Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Me alustame 8. mai infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerunud 13 Riigikogu liiget, puudub 88.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja välisminister Margus Tsahkna. Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Lisaks saab Riigikogu liige võimaluse ühe [täpsustava] küsimuse [küsimiseks] ja üks Riigikogu liige saab võimaluse lisaküsimuse esitamiseks. Aga asume tänaste küsimuste juurde, neid on meil kokku üheksa.

Esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on olukord majanduses. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Möödunud kuul käisid Eestis visiidil Rahvusvahelise Valuutafondi ehk IMF‑i esindajad, kes muu seas analüüsisid meie riigi majanduse olukorda. Paar päeva tagasi avaldati Eesti meedias uudis, mille järgi me oleme ainus Euroopa riik, kus majandus tänavu ei kasva. Euroalal tervikuna prognoosib IMF käesolevaks aastaks majanduskasvu 0,8%, aga Eesti vastav näitaja on –0,5%. Pange tähele, Eesti on terves Euroopas ainuke riik, kellele IMF ennustab majanduslangust. Näiteks, rääkides meie naabritest, Soomele prognoositakse tänavu majanduskasvu 0,4%, Lätile 1,7% ja Leedule 2,2%. Mõnele Euroopa riigile prognoositakse samal ajal lausa 5%‑list või 6%‑list kasvu. Küll aga on Eesti euroala eesotsas oma hinnakasvu näitajaga: meile prognoositakse 4,2%‑list inflatsiooni. Sellest kõrgemad näitajad on vaid kahes riigis: Andorras ja Islandil.

Tahakski teada, lugupeetud proua minister, mis üldse toimub. Kuhu poole liigub meie majandus? Kas valitsus näeb praegu tekkinud olukorras probleemi ja tunneb selle pärast muret või mitte? Kui mitte, siis miks, ja kui tunneb, siis mida plaanitakse lähiajal ette võtta, et seda kahetsusväärset olukorda ikkagi muuta?

Aitäh! Kõigepealt, 2021. aastal oli Eesti majanduskasv peale Iirimaad Euroopas [suuruselt] teine. Läti, Leedu, Rootsi ja Soome majandus kasvasid siis 2% või 3%, aga meil kasvas üle 8%. Ma ei mäleta, et siis oleks olnud suured pealkirjad, et Eesti on absoluutselt tipus. Kui tipp on kõrge, siis sealt kukkumine või allatulek on ju ka [suurem]. Selles mõttes on see loogiline, sest [võrdlus]baas on kõrgem. Ja formaalselt oli Iirimaa majanduslangus suurim just sellepärast, et Iirimaa kasv oli ka olnud kõige suurem. Aga see pole oluline, oluline on võrdlusbaas. Osa majanduslangusest tuleb kõrgest võrdlusbaasist, mis meil oli ja mille me saavutasime 2021. aastal.

Nüüd, meil on tegelikult väga palju positiivseid näitajaid, mis annavad alust optimismiks ka majanduses. Nimelt, inimeste ostujõud kasvab, keskmine palk kasvab, keskmine pension kasvab. Näiteks pensionide ostujõud ei ole olnud kunagi suurem, kui see on hetkel. Ja ostujõu paranemist näitab ka inimeste reisituhin, eestlaste reisituhin. Nimelt, aprillis teenindas lennujaam 298 000 reisijat, mis on uus rekord, absoluutne ajalooline aprillikuu rekord. See ületab 12% COVID‑i eelset rekordit, kui reisijaid oli 266 000, ja võrreldes eelmise aprilliga oli kasv 28%. Kaubavedu kasvas samuti 14%. Me oleme saavutanud tööhõive rekordilise taseme: aasta keskmine, 700 000 hõivatut, ületas 2022. aasta taset koguni 19 000 [inimese] võrra.

Meie majandus on olnud väga palju seotud Põhjamaade majandusega ja selle tõttu, et Põhjamaade majandusel, eelkõige kinnisvarasektoril, millega meie majandus on olnud väga tihedalt seotud, läheb halvemini, läheb ka meie majandusel halvemini. Lihtsalt toon mõned näited. 26% meie ekspordist sõltub Rootsist ja Soomest. Võrdluseks: Lätis on see 10%, Leedus 6%. Mida me selle [mõju leevendamiseks] teeme? Me töötame aktiivselt selle nimel, et leida meie ettevõtjatele ekspordipartnereid väljaspool Põhjamaid, et nende portfelli mitmekesistada. Kõikidel piirkondadel ei lähe nii halvasti, kui Põhjamaade majandusel hetkel läheb. 

Teiseks on positiivne see, et kuue kuu euribor on langenud. Meie majandus on olnud väga turupõhine ning inimesed ei ole oma intressimäärasid fikseerinud, ka ettevõtjad mitte, ja seetõttu mõjutas euribori tõus otseselt meie ettevõtete käekäiku. Aga hea uudis on see, et kuue kuu euribor on langenud ja turud ootavad täiendavat langust. Aga saan [hiljem] edasi vastata. Vaatan, et aeg on otsas.

Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Peab tunnistama, et meiega võrreldes läheb Põhjamaadel ikkagi paremini ja nende prognoosid on ka paremad. Nii et ma arvan, et meie olukord on hullem. Aga mul on lisaküsimus enam-vähem samal teemal. Needsamad Rahvusvahelise Valuutafondi esindajad, kes Eestis visiidil käisid, andsid mõista, et Eesti praegune majanduslangus ei ole pelgalt majandustsükli eripära – nagu te mainisite, 2021. aastal oli meil päris suur tõus –, vaid näha on palju sügavamaid probleeme. "Eesti on viimase kahe aasta jooksul kaotanud märkimisväärse ekspordi turuosa, kuid probleemid algasid juba varem. Väline konkurentsivõime hakkas halvenema varsti pärast üleilmset finantskriisi ning tootlikkuse kasv ei suutnud kohati reaalse vahetuskursi kallinemisega sammu pidada. Viimased šokid on seda suundumust ainult süvendanud," tsiteerib Delfi Ärileht IMF‑i tehtud kokkuvõtet.

Esiteks küsin, kumb kahest väljendist, mille autor on üks teie eelkäijatest peaministri- ja Reformierakonna esimehe ametis, kirjeldab paremini tänast olukorda Eesti majanduses: "Kui see on kriis ja krahh, siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada" või "Viime Eesti 15 aastaga viie rikkaima Euroopa riigi hulka". Ja palju tõsisem küsimus: kas te olete nõus IMF‑i arvamusega, et probleemid on hästi sügavad, ja kas valitsusel on olemas plaan, kuidas need probleemid lahendada ning väljuda riigina sellest nutusest majandusolukorrast, kuhu me oleme viimaste aastatega kahjuks sattunud?

Teie küsimuses oli juba sees tootlikkuse kasv meie majanduses. Riik ei tegele majandusega, sellega tegelevad ettevõtjad. Ettevõtjad saavad teha muudatusi, mis puudutavad nende ettevõtete käekäiku. Muidugi, riik saab luua struktuuri, saab luua keskkonna, kus saab äri teha. Mida me oleme teinud selleks, et kasutada majanduskriisi meie ettevõtjate jaoks ära, et nad teeksid oma tegevuses struktuurse muudatuse? Seda, et me ei ole enam odava tööjõuga maa. See tähendab seda, et on vaja oluliselt investeerida teadus- ja arendustegevusse ning seeläbi suuremasse innovatsiooni. Ja seda riik ka teeb, sinna me oleme täiendavalt raha suunanud. Just täna avatakse rakendusuuringute keskus, mille [rajamise] meie valitsus otsustas just selle jaoks, et aidata ettevõtetel innoveerida. Sellest tuleb tegelikult suurem lisandväärtus ja ka ettevõtete suurem tootlikkus.

Rahvusvaheline konkurentsivõime on probleem, millega tuleb tegeleda. See on olnud väga palju seotud sellega, et Eestis on väga paljud ettevõtted siiamaani nii-öelda mänginud ainult odavale tööjõule. Aga väga paljud ettevõtted on juba teinud muudatusi. Ma käisin alles eelmisel nädalal erinevates tehastes. Väga kõrgtehnoloogilised ja väga suurt lisandväärtust tootvad tehased mõtlevad selles suunas kogu aeg kaasa. Igal juhul ma olen ettevõtjatele väga tänulik, et nad on nii paindlikud.

Mida riik saab teha? Esiteks, me töötame selle nimel, et energiakulu veelgi alla tuua. Mul on hea meel tõdeda, et 2023. aasta teisel poolaastal oli Eesti kodutarbija keskmine elektri hind 21,9 senti kilovatt-tunni kohta. Euroopa Liidu keskmine hind on Eesti omast 30% kõrgem, Lätis on 39% kõrgem ja Leedus 6% kõrgem. Jah, Põhjamaades on [elektri hind] odavam, aga ülejäänud Euroopaga võrreldes on see igal juhul meie konkurentsieelis. Selle nimel me teeme veel tööd, et taastuvenergiat tuleks turule veelgi rohkem. Teine suur asi on tulumaksureform ehk maksuküüru kaotamine, mis võtab ettevõtjatelt maha palkade ja tööjõukuludega seotud surve ja samas jätab inimestele kätte rohkem raha, mis tuleb omakorda Eesti majandusse tagasi.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Rahandusministeerium sõlmis 400 miljoni euro suuruse laenulepingu. [See raha] peaks minema majanduse toetamiseks. Selgitage palun, millele see raha täpselt kulub ja millist efekti kavatsete saavutada. Kui palju peaks selle raha abil majandus protsentides kasvama?

Aitäh! Riigieelarve koosneb kuludest ja tuludest. Paraku on nii, et riigieelarve kulud on hetkel suuremad kui tulud, ja järelikult tuleb see vahe katta laenu arvelt. Kõik [kulud], mis ületavad neid tulusid, mida riik maksumaksjalt saab, tulebki katta laenuga.

Tõesti, sellel eelarveaastal, 2024. aastal me teeme rekordiliselt investeeringuid: 1,9 miljardi euro eest. Te olete ise siin riigieelarvet menetlenud ja näinud, kuhu need investeeringud lähevad. Need lähevad taristusse, need lähevad kaitsesse, need lähevad ka erinevatesse energeetikameetmetesse. Kõik, mis ületab neid riigieelarve tulusid, mida maksumaksjad maksavad maksude, aktsiiside, trahvide ja kõige muu [kujul], mida riik kokku [korjab], ka dividendituludena, kaetaksegi laenuga. Täpselt nii on. Ei ole nii, et me võtame laenu mingiks konkreetseks asjaks, vaid me võtame laenu kulude katmiseks. Aga peaks olema nii, et laenu võetakse ainult investeeringuteks, mitte jooksvate kulude katteks, nii nagu on ka perekonnas, et krediitkaardiga igapäevaste [ostude] eest tegelikult maksta ei tohiks, aga kui on vaja teha suuremaid investeeringuid, on see arusaadav. Paraku ei ole tõesti ka varasemad valitsused riigieelarve kohta otsuseid tehes seda printsiipi alati järginud.

Lisaks on meil tekkinud uued sotsiaalkulud seoses sellega, et inimesed vananevad, meil tuleb pensionäre juurde ja erinevaid sotsiaaltoetusi on tõstetud. Nii et paraku ei saa öelda, et kogu see laen läheb investeeringuteks. See laen läheb ka püsikulude katteks. Aga me teeme valitsuse tasandil pingutusi selleks, et kui me teeme riigi uut eelarvestrateegiat, siis me saaksime ühelt poolt kulusid alla tõmmata ja teiselt poolt tulusid suurendada, nii et laenu, mis läheb lünkade katteks, nii palju võtma ei peaks. Kui me võtame vähem laenu, siis me maksame ka vähem intressi ja saame teha maksumaksja rahaga hoopis midagi vajalikumat kui ainult laenuintresside tasumine.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ning teema on valimislubadused ja kokkulepete täitmine. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Kahetsusväärselt pean ma mitmendat korda sellel teemal teie poole pöörduma, ka siin infotunnis. Te olete lubanud inimestele enne valimisi ja loomulikult ka pärast valimisi kindlustunnet. Ma ei küsi majandusliku kindlustundetuse ja maksusõja kohta, mille te olete Eesti rahva vastu kuulutanud, ma küsin siiski sisejulgeoleku kohta, millega te ka väga tegeleda ei taha.

Nimelt, te olete koalitsioonileppes kokku leppinud, et töötate välja õigusliku raamistiku Vene ja Valgevene kodanike hääleõiguse peatamiseks kohalikel valimistel põhiseadust muutmata. Tänaseks on valmis ekspertiis, mis ütleb, et see ei ole võimalik, ja ma ei tea ühtegi eksperti, kes oleks öelnud, et seda oleks mõistlik või isegi võimalik teostada ilma põhiseadust muutmata.

Nüüd, lahendused on ometigi olemas, kui on poliitilist tahet: kas teha seda kõikide kolmandate riikide puhul ja mitte peatada, vaid lõpetada [hääleõigus], või ainult Vene ja Valgevene kodanikele või jätta sinna ka NATO liikmed ja laiem [ring] või teha kahepoolsed lepingud. Erinevad võimalused on tegelikult olemas, kui on poliitiline tahe. Aga kahetsusväärselt peab tõdema, et rohkem kui aasta jooksul ei ole mitte midagi juhtunud, mitte mingisugust algatust ei ole valitsuselt tulnud. Ma olen võtnud kokku kõikide erakondade esindajate nõupidamised Riigikogu tasemel, ja koalitsioonierakonnad vaikivad saladuslikult.

Mu küsimus on – te olete siin tagasi lükanud ka Isamaa erinevad algatused, need ei ole leidnud toetust –, miks ei ole valitsus rohkem kui aasta jooksul midagi ette võtnud. Milline võiks siis olla teie lahendus ja millal võiks oodata valitsuselt mingisugust algatust? Või on see koalitsiooni kokkulepitu lihtsalt paljasõnaline, tühi kokkulepe, mis ei kuulugi täitmisele?

Aitäh! Nii nagu te väga õigesti osundasite, koalitsioonilepingus on meil kokku lepitud, et me läheme agressorriikide kodanike valimisõigust peatama ilma põhiseadust muutmata, [täpsemalt,] et me teeme analüüsid ja juhul, kui see on ilma põhiseadust muutmata võimalik, siis me seda teeme. Need analüüsid said Justiitsministeeriumis ka tehtud, aga on tõsi, et kui on kaks juristi, siis on kolm arvamust. On erinevaid arvamusi. Õiguskantsler ja vabariigi president ütlevad, et sellisel kujul seda teha ei saa. Seega, koalitsioonilepingus on kokkulepe just sellisel kujul, et kui see on võimalik põhiseadust muutmata, siis me seda teeme, ja koalitsioonilepingut me ei riku. See on see kokkulepe, mis oli selles koalitsioonis võimalik.

Nüüd, loomulikult, kui Riigikogu enamuse tahe on muuta Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene kodanike valimisõigust, siis saab seda teha, muutes põhiseadust vastavalt põhiseadusele Riigikogu poolt kiireloomulisena. Kas selline üldine tahe Riigikogus on, seda teavad Riigikogu liikmed – ehk teie – kõige paremini, aga nii palju kui ma saan aru nende kohtumiste refereeringutest, mis teil on olnud, on kõigil tegelikult väga erinevad vaated.

Vaatame seda, mida Isamaa pakub: hääleõigus on ainult Eesti Vabariigi kodanikel või nendel, kelle riikidega on Eestil sõlmitud selleks hetkeks kahepoolne leping, mille Riigikogu on ratifitseerinud. See on hoopis teistsugune kokkulepe kui ainult Vene ja Valgevene kodanike valimisõiguse kallale minek. See tegelikult tähendab hääleõiguse äravõtmist ka meie liitlaste esindajatelt, Euroopa Liidu kodanikelt, kes siin on ja kes kohalikel valimistel hääletada saavad. See on kindlasti jällegi küsitav põhiseaduse vaates.

Aga loomulikult te saate seda siin arutada ja konsensusele jõuda. Tõesti on nii, et põhiseaduse kiireloomuliseks muutmiseks on [vajalik] kõrgendatud häälteenamus ehk põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu käsitlemiseks kiireloomulisena peab selle poolt hääletama neli korda enam Riigikogu liikmeid kui selle vastu. Tegelikult – see on [põhiseaduse] kommentaarides esile toodud – oleks selle jaoks vaja neljaviiendikulist häälteenamust.

Nüüd teine … Vabandust, aeg.

Teie aeg!

Jah, just, ma vastan kohe edasi.

Me saamegi kohe jätkata, sellepärast et Helir-Valdor Seederil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Seda ma kartsingi, et te püüate vastutust abstraktselt kuhugi mujale veeretada. Kõigepealt täpsustused. Ei ole nii, et on kaks juristi ja kolm arvamust. Seni on jõudnud olukord nii kaugele, et kõik juristid on seda meelt, et teie koalitsioonileppes kokkulepitu ei ole võimalik lahendus. Mina ei ole kuulnud ekspertidest, kes arvavad, et see on mõistlik lahendus, seda ei arva ei president, õiguskantsler ega keegi kolmas-neljas. Siin ei ole mingeid eriarvamusi.

Nüüd, te olete täiesti valesti aru saanud. Euroopa Liidu kodanikelt ei kavatse kohalikel valimistel keegi hääleõigust ära võtta. Seda ei ole ka Isamaa eelnõus. See tuleneb meil Euroopa õigusest, see on meie algatuses ja eelnõu seletuskirjas ilusti kirjas – kui te oleksite vähegi süvenenud, [siis teaksite seda].

Ja kolmandaks ütlen kohe, et Isamaa – ja ma olen siin aru saanud, et ka teised erakonnad – on valmis kompromissideks. Ei ole nii, et kõik on ennast erinevate seisukohtadega oma nurka kinni kirjutanud. Aga vaikib eelkõige Reformierakond. Vaikib saladuslikult. Ja täna on olukord selline, et põhiseaduse muutmist saab alustada Riigikogus, kui selleks on vähemalt 21 Riigikogu liikme allkiri. Riigikogus on ainult üks fraktsioon – see on Reformierakonna fraktsioon–, kellel on rohkem kui 21 liiget. Nii et teie olete see kandev jõud, aga teil puudub tegelikult tahe.

Ma veel kord küsin üle – ise te ei tee, ära te ei lähe, teistel ka ei lase teha –, milline on lahendus. Ma võin öelda: Isamaa on valmis kompromissideks. Me ei pea tingimata saavutama seda, et meie ettepanek leiab heakskiidu, me oleme valmis kompromissideks. Aga kusagilt peab alustama ja vaat seda algatust koalitsiooni poolelt ei tule, eelkõige vaikib Reformierakond. Te olete Reformierakonna esimees, palun vastake.

Aitäh! Ei, Reformierakond absoluutselt ei vaiki. Meil on kõikide asjade kohta arvamus. Ma ei ole teiega nõus. Te ütlesite, et ei olnud eriarvamusi selles, kas seda peatamist saab või ei saa teha [põhiseadust muutmata]. Juristid on siiski selle arvamuse kirjutanud, ka Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste on seda lahendust toetanud ja öelnud, et seda saab teha. Nii et see ei vasta tõele, et eriarvamusi ei ole. Aga muidugi on selge see, et ei ole mõtet minna presidendi või õiguskantsleri arvamuse vastu, kui on teada, et seda [seadust] välja ei kuulutataks ja seetõttu jääks see asi niikuinii seisma.

Nüüd, te teate väga hästi, et koalitsioonil on kokkulepped ja üldiselt koalitsioonist väljapoole asju ikkagi tegema ei minda, vaid kõigepealt püütakse leida kokkulepped koalitsiooni sees. See puudutab siis valimisõigust. Fakt on see, et kui meil olid koalitsioonikõnelused, siis meil oli väga tuline debatt selle üle, ja kokkulepe on see, et kui on võimalik põhiseadust muutmata seda teha, siis on meie koalitsioonipartnerid sellega nõus. Kui president ja õiguskantsler on öelnud, et selliselt seda teha ei saa, siis peaks olema uus kokkulepe, et hakata põhiseadust muutma. Ma ei jõudnud eelmisele küsimusele vastates seda [öelda], sest aeg sai otsa, aga ka Veneetsia Komisjoni soovitus, mis puudutab valimisi, on see, et selline otsus peaks olema vastu võetud vähemalt aasta aega enne valimiste toimumist. Kui vaadata Riigikogu poolt põhiseaduse muutmist ja need tähtajad kokku lüüa, siis on väga kaheldav, et seda saab tegelikult järgmisteks kohalikeks valimisteks teha.

Nüüd teine asi. Te ütlesite, et te olete väga valmis erinevateks kompromissideks, aga siiski, ma loen teie eelnõust, et kõikide kolmandate riikide kodanike, ka kodakondsust mitteomavate isikute hääleõigus tuleks ära võtta. Kodakondsust mitteomavad [isikud] on siis halli passiga inimesed. See läheb palju kaugemale kui ainult Venemaa ja Valgevene kodanike hääleõiguse [äravõtmine]. Ja minu teada ei ole siin saalis üksmeelt ka selle suhtes, kuidas seda teha. Nii et meie soov on teha asju kindlasti põhiseaduspäraselt, teha asju neid tähtaegu järgides, mis on põhiseaduses ja ka teistes regulatsioonides ette nähtud.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ausalt öeldes, kuulates seda juttu, lihtsalt vangutan pead. No millal on siin saalis olnud asjades üksmeel? Ei pea üksmeel olema. Piisab sellest, kui enamuse kokku saab. Kogu see jutuvadin ju varjab lihtsalt või püütakse sellega varjata asjaolu, et te olete venestajast peaminister. Te ei taha peamiselt slaavlastelt Eestis valimistel hääletusõigust ära võtta. Te ei taha piirata mitte mingil moel Eestisse sisserännet slaavi riikidest. SITKE – teie enda Riigikantselei [keskus] – saatis meile aruande, mis ütleb, et 90 000 inimest on viimase paari aastaga sisse tulnud pagulase staatuse all, lisaks sellele kümned tuhanded töörändega. Ja te ei taha mitte midagi teha, et nad siin kuidagi ka eesti keelt õpiksid. See kõik on ju venestamine, mis te teete.

Aga kui rääkida valimislubadustest ja valimislubaduste täitmisest, siis üks kindel lubadus oli, et maksud ei tõuse ja te teete riigi rahanduse korda. Nüüd te olete neli aastat olnud peaminister ja iga aasta on nii majandus kui ka riigi rahandus hullemaks läinud. Mina ei tea, statistikaga võib ju hämada, aga ma soovitan teil siis küsida oma Nõukogude nomenklatuuri kuulunud isalt, kuidas protsentidega propagandat teha, sest saab veel paremini: saab ka võrrelda aastaga 1913 ehk tsaariajaga, siis on kasv olnud veel kõvem.

Kuulates teie juttu IMF‑i hinnangust majanduskasvu kohta, jääb selline mulje, et teised riigid on meie majandusele nagu ankrud, mis meid põhja veavad, aga kaardile vaadates [näeb, et] tegelikult on vastupidi: nad on poid. Need "ankrud" on meist palju suurema kasvuga või majanduseduga ega vea meid põhja. Meie oleme need, kes on allpool. Te rääkisite, et riik ei tegele majandusega, vaid ettevõtted tegelevad majandusega. Aga vaatad Lätti, vaatad Soome, vaatad Rootsi, vaatad Saksamaale – seal on teie jutu järgi ikka palju edukamad ettevõtted, meie omad ei saa kuidagi hakkama. Või on probleem ikkagi selles, et mitte ettevõtted ei ole need, kes on käpardid ja asja tuksi keeranud, vaid valitsus on see, kes on asja tuksi keeranud? Kui te ei saa sellest aru, siis te ei saa oma rollist aru. Ma lihtsalt küsin: millal te ära lähete sellest ametist, et tuleks keegi, kes saab aru?

Oh jeerum! Teie jutuvada on küll nii sorav, et seal ei ole vahepeal ühtegi [kirjavahe]märki. No nii palju putru oli ühte lausesse kokku pandud. Kindlasti, kui oleksid mingid kiirlugemise võistlused, ma kujutan ette, et te oleksite päris-päris edukas seal. Võib-olla ainult Moonika Helmega oleks võistlus. Nüüd, te ründasite minu isa, aga ausalt öeldes teie isa on olnud "Kommunistliku partei manifesti" toimetaja, [nii et] ma oleksin [teie asemel] selle koha pealt muidugi hästi kuss. Aga nüüd … (Saalis räägitakse.) Proua Helme ka võib-olla rahuneb.

Räägime nüüd asjast. Palun!

Jaa, kui lastakse.

Jaa, palun!

Aga no lihtsalt, kui minu isa võib rünnata, siis ma võin ka teise isa kohta midagi vastu öelda.

Just, aga räägime nüüd asjast.

Kõigepealt, palju valeväiteid oli teie [küsimuses]. Esiteks, Eestisse ei ole tulnud 90 000 sõjapõgenikku. Te ajate [sõjapõgenike arvu] väga ilusti sassi nende Politsei- ja Piirivalveameti andmetega, mis puudutavad piiriületusi. Need on piiriületused, mitte siia jäänud sõjapõgenikud. See arv sisaldab isikute korduvaid piiriületusi, edasi-tagasi liikumist, bussijuhtide [liikumist] – tegu ei ole sõjapõgenike arvuga. Lisaks, ka piiriületuste arv on ajas vähenenud. Suurem osa nendest piiriületustest ehk 64 400 registreeriti täiemahulise sõja esimesel aastal. Nüüd vaatame, kes on nendest siia jäänud. Ajutise kaitse taotlusi on Eestis alates täiemahulise sõja algusest 5. mai seisuga kokku registreeritud 52 547. Neist kõigist omakorda 30 868 isikut omab praegu kehtivat tähtajalist elamisluba ajutise kaitse alusel. 5. mai seisuga tulevad siia lisaks 6911 Ukraina kodanikku, kes on taotlenud rahvusvahelist kaitset. Need on need inimesed, kes on Eestisse jäänud.

Muideks, eesti keele kohta veel, kuna olid väited [sel teemal]. Eesti keelt mitteoskavate inimeste arv Eestis on langenud 20%‑lt 4%‑le. See oli tunduvalt kõrgem. Me oleme suurendanud eesti keele kursuste arvu. Ka eestikeelsele haridusele üleminek, mille kohta me oleme otsuse vastu võtnud, on toonud kaasa selle, et eesti keelt õpitakse rohkem, on rohkem soovi seda kasutada ja järjest rohkem inimesi Eestis tegelikult mõistab, et ilma eesti keeleta Eestis hakkama ei saa.

Mis puudutab majandust, siis midagi ei ole teha. Tähendab, loomulikult ma võiksin enda arvele kirjutada selle suure majanduskasvu, mis oli siis …

Teie aeg!

… kui minu valitsus [tööd] alustas, aga ma saan aru, et see ei ole ainult valitsuse teha, vaid see on ettevõtjate … Aa, see oli teie, oi, see oli teie tehtud? Te olete selline kuningas – selge!

Lugupeetud peaminister, teie aeg on läbi. Ma lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde, mis on samuti peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vaat isadest rääkides, ühe raamatu toimetamine versus kommunistliku partei kõrge funktsionäär, kes Siim Kallas ju ometi oli – no siin ei ole midagi rääkida.

Aga just umbusaldasime haridus- ja teadusminister Kristina Kallast. Koalitsiooni häältega jäi ta seekord ametisse, aga fakt on, et tema haldusalas käriseb, üks fopaa teise otsa. Eesti maakoolid lähevad kinni, e‑eksamite katsetamine tekitas tohutu segaduse ja kukkus läbi, ja mis nüüd kõige hullem: eestikeelsele haridusele üleminekuga, nagu "Täistunni" saates lõpuks ometi avalikult välja öeldi, eesti lapsed venestatakse. Aga Kristina Kallasel jääb veel õigust ülegi! Ta lihtsalt [ütles], et eesti lapsed rääkigu siis venelastega eesti keeles, kuigi ta teab, et see pole võimalik, sest venekeelseid on juba nii palju ja mõnes kohas on nad enamuses.

Internatsionalism, mida teie haridusminister ja tema kaudu kogu teie valitsus eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all viljeleb, on põhiseadusvastane. Valitsus on tegutsenud kas selle nimel või pole midagi teinud, et see nii ei läheks, et igasugu muulasi tulvab igapäevaselt Eestisse. Need 90 000 venekeelset Ukraina põgenikku on ju teatanud, et nad jäävad Eestisse. See on fakt. Ja see nõuab riigilt tohutult ressurssi, mis tuleb põliselanike arvelt. Selle kõige tulemusena ei suuda me riigina reaalses elus praktiliselt täita põhiseaduses sätestatut. Vaat siis tegutseb valitsus tegelikult põhiseadusvastaselt, rikub põhiseaduslikku korda ja see on põhiseadusliku korra vastane tegevus, see on riigireetmine ja see on kuritegu, mis ei aegu. 

Kas Kaja Kallase juhitav valitsus kavatseb antud kursil jätkata ja kunagi ka selle eest vastutada, mida ta on teinud nende aastate jooksul?

Esiteks, minu isa pole olnud kommunistlikus parteis kõrge funktsionäär, ilmselt te ajate ta Andrus Ansipiga sassi. Aga see on täiesti eraldi teema.

Mis puudutab eestikeelset haridust, siis eestikeelsele haridusele [ülemineku] otsust ei ole teinud ükski valitsus enne minu valitsusi. [Teie erakond] on ise valitsuses olnud, aga ei ole teinud otsust, et peaks minema üle eestikeelsele haridusele. See otsus oli 30 aastat tegemata ja seetõttu, et seda ei ole tehtud varem, on see praegu raskem. Jah, võib-olla varem arvati, et see probleem laheneb iseenesest, aga see ei lahene iseenesest ja seetõttu tuleb eestikeelsele haridusele üle minna. Nüüd me oleme selle otsuse teinud, me oleme tegevuskava vastu võtnud, me oleme eraldanud eestikeelsele haridusele täiendavat raha, korralikult raha selleks, et õpetajate palku tõsta – see puudutab eestikeelset õpet just Ida-Virumaal. Me oleme teinud erinevaid samme selleks, et eestikeelsele haridusele üleminek saaks järkjärguliselt toimuda.

Hea uudis on see, et muukeelsete vanemate arvamus eestikeelsele haridusele ülemineku kohta on paranenud. Tegelikult saavad kõik aru, et Eestis ilma eesti keeleta ikkagi hakkama ei saa, ja seetõttu ka enamik muukeelseid vanemaid toetab eestikeelsele haridusele üleminekut. See on minu meelest oluline. Ammugi toetavad seda loomulikult eestikeelsed vanemad, et Eestis saaks kõik inimesed eesti keelt rääkima.

Nüüd, Kristina Kallas on olnud väga tugev just selles mõttes, et erinevad koolid on ju küsinud erandeid ja ta on öelnud väga selgelt, et mingeid erandeid me ei tee, vaid [koolid] peavad ikkagi tegema pingutusi, et eestikeelsele õppele üle minna. [Ta küsib,] missugust abi ühel või teisel koolil on selle jaoks vaja.

Aga me kõik – ka need inimesed, kes räägivad ja oskavad vene keelt – saame ise teha seda, et me ei lähe automaatselt vene keelele üle, kui teine pool ei ole eesti emakeelega inimene. Ma olen ise neid juhtumeid näinud, küll on seda huvihariduses ja muudes kohtades, et õpetajad hakkavad ise rääkima vene keelt lastega, kes on Eestis ja peavad eesti keelt oskama. Kui me kõik räägime nendega eesti keeles, siis sellest on samamoodi abi, et eestikeelsele haridusele üleminek läheks sujuvamalt.

Vabandust, aeg on jälle läbi. Saan [pärast] edasi vastata.

Saame jätkata. Helle-Moonika Helme, täpsustav küsimus, palun!

Ei ole vaja alati näpuga meie peale näidata, see on äärmiselt lapsik. Meie olime valitsuses [ligi 2] aastat, aga Reformierakond on olnud 21 aastat, ja eestikeelsele haridusele üleminekut ei olnud nende aastate jooksul tehtud. Nüüd teete nii, et tegelikult venestate eesti rahva ära. See on äärmiselt käpardlik.

Aga räägime rahast. Riigiasutused kulutavad miljoneid, et osta kommunikatsiooniteenuseid. 4,6 miljonit eurot on [kulunud] näiteks ühel ministeeriumil ja Harno ostab 340 000 eest rohepropagandat. Kogu see ajupesu tuleb ju tegelikult maksumaksja arvelt, sotsiaalteenuste tagamise ning politseinike, päästjate ja õpetajate palkade arvelt. Lihtsalt selleks, et tellida mingit apokalüptilist maailmalõpu propagandat. Kas te olete mõelnud, et põhiline kokkuhoid võiks tulla tõepoolest selle mõttetu ja nõmeda ideoloogilise propaganda pealt? Ei ole ju mõistlik propagandaga teeauke lappida. Paneme selle ressursi päris ellu. Ega rahvas loll ei ole. Kui ikka keha on teeaukude tõttu sinikad täis, siis kaua te arvate, et te suudate inimesi kalli raha eest – muuseas sellesama raha eest, mille te inimeste käest maksudena kokku korjate – lollitada ja neile jätkuvalt kinnitada, et kõik on hästi, me pole kunagi paremini elanud kui praegu ja sinikad käivad hea elu, demokraatia ja vabaduste juurde.

Lisaks, majandusest rääkides, avalikkusesse on ilmunud info, et 2024. aastal on Eesti ainuke negatiivse majanduskasvuga riik Euroopas. Isegi Ukrainas, mida me oma eelarveliste vahenditega, pea miljardi euroga aitame, on majanduskasv palju-palju korralikum. Mis plaan teil selle kõigega on? Kõik ju lappab, teie valitsus ei suuda hakkama saada mitte millegagi peale selle, et süüdistada jätkuvalt Eesti inimesi selles, et nad on elanud ja elavad üle jõu, see trall peab lõppema. Vaadake, inimesed reisivad, nagu te ütlesite – te süüdistasite neid. Teate, minu meelest nad põgenevad teie juhitud riigis valitsevast igapäevasest masendusest, ja seda ei saa neile küll kuidagi ette heita. Võimalik, et te tahate sellele ka ükskord maksu peale panna ja reisimise üldse ära keelata. Ega teie puhul ei imesta muidugi mitte millegi üle. Aga rääkige, mis teie plaan selle kõigega ikkagi on.

Ma loodan, et te ise suudate oma mõttelõnga jälgida. Nii palju teemasid oli, aga ma proovin vastata. Ma tegelikult ei saa isegi aru, mida te küsisite kogu selle kiire sorava kurtmise juures, aga ma proovin [rääkida] neist kildudest, mille ma üles noppisin teie kiirest jutust.

Kõigepealt, ma ei näita näpuga teie peale. Ma konstateerin fakti, et valitsused, kes on varasemalt olnud nende 32 aasta jooksul, kui me oleme olnud uuesti iseseisvad, ei ole teinud otsust eestikeelsele haridusele üle minna. Jah, see puudutab loomulikult ka Reformierakonna juhitud valitsusi. Mis te mõtlete, et see on mingi üllatus? Ei ole üllatus. Andrus Ansip oli üheksa aastat peaminister ja ei teinud neid otsuseid, aga meie teeme, see on oluline. See on tähtis, et me oleme need otsused ära teinud, me oleme raha eraldanud selle jaoks, me oleme teinud tegevuskava ja me töötame selle nimel, et see ära teha.

Teine asi: te [rääkisite] venestamisest. On üks hästi huvitav artikkel. Ene-Margit Tiit, kes on rahvastikuteadlane, kirjutas artikli, kus ta ütleb kenasti: "Rahvus, mida kaitseb iseseisev riiklik korraldus ja mis kasutab oma kõrgel tasemel arenenud keelt, ei sure välja demograafilistel põhjustel. Seda pole maailmas kaasajal – viimaste sajandite jooksul – juhtunud." Ta ütleb väga hästi, et rahvus võib hääbuda siis, kui selle rahvuse esindajad soovivad kuuluda pigem mõnda teise rahvusesse ja ei väärtusta oma rahvust. Näiteks mõni sajand tagasi, kui nii mõnigi eestlane tahtis olla saks, justkui oli nii. Aga tänapäeval, viimase kümne aasta jooksul on mitu korda rohkem Eesti elanikke soovinud muuta oma rahvuse eestlaseks kui vastupidi, ja eestlane olla on uhke ja hää. Tõesti, järjest rohkem inimesi tahab meie keelt õppida, mis on positiivne. Tegelikult liigub kõik täpselt vastupidises suunas, kui teie maalisite.

Te ütlesite, et ma süüdistasin inimesi selles, et nad reisivad. Ei, ma ei süüdistanud, vaid ma tõin positiivse aspektina välja, et lennujaamas ei ole reisijate arvud olnud kunagi nii suured [kui praegu], mis näitab omakorda seda, et inimestel ei lähe nii halvasti, nagu teie väidate, et läheb.

Valitsus teeb väga olulisi otsuseid. Me oleme teinud lühikese aja jooksul – kui me räägime sellest valitsusest – lugematu arvu otsuseid, mida ma võin teile või järgmisele [küsijale] ette lugeda, seepärast, et ma näen, et mu aeg saab kohe otsa. Ja me teeme neid otsuseid veel. Mis puudutab riigieelarvet, siis nii nagu tavapäraselt, augustis me peame eelarve läbirääkimised, septembris esitame selle Riigikogule – kõik on täpselt nii nagu tavaliselt.

Aeg!

Lisaks on meil arutelu, kas tuleb teha lisaeelarve.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Rain Epler, palun!

Härra eesistuja! Proua peaminister! Ei, mulle ei ole vaja midagi ette lugeda, sest küsimus on küll olukorra kohta riigis, aga pisut teise teema kohta, kui oli eelnev käsitlus. Väga kurb on, kui peaminister ei soovi olla kogu riigi peaminister, vaid hakkab inimesi lahterdama. Vaatamata sellele, et see on kurb, ma arvan, on inimestel siiski hea teada, kuhu lahtrisse nad peaministri silmis kuuluvad.

Hiljuti te ütlesite, ma tsiteerin: "Ma võin öelda, et kuskil mujal ei ole inimesed nii kurjad, kui nad on Võrus." Nüüd, kui meile on need kõige kurjemad inimesed teada, oleks, ma arvan, inimeste suhtes aus, kui te kogu [järjestuse] avalikuks teeksite. Et teil oleks lihtsam küsimusele vastata ja ükski maakond meelest ei läheks, [on mul nimekiri paberil kaasas]. Võtame skaala 1–15, mille alusel 15 on ilmselt Võru inimesed ehk kõige kurjemad ja 1 oleks kusagil, kus asuvad kõige vähem kurjad inimesed. Kas te ütleksite maakondade kaupa, mis see järjekord on?

Enne, kui ma lasen teil vastama hakata, on mul teile palve. Ma esitasin üheselt mõistetava küsimuse ja ma viitasin ka allikale – te alati küsite, millisele allikale ma toetun –, sel korral olite allikas teie ise. Kui te ei saa sellele küsimusele vastamisega hakkama, siis öelgegi, et te ei vasta. Siis ma jätan selle skaala teile kingituseks ja koduseks ülesandeks. Aga kui te hakkate rääkima, et tegelikult olen mina kuri või hoopis Jüri Ratas ja Martin Helme ütlesid midagi või tegid midagi, siis ma ausalt öeldes ei jää seda vadinat kuulama. Ma palun teil tõesti vastata küsimusele.

Aitäh! Ma vastasin ajakirjaniku küsimusele kohtumiste kohta. See ajakirjanik oli ka sellel Võru kohtumisel. Vastab tõele, et kõikide kohtumistega võrreldes on inimesed minu suhtes Võrus kurjemad, kui nad on mujal. Kas ma oleksin pidanud siis valetama ja ütlema, et see ei ole nii? See on nii, see on ju teada. Võrus on ka EKRE väga populaarne. Selge on see, et mina EKRE inimestele ei meeldi, selles ei ole mitte midagi üllatavat. Aga kas ma jätan Võrru minemata selle pärast? Ei jäta. Kas ma jätan kuhugi mujale minemata? Ei jäta.

Tõesti, minu üllatuseks on olnud peaministreid, kes ei ole käinud inimestega kohtumas kogu selle aja jooksul, kui nad on peaministrid olnud. Mõned käivad ainult vahetult enne seda, kui tulevad valimised, ja ainult oma valimisringkonnas, aga mina käin igal pool, käin iga nädal. Need kohtumised on erinevad ja tõesti, osas kohtades on inimesed minu suhtes kurjemad, osas vähem kurjad. Mitte keegi, kes on vaadanud videot minu kohtumisest Võrumaa inimestega või [lugenud] selle kohtumise [kirjeldust], ei saa öelda, et see oleks olnud kuidagi sõbralik kohtumine.

Aga ega selles midagi halba ei ole. Minu meelest sellel, et inimesed saavad väljendada oma pahameelt nende otsuste suhtes, mida me peame valitsuses tegema, on ka väärtus. Nad saavad seda mulle otse öelda, nad ei pea kuskil seljataga sisistama, nagu oli kunagi laste teleseriaalis "Üle linna Vinski". Seal oli üks päevavaras, kes ütles, et ta vahib pilvi ja kui ta pilvede vahtimise ära lõpetab, siis ta läheb ja ütleb linnapeale, et linnapea on kõnts. Aga ta ei läinud kunagi. Need inimesed tulevad ja ütlevad, mis nad minust arvavad, ja minu meelest on see positiivne, et neil on võimalus seda teha. Jah, mulle soovitatakse ka, et ma ei läheks sellistesse kohtadesse, aga minu meelest just sellepärast, et ma olen kogu Eesti peaminister, pean ma igal pool käima, ka nendes kohtades, kus minusse positiivselt ei suhtuta. Ma käin ja vastan inimeste küsimustele ja teen seda ka edaspidi.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Tänane neljas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko‑Kõlvart ja teema on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko‑Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Varsti muutuvad inimesed veelgi kurjemaks, sest valitsus on otsustanud tõsta trahvid kahekordseks. Näiteks parkimistrahvi tuleb maksta 80 eurot, hoiatustrahvi 160 eurot ja mõned trahvid võivad ulatuda lausa 2400 euroni. Valitsus kahjuks enam isegi ei püüa varjata, et trahvide tõstmine on vajalik vaid eelarve täitmiseks – see on lausa seletuskirjas eraldi välja toodud. Üldiselt, kui tullakse selliste algatustega välja, peaks sellele eelnema mõni analüüs, miks on määratud trahvide tõus just sellisel määral, kuidas see mõjutab inimeste käitumist, kas see aitab rikkumisi vähendada. Aga praeguse eelnõu sõnastusest jääb hoopiski mulje, et riik on, vastupidi, huvitatud sellest, et inimesed rikuksid seadust, pargiksid valesti ja kihutaksid tänavatel, et seeläbi eelarvesse rohkem raha laekuks.

Kui justiitsminister käis õiguskomisjonis seda tutvustamas, siis ta ütles ka otse välja: mingit mõjuanalüüsi pole tehtud. Ainus analüüs, mis tehti, oli selle kohta, kui palju hakkavad trahvid riigieelarvesse raha juurde tooma. Siinkohal oluline täpsustus: ministeerium ise toob seletuskirjas eraldi välja, et on oht, et trahvide kahekordseks tõstmise järel võivad tekkida inimestel nendel tasumisega raskused ja oodatav tulu – kui seda saab üldse niimoodi tuluks nimetada – riigile võib olla seetõttu eeldatust väiksem. Ehk tegelikult juba praegu saadakse aru, et inimesed on sellistes majanduslikes raskustes, et nad ei saa nii suuri trahve tasuda. Aga trahvid peaksid olema distsiplineerivad, mitte inimesi vaesusesse lükkama. 

IMF‑i prognooside järgi on Eesti Euroopas ainus riik, kus majandus langeb, seejuures on meil üks suurimaid hinnatõuse, lisaks kasvab töötus. Mul on küsimus: keda te siis üldse plaanite trahvida? Plaanite trahvida inimesi, kellel juba niigi raha pole, ja trahvide suurendamisega karistate inimesi oma läbimõtlemata majandus- ja rahanduspoliitika eest. Aga millist trahvi maksavad valitsuse liikmed selle eest, et te olete oma otsustega Eesti sellisesse majanduslikku seisu viinud?

Esiteks, ühiskonnas on kokku lepitud reeglid, reeglid on sätestatud seadustega ja seaduste rikkumise eest on ette nähtud karistused, mis on muu hulgas trahvid. Seadusi ei pea rikkuma. See ei ole kulu, mida kindlasti peab [kandma]. Saab käituda seaduskuulekalt, siis trahvi ei tehta ja see pole üldse sinu probleem.

Nüüd, minu meelest on sellele väga lihtne lahendus. Ma väga imestan, et te isegi seda ründate. Ma saan aru, et maksutõusud inimestele ei meeldi, aga trahvide [puhul see mind üllatab]. Iga õigusrikkumisega kaasnevad riigile kulud: neid menetletakse ning ametnikud, politseinikud, kes iganes, peavad tegema tööd. Alati, kui nad midagi teevad, ei tee nad samal ajal midagi muud. See tähendab seda, et sellega kaasnevad kulud. Kulusid, mis kaasnevad trahvide määramisega, kannavad kõik need inimesed, kes käituvad seaduskuulekalt, sellepärast et need kulud on suuremad, kui on trahvid. Nüüd me üritame trahve kaasajastada nii, et need kataksid rohkem kulusid, mis riigil reaalselt on seoses sellega, et inimesed seadusi rikuvad.

Trahvimäärad peavad olema tõsiselt võetavad ning süüdlastele mõjuvad. Trahvimäärad on seisnud samal tasemel alates 2001. aastast. Võrdluseks: miinimumpalk on selle ajaga kasvanud kaheksa korda. Kaheksa korda on miinimumpalk kasvanud! 2001. aastal oli miinimumpalk 1600 krooni ehk 102 eurot, 2024. aastal on miinimumpalk 820 eurot. Kui kõrvutada trahvimäärasid ja miinimumpalka, siis [me näeme, et] aastatega on trahviühik nii-öelda kaheksa korda odavamaks muutunud. Ehk siis reeglite rikkumine justkui tasub ära. Kuna me oleme olukorras, kus trahviühik on [võrreldes] keskmise palgaga kaheksa korda odavamaks muutunud, tekitavad väärtegude toimepanijad riigile kulutusi, mis mitte kuidagi ei ole kaetud nende tuludega, mis trahvidena tulevad, ja neid maksavad kinni kõik seaduskuulekad maksumaksjad, kes – võib-olla te ei ole tähele pannud – on väga pahased selle pärast, et neilt küsitakse suuremat panust riigieelarvesse. Seetõttu mulle tundub, et ühiskonna mõttes on õiglane, et neid kulusid kannavad rohkem need, kes reaalselt reegleid rikuvad.

Suur tänu, proua peaminister! Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Nagu ma juba mainisin, trahvid peaksid ikkagi olema eelkõige distsiplineerivad, mitte lükkama inimesi vaesusesse ja [olema ajendatud] soovist eelarvet täita. Ei teeks halba ka see, kui selliste muudatustega väljatulemisele eelneksid mõned analüüsid.

Tundus, et enam küünilisemaks minna ei saa, aga [siis selgus, et] lisaks trahvide tõstmisele tõstetakse ka riigi teenuste hindasid. Varem maksis passi ja ID-kaardi kiirkorras tegemine 45 eurot, nüüd hakkab see maksma 250 eurot. Pea kuuekordne tõus! Kõik riigilõivud tõusevad, kahjuks tõstetakse isegi neid riigilõive, mis on seotud puudega inimeste, laste või eakate toimingutega. Valitsus on vist unustanud, et passi või ID-kaardi taotlemine pole mingi mugavusteenus, vaid kodaniku kohustus, ja riigil on kohustus see teenus mõistliku hinnaga tagada. Seaduse järgi ei tohi riik teenuste pakkumise ja riigilõivude kaudu endale täiendavaid tuluallikaid luua. Mina sügavalt kahtlen, et sellest põhimõttest on lähtutud, eriti arvestades, et ühest seletuskirjast saab lugeda, et automaks, suhkrumaks, riigikaitsemaks, aga ka trahvide ja riigilõivude tõstmine on tulumeede – tulumeede! –, et eelarvepositsiooni parandada.

Kuidas saab olla nii, et samal ajal kui riik räägib digitaliseerimisest ja optimeerimisest, on hoopis vastupidine olukord: ametnikke tekib juurde, teenuste hinnad kuuekordistuvad? Üldiselt taotlevad inimesed kiirkorras dokumente siis, kui selleks on väga oluline põhjus. Kujutage ette olukorda, et inimene on kaotanud passi ja tal on vaja kiirkorras välismaale [minna], ta teeb digitaalselt taotluse ära ja peab selle eest maksma 250 eurot. Kui taotletakse nii passi kui ka ID-kaarti, siis peab selle eest maksma 500 eurot. Kas teile ei tundu see natukene küüniline, aga ka amoraalne, et valitsus üritab teenida selliste olukordade ja selliste oluliste riigi teenuste arvelt?

Jah, kõigepealt, valitsus ei teeni midagi selle pealt. Jällegi, meie kulud seoses nende toimingutega on tunduvalt suuremad kui tulud, mis riigilõivudena tulevad. Riigilõivud võiksid olla kulupõhised ja riigilõivu määr peaks katma vähemalt toiminguga kaasnevad kulud. Nii ei ole. Riigilõivud on püsinud muutumatuna aastaid ega kata neid kulusid, mis on seotud nende toimingutega.

Nüüd, me lähtusime riigilõivude muutmisel ikkagi põhimõttest, et e-teenindust kasutades on isikule lõivud soodsamad. Teiseks, väga oluline on teada, et lastele, vanemaealistele ja puuetega inimestele sätestatakse ID-kaardi läbivaatamise soodusmäär, mis on 20 eurot. Ja oluline on esile tõsta seda, et varasemalt kehtisid ID-kaartide soodushinnad alaealistele kuni 15-aastaseks saamiseni, aga nüüd kehtivad soodusmäärad kuni 18-aastaseks saamiseni. Riigilõivud on kõrgemad, kui toiminguid tuleb teha välisesinduses, lihtsalt seetõttu, et kulud on suuremad.

Kui me räägime passi või ID-kaardi vahetusest, siis seda toimingut on vaja teha kord viie aasta jooksul. Tõsi on see, et kiirmenetlus maksab rohkem ja tavamenetlus nii palju ei maksa, just sellel põhjusel, et kiirmenetluses on [kulud] suuremad. Isegi praegu tehtavad riigilõivumäärad, mis muudatuse [järel jõustuksid], ei kata tegelikult nende toimingutega kaasnevaid kulusid ega ka infotehnoloogia‑ ja arenduskeskuse kulusid, mis on vajalikud registrite ülevalpidamiseks. Ja seetõttu need asjad vajavad korrigeerimist.

Paljud riigilõivumäärad on olnud muutmata 2016. aastast. Samas on näiteks nende toimingute eest omavalitsustele makstavate hüvitiste määrad 2016. aastast alates tõusnud 66%. Tegelikult on vaja tagada, et need kohalikele omavalitsustele tehtavad kulud oleksid samuti kaetud riigilõivudega. See on lihtsalt see seis, kus me praegu riigieelarvega oleme. Lõivud ja trahvid on olnud paigal üsna pikka aega, aga nüüd me oleme sunnitud neid tõstma. Laiem küsimus on tegelikult see, kas meil oleks mõistlik neid tasusid ja riigilõive indekseerida. See tähendab seda, et iga kord ei peaks tegema Riigikogus otsust, vaid need tõuseksid automaatselt.

Suur tänu! Järgnevalt lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on tegelikult väga kahju, et te Rain Epleri küsimusele ei vastanud, sest ma lugesin, et teie propagandateenistus teatas, et te olete käinud Türil ja seal olid väga toredad inimesed. Nii et selle tabeli ääred hakkavad juba paika saama: Türil kõige paremad [inimesed], Võrus kõige halvemad. Ma olen ka lugenud, et saarlased on jube närvis, sest [nende sõnul] võrulased ei ole teie peale kõige kurjemad, vaid nemad on teie peale veel rohkem tigedad. Aga ma lähen sellest teemast praegu kaugemale.

Ma pean ka ütlema, ära õiendama, et mina ei rünnanud enne teie isa. Mina kiitsin teda selle eest, et ta oskas protsentidega propagandat teha paremini kui tänane valitsus. Kasvuruumi on, ma tõin teda eeskujuks. Protsentidega propaganda tegemises ollakse siin ikkagi täitsa andekad. Te rääkisite, et elu on läinud nii heaks, et trahvid on läinud kaheksa korda odavamaks. Me ei pea ju minema tagasi tsaariaega, me võime minna ka Liivi sõja eelsesse aega, kui eestlased elasid muldonnides. Võrreldes selle ajaga on elu läinud 800 korda paremaks ja trahvid 800 korda odavamaks. Nii et teie loogika järgi oleks ikkagi õiglane trahve vähemalt 800 korda tõsta. 

Ja muidugi vajab ära klaarimist, kes siis oli see paha peaminister, kes rahvast kartis ja kuskil ringi ei käinud. Ma mõtlesin, et äkki sai teie erakonnakaaslasest limonaadimasin täna teist korda teilt nätaka sealt puldist. Praegu ma muidugi lihtsalt muljetan tänasest väga andekast stand-up-sõust. Mu küsimus on muu kohta.

Ma küsin. Eestis käis hiljuti IMF ja IMF andis siin hinnangu meie maksudele, meie rahanduse seisule. Seis on muidugi kohutav. Enne eelmisi Riigikogu valimisi ma küsisin teilt automaksu kohta ja siis te käskisite huultelt lugeda ja kinnitasite, et automaksu ei tule. Ma küsin pärast IMF‑i siin käiku – me teame, kui väga neile meeldib kinnisvaramaks –, kas nemad soovitasid meile ka kinnisvaramaksu. Kas te saate meile kinnitada, noh, lihtlausetega või teistmoodi, et kinnisvaramaksu ei tule?

Aitäh! Alati on huvitav [kuulda], kuhu te kahe minuti jooksul välja jõuate. (Naerab.) Räägite kõikvõimalikest teemadest, ma teen muudkui märkmeid, ja siis tuleb välja, et mitte nendest ei taha te täna rääkida, vaid hoopis Liivi sõjast. Aga olgu, ärme siis sinna lähe, lähen kohe teie küsimuse juurde.

Varamaksusid on meile soovitanud OECD ja tegelikult ka IMF. Maksustada saab tarbimist, tulu või vara ning vara on meil kõikide teistega võrreldes kõige madalamalt maksustatud. Seda soovitust on tehtud, just sedasama, et maksustage vähem töötamist ja maksustage kõrgemalt vara. Need, kellel juba vara on, on järelikult paremal järjel kui need, kellel vara nii palju hinge taga ei ole. Selliseid ettepanekuid on järjest tehtud. 

Automaks on ju ka varamaks. See on asi, mille me oleme sunnitud tegema selle jaoks, et ühelt poolt täita riigieelarvet ja teiselt poolt suunata ühiskonda keskkonnaeesmärkide täitmise suunas. Praegu meil ei ole plaanis ega arutusel mingi täiendav varamaks juba lihtsalt sellel põhjusel, et me oleme saanud õppetunnid automaksu aruteludest, mida me oleme nüüdseks pidanud üle aasta ning kus kõik on saanud öelda oma arvamuse ja teha ettepanekuid. Igasuguseid kuulamisi ja ka demonstratsioone on sellega seoses olnud. Muidugi see on keeruline. Palju lihtsam on ikkagi tõsta mõnda olemasolevat maksu, see läheb valutumalt – loomulikult mitte valutult, aga sellega seoses ei ole valu nii suur kui täiesti uue maksu kehtestamisel. Aga praegu meil ei ole plaanis kinnisvaramaksu kehtestada, sellist arutelu meil valitsuskabinetis ei ole.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me asume viienda küsimuse juurde, on mul teadaanne: Riigikogu liige Mart Helme on teada andnud, et ta ei saa osaleda kuuenda küsimuse käsitlemisel. Seega, seda küsimust me täna ei ava ning pärast Riina Solmani küsimust liigume kohe seitsmenda küsimuse ehk Aleksandr Tšaplõgini küsimuse juurde.

Järgnevalt tänane viies küsimus. See on välisminister Margus Tsahknale, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on sõnumiselgus. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud välisminister Margus Tsahkna! Eelmisel nädalal toimunud koalitsiooninõukogu istungilt väljudes te ütlesite, et valitsus on kokku leppinud üleväljakärbetes. Teie koalitsioonipartnerid lükkasid selle aga kahjuks kärmelt ümber. Tegu on näiliselt teie erakonna läbiva käekirjaga, et välja kuulutatakse asju, milles tegelikke kokkuleppeid veel pole. Nii on Kristina Kallas teatanud meedias erinevatest projektidest, mida pole veel haridusvaldkonnas välja töötatud, ja vallandanud pressiteate kaudu inimesi. Samamoodi korraldas Tiit Riisalo suurejoonelise majandusplaani tutvustuse, mida aga valitsuses peaministri vastuseisu tõttu mingil põhjusel üldse arutada ei taheta. Riigikogu esimees korraldas Riigikogus maksumaksja raha eest suure aruteluringi, mille tulemeid pole minu teada tänaseni avalikustatud. Miks teie juhitava erakonna algatused mitte kunagi mitte kuhugi ei jõua ning millise sõnumi [see peaks saatma] ja millist eeskuju ühiskonnas näitama?

Aitäh, hea küsija! See küsimus oli pigem sildistav, aga ma ei ole selle üle üldse üllatunud. Küsimus annab mulle siiski võimaluse rääkida, mida kõike Eesti 200 on teinud.

Väga suure väärtusnihke tegime me selle aasta alguses, kui jõustus abieluvõrdsus. Seda debatti peeti Eestis üle kümne aasta ja Isamaa esindas selles debatis kindlasti selle konkreetse lahenduse vastaste poolt. See on üks väga suur põhimõtteline otsus, mis on ühiskonnas praeguse valitsuse eestvedamisel ära tehtud, ja inimesed saavad rahulikult elada.

Tuleme nüüd riigieelarve juurde. Ei ole ju mingi saladus, et valitsuskoalitsioon arutab, kuidasmoodi saaks ka teie osalusel tekkinud väga raske majandusliku ja rahandusliku olukorra lahendada. See, et riigieelarvesse tuleb viia sisse kärped, on paratamatus, sellepärast et kui me vaatame meie majanduslikku seisu, vaatame ka juba varem, eelmiste valitsuste [võetud] püsikulusid ja järgmise aasta prognoosi, siis [me näeme, et] Eesti riigieelarve on lihtsalt nii kõvasti miinuses, et tõepoolest tuleb teha kärpeid üle välja.

Valitsus ei ole tõepoolest järgmise aasta eelarve ettepanekutega siia Riigikogu ette tulnud, sellepärast et seda tehakse augustikuus. Küll aga on nii Eesti 200‑s kui ka koalitsioonis seda arutatud ja ma arvan, et me lepimegi kokku, et teistmoodi ei ole võimalik kärpeid ellu viia, kui et lepitakse üle välja kokku mingi konkreetne protsent. Need läbirääkimised praegu käivadki. Küsimus on selles, mis see protsent on ja, teiseks, mis tegelikult selle kärpe sees hakkab olema.

Mina välisministrina väljendan ka muret näiteks selle pärast, et käesolevas julgeolekuolukorras me peame erilise tähelepanuga vaatama kaitsekulutusi. Samamoodi on lisaks teisi valdkondi, kus me võib-olla peame lihtsalt vaatama, mida me saame teha ja mida me ei saa teha. Aga riik on igal juhul elanud üle jõu ja kärbetest ei pääse.

Nüüd tulen teiste ministrite juurde, keda te esile tõite. Tõepoolest, eestikeelsele õppele ülemineku reform käib täie hooga, seda Kristina Kallas haridusministrina eest veab. Samamoodi istuvad ajaloolistel läbirääkimistel laua taga nii kohalike omavalitsuste esindajad kui ka õpetajad, nad räägivad läbi suuri haridusreforme – [see on] täpselt see, mida Eesti 200 lubas.

Ja majandusplaani viiakse ellu. Toon ühe lihtsa ja väga konkreetse näite, et te saaksite ka aru: eelmisel neljapäeval otsustas Eesti Vabariigi valitsus luua kaitsefondi suurusega 100 miljonit eurot. See on üks sammudest, mis on sellestsamast suurest, pikast majandusplaanist ellu viidud.

Teie aeg!

Majandusplaan koosnebki erinevatest otsustest.

Aitäh! Riina Solman, täpsustav küsimus, palun!

Austatud Riigikogu esimees, aitäh teile! Lugupeetud välisminister! ETV saade "Pealtnägija" on omal ajal uurinud Eesti 200 erakonna kujunemist ja Eesti 200 kaubamärgi all tegutsevate kultuuritegelaste nimevaidlust. "Pealtnägija" saatelõigus osalenud kaubamärgi Eesti 200 omanik kunstnik Kärt Summatavet ja teised Eesti Kultuuri Koja eestvedajad kirjeldasid saatejuhile, kuidas poliitiline erakond proovis otseselt kaaperdada nende 2016. aastast kasutusel olevat kaubamärki. Kultuuriinimesed ei kavatsenud sellega leppida ja kaebasid pahatahtliku kaubamärgivarguse kohtusse. Samal ajal väitsid poliitilise liikumise eestvedajad ajakirjandusele, et nendele ei olnud midagi teada sellest, et Eesti kultuuritegelased on Eesti 200 nime all tegutsenud juba mitu aastat. Tegelikult ulatuvad Eesti 200 kaubamärgi ideestiku kaaperdamise tagamaad erakonna Eesti 200 toonase juhatuse liikme poliitik Margus Tsahknani, kes oli omal ajal Isamaast [lahkudes] kultuuritegelaste Eesti 200 programmiga sõna-sõnalt tuttav. See [dokument] oli tal arvutis olemas, selle oli saatnud talle Isamaa teenekas liige Pille Lill, kes on ühtlasi nimetatud kultuuritegelaste ühenduse kaubamärgi väljatöötamise taga olev isik.

Nüüd me loeme toimuva Eurovisiooni taustal vaidlusest Eestit esindava eurolaulu tantsu kasutamise üle Eesti 200 europarlamendi [valimiste] kampaanias. Kas selline teiste loojate loodu kasutamine ilma loojatega kokkuleppeta on teie hinnangul õige ja eetiline? Millist selget sõnumit selline käitumine teie hinnangul ühiskonnas kannab? Kas te soovite sellist kokkuleppeta kopeerimist – sisuliselt inimeste tüssamist – ka edaspidi jätkata?

Tõepoolest, peaminister ütles, et Võrus on kurjad inimesed, aga mulle tundub, et siin saalis on veel kurjemad. (Saalist öeldakse: "Võrus ei ole, kohtumistel on.") [Võru] kohtumistel on.

Ma ei saanud ausalt öeldes sellest küsimusest küll täpselt aru, aga mis puudutab Eurovisiooni, siis homme on Eesti esindajad, Eesti meeskond laval ja ma loodan, et kõik elavad neile väga kaasa. See on suurepärane laul, suurepärane esitus. See, et sõna on vaba, on kõlanud siin väga kõvasti ja ka meie endise presidendi suust. See, et raha on vaba – ma nägin isegi teie rinna peal seda märki, kui te seisite pensionisamba lammutamise eest. Ja seda, et tants on vaba, on tegelikult öelnud ka Eesti Eurovisiooni-bändi esindajad. Tegu on ju vana Vormsi rahvapärimusega ja me toetame sellega kindlasti meie [esindajaid] Eurovisioonil. Kõiki on ju kutsutud üles seda tantsu tantsima. Ma loodan, et ka teie, lugupeetud küsija, olete homme võimeline seda tantsu tantsima ja elama kaasa meie esindajatele Eurovisioonil. See on jällegi üks võimalus, kuidasmoodi eesti pärimust kaasaegse muusika, kaasaegse lavasõu ja Euroopa kõige suurema [lauluvõistluse] kaudu televisioonis [näidata ning] eesti rahvakultuuri ja meie sõnumit tutvustada.

Nii et tants on vaba, sõna on vaba ja ma kutsun teid kõiki … (Saalist hüütakse: "Raha on vaba!") Ja raha on teie väitel vaba, mille tulemusena te kahjuks lammutasite ära Eesti rahva tuleviku pensionifondi. Sellest on mul väga kahju. See oli üks tõsiseid vigasid, mis meie pensionisüsteemis juhtus.

Ma veel kord kasutan võimalust, et kutsuda kõiki üles elama kaasa Eesti inimestele. Olge positiivsed! [On kiiduväärne,] kui keegi leiab kuskilt mingi rahvapärimuskillu, viib selle suurele lavale ja kutsub kõiki üles kaasa elama, kaasa tantsima. Vähemalt homme on see päev, kus [kaasa elamine] ei nõua väga suurt vaeva. Ka mina ise olen sedasama tantsu teinud. See on väga hea asi. Nii et elame kaasa, oleme positiivsed. Ma kiidan küsijat julguse eest öelda mõningaid asju välja, aga ärge olge nii kurjad. Ärge olge nii kurjad! Meil on lahendada palju suuremaid probleeme, mis on päris probleemid.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan meie tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Nagu ma ütlesin, tänast kuuendat küsimust me ei ava. Liigume kohe edasi küsimuse nr 7 juurde, mis on peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ning teema on riik ja kirik. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Loen uudist: Siseministeeriumi ametnikud peavad vestlusi õigeusu kogudustega, et nad lahkuksid Moskva patriarhaadi alluvusest. Teadaolevalt ei ole Eesti õigeusu kirik juriidiliselt Moskva patriarhaadi tütarettevõte. Jutt käib kanoonilistest suhetest ehk puhtalt kiriku asjadest. Aga meil on kirik ju riigist eraldatud. Mis siis Siseministeeriumil sellega pistmist on?

Aitäh! Kõigepealt, eks eelistus on loomulikult see, et organisatsioonid leiaksid endale ise sobiva lahenduse. Mis on riigi ootus? Riigi ootus on see, et lõpetataks seotus Moskvaga, vajadusel ollakse valmis ka konkreetseid ettepanekuid tegema.

Riigikogu tunnistas Moskva patriarhaadi Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks organisatsiooniks. See puudutab Moskva patriarhaati kui institutsiooni ja juhtorganit, mitte kuidagi aga õigeusu traditsioone järgivaid inimesi. Seda Riigikogu avaldust, mis oli erakondadeülene, mitte ainult koalitsiooni või opositsiooni avaldus, tuleb võtta kui ühiskondlikku hinnangut. Hinnangut, [mille alusel] anda suund just nendele, keda see otsus puudutab. Inimestel ja usulistel ühendustel on võimalik ise otsustada, kas nad soovivad ennast sõjalist agressiooni toetava organisatsiooniga jätkuvalt siduda või valivad osaduseks jumalaga õigeusu kaudu teise viisi. Eestis on need võimalused olemas. Tähtis on see, et usuvabadus on tagatud, kirikuhooneid ei suleta, jumalateenistusi ei keelata ära.

Kutsume üles kõiki riike ja ka rahvusvahelist kogukonda tõkestama Moskva patriarhaadi mõjutustegevust. Miks see on ohtlik? Me oleme näinud ajaloos erinevate uskude puhul, et poliitilised ühendused kasutavad usku ära oma eesmärkide saavutamiseks. Ma toon just selle näite, et tegelikult kõik usud lähtuvad minu teada üldiselt headuse, armastuse ja andestamise põhimõttest. Ja see ei ole kuidagi [kooskõlas sellega], mida patriarh Kirill ütles, et Venemaa sõda Ukraina vastu, kus reaalselt tapetakse inimesi – süütuid tsiviilelanikke, lapsi, naisi – ja rünnatakse tsiviiltaristut, et inimesed ei saaks seal elada, on püha sõda. See ei tundu mulle mitte kuidagi ristiusu või mistahes teise usu põhimõtetega kooskõlas olevat. Ja seetõttu tuleb minu meelest kindlasti see vahe tõmmata, et inimesed, kelle jaoks patriarh Kirill on ikkagi arvamusliider, saaksid aru, et sellised asjad ei ole Eestis kuidagi lubatud. Agressiooni õigustamine ja kõik see, mis sellega kaasa tuleb, on lihtsalt ohtlik.

Suur tänu! Järgnevalt Aleksandr Tšaplõgin, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Olen teiega nõus, et kirik ei pea sekkuma poliitikasse, nii nagu riik ei pea sekkuma kiriku asjadesse. Aga mul on teine küsimus. Tekkis selline kummaline olukord, et teie abiga sai Tallinna linnapeaks inimene, kelle perekond ajab äri Venemaal, maksab seal makse ja toetab sellega Putinit. Kui te ei saa aru, siis ma seletan. Tal on Venemaal rahakott ja see tähendab, et ta sõltub Putinist. See on ilmselgelt julgeolekurisk. Aga teie välisminister räägib siin, et kõik on okei. Samas pressib teie siseminister meie kirikuid ja kaaskodanikke, et nemad laseksid lahti kanoonilistest suhetest Vene kirikuga. Seletage mulle selle loogikat palun.

Meil on demokraatia ka Tallinna linnas. Riigi või valitsuse tasandil me ei tegele sellega, kes Tallinna linnas linnapea ametikohta täidab. Hinnanguid poliitikutele saavad anda erinevad inimesed.

Mis puudutab seda organisatsiooni, Moskva patriarhaadi õigeusu kirikut, siis see on otseselt õigustanud agressiooni, kutsunud kõiki õigeusu kogudusi üles palvetama Venemaa võidu eest ning nimetanud sõda Ukrainas pühaks sõjaks, kus vaenlaseks on satanismist läbi imbunud kollektiivne lääs. Ja seda toetada olevat kõigi õigeusklike kohustus. See ei ole kuidagi usuga seotud, usule poogitakse juurde poliitilist varjundit, mida seal tegelikult ei ole. See on ohtlik, sellepärast et inimesed, kes kuulavad seda patriarhi, arvavad tõepoolest, et see on püha sõda.

Ja meile on see ohtlik just sellel põhjusel, saate aru, et meie oleme selle [väite] järgi ka justkui satanismist läbi imbunud kollektiivne lääs. Nüüd, kui kõik need õigeusklikud, kes Eestis on Moskva patriarhaadi all, justkui järgivad tema õpetust, siis see peaks tähendama seda, et meil võivad tekkida siin Eestis täiesti reaalsed konfliktid, kui inimesed lähevad vaenlaseks nimetatud satanismist läbi imbunud kollektiivse lääne esindajate ehk meie kõigi vastu. See on ohtlik sisejulgeolekule – minu meelest see on väga selge.

Võtame näiteks islamiusu pööramise 1979. aastal, kui seda kasutati ka ära poliitilise tööriistana. Seal on ju paralleelid: see on püha sõda, ja sinna juurde poogiti asju, mida tegelikult nende pühakirjades ei ole. Ometi me teame, et väga paljud terrorismiaktid üle maailma on pandud toime, viidates nendelesamadele asjadele, justkui see oleks usuga kuidagi põhjendatud. Ei ole. Nüüd Venemaa õigeusu kirik, Moskva patriarhaat tahab minna täpselt sama teed ja see on ohtlik just terrorismi vaates.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Te oleks nagu juba aimanud mu mõtteid, seda, mis suunas ma küsimusega liigun – te hakkasite islamist rääkima. Kuna me usuteemadest räägime, siis küsin natukene ka [islami kohta]. Te kirjeldasite islamiga seotud probleeme. Kas te olete seisukohal ja teete ka oma Euroopa kolleegide seas tugevat selgitustööd, et islamiterrorismi ning sellega seonduvate probleemide ja ohtudega tuleks Euroopas jõulisemalt tegeleda, [näiteks] saata rohkem välja inimesi, kellel on kahtlane taust? Kas te tegelete selle lobitööga Euroopas sama jõuliselt? Milliseid samme peaks Eesti islamiterroriohu kontekstis ette võtma? Kas te plaanite ka sellega seoses mingeid avaldusi, mingeid seisukoha[võtte], mingeid järgmisi samme? Äkki kirjeldate sedasama probleemi natukene ka islamiusu kontekstis.

Aitäh! Kui vaadata seda musta lainet, mis 1979. aastal Iraanist alguse sai, [siis on näha, et] islamiusule poogiti juurde elemente, mida seal usus tegelikult ei ole. Need näiteks ütlevad, et uskmatuid peaks justkui tapma, ja kõike seda, mida me teame, et on terrorismi õigustuseks toodud. See on just see, mida peaks vältima. See ei tähenda seda, et islamiusus on kõik sellised asjad olemas, vaid on teatud usujuhid, kes on need sinna juurde pookinud. Nendel usujuhtidel on olnud islami kogukondades väga suur kandepind [ja see on põhjus], miks see asi on niimoodi levinud.

Nüüd, mis puudutab terrorismiohtu Euroopas, siis meil ei ole Eestis nii suurt islami kogukonda, kui on teistes Euroopa riikides. Teised Euroopa riigid tegelevad sellega väga-väga tõsiselt ja palju rohkem, kui meie oleme nende asjadega kokku puutunud, seoses kogu selle kultuuriruumiga, ka inimeste hõlmamisega oma kogukondadesse ja kõige [muuga]. Ma arvan, et erinevad Euroopa riigid, kes selle murega rohkem rinda pistavad, tegelevad sellega igapäevaselt. Väga paljudel on see ka Euroopa Parlamendi valimistel suur teema – migratsioon üldiselt.

Neid teemasid arutatakse Euroopa tasandil täpselt samamoodi: kuidas me ikkagi kaitseme Euroopat täiendava migratsiooni eest, mis toob kaasa uusi riske? Sellega tegeletakse. Loomulikult meie osaleme nendes aruteludes samuti, aga meie kindlasti ei ole nendes aruteludes kuidagi [eest]vedajad just selle tõttu, et meil pole sellist kogukonda ja meil ei ole nii põhjalikke kogemusi. Ja meil on ka väga palju muid muresid, millega me hetkel tegeleme.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse [käsitlemise]. Enne, kui me läheme kaheksanda küsimuse juurde, ma saan aru, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Anastassia Kovalenko-Kõlvart.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Mulle lihtsalt tundus, et peaminister soovis avalikkust mingil määral eksitada. Eestis asuv õigeusu kirik ei toeta Venemaa agressiooni ja on lahti öelnud patriarh Kirilli sõnadest. Peaminister rääkis kristlusest. Meil siin palvetatakse õigeusu kirikus just Ukraina eest, kõigi kannatanute eest, kes on langenud Venemaa agressiooni tagajärjel, ja palvetatakse eraldi selle eest, et sõda lõppeks nii kiiresti kui võimalik.

Aitäh, Anastassia Kovalenko-Kõlvart! Ma ei saa seda mitte kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks, sellepärast et see ei kvalifitseeru mitte ühelgi moel protseduuriliseks küsimuseks. Palun edaspidi sellest rohkem kinni pidada, et protseduuriline küsimus on istungi läbiviimise protseduuri kohta. Vastulause võimalust see formaat ette ei näe.

Nii, läheme kaheksanda küsimuse juurde. See on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on poliitiline olukord. Urmas Reinsalu, palun!

Proua peaminister! Teate, ma arvan, et Eestile oleks kõige mõistlikum, kui te paneksite ameti maha. Ma ütlen seda ausalt. Teie valitsus langetab praegu maksutõusude otsuseid, mis ei vasta Eesti majanduse huvidele, ja nende otsuste puhul, mida tuleks teha, iseloomustab teid otsustamatus. Meil on valitsuses otsustamatuskriis ja seda ei varja tegelikkuses omavahelistes vestlustes ka teie koalitsioonikaaslased. 

Aga teate, ma küsin teilt kaks konkreetset küsimust. Minu esimene küsimus – ilmestamaks kehva poliitikat, aga ka otsustamatust – puudutab kurikuulsat automaksu. Euroopa Komisjon ei aktsepteeri käsitlust, et uut autot soetades maksustatakse [ostu]tehingu puhul üksnes esmakordselt välisriigist toodud autod. Ta lükkas selle ettepaneku tagasi. Nüüd on teie valitsusel kavas hakata maksustama Eesti sees kõiki tehinguid autodega. Miks te, teades tegelikkuses suurepäraselt, et see ei vasta inimeste toimetulekuhuvidele ja sellele ei ole ühiskonnas toetust, olete valinud Euroopa Liidu taha pugedes inimesi täiendavalt koormava meetme? Seda esiteks.

Teine küsimus puudutab otsustamatust riigi rahanduses. Valitsuskoalitsioon hääletas siin eile maha Isamaa ettepaneku vähendada jooksvalt valitsemiskulusid poole protsendi ulatuses SKP‑st. Ettepaneku, [mis puudutab seda, et] te olete prognoosinud valesti eelarve täitumist, mille eest ma hoiatasin teid juba läinud sügisel. Miks te seda tegite? Küsimus on väga lihtne. Valitsus ajab poliitikat, mis paraku ei vasta inimeste toimetulekuhuvidele ja meie majanduse huvidele. Seetõttu on Eesti jätkuvalt riik, mis on Euroopas kõige suuremas majanduslanguses. Proua peaminister, see on äärmiselt tõsine olukord. Minu heatahtlik soovitus valitsusele on, et valitsuses peab juhtimiskriisist vabanema, ja see puudutab isiklikult teie juhtimist.

Aitäh! No see, et ma teile ei meeldi, on algusest peale selge olnud. Te teate, et põhiseaduses on selleks vastav tööriist. See tööriist ei ole peaministri kiusamine, et ta läheks ise ära, vaid see tööriist on umbusalduse avaldamine. Saage siin Riigikogus kokku vähemalt 21 pooltallkirja, algatage siis umbusaldus ja veenge kolleegid Riigikogus ära, et ma ei sobi seda ametit pidama. Umbusaldus läheb läbi, kui te suudate kolleegid ära veenda. See on see tööriist – teile meeldetuletuseks.

Nüüd konkreetselt teie küsimuste juurde. Kõigepealt, registreerimistasu tuleb ju alla, kui baas läheb laiemaks – see on võrdne kohtlemine. Nüüd see teie nii-öelda ettepanek. Te olete suurepärane loosungite [kasutaja]. Ma tõesti alati imetlusega vaatan, kuidas te suudate loopida selliseid loosungeid, millel absoluutselt mingit sisu ei ole. Te teete seda väga enesekindlalt ja jätate hea mulje. Aga need teie nii-öelda ettepanekud on pelgalt lakoonilised hüüdlaused ilma igasuguse konkreetsuseta. Ilma igasuguse konkreetsuseta! Väga lihtne on panna kirja kümme poollauset ja nimetada neid tohutuks plaaniks. Aga ütleme ausalt, see plaan on lihtsalt piinlik.

Teiseks ei lähe teie teod ja sõnad mitte kuidagi kokku. Kui te olite Jüri Ratase valitsuses välisminister, siis suutsite te ühe aastaga – ühe aastaga! – kasvatada Välisministeeriumi eelarvet 30%. 30%! Ja praegu soovitate justkui tohutut riigiametnike vähendamist. Ometi, mida te ise välisministrina tegite? Suurendasite just ametnike arvu, ja suurendasite seda märkimisväärselt. Nii et sõnad ja teod ei lähe mitte kuidagi kokku.

Aga tagasi tänapäeva. Loomulikult käib töö selle nimel, et kulud ja tulud oleksid tasakaalus. Jah, meie teeme seda tööd põhjalike ettevalmistustega ja mitte ainult augustis, kui me peame eelarve ja riigi eelarvestrateegiaga välja tulema. Me teeme seda tööd juba praegu just selleks, et otsused oleksid lõpuks kergemad. Ma tõesti ootan, et te ka sisuliselt toetate neid raskeid otsuseid eelarve kordasaamiseks. See tähendab valusaid kärpeid – paraku ei ole mitte ühtegi meeldivat kärbet –, see tähendab ka tulude tõusu ja see tähendab tegelikult …

Teie aeg!

… poliitilist ühtsust, mida on vaja selleks, et raskeid otsuseid teha.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma kõrvaltvaatajana sõbralikult ütlen, et selline ohvrimentaliteet – halb opositsioon kiusab, kurjad Võru inimesed kiusavad – ei ole võib-olla päris sobilik või hea toon.

Ma lihtsalt ütlen ka, et tegelikult peab sellega arvestama ja olema valmis kriitikaks, kui te teete otsuseid, mis enamikule Eesti inimestest on ikkagi vastuvõetamatud. Enamik nendestsamadest maksutõusudest, kobarmaksutõusudest, mida Reformierakonna valitsus teeb, tehakse ju selleks, et saaks kaotada selle niinimetatud maksuastme. Ma ei ole ise ka selle maksuastme fänn, aga praegust eelarve olukorda vaadates tundub täiesti terve mõistuse vastane, et te jätate 2000 või 2500 eurot teenivale inimesele 100 eurot rohkem kätte, aga samal ajal teised maksutõusud, automaks, limonaadimaks, kõik riigilõivude tõusud – kõik need massilised erinevate maksude ja lõivude tõstmised – võtavad selle inimese käest oluliselt rohkem [raha] ära, kui ta maksuastme kaotamisest võidab. Võib-olla jäävad maksuastme kaotamise ja kogu selle hinnaralli järel plussi tõesti ainult Riigikogu liikmed ja valitsuse töötajad, kes saavad palka 4000–5000 pluss eurot. Sellisel juhul on ka mingi võit maksuastme [kaotamisest]. Aga inimeselt, kes teenib 2000, 2500 või 3000 eurot, võtate te selle maksuralliga ära kogu raha, mis talle maksuastme kaotamise järel [rohkem] kätte jääb – ja veelgi rohkem tegelikult. Nii et ma arvan, et kui te sellest taganeksite, siis ka Eesti rahva suhtumine teisse juba paraneks.

Aitäh! Kõigepealt peaks üle käima, kus on kulud suurenenud. Kulud on suurenenud ligi 4% SKT‑st. Suures plaanis 1% on läinud sotsiaaltoetuste tõusuks – seal on pensionid, aga ka lastetoetused, mille tõusu te olete tugevalt toetanud. Teine 1% on läinud tervisele, täiendavad kulud tekkisid juba tervisekriisis. Kolmas protsent on riigikaitsele minevad kulud. Ma lihtsalt tuletan meelde, et kõik erakonnad ütlesid enne valimisi, et riigikaitsekulud peavad olema vähemalt 3% SKT‑st, ehk siis seal tundus olevat lai nõusolek. Ja neljas protsent on intressikulu, mis on tekkinud puhtalt selle tõttu, et meie kulud ja tulud ei ole tasakaalus ning selle vahe me peame katma laenudega. Laenud ei ole paraku tasuta, laenud on intressiga ja intressimäär on tõusnud.

Nüüd tulen maksude juurde. Jällegi, maksustada saab kolme asja: saab maksustada tarbimist, saab maksustada tulu ja saab maksustada vara. Varamaksud on meil olnud olematud. Nüüd tuleb automaks, mis on varamaks. Tulumaksuga maksustatud töötasu karistab tulumaksuküüru korral just neid inimesi, kes ei ole kõrgepalgalised. Kõige kõrgema protsendiga on maksustatud inimesed, kes teenivad 1200–2100 eurot kuus. Ei saa kuidagi öelda, et need on rikkad. Tulumaksuküür on endaga tegelikult kaasa toonud selle, et see pärsib ka palkade tõstmist, sellepärast et ettevõtjatel puudub motivatsioon: kui minna nii-öelda järgmisele tuluastmele, söövad maksud palgatõusu ära. Kui tulumaksuküür kaob ära, siis kõik inimesed, kes teenivad alla 8000 euro kuus, otseselt võidavad tulumaksureformist.

Ja sellel on kaks efekti veel. Üks on ettevõtjate koormuse vähendamine, mis puudutab tööjõukulusid, teine efekt on see, et inimestele jääb rohkem raha kätte, ja kolmas efekt on see, et kui inimestele jääb rohkem raha kätte, siis nad suunavad selle raha majandusse, mis omakorda elavdab Eesti majandust. Nii et see on kindlasti positiivne asi.

Suur tänu! Järgnevalt Urmas Reinsalu, täpsustav küsimus, palun!

Proua peaminister! Inimestele ei jää mingit rohkemat raha kätte, sest just nimelt ka tarbimismaksude kaudu te võtate selle raha ära, lüües eriti valusalt just väiksema sissetulekuga inimesi. Ma tahan ümber lükata selle väite või osunduse, mis puudutas Välisministeeriumi eelarve kasvu. Te viitasite vist aastale 2020. Selle keskne põhjus oli see, et Eesti oli ÜRO Julgeolekunõukogu ajutine liige, 2020. aastal muu hulgas eesistuja. Ma ei ole nõus käsitlusega, et Eesti oleks pidanud sellest positsioonist loobuma. See oli muu hulgas vajalik Venemaa agressiivse tegevuse tõrjumiseks diplomaatias.

Nüüd minu küsimus teile, proua peaminister. Te kõnelesite mingitest kangelaslikest otsustest, mille valitsus on langetanud. Keegi neid näinud ei ole, pigem on valitsus patiseisus ja naudib mittemidagitegemist. 2023. aastal ma panin ette teha negatiivne jooksev eelarve – te lükkasite selle ettepaneku tagasi. 2024. aastal ma hoiatasin, et eelarve ei tule täis. Nüüd te olete eeldatavalt ka ise sellele teadmisele jõudnud, kuid sellele vaatamata säilitasite selle eelarve mahu. 2024. aasta jaanuaris ma hoiatasin, et tuleb teha negatiivne eelarve, siis te ei teinud mitte midagi. Ja eile siin saalis hääletas koalitsioon maha valitsemiskulude kokkutõmbamise ettepaneku, mille Isamaa oli esitanud. Nii et tegelikkuses see on paigalmarss, proua peaminister. Te peate seda ausalt tunnistama.

Mul on konkreetsed küsimused, et saada aru, kui palju hoomatakse praegu valitsusjuhtimise tasemel riigi majanduse ja rahanduse olukorda. Kui palju raha jäi Eesti Vabariigi valitsusel 2023. aastal kasutamata ehk kui palju raha kantakse üle 2024. aastasse? [2023. aasta lõpust] on möödas ligi viis kuud ja valitsusel peab selle kohta selge ülevaade olema. Ja teine küsimus, millele ma ei saanud vastust: kui rahanduslik olukord on keerukas, siis miks valitsus on ikkagi kinni selles, et viia ellu Reformierakonna eelmiste valimiste kõige kallim valimislubadus? Kas see on jõukohane?

Aitäh! Te olete ikka uskumatult osav demagoog, tõesti tahaksin aplodeerida teile. Aga te lähete osavalt mööda sellest, et kui te ise olite valitsuses, siis te tegelikult ainult surusite kulude kasvu. Ainult surusite kulude kasvu! Võtame sellesama peretoetuste tõusu – tegelikult [tehti need toetused] ikka väga-väga kõrgeks. Ma ei tea, olid mingid randlaste mured, ja igasuguseid kulusid tuli teie [ajal]. Selles mõttes, jällegi, sõnad ja teod ei lähe mitte kuidagi omavahel kokku.

Te küsisite, mis on need otsused, mida valitsus on teinud. Hea küll, kasutan seda võimalust ja tuletan teile neid otsuseid meelde. Kõigepealt, kõige suurem investeering ja otsus, mida see valitsus on teinud julgeolekuolukorda arvestades, on see, et meie kaitsekulud on 3,2% SKT‑st. Seda me oleme teinud. See tähendab, et me panustame riigikaitsesse 1,3 miljardit eurot, nelja aastaga 5,6 miljardit eurot.

Teiseks, me lükkame käima Eesti kaitsetööstuse arengu, luues kaitsetööstuspargi, aga ka kaitsetööstusfondi. Oleme käima lükanud mitmeid olulisi reforme, mis on [olnud tegemata] 30 aastat. Olulised reformid on hariduses, kui me räägime kutseharidusest, üldiselt koolivõrgu korrastamisest, eestikeelsele haridusele üleminekust – seda me teeme. Oluline otsus oli veel näiteks abieluvõrdsuse kehtestamine, ka oluline [osa] lääne väärtusruumis olemisest.

Energeetikas oleme teinud erakordselt palju ja see on üks oluline sisend, mis on ettevõtjatele vajalik selleks, et kulusid alla tuua. Oleme otsustanud luua uusi ühendusi, oleme käima lükanud tuuleparkide arendusi. Kindlasti ka kliimaseadus. Maksuküüru kaotamine on kõige suurem tulumaksureform või üldse kõige suurem maksureform, mis on olnud. Ei saa samal ajal öelda, et sellel ei ole mingit mõju ja et see maksab väga palju. Saab olla ikkagi üks või teine.

Nüüd, rõõmustav uudis on see, et pensionitõus on sel aastal olnud ajaloo suurim. Me oleme perehüvitisi teinud riigile jõukohasemaks, oleme teinud otsuse külmutatud varade kasutamisele võtmiseks Ukraina toetuseks – need eelnõud seisavad muide Riigikogu taga. Me oleme riigi rahanduse kordategemisel lõpetanud katuserahade jagamise. Jällegi, teie erakond on väga selgelt vedanud seda, et [saaks] omadele raha jagada. Oleme piirkondliku mahajäämuse vähendamiseks kokku leppinud kohalike omavalitsuste tulubaasi ümberkorralduse.

Teie aeg!

Ma näen, et mul on aeg otsas. Aga see nimekiri on väga pikk.

Aitäh! Me oleme käsitlenud ära küsimuse, täpsustava küsimuse ja lisaküsimuse. Rohkem küsimusi me selle [teema] juures kahjuks võtta ei saa. Nii et, Valdo Randpere, ma ei saa teie küsimust võtta. Ma lõpetan tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Enne, kui me läheme üheksanda küsimuse juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, aga tõepoolest, Urmas Reinsalu, istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ärme kasutame seda võimalust vastusõnavõttudeks. Sellist protseduuri ei ole meil selles formaadis ette nähtud. Urmas Reinsalu, palun!

Vastavalt kodukorraseadusele, härra Riigikogu esimees, on teie ülesanne juhul, kui vastaja kaldub teemast kõrvale, [sellele tähelepanu juhtida], ja tegelikult on teil ka õigus sõnavõtt katkestada. Härra Riigikogu esimees, miks te praegusel juhul oma ülesannet ei täitnud? Ma sain peaministrilt parlamendi ees A4[‑lehe jagu] jutupunkte. Õnnitlen, ilusad jutupunktid! Kui te kavatsete neid jutupunkte kõikide küsimuste puhul esitada, siis ei pea parlamendi ette tulema, vaid need jutupunktid võib lihtsalt jooksvalt saata. 

Mul oli konkreetne küsimus, härra Riigikogu esimees – te kindlasti panite tähele ja teie ülesanne oleks olnud kodukorraseaduse loogika alusel juhtida sellele peaministri tähelepanu –, kui palju jäi 2023. aastal valitsusel [raha] kasutamata, et saada ülevaade, kas valitsusel üldse on praegu mingit selget arusaama riigi rahanduse olukorrast. Praegu on juba maikuu keskpaik. Ma ei saanud sellele vastust, vaid peaminister kritiseeris seda, et Isamaa tegeleb rannarahva probleemidega, et bürokraatiat nendel teemadel [vähendada]. Härra Riigikogu esimees, miks te ei täitnud kodukorraseadust?

Aitäh, härra Urmas Reinsalu! Mina sekkun siis, kui ei püsita teemas. Ma olen tänase infotunni jooksul ühe korra vastavale teemale tähelepanu juhtinud ja eeldan, et kõik kolleegid peavad sellest kinni. Ma tegutsen ja toimin vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. Seetõttu ma ei saa vähemalt selles aspektis lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Antud juhul proua peaminister püsis teemas ja Riigikogu esimees ei pidanud vajalikuks sekkuda. 

Valdo Randpere, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Kuna mul on täpselt sama palju istungi protseduuri kohta käiv küsimus kui Urmas Reinsalul, siis ma eeldan, et sa annad mulle ka küsimiseks minuti ja kaheksa sekundit. Küsimus on järgmine: kas Riigikogu juhatus on arutanud – kas siin istungil või pärast seda või enne seda, kui istung või infotund algab –, et Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt on meil komisjonid, millel on mingi pädevus, millega nad tegelevad, ka erikomisjonid? On ka riigieelarve kontrolli erikomisjon, mis teeb pidevalt midagi muud kui see, mida seadus neile ette on näinud. Küll nad räägivad seal lilledest ja liblikatest, automaksu on arutatud umbes kordi kümme. Minu küsimus on, et kas siin saalis ei saaks inimestele, kes komisjone juhivad, äkki meelde tuletada, et ka valitsuse liikmetel, kes siin istuvad, vastutavad ja eelarveteemal praegu vastavad, oleks lihtsam oma tööd teha, kui nad saaksid tuge Riigikogult ja Riigikogus olemas olevatelt komisjonidelt, mis võikski olla selleks ette nähtud.

Aitäh, hea kolleeg! See väljub nüüd küll väga selgelt praeguse infotunni raamest. Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Aga nagu ma olen korduvalt öelnud, Riigikogu komisjonide enesekorraldusõigus on väga suur ja nad saavad ise väga palju otsustada selle üle, mil moel komisjonides arutelu käib. See on teema, millele ma olen korduvalt tähelepanu juhtinud. 

Hea kolleeg Urmas Reinsalu, ma ei jätka seda diskussiooni praegu.

Me liigume praegu edasi Varro Vooglaiu küsimuse juurde, mis on peaminister Kaja Kallasele. Teema on Eesti-Ukraina julgeolekulepe. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Peaaegu kuu aega tagasi, see oli 10. aprillil 2024 siinsamas infotunnis, küsisin ma teie käest kavandatava Eesti-Ukraina julgeolekukokkuleppe kohta. Täpsemalt küsisin, miks ei ole seda teksti toodud Riigikogusse – ja kas kavatsetakse tuua –, olgugi et põhiseaduse § 65 ütleb, et Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib välislepinguid vastavalt põhiseaduse §‑le 121, ja põhiseaduse § 121 ütleb, et Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib Eesti Vabariigi välislepingud, millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi või varalisi kohustusi.

Esimene asi, mida te vastasite sellele küsimusele, oli see, et tegemist ei olegi rahvusvahelise lepinguga, vaid pigem heade kavatsuste protokolliga. Ma tsiteerin: "See ei ole välisleping, see ei ole ka kokkulepe, vaid see on pigem heade kavatsuste protokoll." Mu esimene küsimus teile on see: kas te eksisite seda väites või valetasite? Tol hetkel minu käsutuses selle lepingu projekti ei olnud, aga hiljem ma selle enda käsutusse sain ja selle pealkiri ütleb väga ühemõtteliselt agreement ehk "kokkulepe". Tsiteerin nüüd uuesti: "See ei ole välisleping, see ei ole ka kokkulepe […]" Ometi on lepingu pealkirja kirjutatud "kokkulepe", mis on rahvusvaheliste lepingute puhul tavaline. "Agreement on security cooperation and long-term support between Estonia and Ukraine".

Ja teiseks, sellega seonduvalt küsin – kuivõrd lepinguga tutvudes ma sain veenduda, et osas 2 ja osas 6, vastavalt punktides 5 ja 6 ning 1 ja 2, on väga selgelt võetud nii rahalisi kui ka sõjalisi kohustusi –, kuidas on siiski võimalik, et põhiseaduses sätestatut eiratakse ja seda ei olegi kavatsetud Riigikogu ette tuua.

Aitäh! Absoluutselt, teil on õigus, kindlasti tuleb välislepingud ehk riigi nimel rahaliste kohustuste võtmine tuua Riigikokku. Te tsiteerisite õigesti põhiseadust, et Riigikogu ratifitseerib välislepingud, millega Eesti võtab endale sõjalisi või varalisi kohustusi. Sõjalisi ega varalisi kohustusi Ukrainaga sõlmitava kokkuleppe puhul ei võeta ehk tegu ei ole välislepinguga. Seda on hinnanud kõik juristid, seda on niimoodi tehtud ka teistes liikmesriikides. 

Juristina – teil on juuraharidus – te teate, et kokkuleppeid hinnatakse nende sisu, mitte pealkirja järgi. Kui te vaatate selle sisu, kui te olete seda tõesti lugenud, siis [te mõistate, et] tegu on poliitilise tahte avaldusega, [see näitab tahet] Ukrainat toetada. Me markeerime seal ära eesmärgid ja tegevused, mis Ukraina võidule kaasa aitavad, ning toome välja ka juba Ukrainale antud ja täidetud lubadused. Ühtegi uut rahalist kohustust me sellega ei võta. Meil on poliitiline eesmärk, kuidas ja mis mahus Ukrainat edaspidi aidata, ehk me lubame töötada eesmärgi nimel toetada Ukrainat 0,25%‑ga SKT‑st. Kõik otsused, mis puudutavad reaalset raha, teeb Riigikogu konkreetselt riigi eelarvestrateegiat ja riigieelarvet [arutades].

Täpselt samamoodi on sellise lepingu teinud meie naaberriigid: ei võeta otseselt rahalisi kohustusi. See on ikkagi poliitilise tahte väljendus ja nii on seda hinnanud ka erinevad juristid, et me ei võta tegelikult rahalisi kohustusi. Ja ukrainlased teavad seda väga hästi, et me ei võta selle kokkuleppega mingeid rahalisi kohustusi. See on ikkagi poliitilise tahte väljendus ja seda teevad teised riigid täpselt samamoodi. Tegemist ei ole välislepinguga ja tegemist ei ole lepinguga, millega me võtame riigile rahalisi või sõjalisi kohustusi.

Suur tänu! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Teie seisukohaga on mul lihtsalt raske nõustuda, olles seda lepingut lugenud ja sellega tutvunud. Alustame sellest: teil on muidugi õigus, et lepinguid hinnatakse sisu, mitte pealkirja järgi. See on õige, kahtlemata, siin on meil teineteisemõistmine. Aga esimene asi, mis ma selle kohta ütlen, on see, et pealkiri võiks vastata sisule. Kui te ütlete, et mitte mingisuguseid kohustusi ei võeta ja see ei ole kokkulepe ega leping, siis kirjutage pealkirja näiteks protocol of intentions, mitte agreement, mis on rahvusvaheliste lepingute standardpealkiri. See võtaks kohe ühe küsimuse vähemaks.

Aga vaatame ka sisu. Ma ei tea, kui avalikult sellest tohib või ei tohi praegu rääkida, aga fakt on see, et osa 2 punktid 5 ja 6 sätestavad minu hinnangul väga selgelt rahalised kohustused. Punktis 5 on kohe alguses öeldud, et osapooled joonivad alla vajadust tagada – joonivad alla vajadust tagada! – sama toetuse tase Ukrainale, mis on praegu olnud. Tagada? Joonivad alla vajadust tagada? Siin jääb muidugi natuke ruumi tõlgenduseks, kas see on kohustuse võtmine, aga minu meelest ei ole sugugi selge, et siin ei ole kohustuse võtmist. Ja siis räägitakse 0,25%‑st sisemajanduse koguproduktist aastatel 2024–2027. Vaatame osa 6, mis kannab pealkirja "Koostöö tulevaste relvastatud rünnakute korral". Siin on punktides 1 ja 2 öeldud, et sellisel juhul, kui tulevikus peaks ilmnema Venemaa relvastatud rünnak Ukraina vastu, annab Eesti Ukrainale kiirelt ja operatiivselt poliitilist, majanduslikku ja militaarset toetust. Ma ei tea, minule kõlab see küll nii, nagu võetakse kohustus anda militaarset toetust. Ma loen siit välja nii rahalised kohustused kui ka militaarsed kohustused, pluss lepingu pealkirjas on väga selgelt "leping", mitte "heade kavatsuste protokoll".

Aitäh! Mul ei ole selle lepingu teksti siin praegu kaasas. Seetõttu ei saa ma ei kinnitada ega ümber lükata, kas need sõnastused, mida te ette lugesite, vastavad tegelikkusele. Aga meil on olnud pikalt läbirääkimised ja meie juristid on seda lepet vaadanud just [seda silmas pidades], et me ei saa võtta ei rahalisi ega sõjalisi kohustusi, sellepärast et meil on põhiseaduses selline piirang. Seetõttu me oleme neid sõnastusi täpselt niimoodi timminud, et see ei oleks sõjaliste ega rahaliste kohustuste võtmine, vaid see oleks poliitilise tahte väljendus, täpselt nii, nagu seda on teinud ka meie naaberriigid.

Ukrainale on vaja seda poliitilise tahte väljendust, et me toetame Ukrainat. Ja me oleme seda teinud, me oleme neile abi andnud, ka sõjalist abi, me oleme andnud neile abi ilma igasuguse kokkuleppeta, sellepärast et nad võitlevad praegu Venemaa agressiooni vastu, Venemaaga, kes on meile täpselt samasugune oht, nagu on Ukrainale. Sõnastades neid kokkuleppeid või kavatsuste protokolle või hea tahte väljendusi, mida Ukraina sõlmib erinevate riikidega, on seda arvesse võetud ja seda on arvesse võetud ka meie kokkulepe sõnastamisel. Seda on erinevad riigiõiguse juristid igatpidi [kontrollinud], et see ei ole täiendavate kohustuste võtmine. Kui see oleks ja kui selline juhus peaks tulema, siis vastab tõele, et me tuleme Riigikokku välislepingu ratifitseerimiseks, nii nagu põhiseadus ette näeb, ja küsime selleks Riigikogu mandaati – ilma selleta me selliseid kokkuleppeid ei allkirjasta. Aga veel kord, selles kokkuleppes ei ole täiendavate rahaliste ja sõjaliste kohustuste võtmist ja seetõttu ei ole vaja Riigikogu mandaati ka [küsida].

Aitäh! Ja üks lisaküsimus. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua peaminister! Muidugi on selle kokkuleppe sõlmimine asjakohane ja ma ei kõhkleks tegelikult ka Eesti Vabariigi poolt selgelt välja ütlemast, et Eesti Vabariik võtab need kohustused. Küsimus ei ole lepingus. Küsimus on selles, et me näeksime siis seoses eelarveseadusega siseriikliku protseduuriga sellekohase abi ette, et Ukraina võitleva riigina teaks sellega arvestada. Selles ei oleks midagi halba. Kindlasti tuleb kõike teha õiguspäraselt. Ma kutsun valitsust üles tegelema ka riigikontrolöri tähelepanekuga valitsusele, mis puudutas Ukraina abistamist finantseerimistehingu kaudu moona soetamisel: see eeldab eelarveseaduse muudatust. Asjakohane on see muudatus teha, et Ukraina toetamisel oleks kõik ladus. Julgeolekuküsimustes on meil ühisosa. Julgeolekuküsimustes saab Isamaa toetusele, te teate, proua peaminister, kriitilistel hetkedel alati toetuda. Minu sõna selle peale.

Kuid ma tulen tagasi selle asja juurde, millest te osavalt mööda hiilisite nii-öelda vana, kogenud poliitikarebasena, oma küsimuse juurde, mis oli konkreetne ja selge. Te hakkasite rääkima hoopis rannarahvast, sellest, et Isamaa seisab rannarahva eest. Aga see on hoopis omaette ooper. Minu küsimus puudutas seda, kui palju rahalisi vahendeid jäi 2023. aastal Vabariigi Valitsuse eelarve mahu mõttes konsolideeritult kasutamata ja milline on valitsuse käsitlus nende eelarveliste vahendite menetlemisel.

Aitäh! See küsimus ei olnud küll Eesti-Ukraina julgeolekuleppe kohta. Kui proua peaminister soovib vastata, siis ta võib seda teha, aga kui ta ei soovi vastata, siis on võimalik küsida täna veel küsimusi, kui meil selleks aega jääb. Aga praegu palun, proua peaminister!

Kõigepealt teie sissejuhatus, see, mida te ütlesite Ukraina toetamise kohta. Me olemegi ju valitsuskabinetis teinud otsuse, et järgmisel neljal aastal me toetame Ukrainat sõjalise abiga vähemalt 0,25% eest SKT‑st. See ei ole kokkulepe ukrainlastega, vaid see on meie enda sisemine otsus. Aga loomulikult selleks, et see oleks siduv, peaks see olema ka riigi eelarvestrateegias kirjas, ja sinna see kindlasti kavatsetakse [panna].

Mul on hea meel, et te ütlesite, et te toetate valitsuse julgeolekupoliitilisi otsuseid. Kui te toetate riigikaitsekulutuste tõstmist 3%‑le SKT‑st, siis te toetate järelikult ka maksupoliitilisi otsuseid. See raha ei tule kuskilt seina seest (Saalis räägitakse. Juhataja helistab kella.) ega välismaa onude käest, vaid see tuleb Eesti maksumaksjate käest. Seetõttu ma tõesti loodan, et te olete selles mõttes ka mõistlik oma sõnade juures.

Ja muidugi on väga naljakas, et te nimetasite mind vanaks, kogenud poliitikarebaseks. Siis, kui mina olin veel advokaat, olite teie juba väga vana poliitikarebane, nii et ma ei tea, kas võtta seda komplimendina või mitte.

Aga ma tulen küsimuse juurde. Ei, ma ei ütle teile siin seda numbrit lihtsalt sellel põhjusel, et teie küsimus oli poliitilise olukorra kohta ja mul ei ole seda numbrit kaasas. Muidugi ma tean seda numbrit, aga ma ei hakka siin suvaliselt puusalt tulistades vastama, kui te pole andnud mulle indikatsiooni, et te tahate seda teada. Sest kui ma mälu järgi selle numbri ütlen, siis te saate kohe jälle öelda: "Näed, valetab!" Andke teinekord täpselt, väga konkreetselt teada, mida te tahate küsida, siis me saame selleks valmistuda, et teie küsimusele väga konkreetselt vastata, nii nagu näiteks Varro Vooglaid küsis täpselt Eesti-Ukraina julgeolekuleppe kohta. Ma teadsin, mida ta hakkab küsima, ma sain selleks end ette valmistada ning tulla siia ette ja tema küsimusele võimalikult hästi vastata – või püüda vastata, isegi kui see vastus talle meeldi.

Suur tänu, proua peaminister! Ma tahan ka isiklikult tunnustada Varro Vooglaidu [teema] väga täpse sõnastamise eest. See annab oluliselt parema võimaluse pidada sisulist debatti.

Head kolleegid, ma lõpetan meie üheksanda küsimuse käsitlemise. Ühtlasi oleme me jõudnud sellisesse seisu, et rohkem küsimusi me täna võtta ei saa, seda põhjusel, et meil on küsimuseks ette nähtud kaks minutit ja vastuseks kolm minutit ning kaks minutit enne täiskogu istungi algust tuleb lasta kõlada saalikutsungil. Seetõttu rohkemateks küsimusteks meil aega ei ole. Ma tänan kõiki valitsuse liikmeid!

Olgu, hästi! Võtame enne lõpetamist veel Varro Vooglaiu kiire protseduurilise märkuse. Aga tõesti, protseduuriline küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Lugupeetud istungi juhataja, aitäh võimalust andmast! Minu küsimus on nii protseduuriline, kui üldse olla annab, ja olen ka kiire, nagu te palusite. Urmas Reinsalu, hea kolleeg, siin enne kurtis, et peaminister ei vastanud tema hinnangul tema küsimusele. Aga nüüd juhtus hoopis sedasi, et minu küsimuse järel lisaküsimust esitades küsis Urmas Reinsalu ise midagi sootuks muud, kui on minu küsimuse teema, tegelikult jätkas omaenda küsimuste esitamist. Kas selline asi on kooskõlas infotunni reeglitega või on pigem nendega vastuolus?

Ma juhtisin sellele ka tähelepanu. Ma ütlesin, et Urmas Reinsalu esitas küsimuse, mis on väljaspool [teemat]. Proua peaminister vastas kõigepealt selle küsimuse esimesele osale, mis puudutas väga konkreetselt teie [teemat], ja siis vastas pärast veel ka Urmas Reinsalule. Ma olen infotunnis alati juhtinud tähelepanu sellele, et sellisel juhul, kui küsimus ei puuduta teemat, saavad valitsuse liikmed ise otsustada, kas nad vastavad küsimusele või mitte. Aga kindlasti, kui küsimus või vastus ei puuduta teemat, siis juhib istungi juhataja sellele tähelepanu. 

Aitäh, lugupeetud ministrid, head kolleegid! Tänane infotund on lõppenud ja me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.