Tere kaunist päeva, head Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 65 Riigikogu liiget, puudub 36.

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Head kolleegid! Annan üle Keskerakonna ja EKRE fraktsiooni nimel umbusaldusavalduse majandus‑ ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalole. Usaldus valitsuse majanduspoliitika suhtes on madalseisus. Eesti on kolmandat aastat järjest majanduslanguses ning kukkumine on olnud Euroopa Liidu sügavaim. IMF‑i prognooside järgi on Eesti ainus riik Euroopas, kus majandus ei kasva. Majandusminister Riisalo on teinud suursuguse presentatsiooni Eesti majanduskasvu plaanide kohta, kuid ei ole teinud ühtegi sammu, mis seda majanduskasvu plaani toetaks. Kõlavad ainult loosungid. Ebaõnnestunud majanduspoliitika peegeldub ka riigieelarve seisus.

Nüüd plaanib valitsus sadade miljonite ulatuses kärpeid ning samal ajal ka uusi makse, kuid nende tegevusel puudub igasugune mõjuanalüüs. Toimub vaid poliitiline reageerimine üksikutele olukordadele. (Sumin saalis. Juhataja helistab kella.) Samas tekib kahtlus, et ministril ja ministeeriumil on huvi tegutseda konkreetsete ettevõtete kasuks, kes on ühtlasi Eesti 200 sponsorid. Näiteks ministri lubatud personaalse riigi arendamise asemel, mis säästaks raha, päästaks elusid ja tõstaks Eesti digiriigi mainet, on toimunud vaid pika plaani koostamine ja sedagi koostöös Eesti 200 sponsoriga. Hiljuti tõusid avalikkuse ette ka kahtlused Euroopa Liidu direktiivi teadliku torpedeerimise kohta, millega torpedeeriti platvormitöötajatele sotsiaalsete garantiide laiendamist ja paremate töötingimuste tagamist. Tänaseks on teada, et nende otsuste taga oli Bolti lobitöö, kuhu olid segatud nii minister, majandusministeeriumi ametnikud kui ka Eesti 200 poliitikud. Otsuste tegemiste läbipaistmatus ja nende otsuste seos Eesti 200 sponsoritega …

Aitäh! 

… nagu seda on muu hulgas Bolt, heidavad negatiivset varju kogu valdkonna juhtimise aususele. (Juhataja annab uuesti märku, et aeg on täis.) Pärast kõiki eelnimetatud probleeme ja kahtlusi me ei näe, kuidas minister saaks oma ametis jätkata. Aitäh!

Ants Frosch, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Minul on ka teema, mis puudutab härra Riisalot. Nimelt on meil arupärimine. Ma arvan, et see ei ole juhus, et see on langenud sellesse aega. Lihtsalt elu sätib asju nii, et kui teemad üles kerkivad, siis neid tuleb ka lahendada. Arupärimine on väga konkreetne, see on riigi toetuse tagastamise kohta osaühingu Otepää Üürimajad poolt. Nimelt on Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus algatanud juba aasta tagasi menetluse KredExi meetme "Elamufondi arendamise [investeeringu]toetus kohalikele omavalitsustele" raames osaühingule Otepää Üürimajad antud toetuse 879 670 eurot tagasinõudmiseks seoses ilmsiks tulnud rikkumistega.

Seoses ülaltooduga on mul järgmised küsimused. Millal jõutakse menetluses otsuseni? Teiseks, kas asjaolu, et tegu on Eesti mastaabis ainulaadse juhtumiga – nagu KredEx on väitnud –, võib viidata Otepää vallavõimude ja Otepää Üürimajade kavakindlale tegevusele riigi toetuse kasutamiseks nii-öelda protsendita laenuna kaasatud eraettevõtte Pro Kinnisvara OÜ huvides? Ning kolmandaks, kuidas hinnata Otepää Vallavalitsuse tegevust kõnealuse objekti, Otepääl Kopli tänav 2a asuva elamu koormamisel hüpoteekidega? Aitäh!

Jüri Ratas, palun, protseduuriline küsimus! Kas midagi läks valesti?

Ei, ma palun teie abi. Te olete väga kogenud Riigikogu juhatuse liige, austatud aseesimees. Ma olen päris suures segaduses. Kui ma sain õigesti aru, siis EKRE ja Keskerakond andsid üle umbusaldusavalduse minister Tiit Riisalole. Ja EKRE andis üle arupärimise Tiit Riisalole, kui ma saan õigesti aru. Aga need minu arvates on teineteisele vastukäivad. Kas nüüd võib öelda, et nad välistavad teineteist ja mõlemad langevad ära? Kui minister on umbusaldatud, kuidas ta saab siis arupärimisele vastama tulla? See on nagu niimoodi, et üks jalg ei tea, mida teine teeb. Mis nüüd juhtub? Aidake palun!

Aitäh, hea kolleeg! Ei ole väga hullu. Ükskõik kummas järjekorras neid menetletakse, ka sellisel juhul, kui umbusaldust avaldatakse – selle tõenäosus on minu hinnangul väga väike –, on see arupärimine jõus. Tuleb järgmine minister ja vastab sellele, mis ministeeriumis on toimunud. Nii et seda probleemi ei ole. Aga me katsume kuidagi seda järjekorda sättida nii, et see oleks arusaadav ja vastuvõetav kõigile.

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe umbusalduse avaldamise nõude ja ühe arupärimise. Saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on Riigikohtu esimehe Villu Kõve esitatud Riigikogu otsuse "Oliver Kase Riigikohtu liikmeks nimetamine" eelnõu 424 esimene lugemine. Kuna see ei ole päris igapäevane toiming, siis ma tutvustan selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt on põhiseaduskomisjoni esindaja ettekanne kuni 20 minutit. Seejärel on Riigikohtu liikme kandidaadi ettekanne kuni viis minutit. Kummalegi ettekandjale saab esitada ühe küsimuse. Seejärel avame läbirääkimised ja läbirääkimistel saavad osaleda üksnes fraktsioonide esindajad. Head kolleegid, palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon menetles käesolevat eelnõu esmaspäeval, 6. mail. Meil olid komisjoni kutsutud … (Hääl saalist.) Ei kuule? Vabandust! (Sätib mikrofoni.) Loodan, et nüüd kuulete. (Saalist vastatakse.) Aitäh! Meil olid kutsutud komisjoni istungile Riigikohtu esimees Villu Kõve, kes osales internetikanali kaudu, ja Riigikohtu liikme kandidaat Oliver Kask.

Komisjonis oli esmalt Oliver Kasel võimalus ennast lühidalt tutvustada. Ta viitas sellele, et on mõne nädala eest Riigikogu liikmetega erinevatest fraktsioonidest kohtunud ja küsimustele vastanud. Loomulikult on ta valmis ka täna Riigikogu istungil küsimustele vastama. Ta andis lühida ülevaate enda varasemast taustast ning selgitas oma kogemusi ja pädevusi. Kindlasti oli huvitav teada saada, et tema kõige põhjalikum ja spetsiifilisem valdkond on valimisõigus. Ta on olnud Vabariigi Valimiskomisjonis pea neli aastat ja pikka aega Eestit esindanud Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjonis.

Villu Kõve sõnas, et riigikohtunik halduskolleegiumist läheb pensionile ja sellega, kui meie praegu toetame Oliver Kase [ametisse nimetamist], saaks läbi nii-öelda põlvkonnavahetus. Riigikohtu liikme leidmiseks korraldati avalik konkurss, oli neli väga tugevat kandidaati ja domineeriv enamus on toetanud Oliver Kaske. Villu Kõve palus Oliver Kase Riigikohtu liikmeks nimetada.

Küsimusi komisjoni liikmed Oliver Kasele väga palju ei esitanud. Jaak Valge küsimused tõukusid just nimelt Oliver Kase kogemustest Veneetsia komisjonis ja puudutasid Veneetsia komisjoni tööd. Ja komisjoni liikmetel rohkem küsimusi polnud.

Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus täna, see otsus oli konsensuslik, nagu oli ka esindaja määramine siia ettekandjaks, ning tehti ettepanek võimaldada vastavalt kodu‑ ja töökorrale Oliver Kasel esineda täiskogu ees kuni viieminutilise ettekandega. Aitäh!

Aitäh! Näib, et küsimusi teile ei ole. Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Riigikohtu liikme kandidaadi Oliver Kase. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänan väga selle võimaluse eest siin teie ees seista ja teile lühikese ettekandega esineda, teie küsimustele vastata. Mul oli meeldiv võimalus, nii nagu põhiseaduskomisjoni esindaja juba märkis, kohtuda paljudega teist lisaks põhiseaduskomisjonile ka fraktsioonides ja seeläbi avanes mul võimalus päris mitmetel teemadel teiega arutleda.

Halduskohtu ülesannetest ja rollist kõigepealt. Viimasel ajal on halduskohtusse pöördumiste arv päris märgatavalt kasvanud. Ilmselt on selle taga inimeste suurem teadlikkus oma õigustest ja sellest, millised on nende suhted riigiga, kohalike omavalitsustega. Halduskohtu roll õigusriigis on väga oluline. See aitab ühtaegu kontrollida täidesaatva riigivõimu otsuseid ja tegevust igal üksikul juhtumil, nende täidesaatva riigivõimu organite vigu kõrvaldada, nõudes, et üksikisikud oleksid juba haldusorganite ees hoolikalt ära kuulatud. Tõhusa kohtumenetluse olemasolu aga aitab juba iseenesest tagada seda, et täidesaatev võim jälgib tähelepanelikult üksikisikute õigusi. Alati ei ole sellepärast halduskohtusse pöördumine vajalik, kui on teada, et halduskohtud efektiivselt toimivad.

Oluline on tagada haldusasjade kiire menetlus kohtutes. Pikaleveniva kohtumenetlusega kaasneb oht, et suured investeeringud, riigi jaoks olulised projektid võivad jääda kas venima või üldse liikuda üle piiri kuhugi mujale, kus selline õigusriigi toimimine paremini välja kukub. Mõistan, et riigi võimalused kohtumenetlust rahastada on väga piiratud. Ja ka kohtunike ees on juba mõnda aega see valik, kui pikalt ja põhjalikult, kui üksikasjadesse ühe või teise kaebuse lahendamisel minna, kui samal ajal on eesmärk tagada kõikide kohtuasjade kiire lahendamine. Neil inimestel, kelle õigusi riik või kohalikud omavalitsused oma otsustega puudutavad, peab olema võimalik saada kiire ja tõhus kaitse kõigis asjades.

Halb valik on seetõttu oht, et investeeringud jäävad Eestisse tulemata, kohtumenetlus venib, inimeste õiguste kaitse muutub näiliseks, või teine valik, et kohtud lahendavad kaebusi ülejala, inimeste tegelikesse probleemidesse süvenemata. Seepärast tuleb otsida pidevalt võimalusi, kuidas kohtusse pöördumisi juba eos ära hoida. Eelkõige saab siin aidata kaasa meie kõigi kolme riigivõimu haru hea koostöö selle nimel, et menetlus täidesaatvas riigivõimus oleks juba piisavalt põhjalik, inimesed tunneksid ennast ära kuulatuna ja kohtusse pöördumise vajadus piirduks eelkõige selliste mahukamate, keerulisemate asjadega, kus tõde võib olla mitmepalgelisem.

Praegu on mõnda liiki kohtuasjades ette nähtud tavapärasest kiirem menetlus. See puudutab eelkõige hankevaidlusi ja varjupaigaasju juba tulenevalt Euroopa Liidu õigusest. Tasub kaaluda, kuidas ära hoida seda, et ülejäänud asjad jääksid selle pärast pikalt venima. Varjupaigavaidluste arv on aasta-aastalt järjest kasvanud ja see kindlasti haarab endale suure tüki kohtute töökoormusest ja ülesannetest, eelkõige ressursside mõttes. Vähem kohtuastmeid või vähem õigusemõistmise astmeid näiteks hankeasjades või ka vangide kaebuste lahendamisel, kus meil on kohustuslik kohtueelne menetlus olemas, võiks olla mõeldavad lahenduskohad. Aitäh!

Aitäh! Jah, millegipärast ahistatakse Riigikohtu liikme kandidaati, et ainult viis minutit on [aega]. Minu hinnangul võiks see aeg olla oluliselt pikem, aga õnneks küsimustele vastamise voorus ei ole ajapiirangut, nii et seal te saate kogu ülejäänud jutu kenasti ära rääkida, mis teil plaanis oli. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikohtu [liikme] kandidaat! Te ütlesite, et te käisite mitmel pool rääkimas. Minule see õnn igatahes ei naeratanud ja ma pean küsimuse küsima siin. Ilmselt kohtunikuna te teate, kui oluline on kohtuistungi protokoll, kus kajastub tegelikult kogu selle menetluse käik, poolte ütlused ja nii edasi ja nii edasi, ja selle protokolli taustal tehakse otsus. Kuna te olete olnud põhimõtteliselt ka valimiskomisjoni juht, siis valimiskomisjoni otsuse puhul, mille kohta ma esitasin kaebuse Riigikohtusse, oli protokoll väga lühikene. Seal oli niimoodi: Kalle Grünthal andis oma ütlused, valimisteenistus andis oma ütlused – ja oligi kõik. Mida nad rääkisid, seda ei ole. Tahaksin küsida, et miks oli selline erisus selles osas, kuigi haldusmenetluse seadustiku järgi võiks seda ikkagi teha. Ja kas te kavatsete sellist valimiskomisjoni praktikat rakendada ka Riigikohtus?

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti [tuleb] protokollida kõik olulised väited, kui need ei ole üheski muus dokumendis juba enne kajastatud või hiljem kajastatud. Mis puudutab valimiskaebuste lahendamist, siis valimiskaebuse esitamise lühike tähtaeg [eeldab seda], et kõik need väited peaksid olema juba selles kaebuses endas kirjas. Vabariigi Valimiskomisjoni koosolekul saavad pooled eelkõige sõna selle jaoks, et üle rõhutada seda, mis kirjas on, mitte tuua välja uusi asjaolusid. Ja sellepärast olen ma, nii nagu kohtumenetluse seadused näevad ette kohtutes, Vabariigi Valimiskomisjonis proovinud rakendada seda praktikat, et protokoll kajastaks neid väiteid, mis on esitatud kuidagi teistmoodi või kus kaebaja mõnest oma väitest on loobunud. Loomulikult, kui on rohkem ressursse, rohkem võimalusi protokollimise jaoks, siis saaks neid protokolle ka pikemalt kirjutada. Kohtumenetluses on meil ette nähtud võimalus kohtuistungeid helisalvestada. Need salvestised on protokolli osad. Ehk tasub kaaluda sellist lahendust tulevikus ka valimisseaduse võimaliku muutmise puhul.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Nagu te teate, hääletati mullu juunis siinsamas saalis selle poolt, et muuta ära Eesti Vabariigi seadustes sisalduv abielu määratlus. Kui tulevikus peaksid poliitilised jõuvahekorrad põhimõtteliselt muutuma ja võetakse vastu seadus, millega taastatakse abielu tähendus mehe ja naise vahelise liiduna, aga sellega seonduvalt algatatakse põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ja teie põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtukolleegiumi liikmena peaksite võtma seisukoha, siis kas teie hinnangul on parlamendil õigus selliseks seadusemuudatuseks või te ütleksite, et see on põhiseadusega vastuolus, kuna juba antud õigusi ei saa kelleltki ära võtta, või midagi muud sellist?

Aitäh selle väga huvitava olulise küsimuse eest! Ma arvan, et demokraatlikus riigis on seadusandjal suur otsustusruum ja kohtu võimalus sellesse sekkuda saab piirduda tõesti ainult põhiseadusvastaste juhtumitega. Öelda seda, et kui kellelegi on mingisugune õigus antud, siis ei tohi seda enam kunagi piirata, ei lähe kokku elu tegelikkusega ja ma kardan, et see ei tõlgenda päris täpselt neid riigiõiguse põhimõtteid, mis kehtivad üsna samasuguse sõnastusega õigusriigi põhimõttest välja loetuna paljudes erinevates riikides. Julgeolekuohu muutudes näeme me suuremat vajadust piirata üksikisikute õigusi. Ka koroonakriisi ajal piirati üksikisikute õigusi rohkem kui enne seda või täna. Selles mõttes üksikisikute õiguste piiramise vahekord ühiskonna muutumise taustal, avalike huvide muutumise taustal kindlasti ei tähenda seda, et juba antud õigusi mitte kunagi rohkem piirata ei tohi. Seadusandjal on ka abielu määratlemisel lai otsustus‑ ja kaalutlusruum. Nii nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on öelnud, on konventsiooniosalistel võimalik abielu määratleda ka teisiti. Samal ajal tuleb siiski tagada ja kaitsta ka nende perekondade või kooselupartnerite õigusi, kus on valitud samast soost elukaaslane.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Riigikohtu [liikme] kandidaat! Te olete olnud aastaid Vabariigi Valimiskomisjoni esimees. Valimiste järel on komisjoni saadetud palju kaebusi, aga senini on jäänud see komisjon, valimiskomisjon silma eelkõige sellega, et kaebuse sisusse ei süveneta, vaid hakatakse ettekäändeid otsima, et kaebusi mitte rahuldada. Näiteks, kas sellel inimesel oli õigus allkirjastada ja kas erakonnal on õigus kedagi esindada. Mul on olnud võimalus seda arutelu näha, kuidas ei tahetudki sisusse minna. Ja sellega seoses ma soovikski teada, kas teie mäletate kas või ühte juhtumit, et valimisteenistus on valimisjärgselt mõne kaebuse rahuldanud. See on väga oluline sellest vaatevinklist, et kui te lähete kohtunikuks, annab see natuke teie kohta informatsiooni. Kas te oskate öelda, kas on vähemalt üks või mitu valimisjärgset kaebust, mille valimiskomisjon üldse on rahuldanud?

Aitäh! Nii hoobilt ühtegi konkreetset kaasust meelde ei tule, aga Riigikogu valimiste järel, kui ma õigesti mäletan, me rahuldasime kaks kaebust umbes 25-st või vähemalt rahuldasime osaliselt. Nii et neid asju on. See kontroll on tõhus. Vabariigi Valimiskomisjoni ülesanne ei ole ju mitte ainult tagantjärgi valimiskaebusi lahendada, vaid juba eos neid probleeme ära hoida. Kindlasti me oleme püüdnud Vabariigi Valimiskomisjonis ära hoida seda olukorda, kus pärast tuleks neid kaebusi rahuldama hakata. Kui ma õigesti mäletan, siis see rahuldatud kaebus puudutas valimiste vaatlemise õigust jaoskonnakomisjonides. Selles mõttes ei saa öelda, et me ainult oleksime otsinud võimalusi, kuidas kaebusi rahuldamata jätta. Formaalsed nõuded on seadusandja ette näinud. Austatud Riigikogu liikmed, on teie valik, kas lubada kaebuste esitamist laiemalt, pikema tähtaja jooksul, tähtaja ennistamise võimalust või midagi muud sellist.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud tulevane riigikohtunik – ma loodan! Te mainisite, et halduskohtutes on koormus oluliselt [suurenenud]. Meil on Riigikogus praegu menetluses mitmed eelnõud, mis annavad halduskohtutele uued ülesanded. Näiteks homme on meil kolmandal lugemisel eelnõu, millega Venemaa külmutatud varasid hakatakse kasutama Ukraina ülesehituseks, sellega antakse halduskohtule uued ülesanded. Samuti on haldustrahvide eelnõu, kus Konkurentsiamet saaks halduskohtu kaudu hakata määrama hiiglaslikke trahve. Kas te näete, et sellega võib halduskohtute koormus veelgi oluliselt kasvada? Ja kas halduskohtunikud peavad hakkama ka ümber õppima, sest mõned ülesanded on sellised, millega nad pole varem tegelenud? Või näete te veel mingisuguseid probleeme nende eelnõudega?

Aitäh selle küsimuse eest! Tagantpoolt pihta hakates, halduskohtunikud peavad õppima kogu aeg ümber. Selles mõttes, et õiguskord kogu aeg muutub, peab hoidma ennast kursis muutuva praktikaga ning Euroopa Liidu õiguse arenguga lisaks sellele, mis siit saalist seaduste ja seadusemuudatustena välja tuleb. Õppimisruum ja õppimisvajadus kindlasti on kogu aeg olemas.

Mis puudutab neid eelnevaid loataotlusi või järelkontrolli, siis esimese sellise loamenetluse kohta, mis eelneb haldusorgani otsustele, saab laias laastus öelda, et igatahes võiks täidesaatev riigivõim vastutada oma otsuste eest ise. Kui on võimalik inimeste õigusi tõhusalt kaitsta hilisema kohtusse pöördumisega, siis võiks see võimalus olla esimene valik, sest sellisel juhul on ka paindlikumalt aega inimesel enda seisukohti välja tuua ja neid esitada võrreldes selle loamenetlusega, kus kohtumenetluse algatajaks on täidesaatva riigivõimu organ.

Mis puudutab konkreetset konkurentsiõiguse valdkonda või ka nende varade kasutamist sellises konfiskeerimise sarnases menetluses, siis loomulikult saan sellest aru, et nendel puhkudel isikute õiguste riive on väga intensiivne ja vajadus olulisi põhiõigusi kaitsta juba eos, enne kui nende piiramine aset leiab, on oluline. Aga kindlasti tuleb sel juhul leida tasakaalustatud lahendus ressursside jaotamisel. Need mõlemad teemad, mõlemad valdkonnad, mille te, hea küsija, välja tõite, võivad päris oluliselt kohtute töökoormust mõjutada.

Suur tänu, auväärt Riigikohtu liikme kandidaat! Rohkem teile küsimusi ei ole. 

Aitäh! 

Head kolleegid, avan läbirääkimised. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Kuna seda soovi ei ole, siis sulgen läbirääkimised. Tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 117 lõikest 2 ei saanud eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitada ja seetõttu saame asuda lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, tuletan teile meelde, et hääletus on salajane, mis tähendab, et teie monitoril ei ole kuvatud teie valik.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Riigikohtu esimehe Villu Kõve esitatud Riigikogu otsuse "Oliver Kase Riigikohtu liikmeks nimetamine" eelnõu 424. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt oli 61 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid 1. Eelnõu 424 on otsusena vastu võetud.

Head kolleegid, üks teade ka, mida istungi alguses ei olnud, aga kuna see on nii oluline, siis ma arvan, et te ei pahanda, kui ma [ütlen] vahepeal selle ära. Nimelt, täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Hiiumaa toetusrühma moodustamise koosolek. Kokkukutsuja on Reili Rand. Nii et palun siis, kellel on soovi, sellega arvestada.

Nüüd, head kolleegid, saame minna teise päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud alusharidusseaduse eelnõu 419 esimene lugemine. Ja ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt haridus‑ ja teadusministri Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Tutvustan teile alusharidusseaduse eelnõu, mille eesmärk on seada sisse alusharidussüsteem, mis tagab eelkooliealistele lastele õiguse omandada kvaliteetset alusharidust lastehoius ja lasteaias. Eelnõu lähtub laste ja perede vajadustest ning toetab ka töö‑ ja pereelu ühildamist. Eelnõuga esitatakse uus alusharidusseaduse terviktekst, mis asendab 1999. aastal vastu võetud koolieelse lasteasutuse seaduse.

Eestis on 563 koolieelset lasteasutust. Munitsipaallasteasutusi on 504 ja eralasteaedasid on 59. Kokku omandab alusharidust Eestis 67 281 last. Lisaks tegutseb Eestis 451 lapsehoiuteenuse osutajat. Nende hulka on arvestatud ka need, kes osutavad teenust lapse kodus või enda eluruumides, samuti vastavas vanuses raske ja sügava puudega lapse hoiuteenuse osutajad ning lastehoiud. Lastehoius käib 6343 poolteise‑ kuni seitsmeaastast last, kellest enamus ehk 5710 on kuni kolmeaastased. Koolieelsetes lasteasutustes töötab meil 7866 õpetajat ja direktoreid on 538. See on olukorra kirjeldus.

Toon välja olulisemad muudatused, mida oleme eelnõus ajakohastanud ja täpsustanud, võrreldes praegu kehtiva koolieelse lasteasutuse seadusega. Praegu Sotsiaalministeeriumi haldusalas olevad lastehoiud liiguvad Haridus‑ ja Teadusministeeriumi haldusalasse ja saavad haridussüsteemi osaks. See on kõige suurem muutus, mis antud eelnõu kohaselt võrreldes kehtiva seadusega toimub. Eelnõuga defineeritakse lastehoiu kui haridusasutuse mõiste. Ehk siis lastehoid erinevalt tänasest definitsioonist on alushariduse riikliku õppekava alusel alushariduse omandamist võimaldav haridusasutus, kus toetatakse laste üldoskuste arengut. Lastehoius luuakse kuni kolmeaastasele lapsele eeldused alushariduse omandamiseks lasteaias ning kolme‑ kuni seitsmeaastase lapse puhul toetatakse perekonda eelduste loomisel põhihariduse omandamiseks koolis. Kuid raske ja sügava puudega lapse hoiuteenus jääb jätkuvalt Sotsiaalministeeriumi haldusalasse ning seda reguleerib sotsiaalhoolekande seadus. 2022. aasta andmetel kasutasid sellist lapsehoiuteenust 115 poolteise- kuni seitsmeaastast raske ja sügava puudega last. Lastehoid koostab laste üldoskuste arengu toetamiseks alushariduse riikliku õppekava järgi lastehoiu õppekava. Lastehoiu pidajatele sätestatakse üleminekuaeg uute nõuetega vastavusse viimiseks kuni 31. augustini 2026.

Eelnõu kohaselt muudetakse ka alushariduse definitsiooni haridusseaduses. Alusharidus on üldoskuste, teadmiste ja hoiakute kogum, mis loob eeldused põhihariduse omandamiseks. Ja alushariduse omandamist võimaldavad tulevikus uue seaduse järgi haridusasutused, milleks on lastehoid ja lasteaed. Alushariduse kättesaadavuse tagamiseks on KOV‑i ülesanne [anda] vanema soovil kõigile poolteise‑ kuni kolmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle kohaliku omavalitsuse territooriumil, võimalus omandada alusharidust lastehoius ja kolme‑ kuni seitsmeaastastele lastele võimalus omandada alusharidus lasteaias. Kohalik omavalitsus peab vanematele kättesaadavaks tegema info kõikide nende lastehoidude ja lasteaedade kohta, milles ta oma ülesannet täidab. Ja vanem on lapsele lastehoiu‑ või lasteaiakoha valimisel vaba. Vanem peab esitama lapse elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele kohataotluse, märkides selles, millisesse lastehoidu või lasteaeda ja millisest ajast laps kohta vajab. Kohalik omavalitsus peab koha andmisel arvestama vanema taotluses esitatud eelistusi. Kui [eelistatud lasteasutustes] ei ole vabu kohti, tuleb pakkuda kohta pere elukohale lähimas lastehoius või lasteaias.

Eelnõu toetab ka kohalike omavalitsuste ja erasektori vahelist koostööd lastehoiu‑ ja lasteaiakohtade tagamisel. See muudatus võimaldab kohalikel omavalitsustel pakkuda kohta ka eralastehoius või eralasteaias, vähendades uute kohtade juurdeehitamise vajadust. Kohalik omavalitsus peab tagama lastehoiu‑ ja lasteaiakoha enda territooriumil. Kohalik omavalitsus võib tagada lastehoiu‑ ja lasteaiakoha lisaks enda territooriumile ka teise kohaliku omavalitsuse territooriumil, kui kohalikud omavalitsused on selles halduslepinguga kokku leppinud. See on eeldus selleks. Sellisel juhul lepivad nad omavahel kokku ka rahastuses.

Seaduses muutub oluliselt tugiteenuste osutamine erivajadustega lastele alushariduses. Lasteaias hakatakse rakendama üldist, tõhustatud ja erituge, nagu seda rakendatakse koolis. Eesmärk on tagada tugiteenuste parem korraldatus ning iga lapse arengu toetamine ühetaolisema tugiteenuste osutamise korraga haridusvaldkonnaüleselt. Ehk siis lasteaias [muudetakse] tugiteenuste nõuded sarnaseks koolis olevate tugiteenuste nõuetega. Lastehoius ehk poolteise‑ kuni kolmeaastaste laste puhul rakendatakse üldist tuge. Üldise toe raames tagatakse lapsele vajaduse korral logopeedi, eripedagoogi või muu tugispetsialisti teenus. See on ka praegu kehtivas seaduses samamoodi. Tugispetsialisti teenuse osutamise aluseks saab põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse § 37 lõikes 3 sätestatud teenuse kirjeldus ja ka selle rakendamise kord.

Kehtiva seaduse diagnoosipõhiste nimetustega erirühmad, nagu keha‑, liit‑ ja meelepuudega laste rühmad, tasandus‑ ja arendusrühmad ning pervasiivsete arenguhäiretega laste rühmad, asendatakse eelnõu kohaselt tõhustatud ja erituge saavate laste rühmadega, millel ei ole erinimetust. Lapse heaolu ja arengu toetamiseks võib eelnõu kohaselt lasteaias moodustada väiksemaid rühmasid, näiteks tõhustatud tuge saavate laste rühma kuni 12 lapsega või erituge saavate laste rühma kuni 6 lapsega. Soovitused selleks teeb kooliväline nõustamismeeskond.

Õppekeel. Eestikeelsele õppele üleminek on juba toimumas ja lasteaiad lähevad üle eestikeelsele õppele 1. septembrist 2024 ehk juba enne alusharidusseaduse eelnõu seadusena jõustumist. Alusharidusseaduse eelnõu esitab tänase seadusega võrreldes muudatused, mis tehti eestikeelsele õppele ülemineku seadusega ka käesoleva seaduse eelnõu terviktekstis, neid sisuliselt muutmata. Ehk lasteasutuste õppekeel on eesti keel. Kohalik omavalitsus ei saa oma ülesande täitmisel võimaldada kohta eralasteaias, mille õppe‑ ja kasvatuskeel ei ole eesti keel. Ehk kui kohalik omavalitsus osutab lasteaiateenust või alushariduse teenust eralasteaia või eralastehoiu kaudu, siis see saab olla üksnes eesti keeles. Eralasteaias määrab õppekeele eralasteaiapidaja. Eralasteaias, kus õppe‑ ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles, tuleb tagada eesti keele õpe alushariduse riikliku õppekava alusel. Erinevalt eralasteaiast peab eralastehoius toimuma õppe‑ ja kasvatustegevus aga eesti keeles.

Töötajate kvalifikatsiooni ja koosseisu osas toimuvad muudatused. Lasteaiapersonali miinimumkoosseisu määrus muutub eelnõuga kehtetuks. Sellega muutub õppe‑ ja kasvatustegevusega seotud töötajate töölevõtmine ja koormuste määramine paindlikumaks. Lasteaial on suurem autonoomsus otsustada, milliseid ametikohti ta loob ja missuguse koormusega ta töötajaid tööle võtab. Õppe‑ ja kasvatustegevusega seotud töötajad lasteaias on direktor, õppejuht, õpetaja – sealhulgas on eraldi välja toodud muusikaõpetaja ja liikumisõpetaja –, abiõpetaja ja tugispetsialistid. Lastehoius peavad töötama kutsega lapsehoidjad, kes on õppe‑ ja kasvatustegevusega seotud töötajad.

Direktori kvalifikatsiooninõudeid tõstetakse. Edaspidi on nõutud magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon, pedagoogilised ja juhtimiskompetentsid ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Abiõpetajatele kehtestatakse kvalifikatsiooninõuded, mis on vähemalt keskharidus ja lapsehoidja kutse ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele või vähemalt keskharidus ja pedagoogilised kompetentsid ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Lapsehoidja kvalifikatsiooninõudeid tõstetakse. Edaspidi on nõutud vähemalt keskharidus ja lapsehoidja kutse IV tase ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Praegu töötavatele abiõpetajatele, direktoritele ja lapsehoidjatele ei kohaldata kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid, välja arvatud eesti keele nõue, kuni 2028. aasta 31. augustini. Õppejuhi ja õpetaja kvalifikatsiooninõuded ei muutu.

Rühma piirarve ja suhtarve töötajate kohta võrreldes kehtiva seadusega ei muudeta ning kohalikul omavalitsusel säilib võimalus erandjuhul ja direktori ettepanekul, mille kohta on arvamust avaldanud hoolekogu, suurendada rühmas laste arvu.

Lastehoiu ja lasteaia asutamine ja järelevalve. Kohalik omavalitsus ei pea enam taotlema Haridus‑ ja Teadusministeeriumilt lastehoiu ja lasteaia pidamiseks tegevusluba. Eraettevõtja majandustegevus on aga loakohustuslik ja tuleb taotleda tegevusluba. Järelevalvet teostab nii munitsipaal‑ kui ka eralastehoidude ja ‑lasteaedade üle jätkuvalt Haridus‑ ja Teadusministeerium.

Alusharidusseaduse eelnõu rahalised mõjud. Eelnõuga ei muudeta alushariduse rahastamise süsteemi. Alushariduse kättesaadavuse tagamine on jätkuvalt kohaliku omavalitsuse seadusjärgne ülesanne, mille täitmiseks on kohalikul omavalitsusel nii tulubaasi laekuvaid vahendeid kui ka sihtotstarbeliselt eraldatavaid riigieelarve vahendeid. Kohalike omavalitsuste seniseid ülesandeid on eelnõus täpsustatud ning uusi avalikke ülesandeid ei ole juurde tulnud. Praegu eraldab riik kohalikele omavalitsustele 16 miljonit eurot aastas lasteaiaõpetajate palgatoetuseks. Samuti eraldab riik kohalikele omavalitsustele toetust õpetajate täiendkoolituseks. Lisaks on hariduse infosüsteemi tehnilise arendamise kulud seoses eelnõu rakendamisega, mis kaetakse haridusministeeriumi eelarvest, ja nende arendustegevusega seotud kulude maht on suurusjärgus 250 000 eurot.

Vabariigi Valitsuse nimel teen ettepaneku toetada seaduseelnõu vastuvõtmist ning selle jõustumist 1. jaanuaril 2025. aastal.

Suur tänu teile! Teile on ka rida küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Auväärt minister! Kas selle seadusemuudatusega muutub midagi ka selles, mis puudutab lastevanemate taotlusi saada [lapsele] koht kohaliku omavalitsuse [lasteaias]. Pean siin silmas seda, et paljudel juhtudel on omavalitsustel kasutusel printsiip, kus juba laste sündides või suhteliselt varases eas pannakse laps järjekorda, selleks et olla kindel, et kui aeg kätte [jõuab], saab lapsele koha. Ja teiseks, võib-olla aitab see kohalikul omavalitsusel [vajadusi] paremini planeerida. Kas siin seaduses on selle kohta mingeid muudatusi või ei ole?

Muudatused on seotud ainult sellega, kui kiiresti tuleb kohataotlus lahendada. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb kohataotlus lahendada mõistliku aja jooksul. Pikaajalise kohtupraktika põhjal on Eestis öeldud, et see mõistlik aeg on kaks kuud, mis on piisav aeg lapse lasteaeda vastuvõtmiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks. See ei ole siiski kohtade planeerimise aeg, vaid see on taotluse rahuldamise aeg, et kui lapsevanem esitab taotluse, siis kahe kuu jooksul tuleb see lasteaiakoha taotlus rahuldada. Kohalikul omavalitsusel on võimalik lastehoidu ja lasteaeda vastuvõtu korras täpsemalt reguleerida, millal lapsevanemad saavad hakata kohataotlusi esitama.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! See seadus on nüüd selline seadus, mis valmistab lapsi ette üldhariduse saamiseks alates esimesest klassist. Me teame, et maailmas ja ka siin Euroopas on riike, kus on tehtud see lausa kohustuslikuks teatud vanusest. Kas te seletaksite, kuivõrd see seadus [teeb selle] kohustuslikuks? Või ta jätab siiski vanemale valiku?

Aitäh küsimuse eest! Siiski, Eestis on lapse alushariduses osalemine vabatahtlik, see on vanema otsuse alusel. Aga statistika näitab meil seda, et viie-kuueaastased lapsed 94% ulatuses osalevad alushariduses. Eesmärk on siiski seda protsenti tõsta, sellepärast et ka Euroopa Liidu tasandil on kokku lepitud või õigemini on seatud sihiks see, et see protsent oleks 95 või 96 juures. Aga Eesti laias laastus täidab seda protsenti, meie valdav enamus lapsi, vähemalt koolieelikuid, osaleb alushariduses. Ja alusharidus on laialdaselt kättesaadav, see on inimestele taskukohane, nii et hetkel seal me küll probleemi ei näe.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Ma jätkan Urmas Kruuse teemat. Kahe kuuga leida lasteaiakoht on iseenesest võimalik, aga kui me räägime näiteks Tallinna linnast, kus on kohtade nappus juba aastaid olnud ja ka lähitulevikus, ma arvan, see jätkub, siis reegel on praegu selline, et laps pannakse kolme lasteaeda järjekorda põhimõtteliselt juba siis, kui ta sünnib. Sel juhul on vanemal võimalus panna ta just sinna, kuhu vanem ise tahab. Kui minna üle süsteemile, kus kahe kuuga peab omavalitsus leidma koha mõnes lasteaias, siis omavalitsus arvatavasti selle leiab, aga see on kuskil teises linnaosas, kuna linn on üks nii-öelda teeninduspiirkond. Kas selline süsteem on parem võrreldes sellega, mis on siiamaani olnud, või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Uus seaduseelnõu tegelikult lähtub lapsevanema eelistustest. Enam ei määratleta ära nii-öelda teeninduspiirkonda ehk kohalik omavalitsus ei saa pakkuda lasteaia‑ või lastehoiukohta teises linna otsas. Lapsevanem esitab konkreetse eelistuse konkreetsete lasteaedade või lastehoidude suhtes ja nendest eelistustest peab kohalik omavalitsus lähtuma. Kohalik omavalitsus saab öelda, millise aja jooksul tuleb taotlus esitada. Põhimõtteliselt sündide järgi on võimalik kohe näha, milline on sündide prognoos, selleks et lasteaiakohti ja lastehoiukohti prognoosida. Aga kohalikul omavalitsusel on õigus öelda, et mitte varem kui kolm kuud enne lapse poolteiseaastaseks saamist tuleb esitada taotlus konkreetse lasteaia‑ või lastehoiuteenuse kohta. Ehk enam ei saa olla selline olukord, et teeninduspiirkonnana käsitletakse tervet Tallinna linna ja lapsevanem peab oma last teise linna otsa vedama. [Koha saab] ikkagi nendesse lasteaedadesse ja lastehoidudesse, kuhu lapsevanem on oma eelistuse esitanud. Kui kohalikul omavalitsusel kohad puuduvad, siis on võimalik kaasata ka eralastehoidu ja eralasteaeda teenuse osutamiseks. Seadus teeb selle oluliselt paindlikumaks, kui see seni on olnud.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Meie laulu‑ ja tantsupeo traditsioon põhineb katkematul püramiidil, sellisel põhimõttel, et lapsed puutuvad kokku juba maast madalast õigesti laulmisega, pillimänguga. Ja üks selle komponente on olnud, et senises lasteaedade miinimumkoosseisus on olnud ka muusikaõpetaja. Kas ma saan õigesti aru, et uues seaduses enam miinimumkoosseise lasteaedadele [ette ei nähta] ja ka õppekavas ei ole täpsemat juhist, millise ettevalmistusega peab olema see inimene, see õpetaja, kes lastele mänge korraldab ja nendega laulab? Ma väidan, et muusikaline haridus, et lapsed ei puutuks kokku nii-öelda vale muusikalise keelega ja ka edaspidi armastaksid muusikat, on väga oluline.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, see on väga oluline ja alushariduse õppekava seab ju väga selgelt ette nende muusikaliste oskuste loetelu, mida laps peab omandama. Alusharidusseadus miinimumkoosseisu nii-öelda koormuste arvestuses enam ei esita, küll aga esitab [nõude], et muusikaõpetaja peab olema lasteaias tööl. Õpetajale seatakse ka vastavad õpetaja eriala tingimused, mis on seaduses sõnastatud, nii et selles mõttes me selle uue seadusega seda traditsiooni siiski ei katkesta, et lasteaias töötab muusikaõpetaja ja liikumisõpetaja, kes täidab õppekavas seatud eesmärke.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud haridus‑ ja teadusminister! Tegemist on päris ambitsioonika eelnõuga, päris laiade mõjudega ettepanekutega. Mind huvitab eeskätt see osa, mis puudutab erirühmasid ja kõikvõimalike hariduslike erivajadustega või ka tervislike erivajadustega laste saatust ja staatust. Kui palju nende muudatuste kavandamisel on nõu peetud ja arutatud tervisevaldkonna esindajatega, sotsiaalvaldkonna esindajatega? Teatavasti need lapsed, kes käivad mitmesugustes erirühmades, võivad tihti olla paralleelselt teenuse saajad sotsiaalvaldkonnas sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kaudu, tervisevaldkonnas kas perearsti suunamise, teraapiafondi või muude lahenduste kaudu ja ühtlasi haridusvaldkonnas, on see siis Rajaleidja otsuse alusel või kohapeal eripedagoogilist, logopeedilist tuge saades. Kas need muudatused on läbi mõeldud ja ratsionaalsed, et ei tekiks olukorda, kus just nimelt kõige rohkem tähelepanu vajavad lapsed võivad sellest tähelepanust ilma jääda?

Aitäh küsimuse eest! Kogu see seaduseelnõu on väga pikalt läbinud Sotsiaalministeeriumi haldusalas olevad kooskõlastused ja läbirääkimised ka tervishoiu valdkonna ja sotsiaalhoolekande valdkonna inimestega. Uus seadus ei defineeri erituge, selle sisu või tervisega seotud teenuste sisu. Uus seadus reguleerib seda, milline töö on lasteaias korraldatud. Kui seni on eraldi rühmad erivajadustest tulenevalt erinevalt nimetatud, on lihtsalt erinevad rühma nimetused, siis nüüd enam erinevaid rühma nimetusi ei ole. Aga eritugi ja tõhustatud tugi on see, mis on seaduses ära nimetatud, ja selle eritoe või tõhustatud toe, mis on Rajaleidja otsusega lapsele määratud, peab lasteaed või lastehoid lapsele tagama.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Et kõigil oleks kõik selge, sest meil jälgivad ka paljud tavainimesed seda istungit, siis äkki oskate tuua välja, mille poolest erineb üldjoontes lastehoid munitsipaallasteaiast ja eralasteaiast. Mis need üldjooned on, mille poolest lastehoid erineb nendest?

Aitäh! Lastehoid on poolteise‑ kuni kolmeaastaste laste alushariduse asutus, kus poolteise‑ kuni kolmeaastased lapsed saavad alusharidust alushariduse õppekava alusel. Lastehoius töötab lapsehoidja, kellel on vähemalt keskharidus ja neljanda taseme kutse. Lasteaed on õppeasutus, kus [õpivad lapsed] kolmandast eluaastast kuni seitsmenda eluaastani ja kus toimub samamoodi õpe õppekava alusel, aga kus töötavad õpetajad, kellel on bakalaureusekraad ja vastavad pedagoogilised pädevused.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Lugedes seda seaduseelnõu, [näeme, et] tõusevad mitmed kvalifikatsiooninõuded. Tegelikult on arusaadav, et lasteaiadirektori kvalifikatsiooninõudeks saab olema mitte lihtsalt kõrgharidus, vaid magistrikraad. Aga ma vaatan, et kvalifikatsiooninõudeid tõstetakse ka lapsehoidjatele. Senine kesk‑ ja kutsehariduse nõue tõstetakse vähemalt kutse neljandale tasemele, samuti tõstetakse lasteaia abiõpetaja kvalifikatsiooninõudeid. Arvestades seda, et meil on suur puudus lapsehoidjatest, samuti on nappus abiõpetajatest, kas võib tekkida oht, et lasteaed ei leiagi neid spetsialiste? Või kust neid üldse otsida?

Aitäh selle küsimuse eest! No ei ole meil täna siiski nii suurt puudust ei abiõpetajatest ega ka lapsehoidjatest. Suur osa lapsehoidjatest, kes lastehoidudes töötavad, omavad seda kutset, omavad keskharidust. Abiõpetajate puhul on kõige suuremaks muutuseks tõenäoliselt keelenõuete kehtestamine, mis väga tugevasti puudutab eestikeelsele õppele üle minevaid lastehoiurühmasid aastast 2026, kui ka abiõpetajad peavad oskama eesti keelt B2-tasemel. Muud nõuded on laias laastus valdavas osas juba rakendunud. Direktorite puhul ka – meil on ligi 80% lasteaiadirektoreid, kellel on juba magistrikraad. Direktorite magistrikraadi nõue rakendub aastast 2028 ehk selle kraadi omandamiseks on aega ka nendel 20% direktoritest, kes veel ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. Ja täiendavalt oli küll tõesti kohalikel … Eesti Linnade ja Valdade Liit soovis, et ka õppealajuhatajatele rakenduks magistrikraadi nõue, aga praegu seadus[eelnõus] seda ette nähtud ei ole, seal kvalifikatsioon ei muutu, seal me ei tõsta kvalifikatsiooninõudeid.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te oma ettekandes mainisite, et [koolieelsest] haridusest saab osa üle 90% lastest. Osa eksperte on viimastel nädalatel avalikus meedias arutlenud selle üle, et üks positiivne mõju PISA testide tulemusele on [tulnud] just lasteaiast. See on tekitanud justkui küsimuse, kas siis põhikoolis seda jätku sellisel määral ei ole, viidates väga laiale ja mitmekülgsele haridusele enne kooliiga. Kas te olete sellega nõus? Või kust sellised arvamused võivad tulla? Ja teine asi, kas ma saan õigesti aru, et kohalik omavalitsus võib ühes lasteaiahoones ja ühes konkreetses lasteaias teha, ütleme, poolteise kuni kolme aastani lastehoiu, aga ei keela teha lasteaia nõuetele vastavat laste hariduse andmist jätkuvalt, nii nagu see on olnud. Ehk me saame lastehoiu kaudu küll justkui teatud leevendavaid tingimusi, aga see ei keela otseselt. Või keelab?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma alustan sellest viimasest. Lasteaed saab toimida lasteaiana, milles on lastehoiurühmad, nii nagu täna on lastehoius lastesõimerühmad. See on see erinevus, eks ole. Lasteaed võib samamoodi edasi toimida, nagu ta täna toimib, selles mõttes suuri muutusi ei tule.

Mis puudutab alushariduses osalemist ja alushariduse mõju meie PISA testide tulemustele, siis eks see on ikkagi kombinatsioon tugevast alusharidusest ja sellest, et meie kohalikud omavalitsused on tõesti väga tugevad ja võimelised väga head alusharidust tagama. See on nende vastutusala ja tegelikult suudavad nad seda väga hästi teha. Täpselt samamoodi ma sooviksin, et me saaksime ka põhihariduse puhul väga suure selguse, kelle vastutada on põhihariduse osa. Täna on seal segadus majas. Põhihariduse ja gümnaasiumi puhul segatud vastutus tekitab väga palju segadust, nii et ka seal tuleks alushariduse näitel neid reforme teha ja vastutus väga selgelt paika panna.

Uuringute põhjal, Tallinna Ülikooli haridusteadlaste tehtud uuringute põhjal on tehtud neid järeldusi, et nii laialdasel alushariduses osalemisel on mõju meie PISA testidele, kuna lapsed omandavad üldoskused lasteaias päris suures ulatuses. Alushariduse õppekava on meil väga hea, toimib väga hästi, õpetajate kvalifikatsiooninõuded on meil alushariduses kõrged. Ja tänu sellele kombinatsioonile lapsed, kes alustavad kooliteed seitsmeaastaselt, tegelikult suudavad päris [palju]. Kooli algus on neil päris hea, võrreldes olukorraga väga paljudes teistes riikides, kus alushariduses õpetajate kvalifikatsiooninõuded on madalamad ja osalemisprotsent alushariduses on madalam.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma nüüd vaatan, et siia on sisse toodud selline väljend nagu "elukoha lähedus", milles on kaks punkti: lapse elukohale lähim ja kuhu jõuab jalgsi 30 minutiga. Iseenesest väga mõistlik. Aga seletuskirjas on selline huvitav lähenemine, et kui pere on teadlikult valinud elamise keskusest kaugel – ehk järjekordselt, inimene elab maapiirkonnas –, siis maapiirkonna inimesed on pandud sellise valiku ette, et see on nende teadlik valik ja nendele need 30 minutit jalgsi käia ja elukoha lähedus ei kehti. Ma küsin selliselt: mismoodi tagatakse siis maapiirkonna lastele lasteaiakoht? Kuidas kohalik omavalitsus peab seda tagama, et lapsele lasteaiakoha saamine oleks elukoha läheduses [võimalik]?

Aitäh selle küsimuse eest! Siin ilmselt te mõistate ka ise, et tegemist on erandjuhtudega, kus on üksikud pered, kes elavad nii kaugel, et 30 minuti jalutuskäigu kaugusel ei olegi mitte ühtegi lasteaeda ega lastehoidu võimalik tagada. Me ei räägi siin massiliselt sellest, vaid me räägime sellest, et meil ei ole 30 minuti kaugusel lihtsalt füüsiliselt ühtegi lasteaeda ega lastehoidu olemas. Tegelikult seaduse peamine prioriteet on see, et lastehoiu‑ ja lasteaiakoha valikul võetakse arvesse lapsevanema eelistust. Lapsevanem võib esitada eelistusi ka kaugemale kui 30 minuti jalutuskäigu kaugusele oma kodukohast. Lapsevanem võib eelistada lasteaeda, mis on tema töökoha lähedal või mis on [lapse] vanaema lähedal. Ehk lapsevanema eelistus on see, millest tegelikult peab lasteaiakoha ja lastehoiukoha määramisel lähtuma. Ja kui siis tõesti äärmuslikel juhtudel sellest eelistustest lähtuvalt ei ole võimalik lasteaiakohta tagada, siis peab lähtuma elukoha läheduse põhimõttest ja siis veel omakorda sellest lähtuvalt on väga-väga erandlikud juhtumid, kui tõepoolest on vaja vaadata kilometraaži ja seda, [kui kaugel] päriselt füüsiliselt see kodu lasteaiast asub.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Jätkame sama teemaga, millest me alustasime. Jah, on teada, et kui me räägime Tallinnast, siis väga paljud inimesed tahavad panna oma lapse mitte sinna lasteaeda, mis asub kuskil [kodu] vahetus läheduses, vaid kesklinna, ja kesklinna lasteaiad on sellepärast ülerahvastatud. Kuidas siis peab Tallinn kohaliku omavalitsusena selle olukorra lahendama, kui kesklinnas neid kohti ei ole? Ma arvan, et eralasteaiad kesklinnas on samamoodi sajaprotsendiliselt lastega täidetud. Kas nad peavad siis ehitama uusi lasteaedu? Esiteks tekib loomulikult küsimus, kuhu, aga siis tekib ka küsimus, et mis raha eest. Kas riik on valmis sel juhul appi tulema ja investeerima kohalike omavalitsuste lasteaedadesse?

Aitäh küsimuse eest! Sel juhul rakendub elukohajärgsuse põhimõte, seaduses sätestatud elukohajärgsuse põhimõte, kui lapsele ei ole võimalik tagada lasteaiakohta lapsevanema eelistuste järgi.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eelnõu § 47 lõike 5 kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab munitsipaallasteaia ja ‑lastehoiu toidukulu päevamaksumuse. Enne toidukulu päevamaksumuse kehtestamist kuulatakse ära hoolekogu arvamus. Kas te näete ohtu, et siin võiks olla kitsaskoht – lasteaiad saaksid võimaluse konkureerida omavahel laste pärast, pakkudes odavamat toitu võrreldes teistega?

See laste toidu maksumus kehtestatakse ju kõigile munitsipaallastehoidudele ja ‑lasteaedadele ühesugusena. Munitsipaallasteaia sees konkurentsi tõenäoliselt saab tekitada sel juhul ainult kohalik omavalitsus ise, kui ta sellise eriregulatsiooni kehtestab, et tema enda lasteaedades on erinev toidu hinna määr. Lõpuks kinnitab ju ikkagi kohalik omavalitsus selle, milline on tema lasteaedades toidu hinna määr.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! No me teame, et lapsed on väga head keeleõppijad. On kuldne reegel, räägitakse, et üks inimene – üks keel. Võib mitu keelt korraga ära õppida. Kui on üleminek eesti keelele – mis on ju väga hea –, siis tekib kahtlemata reaalses elus olukordi, kus on võib-olla selles keelekasutuses vaja tuge lasteaedades, et kõnet parandada ja nii edasi. Kas selle peale on ka mõeldud ja kas see seadus kuidagi aitab seda tagada?

Aitäh küsimuse eest! 1. septembrist 2024 toimivad kõik lasteaiarühmad eestikeelsetena. See tähendab, et keelekasutus ja keeleõpe, mis nendes lasteaiarühmades eri vanuses lastel toimub, peab olema loomulikult neile eakohane ning õpetajad ja abiõpetajad, kes nende lastega töötavad, peavad oskama eakohast keeleõppe metoodikat, olema teadlikud, mismoodi lapse kõne areng toimub ja millist tuge laps eri vanuses tegelikult oma kõne arengule vajab. Tekib olukord, kus tõenäoliselt on vaja väga paljudele lastele logopeedilist tuge – logopeedilist tuge nii emakeele arendamisel kui ka eesti keele arendamisel. Ja ka seal on eritähelepanu vaja nendes üleminekurühmades, kus lapsed tulevad lasteaeda mitte vallates eesti keelt, nende kõne arengut [tuleb] hoolega jälgida. Tõenäoliselt see tähelepanu, logopeediline tähelepanu ülemineku lasteaiarühmadele peaks olema kindlasti suurem kui teistele rühmadele.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kohalikud omavalitsused saavad teenust tellida lasteaedadest ja lastehoidudest sellisel juhul, kui seal on eestikeelne õppe‑ ja kasvatustöö tagatud. Kohalikul omavalitsusel ei pruugi olla vajadust tellida seda kõigilt oma territooriumil olevatelt lasteaedadelt ja lastehoidudelt. Need võivad olla kas metoodiliselt või mingil muul põhjusel loodud asutused. Ja kui nad on era… Ma kuulsin teie sõnavõtust sellist fragmenti, et eralastehoius peab olema eestikeelne õppe‑ ja kasvatustöö, aga eralasteaias ei pea olema eestikeelset õppe‑ ja kasvatustööd. Lasteaed hõlmab vanemate laste kooliks ettevalmistamist ka. Kuidas te seda erinevust seletate? Võiks ju olla loogiline, et seal peaks see olema.

Jah, see tuleneb põhiseaduse õppeasutuse definitsioonist, et vähemusrahvuste õppeasutuse õppekeele valib õppeasutuse omanik. Ja see on eralasteaedade puhul. Jah.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Ma kommenteerin ühte kirja, mis on saabunud kultuurikomisjonile, õigemini ootan teilt vastust. Kuna § 40 "Lapse arengu toetamine lastehoius" lõikes 2 on kenasti sõnastatud, et lastehoius hindab laste kõne arengut vähemalt üks kord aastas eripedagoog või logopeed, välja arvatud rühmas, kus töötab vähemalt üks täistööajaga õpetaja, ja lasteaias vaid vajadusel, siis [arvab kirja autor] logopeedina, eripedagoogina, et varajane märkamine ja hindamine, sealhulgas erivajaduse väljaselgitamine, on niivõrd olulised, et nii lastehoius kui ka lasteaias peab vähemalt üks kord õppeaastas hindama lapsi eripedagoog või logopeed. Ja siinkohal ei tohiks olla sõnastust "välja arvatud" või muud sellist. Lasteaiaõpetajal ei ole vastavaid pädevusi, et eripedagoogiliselt, logopeediliselt hinnata ja soovitada seejärel vajalikku tuge ja abi. Palun kommenteerige!

Aitäh selle küsimuse eest! Eks see on arutelu koht. Praeguse eelduse kohaselt on lasteaiaõpetajal siiski piisavalt pädevust, et märgata erivajadust ja suunata laps vajaduse korral tugispetsialisti juurde jätkuvale hindamisele. Lapsehoidjal neid eripädevusi siiski ei ole ja selle tõttu on lapsehoius logopeedi kontroll ka sinna sisse kirjutatud. Aga ütlen, et see on arutelu koht. Iseenesest logopeedi kaasamine tõenäoliselt [soodustab] varast märkamist, see on tõhusam, aga eks see on ka lisakulu. Nii et siin on vaja tegelikult sel juhul ka lasteaiapidajatega seda diskussiooni uuesti algatada. Praegu on see eeldus, et lasteaiaõpetaja, kellel on bakalaureusekraad, siiski märkab erivajadust ja on selleks ka vastava koolituse saanud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma loen, et eelnõu järgi on laste piirarv lasteaiarühmas 20. Samas, selles rühmas, kus on erivajadusega laps, on laste piirarv väiksem kui teistes rühmades, arvestades, et üks HEV-laps täidab kolm kohta. Mul on küsimus, et mis saab siis, kui rühmad peaksid täis olema. Kuhu siis see erivajadusega laps läheb? Ja lisaks siin tuuakse välja, et lapse arengu toetamiseks määrab direktor tugiteenuste koordineerija, tegemist on täiesti uue töökohaga. Kas neid spetsialiste on kuskilt võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Määrab tugiteenuste koordineerija, kuid see ei ole mitte uus töökoht, vaid uus tööülesanne. Ehk seda saab määrata ka lasteaiaõpetajale või mõnele muule töötajale, kellel on vastav pädevus lasteaias olemas. Täpselt samasugune süsteem, nagu praegu lasteaias kehtib. Erituge ja tõhustatud tuge tulevikus vajavad lapsed peavad töötama sellises rühmas, kus nad saavad seda erituge ja tõhustatud tuge, ja nende rühmade komplekteerimisel peab lasteaed sellega lihtsalt arvestama – üldist laste arvu ja erituge ja tõhustatud tuge vajavate laste arvu. Täna on see oluliselt vähem paindlikum, sellepärast et [lasteaed] peab ka ühe lapse puhul, kellele on näiteks mingi liitpuue määratud, selle eraldi rühma moodustama. [Eelnõu kohaselt] on see komplekteerimine oluliselt paindlikum ehk see laps saab olla ka tavarühmas, aga sel juhul peab tavarühmas olema laste arv väiksem. Ehk tegelikult [uus] seadus muudab olukorra oluliselt paindlikumaks ja toetab kaasavat haridust ehk siis erivajadusega ja tõhustatud toe vajadusega laps ei pea ilmtingimata erirühmas olema, ta saab olla ka tavarühmas, aga sel juhul on tavarühmas laste arv väiksem.

Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Mind huvitab selle seaduseelnõu rahaline mõju ja kas KOV-idel on see raha olemas, et [saaks võimaldada] ka [rohkem] lastehoidude kohti. Eelmisel nädalal tutvustas akadeemik Jaak Aaviksoo meile oma rahaanalüüsi tulemusi. Ja selgus tõesti – üsna üllatavalt –, et alushariduse kogukulud on 20% hariduskuludest. Seda on tuntavalt üle Euroopa Liidu keskmise, mis näitab, et me tõesti panustame palju alusharidusse. Ja need arvud: 2022. aastal oli see 460 miljonit eurot KOV-idelt, riigi toetus ainult 32 miljonit ja inimesed ise, kuigi lasteaiamaks on kõrge, [panustasid] ainult 42 miljonit. See tähendab, et suurim vastutus on KOV-idel. Minu küsimus on: kas see paneb KOV-idele veel suurema rahalise koormuse ja kas neil on üldse võimalik seda kanda?

Aitäh selle küsimuse eest! Meil ei ole eeldust, et kohalikele omavalitsustele rahaline koormus sellega kasvab. Sellepärast, et tegelikult just nimelt lihtsustatakse seaduses lastehoiu mõistet ja seda, millist teenust kohalik omavalitsus peab osutama. Ühtlustatakse ära teenuse osutamise süsteem ja samal ajal tähendab see kohalike omavalitsuste jaoks seda, et lastehoiu tasandil oluliselt paindlikumaks muutuv süsteem ja ka lasteaiarühmade komplekteerimise tasandil oluliselt paindlikumaks muutuv süsteem peab tõenäoliselt pigem tooma leevendust. Enam ei ole koosseisude koormusi ära määratud, enam ei ole öeldud, et peavad ilmtingimata olema erivajadustega laste erirühmad, vaid saab rakendada ka kaasava hariduse põhimõtet ja komplekteerida rühmi oluliselt paindlikumalt. Jah, tõesti tõuseb koormus tugiteenuste osutamisel. Erivajaduste puhul, eritoe ja tõhustatud toe puhul kohaliku omavalitsuse kohustus tugiteenust tagada suureneb, aga samal ajal ei pea see tugiteenuse osutamine toimuma füüsiliselt lasteaias tööl oleva inimesega, vaid tugiteenuste keskuses võivad olla spetsialistid ja kohalik omavalitsus tagab, et nad lasteaias seda tugiteenust osutaksid.

Ehk meie näeme küll, et uue seaduse [jõustumisel] kohalikel omavalitsustel tänu sellele paindlikkusele ja samal ajal süsteemi suuremale selgusele rahaliste vahendite kulu ei kasva, vaid pigem stabiliseerub. Praegu on aastaid olnud väga karm alushariduse kulude kasv kohalikele omavalitsustele, see on ilmselge, aga meil on demograafiline olukord oluliselt muutunud ja lähiperspektiivis me seda kulude kasvu ka demograafilisest olukorrast tulenevalt tegelikult ei näe.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! 31. augustil 2021 olete te öelnud, et Eesti riigi ülesanne ei peaks olema eestluse tagamine ning identiteedi ja keele toetamine. Kas antud eelnõu toetab teie väidet või on vastuolus teie tõekspidamisega?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma küll eelmisel nädalal juba korduvalt sellele küsimusele vastasin, aga hea küll, vastan veel üks kord. Alusharidusseadus sätestab väga selgelt eesti keele ja eesti kultuuri tutvustamise alused kõikidele lastele, kes Eestis alusharidust omandavad, kaasa arvatud eralasteaedades, mis on vähemusrahvuste eralasteaiad. Nii et Eesti riigi kohustus on kõigile tagada eesti keele ja kultuuri omandamine, sellesse integreerumine, aga see ei ole ainuke kohustus, mis Eesti riigil on. Eesti riigil on kohustus ka inimeste heaolu tagamine, Eesti julgeoleku tagamine ning on veel väga palju muid kohustusi.

Annely Akkermann, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kas tulevikus kohalikud omavalitsused saavad palgatoetusest maksta palka ka lastehoiu õpetajatele? Ma sain aru, et selline uus määratlus ilmub alushariduse korraldusse.

Aitäh küsimuse eest! Lastehoius ei ole õpetajad, lastehoius on lapsehoidjad. See määrus, mis täna lasteaiaõpetajate [palka] toetab, on ikkagi seotud ainult õpetajatega. Ehk siis neil peab olema õpetajakutse, see on bakalaureusekraad.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! No nüüd läheb asi segaseks. Praegused sõimerühma õpetajad siis tulevikus palgatoetust ei saa. Aga kuna muutuvad mitmed määrused, lasteaia ja lastehoiu õpi‑ ja kasvukeskkonna nõuded, siis vaatan ja loen neid nõudeid ja olen segaduses. Üldised nõuded hoonele, ruumile: kui on ahiküte, siis ei tohi koldesuu olla rühmaruumis. Järgmine, nõuded ohutusele, ütleb, et põrandapind peab olema konarusteta ja temperatuuriga vähemalt 20 kraadi – põrandal! Ja ma loen veel [nõudeid] sisekliimale, ruumi temperatuur peab olema 20 kraadi. Kujutage nüüd ette, põrandal on 20 kraadi. Et õhus oleks 20 kraadi – sest soe läheb üles –, siis mis seal põrandapinnal peab olema? Kuidas see mõõtmine käib? Kas kõik [õpihooned] peavad olema põrandaküttega? Ja kuidas see hakkab tehniliselt välja nägema?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei ole mina kursis, et me neid nõudeid muudaksime võrreldes sellega, mis juba kehtivad. Nendes nõuetes on sätestatud siiski minimaalne õhutemperatuur ja ka põranda temperatuur. Ja tõepoolest, küttekolle ei tohiks olla rühmaruumis põhjusel, et laps sellele küttekoldele ligi ei pääseks.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tahtsin küsida, kas on teada, kui palju on praegu lastehoidusid, mis ei vasta sätestatud tingimustele, ja kuidas on plaanis pärast seaduse jõustumist teostada kontrolli selle üle, kas kõik õpetajad ja lapsehoidjad vastavad kriteeriumidele.

Aitäh küsimuse eest! Eestis on täna 451 lapsehoiuteenuse osutajat, aga nende hulgas on päris palju neid, kes on lihtsalt lapsehoidjad, ehk neil on üks-kaks last kodus, oma ruumides, [kus nad teenust] osutavad. Kuni kolmeaastastest lastest käib meil lastehoidudes 5710 last ja näiteks seitsmeaastaseid lapsi on lapsehoius kõigest 34. Kui palju nendest 451‑st lapsehoiuteenuse osutajast täna nõuetele ei vasta, ma kahjuks ei tea. Aga nende nõuete muutustega on järgmine ajagraafik. Lapsehoiuasutused peavad rakendama õppekava aastast 2026 ehk neil on kaks aastat aega välja töötada lastehoiuasutuste õppekava. Lastehoius töötavad lapsehoidjad, kellel ka tõstetakse kvalifikatsiooninõudeid, peavad neid täitma aastaks 2028.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma ei saanud päris hästi aru, miks te haridusministrina ei tea, mis olukord lastehoidu pakkuvates asutustes on ja kui palju nendest vastavad nõuetele. Aga mis puudutab neid uusi nõudeid, siis need on päris ranged. Ma ei saa aru, miks nii rangeid nõudeid peaks praegu esitama. Näiteks võtame kas või need, et töötaja peab olema kvalifitseeritud, iga viie lapse kohta peaks olema üks õpetaja, kui on kuus last, siis tegelikult juba kaks õpetajat. Miks selliseid rangeid nõudeid just lastehoiuteenusele soovitakse rakendada?

Aitäh! Tegelikult on need nõuded samad, mis praegu [kehtivad] lastesõimes, ehk neid nõudeid ei ole muudetud. Lihtsalt lastehoiud muutuvad tulevikus [praeguses] mõttes lastesõimedeks ehk siis kõik, ka munitsipaallasteaedades olevad lastesõimerühmad muutuvad lastehoidudeks. Nii et tänastele lastehoidudele nõuded suurenevad, tänastele lastesõimedele tegelikult nõuded langevad, selleks et integreerida need kaks süsteemi ühtseks tervikuks.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Ma tulen selle töötasu teema juurde. Teatavasti on lasteaiaõpetajate töötasu seotud õpetaja töötasuga ja kohalike omavalitsuste kohal on selline kirves, et kui nad ei täida seda miinimumnõuet, siis nad riigilt lisarahastust ei saa. Aga nad siiski võivad teha otsuse, et nad ei täida. Selles mõttes teatav risk on lasteaiaõpetajatele. Nüüd veel võetakse sõimeõpetajad sellest sidumisest lahti. Mis te arvate, millise sõnumi see saadab lasteaiaõpetajatele, kas neid väärtustatakse riigi poolt sama võrdväärselt nagu ülejäänud õpetajaid või mitte? Kas te ministrina ei peaks rääkima siin sellest, et me peaksime neid võrdväärselt väärtustama kooliõpetajatega, sest laste haridustee sealt lasteaiast ja lastehoiust ju pihta hakkab? Kuidas te seda kommenteerite? Mis te arvate, mis sõnumi see saadab lasteaiaõpetajatele?

Aitäh! Ma siiralt loodan, et [iga] lasteaiaõpetaja, kes täna töötab sõimerühmas, jääb edasi tööle õpetajana. Lastehoius ei ole mingit vasturääkivust sellele, et seal ei peaks töötama õpetaja. Seal võib töötada lapsehoidja, aga kindlasti võib seal töötada õpetaja. Ja kui ta töötab õpetajana, siis tal säilib seos õpetaja palgaga.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Nagu eelnevalt juttu oli ja nagu me teame seadusest, sellel aastal minnakse ka lasteaedades ja lastehoidudes üle eestikeelsele hariduse omandamisele. Kuidasmoodi sellega on? Ma olen lugenud, teie ministeeriumi inimesed on kirjutanud, et igas rühmas [peaks olema] vähemalt üks eesti keelt valdav täistööajaga töötav õpetaja. Kui nüüd kogu personal ei ole valmis lastega eesti keeles suhtlema, siis kuidas see täpsemini on?

Aitäh küsimuse eest! Lasteaiarühmas, kus toimub õpe eesti keeles, peab olema vähemalt üks õpetaja, kellel on eesti keel C1 ehk siis kõrgtasemel omandatud. Väga rangelt oleme soovitanud, et ka abiõpetajad, kes selles rühmas töötavad, valdaksid eesti keelt vähemalt B2 tasemel. Praeguses seaduses seda reguleeritud ei ole. Uues seaduses reguleeritakse ära ka abiõpetajate kvalifikatsiooninõuded, selleks et tõepoolest reguleerida ära see, et kui üks inimene valdab eesti keelt C1 tasemel, siis millised on keelenõuded [ülejäänud] personalile, kes rühmas töötab. [Kehtivas] seaduses neid regulatsioone ei ole, mille tõttu tõepoolest võib juhtuda olukord, kus on üks C1 tasemel [eesti keelt] oskav õpetaja, aga muu rühmas töötav personal ei valda eesti keelt. Meie oleme kohalikele omavalitsustele öelnud, et seal rühmas peaks olema vähemalt B2 tasemel olevad abiõpetajad, aga uues seaduses me loodame selle siiski ka regulatsioonina kehtestada.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Proua minister! Teine küsimus tuleb teisest vallast. Teatavasti lääne ühiskondades on depressiooni ja ärevuse levik epideemiline ja räägitakse, et selle probleemiga tuleb tegeleda. Aga kas põhjus ei või olla selles, et lapsi ja noori püütakse üles kasvatada nagu vati sees, kuid siis ühel päeval paratamatult nad kohtuvad päris eluga? Olgu need ülikoolide turvaruumid, kuhu saab nutma minna, kui keegi lavalt ütles midagi, mis sinu teadmistega kokku ei läinud, ja nii edasi. Aga nüüd see, et kolle ei tohi olla seal ruumis, kus on lapsed. Mina elan ahiküttega majas ja mul on kolle lastega samas ruumis. Ja ma pean teile tunnistama, et on juhtunud niimoodi, et kuigi sa püüad piirata ja räägid, et ära puutu seda kuuma ahjuust – õudselt palju aega läheb selle peale –, siis ükskord poeg puutus, saigi kõrvetada, õnnetu lugu. Aga teate, pärast seda enam piirdeid vaja ei olnud. Laste sellise riskiteadlikkuse kasvatamine, näiteks konkreetselt tule puhul – tuli on inimkonnale väga kasulik, aga tema kasutamisega seonduvad riskid –, kas seda saab niimoodi õpetada, et raamatus öeldakse, et see on kuum, aga [lastele päris elus seda] kordagi ei näita? Nagu filosoofiliselt, kuidas te sellele lähenemisele vaatate?

Aitäh! Mina arvan, et inimene on võimeline õppima ka puhtalt pildi järgi, selleks ei pea oma näppu lõkkesse pistma, et aru saada, et tegemist on kuuma lõkkega. Küll ta oma elus need katsetused ka mujal kätte saab. Avalikku teenust osutavas haridusasutuses peavad olema kõik turvanõuded tagatud, et laps ei saaks füüsiliselt kahjustada, kui ta on riigi poolt pakutava teenuse hoole all. See ei ole kindlasti mõeldav, et me teame, et meil on küttekolle, see on potentsiaalselt ohtlik lapsele ja põletushaavad on reaalselt võimalikud, aga me ei tee midagi selleks, et teda hoida nende põletushaavade eest. Ma arvan, et me kõik nõustume siin saalis sellega. Me peame tegema kõik endast oleneva selleks, et laps ei saaks põletada, ei saaks põletada ei kodus ega eriti kindlasti mitte lasteaias, kui ta on täiskasvanute hoole all.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Ma küsiks veel ühe küsimuse selle kohta, et praegu õiguskantsleri soovitusel me teeme ettepaneku muuta ka lastehoid õppeasutuseks. Samas, te ütlesite, et selles õppeasutuses, mis on lastehoid, võib töötada õpetaja, aga ei pea töötama. Lisaks, seesama lastehoid võib tegutseda ka kolme‑ kuni seitsmeaastaste laste puhul. Kas siin on ka mingi, ütleme, probleem, et õppekava on olemas, aga õpetajat tegelikult ei pruugi üldse olla, isegi kolme‑ kuni seitsmeaastaste laste puhul?

Jaa, ei pruugi olla, tõesti. Selles mõttes, et lapsehoius ei pea olema õpetaja – võib olla, aga ei pea olema. Kohalik omavalitsus lasteaiateenuse asemel lapsehoiuteenust kolmandast eluaastast alates siiski pakkuda ei saa, ta peab pakkuma lasteaiateenust. Lapsevanemale jääb õigus valida lapsehoiuteenus, kui ta seda soovib. Aga sel juhul ei ole tegemist nii-öelda avalikult siin reguleeritud teenusega. See on siis erateenus, mida lapsevanem ise saab valida. Ma lihtsalt isiklikust elust tean, ka minu lapsed käisid kuni seitsmenda eluaastani lapsehoius. Aga see oli mu enda valik.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni arutelu ja seisukohti tutvustab kultuurikomisjoni liige, hea kolleeg Margit Sutrop. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Mul on hea meel tutvustada teile kultuurikomisjonis toimunud arutelu, mis oli kahel erineval kuupäeval: kõigepealt 30. aprillil ja siis 7. mail.

30. aprillil oli päris põhjalik arutelu. Osalesid komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Siim Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Kadri Tali ja Irja Lutsar Kadri Tali asendusliikmena, Tanel Tein ja Liisa-Ly Pakosta Tanel Teini asendusliikmena, Anti Poolamets Helle-Moonika Helme asendusliikmena ja siinkõneleja Margit Sutrop. Kutsutud oli haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas, Haridus‑ ja Teadusministeeriumi alushariduse valdkonna juht Maila Rajamets, õigus‑ ja personalipoliitika osakonna õigusnõunik Kristel Möller ja Helle-Moonika Helme kutsel ka alushariduse pedagoog Eeva Holm. Ja selle arutelu peamine fookus oli selles, et kõigepealt aru saada, mis on selle eelnõu sisu, mismoodi toimub ühtlustamine lapsehoiuteenuse ja lasteaiateenuse vahel ja kuidas lapsehoiuteenuse puhul tõstetakse lastehoiule esitatavaid nõudeid. Sellest minister siin juba põhjalikult rääkis, aga võib-olla, kuna asi on segane, korra veel rõhutaksin.

Haridus‑ ja Teadusministeeriumi alushariduse valdkonna juht ütles, et selle muudatusega loodetakse lahendada viimastel aastatel tekkinud lasteaiakohtade põud, [kaotada] ebavõrdne kohtlemine nii kvaliteedi kui ka näiteks tulumaksu tagastuse osas. Ja lasteaiakohtade pakkumise kohustus kohalikele omavalitsustele jääb samaks, juurde on lisatud kahekuuline menetlusaeg, mis on tekitanud palju tagasisidet, aga tegemist on vaid menetlusajaga, mitte lasteaiakohtade planeerimise tööriistaga. See oli ka üks asju, mis tekitas natuke diskussiooni. Uue seaduseelnõu järgi peab kohalik omavalitsus lähtuma ennekõike lapsevanema soovist. Lisaks on lahti kirjutatud, mis saab siis, kui ei ole võimalik arvestada lapsevanema eelistatud kohti. Ja samamoodi on lahti kirjutatud tuge vajavate laste osa. Lasteaiadirektoril peab olema magistrikraad, lapsehoidjal peab olema vähemalt keskharidus ja lapsehoidja kutse neljas tase. Abiõpetajal peab olema vähemalt keskharidus, lapsehoidja kutse neljas tase või pedagoogilised kompetentsid.

Diskussiooni kohta. Anti Poolamets sõnas, et toimub üleminek eestikeelsele haridusele – see oli üks arutelu fookusi –, ning Poolamets küsis, kas Eesti lastele jääb alles omakeelne kasvukeskkond või satuvad nad vene lasteaedadesse, kus neile kohaldub eelnõus toodud multikultuurne õpe. Haridusminister Kristina Kallas selgitas, et kõik lasteaiad, munitsipaallasteaiad, lastehoiud ning eralastehoiud juba toimetavad või peavad toimetama eesti keeles. See tähendab, et kõik lastega töötavad täiskasvanud teevad seda eesti keeles. Kui rühmas on ka venekeelseid lapsi, siis nende omavahelist suhtluskeelt keelata või piirata ei saa ja see on seaduses ühemõtteliselt kirjas. Kristel Möller lisas, et keeleosa tegelikult ei ole alusharidusseaduse eelnõu teema, vaid see on juba seadusena vastu võetud.

Külaline Eeva Holm sõnas, et ta peab lasteaednikuna hakkama rakendama alusharidusseadust, ja tema sõnul on see võimatu, kuna on otseselt vastuolus Eesti põhiseadusega ja tekitab rakendamisel laiaulatusliku kultuurikatkestuse. Ta rääkis just üleminekust eestikeelsele haridusele ja sellest, et õpetajal on ka kohustus hoida rühmas erinevast rahvusest laste emakeelt ja kultuuri. Mis siis saab, kui Tallinna lasteaedades võib olla ühes rühmas kuni kaheksa eri rahvusest last? Seega on tegemist multikultuurse rühmaga ja integratsiooniga, mis on väikese lapse puhul tema meelest keelatud. Kristel Mölleri sõnul kirjeldatud säte, et õpetaja peab toetama lapse kodukeelt, oli eelnõus enne kooskõlastusringi ja sai kõige rohkem tagasisidet, see on aga eelnõust välja võetud. See tähendab, et lasteaiaõpetajal ei ole kohustust lapse kodukeelt toetada, lasteaiaõpetaja toimetab ja tegeleb lapsega tegevuste kaudu eesti keeles.

Margit Sutrop viitas eelnõu punktile, mille kohaselt saab kohalik omavalitsus määrata, millal vanem saab enne lapse poolteiseaastaseks saamist kohataotluse esitada, ja taotluse lahendamiseks on omavalitsusele ette nähtud kahekuuline menetlusaeg. Milline on sõnum kohalikele omavalitsustele, kui lasteaiakohti ei jätku? Kristel Möller vastas, et eelnõu sätestab sõnaselgelt just koostöö erasektoriga, mida seni ei ole reguleeritud. Kaks kuud menetlustähtaega on kohtade planeerimise tähtaeg, mitte kohataotluse avalduse lahendamise [aeg]. Kristina Kallas selgitas, et praegu on olukord veel hullem, kuna erasektorist ei saa teenust osta, sest erasektori teenus ei ole kvaliteedilt samaväärne lasteaia‑ ja lastehoiuteenusega, eelnõu aga võimaldab erasektori teenuse sama standardiga sisse tuua. Kohalikul omavalitsusel ei ole põhimõtteliselt vahet, kas ta pakub lastehoiuteenust ise või ostab selle. Eelnõu muudab olukorra kohaliku omavalitsuse jaoks paindlikumaks, kuna erasektor on võimeline reageerima kiiresti.

Margit Sutrop küsis, kas HTM‑i hinnangul on eelnõu puhul probleeme, mida huvigrupid ei toeta. Minister vastas, et kooskõlastusringilt tulles oli eelnõu kõige teravam arutelu just selle kahekuulise menetlustähtaja teemal. KOV‑id tunnevad, et neile on jäetud kitsas otsustamisperiood. Lisaks peavad nad hakkama arvestama vanemate eelistusi. Seni sai kohalik omavalitsus teha otsuse kodulähedases teeninduspiirkonnas. Näiteks Tallinna linn ongi üks teeninduspiirkond ja Kalamajas elavale vanemale sai lasteaiakoha pakkuda ka Lasnamäel ning seadus oligi täidetud. Edaspidi esitab vanem oma eelistused ning kohalik omavalitsus peab pakkuma koha lähtuvalt vanema eelistustest. Seadus on seetõttu rohkem kaldu vanema õiguste poole.

Eelnõus toodu on tekitanud kohalikes omavalitsustes ka ministri sõnul ärevust, kas nad suudavad lasteaiakohti planeerida. Aga tema nägemuses sunnib see vähemalt omavalitsusi erasektoriga palju suuremat koostööd tegema. Probleeme võib olla mõnes väikeses omavalitsuses, kus ei ole erasektorit, kes tuleks kohe pakkuma oma teenust, samal ajal aga kasvavad seal uusarendused ja lasteaiakohtade puudus võib olla väga suur. Ministri sõnul on sellisel juhul lahenduseks konteiner‑ ja moodullasteaiad. Samamoodi on ministri sõnul eelnõus toodud välja võimalus, et näiteks Tartu külje all olev väike vald saab vanema soovi korral osta lasteaiakoha just Tartu linnast. See tähendab, et lasteaiakohta võib pakkuda ka väljaspool omavalitsuse territooriumit. Olukord muutub omavalitsuste jaoks paindlikumaks, aga ka keerulisemaks. Täna saab omavalitsus öelda, et omavalitsuse territooriumil ei ole kohti, järjekord on pikk ning vanem ise peab otsima lapse jaoks alternatiivseid lahendusi. Eelnõu paneb alternatiivsete lahenduste otsimise kohustuse omavalitsusele. See tekitas ka eelnõu kooskõlastamise ajal pinget kohalikele omavalitsustele.

Margit Sutropilt oli ka küsimus, kas on plaan teha abiõpetajate keelenõuete rakendamisel erandeid mingis Eesti piirkonnas. Minister Kristina Kallas vastas, et abiõpetajate keelenõuded ei ole seaduses, vaid on sätestatud keelenõuete määruses. See määrus on valitsuses vastuvõtmisel. Abiõpetajatele sätestatud B2 keelenõue on rakendustähtajaga 1. september 2026. Neil on kaks aastat aega, et vastata B2 taseme keelenõudele. Kui abiõpetajatele sätestada keelenõuded, siis tuleb neile seaduses anda aega keelenõuete täitmiseks. 

Küsimus oli ka selles, mis saab nendest õpetajatest, kes keelenõudeid ei täida, kui nemad liiguvad abiõpetajaks. Minister ütles, et kohustus omada C1 keeleoskusega õpetajat lasteaias ikkagi jääb. Kui tänane õpetaja liigub abiõpetajaks, siis peab tema asemele tulema eesti keeles töötav õpetaja.

Liisa-Ly Pakosta sõnas, et on endiselt mures, et seaduses ei ole [ette nähtud] raha, mida omavalitsus maksab lapsevanemale, kui omavalitsus ei täida nõuet. Ta ütles, et Eesti erineb selle poolest teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest, et puudub konkreetne mehhanism, mis sunniks omavalitsust tagama lasteaiakoha. Selle taga on kinni väga suur hulk soolist võrdõiguslikkust kuni pangalaenu võtmise võimaluseni. Pakosta sõnul tasuks kaaluda selle sätte paremaks tegemist. Eelnõus toodud sõnastus on leebem kui kehtiv sõnastus. Kehtiva seaduse sõnastuse kohaselt, § 10 lõige 1, on omavalitsus kohustatud otsekohe andma vanemale lasteaiakoha. Praegu tekib tal juurde täiendav kahe kuu pikkune menetlusaeg. Pakosta selgitas, et kontrollis üle sätted, mis puudutavad eespool mainitud niinimetatud multikultuursust, ja ütles, et õppekava ütleb väga selgelt, et õppekavas mõistetakse õppe‑ ja kasvatustegevust kui tervikut. Arvesse tuleb võtta muu hulgas ka lapse kultuurilist tausta ja selle eripärasid. Ilma kultuurilist tausta arvesse võtmata ei saagi selles vanuses lastega õppetööd teha. See tähendab, et tegelikult kodukeelt tuleb ikkagi arvestada. Aga samas kinnitas Liisa-Ly Pakosta, et uus õppekava on palju eestimeelsem, ja rõhutas, et alushariduse riikliku õppekava § 18 lõike 1 punkt 2 ütleb, et iga lasteaed peab looma kõikidele lastele võimaluse eesti kultuuriga tutvumiseks. Lisaks peab laps saama tutvuda oma emakeele ja teiste keelte ja kultuuridega. Uue õppekava kohaselt peab iga laps suutma lasteaia lõpetamisel kasutada igapäevasuhtluses eesti keelt ning sellest aru saada. See on peamine muutus.

Anti Poolamets sõnas, et ei nõustu eelkõnelejaga. Kahjuks pannakse eesti lapsed mitmetes Eesti piirkondades kasvataja rolli ning nad kaotavad osaliselt oma keelekeskkonna. Poolamets juhtis tähelepanu sellele, et üks asi on õppekeel, teine asi on lapse emakeel. Kristina Kallase sõnul ei ole olnud seadust, mis [moodustaks] lasteaiarühmad keele põhjal. Kunagi ei ole olnud eestlaste ja venelaste rühmasid ning ei ole midagi katki, kui lapsele õpetab eesti keelt rühmakaaslane. Kristel Möller täiendas, et eelnõu ei reguleeri midagi uut ning eestikeelsele haridusele üleminek juba toimub. Ta täpsustas veel kord seda kahekuulise tähtaja küsimust, öeldes, et tegelikult ju koolieelse lasteasutuse seaduse järgi ei pea kohe lasteaiakohta tagama, sätestatud on vaid, et peab tagama haldusmenetluse. Seadus ütleb, et see on mõistlik aeg. Kohtud on lasteaiakoha andmise puhul sisustanud mõistlikuks ajaks kaks kuud. Seega on eelnõus sätestatud, et taotlus tuleb lahendada kahe kuu jooksul.

Kristina Kallas andis aimu, et õiguskantsleri soovitusel on eelnõu sisus vaja teha muudatus, ja seda muudatust järgmisel koosolekul, 7. mail käsitleti täpsemalt. Sellel koosolekul osalesid komisjoni liikmetena Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Margit Sutrop, Kadri Tali ja Tanel Tein. Puudusid Siim Kallas, Signe Kivi ja Tõnis Lukas. Arutati seda, et õiguskantsleri ettepanekul soovitakse teha eelnõu sisus muudatus lastehoiu mõiste puhul. Selle asemel, et lastehoid oleks haridusasutus, nimetatakse lastehoid õppeasutuseks, sest see oleks kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõigetes 2 ja 4 nimetatud [sõnaga] "õppeasutus". Vastasel juhul tekib selline probleem, et on kitsendus: kui lastehoid on haridusasutus, siis ei ole vähemusrahvustel, kelleks on soomlased ja rootslased, õigus asutada oma emakeelset lastehoidu. Aga see peaks olema võimalik. Komisjon oli sellega nõus.

Heljo Pikhof tegi komisjoni esimehena ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. maiks, teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. See otsustati konsensusega. Samamoodi otsustati esimese lugemise lõpetamine, konsensusega, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, samuti konsensusega. Aitäh teile!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Austatud minister! Koolieelsete lasteasutustega seonduvat on ikka aeg-ajalt reguleeritud, aga tõepoolest, niisugust süstemaatilist ja suurt pakettmuudatust ei ole tükk aega olnud. Millega siis veel Eesti haridussüsteemis nii hoolega tegeleda kui mitte kõige õrnema osaga meie järelkasvust, lasteaedades, lastesõimedes ja ka lastehoidudes olevate lastega. Siinjuures olgu ikkagi lisatud, et ka selle seadusega ei kohustata perekondi kõiki lapsi nendesse asutustesse panema, vaid koduse kasvatuse võimalus Eestis jääb [alles].

Sellel seaduseelnõul on mitu kaasnevat muud dokumenti, ka tegelikult väga oluline ja huvitav õppekava. Jällegi, õppekava on arenenud meil niisuguses kaasajastamise rütmis juba mõnda aega. Murrang toimus umbes 15 aastat tagasi, kui õppekavasse tulid igasugused olulised arendavad tegevused. Ja ka õppekava tasemel nähti ette, et lasteaed ei ole mitte ainult laste hoidmise ja kokkusaamise koht, vaid tal on metoodiliselt arendavad kohustused. Toodi sisse rollimängude tähtsus lapse arengus ja nii edasi ja nii edasi. Kõik see suund jätkub praeguses paketis samamoodi.

Võib-olla rõhutaksin siin üle, mille küsimuses juba esile tõin, et lasteaed on meie inimeste arengus väga rõhutatud etapp. Me oleme kultuuriliselt harjunud, et see on oluline. Ja meie lasteaiandus on arenenud võib-olla mahuliselt kodule alternatiiviks suuremal määral kui paljudes muudes ühiskondades. Alustame sellest, et terve päev on toitlustamine, lisaks magamise võimalused, kõik niisugused asjad, arendavad tegevused. On riike-rahvaid, kus nii [suure]mahuline lastega tegelemine väljaspool kodu ei ole seadusega reguleeritud ega ühiskonnas võimaldatud. Me jätkame seda teed, see on väga hea.

Samas on see lapse arengus ka ühiskondlikus plaanis väga oluline. Meie laulupidude ja tantsupidude traditsioon väga palju rajaneb sellel, et professionaalid, muusikaõpetajad tegelevad lastega juba maast madalast, ja sellega peab jätkama. Nüüd, vahepeal oli virvendus õhus, et kuna miinimumkoosseisud on ära kaotatud, siis ei ole ka … Siin eelmises variandis, eelmise Riigikogu [koosseisu] ajal – nüüd juba üle-eelmise Riigikogu [koosseisu] ajal – arutati seda, et peaks miinimumkoosseisud nii ära võtma, et ei ole nimetatud mitte ühtegi professiooni. Aga jah, õnneks muusikaõpetaja [olemasolu] kohustus praegu säilib. Peab vaatama, et kõik seda ka täidaksid.

Mis puudutab õppekavandust üldises plaanis, siin ühes küsimuses juba toodi esile, kuidas muu kodukeelega laste [küsimust] käsitletakse –, see on kõik väga kaasaegne ja eesrindlik, et ka nende kultuuritraditsioonide tutvustamine neile peab lasteaias toimuma.

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.  

Samas ei ole niisugust klauslit, et eesti lastele peaks olema eraldi nende kultuuriliste traditsioonidega tutvumine. Võtame siis niimoodi, et see on piisavalt juba üldsätetes rõhutatud, sest eesti traditsioonid peaksid olema lasteaias peamised. Aga ma toon selle erisuse siiski välja, et osal on ka oma klausel siin juures. Loodame, et eesti laste puhul säilib tähelepanu ka nendele ja asi ei piirdu ainult eesti kultuuri tutvustamisega, nii nagu siin sättes on.

Nüüd, mis puudutab arenguid, mis Eesti ühiskonnas lasteaedade ja lasteasutustega seoses on olnud, siis siin on kaks päris olulist vaja ära nimetada. Üks on see, et üle 20 aasta tagasi oli kõva diskussioon, kus ka tollane Reformierakond oli oma liidrite tasemel seda meelt, et lasteaiad, saati siis lastehoiud, ei ole haridusasutused, vaid on ikkagi nii-öelda sotsiaalne abi. Nüüd me näeme, et see murrang on lõplikult toimunud. Ka lastehoiud on seaduse järgi ühendatud haridussüsteemiga. See näitab, et ideoloogiliselt on parteid võimelised ka arenema. Teine asi on, et siin nimetatud uuringutes, kuhu kaob haridusraha, on räägitud väga palju, et see läheb koolieelsetesse lasteasutustesse ja alusharidusse ebaproportsionaalselt Eesti ühiskonnas. Siin on kindlasti vaja arvestada, et väga paljud omavalitsused on metsikult pingutanud, et luua head keskkonda, on ehitanud lasteaedu ja osalt küllaltki lootusetus võitluses väiksed vallad teevad tõesti suurepäraseid keskkondi, aga ikka inimesed kaovad ära ja lasteaiad on pooltühjad. Aga seda ei saa neile ette heita, sest nad teevad ise seda regionaalpoliitikat.

Siin säte, et saab tellida, et ei pea omavalitsus ise ehitama, vaid saab tellida ka erasektorilt, on ju tegelikult nii-öelda kuldse ringi omavalitsuste suur huvi, et nad ei peaks neid teenuseid ise pakkuma ja looma nii kiiresti, kui nad suudavad ära meelitada muust Eestist elanikkonda. Ja selle puhul tuleb jälgida, et kui omavalitsus eralasteaialt teenuse tellib, ei läheks see hind lastevanemate jaoks ülemäära kõrgeks. Teenus iseenesest peaks olema lapsevanema jaoks võrdne sellega, kui ta tellib seda munitsipaallasteaiast, aga muud kaasnevad kulud, kui asja tellitakse üha rohkem eralasteaedadest – ma mõtlen Tallinna ümbruse valdades –, ei tõstaks lastevanematele kulusid metsikult.

Ja lõpetuseks, üleminekul eestikeelsele õppele tõepoolest ei ole päris õige öelda, et eesti lapsed, kui rühmadesse on tulnud palju rohkem muukeelseid lapsi, peaksid olema ise õpetajad. Ikkagi süsteem ja õpetajad peaksid suutma muukeelsetele lastele eesti lasteaias eesti keele selgeks õpetada. Kogu koormust ei saa panna perekondadele ja lastele. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head ametikaaslased! Austatud minister! On hea meel, et lõpuks ometi on jõudnud Riigikogu suurde saali kauaoodatud alusharidusseaduse eelnõu. Muudatusi ja täiendusi on siin üksjagu. Lastehoid on muudetud haridussüsteemi osaks, täpsustatud on lasteaiakoha taotlemise tingimusi, võetud eesmärgiks, et igas rühmas oleks vähemalt üks eesti keelt valdav täistööajaga töötav õpetaja, muudetud on tugiteenuste osutamise korraldust, tõstetud lasteaiadirektori ja õppealajuhataja kvalifikatsiooni nõuet ja kehtestatud esmakordselt kvalifikatsiooninõuded abiõpetajatele. Samuti soovitakse eelnõuga kaotada lasteaia järjekorrad. Omavalitsustel tuleb vanemate soove arvestades tagada kõigile poolteise‑ kuni kolmeaastastele lastele koht lastehoius ja kolme‑ kuni seitsmeaastastele lastele koht lasteaias. Kui vanema eelistatud asutustes pole vabu kohti, tuleb pakkuda kohta kodulähedasse lastehoidu või ‑aeda. Ja seda kõik selleks, et seada sisse alusharidussüsteem, mis tagab kooliealisele lapsele õiguse haridusele, lähtub laste ja perede vajadustest ning võimaldab kõigile lastele, kelle vanemad on selleks soovi avaldanud, kvaliteetse alushariduse omandamise toetamist lastehoius ja lasteaias.

Eelnõu kohaselt luuakse terviklik alushariduse süsteem, kus lastehoidude ja seniste lastesõimede nõuded ühtlustatakse. Muudatuse tulemusena tagatakse alushariduse valdkonnas ühtne kvaliteet. Ka lastehoiul lasub kohustus sarnaselt praeguste lastesõimedega koostada alushariduse riikliku õppekava alusel lastehoiu õppekava.

Head ametikaaslased! Teada on, et inimese vaimse arengu kõige tormilisem aeg on esimesed kuus eluaastat. Selles vanuses laps keeb uudishimust ja tegutsemislustist, ta tahab ise kõike järele proovida. Ta peab saama läbi mängida enda jaoks uued teadmised, liigutused, tundmused, ainult nõnda suudab ta neid mõtestada ja varem kogetutega seostada. Vähe sellest, kasvatusteadlased kinnitavad koguni, et koolieelne aeg on mänguiga ja esimesed kolm klassi on õppima õppimise aeg. Niisiis, hoolimata õppekavadest, peab lasteaiaõpetaja olema kogu aeg valvel, et muuta õppimine lapse jaoks põnevaks. Ta muudkui nuputab uusi mänge ja mänguvahendeid ja mitu aastat lastega jutti tegeledes teab ta, kes lastest vajab vahel omaetteolekut, kes avanemiseks väiksemat seltskonda, mis on ühele või teisele jõukohane, kuidas kedagi stimuleerida ja tunnustada. Ja siis veel need lõputud küsimused, mida samuti ei saa kõrvust mööda lasta. Sest mida rohkem küsimusi jääb väikesest peale vastuseta, seda loium on laps tulevikus uusi teadmisi nõutama ja seda lünka ei anna pärastpoole kuidagi täita.

Ja minu küsimus on, kui paljud meist suudaksid sellisele pingele vastu panna. Lasteaiaõpetaja tööd saab hästi teha ainult lapsi südamest armastav inimene. Sestap on sotsiaaldemokraadid järjepidevalt pingutanud selle nimel, et lasteaiaõpetaja palk jõuaks järele kooliõpetaja töötasule. Riik on omavalitsustele andnud aastas 15 miljonit eurot, sel aastal 16 miljonit, et lasteaiaõpetaja palgamiinimum oleks 90% kooliõpetaja omast ning magistrikraadiga lasteaiaõpetaja saaks kooliõpetajaga võrdset alampalka. Ka edaspidi tuleb seda tasakaalu hoida ja riigi osalus peaks siin järk-järgult kasvama. Aitab ju lasteaiaõpetajate väärtustamine kaasa sellele, et Eesti lapsed oleksid terved ja targad. Lasteaed on kodu kõrval koht, kus luuakse eeldused selleks …

Kolm minutit juurde, palun!

Kolm minutit lisaks.

… et lapsed saavad koolis hästi hakkama ja jõuavad ka elus edasi. Ja sugugi vähetähtis ei ole seegi, et põnnid saavad lasteaias kõhu täis tasakaalustatud ja tervislikku toitu. Sotsiaaldemokraadid on seda meelt, et kogu haridussüsteem on otsast otsani üks tervik ning peab olema ühtviisi kättesaadav igale lapsele ja noorele. Hea ja kättesaadav haridus on üks Eesti edu pante. Algab aga haridustee alusharidusest, mis loob vundamendi inimlapse õpi‑ ja sotsiaalsetele oskustele. Hea haridus lasteaias, lastehoius aitab tasandada ka ühiskondlikku ebavõrdsust. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Lugupeetud minister! Ma ei kavatsenud alguses rääkida, aga kuna Tõnis Lukas jättis sellise mulje, nagu ei oleks Reformierakond piisavalt aru saanud alushariduse tähendusest, siis tahaksin omalt poolt siiski rõhutada seda, et oleme väga kõvasti arenenud ja nüüd aru saanud. Tahaks öelda, et see arusaam kindlasti on väga paljude Reformierakonna liikmete peades olnud pidevalt. Olen ise tegelenud lasteaedade toetamisega väärtuskasvatuse teemal alates 2008. aastast. Ja üks asi, mida me Tõnis Lukase ministriks oleku ajal tegelikult ju alustasime, oli just nimelt väärtusprogramm lasteaedadele ja koolidele. Praegu on kahjuks see programm ilmselt lõppemas kaks aastat enne tähtaega.

Aga tahaksin rõhutada seda, et selle üheks keskseks ideeks oli tegelikult see, et lasteaedadel on võimalus tegeleda süsteemselt väärtuskasvatusega. Ja on ilmne, et seda süsteemset väärtuskasvatust, mis paneb terveks eluks aluse, saab teha ainult kvalifitseeritud õpetaja. Selleks on tal vaja vastavaid pädevusi. Tõesti, nii nagu Tõnis Lukas oma [kõnes] ütles – kindlasti jagan seda mõtet –, et Eesti on selle poolest haruldane, et meil on väga kvalifitseeritud õpetajad. Ka minister rõhutas seda, et meil ju ka lasteaiajuhatajatelt nõutakse magistrikraadi, ja see ei ole väga paljudes Euroopa riikides sugugi nii. Hiljuti esinesin Armeenia televisioonis just nimelt tutvustamaks meie väärtuskasvatuse erakordseid tulemusi ja mul oli võimalus Armeenia kolleegidele avaldada sellist arvamust, et ma tegelikult arvan, et meie PISA [testide] edu üks võtmeid on just nimelt väga üldine ja heal tasemel alusharidus.

Ma arvan, et me oleme alahinnanud, millise vundamendi tegelikult lasteaed täna paneb, ja on tõesti rõõm, et see uus seaduseelnõu sellega jätkab. Meil on see aeg, mida alushariduses veedetakse, viis päeva nädalas ja kuni 12 tundi, tõesti toitlustamine, voodites magamine, aga ka just nimelt see haridusstandard, kõrgharidusega rühmaõpetajad, spordi‑ ja muusikaõpetus koos kvalifitseeritud õpetajatega. See on selline vundament, mis võimaldab isegi hariduskulusid kokku hoida, sest näiteks Norra kolleegid on öelnud, et kõik see, mis me panustame alusharidusse, tegelikult on kokkuhoid hilisemate vangla‑, politsei‑ ja tervishoiukulude pealt, sest teatud riskikäitumist suudavad kasvatajad ja tugispetsialistid tuvastada, suudavad nendega kiiremini tegelda. See annab erinevatest kodudest tulnud lastele võrdsema arengu aluse, mida pärast koolis saavad õpetajad ainult rõõmsamini täiendada, nii et selles mõttes kõike seda head me peame hoidma.

Ja kui ma enne oma sõnavõtus ütlesin, et Jaak Aaviksoo välja toodud analüüs näitab, et me oleme tohutult palju rohkem keskmisest Euroopa riigist panustanud alusharidusse, selle suure summa, mis meie paneme, me võib-olla võidame kusagil mujal tagasi. Ma arvan, et see on õige tee ja me peaksime jätkama. Ja tahaksin siin ka Reformierakonna nimel tunnustada meie kohalikke omavalitsusi, kes tõepoolest teevad väga suuri pingutusi selleks, et lastel see haridus‑ ja arengukeskkond tegelikult oleks olemas. Ma arvan, et see on väga suur asi. 

Muidugi jagame me seda KOV‑ide muret – oleme ka korduvalt KOV‑ide esindajatega kohtunud –, kuidas näiteks sealsamas juba mainitud kuldse ringi lasteaedades kiiresti neid alushariduses olemise kohti saab võimaldada. See ei ole nii kerge.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aga sellegipoolest ma arvan, et nendele piirkondadele on mõistetav, et kui nad tõmbavad ligi just noori peresid, siis tuleb tagada ka lastehoiu‑ ja lasteaiakohad. Ja tõesti, lootus on, et erasektor tuleb siin kaasa ja me saame selle koos lahendatud.

Nii et kokku võttes Reformierakond toetab seda seaduseelnõu, toetab seda, et ühtlustataks seda standardit õppekavade mõttes, et ka lastehoidudes oleks õppekava. Ja loodame, et sinna rändab ikkagi hulk päris kvalifitseeritud õpetajaid ja need inimesed ei anna seal meie lastele mitte ainult parimaid teadmisi ja oskusi, vaid ka just nimelt väärtushoiakuid, õpetavad eesti keelt ja teostavad eestikeelsele haridusele üleminekut. Seda me saame ühiselt kõik koos teha, sest see on kindla peale meie tuleviku vundament, millesse me väga usume.

Ja kui nüüd vaadata neid hariduse kulusid, siis võiks kaaluda ka riigi paremate finantside olemasolu korral perekonna kohustuse vähendamist, sest tegelikult selgub, et see ei ole üldsegi nii suur raha. Vanemate panus on praegu 42 miljonit eurot. Kui riigi majanduslik seis paraneb, siis kindlasti ühel hetkel on võimalik ka perekondi rohkem aidata alushariduskulude tasumisel. Võiks muidugi mõelda seda nii, nagu on muudes [riikides], et see oleks rohkem sõltuv palgast, sellepärast et mõningates [riikides] on seesama lasteaiamaks täiesti seotud palgaga. Võib-olla kõigile ei ole mõtet seda raha nii-öelda lennukilt külvata, aga anda neile võimalus oma lapsi toetada mitmekülgse hariduse andmisel on väga oluline investeering, mis kindlasti toob pärast tagasi.

Nii et Reformierakonnana toetame seda seaduseelnõu ja oleme väga seda meelt, et just nimelt alushariduses laotakse vundament, millele hiljem kogu inimese muu areng toetub. Aitäh teile!

Aitäh! Ja läbirääkimiste vooru lõpetab haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Soovisin läbirääkimiste käigus täpsustada paari teemat, mis Tõnis Lukas tõstatas ja mis minu ettekandes jäid tõesti kajastamata. Mis puudutab lastevanemate osalustasu lasteaia kohatasu puhul, siis alusharidusseaduse § 47 lõige 3 ütleb üsna selgelt, et osalustasu lastehoius ja lasteaias ühe lapse kohta ei või ületada 20% töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Ja see kehtib ka sel juhul, kui omavalitsus tellib selle teenuse eralasteaiast. Lapsevanema panus peab jääma selle 20% piiridesse.

Mis puudutab eesti keele ja kultuuri õpet alushariduse õppekavas, siis alushariduse õppekava § 5 lõige 7, mis on peatüki "Õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid ja üldised põhimõtted" all, ütleb üsna ühemõtteliselt, et lasteaias peab tutvustama eesti kultuuritraditsioone – ja see kehtib absoluutselt kõikidele rühmadele – ning arvestatakse ka teiste kultuuride eripäraga. Eesti kultuuritraditsioone peab tutvustama. Samamoodi väärtustatakse mitmekeelsest perest pärit lapse keelelist arengut mitme keele kasutajana ning märgatakse ja toetatakse last erinevates keelekasutusolukordades. See on oluline selleks, et kui on mitmekeelne laps, siis vastavalt peab ka tema nii-öelda keelekasutuse oskusi arendama.

Lasteaia õppekava § 9 ütleb, et lastehoius ja lasteaias või selle rühmas toetatakse laste, kelle kodune keel ei ole eesti keel, eesti keele omandamist lõimitud õppe‑ ja kasvatustegevuse ning vajadusel eraldi keeletegevuste kaudu. Nii et ka eesti keele õppe toetamine on väga selgelt kirjas. Täpselt samamoodi on kirjas eesti kultuuritraditsioonide tutvustamine kõikidele lastele ühtemoodi ja muukeelsete laste puhul, kellel on ka mitu keelt, selle arvestamine, et see laps räägib enamas kui ühes keeles, mille tõttu ka tema keeleline areng on teistsugune võrreldes ükskeelsete lastega, ja seda peab lasteaias või lastehoius märkama. Aitäh!

Austatud minister, me täname, rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Kõnesoove ka rohkem ei ole. Ja läbirääkimistel ei saagi küsida, täpselt nii. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 419 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. mai kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja teine päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, mis on Isamaa fraktsiooni algatatud keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 397 esimene lugemine, ja mul on hea meel paluda Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liige Tõnis Lukas. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Keeleseadus on Eesti üks fundamentaalsemaid seadusi ja põhiline on ju selles öeldud, põhiline on öeldud ka meie põhiseaduses. Iseenesest alandav, et aeg-ajalt tuleb panna kinni seaduseauke, kuna meie iseseisvuse ja iseolemise jaoks nii põhimõttelises seaduses otsivad auke ja regulatsioonidest möödahiilimise võimalusi nii ettevõtjad, paljude muude asutuste esindajad kui ka igapäevases käitumises suur osa eestlastest endist.

Aga ütleme siis nii, et seadusandlust peabki aeg-ajalt värskendama. Keeleseaduse puhul on siiski, ma tahan öelda, mitmete muudatuste tegemise vajadus olemuslik. 2022. aastal valitsuses haridus‑ ja teadusministrina esitasin ma keeleseaduse muutmise vajaduse tööplaani, ja me võtsime selle tööplaani. Ja selle tööplaani alusel Haridus- ja Teadusministeerium esitas seadus[eelnõu]. Ja tõepoolest oli ka siis küsimus, kas seda seadus[eelnõu] saab esitada kiirendatud korras, ilma vastavale väljatöötamiskavatsusele aega kulutamata. Aga argumentatsioon, miks seda teha, oli, et tegelikult on Keeleametist, ministeeriumist ja mitmetest muudest ringkondadest tulnud ju aastaid juba seisukohti ja ettepanekuid, kuidas keeleseadust peaks värskendama.

Teiseks, olukord on Eestis viimastel aastatel oluliselt muutunud. Tööjõuturule on tulnud – sellega seoses, et Eesti on sisserändemaa – hulgaliselt inimesi, kes puutuvad Eestiga kokku alles esimest korda ja kellel keeleline ettevalmistus puudub või on nadi, aga nad on asunud tegevusse paljudes sektorites, kus meie keeleoskust, eesti keele oskust eeldame. Seega on tegemist murrangulise ajaga ja me ei saa päris mitmete nende muudatustega enam oodata, sest see oleks hukatuslik. Nimelt harjutaks seadusest möödahiilimise võimalustega ära – ma isegi ütleksin, et massilise seadusest möödahiilimise võimalustega harjutaks ära. Teiseks tekib mingitel päris suurtel rahvahulkadel ettekujutus õigustatud ootusest – kui me püüame eesti keelt taas kehtestada, tema rolli avalikus ruumis tõesti taas jõustada, [siis öeldakse, et] on olnud õigustatud ootus: "Kuidas? Me oleme siin aastaid [niimoodi hakkama] saanud ja nüüd äkki tulete oma eesti keele [nõudega]." Selle tõttu on muutunud olukorras praegu tõepoolest vaja hästi kiiresti tegutseda.

Ja tõesti, Haridus‑ ja Teadusministeerium selle eelnõu esitas, aga juba enne valimisi oli näha, et meie valitsuspartnerid, Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid, otsisid põhjendusi, miks seda seadus[eelnõu] kiireloomulisena mitte menetlusse võtta. Enne [valimisi], aga eriti pärast on selgunud, et selle taga võib olla Bolti firma, kes on süstemaatiliselt võtnud tööle eesti keelt mitte valdavaid töötajaid ja isegi illegaalselt Eestisse saabunud inimesi. See surve võib olla [põhjus], mis pani nii sotsiaaldemokraate kui ka Reformierakonda vastava seadusemuudatusega mitte kiirustama, sest SALK‑i vahendusel on Bolt valimiste eel olnud kolme praeguse valitsuserakonna rahastaja.

Miks ma ütlen nii otse, et me peame leidma need põhjused? Sellepärast, et peab ju teadma, kus on põhjus sellele viirusele, mis võib ähvardada Eesti ühiskonda väga olulise muutusega, kus eesti keele rolli enam avalikus ruumis ei annagi taastada. Selle Riigikogu koosseisu alguses eelmisel aastal Isamaa esitas vastava eelnõu uuesti peaaegu muutmata kujul, nendesamade põhimõtetega. Ma ütlen veel kord: see eelnõu on välja töötatud Keeleameti ja paljude ekspertide ja ka keelenõukogu heakskiidul. Valitsuskoalitsioon ei tahtnud seda menetlusse võtta ja hääletas selle menetlusest välja väitega, et Haridus‑ ja Teadusministeerium teeb uue ja parema eelnõu.

Nüüd on tollase eelnõu esitamisest aasta möödas. Me ei näe ei neid analüüse ega isegi selle nii-öelda uue eelnõu väljatöötamiskavatsuse dokumente veel. Aga nagu ma ütlesin, on murranguline aeg ja asjaga on tegelikult kiire. Selle tõttu esitasime Isamaaga vastavad punktid muudatustena, seaduseelnõuna, uuesti.

Oli diskussioon ka kultuurikomisjonis. Ja mis me teada saime? Nende punktide puhul, mida Keeleamet toetab, et need on vaja igal juhul vastu võtta, me võime täpsustada, võime analüüsida, võime teha terviktekste lisaks, aga nende punktidega on kiire. Selle taustal saime me teada, et kogu protsess eelnõuni ja võib-olla vastuvõtmiseni kestab Haridus‑ ja Teadusministeeriumi praegusel hinnangul vähemalt 2025. aasta lõpuni. See tähendab ekspertidega koos vastavate Eesti elule oluliste muudatuste esitamisest kolme aastat. See on kaotatud aeg! See on väga suur risk! Ma kutsun ikkagi üles mõtlema täiesti ratsionaalselt: kui need punktid on eesti keele ja Eesti põhiseaduse ja Eesti rahva huvides, siis neid praegusi muudatusi, mis Isamaa on esitanud, [tuleks] toetada. See ei tähenda et muu tööga ei peaks jätkama. Aga uputada niisugune oluline protsess uutesse analüüsidesse ja igasugustesse kavatsustesse on kuritegelik eesti keele ja põhiseaduse mõtte suhtes.

Ma loen ette mõned nendest muudatustest, mis me esitame. "Riigiasutuse, kohaliku omavalitsuse asutuse, valla- või linnavolikogu, valla- või linnavalitsuse ja avalik-õigusliku juriidilise isiku asjaajamine toimub eesti keeles. Eestikeelse asjaajamise nõue kehtib ka riigi enamusosalusega äriühingule, riigi asutatud sihtasutusele ja riigi osalusega mittetulundusühingule. Avalik-õiguslike ülikoolide asjaajamises võib võõrkeelsete õppekavade korral kasutada mõlemale poolele sobivat keelt." Aga mis selles punktis siis imelikku on? Siin on omavalitsused sisse toodud, on avalik-õiguslikud asutused sisse toodud lisaks riigiasutustele, kus eesti keel peaks domineerima. Miks olla sellele punktile vastu? Mis siin valesti öeldud on? Muidugi, kui mõelda riigirahvana, kui mitte häbeneda alaväärsusest oma väikest keelt maailma keelte peres. Kui me mõtleme riigirahvana, on see täiesti loomulik punkt.

Või: "Riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse domeeninimi ning selle asutuse ametniku ja töötaja e‑posti aadressi domeeniosa on äratuntavalt eestikeelne." Miks meil peavad olema avalikus sektoris asutused, kus näiteks domeeninime ütlemisel ja edasiandmisel, kui seda ei tehta kirjapildis, vaid näiteks telefoni teel, peab markeerima erinevust kirjapildi ja häälduse vahel. See tekitab ju segadust, see on mõttetu. Riik peab näitama siin eeskuju. See on riigirahvale täiesti omane punkt. Miks olla sellise asja vastu?

Käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud asutusel – seda ma juba nimetasin –, valla‑ või linnavolikogul, valla‑ või linnavalitsusel, avalik-õiguslikel, nii ametnikel kui ka töötajatel on õigus välissuhtlemises kasutada ka muid keeli. Nii et kes naeruvääristasid meie eelmisi ettepanekuid, kui me ütlesime, et ülikoolides peaks olema asjaajamiskeel eesti keel, ja tõid [välja], et kuidas, ülikoolid on ju rahvusvahelises suhtluses – loomulikult, ega seda spetsiifikat keegi kuidagi ei taanda ega tasanda, see muidugi säilib.

"Kaubamärgi kasutamisel isiku tegevuskoha tähisena või välireklaamis tuleb kaubamärgi võõrkeelne osa, mis sisaldab olulist teavet tegevuskoha, pakutava kauba või teenuse kohta, esitada ka eestikeelsena, kahjustamata seejuures kaubamärgi eristusvõimet ja kohaldamata käesoleva paragrahvi lõiget 2. Eestikeelne tekst peab olema kliendile selgelt nähtav ja paiknema tegevuskoha sissepääsu juures või muus kliendile nähtavas kohas." Kuulge! Täna Tartu Postimees puudutas ühte teist teemat, aga oli näha, kuidas menüü on esitatud ainult ingliskeelsena  – Tartu Raekoja platsil.

Te ei kujuta ette – või meie, kes me oleme harjunud mõtlema, et põhiseadus ja ka keeleseadus kehtivad siin riigis, ei kujuta ette – seda, et Keeleametil on hulgaliselt kaebusi ja praktikat, kus meie oma ettevõtjad peidavad ära eestikeelse tekstiosa, selgitava osa, millega see ettevõte tegeleb. Peidavad, kasutades seda klauslit, et peab olema välisukse juures. Nad peidavad selle ukse lähedale nurka, alumise riiuli alla, et sissetulija, kui ta seda hakkab otsima, peaks kummardama ja vaatama ei tea kust. Soov mööda hiilida sellest ja, jällegi, mingist kompleksist või ma ei tea, mis asjast lähtudes peita ära eestikeelset informatsiooni on kahjuks tavapärane. Ja selleks on siin säte, mis näitab, et [info] peab olema nähtav lihtsal viisil võrdväärselt muu tekstiga. See ei tähenda, et suurte välisfirmade nimesid peab dubleerima täpselt samal määral seal kõrval. See ei tähenda seda. See tähendabki, et informatsioon tegevusaladest peab olema arusaadav.

"Avalikus kohas edastatav audioreklaam on eestikeelne. Eestikeelsele audioreklaamile võib järgneda audioreklaam võõrkeeles, kusjuures võõrkeelse audioreklaami osakaal ei tohi ületada 20 protsenti audioreklaami esitamise kogumahust." See ei ole muidugi probleem kõikjal – ei ole Võrus, Kilingi-Nõmmes, paljudes kohtades veel. Aga on Tallinnas, ja ka Ida-Virumaal on piirkondi, kus jääb mulje, kui lühemat aega poes viibida, et enamus teksti on muudes keeltes. Hea küll, neid kampaaniaid on, see ei ole ainult vene keel, on ka inglise keel. Aga see proportsioon peaks olema ikkagi vastavalt keelekasutusele Eestis. Dubleerida on võimalik reklaame ka teistesse keeltesse, aga ärgu olgu see valdav.

On mitmeid punkte veel, millest ma välja tooksin ehk olulised, mis puudutavad teenindust. Ja siin ma rõhutan Haridus‑ ja Teadusministeeriumi inimeste kimbatust, kui nad pidid valitsuse valvsa pilgu all kultuurikomisjonis põhjendama, miks valitsus meie eelnõu ei toeta, kuigi selle eelnõu sätted, nagu ma ette lugesin, on täiesti normaalsed ühe riigirahva jaoks. See tuleb sellest, et tegelikult on olemas viimased uuringud, kaasa arvatud selline, mis ütleb, et Eestis on 80 000 töötajat tööturul – see moodustab ju 10% ja rohkemgi –, kes ei oska eesti keelt peaaegu üldse või ei oska üldse. Nendest 20 000 on töökohtadel, kus on seadusega nõutud keeleoskus. Me ei räägi praegu tasemest, me räägime üleüldse [eesti keele oskusest]. Ja neile 80 000 inimesele lisaks on veel kümneid tuhandeid, kelle keeleoskus on põdur ega vasta kvalifikatsioonile. Nii et see probleem on massiline, see on nähtav.

Ja kui tulla teeninduse juurde, siis tõepoolest, meie hinnangul peaks ühistranspordiseadus fikseerima ära nõuded taksojuhtidele. Seadusest on need kahjuks välja võetud, on olemas valitsuse määruse tasemel, aga seaduses neid 2016. aastast ei ole. Ja see peaks laienema ka platvormitöö [tegijana] sõitvatele taksojuhtidele, sest kui me tellime näiteks Bolti takso, siis meie meelest istub seal inimene, kes on taksojuht, aga tuleb välja, et seaduse tõlgenduse järgi praegu on ta infoühiskonna teenindaja või infoühiskonna töötaja, talle ei laiene keeleoskuse nõue.

On palju kaebusi, aga Keeleamet ei saa neile jälile, sest inimesel ei ole alati meeles teenindaja nimi, autonumber, täpsemad spetsiifilised [andmed], et seda minna ekstra jälitama. Aga Keeleametil õigust neid süstemaatiliselt kontrollida ei ole. See õigus tuleks anda. Pikk lugu on veel teenindajakaartidega. Taksojuhi teenindajakaardi saamisel ei ole seaduses keelenõuet. Näiteks Tallinn küll küsib kuuldavasti keelenõuet, aga siis minnakse Maardusse, registreeritakse seal see teenindajakaart ära ja saadakse sõita. Nii et meil liigub [teenindus]sfääris hulk teenindajaid, kellele me polegi üldse keelenõuet seadnud. Kuigi meil on põhiseadusest ja seadustest tulenev kohustus, et Eestis peab igal pool saama eestikeelset teenindust. Me laseme seda süstemaatiliselt rikkuda! Ja nüüd ütleme, et meil on vaja analüüsida ja teha igasuguseid dokumente ja oodata veel kaks aastat, kui me oleme juba aastaid kaotanud.

Muidugi puudutab see eelnõu ka platvormitööd, mille puhul on siin olnud käsitlus, et platvormitöö ei ole tavaline teenindamine, kuna seal ei puututa inimesega kokku. Aga platvormitöö, nagu ma juba taksojuhtide puhul kirjeldasin, ka kullerite puhul, on tegelikult töö inimestega ja võib olla vajadus ka keelt osata, sest kui juba tekib vajadus suhelda, siis on hilja hakata seda hetkel omandama. Ja tegelikult Keeleametisse on tulnud hulgaliselt kaebusi. See olukord, kus kulleriga ei leita ühist keelt ja toodu ei jõua väga kergesti adressaadini ja tekitab probleeme sellele inimesele, kes ootab seaduse järgi eestikeelset teenindamist või üleüldse viisakat teenindamist, on lubamatu.

Meie ei pea siin suud sekki mööda seadma või vaatama, et ahah, tuleb käituda ise kuidagi niimoodi, nagu teised või meie head külalised või viimasel ajal kaasmaalasteks hakanud sooviksid, et neil oleks võimalikult kerge. Muidugi, me oleme alati olnud külalislahked. Aga me peame riigirahvana keerama oma mõtlemise sinna suunda, et ka teised saaksid aru, et me käitume endast lugupidava rahvana, siin kehtib eesti keel ja nende asi on õppida eesti keelt. Hea küll, keele õppimise võimalused. Aga kuulge, maailm on täis inimesi, kes ise pingutavad selleks, et keelt õppida, mitte ei ütle: "Riik, pane mulle keel suhu." 

Nii et Isamaa on esitanud seaduseelnõu, mida me võiks nimetada enesekindluse ja rahvusliku enesekindluse seaduseelnõuks. Ja on täiesti selge, et me oleme kokku leppinud pidada põhiseaduse järgi sellist riiki, kus eesti keel domineerib. Seda me peame ka näitama ja igasugused kõrvalehiilijate seaduseaugud kinni panema. Nii et palun toetage seda seadusalgatust.

Hea ettekandja, suur tänu! Ma saan aru, et te lisaaega ei soovi praegu, saite ettekande ilusti peetud. Läheme küsimuste juurde. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Üsna levinud on olukord, et kui lühiajaline tööluba saab läbi, siis kõik need inimesed ei lahku Eestist, vaid hakkavad tööle äpipõhiselt kas taksojuhina või toidukullerina. Kuidas hindate, kas antud olukord, kus keeleoskust ei nõuta, aitab kaasa ka illegaalide riiki jäämisele?

Aitäh küsimuse eest! Muidugi aitab. Ja aitab kaasa meie kuulsusele, et siia võib rahulikult tulla ja koguneda, siin on omakeelsed keskkonnad ja siin eesti keelt pole vaja õppida, saab hakkama kas vene keeles või inglise keeles. See omakorda toodab sellist suhtumist, et [meid] ei võetagi tõsiselt. Me suhtume ukrainlastesse suure lugupidamisega, sest nad võitlevad vaba maailma eest, ja see on õige. Ja ukrainlaste suhtumine ongi tegelikult viimase aja grupiviisiliste Eestisse kolijate hulgas ikkagi suhteliselt eesrindlik, väga paljud õpivad hoolega, nad saavad aru, nad austavad meie rahvast. Muidugi on seal ka soovi tulla siia ekstra Ukraina venekeelsetest piirkondadest. Kuulsus levib, et siin on olemas kogukonnad, kellega saab vabalt liituda.

Aga ma ei näe sellist aukartust või, ütleme, austust meie kommete suhtes väga paljudel juhtudel, ka akadeemilises maailmas. Seal on loomulikult neid, kes soovivad [eesti keelt õppida], aga on ka neid, kes väljendavad nõutust, et miks niisuguse väikese rahva keelt on vaja omandada, isegi kui siia on jäädud väga pikaks ajaks. Nii et kahjuks pean vastama: jah. See, kui reeglid ei kehti, tegelikult suurendab ka illegaalse seltskonna huvi siia tulla ja nagu me oleme uudistest näinud ja erinevatest menetlustest, on illegaalid saanud ka tööd, mis tööandjatele Eestis kindlasti au ei tee.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No kindlasti toetame seda eelnõu. Eesti keele positsioon pole olnud tükk aega nii halvas seisus kui praegu ja iga samm, mis selle olukorra parandamiseks ette võetakse, on kiiduväärne ja toetamist väärt. Ma muidugi pean ütlema, et mõnikümmend või isegi mõnisada punaprofessorit, kolmandajärgulist punaprofessorit hobusevaraste koolides meie rahvusriiki kummuli ei aja, küll aga ajab massiimmigratsioon slaavi riikidest. Ma küll ei ole päris sama meelt, et nad kõik tulevad siia ja rõõmsalt tahavad eesti keele selgeks õppida austusest Eesti riigi vastu. Pigem ma näen siin lõksu või ohtu, et kui me tõepoolest neile kõigile eesti keele selgeks õpetame, siis nad ei lähe siit ära ja me põlistame nad siia ja muutume vähemusrahvuseks omaenda kodumaal.

Ja sellega seoses mul ongi küsimus. Me võime selle üle vaielda, aga vähemalt ma loodan, et me suudame kokku leppida, et kusagil on olemas kriitiline piir, kustmaalt alates igasugune lõimimine, integreerimine, assimileerimine muutub võimatuks, kui pealevoolav mass selle piiri ületab. Kus sinu hinnangul see piir siis on? Kas me oleme selle ületanud juba või ei ole veel, ja mis ta on?

Seda ma hindan tänasel päeval. Kui enamus selle seaduseelnõu praegu maha hääletab, siis on see piir juba ületatud. Mentaalselt me oleme juba alla andnud ja muu on kõik ajaküsimus. Nii et jah, teatud määral teatud massist alates ja teatud kiirusest alates … Ma ütlen, et praegu see aeg tiksub tegelikult tundide ja päevadega, ja valitsus võtab kolm aastat aega mõtelda, sellises olukorras, kus maailm muutub. Aga Eesti on praegu sisserände [surve all], me võime panna sinna plussmärke, miinusmärke, aga ikkagi sellise kollektiivse, massilise sisserände surve all, ja me ei suuda praegu integreerida. Eriti mitte sellise loiu ja allaheitliku käitumisega, nagu praegu ilmneb paljudel juhtudel. Ja vaat seda allaheitlikkust me tahamegi murda.

Nii et kui Riigikogu toetab sellega edasi minemist ja ei ütle, et me teeme VTK‑sid ja kavatsusi, dokumente, toodame veel analüüse, ja võib-olla mõne aasta pärast paneme mõned augud kinni. Kusjuures siis hakkavad tähtajad veel tiksuma. Ega siis kahe aasta pärast, kui seadus olema saab … Ja mis seal kõik sees hakkab olema? Võib-olla osa meie punkte ei olegi seal sees. Ega siis see seadus ei hakka kohe kehtima. Siis on veel vaja mitu aastat oodata mingite punktide pärast. Nii et me kaotame aastaid. Ja ma väidan, et siis me enam sellest soost välja ei tule. Muidugi me võitleme ja Eesti eest võideldakse, aga mingi osa on juba alla andnud. Ja vaat sellest allaandlikkusest tuleks loobuda, sellepärast ma nimetan seda eelnõu enesekindluse eelnõuks.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Tõnis, sa oled pikalt keele‑ ja haridusvaldkonnaga seotud olnud, aga mu esimene küsimus on üldisem kui see eelnõu. Ma mäletan, see oli umbes kümme aastat tagasi, kui ma Tartus professor Rein Taageperaga rääkisin ja ta kirjeldas olukorda, kus kaks noort ema tänaval kõndides rääkisid, et just kõnelema hakanud laps, nii tore, kasutab seal ingliskeelseid sõnu oma [jutus]. Ja professor Taagepera tegi sellest ühe suhteliselt masendava järelduse, et kui okupatsiooni elasime üle, siis kas vabadus äkki käib üle jõu. Seda samas kontekstis, et me suhtume väga avatud meelega paljudesse nendesse probleemidesse, mida sa sissejuhatavalt kirjeldasid ja mida kolleegide küsimused kajastasid. Ehk nüüd lisaks sellele kasvanud vene keele [kasutamisele] on ka inglise keel tulnud. Mis see põhiline probleem sinu meelest on, miks me siia olukorda oleme jõudnud?

Ma arvan, et põhiline probleem on see, et me ei ole tegelikult küpsenud veel päris riigirahvaks, meil seda kogemust ei ole nii palju ja me anname pisiasjades alla, aru saamata, et me oma põhiseaduses oleme need fundamentaalselt kokku leppinud. Me ei saa teha erandeid, kui me oleme milleski väga olulises kokku leppinud. Me anname nagu teiste õigustele eelise enda õiguste ees. Ja kui mõelda sellele, mis meie iseolemist ähvardab, jah, neid detaile on väga palju ja ma ei hakka kõiki neid enda arvamusi siin ette lugema, sest võib-olla kogemuste ja eaga tuleb see pessimism ja puha. Ma katsun ikkagi rahulikult vaadata.

Aga loomulikult, ka see seadus, mida me siin eelnevalt käsitlesime, alusharidusseadus – mitte ainult seadus, kõike ei saa teha seadusega, inimesed elavad oma elu ka väljaspool seadusi või seaduse kõrval. Kuidas ja millega lasteaedades, lastehoidudes õppekava järgi lapsed kokku puutuvad, kuidas neid arendatakse kultuuriliselt, traditsiooniliselt, keeleliselt, kas nad puutuvad kokku mingi nii-öelda meie kultuurile omase lugemisharjumusega, kõigi niisuguste asjadega, kas nende keel on enam üldse eesti keel, kui nad omavahel suhtlevad ja saavad selle hoopis videomängudest või kuskilt [sellistest kohtadest] – selle kõigega peab tegelema, see ohustab ka.

Aga öelda, et näe, kuni me, eestlased, ise oma keelt õigesti [ei kasuta] ja laseme käest ära, siis ei ole meil õigust kuidagi nõuda teistelt suurtelt rahvastelt, see ei ole õige, neid asju tuleb paralleelselt ajada. Muidugi peab meie noorust eesti keelele võitma järjest ja järjest-järjest juurde. Aga samas, kindlasti paralleelselt peab kõigile siia tulijatele olema selge, et siin käivad asjad eesti keeles.

Hea ettekandja! Head ametikaaslased, aga eeskätt ettekandja, ma korra vabandan teie ees. Ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest, aga ma pean väikese hääletuse siin läbi viima. Just selleks, et me ei peaks kiirustama, et saaksime võtta asja sisuliselt ja oleks piisavalt aega. Saate seniks oma kohale minna.

Head ametikaaslased, on tulnud ettepanek. Ettepaneku sisu on järgmine: pikendada 14. mai 2024. aasta istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Ettepaneku on teinud Eesti Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Liina Kersna. Nii et alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased! Ametikaaslane Liina Kersna on meid palunud nüüd siia, kuna ta on teinud ettepaneku pikendada 14. mai 2024. aasta istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 45, vastu 12 ja 1 erapooletu, leidis ettepanek toetust.

Palun Riigikogu kõnetooli tagasi Tõnis Lukase. Aitäh teile, et te olite nõus selle väikese vahehääletusega! Ja läheme uuesti küsimuste juurde. (Helistab kella.) Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust. Aitäh! Jaak Valge, palun!

Suur tänu, austatud aseesimees!

Vabandust, Jaak Valge! Head ametikaaslased, saalis on lärm. Ma palun austame neid, kes soovivad küsida ja kes soovivad vastata. Jah, soovite, hea ettekandja, midagi tuua? Tooge, tooge rahulikult. Kus me siin kiirustame? Jaak Valge, te saate 60 sekundit tagasi, nii et ükski sajandik ei lähe maha teie küsimusest. Jaak Valge, palun!

Austatud aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Täna avaldas Statistikaamet andmed välisrände kohta. Eesti ja teiste Euroopa Liidu riikide kodakondsusega inimeste sisse‑ ja väljaränne on enam-vähem tasakaalus, aga niinimetatud kolmandate riikide kodakondsusega isikutest sai Eesti püsielanikeks umbes 18 000, neist Ukraina kodanikke oli 13 000, ja lahkus Eestist umbes 4000. Nagu meie fraktsiooni esimees ütles, loomulikult me toetame seda eelnõu, see on hea eelnõu, aga oludes, kus isegi Ukraina põgenikke arvestamata tuleb meile igal aastal kolmandatest riikidest sisse 2,5 korda rohkem inimesi, kui täiskasvanutest teeb eesti keele tasemeeksami, kas siis poleks õige esmaselt lõpetada massiimmigratsioon?

Jah, kahtlemata, massiimmigratsiooni tingimused tuleb läbi lõigata. On mitmesuguseid põhjendusi, Eesti riigil on teatud spetsialiste vaja, meil on need erandid kõik olemas, aga selle kõrval on tekkinud siia veel juurdevool, just nimelt ukrainlaste kõrval, mida me ei kontrolli. Sest sisserände kontrollimine kui niisugune, suusoojaks siin paar valitsuse liiget on seda nimetanud, ei ole tegelikult võimalik. Saab registreerida sisserände, aga kontrollida, mis mõju see ühiskonnale esimeses-teises põlvkonnas reaalselt [avaldab], saab ikkagi ainult kogemuste pealt, selle pealt, mida me näeme teistes ühiskondades, ja nende kogemuste pealt, mis meie oma rahval on. Nii et jah, praegu tööjõu juurdevool, millega kaasneb ka perekondade siiatulek, on meile üle jõu käiv. Eriti siis, kui me ei võta midagi ette, kui me ei kehtesta ennast, ei kehtesta oma reegleid. Kui me oma reegleid ei kehtesta, siis meil on igal juhul juba asi kontrolli alt väljas. Reeglite kehtestamine, et nad ise aitavad meid, et nad [mõistavad], nad valmistavad ette, nad õpivad, nad püüavad, saavad aru, et siin kehtib Eesti seadus, ega tule oma usuga võõrasse kirikusse. Aga see tähendab, et meie suhtes peab olema austus. Me ise ei tohi lasta oma masti maha.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teie eelnõus, ma vaatan, on eraldi välja toodud, et eestikeelsele audioreklaamile võib järgneda audioreklaam võõrkeeles, kusjuures võõrkeelse audioreklaami avaldamise osakaal ei tohi ületada 20% kogumahust. Ja lihtsalt oli huvitav teada, kuidas see protsent on tuletatud, kas on mingi loogika. Ma vaatan, et seletuskirjas on selle kohta eraldi kirjas: võõrkeelse audioreklaami avaldamise osakaal on tuletatud proportsionaalselt eesti keelt mitteoskavate isikute osakaalust. No see on tegelikult päris huvitav loogika tase. Kas ma saan õigesti aru, et selle loogika järgi 20% elanikest on väärt saada 20% kogu infost?

Jah, see osakaal tuli kuhugi fikseerida ja 20% on hinnanguliselt neid, kellel on vaja võib-olla eesti keele tuge, kes kas ei oska või ei oska hästi. See on, ütleme, isegi viisakas. Ütlen ausalt, me oleme väga viisakad. On maid, kus on fikseeritud ja kogu lugu, on ühes keeles, ei hakata siin nalja tegema. Ja praegu on tõepoolest ettekujutus, et avalikus ruumis me peame lihtsalt paitama inimeste enesetunnet ja kõrvu, et nad kuuleksid oma keelt ja tunneksid ennast siin koduselt. Ei, seda ei ole tegelikult vaja. Infot on vaja edasi anda. Ja kui inimesed saavad informatsiooni endale arusaadavas keeles – see peaks olema siiski ka eesti keel –, et lihtsamast reklaamitekstist aru saada, siis tuleb anda seda eesti keeles, mitte igaks juhuks mõelda, et igaüks peaks saama oma kodukeeles. Nii ei saa seda riiki ülal pidada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Meil on viidatud probleemile, et elanikkond väheneb, igas ametis sisuliselt on juba töökäte puudus. Ja siis räägitakse tohutust innovatsioonist ja ennekõike kirjeldatakse innovatsioonina jalgrattasõtkumist või autoroolikeeramist või nii nagu teie [ütlesite], et me ei nimeta enam teatud ameti kandjaid mitte taksojuhtideks, vaid infoühiskonna teavitajateks või teenindajateks. Mu küsimus on nende kohta, kes alguses on saabunud siia võib-olla üliõpilastena, siis saanud aru, et see käib üle jõu ja siirduvad tööjõuturule, kus täna kontroll on olematu või väga väike, nii et põhimõtteliselt igaüks, kes jalgratta või autoga sõita oskab, saab tööle. Kas selle [eelnõu] tulemusena on Keeleameti inspektoritel võimalus neid ametipidajaid hakata kontrollima?

Kui nõuded ei ole, siis kontrollida ei saa. Ja platvormitöötajatele, kulleritele tegelikult mitte mingisuguseid nõudeid ei ole. Taksojuhtidele on nõuded poolikud. Kaebuse olemasolu korral saab Keeleamet minna, aga Keeleamet ei saa minna ja lihtsalt järjekorras võtta neid ette ja hakata kontrollima, et tulge kõik siin keeleteste tegema. Nii et selle seaduse mõjul igal juhul saame me teenindussfääri keeleoskuse kontrolli alla ja saame teenindussfääris eesti keele uuesti kehtima panna. Vahepeal on see hakanud, ütleme ausalt, mitmes teenindussfääris täiesti käest ära minema.

Ja ma rõhutan, et platvormitöö ei ole mitte ainult taksojuhtimine ja kulleriteenus, vaid on ka sotsiaalteenindus. Ühesõnaga, on mitmeid niisuguseid asju, mida [platvormitööna] käsitletakse. Inimene tellitakse platvormi kaudu näiteks vanainimesele koju, et ta, no ma ei tea, teeb massaaži või mingeid lihtsamaid asju. Tegelikult on tal keeleline suhtlemine vajalik. Nii et platvormitöö mahu suurenemine tulevikus on ilmselt möödapääsmatu, kuna see on ettevõtluse üks vorme, ja tõenäoliselt platvormitööga puutume varsti kokku üleüldse kõigis valdkondades, kaubanduses, igal pool. Ja kui me seda ära ei reguleeri ja ütleme, et sinna meie keelenõudeid üldse ei ulatu, kuna meil on mõni huviline platvormiteenuseid pakkuv firma, kes ka poliitikast on väga huvitatud, siis sellisel juhul eesti keel kaob lihtsalt avalikust käibest. Ja kogu lugu. Nii et tuleb ennast kehtestada ja siis me saame asjad kontrolli alla.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Tõnis! Ma olen sinuga täiesti päri, et 700 aastat orjapõlve on meile jätnud sellise taaga, et me ei oska, ei taha ega suudagi olla peremehed omal maal. Eile oli siin sotsiaaldemokraatide esimees Lauri Läänemets, kes puges hääleõiguse äravõtmise koha pealt selle taha, et kapol on justkui mingid nõudmised selle jaoks ja et see on oht Eesti julgeolekule. Samas, kultuurikomisjon ei toetanud meie algatatud eelnõu. Mis ohtu nemad näevad? Kas seal on ka mingisugused kaitsepolitsei soovitused? Mis ohte seal nähakse?

Jah, väga hea küsimus. Kultuurikomisjoni enamus ilmselt lähtus valitsuse seisukohast, et tuleb võtta aega ja tuleb asju veel analüüsida, teha kompleksselt ja korralikult. Nagu ma ütlesin, praegusel murrangulisel ajal need ettepanekud, mis me teeme, on ju ka professionaalide poolt esitatud, läbi mõeldud. Need on kõik loomulikud ühe riigi jaoks. Ma lugesin teile need ette.

[Mida nad] kardavad? Ma ei tea, mina ei oska niimoodi mõelda. Võib-olla kardetakse pahameelt, et keegi peab ebaviisakaks. Me oleme ju harjunud ise minema võõrkeeltele üle, siis kui keegi ei saa meie keelest aru, ka omal maal, ka teenindajaga. Neid olukordi taksodes on kordades rohkem, kui reaalselt tuleb lõpuks kaebusi. Inimesed saavad hakkama, muidugi me saame hakkama, ka võõrkeeltes teistega suheldes, aga sellisel juhul lihtsalt see riik enam varsti siin ei kehti meie põhiseaduse alusel.

Kui mõelda, mida kapo on öelnud, siis tegelikult on kapo aastaraamatus seda fenomeni korduvalt käsitletud. See tähendab, et muukeelse inforuumi tekkimise taustal on ju teadmine, et kes ei õpi keelt ära professionaalseteks, elukutse vajadusteks, ei oska seda, see ei oska ka avalikus ruumis ja inforuumis ja kultuuriruumis tegelikult käituda ja olla. Ja meil on siin võõrkultuuri ruumi, mis pakub ennast vägisi. 

Nii et kapo [hoiatab selle eest], et eesti keele oskamatus lõikab ära suure osa siinsest muukeelsest elanikkonnast meie inforuumist ja tekivad sellised suletud süsteemid, kus  – Venemaal näiteks, aga ka teistes [riikides], teame, on ka islamiohu eest nüüd hoiatatud – on lihtne kultiveerida oma tõdesid, mis ei ole Eesti riigi ja kultuuri suhtes sugugi sõbralikud. Kapo tõi välja – nüüd viimasel ajal seda ei ole olnud, aga ta tõi välja –, et kui veel 15 aastat tagasi oli diskussioon eestikeelsele gümnaasiumiharidusele ülemineku üle, siis siin olid jõulised organisatsioonid, mis said oma vahendeid ja tegelikult ka ideid Venemaalt ning peegeldasid seda kõike tagasi, töötasid tegelikult koos Venemaa võimudega. On olnud ka kohtuasju – ma olen käinud ise tunnistamas –, kus on välja toodud, et jah, muudest riikidest on juhitud ka eestikeelse hariduse vastast kampaaniat. Ja need ongi keelelised erisused, kultuurilised erisused. Kui me tahame, et need säiliks, säilivad ka vastuolud siinses ühiskonnas, mida toodetakse ja inspireeritakse väljastpoolt meie piire. Nii et see on siin julgeolekuküsimus.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Hea ettekandja! Eelnõus on välja toodud nõue, mille kohaselt peavad riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse domeeninimed olema äratuntavalt eestikeelsed. Seletuskirjas on ka oluline täpsustus, et äratuntavalt eestikeelne tähendab ennekõike seda, et see ei ole võõrkeelne. Ma mäletan, kui te olite valitsuses ja selle eelnõuga välja tulite, siis juba tookord tõi ministeerium oma arvamuses välja, et see nõue pole väga mõistlik, sest mitmed riigiasutused, kohalikud omavalitsused teevad koostööd eri riikidega. On olemas ka näiteks spetsiaalsed lehed, mis on lihtsalt turistidele suunatud või erinevate ürituste reklaamimiseks, ja seal kasutatakse ingliskeelset teksti. Selle eelnõu alusel tuleb sellised lehed kinni panna. Näiteks Päästeametil on leht rescue.ee. Tuleb välja, et ka seda tuleb muuta või see kinni panna. Kas te arvate, et see on mõistlik?

Aitäh! Rescue ehk Päästeamet on hakanud ise ennast muutma. Ja seda kasutatakse paljudel juhtudel, et domeeniaadressid on erinevad, üks on välissuhtluseks, teine on omamaaliselt kasutatav. On ka asutustesiseselt erinevaid domeeninimesid kasutatud, kui asutuses on erinevaid valdkondi. Ma ei pea keelt silmas, keel on ikka eesti keel, aga põhimõtteliselt. Maritime security näiteks. Sa ütled inimestele, et kirjutage maritime security aadressil. Kõik ei ole kohustatud kirjapildi ja häälduse võrdlemisel kirjutama õigesti ja saatma seda õigel aadressil. Me võime öelda küll, et need on üldkeeleliselt arusaadavad asjad, aga tegelikult, kui meil on mingi eesmärk, siis me peame riigina eeskuju näitama. Alavääristada meie seadusealgatust on püütud, loomulikult. Kaasa arvatud see, kui meil olid [kirjas] avalik-õiguslikud isikud, siis öeldi: "Oi, nüüd ülikoolid peavad oma partnerülikoolidega ainult eesti keeles suhtlema, vaat kui naeruväärne." Aga seda [teemat] ma juba puudutasin. Muidugi, välissuhtlus on eraldi asi. Loomulikult ei ole tarvis väljapoole suhelda eesti keeles, vaid on suurepärane, et me suhtleme niivõrd laialt ja mitmetes keeltes, see on igati stimuleeritav. Need asutused, mida me siin nimetasime – ühte nimetasite teie, teist mina –, millel veel on võõrkeelne nimi, on valmis või, ütleme, näevad ise võimalust siiski suhelda dubleerivalt, väljapoole ühtviisi ja sissepoole teistviisi. See on kõigile arusaadav. See praegu tehnoloogilises arengus ei ole mingi probleem.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Tõnis! Siin komisjoni seisukohta ma juba küsisin, aga kuidas valitsus suhtub sellesse eelnõusse?

Valitsus suhtuski niimoodi, nagu komisjon suhtus. Valitsus, haridus‑ ja teadusminister saatis kirja, et nemad teevad kaunikesema. Ainult et selle kaunikesega, nagu ma juba kõnelesin, kogu protsessis me kaotame kolm aastat, praegu veel kaks aastat, aasta oleme juba kaotanud. Aga aeg [läheb] ja eesti keele roll tegelikult taandub mitmetest olulistest ühiskondlikest ja avalikest sektoritest. Mina näen siin platvormifirmade huvi, mis on teada, sest nad on selles huvis olnud avalikud. Aga kui me avame võimaluse kujundada meie seadusi ja põhiseaduse mõtet mõne firma huvidest lähtudes, siis me loome pretsedente ja kõigil firmadel on võimalus oma töötajatelt mitte nõuda. Sellisel juhul lähebki avalik ruum muukeelseks. Nii et siin on kindlasti ka ettevõtjate survet, soovi kena olla, justkui mitte teha vigu, aga ma näen, et see seadusealgatus, mis siin kahe aasta pärast tuleb, on palju ümmargusem ja üldisem ega aita meil enam eesti keelt taastada mitmes sektoris, kust see on välja surutud. Nii et viivitus, mida valitsus soovitab, ei ole tegelikult Eesti ühiskonna huvides.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Loomulikult tänase olukorra ja kahtlemata ka meie põhiseaduse valguses on täiesti hädavajalik selle seaduse vastuvõtmine. Aga kuidas te iseloomustaksite valitsuse ja koalitsiooni seisukohta? Nad on avanud absoluutselt kõik aknad massiimmigratsioonile, ei ole nõus keeleoskuse [nõude] sätestamisega kohaliku omavalitsuse volikogude kandidaatidele ja nii edasi, hoiavad tööl Kultuuriministeeriumis kultuurilise mitmekesisuse asekantslerit ja tervet osakonda, kelle ülesanne on Eestis elavate vähemusrahvaste arenguks vajalike tingimuste loomine, ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas tegelikult see reaalsus ja meie tulevik ja tänased valitsuse sammud ja tendentsid (Juhataja helistab kella.) põrkuvad või kokku sobivad?

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh küsimuse eest! Kui me oma reegleid ei kehtesta, siis käib see massiimmigratsioon meil praegu üle jõu. Täiesti selgelt! Ainuke võimalus seda kultuurilises mõttes kontrolli all hoida ja julgeolekulises mõttes ka, et inimesed meie inforuumi tõmmata, on nõuda neilt eesti keele oskust. Ja siia pikemaks tulevad inimesed peaksid meie katust ikkagi nii palju austama, et nad on valmis tegema seda nii, nagu nad teevad mujale minnes. Ma ei räägi ainult Prantsusmaast, Saksamaast ja Suurbritanniast. Ka teistes riikides, ka väiksemates riikides on elementaarne: kui minnakse sinna, siis seal on [selle riigi] keel ja kultuur. Kui meie laseme siia tulla inimestel, kellele me selgitame, et olge rahulikud, ajage vaikselt oma keeltes asju edasi, me ei pahanda ja pigem muudame ennast ja oma reegleid, siis on juba rong ära sõitnud, siis ei ole enam midagi teha. Nii et meie eelnõu on suunatud Eesti põhiseaduse ja Eesti seaduste rakendamisele ja nende nii-öelda aukude kinnipanemisele, mida kasutades tuuakse erinevate ettekäänetega sisse inimesi, kellele ei selgitata siinseid reegleid. Ja see on kurjast.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eesti keel ei ole väga kerge keel. Isegi siin saalis kõlavad sellised eesti keele vead, mida me ei pane tähelegi, peame justkui iseenesestmõistetavaks. Ma toon ühe lihtsa näite, see on sõna "seaduseelnõu". Kui seda käänatakse, öeldakse osastavas käändes, siis seal ei ole d‑tähte lõpus. See on üks keeleajalooline erand, käändub samamoodi nagu "ema". Ma väga meelsasti kuulaksin, et öeldakse: "Me arutame eelnõu", "Otsustasime eelnõu mitte toetada" ja nii edasi.

Aga mitte sellepärast ma ei küsi. Ma küsin seda: kui me tahame, et inimesed oskaksid hästi eesti keelt, siis kuidas te hindate, kas eesti keele õppimise võimalused on hästi kättesaadavad? Kas me tegutseme piisavalt selle nimel, et eesti keel on ilus, selle oskamine on eelis ja selle oskamine on tore asi?

Kunagi ei ole seda piisavalt. Keeleoskus tuleb lugemusest, suhtlemisest ja kõigest sellest, alates sellest, kas me lastega kodus piisavalt – ma räägin meie-vormis, rahva erinevad esindajad – suhtleme, kõik see. Aga ütleme siis nii, et seda kõike annab parandada ja see kõik siin elus toimub ühekorraga ja paralleelselt. Meie ise peame eesti keelt austama, katsuma seda edasi viia. Ja selle üks lakmus on praegu see, mis toimub diskussioonina õigekeelsussõnaraamatu ümber. Nende teie nimetatud keelendite puhul on variandid juba paljudel juhtudel võimalikud. Ja eks me kirjutamegi võib-olla vabamalt kui veel mõni aeg tagasi.

Aga tähtis on see, et me põhikoena seda keelt ikkagi ilusasti ja õigesti räägiksime ja kasutaksime. See on eeskujuks meie järeltulevatele põlvedele ja ka nendele sisserändajatele, kes on meie keele õppimisest huvitatud või kellel on see kohustus.

Kui kõnelda meie võimest keelt õpetada, siis siin on kaks poolt. Me räägime väga palju sellest, kas meie suudame õpetada teistele [eesti] keelt. Ja sellest lähtuvalt tuleb ka uussisserändajatelt mõnigi kord kriitikat – ja mitte ainult uussisserändajatelt, vaid ka pikalt siin olijatelt –, et riik pole neile piisavalt keelt õpetanud. Samas on keele õppimine ikkagi austuse ja kuuluvuse küsimus. Siin on kaks poolt: võimalus õppida tuleb anda, materjalid peavad olema korralikud, kursused peavad olema, aga see on ka suhtumise asi, kas teine pool või see tulija tahab seda keelt omandada. Ja kui ta tahab, siis on see palju kergem.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja teie vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Signe Kivi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head vaatajad! Tutvustan teile komisjoni nimel Riigikogu kultuurikomisjoni protokolli ja neid küsimusi-vastuseid, mida me [komisjoni istungil] kuulsime. Koosolek toimus 29. aprillil. Juhatas kultuurikomisjoni esimees Heljo Pikhof. Osa võtsid komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Siim Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali, Tanel Tein. Kutsutud olid Haridus‑ ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna peaekspert Kätlin Kõverik ja õigus‑ ja personalipoliitika osakonna õigusloome valdkonna õigusnõunik Margit Kiin ning Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk. Ja päevakorras oli tänagi siin saalis Tõnis Lukase poolt tutvustatud eelnõu ja selle ettevalmistamine esimeseks lugemiseks.

Ma sisu tõesti pikemalt ei hakka tutvustama, kuivõrd Tõnis Lukas tegi seda väga põhjalikult. Aga ta ütles ka seda, et ehkki Isamaa fraktsioon on esitanud varem samasisulisi eelnõusid, teeb ta seda uuesti sellepärast, et probleemid ei ole ju lahenenud ja juba on ka teada, et Haridus‑ ja Teadusministeerium on öelnud, et keeleseaduse muutmine vajab põhjalikumat analüüsi. Ja 2023. aastal algatati keeleseaduse väljatöötamiskavatsus ehk VTK.

Võtangi kokku, et komisjoni edasine arutelu puudutas selle kummalise nimega VTK väljatöötamist ja tegelikult eelnõuga venitamist, muret eesti keele vähenemise üle teenindussektoris ja avalikus ruumis, eesti ja teiste võõrkeelte õppimist, et mitte riigina provintsistuda. Samuti soovisid komisjoni liikmed teada võrdlusi ja parimaid näiteid teiste väikeriikide kohta. Küsimusi oli nii Islandi kui ka Iirimaa kohta. Ja uuriti, kas platvormitöötajatele, teenindajatele saaks juba täna anda signaali riigi poolt, et tuleks hakata tegelema keeleõppega, ning arendama ja käivitama tehnoloogilisi lahendusi keeleõppeks. Me saime ministeeriumilt tagasisidet, et ettevõtted sellega tegelevad.

Siinkõneleja Signe Kivi tõi välja, et tõepoolest, juba Riigikogu eelmises koosseisus oli kultuurikomisjoni menetluses keeleseaduse muutmise eelnõusid. Ja võib-olla on huvitav teada, et XIV ehk eelmises koosseisus oli neli ja XV ehk tänases viis erinevat keeleseaduse muutmisega tegelevat eelnõu. Ja ka kõigi nende teiste puhul oli ministeeriumi seisukoht, et tegemist on siiski laiema teemaga, mida tuleb analüüsida. Ma tundsin huvi, et kas ka siis, kui [Tõnis] Lukas oli haridus‑ ja teadusminister, ministeerium tegeles keeleküsimustega ja keeleseaduse võimaliku muutmisega, ja me saime vastuse, et nii see oli, ja Tõnis täna pikalt sellele teemale vastas.

Komisjoni esimees Heljo Pikhof küsis, miks vajab üldse eelnõu põhjalikumat analüüsi ning väljatöötamiskavatsuse koostamist ja kas väljatöötamiskavatsuses on teemat paremini lahendatud kui Isamaa algatatud eelnõus. Kätlin Kõverik selgitas, et tegelikult on VTK tekst sisuliselt valmis, käimas on ministeeriumisisene kooskõlastusring ja tõepoolest, nende vaates on VTK‑s palju küsimusi paremini lahendatud kui esitatud eelnõus ning loodetavasti materjal liigub ministeeriumist õige pea välja.

Ta lisas ka, et peab tunnustama ettevõtjaid, kes võtavad juba ise rohkem vastutust, ning käivitamisel on erinevates ettevõtetes nende sisesed keeleõppeprogrammid. Aga muus osas on tõepoolest Haridus‑ ja Teadusministeerium eelnõus tooduga suuresti nõus. Kõik need teemad tulevad ka väljatöötamiskavatsusse ja seda tutvustatakse siis nii Riigikogus kui ka paljudele teistele asjasse pühendatud isikutele ja organisatsioonidele.

Aga tegelikult kuulsime ka seda, Kätlin Kõverik ministeeriumi esindajana tunnistas, et avalikus ruumis tervikpilt on täna nukker ja et statistika andmetel märtsist 2024 on tõepoolest ainuüksi tööhõives umbes 80 000 eesti keelt mitteoskavat inimest. Siit tuleb välja arvata sõjaväeteenistus. See mitteoskajate arv oli juba enne ukrainlaste saabumist suur. Ohumärgid on tegelikult tõesti üleval, aga me peame tunnistama, et ukrainlaste kogukond on küll seda olukorda võimendanud, kuid nad on võrreldes kõigi teiste rahvusgruppidega küllalt tublid riigikeele õppijad. Aga see probleem on kõigis valdkondades alates juhtimisest kuni spetsialistideni välja. Ja hinnanguliselt on 20 000 inimest sektorites, kus tegelikult on kehtestatud keeleoskuse nõuded, aga inimesed ei suhtle eesti keeles. Ja sellest oli ka Tõnis Lukase ettekandes juttu.

Me möönsime oma diskussioonides ja aruteludes, et mitte ainult riik, vaid iga riiki saabunud inimene peab hakkama vastutama oma keeleõppe eest. Ja tõesti oluline on mitte pakkuda paralleelühiskonda, mida me seni oleme näiteks hariduses teinud. Aga ka paljudes teistes valdkondades me ju pakume infot tõlgituna – mitte et seda ei tohiks üldse teha, aga see võiks olla väheses mahus. Ja keeleõppes võiks äkki jõuda ühiskondliku kokkuleppeni, et see tõesti on iga inimese enda vastutada.

Mina tõin välja, mulle tõesti tundub – vabandust, et ma sellel peatun –, et Eesti ühiskond tervikuna peab olema nõudlikum. Me alustame ise – ma toon ennast praegu siin näiteks, mitte kedagi teist –, ma alustan ise teises keeles rääkimist, kui minu poole pöördutakse vene keeles, sest nooruspõlvest siiani tulnud, ütleme isegi, taak on olnud selline, et ma olen muidu ebaviisakas. Me täna näeme, et see ei ole ammu enam ebaviisakas, kui me räägime siin eesti keeles ka siis, kui võib-olla meie vastas olev inimene seda nii hästi ei oska. Aga me aitame siis teda.

Nii, Margit Sutrop soovis teada, kui palju on arvuliselt neid inimesi, kes vajavad hädasti keeleõpet, ja mis on täna Eestis reaalne koolitusvõimekus. Neid numbreid me oleme hästi palju erinevaid kuulnud. Võib-olla oluline on see, et õpetada suudetakse Eestis täna lausa üle 10 000 inimese. Aga toon siin ikkagi välja selle, millest oli juttu eelnevalt, et õppida võib ka ise.

Siim Kallas tõi meie diskussiooni natukene teise vaate, et tegelikult kõigi keelte oskus, paljude keelte oskus on kultuuriline väärtus. Ja nii see tõesti on. Aga eesti keelt peab kasutama ja seda võiks saada kasutada igal pool. Näiteks Margit Sutrop pidas oluliseks, et kui me läheme taksosse ja taksojuht ütleb meile tere, siis see on juba päris hea algus, aga seda väga tihti me ei kohta.

Rääkisime tõesti ka võimalusest, et Eesti provintsistub, kui me keskendume ainult eesti keelele, mis on muidugi prioriteet ja kõige põhilisem, aga me peame oluliseks pidama võõrkeelte õpetamist Eestis, sest see on haritud inimese ning Euroopas olemise loomulik osa.

Sõna sai ka Ilmar Tomusk, kes sõnas, et ta on olnud, Keeleamet on olnud algse eelnõu koostamise juures. Ja ta ütles, et ükski põhjus, miks seda eelnõud – eelnõu, vabandust! – hakati välja töötama, ei ole kadunud ja tegelikult on Keeleameti seisukohalt vaadates tegemist hea eelnõuga.

Margit Kiinilt kuulsime veel kord põhimõtet, et Vabariigi Valitsuse seisukoht on eelnõu mitte toetada. Ja kordan üle, et praegu töötatakse välja väljatöötamiskavatsust, mis on lõpusirgel. Eelnõu, põhjaliku eelnõu valmimine on planeeritud 2025. aasta lõppu.

Seejärel tegi komisjoni esimees ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 9. mail, eelnõu tagasi lükata ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi. Esimene ettepanek võeti vastu konsensusega, ehkki 9. maist on saanud 14. mai. Teine: teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, poolt oli 5 liiget: Vadim Belobrovtsev, Siim Kallas, Heljo Pikhof, Kadri Tali, Tanel Tein; vastu 2 liiget: Tõnis Lukas ja Signe Kivi; erapooletuks jäi Margit Sutrop. Ja kolmandaks oli ettepanek määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi, see võeti vastu konsensusega. Suur tänu tähelepanu eest!

Hea ettekandja, suur tänu teile ettekande eest! Teile on ka küsimusi, läheme nende juurde. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te tõite väga üksikasjalikult välja erinevad sõnavõtud komisjonis, mis kõik toetasid eesti keelt ja leidsid, et ongi vaja suuremaid keelenõudeid. Aga ikkagi komisjon tegi ettepaneku see eelnõu tagasi lükata. Mis see põhjus on? Kas ainult see, et väljatöötamisel on keeleseadus, või jäi ikkagi komisjonis ka mingi muu põhjus kõlama?

Aitäh! Ei oska vastata teiste komisjoni liikmete eest, aga küllap oli kõige suuremaks argumendiks tõesti see, et väljatöötamiskavatsus haarab endasse tegelikult ka laiemalt valdkondi kui see konkreetne eelnõu. Ja mina pean oluliseks, et toodi välja – ja mul ei ole põhjust seda mitte uskuda, aga elame-näeme –, et uues seaduseelnõus, mis loodetavasti meie ette tuleb, on suurem roll [antud] järelevalvele. Ma pean seda väga oluliseks.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti keel vajab pidevat hoolt ja kaitset. Eesti Vabariik on eesti keele ainus kodu. Põhiseaduse preambul paneb eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmise ning arengu eest seismise nii riigile kui ka kõikidele kodanikele. Põhiseaduse § 6 sätte kohaselt on Eesti ainus riigikeel eesti keel ning seega on eesti keel erilise kaitse all. Eesti keel olgu avalikus kasutuses üldkohustuslik. Kuna Eestis igal pool avalikus ruumis eesti keelega hakkama ei saa, valitseb meie riigis seadusetu olukord. Eesti Vabariigi seadused peavad olema kõikjal Eestis täidetud täies mahus, mitte valikuliselt. Kui keeleseaduse rakendamisel on ressurssi juurde vaja, siis tuleb see ressurss leida.

On väga palju valdkondi, kus eesti keele roll on hakanud vähenema. Ohust annavad märku näiteks teenindusega seotud kaebused Keeleametile. Eriti palju on kaebusi takso[juhtide] kohta või audioreklaamide vahekorra kohta mõnes suures kaubanduskeskuses vene keele kasuks. Kohati on seal eesti keele osakaal alla 30%. Omavalitsused saadavad kakskeelseid teateid ja nii edasi ja nii edasi.

Kuni 2016. aastani pidi inimene taksoteenuse pakkumiseks rääkima eesti keelt vähemalt B1 tasemel, praegu ei nõua ühistranspordiseadus ühegi keele oskust. Keeleameti peadirektori Ilmar Tomuski sõnul tuleb ette olukordi, kus taksojuht ei oska eesti, inglise ega vene keelt ega tunne isegi ladina tähti. See tekitab olukordi, et teenuse pakkumisel on palju segadust. Inimesed võivad ära eksida, satuvad valedesse kohtadesse. Taksojuht ei suuda anda mitte mingisuguseid selgitusi üheski meie piirkonnas kasutatavas keeles.

2022. aastal tuli Kesk-Aasia kodanikelt 6000 lühiajalise tööloa taotlust, millest kaks kolmandikku rahuldati. Eelmisel aastal tabas Eesti politsei Eestist ligi 1000 illegaali, mis tähendab seda, et kui lühiajaline tööluba saab läbi, siis kõik need inimesed ei lahku Eestist, vaid hakkavad tööle äpipõhiselt kas taksojuhina või toidukullerina. Kui keegi neilt keeleoskust ei nõua, siis me aitame kaasa illegaalsele immigratsioonile, toidame seda halli tsooni ja suurendame julgeolekuriski. Viimane aeg on taastada ühistranspordiseaduses taksojuhtide eesti keele oskuse nõue ja [tingimus, et] teenust saaks hakata pakkuma alles siis, kui nõue on täidetud. Eesti keele oskuse nõue peab kehtima ka platvormitöötajatele.

Keel elab, kui seda kasutatakse, ja kui seda saab kasutada, siis seda ka õpitakse. Ei ole võimalik ühelegi Eestis elavale inimesele selgitada eesti keele vajalikkust, kui tegelik elu käib teises keeles. Kui eesti keel avalikus ruumis on reegel, siis võtavad seda normina ka kõik teised ja see on motivatsioon keele õppimiseks. Need on meie enda valikud, kas tahame eesti keelt kehtestada ja rahvusriigina püsima jääda või lepime sellega, et meile jäävad meie pastlad ja kannel. EKRE toetab seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu! Head ametikaaslased, me oleme läbirääkimiste juures ja nagu te teate, esimesel lugemisel saavad sõna võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Aga liigume edasi. Ja kuna järgmist sõnavõtjat ei ole ja ei ole ka Isamaa fraktsioonist teisi soovijaid, ma saan aru, jah? On. Selge. Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja. Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Oli kuulda, et komisjonis sooviti, et rõhk läheks rohkem järelevalvele, ühesõnaga, et selles kompleksses eelnõus, mida valitsus ette valmistab – või tegelikult eelnõu ju valitsus ette ei valmista, ta valmistab ette alles seda suurepärast VTK‑d, väljatöötamiskavatsust –, peaks olema palju muidki punkte võrreldes selle eelnõuga, mis meie oleme esitanud.

Kuna ma ütlesin, et siin on vaja mõned seaduseaugud kinni panna nende jaoks, kes nendest kõrvale hiilivad, siis nende punktidega on igal juhul kiire. Aga ma ütlen selle järelevalve kohta veel, et tegelikult Keeleamet ju toetab seda eelnõu. Keeleamet ongi järelevalveorganisatsioon. Selle eelnõu kehtestamisel on neil lihtsam töötada, kaasa arvatud taksojuhtide keeleoskust kontrollida, mida neil praegu on ümber nurga palju raskem teha. Nii et ka see eelnõu suurendab võimalusi teha sujuvalt järelevalvet ja kutsuda korrale nii neid töötajaid kui ka tööandjaid, kes eesti keelt ei austa.

Me oleme siin saalis palju rääkinud, kaasa arvatud eelmise eelnõu [arutelu] ajal, mis puudutas alusharidust, üleminekust täielikule eestikeelsele õppele. Praegu me räägime eesti keele rollist avalikus ruumis. Need on kaks väga seotud punkti, need on sama mündi kaks külge. Olgu siis see ka ära öeldud, miks Isamaa täielikule eestikeelsele õppele ülemineku initsiaator oli üle-eelmisel aastal ja meie kava järgi ka see täielik eestikeelsele õppele üleminek seadusesse fikseeriti. Selle mõte on olnud anda võimalus siinse ühiskonna liikmetele saada elus hakkama, sest selleks on vaja eesti keelt. Kui eesti keelt avalikus ruumis enam paljudes kohtades ei nõuta … Kontrastina võib ütelda, et on lausa töökohti, kus nõutakse avalikus sektoris – ka Tallinna linnas, vähemalt seni on see nii olnud – vene keele oskust. Hea küll, eesti keele oskuse [nõue] on seal ka, aga kui mõelda riigikeele erinevale staatusele, siis see on normaalne. Aga see, et me oleme justkui nõudlikud, et me unustame ära, et eesti keel on siin ruumis peamine ja me peame lausa kohustuslikus korras eeldama inimestelt ka töökonkurssidel teiste keelte oskust ja eesti keelele nii palju rõhku ei pane, on ju tegelikult kurjast.

Kui me anname signaali, et eesti keeleta saab siin ühiskonnas hakkama, siis see ei ole kurjast ja halb mitte ainult sisserännanute motiveerimiseks, et nad eesti keelt oskaksid – nemad saavad aru, et eesti keel ei ole oluline –, vaid see on ka haridussüsteemis korra ja motivatsiooni hoidmiseks tegelikult väga negatiivse mõjuga. Sest ka noored küsivad sellisel juhul: "Miks me peame seda keelt õppima, kui see on perspektiivitu, tulevikuta keel sellessamas riigis, kus ta nominaalselt on põhiseaduslik keel?" Me teeme sellega, kui me ka avalikus sektoris eesti keele nõuded kehtestame, nii nagu Isamaa eelnõu ette näeb, ka haridussüsteemile head. Teeme palju lihtsamaks õpetajate töö, palju paremaks vanemate suhtumise, perekondade suhtumise sellesse keelde ja ka õpilaste endi suhtumise õpitavasse eesti keelde.

Sest ma ütlen veel kord: üks keel elab nii kaua, kui teda kasutatakse. Kui me ise lõikame ära eesti keele kasutamise võimalusi tarbijatena ja ka kasutamist erinevates sektorites, siis me samm-sammult viime eesti keele lihtsalt köögikeeleks või, ütleme, kultuurkeele staatusest loobumise teele. Seda me ei tohi teha. Julgeoleku küsimus siia juurde. Me ei tohi luua muukeelseid slumme. Eesti keel olgu avalikus ruumis alati domineeriv. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan! Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 397 esimesel lugemisel tagasi lükata, ja me peame seda hääletama, nii et alustame hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 397 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 39, vastu 15, erapooletuid ei ole, on eelnõu 397 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Liigume edasi, aga kuna neljandat päevakorrapunkti ei ole, on tänane istung lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös.