Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Püüan meie valdkonnast anda lühikese ülevaate olulisemast, just selle vaatega, mis on tegemisel ja mis ootab meid tulevikus. Olen teile ette saatnud ka teesid, neid on päris palju, kõigil ühtviisi pikalt ei peatu, räägin olulisemast. Jõudumööda, võimete kohaselt vastan küsimustele. Kui jääb midagi vastamata, siis, nagu tavaks on, saadan vastuse hiljem kirjalikult.
Sissejuhatuseks teemad, mida ma käsitlen ja mis meie valdkonnas on just tulevikku vaadates kõige olulisemad. Esimesena räägin kliimakindla majanduse seadusest, lähitulevikus jõuame selle seaduseelnõu loomiseni, see läheb kooskõlastusringile ja laiemale arutelule ning seejärel valitsusse ja parlamenti. Tõenäoliselt sügishooajal saab parlament seda käsitleda ja vaadata, mis sellest saab, mis selle eelnõu tulevik on. Ise loodan, et see võetakse vastu, kuna see annab Eesti ettevõtlusele ja majandusele selgemad tulevikuvaated, tõstab meie konkurentsivõimet ja kirjeldab ära, millistes sektorites millisel viisil toimetada saab.
Teiseks räägin energeetikast, seegi on päris suur osa kliimakindla majanduse tulevikust, see kirjeldab seda, milleni valitsuses ja samamoodi parlamendi debatis ja komisjonides oleme jõudnud. Need on päris suured otsused – me läheme üle puhtamale ja ka soodsamale energiale, sest pole ju suur saladus, et fossiilsed kütused ja fossiilne energia ei ole mitte ainult saastavad, vaid on ka julgeoleku mõttes tihtipeale [riskantsemad]. Näiteks kütused, autokütused, nafta ja nii edasi tulevad piirkondadest, mis julgeoleku mõttes ei jaga Eesti, Euroopa Liidu ja NATO-ga samu väärtusi. Need on ka hinna mõttes kallimad ega konkureeri tänapäeva maailmas enam puhta energiaga.
Veel räägin jõudumööda loodushoiust, metsandusest, maavaradest, taristust, renoveerimisest, jäätmetest, merendusest ja veemajandusest.
Kõigepealt reformidest, mis meil on käimas. Suurtest reformidest on [tähtis] seesama kliimakindla majandamise seadus, mis ilmselt puudutab järgmist 5, 15 ja võib-olla 25 aastat Eestis ehk pikematki aega. See kirjeldab ära selle, kuidas me edasi toimetame. Jäätmereform, mis nüüd on alanud, kus käivad erinevad debatid turuosaliste, omavalitsuste ja huvirühmade esindajatega, et saada paika lihtne printsiip: väärtuslik tuleb eristada vähem väärtuslikust. Taastuvenergiat juba mainisin, metsandus- ja looduskaitsereform on käimas, et saaks paika looduskaitse määrad. Samamoodi on sektorile oluline, et tööandjad saaksid ette näha, missugune on tulevikus piirangute ja majandamise vahekord. Algamas on veeteenuste reform, mille printsiip ja mõte on see, et Eestis on palju vee-ettevõtja tunnustega ettevõtteid. Aga selleks, et tulevikus oleks tagatud puhas joogivesi, on vaja astuda teatud samme ja jõuda selleni, et kõik vee-ettevõtted saaksid oma toimetamistega hakkama nii, et meil oleks puhas vesi mõistliku hinnaga saadaval.
Kõigepealt paar lauset kliimakindla majandamise seadusest. Selle tutvustuse äsja tegime ühiskonnas. See tutvustus ja põhiteesid on laiemalt vaadeldavad. Kui kellelgi on huvi seda ettekannet vaadates või muul põhjusel hiljem seda lugeda, siis Kliimaministeeriumi veebilehel saab seda teha, seal on olemas nii tutvustus kui ka põhjalikum materjal. Kui eelnõu ise valmis saab, siis on see samuti avalik.
Kliimakindla majandamise seaduse mõte on kirjeldada ära, millisel viisil Eesti tulevikus oma majandust, tööstust, energeetikat, kaasa arvatud õiguskeskkonda ja finantsvahendeid kasutab. Selle eesmärk on vähendada heidet, jõuda sinna, kus tööstused ja tootmised jätavad vähem saastet maha. Eesmärk on jõuda sellisesse tulevikku, kus materjale kasutatakse uuesti. Väga hea näide on see, et Ida-Virumaal on ahermäed – kõik, kes on seal ekskursioonil käinud, on neid näinud –, mida peetakse suureks probleemiks, nüüd aga on juba Ragn-Sells ja üks teine ettevõte tundnud selle vastu huvi, nad otsivad võimalust sealt mineraale kätte saada ja maailmaturule viia.
Tegemist on ka ettevõtlusele kindluse andmisega, sest – nüüd ma viitan üsna vaba tekstiga ja enda tõlgenduses Riigikohtu otsustele viimasest ajast – Riigikohus on öelnud, printsiibina, et põhiseadusest tuleneb kõigi kohustus loodust hoida, igaühel on selline kohustus. Riigikohus on ka näiteks õlitehase kaasuse puhul viidanud sellele, et Eestil peaks olema selge sektoriaalne eesmärgistatud plaan, kuidas tulevikus mis tahes objekt või käitis sellesse plaani mahub. See on üsna loogiline, et kui mõõdupuu on väiksem jalajälg, siis me peame teadma, et see, millesse me investeerime – see, millesse ettevõtted investeerivad, aga võib-olla ka riigi toetusel investeeritakse –, on tulevikus võimeline [kliimaeesmärke täitma].
Laiemalt ei ole see, ma arvan, ainult usuküsimus, sest ka finantssektor, kes väga hoolega arvutab ja loeb raha, samuti ettevõtjad ja kõik Eesti inimesed, kellest valdav osa hoolib puhtast loodusest, saavad aru, et majanduse ja looduse ühine tulevik saab seisneda kestlikus majandamises. See tähendab seda, et me ei raiska materjale, me hoiame loodust, meie tööstused on järjest kõrgema lisandväärtusega ja meie energia on puhas. See on tegelikult see suund, kuhu poole me kliimakindla majandusega püüame liikuda.
Energeetika on selle kliimakindla majanduse suur osa, selle üks nurgakivi, kui soovite – suhteliselt kulunud väljend, aga seda ta tegelikult on. Riigi ja valitsusena me oleme siin parlamendi debattides seda tutvustanud, meil on kaunis ambitsioonikad plaanid puhta ja soodsama energia hankimisel. Lihtsamalt öeldes, fossiilne energia, põlevkivienergia, mida meil on ja mis tagab endiselt varustuskindlust reservidena, ei pääse enam nendel hetkedel, kui hinnad on soodsamad või turgudel on rohkem taastuvenergiat, turule. Turule pääseb järjest rohkem puhast energiat, mis on ka hinnalt soodsam kui fossiilne. Sellel on võime anda kodumajapidamistele soodsamat hinda ja ka ettevõtjatele ekspordibaas, sest tooteid, mis on toodetud puhta energiaga, on võimalik eksportida Skandinaaviasse ja Euroopasse, need annavad meile tootmise puhul kõrgema lisandväärtuse kui [energia]portfell, milles on fossiilsed [kütused].
Kindlasti on taastuvenergia arendamise puhul üks eesmärkidest tagada juhitavad võimsused. See on üsna loogiline, sest ükski tool ei seisa ühel jalal, võib-olla välja arvatud klaveritool. Aga meie siin räägime veidi teistsugustest asjadest. Igal energeetikavaldkonnal on oma roll, juhitamatul [energial] on oma roll ja ka juhitaval on oma roll. Juhitavat energiat tuleb samamoodi tagada ja arendada, et meil oleks tulevikus taastuva energia juures rohkem kui 1000 megavatti juhitavaid võimsusi. Samuti tuleb investeerida võrkudesse laiemalt, et oleks võimalik eri kohtades tarbida ja toota sedasama puhast energiat ning et võrguühendused oleksid olemas. Võrgureformi viime praegu ellu, selleks et oleks võimalik võrkusid ette valmistada. Samamoodi on jaotusvõrkudega – võrgud peaksid olema ilmastikukindlamad, et tarbimine oleks paigas.
Kindlasti on taastuva energia teema kõrval oluline salvestus, sest see võimaldab juhtida energia tootmist ja tarbimist nii lokaalsel tasemel kui ka süsteemina laiemalt. Ja on veel palju muud, mis siia juurde tuleb.
Lisaks, suured ühendused ja desünkroniseerimine. Kindlasti on Eesti riigi kliimavaldkond väga paljuski seotud julgeoleku- ja majandusvaldkonnaga. Ka energeetika toimimine on väga tugevalt julgeolekuga seotud, see on seotud sellega, et me saame ise hakkama ja meie majapidamised toimivad.
Järgmise aasta veebruaris me desünkroniseerime ehk ühendame ennast lahti Venemaa sagedusalast ja sünkroniseerime ehk ühendame ennast Mandri-Euroopa sagedusalaga. See on kindlasti oluline ettevõtmine kõikidele Balti riikidele. Loodame selle ellu viia nii, et ei teki ebastabiilsust, ei teki muresid. Aga nagu Eesti on alati teadnud, meie naaber Venemaa ei ole ratsionaalne partner, nii et seetõttu tuleb siingi olla kõigeks valmis. Aga valmisolek on meil olemas. Lisaks tulevad ühendused Soome, täiendavalt Lätti ja nii edasi. Eesmärk loomulikult hinna mõttes on Euroopa Liidu keskmisest odavam hind, nagu ta juba täna on.
Nüüd, siia vahele ma panin mõned slaidid, millel ma võib-olla ajapuudusel, õigemini aja lühiduse mõttes nii pikalt ei peatu. Need materjalid on eeskätt Riigikogu liikmetele ja kõigile, kes iganes tahavad neid vaadata, jälgida või hiljem ka kasutada. Eks me Kliimaministeeriumi energeetikutega uuendame ka seda materjali, see annab ülevaate sellest, kus me parasjagu oleme. 2023. aastal sisuliselt kasvatasime 30% oma tuuleenergiat. Päikesepaneelide võimsuselt oleme elaniku kohta Euroopa Liidus kuuendal kohal. Meie energeetikasüsteem on saanud päris kõrgeid hinnanguid. Me oleme edenenud väga kenasti. Nii et energeetikas, mis on kliimakindla majanduse seadusest ja kliimapoliitikast väga oluline osa, me edeneme päris suure hooga.
Taastuvelektri arendamine on siin samamoodi kenasti ajateljele pandud, keda huvitab, saab täpsemalt vaadata. Siin on see võib-olla veidi väikselt kirjas, natuke silmakontrolli moodi, aga need materjalid on kõigile kättesaadavad elektrooniliselt süsteemis ja trükituna. See kirjeldab, millisel ajal millised võimsused peaksid võrku liituma, millal toimuvad erinevad hanked ning kuidas need ajas omavahel suhestuvad.
Elektrivõrgu arendamine – täpselt samamoodi, siin parlamendis me oleme selle üle ju mitu korda diskuteerinud. Majanduskomisjoni esimehega koos saime eelmises koosseisus fantoomliitumiste välistamise tehtud. Ja see on toonud päris suure hulga vabasid võimsusi ja toob veel. Lisaks teeme võrgu liitumistasud ümber, just sellepärast, et saaks võrke ette valmistada rohkem, et ei oleks selliseid anomaaliaid, nagu vahepeal on olnud. Siin on ka selle kohta küsitud, et kui mõni koolimaja või keegi tahab liituda ja saab väga suure, ülisuure arve, siis arvestuse aluseks on võimalik ülekoormus kuskil. Oleme varem arutanud, et seda tuleks teha. See tuleb koos võrguarendusega. Ja laiemalt on siin ka välisühendusi kirjeldatud.
Nüüd loodushoiu juurde. Loodushoiu juures on meil põhimõte laiemalt, see on keskkonna- ja kliimavaldkonna laiem põhimõte, et saastaja maksab rohkem. Kliimakindla majanduse seadusega me astume samme ja seame eesmärgiks muu hulgas ka näiteks turba kaevandamise, mille panus iseenesest majandusse on üsna vähene võrreldes selle kahjuga, mida ta heitmega teeb. Ja siin on samme selleks võimalik astuda palju. Üks on viis, kuidas turba kaevandamist Eestis toimetatakse, milline on tulevik, kuidas neid [maid] hakatakse taastama.
See loetelu on kõik olemas, seda on arutatud, kliimakindla majanduse seaduse eelnõu on üsna laialt arutatud. Kindlasti on see ka küsimus, et Eesti majanduspoliitika, tööstuspoliitika ja ka looduspoliitika peaks olema ikkagi selline, et me seame enda lati kõrgemale. Meie jaoks ei ole piisav maa sisse augu kaevamine, puu maharaiumine või turbakaevandus, vaid eesmärk peab olema ikkagi maksimaalselt kõrge lisandväärtuse loomine siin, teadus- ja arendustegevus siin. See annab meie inimestele järgmise liiga, see annab majanduses võimaluse jõuda järgmisse liigasse ja luua uut lisandväärtust.
Looduskaitses on suur eesmärk, see on kindlasti samaväärne metsandusega: peab olema selge, kui palju Eesti territooriumist on looduskaitse all. Me oleme sõnastanud sellesama, mida Euroopa Liidu kohustusena või soovitud eesmärgina on printsiibiks seatud: Eestist 30% peab olema kaitse all. See tähendab seda, et elurikkus on kaitstud. Kõigile on ka selge, et kui tulevikus midagi muud soovitakse kaitse alla võtta ja see määr on täis, siis mujal tuleb kaitsereeglid ümber teha. Ja see on tegelikult nii põrand kui ka lagi.
Nüüd edasi metsanduse juurde. Ma arvan, et metsanduse puhul kehtivad needsamad printsiibid, mida ma juba mainisin looduse juures ja ka majanduse juures. Eesmärk peab olema siiski maksimaalselt kõrge toorme väärindamine. See tähendab lihtsamalt öeldes seda, et RMK-l ei ole varem olnud omanike ootusi, nüüd nad on saanud omaniku ootused, nad on teinud endale arengukava, millest nad lähtuvad, ja RMK meeskond toimetab päris hoolega. Mõned päevad tagasi tuli ka uudis selle kohta, et vähem väärtuslikule puidule konkureerib viis ettevõtet. See näitab tegelikult suhtumise muutumist. Kui varem me aktsepteerisime, et meie jaoks on piisav, et vähem väärtuslik puit on odavam kraam, me müüme seda lihtsamalt, siis nüüd oleme jõudnud selleni, et on võimalik ka suurem konkurents. Üldiselt see on ka kliimapoliitika ja kogu kliimavaldkonna, ütleme, läbiv joon. Energeetikas on huvi kõrgema väärtuse vastu, puhtama väärtuse vastu, sellesse investeerimise vastu, samamoodi on metsanduses ja teistes valdkondades. Ja selles suunas me ka liigume.
Maavarad. Maavarade teema on kindlasti aktuaalne teema. Praegu on käimas Eesti geoloogiateenistuse uuringud Lääne-Virumaal. Uuringute tulemus tuleb 2025. aasta lõpuks. See tähendab seda, et umbes 2026. aastal on võimalik otsustajatel, poliitikutel ja kohalikul kogukonnal hinnata, mis on nende varade kvaliteet, täpsemalt, kas üldse nende varadega on võimalik tulevikus ühiskondlikku väärtust – mitte kellelegi üksikule kasu, vaid Eesti riigile-rahvale kohapeal kasu – luua.
Mida meie teeme? Meie teeme laiema kontsessioonimehhanismi just lähtuvalt sellest printsiibist, et kus iganes Eestis keegi elab kaevanduse lähedal, peab kaevandamist taluma, olgu see siis ehitusmaavarad või midagi muud, tal tekib huvi, tal tekib ka võimalus saada kasu. Analoogia võiks olla kohane siin tuuliku talumistasuga või kohaliku kasu instrumendiga, mille me siinsamas parlamendis oleme ära menetlenud. Olin tollal ise samamoodi siin. Selle mõte on ju see, et kui tuleb uus tuulikupark, siis nii omavalitsusel kui ka inimestel on võimalik kuue kuu alampalga ehk maksimum-, ülempiirina kuni pea 5000 eurot hüvitist saada selle eest, et nad elavad tuulikupargi kõrval.
Samasugused printsiibid – üldjoontes, analoogiana, mitte täpselt üks ühele – võiksid olla kaevanduste puhul. Nii on selge, mis on kohalik kasu mis tahes kaevandamise puhul. See ei pea olema fosforiit ega haruldased muldmetallid. See võib olla mis tahes muu materjal. Siis tekib nii ettevõtjatel kui ka kohalikel kogukondadel oma arusaamine sellest materjalist.
Ja 2026. aastal, kui meie teadlased ja geoloogid on ära kirjeldanud, mis on meie maapõue kvaliteet, siis saame valitsuses, parlamendis ja kohalikul tasandil debatti pidades otsustada – sest ma arvan, et see peab olema avalik ja kõiki osapooli kaasav debatt –, kas seda materjali on põhjust edasi uurida, kas meil selle materjaliga on midagi teha ja mis saab edasi. See on kindlasti kõigepealt teadmiste küsimus. Siin on analoogia tuumadebatiga – meil on vaja kõigepealt teadmisi, seejärel on võimalik ka sisulist debatti pidada, seda ei saa teha teadmatuse baasilt. Teadmised tulevad teadlastelt ja geoloogidelt, seejärel 2026. aastal on võimalik omavalitsustes ja kogukondades, valitsuses ja eeskätt siin saalis, parlamendis, seda debatti edasi pidada.
Taristu. Taristu on üks viis, kuidas me oleme ühenduses maailmaga, selle kaudu me määratleme oma kuuluvust ja sätime oma huve. See kindlasti on väga oluline. Oleme püüdnud valitsuses – ja mitte ainult püüdnud, vaid poliitiline hoiak on üsna selge – [väljendada seisukohta], et Rail Balticu ja paljude teiste suurte taristuobjektide tegevused-toimetamised tuleb ajas tuua nii palju ettepoole, kui on võimalik. Seda mitmel põhjusel. Esiteks, rahaliselt on kindlasti praegu seda teha odavam kui tulevikus. Teiseks, kui majanduses on jahedamad ajad ja ka taristu ehitajatel on keerulisem, on see täpselt see aeg, kus neid objekte teha. Ja kolmandaks, mida kiiremini need ühendused valmis saavad, seda kiiremini me teostame sellesama, näiteks Rail Balticu puhul juba mitu korda mainitud Lennart Meri unistuse, et me saaksime rongiga Euroopasse. Samuti on käimas raudtee elektrifitseerimine, loodetavasti lähiaastatel tulevad ka uued rongid – need on tegelikult juba teel – ja siis hakkab neid siin sõitma rohkem ja nad sõidavad kiiremini.
Üks valdkond, millest ma olen ka varem siin arupärimistele vastates rääkinud, on teede valdkond. See tahaks kindlasti rahastamist juurde saada. Rahastamise poolelt on positiivseid uudiseid militaarse mobiilsuse programmist, aga riigieelarve üldine olukord pigem on selline, mis ei tõota just suuri lubadusi teehoiuvaldkonnale. Aga minu soovitus igal juhul oleks rohkem siia investeerida.
Lennuühenduste poole pealt, mis on ka majanduse ja Eesti inimeste liikumise mõttes väga olulised, panustame Tallinna Lennujaama. Lähiaastatel saab lennujaam 14,5 miljonit eurot just investeeringute tegemiseks, see tähendab seda, et aasta nad hoidsid tasusid paigal, ja see tõstab nende konkurentsivõimet erinevate ühenduste pidamisel. Ma arvan, et kvaliteetsed ühendused, mida on võimalikult palju, annavad Eesti majandusele, Eesti inimestele ja Eesti riigile tervikuna just selle, et meil on võimalik jõuda oma tegevustega selleni, milleni me tahame, olgu valdkond poliitika, diplomaatia, kuuluvus, majanduse areng või ka näiteks keskkonnaeesmärgid.
Renoveerimine väärib kindlasti samuti mainimist, see on üks suuremaid lähituleviku valdkondi. Praegu on aasta 2024, kui me vaatame aastat 2035 või 2040, siis aastaks 2030 me saame selle rahastusega, mis meil praegu on, kõik provitseeritud, sel aastal on 160 miljonit eelarves, aga aastaks 2030 on meil umbes 1,1 miljardit, koos omafinantseeringuga võiks see summa olla 2–2,5 miljardit, sellega saame 14 000 hoonest, mida on vaja renoveerida, ära renoveerida umbes 2000– 2500 hoonet. See tähendab seda, et meil on päris pikk tee veel minna. See on oluline teekond mitmel põhjusel. Esiteks ta tõstab kodu ehk emotsionaalselt väga kõrge väärtusega vara maksumust, selle hinda. Teiseks annab see ühiskonnale tervikuna võimaluse juhtida energiatarbimist paremini. Kolmandaks annab see tööstustele ja ehitusele võimaluse keerulisel ajal või vähem keerulisel ajal teha erinevaid töid, omandada oskusi, mida ei ole. Nii et laiemalt on tegemist hästi praktilise tegevusega, kus inimese isiklik kasu – ehk see, mida ta maksab kõige eest pikemas plaanis – ning kliimapoliitika ehk energia kasutus, hoonete kasutus ja majanduse käekäik käivad koos. See kahtlemata on väga oluline ettevõtmine ja järgmised 10, 15 või 20 aastat sellega tegeleme. Ei maksa arvata, et sellega saabub siis ajaloo lõpp, nii et maju enam pole vaja renoveerida. Küll sellel ajal tulevad uued eesmärgid, uus tehnoloogia ja nii edasi.
Jäätmetest kaks sõna. Jäätmereform on käivitunud. Selle mõte on eristada väärtuslikud materjalid ja suunata need ringlusse. Selle baasilt kindlasti eraettevõtjad teevad investeeringuid, näiteks seesama plastik, millega meil tulevikus on muresid, selle ümbertöötlemisse Eesti ettevõte VKG kaalub investeerimist, et sisuliselt pool Eesti plastikust ümber töödelda tulevaseks tooraineks. See annab kindlasti uue majandusharu täiesti. Jäätmetest saab ressurss, see on väga oluline printsiip. Ja ütleme nii, et kindlasti ei ole ainult plastik see üks jääde, vaid neid materjale on küll ja veel, millele otsitakse lahendusi, olgu see tekstiil või mis iganes muu.
Selles valdkonnas on samamoodi palju avalikku rahastust. Järgnevate aastate jooksul üle 100 miljoni läheb sinna, sellest kolmandik kohalikele omavalitsustele. Ja eesmärk on, et saaksime hulga materjali jälle uuesti kasutusse, et mitte seda ära visata.
Merendusest ja veemajandusest paar lauset. Siin on käimas erinevad suuremad tegevused. Üks on kindlasti Ukraina aitamine, selle üritame panna kokku ja meie merendusinimesed, merendussektor üritavad panna kokku sellist klastrit või komplekti erinevatest oskustest ja riikidest aidata Ukrainal sõja ajal ja sõja järel oma merendust üles ehitada. Lisaks, merenduse ja veemajanduse valdkonnas on ka tulevikusadamad. Täna planeerivad Tallinna Sadam, ka erasadamad planeerivad merenduses tuuleparkide ehitamist, nende hooldamist. Aga on tulemas ka võimalus tulevikus hakata laevu ümber ehitama, sest laevade ümberehitamine on väga suur äri, sellesse on võimalik Eesti sadamatel, Eesti merendus- ja ehitusettevõtetel või metalliettevõtetel jõudumööda siseneda. Ja loodetavasti siis selles samamoodi Eesti hakkab toimetama.
Veemajanduses on, nagu mainisin, vaja veereform läbi viia, just sellepärast, et meil on väga palju erinevaid vee-ettevõtte tunnustega ettevõtteid, et tagada puhas vesi mõistliku hinnaga. Ja sellega toimetame. Kindlasti julgeoleku ja sellise keskkonna kokkupuute valdkonnast, millele, nagu enne mainitud, on üsna tavaline, väärib mainimist ka merehundi projekt. Selle mõte on digitaalselt sisuliselt monitoorida, kes merel teeb mida, mis on taristujulgeolek, mis on merejulgeolek, mis on merekeskkonna seisund. See kindlasti annab ka sellise alljoone sellele, milles Eesti on tugev. Mitte ainult rohereform, mitte ainult rohekava, vaid ka tegelikult digitaalsus, need kahekesi koos on ikkagi selline topeltpööre. See annab võimaluse jälle Eesti digitaalsel maailmal ja majandusmaailmal koos toimetada.
Ja siia lõppu ma panin teile ühe pildi. See on 20. aprillist. Nagu te näete, maailmas mõnes kohas on kuumem, mõnes jahedam, aga üldiselt ükskõik kui palju siin saalis erinevad ilmavaated vaielda soovivad, siis kahjuks kliimamuutused on reaalsed, tuleb tegeleda nii põhjustega kui ka kliimakindlusega ehk nendega toimetulemisega. Soovin selleks meile jõudu ja luban, et sellega on tööd väga palju tulevikus. Aitäh!
