Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kallid külalised! Vabariigi Valitsuse poolt 2021. aasta kevadel loodud tuumaenergia töörühm, mille liikmed on ministeeriumide ja riigiasutuste kõrgetasemelised esindajad, avaldas detsembri eelviimasel päeval oma tegevuse tulemusel valminud lõpparuande.
Töörühm lähtus oma tegevuse planeerimisel Vabariigi Valitsuselt saadud ülesandest, mis nägi ette analüüsimist, kas ja kui, siis millistel tingimustel on Eestis tuumaenergia kasutuselevõtt võimalik. Seejuures järgiti rangelt ÜRO Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhendit, milles on loetletud tuumaenergia kasutuselevõtul käsitletavad teemad. Nende piisava põhjalikkusega käsitlemiseks telliti rahvusvahelistelt ja kohalikelt ekspertidelt kokku 11 temaatilist analüüsi, mille põhjal lõpparuanne koostati.
Töörühma liikmete ülesanne oli anda protsessi vältel ekspertidele vajalik sisend, kontrollida seda ning koordineerida protsessi. Tuumaenergia töörühma lõpparuande kogumahust 4% ulatuses on kasutatud ka potentsiaalselt arendajalt saadud sisendit, mis oli peamiselt vajalik projekti rahastamise ja tarneahela kirjeldamiseks. Selle vaatasid enne aruandesse lisamist üle rahvusvahelised eksperdid.
Tuumaenergia kasutamine ning isegi selle kasutuselevõtu kaalumine on rahvusvaheliselt ülimalt reguleeritud. Kõiki lõpparuande sisendiks olevaid materjale hinnati eelmise aasta oktoobris Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ekspertmissiooni käigus, et tagada aruandes esitatud info adekvaatsus. Missiooni käigus vaadati, kas meil on vajalik arusaam kõigist kohustustest, mis tuumaenergia kasutamisega kaasnevad, ja kas me oleme hinnanud piisava põhjalikkusega kõiki seda liiki energia kasutamisega seotud teemasid. Ekspertide hinnangu kohaselt on töörühma analüüsid ja ettevalmistus tuumaenergia kasutuselevõtuks olnud põhjalikud ja piisavad, et saaksime võtta seda liiki energia kasutamise kohta vastu teadliku otsuse.
Lisaks Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuurile sai töörühm abi ka meie naaberriigilt Soomelt, kelle tuumaregulaator STUK oli meie tegevusse kaasatud juba töörühma alguspäevil. Lisaks oleme liitunud USA välisministeeriumi koordineeritava programmiga FIRST, mis toetab riike väikereaktoritealase pädevuse loomisel. Mai lõpus allkirjastatakse USA tuumaregulaatori ja Keskkonnaameti vaheline koostöölepe ning eelmisel aastal sõlmiti Kanada tuumaregulaatoriga koostöömemorandum, mis võimaldab meil jälgida sealset väikereaktorite loastamise protsessi. Koostöö[võimalust] ja abi on koolituste, seminaride ja õppevisiitide ning konsultatsioonikohtumiste kaudu meile pakkunud ka Prantsusmaa, Jaapan ja Saksamaa. Tänu rahvusvahelise koostöö võimalustele oleme viimase kolme aasta jooksul koolitanud tuumaenergia teemadel kümneid riigiasutuste spetsialiste ning saame öelda, et tänaseks on Eestis tuumaenergia kasutuselevõtuga alustamiseks olemas vajalikud baaskompetentsid.
Arvestades analüüsidest ja aatomienergiaagentuurilt saadud tagasisidet ning töörühmas peetud arutelude tulemusi, jõudis töörühm eelmise aasta lõpus järeldusele, et õigeaegse planeerimise, piisava rahastuse ning poliitilise ja rahva toetuse korral on Eestis tuumaenergia kasutuselevõtt teostatav. Tuumaenergia kasutuselevõtt toetaks meie 2050. aasta kliimaeesmärkide täitmist ja varustuskindluse tagamise eesmärki, pakuks stabiilset elektri tootmist, edendaks Eesti teadus‑ ja arendustegevust, tooks kaasa majandusliku kasu ning looks töökohti kohalikele elanikele.
Samas tuleb arvestada, et riigis, kus seda liiki energiat varem kasutatud pole, nõuab tuumaenergia kasutuselevõtt põhjalikku ettevalmistust ning tuumaelektrijaamast elektri tootmise alguseni kulub vähemalt kümmekond aastat. Samal ajal on oluline tagada, et tuumaenergia kasutuselevõtt ei kahjustaks taastuvenergia tootmise ja salvestamise võimsuse lisandumist ega põhjustaks seeläbi heitkoguste vähendamise edasilükkamist.
Arvesse tuleb võtta ka seda, millist tehnoloogiat üleüldse oleks võimalik Eesti tingimustes kasutada. Töörühma analüüsides vaadati niinimetatud väikseid moodulreaktoreid, sest meie elektrivõrku on võimalik ühendada kuni 400‑megavolt-ampriseid ehk ‑megavatiseid tootmisüksuseid, mille ärakukkumisega suudab süsteem hakkama saada. Suured, üle 1000‑megavatise võimsusega reaktorid meie võrku seega ei sobiks. Samas võib reaktoreid olla ühes jaamas mitu, kui iga reaktori tarbeks rajatakse eraldi liitumispunkt.
Töörühma ülesanne ei olnud teha otsust konkreetse reaktori tootja kohta, vaid loetleda tingimused, millele Eestile tinglikult sobivaks peetav reaktor vastama peab. Fookus peab seejuures olema ohutusel, elektrivõrku sobivusel, tehnoloogia küpsusel, keskkonnamõjul ja mitmetel teistel kriteeriumidel, nagu kütuse kättesaadavus ja geopoliitilised kaalutlused, mis välistaks tarneahelas teatud riikide, näiteks Venemaa tootjad.
Me ei soovita Eestisse ehitada maailma esimest omataolist reaktorit. Samasuguse reaktori valmimise suhtes peab olema mõnes kogenud tuumariigis kindlus, enne kui meil selle rajamise kohta lõplikud otsused tehakse. Samas ei tähenda see seda, et enne kui saame tehnoloogiavaliku teha, peab samasugune reaktor olema kuskil juba tööd alustanud, vaid otsuse tegemise hetkeks peaks olema seal loamenetlus läbitud [sellisel määral], et see võimaldab meie regulaatoril menetlusprotsesse korrata ja teise riigi regulaatori kogemusest õppida.
Esimesed Eestile tinglikult sobivaks peetud reaktorid valmivad lääneriikides käesoleva kümnendi lõpus ning tehnoloogilise lahenduse poolest on tegemist vesijahutusega reaktorite väiksemate versioonidega. Selle tehnoloogiaga on maailmas juba üle 70 aasta kogemusi. Lõplik tehnoloogiavalik toimub siis, kui tuumaregulaator hindab reaktorit, mida arendaja soovib kasutusele võtta, ja selle ohutust koosmõjus asukohaga. See toimub riigi eriplaneeringu protsessi käigus.
On selge, et tuumaprogrammiga ei saa alustada, kui riigi geoloogilised ja keskkonnatingimused tuumajaama rajamist ei võimalda. 2022. aastal tuumaenergia töörühma juurde loodud ruumiplaneerimise alltöörühm, mille liikmed olid ka olulised sidusrühmad, nagu [Eesti] Keskkonnaühenduste Koda ning Eesti Linnade ja Valdade Liit, sai ülesandeks välja selgitada, kas Eestis leidub tuumajaamale potentsiaalselt sobivaid piirkondi. Eelmise aasta kevadel valminud analüüsi tulemustest selgus, et Eestis võiks tuumajaama rajamist kaaluda lausa 16 piirkonnas. Neist üks välistati riigikaitselistel kaalutlustel – see on kaardil märgitud punase ristiga – ja ülejäänud 15 piirkonna kohta tehti sotsiaal-majanduslike mõjude analüüs. Selle tulemusel soovitati tuumaelektrijaama rajamist kaaluda eelkõige neljas piirkonnas, kus tuumajaama rajamine toetaks ka regionaalarengut. Nendest üks piirkond asub Lääne‑Eestis ning ülejäänud kolm põhjarannikul.
Kuna riik ei ole teinud tuumaenergia kasutuselevõtu kohta põhimõttelist otsust, siis pole tehtud ka asukohavalikut ega nendest piirkondadest välja sõelutud potentsiaalseid kandidaatalasid. Kui tuumaenergia kasutuselevõtu kohta langetatakse positiivne otsus, selgitatakse tuumajaama asukoht koos alternatiivide kaalumisega välja riikliku planeerimisprotsessi käigus.
Üheks peamiseks küsimuseks tuumaenergia kasutamise aruteludes on tavaliselt tuumajäätmetega seonduv, mille kohta on inimeste teadvusse kinnistunud rohkelt müüte ning eksiarvamusi, mis on tingitud suuresti teadmatusest. Üks enim levinud müüt on see, et tuumaenergia kasutamine tekitab tohutul hulgal tuumajäätmeid, millega tegelemiseks pole lahendust.
Töörühma tellitud uuringu kohaselt tekitaks üks väikereaktor aastas ligikaudu 12 tonni kasutatud tuumakütust. Reaktori kogu eluea vältel, mis on vähemalt 60 aastat, tekiks kasutatud kütust ühe reaktori kohta circa 720 tonni, mida hoiustataks jaama eluea vältel jaama territooriumil asuvas vahehoidlas.
Võrdluseks toon siinkohal, et kogu Eestis tekib aastas 23 miljonit tonni jäätmeid, sealhulgas tekib igal aastal 1,6 miljonit tonni ohtlikke jäätmeid. Ohtlikud jäätmed on näiteks asbest, tsüaniid ja erinevad kemikaalid. Samas on tuumaenergiast elektri tootmise üle 70‑aastase ajaloo vältel maailmas kokku tekkinud 300 000 tonni kasutatud tuumakütust ehk niinimetatud tuumajäätmeid ning aastas lisandub circa 7000 tonni kasutatud tuumakütust.
Tuumaenergiast toodetava elektri hinna üks osa on jäätmete lõppladustamise ja jaama lammutamise [kulu] selle eluea lõpus. Tuumajaama operaator maksab vastavat tasu riiklikku fondi, kuhu kogunenud vahendite abil need tegevused toimuksid.
Jäätmete käitlemiseks ja lõppladustamiseks on mitmeid valikuid. Esmajoones tuleb olla valmis Eestisse tuumajäätmete geoloogilise lõppladustuspaiga rajamiseks, kuid Euroopa Liidus on arutlusel ka regionaalsete lõppladustuspaikade rajamine mitme riigi koostöös. Tuumakütust on ka võimalik 96% ulatuses ümber töödelda ja taaskasutada. Töörühma soovitus on see, et Eesti ei tohiks ühtegi neist võimalustest õiguslikult piirata ehk me peaksime jätma ukse lahti erinevatele jäätmekäitluse lahendustele.
Selleks, et teada, kas tuumajäätmete lõppladustamine on Eesti geoloogilise keskkonna tingimusi arvestades meil üleüldse võimalik, analüüsiti koos tuumaelektrijaama rajamiseks sobivate piirkondadega meie aluskorra sobivust tuumajäätmete lõppladustamiseks. Olemasolevatele andmetele tuginedes saame väita, et Eestis ei esine geoloogilisi kriteeriumeid, mis välistaksid lõppladustuspaiga rajamise, kuid sellise rajatise kavandamine nõuaks siiski detailseid kompleksuuringuid ning selleks on vaja eraldi planeerimisprotsessi. Tuumaelektrijaama rajamiseks leidub Eestis potentsiaalselt sobivaid piirkondi 16 ja need asuvad peamiselt rannikul, kuid lõppladustuspaiga rajamist on võimalik planeerida oluliselt suuremal alal. Ideaalvariandi kohaselt võiksid aga tuumaelektrijaam ja lõppladustuspaik asuda teineteise lähedal.
Tuumaenergia kasutuselevõtt nõuab riigilt pikaajalist pühendumist ning seejuures on oluline arvestada ka Eesti elanike arvamust. Tuumaenergia töörühm on alates 2022. aastast läbi viinud meelsusuuringuid, mis kaardistavad Eesti elanike suhtumist tuumaenergiasse ning seda liiki energia kasutamisega seotud hirme ja ootusi. Toetus tuumaenergiale on püsinud ligikaudu 60% juures. Tuumaenergia kasutuselevõttu pooldavad Eestis traditsiooniliselt rohkem mehed, kelle hulgas on toetusprotsent 74, eesti rahvusest elanikud 62%‑ga ja kõrgharidusega elanikud umbes 65%‑ga. Tuumaenergia kasutuselevõtu vastu on keskmiselt enam naised, kellest 36% ei toeta seda liiki energia kasutuselevõttu, vene rahvusest elanikud 34%‑ga ning madalama haridusega elanikud 35%‑ga. Nende seas on enim ka neid, kellel puudub tuumaenergia kasutuselevõtu kohta seisukoht. Järgmise meelsusuuringu tulemused avaldab Kliimaministeerium mai lõpus.
Selleks, et ühes riigis oleks üldse võimalik tuumaenergia kasutusele võtta, tuleb riigil luua seda liiki energia kasutamist reguleeriv õigusraamistik ning selle ohutut kasutamist jälgiv riigiasutus ehk niinimetatud tuumaregulaator. Töörühma tellitud analüüside kohaselt saaks tuumaregulaatori moodustada olemasoleva Keskkonnaameti kliima‑ ja kiirgusosakonna baasil: seal töötavad 18 inimest liidetaks uue asutuse koosseisu. Arvestades tuumaprogrammiga alustamisest kuni tuumajaama valmimiseni kuluvat aega ja menetlusetappe, tuleb sinna asutusse järk-järgult palgata täiendavad 60 inimest, vastavalt prioriteetsusele. See värbamisprotsess vältaks neli‑viis aastat. Väike osa vajalikust ekspertiisist nõuab lisaks kvalifikatsioonile pikaaegset kogemust, mida saab algselt tagada välismaa ekspertide kaasamisega.
Regulaatori loomisega paralleelselt tuleb alustada õigusloomet, võtta vastu tuumaenergia ohutuse seadus ja selle alamaktid ning muuta ja täiendada olemasolevaid õigusakte.
Enne otsuse langetamist on üks olulisemaid küsimusi kahtlemata see, kui palju sellise riikliku süsteemi ülesehitamine ja käigushoidmine maksab. Töörühma arvutuste järgi kuni 11 aasta kohta, mis kuluks ettevalmistuste alustamisest kuni jaamas elektri tootmise alguseni, prognoosisime selle perioodi kogukuluks circa 73 miljonit eurot, millele lisanduks päästevõimekuse väljaarendamise kulu kuni 54 miljonit eurot. Oluline on seejuures, et need kulud ei teki üleöö, vaid jagunevad aastate peale. Iga-aastane püsikulu riikliku süsteemi ülalpidamisele oleks jaama töötamise faasis circa 6,5 miljonit eurot pluss päästevõimekuse hoidmise kulu ehk kokku eeldatavasti suurusjärgus 10 miljonit eurot aastas.
Regulaatori kulusid ei ole plaanis katta mitte ainult riigieelarvest, vaid osaliselt ka operaatorilt ehk loa omajalt iga aasta menetluste ja järelevalvetoimingute eest laekuvate tasudega. Seejuures hakkaksid tuumajaama ehituse etapis majandustegevuse elavdamisest saadavad riigieelarvelised tulud oluliselt ületama riikliku raamistiku ülalpidamise kulusid. Jaama valmimise hetkeks on riigil tänaste hinnangute alusel võimalik teenida üle 90 miljoni euro täiendavaid maksutulusid.
Kui vahepeal selgub, et tuumajaama rajamise plaanist siiski asja ei saa, siis on riik investeerinud kuni 5 miljonit eurot siseriiklike pädevuste arendamiseks. Tuumaenergiat kasutavate riikide naabrina ei saa me siseriiklikult selles valdkonnas teadmisi omavate inimeste hulga suurendamisele [kulunud raha] pidada asjatult raisatud ressursiks, vaid [see oleks] investeering teadmistepõhisesse Eestisse.
Kui tuumaenergia kasutuselevõtu kohta langetataks positiivne otsus, siis liiguksime ÜRO teekaardi kohaselt tuumaenergia kaalumisest programmi rakendamise etappi, kus toimuks tuumaregulaatori loomine, tuumaenergia ohutuse seaduse eelnõu menetlus ja vastuvõtmine, riiklike pädevuste arendamine ning tuumajaama asukoha valik.
Tuumaenergia kasutuselevõtuks vajalike ettevalmistuste alustamist nähakse sageli kui pöördumatut protsessi, justkui tagasiteed poleks. Täna oleme siiski alles esimese väikese sammu tegemise juures: tuleb langetada otsus, kas tuumaenergia kasutuselevõtu kaalumise protsessi jätkata ning alustada riikliku raamistiku loomise ettevalmistamist, et tulevikus oleks meil võimalik oma riigis seda liiki energiat kasutada – kui mitte elektri tootmiseks, siis näiteks kaugkütte tagamiseks või vesiniku tootmisel, kus nähakse tuumaenergial samuti suurt potentsiaali. Kaalukamad otsused, mis on seotud valdkondlike õigusaktide ja uue riigiasutuse loomisega, asukohavaliku ja käitamisloaga ning mille käigus on võimalik teha ka otsus protsessi mitte jätkata, seisavad Riigikogul ja valitsusel ees alles tulevikus.
Lõpetuseks soovin rõhutada, et tuumaenergia töörühma koostatud aruande eesmärk polnud tuumaenergia teemal valida pooli, vaid pakkuda parimat teadmist, mille põhjal riik saaks otsustada, kas tuumaenergial saab olla Eestis roll kliimaeesmärkide saavutamisel ja energiajulgeoleku tagamisel. Õigus otsustada selle üle, kas sellel energialiigil võiks olla Eestis tulevik, on, austatud Riigikogu liikmed, teie kätes. Aitäh!