Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Me alustame 8. mai infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

Kohale on registreerunud 13 Riigikogu liiget, puudub 88. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Kaja Kallas, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja välisminister Margus Tsahkna. Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit. Vastamiseks on aega kolm minutit. Lisaks saab Riigikogu liige võimaluse üheks lisaküsimuseks ja üks Riigikogu liige saab võimaluse ka lisaküsimuse esitamiseks. Aga asume tänaste küsimuste juurde ja neid on meil kokku üheksa.

Esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teemaks on olukord majanduses. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Möödunud kuul käisid Eestis visiidil Rahvusvahelise Valuutafondi ehk IMF-i esindajad, muuseas, analüüsides meie riigi majanduse olukorda. Paar päeva tagasi avaldati Eesti meedias uudis, mille järgi oleme ainus Euroopa riik, kus majandus tänavu ei kasva. Kui euroalal tervikuna prognoosib IMF käesolevaks aastaks majanduskasvu 0,8%, siis Eesti vastav näitaja on miinus 0,5%. Pange tähele, Eesti on terves Euroopas ainuke riik, kellele IMF ennustab majanduslangust. Näiteks, rääkides meie naabritest, Soomele prognoositakse tänavu majanduskasvu 0,4%, Lätile 1,7% ja Leedule 2,2%. Mõnele Euroopa riigile prognoositakse samal ajal lausa viie- või kuueprotsendilist kasvu. Küll aga on Eesti euroalal eesotsas oma hinnakasvu näitajaga. Meile prognoositakse inflatsiooni 4,2%, sellest kõrgemad näitajad on vaid kahel riigil, Andorral ja Islandil. Tahakski teada, lugupeetud proua minister, mis üldse toimub. Kuhu poole liigub meie majandus? Kas valitsus näeb praegu tekkinud olukorras probleemi ja tunneb selle pärast muret või mitte? Kui mitte, siis miks, ja kui tunneb, siis mida plaanitakse lähiajal ette võtta, et seda kahetsusväärset olukorda ikkagi muuta? Aitäh!

Aitäh! Kõigepealt, 2021 oli ju Eesti majanduskasv peale Iirimaad teine Euroopas. Kui võtta, et siis Läti, Leedu, Rootsi, Soome majandused kasvasid kaks protsenti või kolm protsenti, meil kasvas kaheksa, üle selle. Siis ma neid suuri pealkirju ei mäleta, et me oleme absoluutselt Eestis tipp. Kui tipp on kõrge, siis kukkumine või sealt allatulek on ju ka selles mõttes, baas on kõrgem, selles mõttes on see loogiline. Ja kui võtta majanduslangus, siis formaalselt oli Iirimaa langus suurim just sellepärast, et Iirimaa kasv oli ka kõige-kõige suurem. Aga see pole oluline, oluline on võrdlusbaas. Osa majanduslangusest tuleb kõrgest võrdlusbaasist, mis meil siis oli, mis me saavutasime 2021. aastal. Nüüd meil on tegelikult väga palju positiivseid näitajaid, mis annavad alust optimismiks ka majanduses. Ja nimelt, inimeste ostujõud kasvab, keskmine palk kasvab, keskmine pension kasvab. Ja ostujõud ei ole olnud näiteks pensionide puhul kunagi suurem, kui see on hetkel. Ja ostujõu paranemist näitab ka inimeste reisituhin, eestlaste reisituhin. Nimelt, aprillis teenindas lennujaam 298 000 reisijat, mis on uus ajalooline rekord, absoluutselt ajalooline rekord aprillikuu kohta. Juba 12% üle COVIDi-eelse rekordi, kui reisijaid oli 266 000, ehk siis kasv võrreldes eelmise aprilliga 28%. Kaubavedu samuti kasvas 14%. Me oleme saavutanud tööhõive rekordilise taseme, ehk siis aasta keskmine, 700 000 hõivatut, oli koguni 19 000 üle 2022. aasta taseme. Meie majandus on olnud seotud väga palju Põhjamaade majandusega ja tänu sellele, et Põhjamaade majandusel, eelkõige kinnisvarasektoril, millega meie majandus on olnud väga tihedalt seotud, läheb halvemini, läheb ka meie majandusele halvemini. Lihtsalt toon need näited. 26%  meie ekspordist sõltub Rootsist, Soomest. Võrdluseks, Lätis on see 10%, Leedus 6%. Mida me selle jaoks teeme? Me aktiivselt töötame selle nimel, et leida meie ettevõtjatele ekspordipartnereid väljaspool Põhjamaid, et nende portfelli mitmekesistada, sest kõikidel piirkondadel ei lähe nii halvasti, kui hetkel Põhjamaade majandusel läheb. Teiseks on positiivne see, et kuue kuu Euribor on langenud. Meie majandus on olnud väga turupõhine ehk inimesed ei ole fikseerinud oma intressimäärasid, ettevõtjad ka mitte, ja seetõttu Euribori tõus otseselt mõjutas meie ettevõtete käekäiku. Aga hea uudis on see, et kuue kuu Euribor on langenud ja turud ootavad ka täiendavat langust. Aga saan edasi vastata, vaatan, aeg on otsas.

Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Peab tunnistama, et Põhjamaadel läheb ikkagi paremini ja nende prognoosid on ka paremad võrreldes meiega, nii et ma arvan, et meie olukord on ikkagi hullem. Aga mul on lisaküsimus enam-vähem samal teemal. Needsamad Rahvusvahelise Valuutafondi esindajad, kes Eestis visiidil kestsid, andsid mõista, et Eesti praegune majanduslangus ei ole pelgalt majandustsükli eripära. Nagu te mainisite, siis 2021 oli meil päris suur tõus, vaid näha on palju sügavamaid probleeme. "Eesti on viimase kahe aasta jooksul kaotanud märkimisväärse ekspordi turuosa, kuid probleemid algasid juba varem. Väline konkurentsivõime hakkas halvenema varsti pärast üleilmset finantskriisi ning tootlikkuse kasv ei suutnud kohati reaalse vahetuskursi kallinemisega sammu pidada. Viimased šokid on seda suundumust ainult süvendanud," tsiteerib IMF-i tehtud kokkuvõtet Delfi Ärileht. Esiteks küsin, kumb kahest väljendist, mille autoriks on üks teie eelkäijatest peaministri, Reformierakonna esimehe ametites, paremini kirjeldab tänast olukorda Eesti majanduses: "Kui see on kriis ja krahh, siis ainult selles kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada", või "Viime Eesti 15 aastaga viie rikkama Euroopa riigi hulka!" Ja palju tõsisem küsimus. Kas olete nõus IMF-i arvamusega, et probleemid on hästi sügavad, ja kas valitsusel on olemas plaan, kuidas need probleemid ära lahendada ja väljuda riigina sellest nutustest majandusolukorrast, kuhu me viimaste aastatega kahjuks sattusime?

Teie küsimuses on juba endas sees see, et tootlikkuse kasv meie majanduses. Riik ei tegele majandusega selles mõttes, et sellega tegelevad ettevõtjad. Ja ettevõtjad saavad teha muutusi, mis puudutavad siis nende ettevõtete käekäiku. Muidugi, riik saab luua selle struktuuri, saab luua selle keskkonna, kus saab äri teha. Ja mida me oleme teinud selle jaoks, et kasutada ära majanduskriisi ka meie ettevõtjate jaoks, et nad teeksid struktuurse muutuse oma oma tegevuses, on see, et me ei ole enam odava tööjõuga maa. See tähendab seda, et on vaja tegelikult teha oluliselt investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ja läbi selle suuremasse innovatsiooni. Ja seda riik ka teeb. Sinna me oleme ka täiendavalt raha suunanud. Nüüd kas just täna avatakse rakendusuuringute keskus, mis on meie valitsuse otsus just selle jaoks, et aidata ettevõtetel innoveerida, kust tuleb tegelikult suurem lisandväärtus ja suurem tootlikkus ka ettevõttetes.

Rahvusvaheline konkurentsivõime on probleem, millega tuleb tegeleda ja see ongi seotud olnud ju väga palju tegelikult sellega, kuidas siiamaani Eestis väga paljud ettevõtted on ainult nii-öelda odavale tööjõule mänginud. Aga väga paljud ettevõtted on juba teinud neid muutusi. Ma käisin alles eelmisel nädalal erinevates tehastes. Väga kõrgtehnoloogilised, väga suurt lisandväärtust tootvad tehased, mõeldakse kogu aeg kaasa selles suunas. Igal juhul ma olen ettevõtjatele väga tänulik, et nad on nii paindlikud. Mida riik saab teha? Esiteks, me töötame sellega, et energiakulu veelgi tuua alla. Mul on hea meel tõdeda seda, et 2023. aasta teisel poolaastal oli näiteks Eesti kodutarbija keskmine elektrihind 21,9 senti kilovatt-tunni kohta. Euroopa Liidu keskmine hind on Eesti omast 30% kõrgem, Lätis on 39% kõrgem, Leedus 6% kõrgem. Jah, Põhjamaades on odavam, aga igal juhul ülejäänud Euroopaga võrreldes on see meie konkurentsieelis. Aga selle nimel me teeme veel tööd, et taastuvenergiat tuleks veelgi rohkem turule. Teine suur asi on tulumaksureform, ehk siis maksuküüru ärakaotamine, mis annab ettevõtjatele, võtab maha survet töö, palkade või tööjõukulude osas ja samas jätab inimestele rohkem raha kätte, mis omakorda tuleb Eesti majandusse tagasi.

Aitäh!

Ja järgnevalt lisaküsimus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Rahandusministeerium sõlmis 400 miljoni euro suuruse laenulepingu, mis peaks minema majanduse toetamiseks. Selgitage palun, millele see raha täpselt kulub ja millist efekti kavatsete saavutada? Kui palju protsentides peaks selle rahaga majandus kasvama? Aitäh!

Aitäh! Riigieelarve koosneb kuludest ja tuludest ja paraku on nii, et riigieelarve kulud on hetkel suuremad kui tulud ja järelikult seda vahe tuleb katta laenu arvelt. Ehk siis, kõik, mis ületab neid tulusid, mida maksumaksjalt riik saab, tulebki katta laenuga. 

Ja tõesti eelmisel aastal või, tähendab, sellel eelarveaastal, 2024. aastal me teeme rekordiliselt investeeringuid, 1,9 miljardi eest investeeringuid. Te olete ise siin riigieelarvet menetlenud ja näinud, kuhu need investeeringud lähevad. Ja nad lähevad taristusse, nad lähevad kaitsesse, nad lähevad erivatesse ka energeetikameetmetesse. Ja kõik, mis ületab neid tulusid, mida maksumaksjad maksude näol riigieelarvesse maksavad maksude, aktsiiside, trahvide, kõikide muude tulude, mis riik siis kokku … dividenditulude. Lisaks, mida me nende tuludega ei kata, see kaetaksegi laenuga. Täpselt nii on. Ei ole, et me võtame laenu mingiks konkreetseks asjaks, vaid võtame laenu nende kulude katmiseks ja peaks olema nii, et laenu võetakse ainult nii-öelda investeeringuteks, mitte jooksvate kulude katteks, nii nagu on ka perekonnas, et krediitkaardiga ju igapäevaseid kulusid tegelikult maksta ei tohiks. Kui on vaja teha suuremaid investeeringuid, on see arusaadav. Aga paraku tõesti riigieelarves ka varasemate valitsuste poolt tehtud otsused ei ole seda printsiipi alati järginud. 

Lisaks on meil tekkinud uued sotsiaalkulud seoses sellega, et inimesed vananevad, meil pensionäre tuleb juurde ja erinevaid sotsiaaltoetusi on tõstetud. Nii et ei saa paraku öelda, et kõik see laen läheks ainult investeeringuteks. See laen läheb ka püsikulude katteks. Aga me teeme pingutusi valitsuse tasandil, et kui me teeme uue riigieelarvestrateegia, siis saada ühelt poolt kulusid alla tõmmata, teiselt poolt tulusid suurendada, nii et tegelikult seda laenu, mis läheks lünkade katteks, nii palju võtma ei peaks, sest et kui me võtame vähem laenu, siis me maksame ka vähem intressi ja saame teha maksumaksja rahaga hoopis midagi vajalikumat kui ainult laenuintresside tasumine. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teemaks on valimislubadused ja kokkulepete täitmine. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Kahetsusväärselt pean ma mitmendat korda sellel teemal teie poole pöörduma, ka siin infotunnis. Te olete enne valimisi lubanud inimestele kindlustunnet ja ka pärast valimisi loomulikult kindlustunnet. Ma ei küsi siin majanduslikust kindlustundetusest ja maksusõjast, mille te olete Eesti rahva vastu kuulutanud, ma küsin siiski sisejulgeolekust, millega te ka väga tegeleda ei taha.

Nimelt, te olete koalitsioonileppes kokku leppinud, et töötate välja õigusliku raamistiku Vene ja Valgevene kodanike hääleõiguse peatamiseks kohalikel valimistel põhiseadust muutmata. Tänaseks on valmis ekspertiis, mis ütleb, et see ei ole võimalik, ja ma ei tea ühtegi eksperti, kes ütleb, et see oleks mõistlik või isegi võimalik teostada ilma põhiseadust muutmata. 

Nüüd, lahendused on ometigi olemas, kui on poliitilist tahet kas siis teha seda kõikide kolmandate riikide jaoks, ja mitte peatada, vaid lõpetada, või ainult Vene ja Valgevene kodanikele või jätta sinna ka NATO liikmed ja laiem või teha kahepoolsete lepingutega – on erinevad võimalused tegelikult olemas, kui on poliitiline tahe. Aga kahetsusväärselt peab tõdema, et rohkem kui aasta jooksul ei ole mitte midagi juhtunud, mitte mingisugust algatust valitsuselt ei ole tulnud. Mina olen võtnud kokku ka siin kõikide erakondade esindajate nõupidamised Riigikogu tasemel ja koalitsioonierakonnad vaikivad saladuslikult. 

Mu küsimus on, et te olete tagasi lükanud ka Isamaa erinevad algatused siin, need ei ole leidnud toetust. Miks ei ole valitsus rohkem kui aasta jooksul midagi ette võtnud? Milline võiks siis olla teie lahendus ja millal võiks oodata valitsuselt mingisugust algatust? Või on see koalitsioonis kokku lepitud kokkulepe lihtsalt paljasõnaline ja ei kuulugi täitmisele, on tühi kokkulepe?

Aitäh! Nii nagu te väga õigesti osundasite, siis koalitsioonilepingus on meil kokku lepitud, et me läheme agressorriikide kodanike valimisõigust peatama ilma põhiseadust muutmata. Teeme need analüüsid, et juhuks, kui see ongi ilma põhiseadust muutmata võimalik, siis me seda teeme. Need analüüsid said ka tehtud Justiitsministeeriumis, aga on tõsi, et kui on kaks juristi, siis on kolm arvamust. Erinevaid arvamusi on, sealhulgas õiguskantsler ja Vabariigi President ütlevad, et sellisel kujul seda teha ei saaks. Seega, sellisel kujul me koalitsioonilepingus kokku lepitud … Kuna oli, et kui see on võimalik põhiseadust muutmata, siis me seda teeme, siis me ka seda koalitsioonilepingut ei riku, sellepärast et see oli see kokkulepe, mis oli selles koalitsioonis võimalik. 

Nüüd, loomulikult, kui Riigikogu enamuse tahe on muuta Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanike valimisõigust, siis saab seda teha põhiseadust muutes vastavalt põhiseadusele Riigikogu poolt kiireloomulisena. Kas selline üldine tahe Riigikogus on, seda teavad Riigikogu liikmed ehk teie kõige paremini, aga niipalju kui ma saan aru refereeringutest, nendest kohtumistest, mis teil on, siis kõigil on tegelikult väga erinevad vaated. 

Kui ma vaatan seda, mis Isamaa pakub, on see, et kõigi riikidega … Tähendab, hääleõigus on ainult Eesti Vabariigi kodanikel või nendel, kelle riikidega on Eestil sõlmitud selleks hetkeks kahepoolsed lepingud, mis on ratifitseeritud Riigikogu poolt. See on hoopis teistsugune kokkulepe kui ainult minna Vene või Valgevene kodanike valimisõiguse kallale, vaid see tegelikult tähendab, et ka meie liitlaste esindajad, kes siin on, Euroopa Liidu kodanikud, kes siin on, kes kohalikel valimistel hääletada saavad, see tähendaks ka nende hääleõiguse äravõtmist. See kindlasti on juba küsitav jällegi põhiseaduse vaates.

Aga loomulikult te saate seda siin arutada, konsensusele jõuda, sest tõesti on nii, et põhiseaduse kiireloomuliseks muutmiseks on ette nähtud kõrgendatud häälteenamus ehk põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu käsitlemiseks kiireloomulisena peab selle poolt hääletama neli korda enam Riigikogu liikmeid kui selle vastu. Tegelikult – see on kommentaarides toodud – neljaviiendikulist häälteenamust oleks selle jaoks vaja.

Nüüd, teine … Vabandust, aeg … (Juhataja: "Teie aeg.") Jah, just, ma vastan kohe.

Aga me saame kohe jätkata, sellepärast et Helir-Valdor Seederil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Auväärt peaminister, seda ma kartsin, et te püüate vastutust veeretada kuhugi mujale abstraktselt. Kõigepealt täpsustused. Ei ole nii, et kaks juristi ja kolm arvamust. Seni on jõudnud olukord nii kaugele, et kõik juristid on seda meelt, et see teie koalitsioonileppes kokkulepitu ei ole võimalik lahendus. Mina ei ole kuulnud eksperte, kes arvavad, et see oleks mõistlik lahendus, ja seda ei arva ei president, õiguskantsler ega keegi kolmas-neljas. Siin ei ole mingeid eriarvamusi. 

Nüüd, te olete täiesti valesti aru saanud. Euroopa Liidu kodanikelt kohalikel valimistel ei kavatse keegi hääleõigust ära võtta. Seda ei ole teinud ka Isamaa eelnõu. See tuleneb Euroopa õigusest meil, see on seletuskirjas kirjas ilusti meie algatuses ja eelnõus, kui te vähegi süvenete. 

Ja kolmandaks, ütlen kohe, et Isamaa – ja ma olen saanud siin aru, et ka teised erakonnad – on valmis kompromissideks. Ei ole nii, et kõigil on nurka kinni kirjutatud erinevad seisukohad. Aga vaikib eelkõige Reformierakond. Vaikib saladuslikult. Ja täna on olukord ju nii, et põhiseaduse muutmisega saab alustada Riigikogus, kui seal on vähemalt 21 Riigikogu liikme allkiri. Ja tänases Riigikogus on ainult üks fraktsioon, see on Reformierakonna fraktsioon, kellel on rohkem kui 21 liiget. Nii et teie olete see kandev jõud, aga teil puudub tegelikult tahe. Ja ma veel kord küsin üle – ise te ei tee, ära te ei lähe, teistel ka ei lase teha –, milline on see lahendus? Ma võin öelda: Isamaa on valmis kompromissideks. Meie ei pea tingimata saavutama seda, et meie ettepanek leiab heakskiitu. Me oleme valmis kompromissideks, aga kusagilt peab alustama. Ja vaat seda algatust koalitsiooni poolelt ei tule, eelkõige vaikib Reformierakond. Te olete Reformierakonna esimees, palun vastake!

Aitäh! Ei, Reformierakond absoluutselt ei vaiki. Meil on arvamus kõikidest asjadest. Ma ei ole nõus teiega, et te ütlete, et eriarvamusi ei olnud selles osas, et kas seda peatamist saab teha või ei saa. Siiski, juristid on selle arvamuse kirjutanud, sealhulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste on seda lahendust toetanud ja öelnud, et seda saab teha. Nii et selles mõttes see ei vasta tõele, et eriarvamusi ei ole, et ei saaks niimoodi. Aga muidugi on selge see, et ei ole mõtet minna presidendi või õiguskantsleri arvamuse vastu, kui on teada, et seda välja ei kuulutata, ja seetõttu see asi jääks niikuinii seisma. 

Nüüd, te teate väga hästi, et kui on koalitsioonid, siis on koalitsioonide kokkulepped. Ja üldiselt koalitsioonist väljaspool asju ikkagi tegema ei minda, vaid kõigepealt püütakse leida need kokkulepped koalitsiooni sees. Mis puudutab siis seda valimisõigust. Fakt on see, et kui meil olid koalitsioonikõnelused, siis meil oli väga tuline debatt selle üle ja siis kokkulepe oli see, et kui on võimalik põhiseadust muutmata seda teha, siis ka meie koalitsioonipartnerid on sellega nõus. Kui president ja õiguskantsler on öelnud, et selliselt seda teha ei saa, siis peaks olema uus kokkulepe, et minna põhiseadust muutma. Mida ma ei jõudnud vastata eelmisele küsimusele vastates, sest aeg sai otsa, on viide sellele, et ka Veneetsia komisjoni soovitused ja kõik, mis puudutab valimisi, on see, et need otsused peaksid olema vastu võetud vähemalt aasta aega enne valimiste toimumist. Kui vaadata seda Riigikogu poolt põhiseaduse muutmist, siis kui need tähtajad kokku lüüa, siis on väga kaheldav, et seda tegelikult järgmisteks kohalikeks valimisteks saab teha. 

Nüüd teine asi. Te ütlete, et te olete väga valmis erinevateks kompromissideks, aga siiski, kui ma loen sellest teie eelnõust, siis te ütlete, et kõikide kolmandate riikide kodanike, ka kodakondsust mitteomavate isikute hääleõigus tuleks ära võtta. See on siis kodakondsust mitteomavad ehk siis hallide passidega inimesed. See läheb palju kaugemale kui ainult Venemaa ja Valgevene kodanike hääleõigus. Ja selles suhtes ei ole minu teada ka siin saalis selles osas üksmeelt, kuidas seda teha. Nii et meie soov on kindlasti asju teha põhiseaduspäraselt, asju teha neid tähtaegu järgides, mis ka põhiseaduses ja ka teistes regulatsioonides ette on nähtud.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus, Martin Helme, palun!

Aitäh! Ausalt öeldes, kuulates seda juttu, lihtsalt vangutan pead, et millal siin saalis üksmeel on olnud asjades. Ei pea üksmeel olema. Piisab sellest, kui enamuse kokku saab. Kogu see jutuvadin ju varjab lihtsalt või püüab varjata asjaolu, et te olete venestaja peaminister Eestis. Te ei taha ära võtta peamiselt slaavlastelt hääletusõigust valimistel. Te ei taha piirata mitte mingil moel Eestisse sisserännet slaavi riikidest. SITKE – teie enda Riigikantselei – saadab meile aruande, mis ütleb, et 90 000 inimest on viimase paari aastaga sisse tulnud pagulaste staatuse all, aga lisaks sellele kümned tuhanded töörändega. Ja te ei taha mitte midagi teha, et nad siin kuidagi ka eesti keelt õpiksid. See kõik on ju venestamine, mis te teete.

Aga kui valimislubadustest rääkida ja valimislubaduste täitmisest, siis üks kindel lubadus oli, et maksud ei tõuse ja te teete riigi rahanduse korda. Nüüd te olete neli aastat olnud peaminister, iga aasta on hullemaks läinud nii majandus kui riigi rahandus. Mina ei tea, siin selle statistikaga võib ju hämada, aga ma soovitan teil siis küsida oma Nõukogude nomenklatuuri kuulunud isalt, kuidas propagandat protsentidega teha, sest saab veel paremini: saab ka võrrelda aastaga 1913 ehk tsaariajaga ja siis on kasv veel kõvem.

Kuulates teie juttu IMF-i majanduskasvu hinnangust, jääb selline mulje, et teised riigid on meie majandusele nagu ankrud, mis meid põhja veavad, aga kaardile pilk vaadates on tegelikult ju vastupidi – nad on poid. Need ankrud on meist palju suurema kasvuga või majanduseduga ja ei vea meid põhja. Meie oleme need, mis on allpool. Kui te räägite, et riik ei tegele majandusega ja et ettevõtted tegelevad majandusega, siis vaatad Läti, vaatad Soome, vaatad Rootsi, vaatad Saksamaale – seal on ikka palju edukamad ettevõtted teie jutu järgi, meie omad kuidagi ei saa hakkama. Või on ikkagi probleem selles, et mitte ettevõtted ei ole need, kes on käpardid ja asja tuksi keeranud, vaid valitsus on see, kes on asja tuksi keeranud? Kui te ei saa sellest aru, siis te ei saa oma rollist aru. Ma lihtsalt küsin: millal te siis ära lähete sellest ametist, et tuleks keegi, kes saab aru?

Oh jeerum! Teie jutuvada on küll nagu nii sorav, et seal ühtegi tähemärki vahepeal ei ole. No nii palju putru on ühte sinna lausesse kokku pandud, et kindlasti, ma arvan, et kui oleksid mingid kiirlugemise võistlused, ma kujutan ette, et te oleksite päris-päris edukas seal. Võib-olla ainult Moonika Helmega oleks see võistlus. Aga nüüd, kui te juba minu isa ründate, siis ausalt öeldes teie isa on olnud "Kommunistliku partei manifesti" toimetaja, ma oleksin selle koha pealt nagu hästi kuss muidugi. Aga nüüd … Proua Helme võib-olla ka rahuneb.

Aga räägime nüüd asjast. Palun!

Jaa, kui lastakse.

Jaa, palun!

Aga no lihtsalt, et minu isa võib rünnata, siis ma võin öelda vastu öelda teise isa kohta.

Just, aga räägime nüüd asjast.

Kõigepealt, palju valeväiteid teie väidetes. Esiteks, Eestisse ei ole tulnud 90 000 sõjapõgenikku. Te väga ilusti ajate sassi Politsei- ja Piirivalveameti poolt need andmed, mis puudutavad piiriületusi. Need on piiriületused, mitte siia jäänud sõjapõgenikud. See arv sisaldab isikute korduvaid piiriületusi, nii edasi-tagasi liikumine, bussijuhid – tegu ei ole sõjapõgenike arvuga. Lisaks on ka piiriületuste arvud ajas vähenenud. Suurem osa nendest piiriületustest ehk siis 64 400 registreeriti täiemahulise sõja esimesel aastal. Nüüd, kui me vaatame nendest, kes on siia jäänud, siis ajutise kaitse taotlusi 5. mai seisuga on Eestis alates täiemahulise sõja algusest kokku registreeritud 52 547. Neist kõigist omakorda 30 868 isikut omab praegu kehtivat tähtajalist elamisluba ajutise kaitse alusel. Siia lisaks tulevad 5. mai seisuga 6911 Ukraina kodanikku, kes on taotlenud rahvusvahelist kaitset. Need on need inimesed, kes on Eestisse jäänud.

Mis puudutab seda kõike muud, mida te väitsite Eesti majanduse kohta … Aa, ja muideks eesti keele kohta veel, kuna olid väited. Eesti keelt mitteoskavate inimeste arv Eestis on langenud 20%-lt 4%-le. See oli tunduvalt kõrgem. Me oleme suurendanud eesti keele kursusi. Ka eestikeelsele haridusele üleminek, mille otsuse me oleme vastu võtnud, on toonud kaasa selle, et tegelikult eesti keelt õpitakse rohkem, on rohkem soovi seda kasutada ja järjest rohkem inimesi tegelikult Eestis ka mõistavad, et ilma eesti keeleta Eestis hakkama ei saa.

Mis puudutab majandust, siis midagi ei ole teha. Tähendab, loomulikult ma võiksin enda arvele kirjutada selle suure majanduskasvu, mis oli ka siis, (Juhataja: "Teie aeg!") kui minu valitsus alustas, aga ma saan aru, et see ei ole ainult valitsuste teha, vaid see on ettevõtjate … Aa, et see oli teie, oi, see oli teie tehtud? Te olete selline kuningas – selge!

Lugupeetud peaminister! Teie aeg on läbi. Ma lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde, mis on samuti peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vaat' isadest rääkides, ühe raamatu toimetamine versus kommunistliku partei kõrge funktsionär, kes Siim Kallas ju ometi oli, – no siin ei ole midagi rääkida. 

Aga just umbusaldasime haridus- ja teadusministrit Kristina Kallast. Koalitsiooni häältega jäi ta seekord ametisse, aga fakt on, et tema haldusalas käriseb, üks fopaa on teise otsa: Eesti maakoolid lähevad kinni, e-eksamite katsetamine tekitas tohutu segaduse ja kukkus läbi. Ja mis nüüd kõige hullem – eestikeelsele haridusele üleminek on, nagu "Täistunni" saates lõpuks ometi avalikult välja öeldi: eesti lapsed venestatakse. Ja Kristina Kallasel jääb veel õigust ülegi – ta lihtsalt teatab, et eesti lapsed rääkigu siis venelastega eesti keeles, teades, et see, esiteks, pole võimalik, kui neid venekeelseid on juba nii palju ja mõnes kohas enamuses, ja, teiseks, internatsionalism, mis teie minister, haridusminister ja läbi tema kogu teie valitsus eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all viljeleb, on põhiseadusevastane. Kui valitsus on tegutsenud kas selle nimel või pole midagi teinud, et see nii ei läheks, et igasugu muulasi tulvab igapäevaselt Eestisse … Vaat' see 90 000 Ukraina venekeelset põgenikku on ju teatanud, et nad jäävad Eestisse. See on fakt. Ja see nõuab riigilt tohutult ressurssi, mis tuleb põliselanike arvelt, ja selle kõige tulemusena ei suuda me riigina täita põhiseaduses sätestatud praktilises reaalses elus, vaat' siis tegutseb valitsus ju tegelikult põhiseadusevastaselt, rikub põhiseaduslikku korda ja on põhiseadusliku korra vastane tegevus ja see on riigireetmine ja see on kuritegu, mis ei aegu. 

Kas Kaja Kallase poolt juhitav valitsus kavatseb antud kursil jätkata ja kunagi ka selle eest vastutada, mida ta on teinud nende aastate saate jooksul? Aitäh!

Esiteks, minu isa pole olnud kommunistlikus parteis kõrge funktsionär, vaid ilmselt te ajate Andrus Ansipiga sassi. Aga see on täiesti eraldi teema. 

Nüüd, mis puudutab eestikeelset haridust, siis eestikeelse hariduse seda otsust ei ole teinud ükski valitsus enne minu valitsusi. Te olete ise olnud valitsustes ja te ei ole teinud otsust, et peaks minema üle eestikeelsele haridusele. See on otsus, mis on 30 aastat tegemata, ja tänu sellele on see seda raskem praegu, et seda ei ole tehtud varem. Jah, võib-olla varem arvati, et see probleem laheneb iseenesest, aga see ei lahene iseenesest ja seetõttu tuleb siis eestikeelsele haridusele üle minna. 

Nüüd, me oleme selle otsuse teinud, me oleme selle tegevuskava vastu võtnud, me oleme eestikeelsele haridusele eraldanud täiendava raha, korralikult raha selleks, et õpetajate palku tõsta, mis puudutab just Ida-Virumaal eestikeelset õpet, me oleme teinud erinevaid samme selle jaoks, et see eestikeelsele haridusele üleminek järkjärguliselt ka toimuma saaks. 

Nüüd, hea uudis on see, et ka muukeelsete vanemate arvamus eestikeelsele haridusele üleminekust on tõusnud. Tegelikult kõik saavad aru, et Eestis ikkagi ilma eesti keeleta hakkama ei saa, ja seetõttu ka muukeelsed vanemad toetavad eestikeelsele haridusele üleminekut enamuses, siis see on minu meelest oluline. Ja ammugi toetavad loomulikult seda eestikeelsed vanemad, et saaks kõik inimesed Eestis eesti keelt rääkima. 

Nüüd, Kristina Kallas on olnud väga tugev just selles võtmes, et on ju ka erinevad koolid küsinud erandeid ja ta on öelnud väga selgelt, et mingeid erandeid me ei tee, vaid te peate ikkagi tegema need pingutused, et eestikeelsele õppele üle minna, missugust abi siis ühel või teisel koolil on selle jaoks vaja. 

Aga mida me kõik ise ka saaksime teha, on see, et me tegelikult, ka need inimesed, kes räägivad ja oskavad näiteks vene keelt, ei lähe automaatselt vene keelele üle siis, kui teine pool ei ole eesti emakeelega inimene. Ma olen ise näinud neid juhtumeid küll, küll see on huvihariduses, erinevates kohtades, kus õpetajad hakkavad ise vene keelt rääkima lastega, kes on Eestis ja peavad eesti keelt oskama. Kui me kõik räägime nendega eesti keeles, siis sellest on samamoodi abi selle jaoks, et tegelikult see eestikeelsele haridusele üleminek läheks sujuvamalt.

Ja lisaks … Vabandust, aeg jälle läbi. Saan vastata edasi.

Aga saame jätkata. Helle-Moonika Helme, täpsustav küsimus, palun!

Ei ole vaja näpuga näidata alati meie peale, see on ju äärmiselt lapsik. Meie olime valitsuses 20 aastat, Reformierakond on olnud 21 aastat ja eestikeelsele haridusele üleminekut pole nende aastate jooksul tehtud ja nüüd teete nii, et tegelikult venestate Eesti rahva ära, see on äärmiselt käpardlik. Aga räägime rahast. Riigiasutused kulutavad miljoneid ja ostavad kommunikatsiooniteenuseid. 4,6 miljonit eurot, näiteks, on siin üks ministeerium, ja Harno siis ostab 340 000 eest rohepropagandat. Kogu see ajupesu tuleb ju tegelikult maksumaksja arvelt, sotsiaalteenuste tagamise, politseinike, päästjate ja õpetajate palkade arvelt. Lihtsalt selleks, et tellida mingit apokalüptilist maailmalõpu propagandat. Kas olete mõelnud, et põhiline kokkuhoid võiks tulla ju tõepoolest selle mõttetu ja nõmeda ideoloogilise propaganda pealt? Ei ole ju mõistlik propagandaga teeauke lappida. Paneks selle ressursi päriselt päris ellu, sest ega rahvas loll ei ole, kui ikka keha on teeaukude tõttu sinikad täis, siis kaua te arvate, et suudate inimestele kalli raha eest, ja muuseas sellesama raha eest, mille te inimeste käest maksudena kokku korjate, kaua te kavatsete inimesi sellesama raha eest lollitada ja neile jätkuvalt kinnitada, et kõik on hästi, me pole kunagi paremini elanud kui praegu ja sinikad käivad hea elu, demokraatia ja vabaduste juurde. Lisaks, majandusest rääkides on avalikkusesse ilmunud info, et 2024. aastal on Eesti ainuke negatiivse majanduskasvuga riik Euroopas. Isegi Ukrainas, mida me oma eelarveliste vahenditega aitame pea miljardi eest, on see majanduskasv palju-palju korralikum. Mis plaan teil ikkagi selle kõigega on? Kõik ju lappab, teie valitsus ei suuda mitte millegagi hakkama saada peale selle, et te süüdistate jätkuvalt Eesti inimesi selles, et nad on elanud ja elavad üle jõu ja see trall peab lõppema. Vaadake, inimesed reisivad, te ütlesite, te süüdistasite neid. Teate, minu meelest nad põgenevad teie juhitud riigis valitsevast igapäevasest masendusest ja seda ei saa neile küll kuidagi ette heita. Võimalik, et te tahate sellele ka üks kord veel maksu peale panna ja selle reisimise üldse ära keelata. Ega teie puhul muidugi ei imesta mitte millegi üle Aga rääkige, mis teie plaan selle kõigega on?

Ma loodan, et te ise suudate oma mõttelõnga jälgida. Nii palju teemasid, aga proovin vastata. Ma tegelikult ei saa isegi aru, mida te päriselt küsite kõige selle kiire, sorava kurtmise juures, aga ma proovin. Need killud, mis ma üles noppisin teie kiirest jutust. Kõigepealt, ma ei näita näpuga teie peale, ma konstateerin fakti. Need valitsused, kes on olnud varasemalt, nende 32 aasta jooksul, mis me oleme olnud uuesti iseseisvad, ei ole teinud otsust eestikeelsele haridusele üleminekuks. Jah, see puudutab loomulikult ka Reformierakonna poolt juhitud valitsusi. Mis te mõtlete, et see on mingi üllatus? Ei ole üllatus, see on täpselt… Andrus Ansip oli üheksa aastat peaminister, ei teinud neid otsuseid, aga meie teeme, see on oluline. See on tähtis, et me oleme need otsused ära teinud, me oleme raha eraldanud selle jaoks, me oleme teinud tegevuskava ja me töötame selle nimel, et see ära teha. Teine asi, te ütlete, venestamine. Siin oli hästi huvitav artikkel. Ene-Margit Tiit, kes on rahvastikuteadlane, kirjutas artikli, kus ta ütleb nii kenasti, et rahvus, mida kaitseb iseseisev riiklik korraldus ja mis kasutab oma kõrgel tasemel arenenud keelt, ei sure välja demograafilistel põhjustel. Seda pole maailmas kaasajal viimaste sajandite jooksul juhtunud. Ta ütleb siin väga hästi seda, et rahvus võib hääbuda siis, kui selle rahvuse esindajad soovivad kuuluda pigem mõnda teise rahvusesse ja ei väärtusta oma rahvust. Näiteks mõni sajand tagasi, kui nii mõnigi eestlane tahtis olla saks, siis just kui oli nii. Aga tänapäeval, viimase 10 aasta jooksul on mitu korda rohkem Eesti elanikke soovinud oma rahvuse muuta eestlaseks, kui vastupidi, ja eestlane olla on uhke ja hää. Ja tõesti, selles mõttes järjest rohkem inimesi tahab meie keelt õppida, mis on positiivne. Tegelikult liigub kõik täpselt vastupidises suunas, kui teie maalite. Te ütlete, et ma süüdistan inimesi, et nad reisivad. Ei, ma ei süüdistanud, vaid ma tõin välja positiivse aspektina, et lennujaamas ei ole kunagi olnud reisijate arvud nii suured, mis näitab omakorda seda, et inimestel ei lähe nii halvasti, nagu teie väidate, et läheb. Valitsus teeb väga olulisi otsuseid. Me oleme teinud selle lühikese aja jooksul, kui me räägime sellest valitsusest, me oleme teinud lugematu arvu otsuseid, mida ma võin teile ette lugeda või järgmisele vastajale ette lugeda, seepärast, et ma näen, et mu aeg saab kohe otsa. Ja me teeme neid otsuseid veel. Mis puudutab riigieelarvet, siis nii nagu tavapäraselt, augustis me eelarve läbirääkimised peame, septembris esitame Riigikogule ja kõik on täpselt nii nagu tavaliselt. Lisaks on meil arutelu, kas tuleb teha täiendav lisaeelarve.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus, Rain Epler, palun!

Härra eesistuja! Proua peaminister! Ei, mulle ei ole vaja midagi ette lugeda, sest küsimus on küll olukorra kohta riigis, aga pisut teise teema kohta kui siin eelnev käsitlus. Väga kurb on, kui peaminister ei soovi olla kogu riigi peaminister, vaid hakkab inimesi lahterdama. Ja vaatamata sellele, et see on kurb, ma arvan, on siiski hea inimestel teada, kuhu lahtrisse nad peaministri silmis kuuluvad. 

Hiljuti te ütlesite, ma tsiteerin: "Ma võin öelda, et kuskil mujal ei ole inimesed nii kurjad, kui nad on Võrus." Ja nüüd, kus meil need kõige kurjemad inimesed on teada, oleks, ma arvan, inimeste suhtes aus, kui te kogu skaala avalikuks teeksite. Et teil oleks lihtsam küsimustele vastata ja ükski maakond meelest ei läheks – kui võtta nüüd skaala 1–15, kus 15 on ilmselt need Võru inimesed ehk kõige kurjemad ja 1 oleks kusagil, kus asuvad need kõige vähem kurjad inimesed, kas te siis ütleksite maakondade kaupa, et mis see järjekord on? 

Enne, kui ma teil lasen vastama hakata, mul on teile palve. Ma esitasin üheselt mõistetava küsimuse, ma viitasin ka allikale – te alati küsite, millisele allikale ma toetun –, sel korral olite allikaks teie ise. Kui te ei saa hakkama sellele küsimusele vastamisega, siis öelgegi nii, et te ei vasta. Siis ma jätan selle skaala teile kingituseks ja koduseks ülesandeks. Aga kui te hakkate rääkima, et tegelikult olen mina kuri või tegelikult hoopis Jüri Ratas ja Martin Helme ütlesid midagi või tegid midagi, siis ma ausalt öeldes ei jää seda vadinat kuulama. Ma palun teil tõesti vastata küsimusele.

Aitäh! Ma vastasin ajakirjaniku küsimusele kohtumiste kohta. See ajakirjanik oli ka sellel Võru kohtumisel. See vastab tõele, et kõikide kohtumistega võrreldes on inimesed – jah, okei – minu suhtes Võrus kurjemad, kui nad on mujal. Selles mõttes, et kas ma oleksin pidanud siis valetama ja ütlema, et see ei ole nii? See on nii, see on ju teada. Võrus on ka EKRE valinud või EKRE on seal ju väga populaarne. Selge on see, et mina EKRE inimestele ei meeldi, selles ei ole mitte midagi üllatavat. Aga kas ma jätan sinna Võrru minemata selle pärast? Ei jäta. Kas ma jätan kuhugi mujale minemata? Ei jäta. 

Tõesti, minule üllatuseks on olnud peaministreid, kes ei ole käinud kohtumas inimestega kogu selle aja jooksul, kui nad on olnud peaministrid. Mõned käivad ainult vahetult enne seda, kui on valimised tulemas, ja käivad ainult oma valimisringkonnas, aga mina käin igal pool, käin iga nädal. Need kohtumised on erinevad, ja tõesti, osades kohtades on inimesed minu suhtes kurjemad, osades vähem kurjad. Kõik, kes vaatavad ka seda videot või väljakirjutust kohtumisest Võrumaa inimestega, siis ei saa ju keegi öelda, et see oleks olnud kuidagi sõbralik kohtumine, aga ega selles midagi halba ei ole. 

Minu meelest sellel, et inimesed saavad oma pahameelt väljendada nende otsuste suhtes, mis me peame valitsuses tegema, on ka väärtus. Nad saavad seda mulle otse öelda, nad ei pea kuskil sisistama seljataga, nagu oli kunagi "Üle linna Vinski", teleseriaal lastele, kus oli üks päevavaras, kes ütles, et ta vahib pilvi ja kui ta selle pilvede vahtimise ära lõpetab, siis ta läheb ja ütleb linnapeale, et linnapea on kõnts, aga ta kunagi ei läinud. Aga need inimesed tulevad ja ütlevad, mis nad minust arvavad, ja minu meelest on see positiivne, et neil on selline võimalus seda teha. Jah, mulle soovitatakse ka, et ära mine sellistesse kohtadesse, aga minu meelest just sellepärast, et ma olen kogu Eesti peaminister, pean ma igal pool käima, ka nendes kohtades, kus minusse positiivselt ei suhtuta. Ma käin ja vastan inimeste küsimustele ja teen seda ka edaspidi.

Suur tänu! Me lõpetame meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Tänane neljas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko‑Kõlvart ja teemaks on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko‑Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Varsti inimesed muutuvad veelgi kurjemaks, sest valitsus on otsustanud tõsta trahve kahekordselt. Näiteks parkimistrahvi eest tuleb maksta 80 eurot, hoiatustrahvi eest 160 eurot, mõned trahvid võivad lausa ulatuda 2400 euroni. Valitsus kahjuks enam isegi ei püüa varjata, et trahvide tõstmine on vajalik vaid eelarve täitmiseks – see on lausa seletuskirjas eraldi välja toodud. Üldiselt, kui tullakse selliste algatustega välja, peaks sellele eelnema ka mõni analüüs, miks trahvide tõus on määratud just sellises määras, kuidas see mõjutab inimeste käitumist, kas see aitab rikkumisi vähendada. Aga praeguse eelnõu sõnastusega jääb hoopiski mulje, et riik on, vastupidi, huvitatud, et inimesed rikuksid seadust, pargiksid valesti, kihutaksid tänavatel, et seeläbi raha eelarvesse rohkem laekuks. 

Kui justiitsminister õiguskomisjonis käis seda tutvustamas, siis ta ütles ka otse välja: mingit mõjuanalüüsi tehtud pole. Ainus analüüs, mis tehti, oli see, kui palju trahvid riigieelarvesse raha hakkavad juurde tooma. Aga siinkohal oluline täpsustus: ministeerium ise toob eraldi seletuskirjas välja, et on oht, et trahvide kahekordse tõstmisega võib inimestel tekkida tasumisega raskused, ja oodatav tulu – kui seda saab üldse tuluks niimoodi nimetada – võib olla riigile seetõttu eeldatust väiksem. Ehk tegelikult juba praegu saadakse aru, et inimesed on juba sellistes majanduslikes raskustes, et nad ei saagi nii suuri trahve tasuda. Aga trahvid peaksid olema distsiplineerivad, mitte inimesi vaesusesse lükkama. Ja IMF-i prognooside järgi on Eesti Euroopas ainus riik, kus majandus langeb, seejuures meil on üks suurimaid hinnatõuse, lisaks töötus kasvab. Mul on küsimus: keda te siis üldse plaanite trahvida? Plaanite trahvide inimesi, kellel juba niigi raha pole, ehk trahvide suurendamisega karistate inimesi oma läbimõtlemata majandus- ja rahanduspoliitika eest. Aga millist trahvi maksavad valitsuse liikmed selle eest, et oma otsustega olete Eesti sellisesse majanduslikku seisu viinud?

Esiteks, ühiskonnas on kokku lepitud reeglid ja reeglid on sätestatud seadustega ja seaduste rikkumise eest on ette nähtud karistused, mis on muu hulgas trahvid. Seadusi ei pea rikkuma. See ei ole kulu, mis on kuidagi, kindlasti peab tegema, vaid sa saad käituda seaduskuulekalt ja siis trahvi ei tehta ja see pole üldse sinu probleem. 

Nüüd, minu meelest on sellele väga lihtne lahendus. Ma väga imestan, et te isegi seda ründate. Ma saan aru, et maksutõusud inimestele ei meeldi, aga trahvid. Iga õigusrikkumisega kaasnevad riigile kulud: seda menetletakse, ametnikud, politseinikud, kes iganes peavad tegema tööd alati, kui nad teevad midagi. Ei tee nad samal ajal midagi muud. See tähendab seda, et sellega kaasnevad kulud. Nüüd need kulud, mis kaasnevad trahvide määramisega, neid kannavad kõik need inimesed, kes käituvad seaduskuulekalt, sellepärast et need kulud on suuremad, kui need trahvid on. Mida me teeme, on see, et me üritame neid trahve kaasajastada, nii et nad rohkem kataksid ka neid kulusid, mis riigil reaalselt on seoses sellega, et inimesed seadusi rikuvad. Ja trahvimäärad peavad olema tõsiselt võetavad ning süüdlastele mõjuvad. Trahvimäärad on seisnud samal tasemel alates 2001. aastast. Võrdluseks: miinimumpalk selle ajaga on kasvanud kaheksa korda. Kaheksa korda on kasvanud miinimumpalk! 2001. aastal oli miinimumpalk 1600 krooni ehk 102 eurot. 2024. aastal on miinimumpalk 820 eurot ja trahvid, kui kõrvutada trahvimäärasid, miinimumpalka, siis aastatega on trahviühik nii-öelda kaheksa korda odavamaks muutunud, ehk siis justkui tasub ära reegleid rikkuda. Ja kui nüüd me oleme selles olukorras, kus tegelikult trahviühik keskmisesse palka on kaheksa korda odavamaks muutunud, siis väärtegude toimepanijad tekitavad riigile kulutusi, mis mitte kuidagi ei ole kaetud nende tuludega, mis nendest trahvidest tulevad, ja neid maksavad kinni kõik seaduskuulekad maksumaksjad, kes –võib-olla te ei ole tähele pannud – on väga pahased sellepärast, et neilt küsitakse suuremat panust riigieelarvesse. Seetõttu mulle tundub, et on õiglane ühiskonna mõttes, et neid kulusid kannavad rohkem need, kes reaalselt reegleid rikuvad.

Suur tänu, proua peaminister! Ja järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Nagu ma juba mainisin, et trahvid peaksid ikkagi olema eelkõige distsiplineerivad, mitte inimesi vaesusesse lükkama, sooviga seeläbi eelarvet täita. Ei teeks halba ka see, kui sellele eelneksid mõned analüüsid, kui selliste muudatustega välja tullakse. Aga kui tundus, et enam küünilisemaks minna ei saa, siis lisaks trahvide tõstmisele tõstetakse ka riigi teenuste hindasid. Kui varem maksis passi ja ID-kaardi kiirkorras tegemine 45 eurot, siis nüüd see hakkab maksma 250 eurot. Pea kuuekordne tõus! Kõik riigilõivud tõusevad, kahjuks tõstetakse isegi need riigilõivud, mis on seotud puudega inimeste, laste või eakate toimingutega. Valitsus on vist unustanud – passi või ID-kaardi taotlemine pole mingi mugavusteenus, vaid kohustus kodanikule, ja riigil on kohustus see teenus mõistliku hinnaga tagada. Seaduse järgi riik ei tohi endale läbi teenuste pakkumise ja riigilõivude näol täiendavaid tuluallikaid luua. Ja mina sügavalt kahtlen, et sellest põhimõttest on lähtutud, eriti arvestades, et ühest seletuskirjast saab lugeda, et automaks, suhkrumaks, riigikaitsemaks, aga ka trahvide ja riigilõivude tõstmine on tulumeede. Tulumeede, et eelarve positsiooni parandada. Kuidas saab olla nii, et samal ajal kui riik räägib digitaliseerimisest, optimeerimisest, toimub hoopis vastupidine olukord, ametnikke tekib juurde, teenuste hinnad kuuekordistuvad? Üldiselt inimesed taotlevad kiirkorras dokumente, kus selle jaoks on väga oluline põhjus. Kujutage ette olukorda, et inimene on kaotanud passi ja tal on vaja kiirkorras välismaale. Ta teeb digitaalselt digitaalselt selle taotluse ära ja peab selle eest maksma 250 eurot. Kui taotleks taotletakse näiteks nii passi kui ID-kaarti, siis peab selle eest maksma 500 eurot. Kas teile ei tundu see natukene küüniline, aga ka amoraalne? Tegelikult valitsus üritab teenida selliste olukordade arvelt ja ka selliste oluliste riigiteenuste arvelt.

Jah, kõigepealt ei teeni valitsus midagi selle pealt. Jällegi, meie kulud seoses nende toimingutega on tunduvalt suuremad kui need tulud, mis tulevad riigilõivudest. Need riigilõivud võiksid olla kulupõhised ja siis riigilõiv peaks olema määras, mis kataks vähemalt toiminguga kaasnevad kulud. Ei ole nii olnud ja need on muutmatuna püsinud. Riigilõivud on püsinud muutumatuna aastaid ega kata neid kulusid, mis on seotud nende toimingutega. Nüüd ikkagi me lähtusime nende riigilõivude muutmisel põhimõttest, et e-teenindust kasutades on isikul soodsamad lõivud. Teiseks, väga oluline on teada, et lastele, vanemaealistele, puuetega inimestele sätestatakse ID-kaardi läbivaatamiseks soodusmäär, mis on 20 eurot. Ja oluline on esile tõsta seda, et kui varasemalt kehtisid näiteks ID-kaartide osas soodushinnad alaealistele kuni 15-aastaseks saamiseni, siis nüüd on kuni 18-aastaseks saamiseni, kui need soodusmäärad kehtivad. Riigilõivud on kõrgemad, kui neid toiminguid tuleb teha välisesindustes, lihtsalt sellega seoses, et need kulud on sellega seoses suuremad. Aga kui me räägime näiteks passi või ID-kaardi vahetusest, siis seda toimingut on sul vaja teha kord viie aasta jooksul. Ja tõsi on see, et see kiirmenetlus maksab rohkem. Tavamenetluses see nii palju ei maksa just sellel põhjusel, et kiirmenetluses ongi ka suuremale tulud. Nii et isegi praegu tegelikult tehtavad need riigilõivumäärad, mis muudatused on, ei kata nende toimingute kaasnevaid kulusid ega ka infotehnoloogia arenduskeskuse kulusid, mis on vajalikud nende registrite ülevalpidamiseks, ja seetõttu need asjad vajavad korrigeerimist. Paljud riigilõivumäärad on olnud muutmatuks 2016. aastast. Samas näiteks omavalitsustele makstavad hüvitiste määrad nende toimingute eest on 2016. aastast alates tõusnud 66%, ehk siis tegelikult on vaja tagada, et need kohalikele omavalitsustele tehtavad kulud oleksid samuti kaetud riigilõivudega. Lihtsalt see on see seis, kus me praegu riigieelarvega oleme, et need lõivud, trahvid on olnud paigal üsna pikka aega, aga nüüd me oleme sunnitud neid tõstma. Ja küsimus tegelikult laiemalt on see, et kas meil oleks mõistlik neid tasusid ja riigilõive ka indekseerida. See tähendab seda, et ei peaks iga kord Riigikogus tegema otsust, vaid nad automaatselt siis ka tõusevad.

Suur tänu! Järgnevalt lisaküsimus, Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on tegelikult väga kahju, et te Rain Epleri küsimusele ei vastanud, sest ma lugesin, et teie propagandateenistus teatas, et te olete käinud Türil ja seal olid väga toredad inimesed, nii et meil hakkab see tabel juba ääred paika saama: Türil kõige paremad, Võrus kõige halvemad. Ma olen ka lugenud muidugi, et saarlased on jube närvis, et võrulased ei ole kõige kurjemad teie peale, nemad on teie peale veel rohkem tigedad, aga ma lähen sellest teemast praegu kaugemale. 

Ma pean ka ütlema, ära õiendama, et mina ei rünnanud enne teie isa. Mina kiitsin teda, et ta oskas protsentidega propagandat teha paremini kui tänane valitsus. Kasvuruumi on, ma tõin teda eeskujuks. Aga nende protsentidega propaganda tegemisega on ta ikkagi täitsa andekas. Siin rääkisite, et elu on läinud nii heaks, et trahvid on läinud kaheksa korda odavamaks – me ei pea ju minema tagasi tsaariaega, me võime ka minna Liivi sõja eelsesse aega, kui eestlased elasid muldonnides. Võrreldes selle ajaga on elu läinud 800 korda paremaks ja trahvid 800 korda odavamaks, nii et õiglane oleks tegelikult ikkagi trahve teie loogika järgi tõsta vähemalt 800 korda. 

Ja muidugi vajaks ära klaarimist, et kes siis oli see paha peaminister, kes rahvast kartis ja kuskil ringi ei käinud. Ma mõtlesin, et äkki saab täna teie erakonnakaaslasest limonaadimasin teist korda teilt nataka sealt puldist ära. Muidugi, praegu ma lihtsalt muljetan tänase väga andeka stand-up-show osas. Mu küsimus on mujalt. 

Ma küsin. Eestis käis hiljuti IMF. IMF andis siin hinnangu meie maksudele, meie rahanduse seisule. Seis on muidugi kohutav. Enne eelmisi Riigikogu valimisi ma küsisin teilt automaksu kohta ja siis te käskisite huultelt lugeda ja kinnitasite, et ei tule automaksu. Ma küsin: pärast IMF-i siin käiku, ja me teame, kui väga neile meeldib kinnisvaramaks, kas nemad soovitasid meile ka kinnisvaramaksu? Kas te saate meile kinnitada, noh, lihtlausetega või teistmoodi, et kinnisvaramaksu ei tule?

Aitäh! Jaa, alati on huvitav, et kuhu te selle kahe minutiga jõuate. (Naerab.) Räägite kõikvõimalikest teemadest, ma teen muudkui märkmeid, ja siis tuleb välja, et "mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopis Liivi sõjast", aga olgu, ärme siis sinna lähe, lähen kohe teie küsimuse juurde. 

Varamaksusid on meile soovitanud OECD ja tegelikult ka IMF. Kui võtta selle järgi, et sa saad maksustada tarbimist, tulu või vara, siis vara on meil kõige madalamalt maksustatud kõikide teistega võrreldes. Neid soovitusi on ju tehtud, just seesama, et maksustage vähem töötamist ja maksustage kõrgemalt vara. Need, kellel juba vara on, on järelikult paremal järjel kui need, kellel seda vara nii palju hinge taga ei ole. Selliseid ettepanekuid on järjest tehtud. 

Automaks on ju ka varamaks. See on asi, mille me oleme sunnitud tegema selle jaoks, et ühelt poolt täita riigieelarvet, aga teiselt poolt suunata ühiskonda keskkonnaeesmärkide täitmise suunas. Praegu meil ei ole kuidagi plaanis ega arutusel mingit täiendavat varamaksu lihtsalt juba sellel põhjusel, et need õppetunnid, mida me oleme saanud automaksu aruteludest, mida me oleme nüüd pidanud üle aasta, kus kõik on saanud oma arvamust öelda, oma ettepanekuid teha, igasuguseid kuulamisi, ka demonstratsioone on olnud sellega seoses, siis muidugi see on keeruline. Palju lihtsam on ikkagi tõsta mõnda olemasolevat maksu, mis läheb valutumalt, või mitte valutult loomulikult, aga millega seoses ei ole nii suur valu kui täiesti uue maksu kehtestamisega. Aga praegu meil ei ole plaanis kinnisvaramaksu kehtestada. Sellist arutelu meil valitsuskabinetis ei ole.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise. Enne kui me asume viienda küsimuse juurde, on mul teada anda, et Riigikogu liige Mart Helme on teada andnud, et ta ei saa osaleda kuuenda küsimuse käsitlemisel. Seega seda küsimust me täna ei ava, vaid liigume pärast Riina Solmani küsimust kohe seitsmenda küsimuse ehk Aleksandr Tšaplõgini küsimuse juurde.

Aga järgnevalt tänane viies küsimus ja see on täna välisminister Margus Tsahknale, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teemaks on sõnumiselgus. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! 

Lugupeetud välisminister Margus Tsahkna! Eelmisel nädalal toimunud koalitsiooninõukogu istungilt väljudes te ütlesite, et valitsus on kokku leppinud üle välja kärbetes, mille teie koalitsioonipartnerid kahjuks kärmelt ümber lükkasid. Tegu on näiliselt teie erakonna läbiva käekirjaga, kus välja kuulutatakse asju, milles tegelikke kokkuleppeid veel pole. Nii on Kristina Kallas teatanud meedias erinevatest projektidest, mida pole veel haridusvaldkonnas välja töötatud, ja vallandanud pressiteate kaudu inimesi. Samamoodi korraldas Tiit Riisalo suurejoonelise majandusplaani tutvustuse, mida aga valitsuses peaministri vastuseisu tõttu mingil põhjusel üldse arutada ei taheta. Riigikogu esimees korraldas maksumaksja raha eest suure aruteluringi Riigikogus, mille tulemeid pole avalikustatud minuteada tänaseni. 

Miks teie juhitava erakonna algatused mitte kunagi mitte kuhugi ei jõua ja millist sõnumit ja eeskuju peaks see ühiskonnas näitama?

Aitäh, hea küsija! See küsimus on sihukene rohkem sildistav, aga ma ei ole üldse üllatatud selle üle. 

Aga küsimus annab mulle võimaluse rääkida, mida Eesti 200 kõike teinud on. Väga suure väärtusnihke me tegime selle aasta alguses, kui jõustus abieluvõrdsus. Ja see on see debatt, mida peeti Eestis üle kümne aasta, ja Isamaa ka seda debati selle konkreetse lahenduse vastaste poolt kindlasti esindas. Ja see on üks väga suur põhimõtteline otsus, mis on ühiskonnas nüüd selle valitsuse eestvedamisel ära tehtud, ja inimesed saavad rahulikult elada. 

Kui me tuleme nüüd näiteks riigieelarve juurde, siis ei ole ju mingi saladus, et see valitsuskoalitsioon arutab, kuidasmoodi ka teie osalusel tekkinud väga raske majanduslik ja rahanduslik olukord saaks lahendatud. Ja see, et riigieelarves tuleb viia sisse kärped, see on paratamatus, sellepärast et kui me vaatame meie majanduslikku seisu, vaatame juba ka varem eelmiste valitsuste poolt tehtud püsikulusid ja järgmise aasta prognoosi, siis lihtsalt Eesti riigieelarve on nii kõvasti miinuses, et tõepoolest tuleb teha üle välja kärpeid.

Ja valitsus ei ole tõepoolest järgmise aasta eelarveettepanekutega siia Riigikogu ette tulnud, sellepärast et seda tehakse augustikuus. Küll aga on nii Eesti 200 kui ka koalitsioonis arutatud ja ma arvan, et me lepimegi kokku selle, et teistmoodi ei ole võimalik kärpeid ellu viia, kui lepitakse mingi konkreetne protsent üle välja kokku. Ja need konkreetsed läbirääkimised praegu ju käivadki. Küsimus on selles, et mis on see protsent ja, teiseks, et mis siis tegelikult selle kärpe sees saavad olema. 

Mina näiteks välisministrina ka väljendan muret selle üle, et käesoleva julgeolekuolukorra juures me peame erilise tähelepanuga vaatama näiteks kaitsekulutusi. Ja samamoodi on lisaks teisi valdkondi, kus me võib-olla lihtsalt peame vaatama, mida me saame teha, mida me ei saa teha. Aga igal juhul riik on hetkel üle oma jõu elanud ja kärbetest ei pääse.

Nüüd, kui tulla erinevate teiste ministrite juurde, keda te esile tõite, siis tõepoolest eestikeelsele õppele ülemineku reform täie hooga käib, seda Kristina Kallas haridusministrina eest veab. Samamoodi istuvad ajaloolistel läbirääkimistel nii kohalike omavalitsuste esindajad kui ka õpetajad laua taga ja räägivad läbi suuri haridusreforme – täpselt see, mida Eesti 200 lubas. 

Ja kui me räägime nüüd majandusplaanist, siis majandusplaani viiakse ellu. Toon lihtsalt ühe lihtsa ja väga konkreetse näite, et te saaksite ka aru: eelmisel neljapäeval Eesti Vabariigi Valitsus otsustas luua kaitsefondi suurusega 100 miljonit eurot. See on üks sammudest, mis on ellu viidud sellestsamast suurest pikast majandusplaanist. Ja (Juhataja: "Teie aeg!") majandusplaan koosnebki erinevatest otsustest. Aitäh!

Aitäh! Riina Solman, täpsustav küsimus, palun!

Austatud Riigikogu esimees, aitäh teile! Lugupeetud välisminister! ETV saade Pealtnägija on omal ajal uurinud täna Eesti 200 erakonna omaaegset kujunemist ja Eesti 200 kaubamärgi all tegutsevate kultuuritegelaste nimevaidlust. Pealtnägija saatelõigus osalenud kaubamärgi Eesti 200 omanik kunstnik Kärt Summatavet ja teised Eesti Kultuurikoja eestvedajad kirjeldasid saatejuhile, kuidas poliitiline erakond proovis otseselt ära kaaperdada nende 2016. aastast kasutusel olevat kaubamärki. Kultuuriinimesed ei kavatsenud sellega leppida ja kaebasid pahatahtliku kaubamärgivarguse kohtusse. Samal ajal poliitilise liikumise eestvedajad väitsid ajakirjandusele, et nendel ei olnud midagi teada sellest, et Eesti kultuuritegelased on Eesti 200 nime all tegutsenud juba mitu aastat. Tegelikult ulatusid Eesti 200 kaubamärgi ideestiku kaaperdamise tagamaad Eesti 200 toonase erakonna juhatuse liikme poliitik Margus Tsahknani, kes oli omal ajal Isamaast ära liitudes selle kultuuritegelaste Eesti 200 programmiga sõna-sõnalt tuttav. See paber oli tal Isamaa teeneka liikme Pille Lille poolt saadetuna arvutis olemas, kes on ühtlasi nimetatud kultuuritegelaste ühenduse kaubamärgi väljatöötamise taga olev isik.

Ja nüüd me loeme toimuva Eurovisiooni taustal vaidlust Eestit esindava eurolaulu tantsu kasutamise kohta Eesti 200 europarlamendi kampaanias. Kas selline teiste loojate loodu kasutamine ilma loojatega kokkuleppeta on teie hinnangul õige ja eetiline? Millist selget sõnumit selline käitumine teie hinnangul ühiskonnas kannab? Kas soovitate sellist kokkuleppeta kopeerimist – sisuliselt inimeste tüssamist – ka edaspidi jätkata?

Tõepoolest, kui peaminister ütles, et Võrus on kurjad inimesed, siis mulle tundub, et siin saalis on veel kurjemad. (Hääl saalist: "Võrus ei ole, kohtumistel on.") Või kohtumistel on.

Ma ei saanud küll täpselt sellest küsimusest ausalt öeldes aru. Aga mis puudutab näiteks Eurovisiooni, siis homme on Eesti esindajad, Eesti meeskond laval ja ma loodan, et kõik elavad väga neile kaasa. See on suurepärane laul, suurepärane esitus. See, et sõna on vaba, on siit kõlanud väga kõvasti ja ka meie endise presidendi suust. See, et raha on vaba – ma olen isegi näinud teie rinna peal seda märki, kui te seisite pensionisamba lammutamise eest. Ja see, et tants on vaba, seda on öelnud ka tegelikult ju Eesti Eurovisiooni bändi enda esindajad. Tegu on ju vana Vormsi rahvapärimusega ja meie sellega kindlasti toetame meie Eurovisiooni [esindajaid], aga samamoodi on ju kutsutud üles kõiki seda tantsu tantsima. Ma loodan, et ka teie, lugupeetud küsija, homme olete võimelised seda tantsu tantsima ja kaasa elama meie esindajatele Eurovisioonil, sellepärast et see on jällegi üks võimalus, kuidasmoodi Eesti pärimust läbi kaasaegse muusika, läbi kaasaegse lavasõu ja Euroopas kõige suurema lavasõu televisioonis eesti rahvakultuuri ja kogu meie sõnumit tutvustada.

Nii et tants on vaba, sõna on vaba ja ma kutsun kõiki teid … (Hääl saalist: "Raha on vaba!") Ja raha oli teie väitel vaba, mille tulemusena muidugi kahjuks ta lammutasite ära eesti rahva tuleviku pensionifondi. Sellest on mul väga kahju. See oli üks tõsiseid vigasid, mis meie pensionisüsteemis sai juhtuda.

Nii et ma veel kord kasutan seda võimalust, et kutsuda kõiki üles elama kaasa Eesti inimestele. Olge positiivsed! Kui keegi leiab kuskilt mingi rahvapärimuskillu, viib selle suurele lavale, kutsub üles kõiki kaasa elama, kaasa tantsima, siis vähemalt homme on see päev, kus see ei ole väga suurt vaeva nõudev. Ka mina olen ise seda teinud, sedasama tantsu. See on väga hea asi. Nii et elame kaasa, olema positiivsed. Mina kiidan küsijat selle julguse eest, et öelda mõningaid asju välja, aga ärge olge nii kurjad. Ärge olge nii kurjad. Meil on palju suuremaid probleeme, mis on pärisprobleemid, lahendada.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan meie tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Nagu ma ütlesin, siis tänast kuuendat küsimust me ei ava. Liigume kohe edasi küsimuse number seitse juurde, mis on täna peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teemaks on riik ja kirik. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Loen uudist: Siseministeeriumi ametnikud peavad vestlusi õigeusu kogudustega, et nad lahkuksid Moskva patriarhaadi alluvusest. Teadaolevalt ei ole Eesti õigeusu kirik juriidiliselt Moskva patriarhaadi tütarettevõte. Jutt käib kanooniliselt suhetest ehk puhtalt kiriku asjadest. Aga meil kirik on ju riigist eraldatud. Mis siis Siseministeeriumil sellega pistmist on?

Aitäh! Kõigepealt, eks see eelistus on loomulikult, et organisatsioonid leiaksid endale ise sobiva lahenduse. Mis on riigi ootus? Riigi ootus on see, et lõpetataks seotus Moskvaga, et vajadusel on ka konkreetseid ettepanekuid siis valmis tehtama. Riigikogu tunnistas Moskva patriarhaadi Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks organisatsiooniks. See puudutab Moskva patriarhaati kui institutsiooni ja juhtorganit, mitte kuidagi õigeusu traditsioone järgivaid inimesi. Seda Riigikogu avaldust, mis oli erakondadeülene, mitte siis kuidagi ainult koalitsiooni või opositsiooni avaldus, tuleb võtta kui ühiskondlikku hinnangut. Hinnangut just selleks või suunaandmiseks nendele, keda see otsus puudutab. Inimestel ja usulistel ühendustel on võimalik ise otsustada, kas nad soovivad jätkuvalt ennast siis sõjalist agressiooni toetava organisatsiooniga siduda või valivad õigeusu kaudu jumalast osaduse saamiseks teise viisi. Eestis need võimalused on olemas. Tähtis on see, et usuvabadus on tagatud, kirikuhooneid kuidagi ei suleta, jumalateenistusi ei keelata ära. Kutsume üles kõiki riike, ka rahvusvahelist kogukonda tõkestama Moskva patriarhaadi mõjutustegevust. Miks see on ohtlik? Tegelikult me oleme näinud ajaloos küll erinevate uskude puhul, kus poliitilised ühendused kasutavad usku ära oma eesmärkide saavutamiseks. Ja ma toon just selle näite, et tegelikult kõik usud minu teada lähtuvad üldiselt sellest põhimõttest, mis on headus, armastus ja andestamine. Ja see ei ole kuidagi, et püha sõda, nagu siin patriarh Kirill ütles, et Venemaa sõda Ukraina vastu, kus reaalselt tapetakse inimesi, süütuid tsiviilelanikke, lapsi, naisi, rünnatakse tsiviiltaristuid, et inimesed ei saaks seal elada, siis see ei tundu mulle mitte kuidagi ristiusu põhimõtetega või mistahes teise usu põhimõtetega kooskõlas olev. Ja seetõttu minu meelest see vahe tuleb kindlasti sisse tõmmata, et inimesed, kelle jaoks patriarh Kirill on ikkagi ju arvamusliider, saaksid aru, et sellised asjad Eestis ei ole kuidagi lubatud. Agressiooni õigustamine ja kõik see, mis sellega kaasa tuleb, see on lihtsalt ohtlik.

Suur tänu! Järgnevalt Aleksandr Tšaplõgin, täpsustav küsimus, palun!

Lugupeetud peaminister, olen teiega nõus, et kirik ei pea sekkuma poliitikasse, nii nagu riik ei pea sekkuma kiriku asjadesse. Aga mul on teine küsimus. Tekkis selline kummaline olukord. Teie abiga Tallinna linnapeaks sai inimene, kelle perekond ajab äri Venemaal, maksab seal makse ja sellega toetab Putinit. Kui te ei saa aru, ma seletan. Tal on rahakott Venemaal ja see tähendab, et ta sõltub Putinist. See on ilmselgelt julgeolekurisk. Aga teie välisminister räägib siin, et kõik on okei. Samas teie siseminister pressib meie kirikuid ja kaaskodanikke, et nemad laseksid lahti kanoonilistest suhetest Vene kirikuga. Seletage mulle loogikat, palun.

Meil on demokraatia ka Tallinna linnas. Riigi või valitsuse tasandil me ei tegele sellega, et kes Tallinna linnas linnapea ametikohta täidab. Neid hinnanguid erinevatele poliitikutele saavad anda erinevad inimesed. Mis puudutab seda organisatsiooni, Moskva Patriarhaadi õigeusu kirikut, siis nad on otseselt õigustanud agressiooni ja kutsunud üles kõiki õigeusu kogudusi palvetama Venemaa võidu eest ning nimetanud sõda Ukrainas pühaks sõjaks, kus vaenlaseks on satanismist läbi imbunud kollektiivne lääs. Ja seda toetada olevat kõigi õigeusklike kohustus. See ei ole kuidagi tegelikult usuga seotud, siin poogitakse usule juurde poliitilist varjundit, mida seal tegelikult ei ole. Ja see on ohtlik, sellepärast, et inimesed, kes kuulavad seda patriarhi, arvavad tõepoolest, et see on püha sõda. Ja miks ta on ohtlik meile, on just sellel põhjusel, et saate aru, meie selle mõiste järgi oleme justkui ka satanismist läbi imbunud kollektiivne lääs. Ja nüüd, kui me võtame kõik need õigeusklikud, kes Eestis Moskva Patriarhaadi all on, justkui tema õpetust järgivad, siis see peaks tähendama ju tegelikult seda, et meil võivad siin Eestis tekkida täiesti reaalsed konfliktid, kus inimesed lähevad vaenlaseks nimetatud, satanismist läbi imbunud kollektiivse Lääne esindajate ehk meie kõigi vastu. See on ohtlik sisejulgeolekule, minu meelest see on väga selge. Kui me võtame näiteks islamiusu pööramise 1979. aastal, ka poliitilise tööriista kasuks, või selle ärakasutamise, siis seal on ju sarnased paralleelid, et see on püha sõda, ja poogiti sinna juurde asju, mida tegelikult nende pühakirjades ei ole. Ometi, üle maailma, me teame, et väga paljud terrorismiaktid on pandud toime, viidates nendele samadele asjadele, justkui see oleks usus kuidagi põhjendatud. Ei ole. Ja nüüd Venemaa õigeusu kirik, Moskva Patriarhaat tahab minna täpselt sama teed ja see on ohtlik just terrorismi vaates.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus, Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Jah, te oleks nagu mu mõtteid aimanud juba, mis suunas ma küsimusega liigun. Te hakkasite islamist rääkima. Kuna usuteemadest räägime, siis küsin ka natukene. Te kirjeldasite islamiga seotud probleeme. Kas te siis olete seisukohal ja teete ka oma Euroopa kolleegide seas sellist tugevat selgitustööd, et tegelikult tuleks islamiterrorismi ja sellega seonduva probleemi ja ohtudega Euroopas jõulisemalt tegeleda, saata rohkem välja inimesi, kellel on kahtlane taust? Kas te tegelete sellega ka Euroopas, selle lobitööga sama jõuliselt? Kas te leiate või milliseid samme peaks ka Eesti siis nii-öelda islamiterroriohu kontekstis ette võtma? Kas te plaanite ka sellega seoses mingeid avaldusi, mingeid seisukohti, mingeid järgmisi samme? Äkki kirjeldate sedasama probleemi natukene ka islamiusu kontekstist?

Aitäh! Kui vaadata seda musta lainet, mis 1979. aastal Iraanist alguse sai, kus võib-olla poogiti islamiusule juurde elemente, mida seal usus tegelikult ei ole, mis ütlevad näiteks seda, et justkui peaks uskmatuid tapma ja kõike seda, mida me teame, mis on terrorismi õigustuseks toodud, siis see on just see, mida peaks vältima. See ei tähenda seda, et islamiusus kõik sellised asjad on olemas, vaid on teatud usujuhid, kes on sinna juurde pookinud, ja nendel usujuhtidel on olnud väga suur kandepind islami kogukondades, miks see asi on niimoodi levinud.

Nüüd, mis puudutab terrorismiohtu Euroopas, siis meil nii suurt islami kogukonda Eestis ei ole, kui on teistes Euroopa riikides. Teised Euroopa riigid tegelevad sellega väga-väga tõsiselt, palju rohkem kui meie oleme nende asjadega kokku puutunud. Kogu selle kultuuriruumi, ka inimeste oma kogukondadesse hõlmamise ja kõige sellega seoses ma arvan, et Euroopa erinevad riigid, kes selle murega rinda pistavad rohkem, tegelevad sellega igapäevaselt. Väga paljudel on ka see teema, mis on Euroopa Parlamendi valimistel suur teema – migratsioon üldiselt. Neid teemasid arutatakse Euroopa tasandil täpselt samamoodi: kuidas me ikkagi Euroopat kaitseme täiendava migratsiooni eest, mis toob kaasa uusi riske. Sellega tegeletakse. Loomulikult meie nendes aruteludes samamoodi osaleme, aga meie kindlasti ei ole nendes aruteludes kuidagi vedajad just selles võtmes, et meil esiteks pole sellist kogukonda, meil ei ole ka nii põhjalikke kogemusi ja meil on ka väga palju muid muresid, millega me hetkel tegeleme.

Suur tänu! 

Ja sellega ma lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse.

Enne, kui me läheme kaheksanda küsimuse juurde, ma saan aru, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lihtsalt mulle tundus, et peaminister soovis mingil määral eksitada avalikkust. Eestis asuv õigeusu kirik ei toeta Venemaa agressiooni, on lahti öelnud patriarh Kirilli sõnadest. Ja kui peaminister rääkis kristlusest, siis meil siin just õigeusu kirikus palvetatakse Ukraina eest, eraldi kõigi kannatanute eest, kes on langenud Venemaa agressiooni tagajärjel, ja palvetatakse eraldi selle eest, et sõda lõppeks nii kiiresti kui võimalik. Aitäh!

See ei ole… Aitäh,  Anastassia Kovalenko-Kõlvart, ma ei saa seda mitte kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks, sellepärast et ta ei kvalifitseeru mitte mitte ühelgi moel protseduuriliseks küsimuseks. Palun edaspidi ka rohkem sellest kinni pidada, et kui on protseduuriline küsimus, siis see on istung läbiviimise protseduuri kohta. Vastulause võimalust see formaat siin ette ei näe.

Nii! Aga läheme kaheksanda küsimuse juurde. See on samuti peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teemaks on poliitiline olukord. Urmas Reinsalu, palun!

Proua peaminister! Teate, ma arvan, et kõige mõistlikum oleks Eestile, kui te tegelikult paneksite ameti maha. Ma ütlen seda ausalt. Te valitsus on praegu langetamas otsuseid, mis ei vasta Eesti majanduse huvidele oma maksutõusudega, ja tegelikkuses neid otsuseid, mida tuleks teha, iseloomustab otsustamatus. Meil on otsustamatuskriis valitsuses, ja seda tegelikkuses ei varja ka omavahelistes vestlustes teie koalitsioonikaaslased. Aga teate, ma küsin teilt kahte konkreetset küsimust. Minu esimene küsimus ilmestamaks seda kehva poliitikat, aga ka otsustamatust, puudutab seda, et kurikuulus automaks. Euroopa Komisjon ei aktsepteeri käsitlust, et nii-öelda uut autot soetades autode tehingute puhul maksustatakse üksnes välisriigist toodud esmakordselt autosid, vaid lükkas selle ettepaneku tagasi. Ja nüüd on teie valitsuse kava hakata maksustama ka Eesti sees kõiki tehinguid autodega. Miks te, tegelikkuses teades suurepäraselt, et see ei vasta inimeste toimetulekuhuvidele ega seal ei ole ühiskonnas toetust, Euroopa Liidu taha pugedes olete valinud inimesi täiendavalt koormava meetme? Seda esiteks. Teine küsimus, mis puudutab otsustamatust riigi rahanduses. Valitsuskoalitsioon hääletas maha siin eile Isamaa ettepaneku vähendada jooksvalt, valitsemiskulusid poole protsendi ulatuses SKP-st. Ettepaneku, mille puhul teie olete prognoosinud valesti ka eelarve täitumist, mille eest ma hoiatasin teid juba läinud sügisel. Miks te seda tegite? Küsimus on väga lihtne – valitsus ajab poliitikat, mis paraku ei vasta inimeste toimetulekuhuvidele, meie majanduse huvidele, ja seetõttu on jätkuvalt Eesti riik, mis on kõige suuremas majanduslanguses Euroopas. Proua peaminister, see on äärmiselt tõsine olukord ja minu heatahtlik soovitus valitsusele on, et juhtimiskriisist valitsus peab vabanema, ja see puudutab teie juhtimist isiklikult. Aitäh teile!

Aitäh! No see, et ma teile ei meeldi, see on algusest peale selge ja te teate, et põhiseaduses on selleks vastavad tööriistad. See tööriist ei ole peaministri kiusamine, et ta läheks ise ära, vaid see tööriist on umbusalduse avaldamine. Saage kokku siin Riigikogus vähemalt 21 pooltallkirja, algatage siis umbusaldus ja veenge ära kolleegid Riigikogus, et ma ei sobi seda ametit pidama, ja see umbusaldus läheb läbi, kui te suudate need kolleegid ära veenda. See on see tööriist, võib-olla teile meeldetuletuseks. Nüüd konkreetselt teie küsimuste juurde. Kõigepealt, registreerimistasu tuleb ju alla, kui see baas läheb laiemaks, ja see on see võrdne kohtlemine. Nüüd, küsimus konkreetselt või see teie nii-öelda ettepanek. Te olete suurepärane nendes loosungites. Ma alati imetlusega vaatan tõesti seda, kuidas te suudate selliseid loosungeid loopida, millele absoluutselt mingit sisu ei ole. Te teete seda väga enesekindlalt ja jätate hea mulje. Aga need teie ettepanekud, nii-öelda ettepanekuid on pelgalt lakoonilised hüüdlaused ilma igasuguse konkreetsuseta. Ilma igasuguse konkreetsuseta, kui vaadata! Väga lihtne, panna kirja 10 sellist poollauset ja seda tohutuks plaaniks nimetada, mis, ütleme ausalt, see plaan on lihtsalt piinlik. Teiseks ei lähe teie teod ja sõnad mitte kuidagi kokku. Kui oli teie olite välisminister Jüri Ratase valitsuses, siis ühe aastaga – ühe aastaga! – suutsite te kasvatada Välisministeeriumi eelarvet 30%. 30 protsenti! Ja praegu soovitate justkui tohutuid riigiametnike vähendamisi. Ja ometi, mida te ise tegite välisministrina – suurendasite just ametnike arvu, ja suurendasite seda märkimisväärselt. Nii et sõnad ja teod ei lähe mitte kuidagi kokku. Aga tagasi tänapäeva, siis loomulikult töö selle nimel käib, et need kulud ja tulud oleksid tasakaalus. Jah, meie teeme seda tööd põhjalikult ette valmistades, mitte ainult augustis, kui me peame selle eelarve ja riigieelarve strateegiaga välja tulema, vaid me teeme seda tööd juba praegu just selleks, et tegelikult need otsused lõpuks oleksid siis kergemad. Ja ma tõesti ootan, et te ka sisuliselt toetate neid raskeid otsuseid eelarve kordasaamiseks. See tähendab nii valusaid kärpeid – paraku ei ole mitte ühtegi meeldivat kärbet –, see tähendab ka tulude tõusu ja see tähendab tegelikult sellist (Juhataja: Teie aeg!) poliitilist ühtsust, mida oleks vaja selle jaoks, et raskeid otsuseid teha.

Aitäh! 

Järgnevalt lisaküsimus. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! 

Hea peaminister! Ma kõrvaltvaatajana sõbralikult lihtsalt ütlen, võib-olla selline ohvrimentaliteet, et halb opositsioon kiusab, kurjad Võru inimesed kiusavad, et see võib-olla ei ole päris sobilik või sihuke hea toon. 

Aga ma lihtsalt ütlengi, et tegelikult peab arvestama, olema valmis kriitikaks, kui te teete ikkagi otsuseid, mis enamusele Eesti inimestest on vastuvõetamatud. Ja needsamad maksutõusud, kobarmaksutõusud, mida Reformierakonna valitsus teeb, – enamus nendest on ju tehtud selleks, et saaks kaotada selle niinimetatud maksuastme. Ma ei ole ise ka selle maksuastme mingi fänn, aga praeguses eelarveolukorras vaadates tundub nagu täiesti terve mõistuse vastane, et te annate siin kaks tuhat eurot teenivale inimesele, jätate sada eurot rohkem kätte, või kaks ja pool tuhat teenivale inimesele, aga samal ajal teiste maksutõusudega, automaks, limonaadimaks, kõik riigilõivutõusud, kõik, kõik need massilised erinevate maksude ja lõivude tõstmised võtavad nende inimeste käest oluliselt rohkem ära, kui nad läbi selle maksuastme kaotamise võidavad. Võib-olla selle maksuastme kaotamisest ja kogu selles hinnarallis jäävad plussi tõesti ainult Riigikogu liikmed, valitsuse töötajad, kes saavadki seal neli tuhat, viis tuhat pluss palka. Sellisel juhul on nagu mingi võit ka sellest maksuastmest. Aga inimene, kes kaks, kaks ja pool, kolm tuhat teenib – siis te selle maksuralliga võtate kogu selle raha, mis selle maksuastme kaotamisega neile kätte jääb, ja veelgi rohkem tegelikult võtad neilt ära. Nii et ma arvan, et kui te sellest juba taganeksite, siis ka Eesti rahva suhtumine teisse, ma arvan, et paraneks. Aitäh!

Aitäh! Kõigepealt peaks üle käima, et kus on need kulud suurenenud. Kui me võtame, et need kulud on suurenenud ligi neli protsenti SKT-st, siis suures plaanis üks protsent on läinud sotsiaaltoetuste tõusuks. Seal on pensionid, aga ka lastetoetused, mida te olete tugevalt toetanud, et need tõuseksid. Teine üks protsent on tervisele läinud, täiendavad kulud, mis tekkisid juurde ka juba tervisekriisis. 

Nüüd, kolmas protsent on riigikaitsele minevad kulud. Ja siin ma lihtsalt tuletan meelde, et kõik erakonnad enne valimisi ütlesid, et riigikaitsekulud peavad olema vähemalt kolm protsenti SKT-st. Ehk siis, seal tundus olevat selline lai nõusolek. 

Ja nüüd neljas protsent on intressikulu, mis on tekkinud puhtalt selle põhjal, et meie kulud ja tulud ei ole tasakaalus ja selle vahe me peame katma laenudega. Ja need laenud ei ole paraku tasuta. Need laenud on intressiga ja see intressimäär on tõusnud. 

Nüüd, tulles nende maksude juurde, siis mida … Jällegi, saab maksustada kolme asja: saab maksustada tarbimist, saab maksustada tulu ja saab maksustada vara. 

Varamaksud on meil olnud olematud. Nüüd tegelikult siis tuleb see automaks, mis on varamaks. 

Ja tulumaksuga maksustatud töötasu on siis selle tulumaksuküüruga karistamas just neid inimesi, kes tegelikult tänaseks ei ole kuidagi kõrgepalgalised. Kõige kõrgema protsendiga on maksustatud inimesed hetkel, kes teenivad 1200 kuni 2100 eurot kuus. Ei saa kuidagi öelda, et need on rikkad. Ja mida see tulumaksuküür on endaga kaasa toonud, on see, et see tegelikult pärsib ka palkade tõstmist, sellepärast et ettevõtjatel puudub motivatsioon. Kui sa lähed nii-öelda järgmisele tuluastmele, palgatõusu sööb ära tegelikult, söövad ära maksud. Kui see tulumaksuküür kaob ära, siis enamus inimesi, tähendab, kõik inimesed, kes teenivad alla kaheksa tuhande euro kuus, sellest tulumaksureformist otseselt võidavad. 

Ja sellel on kaks efekti veel. Üks on ettevõtjate koormuse vähendamine, mis puudutab tööjõukulusid, ja teine efekt on see, et inimestele jääb rohkem raha kätte, ja kolmas efekt on see, et kui inimestele jääb rohkem on raha kätte, siis nad suunavad selle raha ka majandusse, mis omakorda elavdab Eesti majandust. 

Nii et see on kindlasti positiivne asi. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Urmas Reinsalu, täpsustav küsimus, palun!

Proua peaminister! Inimestele ei jää mingit rohkemat raha kätte, sest just nimelt ka läbi tarbimismaksude te võtate selle raha ära, lüües eriti valusalt just väiksema sissetulekuga inimesi. Ma tahan ümber lükata selle väite või osundada sellele, mis puudutas Välisministeeriumi eelarve kasvu, te viitasite vist aastal 2020. Selle keskne põhjus oli see, et Eesti oli ÜRO Julgeolekunõukogu ajutine liige, muu hulgas ka eesistuja 2020. aastal. Ma arvan, et ma ei ole nõus selle käsitlusega, et Eesti oleks pidanud sellest positsioonist loobuma. See oli vajalik ka muu hulgas Venemaa agressiivse tegevuse tõrjumiseks diplomaatias.

Minu küsimus teile, proua peaminister, osutab: te kõnelesite, et mingid kangelaslikud otsused, mida valitsus on langetanud – keegi neid näinud ei ole, pigem on valitsus patiseisus ja naudib mitte midagi tegemist. 2023. aastal ma panin ette negatiivne jooksev eelarve teha – te lükkasite selle ettepaneku tagasi. 2024. aastal ma hoiatasin, et see eelarve ei tule täis. Nüüd olete sellele teadmisele eeldatavalt ka ise jõudnud, kuid sellele vaatamata te säilitasite selle eelarve mahu. 2024. aasta jaanuaris ma hoiatasin, et tuleb teha negatiivne eelarve, siis te ei teinud mitte midagi. Ja eile siin saalis hääletas koalitsioon maha ka valitsemiskulude kokkutõmbamise ettepaneku, mille Isamaa oli esitanud. Nii et tegelikkuses see on paigalmarss, proua peaminister. Te peate seda ausalt tunnistama.

Minu konkreetsed küsimused, et saada aru, kui palju hoomatakse praegu valitsusjuhtimise tasemel riigi majandusolukorda ja rahandust: kui palju raha Eesti Vabariigil jäi valitsusel kasutamata 2023. aastal? Ehk tegelikult, palju raha kantakse üle 2024. aastasse? Sellest on möödas juba viis kuud ja selgelt valitsusel peab selle kohta ülevaade olema. Ja teine küsimus, millele ma ei saanud vastust ikkagi: kui rahanduslik olukord on keerukas, siis miks ikkagi valitsus on kinni selles, et ellu viia Reformierakonna eelmiste valimiste kõige kallim valimislubadus? Kas see on siis jõukohane?

Aitäh! Te olete ikka uskumatult osav demagoog, tõesti tahaksin aplodeerida teile. Aga tõesti, te lähete osavalt mööda sellest, et kui te ise olite valitsuses, siis te tegelikult ainult surusite kulude kasvu. Ainult surusite kulude kasvu – võtame sellesama peretoetuste tõusu – tegelikult ikka väga-väga kõrgeks. Ja neid kulude … Või ma ei tea, mingid randlaste mured ja igasuguseid kulusid, mis teilt tuli. Selles mõttes jällegi: sõnad ja teod ei lähe mitte kuidagi omavahel kokku.

Te küsite, mis on need otsused, mida valitsus on teinud. Hea küll, kasutan seda võimalust ja tuletan teile neid otsuseid meelde. Kõigepealt, kõige suurem investeering ja otsus, mida see valitsus on teinud julgeoleku olukorda arvestades, on see, et meie kaitsekulud on 3,2% SKT-st. Selle me oleme teinud. See tähendab, et me panustame riigikaitsesse 1,3 miljardit eurot, nelja aastaga 5,6 miljardit eurot.

Teiseks, me oleme käima lükkamas Eesti kaitsetööstuse arengut, luues kaitsetööstuspargi, aga ka kaitsetööstusfondi. Oleme käima lükanud mitmeid olulisi reforme, mis on seisnud 30 aastat. Olulised reformid hariduses, kui me räägime kutseharidusest, üldiselt koolivõrgu korrastamisest, eestikeelsele haridusele üleminekust – seda me teeme. Siis on olulised otsused veel, abieluvõrdsuse kehtestamine näiteks, ka oluline lääne väärtusruumis olemine.

Siis energeetikas oleme teinud erakordselt palju ja see on üks oluline sisend, mis on ettevõtjatele vajalik selleks, et tegelikult kulusid alla tuua. Oleme otsustanud luua uusi ühendusi, oleme käima lükanud tuuleparkide arendused, kindlasti ka kliimaseadus. Siis maksuküüru kaotamine on kõige suurem tulumaksureform või kõige suurem maksureform, mis üldse on. Ei saa samal ajal öelda, et sellel ei ole mingit mõju ja siis öelda, et see maksab väga palju raha. See saab olla ikkagi üks või teine.

Nüüd rõõmustavaks uudiseks on see, et pensionitõusud on sel aastal olnud ajaloo suurimad. Siis me oleme perehüvitisi teinud riigile jõukohasemaks. Oleme teinud otsuse külmutatud varade kasutamisele võtmiseks Ukraina toetuseks – eelnõud, mis muide seisavad Riigikogu taga. Me oleme riigi rahanduse kordategemisel lõpetanud katuserahade jagamise, jällegi, mida teie erakond on väga selgelt vedanud, et omadele raha jagada. Oleme piirkondliku mahajäämuse vähendamiseks kokku leppinud kohalike omavalitsuste tulubaasi ümberkorraldused. (Juhataja: "Teie aeg!") Ma näen, et mul aeg otsas, aga see nimekiri on väga pikk.

Aitäh! Me oleme käsitlenud küsimuse ja täpsustava küsimuse ja lisaküsimuse ja rohkem küsimusi selle küsimuse juures me kahjuks võtta ei saa, nii et Valdo Randpere, ma ei saa teie küsimust võtta. Sellega ma lõpetan tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme üheksanda küsimuse juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, aga tõepoolest, Urmas Reinsalu, istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ärme kasuta seda võimalust vastusõnavõttudeks. Sellist protseduuri ei ole meil meil selles formaadis ette nähtud. Urmas Reinsalu, palun!

Vastavalt kodukorra seadusele, härra Riigikogu esimees, on teie ülesanne juhul, kui vastaja kaldub teemast kõrvale, tegelikult on teil ka õigus katkestada sõnavõttu. Härra Riigikogu esimees, miks te tegelikult praegusel juhul oma ülesannet ei täitnud? Ma sain parlamendi ees peaministrilt A4 jutupunkte, õnnitlen, ilusad jutupunktid. Kui te kavatsete neid jutupunkte kõikides küsimustes esitada, siis ei pea parlamendi ette tulema, vaid need jutupunkte võib lihtsalt jooksvalt saata. Mul oli konkreetne küsimus, härra Riigikogu esimees, mida te kindlasti panite tähele. Teie ülesanne oleks olnud kodukorra seaduse loogikast sellele juhtida peaministri tähelepanu, kui palju 2023. aastal valitsuse kulusid jäi kasutamata, et saada ülevaade, kas valitsusel üldse on mingit selget arusaama praegu riigi rahanduse olukorrast, praegu on juba maikuu keskpaik. Ma ei saanud sellele vastust, vaid peaminister kritiseeris seda, et Isamaa tegeleb rannarahva probleemidega, et bürokraatiat maha võtta nendel teemadel. Härra Riigikogu esimees, miks te ei täitnud kodukorra seadust?.

Aitäh! Härra Urmas Reinsalu! Mina sekkun siis, kui ei püsita teemas. Ma olen tänase infotunni jooksul ka ühe korra vastavale teemale tähelepanu juhtinud ja eeldan, et kõik kolleegid peavad sellest kinni. Ja ma tegutsen ja toimin vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele ja seetõttu ma ei saa seda vähemalt selles aspektis lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Antud juhul proua peaminister püsis teemas ja Riigikogu esimees ei pidanud vajalikuks sekkuda. Valdo Randpere, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Kuna mul on täpselt sama palju istungi protseduuri kohta käiv küsimus kui Urmas Reinsalul, siis ma eeldan, et annad mulle ka minut ja kaheksa sekundit küsimiseks. Küsimus järgmine: kas Riigikogu juhatus, kas siin istungil või ka pärast seda või enne seda, kui see istung, infotund siin algab, on arutanud ka seda, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on meil komisjonid, millel on mingi pädevus, millega nad tegelevad, ka erikomisjonid. Riigieelarve kontrolli erikomisjon, mis pidevalt teeb midagi muud kui see, mida seadus neile ette on näinud. Küll nad räägivad seal lilledest ja liblikatest, automaksu on arutatud kordi kümme umbes. Aga minu küsimus on, et kas siin saalis ei saaks meelde tuletada inimestele, kes neid komisjone juhivad, et äkki, kui nad teeksid oma tööd, ka valitsuse liikmetel, kes siin istuvad ja vastutavad ja vastavad praegu eelarveteemadel, oleks äkki lihtsam oma tööd teha, kui nad saaksid tuge Riigikogust ja Riigikogus olemasolevatest komisjonidest, mis selleks võikski ette nähtud olla.

Aitäh, hea kolleeg! See väljub nüüd küll praeguse infotunni raamest väga selgelt. Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Aga nagu ma olen korduvalt öelnud, et Riigikogu komisjonide enesekorraldusõigus on väga suur ja nad saavad ise ka väga palju otsustada selle üle, mil moel ja kuidas komisjonides arutelu käib. See on see teema, millele ma olen ka korduvalt tähelepanu juhtinud. Aga hea kolleeg Urmas Reinsalu, ma ei jätka seda diskussiooni praegu.

Me liigume edasi praegu Varro Vooglaiu küsimusega, mis on peaminister Kaja Kallasele ja teemaks on Eesti- Ukraina julgeolekulepe. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Nüüd peaaegu kuu aega tagasi, see oli 10. aprillil 2024 siinsamas infotunnis, küsisin teie käest selle kavandatava Eesti-Ukraina julgeolekukokkuleppe kohta. Täpsemalt küsisin seda, miks ei ole seda teksti toodud Riigikogusse või kas kavatsetakse tuua. Olgugi et põhiseadus ütleb §-s 65, et Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib välislepinguid vastavalt põhiseaduse §-le 121, ja põhiseaduse § 121 ütleb, et Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib Eesti Vabariigi välislepingud, millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi või varalisi kohustusi. 

Esimene asi, mis te mulle vastasite sellele küsimusele, oli see, et tegemist ei olegi rahvusvahelise lepinguga, vaid pigem heade kavatsuste protokolliga. Ma tsiteerin: "See ei ole välisleping, see ei ole ka kokkulepe, vaid see on pigem heade kavatsuste protokoll." Mu esimene küsimus teile on see, et kas te eksisite seda väites või valetasite, sellepärast et tol hetkel minu käsutuses seda lepingu projekti ei olnud, hiljem ma selle sain enda käsutusse ja selle pealkiri ütleb väga ühemõtteliselt agreement ehk kokkulepe. Tsiteerin nüüd uuesti: "See ei ole välisleping, see ei ole ka kokkulepe [..]" Ometi on lepingu pealkirjaks kirjutatud "kokkulepe", mis on rahvusvaheliste lepingute puhul tavaline. "Agreement on security cooperation and long-term support between Estonia and Ukraine". Nii et seda esiteks. 

Ja teiseks: sellega seonduvalt küsin siiski, et kuivõrd lepinguga tutvudes ma sain veenduda, et osas 2 ja osas 6 vastavalt siis punktides 5 ja 6 ja 1 ja 2 on väga selgelt võetud nii rahalisi kui ka sõjalisi kohustusi, siis kuidas on võimalik, et põhiseaduses sätestatut eiratakse ja seda ei olegi kavatsetud Riigikogu ette tuua.

Aitäh! Absoluutselt, teil on õigus, kindlasti tuleb tuua välislepingud ehk riigi nimel rahaliste kohustuste võtmine Riigikokku. Nii nagu te õigesti tsiteerite põhiseadust, ratifitseerib Riigikogu välislepingud, millega Eesti võtab endale sõjalisi või varalisi kohustusi. Selliseid sõjalisi ega varalisi kohustusi Ukrainaga sõlmitava kokkuleppe puhul ei võeta ehk tegu ei ole välislepinguga. Seda on hinnanud kõik juristid, seda on tegelikult tehtud niimoodi ka teistes liikmesriikides. 

Te teate väga hästi, et pealkiri ei … Juristina, teil on juuraharidus, te teate, et kokkuleppeid hinnatakse nende sisu, mitte pealkirja järgi. Kui te vaatate seda sisu, kui te olete seda tõesti lugenud, siis tegu on poliitilise tahteavaldusega toetada Ukrainat. Me markeerime seal ära eesmärgid ja tegevused, mis Ukraina võidule kaasa aitavad, ja toome välja ka juba Ukrainale antud, täidetud lubadused. Ühtegi rahalist uut kohustust me ei võta sellega. Meil on poliitiline eesmärk, kuidas ja mis mahus Ukrainat edaspidi aidata ehk me lubame töötada eesmärgi nimel, et Ukraina toetamine oleks mahus 0,25% SKT-st. Ja kõik otsused, mis puudutavad reaalset raha, need tehakse Riigikogu poolt riigi eelarvestrateegias ja riigieelarves siis konkreetselt.

Täpselt samamoodi on sellised lepingud teinud meie naaberriigid – ei võeta otseselt rahalisi kohustusi. See on ikkagi poliitilise tahte väljendus ja seda on hinnanud erinevad juristid just sellepärast, et me ei võta tegelikult rahalisi kohustusi, ja ukrainlased teavad seda väga hästi, et me ei võta selle kokkuleppega mingeid rahalisi kohustusi. See on ikkagi poliitilise tahte väljendus, mida teevad ka teised riigid täpselt samamoodi. Ja lihtsalt tegemist ei ole välislepinguga, tegemist ei ole lepinguga, millega me võtame riigile rahalisi kohustusi või sõjalisi kohustusi.

Suur tänu! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Teie seisukohaga on mul lihtsalt raske nõustuda, olles seda lepingut lugenud ja tutvunud sellega. Alustame sellest, teil on muidugi õigus, et lepinguid hinnatakse sisu, mitte pealkirja järgi. See on õige, kahtlemata, siin on meil teineteisemõistmine. Aga esimene asi, mis ma selle kohta ütleks, on see, et pealkiri võiks vastata sisule. Kui te ütlete, et mitte mingisuguseid kohustusi ei võeta ja see ei ole kokkuleppega leping, kirjutage pealkirjaks Protocol of Intentions, mitte Agreement, mis on standardpealkiri rahvusvahelistele lepingutele, siis võtaks kohe ühe küsimuse nagu vähemaks. Aga vaatame ka sisu. Ma ei tea, kui avalikult sellest saab praegusel hetkel rääkida või ei saa, aga fakt on see, et osa kaks, punktid viis ja kuus sätestavad minu hinnangul väga selgelt rahalised kohustused. Punktis viis on öeldud kohe alguses, et osapooled joonivad alla vajadust tagada, joonivad alla vajadust tagada sama toetuse tase Ukrainale, mis on praegu olnud. Tagada? Joonivad alla vajadust tagada? Siin muidugi natuke jääb ruumi tõlgenduseks, kas see on kohustuse võtmine, aga minu meelest ei ole sugugi selge, et siin ei ole kohustuse võtmist. Ja siis räägitakse sellest 0,25 protsendist sisemajanduse koguproduktist aastatel 2024 kuni 27. Ja kui me vaatame osa kuus, mis kannab pealkirja "Koostöö tulevaste relvastatud rünnakute korral", siis siin on punktides üks ja kaks ja öeldud, et sellisel juhul, kui tulevikus peaks ilmnema Venemaa relvastatud rünnak Ukraina vastu, Eesti annab Ukrainale kiirelt ja operatiivselt poliitilist, majanduslikku ja militaarset toetust. Ma ei tea, minule kõlab see küll nagu kohustuse võtmine anda militaarset toetust. Ma loen siit välja nii rahalised kohustused kui ka militaarsed kohustused, pluss lepingu pealkiri on väga selgelt leping, mitte heade kavatsuste protokoll.

Mul ei ole seda lepingu teksti siin praegu kaasas. Seetõttu ei saa ei kinnitada ega ümber lükata, kas need sõnastused, mida te loete, vastavad tegelikkusele. Aga meil on olnud see läbirääkimine pikalt ja meie juristid on seda lepet vaadanud just sellises võtmes, et me ei saa võtta ei rahalisi ega sõjalisi kohustusi, sellepärast, et meil on põhiseaduses selline piirang. Ja seetõttu me oleme neid sõnastusi täpselt niimoodi ka timminud, et see ei oleks sõjaliste ega rahaliste kohustuste võtmine, vaid see on poliitilise tahte väljendus, täpselt nii, nagu seda on teinud ka meie naaberriigid. Ukrainale on vaja seda poliitilise tahte väljendust, et me toetame Ukrainat ja me oleme seda teinud, me oleme neile andnud abi, sõjalist abi, me oleme neile andnud ilma igasuguse kokkuleppeta seda abi, sellepärast, et nad võitlevad praegu Venemaaga, Venemaa agressiooni vastu, kes on meile täpselt samasuguseks ohuks, nagu nad on Ukrainale. Seetõttu need kokkulepped või kavatsuste protokollid või hea tahte väljendused, mida Ukraina sõlmib erinevate riikidega, on seda sõnastust arvesse võtnud ja on seda sõnastust arvesse võtnud ka meie selline kokkulepe. Et jah, seda on testitud igatpidi, erinevate juristide poolt, riigiõiguse juristide poolt, et see ei ole täiendavate kohustuste võtmine. Sest kui on ja kui selline juhus peaks tulema, siis vastab tõele, et siis me tuleme Riigikokku välislepingu ratifitseerimisega, nii nagu põhiseadus ette näeb ja küsime sellele Riigikogu mandaati, ilma selleta me selliseid kokkuleppeid ei allkirjasta. Aga veel kord, selles kokkuleppes ei ole täiendavate rahaliste ja sõjaliste kohustuste võtmist ja seetõttu seda Riigikogu mandaati ka võtta ei ole vaja.

Aitäh! Ja üks lisaküsimus. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua peaminister! Muidugi on selle kokkuleppe sõlmimine asjakohane ja ma ei kõhkleks tegelikult ka Eesti Vabariigi poolt ühepoolselt selgelt välja ütlemast, et Eesti Vabariik võtab need kohustused. Ja vajadusel ka küsimus ei ole lepingus, küsimus on selles, et me oma siseriiklikus protseduuris seos eelarve seadusega näeksime sellekohase abi ette, et Ukraina võitleva riigina teaks arvestada, ja selles ei ole midagi halba. Kindlasti tuleb kõike teha õiguspäraselt. Ma kutsun üles valitsust kindlasti ka sellega tegelema, riigikontrolöri tähelepanekuga, mis puudutas valitsusele, mis puudutas Ukraina abistamist finantseerimistehingu kaudu moona soetamisel, see eeldab eelarveseaduse muudatust. Asjakohane on ka see muudatus teha, et kõik oleks ladus Ukraina toetamisel. Kuid julgeolekuküsimustel on meil ühisosa, julgeoleku küsimustes Isamaa toetusele, te teate, proua peaminister saab alati toetuda kriitilistel hetkedel. Minu sõna selle peale. Kuid ma tulen tagasi selle asja juurde, kus te osavalt ära hiilisite nii-öelda vana, kogenud poliitikarebasena, minu küsimuse juurde, mis oli konkreetne ja selge. Te hakkasite rääkima hoopis rannarahvast, et Isamaa seisab rannarahva eest. Aga see on hoopis omaette ooper. Minu küsimus puudutas seda, kui palju rahalisi vahendeid Vabariigi Valitsuse eelarve mahu mõttes konsolideeritult on jäänud 2023. aastal kasutamata? Ja milline on valitsuse käsitlus nende eelarveliste vahendite menetlemise kohta?

Aitäh! See teema või see küsimus ei olnud küll Eesti-Ukraina julgeolekuleppe kohta. Kui proua peaminister soovib vastata, siis ta võib seda teha, aga kui ta ei soovi vastata, siis on võimalik küsida veel täna veel küsimusi, kui meil aega selleks jääb. Aga praegu palun, proua peaminister!

Kõigepealt see sissejuhatus, mis te ütlete Ukraina toetamise kohta, siis me olemegi ju valitsuskabinetis teinud otsuse, et järgmisel neljal aastal me toetame Ukrainat vähemalt 0,25% ulatuses SKT-st sõjalise abiga. See ei ole kokkulepe ukrainlastega, vaid see on meie enda sisemine otsus. Aga loomulikult, selleks et see oleks siduv, peaks ta olema ka riigieelarvest strateegias kirjas, ja seal ta kindlasti kavatseb olla. Ja mul on hea meel tõdeda, et te ütlete, et toetate valitsuse julgeolekupoliitilisi otsuseid. Järelikult, kui te toetate riigikaitsekulutuste tõstmist kolmele protsendile SKT-st, siis te toetate tegelikult ka maksupoliitilisi otsuseid. See raha ei tule sul kuskilt seina seest ega mitte siis välismaa olude käest, vaid see tuleb Eesti maksumaksjate käest, ja seetõttu ma tõesti loodan, et te olete selles mõttes ka mõistlik oma sõnade juures. Ja muidugi väga naljakas on, et te mind nimetate vanaks kogenud poliitikahundiks või rebaseks! Selles mõttes siis, kui mina olin veel täiesti advokaat, siis olite teie juba vana, väga vana poliitikarebane, nii et ma ei tea, kas võta seda komplimendina või mitte. Aga tulles selle küsimuse juurde, siis ei, ma ei ütle teile siin seda numbrit lihtsalt sellel põhjusel, et teie küsimus oli poliitiline olukord ja ei ole mul kaasas seda numbrit. Muidugi ma tean seda numbrit, aga ei hakka ma vastama siin suvaliselt puusalt tulistades, kui ta pole mulle andnud indikatsiooni, et te tahate seda teada, sest et alati siis te saate kohe öelda, kui ma mälu järgi selle numbri ütlen, siis saate kohe öelda jälle, et näed, et valetab. Andke täpselt teada, mida te tahate küsida teinekord väga konkreetselt ja saame ette valmistada selle jaoks, et väga konkreetselt teie küsimustele vastata, nii nagu näiteks Varro Vooglaid on küsinud täpselt Eesti-Ukraina julgeolekuleppe kohta. Ma tean, mida ta hakkab küsima, ma saan selle jaoks ette valmistada, siia ette tulla ja tema küsimusele võimalikult hästi vastata või püüda vastata, isegi kui see vastus talle meeldi. Aitäh!

Suur tänu, proua peaminister! Ma isiklikult ka tahaksin tunnustada Varro Vooglaidu väga täpse küsimuse sõnastamise eest. See annab ka oluliselt parema võimaluse pidada sisulist debatti. Aga head kolleegid, ma lõpetan meie üheksanda küsimuse käsitlemise. Ja ühtlasi me oleme jõudnud sellisesse seisu, kus rohkem küsimusi me täna enam võtta ei saa. Seda põhjusel, et meil on küsimuseks ette nähtud kaks minutit ja vastuseks kolm minutit ja kaks minutit enne täiskogu istungi algust tuleb meil lasta kõlada ka saalikutsungil, mistõttu rohkemateks küsimusteks meil aega ei ole. Ma tänan kõiki valitsuse liikmeid! Olgu, hästi! Võtame veel enne lõpetamist. Varro Vooglaid, teie kiire protseduuriline märkus! Aga tõesti, protseduuriline küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja, aitäh võimalust andmast! Minu küsimus on protseduuriline, kui üldse olla annab, ja ta on ka kiire, nagu te palusite. Urmas Reinsalu, hea kolleeg, siin enne kurtis, et peaminister tema hinnangul ei vastanud tema küsimusele. Aga nüüd juhtus hoopis sedasi, et minu küsimuse all ise lisaküsimust esitades Urmas Reinsalu küsis midagi sootuks muud, kui oli minu küsimuse teema, ja tegelikult jätkas omaenda küsimuste esitamist. Kas selline asi on kooskõlas infotunni reeglitega või see pigem on …?

Ma juhtisin ka sellele tähelepanu. Ma ütlesin, et Urmas Reinsalu esitas küsimuse, mis oli väljaspool teie küsimust, aga proua peaminister vastas kõigepealt selle küsimuse esimesele osale, mis puudutas väga konkreetselt teie küsimust, ja siis ta vastas pärast ka veel Urmas Reinsalule. Et selles mõttes ma olen ka alati infotunnis juhtinud tähelepanu sellele, et kui nüüd küsimus ei puuduta teemat, siis sellisel juhul saavad valitsuse liikmed ise otsustada, kas nad vastavad küsimustele või mitte. Aga sellele kindlasti, et kui küsimus või vastus ei puuduta teemat, siis sellele ka istungi juhataja tähelepanu juhib. Aitäh! Lugupeetud ministrid, head kolleegid, tänane infotund on lõppenud ja me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.