Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 12. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll. 

Kohale registreerus 47 Riigikogu liiget, puudub 54. 

Nüüd on võimalus üle anda, head ametikaaslased, eelnõusid või arupärimisi. Palun! Palun Riigikogu kõnetooli Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Mul on au üle anda Riigikogu avalduse "Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks" eelnõu. Antud eelnõuga on algatajana ühinenud 52 Riigikogu saadikut. 

Me selles eelnõus jätkuvalt mõistame hukka Venemaa Föderatsiooni sõja Ukraina vastu ja agressiooni käigus vallutatud territooriumi ebaseadusliku annekteerimise. Sisuliselt räägime avalduses ka sellest, mis on olnud Moskva patriarhaadi tegevus alates täiemahulisest sõjast. Moskva patriarhaat on õigustanud Venemaa Föderatsiooni agressiooni, levitanud sõjapropagandat ja 27. märtsil 2024. aastal võttis Vene õigeusu kiriku egiidi all loodud Vene rahvakogu ehk Moskva patriarhaadi egiidi all loodud rahvakogu vastu programmdokumendi, mille kohaselt nähakse Ukrainas peetavat agressioonisõda püha sõjana nii Ukraina kui läänemaailma vastu. Eriti rõhutatakse nõukogudejärgset ruumi, mis peaks kuuluma Venemaa mõjusfääri. 

Sellised avaldused ja Moskva patriarhaadi tegevus on selgelt liigitatavad ohuks ja riskiks avalikule korrale ka Eestis. Sellepärast me rõhutame küll, et Moskva patriarhaadi kuulutamine agressiooni toetavaks institutsiooniks ei puuduta kuidagi õigeusklikke, usuühendusi ega kirikuid Eestis. Ühendustel ja kogudustel tuleb teha endal nüüd järgmised sammud. Kutsume neid üles hindama neid riske ja ohte, mida seos Moskva patriarhaadiga, nii juriidiline kui sisuline, tähendab aitäh. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise.  

Läheme edasi teadete juurde. Seoses sel laupäeval toimuva Riigikogu lahtiste uste päeva üritustega palun teil pärast istungi lõppu oma laudadelt ja sahtlitest isiklikud asjad soovi korral ära võtta, muud olulised materjalid kaasa võtta. Ja kui soovite midagi head jätta külalistele laua peale, võite ühe hea kirja ka jätta. Läheme tänase päevakorra menetlemise juurde.

Meie esimeseks päevakorrapunktiks on keskkonnakomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Tuumaenergia kasutuselevõtmise vajadus ja võimalused Eestis" arutelu. Lühidalt tutvustan korda. Kõigepealt on keskkonnakomisjoni esimehe ettekanne kuni 10 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Seejärel on Kliimaministeeriumi kiirguse ja tuumaohutuse valdkonna juhi Reelika Runneli ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused 40 minutit. Seejärel on Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse juhataja Lauri Tammiste ettekanne kuni 10 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Ja seejärel on Siseministeeriumi nõuniku Aigo Allmäe ettekanne kuni 10 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Seejärel on läbirääkimised. Algatajapoolne soov on see, et kõigepealt võtaksid sõna fraktsioonide esindajad ja siis kõik Riigikogu liikmed on väga oodatud. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. 

Arutelu algataja palub ka istungit pikendada, kui see vajadus on. Nii et ma arvan, et see asi läheks kiiresti, teeme ka selle hääletuse kohe ära.

Kas võime minna hääletuse juurde? (Saalist öeldakse: "Ei või.") Ei või? Selge.

Head ametikaaslased, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku mille sisu on järgmine: pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 42, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, ettepanek leidis toetust. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnakomisjoni esimehe Igor Taro. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Külalised! Head debati jälgijad! Tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu kannab pealkirja "Tuumaenergia kasutuselevõtmise vajadus ja võimalused Eestis". See on natuke teistmoodi arutelu, kuna sedapuhku peaks olulise tähtsusega küsimus sõnastuma lähinädalatel ka vastavas Riigikogu liikmete eelnõus. Seega on meil täna tegemist debati avanguga, et mitte öelda tuumaenergia avapauguga, mille järel saab parlament asuda arutama ajaloolist otsust, kas Eestist võiks kunagi saada tuumariik.

Milles võiks seisneda selle debati tuum? Tuumaenergia kasutuselevõtu arutelu pole lihtsalt küsimus Eesti energeetikatööstuse või majanduse pikast plaanist. See on suuresti keskkonna‑ ja kliimamõjude alane arutelu, kuidas me täidame endale võetud kohustused üleminekul kliimaneutraalsele majandusele, soovides samal ajal kasvatada Eesti inimeste heaolu. Nagu ühel varasemal energeetikaarutelul Riigikogus tõdesime, ilma energia tootmise kasvuta pole ühiskonna heaolu suurenemine selles universumis võimalik. 

Kliimaeesmärgid pole meile taevast alla kukkunud, kuigi need tegelevad suuresti probleemiga maa ja taeva vahel ehk meie atmosfääriga. Me ise võtsime tõsise kohustuse Pariisi kliimaleppega, millega ühines 195 ÜRO liikmesriiki 198‑st. Tegu pole äärmusliku ideega, vaid ülemaailmse konsensusega. 

Miks Eesti seda tegi? Kindlasti mitte sellepärast, et meid juhitaks Pariisist, Brüsselist või kust iganes mujalt, vaid seetõttu, et oleme uhked oma Eestimaa kauni looduse üle, meile meeldib elada puhtas keskkonnas, soovime, et meie lähedaste tervis oleks korras, igapäevane elu oleks taskukohane, elektrit jaguks kõigile, hästi tasustatud töökohti ja mugavaid tehnoloogiaid tuleks juurde ning kõike seda jätkuks ka tulevastele põlvedele. Kas pole ilus unistus? 

Võiks ka öelda, et see pole lihtsalt unistus, vaid Eesti inimeste põhiõigus. Keskkonnaõiguse Keskuse ekspert Kärt Vaarmari kirjutas möödunud aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakirjas Juridica nii: "Pikaajaliste kliimaeesmärkide ning vahe-eesmärkide seaduse tasandil kehtestamine on vajalik põhiõiguste kaitseks. Selle otsustusega lahendatakse küsimus, millisel ajavahemikul kui suurt heidet lubada. Kui jätta suurem osa kasvuhoonegaaside heite piirangutest kaugemasse tulevikku, võidakse tulevikus rikkuda tervete põlvkondade õigusi, mis on seotud näiteks energia kättesaadavuse puudumisega tulevikus, mis omakorda mõjutab tootmist, transporti, tarbimist ja avaldab sellega mõju ka põhiõigustele, näiteks õigusele elule ja tervisele, vabale liikumisele ja vabale eneseteostusele, omandile." Tsitaadi lõpp.

Antud artiklis käsitles ta kliimaseaduse vajalikkust. Meie tänane arutelu on nende eesmärkide praktilisest täitmisest keskpikas ja pikas perspektiivis läbi energiatootmise. Miks see seos nii tugev on? 69,3% Eestis emiteeritud kasvuhoonegaasidest on energeetika jagu. Teisel kohal on transport 18,5%‑ga. Seega, suures plaanis on meie kliimapoliitika sisuks, kuidas toodame elektrit aastal 2030, 2040, 2050 ja sealt edasi. 

Elektrit saab toota ka sõnnikust või põlevkivist. Viimasega saaksime vana rasva peal liugu lasta veel aastakümneid, kui me ei hooliks fossiilkütuste kasutamisega tekitatud mõjust meie elukeskkonnale. 

Tsiteeriksin siinkohal veel üht autorit, viimasel ajal tuntust kogunud Jüri Liivi, "Suurt rohepesu käsiraamatut" leheküljelt 46: "Oleme viinud õhu süsihappegaasisisalduse paarikümne miljoni aasta kõige kõrgema tasemeni. Selles, et süüdi on fossiilkütuste põletamine, võib kahelda ainult Donald Trump." Tsitaadi lõpp. Seega ei kahtle kliimamuutuste inimtekkelises mõjus isegi rohepesu käsiraamatu autor.

Lisaks tegin kliimaeesmärkide ja tuumaenergia omavaheliste seoste analüüsi ka retsenseeritud teadusartiklite baasilt. Tõepoolest, teadlased pole sugugi ühel meelel selles osas, kas tuumaenergeetika on just see võluvits, mis aitab Eestil ja kogu maailmal tulla toime kliimamuutuste negatiivsete mõjude ohjeldamisega. Õigupoolest võib tõdeda, et üht võluvitsa ei olegi. Palju valdavam on seisukoht, et tuumaenergia on üks kaalutav võimalus paljude teiste seas. Reaalsus on see, et kasvuhoonegaaside emissioonid jätkavad globaalselt kasvamist ning nende osakaal Maa atmosfääris soodustab keskmise temperatuuri tõusu meie planeedil. 

Kellele ei meeldiks Eestis soe suvi, aga selle lihtsustatud arusaama taga peitub hoopis tõsiasi, et kaunite rannasuvede asemel võime saada endale kehvemini prognoositavaid ilmaolusid, mis hävitavad meie põllusaaki, uusi võõramaiseid kahjureid, mis rüüstavad meie metsi, ekstreemseid kuumalaineid, mis toovad kaasa enneaegseid surmasid, või hoopis kaootilist inimrännet kõrbestuvatelt aladelt. Kas me sellist Eestit tahtsimegi? 

Kuidas need arengud ära hoida? Ajakirjas Science juba 20 aastat tagasi avaldatud kliimamuutuste barjääride mudel kirjeldab erinevaid võimalusi soovimatute arengute pidurdamiseks. Iga selline võimalus on üks barjäär. Näiteks energia kokkuhoid on üks stabilisatsioonibarjäär. Tuuleenergiakasutus on samuti stabilisatsioonibarjäär, ka tuumaenergeetika võib olla selliseks barjääriks. Barjäärimudelite autorite hinnangul peaks inimkond kasutusele võtma vähemalt kaheksa barjääri mitmekümnest võimalikust, et saaksime endale pai teha. 

Üks võimalus süsinikdioksiidi heitmete vähendamiseks ülemaailmselt 1 gigatonni jagu oleks 700 uue 1000‑megavatise tuumareaktori ehitamine. Need reaktorid peaksid asendama täna fossiilkütustel, põhiliselt kivisöel töötavaid jaamasid. Kui aga maailm otsustaks mingil põhjusel tuumaenergeetikast sootuks loobuda, liiguksime kliimaeesmärkide saavutamisel hoopis poole barjääri võrra tagasi. Praktikas on iga tuumaelektrijaama sulgemine toonud kaasa fossiilkütusel töötava jaama käivitamise. Nii on asjalood kujunenud näiteks Saksamaal ja Jaapanis Fukushima avarii järel. Seega tuleks meil hoolikalt mõelda, kui peaksime ühe kliimaeesmärkide täitmise võimaluse kõrvale jätma, siis milliste meetmetega on võimalik seda tasa teha. 

Vabariigi Valitsus on juba võtnud ambitsioonika plaani taastuvenergia kasutuselevõtuks lähima kümnendi jooksul. Eesti on teinud Euroopa Komisjonile ka riigiabi taotluse toetusskeemi kehtestamiseks, et seda protsessi kiirendada. 

Ainuüksi tuule‑ ja päikeseenergiale panustamine sisaldab endas samuti keskkonnaalaseid väljakutseid. Visuaalne reostus ning maakasutus on samuti kaalutluskohad puhta energia saamise kõrval. Tuhandetele hektaritele planeeritavad tuulikud toovad endaga kaasa vajaduse väga tõsiste kompromisside tegemiseks looduskaitse arvelt. Täna oleme juba võtnud nõuks teha tuuleparkidele erandeid ülekaaluka avaliku huvi argumendiga kaitsealade piiranguvööndites, välistades Natura alad. 

Kui 10 aasta möödudes tuleb meil hakata fossiilelektritootmisvõimsusi lõplikult kokku pakkima ning praeguse ambitsiooniga kavandatud taastuvenergia tootmisvõimsusest ei piisa, siis millised oleksid järgmised kompromissid, kui välistaksime eelnevalt tuumaenergia aastaks 2040? Energiavajaduse kasvu eiramine tähendaks loobumist majanduskasvu väljavaatest. Kui vaadata süvitsi sisse varem planeerimise aluseks olnud Eleringi prognoosile, siis sealne tööstuse energiatarbimine püsis järgmise 10 aasta jooksul muutumatu. Ambitsioonikas majanduse kahekordistamise plaan näeb ette energiamahukate suurinvesteeringute realiseerimise. Kui anname ettevõtetele energia osas kindluse, on nad nõus ka siia investeerima. Ka meie olemasolev tööstus vajab senisest enam soodsat ja vähese heitmemõjuga energiat. 

Tuumaenergia olelusringi analüüs näitab, et isegi võttes arvesse kogu protsessi keskkonnamõju, jääb selle süsiniku jalajälg samasse vahemikku, milles on ka vähese heitmega päikese‑ ja tuuleenergia. Muude fossiilsete või biokütustel põhinevate alternatiivide heitmemõju on kümneid kordi suurem. 

Tõepoolest, tuumaenergiaga kaasneb samuti mitmeid väljakutseid, millest tõsisemad on tuumajäätmete lõppladestus ning julgeolekuriskid, millest kõnelevad järgmised ettekandjad. Mitmed neist väljakutsetest on lahendatavad tuumaenergiaalase raamistiku väljatöötamisel. 

Riigikogu teha on reeglite paikapanek, milliseid keskkonna‑ ja ohutusstandardeid peab iga tuumaenergiaprojekti arendaja minimaalselt täitma. Riigikogu otsustada on, milliste kuludega oleme valmis tagama 10, 15 või 20 aasta pärast võimalused täiendava heitmevaba energiatootmisviisi kiireks kasutuselevõtuks. 

Kui palju see kõik maksab, on kahtlemata asjakohane küsimus, ja veelgi olulisem küsimus täna oleks, kui palju läheks Eesti majandusele ja ühiskonnale maksma selle võimaluse välistamine pikas perspektiivis. Ajalooliselt on tuumaenergia kasutamine hoidnud ära enam kui 1,8 miljoni täiendavast õhusaastest ja kasvuhoonegaaside heitmetest põhjustatud enneaegse surma. Sajandi keskpaiga perspektiivis võib see heitmevaba energiatootmise viis säästa veel 0,5 miljonit kuni 7 miljonit elu tänu fossiilkütustest loobumisele. 

Tänase debati tuum võiks seega olla keskendumine pikale plaanile keskkonna‑ ja kliimaeesmärkide valguses. Riigikogul on ees tulevikku vaatava otsuse tegemine. Soovin kolleegidele selleks debatiks jõudu. Aitäh!

Hea ettekandja, suur tänu! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun! 

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Austatud ettekandja! Mul on teile selline küsimus, ja rohkem sellise debatiraamistiku vaates. Küllalt tihti tuuakse näiteid ja tegelikult ka teie enda sõnavõtus tõite võrdlusena neid riike, kes loobuvad tuumaenergeetikast nende keskkonnamõju ja omakorda nende kliimaeesmärkide saavutamise vaates. Aga tegelikult me peaksime pigem arutama ikkagi lähtuvalt enda positsioonist. Me ei ole riik, kes arutab, kas rakendada või loobuda olemasolevast tuumaenergiast, me arutame seda, kas luua nii-öelda nullist seda võimekust. Kas te olete nõus selle väitega, et pigem me sellises debatis peaksime otsima sarnaseid riike, sarnaseid võrdlusi, mudeleid, kus riigid mõnes mõttes on teelahkmel, millises suunas oma energeetikat arutada, mitte tuua võrdlusi nende riikidega, kus tuumajaam on suletud ja mis on nende majanduslikud, energeetilised või kliimaeesmärkide saavutamise tagajärjed olnud? Lihtsalt selleks, et see edasine arutelu oleks mõnes mõttes nagu faktitäpsem ja võrreldavam.

Aitäh! Aga faktitäpsuse tagamiseks ma peangi täpsustama, et me räägime sellest teelahkmest, mis saabub meile alles umbes 15 aasta pärast. Alles järgmisel kümnendil me oleme selles olukorras, kus igasugused fossiiltootmised tuleb tegelikult nagu lõplikult kinni panna. Ja vot seal on meil see valikukoht, millega me siis jätkame. Tõepoolest, on räägitud alternatiividest, on olemas nagu biogaasi võimalus, üldse maagaasil põhinevad võimalused. Need on kõik üleminekutehnoloogiad. Nii nagu ma välja tõin, nende heide on endiselt oluliselt suurem näiteks siis kas tuumaenergia, päikese- või tuuleenergia heitmest. Me oleme aastatel 2035 kuni 2040 umbes samas olukorras. 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te oma kõnes mainisite ka seda, et Riigikogul tuleb teha tõsised diskussioonid, need otsused vastu võtta. Mis te arvate, millised on põhiargumendid võimaliku tuumajaama loomise vastu, mis teie hinnangul võiksid takistada selle teket, ilma et ma peaksin teie käest küsima, kas te olete poolt või vastu, vaid lihtsalt hüpoteetiliselt?

No ütleme … Aitäh selle küsimuse eest! Võib-olla päris palju ma olen debattides kuulnud selliseid arutelusid, mis keskenduvad sellele, kas ta mahub turule, mis on energia maksumus, kas see tehnoloogia on olemas või mitte. See ei ole selles mõttes antud debati tuum, need küsimused, kuna lõppude lõpuks otsustab ju iga arendaja, iga arendaja rahastaja teeb selle otsuse, kas äriplaan peab paika või ei pea, kas see on mõistlik või mitte. Mitte keegi tõenäoliselt ei paneks oma raha projektile, mis oleks hukule määratud või mis toetaks mittekonkurentsivõimelist teenust turul. Turg tegelikkuses otsustab. Need on olnud peamised argumendid. 

Võib-olla see tehnoloogia pool ka. Seda Reelika Runnel oma raporti tutvustuses ilmselt mainib ka. Ega seal on juttu sellest, et me võiksime hakata kaaluma neid tehnoloogiaid, mis on ära sertifitseeritud ühel hetkel. Täna ei ole see tehnoloogia osas näiteks otsustuse koht selle vastuargumendi osas. Otsustuse koht saabub kas 2028, 2030, siis, kui see sobiv tehnoloogia ühes meile sobivas riigis ära sertifitseeritakse. Aga seda saab raporti tutvustusest põhjalikumalt uurida.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh selle sisuka kokkuvõtte eest! Sellest, mida me arutame, tahtsingi juhtida tähelepanu, küsida, et sa mainisid, et lähiajal pärast seda debatti võiksime hakata otsustama midagi. Selle käigus me ju ei hakka otsustama seda, kuhu me rajame tuumajaama, millise tuumajaama me rajame. Tegelikult selle otsuse sisu on palju pragmaatilisem: mis me üldse edasi teeme, kas me kaalume seda. Täna või isegi lähinädalatel või -kuudel me ei hakka kuhugile ühtegi jaama rajamist otsustama, on ju?

Just nimelt! Aitäh, selle küsimuse eest! Nagu ma oma sissejuhatavas ettekandes ka märkisin, me räägime praegu ikkagi suhteliselt pikast plaanist, mis on üle 10 aasta, ja me räägime sellest, kas me tekitame selle valikuvõimaluse endale või me sulgeme või jätame selle valikuvõimaluse suletuks. Ega keegi meid tulevikus ei takista tegema ühte- või teistpoolt otsust. Nii nagu kolleeg Tanel Kiigele siin vastasin, 15 aasta pärast on see teelahkme koht. 

Nüüd, küsimus on selles, nagu ka natukene teadusartiklitega tutvudes tähele panin, siis selline keskmine aeg riikidel ühe reaktori valmis ehitamiseks, tõesti, väga keskmine on 15 aastat ja 10 kuud. Noh, pluss-miinus. Kas me tahaksime olla selle teelahkme juures olukorras, kus me peame kogu 15-aastase rehkenduse nullist tegema, või me täna teeme mingisuguse osa, selle legaalse osa ära, selle raamistiku reeglite kokkuleppimise ja 15 aasta pärast on meil võimalik teha see otsus juba kiirema elluviimisega? See on see asja sisu praegusele Riigikogu koosseisule võib-olla ka selles istungjärgus.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Suur tänu selle asjaliku kokkuvõtte eest! Nagu te oma ettekandes rääkisite, on inimesed huvitatud sellest, et meil oleks piisavalt energiat, et meil oleks puhas looduskeskkond ja hea elu. Aga see tegelikult tähendab erinevate väärtuste kaalumist ja hea elu juurde kuulub kindlasti ka turvalisus, mis ilmselt väga paljude jaoks ja paljudes maades on aatomienergia kasutuselevõtus olnud see murekoht. Mina ise pooldan tuumajaama rajamist. Aga kas teil oli ka, ütleme, sellist väärtuste kaalumist oma komisjonis? Kas turvalisus võiks olla vähem väärtuslik kui piisav energia ja nii-öelda hea elu selle piisava energia olemasolul ja looduskeskkond või olete te lihtsalt väga kindlad, et see on nii turvaline tehnoloogia, et muresid polegi?

Aitäh! See oli komisjonis nii palju kaalumisel, et kui me seda OTRK arutelu programmi kokku panime, siis me arutasime, kas julgeolek on piisavalt tähtis küsimus, et tuua see eraldi ettekandena välja. Ja me otsustasime, et see on piisavalt tähtis küsimus. Tartu Ülikoolis oli eelnevalt üks tuumaenergiaalane konverents, kus oli väga hea ettekanne, ja see ettekandja on täna siin, kes neid küsimusi lahkab. Võib-olla üks asi, mida oma teemaga tutvumise kogemusest tähele panin: ühes teadusartiklis väideti seda, et tuumaenergeetika puhul on väga tõsine sõjaline risk ja tuumaelektrijaamad on kindlasti enam-vähem prioriteetsete sihtmärkide nimekirjas, mida hakatakse kindlasti ründama. Niimoodi oli teadusartiklitest väidetud. Aga kui me vaatame praktikat, kui me vaatame praktikat, mis on toimunud Ukrainas. Ukraina on tuumariik, mis on sõjas, päris sõjast, kus raketid lendavad, sadu rakette mõnikord päevas. Ja seal ei ole seda juhtunud, eks ole. Ei ole juhtunud isegi päris sõjaolukorras seda, et oleks just nimelt tuumaobjekte sellisel kujul rünnatud. Neid on küll hõivatud mingitel muudel põhjustel, aga sellist ohtu, nii nagu teadlased omal ajal võib-olla siin, ütleme, 10 või 15 aastat tagasi omast arust väga kindlalt väitsid, et praktikas ei ole see realiseerunud. Siin võib seda lahknevust täiesti tähele panna.

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kui Eesti saab tuumariigiks, siis me saame endale uue tehnoloogia, ja ma rõhutan siin: kui. Ja siit tuleb ka järgmine küsimus. Kuidas te arvate, kas Eesti peaks ka tuumarelvastuma näiteks või paigutama oma territooriumile tuumarelva pärast seda, kui me oleme saanud kõik selle tehnoloogia? Mitte midagi suurt, väiksed sõbralikud taktikalised tuumalõhkepead.

Aitäh! See on väga huvitav, et see küsimus esile tuleb. Üks selline teaduslik käsitlus muide keskendus ka sellele, et tuumaenergeetika ja tuumarelvastumise teemad võiks võimalikult lahutada, kuna sellest tulenevad ka riskid. Nagu ma mainisin, et selle olulise kliimamõju vähendamiseks globaalsel tasemel oleks vaja ehitada arvutuslikult 700 1000-megavatist reaktorit üle maailma, mis tähendab, et need reaktorid ei saaks paigutuda ainult nendes riikides, mis on praegu tuumariigid, vaid need peaksid tulema ka väga suures osas nii-öelda kolmanda maailma riikidesse, kus on suur energianälg, kus on väga palju fossiilkütustel põhinevat energiat ja väga palju potentsiaali selleks. Ja nüüd seal on see mõttekoht, kuidas seda teha niimoodi, et see teine pool kaasa ei tuleks, et tuumarelvastumine ei läheks laiali. 

Aga Eesti mõttes, me oleme NATO liige, NATO on selles mõttes tuumarelva omav kaitseallianss ja ma arvan, et NATO-l on õigus paigutada kõiki oma relvaliike igale poole kokkuleppel asukohariikidega. Kui selleks vajadus osutub, siis miks mitte.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Aitäh, hea ettekandja, suurepärase sissejuhatuse eest! Mulle tundub, et Eestis on toimumas väga kummaline muutus. Me oleme liikumas emotsionaalsest tuumaenergia eitamisest emotsionaalsesse tuumaenergia jaatamisse. Ja oleme väga paljude erinevate lobiorganisatsioonide vaateväljas. Kui ma siin vaatan ühe tuntud tuumaenergia … firma Kantar Emori küsitlust, kas te pooldate uue põlvkonna väikese tuumajaama kasutuselevõttu Eestis, siis samamoodi võiks küsida, kas teile meeldivad väikesed karvased nunnud loomad. Aga samal ajal meil vaja väga ratsionaalselt otsustada. Minu enda kogemus näitab tegelikult seda, millises meeletus keerukuses me oleme otsustuse osas, kuna see infoväli, mis meil on, sisaldab nii ääretult palju ebamäärasust. Mu küsimus on: kuidas meie siin selles kontekstis, kust kohast me saaksime seda kõige objektiivsemat otsustust, et tõesti jõuda arusaamisele, kas Eestis on vaja tuumaenergiat oma energiaprobleemide lahendamiseks või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu me komisjonis seda arutelu ette ettevalmistamist kaaludes või planeerides arutasimegi, siis me lisasime sellesse esialgsesse pealkirja ühe sõna. Alguses oli kaalumisel "tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalusest", aga panime juurde "vajadusest ja võimalusest Eestis". 

Tõepoolest, see on kaalumise koht ja mulle tundub, et just nimelt seda, et tegu ei kujuneks emotsionaalse otsusega tagab niisugune teekaart, kus me kõigepealt tegeleme sellega, et me teeme otsuse ainult raamistiku osas. See raamistiku ja reeglite otsustamine ei peaks andma mitte kellelegi õigustatud ootust, et tema mingisugune projekt saab, ma ei tea, eelistingimused või see peab kindlasti ellu minema sellisel kujul, nagu ta on varem planeerinud. Meil on tegelikkuses võimalus raamistiku loomisel panna paika kõik reeglid, võtta maha need kahtlused, tegeleda nende väljakutsete võimalike lahenduste paikapanekuga. Just nimelt see tagabki meile mitte emotsionaalse, vaid ratsionaalse otsustamise võimaluse. Ja see ratsionaalne otsustamine peabki sündima selle teadmise baasilt, kas meil tegelikkuses pärast kogu seda nii-öelda taastuvenergia spurti, mida me üritame siin 10 aastaga teha, kas meil on see vajadus veel olemas päriselt, kas turg januneb selle järgi, kas see tehnoloogia on sertifitseeritud sellisel kujul, nagu te mainisite, et väikesed karvased nunnud loomad, et kas need päriselt ka tekivad, kas see on kindlaks tehtud ja nii edasi. Selle pealt me saaksime teha ratsionaalse otsuse, et mitte kellelgi ei peaks täna olema õigustatud ootust, mis iganes raamistikuga Riigikogu edasi läheb, et see annab kellelegi mingisuguse ootuse, et tema projekt on nüüd kindlasti purgis.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkan ratsionaalsuse lainel. Esimene kaalutluskoht on see, et kas Eesti vajab täiendavaid investeeringuid energeetikasse. Vastus sellele küsimusele on jah. Järgmine kaalutluskoht investori vaates on see, millised on need tehnoloogiad, kuhu on mõistlik tulevikuvaates investeerida. Selles mõttes teie osundus küsimusele, mis see kõik maksab, oli hästi õige. Aga ka iga investeeringu hindamise juures on alati valikukoht see, et kas investeerida või mitte investeerida, ja kui investeerida, siis millisesse tehnoloogiasse investeerida. Kui me välistame tuuma, siis millised on need paremad alternatiivid teie arvates?

Ega ausalt öeldes … Aitäh selle küsimuse eest! Nende alternatiivide hindamisega on nagu alati niimoodi, et millised argumendid sa esile tõstad. Kas sa tõstad esile selle argumendi, et mingil põhjusel sa näiteks välistad ühe võimaluse, või sa tõstad esile selle argumendi, kui palju sa pead tegema keskkonnaalaseid kompromisse mingites asjades? Ega ausalt öeldes nüüd nendest materjalidest, mida ma olen siin selle ettekande jaoks läbi töötanud, väga palju heitmevabasid alternatiive ju maailmas ei ole. Tuuleenergia, päikeseenergia, tuumaenergia on enam-vähem ühel pulgal. Biokütused on mingisugusel teisel pulgal, aga see pulk on suurusjärgu võrra teises kategoorias juba. Ja kõik asjad, mis fossiilidega seonduvad, on seal veelgi kõrgemas kategoorias. 

Nii et selles mõttes, kui me võtame aluseks selle, et meil on tarvis heitmevaba energiat, siis meie valikud on juba selle võrra piiratud. Nii et kui me hakkame arvestama sellega, et me võib-olla päris kogu Eestimaad tuulikute ja päikesepatareidega ei jaksa ära katta või me ei taha seda teha, siis me peame siin kaalutluskohad tegema. Nagu ma mainisin, ühte võluvitsa ei ole. Tuleks kaaluda kõiki erinevaid võimalusi. Ja nende stabilisatsioonibarjääridega oli samasugune sõnum, et barjääre peab olema mitu, et nad oleksid võimalikult efektiivsed. Aga siin järgnevates ettekannetes tuleb ka sel teemal, stsenaariumide teemal veel juttu.

Anti Allas, palun!

 Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Milline sinu arvates võiks olla Eesti 20 aasta pärast sihukene ideaalne energiaportfelli profiil? Millest koosneb energiaportfell, mis oleks kõige keskkonnasõbralikum ja pakuks meile kõige soodsamat elektrit? Ja kõige olulisem: kui suur osa sellest võiks olla tuumaenergial?

Aitüma selle küsimuse eest! Mulle tundub, et niipalju kui ma olen erinevaid stsenaariume vaadanud, siis ikkagi jõuab asi alati sinnamaani, et peab olema segu erinevatest võimalustest. Me ei tohiks kuidagi emotsionaalses puhangus lukustada end väga ühte võimalusse kinni, sellepärast et kõigil on oma eelised ja kõigil on omad puudused. Ma tõesti ei ole hiromant, et öelda, et aastal 2040 see protsent või osakaal peab olema täpselt nii- või naasugune. Ja sellepärast ma ütlengi, et kui meil nagu strateegilises plaanis ei ole väga täpset arusaama, noh, väga suure detailsusastmega, sellest vajadusest, siis just sellepärast on mõistlik teha see valikuvõimalus nii-öelda lahti. Et me saaksime selle vajaduse tekkides selle valiku nii-öelda ära teha. Ja tõepoolest ühel hetkel meil kaovad need fossiiltootmised ära, neid ei saa kasutada. Isegi kui me täna kasutame näiteks mingeid maagaasi võimalust, siis väga pikas plaanis see enam ei oleks kaalutav või oleks nagu väga tõsiste reservatsioonidega võimalik. Kõik need asjad tuleb asendada. Seda esiteks. 

Teiseks, kui me arvestame majanduskasvuga ja mingisuguse tootmise kasvuga, siis sealt on mingisugune kasvuruum lisaks. Ja lõpuks on see ka kaalumise koht, kui palju me tuule- ja päikeseenergia alla hektareid jaksame panna. Kogu sellest küsimuste kogumist tulebki see vastus lõpuks. Sellepärast ei ole mul teile lihtsat protsendiga vastust praegu anda. See ongi keeruline teema, mida arutada.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja ma tänan teid teie vastuste eest. Rohkem aega ei ole. Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Kliimaministeeriumi kiirguse ja tuumaohutuse valdkonna juht Reelika Runneli. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kallid külalised! Vabariigi Valitsuse poolt 2021. aasta kevadel loodud tuumaenergia töörühm, mille liikmeteks on ministeeriumide ja riigiasutuste kõrgetasemelised esindajad, avaldas detsembri eelviimasel päeval oma tegevuse tulemusel valminud lõpparuande. 

Töörühm lähtus oma tegevuse planeerimisel Vabariigi Valitsuselt saadud ülesandest, mis nägi ette analüüsimist, kas ja millistel tingimustel on Eestis tuumaenergia kasutuselevõtt võimalik. Seejuures järgiti rangelt ÜRO Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhendit, milles on loetletud tuumaenergia kasutuselevõtul käsitletavad teemad. Nende piisava põhjalikkusega käsitlemiseks telliti rahvusvaheliselt ja ka kohalikelt ekspertidelt kokku 11 temaatilist analüüsi, mille põhjal lõpparuanne koostati. 

Töörühma liikmete ülesandeks oli protsessi vältel ekspertidele vajaliku sisendi andmine ja selle kontrollimine ning protsessi koordineerimine. Tuumaenergia töörühma lõpparuande kogumahust 4% ulatuses on kasutatud ka potentsiaalselt arendajalt saadud sisendit, mis oli vajalik peamiselt projekti rahastamise ja tarneahela kirjeldamise juures ning mis vaadati enne aruandesse lisamist üle rahvusvaheliste ekspertide poolt. 

Tuumaenergia kasutamine ning isegi selle kasutuselevõtu kaalumine on rahvusvaheliselt ülimalt reguleeritud. Kõiki lõpparuande sisendiks olevaid materjale hinnati eelmise aasta oktoobris Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ekspertmissiooni käigus, et tagada aruandes esitatud info adekvaatsus. Missiooni käigus vaadati, kas me omame vajalikku arusaama kõigist kohustustest, mis tuumaenergia kasutamisega kaasnevad, ja oleme hinnanud piisava põhjalikkusega kõiki selle energialiigi kasutamisega seotud teemasid. Ekspertide hinnangu kohaselt on töörühma analüüsid ja ettevalmistus tuumaenergia kasutuselevõtu osas olnud põhjalikud ja piisavad, et saaksime selle energialiigi kasutamise osas vastu võtta teadliku otsuse. 

Lisaks Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuurile on töörühm saanud oma tegevuses abi ka meie naaberriigilt Soomelt, kelle tuumaregulaator STUK oli meie tegevusse kaasatud juba töörühma alguspäevil. Lisaks oleme liitunud USA välisministeeriumi koordineeritava programmiga FIRST, mis toetab riike väikereaktoritealase pädevuse loomisel. Mai lõpus toimub USA tuumaregulaatori ja Keskkonnaameti vahelise koostööleppe allkirjastamine ning eelmisel aastal sõlmiti koostöömemorandum Kanada tuumaregulaatoriga, mis võimaldab meil jälgida sealset väikereaktorite loastamise protsessi. Oma koostööd ja abi on koolituste, seminaride ja õppevisiitide ning konsultatsioonikohtumiste läbi meile pakkunud ka Prantsusmaa, Jaapan ja Saksamaa. Tänu rahvusvahelise koostöö võimalustele oleme viimase kolme aasta jooksul koolitanud tuumaenergia teemadel kümneid riigiasutuste spetsialiste ning saame öelda, et tänaseks on Eestis tuumaenergia kasutuselevõtuga alustamiseks olemas vajalikud baaskompetentsid. 

Arvestades analüüsidest ja aatomienergiaagentuurilt saadud tagasisidet ning töörühmas peetud arutelude tulemusi, jõudis töörühm eelmise aasta lõpus järeldusele, et õigeaegse planeerimise, piisava rahastuse, poliitilise ning rahva toetuse korral on Eestis tuumaenergia kasutuselevõtt teostatav. Tuumaenergia kasutuselevõtt toetaks meie 2050. aasta kliimaeesmärkide täitmise ja varustuskindluse tagamise eesmärke, pakuks stabiilset elektritootmist, edendaks Eesti teadus‑ ja arendustegevust, tooks kaasa majandusliku kasu ning looks töökohti kohalikele elanikele. 

Samas tuleb arvestada, et riigis, kus seda energialiiki varem kasutatud pole, nõuab tuumaenergia kasutuselevõtt põhjalikku ettevalmistust ning tuumaelektrijaamast elektritootmise alguseni kulub vähemalt kümmekond aastat. Samal ajal on oluline tagada, et tuumaenergia kasutuselevõtt ei kahjustaks taastuvenergia tootmise ja salvestamise võimsuse lisandumist ega põhjustaks seeläbi heitkoguste vähendamise edasilükkamist. 

Arvesse tuleb võtta ka seda, millist tehnoloogiat üleüldse oleks võimalik Eesti tingimustes kasutada. Töörühma analüüsid vaatasid niinimetatud väikseid moodulreaktoreid, sest meie elektrivõrku on võimalik ühendada kuni 400‑ megavolt-ampriseid, megavatiseid tootmisüksuseid, mille ärakukkumisega suudab süsteem hakkama saada. Suured, üle 1000‑megavatise võimsusega reaktorid meie võrku seega ei sobiks. Samas võib reaktoreid olla ühes jaamas mitu, kui iga reaktori tarbeks rajatakse eraldi liitumispunkt. 

Töörühma ülesandeks ei olnud teha otsust konkreetse reaktori tootja osas, vaid loetleda tingimused, millele Eesti jaoks tinglikult sobivaks peetav reaktor vastama peab. Fookus peab seejuures olema ohutusel, elektrivõrku sobivusel, tehnoloogia küpsusel, keskkonnamõjul ja mitmetel teistel kriteeriumidel, nagu näiteks kütuse kättesaadavus ja geopoliitilised kaalutlused, mis välistaks tarneahelast teatud riikide tootjad, nagu näiteks Venemaa.

Me ei soovita Eestisse ehitada maailma esimest omataolist reaktorit, vaid samasuguse reaktori valmimise osas mõnes kogenud tuumariigis peab olema kindlus, enne kui meil selle rajamise osas need lõplikud otsused tehakse. Samas ei tähenda see seda, et enne kui saame tehnoloogiavaliku teha, peab samasugune reaktor olema kuskil juba tööd alustanud, vaid otsuse tegemise hetkeks peaks olema seal loamenetlus läbitud osas, mis võimaldab meie regulaatoril menetlusprotsesse korrata ja teise riigi regulaatori kogemusest õppida. 

Esimesed Eestile tinglikult sobivaks peetud reaktorid valmivad lääneriikides käesoleva kümnendi lõpus ning nende tehnoloogilise lahenduse puhul on tegemist vesijahutusega reaktorite väiksemate versioonidega ehk tehnoloogiaga, millega on maailmas juba üle 70 aasta kogemust. Lõplik tehnoloogiavalik toimub siis, kui tuumaregulaator hindab arendaja poolt kasutusele võtta soovitavat reaktorit ja selle ohutust koosmõjus asukohaga ja see toimub riigi eriplaneeringu protsessi käigus. 

On selge, et tuumaprogrammiga ei saa alustada, kui riigi geoloogilised ja keskkonnatingimused tuumajaama rajamist ei võimalda. 2022. aastal tuumaenergia töörühma juurde loodud ruumiplaneerimise alltöörühm, mille liikmeteks olid ka olulised sidusrühmad, nagu Keskkonnaühenduste Koda ja Eesti Linnade ja Valdade Liit, sai ülesandeks välja selgitada, kas Eestis leidub tuumajaamale potentsiaalselt sobivaid piirkondi. Eelmise aasta kevadel valminud analüüsi tulemustest selgus, et Eestis võiks tuumajaama rajamist kaaluda lausa 16 piirkonnas. Neist üks välistati riigikaitselistel kaalutlustel, mis on kaardil märgitud punase ristiga, ja ülejäänud 15 piirkonnale tehti sotsiaal-majanduslike mõjude analüüs. Selle tulemusel soovitati tuumaelektrijaama rajamist kaaluda eelkõige neljas piirkonnas, kus tuumajaama rajamine toetaks ka regionaalarengut. Nendest üks piirkond asub Lääne-Eestis ning ülejäänud kolm põhjarannikul. 

Kuna riik ei ole tuumaenergia kasutuselevõtu osas teinud põhimõttelist otsust, siis pole tehtud ka asukohavalikut ega nendest piirkondadest välja sõelutud potentsiaalseid kandidaatalasid. Kui tuumaenergia kasutuselevõtu osas langetatakse positiivne otsus, selgitatakse tuumajaama asukoht koos alternatiivide kaalumisega välja riikliku planeerimisprotsessi käigus.

Tuumaenergia kasutamisega seotud arutelude üheks peamiseks küsimuseks on tavaliselt tuumajäätmetega seonduv, mille osas on inimeste teadvusse kinnistunud rohkelt müüte ning eksiarvamusi, mis on tingitud suuresti teadmatusest. Üheks enam levinud müüdiks on see, et tuumaenergia kasutamine tekitab tohutul hulgal tuumajäätmeid, millega tegelemiseks pole lahendust. 

Töörühma tellitud uuringu kohaselt tekitaks üks väikereaktor aastas ligikaudu 12 tonni kasutatud tuumakütust. Reaktori kogu eluea vältel, milleks on vähemalt 60 aastat, tekiks kasutatud kütust ühe reaktori kohta circa 720 tonni, mida hoiustatakse jaama eluea vältel jaama territooriumil asuvas vahehoidlas. 

Võrdluseks toon siinkohal, et Eesti aastane kogu jäätmeteke on 23 miljonit tonni. Sealhulgas tekib igal aastal ohtlikke jäätmeid 1,6 miljonit tonni. Ohtlikud jäätmed on sealhulgas näiteks asbest, tsüaniid, erinevad kemikaalid. Samal ajal on tuumaenergiast elektri tootmise üle 70‑aastase ajaloo vältel maailmas kokku tekkinud kasutatud tuumakütust ehk niinimetatud tuumajäätmeid 300 000 tonni ning aastas lisandub circa 7000 tonni kasutatud tuumakütust. 

Tuumaenergiast toodetava elektri hinna üheks osaks on ka jäätmete lõppladustamine ja jaama lammutamine selle eluea lõpus. Tuumajaama operaator maksab vastavat tasu riiklikku fondi, kuhu kogutud vahenditest need tegevused toimuksid. 

Jäätmete käitlemiseks ja lõppladustamiseks on mitmeid valikuid. Esmajoones tuleb olla valmis Eestisse tuumajäätmete geoloogilise lõppladustuspaiga rajamiseks, kuid Euroopa Liidus on arutlusel ka regionaalsete lõppladustuspaikade rajamine mitme riigi koostöös, ning tuumakütust on võimalik 96% ulatuses ka ümber töödelda ja taaskasutada. Töörühmapoolseks soovituseks on see, et Eesti ei tohiks ühtegi neist võimalustest õiguslikult piirata ehk siis me peaksime jätma ukse lahti erinevatele jäätmekäitluslahendustele. 

Selleks, et teada, kas tuumajäätmete lõppladustamine on Eesti geoloogilise keskkonna tingimusi arvestades meil üleüldse võimalik, analüüsiti koos tuumaelektrijaama rajamiseks sobivate piirkondadega ka meie aluskorra sobivust tuumajäätmete lõppladustamiseks. Olemasolevatele andmetele tuginedes saame väita, et Eestis ei esine geoloogilisi kriteeriumeid, mis välistaksid lõppladustuspaiga rajamise, kuid sellise rajatise kavandamine nõuaks siiski detailseid kompleksuuringuid ning selleks on vaja eraldi planeerimisprotsessi. Kui tuumaelektrijaama rajamiseks leidus Eestis potentsiaalselt sobivaid piirkondi 16, mis asusid peamiselt rannikul, siis lõppladustuspaiga rajamist on võimalik tegelikult planeerida oluliselt suuremal alal. Ideaalvariandis võiksid aga tuumaelektrijaam ja lõppladustuspaik asuda teineteise lähedal. 

Tuumaenergia kasutuselevõtt nõuab riigilt pikaajalist pühendumist ning seejuures on oluline arvestada ka Eesti elanike arvamust. Tuumaenergia töörühm on alates 2022. aastast läbi viinud meelsusuuringuid, mis kaardistavad Eesti elanike suhtumist tuumaenergiasse, selle energialiigi kasutamisega seotud hirme ja ootusi. Toetus tuumaenergiale on püsinud ligikaudu 60% juures ja tuumaenergia kasutuselevõttu pooldavad Eestis traditsiooniliselt rohkem mehed, kelle hulgas on toetusprotsent 74, eesti rahvusest elanikud 62%‑ga ja kõrgharidusega elanikud 65% juures. Keskmiselt enam on tuumaenergia kasutuselevõtule vastu naised, kellest 36% ei toeta selle energialiigi kasutuselevõttu, vene rahvusest elanikud 34%‑ga ning madalama haridusega elanikud 35%‑ga. Nende seas on ka enim neid, kellel puudub tuumaenergia kasutuselevõtu osas seisukoht. Järgmise meelsusuuringu tulemused avaldab Kliimaministeerium mai lõpus. 

Selleks, et ühes riigis oleks üldse võimalik tuumaenergia kasutusele võtta, tuleb riigi poolt luua selle energialiigi kasutamist reguleeriv õigusraamistik ning selle ohutut kasutamist jälgiv riigiasutus ehk niinimetatud tuumaregulaator. Töörühma tellitud analüüside kohaselt saaks tuumaregulaatori moodustada olemasoleva Keskkonnaameti kliima‑ ja kiirgusosakonna baasilt ja seal töötavad 18 inimest liidetaks uue asutuse koosseisu. Arvestades tuumaprogrammiga alustamisest kuni tuumajaama valmimiseni kuluvat aega ja menetlusetappe, tuleb täiendavad 60 inimest sinna asutusse juurde palgata järk-järgult, vastavalt prioriteetsusele, mis vältaks neli-viis aastat, kui see värbamisprotsess toimuks. Väike osa vajalikust ekspertiisist nõuab lisaks kvalifikatsioonile ka tegelikult pikaaegset kogemust, mida saab algselt tagada välismaa ekspertide kaasamisega. 

Regulaatori loomisega paralleelselt tuleb alustada õigusloomega, vastu võtta tuumaenergia ohutuse seadus, selle alamaktid ja muuta ning täiendada olemasolevaid õigusakte. 

Enne otsuse langetamist on üks olulisemaid küsimusi kahtlemata see, kui palju sellise riikliku süsteemi ülesehitamine ja käigushoidmine maksab. Töörühma arvutused kuni 11‑aastase perioodi peale, mis kuluks ettevalmistustega alustamisest kuni jaamas elektri tootmise alguseni, prognoosisid selle perioodi kogukuludeks circa 73 miljonit eurot, millele lisanduvad päästevõimekuse väljaarendamise kulud kuni 54 miljoni euro ulatuses. Oluline on seejuures, et need kulud ei teki üleöö, vaid jagunevad aastate peale. Iga-aastaseks püsikuluks, riikliku süsteemi ülalpidamiseks oleksid jaama töötamise faasis circa 6,5 miljonit eurot pluss päästevõimekuse hoidmise kulud ehk kokku eeldatavasti suurusjärgus 10 miljonit eurot aastas. 

Regulaatori kulud on plaanis osaliselt katta mitte ainult riigieelarvest, vaid ka operaatorilt ehk loa omajalt laekuvate iga-aastaste tasudega menetluste ja järelevalvetoimingute eest. Seejuures hakkaksid tuumajaama ehitusetapis majandustegevuse elavdamisest saadavad riigieelarvelised tulud oluliselt ületama riikliku raamistiku ülalpidamise kulusid. Jaama valmimise hetkeks on riigil võimalik tänaste hinnangute alusel täiendavate maksutuludena teenida üle 90 miljoni euro tulusid. 

Kui vahepeal selgub, et tuumajaama rajamise plaanist siiski asja ei saa, siis on riik investeerinud kuni 5 miljonit eurot siseriiklike pädevuste arendamiseks. Samal ajal ei saa tuumaenergiat kasutavate riikide naabrina selles valdkonnas siseriiklikke teadmisi omavate inimeste hulga suurendamist pidada asjatult raisatud ressursiks, vaid kui investeeringut teadmistepõhisesse Eestisse. 

Kui tuumaenergia kasutuselevõtu osas langetatakse positiivne otsus, siis liiguksime ÜRO teekaardi kohaselt tuumaenergia kaalumisest programmi rakendamise etappi, kus toimuks tuumaregulaatori loomine, tuumaenergia ja ohutuse seaduse eelnõu menetlus ja vastuvõtmine, riiklike pädevuste arendamine ning tuumajaama asukoha valik. 

Tuumaenergia kasutuselevõtuks vajalike ettevalmistustega alustamist nähakse sageli kui pöördumatut protsessi, millest enam tagasiteed justkui poleks. Täna oleme siiski alles esimese väikese sammu tegemise juures, kus tuleb langetada otsus, kas tuumaenergia kasutuselevõtu kaalumise protsessiga jätkata ning alustada riikliku raamistiku loomise ettevalmistamisega, et tulevikus oleks meil võimalik oma riigis seda energialiiki kasutada, kui mitte elektritootmises, siis näiteks kaugkütte tagamisel või vesinikutootmisel, mille osas nähakse tuumaenergial samuti suurt potentsiaali. Kaalukamad otsused, mis on seotud valdkondlike õigusaktide ja uue riigiasutuse loomisega, asukohavaliku ja käitamisloaga ning mille juures on võimalik teha ka otsus protsessiga mitte jätkata, seisavad Riigikogul ja valitsusel ees alles tulevikus. 

Lõpetuseks soovin rõhutada, et tuumaenergia töörühma koostatud aruande eesmärgiks polnud tuumaenergia osas valida pooli, vaid pakkuda parimat teadmist, mille põhjal riik saaks otsustada, kas tuumaenergial saab olla Eestis roll kliimaeesmärkide saavutamisel ja energiajulgeoleku tagamisel. Otsustusõigus selle üle, kas sellele energialiigile võiks olla Eestis tulevikku, on, austatud Riigikogu liikmed, teie kätes. Aitäh! 

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Läheme nende juurde. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te tutvustasite meile tuumaenergia kasutusele võtmise võimaluste lõpparuannet. Ja seesama aruanne ärgitab mind küsima kahte võib-olla ehk liiga spetsiifilist küsimust. Esimene on see, et tuumaenergiat peetakse odavaks energiaks. Mis siiski annab meile garantii, et ta tuleb odavam kui praegune energia, mida me kasutame? Ja teine küsimus puudutab tuumaenergia niisugust negatiivset poolt: suur veekulu. Seda siin aruandes välja pole toodud. Kas te võiksite sellele ka mingisuguse väikese hinnangu anda?

Mis puudutab tuumaenergia hinda, siis tuumaenergia nii-öelda maailmaturul ei ole kindlasti üks kõige odavam energia tootmise viis. Paljudes riikides on konkureerimas tuumaenergia fossiilkütuste kasutamisega. Fossiilkütustega riikides, kus CO2 emissioone ei maksustata, tuumaenergia kindlasti on oluliselt kallim. Ja kui me soovime tuumaenergia kasutusele võtta Eestis, siis ta kindlasti ei ole kõige soodsam turule võimalikult pääsev lahendus. Kuid me peame arvestama ka seda, millised on meie vajadused baaskoormuse juhitavate elektritootmisvõimsuste katmiseks, ning hindama seda, kas meil on soodsam jätkata fossiilkütuste põletamisega või kasutada tuumaenergiat. 

Mis puudutab tuumajaama veekulu, siis see sõltub tehnoloogia valikust. On arendamisel ka selliseid väikereaktoreid, mis vett tarvitavad väga väikeses mahus või peaaegu üldse mitte. See sõltub tehnoloogia valikutest. Aga jah, et kui me räägime keskkonnaaspektidest, siis veekasutus on kindlasti üks teema, mis vajab põhjalikumat analüüsimist. 

Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! See poliitiline otsus või otsustamatus tegelikult on tulenenud ikkagi sellest, et selliseid mustvalgeid lahendusi ei ole. Keegi ei ole suutnud panna päriselt häid alternatiive: see on üks, kaks ja kolm ja valige siit. Kui ma vaatasin teie ettekannet ja ka raportit, siis see on ikkagi väga positiivne. Raske on öelda ei töökohtadele, rahale ja energiavarustusele. 

Aga minu küsimus on ikkagi see, et kuivõrd sisusse te läksite alternatiivide kaalumisel ehk siis, kui me räägime juhitavast energiast. Kas te vaatasite ja analüüsisite neid paralleele, mida võiks veel tuumajaama asemel teha, mis need hinnad tuleksid siis ja mis see energiaportfell meil võiks olla lähimate aastate jooksul? Kui me otsustame midagi, siis me võiks ju enam-vähem sellega lõpule minna ja aru saada, mida me otsustame.

Aitäh! Tuumaenergia töörühma mandaadi hulka ei kuulunud alternatiivide kaalumine. Meie ülesandeks oli vaadata ja vastata küsimusele, kas ja mis tingimustel tuumaenergia kasutuselevõtt Eestis võimalik on. Küll aga analüüsitakse alternatiivseid võimalusi energiamajanduse arengukava koostamisel või uuendamisel, mis on praegu käimasolev protsess. Ja Kliimaministeerium on tellinud tegelikult ka sellise uuringu, mille tulemused peaks maikuus avaldatama, mis analüüsib meie energiaportfelli võimalikku koosseisu tulevikus.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh selle ettekande eest! Tahtsin küsida just seda, et kuna tihti on muretsemiskohaks see, et kui me otsustame selle protsessiga edasi minna, siis me paneme ennast lõpmatult lukku, samas käib muretsemine ka selle üle, kas ta turule mahub. Esiteks, turg kui sihuke on oluliselt suurem kui ainult Eesti, sest kui me järgmisest aastast läheme üle ühtsele sagedusturule, siis on Eestist üksikuna väga raske rääkida. Turule mahtumine on sihuke äriline küsimus hiljem. Aga isegi kui see mingil põhjusel ei peaks õnnestuma, siis kui nüüd elektrituru kõrvale jätame, kas see on ainus viis, kas me oleme selle raha nagu maha visanud ja selle töö ära teinud, või on tuumajaamadel potentsiaalselt kasutust mingiteks muudeks otstarveteks, mitte ainult elektri tootmiseks?

Aitäh! Kui me oleme selle raamistiku loonud ja kui turuolukord ei soosi tuumaenergia abil elektri tootmist ja selle võrku müümist, siis on võimalik seda loodud raamistikku ära kasutada ka teisel viisil tuumaenergia kasutamiseks. Üks sektor, kus me peame täitma dekarboniseerimise ehk süsiniku vähendamise eesmärke, on näiteks kaugkütte tagamine. Meie naaberriik Soome kavatseb juba 2030. aastal kasutusele võtta väiksed reaktorid, 50-megavatised, mis on mõeldud ainult kaugkütte tarbeks. Ja selles osas näevad meie põhjanaabrid turgu ka Eestis. Aga see eeldab samamoodi meil elementaarse riikliku raamistiku olemasolu, et sellised kaugkütte tagamise lahendused saaksid meie turule tulla.  

Lisaks on tuumaenergial suur potentsiaal vesiniku tootmises. Ja on võimalik arendada teadust uurimisreaktorite näol ehk alternatiivseid kasutusvõimalusi tuumaenergiale, et kuidas saaks seda loodud riiklikku raamistikku teisel viisil ära kasutada, kui mitte elektri tootmiseks.

Tiit Maran, palun!

Aitäh selle ettekande eest! Te mainisite, et tuumaenergia võiks olla taastuvenergiat toetav. Sellest võib siis mõista nii, et ta võiks olla olemuselt juhitav. Samal ajal olete varasematel aegadel öelnud, et ta on juhitav, aga ta on väga aeglaselt juhitav. Ja nüüd mu küsimus selles osas, et mil määral ta on juhitav, seda enam kui arvestada, et kui tootmisvõimsust ennast vähendada, sellisel juhul tema maksumus, energia maksumus läheb hüppeliselt üles. Ja sellest tulenevalt ka teine küsimus. Milliseks ikkagi nüüd see tuumaenergia hind kujuneb võrreldes taastuvenergia hinnaga? Viimasel ajal räägitakse järjest rohkem, et tuumaenergia täpselt samamoodi nõuab riigigarantiisid ehk siis maksumaksja garantiisid enda toimetamisel. Kas see vastab tõele või ei vasta tõele?

Aitäh! Mis puudutab tuumaenergia juhitavust, siis tuumaenergia kahtlemata on juhitav elektri tootmise viis. Ja neid väikereaktoreid on võimalik väga kiiresti üles-alla koormata. Küll aga on küsimus, et kas see on mõistlik. Ehk siis tuumajaama kindlasti ei ole majanduslikult otstarbekas kasutada lihtsalt tipukoormuste jälgimise jaamana või hoida teda reservis. Et mida suurema koormusteguriga ta töötab, seda kasumlikum ta on. Jah, tuumaenergia on ju juhitav, aga võib-olla majanduslikel põhjustel pole otstarbekas teda tipukoormuste jälgimises kasutada, kuigi on riike, kes seda varianti ka tegelikult kaaluvad. 

Mis puudutab tuumajaamas toodetava elektri hinda võrreldes taastuvenergia hinnaga, siis see hind on konkurentsivõimeline ja samas suurusjärgus näiteks meretuuleparkides toodetava elektri hinnaga. Hind sõltub tuumaelektrijaama puhul selle suure kapitalimahukuse tõttu suuresti ka tegelikult nii-öelda laenuintressidest, millised on need kapitalikulud, mis tuumajaama rajamiseks lähevad. Konkreetseid hindasid või hinnaprognoose ma praegu välja ei ütle, see on suuresti arendaja äriplaani küsimus. Aga hinnad on samas suurusjärgus meretuuleparkidega.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on väga hea meel, et Eesti ei ole sõrad vastu pannud ja öelnud kõigele ei, vaid tõesti pingutame, teeme raamistiku, mõtleme kõik ilusasti läbi. Aga minu küsimus puudutab jäätmekäsitluse lahendusi. Me teame, et tehnoloogia areneb ja jäätmeid on võimalik tänu tehnoloogiale ümber töödelda. Kas te ei arva, et me võiksime Eestis panustada teadusele, ümbertöötlemisele, rohkem mõelda selle peale, kuidas seda teha ohutumaks või kuidas seda uuesti kasutada või käidelda?

Aitäh! Jaa, see otsus, et kas nõuda operaatorilt kohe kasutatud kütuse ümbertöötlemist või mitte, on riikliku poliitika kehtestamise küsimus. Ja töörühma poolt analüüsisime neid ümbertöötlemisvõimalusi päris põhjalikult ja teiste jaoks oleks võimalus saata kasutatud kütus ümbertöötlemisele Prantsusmaale, kes on koostanud meile sealt võimalikud hinnaprognoosid, mis see maksma läheks ja kuidas see protsess ja kui tihti see toimuda võiks. See on jällegi ka valikute küsimus, aga see on võimalus. Samas tuleb silmas pidada, et neid jäätmeid ei ole täna veel võimalik ikkagi sajaprotsendiliselt taaskasutada, vaid 96% ulatuses. See 4%, mis sealt alles jääb, vajab ikkagi ladustamistingimusi ja nii-öelda lõppladustamist. Ka selleks tuleb valmis olla. See ümbertöötlemine ei ole võluvits, mis kõik probleemid jäätmetega ära lahendab.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja, aitäh ettekande eest! Siin eelmises küsimuste ja vastuste voorus pinginaabrid Taro ja Tali tõmbasid minu hinnangul käima sellise demagoogilise ja avalikkust eksitava dialoogi, kus nad sidusid kokku tuumaenergeetika ja tuumarelvastumise. Kuidas sa neid rahustaksid ja võib-olla ka avalikkust selles osas veidike valgustaksid, et selliseid seoseid ei maksa selles debatis tegelikult tõmmata?

Aitäh! Tuumatehnoloogia abil elektri tootmise ja tuumarelvastumise vahele tõesti võrdusmärki panna ei tasuks. Tänapäeval kasutusel olevad tuumajaamad on tuumarelvastumise ehk proliferatsiooni kindlad ehk siis nende abil ei ole võimalik toota tuumarelvi. Seal ei teki kõrvalsaadusena plutooniumi, mida relvade tootmiseks kasutatakse. Selleks, et riigid ei arendaks tuumaenergia kasutamise varjus tuumarelvi … (Väike köhahoog ei lase rääkida.)  

Head ametikaaslased, juhataja vaheaeg viis minutit.

V a h e a e g

 

Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Läheme edasi. Aivar Kokk, palun! Vabandust!

Sul jäi vastus vist vastamata …

Jaa, aitäh! Ma lõpetan tuumarelvadega ära. Enne kui ma hääle kaotasin, tahtsin lisada, et rahvusvaheliselt on rahumeelse tuumaprogrammi varjus tuumarelvastumine tehtud ääretult keeruliseks. Ja selle üle teostavad järelevalvet nii ÜRO aatomienergia agentuur ehk tuumavalvekoer ja ka Euroopa Liit. Ka praegu käivad meil inspektorid üle lugemas iga tuumamaterjali nanoühikut, mis meil riigis on.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt tänan väga sisuka ettekande eest. Te mainisite seal, et tuumareaktorit ei saa suuremat teha kui 400 megavatt-tundi, et ei ole liitumisvõimalust. Me räägime ainult 400 megavatt-tunnist. Ja me oleme teiega eriarvamusel selles, kas tuumaenergia on juhitav või mitte. Ta on teoreetiliselt juhitav, aga mitte nii nagu põlevkivielekter. 400 megavatt-tunnist ei piisa juhitavaks elektriks. Talvel on vajadus seal 1500 megavatt-tundi, tuult ja päikest tavaliselt suure külma ajal ei ole. Mis siis saab? Kas see arvestus või kas te arutasite oma arutelude juures ka seda, kas võiks olla suurem reaktor? Või kas te seda varianti arutasite, et mitte Eestisse ehitada? Näiteks nii nagu te rääkisite, et need produktid pärast võiks ühiselt kuhugi maa sisse ära peita, võiks ka tuumaenergiat toota ühiselt. Soomes on täna üks suure tuumaelektrijaama projekt valmis, ootab osanikku.

Aitäh! Mis puudutab seda 400 megavati piirangut, siis see on ette antud Eleringi poolt ehk siis see on see võimsus, mille süsteemist ärakukkumisega saab meie võrk hakkama, ta suudab seda kompenseerida. See aga ei tähenda, et me peame piirduma 400 megavati tuumavõimsusega. Ühes tuumajaamas on tavaliselt mitu reaktorit ja meie tingimus on see, et ühe reaktori võimsus ei tohiks seda 400-t ületada. Aga neid reaktoreid võib olla kaks kuni kolm kuni neli ehk siis täpselt nii palju, kui vajadust on ja turule mahub. Aga jah, iga reaktori jaoks tuleb luua eraldi liitumispunkt. 

Mis puudutab teiste riikidega ühiselt tegemist, siis tegelikult me täna tarbime Soomest tulevat tuumaelektrit kaablitega, aga Eesti riik on võtnud eesmärgi ikkagi tagada siseriiklikult vähemalt 1200 megavati juhitava tootmisvõimsuse olemasolu, et meil oleks endal elementaarne tootmisvõimekus olemas. See ei tähenda, et meie projektidesse ei võiks kaasuda teised riigid, et teha seda ühiselt, sest me tegelikult ju ka toimetame ühisel elektriturul. Ajalooliselt varem on Eesti soovinud kaasuda näiteks Leedu tuumajaama arendamise projektiga. Seal küll sellest loobuti erinevatel põhjustel. Aga võimalusi riikidevaheliseks koostööks on. Ent töörühm nagu lähtus ikkagi sellest, et meil on vaja siseriiklikult neid tootmisvõimsuseid tagada, et meil oleks varustuskindlus ja juhitavad tootmisvõimsused olemas igal ajahetkel.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, aitäh ettekande eest ja teemale pühendumise eest! Varasematest küsimustest on veel lahti jäänud see riiklike garantiide vajadus. Ma küsiksin seda pisut laiemalt. Millised on meiega võrreldavate riikide kavatsused, kui samasuguseid asju umbes 20 aasta pärast soovitakse rajada? Kuidas seal plaanitakse? Ja teiselt poolt on ka lahtiseks jäänud see, et see maa alla tuumajäätmete ladestamise tehnoloogia, mis Eestile sobiks, et kas see on olemas kuskil, kogemus olemas, ja mis see maksta võiks.

Aitäh! Mis puudutab riiklikke toetuseid, garantiisid tuumajaama rajamise üle, siis see on tuleviku otsustuskoht. Täna töörühm oma analüüsis selle võimalusega ei arvestanud, et riik tingimata neid toetuseid või garantiisid pakub. Need otsused tuleb langetada siis, kui on see jaama rajamise hetk käes, ehitusetapis, kui toimub see kapitali kaasamine. See on otsustuskohaks riigile, kas ta seda pakub või võimaldab või mitte. Aga täna me seda veel ei aruta. 

Teised riigid kaaluvad või ka juba teevad aktiivselt ettevalmistusi väikereaktorite kasutuselevõtuks ka Eesti naabruses. Mainisin Soomet, kes võtab kasutusele aastaks 2030 kaugkütte tagamise väikereaktorid. Jõuliselt arendab tuumaprogrammi Poola, kes kavatseb kasutusele võtta nii suuri tuumaelektrijaamu kui ka väikereaktoreid. Väikereaktorid eelkõige söejaamade asendamiseks. Väikereaktorite kasutuselevõtuks valmistuvad ka Rumeenia, Tšehhi ning mitmed teised riigid. Ehk siis selle vastu on maailmas suur huvi ja väga suurt rolli nähakse seejuures erasektoril. Kui traditsiooniliselt on suuri tuumaelektrijaamu rajatud peamiselt riigi toel, siis väikereaktorite puhul nähakse, et seal võiks eestvedajaks olla erasektor. 

Jäätmete ladustamistehnoloogiate osas on kõige kaugemale jõudnud Soome ja Rootsi, kus on rajatud sügavgeoloogilised lõppladustuspaigad. Soomes alustab järgmisel aastal see lõppladustuspaik ka tööd, on juba valmis ehitatud. Nagu ma ka oma ettekandes mainisin, tegelikult Eesti geoloogiline aluskord ei välista sarnase lahenduse kasutamist Eestis. Lisaks on geoloogiliseks lõppladustamiseks just väiksemate jäätmete koguste puhul arendamisel puurauktüüpi meetodid, mida soovitakse kasutusele võtta.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu vastupidamise eest! Küsimus tuleb selle kulude poole pealt. Mis seal salata, et ei ole praeguses koalitsioonis väga palju avaliku sektori paisutamise fänne, eesmärgipäratu paisutamise fänne, aga samal ajal on seal raportis välja toodud üks kulunumber. Kas ma nüüd saan õigesti aru, et see kulunumber arvestab seda olukorda, kus on paketis ka jaama ehitamise ettevalmistus, ja kuni seda otsust ei ole, on tegelikkuses raamistiku loomise ja see regulaatori kulu võimalik viia oluliselt madalamale tasemele, kuni seda ehitusvajadust ei ole veel selgunud?

Aitäh! Jah, tõepoolest, tuumaprogrammiga alustamise algusaastatel on need kulud väiksemad, neid on võimalik optimeerida. Suuremad kulunumbrid riikliku süsteemi ülalpidamiseks tekivad ehitusetapis, kus on vaja erinevate lubade menetluse jaoks ka rohkem inimesi. Nii et need kulud ongi seotud valdavalt avaliku sektori palgakuludega, mis selle süsteemi ülalpidamisega kaasnevad. Aga algusaastatel, jah, on need summad üsna väikesed ja ka 30% ulatuses on võimalik ära kasutada rahvusvahelise koostöö võimalusi, et 30% võrra neid kulusid vähendada.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Esmalt tunnustus kogu selle aruande koostamise ja ekspertide kaasamise eest. Mul oli eriti hea meel tõdeda, et oli hulgalt ka väliseksperte kaasatud, mis sellise kaaluga küsimuse juures ongi iseenesestmõistetav ja oluline. 

Minu küsimus puudutab tuumaenergeetika ohutust. See tehnoloogia on olnud kasutusel üle või suurusjärk 70 aastat. Me teame, et on olnud ka kolm tuumaõnnetust, kui ma õigesti tean. Ja võib-olla siit ka küsimus. Mida meil on õppida nendest kolmest õnnetusest, nende põhjustest, ja mida me saame siin Eestis teha, kui me otsustame tuumaenergeetika kasutusele võtta, et meil selliseid asju ei juhtu?

Aitäh! Tuumaenergia on tegelikult, kui vaadata nii-öelda statistikat ja andmeid, siis üks ohutumaid energiatootmise viise maailmas. Kaasaegsetele reaktoritele kehtivad nõuded, et tõsi, see nii-öelda reaktori kahjustuse tekkimise tõenäosus ei tohiks olla suurem kui üks miljoni aasta jooksul. Ja igast ajaloos toimunud õnnetusest on õpitud, neid juhtumeid on ülima põhjalikkusega analüüsitud ja igakordselt ka siis tugevdatud neid niigi detailseid, väga põhjalikke regulatsioone veel enam. Reaktoritehnoloogiad on arendatud selliseks, et tõesti viia igasuguste selliste intsidentide juhtumi tõenäosus nii väikeseks kui võimalik, ja on rakendatud siis mitmekordset kaitset. On kasutuses jaamas nii aktiivsed kui passiivsed süsteemid, mis võimaldavad säilitada selle tuumajaama ohutuse ka inimsekkumiseta. Ehk siis aastakümnete vältel on tehnoloogiat parendatud, arendatud järjest ohutumaks, töökindlamaks, et selliseid asju, nagu on ajaloos toimunud, nagu Tšernobõlis, Fukushimas, Three Mile Islandil, et need sündmused enam kuskil ei korduks. 

Ja tuumaenergia kasutamisel kehtib nii-öelda reegel, mis inglise keeles on an accident anywhere is an accident everywhere, et siis kui kuskil midagi juhtub, siis see mõjutab tegelikult kogu maailma ja mõjutab kogu tuumatööstust. Ka tuumatööstus ise on sellest huvitatud, et rakendataks maksimaalseid ohutusstandardeid, ükskõik kus maailma otsas see tuumajaam ka ei asuks. Ehk Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur, niinimetatud tuumavalvekoer, teeb ka selle üle järelevalvet, et tuumaenergiat kasutataks ohutult, sest sellel on mõju kogu nii-öelda sellele tuumaenergiasektorile globaalselt, kui midagi kuskil valesti läheb. Seetõttu pakutakse riikidele, kes soovivad tuumaenergiat kasutusele võtta, rahvusvaheliselt ka igakülgset toetust ja abi, sest see on kõigi huvides, et asju tehakse õigesti.

Hea ettekandja, ma väga tänan teid teie ettekande eest ja teie vastuste eest. Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse juhataja Lauri Tammiste. Palun!

Tere päevast, austatud Riigikogu liikmed! Aitäh kutsumast sellele olulisele arutelule! Oma ettekandes räägin sellest, kas ja milline roll võiks olla tuumaenergial kiimaneutraalse energia tootmise saavutamiseks Eestis. Ja ma räägin oma juttu meie uuringu põhjal, mis valmis aastal 2022, mida on oluline ka silmas pidada. Tegelikult tänaseks on mitmed asjad muutunud ja vajavad uuesti värskendamist ja küsimist, enne kui me läheme sellise olulise kaaluka otsusega edasi. Selle uuringu me tegime koos rahvusvaheliste partneritega Trinomicsiga, kes on rahvusvaheline energia konsultatsioonide ettevõte, ja E3M, kes on väga tuntud ja tugev Euroopa tegija sotsiaal-majanduslike mõjude analüüsil.  

Aga räägime siis, millised võiksid olla Eesti jaoks mõistlikud valikud energeetikas, elektrimajanduses. Mida me analüüsisime? Defineerisime koostöös toona majandusministeeriumiga ja teiste sotsiaalpartneritega võimalikud valikud, mis Eesti ees seisavad, eks ju, mis suunas üldse on võimalik minna, ja mängisime läbi kaheksa stsenaariumit. Hindasime kõikide nende stsenaariumide puhul, millised oleks kõige kuluefektiivsemad tootmisportfellid nende võimalike valikute korral. Siis vaatasime iga stsenaariumi puhul seda, mida see kaasa tooks sotsiaal-majanduslikus tähenduses ehk kuidas ta mõjuks SKP-le, kuidas ta mõjuks töökohtadele, maksutulule. Hindasime sealjuures, mis on nende erinevate valikute puhul kaasnevad riskid. On need majanduslikud riskid, on need tehnoloogilised riskid, on need juriidilised riskid, keskkonnaalased riskid? Viimaseks analüüsisime seda, mida oleks vaja teha, et need stsenaariumid ellu rakendada.  

Võimalikud valikud, mida me tookord katsime. Võrdlusstsenaarium tähendas seda, et me lihtsalt ekstrapoleerisime olemasolevaid trende, et jätkame nii, nagu seni oleme teinud, et mis siis juhtub, kuhu me välja jõuame. Kõik tehnoloogiad, oli selline stsenaarium, kus me ei andnud ette ühtegi piirangut, ütlesime, et ainus, mis tuleb saavutada aastaks 2050, on nullheitmed. Sai valida kõige kuluefektiivsema viisi või tee selle saavutamiseks. Vaatasime näiteks, et kui me tahame olla taastuvenergia sellised suuremahulised eksportijad, et toodame, investeerime ja tootmisportfell on märksa suurem kodumaisest tarbimisest, aga tahame olla regiooni liidrid, et mis see tähendaks. Vaatasime, et kui lisada portfelli tuumaenergia, mida see tähendaks üldises kontekstis, mida sinna kõrvale valiks, eks ju, mudel, kuidas ta kasutaks seda tuumavõimsust. Süsiniku püüdmine, kasutamine põlevkivijaamade juures – mida see endaga kaasa tooks? Taastuvgaas, biogaasi kohalik tootmine ja ressursi kasutamine.  

Eleringi palvel vaatasime otsa ka sellele, et kui peaks olema piirang, anname ette, et peab olema 1000 megavatti juhitavaid võimsusi, et mis siis juhtuks. Ning pigem sellise intellektuaalse harjutusena vaatasime ka, et kõik tehnoloogiad, aga ilma impordita ehk Eesti justkui isoleeritud saarena. Et kui me ei saa importida, kaubelda üle piiri, mis tegelikult on väga elementaarne, oluline osa meie energiasüsteemist, mis siis juhtuks.  Mis oli üks olulisi sõnumeid toona? Kõik stsenaariumid peaaegu suudavad tagada varustuskindluse puhaste tehnoloogiatega, välja arvatud süsiniku püüdmine. Süsiniku püüdmine oli kõikide parameetrite mõttes kõige kehvema tulemusega stsenaarium. Kui vaadata otsa, et milline siis tootmisportfell aastal 2050 oli meie modelleerimise põhjal, siis siin on mitu asja. Ma arvan, et väga raske on sealt kirjult väikselt pildilt näpuga järge ajada, aga tegelikult mis see põhisõnum sellest modelleerimisest oli, et tuleviku tootmisportfell peab olema mitmekesine. Ei ole nii, et teeme ainult tuult, teeme ainult päikest, teeme ainult tuuma, teeme ainult biogaasi. Tegelikkuses on meil vaja väga mitmekesist tootmisportfelli. Küll aga näitas modelleerimine seda, et nagu mudel, mis valis kõige kulutõhusamaid lahendusi. Mõningaid tehnoloogiaid ta valis rohkem, mõningaid tehnoloogiaid vähem. Ehk sealt saabki spikri. Mida ta valis sageli portfelli ilma piiranguteta või käsu korras, küllap need olid konkurentsivõimelisemad, ja tehnoloogiad, lahendused, mida ta valis väiksemas mahus või üldse mitte, tõenäoliselt olid vähem konkurentsivõimelised majanduslikus mõttes.  

(Näitab slaide.) Ja sellel pildil ongi mõned sellised tulbad ikkagi läbivalt ja suuremas mahus võrreldes teistega tootmisportfellis. Tuul ja päike olid peaaegu kõikides stsenaariumides väga olulised panustajad. Maismaatuul, meretuul olid suures mahus. Küll väike maht, aga väga oluline komponent oli nõudluse juhtimine, samamoodi igas stsenaariumis sees. Sinna kõrvale sihukesed pisemad lahendused nagu jäätmepõhine või koostootmisjaamad, need kõik olid olulised. Ja kui rääkida suurtest plokkidest energiaportfellis ja valikutest ja tuumaenergia kohast ja rollist, siis oluline oli see, et mudel eelistas kasutada juba olemasolevat võimsust juhitavate raames ehk põlevkivijaamades, mis on üle viidud biomassile. See oli toonase info põhjal, et on võimalik põlevkivijaamad viia täies mahus biomassile üle ja et nende töökindlus on saavutatav. Täna me näeme, et põlevkivijaamadega on pidevalt häda. Eesti Energia pigem plaanib või räägib sellest, et nad tahaks pensionile saata või äärmisel juhul kasutada piiratud mahus reservvõimsustena. Kui see nii peaks minema, siis see tähendab, et siis tuleb küsida, et mis võiks seda rolli täita, sellepärast et siin on ta mõne teravatt-tunni jagu kõikides stsenaariumides sees.  

Kui me otsime siit pildilt tuumajaama ja tuumatootmist, siis me näeme seda, et kaheksast stsenaariumist vaid kahes oli tuum sees. Üks oli stsenaarium nimega "Tuumaenergia", sest me käskisime, ütlesime mudelile, et siin on 900 megavatti tuumavõimsust, kuidas sa seda kasutaks. Muidugi oluline on ka silmas pidada, et tuumaenergia stsenaariumis tuumajaam ise andis seal circa veerandi kogu tootmisportfellist. Sinna kõrvale oli ikka oli tuult ja päikest ja muid tehnoloogiaid vaja. Teine variant, kus mudel valis portfelli tuumajaama toona, oli siis, kui me netoimporti piirasime, et see ei ole võimalik. Muudel juhtudel juhitavatest võimsustest esimesena valis mudel põlevkivijaamad biomassi kasutades.  

Arvutasime välja ka süsteemi kulu kõikide nende stsenaariumide puhul. Mida süsteemi kulus? Ei ole nagu elektri hind selles mõttes, mis on elektriarvel, vaid süsteemi kulu sisaldas üle eluea kõikide süsteemis sisalduvate võimsuste, nii tootmisvõimsused, salvestusvõimsused, ülekandeinvesteeringud, mis selles mudelis olid, et millisel tasemel peaks olema süsteemi kulu või süsteemi hind, et katta ära need investeeringud. Ja kui vaadata, eks ju, millised stsenaariumid siin olid soodsamad, siis sellistest realistlikest stsenaariumidest olid kõik tehnoloogiad. Mis ongi loogiline selles mõttes, et seal oli ainsaks piiranguks, et tuleb leida kõige odavam viis saavutada kliimaneutraalsus. Ja tuumaenergia on, S1 on sellest soodsam, aga mis see S1 – sensitivity inglise keeles, tundlikkus 1 – oli see, et kui me käsu korras andsime ette, et tuumajaam rajatakse ja on olemas, vali sinna kõrvale teised tootmisportfellid, siis ühe piirangu, mida mudel seadis, oli see, et me kasutaks koormust teguriga 65% ehk me ei kasutaks – kui siin eelkõneleja rääkis, et tuumajaamad enamasti tahavad töötada maksimummaja seal 90% kandis –, et see ei ole väga realistlik. Mille peale me tegime ka tundlikkuse analüüsi. Aga mis juhtuks süsteemi hinnaga siis, kui me ütleksime, et peab 90% ajast töötama? Ja vastus oli see, et siis muutus see üheks kõige kallimaks stsenaariumiks.  

Ma paluks juurde mõne minuti aega.

Kui palju soovite?

Kaks minutit.

Palun, kolm minutit.

Aitäh! Ja miks see nõnda on? Üks asi on kogu süsteemi- ja portfellitasandi hind, aga tegelikult mis on tootmiskulude mõttes juhtunud, on taastuvenergia konkurentsivõime märgatavalt kasvanud ja kõik kütust kasutavad tehnoloogiad jäävad neile alla. Seetõttu lisab esimesena mudel alati kütusevabad tehnoloogiad. 

Tuumatehnoloogia mõttes ja valikukoha mõttes, millist rolli ta võiks mängida, ütleme, nende taastuvate kõrval, tõenäoliselt mitte asemel, vaid just nimelt kõrval, üheskoos ja täiendavalt, kui üldse, on ikkagi see, et kui vaadata senist kogemust, siis tuumajaamade ehitus ja valmimine ikkagi oluliselt venib ja kulude ette ennustatavuses on samuti käärid. Alati saab öelda, et kõik suured projektid venivad. Lihtsalt see venimine on siiski tuum, kuna ta on rätsepatöö enamasti olnud siiamaani, ja kulude mõttes ka. Kui tuumajaama keskmine lisakulu projekti alghinnast on üle 100% kallim, siis tuule puhul on ta 7,7, päikse puhul 1,3. See  näitab seda erinevust ja see on see põhjus, miks enamasti globaalselt, kuna seda on kiirem teha, seda on lihtsam teha, kulud on ette ennustatavad, siis kasvavad tuule ja päikese ja salvestuse mahud globaalselt kiiremini. Tuuma tehakse ikkagi enamasti nendes riikides, kellel on varasem tuumakogemus olemas ja kõik see know-how toetav infrastruktuur olemas. 

Mida sellest kõigest järeldada, on see, et on mõned asjad, mis on soodsamad ja vähem riskantsemad. See oli see põhjus, miks ka ju töörühma raportis oli kirjas, et tuum ei tohiks kuidagi kahjustada edenemist Eestis taastuvate kasutuselevõtul. Ehk teha ära need asjad, millele on täna tehnoloogiad olemas, küpsed, valmis kasutamiseks, nagu tuul, päike, tarbimise juhtimine, salvestus. Alustada pihta, eks ju. Ja siis on need kallimad või riskantsemad valikud sinna kõrvale juhitavate võimsustena. See on see valikukoht. Kas me kasutame põlevkivijaamu, kas me lisame tuumaenergia või kas me investeerime biometaani võimekusse? Või on see gaas süsiniku püüdmise ja salvestamisega? Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Asume küsimuste juurde. Urve Tiidus, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas ma sain teie ettekandest õigesti aru, et kõik need, kes arendavad praegu tuule- ja päikeseenergiaparke, ei pea muretsema sellepärast, et kõrvale tuleb konkurent, tuumajaam, või kuidas?

See kõik oleneb mahtudest. Kui sa tahad arendada, ma ei tea, 3000 megavatti meretuuleparki ja keegi tahab kõrvale arendada 1000 megavatti tuumajaama, siis ma arvan, et neil läheb kitsaks. Ehk ütleme, meie analüüs näitas ka seda, et kui teha ikkagi tootmisportfelli investeeringute arendamine Eesti nõudluse vastu sedamööda, kuidas kasvab Eestis elektri tarbimine seoses elektrifitseerimisega, elektritranspordi kasutuselevõtuga ja nii edasi, vesinikutootmisega mingis mahus, eks ju, et kui sellega arvestades juhtida seda investeeringute samm-sammult tegemist, ma arvan, siis võivad mahtuda ära. Aga kui on see tunne, arendajad mõtlevad, et ma tahaks kogu selle jupi endale või oma tehnoloogiale või oma pargile, siis läheb keerukaks, siis tuleb teha valikuid.

Mario Kadastik, palun! 

Aitäh! Küsiks kohe mitu küsimust. Esiteks, ma saan aru teie stsenaariumidest, et need, kus koha peal oli tuum soodsaim, või need, mis oli soodsaimad, aga mis heideti mingitel muudel kaalutlustel kõrvale, olid tegelikult nii tuum kui ka see stsenaarium tuli kõvasti esile, kus koha peal on lokaalne, Eesti nagu saarena. Ehk siis tegelikult tänases julgeolekuolukorras, kus me ei saa enam olla kogu aeg sada protsenti kindlad võimalike riskide osas, mis puudutab ühendusi, on tegelikult see pigem nagu julgeolekuaspekti suurendav, kui meil on see portfell laiem ja on olemas ka kohapeal selline stabiilne tootlus. Ja teine küsimus on see, et kas me jääme selle juurde. Kas see on nagu see osa, mis võiks sellest nagu kokku võtta?

Ütleme nii. Esiteks, iga täiendav tootmisvõimsus, mis lisandub Eestisse, on, ma arvan, hea ja mõistlik – kuniks me üle ei investeeri, ütleme. Aga kui nüüd mõelda, kas meie baas, lähtepunkt ja mille vastu ehitada, peaks olema see, et saarena on vaja toimida, siis ma loodan ja tahan, et sellist Eestit ei ole vaja. Kui me vaatame viimast kümmet aastat, siis suur kasu on Eesti majandusel ja elektritarbijatel olnud see, et me oleme ühendatud olnud hetkedel, kus meil on puudus või on Põhjamaades palju odavat energiat. Hüdroenergiat me oleme saanud sealt, väga soodsat energiat. 

Ja teiselt poolt nendel hetkedel, kus meil on näiteks tootmisvõimsust, võimekust ja on nõudlus, ma ei tea, kas Põhjamaade pool või Lätis-Leedus suur, siis me oleme saanud sinna müüa ja majanduslikku kasu. Selles mõttes ma arvan, ideaalis peaks arendama eeldusel ja lootuses ühelt poolt meie sõjalist võimekust, et meil ei oleks vaja lahendada sõjalisi kriise. Ja teiselt poolt see, et meie energiaturud ja ühendused toimivad. Sest, ütleme, ta on ikkagi, me oleme rohkem siiamaani võitnud ja tõenäoliselt võidame ka tulevikus, kui meil on endal ühendused. See aitab vältida seda, et iga riik peab suutma 100% kogu aeg katta kõigi vahenditega, mis viib ebamõistlike lahendusteni.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, aitäh ülevaate eest! Peame täna silmas hästi pikka perspektiivi. Isiklikult arvan, et aastal 2050 tuumajaama rajamine Eestisse on täiesti mõeldav. Küll aga fakt, et me kasutaksime biomassi, põletaksime puitu suurtes põlevkivikateldes, tundub mulle küll mitte liiga mõistlik plaan. Mis kaalutlustel need mudelid seda sisaldasid ja kas te kommenteeriksite seda natukene? Minu teada või mulle tundub natuke, et siis on raske neid analüüse tõsiselt võtta, sest Eesti Energia juttu ja ettekandeid siin korduvalt kuulates mulle tundub, et see on ebarealistlik. Ja ma arvan, et me leiame sellele puitmaterjalile parema, kõrgema lisandväärtusega kasu kui selle põletamine.

Jaa, aitäh! Seda ma juba natuke vihjasin, aga tõsi ta on, et toona oli analüüsi põhilähteülesanne see, milline tootmisportfell kõige soodsamalt viib aastaks 2050 nullheitmeni. Selle juures me tõime ise ka välja selle, et tõenäoliselt suuremahuline biomassi põletamine on väga riskantne, see oli mu viimasel slaidil: kas kallimad või riskantsemad lahendused? Ja täna, vaadates ühelt poolt keskkonnapoliitikat Euroopas, mis oluliselt kitsendab biomassi põletamist, mis on muutunud võrreldes sellega, kui me uuringu tegime. Teiseks asjaolu, et Eesti LULUCF-sektor, maakasutus-, metsandussektor, on muutunud süsinikku siduvast rollist hoopis süsinikku heitvaks. Seda enam Eesti kontekstis, ma arvan, see biomassi põletamine ei ole kestlik ega mõistlik lahendus. Nii et see on tõesti see küsimus. Sellepärast tuleb uuesti otsa vaadata, see ka on see põhjus, miks Kliimaministeeriumil täna on meiega läbirääkimised, et teha uuendatud värskendusanalüüs, et kui me võtame arvesse neid piiranguid, milline siis see tulemus oleks.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra ettekandja! Ma märkasin teie slaidi sellest, kuidas te rääkisite huvitavatest numbritest, et see meretuuleparkide pakutava elektri hinnatase on kõvasti alla tulnud. Kõigepealt on seal see Levelised Cost of Energy, mida minu arust ei ole õige kasutada ja seda kriitikat on aina rohkem ka kättesaadav, et selle võiks ära lõpetada. Aga need konkreetsed näited. Kui USA idaranniku meretuulepargid, arendajad võtsid suured trahvid sisse ja läksid välja, neil olid need nii-öelda PPA agreement'id seal kusagil 78 euro peal, siis nad nüüd loodavad tagasi saada 150 euro pealt pluss 40–50 eurot veel riigi toetust. See viitab rohkem sellise 200‑eurose megavatt-tunni hinna peale. Kuidas teie nendesse tegeliku elu numbritesse suhtute?

Ma suhtun nendesse nii, et tegelik elu on eri riikides erinev. Ma arvan, USA elektriturg on väga spetsiifiline ja teistmoodi, seal on subsiidiumid pea kõikidele asjadele ja veel föderaalselt ka, osariikide kaupa, need turud on väga erinevad. Nii et seal nagu ühte projekti võrrelda on väga keerukas. Ma pigem võrdleks Euroopa sees, Euroopa sees need numbrid, mis ma näitasin, neid on väga erinevaid, eks ju. Mina võtsin Bloomberg Energy Finance 2022 numbrid, mis olid tegelikult viimati Euroopas ellu viidud, mitte kavandatavad, vaid tegelikult ellu viidud pargid, eks ju. Ja samamoodi, kui võtta IEA, Rahvusvaheline Energiaagentuur, nad teevad oma iga-aastast World Energy Outlooki, siis seal nende ennustus oli Euroopa regioonile. Meretuulepargid olid ikkagi, see levelised cost oli seal 75 kandis, eks ju, ja tuumal oli vist 155, midagi sellist. 

Ma arvan, et kõige suurem, kõige suurem tõe kriteerium on ikkagi nagu alati praktika, eks ju, et milliseid projekte millistes riikides ellu viiakse, näiteks mis hinnataseme puhul Soomes ellu viiakse, millise puhul Hollandis, Saksamaal, Leedus. Nad kõik erinevad, sellepärast et seal kaitstakse, toetatakse või on neid vanu jaamu, kõigis on erinevalt. Aga suurusjärgud, ma arvan, see üldine trend, ma ei ole näinud analüüsi, kus oleks nagu vastupidi, ma ei tea, et tuul või päike oleks kõige kallim, sellist vähemalt sa ei näe, sa näed ainult seda, kas see vahe on suurem, väiksem, eks ju, eri liikide vahel. Aga ma arvan, et seda asja, et kuidagi see järjekord nendel tehnoloogiatel konkurentsivõime mõttes radikaalselt nagu muutuks, ma pean seda vähetõenäoliseks. 

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite kohe oma ettekande alguses, et paljud algandmed on juba selle kahe aastaga hästi palju muutunud. Kas te võiksite tuua mõne näite, mis on nii drastiliselt muutunud? Ja siis ma sooviksin teada seda, et Eesti inimesed soovivad, et elektri hind oleks stabiilne, ja me näeme põhjanaabritelt, et need, kellel on see tuumajaam, nende elektri hind on stabiilne, kas see annab tõuke ka meile?

Mis on muutumas? Tegelikult  kõikide tehnoloogiate puhul on need edenemised. Kui me võtame viimased kümme aastat, siis milliseks on päikesetehnoloogia hind muutunud? Väga palju konkurentsivõimelisemaks on muutunud. Samamoodi tuuleenergia või kasvõi aku salvestus. Viimase kümne aastaga on aku salvestuse hind kukkunud vist viis korda äkki. Aga, ma arvan, et selles kontekstis ma rääkisin eelkõige, mis on oluline muutus, just nimelt see biomassi küsimus. Et kas see eeldus, mis meil oli, et on võimalik põlevkivijaamades kasutada biomassi, ma arvan, et see mõjutab seda suurt pilti Eestis palju ja vajab ülehindamist ja värskendamist. 

Mis see teine pool küsimusest oli? Stabiilsus ja hind. Jällegi, vaadata lihtsalt hinda ja öelda, et ma näen siin tuumajaama ja küllap sellepärast on hind hea. Ei ole täpne metoodika. Põhjamaade ja ka meie head hinda tegelikult mõjutab väga tugevalt Norra hüdro, selle kättesaadavus. See on hästi suur mõjur. Loomulikult kapitalikulud ära kandnud, nii-öelda maha kaetud vanad tuumajaamad annavad ka olulist osa sinna juurde. Aga noh, kas või võrdlusena võtta, vaatasin 2023. aasta elektrihindasid eri riikides. Meil on riigid, kus on tuumaenergia osakaal suhteliselt suur, nähtav portfellis – Prantsusmaa, Belgia ja mitmed teised riigid –, nende keskmine elektri hind oli kõrgem kui Eestis 2023. Kas me sellest saame järeldada midagi? Elektri hinda mõjutab see, kes on su naabrid, millised ühendused on, milline on su tarbimisprofiil, kui palju sul oli gaasi, kas sa olid selleks Ukraina sõjaks [valmis] ja suutsid kriisile kiiresti reageerida, tööstuses gaasi kasutamine. Seal on nii palju tegureid. Öelda, et see on üks imeasi, mis tagab. Ei. Hea energiahinna tagab ikkagi see, et sul on, ma arvan, taastuvat, sul on sinna mõistlikus mahus kõrvale juhitavaid võimsusi, salvestust, tark võrk. Millises kombinatsioonis täpselt, see sõltub riigi eripäradest.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Tänan suurepärase huvitava sissevaate eest erinevatesse stsenaariumidesse. Tahtsin küsida selle ettekande lõpuosas kõlanud kahe võimaliku riskifaktori kohta. Te tõite välja, et üks on see nii-öelda ehituse aja prognoosimatus ja teine on kulude raske prognoosimatus. Ma saan aru, et tegu on eelkõige nagu arendaja riskiga või selle osapoole riskiga, kes otsustab seda ehitust alustada. Kuivõrd relevantsed on need riskid selles arutelus, mis puudutab puhtalt seda raamistiku nii-öelda tegemise otsust? 

Noh, eks kõik arendaja riskid lõpuks muutuvad tarbijate riskideks või üritatakse kanda riigi kaela. Ütleme, riigi vaates riski koht on see, et sul võivad olla maha maetud kulud. Kui sa ehitad üles kõik selle kompetentsi, investeerid sinna, et luua regulaator ja nii edasi, näed kõvasti vaeva, aga hiljem selgub, et jah, tõepoolest, need väikesed moodulreaktorid ei muutunud konkurentsivõimeliseks. See on see risk. Kui oluliseks seda pidada, kas see on n-ö barjäär, et jätta tegemata või mitte – see on juba debati küsimus, eks ju. 

Aga kui vaadata otsa – kui minnakse edasi –, mis on teiste riikide kogemus nende investeeringutega, siis Soome näide oli ikkagi see, et väga tugevalt lisaks sellele, et Soome kattis osa ka sellest riskist, see oli oluline kulu. Teistes riikides on ikkagi see, et tuumajaamasid tegelikult ei ehitata ilma riiklike garantiide või toetusteta. USA-s kõikide uute jaamade puhul ikkagi väga palju iga osariik teeb erinevaid toetuspakette. President Bideni inflatsiooni vähendamise paketi raames on samaoodi toetused energia tootmise laiendamiseks. Või Inglismaa näide: ka Inglismaal uue tuumajaama arendamisel samamoodi on antud hinnavahe garantiimehhanismid. 

Selles mõttes pigem oleks harukordne või erakordne näha puhtalt turutingimustel tehtud tuumajaama. See võib juhtuda, me võime olla esimesed, me võime olla pioneerid. Aga jällegi, kui vaadata otsa, kuidas seni on ehitatud ja mis on senine kogemus, siis ma ütleksin, et see on pigem harv.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt tänan väga sisuka ettekande eest. Me teame, et kümme aastat tagasi Eesti suutis ikka elektrit toota nii palju, kui ta ise tarbis ka. Ei olnud vaja nii palju sisse osta ja oli võimalus ka välja müüa. Väga oluline on ju meil kaks poolt: et meil oleks juhitav elekter ja meil oleks piisavalt võimekust ise toota või siis läbi ühenduste elektrit saada soodsa hinnaga. Enne oli juttu siin, kui Yoko küsis su käest hakkepuidust või puidu poole pealt. Eestis toodetakse täna pelleteid praktiliselt iga inimese kohta tonn. See müüakse Eestist välja praktiliselt enamus. Seda kasutatakse vanades kiviõli … söeelektrijaamades. Ja nüüd ma küsin, et meil on Eestis täna põlevkivikatlad, mida nüüd tahetakse kiiresti kinni panna. Nende ümbertegemine pelleti peale maksab hinnanguliselt 80 miljonit eurot. (Juhataja helistab kella.) Ja pelletielekter on 100 eurot megavatt-tund. Milleks me räägime millalgi tuumajaama rajamisest?

Hea ettekandja, teie aeg!

Me võiks need pelleti peale viia.

Ma arvan, et see on täpselt debati ja arutelu koht. Selles mõttes, see modelleerimine näitas seda, et kui sul on olemas tootmisvõimekus, siis see on suhteliselt kulutõhus, tundus, viia see biokütusele üle. Aga nagu ma ütlesin, vastates Yoko Alenderi küsimusele ka, et tegelikult laiem küsimus on, esiteks, kui palju me ikkagi puitu Eestis kasutame, palju me teda tahame põletamiseks kasutada. Ma arvan, et kõik need küsimused on vaja paika panna metsanduse arengukavas, kliimaseadusega eesmärgid ja teha selle põhjal ka energiatootmise valikud.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja teie vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli Siseministeeriumi nõuniku Aigo Allmäe. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Tuumaenergia osa on ka tuumajulgeoleku tagamine, mis on üks osa 19-st ja järgmine osa sellest on ka hädaolukordadeks valmisolek. Sellega seoses kutsuti eelmise aasta märtsis Siseministeeriumi juhtimisel kokku tuumajulgeoleku ja hädaolukordadeks valmisoleku alltöörühm, et hinnata tuumajulgeolekuga seotud aspekte. Kokku osales meie töögrupi töös 12 erineva asutuse esindajad, täiendades Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse esmast aruannet. 

Definitsiooniliselt saab tuumajulgeolekut jagada kaheks. Tuumajulgeolek keskendub tuumamaterjali, muu radioaktiivse materjali, nendega seotud rajatiste või nendega seotud tegevuste vastu suunatud kuritegelike või kuritahtlike keelatud tegude ennetamisele, avastamisele ja neile reageerimisele. Tuumajulgeolekutöö eesmärk on ennetada või avastada ja reageerida kuritahtlikele tegudele, mis on seotud radioaktiivsete ainetega või on suunatud rajatiste või tegevuste vastu, kus selliseid aineid kasutatakse.

Tuumaenergia on ääretult reguleeritud valdkond. Tuumajulgeoleku tagamiseks on kokku Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri poolt koostatud 36 erinevat publikatsiooni, mis käsitlevad turvalisuse tagamist, ohutust ja ka erinevaid tahke seoses küberturvalisusega. 

Eesti on tuumaenergia kasutuselevõtu protsessi esimeses etapis. Etappe on meil kokku kolm. Peamine fookus täna on kaardistada tegevusalad või sellega seotud nõuded ja kohustused, juhul kui Eesti jätkab tuumaprogrammiga, ühtlasi selgitada välja ka esmased olemasolevad võimed ja arendusvajadused julgeoleku korralduse ja valmisoleku tagamisel.

Tuumajulgeolekutöö koosneb kolmest dimensioonist, milleks on ennetamine, avastamine ja reageerimine. Dimensioonid on jagatud 12 aladimensiooniks, hõlmates heidutust, ohtude hindamist ja monitoorimist, nendele reageerimist kui ka menetlustoimingute läbiviimist. Tuumajulgeolekutöö tagab, et tuumajulgeolekuvastased tegevused on kriminaliseeritud siseriiklikus õiguses ning toimub turva‑ ja julgeolekumeetmete alaste rikkumiste menetlemine ning sanktsioneerimine. Loodud on kaitsemeetmed, sealhulgas füüsilised, tehnoloogilised ning ka protseduurilised ja need on rakendatud ning nende üle peetakse ka järelevalvet. Samuti on oluline ka tuuma‑ ja kiirgusintsidentidele reageerimine ning sellealaste hädaolukordade lahendamise plaanide väljatöötamine ning ka arendamine. Läbi süsteemse lähenemise, erinevate meetmete rakendamise ja selle üle järelevalve teostamise tagatakse kõrge ohutuse tase. 

Julgeoleku tagamisse ja hädaolukordadeks valmisolekusse panustavad juba täna rohkem kui 14 erineva asutuse töötajad. Juhul kui tuumajaama rajamise kasuks otsustatakse, on vajalik luua riiklik tuumaregulaator, kes saab valdkonna keskseks koordineerijaks, et tagada süsteemne lähenemine valdkonda. 

Läbiviidud analüüsid ja tänane teadmine seab aluseks, et tuumajaama rajamine Eestisse on võimalik, kuid tuumajaamaga seonduv peab tulevikus toetuma riskide maandamisele ja sellele, kuidas me riigina oleme valmis võimalike tagajärgedega hädaolukorras toime tulema. See tähendab lisaks seadustele, plaanidele ja programmide täiendamisele investeeringuid ja ka kaasnevaid püsikulusid, mis on planeeritud jätkusuutlikult eelarvetes, ning kõigi riiklike ja mitteriiklike osapoolte kaasamist, et täita kohustusi elanike turvalisuse tagamisel.

Tuumajaamades kasutatakse erinevaid hädaolukorra planeerimise tsoone. Sisuliselt on need tuumajaama ümber paiknevad alad, mis on mõeldud riskide hindamiseks, kiireks reageerimiseks ning elanikkonna ja looduskeskkonna kaitseks. Eesti kontekstis ei ole täna planeerimise alus paigas, sest litsentseerimisprotsess või loamenetlus ei ole alanud. Täpsemate analüüside koostamiseks on vajalik tuumaenergiaseadus ning alustada riikliku regulaatori loomisega, selleks et algatada litsentseerimise protsess. Litsentsimenetluse käigus selguvad ka hetkel puuduolevad detailid ja konkreetse tehnoloogia kasutuselevõtuga seonduvad võimalikud riskid. 

Tänastes analüüsides oleme lähtunud olemasolevatest ja eeldefineeritud referentsväärtusest, mis kehtivad konventsionaalsete ehk suurte tuumajaamade puhul. Ohutusanalüüs ise on osa litsentseerimise protsessist ja annab ammendavad vastused erinevatele tänastele küsimustele. Tegemist on väga mahuka ja erinevaid tahke hõlmava protsessiga, mille menetlemine ja analüüsimine võtab aega aastaid. Ühtlasi mudeldatakse antud protsessi käigus erinevate ründevektorite mõju konkreetsele disainile ja kasutatavale tehnoloogiale. Näiteks, milline on reaktori vastupidavus reisilennuki maandamisele tuumajaama reaktori peale terroristlikul eesmärgil. 

Eestis on ohtlikke ettevõtteid teisigi, tulenevalt kemikaaliseadusest, lisaks planeeritavale tuumajaamale. Ka nende kaudu on võimalik tekitada keskkonnakahju ja mõju elanikkonnale, mis on võrreldav väikereaktoritega. Lisaks on ohtlike ettevõtete puhul lahendatud ka ohtlike kemikaalide jäätmeküsimus. 

Täiendavalt paikneb Eestile lähemal kui 500 kilomeetrit 16 tuumareaktorit, millest lähimad asuvad Venemaa föderatsioonis ja ka Soomes. 

Ohtlike ettevõtetega seonduva temaatikaga saame me riigina hakkama. Loodud on vastav päästevõimekus ja ka alaline valmisolek sündmustele reageerimiseks. Samuti hinnatakse kaasnevaid riske igapäevaselt. Tuumajaama kontekstis on meil täna olemas samuti ekspertiis kiirgusõnnetustega toimetulekuks. Koostatud on kaks hädaolukorra lahendamise plaani. Eksisteerib toimiv seirevõrk ning ka elanikkonnale on jagatud käitumisjuhiseid. Jah, neid detaile tuleb tulevikus tuumajaamaspetsiifiliselt edasi arendada. 

Tuumajaama turvalisuse tagamine läbi füüsilise kaitse meetmete rakendamise on täna tavaline praktika ka muudel objektidel. Lihtsalt tuumajaama puhul on kehtestatud nõuded oluliselt kõrgemad. 

Võimalike riskide maandamisega tegelevad Eesti erinevad ametkonnad täna igapäevaselt. Kõik nimetatud riskid on ülekantavad täna ka muude projektide temaatikasse, mitte ainult tuumajaama konteksti. Tänases etapis on oluline vältida ebausaldusväärseid sõltuvusi, mille raames peame suutma eristada ja välistada ebausaldusväärseid partnerlusi riikide, tehnoloogiate, nende pakkujate, hooldajate kuni muude tasandini välja. Ühtlasi välistame täielikult Venemaa föderatsiooni ja Hiina tehnoloogia kasutamise ja seda kogu tuumatsükli vältel. Samuti on oluline mõjutustegevus ja sellest tulenevad riskid ning sisemisest ohust tingitud riskid, mille puhul on oluline kinni pidada julgeoleku‑ ja taustakontrolli protseduurikatest. 

Ja kui rääkida sõjalistest ohtudest, siis sõjalised ohud on kahtlemata kerkinud päevakorda ja nendega tuleb arvestada. Kuid arvestada tuleb ka sellega, et sõda on eriseisund, mis ei allu tavapärasele loogikale, ja see vajab täiesti eraldi lähenemist ka muude projektide või kaalutavate objektide raames.

Tuumajulgeolek tagab ennekõike rahuaegsete seisundite ja sellest tulenevate riskide maandamise. Tuumajulgeoleku tagamise aluseks on see, et usutav oht on olemas. Tuumajulgeoleku tagamine on oluline ja iga indiviidi roll selles on täpselt sama oluline. 

Eelmisel slaidil väljatoodud riskide tõenäosuse ja võimaliku mõju kohta saab igaüks kaasa mõelda, sest juhendmaterjalid on kõigile kättesaadavad. Riigikantselei on avalikuks kasutamiseks koostanud ka üleriigilise riskianalüüsi, mida perioodiliselt uuendatakse ja mis on kättesaadav Riigikantselei veebilehelt. Koostatud üleriigiline riskianalüüs annab avalikul tasemel hea ettekujutuse ja konteksti tõenäosuste osas eelmisel slaidil väljatoodud riskide kohta. Lisaks avalikustas eile ka Riigikantselei horisondiseire projekti, mis annab ettevaatava sisendi järgmise 12 kuu vaatest. 

Eestile on oluline arusaam, et riigi vastutus on võõrandamatu ja julgeoleku tagamine on meie prioriteet. Kuigi osasid tuumajulgeolekufunktsioone täidab tuumarajatise operaator, siis režiimi loob ja selle täitmist kontrollib läbi pädevate asutuste riik. Tuumajaama tulevane operaator peab juba osana litsentsitaotlusest koostama füüsilise julgeoleku plaani, mis peab põhinema ohuhinnangutel või modelleeritud ohtudel, sisaldama ka projekti jooniseid, füüsilise kaitse süsteemi hindamise, rakendamise, hoolduse kirjeldust ning hädaolukordade kriiside plaane. 

Riigi tuumajulgeolekurežiim peab tagama selle, et määratud pädevad asutused ja volitatud isikud on valmis reageerima tuumajulgeolekuga seotud sündmustele kohalikul, riiklikul ja ka rahvusvahelisel tasandil. Valmisolek vajab täiendavalt arendamist ja ka senisest suuremat koostööd. Meil on tulevikku vaatavalt vaja panustada evakuatsioonikorralduslikku võimekusse, mille detailid saavad selguda järgnevates etappides, lähtudes ohutusanalüüsist. Meil on vaja parandada ka olemasolevat kiirgusseire võimekust ja muuta tänast kiirgusseireprogrammi tuumajaamaspetsiifiliseks, samuti tõsta laborivõimekust ja üleüldist kriisijuhtimise kompetentsi. Reageerivatel asutustel on vajalik soetada isikukaitsevahendeid. Tervishoiu valdkonnas on meil vaja varustada haiglad erikompetentsiga, täpselt samamoodi erinevad meditsiiniseadmed ja ravimid. Päästevõimekuse tõstmiseks on vaja meil välja töötada saasteärastusvõimekuse tervikkontseptsioon. Tervikuna on meil vaja tõsta sekkumistegevustes kaasuvates asutustes kiirgusohutusteadlikkust ja tagada esmareageerijate valmisolek võimalikele intsidentidele reageerimiseks. Ja kogu programmi jätkudes on teadmistesse investeerime võtmetähtsusega. Lähtudes täna olemasolevast parimast teadmisest ja referentsmaterjalidest on hinnanguline kulu valmisoleku parendamiseks kuni 54 miljonit eurot. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on ka rida küsimusi. Kõigepealt Mario Kadastik, palun!

Aitäh selle sisuka ettekande eest! Soovisin küsida, et siin on räägitud ka eelarve poole peal, et on vaja päästevõimekust ja kõike muud arendada, ja need välja toodud raadiused, mis seal olid, näiteks toiduaine poole peal 100–300 kilomeetrit. Tegelikult on põhimõtteliselt täna terve Eesti ümbruses olevate tuumajaamade tsoonis niikuinii. Kas meil peaks olema see päästevõimekus arendatud välja, sõltumata otsusest, kas me endale jaama rajame, ja mis tasemel see peaks olema?

Aitäh küsimuse eest! Igal juhul kõik, mis puudutab CBRN-i või KBRT-d ehk siis keemia-, bioloogia-, radioloogia- ja tuumateemalist võimearendust riigis tervikuna, panustab ka laiemalt kui ainult tuumajaama konteksti. Täna olemasolevatele analüüsidele tuginedes saame me öelda, et tegelikult see mõju 300 kilomeetri kaugusele päris ühegi jaama puhul ulatunud ei ole. Ja on ka näiteid riikidest, kus tegelikult ei lähtuta planeeringutsooni põhimõttest, vaid on kehtestatud üks konkreetne suhtarv, kuhu sisse kõik erinevad planeeringutsooni suurused mahuvad.

Suur tänu! Järgnevalt Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie esinemine inspireerib mind küsima ühte sellist võib-olla vähem praktilist või vähem olulist küsimust. Aga igal kevadel lõpetab keskkooli arvukalt noori Eestis ja nii mõnigi neist mõtleb, mida edasi õppima minna, mis oleks perspektiivikas. Kas teil on mõni soovitus anda nendele just seoses kas või tuumajulgeoleku tagamise teemaga ja kõige sellega, millest me siin täna räägime?

Aitäh küsimuse eest! Tuumajaamata või tuumajaamaga – julgeolekus on tööd alati.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud esitleja! Mul on selline küsimus, et tuumajaama turvamine on loomulikult ülioluline ja üleüldse elutähtsate objektide turvamine on väga-väga oluline riigi seisukohast. Aga kas te saate tuua mingit võrdlust, ütleme, näiteks meretuuleparkidega. Kumba on lihtsam või ka odavam turvata? Kas sellist võrdlust või sellist kalkulatsiooni on kunagi tehtud?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei saa võrrelda hetkel tuumajaama turvalisuse tagamist meretuuleparkide turvalisuse tagamisega, sest meie analüüs ei keskendunud sellele. Kindlasti on tuuleparkide puhul väljakutseid, millega peab arvestama, aga selle sisendi saab anda täna pädev asutus või vastav ametkond.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina ikkagi tahaks teada seda vastutust. Kes võtab vastutuse? Ma saan aru, et on erinevad ametkonnad ja ministeeriumid, aga kas ma saan õigesti aru, et Siseministeerium on see, kes, ütleme, ülesanded ära jaotab ja kes koordineerib – ükskõik mis ohu asi võib olla? Kes siis ikkagi on peavastutaja?

Aitäh! Selleks et vastutust jaotada, on meil vaja riiklikku tuumaregulaatorit. Meil täna on teatud vastutused jaotatud erinevate asutuste ja institutsioonide vahel, kes igaüks täidab oma konkreetset rolli. Selleks, et tekiks süsteemne lähenemine kogu valdkonda, on meil vaja riiklikku tuumaregulaatorit, kes keskselt hakkab kogu süsteemi haldama ja kontrollima. Samamoodi on vaja seda ka võimearenduse poole pealt. 

Nüüd, mis puudutab konkreetselt vastutust, siis kui me räägime ehitusperioodist 9 –11 aastat, siis riigi vastutus algab sisuliselt sellest hetkest, kui radioaktiivne materjal hakkab Eesti poole liikuma ja see sinna reaktorisse sisse pannakse. Millal see sinna sisse pannakse? 9, 10, 11 aastat – see on ühe ettevõtte ajaloos väga pikk aeg. Samamoodi on see ka riigi ajaloos erinevate riskide vaates väga pikk aeg. Enne on tegemist eraettevõtte äririskidega, millega tegeleb majandusteadus. Sellest hetkest, kui radioaktiivne materjal on Eestis, on see riigi vastutuse pool.

Ma tänan, lugupeetud ettekandja, põneva ja põhjaliku ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Head ettekandjad, suur aitäh ettekannete eest! Aitäh ka keskkonnakomisjoni esimehele Igor Tarole OTRK vedamise eest! 

Ära vanasse kaevu sülita enne, kui uus pole valmis. Kui vana kaev ühel hetkel osutub kasutuskõlbmatuks ja uut pole ehitama hakatud, võib hoopis kuivale jääda. Võib tõmmata paralleeli põlevkiviga, millele Eesti energeetika aastakümneid toetus. Kordasime seda energeetika kontekstis peaaegu et trafaretseks muutunud vanarahvatarkust ja mõnede ekspertide hinnangul kaotasime eelmise kümnendi, sest teatud skepsise ja vastuseisu tõttu venisid taastuvenergia investeeringud. Venemaa agressiooni sõja taustal tekkinud energiakriis lõi ühtäkki pildi klaariks. Ühekorraga sai igaühe rahakoti kaudu selgeks, et vajame energiajulgeolekus uut, puhast ja odavat taastuvenergiat. Sel hetkel aga vajasime seda kohe ja nii jäimegi esialgu importijaks, sõltuvaks regiooni tootmisvõimekuse turuolukorrast.

2021. aastal alustanud Kaja Kallase valitsus andis selge sõnumi, et fossiilkütustesse investeerimise aeg on ümber, sest see ei ole ei puhas ega odav. Lõpuks saime liikuma nii riigitasandil soetatud radarite, seadusandlike muudatuste ja kohalikes omavalitsustes kohaliku kasu instrumendi abil. Tuule- ja päikeseenergia areng sai Eestis hoo sisse. Tehnoloogia areng, taastuvenergia madal hind, viimase aasta arengud seadusruumis ja planeeritavad hanked loovad võimaluse ka olulisele salvestusvõimsuse lisandumisele. Kiitus siinkohal Kliimaministeeriumile järjepideva ja hea töö eest.

Oleme Eestis otsustanud, et soovime hoida oma puhast elukeskkonda. Juba aastakümneid töötame selle nimel, et puhastada tööstust, tootmist, energeetikat, transporti ja nii edasi. Rohereform ei ole selles mõttes midagi uut. Energeetika roll ja potentsiaal on majanduse rohereformis suurim. Puhas, kindel ja taskukohase hinnaga energia on majanduse konkurentsivõime üks põhilisi eeldusi. Kui soovime tulevikus Eestis säilitada ja kasvatada elatustaset, peame selle olemasolu tagama. Otsustajate roll on siin olla küll tasakaalukad, teadmispõhised, ent ka ambitsioonikad.

Evime tuumaenergia potentsiaali ja võimalusi vaagides pikka vaadet. Pikas vaates avame tee uuele, kindlale ja turvalisele Eesti elektrivõrku sobivale tuumaenergiale, ent ei jäta tegemata ühtki investeeringut taastuvenergiasse. Hoiame energiajulgeoleku huvides ka juhitavat strateegilist reservi. Taastuvenergia salvestusvõimsused ja strateegiline reserv on energeetikas esmatähtis, võib-olla võiks öelda, et madalal rippuvad õunad, mida me konkurentsivõime tagamiseks kindlakäeliselt korvi korjama peame.

Viimasel ajal, võib-olla eriti viimase kahe aasta jooksul inimestega üle Eesti kohtudes kuulen alati küsimusi tuumaenergeetika kohta. Kas te tegelete, millal tuleb, miks me ei ehita? Tuumaenergiat ei saa rajada kohe kiirelt ja uisapäisa, aga saame jätkata nagu seni teadmispõhiselt, samm-sammult, pikka perspektiivi ja nii Eesti, Euroopa kui maailma energeetika arengut silmas pidades. 

Mida me siin Riigikogus võiksime otsustada? Võiksime teha selle esimese sammu, anda valitsusele läbitöötatud tuumaenergia töörühma raporti põhjal rohelise tule, et astuda järgmisi samme, asuda õigusraamistikku välja töötama. Kõiki järgmisi samme saame samuti arutada nii ekspertide, kogukondade, inimestega üle Eesti, ja järgmisi arvukaid asjasse puutuvaid otsuseid langetada siis taas kord Riigikogus. Peame saama selgeks keskkonnamõju, sotsiaal-majandusliku mõju, mõju julgeolekule, majandusele, maksumuse ja ka tulu maksumaksjale, riigile ja võimalike ettevõtjate usaldusväärsuse suhtes.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Kõiki neid ja arvukaid teisi aspekte saame kaaluda aastate jooksul. Tegemist on pika vaatega, tuleviku kujundamise esimese sammuga, kui selle otsustame teha. Me ei sülita vanasse kaevu, vaid asume ehitama piisavalt uusi, et Eesti oleks alati varustatud puhta energiaga, mis tagab Eesti konkurentsivõime, võimaldab kasvatada heaolu ja hoida puhast elukeskkonda. Lõpetaksin filosoof Karl Popperi sõnadega: optimism on meie kohustus ja vastutus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, kõnelemast Reformierakonna fraktsiooni nimel! Täpsustan veel üle, et arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindajana Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Alustame sellest, et Eesti peaks tootma või vähemalt olema väga head ühendused selleks, et saaks piisavalt ja hea hinnaga elektrit, et oma inimestele ja ettevõtetele seda piisaks. Siin saalis hetkel on küll ainult Urve, kes saab rääkida, mis tegelikult on viimased 10 kuni 15 aastat olnud, sest teised on suhteliselt uued Riigikogu liikmed. 

See jama algas tegelikult eelmise kümnendi alguses, kui oli üks asekantsler, kes pani piduri kõikidele tuulikutele. Eelmisel kümnendil praktiliselt Eestis tuuleparke ei rajatud. 2019 peale Riigikogu valimisi oli valitsus – Isamaa, EKRE, Keskerakond –, kes lõpetas selle jama ära. Ja peale seda on võimalik täna uuesti rajada tuuleparke. Leidsime lahenduse, kuidas osta radarid, et teatud piirangutes nagu leebeks teha ja tuuleparke saaks rajada. See olukord oli selline. 

See näitab, et kui tihti öeldakse, et ühest inimesest midagi ei sõltu, siis tegelikult sel perioodil sõltus väga palju ühest inimesest, sest suutis erinevatele ministritele ja ka valitsuses selgeks teha, et tuuleparke hetkel ei saa rajada Eestis. Huvitaval kombel nüüd saab. Me loeme sellesama mehe ajakirjas tema arvamuslugusid iga päev. Ta selle aja unustab ära, kui ta seal asekantslerina töötas. 

Me räägime täna energiast, eelkõige tuumaenergiast. Tuletan meelde, et 10 aastat tagasi suurusjärguga Eesti tootis elektrit täpselt niipalju, kui ta ise tarbis. Ja tal ei olnud mingeid muresid. Kui ei oleks pidurdatud sel hetkel tuuleparkide rajamist, ei oleks olnud ka seda kriisi, mis me nüüd viimased kolm aastat oleme üle elanud. Teine pool on see, et meile pidevalt rääkis Eleringi endine juht, et meil on kõik olemas, meil on piisavalt ühendusi, aga ta unustas ühe väga olulise fakti. Peale ühenduste on oluline Eesti majandusele ka ühendustelt saadav elektri hind. Ja nii me oleme siin mitmetel kordadel rääkinud, et mõned valed otsused nendesamade ühenduste tegemisel näitasid seda, et elektri hind võib tõusta kõrgustesse ja mitte ainult protsentidega, vaid kordadega. 

Me räägime põlevkivist kui ühest halvast asjast. Minu arvates väga tihti räägivad sel teemal need riigid, kellel ei ole endal ühtegi sellist põlevkivi või kivisütt või midagi muud. Ja kellel on hästi palju näiteks hüdroelektrit. Me räägime tuumaenergiast ja millegipärast osad riigid on loobunud tuumaenergiast elektri tootmise. Saksamaa sel talvel pani lausa kivisöekatlad uuesti käima. Kui on olukord keeruline, siis kõigepealt riigist vaadatakse oma inimeste murede lahendamisele ja siis alles naabrite juurde. Me nägime seda väga hästi COVID-i ajal, kui oli vaktsiine vaja. 

Me räägime tihti, et Eesti puidu ahju ajamine on väga halb. Küsin kõigi nende käest, kes seda räägivad: kuidas on olnud viimase 10 aasta jooksul? On seal seda 1,3–1,4 miljonit tonni pelleteid müüdud Eestist välja. See ei ole halb. Pelleti eest on toodetud elektrit. Kui täna …

Palun kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kui täna põlevkivi vanad katlad ümber ehitada pelleti tootmisega elektri tootmiseks, siis selle hind on pakutud välja 80 miljonit. Eesti vajadus on sellest 1,3 miljonist tonnist 800 000 tonni. Ehk mitte kogu seda kogust ei ole vaja Eestil, mida ta iga aasta nii või … toodab. Aga nüüd mõtleme selle peale, et kas 80 miljonit, ja meil on juhitav elekter, mille hind on 100 eurot megavatt-tund. Või me paneme miljardid, ehitame tuumajaama, mille megavati hind on ka planeeritud 100 eurot megavatt-tunni juurde? Või ehitame merre tuulepargid, millele riik peaks ühendustesse investeerima tänaste juttude järgi 2 miljardit?

Kui keegi küsib, et kes selle kõik kinni maksab, siis oleme väga selged – see on lõpptarbija. Kas me tahame, et Eesti riik on majanduses edunumber? Siis meile on oluline, et energia sisendhinnad oleksid soodsad. Me täna räägime, teeme kõike, sõltumata hinnast. Mulle tänased ettekanded meeldisid, igaühel oli oma nurga alt vaadatuna, aga iga ettekande juures oli ka see arusaamine, et hind on oluline ja mitmekesisus on oluline. Väga lihtne oleks öelda, et sõbrad, elektriturg on vaba, tulge kõik, investeerige ja müüge ja me ei doteeri. Või siis teine on see, et lepime kokku, et doteeritakse, millistes piirides või garanteeritakse millistes piirides. Aga mitte nii, et keegi surub rohkem läbi, tema saab 2 miljardit, keegi saab 100 miljonit toetusskeeme. See aeg on läbi. Me 2017 lõpetasime siin Riigikogus tuuleparkide toetusskeemid ära, jäi kaks tuuleparki, mis potentsiaalselt teoreetiliselt võiksid toetust saada. Üks nendest saab. Elering arvas, et teine ei saa, kuigi seadusesse on mõlemad tuulepargid sisse kirjutatud. 

Meile on ääretult oluline, et meil on juhitav elekter. Ma kõigile inimestele soovitan, kes räägivad päikese- ja tuuleenergiast ja ütlevad, et siis on kõik korras. Selle aastal jaanuaris-veebruaris väljas oli külma 20 kraadi, tuult ei olnud, päikest ka ei olnud. Soovitan nendel kolm päeva kodus elada, kui vesi on külmunud. Isegi katlad ei tööta meil ilma elektrita täna. Me peame aru saama, et ilma juhitavata ei ole võimalik ja kõikide otsuste juures, mis me teeme, me peame jälgima seda, et see lõpptarbijal elektri hind ei tõuseks. Ja kui tuumajaama juures on, siis ma oleksin tahtnud selle analüüsi juures näha ka see, kas Eestisse või näiteks Soome ja kaablitega ühendus. Kumb see tegelikult Eestis, kumb on mõistlikum, kumb tuleb odavam? Kui keegi ütleb, et kaabel võib katki minna, siis ma võin teile öelda, et ka jaamad on rikki läinud. Kui vaadata Ukraina sõda, siis mis on kõige rohkem jututeemadeks? Seal olevad tuumajaamad. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proovin hoida lühidalt, võib-olla ei olegi lisaaega vaja. Siin on hinnast täna palju räägitud, ma jõuan ise ka selle juurde, aga ma mõtlesin, et ma hakkan sellest ohutuse otsast tulema, kuna see on üks murekoht, mida ka esile tõstetakse. 

Teadus ütleb meile seda, et alla kahe siiverti, mis on siis see mõõtühik kiirguse mõõtmiseks, ei esine ägedaid mõjusid, milleks oleks kohene kahjustus närvisüsteemile või seedetraktile või luuüdile. Latentne vähirisk on proportsionaalne doosiga alates 0,05 siivertist. Alla selle ei ole võimalik vähiriski eristada teistest põhjustest. 

Need numbrid iseenesest ei ütle midagi, aga illustreerimiseks võiks öelda näiteks, et doos, mille inimene saab tuumajaama ümbruses, on sama kui röntgeniprotseduuril: circa 50 mikrosiivertit. Ja nüüd see "mikro" on siin tähtis, sest see on miljon korda vähem kui siivert. Nii et see on kaugel sellest 0,05 siivertist, kus tuumaenergeetika või selle kiirguse seos näiteks vähiga on eristatav muudest põhjustest. 

Pikk lennureis tekitab juba mõne korra suurema kiirgusdoosi kui röntgeniprotseduur. Aga näiteks kui teie rinnakorvile tehakse kompuutertomograafia, siis seal on doos juba 6900 mikrosiivertit – suur number võrreldes selle 50-ga. Aga seegi on kõigest 0,007 siivertit, mis on ka suurusjärgu võrra väiksem kui see 0,05, kus ei ole enam võimalik eristada kiirguse põhjustatud kahjustusi millestki muust. 

Ja sellega seoses väike soovitus asjast huvitatutele: ostke dosimeeter, pange rinnale ja käige ringi. Tänapäeval on need väga odavalt saadavad ja nad on ka nutiseadmetega ühendatavad. Pärast saate kodus vaadata kaarti, kus kui palju kiirgust oli. Ma arvan, tulemused on esiteks üllatavad, aga ma loodan, et nad on ka rahustavad, et te saate aru, et käisite vanaema juures või tööl või astusite Riigikogust läbi, ja doos võis olla ootamatult suur. 

Senistest õnnetustest viimase 50 aasta jooksul kolm suuremat. 1979 Three Mile Island Ameerikas, mitte ühtegi kiirituse ohvrit. Õnnetus oli ühes reaktoris ja tasub mainida, et teine reaktor töötas rahulikult edasi ja suleti alles aastal 2019. Seal õnnetuskoha ümbruses sai edasi rahulikult tegutseda. 

Meile lähemal muidugi tuntud ja kole õnnetus Tšernobõlis, kus kiirituse ohvrid olid nende hulgas, kes saadeti kohe sinna reageerima, ja ka kohaliku elanikkonna hulgas. Aga seal olid põhjused selles, et see tõesti põles, reaktor oli avatud ja kiirgus sai levida. Lisaks elanikkonda ei teavitatud, inimesed jälgisid vaatemängu enda arvates. Sealt tulid need ohvrid. 

Ja kui me mõtleme Fukushimale, siis seal vist oli üks või kaks inimest, kelle kohta saab öelda, et nad olid kiirguse ohvrid. Enamus ohvreid tuli ebaõnnestunud evakuatsioonist ja ka sellest, et inimesed jäid pikaks ajaks üksi oma kodudesse lõksu, ja nii edasi. 

Neid asju on hea teada. Ma ei taha sellega öelda, et riske ei ole. Kindlasti, kui toimub õnnetus, siis  sellega on seotud riskid ja nendega tuleb tegeleda.  Aga need ongi seotud eelkõige võimalike õnnetustega ja nende ärahoidmisega. Ja ohutussüsteemi on pidevalt parendatud. On olemas nii-öelda passiivsed ohutussüsteemid, teineteisest sõltumatud, dubleeritud süsteemid ja nii edasi. Nii et tasub lugeda fakte ajaloost.  

Nüüd hinna kohta. Siin kurdetakse, et on kallis. Alginvesteering on tuumajaamal tõesti võib-olla kolm või isegi rohkem korda suurem kui sama nominaalvõimsusega meretuulepargil. Aga nii- öelda capacity factor, mille kohta Eestis ei ole päris head tõlget, aga see on tegelik toodang võrreldes sellega, kui nimivõimsuse alusel teoreetiline toodang välja arvutada. Meretuulel see väga heal juhul on 40%.

Jah, hea ettekandja, kolm minutit lisa.

Aitäh! Kui meretuulepargil on see heal juhul kusagil 40%, siis tuumajaamal on see 92–93. Need on tegelikud andmed täna töötavatel jaamadel. Üle kahe korra vahet! Kui me võtame eluea siia juurde, siis meretuulepark, noh, arvavad, et 25 aastat, võib-olla isegi 30. Tuumajaamal 80 ja üle. Kindlasti jälle ligi kolmekordne või suurem vahe. Kui me need vahed arvesse võtame, siis see alginvesteeringu kalliduse pilt läheb hoopis teistsuguseks, võrdsustub või läheb tuuma kasuks. Nii et sellele tasub mõelda. 

Hinda mõjutavad ka sellised faktorid, et võiks asja käsile võtta, ja ma ei mõtle ainult Eestit, aga kui me võtame kas või Euroopa, siis teha palju ja teha ühesuguseid ja teha neid järjest. See tegelikult viib hinna väga oluliselt alla. Sest, ütleme, 60% tuumajaama ehituse hinnast on suure infrastruktuuriobjekti ehituse hind, seal ei ole tuumateadusega midagi pistmist. See on see, kuidas sajad või isegi tuhanded inimesed panna betooni ja armatuuri õigesti kokku panema. Prantsusmaa näide on olemas. 1970-ndatel tehti otsus, et läheme üle tuumaenergeetikale, ja järgmise 25 aasta jooksul pandi 58 jaama püsti. Täna need annavadki väga odavat energiat. 

Kui me tänast seisu vaatame, siis täna tõepoolest on olnud progressiivsus läänes pikale veninud ja kulukaid projekte. Ja kusagil, ütleme, 4500 eurot kilovati kohta on see ehitushind. Aasias on see 2500, sellepärast et nad teevad standardset asja, kordavad seda, ja hind läheb järjest alla. 

Ja lõpetuseks tänasele esmaettekandjale. Kolleeg Taro oli välja arvutanud, kui palju tuumajaamu vaja läheks, et maailma energiatarve rahuldada, ja kurtis, et sobivaid riike pole piisavalt. Minu soovitus on välja arvutada, kui palju hektareid läheks vaja, et päikese- ja tuuleenergiaga kogu energiavajadust katta. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun siia Riigikogu kõnetooli Priit Lomp. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma püüan kiiremini. Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja külalised! Tänane olulise tähtsusega riiklik küsimus kannab pealkirja "Tuumaenergia kasutuselevõtmise vajadus ja võimalused Eestis". 

Sotsiaaldemokraadid ei ole kunagi kahelnud selles, et Eesti inimesed on piisavalt targad või et meie geograafiline asukoht võimaldab siin väga eriilmelisi tehnoloogiaid rakendada, et meie ettevõtjad on ettevõtlikud ja innovaatilised. Me ei kahtle ka selles, et Eesti elektritarbimine on kasvavas trendis, mida põhjustavad nii elektrifitseerimine kui ka taastuvenergia kasutusele võtmisel energiamahuka tööstuse lisandumine, kõrgem lisandväärtus, tasuvad töökohad. Sel põhjusel oleks olnud mõistlik tänast OTRK-d nimetada pealkirjaga "Tuumaenergia kasutusele võtmise vajadus Eestis". Ja selles osas ei ole meid seni suudetud veenda. Ütlen ette, et tegelikult ei veendud ka täna. 

Meie senist kõhklust ja arvamust kinnitas ka tänane Lauri Tammiste ettekanne: möödapääsmatut vajadust Eestist tuumariiki teha ei ole. Seda kinnitab lisaks väga heale ettekandele ka rohetiigri energia teekaart, mille loojateks ettevõtjad ja eksperdid, kus ka nemad ei näe tuumajaama jaoks tulevasel energiaturul kohta. 

Debatis jääb mulje, justkui oleks tuumajaam investeering, kus avalikku raha ei vajata, aga kõik muud energialiigid seda vajavad. Samal ajal on ka tuumaraport kirjeldanud, et võimalikud garantiid on tuumajaamas vajalikud elektri hinnale, ning mis seal salata, samuti ettevõtmise võimaliku ebaõnnestumise, pankroti korral. 

Nagu teame, ei ole maailmas ühtegi tuumajaama ilma riigi panuseta rajatud. Miks meie väikeses Eestis peaks minema teistmoodi? 

Investeerimispankade hinnangul on tuumajaamad nende prioriteetide nimekirja lõpus. See tähendab, et tekib risk, kus riik teeb oma kulud ettevalmistusse, panustab ka erinevate uuringute tellimisse, nagu me tänaseks oleme teinud, ning lõpuks jaama ikkagi ei tule. Jah, nagu debatis on sõnatud, siis koolitustegevuse käigus targemaks saanud inimesed on samuti väga suur väärtus. Seda me kindlasti ei vaidlusta. Aga koolituse saab ka ilma lisakulusid uuringutesse, pääste‑ ja julgeolekuvõimekustesse, ametitesse, regulaatoritesse ja mujale panustamata. 

Jäätmetest oli täna juttu. Selles osas ma isiklikult kindlasti ei kahtle, et ajas kõik valdkonnad arenevad. Nii suudetakse maailmas erinevaid jäätmeid, sealhulgas tuumajäätmeid kasutusse võtta veelgi märkimisväärsemas mahus, mis kindlasti vähendab ladustatavate jäätmete hulka, võib-olla isegi nullini. Aga ma jään eriarvamusele selles, justkui taastuvenergia, salvestused ja kindlamad ühendused oleksid tänaseks saavutanud oma tehnoloogilise kõrghetke. Kindlasti ei ole ja see areng kiireneb ajas.

Rõhutaksin veel kord kahte asja. Esiteks pole sotsiaaldemokraadid põhimõtteliselt tuumaenergeetika vastu, vaid kaaluvad selle kasutusele võtmise mõistlikkust ja vajalikkust Eestis ja oleme selles osas skeptilised. Teiseks, arvestades kaalutud tehnoloogiate praegu veel arendusjärgus olemist ning rakendamise suurt ajakulu ning ebakindlust, siis ei saa tuumaenergia olla see lahendus, mis aitab meil kliimaeesmärkidega toime tulla. Erasektori ja raporti sõnul on võimalik tuumaenergiat Eestis rakendada veidi enam kui 10 aastaga. Poliitikud, kes tuumaenergiat toetavad, räägivad ligi 20 aastast. Enamikku jaamu, lisaks sellele nad ehituse käigus oluliselt kallinevad, ei ole rajatud ka ehitusgraafikus, vaid see pigem pikeneb. Oleme aastas 2024, kliimaeesmärke tahame palju täita palju varem, kui tuumajaam seda teha võimaldaks. 

Võib nõustuda, et pole paha plaan olla erinevate tehnoloogiate rakendamisel esimeste ja mitte viimaste hulgas. Aga kas see väike Eesti, kes pole tuumariik olnud, arvab, et niinimetatud esimesed väikesed moodulid, mis rohkem rätsepatöö moodi, on odavamad ja neid ehitatakse kiiremini kui niinimetatud masstoodang, milleks väikesed mooduljaamad tulevikus kindlasti saavad. Ma usun, et tegelikult ei arva. 

Nagu härra Tammiste illustreeris, siis ei taga tuumaenergia soodsat elektrit, mida entusiastid püüavad selgitada. Prantsusmaa näitel, kus tuumaenergiat on kasutuses palju, oli ka läinud aastal keskmine elektri hind kallim kui Eestis. Hinda mõjutavad peamiselt taastuvenergia kasutamine, välisühendused ja salvestused. Lisame siia Eesti puhul kiiresti reguleeritavad juhitavad võimsused keerulisemateks hetkedeks, koostootmisjaamade vajadusel käivitamise ning saame tegelikult lõpptarbijale soodsa hinna. 

Kas Eesti jääb kasutama tuumaenergiat, mida ka täna teeme? Kindlasti jääb, aga kas selle marginaalse energiadefitsiidi pärast, kus juba töös olevate plaanide rakendamisel jääb meil elektrienergiaspetsialistide sõnul puudu umbes 5%‑l tundidest elektrit, peab Eestisse ehitama täna tuumajaama? Sellele on meie vastus jätkuvalt ei. 

Kas Riigikogu võiks kunagi tulevikus tuumaenergia kasutuselevõtu otsustada? Võib-olla, aga nii olulised otsused vajavad ka arutelu tegelikult selle üle, kas neid otsuseid teeb tulevikus napp enamus napi vähemuse üle, kas niivõrd olulise tehnoloogia juures peaks olema must valgel kirjas, et Eestisse ei täna ega tulevikus ei rajata ühtki tuumajaama ilma Eesti riigi osaluseta. Selles debatis on palju-palju rohkem muutujaid. 

Tänane meid ei veennud. Aga ma tunnustan keskkonnakomisjoni palju tasakaalukama arutelu võimaluse tekitamise võimaluse üle, kui on olnud meie senised arutelulavad. Meid tänane veel ei veennud. Aga loodan, et kolleegid saalis kuulasid OTRK ettekandeid ja on valmis koos meiega jätkuvalt küsima ka kriitilisi küsimusi, eelkõige küsimust, kas tuumaenergia kasutuselevõtt on Eestis vältimatult vajalik või saaks ka ilma. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Eesti rahvas ja austatud ülemused rõdul! Me tegelikult arutame ju kõike seda siin praegu, mis kõigi teie elu väga mõjutab. Aitäh, et tulite, ja tulge kindlasti paari aasta pärast jälle! Ja kindlasti on nii mõnedki teist veel paari aasta pärast siin saalis. 

Ma igaks juhuks võtan kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega ka. Palun!

Meil on täna siin arutelu, ilma milleta poleks kuidagi õige olnud. Soovin tänada keskkonnakomisjoni selle arutelu korraldamise eest. Ja mis kõige olulisem: selles arutelus ei ole õigeid ega valesid seisukohti. Selles arutelus on väga palju argumente, väga palju pusletükke. Ja on väga oluline, et kõik need argumendid ja kõik need pusletükid on meil siin arutelus. Meil on väga palju andmeid, mida me peame tegelikult mitte ainult siin saalis kolleegidena, vaid kogu Eesti rahvaga arutama. Ma tunnistan üles, et kui ma ise tulin umbes aasta tagasi Riigikokku, ma olin tuumaenergia suhtes üsna skeptiline. Mäletan ju väga hästi Tšornobõli õnnetust ja seda, mida Eestis arstid instrueerisid ja juhendasid sellel ajal tegema. Ja oleme käinud neid varemeid ju vaatamas. Aga töö käigus olen ma aru saanud, et see pilt on palju laiem, palju mitmekesisem. Olen ka ise, tunnistan ausalt, väga paljude uute teadmiste najal oma seisukohti muutnud. Ja ma näen, et ka Eesti 200 fraktsioonis, kuigi meil on palju erinevaid arvamusi selles teemas, on täpselt samamoodi toimunud pärast igat arutelu areng. Pärast iga arutelu on kellegi seisukohad natuke muutunud, sest lihtsalt infot on nii palju, ja juba see näitab, kui oluline on selles teemas arutada. Ja tegelikult ühes normaalses demokraatlikus riigis ongi väga oluline nendel teemadel arutada. 

Toon ühe näite veel. Hiljuti, täpsemalt mullu 20. oktoobril, Euroopa Liidu asjade komisjonis arutasime ühte kolmest Euroopa Liidu roheleppe võtmealgatustest. Roheleppe võtmealgatuses ehk Euroopa Liidu uue kliimaneutraalse tööstuse määruse puhul lisas Eesti Riigikogu ehk meie ise Euroopa Liidule ettepaneku, et tegelikult kliimaneutraalse tööstuse jaoks on meil vaja strateegiliste tehnoloogiate nimekirja lisada ka tuumaenergia. Me tegime Riigikogu poolt selle muudatuse valitsuse seisukohtadesse ja läkitasime selle Eesti seisukohana Brüsselisse. Ja see seisukoht, mille meie siit Riigikogust esitasime, sellega nõustusid ka teised Euroopa Liidu liikmesriigid. Detsembris jõudis Euroopa Liidu Nõukogu selle määruse osas kokkuleppele, otsustadeski lisada tuumaenergia strateegiliste tehnoloogiate nimekirja ja võrdsustades selle taastuva energiaga. Ehk see arutelu, mida me peame, ei puuduta mitte ainult meid siin Eesti territooriumil, see puudutab meid Eestis ka seetõttu, et me oleme Euroopas. Tänaseks on selles osas jõutud poliitilisele kokkuleppele ka parlamendiga. Euroopa Liit on võtnud sihiks toetada 2030-ndate alguseks väikeste moodulreaktorite rajamist, pidades seda osaks rohelisest maailmast ja rohelisest maailmavaatest. Siin me elame. 

Eesti 200 peamine soov tuumaenergia osas on hea ja kõikehõlmav arutelu, kus argumentidel põhinevad järeldused liiguvad edasi siiski otsuste suunas. Otsuseid tuleb teha. Me ei tee neid otsuseid täna, aga me ei saa nendega ka väga kaua jokutada. Meil on kahetsusväärne näide sellest, kuidas pärast Pariisi kliimaleppe allakirjutamist jokutasime me 15 aastat, ja selle kahju Eesti inimestele, Eesti majandusele on tegelikult märkimisväärne. 

On täiesti loomulik, et selles teemas on palju hirmusid. No võib ju ajaloos tagasi mõelda, me täpselt ei tea, selle kohta kirjalikud head allikad puuduvad, aga tõenäoliselt, kui pandi püsti esimesed tuulikud ja hakati käsikivi asemel tuulejõuga teradest jahu jahvatama, tekitas see nii mõneski hirmu. Aga innovatsioon jäi peale, jahu jõudis kiiremini taredesse ja aitas meil talved üle elada. Täpselt samamoodi me räägime tegelikult ka praegu eluliselt tähtsast küsimusest väga mitmest aspektist. 

Me tahame saada selgust ikkagi ka selles, kui palju Eestis üldse on lähitulevikus või ka kaugemas tulevikus energiat vaja. Alaprognoos jätaks meid külma ja majanduse kitsikusse, aga kui me üledimensioneerime meie tulevikuenergiavajaduse, siis ei mahu ju elekter juhtmetesse ära ja maksame nii avaliku sektori poolt kui ka maksumaksjate poolt kinni liiga palju. Nii et see on vaid üks näide nendest pusletükkidest, mis meil peab laual olema. 

Eesti 200 on innovatsiooni poolt olev erakond, aga see innovatsioon ei tohi sündida uisapäisa. Eesti 200 jaoks on kvaliteetne arutelu just siinsamas, ka Riigikogu saalis, ülioluline. Me täna ei otsusta seda, mis täpselt saab olema 2040, aga me täna ei tohiks ka otsustada seda, et mitte kindlasti 2040 meil ühtegi tuumaenergia tootmist ühelgi moel Eestis ei ole. Nii et meie üleskutse on targa aruteluga kindlasti jätkata, tarka ja rahulikku arutelu kindlasti jätkata. Eelkõnelejad, peegeldades, et me oleme küll väikesed, aga me kindlasti oleme väga targad, me oleme isegi statistiliste näitajate põhjal väga targad ja mitte siin saalis tingimata, vaid just nimelt terve Eesti rahvana oleme me väga targad ja kasutame seda tarkust ära ka nendes aruteludes. Ükskõik kas Põlvas või Tallinnas, Pärnus või Kuressaares – iga inimese arvamus, seisukoht, tunne, emotsioon, aga kõige olulisemana argument on selles arutelus äärmiselt tähtis. Nii et meie kõige tähtsam ülesanne täna on kvaliteetne, hästi argumenteeritud debatt, mida ma väga loodan, et kõik Riigikogu erakonnad toetavad ja on valmis mitmeti sellele debatile kaasa aitama.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Meil tõepoolest ei ole statistilisi näitajaid selle saali tarkuse kohta, aga kindlasti taotlus langetada siin kaalutletud ja tarku otsuseid on olemas. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Küsin kohe alguses ka selle lisaaja ära.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ühesõnaga, ma tahtsin öelda, et mul on väga hea meel, et me oleme nüüd saanud tuumaenergeetika temaatikat arutada ka suures saalis. Me oleme seda teinud väga erinevates formaatides, me oleme teinud Riigikogus seminari, raportit on tutvustatud erinevates komisjonides, raportit on tutvustatud erinevates fraktsioonides. Ehk tegelikult siseselt on seda arutelu toimunud päris mitmeid kordi. Ja nüüd on toimunud see ka avalikus formaadis, kus on näha ja antud võimalus küsida küsimusi ekspertidelt. Väga hästi valitud eksperdid andsid väga hea ülevaate väga erinevatest temaatikatest. 

Ma tahtsingi siinkohal võib-olla markeerida ära paar olulist asja, et esiteks oleks väga selge, mis on see, mida me täna otsustama hakkaksime Riigikogu poolt. Täna ei hakkaks me mitte mingisugusel juhul otsustama seda, mis jaam kuhu võiks tulla. See on väga varane faas. Reelika näitas väga ilusti oma slaidil seda graafikut, mis on need erinevad otsustuskohad, kus Riigikogu peab võtma oma seisukoha. Täna me peaksime võtma põhimõttelise seisukoha, kas me näeme, et selles valdkonnas võiks edasi uurida, edasi pidada debatti ja luua raamistikku. 

Selle rajamine ei ole iseenesest tohutult suure kuluga, sest algusaastatel selle raamistiku loomisel ei ole kulud nii suured. Samamoodi ei pane see meil sellisel juhul seda ust kinni tuleviku osas. Nagu on korduvalt räägitud, me tegelikult ei tea, kuhu kõik asjad liiguvad, mis asja meil täpselt vaja on, millistes kogustes. Meie üks suur probleem on olnud väga tihti otsustamatus, see, et me ei ole kümneid aastaid suutnud mitte midagi ära otsustada, lasknud liugu. Ja me oleme olukorras, kus see on meie konkurentsivõimet oluliselt langetanud, sest meil on näiteks jäänud ära paar suurt investeeringut erinevatesse tehastesse just nimelt sellepärast, et meil ei ole seda tagatud energiajulgeolekut ja stabiilseid hindu. 

Teine oluline aspekt on see, mis ajaskaalast me räägime. Väga tihti tuuakse välja taastuvenergia 2030. Tuumajaama puhul me räägime 2030, 2040 vahel valmimisest. Ei tasu ära unustada, et Eestil on ka eesmärk dekarboniseerimiseks aastast 2050, kus meil ei ole mitte mingisugusel kujul heitmete osas enam lubadusi. Ja tuumajaama ajaskaala on, nagu ka Rain välja tõi, suurusjärgus 60–100 aastat. Kui me räägime, et tuumajaam on valmis aastaks 2040, siis ta katab meie energiavajaduste perioodi kuni aastani 2100. See on see pikk plaan, pikk jätkusuutlik energiatootmine, mis meil oleks olemas pikalt. Kõik ülejäänud energialiigid – alati need jaamad vajavad uuesti ehitamisi, välja vahetamisi. Selle perioodi jooksul, kuni aastani 2100, tuleb tõenäoliselt nii tuuleparke kui päikesepaneele korduvalt vahetada. Ehk seal on pikaajalised investeeringud, mida on vaja kogu aeg juurde tuua. 

Nii et selles suhtes tasub arvestada, et need ei ole üksteist välistavad. Meil on aastaks 2040, kui me loome tuumajaama, siis ta ei välista ühtegi investeeringut enne seda ehk ta ei puuduta kuidagiviisi 2030 taastuvenergia eesmärke. Need investeeringud on kõik vaja teha ja suures osas nad jõuavad oma kapitalikulud tagasi teenida selleks ajaks, kui tuumajaam turule tuleb. 

Samamoodi turule mahtumise osas: turg ei ole ainult elektriturg. Nagu ma oma küsimuses küsisin ja Reelika vastas, tegelikult on tuumajaam suuresti soojusjaam. See, kuidas sa seda soojust kasutad, on juba sinu otsus. Kas teed sellest nagu tavapärase soojuselektrijaama puhul elektrit, kas sa kasutad seda soojust tööstuses otse? Ka näiteks väga suured metallitööstused, asjad vajavad suures koguses sooja. Kas sa kasutad seda selleks, et teha kaugkütet? Neid meetodeid on kõikvõimalikke erinevaid. Ja täna me ei räägi sellest, mis on see konkreetne eesmärk, milleks me tuumaenergiat kasutaks. Me küsime seda, kas Eestis võiks see põhimõtteliselt olla võimalik, kas me paneme turul mingi terve sektori või võimaluste ahela kinni ja saadame need investeeringud kuhugi naaberriikidesse või me jätame selle võimaluse ja turg reguleerib, kas on või ei ole selleks võimalust.

Veel üks suur temaatika on see klassikaline võrdlus, et tuumaelektrijaamad, kaua neid on ehitatud, mis nad on maksma läinud ajalooliselt. Ja sellel on tegelikult paar väga konkreetset aspekti. Esiteks, kõik ajalooliselt ehitatud jaamad on olnud suured rätseplahendused konkreetses asukohas. Nad ei ole olnud standardiseeritud projektid. Nad on olnud sellesse konkreetsesse kohta planeeritavad jaamad. Olles tutvunud mitmete inimestega, kes on teinud pikaajalist tuumaelektrijaama disaini ja ehitamise planeerimise juhtimist, siis nad ütlesid, et kõige klassikalisem viga on see, et iga jaam tuleb planeerida sellesse kohta, tuleb kogu protsess suures osas uuesti teha, ja selle käigus tuleb alati välja üllatusi, mis asjad seal omavahel kokku ei sobi. Kui sa aga saaksid mingisuguse jaama rajada, millel sul on ainult vaja ette öelda, et mul on vaja seda tüüpi pinnast, nii suurt ala ja sinna ma saan ära mahutada kõik need asjad, siis sellisel juhul läheb see ehitus standardiseeritumaks. See on tegelikult üks suur aspekt, miks on neid väikseid moodulreaktoreid hakatud arendama pikaajaliselt ja miks nad ka meile hästi sobiks. Samuti me ei räägiks seda, et Eestisse tuleks esimene, Eestisse tõenäoliselt ei tuleks isegi Euroopa esimene jaam. See tähendab, et meil on suure tõenäosusega võimalik kogu aja hoida ennast kursis ja jälgida, et see protsess toimuks rahulikult. 

Nüüd see, mis puudutab jäätmeid. Siin tasuks alati kaaluda seda, et neid tuleb vaadata võrdluses. Mõnes mõttes väga hea, et Reelika tõi välja need statistikad, palju on üldse Eestis toodetud teistest energialiikidest jäätmeid, palju on tuumaenergiajäätmeid maailmas kokku ajaloos. See on isegi sellest väiksem, mis meie Eestis aastas toodame muid jäätmeid. Ja minu meelest oli üks hea argument. Ma kunagi käisin Kiviõlis seikluspargis, mis on rajatud tuhamäele. Ja seal olid välja toodud statistikad, kui palju kuupmeetreid põlevkivituhka sinna mäkke on pandud. Siis ma tegin arvutuse, kuna ka põlevkivituhas on uraani, tooriumi ja kõiki muid radioaktiivseid jäätmeid. Selgus, et seal, selles Kiviõli seikluspargi mäes, on rohkem radioaktiivseid tuumajäätmeid, kui Eestis tuumajaam kogu oma eluaja jooksul rajaks. Ehk tegelikult nagu … Ja see on kõik avatud elementidele, see ei ole kuskil maa all kapslites. Tegelikult väga tihti seal on hirmud faktidega mitte kooskõlas. Ehk see on see, miks on oluline faktipõhine debatt. 

Siit ma arvangi, et meil on oluline selle debatiga edasi liikuda. Ja selles kontekstis tegelikult järgmine samm on see, et me peaksime Riigikoguna kujundama oma seisukoha. Seetõttu lähinädalatel olen ma tumeenergia toetusrühma poolt algatamas eelnõu, et Riigikogu saaks teha avalduse, et kas me toetame uuringute jätkamist ja seadusandliku raamistiku loomist – ainult seda, see on ainukene mandaat valitsusele. See on peamiselt just see, et saada tarkust juurde ja selle põhjal hilisemates faasides võtta vastu selgeid otsuseid. Nii et selles suunas loodan, et saame selle eelnõu menetluse raames ka veel palju erinevaid debatte, kaasa arvatud avalikke debatte pidada. Ja loodetavasti jõuame otsusteni veel selle kevadsessiooni jooksul. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun! Ma küsin kohe ette ära, et kas on ka lisaaja soovi.

Ma võtan kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Hea Eesti avalikkus! Head saadikud! Lugupeetud juhataja! Ma alustan mõnede numbritega. Kuna ma käisin üsna hiljuti Olkiluoto tuumajaamas uurimas praktilist tuumatootmist, siis mõned näited. Olkiluoto esimene reaktor toodab 890 megavatti energiat. Olkiluoto teine reaktor samamoodi 890. Olkiluoto kolmas ehk kõige värskem reaktor koguni 1600 megavatti ehk üle 10% Soome energiavajadusest. Samamoodi Loviisa tuumajaam toodab 10% ümber Soome energiavajadusest. Ja peab ütlema, et nad on olnud väga edukad. Soome tööstuse jaoks on nende reaktorite töö kriitilise tähtsusega. Energiahinna jaoks on nende töö kriitilise tähtsusega. Väga huvitav oli teada saada omandistruktuuri kohta, kus siis toimetab ka kohalikke omavalitsusi. Toimetab eraettevõtteid selles konsortsiumis, mis Olkiluotos energiat toodab. See on meile kõik õppematerjal siitsamast lähedalt. Samamoodi on ka ekspertiis tegelikult lähedalt võtta. Me saame alati Rootsist või Soomest nõu küsida. Aga meile on appi tulnud näiteks ka Jaapani valitsus, kes on korraldanud Eestis väga huvitavasisulisi seminare. 

Ja muidugi, pannes end korraks rohepöörajate kingadesse, siis needsamad jaamad ju toodavad vägagi puhast energiat CO₂ mõttes. Ja see on väga tugev argument puhtama energia kasuks. Milline olukord on Eestis praeguste energiahindadega, CO₂ hindadega? Meie tööstused varisevad kokku kõigi silme all. Toon näite, Lääne-Viru suurtööstused. Estonian Cell, üks Eesti energiamahukamaid ettevõtteid tõmbab kokku, töötajad välja. Kunda tsemenditehas, üks Eesti kõige kuulsamaid ettevõtteid läbi aegade ja omal ajal Tsaari-Venemaa üks kõige innovatiivsemaid ettevõtteid, kus neil oli ka üks esimene oma energiatootmine kohapeal, tõmbab uksed kinni sellepärast, et rohepöörasus lööb nad jalust maha. 

Mis on lahendus sellises olukorras? Tegelikult tuumajaama dikteerib meile rohepööre. Muidu ei hakataks ilmselt liigutama, sest see on väga suur, energiakulukas, vaimse energiakuluga, poliitilise energiakuluga, majandusliku kuluga. See on situatsioon, kus ellujäämisprojekti on vaja välja mõelda, sest paraku taastuvenergeetika ei taga meile püsivaid võimsusi. Jaa, taastuvenergeetikal on oma roll. Ta täiendab, ta hajutab energia tootmist, aga siiski tuletame meelde, kuidas taastuvenergeetika äkki tasuvaks muutus. See tähendas lihtsalt konkurendi surnuks maksustamist, põlevkivitootmise surnuks maksustamist. Ja kogu lugu. On tore ju pikka maad joosta, kui ühele pannakse jalg taha ja ta kukub kraavi, siis on see väga sportlik võit. Ja muidugi subsiidiumid. Subsiidiumid määrati ju üsna ammu. Ma rõhutan, taastuvenergeetika aitab meil turvapuhvrit luua kriiside korraks, ta on vajalik, aga ei saa asendada praegust põhimõttelist, turvalist energia tootmist. 

Korraks asukohast. Üks asukoha kandidaat on Lääne-Virumaal Viru-Nigula vald, kus on ka väga tehnoloogia ja majanduse osas vastuvõtlik vallavanem. Aga mul on siiski väga tõsised kahtlused selle asukoha osas, mis tulenevad praegusest kriisiolukorrast. Kas ei peaks olema nii, et tuumajaam peaks olema Vene piirist võimalikult kaugel? Võimalikult kaugel. Seda kohta peaks otsima riiklikul moel. Ma mäletan, et kunagi Oru lossi ehitaja saatis välja suure meeskonna, et otsida kõige ilusam koht Läänemere kaldal, ja saigi väga ilus loss lõpuks, hilisem Eesti Vabariigi residents. Eks me peame midagi sarnast ette võtma, otsima hoolega mõtlema läbi. Aga turvaargument tänapäeval on suur. Venemaa võib ka hübriidsõda rakendada, tekitada meile rohelisi mehikesi, häireid. Ennekõike on riskifaktorina üleval Ida-Virumaa, kus seda võiks õnnestuda kõige paremini teha. Siis ka mereäärne asukoht. Vene merepiir on väga-väga lähedal. Sealt üks roheliste mehikeste üksus saata või diversiooniüksus võiks tekitada elektri tootmise väga kiire lõpu. 

Need on kõik mõtted, mille üle peaks arutama. Täpset vastust ei ole ka minul kusagilt võtta hetkel. Nii et tuumajaam aitaks üle elada rohepöörasuse, mis kukub kokku võib-olla juba aasta pärast, kui Donald Trump saab presidendiks. Me teame, et tema sellega kaasa ei lähe. USA-s algatab ka nafta tootmist ilmselt, mis võib-olla aitab lõpetada ka Ukraina sõda. Mäletame, kuidas Ronald Reagan nafta hinna langetamisega kukutas kokku Nõukogude Liidu majandust. Me ei tea täpselt, kuidas arengud on, aga me peame valmistuma. Me peame oma tööstused päästma, õppima soomlastelt ja rootslastelt, olema targad. 

Ja liberaalidele on minu soovitus, et ärge minge sotsiaaldemokraatide väljale. Nemad pakuvad alati kõige radikaalsemaid sotsiaalseid eksperimente, mis lõpevad ikka krahhiga. Me näeme, et isegi kunagine kaunis Rootsi on muutunud pommimeeste ja noakangelaste ja püstolikangelaste tallermaaks. Ehk siis püüdke olla liberaalid, mitte radikaalsotsialistid. See lõpeb teile muidu, ma ütleksin, ideoloogilise krahhiga varem või hiljem. Seda näitab ka Reformierakonna toetuse kukkumine kivina. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun!

Aitäh! Ma tahaksin sellel debatil ühe uue nurga avada. Meil Eestis on juba mõnda aega käinud liberaalid ringi ja hädaldanud selle üle, kuidas riik on pankrotikursil ja kuidas kõik asjad tuleb rohkem ära maksustada, kuna raha lihtsalt ei ole. Ja mida nad meile ei räägi, on sellest, et pankrotikurss on valitud neil koos roheterrorikursiga. Ja see, et meil ei ole raha üldse või riigieelarve on jõhkras miinuses, on suuresti, peamiselt tingitud sellest, et ollakse roheusku, just nimelt usku, sellel ei ole mingit pistmist teaduslikkusega või mingi ratsionaalse majanduspoliitikaga. 

Kui me mõtleme selle peale, mis on ajanud kalliks elektrihinnad: rohepööre. See, et ikkagi on aastakümneid viidud ellu poliitikat, mis suretab välja normaalset, odavat, tõhusat ja väljaehitatud elektritootmist, sellel on loogiline tagajärg. Kui sa suretad midagi välja ja kõik vajavad seda elektrit ja seda elektrit on vähem, siis tema hind lähebki kallimaks. Kõrvale pakutud lahendused tuulikute ja päikesepaneelide näol on igal juhul kallimad. Nad on kallimad isegi siis, kui me subsideerimist ei arvuta hinna sisse. Aga see subsideerimine on ju riigieelarve kulu või tarbija kulu või kombineeritud kulu. 

See, et me kuuleme, kuidas meil räägitakse, et ei noh, põlevkivielekter on kallis ja tuuleelekter on odav, on ju puhas näkku valetamine. Põlevkivielekter on kallis sellepärast, et ta on aetud kalliks regulatsiooniga, CO₂-maks on sinna sisse pandud, kõikvõimalikud keskkonnanõuded on nii pööraselt rangeks aetud, et põhimõtteliselt peab põlevkivitootmise puhul tegema iga mõne aasta tagant mitmekümnemiljonilise investeeringu. Noh, ütleme selles mõttes, laias laastus võib seda kirjeldada kui usualtarile uue ohvri andmist. 

Ja samal ajal kõrval makstakse kinni nii otsesubsiidiumidega kui ka sellega, et regulatsioonis tehakse väga ulatuslikult järeleandmisi planeeringutes, keskkonnanõuetes, tehakse siis seda näiliselt odavamaks, tuulikute hinda. Ja hoolimata sellest räägitakse meile täiesti ausalt, et kui me peaksime minema siis sellele taastuvenergiale ehk tuuleenergiale üle, siis on meil vaja teha miljarditesse ulatuvaid investeeringuid võrku. Võrku, mitte tootmisse. Tootmine omaette on miljardilised investeeringud, me räägime siin 4–5‑miljardilisest kulust lähiaastatel, tuuleenergia mahu suurendamiseks olulisel määral, 4–5 miljardit. See on kulu ühiskonnale, see on kulu tarbijatele, see on kulu riigieelarvele. 

Loomulikult, kui sa selliseid kulusid – ja see on mõne aasta perspektiiv –, kui selliseid kulusid teed, siis riigieelarve käriseb. Ta käriseb sellepärast, et sa pead hakkama suuri kulusid tegema otse riigieelarvest, aga ta käriseb ka selle pärast, mida me näeme ju väga selgelt: Eesti majandus on aetud käpuli selle rohepöörasusega ja käpuli olev majandus annab vähem maksutulu riigieelarvesse. 

See, mida me oleme rääkinud ja rääkinud ja rääkinud ja millest, paistab, ei hakatagi aru saama: maksude radikaalne tõstmine, mis on selle valitsuse ja tegelikult kogu Kaja Kallase valitsemisaja nii-öelda käekiri, ei too riigieelarvesse raha juurde, vaid ta võib hoopis riigieelarvest raha vähemaks viia, selle läbi, et ta on tekitanud majanduskriisi. Kui me räägime eelarveaugu täitmisest, meil on siin suurusjärgus miljard või poolteist miljardit riigieelarve puudujääk, siis pool või kaks kolmandikku sellest puudujäägist kaob ära iseenesest, kui me saame majanduse uuesti kasvama. Iseenesest kaob ära, 600–700 miljonit eurot riigieelarve tulu kohe tuleb juurde, ilma maksusid tõstmata. Pigem tuleks maksusid langetada, et see majanduskasv tuleks ja need maksulaekumised tuleksid. Võtame välja sellest riigieelarvekulust Rail Balticu, 1,5 miljardit järgnevatel aastatel. 1,5 miljardit – see on juba järgmine suur tükk riigieelarve miinusest.  Ja niimoodi neid projekte vaadates me saame aru, et Eesti riiki ajab rohepöörasus, roheterror pankrotti, rääkimata sellest, et see roheterror on suunatud …

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Rääkimata sellest, et see roheterror on ju suunatud vaba ühiskonna vastu. See on ju padukommunistlik plaan, plaanimajandus. Võtame kõik ära teilt, sul ei ole vaja autoga sõita, kui sõidad, siis ainult nii ja nii mitu kilomeetrit, sul ei ole vaja lennukiga sõita, kui sõidad, siis ainult ühe reisi aastas, sul ei ole vaja liha süüa, sest loomade kasvatamine on jälle planeedi rüüstamine, ehkki inimkonna tsivilisatsiooni algusaegadest me oleme loomi kasvatanud. Ja nii edasi ja nii edasi. Ja kui sa siis selle kõige vastu protestid, siis võtame sult sõnavabaduse ära, kehtestame vihakõneseaduse, et sa ei saaks ametliku ideoloogilise režiimi jutupunkte vaidlustada või vastu vaielda. Kogu see roheterror, mida meile tuuakse, tegelikult viib meid vaese orjastatud ühiskonnani.

Ja lihtsalt selleks, et veel kord üle korrata: mis on Eesti energiapoliitika mõistuslik plaan lähiaastateks? Jätkata põlevkivienergeetikaga järgmised 15–20 aastat rahumeeli, hoolitsedes selle eest, et põlevkivielekter kataks ära meie põhivajadused, et nad meie selle nii-öelda keskmise tarbimise ära kataks. Paralleelselt sellega asuda ehitama välja oma tuumajaama, mis on piisavalt võimas, et taas katta ära Eesti baasvajadused, ja võib-olla piisavalt võimas, et isegi tulevikus eksportida elektrit, sest eksporditulu on majandusele veel eriti magus tulu. Ja selle kõrval täiesti külmalt lükata kõrvale ideoloogilised, majanduslikult mitte kunagi ennast ära tasuvad, vaba ühiskonda lõpetavad ja meid kõiki vaeseks tegevad tuule‑ ja päikesejutud. See on meie mõistlik plaan.

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid ja külalised! Kasutan võimalust see arutelu nüüd kokku võtta ja sellele punkt panna. Mis selle arutelu eesmärgiks täna oli? Eesmärgiks oli vaadata otsa sellele suurele põhjalikule raportile, mida tuumaenergeetika töörühm meie ette pani, ja küsida ära kõik olulised küsimused ja lisaks käsitleda veel kaasnevaid olulisi teemasid. Ma väga tänan ettekandjaid teie panuse eest. Te olete andnud väga põhjalikud vastused kõigile küsimustele ja nagu ma tähele panin, siis tegelikkuses jäi küsimustele eraldatud ajast ka natuke üle, mis on väga hea. See tähendab, et mitte keegi Riigikogu liikmetest ei saa öelda, et nad ajapuudusel näiteks ei saanud oma küsimusele vajalikku vastust. 

Kogu selle debati mõte ongi olnud kaaluda erinevaid argumente – neid argumente on siin küsimustes toodud kui ka fraktsioonide ja Riigikogu liikmete sõnavõttudest –, kaaluda erinevaid nii poolt-, toetavaid argumente kui ka kriitilisi. See on kogu selle debati tuum olnud, et me saaksime minna sellele otsustamisele vastu ratsionaalselt, argumentidega, läbi mõeldult, mitte emotsiooni pealt. Ei ole vaja siin kellelgi mingeid õlgmehikesi ehitada. Tundub, et Riigikogu liikmed on piisavalt arukad, suudavad kõike tänast kõrva taha panna ja selle otsuse langetada selle arutelu põhjal. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Ma tänan kõiki tänaseid ettekandjaid: Igor Taro, Reelika Runnelit, Lauri Tammistet ja Aigo Allmäed! Aitäh teile sisukate ettekannete ja põneva arutelu eest! Ja loomulikult tänan ka kõiki kolleege aktiivselt tänasel olulisel arutelul osalemise eest. Sellega on meie tänane istung on lõppenud, soovin kolleegidele edu teie töös ja kohtume siin Riigikogu täiskogus pärast istungitevaba nädalat.