Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, head Riigikogu külalised ja kõik, kes te jälgite meid sinise ekraani vahendusel! Me alustame 29. mai infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks on registreerunud 15 Riigikogu liiget, puudub 86.

Tänases infotunnis osalevad peaminister Kaja Kallas, siseminister Lauri Läänemets ja rahandusminister Mart Võrklaev. Kokku on esitatud 11 küsimust ja meie infotunni reeglid on ikka täpselt samad nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Pärast vastamist saab küsimuse esitaja võimaluse ühe täpsustava küsimuse tarvis ja üks Riigikogu liige saab esitada vastajale veel ka lisaküsimuse.

Asume küsimuste juurde. Tänane esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on murtud lubadused. Martin Helme, palun!

Aitäh! Meil kõigil on meeles mitmed värvikad lubadused, mida Reformierakond enne valimisi andis. Üks neist oli kahtlemata "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse". Loomulikult maksud tõusid. Aga üks oluline lubadus, mille Reformierakond enne valimisi andis, oli pensionäridele. Meil on silme ees see vahva reklaam, kus Kaja Kallas astus pensionäride tuppa ja vastas küsimusele, mida ta neile, pensionäridele lubab: "Luban, et keskmine pension on tulumaksuvaba." Reformierakonna valimislubaduste hulgas oli ka see, et keskmine pension tõuseb järgnevatel aastatel 400 eurot.

Eile, teisipäeval oli siin eelnõu, mis selle tulumaksuvabastuse tegelikult ära kaotab, ja see tähendab pensionäridele reaalselt väiksemat laekuvat pensionisummat. Ehk siis antud lubaduse asemel pensioneid suurendada te reaalsuses pensioneid vähendate. Ma muidugi tean, miks te selle lubaduse andsite: pensionärid on suur valijagrupp, väga tähtis valijagrupp. Suur osa neist elab toimetulekuraskustes ja nad kuulavad enne valimisi väga hoolikalt poliitikuid, kohtumistel valijatega nad päriselt ka alati küsivad, mida neile, pensionäridele lubatakse, ja nad reageerivad sellistele lubadustele väga täpselt. Te saite neilt selle lubadusega hääled, nüüd te rikute seda lubadust. Kusjuures eraldi väärib veel rõhutamist, et see lubadus pandi kirja ka koalitsioonileppesse, ehk te rikute ju koalitsioonilepet.

Mina püüan aru saada ja saada teilt lihtsat vastust sellele, miks peaks mõni valija pärast sellist murtud lubaduste rida ühegi Reformierakonna kandidaadi poolt üldse kunagi hääletama. Paet kandideerib, Hanno Pevkur kandideerib, igast toredad inimesed kandideerivad, aga te ju rikute kõiki lubadusi, mis te andnud olete. Andke nüüd pensionärile hea põhjus, miks ta võiks eurovalimistel Paeti toetada.

Aitäh! No miks võiks Urmas Paeta toetada? Põhjuseid on väga palju. Tegemist on väga kogenud poliitikuga, välisministriga, äärmiselt toreda inimesega, kusjuures ta teeb head nalja ja teeb oma tööd Euroopa Parlamendis hästi. Need ongi Euroopa Parlamendi valimised, mis meil ees on.

Muideks, huvitav on see, et ma kuulsin, et debattidel räägivad kõik Riigikogu erakondade esinumbrid sellest, et riigikaitsesse peaks panema 5% või isegi 10% SKT‑st, aga jätavad rääkimata selle võrrandi teisest poolest. Riigikaitsekulutuste tõstmine 5%‑le SKT‑st tähendab vähemalt viiekordset automaksu kehtestamist – lihtsalt, et saada aru. Kui te seda lubate, siis te peaksite tegema ära ka teise poole võrrandist, et kust see raha tuleb. Muidugi, te olete opositsioonis ja te ei pea vastama küsimusele, kust see raha reaalselt tuleb. Ma võin teile öelda, et see raha ei tule mitte kuskilt seina seest või välismaa onu käest, vaid see raha tuleb maksumaksja taskust.

Vaatame eelmiste valimiste lubadusi ja seda, mis need lubadused oleks maksumaksjale maksma läinud. Reformierakonna lubaduste pakett oli kõige odavam, see oli 1,3 miljardit eurot siis, kui kõik lubadused ära teha. Aga te teate ise väga hästi, et meil on koalitsioonivalitsus, mis tähendab seda, et me peame saama alati erinevate erakondadega kokkuleppele, et valitsema asuda. EKRE valimislubaduste hind oli 2,7 miljardit eurot. 2,7 miljardit selle puudujäägi juures, mis te [meile] pärandasite, tähendab tegelikult igal juhul maksutõuse, ja selle te jätate lihtsalt välja ütlemata.

Aga jah, tegemist on Euroopa Parlamendi valimistega. See on inimeste eksitamine, kui te räägite sisepoliitilistest asjadest. Minu meelest on nendel valimistel väga selge valik. Neile, kes on Euroopaga, kes näevad Euroopas oma liitlasi ja toetajaid ning seda, et Euroopa on ka julgeolek, [ütlen, et] sellist vaadet esindab kindlasti Reformierakond ja ka teie mainitud Urmas Paet. Ja siis on erakonnad, kes kõik näevad Euroopas vaenlast ja on justkui Euroopa vastu, sest Euroopast tulevad kõik halvad asjad ja Euroopaga tuleb võidelda. Ei, Euroopaga ei tule võidelda, vaid Euroopa on üks meie julgeoleku aluseid. Euroopa Liidus olek ei jäta meid kunagi üksi ja sel põhjusel on see ka julgeolekuküsimus.

Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! No ma siiski nii palju täpsustan, et meie julgeoleku alus pidi ikkagi olema NATO ja artikkel 5, mitte Euroopa Liit. Aga inimeste eksitamise kohta peaks küll nüüd ütlema, et vaadake, see 1,3 miljardit, mis oli Reformierakonna lubadus, ongi ju teie eelarve miinus. Miks te siis praegu lubate 5% SKP‑st riigikaitsekulutusi, kui te ei ütle, kust see tuleb? Ja miks te enne valimisi lubasite pensionitõusu, pensioni tulumaksu soodustust ja nii-öelda tulumaksuküüru muutmist, kui te samal ajal lubasite, et maksud ei tõuse? See kõik oli ju inimeste eksitamine, see kõik oli inimestele valetamine. 

Ja selle kõige tagajärg on see, et meil on riigieelarves igal aastal poolteisemiljardiline auk, mida te ei suuda isegi väikeste summadega lappida. Toote meile mingid täiesti napakad eelnõud, näiteks suhkrujoogieelnõu, mis peaksid seda auku 20 miljoni kaupa lappima. Ise teete miljardites eelarveauke meile igal aastal järjest juurde. Ja ei ole mõtet rääkida, kuidas enne teid oli tehtud eelarvesse suur auk. Te olete igal aastal seda auku suuremaks teinud ja see auk käriseb igal aastal edasi üha suuremaks.

Ei ole mõtet rääkida ka sellest, et eurovalimised ei puutu sisepoliitikasse. Need on teie erakonnakaaslased, kes kandideerivad ja küsivad praegu nendesamade pensionäride häält, kellele te valetasite aasta tagasi. Annely Akkermann valetas 2. märtsil 2023, et eelarvega on kõik korras, võib rahulikult pensionäridele neid kalleid lubadusi anda, sest eelarvega on kõik korras. Te valetasite siis ja nüüd küsite uuesti [hääli] nendeltsamadelt pensionäridelt, kellelt te praegu menetluses oleva eelnõuga reaalselt raha ära võtate. Ütlete: "Aga muidu tore inimene, viskab nalja." Miks peaks keegi uskuma ühtegi asja, mida te räägite?

Aitäh! Kõigepealt, te küsisite Urmas Paeda kohta ja ma vastasin Urmas Paeda kohta. Teiseks, meil on esindusdemokraatia, te teate seda väga hästi. See tähendab seda, et valitakse inimesi otsuseid tegema. Jah, erakondadel on pikad valimisprogrammid, aga mitte keegi – mitte keegi! – ei saa viia ellu kogu oma valimisprogrammi, sest mitte keegi Eestis ei saa absoluutset enamust, ei ole kunagi saanud ega saa ka tulevikus. Ja see on positiivne. Meie valimissüsteemi positiivne külg on see, et ei saa teistest üle rullida ja teistega peab arvestama. Meil on valitsuses väga erinevad vaated – on sotsiaaldemokraadid, Reformierakond, liberaalid – ja me vaidleme kogu aeg. See ongi üks demokraatia tunnuseid.

Ma rõhutan, et meie ei ole lubanud panna riigikaitsesse 5% SKT‑st, seda lubavad kõik teised erakonnad debattidel, mis Euroopa Parlamendi valimistega seoses on. Ja mina ütlen just seda, et ka teie peate ära tegema selle võrrandi teise poole.

Kolmandaks, kui minust sai peaminister, siis ma sain päranduseks eelarve, kus oli ette nähtud puudujääk 10% SKT‑st. Jah, reaalselt tuli puudujääk küll 5% SKT‑st ja me vähendasime puudujääki vist 1%‑le. Siis tulid järjest [kriisid]: oli tervisekriis, oli energiakriis, on sõda. See nõuab meilt täiendavaid kulutusi ja me ei ole suutnud eelarvet tasakaalu saada, aga me teeme selle nimel järjekindlalt pingutusi. Hea uudis on see, et eile saime poliitilise kokkuleppe negatiivse lisaeelarve esitamiseks Riigikogule, selleks et juba sellel aastal 175 miljoni euro ulatuses [eelarve]positsiooni parandada, et meil oleks järgmiste aastate otsuseid kergem teha.

Keegi pole enne valimisi öelnud, et eelarvega on kõik korras. Vaadake minu kõnesid. Oma kõnes Tartus enne vabariigi aastapäeva 23. veebruaril 2023. aastal – see on peaministri põhiline kõne – ma ütlesin, et me oleme elanud võlgu, aga me ei saa elada võlgu, mis tähendab, et me peame saama riigieelarve paremasse korda, ja see tähendab seda, et me peame tegema valusaid otsuseid. Mina ei ole seda varjanud. Ma ei ole seda kunagi varjanud, et valusaid otsuseid tuleb teha. Ja neid valusaid otsuseid tuleb tõesti teha märkimisväärselt. Seetõttu ma ootan, et ka opositsioon saaks selle kriisi sügavusest aru ja toetaks neid ettepanekuid. Teie ettepanekud on kõik sellised, et ühelt poolt te nõuate suuremaid kulutusi, 5% SKT‑st julgeolekusse, millele [katteallika leidmine] tähendaks viiekordset automaksu, ja teiselt poolt te ütlete, et ühtegi sammu täiendava maksutulu saamiseks ei tohi teha …

Teie aeg!

… ühtegi kärbet ei tohi teha, ei tohi ära jätta midagi, mida me juba oleme teinud. See valem ei tule kuidagi kokku.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Oleme jõudnud päris huvitavasse olukorda. Lisaeelarve otsused on päris pikalt veninud. Kõik maksuotsused, mida te pole varem kordagi lubanud, võetakse nüüd vastu kahe nädala pärast, kohe pärast europarlamendi valimisi: pensionäride maksustamine, suhkrumaks, automaks, trahvide tõstmine ja riigilõivude tõstmine. Ka seda, kuidas lisaeelarve hakkab täpselt välja nägema, näeme me heal juhul järgmisel nädalal.

Kahjuks see kõik jätab sellise mulje, et see on koalitsiooni läbimõeldud taktika ja kokkulepe, et vahetult enne valimisi inimesi mitte vihastada, et mitte toetust kaotada. Kui 9. juunil toimuvad valimised ära, siis järgmisel nädalal võetakse kõik need ebapopulaarsed otsused korraga vastu.

Muidugi te vastate mulle, et valitsus ei sekku Riigikogu töösse, see pole teie vastutusala. Vabandust, aga see pole juhus, et mitmed eelnõud seisid tükk aega sahtlis ja eile võeti need äkitselt mitmes komisjonis korraga ette. Samal ajal – samal ajal! – arutati automaksu, suhkrumaksu, riigilõivude ja trahvide tõstmist ning muudatusettepanekute kokkusidumist. Automaksueelnõu puhul seoti kõik muudatusettepanekud kokku – ka Keskerakonna kõik sisulised muudatusettepanekud seoti kokku – ja neid tuleb ainult 19.

See on kindel kokkulepe ja signaal valitsuselt, et võtame need eelnõud vastu peale valimisi, võtame need vastu vahetult enne jaanipäeva ilma muudatusettepanekute menetluseta. Samamoodi on ka lisaeelarvega: kogu see näitemäng, kuidas ei suudeta kokkuleppele jõuda, on lihtsalt selleks, et tulla selle sisuga välja hiljem, pärast valimisi. Rääkimata sellest, et majandusminister Riisalo ei julge siiamaani tulla oma umbusaldusavaldust arutama, vaid valetab, et ta on välismaal, kuigi tegelikult ta seda ei ole.

Öelge mulle palun, kuidas on niimoodi juhtunud, et kõik need otsused võetakse vastu ühekorraga vahetult pärast valimisi, enne jaanipäeva. Ja miks ei soovita sisulist arutelu – kõik muudatusettepanekud on ju jällegi kokku seotud? Kas see pole teie hinnangul järjekordne valijate petmine?

Aitäh! Kõigepealt, negatiivne lisaeelarve puudutab praegust aastat. Meie tulemused on kehvemad, kui eelarve kokkupanemisel prognoos oli, ja seetõttu me teeme negatiivse lisaeelarve, mis tähendab seda, et me hoiame raha kokku. See ei tähenda ühegi uue maksu kehtestamist keset aastat, seda ei ole mingil juhul võimalik teha, vaid see tähendab seda, et me kärbime kulutusi, mida me plaanisime sellel aastal teha. Ja seetõttu on ajaline surve, et me peaksime jõudma selle enne poolaasta lõppu tehtud. Sealt see tuleb.

Vaadake, mulle tundub teid kuulates, et te näete asju oma rikutuse tasemel. Te olete võib-olla tõesti olnud erakonnas, kes on ainuvõimul ja seetõttu ei pea partneritega arvestama. Te ütlesite, et oh, see kõik on näitemäng. Minu kõrval on siin siseminister Lauri Läänemets, ta võib teile vastata, kas see on olnud näitemäng, mida me oleme teinud. Me oleme sisuliselt valitsenud, me oleme sisuliselt vaielnud, ja see ongi demokraatia. On erinevad partnerid väga erinevate maailmavaadetega, me vaidleme sisuliselt ja need vaidlused on äärmiselt tulised. Aga mul on hea meel, et kõik saavad aru, et eesmärk on see, et me peame saama riigieelarve paremasse korda. Eesmärk on meil ühine. Ja kui eesmärk on ühine, siis on võimalik ka kompromisse teha. Kui eesmärk on erinev, [siis on see raskem]. Kui teie ütlete, et tühja sest eelarvest, ja tahate teha mida iganes, siis teiega oleks kompromissi väga raske teha. 

Ma ütlen veel seda, kui me räägime lubadustest, et Keskerakonna lubadused, mis te andsite valimistel, oleks maksnud 4,2 miljardit eurot. 4,2 miljardit olukorras, kus Reformierakonna lubadused olid maksumaksjale tunduvalt odavamad, 1,3 miljardit. Ma ütlen teile puhtalt selle põhjal, et ei ole võimalik, et te oleksite kõik need lubadused ellu viinud. Te olete lihtsalt bluffinud, te olete valijatele lihtsalt valetanud, aga kuna te olete opositsioonis, siis te olete loomulikult väga mugavas positsioonis rääkimaks mida iganes ja te ei pea oma sõnade eest vastutama.

Tõepoolest, Riigikogu tööd mina ei kommenteeri. Mina ei tea, mis toimub Riigikogu komisjonides. Me istusime eile terve päev lisaeelarve aruteludel ja, uskuge mind, mul on tööd üsna palju. Riigikogu tööd korraldavad ikkagi Riigikogu juhatus, komisjonid ja otsuseid teete teie siin.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Me lõpetame selle küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme järgmise küsimuse juurde – ma sain aru, et istungi alguses oli Urmas Reinsalul käsi püsti –, [on küsimus] istungi läbiviimise protseduuri kohta. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, lugupeetav Riigikogu esimees! Hea, et siin on praegu ka peaminister, kes peaks selles küsimuses informatsiooni omama või vähemalt selgitust andma. Esmaspäeval tekkis meil väga suur segadus seoses teie esitatud valeinformatsiooniga, mis puudutas majandusministri viibimist Eestist eemal, välisriigis ja seetõttu võimatust menetleda parlamendis selle töönädala esimesel poolel tema umbusaldusavaldust. Te tunnistasite eile, et teie andsite seda informatsiooni, et ta on välismaal, heauskselt ja see pärines majandusministrilt.

Eile, ma saan aru, selgus, et tegelikult on ta Eesti Vabariigi territooriumil ja see informatsioon ei vastanud tõele. Te lubasite arutada täna Riigikogu juhatuses võimalust, et umbusaldusavaldus toimuks täna. Minu küsimus teile parlamendi tänase töö korraldamiseks – kuna umbusaldusavaldus on kaalukas teema, eriti selles kontekstis, kus meil on aset leidnud selline valeinformatsiooni juhtum –, on see, kas täna toimub parlamendis umbusaldusavaldus ja kas Tiit Riisalo viibib Eesti Vabariigis, et umbusaldusavaldusel kaitsekõnega esineda. Ja kolmandaks [küsin] teie seisukohta, mis tegelikult oli see põhjus, miks parlamendile esitati valeinformatsiooni.

Aitäh, Urmas Reinsalu! Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks, mis puudutab tänast infotundi. Kell kaks algab Riigikogu istung, mis on täpselt õige koht, kus [sobib] arutada konkreetselt päevakorda või potentsiaalset päevakorra täiendamist. See ei ole kindlasti infotunni teema. Meil on 11 küsimust. Katsuks praegu võimalikult vähe protseduurikaga aega raisata, siis me jõuame kindlasti kaheksanda, üheksanda ja loodetavasti ka kümnenda küsimuseni.

Hästi lühidalt, Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Ka palve, et ärme kasutame protseduurilisi küsimusi vastulauseks. Täiesti siiralt. Aga palun! Sõna on teil.

Aitäh! Mul on küsimus, mida on juba mitu korda tõstatatud. Miks Riigikogu esimees ei sekku peaministri vastustesse, kui peaminister hakkab rääkima täiesti muust teemast? Seekord hakkas ta rääkima Keskerakonna lubadustest, kuigi nende kohta ei oldud mitte kordagi mitte kuskil küsitud. Või ma olen midagi vahepeal maha maganud? Äkki Keskerakond on vahepeal valitsusse saanud ja valitsuskoalitsioon arutab Keskerakonna lubaduste täitmist?

Aitäh! Nagu ma olen korduvalt öelnud, Riigikogu esimees ei sekku nii kaua, kui püsitakse teemas. Teema on lubadused, teemana oli sõnastatud "Murtud lubadused", mille kohta peaminister andis oma selgitused. Sellisel juhul Riigikogu esimees kindlasti ei sekku.

Head kolleegid, tänane teine küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on riigi kulupoliitika. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua peaminister! Tõepoolest on Eesti inimestele valetatud ja ma näen kahjuks, et valetav poliitika valitsuses jätkub.

Aga nüüd kulupoliitikast. Te kõnelesite kokkuhoiust, aga kui ma vaatan viimaste kuude ajal valitsuse mandaadiga tehtud otsuseid riigiasutuste kohta, siis ma ei näe kokkuhoidu. 15 miljonit eurot riigihanke korras roheoskuste programmile; pool miljonit eurot teile alluva Riigikantselei radikaalse innovatsiooni hanke korraldamiseks, nagu hange ütleb, riigiametnike mindset'i kujundamiseks; 65 000 eurot Kliimaministeeriumi juhendmaterjalide koostamiseks, ehkki nende koostamine peaks olema ametnike pädevuses; ettevõtluse sihtasutusele 2 miljonit eurot e‑residentsuse turustamiseks, alustades Hispaaniast; 1,3 miljonit eurot ettevõtluse sihtasutuse turundusteenuse innovatsioonile. Miljonid ja miljonid lendavad niisugustele projektidele, mille puhul valitsusel peaks tegelikkuses olema julgust öelda ei. Kuid küsimus on selles, et valitsemiskulude ja bürokraatia kokkuhoiuga, ma näen, ei ole valitsus kahjuks võimeline sisuliselt hakkama saama.

Küsimuse teine pool, proua peaminister, puudutab neid ressursse, mis tuleks suunata just nimelt sellesse, et meie majandust elavdada. Ma näen murega, et aastate 2021–2027 eurovahendeid on mai keskpaiga seisuga kasutusele võetud vaid 4,1%. Millest see tuleneb, proua peaminister? Ja miks konkreetselt aasta alul avanema pidanud korterelamute renoveerimise programmi, kus pidi sel aastal minema kasutusele 160 miljonit eurot, ei ole siiamaani avatud? Millise korralageduse taga need asjad seisavad, proua peaminister? Kas seda on arutatud, proua peaminister, miks ei ole langetatud vastavaid otsuseid, et see asi hakkaks liikuma? Inimesed ootavad konkreetseid samme valitsemiskulude kokkuhoiuks – ma palun, osundage konkreetselt probleemidele –, aga ootavad ka neid asju, mis elavdavad meie majandust ja milleks raha on ette nähtud.

Aitäh! Konkreetsed sammud tulevad negatiivse lisaeelarvega. See on täpselt see, mida me praegu teeme, selleks et olukorda juba sellel aastal parandada. Nimelt, me parandame eelarvepositsiooni 175 miljoni euro ulatuses ja teeme konkreetse kokkuhoiu nii sihtasutustes – seda ei ole varem tehtud – kui ka ministeeriumide valdkondades. Neid samme on üsna palju. Eile saime poliitilise kokkuleppe, mis tähendab seda, et nüüd kirjutavad ametnikud kokku eelarvet ja seletuskirja, seal on erinevate ministeeriumide lõikes need kokkuhoiukohad, ja siis see tuleb siia suurde saali arutusele.

Mis puudutab Euroopa raha, siis vist alles eelmisel nädalal oli meil valitsuskabinetis sellest ülevaade. Hea meel on tõdeda, et vastupidi, nende kasutuselevõtmine läheb järjest paremini. Näiteks olime me vahepeal mures, kas õiglase ülemineku fondi ettevõtlusmeetmeid kasutatakse piisavalt ära selleks, et Ida-Virumaale uusi töökohti luua, aga hea uudis on see, et Ida-Virumaale tuleb üle 110 000 uue töökoha, 504 töökohta on juba loodud. Tegelikult võetakse kogu see raha õigeaegselt kasutusele.

Rahandusminister siit kõrvalt ütles, et 4,1% on välja makstud. See on teine asi kui see, et otsused on tegelikult tehtud. Nii et meie pärast ei pea muretsema, me teeme neid otsuseid kogu aeg. Aga ma palun ka opositsioonilt, et kui me teeme suuri otsuseid, mis ei ole alati populaarsed, ka kokkuhoiukohtade kohta, siis te toetaksite seda ja mõistaksite selle kriisi ulatust, mis meil on.

Need ettepanekud, mis te olete praegu teinud, on pehmelt öeldes piinlikud, seepärast et need on ju lihtsalt loosungid. Hakkame siin ükshaaval neid asju võtma. Te ütlete sisuliselt, et ametnikke tuleb lahti lasta, eks ole. Siis tekib küsimus, kes need ametnikud on, kui enamik ametnikke või riigilt palka saavatest inimestest on õpetajad, 42%; järgmiseks on sotsiaaltöötajad ja tervishoiutöötajad, 24%; 8% on sisejulgeolekus, politseis ja päästes; 8% kultuuritöötajad ja 7% kaitseväelased. Sealt tuleb juba üle 80% ja need on inimesed, keda mitte mingil juhul ei tohiks lahti lasta, vaid kelle palka tuleks pigem suurendada.

Loosungitena on need muidugi kõlavad ja ma saan aru, et te olete loosungites superhea, sest te olete poliitikas kaua olnud. Te teate, mis töötab.

Teie aeg! 

Aga reaalselt peame otsuseid tegema meie ja neid otsuseid me ka teeme.

Aitäh! Läheme edasi. Täpsustav küsimus, Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua peaminister! Ma kahjuks ei saanud vastust, numberindikaatoriga vastust ja hinnangut nendele kulutustele, valitsemiskuludele. Te nimetasite seda, ma ei tea kuidas, sisutuks või naljanumbriks. Ei, need on väga konkreetsed asjad, mille riik oleks võinud kriitilise pilguga üle vaadata. Seal taga on reaalne raha, maksumaksja raha.

Ma saan aru, et teil on kiusatus bluffida enne Euroopa Parlamendi valimisi, lubades Ida-Virumaale täiendavalt 110 000 töökohta, nagu te välja ütlesite. Ma arvan, et see on vale. See on tahtlik vale praegu. Ida-Virumaal elab 137 000 inimest koos imikute ja raukadega. Ma saan aru teie kiusatusest käia enne Euroopa Parlamendi valimisi välja absurdseid numbreid, mis ilmselgelt ei ole relevantsed, aga ma luban teile, et ma kontrollin selle üle. Me saame vastuse, kas peaministri öeldu, et Ida-Virumaale luuakse 110 000 uut töökohta, vastab tõele või mitte.

Kuid ma küsin, proua peaminister, teilt selle kohta, mis puudutab konkreetselt valitsuse poliitikat, nii tulupoliitikat kui ka kulupoliitikat, mille kohta te tegelikult sisulist vastust ei andnud. Küsimus ei ole selles, kas üks partei suudab oma valimislubadusi ellu viia või mitte. Küsimus on selles, et kui partei, teie erakond, ja teie juhitav valitsus viivad pärast valimisi ellu [lubatust] diametraalselt erinevat poliitikat, siis see on, proua peaminister, valetav poliitika. Minu küsimus on – meil seisavad ees uued Euroopa [Parlamendi] valimised –, miks keegi peaks ühegi valitsuspartei kandidaadi seisukohti tõsiselt võtma, kui te olete muutunud enda kaubamärgiks valetava poliitika. Kui sa ei saa Eestis asjadega hakkama – ütlen seda ka teie [valitsuse] erakondade kandidaatidele –, siis küsimus on, kuidas sa tuled Euroopas toime Euroopa juhtimisega. Proua peaminister, minu küsimus on selge: kuidas teie poliitikat ja lubadusi saab tõsiselt võtta selle valetava poliitika kontekstis?

Aitäh! Suurepärane sõu! Muidugi on näha, et te kandideerite valimistel, ja ma loodan, et see ei ole valijate petmine, selles mõttes, et te päriselt ka Euroopasse lähete, [kui valituks osutute]. Nagu ma ütlesin siit kõrvalt, ma tõesti ei pannud tähele, et ma numbriga eksisin. Muidu ma ei oleks ju öelnud, et 504 töökohta on juba loodud ja [110 000] on loomisel. Ma tõesti eksisin, te ei pea selle peale karjuma, et ma olen valetanud. Kui me oleme päevad läbi tegelenud miljonite ja sadade tuhandetega, siis ma võin tõesti eksida, ja antud juhul ma eksisin. Ma näen juba ette, kuidas tulevad suured pealkirjad, kuidas Urmas Reinsalu jälle süüdistab mind kõiges, aga võib-olla ei ole mõtet seda teha. Aga ma saan aru, te kandideerite valimistel ja teil on vaja sellist paatost ja sõud, nagu te siin teete.

Ministrid vaatavad kõik need kulud üle. Loomulikult, väga palju igasugustest asjadest, mida te loosungitena välja käite, on ka Euroopa raha eest, mille puhul on ette nähtud hoopis teised reeglid. Mina detaile ei tea, seda vaatab iga ministeerium, iga minister oma valdkonnas. On antud ette kärpe-eesmärk. Kuidas erinevad ministrid selle konkreetsete otsustega lahendavad ja sisustavad, [on nende valik]. Aga tõsi ta on, et me vaatame iga kivi alla, [et hinnata], milliseid kulusid me saame ära jätta ja milliseid kulusid me teeme.

Mida me lubasime enne valimisi? Me lubasime panna 3% SKT‑st julgeolekusse, me lubasime, et me teeme riigikaitselisi samme, me lubasime eestikeelset haridust – me lubasime erinevaid asju, mida kõike me praegu teeme. Praegustel valimistel teie räägite 5%‑st SKT‑st julgeolekusse. Te räägite sellest, aga te ei ütle seda, et kui me paneksime 5% SKT‑st julgeolekusse, tähendaks see viiekordset automaksu. Te jätate teise poole võrrandist välja ütlemata. Valija võib siis ise hinnata, kas see on aus lähenemine, et te ütlete välja meeletud lubadused, aga te ei ütle, kust nendeks raha võetakse.

Nüüd tulen euroraha kasutuse juurde. Nagu ma ütlesin, me vaatasime selle ka eelmisel neljapäeval üle. On teatud ministeeriumid, kus [selle kasutamise] tempot tuleb tõsta. Me suuname majandusse 1,9 miljardit eurot investeeringuid. See kõik elavdab majandust ja kõiki neid samme me teeme. Tegelikult on ka majanduslanguse põhi saavutatud, mis tähendab, et edasi läheb helgemaks.

Suur tänu! Ja üks lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! No ikkagi, tegelikult jääb arusaamatuks, et te lubasite enne valimisi igasuguseid toredaid asju – lubate ka praegu enne valimisi igasuguseid toredaid asju –, aga ka ei rääkinud ju enne valimisi, kust see raha siis tuleb. Vastupidi, te kinnitasite, et maksud ei tõuse. 

Ma ei ole aru saanud, kust te võtate selle väite, mida te omistate siin kõigile, et me räägime kaitsekulutuste tõusust 5%‑le. Võib-olla mingi debatt, mingi arutelu on toimunud, aga päris kindlasti ei ole see meil ametlik positsioon. Kaitsekulutuste tõus on loomulikult, arusaadavalt praegu vajalik, aga mingitest protsentidest ei ole räägitud.

Kui te väidate, et te otsite iga kivi alt raha, siis mina vastan teile, et te otsite ikka maru halvasti, sest on üks igavesti suur kivi, mille all on peidus õudne hunnik raha, ja selle asja nimi on Rail Baltic. Just tuli välja hinnang, et algul, 2007. aastal lubati, et kogu projekt [maksab] 2,4 miljardit eurot. Hakkame sõitma Tallinnast Berliini kiirrongiga, vuh-vuh-vuh, 200 kilti tunnis – see maksab Eestile ainult mõnisada miljonit, toome rehepaplikult euro[liidust] selle raha ära. Läks mõni aasta mööda ja siis kasvas hind 5,5 miljardini. Aga ikkagi veel [öeldi, et] Euroopa Liit maksab, tore, sõidame kiirrongiga. Nüüd on hind jõudnud umbes 30 miljardini. Eesti osa sellest on suurusjärgus 8–10 miljardit ja iga-aastane kulu riigieelarvele – see ei ole euroraha, ma rõhutan – on järgnevatel aastatel umbes 300 miljonit ehk rohkem kui see automaks, mida te meile siin pähe määrite. Miks te jätkate seda täiesti mittetoimivat, hullumeelselt kallist ja Eestit pankrotistavat projekti? Võtke sealt raha ära ja te lahendate ühe kolmandiku eelarveaugust.

Aitäh! Kõigepealt, te ise lubasite igasuguseid toredaid asju 2,7 miljardi euro eest, aga ei öelnud välja võrrandi teist poolt. Meie ütlesime, muideks, enne valimisi. Kas me saime öelda täpselt, milliseid meetmeid [me kasutame], et riigieelarve paremasse korda saaks? Ei, me ei saanud seda öelda, sest me ei teadnud, kas me valimised võidame ja [kui võidame, siis] kellega me koalitsiooni saame moodustada. Selline on Eesti poliitiline süsteem, et mitte keegi ei saa üksinda valitsust moodustada. Valitsuse moodustavad koos erinevad erakonnad, kellel on maailmavaatelised erisused.

Tulen Rail Balticu juurde. Eriti praeguses julgeolekuolukorras on Rail Baltic ning meie raudteeühendus põhja ja lõuna vahel ülioluline, et sealt saaks liikuda meieni ka abi, kui see on vajalik. Selle jaoks ju raudteid kasutatakse. [Siis ei ole meil] raudteeühendus vaid idaga, kust saab tulla agressor, kes meie suhtes väga positiivselt meelestatud ei ole ja kes saab kõikvõimalike sõjamasinatega sealt üle sõita. Meil on selles julgeolekuolukorras Rail Balticut reaalselt vaja rohkem kui kunagi varem. Lisaks muidugi kaubavahetus. Esmaspäeval ja teisipäeval oli siin Soome Vabariigi uus president Alexander Stubb, kellega sai räägitud sellest, et ka Põhjamaad on väga huvitatud ühendusest lõunaga Rail Balticu kaudu. 

80% Rail Balticu rahast ehk investeeringutest tuleb Euroopa rahast. Need on Eesti ettevõtjad, kes seda raudteed ehitavad, taristuettevõtjad, kes on raskustes sellepärast, et teid me ehitame vähem, ja sellega seoses ongi Rail Baltic igal juhul mõistlik projekt. See on asi, mis teeb meie riiki suuremaks, suurendab meie kaubavahetust ja parandab meie ettevõtjate olukorda, aga võimaldab ka inimestel liikuda. Ma rõhutan veel kord ka julgeolekupoliitilist aspekti: et meil oleks ühendus põhja ja lõuna vahel, meil on seda raudteed vaja.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise.

Kolmas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on Eesti-Gruusia suhted. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Eesti ja Gruusia vahel on pikka aega valitsenud sõprussuhted ja koostöö, seda mitte ainult poliitilisel tasandil, vaid Eesti rahva ja Gruusia rahva vahel on mõistmine ning sõprus. Eesti on 2008. aastast väsimatult toetanud Gruusia rahva ja valitsuse pürgimust saada Euroopa Liidu ja NATO täisliikmeks. Eesti töötas Gruusiale Euroopa Liidus viisavabaduse andmise nimel, mis saavutati 2017. aastal. Eesti on aktiivselt toetanud Gruusia pürgimusi saada NATO täisliikmeks.

Aga hiljuti käis välisminister Tsahkna Gruusias ning tema käitumine jättis õhku suured küsimärgid. Välisministri tööriist on teatavasti diplomaatia ja suhted teiste riikide valitsustega. Margus Tsahkna osales aga Gruusias meeleavaldusel, mis nägi välja, tsiteerides Marina Kaljuranda, metsik. Ma mõtlen olukorra peale, kus mõne teise riigi välisminister, olgu ta siis Gruusiast või näiteks Soomest, tuleks meie opositsiooni meeleavaldusele Kaja Kallase valitsuse tegevuse vastu meelt avaldama. Kuidas sellele küll reageerida?

Mind huvitab, kas välisminister arutas valitsuses eelnevalt oma plaani Gruusia visiidi ajal meeleavaldusel sel viisil üles astuda või oli see spontaanne tegevus. On teil juttu olnud, kas välisminister kavatseb ka edaspidi hakata oma visiitide ajal sellisel viisil käituma, et otsib meeleavaldusi, kus osaleda, ning siis osaleb seal kas koos suunamudijaga või ilma? Olgu öeldud, et minul on Gruusiaga väga lähedane isiklik suhe ja ma loodan, et nende Euroopa-suunaline kurss jätkub. Teatavasti teie erakonnakaaslane kaitseminister Hanno Pevkur nentis, et demokraatlikus riigis on ikkagi valimised need, mis panevad paika …

Teie aeg!

… valitsuse ja parlamendi.

Aitäh! See ongi nii, et me oleme olnud Gruusia väga suured sõbrad ja oleme Gruusia väga suured sõbrad ka edaspidi. Me oleme neid toetanud nende Euroopa teel igal võimalikul juhul. Tegelikult on kandidaatriigi staatus neile antud teatud mööndustega. Praeguse Gruusia valitsuse trajektoor viib neid Euroopa Liidust kaugemale. Need sammud, mis nad teevad, ei ole lihtsalt demokraatlikule riigile kohased – seda me oleme kõikvõimalike diplomaatiliste kanalite kaudu ka väljendanud –, eriti välismõjuseaduse vastuvõtmine, aga ka üldine vaenulik retoorika vaba maailma suunal, ka opositsiooni mahasurumine vägivallaga või vangistamine. Need on käigud, mida Gruusia teeb.

Eesti on toetanud Gruusiat aastakümnete jooksul väga erinevates eluvaldkondades, digitaliseerimisest kuni hariduseni, ja seetõttu on meil väga häiriv näha, et nad need euroopalikud reformid tagasi pööravad. Kogu edu või saavutused, mis nad on sellel teel teinud, nad tegelikult nullivad ära. Meeleavalduste jõuga mahasurumine, nagu ma ütlesin, vägivallatsemine oponentide kallal ja kodanikuühiskonna ahistamine on demokraatlikus riigis lubamatud tegevused. 

Me seisame Gruusia ja Gruusia inimeste kõrval, nende valiku kõrval kaitsta demokraatiat ja õigusriiki, ka inimõigusi, mida nad ju tegelikult meelavaldustel nõuavad. Meie reaktsioon ongi tõsine, sest Gruusia kursimuutus teeb väga palju muret. Seetõttu me peame vaatama Euroopa tasandil üle Euroopa Liidu ja Gruusia suhted.

Nüüd, kas välisminister arutas [valitsusega] meeleavaldusel osalemist? Ei, ta ei arutanud seda, aga selge on see, et hetkest, kui me andsime Gruusiale Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse, ei ole sellised sammud, mida nad teevad nende reformidega, minnes vales suunas, enam Gruusia siseasi. Tegelikult on kaalul kogu Euroopa Liidu usutavus. Gruusia andis kandidaatriigiks saades omalt poolt lubadusi, et nad teevad vastavaid samme, mis viivad neid Euroopa poole. See tähendab seda, et Gruusial on nüüd Euroopa Liidu ees kohustused ka riigi siseasjade valdkonnas, nagu seda on õigusriigi [põhimõte], inimõigused ja sõnavabadus.

Läheme edasi. Lauri Laats, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Enamik, millele te vastasite, olid ju need tähelepanekud, mis puudutavad diplomaatiat. Nagu ma ütlesin, välisministri tööriist ongi diplomaatia. Aga sellele küsimusele, kas välisministrile on ka kohane meeleavaldusel sellisel viisil osaleda, nagu ta osales, te ju ei vastanud. Sellele küsimusele ma soovin vastust. Nüüd, kas ta kooskõlastas peaministriga oma käigu või mitte, on mu teine konkreetne küsimus.

Kas peale seda intsidenti, mis seal juhtus, olete te suhelnud Gruusia poolega või vähemalt Gruusia saadikuga, et küsida, mis seal toimub ja mis seis on? Ja mis te üldse arvate, kuidas selline olukord mõjus mitte ainult poliitilise tasandi suhetele, vaid otseselt ikkagi ka inimestevahelistele suhetele Gruusia ja Eesti inimeste vahel? Ma olen nii nagu teiegi seda meelt, et me kõik hoiame pöialt Gruusia rahvale, me kõik hoiame pöialt, et Gruusia liiguks õiges suunas, Euroopa suunas – siin ei ole küsimusi. Seda kõike tuleb teha sellise tööriistaga nagu diplomaatia. Sellest lähtusidki need kolm küsimust, mis mul esialgu olid.

Aitäh! Väga huvitav, et te võrdsustate Gruusia rahvast Gruusia valitsusega. Millegipärast Eestis te seda ei tee. Kui te vaatate neid massilisi meeleavaldusi, mis praegu Gruusias toimuvad, siis [te näete, et] Gruusia rahvas annab ju teada, et nad tahavad, et Gruusia oleks Euroopa teel. Ja Gruusia valitsus, vastupidi, teeb samme Euroopa teega risti vastupidises suunas. Seega võib ju öelda, et Eesti riik, ka välisminister, on kindlasti Gruusia rahva kõrval, sellepärast et meie oleme neid tõesti kogu aeg Euroopa Liidus toetanud, et see tee oleks neile avatud. Me oleme seda läbi rääkinud, me oleme seda igal pool tõstatanud. See on natuke, nagu ma ütlesin, ka usutavuse küsimus. Kui nüüd Gruusia valitsus teeb täiesti kapitaalselt teises suunas minevaid otsuseid, siis on küsimus, kuidas Euroopa Liit sellele reageerib.

Ma ei anna hinnanguid sellele esinemisele. Loomulikult, stiil on iga inimese enda valida. Aga ma arvan, et see, et välisministrid – Baltimaade välisministrid ja Islandi välisminister – käisid Gruusias, väljendamaks solidaarsust Gruusia rahvaga, on õige, et näidata, et Euroopa on Gruusia inimeste valikute kõrval. Tähtis on see, et Euroopa-suunaline poliitika peab jätkuma. See on tähtis. Õigusriik, inimõigused, sõnavabadus – need on Euroopa alusväärtused, mille eest tegelikult ka inimesed tänaval võitlevad. 

Muidugi on seadus ise Gruusia vabariigi valitsuse ja Gruusia parlamendi valik ja otsustuskoht, aga sellel on tagajärjed. Seda ütles ka meie välisminister, et sellel on tagajärjed Gruusia rahvale – et kõik saaksid sellest ühtemoodi aru. Loomulikult [määrab] Gruusia rahva tahe demokraatlikus riigis selle, kes riiki valitseb. Aga meil on õigus teha Gruusia võimukandjatele selgeks, kuidas mõjutavad nende tegevused või nende väljaöeldud sõnad sihti saada Euroopa Liidu liikmeks ja kuidas need mõjutavad nende võetud kohustusi Euroopa Liidu kandidaatriigina.

Aitäh! Varro Vooglaid, lisaküsimus, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Teised ministrid! Alustame sellest, et mina ei ole siiani üldse aru saanud, mis probleem selle seadusega on. Ma tean, et sarnane seadus kehtib Ameerika Ühendriikides. Ma tean, et Euroopa Liiduski kavandatakse sarnaseid regulatsioone. Ma tean, et Euroopas ei ole sellist seadust vastu võtnud mitte ainult Venemaa, vaid ka Ungari. Ma ei näe tegelikult üldse mingit põhjust, miks ka Eesti ei peaks võtma sellist seadust vastu, et meil oleks teada, millised on need organisatsioonid, mida rahastatakse olulises osas välismaalt ja kes samal ajal püüavad mõjutada Eestis poliitilisi protsesse. Minu meelest igati mõistlik seadus.

Nüüd, isegi kui me leiaksime, et see seadus ei ole mõistlik, ei ole ju ühegi riigi asi sekkuda teise riigi siseasjadesse ja hakata neile ette kirjutama, milliseid seadusi nende demokraatlikult valitud parlament võib või ei või vastu võtta. Kujutage ette, kui näiteks teiste riikide välisministrid tuleksid Tallinnasse Stenbocki maja ette meeleavaldusele protestima selle vastu, et Eestis on selline täiesti ebademokraatlik valimissüsteem, mis on läbipaistmatu, kontrollimatu ja mis selle tõttu ei ole usaldusväärne – e-valimiste [süsteem] siis. Kuigi mina pean ka seda valimissüsteemi täiesti ebamõistlikuks ja vastuvõetamatuks, oleksin ma igal juhul selle vastu, kui näiteks Läti välisminister tuleks Eestisse teie juhitud valitsuse vastu meelt avaldama. Nii lihtsalt asjad ei käi. Ei sekkuta teiste riikide siseasjadesse.

Ja sellepärast ma taotlen just nimelt teie kui peaministri käest hinnangut teie juhitud valitsuse välisministri räigele sekkumisele Gruusia siseasjadesse, mille vastu on Gruusia parlamendi spiiker väga teravalt ka protesteerinud, öeldes näiteks nii: pöörduda vaimustuses noorte kogunemise poole, mida juhivad radikaalsed valitsuse vastu olevad opositsiooniparteid, ja nimetada neid kogu rahvaks, on midagi, mida võiks oodata Nõukogude või Venemaa propagandistilt, mitte Euroopa Liidu liikmesriigi välisministrilt.

Palun tõesti teie hinnangut, kas selline käitumine teie juhitud valitsuse välisministri poolt on vastuvõetav. Ja kui on, kas siis teised riigid …

Teie aeg!

… võivad samamoodi sekkuda Eesti siseasjadesse? 

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Mina vaidleksin sellele vastu, et ühel meeleavaldusel osalemine on automaatselt riigi siseasjadesse sekkumine. Mõelge kas või selle peale, millised olid Ukraina Maidani meeleavaldused. Seal käis väga palju Euroopa poliitikuid avaldamas toetust Ukraina rahvale, kes täpselt samamoodi valis Euroopa tee, soovis olla Euroopa Liiduga ja protesteeris selle vastu, et tolleaegne president üritas kangutada riiki pigem Venemaa suunas. Ja see on selle analoogia, mis Gruusias praegu toimub. Ühelt poolt justkui tehakse nägu, et tahetakse Euroopa Liiduga liituda, aga teiselt poolt võetakse vastu otsuseid, mis sellega kuidagi kooskõlas ei ole. Võtame ikkagi kas või meeleavalduste vägivaldse mahasurumise ja opositsiooni sellise kohtlemise.

Jällegi, kas ma ise oleksin sellisel meeleavaldusel osalenud? Ei oleks. Aga see oli välisministri valik koos teiste välisministritega ka seal lavale astuda. Täpsemalt võite tema käest küsida.

Aga igal juhul sellest hetkest, kui Gruusia sai Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse, ei ole sellised sammud, mis viivad neid Euroopa Liidust kaugemale, enam Gruusia siseasi, vaid nad peavad sellest aru saama, et see võtab inimestelt need privileegid, mida nad tegelikult taotlevad. Ehk siis need sammud ei ole kooskõlas euroopalike väärtustega ega ka nende lubadustega, mille Gruusia kandidaatriigi staatust saades Euroopa Liidule andis. See on see sõnum, mida me üritame eri kanalite kaudu edasi anda, küll suursaadikuga suheldes, küll erinevaid diplomaatilisi kanaleid kasutades. Me oleme mures selle pärast, mis Gruusias toimub, sest me oleme olnud kogu aeg Gruusia sõbrad.

Aitäh! Ma lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Head kolleegid, kuna meil on 11 küsimust, siis ma tõesti ei tahaks raisata [aega] protseduuriliste küsimuste peale, arvestades ka seda, et proua peaminister püsis teemas, mis oli Eesti-Gruusia suhted.

Me läheme edasi neljanda küsimuse juurde, mis on siseminister Lauri Läänemetsale. Küsib Riigikogu liige Arvo Aller ja teema on piirijulgeolek. Arvo Aller, palun!

(Saalis räägitakse.) Ma eelnevalt, hea kolleeg, põhjendasin seda. Kuna meil on nii palju küsimusi, siis kui me hakkame protseduurilisi vahele võtma, ei ole meil lihtsalt võimalik infotunni küsimusi valdavas osas läbi käia. Ma põhjendasin seda veel kord. Urmas Reinsalul oli istungi alguses käsi püsti, sellepärast ma talle andsin [võimaluse küsida]. Aga head kolleegid, tõesti, kui ma ei näe reaalselt, et on istungi läbiviimisel põhjendatud küsimusi, siis katsuks jääda teemadesse. Ärme hakkame protseduuriliste küsimustega istungi aega venitama.

Läheme edasi. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Me keegi ei venita istungi aega, aga ma saan aru, et Varro tahtis täpsustavalt teada saada, miks peaminister ei vasta küsimusele, kui talt otse küsitakse.

Jah. Ma annan teile [selle aja] tagasi, aga ma põhjendan. Kui me praegu läheksime kiires tempos edasi, selle asemel et raisata [aega] protseduurikale, siis tasuks loota sellele, et võib-olla me jõuame kümnenda küsimuseni, mis on Gruusia siseasjadesse sekkumise kohta.

Aga nüüd andke Arvo Allerile kaks minutit tagasi. Arvo Aller, palun!

Aitäh nende sekundite eest, mis on tagasi antud! Lugupeetud siseminister! Eelmisel nädalal tuli selline uudis, et Eesti politsei- ja piirivalveametnikud filmisid Narva jõel seda, kuidas Venemaa poole pealt tulid laevad ja Eesti territoriaalvetesse paigaldatud laevaliiklust reguleerivad poid teisaldati. Poid on igati mõistlikud, need annavad juhised, kui kaugele oleks mõistlik üldse sõita ja kust edasi võib tekkida piiririkkumine. Minu loogika ütleb – ja ma usun, et Riigikogu loogika samuti –, et poid asuvad Eesti vetes ja sõltumata sellest, kui palju tuul neid liigutab, peaksid need jääma Eesti vetesse. Minu hinnang on see, et kui Vene piirivalve need sealt teisaldas või varastas – te ütlesite, et nad käisid nagu pätipoisid seal ja varastasid –, siis oleks olnud igati õigustatud, et Eesti pool oleks Eesti territooriumil mingeid meetmeid ette võtnud.

Aga on ka erinev arusaam: Politsei‑ ja Piirivalve[ameti] peadirektor ütles, et varastati 24 poid, aga teie ütlesite eile, et varastati 25 poid. Kas selle nädala või paari päeva jooksul on veel üks poi varastatud? Ma küsingi, mis on õige poide arv, ja siis ka seda: millised on Eesti riigi tegevused, et saada tagasi varastatud poid, mis on Eesti vetest võetud? Ja kuidas siis edasi käituda, järgmisel korral? Või mis me nende [videotega] edasi teeme?

Aitäh, lugupeetud küsimuse esitaja! Austatud parlament! Tõesti, nii ta oli, et Venemaa käis poisid varastamas. Mis on poide arv? Minule teadaolevalt oli algusest peale 25, aga võib-olla on vahepeal selgunud, et see number oli ekslik ja PPA peadirektor jõudis selle parandada 24‑ks. Ma ei tea, mulle pole seda öeldud. Vahepeal keegi ühtegi poid juurde pätsamas pole käinud.

Ma arvan, et me mõnes mõttes saavutasime olukorra, kus Venemaa ei saanud seda, mida ta tahtis. Kindlasti ei ole Venemaal huvi poide vastu, vaid selle tegevusega sooviti provotseerida Eesti riiki, et meie piirivalve sõidaks Vene vetesse, Vene territooriumile, kasutaks Vene territooriumil relva või võtaks selle vähemalt välja. Seda saanuks filmida, seda saanuks siis läänemaailmas näidata, et keerata uudised Eesti vastu, justkui me oleme ka sellised, kes ei austa ühtegi rahvusvahelist reeglit. Sellega saaks vähendada Eesti mõju meie liitlaste seas. Läänemaailmas võetakse kindlasti selliseid asju tõsiselt.

Tänu PPA töötajate ettenägevale tegevusele on rahvusvaheline uudis see, et Venemaa käis tõesti Eesti poole peal vargil, ja Venemaa on see, kes on fookuses. Selle tagajärg on see, et meil on Euroopas astutud üks suur samm lähemale sellele, et me tulevikus sanktsioneeriksime ka hübriidrünnakuid ja nende raames tehtud tegevusi. Seda Euroopa praegu ühiselt ju ei tee.

Aga mis saab edasi? Kindlasti, kui Venemaa peaks veel midagi taolist tegema, on meil võimalus Venemaale vastata. PPA‑l on seal veepiiri peal erinevaid võimalusi, me lihtsalt ei avalda neid siin, sest need on valitsuse julgeolekukabineti ettepanekud. Ja võib-olla ei ole ka hea, et me ütleme kohe Venemaale, mida kõike me täpselt teha saame. Lõpuks peab ka valitsus tegema peanoogutuse neile sammudele, siis on võimalus seda kõike teha. Aga Eesti piir on jätkuvalt kaitstud ja kedagi me siiapoole ei luba.

Suur tänu! Arvo Aller, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! PPA peadirektor ütles eelmisel nädalal, et oli 24 [poid], teie väljendasite eile, 28. mail, et oli 25, ja sellepärast ma selle erinevuse esile tõin. Mis see õige number on, eks te saate sisejuurdluse käigus välja selgitada. 

Aga nüüd piirijulgeolek. Tuleme 50 kilomeetrit Tallinna poole. Eelmisel nädalal põles Uikala prügila, mis oli suur väljakutse Päästeametile ja teie valdkonnale. On ju elementaarne, et siis sai testida seda EE-alarmi süsteemi, mille kaudu inimestele saadetakse ohu korral teavitus. See peaks olema hästi operatiivne, seda võib ka julgeoleku kontekstis vaadata. Seal juhtus selline äpardus, et 12 000 sõnumit saadeti, aga need ei jõudnud kõigile kohale ja mõnele inimesele tuli 100 teavitust. Inimesed olid osaliselt segaduses. Ma ise olin umbes samal ajal samas kohas ja mina näiteks ei saanud ühtegi teavitust, aga osa sai 100 tükki.

Siit edasi minnes: kas see suits, mis seal tekkis, võis häirida signaali, teavituse saatmist? Kas põlengukoha või põlenguala tõttu võisid olla mingid häiringud, mille tõttu see [sõnum] ei jõudnud kohale? Mu küsimus on see: kui juba eelmise aasta jaanuarist on see teavitus olemas ja nüüd juhtus suure testimise puhul selline apsakas, kas keegi võtab selle eest ka vastutuse, ja kui keegi selle eest vastutuse võtab, kes see siis olla võiks?

Aitäh! Taas kord oluline teema, oluline küsimus. Mis puudutab seda ohuteavitussüsteemi, siis ma julgen öelda, et SMS‑ide saatmist me enam ei testi, vaid me oleme seda korduvalt, aasta aega järjest kasutanud mõnede keskkonnasündmuste puhul, peamiselt põlengute puhul. Mul endal on varasemast kogemus, et ma olen sõitnud läbi alast, piirkonnast, kuhu sisenedes ma olen selle SMS‑i saanud. Siiamaani on see toiminud. Me võime öelda, et see ei olnud signaalist või suitsust või põlengust tingitud probleem, vaid tegemist oli pigem IT-tehnilise küsimusega. Vahepeal sellised küsimused tekivad. Kahju, kui need tekivad! Need tekivad mõnikord lihtsalt sellepärast, et tarkvaras uuendatakse midagi. See uuendus ei pruugi olla Eesti poolt tehtud, vaid kui seadmed ja nende tarkvara on kuskil mujal toodetud, siis sealtpoolt, aga Eesti süsteemiga see siis võib-olla enam nii hästi ei haaku. Selliseid näiteid on erinevates eluvaldkondades piisavalt palju olnud. Seda juhtub. Ohuteavitussüsteem tehakse kindlasti korda, vaadatakse üle, mis selle [tõrke põhjustas]. Suure tõenäosusega selliseid küsimusi rohkem ei esine.

Aga ohuteavitussüsteem ei jää kindlasti vaid SMS‑i põhiseks. SMS on ainult üks osa. Me töötame selle nimel, et see saaks olla ka meediapõhine. Seesama sõnum on võimalik edastada raadios, see sõnum on võimalik edastada televisioonis, inimesteni on võimalik jõuda ka autoraadio või autoseadmete kaudu. Aina rohkem on meil selliseid masinaid, autosid, kus on ekraanid. Nende ekraanide peale on võimalik tulevikus sõnumeid kuvada, kui tõesti on tegemist mingisuguse ohupiirkonnaga või mingi ohuga. Ja me töötame ka 5G-lahenduse kallal, mis peaks võimaldama mitte ainult SMS-iga, vaid selle 5G-lahenduse kaudu inimesteni jõuda. Nüüd me räägime pigem tõesti sõjalise ohu olukordadest või väga ohtlikest olukordadest. Tänapäeva telefonid, uuemad telefonid on juba tehtud sellist vajadust arvestades. See tähendab seda, et isegi kui ühtegi äppi pole alla laaditud, on see alarm telefoni sisse ehitatud, see alarm on võimalik käivitada, et öelda, et tegemist on ohuga, reageerige, otsige informatsiooni. Mida mitmekesisem see süsteem on, seda paremini info inimesteni jõuab. Ka SMS‑i, isegi kui see [süsteem] töötaks laitmatult, ei pruugi kõik inimesed saada, näiteks need, kellel telefoni ei ole või ei ole telefon lähedal.

Mart Helme, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt muidugi protestin teie omavoli vastu protseduuriliste küsimuste [esitamise võimaluse] andmisel. See ei ole teie suva otsustada, see on töö‑ ja kodukorras kirjas ja teie asi on eesistujana töö‑ ja kodukorda järgida, mitte otsustada, et teie loete silmadest, kellel on õigustatud küsimus ja kellel ei ole õigustatud küsimus. Sellega te hävitate Eesti parlamentarismi, võtke see teadmiseks.

Nüüd, küsimus siseministrile puudutab seda, et see poide juhtum on äärmiselt kahetsusväärne. Minu küsimus on selle kohta, et kui meie olime veel valitsuses, siis oli meie eesmärk sõjaväestatud piirivalve taastamine. Eesmärk oli kriisireservi loomine, selleks astuti ka esimesi samme. Ja loomulikult oli meie eesmärk ka kontrolljoone ja riigipiiri – nii palju kui see kattub Tartu rahulepinguga – väljaehitamine, nii et see oleks meie julgeolekut kindlustav. Ma soovin teie käest praegu informatsiooni selle kohta, kas need tol ajal meie algatatud initsiatiivid on mingil määral edasi liikunud või on need põhipõhimõtteliselt jää peal, olgu rahalistel või muudel põhjustel.

Suur tänu teile! Ma mäletan, et enne teid oli siseminister sotsiaaldemokraat Andres Anvelt, kes täpselt samamoodi seda planeeris ja algatas piiri väljaehituse. Ma pean ütlema, et tõesti, me oleme teinud mõned muudatused, otsustanud just hiljuti piiriehituses ümber. Varasem, nii nagu te ütlesite, teie aja valitsuse otsus oli see, et jäetakse piirile augud sisse nendel lõikudel, kus kohas oli meil Venemaaga kokku lepitud, aga ratifitseerimata piirilepingu raames plaanitud maade vahetus, et me saaks selle suure [Saatse] saapa Setomaalt endale, andes mingi väikse metsatüki kuskilt vastu. Algselt oli plaanitud neid lõike mitte välja ehitada. Me nüüd hiljuti otsustasime, et me ehitame ka need välja, mingeid maid me Venemaaga vahetama ei hakka. Selles mõttes me jätkame seda, mida varasemalt oli aastaid tehtud ja plaanitud, teeme rohkemgi.

Teine asi, mis puudutab kriisireservi. Tõesti, selle kriisireserviga, mis PPA-siseselt planeeritud oli, minnakse edasi. Me oleme seda ideed ka täiendanud, eesmärke laiendanud. Aga sellest on kindlasti vähe, kui me räägime piiri kaitsmisest ja valvamisest. Me vajame oluliselt suuremat reservi, kui need varasemad mõtted ja plaanid on olnud. See tähendab seda, et me kavatseme tulevikus kasutada reservväelasi, eelkõige neid, kes on läbinud sõjaväepolitsei väljaõppe ega ole enam Kaitseväe kuumas reservis. Nende vanus võib olla 40, aga nad on väga võimelised piiri peal tegutsema. Kaitseväe jaoks liiguvad peale juba uued inimesed. Me katsetame seda selle aasta sügisel septembris ühel õppusel. Kaitsevägi kutsub osa reserviste, umbes rühmasuuruse üksuse kordusõppusele ja PPA on see, kes annab kordusõppusel neile ülesanded ja varustuse, et harjutada läbi, mida nad piiri valvamisel või kaitsel või ränderünde tagasilöömisel tegema peaks. Sealt me saame kogemuse. Lõpuks tahame me edasi liikuda kompaniide ja pataljonide juurde, et meil oleks piiri valvamiseks ja kaitsmiseks oluliselt suuremad üksused kui ainult Kaitseliit, PPA ja vabatahtlikud abipolitseinikud kokku. Ehk [me paneme] reservväelased piiri valvama ja kaitsma. Jah, see on uus asi, millega me tegeleme, ja ma arvan, et oluline täiendus kõigile varasematele asjadele.

Suur tänu! Lõpetame meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Tänane viies küsimus on rahandusminister Mart Võrklaevale, küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teema on riigi rahanduse otsused. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma vaatasin eile ETV‑st Euroopa Parlamendi [valimiste] esinumbrite debatti ja jäi kõrva, kuidas Urmas Paet õiendas mitmel korral ajakirjanikega, et miks mainitakse Kaja Kallase nime, miks räägitakse Reformierakonnast, peaks ikka jääma Euroopa teemade juurde.

Küsin teie käest, miks valitsus ja koalitsioon ei ole Reformierakonna esinumbriga nõus ja seob väga aktiivselt Euroopa valimisi siseriiklike teemadega. Näiteks olen ma kuulnud, et teie erakonna sees on praegu kehtestatud korralik parteidistsipliin. Mitte ühegi vastuolulise riikliku teemaga ei tohi tegeleda enne, kui Euroopa Parlamendi valimised on möödas. Riigikogu valimiste eel tegite täpselt nii Nursipalu [harjutusvälja] laiendamisega, kui erakond otsustas Kaitseministeeriumi asemel, et see teema lükatakse aega pärast valimisi. Nüüd te venitate automaksuga, et see jumala eest ei jõuaks Riigikogu saali teisele lugemisele enne 9. juunit. Negatiivse lisaeelarve vastuvõtmine on veninud mitu kuud. Kas see pole silmakirjalik käitumine, et te püüate kõik ebapopulaarsed otsused alles pärast europarlamendi valimisi vastu võtta?

Aitäh! Nüüd oli siin küll hunnik valeväiteid, mis tuleb ümber lükata. Mul on vastu küsimus, kas see ei ole silmakirjalik, et te üritate meile omistada asju, mida me ei ole teinud, selle nimel, et paista valimiste [ajal] paremad välja.

Alustame lisaeelarvest. Lisaeelarvet on valitsus arutanud kolm nädalat. See on negatiivne lisaeelarve erinevalt varasematest, kus on kõigile heldelt raha jagatud. Teatavasti on Isamaa üks esimesi, kes kokkuhoiust räägib, aga tegusid ei ole, küll aga on ka esimene igale poole raha külvama, ja seda suhteliselt vastutustundetult. Negatiivse lisaeelarve üle olid valitsuses päris tugevad arutelud. Otsused on tehtud, tulevad Riigikokku. Loodame, et ka opositsioon neid kiirelt toetab, mõistes päriselt riigi rahanduse kehva olukorda.

Mootorsõidukimaksu üle on praeguseks debateeritud üle aasta. Ma arvan, et see on üks kõige põhjalikumalt ühiskonnas läbi arutatud maksumuudatus. Kõiki osapooli on kaasatud, just tagasiside põhjal on sinna korduvalt ka muudatusi tehtud. See, et valitsus ei aruta, valitsus ei räägi avatult, ei vasta kuskilt otsast tõele.

Riigi rahanduse olukord on keeruline. Eelmisel suvel tegi valitsus otsuseid nelja aasta peale, et 840 miljoni euro ulatuses riigi rahanduse olukorda parandada. Need otsused on ainult need, mis puudutavad kokkuhoidu, ja sinna lisandub nüüd negatiivne lisaeelarve, kui see saab [Riigikogus] vastu võetud. Ehk väita selles olukorras, et valitsus ei otsusta või valitsus ei tee midagi, on ilmselgelt pahatahtlik, ja tegelikult on see ka vale.

Valitsusel ei ole ühtegi päeva, kus niisama oodata või passida. Valitsus tegeleb meie riigi rahanduse kordategemisega. Valitsus tegeleb meie riigikaitse tugevdamisega: 3% SKP‑st, sel aastal isegi 3,4% läheb riigikaitsesse. Rahvusvahelisel tasemel peame me [edendama] oma riigikaitseinitsiatiive, mis on seotud selgelt Ukraina toetamisega. Need ei ole ainult siseriiklikud teemad, vaid päriselt ka Euroopa Parlamendi valimisi puudutavad teemad. Jah, meil on tugevad saadikud, kas või Urmas Paet, kes on Euroopa Parlamendis aktiivne, räägib Eesti eest, räägib Euroopa eest, mitte ei vastandu, vaid otsib ühisosa. Ja see on see, mille eest me Euroopas peame seisma.

Aitäh! Mart Maastik, kas on lisaküsimuse soovi? Jah, täpsustav küsimus, Mart maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Esiteks, mina ei kandideeri Euroopa Parlamenti, nii et ma populismiga siin ei tegele. Aga teine asi on see: te rääkisite automaksu kohta, et on kaasatud kõiki osapooli ja aasta aega sellest räägitud. Paraku te pole küll ühtegi ettepanekut kuulda võtnud. Kõige parem ettepanek on see ära jätta. Aga see selleks.

Praegu on siiasamma Toompea lossi ette tulnud meelt avaldama väga suur hulk inimesi, sajad maaomanikud. Meeleavalduse eesmärk on tuua otsustajate ja avalikkuse fookusesse, et kuigi looduse kaitsmine on vajalik, ei tohi piirangud tulla maaomanike õiguste arvelt. Piiranguid kehtestades peab tagama omanikule õiglase hüvitise kas rahalise kompensatsioonina või asendusmaa vastu andmisega. Milline on teie kui rahandusministri seisukoht? Kas te planeerite riigieelarvesse vastavad summad, et maaomanikud saaksid riigilt õiglast kompensatsiooni?

Aitäh! Tulen uuesti mootorsõidukimaksu juurde, mida te puudutasite. Me oleme kuulanud ja oleme arvestanud väga paljusid ettepanekuid, kas või nendesamade viimaste muudatuste puhul, mis puudutavad seda, et mootorsõidukimaksu vanusekomponent hakkab rakenduma ka juriidilistele isikutele. See lahendab ära autokollektsionääride mured, kes kas MTÜ või OÜ vormis automuuseumidega tegelevad. Vanade sõidukite maksu [summa] aastas langeb 50 eurole, mis on ikkagi võrdlemisi sümboolne. Neid ettepanekuid, mida me oleme arvestanud, on päris palju. Toon siia juurde näiteks ka viimase muudatuse: kui Eestisse tuuakse auto, makstakse registreerimistasu, ja kui see Eestist uuesti välja viiakse, saab registreerimistasu osaliselt tagasi, sõltuvalt auto vanusest. See on olnud automüüjate mure. Ehk on kuulatud, on päriselt ka muudatusi tehtud. Ma ei hakka siin meenutama varasemaid maksuarutelusid Isamaa eestvedamisel, kus ei ole kuulatud, vaid on rohkem üle rullitud.

Aga rääkides metsaomanikest ja rahandusministri vaatest, mina olen seda meelt, et jah, metsaomanikud, kellele riik seab piirangud, peavad saama kiire ja õiglase hüvitise. Rahandusministrina ütlen ma seda, et kuna riigil on finantsiliselt väga keerulised ajad, siis me peame iga kulu väga tõsiselt kaaluma. See toob omakorda kaasa selle, et me peame tõsiselt kaaluma, mida me kaitse alla võtame, kui palju me kaitse alla võtame ja kas juba kaitse alla võetud maade kaitse all olek on jätkuvalt põhjendatud. Loomulikult, loodust peame kaitsma ja maaomanikule peame seda kompenseerima, aga me peame leidma tasakaalu riigi võimaluste vahel maaomanikele neid kompensatsioone maksta.

Kui mu mälu alt ei vea, siis tegelikult eelmisel aastal said tehtud sihtkaitsevööndi piirangu muudatused, millega riik tõstis hüvitisi metsamaa [kasutamise] piirangute eest.

Aitäh! Hea kolleeg Mart Maastik, me anname küsijale võimaluse ühe täpsustava küsimuse küsimiseks ja siis on ühel Riigikogu liikmel veel võimalus [esitada] lisaküsimus. Aga selleks, et kõik saaksid oma küsimusi küsida, liiguks ehk edasi. Ettepanek on teile, et liiguks edasi. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi kuuenda küsimuse juurde, mis on siseminister Lauri Läänemetsale. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on Siseministeeriumi kärped. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ega teema ei ole väga uus, aga vaatamata sellele jätkuvalt oluline. Kui valitsus pani eelmisel aastal kokku selle aasta eelarvet, siis tekkis küsimus, mis saab nende inimeste palkadest, kes töötavad Siseministeeriumi valitsemisalas, eelkõige politseinike, päästjate, piirivalvurite ja nii edasi palkadest. Siis oli kaks, mina isegi julgeksin öelda, konkureerivat arvamust. Üks tuli teilt, teine tuli peaministrilt. Peaminister ütles, et need palgad külmutatakse praegusel tasemel ja arvatavasti jätkub see kuni järgmiste valimisteni ehk 2027. aastani. Teie ütlesite, et külmutatakse jah, aga ainult üheks aastaks ehk aastaks 2024, ja siis räägime uuesti.

Nüüd on aasta 2024 jõudnud juba nii kaugele, et varsti on pool aastat möödas, pannakse kokku lisaeelarvet. Minu küsimus on see, mida need inimesed – politseinikud, päästjad, piirivalvurid – peaksid siis lähiajal ootama. Vaadates seda olukorda, mis meil praegu eelarvega on ja kus kogu aeg kärbitakse, kus räägitakse sellest, mis on eelarveaugud ja kust raha võtta, mitte kuidas palkasid tõsta, on küsimus väga lihtne: kas pigem vastab tõele peaministri sõnum, mis anti eelmisel aastal, et aastani 2027 nende inimeste palgad jäävadki samale tasemele, või on teil neile mingisugune natuke optimistlikum sõnum?

Aitäh, lugupeetud küsija! Mul on hea meel, et iga kord, kui ma infotunnis käin, jätkame me traditsiooni, et saame teiega siin saalis mõtteid vahetada kõigi ees.

Palkade teema on minu arvates väga oluline. Küsimus ei ole ainult riigieelarve kulus, vaid selles, et inimesed peavad tegema päris palju tööd. Ja [küsimus ei ole] mitte ainult nende inimeste palgas, vaid tegelikult kõigis Eesti inimestes, kes ühel hetkel võivad vajada hädas abi. See on väga oluline, et abi tuleks kiiresti, see oleks professionaalne, et inimene oleks puhanud, teeks õigeid otsuseid, tegutseks kiirelt ja päästaks elusid. Ma arvan, et see on meie kõigi huvides, et need inimesed oleksid olemas ja mitteülekoormatud ning [et neid ei oleks] liiga vähe.

Tõesti, palkade teemast on varasemalt räägitud. Peaminister mu kõrval täpsustas, et tema pole pikaajalist palkade külmutamist [ette pannud], ja ka minu teada me pole kokku leppinud selles, et me need palgad pikaks perioodiks külmutame.

Tõsi on see, et keerulisi valikuid peab tegema hakkama. Ma kindlasti lähen eelarveläbirääkimistele, kui see võimalus avaneb, ettepanekuga, et perspektiivis me peame rääkima sellest, et riigitöötajatel – [nende hulgas] on ka politseinikud, päästjad, häirekeskuse töötajad, lisaks õpetajad – peab palk tõusma. Me ei saa seda igaveseks seisma jätta. Taotluse olen Rahandusministeeriumile edastanud, aga küsimus ei ole ainult soovis, vaid küsimus on riigieelarve võimalustes. Me peame aru saama, et seni, kuni miljard eurot on riigieelarvest puudu, on ülikeeruline palgatõuse teha. Need tuleb teha laenurahast, aga see ei ole väga mõistlik.

Meil tuleb kombineerida kahte valikut. Me peame kindlasti veel kärpima ja riigieelarves kokku hoidma. Kärped tulevad, küsimus on lihtsalt selles, millistest teenustest me oleme nõus loobuma. Seda arutelu on meil ühiskonnas vaja. Kindlasti on väga palju selliseid asju, mida ei ole mõistlik – rauhti! – üleväljakärpega teha, see on minu seisukoht. Teine küsimus on selles, et siis jääb ikka raha puudu. See tähendab maksumuudatusi, ka need tulevad kindlasti, ja küsimus on, kes panustama peab, kas keskklass ja vaesemad inimesed või need inimesed, kes on jõukamad ja kellel on selleks võimalus. Mina isiklikult arvan seda viimast. See võimaldab lõpuks teha päästjatele, politseinikele, häirekeskuse töötajatele, õpetajatele ja meditsiinitöötajatele palgatõusu.

Ehk siis kui olla vastu sellele, et riigieelarvet tehakse korda, siis tegelikult ollakse vastu ka sellele, et oleks võimalik palgatõusu teha. Mina kutsun ka parlamendis kõiki debatile, mitte lihtsalt [ütlema], et ei, me ei tee mingeid maksumuudatusi, vaid hoopis [arutlema], kes tulevikus maksma peavad.

Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma pean ütlema, et Keskerakonna fraktsioon, ma arvan, kindlasti ühineb selle mõttega, et meil võiks olla selline maksusüsteem, kus jõukamad inimesed maksavad solidaarselt rohkem kui vaesed inimesed. Siit ka minu ettepanek teile. Praegu on tõepoolest eelarve puudujääk päris korralik, aga meil on võimalus seda kohe poole miljardi võrra väiksemaks teha. Ka praegu on meil maksusüsteem, mis teatud mõttes ongi progressiivse tulumaksu süsteem. Rahvas on kutsunud seda maksuküüruks. Ja me teame, et Reformierakonna kinnisidee on maksuküür ära kaotada. Me teame ka, et sotsiaaldemokraadid on tegelikult selle vastu. Selle vastu on ka paljud analüütikud ja kas või endine Reformierakonna esimees ja endine peaminister Andrus Ansip, kes ütles, et tema maksuküüru võib-olla ei toeta, aga praegustes oludes me võiksime tegelikult ära kannatada isegi kaks maksuküüru, kui vaja oleks.

Äkki teeksime siis niimoodi, et loobume sellest Reformierakonna kinnisideest, teie lepite selle valitsuses omavahel kokku, ja siis on meil defitsiiti või puudujääki pool miljardit vähem. Äkki siis saame tõsta politseinikel, päästjatel, piirivalvuritel ja nii edasi palku ja õpetajatel rohkem kui 1,7%?

Aitäh, austatud küsija! Lugupeetud parlamendiliikmed! Ma teen ühe täpsustuse. Maksuküüru [kaotamise] hind eelarves on esimesel aastal 500 miljonit eurot ja järgnevatel aastatel 250 miljonit eurot. Kui me räägime palkadest, siis see on sisuliselt püsiraha, mis mööda eelarveaastaid jookseb. Ehk siis me peame rääkima 250 miljonist, mis [maksuküüru kaotamise ärajätmisest] saada on. Jah, see on üks variant, mida saab teha ja mis pakub eelarve olukorrale leevendust. Me kindlasti oleme hea meelega nõus seda arutama.

Teie õnnetuseks ja minu õnnetuseks on siin üks aga. See astmeline tulumaks, mida, ma saan aru, ka Keskerakond toetab lisaks sotsiaaldemokraatidele, eeldab maksuküüru kaotamist senisel kujul. Ja see on ka kulu ja miinus riigieelarvele. Mõnes mõttes, nagu ma olen öelnud, on maksuküüru kaotamise positiivne külg võib-olla see, et me valmistame ette olukorda, kus astmelise tulumaksu kehtestamine Eestis ei ole mitte kulu, vaid tulu riigieelarvesse, ja tegelikult me suurendame oluliselt rohkem astmelise tulumaksu tuleku [võimalust]. Nii et see on kaalumise koht, mismoodi seda teha.

Mis puudutab üldse kogu maksupoliitikat, siis meie seisukoht ei ole ju see, et jõukamad inimesed peavad panustama selle pärast, et keegi on nende peale pahane. Kui me vaatame jõukuse jagunemist Eestis, jõukuse jagunemise ebavõrdsust, siis [me näeme, et] me oleme Euroopas tagumises otsas. Seda ei hinnata heaks ei majandusloogikas ega riigi ühtsuse, tugevuse ja toimimise puhul, mitte üheski neist valdkondadest. Kui 10%‑le Eesti elanikest kuulub 59% varadest, siis see on päris hirmus olukord. Ja teistpidi, Eesti Panga statistika järgi kuulub pooltele Eesti elanikest ainult 7% varadest. Me oleme ikka väga ebavõrdne ühiskond. Jõukuse ebavõrdset jagunemist me näeme ka regionaalselt.

Seetõttu on kaitsepolitsei juba pidanud kirjutama oma aastaraamatus, et sotsiaal-majanduslikud probleemid on saanud Eesti julgeoleku probleemiks, sest inimesetel tekib meeleheide. Sa pingutad, käid hommikust õhtuni tööl, aga sinu palk on ikka madal ja sul ei ole kodukohas võimalik paremale tööle minna. Kui me nüüd neid lisamaksustame, siis see tekitab veel frustratsiooni. [Inimesed] pettuvad riigis ja on avatud kõigile manipulatsioonile, mida näiteks Venemaa võib nende peal ellu viia. Riigi roll on minu arvates tasakaalustada seda, kuidas ühiskonnas jõukus jaguneb, ja seda tehakse maksude kaudu. Me räägime, et me peame seda kõike nüüd tegema hakkama, sest see on mõistlik, see on majandus‑ ja rahanduspoliitiliselt ühiskonna toimimise mõttes lihtsalt mõistlik.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Ma lõpetan meie tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Küsimus on olukorra kohta riigis. Ma tõesti loodan, et te teate, mis olukord riigis on, hoolimata sellest, et te olete siin nii vähe kohal viibinud. Isegi teie koalitsioonikaaslased, valitsuse liikmed ei suutnud teid pikalt tabada, et arutada riigieelarvet ja sellega seonduvalt mõtestada Eesti inimeste elu ja hakkamasaamist järgmisel aastal riigieelarve valguses. No ma saan aru, et te käisite ja käite jätkuvalt otsimas seda välismaa onu – ma vähemalt loodan, et käisite –, kelle käest eelarvesse raha juurde saada, sest teie valitsuse ajal on riigi kulutused olnud meeletud. Valitsemiskulud üha tõusevad, raha voolab kõiksuguste abipakettide näol riigist välja ja maksumaksjal ja ettevõtjatel on hing juba üsna kinni. Te viite jäärapäiselt ellu ka oma ideoloogilist rohepööret, mis viimsegi raha ettevõtjate taskust ära võtab. Tõsi küll, vähesed, teile lähedal seisvad ettevõtted ja suurärimehed, eriti muidugi energeetikud, kosuvad jõudsalt meie kõigi arvel. See on tõesti tõsi. Aga ülejäänud, nagu te olete juba öelnud, peavadki suurte ideede nimel kas [äri] lõpetama või vaatama, kuidas teisiti ellu jääda.

Te võite ju öelda, et me pole kunagi elanud paremini kui nüüd – jäägu see teie arvamuseks –, kuid inimeste igapäevamured tuleviku pärast aina kasvavad ja lahendusi teil neile pakkuda ei ole. Aga ega see teid vist eriti ei morjenda ega huvita ka, sest teie eesmärk on välismaa onude abiga maanduda kusagile pehmele, kõrgele kohale. Vaadaku siis Eesti rahvas ise, kuidas ellu jääb.

Aga kõige suurem mure, mida rahva hulgas ringi käies ja rahvaga rääkides [olen kuulnud], on see, kas sõda tuleb, tegelikult enam mitte kas, vaid millal. Eesti on ette valmistamata, meil ei ole eriti vahendeid, millega vastu panna, kui idanaaber otsustab meid sõjaliselt rünnata, ja ta teeb seda. Seda näitas ka ülbe piiripoide eemaldamine, mida omakorda, näpp suus, vaatas pealt meie olematu piirivalve – selle ärakaotamisel on Reformierakonna ja kõigi nende teiste suurerakondade rasvased näpujäljed, kes on 30 aasta jooksul suurema osa ajast võimul olnud.

Ja nüüd ma küsin otse, mis on teie plaan, kui Venemaa peaks ründama Eestit, no ütleme, näiteks augustis, mis statistiliselt on sõdade algamise aeg. Mis saab Eestist, mis saab Eesti rahvast, kuhu varjuda, mida teha, kuhu minna, kuidas hakkama saada?

Teie aeg!

Teie kindlasti siia ei jää, sest teil on põhjus Eestimaa tolm kiirelt jalgadelt pühkida. Teie peate jooksma elu eest, aga mida teil eestlastele pakkuda on?

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Seda õelust, mis teie seest tuleb, on küll raske millegi muuga võrrelda. Ärge hirmutage Eesti inimesi niimoodi. Minu meelest see ei ole kuidagi kohane. Teil oli nii palju igasuguseid väiteid seal. Mina olen olnud kogu aeg Eestis. Jah, meil on koalitsioonipartnerid olnud eemal. Ja muideks, me tegime COVID‑i ajal eelarvet täiesti telefoni teel ja arvuti vahendusel, ka see on võimalik. Ärge muretsege valitsuse pärast. Meie saime lisaeelarve otsused eile tehtud. Me arutasime need põhjalikult läbi, kaalusime neid põhjalikult, kuna tegemist on raskete otsustega, aga Eesti jaoks oluliste otsustega – loomulikult see aeg tulebki võtta.

Mina erinevalt teist ei usu, et raha tuleb välismaa onu käest. Mina tean, et raha tuleb maksumaksja taskust, ja see on see raha, mis valitsusel on kasutada kõikide nende asjade jaoks, mida me teeme. Tasuta tervishoid, tasuta haridus, tasuta kõrgharidus, kõik teenused, sisejulgeolek – kõik see maksab raha ja see raha tuleb maksumaksja taskust.

Tõesti, me paneme riigikaitsesse 3% sisemajanduse kogutoodangust, isegi natuke rohkem, 3,2% SKT‑st, sellepärast et see on [vajalik] julgeolekuolukorras, kus me hetkel oleme. Me teeme seda selle jaoks, et just nimelt see sõda siia ei jõuaks. Meil on meie enda kaitse, meil on meie liitlaste väed, siin kohapeal on nii Ameerika, Prantsuse kui ka Suurbritannia sõdurid. Me rajame harjutusväljasid selleks, et saaks valmistuda ja et meil ei läheks neid asju vaja. Te ütlesite, et oma inimestele enam justkui midagi ei ole. Jah, me oleme poliitiliselt öelnud, et 0,25% SKT‑st võiks minna Ukrainale sõjalise abina, aga see tähendab, et 99,75% SKT‑st jääb endiselt Eesti inimestele. Kui teised Euroopa riigid või liitlased, kes on praegu Ukraina selja taga, teeksid sama ja annaksid vähemalt 0,25% ulatuses sõjalist abi Ukrainale, siis see tähendaks, et Ukraina saaks selle sõja võita. Ja kui Ukraina sõja võidab, ei pea keegi muretsema, kes on järgmine, sellepärast et Venemaa on saanud vastu nina. Me peame muretsema siis, kui sõja võidab Venemaa.

Helle-Moonika Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Rahateemal jätkame. Lugesite ette, mis kõik vajab raha, aga me teame, et ei saa valmistuda sõjaks, Eesti kaitsmiseks, teha rohepööret ja ehitada Rail Balticut samal ajal. Ajal, kui te igapäevaselt ju halate, et raha ei ole. Rail Balticu teema käis siit juba korra läbi. Me kuulsime reibast tõdemust, et Rail Baltic on väga hea projekt. Aga tegelikult ei ole. Näiteks Priit Humal on kirjutanud väga põhjapaneva artikli, kus ta ütleb, et praegu on viimane võimalus tunnistada Euroopa Liidule, et me ei suuda Rail Balticut ehitada, õigemini selle ehitamise kohustust täita. Rail Balticu eelarve ületab Euroopa Liidu rahalised võimalused. Lisaks on selle maksumus, mis algse prognoosi järgi oli 2,4 miljardit eurot, kasvanud 30,7 miljardile. Ka seda algset peeti juba liiga kalliks, aga Siim Kallas surus selle projekti Euroopas läbi. Seda nimetati tookord raha koju toomise projektiks ehk välismaa onu projektiks, selleks ilustati tasuvusanalüüse ja loodeti, et saab Euroopa Liidu raha eest teatud ettevõtteid nuumata. Rahvale presenteeriti seda kui midagi eriliselt head ja ilusat.

Tegelikkuses me aga teame, et tasuvusanalüüse tehakse selleks, et need garanteeriks, et me ei võta endale üle jõu käivaid kohustusi. Nüüdseks on kõigile selge, et kellegi Rail Balticuga seotud unistused tähendavad äärmiselt negatiivset mõju nii Eesti majandusele, konkurentsi‑ kui ka kaitsevõimele. Vähesed muuseas teavad, et Siim Kallase algatusel ei loodud Eestile mitte rahalaeva, vaid võeti Eestile hoopis kohustus ehitada Rail Baltic valmis aastaks 2030, ükskõik kui kalliks see ka ei läheks. Ehk välismaa onult tõesti selleks raha ei tule. Ühel hetkel on see järjekordselt üle jõu käiv koorem meie maksumaksja õlgadel. Ja isegi kui maksustada lisaks autodele, kinnisvarale, hingamisele ja söömisele ka habemed, kiilaspead, ahjud, tapeedid ja peeglid, nagu ajaloost teada on, ei jõua me seda ikkagi ära finantseerida.

Mis plaan teil sellega on? Äkki peaks nüüd ikkagi Euroopa Liidus oma mõjuvõimu – te väidate, et teil on väga suur mõjuvõim seal …

Aitäh!

… kasutama selleks, et selgitada neile, et see projekt tuleks tegelikult peatada.

Aitäh! Nii nagu ma enne ka väitsin ja vastasin, Rail Balticu ehitamine on ka julgeolekuküsimus, praegu rohkem kui kunagi varem. Varasemalt hinnati seda projekti ainult põhja-lõuna ühenduse poolest: inimesed saavad siis liikuda, meil on Euroopaga ühendus ja saavad liikuda kaubad. Tänaseks on aga selge, et see on ka militaarse mobiilsuse lahendus selle jaoks, et ka abi saaks Rail Balticu teel meieni jõuda. 

Jah, 80% Rail Balticu rahastusest tuleb Euroopa Liidu vahenditest ja see läheb tõepoolest Eesti ettevõtjate töösse. Taristuehitajad saavad märkimisväärselt tööd, sellega seoses saavad tööd ka kõikvõimalikud lisateenused. See [raha] tuleb Eesti majandusse tagasi. 

Nüüd, meil on olnud Läti ja Leedu peaministriga kohtumised, kus me oleme Rail Balticut arutanud. Tähtis on see, et Läti ehitab Rail Balticut mõlemas suunas: nii põhja suunas, meie poole kui ka lõuna suunas, Leedu poole. Ja tähtis on see, et me eelarvetesse ära mahume. Hea uudis on see, et me oleme teinud erinevaid hankeid ja tõepoolest suur osa Rail Balticu trassist läheb ehitusse juba sellel aastal. Hea uudis on ka see, et hangetes on läinud paljud asjad odavamaks, kui me alguses arvasime. Kuna ehitusturul on keerulised ajad, siis on ka hinnad tulnud alla, mis on positiivne.

Mina küsin vastu, miks te tahate, et meil oleks raudtee ainult ida suunal. Me näeme, et ida suunast ei tule mitte midagi head. Meie partnerid on põhjas, lõunas ja läänes. Raudteeühendust Euroopaga ei ole meil vaja mitte ainult kaupade vedamiseks, mitte ainult inimeste liikumiseks, vaid seda on vaja ka meie julgeoleku tagamiseks, sest tegemist on ka militaarse mobiilsuse projektiga. Kui vaadata, kuidas abi saab meieni jõuda, siis raudtee on just raskete masinate jaoks ülioluline.

Nii et Rail Balticu rajamisega me läheme edasi. Täna on selle nurgakivi panek, need asjad on graafikus ja liiguvad edasi.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Kaja Kallas! Kolleeg Moonika Helmele te ütlesite, et kuidas on temas nii palju õelust. Aga teie juhitud valitsus, teie enda valitsus [on teinud] otsuseid, millega te olete viinud Eesti inimesed vaesusesse. Te olete kehtestanud üksikisikutele üha uusi ja üha karmimaid makse. Te eelistate teise riigi kodanikke oma riigi kodanikele, teete teistele soodustusi, aga oma kodanikke vaid maksustate. Te ei seisa Eesti inimeste eest, te vaenate neid, te teete neile terrorit, [näiteks] tegite vaktsiinidega. Ise ajate samas Venemaaga äri, täpsemalt öeldes oma abikaasa kaudu, teie investeerite. Te teete ainult halba.

Tulen nüüd tagasi selle juurde, kuidas te märkisite, justkui Moonika Helmes on nii palju õelust. Kas kõike seda halba, mida te olete Eesti inimestele teinud, nimetate teie siis tõesti headuseks?

Okei, te tõesti konkureerite omavahel, et kumb on õelam. Kui teid kuulata, [siis tundub, et] praegu vist teie juhite selles võitluses. Nii palju kurjust ühte-kahte minutisse ära mahutada – selle ees muidugi müts maha.

Mina olen andnud vande siin Riigikogu ees, et tõotan jääda ustavaks põhiseaduslikule korrale ja teenida eesti rahvast. Ja seda me teeme. Me teeme väga palju otsuseid selle jaoks, et Eestis oleks elu parem. Jah, me kanname valitsemisvastutust väga keerulisel ajal, olukorras, kus üks kriis on ajanud teist taga, olukorras, kus me oleme teie valitsuselt saanud päranduseks eelarve, kus oli ette nähtud 10%‑line puudujääk. Tuli küll 5,5%, kuid see on siiski meeletu eelarve puudujääk, mille me päranduseks saime. Seda ma olen [püüdnud] algusest peale raskete kärbete ja kokkuhoiukohtadega paremasse korda saada. Ja tõepoolest, see ei aita, kui [ainult] kärpeid teha, vaid tuleb teha ka maksumuudatusi, küsida inimestelt suuremat panust olukorras, kus me peame investeerima julgeolekusse rohkem, kui me oleme seda kunagi varem teinud. Me investeerime julgeolekusse 3,2% SKT‑st, tõepoolest [parandame] õhukaitset ja soetame kõiki selliseid asju, mida on vaja.

(Saalis räägitakse.) Hetkel sekkun. Head kolleegid! Me oleme vaikimisi kokku leppinud selles, et ilma juhataja loata pildistamine on lubatud, välja arvatud juhul, kui keegi Riigikogu liikmetest teeb tõepoolest sellekohase märkuse, et ta ei soovi, et pildistataks. Sellisel juhul me oleme nõus erandi tegema. See on meie üldine põhimõtteline kokkulepe. Kui teie soov on, et ei pildistataks, siis ma annan ühele kolleegile selle üle, et on tõesti palve infotunni jooksul mitte pildistada. (Saalis räägitakse.) Üks hetk! Peaminister, te võite hetke istuda. Palun mikrofon Helle-Moonika Helmele!

Aitäh, hea eesistuja! Ma kuulasin väga tähelepanelikult, mida proua peaminister rääkis, ja ma ei vaata kogu aeg selja taha, aga kui korraks vaatasin, siis nägin, et sealt ülevalt üks tütarlaps filmis juba väga pikalt suunaga siia alla. Vot seesama tütarlaps, kes seal üleval on, filmis [ja kaamera oli suunatud] alla Kert Kingo laua peale. Kuna ta on ka praegu seal üleval, siis ma esitan sõna otseses mõttes nõude, et see, mida ta filmis, ei tohi mitte kusagil mitte kunagi avalikuks saada, ükskõik mida ta filmis, ükskõik mida ta sinna peale sai.

Head kolleegid! Kordan veel kord seda põhimõtet. Tõepoolest, kui me loeme normi, siis [me näeme, et] üldnorm on see, et filmida ja pildistada lubatakse juhataja loal, aga me oleme ikkagi vaikides kokku leppinud tavas, et me peame olema valmis selleks, et meid pildistatakse ja filmitakse. Siin käib väga palju külalisi, kelle jaoks oleks arusaamatu, kui me oleks äkki loonud mingi barjääri, et siin pildistada või filmida ei tohi. Aga veel kord, kui ikkagi Riigikogu liige seda tõesti soovib mis iganes põhjusel, siis mina juhatajana olen valmis seda palvet täitma, et mingi perioodi jooksul ei filmita ega ka pildistata. Lepime kokku, mul on palve kolleegile üleval, et need tehtud fotod ei jõuaks sotsiaalmeediasse ega avalikku inforuumi.

Aga nüüd, head kolleegid, kui peaminister lubab, siis ma loen selle küsimuse käsitluse lõpetatuks. Peaksime minema järgmise küsimuse juurde, mis on Helir-Valdor Seederilt, aga Helir-Valdor Seeder siiralt vabandab, et ettenägematute asjaolude tõttu ei ole tal kahjuks võimalik praegu saalis viibida ja seda küsimust esitada.

Läheme järgmise küsija juurde, kes on Aleksandr Tšaplõgin, ja küsimus on peaminister Kaja Kallasele. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te räägite siin pidevalt ligi 2 miljardist eurost, mida riik kavatseb sel aastal investeerida. See peaks teie sõnul aitama kaasa majanduskasvule. Selgitage palun täpsemalt, kui palju ja kuhu te kavatsete investeerida ning millist mõju protsentides nendelt investeeringutelt oodatakse.

Oleks ma teadnud, et peab võtma kaasa terve nimekirja, riigieelarve, mille te ise 2023. aasta detsembris vastu võtsite … Seal on kirjas investeeringud, see, kuhu 1,9 miljardit eurot investeeringuid läheb. Mälu järgi ma võin öelda, et riigikaitseinvesteeringud on muidugi väga suured, siis on meil taristuehitusse suured investeeringud, energiatõhususse ja võrkudesse on ka suured investeeringud. Ma nüüd lihtsalt peast meenutan, aga riigieelarves on kõik need asjad kirjas.

Meil ei ole praegu riigieelarve arutelu, vaid me hakkame arutama – teie siin ka – negatiivset lisaeelarvet. See tähendab seda, et 2024. aastal, kuna meie majanduse olukord on olnud kehvem, me peame tegema keset eelarveaastat negatiivse lisaeelarve. Me peame kulusid kokku tõmbama, mitte kulutama nii palju, kui me oleme planeerinud, selleks et eelarvepositsiooni 175 miljoni euro ulatuses parandada, et eelarve puudujääk mahuks 3,3% sisse.

Aga investeeringuid, jah, me oleme läbi aastate palju teinud ja hetkel on need tõesti rekordsuured. Need tulevad Eesti majandusse tagasi, need annavad ettevõtjatele tööd. Hea meel on tõdeda, et majanduses hakkavad näitajad paremaks minema. Meil on positiivsed näitajad, mis puudutavad inimeste palgatõusu. Meil on positiivsed näitajad, mis puudutavad euribori ehk laenuintresse, mis on allapoole tulemas. Meil on väga positiivsed näitajad, mis puudutavad energiat ehk nii kütust kui ka elektrit. Nende hinnad on sama madalal, kui need olid kaks või kaks ja pool aastat tagasi. Ja see kõik aitab meie majandusel toimida, see kõik aitab tegelikult ettevõtjatel ajutiste raskustega toime tulla.

Mida me veel omalt poolt teeme, et ettevõtjaid toetada? Me aitame neil leida uusi turge, avada uksi uutele turgudele, et investeeringud ei oleks nii tihedalt seotud ainult Põhjamaade majandusega, sest kui kõik munad on ühes korvis ja sel ühel turul läheb halvasti, nagu praegu Põhjamaade majandusel ja eelkõige Rootsi, Soome kinnisvaraturul läheb, siis on sellel kohe efekt ka meie majandusele, meie puidusektorile. Selleks, et see efekt ei oleks nii suur, peab olema erinevaid partnereid, ja neid me aitame [leida].

Aleksandr Tšaplõgin, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Riigi investeeringud oli määratud minu küsimuse [üheks] teemaks, teine teema on kaitsekulud. Ma küsin siis teise küsimuse. Te väidate, et maksutõusud, kulutuste kärped ja muud ebapopulaarsed otsused on seotud kaitsekulutuste kasvuga. Kindral Herem aga teatas, et tegelikult on sõjalised kulutused sel aastal kasvanud vaid 200 miljoni euro võrra, samas kui eelarve defitsiit ulatub 1,2 miljardini. Nii et süüdi pole mitte sõda, vaid valitsuse ebakompetentsus. Kes teist valetab? Ütelge palun.

Aitäh! Kõigepealt pean meelde tuletama, et siis, kui minust sai peaminister, sain ma päranduseks eelarve, kus oli ette nähtud 10% eelarve puudujääki. Reaalsuses tuli küll 5,5%, kuid siiski oli see puudujäägiga eelarve, mille me päranduseks saime. Te ütlesite, et vaid 200 miljonit. Teie jaoks on see vaid 200 miljonit, aga meie jaoks, kes me eelarvega päriselt tegeleme, on see üsna suur summa.

Kaitsekulu on sellel aastal 1,33 miljardit eurot ja aastatel 2024–2027 on 5,6 miljardit eurot. Jah, riigi kulutused on kasvanud 4% SKT‑st ja suures plaanis võib selle 4% jagada neljaks: 1% on täiendav sotsiaaltoetuste tõus – seal on pensionitõus, ka peretoetused, mida te olete kõik toetanud; teine 1% on tervishoiuga seotud kulud; kolmas on riigikaitsekulud, mida on 1% juurde tulnud; ja neljas 1% on intressikulu, puhtalt intressikulu selle lünga täitmiseks, mida me katame laenuga. Kui me suudame vähendada riigi kulusid, siis me suudame automaatselt vähendada ka seda intressiprotsenti ja olukord läheb paremaks. Need on siis investeeringud. 

2022. aasta algusest on sõjalisse kaitsesse pandud juurde 450 miljonit eurot aastas. Need on need numbrid. Riik panustab riigikaitsesse üle 1,3 miljardi euro, nii et selles mõttes on need summad siiski suuremad. Need on summad, mida me eelarves näeme, mis me oleme riigi eelarvestrateegias ette näinud ja mida me riigikaitsesse paneme. Paraku peame panema veel.

Siinkohal ma tahan veel kord rõhutada, et praegu käivad Euroopa Parlamendi [valimiste] debatid ja ma kuulsin, et kõikide erakondade esindajad ütlevad, et riigikaitsesse peaks panema veelgi rohkem – 5%, 10% –, aga ei ütle selle võrrandi teist poolt ehk seda, kust see raha kokkuvõttes ikkagi võetakse. Seda peab tegema ainult valitsus, opositsioon saab rääkida mida iganes.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsija on Varro Vooglaid, küsimus on peaminister Kaja Kallasele. Palun, Varro Vooglaid!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma tegelikult ei uskunud, et me jõuame täna kümnenda küsimuseni ja ma saan küsida, seetõttu ma juba osaliselt pookisin oma küsimuse, mis oli samal teemal, kolmanda küsimuse lõppu. Aga jätkame siis sealt, kus enne pooleli jäime. 

Ma osutasin oma küsimust esitades, et Gruusia parlamendi spiiker Šalva Papuašvili reageeris väga valulikult sellele, et teie juhitud valitsuse välisminister Margus Tsahkna osales seal valitsusvastasel meeleavaldusel kihutuskõnega. Muuseas ütles ta, et mõned tegelased Balti riikide valitsustes on lasknud end oma retoorikast liiga palju kanda. Maailma mustvalgena kujutlemine viis nad seisu, kus igaüks, kes nende retoorikat ei kopeeri, muutub automaatselt vaenlaseks. Vaenlastega tuleks võidelda mis tahes kättesaadavate vahenditega ja diplomaatia asendatakse propagandaga. 

Papuašvili annab väga selgelt mõista, et Gruusia käsitleb Tsahkna ülesastumist sellel meeleavaldusel räige sekkumisena Gruusia siseasjadesse, ja sellega saab üksnes nõustuda. Nüüd, teie – ma vaatasin stenogrammist üle – ütlesite eelnevalt mulle vastates sedasi, tsiteerin: "Mina vaidleksin sellele vastu, et ühel meeleavaldusel osalemine on automaatselt riigi siseasjadesse sekkumine."

Aga mis jäi teil vastamata, kui ma küsimusi esitasin, oli küsimus, kas te kiidaksite sellisel juhul heaks ka selle, kui näiteks Ungari välisminister, Gruusia välisminister või mõne teise riigi välisminister tuleks opositsiooniparteide korraldatud meeleavaldusele Stenbocki maja ette avaldama meelt teie juhitud valitsuse vastu. Kas sellisel juhul te ütleksite: "Ei, ma ei leia, et see on kuidagi sekkumine Eesti siseasjadesse"? Te ei saa ju olla üheaegselt sellisel positsioonil, et teie valitsuse välisministri osalemine teise riigi valitsuse vastasel meeleavaldusel ei ole sekkumine siseasjadesse, [ja sellisel, et] vastupidine oleks. Kuidas sellega siis on?

Aitäh! No Marine Le Pen, väga euroskeptiline erakonna juht, on käinud teile toetust avaldamas. Minu teada oli internet kõigest sellest pilte täis, kuidas ta käis teile toetust avaldamas. Aga minu meelest [on nii, et] ütle mulle, kes on su sõbrad ja … Kuidas see ütlus oli?

Selge on see, et meil on käimas Euroopa Parlamendi valimised ja Euroopa Parlamendi valimistel on tegelikult valik, kas me oleme Euroopaga või oleme Euroopa vastu. Tõesti on väga paljud ka teie öeldud seisukohad [sellised], et Euroopa on midagi halba, Euroopa on midagi, millega tuleb võidelda. Ei, Euroopa ei ole midagi halba ega midagi sellist, millega tuleb võidelda.

Jah, nii Euroopa Liit kui ka NATO on meie julgeoleku alused. Gruusia tahab sõnades ka olla Euroopa Liidu liige ja meie oleme neid igatpidi toetanud. Me oleme neid sellel teel toetanud, veennud ka teisi, et Gruusia saaks kandidaatriigi staatuse. Aga see tähendab seda, et tal on ka terve rida kohustusi, täpselt nii, nagu oli meil, kui me Euroopa Liiduga ühinesime. Oli terve rida reforme, mis me pidime tegema ja mida me tegimegi. Need puudutavad õigusriiki, need puudutavad korruptsioonist vabanemist, need puudutavad sõnavabadust. Need on asjad, mida Euroopa Liit nõuab ka Gruusia käest, nii nagu ta nõudis Eesti käest. Nad on need lubadused andnud ja [nüüd] Gruusia rahvas väljendab pahameelt, sest Gruusia valitsus tirib Gruusiat teises suunas.

Loomulikult on Gruusia inimestel õigus valida endale valitsus, kes neile sobib. See on demokraatia ja nemad ise otsustavad, mis need käigud on. Aga kui valitsus justkui ütleb üht, aga teeb teist, siis Gruusia inimesed peavad aru saama sellest, et nende valitsuse käigud viivad neid tegelikult Euroopast eemale, viivad eemale sellest, kuhu Gruusia inimesed on üldiselt pürginud. Gruusias on minu teada väga kõrge toetus Euroopa Liidule ja soov Euroopa Liiduga ühineda, aga sellised sammud tõepoolest viivad sellest kaugemale.

Täpsustav küsimus, Varro Vooglaid, palun!

Lugupeetud peaminister! Lähen nüüd kolmandale katsele ja kordan küsimust, sest te ei vastanud sellele küsimusele. Kas teie kiidaksite heaks ka selle, kui opositsiooni korraldatud meeleavaldusele, mis on suunatud teie juhitud valitsuse vastu, tuleksid kohale kolmandate riikide välisministrid, võtaksid seal sõna ja kihutaksid inimesi üles kukutama teie juhitud valitsust? See on see, mida teie valitsuse välisminister Tsahkna tegi Thbilisis. See käitumine rikub kõige elementaarsemaid rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia printsiipe, mille hulka kuulub see printsiip, et teise riigi siseasjadesse ei sekkuta.

Me võime siin opositsioonis olla väga kriitilised erinevate eelnõude suhtes, mida teie juhitud valitsus rammib parlamendist läbi, aga ma ütleksin alati, et ühegi teise riigi valitsuse esindajad ei [tohiks] tulla meie valitsuse vastu siia meelt avaldama. See lihtsalt ei ole vastuvõetav. Saate aru, see on printsipiaalne küsimus. Te ei ole siiani vastanud, et kui te kiidate heaks Tsahkna sellise käitumise Gruusias, siis kas te kiidaksite heaks ka Gruusia välisministri, Ungari välisministri või ükskõik mis teise riigi välisministri samasuguse tegevuse Eestis teie valitsuse suunal. Olgugi et ma tean, et näiteks Ungari välisminister mitte kunagi mitte midagi sellist ei teeks. Kui me kohtusime temaga Budapestis, siis ta ütles: "Kui üks meie diplomaatidest kuidagipidi osaleb mingitel poliitilistel demonstratsioonidel asukohariigis, saab ta päevapealt kinga, sest siin ei ole mingisugust mänguruumi, me ei tolereeri seda." 

Räägime nüüd sellest, et te mainisite, et Marine Le Pen käis meile toetust avaldamas. Esiteks on see täiesti kohatu näide, Marine Le Pen ei ole kunagi olnud Prantsuse valitsuse esindaja. Teiseks, ta ei ole osalenud siin ühelgi poliitilisel meeleavaldusel, nii et see ei puutu mitte kuidagi asjasse.

Ja lõpetuseks, ma ei saa üleüldse siiani aru, mis on selle Gruusia seaduse probleem. Ameerika Ühendriikides kehtib Foreign Agents Registration Act, mille kohaselt organisatsioonid, mis saavad välismaalt rahastust, peavad ennast justiitsministeeriumis registreerima. Sisuliselt täpselt samasugune seadus. Miks USA‑s võib sellise seaduse teha, aga Gruusias ei või? Kuidas see on Euroopa Liidu põhimõtetega vastuolus?

Aitäh! Mina ei pea kiitma midagi heaks. Selles mõttes, et meil on arvamus‑ ja sõnavabadus ja ma ei kontrolli kedagi [ega näiteks seda], kes on praegu siin maja ees meeleavaldusel. Keegi ei küsi minu käest mingit luba ja ei peagi küsima. See on vaba riik, käivad meeleavaldusel, kes käivad. Kui [need ministrid] tahavad tulla, siis tulevad.

Ma arvan, et see on väga huvitav, mida teie Ungari välisministriga ikkagi rääkisite, et näed, kui diplomaadid osaleksid sellistel meeleavaldustel … Vaadates teie muiet praegu, olen ma jumala kindel, et need olid geiparaadid, millest te rääkisite. Kui diplomaadid osaleksid nendel meeleavaldustel, saaksid nad kohe kinga. Ma usun, et Ungaris see tõepoolest niimoodi on, just sellel põhjusel, et seal on vaated, mis teie omadega väga hästi kattuvad. Kas see on siis demokraatlikule riigile kohane? Ma ei tea, mulle tundub, et ei ole, sest see on tegelikult täpselt samamoodi arvamusvabaduse ja koosolekutel osalemise vabaduse piiramine. Aga minu käest keegi mingit heakskiitu ei küsi sellisele osalemisele.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Ma arvasin, et te ei üllata mind enam millegagi, aga teie rumalus on ikkagi üllatav. Te ei saa aru sellest, mis tähendab olla valitsuse liige ja osaleda mingitel meeleavaldustel. Te ei saa aru sellest, mis tähendab olla kusagil akrediteeritud diplomaat ja osaleda mingitel meeleavaldustel. See on täiesti erinev sellest, mida üks kodanik, kes ei ole oma [riigi] valitsuse esindaja või kes ei ole akrediteeritud teise riiki diplomaadina, võib endale lubada. Kas te olete diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni lugenud? Kas te teate, missugused kohustused riigid selle konventsiooniga ühinedes võtavad? Kas te teate, missugused kohustused ja piirangud diplomaadid ja riikide ametlikud esindajad endale selle konventsiooniga seoses võtavad? 

Paistab, et teil ei ole sellest õrna aimugi ja sellepärast te ajate meile siin mingit uskumatult rumalat juttu sellest, kuidas igaüks teeb, nagu tahab. No kui igaüks teeb, nagu tahab, siis lõppude lõpuks ei ole üldse mingisuguseid reegleid, piiranguid ega seadusi. Seda me näeme muidugi ka siin Riigikogus, selles "minu valitsuses", mida te endale lubate: kõikidest seadustest, kõikidest kontrollimehhanismidest, kõikidest tavadest üle sõitmine. Ja praegu me saame aru, et ka rahvusvahelistes suhetes siiani kehtinud reeglistik on teie jaoks jalge alla tallamiseks. Või saan ma millestki valesti aru?

No mina suutsin teid üllatada, aga teie oma solvangutega mind muidugi absoluutselt ei üllata. Selles mõttes, et see on täiesti tavapärane. Ma saan väga hästi aru, mis vahe on diplomaadil ja [tavakodanikul]. Välisminister on antud juhul ka poliitik. Diplomaadid on muidugi suursaadikud. Aga hetkel on olukord, kus Gruusia inimesed tahavad, et Gruusia liiguks Euroopa Liidu teel. Ja Gruusia … (Saalis räägitakse.) Ärge karjuge vahele! (Juhataja helistab kella.)

Palun vaikust, Mart Helme.

Kas te suudate ennast taltsutada?

Mart Helme, palun lubame peaministril vastata. Kordamööda.

Jaa, nii. Kuhu ma jäin? Gruusia inimesed on tegelikult soovinud, et valik oleks Euroopa Liit, Euroopa Liidu suunas liikumine, ja Gruusia valitsus veab Gruusia rahvast ja riiki sellest valikust eemale. See on põhjus, miks seal toimuvad meeleavaldused. See on põhjus, miks me oleme erinevate diplomaatiliste kanalite kaudu Gruusiale teada andnud, et sellised valikud toovad kaasa tagajärjed ka Gruusia inimestele. On arutatud erinevaid samme, mis puudutavad seda, et Euroopaga seotud privileeg ära võtta. Sellel kõigel on efekt ja mõju Gruusia inimestele. Euroopa Liiduga liitumine tähendab alati reforme, tähendab seda, et hinnatakse samu väärtushinnanguid ja kõike seda.

Ma saan aru, et te ei soovi mind kuulata, aga siis ongi hea meel tõdeda, et see on sellel suvel viimane infotund, kus ma olen. Nii et teiega oli väga tore.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise ja koos sellega ka tänase infotunni, kuna kohe-kohe on saalikutsung. Aitäh, peaminister! Aitäh, siseminister! Aitäh, rahandusminister! Tuleb saalikutsung. Head kolleegid, me peame seda aega austama. Aitäh!