Austatud Riigikogu istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Tänan samuti võimaluse eest oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelul osaleda. Ma tõmbaksin selle teema natuke laiemaks ja keskenduksin eelkõige kitsamalt põllumajandussektorile kui ühele väga veterinaararste ja veterinaarmeditsiini vajavale sektorile. Selge on see, et toitu toota ja põllundusega tegeleda ilma veterinaararstide olemasoluta ei ole lihtsalt võimalik. Aga ma annan väikse ülevaadet sellest, milline põllumajandussektor välja näeb ja kui palju on neid loomi, kes meie valdkonnas seda teenust vajavad, ning räägin natukene ka sellest, mis seisus me täna oleme.
(Näitab slaide.) Põllumajandusmaa ja -loomade arv on Eestis aja jooksul üsna kiiresti vähenenud. Miks ma siia selle majandusmaa graafiku panin? Sellepärast, et ega põllumajandusmaad harida ilma loomadeta tegelikult ei saa, need asjad on omavahel seotud – loomad vajavad taimset toitu ja taim vajab kasvamiseks loomset orgaanikat oma toitaineteks. Tegelikult on põllumajandusmaa kasutamise maht vähenenud 1990. aastate algusest 1,4 miljonilt hektarilt miljoni hektari piirile ja sinna on see stabiilselt püsima jäänud.
Enne teist maailmasõda, Eesti iseseisvuse ajal oli lausa kaks miljonit hektarit põllumajandusmaad toidu tootmiseks kasutusel. Nüüd on enamik sellest kaetud metsaga, mis on põllumajanduskasutusest välja läinud, ja loomade arv on samuti üsna kiiresti vähenenud. Nõukogude aja järel, kui Eesti taasiseseisvus, oli meil üle kahe miljoni põllumajanduslooma. Nüüdseks on see langenud kuhugi 750 000 või 800 000 juurde. Varem jagunes põllumajandusloomade arv niimoodi, et sigu oli umbes miljon, veiseid oli umbes 750 000 ja lambaid-kitsi oli 60 000 või 70 000, aga tänaseks on see arv selline: lambaid on umbes 50 000, veiseid on 275 000, nendest umbes 84 000 või on piimaveised ja natukene vähem on lihaveiseid. Ja sigu on meil 1. aprilli seisuga 273 000. Selline on meie loomade arvukus. Lisaks on meil aprilli alguse seisuga 13 000 hobust ja meil on 2,2 miljonit kana, nii munevaid kanu kui ka broilereid. Meil on 50 000 mesilasperet, igaühes elab 60 000 mesilast, nii et võib öelda, et meil on kolm miljardit väikest looma veel, poolnaljaga, aga tegelikult ka nemad vajavad veterinaarmeditsiini toetust ja abi.
Üks selline slaid, mis näitab tänast seisu, millest Urmas Kruuse juba rääkis. Põllumajandusettevõtjatel on suhteliselt keeruline, mitte ainult sellepärast, et ei ole haritud spetsialiste, vaid ka sellepärast, et majanduskonjunktuur ei ole toetav. Ja tõepoolest, et eelmine aasta oli põllumajandusettevõtjatele majanduslikus mõttes kõige negatiivsem. Urmas Kruuse ütles, et kahju on 73 miljonit, aga viimased, kõige värskemad statistikaandmed ütlevad, et kahjum oli lausa 134 miljonit. Need on Statistikaameti andmeid, mida amet on uuendanud.
Tõesti, see on meie Euroopa Liiduga liitumise ajast esimene aasta, mil põllumajandussektor oli üldiselt kahjumis. Tõenäoliselt te kõik teate ka, mis on olnud selle põhjused – eelkõige tõesti ilmataadi väga halb tugi põllumeestele: külmad ilmad, siis pikk põud, seejärel koristusaegne niiskus. Saagid olid väiksemad 20–30%, samal ajal sisse ostetud sisendid põllumajandussaaduste tootmiseks oli suured, kuid teravilja hinnad jällegi kukkusid. See kõik põhjustas [kahjumi].
Veel üks aspekt oli see, et ÜPP toetuspoliitika muutumise tõttu toetuste osakaal vähenes eelmise aasta lõpus statistiliselt 70 miljonit. See küll osaliselt makstakse välja nüüd sellel aastal, aga see mõjutab ikkagi eelmise aasta tulemit. Tõepoolest, need kohustused ja nõuded, mis ettevõtjatel on sisendite müüjate ees, pankade ees, on praegu ka päris suured, nii et olukord tervikuna on [päris keeruline].
Üks slaid ka selle kohta, kuidas me Eesti toiduga kindlustatud oleme ja mida see tähendab. Teravilja poolest oleme kaks korda üle isevarustatuse taseme. Aastati see kõigub. Tegelikult võiks öelda, et ehk meil ei olegi üldse vaja nii palju teravilja toota. Aga seal on kindlasti ekspordi aspekt, mis on igale riigile oluline, ehk see, kust tuleb lisasissetulek. Ja teine aspekt on kindlasti see, et kõik aastad ei ole vennad. Eelmine aasta näitas, et halbadel aastatel võib ikkagi üsna suur osa tavapärasest teraviljast kahjustuda ja siis on ka saak poole väiksem. Nii et ka isevarustuse tase võib aastati olla väga erinev. Siin slaidil on 2021. aasta andmed.
Piima me toodame samuti 1,6 korda rohkem, kui me ise tarbime. Selle kohta on samamoodi küsitud, kas me peame siis [nii palju tootma], ja öeldud – eriti loomakasvatuse ja kliimamuutuste teema valguses –, et võib-olla ei ole loomakasvatust nii palju vaja. Aga jällegi, tegelikult on meie ekspordivaldkond, ma ütleksin, mitte ainult Euroopas üks parimaid, vaid isegi üks maailma parimaid piimakarju. Meil on väga kõrgel tasemel tõuaretus, eelmise aasta piimatoodangult olime Euroopas esikohal. Tuli jälle suur rekord: üle 11 000 kilogrammi, täpsemalt 11 400 kilogrammi lehma kohta. Veel kord: alati tuleb aru saada, et loomakasvatus ja taimekasvatus käivad käsikäes.
Veiseliha tootmise poolest oleme natukene alla isevarustuse taset. Praegu on lihaveiste arv ka vähenenud. Siin slaidil on eelmise aasta andmed, [98%,] praegu on see näitaja kindlasti väiksem. Ja sealihal on samamoodi isevarustuse tase umbes 75% juures, linnulihal 62%, munadel 51%. Eriti kurb on aga see, et meie tavapärased toiduained, kartul ja köögivili, mis on värsked toiduained, ning ka puuvili ja marjad, on tõesti väga madalal isevarustuse tasemel. Tegelikult see on valdkond, kus kindlasti võiks areng toimuda.
Kuna siin oli juba natuke juttu heitgaasidest, siis üks slaid ka siia juurde. Alates 1990. aastast, mis on baasaasta Pariisi kokkuleppe järgi ja millega võrreldes neid eesmärke seatakse, siin on 2030, 2040 ja 2050, põllumajandussektor on tegelikult heitmeid vähendanud. See ongi seotud, selge see, loomade arvukuse vähenemisega ja aktiivses põllumajanduskasutuses oleva maa vähenemisega. Aga 2005. aastast alates on heitmete osakaal suurenenud. Ja 2005 on ka see baasaasta, mille alusel liikmesriigid on võtnud kohustuse heitmete vähendamiseks. Eesti riigi puhul on jõupingutuste jagamise otsuse alla kuuluvate sektorite [heitkogustest põllumajanduse osa] 24%.
Aga teemasse ka natukene. Loomaarstid toitu toota kindlasti ei saa. Seda ma tahan siin veel mitu korda üle korrata, et toit on elu alus, toitu me vajame iga päev. Me võime põhimõtteliselt saada teatud aja jooksul hakkama ilma soojata ja ilma elektrita, aga ilma toiduta me kindlasti hakkama ei saa. See on osa meie riigi julgeolekust ja kaitsevõimest. Nii et mina vaataksin toidutoidusektorit kindlasti kui ühte kaitsevõime ja kogu julgeoleku osa. Ja mitte ainult sellest aspektist, et see on toit nii Eesti inimestele kui ka sõjameestele, kaitseväelastele, vaid sellepärast, et see panustab otseselt kaitsevõimesse, kas või sellega, et põllumajanduses on üsna palju rasketehnikat, mida on võimalik kasutada sõja ajal, seal on üsna palju kütusemahuteid, nii et kütust on võimalik saada, ja see kõik on üle Eesti hajutatud. On võimalik kasutada suuri hooneid, kuhu saavad varjuda nii tehnika kui ka kaitseväelased. Selles mõttes on seal kindlasti otsene seos kaitsepanuse ja ‑võimega.
Majandus. Kust see riigieelarve maksutulu ikka koguneb kui mitte ettevõtlusest. Tegelikult toidutootmine ja põllumajandussaaduste tootmine on SKT-st 3%. Võib öelda küll, et see on ju väga väike protsent, aga tegelikult, kui me vaatame kaasnevaid sektoreid, mis seal juures on, siis ma võin öelda, et see teeb peaaegu 10%. Ma olen siin toonud ühe näite: tehnikamüüjate käive oli 2022. aastal 355 miljonit, aga samal ajal oli põllumajandussaaduste tootmise sektori käive üle miljardi. Nii et see on tegelikult oluline osa. Kui panna teised sektorid ka sinna juurde, siis on see protsent juba päris suur. Ekspordist on ainult põllumajandussaaduste tootmine ja toidutootmine andnud viimastel kuudel kogu aeg vahemikus 10–12%, see on üsna suur osa. Ja mina väidan, et põllumehed ei ole looduse reostajad, vaid vastupidi, nad on looduse hoidjad. Ilma põllumajanduseta ei oleks siin sellist maastikulist mitmekesisust, nagu meil praegu on, ega oleks ka liigilist elurikkust, põllulinde ja nii edasi.
Ja mina ütlen ikkagi, et kliimamuutustega tegelemisel on bioressurss see ainukene ressurss – nii taimed, mis kasvavad põllu peal, kui ka puud, mis kasvavad metsas, seovad süsinikku. Selles mõttes on neil väga oluline roll. Kui me muidu peame vähendama emissioone, siis see valdkond on just see, kus on võimalik süsinikku siduda, teistes valdkondades see heide võiks veel olla.
Ja ta on muidugi maapiirkondade suurim tööandja koos teiste maamajandusettevõtjatega. Ma arvan, et kui ei oleks põllumajandusega seotud ettevõtjaid, siis kindlasti meie maapiirkondade heaolu ja jätkusuutlikkus oleks väga-väga suure löögi ja küsimärgi all.
Nii et jah, toit on oluline, toidutootmine on oluline, aga veel kord: loomaarstideta seda teha ei saa. Sellest rääkis juba Valdeko, et inimesi on laudas ja põllul, samuti on ametnikud, kes järelevalvet teevad, ja need kes eksporti võimaldavad, neid on sadu, otse põllumajandusega on seotud umbes 150 veterinaararsti. Tegelikult oleks vaja 50 juurde. Kui ettevõtjatega rääkida, siis selgub, et see vajadus on reaalselt olemas. Ja riigiametites on teist sama palju neid, kes tegelikult samuti seda valdkonda toetavad.
Mõned mõtted sellest – selle kohta tuli küsimusi saalist ka –, mida siis teha, et oleks rohkem loomaarste ja oleks ka rohkem lõpetajaid. Kõige lihtsam on muidugi suurendada riigipoolset rahastust. Sellest kahest miljonist Valdeko rääkis. Kui võtta rohkem inimesi õppekohtadele, siis tõenäoliselt neid ka rohkem lõpetab. Tegelikult see õppida soovijate arv on väga suur. Eelmisel aastal vist oligi Maaülikoolis üheksa tahtjat ühele kohale, see oli kõige suurema konkursiga aasta. Aga sellest kindlasti ka ülikooli rektor Ülle Jaakma räägib pikemalt.
Üks, millest võib-olla ei ole nii palju räägitud, on tasuline õpe. Sellest on räägitud tervikuna Eesti hariduses. Kui tervikuna seda mitte rakendada, siis võiks mõelda kriitilist tähtsust omavatel erialadel tasulise eestikeelse õppe sisseviimisele. Oleme seda ka ülikoolis arutanud. See aitaks kindlasti lahendada lahendada nii [veterinaaride] puudust kui ka väljalangemise protsenti. Praegu on näha, et soomlased, kes maksavad selle õppe eest, lõpetavad peaaegu sajaprotsendiliselt ja lähevad siis Soome tööle.
Ettevõtjate kaasamine. See on ettevõtjate pool, ka põllumehed on valmis kindlasti veelgi enam toetama veterinaarmeditsiini lõpetajaid. Aga siin aitaksid kaasa mõned lihtsad asjad, näiteks stipendiumide maksuvabastus. Ettevõtjad oleksid kindlasti meelsamini valmis stipendiume maksma. Minu käest on küsitud, kas on võimalik ka niimoodi korraldada, et [stipendiumi saanud] õppur tuleb kindlasti sellesse ettevõttesse tööle. No seda garanteerida ei saa, aga ma arvan, et see on hea koostöö lõpptulemus niikuinii. Paratamatult, kui ettevõtja aitab õppijat õppimise ajal, siis pärast, kui õppija lõpuks sinna ettevõttesse tööle läheb ja saab seal ka praktikal käia, on mõlemad pooled sellest võitnud.
Teine osa on õppetoetuste ja laenude süsteem. Sellest on ka palju räägitud, et kuna tegu on hästi pika õppega, siis tegelikult on nii, et kui inimene selle õppe lõpetab, on tal tavaliselt juba ka pere, aga selleks, et ennast ja peret üleval pidada, peab ta ikkagi tööle minema, kui tal piisavalt sissetulekut ei ole. Nii et võiks üle vaadata ka õppetoetuste süsteemi, võib-olla saab seal midagi diferentseerida ja teha laenusüsteemi õppurile vastuvõetavamaks.
Väga olulised on ikkagi ühekordseid investeeringuid. Ma tean, et ülikoolil endal sellist võimekust ei ole, siin oleks riigi tugi väga vajalik. Maaeluministeerium, praegune Põllumajandusministeerium oma õla alla pannud. Aga mis puudutab veterinaarmeditsiini, siis seal on just investeeringud hästi suured. Ka investeeringute kavas on põhimõtteliselt planeerimisel mitmed uued tegevused.
Mina arvan, et kindlasti ei ole väiksema kaaluga üldine põllumajanduse ja toidutootmise ja maaelu väärtustamine. Ma arvan, et meie kõigi võimalus ja ülesanne, võiks olla isegi kohustus, on rääkida pigem sellest, mille pärast on põllumajandus, toidutootmine ja maaelu hea, mitte sellest, mis seal probleeme ja häda tekitab.
Ja viimane slaid, panin siia lihtsalt ühe sellise slaidi. Tõepoolest, kui ettevõtjatega rääkida – ma olen pidanud üsna palju käima mööda Eestimaad ringi ja kohtun iga nädal suure hulga ettevõtjatega –, siis selgub, et igasuguseid probleeme on kuhjaga. Aga samas, kui küsida nende käest, mis on kõige suurem probleem, kas see, et raha on vähe, või see, et tööjõudu ei ole, või on toetused kuidagi valesti planeeritud, siis kokku võttes selgub ikkagi kaks põhilist asja. Üks on see, et spetsialiste on vähe ja see on seotud väga selgelt veterinaarmeditsiiniga. Ja teine on administratiivne koormus, halduskoormus ja bürokraatia.
Minul on lihtsalt siinkohal suurele saalile palve: kui te, Riigikogu liikmed, rahvaesindajatena tõesti tahate aidata põllumehi ja toidutootjaid, siis mõelge alati mitu korda üle, kas üks või teine regulatsioon või poliitiline otsus, mis tehtud saab, seda koormust veelgi ei suurenda, ning kas ettevõtjad saavad tegeleda oma põhitegevusega ning sinna oma ressursse ja tarkust panna.
Minu poolt kõik. Suur aitäh kuulamast! Ja olen valmis ka küsimusteks.
