Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

09:58 Istungi rakendamine

10:01 Aseesimees Toomas Kivimägi

Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Nüüd oleme jõudnud kohaloleku kontrollini. Kohaloleku kontroll, palun!

10:01 Aseesimees Toomas Kivimägi

Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28.  Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. On üks teade. Nimelt, täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis demokraatliku ja vaba Iraani toetusrühma moodustamise koosolek. Kokkukutsuja on Juku-Kalle Raid. Ja mitte juhuslikult ei ole meil külaliste rõdul kaks härrasmeest, kes mõlemad on Iraani eksiilvalitsuse esindajad. 


1. 10:02

Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (344 SE) kolmas lugemine

10:02 Aseesimees Toomas Kivimägi

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase istungi päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

10:02 Anastassia Kovalenko-Kõlvart

Aitäh! Head kolleegid! Selle eelnõuga tehakse algust m-valimistega. Ja kahjuks oli just see eelnõu see, millega siin saalis loodi pretsedent opositsiooni piiramiseks. Korraga seoti muudatusettepanekud kokku ja obstruktsioonil ei lastud suures saalis kesta üle tunni aja. Midagi niisugust pole siin saalis varem juhtunud. 

Ma tulen korraks selle eelnõu seletuskirja juurde. (Juhataja helistab kella. Saalis on sumin.) Seletuskirjas öeldakse, et muudatuste tulemusena suureneb e-valimiste läbipaistvus ja lisaks tekib õigusselgus. Kas see tähendab siis seda, et varem meil polnud see süsteem piisavalt läbipaistev ega õigusselge? Miks muidu mainitakse seletuskirjas lausa 47 korda, et eelnõu eesmärk on tagada usaldus? Kui seda on vaja mainida nii palju kordi, siis järelikult pole usaldust siiamaani olnud. 

On kaks aspekti, mida on e-valimiste turvalisuse ja läbipaistvuse kohta räägitud aastaid, aga millegipärast siiamaani ei ole tehtud. Ja ka selle eelnõuga kahjuks neid asju ei reguleerita. 

Näiteks, miks pole siiamaani näotuvastust? Miks ei kasutata topeltservereid? Kui ma lähen valimisjaoskonda, siis ma ei saa minna sinna mask peas. Ma ei saa minna ka kellegi teise dokumendiga, sest sel juhul mind lihtsalt ei lasta hääletama. Miks siis elektrooniliste hääletamistega on teistmoodi? Meil on ju vastavad süsteemid loodud, kas või e-notari puhul – see on üks, võiks öelda, parim näide.

Teiseks, topeltserverite teema. Meil on ainult üks koht, kus hääli loetakse: Vabariigi Valimiskomisjon. Ei ole mitte mingit põhjust, miks ei saaks teha vähemalt kahte iseseisvat, sõltumatut keskust, kus loetakse täpselt samu hääli. Poleks mitte mingit probleemi! Aga seda ei soovita teha. 

Nüüd, kui pole suudetud kõiki lisaturvameetmeid tagada, siis mida valitsus teeb? Valitsus ütleb, et aga astume nüüd järgmise sammu: teeme m-valimised. Toon ühe väga hea näite lähiminevikust: Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski valimised. Esimene salajane hääletamisvoor kukub läbi, korraldatakse teine voor, see kukub samuti läbi, siis korraldatakse kolmas hääletusvoor. Ja siis, selleks et oleks võimalik tagantjärele hääli kontrollida, vaheajal kogunetakse ja lepitakse kokku mustris, kes millisesse nurka oma ristikese paneb. Reformierakond, Eesti 200, sotsid ja Isamaa – neli erakonda, neli eri nurka, kuhu rist panna. Tänu sellele, et meil oli võimalik neid sedeleid tagantjärele kontrollida, üle vaadata, teame me nüüd täpselt, kuidas iga fraktsioon hääletas. Samuti tuvastasime, et rikuti hääletamise salajasuse printsiipi. Saadikud polnud oma otsustes vabad, neid oli mõjutatud. Kuidas, öelge mulle, me oleksime saanud seda kõike tuvastada, kui seesama hääletus oleks tehtud e-hääletamise või m-valimiste teel? 

Seetõttu polegi tihti tuvastatav, kas näiteks mõnes hooldekodus või kuskil mujal inimesed hääletavad ise või kas keegi hääletab nende eest või mõjutab neid. Aga m-hääletuste puhul kerkib üles palju rohkem uusi problemaatilisi kohti. Näiteks saab nutiseadmetes rakenduse kättesaadavaks teha ainult kas Google'i või Apple'i rakenduste poodide kaudu. Eesti riigiasutused ise ei saa sinna rakendusi lisada ega ära võtta. Ehk siis tegelikult me hakkame sõltuma suurkorporatsioonidest. Kas me tõesti oleme valmis selleks, et [meie valimistesse] hakkavad sekkuma kolmandad osapooled? Vaatlejad ei saa ju minna ja kontrollida, kas tegemist on sama rakendusega või on keegi sinna jupi koodi vahele kirjutanud või mingit pahavara lisanud. Ja tegelikult ei saa nad seda ka kuidagi tõendada. 

Teine oht on veel. Praegu on nii, et kui inimesed tahavad e-valida, siis nad lähevad rahulikult veebilehele valimised.ee ja laevad sealt vastava rakenduse alla, seega nad teavad, et see on rakendus, mille on taganud riik. Mis juhtub aga nutiseadmete puhul? Võib tekkida olukord, kus enne valimisi on saadaval hästi palju samalaadseid rakendusi, seega keegi vanem inimene võib kogemata alla laadida täiesti vale rakenduse, mis on nime ja kujunduse poolest õigega sarnane, aga tegelikult lähevad sealtkaudu andmed kaduma. Minu hinnangul ei saa me praegu lubada endale selliseid riske ega panna meie riiki ja elanikke sellisesse väga riivatavasse olukorda. 

Aga eelnõu menetluslik aspekt ka, millega loodi pretsedent – ei saa sellest üle ega ümber. Selle kohta esitas Keskerakonna fraktsioon ka arupärimise õiguskantslerile. Ma loodan, et peagi annab õiguskantsler siin saalis sellele nii õigusliku kui ka moraalse hinnangu. 

Tegelikult tekib kahtlus, et koalitsioon soovib läbi suruda kõik ebapopulaarsed ja läbi mõtlemata eelnõud, nagu automaks, suhkrumaks, trahvide, riigilõivude tõstmine, pensionäride maksustamine, just sellisel viisil, opositsiooni piirates. Nüüd, tänase eelnõuga seda testiti ja edaspidi hakatakse samamoodi toimima teiste eelnõude puhul.

Mis siis täpsemalt juhtus? Opositsiooni muudatusettepanekud seoti kokku ja obstruktsioonil lasti suures saalis kesta tund aega. Vaheaegasid rohkem ei lubatud võtta. Põhiseadusest tuleneb aga Riigikogu liikme mandaadi teostamise võrdse kohtlemise nõue: saadikuid ei tohi kohelda ebavõrdselt. Aga kuidas meil see võrdne kohtlemine siin saalis välja näeb? Minu arvates seisneb selle olukorra suurim iroonia selles – ma hakkan selle peale isegi naerma –, et Riigikogu juhatus, kus on kaks koalitsioonisaadikut, võttis selleks, et piirata opositsiooni ja arutada, kuidas ikkagi opositsioon niimoodi obstruktsiooni tegi, vaheaegu rohkem kui tund aega, kokku poolteist tundi. Ehk siis koalitsioon ise tegi veel suuremat obstruktsiooni. 

Ja muide, seesama koalitsioon Tallinnas, kui oli vaja valida Jevgeni Ossinovski, võttis samuti vaheaegu kokku poolteist tundi, et saaks kolm korda hääletust läbi viia, ikka vahepeal koguneda ja otsustada, kes kuhu sedelitel oma märke teeb. Nii et selline valikuline demokraatia on meil. 

Ja jätkuvalt, mina ütlen seda, et kui Riigikogu juhatus tegi sellise otsuse, siis ta piiras opositsiooni ja läks seetõttu tegelikult vastuollu mitme põhiseadusest tuleneva printsiibiga, nagu parlamendi vähemuse nõue, mandaadi teostamise võimaluste võrdsuse nõue, mida ma juba mainisin, aga kõige olulisem, mis on koalitsioonil ammu ununenud: kõrgeima riigivõimu kandja on jätkuvalt rahvas. Ja põhiseaduse kommenteeritud väljaanne täpsustab: "[…] Riigikogu liige ei esinda parlamendis mitte üksnes oma valijate või valimisringkonna huve, vaid ta teostab riigivõimu kogu rahva esindajana." Selle põhimõtte vastu on väga rängalt eksinud Riigikogu juhatus, aga ka kõik koalitsioonisaadikud, kes on hääletanud kõigi nende otsuste poolt, millega opositsiooni on järjest piiratud. 

Keskerakond ei toeta sellist demokraatiat, sellist menetlust, ega toeta ka m-valimiste tulekut. Seetõttu me hääletame selle eelnõu vastu. Aitäh! 

10:10 Aseesimees Toomas Kivimägi

Aitäh! Vaid repliigina pean oluliseks lisada, et juhataja võetud kaks vaheaega selle eelnõu teisel lugemisel olid selleks, et vanematekogus seda koos arutada ja leida lahendus. Nii et see ei olnud kellegi soolo ega initsiatiiv. Ma loodan, et ettekandja ei ütle, et see oli viga, et vanematekogu kokku kutsuti.

Kalle Grünthal, millise fraktsiooni nimel või kelle volituse alusel sa soovid sõna saada? Palun mikrofon Kalle Grünthalile kohapeale!

10:11 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hetkel on meil käsil Riigikogu valimiste seaduse muutmise seaduse kolmas lugemine. See seadus on põhiseaduse mõttes konstitutsioonilise tähtsusega seadus kodakondsuse seaduse järel. See seadus on tegelikult kogu riigi juhtimise üks alustaladest. Seetõttu ma paluksin ikkagi kõne [pidamise] võimalust, sellepärast et juba põhiseaduse järgi ja nii nagu ka eelkõneleja Anastassia ütles, tuleb Riigikogu liikmeid kohelda võrdselt. Ja selliste ülimalt tähtsate konstitutsiooniliste seaduste puhul peavad saama rääkida kõik Riigikogu liikmed. 

Ma tean küll, et te ütlete selle peale, et [kõne pidamise] võimalus on ainult fraktsioonide ja komisjonide esindajatel, nii nagu te küsisite praegu [minult, keda ma esindan]. Aga kuna ma tean, et siin Riigikogu saalis tehakse vahel ka suvaotsuseid, siis ma palun kohaldada ka minu suhtes sellist suvaotsust, et ma saaksin rääkida kaasa konstitutsioonilise seaduse muudatuste probleemsetest külgedest.

10:12 Aseesimees Toomas Kivimägi

Aitäh, hea kolleeg! Olen sunnitud tõdema, et see sõnavõtt ei olnud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohane. Ja teiseks, tõepoolest, väga õigesti märkisite, et kolmandal lugemisel saavad läbirääkimistel osaleda üksnes fraktsioonide esindajad. Ma näen, et kaks fraktsiooni ei ole veel oma sõnavõttu üles pannud, nii et on võimalus ka teil. Kui te saavutate nende fraktsioonidega kokkuleppe, et te saate nende nimel esineda, siis on teil praegu see võimalus veel täiesti olemas. 

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun! (Mario Kadastik soovib ka lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

10:13 Mario Kadastik

Aitäh! Head kolleegid! Head kuulajad! Tahaksin lihtsalt tuua mõned faktid, kuna e‑valimistega seonduv tekitab palju [poleemikat] ja meil tuleb sellel teemal siin ka neljapäeval olulise tähtsusega [riikliku küsimuse] arutelu. Toon lihtsalt mõned konkreetsed faktid, mille üle on tihti nende teemade puhul arutletud. 

Esiteks, hästi tavapärane küsimus on see, miks e-valimisi ei korraldata teistes riikides, kui need on nii head ja turvalised. Väga tihti võrreldakse [meie e-valimisi teiste riikide omadega ja öeldakse,] et ainukene riik, kes seda veel teeb, on Venemaa. Praktikas on niimoodi, et Venemaal ei ole tegemist kuidagiviisi võrreldava e-valimiste süsteemiga. Seal jagab keskne valimiskorraldaja paroole inimestele mingisugusel alusel, sealjuures ei ole sugugi selge, millisel alusel. 

Eesti üks suur eelis ja põhjus, miks meil on e-valimised nii edukalt toiminud, miks neil on nii suur kasutusprotsent, on see, et Eestis eksisteerib igal isikul lisaks füüsilisele identiteedile ja dokumendile ka digitaalne identiteet. Meil on ID-kaart olnud kohustuslik algusest peale, sellega kaasneb iga isiku digitaalne isikutõendus ja tänu sellele on võimalik korraldada samaväärseid valimisi, nagu on pabervalimised. Ehk siis valida saavad ainult need, kellel on valimisõigus ja kelle isikut on võimalik korrektselt tuvastada. Samuti on tänu heale krüptograafia süsteemile tagatud see, et valimised on salajased, aga samas kontrollitavad. Ehk meil eksisteerib digitaalne kahe ümbriku süsteem. Meil on võimalik eemaldada korduvad valimised, meil on võimalik paberil hääletamise korral eemaldada digitaalne hääl, ilma et me kontrolliks, mis oli see hääl. Ja samas, kui me oleme lõpuks need hääled kokku võtnud, on meil võimalik neid hääli lugeda ilma, et neid oleks võimalik seostada enam selle isikuga, kes hääle andis. Ehk tagatud on salajasus. 

See süsteem toimib meil tegelikult väga edukalt ja see toimib meil tõesti tänu digitaalsele identiteedile. Üheski teises riigis ei ole sellist kohustuslikku digitaalset identiteeti. On [riike, kus [digitaalse identiteedi kasutamine on] vabatahtlik, aga sel juhul on selle kasutusaktiivsus tihti väga väike ja seetõttu ei ole valimiste ülesehitamine selle peale ratsionaalselt teostatav. 

Tahtsin kommenteerida ka Anastassia märkust selle kohta, et m-valimised toovad juurde veel ühe riskielemendi seetõttu, et on vaja Google'i või Apple'i turgude kaudu nende [kontsernide] tehtud äppe kasutada. Minu teadmise järgi ei ole see enam selles mõttes kohustuslik, sest Euroopa Liidu uue digituru seaduse järgi on kõik telefonide pakkujad kohustatud võtma aplikatsioone ka tunnustatud kolmandatelt osapooltelt. Ehk tegelikult on Eesti riigil võimalus täpselt sellelesamale valimised.ee lehele teha alternatiivne äpiturg, kust on võimalik äppi alla laadida. See tähendab, et sellisel juhul on kontroll riigi käes. Seetõttu ei tasuks seda tuua välja eraldi riskina. 

Minu arust oli väga huvitav kuulata Tallinna Linnavolikogu valimiste lugu, sest see kajastas paberhääletuse probleemi, salajasuse kohta tekkis küsimusi. E-hääletuse puhul ei saakski selliseid küsimusi tekkida, sest see oleks de facto salajane. 

Samamoodi tahtsin ära markeerida seda, et alates aastast 2005 ehk selle aja jooksul, kui e-hääletusi on tehtud, ei ole siiamaani raporteeritud ühestki reaalsest intsidendist. Räägitakse igasuguseid kuulujutte, kõlakaid, püstitatakse hüpoteese, aga reaalseid intsidente ei ole registreeritud mitte ühtegi. Samamoodi on 19 rakendusaasta jooksul tehtud regulaarseid uuendusi, ajakohastamisi, kaasa arvatud regulatiivseid, süsteemi turvalisust on järjest tõstetud ja seda on täiendatud vastavalt arenevale keskkonnale. Ka see seadus tegelikult täiendab regulatiivset raamistikku ja loob rohkem õigusselgust. Nii mõndagi, mis varem oli kirjas vaid madalamates allaktides, tuuakse nüüd seaduse tasemele. Ehk siis ilma tohutute sisuliste muutusteta saab õigusruum selgemaks, et oleks teada, kellel missugune vastutus on. 

Kõik need turvalisuse küsimused ja muu selline – alati on kõikidel vaatlejatel olnud võimalik enne valimisi detailselt kõigega tutvuda. Korraldatakse testvalimisi identse tarkvarasüsteemiga, mille kõiki aspekte on võimalik kontrollida, saab valideerida, osaleda koolitustel ja nii edasi. Kutsun üles kõiki Riigikogu saadikuid ja erakondi, kes soovivad, testvalimistel osalema, et saada aru selle süsteemi täpsest toimimisest. Sellest on võimalik aru saada. See süsteem on tegelikult alates 2017. aastast algusest lõpuni, täies mahus verifitseeritav. Ehk audiitoritel on võimalik nii andmete kui ka protseduuride poole pealt täies mahus see ahel verifitseerida. Ja sellele on tehtud ka audit. 

Nüüd, süsteemi kriitikud on korduvalt väitnud, et nende kriitikat ei võeta arvesse. Tegelikult on olukord selline. Näiteks OSCE on teinud eri aastatel selle kohta raporteid ning mitte ühelgi korral ei ole öeldud, et e-valimised oleksid halvad, et need ei oleks tehniliselt teostatavad või et oleks mingeid tõsiseid probleeme, aga on antud soovitusi, mida saaks teha paremini ja mida võiks veel võtta arvesse. Neid soovitusi ongi alati arvesse võetud. Samuti on nii Tartu Ülikooli kui ka Oxfordi Ülikooli teadlaskonnad süsteemi turvalisust kinnitanud. 

Ehk siis, mida ma tahaksin veel öelda? Tegelikult on e-valimised lihtsalt üks kanal, me saame oma identiteeti rakendada ka elektroonilisi kanaleid pidi. See annab inimestele rohkem võimalusi eri aspektides. Iseenesest mõjutamine saaks toimuda ju ka valimisjaoskonna juures, kus sa saadki ainult ühe korra hääletada. Digitaalse valimise korral on nii, et kui kedagi on mõjutatud, siis on tal alati võimalik kas e-hääletada uuesti teises asukohas või minna ka paberil hääletama. 

Tegelikult ei saa väita, et see süsteem on kuidagiviisi ebaturvalisem. Sedasama krüptograafia arhitektuuri, samasugust turvalisust ja auditeeritavust rakendavad kõik pangad. Kui me neid asju usaldame, siis [tasub teada, et] tehnoloogiliselt on valimissüsteem samaväärse kontrollitavusega. Me saame tagada, et mõlemad osapooled on need, kellest on juttu. 

Nii et igal juhul me toetame seda eelnõu, sest tegemist on õigusruumi täpsustusega, samuti süsteemi edasi arendamisega. Reformierakonna nimel kutsun üles seda eelnõu toetama. Aitäh!

10:20 Aseesimees Toomas Kivimägi

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel Hendrik Johannes Terras, palun! Kolm minutit lisaks, palun!

10:20 Hendrik Johannes Terras

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti 200 fraktsioon on kahe käega selle eelnõu poolt. Lisaks õigusliku raamistuse ajakohastamisele me toome eelnõus välja kaks olulist aspekti, millele ma tähelepanu juhin. 

Esimene on see, et selle seaduse vastuvõtmisel muutub meile juba praegu kasutusel olevas valijarakenduses aktsepteeritavaks isikutuvastusvahendiks Smart‑ID, mis on Eestis massiliselt kasutuses, seda kasutab üle 700 000 inimese, ja on väga populaarne noorte hulgas, sest noored kasutavad väga paljud nutitelefoni. Teiseks astume me selle eelnõuga pika sammu edasi selle poole, et nendesamade nutiseadmetega saaks tulevikus osaleda ka hääletusel. Android ja iOS on selles seaduses olulised lisandused tarkvarade loetelus, mida tulevikus saab valimistel hääletamiseks kasutada. 

Olen kindel, et varem või hiljem jõuame selleni, et saame valida ka mobiiltelefoniga. Eesti jaoks on see väike samm, sest meie digitaalne ökosüsteem on nii hästi arenenud, et isikliku võtme haldus‑ ja infrastruktuur võimaldab meil teha seda üsna lihtsasti. Maailmas oleme sellega teerajaja ja suunanäitaja, sest me teeme seda, mida teised riigid alles tahaksid teha ja mille poole nad püüdlevad. Jah, probleemide otsijad neid ka leiavad. Nii nagu pole täiuslik meie riik, ei ole täiuslik ka meie digiriik. Kuid selles on palju, mille üle uhked olla ja mida edasi arendada. Riigikogu ülesanne on luua selleks võimalusi ja näidata suunda kogu maailmale, kuid ennekõike meie inimestele, kes tahavad elada riigis, kus [m-valimine] on võimalik. 

Riigikogus toimunud ja ka sel nädalal toimuvate arutelude käigus apelleerivad oponendid peamiselt sellele, et sedeliga hääletamine on läbi proovitud ja kindel meetod, kuid internetis hääletamine määramatult ohtlik. See on hirmu külvamine kõige klassikalisemal kujul, sest suurendab umbusku riigi suhtes ning vastustab igat vähegi progressiivset sammu, mis kasutaks silmapaistvat tehnoloogilist eelist, mis on Eestil teiste riikide ees. 

Ma olen kindel, et valimiskomisjon, valimisteenistus ja infosüsteemi amet teevad väga head tööd ning tagavad selle, et elektroonilised valimised, mida riik ühe teenusena enda elanikele pakub, on piisavalt turvalised ja kontrollitavad, et neid saaks usaldada. Juhin tähelepanu sellele, et praegu on avalikkusele teada vaid üks juhtum, kus üks tuntud aktivist suutis valijarakendusega manipuleerides rikkuda iseenda e-hääle. See on ainus näide, kui jätta kõrvale [kellegi isiklikku] arvutit puudutavad riskid. 

Samas on paberil hääletamisel sedeleid rikutud läbi aja, näiteks mullustel Riigikogu valimistel lasti hääletuskastidesse kokku 3477 rikutud pabersedelit, aga kellelgi polnud sellest sooja ega külma. Kui rikutud sedelite arv on turvalisuse mõõdupuu, siis on e-hääletamine tuhat korda turvalisem, eriti arvestades asjaolu, et [viimastel valimistel] anti e-hääli esimest korda rohkem kui paberhääli. Sellest saab teha ainult ühe järelduse: meie digitaalne asjaajamine on turvaline ja me läheme oma digiarenguga julgelt edasi. 

Eesti inimesed soovivad, et riik vaataks julgelt tulevikku, ning mitte ainult ei vaataks, vaid astuks ka julgeid samme, et inimese ja riigi digitaalne suhtlus oleks kaasaegne ja ladus. Nad soovivad ka palju enamat: seda, et Eestis oleks lihtne teha asju, mida vajame või tahame. Eelmistel valimistel näitas enam kui pool Eesti hääletajatest, et vaatamata kriitikute pingutustele nad siiski usaldavad enda riiki ja soovivad kasutada kaasaegseid lahendusi. 

Eestis on üsna raske ette kujutada, et me annaksime asjaajamises allkirju paberil. Me teeme seda digitaalselt juba aastakümneid. Meie jaoks on see iseenesestmõistetav ja igapäevane asi. Praegu käib Euroopa Parlamendi valimiste kampaania, kus paljud otsivad viise, kuidas bürokraatiat ja sellega kaasnevaid kulusid vähendada. Digiallkirjastamine üksi annab igale inimesele, kes seda võimalust Eestis kasutab, ajalist kokkuhoidu nädalates igal aastal. Aja kokkuhoiust saadavat kokkuhoidu on mõõdetud ka protsentides väljendatava positiivse mõjuga sisemajanduse kogutoodangule. 

Riigiteenuste ja digitaalsete teenuste arengu mootor on avatus ja julge konkurents võrreldes erasektori pakutavate teenustega. Arenguväljakutsetele vastates saamegi areneda, [leevendada] kitsaskohti ja liikuda edasi. Inimesed ootavad, et teenused toimiksid inimeste, kasutajate vajaduste järgi ning et me ei peaks häbenema konkurentsi parimate ettevõtete parimate e-teenustega. 

Olen veendunud, et äppide kasutamine riigiga suhtlemiseks ning riigi teenuste kasutamiseks peab saama uueks normaalsuseks võimalikult kiiresti. Poliitiline müra ei tohi takistada riigi teenuste ajakohastamist. E-hääletamine on olnud meie visiitkaart aastakümneid, m-valimised on samm edasi, arvestades mitte ainult inimeste ootusi, vaid ka seda, et tehnoloogiline reaalsus on meie elu igapäevane osa. 

Selle seaduse vastuvõtmine on meie võimalus taas teha ajalugu ja me teeme seda siin ja praegu. Eestis saab elektrooniliselt hääletada aastast 2005, siis oli e-hääletajaid 2%, mullustel Riigikogu valimistel aga oli e-hääletajate osakaal juba 51,2% – 20 aastaga kasvas hääletajate hulk 26 korda. Loodan, et hiljemalt järgmistel Riigikogu valimistel lisandub kolmas kategooria: mobiilsetelt seadmetelt antud hääled. Ennustan, et kui see nii läheb, siis saab sellest kohe ka kõige suuremate kasutajahulkadega hääletusviis. 

Eesti 200 toetab seda eelnõu ühemõtteliselt ja me hääletame selle poolt. Aitäh!

10:26 Aseesimees Toomas Kivimägi

Tänan väga! EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun! (Varro Vooglaid küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks, palun!

10:27 Varro Vooglaid

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! See viimati kuuldud kõne oli selline loosunglik, meenutas isegi natukene nõukogudeaegset parteikongressi kõnet, et helgele tulevikule vastu julgelt, kõik läheb muudkui paremaks, teeme ajalugu ja nii edasi. 

Aga reaalsus on ju see, et Euroopas ei ole teist riiki, kus kehtiva valimissüsteemi vastu oleks usaldus kodanike seas nii madal nagu Eesti Vabariigis. Kontrast loosungite ja reaalsuse vahel. Norstati 2023. aasta kevadel tehtud küsitluse kohaselt alla poole Eesti Vabariigi kodanikest, täpsemalt 48,1% ütles, et nad ei usu, et mullustel valimistel leidis aset mingisugune pettus – nad kas ei usu või pigem ei usu, kui täpne olla. Seega, 48,1% kodanikest leiab, et on põhjendatud usaldada Eestis kehtivat valimissüsteemi. See on reaalsus. Kas keegi siit saalist oskab öelda ühegi teise Euroopa riigi, kus oleks usaldus kehtiva valimissüsteemi vastu sedavõrd madal? Ei oska. Ja põhjuseks ei ole teie ignorantsus, vaid põhjuseks on see, et sellist riiki Euroopas teadaolevalt ei ole. 

Nüüd, mida tehakse m-valimiste süsteemi sisseviimisega? Kas sellega leevendatakse usaldamatuse probleemi? Ilmselgelt mitte, seda probleemi hoopis süvendatakse. Ja see ei ole sugugi mingi naerukoht. See ei ole naljakoht! Sellepärast, et usaldus valimiste süsteemi vastu on demokraatliku ühiskonnakorralduse conditio sine qua non, nagu öeldakse, ehk tingimus, ilma milleta ei saa sellest asjast üldse rääkida. See on fundamentaalne küsimus. Kodanikel on ju põhjendatud riigivõimule alluda üksnes niivõrd, kuivõrd nad reaalselt usaldavad ja usuvad, et riigivõim on legitiimne. Valimised seevastu ongi riigivõimu legitimeerimise mehhanism. Seetõttu on kohutavalt oluline, et kodanikud reaalselt usaldaksid seda, et valimised toimuvad ausalt, läbipaistvalt ja kontrollitavalt ning et sellele usaldusele tuginedes omakorda peetaks võimalikuks üleüldse riigivõimule kuuletuda, alluda, muu hulgas makse maksta ja täita kehtestatud seadusi. 

Nüüd, probleem ei ole mitte ainult selles, et ainult alla poole Eesti Vabariigi kodanikest reaalselt usaldab kehtivat valimiskorda, vaid, nagu Martin Ehala on oma hiljutises artiklis esile toonud, on usaldus Eestis kehtiva valimissüsteemi vastu viimase kümne aasta jooksul langenud 22%. See väga informatiivne, hästi kirjutatud artikkel väärib siinkohal tsiteerimist. Artikkel ise kannab pealkirja "Ülbe hoolimatus lõpeb krahhiga". 

Ja ma tsiteerin: "Usaldus demokraatia vastu püsib seadustel, aga veelgi rohkem seadusi ja tavasid austaval poliitilisel kultuuril. [---] Kultuur peab vastu ja kohaneb väikeste muutustega, mis on iga areneva ühiskonna puhul loomulikud. Aga kui reegleid ja tavasid hakatakse massiliselt eirama omahuvist lähtuvalt, viib see kultuuri hävimiseni, mida iseregulatsiooni korras parandada pole võimalik. See on hetk, kui öeldakse, et "rahvas on haige", ning kehtestatakse vaikiv ajastu või diktatuur. Eesti ei ole sellest enam kaugel.

Eesti rahva usaldus valimiste aususesse on kümne aastaga langenud. Usaldust valimiste vastu uuriti Maailma väärtusuuringu (World Values Survey) raames, ja seal on andmeid 90 maailma riigi kohta. 2014. aastal usaldas valimisi 70,1 protsenti Eesti vastanuist, 2018. aastal kaks kolmandikku, täpsemalt 66,6 protsenti. Selle tulemusega asus Eesti uuritud maade pingerea teise poole alguses, 46. kohal, otse Ungari (67,6) ja Türgi (66,9) järel. Põhjamaade (ja maailma) kõrgeim tulemus oli Taanis (98 protsenti), Soomes oli 86 protsenti.

Paraku on usaldus valimiste aususe vastu Eestis pärast 2018. aastat veelgi langenud. 2023. aasta aprilli lõpus tehtud Norstati küsitluse järgi vastas alla poole küsitletuist, täpsemalt 48,1 protsenti, et "ei usu" või "pigem ei usu", et mullu riigikogu e-valimistel toimus e-häälte osaline võltsimine. 

Seega on Eestis usk sellesse, et häälte lugemine toimub ausalt, langenud viimase kümne aastaga 70 protsendilt 48 protsendile. Kui seda tulemust kõrvutada WVS uuringu riikide valimisusalduse pingereaga, siis satuksime otse Valgevene kõrvale, kus 2018. aastal (kaks aastat enne 2020. aasta revolutsiooni) oli usaldus häältelugemise aususe suhtes vaid 46 protsenti.

Kuid kõige hullem Eesti poliitilise kultuuri lagunemise juures on see, et protsessi osalistel ei tundu olevat enam mingit reaalset jõudu (ja võib-olla ka soovi) seda peatada."

Nii. See ongi küsimus, millele me peaksime tänasel päeval päriselt vastust pakkuma. Kui me teame, et usaldus valimiste süsteemi vastu Eesti Vabariigis on sedavõrd räbal, siis kas ei oleks mõistlik võtta aeg maha, süveneda tõsiselt sellesse probleemi ja vaadata, mida teha annaks, et usaldus võiks kasvada? Soomes ei ole võetud e-valimiste süsteemi kasutusele, seda mitte sellepärast, et neil puudub selleks tehnoloogiline võimekus, vaid sel väga lihtsal põhjusel, et nad ei ole pidanud võimalikuks riskida valimissüsteemi usalduse kahjustamisega. Ka selle kohta oli Postimehes hiljuti intervjuu selle isikuga Soomest, kes vedas seda töögruppi, kes pidi küsimusse süvenema, kas võtta see süsteem Eesti eeskujul kasutusele või mitte. Ja ta toonitas seda väga selgesõnaliselt: "Tehniliselt oleksime me suutelised seda tegema, aga lihtsalt me ei saa nii tõsiste asjadega mängida."

Lõppude lõpuks taandubki küsimus ju sellele, kas me tahame, et Eesti oleks demokraatlik riik üksnes deklaratiivselt või et ta oleks seda ka reaalselt. Me teame, et põhiseaduse esimese paragrahvi kohaselt Eesti peaks olema demokraatlik riik. "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas," deklareerib meile põhiseadus. Aga reaalselt ei ole Eesti Vabariigis selle asjaga lood sugugi head. Rahval ei ole võimalik valida presidenti ega isegi seada üles presidendikandidaate. Meil ei ole rahval võimalik algatada rahvahääletusi ega ka parlamendis seaduseelnõusid, nagu see oli eelmiste põhiseaduste kohaselt, 20 aasta jooksul ei ole rahvale pakutud võimalust ühelgi referendumil osaleda, ja nagu näeme, on ka usaldus parlamendivalimiste süsteemi vastu väga madal. Ärgem palun süvendagem seda probleemi! Aitäh!

10:35 Aseesimees Toomas Kivimägi

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Helir-Valdor Seeder palub lisaaega.) Ja kolm minutit lisaks Isamaale.

10:35 Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Head kolleegid! Selle eelnõu eelmisel lugemisel ma käisin kaks korda siin suure saali ees rääkimas, korra enda nimel ja korra fraktsiooni nimel. Ma ei taha siin lõpphääletuse eel ennast sugugi korrata ega hakkagi kordama, aga ütlen mõned mõtted enne lõpphääletust, võib-olla see kellegi otsust veel siiski mõjutab. 

Väga paljud eksperdid on juhtinud tähelepanu, et usaldust valimiste vastu ja usaldust valimisseaduste vastu vähendab see, kui seadust väga sageli muudetakse. Ja nii on kahetsusväärselt Eestis praegu juhtunud. Ekspertide soovitused on olnud sellised, et pigem tuleks muuta seadusi harvem, aga teha seda kompleksselt ja tervikuna. Kahetsusega peab aga praegu tõdema, et ka selle seaduse puhul me ei ole lähenenud kompleksselt valimisseaduse probleemidele, need väljuvad e‑hääletuse ja m-hääletuse raamidest, need on sisuliselt põhiseaduslikud siirded, kuhu me oleme täna jõudnud, mis vajavad ka muutmist. 

See ei ole ka etteheide ei ühelegi valitsusele, vaid lihtsalt see kõik tuleneb osaliselt ka Eesti ühiskonnas toimunud muudatustest, näiteks inimeste liikumine ja demograafiline olukord. Kindlasti ei ole enam proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas see, et meil on 16 mandaadiga Harju‑ ja Raplamaa valimisringkond, aga ainult 5 mandaadiga Lääne-Viru maakonna valimisringkond. Sellele on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler. Aga aastaid ja juba mitmendat koosseisu ei ole Riigikogu suutnud lahendada seda probleemi, mis puudutab valimisringkondade suuruse ja proportsionaalsuse ideed. Ja see puudutab nii valijaid kui ka kandideerivaid poliitikuid, sest saada ringkonnamandaat erineva suurusega – niivõrd erineva suurusega, et vahe on enam kui kolm korda – valimisringkondadest on täiesti erinev. Nii jääb ka valijaskond ühes või teises ringkonnas erinevalt esindatuks. Ehk siis teisel puhul tulevad nimekirjades olevad kandidaadid pigem üleriigilise nimekirja kaudu, mitte valimisringkonna kaudu. See on sisuline probleem, aga seda me praegu ei lahenda. 

Või ühetaolisuse probleem, kui e-hääletusel on võimalik valimisnädalal korduvalt oma häält muuta tulenevalt sellest, mis ühiskonnas toimub valimiste ajal, ka kandidaatidega. Me teame oma poliitilisest praktikast, et on juhtumeid, kus see on olnud väga oluline muudatus ja valijate eelistusi muutnud. Aga paberhääletajal, kes käib esimesel hääletuspäeval hääletamas, enam seda võimalust ei ole. Need ei ole ühetaolised võimalused, need ei ole ühetaoliselt valimised. 

Valimiskeskkond m-hääletuse puhul, millest me täna räägime, ja nii-öelda akadeemiline keskkond valimisjaoskonnas – need on ju täiesti erinevad. Kas me saame öelda, et on ühetaoline valimine, kui me teeme selle valiku mobiiltelefonis disko ajal või me läheme rangelt komisjoni pilgu all olevasse valimisjaoskonda ja teeme selle paberhääletuse? Need on erinevad.

Need on küsimused, mis ei saa kahjuks selle seadusega vastust ega saa lahendatud, samuti ei suurenda see kõik usaldust valimiste ja valimistulemuste vastu. Ma ei taha siin üldse esitada vandenõuteooriaid, vaid räägin ekspertide antud hinnangutest ja küsimustest, mis on olnud aastaid üleval, aga jäänud ikka lahendamata. Tulen tagasi selle juurde, et detailides me muudame valimisseadust väga sageli, kuid tervikut ei ole ikka suutnud lahendada. 

Mis puudutab konkreetselt m-hääletust, siis sellel ma peatusin teisel lugemisel, ja nii nagu ma ütlesin, ma käisin kahel korral siin, ei hakka oma juttu üle kordama. Algataja, praegusel juhul Vabariigi Valitsus, on öelnud, et seadus on tehnoloogianeutraalne, mis tähendab, et seadus sätestab ainult elektroonilise valimise, aga eraldi tehniliste vahendite ringi seaduses ei määratleta. Sellele probleemile on tähelepanu juhtinud peale ekspertide meie enda valimiskomisjon, valimisteenistus, kuid ka neid märkusi ei arvestatud ei põhiseaduskomisjonis ega ole arvestatud kogu selle eelnõu menetlemisel. 

Väga selge on olnud valimiskomisjoni ja valimisteenistuse seisukoht, et operatsioonisüsteemid peavad olema arvutites. Operatsioonisüsteemid peavad olema arvutites, sel juhul on see kõik hallatav, Eesti Vabariigi riigiasutused saavad seda hallata. Kui operatsioonisüsteemid on nutiseadmetes, nii nagu praegune seadus võimaldab – ja sellest on siin juttu olnud, Google'ist ja Apple'ist –, siis need ei ole sellisel kujul kontrollitavad, kuidas neid rakendusi laaditakse, vaatlejad ei saa minna kontrollima rakenduste täiendusi ja arendusi ja nii edasi. See väljub riigiasutuste kontrolli alt. Sellele on juhtinud väga tõsiselt tähelepanu nii valimisteenistus kui ka valimiskomisjon. 

Me võime ju jääda vaidlemagi selle üle, kui turvaline see keskkond on, aga kui see ei ole tänaste teadmiste kohaselt lõpuni kontrollitav ja jälgitav, siis me jätame need otsad lahti ja me jätame jällegi selle vaidluse õhku. Seadus seda ei reguleeri ja usaldust valimiste vastu me sellega ei suurenda. 

Nii et need on probleemid ja komistuskivid, millele mina tahtsin tähelepanu juhtida. Kõigele sellele lisandub see menetlus, millest siin eelnevalt on juttu olnud, mis ei toimunud kooskõlas kodu‑ ja töökorra seadusega, sest erinevad muudatusettepanekud liideti kokku täiesti seadusevastaselt. Põhiseaduskomisjonis liigitati nad ebasiirasteks – ma ei tea, mida see tähendab, aga leiti, et mingi osa muudatusettepanekuid on ebasiirad – ja liideti lihtsalt kokku üheks muudatusettepanekuks. 

Ja sellele, mis toimus siin suures saalis, on juba tähelepanu juhitud. Nimelt, obstruktsioonilisel eesmärgil muudatusettepanekute hääletamisel vaheaegasid ei saanud võtta, aga näete, juhatuse vaheaeg koos vanematekoguga kestis poolteist tundi ja muudatusettepanekute hääletus tund aega. Kes siis obstruktsiooni rohkem rakendas? 

Siin on meil mõtlemiskohti küll nii menetlusliku protsessi kui ka eelkõige sisulise poole pealt. Ja just tulenevalt sellest sisulisest poolest Isamaa fraktsioon lõpphääletusel seda seaduseelnõu toetada ei saa. Aitäh!

10:42 Aseesimees Toomas Kivimägi

Suur tänu! Kuna Anastassiat mainiti lausa nimeliselt, siis ma ei saa kuidagi vaidlustada tema soovi vastusõnavõtuks. Nii et vastusõnavõtt, Anastassia, palun!

10:43 Anastassia Kovalenko-Kõlvart

Aitäh, austatud istungi juhataja! Jah, tõesti, Reformierakonna esindajale lihtsalt jäi arusaamatuks, miks ma oma kõnes tõin eraldi välja Jevgeni Ossinovski valimised, sest need olid ju tema hinnangul pabersedelil hääletused ja seetõttu mingeid probleeme, mis seal ilmnesid, poleks tekkinud, kui seesama hääletus oleks läbi viidud e-valimiste või m-valimiste raames. Aga just nimelt, see oligi kogu mõte, mis mu kõnes väljendus. E-hääletuse puhul me poleks kunagi teada saanud, et toimisid salakokkulepped, oli saadikute survestamine, ja kokku võttes hääletused polnud salajased, sest saadikutelt nõuti kas fototõestust sellest, kuidas nad hääletasid, või erilist märgistust. Kuidas me oleksime saanud kõiki neid asju eraldi tõestada ja tagantjärele kontrollida ja teada, kui hääletus oleks olnud näiteks e-hääletus või m-hääletus oleks läbi viidud kuskil ühes ruumis, kus kõik saadikud oleksid koos olnud ja omavahel olekski samamoodi need kokkulepped toimunud?

10:44 Aseesimees Toomas Kivimägi

Aitäh! Ma eeldan, et mainiti ka EKRE-t. Vastusõnavõtt, Mart Helme, palun!

10:44 Mart Helme

Jaa, aitäh sõna andmast! Ma soovin protokolli huvides fikseerida, et kuna käsitletav eelnõu on menetletud seadusvastaselt, rikkudes töö- ja kodukorda, siis olgu hääletustulemused millised tahes, selle eelnõu vastuvõtmine ei ole toimunud seaduspäraselt ja võimu vahetumisel läheb see kindlasti denonsseerimisele. 

10:44 Aseesimees Toomas Kivimägi

Aitäh! See pigem ei olnud vastusõnavõtt, aga olgu peale. Sulgen läbirääkimised. 

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 344 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. 

Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Hüüe saalist.) Katkestan hääletuse. Kalle Grünthal, palun, mis probleem teil oli? Palun mikrofon Kalle Grünthalile.

10:47 Kalle Grünthal

Aitäh! Tegelikult meie kodukord ütleb niimoodi, § 83, et enne hääletamise tulemust ei või keegi istungisaalis valjusti mõtteid avaldada. Hea kolleeg Jaak Aab avaldas siin valjusti mõtteid, see rikkus kodukorda. Palun uuesti korrata.

10:48 Aseesimees Toomas Kivimägi

Nojah, kurb, aga see õigus teil on. Kui Jaak Aab teid segas ja te ei suutnud oma seisukohta kujundada, siis otse loomulikult me suudame seda korrata. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Lärm saalis.) Katkestan hääletuse. Erkki Keldo, palun! Palun mikrofon Erkki Keldole!

10:49 Erkki Keldo

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Juba teist korda on saalis … 

10:49 Aseesimees Toomas Kivimägi

Palun vaikust, head kolleegid! (Helistab kella.)

10:49 Erkki Keldo

Ei, ma ei saa rääkida, juba teist korda, ma ei tea, ma enne ei kuulnud, aga kolleeg kuulis sealtpoolt, nüüd oli kaks korda või kolm korda hullem lärm saalis. Äkki saaks, punkt üks, teha korraliku kutsungi, ja punkt kaks, päriselt saalis vaikust, et saaks hääletada? (Hääled saalis.)

10:49 Aseesimees Toomas Kivimägi

Aitäh! Head kolleegid, siiralt, tõepoolest, kuna mõned kolleegid on väga tundlikud, siis ma palun hääletamise protseduuri ajal vaikust, et inimesed saaksid rahulikult oma seisukohta kujundada. Ja teeme siis, kuigi me tavapäraselt järjestikuliste hääletuste puhul ei ole saalikutsungit teinud, uue saalikutsungi kaks minutit. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

10:52 Aseesimees Toomas Kivimägi

Poolt on 57 Riigikogu liiget, vastu 27, erapooletuid 0. Eelnõu 344 on seadusena vastu võetud.  


2. 10:53

Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele leida lahendus rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks" eelnõu (410 OE) esimene lugemine

10:53 Aseesimees Toomas Kivimägi

Head kolleegid! Nüüd saame minna teise päevakorrapunkti juurde. See on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele leida lahendus rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks" eelnõu 410 esimene lugemine. Ka selle eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ettekandeks on aega 20 minutit, igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada üks küsimus ning läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt Riigikogu liikme, hea kolleegi Siim Kallase. Palun!

10:53 Siim Kallas

Auväärt koosoleku juhataja, Riigikogu aseesimees! Auväärt rahvasaadikud! Kas teame mõnda pealinna Euroopas või mujal maailmas, kus ei ole uhket ooperimaja – ooperimaja, mis on vaatamisväärsus, mis on rahvuskultuuri uhkus ja sümbol? 

Üks meie ooperiteatri legendaarne juht Neeme Järvi on väsimatult kõikides jutuajamistes küsinud, kuidas on uue ooperimajaga. Eelmisel aastal Pärnus ei küsinud ta enam midagi, nentis vaid: kahju, et tema oma eluajal mingit arengut ei näe. 

Meil on palju kuulsaid ooperilauljaid. Nad käivad meil külas, esinevad aeg-ajalt, aga töötavad nad päris ooperimajades. Praeguses draamateatriks ehitatud hoones ei saa Eesti rahvusooper mängida umbes 30% üldlevinud klassikalisest ja kaasaegsest balleti- ja ooperirepertuaarist, sest teoste esitamiseks vajalike artistide hulk ei mahu ära ei lavale ega orkestriauku. Samadel põhjustel ei ole võimalik kutsuda siia esinema nimekaid ooperi- ja balletiteatritruppe või maailmakuulsaid artiste. Saalis on palju vaatajakohti, mis on väga piiratud nähtavuse või puuduliku või moonutatud akustikaga. 

Üks  teine legendaarne ooperijuht ei väsinud rääkimast, et kui ta kutsub esinema ühe maailma tipptantsija, siis see hüppab kohe kulisside taha. Nii et kas me oleme siis maailma kultuuriprovints, kolgas? 

Seadusandja, see tähendab Eesti Vabariigi Riigikogu – meie siin – on viimati väljendanud oma tahet rajada uus ooperiteater 13. septembril 2021 tehtud otsusega "Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerea kinnitamine", milles rahvusooperi praeguse hoone juurdeehituse rajamine on kinnitatud ühe riiklikult tähtsa kultuuriehitisena. Aga ma tahan rõhutada, et veel mitte kordagi, kui on paika pandud tähtsate kultuuriehitiste prioriteete, pole Rahvusooper Estonia uus ehitus olnud esimese järgu tähtsusega objekt. 

3. oktoobril 2023 avaldas Rahvusooper Estonia tulevikukontseptsiooni komisjon oma aruande. Selles väga põhjalikus dokumendis on jõutud üsna üksmeelsele järeldusele, et rahvusooper vajab uut ooperisaali ja see võiks tekkida juurdeehitusena olemasolevale Estonia hoonele. Riigikogus otsustati moodustada toetusgrupp Riigikogu liikmetest, kes toetavad tulevikukontseptsiooni komisjoni esitatud juurdeehituse ettepanekut. Toetusgrupi liikmete nimed on ära toodud seletuskirjas. Rõhutan siinkohal, et toetusgruppi kuuluvad kõikide parlamendierakondade esindajad. 

Kas pole siin põhjust meenutada Estonia rajamist 1913. aastal, kui see oli üldrahvalik ettevõtmine? Me teeme ettepaneku kaaluda Rahvusooper Estonia juurdeehituse alustamiseks riiklikku eriplaneeringut. Eriplaneering on võimas tööriist, mistõttu seda kasutatakse harva, seda tehakse siis, kui asi muidu ei liigu ja kui on vaja teha strateegiline otsus. 

Küsimus: miks asusid toetusgrupp ja kultuurikomisjon toetama just juurdeehituse varianti, miks mitte uut teatrimaja? Esiteks, aastakümnete jooksul pole mitte keegi välja pakkunud usaldusväärset uue teatri varianti. Ooperiteater on keeruline ja kallis ehitus, pole pakutud sobivat kohta ega initsieeritud mingitki planeerimismenetlust. Teiseks, juurdeehitusel on palju plusse. See on lihtsalt täiendus praegusele Estoniale, see ei ole mingi uue tähendusega ehitis. Juurdeehitus on ka tunduvalt odavam kui uus teater. Juurdeehitus võiks moodustada koos vana Estonia ja draamateatri hoonega tervikliku ja mõjusa teatrikvartali, millest saaks Tallinna kesklinna dominant. 

Kohtusin seisukohtade selgitamiseks Tallinna linnapeaga – nüüd küll juba endisega. Tema seisukoht oli, et Tallinna linn on selle projekti vastu, kuna eksisteerivad muinsuskaitselised ja keskkonnakaitselised piirangud, mille on kehtestanud riik, seega ei saa linn nendest piirangutest ilma riigi osavõtuta loobuda. 

Tänaseks on Tallinna juhtkond muutunud ning uued juhid on väljendatud paindlikumaid ja avatumaid seisukohti. Nii võib hakkama saada ka ilma riikliku eriplaneeringuta. Siiski, mõned selgitused riikliku eriplaneeringu kasutamise võimalikkuse kohta, mille üle ka komisjoni istungitel on olnud palju vaidlusi, kas seda saab kasutada ja kas seda tohib kasutada.

Planeerimisseadus, mis on vastu võetud 28. jaanuaril 2015, ütleb järgmist: 4. peatükk, §-d 27–54. Paragrahv 27 lõige 1 ütleb, et riigi eriplaneeringu eesmärk on sellise olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamine, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Üldreeglina peab ehitis kuuluma planeerimisseaduse § 27 lõikes 1 ja 2 nimetatud valdkonda: sõjalised objektid, gaasitorud ja muud taolised. Aga § 27 lõikes 3 on öeldud, et Vabariigi Valitsuse põhjendatud otsuse korral koostatakse riigi eriplaneering § 27 lõikes 2 nimetamata muu ehitise püstitamiseks, mis vastab § 27 lõikes 1 sätestatud tingimustele. See tähendab, et selle ehitise vastu on suur riiklik või rahvuslik või rahvusvaheline huvi.

Eelnõu esitajad on veendunud, et planeerimisseaduse sätted lubavad Rahvusooper Estonia juurdeehituse planeerimiseks kasutada riigi eriplaneeringut. Eelnõu koostajad ja eksperdid on leidnud, et planeerimisseadus võimaldab erinevaid tõlgendusi. Otsuse eelnõu ei nõua Vabariigi Valitsuselt riigi eriplaneeringu algatamist igal juhul, vaid ainult vajaduse korral. Kui valitsus leiab, et planeerimisseaduse kehtiv sõnastus on eriplaneeringu algatamisel takistuseks, tuleks algatada planeerimisseaduse muutmine. 

Rahvusooper Estonia pakutud juurdeehitus tuleb rajada Tallinna vanalinna muinsuskaitsealale. Muinsuskaitseseadus võeti vastu 20. veebruaril 2019. See määratleb muinsuskaitseala ja muinsuskaitsealaks tunnistamise ja selle lõpetamise otsustab vastava ministri ettepanekul Vabariigi Valitsus oma korraldusega. Sama korraldusega määratakse muinsuskaitseala kaitsekord. 

Praegu kehtib Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus aastast 2003. Tallinnas valmistatakse praegu ette Tallinna vanalinna muinsuskaitseala uut kaitsekorda. Võimalik juurdeehitus hakkaks paiknema praeguse määratluse järgi Tammsaare pargi kinnistul, selle osa on endise Uue turu ala. Vastavalt muinsuskaitsevõimu seisukohale paikneb Uue turu alal mälestis: all‑linna kindlustused 13.–18. sajandist. Seetõttu ei tohiks seal midagi ehitada. Tõsi, inimsilm neid kindlustusi ei näe ega ole ka teada, mis täpselt on 13.–18. sajandist säilinud. Kindel on, et bastion seal kunagi oli ja tõenäoliselt on mainitud mälestise jäänused maa all.

Vanalinna kaitsevööndisse aga on viimasel ajal ehitatud 11 hoonet, millest osa on otse linna kindlustuste peal. Need on ka seletuskirjas üles loetud. Vabaduse plats on kindlustuse peal. Ja praegu on töös reaalkooli juurdeehitus ja linnateatri ehitus. Reaalkooli juurdeehituse toeks öeldakse, et see on kooli kvartalis. Aga miks ei ole rahvusooperi juurdeehitus võimalik teatri kvartalis: Estonia, draamateater ja rahvusooperi juurdeehitus tühja platsi asemele? 

Muinsuskaitsevõimu värsked seisukohad on esitatud dokumendis "Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames esitatud arvamused ja vastuväited" 13. novembrist 2023. Rahvusooperi soovile mitte jätkata eelnõu menetlemist, kuna see ei võimalda rahvusooperi juurdeehituse rajamist, on Muinsuskaitseamet vastanud keeldumisega, kusjuures vastuses on üks oluline lõik: kaitsekorra eelnõuga on antud senisest põhimäärusest veidi rohkem vabadust kindlustusvööndis ehitamiseks. See avab põhimõttelise võimaluse ehitada ka Estonia teatrile juurdeehitus, kuid mitte eskiisides näidatud mahus ega Tammsaare pargi arvel.

Siinkohal ma tahan rõhutada, et meie arusaamise kohaselt pole mainitud eskiis, mis on äratanud palju elevust ja ärevust, selle ettepaneku osa. Sellisel kujul selle eskiisi väljakäimine on tekitanud mõningast segadust. Ikkagi juurdeehituse kavand, nii et ta sobiks igale poole, saab kujuneda alles pärast rahvusvahelisi konkursse ja ulatuslikku avalikku arutelu asjaomaste asutuste ja rahvusooperi osavõtul. 

On pakutud konkursi jaotamist kaheks osaks. Esiteks, üldine kavand ja alles pärast seda ehitus- ja arhitektuurikonkurss. Nii et kõikidel nendel piltidel see juurdeehituse kast – see ei ole meie ettepanek. See niikuinii tuleb tõsise arhitektuurikonkursiga lahendada nii, et see kõigile meeldiks. 

Nüüd on küsimus selles, millised on Tammsaare pargi piirid. Ametlikult mõistetakse Tammsaare pargi all kolme kinnistut: Tammsaare park, Uus Turg ja Pärnu maantee 3 paviljon. Looduskaitseseadus mainib parki kahes kohas, kuid ei täpsusta, mis asi on park. Uue turu ala on siiski pargiks lugeda problemaatiline, nii nagu ka klaaspaviljoni Pärnu maantee 3. Tammsaare pargi kui loodusobjekti määratleb omanik Tallinna linn. Tallinna linn teeb ka otsuseid pargi osadeks jagamisel. Tammsaare park on koos teiste Tallinna parkidega kaitse alla võtnud Vabariigi Valitsus oma korraldusega 2004. aastast. Kaitsealuste parkide valitseja on Keskkonnaamet. 

Eelnõu esitajad ei näe, et rahvusooperi juurdeehitus toimuks tegelikult Tammsaare pargi arvel ja et ta oleks Uue turu osas takistuseks rahvusooperi rajamisele. Mitteametlikult olen saanud positiivseid seisukohti ka Keskkonnaametist. 

Planeeringu otsus peab paratamatult käsitlema selle otsusega seotud rahvusvahelisi huvisid. Eesti liitus 1995. aastal ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooniga. Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Riigil on kindlasti huvi säilitada Tallinna vanalinna kuulumine UNESCO maailmapärandi nimekirjas ja see ei saa olla võimatu. Otsuse, mida säilitada ja kuidas säilitada, teeme lõppude lõpuks ikkagi meie ise.

Rahvusooperi tulevikukontseptsiooni komisjon näeb ette ka võimaluse linnamüüri osade eksponeerimiseks. Seda on tehtud mujalgi. Nagu juba eespool öeldud, eriplaneeringu ettepaneku tegemisel ei soovi me algatada diskussiooni juurdeehituse arhitektuurilise lahenduse üle. Me eeldame loomulikult, et arhitektuurilahenduse leidmiseks korraldatakse rahvusvaheline arhitektuurikonkurss. Samas pole kahtlust, et võimalik juurdeehitus mõjutab väga oluliselt linnakeskuse ilmet, linnavaateid, kogu kvartali ilmet. 

Lisasin siia ühe omapoolse niisuguse väikese visiooni inimesele, kes tuleb autoga Narva maantee poolt ja pöörab Viru ringilt Pärnu maanteele. Talle avaneb harjunud vaade. Eemal vasakul on vana Estonia draamateatri hoone, mida praegu kasutab rahvusooper, ees eemal on draamateatri hoone, otse ees on tühi koht, lage plats. Mõne aja pärast võiks sinna kerkida kaubanduskeskus, juhul kui sellele platsile ei otsustata ehitada Eesti rahvusooperi uut ooperimaja. Sellisel juhul[, kui otsustatakse,] tekib tühja koha peale harmooniline terviklik ansambel, teatrikvartal, millest saab Tallinna kesklinna sümbol ja uhkus. 

Veel kord: me ei räägi kaasa oletatava teatrikvartali arhitektuurilistes lahendustes. See jääb arhitektidele ja linnaruumi kujundajatele. Aga eelnõu algatajad loodavad, et neid kaalukaid, ajaloolisi ja tehnilisi põhjendusi rahvusooperi juurdeehituse rajamiseks toetavad ka Riigikogu liikmed. Loomulikult toetame me kõiki võimalikke lahendusi – koos eriplaneeringuga või ilma selleta. 

Lugupeetud rahvasaadikud! Teie ees on otsuse eelnõu, millega tehakse valitsusele põhjendatud ettepanek leida lahendus Rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks, vajaduse korral koos riikliku eriplaneeringu algatamisega. Nii nagu korduvates aruteludes on öeldud, tegelikult on otsitud uue ooperiteatri rajamise varianti juba ei tea, kui kaua – 70 aastat, 100 aastat, vähemalt 50 aastat –, aga lahendust pole leitud. Me peame midagi tegema, et edasi liikuda ja lõppude lõpuks see asi käima panna. Eesti Vabariik on rajanud terve rea silmapaistvaid kultuuriobjekte: kunstimuuseum, raamatukogu ja kõik muud. On viimane aeg lõppude lõpuks liigutada paigast ka ooperiteatri rajamise mõte. Aitäh! 

11:09 Aseesimees Toomas Kivimägi

Suur tänu, auväärt kolleeg! Teile on ka üks küsimus. Margit Sutrop, palun!

11:09 Margit Sutrop

Lugupeetud ettekandja! Austatud eesistuja! Kõigepealt lubage, Siim Kallas, teid tänada selle initsiatiivi näitamise eest, et me ometi selles olukorras, kus kõik arutavad ja kultuurkapital on tegelikult raha ette näinud, saaksime asjaga edasi liikuda. See on kindlasti väga oluline initsiatiiv.

Minu küsimus on selle kohta, et äkki oleks vaja natukene veel seda selgitada. ERR-is on just ilmunud uudis "Muinsuskaitseamet ei luba Estoniale suurt juurdeehitust", aga samas räägitakse seal kompromisside vajadusest. Kenasti tõite välja, et tegelikult on sellesse bastionivööndisse juba ehitatud mitmeid asju ja mitmeid ehitatakse veel. Milles on see peamine draama? Sest me peame ju erinevaid väärtusi kaaluma: ühelt poolt tahame tõesti UNESCO pärandit hoida, teiselt poolt tahame kultuurile, teatrile ja kunstile anda rohkem ruumi. Milles seal võib probleem olla – et rahvas ka aru saaks?

11:10 Siim Kallas

See on väga hea, aga väga raske küsimus, millele on väga keeruline vastata. Meie siin oleme mingisugusel moel kummalise olukorra ees. Meie ees on kolm nuppu: roheline, punane ja kollane. Ja meie otsustame. Ühel hetkel oleme otsustanud, mis asi on UNESCO, mida võtta UNESCO nimekirja ja kuidas kaitsta muinsusi, oleme muinsuskaitseseaduse vastu võtnud ja oleme olnud väga rõõmsad selle üle. Aga nüüd, ühel hetkel on tulnud moment, kus meie siin leiame, et midagi on siin ikkagi vaja ümber teha. Ja siis me põrkume ekspertide meeletu vastuseisuga – aga oli ju nii, kirja pandi, et nii ei saa. Muinsuskaitse koha pealt on, ma arvan, kompromissid ikkagi võimalikud. Siin muidugi teater ise peab hakkama detailidega tegelema. Meie siin Riigikogus ei hakka enam rohkem detailidesse süüvima, aga kompromissid on võimalikud.

Aga vaadake, mina ei tooks isegi näiteid nende 11 ehitise kohta, mida on ehitatud. Kunagi ammu‑ammu kirjutas Heinz Valk ühe artikli, et Paksul Margareetal peaks olema tornikiiver, selline ajalooline. Jumal, kuidas ta sai sõimata! Sirbis see ilmus. Aga tänaseks on Paks Margareeta seest täiesti ümber ehitatud. See kindlasti ei meenuta enam endist suurtükitorni, väga raske on ette kujutada seda, mis seal kunagi oli. Nii et ma arvan, et nendel otsustajatel on paindlikkus olemas.

Põhiküsimus on ikkagi see: kas me tahame teatrit või ei taha teatrit? On proovitud, on arutatud kõiki uusi variante. Mina olen ka olnud osaline, Aivar Mäe on kutsunud kõiksugu inimesi kokku ja seda arutanud. Ei ole variante. Praegune variant on kõige parem, mis on. Nii et tuleb, ütleme, leida see kompromiss, et Eesti saaks ikkagi korraliku ooperisaali. See on näotu lugu. See on ausalt öeldes väga näotu lugu, et Eesti Vabariigil ei ole korralikku ooperisaali. See on omamoodi sümbol. Tuletage meelde, vaadake ümberringi, võtke Soome või Rootsi, rääkimata, Londonist või Pariisist – igal pool on ooperiteater üks niisugune maamärk. Seetõttu ma arvan, et me peame seda samamoodi tegema. 

Aga eks nüüd tuleb edasi minna. Eks saatan peitub detailides ja meil tuleb hakata neid detaile ühele ja teisele poole peletama.

11:13 Aseesimees Toomas Kivimägi

Vadim Belobrovtsev, palun!

11:13 Vadim Belobrovtsev

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! [Küsin] just selle juba mainitud artikli poole pealt. Muinsuskaitseamet, kus töötavad oma ala eksperdid ja professionaalid, on oma sõna põhimõtteliselt välja öelnud. Te ise ütlesite, et ekspertide vastuolu on olnud väga suur. Minu meelest, kui on olemas väga konkreetsed loodus‑ ja muinsuskaitsepiirangud ja nõuded, siis ei tule need lambist, vaid ikkagi ekspertide arvamust arvesse võttes. Kas te ei arva, et nüüd me lihtsalt üritame poliitiliselt survestada eksperte, et hakata neid piiranguid kuidagi muutma? Ja kas siis, kui ooperimaja oleks näiteks Raekoja platsi kõrval ja meil oleks soov seda suurendada Raekoja platsi arvel, oleks sama olukord?

11:14 Siim Kallas

Noh, see ongi seesama asi, et mida me siis lõppude lõpuks tahame ja kustkohast me seda kompromissi otsime. Te ütlete, et muinsuskaitseeksperdid ütlesid ja see on peaaegu sama mis põhiseadus. See ei ole nii. See ei ole nii! Tallinna vanalinna muinsuskaitsealale on ehitatud üks hoone teise järel, nii et põhimõtteliselt on võimalik kompromisse leida. Muidugi, sellisel juhul, kui meie siin oleme sellise ettepaneku teinud, siis meie oleme veendunud, et see kompromiss on võimalik. On inimesi, kes ei ole selles veendunud. 

Aga mis puutub keskkonnakaitsesse, siis ma võin teile sündmustest ette tõtates öelda, et keskkonnainimesed ei vaidlusta seda. Tammsaare pargi moodustab kolm kinnistut: üks on Tammsaare park, teine on klaaspaviljon ja kolmas on Uus Turg. Ja olen nende inimestega ka rääkinud. Põhimõtteliselt nad ei näe seda nii, et uus turg on park, mida peaks täpselt sellisel kujul säilitama. Nii et on ju otsitud uusi kohti, aga pole midagi leitud. Muinsuskaitse on tegelikult nõus ka väikese variandiga, 33%, eks ole. Ma arvan, et eks tuleb laua taha istuda ja asja arutada, mis ja kuidas. 

Aga lõppude lõpuks, ma ütlen ikkagi, küsime endalt siin saalis, kelle nimele käivad ajalehed, kes tellib muusika. Lõppude lõpuks oleme ikkagi meie siin seadusandja, meie ütleme, missugusena me tahame Eesti Vabariiki näha. Kuigi see teema on selles mõttes vastuoluline, nagu ma enne ütlesin, et me ise oleme kõik need reeglid kehtestanud. Aga aeg läheb edasi ja reegleid võib ka ümber teha.

11:17 Aseesimees Toomas Kivimägi

Anti Poolamets, palun!

11:17 Anti Poolamets

Tänan, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu meelest on see arutelu alternatiivide üle olnud küllaltki hõre. Üks alternatiiv, mida pakuti aastaid, oli linnahall, mille saal on märkimisväärselt suur, taastatav ja ka ümber ehitatav, vähemalt seestpoolt. Tallinna linnaga koostöös oleks see ju kõne alla tulnud, et tekitada hoopis üks 5000-kohaline saal, mida saab polüfunktsionaalselt kasutada. Kui palju olete ise selle peale mõelnud ja miks on see alternatiiv ära langenud?

11:17 Siim Kallas

Olen isegi osalenud nendes aruteludes. Linnahalli baasil uus teater ehitada oli Aivar Mäe, tolleaegse Estonia direktori idee. Need arutelud toimusid. Aga esiteks, seal saalis on minu teada ametlikult 4000 kohta. Noh, suuremat teatrisaali maailmas ei ole. Kõige suurem on minu teada Metropolitan Opera, 3800 kohta. Põhimõtteliselt panna 5000 või 4000 kohaga saal etendustega täis – mõne üksiku etenduse paneb, aga nii suurt saali ei ole vaja. Aivar Mäel oli igasuguseid variante, kuidas seda kitsendada ja mida saaks teha. Vaadake, linnahall kujutab praegu endast ikkagi ainult kivide massi. Raine Karp ise on öelnud, et sellega ei ole teha mitte midagi muud kui lammutada. Aga sellise hiigelobjekti lammutamine on ise juba täiesti kolossaalne töö. 

Ühesõnaga, vastan teie küsimusele: on kaalutud, olen isegi osalenud nendes aruteludes, aga on leitud, et see ei ole töine variant, et selle baasil uus teater ehitada. See kõik on teistmoodi ehitatud, ta ei vasta [teatrihoone vajadustele]. Isegi see saal, mida te mainisite, 4000 kohta – täna me räägime siin sellest, eks ole, miks see on probleem. Estonia teatri lava on draamateatri lava, puudu on aga kõik tagumised osad. Ega linnahallis ei ole ka mitte midagi, seal on Enn Põldroosi tehtud eesriie ja selle taga on natukene ruumi. Aga ooperi ettevalmistuseks on vaja lavakonstruktsioone ja peavad olema dekoratsioonid. Igatahes asjatundjad, kellega mina olen asja arutanud, on jõudnud järeldusele, et linnahall selleks ei kõlba. Aga arutatud on seda kõvasti.

11:20 Aseesimees Toomas Kivimägi

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

11:20 Anastassia Kovalenko-Kõlvart

Aitäh! Hea ettekandja! Toote eelnõus otsesõnu välja, et Estonia juurdeehituse rajamiseks tuleks vaadata üle loodus- ja muinsuskaitselised piirangud, mis selle välistavad. Nagu mu kolleeg juba eelnevalt mainis, tõesti, üldiselt need piirangud on sätestatud mingil kindlal ajaloolisel põhjusel, mitte kogemata. Te ise toote Estoniast rääkides välja, kui oluline on kultuur, kui oluline on ajalugu. Ja tõesti, seda see ka on. Aga millegipärast siis, kui me räägime muinsuskaitsest, ajalugu justkui enam nii oluline pole. Ja muinsuskaitseseaduse järgi võib muinsuskaitsealaks olemise lõpetada, kui muinsuskaitseala ei vasta riikliku kaitse eeldusele või on hävinud ja selle taastamine ei ole põhjendatud. Praegu mina küll ei näe, et ükski nendest eeldustest oleks täidetud. 

Samas, te mainisite, et vastutava ministri ettepanekul võib muinsuskaitsealaks olemise lõpetada. Mind lihtsalt natukene hirmutab see mõte. Kas see tähendab, et tulevikus saab vajaduse korral ükskõik missugustest loodus‑ ja muinsuskaitselistest piirangutest mööda vaadata ja neid ümber kirjutada, sõltuvalt sellest, kes parasjagu koalitsioonis on?

11:21 Siim Kallas

No esiteks, nagu ma alguses ütlesin – keegi vist ka küsimuste käigus mainis seda –, tegelikult vanalinna kaitsevööndile, bastionide peale on ehitatud maju ja neid on ehitatud uuel ajal, mitte vanasti. Selles mõttes on nendest [muinsuskaitselistest piirangutest] mööda vaadatud. Meie siin Tõnis Lukasega kahekesi oleme muinsuskaitse seltsi asutajaliikmed ja meil on mingisugune ettekujutus – ma ei tea, on sul, Tõnis? –, miks me seal kunagi olime ja mida me teha tahtsime. Põhimõtteliselt on nii, et igat kivitükki ei saa lugeda ülitähtsaks mälestiseks. Seal on kuskil ikkagi mingisugune tasakaal: ühed kivid on olulised ja need me säilitame, aga teistest kividest võib mööda vaadata. Nii et eks see on otsustamise koht. 

Ega ma ei öelnud, et sellest peaks mööda vaatama. See on otsustamise koht, keegi tegelikult täpselt ei tea, mis seal all on. Ja nagu ma ütlesin, ennegi on ehitatud sellistesse kohtadesse. Kõige rohkem on ehitatud … Mulle ei tule praegu meelde, mis need linna kindlustuse osad on. Raveliinid või? On ehitatud Wismari raveliini koha peale, eks ole, kaasa arvatud Taani saatkond ja Vabamu ja nii edasi. Nii et Wismari raveliin iseenesest on täiesti mõõdetav ja selge kindlustusala.

Nii et arutame asja. See on meie ettepanek – need, kes siia alla kirjutasid, leidsid, et see teater on niivõrd tähtis idee, et me võime teha siin ka kompromisse. Kui keegi näiteks ütleks, et lammutame Paksu Margareeta ära ja ehitame sinna asemele Estonia teatri, vaat sellisel juhul kindlasti mina sellega kuidagi nõus olla ei saaks.

11:23 Aseesimees Toomas Kivimägi

Enn Eesmaa, palun!

11:23 Enn Eesmaa

Suur aitäh! Alustan sellest, et tahan sulle, hea kolleeg, öelda siira tänu selle initsiatiivi eest, mida sa oled võtnud. Ja mul on sulle üks küsimus. Tõenäoliselt ma võtan pärast sõna, siis ütlen, mis mul on südamel. 

Aga küsimus on selles. Mulle meeldivad need inimesed, kes on puristid selles küsimuses. Väga paljud nendest ütlevad, et Estonia teatri juurdeehitus ei sobi sellesse kohta, kuhu seda planeeritakse. Minu isiklik arvamus on see: kui on miski, mis ei sobi sellesse parki, siis see on klaaspaviljon. Ma ei mäleta, et muinsuskaitse, ÜRO ja kõik teised organisatsioonid oleks tohutult olnud selle kohviku rajamise vastu. Veel kord: minu arvates see absoluutselt ei sobi sinna. Just nagu oleks Tallinnas veel vähe söögi- ja joogikohti. Sina oled asja uurinud.

11:24 Enn Eesmaa

Võid sa öelda, et ka siis oli see tohutu rahvusvaheline küsimus?

11:25 Siim Kallas

Ei, minu meelest siis see asi lahendati vaikselt. Ma küll ei ole kuulnudki, et oleks olnud mingisugust väga ägedat diskussiooni selles küsimuses. Nii et põhimõtteliselt: kas ta sobib? Vaat selle sobivusega on nii, et ma olen selle kohta paljude inimeste käest küsinud ja saanud üllatavaid vastuseid. Kas teie siin saalis teate, et Kadrioru lossile tehti juurdeehitus? Sellele vanale Peetri Kadrioru lossile on ehitatud Pätsi ajal juurdeehitus. Ma olen väga kõrgetasemelistelt kultuuriinimestelt selle kohta küsinud ja need on vaadanud mulle suurte silmadega otsa: "Kuidas nii?" Aga vaadake, seal taga on banketisaali osa ja selle projekteeris üks vene emigrant, Aleksandr Vladovski, kellel oli eriline käsi niisuguste asjade peale. Nii et see sõltub väga paljudest asjadest. Siis on Covent Garden Londonis ehitatud terve rea [ajalooliste rajatiste kohale], ma ei suuda neid kõiki meenutada. Aga kõik sõltub tohutu paljudest teguritest.

Kui me räägiksime sellest, et tuleb niisugune klaaskast, nagu nende tulevikukontseptsiooni paberite peal on, siis ma oleksin veidi mures. Aga on ju võimalik teha ka niisugune projekt, mis oleks arhitektuuriliselt sobivam. Ma loodan, et on. Ma väga vabandan, ärge seda rääkige, aga ma küll ei tahaks, et Estonia teatrile ehitataks juurde midagi niisugust, nagu on Kaitsepolitseiameti juurdeehitus Endla tänaval. See ajab hirmu nahka. Aga nüüd sõltub palju arhitektidest. Ja eks avalikkus ütleb oma sõna ka.

11:27 Aseesimees Toomas Kivimägi

Valdo Randpere, palun! 

11:27 Valdo Randpere

No kõigepealt sissejuhatuseks peab ütlema, et kaitsepolitsei peabki hirmu nahka ajama. Nii et sa oled õigel teel. 

11:27 Siim Kallas

Aga ooper ei pea! 

11:27 Valdo Randpere

Aga ooper ei pea. "Ooperifantoomi" tuletan meelde. 

Aga minu küsimus haakub natuke sellega, mida Anti Poolamets siin mainis, linnahalliga, küll teise kandi pealt. Linnahall on ju ka selline suhteliselt värske ehitis. Ja 1999. aastal järsku, kui Jaak Allik – võib-olla sa isegi tunned teda – oli kultuuriminister, tema allkirjaga võeti Tallinna linnahall kultuurimälestisena kaitse alla. Tänapäeval muinsuskaitse võitleb selle eest kuni viimase veretilgani ja ütleb, et seda ei tohi lammutada. Ma ise mõtlen, et minu jaoks see kõlab natuke imelikult. Millised volitused siis muinsuskaitsel lõpuks on? See on tegelikult ainult üks prügihunnik, mis on Tallinna linnahallist järele jäänud, seda nad kaitsevad. Ja siis nad kaitsevad ka siin kesklinna ala, ei luba seda Estonia asja teha. Äkki oleks mingi minister, kes annaks kusagile allkirja, ja saaks asja lahendatud?

11:28 Siim Kallas

Jah, väga põhimõtteline küsimus. Meie siin saalis otsustame kõik. Lõppkokkuvõttes otsustasime meie siin saalis kõik, mismoodi üks või teine asi läheb. Meie punane, roheline ja kollane nupp on need, mis lõpuks otsustavad. 

Ma toon oma vallavanema aegadest ühe näite. Minu meelest on see suurepärane. Viimsi vald tahtis maha võtta kolm või neli puud selleks, et õgvendada ühte teed. Selle nõusoleku saamiseks pöörduti metsamajanduse keskuse poole. See pöördus nõusoleku saamiseks Keskkonnaameti poole. Ja Keskkonnaamet omakorda pöördus nõusoleku saamiseks kohaliku omavalitsuse poole ehk teisisõnu Viimsi Vallavalitsuse poole. Viimsi Vallavalitsus andis nõusoleku, et need puud võetakse maha, ja see nõusolek anti edasi Keskkonnaametile. Keskkonnaamet andis nõusoleku Riigimetsa Majandamise Keskusele. Riigimetsa Majandamise Keskus andis Viimsi vallale õiguse võtta puud maha. Mida? (Naerab.) Tehtud! Nii lihtne see ongi! 

Ma arvan, et see on üks väga fundamentaalne küsimus. Täna me võtame vastu mingid reeglid, iga päev võtame vastu mingeid reegleid. Need reeglid jäigastavad mõnes mõttes selle valdkonna. Kui natukese aja pärast selgub, et me tegime vea, siis me tuleme tagasi ja teeme muudatusi, praeguses praktikas me teeme selle seadusega asja ümber. Aga mõnikord ei saa seda ümber teha. Ja ikkagi lõppkokkuvõttes muidugi ma olen natukene selles mõttes inglise või angloameerika parlamentarismi poolt, sest see on tunduvalt paindlikum. Nemad lihtsalt teevad otsuse ära. Kui on vaja, siis tehakse otsus ära. 

Nii et ma arvan, et me siin peame ka selles mõttes võtma selle [hoiaku], et kui me ikka tahame seda teatrit, siis liigutame seda asja. Lepime kokku, räägime muinsuskaitsjatega, räägime Tallinna linnaga, vaatame, kuidas seda asja teha saab, ja siis otsustame. Ühel hetkel on piinlik. Saage aru! Ma ei taha kellelegi öelda, et ta peaks tingimata ooperis käima, aga ma siiski ütlen, et teate, see, et meil korralik ooperisaal puudub, on ikkagi piinlik lugu.  

11:31 Aseesimees Toomas Kivimägi

Suur tänu, auväärt kolleeg! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, enne kui avan läbirääkimised, ütlen, et juhataja lauale on Eesti Reformierakonna fraktsioonilt laekunud avaldus: pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Ja selleks, et Riigikogu liikmed saaksid paremini oma tööaega planeerida, teen ettepaneku hääletada istungi pikendamise ettepanekut. Palun saalikutsung.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

11:34 Aseesimees Toomas Kivimägi

Selle ettepaneku poolt oli 60 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid 0. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. 

Head kolleegid! Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Kadri Tali. (Kadri Tali palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

11:35 Kadri Tali

Austatud istungi juhataja! Armsad kolleegid! Olen endale lubanud, et esinen teie ees kõnega vaid juhul, kui teemat hästi valdan ja sellesse usun. Täna seisan siin puldis oma südameasja eest. Ma isegi parandaksin end: seisan siin iga tulevikueestlase südameasja eest. 

Rahvusooper on rahva ja rahvuse selgroog, see on rahvuskultuuri alustala, muusika‑ ja teatrikultuuri, aga võib öelda, kultuuriülene lipulaev. Ooperikunst on majandusharu, mis näitab riigi selgroogu, talenti, võimekust, rahvusvahelise kõla ja koostöö võimet. See on riigi eksport, aga ka rahvusriigi sümbol ja jõulisuse näitaja. Riikidevahelise dialoogi ja ooperimajade koostööna tellitakse oopereid, reisitakse ooperimajade vahel, müüakse, ostetakse ja renditakse produktsioone, artiste, koore, lavastajaid, dirigente, kunstnikke, tehnilisi meeskondi ja ideid. Kõik see lubab teineteisele rahaliselt toetuda, areneda ja kasvada. Riigi ooper on riigi eksport. Seega, rahvusooper on riigi võimas visiitkaart, rahva ajaloo ja jätkusuutlikkuse näitaja.

Ooperimajad jagatakse oma võimekuselt tähestikulistesse kategooriatesse: A, B ja C. Täht näitab ära ooperimaja taseme, võimekuse ja mõõdulised parameetreid. Meist 80 kilomeetri kaugusel on Soome rahvusooper, mis kuulub A-kategooriasse. Meie praegune Estonia ei kuulu mitte kuhugi. Ei, see pole talendi puudumise või kunstilise taseme küsimus. Erinevad parameetrid räägivad lava mõõtudest, tehnilisest pargist, orkestri, koori ja balletitrupi suurusest ning veel paljust muust. Ooperi rahvusvaheline keel võimaldab piiramatut koostööd teha mis tahes sama kategooria teatritega, sest keel ei pane piire. Nende majade vahel saab produktsioone osta, müüa, vahetada ja rentida. See on valdkond, mis annab tööd lugematule arvule artistidele, orkestrantidele, valgustajatele, lavastajatele ning muidugi Eesti kirjanikele, kunstnikele ja heliloojatele.

Võttes kokku äsja mainitu: just see on peamine põhjus, miks Estonia juurdeehitus Pärnu maantee poole on ainuke võimalus ja sobiv koht, kuhu saal saab kerkida, väärindades olemasolevat, nii maja ennast, selle akustikat kui ka Tallinna vanalinna koos ooperimajast avanevate vaadetega. Me ei räägi siinkohal ainult lavast, ooperipubliku istekohtadest ja muusikaarmastusest, vaid me räägime Eesti rahva selgroost, väärikusest ja ajaga kaasas käimisest, arenemisvõimelisest ja koostöövõimelisest rahvast. 

Kultuurikomisjonis oleme kohtunud linna ja ametite esindajatega – mulle tundub, et tänaseks lugematu arv kordi. Selle aja jooksul on saanud selgeks, et loll on see, kes vabandust ei leia. Nii oleme kuulnud istung istungi ja kohtumine kohtumise järel, miks miski ei ole võimalik ja mida kõike ei saa mingil põhjusel lubada, olgu see 13 puu mahavõtmise, väikeste konteinerpuude, maa-aluste müüride või õhuruumi pärast. Mitte kuigi sageli ei ole meie külaliste sõnavõttudes esikohale tõstatunud inimene, Eesti kultuuri tulevik ja tähtsus. Meie aga seisame Eesti rahva ja kultuuri jätkusuutlikkuse, inimese loodu eest. 

Oleme kuulnud kiidulaule, kuidas on Norras või Taanis. Püüan mõista, et väikesest riigist tulles on meil kombeks uskuda rohkem Pariisi kui Tallinnasse, just nagu puuduks usk meie võimalustesse ja Estonia unikaalsusesse. Rahvusvahelise mänedžerina tean, milliseid jõupingutusi nõuab rikastelt riikidelt uute ooperimajade ehitamine ja ülalpidamine. Meil on oma inimeste loodud unikaalne pärand, mis vajab meie hoolt ja luba arenguks. Kasutagem siis oma tarkust ja andkem Estoniale eluvõimalus. Juhan Liiv ei kinkinud oma kuube mitte kivide, puude ja teetolmu säilitamiseks, vaid soovis Eesti kultuurile võimaluse anda. 

Hiljuti saabus minu meilikasti kiri muinsuskaitse seltsilt, mis andis teada, et nii mind kui ka minu häid kolleege kultuurikomisjonis on autasustatud Karuteene medaliga selle eest, et me üksmeelselt Rahvusooper Estonia juurdeehituse eest seisame. Karuteene medal on selle eest, et me peame muinsuste kaitsmisega samaväärseks inimestelt inimestele loodut, et soovime pilku tulevikku suunates eestlaste ühise pingutusena rajatud Rahvusooper Estonia hoonele elujõulisuse tagada, seda väärindades, ajakohastades ja au sisse tõstes, et me ei luba maad võtta kapseldumisel ja jäikusel ega meile kõigile nii väärtuslikul hoonel maapinnaga kokku sulanduda, kuni tema sisu hääbub, aknad lattidega kinni lüüakse ja ükskord samuti vaid müürid tulevastele põlvedele maapõues valvata jäävad. Just selles suunas tundub mulle kaalukauss häirivalt kalduvat. Samal ajal kui ei peeta paljuks võidelda selle eest, et säiliksid punamonumendid, mis on eestlaste verega kaetud. Tahtmatult meenub, et just Nõukogude Liidu pärandist on jäänud alge, mis ei väärtusta inimest. Soovime kultuurikomisjoniga sellele vastu astuda, luues tulevikku Eesti kultuuripärandile ja puhudes hinge sisse meie inimeste loodule. 

Ma tunnistan siin teie ees seistes, et kavatsen endale antud Karuteene medalit auga kanda – mina, kes ma 27 aastat tagasi just Estonia majas Eestile uue orkestri sünnitasin, nendesamade seinte vahel, mille nüüd muinsuskaitse lubab väikse maakera sisse suurema maakera ehitamise ettekäändel täielikult ära lõhkuda. Just nende seinte vahel olen ma koos oma kaksikõe Anu Taliga üle 500 teose Eesti publiku ette toonud ning tulevastele põlvedele salvestanud. Just nende seinte vahel oleme 23 000-le Eesti kooliõpilasele rahvusvahelist muusikakultuuri tutvustanud. Asjaolu, mis tõi Anu Talile 10. klassi laste ettepanekul UNICEF-i Sinilinnu auhinna tänutäheks Eesti noorte muusika juurde toomise eest.

Tulen veel kord meile antud Karuteene medali juurde. Nimelt kuulub muinsuskaitse selts Europa Nostra – tõlkes "Meie Euroopa" – nimelisse maailmaorganisatsiooni, mille pikaaegne president ja praegune aupresident on legendaarne ooperilaulja Plácido Domingo. Lõpetaksin oma sõnavõtu tema sõnadega: meie pärand on palju enamat kui ehitised ja vaatamisväärsused, see on see, kes me oleme inimestena, ühiskonnana, need on meie pered ja kogukonnad. 

Armsad kolleegid! Palun kogu südamest teie toetust Rahvusooper Estonia juurdeehitusele eluõiguse andmise nimel täna üksmeelselt hääletada eelnõu poolt. Aitäh!

11:41 Aseesimees Toomas Kivimägi

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

11:41 Heljo Pikhof

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Oma kõnet alustades ei saa ma üle ega ümber sellest, et tahan tsiteerida Rahvusooper Estonia peadirektorit Ott Maatenit. "Läbi ajaloo on Eesti olnud ooperikunsti arengus paraku "tagumises liigas", kuid praegu on kätte jõudnud ajalooline hetk, et Eesti esimese tõelise ooperi- ja balletisaali kaudu kasvaks oluliselt meie mõjuväli, tõsiseltvõetavus ja atraktiivsus nii Euroopas kui kogu maailmas. Ja seda mitte ainult eelnimetatud kultuurivaldkondades, vaid palju laiemalt. Meie kodumaa ja meie pealinna Tallinna tuntus Euroopas ja maailmas toetuks selle kaudu kultuuriliselt palju viljakamale pinnasele. Meie kultuuri elujõulisus kogu maailmas on aga kindlasti ka meie rahvusliku julgeoleku küsimus."

Ja veel: "Ooperikunst kõneleb rahvusvahelises keeles, mis on universaalne ja kõikidele mõistetav. Ooper on alati toetunud kaunite kunstide sümbioosile ning käsitlenud suuri ja olulisi väärtusi[,] nagu vabadus, üksteise mõistmine ning inimeste vahelised suhted. Ooperikunst loob elamusi, mis kujundavad tervet inimvaimu, olles tänu sellele erakordselt oluline nii kohalikule kogukonnale kui rahvusvahelisele üldsusele."

Head kolleegid! Kaasaegsel tasemel muusikalavastuste etendamiseks sobivad teatrimajad on olemas isegi palju vaesemates riikides kui Eesti. Ja nagu siin varem juba korduvalt öeldud, ajalooliselt puudub Eestis teatrisaal, mis oleks projekteeritud ja ehitatud muusikateatri vajadusi silmas pidades. Praegune Estonia teatrisaal ehitati sõnateatri vajadusi silmas pidades ning sellest tulenevalt on saalil olulised puudused muusikateatri vaatest. Saalis on palju vaatajakohti, mis on väga piiratud nähtavuse ja puuduliku või moonutatud akustikaga. Saalis puudub muusikateatri jaoks vajalik loomulik heli järelkõla. Samuti on lavakompleks oluliste puudustega. Rahvusooper ei saa mängida umbes 30% üldlevinud klassikalisest ja kaasaegsest balleti- ja ooperirepertuaarist, sest teoste esitamiseks vajalik artistide hulk ei mahu ära ei lavale ega orkestriauku, võtame kas või "Luikede järve" ja luiged. Samadel põhjustel ei ole võimalik siia kutsuda esinema teisi nimekaid ooperi- ja balletiteatreid, -truppe ja maailmakuulsaid artiste.

Eespool öeldust tulenevalt on Eesti muusikateatri publik märkimisväärselt kehvemates tingimustes võrreldes enamiku teiste Euroopa riikide kodanikega oma kodus. Estonia praeguse teatrisaali näol on tegemist ruumi ja lavaga, mis välistab suures osas rahvusvahelise koostöö teiste rahvuslike ooperi- ja balletiteatritega. Võimalused osaleda ühislavastuste väljatoomisel on väga piiratud. See on ka üks põhjusi, miks viimastel aastakümnetel lahkuvad meie parimad ooperisolistid ja balletiartistid peagi pärast Eestis hariduse saamist lavadele, kus nende võimed saavad täieliku rakenduse.

Ühislavastused on aga tänapäeval nii Euroopa kui ka kogu läänemaailma ooperi- ja balletiteatrite kõige levinum koostöövorm. See annab võimaluse ühiselt palgata maailma nimekaid ooperi- ja balletilavastajaid ja stsenograafe ning selle kaudu tagada rahvusvaheliselt kõrgel tasemel kunstilised ja esteetilised tulemused. Samuti võimaldab see partneritega ühiselt katta lavastuskulusid kunstiliste meeskondade tasustamisel ning lavastuste dekoratsioonide, kostüümide ja muu tootmisel. Normaalmõõtmetes lavaga teatrisaali olemasolu on hädavajalik eeldus, et rahvusooper saaks üldse sellistes rahvusvahelistes ooperi- ja balletiteatrite ühislavastustes ja -projektides osaleda.

Kolm minutit palun juurde.

11:41 Aseesimees Toomas Kivimägi

Kolm minutit lisaks.

11:46 Heljo Pikhof

See tagaks, et Eesti muusikateatrit, Eesti kõrgkultuuri võetaks Euroopas ja mujal maailmas tõsiselt, rahvusooperit hinnataks kui võimekat rahvusvahelist koostööpartnerit. 

Eesti kui muusikateatri jaoks vajalikku infrastruktuuri omava riigi tekkimine maailmakaardil kindlustaks, et rahvusooper täidaks talle pandud rolli Eesti rahvusliku kõrgkultuuri ühe olulise visiitkaardina. Oluline on ka see, et Estonia juurdeehitus laiendaks oluliselt Eesti lauljate, tantsijate ja muusikute arenguperspektiive. Tänu akustilistele ja lavalistele võimalustele tõuseks see sootuks uuele tasemele. Ühesõnaga, meil peab olema koht, kuhu tuua maailmakuulsaid orkestreid ja balletitruppe.

Loodame väga, et Vabariigi Valitsus koos Tallinna linnaga leiab sobiva lahenduse Estonia ruumiprobleemi lahendamiseks, et saaksime täita Riigikogu otsust, millega Estonia juurdeehitus on kinnitatud kultuurkapitali rahastatavate riiklikult oluliste kultuuriehitiste nimekirja. Sotsiaaldemokraadid ootavad lahendust. Aitäh!

11:47 Aseesimees Toomas Kivimägi

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

11:47 Tõnis Lukas

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Iga inimene teeb oma otsuseid kõige laiemas mõttes oma kujunenud ilmavaatest, aga eelkõige elus hangitud kogemustest lähtudes. Minu otsused tulenevad ilmselt sellest, et ma olen ajaloolane. Ma ei ütle küll tähtsuse järjekorras, aga professionaalsusele lisaks on mu kujunemislugu selline, et ma olen Tallinna poiss, aga tean ka, mis mujal Eestis toimub; olen juhtinud teatavaid organisatsioone, osa neist võib ka suurteks nimetada; ja mitte vähetähtis ei ole see, et olen Estonia teatri juurdeehituse või vähemalt saali tingimuste parandamise diskussiooni juures päris kaua olnud. Nendest kogemustest lähtudes ma näen ainsa võimalusena Estonia ruumi – mõtlen nii loominguliseks edasiarenguks kui ka külastajate, ooperi- ja balletikülastajate, meie kõigi tingimuste parandamiseks mõeldud ruumi – olukorra lahenduseks ainult uue hoonena juurdeehituse loomist. See tähendab, et praegusele Estonia hoonele tuleb lisada uus suur saal. See on ainus lahendus. 

Mis mind hämmastab selle diskussiooni juures? On kaks asja. Esiteks, Tallinn on valmis saanud. Tallinn on valmis. Me ei leia siin kohta rahvusooperile, ehkki neid kohti on otsitud. Võib öelda, et osa inimestest ka Tallinna juhtkonnas ei ole tegelikult piisavalt panustanud. Nüüd on üks koht, mis teatri [juhtkonna] meelest on parim, aga ikka leitakse pigem põhjusi, miks sinna ehitada ei saa. 

Selle aspekti juurde, millest lähtub ka muinsuskaitse eilne otsus, ma jõuan natukese aja pärast. Aga mul on väga kurb, et Tallinn on valmis. Tallinn ja tema juhtkond ei ole minu meelest aastaid aru saanud – ja võib-olla ka osa tallinlastest ei ole aru saanud –, milline vastutus on olla riigi pealinn, milline au ja tegelikult šanss selle varal arendada oma linna, kogu piirkonda. See on privileeg. Aga seda ei mõisteta, sest linna palgale võetud arhitektid räägivad sellist juttu, et no teeme juurdeehituse väiksema, aga saalikompleksi lahendame senise teatri sisemise ümberehitusega, nad saavad seal 800-kohalise saali. Praegune saal on üle 800-kohaline. Hea küll, nagu juba juttu oli, osa kohtadest on sellised, kust laval toimuv ei ole hästi vaadeldav ja kuulatav, aga põhimõtteliselt praegusega sama suure saali rajamine, kui taotletakse hoopis midagi muud – see pakkumine on nonsenss. 

Teiseks, rahvusooperit see ju ei rahulda. Tartus on olemas teater, kus on ka ooperi- ja balletižanr esindatud, kus on kahe maja peale – mõlemas majas saab muusikateatrit esitada – 1200 kohta. See tähendab, et ühe õhtu võimalused on suuremad. Rääkimata lavast. Vanemuine ei pea tegelikult ära ütlema põhilisi klassikateoseid ... 

Palun kolm minutit juurde.

11:47 Aseesimees Toomas Kivimägi

Kolm minutit lisaks.

11:47 Tõnis Lukas

… ei siis, kui pakutaks väljastpoolt, ega ka siis, kui tahaks ise ette kanda.  

See tähendab seda, et kui Estonia tahab ja kui me, tallinlased, tahame ikkagi täita rahvusooperi rolli, siis palun väga. Väikeste popslike lahendustega seda ei täida. See tähendab, et me võtame kogu aeg riigieelarvest [raha] Tallinnale, kus riigiaparaat pidevalt suureneb ja kus on palju riigiasutusi. Suur osa läheb tegelikult nende asutuste palkadeks, arendamiseks. Kõik see on ka Eesti maksumaksja raha, aga suur osa sellest tulust laekub tulumaksuna Tallinna eelarvesse. Ma räägin, pealinn olla on privileeg. Kui sul on siin mingid üldrahvalikud institutsioonid, siis tuleb neid austada ja nende eest seista ning need lahendused leida.  

Veel, ma olen tihti hämmastunud selle pärast, et ei tajuta tervikut. Iga professioon lähtub oma kitsast tõest ja vaatest, antud juhul näiteks muinsuskaitse lahendusest või mõne arhitekti ütlemisest. Ma ei tea, igal juhul need inimesed ei ole aru saanud, kuidas ühte organisatsiooni arendatakse või kuidas see üldse eluõiguse saab. Hea küll, ka sõja ajal oli Estonia tegevuses väike paus. Aga üks teater on järjepidev nähtus. Kui te räägite, et ehitame saali ümber, siis see tähendab nelja-viieaastast pausi selle organisatsiooni tegevuses. Nii koor, orkester kui ka trupid lähevad laiali, sest tegelikult ei ole selliseks rahvusvahelisel tasemel tegevuseks asenduspindu siinkandis olemas.  

Jah, ma võin öelda, et sellel ajal täidab kindlasti rahvusooperi rolli Vanemuine, ja võib-olla jääbki täitma. Ja ilma naljata, see ei ole mingi vägikaikavedu praegu, vaid see on lihtsalt tõsiasi, sest kui Estonial neid võimalusi ei ole, siis ta peab oma mängugraafiku täiesti lõpetama. Uue saali ehitamine sinna kõrvale tähendaks, et suure osa ehituse ajast saaks ikkagi repertuaariga jätkata, proovidega jätkata, organisatsioon ei läheks laiali. Aga [nelja-viie aasta pärast] kokku korjata ühte organisatsiooni rahvusvahelise konkurentsi tingimustes on peaaegu et võimatu, ma ütlen. Siis läheks täpselt sama palju aega selleks, et Estonia uuesti üles äratada, ja see nõuab väga palju vahendeid. Järjepidevuse hoidmine iseenesest ei tähenda hüppeliselt kasvavaid vahendeid.  

Jah, mul ei ole midagi selle vastu, et rahvusooper on Tartus. Jällegi ütlen, et see on nali, aga selleni viib ühe organisatsiooni lammutamine valede otsustega siin Tallinnas kohapeal. Nii et ainuke võimalus on praegu nii teatri kui ka tema toetajate lahendusega kaasa minna ja ehitada rahvusooperile väärikas uus saal praeguse hoone kõrvale. Aitäh!

11:55 Aseesimees Toomas Kivimägi

Suur tänu! EKRE fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun!

11:56 Helle-Moonika Helme

Hea eesistuja! Head kolleegid! Head vaatajad, kes jälgivad meid interneti teel! Mul on hea meel, et me oleme lõpuks ometi jõudnud rahvusooperi küsimuses nii kaugele, et tundub, et tunneli lõpus paistab ükskord valgus. Olen ise ka selle toetusgrupi liige, kes on initsieerinud selle eelnõu, mida me praegu siin Riigikogu saalis menetleme. 

Natukene ajaloost neile, kes ei ole ennast selle teemaga kursis hoidnud. Teatavasti Riigikogu tegi mõned aastad tagasi otsuse, et rahvusooper on riikliku tähtsusega kultuuriobjekt, mille eelisarendamine on oluline ja rahastus kindel – vähemasti see osa, mis sõltub kultuurkapitalist ja selle vahenditest. Mul on hea meel ka selle üle, et rahvusooperil õnnestus läbi ülitiheda sõela ja tugeva konkurentsi saada nende nelja algse objekti hulka, mida hakatakse ehitama kultuurkapitali raha eest ja toel.

Võib muidugi mõtiskleda teemal, kas oli päris õige, et algsesse nimekirja suruti teatud huvigruppide survel veel filmilinnak, mille prognoos algul tundus küll ülioptimistlik, kuid mille areng seisab hetkel paigal, erinevatel põhjustel. Samuti olen seda meelt, et kui äärmiselt halvas seisukorras olev rahvusringhäälingu maja suruti valitsuse kultuurkapitali rahastatavate objektide nimekirja lisaks, siis on see tegelikkuses märk selle valitsuse käpardlikkusest, sest selle rekonstrueerimise-ehituse raha oleks pidanud valitsus leidma riigieelarvest.

Ma ei hakka siinkohal üle kordama, kuhu igale poole läheb selle valitsuse heakskiidul maksumaksja raha, mis peaks just täitma meie endi vajadusi ja teenima avalikku hüve. Aga fakt on see, et riigi rahalist ressurssi jagatakse süüdimatult mööda maailma laiali, paigutatakse võõrastesse ebamõistlikesse ja mittevajalikesse ideoloogilistesse projektidesse, selle asemel et muu hulgas ehitada üles ja ajakohastada meie kultuuriobjekte, just neid, mille suhtes riik on seadusega võtnud endale kohustuse, nagu rahvusraamatukogu, rahvusringhääling ja rahvusooper.  

On kurb, et just nende objektide puhul käib üks lõputu kröönimine. Riigi ressurssi jätkub üles ehitada teistes riikides koole, lasteaedu, sildu, taristuid, elektrijaamu, aga oma kultuuri suurobjektide rahastamine on jäetud vaeslapse ossa ja pandud sõltuma sellest, kui palju Eesti rahvas joob, suitsetab või mängib hasartmänge, millest siis laekub raha kultuurkapitalile.  

Aga olgu. Täna oleme vähemalt rahvusooperi puhul astunud suure sammu edasi, loodetavasti lükkab see kännu tagant lahti protsessi, mida vajab meie kõrgkultuur, vajavad meie muusikud, meie ooperisõbrad ja ka meie noor publik, keda peab tänapäevasel viisil harima, et ooperimajadel Eestis ja ka mujal maailmas oleks üldse tulevikku. Kogu see seltskond on seda ammu oodanud. Jah, siin on pikka aega veeretatud mõtet täiesti uuest hoonest täiesti uues kohas, aga see ei ole tegelikult väga mitmel põhjusel relevantne. Esiteks, asukohta ei ole mõttekas muuta, sest rahvusooper kultuurikantsina on just siin, kus ta hetkel asub – rahva teadvuses –, ja niigi habras kõrgkultuur ei elaks seda kultuurikatkestust üle. Lisaks oleks see mitu korda kallim. Ja mis kõige olulisem: seda mõtet ei toeta rahvusooperi enda kollektiiv, kellele tänapäevaste töötingimuste võimaldamine ei ole sugugi vähetähtis. 

Olles rahvusooperi nõukogu liige olnud mitu aastat, olles ise pool oma elust puutunud kokku just selle valdkonnaga, tundes ja teades neid inimesi, kes seda tööd igapäevaselt teevad, ning olles näinud, millistes tingimustes meie muusikud suudavad pakkuda meie kõrgkultuuri, suurepäraseid muusikaelamusi, ütlen: ausõna, nad kõik väärivad Rahvusooper Estonia juurdeehitust, uut tänapäevast saali, harjutusruume, suurt lava ja palju-palju muud. 

Seetõttu on äärmiselt kurb, et meil on formeerunud ametkonnad ja teatud jõud, kes on sõna otseses mõttes alustanud püha sõda Rahvusooper Estonia juurdeehituse vastu …  

Ma võtaks lisaaega. 

12:00 Aseesimees Toomas Kivimägi

Kolm minutit lisaks. 

12:00 Helle-Moonika Helme

… kasutades selleks ka äärmiselt alatuid võtteid, alustades ajakirjandusse paisatud pildist, sellest suurest punasest kuubist, mis pidi avalikkuse pöörama juurdeehituse idee vastu. Ja tuleb kahjuks tunnistada, et see on neil ka õnnestunud. Isegi inimesed, kes võiksid olla neutraalsed, kisendavad nüüd, rusikas püsti, sellest õudsest punasest majast ja ütlevad, et no seda sinna küll tulla ei tohi. Miks oli vaja seda alatut võtet kasutada? Jäägu see nende inimeste südametunnistusele, kes seda tegid. 

Ja olgu siinkohal ära öeldud, et kui juurdeehitus tuleb, tulevad ju ka kõikvõimalikud arhitektuurikonkursid. Rahval on võimalik sõna sekka öelda ning ma olen enam kui kindel, et sellest tuleb üks väga ilus hoone, mis rikastab meie avalikku ruumi ja pakub üldist hüve ka neile, kes ei ole ilmtingimata ooperisõbrad, aga võivad selleks saada, kui on loodud vastavad tingimused. 

Muinsuskaitsele on mul muidugi veel omad etteheited. Kahjuks nad teinekord oma bürokraatia ja ametniku suva järgi seaduste tõlgendamisega pidurdavad teadlikult ja tahtlikult elu edasikestmist ja muinsuskaitseliste objektide arengut. Aga siinkohal soovitan usaldada laiemat spetsialistide ringi, eelkõige töö tellijat ja subjekti, rahvusooperit, kes on siiani tegutsenud ajaloolises ja ilusas majas, kes kindlasti hoiab seda järjepidevust äärmise pieteeditundega ning kes hoiab silma peal, et uus, lisanduv hoone oleks igati sobiv ajaloolisse linnaruumi. 

Mina toetan Rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamist just sellesse kohta, kuhu see praegu väga pikkade arutelude ja praktiliste valikute läbi on jõudnud. See juurdeehitus tuleb ära teha. Ma väga loodan, et see rumal ja – mina ei tea, miks ja kust kohast kerkinud – sõge vastuseis kaob ning Eesti kõrgkultuur ja ooperikultuur saab 21. sajandil edasi astuda väärikalt ja kestvalt, sest see on meie kõigi huvides. Aitäh!

12:03 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Signe Kivi. Palun!

12:03 Signe Kivi

Aitäh. Ma palun kohe kolm minutit juurde.

12:03 Aseesimees Jüri Ratas

Palun, kaheksa minutit! 

12:03 Signe Kivi

Joon kõigepealt vett.  

12:03 Aseesimees Jüri Ratas

Selge. Me arvestame [sellega ja paneme] siis aja käima, kui te olete oma kõnet alustanud.

12:03 Signe Kivi

Mul läheb natukene aega. Jaa. Aitäh!

Austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! ""Estonia"! – seda nime kuuldes kerkib igale eestlasele silmade ette suur valge hoone Tallinna turuplatsi naabruses. See on nagu iseenesestmõistetav tõsiasi, et see teisiti ei saakski olla, kui et ta seisab seal, suurim kõigist meie kunstitemplitest." Nii kirjutab Hugo Peets 1938. aastal ilmunud raamatus ""Estonia" teatri‑ ja kontserthoone ajalugu". Tsiteerin sama autorit veel, jutt on Estonia ehitamisest: "See oli igatahes vastutusrikas ja pingutusinõudev ülesanne, mis "Estonia" selts enesele võttis, kuid teisalt ilmestab see jälle kujukalt ärksama Tallinna eesti seltskonna teotsemishimu ja tahtekindlustki, mis hiilgava tunnustuse sai s. a. detsembrikuus peetud linnavolikogu valimistel, kus eestlased said absoluutse häälteenamuse ning pääsesid seega peremeestena [esmakordselt linnaasju juhtima]." 

Tahtmatult tekib paralleel eelmisel kuul toimunud sündmustega Tallinna Linnavolikogus. Aga 1910. aastal kirjutab helilooja Rudolf Tobias: "Ja ometigi nurgakivi! Üks kultuuralahing sai jälle löödud," pidades silmas, et tollane võim keelas Estonia nurgakivi tseremoonial eestikeelsed kõned. Siiski toimusid avamispidustused 1913. aasta augustis. Kuid juba kümmekond aastat pärast valmimist jäi maja teatrile kitsaks ja 1927. aastal ehitati hoone keskosale Armas Lindgreni ja Artur Perna projekti järgi neljas ja viies korrus. 

1944. aasta 9. märtsi pommitabamus oli teatrile, Eesti rahvale katastroof. Siiski taastati hoone Alar Kotli projekti järgi 1947. aastaks ja see on tänaseni peaaegu säilitanud oma tollase välisilme, mis erineb esialgsest projektist. Jah, tulevikuplaane on peetud mitmeid kordi, sest draamateatriks ehitatud saal on olnud algusest peale takistuseks suurejooneliste ooperi‑, opereti‑ ja balletietenduste lavale toomisel. 1972. aastal toimus arhitektuurivõistlus eesmärgiga ehitada uus hoone Tõnismäele. See on nüüdse rahvusraamatukogu asukoht. 1984. aastal korraldati kutsutud arhitektuurivõistlus. Valituks osutus Peep Jänese ja Henno Sepmanni projekt, mis jäi teostamata. 2010. aastal toimus arhitektide liidu linnaehituslik analüüs uuele ooperimajale võimalike asukohtade leidmiseks. Neid küll pakuti, aga … Ja 2019. aastal tegi kultuuriminister Tõnis Lukas ettepaneku rajada ooperisaal Tallinna Linnahalli. 2022.–2023. aastani töötas linna ja Rahvusooper Estonia ühiskomisjon, kes analüüsis juurdeehituse variante, sest, nagu kokkuvõtvalt nenditi, uue hoone rajamiseks pole riigil jõudu. Just sedasama pidas silmas eelmise Riigikogu koosseisu kultuurikomisjon, kui lisas Estonia juurdeehituse – mitte uue ooperiteatri – riiklikult tähtsate objektide nimekirja. Ja selle Riigikogu ka 13. septembril 2021. aastal kinnitas. 

Jah, arutelu uue ooperiteatri üle on ühiskonnas kestnud pikalt. Aga otsus siin Riigikogu saalis tehti just lähtuvalt sellest, et Eesti riigil ei ole lisaks olemasolevate kultuuriobjektide renoveerimisele ja ehitamisele võimalik finantseerida uue ooperihoone ehitust ja seejärel leida püsirahastus nii uue kui ka ajaloolise Estonia teatri projekti teostamiseks. Samas on arhitektid ja linnaplaneerijad ju tõstatanud probleemi, et elu, konkreetsemalt kultuurielu kolib linnasüdamest välja ja meil tuleks teha kõik, et seda peatada. Kõrgkultuurile tuleb leida arenguvõimalus Tallinna kesklinnas. 

Estonia ei vaja mitte uut maja, vaid uut, suurema lava ning muusika‑ ja balletilavastuste esitamiseks vajaliku akustikaga teatrisaali. Seda on estoonlased korduvalt rõhutanud, sest rahvusooperi hing elab just selles kohas, selles Estonia teatris. 

Muidugi olid meile, Riigikogu liikmetele ja juurdeehituse toetajatele teada nii muinsus‑ kui ka looduskaitselised piirangud juurdeehitusega edasiminekuks. Aga kas probleemid pole mitte selleks, et neid lahendada? Ja kui meie neid ei lahenda, siis uut võimalust teatrile ei sünni. Me küll koolitame soliste ja artiste Eestis, aga siis saadame nad välismaa teatritesse ning käime võimaluse korral ka ise mujal oma tähti vaatamas ja kuulamas. 

Minevikku tuleb mäletada ja jäädvustada. Selleks on tänapäeval erinevaid võimalusi. Bastione ja muinsusväärtusi oleks kindlasti vaja avalikkusele eksponeerida, aga ka vana ja uue hoone sümbioos võiks Tallinna kesklinnas sündida, nii nagu näeme ooperiteatrite arhitektuurseid lahendusi Milanos, Lyonis, Berliinis, Kölnis, Londonis, Ljubljanas ja Riias.

UNESCO nimekirjast. Ei vasta tõele, et Tallinna vanalinna ümbritsevale bastionaalvööndile ei ole alates UNESCO nimistusse saamisest midagi ehitatud. Nimetagem siin Kaarli puiestee 8 kinnistut, Kalevi ujula juurdeehitust, inglise kolledži ujulat, Vabaduse väljakut ja selle maa-aluseid parklaid. Nende rajamisel peeti diskussioone ja leiti kompromisse. Tehkem seda nüüdki. 

Eelnõu algatajad, Estonia toetusrühma liikmed kõigist Riigikogu fraktsioonidest, ja eelnõu esitaja kultuurikomisjon ei soovi mitte uut kultuuralahingut, vaid kultuurset diskussiooni, toomaks kokku riigi, Tallinna linna, Rahvusooper Estonia, ooperi‑ ja balletiartistide, orkestri ja dirigentide, lavastajate ja loojate ning loomingu austajate ühised ja erinevad nägemused uuest juurdeehitusest. Tegelikult on jää võimaliku Estonia juurdeehituse ümber hakanud sulama. Ehk on selles osa ka tänasel eelnõul. 

Meie siin saalis ei tea ega peagi teadma, milline näeb välja Estonia tulevane juurdeehitus, meie teha on poliitilised otsused. Teame, et on kõhklusi ja kartusi, aga usaldame siin professionaale, nagu seda tehti sada aastat tagasi, kui rahvusvahelise arhitektuurivõistluse tulemusel valiti välja soomlaste Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekt. Kutsun nagu kõik eelnevad kõnelejad kõiki Riigikogu liikmeid eelnõu poolt hääletama. Elagu Eesti! Elagu Estonia! Tänan tähelepanu eest!

12:11 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Vadim Belobrovtsevi. Palun!

12:11 Vadim Belobrovtsev

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Eesti inimesed! Mina väga paatoslikuks küll minna ei tahaks. Me kõik saame aru, et Estoniale on vaja uut maja. Aga kahjuks ettepaneku tegemine, mis meil praegu laual on, sellele ei vasta.  

Ma ausalt öeldes üritasin aru saada, mida see ettepaneku tegemine endast kujutab. Paistab, et see on lihtsalt ettepanek ettepaneku tegemise pärast. Ma võin seletada, miks see niimoodi tundub. Esiteks, eile saime lugeda ühest artiklist, mida tänagi juba mainiti, et Muinsuskaitseamet suurt juurdeehitust Estoniale teha ei luba. Ainuke variant on juurde ehitada kolmandik praeguse hoone mahust ehk 33%. Põhimõtteliselt selline on praegune olukord.  

Kui me loeme, mis ütleb selle otsuse eelnõu seletuskiri, siis me näeme, et kultuurikomisjonis on mitu korda käinud erinevate ministeeriumide esindajad. Ja näiteks 18. märtsil nad märkisid, et juurdeehituse puhul ei ole võimalik kehtiva planeerimisseaduse alusel riigi eriplaneeringut algatada, kuna selle eesmärk on ehitisele asukoha leidmine ja uue ehitise püstitamine. Nii et me saadame ministeeriumidele ettepaneku, kuigi me juba oleme saanud ministeeriumide arvamuse. Tänu sellele, et me seda teeme, saime me kultuurikomisjonina, nagu täna siin juba mainiti, Eesti Muinsuskaitse Seltsilt Karuteene medali, kuna nende arvates meie tegevus tekitab suurt kahju Eesti ainelistele kultuurimälestistele, ajaloolistele traditsioonidele ja institutsioonidele.  

Ma olen nõus arvamusega, mis on siin täna juba esitatud. Kui öeldi, et tuleks ehitada uus maja, uus hoone kuskile mujale, siis sellest väga palju ei räägitud, vaid piirduti tõdemusega, et neid kohti eriti ei olegi, võib-olla on linnahalli koht võimalik. Siis räägiti pikalt linnahallist ja otsustati, et see sobi. Järelikult ongi ainult üks võimalus: ehitada Estonia olemasoleva hoone kõrvale veel suur juurdeehitus.

Kahjuks tekib paratamatult selline tunne, et siin poliitikud tahavad survestada neid ametnikke, kes on juba välja öelnud oma arvamuse, lähtudes erinevatest määrustest, nõuetest ja piirangutest. Nad on seda juba korduvalt teinud, ka meie kultuurikomisjonis üritasid nad seda öelda, kaudselt, viisakalt ja ka otse. Me aga pöördume ikka Vabariigi Valitsuse poole, nagu ma aru saan, eesmärgiga ikkagi survestada neid ametnikke, kes on oma ala eksperdid, et muudetaks olemasolevaid piiranguid ja nõudeid. Ausalt öeldes selline strateegia mulle väga ei meeldi.

Lisaks me rääkisime sellest, kas see juurdeehitus sobib sinna, kus on Tammsaare pargi osa. Minu küsimus ka selle eelnõu ettekandjale oli põhimõtteliselt see: oletame, et Estonia praegune ooperimaja oleks näiteks Raekoja platsi kõrval …

Palun natuke lisaaega ka.

12:11 Aseesimees Jüri Ratas

Kui palju soovite?

12:16 Vadim Belobrovtsev

Paar minutit.

12:16 Aseesimees Jüri Ratas

Palun, kaks minutit!

12:16 Vadim Belobrovtsev

… kas siis näiteks oleks kõne alla tulnud ka selline variant, et ehitame juurdeehituse Raekoja platsile? No selles ma väga kahtlen. Aga Tammsaare park – seal võib neid piiranguid kuidagi leevendada, kaotada, midagi välja vahetada. Ma ei usu, jällegi, et see oleks õige. 

Kuidas edasi minna? Siin kõlas mitu korda, et tuleb seda kompromissi otsida ja see ka leida. Ma olen sellega täiesti nõus. Ma arvan, et osaliselt annab selleks alust ka seesama muinsuskaitse arvamus, mida ma juba mainisin. Ja siinkohal peavadki kõik osapooled – Estonia Selts, Tallinna linn ja Vabariigi Valitsus –  istuma ühise laua taga ja ära otsustama, kuidas on võimalik selle asjaga edasi minna. Üks variant on, jällegi, ehitada uus hoone kuskile mujale. Ma saan aru, kui selle peale öeldakse kohe, et riigil ei ole selleks raha. Aga kui see on selline prioriteet – täna juba räägiti sellest, et see on üks suurimatest Eesti riigi prioriteetidest –, siis ma arvan, et see raha on võimalik leida. Ja kui ikkagi ehitada olemasoleva hoone kõrvale midagi, siis tuleks ehitada ikka nii, et võetakse arvesse need reeglid, piirangud ja nõuded, mis on olemas ja mis eksperdid on kehtestatud. Aga selleks tegelikult seda ettepaneku tegemist vaja ei ole. Ma arvan, et need osapooled saavad ise väga ilusti ühise laua taga istuda ja selle ära otsustada. Aitäh!

12:18 Aseesimees Jüri Ratas

Suur tänu! Siin on fraktsioonide esindajad. Siim Kallas. Palun mikrofon Siim Kallasele!

12:18 Siim Kallas

Kas lõppsõna võimalust on?

12:18 Aseesimees Jüri Ratas

Lõppsõna võimalus meil läbirääkimistel on, aga selleks peaks olema kas õiguskantsler või Vabariigi Valitsuse liige, nendel on võimalik, aga nendel seda soovi ei ole. Selles mõttes otseselt ei ole võimalust lõppsõnaks. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 410 lõpphääletus. Nii palju ütlen veel, et muudatusettepanekuid eelnõu kohta esitatud ei ole. Seega, alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Head ametikaaslased, lihtsalt infoks: et see ettepanek läbi läheks, on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust.  

Panen lõpphääletusele eelnõu 410. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

12:21 Aseesimees Jüri Ratas

Tulemusega poolt 68, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele leida lahendus rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks" eelnõu 410 otsusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud. (Aplaus.)


3. 12:22

2024. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu (389 SE) teine lugemine

12:22 Aseesimees Jüri Ratas

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud 2024. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 389 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

12:22 Annely Akkermann

Tere päevast, head kolleegid! Asume 2024. aasta (Juhataja helistab kella. Saalis on sumin.) riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde. Rahanduskomisjon arutas eelnõu seoses teise lugemise ettevalmistamisega käesoleva aasta 18. aprillil, muudatusettepanekute esitajad selgitasid oma ettepanekuid ja osales ka Rahandusministeeriumi esindaja. Tuletan meelde, et selle eelnõu tuum on õpetajatele täiendava palgaraha tõstmine Haridus- ja Teadusministeeriumi reale, et sealt saaks see raha liikuda toetusfondi kohalikele omavalitsustele. 

Need muudatused on vajalikud õpetajate palga alammäära tõstmiseks 1820 euroni ja selleks suunatakse riigieelarvest kohalike omavalitsuste toetusfondi 9,27 miljonit eurot. Praegu on õpetajate palga alammäär 1803 eurot. Õpetajate palga alammäärale lisandub 20% diferentseerimise osa ja kokku kasvab õpetajate palga arvestuslik keskmine 6,6% ehk 2184 euroni. 

Muudatusettepanekute tähtajaks, käesoleva aasta 17. aprilliks laekus seitse muudatusettepanekut, sealhulgas kolm Isamaa fraktsioonilt ja neli EKRE fraktsioonilt. Ettepanekud on ära toodud muudatusettepanekute loetelus. Rahanduskomisjon jättis need kõik arvestamata. Vabariigi Valitsuse üldine seisukoht oli muudatusettepanekuid mitte toetada, sest enamikul on katteallikaks märgitud Vabariigi Valitsuse reservid, mis püsikulude puhul pikaajalise katteallikana ei sobi. Ja kui arvestada tänast reservide mahtu, mis on umbes 40 miljonit eurot koos sihtotstarbelise osaga 180 miljonit eurot, siis ei ole see ka piisav. Aga jah, opositsioon soovis suurendada toetusfondi rohkem ja tõsta ikkagi rohkem palku. 

EKRE muudatusettepanek oli Haapsalu–Rohuküla raudtee ehitusele raha suunamine, samuti politsei ja piirivalve kriisireservi moodustamine ja Eesti San Francisco ja New Yorgi konsulaatide tegevuse rahastamine. 

Võeti vastu menetluslikud otsused: võtta eelnõu 2. mai päevakorda, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 9. mai. Tänase seisuga on see aeg küll väga lühike, aga eelnõu on sellisel kujul olnud kättesaadav ja päevakorras juba mõnda aega. See on minu poolt kõik. 

12:26 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan! Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Ja nüüd läheme läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Tanel Kiige. Mul on lihtsalt väike segadus. Kuna on teine lugemine, kas te tulete siia kui Riigikogu liige või tulete fraktsiooni nimel? (Tanel Kiik vastab saalist.) Selge! Siis on olemas ka vastav volitus, selle on allkirjastanud Helmen Kütt, kes ütleb, et Tanel Kiik võib Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel esineda eelnõu 389 puhul.

12:27 Tanel Kiik

Lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Riigikogu fraktsioon loomulikult toetab selle eelnõu kiiret vastuvõtmist. Nii nagu ma tegelikult ka esimesel lugemisel tähelepanu juhtisin, meil tuleb ühtviisi ja üheselt aru saada, et antud juhul me pigem, võib öelda, paneme plaastri nendele haridusvaldkonna esmastele ootustele, mis puudutavad palgatõusu käesoleval aastal, aga tegelikult on pikk plaan ja [laiem] küsimus jätkuvalt lahendamata. 

Haridusvaldkonna töötajad ootavad – õigustatult – selget kokkulepet nii riigi kui ka kohalike omavalitsustega, et teada, milline on töökoormuse küsimuse [lahendus], milline tuleb õpetajate karjäärimudel ja sellega kaasnev palgamudel. Kõige õigem viis neid küsimusi lahendada on laiapõhjalise kollektiivlepingu sõlmimine ja läbirääkimised, näiteks nii, nagu tervishoiu valdkonnas on väga edukalt tehtud juba aastaid. 

Väga loodan, et me jõuame tegelikult siin Riigikogu saalis just nimelt selle olulise mõistmise ja selguseni, et mis tahes kujul see kollektiivleping lõpuks vastu võetakse ja allkirjastatakse, igatahes on haridusvaldkonna töötajate palgaootus märkimisväärne ka tulevikus, seda õigustatult. Meil tuleb tegelikult järgmise aasta eelarve menetluse raames väga tõsiselt vaadata, kust on võimalik leida täiendavaid vahendeid olukorras, kus riigieelarve on väga raskes seisus. Objektiivselt võttes on võimatu sellega mitte nõustuda, ükskõik, kas ollakse opositsioonis või koalitsioonis. 

Nii et ma kutsun üles parlamendi liikmeid ja Riigikogu fraktsioone juba täna  mõtlema selle peale, et kui me soovime leida vajalikke lisavahendeid haridusvaldkonda, tervishoiuvaldkonda, tagada pensionide jätkusuutlik tõus indekseerimise teel ja ideaalis veel täiendavaltki, siis meil tuleb mõelda ka selle peale, kus meil on võimalik raha ringi jaotada või millised on võimalikud lisatuluallikad. 

Täna me saame ära lahendatud – või õigemini täna veel ei saa, täna läbib see eelnõu kõigi eelduste kohaselt teise lugemise – selle, mis aitab käesoleva aasta kokkulepitud palgatõusu rahuldada ning teha vajalikke ümberkandeid riigi ja kohalike omavalitsuste toetusfondidest. Aga pikk küsimus ja suurem küsimus tegelikult ootab meid ees. Nii et kui me kõik läheme ühel ilusal päeval siit laiali, nii-öelda suvelainele, siis on kahtlemata oluline, et augustis-septembris, kui hakatakse kokku panema järgmise aasta eelarvet – esialgu valitsuse tasandil, hiljem parlamendi tasandil –, oleks meil selge arusaam: haridusvaldkond on üks prioriteetseid valdkondi, nii nagu on ka tervishoiu valdkond, kus pikaajalise töökindluse ja töörahu tagamiseks tuleb leida täiendavaid vahendeid. 

Minu isiklik seisukoht on – ja ma arvan, et see on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna seisukoht –, et me ei pea vaatama mitte ainult seda, kas ja [kui, siis] kust on võimalik riigieelarvet vähendada või kärpida, vaid ka seda, kust on võimalik leida täiendavaid tuluallikaid, täiendavaid katteallikaid. Olukorras, kus eelarve defitsiit on ajas kasvanud ja jõuab järgmisel aastal 2 miljardini nominaalselt, ei ole tegelikkuses võimalik seda miinust lappides kuhugi valdkonda lisaraha leida, see on päevselge. 

Kutsun üles häid parlamendi liikmeid, häid fraktsioone kaasa mõtlema. Kindlasti on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon valmis pidama arutelusid selle üle, kuidas tagada üheaegselt vajalik raha hariduses, tervishoius, regionaalvaldkonnas, loomulikult ka meie inimeste toetamiseks kriisi ajal, ja millised võiksid olla võimalikud maksumeetmed. Paratamatult tuleb meil rääkida ka tulupoolest, sellest ei ole pikemas vaates pääsu. Ma arvan, et see on tegelikult õige, sest kui me soovime sellist heaoluriiki, tugevat riiki, solidaarset riiki ja kättesaadavaid avalikke teenuseid, nii et inimese haridus või tervislik seisund ei sõltuks tema rahakotist, siis paratamatult tuleb meil üle vaadata vastav maksusüsteem ja liikuda pigem põhjamaiste heaoluriikide lahenduste poole, nagu astmeline tulumaks ja muud sellised maksumeetmed, mis ühest küljest tagavad maksusüsteemi õigluse, aga aitavad tegelikult ka eelarvesse vajalikku lisatulu tuua. 

Selliste mõtetega saadan meie poolt kõik Riigikogu liikmed mõtlema ja arutama seda, kuidas haridusvaldkonna pikaajalist rahastamiskindlust tagada. Loomulikult, jätkuvalt toetame, nagu viidatud, kollektiivlepingu sõlmimist eri osapoolte ehk töötajate, kohalike omavalitsuste ja riigi vahel, et oleks pikaajaline selgus ja kindlus, et meil ei oleks vaja tulevikus leida neid lahendusi kiirkorras õpetajate streigi ja selliste ühekordsete erandmeetmete kaudu ning et oleks tagatud pikaajaline töökindlus ja seejuures õpirahu nii õpilastele kui ka õpetajatele. Aitäh! 

12:32 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma saan aru, et ka järgmine on fraktsiooni esindajana. On see nii? Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Vadim Belobrovtsevi. Palun!

12:32 Vadim Belobrovtsev

Aitäh! Mina siis eraldi, mul fraktsioonilt volitust ei ole. Loomulikult, Keskerakonna fraktsioon täna toetab seda eelnõu, aga siin on mitu aga. Esiteks, 7. mail me arutame siin teemat, mis puudutab põhimõtteliselt aasta algust, ehk õpetajad peavad saama palgalisa, olgu selleks needsamad 17 eurot – see on juba teine probleem – 1. jaanuarist. Täna on juba 7. mai, aga õpetajatest keegi ei ole siiamaani seda raha oma kontol näinud. Tegelikult ma olen kuulnud, et mõned õpetajad juba ei usugi, et nad selle raha üldse saavad. Ja see on loomulikult suur küsimus ministeeriumile, sest esiteks, need 17 eurot on streigi tulemus, seda streiki poleks pidanud üldse olema, sellepärast et valitsus lubas õpetajatele väga konkreetset palgatõusu, siis aga taganes oma lubadusest. Ja siis anti minu mäletamist mööda 1,7% palga alammäärale lisa, mis tegelikult näeb ausalt öeldes välja nagu naeruvääristamine ja kiusamine. Aga sedagi raha pole õpetajad veel oma kontodel näinud, nagu ma juba ütlesin.  

Teiseks, see, et me siin maikuus seda arutame, on järgmine probleem. Kõige suurem probleem on siinjuures see, et tegelikult koalitsioonileppega lubati õpetajatele, et nende palk on 120% Eesti keskmisest palgast. Praegu on viimaste andmete järgi Eesti keskmise palga suurus 1904 eurot, vist eelmise aasta viimase kvartali järgi, uuemaid andmeid veel ei ole. Arvatavasti on see summa praegu juba suurem, ligi 2000 eurot. Aga meie räägime siin sellest, et pärast seda, kui see seaduseelnõu vastu võetakse, on õpetajate palga alammäär 1820 eurot ehk see ei ole [keskmise palga] ligidalgi. Ja 120%‑st me siin üldse ei räägigi, me räägime sellest, et oleks väga hea, kui oleks 100%, aga ei ole sedagi. Nii et see, mis on koalitsioonileppesse kirjutatud, paistab järjekordse lubaduse murdmisena.  

Loomulikult on meil olukord selline, et õpetajate defitsiit ja õpetajate puudulik järelkasv on, nagu haridusminister eile siin rääkis, võib-olla kõige suurem Eesti Vabariigi probleem haridusvaldkonnas. Aga mida me selleks teeme, et see järelkasv suureneks? Lisame 17 eurot õpetajate palgale. Sellega, ma arvan, me kaugele ei sõua. Iseenesest me kõik saame aru, et selleks, et meil oleks rohkem õpetajaid, on vaja, esiteks, et see oleks prestiižne amet, prestiižne töökoht, ja teiseks, et see oleks ka hästi tasustatud. Aga praegu pole ausalt öeldes ei esimest ega teist. Vaatad, kui palju siis õpetajatele makstakse, ja saad aru, miks keegi ülikooli lõpetades eriti ei kipu kooli [tööle] minema.  

Veel, lubatakse ühte, aga pärast seda ei tehta. Viimati oli õpetajate streik Eesti Vabariigis umbes sajandi alguses. Reaalsus on see, et see on toimunud ka sellel aastal. Ja kõigest sellest oleme rääkinud ju ka eile. 

Palun üks minut juurde.

12:37 Aseesimees Jüri Ratas

Palun, üks minut! 

12:37 Vadim Belobrovtsev

Me oleme sellest kõigest rääkinud ka eile siinsamas, kui toimus haridusministri umbusaldamise menetlus. Mitte midagi pole ju muutunud ühe päevaga. Selles mõttes me oleme järjekordselt olukorras, kus õpetajad ei tunne, et neid väärtustatakse, õpetajad ei tunne, et nende palk vastaks nende koormusele. See koormus pidevalt suureneb, kahjuks palk seda ei tee.  

Nii et meie, Keskerakonna fraktsiooni arvamus on väga lihtne: jah, iga kopikas, mis õpetaja saab juurde, on tervitatav, aga vaat see, et see on kopikas, on kahetsusväärne. See peaks olema ikkagi kohe, ütleme niimoodi, mitusada eurot juurde, siis me saaksime vähemalt rääkida sellest, et see lubadus, mis on koalitsioonileppesse sisse kirjutatud, on ka midagi väärt. Aga praegu me näeme lihtsalt seda, et kirjutati ilusad laused sinna koalitsioonileppesse, lubati õpetajatele suhkrumägesid, aga tegelikult antakse juurde 17 eurot kuus. Aitäh! 

12:38 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Head ametikaaslased! Miks ma nii konkreetselt küsin, kelle eest te tulete siia läbirääkimistel sõna võtma? Sest seda on minul hea teada ja ka kõigil teil. Viimasel ajal on kasutatud või on soovitud kasutada ka kolme võimalust teisel lugemisel kõnesid pidada: komisjoni esindajana, fraktsiooni esindajana ja Riigikogu liikmena. Ja see kõik on võimalik. Nii et ma vaatan nüüd ametikaaslasele Tõnis Lukasele otsa ja saan aru, et ta tuleb kõnelema ka erakonna esindajana. Selge. Ma palun siis Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Tõnis Lukase. Palun!

12:38 Tõnis Lukas

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Jah, kõige rohkem selle lisaeelarve puhul me räägime ühe lubaduse täitmisest. Aga tegelikult on siin vigur peidus: tegemist on järjekordse pettusega. Üks suur pettus oli see, et eelmisel aastal lubati õpetajatele, et selle aasta eelarvesse tuleb päris suur palgatõus. Aga seda ei tehtud. Järjekordne pettus oli see, et detsembris leiti natukene raha, aga seda ei pandud eelarvesse. Siis tehti määrus valitsuse tasemel, ilma Riigikogu volitusteta määrati õpetajate palga alammäär, aga katet sellele riigieelarves ei olnud. Hea küll, suure osa sellest koormast on omavalitsused võtnud enda peale ja on maksnud ise õpetajatele palga välja. Ja siis selleks, et streik lõpetada, leiti veel natukene raha ja öeldi, et see on justkui olemas. Tegelikult riigieelarvesse lisame me selle alles maikuus. See on tegelikult katastroof. See, et maikuus räägitakse sellest, kuidas 1. jaanuarist tagasiulatuvalt jõuab see raha õpetajateni, lubatud palgatõus kompenseeritakse omavalitsustele, on ikkagi riigipoolne vale. Riik ei ole oma lubadusi täitnud, täidab neid tagasiulatuvalt nüüd, aga palga maksmisega on suur segadus. Miks ma nimetasin seda katastroofiks? Katastroofilises seisundis on valitsuse koostöövõime. Kolmikliidud on olnud alati niisugustel rasketel hetketel [tegutsenud] – 1999. aastal kohe pärast valimisi maikuus töö käis juba suure auruga, tehti negatiivset lisaeelarvet, kärpe‑eelarvet; 2008. aastal tehti sellel ajal kärpe-eelarvet. 

Nüüd ma lähen selle jutu teise poole juurde. See on muidugi hea, et õpetajateni [vähemalt] see lubatust väiksem [summa jõuab], viimati antud lubadus ikkagi kuidagi täideti, see on siin eelarves sees ja omavalitsused saavad nüüd selle katte, et maksta õpetajatele palk välja. Aga me oleme sellises majandusseisus, kus me peaksime rääkima ka halduskulude kärbetest. See ei tähenda konkreetselt lööki ei õpetajatele ega kuhugi mujale. See on prioriteetide küsimus. Õpetajate palgad tõenäoliselt tõusevad ka edaspidi. Aga see, et riik administreerib ennast lõhki, on meile teada, sellest räägivad kõik. Ja me vajame tegelikult juba praegu, kui selle aasta riigieelarve laekumised on selges ohus, negatiivset lisaeelarvet, kärpe-eelarvet. Kolmikliidud on sellega hakkama saanud nii, et nad on selgelt jahtunud majanduse ja kahaneva eelarve tingimustes juba maikuus teinud negatiivset lisaeelarvet. Meil on praegu lisaeelarve siin menetluses. 

Muide, me oleme natuke liiga optimistlikud, kui me räägime 7. mail lubaduse täitmisest õpetajate palkadega seoses, sest täna on alles teine lugemine, see ei ole veel kolmas lugemine. Nii et see läheb tegelikult kuu keskpaika. Aga selle juures peaks arvestama, et lisaeelarvel on mitu funktsiooni. Ühte funktsiooni ei ole üldse arvestatud – me ju tegelikult ei näe, et valitsus üldse sellega tegeleks –, selleks oleks pidanud kasutama praegust lisaeelarvet. Aga kus on järgmine lisaeelarve, mis peaks olema kärpe-eelarve, riigi halduskulude kärpimise eelarve selleks, et anda olulistele funktsioonidele – õpetajatele ja haridusele, näiteks ka kutseharidusele, mis hakkab kokku kukkuma mitmes kutsehariduskeskuses – hõlpu? Selleks tuleks riigi administreerimiskulusid koomale tõmmata ja teha negatiivne lisaeelarve, kärpe-eelarve mitmes lõigus. Kus see on? Seda ei ole. 

Me räägime maikuus sellisest lisaeelarvest, mis lahendab ainult natukene probleeme. Jah, mulle meeldib, et see lahendab ka õpetajate probleeme. (Juhataja helistab kella.) Aga seda on selgelt vähe. Õpetajate palgatõusu loomulikult Isamaa toetab.

12:44 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma vaatan, Margit, teile otsa. Fraktsiooni nimel, jah? Fraktsiooni nimel. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutropi. Ja kõik, kes te olete fraktsiooni nimel käinud, te saate uuesti tulla siia ka enda nimel, Riigikogu liikmetena rääkima. Nii et te olete väga oodatud siia. Palun, Margit Sutrop!

12:44 Margit Sutrop

Head kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Mul on au ja rõõm rääkida Reformierakonna fraktsiooni nimel. Loomulikult toetame seda eelnõu, kuna nii on kokku lepitud, ja 9,27 miljoni juurde suunamine on parem kui mitte midagi, see on positiivne. Aga olen nõus sellega ja meie fraktsioon rõhutab samuti, et me ei pea seda suureks õpetajate päästmise aktsiooniks. Ilmselgelt 1820-eurone miinimumpalk ja arvestuslik keskmine 2094 eurot selgelt ei vasta õpetajate koormusele ja vastutusele. Me toetame jätkuvalt seda, et õpetajate palk tõuseb 120%-ni, nii nagu koalitsioonileppes on kokku lepitud, ja peame tegelema selle poole liikumisega. Toetame haridusministri läbirääkimisi ja soovi sinnapoole liikuda, kuid me arvame, et on vale rääkida ainult õpetajate miinimumpalga tõusust. Tegelikult on meil juba praegu kohalikke omavalitsusi, kes on oma vahenditest aidanud viia õpetajate palga 120%-ni. Küsimus on aga tõesti selles, millise koormusega õpetajad sel juhul töötavad või missugused on nende töötingimused, ja sellega tuleb tegeleda.

Prioriteediks peaks aga meie arvates saama just heale õpetajale hea palga tagamine. Peame suutma hoida koolis häid õpetajaid, meelitada sinna tõesti kvalifitseeritud õpetajaid. Oleme selles mõttes pigem direktoritega, koolijuhtidega ühel nõul, et väga tähtis on just diferentseerimisfondi õige suunamine väga heal tasemel õpetajate töö tasustamiseks, sest meil on tegelikult väga erineva kvalifikatsiooniga õpetajaid. Meil on ka kümneid õpetajaid, kellel isegi ei ole keskharidust. See on täiesti lubamatu, kuidas sajad õpetajad näiteks matemaatikat õpetavad, ilma et neil oleks vastav haridus. See on tegelikult täiesti skandaalne, sest nii ei saa me lubada igale perele, et last õpetaks kõige parem õpetaja.

Kunagi kaotati ära diferentseerimisfond, õigemini vähendati seda, just nimelt selle mõttega, et suuname rohkem miinimumpalka. On näha, et see ei ole andnud tulemusi, see ei hoia tegelikult õpetajate taset sellisel tasemel, et me saaksime anda oma õpilastele parimat haridust. Koolijuhtide soov on viia diferentseerimisfond 25%-ni. Reformierakonna algatusel ja toetusel on diferentseerimisfond nüüd 20%. Eelmisel aastal, kui tõesti õpetajate palka väga suurelt tõsteti, jäi see sellele alla, aga paljud koolid soovisid, et see oleks 20%. Meil on hea meel, et täna see nii on, ja me tahaksime liikuda suurema diferentseerimisfondi poole.

Lisaks tuleks tegelda sellega, et see diferentseerimisfondi raha tõesti jõuaks õpetajateni. Praegu on kohalikel omavalitsustel selle raha käsutamise õigus. Tallinna linn näiteks maksab sellest suuresti tugispetsialistidele. See on loomulikult ka õige, sest tugispetsialistide vajadus on suur ja nemad peavad head palka saama. Aga selle võrra jääb õpetajate palk ju väiksemaks. Me teame, et võrreldes kohaliku piirkonna keskmisega, on just Tallinna linnas õpetajate palgasurve kõige suurem, kuna nad ei saa keskmisega võrreldes piisavat palka, ja inimesed lähevad koolist ära. See on probleem.

Lisaks, Reformierakonna nimel võin meie hariduse töörühmas toimunud arutelude kajastamiseks öelda, et me peame väga oluliseks koolivõrgu korrastamist ja me arvame, et väga suur osa raha läheb tühjalt seisvate koolimajade [ülalpidamiseks]. Meil on koolimaju, mis on ehitatud 400 õpilase tarvis, aga praegu õpib seal ainult paarkümmend last. On selge, et sellise maja kütmine võtab [asjatult] raha. Ja raha läheb kindlasti ka sellele …

Palun kolm minutit juurde.

12:48 Aseesimees Jüri Ratas

Palun! Kolm minutit juures.

12:48 Margit Sutrop

… et näiteks saja koolimaja, eelkõige 1970-ndatel ehitatud majade ümberehitamiseks, renoveerimiseks on tohutult raha juurde vaja. Seda raha me ei saa panna nendesse väheste lastega suurte majade ümberehitamisse, see ei ole mõistlik. Tuleb leida jätkusuutlikud lahendused. Mõnes piirkonnas, kus lapsed käivad sellises vanas koolimajas, tuleb otsustada, kas on võimalik leida mingeid paindlikke ehitusvõimalusi. Võib-olla on targem suur maja maha jätta ja ehitada selle asemele vanadekodu, hooldekodu või mingisugune muu ühine maja, mitte pidada ülal tühja koolimaja. 

Reformierakonnal on aga õpetajatele hea sõnum. Meil on kurb meel, et sellest on vähe räägitud. Reformierakonna algatusel kaob 2025. aastal maksuküür ja just tänu sellele saavad õpetajad tegelikult järgmisel aastal rohkem kätte umbes 100 eurot kuus. See on tegelikult suur raha, palju suurem kui see 18 eurot, mis me täna menetletava eelnõuga juurde anname. Inimese jaoks on oluline just kättesaadav tulu, mitte number palgalipikul. Ja võib öelda nii, et me selle kaudu, et see ühtne tulumaksusüsteem tuleb, likvideerime ajaloolise ebaõigluse, mis Isamaa algatusel ja Jüri Ratase üle-eelmise valitsuse kehtestatud astmelise tulumaksuga praegu röövib õpetajatelt raha. Sest tuluvahemikus 1200–2100 eurot tegelikult makstakse sellelt lisanduvalt tulult väga palju rohkem tulumaksu. Selles mõttes me tõesti petame õpetajaid. Vahemikus 1200–2100 eurot maksustatakse iga rohkem teenitud eurot kõrgemalt, nii et inimene saab endale kaks kolmandikku, aga peab maksudena ära andma ühe kolmandiku lisanduvast tulust – seda on palju rohkem, kui peavad maksma kõrgepalgalised. 

Seetõttu on õpetajatele hea uudis: sel aastal natuke raha juurde, aga järgmisel aastal enam-vähem 100 eurot rohkem taskus on väga suur asi. Ja selle eest Reformierakond seisab. Oleme kindlasti nõus mõtlema uutele reformidele haridusvaldkonnas ja peame väga tähtsaks õpetajate vajadust saada oma töö eest väärilist tasu. Palju edu teile teie raskes töös, head Eesti õpetajad! Aitäh teile!

12:51 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd … Ma saan aru, et on vastusõnavõtt. Helir-Valdor Seeder, palun!

12:51 Helir-Valdor Seeder

Jah, aitäh! Kuna Isamaad mainiti siin väga selgelt ja mina ainsana siin saalis Isamaa esindajana, praegu fraktsiooni esindajana istun, siis ma ei saa kuidagi seda märkimata jätta. Küll oleks hea, kui inimesed seal kõnepuldis võtavad sõna teemadel, mida nad valdavad. Kõigepealt, maksuküüru üle võib vaielda, aga maksuküüru loomulikult ei ole – keegi ei maksa meil rohkem, kui tulumaksuseadus ette näeb. Ei ole nii, et vahepeal mingisugused detsiilid palgasaajatest maksavad rohkem kui järgmised detsiilid. See on täiesti vale [arusaam]. 

Teiseks, me kõik teame, et järgmisest aastast jõustuv tulumaksumuudatus tõstab kõikide inimeste maksukoormust. Ehk tulumaks suureneb, sealhulgas õpetajate tulumaks. Nii et see võit, mida Reformierakonna esindaja siin deklareerib, ei ole sugugi selline rahaline võit, nagu ta siin eksitavalt saali ees rääkis. On ääretult kahetsusväärne, et ma selle täpsustuse pean tegema. Aga ma kutsun kolleege üles rääkima ikka nendel teemadel, mida nad valdavad. 

12:52 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

12:52 Anastassia Kovalenko-Kõlvart

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Paljud mäletavad veel seda, kuidas Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 enne valimisi lubasid õpetajatele palgatõusu, panid kokku valitsuse ja siis suure hurraaga kuulutasid koalitsioonileppes välja, et õpetajate palk tõuseb 120%‑ni Eesti keskmisest. Ja nüüd, kui valitsuse kokkupanekust on möödas üle aasta ja õppeaasta algusest, mil õpetajad hakkasid valjemalt nõudma palgatõusu, on möödas pea üheksa kuud, pole õpetajad kahjuks tänaseni saanud kätte oma 17 eurot, mida nad nii keeruliselt, lõpuks isegi streigi näol valitsuselt välja nõudsid. 

Eile, kui toimus Kristina Kallase umbusaldus, ma küsisin, kuidas ta hindab valitsuse efektiivsust ja operatiivsust probleemide lahendamisel, kui isegi selleks, et õpetajad saaksid kätte 17 eurot, kulub riigil nii palju aega. Haridusminister kahjuks ei näinud selles probleemi ja arvas, et valitsus töötab vägagi efektiivselt. 

Tuletame uuesti meelde seda, kuidas me siia jõudsime. Pärast valimisi ootasid õpetajad – täiesti õigustatult – palgatõusu, aga valitsus murdis sõna, nagu on olnud ka kõikide muude lubadustega. Sest kes ikka pärast valimisi palka tõstab, seda tehakse ju ainult enne valimisi. Õppeaasta alguses oligi aina valjemalt kuulda õpetajate häält, küsiti, millal see palgatõus siis tuleb. Tegelikult juba siis valitsuse liikmed olid täiesti teadlikud ja said aru, et kui midagi ei muudeta, siis olukord eskaleerub [ja kulmineerub] streigiga. 

Aga selle asemel et otsida lahendusi, mis siis toimus? Kõik ministrid, koalitsioonisaadikud, opositsioon, haridusminister, peaminister, rahandusminister, teiste erakondade esindajad, haridustöötajate liit omavahel arutasid ja arutasid seda teemat neli kuud. Lahendust ei leitud, kõik lõppes ikka streigiga. Jaanuaris oligi õppetöö häiritud, õpetajad streikisid meil siin Toompeal. Ja mis siis pärast toimus, kas midagi muutus? Ei, kõik jätkus samamoodi. Ühed tegid näo, et nad usinalt otsivad raha, teised näitasid, et seda raha ei ole ega tule. Muidugi, tahaks ikkagi mainida, sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 võtsid väga mugava positsiooni, öeldes, et teate, me väga toetame õpetajaid, maksaksime teile täiendavat palka, aga näete, kuri peaminister ja rahandusminister ei lase. Samamoodi veeretati seda palli ja vastutust tükk aega edasi-tagasi, kuni lõpuks leiti 17 eurot palgatõusu. 

Kogu selles loos ei ole probleem isegi selles, et riik järjekordselt pettis õpetajaid, ega ka mitte selles, et pärast kuid kestnud arutelu jõuti 17 euroni, vaid on selles, et poole aasta jooksul sai raisatud niivõrd palju ja ebamääraselt avaliku sektori ressurssi, kaasatud olid kõik, nii peaminister kui ka teised ministrid, aga kokku võttes ju probleemile lahendust ei leitud, ei pikaajalist ega lühiajalist. Me saame tänaseni sõnumeid selle kohta, et tegelikult ei ole läbirääkimised ka praegu väga efektiivsed. Kahjuks just selline asjaajamisviis viibki riigi ressurssi minema. Mina ütlen, et minul tekib küsimus, kuidas valitsus siis hakkama saab, kui riigis peaks olema mingisugune reaalne oht, kui peaks juhtuma mingi kriis. Seda kriisi, õpetajate probleemi lahendati ju kuude ja kuude kaupa.

Mida teeb koalitsioon siis, kui ta ei suuda mingile probleemile lahendust leida? No muidugi, hakkab lisaks süüdlasi otsima. Otsiti süüdlasi koalitsiooni sees – see on täiesti tavapärane – ja otsiti süüdlasi opositsiooni sees – tavapärane nähtus. Aga muidugi leiti veel ühed süüdlased, nimelt kohalike omavalitsuste näol. Haridusminister aga väitis eile mitu korda, et tema küll mingeid süüdlasi ei otsinud, tema ei väitnud streigi ajal kordagi, et keegi teine on süüdi. Aga mina mäletan väga hästi, kuidas haridusminister koos peaministriga andis intervjuusid, käis ka siin Riigikogu saalis, ja need süüdistused läksid lausa sinnamaani välja, et väideti: tegelikult omavalitsused ei kasuta raha sihtotstarbeliselt ja see [suurem] palk ei jõuagi õpetajateni. 

Tänase päevani, siiamaani pole mina vaatamata esitatud arupärimistele ja küsimustele saanud ei peaministrilt ega haridusministrilt vastust, missuguste koolide puhul millised omavalitsused ja mis ulatuses on raha valesti kasutanud ning milliseid samme võtab ette riik. Sest kui raha ei ole kasutatud sihtotstarbeliselt, siis tuleb see raha tagasi nõuda. Miks seda ei tehta? Streigi ajal oli nii lihtne kõiki selliseid väiteid õhku visata, aga miks pole siiamaani mingit järelkontrolli ega midagi tehtud? Peaminister ütles, et streigi ajal õpetajatele palga maksmine oli seadusevastane. Aga miks siis pole seda raha tagasi nõutud, kui see oli seadusevastane? No selline on siis õigusriik, millest peaministrile väga tihti meeldib rääkida. 

Ja veel üks põhisüüdistus, mis on kõlanud ja tegelikult tõi haridusminister selle ka eile välja. Omavalitsused koolipidajana on teinud halba tööd ja nemad on ise loonud halvad tingimused õpetajatele – õpetajakohti on loodud vähem ning õpetajad on seetõttu ülekoormatud ja stressis. Ma mäletan isegi seda, et kui Võrklaev oli selle eelnõu esimese lugemise ajal siin, siis ta ütles, et teate, tegelikult see oligi põhjus, miks õpetajad streikisid. Sel juhul on mul küsimus: vabandust, aga kust need põhjused tulevad? See kõik on ju valitsuse tegemata töö. Omavalitsused ei saagi õpetajakohti täita, kui lihtsalt ei ole õpetajaid, keda saaks sinna panna. Õpetajaid pole piisavalt ja see ongi põhjus, miks nad ongi sunnitud töötama suurema koormusega. 

Ja vastuseks Reformierakonna esindajale, kes ütleb, et Tallinn ei maksa õpetajatele palgalisa: Tallinnas [on õpetaja] aasta keskmine töötasu on 2418 eurot, mis on 133% Eesti keskmisest. 

Seda on kurb jälgida, kuhu valitsuse energia kulub – mitte oma lubaduste täitmisele, mitte probleemide lahendamisele, vaid kogu see aeg kulus süüdlaste otsimisele, süüdistuste loopimisele. See toimus nädalast nädalasse. Mis see lõpuks andis? Õpetajatele andis see 17 eurot, aga täna on 7. mai ja õpetajad pole siiamaani sedagi raha kätte saanud. Kahjuks see näitab lihtsalt praeguse koalitsiooni ja valitsuse taset – seda, millisel tasemel juhtimisstiil praegu on. Oskust probleeme ja kriise lahendada, veel enam neid ennetada, näha mitu sammu ette, koalitsioonil ei ole. Mina ütlen, et minul on tõesti selline kartus: kui ühel hetkel peaks tekkima mõni reaalne kriis, siis kuidas koalitsioon sellega hakkama saab? Aitäh!

13:00 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Annely Akkermanni.

13:01 Annely Akkermann

Head kolleegid! Ma tundsin, et ma pean veel kolleeg Helir-Valdor Seederi tõstatatud maksuküüru küsimust selgitama. Ja ma selgitan seda eelkõneleja näitel. Õpetajad ei saagi 17 eurot kätte, õpetajad langevad maksuküüru alla ja 17 eurost peetakse kinni 34%. Õpetajad saavad sealt kätte hoopis – kui palju see siis on? – 11 või 12 eurot. Ei saagi 17 eurot, sest maksuküür on selles vahemikus. Igalt 100 eurolt, mis tõuseb, peetakse kinni kolmandik, mitte 20% ega 22%.

13:01 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Rohkem kõne… Siiski on, ma saan aru, vastusõnavõtt. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

13:01 Anastassia Kovalenko-Kõlvart

Jaa, mind mainiti. Tegelikult selle arutlusega võiks veel kaugemale minna. Annely Akkermann ütleb, et õpetajaid ei saagi 17 eurot kätte, vaid saavad 11 eurot, aga tegelikult saavad õpetajad kokku võttes veel vähem. See jutt, et maksuküüru kaotusega, eks ole, saab mõned eurod juurde – kahjuks kõikide nende teiste maksutõusudega, mis nüüd tulevad, automaks ja veel lisamaksud, mis meil jõustuvad, koos hinnatõusuga, võetakse kokku võttes veel rohkem raha õpetajatelt ära.

13:02 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Erkki Keldo, mis teil juhtus? (Erkki Keldo vastab saalist.) Ahah. Palun! Reformierakonna nimel vastusõnavõtt.

13:02 Erkki Keldo

Aitäh! Kuna mitmetes kõnedes puldis mainiti Reformierakonda, õpetajate palka ja nii edasi, siis lihtsalt järjekordselt [selgitan]. Ma saan aru, et kõik ei ole reaalaineid väga palju õppinud, kahjuks ei gümnaasiumis ega ülikoolis. Aga siiski, näiteks kas või õpetajate palgavõit aastas, mis jääb üle 1000 euro, ei ole mõned eurod. Isegi kui väga palju erinevaid tarbimisi vaadata ja koguseid, siis käibemaks kuidagi ei võrdsustu ära selle 1000 euroga, mida reaalselt on võimalik tulumaksuvõidust saada. 

Samamoodi, me räägime sellest, et õpetajad ootavad – siin Keskerakonna fraktsiooni esindaja ütles, et õpetajad ootavad – juba pikalt. Muidugi õpetajad ootavad, sellepärast me olemegi soovinud Riigikogus seda riigieelarve muutmise seadust kiiresti menetleda. See ei ole aga mitte kuidagi seisnud koalitsiooni tegutsemise taga, vaid vastupidi, koalitsiooni esindajad on soovinud, et õpetajate palga küsimus saaks võimalikult kiiresti ja efektiivselt lahendatud ning et ka omavalitsustel oleks õigusselgus olemas. Kuigi me oleme ka omavalitsustele sõna andnud, et omavalitsused võivad julgelt kasutada raha õpetajate palga[lisaks] selles määras, mis Vabariigi Valitsus kinnitas, sest seaduseelnõu on Riigikogus menetluses ja isegi kui opositsioon seda ei toeta, siis koalitsiooni häältega seda eelnõu kindlasti toetatakse. 

Nii et seda muret, et õpetajate palk ei jõua kohale, ei ole. Pole mõtet õpetajaid hirmutada, pole mõtet kohalikke omavalitsusi hirmutada. Selle valitsuse üks prioriteete on, nii nagu ka eile sai öeldud, kindlasti haridus, haridusvaldkond, seal tehtavad reformid ja olulised otsused.

13:04 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on, et nüüd me vaataksime läbi eelnõu 389 seitse muudatusettepanekut, ja me alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1 on Isamaa fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

13:04 Helir-Valdor Seeder

Aitäh, auväärt Riigikogu aseesimees! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

13:04 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist.  

Head ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

13:07 Aseesimees Jüri Ratas

Tulemusega poolt 11, vastu 53, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun! 

13:07 Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada. 

13:07 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? (Saal on nõus.)

Panen hääletusele teise muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

13:08 Aseesimees Jüri Ratas

Poolt on 11, vastu 53, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun! 

13:08 Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada.

13:08 Aseesimees Jüri Ratas

Tänan. Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? (Saal on nõus.) Aitäh! 

Panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

13:09 Aseesimees Jüri Ratas

Tulemusega poolt 11, vastu 53 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Siim Pohlak, mis protseduuriline küsimus teil on?

13:09 Siim Pohlak

Minul oleks palve läbi viia hääletusprotseduur enne selle ettepaneku …

13:09 Aseesimees Jüri Ratas

Jaa, aga siis te peate andma teise klahviga märku. Oleme muudatusettepaneku nr 4 juures. Siim Pohlak, palun!

13:09 Siim Pohlak

Palun seda Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ettepanekut hääletada. 

13:09 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh teile! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? (Saal on nõus.) Ma tänan. 

Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!  

13:10 Aseesimees Jüri Ratas

Tulemusega poolt 16, vastu 53 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Siim Pohlak, palun!

13:10 Siim Pohlak

Aitäh, lugupeetud juhataja! Taas palun hääletust. 

13:10 Aseesimees Jüri Ratas

Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? (Saal on nõus.) Aitäh! 

Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

13:11 Aseesimees Jüri Ratas

Tulemusega poolt 17, vastu 53 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Muudatusettepanek … Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

13:11 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma muidugi hindan teie sihukest sportlikku vaimu, millega te siin küsite, kas võime panna kohe hääletamisele ja nii edasi. Mina jäin näiteks eelnevatele hääletustele hiljaks, kuna te lihtsalt lükkasite nii kähku selle mootori tööle, et reisija jäi maha. Natukene võiks tempot maha võtta ja ikkagi teostada neid protseduure nii, nagu meie kodukord ette näeb.

13:11 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Jaa, teil on õigus kriitikat teha minu kohta. Ma olen alati küsinud enne hääletamist, kas me võime minna hääletuse juurde. Ma lähtun põhimõttest, et kui üks ütleb, et vajatakse veel aega, siis ma annan. Jah. Tõsi on see, et kui teid siin saalis ei ole, siis te ei saa seda öelda. Ma tegin ka seda, et esimese hääletuse juures ma lasin kaks minutit kutsungit. Aga kui teie soov on, et järgmiste muudatusettepanekute puhul ma võiksin teha kaheminutilise kutsungi, siis loomulikult ma seda teen.

Kuuenda muudatusettepanek on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Siim Pohlak, palun!

13:12 Siim Pohlak

Aitäh, lugupeetud juhataja! EKRE fraktsiooni nimel palun taas hääletust.

13:12 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased, panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

13:15 Aseesimees Jüri Ratas

Tulemusega poolt 22, vastu 53 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.  

Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Siim Pohlak, palun!

13:15 Siim Pohlak

Aitäh, lugupeetud juhataja! Palun hääletada ka seda ettepanekut, millega antakse Eesti San Francisco ja New Yorgi konsulaatide tegevuse jätkamiseks raha. Nii et palun saalil hääletada ja seda toetada.

13:15 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased, panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

13:18 Aseesimees Jüri Ratas

Tulemusega poolt 23, vastu 52, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. 

Head ametikaaslased, oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 389 teine lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 9. mai kell 17.15. Teine lugemine on lõpetatud ja kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Head ametikaaslased! Meie tänane istung on lõppenud. Ma soovin teile jõudu meie töös. Aitäh!

13:18 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee