Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu kolmanda istungjärgu 11. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerunud 81 Riigikogu liiget, puudub 20.

Head kolleegid, kas me võime asuda päevakorra kinnitamise juurde? Kalle Grünthal, küsimus ... (Sumin saalis.) Head kolleegid! (Helistab kella.) Palun natukene vaiksemalt! Ma ei kuule muidu küsimust. Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma vaatan, siin on toimunud kardinaalsed muudatused päevakorras seoses sellega, et enam mõnes asjas ei nõutagi koosseisu häälteenamust, nagu varem nõuti. Mis nüüd juhtunud on siis?

Aitäh, hea kolleeg! Nagu ma ütlesin, juhatus on seda korduvalt selgitanud, et juhul kui komisjon jõuab seisukohale, et koosseisu häälteenamust ei nõuta otsuse eelnõude puhul, siis on see häälteenamusega tehtav otsus. Ja see, kuidas koosseisu häälteenamuse nõue kujuneb, on seotud sellega, milline on õigus‑ ja analüüsiosakonna seisukoht, ja lisaks loomulikult lähtutakse komisjonis toimunud arutelust ja sellest, milline on komisjoni seisukoht ühes või teises küsimuses. Valdavalt selle nädala puhul, ma saan aru, on nii õigus‑ ja analüüsiosakonna seisukoht kui ka komisjoni seisukoht olnud üksmeelne. Siin nagu erimeelsusi ei ole selles küsimuses.

Kalle Grünthal, teine küsimus ka protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma olen väga tänulik, et te aktsepteerite õigus‑ ja analüüsiosakonna hinnanguid ja ka komisjon aktsepteerib, aga meil on analoogsed asjad, mis läbisid eelmisel nädalal siin menetluse, kus nõuti Riigikogu koosseisu häälteenamust, aga tegelikult peaksid olema ju ainult koosseisu häälteenamusega. Mis nüüd edasi saab siis? Kas me pöörame ajaloo tagasi või kuidas me edasi teeme?

Aitäh, hea kolleeg! Millist otsuse eelnõu te silmas peate? Kalle Grünthalile mikrofon. Millist konkreetset otsuse eelnõu te silmas peate?

Ma pean praegu silmas seda, mida Helir-Valdor Seeder siin väga pikalt tõstatas, ja ka mina lõin selles väitluses kaasa, sest mul on plaanis ikkagi Riigikohtusse minna kaebusega selle teie tegevuse pärast. Ma tahaksin teada, mis nüüd nendest sai.

Aitäh, hea kolleeg! Ma loen siiski välja, et siin on väga selgelt [kirjas] Riigikogu koosseisu häälteenamuse [nõue] nende OE‑de juures, mis on kolmapäevases päevakorras. See on olnud nii õigus‑ ja analüüsiosakonna seisukoht kui ka vastava komisjoni seisukoht. Ma ei näe siin antud juhul erinevust. Aga juhatus ja istungi juhatajad on korduvalt selgitanud, millest lähtuvalt on juhatus neid konkreetseid otsuse eelnõusid päevakorda pannud ja kuidas me lähtume nii õigus‑ ja analüüsiosakonna seisukohast kui ka sellest, milline on komisjoni seisukoht.

Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Mul on küsimus: millistest eelnõudest käib jutt kahe kolleegi vahel? Riigikogu otsuse eelnõudest jutt ei käi, ma vaatan, need on kõik koosseisu häälteenamusega. Kas punktid 15 ja 16? Ja kas nüüd siis hakkavad komisjonid tõlgendama lisaks Riigikogu otsustele seaduseelnõusid, et mis on põhiseaduslikud eelnõud ja mis mitte ja mis nõuavad 51 häält? Ma juhin tähelepanu, et punktid 15 ja 16 on seadusemuudatused, mitte Riigikogu otsused. Me astume siin siis juba jõulise sammu edasi.

Antud juhul ma palusingi Kalle Grünthalil täpsustada, mida ta silmas pidas, aga Kalle Grünthal ei täpsustanud. Ma ei saa küll kuidagi seda täpsustada. Nii nagu meie päevakorraprojektis on kirjas, nii see päevakord ka hääletusele läheb. Head kolleegid, kas me saame asuda päevakorra hääletuse ettevalmistamise juurde? (Hääl saalist: "Jaa!") Kui jah, siis saalikutsung.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu III istungjärgu 11. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 74 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid 2. Päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Iseenda ja kahe kolleegi, Andres Metsoja ja Helir-Valdor Seederi nimel annan ma üle arupärimise haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele. Eelmisel nädalal pidi toimuma test riigigümnaasiumidesse sisseastumiseks. Registreerunud olid kirja pannud, millised riigigümnaasiumid Tallinnas ja Harjumaal on nende eelistused ja millises järjekorras nad eelistaksid testi eduka sooritamise puhul nendesse astuda. Aga see üritus ebaõnnestus rikke tõttu eksamite infosüsteemis. Testi tulemused, mis osal juhtudel saavutati, tühistati, kuna kõik osa võtta soovijad ei saanud kas keskkonda sisse või ei saanud mingil muul põhjusel testi lõpuni teha. Ja paljud perekonnad on segaduses, võiks öelda isegi kimbatuses. Haridus‑ ja teadusminister on lahendusena öelnud, et sellistes olukordades toimub vastuvõtt lõputunnistuse ja vestluste põhjal ning koolid toimivad täna väga õigesti. Seda, kui õigesti koolid toimivad, me täpselt ei tea, sest koolid langetavad oma otsused nüüd nendel päevadel. Otsuse sisu on see, et kes vestlustele kutsutakse, millal ja kas kutsutakse kõik need 3840 õppurit, kes taotluse esitasid, või mingil põhjusel kutsutakse ainult esimese ja teise eelistuse [märkinuid]. Ühesõnaga, väga palju on segadust. Kui öelda sinna juurde veel, et Tallinna ülejäänud gümnaasiumid teevad oma testi järgmisel nädalal, siis tegelikult riigigümnaasiumidesse soovijate perekonnad on tõelises kimbatuses, nad ei tea, kuidas käituda edasi. Nii et tahame kiiresti vastust, kuidas lahendatakse antud olukord, et laste ja perede segadus edaspidi välistada.

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Head kolleegid! Nii keskkonda kui ka inimeste heaolu hävitava rohepöördega oleme me täna olukorras, kus regulaatorid, eriti Euroopas, üritavad pankureid suruda teatud raamidesse, et raha antaks ainult ideoloogiliselt sobivatele projektidele ja mujale ei antaks, aga kui avada statistika, siis selgub, et pankurid ikkagi tegelevad raha teenimise, mitte tsirkusega. Sellises institutsioonis nagu Baseli komitee, kes neid reegleid – küll soovituslikke, aga ma ütleks, rangelt soovituslikke – pankadele üle maailma proovib kehtestada, on toimunud teatav vastasseis Euroopa regulaatori ja USA regulaatori vahel, kus mehed [teisel pool] ookeani, võib-olla ka naised, esindasid tervet mõistust, aga eurooplased proovisid suruda rangemaid rohereegleid pankade reeglistikku sisse. Pean silmas Euroopa Keskpanga esindajaid. Sellega seoses küsime koos kolleeg Martin Helmega Eesti Panga presidendilt, milliseid seisukohti tema Euroopa Keskpanga nõukogus, kus ka tema koos teiste otsustajatega ümber laua istub, esindanud on ja kuidas sellise otsuseni jõuti, et Baseli komitees peaks hoidma ja suruma seda joont, et ideoloogilist reeglistikku veelgi tugevdada. Ootame Eesti Panga presidenti siia arupärimisele vastama. Aitäh!

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on au Keskerakonna fraktsiooni nimel anda üle eelnõu, mis muudab Riigikogu valimise seadust. Eelnõu mõte seisneb selles, et kompensatsioonimandaate hakataks jagama vastavalt kandidaatidele antud häälte arvule. Meie arvates selline muudatus on rohkem kooskõlas põhiseadusega, mis ütleb, et Eestis kõrgeima võimu kandja on rahvas. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. 

Aga asume nüüd tänase päevakorra juurde. Täna meil on kokku seitse arupärimist ja seejärel on võimalik sõna võtta ka Riigikogu vabas mikrofonis. Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Evelin Poolametsa, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Martin Helme, Siim Pohlaku, Kert Kingo, Kalle Grünthali, Jaak Valge, Henn Põlluaasa, Ants Froschi, Rene Koka, Alar Lanemani, Arvo Alleri ja Rain Epleri 12. septembril eelmisel aastal esitatud arupärimine Ungari siseasjadesse sekkumise kohta. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud eranditult opositsioonisaadikud ja härra minister!

14. juulil 2023. aastal avaldas USA suursaatkond Ungaris oma kodulehel üleskutse, millega kritiseeriti Ungari valitsuse perepoliitikat ning avaldati survet väidetavalt niinimetatud seksuaalvähemusi diskrimineerivate, tegelikult laste ja noorte seas homo‑ ja sooideoloogilise propaganda tegemist keelustavate seaduste tühistamiseks. Lisaks USA suursaadikule kirjutasid üleskutsele alla 37 riigi saatkonnad ja muud diplomaatilised esindused, teiste hulgas Eesti Vabariigi suursaatkond, mida esindab suursaadik härra Raul Toomas.

Järgneval päeval ehk 15. juulil 2023. aastal osalesid terve rea riikide suursaadikud jällegi USA avalikust homoseksuaalist suursaadiku David Pressmani eestvedamisel Budapest Pride'i nime kandval paraadil. Teiste seas oli Ungari ühiskonnas homo‑ ja sooideoloogia propageerimiseks ning Ungari valitsuse poolt selle ideoloogilise programmi heakskiitmisele survestamiseks korraldatud üritusel jällegi esindatud ka Eesti Vabariigi suursaadik Ungaris.

Tähelepanuväärselt kinnitas härra Toomas 1. septembril 2023. aastal Budapestis asuvas Eesti Vabariigi suursaatkonnas Riigikogu Eesti-Ungari parlamendirühma visiidi raames Riigikogu liikmetega kohtudes, et suunis eelnevalt osutatud üleskutse allkirjastamiseks ja Budapest Pride'il osalemiseks laekus talle härra Tsahknalt kui Eesti Vabariigi välisministrilt.

Samal päeval, 1. septembril 2023. aastal toimus Budapestis, Ungari välisministeeriumis nimetatud parlamendirühma visiidi raames Riigikogu liikmete kohtumine Ungari välisministri Péter Szijjártóga, kes väljendas eelnevalt kirjeldatud sündmuste suhtes ühemõttelist hukkamõistu.

Härra Szijjártó toonitas, et Ungari valitsus käsitleb niisugust diplomaatidepoolset ideoloogilist ja poliitilist aktivismi lubamatu sekkumisena Ungari siseasjadesse, mis on vastuolus elementaarsete diplomaatiliste tavadega ja kujutab endast riikidevahelisi suhteid rikkuvat lugupidamatuse väljendust. Seejuures rõhutas Ungari välisminister, et Ungari diplomaatidel on rangelt keelatud igasugused sammud, mida asukohariigid võivad käsitleda oma siseasjadesse sekkumisena, mistõttu ta vallandaks päevapealt kõik Ungari suursaadikud, kes allkirjastavad asukohariigi valitsuse survestamiseks poliitilisi või ideoloogilisi deklaratsioone või osaleksid avalikel miitingutel. Diplomaatide asi ei ole hakata asukohariiki õpetama, kuidas oma ühiskonnas elu korraldada, nende survestamisest rääkimata, rõhutas härra Szijjártó. Ja raske on temaga mitte nõustuda.

Arupärimises tõime ka esile, seitsmendas küsimuses – ja ma ootan huviga, mida härra välisminister sellele vastab –, et kujutage ette, kui näiteks Eestis resideerivad suursaadikud osaleksid mingisugusel meeleavaldusel või rongkäigus või paraadil, millega survestatakse Eesti Vabariiki loobuma e‑valimiste korraldamisest. See oleks täiesti võrreldav asi. Öeldakse, et see ei ole kooskõlas demokraatia põhimõttega ja niimoodi ei peaks 21. sajandil demokraatlikus riigis asjad käima, et kasutatakse sellist läbipaistmatut ja mitteusaldusväärset valimissüsteemi. Ja siis tulevad saadikud tänavatele ja marsivad koos kohalike aktivistidega ja avaldavad selle vastu meelt. See oleks ilmselgelt kohatu, ilmselgelt sobimatu. Mind täitsa huvitab, mida välisminister sellisest käitumisest arvaks, olukorras, kus ta ise on toetanud sarnaste sammude astumist Eesti Vabariigi diplomaatiliste esindajate poolt teistes riikides.

Küsimusi ma ei hakka ette lugema, neid on kokku seitse, ja ma palun, härra minister, et kui te küsimustele vastate, siis eelnevalt lugege ise palun see küsimus ka ette, see on aja kokkuhoid meie kõigi huvides. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli välisminister Margus Tsahkna. Palun!

Hea esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mulle on esitatud arupärimine, mida siin just tutvustati. Ma ei hakka seda ette kandma rohkem ja nüüd läheks küsimuste ja vastuste juurde. Küsimusi on tõepoolest esitatud seitse, need on väga pikad küsimused, aga ma loen nad ette, nii nagu arupärijate esindaja soovis.

Esiteks: "Kas välisministeeriumist saatkonnale antud suunis hr Toomasele allkirjastada USA saatkonna poolt algatatud ja 14. juulil 2023 avaldatud üleskutse nn seksuaalvähemuste toetuseks ning osaleda 15. juulil 2023 Budapest Pride'i nime kandnud rongkäigul tuli Teilt kui ministrilt või saatis selle suunise välja keegi teine. Kes nimeliselt?" Vastus on see, et seksuaalvähemuste huvide eest seismine on osa 12. aprillil 2021. aastal valitsuse poolt heaks kiidetud Eesti (Hääled saalis.) … Heli ei ole?

Vabandust! Kas praegu on kuulda, Jaak Valge? Nii, härra välisminister, mul on teile palve. Kuna tagumistesse ridadesse ei ole kuulda, siis tuleks mikrofonidele lähemal rääkida, siis see helisüsteem toimib paremini. Igaühel on ka laual kõlar, kust heli läbi tuleb, ja seda informatsiooni kuuleb läbi selle kõlari. Nii et palun tõstke mikrofon endale lähemale.

Ma olen tagasihoidlik inimene, ei taha inimeste peale häält tõsta. Aga selge.

Ühesõnaga, seksuaalvähemuste huvide eest seismine on osa 12. aprillil 2021. aastal valitsuse poolt heaks kiidetud Eesti inimõigusdiplomaatia alustest ja tegevuskavast. Lisaks sellele on käesolev valitsus, mis astus ametisse 17. aprillil [2023. aastal], leppinud kokku vastavate isikuvabaduste kaitse ja käesolevast aastast rakendatakse Eestis eelmisel aastal siinsamas Riigikogus vastu võetud seadusemuudatuse alusel abieluvõrdsuse põhimõtet.

Mis puudutab konkreetse suunise andmist, siis jah, selle suunise andis välisminister Margus Tsahkna vastavalt oma otsusele, mis [tehti] 3. mail ministri otsustuskoosolekul. Selle edastasid kõikidele saadikutele üle maailma vastavad vastutavad ametnikud, kelle nimesid ma ei hakka siin üles lugema. Selles mõttes minu suunis selgelt.

Teine küsimus: "Kuidas on Eesti Vabariigi Välisministeeriumist väljastatud suunised Teie hinnangul ühitatavad diplomaatiliste suhete Viini konventsioonis (edaspidi Viini konventsioon) kodifitseeritud diplomaatiliste suhete ühe alustavaga, mille kohaselt ei tohi diplomaadid sekkuda asukohariigi siseasjadesse?" Eesti seisab koos samameelsetega seksuaalvähemusse kuuluvate ehk LGBTI-isikute õiguste tagamise ja võrdsuse eest laiemalt kogu maailmas. Mõistame hukka seksuaalse orientatsiooni või soolise identiteedi põhise diskrimineerimise ja LGBTI-isikute vastu suunatud vägivalla, osaleme aktiivselt nende õiguste kaitsmises, sealhulgas samameelsetes rühmades ja erinevatel üritustel. Ja see ei lähe vastuollu Viini konventsiooniga.

Kolmas: "Ühelt poolt peavad diplomaatilised suhted Viini konventsiooni [---] kohaselt teenima lähetaja‑ ja asukohariigi sõbralike suhete edendamise eesmärki, teiselt poolt aga käsitleb Ungari valitsus niisuguseid aktsioone ühemõtteliselt Ungari siseasjadesse sekkumise ja sellisena riikide vahelisi suhteid mürgitava vaenuliku aktina. Kas Te peate ka edaspidi võimalikuks mitte ainult lubada, vaid koguni soosida Eesti Vabariigi suursaadikute poolt kirjeldatud aktsioonides osalemist Ungaris või mõnes teises konservatiivse valitsusega riigis?" Oma suunistes ning juhistes esindustele kutsun ma muidugi alati üles arvestama kohalikku konteksti ja eripärasid, aga samal ajal lähtuma ka nendest põhimõtetest, mida Vabariigi Valitsus on oma välispoliitilistes eesmärkides sätestanud. Ma võin siin lihtsalt üle öelda, et see arupärimine on esitatud päris tükk aega tagasi, aga ma kohtusin Ungari välisministriga eelmisel nädalal. Senimaani pole ühtegi ametlikku nooti esitatud selles suhtes, et Eesti oleks kuidagimoodi sekkunud Ungari siseasjadesse.

Neljas: "Kas olete välisministrina (isiklikult või oma alluvate kaudu) andnud sarnaseid suuniseid (st suuniseid allkirjastada nn seksuaalvähemuste toetuseks üleskutseid, osaleda nn seksuaalvähemuste paraadidel või heisata nn seksuaalvähemuste lippe) ka teistele Eesti Vabariigi diplomaatilistele esindustele? Kui olete, siis millistele, millal ja millises vormis?" Suuniseid andes lähtutakse Eesti Vabariigi valitsuse poliitikast ja see on lepitud kokku valitsuse programmis, tegevuskavas ja on kõigile avalikult kättesaadav. Konkreetselt eelmisel aastal välja antud suunis oli universaalne ja see oli kõigile meie välisesindustele. Ja nagu te võisite ka ise, härra Vooglaid, kogeda, siis vikerkaarelipud lehvisid meie saatkondadel ja lehvis ka Välisministeeriumil sel päeval. Ja ka sel aastal saab nii olema.

Kuues: "Kas Ungari demokraatlikult valitud valitsusel on Teie hinnangul [---] õigus võtta vastu seadus, millega keelatakse lasteaedades, koolides ja mujal lastele ja noortele homo- ja sooideoloogiliste seisukohtade propageerimine (sh nende tutvustamise loosungi all), ilma et see kujutaks endast teiste riikide sekkumist õigustava inimõiguste rikkumisena?" See on küsimus. Ja vastus on see, et Ungari ei ole meie poole paraadil osalemise hukkamõistmiseks ametlikult pöördunud. See, mida Ungari rahvas otsustab rahvahääletustel ja mida Ungari parlament otsustab, see on Ungari asi.

Nii, seitsmes: "Kuidas suhtuksite välisministrina sellesse, kui teiste riikide suursaadikud allkirjastaksid Ungaris toimunuga sarnast lähenemist praktiseerides avaliku pöördumise, millega kutsutakse Eesti Vabariigi valitsust üles loobuma praegusest lubamatult läbipaistmatust, kontrollimatust ja mitte kusagil mujal Euroopas sellisena kasutatavast e-valimiste süsteemist ning kaasama poliitiliste otsuste langetamisse rohkem rahvast, korraldades senisest rohkem referendumeid, mida pole Eestis teatavasti 20 aasta jooksul tehtud kordagi? Kas oleksite nõus sellise praktika heaks kiitma, kui seda tehtaks väidetavalt mitte Eesti Vabariigi siseasjadesse sekkumiseks, vaid demokraatia põhimõtete ja euroopalike väärtuste edendamiseks?"

Kõigepealt, mis puudutab e‑valimisi, siis mina olen väga suur e‑valimiste toetaja. Ma arvan, et see on vastupidiselt selles küsimuses väidetule laiendanud võimalust, et meie kõik valimisõiguslikud isikud saaksid osaleda valimistel, oma tahet väljendada. Ja hea meel on tõdeda, et see tahte väljendus saab oma väljenduse konkreetselt siin Riigikogu saalis 101 Riigikogu liikmena ka praktiliselt seadusandjana. Ja noh, selles küsimuses on nii palju selliseid väiteid, millega ma absoluutselt ei saa nõus olla, sest Eesti valimised, nende hulgas ka e‑valimised, on korraldatud kõikidele meie põhiseaduses määratletud demokraatia põhimõtetele tuginedes ja lisaks kõigele muule on saanud ka väga selge rahvusvahelise tunnustuse osaliseks, mis puudutab seda, et kuidagimoodi ei ole kitsendatud kellegi õigusi. Vastupidi, õigus osaleda valimistel valijatena on saanud palju laiema pinna. Kui keegi tahab selles suhtes midagi Eesti riigile öelda, see on nende otsus. Parlament kas kuulab seda või mitte, see on parlamendi otsus. Me elame vabas maailmas, vabas Euroopas ja vabas Eestis. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka mitmeid küsimusi. Kõigepealt Anti Poolamets, palun!

Esiteks te muidugi valetasite: see on otseses vastuolus Viini konventsiooniga. On täiesti selge, et teie võimu ajal on Eesti välispoliitika põhi käes. Loodan, et te ei saa kolm aastat meie riiki häbistada ja et tuleb ikkagi mingisugunegi vahetus. See häbistamine on käinud just teie selliste nimetatud ringkirjadega. Jultunud valetamine teie suust, et see ei riku Viini konventsiooni!

Nüüd küsimus. Kuna printsiibis peaks rakenduma ka teistmoodi, et kui järgmine välisminister, ütleme, kolme aasta pärast on konservatiiv ja ütleb, et leidke, kõik saadikud, kõige rahvuslikum partei oma riigist ja minge nende kolonnidesse marssima, on see Poolas või mujal – kuidas te siis suhtuksite? Kas see on sekkumine või mingi ühe parteilise joone valimine?

Aitäh! Kui selline valitsus tuleb ja rahvas sellisele poliitikale oma soosingu annab, mida ma siin küll hetkel kuidagimoodi ei näe, sellepärast et ka praegusel koalitsioonil on siin saalis 65 mandaati, valimiste tulemusena vähemalt isikuvabadusi austavad erakonnad said siin rohkem kui 65 kohta. See näitab inimeste poolt vaadatuna ka demokraatlikku soovi, selleks antigi mandaat. Nii et ma ei hakka kommenteerima, et mis sel juhul, kui teie unistused ellu lähevad, tegelikult saama hakkab. Lihtsalt see, mida tänane valitsus väljendab, on see, mille jaoks saadi mandaat. Saadi mandaat selleks, et kõik isikud on võrdsed, kõik isikud peavad saama võimaluse näiteks abiellumiseks ja nende isikute vabaduste eest me seisame.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh hea, eesistuja! Hea minister! Tõepoolest, Ungari on öelnud, et nende diplomaatide asi ei ole mitte kusagil maailmas hakata asukohariiki õpetama, kuidas oma ühiskonnas elu korraldada, nende survestamisest rääkimata. Te ütlesite, et te kohtusite Ungari välisministriga ja ta ei ole teile oma pahameelt väljendanud. Mina isiklikult muidugi arvan, et viisaka diplomaadi ja diplomaatselt haritud inimesena ta ilmselt tõepoolest ei hakanud seda tegema, erinevalt teist, kes andis korralduse konkreetselt Ungari ühiskonnaellu sekkuda läbi Eesti Vabariigi suursaatkonna Ungaris. Ja te ütlesite, et Eesti diplomaatilises arengukavas, Eesti valitsuse poliitikates on seksuaalvähemustesse puutuv sisse kirjutatud. Vaadake, need võivad küll olla mingite seisukohtade aluseks, aga kui asukohariik on risti vastupidisel seisukohal, siis kuidas asukohamaaga heade suhete, ka diplomaatiliste suhete arendamise ja hoidmise seisukohalt selline teie isiklik tegevus ja teie juhitud Välisministeeriumi tegevus ja Eesti riigi tegevus ikkagi kooskõlas on?

Aitäh, hea küsija! Ma võin kinnitada, et meie suhted Ungariga on väga head. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No mina jällegi võin teile kinnitada, et ungarlased panevad sellist sekkumist väga pahaks. Ma olen kuulnud seda välisministri käest otse, ma olen kuulnud seda suursaadiku käest, et sellele ei vaadata soosiva pilguga. Nad käsitlevad seda väga selgelt sekkumisena oma siseasjadesse. Te vastasite ühele meie küsimustest, et see on ungarlaste enda asi, milliseid seadusi oma riigis vastu võtta. Õige, see ongi nende siseasi. Nemad ise otsustavad, kuidas selliseid asju korraldada. Ja kui Eesti saadikud osalevad sellistes protestiaktsioonides, siis see on sekkumine Ungari siseasjadesse. Siin ei ole mitte millegi üle rääkida.

Minu küsimus teile ongi see. Kui selgesõnaliselt öeldakse, et ärge tehke selliseid asju, see rikub meie riikidevahelisi suhteid, siis miks seda teha? Kas Välisministeeriumi ja diplomaatiliste esinduste eesmärk ei peaks olema ikkagi suhteid parandada, mitte halvendada? Ja teine asi, te ütlesite, et see aasta panete jälle need lipud lehvima. Kas panete ainult Euroopa riikides või panete ka Türgi saatkonnal, Araabia Ühendemiraatide saatkonnal ja [Hiina] saatkonnal? Igal pool panete siis ühtemoodi või?

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, te tabasite naelapea pihta, et need suunised ei ole mitte riikide kaupa, vaid see on laiem suunis meie riikide esindustele, seda esiteks. Teiseks, isikuvabadused ja inimõigused ja diskrimineerimisvastane teema on universaalne, see on universaalne, see kuulub inimeseks olemise juurde. See, et teil on teistsugused arusaamised ja mul on teistsugused arusaamised, ongi see poliitiline pool. Ja kolmandaks, ma kinnitan veel üle, et meie suhted Ungariga on head.

Aitäh! Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Härra minister! Vaat selle üleskutsega te taunite laste ja noorte seas homo‑ ja sooideoloogilise propaganda tegemise keelustamist ja noh, rangelt võttes, selle puhul ei ole tegemist seksuaalvähemuste isikuvabadustega. Mu küsimus on järgmine. Maailmas on väga palju riike, kus seksuaalvähemustesse kuuluvate inimeste elu on sõna tõsises mõttes ohus, neid ähvardab surmanuhtlus. Kaasa arvatud ka Ameerika Ühendriikide liitlasi, sõpru – on selliseid riike. Miks te tegelete valikuliselt: ei tauni neid riike, kus seksuaalvähemusi tõepoolest ahistatakse, kuni surmanuhtluseni välja, aga taunite ühes väikeses riigis ühte väikest regulatsiooni? Kas see teile silmakirjalik ei tundu?

Aitäh, hea küsija! Ma eelmises vastuses ütlesin, et see suunis välisministrilt on laiem, põhimõtteline ja kõikidesse meie riigi esindustesse suunatud, see ei ole seotud Ungariga konkreetselt. Seetõttu see väljendabki meie valitsuse poliitikat, väljendab neid põhimõtteid, mis ka siin Riigikogu saalis on saanud väga suure toetuse, näiteks see, et abieluvõrdsus on Eestis legaliseeritud. Mis puudutab noorte hulgas ja lasteaedades tehtavat propagandat, siis see on sildistus, mida teie siia külge panete. Mina räägin teistpidiselt, mina räägin sellest põhimõttest ja sellest väärtusest, mis on väga-väga-väga võimas, et Eestis on ära otsustatud, et kõikidel inimestel on selline õigus, see on isikuvabadus. Ja keegi ei ole ka välisministri suunisena kuidagimoodi öelnud, et kuskil tuleb ühte, teist või kolmandat propagandat teha. Ma lihtsalt ütlen ka, et ma sain selle küsimuse esitamisest aru siis, kui see esitati, see oli tükk aega tagasi, aga vaadake enda ümber, mis Eestis toimub. Peale abieluvõrdsuse jõustumist on ühiskond rahulik. Keegi ei ahista kedagi selles küsimuses ja elu läheb edasi. Ma saan aru, et te olete kunagi oma erakonna loonud selle küsimuse ümber ja see on teie poliitiline manifest, aga Eestis on see [otsus] tehtud. Selleks on saadud väga suur inimeste mandaat. Ja vaadake, mis meie ümber toimub: inimesed elavad rahulikult, nendel on teised mured. Neil on mure selle üle, kas Eesti on kaitstud, kas Eesti majandus läheb käima ja nii edasi – need on need mured. Nii et olge rahulik, elu läheb edasi, kui inimestel on nende isikuvabadused tagatud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma tulen nüüd natuke juura juurde. Küsimus on selles, et igasugune diplomaadi osalemine mingisugusel välisriigi demonstratsioonil on teatud määral ikkagi nii-öelda demonstrantide pooldamine või mittepooldamine või nii edasi. Tavaliselt pooldatakse. Ma arvan, et siin praegu vaidlust ei ole. Küsimus on aga praegu juriidiline. Me siin arupärimises viitasime ka Viini konventsioonile, mis on üldsõnaline, aga ma juhin tähelepanu, et meie välisteenistuse seaduse § [74] esimene lõige ütleb väga selgelt välja: mitte sekkuda asukohariigi siseasjadesse. Ja praegu on see toiming toimunud. Ma siiski loodan, et rohkem selliseid seadusrikkumisi enam ei tule. Mis te arvate?

Aitäh! See, kas keegi on siin seadust rikkunud või mitte, on teie tõlgendus. Mina väidan seda, et keegi pole siin mingit seadust rikkunud, vaid meil on väga selgelt olemas ka väljendusvabadus universaalsete õiguste suhtes. Ja pange tähele, vaadake ka Eestis ringi, väga paljudel erinevatel avalikel üritustel ... (Saalist räägitakse.) Mina ei ole teid seganud. Kas te lubate mul lõpetada? Samamoodi osalevad Eestis resideerivate välisesinduste saadikud ja erinevad töötajad ja diplomaadid väga paljudel meie üritustel, kus nad ka väljendavad neid seisukohti. Nii et see on täiesti normaalne tegevus vabas riigis.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Hiljuti võisime ajakirjandusest lugeda, et kaasasite India‑visiidile suunamudija Karl-Gustav Kurni. Kas tegu oli seksuaalvähemusi propageeriva üritusega ja mis osa täitis teie reisil suunamudija?

Aitäh! Tegu ei olnud seksuaalvähemusi toetava üritusega. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ungari-teemadel on mitmed Eesti valitsusega lähedalt seotud isikud ja ka valitsuse liikmed võtnud sõna väga negatiivsetes toonides, andnud hinnanguid Ungari siseasjade kohta. Kas teie arust on see nagu selline mõistlik ja lugupidav poliitika ühe suveräänse riigi suhtes või kuidas teie selle peale vaatate?

Aitäh! Meie suhted Ungariga on väga head, nagu ma olen siin korduvalt öelnud, ja nii ongi.

Aitäh, lugupeetud välisminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me läheme läbirääkimiste juurde, Evelin Poolamets, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Kas te kuulsite ka, et minister ei vastanud minu teisele küsimusele, mis osa täitis tema reisil suunamudija Karl-Gustav Kurn? Ta lihtsalt ei vastanud ja kõndis minema. Kas see on normaalne?

Aitäh, hea kolleeg! Nii kaua, kui püsitakse teemas – ja ma saan aru, et teema on täna valdavalt Ungari siseasjadesse sekkumine –, selles teemas üldisemalt, istungi juhataja ei sekku. Antud juhul teie küsimus oli sellest teemast väljaspool ja minister pidas vajalikuks just niimoodi vastata. Antud juhul ma ei pidanud ka vajalikuks sellesse küsimusse sekkuda.

Nii. Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid, keda on saali jäänud kolm! Hea meelega pöörduksin lugupidamisavaldusega ka härra ministri poole, aga tema on juba otsustanud saalist lahkuda, nii et seda paraku ei saa teha.

Mõned tähelepanekud seonduvalt sellega, mida hetk tagasi kuulsime. Esiteks on muidugi ilmselge, et see, mida härra välisminister praktiseerib, andes suuniseid Eesti Vabariigi diplomaatilistele esindustele ja esindajatele osaleda kõikvõimalikel niinimetatud seksuaalvähemuste õiguste toetuseks korraldatud paraadidel, on sekkumine teiste riikide siseasjadesse. Pole vähimatki kahtlust. Kui Ungaris on otsustatud võtta vastu seadus, millega ei tohi teha homo‑ ja sooideoloogilist propagandat noorte ja laste seas, siis see on Ungari asi. Ungarlased võivad vabalt nii otsustada, nagu minister isegi tunnistas, see on nende otsus, nemad võivad seda teha. Ja kui meie saadikud hakkavad osalema surveavaldustes selleks, et nad nii ei teeks, siis ei ole üldse millegi üle vaieldagi. Kahtlemata on tegu sekkumisega siseasjadesse.

Täpselt samamoodi oleks tegemist sekkumisega Eesti siseasjadesse, kui näiteks korraldaksime Tallinnas paraadi selleks, et tühistada niinimetatud homoabielu, ja sinna tuleks marssima näiteks Ungari suursaadik, Türgi suursaadik, Hiina suursaadik, Jaapani suursaadik, ma ei tea, võib-olla Ukraina suursaadik. Ma ei oska öelda, kes kõik võiksid tulla. See oleks sekkumine Eesti Vabariigi siseasjadesse, see oleks kohatu. Ja sellepärast, kui me olime Budapestis, Ungari välisminister Péter Szijjártó ütles meile väga selgelt, et kui üks tema suursaadikutest sellisel viisil käituks, siis ta päevapealt lendaks oma kohalt, sellepärast et see häbistaks Ungari riiki ja oleks jämedalt vastuolus elementaarsete diplomaatiliste reeglitega, vastastikuse lugupidamise väljenduse reeglitega.

Selles mõttes on hästi kurb kuulda, et meil Eestis ei ole piisavalt väärikust, et pidada nendest reeglitest kinni ja austada teisi riike nii palju, et mitte nende siseasjadesse sekkuda. Ja samal ajal on jällegi eeskujulik, et kui me näeme vanemaid, suurema sisemise eneseväärikusega riike, siis nemad ütlevad, et nende jaoks on see elementaarne, nemad mitte kunagi ei peaks võimalikuks niisugusel viisil Eesti suhtes käituda.

Nüüd, välisminister ütles meile, et eelmise aasta juunikuus, sellel niinimetatud homouhkuse kuul tema andis suunise panna need vikerkaarelipud Eesti saatkonna hoonetele lehvima üle maailma. Ma millegipärast kahtlustan, et näiteks Türgis, Araabia Ühendemiraatides, Egiptuses, Gruusias, Kiievis ega Moskvas ei pandud saatkonnahoonele neid lippe välja. Mispärast? Sellepärast, et sealt tuleks sellele palju teravam reaktsioon kui võib-olla Ungarist, kes on selliseks üldiseks peksualuseks tehtud Euroopa Liidus ja keda on hea peksta teistega koos. See on omamoodi ebaväärikuse ilming.

Kui te olete nii printsipiaalsed seal valitsuses, no lükake üles siis see homolipp Araabia Ühendemiraatides Eesti saatkonna hoonele. Tahaks näha. Pange Türgis ka see lipp välja, pange Hiinas Pekingis see lipp välja. Näidake oma põhimõttekindlust. Või ongi nii, et panete ainult seal, kus julgete, mujal ei pane? Ei ole eriti muljet avaldav käitumine.

Nüüd üks väga oluline küsimus, millele ma ei kuulnud vastust härra ministrilt. Võib-olla see läks mul kõrvust mööda, tunnistan. See oli esitatud viiendas küsimuses. Me küsisime, kas Eesti Vabariigi diplomaatidel on oma südametunnistusele ehk moraalsetele tõekspidamistele truuks jäämiseks võimalik keelduda – konkreetselt lihtsalt keelduda – järgimast suunist hakata asukohariigis Eesti Vabariigi esindajana niinimetatud seksuaalvähemuste huvide eestkõnelejaks. Kui selline võimalus on olemas, siis kas te olete seda selgesõnaliselt diplomaatidele selgitanud? Kui jah, siis palun esitage tõendid, mis seda kinnitaks. Ma ei tea, kas minul läks kõrvust mööda see vastus, aga ma igal juhul ei kuulnud selgesõnalist kinnitust, et on selline vabadus, ega ka kinnitust, et sellist vabadust ei ole, et nad on kohustatud kaasa lööma.

Igal juhul jääb selline mulje, et Eesti Vabariigis on kujunemas aina enam selline ideoloogilise diktatuuri muster, kus ka diplomaadid peavad kaasa lööma niisugustes ideoloogilistes projektides. See omakorda tähendab muidugi seda …

Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

See omakorda tähendab seda, et süüakse välja diplomaatide seast need inimesed, kes ei jaga selliseid vaateid, kellel on teistsugused moraalsed veendumused. See oleks väga kahetsusväärne ja ühemõtteliselt vale.

Ma lõpetan lihtsalt tõdemusega, et kogu see jutt mingisugustest seksuaalvähemuste õigustest on loomulikult täielik nonsenss. Mingisuguseid seksuaalvähemuste spetsiifilisi õigusi ei ole üleüldse olemas. On olemas inimõigused, mis on omased kõikidele inimestele ühetaoliselt, täiesti sõltumata sellest, millistesse vähemustesse nad kuuluvad või ei kuulu. Nii et kui välisminister räägib siin sellest, et Eesti Vabariik seisab kõikjal maailmas niinimetatud seksuaalvähemuste õiguste eest, siis sisuliselt räägitakse millestki, mida lihtsalt ei eksisteeri. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu ja Anti Poolametsa 13. mail eelmisel aastal esitatud arupärimine paljulapseliste perede toetamise vajaduse kohta ja ettekandjana palun siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Ja vaadake, kui rõõmustav, et ei läinud aastatki, enne kui saame võimaluse arupärimist siin saalis arutada, olgugi et põhiseaduse kohaselt oleks see pidanud toimuma 20 istungipäeva jooksul. Arupärimine sai tõepoolest esitatud, nagu mainitud, juba 13. mail 2023. aastal ja puudutab paljulapseliste perede toetamise vajadust.

Paljulapseliste perede toetamine on Eesti Vabariigi seisukohast kahtlemata väga oluline mitmes mõttes, sealhulgas riiklikul, sotsiaalsel, majanduslikul ja kultuurilisel tasandil. Oluline on seejuures silmas pidada, et põhiseaduse § 28 lõike 4 kohaselt peab riik näitama paljulapseliste perede suhtes üles erilist hoolt. Paljulapseliste perede toetamine aitab leevendada demograafilisi väljakutseid, nagu madal iive ja vananev rahvastik. Kui riik soovib tagada piisava rahvaarvu ja jätkusuutliku demograafilise tasakaalu, on oluline toetada peresid, kes soovivad ja suudavad kasvatada rohkem kui kahte last. Peamiselt just paljulapselised pered on need, tänu kellele on riigil üldse võimalik täita oma põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärki tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Ilma uute eestlaste põlvkondadeta ei ole lihtsalt inimesi, kes kannaks eesti rahvust, keelt ja kultuuri edasi.

Sellega seonduvalt palusime ministrilt vastust kahele küsimusele. Esiteks, kuivõrd Eesti Vabariigi valitsus on juba kärpinud paljulapseliste perede toetusi, siis kuidas on see teie kui ministri arusaamise kohaselt kooskõlas riigi põhiseadusliku kohustusega tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade, samuti riigivõimu põhiseaduses sätestatud kohustusega näidata paljulapseliste perede suhtes üles erilist hoolt? Ja teiseks, peaminister Kaja Kallas on avaldanud seisukohta, et lasterikastele peredele seadusega ettenähtud toetused on ebaõiglaselt suured – see tähendab, et enne, kui neid kärbiti, peeti valitsuse poolt neid ebaõiglaselt suurteks. Kas proua minister Riisalo jagab seda seisukohta? Ja kui jagab, siis oleme palunud ühtlasi selgitada, kuidas ta üleüldse õigluse põhimõtet määratleb ja kuidas lasterikastele peredele seadusega ettenähtud, varem ettenähtud toetused sellele määratlusele ei vastanud.

Ning lõpetuseks, see on siis kolmas küsimus – siin on valesti märgitud, nagu see oleks teine –, milline on maailmavaateline lähtekoht, millest teie, proua minister, perepoliitika kujundamisel lähtute. Täpsemalt, kas näete ideaalina, mille teostumist peaks riik soosima, naiste pühendumist paljulapseliste perekondade rajamisele või pigem seda, et naised pürgiksid töö‑ ja pereelu ühitamise ning enese ametialase teostamise poole, mis on paljulapselise perekonna rajamisega üldjuhul raskesti ühitatav või ühitamatu? Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Arupärimine tõepoolest on esitatud peaaegu aasta tagasi ja seetõttu on mul võimalik vastata, et Vabariigi Valitsusel täiendavat soovi lasterikaste perede toetuste teemal muudatusi ellu kutsuda ei ole. Küll aga tuleb olla aus ja tunnistada, et sündimuse olukord on äärmiselt muret tekitav. 1,41 oli sündimuskordaja üle-eelmisel aastal. Eelmise aasta täpsed andmed tulevad maikuus, aga ei ole ühtegi põhjust arvata, et see näitaja kuidagi positiivsem oleks.

Lapse saamine on sügavalt isiklik otsus perekonnal. Sügavalt isiklikud otsused on loomulikult seotud nii majandusliku toimetulekuga kui ka avalike teenuste kättesaadavuse ja kvaliteediga, aga selgelt ka turvatundega. Me näeme ka oma lähinaabrite juures sajandite kõige madalamat sündimust ja ma usun, et see on mure, mis on meil ühiselt terve Euroopa ees. Eksperdid on välja toonud ka seda, et lõpetada tuleb noorte survestamine ja hirmutamine rahva väljasuremisega, sest see võib omada hoopis vastupidist efekti ning [põhjustada] noorte inimeste distantseerumist sellest teemast ja pere loomise ja laste saamise soovidest.

Ühtlasi me teame ka seda, et peretoetuste suurus ei ole see, mis üks ühele mõjutab sündimust ning et kindla summa võrra peretoetuste tõusmise järel me võime arvestada kindla hulga laste sünniga. Vastupidi, ta tõstab küll ajutiselt sündimust – [vähemalt] seni on seda teinud –, aga ma julgen kahelda, kas samasugune sündide kasv, nagu oli 2017. aastal, oleks ka praeguses majanduslikus ja julgeolekuolukorras, sest ta siiski kipub aastate jooksul taanduma.

Olen veendunud, et suurpered vajavadki suuremat riigi panust ja nende hakkamasaamise toetamisel on riigi roll hästi oluline, aga küsimus on alati selles, millises ulatuses ja kelle arvelt me saame toetamist pakkuda. Meil on olukord, kus sotsiaalkaitsekulud on tõusnud protsendi võrra, hariduskulud protsendi võrra, samamoodi on tõusnud riigikaitsekulud SKP‑st. Need kulutused, mida me teeme maksumaksja raha eest, on ajas kasvavad, aga maksulaekumine ei ole majanduslanguse tõttu olnud selline, nagu me võib-olla oleksime soovinud. Majanduskasvu eelmisel nädalal avaldatud prognoosi kohaselt me kahetsusväärselt veel sellel aastal nautida ei saa, aga lootus on, et järgmine aasta läheb lihtsamaks ja saab ka sotsiaalteenuste ja ‑toetuste arengusse rohkem panustada.

Mure on loomulikult vaesuses ja vaesusriskis elavate peredega. 2016–2023 tehtud sotsiaaluuringust selgub, et suurem vaesusrisk esineb nendes peredes, kus ülalpidajaid on vähem ehk mitte kaks, vaid üks täisealine tööl käiv inimene. Seega on üksikvanemate pered suhtelisest vaesusest kõige rohkem puudutatud, nendest 34,8% kogevad seda. Seetõttu on perepoliitikas oluline teha otsuseid, mis toetaksid just neid, kes on kõige suuremas vaesusriskis. Lasterikaste perede toetused on 2022. aasta võrdluses tõusnud 150 eurot kolme kuni kuue lapsega peredes ja seitsme ja enama lapsega peredes 250 eurot. Kui sinna juurde panna ka esimese ja teise lapse toetuse tõus, siis on see tõus veelgi suurem. Samal ajal üksikvanema lapse toetus tõusis 80 eurole ja see on see ressurss, millega nemad toime peavad tulema.

Teine küsimus puudutab peaminister Kaja Kallase seisukohti lasterikaste perede ja seadusega ettenähtud toetuste kohta. Tuletan meelde, et nii need küsimused kui ka vastused on antud enne seadusemuudatusi, mis eelmise suve hakul Riigikogus vastu võeti. Ja ma rõhutan veel kord, et lasterikkus on suur väärtus. Olen siin Riigikogu ees varemgi öelnud, et ma olen ise lasterikkast perest pärit ja ma ei kujutaks ette oma elu teisiti kui õdede ja vendade, minu puhul siis õdede keskel, kes on terve elu mulle kõige suuremaks toeks ja parimateks sõpradeks. Ja loomulikult on riigi vastutus ja kohustus seda tuge pakkuda. 2023. ehk eelmisel aastal kulus üldse kokku 490 miljonit peretoetuste eelarvest ja sellest 57% lasterikastele peredele, kui me võtame arvesse nii lastetoetused kui ka lasterikka pere toetused. Eesti kulutab lastega perede toetamisele rohkem, kui Euroopa Liidus keskmiselt tehakse. Ja arvestades varem kirjeldatud majanduslikku seisu, on üsna keeruline leida täiendavaid ressursse, et ühetaoliselt kõiki lasterikkaid peresid täiendavalt toetada, teisisõnu, lasterikka pere toetust hetkel tõsta. Küll aga me oleme otsinud neid viise, mismoodi haavatavaid gruppe, puudega lapsi, harvikhaigustega lapsi paremini aidata ja toetada, ja selleks on riigieelarvest ka ressursse leitud.

Kolmas küsimus maailmavaate kohta. Ma tervet küsimust ei hakka ette lugema. Sotsiaalministeerium lähtub perepoliitika kujundamisel heaolu arengukavast aastani 2030 ja seal seatud eesmärkidest. Tulen seda arengukava ülevaadet teile loodetavasti käesoleva kuu jooksul siia Riigikokku tegema. Arengukava määratleb selgelt eesmärgi luua Eestist hea paik pere loomiseks ja laste kasvatamiseks, pannes rõhku laste õnnele ning nende kasvamisele hoolivas, kaasavas, turvalises ja arendavas keskkonnas. Meie eesmärk on tagada igaühe võimalus teostada end selliselt, nagu ta soovib, olgu selleks siis laste saamine, karjäär või mõlemad. Riigi ülesanne on luua selleks vajalikud tingimused.

Vanemahüvitise süsteem toetab töö‑ ja pereelu ühitamist ja ka hoolduskoormuse võrdsemat jagamist vanemate vahel, kuid need võimalused ei ole kohustuslikud ja naistel ei ole mingeid takistusi pühenduda vaid lastele. Viimaste vanemahüvitise süsteemi muudatuste eesmärk oli soodustada isasid lastega koju jääma ja emasid väikelapse kõrvalt paindlikult tööd tegema. Statistika järgi ongi vanemapuhkusele jäävate isade arv kasvanud ja emad töötavad varasemast sagedamini. 2017. aastal oli vanemapuhkusel 9% isasid, aga 2023. aastal 19%. Emadest töötas vanemahüvitise saamise perioodil 14%. Seega järjest rohkem isasid panustab võrdsemasse hoolduskoormuse jagamisse.

Tuletan meelde, et see võrdsem hoolduskoormuse jagamine on ka pikema mõjuga, sest kui emad on lapsehoolduspuhkusel või vanemahüvitise saajad, siis nende eest makstakse miinimumsotsiaalmaksu ja see tähendab ka nende väiksemat pensioni vanaduspensionieas. Ehk selline ühtlasem hoolduskoormuse jaotus on tegelikult naistele pikas perspektiivis ka majanduslikult oluline.

Viimase aja soolise võrdõiguslikkuse monitooringu andmed [näitavad] samuti seda, et märkimisväärselt on kasvanud nende inimeste hulk, kes pooldavad nii ema kui ka isa töötamist ning koduse koormuse võrdsemat jagamist. Näiteks on nooremate vastajate hulgas selliste seisukohtade pooldajate osakaal kasvanud 41%‑lt 56%‑le. Järelikult on sündimuse toetamiseks oluline nende võimaluste loomine ja propageerimine, sest noored inimesed on just need, kes potentsiaalselt ka lapse saamise plaane peavad.

Lisaks toimib vanemahüvitise süsteem järjestikuseid sünde soosivana, mida on kinnitanud ka teadusuuringud. See tähendab, et Eesti vanemahüvitise süsteem julgustab peresid saama järgmisi lapsi. Järjestikuste sündide kaitse tagab, et vanemal on võimalus jääda lapsega koju kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, samal ajal peab töökoht võimaldama vanemal naasta samale ametikohale ka pärast lapsehoolduspuhkust. Lisaks, kui järgmine laps sünnib alla kolmeaastase vanusevahega, saab vanem kasutada ka eelmise lapse ajal teenitud vanemahüvitist, mis võimaldab säilitada suuremat sissetulekut, aga olla emal väikelapsega pikemalt kodus, ilma et ta peaks naasma täiskohaga tööle.

Et veelgi paremini toetada peresid töö‑ ja pereelu ühildamisel, on oluline tagada kättesaadav ja taskukohane lastehoiusüsteem. Ja nii nagu te teate, alushariduse seadus on hetkel muutmisel ja tuleb ka Riigikogus arutlustele. [Selle seadusega] me ühendame siis lapsehoiu ja alushariduse süsteemi. Alushariduses ehk lasteaedades osaleb Eestis enamik lapsi vanuses 3–6 aastat ja statistika kohaselt on see natuke üle 94% selle vanusegrupi lastest. Murekoht on 1,5–3-aastaste lastega, kus see protsent on oluliselt väiksem. See näitaja püsib üldiselt stabiilsena, sõltumata leibkonna hakkamasaamisest. See tähendab, et lasteaedades osalemise määr ei varieeru oluliselt sellest sõltuvalt, kui hästi leibkond majanduslikult toime tuleb.

Erinevatel kohalikel omavalitsustel on siin ka erinevad soodustuspaketid. Paljulapseliste perede puhul pakuvad kohalikud omavalitsused sageli soodustusi lasteaiakohtade osas. Need võivad hõlmata näiteks soodustusi lasteaia[koha] maksumuses või erinevaid muid toetusi, et leevendada mitme lapse lasteaia‑ ja lastehoiukulude koormust. Need aitavad ka lasterikastel peredel katta lasteaiakulusid ning soodustavad vanemate aktiivsemat osalemist tööturul või eneseteostuses muul viisil, toetades seeläbi pere toimetulekut ja majanduslikku heaolu. Meil on neidki kohalikke omavalitsusi Eestis, kes on teinud otsuse vabastada perekond lasteaia kohatasu maksmisest.

Nii et riik koos kohalike omavalitsustega püüab luua sellist keskkonda, kus lapsi oleks hea ja turvaline kasvatada. Ja nii nagu juba öeldud, noorte hirmutamine rahva väljasuremisega kindlasti ei aita positiivsetele otsustele kaasa. Küll aga me teame ka seda, et toetuste kõrval on hästi oluline vaadata, et avalikud teenused oleksid nii kättesaadavad, ligipääsetavad kui ka kvaliteetsed. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka päris mitu küsimust. Kõigepealt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Automaks ei näe ette erisusi puuetega inimestele ega lasterikastele peredele. Puuetega inimestele on erisus tagatud siis, kui auto on ümber ehitatud. Aga ma saan aru, te ise tõite ka välja, et puuetega inimeste, eriti laste puhul on arutatud täiendavat toetusmeedet. Samas ma saan aru, et lasterikaste perede puhul just selle automaksu [kontekstis] ei ole arutatud ei erisusi ega ka täiendavaid võimalikke toetusi. Aga kahjuks täna me ikkagi võime olla sellises olukorras, kus erinevad maksutõusud koosmõjus automaksuga võivad mitmed paljulapselised pered viia vaesusse. Ehk siis see risk suureneb. Kas on ikkagi antud teemal toimunud täiendavaid arutelusid ja kas olete kaalunud erisuste sisseviimist või täiendavaid toetusi?

Suur aitäh! Automaksueelnõu on ette valmistanud Rahandusministeerium ja praegu on ta Riigikogu menetluses. Tõsi on, et eelnõu ettevalmistamise perioodil käisid läbirääkimised puuetega inimeste kojaga ja seal on leevendused, mida Sotsiaalministeerium ette valmistab, kuid need on pikka aega muutumatuna püsinud puuetega inimeste toetuste teatava tõstmise kaudu. Lasterikaste peredega ja nende esindajatega loomulikult olen ma arutanud, viimati circa kuu aega tagasi. Osalesin ka lasterikaste perede toetusrühma kohtumisel, kui eelnõu oli juba Riigikogu menetluses. Siis koorusid välja ettepanekud, mida minu teada toetusrühm ka ametlikult esitas. Riigikogu pädevuses on nende edasimenetlemine.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Esiteks pole siin midagi hõisata, isegi kui me vaatame, et natukene on lastetoetused tõusnud, sest inflatsioon on olnud üüratu ja indekseerida te ei taha neid. Ja küsimus on nüüd selles, te küsisite niimoodi, et kust võtta, kelle arvelt võtta [raha] lastetoetuste kasvatamiseks. Esiteks te püstitasite ju küsimuse valesti. Võib hoopis nii küsida, et kelle arvelt ... Te võtsite ju laste arvelt ära need toetused, mis olid kõikide erakondade, kaasa arvatud teie poolt kokku lepitud, ja andsite kellelegi teisele. Ma ei tea, kas teil üldse sõnaõigust on fraktsiooni laua ääres, aga minu meelest teie peaksite ka nende haavatavamate inimeste eest seisma, laste, puudega inimeste ja teiste eest. Kust siis võtta, mille arvelt? Kas näiteks maksuküüru arvelt, selle kaotamise arvelt oleksite nõus nõrgemaid kaitsma ja lasterikkaid peresid kaitsma ja võtma raha sealt?

Aitäh küsimuse eest! 950 miljonit on puudu meil eelarvest 2025. aastal selleks, et me oleksime selle Euroopa poolt ette nähtud 3%‑lise eelarve defitsiidi juures. 950 miljonit! Ma nüüd panen siia kõrvale, et peretoetused, lastetoetused ja lasterikka pere toetused kokku on 490 miljonit ja vanemahüvitis on 350 miljonit, et natukene hoomata neid suurusjärke. 1,4 miljardit on puudu sellest, et eelarve saaks päriselt tasakaalu. Järgmise nelja aasta jooksul tulenevalt kehtivast õigusest tõusevad 1,2 miljardi võrra pensionidele ettenähtud kulutused, seesama indekseerimine, eks ole. Kui nendele numbritele otsa vaadata, siis päris tõsiselt on raske leida selles suurusjärgus rahasummasid, mida siin oleks tarvis. See indekseerimine on väga-väga kulukas ja väga pika efektiga. See kulu kasvab pikaajaliselt olukorras, kus me tegelikult valmistume väga erinevateks kriisideks – annaks jumal, et neid ei tule –, aga meil peab olema see võimekus ja võimalus riigil vajadusel võtta ka laenu, kui juhtub see kõige hullem ja me päriselt vajame ressursse. Ma oleksin raha kulutamises ja täiendavalt kasutusse võtmisel praeguses olukorras äärmiselt konservatiivne ja veelgi enam, ma otsiksin neid kohti, kus on võimalik teha mõningast kokkuhoidu.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Esiteks, ma oleksin siiski tänulik, kui te vastaksite teises küsimuses esitatud küsimusele, kuidas te üldse õigluse põhimõtet määratlete, kui te peate neid toetusi, mis olid lasterikastele peredele eelnevalt ette nähtud, ebaõiglaselt suureks. Saate te anda meile selle määratluse, mis on õiglus teie käsitluses, et me saaksime ise hinnata, kuivõrd see toetus, mis neile varem ette oli nähtud, on selle põhimõttega vastuolus? Aga kui rääkida katteallikatest, siis ma küsin teie käest lisaks veel seda. Me teame, et näiteks tulumaksuvabastuse kaotamisega laste pealt loodab valitsus võtta perekondadelt ära 180 miljonit eurot. Kuidas see on parem käik ja kuidas see on peresõbralik käik olukorras, kus teie osalusel tegutsev valitsus keeldus pangamaksu kehtestamisest, millega oleks meie ettepaneku kohaselt, mis lähtus sellest Leedu mudelist, saadud ainuüksi ühe aasta jooksul 150 miljonit eurot? Kuidas see ikkagi peresõbralik poliitika on?

Aitäh küsimuse eest! Oma küsimuses nr 2 te viitate peaministri väljaütlemistele ja ma arvan, et ta võiks ja saaks kindlasti ise paremini selgitada, mida ta silmas pidas. Kui minu retoorika juurde tulla, siis mina olen kasutanud üle-eelmise aastavahetuse paiku tõstetud lasterikaste perede toetuste indekseerimise ja libiseva väljumise kohta [väljendit] "ebaõiglustunde tekkimine ühiskonnas". Need on natukene erinevad asjad. Ja tõepoolest, eks see on alati nii, et need, kes saavad, ja need, kes ilma jäävad, tajuvad seda erinevalt. Ja seda ebaõigluse tunnetust inimestega, sihtgruppidega suheldes ma tajusin ja see oli ka põhjus, miks me toona need sammud ette võtsime.

Nüüd, teine küsimus, mis puudutab sedasama ressursi küsimust. Ma siin kordama ei hakkaks, aga tõepoolest, riigil ei ole vabu vahendeid, maksulaekumisi ei ole sellises hulgas, et meil oleks võimalik teha uusi otsuseid, et inimestele hüvesid pakkuda. Ja tõepoolest, Eesti on kuskil 33%‑lise maksumäära juures Euroopa Liidu riikidest tagantpoolt viiendal positsioonil. Samasuguseid hüvesid, nagu Põhjamaad, meie naabrid, pakuvad, me ei ole suutelised pakkuma selles olukorras, kus Soomes on pea 10% kõrgem maksukoormus. Me lihtsalt ei ole suutelised sellise maksukoormuse juures samu hüvesid oma inimestele pakkuma. Ja siin ongi lihtsad valikud. Kui riigieelarvesse ei laeku piisavalt makse, siis tuleb teha ka teatavaid õgvendusi, mida on alati väga raske teha.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Antud arupärimine on paljulapseliste perede toetamise vajaduse kohta ja teie mainisite siin, et veel suuremas vaesusriskis, rohkem vaesusriskis on ühe lapsega pered. Ma tahtsin juhtida tähelepanu, et me ei lahenda ju praegu siin perepoliitikat tehes vaesusprobleemi, vaid otsime lahendust meie riigi väljasuremise peatamiseks. Ja ei ole vist paremat varianti kui toetada neid peresid, kes soovivad lapsi saada, selleks et nad suudaksid neid lapsi kasvatada ja ülal pidada. Või on teil mingi teine, parem lahendus?

Aitäh küsimuse eest! Vabandust, kui ma libastusin, aga ma enda meelest rääkisin ühe vanemaga, ühe tuluteenijaga perest, ükskõik, kui palju seal peres neid lapsi on. Ka seal võib olla kolm ja enam last. Selles mõttes on nemad ka sellisel juhul suuremas vaesusriskis, sest seal on ainult üks tulu teeniv täiskasvanu leibkonnas.

Ja veel kord: lasterikka pere toetus on selleks loodud ja ta on ka 2022. aasta seisuga tõusnud. Nii nagu ma varem ütlesin, sõltuvalt laste arvust perekonnas: kolm kuni kuus [last] – 150 eurot igakuiselt, seitse ja enam last – 250 [eurot] igakuiselt. Ma arvan, et nende kriiside keskel ja selles majanduslikus olukorras, milles on riik ja kohalikud omavalitsused, on see olnud märkimisväärne tõus. Samal ajal on vaja olnud arendada nii haridusvaldkonda kui ka sotsiaalteenuseid, tervishoidu, kuhu samuti riik teeb pidevalt kulutusi, ja niimoodi me oleme ka toetanud erivajadustega ja harvikhaigustega lapsi, kes muu hulgas võivad olla väga erinevates perekonnatüüpides.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Proua minister! Ma kõigepealt ütlen ühe kommentaari: sündimus on langenud tõesti ka teistes riikides peale Eesti, aga Eestis on sündimus langenud paari viimase aasta jooksul kõige rohkem, vähemalt meie lähiriikidest. Nii et seda argumenti, et teistel ka, nagu ei tasuks tuua. Aga nüüd ma loen ühe tsitaadi ja palun kuulake hoolega, see on niimoodi. Võrdsust ei ole võimalik saavutada üheski riigis, mis keeldub reproduktiivtööd tasustatud majandussüsteemi kaasamast, üheski kohas, mis nõuab, et naised teeksid jätkuvalt lõviosa kodustest töödest, seksuaalsest, emotsionaalsest ja reproduktiivsest tööst madala tasu eest või tasuta ning ilma kaebamata. Ja seda ütleb Laurie Penny, tema on maailma üks tuntumaid feministe. Mina küsin, kas te olete oma ideekaaslasega nõus, et võrdsust on ka selles sfääris vaja.

Väga raske oli jälgida. Mul oleks päris hea meel, et kui te selliseid küsimusi soovite küsida, siis selleks võib kirjalikult minu poole pöörduda, võib ka arupärimise vormis, siis saaks süveneda ja ka selgelt vastata. Ma olen enda meelest oma seisukohta üsna selgelt väljendanud. Minu hinnangul peaks olema igaühel sõltumata soost võimalus eneseväljendusele. On neid naisi, aga on ka neid mehi, kes väga soovivad lastega koos kodus olla ja neid kasvatada. See ei sõltu soost. Küll aga paraku me näeme statistikast, et Eestis sagedasti on see koormus, mis on seotud väikelastega, jäänud emade kanda ja see võimaldab vähem muu eneseteostusega tegeleda. Ja see on kindlasti ka üks neid põhjuseid, mille pärast esmasünde lükatakse edasi, ja see omakorda vähendab tõenäosust, et naine saaks rohkem lapsi oma fertiilses eas sünnitada. See on üks selline nõiaring. Ja kui siia juurde tuua veel vanaduspensioniiga ja sinna kanduvad riskid, siis loomulikult, kaasaegses ühiskonnas, kus meil on individuaalne pensionikindlustus, tehakse valikuid. Aga ma põhimõtteliselt arvan, et tingimused tuleb luua selleks, et igaüks, sõltumata soost, saaks nii perekonda luua, nii lapsi kasvatada kui ka teha tööd või on see väljakutse näiteks teaduse tegemises või milleski muus.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Minu meelest on lausa hämmastav, et te peate demograafilisest kriisist rääkimist ja nende tõsiste probleemide esiletoomist rahva hirmutamiseks. No tule, taevas, appi! Tundub, et valitsus eelistab seda probleemi eirata: kaotati ära rahvastikuminister, Riigikogu rahvastiku[kriisi lahendamise probleem]komisjon ja nii edasi ja nii edasi. Aga kas te teate, et kolme ja enama lapsega pered on kaks korda suuremas vaesuses kui kahelapselised pered? See on ka üks teie valitsuse tekitatud probleem. Ja ma küsin, mitu rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni istungit on teie eesistumisel toimunud ja mida te olete seal arutanud. Kui küsisin seda siin, eelmine nädal vist, peaministrilt, siis tema laiutas käsi, ta ei teadnud midagi sellest.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, ma olen mõnevõrra psühholoogiat õppinud, sealhulgas sotsiaalpsühholoogiat. Need meeleolud, mis ühiskonnas on, mõjutavad kindlasti inimeste käitumist. Ja sõnadel on hästi suur kaal. Ma siiski julgen jääda nende ekspertide väidete juurde, mida ma varasemalt peegeldasin, ehk et lapse saamist tuleks avalikus ruumis kirjeldada kui meeldivat, oodatud ja positiivset sündmust, mitte kui vaesusriski sattumist või rahva väljasuremist. Seal on sisuline vahe inimeste käitumisele. Nüüd ma unustasin ära, mis see teine pool oli.

Henn Põlluaas, teeme väikese täpsustuse. See teine pool ka.

Aitäh! Teie alluvuses on rahvastikupoliitika probleemkomisjon või valitsuskomisjon.

Aitäh, jajaa! Seda ülevaadet ma olen saatnud sotsiaalkomisjonile kuupäevaliselt ja teemade kaupa. Ma ei julge peast öelda, kas neid kohtumise kordi on olnud viis või kuus. Ma kardan eksida. Aga ma saan kirjalikult saata koos teemadega täpselt need kohtumiste ajad.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Loomulikult keskendusite te oma vastustes [ette]arvatavalt sellele, et oh kui palju head te olete teinud, kuigi küsimused tahtsid mõnevõrra teistsuguseid vastuseid. Ja me teame ka, et kärpisite võimule tulles suurperede toetusi üsna kõvasti. Te olete küll öelnud LGBT õigustest ja ka mittekodanikelt valimisõiguse äravõtmisest rääkides, et juba antud õigusi ega hüvesid ei saa ära võtta, aga samas suurperede õigust paremale elule, tulevikule ja hüvesid neilt saite ära võtta küll. Aga raha juurde tagasi tulles, kas on võimalik, et tegite need raha äravõtmise otsused hoopis selle tõttu, et massiimmigratsiooniga saabus Ukrainast ka palju naisi ja peresid, kellel oli palju lapsi, kellele oleks pidanud meie eelarvest hakkama kõiki neid toetusi maksma, sest nagu te olete öelnud, ukrainlased saavad samasuguseid toetusi kui meie oma inimesed? Ehk kui see nii oli, siis miks pidid teie kontrollimatu immigratsioonipoliitika tõttu kannatama meie oma inimesed, meie paljulapselised pered, kes päriselt ka kannavad edasi meie keelt, kultuuri ja rahvust? Seda ei tee immigrandid.

Aitäh küsimuse eest! See ei olnud nii. Need on ainult mõned protsendid perehüvitiste ja toetuste eelarvest, mis Ukraina sõjapõgenikele on läinud. Ma pean rõhutama, et tänaseks on juba ligi 60% täisealistest Ukraina sõjapõgenikest tööturul aktiivsed ja nad on maksumaksjad, mis tähendab seda, et nad maksavad neid makse, mille eest ka neile endile toetusi pakutakse. Ma olen seda varasemalt ka öelnud, et see on mõni protsent või mõni protsendipunkt, mis lastega peredele läheb kogu eelarvest. Ainukene erand on tõepoolest toimetulekutoetus, kus oli kulude hüppeline kasv, aga need toimetulekutoetuse kulud jäävad tervikuna siiski sinna 20 miljoni kanti, ja ajutiselt hüppeliselt ta tõusis pea kahekordseks, aga see on samamoodi taandumas.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! No need vastused küsimustele olid sellised üleüldised, nii nagu Moonika ütles, et mida teie olete head teinud. Aga see raha tegelikult, me saame kõik aru, läheb ju selle nõndanimetatud kõige kallima valimislubaduse täitmiseks, milleks on tulumaksureform, kuhu hinnanguliselt [läheb] 700–900 miljonit. Nüüd, te tõite välja, kui [suur] on eelarveauk ja kui palju sinna oleks juurde vaja uute maksude kehtestamisega, mis on, nüüd tuleb mootorsõidukimaks ... Aga pangamaks, mis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond eelmine aasta välja tõi, oleks toonud kuskil 150 miljonit. Aga ma ikkagi tahaksin teada, millised on valitsuse ja teie ministeeriumi edasised tegevused paljulapseliste perede toetamiseks ja nende toimetulekuks.

Aitäh küsimuse eest! Jah, minu teada on see 450 miljonit, mis läheb ühetaolise maksusüsteemi tegemiseks. Selle maksusüsteemi võlu on just nimelt selles, et kuni 2100 eurot igakuist sissetulekut [teenivad] inimesed hakkavad tegelikult vähem maksu maksma. Ja ma arvan, et see on ainult positiivne, kui õpetajad, politseinikud, sotsiaalhoolekandes hõivatud inimesed, samamoodi meditsiiniõed oma sissetulekut suurendada saavad. Mis puudutab lasterikaste perede toetamist, siis olen seda täna juba korduvalt öelnud: see lasterikaste perede toetuse määr, mis meil seadusega kehtib, on tänane riigi võimekus, ja meil ei ole võimalik siin neid tõstmisi teha. Küll aga on oluline kõikidele peredele, sealhulgas ja eriti lasterikastele peredele, et needsamad avalikud teenused lastehoiust tervishoiuteenusteni, aga vajaduse korral ka sotsiaalteenused ja huvialaringid, oleksid lastele kättesaadavad ja taskukohased.

Suur tänu, proua minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Palun, kolm minutit lisaaega!

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Lasterikaste perede teema on minu jaoks südamelähedane, sest ma ise olen pärit sellisest pärast. Nimelt, meid kasvas kokku kuus last. Mina olin vanim õde. Ja meil on juba kuidagi kombeks saanud, et lasterikaste perede teema on kas arupärimisena või mõne muu küsimusena meil peaaegu iga nädal Riigikogu päevakorras, aga kahjuks valitsuse suhtumises mitte mingeid muutusi aasta jooksul näha pole olnud.

Aga ma olen iga kord toonud välja selle, et tugevas õigusriigis peab iga ühiskonnaliige olema kindel, et neid erinevaid õigusi, toetusi, lubadusi, mis on üks kord antud, ei pöörata kahe kuu, kahe aasta või isegi 20 aasta pärast tagasi. Sellest õiguskindluse põhimõttest, millest peaministrile meeldib väga tihti meile rääkida, räägib ta kahjuks ainult selles kontekstis, kui on jutt pankadest ja kui meie pakume viia sisse pangamaks liigkasumile. Kahjuks peaministri hinnangul näiteks õiguskindluse põhimõte ei laiene meil tavainimestele, veel enam: see ei laiene tema hinnangul meie kõige nõrgematele ühiskonnaliikmetele. Vaatamata sellele, et põhiseadus on eraldi sätestanud kaitse lasterikastele peredele.

Mida pidid tundma lasterikkad pered, kui enne valimisi lubati neile toetuste tõusu, nad said selle toetuse tõusu, nad läksidki valimistele, hääletasid Reformierakonna poolt, Reformierakond sai 37 mandaati kätte – ja siis paari kuu pärast tühistas need toetused ära? Selle asemel kehtestatakse järjest erinevad maksutõusud. Tuleb automaks, suhkrumaks ka otsa ja mingeid erisusi, maksuvabastusi lasterikastele peredele ette ei nähta.

Muidugi tuleks otsa vaadata ka sotsiaaldemokraatidele, keda siin saalis nagu alati ei ole, aga kes tegelikult on ju alati seisnud [selle eest] ja rääkinud, kui oluline on, et meil oleksid piisavalt suured lastetoetused ja lasterikaste perede toetused. Aga oma soojade kohtade nimel olid nad ka sellest lubadusest valmis loobuma.

Ja tegelikult me näeme, et seesama teema, kuidas valitsus käitub sõnamurdlikult, võtab toetused ära, tekitab erinevad lisakulud erinevate maksude näol, on juba ka mujal, teistes valdkondades. Näiteks valitsuse poliitika järgi hakkab sama toimuma ka pensionäridega. Valitsus näeb, et kuulge, vaadake, siin on veel üks rühm. Vaadake, pensionäridel võib nüüd hakata äkki hästi minema, kuidagi kahtlaselt hästi on neil pension kasvanud. Ja mida valitsus ütleb: aga tulebki täiendavalt ka pensione maksustada.

Kui ma olen vahepeal rääkinud seda, et riik ühe käega võtab, teise käega annab, siis tegelikult ma olen sellega isegi olukorda ilustanud. Nüüd on asi läinud veel hullemaks: valitsus ühe käega võtab ja teise käega võtab veel rohkem.

Ja muidugi ei saa üle ega ümber automaksust. Keskerakonna fraktsioon hoiatas juba kuu aega tagasi, et on viimane hetk automaksu eelnõu tagasi võtta, sest muidu me oleme päris piinlikus olukorras, kui Euroopa Komisjon tuleb vastusega, et eelnõu on Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Ja tänaseks on see vastus olemas. Vaatamata sellele, et Keskerakonna fraktsioon tellis õigusliku analüüsi, me edastasime selle peaministrile, me tõime kõik ohud välja, vastuolud Euroopa Liidu õigusega, vastuolu põhiseadusega. Ja mida täna ütlevad ametnikud ja rahandusminister Võrklaev? Vähe sellest, et kõik olid väga hästi teadlikud, et see eelnõu on praakeelnõu, olid teadlikud sellest, et seal oli vastuolu Euroopa Liidu õigusega, siis nüüd soovib Võrklaev veel minna Euroopa Komisjoniga vaidlema, nagu poleks juba niigi maksumaksja raha raisatud.

Aga ma võin juba ennetavalt öelda, et mingit positiivset vastust sealt oodata ei ole. Kui sellise eelnõuga minnakse edasi, siis vähe sellest, et riigi vastu hakatakse esitama kahju hüvitamise nõudeid, riik hakkab kohtuotsuste alusel tagasi maksma kõiki neid valesti kogutud makse ja hakkab veel ka intressi peale maksma, mis on pea 22% aastas. Ja niimoodi valitsus ise tekitab eelarvesse kulusid juurde oma ebakompetentsete otsuste ja juhtimisstiiliga.

Teine vastuolu, mida ma olen iga kord siin välja toonud ja mida ma täna küsisin ka ministri käest, on vastuolu põhiseadusega. Ja nimelt, kuna põhiseaduse § 28 sätestab, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi erilise hoole all, siis peavad olema erisused või toetused selle automaksu korral. Aga nagu näha, nagu meile peaminister ütles eelmisel nädalal, nagu meile sotsiaalkaitseminister täna ütles, mingeid toetusi ei tule lasterikastele peredele.

Ja muidugi ma arvan, et kõige märgilisem siinkohal oli see, kui peaminister meile selle kohta eelmisel nädalal ütles: "Aga need toetused on juba niigi suured." Küll nad automaksuga hakkama saavad. Aga millegipärast jäetakse rääkimata see, et lasterikastel peredel, nagu kõikidel inimestel, viimaste aastatega, eriti viimase aastaga on kulud hüppeliselt kasvanud seoses maksutõusude ja hinnatõusudega. Olemasolevad toetused ei kompenseeri kõiki neid muid kulusid, mis järjest tulevad, kaasa arvatud automaksu.

Nüüd muidugi põrgatatakse seda palli Riigikogule, et eelnõu on Riigikogus, Riigikogu otsustab. Jah, me oleme teinud need muudatusettepanekud, me oleme need esitanud ja neid kaitsnud rahanduskomisjonis, aga ma olen enam kui kindel, et koalitsioon hääletab kõik need muudatusettepanekud maha, nagu me oleme näinud. Võib-olla neid muudatusettepanekuid ei pandagi hääletusele, eelnõu seotakse lihtsalt usaldushääletusega.

Ja veel üks aspekt. Iga kord, kui ma küsin, miks siis ei tehta neid erisusi, miks ei tehta maksuvabastusi automaksu eelnõus ei puuetega inimestele ega lasterikastele peredele, Kaja Kallas vastab mulle, et maksupoliitikaga sotsiaalpoliitikat ei tehta. Siin on samuti topeltstandardid, sest miski ei sega meil maksupoliitikaga teha tervisepoliitikat. Seesama suhkrumaks: miks räägitakse siin äkitselt laste tervisest, laste tervise kaitsest? Ütleme otse välja, et tegemist on järjekordse võimalusega inimese taskutesse ronida, samuti lasterikaste perede rahakotti. Kui riik hooliks laste tervisest, siis oleks näiteks alandatud puu‑ ja köögivilja käibemaksu, oleks tõstetud koolispordi toetust, tõstetud koolitoidu toetust. Aga seda kahjuks ei tehta.

Nii et pole vaja otsida mingeid ilusaid põhjendusi uutele maksudele, teha nägu, et muretsetakse kas keskkonna pärast, laste tervise pärast. Ainus, mille pärast tuntakse muret, on võimalus raha eelarvesse koguda, mis siis, et seda tehakse ka lasterikaste perede arvel. Seda tehakse selleks, nagu ka viimane kord, et vahetult enne järgmisi valimisi saada piisavalt raha eelarvesse, et siis hakata jälle erinevaid toetusi jagama, lubadusi jagama, palkasid tõstma, ja jälle kindlustada endale edu valimistel. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Riina Solmani, Priit Sibula, Helir-Valdor Seedri, Andres Metsoja, Aivar Koka, Tõnis Lukase ja Mart Maastiku 19. veebruaril käesoleval aastal esitatud arupärimine vaenu õhutamise kohta lastega perede suhtes. Ja palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helir-Valdor Seedri. Palun! Nii. Arupärijate esindaja vahetus. Palun Riigikogu kõnetooli Riina Solmani. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud saadikud! Inimesed, kes te jälgite meid oma tubades või interneti vahendusel! Isamaa fraktsiooni arupärimine sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole on saanud algatuse tema esinemisest ja intervjuust AK uudistele 16. veebruaril 2024. aastal ja me pärime temalt aru seoses vaenu õhutamisega lastega perede suhtes. Täpsemalt ütles minister, et lasterikkad pered moodustavad vaid 14% kõikidest peredest, aga said mullu 40% peretoetustest, ning see olevat ülejäänud lapsevanemate vastu ebaõiglane. Seda väitis minister rahvusringhäälingus. Võib ju tunduda kõrvalisele vaatajale, et pillutakse fakte, aga kui öeldakse, et need 14%, kes kasvatavad üles ligikaudu pooled Eesti lastest, saavad ebaõiglaselt suure osa lastetoetustest, siis see argumentatsioon tegelikult on kõrva ja silma riivav just sellest vaatest, et me oleme põhiseaduse kaitse alla võtnud suurpered ja puuetega inimesed. Ja teades, et minister kõrvutas peresid, mitte ei rääkinud laste arvust peredes, ja sellega jättis mulje, justkui lasterikkad pered saavad ebaõiglaselt palju toetust ja väiksemad pered saavad ebaõiglaselt vähe toetust, me näeme, et ta seetõttu tegelikult õhutab lastega perede vahel lihtsalt vaenu.

Teadupärast makstakse laste‑ ja peretoetusi laste eest ja pooled lapsed kasvavad elukaare vaates üles peredes, kus on kolm või enam last. Hetkel moodustavad lasterikaste perede lapsed ligi 30% kõigist lapsetoetust saavatest lastest. Minister valis siiski meedias lasterikka pere toetuste kärpimise õigustamiseks ja kulude jaotuse kirjeldamiseks vaatenurga, mis seda ei arvestanud, ja rääkis peredest, mitte seal kasvavatest lastest. Toetuste statistikat võib esitada mitut moodi. Minister valis variandi, mis ei ole kooskõlas seaduse mõttega ja stigmatiseerib lasterikkaid peresid. See on kõige halvem ja pahatahtlikum asi, mida saab praeguses sündimuskriisis üldse teha. See on ka küüniline ässitada eksitava infoga üles kahe lapsega peresid ja väiksemaidki peresid lasterikaste perede vastu, et miks nemad rohkem toetust saavad. Kuigi selleks on täiesti loogiline ja õiglane põhjendus: seal kasvabki suur osa Eesti lastest.

Põhiseaduse järgi peavad lasterikkad pered olema riigi erilise hoole all, kuid sotsiaalkaitseminister on näidanud selle ühiskonnagrupi suhtes üles varjamatut põlgust ja vähendanud meetmeid, mille abil saaks riik kuidagigi leevendada lasterikaste perede õlgadele asetatud ebaproportsionaalselt suurt koormust. 14% lasterikaste perede poolt kasvatatakse üles elukaare jooksul ligikaudu pooled lapsed. Kõik see, mida viimase aasta jooksul on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo lastega perede vastu korraldanud, on teinud juba praeguseks Eestile korvamatut kahju. Nii näiteks kirjutas intervjuust muserdatud lasterikka pere vanem meile kirja, kus muu hulgas ütleb järgmist: "Mitte iial varem Eesti ajaloos ei ole suure pere vanemaid nõnda suure halvakspanu alla seatud kui nüüd. Suure pere ema on häbi riigile, sest nõuab liiga suurt koormust ja tuge. Südames on nii suur kurbus – kurbus, mida iga suure pere vanem oma laste eest püüab iga hinnaga varjata, sest ükski laps ei peaks tajuma vanema muret. Aga mure on südames. Ja teda kantakse üle ajalõnga edasi. Lapsed on meie tulevik, lasterikkus peaks olema uhkus, aga …"

Ja seepärast küsime me ministri käest, kas te olite intervjuud andes teadlik, et lasterikka pere lapsed moodustavad ligi 30% kõigist lapsetoetust saavatest lastest ja elukaare vaates kasvatavad lasterikkad pered ligi poole kõigist Eesti lastest. Kas teie hinnangul on õige nimetada lasterikkaid peresid väikeseks grupiks, kui seal kasvab üles nii suur osa kõigist Eesti lastest ja seaduse kohaselt makstakse toetust just laste eest? Miks te asusite meedia vahendusel õhutama vaenu lasterikaste perede vastu argumendiga, et neile kui väikesele grupile kulub 40% peretoetustest? Kas teil on plaanis lasterikaste perede ees avalikult vabandada, kuna te olete neid ebaõiglaselt halba valgusesse seadnud? Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Esimene küsimus: "Kas te olite intervjuud andes teadlik, et lasterikka pere lapsed moodustavad ligi 30 protsenti kõigist lapsetoetust saavatest lastest ja elukaare vaates kasvatavad lasterikkad pered ligi poole kõigist Eesti lastest?" Jah, lasterikkaid peresid on lastega perede arvestuses Eestis umbes 14% ja neis kasvab 30% lastest. Vastasin üsna täpselt sellele küsimusele, mida ajakirjanik küsis. Ja lasterikka pere toetusi makstakse perede järgi, mitte laste arvu järgi.

Punkt kaks: "Kas teie hinnangul on õige nimetada lasterikkaid peresid väikeseks grupiks, kui seal kasvab nii suur osa kõigist Eesti lastest ja seaduse kohaselt makstakse toetust just laste eest?" Üsna vabatahtsi mulle suhu pandud sõnad, sellisel viisil ma ennast väljendanud ei ole, nii et selle täiendav kommenteerimine ei ole vajalik.

Kolmas: "Miks te asusite meedia vahendusel õhutama vaenu lasterikaste perede vastu argumendiga, et neile kui väikesele grupile kulub 40 protsenti peretoetustest?" Ma ei ole vaenu õhutanud, vaid vastasin ajakirjaniku küsimusele.

Neljas küsimus: "Kas teil on plaanis lasterikaste perede ees avalikult vabandada, kuna olete neid ebaõiglaselt halba valgusesse seadnud?" Viimati ma kohtusin lasterikaste perede liidu esindajatega möödunud kuul, täpsemalt 5. märtsil. Kohtumine läks kenasti, olime üksteisega ausad, rääkisime asjadest täpselt nii, nagu nad on. Otsustasime hakata regulaarselt kohtuma üks kord kvartalis, vajaduse korral, kui on vaja asju arutada, ka sagedamini.

Viies: "Miks pra[e]gune valitsus ja Teie ise sotsiaalkaitseministrina ei täida Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahviga 28 riigile pandud kohustust kanda eriliselt hoolt lasterikaste perede eest ja vastupidiselt sellele hoopis alavääristate suuri peresid ja kärbite neile mõeldud toetusmeetmeid. Kas selline käitumine on sobilik, eriti arvestades, et meil on praegu sajandi madalaim sündimus, mis ohustab meie niigi väikesearvulise rahva kestmajäämist?" Lasterikkus on suur väärtus, ma olen seda täna siin saalis juba öelnud, ja ma olen ise ka lasterikkas peres kasvanud. Ja riik panustabki enam suurperede toetamisse nende hakkamasaamise tagamiseks. 2023. aastal kulus kokku 490 miljonit peretoetuste eelarvest ja sellest 57% lasterikastele peredele, kui võtta arvesse laste‑ ja lasterikka pere toetusi, mõlemaid. Eesti kulutab lastega perede toetamisele rohkem, kui Euroopa Liidus keskmiselt tehakse. Lasterikka pere toetuse kehtestamise ajaga võrreldes on selle toetuse proportsioon keskmise sissetuleku suhtes jäänud samaväärseks. Kolme lapsega pere toetus kokku [710] eurot kuus, mis teeb ühe lapse kohta 237 eurot kuus. Seitsme lapse puhul on kokku toetused 1310 eurot ja ühe lapse kohta teeb see 187 eurot. Võrdluseks toome siia, et ühe lapsega pere lapse toetus on 80 eurot kuus ja kahe lapsega pere kahe lapse toetus 160 eurot kuus, ikkagi 80 eurot lapse kohta. Ehk me toetame lasterikkaid peresid, nendes kasvavaid lapsi oluliselt suurema summaga igakuiselt.

Langustrend sündimuses on absoluutselt muret tekitav ja osaliselt oli see ootuspärane, arvestades demograafilisi arenguid ja väikesearvuliste põlvkondade jõudmist pereloomeikka. Arenenud maailmas on sündimus juba mõnda aega olnud languses ja vaid rahaliste toetuste ning siseriikliku poliitikaga seda täielikult mõjutada ei ole võimalik, sest elame avatud maailmas. Järsk sündimuse langus viimasel kahel aastal on toimunud enamikus riikides ja üheaegselt. Sellest võib järeldada, et selle mõjutaja on midagi laiemat kui siseriiklikud meetmed ja rahalised toetused. Tõsi, eelmise küsimuse vastamise ajal oli juba juttu sellest, et Eestis on toimunud väga järsk langus, ja demograafid püüavad koos sotsioloogide ja antropoloogidega leida vastuseid, miks see nii on, aga ühest ja selget vastust ei ole teadlased suutnud leida. Samamoodi ei ole minul seda ühte vastust, miks on sündimus Eestis nii madal. Aga üks, mis kindel, on see, et ainuüksi toetused ei aita meil neid sündimuse muresid lahendada.

Praeguseks on selge ka see, et peretoetuste suurus tõepoolest nii palju ei mõjuta. Küll aga on välja toodud seda, et lasterikka pere toetuse loomise järel oli see kasv nähtav vähem kui aasta pärast. Samal ajal nüüd, kus meil oli kasv, jah, vahepeal oli see kasv suurem, siis tuli ta tagasi mõnevõrra, kuid jäi siiski sõltuvalt laste arvust perekonnas kas 150 või 250 eurot lapse kohta suuremaks, pluss lisandus sinna ka esimese ja teise lapse toetuse täiendav kasv, mis on lasterikka pere kohta 40 eurot. Ühiskondlik olukord oli toona palju stabiilsem, kui me lasterikka pere toetuse esialgselt lõime, ja uus toetus avaldas oma mõju tolles ajahetkes, andes selle kindluse peredele, kes pelgasid kolmanda lapse lisandudes vaesusesse langeda.

Tänane ühiskondlik olukord on hoopis teistsugune, stabiilsust on palju vähem. Ei taha ennast korrata, aga kõik need erinevad kriisid tervishoius, majanduses, energeetikas ja julgeolekus paratamatult jätavad oma jälje. Sündimuse toetamiseks tuleb peredele ja noortele luua see kindlus, et nad ei pea peret planeerides ainult endale lootma. Nii on olulised seadused ja teenused, mis tasakaalustavad töö‑ ja pereelu, loovad soodsa keskkonna laste kasvatamiseks, aga pakuvad ka ravikindlustust ja terviseteenuseid, tasuta haridust. Kõik see on tegelikult soodne keskkond, et lapsi täisealiseks kasvatada, nii et pered ei peaks muretsema, kas nende lapsed saavad ravitud või kas nad saavad haritud.

Madal sündimus on väljakutse mitte ainult Eestile, nagu siin on täna juba juttu olnud, vaid kogu Euroopale. Valitsus keskendub lastele heaolu ja võrdsete võimaluste pakkumisele, seda võimalikult peresõbraliku keskkonna loomisega, mis loodetavasti avaldab positiivset mõju sündimuskäitumisele. 2021. aastal loodi riigi rahvastikku puudutavate tegevuste ministeeriumideüleseks kooskõlastamiseks rahvastikupoliitika valitsuskomisjon. Selle komisjoni eesmärk on koordineerida riigi tegevusi rahvastikupoliitika kujundamisel, sealhulgas meetmete väljatöötamisel ja nende mõju hindamisel. Selleks, et paremini toetada lastega peresid, on Sotsiaalministeerium üle vaatamas kehtivat peretoetuste ja vanemahüvitiste süsteemi, et hinnata selle eesmärgipärasust – eesmärk on vaesuse vähendamine ja sündide suurendamine –, et selle baasil koostada soovitused süsteemi täiustamiseks. Ja see analüüs, kipun ennast kordama, valmib käesoleva aasta oktoobrikuus. Tingituna sellisest keerulisest olukorrast oleme seda enam kui poole aasta võrra ettepoole toonud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi, Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Küll on kahju, kui te ei saa aru, et te tegelikult oma sõnavõttudega ja ka tegevusega vastandate ühe‑ ja kahelapselisi peresid lasterikastele peredele. Teie vastused küsimustele näitavad, et see nii on, ja mulle tundub, et see siiski on teadlik tegevus, sellepärast et kui te räägite 14%‑st peredest, aga jätate rääkimata, et selle taga on 30% lapsi või elukaare mõttes üleskasvatamises isegi peaaegu pooled Eesti lapsed, siis see on pooltõde, see on moonutatud pooltõde. Või kui te ka täna siin saalis olete vastanud, et kõige suuremas vaesusriskis on ühe lapsega üksikvanemad – ei ole!

On. 

Ei ole! On üksikvanem, kes on lasterikas. Loomulikult on. Aga näete, teie mõttelaad on juba selline, et te vastandate ühelapselisi peresid ja lasterikkaid peresid. Ja siit minu küsimus, et kas te olete valmis ümber mõtestama oma hoiaku sotsiaalkaitseministrina ja valmis ikkagi lõpetama selle vastandamise.

Ma tänan selle arvamusavalduse eest ja selle küsimuse eest. Aga mul on tunne, et see on pidev sihikindel poliitiline soov näidata mind lastevaenulikuna, ja mul on väga raske sellele vastu seista. Nii nagu ma olen öelnud, ma olen kasvanud lasterikkas peres. Mul ei ole mitte midagi laste ega lasterikkuse vastu, vastupidi, mulle on terve elu meeldinud lapsed ja ma olen terve elu tegelenud lastekaitsega, panustanud sellesse 26 aastat oma elust Sotsiaalministeeriumis, pluss sinna juurde veel erialased õpingud. Ja minu süüdistamine lastevaenulikkuses tundub mulle lihtsalt ülekohtune.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Minule ei tundu see ülekohtune. Ja te olete ise ka rääkinud, et töötades Sotsiaalministeeriumis oli teie esimene eesmärk saada sotsiaalkaitseministriks. Aga saate isegi aru, et kommenteerides lasterikka pere toetusi sedasi, et te maksate perede järgi, mitte laste arvu järgi, te maalite avalikkusele vildaka pildi, justkui viielapselise pere kulutused oleksid samasugused nagu näiteks ühelapselisel perel. Te vastandate neid ja ässitate sellega väiksemaid peresid. Ja räägite sealjuures õiglusest, et tuleb suurematelt peredelt raha ära võtta. Kus siin on õiglus? Ja palun vastake, miks need emad, kes pärast neid sõnavõtte, pärast neid kärpimisi on kirjutanud Riigikogule, tunnevad ennast häbistatuna ja halvustatuna just teie tegevuse pärast!

Ma tänan küsimuse eest. Siin oli suurepärane näide minu sõnade moonutamisest. Sotsiaalministeeriumis töötades pole ma iialgi unistanud ministripositsioonist. Kui te mind tsiteerite, siis tehke seda vähemasti täpselt. See oli aasta 1993, kui ma astusin Tallinna Ülikooli – toona oli see Tallinna Pedagoogiline Instituut –, et õppida sotsiaaltööd. Ja tõepoolest, seal sisseastumisvestlusel üle minu huulte selline väide tuli.

Minu poole pöörduvad kirjalikult ja suuliselt kogu aeg erinevate sihtgruppide esindajad, sealhulgas lasterikaste perede vanemad, lasterikkas peres kasvanud inimesed, üksikvanemad. Kõigil neil on erinevad probleemid. Need ei ole seotud alati ja pelgalt toetuse suuruse või toetuse saamisega. Need mured, mis inimestel on, on palju mitmekülgsemad ja keerukamad. Ja ma kordan: üsna – ma julgen selle küll vist välja öelda – vastutustundetu oli see seaduseelnõu, mida mina olin kaitsmas siin puldis ja mis tõi meile nii indekseerimise kui ka lauge väljumise. Ja vastutustundetu mitte sellepärast, et pered ei oleks seda vajanud, vaid vastutustundetu sellepärast, et Eesti riigi maksumaksja ja riigieelarve ei kannata seda välja. Kõik need kulutused, mida me teeme täna laenurahaga, on nendesamade laste kinni maksta hiljem. Ja me ei saa endale lubada sellise riigi pidamist, mis elab laenudel.

Eelmisel neljapäeval saite te kõik avalikult teada, mis on Eesti riigieelarve seis. Öelge mulle, kallid inimesed, Riigikogu liikmed: kuidas on võimalik selles olukorras tõsta toetusi ja jätta see kulu laste kanda, kui nemad ükskord maksumaksjad on? (Riina Solman räägib saalist.)

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Härra eesistuja! Lugupeetud minister! Signe, ma tunnen sind päris palju aastaid, ma tõesti ei taha uskuda, et sa lapsi vihkad või ei armasta. Küll aga sinu sõnavõttudest ma tihtipeale aru ei saa. Tõesti ei aita ainult pere‑ ja lastetoetused tõsta iivet, kuid kindlasti on väga oluline roll just nimelt ministrite väljaütlemistel ja poliitikute väljaütlemistel. Need eeskujud on väga olulised. Ma mäletan, kui aastaid tagasi endine Läti välisminister – täna on ta president – teatas Twitteris, et ta on proud to be gay. Teie olete ajanud sedasama poliitikat, et samasooliste abielud on võrdsed, kõik selline eeskujude teema. Kas ei oleks aeg, et nüüd võiks meie valitsus ja ka teie hakata tulema välja selliste ütlustega I'm proud to be a mother, I'm proud to be a father – ma olen uhke, et ma olen ema, [ma olen uhke,] et ma olen isa – ja tooma neid häid eeskujusid, selle asemel et halvustada – tegelikult tõesti, sinu ütlemistes, võib-olla ebaõnnestunud ütlemistes on see välja tulnud – paljulapseliste perede toimetulekut.

Aitäh küsimuse eest! Kogu see arupärimine keerleb selle ühe telefoniintervjuu pinnal, mille ma andsin kiiruga ühelt koosolekult teisele joostes, püüdes võimalikult täpselt vastata ajakirjanike küsimustele. Kas teile ei tundu, et see tõepoolest on natukene nagu üleskistud teema? Jah, ma olen uhke, et ma olen ema, ja ma olen uhke, et ma olen vanaema, aga kui ma lähen seda juttu avalikult rääkima, siis ma ei usu, et teie järgmine avalik pöördumine siin saalis minu poole oleks väga positiivne, sest ma olen siin kogu aeg kuulnud neid rünnakuid. Ma ei tea, miks te seda teete. Ma ei tea, tõesti, ma ei saa sellest aru. Lasterikkus on väärtus, ma olen nõus. Ja sellegipoolest need statistilised numbrid, mida ma konkreetsele küsimusele vastates ütlesin, on korrektsed.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Vaat kaeblesite siin just, miks ei saa peretoetusi suurendada, et riigieelarve on miinuses ja me ei saa ometi laenu võtta. Aga miks on riigieelarve miinuses? Teie käpardliku valitsemise tõttu. Te suurendate ka rajult laenukoormust ja seda kõike meie laste ja lastelaste arvel. Ütlesite, et valitsus keskendub võimalikult peresõbraliku keskkonna loomisele. No paraku seda kusagil ei näe. See jutt on vaid ilusad sõnad, sest peresõbralik keskkond ei ole mitte kuidagi see, mida tegelikult näeme. See on tegelikult rajult tõusvate maksude, kõrge inflatsiooni, sõjaga hirmutamise, automaksu sisseviimise ja üha uute maksude lubamise keskkond. Ja me näeme, kuidas teie tegevuse tõttu on langenud sündimus katastroofiliselt. Kas te saate aru, et ilusatest sõnadest ei piisa ega ole need ka usutavad, sest keskkond ei ole mitte peresõbralik, vaid on järjest enam perevaenulik?

Aitäh! Aga ma tugineksin faktidele, mitte emotsioonidele. Sotsiaalkaitsekulud on tõusnud 1% SKP‑st. (Saalist räägitakse.) Ei, küsimus on pensionide indekseerimises ja küsimus on ka vanemahüvitises, mis võtab arvesse inimese varasema sissetuleku, ja palgad tõusevad. Aga mitte ainult. Meil on terve hulk erinevaid teenuseid, mida me oleme pakkunud rohkem, suuremas mahus, või ka kutsunud ellu täiesti uusi teenuseid. See, miks on riigieelarve sellises seisus, on sellepärast, et me oleme oma inimestele pakkunud hüvesid, mida me sooviksime, et nad saaksid võrreldavalt Põhjamaadega. Aga meie maksukoormus on teistsugune kui näiteks Soomes, kus on umbes 10‑protsendipunktiline vahe. Meil ei ole võimalik jätkusuutlikult samasuguseid hüvesid inimestele pakkuda, kui meie maksukoormus on oluliselt madalam. Sellepärast on see olukord selline.

Ma ei taha minna kaugemasse ajalukku. Ma nägin päris lähedalt seda, mida 2016., 2017. ja 2018. aastal sotsiaalvaldkonna eelarvetega tehti. Kõik see ei pane mind kuidagi uskuma, et kogu süü lasub viimasel aastal või viimasel paaril aastal, mil Kaja Kallas on valitsust juhtinud. Sellel kõigel on varasem eel‑ ja ajalugu.

Aitäh! Hea kolleeg Riina Solman! Vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 68 saab arupärimiste puhul Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse. Küll on teil võimalik osaleda läbirääkimistel. Seetõttu ma pean andma järgmisena küsimise võimaluse teie heale kolleegile Tõnis Lukasele. Palun, Tõnis Lukas!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! See, et rahvastikupoliitika on paljude meie muude pürgimuste alus – ei ole võimalik ennast kaitsta, majandust edendada, koolivõrku pidada, kui ei ole rahvast – on elementaarne ja eks sellega ja selliste kontaktide pidamisega, näiteks lasterikaste perede liiduga igapäevase või regulaarse suhtlemisega peaksid tegelema mitmed ministrid. Paarkümmend aastat tagasi haridusministrina seadsin ma sisse regulaarse kohtumise lasterikaste perede liidu esindajatega ja selle tulemus oli huvihariduse toetus – kõigepealt haridusministeeriumi eelarvest, siis liikus see Sotsiaalministeeriumi eelarvesse. Nüüd võttis teie valitsus selle toetuse lasterikastelt peredelt ära. See tähendab, et me peaksime keskenduma peamisele. Kas teie ebaõnnestunud väljaütlemine, mis te ütlesite veebruarikuus, ja sellest tulnud kriitikalaine oli põhjus, miks te nüüd lõpuks märtsis algatasite ka sellised sõbralikud ja regulaarsed suhted lasterikaste perede liiduga? Selle eest kiitus teile.

Aitäh! See ei olnud põhjus.

Aitäh! Head kolleegid, veel üks väike täpsustus: § 68 ütleb siiski midagi muud. Ta ütleb, et meil on üks minut küsimuse esitamiseks. Aga § 140 ütleb, et arupärimiste puhul iga Riigikogu liige võib esitada ühe suulise küsimuse. Olgu stenogrammi huvides see täpsustas sisse viidud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te tõite põhjuseks, et paljulapselisi peresid ei saa piisavalt toetada, kuna riigieelarve on väga kehvas seisus ja meil on hästi palju erinevaid kulusid. Aga kas te mõistate, et sellises demograafilises kriisis on lapsed kõige tähtsamad?

Absoluutselt mõistan. Absoluutselt mõistan, sest nii nagu ma varasemalt ütlesin, ma olen terve elu lastekaitse valdkonnaga tegelenud. Loomulikult mõistan! Ma olen ise ema ja mõistan väga hästi, et lapsed on kõige tähtsamad, kõige olulisemad. Aga sellele vaatamata on riigieelarves täpselt nii palju ressursse, kui neid seal on. Leida neid viise, mismoodi toetada peresid, muu hulgas ka hea sõnaga, on hästi oluline. Seetõttu jääb mulle eriliselt arusaamatuks, miks üritab arupärijate seltskond mulle külge kleepida seda, nagu ma põlgaks lapsi või suurperesid. See on arusaamatu.

Aitäh! Rain Epler, palun!

Oi, aitäh, hea eesistuja! Ma märkasin, et Riina Solman on seal vahepeal, aga tõepoolest, minu kord.

Proua minister, mina tahtsin küsida ikkagi raha kohta seal riigieelarves. Teatavasti teie kolleeg Kliimaministeeriumist on tulnud lagedale plaaniga hakata paarisaja miljoni kaupa raha merre uhama. Ja kui ta on seda sinna uhanud, siis lõpuks oleme 15–20 aasta pärast olukorras, kus meil ei ole elektritootmisvõimsusi. Ja kuni sinnani oleme olukorras, kus energia hind läheb veel kõrgemale, kui ta täna on, pannes sellega koormuse jällegi ühiskonna haavatavamatele gruppidele. Valitsus peaks tegema otsuseid, kus kaaluda piiratud ressursside tingimustes seda, kuhu raha panna. Kas te vähemalt olete tõstatanud selle küsimuse valitsuse laua taga, et pigem toetaksime lapsi ja lastega peresid kui absurdset roheenergeetikat?

Uskuge, need arutelud käivad valitsuses iga nädal ja täiendavalt kord kuus veel eraldi valitsuse vähendatud koosseisus. Igal esmaspäeval koalitsiooninõukogus [arutatakse], kuidas leida lahendusi, et Eesti elu oleks kestlik ja jätkusuutlik, et lapsi sünniks ja et me suudaksime ka riigi poolt võetud kohustused oma elanike ees katta viisil, mis ei vii meie lapsi, kes juba olemas on, ja neid, kes loodetavasti sünnivad, sellesse tsüklisse, et nad peavad hakkama neid võlgasid katma. See on see olukord ja otsitakse iga päev neid [lahendusi]. Loomulikult me räägime sellest pidevalt.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne, kui ma avan läbirääkimised, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Riina Solman, palun!

Aitäh! Kui minister siit puldist rõhutades ütleb – minu arust ka halvamaiguliselt –, et mingisugune arupärijate seltskond üritab talle silte külge kleepida, siis meie oleme siin need, kes selle arupärimise on esitanud, ja äkki ma võin siis ka vastata, et mitte meie ei ole need ainsad kriitiliste küsimuste küsijad, vaid kriitilisi küsimusi esitavad lasterikkad pered, kes ütlevad, et nad tunnevad tänase Sotsiaalministeeriumi tegevusest ennast halvustatuna, häbistatuna ja alandatuna. Kas siis ka lasterikkad pered kleebivad neid silte?

Aitäh! Aga ma ei saa praegu lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Ja nagu ma ütlesin, teil on võimalik ka läbirääkimistel sõna võtta. Need läbirääkimised just praegu algavad. Avan läbirääkimised ja palun esimesena Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi. Palun! (Helir-Valdor Seeder palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Austatud minister! Oluline on märkida kohe alguses, et me elame ilmselt suuremas demograafilises kriisis kui kunagi varem. Ja meeldetuletuseks: kui möödunud aastal sündis Eestis 10 721 last, siis 100 aastat tagasi, 1923. aastal sündis Eestis 22 347 last.

Ja nüüd, kui arupärijate teravik küsimustes oli suunatud sellele, et miks minister ja, ma julgen öelda, sotsiaalkaitseministeerium tervikuna vastandavad ühe‑ ja kahelapselisi peresid lasterikastele peredele, siis see tuleneb nii ministri sõnavõttudest – mitte ainult ühest üksikust intervjuust, vaid mitmetest sõnavõttudest – ja tegevusest ja valitsuse poliitikast laiemalt. Siinkohal meeldetuletuseks praeguse sotsiaalkaitseministri kohta, keda kahjuks saalis ei viibi, ilmselt lahkus protesti märgiks. Mida lugeda välja sellisest hoiakust ja suhtumisest, kui kõige esimesel tööpäeval – rõhutan, kõige esimesel tööpäeval – kõige esimese asjana läks sotsiaalkaitseminister ja saatis välja juba enne ette valmistatud eelnõu lasterikaste perede toetuste vähendamiseks. Esimesel tööpäeval, esimestel töötundidel – ja see oli juba ette valmistatud! Siit loeb välja mitte ainult finantsmajandusliku küsimuse, vaid väga selgelt ministri hoiaku ja suhtumise sellesse teemasse.

Ma absoluutselt ei ole nõus sellega, mida minister väitis, et see on ühe ebaõnnestunud intervjuu tulemus ja arupärijad toetuvad sellele. Ei, valitsuse poliitika, tulumaksuvabastuse kaotamine pere teisest lapsest alates, abikaasade ühise deklaratsiooni kaotamine, lasterikaste perede toetuse vähendamine, millest siin juba eelnevalt rääkisin, ja terve rida teisi [samme]. Tulles tänasesse päeva, automaksu puhul erandite mittetegemine lasterikastele peredele, [kellele auto omamine] ei ole lihtsalt vabatahtlik valik, vaid see tuleneb reaalselt igapäevasest vajadusest, eriti nende lasterikaste perede puhul, kes elavad väljaspool suuremaid linnasid, ja nii edasi ja nii edasi. See on terve käekiri ja hoiak, see ei ole üks ebaõnnestunud intervjuu.

Ja kui minister ütleb, et lastesse panustamine käib Eesti riigile üle jõu, ja heidab ette, et see on olnud vastutustundetu – minister siin mõned minutid tagasi ütles, et see oli vastutustundetu –, et niisugune eelnõu sai Riigikogu poolt vastu võetud, siis ma tuletan meelde, et see sai vastu võetud valitsuse poolt, kuhu kuulus Isamaa, ja Isamaa initsiatiivil, tõepoolest. Aga selle valitsuse peaminister oli Reformierakonna esimees Kaja Kallas ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ise. Ja enne valimisi ei rääkinud nad, kui vastutustundetu see on, vaid võtsid koalitsioonis meiega selle vastu kindla teadmisega, et see jääb ka kehtima, ja lasterikkad pered arvestasid oma elukorraldusel ja ka majanduslike kohustuste võtmisel sellega. Aga mõni kuu hiljem, pärast valimisi, kui hääled olid käes ja neljaks aastaks jõudude vahekord siin Riigikogu saalis fikseeritud, tühistati kõik need eelnevad lubadused ja vaadati ümber ka eelnõud, ilma et oleks tehtud analüüsi. Nii nagu me täna kuulsime, valmib vastav analüüs, milline mõju on nendel toetustel peredele, alles selle aasta sügisel. Aga otsused tehti juba enne analüüsi.

Samuti ei saa ma üldse nõustuda sellega, et investeerimine lastesse on tegevus tuleviku arvelt. Et kui Eesti riik võtab laenu ja investeerib haridusse või tervishoidu või Eestis perepoliitikasse erinevate meetmete kaudu, olgu need siis otsetoetused või olgu see huvihariduse kättesaadavus või muu, siis see on tuleviku arvelt elamine. Ei, vastupidi, see on ainus võimalus näha tulevikku ja elada jätkusuutlikult. Soome valitsusliikmed viimastel päevadel on öelnud, et Soome riik ei saa tegutseda jätkusuutlikult olukorras, kus eelmisel aastal oli 44 000 sündi, aga pensioniikka jõudis 70 000 inimest. 44 000 sündi ja 70 000 inimest jõudis pensioniikka! See on probleem number üks Soome Vabariigi ministrite arvates, mis ei taga jätkusuutlikku elu Soomes. Eestis on need proportsioonid samasugused. Sama kurvad on Eestis proportsioonid.

Nii et vastupidi, täna tulebki investeerida lastesse, ka laenude arvelt tuleb investeerida lastesse. See on ainus võimalus, et meil ka tulevikus on maksumaksjaid, on neid, kes ehitavad Eestis majanduse üles, kes räägivad eesti keelt, edendavad eesti kultuuri. See on ainus võimalus, mitte mingisugust alternatiivi meil ei ole. Ka kontrollitud ränne, mida reklaamivad mõned valitsusliikmed, ei ole tegelikult alternatiiv Eesti rahvusriigi jätkusuutlikkusele ja tulevikule. Nii et kindlasti kõik need perepoliitilised meetmed, mida on siin püütud rakendada ja mis kahetsusväärselt on praeguse valitsuse poolt tühistatud, ümber vaadatud, on olnud karuteene lastega peredele ja Eesti riigi tulevikule ja vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

Nii nagu näitavad sotsioloogilised uuringud, on kõige suurem põhjus, miks meil Eestis sünnib vähe lapsi, kindlustunde puudumine tuleviku ees. See on see ebaõnnestunud valitsuse maksupoliitika, mis haarab kõiki valdkondi. See on seesama nende toetuste tühistamine, mis on riigi poolt ette nähtud ja vastu võetud parlamendi poolt, mis tähendab, annab signaali, et perede jaoks ei saa riigi perepoliitika olla usaldusväärne, et riigi perepoliitika ei ole jätkusuutlik ja kindel, [peredel] puudub turvatunne tuleviku suhtes. Need on need peamised põhjused, miks Eestis [vähe] lapsi sünnib, sest ega Eesti praegune elu iseenesest ei ole nii raske, kui ta oli näiteks, ma ei tea, vabadussõja ajal või teise maailmasõja ajal või pärast teist maailmasõda. Kaugel sellest! Aga just kindlustunde puudumine tuleviku ees on see peamine põhjus. Ja valitsus oma poliitikaga on kahjuks seda tunnet süvendanud.

Ja siit ka minu üleskutse valitsusele ja sotsiaalkaitseministrile väga tõsiselt mõelda, mida ikkagi teha ja kuidas jõuda selleni, et seda kindlustunnet peredes suurendada. Praeguse poliitikaga valitsus seda kindlasti ei tee. Siin on vaja kvalitatiivset ja põhimõttelist muudatust. Arupärijate heatahtlik soov oli juhtida sotsiaalkaitseministri tähelepanu just nimelt nendele teemadele. See ei ole ühe ebaõnnestunud intervjuu küsimus, see on kogu valitsuse poliitika ja sotsiaalkaitseministri pikaajalise poliitika tulemus. Aitäh!

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Head saalis viibijad! Mul ei olnud plaanis kõnet pidama tulla ja ma pikka kõnet ei pea ka, aga lihtsalt mõningad sellised momendid, mis mul jäid siin ministri selgitustest, ministri vastustest ja üleüldse küsimuste ja vastuste voorust kõrva ja võib-olla ka häirima. Ma mõtlesin, et ma tulen ja oma kõnes need siiski natukene ära markeerin.

Mis mind natukene häiris, oli tegelikult see ministri isiklik solvumine nii selle arupärimise pärast, selle arupärimise pealkirja pärast kui ka, ma ei tea, talle ei meeldinud kuidagi see küsimuste toon. Aga vaadake, see isiklik solvumine siinkohal ei ole absoluutselt asjakohane, sellepärast et te olete minister ja te viite ellu valitsuse poliitikat. Ja siinkohal ei ole absoluutselt oluline, millisest perest pärit olete või kui palju teil endal on lapsi ja lapselapsi. Teie olete muu hulgas vastutav valitsuse üldise poliitika eest, mis on lastevaenulik. Ja seda me siin tõime ka korduvalt oma küsimustes välja ja peegeldasime teile.

Ja see põhjuse ja tagajärje seos on ju olemas. Katastroofiliselt vähenenud sünnid on fakt ja on reaalsus. Siin ei ole mitte midagi pistmist sellega, kas teie isiklikult armastate lapsi või mida te arvate, milline peaks olema laste heaolu ja see kõik. Fakt on see, et teie valitsuse poliitika ei ole lapsesõbralik, ei ole seda kunagi olnud. Kui me vaatame ka kõiki neid plaane ja kõiki neid seaduseelnõusid, mida te olete teinud ja ka meie lauale toonud – see on fakt, et teie valitsuse poliitika ei ole kusagilt küljest peresõbralik.

Vaatame, mis meile siin laua peale on toodud. Küsime: kas see on valitsuse peresõbralik poliitika ja see keskkond, see peresõbralik keskkond, mida te nii ilusasti oma sõnades siin tahate luua avalikkusele? Aga tegelikult, mida me näeme? Meil on rajud maksutõusud: käibemaks, tulumaks, aktsiisid. Ja see kõik, absoluutselt kõik, iga euro maksutõusu, iga euro, mis tuleb peredele koormaks, see kõik tuleb perede eelarvest. Või kõrge inflatsioon. See kõrge inflatsioon mõjutab ju absoluutselt kõike. Ja teie ei ole teinud ega tee midagi, et see nii ei oleks.

Näiteks kõrged energiahinnad, me oleme siin juba kaks aastat kõrgete energiahindade käes vaevelnud ja teie ei ole mitte midagi ette võtnud. See on tegelikult see raha, mis on kõik läinud jälle perede eelarvest välja, lastele mõeldud, laste arvelt on läinud lihtsalt energiaärimeeste taskusse ja valitsus on vaadanud lihtsalt pealt, lasknud sellel kõigel sündida. Millisest küljest on selline tegevus või valitsuse poliitika peresõbralik? Ei ole!

Rain Epler tõi väga hea näite. Te ütlete, et oi, riigieelarve on nii suures miinuses ja raha ei ole ja peredele ei jätku ja kustkohast me seda võtame. No palun väga: tõepoolest, valitsuse plaan on hakata 200 miljonit aastas merre uputama. Sadu miljoneid läheb mitte kunagi teostuvasse Rail Balticu projekti, loodud Kliimaministeeriumi, bürokraatiasse, roheutoopiatesse. Ja see raha jääb kõik meie lastel saamata, sest nende vanemad peavad selle riikliku räkiti ju kinni maksma. Ja te ütlete, et oi jah, siis toetusi ei saa. Muidugi ei saa, sest riigil raha pole. Muidugi ei ole, sellepärast et teie prioriteedid on nii teistsugused. Need ei ole mitte kusagilt küljest peresõbralikud, vaid on äärmiselt perevaenulikud. Ja see oli ka selle arupärimise mõte. Nii et teil ei ole mõtet siin tulla ja mängida solvunut, umbes nii, et kuidas te julgete minu käest midagi sellist küsida või kuidas te julgete, ma ei tea, selliseid arupärimisi siin üldse esitada.

Kas ma saaksin lisaaega?

Jah, kolm minutit lisaks.

Aitäh! Te ütlesite, et riik ei saa tõsta toetusi. Hästi, aga mida riik saaks ja peaks tegema? Esiteks, riik peaks arendama majandust tervikuna, sest tegelikult majandusest tulevad need maksud, aga mitte inimeste maksudest. Ja sealt edasi me tegelikult omaksime riigina ka raha nendekssamadeks toetusteks, millest me siin täna räägime.

Ja lõpetuseks markeerin ära ka selle Soome teema, mida te tõite siin justkui näiteks, et näete, et me ei saa siin, et meil ei ole sellist riigieelarvet nagu Soomes, et me ei saa siin maksta selliseid toetusi, sest meil ei ole selliseid makse nagu Soomes. Vabandust, erinevalt Eestist on Soomes toimiv majandus. Neil on rasketööstus, neil on madalad energiahinnad, neil on kogu sektor läbi mõeldud ja targalt üles ehitatud ja sealt tulevad neil tegelikult maksud, millest nad maksavad ka oma inimestele toetusi.

Aga Eestis! Eesti valitsus, see küündimatu ja käpardlik valitsus ei suuda absoluutselt niimoodi mõelda. Peaminister tuleb siia ja ütleb niimoodi, et ega siis raha ei tule kuskilt seinast, see tuleb inimeste taskust, inimeste maksudest. Aga seda, et see tuleks nagu päriselt majandusest – no niimoodi te mõelda ei oska. Aitäh!

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud saalis viibijad! Austatud minister! Kuna mina kuulun sellesse seltskonda, kes esitas selle arupärimise, mis valmistas ministrile meelepaha, et selline arupärimine talle üldse on tehtud, siis ma võtan ka sõna ja annan talle vastuse. Sest minister jättis küsimustele vastamisel mitmele olulisele tahule vastamata ja kahele küsimusele saime vastuseks, et täiendav kommenteerimine ei ole vajalik. No päris nii ikkagi ei ole.

Haritud inimesena saab minister tegelikult väga hästi aru selle küsimuse sisust. Siin puldis minister tõepoolest väga viisakalt ja südamlikult väljendab ennast lastega perede suhtes. Aga mina ei ole ministrit näinud ainult siin puldis, vaid olen temaga saanud koosolekutel viibida ka meie Riigikogu siseruumides, ja seal on minister olnud oluliselt sõjakam ja mitte nii kenasti väljenduv. Ja rõhutan üle, et tegelikult saab ta väga hästi aru, et kui ta kommenteerib lasterikka pere toetuse maksmist perede järgi, mitte laste arvu järgi, maalib ta avalikkusele vildaka pildi, justkui viielapselisele perele kulutatu oleks samasugune nagu ühelapselisele perele kulutatu. Ei ole!

Ja veelgi enam, kui ta oli lasterikka pere toetust vähendamas eelmisel kevadsuvel, tellis tema ametnik advokatuurilt muu hulgas hinnangu, mis hakkas pärast seda ringlema paljudes riigi dokumentides, ka siinsamas Riigikogus, mis edastas pooltõde või lausa ebatõde, mille järgi pidavat paljulapselise pere kasvatamine olemagi soodne, kuna seal rakendub mastaabiefekt. Vaat selliseid asju on teinud see ministeerium sellise ministri juhtimisel.

Nüüd nende sõnade juurde, mida te rääkisite nii ülekäe telefonis rahvusringhäälingule. Need ei ole ainsad sõnad, mis on solvanud suurperesid ja mis on vallandanud tegelikult kirjade saatmise ning suurperede hämmingu, meelepaha, nördimuse ja kurvastuse. Mina näiteks ei tea ühtegi juhtu, kus teie olete käinud nende peredega, nende alaliitudega üle-eestiliselt kohtumas. Jah, ma väga tänan, et te nüüd, pärast neid erinevaid koosolekuid olete lasterikaste perede liiduga koostööd alustanud. See on väga õige suund.

Aga enne seda, kui ma küsisin teie käest sotsiaalkomisjoni istungil, et menetleme automaksu, te teete ühele haavatavale sihtgrupile – väga tubli, et üldse teete – pisikesi erandeid automaksu puhul, aga teisele haavatavale sihtgrupile, mille kohta põhiseadus täpselt samamoodi sätestab, et see peab olema riigi erilise hoole all, vastate te nähvates, et nemad pole teie poole pöördunud. Lasterikaste perede liit tegelikult kirjutas rahandusministrile, kirjutas kõikide erakondade juhtidele, Riigikogule, aga see sõnum justkui teieni ei olekski jõudnud. Justkui see alaliit peab teadma, et ta peab, müts käes, käima palumas nii rahandusministrit, sotsiaalkaitseministrit, peaministrit kui ka kõiki erakondade juhte. Ja ikka midagi ei juhtu, sest järgmine minister saadab järgmise ukse taha. See on ausalt öelda nagu Orwelli romaanis "1984".

Te olete samal ajal, kui te neid erisusi pidite automaksu jaoks tegema puuetega inimestele, leidnud aega kohtuda MTÜ‑ga Õiglase Riigi [Nimel], mille loomise üheks eesmärgiks oli võidelda suurperede toetuste vastu täiesti varjamatult. Ja valimistel 2023 te võimendasite just selle MTÜ sõnumeid, kaks sihtgruppi said vastandatud juba valimiste ajal ja omavahel nii-öelda tülli aetud, kuigi nendel peredel ei olnud mitte mingit põhjust omavahel tülitseda. On väga inetu vastandada ühte peretüüpi teisele peretüübile.

Veel. Te võtsite ära 2023. aastal …

Ma palun ka lisaaega, mul saab kohe aeg läbi.

Kolm minutit lisaks. 

… lasterikka pere toetuse ja väitsite, et see on õigluse huvides. Tegite mulle etteheiteid, et see on vastutustundetu, et meie seisime [selle eest], et te ei võtaks ära seda suurperetoetust. Rääkisite ka vajaduspõhisusest. Õiglust te sellega juurde ei loonud, vajaduspõhisust samuti mitte. Te lõite väga palju meelehärmi ja meelepaha juurde.

Ja nüüd, sealt edasi mõned kuud veel, leidsite lisaks, et tuleb ära võtta ka lasterikaste perede liidu huviringiraha 105 000 eurot. Ma ei tea, mitu mürsku te selle eest saate kaitseotstarbel hankida Kaitseministeeriumile, sest te olete ka seda väitnud, et seda raha tuleb riigieelarves vaadata ka kaitseotstarbeliselt. Ei olnud vajaduspõhisemat kui see laste huviringi raha, ei olnud õiglasemat toetusliiki kui see suurperedele makstav toetus, mida maksti nelja lapsega pere koolilastele. See liikus maapiirkondadesse, kus on niigi raskendatud ligipääs huviringidele ja kohati olematud transpordiühendused.

Ja mina küsin teie käest praegu: kuidas läheb täna Eesti perel selles kaoses, mille on aastaga korraldanud valitsus ja teie sotsiaalkaitseministrina? Sellega ei üllata kedagi, et arvatakse, et võiks paremini minna.

Aga hea küll. Lõpetuseks ka veidikene rõõmsamaid noote. Mida siis teha? Mida me ootame siin Riigikogu saadikutena, et te teeksite selle asemel, et võtaksite [toetusi] ära ja justkui kiusaksite suurperesid? Esiteks tuleks lõpetada sellise suhtumise kultiveerimine, et suurpered on justkui halvustatumad, nad saavad rohkem toetusi, saavad liiga palju, võtame veel ära. Tuleb taastada kindlustunne, kehtestada rahu ja mitte sõna murda lasterikastele peredele veel ja veel. Panustada huviringidesse, et lasterikkal perel, aga ka tavalisel lastega perel oleks kindlustunne.

Kui Eesti ei saagi edaspidi muutuda suureks rahvaarvult, siis ei ole meil ühtegi takistust, miks me ei saa olla suur järelkasvult. Väljendagu ka meie juhid ja ministrid ja eeskujud iga päev mitte ainult siin puldis esinedes, kus teid kaamerad jälgivad, vaid ka tööruumides, kus te tegelikult olete ära võtnud neid toetusi, peresõbralikkust. Seega, mitte ainult sõnades kaamerate ees, vaid ka tegudes ministeeriumis. Siis hakkab Eesti peredel paremini minema ja me kõik võime selle üle ainult rõõmu ja heameelt tunda. Aitäh!

Aitäh! Mul on hea meel, et sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo on valmis samuti omalt poolt sõna võtma, et see päevakorrapunkt kokku võtta.

Austatud juhataja! Head saali jäänud Riigikogu liikmed! Kõigepealt vastuseks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esindaja sõnavõtule, et ma tundsin ennast solvatuna või rünnatuna. Jaa, ma kinnitan, ma tundsin seda nii. Aga ma nüüd loen väikseid tsitaate viiest küsimusest, mis mulle esitati: "Miks te asusite meedia vahendusel õhutama vaenu [‑‑‑]? Kas teil on plaanis lasterikaste perede ees avalikult vabandada [‑‑‑]? [‑‑‑] alavääristate suuri peresid [‑‑‑]. Kas selline käitumine on sobilik [‑‑‑]?" Ja nii edasi. Andke andeks, need küsimused olid isiklikud. Ja nüüd ma tulen oma vastuste juurde. Minu meelest selle saali debatt peaks olema sisuline, kõrvale peaks jätma hinnangud ja emotsioonid. Võib-olla libastusin, sest ma olen ka inimene. Jah, ma reageerisin sellele emotsioonile, mis oli nii kirjalikes küsimustes kui ka siin saalis. Mina loodaksin, et meie debatid selles saalis ja ka väljaspool seda saali on sisukad.

Ja seetõttu saan ma kinnitada veel kord, et tõsi, automaksu soodustusi ei teinud valitsus lasterikastele peredele ega üldse lastega peredele, kuid osalesin lasterikaste perede toetusrühmas ja tegin seal enda meelest päris sisulisi ettepanekuid, kuidas võiks olla mõistlik edasi minna. Saalis olijad ja ka täna sõna võtnud teavad seda väga hästi. Selle asemel süüdistavad nad mind, et ma kabinettides käitun lastevaenulikult.

Energia hinnad. Kui energia hinnad olid kallid, siis meil oli universaalteenus, mis minu meelest veel tänaseni kehtib, aga eriti kallil perioodil olid ka täiendavad otsetoetused peredele, eraisikutele, et nad tuleksid toime kalli hinnaga.

Pensionid ja näide Soomest. Tõsi, me oleme rahvastikupüramiidi mõttes väga sarnases olukorras ja ka tulevik on sarnane. Üle-eelmise aasta sügisel valmis pensionide jätkusuutlikkuse analüüs, peale seda, kui teine pensionisammas oli muudetud vabatahtlikuks. Mida me sellest näeme? Näeme seda, et need inimesed, kellel ei ole teist pensionisammast, on vanaduspensioniikka jõudes oluliselt kehvemas majanduslikus olukorras. Mida Soome on tegemas? Soome on kärpimas miljardites oma sotsiaalkaitsekulutusi. Esimese näitena tõid nad eluasemetoetuse, mis meie mõttes on toimetulekutoetus. Meie oleme toimetulekutoetuse piiri tõstnud ja toimetulekutoetuse saajate hulk on kasvanud, seega ka riigi kulutused sinna on kasvanud. Soome viskas õhku ka võimaluse, et pensionide eelarvest tuleb kokku hoida. Meie ei ole seda ettepanekut teinud. Nii nagu meil seadus ette näeb, et pensione indekseeritakse, nii meil on plaanis neid pensione indekseerida ka tulevikus.

Ma ei ole rääkinud ebavõrdsusest või ebaõiglasest kohtlemisest, ma olen alati olnud sõnakasutuses korrektne ja rääkinud ühiskonnas tajutavast ebaõiglusest. See, mida siin saalis on täna korduvalt tehtud ja ka varasemalt, on sõnade suhu panemine.

Veel valefaktidest. Mitte Sotsiaalministeerium, mille sotsiaalkaitse valdkonda juhin mina, ei tellinud advokatuurilt arvamust, vaid seda tegi Justiitsministeerium. Toona oli justiitsminister Lea Danilson-Järg.

Otepääl lasterikaste perede aastaüritusel olen paaril korral siiski käinud ja nendega ka muidu kohtunud.

Mis maksuseadusi ja maksuettepanekuid puudutab, siis loomulikult teeb neid rahandusminister, kus meie ministeerium hindab mõju peredele ja lastele. Otsuseid teeb siiski tervikuna valitsus.

Ja lõpetuseks. Nii nagu ma enne hindasin: kui ma teen nii, nagu saalis soovitati, ja räägin positiivselt lastest, tuleb see mulle bumerangina tagasi. Vabandust, et ma hoolin enda lastest ja oma lapselapsest. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Veel enne tegelikult, kui ilmus ekraanile Rain Epleri nimi, küsisin ma kolleegi käest kõrvalt, oma vasakult käelt, kas on olnud selline tava, et peale ministri sõnavõttu veel antakse Riigikogu liikmetele sõna. Seda tava ei ole olnud. Minister on see, kes lõpetab. Rohkem sõnavõtte ei olnud tolleks hetkeks [registreeritud]. Ja palun hoiame seda tava. Ekraan oli puhas. Aitäh sulle, Rain Epler!

Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa, Martin Helme, Rene Koka, Siim Pohlaku, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Helle-Moonika Helme, Jaak Valge, Kert Kingo ja Mart Helme 14. juunil 2023. aastal esitatud arupärimine ühtse eesti kooli kohta. Arupärimine numbriga 544. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Henn Põlluaasa.

Austatud kolleegid! Hea eesistuja! Hea minister! Mul on au esitada arupärimine haridusminister Kristina Kallasele niinimetatud ühtse Eesti kooli kohta. Aga enne seda teen ühe väikese remargi. Siin puldis olnud sotsiaalkaitseminister imestas, miks püütakse jätta muljet, justkui tema ei armastaks lapsi, et ta on ju seda korduvalt [eitanud]. Ma ütleksin selle peale, et inimest ei saa hinnata mitte ainult tema sõnade järgi, seda tuleb teha ka tema tegude järgi. Ja teod, millest meil siin juttu on – kõik see peretoetuste kaotamine ja nii edasi ja nii edasi – räägivad hoopis teist keelt. Ja see kehtib täpselt samamoodi ka valitsuse puhul. Meil on siin laual arupärimine, mis tegelikult räägib sellest, et valitsus ei armasta Eesti lapsi ka teistes aspektides.

Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioonileppes on kirjas, et 2027. aastaks käivad kõik Eestis elavad lapsed ühises lasteaias ja 2030. aastaks ühises koolis. Tegelikkuses tähendab see ei midagi muud, kui et niinimetatud ühtse Eesti kooli sildi all hakkab valitsus looma ehtnõukogulikke multikultuurilisi eesti-vene segakoole, täpselt nagu tegi seda okupatsioonivõim peale Eesti okupeerimist ja annekteerimist NSV Liidu koosseisu. Eesmärk oli Eestis rahvusliku identiteedi hävitamine ja eestlaste venestamine. Valitsuse kava toob mitmetes piirkondades – Ida-Virumaal, Tallinnas, Maardus ja nii edasi – kaasa vene enamusega koolid, kus eestlased on vähemuses. Teisalt tekivad küll ka eestlaste enamusega koolid, kuid need ei ole enam eesti koolid.

Koalitsiooni kava hävitab sajandeid püsinud traditsioonidega eesti kooli ja asendab selle multikultuurse ja globalistliku eesti-vene, nüüd ka ukraina segakooliga. Kuna ka lasteaiad muudetakse segalasteaedadeks, siis tähendab see, et koalitsioon kavatseb hakata meie lapsi venestama juba lasteaiast alates. Venelastel on paraku teistsugune temperament ja käitumismuster, nad pärinevad slaavi kultuuriruumist ja neil on teistsugune suhtumine ajalukku. Nende kangelased ei ole Lembitu ega Jaan Tõnisson. Suur osa siinsest vene kontingendist, kes austab eesti rahva küüditajat ja mõrtsukat pronkssõdurit ja viib sellele lilli, toetab täna ka Putinit ja Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu. Nad annavad oma lastele üle enda hoiakud, mis kanduvad edasi ka kooli.

Segakoolid mitte ei võta ühiskonnas pingeid maha, vaid loovad neid juurde. Me näeme juba täna selle negatiivseid tagajärgi, kui eesti koolidesse on pandud muukeelseid õpilasi. Lisaks kõigele langeb segaklassides oluliselt õppekvaliteet. Segakoolid on mõeldavad, kui võõrpäritolu lapsi oleks vaid mõni protsent. Tegelikkuses on neid circa kolmandik ja arvestades ka kümneid tuhandeid Ukraina põgenikke, kellest valdav osa on tegelikult vene rahvusest, väheneb eesti laste osakaal koolides veelgi. Mingist sisulisest ja tegelikust integreerumisest ei saa enam rääkida, kui võõrpäritolu isikute hulk ühiskonnas ületab 10–15%. Koolides peab see kvaliteetse õppetöö tagamiseks olema kordades väiksem.

Eesti riigi olemasolu põhimõtted ja eesmärgid on sõnastatud põhiseaduse preambulis: Eesti on eesti rahva kustumatul enesemääramisõigusel loodud rahvusriik, mille ülesanne on tagada eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimine. Kui see tühistatakse, kaob üldse Eesti riigil igasugune eesmärk ja alus olemasoluks. Segalasteaedade ja -koolide loomine on selgelt sellega vastuolus. Ühtse kooli plaan hävitab nii Eesti kultuuri, identiteedi, enesekindluse, sisu, iseolemise kui pikas perspektiivis ka riigi. Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide kava viib meid meie väikerahva olemuse ähmastumise ja hävinguni meie enda kodumaal. See on nii põhiseadusvastane kui ka kuritegelik. Tegemist on sõna otseses mõttes genotsiidiga. 

Ja meil on terve rida küsimusi ministrile, millele loodame saada sisulisi vastuseid. Ma ei hakka neid ette lugema, ma loodan, et seda teeb minister. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, ma olen endale üheks eesmärgiks seadnud inimeste nimesid hääldada nii, nagu need inimesed seda eeldavad. See ei ole üldse mitte etteheide, Henn Põlluaas, teile. Aga meil on kaks Kristinat, mitte kaks Kristiinat, üks on Kristina Šmigun-Vähi ja teine on Kristina Kallas. Ehk kõik tähed on ühekordsed. Ja tõepoolest praktikas on olnud paralleelkasutust nii Kristina Šmigun-Vähi puhul – tema puhul on natukene teistmoodi nime hääldust olnud – kui ka lugupeetud haridusministri puhul. Aga jätame meelde: kõik tähed ühekordsed, rõhk alguses, Kristina. (Kommentaar saalist.) Just. See on täiesti hea tava, sest ma ütlen veel kord, et praktikas paralleelkasutust on päris palju, mistõttu ei ole see küll mitte liiga suur etteheide. 

Aga nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu liikmete arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud eesistuja! Head Riigikogu saadikud! Ma väga tänan selle teemapüstituse eest ja et meil on võimalus täna Riigikogu saalis sellel teemal arutada. 

Enne kui ma hakkan konkreetselt küsimustele vastama, tahaksin adresseerida mõndasid seisukohti ja argumente. Ma isegi ei tea, kas need olid argumendid või need olid sellised emotsionaalsed seisukohad, mis teie ettekandes kõlasid. Ühtse Eesti kooli loomine on eesti laste venestamise projekt – mulle tundub, et meie arusaamised ühtsest Eesti koolist on täpselt risti vastupidised. Venestamine tähendab seda, et eesti lapsed peavad õppima vene keele selgeks, peavad vene keelt kasutama valdava suhtluskeelena ja hariduskeelena, omandavad vene kultuuriväärtused, vene kultuuriruumi kangelased ja nii edasi. 

See ei ole absoluutselt see, millega tegeleb ühtne eesti kool. Vastupidi, ühtne Eesti kool tegeleb sellega, et venekeelsed lapsed omandaksid hariduse eesti keeles, integreeruksid Eesti kultuuriruumi ehk võtaksid omaks Eesti kultuuriruumi väärtused, Eesti kultuuriruumi kangelased. See on tegelikult täpselt vastupidine protsess. Me ei saa kindlasti ühtset Eesti kooli nimetada eesti laste venestamiseks, vaid tegemist on ikkagi integratsiooniprotsessiga. 

Teadusuuringud on öelnud, et selleks, et laps omandaks mingi keele, peab ta selles keelekeskkonnas olema vähemalt kas kolmandiku või poole oma ajast, oma päevakavast. Venekeelsetes koolides, kus on nii õpetajad kui ka lapsed valdavalt venekeelsed ja räägivad vene keeles, on eestikeelne keelekeskkond valdavalt ainult eesti keele tunnis, mida on üks tund nädalas 45 minutit. Seda on ilmselgelt liiga vähe selleks, et need lapsed saaksid mingilgi moel eesti keele selgeks. Ja seda on meile 30 aastat Eesti hariduselus väga selgelt tõestanud. 

Kuid mitte ainult eesti keele oskuses ei ole küsimus. Küsimus on selles, kas need lapsed, kes käivad üheksa aastat Eesti põhikoolis, mis on venekeelne, omandavad Eesti kultuuriruumis ühesugused väärtused, ühesugused kangelased, ühesugused arusaamad ka Eesti ajaloost ja tulevikust. Tänane vastus on, et mitte alati, mitte alati ja igas olukorras. Ja selle tõttu on oluline, et eesti lapsed ja vene lapsed veedaksid võimalikult palju aega koos, vaid siis toimub nende integreerumine Eesti kultuuriruumi. 

Ma toon teile näite, et meil oleks võib-olla parem seda Ühtset eesti kooli arutada. Meil on Eestis üks suurepärane näide Ühtsest eesti koolist, mis sai loodud tegelikult juba mitu aastat tagasi Erakond Isamaa juhtimisel Pärnu linnas. Selles koolis käivad ka ühe Isamaa fraktsiooni liikme lapsed. See on endine venekeelne kool, kus avati eestikeelsed klassid. Ehk see kool tehti eestikeelseks ja sinna toodi ka eesti lapsed. Sisuliselt teie mõttes venekeelsesse koolikeskkonda toodi eesti lapsed ja avati eestikeelsed klassid. See kool töötab täna suurepärase Ühtse eesti kooli näitena, see kool toimib eestikeelsena. Jah, seal vahetunnis on võimalik kuulda ka vene keelt, sest mõned lapsed suhtlevad omavahel vene keeles. Aga tegemist on siiski kooliga, mis on suurepärane näide sellest, kuidas venekeelsed lapsed omandavad eesti keele, omandavad Eesti kultuuriruumis toimimise alused, põhiteadmised ja väärtused ja ka Eesti kultuuriruumi kangelased. See on väga hästi toimiv kool ja selles koolis ei ole mitte mingisugust märki, et need eesti lapsed seal koolis venestuksid. 

Neid näiteid, mis te tõite nõukogude ajast segakoolide kohta, mina ei mäleta oma lapsepõlvest. Minu lapsepõlves, nõukogude ajal olid kõik eraldi koolid, eesti ja vene lapsed ei käinud koos segakoolides. Aga need näited ei ole asjakohased ka sellepärast, et tegemist oli absoluutselt teistsuguse eesmärgiga võrreldes sellega, mida me täna ühtse Eesti kooli all silmas peame. 

Kiviõli I keskkool, minu enda kodukool, muutub järgmisest aastast ühtseks eesti[keelseks] kooliks. Selles koolis õpivad siis esimesest klassist alates nii eesti kui ka vene lapsed. Esimesi klasse enam vene koolis ei avata. Esimesed klassid avatakse Kiviõlis ainult Kiviõli I keskkoolis ehk siis eestikeelses koolis, 54 last selles piirkonnas lähevad sellesse ühtsesse kooli. Nendest 54 lapsest alla poole on tegelikult eesti kodukeelega lapsed. Lisaks nendele eesti kodukeelega lastele on veel hulk lapsi, kes on käinud Kiviõli lasteaias eestikeelses rühmas ehk nad valdavad eesti keelt teatud tasemel ja mõned neist päris heal tasemel. Aga kõva kolmandik või veidi üle kolmandiku lastest on sellised, kes ei valda eesti keelt üldse, kui nad tulevad sellesse eestikeelsesse kooli. Ei ole plaani panna eesti keelt mitte valdavad lapsed ja eesti keelt emakeelena rääkivad lapsed ühte klassi õppima niinimetatud segaklassides. Sellepärast, et tõesti ei ole ka pedagoogiliselt õige niivõrd erineva keeletasemega lastel õppida ühes klassis, kui laste hulk klassis on niivõrd suur. 

Lapsi tuleb, eriti olukorras, kus koolis on väga palju erineva keeletasemega lapsi, siiski keeletasemerühmadesse eraldi paigutada. See soovitus on kõikidele koolidele edasi antud. See oli sissejuhatuseks ja taustaks sellele, millest me räägime, kui me räägime ühtsest Eesti koolist. 

Ja nüüd vastused teie küsimustele. Siin on kümme küsimust. Kas te soovite kõikidele küsimustele ühekaupa vastuseid või tahate arutelu? (Saalist vastatakse.) Jaa, hästi, panen esimese ja teise …

Head kolleegid! Läks tõesti juba debatiks. Aga kuna tegelikult aega on järele jäänud kaheksa minutit, siis mul on ikkagi palve, et võib-olla minister räägib ühes jorus ja pärast saab küsimustega täpsustada, kui midagi jääb …

Hästi. Eesti põhiseaduses sätestatud imperatiiv, et Eesti riigi eesmärk on säilitada eesti keel ja eesti kultuur, kehtib väga selgelt. Ja selle nimel on meil oluline ühtsele eestikeelsele õppele üleminek ja ühtse eestikeelse kooli loomine kõikidele lastele, et meil ei oleks enam eristamist, et meil üks kolmandik noortest õpib paralleelses haridussüsteemis, paralleelses keeles ja tegelikult paralleelses kultuuri- ja inforuumis. Eesti keele toomine venekeelsesse kooli väljast sisse on palju vähem efektiivne kui see, kui me tegelikult avame [muukeelsetele] lastele eesti kooli ja anname neile võimaluse eestlastega koos eesti keeles õppida. See on oluliselt tõhusam. Seejuures ei pea kartma seda, et eesti lapsed venestuvad. Me peame pingutama selle nimel, et eesti keel saaks kõigile selgeks ja hea haridus oleks ka nendel lastel, kelle kodune keel ei ole eesti keel. 

Seoses vene keele õppega [kinnitan], et mul ei ole mingit soovi kehtestada kohustuslikku vene keele õpet Eesti koolides. Ja Postimehes väljendasin ma muret seoses vene keelega mitte sellepärast, et eesti lapsed seda selgeks ei saa, vaid väljendasin muret selle üle, et Eestis B-võõrkeele õppimine niivõrd ebatõhus on, ükskõik, kas see on vene keel – valdavalt on see täna vene keel – või mõni muu keel. Meie lapsed ei omanda koolis B-võõrkeelt ja see on lihtsalt ebatõhus. See teeb muret, sest ideaalis võiks ju lapsed omandada kahte võõrkeelt, A-võõrkeelt ja B-võõrkeelt. 

[On väide, et] eesti laste venestamine on kuritegelik tegevus. Eesti laste venestamist mitte kellelgi plaanis ei ole ja ühtne Eesti kool kindlasti ei tegele venestamisega, ei vene keele õpetamisega kohustuslikus korras ega vene keele pealesurumisega eesti lastele. 

"Kas teie ja koalitsioonierakondade eesmärk ongi eestlaste rahvusliku identiteedi hävitamine ja venestamine?" Ma arvan, et see on natuke tagurpidi pööramine – selle tagurpidi pööramine, mis tegelikult meie eesmärk on. Tegelik eesmärk on siiski kõikidele Eesti lastele heal tasemel eestikeelse koolihariduse võimaldamine ja eriti tähelepanu pööramine sellele, et ka need lapsed, kelle kodune keel ei ole eesti keel, saaksid osa Eesti kultuuriruumist, oleksid samas inforuumis ja saaksid täpselt samasuguse väärtuskasvatuse ja keelekasvatuse, nagu on eesti lastel. See on tegelikult kõige eesmärk. 

"Miks te ei taha anda head eestikeelset haridust vene lastele nende enda lasteaedades ja koolides?" Valdavalt see täna niimoodi toimub. Aga eesti lastega eestikeelsetes koolides ei ole piisavalt ruumi selleks, et sinna vastu võtta kõik vene kodukeelega lapsed. Samas me näeme, et käesoleval aastal ja tõenäoliselt ka järgneval õppeaastal, mis septembris algab, on väga suur tung eestikeelsetesse koolidesse. 

Toon teile näite, mis on vahepeal juhtunud. Narva Eesti Põhikool on olnud kool, kus on tavaliselt olnud üks klass, sellepärast et soovi sinna põhikooli astuda väga palju ei ole olnud. Eestlasi on Narvas väga vähe. Valdav osa õpilasi on vene kodukeelega ja nende vanemad ei ole senimaani oma lapsi Narva Eesti Põhikooli andnud. On olnud üks klass suurusjärgus 10–15 last. Sellel aastal on märtsikuu jooksul esitatud Narva Eesti Põhikooli avaldusi kaks last kohale. Nad planeerivad avada kaks paralleelklassi, sellepärast et venekeelsete lastevanemate soov anda oma laps eesti kooli, eestikeelsesse kooli, on väga tugevasti suurenenud. See on väga tugevasti suurenenud! Ja seda on näha Narvas, Kohtla-Järvel ja mujal Ida-Virumaa piirkonnas, aga ka Tallinnas. Eesti koolis ei ole piisavalt kohti selleks, et kõiki venekeelseid lapsi sinna vastu võtta. Nii et suur osa nendest lastest peab jätkama õpinguid senises venekeelses koolis, aga seal tuleb tagada neile väga hea eestikeelne haridus. Seda on seal venekeelses koolis oluliselt keerulisem teha, kui seda oleks teha eesti lastega koos eestikeelses koolis. Ja ka lõimumine ja eesti keele omandamine toimuks oluliselt paremini. 

"Mida te kavatsete teha, et eesti laste identiteet, rahvustunne ning haridus- ja kultuuriruum püsiks?" Ta püsib, sellepärast, et Eesti kooli õppekava ja Eesti kool püsib selle peal. Eesti kooli jaoks ei toimu mitte mingisuguseid muudatusi seoses sellega, et sinna venekeelsed või ukrainakeelsed lapsed tulevad. Peale selle muidugi, et need lapsed koridoris vahepeal vene keeles või ukraina keeles suhtlevad. Näiteks toon Toila Gümnaasiumi, mille gümnaasiumiastme sulgemise üle on ka siin Riigikogu saalis väga palju arutelu olnud. Ka selles koolis õpib päris suur hulk muu emakeelega lapsi. Ka selle kooli koridorides on võimalik kuulda vene keelt. Ida-Virumaal ei ole praktiliselt selliseid koole, kus koridorides ei kõlaks vahetunni ajal vene keel – puhtalt selle tõttu, et eestikeelne kool on lihtsalt nii populaarne. Lapsevanemad soovivad oma lapsi panna nii Toila Gümnaasiumisse kui ka Kiviõli I Keskkooli, nii Jõhvi kui ka Kohtla-Järve eestikeelsetesse koolidesse ja nüüd siis ka Narva Eesti Põhikooli. Ja see on hea trend. Ma väga toetan seda trendi. 

"Kas tõesti sobite te enda meelest Eesti Vabariigi haridus- ja teadusministriks, olles deklareerinud, et Eesti riigi asi ei olegi seista eestlaste identiteedi eest; et etnilisus tuleks riigi alusdokumentidest välja võtta; et vene keeles kirjutavad kirjanikud Ivanovid on sama palju eesti kirjanikud kui Tammsaare; et eesti kultuur peab tähendama ka vene sümboleid ja väärtusi ning eestlastele jäägu nende pastlad ja kannel?" Selgitan. Pean oluliseks seda, et eestlased seisavad väga tugevasti oma etnilise rahvuskultuuri eest, et nad seda rahvuskultuuri ka tutvustavad ja selgitavad teise rahvuskultuuri kandjatele. Aga seda unistust, et vene rahvuskultuuri kandjad võtavad üks ühele üle ehk sisuliselt assimileeruvad sajaprotsendiliselt eesti rahvuskultuuri, ma arvan, me keegi siin ei eelda. Me eeldame seda, et nad omandavad eesti keele, et nad omandavad need ühised väärtused, mis meie põhiseadusest tulenevalt on Eesti riigi alustala. 

Ja me näeme tegelikult ka uuringutest seda, et nad on need omandanud, nad peavad ennast täpselt sama palju Eesti [rahva] osaks, nagu peavad ennast eestlased põhiseaduse mõttes. See riik, mille me oleme siin loonud, mille peamine suhtluskeel ja ametlik keel on eesti keel ja mille ülesanne on eesti keele ja kultuuri arendamine, on täpselt sama palju siinsete venekeelsete noorte ja üldse venekeelsete inimeste [riik. Nendegi] ülesanne on eesti keelt ja kultuuri arendada. 

Eesti keele[ruumi] ja kultuuri osa on kõik siin kultuuri loovad inimesed. Kui need inimesed, kes siin Eesti kultuuri loovad, kirjutavad vene keeles, on ka see Eesti kultuuri osa. See ei ole selle kultuuri eestikeelne osa, kuid Ivanovid, nagu te mitmuses nimetasite – on siiski ainult üks Ivanov, kes vene keeles kirjutab, aga meil on väga palju muid Eestis elavaid ja Eestist kirjutavaid inimesi, kes kirjutavad vene keeles –, on osa Eesti kultuurist ja meie kultuuriruumist. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd on võimalus küsimusteks. Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Proua minister! Mul on sihukene taustaküsimus. Kui te võtate Statistikaameti kodulehelt lahti tabeli RVR08, siis näete, et alates 2017. aastast kuni 2022. aastani on Eestisse rände teel asunud kokku 106 246 isikut. Ja siin ei ole arvestatud eestlaste tagasirännet. Nüüd, jätame sealt Ukraina põgenikud välja. Sel juhul oleks meil aastane keskmine sisseränne 12 400 isikut nii-öelda normaalaastal. Kui meile tuleb üle 12 000 inimese umbkeelseid igal aastal sisse, siis see on mitu korda rohkem, kui me suudame täiskasvanutele ja ka eestikeelses koolis eesti keelt selgeks õpetada. Kuidas te seda ühtse eestikeelse Eesti kooli tulevikku näete?

Aitäh küsimuse eest! Ma saan aru, et need 12 000, mis te välja arvutasite, on täiskasvanud inimesed, kes tulevad siia tööle või õppima või ettevõtet tegema. Nende hulgas ei ole sellisel hulgal kooliealisi lapsi. Minu andmetel on viimase kahe aasta jooksul lisandunud üldharidusse ja alusharidusse ehk siis lasteaedadesse ja koolidesse 9000 last, kelle kodune keel ei ole eesti keel ja kellest valdav hulk on Ukrainast pärit lapsed. 9000 last, see on väga suur hulk lapsi, on korraga on tulnud Eesti haridussüsteemi. Neist 80% õpib täna eestikeelses koolis, 20% õpib seni veel venekeelses koolis. Nendele 80%-le, kes õpivad eestikeelses koolis, peab sõltuvalt sellest, milline on olnud nende areng eesti keele oskuses, olema koolis tagatud eesti keele lisaõpe ehk siis üldtugi selleks, et eesti keel omandaks. Tallinnas on kaks kooli, kuhu need Ukraina lapsed on eraldi koondatud, selleks et anda neile seda üldtuge, mida neil on vaja eesti keele omandamiseks. 

Meil on Eestis tegelikult väga pikaaegne kogemus muukeelsete laste integreerimiseks eestikeelsesse haridussüsteemi. (Saalist öeldakse midagi.) On ikka õnnestunud, see ei vasta tõele! Sellega ma kindlasti nõus ei ole, et muukeelsete laste integreerimine eestikeelsesse kooli ja nende õppimine eestikeelses koolis ei ole õnnestunud. 

Ma toon teile näite. Meil on umbes 11% neid venekeelseid lapsi, kes õpivad eestikeelses koolis. Nad ei õpi mitte venekeelses koolis, vaid nad õpivad eestikeelses koolis. Need lapsed esimesest klassist alates õpivad kõiki aineid eesti keeles, sõltumata sellest, milline nende eesti keele oskus [algul] oli. Me tegime matemaatika tasemetööd neljandas klassis kõikidele venekeelsetele lastele: nendele, kes õpivad eestikeelses koolis, nendele, kes õpivad venekeelses koolis, ja nendele, kes õpivad keelekümblusklassis. Matemaatikatulemused ei erinenud nendel lastel mitte kuidagi olenevalt sellest, kas nad õpivad eesti keeles või vene keeles. See tähendab seda, et ka eesti keeles õppides on neil võimalik matemaatika väga hästi selgeks saada. Väga tugevasti erinesid eesti keele testi tulemused. Väga tugevasti erinesid! Eestikeelses koolis õppivate venekeelsete laste testitulemused olid 60 punkti, kohati isegi paremad kui venekeelsete koolide laste omad. Nii et väga hästi on õnnestunud eestikeelsetes koolides venekeelsetele lastele eestikeelse hariduse andmine.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Teie kahtlemata olete hariduse vallas palju suurem spetsialist kui mina ja see küsimuste formaat on väga hea, et saada mõnest asjast paremini aru. Üle Eesti pannakse koole, just eestikeelseid, palju kinni, nagu me viimasel ajal kuuleme. Ühest teie vastusest ma täna kuulsin, et ei jätku piisavalt eestikeelseid õppekohti, kuhu neid venekeelseid lapsi eesti keeles õppima panna. Mul tekkis selline küsimus, kas me siin iseendale vastu ei tööta. Ühes kohas me paneme koole kinni, sest ei ole lapsi, [teisal] aga ei ole neid kohti, kuhu panna lapsi, kes võiks kooli minna. Äkki te seletate selle vastuolu kuidagi lahti?

Probleem on selles, et nendes kohtades, kus lapsed tahaksid eesti keeles õppida, ei ole piisavalt eestikeelseid koole. Ja endes piirkondades, kus on tühje või vabu kohti eestikeelsetes koolides, ei ole venekeelseid lapsi, keda sinna kooli panna. Ehk siis nad geograafiliselt asuvad erinevates kohtades. (Rain Epler räägib midagi saalist.) Just. Ega sa lapsi ei saa viia Narvast Vastseliinasse … (Rain Elper sekkub veel korra.)  

Head kolleegid, ma saan aru, et ma võin ära minna, te saate ise omavahel hakkama, ei olegi vaja juhatajat. Aga proovime kordamööda rääkida. Väike täpsustus emotsiooni mõttes on aga alati lubatud.

Lapsi ei saa viia Narvast Vastseliinasse. Lapsed elavad ikkagi Narvas ja neil on vaja esimese klassi õppekohti Narva linnas. Pikka aega on olnud Narva linnas keeruline saada lapsevanemal kohta eestikeelses klassis. See on üsna keeruline. Keelekümbluskool oli nii populaarne, et seal käis selline nobedate näppude voor tavaliselt märtsikuus. Täna on see võimaluste areaal palju laiem, ka eestikeelne põhikool on muutunud atraktiivseks. Ja on väga tore, et Narvas tehakse eelistus eestikeelse kooli kasuks.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea vastaja! Kuulates seda juttu tundub, nagu kõik oleks lill ja kõik nagu toimiks, aga meie nagu ei saa millestki aru. Tegelikult ju peaks olema, et eesti keel ja eesti meel peaks toimima kogu koolitsükli vältel algklassidest kuni gümnaasiumiosani välja. Aga nüüd te tõite jutuks Ida-Virumaa ja tõepoolest, seal gümnaasiumiosad ju pannakse kinni. Toilas pannakse kinni, Iisakus pannakse kinni, Kiviõlis pannakse kinni. Ja kolmas kooliaste kaob ära, seitsmenda klassi laps peab hakkama sõitma 20 kilomeetri kaugusele. Ei näe erilist mõtet sellel, et need kinni pannakse. Aga ma küsiksin selliselt, et milline see eesti kool siis peaks ikkagi olema: kas eesti keeles õpetamine või eesti keele õpetamine muukeelsetele?

Aitäh! Ma siiski veel kord ütlen, igaks juhuks olgu siit Riigikogu puldist öeldud: Toilas ei panda kinni kolmandat kooliastet. Toilas pannakse kinni gümnaasium. Toilas ei panda kinni kolmandat kooliastet. Toilas on põhikool ja sinna jääb põhikool. Ning mitte 20, vaid 15 kilomeetri kaugusele Jõhvi riigigümnaasiumisse peavad sõitma gümnaasiumilapsed ehk 16‑aastased lapsed, kes on põhikooli ära lõpetanud. Eestikeelne haridus ja eestikeelne kool on see kool, mis õpetab eesti keeles, mitte ei õpeta eesti keelt. Ehk ta toimib eestikeelse õppeasutusena. Selle õppeasutuse töökeel, toimimise keel, õppekeel, kasvatustegevuse keel ja huvitegevuse keel on eesti keel.

Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Nõukogude ajal, millele siin viidati, oli ka ametlikult kakskeelseid koole: Loksa, Kallavere, küllap neid oli veel. Ja need olid ka õppekava järgi kakskeelsed, kus olid venekeelsed ja eestikeelsed koos. Ja, ütleme, Ida-Virumaal oli see osakaal lihtsalt mitmel pool juba siis ikkagi venekeelsete inimeste kasuks, aga õppekeel oli eesti keel seal mitmel pool. Nii et oli seda mudelit, millele EKRE saadikud õigusega viitasid. Nüüd, kui rääkida sellest suhtumisest, miks ollakse natukene valvel, kui erineva temperamendiga lapsed kokku pannakse, siis mina olen Tallinna poiss, teie Ida-Virumaalt, küll tükk maad noorem kui mina, aga see suhtumine integratsiooni ja teatud rusikaõiguse kasutamine oli ikkagi ühepoolne. Mina küsin teilt: kuidas te suhtute sellesse, et täna ilmus uuring, mille kohaselt 50% venekeelsest elanikkonnast on eesti keelele ülemineku vastu? See protsent on suurenenud.

Aitäh! Ma ei oska seda uuringut kommenteerida. Mul on integratsioonimonitooringu andmed ja ka viimane kommunikatsioonibüroo uuring, kus ei ole vastuseisjate hulk suurenenud. See põhimõtteliselt on püsinud nagu sama ja enamus nendest vastuolijatest ei ole mitte põhimõtteliselt vastu, vaid nad on vastu tingimuslikult. Nende mure on, kas see üleminek toimub kvaliteetselt. Nad on vastu sel juhul, kui ei suudeta tagada, et klassi ees on kvaliteetsed eestikeelsed õpetajad, kes nende last õpetavad. See on ka põhjus, miks lapsevanemad on hakanud tegema valikuid eestikeelse kooli kasuks. Nad vähemalt loodavad, et siis neil on garantii, et klassi ees on eesti keelt hästi valdav õpetaja. See mure on tõepoolest see, kas esimeste ja neljandate klasside ees 1. septembrist on õpetaja, kes tegelikult korralikult valdab eesti keelt. 

Käisin eelmisel nädalal läbi 11 Ida-Virumaa kooli, kes kõik on üleminekukoolid. Ma ei käinud ainult [Narva] Keeltelütseumis ja Jõhvi Vene Põhikoolis, endises vene põhikoolis, nüüd on see Jõhvi Kesklinna Kool. Kõik need koolid kinnitasid mulle kui ühest suust, et neil on esimeste ja neljandate klasside õpetajad olemas, välja arvatud üksikud juhud, kui neid õpetajaid täna veel ei ole, aga õpetajad sooritavad eesti keele eksamit. Seda riski, et esimeste ja neljandate klasside ees 1. septembril ei seisa eesti keelt valdav õpetaja, ma pean väga väikeseks. See võib üksikutel juhtudel juhtuda, aga laias laastus on koolid teinud korralikku tööd ja on tegelikult eestikeelsele õppele üleminekuks valmis. Palju suurem mure on tegelikult lasteaedadega. Lasteaedades on see olukord, kus seda, et igas rühmas oleks eestikeelne rühmaõpetaja, veel ei ole suudetud tagada. Selle nimel tuleb veel tegelikult tööd teha. 

Aga jah, see mure ei ole mitte sellepärast, et lapsevanemad oleksid põhimõtteliselt vastu, nad on vastu tingimuslikult. Neil on just nimelt mure laste hariduse kvaliteedi pärast. See kostis väga tugevasti vastu ka Narvas lastevanematega kohtumisel, kus põhiemotsioonid olid seotud sellega, mida tegelikult õpetaja on suuteline klassi eest tegema, kui ta lapsi õpetab, mitte niivõrd sellega, kas laps on võimeline eesti keele selgeks saama. Selle pärast lapsevanemad väga ei muretsenud. Nad muretsesid õpetajate hakkamasaamise pärast, et nad suudaks klassi ees kvaliteetselt õpetada. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mul on selline küsimus. Mis põhjusel, kui näiteks Narva, Tallinna, Maardu koolides või lasteaedades kohalikud omavalitsused pakuvad seoses üleminekuga praegu ajapikendust või erisust, ja seda just ainult hariduslike erivajadustega laste klassidele või rühmadele, teie ja teie koalitsioonipartnerid püüate iga kord jätta muljet, et need kohalikud omavalitsused võitlevad justkui ülemineku vastu. Justkui ei soovitagi eesti keeles õppida. Aga jutt käib tegelikult ainult HEV‑lastest, nendest, kes tegelikult ei saa ka emakeeles õppimisega hakkama. Mille jaoks selline poliitiline spinn, selle asemel et koos otsida lahendust nende laste jaoks, kes vajavad kõige rohkem tuge? Me ju teame, et nendest tugispetsialistidest, näiteks eestikeelsetest psühholoogidest on väga suur puudus.

Aitäh küsimuse eest! Nendest kolmest omavalitsusest, kes on meile pikendamistaotluse esitanud, Maardu ei esitanud taotlust, [mis puudutas] erivajadustega lapsi. Ta esitas täiesti tavaliste lasteaiarühmade jaoks pikenduse taotluse. Narva ja Tallinn esitasid taotluse väikeklasside osas: Narva väikeklasside osas kõikides koolides ja Tallinna linn Lasnamäe põhikooli osas. Valitsuskomisjon praegu vaatab neid taotlusi läbi. Valitsuskomisjonil on kolm istungit, kus me neid taotlusi läbi vaatame. Me küsime ka lisainformatsiooni. Ka Rajaleidja on kõikide nende väikeklasside laste andmeid vaadanud ja meile kokkuvõtted esitanud. Rajaleidja ekspertide kokkuvõte on see, vähemalt esialgu, et Narva laste puhul ei ole mingit diagnoosi ega näidustust, mis viitab, et need lapsed ei saa eestikeelse õppega hakkama. 

Küsimus ei ole ju tegelikult selles, et need lapsed ei saaks eestikeelse õppega hakkama, küsimus on selles, kas õpetajad on olemas, kes neid lapsi õpetavad. Need õpetajad, kes neid väikeklasside lapsi õpetavad, ei ole psühholoogid, ei ole logopeedid. Need õpetajad on tavalised õpetajad, kes on saanud koolituse või ettevalmistuse selleks, et tegeleda hariduslike erivajadustega lastega, kes õpivad tavakoolis väikeklassis. Me oleme öelnud, et kuna need lapsed õpivad individuaalse õppekava alusel, siis ka see individuaalne õppekava tuleb vajaminevas mahus kohandada eestikeelsele õppele. Kui täna on plaan selline, et matemaatika, loodusõpetus ja inimeseõpetus jäävad venekeelseteks aineteks ja kunst, muusika ning eesti keel teise keelena jäävad eestikeelseteks aineteks, siis me saame ju aru, et tegelikult nende laste vaatenurgast eestikeelsele õppele üleminekut ei toimu, sest suur osa olulisi aineid on valdavalt vene keeles.  

Hästi, anname ühe aasta pikendust. Mis viiendas klassis paremaks läheb nende laste jaoks? Mis kuuendas klassis nende laste jaoks paremaks läheb? Kas me teeme järgmised kuus aastat nendele lastele kogu aeg matemaatikatunnis pikendust ja nad lõpetavad üheksanda klassi, ilma et nad valdaksid eesti keelt, selleks et saaks edasi õppida? Mis neist haridusliku erivajadusega lastest siis saab? Me ei saa neid hariduslike erivajadustega lapsi välja lülitada eestikeelsele õppele üleminekust ja öelda, et nemad ei lähe ülemineku alla. Ka nemad peavad omandama eesti keele ja omandama hariduse eesti keeles. Küsimus on alati selles, millise metoodikaga ja millise lähenemisega nendega tuleb tööd teha. Ja nende laste jaoks tuleb individuaalne õppekava kokku leppida. Iga laps sellises väikeklassis on teistest täiesti erinev, igaühel on täiesti erinev võimekus üle minna eestikeelsele õppele ja õppida eesti keeles. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on kohe nagu kaks küsimust ühes. Esiteks, üks on lihtsalt jätk sellele, mille kohta küsis hea kolleeg Anastassia. Kes töötavad Rajaleidjas? Kas Rajaleidjas töötavad meditsiinilise haridusega inimesed, kes teavad paremini kui arstid, et üks või teine laps oskab õppida võõras keeles? Ja teine küsimus on see. Me näeme praegu, et paljudest koolidest – ja seda on öelnud ka näiteks Tallinna abilinnapea – kahjuks peavad lahkuma suure kogemusega ja vastava pedagoogilise haridusega spetsialistid, sellepärast et nad ei suuda C1‑tasemel lapsi õpetada. Ja siis tuleb tööle võtta lihtsalt suvalisi inimesi, kellel seda pedagoogilist haridust ei ole, aga selle-eest nad suudavad C1‑tasemel õpetada või vähemalt arvavad, et nad suudavad seda teha. Milline on selle hariduse kvaliteet, mis need inimesed lastele annavad?

Aitäh selle küsimuse eest! Maailmas on väga palju teaduskirjandust selle kohta, mis puudutab HEV‑laste õpetamist teises keeles – väga palju teaduskirjandust, väga palju teadusuuringuid. Mitte üks teadusuuring ega teaduskirjanduse allikas ei väida, et haridusliku erivajadusega laps ei suuda õppida teises keeles. Sellel ei ole mitte mingisugust teaduslikku tõestust. Arst, kes paneb lapsele diagnoosi, näiteks kuulmispuude või nägemispuude või tähelepanu defitsiidi diagnoosi, ei otsusta tema haridusliku erivajaduse ja metoodilise lähenemise üle, kuidas teda õpetada. Selle üle otsustavad ikkagi vastavad spetsialistid, eripedagoogid, kes on saanud vastava eripedagoogika koolituse. Ja eripedagoogid töötavad Rajaleidja keskuses: psühholoogid ja eripedagoogid, kes lähtuvalt teaduspõhisest lähenemisest teevad otsuseid, milline peaks olema lähenemine konkreetsele lapsele, kas see laps peaks vajama väikeklassi, kas tal peaks olema tõhustatud tugi tavaklassis või ta võib õppida üldtoega lihtsalt tavaklassis ja tal ei ole tõhustatud või erituge vaja. Selle otsuse teevad eripedagoogid ja psühholoogiharidusega inimesed, kes töötavad Rajaleidja keskustes.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Lugupeetud minister! Nii jaanuaris kui ka veebruaris ei andnud riik Ida-Virumaa eesti keeles õpetavatele õpetajatele ette nähtud palgalisa, mistõttu pedagoogid on saanud selle märtsi lõpus või aprilli alguses isegi. Mida tuleb teha, et vältida seda tulevikus ja et õpetajad saaksid oma palgalisa kätte õigeaegselt?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, teie ilmselt teate, et see süsteem oli selline, et selleks, et jaanuaris uut palgatoetust saada, oli vaja eelmise perioodi raha kulutamise aruanne esitada 15. või oli see 20. jaanuariks. Praegu kuupäeva osas, vabandust, võib-olla tuli viga sisse, aga jaanuari keskpaigaks oli vaja esitada [andmed] selle kohta, millised õpetajad said ja kuidas maksti välja palgatoetus eelmise perioodi eest. Sellega juba osa omavalitsusi jäi hiljaks ja selle tõttu venis uute taotluste avamise voor. Kui me lõpuks selle uue taotluste avamise vooru tegime, siis esitati meile 170 uut õpetajat ehk siis inimesed, kelle kohta meil ei olnud varasemast voorust informatsiooni nende keeleoskuse taseme kohta. Me pidime uuesti andmeid küsima. Ja ka siis venis kahjuks, nii nagu ka esimesel korral, dokumentide esitamine ja informatsiooni vahetamine kohalike omavalitsustega.

Selleks, et tulevikus mitte hoida kinni nende omavalitsuste raha, kellel tegelikult on kõik dokumendid korras, oleme teinud määrusesse muudatuse, et me ei oota kogu taotluste vooru lõppu tervikuna, ei oota kõikide omavalitsuste järgi, vaid teeme tüki kaupa need väljamaksed sellises tempos, milles omavalitsused dokumendid esitavad. Nendele, kellel on kõik dokumendid esitatud ja meil on kindlus olemas, et õiged inimesed selle raha saavad, tuleb välja maksta kohe. 

Tõesti, haridusministeerium peab tajuma, et õpetajate vaates ei ole see õiglane, et nad ootavad oma raha, sellepärast et kuskil on kolm kuni neli õpetajat, kelle dokumendid on ootel ja meil ei ole selgust nende keeleoskuse taseme osas. Aga seda me muudame. Me tõime varasemaks ka septembrikuu vooru aruannete esitamise tähtaja, et õpetajad saaksid oktoobrikuus kindlasti oma septembrikuu palgalisa kätte. Püüame paremini! Olen nõus, et seni ei ole praktika väga hea olnud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Avalikkust šokeeris 21. märtsil Valga põhikoolis toimunud õõvastav vägivallajuhtum. Valga põhikoolis õpib ka päris palju venekeelseid õpilasi. Kuidas mõjutab laste omavahelist läbisaamist ja mõistmist see, kui lapsed räägivad erinevat keelt? Kas see soodustab stressi ja suurendab vägivalda?

Aitäh! Minule ei ole teada, et selle Valga põhikooli juhtumi taga oli kuidagi rahvusepõhine konflikt või üksteisest keeleliselt mitte arusaamine. Ma ei saa seda juhtumit mitte kuidagi seostada sellega, et ei saadud üksteisest aru. Mul neid fakte ei ole, et see oleks kuidagi olnud sellega seotud, nii et ma ei tahaks seda kuidagi niimoodi seostada. Me saaksime seda seostada sel juhul, kui me saaksime teada fakti, et selle konflikti taga oli keeleliselt üksteisest mitte arusaamine. Selliseid juhtumeid, kus Eesti koolides oleks toimunud rahvusepõhised konfliktid, mina Eesti lähiajaloost ei tea. Ma ei tea, et meil oleks viie kuni kümne aasta vältel olnud rahvusel põhinevaid konflikte. Jah, ma tean seda oma lapsepõlvest. Aga me elame teisel ajastul, on teised ajad. Tänapäeva noorte vahel rahvusepõhiselt [märkimisväärses] ulatuses minu teada konflikte koolides ei ole olnud.

Suur tänu, Kristina Kallas! Teie vastused on väga konkreetsed ja te olete väga hästi informeeritud. (Kristina Kallas naerab.)  

Aga nüüd, head kolleegid … Mis ei tähenda, et kõik vastused meeldivad, see on hoopis teine lugu, aga konkreetsust või vähest informeeritust ei ole küll põhjust ette heita. 

Aga nüüd avan läbirääkimised. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister. Head Riigikogu liikmed! Väga austatud stenogramm! Üleminek eestikeelsele õppele on kandnud mitmeid nimetusi siin viimase paari aasta jooksul. Mina jääksin selle juurde, et selle protsessi puhul me tegeleme täielikult eestikeelsele õppele üleminekuga. Ja igasugused hellitavad nimetused, mida ideoloogilistel või metoodilistel põhjustel protsessile antakse – küll ühtse kooli, küll koos õppiva kooli loomine –, on maitse küsimus, aga suuna annab kätte see, et me läheme ka kõigis koolides, mis veel ei ole eestikeelsele õppele üle läinud, täielikult üle eestikeelsele õppele. Nii et see on väga ühemõtteline asi. 

Lihtsalt, ideologiseerida seda oleks vale, sest on veel mõisteid, millest saadakse erinevalt aru, näiteks integratsioon. On ju selge koolkond, kes väidab, et integratsioon on kahepoolne vastastikku omaksvõtmine. Mul on hea meel, et minister tõi integratsiooni definitsiooni osana, kuigi see polnud definitsioonina mõeldud, selle, et integratsioon toimub eesti keele põhiselt meil, kõik õpivad eesti keeles. See on integratsioon ja meie kangelaste ja kultuuri ülevõtmine, mis meil siin ühiskonnas on peamised. See on integratsioon, mitte vastastikku. 

Muide, toon välja, et see ei ole olnud alati perfektne, mis on seni venekeelsetes koolides toimunud selle kultuuriruumi suhtes, milles me elame või tahame elada või oleme põhiseaduse järgi otsustanud elada. Alles eelmise aasta õppekava muudatusega sai venekeelsete põhikoolide õppekavasse sisse eesti kirjanduse moodul, mida varem seal ei olnud. Nii et kui me räägime ühistest kangelasest, siis meil oli ettekujutus, et meil on õpikud lihtsalt tõlgitud, aga õppekavas olid ikkagi mõned punktid, mis ei ole lasknud siinsetel venekeelsetel inimestel eesti kultuuri niimoodi mõista, nagu me seda ette kujutame.  

Teine asi on see, et siin vahepeal aeti COVID-i [tekitatud] õppekatkestuse kaela põhjus, miks oli hullemaks läinud põhikooli lõpetanud õpilaste eesti keele tase – ma mõtlen seda just teise keelena õppivate õpilaste tase, venekeelsete koolide õpilaste eesti keele tase. Ligi pooled neist viimasel mõnel aastal ei ole teinud ära isegi B1-tasemel eksamit rahuldavalt. See tähendab seda, et üheksa aastat kestnud õppimine ja noh, tinglikult ka lasteaias võiks ju eesti keelt Eestimaal pisut nuusutada, ei ole andnud võimalust isegi B1-tasemel eesti keelt omandada. 

Ja asi ei ole mitte selles, et riik ei oleks andnud võimalust. Kõik on paljuski olnud suhtumise asi, ja suhtumise asi ka nendes koolides. On koolijuhte, nagu me teame, kes viimaste aastakümnete jooksul eesti keelele üleminekusse või üldse eestikeelsesse õppesse või eesti keele õppesse ei ole tõsiselt suhtunud. Ja on ka neid õpetajaid, kes ei ole piisavalt õpilasi kaasa tõmmanud. 

Aga seis on täitsa ebanormaalne ja selle ebanormaalse seisu eest on päris hulk lapsevanemaid viimastel aastakümnetel põgenenud eestikeelsesse kooli. Nad on just sellepärast viinud oma eesti keeles mitte nii hea ettevalmistusega lapsi kas või poole pealt esimesse klassi eestikeelsesse kooli, kus neil on olnud raske, sest neil pole ettevalmistust. Aga nad tahavad pääseda sellest nõiaringist. Sest eesti keele tähtsus on olnud arusaadav. Paraku venekeelne põhikool ei ole suutnud seda õpetada ja surve eestikeelsele koolile kasvab. 

Palun kolm minutit lisaks.  

Kolm minutit lisaks.

Ja see on üks nendest põhjustest lisaks riiklikule keele- ja kultuuripoliitikale, miks üleminek eestikeelsele õppele tuli kiirendatud korras ära teha ja jõuda kokkuleppele. Mul on hea meel, et see kokkulepe on pidanud juba teist valitsust ja et eelmisel aastal otsustatu praegu läheb ellu. Samas ma ütlen, siin on maitseerinevused, nüansid, mida tuleb jälgida, et me ei libastu ega hakka ideoloogiat tegema ja metoodikatega ainult mängima. Põhieesmärki ei tohi ära unustada. Ma loodan, et praegune valitsus võtab üleminekut eestikeelsele õppele tõsiselt, sealhulgas eranditesse suhtumist. Seda tõsidust on praegune haridusminister deklareerinud ja aitäh selle eest. 

Mis edasi neid aastaid, mis meil ees on, puudutab, siis kahtlemata, kui lapsed ühtedes ja samades klassides on erineva ettevalmistusega, siis see on kellegi arvel. Selle tõttu tuleb eestikeelsete koolide puhul rahaliselt toetada ka õpetajaid, kui muu kodukeelega lapsi nendesse klassidesse on läinud. Tähelepanu ei tohi olla ainult üleminevatel klassidel ja koolidel, vaid ka nendel, kus eesti keel on teatud surve all ja kus õppetegevuses peab arvestama erineva ettevalmistusega lapsi rohkem kui tavahariduses. See ei puuduta ainult venekeelseid lapsi ja praegu ka ukrainakeelseid lapsi, ka eesti kooli tuleb mitmekülgselt rahaga toetada. 

Ja see erisus kindlasti praegu püsib, et on eestikeelsed koolid ja on üleminevad koolid, enne kui saab tegelikult eesti keelt valdavate õpetajate toel ja toetudes mitmel pool ka uuele koolikultuurile, mille eesti keelt valdavad õpetajad ja uued koolijuhid sisse on toonud, eestikeelsele õppele üle minna ja ühendada need lapsed rohkem Eesti kultuuriruumiga. Siis saame hakata rääkima mingist edust selles protsessis, aga see ei tule kohe esimeste aastate jooksul. 

[Pole vaja] sellist hirmutamist, et tänavate kaupa lihtsalt pannakse lapsed koolis kokku, nende erinevat keeleettevalmistust arvestamata. Kui sellega eesti lapsevanemaid hirmutada, siis lihtsalt osa inimesi kolib Tallinnast ära, kolib ümbritsevatesse valdadesse ja Tallinn oma rahvastiku koosseisus veelgi kaotab. Nii et me ei saa siin räpakalt tegutseda. Eesmärk on ikkagi eestikeelsele õppele üleminek, mitte mingid hallid vahevariandid ja variatsioonid. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Saab minna järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Helir-Valdor Seederi ja Andres Metsoja 27. septembril 2023 esitatud arupärimine õpetajatele antud palgakasvu lubaduste kohta, arupärimine numbriga 580. Ja palun ettekandeks taas Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Tõnis Lukase. Saad jätkata.

Lugupeetud juhataja! Ma vahetan siiski teemat.

(Naerab.) Soovitav oleks.

Väga austatud minister! Head Riigikogu liikmed! See arupärimine on isegi päris värske. Me oleme siin ju veetnud viimaseid kuid, vastates peaaegu aastavanustele arupärimistele või õigemini kuulates neid vastuseid ja katsunud [arupärimist] ajakohastada küsimustega, et sellest vastamisest ka midagi tolku oleks praeguses uues inforuumis. Ja selle tõttu ma praegu isegi rõõmustasin. Ma vaatasin, et need küsimused, mis me oleme punktide kaupa siin oma arupärimise lõpus esile toonud, kõlavad ka praegu, aastal 2024, kuigi on esitatud 2023. aasta septembris. Võib-olla esimene punkt ja viide võimalikele streikidele on tõesti iganenud. Streikide teema juurde otse ei taha tagasi tulla, aga selge on, et kui õpetajate palga küsimust ja töökoormuse küsimusi ära ei lahendata, siis võib tulevikus töörahu jällegi ohus olla. Ja Isamaa selge seisukoht on olnud, et selle pärast ei pea hoolt kandma või seda ära hoidma ainult haridus- ja teadusminister isiklikult, üksi vastutades. Nagu hariduspoliitika puhul üldiselt, aga eriti just konkreetselt hariduse eelarvelised küsimused on lõpuks kogu valitsuse vastutada ja peaminister kogu oma meeskonnaga peaks asjasse tõsiselt suhtuma ja mitte laskma haridusministril, nagu mõnel hetkel tundub, justkui tumm leilis tegutseda, nii et on näha, et muu valitsuse tuge ei ole. 

Need diskussioonid, et haridusminister sisemistest reservidest aasta lõpus hakkab jällegi raha otsima – võib-olla saaks õpetajate õigustatud ootusi natukenegi rahuldada või, ütleme, tegevust matkida, kuigi poliitilised lubadused olid palju kõlavamad, kui praegu ikkagi need palgatingimused õpetajatele luuakse. See ei rahulda. See peab olema kogu valitsuse organiseeritud tegevus, sest kontrast eelmise valitsuse läbiviidud 24%-lise palgatõusuga on praegu olemas. Ja kontrast on just sellepärast, et eelmisel korral, mulle tundus vähemalt, kogu valitsus võttis haridusteemasid tõsiselt, muidu ei oleks see suur palgatõus tulnud. 

Aga praegu on haridusminister see, kes õpetajatega läbi räägib. Ja mul on tunne, et kui me talle seadusandlikku toetust ei tee – ka Isamaa on siin esitanud eelnõusid, mille kohaselt kogu valitsus võtaks selle vastutuse –, siis need läbirääkimised venivad ja lõpuks ei ole haridusministril nii palju rahalisi volitusi, et õpetajatele piisavalt palgatoetust lubada ja see ka alla kirjutada suve hakul, kui eelarve läbirääkimised kuuldavasti augustis-septembris algavad, samuti lubada koormuse arvestuses ja karjäärimudelis olulisi soovitud muudatusi. 

Praegu on segadus. Me ei ole veel Riigikogus heaks kiitnud eelarvet, mis annaks võimaluse eelarvest seda kõrgemat palka maksta – seda, mille alammäärad valitsus oma määrusega fikseeris aasta alguses, ja siis veel haridusminister ja mõned teised ministrid otsisid pisut seda raha juurde. Mis seal probleem on? See, et see koosneb ühekordsetest summadest, mis ei ole püsikuludesse edasi kanduvad. See tähendab, et järgmise aasta rahastamiseks tuleb leida praegu tinglikult võlgu olev osa ehk see osa, mis on ühekordseteks kuludeks eraldatud selle aasta tulekahju kustutamiseks. Ja veel [tuleb leida] raha vajalikuks tõusuks. Siin on vaja, et haridusminister saaks tuge mujalt ja tal oleks endal kindel kava. Ja me tahamegi teada, mismoodi, millise graafiku järgi tegelikult karjäärimudeli, koormusarvestuse ja palga läbirääkimised hetkel käivad. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastama haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Aitäh, Tõnis Lukas, ka selle [arupärimise] eest! Ma tegelikult alustaksin positiivse sõnumiga. Saime mõni aeg tagasi eelmise aasta, 2023. aasta õpetajate palganumbrite esialgsed andmed. Saldoandmike järgi moodustas välja makstud keskmine palk eelmisel aastal 120% riigi keskmisest. Suures osas on see tänu Ida-Virumaa palgatoetusele. Seega aasta lõpus õpetajate palgad päris märkimisväärselt tõusid ja õpetajad saavad keskmiselt üle Eesti täna 120% Eesti keskmisest. Kui vaadata neid valdasid, kus need protsendid on eriti kõrged, siis 22 omavalitsust on need, kes maksavad 120% ja enam, ja nende seas on kõik seitse Ida-Virumaa valda, välja arvatud Lüganuse vald, kellel on Maidla kool. Kõik ülejäänud Ida-Virumaa vallad on täna võimelised maksma õpetajatele üle 120% keskmisest. Nii et õpetajate palk on 2023. aastal Eestis küll märkimisväärselt tõusnud. 

2024. aastal tõuseb see oluliselt vähem, aga siiski õpetajate palgalisa Ida-Virumaal on ka märkimisväärne. 2024. aastal õpetajate palga alammäär tõuseb 70 euro võrra. Aga lisaks sellele tõusis ka diferentseerimisfond, nii et meie arvestuste kohaselt peab vähemalt säilima sama suhtarv võrreldes keskmise palgaga, nagu oli eelneval aastal. 112% Eesti keskmisest on miinimum, mida koolid peaksid suutma tagada õpetajatele.

Koalitsioon hoiab jätkuvalt kinni oma eesmärgist jõuda 2027. aastaks õpetajate palgani 120% Eesti keskmisest ja kuigi osas omavalitsustes on see juba saavutatud, ei ole see nii võrdselt üle kogu Eesti. Ja meil on toimumas haridusleppe läbirääkimised. Haridusleppe läbirääkimistel on meil kolm alaläbirääkimiste meeskonda, kes alateemadena kolm suuremat teemat läbi räägivad. Nende seas üks on seotud õpetajate karjäärimudeliga, teine on seotud õpetajate koormuse arvestusega, töötingimuste ehk siis potentsiaalse kollektiivlepingu sõlmimisega koormusarvestuse osas ja kolmas on seotud rahastusmudeliga.

See rahastusmudeli töörühm ühtlasi peab kokku leppima ka õpetajate palga tõusu määrades, milline vastutus on riigil, milline vastutus omavalitsustel, et saavutada see 120% riigi keskmisest aastaks 2027 üle Eesti üsna võrdselt. Selle 120% sisse peab mahtuma ka õpetajate karjäärimudel. See diferentseerimise osa, mida täna omavalitsustele makstakse – selle diferentseerimise osa sees on ka erinevatel karjääriastmetel olevatele õpetajatele palga maksmine. See tähendab seda, et kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate puhul tuleb teistsugune palgamäär kui kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate puhul ja suurema kogemusega õpetajate puhul. Vanemõpetajate ja meisterõpetajate puhul tuleb veel omakorda teine palgamäär, mille me omavalitsustega rahastusmudeli läbirääkimistel ka kokku lepime. Tulevad hariduslepped, millised saavad olema alamastme erinevad määrad erinevate karjääriastmete mudelite astmestikus olevatele õpetajatele.

See uus rahastusmudel, mille me loodame haridusleppe kokkuleppega [kehtestada], peaks ühelt poolt tagama selle, et õpetajate palk on 2027. aastaks 120% riigi keskmisest kogu Eestis. Ja teiselt poolt peaks see tagama selle, et õpetajate karjäärimudel on olemas ja me diferentseerime õpetajate palkasid lähtuvalt kvalifikatsioonist ja meisterlikkuse astmest. Aga nii uus karjäärimudel kui ka rahastuskokkulepe eeldab kindlasti riigieelarveliste vahendite täiendavat eraldamist õpetajatele. Nii et ka RES‑i läbirääkimised on tegelikult koht, kus me peame need asjad läbi arutama. Aga eesmärk 120%‑ni jõuda on jätkuvalt olemas.

Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Kõigepealt ma enne küsimust ütlen, et minu arvates sõnapaar "rahastusmudeli töörühm" kõlab päris, ma ei oskagi öelda, õõvastavalt. Kõlab nagu niimoodi, et ametnikud on peene töörühma teinud, mille tulemustest me siis kuuleme. Aga te alguses ütlesite, et saldoandmiku järgi ongi õpetajad juba 120% Eesti keskmisest palgast saavutanud. Nüüd lõpetasite oma sõnavõtu mõttega, et eesmärk on jätkuvalt see saavutada. Mu küsimus on selle kohta, et kui saldoandmiku andmeid võrrelda normkoormusega, siis ma saan aru, et seal see trikk peidus ongi, et kui õpetajad teevad piisaval hulgal ületunde, siis on võimalik rohkem raha saada. Ja ma sain aru, et eesmärk on tegelikult jõuda 120%-ni normkoormuse korral. Kas ma saan õigesti aru ja milline on siis see näitaja, kui võtta arvesse normkoormuse tunnid?

Aitäh! Ma siiski selgitan selle rahastusmudeli töörühma kohta, see ei ole ametnike töörühm. Meil on haridusleppe läbirääkimised, kus on neli osapoolt. On kohalikud omavalitsused, 79 kohalikku omavalitsust, on riik ja riigi esindajana haridus- ja teadusminister, on kaks ametiühingut, kes esindavad õpetajaid, ja neljanda osapoolena koolijuhtide ühendus, kes esindab koolijuhte. Need osapooled räägivad omavahel läbi rahastusmudelis vajalikud muudatused, et me jõuaksime selle eesmärgini. Ehk siis ametnikud ei tee töörühma. Töörühm on läbirääkimiste töörühm. Läbirääkimiste töörühma juhib neutraalne inimene, kes ei ole ühegagi neljast osapoolest seotud, ehk seda ka ei juhi ametnik. 

120%. Meil on 120% statistiline keskmine üle Eesti, nii suur statistiliselt keskmiselt õpetaja palk oli. Esimesel kohal olevat omavalitsust ma ei hakka nimetama, lihtsalt ütlen, et kõige kõrgem palk oli ühes omavalitsuses, kus õpetaja keskmine brutokuupalk oli 2659 eurot. See on keskmine brutokuupalk selles vallas ehk see moodustas 145% Eesti keskmisest. Viimasel kohal olevas vallas oli õpetaja keskmine brutokuupalk 1694 eurot. Seega 1000 eurot on vahe õpetajate palkadel üle Eesti. Ühes vallas on see 2659 ja teises on 1694. See on see, millest ma räägin. Kui meil on nii suured käärid, siis on meil omavalitsuste võimekus maksta kõigile õpetajatele vähemalt 120% siiski väga erinev. Selle kohta tulebki tegelikult kokkulepe saavutada. Lubatud on ju siiski, et kõik professionaalsed õpetajad, kvalifikatsiooninõuetele vastavad õpetajad saavad 120% Eesti keskmisest palka. Selleni me peame veel liikuma. Aga statistiline number üle Eesti keskmise palga mõttes on ilus. 

Aa, ja ülekoormuse küsimus, jah. Me ei tea seda tegelikult. Need 22 valda, kes täna juba maksavad 120% – meil on keeruline aru saada, kas seal taga on väga suur õpetajate ülekoormus, sellepärast et Eesti hariduse infosüsteemi sisestatud andmed on väga segased. Sealt on väga keeruline õpetajate koormust välja võtta ja arvutada, sest seal on kõigil [koormus] 1,0, aga reaalselt võib õpetaja tegelikult töötada [koormusega] 1,2 või 1,3. Me oleme võtnud haridusministeeriumiga ja kaudselt arvutanud, milline võiks olla nende õpetajate potentsiaalne koormus. Oleme [teinud] seda nii, et me oleme välja arvutanud arvestuslikud õpetajate ametikohad igas vallas. Meil on olemas rahastusmudel, mis arvutab välja klassikomplekti suuruse ehk siis õpilaste arvu järgi, kui palju oleks vaja sellise laste arvu juures – ühes omavalitsuses on 10 last, teises on 15 last – omavalitsusel pidada õpetajaid selleks, et täita riiklikku õppekava. 

Ja selle järgi jagunevad omavalitsused tegelikult kolme kategooriasse. Meil on omavalitsused, kus me eeldame, et õpetajate koormus on optimaalne: täpselt nii palju, kui me oleme arvestanud, et neil peaks õpetajate ametikohti olema, neid ametikohti neil ka on. Kui ma ei eksi, siis on umbes 25 omavalitsust, kellel oli täpselt selline optimaalne õpetajate ametikohtade arv. 

Siis on meil omavalitsusi, kus me eeldame, et õpetajad on alakoormatud. Õpetajate ametikohti on oluliselt rohkem ehk siis kolm või enamgi rohkem, kui haridusministeeriumi välja arvatud mudeli järgi õpetajate ametikohti peaks olema. Siis on eeldus, et kõikidele õpetajatele tõenäoliselt täiskoormust ei jagu ja õpetajad on alakoormatud. Küsisime paarist omavalitsusest üle, miks teil on õpetajaid tööle võetud rohkem, kui riikliku õppekava täitmiseks tegelikult vaja läheb. Osast omavalitsustest, näiteks Harjumaa omavalitsustest tuli vastus, et nad jagavad oma suured klassikomplektid näiteks keeltes ja matemaatikas õpperühmadesse. Seetõttu on neil nende väiksemate õpperühmade pärast täiendavaid õpetajaid vaja. Aga eks see on igas omavalitsuses erinev. 

Ja samuti on meil omavalitsusi, kus eeldatavasti õpetajad on üle koormatud seepärast, et õpetajate ametikohti on märkimisväärselt vähem loodud, kui meie riikliku õppekava sajaprotsendiline täitmine ette näeb. Üks selline omavalitsus on Tallinna linn. Tallinna linnas peaks meie arvutuste kohaselt olema 3500 õpetaja ametikohta, aga loodud on 278 ametikohta vähem. See eeldab seda, et ametis olevad õpetajad peavad ära tegema ka 278 [puuduva] õpetaja töö. Aga see on meie eeldus, me täpselt ei tea, mis on reaalne õpetajate koormus omavalitsuseti. Ja seda me saaksime omavalitsustega arutada siis, kui nad meil laua taga seda rahastusmudelit arutavad.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud minister, heade uudiste eest! Ma pean ütlema, et see, et 2023. aasta näitajad olid õpetajate palgatõusu osas ja lõppkokkuvõttes palga ja keskmise palga suhte osas positiivsed, mind eriti ei üllata, sest eelmine valitsus tegi 2023. aasta eelarve suure õpetajate palga hüppega. Pluss see, et [võeti kasutusele] Ida-Virumaa õpetajate palga koefitsient. See kindlasti pidigi andma suured numbrid ja hea tulemuse. Iseasi, kas seda taset järgnevatel aastatel praeguse, võib isegi öelda, närutamise pealt suudetakse hoida. Ma pean silmas närutamist, kui teised ministrid toru ei võta ja ütlevad, et eks haridusminister sisemistest reservidest leiab [raha].

Aga küsingi teilt. Te olite küllaltki kidakeelne järgneva aasta numbrite osas. Kas te arvate tõesti, et te kokkuleppeid haridusvaldkonna inimestega saate sõlmida, kui võtate vajamineva raha ainult sisemistest reservidest ja eelarvevahendeid ei tõstagi?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et täna on natuke vara sellest rääkida. Me kõigepealt peame läbirääkimiste osapooltega siiski rahastusmudeli aluspõhimõtetes kokku leppima. Kui me oleme kokku leppinud ka karjäärimudeli rahastuspõhimõtetes, siis me saame tegelikult teha need reaalsed arvutused, milline on meie ressursivajadus. Ma jään kidakeelseks puhtalt selle tõttu, et ma ei taha ennatlikult välja käia numbreid, millel ei ole tegelikult taga ei kokkuleppeid ega mingit analüüsi. 

Suurusjärgus me loomulikult tahame aastaks 2027 tänase baasi pealt jõuda 120%-ni ja me eeldame, et kogu see tõus tuleb riigieelarve lisavahenditest. See on eeldus, eks ole, ma täna siin ei väida, et see eeldus peab seal sees olema. Aga kui me eeldame, et kogu raha selleks tõusuks tuleb ainult riigieelarve lisavahenditest, siis on kolme aasta jooksul vaja juurde 147 miljonit. Kolme aasta jooksul! Aga ma arvan, et me ei saa praegu siiski eeldada, et kõik lisavahendid tulevad ainult riigieelarvelistest vahenditest ja sisemiste ressursside ümberjagamist ei tule. Meie riigieelarve lihtsalt sellisele palgatõusuprotsessile vastu siiski ei pea.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Te mainisite Ida-Virumaa õpetajaid ja nende palgalisa. Me hiljuti lugesime, et Ida-Virumaa õpetajad pidid põhimõtteliselt märtsi lõpuni ootama seda lisa oma kontodele kolme kuu eest. Nad ei saanud oma jaanuari ja veebruari palka vastavalt veebruaris ja märtsis, vaid said märtsi lõpus kolme kuu eest. Millest see oli tingitud ja kas tulevikus on niisuguse stsenaariumi kordumine välistatud?

Aitäh! Ma küll ühele eelmisele küsimusele vastates täpselt sellele küsimusele vastasin, aga ma kordan üle. See oli tingitud sellest, et eelmise rahastusmääruse alusel [määratud] rahade aruande esitamise tähtaeg oli jaanuari keskpaigas. Oli omavalitsusi, kes selle aruande esitamisega jäid hiljaks. Uut taotlusvooru ei saanud avada, kuni eelmise vooru rahad ei olnud ära makstud, aruanded esitatud ja raportid kinnitatud. Ehk siis me ootasime uue taotlusvooru avamisega aruannete taga, me pidime saama aruanded korda. Kui me need aruanded korda saime, siis me avasime uue taotlusvooru juba natuke enam kui nädalase hilinemisega. Uude taotlusvooru esitati 170 uut õpetajat, kelle dokumendid ei olnud esitamise hetkel kahjuks kõigil korras, mille tõttu oli vaja pidevalt teha järelepärimisi, dokumente ja täpsustusi uuesti saata. See kõik võttis jälle planeeritust kauem aega. Kahjuks on olukord selline, et niipea kui uued inimesed lisanduvad, meil tekivad probleemid. 

Me oleme kaks korda omavalitsustega infotunde teinud, kuidas neid vigu igas järgmises voorus vältida, kuidas dokumente esitada nii, et me saaksime seda protsessi kiirendada. Loodame, et sügiseses taotlusvoorus need vead on oluliselt väiksemad. Aga me tegime ka selle otsuse haridusministeeriumis, et me ilmselt maksame seda toetust välja eri osades koolide kaupa või õigemini mitte koolide, vaid omavalitsuste kaupa. Need omavalitsused, kelle dokumendid on korras ja kellel on kindlus, et nad on esitanud õiged andmed, nendele maksame välja ega sunni neid ootama nende järel, kelle puhul me tegeleme dokumentide parandamisega. 

Tõesti, olen täitsa nõus, et õpetajad ei pea ootama selle järgi, et piltlikult öeldes 10–15 õpetaja dokumendid ei ole täpsed ja me siiamaani ei tea, kas nende eesti keele oskus vastab nõuetele või mitte. Ärme siis karista neid õpetajaid, kes tegelikult on kõik oma dokumendid õigeaegselt esitanud. Nii et me tegime otsuse, et me maksame seda raha eri satsides sõltuvalt sellest tempost.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt Rain Epler. Ja kuna Rainil jäid üle-eelmise päevakorrapunkti juures omad mõtted väljendamata, siis ma annan kohe kaheksa minutit, ilma et sa peaksid seda küsima.

Aitäh, härra eesistuja! Ma tegelikult tahtsin lühidalt sõna võtta, nii et võib-olla neid lisaminuteid ei ole vaja, aga sellegipoolest aitäh! Te enne ütlesite, kui te mulle sõna ei andnud, et tavaks on olnud, et peale ministrit saadikutele enam sõna ei anta. No viimase aasta jooksul on siin tavasid murtud nii hoogsalt, et poleks midagi hullu juhtunud, kui oleks ka seekord ühe uuenduse sisse viinud. Aga see eesistuja püüe minu kui opositsiooni esindaja häält summutada ebaõnnestub, sest mul on lühike sõnavõtt, mis on nii universaalne, et see sobib pea iga tänase päevakorrapunkti juurde.

Ma tahtsin tegelikult haarata minister Riisalo sõnadest ja sellepärast sobinuks see sõnavõtt kõige paremini võib-olla sinna. Ta ütles, et võib-olla libastusin, aga ma olen ka inimene. Ja vaat mina olen ka inimene, lähtugem sellest. Ja ma vihastan, nagu inimesed vahel teevad, kui valitsus teeb üht, aga siis tulevad ministrid järjepanu siia kõnetooli ja räägivad – antagu mulle nüüd andeks otsekohesus – lolli juttu sellest, kuidas raha ei jätku üheks või teiseks oluliseks tegevuseks. Aga samal ajal loobitakse seda raha tuulde rohepöörde loosungite all. Ja siis ongi nii, et lastega peredelt tuleb ära võtta, aga õpetajate palkadeks ikka ei jätku. Seda elu kurbloolisust ma muidugi mõistan, et kui sul raha on, siis sa saad asju teha, kui raha ei ole, siis tuleb teha rahastusmudeli töögrupp. Aitäh!

Väga suur tänu! Säästlik ajakasutus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! Anastassia palub kolm minutit juurde ja ta saab selle.

Aitäh! Pärast nii head sõnavõttu ei saagi nagu sinna midagi juurde öelda. Aga sellest olenemata võtsin kolm minutit juurde. 

Head kolleegid! Ma mäletan väga hästi, kuidas Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 tulid uhkelt välja oma koalitsioonileppe lubadusega, et õpetajate palk tõuseb 120%-ni Eesti keskmisest. Eelmisel nädalal tuli Riigikokku eelnõu, mille kohaselt suure vaeva tulemusel õpetaja palk tõuseb lausa 17 euro võrra. Selle peale tuleb meelde meem "Ootus versus reaalsus".

Aga tuletaks meelde, kuidas me selleni jõudsime. Kogu see õpetajate palga küsimus sai alguse septembris, kui õpetajad ootasid palgatõusu ja riik järjekordselt murdis oma sõna. Hääled olid ju koos, valimistulemus kindlustatud – milleks nüüd enam palka tõsta, palka tõstetakse vahetult enne valimisi. Ja täiesti õigustatult õpetajad hakkasidki sel teemal palju häälekamalt sõna võtma. Oli tunda, et see lõpeb streigiga. Aga millega valitsus tegeles neli kuud? Neli kuud käis arutelu. Peaminister, haridusminister, teiste erakondade esindajad, koalitsioon-opositsioon, haridustöötajate liit – kõik omavahel arutasid ja arutasid seda teemat. Neli kuud arutati, lõppes see ikkagi kõik streigiga. 

Jaanuaris oli õppetöö häiritud. Ja mis siis toimus? Toimusid täpselt samasugused arutelud edasi. Ühed tegid nägu, et otsivad usinalt raha, teised tegid nägu, et raha ei ole olemas ega tule. Ja tundus, et Reformierakond tol hetkel sai aru, et õpetajad ei ole üldse nende valijad, ja otsustas, miks me siis nende pärast muret tunneme. Aga Eesti 200 ja sotsid võtsid väga mugava positsiooni ja tekitasid sellise koalitsioonisisese opositsiooni. Nende retoorika oli selline, et teate, meie teile, õpetajatele, leiaksime raha, annaksime raha, aga näe, kuri peaminister ei luba. 

Ja seda palli siis niimoodi edasi-tagasi veeretati tükk aega. Lõpuks leiti 17 eurot palga tõstmiseks. Muidugi küsimus ei ole siinkohal jällegi selles, et koalitsioon järjekordselt murdis oma lubadust, et pärast kuid kestnud läbirääkimisi jõuti sellise summani. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas poole aasta jooksul kulutati ebamääraselt palju ressurssi. Kaasatud olid kõik valitsuse liikmed, kes üldse võimalik, aga kokkuvõttes probleemile lahendust leitud, ei lühiajalist ega pikaajalist. Ja õpetajad pole siiamaani seda 17 eurot kätte saanud. 

Ja mida veel alati teeb koalitsioon, kui ta ei suuda probleemile lahendust leida: muidugi hakkab otsima süüdlasi. See, et otsiti süüdlasi koalitsiooni sees, on täiesti tavapärane. See, et otsiti süüdlasi opositsioonis, on ka tavapärane. Aga muidugi leiti veel ühed süüdlased, ja seda kohalike omavalitsuste näol. Ja nagu alati, üks süüdlastest oli Tallinn. 

Ja siiamaani tuleb meile Riigikogu ette rahandusminister – [ehk te] eelmisel nädalal jälgisite istungeid –, kes jätkab neidsamu süüdistusi. Paljud mäletavad seda, et kui oli streik, siis põhisüüdistus, mis kõlas nii haridusministri suust kui ka peaministri suust, oli, et kohalikud omavalitsused on süüdi, et õpetajad streigivad, kuna nemad ei maksa õpetajatele [õiget] palka. Et justkui see palgafond, mille riik on eraldanud kohalikele omavalitsustele, ei jõua õpetajateni. 

Ja teine tees, mida kasutati, oli see, et streigi ajal palga maksmine oli seadusevastane. Aga vaatamata mitmetele arupärimistele ja küsimustele me ka eelmisel nädalal ei saanud vastust sellele, mida siis valitsus teeb edasi. Kui valitsus on seisukohal, et kohalikud omavalitsused ei kasuta raha sihtotstarbeliselt, miks ei algatata järelevalvemenetlust? Miks ei nõuta seda raha tagasi? Millised on järgmised sammud? Ainult loobitakse süüdistusi, aga järgmisi samme pole siiamaani tulnud. Täpselt samamoodi on streigirahaga. Kui valitsus väidab siiamaani – peaminister väitis veel eelmisel nädalal, et see oli seadusevastane –, miks siis ei peeta seda raha kinni? Miks seda raha ei nõuta tagasi? Miks me siis räägime õigusriigist? Miks peaminister räägib õigusriigist? Sõnad ja teod kokku ei lähe. 

Ja täna ma jälle kuulsin sedasama, süüdistab peaminister, rahandusminister, täna ka haridusminister. Jälle süüdistati Tallinna selles, et õpetajakohti on Tallinnas loodud vähe, õpetajad on üle koormatud, palk ei ole piisav. Võrklaev ütles selle peale, et teate, et tegelikult see oli streigi põhjus. Vabandust, aga kust need põhjused tulid? Kõik on valitsuse tegemata töö. See, et kõiki õpetajakohti ei saa täis, ongi see põhjus. Õpetajaid lihtsalt ei ole. Ja see on valitsuse ülesanne tagada, et kohalikel omavalitsustel õpetajad oleksid olemas. Ma ei tea, võib-olla mul on see kahe silma vahele jäänud, et juba kohalikud omavalitsused sõlmivad ülikoolidega lepinguid, rahastavad õppekavasid, maksavad stipendiume ja õpetajate palgafond ei tulegi riigilt. 

Ja see, et õpetajate palk pole piisav, see, et see pole 120% Eesti keskmisest, nagu lubas koalitsioon, on samuti valitsuse tegemata töö. Miks te panite selle koalitsioonileppesse kirja, kui te ise väidate, et palgatõusu taga peaks tegelikult olema kohalik omavalitsus? Miks see üldse seisab koalitsioonileppes, kus see on teie hinnangul kohaliku omavalitsuse ülesanne? 

Ja mis puudutab Tallinna, siis kuna juba eelmisel nädalal need süüdistused kõlasid, pean uuesti üle kordama, et Tallinn maksab palgalisa. Aasta keskmine töötasu on õpetajal 2418 eurot, mis on 133% Eesti keskmisest. Võiks tõesti kohalike omavalitsuste süüdistamise lõpetada. 

Tegelikult on päris kurb, et valitsuse energia ei kulu mitte lubaduste täitmisele, mitte probleemide lahenduste leidmisele, vaid kulub erinevate valeväidete edastamisele, alusetute süüdistuste loopimisele, süüdlaste otsimisele. See oli see, mis meil toimus nädalast nädalasse. Ja mida see lõpuks andis? Andis 17 eurot. 

See kõik lihtsalt näitab seda, et tänasel koalitsioonil oskust kriise lahendada, probleeme lahendada – seda oskust ei ole. On oskus muuta erinevad probleemid veel suuremateks kriisideks. Ja mina ütlen ausalt, et minul on tõesti kartus, et kui peaks tekkima mõni reaalne oht, mõni sügav kriis siin riigis, siis kuidas valitsus sellega hakkama saab. Aitäh!

Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Siin kõlas informatsioon, et 2023. aastal tõepoolest õpetajate palk hüppeliselt tõusis ja keskmised näitajad on sellised, nagu me oleks jõudnud keskmise palgaga võrdluses õpetajate palgaga 120%‑ni ja kaugemalegi. Tagasilangemine on ju imelihtne ja seda on 2024. aasta meile ka näidanud, et mitmel põhjusel, aga eelkõige sellel põhjusel, et ei võetud kogu valitsuse tasemel õpetajate teemat ja võimaliku töörahu katkemise teemat tõsiselt, me jõudsime streigini, mis on lõpuks ebanormaalne seisund. Keegi ei taha, ka õpetajad ei taha streikida. Keegi ei taha, aga oma ameti väärikuse eest seismiseks see streik ette võeti. See oli õpilaste arvel, ma loodan, et see tasandatakse mõne ajaga ära ja õpilased ei pea seda lõivu oma elus omalt poolt maksma. Aga see oli valitsuse poolt ikkagi äpardumine, et asi nii kaugele lasti.

Praegune minister näeb vaeva, aga ma pean ütlema, et Reformierakonnaga valitsuses olla on ränkraske töö. Te päris alguses, ma arvan, rammestusite pisut, kui nägite, et koalitsioonileppesse sai lubadus sisse. Aga kohe päris esimesest päevast oleks pidanud seda lubadust hakkama meelde tuletama ja selle nimel võitlema, et need numbrid, need asjad eelarvesse jõuaksid. Ma loodan, et järgmise aasta eelarvet tehes on see kogemus käes, aga need tähtajad, mis praegu on läbirääkimistel välja käidud, kahjuks seda optimismi ei kanna. Ma ütlen ausalt, et kui komisjonid teevad maikuu lõpuks oma mingid raportid, siis ehk hakkate jõudma võimalikele kokkulepetele. Aga kui alles augustis-septembris jõuavad valitsusse väga konkreetselt kokku lepitud numbrid, näiteks koormuse arvestuse muutmine või karjäärimudeli astmestamine, [siis on asi halb]. See tähendab ju lisakulusid. [Loodetavasti] ei lähtuta tõesti illusioonist, et kõike seda saab kokku leppida, [pidades ilmas] kas diferentseerimisfondi või sisemisi reserve. Ja siis on juba hilja, siis te ei jõua 2025. aastaks ja siis on jälle osapooltel töörahu ohus.

Sellepärast on Isamaa teinud korduvalt ettepanekuid, et lisaks haridusministrile peab vastutust kandma kogu valitsus, et teised partnerid ja õpetajate organisatsioonid saaksid uskuda, et neid lubadusi ka peetakse. See usaldus on koalitsioonileppest mittekinnipidamisega tegelikult küll, ma ei taha öelda nii pessimistlikult, et hävitatud, aga kõvasti kannatada saanud. Mina väidan, et diferentseerimis[fondi] summa sisse ehk siis lisaks alammäära tõusule koolidele kasutamiseks antud raha sisse karjäärimudelit ja koormuse arvestuse muutmist mahutada ei ole võimalik. Vähemalt taotlustes peaks vanemõpetaja ja meisterõpetaja tase ka palga mõttes olema kõrgem, mitte ainult 5% kõrgem eelmisest tasemest. Taotlus on 20%, see oleks märgatav.

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Ja märgatavaks tõusuks ei piisaks ka sellest, kui diferentseerimisfond läheks 25% peale. Ka sealt jääb puudu. Nii et igal juhul tähendab see lisaraha või siis omavalitsustele kokkulepete kohustuse panemist. Omavalitsused tõenäoliselt niisugust lepet alla ei kirjuta. Loodame siiski praegu, et teil õnnestub need kokkulepped saavutada ja ka eelarve läbirääkimistel edukas olla. 

Aga ma tooksin välja selle vea, mida siin entusiastlikult tihti tehakse. Nimelt, me näeme, et osa omavalitsusi suudab maksta kõrget palka, miks siis teised ei suuda. Hea küll, Ida-Virumaast me rääkisime, seal on see 50%‑line tõus või, ütleme, riigi poolt antud toetus väga märgatav. Sisuliselt võib öelda, et kolmandiku võrra või teise arvestuse järgi poole võrra on palk tõstetud riigi poolt. See seda statistikat suunab.

Aga see on projekt, selle tõttu ei saa rahul olla muude piirkondade õpetajate palkadega. Nii et üle-eestiline number on pisut moonutatud tänu Ida-Virumaa parematele tulemustele. Aga lisaks Ida-Virumaale tuuakse esile Tallinn, ja eriti – minister Võrklaev on väga rõõmus – Rae vald ja teised kuldse ringi vallad ümber Tallinna. Nemad suudavad seda teha. Kuulge, riik on ju neile teinud kingitusi. Täiesti nii-öelda algse süsteemi väliselt on tehtud kokkulepped, et ümbritsevatesse valdadesse [tulevad riigigümnaasiumid]. Viimsi valda, kujutage ette, on riigigümnaasium tehtud. On võetud suure gümnaasiumi kulud riigi kanda. Sama on ju Raega, Sauega, Tabasaluga. Ja nendel valdadel [on hea] öelda, et meil on nüüd see raha ja me saame tõsta õpetajate palka, miks te teised ei saa. Aga Eestis on väga palju selliseid valdu, kes ei ole selliseid kingitusi riigilt saanud.

Me oleme riikliku haridusstandardi kehtestanud üle-eestiliselt. See tähendab, et on ikkagi riigi hool jälgida, et ei tekiks kahekiiruselist või, ütleme, kahetasemelist, kahestandardilist haridussüsteemi, mille korral võibki öelda, et kuskil jõukamates piirkondades on kvalifitseeritud õpetajad ja kõrgema palgaga õpetajad ja mujal on kehvemad õpetajate palgad ja kvalifitseeritud õpetajad sinna nii kergesti ei lähe. See on ju tegelikult nii-öelda kahe Eesti tegemine. Kui meil on ühtluskooli põhimõte, siis see meile kindlasti vastuvõetav ei ole. Nii et jah, riik peab siin olema vedur. Kõiki neid koormuse arvestuse ja karjäärimudeli välja mõeldud ja kokku lepitavaid nüansse ainult omavalitsuse finantseerida ja vastutada jätta ei saa. Aitäh!

Aitäh! Ja lõppsõnaks läbirääkimiste raames on palunud sõna ka minister. Palun, Kristina Kallas!

Aitäh selle võimaluse eest! Ma siiski tundsin, et ma pean siit Riigikogu puldist välja ütlema korrektsed numbrid. Saadik Anastassia Kovalenko-Kõlvarti puhul kõlasid natuke ebakorrektsed numbrid. Õpetajate palk käesoleval aastal ei tõuse 17 eurot. Õpetajate palk käesoleval aastal tõuseb 70 eurot, [täpsemalt] alampalk 70 eurot ja keskmine palk 136 eurot. Ei tasu õpetajaid alavääristada sellega, et nad said kõigest 17-eurose palgatõusu. Õpetajad võitlesid päris õigelt oma palga eest ja nad said üsna korraliku, arvestatava palgatõusu võrreldes varasemate aastatega. Meil on aastaid olnud, kus on Keskerakond valitsuses olnud ja õpetajate palga tõus on olnud null eurot. Ka selliseid aastaid on olnud. Siiski mitte 17 eurot, vaid 70 eurot on tõusnud. 

Teiseks, riik ei maksa õpetajate palgaraha – see ei ole korrektne väide. Riik ei maksa õpetajatele palka, välja arvatud riigikoolides. Õpetajatele maksab palka näiteks Tallinna linn. Riik maksab Tallinna linnale haridustoetust õpilase pearaha arvestusega, õpetaja palga maksab Tallinna linn. Tallinna linn on õpetajale tööandja, kes määrab ära selle, milline on õpetaja palk. Ta ei tohi maksta alla riiklikult kehtestatud miinimumi, aga milline on õpetaja palk, ei ole tegelikult riigi otsustada, vaid see on näiteks Tallinna linna otsustada. 

Ja nüüd see küsimus, miks riik ei kontrolli raha kasutamist. Vaadake, siin on selline asi nagu omavalitsuste autonoomia otsustada, kui palju inimesi nad kooli tööle võtavad, kui palju neil tegelikult koole on. Riik ei maksa mitte koolipõhiselt ega õpetaja ametikoha põhiselt, vaid riik maksab õpilase eest pearaha, mille puhul ta on öelnud, et see pearaha on lubatud kasutada õpetajate ja koolis töötavate tugispetsialistide palkade maksmiseks. Aga seda, kui palju koolis töötab õpetajaid või kui palju üldse on omavalitsusel koole, on [omavalitsuse] otsustada. Ja kui omavalitsus peab üleval väga palju koole, mille puhul ei jagu õpilase pearahast õpetajate palkade maksmiseks, või omavalitsustel on väga palju õpetajaid tööl, mille puhul ei jagu kõikidele õpetajatele palga maksmiseks, või omavalitsuses on väga vähe õpetajaid tööl, mille tõttu olemasolevad õpetajad on väga ülekoormatud, siis see on omavalitsuse vastutus. 

Ja mina julgen siit Riigikogu puldist välja öelda seda, et õpetajate streik oli tõepoolest valitsuse vastu, sellepärast et erakondade antud lubadused selle kohta, kui palju peaks tõusma õpetajate alampalga määr, olid suuremad kui see reaalsus, mis 2024. aastal tuli. Aga tegelikult õpetajad streikisid ka Tallinna linna ja teiste omavalitsuste kui oma tööandjate vastu, kes tegelikult määravad ära nii nende koormuse kui ka nende reaalse palga. 

Nii et õpetajate palgaraha ei tule riigilt ja riik ei määra, kui palju õpetaja palka saab ja kui palju on omavalitsustes tööl õpetajaid ja milline on nende koormus. Omavalitsuste roll on siin märkimisväärne. Ma loodan, et me selles kriisis ei lähe selleni, et me hakkame omavalitsuste autonoomiat kärpima ja hakkame riiklikult ette kirjutama, kui palju peaks omavalitsustes olema koole, kui palju peaks olema õpetajaid. Ma loodan, et me ei lähe selleni, sellepärast et just nimelt omavalitsuste autonoomia ise otsustada, ise oma koolivõrku korraldada on väga oluline.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, vastusõnavõtt kohapealt, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Nagu alati, on muidugi vaja mainida Keskerakonda ja Keskerakond on kõiges süüdi. Lihtsalt mainin seda, et Keskerakond on valitsuses olles alati tõstnud õpetajate palka. Üks aasta, kui palka ei tõstetud, oli koroonapandeemia aasta, siis oligi natukene keerulisem. Ja siiski ei tasu neid fakte niimoodi, kuidas öelda, teistmoodi esitada. Ikkagi hariduse eest vastutab riik ja palgafond tuleb riiklikest vahenditest. Tõesti, kohalik omavalitsus maksab seda kasutades edasi, aga riik on see, kes vastutab palgafondi eest. Ja see on ka põhjus, miks koalitsioonileppes on eraldi välja toodud, kui suur võiks olla õpetajate keskmine palk. Aga lõpuks te ka ei lükanud ümber väidet selle kohta, et te koos peaminister Kaja Kallasega streigi ajal rääkisite, et kohalikud omavalitsused ei kasuta raha sihtotstarbeliselt. Kõlavad mingisugused väited, et võib-olla õpetajate kohti ei ole loodud piisavalt, aga ka see on riigi tegemata töö. Aga seda, et kohalikud omavalitsused kuidagi kasutavad raha ebaproportsionaalselt või mittesihtotstarbeliselt, te ei ole siiamaani suutnud tõestada.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Seega on  arupärimisele vastatud ja viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Anti Poolametsa, Rene Koka, Mart Helme, Martin Helme, Varro Vooglaiu, Jaak Valge ja Henn Põlluaasa 19. veebruaril 2024. aastal esitatud arupärimine koolireformi kohta, mis kannab numbrit 611. Arupärimisele vastab haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja ja Riigikogu liikme Helle-Moonika Helme, kes seda arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustab. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, täna meil on olnud siin päris mitu haridusteemalist arupärimist. Me oleme käsitlenud ühtse Eesti kooli teemat, oleme käsitlenud õpetajate palga kasvu ja lubadusi, mis on selle kohta antud, ja nüüd me oleme jõudnud siis arupärimise juurde, mis käsitleb koolireformi.  

Eelmiste arupärimiste juures mulle väga meeldis, kuidas eelmise arupärimise puhul Isamaa hakkas oma kogemusi jagama lugupeetud ministrile, kuidas olla Reformierakonnaga valitsuses. Tõepoolest, Isamaa on Eestit koos Reformierakonnaga valitsenud ja olnud võimul erinevates kooslustes peaaegu sama kaua kui Reformierakond. Tsiteeriksin sellist kultuuriloolist teksti, et "eks te ise tea." 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart tegi oma kõnega eelmise päevakorrapunkti juures väga suurepärase sissejuhatuse, [kuidas] õpetajate streigini jõuti. Ja tõepoolest, see koolireformi arupärimine on tõusetunud ka sellest õpetajate streigist, nendest teemadest, mis õpetajate streigi puhul üles üles tõsteti, eelkõige just õpetajate poolt. 

Õpetajad juhtisid streigi käigus tähelepanu väga paljudele kitsaskohtadele meie haridussüsteemis. Toodi välja väga kõrge lisakohustuste koorem, mida ei saa lahendada ainult palgatõusuga. Üha enam on nähtav, et järelkasvu vähesus ning paljude õpetajate ametist lahkumine peale esimesi aastaid koolis on tingitud kaasava hariduse jätkuvast rakendamisest. Kaasava hariduse ideoloogia tõttu langeb õpetajate õlgadele järjest enam lisakohustusi. Õpetajad on seda ise ka väga selgelt väljendanud. Õpetamise kvaliteet langeb, üldine nõudmiste latt seatakse aina madalamale. Ja samas on meil ju järjest rohkem lapsi, kes ei taha üldse koolis käia ega saa riigi pakutavast haridusest osa, sest see koolikeskkond, kuhu nad iga päev peaksid minema, on neile muutunud vastuvõetamatuks ja käib ka nende vaimsele tervisele üle jõu. Ja kannatavad nii õpetajad kui õpilased. 

Me teame, et tavaklassis, kus on 24 pluss noort, ei suuda õpetaja üksi ära lahendada kõiki neid kitsaskohti. [Tuleb] olla aineõpetaja, samal ajal eripedagoog, sotsiaaltöötaja, logopeed, psühholoog. Kaasava hariduse pakutav lahendus on, et paneme veel spetsialiste klassiruumi juurde. See ei ole lahendus, see on segav asjaolu õpilastele, kes suudavad ja tahavad õppida normi kohaselt, ja samuti on see segav asjaolu õpetajale. Suure töökoormuse tõttu lahkuvad õpetajad koolist, mistõttu praegu kõrgkoolide koolitusmahtudest ei piisa. Tundide ettevalmistamiseks kulub õpetajal iga tunni jaoks vähemalt pool tundi ja kogu see pahatihti arvestamata jäetav tegelik koormus ongi põhjuseks, miks õpetajad läbi põlevad ja lõpuks koolist lahkuvad. 

Õpetajate puudusele reaalse lahenduse pakkumise asemel on Haridus- ja Teadusministeerium asunud koole sulgema. Õpetajad, kes väikeste maakoolide sulgemise tõttu töö kaotavad, ei pruugi aga minna tööle alles jäävatesse koolidesse, vaid paljud lahkuvad haridussüsteemist seetõttu üldse. Rääkimata sellest, et väikekoolide sulgemisega võetakse õpilastelt, meie lastelt ära turvaline kodulähedane kool, riik aga jääb ilma kvalifitseeritud õpetajatest, mistõttu kannatab kogu haridussüsteem. Sellega seoses me oleme küsinud lugupeetud haridusministrilt viis küsimust ja loodame neile saada vastused.

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase, kes vastab arupärimisele, mis kannab numbrit 611. Palun teid!

Lugupeetud eesistuja! Suur tänu saadikutele nende küsimuste eest! Ma kõigepealt püüaksin enne, kui me läheme küsimuste juurde, siin arupärimise tekstis esitatud väiteid adresseerida. Võib-olla mõned asjad vajavad selgitamist. 

"Kaasava hariduse ideoloogia tõttu langeb õpetajate õlgadele järjest enam lisakohustusi." Tõepoolest, õpetajate lisakohustusi on kaasava haridusega juurde tulnud. Ehk siis, kui klassis on vaja teha diferentseeritud õpet, kui klassis on üldtuge vajavad õpilased või tõhustatud tuge vajavad õpilased, siis õpetaja peab õppetööd diferentseerima lähtuvalt nendest õpilastest. See tõepoolest on õpetajatele lisakohustusi ja lisakoormust lisanud ja ei saa eitada, et see on üks õpetajate ülekoormuse põhjuseid. Aga kaasava hariduse rakendamine ei olnud mõeldud selliselt, et üks õpetaja töötab 24 erineva lapsega, et ta peab klassis 24 erinevat diferentseerimist tegema. Kaasava hariduse rakendamine on mõeldud ikkagi niimoodi, et õpetaja saab tugiõpetaja või abiõpetaja klassi, kui seal on päris märkimisväärne hulk üldtuge vajavaid lapsi. 

Mis see üldtuge vajav laps tegelikult tähendab? Meil on kaasavas hariduses, eks ole, lapsed, kellel on vaja üldtuge, lapsed, kellel on vaja tõhustatud tuge, ja lapsed, kellel on vaja erituge. Üldtoe laps tähendab vanas heas keeles, [mida kasutati,] kui meie koolis käisime, seda last, kes jäeti peale tunde, ehk siis seda last, kellel oli vaja matemaatikas või eesti keeles või mõnes muud aines lisaabi. Ta tunnis ei jõudnud tööd lõpuni ära teha, tal oli teine tempo, tal oli vaja tegelikult lisaabi. Praegu on üldtoe lapsed need, kellele on vaja lisaabi ühe või teise õppeaine läbimisel. Need lapsed tegelikult ei ole haridusliku erivajadusega lapsed ja nad ei ole ka märgitud haridusliku erivajadusega lastena. Need on nii-öelda üldtuge saavad lapsed, kes vajavad õpiabi reeglina vaid mingis aines. Selliseid lapsi on Eesti hariduses … (Lehitseb pabereid.) Kohe ma ütlen teile ... Eelmisel õppeaastal oli 15,5% neid lapsi, kes said üldtuge koolis. 

Nüüd, need lapsed, kes saavad tõhustatud tuge või erituge, on need lapsed, kelle puhul õpetaja või muu kooli personal on lastevanematele öelnud, et üldtoest lapse edenemisel koolihariduses ei piisa. Üldtugi ei ole piisav ja lapsele oleks vaja veel lisatuge. Ja siis palutakse lapsevanemal minna koolivälisesse nõustamiskeskusesse – meie mõttes on [need keskused] rajaleidjad –, et saada Rajaleidja ekspertidelt nõu, kas laps vajab tõhustatud tuge, [kui vajab, siis] millist tõhustatud tuge, või [vajab ta] erituge. Need tõhustatud toe ja eritoe lapsed on haridusliku erivajadusega lapsed. Osa neist lastest õpib täna tavaklassides, kus neil on tugispetsialist juures. Osa neist lastest on Rajaleidja soovitusega väikeklasside lapsed ehk nad õpivad eraldi, väikeklassides. Selliseid lapsi … (Lehitseb pabereid.) Ütlen jälle statistikat. Tõhustatud tuge saavaid lapsi oli Eesti koolis eelmisel aastal 4,9% ehk ligi 5%. Erituge saavaid lapsi oli 2,7%. Nende laste osakaal on tegelikult päris väike. Ja nende laste puhul, eriti nende puhul, kes õpivad väikeklassis, kes on suunatud õppima väikeklassi või kellel on tugiisik, on õpetajal ikkagi kõrval lisapersonal, kes teda klassis aitab.

Mis tegelikult õpetaja koormust on väga palju suurendanud? On suurendanud üldtuge vajavate laste arv koolis. Neid on 15,5%. Rohkem on ka tõhustatud tuge vajavaid lapsi, kes õpivad tavaklassis. Neil on küll tugiisik juures, aga õpetaja peab nii või naa õppematerjali diferentseerima, eks ole. Päris märkimisväärselt on [koormust] suurendanud see, et meil on klassis tavalised lapsed, kelle kodune keel ei ole eesti keel, kes ei valda eesti keelt piisavalt, eks ole, kelle jaoks on ka vaja õpet diferentseerida. Ja meil on klassides ka tagasipöördujaid, eesti lapsi, kes on tulnud teisest haridussüsteemist ja kes tegelikult ka vajavad päris palju tuge. Tallinna linnas on neid omajagu. Kuna ka klassiruumid on niivõrd diferentseeritud ja niivõrd erinevad, siis see kindlasti suurendab õpetaja koormust. Ja selle tõttu on arusaadav, et õpetajad toovad välja suure koormuse kui peamise põhjuse, miks ametis läbi põletatakse ja miks ei suudeta selles ametis püsida. Seal on ilmselgelt vaja lahendusi otsida. Ja seda me haridusleppe läbirääkimistel teemegi. Me otsime lahendusi, sealhulgas kaasava hariduse vaatest, et kuidas me ikkagi koormusarvestuse kokku lepime.

Nüüd, rahastusmudelis on niimoodi, et kõigi eritoe ja tõhustatud toega laste pearaha koefitsient on suurem kui tavaliste laste pearaha koefitsient. Ehk siis me maksame omavalitsustele haridustoetust tõhustatud tuge ja erituge saavate laste eest rohkem, et nad saaksid lisaabi, on see siis abiõpetaja, tugispetsialisti või tugitugiisiku näol või siis õpivad nad väikeklassis.

Edasi: "Õpetajate puudusele reaalse lahenduse pakkumise asemel on Haridus- ja Teadusministeerium asunud koole sulgema." Haridus- ja Teadusministeerium siiski koole ei sulge. Meil on läbirääkimised 14 omavalitsusega gümnaasiumiastme üle. Me tahame gümnaasiumiastet koondada valla- või maakonnakeskustesse rohkem kokku – just neid gümnaasiume, kus õpib täna alla 40 õpilase terves gümnaasiumiastmes. Me siiski ei saa pidada gümnaasiumi kodulähedaseks kooliks, nii nagu me ei pea ka kutsekooli kodulähedaseks kooliks. Ehk siis põhikoolile järgnev haridus [ei pea] olema kodulähedane. Küll aga peab kodulähedane olema kindlasti põhiharidus, eriti aga see, et lapsed saaksid vähemalt 1. kuni 6. klassini käia kodulähedases koolis. Ja selleks on meil ka erimeede välja töötatud. 

Ma annan nüüd informatsiooni ka selle eritoe meetme kohta. Meil on taotlusvoor läbi ja me oleme eraldanud raha 11 omavalitsusele väikekoolide pidamiseks. See summa on 1,3 miljonit. Vabandust! 14 kohalikku omavalitsust taotles ning me andsime toetust 14 kohalikule omavalitsusele 18 algkooli või tegutsemiskoha pidamiseks kogusummas 1,3 miljonit eurot. Mõned suuremad omavalitsused on saanud 140 000 eurot näiteks koolipidamise toetust. See on päris märkimisväärne summa väikeste maakoolide pidamiseks ja ma loodan, et neid väikeseid maakoole ka edasi peetakse. 

Nüüd: "Kas olete lisaks palgaküsimusele kaardistanud ära õpetajate teised murekohad?" Nagu ma ütlesin, jah, me oleme need ära kaardistanud. Me täna ilmselt tajume paremini seda, mis põhjusel õpetajaid on koolides üle koormatud. Aga meil on ka väga palju õpetajaid, kellel ei ole täiskoormust ja kes lahkuvad töölt selle tõttu, et neil ei ole täiskoormust. Nad sooviksid saada täiskoha palka, aga kool ei ole võimeline neile täiskohaga koormust pakkuma, mille tõttu õpetaja seda töökohta vastu ei võta ja läheb teise kohta, kus tal on võimalik täiskoormus saada. Nii et see pilt on üsna kirju. Meil on linnad ja valdavalt linnalised asulad, kus on õpetajate ülekoormus silmanähtav, klassikomplektid on suured, Tallinna linnas ka 24 pluss õpilast. Klassid on väga diferentseeritud ja õpetajal on koormus suur. Samal ajal on meil piirkondi, kus aineõpetajad põhikooli kolmandas astmes täiskoormust kokku ei saa – või ka gümnaasiumis – ja lahkuvad selle tõttu töölt, et neil ei ole seal täiskoormust võimalik saada. 

"Millal langeb õpetajate töökoormus (kontakttunnid) normaalsele tasemele nädalas?" Nagu te teate, meil ei ole riiklikult kehtestatud kontakttundide normi. Meil on kehtestatud õpetajate tööaeg, normtööaeg, mis on nädalas 35 tundi. Selle sisse peavad mahtuma nii tundide andmine kui ka tegelikult muud õpetaja ülesanded: seesama õppematerjalide diferentseerimine, tunniks ettevalmistamine, tagasisidestamine, kooli arendustöös osalemine, õppekava ja ainekava arendused ning täiendkoolitused ja õpetajate enesetäiendamised, samuti aineliitudes osalemine. Me kaardistasime tegelikult kogu selle õpetajate töö mahu ära ja praegu on meil läbirääkimise töörühmas, Eesti Haridustöötajate Liidu juhitud töörühmas, arutelu selle üle, mis ikkagi on need tööülesanded, mis peaksid mahtuma normtööaja sisse. Mida peab õpetaja 35-tunnise töönädala jooksul oma tööaja sees kindlasti tegema ja mis on need ülesanded, mis on muud ülesanded, mis ilmtingimata ei ole õpetaja tööülesanded? Võib-olla neid muid ei peagi koolis tegelikult tegema õpetaja, selleks võib kooli tööle võtta ka teisi inimesi, olgu need projektijuhid või abiõpetajad, kes neid ülesandeid täidavad. 

"Kaasava hariduse eksperiment on suuresti läbi kukkunud. Meil on palju noori, kelle osas on kirjas, et ta ei sobi tavaklassi, kuid väikeklassis tuleks ta edukalt toime. Miks ei arvestata võimalusega, et väikekoolide sulgemise asemel kasutada mõnda sulgemisohus olevat kooli erivajadustega laste heaks?" No väikeklasse me loome siiski tavakoolide juurde. Väikeklasside puhul on olukord selline, et mingi hariduse osa võib laps saada väikeklassis, aga mingi hariduse osa saab ta teiste lastega koos. Ta ei ole kogu aeg eraldatud, eks ole, seal väikeklassis. Ja meil ongi erivajadustega laste koole Eestis väga palju. On üle 30 kooli, kus õpivad need erivajadustega lapsed, kelle jaoks tavakoolis ja tavaklassis õppimine ei olegi väga toetav. Seal õpib päris suur hulk erivajadustega lapsi. Aga suund on pigem sellele, et erivajadustega laste koolides õpivad väga sügava toevajadusega lapsed, kellel tõesti ei ole võimalik [mujal õppida]. Need on lapsed, kes õpivad toimetulekuõppekava ja hooldusõppekava järgi. Aga lapsed, kes saavad riikliku õppekava järgi õppida, peaksid võimalusel siiski õppima tavakoolis või kui vaja, siis tavakooli väikeklassis. Väga palju tegevusi, mis tavakoolis on, on sellised, mida need lapsed saavad teha teiste lastega koos, et nad ei oleks eraldatud. 

Väikekoolid ei sulgu mitte sellepärast, et neil ei ole piisavalt erivajadustega lapsi, kes seal koolis tahaksid käia, vaid tihti selle tõttu, et piirkonnas ei ole üldse piisavalt lapsi, et seal kooli saaks pidada. Aga ma väga loodan, et nende väikeste, kuni kuueklassiliste koolide sulgemise laine siiski on pidurdunud – ja me näeme, et on pidurdunud – sellepärast, et meil on olemas see toetusmeede. 

"Miks erivajadustega noored ei võiks õppida nende vajaduste parimale arvestamisele spetsialiseerunud koolides, kus on tagatud igakülgne toetus kõigi vajalike spetsialistide poolt?" Erivajadustega lapsed õpivad erivajadustega [laste] koolis, nagu ma ütlesin. Toimetuleku- ja hooldusõppekava [järgi õppivad] õpilased õpivad seal, sest nad vajavad tõesti väga spetsiifilist ja väga mitmekülgset abi. Aga tõhustatud tuge või erituge [saavad] või lihtsustatud õppekava [järgi õppivad] lapsed saavad väga hästi hakkama ka tavakoolis, kui neil on seal vajalik tugi tagatud. Enamuses koolides on see tugi neile tagatud. Kuigi tõesti tugispetsialistide, eelkõige eripedagoogide, psühholoogide ja logopeedide vajadus on koolides päris suur. Eesti ei ole selles küll kuidagi erand. Tegime näitekas analüüsi Soome olukorrast. Vaatamata sellele, et Eesti meedias on juttu olnud sellest, et Soome loobub kaasavast haridusest, nad ei loobu. Vastupidi, nad liiguvad aina kiiremini selles suunas, et erivajadustega lapsed liita tavakoolidesse. Lihtsalt neil on sama mure, mis meil, et spetsialiste, kes erivajadustega lastega spetsiaalselt tegeleksid, pole, nende nappus on päris suur. Ja õpetajate rahulolematus tulebki ka sellest, et meil ei ole koolides piisavalt tuge teiste spetsialistide näol. Kindlasti sellega tuleb tegeleda ja tegeldaksegi nii meil kui ka Soomes. 

"Haridussüsteemis on õpetajatele seatud kõrged kvalifikatsiooninõuded. Ka teiste valdkondade töötajatele on töö leidmine väga tugevalt seotud kvalifikatsiooni ja kaasneva praktikaga. Paraku ei kehti praktilise õpetajakogemuse omamise nõue Haridus- ja Teadusministeeriumis. Kui puuduvad kogemused juhitavas valdkonnas, ei ole põhjust eeldada, et ministeeriumist tuleksid õpetajate elu korraldamisel edasi viivad lahendused. Millised õpetajahariduse ja õpetamiskogemusega seotud kvalifikatsiooninõuded on Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikele kehtestatud ning kas neid tööle võtmisel reaalselt järgitakse? Mitu endist õpetajat töötab Teie juhitud ministeeriumis?" Meie ministeeriumis töötab väga palju endiseid õpetajaid, töötab ka väga palju endiseid koolijuhte. Kuid Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnike tasandi töö ei ole kuidagi seotud sellega, et nad peaksid omama õpetamiskogemust ja õpetajakogemust. Kuna haridusministeeriumi ametnikud ei tee metoodikamaterjale, ei kujunda välja seda, kuidas klassi ees peab õpetama, ei tee õpikuid ega isegi õppekavasid mitte, siis ei ole seda eeldust, et ametnik peab olema olnud õpetaja. Ametnik on üldise poliitikaraami kujundaja ja ta baseerub suuremas osas oma otsustes sellele, mida eksperdid on välja töötanud, needsamad õpetajad ise. 

Toon teile näite. Selle õppekava arenduses, mida me praegu uuesti välja arendame, tegutsevad valdavalt õpetajad. Seda õppekava töötavad välja praktiseerivad õpetajad, seda ei tööta välja Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud. Täpselt samamoodi ei tööta õpetajate karjäärimudelit välja Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud, vaid seda töötavad välja õpetajad koostöös ülikoolidega, ülikoolide õpetajakoolituse valdkonna inimestega. Haridusministeeriumi roll ei ole kujundada reaalseid metoodikaid ja klassiruumis toimuvat ja seetõttu ei saa ka eelduseks olla see, et haridusministeeriumis töötav inimene peab olema olnud õpetajaametis. Meil on kõige suurem osakond tegelikult IT-osakond. Ja nagu te teate, siis laupäev oli meie IT-osakonnal väga raske päev. (Juhataja helistab kella.) Aga põhimõtteliselt kõige suurem osa ametnikke töötab selles osakonnas. 

Minister, teie aeg! Aitäh! Hea minister, teile küsimusi ei ole. Aitäh teile! 

Ahah, selge. 

Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Helle-Moonika Helme. Palun!

Ma tänan lugupeetud ministrit, et ta andis meile päris head vastused. Aitäh nende vastuste eest ja sellise väga hea ülevaate eest! Mulle tegelikult väga meeldis see väga detailne ülevaade sellest, mis toimub meie, Eesti koolides seoses kaasava haridusega. Mul on hea meel, et ometigi lõpuks on hakatud aru saama selle probleemi olemusest, tunnistatakse seda ja otsitakse ka lahendusi. Ja loodetavasti toimuvad haridussüsteemis muutused selles osas ruttu, sest õpetajad tõepoolest kauem vastu ei pea. Nad on seda viimasel ajal ikkagi väga tugevalt kommunikeerinud.

Mis puutub koolide sulgemisse, siis jah, tunnistan, me kasutasime arupärimises [sõnastust], et on asutud koole sulgema, tegelikult seal oleks pidanud kirjas olema ka "kooliastmete sulgemine". Sest see on fakt, et põhikoolid tehakse 6-klassiliseks ja kooliastmeid näritakse allapoole. Mis on selle põhjused? Eks neid põhjuseid võib siin ju üsna argumenteeritult tuua. Selle kohta on hea ütlemine, et küll siga pori leiab. 

Aga ma tahaksin ikkagi juhtida tähelepanu sellele, millised peaksid olema riiklikud poliitikad, regionaalpoliitikast alates ja hariduspoliitikaga lõpetades. Meie koolisüsteem on mõlema poliitika väga tugev osa. Kuidas me ikkagi jääksime riigina niimoodi ellu, et elu oleks igal pool Eestis, mitte ainult suuremates keskustes? Kui me hakkamegi midagi ette võtma, siis kahetsusväärselt selle asemel, et probleemi lahendada nii, nagu seda peaks lahendama, see toob kaasa selle, et kui me räägime, mida ei tohiks teha, see just täpselt niimoodi juhtub. Ehk jällegi parafraseerin üht ütlust: tahtsime paremat, aga näed, välja tuli nagu alati või siis veel halvemini. 

Jaa, me teame, et siin on sellest ka nii palju räägitud, et riik ei sulge koole. Kohalik omavalitsus on koolipidaja. Aga me ju teame, et kohalikel omavalitsustel on palju kohustusi ja raha vähe ja loomulikult nad võtavad ette igasuguseid initsiatiive igas valdkonnas, kus vähegi saab kokku hoida. Ja kui nad vähegi saavad mingeid signaale ülevalt poolt, et noh, haridussüsteemis on teil võimalus kokku hoida, siis nad seda ka teevad. Praktikutena kohaliku omavalitsuse juhid näevad, mis võimalused neil laual on. Ja kui raha ei ole, siis seda ei ole. Nii lihtne see ongi. 

Tõepoolest, kahjuks on viimastel aastatel kasvanud poliitiline surve väikekoolide kaotamiseks. Tegelikult on see koolivõrgu korrastamine avalikkust eksitav jutt. See tegelikult ikkagi varjab valitsuse küünilist ja hukatuslikku plaani väikekoolid kiirkorras sulgeda. Tühiseid summasid lubatakse preemiaks kohalikele omavalitsustele ja püütakse neid sedasi motiveerida sulgema õppeasutusi ja kaotama kooliastmeid. Ja mida see kaasa toob? See toob kaasa selle, et kodulähedaste koolikohtade tagamise asemel sunnib valitsus lapsi veetma pikki päevi koolibussis või survestab kooliealiste lastega perekondi linna kolima. 

Ja me näeme ka seda, kuidas koolivõrku riigistades ja tsentraliseerides lahutatakse koolid omavalitsustest ja kogukondadest ning allutatakse ministeeriumi, valitsuse kontrollile ja personalipoliitikale. 

Ma tegelikult tahaksin siin õhku visata sellise intrigeeriva ettepaneku. 

Ma paluks lisaaega. 

Kui palju te soovite lisaaega? 

Kolm minutit. 

Palun, kolm minutit! 

Me kogu aeg räägime sellest, kuidas me sulgeme maakoole, sest seal ei jätku õpilasi ja õpetajad ei saa oma koormust täis. Õpetajatele ei jätku koormust ja ei jätku seetõttu ka palka. Ja seetõttu me sunnime maalapsi sõitma kaugele kooli, paneme kodulähedased koolid kinni – need väikekoolid, kus ei ole lapsi ja õpetajatel koormust. Aga samas linnades ja muudes keskustes on koolid täis ja seal ei jätku jälle koolikohti ja õpetajad on üle koormatud. 

Äkki vaataks seda niimoodi, äkki reguleeriks seda hoopis niimoodi, et suunaks siis linnalapsed hoopis sõitma maale. Mitte maalapsi ei suunaks sõitma linnadesse kooli, vaid suunaks linnalapsed äkki sõitma maakoolidesse. Siis saaksid sealsed õpetajad koormust ja saaksid koolikohad täis. Äkki mõtleks siis hoopis niimoodi regionaalpoliitiliselt. Miks maalapsed peavad olema need, kes alati kannatavad? Miks maaperede lapsevanemad peavad olema need, kes peavad otsima ja leidma lahendusi? Äkki tuleks neile appi ja täidaks hoopis maakoolid ära linnalastega ja saaksid ka sealsed õpetajad palka ja koormust? 

Tegelikult peaksid kõik kohalikud omavalitsused hoiduma langetamast pöördumatuid ja pikaajaliselt kahjulike tagajärgedega otsuseid sellise hetkelise eelarveargumendi mõjul. Selle asemel tuleks hoida selg sirge ja vastu pidada, sest varem või hiljem saab Eesti rahvusliku ja Eesti inimeste huvide eest seisva valitsuse, mis viib läbi tõelise haridusreformi, lähtudes regionaalsest tasakaalustatusest, maapiirkondade elujõu tugevdamisest, laste parimatest huvidest ja kogukondade ettepanekutest. Loodetavasti ei ole Eesti maaelu selleks ajaks pöördumatult hävinud. Loodetavasti ei ole Eesti laste haridus selleks ajaks pöördumatult alla käinud. Loodetavasti ei ole Eestimaa selleks ajaks üle ujutatud immigrantide ja võõrrahvaste esindajatega. Loodetavasti ei ole Eesti õpetajad selleks ajaks pöördumatult jätnud oma töökohti ja lootust olla maa sool ehk siis see, kes paneb aluse haritud ja targale rahvale. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele vastatud ja kuuenda päevakorrapunkti menetlemine lõpetatud.

Liigume edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Varro Vooglaiu 21. veebruaril 2024 esitatud arupärimine inimese seksuaalsust puudutavate õppeainete ning sellega seonduvalt vanemate õiguste kohta. See kannab numbrit 616, vastab haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärija Varro Vooglaiu, et antud arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustada. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Hea minister! Üldprintsiip, millest peaks juhinduma, on muidugi see, et kõige seksuaalsusega seonduva õpetamine või käsitlemine laste puhul peaks kuuluma perekonna vastutusvaldkonda. See ei ole üleüldse riigivõimu ülesanne selliste küsimustega tegeleda. Paraku näitab teiste riikide kogemus, et niinimetatud LGBTQ‑ideoloogia tungimisega riikide seadustesse kaasneb ka vastavasisuline õpe koolides ja lasteaedades, mis sellest lähtuvaid hoiakuid normaliseerib. Vanemad, kes ei soovi, et nende lastele õpetatakse sellisest ideoloogiast kantud nägemust inimese seksuaalsusest, abielust ja perekonnast, üldisemalt inimeseks olemisest üleüldse, vajavad seetõttu selgeid garantiisid, et nende põhiseaduslikud õigused on rahuldavalt tagatud. Nagu öeldud, see on vanemate õigus selliseid asju oma lastele õpetada. 

Paljude lapsevanemate kindla veendumuse kohaselt on seksuaalkasvatuse programmid lapsi kahjustavad. Need seksualiseerivad lapsi, hävitavad nende loomuliku häbelikkuse ja sellest lähtuva ettevaatlikkuse ning püüavad asendada moraalinormid isikliku naudingu otsimisega. Eestis on inimese seksuaalkasvatusega seotud teemad olnud seni põimitud inimeseõpetuse ainekavasse ja sõltub palju koolist, kuidas seda õpetatakse. Küsimus muutub teravamaks sedamööda, kuidas kasvab surve koolidele tuua õppekavasse sisse seksuaalkasvatus. Seda käsitletakse ka teiste õppeainete raames. 

Näiteks sellest õppeaastast on Pelgulinna gümnaasiumi ainekavas valikmoodul "Inimene ja seksuaalsus". Selle koostaja ning õpetaja Kristina Birk-Vellemaa esines hiljuti Eesti Rahvusringhäälingu noortesaates "Nova", kus ta rääkis teismelisele saatejuhile, et meie sooline identiteet ei ole nii must-valge, et inimesed jaotuvad sooliselt meesteks ja naisteks, pigem on see päris kirju, ning see olevat normaalne. 

Sooideoloogia valedel, mille kohaselt inimese sugu on sotsiaalne konstruktsioon ning inimesed võivad oma sugu muuta, võivad laste ja noorte jaoks olla eriti rängad tagajärjed. Nii näeme, et nii Lääne-Euroopa riikides kui ka USA-s on täheldatud soosegaduses meditsiinilist sekkumist otsivate laste ja noorte arvu plahvatusliku kasvu. Näiteks Londoni Tavistocki kliinikus, kus tegeleti laste ja noorte soosegadust tunnustava "raviga", tõusis patsientide arv 2015. ja 2020. aasta vahel 400%.

Selles olukorras on mitmed meditsiiniorganisatsioonid maailmas andnud välja hoiatusi soosegaduse kergekäelise tunnustamise vastu, viidates tõsistele ohtudele, mida meditsiiniline sekkumine laste vaimsele ja füüsilisele tervisele kaasa toob. Prantsuse Meditsiiniakadeemia hoiatas 2022. aastal puberteedi blokeerijate kasutamise eest, tuues välja, et soosegadus noorte seas on epideemiasarnane. Samamoodi on Rootsi, Soome ja Norra andnud ametlikke hoiatusi puberteedi blokeerijate, vastassugupoole hormoonide ja soosegaduses noortele tehtavate lõikuste vastu, kummutades väited, et selliste meditsiiniliste sekkumiste põhjenduseks võib leida alust teadusuuringutest. Ka Suurbritannia terviseeksperdid on leidnud, et tõendid pöördumatute mõjudega medikamentide ohutuse kohta ei ole olnud usaldusväärsed. 

Üha enam on tõendeid selle kohta, et puberteedi blokeerijad ja vastassugupoole hormoonid põhjustavad pikaajalisi terviseprobleeme, nagu pöördumatu viljatus, luude kasvu kahjustamine ja muu selline. Seda on nüüdseks tunnistanud teiste hulgas ka Ameerika Lastearstide Akadeemia. Ent kõige kõnekamalt paljastab sooideoloogia valesid kasvav põlvkond noori, kes nõuavad nende soosegadust õhutanud ja tunnustanud arstide ja seadusandjate vastutusele võtmist. 

Kõike eespool öeldut arvesse võttes on hädavajalik tõkestada sooideoloogia ning seda normaliseeriva seksuaalkasvatuse levikut koolides, samuti meedias ja mujal avalikus ruumis. Seksuaalkasvatus, nagu öeldud, ei ole riigi ülesanne üleüldse. Küll aga on riiklikul tasandil kohane julgustada nii perekondades kui ka koolides ja lasteaedades andma edasi väärtusi ja kasvatama voorusi, mis on terve, truu ja harmoonilise abielu ja perekonna aluseks. 

Sellega seonduvalt oleme esitanud proua ministrile kolm küsimust. Ma loodan, et te loete need ette, enne kui vastate. Nende kõigi keskmes on see, kuidas Eestis kavatsetakse lapsi selle haiglase ja neid selgelt kahjustava ideoloogia eest kaitsta, et see ei murraks endale teed läbi lasteaedade ja koolide. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 616. Palun!

Ma tänan! Ma tänan ka selle väga huvitava teema püstituse eest, sest meil ei ole vist selle üle tegelikult pikemat arutelu olnud ja täna on see võimalus siin olemas. Kui me räägime Eestis nii-öelda seksuaalkasvatusest, siis meil ei ole eraldi õppeainet nimega "seksuaalkasvatus". Meil on sotsiaalteaduste või sotsiaalainete valdkond, mille sees on kolm õppeainet: ajalugu, ühiskonnaõpetus ja inimeseõpetus. Need on nii põhikooliastmes kui ka gümnaasiumiastmes. Inimeseõpetus on see õpetus, mille aine raames muu hulgas kõikvõimalike muude teemade kõrval käsitletakse ka seksuaalkasvatust. Inimeseõpetuse põhikooli ainekava sõnastab selle nii, et inimeseõpetus on õppeaine, kus õpitakse tervise, seksuaalhariduse, suhete ja riskikäitumise teemasid, selleks et neid käsitleda ja aidata noorel mõista ühiskonnas toimuvaid protsesse ja nende mõju temale, tema valikutele ning seeläbi tema tervisele ja toimetulekule. Seksuaalkasvatuse peamine fookus meie põhihariduse õppekavas on noore inimese enda tervise ja oma tervisekäitumise teadlikkuse kasvatamine ja sellest tulenevate riskide teadvustamine ja vastutuse võtmine. See on tegelikult see, mis on riiklikus põhikooli õppekavas sõnastatud. 

Terviseõpetuse õpitulemuste väljavõte on selline, et noor, kes on omandanud teadmised inimeseõpetuses, teab muu hulgas, et inimesed erinevad rahvuse, soo, vaimse ja füüsilise suutlikkuse ning vaadete ja usutunnistuse poolest. Ja noor on nende erinevuste suhtes salliv. Noor teab, et ühiskond kaitseb laste tervist ja heaolu ka seadustega. Ta kasutab terviseinfo saamiseks teaduspõhiseid allikaid ja spetsialistide abi, väärtustab positiivseid suhteid, nende loomist ja hoidmist, mõistab ja aktsepteerib inimliku läheduse avaldumise erinevaid viise, mõistab ja aktsepteerib seksuaalse arengu individuaalsust, seksuaalse identiteedi erinevaid avaldumisvorme ja seksuaalõigusi, mõistab füüsilise, vaimse ja sotsiaalse tervise vastastikust seost ja neid mõjutavaid tegureid, mõistab eluviisi, keskkonna ja pärilikkuse mõju tervisele ning tervisliku eluviisi ja turvalise käitumise tähtsust igapäevaelus. Ka väärtustab ta partnerite vastutustundlikku käitumist seksuaalsuhetes ja oskab leida infot seksuaaltervist puudutavate küsimuste kohta. 

Nagu te näete, suur osa nendest õpiväljunditest ja sellest fookusest inimeseõpetuses on seotud sellega, et tänapäeva lapsed eksisteerivad väga intensiivses keskkonnas, mis nende ümber on. Selles on ka väga palju seksuaalsust ja seksualiseeritust. See info on nendest noortest inimestest praktiliselt ühe telefonikliki kaugusel. See ei ole enam kuskile taha kappi peidetud ja neile kättesaamatu, infokülluses ühiskonnas on see kõik praktiliselt ühe kliki kaugusel. Sellises ühiskonnas eksisteerimiseks on nii oma vaimse tervise kui ka füüsilise tervise, tervislike paarisuhete ja ka harmoonilise abielu seisukohalt väga oluline teadvustada oma seksuaalkäitumise tagamaid, vastutust ja selle mõju tervisele. See on see, millele meie inimeseõpetuse õppekava keskendub ja millele keskendub ka gümnaasiumi oma. Meil on kohustus lapsi ette valmistada selleks, et nad suudaksid suhestuda ühiskonda, arendada positiivset minapilti, arendada positiivseid suhteid, sealhulgas ka positiivseid paarisuhteid ja tegelikult täpselt samamoodi arendada ka armastust täis suhteid väga erinevates suhtevormides. Ma pean siin silmas nii lapse kui lapsevanemate, õdede-vendade, perekonnasiseste armastussuhete kui ka täiskasvanueas paarisuhete puhul. 

Vastan nüüd otseselt teie küsimustele, kuidas on tagatud, et lapsi ja noori vaimselt ja füüsiliselt kahjustav sooideoloogia ei levi lasteaedades ja koolides ning et lastele tagatakse selle eest kohane kaitse. Lastele tagatakse kaitse teadlikkuse kasvatamisega. [Neile antakse teadmisi], kuidas tegelikult oma positiivset minapilti kujundada, kuidas tervislikult seksuaalsuhetes käituda ja kuidas üldse positiivseid paarisuhteid arendada. Sotsiaalsete oskuste arendamine on koolis väga oluline. Mina ei tea, aga võib-olla teil on kuskilt näiteid, milline täpselt see kahjustav sooideoloogia on, mida Eesti lasteaedades levitatakse. Meil ei ole täna sellist olukorda, et meil oleks lapsi ja nende lapseidentiteeti kahjustavat tegevust lasteaedades ja koolides. Vastupidi, õppekava ja õpetajate töö, mis on seotud inimeseõpetuse tundidega, on valdavalt seotud positiivse minapildi kujundamisega iga lapse jaoks, et ta suudaks iseennast ka täiskasvanueas toetada. 

Teine küsimus: "Kuidas on tagatud lapsevanemate täpne ja õigeaegne informeeritus selle kohta, mida nende lastele koolis õpetatakse seonduvalt inimese seksuaalsuse, abielu ja perekonnaga?" See on tagatud sellega, et igal koolil on oma õppekava, igal koolil on ka ainekavad ja need peaksid olema kooli kodulehel kättesaadavad. Õpetajad kirjeldavad neis, mida see kool nende sotsiaalteaduste valdkonna ainekavades lastele õpetab. 

Kolmas küsimus: "Kuidas on tagatud vanemate põhiseaduslik õigus olla oma laste hariduse küsimuses otsustajad ning vajadusel eemaldada oma lapsed tundidest, mis seda õigust riivavad?" Vanemate õigus, põhiseaduslik õigus tagada oma lastele kvaliteetne haridus ja tagada seda, et laste õigused on kaitstud, on täpselt samamoodi samasugune õigus, nagu on põhiseaduses õigus lapsel saada haridust. Põhiseadus ütleb oluliselt laiemalt seda, millised on lapse hariduse saamise õigused. Paragrahv 37 ütleb, et igaühel on õigus haridusele. Ja meil on riiklikult kokku lepitud õppekava, mille alusel tegelikult haridust lastele antakse. Sedasama haridust riikliku õppekava alusel annavad nii munitsipaalkoolid, riigikoolid kui ka erakoolid ja selles riiklikus õppekavas on ka need asjad, millest ma täna rääkisin, inimeseõpetuse õpiväljundid, kokku lepitud. Nii et see on see, kuidas lapsele tagatakse õigus saada haridust ja saada koolis positiivset – ma veel kord rõhutan, positiivset – sotsiaalseid oskusi ja minapildi kujundamise kogemust.

Aitäh, austatud minister! Teile on vähemalt kaks küsimust. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tervise Arengu Instituut on välja andnud raamatu "Koolieelses eas laste seksuaalkasvatus: keha, tunded ja turvalisus. Metoodiline materjal lapse seksuaalse arengu toetamiseks". Toon mõned näited raamatus olevatest harjutusest. "Mängite sõbraga koos tema kodus. Olete tema toas. Ta näitab sulle oma nokut. [---] Mängige olukord iga kord mõne lapsega läbi. Võtke enda peale initsiatiivi haarava täiskasvanu või lapse osa." Lehekülg 101. Neid näiteid on seal veel. Ja kõige lõpuks veel räägitakse olukordadest, kus lapsed peaksid arutlema, mis soost nad on. Mina leian, et lapsevanemalt võetakse lapse nii varases eas seksuaalkasvatusega ära turvatunne, nad ei tea, kas laps on kokku puutunud seksuaalpedagoogiga võib perverdiga. Kas te peate õigeks, et nii varases eas tegeldakse selle küsimusega?

Aitäh küsimuse eest! Te tõite näite olukorrast, kus selle mängu ja selle olukorra on initsieerinud mitte täiskasvanu, vaid selle on initsieerinud lapsed ise, eks ole. Sellises … (Keegi ütleb midagi saalist.)

Palun vaikust saalis! 

… olukorras, kus selle mängu on initsieerinud lapsed ise, on küsimus täiskasvanu rollis: millist rolli täidab sellises olukorras täiskasvanu? Kuidas täiskasvanu saab antud olukorras toetada last, et temal oleks positiivne enesepilt selles olukorras, mis seal kujuneb, et ei oleks võimalikke traumasid ega muid võimalikke negatiivseid emotsioone, mis on selle olukorraga tekkinud? See on juhis täiskasvanutele sellistes olukordades käitumiseks, see ei ole juhis täiskasvanule selliste olukordade initsieerimiseks. Need on väga erinevad asjad siiski.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Te oma vastuseid ette kandes esitasite küsimuse, milline see kahjustav sooideoloogia siis on. Väga lihtne on sellele küsimusele vastata: kahjustav sooideoloogia juhindub lastele sellise väärettekujutuse tekitamisest, nagu oleks inimesel võimalik oma sugu muuta ja nagu oleks sugusid üleüldse rohkem kui kaks. Te rääkisite seda, et kooliõpe peab lähtuma teaduslikest alustest, olema teaduspõhine. Need mõlemad väited on radikaalselt ebateaduslikud, radikaalselt teadusega vastuolus. Sugusid on kaks: on meessugu ja on naissugu, rohkem sugusid ei ole. Ja teaduslik fakt on see, et mitte keegi ei saa mitte kunagi oma sugu muuta. 

Minu küsimus teile ongi see: kuidas lapsi sellise valetamise ja sellisele valedele rajatud ideoloogilise programmi indoktrineerimise eest koolides kaitstakse? On ju õige, te olete minuga nõus, et peab kaitsma lapsi valetamise ja nende eksitamise eest? Ja see on valetamine ja eksitamine. 

Aitäh selle küsimuse eest! Vot nüüd ongi see baaseeldus või baaslähtepunkt meil teiega erinev. Te tõite näiteks, et on olemas meessugu ja naissugu. Need on bioloogilised sood. Need on bioloogilised sood ja nende puhul muuseas on olemas tegelikult ka vahepealne variant. Ka bioloogiliselt on olemas teisi variante. Aga ütleme nii, et 99% elanikkonnast on bioloogiliselt selles kahes sookategoorias. Aga täiesti eraldi on siiski olemas inimese enda minapilt – see, mis tal kujuneb, kellena ta iseennast tunneb, ehk inimese identiteet. Inimese identiteet võib olla ja reeglina on bioloogilise sooga üks ühele seotud, aga ei pruugi kõikides olukordades olla üks ühele sooga seotud. Ei pruugi! See, et inimese identiteet, tema enda arusaam ja minapilt temast endast ei ole seotud tema bioloogilise sooga, ei ole laialt levinud. See ei ole massiline, aga selliseid olukordi on. 

Ja kui ühiskonnad on läbi sajandite reageerinud sellele eitavalt ehk inimestele on keelatud enese identiteedi määratlus, vaid on neile öeldud, millise identiteedi määratlusega nad olema peavad, siis see on tekitanud nendes inimestes väga suuri negatiivseid kogemusi elus tervikuna. Selle tulemusena on olnud suitsiide, on olnud väga palju ebaõnnestunud elusid sellest tulenevalt, et inimese enda identiteeti eitatakse. Eitatakse identiteeti, mis sellel inimesel on. 

Ja siin on meil teiega väga erinev arusaamine sellest, kas inimese identiteet on üks ühele seotud tema bioloogilise sooga, ja peabki nii olema ja kõik muud identiteedi variatsioonid on inimesele keelatud, või tegelikult inimene on vaba otsustama, nii nagu iga riik on vaba otsustama suveräänselt oma identiteedi ja oma olemise üle. Nii et siin on meil teiega tõenäoliselt see eriarvamus.

Protseduuriline küsimus, Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Ma lihtsalt mõtlesin küsida teie käest, lugupeetud istungi juhataja, et kui Eestis koolides ja lasteaedades peaks valitsema selline mõistusevastane ideoloogia, nagu proua haridusminister praegu meile jutlustas, siis kas meil siin saalis ka valitseb selline mõistusevastane ideoloogiline programm. Kui mina näiteks identifitseerin ennast presidendina, minu minapilt on lihtsalt see, et ma olen Eesti Vabariigi president, olgugi et ma tegelikult ei ole, kas ma võiksin näiteks seal loožis istuda, presidendi loožis? Või kui ma identifitseerin ennast peaministrina, kas ma võiksin minna praegu sinna istuma, või kui ma identifitseerin ennast Riigikogu esimehena, äkki ma võin ise natukene seda istungit juhatada? Või siin see päris ei läheks läbi? Kuidas sellega on meil?

Aitäh selle protseduurilise küsimuse eest, kas te võite minna istuda presidendi looži maha. Ei või, sest meil on kombeks üks president korraga ja meil on vabariigi president Alar Karis, mitte Varro Vooglaid. Vähemalt tänaseni.

Helle-Moonika Helme, palun!

No siin läks diskussioon päris huvitavaks. Aga mis siis, kui Varro Vooglaid ütleb selle peale näiteks, et vabandust, kui ma seda ei saa, siis ma muutun suitsiidseks. Mis siis saab? Aga küsimus ministrile on selline. Pärast abielu väärastamise seaduse vastuvõtmist on LGBT-seltskonnale ja nende huvi kaitsjatele tee haridusasutustesse ja üldse meie laste lähedusse valla. Te olete ise ka öelnud, kui me oleme küsinud, mis siis saab meie haridusasutustest, et teate, koolid peavad täitma seadust. Ja mis puutub erakoolidesse, sellesse, et äkki meie lapsed oleks seal veel kaitstud, siis te olete öelnud, et erakoolid võivad rahastusest ilma jääda, kui nad seadust ei täida ehk ei õpeta abielu väärastamise vaimus. Ja ma küsingi: on teil ettekujutus, kas te saate meile öelda, mis siis nende haridusasutustega ette võetakse, kus pärast abielu väärastamise seaduse vastuvõtmist seda seadust ei täideta?

Aitäh küsimuse eest! Ma lihtsalt vastan Varrole, kasutan seda võimalust: amet ei ole identiteet. Kui inimene hakkab enda identiteeti siduma juba mingi ametiga, siis ma arvan, et tal on elus väga raske. (Naerab.) Selles mõttes soovitan ametit ja isiku identiteeti lahus hoida. Sa täidad mingit ametit, aga selles ametis ei ole sa identiteedi poolest president. Sa oled ikkagi konkreetselt inimene, kellel on väga selge oma identiteet. (Saalist öeldakse midagi.) Kui juba seostatakse enda identiteeti mingi konkreetse ametiga, siis on natuke liiga kaugele see asi läinud. 

Vastates teisele küsimusele ütlen, et koolid ei saa õppekavas õpetada lastele vastupidist sellele, mis tegelikult ühiskonnas eksisteerib ja toimub. Lastele ei tohi valetada. Ei tohi valetada, et meil ei ole samasoolisi abielupaare, et samasooline perekond ei eksisteeri, et see on mingi väärastunud vorm. See on lapsele valetamine, see on tema eest sotsiaalse reaalsuse, ühiskondliku reaalsuse varjamine ja see on vale. See on lihtsalt vale, et laps kasvab üles vale arusaamisega sellest, mis on tegelikult ühiskonnas seadustega normistatud, mis on ühiskonnas kehtiv või mittekehtiv norm. (Saalist püütakse kommenteerida.) Me ei saa lastele valetada, me ei tohi lastele valetada.

Head ametikaaslased, te saate ju väga selgelt aru, et ärge palun segage vahele. Siin käib kogu aeg mingi selline pobisemine. No ei saa niiviisi. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Proua minister! No nüüd te hakkasite siin küll juba pehmelt öeldes päris huvitavat juttu rääkima. Ja lõpuosa kohta ma pean ütlema, et te olete osav demagoog. Aga olles objektiivne – eks me kõik siin saalis oleme võimelised säärast juttu hästi keerutama. Aga tegelikult on täna ju palju niinimetatud vilepuhujaid, kes tulevad just sellest [tendentsist]. Noh, Ameerikas on see läinud täiesti ülekäte, on mingisugused nagu satanistlikud inimvihkajate sektid, mingid gender‑affirming‑kliinikud. Noh, arsti esimene suunamine puberteediealiste puhul ongi: su mure on selles, et sa oled valet sugu. Ja siis need laste lõikamised, [et nad oleksid] "õigest" soost ... Sellega ei saa kuidagi nõus olla ja tegelikult lapsi ju peaks selle eest kaitsma. Kuidas me takistame sellise Ameerika kultuuri kiiret siia eksportimist?

Aitäh! No te tõite ikkagi väga äärmusliku näite, kus käitutakse reaalselt mitte lapse huvidest lähtuvalt, vaid last kahjustavalt. Kui käitutakse last kahjustavalt, siis ükskõik, mis alustel see tegevus on, see on seadusevastane. Last kahjustavat tegevust ei saa mitte kuidagi keegi aktsepteerida mitte mingisuguse ideoloogiaga. (Saalist öeldakse midagi.) Selles mõttes, et kui me räägime …

Head ametikaaslased! Ei ole nii, et te küsite, minister vastab, teile sobib või ei sobi see vastus, teie tulete sisse. Ei saa nii tulla sisse! On küsimus, on vastus – väga selge! Küsimus algab, küsimus lõpeb, vastus algab, vastus lõpeb. Palun ministril vastata.

Aitäh! Ma saan aru, et me oleme ikkagi teiega ühel nõul selles, et kui tegevus, ükskõik millises vormis ta toimub, on last kahjustav tegevus, on lapsele traumeeriv ja tekitab lapsele väga pikaaegseid kahjustusi, nii tema emotsionaalsele, vaimsele tervisele kui ka füüsilisele tervisele, siis see on seadusevastane ja sellist tegevust ei tohi lubada mitte kuskil. Aga mitte kuskil ei ole tõestatud seda, et kui me toetame lapse positiivse minapildi arengut, et see on last kahjustav tegevus. Siin meil põhimõtteliselt lähevadki [arusaamad lahku]. Kui teie leiate, et on olemas bioloogilisele soole vastavalt ainult kaks sotsiaalset sugu, et ainult need eksisteerivad ja muid variatsioone muust identiteedist pole olemas, siis see on koht, kus meil on teiega lihtsalt eriarvamused ja me tõenäoliselt nendele eriarvamustele ka jääme.

Austatud minister, ma tänan teid! Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Ma näen, et te olete oma uude ametisse jõuliselt sisse elanud ja loote siin päris kenasti korda saalis. Aga enne, kui te tulite, oli teie ametikaaslane Toomas Kivimägi siin puldis ja tema eesistumise ajal me läksime siin ausalt öeldes natukene nagu sellisele saal-pult debateerimisele. See ei väljunud sugugi hea maitse piiridest ega ka kontrolli alt. Sest vaadake, kui ettekandja ütleb midagi, millega nagu üldse nõus olla ei saa, siis selline väike eneseväljendus võiks olla lubatud. Võib-olla teil on teinekord aega, vaadake, kuidas toimuvad parlamendi istungid Soomes või näiteks Kanadas, ja neid riike on tõenäoliselt veel. Need on tsiviliseeritud riigid, kelle hulka me ennast ka loeme kuuluvaks. Seal vastaspool avaldab tõepoolest väga häälekalt oma arvamust, kui talle teise poole arvamus kas ei meeldi või ta ei saa sellest aru.

Aitäh! Ma sain teie protseduurilisest küsimusest aru, et midagi on valesti. Vastus teile on järgmine. Ma siiski arvan, et parlament on suhteliselt konservatiivne oma reeglite poolest. Ma lähtun nendest reeglitest, mida on mulle õpetatud 2007. aastast. Ja need reeglid on olnud lühidalt sellised, et parlamendis, siin Riigikogus, me vahele ei sega. Ja ma arvan, et sellest võiks Eesti Riigikogu lähtuda. Ja õnneks me elame Eestis ja oleme Eesti Riigikogus, mitte kusagil mujal. Igaüks teeb oma traditsioone ju ise. 

Protseduuriline küsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Kõigepealt võib-olla siis protseduuriline vabandus. Nagu ka minister Riisalo siin täna puldist ütles, et ta libastus, sest ta on inimene, ja mul ka see vahelehõige tuli sellepärast, et ma olen inimene ja lihtsalt emotsionaalselt reageerisin. 

Aga mu protseduuriline küsimus on selle kohta. Meil on siin kõigil need kollased raamatud, kus on see meie protseduurika kirjas. Minister, kes oli siin õige mitmes päevakorrapunktis puldis ja tegelikult rääkis minu jaoks täiesti arusaadavat ja sellist nagu tervemõistuslikku juttu, läks nüüd lõpus ikkagi uuskeele peale üle. Tulid mingisugused sellised terminid nagu "positiivne minapilt" ja "sotsiaalne sugu", mis on kuidagi bioloogilisest soost lahus, ja nii edasi. Võib-olla te juhatuses võtate aruteluks, et anda välja ka selle uuskeele sõnastik. Kui ministrid tulevad siia oma linnukeelt rääkima, siis meil oleks olemas nagu mingisugune referentsmaterjal, mille abil vähemalt püüda aru saada, kuhu nad sihivad ja mida nad peidavad nende uuskeele terminite taha. 

Aitäh! No antud juhul see ei ole protseduuriline küsimus. Aitäh, Helle-Moonika Helme, et te enda teise protseduurilise küsimuse maha võtsite! 

Nüüd ma avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli arupärija Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ma arvan, et täna selle arupärimise arutamise kõige väärtuslikum osa ongi see, et me näeme, et meil on haridus- ja teadusminister, kelle enda mõttemaailm on sügavalt ebateaduslik. Sügavalt ebateaduslik! Ja see ei ole mingisugune peen rafineeritud hinnang minu poolt, vaid see on lihtsalt elementaarne fakt. Teaduslik tõsiasi on see, et sugusid on kaks, mingisugust vahepealset sugu ei ole olemas. Tõsi, eksisteerib anomaaliaid, eksisteerib väärarenguid, täpselt nagu eksisteerib seda, et mõni laps sünnib kolme jalaga või kolme käega. See ei tähenda, et inimesed on nii kahekäelised kui ka kolmekäelised, eks. Inimene on ikka kahekäeline olend, väärarengutest hoolimata. 

Ja samamoodi soolisuse mõttes teaduslik fakt, teaduslik tõsiasi, mida ei ole võimalik ümber lükata, on see, et inimesed sooliselt jaotuvad kaheks, on kaks sugu, meessugu ja naissugu. Ometi meil on teadus- ja haridusminister – haridus- ja teadusminister, ma rõhutan –, kes ei saa nii lihtsatest asjadest aru. Ja see ongi see, mida nimetatakse ideoloogiliseks pimestatuseks, ideoloogia hakkab asendama reaalsust. Ja selle asemel, et rääkida asjadest nii, nagu need on, hakatakse rääkima mingisugustest ideoloogilistest pettekujutelmadest reaalsuse pähe. Neid hakatakse esitlema reaalsuse pähe.

Nüüd, minister küsis nii-öelda retooriliselt, et milline siis on see lapsi kahjustav sooideoloogia. Ma juba vastasin oma küsimust sõnastades. See ongi see ideoloogia, mis räägib sellest, et sugusid on rohkem kui kaks ja et inimene saab oma sugu muuta. Sellist haiget valet lastele rääkides nii meedia kaudu, meelelahutuse kaudu kui ka lasteaedades mingite lollakate lasteraamatute kaudu, samuti koolides külvatakse lastesse oma identiteediga seonduvat segadust, mis viib neid saatuslike vigadeni, nii et nad hakkavad otsima võimalust soo muutmiseks, kuigi sugu ei saa keegi muuta. 

See on lihtsalt teaduslik fakt, tõsiasi. Kromosoomilisel tasandil juba inimesed on mehed või naised, ükskõik kui palju sa lased ennast mutileerida, lõikuda – see ei tähenda, et sa muudad oma sugu. Täpselt nagu liiki ei saa muuta, keegi ei saa lasta ennast lõigata ahviks, koeraks või kaameliks. See ei ole lihtsalt võimalik. Sa võid endale ette kujutada, et minu identiteet on see, et ma olen kass. Täpselt nagu mina võiksin endale ette kujutada, et minu identiteediks on see, et ma olen naine. Aga see ei tähenda, et ma seda olen. See on lihtsalt see, et mul identiteet on lahus reaalsusest. 

Ja need inimesed üldjuhul, kellel on identiteet lahus reaalsusest, on pandud tavaliselt hullumajja. Kui inimene mõtleb, et ta on Napoleon näiteks, käib ringi ja räägib kõigile, et tema on Napoleon ja miks keegi sellest aru ei saa, no siis tuleb teda aidata, siis tuleb teda ravida, et ta saaks terveks, et tema arusaamine sellest, kes ta on, oleks kooskõlas sellega, kes ta päriselt on. Mitte nii, et hakkamegi ütlema, et jaa, oleme nüüd sallivad ja toetavad ja kui tal on see positiivne minapilt, kui ta peab ennast Napoleoniks, siis tuleb temasse suhtuda kui Napoleonisse. Seal on lihtsalt hullumeelsuse normaliseerimine, kui me nii teeme. Ja sellel ei ole mitte midagi pistmist teadusliku maailmapildiga. 

Nüüd, mõelge selle peale. Ma küsisin naljaga pooleks, et kui mina identifitseerin ennast peaministrina, miks siis mind ei tunnistata peaministrina, miks ma ei või istuda valitsuse looži, ja kui ma identifitseerin ennast presidendina, miks ma ei või istuda presidendi looži. Ja selle peale minister ütles mulle, et amet ei ole midagi sellist, millega saab ennast identifitseerida. Aga sugu ka ei ole. Küsimus ei ole selles, millega saab ennast identifitseerida ja millega ei saa, vaid küsimus on selles, et sa ei saa ennast identifitseerida sellega, mis lihtsalt ei vasta tõele. Selles on asi. 

Mitte kuidagipidi ei ole vähem loogiline või vähem mõistuspärane identifitseerida ennast, ma ei tea, presidendi ametiga, olemata president, kui ennast identifitseerida naisena, olemata naine. Täpselt sama mõistusevastane oleks mul identifitseerida ennast näiteks 2.30 pika mehena, kui kõik näevad, et ma olen, ma ei tea, 188 sentimeetrit pikk. No ei ole lihtsalt! Fakt on see, et sa ei ole 2.30 pikk – tee, mis tahad! Täpselt sama mõistusevastane oleks mul ennast identifitseerida mustanahalisena. Et minu identiteet on see, et ma olen afro…, mis see on siis, negriidse rassi esindaja. No ei ole! No ei ole! Aga ma identifitseerin ennast sellisena – no väga kahju, aga see ei vasta lihtsalt tõele. Või kui ma identifitseeriks ennast näiteks 15-aastase inimesena. Ma ei ole 15. Või 60-aastase inimesena. Ma ei ole 60. 

Palun lisaaega kolm minutit. 

Palun. 

Nii et tegelikult see on kurb ausalt öeldes. Me näeme lihtsalt seda … No mida me ootame koolidest, mida me ootame lasteaedadest, mida me ootame ülikoolidest, kui isegi valitsuse tasandil me näeme, et ministritel puudub elementaarne teaduspõhine maailmapilt. Polegi midagi paremat oodata! 

Aga mis mind muidugi veel kurvastab kogu selle asja juures – ma ei saa öelda, et see oleks üllatav –, on see, mida me siis kuulsime vastuseks nendele küsimustele, mis sai esitatud. Kuidas on tagatud, et lapsi ja noori vaimselt ja füüsiliselt kahjustav sooideoloogia ei levi lasteaedades ja koolides ning et lastele tagatakse selle eest kohane kaitse? Ei olegi tagatud, seda me kuulsime. Ei olegi tagatud! Ja minister ei kavatsegi selle nimel pingutada, et lapsi reaalselt kaitsta selle haiglase ideoloogia eest, mis rikub paljude laste ja noorte elu. Reaalselt! Arupärimises ju ka kirjutasin, et kõige kõnekamalt paljastab sooideoloogia valesid kasvav põlvkond noori, kes nõuavad nende soosegadust õhutanud ja tunnustanud arstide ja seadusandjate vastutusele võtmist. Nad küsivad, miks lubati neil oma terve keha pöördumatult sandistada, enne kui nad tohtisid sellele teha tätoveeringu, seaduslikult suitsetada, alkoholi tarvitada või autot juhtida. Ajal, mil neil puudus küpsus ja tugi, et oma segaduse tegelikku sisu mõista, võeti neilt igaveseks võimalus astuda tervesse abiellu ja luua perekond. 

See ongi riigivõimu ülesanne, kaitsta inimesi nende kahjustamise eest, ennekõike kaitsta lapsi. Ja kui on mingisugune ideoloogia, mingi ideoloogiline programm, mis on suunatud lastele valetamisele ja selle läbi nende kahjustamisele, nende elu rikkumisele, siis on riigivõimu kohustus kaitsta lapsi sellise vale eest. Ja kui seda kohustust ei täideta, siis lihtsalt reedetakse see ülesanne, mida oma ametist tulenevalt ollakse kohustatud täitma. Ning sellisel juhul tuleks ministrikohalt lihtsalt tagasi astuda. Kui ei taha täita neid ülesandeid, mis ministri ametivastutusega kaasnevad, no siis tuleb koht vabastada inimestele, kes on valmis seda vastutust tõsiselt võtma ja seda kohusetundlikult täitma. 

Ja veel kord: kui me üldse kedagi või midagi kaitseme siin ühiskonnas, siis me peaksime ennekõike kaitsma lapsi. Seda ülesannet tuleb võtta täie tõsidusega. Mul on tõsiselt kahju, et me peame sellistest asjadest üldse rääkima, see peaks olema elementaarne, et lasteaedades ja koolides ennekõike peaks olema välistatud sellise ideoloogilise mürgi levitamine, mis lapsi soosegadusse ajab ja neid saatuslike vigade poole tüürib. See ei ole mingi teoreetiline probleem, Eestis paljud vanemad juba võitlevad sellega väga tõsiselt. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimi... Kuna ma ei öelnud "sed", sõna jäi ütlemata, siis ei ole need läbirääkimised suletud. Palun Rain Epleri Riigikogu kõnetooli. Hea ametikaaslane, te olete hea reaktsioonivõimega, kiiremat reaktsiooni tulevikus! Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Olen küll hea reaktsioonivõimega, nagu ka teie noorena palju sporti teinud, sellel on olnud kasulik mõju. Ja ma vabandan. Ma tõesti kuidagi valmistasin sõnavõttu ette ja arvasin, et ma olin nuppu juba vajutanud, nii et ei olnud tegemist tahtliku sabotaažiga. 

Nüüd selle meie käsitletava teema juurde. Maailmas on juba terve hulk teaduskraadiga ja niinimetatud sooidentiteedi kliinikutes töötamise kogemusega inimesi, kes on oma nime ja näoga välja tulnud ja hakanud rääkima sellest, millega seal tegeletakse ja kuidas seal lapsi kahjustatakse. Ja ka sellest, kuidas see gender affirming treatment – ma ei tea, mis on see ametlik eestikeelne termin, "sugu kinnitav ravi", nimetagem seda praegu niimoodi –, kuidas see äri on muutunud Ameerika Ühendriikides juba selliseks tööstuslikuks lapsi kahjustavaks tegevuseks. 

Minister rääkis sellest, et massist erinevatesse inimestesse on ajaloos olnud halvustavat suhtumist ja see on viinud enesetappudeni. Tänane statistika on juba selline, et need vaesed noored, kes on saanud seda niinimetatud ravi, mis seisneb lahjemal juhul mingite hormoonravimite manustamises, puberteedi blokeerijate manustamises, aga raskematel juhtudel ka kirurgilistes operatsioonides – need, kes on selle läbinud, nende enesetappude arv [on suur]. Ja eriti suur on nende arv, kes soovivad enesetappu teha, sest nad on aru saanud, et nooruses ikka inimese peas toimub tont teab mida, aga arstide käitumine nendega ei ole olnud õige ja nende elu on nüüd rikutud. Muuseas, Ühendkuningriik keelas need puberteedi blokeerijad ära. Nii palju vaherepliigina. 

Ja nüüd selle kõige juures minister ütles minu küsimuse peale, et kõik lapsi kahjustav on keelatud. Justkui oleme ministriga ühel nõul. Aga pisut enne seda oli minister öelnud, et teaduse osas on tal eriarvamus kolleeg Vooglaiuga. Ja ka minuga, muuseas. Mina olen ka seda meelt, et sugusid on kaks, aga minister ütles, et tegelikult eksisteerib veel selline sotsiaalsete sugude konstruktsioon ja siis neid sugusid on mustmiljon. 

Ja vaadake, kui me nüüd selle baasi viime erinevaks, mille alusel me hindame, kas last kahjustatakse või ei kahjustata, siis me saame väga erinevad tulemused. Siis need inimesed, kelle arvates, või mitte kelle arvates, vaid kes toetuvad teadusele sugude osas, on pilt ühesugune. Ja nüüd tuleb välja, et väga moodsa maailmavaatega ministri puhul on see baas, millele toetudes me seda kahjustamist hindame, hoopis teine. Siis tegelikult ju hakkavadki juhtuma asjad, millega lapsi küll kahjustatakse, aga debattides tehakse nägu, et selle nihutatud baasi seisukohalt midagi hullu ei ole juhtunud. See on, vaadake, nagu Eestis populaarne jõulufilm "Die Hard". Seal ühes osas need kurjamid teevad niimoodi, et nad pilootidele loovad mulje, et lennuväli on tükk maad madalamal, ja lennuk paneb põmdi vastu seda päris lennuvälja. Piltlikult öeldes sa võid ju virtuaalselt luua ettekujutuse, et miski asub kusagil mujal, aga kui sa selle miskiga kohtud, siis ta ikkagi asub reaalses maailmas seal, kus ta asub. 

Nii et nüüd tulla siia ajama sellist, ma ütleks, osavat demagoogiat … Te tulite sellest küsimusest välja [seisukohaga], et lapsi ei tohi kahjustada, aga ma saan aru, et see teie baastase, lennuväli on juba ära krutitud sinna allapoole ja need vaesed lapsed põrutavad vastu seda betoonvälja. Aitäh!

Aitäh! Nii, kas on veel läbirääkimise soovi? Ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud, seega on ka seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine [lõpetatud]. 

Läheme edasi meie vaba mikrofoni juurde, mis on alati palavalt oodatud. Peale haamrilööki palun registreeruda neil, kes soovivad siia tulla. Palun Riigikogu kõnetooli, Rain Epler! Ma ise mõtlen seda, et te eelmise sõnavõtu lõpetasite selle "Die Hardiga". Mis osa see võis olla? Võib-olla see oli teine osa?

Aitäh, härra eesistuja! Kui tohib, mul on siin tehnilised viperused, kui ma saan endale …

Mis juhtus?

Ei tea, arvuti kuidagi vigurdas. Nii, kui nüüd saaks 10 sekundit tagasi.

Jajaa, saate.

Ma, head kolleegid ja inimesed siniste ekraanide taga, kasutan seda vaba mikrofoni aega selleks, et võib- olla maailma koju lähemale tuua. Maailmas toimub palju sellist, mis on oluline, aga mis paraku Eesti meedias kajastamist tihti ei leia. Meie peaministergi on siit puldist öelnud, et meedia millegipärast kajastab elu valesti või suisa valetab. Ma püüan seda tühimikku veidi täita, probleemi leevendada.

Mõned uudised laiast maailmast. Enne valimisi muutuvad liberaalid huntideks lambanahas. Me näeme seda Euroopas eurovalimiste eel, kuidas ollakse valmis taganema roheideoloogiast ja nii edasi, aga möödunud nädal tõi pommuudise: Kanada peaminister Justin Trudeau, kes paljude jaoks on globalistidest liberaalide käilakuju ja kes on aastaid olnud suur immigratsiooni pooldaja, ütles möödunud nädalal avalikul esinemisel, et väljastpoolt Kanadat tulnud töölised ja välistudengid on muutunud Kanada jaoks probleemiks. Paljud liberaalid pidid toolilt maha kukkuma. Trudeau 180-kraadine pööre on muidugi märk sellest, et liberaalid on hakanud mõistma, et nende poliitika kibedad viljad on nüüd valimistel üle ilma andmas valusat tagasilööki. Kanadas on küll valimisteni aega, järgmise aasta sügisel valimised toimuvad, aga praeguse seisuga jääb Trudeau oma konkurendist, kes on konservatiiv, 14 protsendipunktiga maha. Ärge võtke neid liberaalide valimiseelseid jutte tõsiselt!

Hea uudis tuli rohepöörde rindelt. Euroopa Keskpanga esindajad püüdsid survestada Baseli komitee esindajaid, et pankade reeglistikku täiendataks rangete kliima‑ ja rohepoliitikast kantud ideoloogiliste nõudmistega. Õnneks Ameerika Föderaalreservi esindajad säilitasid terve mõistuse ja kindla meele ja ütlesid, et ei, pangad tegelevad ikkagi panganduse, mitte ideoloogilise poliitikaga. Täna esitasin selle kohta ka meie keskpanga presidendile arupärimise, et millisel seisukohal tema oli Euroopa Keskpanga nõukogus.

Ja viimane uudis on vaenukõne seaduse kohta. Šotimaal mõnes mõttes väga iroonilisel kombel hakkas see kehtima 1. aprillil. Ja oh aprillinalja, esimese 24 tunni jooksul tuli ligi 4000 süüdistust Harry Potteri autori J. K. Rowlingu pihta. Seda põhjusel, et ta oli kümmet transnaist – milline absurdne ja nõme termin! – nimetanud nendeks, kes nad tegelikult on, oli nimetanud neid meesteks. Üks selline mõnevõrra positiivne ja lõbus aspekt selle Šoti vaenukõne seaduse juures on see, et nende tänane nii-öelda first minister, Šoti mõistes peaminister, oli justiitsminister, kui see seadus läbi suruti, ta vedas seda. Ja tema pihta tuli süüdistusi veel rohkem kui J. K. Rowlingu pihta. Nii et revolutsioon hakkab otsast ka oma lapsi sööma. Üks täiendav murekoht sellise seaduse juures on see, et politsei peab kõiki neid kaebusi menetlema, mis tähendab, et tegelik kuritegevus jääb menetlemata.

Ja lõpetuseks info tasakaalustatuse huvides, et ma siin ainult liberaae ei peksaks, ütlen, et tuule suuna nuusutajaid on tegelikult ka nende hulgas, kes end konservatiivideks nimetavad. Meie enda isamaalased võtsid koos Reformierakonnaga kaks aastat tagasi vastu seadusemuudatuse, millega Eesti võttis eesmärgiks toota taastuvatest allikatest, tuule‑ ja päikeseenergiast elektrit 100% Eesti tarbimise ulatuses. Kui see oli vastu võetud, tagusid nad endale vastu rinda ja rääkisid: vot me tegime hea asja. Täna, enne europarlamendi valimisi on needsamad inimesed muutunud rohepöördeskeptikuteks. Selle asja nimi ei ole mõistlik konservatism, nagu nad ise seda tahavad nimetada. Selle nimi on konjunkturism. Ei maksa usaldada selliseid inimesi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove vabas mikrofonis ei ole, see on ka lõppenud. Head ametikaaslased, meie tänane istung on läbi. Soovin teile jõudu meie töös! Aitäh!