Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

XV Riigikogu, III istungjärk, täiskogu istung
Neljapäev, 09.05.2024, 10:00

Toimetamata

09:58 Istungi rakendamine

10:00 Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 14. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll. 

10:00 Aseesimees Jüri Ratas

Kohale registreerus 46 Riigikogu liiget ja puudub 55.  

Ja nüüd palun, head ametikaaslased, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi, nüüd see võimalus on. Palun! Kõnesoove  ei ole. 

Siis meil on tänases päevakorras ka üks täpsustus. (Helistab kella.) Ma palun tähelepanu! Täpsustus on järgmine. Nimelt, tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse üks ettekandjatest on muutunud. Ma palun vaikust! Aitäh! Martin Ehala asemel teeb ettekande Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liige Varro Vooglaid. 


1. 10:01

Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "E-valimised – oht demokraatiale" arutelu

10:01 Aseesimees Jüri Ratas

Asumegi tänase päevakorra juurde. Esimeseks päevakorrapunktiks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "E-valimised – oht demokraatiale" arutelu. Ja lubage, et ma lühidalt, enne arutelu alustamist tutvustan korda. Kõigepealt on siis ... No on liiga suur lärm. Tulge appi juhatajale, palun, ta ei saa hakkama, tulge appi ja võtame saalis vaiksemalt. Aitäh teile! Kõigepealt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikme Varro Vooglaiu ettekanne, kuni 20 minutit. Küsimused ja vastused, 30 minutit. Seejärel on infovabaduse ja digiõiguste aktivist Märt Põder, ettekanne kuni 20 minutit, küsimused-vastused 30 minutit. Seejärel on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimehe Martin Helme ettekanne, kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Ja seejärel on vandeadvokaat Paul Kerese ettekanne, kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust, seejärel on läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda kõik Riigikogu liikmed. Algataja on palunud, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Samuti on algataja palunud istungit pikendada, aga tuleme selle juurde jooksvalt tagasi, pikendamise juurde siis. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liige Varro Vooglaid. Palun!

10:03 Varro Vooglaid

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Mul on tõtt-öelda kahju, et ma pean praegusel hetkel asendama härra Martin Ehalat, kes oli algselt planeeritud seda ettekannet pidama. Mitte ainult sellepärast, et Martin Ehala on kirjutanud Postimees kõnealusel teemal, e-valimiste probleemidega seonduvalt väga häid artikleid – terve seeria, mida ma soovitan teil kõik lugeda, täitsa siiralt kohe –, vaid ka sellepärast, et ma usun, et kui siin oleks minu asemel esinenud härra Ehala, siis oleks ehk olnud ka kolleegide huvi selle ettekande vastu suurem. 

Riigikogus välja kujunenud praktikat silmas pidades ei ole üllatav, et kui ühe fraktsiooni esindaja tuleb sisuliselt eemale ettekannet pidama, siis huvi on lahja. Sellepärast et siin on ju kõik taandunud selliseks loosungite vahetamiseks, vastastikuseks ärapanemiseks, sõnamulinaks. See ei ole süüdistus kellegi aadressil, vaid pigem selline valitseva kliima kirjeldus. Väljastpoolt tulnud külaline ehk oleks äratanud suuremat tähelepanu. Aga seda enam kordan oma soovitust, et lugege palun tema artikleid, mis on Postimehes avaldatud. 

Iseenesest on see muidugi kahetsusväärne, et parlamentarism selles mõttes ka on ikkagi suhteliselt surnud Eestis. Meil ei ole praktiliselt enam kuidagi võimalust mingisugust sisulist arutelu ühelgi teemal pidada, ükskõik kui olulisest teemast jutt käib. Ma arvan, et see on universaalne tähelepanek, mitte ainult minu oma. Kui me tõesti tahaksime istuda maha ja öelda, et kuulge, meil on igasuguseid küsimusi, räägime sellest, teisest, kolmandast, neljandast, aga teate, see küsimus on tõeliselt oluline küsimus ja siin me peaksime kuidagi jõudma nii kaugele, et me suudame sisuliselt neid asju arutada, siis mina ausalt öeldes tänasel päeval enam hästi ei tea, kuidas seda teha. 

Ma olen isaga rääkinud sel teemal, ta on kirjeldanud seda aega, kui tema oli veel Riigikogus 90-ndatel. Ta ütleb, et siis on täiesti tavaline, et üle fraktsioonipiiride istuti kokku regulaarselt ja räägiti sisulistest asjadest, otsiti parimaid lahendusi. Ma ei tea, kas need ajad kunagi Eestisse tagasi tulevad, aga mina pole neid igal juhul kogeda saanud. Aga mis teha, üritame siiski rääkida sisulistest probleemidest, niivõrd kui see võimalik on. 

Ja kui me räägime e-valimistega seonduvatest probleemidest, siis ma võin käsi südamel siinkohal öelda, et see on üks nendest teemadest, millega seonduvalt minul küll ja ma arvan, et ka kolleegidel puudub vähimgi huvi lehvitada mingisuguseid loosungeid, panna kellelegi ära, kuidagi luua mingisuguseid muljeid, kuvandeid. Tegemist on reaalselt meie parima arusaamise kohaselt Eesti riigielu korralduse seisukohast ülitõsise probleemiga, mis väärib tõsist tähelepanu.

Alustan veidi kaugemalt, enne kui tulen e-valimistega seonduvate küsimuste juurde. Me teame seda, et Eesti Vabariigi põhiseadus deklareerib need ideaalid, millest peaks Eesti riigielu korraldamisel lähtuma. Deklareerib iseseisvuse ideaali, deklareerib rahvusriikluse ideaali, deklareerib õigusriikluse ideaali ja deklareerib ka demokraatia ideaali. Aga paraku on Eestis ja ilmselt mitte ainult Eestis, vaid ka mujal praegusel ajal lahknevus ehk lõhe deklareeritud ideaalide ja reaalse olukorra vahel kahetsusväärselt suur. 

Kindlasti puudutab see kõiki neid ideaale, mida ma hetk tagasi nimetasin, aga ka demokraatia ideaal. Kui me mõtleme selle peale, milline peaks olema see riik, mis on korraldatud selle põhimõtte kohaselt, mis on siis Eesti Vabariigi põhiseaduse esimeses paragrahvis sätestatud, öeldes, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis ma arvan, et me kõik nõustume, et see peaks olema riik, kus rahval on päriselt võimalik langetada kõige olulisemad otsused seonduvalt Eesti riigielu küsimustega. 

Sellisel juhul peaks ju olema tagatud rahvale, nagu oli 20. ja 33. aasta põhiseadusega rahvaalgatuse õigus, õigus algatada parlamendis seaduseelnõusid. Peaks olema tagatud õigus algatada referendumeid, peaks olema vähemalt tagatud võimalus osaleda mingi mõistliku aja järel referendumitel, kus otsustatakse oluliste riigielu küsimuste üle, peaks olema võimalus valida endale riigipead. Ja loomulikult peaks olema võimalus valida endale ka esindajad parlamenti. Nüüd me teame, et eelnõusid algatada ei saa, referendumeid algatada reaalselt ei saa. 20 aasta jooksul pole peetud vajalikuks Eesti rahvale pakkuda ühtegi korda võimalust osaleda ühelgi referendumil. Presidenti valida ei saa. 

Ja nüüd me jõuame siis parlamendi valimise korra juurde, mis, nagu me teame või nagu meie väidame ja meie sellest aru saame, on tõsiste defektidega mitte ainult selle tõttu, et üleriigilistes nimekirjades häälte ülekandmise võimaluse tõttu pääseb parlamenti päris palju inimesi, keda ei ole siia valitud, vaid ka sellepärast, et parlamendivalimiste kord e-valimiste süsteemi tõttu ei ole usaldusväärne. Nii et lõppude lõpuks ei saa isegi selles kindel olla, kas siis inimesed, kes on jäetud ilma võimalusest ise olulisi riigielu küsimusi otsustada referendumitel, saavad usaldada seda, et nende tahte kohaselt on valitud parlamendi esindajad. 

Paraku on Eestis valimiste süsteemi vastu usaldus tõesti väga räbal. Eelmise aasta kevadel maikuus viis Norstat läbi küsitluse mille tulemuste kohaselt vaid 48,1% kodanikest peab e-valimiste süsteemi usaldusväärseks. Küsimusele, kas te usute, et 2023. aasta Riigikogu valimistel toimus e-valimiste osaline võltsimine, vastas "jah" 22,1% ja "pigem jah" 17,6%. Need annavad kokku 48 … Ei, vabandust, võtan uuesti. Küsimusele, kas te usute, et 2023. aasta Riigikogu valimistel toimus e-valimiste osaline võltsimine, vastas "jah" 22,1% ja "pigem jah" 17,6%, "ei" vastas 35,6% ja "pigem ei" 12,5%. Nii et need viimased ei-vastused – "ei" 35,6% ja "pigem ei" 12,5% annavadki kokku 48,1%. Ehk siis neid inimesi, kes ütlevad, et me ei usu, et toimus osaline võltsimine, oli vaid 48,1%. See on sedavõrd jõhker number, et see peaks meid kõiki panema tõsiselt mõtlema. See näitab, et usaldus e-valimiste süsteemi vastu on väga madal. 

Lisaks sellele on tõsiasi see, et 10 aastaga on usaldus valimiste süsteemi aususe vastu kukkunud 22%, nagu on toonud välja oma hiljutises artiklis pealkirjaga "Ülbe usaldamatus lõpeb krahhiga" Martin Ehala, kes pidi täna siin kõnelema algse plaani kohaselt. Ma tsiteerin tema artiklit. "Eesti rahva usaldus valimiste aususesse on 10 aastaga langenud. Usaldust valimiste vastu uuriti maailma väärtusuuringu raames ja seal on andmeid 90 maailma riigi kohta. 2014. aastal usaldas valimisi 70,1% Eesti vastanuist, 2018. aastal kaks kolmandikku, täpsemalt 66,6%. Juba selle tulemusega asus Eesti uuritud maade pingerea teise poole alguses, 46. kohal otse Ungari ja Türgi järel. Põhjamaade ja maailma kõrgeim tulemus oli Taanis: 98% . Soomes näiteks oli see 86%. Paraku on usaldus valimiste aususe vastu Eestis pärast 2018. aastat veelgi langenud. 2023. aasta     aprilli lõpus tehtud Norstati küsitluse järgi vastas alla poole küsitletuist, täpsemalt 48,1%, et "ei usu" või "pigem ei usu", et mullu Riigikogu e-valimistel toimus e-häälte osaline võltsimine." Tsitaadi lõpp. 

Nii et need numbrid on ülitõsised ja peaksid tingima selle, et me tõesti fraktsioonide piire ületades istume kokku ja mõtleme, mida teha selleks. et olukorda parandada, sest küsimus on kõike muud kui teisejärguline või triviaalne. 

Millest on siis selline väga suur usaldamatus tingitud? Mõned tähelepanekud sellega seonduvalt. Esiteks on ootuspärane, et tekib usaldamatus, kui lahknevus paber- ja e-hääletamise tulemuste vahel on sedavõrd suur, nagu mullustel valimistel nägime. Mäletame ju kõik seda olukorda, ei hakka detailidesse minema, kus kõigepealt pabervalimiste tulemused näitasid ühte pilti, ja siis tulid e-valimiste tulemused, mis muutsid pildi totaalselt ära. Kui need muudaksid pilti natukene, mängiksid ümber mõnevõrra parlamendikohtade jaotust, siis see oleks ootuspärane, nad ei peagi täpselt kokku langema. Aga kui tuleb karjuv erinevus ühtede ja teiste valimise meetoditega saavutatud tulemuste vahel, siis on täiesti põhjendatud, et küsitakse, mis meil siin toimub. 

Teiseks, valimistulemuste vaidlustamine on ülikeerulise regulatsiooni tõttu praktiliselt võimatu. Kaebeõigus on sisuliselt fiktiivne. Ma usun, et sellest räägib meile täna lähemalt vandeadvokaat Paul Keres, aga siinkohal võib osutada sellele, mida on öelnud ka Riigikohtu esimees Villu Kõve. Tsiteerin: "Kaebemenetlus peab olema tõhus ja tagama kaebaja väidete reaalse, mitte ainult ajalisest survest ja menetluseseme piiratusest tingitud paratamatult formaalsema hindamise ja pinnapealse kontrolli." Tsitaadi lõpp. See on osutus sellele, et sisulist kaebeõigust praegusel hetkel inimestel ei olegi, pigem on kaebeõigus formaalne. 

Ja mõtlemapanev fakt, vägagi mõtlemapanev fakt peaks olema see, et 19 aasta jooksul ehk kogu selle perioodi jooksul alates 2005. aastast, kui otsustati e-valimiste süsteemi Eestis kasutama hakata, ei ole mitte üksainus kaebus jõudnud nii kaugele, et Riigikohus oleks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse raames andnud e-valimiste põhiseaduspärasusele sisulise hinnangu. Kujutage ette! Kõikide valimiste järel on kaebusega Riigikohtu poole pöördutud, et algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, mitte ühelainsal korral 19 aasta jooksul pole see õnnestunud. Ja põhjused on alati olnud erinevad: küll on kaebetähtajad ületatud, küll on mingisuguseid varasemad sammud jäetud tegemata. Aga fakt on see, et mitte kellelgi 19 aasta jooksul mitte ühtegi korda pole see õnnestunud. See ei saa olla normaalne süsteem. Midagi peab siin olema päris tõsiselt valesti. 

Nüüd edasi, kolmandaks.  Hääletamise protsess ja tulemused ei ole reaalselt kontrollitavad ja läbipaistvad. Ma usun, et sellest räägib meile täna lähemalt Märt Põder, ma ei hakka siin pikemalt peatuma. Samuti, neljandaks, pole tagatud reaalselt hääletamise salajasus. Ja viiendaks, pole võimalik kontrollida reaalselt kas serveris valimiste ajal töötav programm vastab tegelikult varem avaldatud lähtekoodile. Reaalsus! See ei ole mingisugune tühipaljas süüdistus, on reaalsuses. Ma usun jällegi, et Märt Põder räägib sellest lähemalt, kuigi ma ei tea täpselt, mis tema ettekandes sisaldub. 

Ma tsiteeriksin siinkohal USA Saksamaa Marshalli Fondi Demokraatia Kindlustamise Alliansi vanemteadurit David Levine'i, kellega avaldati hiljuti Postimehes intervjuu, mille tegi samuti Martin Ehala. Seal tema ütleb nii, tsiteerin: "Arvan, et interneti teel hääletamisega kaasneb ohtusid, millele tuleb tähelepanu pöörata, ja väga tõsist tähelepanu. Teame, et internetihääletamine toob kaasa uusi riske nii häälte turvalisuse ja salajasusega seoses kui ka võimalike küberrünnakute tõttu. Need on väga reaalsed riskid, sest ükski praegune tehnoloogia ei taga täielikult internetihääletamise salajasust, turvalisust ja kontrollitavust." Tsitaadi lõpp. 

Mida me oleme viimasel ajal näinud? Kas seda probleemi on püütud asuda leevendama või lahendama? Ei! Mida me nägime sel nädalal: lisaks internetihääletamisele, sellele, mis juba on kasutusel olnud, võeti vastu eelnõu, mille kohaselt hakatakse kasutama ka m-hääletamist ehk valimistel saab osaleda mitte ainult arvuti kaudu, vaid ka mobiiltelefoni kaudu. Probleemi tegelikult reaalselt süvendatakse. 

Meenutamine,  mida ütles Oliver Kask, Vabariigi Valimiskomisjoni esimees, mitte kuigi ammu m‑valimiste kohta, kui see oli alles kavatsus: pigem mitte, vastates küsimusele, kas selline asi tuleks kasutusele võtta. "Meie arvates vajab pikemat ja põhjalikku arutelu eelkõige Riigikogu tasandil, kuivõrd sellega kaasnevad oluliselt teistsugused, kohati palju suuremad riskid, võrreldes seniste hääletusviisidega." Tsitaadi lõpp. 

Kas Eesti on olnud eeskujuks teistele riigile riikidele? Meile öeldakse pidevalt, et üks põhilisi põhjuseid on see, et Eestil on tugev digiriigi kuvand, e-riigi kuvand, ja teised riigid pole veel lihtsalt suutnud e-valimisi kasutusele võtta, sellepärast et neil puudub tehniline võimekus selleks. Asjatundjad on öelnud palju kordi, et see ei vasta tõele. Eesti juba ammu ei ole mingisugune supertegija e-tehnoloogiate valdkonnas. Ei ole nii, et teistel riikidel seda võimekust ei oleks. Probleemid on mujal. Reaalselt ei ole ükski teine Euroopa Liidu liikmesriik ja Euroopa riik üldse sellisel viisil internetihääletust kasutusele võtnud. Ainult Prantsusmaal kasutatakse seda kodanike puhul, kes elavad väljaspool riiki, ja Venemaal kasutatakse seda osades riigi piirkondades.

Ja jällegi osutan intervjuule, mille Martin Ehala tegi Postimees Johanna Suurpääga, kes on Soome justiitsministeeriumis töötav ametnik, kes juhtis 2017. aastal ekspertide töörühma, mille ülesanne oli koostada e-hääletuse rakendamise eelaruanne. Aruande põhjal otsustas Soome e-hääletust mitte kasutusele võtta ja ma tsiteerin põhjendusi, mis ta esile toob. Neid on kaks tükki. Esiteks, ütleksin, et IT-spetsialistid olid peaaegu üksmeelselt arvamusel, et aeg pole veel küps. Et ei ole kuidagi võimalik muuta turvaliseks valimisi, kus tuleb luua ühendus iga hääletaja arvutiga, sest see oleks ei täielikult suletud. Süsteem lihtsalt töötab nii. Ja seni, kuni süsteem pole täielikult suletud, ei saa seda sajaprotsendiliselt turvaliseks muuta, vähemalt mitte praegu kasutatava tehnoloogia. See oli tehniline argument. 

Aga nüüd teine argument, mis on olulisemgi. Tsiteerin: "Teine argument oli seotud usaldusega ja see on muutunud isegi aktuaalsemaks pärast seda, kui me seda teemat uurisime. Kui on hääletussedel ja pliiats, siis saab alati hääletussedelite juurde tagasi minna. Kui valimistulemuste suhtes tekib kahtlus, võib alati osutada tegelikele sedelitele tegelikus kastis. Neid saab alati üle lugeda ja on mõnikord üle loetudki. Kui on tegu arvutisüsteemiga, lähevad hääled suurde sulatuskatlasse. Samuti tuleb ära lõigata side üksikvalija ja suure sulatuskatla vahel. Nii et tegelikult ei saa kuidagi laiemale avalikkusele arusaadaval viisil tagada, et pettust pole toimunud. Nii et igaüks saab põhimõtteliselt minna ja käegakatsutavalt olukorda kontrollida." Tsitaadi lõpp. See on tegelik põhjus, miks soomlased ei ole seda süsteemi kasutusele võtnud. Ja sellest intervjuust võite ise lähemalt lugeda, ta selgitab põhjalikult, kui oluliseks peavad nemad just nimelt seda kaalutlust, et valimissüsteem oleks populatsiooni seas usaldatud. 

Milleks siis üleüldse on Eestis tarvis e-valimisi kasutada? Üks argument, mida ma olen kuulnud lisaks sellele e-riigi kuvandi argumendile, mis minu meelest ei ole eriti tõsiselt võetav, see on selline pinnapealne, on see, et see on mugav. 

Ma mäletan, ükskord küsisin ka härra Kalle Laanetilt, kui ta oli veel justiitsminister, kas mugavus, teie hinnangul on samaväärselt oluline kaalutlus kui usaldusväärsus valimiste süsteemist rääkides. Ja tema ütles, et jah, minu arvates küll. Minu meelest ei saa sellise seisukohaga mitte kuidagi nõustuda. Esiteks, see ei ole kuidagi eriliselt ebamugav, et kodanikel palutakse üks kord mitme aasta jooksul minna valimisjaoskonda ja anda oma hääl. Kuulge, kui see on ka kodanikult liiga palju palutud, siis me võiksime küsida, mida üleüldse kodanikuks olemine tähendab. Me ei saa selliseks täielikuks pehmode ühiskonnaks muutuda, kus me ütleme, et kuulge, ma ei viitsi minna ühe korra paari aasta jooksul kodunt laupäeval või pühapäevasel päeval välja, käia valimisjaoskonnas ära, mis on mu enda kohalikus omavalitsuses. Seda enam, et kui sa oled liikumispuudega, siis on olemas kord, et saadakse tulla sulle koju, et see hääletamine ära teha. Ei saa seda tõsiselt võtta. 

Aga veelgi enam: usaldusväärsus on valgusaastate võrra olulisem kaalutlus kui mugavus. Kolleeg Jaak Valge on mitmel korral siitsamast puldist esile toonud kolm põhimõttelise tähtsusega küsimust, mis annab meile võimaluse hinnata, kas on mõtet sellist süsteemi üldse kasutada, lisaks eelnevatele kaalutlustele. Esiteks, kas e-valimiste kasutamine teeb valimiste läbiviimise odavamaks? Ei, see teeb valimiste läbiviimise palju kallimaks. Teiseks, kas see suurendab hüppeliselt, märkimisväärselt valimisaktiivsust? Ei, ei suurenda märkimisväärselt. Valimisaktiivsus sõltub hoopis muudest teguritest. Ja kolmandaks, kas see suurendab usaldust valimiste aususe vastu? Ei, see vastupidiselt kahandab usaldust, ja õige palju. 

Nii et milleks siis sellist süsteemi kasutada? See on küsimus, millele peaks pakkuma sisulise vastuse, mitte piirduma lihtsalt loosunglike õigustustega. Päriselt demokraatlikus riigis peaks pürgima selle poole, et usaldus valimiste süsteemi vastu baseerub kontrollitavusel, mitte usul. Ja kui seda probleemi ei võeta tõsiselt, siis võib see tõesti viia krahhini, nagu Martin Ehala oma artiklis pealkirjaga "Ülbe hoolimatus võib viia krahhini" on osutanud. 

Ja minu üleskutse, millega ma lõpetan, kuna aeg hakkab otsa saama, seisneb selles, et palun võtke seda küsimust tõsiselt. Ärgem laskem usaldusel valimiste aususe vastu veelgi langeda, sellepärast et vastasel juhul jõuame punkti, kus Eesti riik on minetanud suure osa kodanike silmis legitiimsuse. Aitäh!

10:23 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, suur tänu! Teile on ka tublisti küsimusi, läheme nende juurde. Siim Pohlak, palun!

10:23 Siim Pohlak

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Teie kõne ajal ma tutvusin natuke internetis erinevate kättesaadavate materjalidega ja uurisin, mida Venemaal e-hääletusest räägitakse ja kuidas Venemaal populariseeritakse või propageeritakse e-hääletamist. Need argumendid olid täpselt samad mis Eestis, muudkui mugavus, mugavus, mugavus, mugavuse pärast tuleb seda kõike teha. Eestiga paralleele võib veel tõmmata. Eelmistel valimistel Venemaal hoiti e-hääli kinni, 16 tundi loeti üle. Täpselt samamoodi nagu Eestis on juhtunud, et e-hääled peaks justkui tulema, oodatakse, oodatakse, oodatakse, ja need muudavad tulemust dramaatiliselt. Täpselt sama toimus ka Venemaal, kui Ühtne Venemaa võitis 16 tundi loetud e-häälte arvelt. Eestis nagu valitsus, Reformierakond selles probleemi ei näe. Kui muidu kõik, mis on Venemaaga seotud, on ilmselgelt problemaatiline ja räägitakse sellest kõva häälega, siis Venemaa e-valimistest ka Eesti meedias millegipärast ei räägita peaaegu mitte midagi, justkui vaikus. Mis teie arvate, mis on selle põhjused? Miks seda maha vaikitakse?

10:24 Varro Vooglaid

Aitäh küsimuse eest kõigepealt! Küsimus sisaldab ju vastust, olgem ausad, antud juhul. Muidu armastatakse ju Eestis vägagi viidata kõigele sellele, mis on Venemaal valesti. Aga siin me näeme tõesti sellist märkimisväärset erandit. Ega kellelgi ei ole illusioone selle suhtes, nagu Venemaa oleks demokraatlik riik reaalselt. Minul vähemalt mitte. Ja kohati ma olen isegi mõelnud selle peale, et miks nad üldse üritavad seda illusiooni luua. Aga see on eraldi küsimus. 

Eesti kohta ei saa ju seda öelda. Ma saan aru, et Eestis me ikkagi pürgime selle poole, et me oleksime päriselt demokraatlik riik. Ma arvan, et see on meil ühine konsensus. Kas me reaalselt selle poole pürgime, see on eraldi küsimus. Minu arvates eriti ei pürgi. Aga ma arvan, et me kõik nii koalitsioonis kui opositsioonis oleme ühel meelel selles, et me Eestis peaksime selle poole pürgima päriselt, sisuliselt. 

Eks see ongi selline ebameeldiv koht, kus vaikitakse ilmselged paralleelid maha. Reaalselt on Euroopas minule teadaolevalt, nagu ma eelnevalt osutasin, kolm riiki, kus e-valimisi mingil määral kasutatakse. Eesti on ainuke riik, kus kõik kodanikud saavad hääletada interneti teel. Prantsusmaa on riik, kus välismaal elavad kodanikud saavad hääletada interneti teel ja Venemaa on riik, kus osades regioonides elavad kodanikud vähemalt, ma täpseid korraldusi ei tea, saavad hääletada internetivalimiste teel. See on reaalsus, see ei ole mingisugune meie propaganda loosung või vale. Selline see olukord lihtsalt on. Ja kui keegi tahab öelda, Prantsusmaa on tehnoloogiliselt alaarenenud või Saksamaa on tehnoloogiliselt alaarenenud, Holland ja Belgia on tehnoloogiliselt alaarenenud, Soome, Rootsi, Norra, et nad ei suuda seda kasutades, siis see lihtsalt ei vasta tõele. Reaalsus on see, et see usaldamatuse probleem on see. 

Veel kord, ma osutan sellele intervjuule, mille Martin Ehala tegi – kuidas selle proua nimi oligi? – Johanna Suurpääga. Seda tasub lugeda, pikalt ja põhjalikult selgitab. Saate aru, valimiste läbiviimisel usaldusväärsus on keskse tähtsusega küsimus. Ükski teine kaalutlus ei ole samavõrd oluline. Näiteks see, kui palju valimiste läbiviimine maksab. Isegi kui e-valimised teeksid valimisi oluliselt odavamaks, ei ole see samaväärne kaalutlus usaldusväärsusega. Isegi kui nad tõstaksid valimisaktiivsust hüppeliselt, ei ole see samaväärne kaalutlus usaldusväärsusega. Isegi kui see muudaks valimistel osalemise väga-väga palju mugavamaks ehk kaotaks ära mingisuguse tõsiselt suure ebamugavuse, mis tuleb kodanikel ette võtta nagu, ma ei tea, kujutagem ette nagu, ma ei tea, Vana-Rooma ajal, eks ole. Korra mingi perioodi jooksul toimus rahvaloendus ja kõik pidid minema oma sünnilinna, nagu me evangeeliumist Jeesuse sünnilugu teame. Kõik, Maarja ja Joosep läksid Petlemma, sellepärast et rahvaloendusega oli niimoodi ette nähtud. Selleks tuli rännata päevi ja päevi eesliga, jala minna. Päris tõsine ebamugavus, ei saa eitada. Aga käia pühapäevasel päeval ära kiiresti kohalikus omavalitsustes ja panna see sedeli sinna kasti – see ei ole mingisugune asi, kus me saaksime üldse mingist mugavusest või ebamugavusest rääkida. 

Isegi kui ta muudaks selle oluliselt mugavamaks ja kaotaks ära suure ebamugavuse, see ei ole kaugeltki samaväärne kaalutlus. Riikides, mis võtavad demokraatia ideaali tõsiselt, on minu arvates see arusaamine elementaarne. Aga näete, Venemaal ei ole ja Eestis ka paraku ei ole. Kahetsusväärne olukord.

10:27 Aseesimees Jüri Ratas

Martin Helme, palun!

10:28 Martin Helme

Aitäh! Mul on nagu kaks eraldi võib-olla aspekti, mida ma arutaks edasi. See usaldus, millest sa rääkisid, on hästi lai mõiste loomulikult, usaldus ühiskonna sees ja usaldus ühiskonna institutsioonide vastu ja kõike seda. Mina iga kord lihtsalt nagu satun hätta või mõnes mõttes nõutuks muutun, kui mulle tullakse rääkima, et ma pean uskuma valimistulemusi. Tegelikult, või noh umbes, et see on kuidagi piinlik lugu, kui ma ei usu, ja kuidas ma siis ei usalda Eesti riigi institutsioone. Aga tegelikult selline eluterve skepsis võimu suhtes on normaalse kodaniku puhul just iseenesestmõistetav. Võim ju kutsub esile korruptsiooni, kuritarvitust niikuinii ja me peame sellesse suhtuma kogu aeg umbusuga. Ja nüüd on minu meelest siis ju selle võimu ja valimisteenistuse asi tõestada meile või anda meile vähemalt võimalus, et meil ise veenduda, et asi on nii, nagu ta ütleb. Aga nad ju ei tee seda. Või olen ma millestki valesti aru saanud? (Juhataja helistab kella.)

10:29 Varro Vooglaid

Suur tänu küsimuse eest! Ei, minu arvates ei ole valesti aru saanud. See on täiesti õige, et see tõendamiskoormis peab ikkagi asuma valimiste läbiviijal, mitte nendel, kes väidavad, et valimised ei ole toimunud ausalt. Ei ole nii, et meie, kellel meil ei ole ju tegelikult ligipääsu sellele süsteemile, peame hakkama tõendama, et valimisi võltsiti. Ei, see on ebaloogiline lähenemine asjadele. Ikkagi see, kes valimisi läbi viib, peab tõendama, et valimisi viidi läbi ausalt. Niipidi on õige asjale läheneda, elementaarne.

Ja ma olen muidugi sada protsenti nõus, et igasugused jutud sellest, et me peaksime uskuma valimiste aususesse, on õigusriigi ja demokraatia põhimõtte taustal täiesti kohatud. Kohe nagu täiesti kohatud. Sellist juttu ei tohiks isegi, sellist argumenti ei tohiks minu meelest isegi kasutada, sellepärast et demokraatlik õigusriik ei saa olla mingisugune nagu ususekt, eks ole, kus öeldakse, et te peate uskuma ja kui te ei usu, siis te olete kuidagi nagu, peate tegelema sellega, et teie usk saaks tugevamaks ja usaldama rohkem. Ei käi niimoodi asjad! Usaldus peab baseeruma kontrollitavusel, mitte usul. See on demokraatliku riigi toimimise aluspõhimõte. Kui meil on süsteem, mis ei ole reaalselt kontrollitav, siis sellest piisab, et see süsteem kõrvale heita. Me ei pea kuidagi tõendama ära, et on toimunud võltsimised ja midagi muud sellist. Ainuüksi sellest, et süsteem reaalselt ei ole kontrollitav ehk tegelikult ei ole võimalik süsteemi usaldada, peaks olema piisav. Nii et ma olen selles mõttes teiega sada protsenti nõus.

Aga mida ma omalt poolt lisaks, on see, et minu meelest on pikka aega kuidagi pisendatud seda, kui suuri probleeme tekitab, võib tekitada veel tulevikus, on juba tekitanud ja võib tekitada tulevikus see, kui tegelikult ei ole usaldust valimiste süsteemi aususe vastu. Paljuski see, et parlamentarism on Eestis nii räbalas seisus, nagu ta on, lähtub ju sellest, et on kadunud usaldus valimiste aususe vastu. Kuidas me saame suhtuda näiteks koalitsiooni ja tunnistada, et jah, olgu, tunnistame, et te võitsite, tunnistame, et teil on õigus abielu ümber määratleda, tunnistame, et teil on õigus kõiki makse tõsta, tunnistame, et teil on õigus meie kodanikuvabadusi piirata, eks ole, nii vaenukõne kriminaliseerimise teel, kõiki neid asju teha, ühiskond radikaalselt ümber korraldada, kui meil tegelikult puudub usaldus selle vastu, et te olete ausatel valimistel saanud selle mandaadi vastavalt rahva enamuse tahtmisele? On ju fundamentaalne probleem! Ma näen, et Urmas Kruuse naerab, aga ma ei tea, miks sa naerad. Üks küsimus on selles, kas võltsiti või ei võltsitud, on ju? See on üks küsimus, aga ma ei aruta praegu seda küsimust. Ma arutan praegu seda küsimust, et kui olulisel osal ühiskonnast puudub usaldus selle vastu, et te olete saanud võimu legitiimselt, ausatel valimistel, siis siit on väga lühike samm edasi järgmise sammuni, mis seondub küsimusega sellest, aga miks me peame teie võimule üldse alluma, miks meie siin parlamendis peame alluma teie võimupositsioonile ja miks kogu Eesti ühiskond peab alluma teie võimupositsioonile, kui me ei saa olla kindlad, et te olete võimule saanud ausate valimiste tulemusena. See on ülitõsine probleem. Miks inimesed peaksid makse maksma, kui nad ei saa usaldada seda, et võim, mis neid makse kehtestab, on legitiimne? Miks inimesed peaksid alluma erinevatele seadustele? Mina ei oska sellele küsimusele vastata, ma ei teagi, miks peaks, kui ei ole kindlust selle suhtes, et võim on legitiimne. Ja asi on naljast kaugel. Võib väga vabalt juhtuda, et me ei ole üldse kaugel sellest punktist, kus ka inimesed hakkavadki ütlema, et me ei allu enam. Tulevad tänavatele, protestivad, ütlevad, et me ei kuuletu enam sellisele võimule. Nii et mina teie asemel ka ei pisendaks seda probleemi, koalitsioonisaadikutest rääkides, vaid võtaks seda hästi tõsiselt, päriselt. See ei ole siin mingisugune EKRE jutupunkt või EKRE positsioon, see on asi, mis väärib tegelikult tõsiselt väga-väga detailset tähelepanu.

10:33 Aseesimees Jüri Ratas

Urmas Kruuse, palun!

10:33 Urmas Kruuse

Aitäh! Tänase arutelu pealkiri on "E-valimised – oht demokraatiale". Kui inimene kardab, et ta jalgrattaga kohale ei jõua, siis ta valib kas ühistranspordi, läheb jalgsi või läheb autoga. Sama on ka valimistel: kui ta arvab, et e-hääled ei ole tema jaoks justkui turvaline valik, ta läheb, võtab paberi ja valib. Aga te rääkisite usust, et ei ole küsimus usus. Ma võtan ette selle Norstati küsimuse. Mis see teine küsimus on? Kas usute, et 2023. aasta Riigikogu valimised ja nii edasi ja nii edasi? Selles mõttes te nagu endale räägite vastu ja loote eestlastele illusiooni, et nendes riikides, kus toimub ainult paberhääletamine, on usaldus kogu selle süsteemi vastu justkui maksimaalselt kõrge. Ja lõpetuseks tahaksin teada, kas te oma ID-kaardi olete juba ära põletanud.

10:34 Varro Vooglaid

Suur tänu küsimuse eest! ID-kaarti ära põletanud ei ole, alustame sellest. Ja ma ei näe ka mingit põhjust, miks ma peaksin seda tegema. Küll aga on käinud peast läbi mõte abielutunnistus ära põletada pärast seda, kui te abielu mõiste ära rüvetasite. Selline riiklik abielu minu silmis ei oma enam mitte mingisugust väärtust. Aga see on eraldi teema, seda me vist praegu käsitlema ei hakka.

Nüüd, te eespool küsisite selle kohta, et milles probleem on, et kui inimesed arvavad, et e-valimised pole turvalised, siis nad võivad ju paberil hääletada. Ühelt poolt on see muidugi õige, võivadki paberil hääletada. Aga mu meelest see vaatab mööda fundamentaalsest probleemist. Usaldusprobleem ei seondu ainult sellega, kas minu hääl võetakse õigesti arvesse, vaid see seondub sellega, kas kõik hääled võetakse õigesti arvesse. Sellest, kui mina annan oma hääle viisil, mis mulle tundub turvaline, on väga vähe kasu, kui sajad tuhanded teised hääled antakse süsteemi kaudu, mida ma ei saa usaldada. On nii? Me peame ikkagi seda asja vaatama kogumis, mitte ainult oma individuaalsest perspektiivist.

Ja mis puudutab seda Norstati küsitlust, siis noh, siin on uskumine sootuks teises tähenduses või teises aspektis, eks ole. Esimene küsimus on see, kas ma saan usaldada, et valimised on ausad. Ja mina ju rõhungi sellele, et see ei saa olla usuakt, see peab olema kontrollitavusel baseeruv. Ja siin on väga lihtne küsida, kas valimised on reaalselt kontrollitavad või nad ei ole reaalselt kontrollitavad. Ja praegune e-valimiste süsteem ei ole reaalselt otsast lõpuni kontrollitav – see on fakt, see ei ole arvamus. Seda on lubatud, seda otsast lõpuni kontrollitavust, juba hiljemalt 2017. aastast, aga seda ei ole reaalselt siiani tagatud. Ma usun, et Märt Põder räägib sellest lähemalt.

Aga kui me küsime inimeste käest hinnangut sellele, milline on teie siseveendumus – see on see, mille kohta me küsime –, kas teie arvates – me võime ka teist sõna kasutada: usute või kas te arvate – toimusid valimised ausalt või leidis aset vähemalt osaline võltsimine, siis see on igati adekvaatne küsimus. See on see, mida inimesed ütlevad: jah, meil ei ole seda siseveendumust, et me saaksime öelda, et me usume, et valimistel ei toimunud võltsimist. Seda ei ole mõtet kuidagi … See on täiesti adekvaatselt koostatud küsimus. Norstat, ma arvan, ka oma professionaalsuse pinnalt ei formuleeriks küsimusi sellisel viisil, mis on kuidagi manipulatiivsed, ebaadekvaatsed. Ma ei näe selles küsimuses mitte mingit probleemi. See näitabki meile, kui suur on usaldamatus valimiste süsteemi vastu.

Aga muuseas, lõpetuseks ma ütlen, et mul on väga hea meel, et te olete saalis ja küsite, sellepärast et praegusel hetkel ma saalis näen kahte koalitsioonisaadikut ja see osutab sellele, millele ma viitasin oma ettekande alguses. Mulle tohutult meeldiks, kui meil oleks siin Riigikogus mingisugune formaat, kus me saamegi sisulist diskussiooni pidada. Minu meelest OTRK võiks see olla ja ma väga tervitaksin seda, kui koalitsioonisaadikud tuleksid siia saali ja küsiksid kõige kriitilisemaid võimalikke küsimusi minu käest. Ma püüaksin vastata oma parimate võimete kohaselt. Ja kui Märt Põder saaks seda teha ja kui Paul Keres saaks seda teha, see oleks väga-väga tervitatav ja õige, hea ja vajalik asi. Kahju, et ma näengi ainult teid ja kolleeg Kadri Talit koalitsioonist.

10:37 Aseesimees Jüri Ratas

Kalle Grünthal, palun!

10:37 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Põhiseaduse § 60 sätestab täpselt korraliste valimiste toimumise päeva ehk siis valimispäeva, mis tähendab omakorda seda, et valimispäev fikseerib ajalise punkti, millal peab toimuma valimine. Ma olen huvi pärast vaadanud ka, ütleme, põhiseaduse kommenteeritud väljaannet ka selle punkti osas. Seal väga huvitavalt on Riigikohus märkinud, et jah, on küll, et märtsikuu esimene pühapäev, aga see ei välista hääle andmise võimalust enne valimispäeva: eelhääletamine, kirja teel hääletamine, välisriigis hääletamine ja nii edasi. Siin on minu meelest see kaalutlus on läinud väga kummaliselt, aga rohkem kommentaare ei ole. Minu küsimus teile on see. On olemas kaks fikseeritud asjaolu, märtsikuu esimene pühapäev ja märtsikuu. (Juhataja helistab kella.) Valimised toimusid ju e-hääletamisel ka juba veebruaris. Kuidas te hindate seda põhiseaduse paragrahvi?

10:38 Varro Vooglaid

Suur tänu küsimuse eest! Minu kindel veendumus on see, et valimised tulekski läbi viia täpselt nii, nagu põhiseaduses on kirjutatud. Põhiseadusesse üleüldse tuleks suhtuda palju tõsisemalt, mitte üritada seda painutada kuidagi, mingeid leidlikke lahendusi leida, kuidas põhiseaduses sätestatust mööda minna, vaid teha nii, nagu on põhiseadusesse kirjutatud. Kui on öeldud, et valimised toimuvad ühel konkreetsel päeval, märtsikuu esimesel pühapäeval, siis nad peavadki toimuma sel päeval. Väga lihtne. Ja kui keegi hakkab jälle rääkima, aga see on ju ebamugav, võib-olla ma viibin välismaal või midagi muud sellist, et ma ei saa, siis ära viibi välismaal. See on neli aastat ette teada, millal on valimiste päev. Kui sa oled kodanik ja pead oluliseks demokraatia põhimõtte teostamist Eestis, siis planeeri oma elu niimoodi, et sa viibid sel päeval Eestis ja saad valimistel osaleda. Mis see siis olulisem on? Jah, võib-olla üksikutel juhtudel, ma saan aru, mingisugune õnnetusjuhtum või kellegi surm või, ma ei tea, midagi muud sellist, poja või tütre laulatus, eks. Kindlasti selliseid olukordi on, aga siis tulebki valida, kumma kasuks sa otsustad. 

Aga ma ei näe mingit põhjust, miks peaks kõrvale kalduma põhiseaduses sätestatust nii selles küsimuses kui ka kõikides muudes küsimustes. Praegugi meil on parlamendis, eks ole, eelnõu, kus öeldakse, kus minnakse näiteks täitsa tuimalt mööda sellest, et põhiseadus ütleb, et kellegi vara ei tohi tema tahte vastaselt võõrandada ilma kohese ja õiglase hüvitiseta, siis mõeldakse välja mingit skeemi, kuidas me sellest normist saaksime mööda minna. Täpselt samamoodi on valimiste läbiviimise korraga mõeldud välja mingi skeem ja siis mingisugune õigustus, kuidas tõlgendatakse seda põhiseaduse normi sellisel viisil, et  saaks öelda, et seda ei ole rikutud. Aga tegelikult on ju täiesti ilmselge, et Eestis viiakse valimisi läbi sootuks teisiti, kui on põhiseadusesse kirjutatud, ja see ei ole normaalne, see on vastuolus õigusriigi põhimõttega. 

10:40 Aseesimees Jüri Ratas

Jaak Valge, palun!

10:40 Jaak Valge

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, suur tänu selle põhjaliku ettekande eest! Ma kehastun korraks ise koalitsioonisaadikuks, et Kadri Talile siin toeks olla, ja küsin sinu kommentaari e-hääletuse propagandistide väitele, mille kohaselt näitab usalduse kasvu asjaolu, et e-hääletajate osakaal on kasvanud. Vaat mina ise arvan, et see väga töötav argument ei ole, sest, noh, kui e-hääletust nii ehk nii ei usaldata, siis ei ole ju hääletaja vaatest tema kui üksiku kodaniku hääletamisviis üldse oluline. Ja ma pean tunnistama, et mina ka e-hääletasin, aga see ei puutu minu usaldusse e-hääletuse vastu. E-hääletuse tulemusi võidakse võltsida nii siis, kui ma e-hääletan, kui ka siis, kui ma paberhääletan, ega vahet ei ole ju. Ja küsin, kuidas sina seda väidet kommenteerid.

10:41 Varro Vooglaid

Suur tänu küsimuse eest! Ma lisaksin veel kolmanda võimaluse: võib võltsida ka siis, kui üldse ei hääleta. Kuidas ma tean, et kui mina näiteks loobun valimistel osalemisest, siis minu hääl e-häälena ei lähe näiteks Kaja Kallasele, piltlikult öeldes, või kellelegi teisele? Ei olegi võimalik seda usaldada. Nii et selles mõttes ma olen täiesti nõus, et kui juba märkimisväärne osa ühiskonnast niikuinii seda süsteemi kasutab, siis pole enam erilist vahet, kas teie seda kasutate või ei kasuta.

Ja noh, mis valimisaktiivsusesse puutub, siis muidugi, see on ju elementaarne loogika, et kui me ei saa süsteemi toimimist tegelikult usaldada, siis me ei saa ju usaldada ka neid valimisaktiivsuse numbreid. Me ei tea, kui palju surnud hingi on tegelikult süsteemi manipuleerimise kaudu hakanud hääletama, ilma et nad sellest ise teadlikudki oleksid, ja selle kaudu valimisaktiivsust tõstma.

Aga jah, ma veel kord kutsun üles kõiki koalitsioonisaadikuid sarnaselt kolleeg Andres Sutiga tulema saali ja esitama oma kõige kriitilisemaid, kõige teravamaid ja kõige raskemaid küsimusi, et siin päriselt sisulist arutelu pidada.

10:42 Aseesimees Jüri Ratas

Alar Laneman, palun!

10:42 Alar Laneman

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Selline küsimus kõigepealt sissejuhatuseks, et meil siin küll on jutt valimistest, kuid me ei saa unustada, et ausad ja vabad valimised on iga demokraatliku riigi alusvundament. Kui see hakkab murenema, siis ei ole häda kaugel. Samas me teame, et me oleme sõja ja konkreetselt hübriidsõja tingimustes praegu, arutame seda küsimust. Eriti hübriidsõja ohtlikkus on ju selles, et on väga raske tihti näha nende tegevuste seost riigikaitseküsimustega. Sinna ma tahan nüüd jõuda. Kui tõsine teie arust võib-olla see e‑valimiste mitteusaldamine ja üldse kahtlemine valimiste aususes, kui suur võib olla see mõju kaitsetahtele, mis on omakorda riigikaitse alusvundament?

10:43 Varro Vooglaid

Suur tänu! Ma arvan, et see küsimus osutab väga tõsisele probleemile, see on isegi sedavõrd tõsine probleem, et sellest on natuke kõhe tunne isegi rääkida. Aga tegelikult ultimatiivselt on sellel probleemil ka reaalselt riigikaitseline dimensioon. Sest ma juba eelnevalt osutasin, miks peaksid näiteks kodanikud maksma makse, kuna neil puudub usaldus selle vastu, et riigivõim on legitiimne. See ei ole retooriline küsimus. Miks nad peaksid alluma seadustele, kui neil puudub usaldus selle vastu, et riigivõim on legitiimne, see riigivõim, mis neid seadusi kehtestab? Aga lõpuks jõuame selle küsimuseahelaga ka sinnamaani, et miks peaksid kodanikud tundma, et nad tahavad seda riiki üldse kaitsta, kui riigivõim nende arusaamise kohaselt ei ole legitiimne või kui nad vähemalt ei ole veendunud, et riigivõim on legitiimne. See ei ole retooriline küsimus. Nii et kui me tahaksime, et inimestel selliseid küsimusi ei tekiks, siis me peaksime vägagi pingutama selle nimel, et taastama usaldust valimiste aususe vastu.  

Ja siin on muidugi teine konks ka. Väga lihtne muidugi koalitsiooni poolt või kriitikute poolt oleks nüüd öelda, aga teie ju ise õõnestategi usaldust valimiste süsteemi vastu, rääkides nendest probleemidest, millest te siin räägite, mida rohkem te räägite sellest, et valimised pole kontrollitavad, et valimised pole läbipaistvad, eks, pole jälgitavad, seda väiksemaks ju usaldus jääbki, teie ise oletegi ju need, kes seda riigikaitselist probleemi muu hulgas tekitavad, et inimesed enam riigivõimu ei usalda. Aga see pöörab nüüd reaalsuse täpselt pea peale. Mitte meie ei ole need, kes õõnestavad usaldust valimiste vastu, rääkides reaalsetest probleemidest seonduvalt valimiste usaldusega, vaid need, kes salgavad neid probleeme maha ja üritavad vaiba alla lükata, selle asemel, et neid probleeme päriselt lahendada või leevendada, on need, kes seda usaldust õõnestavad, eks. Nii et ikkagi peab asju nagu õiges perspektiivis vaatama.

10:45 Aseesimees Jüri Ratas

Rene Kokk, palun!

10:45 Rene Kokk

Aitäh, hea aseesimees! Tänan sind, Varro, selle väga hea ettekande ja selgete vastuste eest! Ja probleem on ikka ilmselge, kui ikkagi 40% suurusjärgus inimesi ei usalda või pigem ei usalda e-valimisi, siis minu arust iga mõtlev inimene peaks aru saama, et see ületab igasugused piirid ja selle probleemi lahendamise või usalduse tõstmisega tuleks tegeleda nende poolt, kes e-valimisi propageerivad. Aga minu jaoks on arusaamatu see, miks meie ametkonnad, kes selle teema ja turvalisuse eest vastutama peaks, ei taha tegeleda nende asjadega. Needsamad autentimised näiteks oleksid olemas nii nagu peaksid, notarid teevad aastaid seda juba. Seesama vanadekodus, hooldekodudes hääletamise küsimused, ID-kaardi võtmised – need probleemid on aastaid ja aastaid olnud pildis. Kas sa oskad aru saada, miks ametkond vaikib, miks ei tooda välja neid murekohti, miks me ei aruta ühiskonnas neid?

10:46 Varro Vooglaid

Suur tänu! Ma arvan, et kõige lühem ja konkreetsem vastus sellele küsimusele on see, et kui keegi on teinud mingisuguseid vigu, siis ta ei taha neid kunagi tunnistada. Ja siis hakkab toimima see vana mehhanism, et selle selleks, et mitte oma vigu tunnistada, hakkad muudkui mätsima ja mätsima ja mätsima ja õigustama, õigustama, õigustama, kaevad ennast üha sügavamale sisse. Mida sügavamale ennast sisse kaevad, seda raskem on jõuda sinna punkti, kus sa hakkad mingeid vigu tunnistama. Mulle tundub, et see on see protsess, mis on Eestis toimunud. 2000-ndate keskel, kui valmistuti e-valimiste kasutusele võtuks, oli ju selline tohutu optimism, arvati, et vat Eesti on nüüd eesrindlik eesnäitaja, Eesti võtab kasutusele, siis kõik teised Euroopa riigid tulevad järgi ja näitavad Eesti poole, et oh sa poiss, Eesti on 21. sajandi demokraatia teeraja, suur eeskuju. Tegelikult, kui niimoodi mõtled ja kuulad sellist juttu, võib endalegi tekkida sihuke tunne, et äkki see ongi see, millega me saame tõeliselt tuntuks Euroopas ja selliseks teerajajaks. 

Aga nüüd, 20 aastat hiljem me näeme, et see on olnud illusioon. See ei ole päriselt mitte kuidagi kohe niimoodi läinud. Ainuke, kes on järgi tulnud enam-vähem, on Venemaa. See on reaalsus. Soome ei ole tulnud, Rootsi ei ole tulnud. Norra pole tulnud. Holland, Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Poola, Itaalia – keegi pole tulnud järgi. Mitte sellepärast, et puudub tehnoloogiline võimekus, nagu ma juba rääkisin, vaid sellepärast, et see ei ole hea mõte. Vastupidi, vastupidi! On tegelikult mitmetes aspektides liigutud teistsuguses suunas. 

Ma võin siin tuua tsitaadi ühest Martin Ehala artiklist järjekordselt, "Riigikogu töökultuuri mürgitas umbusk valimiste aususse" 31. märtsist 2024, mis mingis mõttes seondub selle küsimusega natuke teise nurga alt, aga ma arvan, et seda tasub korraks tsiteerimist. "Seetõttu on palju riike piiranud seda, kas ja kes posti teel hääletada saavad. Näiteks Prantsusmaa keelas posti teel hääletamise 1975. aastal pärast seda, kui Korsikal tuli välja ulatuslik pettus, kus posti teel saadetud hääli oli ostetud või saadetud hääli surnute eest. Ka Mehhiko ja Belgia on posti teel hääletamise keelanud pärast pettuste ilmnemist. [---] Küsimus polegi niivõrd selles, kas posti teel hääletamist ka reaalselt kuritarvitatakse ja kui kuritarvitatakse, kas sellel on ka mingi mõju tulemustele. Oluline on see, et ebaturvalise süsteemi kasutamine õõnestab usaldust valimiste aususe vastu. Keeld või piirangud posti teel hääletamisele on omamoodi valimiste usaldusväärsuse turvavõrk. [---] Seepärast on kriitiline pärast usalduse kaotust võtta kasutusele eriti ranged meetmed, et usk valimiste aususse taastada. See on ilmselt ka põhjus, miks Prantsusmaa, Mehhiko ja Belgia posti teel hääletamise pärast pettuse ilmnemist täiesti ära keelasid. [---] Teiste demokraatlike riikide kogemus viitab, et usalduse taastumise eelduseks on ebakindlatest valimistest loobumine. Ka Eestis tuleks loobuda (vähemalt mõnedeks valimisteks) e-hääletamise kasutamisest. Selle lõhestav mõju on muutunud meie demokraatiale tõsiseks ohuks." 

Miks ma seda tsiteerisin? Näitamaks seda, et tegelikult paljudes riikides on astutud selline käik, et on mingisugune meetod, mille mitteturvalisuses on veendutud, mille puhul on veendunud, et see õõnestab usaldusväärsust, kõrvaldatud kasutuselt ja astutud samm tagasi. Minu meelest ei peaks ka Eestis kartma seda teha. Me ei peaks niivõrd muretsema selle pärast, kas meil on mingi digitiigri või eesrindliku digiriigi kuvand maailmas, vaid me peaksime hoolitsema ennekõike sellepärast, kas me oleme tõsiselt võetav demokraatlik riik selles mõttes, et me seame valimiste usalduse kui demokraatliku ühiskonnakorralduse nurgakivi oma esimeseks prioriteediks. See suurendaks austust meie vastu palju rohkem kui see, kas me trendikalt mingite äppidega saame hääletada või mitte. 

10:50 Aseesimees Jüri Ratas

Kert Kingo, palun!

10:50 Kert Kingo

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Varro! Sa enne oma kõnes mainisid ära, et ei soovi Riigikohus seda probleemi lahendada ja kaebustega tegeleda, ei soovi vabariigi valimisteenistus sellega tegeleda, ammugi ei soovi … Need valitsused, enamus valitsused on olnud ikka Reformierakonna juhtimisel. Ja tänast saalipilti vaadates, siis täpselt needsamad inimesed, kes tegelikult peaksid väga olema huvitatud sellest, et asi ei põhine ainult usaldusel, vaid peaks olema ka tõesti usaldusväärne ja läbipaistev, siin saalis ei ole, välja arvatud minu kõrval istuv endine Reformierakonna IT-minister, kes esimese teona kohe meie rahvusvahelise auditi ruttu kalevi alla pani. Oskad sa öelda, mis on see põhjus sinu arvates, miks sellega tegeleda ei taheta? Miks pannakse klapid pähe, taotakse rusikaga rinnale ainult, et me peame usaldama niisama seda, aga tehniliste ja tõsiste faktiliste probleemidega tegeleda ei soovita?

10:51 Varro Vooglaid

Jaa! Ma arvan, et kui midagi varjata ei oleks, siis ei peaks ka olema vastu näiteks täiendavate auditite läbiviimisele, millega kahtlusi maha võtta. See on hästi lihtne. Kui näiteks kellelgi ruumist on 10 eurot kadunud ja tekib küsimus, kes selle 10 eurot ära võttis, siis need, kes on valmis oma taskud pahupidi pöörama, on minu meelest palju usaldusväärsemad kui need, kes hakkavad rääkima, kas te ei usalda mind või kas te ei usu mind. Kui keegi hakkab sellist juttu rääkima, siis on minu meelest põhjendatud küsida, et kas tema ise mitte ei võigi olla see, kelle taskus see 10-eurone võiks leiduda. 

Ja noh, tegelikult praegusel hetkel on meil ju väga reaalne konstruktiivne ettepanek tehtud. Ma ei taha, et siin oleks tegelikult … Ma tegin natuke nalja, aga siin on tegelikult asi hästi tõsine. Me oleme koostanud eelnõu pöördumiseks Veneetsia komisjoni poole ja see eelnõu peaks millalgi lähitulevikus tulema hääletusele. Ta võib minna sügisesse, aga ma loodan, et ei lähe. Tegelikult Riigikogu juhatus võiks ta panna ikkagi enne istungjärgu lõppu hääletusele. Ja mina kutsuksin küll kõiki koalitsioonisaadikuid ja ka opositsioonisaadikuid üles toetama seda eelnõu sel lihtsal põhjusel, et seda eelnõu toetades me ei võta üldse seisukohta selle suhtes, kas me peame e-valimisi usaldusväärseks või ei pea – see on väga oluline tähelepanek. See ei ole see küsimus. Küsimus on see, kas me pöördume Veneetsia komisjoni poole, Euroopa Nõukogu raames tegutseva ekspertkomisjoni poole selleks, et saada sõltumatu eksperthinnang sellele, kas Eestis kehtiv valimissüsteem vastab demokraatia ja õigusriigi põhimõtetele või mitte. Selles on küsimus. Ja ma ei näe mitte mingisugust põhjendust, miks me peaksime hoiduma sellise pöördumisega Veneetsia komisjoni poole pöördumisest ja sellise ausa erapooletu eksperthinnangu taotlemisest. Kui Veneetsia komisjon ütleb, et ei, teie seadusega on kõik hästi, korras, siis pole edasi millestki rääkida. Aga kui ta ütleb, et teil on tõsised probleemid, siis tuleb nendega tegeleda. Nii et see oleks minu üleskutse.

10:53 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest. Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks, infovabaduse ja digiõiguste aktivist Märt Põder. Palun!

10:53 Infovabaduse ja digiõiguste aktivist Märt Põder

Tervist kõigile! Mina räägin siin peamiselt täna kui e-hääletuse vaatlemisel osalenud niisugune infotehnoloogiataustaga kodanik. Ja ma tahan teile öelda, et meil on e-hääletusel tõsine probleem. Ja minu kogemus 2023. aasta valimiste e-hääletuse vaatlemise järel on see, et mina ei saa enam valimistel osaleda. Ja ma ei räägi sellest, et ma ei saa osaleda e-hääletusel, vaid et e-hääletuse puudujääkide tõttu on minu seisukoht, et ma ei saa valimistel üldse osaleda, sest et minu jaoks on oluline ka, et mitte ainult minu hääl loetakse kokku, ma võiksin anda hääle paberil, vaid on oluline ka, et teiste hääled loetaks kokku õigesti. Ja kui ma selles ei saa olla kindel, siis kaob ka minu motivatsioon valimistel osaleda. Ja e-hääletuse vaatlemisel nii-öelda tuvastatud anomaaliad või seaduse eiramised on minu jaoks vähemalt nii tõsised, et ma olen selle seisukoha võtnud. 

Ja ma räägin nendest täpsemalt. Tegelikult see info ei ole uus. Ma olen kirjutanud ka ajalehtedes sellest, aga nagu ma märkasin siin teisipäevase arutelu raames, Riigikogu liikmed, eelkõige siis koalitsiooni liikmed, ei loe ajalehti. Mario Kadastik näiteks pärast Twitteri suhtluses ütles, et tema ei ole üldse neid artikleid lugenud, mis puudutavad e-hääletuse probleeme, ja et aga ta sellegipoolest arvab, et kõik on hästi. Selles mõttes ma nõustun Varro Vooglaiuga, et see Riigikogu debati kvaliteet võiks olla parem ja Riigikogu liikmed võiks lugeda tõesti Eesti ajalehti ja mitte öelda, et ma Postimeest ei saa lugeda, sest sellel on see viga, Päevalehte ma ka ei saa lugeda, sest sellel on mingi teine viga. 

Aga ma lähen siis nüüd asja juurde. Mul on siis minu valimisvaatleja raportist, et see koosneb viiest põhilisest episoodist, mida ma kavatsen nüüd tutvustada. 

Üldine niisugune diagnoos siis e-hääletuse vaatlemisel on see, et minul vaatlejana ei olnud võimalik veenduda, et valimiste korraldaja viis sammud läbi korrektselt. Ja see on siis probleem, mis on Eesti e-hääletusel olnud juba aastast 2007, kui OSCE, demokraatlike institutsioonide välisvaatlejad siis, ütlesid, et Eesti peaks mõtlema või kaaluma, kas peaks äkki kasutama e-hääletust piiratud alustel või üldse mitte kasutama. Ja juba toona välja toodud probleemid on siiani lahendamata.

Sisuliselt see puudus siis, mis see Eesti e‑hääletusel on, on see, et esiteks puuduvad selged reeglid, kuidas üldse hääletustulemust kindlaks teha. Kuigi Riigikohus on öelnud, et neid reegleid tuleks täpsustada, siis küsimus pole siis selles, et need reeglid tuleks tõsta ühest õigusaktist teise või ühelt regulatsioonitasemelt teisele, vaid need reeglid sisuliselt on ka puudulikud. Ma loodan, et see tuleb nendes kirjeldatud episoodides siis nüüd välja. Ja ma siis lõpetuseks püüan ka öelda, mida siis see tähendab, kui puudub sõltumatu kolmanda osapoole või valimistel konkureerivate osapoolte kontroll siis valimistulemuste kindlakstegemise oluliste sammude üle ja mida see sisuliselt tähendab.

Aga nende tähelepanekute juurde, vaatlejana, ma osalesin siis vaatlejana algusest lõpuni. Esimene asi, mis mulle avanes siis esimese läbiviidava protseduuri juures 2023. aasta e-hääletuse vaatlemisel, oli see, et see arvutisüsteem, kus genereeriti valimise siis privaatvõti ja milles pärast loeti hääled üle, et see arvutisüsteem pärines nii-öelda eikusagilt. Mina vaatlejana palusin võimalust lähtuvalt e-hääletuse käsiraamatust veenduda, et selles süsteemis, kus see võti genereeriti ja kus pärast hääled kokku loeti, et selles puudub pahavara. Seda võimalust mulle ei tagatud, mille peale ma tegin valimiskaebuse. Ja see oli siis ainuke minu kaebustest, mis osaliselt rahuldati. Öeldi, et jah, et mul peaks olema mingi võimalus midagi vaadelda. Aga siis see vaatlemine ei toimunud siis kohe, et alguses mulle seda võimalust ei pakutud, see toimus lõpuks novembris 2023, kus siis selgus, et see arvutisüsteem, kus see võti genereeriti, et valimiste korraldaja ise ka ei teadnud, mida ta oli sinna paigaldanud. Kõige olulisem süsteem, võtme genereerimise ja häälte kokkulugemise süsteem, pidi olema autentne Windowsi arvuti, mis oli laaditud alla mingisugusest ametlikust MSDN Windowsi repositooriumist, Microsofti repositooriumist, ja kõiki häid praktikaid järgides. Ja kui me siis panime selle ketta arvuti külge ja käima, siis selgus, et sinna oli paigaldatud ka ID-kaardi tarkvara, üks tekstiredaktor Notepad++ ja üks mäluketaste loomise tarkvara, mis ükski ei ole Windowsi toodang, Microsofti toodang ja Windowsi osa, mis tähendab seda, et see arvuti ja see ketas, nad olid selle kokku pannud igapäevaste tööprotsesside käigus ilma seda tegevust protokollimata ja ilma omamata selle kohta ühtegi tõendit, mis arvutis on, ja nad lisaks ei mäletanud, mida nad sellele kettale olid paigaldanud. Selle ketta abil genereeriti siis valimiste kõige olulisemad võtmed, millega saab hääli lahti krüptida. Ja selle arvuti ettevalmistajal olid kõik võimalused, et see võti endale hankida sealt või siis manipuleerida häälte lugemist, sest sinna arvutisse, sellele kettale võis ta sisestada mida iganes. Kuna selle kohta puudub protokoll, seda ei auditeeritud, ta tegi seda igapäevaste tööprotsesside käigus, siis täpselt sellisel tasemel see kontroll oli. Ja see oli siis nii-öelda esimene episood, mis avanes minule esimese protseduuri käigus. Ja missuguseid rünnakuid selle arvuti, kontrolli omamine selle arvuti üle võimaldab täpselt, seda võib täpsemalt arutada, aga ma sellesse täpsemalt ei lähe. Ma arvan, et see markantsus on iseenesest juba arusaadav. Ja see leidis ka kajastust Riigikohtu kaebuses, mille ma lõpuks esitasin selle vaatlusprotseduuri käigus, see on Riigikohtu asi 5-23-40. 

Järgmine asi puudutab siis, see on siis teine niisugune episood, puudutab vales ringkonnas antud kandidaatide sedelite eemaldamist valimiskastist. Ja valimiste korraldaja sellest rääkis, et ta seda tegi, see on nagu avalikult teadaolev asi, seda on natuke kommenteeritud, aga põhjendused, miks seda tehti, need jäid puudulikuks. Selle kohta esitati ka Riigikohtu kaebus. Kaebus jäeti rahuldamata ja Riigikohus põhjendab seda, et kuidas oli võimalik eemaldada valimiskastist hääled ilma vaatamata neid sedeleid, kus pidi olema kirjas valimisringkond, mis olevat vale, ja Riigikohtule edastas valimiste korraldaja ilmselt pooliku info, sest selgus hilisema siis nii-öelda menetluse käigus, tegelikult juba … kaebuse menetluse käigus, et sel valimisringkonna väljal, mis pidi siis sedelil olema, olid nullid, neli nulli, ja kuna see oli ilmselt, see ei vastanud siis valimiskomisjoni enda määrusele valimissedeli nõuete kohta, siis selleks, et eemaldada vales ringkonnas antud hääled, pidid nad tegema protseduuri, milleks neil ei olnud seadusega ettenähtud võimalust. Ja seadusega on ette nähtud, et häälte lugemisel, Riigikogu valimise seaduse § 601, öeldakse, et esiteks seda protseduuri, kus sedeleid töödeldakse, eemaldatakse, saab teha valimispäeva õhtul kell 20, ja teiseks, selle lõige 6 võimaldab eemaldada sedeleid, mis ei sisalda valija elukohajärgse valimisringkonna kandidaadi registreerimisnumbrit või ei ole Vabariigi Valimiskomisjoni kehtestatud vormi kohane ja neid saab siis kuulutada kehtetuks. Aga neid sedeleid ei kuulutatud kehtetuks, need eemaldati mingil muul viisil. Aga ühtegi muud viisi tegelikult sedelite eemaldamiseks valimiskastist seadus ette ei näe, mistõttu see protseduur viidi läbi nii-öelda seadust eirates või tehes protseduuri, milleks seadus ette ei näe võimalust. Ja Riigikohus ei olnud teadlik sellest, et valimissedelil olid ringkonnakvoodi asemel tegelikult nullid. Seda Riigikohtu põhjenduses ei ole, see selgus hiljem. See oli siis nüüd episood number kaks. 

Kolmas episood on, see puudutab häälte valesti lugemist ja kehtivate sedelite eemaldamist valimiskastist siis, mida oleks pidanud tegelikult kokku lugema. Ja see siis jõudis ka Riigikohtusse, Riigikohtu asi 5-23-22, rahuldamata. Ja see puudutab eelkõige seda, et elektroonilise hääle lugemisel peaks lugema viimase hääle, valija viimase antud hääle. Ja selle nõude ütleb, annab ette Riigikogu valimise seaduse § 487: tuleb lugeda valija viimasena antud häält. Ja mina püüdsin teha kindlaks, kas minu viimasena antud hääl loetakse korrektselt kokku, ja seda siis ei tehtud. Ja kuidas see siis selgus valimiste käigus või selle vaatlemise käigus, oli see, et ma hankisin need hääletamissedelid, laadisin enda arvutisse alla hääletamise käigus, et siis saaks teha järelkontrolli ja järelkontrolli käigus siis ma sain vaadata, kas loeti õige minu edastatud e-hääl või mitte. Ja mis siis valimiste käigus juhtis, oli see, et ma kuni e-hääletuse lõpuni kell 20, see on siis 4. märts, kui ma ei eksi, andsin hääli ja kui siis kell 20 või kell kaheksa e-hääletamine lõppes, siis ma proovisin korraks, kas saab anda häält pärast valimisi. Mulle edastati veateade "Error, voting end", mille peale ma otsustasin, valimised on läbi, e-hääletamine on läbi, et nüüd järgmine etapp on minna vaatama, kas hääli kokku loetakse. Ent kaheksa läbi 13 ma istusin uuesti arvuti juurde ja vajutasin ühte varasemat käsku, vajutasin "Enter", mille peale edastati serverile veel üks nii-öelda tühi sedel ilma mind autentimata valimisteks. Ja see hääl siis, see tühi sedel, mille ma edastasin valimistel pärast valimiste lõppu, pärast saades teate, et valimised on läbi, nii-öelda arvutiterminali ekraanil kiri "Voting end", see hääl siis loeti tegelikult kokku. Selle kohta ka Õhtuleht uuris tegelikult valimisteenistuse juhilt Arne Koitmäelt, et miks see hääl kokku loeti või kuidas sellega on, ja Arne Koitmäe 15. märtsil kommenteeris, et isiku tuvastamist ei toimunud – Õhtulehes siis – ja korrektne oleks logis selles kohas kriipsu kuvada. Et ühesõnaga, see hääl oli esitatud ilma isikut tuvastamata, see oli lihtsalt nii-öelda tühi sedel, mille ma saatsin "Enter" vajutades kogemata, tahtmatult. Ja ometi, valimiste korraldaja põhjendas selle hääle kokkulugemist niimoodi, et elektroonilisel hääletamisel tuleb luua valijale võimalus hääletada, juhul kui ta on elektroonilise hääletamise süsteemis hääletamise lõppemise ajaks ehk siis 4.03 kell kaheksa oma isiku tuvastanud. See on siis valimiskomisjoni otsusest. Ja seetõttu ei jäetud 4. märtsil 2023 kell 20.13 edastatud valija tahteavaldust häälte lugemisel kõrvale. Et ühesõnaga, isiku tuvastamist ei toimunud, seda on valimisteenistuse juht kinnitanud, aga ometi põhjendatakse seda sellega, selle hääle lugemist sellega, et tuleb lugeda, on need hääled, mille puhul see isiku tuvastamine toimus enne kaheksat. Aga selle hääle puhul seda üldse ei toimunud, mistõttu ka selle häälte kokkulugemisel eksiti siis selle häälte lugemise protseduuri vastu. 

Ja tegelikult see põhjustas ka niisuguse vaidluse valimiskomisjonis kaebuse arutamisel, kus siis otsustati see hääl ikkagi kokku lugeda või õigemini minu kaebust mitte nagu sisuliselt arutada, häälteenamusega, 4 : 3 häälteenamusega valimiskomisjon siis otsustas, olles enne kuulanud minu selle ülevaate ära, mis juhtus, eks ole. Selle järel paar selle valimiskomisjoni liiget, konkreetselt Olari Koppel, õiguskantsleri esindaja, ja siis Riigikantseleist Airi Mikli, väitsid, et ma olen manipulaator ja selle tõttu minu häält ei tuleks lugeda. See oli nende nii-öelda põhjendus, mis anti mulle seal selle asja käigus. Ja siis see, mis sai kirja sinna teksti, see ka põhines valedel faktiväidetel, et ma olevat isiku tuvastanud enne kaheksat, mida nad ise ütlesid, et ma ei teinud. see on selgelt hääle kokkulugemine, rikkudes omaenda regulatsiooni, andes põhjenduseks valesid väiteid. 

See on tegelikult huvitav kaasus, see paistab nagu niisugune nagu pealispindne, aga tegelikult on selle nagu taustaks see, et meil puudub Riigikogu valimise seaduses selge definitsioon, mis on elektrooniline hääl ja mis on elektrooniline sedel. Seal räägitakse ainult elektroonilistest häältest, aga ei räägita sedelitest, mis tähendab seda, et ei ole võimalik seaduse järgi selline kontseptsioon nagu sedel, mis on täidetud valesti, tühi või rikutud. Seal on ainult elektroonilised hääled. Ja on selline rahvusvaheline valimisleksikon, mis defineerib elektroonilist häält kui kehtivat märget ametlikult sedelil, mitte elektroonilist häält, vaid lihtsalt häält, et hääl on siis kehtiv märge ametlikul sedelil, mis väljendab valija tahteavaldust hääletusküsimuse või kandidaadi osas. See on Ühendriikide valimiste korraldaja niisugune leksikon aastast 2021. Ja selle järgi elektrooniline hääl või hääl saab olla ainult see, mis on edukalt kokku loetud, mis kajastub valimistulemuses, aga kehtetud sedelid on sellised asjad, mis ei ole edukalt kokku loetud. Aga kuna elektroonilise hääletamise puhul puudub sedeli definitsioon, siis ei ole võimalik tuvastada kehtetut e-häält. Mingis mõttes, kui peab lugema kokku viimase hääle vastavalt selle Riigikogu valimiste seadusele, siis viimane hääl tähendab seda, et ei tohi lugeda kehtetut sedelit, mis on antud näiteks pärast kehtiva hääle andmist. Viimane hääl saab ainult olla ainult see, millel on konkreetne kindel kandidaat ja selle number. Ja kui see on tuvastatav, peaks lugema selle, ja kui siis pärast seda viimast antud häält on esitatud ka kehtetu sedel, siis seadus seda tegelikult  kokku lugeda ei lubaks. Isegi kui oleks 20.13 minu see tühi sedel, oleks seda mitte arvestatud, sellepärast et see oli pärast valimisi esitatud ja mulle siis ka öeldi, et valimised on läbi, et ma ei saa rohkem valida. Aga kui siiski oleks seda käsitletud selle praeguse või selle konkreetse seaduse alusel, ka siis ei oleks tohtinud seda lugeda. Nii et see loeti kokku kahekordselt valedel põhjustel. 

See oli siis mingis mõttes kõige mahukam episood ja minu jaoks kõige huvitavam, see puudutas minu enda häält ja selle mittekokkulugemist ja see on üks olulisi põhjuseid, miks ma ei saa e-hääletamisel osaleda. Püüdsin osaleda, püüdsin anda hääle. Oli teada, et minu hääl oli neil valimiskastis, aga selle kokkulugemist siis ei soovitud, seda ei soovitud kokku lugeda, väites, et ma valimisvaatlejana olen liiga intensiivne ja segan neid. Ja seda siis ei loetud kokku seadust eirates, mitte lihtsalt, et neil ei olnud õigust seda kokku lugemata jätta. Valimiste korraldajal on ilmselt üks põhiülesanne seadusest lähtuvalt teha kindlaks valimistulemus, ehk siis lugeda kõik hääled kokku. Seda häält nad ei lugenud kokku, nad põhjendasid seda, miks nad ei loe, põhjendasid oma motivatsiooni ja seaduse mõttes korrektset põhjendust nad sellele ei andnud ja Riigikohus seda menetleda ei suutnud või otsustas, et jätab selle menetlemata. 

Ja neljas episood on siis natuke üldisem, mis puudutab kehtetute sedelite, jah, põhimõtteliselt kehtetute e-häälte või kehtetute sedelite kokkulugemist, mida ei oleks tohtinud teha. See on seoses sellega, et selle vaatlemise käigus valimiskomisjoniga suheldes või valimisteenistusega suheldes selgus, et e-häältel, esiteks, mida ma juba viitasin, puudus sedeli vormiga nõutud ringkonnanumber. Ehk konkreetsemalt on see haldusüksuse kood, mis peab olema hääletussedelil, see on siis valimiskomisjoni otsuse põhjal, et on neli niisugust andmeelementi vajalikud hääletussedeli peal ja haldusüksuse kood on üks neist. Selle koha peal oli null kõikide e-häälte puhul, mida siis valimiste korraldaja on kinnitanud. Sellised sedelid Riigikohtu praktika põhjal oleks tulnud jätta kokku lugemata. Riigikohus on kaasuses 5-21-15 punktis 27 öelnud, et hääletamissedelid tuleb vaadata lähtuvalt sellest valimiskomisjoni otsusest, mis määratleb hääletussedeli, ja sellel on loetletud dekrüpteeritud elektroonilise hääle andmeelemendid, ehk esiteks haldusüksuse kood, kandidaadi registreerimisnumber, kandidaadi ees‑ ja perekonnanimi. Ja kui elektrooniline hääl nimetatud nõuetele ei vasta, on see kehtetu. Nii et kui seal puudub haldusüksuse kood, siis oleks tulnud see hääl jätta lugemata. Ja seda ei tehtud, need loeti ikkagi kokku. Ja sama oli ka ülejäänud häältega millel puudusid korrektsed kehtivad digiallkirjad, mis loeti samuti kokku. Seetõttu ei vastanud siis häälte kokkulugemine ka Riigikogu valimise seaduse sellele nõudele, et valija allkirjastab oma elektroonilise hääle.

11:14 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, mul on teile küsimus. Kas te soovite lisaaega natuke? 

11:14 Infovabaduse ja digiõiguste aktivist Märt Põder

Kas see on võimalik? 

11:14 Aseesimees Jüri Ratas

See on võimalik, aga lepime kokku, kui palju.

11:14 Infovabaduse ja digiõiguste aktivist Märt Põder

Mis see soovitus on? 

11:14 Aseesimees Jüri Ratas

Mina ei tee teie ettekannet, teie teete.

11:14 Infovabaduse ja digiõiguste aktivist Märt Põder

Mina võin otsad kokku tõmmata kolme minutiga. Kolme minutiga võin otsad kokku tõmmata. 

11:14 Aseesimees Jüri Ratas

Palun, kolm minutit!

11:14 Infovabaduse ja digiõiguste aktivist Märt Põder

Aitäh! Nii. Selle episoodi põhi‑ niisugune probleem on see, et valimiskomisjon siis kehtestas häälevormi, aga ise ei järginud selle vormi nõudeid ja osalt on see enda kehtestatud vorminõuete rikkumine, aga teisalt on see ka Riigikogu valimise seaduse rikkumine, mis ütleb, et e-häältel peavad olema kehtivad digiallkirjad. Ja sellega on selline lugu, et ka see kaebus jõudis ka Riigikohtusse, see on siis kaasuses 5-23-22, ja seda siis Riigikohus ei arutanud, sest see oli esitatud viivitusega, kolm päeva protseduurist oli ületatud. Aga kuna see puudutas kõiki e-hääli, siis 300 000 e-häält, ja sellega kaasnesid tõendid, et e-häälte digiallkirjad ei vastanud standardile, nad olid kehtetud standardi järgi, siis alguses valimiste korraldaja ütles, et digiallkiri ei saa olla kehtetu, ja väitis, et need nullid, et need on seal sellepärast, et Riigikogu valimistel ei olegi haldusüksuse koodi olemas. Ometi haldusüksuse koodid on näha siis elektroonilise hääletamise tulemuses, mis tähendab, et nad tegelikult olid olemas. Ja kui digiallkirja kehtivust ja mittekehtivust ei saa kontrollida, siis see kaotab digiallkirja mõte. Ka selle kohta on valimiste korraldaja hiljem, alles veebruaris 2024, avaldanud oma leheküljel selgituse, et neil põhimõtteliselt oli olemas selline rakendus, millega seda digiallkirja kontrollida või muuta see korrektseks, nad olid küll kehtetud, jah, seda lõpuks tunnistati, aga neil olevat olnud rakendus, millega seda nii-öelda kehtivaks muuta, aga nad ei ütle, et nad seda tegelikult tegid. Mis tähendab seda, et nad ikkagi kõigi eelduste kohaselt lugesid kokku kehtetute digiallkirjadega e-hääled, ja see on samuti selgelt seaduse vastu.  

Ja viies episood on valimissaladuse riive. Selle kohta ma lihtsalt mainin lühidalt ära, et see on olemas, see riive, ja see puudutas EKRE valimiskaebust 5-23-20, mille lisana oli see esitatud, Paul Keres tellis mult kui eksperdid arvamuse selle kohta. Selle kohta on esitanud vastuolulist infot valimisteenistuse juht Arne Koitmäe, öelnud, et ei, seda valimissaladuse riivet ei ole, valija ei saa tõendada oma e-häält ja seda saab tõendada ainult valimiste korraldaja, dekrüpteerides hääled siis lõpus. Aga see ei ole päriselt tõsi. Valija saab ka ise oma e-hääled dekrüpteerida, salvestada, et tehniliselt on see võimalik. Selle tõttu siis valimiste korraldaja esitab valeinfot selle e-hääletuse enda protokolli kohta.  

Ja lõpuks siis, mis võib-olla joonib alla selle, on see, et valimistulemus kuulutati välja samuti seaduse vastu eksides. Iseenesest peab kõik valimiskaebused lõpuni menetlema, mida siis valimiskomisjon ei teinud, vaid kuulutas valimistulemuse välja enne, viidates Riigikohtu lahendile 5-21-31, mis lubas kuulutada valimistulemuse välja, kui see ei või mõjutada seda häälte kindlakstegemist, seda häälte arvu, ja kaebus siis kehtetute digiallkirjade ja puuduva selle piirkonnakvoodi kohta valimissedelil, see oleks kindlasti võinud seda tulemust mõjutada. Selle tõttu oleks pidanud selle kaebuse ikkagi menetlema, ehk siis Riigikogu valimiste hääletamise tulemused kuulutati välja, viidates ekslikult Riigikohtu lahendile, mis aga seda tegelikult ei lubanud. Aitäh!

11:18 Aseesimees Jüri Ratas

Suur tänu, hea ettekandja, teie ettekande eest! Läheme nüüd küsimuste juurde ja neid on tublisti. Martin Helme, palun!

11:18 Martin Helme

Aitäh! Mul on lihtne küsimus. Nendele kõikidele kriitikutele tavaliselt esimene vastus on, et aga me ju auditeerisime, me ju auditeerisime jupikest koodi. Minu arusaamine auditeerimisest on see, tõepoolest, et nad ühte jupikest koodi auditeerivad ja siis pärast meil ei ole mingit võimalust kontrollida, kas sedasama koodi oli kasutatud, kas sedasama koodi on muudetud või kas sedasama koodi on kuidagi, või kas ülejäänud süsteemi on ka auditeeritud. Kas sellest auditeerimisest sa meile ka mõne sõna saad rääkida?

11:19 Infovabaduse ja digiõiguste aktivist Märt Põder

Auditeerimine puutub nendesse episoodidesse nii palju, et audiitor ühtegi neist probleemidest ei tuvastanud, kuigi need on ilmselged probleemid. Tegelikult ka sisuliselt ei auditeeritud neid digiallkirju, mis olid kehtetud.

Audiitori ülesanne on ühelt poolt olla kõrval, kui valimiste korraldaja oma protseduure läbi viib, ehk visuaalselt vaadata, et arvutisse sisestatakse õigeid käske, ja järeldada sellest, et kuna mingisugune käsk sisestati, siis see protseduur tõenäoliselt viidi läbi. Aga audiitor ei vaatle nende protseduuride sisulisi tulemusi ja nende käiku ehk seda tarkvara, mille abil neid protseduure tehakse. Kui audiitor põhimõtteliselt võiks seda teha, sest mingisugune õigus talle on selleks antud, siis ta praktikas seda ei tee.

Mida audiitor teeb? Ta esiteks allkirjastab neid failikogumeid ühest süsteemist teise tõstmisel, või õigemini mitte ei allkirjasta, vaid paneb kirja nende allkirjade digitaalsete räside kontrollsummasid. Kui valimiskast koostatakse Riigi Infosüsteemi Ameti poolt, sinna kogutakse e-hääled sisse ja siis see tuuakse valimisteenistuse kätte, kes korraldab selle valimiskasti töötlemist, siis selle valimiskasti allkirja peab audiitor vaatama, et see allkiri on sama sellel failil, mis oli Riigi Infosüsteemi Ametis väidetavalt, ja sellel, mis anti üle valimisteenistusele.

Samamoodi ta kontrollib neid allkirju ühest arvutist teise tõstmisel siis, kui tehakse ära e-häälte töötlemise protseduurid esimeses faasis, kui valimisteenistus veel hääli ei loe justkui, aga ta midagi teeb nendega, ja kui ta eemaldab korduvhääled, mis on need hääled, kui on elektroonilist häält antud ja sama valija on andnud mitu häält, millest peaks lugema selle viimase. See protseduur on see esimene etapp. Ja siis lisaks veel nende häälte eemaldamine valimiskastist, mille puhul valija hääletas tegelikult jaoskonnas pabersedeliga – need eemaldatakse. Need on need töötlemisprotseduurid. Ka neid sisuliselt audiitor ei kontrolli, et neid tehakse õigesti. Aga ta kontrollib, kui need protseduurid on lõppenud ja valimiskast on anonüümitud ehk sealt on eemaldatud isikuandmed, on eemaldatud justkui üleliigsed hääled. Siis ta kontrollib selle valimiskasti tõstmist ühest arvutist teise samamoodi selle kontrollsumma abil.

Mingis mõttes on see vastuoluline, et tegelikult seda kõige olulisemat asja ehk seda, mis seal arvuti sees toimub nende protseduuride käigus, audiitor ei kontrolli. Ta lihtsalt jälgib, et arvutisse sisestatakse käsud, mis tõenäoliselt võiks seda teha. Aga audiitoril ei ole võimalik seda teada ilma andmeid otseselt vaatlemata. Ta kontrollib ainult seda, kui tõstetakse andmekandja ühest arvutist teise, et selle andmekandja peal andmed jäid samaks. See on mingis mõttes üleliigne või isegi sihukene triviaalne, sest kui on silmaga näha, et DVD kirjutatakse, tõstetakse ühest arvutist teise, siis võib eeldada, et need andmed jäid samaks. Ta kontrollib niisugust väga silmakirjalikku asju, jättes kontrollimata tegelikult need sisulised protseduurid, mis toimuvad häälte töötlemisel, on see siis korduvhäälte eemaldamine või topelthäälte eemaldamine. Seda sisuliselt ei kontrollita. Seda on toonud välja ka rahvusvahelised vaatlejad 2023. aasta raportis, OSCE vaatlejad: kõiki olulisi samme valimistulemuste kindlakstegemisel ei kontrollitud. Viidatakse just sellele, et nende väidetavalt vales ringkonnas antud häälte eemaldamist ei kontrollitud. Aga ei kontrollitud ka seda häälte tühistamist ja topelthäälte eemaldamist ja korduvhäälte eemaldamist.

Ja mida siis audiitor tõepoolest sisuliselt kontrollib ainult, on selles viimases faasis toimuv häälte dekrüpteerimine. Ehk siis, kui hääled on kõigepealt tulnud Riigi Infosüsteemi Ametist, kes kogub hääli, antud üle valimisteenistusele, kes töötleb neid, eemaldab neid hääli, mida ei peaks lugema, ja kui valimiskastist eraldatakse need asjad, mis peaks kokku lugema, ja võetakse sealt küljest ära isikuandmed, siis pärast seda need hääled segatakse. Selle kohta tehakse krüptograafiline tõend, et sel segamisel ei jäetud hääli välja. Seda tõendit audiitor kontrollib ja pärast seda, kui see segatud valimiskast on tõstetud uuesti järgmisse arvutisse, kus hääled dekrüpteeritakse, kontrollib, kas dekrüpteerimine ise oli õige. See tegelikult ei anna audiitorile võimalust veenduda, et need hääled, mis Riigi Infosüsteemi Amet kogus, ja need, mis valimistulemuses on, klapivad, sest ta kontrollib ainult seda viimast otsa, mitte neid vahepeal tehtavaid protseduure. Selles mõttes audiitor ikkagi usaldab ainult visuaalse juuresoleku ja visuaalse vaatluse alusel seda, et on protseduurid läbitud õigesti.

Ja nüüd, siin Varro Vooglaid enne mainis, et seda kontrollitavust lubati aastaks 2017. Tegelikult kuulutati see lausa välja. Toonane riigi valimisteenistuse e-hääletuse juht Tarvi Martens ütles siis väga selgelt, et aastal 2017 on tagatud kontrollitavus. Vaatan, mul on tsitaat ka kuskil. Aga las see praegu jääb. Ühesõnaga, ta ütles selgelt, et nüüd, 2017. aasta kohalikel valimistel on lõpuks võimalik igaühel – kasutas sõna "igaühel" – veenduda selles, et valimistulemus tuvastati korrektselt, on võimalik veenduda valimiste korraldaja sammudes ja et seda saab igaüks, saab veenduda matemaatiliste tõendite alusel ehk siis on tagatud krüptograafiline kontrollitavus. Ja sellega on läinud halvasti.

Tegelikult aastal 2017 seda lubati. Võib-olla on arusaadav, et 2017 kohalikel valimistel prooviti, kuidas tuleb välja, et võib-olla seda ei pidanud kriitiliselt hindama, aga 2019 pidi see olema Riigikogu valimistel kasutusel. Ja siis tehti neid krüptograafilisi protseduure vales järjekorras. Häälte miksimine tehti pärast häälte dekrüpteerimist, mis tähendab sisuliselt seda, et kui pidi valimiskastist loetama hääled kokku, siis kõigepealt loeti need kokku niimoodi, et isikut oli võimalik teoreetiliselt tuvastada, ilma segamist tegemata. Ja alles siis segati ja pärast võeti need uuesti kokku, tehes näo, et nüüd me siis lugesime kokku nii, et kõik on hästi, isikut ei saanudki tuvastada. Aga enne need loeti nii kokku, et isikut sai tuvastada, mistõttu mina tegin selle peale valimiskaebuse 2019, mille peale Riigikohus ütleski, et tuleks elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise sammud või need protseduurid õigusaktides selgelt määratleda. Et need ei olnud selgelt määratletud, krüptograafilisi protseduure tehti vales järjekorras ja selle tõttu Riigikohus ütles seda.

Selles mõttes need krüptograafilised kontrollid, mida audiitor võiks läbi viia ja mida lubati tegelikult 2017 kõigile, igaühele, nende abil audiitor omab tõesti ainult väga nappi vaadet valimiste viimasele faasile, mitte sellele, kas valija antud hääled loeti õigesti kokku, kas see häälteurn, mis Riigi Infosüsteemi Amet vastu võttis, loeti ka lõpuks valimistulemuses korrektselt kokku. Seda audiitor tuvastada ei saa, tuvastab ainult juppi sellest. Ja audiitori roll on tegelikult väga täpselt määratletud ja need kohad, kus ta neid kontrollsummasid peab tuvastama, on ette öeldud.

See tähendab seda, et audiitor ei ole võimeline tuvastama ka mingisuguseid siseründeid Riigi Infosüsteemi Ameti töötajate poolt ega ka näiteks sedasama, mida ma siin esimeses episoodis kirjeldasin, et ilmus eikusagilt e-häälte privaatvõtme arvuti ja häältelugemisarvuti – see kõige olulisem arvuti. See tehti igapäevaste protseduuride käigus, mäletamata, mida sinna arvutisse pandi nendeks protseduurideks. Seda audiitor tuvastada ei oleks saanud, selleks ei olnud protseduure. Mina vaatlejana lihtsalt ajasin näpuga väga hoolikalt järge, mida käsiraamat lubab, ja ütlesin, et ma tahan veenduda, et selles arvutis pahavara pole, mistõttu nad pidid mulle midagi vastama, kuigi nad, kui ma olin vaatleja, mulle kohe ei vastanud, nad ignoreerisid minu pöördumist. Ma pidin järgmisel päeval üle küsima, kui see protseduur oli läbi, et mis see teie selgitus on, miks te ikkagi ei lubanud mul seda pahavara olemasolu või puudumist tuvastada. Selle peale siis lõpuks vastati ebamäärase vastusega, et aga põhimõtteliselt seal ei olnudki pahavara, mille peale ma tegingi selle kaebuse.

Ja noh, audiitor ei toonud seda viga välja oma raportis, tal ei oleks olnud võimalust vaadelda Riigikogu Kantselei töötaja igapäevaste protseduuride käigus kokku pandud hääletuse võtme genereerimise arvuti loomist, et veenduda, et see kõik on korrektne. Selles mõttes audiitor sinna üldse ei pääse, audiitor ei pääse ka Riigi Infosüsteemi Ameti protseduure vaatama, kas need sedelid, mis vastu võetakse, ikkagi kuidagi korrektselt võetakse vastu, kas seal ei jäeta, ma ei tea, mingeid sedeleid kõrvale või midagi ei lisata. Seda audiitor ei saa tuvastada. Audiitor ei saa ka tuvastada sisuliselt nende sedelite töötlemist, kui nad on jõudnud valimisteenistusse. Audiitori roll on tõesti väga formaalne Eesti süsteemis. Ja see nagu joonib alla tegelikult seda, et 2017. aastal välja kuulutatud ja mittesaavutatud kontrollitavus ei ole saavutamata mitte ainult igaühe jaoks – vaatlejate ja valijate jaoks –, vaid ka audiitori jaoks. Audiitorile ei pakuta seda ka.

Tegelikult ei pakuta seda ju ka valimiste korraldajale endale, kellel peab olema ka võimalik veenduda, et nende enda töötajatest mõni ei ole osalenud siseründes või ka mõni inimene, kes on nii-öelda juhuslik, kes isegi ei olegi valimiste korralduse juures, näiteks koristaja või, ma ei tea, aknapesija või keegi selline, kellel on ka ligipääs näiteks sellesama töötaja igapäevaste tegevuste arvutile, kus koostatakse need olulised süsteemid, millega genereeritakse süsteemi võtmed. Selliste asjade vastu annaks kindluse ka valimiste korraldajale ikkagi see, kui ka valimiste korraldajal on selle kohta krüptograafilised tõendid. Neid tõendeid ei ole ka valimiste korraldajal. Ka valimiste korraldajal on krüptograafilised tõendid ainult viimase kahe sammu kohta ehk häälte segamise kohta ja dekrüpteerimise kohta. Ja ka neid ju tegelikult valimiste korraldaja ise ei kontrolli aktiivselt. Need tõendid genereeritakse, seda genereerimist saab ka kõrvalt jälgida, audiitor kontrollib need küll üle, aga ei saa öelda, et valimisteenistuse töötajad ise kuidagi kollektiivselt kontrolliksid seda. Valimiskomisjon ei kontrolli seda, nemad lihtsalt näevad, et tehnikud teevad midagi, sealt tuleb mingi tõend, ja usuvad, et see on korrektne.

Nii et tegelikult need inimesed, kes isegi nendele nappidele tõenditele otsa vaatavad, neid on umbes kaks-kolm tükki üldse. Ja need tõendid on tegelikult ainuke asi, mis üldse milleski võimaldavad veenduda, ja isegi see ei ole see, millega võiks veenduda valimistulemuse korrektsuses. Seda on jooninud alla ka OSCE vaatlejad oma selle aasta raportis, öeldes, et nagu eelnevalt soovitatud, peaksid valimiste korraldajad kaaluma meetodeid, kuidas saavutada läbiv kontrollitavus. Praeguste kontrollitavuse mehhanismide parandamiseks peaksid valimiste korraldajad kõrvaldama puudused individuaalses kontrollitavuses ja tagama, et kõik e-hääletamise tulemuste kindlaksmääramise kriitilise tähtsusega etapid oleks auditeeritavad. Nende hinnangul on siis ka see isikliku hääle kontroll – see, mida teeb iga valija oma mobiiltelefonis – puudulik. Nende meelest see riivab hääletamise salajasust, mida nad ütlesid 2019. aasta raportis. See tuleks parandada, et hääletamise salajasus ei ole tagatud. Aga puuduvad ka kontrollid hääletamistulemuse korrektsuse kohta, puudub universaalne kontrollitavus, mida peaks ka tagama ja mida ei ole. Ühesõnaga, ka nemad ütlevad sedasama, et need kontrollid ei ole tagatud. Need kaks kontrollide komponenti, individuaalne kontrollitavus ja universaalne kontrollitavus, ei ole tagatud, sest neid saab tagada ainult krüptograafiliselt, aga need krüptograafilised kontrollid on jäänud pooleli.

See on minu vastus, mida audiitor saab tuvastada, mida audiitor ei saa tuvastada ja mis audiitori roll on.

11:34 Aseesimees Jüri Ratas

Läheme edasi järgmise küsimuse juurde. Varro Vooglaid, palun!

11:34 Varro Vooglaid

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, põhjaliku ettekande ja põhjaliku vastuse eest küsimusele! Nüüd, minu küsimus ei eelda nii põhjalikku vastust. Aga ma muidugi teie juttu kuulates ütlen, et see kirjeldus, mis te olete andnud, näitab, et tegemist on ikka täieliku bardakiga, ausalt öeldes. See mitte kuidagi ei vastanud sellele arusaamisele, vähemalt minu tunnetuse kohaselt, mis peaks olema omane õigusriigis, demokraatlikus õigusriigis, valimiste läbiviimisele. Esiteks on muidugi täiesti selge, et ei ole vaadeldav süsteem. Teie kirjeldused annavad sellele ammendava vastuse: reaalselt ei ole vaadeldav! Nüüd te toote esile, et ei ole ka tegelikult sisuliselt auditeeritud, auditeerimine on ainult formaalne, mitte sisuline. Aga ma küsiksin siia juurde veel kolmanda tasandi küsimuse. Kuidas üleüldse peaks Riigikohus saama neid kaebusi lahendada, kui seal ei ole ju selliseid valdkonna spetsialistid, IT-spetsialistid? Mina küll ei kujuta ette, kuidas ma riigikohtunikuna peaksin midagigi suutma arvata selliste kaebuste peale. 

11:35 Infovabaduse ja digiõiguste aktivist Märt Põder

Jah, selles mõttes… Riigikohus, vähemalt Riigikohtu esimees on öelnud et see on tõsine probleem ja et sellele peaks lahenduse leidma. Ja seda ütles Villu Kõve, Riigikohtu esimees, oma eriarvamuses EKRE valimiskaebuse lahendi või rahuldamata lahendi kohta. Et see kaebekord ei võimalda tuvastada, kas valimised viidi läbi põhiseaduspäraselt või mitte. Esiteks ta toob välja, et valimiskaebuste lahendamiseks vajalik aeg on ebamõistlikult lühike. Ja siis, tsiteerin, "eriti, kui oleks vaja hinnata tõendeid ja tuvastada asjaolusid ning kaasata eriteadmistega asjatundjaid elektroonilist hääletust puudutavate tehniliste küsimuste hindamiseks". Ja kaebemenetlus peab olema tõhus ja tagama kaebaja väidete reaalse, mitte vaid ajalisest survest ja menetlustaseme piiratusest tingitud paratamatult formaalsema hindamise ja pinnapealse kontrolli.

Ühesõnaga, ta tunnistab, et neil ei olnud võimalik e-hääletuse tulemuste korrektsuse või mittekorrektsuse hindamisse kaasata eksperte ja see kontroll selle tõttu oli pinnapealne. Ja ta selgitab seda ka hiljem, 13. juulil Postimehele antud intervjuus, kus ta osutab, jälle tsiteerin, et "oleks õige vastata valimiskomisjoni ja valimisteenistuse poolt nendele etteheidetele, mida kaebajad on esitanud. Need on olnud ka väga konkreetsed tehnilised väite, mis jäeti enamuses läbi vaatamata, kuna kaebused ei olnud tähtaegsed. Vältimaks, et neid küsimusi võidakse esitada ka hiljem, tuleks neile vastata. Valimiskomisjonil ja teenistusel tuleb neile esitatud väited argumenteeritult ümber lükata, mitte jätta neile vastamata." 

Mina loen Riigikohtu esimehe niisugust kirjeldust kui teatud mõttes vilepuhumist. Kui Riigikohus üldiselt ütles, et kõik on väga tore, et siin oli natukene mingisugust ebaselgust ja kirjutage seaduses paremini lahti ja et tegelikult e-hääletusega on kõik korras, siis Villu Kõve ütleb selgelt, et nad ei suutnudki hinnata seda, kas see oli korras või mitte. Ja ütleb ka seda, et esitati väga konkreetseid tehnilisi väiteid, mis jäeti läbi vaatamata tähtaegsuse tõttu siis eelkõige. Ja et valimiskomisjonil ja -teenistusel tuleks neile esitatud väited argumenteeritult ümber lükata, mitte jätta neile vastamata. Ehk siis ei lükatud väiteid argumenteeritult ümber.

Ja Riigikohtu esimehe järeldus on see, et e-hääletuse protseduuride põhiseaduslikkust ei olnud võimalik tuvastada, ja ta ütleb väga selgelt, et valimised ei saa põhineda ainult usul. Võiks mõelda, kuidas oleks võinud asi edasi minna, kui oleks olnud see kaebekord korrektne ja oleks võimalik neid asju olnud Riigikohtul sisuliselt arutada. Võimalik, et need minu vaatlejaraportis osutatud probleemid, et oleks saanud neile anda selgituse, aga kuna neid ei menetletud, siis nendel ei olegi õiguslikku seletust, mis siis on õige. On lihtsalt, ütleme, valimiskomisjoni ja valimisteenistuse niisuguseid üldsõnalised väited, et aga meie tegime kõik õigesti. Samas on väga tehnilised ja tõenditega väited selle kohta, kuidas ikkagi eksiti seaduse vastu valimistulemuse kindlakstegemisel.  

Ja minu meelest on väga täpne ka Riigikohtu esimehe see väide, et neile küsimustele tuleb vastata kohe selle menetluse käigus, vältimaks, et neid küsimusi võidakse esitada ka hiljem. Praegu ongi see olukord, kus hiljem, eks ole, me siin praegu arutame riiklikult olulise tähtsusega küsimust ja selgub, et valimiskomisjon on minu väitel ja mina olen kindel, et mul on ka nii-öelda tõendid selle kohta, korrektsed tõendid failide kujul. Osasid eksimusi on ka valimiste korraldajad ise tunnistanud oma nendes protokollides, aga neid ei ole menetletud. Ei ole õiguslikku selgust, kas loeti tulemused kokku korrektselt või mitte. Mina väidan, et ei loetud korrektselt. 

Ja et see ei oleks selline olukord, kus üks pühendunud vaatleja, kes ütleb, et valimistulemus ei tehtud kindlaks korrektselt, rikuti seadust, toob välja konkreetsed punktid, eks ole, kus rikuti seadust, toob konkreetsed probleemid, kus eirati elektroonilise hääle nõudeid, digiallkirja standardit, tehti kindlaks mittekorrektseid hääli ja jäeti tegemata kindlaks korrektseid hääli, faktiliselt ekslike põhjendustega – et sellist olukorda ei oleks, selleks oleks pidanud need asjad lõpuni menetlema kindlasti. 

Kui nüüd on selline olukord nagu praegu, siis see heidab varju tegelikult Riigikogu legitiimsusele, kui me nüüd järgmised kolm aastat veel peame arutama seda, kas see on nüüd legitiimne Riigikogu või mitte. Võib-olla siis ka koalitsioonisaadikud tutvuvad nende vaatlejaraportitega, ajaleheartiklitega ja avastavad ka, et on jah probleem. Mismoodi üldse tegelikult Riigikogu edasi pärast toimetama, kui Riigikogu liikmed isegi saa olla kindlad, et nad on valitud ausalt ja nad tõesti esindavad rahvast. 

Minu meelest on see fundamentaalne probleem ja Riigikohtu esimees on seda väga selgelt tunnistanud. Aga sellele lahendust minu hinnagul ei ole. See e-hääletuse eelnõu, mis siin läbi menetleti kiirustades teisipäeval, eelnõu 344, see neid küsimusi ei lahendama. Selles mõttes Riigikohtu etteheited 2019. aastast, mida ma juba osutasin siin enne, ja siis ka 2023. aastast, mille kohta on veel täpsem Riigikohtu esimehe kommentaar – neid kumbagi see e-hääletuse eelnõu 344 ei lahenda. Nii et selles mõttes jäeti töö tegemata jälle minu meelest. 

11:41 Aseesimees Jüri Ratas

Rain Epler, palun! 

11:41 Rain Epler

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja, aitäh tõesti sisuka ja põneva ettekande eest ja nende vastuste eest! Aga ma hakkasin mõtlema selle nii-öelda usu küsimuse üle sellesse, et kas usume valimistesse või mitte. Vaadake, praegu on probleem selles, et e-valimiste süsteem on selline, nagu siin eelnevad küsijad ja teie vastustest tuleb välja, et ka kohtunik peaks omama eriharidust ja ka kõik valijad, et üldse aru saada, mis seal toimub, eks ole. Võrreldes selle paberhääletuste süsteemiga, iga kodanik, sõltumata, kas ta on mingi valdkonna ekspert või mis on tema haridus üldse, saab aru sellest lihtsast süsteemist, kuidas on tagatud anonüümsus, kuidas on tagatud nende sedelite lugemine ja nii edasi. Kas võib-olla selle tehnilise fookuse seadmisega tehnilise diskussiooni peale me peaksimegi rõhuma küsimusele sellest, kas süsteem on arusaadav ja usaldusväärne, sellepärast et kodanikud ilma erihariduse ja ilma eriteadmisteta saavad ka sellest aru? Ja seetõttu seda teist ja keerukat, millest saavad aru ainult vähesed eksperdid … Siia võib mõni konkureeriv koalitsioonierakond tuua IT-eksperdi, kes hakkab laulma laulu, kui õige ja hea see kõik on ja kodanikul on nagu raske võrrelda.

11:43 Infovabaduse ja digiõiguste aktivist Märt Põder

Selle kohta on tegelikult ilmekas näide minu meelest seesama eelnõu 344 menetlus. Võib-olla see juhtmõte oleks tegelikult ka jälle Villu Kõvelt sellestsamast eriarvamusest, kus ta ütleb, ma jätan nüüd siin vahelt ära teatud asjad, aga lause võib kokku lugeda ka nii: elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise olulised reeglid peaksid olema vähemalt üldjoontes arusaadavad ka sügavaid eriteadmisi omamata. Nii ütleb Riigikohtu esimees. Kuidas seda tõlgendada? Mida tähendab, et kui hääletamistulemuste kindlakstegemise olulisemad reeglid on vähemalt üldjoontes arusaadavad ka sügavaid eriteadmisi omamata? Kas see arusaamine, üldjoontes arusaamine tähendab seda, et mul peab tekkima mingi pilt, et kuidagi see asi käib, üldjoontes ma tean, et midagi seal tehakse, või peaks sellest aru saama näiteks Riigikogu liikmed? Kui Riigikogu liikmed on need, kes peaks võtma vastu valimisseadusi ja sedasama eelnõu 344 e-hääletuse kohta, võiks ju eeldada, et Riigikogu liikmed vähemalt saavad nendest e-hääletuse tulemuste kindlakstegemise olulistest reeglitest aru seadust vastu võttes. Aga minu meelest ei ole see ka tagatud. 

Tegelikult meil see arutelu siin ju oli. Mario Kadastik on nüüd ka kohale ilmunud, Hendrik Terras siin ka liikus vahepeal, aga ma ei tea, kas ta siia tagasi ka veel tuleb. Nende mõlemate ettekannetes osutati matemaatiliste kontrollidele, mis olevat e-hääletusel. Neid matemaatilisi kontrolle rahvusvaheliste ekspertide hinnangul Eesti e-hääletusel ei ole või on need kättesaadavad ainult audiitorile või ei kata need e-hääletuse enda neid protseduure tervikuna, et need ei võimalda teha kindlaks, kas valimistulemus tehti kindlaks korrektselt. Need ei võimalda hinnata kõiki valimiste korraldaja samme valimistulemuste kindlakstegemisel. 

Mulle tundub, et ei Hendrik Johannes Terras ega Mario Kadastik ei suutnud hinnata neid elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise olulisi reegleid ei üldjoontes ega ka konkreetselt. Ja kui meil Riigikogu ise tegelikult ei suuda aru saada, kuidas käivad valimised, kuidas need reeglid käivad, kas näiteks valimiste korraldaja väide, et meil on krüptograafilised kontrollid, on korrektne või ei ole korrektne, nagu väidavad rahvusvahelised vaatlejad ja mina, eks ole. Ja tegelikult ei piirdu sellega, Eesti e-hääletuse puhul ei väida seda, et tulemused, et neid krüptograafilisi kontrolle ei ole, ei väida ainult need OSCE vaatlejad, vaid see on niisugune üldine väide. Seesama väide esineb näiteks Norra riigi tellitud raportis aastast 2023, kui ma ei eksi, kus Eesti e-hääletus paigutatakse nende hääletussüsteemide hulka, mille puhul sellised kontrolli puuduvad. On klassikalised süsteemid, traditsioonilisest süsteemid ja neil on eraldi need süsteemid, mis on nende krüptograafiliste kontrollidega. Eestit nad nende hulka ei liigita. 

Samamoodi Ukraina valitsusametnikud justkui hinnates, kas Ukraina peaks e-hääletuse kasutusele võtma, on tellinud uuringu, kus öeldakse, et Eesti puhul puudub individuaalne kontrollitavus ja universaalne kontrollitavus. Need on need kaks kontrollitavuse komponenti. Ja see on autoriteetne raport ikkagi, koostatud niisuguse valimiste ekspertiisiga tegeleva ühingu poolt. Ja samas meie oma valimisteenistus ütleb, et need kontrollid on olemas, mida valimisteenistus väitis. Valimisteenistuse juht väitis tegelikult korruptsioonivastases erikomisjonis siin 15. aprillil, kui ma ei eksi, oli see. Kuidas Riigikogu liige peaks tegema kindlaks, kas valimisteenistus räägib tõtt nende krüptograafiliste kontrollide kohta, kas räägivad tõtt rahvusvahelised vaatlejad, kas minu väited on tõesed, kui ei ole Riigikogu liikmel võimalik aru saada nendest reeglitest? 

Ja tegelikult on ka niimoodi, et ma väitsin, et valimiste korraldajal on nende reeglite elluviimisega probleem, eks ole. Ma väitsin, et valimistulemus tehti kindlaks seadust väga konkreetsetes punktides eirates. Ja selles mõttes see "üldjoontes arusaadavad" on väga huvitav fraas siin selles Riigikohtu esimehe konkureerivas arvamuses. Kas piisab, kui valimiste korraldaja ehk valimisteenistus saab üldjoontes aru nendest reeglitest või peavad nemad saama konkreetselt aru? Ei ole ju võimalik, et valimiste korraldaja viib valimised läbi üldjoontes arusaadavate reeglite alusel. Aga praegu nii on see nagu vormistatud.

11:48 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest, ma tänan teid teie vastuste eest. Suur tänu! Aga sellega on see aeg saanud täis. Mario Kadastik, protseduuriline küsimus, palun!

11:48 Mario Kadastik

Ma tahtsin seda küsida, et kuna tegemist on aruteluga Riigikogus ja ettekandja mind korduvalt ja korduvalt mainis nii oma avasõnas kui küsimustele vastates, kas mul on õigus vastusõnavõtuks?

11:49 Aseesimees Jüri Ratas

Kodu- ja töökorra seaduse järgi teil on õigus vastusõnavõtuks, kui läbirääkimiste voorus teid mainitakse. Hetkel on küsimuste ja vastuste voor, siin seda võimalust ei ole. 

Liigume edasi ja ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme. Palun!

11:49 Martin Helme

Head kolleegid! Alustame lihtsatest küsimustest. Kas valimised, mida ei saa kontrollida ja vaadelda, on üldse valimised? Ei ole ju! Kas valimised, mille tulemust peab uskuma, on ikka üldse valimised? Ei ole ju! Kas riik, kus ligi pool elanikkonnast ei usu ja ei usalda, et valimised olid ausad, on ikka demokraatlik riik? Ei ole ju! Asi on väga lihtne, me ei pea uskuma, me peame saama kontrollida, aga seda me ei ole saanud teha. Ja me ei pea usaldama, vaid meid tuleb veenda. Aga seda ei ole suudetud teha. Asi ei ole ju selles, et me ei taha kuulda või näha, kui hea see süsteem on. Asi on selles, et süsteemi pooldajad peavad meie kriitika suutma ümber lükata, aga nad ei ole suutnud seda teha. 

Et mu jutt ei jääks ainult retooriliseks, näitlikustan 2023. aasta Riigikogu valimiste käigus ja selle järel toimunud vaidlusi riigi valimisteenistuse ja Riigi Infosüsteemi Ameti ehk RIA-ga. Teoreetiliselt on võimalik e-valimisi vaadelda. Meil just siin puldis inimene, kes oli ka vaatleja. Tegelikkuses ei saa vaatlejad olulisele osale valimisprotseduuridest ligi ei valimiste ajal ega valimiste järel. Seda kinnitavad ka meie poolt tehtud taotlused nii valimisteenistusele kui Riigi Infosüsteemi Ametile. 

Kas on võimalik vaadelda seda, kes ja millal e-häälega valimas käis? Pabervalimiste puhul on see võimalik, valimas käinute allkirjaleht on vaadeldav. E-valimiste puhul tähendaks see, et me saame näha, mis IP-aadressilt ja mis ajal keegi valija valijarakendusse ehk nii-öelda piltlikult öeldes virtuaalsesse valimisjaoskonda sisenes. Me palusime seda infot, seda infot keelduti väljastamast. Miks? Me ei nõudnud kordagi kellegi hääletustulemusi näha ehk valijasalajasuse rikkumist, miks siis ei väljastatud? Kas see info oleks paljastanud, et mõnelt IP-aadressilt sisenes väga lühikese ajaga väga suur hulk valijaid? Näiteks mõne Harjumaa mobiilimasti alt laeti üles 15 000 e-häält mõne minutiga. Küsitud info oleks selle kohta aimu andnud. See ei oleks veel andnud vastust küsimusele, kas need 15 000 e-häält läksid Kaja Kallasele või läksid nad jagamisele mõnele silmapaistvale rahanduskorüfeele ja tuntud pedofiilile, aga see oleks aidanud tuvastada, kas valimisprotsess oli loomulik, kus inimesed ühtlases arusaadavas tempos üle terve riigi käisid e-valimas või on kusagil sees tähelepanuväärsed anomaaliad, mida tuleks lähemalt uurida. 

Nüüd, järgmine küsimus: kas on võimalik vaadelda, kas valijarakendusse ehk siis virtuaalsesse valimisjaoskonda sisenenud valija ka hääletas või vaatas seal niisama ringi ja siis jättis hääletamata? Ei, seda ei olnud võimalik teada saada. Kas oli võimalik vaatlejatel valimiste ajal või valimiste järel saada andmeid, mis näitaks, missugune kogus valijaid sisenes valimisrakendusse ja missugune kogus hääli lasti valimiskasti ja kas need arvud on samad? Kas valimiskastis oli häälte arv nende kokkulugemise erinevates etappides – ja neid etappe on mitmeid – sama või muutus see mingites etappides? Me küsisime seda infot valimisteenistuselt ja Riigi Infosüsteemi Ametilt, seda infot ei olnud võimalik saada. Ainus, mida meile näidati, oli lõpploend ja selle põhjal kinnitati, et nii ja nii palju inimesi järelikult tuligi valima. Aga kui need arvud ei klapiks, siis on kusagil läinud midagi valesti. 

Meile kinnitatakse, et e-valimiste usaldusväärsust kinnitab juba iseenesest fakt, et nii paljud inimesed käisid seekord valimas, järelikult aina rohkem inimesi usub ja usaldab e-hääletust. Aga vabandust, kust me teame, mis arv inimesi tegelikult üldse käis e-hääletamas? Vaatlejatel puudus võimalus välja selgitada, kui palju inimesi mis IP-aadressilt tegelikult üldse sisenes valimissüsteemi. Võib-olla need niinimetatud valijad tegelikult genereeriti süsteemi sees. Me ei saanud seda hüpoteesi kontrollida, seega ei ole saanud seda ka ümber lükata. Meid ei ole veendud selles, et see, mida näidatakse, ongi tegelikkus. 

Sisuliselt tehakse meil e-valimistega seda, kui me võrdleksime seda paberhääletamisega, et valijad lähevad valimisjaoskonda, täidavad sedeli, annavad selle valimiskomisjoni liikme kätte, kes läheb tahatuppa sellega, ja valimiste lõppedes tuleb taganttoast välja valimiskomisjoni liige, kaenlas valimiskast, kallab selle põrandale ja ütleb, hakkame koos üle lugema, siis on kindel, et kõik on õigesti kokku loetud. Kui palju sinna läks, mida sinna oleks, kas sinu hääl läks kasti või kas keegi taga täitis seda kasti veel eraldi, seda ei saa näha. 

Edasi. Samuti puudus vaatlejatel võimalus välja selgitada, kas süsteemi sees häälte arv suurenes või vähenes. Me nõudsime neid andmeid, aga neid keelduti väljastamast. Võib-olla tõesti käis valimas palju inimesi. Võib-olla käis tõesti nii palju inimesi, nagu lõpuks tulemusega näideti. Aga võib-olla käis valimas ainult käputäis. Me ei saanud seda kontrollida. Seega väide, et süsteem on usaldusväärne ainuüksi sellepärast, et ta on populaarne, on Uroboros, end sabast sööv müütiline madu, kus algus ja lõpp saavad alati kokku. 

Kas vaatlejal on võimalik saada teada, kuidas on ära hoitud sisemise rünnaku risk süsteemi kuritarvitamiseks? Me ju teame, et kõigis süsteemides on kõige suurem risk just nimelt sisemise rünnaku risk. Selle vastu kaitsevad näiteks pangad või kasiinod end standardsete võtetega, näiteks ei saa teatud kriitilisi toiminguid teha ainult üks inimene, mõni süsteemiadministraator, vaid selleks on vaja mitme erineva inimese kooskõlastust. Seda nimetatakse lihtsalt öeldes mitme silma kontrolliks. Ja see kontroll tagab, et üks inimene, kellel on ligipääs süsteemile, ei saa seal süsteemis sees midagi üksinda rikkuda või ümber teha. 

Valimisteenistus ei suutnud meile selgitada, mitu inimest üldse omab õigust e-hääletuse süsteemis teha selliseid muudatusi, mis võimaldavad muuta näiteks programmikoodi – aga muide, seda muudeti valimiste ajal, seda tunnistas valimisteenistus ise – või näiteks kustutada või lisada andmeid. Valimisteenistus ütles, et sellega tegeleb Riigi Infosüsteemi Amet ja nemad sellest midagi ei tea ja ei oska vastata. 

Valimisteenistus ei suutnud meile selgitada, kas kõigis valimiste eel, ajal ja järel tehtud muudatustest süsteemis jääb maha logi, mis võimaldab näha, kas süsteemis on muudetud koodi või andmeid. Nad ei suutnud selgitada meile seda, kes süsteemi kasutajatest muudatusi sisse on viinud. Sellist logi nende teada ei olegi. Või kui on, siis on see riigisaladus. 

Valimisteenistus ei suutnud meile selgitada, millistes serverites asuvad andmed, kuidas need andmed liiguvad, kas nad on ülejäänud RIA andmetest kuidagi eraldatud või milline on nende andmete eraldamise ja kaitsmise protokoll. Me peame lihtsalt uskuma, et kõik on turvatud. Tegelikult valimisteenistus meile nii ütleski, sellega tegeleb RIA ja meie usaldame RIA-t. Meie ei usaldanud ja küsisime andmeid. Ja selle kohta öeldi; andmeid saavad vaatlejad või parteid küsida valimisteenistuselt. RIA ei puutu asjasse, ta ei ole teile andmete andmise kohustuse all. Vaat kui kena! 

Valimisteenistus ei suutnud meile näidata, kuidas on turvatud andmete liikumise ajal andmete terviklikkus. Näiteks kui Siseministeerium saadab valimisteenistusele rahvastikuregistri põhjal tehtud valijate andmebaasi, kas see andmebaas laetakse e-valimiste süsteemi üles muutmata kujul või toimub selles mingis etapis mingi muudatus? Seda ei suudetud meile näidata. Seda kõike peaks saama vaadelda, seda kõike peaks saama kontrollida. Ja tõesti-tõesti, me oleme seda kõike nõudnud. Kuid me ei ole saanud vaadelda ega kontrollida, me lihtsalt peame uskuma.

Ma kordan üle: ei, me ei pea uskuma! Tegelikult peavad valimiste korraldajad ehk valimisteenistus ja sisuliselt ka RIA suutma meid veenda, et kõik on aus ja toimiv. Seda ei ole nad suutnud aasta tagasi ega suuda siiani. Ja mitte ainult meid ei ole nad suutnud veenda, vaid suurt osa Eesti ühiskonnast. Meil on Eestis väga karjuv legitiimsuse probleem, ja iga võim vajab legitiimsust. Monarhias tagab legitiimsuse pärilik dünastia, teokraatlikes süsteemides usujuhtide heakskiit ja isegi kommunistlik diktatuur pidas vajalikuks luua endale legitiimsuse viigileht tööliste ja talupoegade nõukogude jutuga. Aga päris demokraatias tagab süsteemi legitiimsuse rahva tahe, mida mõõdetakse salajastel, ühetaolistel, vaadeldavatel ja kontrollitavatel valimistel. Kui rahvas ei usu, et tema tahe on ausalt ja täpselt fikseeritud valimistulemustes, siis on demokraatia vundament lagunenud ja kogu ülejäänud ehitis ei püsi enam. 

Me oleme Eestis sellesse olukorda jõudnud. Riigivõimu legitiimsus ei ole enam suurele osale ühiskonnast endastmõistetav või usutav. Ja see ei ole ainult meie valija probleem, see on kõigi probleem: kõigi teiste erakondade probleem, kõigi põhiseaduslike institutsioonide probleem ja kõigi kodanike probleem, kaasa arvatud nende oma, kes jätkuvalt usuvad e-valimisi. 

Seda probleemi oleks ju võimalik üsna lihtsalt lahendada, kui viga oleks ainult, nagu meil on tavaks öelda, kommunikatsioonis. Skeptikutele, mitteuskujatele oleks vaja ära näidata, kuidas süsteemis on tagatud tegelik vaadeldavus, kuidas on maandatud välja toodud riskid, kuidas on tagatud kontrollitavus nii valimiste ajal kui valimiste järel. Absoluutne enamus mõistlikke inimesi saaks rahumeeli tõdeda, et küsimustele on vastatud, kriitika on kummutatud, oma silmaga on saadud kaeda, kõik on tegelikult hästi. 

Seda ei ole tehtud ja tekib küsimus, miks. Kas sellepärast, et ei peeta vajalikuks? Kõik normaalsed inimesed ju usuvad niigi, et kõik on hästi, ainult hõbepaberimütsikese ja vilavate silmadega ullikesed jauravad midagi, ja neile ei olegi vaja seletada. Või on asi selles, et polegi võimalik ära tõestada, et meie e-valimiste süsteem töötab ausalt ja õigesti, sest see tegelikult ei töötagi ausalt ja õigesti? Mina kardan, et tegemist on selle viimase variandiga. Pole väga tõsiselt võetav selgitus, et ligi 40% elanikkonnast on ullikesed ja vandenõuteoreetikud. 

Või vaatame asja teise nurga alt. Kes siis on need, kes meile tuimalt ja sageli läbinähtavalt valelikult seletavad, et kõik on hästi? Kõik kinnitused selle kohta, et asi on hea ja korras, tulevad sellesama süsteemi poolt, mida kritiseeritakse, tulevad riigi valimisteenistuse töötajatelt, Riigi Infosüsteemi Ameti töötajatelt, e-hääletuse tarkvara arendajatelt, valimisteenistuse või RIA poolt palgatud niinimetatud audit audiitoritelt. Ja loomulikult e-valimistega müstilisi hääli saavatelt liberaalglobalistlikelt parteidelt. 

Samas kriitika ei tule sugugi ainult ühelt-kahelt erakonnalt. Kriitikat teevad sõltumatud IT-eksperdid, kriitikat teevad poliitikaväliseid õiguseksperdid, kriitikat teevad rahvusvahelised organisatsioonid. Kriitikat teeb isegi Riigikohtu esimees, ehkki tuleb kohe juurde lisada, et see kriitika jääb selles mõttes poolikuks, et tal riigikohtunikuna oleks võimalik süsteemi muuta, aga seda siiamaani ei ole tehtud. 

Nii ei saa jätkuda. Kui osa ühiskonnast suudabki silmad kinni pigistada, käed kõrvadele suruda ja endale valjult ümiseda, et äääää, üüüü, meil on kõik hästi, siis üha suurem osa ühiskonnast ütleb, et meil on ebalegitiimne, valelik ja pettusega võimule tulnud totalitaarne võim ning kõik selle võimu abil paika saanud põhiseaduslikud institutsioonid, samuti kõik selle võimu poolt tehtud otsused on ebalegitiimsed ehk meile kui seadusekuulekatele ja põhiseadustruudele kodanikele mittesiduvad ja mittekohustuslikud. 

Sellel teel jätkamine viib meid hukatusse riigi ja rahvana. Aeg oleks ometi käed kõrvadelt ja silmadelt ära võtta ning lihtsalt loobuda e-valimistest enne, kui on hilja. Aitäh!

12:03 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kõigepealt Ants Frosch, palun!

12:03 Ants Frosch

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! On ju täiesti ilmne, et Eesti e-tiiger on sisuliselt alasti. See on alasti kistud, see on läbi näha, et see süsteem ei ole usaldusväärne ja on mäda. Sellele on tähelepanu juhtinud ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, sealhulgas on ka OSCE ODIHR oma Eesti valimiste raportis esitanud kuus väga konkreetset nõuet ja soovitust. Minu küsimus on see: kas me läheme edasi nii siseriiklikult kui ka nende rahvusvaheliste organisatsioonidega koostöös ja üritame selle süsteemi toimivust tagada, või me peame minema ikkagi täiesti selgelt e-valimiste lõpetamisele?

12:04 Martin Helme

Kui 20 aastat tagasi võis veel, noh, hea tahtmise juures iseennast veenda selles, et me alles ehitame mingit väga uuel tehnoloogial ja innovatiivsel lahendusel seisvat asja ja me oleme kõigist teistest ees ja me oleme eesrindlikud ja küll nad järgi meile tulevad, siis nüüd on tänaseks päevaks selge, et mitte keegi ei tule järgi. Venemaa ja Venezuela on järgi tulnud. Aga ükski normaalne riik, need, kelle poole me alati vaatame, et ikkagi eeskujud, ei ole järgi tulnud. See näide sellest, kuidas soomlased põhjalikult ja pikalt vaatasid ja üritasid aru saada, kas saab selle süsteemi tööle panna ilma demokraatiat ohustamata, ja siis ütlesid, et ei saa, ei saa.  

Viib meid minu meelest paratamatult ikka selle vastuseni, et tegelikult tuleb see e-hääletamine lõpetada. Me võime ju püüda seda teha paremaks, aga seda kuubikut sellesse ümmargusse auku ei ole kellelgi õnnestunud suruda, kuidas sa saavutad selle, et e-hääletus on üheaegselt salajane ja samaaegselt kontrollitav. Meile kogu aeg tuuakse seda näidet ja see näide on väga halb näide selles mõttes, et ta on valelik. Meile tuuakse näidet, et aga te ju usaldate oma ülekandeid pangas. Siin oli enne küsimus Varrole, et kas sa juba oma ID-kaardi põletasid ära. See on teadlik, tahtlik ja küüniline inimeste eksitamine. Pangaülekande puhul on ju kogu asja iva see, et igas etapis on võimalik tuvastada see, kes kandis kellele mis summa üle. Mina kannan üle, mul jääb sellest jälg järgi. Pank viib minu raha teisele arvele üle ja sellest tuleb jälg järgi. Kui kuskil etapis, ma ei tea, pank võtab selle raha sealt vahepealt ära, ehk räägime süsteemisisesest rünnakust, või muudab summat, siis erinevatel osapooltel, sellel, kes saatis raha, ja sellel, kes vastu võttis raha, on oma tõestus selle kohta, et aga näe, ma panin 100 eurot teele, kuidas teisele inimesele laekus 80 ainult. Selle saab ära tuvastada ja meil on võimalik kontrollida seda.  

E-valimiste süsteemi, kogu valimiste süsteemi on põhimõtteliselt sisse loodud see moment, et peabki olema anonüümne. Keegi saatis kellelegi teadmata koguse hääli, eks. Sa ei tohi ju, sinu hääl peab olema salajane, eks ole, keegi ei tohi teada saada, kelle poolt ma hääletasin. Järelikult kõik need tõestusetapid tuleb kuidagi ära miksida, ära krüpteerida, ära salastada. Nagu vanasti vanarahvas ütles, et mine tõmba tondil tillist. Sa ei saagi teada. Ei ole võimalik, seda ei ole võimalik ära lahendada, kontrollitavust ja salajasust kokku panna. Ükski teine riik ei ole seda suutnud teha. Ja muide, ka Eesti ei ole seda suutnud teha, sest nagu me oleme viimastel valimistel teada saanud, tegelikult hääl ei ole salajane.

12:06 Esimees Lauri Hussar

Jaak Valge, palun!

12:07 Jaak Valge

Aitäh, härra esimees! Hea ettekandja! Ma veel ikka küsin kommentaari selle usalduse kohta. Nimelt, Skytte instituudi küsitluse kohaselt oli 2005. aastal, kui e-hääletus juurutati, nende usaldatavate kodanike osakaal 65% ja siis ta 2007 tõusis peaaegu 80-ni ja seejärel langes järjepidevalt kuni 2013. aastani ja siis juba jäi alla 55%. Nüüd uuesti tõusis ja võnkus ja nüüd 2023 langes 59-ni. Kui nüüd see 2023. aasta madalseis võib olla põhjustatud nendest imelikest Riigikogu valimise anomaaliatest ja EKRE-t on süüdistatud teema tõstatamises, siis 2013 polnud EKRE-t olemaski ja meid süüdistada ei saa. Ilmselge on see, et isegi kui 20% ei usalda e-valimisi, siis on seda palju, ja kunagi pole olnud usaldus parem. Aga ikkagi: mis võiks olla sinu kommentaar, et millest võivad olla tingitud need võnkumised?

12:08 Martin Helme

Aitäh! Ma ühe väikese paranduse [teen]: 2013 EKRE oli olemas, just loodi.

Aga seda saab mitme nurga alt kommenteerida. Esimene asi on see, et iseenesest tegelikult me ei tohiks ju üldse leppida sellega. Kui meil on olemas kas või väike osa ühiskonnast, kes ütleb, et kogu see valimissüsteem on kahtlane, siis keegi ei tohiks saada rahulikult magada. Ei tohiks valimisteenistus, ei tohiks Riigikohus, ei tohiks ükski parlamendierakond – keegi ei tohiks rahulikult saada. Tegelikult, okei, me näeme teistes riikides, ütleme, vanades demokraatiates, seal kuskil 5–10% inimesi on sellised, kes ütlevad, et ma ei usu. Aga meil ei usu 40% inimesi. See on kriitiline. See on kriitiline!

Ja millest tõenäoliselt ikkagi see kõikumine sõltub, on see, kus on parasjagu avaliku arutelu fookus. Kui see teema ei ole päevakorras, inimesed ei mõtle selle peale, need argumendid ei ole läbinämmutatud ühiskondlikus debatis, sellisel juhul ta on kusagil varjus või sordiini all. Kui ta siis uuesti päevakorda lahvatab ja kõik need argumendid läbi käivad … Ma olen küll ja küll rääkinud inimestega, kes vanasti ütlesid, et ei-ei, mina käin e-hääletamas, mul ei ole küsimust, ja siis, kui nad hakkavad vaatama, et mis see probleem on, kui nad hakkavad ise kontrollima, et kas siis saab kontrollida, ja avastavad, et ups, mitte midagi ei saa kontrollida, siis pööravad täiesti teisele seisukohale, ütlevad, et noh, ma enam mitte kunagi ei lähe e-hääletama. Selle asjaga on niimoodi, et kuni sa ei süvene, senikaua võib-olla need ametlikud jutupunktid isegi kannavad välja, aga kui sa hakkad natukenegi süvenema … Selles mõttes ikkagi reformierakondlastel on hea taktika, et lehti ärme loe, siis on selge, et kõik on hästi.

Selles mõttes täiesti absurdseid argumente tuuakse. Enne kolleeg Kruuse siin ütles, et kui teie ei usu e-valimisi, kui teil on kahtlused, siis te saate ju paberi peal hääletada. No see on ju täiesti mööda argument. Ma nagunii ei usu. Loomulikult, mina olen täiesti veendunud, et eelmistel Riigikogu valimistel toimus massiline valimiste võltsimine e-hääletussüsteemi abil. Keegi ei ole andnud mulle andmeid, mille põhjal minu veendumust saaks ümber lükata. Andke mulle andmeid ja võib-olla ma korrigeerin oma seisukohta. Andmeid ei anta.

Probleem ei ole ju selles, et kuna ma ei usu, ma lähen panen oma hääle paberil kasti. Probleem on selles, et kõik need inimesed, kes ei ole selle peale mõelnud ja läksid ja andsid oma hääle elektrooniliselt, nende häält sai ju võib-olla muuta. Inimene andis minu poolt elektroonilise hääle, aga see tõsteti reformierakondlasele. Sellest ei ole siis ju kasu, et mina käisin paberil hääletamas. Siis on ju ikka valimiste võltsimine toimunud. 

Veel hullem: eelmiste valimiste eel suurendati järsku valimisnimekirjas olevate inimeste arvu 9%. Järsku tuli meil juurde valijaskonda, ma ei tea, 87 000 – või mis see number oli? – ja valimisaktiivsus jäi samaks võrreldes varasemate Riigikogu valimistega. Komakohaga jäi valimisaktiivsus samaks, kui oli 2015. aasta Riigikogu valimised, ainult et valimisaktiivsus, see on suhteline mõiste, absoluutarvudes tuli valijaid juurde tohutu kogus. Aga võib-olla need inimesed tegelikult üldse ei hääletanud ja riigi mingisuguse süsteemi manipulatsiooni tulemusel nende eest pandi kellelegi hääl. Sellisel juhul ka ei aita mind kandidaadina ju see üldse, et ma ise käisin valimas paberil, sest ma ei usalda e-häält. Kõrval on süsteem, mis minu hääletustulemust moonutab. Ja seda ei ole suudetud ümber lükata. Lihtsalt ma ei saa seda kontrollida, ma ei saa seda vaadelda. Ja minu meelest ei ole see jätkusuutlik asi.

12:12 Esimees Lauri Hussar

Siim Pohlak, palun!

12:12 Siim Pohlak

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Siin palju räägitakse sellest Veneetsia komisjonist ja sinna pöördumisest. Äkki saate seda protseduuri natuke kirjeldada? Kas siin on vaja seda pöördumist teha siis nii-öelda terve Riigikogu poolt või kuidas see käib? Ja kas ka koalitsioonierakonnad võiksid olla motiveeritud tegelikult, et e-valimistele sealt mingisugune tagasiside või hinnang tuleks?

12:13 Martin Helme

Jah, aitäh! Jaa, meie erakonna ja Keskerakonna saadikute poolt on algatatud Riigikogu pöördumine Veneetsia komisjoni poole, mis on nõuandev komisjon. Ta ei saa, tal ei ole seda võimu, nagu oleks Riigikohtul näiteks, et ta tühistab e-valimised. Seda võimu tal ei ole, aga see on rahvusvaheline ekspertkomisjon, suhteliselt autoriteetne ikkagi, mille põhifunktsioon on hinnata demokraatia toimimist ja demokraatlike protseduuride vastavust nii-öelda kõige kõrgematele standarditele. Teoreetiliselt peaks ju olema iga Eesti poliitiku, iga Eesti partei, kõikide, kogu avalikkuse, ütleme siis, meedia ja põhiseaduslike institutsioonide huvides saada teada, mismoodi siis see rahvusvaheline ekspertkomisjon meie valimiste ausust hindab. Oleks kohe võimalik teha mulle selgeks, et ma olengi tinamütsikesega vilavate silmadega vandenõuteoreetik. Et siin targad inimesed Veneetsia komisjonis ütlevad, et probleeme ei ole. Kui te tahate, et see jutt maha läheks, siis andke oma hääled sellele eelnõule, koalitsioonisaadikud.  

Lisada tuleb ka seda, milles on probleem, see on seesama probleem, millele ma ettekandes viitasin, et kui meil on legitiimsuse probleem Riigikogu valimistel ja kohalike omavalitsuste valimistel ehk valimistel, siis ju sealt edasi see kandub edasi, see mürk levib edasi kõikidesse riigi institutsioonidesse, kaasa arvatud põhiseaduslikesse institutsioonidesse. Kui meil on nii-öelda ebaausate või murksitud või võltsitud valimiste tulemusel tekkinud kohalike omavalitsuste volikogud ja Riigikogud, siis presidendi valijad ei ole ju rahva tahtega saadud presidendi valijad, vaid mingisuguste manipulatsioonide, järelikult president on saadud manipuleeritud häältega, järelikult president ise ei ole ka enam legitiimne. Täpselt sama lugu on riigikohtunikega. Kui siin iga Riigikogu koosseis paneb paika mõne Riigikohtu kohtuniku, tavaliselt paduliberaali, ja see on tulnud e-valimiste tagajärjel saadud liberaalsest parlamendikoosseisust, siis no mis legitiimsust on Riigikohtul? See mürk läheb edasi ju kõikidesse teistesse riigi institutsioonidesse samamoodi. Ja nüüd võiks ju, Veneetsia komisjoni poole saavad pöörduda riigi institutsioonid, Eesti puhul siis parlament, valitsus või president. Kui siin läbi kukub, siis lähme selle paberiga presidendi juurde ja ütleme, et ühest allkirjast piisab, ei ole vaja 51 häält.

12:15 Esimees Lauri Hussar

 Andres Sutt, palun!

12:15 Andres Sutt

Aitäh! Väidate, et e-valimised ei ole kontrollitavad ja jälgitavad, ka teeb muret, kas turvalisus on ikka tagatud ja miks on Eesti ainult see üksik riik, kus e-valimised toimuvad. Nüüd praktika on ju selline, et enne igat valimist tehakse e-hääletamise ja valimise infosüsteemile põhjalikud turvatestid, millega kontrollitakse, kas nad on vastupidavad küberrünnetele. Kõiki e-hääletamise toimingud, kõik toimingud, kontrollivad iga kord rahvusvahelise kutsetunnistusega infosüsteemide audiitorid. Ja minu küsimus: kas te seate kahtluse alla nende audiitorite sõltumatuse ja pädevuse? Ja teine küsimus, millistes riikides peale Eesti on kõikidel kodanikel turvaline e-identiteet?

12:16 Martin Helme

Jaa, siin on mitu head aspekti, mis tegelikult on väga asjakohased. Välisrünnakute vastu kontrollitakse, aga sisemiste rünnakute vastu mitte. Mina räägin siserünnakutest. Välisrünnakute vastu kaitseb Eesti e-süsteeme, muidugi mitte eriti edukalt, meie enda kogu see infrastruktuur, riiklik infrastruktuur, mida teeb eelkõige Riigi Infosüsteemide Amet. Me kõik teame, kui hästi neil edeneb küll siis apteegi terviseandmete hoidmine ja igasuguste muude andmete hoidmine või kui hästi Eesti riik suudab hakkama saada eksamite korraldamisega. Noh, meie see nii-öelda IT-võimekus suures osas ju tänasel päeval elab aurude peal ehk on müüt. Aga ütleme, et testitakse välisrünnakute suhtes ja selle tulemusel on ka meil vähemalt, tänase päeva seisuga ei ole teada, et oleks toimunud edukaid ründeid väljast sisse. Aga mida me ei näe ja mida me ei saa kontrollida ja mille kohta meile ei näidata, et on tehtud mingid testimised, kontrollid, on loodud mehhanismid, mis selle vastu kaitsevad, on sisemised rünnakud. Nendest ma rääkisin. 

Teine asi on audiitorid. Audiitorite kohta juba rääkis eelmine ettekandja Märt Põder, kordame siis üle. Audiitorid kontrollivad ainult väga spetsiifilisi punkte sellest suures süsteemiahelas. Tegelikult kontrollivad audiitorid ainult lõppu, nad ei kontrolli algust ja nad ei kontrolli keskpaika, kontrollivad ainult lõppu. Uuesti, ma tulen tagasi selle juurde, see, mida need audiitorid kontrollivad, on see, kui me paberhääletusega nagu võrdleksime, on see, et ma annan oma pabersedeli valimiskomisjoni liikme kätte, tema läheb sellega taharuumi, ütleb, et mul on seal valimiskast, ja valimispäeva õhtul tuleb sealt valimiskastiga välja, valab sealt tohutu portsu sedeleid laua peale, hakkame nüüd koos audiitoriga üle lugema, siis saame õige tulemuse. Me ei näe seda, kes tegelikult sinna valimiskomisjoni kasti juurde üldse pääsevad, seda me ei näe. Me ei näe seda, mida sinna sisse pannakse, seda me ei näe. Me ei näe seda, kas sealt midagi ära võetakse, seda me ei näe. Ei näe ka audiitor, seda ei vaadeldagi. Nii on.

12:18 Esimees Lauri Hussar

Varro Vooglaid, palun!

12:18 Varro Vooglaid

Suur tänu! Te kirjeldasite hästi seda, et pöördumine Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni poole ei eeldaks üleüldse seisukoha võtmist seonduvalt sellega, kas me pooldame või ei poolda e-valimiste jätkamist, vaid see lähtub taotluses saada ekspertide hinnang sellele, kas see vastab õigusriigi demokraatia põhimõtetele või mitte. Mul oleks väga hea meel, kui Riigikogu oleks nõus selle pöördumisega Veneetsia komisjoni poole pöörduma, aga ma ei ole selles suhtes liiga lootusrikas. Veneetsia komisjoni kodulehelt saadud andmete kohaselt võib liikmesriigist pöörduda avaldusega nende poole kas parlament, valitsus või president. Ma mõtlesin küsida teie kommentaari selle kohta. Kui Riigikogu ei ole nõus seda tegema, siis kas teie hinnangul oleks kohane, kui Eesti Vabariigi president parteideülese, teoreetiliselt parteideülese institutsioonina astuks ise selle sammu ja ütleks, et kuna Eesti ühiskonnas on nii suur see usaldamatuse määr, siis pöördume sinna ja saame vastuse küsimusele, kas vastab või ei vasta demokraatia ja õigusriigi põhimõtetele? Kutsuksite te presidenti sellele üles?

12:19 Martin Helme

Ma ei ole ammu käinud Kadriorus poliitikast rääkimas, võib-olla ongi viimane aeg teha seda reklaamjuttu seal. Ma arvan, et see on järgmine etapp, mis me peame ette võtma.

12:20 Esimees Lauri Hussar

Mario Kadastik, palun!

12:20 Mario Kadastik

Aitäh! Kuna te Andres Suti teisele küsimusele jätsite vastamata, siis ma mõtlesin, ma võin selle eest ka ise vastata: Eesti on ainus riik, kus on igal kodanikul olemas digitaalne, tagatud ja kontrollitud elektrooniline identiteet. Ja see on ka see põhjus, miks teistes riikides ei ole. Teie baseerusite oma arvamuses enamuses selle Soome ühe inimese intervjuule. Mina olen rääkinud enam, väga paljude riikide erinevate saadikute, parlamentääridega, nad kõik tahaksid seda süsteemi, seda kõike, aga nad saavad aru, et nende enda ajaloolised süsteemid väga tihti ei võimalda, neil ei ole olemas seda kodanikutahet, et võtta endale seda elektroonilist identiteeti, kuigi sellega käivad kaasas ka muud hüved. Seda on proovitud osades riikides teha vabatahtlikult. Tulemuseks on üldiselt olnud väga madal üleskorje, seetõttu nad ei saa ka neid keskseid riiklikke süsteeme selle peale üles viia. Ehk siis: on teil sellele vastuväidet? Ja pisike täpsustus: kas te ise hääletasite elektroonselt või paberil?

12:21 Martin Helme

Ega ma lollakas ei ole, paberil loomulikult. Miks ma peaksin … Ma räägin selle nüüd ära, et inimesed saaksid aru, mis valimistel teha tuleb, eks ole. Ei piisa, tähendab, ei piisa sellest, et sa jätad hääletamata, sellisel juhul jääb sinu hääl nii-öelda vedelema ja kui keegi kuritahtlik inimene tahab, siis ta hääletab selles elektroonilises süsteemis sinu eest. Aga kui sa paberiga lähed ja hääletad, siis sinu hääl läheb nii-öelda lukku ja elektrooniliselt enam seda ei saa keegi teine sinu eest ära kasutada.

Nüüd Soomes ei olnud üks inimene, Soomes oli suur töögrupp, kes tegi mitu aastat tööd. See üks inimene lõpuks andis intervjuu, mis ütles, mis selle töögrupi hinnang oli, ja see töögrupi hinnang oli hävitav meie elektroonilise hääletamise süsteemile. 

Edasi. Päris nii ei ole, et me oleme ainus riik, kellel on siis ID-kaart ja kogu see elektrooniline, ID-identiteet. Tegelikult on ühes või teises vormis olemas see ka Leedul, Belgial ja minu teada ka Portugalil, ja neid inimesi on veel või neid riike on veel. Kui laialdaselt nad oma riigi, ütleme, aparaati on üle viinud sellele kasutusele, need on erineval tasemel ja erinevates etappides. 

Aga tuleme tagasi selle juurde, et me räägime 20 aastat sellest, et me oleme hirmus eesrindlikud. No ärge tulge mulle seletama, et Soome või Rootsi, mis on meist siis, ütleme, internetikasutuse poolest palju rohkem kaugemal, inimesed kasutavad internetti seal rohkem kui Eestis, suured rahvusvahelised IT-firmad, arendusfirmad on kõik seal, tegutsevad, et need on sellised neandertallased, et nad ei ole aru saanud, kui hea asi see on ja ei ole Eestist osanud eeskuju võtta. See päris nii ikka ei ole. See on selline enesemüüt, mida me siin räägime.

12:23 Esimees Lauri Hussar

Jõuame lühidalt võtta veel ühe küsimuse, aga teeme kiiresti. Anti Poolamets, palun!

12:23 Anti Poolamets

Tänan! Minu mure on tõsine, sellepärast et legitiimsusprobleem on kasvanud nii suureks, et minul ei ole näiteks kohaliku võimu vastu enam usaldust Rakvere linnas. Olen seal ka volikogu liige. Aga kahjuks politsei abitus väljendub ka selles, et Rakvere on narkopealinn, ja mis me ikka teha saame, las süstivad ennast surnuks ümberringi kõik, mis me ikka teha saame. Tänu ID-kaardile on häälte ostmine lihtsalt muutunud nii mugavaks ja nii kindlaks, et see toiming tehakse häälte ostja silma all ära. See ei ole nii nagu vanasti, et joodikule üks pudel ja keegi ei teadnud, kas ta läks kusagile oma häält müüma või mitte. Aga Rakveres tõesti nii on, et väga palju andmeid, meeskondade kaupa käiakse, makstakse 40 eurot ja nii moodustatakse linnavõimu, räägitakse sadadest häältest. See ei ole kahjuks politseis tõendatud, aga neid andmeid tilgub ja kaebusi on tehtud. Kuidas sa mind lohutaksid selles olukorras?

12:24 Martin Helme

Anti, me oleme mõlemad lohutamatud. Oleksime me välja mõelnud juba viisi, kuidas e-valimistest lahti saada, me oleksime teinud seda. Parlament ei võta seda teha, me nägime, siin oli just hääletus m-hääletuse üle. Ükski argument, ükski fakt, mitte miski ei loe. Meie usume Andrus Veerpalu ja m-häält. Riigikohus on üliandekas põhjenduste leidmisega, miks mitte võtta arutelule asja. Nad ju saavad ise ka aru, et kui nad lõpuks selle asja arutelule võtavad ja kui nad ennast täiesti häbisse ei taha jätta, siis nad peavad ütlema, et meil ei ole ühetaolisust, need protseduurid on kõik, see kõik on läbi mäda. Rahvahääletusega me seda maha joosta ei saa. Mis siis järgi jääb, kuidas me sellest e-hääletusest lahti saame? See, mida me täna siin teeme – me tõstame rahva teadlikkust selles osas. Ühel hetkel peab see asi ära lõppema või me olemegi kohal sellise ilusa viigilehega, nii-öelda valimistega, palistatud üheparteisüsteemis. Töötada edasi.

12:25 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Küsimuste ja vastuste aeg on läbi saanud. Aga enne, kui me läheme järgmise ettekandja juurde, peame läbi tegema ühe olulise protseduuri selleks, et see tänane arutelu saaks jätkuda ka pärast kella ühte. Nimelt, arutelu algataja palub juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13.00-ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00-ni. Asume hääletamise ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

12:28 Esimees Lauri Hussar

Ettepaneku poolt on 19 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Istung on pikendatud.

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks vandeadvokaat Paul Kerese. Ettekande pikkus on kuni 20 minutit.

12:29 Vandeadvokaat Paul Keres

Tere! Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma kõigepealt kasutan võimalust tänada teid selle eest, et mulle on antud võimalus tulla selle auväärse kogu ette kõnelema olulisest riigielu puudutavast küsimusest, mis minule kui Eesti kodanikule, Eesti elanikule ja juristile mingil määral muret teeb. 

Esimene teema, millest ma tahaksin kõneleda küll lühidalt, aga siiski kokkuvõtlikult ja lihtsalt, on üks lihtne teema. Nimelt, me oleme kõik harjunud mõtlema Eesti riigist kui õigusriigist. See on meie eneseidentiteedi ja meie riikliku identiteedi oluline osa, ma ütleksin, et isegi vundament. Ja mida see tähendab? Demokraatlik õigusriik koosneb kahest komponendist, üks on demokraatia, teine on õigusriiklus. Demokraatia tähendab meie riigikorralduse järgi seda, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas ja rahvas teostab võimu, seda kõige kõrgemat võimu, ärme seda ära unusta, vabadel ja ühetaolistel valimistel. Seda õnnestub teostada õige harva, aga siis, kui seda tehakse, peaks asi minema õigesti.

Õigusriiklus tähendab riigikorraldust, kus riigivõimule antakse alus ja seda teostatakse põhiseaduse ja seaduste alusel, mis peaksid tagama kõikide isikute põhiõigused. Ja see tähendab nõuet, et meil peavad kehtima seadused, mis tagavad põhiõigused. Ja need seadused peavad ka tegelikult kehtima ja need seadused peavad läbima ka õigusvaidlused. Kui tekib õigusvaidlus, siis õigusriiklik mõtlemine eeldab selle tunnistamist, et lõplik sõna on kohtul. 

Ja kui nüüd panna sellesse konteksti, et ühel poolel on e-valimistes kahtlejad, teisel poolel on e-valimiste pooldajad, siis mõlemad on vaidluspooled ja need väited, mida need pooled esitavad, ei ole kumbki lõplik tõde, vaid need on väited, mis vajavad tõendamist ja kohtuliku kontrollimist. Ja sellest minu arvates tuleneb ka, et taolised õigusvaidlused ei tohiks jääda lahenduseta, sest lahenduseta jätmine tekitab õigusselgusetust ja nagu ma eelnevatest sõnavõttudest ja kõnedest siin kuulnud olen, paratamatult tekitab see kahtlusi legitiimsuses. 

Tuleme nüüd elektroonilise hääletamise juurde. Paljud vilunud demokraatiad, sealhulgas riigid, keda me endale eeskujuks seame, on elektroonilist hääletamist kaalunud. Nad on seda analüüsinud ja kaalumise järel kõrvale heitnud kui potentsiaalselt ebausaldusväärse ja ebaturvalise viisi demokraatiat teostada. Nad on leidnud, et see võib oma mugavuse tõttu küll mõnevõrra suurendada demokraatlikku osavõttu ehk siis hääletamisest osavõttu, aga nad on samas leidnud ka seda, et kaasnevad riskid ei kaalu üles neid kasusid, mida e-hääletamisega taotletakse. Soomes näiteks leitigi, see käis siin eelnevast kõnest läbi, et elektroonilise hääletamisega kaasneb tarbetult suur risk, et valimisi ei peeta enam usaldusväärseks. Ja samasugused seisukohad on ka Norras ja Šveitsis. 

Kuna erinevalt sedelihääletusest on elektroonilist hääletust igaühel äärmiselt keeruline kontrollida, lasub eriline tähtsus, olulisus ja ülesanne just nimelt kohtul. Ja olen seisukohal seetõttu, et legitiimseks saab põhimõtteliselt pidada selliseid valimisi, mis on läbi viidud seaduslikult ja usaldusväärselt, nende läbiviimise suhtes kas puuduvad kahtlused või kui kahtlused on tekkinud, siis need kahtlused on läbi vaieldud ja kohus on otsustanud, et need kahtlused ei ole põhjendatud.

Me uurisime oma kolleegidega meie advokaadibüroost kohtupraktikat vaidlustes, kus erinevad kaebajad on vaidlustanud erinevatel põhjendustel ja erinevatel aegadel elektroonilist hääletamist ja neid erinevaid aspekte. See statistika, mis ma teile ette toon, ei pruugi olla lõplik, see ei pruugi olla ammendav ja täpne, sellepärast et kuskil võib ikka mingi märksõna all midagi peidus olla, aga meie tuvastasime 68 Riigikohtu otsust ja määrust, mis on erinevatel aastatel tehtud elektroonilise hääletamisega seotud asjades. Nendest 68 kohtuasjast on 18 kaebust jäetud läbi vaatamata. Üheksa jäeti läbi vaatamata põhjusel, et kaebaja ei suutnud kaebust sihtida kohtusse õigeaegselt või kohus leidis, et kaebaja ei ole suutnud põhjendada, kuidas etteheidetav rikkumine konkreetselt tema õigusi rikub. Rahuldamata on jäänud 49 kaebust, millest kaebeõiguse puudumise tõttu jäi rahuldamata jällegi 12, kaebetähtaja ületamise tõttu 10 ja veel seitse on jäänud rahuldamata seetõttu, et kohtu arvates on etteheited liiga üldist laadi. Rahuldatud on üks kaebus ja see rahuldati põhjusel, et Riigikohus nõustus kaebajaga, et Vabariigi Valimiskomisjon luges ise kaebetähtaega ebaõigesti ja seetõttu jättis kaebaja kaebuse läbi vaatamata. Aga sisulise soodsa lahendini ka see kaebaja jaoks ei jõudnud. 

See tähendab seda, ma ütleksin etteruttavalt ära, et see on tegelikult kainestav ja jahutav statistika. See tähendab seda, et ligi pool kohtule esitatud kaebustest ei ole üldse saanud mitte mingisugust sisulist tähelepanu, sest kaebust ei ole suudetud esitada kas õigeaegselt või kaebaja ei ole kohtu arvates selgitanud piisavalt seda, kuidas see puudutab mitte valimiskorraldust üldiselt, vaid kuidas see puudutab teda konkreetselt. 

Seda tuleb minu arvates pidada tõsiseks probleemiks, sest ometigi on Riigikohtu ette toodud üsnagi tõsiseid ja kaalumist väärivaid kahtluseid. Ka eelmisel aastal väljendas Riigikohtu esimees oma konkureerivas arvamuses nõutust, et olgugi et elektroonilise hääletamise põhiseaduspärasust on vaidlustatud mitmel korral ja erinevates aspektides, ei ole menetluskord siiski võimaldanud kohtul võtta selles osas sisulist seisukohta. Niisiis, kuigi me kasutame elektroonilist hääletamist juba pikki aastaid, ei ole kohus isegi leidnud võimalust kontrollida selle põhiseaduspärasust. 

Kui vaadata kaebusi, milles vaidlustati elektroonilise hääletamise korda ja selle usaldusväärsust, ei saa kindlasti teha järeldust, et etteheited oleksid triviaalsed või ilmselgelt otsitud. Ma toon teile mõned näited. Näiteks kaebuses, kus vaidlustati e-häälte ülelugemist ja e-häälte vastavust õigusaktidele, jäi asi sisulise lahendita, kuna kaebaja ei toonud kohtu arvates piisavalt välja seda, kuidas see asi teda puudutab. Samuti, kuigi kaebaja näitas ära, et hääl on võimalik nakatada viirusega, mis suudab häält seejärel märkamatult muuta, ei saa kaebaja õigusi olla rikutud põhjusel, et kaebaja nakatas hääle viirusega ise. Aga see, et selline võimalus iseenesest eksisteerib, jäeti tähelepanuta, sest kaebaja õigusi ei ole rikutud. 

Kahtlused häälte lugemise korralduses, selle korralduse vastavuses põhiseadusele, erapooletu järelevalve puudumine – tõsised etteheited, tõsised süüdistused. Aga jällegi ei suutnud kaebaja näidata, kuidas see puudutab konkreetselt teda. Hääletamissüsteemi läbipaistmatus, ebapiisav kontrollitavus – Riigikohus leidis, et kaebus on esitatud avalikes huvides, mitte subjektiivsete õiguste kaitseks ning sisulist lahendit meil nende etteheidete kohta ei ole. Ja viimaks hääletamise korralduse vastuolu turvanõuetega, ebapiisav jälgitavus, hääle muutmine, hääle arvesse võtmata jätmine – jällegi sama seisukoht: kuidas see puudutab teid, lugupeetud kaebaja, kahjuks me ei saa seda menetleda. 

Ilmselt ei saa olla vaidlust selles, et kõik need näited, mis ma tõin, on osa elektroonilise hääletamise või üleüldse valimiste usaldusväärsuse põhilistest sammastest. Aga neid ei arutatud, sest kaebaja ei suutnud näidata, kuidas see konkreetselt tema õigusi rikub. Aga ma julgen arvata, et selliste kahtluste olemasolu iseenesest võib olla piisav argument selleks, et taolist virtuaalsete sedelite kogumise ja lugemise meetodit mitte kasutada. Aga meil on selline kohtumenetluse kord, mis ei võimalda, kui keegi rikkumisi avastab, neid kontrollida, kui rikkumisi avastab keegi, kes samas ei suuda näidata, kuidas see just tema õigusi rikub. 

Ja see ei ole etteheide Riigikohtule, kes neid seadusi selliselt tõlgendab ja rakendab. See on kriitika seaduse kvaliteedi aadressil. Teisest küljest, kui Riigikohus hakkaks tõlgendama seadusi ise laiemalt ja võtma endale volitusi, mida seadus talle ei anna, siis tuleb kohe kriitikat teiselt poolelt, et näete, Riigikohus on muutnud selle asja ebalegitiimseks seetõttu, et ta on ise laiendanud oma volitusi. Nii et kõik algab seadustest, kõik algab sellest ruumist siin. 

Oletame korraks, et näiteks 30-aastane valija märkab, kuidas elektrooniline süsteem muudab kehtetuks kõik vahemikus 1950–1960 sündinud valijate hääled. Oluline probleem, ma arvan, kõik nõustuvad. Aga praeguse seaduse järgi, mida Riigikohus peaks vastama? Halb lugu, aga paraku me ei saa selles osas seisukohta võtta. 

Lisaks on valimiskaebustega seoses problemaatiline tähtaegade süsteem, tähtaegade lugemine, tähtaegade jooksma hakkamine. Kehtiv valimiskaebuse esitamise tähtaegade süsteem eeldab kohest reageerimist. Kui mingi viga jääb õigeaegselt vaidlustamata, siis sõltumata selle vea olulisusest …Näiteks üks viga, mis eelmistel valimistel oli, oli päris tõsine, kui valimiste korraldamine on tehtud selliselt, et valimiste korraldamine sisuliselt on riigi valimisteenistuselt üle antud RIA-le ja valimisteenistus ei oma selle üle mitte mingisugust sisulist kontrolli ega ei oska vastata, mida RIA teeb. Kui selline asi avastatakse liiga hilja, siis kohus sellega tegelda ei saa. 

Mina näen siin põhimõttelist probleemi, millega osaliselt on oma konkureerivas arvamuses nõustunud ka Riigikohtu esimees ise. Valimiskaebuste korraldus on puudulik, sest sellise juhtumi esinemise tõenäosus, kus kohtul tekiks praegu kehtiva seaduse järgi võimalus hinnata korraga nii selle korralduse põhiseaduspärasust kui ka valimiste sisulist usaldusväärsust, on võrreldav väga-väga toreda lotovõiduga. Ja seetõttu ma teen Riigikogule ettepaneku tõsiselt kaaluda valimiskaebuste menetluse olulist reformimist ja teha seda järgmiselt. 

Mul on kolm punkti.

Esiteks tuleks teha lubatavaks populaarkaebused ehk sellised kaebused, mis on esitatud mitte ainult isiku enda subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid ka avalike huvide kaitseks. Eestis lubatakse selliseid kaebusi näiteks planeerimismenetlustes ja keskkonnakaitse asjades. Ehk et kui Eesti elanike arvab, et temast 200 kilomeetri kaugusel tehakse mingisuguse avalik-õigusliku otsustusega oravatele liiga, siis ta saab seda vaidlustama minna. Aga kummatigi sellised kaebused ei ole lubatud meie riigivõimu teostamise ja loomise legitiimsuse keskses punktis ehk küsimuses, kas meie valimised on seaduslikud või seaduslikud ja usaldusväärsed. Seal, kus avalikkuse kaasamine peaks olema maksimaalne. 

Teiseks, tuleks oluliselt lihtsustada kaebetähtaegade arvestamist ja pikendada neid tähtaegasid. Tähtaegasid tuleks pikendada nii kaebuse esitamiseks kui ka vaidluste lahendamiseks, sest Riigikohtu esimees on oma konkureerivas arvamuses eelmisel aastal öelnud, et olemasolevate tähtaegade piires ei ole tegelikult võimalik mõistliku ja süvenenud lahendit kaebustele anda. Individuaalsete õiguste rikkumisel peaksid kaebetähtajad hakkama jooksma tõepoolest sellest hetkest alates, kui isik saab aru, et tema individuaalseid õigusi on rikutud, näiteks registreerimisega seoses või kautsjoninõudega või millegi sellisega. Aga kui isik soovib vaidlustada valimiste korraldust üldiselt, siis sellisel juhul peaksid need tähtajad hakkama jooksma valimistulemuste kindlakstegemisest alates. See on kõigile arusaadav, mõistetav punkt.

Samuti, selline menetlus, kus valimiskaebused lahendatakse Riigikohtus, tuleks minu arvates asendada kaheastmelise kohtumenetlusega: halduskohtus koos hüppava kassatsiooniga Riigikohtule. Paratamatult eeldab valimiskaebuste lahendamine faktiliste asjaolude tuvastamist ja elektrooniliste valimiste puhul see eeldab paratamatult, ma arvan, keegi ei vaidle, ka eriteadmistega isikute ärakuulamist, eksperdiarvamuste lugemist, nendega arvestamist. Selliste asjadega ei ole Riigikohus harjunud. Riigikohtul ei ole tegelikult faktide tuvastamise ja faktide hindamise pädevust, ta on õiguslikke hinnanguid ja lõplikke tõlgendusi andev kohus. Selline ülesanne on kõige parem anda halduskohtule, kes lahendab asja sisuliselt, faktiliselt ja õiguslikult ja seejärel saaks minna kohe järgmise etapina Riigikohtusse. 

Ma usun, et nendel põhimõtetel, kui neid arvestada valimiskaebuste reformimisel, nendel põhimõtetel saaksime me oluliselt usaldusväärsema valimiskaebuste lahendamise korra ning sellel oleks tuntav mõju valimistulemuste legitiimsuse ja sedakaudu demokraatia tugevdamisele. Aitäh!

12:45 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka mitmeid küsimusi. Kõigepealt Mario Kadastik, palun! 

12:45 Mario Kadastik

Aitäh, hea eesistuja! Tahtsin küsida. Te olete korduvalt üritanud EKRE nimel vaidlustada elektrooniliste valimiste tulemusi, edutult, ja seejuures just protseduurika tõttu, nagu ka see, mida te siin kõnes välja tõite, et kas siis tähtaegade mitteõigeaegsel tegemisel või siis on vale subjekt pöördunud, kelle õiguste rikkumisega olid. Põhimõttelised küsimused üldise avaliku korra mõttes on arusaadavad, mida võib kindlasti arutada. Aga ma tahtsin küsida, et tegelikult meil kahe valimiste vahele jääb väga pikk periood alati ja selle jooksul on korduvalt võimalik neid protseduure selgelt üle käia, neid vaidlustada, neid alamastme akte, sealtkaudu seda protsessi nagu arendada. Miks me alati tegeleme sellega ainult vahetult need mõned päevad pärast valimisi, mitte vahepealsel perioodil?

12:45 Vandeadvokaat Paul Keres

EKRE-l oli kaks põhilist valimiskaebust eelmisel aastal, kus mina neid esindasin. Üks kord oli probleem selles, et toimingud, mida vaidlustasime, ei olnud veel kohtu arvates tehtud, ja teine kord, kui me vaidlustasime, vaidlustasime valimistulemusi, siis seal oli probleemiks just nimelt see, et riigi valimisteenistus oli täiesti seadusvastaselt andnud oma valimiste korraldamise ülesande Riigi Infosüsteemide Ametile ja sisuliselt kontrolli enam selle üle ei omanud. Ja seal leiti, et me oleme selle kaebusega hiljaks jäänud, sellepärast et see toiming, valimiste korraldamise sisuline üleandmine Riigi Infosüsteemide Ametile, see oli toimunud juba ammu. Minu arvates on need niivõrd olulised asjad, et kui isik märkab sellist viga, see on võrreldav sellega, kui teie Riigikoguna annaksite oma ülesande, mis on riigieelarve kinnitamine, kui te otsustaksite selle üle anda Vabariigi Valitsusele, see on analoogne, see on analoogselt absurdne seadusetus. Ja kui sellised asjad avastatakse valimiste käigus, siis on põhjendatud nendele valimiste järel vahetult pärast nende avastamist reageerida. Ja minu arvates kohus peaks sellele reageerima.

12:47 Esimees Lauri Hussar

Rain Epler, palun!

12:47 Rain Epler

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh sisuka ettekande eest! See kõik tegelikult, see seadusandlik raamistik, mis – kuidas ma ütlen? – kaitseb e-valimiste süsteemi selle eest, et tõsiselt saaks menetleda seal olevaid probleeme, kõlas päris õõvastavalt. Mõnes mõttes ta meenutas mulle seda lugu, mida räägitakse inimestest, kes arutavad sõnavabaduse olulisuse üle, ja siis keegi seltskonnast ütleb, et mul nagunii midagi öelda ei ole, minu jaoks ei ole sõnavabadus seetõttu oluline.

Aga tegelikult küsimus, mis mul tänase arutelu käigus tekkis, on see. See mugavus on siit palju läbi käinud ja paljude e-valimiste pooldajate argument ongi mugavus. Aga kas me seda aspekti [kaalume], et demokraatia võib-olla peakski olema aeglane ja mitte nii väga mugav, et see paradoksaalsel kombel tagab, et ülejäänud elu on mugavam? Sest nagu me Riigikogus näeme, koalitsioon on endale asja teinud mugavaks, et enam ei peeta seadustest kinni ja nii edasi, ja tulemus on selline, et inimeste arvates ülejäänud elu enam ei ole mugav. Mis te sellest mõttest arvate?

12:48 Vandeadvokaat Paul Keres

Siin oli kaks tähelepanekut. Esimene tähelepanek oli see, et seadus kaitseb e-hääletamist. Ma täiesti lõpuni sellega ei nõustu. Ma arvan, et seaduse eesmärk sellise valimiskaebuste korra kehtestamisel on see, et võimalikult kiiresti saavutada õigusselgus. Ja see pärineb tegelikult ajast, kui meil ei olnud veel elektroonilist hääletamist. Aga tänasel päeval, kus valimiskaebused on läinud sedavõrd keeruliseks, nagu nad on, see süsteem lihtsalt minu arvates enam ei sobi. Ja seda ilmestab ka kohtupraktika, et need küsimused sisulist lahendit ei saa.

Ja teine küsimus on esitatud mulle kui valele inimesele. See, millised peaksid valimised olema, kas nad peaksid olema mugavad, ebamugavad, kas mugavus on hea või mugavus on halb, see on, lugupeetud Riigikogu liikmed, teie ülesanne otsustada.

12:49 Esimees Lauri Hussar

Urve Tiidus, palun!

12:49 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja Paul Keres! Aastast 2005, kui esmakordselt rakendati e-hääletamise võimalust, on valimistel osalenutest elektroonilise variandi kasutajate arv kasvanud 1,9%-lt 51,1%-ni hääletamas käinutest 2023. aasta valimistel. Kokku on olnud valimisi 13, need on kohalikud, parlamendi, Euroopa Parlamendi valimised. Te olete väga kogenud vandeadvokaat. Minu küsimus on: kas te olete valmis asuma kohtus kaitsma valijaid, kes usaldavad e-valimisi, kasutavad seda varianti ja peavad kahtlustusi oma hääle andmise valikul ebaõiglaseks?

12:50 Vandeadvokaat Paul Keres

Mina olen kohtus valmis esindama kõiki, kellega me jõuame kokkuleppele. Aga käesoleva valimiste korra järgi ei ole tegelikult selliseid kaebusi isikutel võimalik tõstatada üleüldse. Tähendab, kuidas saab … Ma isegi ei kujuta ette, millise kaebuse nad saaksid esitada, kui nad usaldavad e-valimisi. Võib-olla nad saaksid esitada nõude, kui e-valimised ära jäetakse, et neile seda võimaldataks, aga see on üsnagi teoreetiline.

12:51 Esimees Lauri Hussar

Martin Helme, palun!

12:51 Martin Helme

Aitäh! Auväärt vandeadvokaat! Ennem ütlesid ilusa lause siin, et kõik saab alguse siit saalist. Ja eks ta põhimõtteliselt ju nõus, et kui me siin seadusi teeme, nii kaebuste osas kui hääletamise enda süsteemi osas kui ka selle osas näiteks, kuidas kohtunikke ametisse nimetatakse, tuleb siit saalist. Aga meil on nagu probleem: mõnes mõttes kõik saab alguse valimiskasti juurest. Ja nüüd me olemegi olukorras, kus me tegelikult ei saa aru, kuidas sinna valimiskasti hääled said, ja me ei ole päris kindlad, et selle valimiskastist väljavõetud tulemuse järgi siin saalis on rahva tahe tegelikkusega kooskõlas. Kuidas me lahendame olukorra, kus saal peaks muutma ära süsteemi, mis on teda ennast genereerinud? Mis see lahendus on? Me peaksime kõigepealt saama valimissüsteemi muuta, et saada aus valimistulemus, aga selle jaoks, et saada seda seadusemuudatust, oleks meil vaja ausat valimistulemust. Muna ja kana või? Või kuda iganes.

12:52 Vandeadvokaat Paul Keres

Muna või kana, jah, see on filosoofiline küsimus. Mina nende hulka ei kuulu, kes kindlameelselt usuvad, et elektrooniline hääletamine toob igal juhul alati kaasa mittelegitiimse tulemuse. Küll aga ma mõistan täiesti, millest need kahtlused on tekkinud, ja seda just eriti selle valguses, et kohtutelt on väga raske saada ammendavat ja selgitavat seisukohta. Kui me eeldame seda, et Eesti riigivõim siiski on legitiimne, siis sellest legitiimsest võimukorraldusest lähtuvalt või lähtuvad seadused peaksid tagama valimiste legitiimsuse. Aga ma arvan, see ongi parlamentaarse debati üks oluline osa, leida oma maailmavaateliste erinevuste või erimeelsuste vahel mingisugused juurteemad, mille osas erimeelsusi ei ole. Ja ma arvan, et demokraatia ja demokraatliku riigivõimu teostamise legitiimsus kindlasti võiks üks selline asi olla. Ma ei näe häid maailmavaatelisi vastuväiteid sellele, et kaebeõigust laiendada ja teha kaebuste esitamist lihtsamaks ja tõhusamaks.

12:53 Esimees Lauri Hussar

Kalle Grünthal, palun!

12:53 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma olen üks vähestest nendest, kelle kaebus jõudis Riigikohtusse ja jõudis seal ka lahendini. Tavapäraselt jäeti muidugi kõik nõuded rahuldamata, välja arvatud üks, kus ma osundasin sellele, et toimunud valimised ei olnud ühetaolised. Nimelt, paberhääletuse puhul tuvastatakse isik näo ja dokumendil oleva pildi kokkulangemise puhul, alles siis antakse bülletään, aga e-hääletamise puhul toimub ainult ID-kaardi kehtivuse tuvastamine. Need on kaks erisust, sellepärast et mitte keegi ei tuvasta elektroonilisel hääletamisel, et see valija hääletab ise. Teine moment, mis mul oli seal, oli see, et e-hääletamisel saab häält muuta, paberhääletusel ei saa. Ja põhjus oli see, et ma ei esitanud seda õigeaegselt valimiskomisjonile. Minu küsimus on praegu see: kas teie hinnangul on valimised ühetaolised põhiseaduse mõttes?

12:54 Vandeadvokaat Paul Keres

Ma arvan, et põhiseaduse mõttes … Põhiseadus on üldine seadus, tema tõlgendamisel me kasutame kõige suuremat üldistatuse taset ja me peame põhiseaduse tõlgendamisel arvestama neid olustikke, milles rahvasaadikud, milles rahvas sellel hetkel oli, kui ta põhiseaduse vastu võttis. Ja mina arvan seda, et selles valguses võib põhiseaduse mõtte kohaselt tänaseid valimisi pidada ühetaolisteks, jah.

12:55 Esimees Lauri Hussar

Varro Vooglaid, palun!

12:55 Varro Vooglaid

Suur tänu! Siin ma jään lugupidavalt eriarvamusele. Mu meelest on ikka üsna eritaolised need valimised. E-valimised ja pabervalimised on mitmes põhimõttelise tähtsusega aspektist täiesti erinevad, muu hulgas selles osas, et viimaste puhul ju ei tuvastata isikut reaalselt. Tuvastatakse see, et keegi lükkas selle kaardi sisse, aga kes selle sinna sisse lükkas, seda tegelikult isegi tuvastata. Aga muuseas, kolleeg Kadastik pöördus enne teie poole küsimusega, et miks me alati tegeleme ainult vahetult pärast valimisi, mitte valimistevahelisel ajal e-valimiste küsimusega. Ma ütleksin, et see on mingis mõttes nagu väärküsimus, sellepärast et nad ei tegele sellega üldse. Nad tegelevad ainult selle probleemi süvendamisega, nagu me m-valimiste puhul nägime. Aga sellest tõukuvalt, ma mõtlesin, et te esitasite oma väga heas, loogilises, hästi struktureeritud ettekandes ka kolm konkreetset ettepanekut. Kas põhimõtteliselt, kui härra Kadastik ja tema kolleegid sooviksid siin valimistevahelisel ajal selle probleemiga tegeleda, oleksite valmis nõustama, kuidas neid kolme punkti sisse viia kehtivasse seadusesse?

12:56 Vandeadvokaat Paul Keres

Jaa, kindlasti, see on väga lihtne, see on umbes poole päeva töö, et see seadusesse sisse kirjutada ja kindlasti ei nõua liiga suuri ressursse. Seoses teie eriarvamusega selles küsimuses, kas valimised on ühetaolised või nad on eritaolised, ma mõistan seda argumenti. Ma saan aru, millel väide põhineb, aga ühetaolised ei ole ju ka sellised valimised, et ühed käivad valimisjaoskonnas, aga teised tervisliku seisundi tõttu näiteks ei saa sinna minna, neile tuuakse see valimiskast kohale. Neid erisusi on palju, aga lihtsalt minu arvamus või minu tõlgendus on see, et need erisused ei ole sedavõrd olulised, et muuta valimised eritaoliseks või mitte ühetaoliseks põhiseaduse mõttes. Aga me võimegi jääda eriarvamusele.

12:57 Esimees Lauri Hussar

Martin Helme, palun!

12:57 Martin Helme

Jaa, aitäh! Tegelikult ma sedasama teemat edasi. Vaatasid üle neid Riigikohtu lahendeid, neid oli siin peaaegu 70 tükki. Ainult üks oli selline, mis midagi lahendas. Meil on müüt ühiskonnas, et Riigikohus on andnud oma hinnangu e-valimistele, e-valimiste kaebustele peaaegu kõigis nendes aspektides, mis tekitavad päris palju nagu nii-öelda õiguslikku vaidlust. Meil seesama ühetaolisuse teema on läbi käinud, minu meelest aga Riigikohus – lükka ümber või kinnita üle, ma ei tea, kas meil on Riigikohus öelnud midagi selle ühetaolisuse kohta. Teine, kas Riigikohus on midagi öelnud selle kohta, et kui põhiseadus ütleb, et valimised on märtsikuu esimesel pühapäeval, aga tegelikult kestavad valimised seitse päeva järjest, et kas see on kooskõlas põhiseadusega või ei ole? Kas Riigikohus selle kohta on andnud oma lõpliku hinnangu? Kas Riigikohus on oma lõpliku hinnangu andnud selles osas, et näiteks paberhäält sa ei saa tagasi võtta sealt kastist ja uuesti hääletada, see on väga suur erinevus ühetaolisusega, elektroonilist häält sa saad muuta nii palju kui tahad? Kas meil neid Riigikohtu nii-öelda õigusselgust loovaid otsuseid on või ei ole?

12:58 Vandeadvokaat Paul Keres

Ei, minu arvates lõplikke seisukohti ei ole, minu teada.

12:59 Esimees Lauri Hussar

Kert Kingo, palun!

12:59 Kert Kingo

Ma tänan! Lugupeetud vandeadvokaat! Te siin oma kõne alguses tõite välja neid kohtutesse pöördumise punkte ja nimetasite ka, kuidas kohtud on nendele vastanud. Ja nüüd: kui on inimene, kellel on näiteks tõendid või faktid või teadmine, et tema sai rohkem hääli ja tema oleks pidanud osutuma valituks, pöördub selle probleemiga kohtusse, arvestades seda, et Eesti nimetab ennast õigusriigiks, siis kas meie kohtud tagavad piisavalt, kaitsevad selle inimese õigusi? Kas meie seadused praegusel kujul selliseid õigusi ikkagi kaitsevad?

12:59 Vandeadvokaat Paul Keres

Sellisel kujul esitatud kaebust minu arvates kehtiv seadus kaitseb, kui isik näitab ära, et talle konkreetselt on loetud vähem hääli, kui talle tema arvates anti. Aga seda on keeruline tõendada.

13:00 Esimees Lauri Hussar

Henn Põlluaas, palun!

13:00 Henn Põlluaas

Aitäh! Meil räägitakse, et kõik see süsteem vastab mingitele rahvusvahelistele normidele. Ma ei tea, kas Euroopa Nõukogu 2017. aasta standarditele lisaks veel midagi on, aga sealt loeme: tagatakse valijate ainulaadne identifitseerimine ja isiku autentimine, salajasus peab olema tagatud protseduuri kõikides etappides, valija kohta antakse ainult üks hääl, e-valija peab saama veenduda, et tema kavatsus on täpselt esitatud ja pitseeritud hääl on muutmatult hääletuskastis ja iga lubamatu mõju on tuvastatav, süsteem peab tõendama, et iga hääl on valimistulemustes täpselt arvestatud, tõendid peavad olema kontrollitavad süsteemist sõltumatute vahenditega. Mulle tundub, et vähemalt nendele meie valimissüsteem ei vasta. Kuivõrd selle taustal saab öelda, et Eesti e-valimissüsteem järgib neid kehtestatud standardeid, rahvusvahelisi standardeid?

13:01 Vandeadvokaat Paul Keres

Selleks, et seda seda kinnitada, või selleks, et seda ümber lükata, peaks kohus neid küsimusi vaagima. Seda ma üritangi rõhutada. Taolise põhimõttelise õigusvaidluse korral on lõplik sõna kohtul. Seni ei ole paraku neid küsimusi olnud võimalik kohtu ette viia ja kohtult sisulist lahendit saada.

13:01 Esimees Lauri Hussar

Rene Kokk, palun!

13:01 Rene Kokk

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Me teame, et Riigikohus on mitmel korral mõned märkused teinud selle kohta, mis puudutab e-valimisi. Aga mitte midagi selleks ette võetud pole. Esimene küsimus ongi, et kuidas me sellest välja murrame. Paraku koalitsioonil seda tahet ei ole, räägime täpsemalt, Reformierakonnale see status quo väga hästi sobib, mis on kogu aeg olnud, ja see tulem. Ja teine küsimus on see, et nüüd te olete esindanud mõnel korral e-valimiste küsimuses kohtus. Kuidas te näete, kas need institutsioonid, Vabariigi Valimiskomisjon, milliselt te hindate seda koostööd ja suhtumist selles osas, et tõesti midagi ette võtta ja neid kitsaskohti, mida on aastaid ja aastaid välja toodud, ka tegelikult parandada ja midagi ette võtta?

13:02 Vandeadvokaat Paul Keres

Sellesse mul suurt usku ei ole, et need täideviivad institutsioonid omaksid suurt huvi midagi parandada. Just nimelt eelmistel valimistel, kui me valmistasime ette neid valimiskaebusi, siis riigi valimisteenistuselt just eriti tuli vastu jahmatama panevat ükskõiksust vaatlejate ja isikute soovide suhtes, kes soovisid valimisi kontrollida ja kaebusi esitada. Problemaatiline on aastate kaupa olnud tegelikult ka see, et seadusandja ei ole elektroonilist hääletamist võrreldes näiteks sedelhääletamisega kuigivõrd üldse reguleerinud. Sisuliselt võis selle regulatsiooni kokku võtta selliselt, et meil peab olema võimalik elektrooniliselt hääletada, riigi valimisteenistus ja Vabariigi Valimiskomisjon, palun tehke nii, et seda saaks teha. Ja siis igaks valimiseks või igaks valimistsükliks valmistab riigi valimisteenistus ja Vabariigi Valimiskomisjon ette uued reeglid, mis tegelikult peaks olema põhijoontes sätestatud seaduses. Sellele probleemile on muidugi juhtinud tähelepanu ka Riigikohus ise, et selliseid riigielukeskseid küsimusi reguleerivad õigusnormid peavad leiduma seadusest ja mitte ametiasutuste poolt kehtestatud haldusaktidest või muudest madalamatest õigusaktidest.

13:04 Esimees Lauri Hussar

Varro Vooglaid, palun!

13:04 Varro Vooglaid

Suur tänu! Kõigepealt osutan ka omalt poolt sellele, et on hästi tänuväärne, et te selle statistika olete ära teinud või õigemini ei ole statistikat ära teinud, olete töö ära teinud ja selle statistika esile toonud. See on tegelikult ikkagi jahmatama panev, need numbrid, mis te toote, et 68 kaebusest sisuliselt ei ole ükski mitte mingisuguste Riigikohtu-poolsete sisuliste järeldusteni viinud kehtiva valimiskorra kohta. See on sünge-sünge fakt riigis, mis nimetab ennast demokraatlikuks, näidates, et sisuliselt ei olegi võimalik kaebeõigust kasutada, kaebeõigus on paljuski lihtsalt fiktiivne.

Aga ma mõtlesin küsida teie käest seda, et kui mingil põhjusel ei olda nõus toetama seda populaarkaebuste esitamise võimaluse seadustamist, näiteks tuginedes argumendile, et see võib tuua liiga suure kaebuste laviini, siis kuidas te suhtuksite ettepanekusse, mille on teinud Märt Põder koos kolleegidega, et kaebeõigus võiks olla vähemalt nendel, kes on ametlikult olnud valimiste vaatlejad?

13:05 Vandeadvokaat Paul Keres

See tundub mulle mõistliku kompromissina. Aga ma ei oleks nõus selle kriitikaga populaarkaebuse suhtes, et see võib kaasa tuua kaebuste laviini, mida ei ole võimalik ära menetleda, sellepärast et, nagu ma ütlesin, meil on kehtivas seaduses populaarkaebus ju seadustatud ja seda rakendatakse planeeringute puhul, looduskaitse ja keskkonnakaitse küsimuste puhul. Ei ole sugugi näha, et see kuidagimoodi kuritarvitaks kohtusüsteemi, vastupidi, see on võimaldanud just nimelt avalikkusel või avalikku huvi kaitsvatel organisatsioonidel tuua kohtu ette kaebusi, mis sinna teistel juhtudel ei oleks kunagi jõudnud. Noh, võtame näiteks selle juhtumi, kus hüpoteetiline 30-aastane valija näeb, et viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel sündinud inimeste hääled lihtsalt kustuvad. Kui need viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel sündinud inimesed seda ise tähele ei pane, kuidas see asi siis kohtu ette jõuab? 

Aga valimisvaatlejatel peaks minu arvates olema kindlasti õigus esitada ka üldist laadi avalikust huvist lähtuvaid kaebusi. Sellega ma olen absoluutselt nõus.

13:06 Esimees Lauri Hussar

Kert Kingo, palun!

13:06 Kert Kingo

Ma tänan! Lugupeetud vandeadvokaat! Te eelnevalt minu küsimusele vastasite, et teie hinnangul on isiku õiguste kaitse piisavalt tagatud seadustega, kui tal tekib küsimusi selleks oma hääle suhtes. Ütlesite ka, et seda on väga raske tõendada, neid hääletusasju. Aga arvestades, et e-häälte säilitamise tähtaeg on ebamõistlikult lühike, need väga-väga kiiresti hävitatakse, siis mis te ise arvate, kuidas see aitab kaasa selle õiguste kaitsele ja kohtus õiguse saamisele?

13:07 Vandeadvokaat Paul Keres

Loomulikult, kui tõendid kipuvad kaduma, siis ei saa neid kasutada ja sellisel juhul ei saa oma õigusi kohtus kaitsta. Mida ma oma vastuses mõtlesin, oli see, et minu ettekande põhituuma kontekstis, ehk üldist laadi kaebused versus individuaalsed kaebused, on sellistele juhtumitele reageerimiseks Eestis seadustega õiguskaitsevahendid tagatud. Seadus sätestab, et igaüks, kes leiab, et mingisuguse valimistoiminguga on rikutud tema õigusi, ja kahtlemata sellise juhtumi puhul, mille te esile tõite, on rikutud, vähemalt on võimalus, et on rikutud isiku õigusi, siis sellele saab kohtus kaitset taotleda. Aga selleks, et see oleks ka päriselt tõhus, tuleb koguda valimiste käigus need vastavad tõendid. Kuidas seda täpselt teha, sellele mina vastust anda ei oska, sellepärast et see on äärmiselt sügavaid eriteadmisi nõudev temaatika, selleks tuleb kasutada eksperte. Eksperdid peavad need tõendid koguma ja teistele juristidele ehk kohtunikele arusaadavasse keelde ekspertarvamuse vormis sõnastama.

13:08 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt, head kolleegid, avan läbirääkimised ning arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Ja mul on hea meel esimesena paluda siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu keskfraktsiooni nimel Aleksandr Tšaplõgin, palun!

13:09 Aleksandr Tšaplõgin

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! E-valimiste põhiprobleem on see, et ei ole võimalik tõestada, kas inimene hääletas ise ja tegi seda vabatahtlikult. Meile on selgitatud, et kui inimene on andnud e-hääle surve all, siis on tal võimalus uuesti hääletada. Loodan, et mõistate nende selgituste absurdsust. Valimisjaoskonnas hääletamisel on kogu protsess selge ja läbipaistev. Valimiskomisjon kontrollib valija isikut tõendavat dokumenti ja tagab, et hääletamise korda ei rikuta. Vaatlejad aitavad sellele kaasa. E-valimistel seda ei toimu. Häälte lugemisel valimisjaoskondades on samuti kõik selge ja läbipaistev. Hääletussedelitelt loeb valimiskomisjon hääled kokku vaatlejate juuresolekul. E-hääletamisel seda ei tohi. Keegi ei tea, kes meie elektroonilised hääled kokku loevad ja kuidas. 

Elektroonilise valimissüsteemi ilmsed puudused on viinud selleni, et ligi pooled meie kodanikest ei usalda e-valimisi. Ja kuna vabad ja õiglased valimised on demokraatia alus, tuleb kahjuks tunnistada, et peaaegu pooled meie kaaskodanikest ei usalda täielikult meie demokraatlikke institutsioone. See on tõsine probleem kogu riigi jaoks ja seda ei lahendata, kui otsustate neid probleeme lihtsalt ignoreerida. 

On selge, et e-valimised ei ole piisavalt läbipaistvad ja usaldusväärsed. Nii et ligi pool rahvast ei usalda neid. See tähendab, et Eesti riik peab loobuma e-valimiste kasutamisest seni, kuni tehnilised lahendused võimaldavad muuta e-valimised absoluutselt usaldusväärseks. Kuid tehniliste probleemide lahendamise asemel kavatseb valitsus e-valimiste ulatust veelgi laiendada, lubades hääletada mobiiltelefonis. Mida rohkem on meie demokraatia internetis, seda väiksem on meie kodanike usaldus. Aitäh!

13:11 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Järgnevalt hea kolleeg Andre Hanimägi. Ma saan aru, et on soov võtta sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun! Aitäh!

13:11 Andre Hanimägi

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Aitäh ka kõikidele esinejatele! Järgmisel aastal möödub 20 aastat ajast, mil Eestis sai esmakordselt hääletada interneti teel. Ehk järgmisel aastal toimuvad juba 15. valimised, kus oma hääle saab läbi veebi anda. 2005. aastal, mil enamik arvuteid jooksis Windows XP peal ning ligipääs internetti oli vähem kui 40%-l Eesti leibkondadest, hääletas interneti teel 9287 inimest 496 336 hääletaja seast. Sellest ajast saati on e-hääletajate arv järjest kasvanud. Riigikogu valimistel 2023 oli e-hääletajaid esmakordselt rohkem kui paberil: 313 514. 

Võib päris kindel olla, et nii Euroopa Parlamendi valimistel kui ka järgmise aasta kohalikel valimistel on e-hääletamine jätkuvalt populaarne viis oma hääl kuuldavaks teha. Siis saab seadusandja loal end autentida ka Smart-ID-ga, mis täna on populaarseim viis end mobiiltelefoni abil tuvastada. 

Sama pikk ajalugu on olnud ka e-valimiste kriitikal, kuid see kriitika ei ole nagu e-valijate arv saanud tuge juurde, vaid on pigem kahanenud ja jäänud enam-vähem täpselt samasuguseks: e-hääli võltsitakse, tagatud ei ole turvalisus, salajasus ega ühetaolisus. Arusaam e-häälte võltsimisest tuleneb eelkõige valimistulemustest minu hinnangul ehk sellest, et mõned parteid saavad e-hääli rohkem kui teised. Muid tõendeid selle ligemale 20 aasta jooksul tegelikult ei ole suudetud esitada, seda vaatamata valitsuste ja vastutavate ministrite vahetusele. 

2019. aastast 2021. aastani olid e-valimiste eest vastutavad ministrid Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast, kes tänase arutelu on algatanud. Muu hulgas oli toonases koalitsioonilepingus kirjas, et e-valimiste süsteem muudetakse paremini kontrollitavaks, turvalisemaks ja läbipaistvamaks. Seega koalitsioonipartnerid ei teinud takistusi, et e-valimiste teemaga erakonnal tegeleda. Ometi ei tulnud ka sellest perioodist mitte ühtegi fakti ega teadmist, et valimised on kellelegi lükata-tõmmata.

Niisamuti ei ole näha olnud ühtegi anomaaliat ennustatud ning tegelikes valimistulemustes. Ennustused ja reaalsed valimistulemused on suures pildis ühtinud ning nii kohalikel valimistel kui ka Riigikogu valimistel on küsitlustulemused erinevatel küsitlusfirmadel erinenud vaid mõne protsendipunkti võrra. Ka see ei toeta arvamust, et e-hääled on õhust võetud ja mõne konkreetse erakonna mulda pistetud. 

Küll aga toetab nii tänast kui ka juba väga pikalt veetud e-valimistevastast kampaaniat – vanasti aktiivselt Keskerakonna, nüüd EKRE poolt – ühiskonna polariseeritus ning nende erakondade valijate küllaltki kõrge pessimism e-valimiste osas. Usaldus e-valimiste vastu 2023. aastal võrreldes 2021. aastaga langes ning kuigi e-valimisi usaldab jätkuvalt rohkem inimesi, kui ei usalda, on tendents loomulikult problemaatiline. Eriti kui vaadata numbritesse sisse ja näha, et see lõhe jookseb selgelt erakonniti ning on suures seoses valimistulemustega ning koalitsiooni pääsemisega.

See polariseerimine, millele antakse hea meelega hoogu juurde, on tõepoolest ohuks demokraatiale, nagu tänase arutelu pealkiri viitab. Sisuliselt kaheldakse valimisvõitjate tulemustes ning seega ka valitsuse legitiimsuses. See ei ole hea märk, kui valimistel oodatust vähem hääli saanud peavad selle põhjuseks valimistel enam hääli saanute valskust, lihtlabast valimispettust, mida justkui faktina ühiskonnas võimendatakse. 

Ohuks demokraatiale on üleilmselt peetud ka valimisaktiivsuse langust. Ka siin on e-valimistel olnud pigem positiivne mõju või on vähemalt tõdetud, et see pidurdab valimisaktiivsuse langust. Näiteks Euroopa Komisjon on leidnud, et e-valimised pakuvad valijatele rohkem osaluskanaleid ning selle läbi võiks valimisaktiivsus tõusta. 

Nüüd, vaatamata sellele, et me usaldame oma raha, isiklikud andmed, pildid, sisuliselt kogu oma elu internetti, on igaühel loomulikult õigus olla mures, kas e-valimised on ikkagi piisavalt turvalised ning kas need on meie seadustele ja valimiste mõttele vastavad.

Palun kaks minutit juurde.

13:16 Esimees Lauri Hussar

Kaks minutit lisaaega, palun!

13:16 Andre Hanimägi

Ja eks mitmed murekohad, mis ka siin kõlasid, on ju igati adekvaatsed, mida ka tegelikult Eesti Vabariigi Riigikohus on tõdenud, näiteks seda, et elektroonilise hääletuse korraldus on vaja senisest põhjalikumalt seadusesse panna. Tegelikult seadusandja on sellega tegelenud, ka viimati, kui olid siin väga suured arutelud selle eelnõu osas, mis puudutas näiteks Smart-ID-d. Ka seal oli mitmeid selliseid punkte, mis just nimelt seda korrastust tagavad. 

Ma usun, et mitte kellelgi ei ole vähimatki kahtlust või soovi, et e-valimised ei oleks turvalised. Loomulikult peavad need olema turvalised, ja internetis on küll piisavalt ohte, millega tuleb pidevalt tegeleda. See on keeruline. Aga e-valimiste pika ajaloo jooksul ei ole olnud olukorda, kus e-valimised on tulnud mõne rünnaku tõttu ära jätta. Ka see tegelikult näitab seda, et 20 aasta jooksul on meil piisavalt turvaline valimiste süsteem kujunenud. 

Niisamuti on võimalik valijal nutiseadmega kontrollida, kas tema hääl on jõudnud pärale ning väljendab tema tahet korrektselt. Juhul kui inimest on survestatud või keegi on üle õla tõepoolest andnud head või halba nõu, on võimalik kabiinis ümber valida. See on ka olnud ühetaolisuse printsiibi üks nendest argumentidest, et kuidas nii saab. Aga teiselt poolt ongi just see põhjus, et sel juhul, kui on selline olukord tekkinud, inimesel on ikkagi võimalus minna salaja hääletama.

Arutelud, kuidas seda turvalisust parandada, kuidas suurendada e-valimiste usaldust ning vältida olukordi, kus valimistulemused ei tooda juurde usaldamatust, mis võib tõepoolest olla demokraatiale ohuks, on igati mõistuspärased ja vajalikud. Küll aga ei ole mõistlik arutada, kes e-valimised jätta või kaotada või kas e-valimised iseenesest on mingisugune oht demokraatiale. Ei ole, ja ei ole selgunud mitte ühtegi põhjust 20 aasta jooksul, miks e-valimised kaotada. Aitäh!

13:18 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu, hea kolleeg! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel Hendrik Johannes Terrase. Palun, lisaaeg kolm minutit.

13:19 Hendrik Johannes Terras

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Alustuseks pean ma ütlema, et Eesti 200 fraktsioon toetab veendunult e-hääletamist ning toetab veendunult ka e-hääletamise edasiarendamist. Loomulikult peame rääkima usaldusest, millest siin on täna palju räägitud ning mille kahjustamiseks on meediast ning varasemalt ka täna kõlanud mitmeid väiteid, mille ma kohe ümber lükkan. 

EKRE peamine väide on, et 40% valijatest ei usalda e-hääletust. Nad viitavad Mihkel Solvaku ja Piret Ehini uuringule, mis toob välja järgmise. Elektroonilise identiteedi mittekasutajad on oluliselt vanemad kui kasutajad. Seega võib e-valimiste kasutamise eelduseks oleva isikutuvastustehnoloogia mittekasutamist täheldada kõige vanemas valijategrupis, samas kui kõige nooremate seas see kuidagi takistuseks ei ole. Uuringu tulemused näitavad, et need, kes e-ideed ei kasuta ja kunagi seda kasutades e-hääletanud ei ole, usaldavad ka süstemaatiliselt vähem e-valimisi. 

Mida see kokkuvõttes tähendab? Esmalt võib järeldada, et mitteusaldamine mõjutab kasutamist või vastupidi: mittekasutamine tingib mitteusaldamise, kuna puudub positiivne kasutajakogemus. Noorte, 18 –24 aastaste seas seevastu on e-ID kasutus väga kõrge ja usaldus e-valimiste vastu on üsna kõrge ka nende hulgas, kes kunagi e-hääletanud ei ole. Seega on e-hääletamise mittekasutamine ilmselt seletatav pigem madala usaldusega, mitte sellega, et inimesed ei oska või ei ole harjunud kasutama digitaalseid isikutuvastustehnoloogiaid. 

Meenutan mõningaid fakte. 2023 Riigikogu valimistel osales 613 801 valijat, mis teeb osalusprotsendiks 63,5%. Neist 313 514 hääletas elektroonselt, mis teeb circa 51,1% valimas käinutest ja 32,5% kõigist valijatest. Usaldus Riigikogu vastu oli Turu-uuringute AS käsitluse kohaselt 2023. aasta neljandas kvartalis 21%. OSCE märgib Riigikogu 2024 valimiste raportis järgmist: "Avalikkuse usaldus e-hääletamise vastu on jätkuvalt suur, mis tuleneb süsteemi läbipaistvusest ja asjaolust, et alates 2005. aastast kasutatav internetihääletamine on juba väljakujunenud tava. Üldiselt korraldati e-hääletamine professionaalselt ja läbipaistvalt, pöörates nõuetekohast tähelepanu süsteemide täpsusele ja turvalisusele." Tsitaadi lõpp.

Kokkuvõtvalt: uuringust tulenevalt ei saa väita, et e-hääletuse mitteusaldamine muudab valimised ebausaldusväärseks. Isikutel, kellel puudub oskus ja usaldus elektrooniliselt toimingute tegemiseks, on võimalik valimistel kasutada paberhääletamist. 

Kui EKRE põhineb Nordstati uuringule, siis selles uuringus olid küsimused selgelt kallutatud. Küsimused, mis esitati, olid sellised. Kas teie arvates on Eesti e-valimised usaldusväärsed? Kas usute, et 2023. aasta Riigikogu valimistel toimus e-valimiste osaline võltsimine? Samas huvitava tähelepanekuna, et e-hääletust usaldas selle küsitluse kohaselt 54% küsitletutest. Samas 23,6% arvas, et e-hääletus tuleb lõpetada. See on ka selles uuringus oluliselt väiksem protsent kui usaldajate oma. 

Eesti on riik, kus avalikud teenused on suuresti kättesaadavaid elektroonselt. Seega on valijal tekkinud harjumus teha paljud asjad, sealhulgas suhtlemine riigiga, turvalises e-keskkonnas, vältides ametnike vastuvõtule minemist. Sellest tulenevalt on ka valijal eeldus, et valimistel pakub riik ka elektroonilise valimise võimalust. Valimistatistika kohaselt kasutab üha enam valimistel osalejaid võimalust valida elektroonselt. 

E-hääletuste kasutamine viimasel kolmel valimisel on selline.  Riigikogu valimised 2023 – 51,1% Kohalike valimiste volikogud 2021 – 46,9%, Euroopa Parlament 2019 – 46,7%. Vaadates neid varasemaid valimisi, saame öelda, et see kasv on kogu aeg olnud stabiilne. Üleeile siin saalis tehtud otsus luua õiguslikud võimalused valida ka nutiseadmes kindlasti kasvatab seda protsenti. 

Tulen tagasi Mihkel Solvaku ja Piret Ehini uuringu juurde. See toob välja, tsiteerin: "Noorte madal valimisosalus on üsna universaalne nähtus lääne demokraatiates ja on osaliselt seletatav elutsükli efektiga, kus 18–25-aastased on kas haridust omandamas või pere ja kodu loomise algfaasis. Maksude, majanduse ja sotsiaalteenustega seotud küsimused, mis tavapäraselt on valimiskampaaniates kesksel kohal, omavad noorte jaoks väidetavalt väiksemat tähtsust kui vanemate inimeste jaoks." Tsitaadi lõpp. 

Nende uuringut vaadates saab öelda, et e-hääletus on eelistatuim valimistel osalemise viis nooremate kui 55-aastaste seas. Seega tulevikku silmas pidades ei ole välistatud, et jätkuvalt kasutab suurem osa valijatest e-hääletamise võimalust. Ja siin on riigil kohustus tulla valijatele vastu ning pakkuda neile sobivat valimistel osalemise viisi. Kui aga arvestada, et seni nooremate vanusegruppide osalemine valimistel suureneb ja isikute vananedes valimisaktiivsus suureneb, siis võib eeldada, et e-valimised võivad mingil määral ka valimisaktiivsust tõsta, sest elektroonilisi teenuseid kasutama harjunud põlvkonnad muutuvad valijaskonnas suuremaks ning uued, pigem noored valijad on juba harjunud e-teenustega. 

Peatuksin veel elektroonilise hääletamise vastaste väitel, et e-hääletuse toimumine vähendab valimiste ausust ja usaldust valitsuse vastu. Valimiste ausus ja e-hääletus ei ole üheselt seotud. Eestis on hääletamas käiminde vabatahtlik ning osalemisprotsent on olnud valimiste kaupa stabiilne. Seega ei saa sellele tuginedes väita, et valimised oleksid ebaausad. 

Endine õiguskantsler Allar Jõks on selgitanud valimiste aususe tähendust. Ta on toonud välja järgmist. Tsiteerin: "Valimiste ausus tähendab eelkõige seda, et valitavad usaldavad ja austavad valijaid ega püüa valijaite eest asju ära otsustada ega neid hullutada." Tsitaadi lõpp. Ehk valimiste ausus ei sõltu valimiste tehnoloogiast, vaid eelkõige sellest, kes ja kuidas valituks osutub.

Siin on suur roll ka ajakirjandusel, et selgitada välja tegelikud valimiste eesmärgid ning välja tuua asjaolud, millega lihtsalt valijat hullutatakse. On väide, et e- ja m-hääletus suurendab ühiskonna lõhestamist ja vähendab demokraatiat. Tulen tagasi OECD raporti juurde Riigikogu 2023 valimiste kohta. Tsiteerin: "Mõned erakonnad väljendasid siiski oma kampaania raames kahtlusi internetihääletuse suhtes ja esitasid põhjendamatuid väiteid e-hääletamisega seotud pettuste kohta, mis kõik mõjutas negatiivselt märkimisväärse hulga valijate usaldus ja viis hääletamismeetodi valikul erakonnapõhiselt polariseerumiseni." Tsitaadi lõpp. See tähendab, et OSCE ei ole lugenud e-valimisi ebausaldusväärseks, vaid toob välja, et mis tahes valimisviiside korral on oht valimiste torpedeerimiseks erakondade enda poolt. 

Veel opositsiooni väidete vastuseks. On väide, et e-hääletamine on põhiseadusvastane, sest regulatsioon puudulik. Riigikogu võttis üleeile vastu Riigikogu valimise seaduse muudatused, mis toovad seni madalama taseme aktides olnud regulatsioonid seaduse tasemele. Tekib küsimus, millises osas e-hääletus on põhiseadusega vastuolus. Väide ei vasta tõele. 

Riigikohus on selgitanud ühetaolisuse põhimõtet. Valimiste ühetaolisuse põhimõte demokraatliku riigikorralduse ühe alustalana tähendab, et igal valijal peavad olema valimistulemuste mõjutamiseks võrdsed võimalused. Aktiivse valimisõiguse kontekstis tähendab ühetaolisuse põhimõte ennekõike seda, et kõikidel valimisõiguslikel isikutel peab olema võrdne arv hääli ning kõikidel häältel peab olema võrdne kaal esinduskogu kohtade jaotamise üle otsustamisel. Tsitaadi lõpp. Seda põhimõtet ei ole kordagi muudetud. 

Eesti 200 fraktsioon on veendunud, et äppide kasutamine riigiga suhtlemiseks ning riigi teenuste kasutamiseks peab saama uueks normaalsuseks võimalikult kiiresti. Ma ei tahaks üle korrata siin täna kõlanud Kremli jutupunkte, saan vaid korrata enda omi. Poliitiline müra ei tohi takistada riigi teenuste ajakohastamist. Aitäh!

13:27 Esimees Lauri Hussar

Aitäh! Järgnevalt on mul küsimus kolleegidele Sutile ja Kadastikule, et kes teist Reformierakonna fraktsiooni nimel sõna võtab, aga ma saan aru, et Andres Sutt. Palun, Andres Sutt, Riigikogu kõnetoolist Reformierakonna fraktsiooni nimel!

13:27 Andres Sutt

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Demokraatiaga on kõik hästi. Miks? Väga lihtsal põhjusel: täna siin saalis me arutame ühte väga olulist teemat, milleks on valimised, ja siis täpsemalt e-valimised, mis tähendab, et demokraatia töötab, me saame Riigikogus pidada debatti. Kahjuks küll hetkel ei näe ma siin ühtegi arutelu algatajat saalis, aga ju nad siis kuulavad kuskil mujal. Niipalju veel algatajatele soovituseks, et debatt ilmselt olnuks tasakaalukam, kui te oleksite kutsunud ühena esinejatest siia kas vabariigi valimisteenistusest, valimiskomisjonist või Riigi Infosüsteemi Ametist, sel juhul oleksime saanud ettekandeid erinevate vaatenurkade alt.  

Niipalju veel Märt Põderi ettekande kohta, et ta vastas küll väga pikalt, kui ma nüüd ei eksi, siis kolmele küsimusele, mistõttu jäi hulk küsimusi vastamata. Küsimise võimalust ei olnud sealhulgas minul ja kuna üks tema väidetest oli see, et audiitor ei tuvastanud ühtegi probleemi, aga probleemid olid, siis ma oleksin küsinud, milliseid IT-alaseid rahvusvahelisi kutsetunnistusi härra Põder omab.  

Aga tulles nüüd valimiste ja e-valimiste juurde: riik püsib usaldusel. Ja üks osa kodaniku ja riigi usalduslikust suhtest on ka turvaline e-identiteet. See on olemas igal Eesti kodanikul. See on tavapärane töövahend, mida me igaüks kasutame kas enda autentimiseks, mingite toimingute tegemiseks, olgu nendeks siis pangatehingud, lepingute allkirjastamine, digilugu, sinna sisse vaatamine, retseptide saamine ja nii edasi. Ja see on unikaalne, ainult Eestis. Ja see on ka üks põhjus, miks teistes riikides, demokraatlikes riikides ei ole olnud võimalik kasutusele võtta e-hääletust või e-valimisi sellisel kujul, nagu nad Eestis on. Siin on olnud hõikeid, et justkui lisaks meile kasutab sama süsteemi Venemaa. Aga Venemaal ei ole valimisi. Seal ei ole ühetaolisi, vabu valimisi, seal on nimetamine. Selles mõttes see võrdlus on igati irrelevantne.  

Loomulikult on ju ka meil väga erinevaid mooduseid, kuidas saab valida: saab eelhääletada, saab minna valimispäeval jaoskonda. Ja need kõik on väga sobivad, igati sobivad.  

Mulle jäi ka mulje, et tegelikult see arutelu oli laiem kui e-valimised. Oli tunnetus minul, et arutelu algatajatel ei olnud päris nagu rahulolu selle üle, kuidas Riigikohus on üht või teist küsimust arutanud või lahendanud. Või meie põhiseaduse küsimused, et miks presidenti ei valita otse ja nii edasi. Aga need on hoopis teised teemad. Need ei puuduta mitte kuidagi e-valimisi.  

Ma arvan, et väga oluline on ära märkida ka seda, et oma vastuses küsimusele nõustus Paul Keres, et e-valimised ei tähenda mitte kuidagi, et valimised tervikuna ei oleks legitiimsed, ning nad on põhiseaduse mõttes ühetaolised. Ja ma arvan, et see arvamus on kaalukas ja oluline.  

Nüüd kõigile neile, kes soovivad põhjalikumalt tutvuda e-hääletamise tegelikkusega, soovitan külastada e-hääletamise faktilehte veebilehelt … 

Paluks kolm lisaminutit.

13:32 Esimees Lauri Hussar

Kolm minutit.

13:32 Andres Sutt

… valimised.ee. Sealt saab kõikidele müütidele ja muredele, mis on, ilusti faktipõhised vastused. 

Aga paar asja ma tahaksin siit siiski üle korrata. Esiteks, e-hääletamise kõik toimingud on jälgitavad reaalajas ekspertide poolt ja süsteemi kohta on valminud mitu põhjalikku auditit. Muu hulgas ka see etteheide, mis oli, et mina ministrina panin audititeema kalevi alla. Vastupidi, audit valmis 2021. aastal, selle viis läbi KPMG. Ja audit kinnitas, et Eesti e-valimistel on tagatud kõrgel tasemel hääletamise salajasus, infosüsteemide vastupidavus, turvaskeemide tugevus ning hääletaja sõltumatus. Sellega, ma arvan, võib kogu usalduse küsimuse tehnilisest vaatest ilusti kokku võtta. 

Siin oli juttu sellest, et turvatestid ei vaata sisemist rünnakut. Igaüks, kes teab, kuidas süsteeme testitakse, teab ka seda, et need testid ja testimine vaatab igasuguse rünnaku vastu. Ja ka siin ei ole põhjust muretsemiseks. 

See, et OSCE on hinnanud meie e-valimiste toimimist ja korrapärasust, sellest juba eelkõneleja rääkis, ja ka siin on öeldud ju tegelikult väga olulisena, et avalikkuse usaldus viimaste valimiste puhul just e-hääletamise vastu on jätkuvalt suur, millega võib ka osa muredest taas kord maha võtta. 

Küsimus sellest, et e-hääled hävitatakse kuidagi kiiremini. Ei hävitata. E-hääli säilitatakse täpselt sama kaua kui paberhääli. See kõik on faktiliselt olemas. Ja ka see tõsiasi, et kõiki e-hääletamise toiminguid kontrollivad iga kord rahvusvahelise kutsetunnistusega infosüsteemide audiitorid, annab kinnitust ja turvalisust sellele, et kogu protsess on usaldusväärne. 

Siin oli ka väide, et 2023. aasta valimistel paberhääled loeti esimesena, seejärel tulid e-hääled ja valimistulemus muutus. Varasematel aastatel lõppes e-hääletus mõned päevad enne valimisi, valimispäeva, ja seetõttu oli võimalik ka e-hääletuse tulemused avaldada esimesena. Viimastel valimistel olid elektroonilised nimekirjad ja oli võimalik hääletada ka eri paikades üle Eesti, sõltumata sinu elukohast. Seetõttu oli vaja ära oodata, kuni saavad valmis, kuni on suletud ka viimane valimisjaoskond.

Ja võib-olla lõpetuseks, kõige olulisemana. Mul on tunne, et üks peamure on see, et valimistulemus ei meeldi. Aga valimistulemus sõltub erakonna programmist, kandidaatidest ja valija tahtest. Valimise viis valimistulemust mitte kuidagi ei mõjuta. Aitäh!

13:35 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mario Kadastiku. Palun!

13:35 Mario Kadastik

Aitäh, hea eesistuja! Kuna mind korduvalt teatud sõnavõttudes ka mainiti, siis mõtlesin, et ma ikkagi pean tulema ja natukene teemast rääkima. Esiteks, vastulausena Märt Põdrale: loevad ka koalitsioonipoliitikud lehti, lihtsalt see oli debatt Twitteris tema teatud artiklite lugemise või mittelugemise üle. See võib-olla ei ole kõige relevantsem poliitika teostamiseks. 

Aga nüüd e-hääletamisest üldiselt. Kolleeg Sutt võttis väga hästi enamuse sellest juba kokku. Ma tahtsin ka rõhutada seda, et selle tänase päeva arutelu oleks olnud tasakaalukam ja vähem võib-olla poliitiliselt kallutatud, kui siin oleks olnud ka võimalus teha vastuargumente. Ehk oleks olnud kohal kas RIA või Vabariigi Valimiskomisjoni vastav teenistuja, kes oleks saanud tutvustada, kuidas elektroonilist hääletamist läbi viiakse, mis on need protseduurid, auditid, ja oleks saanud ka algataja saadikud teda küsitleda, saada kõikidele küsimustele vastused. Kahjuks ettekanded jäid kõik väga ühesuunaliseks ja seetõttu ma arvan, et see natuke vähendas, mitte natuke, see päris oluliselt vähendas selle võib-olla relevantsust ja muutis selle rohkem selliseks poliitiliseks pallimänguks, mitte niivõrd tehniliseks aruteluks demokraatia üle. See on lihtsalt soovitusena järgmisteks kordadeks. 

Aga nüüd elektroonilise valimise koha pealt ma arvan, et see suur osa probleemist tulenebki sellest, et paljud inimesed ei mõista selle tehnoloogia sisu. Ja tegelikult tehnoloogiliselt ja matemaatiliselt, krüptograafiliselt on tegemist väga lihtsa, väga elegantse süsteemiga, kus tagataksegi võrdväärsus, sest hääled on salajased, hääled on registreeritud ja kontrollitavad. Ja kui kellelgi on tõesti probleeme mingi spetsiifilise protseduuri järgimisega, kas mingis kohas pandi üks käsk ühtpidi või teistpidi – need on protseduurireeglid. Loomulikult, neid on vaja auditeerida, need peavad olema korrektsed, need peavad olema täpselt selged ja ühesed. Ja selle kõigega ei pea tegelema ainult kaks kuni kolm päeva pärast valimistulemusi. Sellega peaks tegelema sellisel juhul, kui on nagu päriselt mingeid murekohti, valimistevahelisel ajal, et teha süsteemid selliseks, et kõik saavad sellest ühtemoodi aru ja on sellega rahul. See tähendab võib-olla ka rohkem koolitusi, rohkem selgitusi. Kui aus olla, ma ei tea, kui paljud on reaalselt vaadanud Vabariigi Valimiskomisjoni lehel olevaid animatsioone, mis on tehtud sellest, kuidas käib elektrooniline valimine, mis on kahe ümbriku süsteem, kuidas need hääled kokku loetakse, kuidas tagatakse salajasus. Sellest lihtsamaks, ma ei usu, et on hästi võimalik seda enam teha, aga ka tavapaberil hääletamise mõttes. 

Ehk siis siin oleks koht, kui kellelgi on päriselt sisuline huvi selle valimiste turvalisuse, ohutuse, kontrollitavuse osas tegeleda nende protseduuridega, sest krüptograafia osas on maailmas kõik: pangandus, kõik asjad baseeruvad sellel. Kui me seda ei usu, siis sellisel juhul meie kogu digitaalne ühiskond ei ole usaldusväärne loomulikult. Kuna me usaldame seda, me teeme seda igapäevaselt, ka Jaak Valge tunnistas ausalt, et tema e-hääletas ja nii edasi, meil on väga palju kohti, kus me kasutame seda, siis ainuke küsimus saab olla nendes protseduurides. Ja need protseduuride osad peaks olema sellisel juhul väga ilusti lahti kirjutatud. See on koht, mille pärast ma olen kurb, et siin ei olnud valimiskomisjoni või RIA esindajat, kes saaks neid protseduure lahti seletada täpsemalt. 

Ja nüüd selle üle, häälte võltsimine. Ausalt öeldes, isikuna mul on palju raskem ette kujutada, kuidas võltsida e-häält, aga on suhteliselt lihtne ette kujutada, kuidas seda teha paberite puhul. Kõige lihtsam olukord: valimiskomisjonis vahetada välja see pastakas, mis seal kabiinis on. Kui tihti käiakse pastakat kontrollimas, et see ei ole see pastakas, mille tint kahe tunni pärast ära kustub? Kas seda on keegi kontrollinud? Ma ei tea. Aga neid kohti on tegelikult hästi lihtne teha paberite puhul, hästi raske teha minul tehniliselt, kes seda asja natukene hoomab, kuidas seda teha elektrooniliselt. Ehk usaldusväärsem minu jaoks on isegi vaata et elektroonilise valimise süsteem. Ja see, et meil on selline kognitiivne dissonants, on asi, mis oleks vaja kuidagiviisi ära lahendada. Ja nüüd ongi küsimus, kas meil on päris tahe seda ära lahendada või on see lihtsalt poliitiline meetod, kuidas mitte tahta tunnistada endale valimistulemust. Mulle tundub, et kahjuks on pigem see kaasus hetkel. Aitäh!

13:40 Esimees Lauri Hussar

Järgnevalt palun siia Riigikogu … Ma korra täpsustan. Ants Frosch, kas teil on soov võtta sõna EKRE fraktsiooni nimel? (Ants Frosch vastab saalist: "Ei.") Ei. Selge. Sellisel juhul palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun! (Kalle Grünthal küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

13:40 Kalle Grünthal

Austatud kolleegid! Hea Eestimaa rahvas, kes te meid praegu vaatate! Kaks Riigikogu saadikut, Ants Frosch ja Varro Vooglaid, tublid, aitäh! Olete head. Vähemalt kaks inimest on saalis olemas.

13:40 Esimees Lauri Hussar

Väike täpsustus: kolm.

13:40 Kalle Grünthal

Andke andeks, istungi juhataja.

13:40 Esimees Lauri Hussar

Palun, Kalle Grünthal!

13:41 Kalle Grünthal

Huvitav on vaadata, mismoodi selle tänase olulise riikliku tähtsusega küsimuse arutelul on äkki koalitsioonisaadikud siin kohal, Reformierakonnast ja mujalt, ja viskuvad e-hääletuse kaitsele nagu Aleksandr Matrossov kuskil lahingus, kus ta oma kehaga kattis dzoti. Ei ole sellist nalja siin enne näinud. 

Aga ma tahaksin nüüd tulla teema juurde, valimiste juurde. Eestis on olemas kaks erinevat valimissüsteemi: üks kehtib paberhäältele ja teine süsteem kehtib elektroonilisele hääletusele. Sellega ma tahan väita, et need valimised ei ole ühetaolised põhiseaduse mõttes. Kõigepealt, kui isik läheb hääletama paberhääletusele valimisjaoskonda, esitab ta isikut tõendava dokumendi. Dokumenti võrreldakse selle isiku näo profiiliga, kas see langeb kokku, ja alles pärast seda saab ta valimisbülletääni, kus ta saab sooritada oma toimingu, ja pärast seda laseb ta selle bülletääni valimiskasti. Sellega on paberhääletusel valija tegevus lõppenud. 

Elektroonilisel hääletamisel on olukord teine. Elektroonilisel hääletamisel ei kontrollita – kuigi seadus ütleb, et valija hääletab ise –, ei kontrollita seda, kes tegelikult hääletab. Elektroonilisel hääletamisel kontrollitakse ainult ID-kaardi kehtivust. Ehk siis mitte keegi ei tea, kes tegelikult selle hääletustoimingu teeb. Kui nüüd tulla tagasi paberhääletuse juurde, siis kui ma näiteks panen ette mingisuguse karumaski ja lähen, esitan oma dokumendi, siis mulle keegi seda paberbülletääni ei anna, seetõttu, et valimiskomisjoni liikmed ei ole veendunud, et tegemist on minu isikuga, kuna nad ei näe karumaski taha. Ja nende kahe asjaolu võrdluses ma saan öelda väga selgelt, et valimised ei ole ühetaolised. 

Olen pöördunud ka Riigikohtusse valimiskaebustega ja suutsin sinna menetlusse sisse murda. Loomulikult jäeti kõik minu muud valimiste protsessi puudutavad kaebuse osad rahuldamata, välja arvatud üks, kus ma osundasin täpselt samale asjaolule, mida ma praegu kirjeldasin, et e-hääletamisel kontrollitakse isikusamasust vastavalt dokumendile, aga e-hääletuse puhul kontrollitakse ainult ID-kaardi kehtivust. Ja lisaks veel, ID-kaardi e-hääletuse puhul on võimalik muuta oma häält korduvalt ja kõige lõpuks minna isegi veel paberhääletusele. 

Ma tahaks näha seda inimest, kes ütleb, et need valimised on ühetaolised. Ei ole. Ja kui ma oma kaebuse ettevalmistamise käigus tuttavale advokaadile esitasin selle argumendi, mis ma hetk tagasi siin kirjeldasin, ta ütles: "Jaa, vaat sellele asjaolule on väga raske vastu vaielda," ja ta ootab huviga, mida Riigikohus teeb. Riigikohus tegi sellise asja, et ütles, et kuna ma ei ole valimiskomisjonile selle osas kaebust esitanud, jätab ta selle punkti läbi vaatamata. See tähendab seda, et kõik, kes siin Reformierakonnast on hõisanud, et Riigikohus on nii ja naa öelnud, et kõik on õige, jäävad praegu pika ninaga, sellepärast et Riigikohus ei ole siin oma seisukohta avaldanud.

Edasi tahan öelda erisuse veel. Põhiseadus ütleb, et valimistel peab olema tagatud salajasus. Mina väidan, et salajasus ei ole tagatud. Me kõik teame, et 27. veebruaril valimisteenistus Arne Koitmäe eesistumisel avastas äkki, et 63 e-häält on antud valest ringkonnast. Ma saatsin siis kümme tööpäeva tagasi valimisteenistusele, Arne Koitmäele vastavasuunalise päringu, et nimetage, kuidas on see võimalik, ja palusin kirjeldada detailselt, millised tehnoloogilised käigud, millised nupuvajutused toimusid, et see asjaolu tuvastati, ja palusin ka viidet õigusaktile. Vastuse sain ma eile ja seal olid kirjas viited Riigikogu valimiste seadustele. Lasin selle kiirelt pilguga üle. Ma ei taha öelda, et seal on veel lõplikku juriidilist hinnangut, küll aga ma tahan väita, et seal on väga tõsised esmapilgul tuvastatavad õiguslikult nõrgad argumendid, mis ei korreleeru seaduses sätestatuga ja ka valimisteenistuse tegevusega. Kahjuks jättis valimisteenistuse juht Arne Koitmäe vastamata minu kõige olulisemale küsimusele: millise tehnilise käiguga tuvastati üldse, et isik on hääletanud valest ringkonnast? Ei vastanud. Tee, mis tahad, ei taha selle osas mitte keegi vastata. Aga eks tuleb edasi minna, nii nagu ma olen seni e-hääletamise vastu võidelnud. Ja ootan huviga, mis on järgmised vastused valimisteenistuse poolt. 

Kokku võttes tahan öelda seda, et valimised Eestis ei ole ühetaolised. Hetkeseisuga julgen väita ka, et nad ei ole salajased, millega on rikutud valimisseadusest ja põhiseadusest tulenevaid printsiipe. Need tegelased, kes siin käivad Reformierakonnast ja hõiskavad, et siin räägitakse Kremli jutupunkte, tunnevad ilmselgelt hirmu selles, et nad kaotavad ühel hetkel võimaluse olla igavesti võimul. Aga me läheme edasi. E-valimised tuleb tühistada! Aitäh!

13:48 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Ants Froschi. Palun!

13:48 Ants Frosch

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ja ma loodan, et hulk inimesi jälgib seda ülekannet. See võimalus on meil olemas ja ma loodan, et Vabariigi Valimiskomisjoni ning valimisteenistuse töötajad jälgivad seda ülekannet. 

Abraham Lincoln on öelnud, et teatud inimesi võib kogu aeg ninapidi vedada ja mõnda aega võib narrida kõiki, kuid pidevalt ei saa kõiki lolliks teha. Paraku me oleme tunnistamas, et Eesti e-valimiste edulugu, nagu seda on üritatud serveerida, on pöördumas suunda, kus see lõpeb varem või hiljem fiaskoga.

Sellele, et on tõsiseid probleeme ei ole mitte tähelepanu juhtinud ainult meie oma asjatundjad, meie oma poliitikud, ka Riigikohtu esimees. Sellele on tähelepanu juhtinud ka rahvusvahelised organisatsioonid. Võib-olla kõige tõsisemalt on teema üles võtnud OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo ehk siis nende Varssavi kontor. Nimelt, eelmise aasta augustis valmis Eesti Riigikogu valimiste raport. Ja selles on väga põhjalikult kirjeldatud neid puudusi või vajakajäämisi, mis on jäänud silma Eesti e-valimiste korraldusega seoses. 

Ma tsiteeriksin mõned neist. Nii viidatakse, et valimisasutused peaks kaaluma krüptograafiliste meetodite kasutuselevõttu, et vältida valesti vormistatud hääletussedelite deponeerimise võimalust. Selleks, et vältida vigu või vananenud teavet süsteemi komponentidega konfigureerimisel, peaksid valimiste korraldajad kehtestama kvaliteedi tagamise protsessi, mis hõlmab kogu e-hääletamise süsteemi põhjalikku testimist enne selle kasutuselevõttu. Selleks, et võimaldada sisulist välist kontrolli ja suurendada avalikkuse usaldust, peaks Vabariigi Valimiskomisjon avaldama täieliku, täpse ja ajakohastatud dokumentatsiooni e-hääletamise süsteemi toetavate tehnoloogiate ja protsesside kohta. Selleks, et tagada läbipaistvus ja kõrvaldada igasugune kahtlus tulemuste usaldusväärsuse suhtes, peaks Vabariigi Valimiskomisjon selgitama tulemuste teatamise protsessi ja ajakava aegsasti enne valimispäeva. Ning kokkuvõtlikult, nagu eelnevalt soovitatud, peaksid valimiste korraldajad kaaluma meetodeid, kuidas saavutada läbiv end-to-end kontrollitavus. Praeguste kontrollitavuse mehhanismide parandamiseks peaksid valimiste korraldajad kõrvaldama puudused individuaalses kontrollitavuses ja tagama, et kõik e-hääletamise tulemuste kindlaksmääramise kriitilise tähtsusega etapid oleksid auditeeritavad. 

Tegelikult seesama OSCE raport lükkab ümber selle põhilise argumendi, et meil on rahvusvaheline auditeerimine ja kõik on kõige paremas korras. Ei ole! Seda tunnistab rahvusvaheline ekspertiis. Nüüd on küsimus selles, mis saab edasi. See protsess on OSCE-s avatud. Eesti on jälgimise all ja mingil hetkel saavad need probleemid, kui neid ei lahendata – ja ma ei näe küll mitte mingisugust soovi ei sellel valitsusel, ei sellel valitsuskoalitsioonil nende protsessidega edasi minna –, varem või hiljem saabub see hetk, kui Eesti e-valimiste õhupall torgatakse lihtsalt katki.  Kas see juhtub rahvusvahelise kogukonna survel või see juhtub, ütleksin, sisemise vilepuhuja …

Palun kolm minutit juurde. 

13:53 Esimees Lauri Hussar

Kolm minutit lisaaega, palun!  

13:53 Ants Frosch

… info alusel või juhtub veel hullem, toimub selline väline rünnak, mis paratamatult paneb kogu valimisprotsessi kahtluse alla, seda me ei tea. Aga fakt on see, et tahet asja korda teha ei ole õnnestunud tuvastada ja see asi liigub nagu lastel liumäel allamäge. Pidama seda niipea ei saa.

Nüüd on mul ettepanek ja pöördumine ajakirjanduse poole ja ajakirjanike poole. Kui te ei usalda neid Eesti hääli, mis kutsuvad üles asja korda tegema, Eesti valimisi usaldusväärseks muutma, siis palun pöörduge rahvusvaheliste ekspertide poole. Konkreetselt selle OSCE raporti e-valimisi puudutanud osa autor on Carsten Schürmann, kes on kirjas kui new voting technologies analyst Saksamaalt. Ja tehke temaga intervjuu. Te saate sealt huvitavaid vastuseid, ma olen selles sügavalt veendunud. Me peame selle asja kas korda tegema või kui seda ei ole võimalik teha, siis e-valimised tuleb lihtsalt lõpetada. Aitäh! 

13:54 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole ja sellega ma sulgen läbirääkimised. Ja olgu rõhutatud, et arutelu lõppemisel täna Riigikogu mingit otsust vastu ei võta. Sellega on ka meie tänane päevakord ammendunud, istung ning ka kogu istunginädal lõppenud. Suur tänu headele kolleegidele ja kohtume siin Riigikogu suures saalis jälle järgmisel nädalal.

13:55 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee