Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 15. töönädala neljapäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerunud 41 Riigikogu liiget, puudub 60. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõnesoove ei ole.

Liigume tänase päevakorraga edasi. Üks tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse [arutelu] ettekandjatest on muutunud. Sirli Männiksaare asemel teeb ettekande kaitsetööstusettevõtte DefSecIntel Solutions asutaja ja tegevjuht Jaanus Tamm. Asume tänase päevakorra juurde.

Täna on meil päevakorras üks punkt, see on majanduskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas tõsta tootlikkust Eesti majanduses?" arutelu. Lühidalt tutvustan teile ka tänast arutelu korda. Vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 153 määras juhatus majanduskomisjoni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas tõsta tootlikkust Eesti majanduses?" arutamiseks järgmise korra. Kõigepealt on majanduskomisjoni liikme Priit Lombi ettekanne kuni 15 minutit, küsimuste-vastuste jaoks on ette nähtud 20 minutit. Sellele järgneb konkurentsivõime ekspertkogu liikme ja Eesti Panga asepresidendi Ülo Kaasiku ettekanne, selle pikkus on kuni 30 minutit ja küsimused-vastused on kuni 40 minutit. Kolmandaks on kaitsetööstusettevõtte DefSecIntel Solutions asutaja ja tegevjuhi Jaanus Tamme ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada ühe küsimuse. Seejärel avame läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta.

Asume nüüd tänase arutelu juurde. Ma palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu majanduskomisjoni liikme Priit Lombi. Palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Head huvilised! Mul on hea meel tõdeda, et peale ligi poole aasta pikkust pingutust saame täna Riigikogu suures saalis arutleda olulise tähtsusega riikliku küsimuse vormis teemal "Kuidas tõsta tootlikkust Eesti majanduses?". Majandusteemalised OTRK‑d on siin saalis seni olnud pigem erakonnapoliitilised. See on üsna loogiline ja ei saa pahaks panna, kui need toob siia saali aruteluks üks konkreetne fraktsioon. Aga tegelikult saame me ju kõik aru, et majanduse elujõud, innovaatilisus ja kestlikkus ei ole kunagi olnud ega ole ka tulevikus ühe ilmavaate ruulimise ega teistest üle rullimise [küsimus].

Mul isiklikult oli konkurentsivõime ekspertkogu kokkukutsumisel kolm suurt lootust. Esimene oli loodetavasti meie kõigi ühine mure majanduse käekäigu pärast ja [see on ka põhjus], miks sellesse raportisse [tasus] kõigi meie aega ühiselt panustada. Aga selle kõrval oli ka [lootus] Riigikogu rolli suurendada, et see protsesse sisuliselt eest veaks, mitte ei taanduks vaid seadusandlikku rolli. Viimaks eeskuju küsimus. Möönan, et [praegune] Riigikogu koosseis ei ole väga paljudes valdkondades olnud väärikas eeskuju. Aga majandusplaane on peale majanduskomisjoni [algatust] tulnud nii ministeeriumist, erakondadelt kui ka ettevõtjate ühendustelt. See on hea. Vabandan, et meie oma pisut kauem aega võttis, seda põhjusel, et see pole ühe inimese või asutuse unistuste nimekiri, vaid selles on väga paljude inimeste väga sisuline panus.

Ma olen Riigikogu majanduskomisjoni nimel, aga loodan, et [saan olla] ka kõigi teiste Riigikogu saadikute nimel tänulik ekspertkogu liikmetele Kadri Männasoole Tallinna Tehnikaülikoolist, Priit Vahterile Tartu Ülikoolist, Uku Varblasele Arenguseire Keskusest ning Ülo Kaasikule Eesti Pangast ja neis asutustes ka kõikidele nende kolleegidele, kes on aidanud mahukat materjali sisustada ning seda näidete, statistika ja soovitustega illustreerida. Samuti olen tänulik teistele partneritele ning ettevõtjate ühendustele, kes on andnud sisendi, teinud kriitikat ja olnud nõudlikud.

Napist ajaraamist tulenevalt leppisime juba eos kokku, et eesmärk ei saa olla kõikehõlmav analüüs, vaid pigem püütakse olukorrale anda hinnang kas valminud või juba töös olevaid analüüse kasutades, ja veelgi olulisem, neid omavahel lõimides. Tänase OTRK on majanduskomisjon üles ehitanud selliselt, et lisaks raporti sisule ja järeldustele saame peegelduse ka kaitsetööstusettevõtte DefSecIntel Solutions asutajalt ja tegevjuhilt Jaanus Tammelt.

Konkurentsivõime ei ole eesmärk iseenesest, vaid vahend jätkusuutliku kasvu [tagamiseks] ja elatustaseme parandamiseks. Majanduspoliitika lõppeesmärk ei ole parim majandus, vaid eesmärk on saavutada inimeste heaolu laiapõhjaline paranemine. Meil pole väga suurt [võimalust] muuta globaalset majanduskliimat ja ammugi mitte oma geograafilist asukohta, mis mõlemad avaldavad meie konkurentsivõimele olulist mõju. Aga me peame poliitika kujundajatena oskama ja julgema mõjutada senisest märkimisväärselt rohkem ärikeskkonda, füüsilist taristut, valdkondlikku spetsialiseerumist ning teadmisi ja talente, millel kõigel on konkurentsivõimele väga suur mõju.

Konkurentsivõime küsimus on seda teravam, et mitmed viimastel aastakümnetel edu toonud tegurid, nagu odav tööjõud ja energia ning ligipääs soodsale Vene ja Valgevene toorainele, on ammendunud. Lisame siia ebasoodsad ja ettearvamatust suurendanud sündmused: koroonakriis ja sellega seotud tarneprobleemid, sõda Ukrainas ning süvenev geopoliitiline polariseerumine, energia hindade hüpe ja sellele järgnenud kiire üldine hinnatõus, mis sundis omakorda keskpanku kiiresti rahapoliitikat karmistama ja intresse tõstma. Ettevaates lisab kindlasti täiendavaid väljakutseid kliimariskide ohjamiseks rakendatav rohepööre. 

Eestit kui väikese ja avatud majandusega riiki on need sündmused palju mõjutanud. Geopoliitiliste pingete tõus, mis on avaldanud negatiivset mõju rahvusvahelisele kaubandusele, on muutnud tähtsamaks majandusliku sõltumatuse ja varustuskindlusega seotud eesmärke. Sellest tulenevalt on eriti lääneriikide majanduspoliitika muutunud palju enam sekkuvaks. 1980. aastatest kuni eelmise kümnendi keskpaigani oli lääneriikide majanduspoliitikas, eriti tööstuspoliitikas, kesksel kohal majanduse nii-öelda raamtingimuste tugevdamine, näiteks hästi toimiv õigussüsteem, turutõrgete vähendamine, turgude paindliku toimimise tagamine ja üldise haridustaseme tõusu saavutamine, kuid pärast seda on majanduspoliitika meetmed muutunud sihitumaks. Näiteks ollakse varasemast enam valmis subsideerima teatud majandusharusid, tegema sihitud maksusoodustusi ja andma konkreetsetele ettevõtetele riigiabi. Riigiabi andmisel on viimastel aastatel rakendatud leebemat korda, mis on mitmeti soosinud eelkõige suuremate eelarve võimalustega riike, ja see süveneb. Meie arvamus end ise korraldavast majandusest ei ole enam ammu päris asjakohane.

Eesti riigil ja majandusel on kindlasti endiselt palju tugevaid külgi ja konkurentsieeliseid, mida tuleks hoida ja kindlustada. Eestis on haritud ja nutikad inimesed, tugev õigusraamistik ja tõhus äriseadustik, samuti paindlik tööturg. Me oleme juba maailmas kuulsad digiriigina ja oma IKT-sektori poolest. Teisalt koorub erinevaid konkurentsivõime edetabeleid ning nendes toodud tegureid Eesti ettevõtjate ja ekspertide hinnangutega võrreldes välja mitmeid kitsaskohti, millele tähelepanu pöörates võiks Eesti ettevõtete ja majanduse konkurentsivõimet parandada.

Ekspertkogu töö esimene sisend oli Tartu Ülikooli teadlaste raport, milles analüüsiti majandusarengu ettepanekuid ning eri osapoolte poliitikasoovitusi, mida viimastel aastatel tehtud on. Rõhuasetus – need said selles töös enim tähelepanu – oli põhikoolijärgse kutsehariduse konkurentsivõimetusel, majanduse regionaalpoliitilisel vaatel ja selle potentsiaali vähesel kasutamisel, energiamahuka tööstuse kasvatamisel, taastuvenergia ambitsioonikamal laienemisel ning ametkondlikul, aga ka ressursside killustumisel. Kindlasti saab neid nimetada paradigmat muutvateks ideedeks, kuid lõpuks on tuleviku majanduspoliitikas vaja nii neid ideid, mida saab rakendada kohe ning mille mõju on kiire, kui ka neid, mis hakkavad mõju avaldama alles keskpikas plaanis.

Valminud raportis saab eelnimetatust ehk kõige vähem tähelepanu regionaalse majanduse potentsiaal, aga mitte seetõttu, et see poleks oluline, vaid seetõttu, nagu alustasin, et kriitilises ajaraamis oli võimalik pühenduda neile teemadele, mille kohta meie partnerasutustel on uurimistööd valminud või lõpusirgel. Regionaalpoliitika küsimusi ei pisenda uurijatest keegi, sest me kõik saame aru, et süvenevad regionaalsed erisused majanduslikus aktiivsuses, tööhõives, töö iseloomus ja sissetulekutes pärsivad pikaajalist majanduse arengut.

Niinimetatud suured vaalad [ehk murekohad] ekspertgrupi analüüsis jagunevad viieks: kvalifitseeritud tööjõu küsimus, Eesti ettevõtete digitaliseerituse ja automatiseerituse tase ning majanduse ressursitootlikkuse mure, liigse bürokraatia ning prioriteetide ja poliitika vähese selguse küsimus, kapitali hinna märkimisväärne erinevus teistest Euroopa Liidu riikidest ning rohepöörde läbiviimisega kaasneda võiv täiendav kulude kasv.

Enamasti on kohtumistel ettevõtjatega kostnud mure kvalifitseeritud tööjõu leidmise pärast. Analüüsist tuli välja, et Eestis on oskuste ja töö ebakõla teiste riikidega võrreldes küllaltki suur, seega on meil võimalus töötajaid paremini kasutada. Olgu üheks näiteks kõrgharidusega müügitöö tegijad. See töö eeldab kindlasti [teatud] isikuomadusi ja ettevalmistust, aga enamasti mitte kolme aastat kõrgkoolis. Liialt tihti [on õpitud] veel täiesti suvalisel erialal.

Tööjõupoliitikas saab esile tuua ka olemasoleva tööjõu võimestamise näiteks kutseõppe rakenduslikkuse suurendamise abil, aga ka tehisintellekti abi julgema kasutamise kaudu oskuste omandamisel nii koolides kui ka ettevõtetes. Uuringud on näidanud, et tehisarupõhised lahendused saavad aidata vähem kogenud ja madalama oskuste tasemega töötajaid teistele järele jõudmisel.

Kui me tööjõudu paremini ei rakenda ega ka võimesta – mõlemad peaksid olema meie esimesed valikud –, siis on meil võimalus kaasata välistööjõudu. Olgu meil siis rohkem tarkust, et mõelda, kuidas kaasatav välistööjõud saaks meie kohalike töötajate oskusi täiendada, mitte neid asendada.

Eesti ettevõtete digitaliseerituse ja automatiseerituse tase on kahjuks suhteliselt madal. Erinevad uuringud viitavad, et sellealased soodustused aitaksid märkimisväärselt tõsta ettevõtete tootlikkust. Automatiseerimine tõstab Eesti ettevõtete tootlikkust keskmiselt 22%. Kuid kui sellega käivad kaasas ka organisatsioonilised uuendused, juhtimiskvaliteedi [parandamine], andmeanalüüsi võimekus, parem ärimudel ja organisatsiooni innovatsioon, on tootlikkuse võit ligi kaks korda kõrgem ehk 38%.

Mul ei ole olnud ettevõtlusvaldkonnas vist ühtki kohtumist, kus ei oleks puudutatud bürokraatiat. Kindlasti on osa sellest seotud avaliku sektori suhtelise aeglusega. Aga selle kõrval saaks kokkuhoid tulla moraalselt aegunud infokohustuste kaotamisest, samuti andmekorje ja andmetöötluse automatiseerimisest. Märkimisväärselt targem oleks ka struktuurivahendite kasutuse ühtlasem jaotus ajas, mitte [nii, nagu on] näiteks korterelamute soojustamise toetamise meetme maht: ühel aastal on toetusmeetmesse eraldatud 80 miljonit eurot ja juba järgmisel aastal null.

Meie ettevõtete rahastamine on kallim kui enamikus Euroopa Liidu riikides. See on seotud nõrga konkurentsiga pangandusturul ja sellega, et enamik laenudest on ujuva intressiga, ning ettevõtjatel, eriti väljaspool pealinna regiooni, on raskusi sobiva laenutagatise leidmisega. Saaksime teha omalt poolt kiiresti samme, et laenu ühest pangast teise viimine oleks lihtsam ja odavam, pikemas vaates luua eri regioonidesse ka riiklikke garantiisid. 

Kliimaeesmärkide täitmisele suunatud majanduspoliitiliste meetmetega kaasnevad Eesti majandusele nii tulud kui ka kulud. Kuigi analüüs näitab, et taastuvenergia keskmine omahind hakkab kasvama, kui toodetud taastuvenergia mahu osakaal ületab Baltimaades umbes kolmveerandi tarbimise mahust, on taastuvenergiaarendused ja välisühendused siiski võidujooksu küsimus. Võimalik, et tulu on suurem, kui oleme energeetikas ja taristu rajamises kiiremad, aga kõige hullem on meie senine hirm otsuste tegemise või tegemata jätmise ees. Seda, et aastakümnete pärast osutuvad tänased otsused tagantjärele vaadates parimateks, ei saa sada protsenti lubada, aga kõige halvem on see, kui otsustajad ei julge teha taastuvenergia rakendamise kiirendamiseks ühtegi otsust.

Ekspertkogu ja nende abiliste kokku pandud raport saab veel viimast lihvi ja on trükivalmis loodetavasti järgmisel kuul. See dokument, aga ka Tartu Ülikooli teadlaste esialgne sisend peaksid olema iga otsustaja ja kindlasti ka iga otsuse ettevalmistaja alusmaterjal, et veenduda, et liigume õiges suunas. Samuti peame me oleme valmis konkurentsivõimest julgemalt rääkima ka siis, kui majandus on taas tõusule pöördunud, sest nagu ma [alguses mainisin], see aeg, kus majandus on justkui midagi, mis korraldab end ise, on kõigi kriiside valguses lõplikult läbi saanud. 

Sissejuhatavad mõtted on teile edasi antud. Aitäh kuulamast! Loodan, et meil on Ülo Kaasikule ja Jaanus Tammele nende ettekannete ja arutluste järel ühiselt suurel hulgal küsimusi ning peegeldusi. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on küsimusi. Kõigepealt Mario Kadastik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Aitäh ettekande eest! Olen täiesti nõus, et meie majanduses [tuleb teha] struktuurne muudatus, et liikuda odava sisendressursi ja odava tööjõu juurest rohkem targa tööjõu ja kõrge lisandväärtusega ekspordi suunas. Selles kontekstis tahan küsida teie arvamust. Tegelikult on Eesti olnud erinevate organisatsioonide liige – nagu Euroopa tuumauuringute keskus, kosmoseagentuur ja nii edasi – just nimelt sellel eesmärgil, et tõsta oma ettevõtete innovatsioonivõimekust, arendusvõimekust ja avada turge. Tegelikult tuleks praeguses turuolukorras sellise võimekuse loomisele mõnes mõttes just veelgi rohkem rõhku panna, sest meil on vaja tõmbekeskusi, et noored [töötaksid] sellistes innovaatilistes valdkondades ja et nad saaksid käia stažeerimas. Ütleme niimoodi, et ega Apple'isse või Google'isse ei saa kedagi saata, sest intellektuaalomand piirab. Aga sellistes suurtes teadusinnovatsioonikeskustes stažeerimine toob just intellektuaalomandi meile koju kätte ja me saame innovaatilist majandust järjest rohkem arendada. Kas te olete nõus, et sellised suured kesksused võiks olla hea meetod ekspordi võimestamiseks, just tark meetod?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult olen nõus. Hea küsija tõi välja paar üksikut näidet rahvusvahelise koostöö näidetest. Samal ajal on kindlasti kõige suurem võimalus, et õnnestuda ning aidata meie noortel ja haridussüsteemil sinna suunda liikuda, meie enda ressursside suurem väärindamine kohapeal, ja samamoodi ka see teema, mis puudutab jäätmete uuesti kasutusse võtmist. Eks need ole pisut maailmavaatelised eriarvamused, aga ma kindlasti ei vastusta sinu seisukohta. Kindlasti nõus.

Reili Rand, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Kõigepealt aitäh sissejuhatava ettekande eest ja veelgi suurem aitäh selle olulise teema tõstatamise eest! Ma usun, et me kõik ootame ka lõppraportit, juba lühiraportis on väga palju olulisi mõtteid. Aga minu küsimus tüürib sinna, et mis sinu hinnangul on esimene samm, mille meie siin seadusandlikus kogus võiksime tõsisemalt ette võtta ja mis aitaks Eesti konkurentsivõimet parandada.

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, tõepoolest on asju, mida on võimalik teha kiiresti ja kohe, ja asju, mida peab tegema keskpikas vaates, kuhu suunas me liigume. Kindlasti on olulised kõik need valdkonnad, mis on raportis välja toodud. Ühte teistest esile tõsta, et ainult sellega esimeses järjekorras tegeleda, justkui siis saaks kõik veel paremaks, ei ole päris aus. Sellegipoolest me peame kindlasti vaatama otsa eelarve võimalustele. Ma arvan, et seadusandliku kogu roll – see on ehk kõige lihtsam – on tegeleda bürokraatia vähendamise küsimusega, sest see on eelarveneutraalne, võiks isegi öelda, et eelarvepositiivne. Aga sealt edasi on kindlasti need teemad, mis puudutavad ka energeetika ja hariduse küsimusi, mis tegelikult, nagu ma ütlesin, igas ettevõtjate ümarlauas alati jutuks tulevad.

Kolleeg Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea ettekandja! Ettekandes sa mainisid korraks ka seda, et lisaks sellele, mis siin on välja toodud, tuleks meil võib-olla täpsemalt vaadata ja analüüsida regionaalse majanduse ja regionaalse ettevõtluse teemat. Jälle, ega raha ülearu ei ole. Kuidas praegused meetmed toimivad? Kas Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid võiks selleks kasutada? Kuidas kohalikke omavalitsusi stimuleerida? Mis sa arvad, kuidas sellega edasi võiks minna või kellega neid asju tuleks arutada?

Aitäh küsimuse eest! Jaa, kui ma tutvusin Tartu Ülikooli teadlaste esmase analüüsiga, siis ma täitsa imestasin, et minule südamelähedane regionaalpoliitika on nende ettekandes kesksel kohal. Meie partnerasutused Arenguseire Keskus, Eesti Pank, Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool ei ole võib-olla senimaani seda teemat lihtsalt väga palju fookusesse võtnud. Tegelikult tuli regionaalpoliitika välja ka kõikides muudes teemades: energeetika teema, bürokraatia vähendamise ja planeeringute kiirendamise puhul kohaliku omavalitsuse näitel. Ma arvan, et ühe laua taga istumine ja mõtete vahetamine natuke innustas neid seda teemat rohkem uurima ja andma sinna tulevikus ka sisulisi sissevaateid.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Kas see kogu arutas ka seda, et kas Eesti senises majanduspoliitikas ja maksupoliitikas on midagi sellist, mis praegu meie konkurentsivõimet kärbib või on sellele negatiivselt mõjunud? Kas selline analüüs oli või ei olnud?

Aitäh küsimuse eest! Ma vabandan, kui ma päris täpselt ei mõistnud, aga ma püüan kaugemalt [teemat] avada. Nagu ma ka päris alguses ütlesin, taotlus oli kindlasti liikuda sinna suunda, et see vaade ja analüüs oleks erakondade poliitika ülene, mistõttu ma pean ausalt üles tunnistama, et mitte laiskusest või vähesest huvist, vaid tegelikult täitsa teadlikult leppisime kokku, et ma selle protsessi kõrval iga päev ei seisa, seetõttu, et muidu hakkavad sealt paistma kellelgi kõrvad ja pärast saab see väga hea materjal poliitkonkurentide süüdistuse, justkui oleks keegi seda eest vedanud. Eks Ülo saab järgmises ettekandes avada, kuhu täpselt selle teemaga jõuti. Tõepoolest, päevatööst ja sellisest nägemusest saame kuulda juba järgmises ettekandes.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Viimasel ajal, ütleksin lausa, et viimastel päevadel on hakanud uuesti päevakorda tulema teema, et meie maapõuevarade rikkust tuleks kasutada meie arenguks, arenguhüppeks. Kas te olete nii majanduskomisjonis kui ka ekspertgruppidega pidanud arutelusid sellel teemal, kuidas oleks meil võimalik neid tulevikus kasutada?

Aitäh! Riigikogu majanduskomisjonil ei ole viimase aja vältel maapõueküsimusega tegelikult kuigi palju kokkupuudet olnud, sest majanduskomisjoni soov on olnud oodata ära reaalsed uuringud ja vastused nendel teemadel. Me oleme püüdnud oma arutelusid igal esmaspäeval ja teisipäeval sisustada mitte kõhutunde järgi ja poliitilise eriarvamusega, vaid pigem faktide ja uuringutega. Mis puudutab maapõuevarasid, siis hetkel on mitu protsessi töös, et teha uuringuid. Ma arvan, et Riigikogu majanduskomisjon võtab need kindlasti lauale.

Antud raport selles mõttes väga palju detailidesse ei lähe, küll aga on siiski juttu sellest, et me peaksime omaenda ressurssi, mida me siin kohapeal omame, ikkagi rohkem väärindama. See on olnud rohkem fookuses selle [küsimuse] valguses, et mil viisil vältida lihtsalt tooraine väljavedamist, ilma väärindamata eksportimist. Aga samal ajal on muidugi tähtis arutelu selle üle, kas on uusi ressursse, mille väärindamisele peaks mõtlema.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Hea kolleeg Jaak Aab juba puudutas regionaalteemat, mul on ka küsimus. Kui te arutasite majanduskomisjonis, et see [teema] tuleks riiklikult tähtsa küsimusena siia suurde saali tuua, kas te panite fookuse sellele, et analüüsida lähiregiooni ja ka kaugema regiooni häid praktikaid, mismoodi just regionaalvaatest saaks ettevõtlust täiendavalt toetada? Või see tuli töö käigus? Te viitasite, et see oli üks oluline teema kogu raportis.

Aitäh küsimuse eest! Veel kord selgitan nii palju, et töö hakkas pihta selliselt, et me andsime täiesti vabad käed Tartu Ülikooli teadlastele, kes vaatasid otsa viimaste aastate pöördumistele riigi poole. Mis seal salata, riik liiga tihti vastuseid ei anna, kui erinevad sektorid on ettepanekutega riigi poole pöördunud. Ja tegelikult seal oli regionaalpoliitika küsimus ühine osa. Ülo saab pärast täpsustada. Kuna sellele teemale, nagu ma ütlesin, pole meie uurimisasutused – uurimisasutused selle uurimuse mõistes, mitte mingis muus – ehk liialt palju tähelepanu pööranud, siis saab see teema lõppraportis pisut vähem käsitlust. Aga nagu ma ütlesin, ma loodan, et inimesed seal innustusid ja ehk saavad ekspertkogu liikmed kas Tartu Ülikoolis või Tallinna Tehnikaülikoolis mudida mõnesid oma nooremaid kolleege sel teemal rohkem uurimusi läbi viima ja seisukohti esitama.

Marek Reinaas, palun!

Aitäh! Eesti 200 majandus‑ ja kommunikatsiooniminister esitas valitsusele pika majandusplaani, mille järgi Eesti majandus peaks kahekordseks suurenema aastaks 2035, ja selles on konkurentsivõime üliolulisel kohal. Selle plaaniga on juba kaasas ka konkreetseid tegevuskavasid. Ma küsin sedamoodi: kas majanduskomisjonis arutelul olnud konkurentsivõime küsimus kõlab kenasti kokku selle plaaniga, mille majandusminister valitsusse viis, ja kuidas te hindate seda?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, tõesti, peale meie algatust hakkas majandusplaane tulema nagu oavarrest, mille üle on päris siiralt hea meel. Kõik võtsid nõuks [sellesse teemasse] sisse vaadata. Ma ei taha olla Tiit Riisalo majandusplaani aadressil kriitiline, kuigi ma olen selle kohta mõned kriitilised märkused teinud, eriti selle poole kohta, mis puudutab jätkusuutlikkust ja sotsiaalset vastutust majandusküsimuses. Ma usun, et meie aruanne annab sellele pisut rohkem sisu. Aga need ei välista kindlasti teineteist. Lõpuks on meie töögrupi tehtud raporti mõte ju see, et need otsused, mis tehakse – ükskõik, kas see on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majandusplaan või tööandjate tehtud majandussoovitused –, saaksid päriselt tugineda teaduslikele arvutustele ja arutustele, et need plaanid ei muutuks lihtsalt loosungiteks ega näeks välja kui soovide nimekiri, vaid et need saaksid tugineda ikkagi sisulisele materjalile.

Ma hirmutan teid juba ette, et see materjal, mis juunikuus lõpuks valmib ja kindlasti ka laiemale avalikkusele jagatakse – tänane [arutelu] on seotud sellega, et meie enda töögraafik lihtsalt ei võimalda seda juunikuus enam siin arutada –, on enam kui 130 lehekülge pikk. See võiks olla kõikide otsustajate ja otsuste ettevalmistajate laua peal, et nad saaksid sellest lähtuda. Ja kindlasti saab ka Tiit Riisalo selle materjali majanduskomisjoni käest kenasti kätte.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt on mul väga hea meel paluda siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks konkurentsivõime ekspertkogu liige ja Eesti Panga asepresident Ülo Kaasik. Palun! Ettekande pikkus on kuni 30 minutit.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Head saalis viibijad ja veebi teel ülekande jälgijad! Lubage mul kõigepealt tänada eelkõige Riigikogu majanduskomisjoni ja selle endist esimeest Priit Lompi, kes siin äsja rääkis, algatuse eest kutsuda eelmise aasta lõpu poole kokku ekspertkogu.

Meil paluti analüüsida Eesti majanduse konkurentsivõimet ja tulevikuväljavaadet ning pakkuda ideid selle parandamiseks. Priit juba käis tegelikult üsnagi põhjalikult üle selle olukorra, kus me oleme, ja miks see teema on olnud aktuaalne. Olgu veel kord öeldud, et konkurentsivõime ekspertkogusse oli kaasatud neli institutsiooni. Nii-öelda esindusnäod olid Kadri Männasoo, Priit Vahter, Uku Varblane ja mina ise, aga tegelikult on seal taustal veel terve hulk kolleege, kelle kaasabil see raport valmib.

Tõesti pean vabandama, et meie jaoks jäi see ajaraam ikkagi kaunis ahtakeseks, kuna selle kõrvalt, et kõik need inimesed pidid iga päev oma tavapäraseid ülesandeid täitma, püüdsime me pingutada ka selle nimel, et see raport saaks valmida. [Ekspertkogu liikmed] leidsid aega, et koos käia, arutada, vaielda, diskuteerida, mis need erinevad teemad võiksid olla, mida me kajastame, kus on meie võimekus ja nii edasi. Aga jah, me ei ole veel jõudnud seda päris korrektseks viimistleda.

Täna tahan üle käia soovitused ja järeldused, millele me oleme praeguseks jõudnud. Ma arvan, et lõppraportis need natukene muutuvad. Me püüame neid lihtsalt selgemaks [teha] ja paremini lahti kirjutada, aga oma olemuselt, ma usun, jäävad need samaks.

Kindlasti tahan tänada ka Riigikogu majanduskomisjoni tublisid töötajaid, kes on meid utsitanud ja tehniliselt aidanud. Ilma selleta me kindlasti nii kaugele ei oleks jõudnud.

Sissejuhatuseks veel: me püüdsime muidugi endale aru anda, et selleks, et olukorra tunnetus või arusaam, mis toimub, oleks võimalikult adekvaatne, [on vaja suhelda ettevõtjatega], ja me tegime kohtumise ettevõtete liitudega, et saada tunnetust, mis need probleemid on. Loomulikult oleme muudes foorumites samuti kohtunud, aga tegime nendega ka eraldi kohtumise, kus saime peegeldust, mis on kõige akuutsemad teemad, mis aitaks Eesti majanduse olukorda parandada.

Tahan rõhutada üle ka selle, et kui me räägime konkurentsivõimest ehk sisuliselt Eesti majanduse pikaajalisest kasvust ja võimekusest kasvada, siis me kindlasti ei räägi mingisugusest lühiajalisest sprindist, vaid see on sporditerminoloogiat kasutades ikkagi päris pikk maraton, kus meil ei tasu kohe kiiresti jooksma panna, eriti veel mitte vales suunas, vaid tasub vaikselt tempot seada ja vaadata, et see oleks meile jõukohane. Teiselt poolt tuleks vaadata, et me oleksime hästi treenitud ja et me selle distantsi hästi kataksime.

Majanduse pikaajaline konkurentsivõime, nagu Priit juba rääkis, on meile võtmetähtsusega sellepärast, et paljud riigi pikaajalised plaanid on seadnud eesmärgi, et meie inimeste elatustase jõuaks järele jõukamatele riikidele. Kui mõelda kas või riigi pikaajalisele strateegiale "Eesti 2035" või ka äsja majandusministeeriumi poolt välja käidud ideedele Eesti eesmärkide kohta, siis need kõik näevad ette, et me peaksime kasvama, saama rikkamaks, et meie sissetulekud kasvaksid, et kokkuvõttes Eesti inimeste elujärg läheks paremaks. Ma arvan, et majanduse ja majandusinimese poole pealt vaadatuna tundub see väga hea ja mõistlik eesmärk.

[Konkurentsivõime] küsimus, kuigi ma rõhutasin, et see on pikaajaline probleem, on meil praegu hästi teravalt üleval sellepärast, et meil on viimased paar aastat olnud majanduslangus. Võib-olla oleme viimastel kvartalitel saanud majandusest esimesi positiivseid märke, et olukord hakkab loodetavasti paremusele pöörduma. See ei tähenda, et langus oleks peatunud ja me kasvaksime, aga vähemalt esimesed optimismikiired juba vaikselt paistavad. [Languse] taga on kindlasti erinevad kriisid, mis on viimasel ajal nii Eestit kui ka tervet maailma tabanud. See algas COVID-i kriisiga, kus tarneahelad katkesid, millele järgnes energiakulude kasv, mis käis loomulikult kaasas Vene agressiooniga Ukrainas. Ja mis seal salata, Eestis on meil viimastel aastatel olnud kahjuks ka just see teema, et meie regioonis ka meie naabrite majandus ei kasva eriti kiiresti. Meie peamised kaubanduspartnerid on meie naabrid. Kõikidel riikidel on nad tihti naabrid, ka meil. Aga kui Põhjamaade majandusel läheb kehvemini, siis tähendab see automaatselt kahjuks ka meie ettevõtetele raskusi, kuna tavapärased turud, kuhu nad müüvad, ei ole enam nii heas seisus.

Kui vaadata globaalseid trende maailmas, siis [näeb] kindlasti mitmeid vastutuuli, mis teevad meie elu keerulisemaks. Teiselt poolt on muidugi ka võimalusi, millest peaks võib-olla kinni haarama, selleks et meie ettevõtetel oleks tulevikus olukord parem. Olgu see siis paljude riikide interventsionistlikum käitumine peale viimaseid kriise või olgu [põhjus] erinevate tarneahelate muutused COVID-i järgselt, aga järjest enam soovitakse tagada tarnekindlust. Loomulikult ka kliima soojenemine ja sellega kaasnev soov minna üle süsinikuneutraalsele majandusele tähendab ühelt poolt väga suuri investeeringuid. Teiselt poolt tähendab see muidugi võimalusi selles uues majandusharus paremini kaasa lüüa.

Kui vaadata Eesti majanduse hetkeseisu, siis tuleb tõdeda – nagu räägitud, kui majandus langeb, siis ka ettevõtetel on seis kehvem –, et me oleme näinud, et tööjõu tootlikkuse, ekspordi turuosa või mis iganes [muud] indikaatorid ei ole viimastel aastatel kahjuks mitte paranenud, vaid on teinud vähikäiku. See on tõstnud konkurentsivõime küsimuse aktuaalsemaks ja on üks põhjus, mille pärast konkurentsivõime on teravdatud tähelepanu alla võetud.

Mis on konkurentsivõime ja millised tegurid seda mõjutavad? Seal on lai palett tegureid. Ma arvan, et võib ütelda, et kõik erinevad eluvaldkonnad mingit otsa pidi toetavad seda või on seotud sellega, kuidas läheb Eesti majandusel ja milline on Eesti ettevõtete konkurentsivõime tervikuna. Paljud analüüsikeskused ja organisatsioonid maailmas on püüdnud neid hinnata. Selle slaidi peal on erinevad Maailma Majandusfoorumi välja toodud tegurid, mis võivad mõjutada nii Eesti konkurentsivõimet kui ka konkurentsivõimet laiemalt. (Näitab slaidi.) Siin on värvitud [need tegurid] punaseks või roheliseks selle järgi, kuidas need Eesti puhul välja paistavad.

Nagu juba kõlas, Eestil on kindlasti mitmeid eeliseid, mida tasuks hoida. Meil on olnud hea ettevõtluskeskkond, meil on maksusüsteem, mis on uuringute järgi väidetavasti maailma parim, meil on paindlik tööturg, meie IKT-sektor on väga agiilne ja kiirelt kasvanud. Laiemalt on IKT ja kogu digiriik kindlasti Eesti edulugu. Aga on kindlasti ka mitmeid tegureid, millega meil olukord nii hea ei ole, olgu selleks näiteks taristu. Tihti viidatakse uuringutes Eesti ühendustele teiste riikidega, laiemalt maailmaga. Sellest on palju räägitud, et Eestil on paraku küllaltki vähe transpordiühendusi. Oma geograafilist asukohta ja suurust me siiski muuta ei saa. Kuigi on asju, kus me peame pingutama, on ka asju, mille puhul me peame leppima, et isegi kui me väga palju pingutame, jääme me ilmselt ikkagi paljudele teistele riikidele alla.

Aga on ka asju, mida me kindlasti saame muuta, ja nendele me oleme püüdnud oma raportis rohkem keskenduda. Kui me võtsime erinevate edetabelite hinnangute kõrvale viimase aja analüüsid ja [tähelepanekud] kohtumistelt Eesti ettevõtete ja ekspertidega, siis hakkasid välja kooruma need teemad, mis selgelt väljendusid kui praegu Eesti kasvu takistavad tegurid. Ja kindlasti ka teemad, mis võivad Eestis olla kehvemad kui mujal, aga me tajusime selgelt, et meie eksperdigrupil ei ole kas teadmisi, et neid piisavalt hästi analüüsida, või meil ei ole aega ega ressurssi, et praegu nendega tegeleda. Me leppisime omavahel kokku, et püüame tegeleda teemadega, mille kohta meil on juba mingisugune analüüs olemas või pooleli või me näeme, et me jõuame kiiresti mingisuguse analüüsi teha. Nende teemade põhiselt oleme püüdnud seda raportit kokku panna.

Kindlasti ei maksa sellest raportist otsida kõiki võimalikke vastuseid. Võib-olla on meil jäänud kahe silma vahele midagi, mis on väga oluline, aga mida me oma oskuste ja teadmiste põhjal ei osanud arvesse võtta.

Teemad, mis välja joonistusid, on järgmised. Automatiseerimine ja digitaliseerimine. Peame tõdema ja on varasemaltki tõdetud, et see on väljakutse. Kuigi me oleme olnud IKT‑s väga edumeelne riik, on meil jätkuvalt probleem, et selle keskmine rakendamine ettevõtluses ja tööstuses on olnud pigem tagasihoidlik. Kindlasti haridus ja oskused. Eriti kiirel muutuval ajal ja digipöördeajastul on see hästi oluline teema, kuidas sealt rohkem välja pigistada. Rohepöördega seonduvad teemad, näiteks investeerimisvajadused või ka täiendavad kulud, mis sellega võivad kaasneda. Kindlasti laiem makromajanduse stabiilsus. Bürokraatia, mille [tõid] just ettevõtted väga tihti teemana esile. Ja ka see, et ettevõtete rahastamise hind kipub Eestis olema kõrgem, kui on paljudes teistes Euroopa Liidu riikides. Ka see võib olla teema, mis võib meie ettevõtteid takistada või muuta neid vähem konkurentsivõimeliseks võrreldes ettevõtetega mõnedes teistes riikides, kus tingimused on märgatavalt paremad. Loomulikult innovatsioon ning teadus- ja arendustegevus, sest see peaks olema A ja O selleks, et me saaksime teha targemat tööd, saaksime muutuda paremaks ja meie majandus muutuks tootlikumaks.

Järgnevalt püüan üle vaadata erinevad probleem- ja sõlmkohad, millele me rohkem tähelepanu pöörasime, ja välja tuua mõned soovitused, mis meil omavahel arutades sõelale jäid või analüüsist välja koorusid.

Kvalifitseeritud tööjõu nappust nimetatakse tihti peamiseks põhjuseks, miks ettevõtted ei investeeri tehnoloogiaarendusse või ei laienda oma tootmist. See, et meil on ebapiisavalt vaba tööjõudu, et teha uusi investeeringuid, on tihti meile suureks probleemiks. (Näitab slaidi.) Sellel joonisel on toodud, kui palju on hõivatuid Eestis võrreldes teiste riikidega, ja sealt paistab välja, et tegelikult on meil tööealises elanikkonnas hõivatuid juba päris palju, eriti kui me võrdleme teiste riikidega. See viitab sellele, et meil on vähe vaba ressurssi. 

Me mõtlesime, mida sellises olukorras soovitada ja mis aitaks meil seda probleemi lahendada. Olgem ausad, lihtsaid lahendusi siin ei ole. Küll aga tõdesime, et meil on kolm alternatiivset suunda, kuidas võiks seda lahendada: olemasoleva tööjõu parem rakendamine, olemasoleva tööjõu tootlikkuse tõstmine või väljastpoolt täiendava tööjõu sissetoomine. Me ekspertkogus leidsime, et meil ei ole põhjust ise valikut teha ja ütelda, mis saab ja mida on mõistlik teha või mitte. Aga kindlasti ei ole need valikud lihtsad. Näiteks olemasoleva tööjõu parem rakendamine võib tähendada seda, et me peame kas pensioniiga tõstma või vanemapuhkust vähendama. Hoolduskohustus võib olla teema, mis takistab paljusid inimesi tööturul maksimaalselt panustamast, ja nii edasi. Peaksime siis nendele teemadele otsa vaatama. Tööjõu tootlikkuse tõstmine on pikas vaates väga vajalik, aga lühiajaliselt on seda kindlasti väga keeruline teha.

Välistööjõu kaasamine tundub tihti hästi lihtne valik, aga me tõdesime, et välistööjõu kaasamisel peaks lähtuma pigem sellest, et see peaks kohalikku tööjõudu täiendama, mitte asendama. Eesmärk peaks olema ikkagi see, et selle kaasamine tõstab Eesti töötajate keskmist tootlikkust. Lihtsustatult öeldes, kui me toome Eestisse palju väga vähe tootlikke, lihtsaid töötajaid, siis see keskmine ei saa ju kuidagi tõusta. See võib pigem isegi langeda.

Nii näiteks soovitatakse Tartu Ülikooli 2021. aasta RITA-rände uuringus reguleerida sisserännet kolmandatest riikidest punktisüsteemile toetudes. Selle kohaselt valitakse sisserändajaid nende oskuste – haridustase, töökogemus, keeleoskus – või muude kriteeriumide abil, mis võiks aidata kaasa sellele, et meil oleks parem valik. Ja kindlasti tasuks arvestada sellega, et rändega kaasnevad ka kulud, mitte ainult tulud. Kui me välistööjõudu sisse toome, siis tuleb arvestada riigi suutlikkusega pakkuda sisserändajatele avalikke teenuseid ning ka vajalikku lõimumistuge. Võib-olla tasuks analüüsida ka juba olemasolevaid kogemusi sellega, millised kulud milliste ränderühmadega kaasnevad.

Tööstuses, kus king on konkurentsivõime mõttes viimasel ajal kõige rohkem pitsitanud, on paljude ettevõtjate hinnangul kõige suurem probleem eelkõige inseneride puudus. Sellest tuleneb meie üldisem soovitus, et kindlasti tuleks sellele rohkem tähelepanu pöörata ja rohkem pingutada selle nimel, et õpetada Eestis välja senisest rohkem insenere ja kaaluda ka võimalusi, kuidas infotehnoloogia ja inseneriõppe teemasid rohkem koos käsitleda või õpetada. Loomulikult tuleb mõelda ka selle peale, kuidas neid paremini tööstuses rakendada. 

Teine teema, mis analüüsist välja tuli ja mis haakub eelmisega, on tööjõu, töö ja oskuste päris suur ebakõla. Ehk siis inimesed töötavad töökohtadel, kus nende haridustase on liiga kõrge, või vastupidi, kus nende haridustase on liiga madal. Kui võrrelda Eestit teiste riikidega, siis paistab silma, et Eestis on see ebakõla suurem kui paljudes teistes riikides. Mida see võib tähendada? Lihtsalt seda, et selle tõttu võib olla ka tootlikkus meil madalam.

Sellega seonduvalt on meil erinevaid soovitusi. Ühelt poolt võiks kaaluda kõrghariduse osaliselt tasuliseks muutmist, et seeläbi toetada ja soodustada tudengite teadlikumaid valikuid ja tõsta kõrghariduse tulevikukindlust. Tasuks mõelda selle peale, kuidas toetada ülikoole, et nad rohkem koostööd teeksid, et seeläbi mastaabisäästu saada. Kindlasti üks teema, mis on juba pikalt üleval olnud, aga ei ole kuidagi lahenenud, on see, kuidas tööandjad ja koolitusasutused paremini koostööd teeksid, et töötajate erialane välja- ja ümberõpe ning ka kutseõppe praktika oleks parem. Seal on kindlasti olukorra parandamiseks ruumi.

Kuivõrd see analüüs näitab, et Eestis on tööjõu voolavus keskeltläbi suurem kui Euroopa Liidus – Eestis on keskmine töötaja oma töökohal umbes kaks aastat vähem, kui on Euroopa Liidus –, siis see võib tähendada seda, et töökohal õpitu ja [saadud] kogemus ning sellest tulenev kasu tootlikkusele võib olla väiksem. Võib-olla tasub mõelda, kas sellele tähelepanu pööramisest annaks õppida. Äkki annaks sealt leida varjatud ressurssi, kuidas Eesti töötajate tootlikkust parandada.

Tulen järgmise probleemi juurde. Meie tõdemus on, et ettevõtete digitaliseerituse tase on madal ning ka tehisaru rakendamine on jätkuvalt suhteliselt algusjärgus või teevad seda vaid väga vähesed. Lihtne oleks soovitada, et me peaksime kuidagi toetama seda, et ettevõtted võiksid ennast rohkem digitaliseerida. Tartu Ülikool on seda analüüsinud [ja leidnud], et kui ettevõtetes on automatiseerimist rakendatud, on see suurendanud tootlikkust keskmiselt 22%. Aga ma arvan, et veelgi olulisem on see, et kui automatiseerimisega on käinud kaasas ka erinevad organisatsioonilised uuendused, siis on see [kasv] olnud peaaegu kaks korda suurem: ettevõtete tootlikkus on olnud ligi 40% kõrgem. Meie soovitus ongi selline, et kui me plaanime riigi poolt ettevõtteid toetada, et nad digitaliseerimise ja automatiseerimise poolega rohkem tegeleksid, siis ei peaks kitsalt vaatama seda, kas nad on digitaliseeritud või mingi tehnoloogilise rakendustarkvara tootmisprotsessis kasutusele võtnud, vaid et see [toetus] kataks tervikuna ka juhtimiskvaliteeti, seda, kuidas andmeid paremini ära kasutada, kuidas tehisaru rakendada ja kuidas organisatsioonis laiemalt innovatsiooni teha.

Tulen rohepöörde juurde. Meie tõdemus oli, et rohepöörde läbiviimine eeldab mahukaid investeeringuid, mahukaid muutusi ja sellega võib kaasneda ka märkimisväärne kulude tõus. Seetõttu meie esimene soovitus on see, et kui riik ja ka Riigikogu arutavad, kuidas Euroopa Liidu kliimaeesmärke täita, siis tasuks pöörata suuremat tähelepanu sellele, milline on nende meetmetega seotud kulu ja tulu majandusele, ning võtta seda arvesse tegevuste järjestamisel ja ajastamisel, et me teeksime otsused analüüsi põhjal, mitte nii, et enne teeme otsused ja alles siis analüüsime, milline on mõju. See järjestus peaks olema loogiline.

Üks analüüs raportis puudutab seda, milline oleks tarbijale võimalikult soodne elektri hind, kuna siin on palju diskuteeritud taastuvelektri tootmise eesmärkide üle. Meie analüüs näitas, et taastuvenergia keskmine omahind hakkab kasvama, kui päikesest ja tuulest toodetud taastuvenergia mahu osakaal ületab 60–80% tarbimise mahust. Seda seetõttu, et kui meil on tootmismahud väga kõrged, siis teatud hetkedel kasvab vajadus tootmist piirata, sellepärast et tarbimist ei ole piisavalt vastu panna, et seda [elektrit] ära tarbida. Võib-olla seda probleemi ei oleks, kui me teaks, et me saame alati, kui me liiga palju toodame, [elektrit] lihtsalt eksportida, sest nõudlus on väljaspool olemas. See ütleb seda, et meil on väga kasulik omada välisühendusi ja kindlasti tuleks jätkata nende arendamist. Ühes meie taustaanalüüsis soovitatakse kaaluda seda, kas tasuks mõelda enda ühendamisele Rootsiga.

Teine tõdemus on see, et kui me siin piirkonnas seda teeme ja kõik meie ümberkaudsed riigid, kellega me ühise turu moodustame, tõstavad samamoodi oma tuule- ja päikeseparkide arvu väga kõrgele, siis jääb meil kõigil [elektrit] üle ja kokkuvõttes võime sattuda väga halba tasakaalupunkti, kus me toodame tühja. Seda tasuks kindlasti vältida. Meie soovitus on koordineerida oma taastuvelektri tootmise eesmärke vähemalt Läti, Leedu ja Soomega. Kui me teame, mis plaanid teistel on, siis me saame sättida oma plaanid selliselt, et me lõpuks ilmaasjata raha ei kasutaks. Siin joonisel on toodud erinevad stsenaariumid, mille puhul me püüdsime läbi analüüsida, kui suured võiksid kulud olla, kui me oleme liiga palju investeerinud. Need võivad ulatuda sadadesse miljonitesse, [jääda] 100 ja 200 miljoni euro vahele aastas.

Üks teema, mis on kindlasti oluline ja mis meile tihti silma hakkab, on Eesti majanduse madal ressursitootlikkus ja ka vähesed teadmised tehnoloogiamahuka äriga tegelemisest. Meie hinnangul tasub kindlasti edasi pingutada selle nimel, et eeltingimused rohelise ressursi väärindamiseks oleks loodud, ja ka mõelda selle peale, kuidas riik saaks ettevõtteid paremini toetada teadus‑ ja arendustegevuse riskide võtmisel. Teadus‑ ja arendustegevuse kulude poolest me küll ei ole Euroopa viimaste seas, aga me oleme esimestest ikkagi päris kaugel. Just ettevõtete endi panus on siin kindlasti teistega võrreldes väiksem. Tasuks mõelda erinevatele meetmetele, kuidas seda saaks parandada. 

Eriti viimasel ajal on probleemina kasvanud ka liigne bürokraatia ning stiimulite vähesus ettevõtluse arengu soodustamiseks. Kui küsida ettevõtjate käest, mis neid praegu takistab, siis on väga tihti [vastus see], et planeeringud võtavad kaua aega, on vaja teha palju erinevaid hinnanguid, sama infot peab väga paljudele riigiasutusele [korduvalt] andma ja aruandlust on palju. Mis veelgi hullem, kui me räägime süsinikuneutraalsele majandusele üleminekust, siis aruandluskoormus ilmselt mitte ei kahane, vaid kasvab.

Alati võib mõelda selle peale, et teeme veel korraliku analüüsi ja vaatame, kas meil on kõiki neid andmeid vaja ja nii edasi. Aga meie hinnangul, kuna aruandlust on juba piisavalt palju, tähendab täiendavate auditite ja analüüside tegemine veel suurema ressursi kulutamist bürokraatia peale. Äkki see ei olegi enam lahendus. Pigem on meil tunnetus, et ametnike motivatsiooni peaks kuidagi parandama, et ametnikel endil oleks selleks ajend ja nad saaksid aru, et tuleks kiirendada ja lihtsustada riigiasutuste tööd ja suhtlust klientidega ning vähendada aruandlust. Kindlasti on järgmine küsimus, et mis siis täpselt tegema peab. Tuleb tunnistada, et siin tuleks natuke veel põhjalikumalt läbi mõelda, mis need motivatsioonitegurid võiksid olla, on see töötasu või mingi muu asi. Aga vähemalt selles suunas peaksime mõtlema.

Teine teema on kindlasti kohalike omavalitsuste motivatsioon ettevõtluse arendamisel ja ettevõtlusega tegelemisel. Jäi mulje, et väga tihti, kui suur ettevõtmine läheb ühte kohalikku omavalitsusse, võivad sellega kohalikule omavalitsusele kaasneda suuremad kulud, mitte suuremad tulud. On arusaadav, et selle pärast ei pruugi kohalikel omavalitsustel olla väga suurt motivatsiooni selle teemaga tegeleda. Kindlasti võiks mõelda, kuidas kohalike omavalitsuste stiimuleid suurendada, et neil oleks rohkem huvi ettevõtlust edendada ja arendada. Kindlasti neid võimalusi on.

Ettevõtluse rahastamise hind. (Näitab slaidi.) See graafik ilmestab hästi, milline on Euroopas keskmine rahastamise hind ettevõtetele. Siin on näha pangalaenude, uute laenude intressimäär ja see, millised need on Eestis. Me oleme selgelt üle Euroopa Liidu keskmise, me oleme intressimäärade poolest tegelikult seal ülemises servas. Tundub, et see on Balti riikide ülene teema, kuna meil kõigil kipuvad olema pigem kõrged intressid. Kui vaadata rohkem erinevaid küsitlusi, siis tuleb välja, et ettevõtted tihti kurdavad, et neil ei ole piisavalt käendusi või tagatisi, et laenu saada. Kindlasti annaks seda olukorda parandada.

Lugupeetud ettekandja, kas soovite lisaaega? 

Mul üks minut läheks üle küll.

Ma annan kohe kolm minutit, siis me mahume kenasti raamidesse.

Suur tänu! Siin on meie soovitus see: me teame, et juba praegu on riigil käendused, mida pakutakse ettevõtetele laenude võtmisel – tasuks üle vaadata need tingimused ja võib-olla neid soodsamaks teha, [et neid saaks] laialdasemalt kasutada.

Teine teema kindlasti on see, et Eestis on väga väikesed pankadevälised rahastamisvõimalused. Meie finantsturg on väga panganduskeskne. Üks mõte, mis meil tekkis, on see, et tasub mõelda, kas on võimalik pakkuda näiteks teisele pensionisambale mingisuguseid likviidsusgarantiisid. Teatavasti paar aastat tagasi tehtud muudatused muutsid võimalikuks selle, et pensionifondist võib raha välja võtta. Ka pensionifondi haldurid ei saa nii ju pikaajalisi investeeringuid teha, kuivõrd nad kardavad likviidsusriske. Äkki annab neid riske maandada ja motiveerida neid rohkem panustama.

Ja viimane probleem, millega, tuleb tõdeda, meil on tihti vähe teha, sest me oleme väike avatud majandus: me oleme väga avatud välistele šokkidele. Selle probleemiga on küll vähe teha, aga me saame olla paremini ette valmistatud selleks, et me ise seda probleemi ei suurendaks ega süvendaks. Siin on kaks teemat, mida eelkõige tahaks esile tõsta: [tasuks] suurendada administratiivset võimekust Euroopa Liidu toetusfondide raha jagamisel ning paindlikkust meetmete planeerimisel nende ühtlasemaks ja kiiremaks rakendamiseks. Eelkõige just ühtlane rakendamine on võtmesõna, mis meil arutelus kõige rohkem kõlama jäi. Kuivõrd Euroopa Liidu toetusfondide kasutamine on päris mahukas, see mõjutab majanduse kogumahtu päris palju, siis kui riik kasutab neid aastast aastasse hüplikult, hakkavad paratamatult ka riigi tellimused olema hüplikud. Kahtlemata see erasektorile mingisugust kindlust ja paremat arusaadavust ei loo. See on kindlasti asi, mida vähemalt annaks parandada. 

Eraldi teema on kahtlemata valitsuse eelarvepoliitika laiemalt. Valitsuse eelarvepoliitika [ei tohiks] headel aegadel ise täiendavalt majandust üle kuumendada, ja vastupidi, halbadel aegadel jahutada. Meie hinnangul oleks kasu sellest, kui eelarvereegleid kokku leppides lepitaks kokku ka see, millal need üle vaadatakse, mitte nii, et iga kord, kui on probleeme, siis vaadatakse ka eelarvereeglid ruttu üle ja muudetakse reegleid keset mängu. Võib-olla tasub need pikemalt kehtestada selliselt, et need tekitaksid kindlustunnet ka paljudele teistele.

Siinkohal ongi paslik lõpetada. Suur tänu veel kord majanduskomisjonile ja kõikidele kolleegidele, kes on aidanud seda raportit ja neid soovitusi kokku panna! Aitäh!

Suur tänu põhjaliku ettekande eest! Lugupeetud ettekandja, teile on päris palju küsimusi. Kõigepealt Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Eesti Panga asepresident, aitäh väga hea ettekande eest! Kõik on selge, mis Eestis tuleks paremini teha. Aga minu küsimus puudutab seda, et insenere õpetame vähe välja. Te andsite ka mingisugused lahendused, [näiteks], et teha rohkem koostööd teiste ülikoolidega, aga me oleme sellest teemast rääkinud juba üle 15 aasta, nii palju kui mina mäletan. Kas on mõeldavad mingisugused täitsa teistmoodi, uutmoodi lahendused? Näiteks teha fond, et need õpilased, kes tahavad inseneriks õppida, aga tehnikaülikooli sisse ei pääse või ei leia seal sobivat eriala, saaksid sealt fondist stipendiumi ja läheksid õppima näiteks Massachusetts Institute of Technologysse. Kas see oleks üks lahendus või me peame seda siiski alustama esimeses klassis, et suunata noored tehnoloogia- ja tehnikaerialadele juba algusest peale?

Aitäh! Ma arvan, et tegelikult väga mitmed soovitused, mis siin kõlasid, ei ole kuigi uudsed, neid on ka varasemalt välja toodud. Ega neid [probleeme] tihti ei olegi väga lihtne lahendada. Võib-olla on hea meenutada, et 2016. aastal tegi majandusarengu töögrupp ühe raporti, kus oli terve hulk soovitusi. Erkki Raasukese juhitud töögrupp tegi väga põhjaliku raporti väga põhjalike soovitustega. Üks soovitus, mis neil oli, soovitus nr 47, kui ma ei eksi, oli selline: luua alaline töögrupp, mis toob ühise laua taha Eestis majanduskasvu teemaga tegelevad analüütilised üksused, et seeläbi pidevalt seda teemat fookuses hoides, analüüsides ja arutades jõuda olukorra parandamiseni. Me ise täpselt sellist soovitust küll ei teinud, aga tegelikult on see meie aruteludest läbi käinud, et sellest oleks kasu. Neid teemasid tuleks hoida pidevalt fookuses ja analüüsida, miks me ei ole jõudnud edasi, miks me ei saa mingisuguseid teemasid paremini lahendatud ja nii edasi.

Mis puudutab konkreetselt inseneriteemat, siis ka meil on tunnetus, et tegelikult tuleb mõlema poolega tegeleda. Meil on ikkagi probleeme alates laste suunamisest rohkem loodus‑ ja täppisteaduste poole. Võib-olla tasub mõelda selle peale, kas matemaatikaeksam peab ikkagi olema ka kitsas või võiks olla ainult lai. Me utsitame natukenegi rohkem selle poole, et matemaatika ning loodus‑ ja täppisteaduste õppimine oleks oluline, ja see võiks kaasa aidata.

Nagu mainitud, igal juhul ei ole see lühikese aja jooksul kergesti lahendatav ülesanne. Ma arvan, et me peaksime silmas pidama just seda, et kuna Eesti rahvastik teatavasti hakkab kahanema – vähemalt prognooside ja sündimusnäitajate kohaselt –, siis see probleem mitte ei vähene, vaid suureneb ajas. Kui me praegu tegutseme, siis loodetavasti kümne aasta pärast näeme paremaid tulemusi.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Me soovitame ettevõtetel investeerida innovaatikasse ja digitaliseerimisse, aga need on väga [palju] ressurssi nõudvad tegevused. Tavaliselt väikestel ja keskmistel ettevõtetel selleks omavahendid puuduvad ning tuleb kasutada pankade teenuseid. Teame, et maapiirkondades on tagatiste hinnad laenu saamisel väikesed ning kasutatakse erinevaid käendusi. Kuna maapiirkondades kui kõrgema riskiga piirkondades on laenuintress tihti circa 5%, käendustasu kuskil 2% ja rohkem ning on ka kõrge euribor, siis tuleb keskmistel ja väikestel ettevõtetel arvestada üle 10%‑lise lisateenustasuga. Aga see on väga kõrge. Te küll puudutasite neid teemasid oma ettekandes, aga millised oleksid siis konkreetsed lahendused ja abinõud?

Ma arvan, et lihtne vastus on üks meie soovitus. Praegu on Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusel käendused, mida nad ettevõtetele pakuvad. Meie hinnangul tasuks mõelda selle peale, et nende tingimusi lihtsustada, et need oleks lihtsamini ja paremini kättesaadavad, et seeläbi seda tõrget [vähendada].

Minu meelest on niimoodi, et just Eesti, Läti ja Leedu puhul paistab küsitlustes silma see, et ettevõtted kurdavad, et neil ei ole piisavalt tagatisi. Mujal Euroopa Liidu riikides see nii terav küsimus ei ole. Võib-olla me peaksime sinna sügavamalt sisse vaatama ja uurima, miks meie pangad käituvad teistmoodi kui paljudes teistes riikides. Ma arvan, et lihtne lahendus on see: kui meil on üks instrument olemas ja riik on tegelikult raha selleks juba eraldanud, siis tuleks seda paremini ära kasutada.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Majanduses eeldatakse, et kõik ressursid on piiratud ja inimene tegutseb piiratud ressursside tingimustes. See tähendab, et ega me igale poole ei saagi sajaga panustada, vaid me peame tegema valikuid. Ja sellega seoses tekkiski mul küsimus. Te ütlesite, et teil olid ekspertkogus vaidlused. Mis olid peamised vaidluskohad? Ja mida teie soovitaksite: kui midagi valida, siis mis valdkonda Eesti võiks kõige rohkem panustada?

Aitäh! Eks meil oli vaidlusi, kuna analüüse oli meil palju ja tihti tulid need kokku erinevatest valdkondadest. Seal võis juhtuda ka see, et soovitused ei olnud küll päris vastuolulised, aga ka mitte alati samamoodi, üheselt mõistetavad. Me arutlesime ja vaidlesime pigem selle üle, mida kui detailselt praegu ette kantud soovitustesse sisse panna ja mida mitte. Lõppraporti eri analüüsides on isegi mitmekesisem soovituste või järelduste palett. Ma parem ei lähe kohe detailidesse, mille üle me täpselt vaidlesime, ma kohe praegu ei suuda meenutadagi.

Aga needsamad soovitused, mis siin praegu välja olid toodud, on kõik relevantsed. Peaksime natukene mõtlema just selle peale, kus me praegusel ajahetkel oleme. Osa nendest soovitustest on pigem sellised, mis aitavad meid loodetavasti pikas perspektiivis. Teised on võib-olla pakilisemad, mille abil saaksime madalal rippuvaid vilju maitsta. On valdkondi, kus kindlasti on nende mõju suurem, [mõnes teises on] väiksem. Muidugi, mõju võib olla erinev. Aga ma arvan, et kui mõelda sellele, et just praegu on valitsus algatamas kliimakindla majanduse seadust, siis selle puhul tasuks ikkagi veel kord mõelda, kas meil on all otsuseid toetavad analüüsid, mille põhjal me teeme valikuid ja kavatseme sättida eesmärke, või meil ei ole neid. Ja [küsida], kas meil tasub mingisugused [otsused] väga kindlalt lukku lüüa, kui me võib-olla kõhkleme mingites teemades. Meil peaks olema analüütilist suutlikkust asjadele otsa vaadata.

Kui just ettevõtete [seisukohast] kitsaskohti küsida, siis ma kindlasti arvan, et praegu on kogu see planeerimise, asjaajamise ja aruandluse pool selgelt üles tõusnud. Minu meelest selle [leevendamine pole väga] ressursimahukas, kui me mõtleme ka riigi rahanduse olukorrale ja valitsuse võimekusele üldse kusagil panustada. Aga teha ettevõtjatel elu lihtsamaks – ma arvan, et selle nimel tasub alati pingutada, ja ma arvan, et praegu on see kõige aktuaalsem. Jällegi, ma ei usu, et on väga lihtsaid lahendusi, sest üksikult võttes tahab ju iga asutus võimalikult hästi oma tööd teha, olgu see mis iganes valdkonnas. Üksikult võttes on need eesmärgid ja mõtted väga head, aga kuidas saavutada tervikpilt, et kui investor tahab kuhugi ettevõtet rajada või tehast ehitada, siis meil ei tekiks muret, et tal on aastaid ja aastaid asjaajamisi, enne kui ta kuhugi jõuab? Need on [mõtted], mis mul endal kohe pähe tulid.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Mulle jäi teie ettekandest silma üks teadaolev fakt, mis puudutab Eesti erasektori ettevõtete madalat digitaliseeritust. Ma mäletan, et hiljuti, vist 2012. aastal, kui tehti Euroopa Liidu tasandil selle indeksi mõõtmine, oli Eesti avalik sektor seal esikohal ja erasektor oli 15. kohal. Kokku jäime kuskil üheksandale kohale. See on alati olnud minu jaoks kurioosum, sest meil on väga palju IT-töötajaid ja IT-haridusega inimesi, meil on tegelikkuses arusaam ja infrastruktuur riigi poolt olemas. Äkki te oskate lihtsalt lahti seletada, mille taha see teie hinnangul jääb. [Miks on] Eesti ettevõtete digitaliseeritus jätkuvalt madal olukorras, kus sellest on aastakümneid räägitud ning kõik tajuvad seda eesmärgina ja sisuliselt, võib öelda, konsensuslikult nõustuvad sellega? Ja teine, jätkuküsimus: mida saaks riik teha? Kas [saaks aidata] regulatiivselt või täiendava, ma ei tea, innovatsioonitoetuse teel? Mis viisil aidata kaasa erasektori digitaliseerituse tõstmisele?

Aitäh! Ma arvan, et üks teema, mis praegu ettekandest hästi välja ei tulnud, aga millega me peame arvestama, on see, et Eesti on väike riik oma väikese majandusega. Aga see väike majandus koosneb väga paljudest väike‑ ja keskmise suurusega ettevõtetest. Meil on ülivähe suuremaid ettevõtteid. Igas valdkonnas kipub olema nii, et mastaabisäästu on keeruline saavutada, ja tihti on digitaliseerimise üks [põhjus] see, et oleks võimalik mastaabisäästu saavutada. Aga väikestel ja keskmistel ettevõtetel on tihti see investeering lõpuks kulukam kui käsitöö edasi tegemine, lihtsustatult öeldes. Mulle meeldib näitena tuua seda, et kui mul on vaja aias auk kaevata, siis ma väiksema augu puhul siiski võtan labida, mitte ei lähe kopameest kauplema. Ma ei hakka seda protsessi automatiseerima, sellepärast et mul on lihtsalt endal seda lihtsam teha.

Aga viimastel aastatel on selgelt juhtunud see, et meil on Vene ja Valgevene turg ära kadunud, see tarneahel on katkenud ja laiemalt on olnud sisendhindade kiire kasv, olgu see tööjõu, energia või mingi muu toorme [hind]. Välisturgudel on rasked olud, eelkõige Skandinaavia turul. See on viinud selleni, et väga paljudel ettevõtetel on nüüd ootamatult nii kulusurve kui ka nõudluse surve nii suureks läinud, et nende vajadus muutuda on märksa suurem, kui see on keskeltläbi varasemalt olnud. See võib olla üks võimalus, millele tasuks mõelda, et kui see vajadus hakkab suuremaks minema, siis äkki on seal võimalik aidata.

Siin ei ole ühest lahendust. Riigil erinevaid toetusmeetmeid on. Meie soovitus ongi see, et kui juba toetusmeetmeid kasutada, siis tasub mõelda sellele, et me ei tegeleks ainult mingisuguse ühe tarkvara rakendamisega või digitaliseerimise poolega, vaid et vaadataks ettevõtteid tervikuna. Ja teine pool on ikkagi püüelda sinnapoole, et ettevõtetel oleks ambitsiooni ja oskusi-teadmisi, kuidas neid asju ellu viia. Ma usun, et rasked ajad [aitavad] tihti seda ambitsiooni paremini teadvustada, ja küllap Eesti ettevõtted on olnud alati paindlikud ja nutikad, et neist olukordadest välja tulla. Ma arvan, et osa sellest probleemist on meie mastaabi probleem, millega ongi keeruline tegeleda.

Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Alati, kui me räägime majandusest, konkurentsivõimest ja ettevõtete valikust, kas rajada midagi Eestisse või mujale, tuleb sõna "taristu", mida ka teie oma ettekandes välja tõite. Igaüks sisustab sõna "taristu" erinevalt: kes ütleb, et meil ei ole otseühendusi, kes ütleb, et meil on neljarealised [maanteed] jätkuvalt ehitamata meie mõistes suurlinnade vahele, ja nii edasi ja nii edasi. Ma küsin niimoodi: mis on teie hinnangul see lahendus või investeering taristusse, mida Eesti peaks esmajärjekorras tegema? Kas see on Rail Baltic, mis võiks olla võtmekene meie konkurentsivõime tõstmiseks? Või tuleb meil aktsepteerida, et meie geograafiline asukoht ongi lihtsalt selline, et see sõna "taristu" jääbki alati punasena püsima?

Aitäh! Ma arvan, et see [vastus] kaldub natukene eelmisesse vastusesse. On tegureid, mis on meil mõnes mõttes natukene paratamatud, sellepärast et lisaks sellele, et me oleme väike riik ja meie majandus on suhteliselt väike, oleme me üsna hajali asustatud. See tähendab seda, et me peaksime inimese kohta palju rohkem panustama sellesse, et meil oleks samaväärne taristu kui võib-olla kümme korda tihedamalt asustatud riigis. See on paratamatuse pool.

Me küllaltki teadliku valikuna ise seda praegu ei analüüsinud. Ma arvan, et seda kindlasti tasub teha, aga meie ekspertkogu ei analüüsinud, millist taristut peaks rohkem või vähem arendama. Põhjus oli väga lihtne: me püüdsime Eesti riigi praegust rahanduslikku olukorda arvestades hoiduda soovitustest, mis võiksid veel ohtralt täiendavaid kulutusi kaasa tuua. Me saime aru, et nendel ei ole realistlikkust ega mõttekust. Aga kindlasti edaspidi, pikemas perspektiivis tasuks seda analüüsi teha.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja, aitäh ettekande eest! Tõepoolest, aitäh kogu selle töö eest, mis sa oled sellesse ekspertkogusse isiklikult panustanud! Ja aitäh ka selle ausa ülestunnistuse eest, mis puudutas teise pensionisamba ärakäkkimise tulemust! Tegelikult, nagu ma järeldasin sinu sõnavõtust, on see hakanud nüüd majanduse kiiremat käivitamist pärssima, kuna pankadeväliseid rahastusvõimalusi on selle tõttu märkimisväärselt vähem. Sa pakkusid välja likviidsusgarantii, mis iseenesest vähemalt tundub väga mõistlik plaan. Kaks küsimust: kui suur see kriitiline maht sinu arvates peaks olema, et sellest oleks abi pensionifondidele, ja kui suurt riski sa selle garantii realiseerimisel näed?

Aitäh! Mis puudutab teist küsimust, siis mingi risk kindlasti on. Aga mõtleme ka sellele, et meil on tegelikult garantiifond, mis garanteerib pensionimakseid sammastest. Ma ei ole ise seda analüüsinud, aga ma kujutan ette, kui ma mõtlen, et see on likviidsus[garantii] ja riskid annab kenasti ära maandada, siis see kindlasti väga suur ei tohiks olla. Pigem võib riigile olla likviidsusrisk, mitte krediidiriski moodi risk.

Esimese küsimuse puhul mahu kohta me räägime ikkagi sadadest miljonitest, mitte miljarditest eurodest. Aga veel kord, pigem tuleks maha istuda ka pensionifondide esindajatega ja mõelda selle peale, kas sellest oleks kasu ja mis need mahud võiksid olla ja nii edasi.

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Väga kasulik töö. Isegi kui otsest efekti ei pruugi sellel olla, annab kokku koondatud materjal alati võimaluse diskussioonideks ja siis leitakse ka lahend. Minu küsimus puudutab teadus‑ ja arendustegevuse [rahastust]. Mõni aeg tagasi tehti 1 + 2 kokkulepe: riigi panus pidi olema 1% SKP‑st ja ettevõtete oma 2%. Minu mälu järgi peaks olema seis selline, et riik on oma 1% [lubadust] täitnud juba mitu aastat – ja loodetavasti hoiab ka edaspidi sellest kinni –, kuid ettevõtetel on see viimasel ajal olnud isegi väiksem kui 1%. Järsku oleks võimalik üle korrata need võimalused, mis toetaks ettevõtete jõudmist 2%‑ni.

Me nii üksikasjalikuks ei läinud oma kalkulatsioonides, et arvutada välja, mis oleksid need võimalused, mida seal teha. Me püüdsime võrrelda, mis on Eestis ja mis on teistes riikides ning kuidas Eesti paistab teiste riikide valguses silma, kas positiivselt või negatiivselt. Kui vaadata Eesti valitsuse tegevust, siis hakkab silma see, et meil kasutatakse teadus- ja arendustegevuse riskide jagamiseks erasektoriga peamiselt toetuseid, aga samas valdav enamus Euroopa riike kasutab erinevaid maksusoodustusi. Võib-olla tasuks sinna rohkem kaevuda ja mõelda, kas on midagi, mis aitaks seda teha. Sellel võib olla mingisuguseid eeliseid võrreldes otsetoetuste jagamisega. Näiteks saab seda arvestada juba äriplaani koostamisel, raha kaasamisel ja nii edasi. Võib mõelda, kas seal on teatud eeliseid võrreldes toetuse maksmisega. Äkki see on teema, millele võiks mõelda, et ka riigi poolt seda võimestatust paremini tekitada.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu! Väga põnev ettekanne oli, pani kaasa mõtlema. Jäin pidama selle slaidi juures, kus oli hariduse ja töö ebakõla. Ühelt poolt on see tõesti huvitav, et meil on rohkem pigem kõrgelt haritud või üleharitud tööjõudu, mis näitab ilmselt seda, et me koolitame kas valesti või kedagi liialt palju. Aga kas teile ei tundu või kas teie ekspertgrupil ei tulnud jutuks see, kas koolitusasutuste ja tööandjate koostöö peaks olema meil hoopis ümberpöördult? Tunnen ise kutseharidust rohkem, vähemalt sügavuti, seal on valmisolek ja paindlikkus väga suur, aga võib-olla ei ole just ettevõtjatel suurt initsiatiivi. Ühes vastuses te rääkisite ka, et ambitsiooni on vähe. Äkki me peame liikuma hoopis selles suunas ja [mõtlema], kuidas me saaksime soovi innovatsiooni teha just nimelt väike- ja mikroettevõtjate hulgas kasvatada?

Aitäh! Kindlasti on seda lihtne öelda, et olge ambitsioonikamad, aga ega ambitsiooni nii-öelda sisse ei süsti inimesele. See peab ikkagi sisemiselt tulema, olgu selleks riigiametnik või ettevõtja. Motivatsioon ja ajendid peavad paigas olema, need aitavad sellele kaasa.

Mis puudutab ettevõtete ja õppe kooskõla, siis see on meil eraldi punktina välja toodud. Just eelkõige ettevõtjad ise kurdavad, et kutsekoolist peaks justkui paberite järgi tulema välja oskav töötaja, aga reaalsuses peab hakkama teda ise ümber või välja koolitama. See on teema, see on probleem, millega kindlasti tasuks ja tuleks väga palju tegeleda.

Ma ei ole ise haridusekspert ja seetõttu ei julge väga palju soovitusi anda, kuidas seda kõige otstarbekam on teha, aga see [mure] tuleb väga erinevatest vaatenurkadest välja. Olgem ausad, see ei ole mingi uus probleem, vaid, nagu täna on kõlanud, seda on juba aastaid ja aastaid ette heidetud. Ilmselt ei ole siin lihtsaid lahendusi, aga võib-olla [aitaks] see, kui ettevõtjad oleks hariduse programmi motiveeritult rohkem kaasatud ja nad saaksid seal paremini osaleda. Kindlasti tasub kõiki võimalusi kaaluda.

Luisa Rõivas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus ei ole selle ettekande või uuringu kohta, mis te olete valmis saanud, aga haakub siiski teemaga. Ei ole kahtlust, et riigieelarve on alates 2017. aastast süvenevas miinuses ja riigi võlakoorem on lühikese ajaga mitmekordistunud. Valitsus on võtnud eesmärgiks riigi rahanduse seisu parandada, mis on antud olukorras ju ainus mõistlik valik. Aga minu küsimus on: milline on teie hinnang, milline peaks olema tasakaalueesmärk lähiaastateks ehk teisisõnu, kui suurte sammudega me peaks puudujääki vähendama?

Aitäh küsimuse eest! Seda ekspertkogu ei analüüsinud, küll aga saan enda teistest ametitest tulenevalt [jagada] oma isiklikku positsiooni. Tõepoolest, Eesti rahandus on kehvas seisus. Selle teemaga haakub see, et praegu tuleb hästi ilmekalt välja, et kui meil on riigi rahandus kehvas seisus ning meil on soov ja vajadus see korda teha, siis see tekitab hästi palju ebakindlust, ka ettevõtjate seas. Kui räägitakse, et meil on vaja makse tõsta, aga me ei tea, milliseid makse, siis seni, kuni kõigi kohal ripub maksukirves, on kõik oma äriplaanide tegemisel ettevaatlikumad. See on ka mõnes mõttes arusaadav ja paratamatu. Aga kui me mõtleme selle peale, kuidas me saaksime tulevikus seda paremini teha ja mitte sellisesse olukorda sattuda, siis üks soovitus on, et tasuks püüda eelarvereeglid riigisiseselt võimalikult konsensuslikult kokku leppida niimoodi, et meil ei tekiks selliseid libastumisi, võib-olla vähemalt mitte nii suures mahus.

Praegustesse sammudesse suhtumisest: need sammud, mille valitsus on viimasel ajal välja käinud, tunduvad mulle mõistlikud, just eelarve defitsiidi vähendamise tempo mõttes. Eesti Panga hinnangul ka. Kui sellega suudetakse hakkama saada, siis me suudame vähemalt suurematest probleemidest tulevikus hoiduda.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas te analüüsisite ka riigi maksupoliitikat kui ühte riigi konkurentsivõime ja tervikuna majanduse olulist mõjutajat? Kuidas see on siiani negatiivselt mõjunud? Või positiivselt mõeldes: mida seal võiks teistmoodi teha, et konkurentsivõimet parandada?

Aitäh! Me natukene vaatasime seda. Erinevaid rahvusvahelisi võrdlusi vaadates oli meie tõdemus, et Eesti üldine maksusüsteem on rahvusvahelises võrdluses väga hea. On erinevaid edetabeleid, mida tehakse. Nendes edetabelites vaadatakse tihti seda, kuidas maksusüsteem soodustab ettevõtetes investeerimist. Eesti maksusüsteemis teatavasti laiali jaotamata või välja maksmata tulumaksu üldse ei maksusta ja see soosib väga ettevõtete investeerimistegevust. Teine teema, mis on tihti neis edetabelites, on see, kui palju on erinevaid erandeid, mis muudavad maksusüsteemi keerukamaks. Eestis on neid väga vähe, mis muudab [maksusüsteemi] lihtsamini hallatavaks ja läbinähtavamaks, ning ettevõtetel endil ei ole vaja ettevõttesiseselt bürokraatiat nii palju üles ehitada, et sellega toime tulla. See on olnud plusspool.

Mida me põgusalt käsitlesime, aga tõstsime kõrvale – ilmselt tuleks seda tulevikus põhjalikumalt analüüsida –, oli ettevõtte tulumaksu küsimus. See on ka debattides üles kerkinud. Me arutasime seda teemat selle nurga alt: meil kerkis küsimus, kas see võib tähendada, et kapital jääb ettevõtetesse kinni sellepärast, et me ei maksusta seda, ja seetõttu kapital võib-olla ei jaotu ühiskonnas ega liigu sinna, kus seda võib-olla kõige rohkem vaja läheks või kuhu ta võiks muidu liikuda, kuna seal on takistusi. Me jõudsime selle probleemi püstituseni ja tõdesime, et see on kindlasti huvitav teema, mida peaks analüüsima, enne kui oskaks siin mingeid soovitusi või mõtteid jagada.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh ettekande eest! Väga huvitav oli kuulata. Te mainisite korduvalt tööjõupuudust ja see ei ole kellelegi uudis. Meil on puudus kõigist: arstidest, õdedest, õpetajatest – lasteaiakasvatajatest ei ole –, inseneridest ja oskustöölistest rääkimata. Minu arvates ei ole loogiline, et kõigist on puudus. Meil käib 60% inimestest tööl ja see peaks ära katma kõik tööjõuvajadused. Jääb üle kaks võimalust: kas me elame väga tugevalt üle oma võimete ja selle tõttu on meil tööjõupuudus või on meil hoopis olukord, et teatud sektorites on tööjõupuudus ja teistes sektorites on tööjõu üleküllus. Ega te ei analüüsinud, millega need 60% inimestest, kes tööl käivad, tegelevad? Mis on need tööd, mida nad teevad?

Me vaatasime pigem sektoriaalset jaotust. Oleme vaadanud, millistes sektorites [inimesed] tööd teevad ja kuidas nad jagunevad. Praegu ei meenu, et me oleksime vaadanud, milliseid konkreetseid ameteid nad peavad.

Ma arvan, et probleemi teravik, kuhu meie tahtsime vajutada, on pigem kvalifitseeritud tööjõu puudus, mitte lihtsalt tööjõupuudus. Tööjõudu võib alati puudu olla, aga meie rõhuasetus oli pigem sellel, et majanduse tootlikkuse tõstmiseks oleks meil vaja rohkem hästi haritud, nutikaid inimesi, keda me saaksime tööstuses või mujal ettevõtluses rakendada. See võiks aidata kaasa tootlikkuse tõusule. Tõsi, ka üldine tööjõupuudus võib olla [probleem], aga see võib tihti olla majanduse tsüklilisuse indikaatori küsimus. Tihti võib see peegeldada ka seda, et ettevõtted ei leia endale lihtsalt õige hinnaga töötajaid, ehk nad sooviksid tööjõudu odavamalt saada, aga samal ajal töötajad soovivad saada kõrgemat palka, ja siis tundub, et kõike on puudu. Aga seal võib olla lihtsalt see nihe, kuidas seda hinnata. Meie hinnangul on kindlasti majanduse pikaajalise tootlikkuse kasvu kontekstis [oluline, et] just kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid oleks piisavalt või rohkem. See on kindlasti [teema], mida tasuks adresseerida.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Huvitavad andmed ütlevad, et alates aastast 2017 on Läti läinud meist töö tootlikkuse poolest ette, samamoodi Leedu, Tšehhi, Sloveenia, Slovakkia, Poola ja Ungari. Äkki te oskate anda mõningaid märksõnu, miks me oleme isegi [teistest] Balti riikidest tootlikkuses maha jäänud? Kas üks põhjus ei ole mitte odava tööjõu sissevedu, mis on erilised tuurid üles võtnud just alates 2017. aastast ja võtab üha suuremaid tuure? Minu enda tunne küll ütleb, et Bolti umbkeelsed Kesk-Aasia taksojuhid tootlikkust ei tõsta, Wolti toidukullerid tootlikkust ei tõsta. Kus on siin tehnoloogia, kus on insenerid? Neil ei ole mingit seost sellega, mida näiteks meie suur tehnoloogiafirma ise promob, et toome tuhandete kaupa Kesk-Aasia taksojuhte, siis me olemegi väga moodne IT-riik, siis me oleme üks tootlik riik. Miski ei näita seda. Hoopis vastupidi.

Aitäh küsimuse eest! Meie analüüs viitas põhimõtteliselt sellelesamale valukohale, et meil on tootlikkus viimastel aastatel pigem vähikäiku teinud. [Sisserände] statistika järgi on suurem [osakaal] siin kindlasti Ukraina sõjapõgenikel, kes on ka meie tööturuga liitunud. Sellel on nii-öelda makromõttes selgelt suurem mõju. Üks meie järeldus oli see, et kui me räägime rändest kolmandatest riikidest, siis tasuks vaadata, et need, keda me sisse toome või lubame, pigem lisanduksid olemasolevale tööjõule, mitte ei asendaks seda.

Võib ette kujutada, et kui meil on endal taksojuhte juba piisavalt ja me toome sisse inimesi, kes on ka taksojuhid, siis me suure tõenäosusega saame odavama taksoteenuse. See on tõsi. Aga meie tootlikkust see kahjuks ei paranda ja võib-olla tekitab ühiskonnale palju muid probleeme, mis kokkuvõttes võivad osutuda kallimaks.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Tänan selle ettekande eest! Tahtsin lihtsalt arvamust küsida. Ma vaatan kahte võrdlevat slaidi: ühel on Eesti majanduse konkurentsivõime rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul ning [teisel] sama asi Eesti ettevõtjate ja ekspertide hinnangul. Väga ilmselgelt tuleb välja see, et toonid lähevad ainult punasemaks. On küll ka mõned sektorid, kus see jääb samaks, mis on rahvusvaheline hinnang – IKT, rahvatervise ja dünaamilise ettevõtluse [hinnang] on sama –, aga midagi paremaks ei lähe. Kas sihuke üldine pessimism on ka asi, mis mõnes mõttes pärsib aeg-ajalt meie tegevust? Ma ei ole päris nõus, et kõik need asjad on halvemad, kui need rahvusvaheliste hinnangute kohaselt on.

Aitäh! See on väga hea tähelepanek. Ma arvan, et [seda saab vaadata] kahtepidi. Ühelt poolt tasub kindlasti arvestada sellega, mis ajahetkel me seda uuringut tegime. Me oleme praegu enam-vähem majandustsükli põhjas ja seis on ikkagi küllaltki kehv, vähemalt ettevõtete poole pealt vaadates. Kahtlemata on siis ka hinnangud negatiivsemad. Uuringut tasub kindlasti korrata ka headel aegadel ja siis on näha, milline on üldine [hinnang].

Teine huvitav asi on see, et kui me vaatasime rahvusvahelise konkurentsivõime indikaatoreid, siis tuli välja, et riigi haldussuutlikkus on küsimus, kus Eesti saab küsitlustes Eesti ettevõtetelt ühed kehvemad hinded. Aga kui me vaatasime seda rahvusvahelises võrdluses, siis [selgus, et] teiste riikide ettevõtted annavad oma riigile veel kehvemaid hindeid. Nüüd on küsimus. Suhteliselt on see meie ettevõtete jaoks kõige murettekitavam küsimus, aga teiste riikide ettevõtted annavad veel madalamaid hindeid. Kuidas neid siis võrrelda ja kaaluda? See oli põnev tähelepanek.

Suur tänu! Hea kolleeg Luisa Rõivas, igale ettekandjale saab esitada ühe küsimuse. Järgmiselt ettekandjalt on teil jälle võimalus küsida, aga kahjuks teise küsimuse esitamise võimalust selle ettekande puhul ei ole. Lugupeetud ettekandja, rohkem küsimusi teile ei ole.

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks kaitsetööstusettevõtte DefSecIntel Solutions asutaja ja tegevjuhi Jaanus Tamme. Palun! Ettekande pikkus on kuni 20 minutit.

Tere, austatud Riigikogu liikmed, valitsuse esindajad, spiiker ja kuulajad! Tulin täna siia teile rääkima tööstusest kaitsevaldkonnas. Olen DefSecIntel Solutionsi asutaja ja tegevjuht ning samas Eesti Kaitse‑ ja Kosmosetööstuse Liidu ja Eesti kaitsetööstuse klastri nõukogu liige. Eelmisel aastal olime ka aasta kaitsetööstusfirma, nii et tean sellest sektorist ja tööstusest üht koma teist.

Räägin teile oma kogemusest ja vaatest, sellest raportist ja majanduses toimuvast. Mul on suur au olla siin ja anda teile sissevaade Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseisu, tulevikuväljavaadetesse ning raportisse. See on väga põhjalik raport. Aitäh! Seal on väga palju häid andmeid ja selle põhjal saab pidada päris häid diskussioone.

Meie majanduse pikaajaline konkurentsivõime on äärmiselt oluline küsimus. Sellest sõltub see keskkond, kus me oleme, sellest sõltub, kuidas me ekspordime, kui palju me investeeringuid teeme, kui palju üldse meie positsioon Euroopas ja maailmas muutub ning loomulikult, kui hea on meie kodanike elu. Meie, ettevõtjad, maksame palka ja selle eest saavad inimesed minna poodi asju ostma või osta kodu või midagi muud. Eesti on nii väike, et vähemalt kaitsevaldkonnas me peame olema valmis eksportima esimesest päevast alates. Me oleme kuulnud küll uudistest, et Eesti ostab 1,6 miljardi euro eest laskemoona ja kõike muud, aga Eestis selliseid tehaseid veel ei ole. No veel ei osta, aga varsti.

Alustuseks ma räägin, mida meie kaitsetööstuses teeme. Meil on liidus üle 120 firma. Seal on firmasid seinast seina, on tehaseid ja on ka neid, kes pakuvad Kaitseväele toitu ja muid teenuseid. Aga meil on ka päris suur seltskond, mitukümmend firmat, kes teevad nutikaid lahendusi, just neid lahendusi, mille kohta raportis kirjutakse, et neist on Eestis puudus. Me ei tee kaitsevaldkonnas Rheinmetalli tankile ühte linti või Thalese lennukile ühte mootoripropellerit, vaid me teeme droone, terveid droone, me teeme tooteid. Me oleme agiilsed, sest turg on selline, et on vaja olla kiire. Siis me võidame. Siis me suudame tooteid paremini arendada ja neid klientidele kiiremini tarnida.

Nagu raportist välja tuli, need otsused, mida siin saalis tehakse, loovad keskkonna ja aitavad meil majanduskasvu tekitada. Meie oma sektoris tegutseme ja konkureerime esimesest päevast suurte rahvusvaheliste firmadega. Meil ei ole neile vastu panna väga midagi muud kui seda, et me oleme agiilsed, me oleme kiiremad kui nemad, sest me oleme väiksemad. Ainuke viis olla neist kiirem on see, et meil peab olema oma nutikas toode, mille me suudame kliendile kiiremini tarnida. Seoses sellega, et ülemaailmne julgeolekuolukord on halvenenud, eriti meie regioonis, ja kriise on üha rohkem, on nõudlus sellist tüüpi lahenduste järgi väga kiiresti kasvanud. Meil on võimalus pugeda tarneahelates ja ostuprotsessides sinna vahele, kuna me oleme kiiremad ja meil on oma tooted. Kui me jääksime ootama suurte kaitsetööstusfirmade tootearendusprotsesside taha, siis me tõenäoliselt ei jõuaks midagi toota. Siis me tuleksime ja hädaldaksime siin natuke. Aga täna me tuleme ja jagame oma kogemusi.

Meie kaitsetööstusettevõtted on Ukrainas kohal. Me aitame Eestis toodetud innovaatiliste toodetega nii palju, kui saame, ukrainlastel sõda võita ja ajada Vene väed oma territooriumilt välja. Meie ettevõte DefSecIntel pakub erinevaid seirelahendusi, mis on [varustatud] AI‑ga ja erinevate droonidega. 

Aga tõsi on see, et ka meil on keskkonnast tingitud väljakutsed, üks neist on kvalifitseeritud tööjõu [puudus]. Kui meil on vaja palgata kümneid või sadu insenere, siis ülikoolist neid võtta ei ole, võtta on kas teisest sektorist või välismaalt. See tähendab seda, et üks viis tööjõuturgu parandada on kõrgkvalifitseeritud inseneride toomine Euroopast või kuskilt mujalt välismaalt. Mitte taksojuhte [ei tuleks tuua], nagu eelmine esineja mainis, vaid just kõrgelt haritud suurte kogemustega insenere. Kui me paneme need 30 aastat lennukeid või muid süsteeme Euroopas ehitanud inimesed Eesti agiilsetesse firmadesse tööle, siis võib sealt päris häid asju välja tulla.

Teine asi on digitaliseerimine. Kuna me peame tootma väga kiiresti, siis me käsitsi enam väga midagi ei tee. Meie sektoris on vaja teada, millises süsteemis mis mutter on, ja seetõttu me peame digitaliseerima, seda lihtsalt ei ole võimalik Excelis või paberi peal teha. Oma toodete tegemisel on see väga oluline, et tagada kvaliteet.

Järgmine teema, mis tuli raportist välja, on bürokraatia. Kõik teavad seda Statistikaameti lugu, et ta küsib neidsamu andmeid, mille me oleme juba ühe korra riigile andnud, iga kvartal. Ja selleks on vaja põhimõtteliselt eraldi raamatupidajat, kes ainult sellega tegeleb. Ma loodan, et see varsti muutub. Samuti on igasugused tööohutuse raportid ja sellised asjad. Need on väga vajalikud, aga selleks peab olema tööl kaks inimest, kes teevad kogu aeg neid raporteid, uuringuid ja inspekteerimisi, kõiki neid asju, ja muud nad ei jõuagi väga teha.

Üks väga oluline teema, mis tuli ka raportist välja, on kapitali hind. Veel päris hiljuti, eelmisel nädalal ei olnud Euroopa Liidus võimalik kaasata investeeringuid kaitsetööstusfirmadesse. Me pidime kuidagi teistmoodi hakkama saama. Pangad on ka siiani olnud suhteliselt – kuidas ma ütlen? – pika näoga, ei ole väga tahtnud [raha] anda. Ja kui on mingi variant, et [toode] läheb defensive'i poole pealt natuke offensive'i poole peale, siis ei saa praktiliselt üldse. Nüüd on toimunud muutus. Euroopa Investeerimispanga nõukogu võttis vastu otsuse, et nüüd võib investeerida dual-use-valdkondadesse, relvadesse ei tohi, aga võib dual-use-[tehnoloogiatesse]. See on tegelikult päris suur samm edasi, sellega avaneb sektorile päris suur võimalus, tekivad uued investeerimisfondid, mis saavad investeerida uutesse toodetesse ja tegelikult ka juba olemasolevate toodete kiiresse tootmisse. Täna meil ongi turul see vajadus. Kui Eestis on näiteks väga head droonid, väga head seiresüsteemid ja väga head robotid, siis neid on vaja tohutult kiiresti toota. Keegi ei jõua oodata kolm aastat, neid on vaja toota kolme kuuga. Aga selleks on vaja ehitada hulk tehaseid, ja neid ei ehita laenurahaga, neid ei ehita ka omakapitaliga, sest [raha] on lihtsalt nii palju vaja.

Tulen tagasi bürokraatia juurde. Kui Eestis tahetaks ehitada täna kaitsetööstusvaldkonna või tööstuspargiga seotud tehas, siis see oleks püsti kolme aasta pärast, sest kogu see riiklik või omavalitsuste bürokraatia, mis tuleb läbi teha, võtab umbes nii kaua aega. Aga neid asju on vaja kohe. Mis me siis teeme? Me toodame väljaspool. Me toodame Ukrainas, mis on okei, kuna me panustame sinna, ja me teeme teistes riikides. Lätis on see lihtsam. Soomes on lihtsam. Tehaseid me sinna ei ehita, aga meil on seal näiteks koostööpartnerid. Niimoodi on meil võimalik sellest probleemist üle saada.

Ma toon välja veel selle, et raportis tuli välja, et Eesti riik peaks ekspordile suunatud tegevuste puhul rohkem aitama, aga ma pean siinkohal riiki kiitma. Seda teeb riik tegelikult juba väga hästi, vähemalt kaitsevaldkonnas, kus meie partnerid on igal pool ju välisriigid. Eesti riigi esindajad, ka siin saalis, ja riigiametnikud aitavad meil päris hästi teha uksi lahti, et me saaksime jutule välisriikides, kus me saame seetõttu alustada kiiremini oma toodete tutvustamist ja hangete läbirääkimisi. See on küll koht, kus peab riiki kiitma. Nii et kõik meil siin nii pahasti ei ole.

Mis ma veel välja tooksin? Kaitsetööstus on osa kaitsevõimest ja Eesti kaitsetööstus võiks saada Eesti IT-eduloo järgmiseks etapiks. Siiani tegime me e‑riiki ja lahendusi, kuidas paremini bürokraatiast vabaneda, aga praegune olukord maailmas, turu olukord ning meie tööstusettevõtted, kes siin on, ja ideed, mis on tulemas, võiks luua täiesti uue võimaluse, kuidas Eesti IT-edulugu läheb edasi kaitsevaldkonna nutikate lahendustega.

Meie teeme riistvara ja tarkvara koos. Me ei tee ainult äppe, millega saab teha midagi lahinguväljal või piirikaitses või sisejulgeolekus, politseis või muus korrakaitses, vaid me teeme päris asju: meil on robotid, meil on lennukid, meil on platvormid, meil on masinad. Sinna peale paneme tarkvara ja riistvara, me teeme need tarkvaraga nutikaks. Loomulikult me kasutame AI‑d automatiseerimiseks. Kuid see, ma arvan, on väga suur võimalus ka meie tööstusele. Me kasutame juba metallitööstusettevõtteid regionaalselt nii väljaspool Tallinna kui ka mujal.

Teise punktina ma ütlen seda, et üks viis, kuidas tööstus saab käigu sisse, on see, et me hakkame tegema rohkem oma tooteid. On ikka suur vahe, kas sa teed asfalditehasele, -tootjale ühe mooduli või teed ise terve asfalditehase, kas sa teed tankile lindi või lennukile mootori või sa teed ise terve lennuki või drooni. Täna on kaitsetööstusvaldkonnas oma tooted, suurem lisandväärtus ja see on ekspordile suunatud. Koos riigi täiendava abiga ja investeeringutega saame me seda valdkonda praegu väga kiiresti kasvatada ja luua töökohti, panna majanduse tööstuse abil uuesti käima, kui nii võib öelda, või kasvama.

Me peame ikkagi lubama sisse ka natuke välistööjõudu, just nimelt kõrgelt kvalifitseeritud vajaliku kogemusega insenere, kellega koos saab neid tooteid kiiresti teha ja arendada. Meil on Eestis väga unikaalne kogemus just start-up'i-valdkonnast, me oskame ehitada kiiresti IT-lahendusi. Kui me nüüd paneme selle kokku inseneridega, kes on välismaal teinud kaitsevaldkonna süsteeme, siis sellest saab, ma arvan, väga hea kombo, sealt tulevad väga head lahendused.

Ma kokkuvõtteks ütlengi, et selle raporti foon on natuke negatiivne. Ettevõtjana ma olen optimistlik ja positiivne, muidu ma ei oleks ju ettevõtja, muidu ma ei teeks seda. Ja ma arvan, et koos saame me käivitada Eesti IT-eduloo järgmise etapi ning lükata Eesti kaitsetööstuse nutikate lahenduste kaudu majandusele uue hoo sisse. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka päris palju küsimusi. Kõigepealt Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kui me oleme [kaitse]tööstuse toetusrühmaga, mida veab hea Raimond Kaljulaid, käinud erinevates ettevõtetes – see on kahtlemata väga põnev –, siis on tulnud tihtipeale tagasisidet ka seadusandluse ja regulatsioonide kohta, mis tegelikult piiravad arengut. Näiteks seesama droonide küsimus: kuidas neid Eestis katsetada tohib, millisel moel, kas tohib lõhkepaketi panna või ei tohi ja nii edasi ja nii edasi? Minu küsimus teile on – te kindlasti olete arutanud ja näete neid kitsaskohti –, kas te olete pöördunud näiteks majanduskomisjoni poole. Kuidas riik teie muredega tegeleb? Kui te tulete A4‑paberiga [ja ütlete], et need on need seadused, mis tuleks ümber vaadata, kas teie muresid kuulatakse või tuleks siitpoolt kuidagi veel kedagi utsitada?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean ütlema, et üldiselt meil on päris hea dialoog Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumiga. Meid kindlasti kuulatakse ära, kui meil on ettepanekuid ja ideid, ja eks me saame aru ka, kuidas riik toimib. Vahest on vaja ministeeriumidel omavahel midagi läbi arutada ja [ükskõik] kui palju meie seda tahame, me seda väga kiirendada ei saa. Me saame lihtsalt rõhutada, kui oluline see on. Sellesama teema puhul, millele te tähelepanu juhtisite, on minu teada ka mingeid muutusi [oodata]. Arutatakse võimalikku relvaseaduse muudatust, vist just sellest vaatenurgast, et oleks võimalik droone katsetada niimoodi, et need ei kvalifitseeruks kohe nii-öelda raketiks või millekski selliseks, et natuke lihtsustada seda. Aga ma täiesti saan aru, et see on selline valdkond, mida riik peab reguleerima, muidu hakkavad kõik kodus rakette tegema.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea ettekandja, aitäh selle sissevaate ja raporti peegelduse eest! Raporti terviktekst iseenesest annab ka selle perspektiivi, et investeeringute kaasamise perspektiivsed valdkonnad on Eestis roheenergia väärindamine, biomassi väärindamine, põlevkivituha väärindamine, kaitsetööstuse arendamine, tulevikutoit ja biokeemia. Kindlasti ei ole see list lõplik, aga need on nii-öelda peamised taburetijalad, millel see võiks olla. Hästi palju on räägitud just välisinvesteeringute kontekstis investeerimiskindlusest, investeerimisjulgusest. Mida me peaksime veel teistmoodi tegema [peale selle], et ütleme iga kõne lõppu, et me oleme siin kindlasti kaitstud? Kuidas me saame investeerimisjulgust tagada, et just välisinvestorid Eestisse jätkuvalt [investeeriksid]?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et siin on kaks teemat. Üks on see, mida ka eelmine esineja ütles, et [peaks olema] maksukindlus, et saaks aru, mis makse [peab maksma], kas tuleb [neid juurde] või ei tule ja kui palju. Siis teab, kuidas pikaajalisi investeeringuid teha. Meile tundub, et kui maksud suurenevad, ma ei tea, 1%, mis see siis on, aga kui sa paned selle 30 aasta peale, siis need on kümned miljonid, mida ettevõtja peab seetõttu rohkem maksudeks maksma. Ja seetõttu võivad äriplaani tasuvus või teised asjad muutuda.

Teine teema on see, et eks me peame ikkagi päris kõva häälega ütlema, et me oleme kaitstud, ja me peame seda ka tegudega näitama. Näiteks Kaitseväe juhataja Heremi viimase aja sõnavõtud, kus ta on öelnud, et meil on plaan, meil on ennetus, kõlavad ühest küljest võib-olla hirmsana, et oi‑oi‑oi, aga teisest küljest annavad ikkagi kindlust ja heidutavad meie vaenlast siia mitte tulema. Ja see annab investoritele kindlust, et siia tasub investeerida. Eks meie enda ettevõtted investeeri siia ju samamoodi. Kui me ostame ikka palju laskemoona ja suudame kõvasti pauku teha, siis võib-olla ei tulda meile kallale ja me saame seetõttu rohkem investeerida ja siin rohkem toota.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Teie ettekanne oli täna küll kantud positiivsusest ja sellest ambitsioonist, mida, nagu ma enne ütlesin, sageli meie ettevõtluses on napilt. Aga mulle jäi kõrva, et te ütlesite, et tootmist teete te väljaspool Eestit, sest see on mõnevõrra lihtsam. Kas te natuke avaksite seda? Ma tean, et väljaspool kuldset ringi ja võib-olla ka suuremaid linnu on tegelikult planeeringute menetlemine tihtipeale ju ikkagi kiirem. Mis see põhjus on, miks toota väljaspool, ja kas me saaksime midagi teha võib-olla ka bürokraatia seadusandlusega, et selliste investeeringute tegemine siin kohapeal oleks kiirem?

Aitäh hea küsimuse eest! Ma võib-olla selgitasin midagi natuke valesti. Me tegelikult toodame Eestis ka, nii meie firma kui ka meie tööstus toodab Eestis väga palju asju. Me toodame kõik oma tooted Eestis, meil on oma tehased, ja ma tean, et ka teistel on. Lisaks on meil tehas ja nii-öelda maintenance hub Ukrainas. Põhjus on see, et me peame olema kliendile lähedal. Kui midagi on vaja muuta, siis ei jõua tulla autoga Eestisse, et tiim siin midagi teeks, ja siis minna tagasi. Seal on kohe vaja teha.

Põhjus, miks ma tõin selle näite, et mõningaid asju meie sektoris saab teha väljaspool Eestit lihtsamini, on seesama relvaseadus, mille kohta üks Riigikogu liige küsis. Nendes kohtades on teatud tegevused lihtsamad kui meil või neil on juba olemas mingi infrastruktuur. Aga kuna meil ei ole veel kaitsetööstusparki, siis me lihtsalt ei saa seda siin teha, ja selle ehitamine võtab aega. See oli mu näide. Kui seadusemuudatused toimuvad ja me saame hakata seda siin tegema, siis me loomulikult teeme seda Eestis. Lähedus on oluline ja teiseks, me ju tahame Eesti majandust arendada. Aga meie sektoris on ka see, et me tahes-tahtmata peame investeerima ka väljaspool Eestit, kliendi lähedal. Kui meil on mingid projektid või juurutused teistes riikides, näiteks Ukrainas, Poolas või Rumeenias, siis peab seal olema ikkagi mingisugune väike hub ka. See on kahjuks meie sektori eripära. Aga arendus saab olla Eestis.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite oma ettekandes, et tegelikult Eesti riik esindab oma ettevõtjaid väljaspool Eestit hästi. Võin omast kogemusest öelda, et tagasiside ettevõtjatelt on olnud, et uksed avatakse ja kõrgetasemelisi kohtumisi saadakse. Aga tulles nüüd Eesti juurde, ma saan aru, et Eestis võiks olla samamoodi – tundub iseenesest absurdne, [et ei ole] –, et nii ministrid kui ka teised osapooled aitaksid [ettevõtetel] riigiasutuste ja kohalike omavalitsustega rohkem või kiiremini suhelda. Kas seda tehakse siis vähe või jääb ikkagi seadusandluse ehk selle saali otsuste taha kiirus nendes protsessides, millele ka eelnevad küsijad on vihjanud?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et osa protsesse toimub meie tööstusharus praegu väga kiiresti. Ükskõik mis meie ümber toimub, olukord muutub päevadega ja meil lihtsalt ei ole aega aastaid oodata. Meie seadusandluse protsessid on oma olemuselt disainitud natuke teistmoodi. Ja me suhtlemegi riigiga, Kaitseministeeriumiga, ametnikega sellel teemal, et leitaks viise, kuidas oleks võimalik teha tegevusi ja saavutada tulemusi vastavalt vajadusele, kuna olukord on muutunud. Kui meil ei oleks julgeolekuolukord Euroopas nii drastiliselt muutunud, siis võib-olla oleks kolm aastat täitsa okei aeg investeeringu planeerimisel, läbi mõtlemisel ja tegemisel. Lihtsalt turg on täna teine, olukord on teistsugune ja me peame olema agiilsed, mitte ainult ettevõtjatena, vaid ka riigina ja ka siin saalis.

Peeter Tali, palun!

Härra esimees! Hea ettekandja! Kõigepealt faktiline märkus, et Eestis ei ole sõjatööstuse liitu, Eestis on kosmose- ja kaitsetööstuse liit. Seal on suur vahe. Hanimägi jätab endale meelde ja järgmine kord on täpne.

Aga mu küsimus on Eesti tootmise kohta. Te viitasite Kaitseväe juhatajale, kes ütleb, et otsekohe tuleb osta 1,6 miljardi euro eest mürske. Praegu läheb kahetsusväärsel kombel kogu see raha Prantsusmaale, Hispaaniasse, Saksamaale ja kuhu veel. See rahasumma on ju tegelikult meeletu. Kas te näete perspektiivi, et Eesti võiks ise endale mürske toota? Ja siis üks lihtne küsimus veel. Te ütlesite, et te tahate, et maksudega oleks selgus majas, samas te ütlesite, et teie kliendid on valitsused. Soovitage Eesti valitsusele, kust saada raha, et rohkem mürske osta.

Aitäh heade küsimuste eest! Ma arvan, et Eestis saab ja kindlasti võiks toota ka mürske. Kuigi arvestades Eesti väiksust – see on puhtalt minu isiklik arvamus –, võiksid need olla natukene nutikamad mürsud kui lihtsalt torud. Ma arvan, et meil [inseneeria] mõttes tahtmisest ja nutikusest puudu ei jää. Teine teema on see, et see võtab aega. Ei ole päris niimoodi, et esmaspäeval mõtleme ja laupäeval on tehtud. See nõuab planeerimist ja tootmist ja kõike. Eestis on kindlasti see potentsiaal olemas, seda võiks teha ja ma arvan, et seda ka hakatakse tegema. See kindlasti tuleb. Küll mitte sellest 1,6 miljardist, aga võib-olla järgmisest saab ka Eesti kaitsetööstus rohkem osa.

Kust saada raha? 1,6 miljardit eurot on päris suur summa, seda kuskilt välja ei tõmba. Aga ma arvan, et üks viis, kuidas seda saada, on see, et Eesti saab teha võib-olla rohkem toetustööd näiteks Euroopa Liidu kaitsefondidele, võlakirjadele või millelegi sellisele, kus see summa on suurem. Sest Euroopa vajadus selleks, et kogu see kaitseteema käima tõmmata, ei ole 1,6 miljardit, vaid sajad miljardid. Isegi kui meie väike Eesti leiab 1,6 miljardit ja teeb selle ära, on see piisk sellest, mida Euroopas vaja on. Seetõttu võib olla mõistlik ikkagi tegeleda selle 600 miljardi euroga ja sealt näiteks 1,6 või võib-olla juba 3,2 miljardit Eestile küsida.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te korra ka puudutasite seda, et ettevõtluskeskkonna ja investeeringute jaoks on oluline just see, et kuigi meie lähedal käib sõda ja seda võib ju ülemaailmselt vaadata nii, et see on ohtlik, on teisest küljest [kasulik] öelda, et me oleme hästi kaitstud, meie riigikaitse on üles ehitatud piisavalt tugevalt, sest võib-olla see hoopis ütleb investoritele, et Eestisse võib tulla. Ja tundub, et paljud siia ka tulevad. Minu küsimus ongi natukene teid kahvlisse pannes ettevõtja maksude kohta. No see teema on delikaatne, kui kõrged maksud võivad olla. Leedus on just ettevõtjad moodustanud 4% klubi. Nad ütlevad, et panustame riigikaitsesse 4% ja selleks tulebki tõsta makse, aga nad ei ütle, milliseid: riik, tõstke makse, panustame 4%, siis oleme me kaitstud ja siis tulevad siia ka investorid. Selline mõte on neil hoopis. Kuidas te hindate seda?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, noh, et meil on oma riik ja kui me tahame, [et oleks ka edaspidi], siis maksud on ainuke viis seda riiki üleval pidada. Kui on vaja 4%, siis on vaja 4%, ja siis teeme selle ära. Kui on vaja 5%, teeme 5%, mis siis ikka. Pigem on maksude teema see, et ettevõtjana sa pead teadma, kui palju sul on vaja makse maksta. Kui on vaja makse maksta, siis me maksame need ära. Aga kui me teeme uut äriplaani, siis me peame teadma, kui palju on vaja maksta, sest kui me poole äriplaani pealt saame aru – ups! –, et on vaja kolm korda rohkem ja natuke jääb puudu ning äriplaan ei tule välja, siis on nadi olukord. See on pigem see teema. Kui me ühiskondlikult otsustame, et meil on vaja 4% või 5% teha, siis teeme ära, ja ma arvan, et me kõik panustame siis, loomulikult ka ettevõtjad ja loomulikult ka kaitsetööstus.

Maris Lauri, palun!

Tänan istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänu teile positiivse ettekande eest! Eriti selle eest, et te osutasite seosele meie varasema edulooga, mis puudutab IT-valdkonda. Tõesti, siin on väga mitmed paralleelid, ma panin kirja: agiilsus ja oma nutikas toode. Ma tean, et see küsimus võib olla natukene keeruline vastata, aga mida te soovitaksite nendele ettevõtjatele Eestis, kes veel otsivad oma valdkonda või kes on sattunud erinevatel põhjustel, eelkõige välistel põhjustel, hätta? Kust leida agiilsust, kust leida seda nutikat toodet või veel midagi?

Aitäh küsimuse eest! Kui sa teed toodet, siis kõik saab alguse kliendist või turu vajadusest, mis tähendab seda, et selle asemel et suhelda vahendajatega või peatöövõtjatega, tuleb suhelda otse kliendiga. Siis sa tead, mida tal vaja on. Väga paljud Eesti tooted IT-valdkonnas on tulnud ka ju sellest, et kui töötati kuskil suures firmas ja saadi aru, et seal on protsessis probleeme, siis hakati seda probleemi tarkvaraga lahendama. Nii tuli Pipedrive või Wise või midagi muud niisugust.

Kaitsevaldkonnas on natuke samamoodi. See on ju pikka aega olnud tööstusharu, seal on mingid konkreetsed valdkonnad. Tulebki vaadata, kus seal on parasjagu mingi vajadus, mis on katmata, ja siis teha selleks toode. IT-sektorist on väga hästi õpitud, et kohe ei pea toodet valmis tegema. Sa teed kõigepealt – see on hästi popp sõna – MVP, minimum viable product'i ehk kõige väiksema osa sellest valmis ja siis lähed [küsid] kliendilt, kas see sobib. Ukraina sõda on tõestanud, et good enough is good enough. Ei pea tegema kohe perfektselt toimivat toodet, alustada võib ka good enough'iga.

Eelmise põlvkonna tööstusettevõtetele on ka see soovitus, et julgege palgata noori insenere, kes toovad positiivsust ja kreisisid ideid, mida tuleks natuke maha suruda, aga millest kindlasti tuleb midagi välja. Ja paratamatult tuleb ka riske võtta. Millestki peab loobuma. Ma ei tea, mis see on, kas auto või puhkusereis. Ma ei kujuta ette, millest on vaja loobuda selleks, et alguses investeerida. Start‑up'i tehes loobud sa alguses põhimõtteliselt kõigest, senikaua kui su toode on edukas.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh ettekande ja selle positiivse noodi eest! Katsume siis vähem maha suruda. Ma palun, et te täpsustaksite kriitikat Euroopa Liidu aadressil ja mida me saaksime Eestis siis veel konkreetsemalt teha. Euroopa Kaitsefondist, vaatasin, on ju toetust, rahastust saanud vähemalt 15 Eesti ettevõtet, nagu Milrem, Cybernetica, DefSecIntel ja Baltic Workboats. Mis see täpsemalt oli, mida siiamaani ei rahastatud, ja kuidas siis peaks paremini edasi minema?

Aitäh küsimuse eest! Seal on niimoodi, et tuleb hästi eristada kahte asja. European Defence Fund kõlab, nagu see oleks investeerimisfond, aga tegelikult on see piltlikult öeldes rahapott, kust tehakse arendusgrante toodete ja uute võimekuste loomiseks ja arendamiseks. Ma arvan, et seal on jälle Eesti Siseministeerium ja Kaitseministeerium teinud koos ettevõtetega väga head tööd. Meie tööstus on saanud osa väga paljudest projektidest. Miljonid eurod on tulnud meie sektorisse, just nimelt tootearendusse, ja see on väga hea.

Probleem, millele ma enne viitasin, on see, et investeerida ei saa, investeerimisfondid. Veel paar nädalat tagasi ei saanud põhimõtteliselt equity'sse ehk omakapitali investeeringuid teha. Noh, ütleme, suured fondid ei saanud teha, kuna lihtsalt ei olnud Euroopa Investeerimispanga otsust selle kohta. Millegipärast on Euroopas olnud kaitsevaldkond natukene tabu, peaaegu nagu gambling ja muud sellised valdkonnad. Hiljuti see muutus ja see annab meie tööstustele uued võimalused. Aga [European] Defence Fund on väga hea, uurimis- ja arendustegevus on väga vajalik.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Väga hea positiivses võtmes [ettekanne]. Tahan küsida. See võib olla küll kaitse kontekstis natukene erinev, aga kui me tahame realistlikult tõsta Eesti võimekust või heaolu, siis on meil vaja ju väljast sisse voolavat raha. Peamine eesmärk peaks olema ekspordikaubandus. Ja ekspordi puhul, ma eeldan, on uutele turgudele pääsemisel üheks suurimaks võimendajaks referentsid: sa saad näidata, et sa oled suutnud kuskile suurde kohta midagi head pakkuda. Kaitsetööstuses on see tõenäoliselt keerukam, kuna seal on eraldi salastatuse astmed ja muud teemad. Aga ma mõtlen, et üldiselt on tööstuses see üks olulisimaid elemente, kui me tahame saada välisturgudele.

Aitäh! Jah, see on tõsi. Meie sektoris on tavaliselt esimene küsimus, et kas Eesti kasutab. Kui su oma kodus keegi [su toodet] ei kasuta, siis on kehv lugu. Aga jah, see on jälle riigi eripära. Kuigi sa tahaks, [et su toodet kasutataks], on selle jaoks protsess, riigihanked, kõik need teemad. Päris nii ei saa, et jube hea asi, homme tahetakse ja siis kohe ostetakse.

Teine teema on meie valdkonnas täna see, et kui sinu toode ei ole Ukrainas ega ole seal edukas, siis järelikult su toode ei ole piisavalt hea ja siis on seda keerulisem ka globaalselt müüa. Samu droone ja samu masinaid, mis seal edukalt töötavad, küsitakse meie tööstusharus ka mujalt, üle maailma. Me oleme rääkinud ka Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumiga nii kaitsevaldkonna kui ka julgeolekuvaldkonna teemal sellest, kuidas saaks lihtsustada seda protsessi, et kui meil on siin innovaatilised tooted ja neid päriselt tahetakse, siis kuidas saaks seda soodustada või riik saaks neid osta ja võimalikult kiiresti kasutada. Üks viis on [näidata neid] näiteks Kevadtormil, kus meie tööstusharu tooteid katsetatakse. Ka sellel Kevadtormil olid Eesti tooted väljas, ka DefSecInteli omad. Samuti on Kaitseministeeriumil koostööna välja arendatud arendustoetusmeede, mille tulemusel tehakse ka palju tööd ja saab juba teatud tüüpi referentsi.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, tänan väga huvitava ettekande eest ja ka vastuste eest! Me oleme siin arutanud ja ka teie olete arutanud teemal "heidutus". See on loomulikult kollektiivne heidutus. Kui on üks NATO liige, kes suudab ka üksinda Venemaad heidutada, siis on see kindlasti Ameerika Ühendriigid. Minu küsimus on üldisem. Te olete rääkinud rahvusvahelisest koostööst, vajadusest investeerida ja teha koostööd teiste riikide kaitsetööstusega. Kuidas te hindate praegu Euroopa, eriti aga Euroopa Liidu liikmesriikide ja suurriikide, nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia kaitsetööstuse seisundit ja nende valitsuste valmidust jalad kõhu alt välja võtta ning hakata investeerima? See on võtmetähtsusega tegur nii Euroopa kaitsevõime jaoks kui ka meie enda kaitsetööstuse arengu jaoks. Mainin siinjuures, et see areng on olnud väga muljet avaldav ja väga dünaamiline ning me tahaksime, et see jätkuks, aga see sõltub ju väga paljuski meie Euroopa partnerite arengust.

Aitäh! Meile tundub, et jää on hakanud vaikselt liikuma. Aga kõige parem indikaator on ikkagi see rahahulk, mis läheb sellesse sektorisse või üldse kaitsevaldkonda. Me näeme, et suured Euroopa riigid ikkagi kogu aeg suurendavad oma investeeringuid, tööstusfirmad on valmis investeerima. Aga meil on hoopis suurem probleem selles sektoris: me ei ole sellega harjunud ja me ei oska enam. Kui täna oleks vaja ehitada viis uut tehast, siis me ei mäletaks enam, kuidas seda tehti. Seetõttu tuleb see päris vaevaline, aga ma olen optimist ja ma arvan, et see tuleb ja see tõmmatakse käima. Ma näen, et tahe on tegelikult olemas. Ja meie siin ida pool saame piiririikidena tutvustada oma agiilsust ja team up'ida, teha koostööd nende firmadega. Siis tuleks see vajalik investeering ja suudetaks see tõesti ära teha.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, tänan huvitava ettekande eest! Mul oli ka võimalus teie ettevõtet hiljuti külastada ja see pilt oli muljet avaldav. Aga mu küsimus on selline. Oletagem, et leidub näiteks ettevõtja, kes vaatab, et ahhaa – võtame hästi lihtsa näite –, lihtsat lõhkeainet trotüüli toodetakse ainult Poolas, aga nõudlus on suur, palju oleks vaja, võiks kasumit teenida. Kuidas seda siis teha? Mida säärane ettevõtja või grupp ettevõtjaid peaks tegema, mis on need kõige lihtsamad sammud, et mingi suurem asi, näiteks kas või lõhkeaine tootmine käima panna? Mis oleks need esimesed sammud?

Aitäh küsimuse eest! No ma ütleks, et tulebki lihtsalt leida klient ja teha äriplaan. Ega siin väga midagi muud teha ei olegi. Muidugi saab ka tulla meile kaitsetööstuse liitu teemat arutama, nõu pidama. Äkki keegi veel tahab seda teha. Mitu pead on ikka mitu pead. Ja kui on investeeringuid vaja, siis saab muidugi ka kedagi soovitada. Ma arvan, et tuleb oma ideid jagada ja koostööd teha. See on, ma arvan, kõige lihtsam viis, kuidas selliste äriideedega või muude ideedega edasi liikuda.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile!

Head ametikaaslased, liigume nüüd edasi. Nüüd on võimalus kõigil, kes soovivad, läbirääkimiste voorus sõna võtta. Avan läbirääkimised. Algataja on palunud, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Ja ma eeldan, et ma ei eksi, kui ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja. Maris Lauri, palun! (Maris Lauri küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit! 

Lugupeetud istungi juhataja! Head esinejad! Head kolleegid! Teema on oluline ja siin oli väga palju mõtteid, mis väärivad edaspidi põhjalikumat käsitlust. Ma väga loodan, et see juhtub nii Riigikogu komisjonides, ministeeriumides, valitsuse tasandil kui ka muudes vormides. 

Riik ei saa ettevõtete eest asju ära teha. Me värskelt nägime, kuidas selline optimistlik vaade, võimaluste otsimine annabki lõpuks tulemuse kätte, ka seda, et peab olema julgust riskida. Riigi roll on luua tingimused, et ettevõtetel oleks suurem tõenäosus õnnestuda, ja teha nii, et ettevõte õnnestub, aga sellest on kasu tervele riigile. 

Ma puudutan mõningaid asju, mida meie siin majas saame teha. Esiteks kindlasti see küsimus, et tuleb tagada aus õigusruum, stabiilne reeglistik ja eriti konkurentsisituatsioon. Neid jutte, kus osutatakse, et ühes või teises valdkonnas on konkurentsiga asjad paigast ära, on kahjuks liiga palju ja mõned nendest püsivad aastaid. Meil on Riigikogus selleks olemas eelnõu ja kahtlemata on selle eelnõuga seotud mitmed õiguslikud vaidlused, aga me peame otsima lahendusi, mitte osutuma kas tahtmatult või teadlikult mõningate oligopolist või monopoolsusest huvitatute hääletoruks. Nii et konkurentsi tagamine. Kõigepealt tuleb Eestis ja siis ka laiemalt seista selle eest, et Eesti huvid oleksid Euroopa Liidus ja ka laiemalt kaitstud.

Me oleme erinevate lubade ja nõuetega metsa läinud. Ma ei tea, kui palju on räägitud sellest, et erinevate lubade, nagu ehituslubade, keskkonnalubade ja nii edasi menetlusprotsess võtab lubamatult kaua aega. Ja me peame sellest veel rääkima, sest no kuidagi ei taha asjad edeneda. Suurettevõtja jaksab võib-olla oodata kaks-kolm aastat, aga kui mitte midagi ei liigu, siis ta läheb ära. Niimoodi lähevad meilt ära ka päris mitmed suured investeeringud. Kui meil ei ole nende lubade menetlejaid, on puudu osalisi, siis on tegemist turutõrkega ja riigil on põhjendatud sellises olukorras sekkuda ning luua kehtivatest teistsugused reeglid. Ja kui me räägime keskkonnast, siis mina usun, et enamik ettevõtjaid, olles Eesti kodanikud ja elades siin, sooviksid Eesti keskkonda kaitsta. Nii et ei tasu näha igat ettevõtjat alati keskkonna vaenlasena. Eesti riigiametid peavad otsima lahendusi, mitte pakkuma ettekäändeid. See on see, mida ka meie saame survestada. 

Kindlasti on ka küsimus, kui palju riik peab toetama ja kuidas toetama ettevõtteid. Minu arvates on paar kohta, millele me peame tähelepanu pöörama. Üks nõndanimetatud surmaorg on see koht, kus teadussaavutus, teadmine peab liikuma ettevõtlusesse. Seal on suured riskid, tihtipeale ka suured kulud. Me üht‑teist teeme, aga võib-olla [peaksime tegema] veel rohkem ja [pakkuma] tugevamat tuge. Asi ei pea olema alati investeeringus, rahalises toes, tihtipeale on mõistlikum luua erinevad finantsmeetmed, ka siin ennemalt osutatud käendused, garantiid, tagatised. [Oluline on] ka erinevate võimaluste loomine teadus- ja arendustegevuseks, sealhulgas konkurentsivõime rahvusvahelistes organisatsioonides, mis loob meie ettevõtetele ja teadusele võimalusi.

Ja kindlasti kõige rohkem tahan rõhutada ikkagi riigi rahandust. Praegune riigi rahanduse seis on kehv ja see tähendab ebakindlust, eelkõige sellepärast, et iga natukenegi mõtlev inimene saab aru, et pikalt niisuguse puudujäägiga jätkata ei saa. See tähendab seda, et kõik teavad, et sellisele suurele puudujäägile järgnevad ühel hetkel ulatuslikud kärped ja/või maksutõusud ning halvemal juhul väline sekkumine, mis võib olla väga dramaatiline ja drastiline. Me mäletame veel enamikku sellest, mis juhtus Kreekas.

Nii et selguse saavutamine selles, kuidas me oma riigi rahanduse korda saame, on hädavajalik. Ja see on hädavajalik kiiremas korras, sest see ebamäärasus transformeerub praegusel juhul, nagu ma ütlesin, ebakindluseks. See tähendab seda, et ei juleta teha otsuseid, ei juleta investeerida, oma tootmist laiendada ega uuendada, aga see tähendab ka seda, et meie intressimäärad on suuremad, sest riigireiting, [riigi] krediidireiting määrab ära ettevõtete reitingud ja selle, millise hinnaga ettevõtted laenu saavad. Kui me saame riigireitingu paremaks, siis saavad intressid madalamaks. See on hädavajalik ka ettevõtete jaoks.

Viimane ettekanne oma positiivsusega mulle tõesti väga meeldis. Just nimelt seetõttu, et see osutas sellele, millest meie IT-valdkonna edu alguse sai. Me ei hakanud jooksma teistele järgi, vaid Eesti ettevõtjad hakkasid realiseerima oma ideed, nägid, kuhu on võimalik minna, ja tegid, mida kliendid soovivad. Nad julgesid riskida, nad julgesid otsida uusi lahendusi. Järgijooksmisel on tuntud loogika see, et sel hetkel, kui sa jõuad mingisse punkti [teistele] järgi, siis on ees olijad juba ära läinud ja sa jäädki igavesti järgi jooksma ega saavuta edu. On väga positiivne, et me siin saalis nägime, et meil on selliseid ettevõtjaid, kes näevad võimalusi tulevikus, mitte ainult selles, et me jookseme kogu aeg järgi.

Nii et nüüd on meie kord siin Riigikogus tagada see, et ettevõtjatel oleks oma eduloo loomiseks võimalused, mitte üksnes takistused. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli – ma loodan, et ma ei eksi – Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Jaak Aabi, kes tuleb vapral sammul koos volitusega, kuhu kohe tuleb ka fraktsiooni esimehe Priit Lombi allkiri nagu kord ja kohus.

Tänan, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Täna on tõesti olnud väga huvitav ja sisukas arutelu. Mina olen siin peaaegu et kahes rollis. Ma esindan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, et anda sellele arutelule hinnang, aga teiselt poolt tuleb mul majanduskomisjoni värske esimehena astuda sellel teemal nendesse suurtesse kingadesse, mis Priit Lomp on mulle ette pannud. Ka tema on ju sotsiaaldemokraat. Ongi selline huvitav asi, et konkurentsivõimega tegelevad Riigikogus eestvedavalt sotsiaaldemokraadid. Muidugi kogu majanduskomisjon, kes seda teemat on vedanud, on väga tubli.

Tahan tänada tänaseid ettekandjaid sisukate ettekannete eest. Muidugi tunnustus ja tänu kõigile ekspertkogu liikmetele, kes esindasid nelja asutust, institutsiooni: Arenguseire Keskust, Eesti Panka, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli. Aga nii nagu te kuulsite, tegelikult töögrupp ning need asutused ja institutsioonid kaasasid ju väga laialt erinevaid teisi eksperte, teadlasi, ettevõtjaid ja ettevõtjate organisatsioone. Kindlasti oli neutraalne hinnang veidi eesmärgipõhine. Me kuuleme hinnanguid eraldi küll Eesti Pangalt, küll majandusministeeriumilt, küll ettevõtjatelt, aga nüüd saime suhteliselt laiapõhjalise neutraalse hinnangu selle kohta, mis meil majanduses toimub, milline on konkurentsivõime ja millised võiksid olla need käigud ja sammud, mida riik, valitsus ja Riigikogu koostöös ettevõtjatega saaks ära teha. 

Kindlasti on Eesti majanduse pikaajaline konkurentsivõime võtmetähtsusega. See on tähtis selleks, et tõsta inimeste elatustaset, et heaolu kasvaks ja et me ei jääks maha jõukamatest riikidest, nagu Mariski ütles, kogu aeg järel joostes. Konkurentsivõime küsimus on seda teravam, et mitmed viimastel aastakümnetel edu toonud tegurid, nagu siin ka välja toodi, odav tööjõud, odav energia ja ligipääs Venemaa, Valgevene soodsale toorainele, on ammendunud, on ära kukkunud.

Hea ettekandja, ma korraks pean teid katkestama. Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Mul on väga hea meel tervitada istungisaali rõdul viibivat Tšehhi Vabariigi parlamendi alamkoja esimeest Markéta Pekarová Adamovát. Tere tulemast Eestisse!

Hea ettekandja, te võite jätkata.

Tänan! Lisaks on viimastel aastatel toimunud majanduskeskkonnas mitmed ebasoodsad ja ettearvamatust suurendanud sündmused. Venemaa täiemahuline agressioonisõda Ukrainas, aga ka sellest tulenev geopoliitiline polariseerumine on muutnud riikide majanduspoliitikat väga palju interventsionistlikumaks ja protektsionistlikumaks ehk riigid sekkuvad rohkem majandusse ning tegelikult turgutavad oma ettevõtlust ja majandust. Me nägime seda energiakriisis, kus Saksamaa väga suurte abipakettidega ettevõtetele appi läks. Eestil väikese riigina kahjuks neid võimalusi ja ressursse ei ole ja see teeb konkurentsi veelgi keerulisemaks.

Kõik need asjad on ju Eestit kui väikese ja avatud majandusega riiki väga palju mõjutanud. Seekordse majanduslanguse eripäraks ongi mitmete ebasoodsate tegurite kuhjumine. Kõik see ei oleks probleem, kui näiteks samal ajal, kui meil on ebasoodsad tingimused, tõuseks tootlikkus. Aga kuna nõudlus on vähenenud ja ettevõtted ei suuda panustada, siis on kahjuks viimastel aastatel tootlikkus langenud ja see on tõsine probleem. 

On räägitud teadus- ja arendustegevusest ja innovatsioonist. Riik on oma otsuse teinud ja panustab 1%, nagu eesmärk on, aga kahjuks erasektor ei jaksa järgi tulla. Eesmärk on ju … 

Palun kolm minutit lisaaega. 

Loomulikult. Palun!

… et erasektor panustab 2% teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevusse. Viimastel aastatel Eesti erasektor aga kõigub 1% juures. Kindlasti on nippe ja võimalusi, kuidas riik saaks oma nutikate lahendustega kaasa aidata.

Meil on ka oma tugevad küljed: on tugev IKT-sektor, on digiriik. Aga siin räägiti bürokraatiast. Tegelikult me oleme digiriigi lahendustes võib-olla kuidagi seisma jäänud. Me peaks lahendama ära probleemid kogu selle aruandlusega, millest siin juttu oli, et erinevad lubade taotlused ja menetlused liiguksid kiiremini. Ma olen vist juba viis aastat rääkinud andmekogudest, mis omavahel eriti ei suhtle. Seal on olnud küll teatud edasiminekud – Statistikaameti, Eesti Panga ning Maksu‑ ja Tolliameti [vahel] andmed siiski juba liiguvad –, aga teha on veel palju.

Neist kitsaskohtadest, mis täna on välja toodud, ma mõningaid kommenteerin. Jätkutegevusena püüame me Riigikogu majanduskomisjoniga kindlasti hinnata erinevate valdkondade, ministeeriumide ja asutuste tegevust, programme ja meetmeid, et leida kiiremad ja paremad lahendused väljatoodud kitsaskohtade ületamiseks. Püüame teha koostööd teiste Riigikogu komisjonidega, ministeeriumide ja asutustega ning muidugi ka majandusministri ja majandusministeeriumiga. Kindlasti tahame aruteludesse kaasata ettevõtjate esindusorganisatsioone, ettevõtjaid, teadlasi, eksperte, aga ka ametiühinguid kui töövõtjate esindusi.

Üks tänane ettekandja, Ülo Kaasik on välja pakkunud, et vähemalt korra aastas võiks vaadata sellele analüüsile, aruandele, nendele ettepanekutele otsa ja hinnata, kas me oleme teinud kitsaskohtade ületamisel edusamme, kas me oleme suutnud just nimelt riigiaparaadina kui keskse aparaadina koordineerida oma tegevusi ja teha nende piiratud ressursside tingimustes, mis me teame, et meil riigieelarves on, nutikaid ja tarku investeeringuid, et konkurentsivõimet parandada.

Ühe esimese kitsaskohana on välja toodud just kvalifitseeritud tööjõu [puudus]. Ma olen juba aastaid sellest rääkinud, võrrelnud meid Soomega. Tihti räägitakse kõrgkoolidest, riiklikust tellimusest, insener-tehniliste erialade tellimusest, aga mina vaataksin selle [probleemi] juuri. Meie põhikoolilõpetajatest 70% läheb gümnaasiumi ja kahjuks enamus suundub gümnaasiumist ülikooli humanitaarerialadele. Soomes suundub 40% gümnaasiumisse, ülejäänud kutseharidussüsteemi. Ma väga loodan, et Haridus‑ ja Teadusministeeriumi algatatud kutseharidusreform aitab siin väärtustada kutseharidust ja rakenduskõrgharidust.

Kindlasti saab tarkade meetmetega kaasa aidata ka automatiseerimisele, digitaliseerimisele, robotiseerimisele. Kõigepealt peaks hindama, mis on riigi meetmetest toiminud, enne kui mõelda välja uusi ja seksikaid meetmeid.

Lõpetuseks ütlen, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon tahab kindlasti selles protsessis Riigikogu komisjonides ja erinevates aruteludes aktiivselt osaleda ning teha oma ettepanekuid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Liisa-Ly Pakosta. (Liisa-Ly Pakosta küsib lisaaega.) Palun, kohe kaheksa minutit!

Aitäh! Aitäh kõikidele ettekandjatele ettekannete eest teemal "Kuidas tõsta tootlikkust Eesti majanduses?"! Oma ettekandes Eesti 200 fraktsiooni nimel püsin ka selles teemas. Toon välja kaks lahendust, sest ajaliselt ei ole rohkem lihtsalt võimalik.

Meie majandusminister Tiit Riisalo on seadnud eesmärgiks, et Eestis tõuseks tootlikkus kümne aastaga 110%‑ni Euroopa Liidu keskmisest. See plaan on pikem ja põhjalikum, aga bürokraatia vähendamine vähemalt 25% on üks nendest [eesmärkidest], mis ka ettekannetes vastu kajas. Eesti peab saama maailma kõige efektiivsema avaliku sektoriga riigiks. Tõesti, kui me vaatame seda, et meil on Eesti ettevõtjatele rohkem kui 400 erinevat kohustuslikku aruannet, aastas on umbes 250 tööpäeva, keskmiselt – keskmiselt! – kulub ühe aruande tegemiseks üks nädal ja see teeb iga ettevõtte kohta keskmiselt 2000 tööpäeva aastas, siis see on ilmselgelt liiga palju. Me oleme ikkagi nagu lolliks läinud erinevate aruannete nõudmisega ja oleme olnud riigina liiga laisad ettevõtjate koorma vähendamisel. Aruandluse tegemine andmepõhiseks, aga sealjuures ka üle vaatamine, kas kõiki neid aruandeid on tarvis, on see, mis võiks anda kõige kiiremat leevendust.

Teiseks, kontrollimise vähendamine ja usalduse põhimõtte suurem rakendamine peaks samuti vähendama ka riigi enda kulusid tohutule kontrollimisele. See ei ole ainult ettevõtjate koormuse vähendamine, vaid ka riigi enda halduskoormuse vähendamine.

Teisel teemal peatun pikemalt ja see on tööjõupoliitika. Toon välja kaks lahendust. Esiteks, siin on mitu esinejat rõhutanud, et Eestis on puudu inseneridest. Niimoodi see on ja üks vastuseid sellele murele on tegelikult sooline võrdõiguslikkus, millest täna kahjuks veel räägitud ei ole. Rohkem insenere tähendab seda, et meil on vaja insenere nii meeste kui ka naiste hulgast. Eesti on silmapaistvalt suure soolise segregatsiooniga riik, mis tähendab seda, et noormehed õpivad meil peamiselt ühtesid erialasid ja neiud peamiselt teisi erialasid. Sellest ülesaamine annaks meile OECD analüüsi kohaselt igal aastal majanduskasvu 0,7 protsendipunkti või 2,3% täiendavat tõuget sisemajanduse kogutoodangule elaniku kohta. Kui me lisame soolisest segregatsioonist üle saamisele ka poiste ja tüdrukute võrdsema jagunemise haridusvaldkonnas, siis see toob kaasa veel ligikaudu 0,3 protsendipunkti kasvu aastas. See tähendab, et ainuüksi soolise võrdõiguslikkuse edendamisega me saavutaksime 1% majanduskasvu aastas.

Vähemalt 20 aastat on ettevõtjad palunud poliitikuid, et kuulge, võtke midagi ette põhikooli riikliku õppekavaga ja sealse tehnoloogiaõpetusega. Vaatasin just üle, terves tehnoloogiaõpetuses ei esine isegi sõna "tootlikkus" mitte ühtegi korda. Tsiteerin: "II ja III kooliastmes määratakse õppeainete nädalatundide arv klassiti nii, et [tehnoloogiaõpetuse] õppekorralduses on õpilastele tagatud võimalus omandada taotletavad teadmised, oskused ja pädevused nii tehnoloogiaõpetuses kui ka käsitöös ja kodunduses sõltumata sellest, mis õpperühma õpilane kuulub." Vaat see on üks Münchhauseni ime! Riiklik õppekava näeb meil tõepoolest siiamaani ette, et sõltumata sellest, millisesse õppegruppi sa põhikoolis kuulud, pead sa ime läbi omandama mõlema õppegrupi õppepädevused. No praktikas siiski imet ei sünni ja kahjuks me näeme koolides tänase päevani seda olukorda, kus õpetaja tuleb klassi ette ja ütleb: "Nii, palun jaguneme rühmadesse." Poisid tõstavad kõik käe püsti: "Meie tahame minna tehnoloogiasuunda." Tüdrukud tõstavad ka kõik käe püsti, ütlevad: "Me tahame ka tehnoloogiasuunda minna." Aga õpetaja on sunnitud käsi laiutama ja ütlema, et kahjuks poistest on see grupp juba täis ja teie, tüdrukud, siiski palun heegeldage. Nii et see põhimõtteline asi, mida ettevõtjad on aastaid ja aastaid rõhutanud, tuleb ära lahendada.

Meil on väga suur mure ka poiste õiguste kaitsega tervikuna haridussüsteemis, sest poisid jõuavad kõrgematele haridusastmetele oluliselt vähem. Ka seal on osa meie inseneride puudusest kinni. Põhikooli lõpus kantakse liiga palju noormehi sõna otseses mõttes maha. Selle peaks lahendama õppimiskohustuse pikendamine, mida veab haridusminister Kristina Kallas. Nii et veel kord, Eestis annaks soolise võrdõiguslikkuse parandamine OECD analüüsi kohaselt 1% majanduskasvu aastas.

Ja teine asi: töösuhete paindlikkus. Me oleme täna liiga vähe rääkinud tehisintellektist tootlikkuse kasvatamisel. Me oleme täna tootlikkuse kasvatamise puhul liiga vähe rääkinud sellest, et tehisintellekti parem ärakasutamine peab meid kui poliitikuid sundima vaatama töösuhted uue pilguga üle. Kahjuks me nägime platvormitöö puhul seda, et sisulise arutelu asemel olid meil isiklikud, täiesti ebaõiglased rünnakud. Meie Eesti 200 poolt küll ütleme, et uued töötamise viisid, kaasaegne tehisintellekti kasutamine ning kaasaegne IT-võimaluste kasutamine tööturul vajab põhjalikku ja sisukat arutelu. Seda tuleb teha, sellest ei saa mööda vaadata, sellest oleks nii töötajate huvides kui ka majanduse tootlikkuse huvides täiesti ebaõige ja ebaõiglane mööda vaadata. Me ei saa minna edasi ainult nendesamade töösuhetega, mis lepiti kokku eelmise tööstusrevolutsiooni ajal, mäletatavasti see oli 19. sajandi lõpu poole. Praeguse tehisintellekti revolutsiooni ajal on igal juhul vaja vaadata üle ka uued töötamise viisid ja uued töötamise tingimused, selleks et Eesti ja Eesti ettevõtete konkurentsivõimet parandada.

Lõpetan sellega, et konkurentsiõiguse parandamine on Eesti 200 arvates äärmiselt oluline. Eesti 200 on teinud konkreetsed ettepanekud, kuidas tõesti konkurentsiõiguse rikkujaid õiguspäraselt ja kiiremini trahvida, trahvida suurelt ja tagada vaba konkurents, aga tagada see nii, et Eesti põhiseaduslikud väärtused on ka kaitstud. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Urmas Reinsalu. (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetav rahvaesindus! Head eksperdid! Kõigepealt tunnustus ekspertidele selle visiooni ja panuse eest. Kuid asetame asjad konteksti. Üks asi on analüütiline hinnang, mida pikaajalises vaates teha tuleb. Teine asi on tegelikkus, see, millega tegeleb ametis olev valitsus ja kas ametis oleva valitsuse poliitiline käekiri suurendab või halvendab Eesti konkurentsivõimet. Tuleb öelda, et siin on see raport hävitav, öeldes selgelt välja, et ettevõtete etteheited bürokraatlike takistuste ja majanduspoliitika ebakindluse kohta on pidevalt kasvanud. Tõepoolest, kui me vaatame konjunktuuriinstituudi hinnangut konkurentsikeskkonna kohta, mis puudutab majanduse usaldusväärsust, siis [näeme, et] üks keskseim majanduse usaldusväärsust habrastav tegur on Eesti ametis oleva valitsuse majanduspoliitika või õigemini selle puudumine.

Esimene märksõna Eesti konkurentsivõime kaitse kohta on see, et ettevõtjate sõna kuulatakse. Mida me tegelikkuses näeme? Paaripäevase etteteatamisajaga [tulevad] kaskaadina seaduseelnõud, mis a) suurendavad täiendavat bürokraatiat või b) halvendavad uute maksutõusude kaudu Eesti ettevõtete konkurentsivõimet. See on käsitlus, millest põhimõtteliselt tuleb loobuda.

Üks märksõna, mis raportis on välja toodud, on Euroopa Liidu struktuurifondide ressursi kiirem, tõhusam kasutamine. Paraku tuleb nentida, et ametis olev valitsus on selles läbi kukkunud, kui võrrelda [praegust perioodi] varasemate Euroopa Liidu vahendite kasutamise seitsmeaastaste perioodidega. 2021. aastal alanud struktuurivahendite perioodi 2021–2027 rahast on suudetud maikuu keskpaiga seisuga rakendusse pöörata 4,1%. 4,1%! See on see tase, millel me praegu asetseme.

Teine märksõna, mis puudutab meie konkurentsivõimet, on energeetika küsimus. Paraku tuleb tunnistada, et valitsusel puudub tervikkäsitlus sellest, kuidas tagada ettevõtlusele konkurentsivõimeline elektrienergia hind. Langetatud on üksikotsuseid teatud tüüpi taastuvenergia eelisarendamiseks, millel on kogu hinnatsükli mõttes väga selge täiendav doteerimiskoormus Eesti ettevõtlusele. Kuid me vajame tervikvaadet, aga kahjuks seda ei ole valitsus olnud võimeline pakkuma.

Järgmine teemade ring puudutab rohepööret. Raport nendib, et tegelikkuses on rohepöörde puhul vajalik ülevaade koormusest ja mõjudest ettevõtlusele. Eesti Vabariigi ametis olev valitsus, mille kolm esindajat siin saalis viibivad, on selgelt seisukohal, et enne teeme kliimaseaduse ja siis hakkame arvutama ja teostame mõjuanalüüsi, kes mille eest maksab – põhimõtteliselt täiesti aktsepteerimatu lähtekoht. Sellele kliimaseaduse initsiatiivile tuleks kuulutada viivitamatult moratoorium, tuleks viia läbi sisuline maksumuse analüüs ja kindlasti vältida seda plaanimajanduslikku käsitlust, mida valitsus on asunud jõustama, et hakatakse kehtestama sektoripõhiseid limiite ja kvoote. Eesti majanduse konkurentsivõime huvides ei tohi see olla Eesti valik rohepoliitikas.

Võtame kokku need märksõnad, millega me praegu akuutses majanduslanguse olukorras silmitsi seisame. Esiteks, ettevõtjate sõna peab uuesti maksma ka dialoogis Vabariigi Valitsusega. See dialoog on sisuliselt katkestatud ja see on ülevalt alla majanduskeskkonda halvendav jõustamispoliitika, mida valitsus praegu läbi viib. Teiseks, majanduskeskkonda ja usaldusväärsust lõhkuvate maksutõusude poliitikast tuleb loobuda ning jõustatavad ja jõustatud maksutõusud tuleb kriitilise pilguga üle vaadata. Kolmandaks, energiapoliitikas on vajalik selge nägemus, mis puudutab Põhjamaade regioonis meie jaoks konkurentsivõimelise [hinnaga] elektrienergia tagamist. Neljandaks, rohepöörde plaanimajanduslik käsitlus tuleb kõrvale asetada, sest see halvendab meie konkurentsivõimet, mitte sugugi ei parenda seda.

Üldine hinnang ekspertkogu järeldustele, mis puudutavad pikemas vaates Eesti konkurentsivõimet, on see, et siin on rida vägagi asjakohaseid tähelepanekuid ja ettepanekuid, mis vaatavad analüütiliselt probleeme makrokeskkonnas. Kindlasti ma tunnustan Riigikogu majanduskomisjoni sellega tegelemise eest, kuid meie, rahvaesindus, kes peab suunama olulistes otsustes ka riigi poliitikat, sealhulgas majanduspoliitikat, ei saa funktsioneerida nii-öelda kahe korrusega ruumis. Akadeemilisel, intellektuaalsel tasemel nendime, mida tuleks teha, vaadates piinlikult mööda sellest segadusest ja tohuvabohust, mille valitsus on praegu meie majanduskeskkonnas tekitanud, samas aktsepteerides seda ja leppides selle poliitilise agendaga. See ei ole, kogu lugupidamise juures, valitsuskoalitsiooni esindajatele tõsiselt võetav poliitika.

Isamaa vaates on esmane ülesanne meie konkurentsivõime parandamiseks see, et valitsus loobub majandusvaenulikest sammudest. Mitmete makroindikaatorite põhjal on meie olukord problemaatiline, mis puudutab haridust, mis puudutab taristut, aga ka ressursside hinna taset ja meie konkurentsivõimet Euroopas. Küsimus on praegu selles, et nendes asjades, kus tuleks otsuseid langetada, valitsus otsuseid ei langeta, vaid keerleb sisemiste vastuolude tõttu ühe koha peal. Kuid paraku nendes asjades, mis majanduskeskkonda halvendavad, ollakse küll võimelised otsuseid langetama. Nii et esimene ülesandepüstitus on: loobuda tuleb Eesti konkurentsivõimet halvendavast poliitikast. Aitäh!

Aitäh! Protseduuriline küsimus, Priit Lomp.

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma küsin tehnilise küsimuse. Kas istungi juhatajal on plaan jagada eelkõneleja Urmas Reinsaluga tänase istungi materjale, võib-olla isegi seda linki? Ta esitas väga valikuliselt ainult neid [tähelepanekuid], mis tema mõtetega kuidagipidi kooskõlla lähevad, aga unustas näiteks selle viite, mis puudutab teise pensionisamba lõhkumist ja seeläbi pankadeväliste rahastusvõimaluste märkimisväärset vähendamist. Viidati, et see on väga selgelt majanduse kiiremat käivitamist kõvasti takistanud. Õnneks pakuti ka lahendusi, mida ma väga tihti selles teemas ei ole kuulnud. Kas te saate öelda, kas on plaan jagada eelkõnelenud saadikuga seda linki, et ta saaks kogu tänase arutelu järgi vaadata?

Aitäh! Kõik meie istungi materjalid on ühel hetkel internetis üleval, nii et sealt saavad neid lugeda kõik, kes seda soovivad. Palun Riigikogu kõnetooli Mario Kadastiku.

Aitäh, härra eesistuja! Tänan selle väga sisuka arutelu eest, mis meil täna siin on olnud. Tahan võtta fookusesse paar konkreetset teemat. Nimelt, meil on põhiliseks probleemiks kaks suurt asja. Meil on toimunud majanduses [suuresti] tulenevalt globaalsest olukorrast dramaatilised muudatused. Meil on ära kukkunud teatud impordiallikad, mis olid soodsad, ja meil on ära kukkunud tööjõu odavus. Meil on seetõttu vaja kontsentreeruda kõrgtehnoloogilisele kõrge lisandväärtusega ekspordile, kui me tahame päriselt tuua oma majandusse lisavärskust ja tõsta tootlikkust.

Kuidas seda saavutada? Esimene asi, mida on väga palju kordi täna rõhutatud, on see, et meil on vaja insenere, meil on vaja tarku töölisi, kes [looksid] lisandväärtust. Meil on vaja seetõttu motiveerida [inimesi] juba hariduse valimise faasis. Millised on motiveerimise võimalused? Meil on vaja väga atraktiivseid töökohti, mis oleksid sellised tõmbekeskused, mis tõmbaksid teadlikult siia [ning teeksid] midagi huvitavat ja fun'i. See on see, mis IT-sektoris juhtus, kui seal buum oli. Meil oli väga palju väga huvitavaid ettevõtteid, kuhu taheti tööle minna, mistõttu see sektor tõmbas ka [IT‑]haridusse vastavas koguses inimesi.

Võtan kohe lisaaega kolm minutit.

Palun, kaheksa minutit!

Lisaks sellele on meil olnud nüüd inseneerias olukord natukene keerukam. Ütleme, üks asi on IT-valdkond, kus on lihtsam alustada, väga huvitavad ettevõtted ja kapitalikulu palju väiksem. Tootvas tööstuses on see palju keerukam, seal on suured kapitalikulud. Seetõttu on meil tegelikult ka hariduses vaja suuri sihtmärke. Minu meelest on väga oluline näiteks Euroopa Kosmoseagentuur, ESA, millel on erinevad rahvusvahelised programmid. Kes ei tahaks kosmosega seotud asju teha? See on inseneridele vägagi võimestav tegevus. On ka näiteks Euroopa tuumauuringute keskus ja ESS. Need erinevad rahvusvahelised laboratooriumid, mis tegelevad nii teadusarenduse kui ka innovatsiooni ja tehnoloogia arendusega, on tõmbekeskused, mis panevad inimesi seda valdkonda valima.

Samamoodi on meil tegelikult küsimus selles, kust inimesed saavad uut innovaatilist teadmist. Me ei saa saata oma insenere väga lihtsalt Apple'isse, Google'isse või Samsungisse intellektuaalomandi [kaitse] tõttu. Kõik, mis nad seal õpivad, peab jääma sinna. Nad ei saa tulla ja alustada siin start-up'i sel [alal], sest see on seotud intellektuaalomandiga. Nad saavad sealt kogemusi ja mingil määral see aitab, aga väga tihti nad ka jäävad sinna. Kuidas tagada, et need inimesed tuleksid tagasi Eestisse? [Seda võimaldavadki] needsamad rahvusvahelised teaduskeskused, sest seal on väga tihti eeldus, et sa oled endiselt seotud oma koduriigi ülikooli või teadusasutusega või ettevõtlusega. See tähendab, et seal loodud intellektuaalomand ja seal saadavad teadmised tulevad Eestisse tagasi. See on väga oluline koht haritud tööjõu koolitamiseks.

Teine osa on tegelikult see, mida me ka arutasime, et ekspordi puhul, eriti tulles kusagilt kaugemast kohast, on uuele turule sissemurdmisel referentsid väga olulised. Sul on vaja näidata, et sa suudad rahvusvaheliselt sertifitseeritud tasandil toota kvaliteetset tellijale sobivat kaupa, materjale või tehnoloogiaid. Selleks on vaja piisavalt hea märkega referentsi, midagi suurt, olgu see [näiteks] suur tuntud tööstus, kellele sa oled suutnud hanke teostada. Aga ka sinna sissemurdmine on keerukas. Tean omast käest, et näiteks Euroopa Tuumauuringute Keskus, CERN, on üks selline koht, mis teeb tööstushankeid väga tihti oma liikmesriikide hulgas. See referents, mis sealt saadakse, [on väga kasulik], kuna tegemist on ülikõrgete kvaliteedinõuetega hankijaga, väga targa hankijaga. Üks asi on see, et sa saad raha selle eest, et oma kauba sinna tarnid või teed mingit innovaatilist arendust, aga see referents, mis sa saad, kui sa oled suutnud CERN‑i hankeprotsessi järel midagi CERN‑ile tarnida, on – inglise keeles on termin stamp of approval – selline kvaliteedimärgis, et see ettevõte kvalifitseerub pakkuma kogu Euroopa turul väga kõrge kvaliteediga teenust. Ettevõtete seas, kes on teinud CERN‑ile pakkumisi ja võitnud hankeid, on tehtud uuringuid ning nende kohaselt ei loeta kõige suuremaks boonuseks mitte hanget ennast, saadud IP‑d või teadmisi, vaid just seda, et seda saab kasutada ka teistele turgudele müügiks, see avab väga palju uksi.

Seetõttu on minu meelest Eesti seisukohalt väga hea, et me oleme selle temaatikaga aktiivselt ja tugevalt tegelenud. Eesti on olnud ESA liige juba päris pikalt, olles kosmosedelegatsiooni juht. Järgmisel aastal saab meil täis kümme aastat ESA liikmelisust ja tõenäoliselt tuleb siia ka Euroopa kosmosekongress. Nii et järgmisel aastal saame sellel teemal palju edasi viia ja väga palju oma tööstust tutvustada.

Teine [asi] on CERN‑i täisliikmelisus. Eesti on viimased kümme aastat püüelnud agaralt selle poole, et saada CERN‑i täisliikmeks, ja märtsis CERN meid täisliikmeks ka võttis. Nüüd on meil jäänud veel ainult parlamendis alusdokument ratifitseerida, aga me oleme efektiivselt täisliikmed ja seetõttu saame osaleda kõikides hangetes täies mahus. Siiani kusjuures on Eesti olnud üliedukas. Me oleme olnud täisliikmed ainult 2021. aastast saadik ja me oleme juba suutnud oma ettevõtlustagastuse viia kordades üles. Me oleme reaalselt probleemi ees, et Eesti ettevõtted ei saa hangetes osaleda, sest me oleme olnud liiga edukad. Me oleme juba kümnete miljonite ulatuses hangetest välja jäänud. Aga nüüd, kui me oleme täisliikmed, on meil õnneks väga palju suuremad võimalused. Teeme selle ratifitseerimise ära, sellega saame kindlasti tõsta oma tootlikkust. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ma soovin väga tänada majanduskomisjoni selle oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu algatuse eest, kindlasti majanduskomisjoni liiget Priit Lompi ettekande eest, samuti konkurentsivõime ekspertkogu liiget ja Eesti Panga asepresidenti Ülo Kaasikut, ja ma tänan ettekande eest ka kaitsetööstusettevõtte DefSecIntel Solutions asutajat ja tegevjuhti Jaanus Tamme. Tänan kõiki häid ametikaaslasi, kes võtsid sõna, küsisid ja avaldasid arvamust. Nii nagu meie kodu‑ ja töökorra seadus ette näeb, arutelu lõppemisel me otsust vastu ei võta. Head ametikaaslased, esimene päevakorrapunkt on käsitletud. Täna rohkem päevakorrapunkte ei ole, seega on istung lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös.