on veel valdkondi. Ma arvan, et kulusid vähendavad investeeringud on ka väga mõistlik hoob. Taristuinvesteeringud, teedest on palju räägitud, aga seesama loodusmaja tegelikkuses, mille osas me otsuse tegime, oli ju ka väga mõistlik otsus. Sellepärast et see aitab mõne aasta jooksul avaliku sektori kulusid vähendada, annab majandusse, ehitussektorile raha tehnoloogiate arendamiseks. 

Ja veel üks investeeringute tüüp, mida kindlasti ei tasuks kõrvale jätta. See on ka taristu, võib-olla see ei ole selline nagu betoontaristu või raudteetaristu, aga see on infotehnoloogiline taristu. IT-süsteemide arendusse kahtlemata oleks meil mõistlik ka vahendeid suunata, selleks et meie avalik sektor, riigisektor, teenused nii kodanike kui ettevõtete jaoks muutuksid efektiivsemaks, kuluefektiivsemaks, kiiremaks. Kahtlemata neid asju ei maksaks pikaajaliselt maha tõmmata. 

Ja kui me vaatame, et selle viimase majandusprognoosi järgi terendab meile pikaajaline majanduskasv tasemel 4,5%, mis tõepoolest meil seda majanduspirukat või riigipirukat väga suureks kasvatada ei luba, siis mida selle kohta öelda? See ei ole kindlasti Eestile vääriline ambitsioon. Lihtsalt ei ole! Ambitsioon peab olema suurem ja mulle tundub, et ka ettevõtjad on täiesti nõus, et selleks, et jõuda kaugemale oma eesmärkide täitmisel, tulebki võtta kõrgem ambitsioon. Selles mõttes eesmärk kasvatada Eesti majandut aastaks 2035 kahekordseks kindlasti ei ole niisama tühja-tähja jutt. See on mõistlik siht, mille saavutamiseks tuleb planeeritud sammud kindlasti ellu viia. 

Ja kokkuvõtteks võib-olla kordaks üle, et igal juhul Eesti inimeste heaolu kasvatamiseks me peame tegema pikka plaani otsuseid. Me peame neid tegema investeeringute osas, me oleme neid tegemas energeetika osas ja kindlasti me peame neid tegema riigi rahanduse vaates. Aitäh teile!

12:43 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeiniku. Palun!

12:43 Andrei Korobeinik

Suur tänu selle võimaluse eest! Ma vaatan, siin koalitsiooni poole pealt väga palju huvilisi ei ole. Opositsioon ilmselt ka vaatab meid televiisorist. Aga tänane arutelu oli väga põnev. Ja selles mõttes peab au andma Reformierakonnale. See, et Reformierakond on aru saanud, et midagi justkui läheb valesti, on igati selline hea alus edaspidisteks arenguteks. 

Iga sellise valusa teema vastuvõtmine koosnebki sellisest viiest etapist. Üks on eitamine. Annely, kes on üks vähestest saali jäänud saadikutest, elas selle üle vahetult enne valimisi, kui ta ütles, et riigieelarvega on kõik korras ja ta võib mürki võtta, et raha on piisavalt. Siis oli arusaadav, et ikkagi on veidi puudu eelarvest. Annely sai väärikaks rahandu komisjoni esinaiseks ja siis tuli viha. See on teine selline läbielamise etapp. Süüdi olid kõik, kõik olid süüdi, Keskerakond oli süüdi, EKRE, Isamaa, eksportpartnerid, kõik, aga kindlasti mitte Reformierakond.

Ja siis on kolmas etapp praegu käes, see on kauplemine. Justkui nagu, vähemalt Andrus Ansip ütles, et sellest vihast ei ole kasu. Kui on ikkagi kolm aastat läinud, siis võiks ju mõelda, et äkki sina tegid midagi valesti, mitte sinu eelkäijad. Ja kui sa ei oska riiki juhtida, siis võiks nagu kõrvale astuda. See on selles mõttes seisukoht, mis ilmselt Reformierakonnas tervikuna võtab veel aega, aga üksikud isikud on sinna juba jõudnud. 

Tõepoolest, kui mõelda, kuidas sünnivad need süüdistused eelkäijate suhtes, siis see on üsna arusaamatu protsess. Koroonakriisist oleme väljunud Euroopa Liidus esikolmikus. Reservide maht oli Keskerakonna valitsemisajal kaks korda suurem kui praegu ja praegu reservide trend on negatiivne, ehk siis 12% asemel on meil hetkel käes veidi üle 6 ja ja see langeb. Kaks ja pool aastat kestab majanduslangus. Eesti on olnud viimane Euroopa Liidu edetabelis eelmisel aastal ja täna on ta viimane mitte ainult Euroopa Liidus, vaid ka Euroopas tervikuna.  

Ühesõnaga, me siis oleme selle kolmanda staadiumi juures Reformierakonna puhul. Kurb on see, et järgmises staadiumis on depressioon, aga pärast, pärast, Annely, tuleb leppimine ja siis meil on oodata, et lõpuks nii Reformierakond kui ka väiksed koalitsioonipartnerid saavad aru, et peab vastu võtma otsuseid.  

Igor Taro kõne oli selles mõttes põnev, et Eesti 200 on koalitsioonis juba üle aasta, aga Igor tuli siia pulti ja ütles, et peab tegema pika plaani. Tõepoolest, viimane aeg. Aasta ja kolm kuud on Eesti 200 mõelnud, et pikk plaan on tore asi. Nüüd ta tuli välja ja ütles, et peab seda tegema. Nüüd läheb veel paar aastat ja ilmselt keegi hakkab seda tegema, siis on õnneks valimised ja loodetavasti sellest pikast plaanist kasu ei ole.  Aga tõsi ta on,  kohe kui parlament tervikuna saab aru, et tänane riiklik majanduspoliitika ei ole jätkusuutlik … 

Ma võtaksin veel kolm minutit.

12:48 Esimees Lauri Hussar

Kolm minutit lisaaega, palun!  

12:48 Andrei Korobeinik

Aitäh! … siis hakkavad tulema mõistlikud otsused. Ja nagu täna siin puldis juba oli öeldud, need mõistlikud otsused ei ole see, et sa võtad raha vaeste käest ja üritad kärpida lihtsalt mingisuguse Exceli baasil mingisugust protsenti igas valitsussektoris. Mõistlikud otsused on see, et sa võtad raha sealt, kus raha on. Pankade ülikasumite maks. Astmeline tulumaks selle Reformierakonna müstilise maksuküüru kaotamise asemel, see on juba miljard, see on miljard eurot, mida oleks võinud eelarvesse saada juba eelmisel aastal. Ja sellisel juhul meil on lootust, et me pääseme sellest viimasest kohast kõrgemale. 

Aga täna me ei ole veel jõudnud sinna viienda staadiumi juurde, leppimist veel ei ole. Reformierakonna poliitika on see, et nad lihtsalt istuvad ja ootavad, nagu ka Igor Taro kirjeldas väga konkreetselt, et kohe-kohe hakkab majanduskasv. Lihtsalt istume ja vaatame, kuidas ta saabub meie õuele. Seda ei tule. Valitsuse ülesanne, koalitsiooni ülesanne on teha võib-olla ebapopulaarseid, aga mõistlikke otsuseid. Lihtsalt ootamisega majandust kasvama ei pane. Mõeldes pikast plaanist, seda pikka plaani ei tule. Kui tänane koalitsioon ei suuda lähima aasta jooksul teha ühtegi mõistlikku otsust, siis meid ootab ka järgmine aasta Euroopa Liidu majanduse edetabeli viimasel real. Ja see on väga kurb. 

Aga veel kord: väga positiivne on see, et Reformierakond on jõudnud niikaugele, et nad saavad vähemalt probleemi olemusest aru. Varsti loodetavasti tulevad lahendused. Aitäh!

12:50 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Ma võtaks need vastusõnavõtud kõige lõpus, siis kui on läbirääkijad oma kõned ära pidanud. Ma palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

12:50 Anti Poolamets

Ma võtan lisaaega.

12:50 Esimees Lauri Hussar

Lisaaeg kolm minutit.

12:51 Anti Poolamets

Head kuulajad! Hea Eesti avalikkus! Ma ei saa teisiti, kui alustada võrdlustega, sest me ei jälgi komakohti, vaid me jälgime väga tähelepanuväärseid numbreid. Tuletan meelde, et otsused, mis tehti Jüri Ratase valitsuse ajal majanduse elavdamiseks, maksude langetamiseks ja majanduse stimuleerimiseks, tõid meile Euroopa kõige parema majanduskasvu ja kõige kiirema taastumise äärmiselt keerukast COVID-i kriisist. Aga mis juhtus edasi? Me pärandasime Kaja Kallasele 8%-lise majanduskasvu. Aga mis juhtus edasi? Kallase valitsuse sümboliks on saanud kõige kallinemine ning Euroopa kõige sügavam majanduslangus, ekspordi dramaatiline allakäik. Eksport, mille üle me nii uhked olime, –20 langust. Rohepöörde esimesteks viljadeks olidki seninägematud energiahinnad, mis ruineeris ka meie eksporti. 

Paraku tahavad kroonuanalüütikud seda maha vaikida. Eesti Pank üha imestab, et tema prognoosid lähevad aia taha. Ennustasime ju majanduskasvu, aga ei midagi. Mina ei imesta, sest rohepööret tõlgendavad nad valitsuse kiiluvees meie suure võimalusena. Pilvepiiril räägitakse, kui kohutav on see, et Eesti toodab ise oma elektrit. Mind paneb imestama ka väga tasakaaluka akadeemiku Urmas Varblase muretus elektri hinna tõusu teemal põhjendusega, et mujal olevat ju veel kallim. Head professorid ja analüütikud, ärgake üles ja hakake rääkima sellest, kuidas Kaja Kallase kõrgelt reklaamitud rohepööre, mida ta nimetab sama pöördeliseks otsuseks kui 18. sajandi tööstusrevolutsiooni, on tegelikult majanduse, nii Eesti kui Euroopa majanduse lihtlabane lammutamine paraku nõukoguliku matriitsi järgi liikudes moodsasse käsumajandusse, moodsasse plaanimajandusse. 

Jah, see pööre on pöördeline, aga hoopis selles mõttes: majanduslik võimsus, mis on kolme sajandiga üles ehitatud, lammutatakse kõigi silme all laiali. Saksa võimas tööstuslik vedur on aurust tühjaks saamas. Toimub lääneriikide deindustrialiseerimine, mitte mingi kolmas tööstusrevolutsioon. Ja härrad akadeemikud vaikivad, räägite ainult püksirihma pingutamist. Kas te ei näe, et plaanimajandus ja Nõukogude trikid on jälle tagasi toodud? Mina soovitan kuulata Arvi Hamburgi, teaduste akadeemia energeetikanõukogu esimeest, kes on hoiatanud praeguse energiasüsteemi lammutamise eest. Igal juhul, kui Kallas ütles, et need, kes ei pea silmas keskkonnahoidlikkust, tegelikult kukuvad konkurentsist välja, no tema juttu tõlkides: järgige uut plaanimajandust, järgige repressiivset energeetikat, muidu teid lihtsalt hävitatakse. 

See häving on näha meie ekspordi languses. Meie suurepärane puidutööstus paneb uksi kinni, mäletate. Mööblitööstus, üksteise järel. Ida-Viru ja Lääne-Viru suurtööstused panevad uksi kinni. Meie …… lammutatakse kõigi silme all laiali ja visatakse 300 miljonit niinimetatud õiglase ülemineku fondi poolt, mis on erakordselt ebaõiglane üleminek. Kunda tsemenditehas, juba tsaariajast Eesti tööstuse lipulaev, paneb uksed kinni. Millega ta maju ehitate? Kas selle CO2-ga, mida siin hoones rohkelt eritatakse? 

Elektri hinnast rohkem kui pool on CO2 kvoot, mis on tegelikult maks. Euroopa Liit ei tohi liikmesriikide maksuõigusesse sekkuda. Aga näete, kehtestab supermaksu! Ja meie teadlased on rahul. Peabki nii tegema, supermaks mütoloogilise inimtekkelise kliima soojenemise eest, mis mõjutab meie kõiki sõidukeid, lennukeid, laevu, kogu elu. Aga põhiseaduse kaitsjaid sellise supermaksu vastu on Eestis vähe. Ainult rahvuskonservatiivid ütlevad, et Eesti Vabariigilt ei tohi rohkem võimu käest ära võtta. 

Ratase valitsuse ajal andis maksupoliitika kiire tulemuse. Kaja Kallase valitsus võiks tuletada meelde, mida Reformierakond rääkis 2000-ndate alguses. Õppige iseenda käest, meie tuletame teile seda meelde. Alla toodi alkoholiaktsiis, diisli-, gaasi-, elektriaktsiis. Tagajärg: Euroopa suurim hindade langus. Ettevõtetele koroonaolukorras tekkis hingamisruumi, piirikaubandus lõppes. Aga see edu mängiti välkkiirelt maha oma ideoloogilise mütoloogia tõttu. Milline prognoos on 2024. aastaks? SEB: Eesti majandus ei ela ega sure. IMF ütleb, et Eesti on terves Euroopas ainuke riik, kellele ennustatakse majanduslangust. Vanasti ikkagi leidsime, et majanduskasv täidab eelarvet, praegu ainult püksirihma pingutamine. 

Kreeka näitega hirmutamine, kelle võlakoormus on 180% SKP-st ei ole adekvaatne, küll aga ma mõistan seda, kui Urmas Varblane teeb seda võrreldavaga, Skandinaaviaga. See on põhjendatud. Nii et Annely Akkermann, kes te mainisite ka, et on kolmas võimalus kasvatada majandust. No kasvatame siis! Aga ma ei taha kuulda, et meie suur tulevik on lõputu püksirihma pingutamine ja kusagil kolme-, nelja-, viisaastaku pärast läheb elu paremaks. Küll peame me mõtlema oma kaitsetööstuse arengule. Küll peame me mõtlema riigikaitsele. Selleks ju hoitaksegi ka laenukoormust mõistlikul tasemel, et kriiside korral oleks meil puhvreid, et meie riigikaitse arenguks tuleks laenu võtta, aga eriti arendada …

12:59 Esimees Lauri Hussar

Teie aeg! 

12:59 Anti Poolamets

… riigikaitsetööstust, mis oleks meie järgmise kümnendi Nokia, mis tooks meile töökohti ja kindlustaks ka meie turvatunnet. Aitäh!

12:59 Esimees Lauri Hussar

Aitäh! Ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Maris Lauri. Palun!

12:59 Maris Lauri

Lugupeetud saalis olijad, kolleegid, esinejad! Suur tänu sisuka teemaarenduse eest, isegi kui meid siin saalis oli natuke napilt, aga ma arvan, et see teemakäsitlus annab meile võimaluse rääkida sellest teemast rohkem, asjast, mille me oleme 30 aasta jooksul ära unustanud kahjuks. Ja peale seda, kui siin kolm defitsiidimeistrit eelnevatest aastatest on kenitlenud, ennast õigustanud ja teisi süüdistanud ning pannud ettepaneku veel edasi minna rumalustega, tuletan ma meelde ühte tarkust: tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi enda omadest. Eesti võiks olla tark. 

Me oleme jõudnud võlakeerise äärele, me ei ole veel seal sees, aga see keeris tõmbab meid päris korralikult. Me võime otsida süüdlasi, kuid mõistlikum oleks leida tee välja sellest olukorrast. Kui tulekahju on, siis me ju ei otsi süüdlasi, vaid kustutame kõigepealt tulekahju ära. 

Me kuulsime täna sellest, mis on võlaga seotud ohud, mis on laenudega seotud ohud, mis on positiivsed küljed, mis negatiivsed küljed, millal on mõistlik laenata ja millal mitte. Me kuulsime sellest, millised on negatiivsed mõjud võlakeerisel. Ja see on kogu riigile: majanduslik ebakindlus, intressimäärad, keerulisemaks minev laenamisvõimalus, mis võib lõpuks kaduda. Väljumine sellest on väga valus ja seda valusam, mida hiljem me selle ette võtame. Palju räägitud Kreeka, mille tulemusena on Kreeka praeguseks vaesem kui Eesti, ja vähem räägitud Rootsi ja Soome. Meil ei tasu olla albid ja arvata, et Eesti on immuunsem selle vastu. 

Ma olin rahandusminister sel hetkel, kui Kreeka hakkas oma asjadega maadlema. Ja seda ülbet enesekindlust, et midagi ei juhtu, jätkus tegelikult nendel viimase hetkeni. Ja siis tuli kainenemine ja see oli valus. Nii et olgem targad ja ärme ise lähe sellesse kohta. 

Me peame oma riigi tulud ja kulud viima tasakaalu, vähemalt tasakaalu. Ja me ei pea seda tegema kohe täna. Meil on veel natuke aega ja natuke ruumi ja meil on võimalus ise valida neid viise, midamoodi teha. Me ei pea kohe 2 miljardit makse tõstma või kulusid kärpima. Aga me peame juba täna puudujääki vähendama. 

On hea, et lisaeelarve on tulemas, ma tõesti loodan, et ta jõuab siia. Mul oleks olnud meeldivam näha, kui seal oleks olnud rohkem püsikulude kärbet, sest see oleks tähendanud tulevikus lihtsamaid mõtteid. On rumal jutt, et nüüd on kärbe tehtud ja et järgmise aasta jaoks enam nagu midagi teha ei ole, ei kärbet, ei tulude suurendamist. See on lihtsalt ettekääne selleks, et mitte teha otsuseid, et olla laisk, et olla poliitiliselt vastutustundetu ja arg. 

Me peame vähendama kulusid, suurendama tulusid, aga ka muutma seda, kuidas me oma vahendeid, maksutulusid kasutame, kuhu me kulutame. Me peame seadma piiri kulude kasvule. Kulude vähendamine ongi keeruline. Nii et kasvu piiri sättimine on natuke lihtsam. 

Mida me peame tegema? Kõik asjad on olulised: julgeolek, pensionid, haridus, teadus, kultuur, ettevõtlus. Aga tark inimene ongi see, kes oskab prioriteete seada. Selleks me olemegi siin. 

Esimene küsimus on tegelikult selles, et milleta me hakkama ei saa, mis asjad on need, mis on absoluutselt vältimatud. Muide, sama küsimus on vaja esitada inimesel ka iseendale, kui ta oma eelarvet teeb. Ja need inimesed, kes satuvad oma võlaraskustesse, ka nendel on see asi, et esimesena vaadatakse üle asjad, mis on vältimatult vajalikud, ja mida saab edasi lükata, mida ehk ei ole vaja, mida saab asendada. Me peame täpselt samamoodi tegema riigi tulude ja kulutamistega, mingid asjad asendama, mingid asjad teistmoodi tegema, ja on kohti, kus vahetevahel tuleb sellel üleminekuperioodil raha juurde panna, et tulevikus oleks odavam, aga seda ongi vaja teha, see ongi see vastutus. 

Me oleme olnud väga varmad kulutusi suurendama. Ma ei tea isegi, miks see on juhtunud. Võib-olla sellepärast, et me oleme unustanud ära selle diskussiooni, mis me üheksakümnendate alguses pidasime, kui Eesti sai iseseisvaks, kui me valisime selle, et meil eelarve peab olema tasakaalus, et me proovime hoida oma võlakoormat madalam, kui me rääkisime reservide vajalikkusest. On tulnud uued põlvkonnad. Kas selle tõttu on kadunud? Kas on asi selles, et me oleme liiga rikkaks saanud, et ei viitsi enam mõelda, kust tuleb raha ja et raha saamine on pingutus? Või on see lihtsalt rumalus, minnalaskmismeeleolu, vastutustundetus, peapööritus eelnevast edust? Võib-olla kõik ja veel võib-olla midagi. 

Minu arvates ei ole veel hilja. Peale lisaeelarve loodetavasti Riigikokku jõudmist ja ladusat menetlust – ja ma tõesti loodan, et suurte sõnade tegijad ei hakka menetlust takistama ja tulevad kaasa kiire menetlusega, mis on hädavajalik – tuleb koheselt panna paika ka need sammud, mida tuleb teha järgmisel aastal, ülejärgmisel ja järgnevatel aastatel, et jõuda eelarvega tasakaalu, vähemalt tasakaalu. Mitte veel järgmisel aastal, aga mõne aasta pärast kindlasti. Permanentne puudujääk ei ole lahendus, sest see tähendab laenukasvu koos kaasnevate tagajärgedega, lihtsalt hiljem. Me täna nägime mitmes ettekandes, mida see reaalselt meile tähendab. See tähendab järeltulevatele põlvedele koormust, see tähendab meile meie endi pensionieas raskemat elu. 

Nii et kui te ei suuda mõelda laiemalt riigile, mõelge endale. Aga ma tõesti loodan, et me siin saalis mõtleme rohkem Eestile. Aitäh!

13:06 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Ja järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Aab, ma saan aru, sooviga kõneleda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

13:07 Jaak Aab

Austatud Riigikogu esimees! Head saalis viibijad! Ma loodan, et lisaks saalile jälgitakse meid ka mujalt. Kindlasti tunnustan rahanduskomisjoni, et see debatt täna toimub, ja väga auväärset ja, ütleme, ekspertteadmist: väga tugevad ettekandjad, kes andsid sellest päris hea ülevaate, millises seisus me oleme. 

Jah, me oleme püüdnud lahata seda, kuhu me siis oleme jõudnuid. Ja alati käib Riigikogus poliitiliste erakondade vahel, ka need, kes on võimul olnud viimastel aastatel, näpuga näitamine, et kust see auk siis tekkis.  Ma natukene kirjeldan seda seisu, siin on ka räägitud aastatest 2016–2019 ja nii edasi. Olin ka nendel aegadel valitsuses ja natuke mäletan neid debatte. Toon mõne näite. 2016, kui Jüri Ratase valitsus tuli, kus olid Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja Isamaa, siis mis oli see pilt, mis avanes. Haigekassa, praegune Tervisekassa, oli oma reservid praktiliselt ära söönud. Kui on räägitud, et siin olid meeletud reservid, siis tegelikult enam ei olnud. Need reservid tekkisid küll kunagi headel aegadel, 2007 või 2005 kuni 2007 enamuses. Aga selleks hetkeks olid nad läbi. Ehk siis oli raske otsus, ja väga raske otsus, kas me vähendame arstiabi kättesaadavust, mis oligi juba halvenenud headest aegadest peale, või me üritame leida võimalusi ikkagi seda taset hoida vähemalt. Ja me tegime selle kulutuse. Me panime haigekassasse raha juurde, arstiabi kättesaadavus säilis. 

Valik, mis ees seisis tookord, oli see tegelikult: kas need teenused ja heaolu peavad sellel tasemel säilima või me peame neid kärpima? Noh, teine variant oleks olnud, midagi me proovisime teha maksumuudatustega, mis oli nagu solidaarsuse poole, ehk seesama maksuküür, mida nüüd minnakse kaotama. Maksuvabastus oli ikkagi väiksemapalgalistel ja kõrgemapalgalistel seda maksuvabastust ei olnud. Tuletan meelde, 500 euro peale tõstsime miinimumi, mis oli tiksunud 5 eurot juurde iga aasta.  

Nii et see oli selge poliitiline valik. Jah, sealt tekkis väike miinus, mitte väga suur. Aga kindlasti oleks pidanud tulupoolt ka vaatama veelgi täpsemalt. Ja ei ole saladus, et tookord nii Keskerakond kui Sotsiaaldemokraatlik Erakond oleks pooldanud klassikalist astmelist tulumaksu, ka võib-olla varamaksude ülevaatamist, mis meil praktiliselt puuduvad. Aga jätkuvalt neid asju tehtud ei ole.  Me olime jõudnud sellisesse seisu, kus ka olemasolevaid teenuseid ja heaolu ei olnud võimalik enam hoida ja selle probleemi ees on sipelnud kõik teised valitsused. Tegelikult ma tahan öelda, et see maksubaas ja tulupool on suhteliselt õhuke. 

Kui rääkida kokkuhoiust, siis seda tehti ka nende valitsuste ajal. Riigireform kõlab väga kui midagi kõrget ja kauget, mis asi see üldse on? Tegelikult nende tegevuste eesmärk oli seesama, et teenuste kvaliteeti hoida või isegi parandada, kusjuures mitte panna juurde kulusid. Dubleerimise vähendamine, tugiteenuste koondamine, andmehalduse parandamine, andmete ristkasutamine –kogu aeg on samm-sammult liigutud ja selles suhtes me ei saa öelda, et me oleme kõige mahajäänum riik Euroopas või maailmas. Me oleme päris palju saavutanud ja üks põhjus on see, et me oleme püüdnud teha efektiivsemalt seda riigihaldust, riigivalitsemist, ja minu arust on see enam-vähem okei.  

Aga nüüd ma võtan siis Urmas Varblase sõnasabast kinni, kes ütles, et võluvitsa ei ole ja tasakaaluks tulebki teha järgmisi otsuseid. Seis on hull, me nägime, ja siin on ohud sees, et kui me midagi ette ei võta, siis tegelikult kas või see intresside näide või ka riigi krediidireitingu halvenemine tähendab kapitali kättesaadavuse piiramist ka ettevõtjatele, ka inimestele. Kõik läheb kallimaks. Me nägime, mis juhtus euriboriga, mis oli küll keskpankade initsieeritud, kuna inflatsioon oli kõrge, aga umbes sama asja me võime ette kujutada, kui me ei suuda selle eelarvedefitsiidiga midagi ette võtta. 

Ja kindlasti, ma arvan, et need kolm märksõna on kokkuhoid … 

Palun kolm minutit lisaaega. 

13:11 Esimees Lauri Hussar

Kolm minutuit lisaaega, palun! 

13:11 Jaak Aab

… riigi tulude suurendamine ehk maksubaas ja investeeringud. Üks halb asi, mis on juhtunud viimastel aastatel, et seesama kontratsüklilisus on kadunud. Kriisis me avastame, et meil raha ei ole, ja kus me kõige lihtsamini lõigata saame: investeeringutest. See nagu nii valusalt ühtegi valdkonda või ministeeriumi asutust ei puuduta. Aga seal on väga valusad tagajärjed, me veelgi jahutame majandust. 

Mul on hea vaadata Ülo Kaasiku poole. Konkurentsivõime ekspertkomisjon on teinud need järeldused ja need on kõlanud ja raport tuleb kohe. Seal on tegelikult ära kaardistatud, miks see konkurentsivõime on langenud, millised on need mõjutajad. Jah, need on globaalsed, on sõda, on erinevad põhjused, aga siiski on üht-teist, mida me riigina saame ära teha, kuidas me oma ettevõtjatega seda olukorda saame lahendada.

 Ja tegelikult ei saa öelda, et tulevik oleks täitsa must, aga siin tuleb teha tarku otsuseid. Näiteks ma toon ühe näite, mis on võib-olla küll päris äärmuslik, aga nii on. Leedus otsustasid ettevõtjad, moodustasid 4% klubi – me räägime riigikaitsest ja julgeolekust. Nad ütlesid, et kui te panete 4% riigikaitsesse, mis on väga kulukas, siis investeerime meie siia ettevõtlusesse ja tulevad ka välisinvestorid. Nemad tõid sellise äärmusliku näite, et kui riik on kaitstud, siis ka majandus toimib, ettevõtteid julgevad investeeringuid teha. Ja praeguses julgeolekuolukorras võib-olla ongi niimoodi. Ma ei tea, kas me peame täpselt nii tegema. Siin kõlas, et kaitsetööstust saab ka kodumaiselt arendada. Muidugi paljud hanked tulevad kuskilt välismaalt. 

Nii et mina arvan, et võtmeküsimus on majanduse konkurentsivõime. Ma küsisin seda inflatsiooni küsimust, et kas sai. Aga see pool aastat lõigi väga valusasti, kui need hinnad päris käest ära läksid, väga kiiresti läksid. Ja siis oleks tõesti pidanud investeerima, võib-olla oleks natukene pidanud ka panustama nende hindade allpool hoidmises, vähemalt kuigipalju. Seda kahjuks ei tehtud ja see asi läks käest ära. 

Nii et neid võimalusi on, aga ma ei taha ka süüdistada ja näidata. Need otsused on tehtud kriisiolukordades. See on mitmikkriis, siin ongi olnud keeruline. Aga me peame otsustama ja meil peab olema … Igor Taro räägib ikka pikast plaanist, Eesti 200, aga meil peab olema nii lühem kui pikem plaan. Ja lühem plaan on see, et juba järgmise aasta eelarve juures tuleb midagi otsustada. 

Ei ole saladus, on jäetud mulje, et sotsiaaldemokraadid ei taha üldse kokkuhoiust rääkida. Ikka tahame! Seda on võimalik teha. Aga näiteks ma toon selle jõhkra kärpe, mida on mõni minister öelnud. See 5% protsenti jõhkrat kärbet, kui me ei lähe pensione külmutama, sotsiaaltoetusi vähendama, tervishoidu halvendama, on 100 miljonit. Palju on veel puudu, on miljard, järelikult isegi jõhkrate kärbetega me ei täida seda. 

Endised sotsiaaldemokraadid on sellel arvamusel, et riigi tulude poolt ehk makseid tuleb tõsta. Ja siin tuleb maailmavaateline küsimus: milliseid makseid? Ja ma saan tsiteerida isegi Annely Akkermanni, kes on öelnud – Reformierakonna esindaja, rahanduskomisjoni esimees –, et võimelised rohkem maksu maksma on jõukamad inimesed. Kas see on varamaks, kas see on astmeline tulumaks – sinna suunas tuleb nii või teisiti liikuda. Ja samas tuleb investeerida infotehnoloogiasse ja kas või teedesse, et majandust elavdada. Seda taset ei tohi nulliks lasta. Praegu ta kahjuks on liikumas sinna suunas. Aitäh teile! 

13:15 Esimees Lauri Hussar

Aitäh! Igor Taro nimi on nüüd päris mitmest kõnest läbi käinud ja soov on saada vastusõnavõttu. Vastusõnavõtt, Igor Taro, palun!

13:15 Igor Taro

Aitäh hea juhataja! Tõepoolest, tänan Andrei Korobeinikut, et saan oma seisukohti üle korrata. Ma ei rääkinud mitte lihtsalt sellest, et Eesti 200 ütleb, et pika plaani otsuseid on vaja teha, vaid me tegelikult päriselt teeme selles valitsuses neid otsuseid. Kõik, mis puudutab riigi rahandust, võlakoormuse vähendamist, kärbete tegemist, nulleelarvet – neid otsuseid juba praegu tehakse. Kõik, mis puudutab energeetikas taastuvenergia võimsuste kasvatamist, taastuvenergiale soodustingimuste loomist – need otsused on juba tehtud, siin läbi hääletatud. See, mis puudutab tuumaenergia osas pikka plaani ja kauget plaani 20 aasta pärast perspektiiviga 100 aastaks – see on praegu Riigikogus menetluses. Eile läbis esimese lugemise, see otsuse eelnõu. Haridusse investeerimine, pika plaani otsus – tehtud. Ehitusse investeerimine, samamoodi, pika plaani otsus – tehtud. Väga palju otsuseid on meil veel teha. Kui keegi hurjutab meid selle eest, et me liigselt pingutame püksirihma, siis tõepoolest, meie valitsuse väga suur erinevus 2019. aasta lõdva püksikummiga valitsusega ongi see, et toona paljudes küsimustes seda pikka vaadet ei olnud. Nüüd on see olemas.

13:16 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma sulgen läbirääkimised, ühtlasi on ka meie tänane arutelu olulise tähtsusega riikliku küsimuse üle lõppenud. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Lõppenud on ka meie töönädal. Head kolleegid, kohtume siin Riigikogu täiskogus jälle järgmise nädala esmaspäeval.

13:17 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee