Tere päevast, head kolleegid! Austatud ministrid ja peaminister! Alustame Riigikogu infotundi. Esmalt kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 11 Riigikogu liiget, puudub 90. 

Valitsusliikmed, kes vastavad täna küsimustele, on peaminister Kaja Kallas, rahandusminister Mart Võrklaev ning majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo. Kuna tänases infotunnis on küsimuse esitamise soovi avaldanud üheksa Riigikogu liiget, siis annan, nii nagu tavapäraselt, iga teema arutelul võimaluse ühe täpsustava küsimuse ja ühe lisaküsimuse esitamiseks.

Esimene küsimus on rahandusminister Mart Võrklaevale ja küsib hea kolleeg Aivar Kokk. Palun!

Hea rahandusminister! Teame, et viimased kaks aastat on olnud Eesti majandus langustrendis. Eks nii opositsioon kui koalitsioon küll arvavad sellel olevat erinevaid põhjuseid, aga ma arvan, et meie ühine eesmärk leida lahendusi, kuidas majandust turgutada ja kuidas leida riigieelarvesse vahendeid. Mul on hea meel näha, et Rahandusministeeriumi eestvedamisel on tekkinud soov eri ministeeriumides kokkuhoiukohti leida, ja ma usun, et see on õige lähenemine. Ma leian, et kokkuhoid on üks pool, aga teine on see, et me peaksime ikkagi otsima neid kohti, kuhu raha nii‑öelda maha maetud, või vaatama, kas kellelgi on maksud maksmata. Me nägime teid hiljuti Maksu- ja Tolliameti juhiga koos pildi peal, ilusad särgid seljas. 

Aga mu küsimus on selle kohta. Viimastel aastatel me oleme palju rääkinud sellest, et endise nimega Haigekassas, praeguses Tervisekassas ei ole raha, aga kui Tallinna linna vahel ringi käia, siis seal inimesed ütlevad, et nende teada hakkab Tervisekassa varsti ära kolima ja kolimise käigus tekkivad kulud ulatuvad, nagu räägitakse, miljonitesse. See on küll suur saladus, aga kas Rahandusministeerium teab, miks kolitakse ja miks selliseid suuri kulutusi tehakse? Me teame, et eelarve seis on praegu kriitiline, rahaga on kitsas käes. Me nägime, kuidas lisaeelarve arutelu juures selgus, Siseministeerium oli peitnud raha nõndanimetatud kolimise alla. Selle arvel oli võimalik õpetajate palka tõsta. Eks kõikides ministeeriumides on sellised read. Aga Tervisekassa küsimus on olnud ju päevakorras ning sõltumata sellest, et eelarve on peaaegu 2,4 miljardit, leitakse, et ikkagi on 100–200 miljonit puudu. 

Aitäh! Mul on hea meel, kui me siiralt tõesti koalitsiooni ja opositsiooni vahel arutame seda, kuidas riigieelarvet korda teha ning eeskätt seda, kuidas kokku hoida. Siin kõlas ka "Hea, et valitsus on mõtlema hakanud" ja ma saan kinnitada, et praegune valitsus mitte ainult ei mõtle kokkuhoiukohtade üle, vaid on tegelikult juba päris jõulisi samme astunud. Eelmisel aastal 2024. aasta riigieelarvet koostades ja riigieelarve strateegiat koostades leppisime kokku, et järgmise nelja aasta jooksul tuleb leida 367 miljoni jagu kokkuhoiukohti. Need andmed on ka Rahandusministeeriumi kodulehel üleval, seal kenasti tabeli kujul näha, milline ministeerium kui palju panustab, ja täiendavaid tulusid [eeldame] 114 miljonit. Need on juba otsustatud asjad.

Aga seda ei ole kaugeltki piisavalt. Leppisime kokku nulleelarve protsessi, praegu on sellesse protsessi kaasatud Sotsiaalministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Rahandusministeerium, kes kõik vaatavad praegu oma tegevusi-teenuseid üle ja otsivad veel kokkuhoiukohti. Palgafondid on 2024. aastal külmutatud, välja arvatud õpetajad, meditsiinitöötajad, ehk palgafondidesse me täiendavaid vahendeid ei suunanud. Ma olen päris veendunud, et sama rütmi tuleks hoida ja mitte uusi kulusid peale võtta. 

Mis puudutab Tervisekassa kolimist, pean tunnistama, et ma ei ole kursis selle jutuga, võib-olla on see kuidagi minust mööda läinud. Olen ka nõukogus. Tahaksin sel juhul teada neid põhjuseid ja võimalikke kulusid. Rahandusministrina olen võtnud tugevalt selle positsiooni, et iga kulu kohta tuleb küsida, kas see on hetkel kõige vajalikum ja mille arvel see tuleb. Minu meelest tuleb iga kulu puhul, olgu reservitaotlus või eelarves juba ette nähtud kulu või tegevus, vaadata, milline on riigieelarve seis praegu, milline on olukord meie ümber ja kas iga kulu, mis me oleme planeerinud, on tõesti põhjendatud ja vajalik. Ma arvan, et sellises riigi rahanduse olukorras, majanduse olukorras, kus me praegu oleme, on see ainuvõimalik [teguviis]. 

Teisalt toome esile ka positiivse poole: ainult kokkuhoid meile majanduskasvu ei too, 2024. aasta eelarves on meil rekordtasemel investeeringuid, 1,9 miljardit, on Euroopa vahendid, riigi vahendid ja investeeringutoetused. Valitsuses oleme kokku leppinud, et augusti lõpuks peavad need kohustustega kaetud olema, selleks et see raha kiiresti meie majandusse viia. 

Täpsustav küsimus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh vastuse eest! Aga ma pean tunnistama, et ääretult kurb on kuulda, et nõukogu liige ei tea, kui Tervisekassal seisab ees mingi liikumine. Kui see nüüd peaks olema tõde, et nad tahavad ümber kolida, siis ma arvan, et nõukogu peaks kiiresti kokku tulema, sest mingeid selliseid otsuseid Tervisekassa kohta ei tohiks ilma nõukogu otsuseta mitte kuidagi teha. Ma olen seda ise kogenud ... Ma lugesin eile ühe asutuse asepresidendi juttu sellest, kuidas valitsus peaks Eesti Pangale ette andma mingeid numbreid. Ma ei saa küll aru, miks peaks valitsus seda tegema, aga sihuke teema oli. 

Aga nüüd on üleval teine teema. Nimelt, 2021. aastast on meil biokütuse lisamise kohustus. Me teame, et turu peal praegu – nii selgub on ajakirjandusest või ka Keskkonnaameti või Maksuameti juhtidega rääkides, samuti prokuratuuri andmetel – keegi jätab maksmata kümneid miljoneid. Olukord on selline, et töö tegemata jätmise tagajärjel suure tõenäosusega 1. maist aeguvad teatud nõuded, mis ületavad kümneid miljoneid. Sel juhul on turukonkurents ebavõrdne – juhul, kui see on õige süüdistus –, aga mitte midagi ette ei võeta. 

Kui mina olin rahanduskomisjoni esimees, siis ma selle teema tõstatasin. Olen ka Maksu- ja Tolliameti juhiga sellel teemal rääkinud. Jutt ei käi mitte sadadest tuhandetest, vaid need on kümned miljonid. Kas sellel teemal oli teil ka Maksuameti juhiga juttu, kui te temaga just lähiajal kohtusite, või on see teema Rahandusministeeriumist mööda läinud? Ma tean, et kütuseturu teised osapooled on püüdnud kõikide instantsidega suhelda ja rääkida, et Eesti turu peal oleks võrdne konkurents ja kõik peaksid ühtemoodi makse maksma. 

Aitäh! 

Aga ma ütlen, et see oleks riigieelarve päris suur sissetulek.

Aitäh! Olen täiesti seda meelt, et kõik peavad ühtemoodi makse maksma ja maksude maksmata jätmine, olgu see optimeerimise nime all või mis iganes, ei saa olla konkurentsieeliseks. See on minu põhimõte ja Rahandusministeeriumi põhimõte ning loomulikult on see Maksu- ja Tolliameti põhimõte. Maksu- ja Tolliamet teeb väga tõhusat tööd makse kokku korjates. Me oleme maksude korjamise tõhususe vaates maailma tipus, kui arvestada seda, kui palju ühe euro kokku korjamiseks kulub, ja teisalt on meie maksuauk vaieldamatult üks väiksemaid. See, et turul on ettevõtjaid, kes sellegipoolest proovivad kas maksudest kõrvale hiilida või ebaseaduslikult tegutseda, on paratamatus, seda tuleb ette, aga riigi asi on reageerida ja võimalikult jõuliselt seda tegevust takistada. 

Maksu- ja Tolliameti juhiga kohtun ma regulaarselt, peaaegu iga kuu. Räägime nendest teemadest, maksuaugust, ettepanekutest, kuidas tõhusamalt makse koguda. Oleme ka mitme seadusemuudatusega juba välja tulnud või tulemas. Samuti muudame täiendavate tuluallikate näol maksukogumist tõhusamaks, eeskätt IT-vahendite abil, et leida üles need anomaaliad ja võimalikud rikkumised ning reageerida täpselt õiges kohas. Teeme seda ilma, et me peaksime iga ettevõtjat kurjategijaiks, sest see on lubamatu, nii ei saa käituda. Küll aga tuleb sihitult õiges kohas reageerides seda teha. Maksuamet teeb seda tõhusalt. 

Ei ole minul õigust ega võimalust teada kõiki maksu-uurimisega seotud detaile, need on maksusaladusega kaetud. Neid detaile ei saa me arutada isegi Maksu- ja Tolliameti juhiga. Ehk ma ei saa teile siin täpsemalt vastata, kuna mul ei ole ka teadmist mõne konkreetse menetluse kohta. Küll aga saan kinnitada – olen selles veendunud –, et Maksuamet teeb oma tööd nii tõhusalt kui võimalik. Rahandusministeeriumilt ja minult tuleb igakülgne tugi vajaliku seaduseraami mõttes. Ja loomulikult peab ka Riigikogu neid asju otsustama. Ma arvan, et on head ja vajalikud debatid selle üle, kuidas tagada, et maksud oleksid makstud, et konkurents oleks võrdne ja riigieelarves oleksid hädavajalikud vahendid, mida me saame kasutada Eesti ühiskonna jaoks, olemas. 

Lisaküsimus, Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Aivar Kokale siin alguses vastates te kordasite palju seda, et tuleb hoolega vaadata, milliseid kulusid teha riigieelarves. Tegelikult teil on ju plaanis ikkagi üks väga suur kulu selle maksuastme, niinimetatud maksuküüru kaotamisega. Olukorras, kus eelarves on vist, nagu te rääkisite, 400–500-miljoniline puudujääk, aitaks maksuküüru kaotamise edasilükkamine või üldse ära jätmine katta selle augu ja tegelikult ei oleks vaja uusi makse kehtestada ega midagi. Mis keskmist palka teeniva Eesti inimese jaoks siis halvemaks läheks, kui see maksuküüru kaotamine edasi lükata või ära jätta? Tegelikult kaoks ju ära ka vajadus kehtestada mitu uut maksu. Me saaksime sellega selle eelarve puudujäägi praegu kaetud. Mis muutuks keskmise Eesti inimese jaoks kehvemaks, kui see maksuküüru kaotamine edasi lükkuks või üldse ära jääks?

Aitäh! Vaat see on teil hea legend, et kui see maksuküür nüüd tagasi tuleks, siis oleks Eesti mured, eelarvemured ja Eesti inimeste mured, kõik lahendatud. Ma tuletan meelde – ma arvan, et see oli kuus-seitse aastat, aga aastaga võin eksida –, et EKRE on ise seisnud maksuküüru vastu. See on inimestelt raha äravõtmine. Maksuküüru kehtestamine on maksukoormuse tõus. Ja täpselt seda ta on. Täpselt seda ta on! Ka praegu on EKRE süüdistanud valitsust, et me tõstame makse. Jah, me oleme muutnud käibemaksumäära, selleks et tõsta kaitsekulusid, aga samas tööjõumakse me reaalselt langetame – järgmisel aastal tulumaksukoormus langeb, tööjõumaksud langevad, Eesti inimesed saavad rohkem raha kätte. Ka Eesti Panga asepresident ütles eilses "Esimeses stuudios" seda, et tulumaksureform on maksulangetus, mis toob Eesti inimestele rohkem raha kätte, sealt läheb see Eesti majandusse ja aitab meie majandusel kiiremini taastuda. 

Te küsisite, mis läheks halvemaks, kui me selle küüraka maksusüsteemi tagasi tooksime. Halvemaks läheks see, et järgmisel aastal me võtaksime õpetajalt tema keskmisest netopalgast 113 eurot rohkem ära. Praegu on otsustatud, et õpetaja saab oma netopalgale 113 eurot juurde. Selle eest saab ta teha enda jaoks vajalikke kulutusi. Me võtaksime ära selle potentsiaali, et Eesti majandusel läheks paremini, Eesti inimesed saaksid vähem raha kätte ja me tõstaksime tööjõumakse – kõik see läheks halvemaks, kui me maksuküüru tagasi tooksime ja tulumaksureformi ära jätaksime. 

Nüüd, tulumaksureformiga me tegelikult – lisaks sellele, et kõik Eesti inimesed saavad ühtselt 700 eurot tulumaksuvabastust kuus – tõstame tulumaksu 22%-le ja see omakorda toob meile eelarvesse tulu juurde. Toob selle arvel, et kõik, kes teenivad rohkem kui 7900 eurot, hakkavad mõnevõrra rohkem riigieelarvesse panustama. See on see, mis tulumaksureformi tulemusel muutub. Aga eeskätt, kõige olulisem on see, et keerulisel ajal, keerulises majanduskeskkonnas me jätame Eesti inimestele järgmisel aastal nende teenitud palgast rohkem raha kätte. Nad ei pea enam jätma igaks juhuks seda raha riigi kätte hoiule, et see hiljem tuludeklaratsiooniga tagasi saada. Praeguse süsteemiga nad ei saa aru, kui palju on nende maksuvabastus kuus, kui palju nad saaksid iga kuu seda raha oma igapäevasteks toimetusteks kasutada, investeerida või hoida.

Aitäh, lugupeetud rahandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Ka järgmine küsimus on rahandusminister Mart Võrklaevale ja küsimuse esitab hea kolleeg Arvo Aller. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Küsimuse pealkiri on küll "Autod", aga ma tahtsin küsida isiklike eeskujude kohta. Teie olete selle mootorsõidukimaksu eestkõneleja, kandes särki, millel on kirjas "Maksutahe". Kasutate ka riigitelevisiooni, kus te nädal tagasi "Pealtnägija" saates näitasite ühte autot, mida roolis te olite. Ajakirjandusest käis juba läbi see, et nimetatud sõidukil ei olnud kehtivat tehnoülevaatust. No ülevaatus ülevaatuseks, sõitsite muru peal, põllu peal või kus iganes. Aga ma hakkasin kaugemale vaatama, mis on kirjas tehnoülevaatuse vajalikkuse kohta. Transpordiamet ütleb: "Tehnoseisundi kontrollimise eesmärk on sõiduki liiklusele ohutu ja loodushoidliku tehnoseisundi tagamine."

Nüüd, kui poolteist aastat pole masinale ülevaatust tehtud, siis võib see tähendada seda, et sõiduk ei ole loodushoidlik, võivad esineda lekked, võivad esineda tilkumised. Põllumeeste puhul on olemas selline analoog: aastaid tagasi, kui põllumehed viisid oma sõidukeid põllule hanede heidutuseks, selleks et peletada hanesid, aga mitte letaalselt seda teha, siis nende suhtes alustati menetlust. Ma küsingi teilt, millist eeskuju annab minister isiklikult selle mootorsõidukimaksu kehtestamise kontekstis, kui ta ise käitub ebaseaduslikult, asudes sellise auto rooli, mis pole tehnoülevaatust läbinud, ja seades ohtu nii iseenda kui ka kaassõitja tervise?

Aitäh! Kena, et te minu tervise pärast muretsete, aga kinnitan, et sellepärast ei ole üldse vaja muretseda.

Alustaks algusest ehk sellest, et olen mootorsõidukimaksu eestkõneleja. Tõsi, valitsuses oleme mootorsõidukimaksu kehtestamises kokku leppinud. See on eeskätt keskkonnamaks ja teisalt tehtud selleks, et riigieelarvesse lisavahendeid tuua, et vähendada autostumist linnades, et liikuda säästvama liikluse poole, et me kasutaksime keskkonnasõbralikumaid autosid, ja muuhulgas et võidelda romustumise vastu. Romud on need, mis seisavad mõnes taluhoovis, põllul ja kortermajade parklas ning mis reaalselt keskkonda kahjustavad. Ma olen näinud, et see on väga suur probleem. Juba mootorsõidukimaksu debatt on viinud meid sinnapoole, et romusid on vähemaks jäänud. 

"Pealtnägija" tõesti pöördus minu poole, et rääkida mootorsõidukimaksust ja vanasõidukitest. Kuna ka mina olen hobiauto omanik, olin hea meelega nõus oma hobiautot näitama ja ka põllu peal väikse tiiru tegema. Teatasin neile ette, et tõesti, kuna praegu on alles kevad, siis ei ole mul veel aega olnud, aga alati vaatan auto üle, viin selle ülevaatusele, teen ära kindlustuse ega sõida kindlasti kuskil teedel ringi autoga, millel ei ole kindlustust või ülevaatust. Muuhulgas on lubatud sõita ülevaatuspunkti autoga, millel ei ole kindlustust. Muuhulgas tuleb veenduda selles, et vanal hobisõidukil on kõik korras, kui sellega ülevaatuspunkti minna. Võin kinnitada, et veel enne "Pealtnägijaga" kohtumist vaatasin üle piduriõli seisu. Ehk minu auto pidurite pärast ei pea keegi muretsema. Auto oli turvaline, minuga oli kõik korras ja ka reporteriga, keda ma enne informeerisin, oli kõik korras. Avalikel teedel ma selle autoga liikunud ei ole, mitte kedagi ohtu seadnud ei ole, seadust rikkunud samuti ei ole. 

Ja te nimetasite ajakirjandust. Tõesti, sellest kirjutasid Uued Uudised. Kas see on ajakirjandus? Ma arvan, et mitte. Küll aga ma tunnustan "Pealtnägija" saadet. Me saime näha väga palju peidus olevaid aardeid, kauneid vanasõidukeid, mis omanikel garaažides on ja millega ringi sõidetakse. Minu tunnustus kõigile vanasõidukiomanikele. Mul on hea meel, et sellist väärtust oli võimalik ühes Eesti vaadatavaimas saates näidata ja inimesed said seda nautida. 

Vastus oli igati põhjalik. Aga Arvo Aller, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Eks põhjalikkuse üle saame ainult meie otsustada. See oli eesistuja arvamus. Mulle jääb selles mõttes natuke teistpidine mulje. Te ütlesite, et sellise autoga võib sõita ülevaatuspunkti. Ma ei usu, et te poolteist aastat sinna olete sõitnud. Ülevaatust ei ole tehtud ja avalikust registrist on see näha. Ju see oli siis põhjendatud. Riigitelevisioon võttis selle omaks – mis on osale lubatud, see on teistele karistuseks. Aga see selleks, lähme edasi. 

See automaks on meil varsti juba poolteist kuud olnud Riigikogus menetluses, muudatusettepanekud istuvad komisjonides ja arutelu on vastavalt võimalustele toimunud. Eeldatavalt seisab [menetlus] selle taga, et Euroopa ei ole andnud heakskiitu meie mootorsõidukimaksu sellisele dimensioonile või, ütleme, registreerimistasudega käitutakse ebavõrdselt Eestis ja Euroopa Liidus. Oskate natuke [seda teemat] avada? Kui kaugel on see vastus, mis peaks tulema Euroopa Liidust? Millal me saaksime jätkata mootorsõidukimaksu arutelusid siin Riigikogus ja millal on oodata selle vastuse saamist Euroopa Liidust?

Aitäh! See on muidugi huvitav, et te soovite seda arutelu siin Riigikogus, ja tunnete huvi, kui kiiresti me saame mootorsõidukimaksu eelnõuga edasi liikuda. Seni on EKRE minu teada olnud Riigikogus obstruktsiooni eestvedaja. Minu teada tegite teie – kui mu mälu nüüd alt ei vea – ka mootorsõidukimaksule sadu sisutuid muudatusettepanekuid, et seda protsessi takistada ning mitte arutada sisulisi küsimusi, näiteks seda, kas praegune eelnõu vajaks sisulist remonti, parandust, kuidas saaks seda Eesti inimeste ja ettevõtjate jaoks paremaks või mitte. Teie eesmärk oli lihtsalt [menetlust] takistada ja teha sisutuid ettepanekuid. Aga see on teie käekiri juba terve viimase aasta olnud, eesmärk on Riigikogu tööd seisma panna, mitte sisulist debatti pidada. See on teie valik.

Nüüd, tulles Euroopa Komisjoni arvamuse juurde, ütlen, et see arvamus jõudis meieni kas eelmisel või üle-eelmisel nädalal –  ma arvan, et see oli üle-eelmisel nädalal – ja me oleme sellega kursis. Rahandusministeerium analüüsib praegu võimalikke samme, millega edasi minna. Koostööd tuleb siin teha ka rahanduskomisjoni ja Riigikoguga, sest eelnõu on Riigikogu menetluses. 

Milles on see probleem või küsimus? Probleem on registreerimistasus. Kui me tegime eelmise aasta augustis seaduse väljatöötamiskavatsuse, siis oli seal mõeldud registreerimistasu nii neile autodele, mis esmakordselt Eesti registrisse jõuavad väljastpoolt, kui ka Eestis olevatele autodele. Kui mootorsõidukimaks jõustub, siis esmasel omanikuvahetusel tuleks maksta tasu. Tagasiside põhjal me otsustasime Eesti autodelt selle ära võtta, sest tagasiside oli selline, et see oleks Eesti inimeste jaoks liiga koormav. See oht oli meile teada. Euroopa ühtse turu vaates me kohtleme neid autosid, mis on Eestis, ja neid, mis Eestisse tulevad, erinevalt. Võtsimegi selle teadmiseks, et kui me eelnõu lõplikult valmis saame, siis saadame Euroopa Komisjonile ja saame selle suunise. Sealt tuli vastus, mida me juba tol hetkel eeldasime. Ja nüüd ongi meil arutelu koht, kuidas edasi, kas võiks ikkagi tuua ka Eesti autodele, kui neil on esmane omanikuvahetus, registreerimistasu tagasi. Ühekordselt tuleks seda maksta pärast seda, kui mootorsõidukimaks on jõustunud ja kui auto Eestis omanikku vahetab. Loomulikult, kui seda teha, siis peame ilmselt üle vaatama ka tasumäärad ehk tooma neid allapoole.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud minister! Tegelikult Keskerakonna fraktsioon hoiatas juba kuu aega tagasi, et on viimane hetk automaksu eelnõu tagasi võtta, sest muidu oleme päris piinlikus olukorras, kui tuleb Euroopa Komisjonilt vastus kinnitusega, et see läheb Euroopa Liidu õigusega vastuollu. Meil oli tellitud õiguslik analüüs, me esitasime selle ka peaministrile koos arupärimisega – kõik vastuolud nii Euroopa Liidu õiguse kui ka põhiseadusega olid seal ära toodud. Vaatamata meie hoiatusele oleme me täna ikka piinlikus olukorras. 

Nagu praegu kinnitasite, on ka Euroopa Komisjonilt on tulnud kinnitus, et see automaks on diskrimineeriv. Ametnikud ja valitsus on olnud sellest probleemist teadlikud juba pea aasta otsa. Vaatamata sellele liiguti selle eelnõuga edasi ja toodi see lõpuks ka Riigikokku. Nüüd ma loen meediast, et te plaanite minna isegi Euroopa Komisjoniga vaidlema, sest tegelikult ei ole teil mingit soovi registreerimistasu nõudest loobuda, võib-olla te panete selle registreerimistasu nõude veel kõigile. 

Vähe sellest, et raisati maksumaksja raha praakeelnõu ettevalmistamisele, nüüd soovite te raisata maksumaksja raha veel Euroopa Komisjoniga vaidlemise peale. Aga ma võin ennetavalt öelda, mida on oodata, kui sellise eelnõuga edasi minnakse. Kui see võetakse samal kujul vastu, siis hakatakse, esiteks, riigi vastu esitama kahju hüvitamise nõudeid ning riik hakkab kohtuotsuste alusel ebaõiglaselt kogutud makse tagasi maksma ja hakkab maksma veel intresse pea 22% aastas. Niimoodi tekitab valitsus ise oma ebakompetentse juhtimisstiiliga eelarvesse kulusid juurde. 

Muidugi on siiamaani üleval ka vastuolu põhiseadusega, sest te ei soovi ette näha erisusi puuetega inimestele ega lasterikastele peredele. Minu küsimus: mitu töötundi ja maksumaksja raha kulus selle automaksu praakeelnõu ettevalmistamisele, arvestades, et selle praakeelnõu enda eesmärk on ju ka maksumaksja raha kogumine?

Aitäh! See on nüüd väga huvitav lähtekoht. Sest jällegi, minu meelest just Keskerakond nõudis eelmisel kevadel Riigikogus avatud debatti, asjade läbiarutamist, ärakuulamist ja nii edasi. Juba sel hetkel oli mul kahtlus, et see ei pruugi olla siiras soov, arvestades Keskerakonna varasemat rapsimist maksumuudatustega, kui 2016. aastal liideti Riigikogus juba teisel lugemisel olevale eelnõule lihtsalt üle kümne muudatuse otsa ilma kelleltki midagi küsimata ning ilma kedagi kaasamata ja ilma ühegi mõjuanalüüsita rulliti see otsus lihtsalt Riigikogust läbi. 

Nüüd te kinnitate oma sõnadega, et kui valitsus või minister viib läbi sellist kaasavat seaduseloomet, töötab välja VTK, kuulab arvamust – nagu ma enne ütlesin, VTK kohta tulnud tagasiside tulemusel sai Eesti autodelt see registreerimistasu maha võetud –, siis me teeme eelnõu, kuulame jälle avalikku arvamust, toome selle eelnõu kenasti Riigikokku, kus toimub kaasamine, sisuliste muudatusettepanekute kuulamine ja siis antakse veel võimalus kaaluda, ehk saab eelnõus midagi muuta, seda paremaks teha, siis on see [teie arvates] maksumaksja raha raiskamine. 

Ma ei ole sellega absoluutselt nõus, see ongi see seadusloome, viis, kuidas me peaksime Eesti Vabariigis oma seadusi looma. Ehk me ütleme, et meil on selline kavatsus, meil on selline plaan … Muu hulgas, vahemärkusena: Keskerakond on olnud kunagi väga tugev mootorsõiduki- ja automaksu toetaja. Jüri Ratase tsitaate mul siin kohe võtta ei ole, aga need on kõik kõlanud, kus automaks tuleb teha, see on keskkonnale vajalik, see on riigi rahale vajalik. Tõsi, siis sai jõud otsa, jäi see tegemata, aga see kõik on Keskerakonnal plaanides ja soovides olnud.

Tulles nüüd tagasi selle seadusloome juurde, siis mina väga tugevalt toetan seda, et me informeerime Eesti ühiskonda, mida me plaanime teha, teeme VTK, kirjeldame, miks me seda teeme, kellele me seda teeme ja millised on mõjud. Selle põhjal töötame välja põhjaliku eelnõu, reaalselt ja sisuliselt arutame seda erinevate ühiskonnagruppidega ning arvestame ka ettepanekuid. 

Siinkohal on hea tuua näide puuetega inimeste kohta, kellele te viitasite, öeldes, et justkui mingit erisust pole. Ei, puuetega inimestega on sotsiaalkaitseminister teinud tõsist tööd mootorsõidukimaksu vaates ja üle 8 miljoni euro läheb toetusi neile selleks, et neid mõjusid leevendada, ja mitte ainult autoostuks või autoga sõitmiseks, vaid üldse liikuvuseks, et erivajadusega inimesed saaksid liikuda kodust välja ja tööle.

Aitäh! Head kolleegid! Kuna ma juhatajana ilmselgelt soovin keskenduda küsimustele ja nende vastustele, siis ma protseduuriliste küsimuste debatti ei tahaks avada. Küll aga ma mõistan tegelikult – vähemalt juhatajana jällegi, isiklikult mõistan – Arvo Alleri soovi midagi öelda. Aga ma pigem võtaksin selle enda peale. Lugupeetud rahandusminister, Arvo Alleri täpsustav küsimus oli igati sisukas ja väga neutraalne, mistõttu on mul palve, et te edaspidi keskenduksite vähemalt sarnaste küsimuste juures ikkagi konkreetselt küsimusele vastamisele. Antud juhul võib-olla need viited sellele, mida keegi oli siin varem arvanud või mitte, ei olnud asjakohased. See on lihtsalt palve. Tõepoolest, Arvo Alleri küsimus oli igati neutraalne. Nii et püüame seda joont vastastikku hoida. 

Aga nüüd, head kolleegid, oleme selle küsimuse menetlemise lõpetanud.

Läheme järgmise küsimuse juurde, see on auväärt peaminister Kaja Kallasele ja selle esitaja on Aleksei Jevgrafov. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Mitte [Riigikogu] juhataja, istungi juhataja. Austatud peaminister! Lõimumisuuringu tulemused näitasid, et lojaalsus Eesti riigile ei ole enamasti seotud kodakondsusega. Samuti selgus uuringust, et Vene kodakondsuse ja Eesti kodakondsusega muust rahvusest elanike meelsusel ei ole suurt vahet. Sotsiaalteadlane Marju Lauristin kinnitas uuringule viidates, et välja toodud numbrid … (Edasist ei ole kuulda. Hääled saalis.)

Üks hetk! Mikrofon on ära kadunud. Nüüd tuli tagasi. Jah. Vahepeal oli mikrofon väljas.

Aa, alustan siis uuesti. Austatud peaminister! Kordan siis. Lõimumisuuringu tulemused näitasid, et lojaalsus Eesti riigile ei ole enamasti seotud kodakondsusega. Samuti selgus uuringust, et Vene kodakondsusega ja Eesti kodakondsusega muust rahvusest elanike meelsusel ei ole suurt vahet. Sotsiaalteadlane Marju Lauristin kinnitas uuringule viidates, et välja toodud numbrid ei tõesta seost Venemaa kodakondsuse ja Venemaa-lojaalsuse vahel. See tähendab, et teie varasematel argumentidel Venemaa mõjude kohta ei olnud alust. 

Teie koalitsioonipartnerid sotsiaaldemokraadid peavad samuti mitmekümnelt tuhandelt Eesti püsielanikult valimisõiguse äravõtmist ebamõistlikuks ja lühinägelikuks sammuks. Tuletan meelde, et ka õiguskantsler on korduvalt rõhutanud, et sellelt elanikkonnagrupilt valimisõiguse äravõtmine on põhiseadusvastane ja juhul, kui selline katse vastu võetakse, pöördub ta Riigikohtusse. Seoses sellega küsimus: millised on teie kaalukad argumendid selle kasuks, et võtta ära valimisõigus kohalikel valimistel enam kui 70 000 püsielanikult?

Aitäh! Seoses sellega, et meie naaber Venemaa peab täiemahulist sõda oma teise naabri, Ukraina vastu, on Eesti inimestel arusaadavalt tekkinud hirmud ja [küsimused], et mida see kõik meie jaoks tähendab. Nüüd, igal kodanikul on oma riigi ees lojaalsuskohustus. Eesti inimestel on hirm selle tõttu, et need Venemaa kodanikud, kes siin elavad, peavad tegelikult Venemaa konstitutsioonist lähtuvalt olema lojaalsed Vene riigile, seega, kui Vene riik ütleb neile, et nad mobiliseeritakse ja neil on kohustus relv haarata ja [sõdida] nende vastu, kellega Venemaa juhid käsivad, siis need inimesed siin ongi valmis seda tegema. Need on need hirmud, mis Eesti inimestel sellega seoses on. Selliseid hirme ei oleks sellisel kujul, kui ei oleks seda sõda, mis praegu käib, Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu. Eks see sõda on avanud väga palju haavasid, mis meie ühiskonnas ajaloost tulenevalt on, kuivõrd meie oleme täpselt samamoodi kannatanud Venemaa agressiooni ja okupatsiooni all.  

Nüüd, meil on olnud koalitsioonis selline kokkulepe, et me töötame koos riigiõiguse ekspertidega välja õigusliku raamistiku selleks, et põhiseadust muutma ei peaks. Selline raamistik on Justiitsministeeriumis välja töötatud, aga erinevad õiguseksperdid on siin väga erinevatel arvamustel. Täpselt nii, nagu te ise ütlete, ühel pool on juhtivad õigusteadlased, kes on öelnud, et selliselt saab, ja teisel pool on juhtivad õigusteadlased, kes ütlevad, et selliselt ei saa. Seejuures on öelnud president, et ta ei kuuluta seda välja, samuti on öelnud õiguskantsler, et ta ei kuuluta seda välja.  

Nüüd saab pidada arutelu Riigikogu saalis. Põhiseadust muutes on ka võimalik seda teha. Tõesti, põhiseadust muutes saab seda teha kas vastavalt põhiseadusele Riigikogus kiireloomulisena – siis on vajalik suurem häälteenamus – või siis kahel järjestikusel koosseisul, kui selleks on poliitiline tahe. Koalitsioonis on meil tõesti, nagu te ka ise ütlesite, eriarvamused. Ja üldiselt koalitsiooni vastu ei ole mõistlik minna seepärast, et kõigepealt tuleb ikkagi otsida kokkuleppeid koalitsiooni seest. Aga ma saan aru, et praegu on mul [vastamise] aeg läbi.

Aitäh! Aga teil on õige pea võimalus jätkata. Aleksei Jevgrafov, täpsustav küsimus, palun!

Austatud peaminister! Teie seisukoht on selge ja arusaadav, kuid paljud siin elavad Venemaa kodanikud lihtsalt ei saa loobuda Venemaa kodakondsusest. Toon konkreetse näite. Minu poole pöördus inimene, kes rääkis oma murest. Registreerumine Venemaa saatkonna vastuvõtule on võimatu. Elektrooniline süsteem seda ei võimalda, telefonile keegi ei vasta. Ta kirjutas siis Vilniuse saatkonda ja seal registreeriti ta vastuvõtule, kuid hiljem teatati talle, et kuna ta elab teises riigis, siis teda vastu võtta ei saa. Tekib nõiaring. Inimesed soovivad loobuda Venemaa kodakondsusest ja on valmis tegema kõik endast oleneva, näiteks sõitma peaaegu 1200 kilomeetrit sinna ja tagasi, et esitada taotlus kodakondsusest loobumiseks. See pole inimeste süü, et neil teadlikult ei lasta loobuda kodakondsusest. Paljud neist on sündinud ja kasvanud Eestis, neil ei ole teist kodumaad. Nad on seaduskuulekad, nad maksavad makse, nad ei toida Venemaa poliitilist režiimi, ja nagu hiljutine lõimumisuuring tõestas, nad on riigile lojaalsed. 

Teie erakond soovib võtta nendelt inimestelt kohalikel valimistel valimise õiguse. Kas Eesti kodakondsuse puudumine tähendab teie jaoks automaatselt seda, et isik ei ole riigile lojaalne? Mida peaksid tegema Eesti püsielanikud, kes soovivad loobuda, kuid ei saa loobuda Venemaa kodakondsusest ja seetõttu ei saa taotleda Eesti kodakondsust?

Aitäh! See on tõepoolest probleem. Selliseid kirju tuleb. Täpselt nii, nagu te kirjeldategi, et inimene on teinud ära [Eesti kodakondsuse taotlemise] eksamid ja tahab loobuda Vene kodakondsusest, aga see kõik on tehtud niivõrd keeruliseks. Ühelt poolt ütleb Eesti riik seda, et Venemaale sõitmine on sügavalt ebasoovitav, aga teisalt tuleb selleks, et [kodakondsusest lahti saada,] minna neid pabereid ajama. Ma tean isegi vähemalt ühte sellist juhtu, et inimene lausa käis Venemaal ära, aga ikka ei saanud oma Vene kodakondsusest lahti ega saa Eesti kodakondsust taotleda. 

Tõsi on ka see, mis teiegi ütlesite, et lõimumisuuringu järgi on 83% venekeelsetest eestimaalastest tugeva riigiidentiteediga, nende riigiidentiteet on Eesti, nad on emotsionaalselt Eestiga seotud. See lõimumisuuring ütles, nagu te õigesti osundate, ka seda, et riigile lojaalne olemisel ei ole tegelikult seost kodakondsusega. Seda väidet tõestavad mõnes mõttes ka viimased Riigikogu valimised – Riigikogu valimistel teatavasti saavad hääletada ainult Eesti Vabariigi kodanikud, kuid ometi sai üks mitte väga Eesti-meelne jõud ikkagi väga palju hääli. Ja need olid Eesti kodanikud, kes hääletasid sellise jõu poolt. 

Eks küsimus on selles, et kui sellised käigud ette võtta, siis tuleb need esiteks viia lõpuni, seda protsessi ei saa pooleli jätta. Ja teiseks tuleb mõelda, mida see endaga kaasa toob. Kui meil enamik venekeelsetest inimestest on nii-öelda pigem Eestiga, siis kas me sellise käiguga ei lükka neid kuidagi Eestist ära? Kindlasti on need asjad, mis tuleb kõik läbi arutada ja otsustada, kas on vaja selliseid riske võtta.

Teiselt poolt on nende argumendid sellised, et inimesed, kes on Vene kodanikud ja kes saavad valida Putinit – või ma ei tea, valimine on selle kohta võib-olla vale öelda, aga nad saavad osaleda sellel spetsiaalsel nimetamise operatsioonil ja toetada Putinit –, on needsamad, kes saavad valida kohalikke omavalitsusi, aga kohaliku omavalitsuse kaudu valitakse ka president. See on see argument, mis vastu kõlab. 

Ma arvan, et on hea, et me seda debatti peame. See debatt peab olema tõesti tasakaalustatud. Ja kui on tunne, et argumendid põhiseaduse muutmiseks on siiski kaalukad, siis on see Riigikogu otsustada.

Ja lisaküsimus, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Lauri Läänemets oma hiljutises intervjuus Eesti Rahvusringhäälingule mainis, et Vene ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmine võib olla julgeolekurisk Eestile. Isamaa fraktsioon kohtus vahepeal kaitsepolitsei peadirektoriga. Saime sealt teada, et Siseministeerium on tellinud julgeolekuriskide hindamise analüüsi kaitsepolitseilt. Ja kui me küsisime, kas me saame seda näha, siis lubati uurida asja. Siiani ei ole saanud. Kas teie olete seda julgeolekuriski [analüüsi] saanud näha? Kui te olete saanud seda näha, siis [ehk oskate öelda,] kumb on suurem julgeolekurisk, kas see, kui Valgevene ja Vene kodanikud saavad valida nende kodakondsusest sõltuvalt oma presidenti – ja nagu te mainisite, kaudselt ka Eesti presidenti –, või see, kui neilt võtta hääleõigus ära?

Aitäh! No teie fraktsiooni esimees Helir-Valdor Seeder on ka seda uuringut näinud. Vähemalt eelmises infotunnis ta siin selle kohta küsis ja sellele konkreetselt viitas, nii et kindlasti on võimalik, et see aruanne tehakse teistele kättesaadavaks. 

Aga seda, mida Lauri Läänemets on öelnud või ei ole öelnud, peate ikka tema käest küsima. Selge on see, et kõik ohud, mida me saame hinnata, on need ohud, mis on praegu olemas. Teised ohud või riskid on need, mis alles tekivad – see kõik on tulevikus ja hüpoteetiline. Niimoodi on majandusprognoosidega ja kõikide teiste prognoosidega ka, et selle kohta, mis hakkab juhtuma, kuidas hakkab ühiskond reageerima ja käituma ning mis on selle tagajärg, mingit põhjapidavat uuringut ei ole. 

Jah, sellel, kas kodanikud või mittekodanikud ei saa valida, on kindlasti mingi mõju. Aga nagu ma juba ütlesin, Riigikogu valimistel said valida ainult Eesti Vabariigi kodanikud. Näiteks Ida-Virumaal kogus minu mäletamist mööda kaks kolmandikku häältest erakond KOOS, kes on täiesti Eesti-vastane. Küsimus on selles, et kui me teeme sellise käigu, et me [võtame valimisõiguse ära] nendelt inimestelt, kes on tegelikult väga tugeva riigiidentiteediga – ma mõtlen neid 83% inimesi, kellest paljud on võib-olla paljud Eesti kodanikud –, siis me võime tekitada olukorra, kus inimesed, kes varem olid tugevalt Eesti selja taga, on meie vastu, öeldes, et neid kiusatakse. Aga seda ei ole ju ka tegelikult vaja. 

Kuna enne jäi mul poolikuks [vastus] härra Jevgrafovi küsimusele, siis ütlen veel, et me uurime, mis võimalused on ja kas on võimalik luua mingit sellist süsteemi, et inimesed saaksid kuidagi deklareerida ja näidata oma tahteavaldusi kodakondsusest loobumiseks. Tõesti, see on tegelikult järjest suurem probleem, et inimesed tahavad Eesti kodanikud olla, nad tahavad Eestile lojaalsed olla või ongi lojaalsed, aga nad ei saa Vene kodakondsusest lahti ja seetõttu on neil justkui märk otsa ees.

Suur tänu, auväärt peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme neljanda küsimuse juurde. Neljas küsimus on majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalole ja selle esitab hea kolleeg Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Oleme sellel teemal ennegi rääkinud – ka eile rääkisime –, et rahvastikutrendid Eestis on negatiivsed ja sellest tulenevad tulevikus mitmed hädad. Üks nendest on mingites sektorites tööjõupuudus või vähemalt kirjeldavad tööjõupuudust need sektorid ise. Ja kaks selle valitsuse ministrit on kenasti öelnud, et lahendus rahvastiku vähesusele on sisseränne. Räägitakse kontrollitud sisserändest, aga ma saan aru, et kõik ettepanekud, mis tulevad – ka need, mis teie teete –, on seotud sellega, et meil on tööjõudu mingitesse sektoritesse vaja. Te tahate tõsta sisserände piirarvu, mis meil seni on aastakümneid olnud normatiivselt ühel alusel. Te tahate seda kahekordistada, enne oli juttu, et lausa kolme- kuni neljakordistada. Aga jätate ütlemata, et tegelikult praegu on meil sellest piirarvust hoolimata 13 erandit ehk võimalust, kuidas sellest kõrvale minna. Selle alla ei käi IT-ettevõtted, ei käi iduettevõtted, ei käi kasvuettevõtted ja seal on mitu pügalat veel, perekondi saab järgi tuua ja nii edasi. Nii et tegelikult, sellest piirarvust lähtudes, see on puumunadega petmine, sest sissevoolu võimalused on palju-palju suuremad.  

Rääkisite, et käisite Kuressaare elektroonikatööstuses ja seal öeldi, et neli elektroonikainseneri on vaja kohe võtta. Kust neid saada? Meil on ka säte, et erandi alla kuuluvad need – see tähendab, et saab sisse tuua neid –, kellele makstakse palka poolteistkordselt Eesti keskmisega võrreldes. Statistikaameti järgi on elektroonikainseneride keskmine palk juba praegu poolteist Eesti keskmist – see on keskmine palk –, nii et need mured ei ole lahendatavad piirarvu tõstmisega. Kas te tahate tuua …

Aitäh!  

… siia odavat tööjõudu sisse veel rohkem, kui praegu on?

Tänan küsimuse eest. Igati põhjendatud arutelu. Eks me peamegi jõudma ühtsele arusaamale, et see, mida me teha tahame, oleks arusaadav ja tegelikult toetaks Eesti majandust. Jah, see formaat kahjuks pikka analüütikat ei toeta. Aga nagu eile lubasin – ei ole jõudnud veel seda teha –, hea meelega edastan teile need numbrilised analüüsid. Neid andmeid ei ole mitte pastakast välja imetud, piltlikult öeldes, vaid need baseeruvad Kutsekoja OSKA raportitel ja loomulikult tihedal suhtlusel tööandjatega. 

Mida me sellega adresseerime? Ennekõike tahaks sellest rääkida. Tööjõupuudus on väga suur ka töötlevas tööstuses, mis on meil teadupärast viimastel aastatel olnud üsna suure löögi all. Ma usun, et meie ühine mure on just nende eest seista. Ja peaksin minema natuke tehnilistesse detailidesse, et selgitada, kuidas me plaanime seda teha ja kuidas see just töötlevat tööstust aitaks. Ei taha ju keegi, ei ettevõtjad ega valitsus või need ministeeriumid, kes asjaga seotud on, lihtsalt anda blankovekslit ja öelda, et tooge inimesi. Meie ettepanek, mis on praegu aruteluks avatud, on järgmine. Tegevusalade valik ja see, kellele muutuv osa üldse rakendub, lähtub kolmest kriteeriumist: OSKA prognoositud tööjõu puudusest erialade kaupa, ekspordi osatähtsusest selles valdkonnas ning tegevusala palgast ja sellest, kuidas see panustab võimaliku lisandväärtuse loomisesse. Praeguse mudeli põhjal, mis me aruteluks välja pakume, koosneb see 11 erialast. Mis meie arusaama järgi praegu sellesse muutuvosasse mahuks? Metallitööstus 30–40%, elektroonika ja elektriseadmete tootmine, masinate ja seadmete tootmine, energeetika ja energeetikaseadmete remont, igaüks umbes 10%, ning mäetööstus, paberitootmine, keemiatööstus, ehitusmaterjalide tootmine ja mootorsõidukite tootmine kokku 5%. See tähendab, et 95% sellest muutuvosa kvoodist läheks just töötlevale tööstusele.

Tõnis Lukas, Täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Aitäh selle vastuse eest! Aga massiline sisseränne toob ühiskonnale tulevikus mitmesuguseid harali probleeme, millega on silmitsi Rootsi, Saksamaa ja teised riigid, ning need probleemid ulatuvad tõepoolest kõigisse valdkondadesse, kuni julgeolekuni välja. Nii et me peame olema väga ettevaatlikud nende probleemide tekitamisel.  

Te kõnelete OSKA raportist. Ma olen OSKA raportiga päris hästi tuttav, olen suurt kutsehariduskeskust juhtinud, ja olen tuttav ka Statistikaameti uuemate andmetega – võtsin need välja –, kus on palga diapasoonid mingites sektorites. Võin öelda, et jah, kui me räägime tippspetsialistidest, keda on vaja – sellest on ka räägitud –, siis nendes sektorites on keskmine palk juba praegu orienteeruvalt pooleteistkordne meie keskmisest. Aga kui keskmine palk on poolteist, siis see tähendab, et tegelikult makstakse suurele osale rohkem. Ja need [tippspetsialistid] lähevad juba praegu kvoodi alt välja. Nendes sektorites, kus on, ütleme, tehnikud, mehaanikud ja need, millest te räägite, on tõesti natuke madalamad palgad, nemad saavad veidi üle meie keskmise palga, aga mitte palju üle selle. Aga jällegi, see on keskmiselt, sest on ka neid, kes saavad palju rohkem.  

Ja siin on üks probleem, millest räägitakse – olen sellega kursis –, et metallitööstuses on palju probleeme ja [nendele erialadele sobivaid] noori õpib meil vähe. Kunagi, kui BLRT üle 20 aasta tagasi spondeeris mitmeid Eesti erakondi, siis hakkasid kõik rääkima, et oi-oi, keevitajaid on vähe. Aga teate, nendes sektorites on probleem selles, et meil on ette valmistatud kutsehariduses neid päris palju, aga nad töötavad Soomes ja Rootsis, kuna meil siin ei maksta piisavalt palka. Kui maksta natukene suuremat palka, siis mahuksid ka need sektorid tegelikult selle 1,5 sisse ja läheksid kvoodi alt välja. Nii et mõelge need asjad läbi, siis ei pea odavat tööjõudu siia sisse tassima …

Aitäh! 

… massilise sisserände tekitamiseks.

Jaa. Ma kõigepealt täpsustan seda, mis jäi eelmisele küsimusele vastamata. Tõepoolest, ei ole plaanis esiteks massiliselt [tööjõudu sisse tuua]. Kui me räägime sellest kvoodist, siis see muutuvosa on ju majanduse stabiilses seisus 0,1% ehk 1300 inimest ja kui majandus buumib, siis teine 0,1% ehk 2600 inimest. Ma arvan, et seda massiliseks nimetada ei ole põhjust. Eesmärk ei ole ka tööjõukulusid või Eesti inimestele makstavat palka vähendada, see keskmise palga nõue jääb alles. Ja loomulikult ei planeerita seda teha igikestvana. Meil on praegu keeruline olukord majanduses, eriti tööstuses, see tähendab seda, et ettevõtted otsivad endale uusi turge, uusi konkurentsieeliseid, nad peavad investeerima turundusse, otsima uusi ärimudeleid ja uusi tooteid. See kõik on lisakulu. Loomulikult on seal surve ka palgale, headel aegadel tõenäoliselt saaks seda paremini maksta.

Aga jah, nendest eranditest rääkides, jällegi, me ei ole seda mitte ise välja mõelnud, vaid see tagasiside on tulnud nendelt sektoritelt. Meil on mõned erandid, näiteks tippspetsialistid, maksame pooleteistkordset Eesti keskmist brutopalka iduettevõtete ja kasvuettevõtete töötajate, veel on teadlased, õppejõud ja IKT‑erialade töötajad. See on teeninud Eesti majandust päris hästi, see on toonud siia investeeringuid, see on toonud kasumit, see on toonud tööjõumakse – me kõik teame, milleks see kasulik on. Paraku ei ole see praegu Eesti töötlevale tööstusele andnud seda leevendust, mida nad otsivad. See on see, mida me tahame teha. 

Ja teisel pool on loomulikult siseturvalisuse aspektid. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei saagi seda üksi teha, me teemegi seda koostöös Siseministeeriumiga, kes seirab seda poolt, et ei tekiks siseturvalisuse probleeme. Loomulikult teeme koostööd haridusministeeriumiga, selleks et muutuvas majanduses veel kord kohendada koolitustellimusi, sealhulgas neid, mida Töötukassa rahastab, et inimesed saaksid õiged oskused. Kõik need protsessid käivad paralleelselt. Siis me ühel hetkel loodetavasti jõuamegi nii kaugele, et Eesti ettevõtetel pole vaja väljastpoolt tööjõudu sisse tuua. Lõppkokkuvõttes on eesmärk see.

Aitäh! Ja lisaküsimus, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma ei saanud ikkagi oma kolleegi küsimusele vastust, nii et jätkan sama koha pealt. Te väidate, et 0,1% Eesti rahvastikust oleks vaja juurde, nii palju on vaja seda kvooti tõsta, see 1300 inimest umbes arvestuslikult. Kuna meil on Eesti keskmise palgaga võimalik tuua spetsialiste, siis küsin, millised on need konkreetsed tippspetsialistid, kes peaksid siia tulema sisuliselt madalapalgaliseks tööjõuks. Meil on avatud terve Euroopa Liidu tööturg ja Ameerika Ühendriikide tööturg, rääkimata sellest. Meil on juba praegu siin pagulasi ligi 100 000, kellest vist 56 000 on juba praegu töötud. Kes on need spetsialistid, kes kolmandatest riikidest tulevad selle madalapalgalise töö peale? Ma ei usu, et see oleks adekvaatne jutt. Keda nad peaksid siis asendama? See 1500 eurot ei ole nii kõrge palk, et tippspetsialist tuleks selle palga või veel väiksema palga peale siia tööle.

Ma enda arvates vastasin sellele. Tõepoolest, need kaasused, kus on vaja väga kõrgepalgalisi inimesi – me räägime siin tõesti tippinseneridest, teadlastest ja õppejõududest –, on võimalik erandi alusel teha. Aga see ei rahulda Eesti töötlevat tööstust, kes otsib praegu oma uut algust. See ei ole neile hetkel jõukohane. Ma soovitaksin – ja see ei ole iroonia – läbi astuda nendest ettevõtetest, kes selles valdkonnas toimetavad. Ise olen nendest väga mitmes käinud. Puudu ei ole ju ainult tipptasemel inseneridest või teaduskraadiga töötajatest, vaid puudu on ka näiteks väga keerukate tööpinkide operaatoritest. Ja seal see palgatase ei ole 1,5-kordne Eesti keskmine. Eesti keskmise palgaga saaks küll inimesi palgata, aga seda võimalust praegu ei ole. 

Need osundatud suunad, eks ole, nagu Euroopa Liit, Jaapan ja Ameerika – sealt ka sedalaadi tööjõudu Eesti ettevõtjad ei saa. Aga veel kord: pöördun selle küsimusega uuesti Eesti erialaliitude poole, kellega me regulaarselt suhtleme, ja palun neil saata teile täpsustava nimekirja, kust on näha, kes täpselt on need spetsialistid, keda nad praeguse süsteemi raames ei saa siia tuua, ning milline võiks olla nende panus ettevõtete arengusse ja Eesti majandusse.

Suur tänu, minister Tiit Riisalo! Vabandan teie ees, kui teie teisele küsimusele vastamisest ma lõikasin 30 sekundit ära. Mulle tundus, et te olite lõpetanud. Katsun järgmine kord olla tähelepanelikum. 

Head kolleegid, lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Läheme järgmise küsimuse juurde. Järgmine küsimus on peaminister Kaja Kallasele ja selle esitab hea kolleeg Alar Laneman. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Lugupeetud Pärnu rahvas rõdul! Mul on küsimus, mis on otseselt seotud meie riigi ees seisvate tõsiste ülesannetega, ja nimelt selle vaatega, kas need ülesanded on olulisuse järjekorras, kui asi läheb täitmiseks. Nimetame kõigepealt riigikaitse tugevdamist sõja läheneva ohu tingimustes, siis on rohepööre nii oma otseste kulude kui ka ärajäävate tuludega, eelarve päästmine, taustal majanduslangus, ja nii edasi. Eksistentsiaalne probleem on selles loetelus tegelikult ainult esimene: lähenev sõjaoht. Hetkeolukorda võib kirjeldada sellise näitega: kui pere on hõivatud oma uue kodu juures päikesepaneelide paigaldamisega ja näeb, et värava taga on kirvega kurikael, siis tõenäoliselt pere katkestab tegevuse, kaasab korrakaitsjad ja likvideerib selle ohu ning alles seejärel jätkab pooleli jäänud tegevustega. 

Kui me vaatame meediapilti, siis see oht läheneb. Meil ei ole rahalisi vahendeid, et osta mürske, abi Ukrainale väheneb ja see on aeglane. Selles olukorras peab küsima, kas me ei peaks üle vaatama oma prioriteetide järjekorda ja seadma esimesele kohale kõige olulisemad asjad. Kui rohepööre, suured projektid, ka eelarve tasakaal mõne aja viibib, siis ei juhtu midagi hullu, kui me aga jääme hätta riigikaitse ülesehitamisega, siis on see oht meile kõigile.

Aitäh! Jaa, julgeoleku tagamine ongi selle valitsuse absoluutne prioriteet, sel põhjusel oleme me ka riigikaitsekulutused tõstnud üle 3% SKT-st. Oleme investeerinud nii küberjulgeolekusse, sisejulgeolekusse kui ka elanikkonnakaitsesse, kuhu tegelikult varem raha ei ole pandud, kuigi on tehtud plaane. 

Kahjuks, jah, Eesti julgeoleku tagamine ei ole ainult mitte sõjaline julgeolek, vaid see on palju laiem. Ka energiajulgeolek on siin väga oluline element. Meil on olnud pikalt sellest juttu ja alles poolteist aastat tagasi oli meil energiakriis just sellel põhjusel, et energia hind oli liiga kõrge ja see tähendas seda, et muud hinnad tõusid ka. Need sisendid on omavahel seotud [ja näiteks energia hinnast sõltub], kuidas ettevõtetel läheb. 

Nüüd, ka inimeste vaates on energia hind üks oluline kuluallikas. Seetõttu tuleb sellega tegeleda, et meil oleksid taskukohased hinnad ning et meil oleks ka rohkem energiatootmist üle Eesti, et tootmine ei oleks kontsentreerunud kõik Ida-Virumaale, sest ühte suurt [tootjat] rünnata on palju lihtsam kui paljusid, mis on üle Eesti laiali laotatud. Lisaks on oluline see, et energiaallikad oleksid erinevad ja et need teineteist täiendaksid. Väheolulised ei ole ka need energiaühendused, mis meil on teiste riikidega, selle kõrval, mida me ise oma energia tagamiseks teeme. 

Seetõttu tuleb aru saada, et kuigi me peame riigikaitse mõttes tõesti valmistuma konventsionaalseks sõjaks – selline käib praegu Ukrainas ja me näeme seda iga päev –, peab Venemaa tegelikult samal ajal meie ühiskondade vastu varjusõda. See toimub küberruumis, me näeme küberrünnakuid, mis on kordades suuremad, kui olid 2007. aastal. Need rünnakud on suunatud Eestile, selleks et tekitada võimalikult palju kahju. See tähendab, et me peame küberjulgeolekusse ja Eesti digiriigi vundamentidesse investeerima. See kõik ei paista võib-olla nii välja, välja arvatud siis, kui juhtuvad sellised asjad, mida inimesed otseselt tunnetavad, aga [investeeringud küberjulgeolekusse] on vajalikud selleks, et e-riik toimiks. 

Nüüd, lisaks sellele, et infosõda käib, üritab Venemaa uuristada ka meie demokraatlikke ühiskondi, valades kütust peale nendele tulekahjudele, mis meil juba on. Inimeste toimetulek on üks selliseid ja näiteks energia hindadel on selles omakorda väga oluline osa. Nii et mina ei välistaks [midagi]. Paraku me peame tegelema erinevate elementidega selles kriisis.

Täpsustav küsimus. Alar Laneman, palun!

Suur tänu vastuse eest! Mul on hea meel, et te mainisite ka mittesõjalisi aspekte. See ongi üks valdkond, mis meil on jäänud unarusse. Kui rahvakeeli väljenduda, siis võib-olla peaks tegema nii, et tuuliku- ja päikesepaneelipoisid puhkaksid jalga natukene, aga varjendi- ja piirivööndirajajad annaksid oma tööle hoogu juurde. 

Aga selle prioriteetide küsimuse juures on veel üks aspekt, mis minu arust on sama oluline, nimelt meie liitlaste suhtumine. See vajab minu arust samamoodi natuke värskendamist. Ja miks ma küsin selle kohta just teie käest? Tegelikult Eestil ja ka teil on ju isiklik hea kogemus, kuidas muuta seda lähenemist. See paradigma muutus NATO kaitseplaneerimises oli ju täpselt seesama, mida võib‑olla peaks ka praegu tegema, samamoodi Ukraina abistamise eestvedamine. Ma arvan, et need prioriteedid peaks uuesti üle vaatama. Kui meil jääb midagi tegemata kuskil rohepöördes, siis paari aasta jooksul veel midagi hullu ei juhtu. Aga see aeg võib anda meile ressursse mingis muus kriitilises valdkonnas. 

Aitäh! Eks neid valikuid me ju alati riigieelarve koostamisel ja riigi eelarvestrateegia kokkupanekul teeme. Veel kord: kogu see energeetika pool on siiski äärmiselt oluline ka ühiskonna toimimiseks. Mida on kriisid meile õpetanud? Seda, et kui tuleb selline kriis, siis see puudutab tegelikult kõiki eluvaldkondi. Seetõttu me teeme erinevaid õppuseid nii, et kõik on kaasatud. Vist pool aastat enne seda, kui Ukrainas see sõda algas, tegime me valitsuskabinetid kõik julgeolekukabinettideks. Ehk siis kõik ministrid osalevad seal, saavad ülevaateid ja toovad oma teemasid arutelu alla. Miks see on oluline? Varasemalt ju ei olnud julgeolekubriifidel näiteks sotsiaalkaitseministrit. Aga nagu me teame, näiteks põgenike teema puudutab otseselt tema tegevusvaldkonda, või ka inimeste evakuatsioon. Nüüd me oleme teinud ka selliseid suurõppusi, kus on Päästeamet ja politsei koos. Üks pool on sõjaline valmistumine ja teine pool on elanikkonnakaitse. 

Varjendid, mida te mainisite – väga õige. Me püüame ennast võrrelda Põhjamaadega, kellel on olnud 50 aastat aega oma hooneid sättida, neil on aga sellised nõuded, et varjendid peavad olema sisse ehitatud, ja veel igasugused tingimused. Meie saame opereerida selles ruumis, mis meil on. Tegelikult on juhendeid, kuidas keldreid, panipaiku ja üldse ilma akendeta ruume saab muuta varjumiskohtadeks. Me võtame Ukrainast saadud õppetunnid ja tegeleme selle kõigega. 

Mis puudutab liitlassuhteid, siis tõsi ta on, et veenmistööd tuleb teha pidevalt ja kõike tuleb seletada. Meie liitlased on väga erinevates geograafilistes asupaikades. See tähendab seda, et nende ohutunnetus on mõnevõrra erinev kui nendel, kes on Venemaale palju lähemal. Nii et selgitustööd tuleb pidevalt teha. Ja see on meie kõigi ühine mure. Tõesti, nii nagu te õigesti ütlesite, me oleme olnud edukad näiteks NATO kaitseplaanide muutmisel. See teadmine jõuab inimesteni. Aga seda tööd tuleb teha järjepanu, kogu aeg, sest tõsiasi on see, et mõnel riigil on palju paremad naabrid kui meil ja tegelikult on vaja inimesteni viia arusaama, miks on vaja investeerida kaitsesse ja miks on vaja Ukrainat toetada. See kõik nõuab neilt palju suuremad pingutust, kui see nõuab meilt, kellel on teistsugune ajalooline kogemus. 

Ja lisaküsimus, Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et rohepööre on osa riigi julgeolekust. Palun selgitage, kuidas aitab Eesti julgeolekule kaasa üleminek elektriautodele.

No te võtate ühe elemendi sealt, justkui see olekski [rohepööre]. Ma enne just seletasin, et roheenergeetika või energiaportfelli mitmekesistamine on Eesti julgeolekule väga vajalik. Esiteks sellel põhjusel, et kogu meie energiatootmine ei sõltuks põlevkivist, sest Ida-Virumaa, kus sellest elektrit toodetakse, on teatavasti Venemaale väga lähedal. Teiseks peaksid meil olema energiatootmine üle Eesti. Kolmandaks peaksid meil olema erinevad energiaallikad, mis teineteist täiendavad, nii et ka siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista, oleks energiaallikad, mis seda tasakaalustavad. Ja tegelikult neljandaks ei ole väheoluline ka see, et energia peab olema kättesaadav taskukohase hinnaga. See on oluline nii inimestele kui ka ettevõtetele. 

Kui me vaatame kõiki selle kohta tehtud tabeleid, siis näeme, et taastuvenergia on väiksema koormusega keskkonnale ja ka väiksema hinnaga inimestele. Ehk siis, miks me kadestame praegu Põhjamaid, kus energia on enamasti odavam kui Eestis? Just sellel põhjusel, et neil on taastuvenergia osakaal nii suur. Seetõttu peame ka meie neid muutusi tegema. 

Elektriautodel on igasuguseid plusse. Muidugi, autotööstus pidevalt areneb ja edaspidi on võimalik efektiivsemaid autosid toota. Naftatootmist meil Eestis ei ole ehk kütust, bensiini me ei tooda, aga taastuvenergiat meil on, nii et selliseid autosid saab laadida ka juhul, kui ligipääs naftale peaks olema mingil põhjusel piiratud tulenevalt sellest, milline on geopoliitiline olukord.

Aitäh! Hea küsimus – hea vastus. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Head kolleegid, läheme järgmise küsimuse juurde. Ka see küsimus on auväärt peaminister Kaja Kallasele ja selle esitab Aleksandr Tšaplõgin. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Eesti majandus langeb juba kolmandat aastat ja te jätkate oma enesetapupoliitikat. Täpsemalt, te teete praegu sama, mida tegi Andrus Ansip kriisi ajal aastal 2008, see tähendab, et kärbite kulusid ja suurendate makse. Ansipil lõppes see halvasti: majanduslangus oli 20% ja sama suureks kasvas tööpuudus. Miks te arvate, et nüüd läheb paremini?

Aitäh! Kõigepealt on mul teile head uudised: tööpuudus jälle alaneb. Võrdleme [praegust olukorda] 2008. ja 2009. aasta omaga, tookord käis tööpuudus vist ära lausa 15% peal. Praegu ei ole tööpuudus isegi 9%-ni jõudnud ja nüüd on see jälle alanemas. Kõikide prognooside kohaselt peaks tööpuuduse näitaja olema ka järgmisel aastal taas tavapärases kohas, nii nagu Eestis enamasti on olnud. Jah, meil on juba kuuendat kvartalit majanduslangus, kuid nii Eesti Panga prognoos kui ka Rahandusministeeriumi prognoos hindavad, et sellel aastal on majanduskasv null ehk majanduslangus on stabiliseerunud, ja järgmisel aastal prognoositakse juba täiesti mõistlikku majanduskasvu. 

Tõesti, vaatame majanduse erinevaid elemente, need on väga eripalgelised. Tavaliselt käib majanduslangus kaasas suure tööpuudusega, aga seda ei ole praegu juhtunud. Nagu ma ütlesin, tööpuudus on jälle hakanud kahanema. Aga samas on meie tööhõive kõigi aegade kõrgeim. Meil on 700 000 inimest, kes on hõivatud, ja isegi selle näitaja juures lõi erasektor eelmisel aastal juurde 12 000 uut töökohta. Tavaliselt luuakse juurde 3000–4000 töökohta aastas, aga eelmisel aastal loodi 12 000 uut töökohta. Jah, need töökohad on tekkinud võib-olla teistes sektorites, aga meie tööturg on olnud uskumatult paindlik, inimesed leiavad uue töö. Kindlasti tuleb olla ettevõtetele selle eest väga tänulik. 

Nüüd, hea uudis on veel see, et turismisektor on jõudu kogumas. Nii Tallinna Lennujaama kui ka Tallinna Sadama reisijate arv on kasvamas, see on samuti positiivne. Palgad kasvavad ja pensionid kasvavad. See tähendab seda, et kuivõrd hinnalangus on pidurdunud, siis inimeste ostujõud kasvab jälle kiiremini, kui kasvavad hinnad. See on samamoodi positiivne. Järgmisel aastal, kui kaob ära maksuküür, siis jääb inimestele rohkem raha kätte. Ka seda hindab Eesti Pank positiivsena, sest see [raha] läheb Eesti majandusse ja majandus pöördub seetõttu kasvule.

Täpsustav küsimus, Aleksander Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Kui ma teid kuulan, siis on mul selline tunne, et mina elan üldse mingis teises Eestis. Aga mul on selline küsimus: kas ma eksin, kui väidan, et maksude tõstmine ja kulude kärpimine muudab majanduskasvu taastamise keeruliseks?

Aitäh! Me oleme siin erinevates kriisides olnud. Kui meil oli kõrge inflatsioon, siis tavaliselt on need tööriistad, mida riik saab kõrge inflatsiooni puhul kasutada, kas intresside tõstmine või eelarve kärpimine. Meil said kokku kaks täiesti vastandlikku suunda: ühelt poolt kõrge inflatsioon ja teiselt poolt majanduslangus. Majanduslanguse korral on riigi ülesanne majandust stimuleerida, kõrge inflatsiooni puhul on aga vastupidi, siis tuleb majandust maha jahutada. Meil sattusid kaks asja korraga ja seetõttu me püüdsime leida tasakaalu. 

Hea uudis on jällegi see, et Eesti Pank ütleb, et eelmisel aastal on majandust riigi sammude toel mõõdukalt elavdatud ning see tähendab seda, et majanduslangus pole olnud nii sügav. Aga tulevikus majandus täiendavat stimulatsiooni ei vaja. Ma arvan, et kui me vaatame majandussektoreid, kellel on keeruline, siis näeme, et kõigil ei ole keeruline, aga näiteks puidusektor on keerulises kohas. Eile ma käisin Viljandis ja kohtusin ettevõtjaga puidusektorist, nad rääkisid oma muredest. Nende sektor on tõesti väga palju seotud Põhjamaade majandusega ja sealt omakorda ehitussektoriga. Kui vaadata Euroopa Liidu tabeleid, siis on näha, et Põhjamaade, eriti Rootsi ehitusturg on kukkunud kõige rohkem ja Soome ehitusturg on vist viies või neljas suur kukkuja. Need on kaks suurt turgu, kuhu meie ettevõtjad oma tooteid eksportisid. 

Hea uudis on see, et Eesti ettevõtjad on väga paindlikud, nad on leidnud uusi turge, uusi ekspordivõimalusi, ja on tegelikult toibumas. Kindlasti ei ole nad päris toibunud, seda ma ei väida. Ma ei väida seda, et kõik on roosiline ja kõik on hästi, aga ma ei ole ka sellega nõus, et kõik on nii mustades toonides, nagu teie seda pilti maalite. Eesti ettevõtjad on olnud paindlikud, nad on olnud tublid, ja selle fakti tõestuseks sobib kas või see, et Eesti ettevõtjad on eelmisel aastal juurde loonud 12 000 uut töökohta. 

Aitäh, peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise, kuna rohkem küsimusi ei ole.

Järgmine küsimus on samuti auväärt peaminister Kaja Kallasele ja selle esitab hea kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Olen teilt kolmes järjestikuses infotunnis, kus olen küsimise võimaluse saanud, küsinud väga selge küsimuse selle kohta, kas Eesti kaitseväelased on juba saadetud Ukrainasse täitma mingeidki sõjategevusega seonduvaid ülesandeid. Paraku ei ole ma siiani vastust saanud, sest sisulisi vastamise asemel olete iga kord hakanud udutama. Näiteks eelmise nädala infotunnis küsisin, mitu Eesti Kaitseväe tegevteenistujat on hetkel Ukraina territooriumil ja milliseid ülesandeid nad seal täidavad, ning lisasin: "Kui te ei tea täpset numbrit, siis öelge vähemalt seda, kas mõnigi Kaitseväe tegevteenistuja viibib praegu Ukrainas." Teie aga vastasite: "Ma ei ole nõus selle loogikaga, et ükskõik millise eestlase Ukrainasse appi saatmine oleks automaatselt Eesti sõtta kiskumine." Siis hakkasite rääkima lasteaedu ehitavatest Eesti ehitustöölistest. Mina ei küsinud ükskõik milliste eestlaste Ukrainasse appi saatmise kohta, vaid küsisin kaitseväelaste saatmise kohta Ukrainasse sõjaga seonduvate ülesannete täitmiseks. 

Vahepealsel ajal ma lugesin, et kaitseminister Hanno Pevkur ütles 1. aprillil avaldatud intervjuus väljaandele Die Presse – see on küll vahendatud, nii et ma loodan, et see vastab tõele – nii: "Reaalsus on selline, et kõik NATO riigid on juba saatnud oma militaarset personali Ukrainasse." Ühtlasi olen mitmelt minust paremini informeeritud isikult saanud kinnituse, et Eesti Kaitseväe eriüksuslased on juba mõnda aega tagasi Ukrainasse saadetud. Nüüd ma küsin teie käest, kas see vastab tõele, et Eesti Kaitseväe eriüksuste esindajad on juba Ukrainas sees. Jah või ei? Kui see vastab tõele, siis küsin, millisele õiguslikule alusele tuginedes on nad on sinna saadetud, pidades silmas, et põhiseaduse § 128 kohaselt peab Kaitseväe kasutamise välismissioonidel otsustama Riigikogu.

Aitäh! Jah, Kaitseväe saatmise peabki otsustama Riigikogu. Kõikidele sellistele missioonidele saatmisel me oleme siin palunud Riigikogult mandaati ja Riigikogu on selle ka andnud. Nüüd anda siin kinnitusi konkreetsete inimeste kohta – kelle jaoks selliseid kinnitusi on vaja? Selliseid kinnitusi on vaja tegelikult Venemaa jaoks. Mina võin teile kinnitada, et Kaitseväe missiooniks Ukrainas peab olema Riigikogu luba. Kinnitusi selle kohta, kas üksikud kaitseväelased seal on või ei ole, on vaja ainult Venemaal. Teil ei ole neid kinnitusi vaja. Miks teil on neid kinnitusi vaja? Selles mõttes minu meelest on küsimus selles, et eri riigid toetavad Ukrainat erineval moel, meie inimesed käivad Ukrainas pidevalt ja aitavad seal erineval moel. Kaitseväelased käivad seal, politseiametnikud käivad seal, demineerijad minu teada käivad seal, Päästeameti inimesed käivad seal, ka Riigikogu inimesed käivad seal. Ukrainas pidevalt Eesti inimesi käib, aga konkreetseid numbreid ega nimesid ma teile siin andma ei hakka.

Lisaküsimus. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma ei küsinud konkreetsete inimeste nimesid. Ma ei küsinud ka kellegi kohta personaalselt. Ma ei küsinud konkreetsete inimeste kohta, kui teie sõnu kasutada. Ma küsisin printsipiaalse küsimuse: kas Eesti Vabariigi kaitseväe eriüksuslased on juba saadetud Ukrainasse täitma mingeidki sõjaga seonduvaid ülesandeid? Nüüd te küsisite, miks on selliseid kinnitusi vaja, ja ütlesite, et neid on vaja ainult Venemaale. Ma ei tea, kas Venemaale on neid vaja või mitte, aga Eestis on neid kindlasti vaja. Esiteks on neid vaja Riigikogule, sellepärast et me peame saama veenduda, et meie selja taga ei ole saadetud Eesti Kaitseväe esindajaid väljaspool Eestit toimuvates sõjalistes operatsioonides osalema ilma meid sellest informeerimata. Ja teiseks, neid kinnitusi on vaja ka Eesti avalikkusele, sellepärast et siis oleks selge, et valitsus ei ole avalikkust informeerimata sisuliselt juba astunud samme, mida võib käsitleda sõtta astumisena Venemaaga. See on väga oluline avalikkuse vaatepunktist ja ka Riigikogu vaatepunktist. 

Selle tõttu ma küsin veel kord teie käest: kas te saate selgesõnaliselt kinnitada, et Eesti Kaitseväe eriüksuslased on või ei ole juba saadetud Ukrainasse täitma mingisuguseidki sõjaga seonduvaid ülesandeid? 

Lisaks ma küsin teie käest Eesti-Ukraina julgeolekukokkuleppe kohta. Riigikaitsekomisjonis sellest mingil määral räägiti selle nädala esmaspäeval. Küsimuseks jääb, miks ei ole ei Riigikogule ega avalikkusele esitatud selle kokkuleppe teksti. Ja kas vastab tõele, et selle kokkuleppe kohaselt Eesti võtaks kohustuse anda Ukrainale järgneva 10 aasta jooksul sõjalist abi igal aastal 0,25% SKT ulatuses? Ja kui see vastab tõele, siis kuidas on see kooskõlas põhiseaduse §-ga 65, mille kohaselt Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib välislepinguid vastavalt põhiseaduse §-le 121, mis ütleb omakorda, et Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib Eesti Vabariigi lepinguid, millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi või varalisi kohustusi? Miks ei ole seda lepingut siiani Riigikogu ette toodud ja millal kavatsetakse seda teha? See on teine küsimus, aga ärge palun esimest ka unustage. 

Aitäh! Kõigepealt esimene küsimus. Sõjalistes operatsioonides osalema ei ole mitte kedagi ei saadetud. Selleks peab olema Riigikogu mandaat, täpselt nii, nagu te ütlete, ja seda mandaati ei ole keegi tulnud küsima, sest selliselt pole kedagi kuhugi saadetud. 

Nüüd teise küsimuse vastuseks ütlen, et läbirääkimised selle teksti üle on alles käimas. See ei ole välisleping, see ei ole ka kokkuleppe, vaid see on pigem heade kavatsuste protokoll. Heade kavatsuste protokollis mainitakse ära, mida Eesti valitsus on kabinetis otsustanud, ja otsus on see, et järgmisel neljal aastal on valitsus valmis andma Ukrainale 0,25% SKT-st sõjalist abi. See tähendab seda, et selle summaga arvestame riigieelarves ja siis saame tulla eelarvega Riigikokku täpselt nii, nagu seadus ette näeb, ning siis saab Riigikogu kas anda sellele oma heakskiidu ehk seda eelarves arvestada või mitte. Enne seda mingit reaalset kohustust ei teki, sellepärast et see peab olema menetletud Riigikogus vastavalt riigieelarve [menetlemise korrale]. Selliselt on need asjad meil paika pandud. Aga see tekst on endiselt alles läbirääkimisel. 

Head kolleegid! Pole väga ühest praktikat, kas infotunnis üks inimene saab esitada ka kolm küsimust, aga mina tõlgendan seda nii, et kuna me oleme öelnud, et kokku on kolm küsimust, siis sellisel juhul, kui kedagi konkureerimas ei ole, on Varro Vooglaiul võimalus esitada ka kolmas küsimus. Aga lihtsalt toon näitena selle kinnituse, et kui keegi teine oleks samuti avaldanud soovi küsida, siis ma oleksin andnud selle võimaluse mõnele teisele kolleegile. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ma ise tõlgendasin reegleid samamoodi ja lootsin, et see on õige tõlgendus. Kui nägin, et kedagi rohkem ei ole registreerunud, siis mõtlesin, et kasutan siis ise seda võimalust. 

Te vastasite mulle, et võite anda kinnituse, et Eesti Vabariik ei ole saatnud eriüksuslasi osalema sõjalistes operatsioonides Ukrainas. Ma ei tea, mida see täpselt tähendab – osalema sõjalistes operatsioonides. Minu algne küsimus oli: kas on saadetud Eesti Vabariigi kaitseväe eriüksuslasi Ukrainasse täitma mingisuguseidki sõjaga seonduvaid ülesandeid? Kas nad viibivad Ukrainas või ei viibi? Kas Eesti eriüksuslased on seal mingisuguseidki sõjaga seonduvaid militaarseid rolle täitmas? Ma ikkagi paluksin teilt sellele küsimusele selget vastust. Ärme keerutame. Te võite ka öelda, et te ei vasta sellele küsimusele, sest see on, ma ei tea, riigisaladus või midagi muud sellist. Aga ärge lihtsalt mööda rääkige küsimusest. Ma tahaksin, et oleks selge, kas sellele küsimusele on vastatud või see ei ole vastatud, kas te olete valmis sellele vastama või te ei ole valmis sellele vastama. 

Teise küsimusega seonduvalt ma küsiksin täpsustuseks ikkagi seda. Kas enne, kui te selle – te nimetasite seda vist heade kavatsuste protokolliks – valitsuses alla kirjutate, te näitate seda teksti ka avalikkusele ja Riigikogule või saab see alla kirjutatud sellisel viisil, et avalikkus ei saagi sellega eelnevalt tutvuda?

Me kirjutame kogu aeg alla erinevaid kavatsuste protokolle, olgu see digikoostöö või kõikide muude koostööde raames, mida me teeme eri riikidega. Meil ei ole sellist praktikat, et see peaks käima läbi Riigikogu, kui me heade kavatsuste protokolle teeme. Ja minu meelest oleks see ka liiga koormav, sellepärast et valitsusel kui täidesaatval võimul on ikkagi õigus oma töödes ja tegemistes selliseid kokkuleppeid teha. 

Jah, kui sellest tulenevad rahalised kohustused, siis sellele seab piirangu riigieelarve seadus. See tähendab seda, et näiteks kui me valitsuskabinetis arutame mingeid selliseid asju, siis seal on alati see linnuke juures: see ei tähenda, et me võtame endale rahalisi kohustusi. Kui keegi tahab tulla uute rahaliste kohustustega, siis see käib see riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia menetluse raames. Väljaspool seda protsessi keegi mingeid kohustusi võtta ei saa. Ei saa ka keegi anda mingeid lubadusi väljaspool seda protsessi, just sellel põhjusel, et enne, kui riigieelarve on koos, ei ole kindel, et riigieelarves on selleks raha ette nähtud. Meil on ette nähtud see, et riigieelarve üle otsustab Riigikogu. 

Nüüd, te ei saa mulle ette kirjutada, mida mina vastan. Selles mõttes, et te tahate minult mingeid statement'e, mida te saate siis kuidagi kasutada, aga te ei saa mulle öelda ette, mida mina pean vastama, täpselt samamoodi nagu ei kirjuta mina teile ette, mida teie küsite. Sõjaga seotud rollid on ka näiteks diplomaatias, mida me teeme kogu aeg. 

Mis see siis tähendab, kui kaugele see tõlgendus siis minna võib? Näiteks, kui me käime pidevalt Ukrainas – Ukraina on täiemahulises sõjas –, siis tegelikult kaudselt võib tõlgendada, et kõik, mida me teeme Ukraina heaks või Ukrainas, on sõjaga seotud. Ja seetõttu kõik rollid, mida me täidame, on justkui mingite sõjaliste rollide täitmine. No see ei vasta ju tõele! Me aitame Ukrainat nii palju kui võimalik, aitame erinevatel tasanditel, nii sõjalisel tasandil kui ka diplomaatilisel tasandil. Õiguslikult aitame näiteks neil Euroopa Liiduga liitumiseks teha vajalikke reforme ja anname nõu erinevates kohtades. Ka digiriigi küsimustes me teeme väga palju koostööd. Kui näiteks riigi toimimine sõja ajal on samuti seotud sõjaga, siis kas see on samamoodi sõjaga võetud roll? Ei, ma ei anna teile selliseid kinnitusi. Te võite küsida, aga ma ei anna neile teile lihtsalt sellel põhjusel, et ma tean, et te tahate neid pahatahtlikult kasutada. Te ei ole siin heauskne. Ma näen, milliseid seisukohti te võtate. Te selgelt levitate Venemaa narratiive, te tahate nende väravasse nagu mängida või nende jala peale neid palle mängida. Mina ei taha seda mängu teiega koos mängida.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Hea kolleeg Varro Vooglaid! Ma möönan, peaministri vastust silmas pidades, et teie ootus oli võib‑olla konkreetsem, aga ma mõistan igati ka peaministrit ja tema põhjendusi, miks ta võib-olla ei saanud olla nii konkreetne, kui oli teie ootus. Ma vabandan, ma ei võta siin seda protseduurilist küsimust. Meil oli ka ühe teise päevakorrapunkti juures kaks protseduurilist küsimust, mille ma jätsin kõrvale.

Head kolleegid, läheme järgmise küsimuse juurde. See on samuti auväärt peaminister Kaja Kallasele ja selle esitab hea kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Jälle on tõstatunud teravalt küsimus kärbetest. Aga mul on seesama küsimus, mille tõstatas ka kolleeg. Miks te ei soovi loobuda rikaste inimeste maksusoodustusest ehk niinimetatud maksuküüru kaotamise lubadusest? See tulumaksureform annab eelkõige raha juurde kõrgemapalgalistele, see annab näiteks 500 eurot Riigikogu liikme palgale juurde, teie palgale juurde, samas madalama sissetulekuga inimesi see ei aita. Ainuüksi sellest lubadusest loobumine tooks riigieelarvesse juurde üle 500 miljoni euro. Põhimõtteliselt ainult selle lubaduse pärast, millega Riigikogu liikmed ja teised kõrgema sissetulekuga inimesed saavad raha juurde, te omakorda olete sunnitud kärpima pea igas valdkonnas, viima sisse erinevad maksutõusud ja maksud, nagu automaks ja suhkrumaks, mis löövad eelkõige väiksema sissetulekuga inimesi ja nõrgemaid ühiskonnaliikmeid, ja mis kõige olulisem, isegi neid, kes peaksid midagi võitma sellest tulumaksureformist. 

Minister Võrklaev mainis enne õpetajaid. Väga hea näide! Nemad kaotavad maksude näol rohkem, kui nad võidavad sellest reformist. Tulumaksureformiga maksavad vaesemad, kaasa arvatud õpetajad, jõukate maksusoodustused kinni. Õpetajad saavad mõned kopikad sellest reformist kätte, aga kaotavad palju rohkem teiste maksutõusudega. Ehk siis õpetajate kaotus läheb Riigikogu liikmete, teie palga, ka ministrite palga suurendamiseks. Ja ebavõrdsus ühiskonnas suureneb. Aga nagu sellest oleks vähe, otsite te veel võimalusi, kuidas vähekindlustatud isikuid veel rohkem maksustada. Te vaatate, et pensionäridel läheb kuidagi kahtlaselt hästi, pensionid on kasvanud, nüüd võiks ka neid täiendavalt maksustada. Seejuures pankasid maksustada te ei soovi, digimaksu kehtestada ka ei soovi. Ja nüüd te ütlete, et nüüd alles meil tulevad väga rasked ja keerulised otsused. Vabandust, kas see tähendab, et kõik need eelnevad otsused ja kõik need maksutõusud, mis ma välja tõin, ei olnud siis keerulised ja rasked? Ma kardan mõelda, mis siis on need keerulised ja rasked otsused, mis nüüd alles hakkavad tulema.

Aitäh! Te muidugi kõigepealt oma sissejuhatuses esitate lausvalet. Maksuküüru kaotamisega õpetajad, vastupidi, võidavad kõige rohkem, õpetajad võidavad 1200 eurot aastas, samas kui Riigikogu liikmed võidavad 500 eurot aastas. Selles mõttes lihtsalt see loogika on väga lihtne. Meil on tulumaksuvabastus ja tegelikult kõrgemapalgalised seda tulumaksuvabastust praeguse süsteemi järgi absoluutselt ei saa. Seetõttu nendel, kellel see tulumaksuküür on kõige suurem, on ka maksukoormus kõige suurem. Need on päästjad, politseinikud, õpetajad. 

Nii et see maksuküüru kaotamine on hea mitmel põhjusel. Esiteks sellel põhjusel, et ta jätab inimestele rohkem raha kätte. Teiseks sellel põhjusel, et kuna ta jätab inimestele rohkem raha kätte, siis ta elavdab majandust, kuna inimesed saavad siis ka rohkem tarbida. Ja kolmandaks, väga oluline on see, et kõikidele ettevõtjatele on tööjõukulu suur sisend, see alandab tööjõukulusid ettevõtjate jaoks ning see omakorda tähendab seda, et nende koormus kulude mõttes on väiksem. 

Ja veel [üks asi], mida ta tõenäoliselt kaasa toob. Mõtleme selle aja peale, kui te selle maksuküüru kehtestasite. Siis juhtus see, et kuivõrd inimeste palgatõusudel oli mingi lagi ees lihtsalt sellel põhjusel, et mingist hetkest inimese sissetulek justkui ei tõusnud, vaid inimene pidi lihtsalt rohkem raha maksma riigile, ja loomulikult siis, kui olid sellised kohad, ettevõtja ütles: "Ei ole mõtet tõsta palka seepärast, et mida me sellest riigist nuumame, las see olla." Ja me teame, mis siis juhtus. Juhtus see, et osa maksti ümbrikus just sellepärast, et mitte minna sinna kallima maksuküüru alla. 

Nii et tegelikult selle süsteemi lihtsaks ja selgeks tegemine toob, esiteks, eelarvesse kokku võttes rohkem raha sisse. Teiseks, see kaotab ära selle piirangu, et ei ole mõtet palku tõsta teatud kohast, kuna maksuküür sööb selle tõusu ära. Ja kolmandaks, ta elavdab majandust – te olete ise iga kord siin välja toonud, et seda peaks tegema. Nii et järgmisel aastal see õnneks ka kaasa tuleb, kui Eesti Panga analüüse arvestada.

Täpsustav küsimus, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Nagu ma mainisin, erinevad maksutõusud ja maksud söövad siiski kokkuvõttes ära selle raha, mida inimesed peaksid maksureformiga võitma. See on fakt. Aga lisaks sellele, mida ma mainisin eelnevalt, ma vaatan, et te otsite veel täiendavaid allikaid riigieelarve täitmiseks ja aukude lappimiseks. Ja üks uus allikas teie jaoks on nimelt Tallinna linn. Olete juba valinud välja ka objektid, kuhu Tallinn on piisavalt investeeringuid teinud ja mis teenivad kasumit. Sest miks muidu on äkitselt tuldud välja ideega hakata ühendama Tallinna haiglaid PERH-iga. Samal ajal, kui Tallinna haiglad on plussis, hästi majandatud, on PERH miinuses, suure laenukoormusega. Aga selle asemel, et reaalselt korrastada haiglavõrku, kuulata eksperte, mõelda võimalike uute hoonete peale, te tegelete asendustegevusega ja püüate riigi saamatust lappida Tallinna rahaga. 

Ma olen enam kui kindel, et spetsialistid, kes praegu koostatavad haiglavõrgu arengukava, sellist meelevaldset haiglate ühendamise plaani sinna sisse ei kirjuta. Aga ma mõtlesin, et võib olla veel üks põhjus, miks te seda teete: teie ise olite ju see, kes te tõmbasite vee peale Tallinna Haigla projektile ja jätsite selle ilma Euroopa rahastusest, mis oli sellele projektile juba ette nähtud. Samal ajal, kui Tallinna Haigla ideed toetavad arstid ja eksperdid ning seda toetas ka teie valitsuse terviseminister, olite teie ainus, kes tõmbas sellele vee peale. Reformierakond oli tol hetkel ainukesena valitsuses, viskas Keskerakonna ministrid välja ja tegi selle kahjuliku otsuse. Tegite kõik selleks, et ei tuleks ühtegi uut, modernset haiglahoonet Tallinna. 

Ja nüüd te räägite haigla ühendamisest ja haiglareformist. Aga inimesi ravitakse siiski endiselt hoonetes, mitte Exceli tabelis. Ja see pole teil ainus idee. Nüüd olete mõlgutanud näiteks mõtteid, kuidas anda Tallinna Loomaaed riigile üle ja sama teha Linnateatriga. Tegelikult jääb mulje, et Tallinna linna varaga hakatakse riigieelarve auke lappima. Ja ma ei imestaks, kui tegelik idee on üldse lõpuks ka see vara erasektorile maha müüa, sest selline on klassikaline Reformierakonna poliitika.

Aitäh! Kõigepealt, see ei ole siin Tallinna Linnavolikogu, vaid Riigikogu. Te tahate iga kord, kogu aeg siin Tallinna teemadega tegeleda. Aga hea küll. Kõigepealt, Tallinna Haigla oleks hinnangu järgi maksma läinud vist ligikaudu 400 miljonit. Saate aru, 400 miljonit praeguses ajahetkes, tundub arusaamatult suur. Ja Euroopa raha kasutamine – miks me võtsime selle sealt välja? See oli täiesti utoopiline plaan. Euroopa raha peab olema kasutatud 2026. aastaks. Selleks ei olnud aga mingit võimalust, kuna pole projekti, tegelikult pole mitte midagi ette valmistatud. Me oleksime riskinud kogu Euroopa taasterahastu raha kaotamisega, kui üks nendest projektidest ei oleks saanud valmis. Ja oli selge, et Tallinna Haigla on küll Keskerakonna poliitiline projekt, aga ei ole tegelikult sisuline projekt, mis oleks jõudnud valmis saada 2026. aastaks. Sellepärast me tõmbasime selle sealt maha. Eelkõige selleks, et kaitsta kõiki teisi Euroopa vahendeid, mis me oleksime pidanud muidu tagasi maksma, kui me ei oleks saanud neid ära kasutada.  

Nii et see on, vastupidi, olnud maksumaksja rahakoti suhtes väga õige otsus, et me ei võta täiendavaid kulutusi. Mis puudutab haiglavõrgu arengukavasid, siis las eksperdid teevad oma tööd ja otsustavad, millised haiglad toimivad ja kuidas need toimima peaks. Selle eest vastutab terviseminister. Kui ta on jõudnud oma arutelude ja analüüsidega nii kaugele, et need on valmis valitsuse kabinetis arutamiseks, siis ta tuleb nendega valitsuskabinetti ja me saame neid arutada. Siis me saame otsustada, millega edasi minna ja millega mitte minna. Aga praegu ta ei ole nende asjadega veel [valitsusse] tulnud. Seetõttu ei hakka mina kommenteerima teie väiteid mingite ekspertide analüüside kohta, sest meile neid veel tutvustatud ei ole. 

Selge on see, et riigieelarve seisu kohaselt me peame ka igasugused uued ehitused mõtlema selles võtmes läbi, et ei oleks arvestatud mitte ainult ehituse maksumust ja seda, kui palju maksumaksja raha läheb ehituse peale, vaid [oleks välja arvestatud] ka selle ehituse edasine ülalpidamine ja [oleks teada,] mida see ikkagi inimeste jaoks kokkuvõttes [tähendab]. Palju kulutusi on tehtud juurde, aga valitsusel mingit muud raha kui maksumaksja raha ei ole see tähendab seda, et tuleb kas kulusid vähendada või tulusid suurendada. Mõlema suhtes olete te olnud kriitilised ning olete, vastupidi, teinud ettepanekuid ja öelnud, et igasuguseid toetusi tuleks hoopis suurendada.

Lisaküsimus, Aleksander Tšaplõgin, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Teine teema. Tulen tagasi Vene kodanike teema juurde: kas teie arvates nendelt inimestelt valimisõiguse äravõtmine suurendab nende lojaalsust Eesti riigile?

Aitäh! Sellele küsimusele ma enne juba pikalt vastasin. Tõesti, lõimumise uuringud ei näita mingit otsest seost kodakondsuse ja riigile lojaalsuse vahel. Tõesti, 93% eestikeelsetest eestimaalastest tunnevad tugevat riigiidentiteeti ja 83% venekeelsetest eestimaalastest tunnevad tugevat riigiidentiteeti. Hea uudis on ka see, et eesti keele oskajate osakaal Eesti ühiskonnas on kasvanud ja neid, kes Eestis üldse eesti keelt ei räägi, on palju vähem – see arv on kukkunud 20%-lt 4%-le. See on positiivne. Aga me peame kindlasti edasi minema eestikeelsele haridusele ülemineku protsessiga. 

Nüüd, mis puudutab valimisõigust, on siin, nagu ma enne oma vastuses ütlesin, väga selgelt kaks erinevat argumentide paketti. Teiselt poolt võib vastu öelda seda, et Venemaa kodanikel on põhiseadusest tulenevalt kohustus olla Vene riigile lojaalne. Kui Vene riik kutsub need inimesed nii-öelda püssi alla, siis nad – olles juba Eestis – tegelikult töötavad Eesti vastu. Sellised hirmud on Eesti ühiskonnas seoses sellega, et meil on siin Vene kodanikud, kes saavad ka meie kohalikel valimistel valida. Aga nagu ma enne ütlesin, Riigikogu saavad küll valida ainult Eesti kodanikud, aga ikkagi sai just Eesti-vastaste sõnumitega esinenud erakond Ida-Virumaal väga tugeva toetuse. Nii et see, kui kellelgi on Vene kodakondsus, ei tähenda automaatselt seda, et ta on kuidagi Eesti vastu. 

Aga eks Riigikogu saab neid arutelusid pidada ning otsustada, mis on mõistlik ja mis ei ole, millised riskid ühe või teise otsusega kaasa tulevad.

Aitäh, auväärt peaminister! Lõpetan ka selle küsimuse käsitlemise. Hea kolleeg Anastassia, kuivõrd ma ei andnud protseduuriliseks küsimuseks võimalust ei Arvo Allerile ega Varro Vooglaiule, siis nad oleksid mu peale väga pahased, kui ma nüüd sulle erandi teeksin. Vabandust!

Läheme järgmise küsimuse juurde, see on samuti peaminister Kaja Kallasele ja küsimuse esitaja on hea kolleeg Jaanus Karilaid. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea peaminister! Mul on küll mure, et ametis olevale valitsusele ei lähe korda kohaliku omavalitsuse positsioon ja käekäik. Minu sõnade kinnituseks võib öelda, et seda on väljendanud ka regionaalminister Madis Kallas, kes on väitnud, et ükski tema poliitikasuund ei jõua tulemuseni. Laiemalt, koalitsioonilepingus on küll väga kõlavalt lubatud parandada omavalitsuste tulubaasi ja investeeringukliimat, aga samas, vaatame, kuidas käitub Riigi Tugiteenuste Keskus – negatiivne bürokraatia, prügimajandus, mille puhul tekitatakse bürokraatiat juurde ja kogu see teenus läheb kallimaks. Mind huvitab, millal te viimati arutasite kabinetiistungil omavalitsuse positsiooni tänases ühiskonnas ja millest seal räägiti. Mul on küll tunne, et te vaatate seniseid koondtabeleid, kus neid arve dikteerivad Viimsi, Rae vald ja Tallinn – kui me need maha lahutaksime, siis [pilt muutuks] –, ja tegelikult teil ei ole arusaamist, mis toimub teistes omavalitsustes. Aga te võite selle ümber lükata. 

Aitäh! No peaaegu iga teemaga tuleb omavalitsuste käekäik ja tulevad omavalitsuste mured lauale. Tõesti, sellist punkti nagu "Omavalitsuste positsioon" meil kabinetis ei ole olnud, küll aga tulevad kõikide teemade juures alati jutuks kohalike omavalitsuste mured, sest meil on kabineti laua taga üsna mitu ministrit, kes on enne olnud väga selgelt kohalike omavalitsustega seotud. Madis Kallas on olnud Saare vallavanem, Mart Võrklaev on olnud Rae vallavanem ja Madis Timpson on olnud Viljandi linnapea. Nii et kompetentsi seal laua ümber kindlasti on. 

Mida me oleme kohalike omavalitsuste heaks teinud? Kõigepealt, 2024. aastal jõustus tulumaksu ümberkorraldus, jõukamate kohalike omavalitsuste osa tulumaksu kasvust läks vähem jõukatele. Väiksemaks võeti niinimetatud palgatulult laekuvat tulumaksu 11,96% ja suurendati pensionilt makstavat tulumaksu, mis on 2024. aastal 1,88%. Samuti võeti sellel aastal kasutusele uued maa maksustamise hinnad. See võimaldab enamikus kohalikes omavalitsustes maamaksu laekumist mõnevõrra suurendada. See on olnud kogu aeg ka kohalike omavalitsuste palve. Ja plaanis on anda kohalikele omavalitsustele rohkem võimalusi otsustada maamaksu suuruse üle. 2026. aastal saavad kohalikud omavalitsused määrata maamaksu aastase kasvu protsendi ja kodualuse maa maksuvabastuse suuruse. 

Nüüd, kohaliku omavalitsuse tulumaksubaasi ümberkorralduse üle arutelud käivad. Ja tegelikult me oleme kokkuleppele väga-väga lähedal. See on just selleks, et regionaalset ebavõrdsust tasakaalustada, aga samal ajal mitte pärssida kohalike omavalitsuste efektiivsust, ja arvesse võtta seda, et nendes omavalitsustes, kus on palju lapsi – lastega seotud kulutused on teatavasti suuremad –, on teistsugused kulutused kui nendes omavalitsustes, kus on palju pensioniealisi inimesi. Kõike seda tuleb arvesse võtta. Seda kõike me endiselt arutame. 

Üks asi, mida me veel oleme kohalike omavalitsuste heaks teinud, on koolide rahastusmudeli muutmine nii, et see soosiks väikeste, kuni kuueklassiliste koolide pidamist kodu lähedal. Ka seda me oleme muu hulgas teinud. 

Täpsustav küsimus, Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea peaminister! Tegelikult seda kõike on häbitult vähe. Aga ma küsin oma küsimuse konkreetselt. Millest on tingitud regionaalminister Madis Kallase selline avalik protestihüüe, et juhul, kui ta ei saa mingeid poliitikasuundi liikuma, ta lahkub ametist? Kas see on lihtsalt emotsionaalne hüüatus või on selle taga ikkagi tegelik probleem, sest ta näeb, et lahendused on olemas, aga teie peaministrina ei võta kuidagi vedu?

Aitäh! No Madis Kallase hüüatuste kohta te peate ikkagi küsima Madis Kallaselt. Küll aga ma võin öelda seda, et ma olin ka sellel valitsuse pressikonverentsil, kus ta need teemad välja käis, ilma et ta oleks enne minuga rääkinud. Pärast seda istusime maha ja ma küsisin: "Kuule, Madis, me teeme ju kogu aeg siin tööd, mis mureks?" Ja tegelikult selgus, et tõepoolest tööd tehakse, aga see tähendab ka seda, et eks minister peab ka ise oma valdkonnas päris palju tööd tegema. 

Ma mõistan seda frustratsiooni, mis teinekord tekib, kui asjad ei ole valmis, need on toored. Te teate väga hästi, et on vaja ka poliitilisi kokkuleppeid, aga nende saavutamine on alati kompromisside kunst. Ja see tähendab seda, et ükski koalitsiooni osapool ei saavuta seda absoluutset ideaali ega saa olla kõigega rahul. See ongi see, et me oleme koalitsioonis ja teeme kompromisse. Aga hea kompromissi tundemärk mõnes mõttes ongi see, kui keegi ei ole lõpuni rahul. Järelikult ei lähe kokkulepe kuidagi ühte või teise äärmusesse. 

Te ütlete, et kohalike omavalitsuste jaoks on ikkagi vähe [ära] tehtud ja [neile on] vähe antud. Meil on keeruline, riigieelarve seis on keeruline. Näiteks, kui ma käisin kohalike omavalitsustega rääkimas kriisivalmidusest ja elanikkonnakaitsest, mida me teatavasti riigi tasandil teeme ja mille jaoks me oleme ka lisaraha eraldanud, siis kohalikud omavalitsused ütlesid: "Aga andke meile selle jaoks raha, me peame valmistuma." Mul ei ole seda raha lubada. Ja ma vastasin ka niimoodi, et midagi ei ole teha, tegelikult on see ju kohalike omavalitsuste huvides, et igas omavalitsuses Eesti inimesed on piisavalt kaitstud ja informeeritud. Midagi ei ole teha, me kanname seda koormat kõik koos. Eesti riik ei ole valitsuse oma, Eesti riik ei ole kohalike omavalitsuste oma, vaid me oleme selles kõik koos, ka kriisides oleme koos. 

Me oleme tegelikult aastatega püüdnud kohalikke omavalitsusi aidata, oleme suurendanud tulubaasi, oleme andnud erinevateks ülesanneteks raha – võtame kas või näiteks hooldereformi, omavalitsustele läks päris suur rahapakk kaasa, et seda kõike teha. Me teame, et alati ei ole ka teine pool [meie] heas usus [antut õigesti kasutanud], võetakse lihtsalt oma raha välja, kasutatakse riigi raha, aga oma raha kasutatakse millekski muuks. Aga eks koostöö- ja arenguvõimalusi on muidugi palju ja me saame edasi tegutseda.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Kuna rohkem küsimusi saalist ei ole … Aga siiski, viimasel hetkel on. Nii et küsimus saalist, Arvo Aller, palun! (Hääled saalist.)

(Algust ei ole kuulda.) … peaministrile.

Väga vabandan. Selle, üheksanda küsimuse käsitlemise ma lõpetasin.

Nüüd saab kõikidelt ministritelt küsida?

Jah, seda küll. Palun veel kord mikrofon Arvo Allerile.

Siis ma ütlen ka, kellele ma suunan küsimuse, et see oleks arusaadav?

Just, täpselt nii.

Ma tahtsin küsida majandus- ja infotehnoloogiaministrilt Tiit Riisalolt. Teema on õiglane üleminek ja õiglase ülemineku raames kortermajade rekonstrueerimine. Seal oli taotlusvoor, Ida‑Virumaal püütakse kortermaju rekonstrueerida. Aga sellega on üks probleem. Määrus näeb ette, et käibemaks ei ole abikõlbulik. Korteriühistud üldiselt on mittetulundusühingud ja nende investeering tuleb teha koos käibemaksuga. Kui käibemaks oleks abikõlbulik, siis see kohe leevendaks oluliselt ettevõtjate olukorda. Kui me näiteks võtame miljonilise investeeringu, lisades käibemaksu – 220 000 eurot tuleb sel juhul käibemaks –, siis toetust arvestatakse selle miljoni pealt. Aga see tähendab seda, et ühistutel tuleb enda omaosalust suurendada 220 000 euro võrra. Kas on plaanis tulevikus selle meetme määrust muuta ja teha seda ühistusõbralikumaks?

Tänan selle küsimuse eest! Igati asjakohane. Paar sõna üldiseks taustaks. Õiglase ülemineku fondi rakendamisega oleme tublisti edasi liikunud. Veel aasta aega tagasi oli õhus küsimus, kas on oht, et märkimisväärne osa jääb rakendamata. Olles neid meetme tingimusi mitmes kohas leevendanud ja tehes seal ka lihtsalt öeldes intensiivset müügitööd eri tasemetel, võtsime just värskelt selle pildi ette. Selgus, et olukord on märkimisväärselt paranenud. 

Mis puudutab konkreetset küsimust, siis ütlen, et jah, suur hulk õiglase ülemineku fondi meetmetest on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas, ennekõike ettevõtlusega seotud meetmed. Konkreetne meede on Kliimaministeeriumi haldusalas. Ma pean vabandama, et ma selle detailidega kursis ei ole. Kindlasti siit lahkudes võtan ühendust valitsuse eriesindaja Jaanus Purgaga. Minu radaril see küsimus ei ole olnud. Aga täpsustan seda ja siis kindlasti edastan selle küsimuse Kliimaministeeriumile.

Ja järgmine küsimus. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu küsimus on rahandusminister Võrklaevale. Küsimus tuleb Eesti Energia erikontrolli kohta. Täna me oleme uudistest lugenud, et asjad ei ole hästi ja aastate 2000–2023 kohta tuleks teha erikontroll, et saada täpsemalt aru, kas on tehtud juhtimisvigu või on mingeid [probleeme] veel. Kas te palun lühidalt kommenteeriksite, milles siis päriselt mure seisneb? Kas nõukogu ei ole saanud oma järelevalvetööga hakkama või on juhatus teinud kuritarvitusi?

Aitäh! Minu meelest oleme ka teiega siinsamas saalis pidanud arutelu Eesti Energia tütarettevõtete või Eesti Energia tegevuse üle ja neid murekohti on ka varem indikeeritud. 

Alustuseks ma ütlen, et praeguse juhatusega on minul väga hea koostöö, me kohtume regulaarselt ja ma saan ka infot selle kohta, kuidas Eesti Energial läheb, millised on probleemid ja mis on tulevikuplaanid. Oleme arutanud ka neidsamu Elektrilevi varustuskindluse probleeme, mis meil teiega üsna hiljuti jutuks tulid. Kõigest sellest me oleme rääkinud. Ka mulle on teada, et Eesti Energia uus juhatus on tellinud mitmeid auditeid erinevate teemade kohta, mis puudutavad ettevõtte minevikuotsuseid, ja on välja tulnud, et seal on probleeme tuvastatud. Minu [eesmärk] on – see on ka põhjus, miks ma ka selle erikontrolli algatasin – vaadata neid asju terviklikult, saada aru, miks on probleemid tekkinud, kas on rakendatud piisavalt riskijuhtimist, kas on olnud piisavalt tugev sisekontroll ning kuidas on saanud tekkida sellised otsused, mis on ettevõtte käekäiku sel määral mõjutanud. 

Kahjuks ma ei saa praegu kommenteerida detaile, üksikasju, sest selleks ongi erikontroll tellitud, et saada ülevaade, kas on tegemist süsteemsete vigadega ja miks on probleemid tekkinud, ning selle põhjal teha järeldusi, kuidas edasi liikuda. Tean seda – kohtumistest praeguse juhatusega –, et nende probleemide puhul, millele on viidanud ka senised tellitud auditid, on proovitud igakülgselt tuvastatud riske maandada ja uusi probleeme mitte juurde tekitada, aga nüüd on vaja saada selge ülevaade mineviku kohta, siis saab nende teemadega edasi liikuda.

Aitäh! Vabandan Tõnis Lukase ees. Kuna sinu võimalikule küsimusele ei ole vastajal võimalik vastata vähemalt kolme minuti jooksul, nagu see ette nähtud ja vajalik on, siis ma ei saa seda küsimust enam võtta. 

Head kolleegid! Infotund on lõppenud. Tänan kõiki kolleege, Riigikogu liikmeid, küsijaid ning ka auväärt peaministrit, majandus- ja infotehnoloogiaministrit ja rahandusministrit väga tasakaaluka ja sisuka debati eest. Sellist joont [edaspidigi] hoida oleks väga tore. Aitäh teile! Infotund on lõppenud.