Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit Riigikogu saali rõdu pealt või sinise ekraani vahendusel! Me alustame 3. aprilli infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks on registreerunud 24 Riigikogu liiget, puudub 77. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, siseminister Lauri Läänemets ja regionaalminister Madis Kallas. Tere päevast! Meie infotunni reeglid on ikka täpselt sellised nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Lisaks saab Riigikogu liige esitada ühe täpsustava küsimuse ning üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada lisaküsimuse. Küsimuse esitamise aeg on kaks minutit ja vastamiseks on aega kolm minutit.

Head kolleegid, asume tänaste küsimuste juurde. Esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teemaks on uued maksud. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Meil esmaspäeval oli riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil päris elav diskussioon selle suhkrumaksu või ametlikumalt magustatud joogi maksustamise üle. Peab ütlema, et seltskond oli päris viisakas. Kohapeal olid terviseminister Riina Sikkut, Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp, erinevad ettevõtjad, Maksu- ja Tolliameti peadirektori asetäitja ja nii edasi. Peab kahjuks tõdema, et ainuke inimene, kes päriselt kaitses ideed kehtestada Eestis niinimetatud suhkrumaks või magustatud jookide maks, oli terviseminister ise. Ülejäänud olid kas hästi skeptilised või ikkagi väga konkreetselt vastu. Ja ei olnud niisama vastu lihtsalt sõnades, vaid käisid välja väga konkreetseid argumente ja presentatsioone. Peab ütlema, et need olid palju rohkem veenvad kui terviseminister, kes kahjuks väga veenev ei olnud. Minu küsimus ongi see: kas te leiate, et praeguses olukorras, kus valitsus tõstab olemasolevaid makse, olgu selleks käibemaks või tulumaks või aktsiisid, olukorras, kus valitsus tahab automaksu kehtestada uue maksuna ja me räägime juba sellest, et pensione hakatakse uuesti tulumaksuga maksustama, on õige kehtestada ka uus suhkrumaks?

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Kõigepealt, te ütlete, et [terviseminister oli] ainuke inimene, kes seda toetas. Aga võib-olla ajaloos tasub ka sorida: 17. novembril 2016. aastal on Keskerakonna esimees magusamaksu toetanud, tõesti öelnud, et tuleb viia sisse suhkrujookide maks lisatud suhkruga jookidele. Selle alla ei kuulu toiduained, kus suhkur on looduslikult sees, ega ka muud suhkrut sisaldavad toiduained. Nii et Keskerakonna esimees on olnud magusamaksu tugev toetaja ja ma eeldan, et ta rääkis kogu erakonna nimel.

Kui tulla selle riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungi juurde, siis on selge, et see oli opositsiooni korraldatud ja sinna tervishoiuinimesi ei olnud kutsutud. Oli kutsutud inimesed, ettevõtted, keda see tõesti otseselt puudutab, neil on oma huvid mängus. Terviseminister oli siis ainuke, kes kaitses tervise poolt, ja muidugi jäi mulje, et need asjad ei ole tasakaalus. Aga need asjad ei olnud seal komisjonis tasakaalus. Selles mõttes, et ei olnud ju kutsutud tegelikult teist vaadet esitavaid inimesi, olid vaid need, kes toetavad opositsiooni väiteid. Aga jah, opositsioon, nii teie kui Isamaa, kes tol ajal, 2016. aastal valitsuse moodustas, on magusamaksu ise välja käinud ja on ka automaksu ise välja käinud 2016. aastal. Ilmselt teil seisukoht muutub sõltuvalt istekohast.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Mul on hästi keeruline kommenteerida, mida kaheksa aastat tagasi keegi ütles. Ja see keegi võib-olla ei ole enam isegi Keskerakonna liige, rääkimata sellest, et ta ei ole enam Keskerakonna esimees. Tegelikult iseenesest suhkrumaksu idee võib-olla ei olegi väga vale, paljudes riikides on see olemas. Mina küsisin seda, kas praeguses olukorras, kus niigi kägistatakse meie elanikke maksudega ja aktsiiside tõusudega, on paslik kehtestada veel ühte uut maksu. Mulle tundub, et see ei ole väga õige mõte. Aga minu küsimus oli teile, mis teie sellest arvate. Üks asi on see, et tõepoolest teha midagi selleks, et inimeste tervis – eelkõige siis räägitakse laste ja noorte tervisest – paraneks, ja teine asi on hakata uusi makse kehtestama. Sest kogemus tegelikult näitab, viimasel nädalal näiteks avaldati meie meedias Portugali näide, et suhkrumaksu või magustatud jookide maksu kehtestamine iseenesest ei tähenda seda, et nende tarbimine kohe läheb alla. Vastupidi, tavaliselt jääb see täpselt samale tasemele. Nii et minu küsimus on jätkuvalt sama: kas praeguses olukorras on teie arvates õige selline uus maks kehtestada? Ja kui jah, siis miks?

Aitäh! Kõigepealt, Keskerakonna esimees rääkis Keskerakonna nimel. Alati ju koalitsioonilepingutele kirjutavad alla kõik fraktsiooni liikmed, nii et selles mõttes sellest erakonda distantseerida ikkagi praegu ei saa. Nüüd, limonaadi ei pea ostma. See ei ole asi, mis peab kuuluma inimeste igapäevasesse toidukorvi. Ei pea! Selleta saab täiesti elada. Ja fakt on see, et lapsed on meil järjest ülekaalulisemad, need numbrid on väga murettekitavad. Fakt on see, et väga suur suhkrukogus tuleb nendest magustatud jookidest. See mõjutab ka laste hammaste tervist ja hammaste tervis omakorda mõjutab kogu organismi toimimist. Seetõttu on küsimus, kas sellega midagi teha või sellega mitte midagi teha.

See Portugali näide on tegelikult just vastupidine. Portugalis suudeti ülemäärane kehakaalu kasv algklasside laste hulgas languseks pöörata. Ja üks meetmetest, mis aitas seda saavutada, oli magustatud jookide maks. Portugalis kehtestati see 2017. aastal ning tulemusena on magustatud jookide müük vähenenud 7% ning magustatud jookide tarbimisest saadav energiakogus on vähenenud 11%. Ja sellega saadi laste rasvumisele piir peale. Muidugi, ega see üksi ei tööta, on vaja ka teisi meetmeid, nagu laste suurem liikuma suunamine ja kõik sellised asjad. Aga selge on see, et nii nagu te 2016. aastal seda ideed kenasti kaitsesite nendesamade argumentidega, saate te ka seekord nendesamade argumentidega tegelikult seda ideed kaitsta. 

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, lisaküsimus, palun!

Austatud peaminister, räägime ikkagi faktidest. Keskerakond ei kehtestanud suhkrumaksu, aga seda teete nüüd teie. Ja ma ei saa aru, mida me üldse arutame seda, mida isamaalane Jüri Ratas rääkis, ma ei tea, seitse-kaheksa aastat tagasi. Täna me arutame neid otsuseid, mida teete teie. 

Iga kord, kui ma olen teie käest küsinud, miks automaksu puhul pole ette nähtud maksuvabastust ei puuetega inimestele, lasterikastele vähem kindlustatud peredele, olete vastanud, et maksupoliitikaga sotsiaalpoliitikat ei tehta. Aga miks on sellised topeltstandardid? Sest, nagu näha, miski ei sega teil nüüd maksupoliitikaga teha tervisepoliitikat. Seesama suhkrumaks on kõige parem näide. Kõik saavad siinkohal aru, et jutt laste tervisest on lihtsalt katteks, et järjekordselt koguda küüniliselt raha inimeste taskutest. Teisi meetmeid te ju ei rakenda. Kui te nii väga hoolite laste tervisest, miks olete kaotanud ära koolispordi toetuse? Koolilõuna toetus pole kuus aastat tõusnud, siiamaani on see 1 euro. Miks olete huviringide rahastust vähendanud? Miks pole kaalutud puu- ja köögivilja käibemaksu alandamist? Me oleme kõik need eelnõud esitanud, et teile abiks olla. Kui te ütlete: "Aga kust see katteraha tuleb?", siis me esitasime ka selle kohta eelnõu. Me oleme varem välja pakkunud pangamaksu kehtestamise liigkasumi pealt, samuti digimaksu eelnõu, [pidades silmas] Facebooki ja Google'i maksu. 

Tegelikult on üldse tekkinud paradoksaalne olukord. Äkitselt te olete hakanud muretsema laste tervise pärast, samas kui minister Riina Sikkut on öelnud, et siiamaani pole saanud tervishoiuvaldkonna rahastamise küsimusi arutada, et seda pole tehtud talvest saati. Kuidas siis nii? Tundub, et ministrid kutsutaksegi laua taha ainult siis, kui nad saavad pakkuda teile mõnda uut maksu. Ma arvan, selline ülesanne ongi antud, et iga ministeerium võiks mõne uue maksuga välja tulla. Kliimaministeerium arutab ummikumaksu. Aga läheks kaugemale: miks mitte arutada ka päikesemaksu, sobiks paremini selle ministeeriumi nimetuse ja ka meie ilmaga? See siis ongi valitsuse poliitika. Ja mida ma tähele olen pannud: iga kord, kui teil ei ole midagi vastata, siis te süüdistate Keskerakonda.

Lihtsalt ma soovin faktidest rääkida. Te ütlete, et te ei toetanud seda – ometi valitsusest see Riigikogu saali tuli. Ei kehtestatud mis põhjusel? Siin saalis ju võeti [otsus] vastu. Keskerakonna valitsus, Keskerakonna juhitud valitsus limonaadimaksu saatis siia Riigikokku, see oli teie idee, teie kaitsesite seda, eks ole. Täna nii, homme naa. Praegu olete väga kurjad selle peale, ometi [on see] täpselt sama asi, mille te varem esitasite. Ma arvan, et seda on inimestel oluline teada. 

Nüüd, te süüdistate mind künismis. Aga, andke andeks, see kõik on ju äärmiselt populistlik, mida te ütlete. Kõiki toetusi tuleks tõsta, tõsta, tõsta, kõigile rohkem raha külvata, aga vot makse ei tohi tõsta. Aga kust valitsusel raha võtta on? Valitsus saab raha ainult maksumaksjate käest. See raha ei tule seina seest, see raha ei tule välismaa onude taskust. See raha tuleb meie maksumaksjate käest. Te ei saa öelda, et tõstke kõiki toetusi, makske kõigile peale, andke kohalikele omavalitsustele rohkem raha, kui te samal ajal ütlete, et täiendavaid tulusid pole võimalik koguda. Nii et need asjad on lihtsalt omavahel vastuolus. 

Nüüd, mis puudutab seda pangamaksu – tulge selle eelnõuga, konkreetse eelnõuga! See, et anda valitsusele ülesandeid, ei ole eelnõu. Tehke see töö siis ära, kui teil on nii selged ideed, kuidas, kust see raha kokku saada, mis vajalik on. 

Aga muidugi on maksudel eesmärgid mitte ainult riigieelarve täitmiseks, vaid neil on ka muud eesmärgid. Alati on maksude või maksustamise põhimõte maksustada kõrgemalt seda, mida sa tahad piirata, ja soodustada seda, mida sa tahad, et areneks. Ja seda meie valitsus teebki. Me tegime tulumaksureformi, et inimeste palgad oleksid kõrgemad, et me ei maksustaks kõrgemalt palga maksmist, et me ei maksustaks kõrgemalt seda, et inimestel on tööd ja leiba. Aga me oleme maksupoliitikas teinud struktuurseid muutuseid: me maksustame tarbimist, maksustame pahesid. Pahe on ka magusa [tarbimine] ja magusamaks on üks selline. Me maksustame keskkonna rikkumist või kahjustamist, [kehtestades] automaksu. See on lihtsalt see pikaajaline maksudebatt, mida on ka teie erakond kogu aeg nõudnud just selle jaoks, et neid teemasid edasi arendada. Ja minu meelest on see õige suund, et me ei maksusta mitte töötamist kõrgelt, vaid maksustame pahesid, tarbimist, keskkonna kahjustamist.

Suur tänu! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise. Ja enne, kui me läheme teise küsimuse juurde, on meil kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Aga, head kolleegid, kuna meil on täna kümme [põhi]küsimust, siis katsuks kuidagi toimetada nii, et me jõuaksime ka selleni, et Anastassia Kovalenko-Kõlvart saaks esitada kümnenda küsimuse. Aga selleks peame aja suhtes olema säästlikud. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun kõigepealt küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, esiteks, mul tegelikult õnnestus oma küsimus esitada, ma ei pea ootama järjekorda, kuni see jõuab minuni – ja suure tõenäosusega see ei jõua. Aga minu jaoks on arusaamatu, miks alati, kui peaminister mulle vastab, hakkab ta küsimusi vastu esitama ja ütlema, kuidas Riigikogu liige peab tööd tegema. Ma enne juba ütlesin, vastasin küsimusele, kust tuleb raha. Me oleme teinud vastavad eelnõud, vastavad ettepanekud, me oleme edastanud need eelnõud Riigikogule: seesama pangamaks, seesama digimaks. Ja veel üks oluline moment: meie hinnangul ongi olukord selline, et suhkrumaks ei toimi, kui ei rakendata teisi meetmeid. Keskerakond on sellest aru saanud ja seetõttu on alati meie puhul tõstetud kas koolispordi toetust või huviringide toetust. See on see, mida Reformierakond täna ei tee, vaid lihtsalt kehtestab erinevaid uusi makse.

Aitäh, hea kolleeg, aga ma ei saa kuidagi lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Te kasutasite praegu protseduurilise küsimuse võimalust vastulause esitamiseks, aga infotunni formaat ei näe sellist võimalust ette. Juhin teie tähelepanu sellele. 

Rain Epler, ma saan aru, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hästi lühidalt, pigem palve. Tegelikult see oli möödunud aasta mais või juunis, kui Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitas pangamaksu eelnõu. Ma ei tea, kas see on juhatuses kusagile kinni jäänud – peaminister siin ju tõstatas küsimuse, et ta ootab eelnõu.

Keskerakonna eelnõu. 

Aa, Keskerakonna eelnõu. Ehk saate talle edastada eelnõu ja äkki see sobib talle ja saame selle pangamaksu asjaga edasi liikuda. See eelnõu on juba aasta aega tagasi esitatud.

Aitäh, hea kolleeg! Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jah, me oleme väga palju vaielnud siin ka eelmistes infotundides ja muudegi formaatide puhul, et kui ikkagi vastaja ei vasta küsimusele, kui vastaja hakkab küsimuse puhul küsijale vastuküsimusi esitama ja tegema muid selliseid demagoogilisi trikke, missugune võimalus siis on küsijal vastajat korrale kutsuda ja vastus saada?

Aitäh, Mart Helme! Alati on võimalik uuesti küsida, aga ma olen ka korduvalt seda öelnud, et niikaua, kuni küsija ja vastaja püsivad teemas, istungi juhataja ei sekku. Sellest reeglist peavad kinni kõik istungi juhatajad.

Teine küsimus on peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teemaks on riigi julgeolek. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Minu küsimus puudutab tõesti julgeolekuteemat, ja seda kahetsusväärselt anekdootlikus olukorras või vormis, sellepärast et ma tahan rääkida kolmandate riikide kodanike hääleõigusest kohalike omavalitsuste valimistel. Terve aasta jooksul ei ole Vabariigi Valitsus suutnud selle kohta mingisugust otsust langetada ja edasi liikunud ei ole. Koalitsioonilepingus on lepitud kokku lahendus, mis ei ole realiseeritav ja mis on tegelikult ka täiesti ebamõistlik: õigusliku raamistiku väljatöötamine hääleõiguse peatamiseks nii, et põhiseadust ei muudeta. Aga samal ajal olete te suutnud mitu maksutõusupaketti ja uute maksude kehtestamist vastu võtta: ühe eelmise aasta kevadel, juba mõne kuu möödudes võimu teostamise alustamisest; teise sügisel, poole aasta möödudes; nüüd on kolmas pakett juba valmis töötatud, kus on automaks, magusamaks, aktsiiside tõus 1. maist. Kohe ka riigilõivud tõusevad ja nii edasi.

Samal ajal heidate te ette Isamaale, et Tallinna linna läbirääkimistel – kusjuures Tallinna Linnavolikogu koosseisu kehtiv seadus oluliselt mõjutab – on see teema tõusetunud. Keskerakonnale tegite siin etteheite, et nad ei ole seaduseelnõu esitanud. Isamaa on esitanud menetlusse kolmandate riikide kodanike hääleõiguse äravõtmise eelnõu, mille te maha hääletasite – Reformierakonna fraktsioon koos ülejäänud koalitsiooniga. Me oleme eelnõu esitanud väga õiges kohas, siin Riigikogus, aga Reformierakond ei ole tegelikult selle protsessiga kaasa tulnud.

Minu küsimus on, miks te mängite. Miks ei ole julgeolek teile oluline? Miks on maksude kehtestamine olulisem ja julgeoleku küsimused teisejärgulised? Te tõrjute need välja siit Riigikogu saalist ja siis heidate ette, et Tallinna Linnavolikogus see teemana tõstatatakse. Sellest me ei peaks üldse rääkima, see ei olegi nagu teema. Ometi me teame julgeolekuasutuste raportitest – ma olen ka nendega tutvunud ja läbirääkimistel käinud –, et see on teema, see on ka Eesti julgeoleku teema, millele nemad on osutanud. Millal Reformierakond on valmis ikkagi tulema kaasa selle ettepanekuga?

Aitäh! Kõigepealt, julgeolek on nr 1 teema, millega valitsus kogu aeg tegeleb. Selle illustreerimiseks on kas või fakt, et kaitsekulutused on nende aastate jooksul tõusnud 80%. See tähendab seda, et maksutõusud on seotud sellega, et me peame neid kaitsekulutusi, elanikkonna kaitse kulutusi katma. See raha ei olnud kuskil niisama seismas, seda tuleb maksumaksjalt juurde küsida. See on julgeoleku küsimus, et me saaksime teha neid samme, mida varasemalt pole Eesti julgeoleku huvides tehtud.

Teiseks, mis puudutab Tallinna volikogu, siis te olete ju põhiseadusega hästi kursis ja teate, et Tallinna volikogul ei ole põhiseadusest tulenevalt õigust muuta seadusi, ammugi mitte põhiseadust. Ehk siis see ei ole selle teema arutelu koht, see koht on siin, Riigikogu tasemel.

Me oleme töötanud välja variandi, kuidas põhiseadust muutmata Vene ja Valgevene kodanike valimisõigust peatada, aga sellel ei ole toetust, teie ise ka sellele toetust ei avalda. Tegelikult, kui te olete lugenud neid raporteid, mida ka mina olen lugenud, siis seal viidatakse, et kui see asi ette võtta, siis see tuleb ette võtta nii, et see saab ka tehtud. Ja see on minu põhiline mure, sest kui president juba ütleb, et ta ei kuuluta seda seadust välja, kui ütleb õiguskantsler, et isegi kui president selle välja kuulutab, siis tema läheb sellega kindlasti Riigikohtusse, siis me saavutame selle, et me nii-öelda lööme küll palju vahtu üles, aga me ei saavuta reaalset tulemust. Me saavutame suure segaduse, aga me ei saavuta reaalset tulemust, mida me tahame saada. Seetõttu on minu soov, et kui me selle asja teeme, siis me selle asja teeme niimoodi, et see on nii-öelda kuulikindel ja me läheme sellega lõpuni, see asi ei jää poolikuks, kuskile poolele teele lihtsalt selle pärast, et keegi soovib poliitilist punkti võtta [seda algatades].

Töö selle nimel käib, need arutelud jätkuvad. Põhimõtteliselt te teate väga hästi, kuidas on võimalik siin Riigikogus kiireloomulisena põhiseadust muuta. Aga see tähendab seda, et sellele on vaja tunduvalt suuremat tuge Riigikogu enamuse näol, kui seda on vaja tavapäraste seaduste vastuvõtmisel. Kas selline üleüldine tahe Riigikogus on, seda teavad Riigikogu liikmed paremini. Ma tean, et käivad konsultatsioonid, et seda eraldi arutada. Töö sellega käib edasi.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Te ei veennud mind, et kõige õigem on mitte millegagi tegeleda või et tegevusetus on õige põhjendus. Ma tuletan meelde, et president ja õiguskantsler võivad ka eksida. Nii oli näiteks pensionireformi puhul, mille nad mõlemad vaidlustasid ja mille puhul Riigikohus leidis, et see on kooskõlas põhiseadusega, ja see kehtestati. 

Sama lugu on praegu kolmandate riikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmisega – me kaotame aega, sõda käib, terve aasta on läinud ja valitsus ei ole mitte midagi otsustanud. Maksudega on jõuliselt edasi mindud, isegi Euroopa Komisjoniga vaieldakse, kas see on kooskõlas Euroopa õigusega. Saime esialgu teada, et ei ole. Kui mingi initsiatiiv välja tuleb, siis on võimalik sellele ka hinnangut anda. Te räägite, millised võivad olla hüpoteetilised takistused, ja see on põhjenduseks, miks mitte midagi teha. Mitte mingisugust eelnõu, millele anda hinnangut, õiguskantsleril, presidendil või kohtul ei ole. Ei ole ka Riigikogus võimalik arutada. Ja samal ajal hääletate maha siin algatatud seaduseelnõu, mida võib ju täiendada. 

See, kas on vaja põhiseadust muuta või muud seadust, eks selle üle siis tulebki vaielda. Aga selle üle saab vaielda siis, kui me seda protseduuri alustame. Me ei ole alustanud seda sellepärast, et valitsus tegelikult ei ole soovinud ja Riigikogu hääletab maha kõik ülejäänud initsiatiivid, millega me oleme välja tulnud. Me ju teame, et sotsiaaldemokraadid on tegelikult koalitsioonis selle vastu. Nad on seda öelnud, see on nende punane joon. Siseminister on kujunenud kogu selle protsessi juures ise ka veel täiendavaks julgeolekuohuks, kes interpreteerib meelevaldselt julgeolekuasutuste raporteid, pannes oma peas olevad nii-öelda segased mõtted sinna juurde ja esitades seda avalikkusele. Ta on ilmselt ka teie pea segi ajanud, nii et te ei ole selle protsessiga edasi liikunud. Mul on sügav palve: alustame kusagilt, et leida sellele probleemile lahendus kas seadusemuudatusega või põhiseaduse muudatusega. Lihtsalt teemast rääkides, mitte ühtegi otsust langetades, mitte ühtegi eelnõu koostades me sellega edasi ei liigu.

Aitäh! Vaadake, meie ei tegele populismiga, vaid reaalse tööga. See tähendab seda, et me peame vastutama ka tagajärgede eest. See eelnõu on valmis ja selle üle arutelud käivad. Meil on koalitsioon, jah, see on tõsi. Te teate väga hästi, et koalitsioonis ikkagi kõigepealt otsitakse kokkulepet koalitsiooni sees, ja just sellepärast, et niimoodi, nagu tehti siin – koalitsiooni selja taga mindi eelnõusid sisse andma ja hääletama –, see lõhub koalitsiooni. Te teate seda väga hästi. Seetõttu me peame omavahel neid asju arutama. 

Ma ei ole absoluutselt teiega nõus, et me midagi ei tee. Vastupidi, nii ambitsioonikat valitsuse tegevusprogrammi nagu meie valitsusel ei ole tegelikult varasemalt olnud. Tänu sellele me tegeleme kõikide nende muredega, mis meil laual on, ja seda ajal, kui meil on endiselt käimas mitu kriisi. Ja julgeolek on number üks. Kõik need otsused on kantud riigi julgeolekust, ja täpselt seesama teema ka. Ka see, et me seda kaalutleme, on kantud riigi julgeolekupoliitilistest [huvidest], ka sisejulgeoleku [huvidest]. Me räägime sellest sisemisest rahust just selles võtmes, et tegelikult, kui me selle asja ette võtame, siis me peame selle asja ka lõpule viima. Me ei saa lubada sellist olukorda, kui … Ma toon selle näite: pronkssõduri teisaldamine, mis teatavasti, mäletate väga hästi, tõi kaasa igasuguseid rahutusi Tallinna kesklinnas. Kui pronkssõdur siis ei oleks teisaldatud sinna [kalmistule], vaid lihtsalt sellega oleks kogu aeg Tallinnas ringi sõidetud, siis poleks tegelikult seda probleemi lahendatud. Ärevus ja pahameel oleks kogu aeg kestnud ja konfrontatsioon ka. 

Ehk kui me selle asja ette võtame, siis ma olengi need ülesanded andnud niimoodi, et need asjaolud saaks kõik läbi kaalutud selliselt, et me ei tegeleks mitte populismiga, vaid [jõuaksime] ikkagi reaalsete tulemusteni. Siis me ei saa ainult ühelt poolt seda pahameelt, vaid me saame ka selle resultaadi. Kui see asi jääb poolikuks just sellel põhjusel, et president ei kuuluta [seadust] välja või õiguskantsler kaebab Riigikohtusse ja kohus ütleb, et see ongi põhiseadusvastane, siis sellel on palju raskemad tagajärjed meie ühiskonna jaoks kui sellel, et me teeme selle asja korralikult ära.

Suur tänu! Ja nüüd lisaküsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh! No see oli puhas demagoogia, mida me siit saime. Ka meie erakond on esitanud kaks nädalat tagasi eelnõu sellesama teema kohta: kolmandate riikide kodanikelt hääleõiguse kohalikel valimistel äravõtmine. Mitte keegi ei toetanud, kaasa arvatud Isamaa ei toetanud. Ja tulla selle jutuga, et põhiseaduse muutmine on nii traagiliste tagajärgedega … Ausalt öeldes, siin saalis, arvestades seda, kui palju oleks võimalik hääli kokku saada põhiseaduse muutmiseks, ma arvan, et see ei ole üldse mingi küsimus. See ei ole üldse mingi küsimus, selles küsimuses saaks hääletajate arvu kokku küll. 

Milles on küsimus? Küsimus on selles, et Reformierakonnal ei ole poliitilist tahet seda sammu astuda. Selle taha asi jääbki. Aga miks seda poliitilist tahet ei ole? Meenutame siin seda, et Reformierakond ei ole tegelikult mingisugune iseseisev poliitiline jõud, vaid esindab praegu selgelt marionettvalitsust Eestis. Ja see marionettvalitsus mõned aastad tagasi, kui olukord ja meeleolud olid täiesti teistsugused, toetas entusiastlikult Venemaaga viisavabaduse lepingu sõlmimist. Teie juhtpoliitikud Paet, Mihkelson ja teised käisid ringi ja rääkisid, kui vajalik on Eestile viisavabaduslepingu sõlmimine Venemaaga. No siis toimus krõks, peremehed andsid teise korralduse ja hakati rääkima hoopis teist juttu. 

Ja selles ongi küsimus. Te ei ole saanud oma peremeestelt nõusolekut ja soovitust ja käsku, et tuleb ära lõpetada Vene ja Valgevene kodanikelt, aga ka [muudelt] kolmandate riikide kodanikelt, kelleks on näiteks bangladeshlased, iraaklased, iraanlased ja nii edasi, kohalikel valimistel hääletamine, see õigus tuleb ära võtta. Selles ongi kogu asi. Ja nüüd te hakkate mulle muidugi ajama siin jälle mingit totaalset demagoogiat vastu ja süüdistama mind, ma ei tea veel, milles – kõiges! –, nii nagu te seda oskate, aga tegelik põhjus on see, et te esindate marionettvalitsust, kes ei ole saanud vastavat suunist. 

Eks igaüks mõtleb ikka oma rikutuse tasemel, aga ma võtaksin teie seisukoha kokku lühidalt: teile ei meeldi Reformierakond. Selge! 

Aitäh! Sellega ma lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Meie tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teemaks on olukord Eesti Vabariigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Peaminister! Te küll väidetavalt Eesti meediat ei loe – ja see on täiesti arusaadav, sest meie meedia teile sellist pai ei tee nagu välismeedia –, aga Postimees ja Delfi kirjutasid hiljuti sellest, kuidas Eesti riik tegi Soome raudteeärimeestele 12 miljoni eurose kingituse. Nimelt, Eesti riik müüs oma Operaili Soome äri 2023. aasta algul ära. Need olid vedurid, mis mõõtsid rööpaid Venemaa ja Soome vahel. See tehing tehti ära vaikselt, ilma suurema kärata. Nüüd rõõmustavad Soome ärimehed avalikult, et nad on teeninud kopsaka kasumi, kuna Eestilt soetatud vara tegelik väärtus oli tegelikkuses palju kõrgem kui see hind, millega Eesti riik oma vara maha müüs. Müügihinna ja vara tegeliku väärtuse vahe on tervelt 12 miljonit ja see raha on jäänud Eesti riigil saamata. Seda esiteks. 

Teiseks, on täiesti arusaamatu, kuidas sellised käpardlikud tehingud riigi ja rahva varaga ikkagi sünnivad. Kui need juhtuvad teadmatusest ja käpardlikkusest, siis on asjad väga halvasti, aga kui selline tehing tehti teadlikult, siis on asjad erakordselt halvasti ja see on kriminaalne. Vähemalt peaks olema, kui meil oleks õigusriik, mis võtaks seesugused asjad uurida, kui need on välja tulnud ja on selgunud teatud asjaolusid. 

Me teame, et teie valitsus kavatseb veel õige mitmeid riigivara erastamisi läbi viia, näiteks Nordica, mis juba käib ja mille puhul on ka kerkinud väga palju küsimusi, aga vastused on olnud väga põiklevad ja ümmargused. Kas kõigi nende erastamiste ja müükide puhul me võime samuti vaikimisi eeldada, et tegelikkuses kanditakse riigi ja rahva vara lihtlabaselt ja käpardlikult kellelegi ära ja tekitatakse sellega riigile kahju? Kes vastutab? Kas üldse keegi vastutab? Kas teie peaministrina peaksite vastutama ja mida peaks sellest arvama maksumaksja, kellel viimasel ajal muudkui tõstetakse makse, sest riigil raha polevat? Muidugi ei ole, kui see raha lihtsalt rahvalt ära varastatakse ja välismaale kanditakse. 

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Teie sõnastatud küsimus on "Olukord Eesti Vabariigis". Alati, kui te tahate konkreetseid vastuseid, siis võiksite anda mingi vihje, näiteks, et te tahate küsida Operaili kohta. Ma saaksin siis need materjalid kaasa võtta. Aga ma saan teile üldisemalt vastata. Ja see on see. 

Tol korral oli see väärtuspõhine otsus, just sellel põhjusel, et Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukrainas ja igasugune majandustegevus Venemaaga tuli lõpetada. Kuna Operail tegutses sellel suunal nende vagunitega, siis oli see põhjus, et vagunid müüa. Sellist tulevikku Eesti riigile kuuluval transpordiettevõttel lihtsalt ei ole. Oli õige otsus müüa enne, kui see tegevus läheb pankrotti. Loomulikult, nende hindade ja kõige muuga meie ei ole tegelenud, aga me saame selle kohta küsida, kust need väited, mis Eesti ajakirjanduses on välja toodud, tulnud on, kas see kõik vastab tõele ja kes selle eest ikkagi kokkuvõttes vastutab. Aga selge on, et me teeme kiiresti selliseid tehinguid, et vabaneda tegevusest, mis on meile kahjumlik ja mis väärtuspõhiselt ei lähe kokku nende poliitiliste suundadega, mille alusel Eesti riik üldiselt tegutseb. Ei ole õige see, et Eesti riigile kuuluv ettevõtja toimetab Venemaal. Sellised otsused on tulnud kiiresti teha, ja kui need otsused tehakse kiiresti, siis loomulikult ei saa nii kõrgeid hindu läbirääkimistel [saavutada].  

Aitäh! Helle-Moonika Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Vaadake, paradoksaalsel kombel see niinimetatud väärtuspõhine tehing, mille tuum oli sõnades just nimelt see, et Venemaa ja Vene äri on pähh, teenib nüüd just nimelt seda hüve endiselt edasi. Eestlastelt ostetud raudteeäri on nimelt muutunud kuldvasikaks, mille märksõnad on Venemaalt pärit nikli ja väetise raudteeveod, mis hoolimata juba kolmandat aastat kestvast sõjast Ukrainas käivad ikka hoogsalt edasi. Küll Soomes, aga ikkagi üks osapool seejuures on ka Venemaa taustaga Kotka sadama operaator. Ma tõesti ei tea, kas naerda või nutta. Ja väga silmakirjalikult on lääneriigid väetised ja nikli jätnud sanktsioonide alt välja, sest rohemajandusele ülemineku jaoks on need väidetavalt hädavajalikud. See on väga silmakirjalik, et enda ideoloogiat sõja ajal edendada kõlbab Venemaalt pärit toodangu abil küll. Ja see on täpselt sama silmakirjalik kui teie enda pereäri Venemaaga tookord. Ja ei saa mitte märkimata jätta, et ka see teie pereäri partner kasvatab veel praegugi eriliselt hoogsalt oma Venemaal asuva ettevõtte kasumeid, kuigi teie väitel käis teie abikaasa tookord seal sedasama äri vaid ainult kokku pakkimas. 

Tänu sellistele kindlalt abistavatele kätele nii Eestis kui Soomes ja ka lääneriikides üldiselt on Venemaa majandus kahjuks saanud sõjast hoolimata maailma suuruselt viiendaks majanduseks, samal ajal kui meie inimesed peavad aina rohkem püksirihma pingutama. 

Aga tuleme teema juurde, mida kajastatakse, mida on kajastatud meie meedias, ja see teema puudutab meie elektrijaamasid. Kõigepealt sai Eesti rahvas teada, et talle kuuluv vara hinnati lihtsalt alla ja tehti raamatupidamislikult väärtusetuks. Me võime ka seda tegelikult nimetada rahva tagant varastamiseks, aga las ta jääb. Läks natuke aega mööda, ja me saime samuti meedia vahendusel teada, et Eesti Elektrijaama esimene plokk lihtsalt monteeritakse lahti ja antakse ära Ukrainale. Ma lihtsalt küsin: kes on andnud teile sellise volituse Eesti rahva vara lihtsalt ära anda? Me tegelikult mäletame, kuidas Eerik-Niiles Kross, Toomas Hendrik Ilves ja teised üritasid kuus aastat meie elektrijaamu erastamisprotsessi abil venelastega seotud Ameerika riiulifirmale ära kantida. Ja nüüd on jälle seesama seltskond asja juures ja ajab enam-vähem sama asja. Kes teile selleks loa ja volitused on andnud? 

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Imetlen teid, kuidas te suudate kahte minutisse nii palju erinevat teksti ja sõnasalatit panna. Kõigepealt, kas teie arvates siis oleks pidanud Eesti … Te ütlete, et näed, Venemaal tegutsemine on nii kasumlik. Eesti riik peaks nagu edasi tegutsema Venemaa äriga, kuna see on nii kasumlik. Minu väärtushinnangutega see kokku ei lähe. Teiseks, minu abikaasa ei ole Venemaal käinud, ärge selliseid väiteid esitage. Ja kolmandaks, see on muide täiesti puhas Vene narratiiv, mida te esitate: et sanktsioonid on kahjulikud läänele, aga Venemaal on kõik hästi. Näed, kõik seal teenivad, eks ole, aga meie inimesed vaevlevad, sellepärast et Venemaad sanktsioonid ei puuduta. Need on puhtad Venemaa narratiivid ja Venemaa tahab, et need ka meil leviksid. Venemaa on väga hea selles nii-öelda ühiskonnateaduses, et valada kütust juurde nendele tulekahjudele, mis meie ühiskonnas on. Ja teie erakond teeb seda suurepäraselt neidsamu narratiive esitades, levitades, toetades. 

Igaks juhuks ütlen ka, et valitsus ei hinda mingeid varasid alla. Selle jaoks on audiitorid, sõltumatud audiitorid, kes seda teevad. Te võite uurida, kuidas nende töö käib, aga valitsus ei saa selliseid otsuseid teha. Nii et kõik on teil natuke segamini, aga püüdsin nendel [teemadel] teile vastuse anda, et sealt mingi sisu noppida. 

Aitäh! Nüüd lisaküsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Proua peaminister! See sõja aktiivne faas, mis on nüüd üle kahe aasta kestnud, ma ütleks, paljastas ja mõnevõrra ka võimendas neid kurbi tagajärgi, mis Saksamaa energeetikas saabusid seoses sellega, et nad 20 aastat olid rääkinud muinasjuttu rohelisest energiast, toetudes Vene gaasile. Siis tuli välja, et ikkagi nii ei mängi välja. Nüüd on Saksamaa kõvasti kivisöejaamu käima pannud, paarkümmend tükki julgelt, et energiat jätkuks. Ma jõuan nüüd selleni, et meie oleme ikkagi piiririik Venemaale ja sõjaline oht on väga suur. Jällegi, ma arvan, nii siin saalis kui laiemalt on konsensus, et me oleme ohtlikus olukorras. 

Ma nüüd ma tulen sellesama küsimuse juurde Eesti Elektrijaama ühe ploki demonteerimisest ja Ukrainasse saatmisest. [Oleks hea, kui] te saate vastuse aega mitte kulutada sellele, et Ukrainat on vaja aidata – selles osas me oleme ühel nõul. Aga meie piiririigina peaksime ka enda turvalisusele mõtlema. Uudistest saab välja lugeda, et see plokk on töötav, sellega on võimalik elektrit toota, ja seda nüüd Ukrainas hakataksegi tegema. Kas me siin jällegi ei ole olukorras, kus me enda vastupanuvõimet oluliselt nõrgendame, kuigi teame, et geopoliitiline olukord on väga nukker? 

[Põhjus,] miks ma alustasin küsimust Saksamaa näitega, on see, et Saksamaa paremate otsuste korral oleks võimalik abi [Ukrainale] võib-olla saata sealt, arvestades, et Saksamaa ei ole Venemaa piiririik. Aidake mul seda loogikat mõista. Me ju ennast nõrgestame. Ma saan aru, et see esimene plokk praegu ei olnud töös, aga siiski, kui me vaatame tulevikku, vaatame seda ohtlikku olukorda, kas on mõistlik enda olukorda nõrgestada?

Aitäh! Enefit andis Ukrainale trafo sellepärast, et Ukraina energiataristut pommitatakse ulatuslikult. Seal on järjekordsed õhurünnakud nende pihta, väga suur õhurünnakute laine. See elektrijaam ju seisab. Ta ei tooda elektrit selle pärast, et põlevkivist toodetud elekter on nii kallis, et see ei pääse turule. Need asjad seisavad. 

Me oleme kõiki otsuseid, mida erinevatel tasanditel on tehtud, kaalunud [vaatevinklist], mis puudutab meie enda julgeolekut. Neid asju, mida meil endal vaja võib minna, me loomulikult hetkel kuskile ei anna. Aga neid asju, mis me oleme kasutusest välja [langenuks] lugenud või mida me mingil muul põhjusel ei kasuta, me saame ära anda, ja ära anda selleks, et Ukraina peaks vastu. 

See on väga keeruline olukord. Loomulikult me kutsume teisi ka üles andma rohkem. Teised riigid võiksid samamoodi rohkem abi anda, et Ukraina peaks vastu. Aga jah, minu meelest ei ole päris õige, kui meil on asjad, mis seisavad ja mida me ise ei kasuta, [ent me ei anna neid] sõpradele, kes neid väga vajavad selleks, et nende ühiskond saaks toimida, et nad peaksid vastu. Oleks südametu neid asju mitte anda.

Aitäh! Sellega lõpetan meie kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Enne kui me läheme neljanda küsimuse juurde, Mart Helmel on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jah, lugupeetud eesistuja on korduvalt öelnud, et kui vastaja püsib teemas, siis on kõik korras. Minu hinnangul vastaja ei püsinud teemas Moonika Helme küsimusele vastates. Vastupidi, venestav ja Venemaaga äri ajav peaminister hakkas küsijat süüdistama mingites Vene narratiivides. No see ei ole kohane, see ei ole teemas püsimine. Ja tema ei esita küsijale küsimusi ega ka mitte süüdistusi, vaid vastab küsimusele. 

Ja küsimus oli väga konkreetne: kes andis loa Eesti rahva vara ärakinkimiseks ükskõik kellele? Kas see kingi saaja vajab seda või mitte, on teine teema. Kes andis loa? Kas Kaja Kallas otsustab ainuisikuliselt, et tema võib ära kinkida elektrijaamu, sadamaid, ma ei tea, tükikesi maanteed, Eesti inimesi?

Nii, aga mis on protseduuriline küsimus?

Küsimus on protseduuriline: ta ei püsinud teemas. 

Aitäh! Head kolleegid! Teema on "Olukord Eesti Vabariigis" ja Helle-Moonika Helme on siin korduvalt öelnud, et kui ta on proua peaministri bürooga täpsustanud oma küsimust, siis on saavutatud ka väga hea tulemus. Ehk siis, kui üldise küsimuse raames on väga täpselt pandud paika, mille kohta küsimus tuleb, siis on ka ettevalmistuse tase parem. Praegu ma saan lähtuda sellest, et teema on "Olukord Eesti Vabariigis", ja selles teemas on püsitud. Nii et kui te täpsustate teemat, siis on alati võimalik saada oluliselt täpsem vastus. Nii see paraku on. Nagu ma ütlesin, nii kaua, kui te püsite teemade raames, on istungi juhatajal väga keeruline sekkuda.

Helle-Moonika Helme, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta!

Jaa! Ma saan teie kimbatusest tegelikult suurepäraselt aru, aga lihtsalt Mart Helme juhtis tähelepanu sellele, et teemas püsimine on üks asi. Tõepoolest, see teema oli lai ja peaministri büroost ei ole mulle seekord keegi helistanud ja täpsustust palunud, nii et seetõttu ma ei saanud ka seda teha. Siiski ma jään ka ise selle juurde ja toetan Mart Helmet, et teema laiendamine selles võtmes, et me räägime olukorrast Eesti Vabariigis, aga peaminister laiendas seda sellega, et ta hakkas Riigikogu liikmeid täiesti meelevaldselt süüdistama mingisuguste narratiivide levitamises, [pole kohane]. Ma siiski arvan, et te võiksite sealt oma kõrgest puldist möönda, et see ei olnud päris asjakohane.

Hea kolleeg! Mina olen kogu aeg seda meelt olnud, et vastastikku tuleb olla lugupidav. Ja siiamaani ma olen vähemalt tänase diskussiooni puhul küll näinud, et selline vastastikune lugupidamine küsimuste-vastuste puhul on olemas. Ma loodan, et see nii ka jääb.

Aga, head kolleegid, läheme nüüd teemadega edasi.

Meie neljas küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale, küsib Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ja teemaks on valimisõiguse äravõtmine. Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, Riigikogu esimees! Lugupeetud siseminister! Reformierakonna fraktsiooni liige Pärtel-Peeter Pere ütles "Terevisioonis", et lähiajal esitab Reformierakond Riigikogus kolmandate riikide kodanikelt kohalike omavalitsuste valimistel hääleõiguse äravõtmist võimaldava eelnõu. Minu arusaamise järgi on sotsiaaldemokraadid ja teie isiklikult alati olnud selle algatuse vastu. Kuid elu muutub ja vahepeal näeme hämmastavaid metamorfoose. Näiteks endine Keskerakonna esimees Jüri Ratas vahetas hiljuti oma koduerakonna Isamaa Erakonna vastu. Ja samamoodi diametraalselt muutus kohe ka tema suhtumine valijatesse. Nimelt, nüüd ta väidab, tsiteerin: "On oluline Vene ja Valgevene kodanikelt valimisõigus ära võtta." Enne oli ta kategooriliselt selle sammu vastu. 

Lugupeetud minister! Kui Tallinna linnas sünnib uus koalitsioon ja sotside üheks uueks partneriks saab Isamaa Erakond, kas võime oodata ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna seisukoha muutumist kolmandate riikide kodanikelt kohalike omavalitsuste valimistel hääleõiguse äravõtmise küsimuses?

Aitäh, austatud küsija! Lugupeetud parlament! Riigikogu esimees! Teil on õigus, Isamaa Erakonnas sünnivad imelikud asjad. Kui sinna [astuda], ma saan aru, hakkavad seisukohad muutuma. On täitsa huvitav seda kuulda, ma isiklikult pole Jüri Ratase seisukohti ja arvamusi kuulnud. Seda, mis on Jüri Ratasega juhtunud erakonnas Isamaa, peab tema käest küsima. Ma seda kahjuks kommenteerida ei oska. 

Aga ma sain aru, et ka teised huvitavad asjad juhtuvad. Just kuulsin saalist, kuidas EKRE esindajad kaebasid, et Isamaa soovib väga tugevalt seda valimisõigust ära võtta, EKRE esitas eelnõu, aga Isamaa ei toetanud. See on nagu väga arusaamatu, mis seal tegelikult toimub. Võib-olla olid Ratasega veel läbirääkimised ja erakonnasiseselt poldud veel jõutud seisukohale, mis teed minna. 

Ja selles mõttes toimuvad ka imelikud asjad, et ma kuulsin, et parlamendi liige Seeder sellessamas küsimuses ütles siin, et Eesti Vabariigi siseminister on tema arvates julgeolekuoht. See on päris julge avaldus. Mina ütleksin siit puldist, et kui Helir-Valdor Seederil on kahtlusi, siis minu arvates see on nii tõsine süüdistus, et ta peaks tegema vastavad avaldused erinevatele organitele. Ma kohe hea meelega kuulaks, kuidas seda teemat [lahatakse]. Nii et ma sellega pean nõustuma, et erakonnas Isamaa toimuvad imelikud asjad. Seal tundub olevat teatav segadus ja peataolek. Ja tundub, et inimestega toimuvad ka imelikud asjad, kui nad sinna erakonda [astuvad]. 

Aga mis puudutab Tallinna koalitsiooni [moodustamist], siis ma ütlesin kohe ära, kui see teema kunagi tõstatus, kui Isamaa selle teema tõstatas, et sotsiaaldemokraadid ei aruta seda küsimust Tallinna koalitsiooniläbirääkimistel, sest riigi tasandi teemasid me ei aruta. See lihtsalt ei ole loogiline. Ma tean, et Isamaa soovis ka maksuküsimusi arutada, mina ootasin, et tuuakse lauale ka riigikaitse küsimused, võib-olla oleks tahetud veel mingeid NATO-küsimusi arutada. Me kõik saame aru, et see on absurd. Inimesed saavad ka aru, et see on absurd, see on teater, see on europarlamendi valimise kampaania. Me muidugi mõistame seda. Oli ju volikogu koosolek, kinnitati europarlamenti [kandideerijate] nimekiri ja siis tuli kogu see Tallinna teema peale ja oma sõnumeid ei saanudki välja öelda. 

Natuke ebaõiglased Tallinna inimeste vastu on oldud ja võib-olla natuke kurjad osade inimeste vastu. Inimesed tahavad teada, mis Tallinnas saama hakkab, mis tehakse, millised on seisukohad, millised on püüdlused inimeste elu paremaks teha, aga selle asemel käib europarlamendi valimise kampaania. Nii et ei, me ei ole seda koalitsiooni moodustamisel arutanud. Ei aruta ka, nii lihtne see ongi. Need jutud on lihtsalt jutud meedias, et näidata, et midagi tehakse. Tegelikult neid asju seal ei arutata. 

Aitäh! Aleksei Jevgrafov, täpsustav küsimus, palun!

Austatud siseminister, tänan vastuse eest. Õiguskantsler Ülle Madise kavatseb Riigikohtusse pöörduda, kui mittekodanikud tahetakse jätta hääleõiguseta. Vandeadvokaat Jüri Raidla avaldas saates "Impulss" arvamust, et Eestis elavatelt Vene ja Valgevene kodanikelt kohalikel valimistel hääleõiguse äravõtmine või ajutine peatamine ei ole võimalik ilma põhiseadust muutmata. Esmaspäeval ametisse nimetatud justiitsminister Madis Timpson ütles Vikerraadio saatele "Uudis+" antud intervjuus, et juristina ei pea ta realistlikuks võimalust võtta Vene kodanikelt kohalikel valimistel hääleõigus. 

Lugupeetud minister, teie sõnade kohaselt on eelnõu, mis võimaldaks hääleõiguse ära võtta, valmis kirjutanud Reformierakonna kontor. Seda ei teinud Justiitsministeerium, mille ametnikud sellest keeldusid. Kas te peate mõistlikuks, et Riigikogu hakkab arutama seaduseelnõu, mida kritiseerivad teravalt nii kõrged riigiametnikud kui ka austatud juristid? Kes annab garantii, et Riigikogu tulevane otsus vastab seadusele, eriti olukorras, kui president andis selgelt mõista, et sellist seadust ta kindlasti välja ei kuuluta?

Aitäh selle küsimuse eest! Taas kord hea küsimus. Meil oli koalitsioonilepingus tõesti, et me analüüsime, proovime vaadata, kas ilma põhiseadust muutmata see on võimalik. Põhimõtteliselt oleme sinna jõudnud, et ei ole võimalik. Ja õiguskantsler on ju sama öelnud, et kui see eelnõu tuleks sellisel kujul – ajutine peatamine –, siis ta pöördub Riigikohtusse ja nii presidendi kantselei kui õiguskantsleri büroo hindavad, et suure tõenäosusega saab see Riigikohtu poolt tagasi lükatud. Seaduseks see ei saa.  

See on ka põhjus, miks … Ja üldse mitte ainult see. Tegelikult, miks ma olen hoiatanud, et ärme mängi Eesti julgeolekuga? Väga rumal olukord võiks tekkida. Me kõik teame, et Venemaa otsib võimalusi. Ta otsib võimalusi ja kui pannakse mingi teema püsti, eriti veel selline väga oluline, põhimõtteline küsimus, siis Venemaa kindlasti võimendaks seda. Me teame seda ette, me oleme seda näinud. Ta loomulikult prooviks võimendada rahvustevahelist konflikti, et seda oluliselt laiendada. Ja kindlasti on väga palju inimesi, kes seda sellisena ka võtavad, ja me saame Ida-Virumaal arvatavasti hoopis keerulisema olukorra.  

See oleks minu arvates julgeoleku mõttes väga vastutustundetu. Sest kui sa ütled inimestele, et me võtame teilt nüüd valimisõiguse ära, siis käib mingisugune terve aasta aega väga suur diskussioon, debatt, Venemaa paneb sinna [oma panuse] juurde, oma propagandamasina tööle, võimendab kõiksugu erinevaid arvamusi ja probleeme. Ja siis lõpuks see eelnõu ei saagi seaduseks. Needsamad inimesed, ja arvatavasti mitte ainult need, keda see oleks [isiklikult] puudutanud, vaid ka need, kes tunnevad, et see oli rahvuspõhine küsimus, mitte niivõrd kodakondsuspõhine küsimus, arvatavasti lähevad kindlasti valimistele valima. Ja loomulikult nad teevad suurest pettumusest ja pahameelest hoopis teistsuguseid otsuseid. Sellel hetkel ei mõelda enam selle peale, mis on minu koduvallas või kodulinnas oluline, ei hääletata selle järgi, vaid kujuneb välja protestivalimine. Pigem ollakse selliste poliitiliste jõudude vastu, kes on eestimeelsed, kes on täna ka siin parlamendis esindatud. 

Me võime selliseid suuri muutusi teatud omavalitsustes näha ja väga pikaks ajaks võib see muutus püsima jääda. Nii et minu arvates ei ole mõistlik selliselt toimetada. 

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ütlen kohe keskfraktsiooni nimel, et meie kindlasti ei pea teid ohuks Eesti julgeolekule. Pigem vastupidi, teie töö on meie meelest väga õige. 

Aga minu küsimus on umbes selline. Hiljuti juhtus enam-vähem samal ajal kaks asja. Üks oli värske integratsioonimonitooringu esitamine ja teine oli Venemaa Föderatsiooni presidendi niinimetatud valimine. Miks ma ütlen "niinimetatud"? Me kõik saame aru, mis need valimised tegelikult on. Ja saime teada põhimõtteliselt nagu kaks asja. Üks oli see, et nendel valimistel käis palju, isegi kordades vähem Venemaa kodanikke kui eelmine kord, ja teine, et seekord oluliselt vähem osalenutest hääletas Vladimir Putini poolt. Ja mida näitas integratsioonimonitooring? Tegelikult siin elavate Venemaa kodanike seas on suhtumine Eesti riiki hästi positiivne. Pooled neist tegelikult tahaksid saada Eesti kodanikeks. Aga me teame ju, et see on praegu ülikeeruline, kuna Venemaa ei lase neid oma kodakondsusest priiks. Samas Eesti ei anna neile oma kodakondsust enne, kui nad on Venemaa kodakondsusest vabad.

Ja minu küsimus ongi see: mis te arvate, mis signaali me saadame nendele inimestele, kui me võtame kõigilt Venemaa Föderatsiooni ja näiteks ka Valgevene kodanikelt õiguse hääletada kohalikel valimistel? Ja teiseks: kui ikkagi see eelnõu tuleb siia Riigikokku, kas Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab seda? Ja kui hakatakse ka põhiseadust muutma, kuidas siis Sotsiaaldemokraatlik Erakond hääletab? 

Aitäh! Kõigepealt ma ütlen, et sotsiaaldemokraatide arvates see debatt on oluline. Seda debatti tuleb pidada, sest mõlematpidi küsimused on osaliselt õigustatud. Mure julgeoleku pärast üht- või teistpidi on ka õigustatud. Seda debatti peaks pidama, aga see ei saa olla nii lihtsustatud, nagu ta praegu on. Kogu selle debati juures kõige suurem mure on see, et räägitakse või arvatakse, et paragrahv seaduses lahendab probleemid. Ei lahenda. Ei lahenda kahjuks probleeme paragrahv seaduses. Siin peaks hoopiski [sõna võtma] inimesed, kes sotsiaalteadustega tegelevad ja oskavad hinnata, kuidas inimesed reageerivad, mida nad tunnevad. Nende käitumine ei pruugi olla alati väga objektiivne, nagu siin debatis ehk eeldatakse. See kõik on puudu sellest debatist. 

Ja ma arvan, et see seaduseelnõu sellisel kujul siia ei jõua, sest põhiseaduse muutmise võimalus on nendeks kohalikeks valimisteks möödas. Seda selles ajaraamis enam teha ei saa. Me saame rääkida järgmistest kohalikest valimistest ja sellele võiks eelneda debatt, enne kui keegi selle eelnõu siia toob. 

Ma ise olen vaadanud, et siin on pakutud ka muid lahendusi välja. Näiteks et isikutele, kes on Eestis saanud alalise elamisloa, võiks anda lühiajalise loa, siis neil ei oleks valimisõigust. Aga sellised ettepanekud on ilmselgelt täiesti läbi mõtlemata olnud. See põhimõtteliselt võiks tähendada seda, et no mis me siis lõpuks teeme, kas võetakse nendelt inimestelt üldse siin elamise võimalus ära, nad peavad siit Eestist lahkuma või mis. Ka ei anta endale aru, et sellelsamal inimesel, kes on Vene kodanik, võib olla abikaasa, kes on Eesti kodanik, ja nende laps võib olla Eesti kodanik. Sellise loogikaga jõuame varsti sinna välja, et saadame nad Eestist välja. Ja veel ma küsiks, et näiteks kui ema on Vene kodanik ja laps Eesti kodanik, kas saadame selle väikese lapse ka Venemaale või. See arutelu läheb suhteliselt absurdi ja suhteliselt palju on seal läbimõtlemata teemasid. 

Ja kui me võtame veel rahvusvahelise õiguse ja selle loogika, siis see läheks ka väga paljude rahvusvaheliste reeglitega vastuollu. Ja monitooring näitas tõesti seda, et pigem on teatud lõimumisprotsessid töötanud. Inimesi, kes suhtuvad positiivselt Eestisse, on 60%. Nende jaoks on oluline võimalus kaasa rääkida. Kui see neilt ära võtta, siis arvatavasti muutub ka suhtumine Eesti riiki ja siinsetesse võimalustesse. See tekitab omaette julgeolekuprobleeme ja sellega peab keegi tegelema hakkama. Arvatavasti siis see nii-öelda protesti väljendamine, mida tehakse valimiste kaudu, võib üle minna kuskile mujale ja [sellega tegelemine] võib siis olla juba kaitsepolitsei ülesanne. 

Aitäh! Lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Tänane viies küsimus on regionaalminister Madis Kallasele. Küsib Riigikogu liige Andres Metsoja ja teemaks on elu maal.

Lugupeetud eesistuja! Austatud ministrid! Minister Kallas! Tõesti nii on, et tahan rääkida elust maal, ja seda eelkõige majandustegevuse mõttes. Selleks, et seda teemat avada, peab põikama korra Euroopa Kohtu 2023. aasta 2. märtsi otsuse juurde, mis tegelikult sätestab uue praktika töö- ja puhkeaja nõuete rakendamisel eesmärgiga kaitsta töötajate tervist ja ära hoida ületöötamist.

Ja nüüd tulen konkreetselt selle teema juurde. Ma käisin nädalapäevad tagasi Lääne-Virumaa põllumeestega kohtumas. Probleem tegelikult ei puuduta ainult põllumehi, vaid ka kalureid ja metsamehi – kõiki, kes on [seotud] hooajatööga, kui tegelikult on vaja palju teha korraga, näiteks külvamise või lõikamise ajal. Nüüd on sellest aastast jõustunud uus regulatsioon, kus järjestikust puhkeaega tuleb tagada 11 tundi. Ehk siis tegelikult 13 tundi võib kokku olla tööaeg koos ületunnitööga. Ja järjestikuse puhkeaja [nõue], mis siiamaani praktikas [alati rakendamist] ei leidnud, on jõudnud sellisesse faasi, kus selle eest võib Tööinspektsioon ettevõtjaid trahvima hakata. See puudutab väga tugevalt teatud mõttes ka meie suveräänsust, meie väikeettevõtlust, kus ilmselt ei ole võimalik kollektiivlepingutega mingeid erikokkuleppeid sõlmida. Ja nii nagu eelmine nädal Saidafarmi peremees Juhan Särgava ütles, see bürokraatia lihtsalt ahistab ja tapab. Küsimus ei ole ainult maksutõusudes, vaid ka selles, et piirangud seavad täiendavaid kohustusi ja kaudseid kohustusi. Kuidas Eesti selles positsioonis nüüd hakkama saab ja mida põllumeestele ja hooajatöötajatele öelda võib?

Härra minister, palun, jah!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea küsimuse esitaja! Teema on tõesti tõsine. Ka täna on meil – kahjuks ma ise ei saa täna seal viibida – kohtumine Eesti Talupidajate Keskliidu ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja esindajatega, kes on selle teema [suunanud] eelkõige Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Viimane pöördumine, mille nad tegid ja mis on ka meile edastatud ja mille kohta me palusime veel täna üle küsida, oli, milline seis on nende teie viidatud probleemide leevendamisel. Seda just põllumajandussektoris. Vastus oli, et ka MKM näeb, et sellisel kujul ei ole see nõue mõistlik, tuleb teha erinevaid leevendusi, ja need läbirääkimised on käimas.

Peab tõdema, et mõned tööd on kohe-kohe, aprilli alguses algamas, kui mitte juba käimas. Ja praegu on jah MKM-i tagasiside, et me igal juhul tahame sektorile erinevaid leevendusi pakkuda. Me saime ka viimase info, et põllumajandustootjate ettevõtlustulu oli eelmisel aastal veel oluliselt suuremas miinuses, kui me varasemalt teadsime. Seega tuleb sellised bürokraatlikud aspektid igal juhul suuta ära lahendada, seda enam, et meil ei ole anda selget rahalist katet ega toetust põllumajandussektorile.

Mis puutub teie esitatud küsimusse, siis ma tänan ka sellepärast, et tegelikult tõesti on praegu [näha], kuidas maaelu või, ütleme siis, Harjumaalt väljas elu vaikselt kokku tõmbub, hääbub. Vaatasin äsja ka numbreid. SKP [elaniku kohta] moodustab Harjumaal 130% võrreldes Eesti keskmisega, aga näiteks Põlvamaal on see 54%, Valgamaal 57%. Ja kahjuks see vahe käriseb pidevalt suuremaks ja suuremaks. Siin saabki nii Regionaal- ja Põllumajandusministeerium kui ka tervikuna kogu valitsus selliste otsustega, olgu need töö- ja puhkeaja seaduse muudatused või muud erinevad meetmed, kindlasti [rahvale] vastu tulla.

Siinkohal mul ongi hea meel öelda, et loodetavasti me saame veel selle kevadistungjärgu ajal tuua Riigikokku kohalike omavalitsuste tulubaasi ümberjaotuse ettepaneku just sellestsamast eesmärgist lähtuvalt, et anda usku maapiirkondadesse, anda usku just nendesse piirkondadesse, kus tegelikult põllumajandusega tegeldakse, kus tegelikult meie toidujulgeolek tagatakse. Põllumajanduse töökohad mängivad selles äärmiselt suurt nii märgilist kui sisulist rolli.

Suur tänu! Andres Metsoja, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh nende selgituste eest! Kahetsusväärselt me tegelikult järjest liigume selles suunas, kus me tõesti justkui ka tulubaasis püüame midagi kompenseerida, aga me teame, et tulu ei teki kuskilt seinast, rahaautomaadist, vaid ikkagi ettevõtluses, tänu pakutavatele töökohtadele. Järjest enam me tegelikult reguleerime kõike, alates läga laotamisest teatud kuupäevadel, ühest kuupäevast teise kuupäevani, kuni selleni, millal, mis ajavahemikul kalur võib kala püüda. Ja tegelikult tuleb tulu hankida järjest lühema perioodi jooksul ehk siis töö tuleb ära teha järjest lühema perioodi jooksul. 

Ja teise käega pannakse peale sanktsioonipakett. Naljaga pooleks võib öelda, nagu kunagi ühes "Maleva" filmi sketšis peategelane ütles: "Ühte nad meilt ära ei võta: tööd nad meilt ära ei võta." Nüüd aga hakkab nagu juhtuma kuidagi see, et öeldakse: vabandust, te maal küll tegelete hooajatöödega, aga siis, kui tööd on vaja teha, te seda teha ei tohi, ehk peate selle korvama kuidagi välistööjõuga. Ikka väga kummaline on see liikumissuund. Talupojamõistus kipub nagu ära kaduma. Tegelikult heina saab teha ikka heinaajal, mitte muul ajal. 

Mis see positiivse sõnumi pakett töötegijale, majandusega seotud inimesele maapiirkonnas on? Metsasektorit me teame. Põllumajandussektoris on jälle uus probleem laual. Ilmselt puudutab see kalandust täpselt samamoodi, kutselist kalandust. Tegelikult inimesed ei oota toetusi. Nad tahavad ise hakkama saada, aga kui neid ahistavaid regulatsioone tuleb nii palju, siis lõpuks see kajastubki lojaalsuses ja julgeolekus. See KAITSETAHE ei pruugi seal särgi esipoolel nende jaoks väga hästi kõlada.

Aitäh! Kõigepealt, väga hea, et te tõite sisse ka kalanduse. Eile oli üle pika aja, üle mitme aasta taas kalandusnõukogu istung, kus kogu Eesti kalandussektori osapooled olid koos. Otseselt küll seda töö- ja puhkeaja temaatikat seal sisse ei toodud, kuigi lauaring oli, kus sektori esindajad said oma muresid kurta, aga mis toodi väga selgelt sisse, oli tõesti see bürokraatia temaatika, kogu aruandluse temaatika, meetmete ülesehitamise loogika ja lihtsus. Selles osas me toimetame ja tegeleme sellega väga aktiivselt. 

Nüüd see teie esitatud küsimus, et mis on need konkreetsed asjad. Esiteks, mida ma olen siin saalis vist ka varasemalt öelnud, sellisel kujul ja sellises mahus ühise põllumajanduspoliitika või ühise kalanduspoliitika avamist Euroopa Liidus seni ei ole toimunud, nagu nüüd on tehtud. Kas selle põhjuseks on see, et Euroopas on põllumehed tulnud tänavatele ja ütlevad, et nii edasi minna ei saa, või midagi muud, aga reaalsus on see, et kogu bürokraatiapaketi vähendamine on praegu esimene, teine ja kolmas teema põllumajandusministrite igakuistel kohtumistel. Lisaks ma tean, et see on ka riigijuhtide kohtumistel sageli teemaks olnud. Ma arvan, et see toob mingeid muudatusi, ja mingid muudatused on juba ka töös, mis loodetavasti juba see aasta saavad teoks. See puudutab keskkonnanõuete lihtsustamist kriisiajal. Praegu on põllumajandussektoris kriis. 

Teine selline konkreetsem asi, mida me ise kindlasti saaksime teha, ongi [selle arvestamine], et põllumajandussektoris on likviidsusprobleemid ennekõike tekkinud väikestel ja keskmistel ettevõtetel. Kuidas me seda saame lahendada? Näiteks on võimalik Maaelu Edendamise Sihtasutuse meetme avamine. Meil valitsuses on kokkulepe, et jah, me toetame maaelu ja toetame nende meetmetega edasiminemist, aga meie ministeerium on jäänud mõnevõrra, ütleme, selle õigusliku aluse kirjeldamisega ajahätta. Ent me anname parima, et me saaksime valitsusele välja pakkuda lahendused, mis kujul ja kuidas me need meetmed avame. Siis juba saame näha, kas sellest piisab ja kui pikaks ajaks sellest piisab, sest tegu on riigieelarve mõttes neutraalse meetmega. Aga põllumajandussektor seda väga ootab. 

Me teame ka viimast infot, et näiteks Portugal tegi oma sektorile poole miljardi euro suuruse süsti. Meie põllumehed ju väga hästi teavad, kuidas teised Euroopa Liidu liikmesriigid käituvad ja mida tuleks meil selles valguses teha. Aga meil on plaanid olemas, toetus valitsuses on olemas. Pigem me peame ise vaatama, kuidas saaks selle sellisesse vormi, et see jõuaks reaalselt põllumeeste lauale.

Arvo Aller, lisaküsimus, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Andrese tõstatatud küsimus sellesama tööaja kohta on väga akuutne. Põllumajanduses on töö ju puhtalt hooajaline. Väga paljud tootjad on ka minu poole pöördunud, kuidas nüüd hakata seda arvestust pidama ja kui suured on sanktsioonid, kui Tööinspektsioon sisse tuleb. Kõik need asjad tuleb ka nende riskianalüüsides ära kirjeldada ja nüüd uuest aastast alanud arvestus on tõeline peavalu. Ja tõepoolest, et inimesi tööl hoida, siis peadki rohkem inimesi tööle võtma, et sa saaksid rohkemate [inimestega] tööd ära teha. Aga oleks efektiivsem, kui [tööd] teeks järjest [samad] inimesed. 

Aga see ei ole ainuke mure. Nüüd tuli välja see, et ornitoloogid said esmase õiguskaitse, hanesid enam jahtida ei tohi, ehkki hanede arvukus on tõusnud kümneid ja kümneid kordi. Ja seesama taliviljade ikaldumine Lõuna-Eestis – nüüd haned söövad kõik puhtaks. Aga ornitoloogidel on hea meel, et saab neid linde veel juurde tuua. 

Siis, põllumeestel on veel see 4% tootmisest väljajäetava maa teema. See on küll mingil määral saanud leevendust, aga ei ole veel selge, mis asi see on. See bürokraatia kuhjub ja kuhjub. PRIA taotlemisel oli veel e-põlluraamat, mis pidi 1. aprillist lahti minema, aga oli ju näha, et see ei hakka toimima. Avatakse see alles 15. juulil. Ehk jälle kuupäevad ja tähtajad. Ja seal on ka öeldud, et varasemaid tegevusi ei pea sinna kandma, samas me ei tea, mis sanktsioonid sealt tulevad. Nii et põllumehed on kogu aeg ärevuses. 

Aga ma tahaksin küsida sellist lihtsat sõnumit põllumeestele: millised on need lihtsustamised 2024. aasta pindalatoetuste taotlemisel, mis algab kuu aja pärast?

Aitäh! Kõigepealt see taust, mida te kirjeldasite. Täpselt nii on, et kõik need teemad, mis on e-põlluraamatuga seotud, me oleme üle vaadanud ja sellest lähtuvalt me neid pikendusi sinna sisse oleme planeerinud. Ei olnud reaalne teha see 1. aprillist kohustuslikuks. 

Teiseks, mis puudutab bürokraatiapaketi vähendamist, keskkonnanõuete lihtsustamist ja 4% tootmismaa väljajätmise nõude kaotamist sellel aastal, siis selles osas pakub Euroopa Komisjon praegu erinevaid lahendusi välja. Ootame ka ise pikisilmi, et mis kujul, millised need täpselt saavad olema. See oleks suhteliselt ainulaadne, kui komisjon suudaks selle nii lühikese ajaga välja töötada ja rakendada juba 2024. aastal. Aga nii nad praegu lubanud on ja ootame huviga. Te kindlasti endise valdkonnaministrina teate ka, kui pikad need protsessid Euroopa Liidus on. Aga kui nüüd tehakse see ära nii kiiresti, siis minu arvates see oleks väga hea ja positiivne märk ka bürokraatia vaatevinklist. Kui on soov ja tahe, siis me suudame väga kiiresti reageerida. 

Mis puudutab hanede heidutusjahti, siis siin ma tooksin uuesti sisse ka kalanduse. Tegelikult meil on kolm sellist probleemi: hanede arvukuse väga suur kasv, kormoranide arvukuse väga suur kasv, hüljeste arvukuse väga suur kasv. See põhjustab päris suuri väljakutseid kalanduses ja kaluritele ning see põhjustab väljakutseid ka põllumajandussektoris hanede tõttu. Täna hommikul meil oli koosolek asekantsleri ja valdkonna inimestega, kus me arutasime, kuidas me nende kolme teemaga edasi läheme, missuguseid andmeid, infot me veel vajaksime, et ka kohtud saaksid teha teistsuguseid otsuseid ja tõesti raskel ajal põllumeestele ja kaluritele appi tulla. 

Aga nüüd teie konkreetse küsimuse juurde, et mismoodi ja kuidas saab olema see [pindalatoetuste taotlemine]. Konkreetseid muudatusi meil praegu planeeritud ei ole. Me oleme PRIA-ga teinud iganädalasi kohtumisi, et meil oleks selge ülevaade, kus kohas võivad tekkida viivitused, kus kohas võivad tekkida probleemid. Sellel põhjusel meil toimuvad ka vähemalt iganädalased kohtumised või siis infovahetused sektoriga. Ka praegu on need jätkuvalt käimas ja seal arutatakse uuesti läbi, mis konkreetse meetmega või mis konkreetse toetusega me saaksime teha teistmoodi, et menetluslike toimingute tõttu raha maksmine põllumajandussektorile ei hilineks. 

See on praegu selline üldine vastus. Meil ei ole konkreetseid muudatusi või konkreetseid lihtsustamisi, aga me tahame teha nii, et raha saaks õigeaegselt välja makstud.

Aitäh! Lõpetan meie tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kuues küsimus on peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teemaks on sõda ja rahu. Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma tulen tegelikult tagasi selle teema juurde, mis on siin varemgi puudutamist leidnud. See on nimelt asjaolu, et Kaja Kallase valitsused on lasknud Eesti täis valguda niinimetatud Ukraina põgenikke, kellest kümned tuhanded on millegipärast tulnud Venemaalt ja Venemaal välja antud Ukraina passiga. Nende enam kui 100 000 Eestisse saabunud inimese hulgas on enam kui 10 000 meeskodanikku, meesisikut, kes tegelikult peaksid olema Ukrainas ja oma riigi eest võitlema seal. Kui mitte otseselt rindel, siis vähemalt rahvamajanduses. 

Ja me oleme küsinud, miks Eesti annab sisuliselt sellist, kuidas öelda, poliitilist varjupaika nendele inimestele, nendele meesterahvastele, ukrainlastele või Ukrainast pärit inimestele, kes hoiavad kõrvale mobilisatsioonist ja oma kodumaa kaitsmisest. Ja vastus, mille me oleme saanud: Ukraina ei ole meilt neid tagasi küsinud. Mis ei vasta päriselt tõele, sest ma olen ise siin saalis olnud ja kuulanud, kuidas president Zelenskõi selge sõnaga ütles, et Ukraina sooviks neid inimesi tagasi. Need inimesed on Ukrainale väga vajalikud, kui mitte rindele, siis rahvamajandusse. Öelda, et Ukraina ei vaja neid – see ei vasta tõele. 

Ja nüüd minu küsimus on: kas selle aja jooksul, mis on möödunud viimasest korrast, kui see teema siin päevakorras oli, on valitsuses toimunud vastavasisulisi arutelusid? Kas Eesti valitsus on selgeks teinud endale, kui palju neid inimesi peaks olema, kes peaksid Eestist välja saadetud saama, kui Ukraina ühel hetkel ütleb: "Lugupeetud Eesti Vabariigi valitsus, palun saatke need inimesed meile tagasi! Me vajame neid ja olge hea, saatke nad meile tagasi. Me seekord ütleme selge sõnaga: me soovime, et need inimesed tuleksid Ukrainasse ja hakkaksid panustama Ukraina kaitsmisse." Kas selle üle on valitsuses toimunud mingeid arutelusid ja mingisuguseid otsuseid vastu võetud ja kas on mingisuguseid paradigma muutusi? 

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Esiteks, te muidugi panete kõik demagoogiliselt väga hästi kokku. Ühelt poolt loomulikult Ukraina tahab neid inimesi tagasi, muidugi nad soovivad, et need inimesed naaseksid sinna. Keegi pole ju teistmoodi väitnud. Aga kas nad on küsinud meilt sellist asja, et me saadaksime need inimesed välja? Nad ei ole seda küsinud, sellepärast et meil puudub õiguslik alus neid Eestist välja saada. 

Eesti on õigusriik. Me oleme Euroopa Liidu liige ja ukrainlastel, Ukraina sõjapõgenikel, kes on siia saabunud peale 24. veebruaril 2022. aastal, on ajutise kaitse saanute staatus. Ja selline staatus on sellega seoses, et nad on saabunud Eestisse. Mis alustel on nad saanud Ukrainast lahkuda, seda meie kontrollida ei saa, seda peavad kontrollima ukrainlased oma piiri peal. Seega meil pole õiguslikku alust neid välja saata. Jah, Ukraina president on pöördunud oma inimeste poole, et palun tulge tagasi, aga mitte meie poole, et saatke need inimesed välja. 

Eestis oli selle aasta alguses – nüüd ma vastan teie küsimusele, kuna te küsisite, kui palju mehi on – 19 200 Ukraina meest vanuses 18–60. Mobilisatsioonieas inimesi on sellest tulenevalt vähem, aga jah, me teame, kui palju neid inimesi siin on, ent meil ei ole õiguslikku alust neid kuidagi välja saata.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister, te ütlesite, et meil ei ole õiguslikku alust kontrollida. Minu arusaamine on, et meie lõunanaabrid lätlased ja leedulased kontrollivad, kas mobilisatsiooniealistel meestel on passis märge, et nad on saanud loa riigist lahkumiseks. Ma võin nüüd eksida täpsete terminitega, aga põhimõtteliselt jah, kas nad on saanud loa viibida kusagil mujal ja mitte toetada oma riiki. Teie ütlete, et meil õiguslikku alust ei ole. Teadaolevalt te olete juuras tugev, kas te räägiksite lahti, mis erinevus meil võrreldes Läti ja Leeduga on, arvestades ka seda, et me kõik kuulume Euroopa Liitu. Milline juriidiline alus neil on ja miks meil seda ei ole? Kas meil on mingi Eesti siseriiklik seadus, millega me oleme saanud endalt selle õiguse ära võtta, või kust tuleb see, et meil puudub õigus seda kontrollida? 

Aitäh! Lätlased ja leedukad ei tee seda. Tõesti, te sellise väite esitasite siin Riigikogu saalis ja mina küsisin seda Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorilt, et kas tõesti vastab tõele, et lätlased ja leedukad ei lase [neid muidu sisse], et neil on mingi õiguslik alus. Ei, neil ei ole sellist alust ja nad ei tee seda, oli vastus. See väide, mille te esitasite, lihtsalt ei vasta tõele. Me, jah, küll kogume informatsiooni piiril, me küsime nende inimeste käest, kas nad on [mobilisatsiooni]kutse saanud, ja me paneme selle registrisse. Me seda informatsiooni kogume. Aga õiguslik alus tuleb Euroopa Liidu reeglitest, mis annavad Ukraina sõjapõgenikele ajutise kaitse. Ja see ajutine kaitse lähtub sellest, et nende inimeste puhul, kes Euroopasse jõuavad, ei ole tingimusi, mis puudutavad seda, miks või kuidas nad on saanud Ukrainast lahkuda. Sellega peab tegelema Ukraina oma piiride peal, et inimesed, kellel on mobilisatsioonikutse, riigist ei lahkuks. Aga teistel riikidel ei ole õiguslikku alust selliseid inimesi välja saata. 

Aitäh! Mart Helme, täpsustav küsimus.

Aitäh! No ma ei saanud tegelikult esimesele küsimusele päris vastust. Ma küsisin, kas valitsuses on viimasel ajal olnud mingeid arutelusid või konsultatsioone, kontakte Ukraina valitsusega just nimelt mobilisatsiooniealiste meeste teemal. Sellele ma vastust ei saanud. 

Aga ma pööran selle asja natuke teistpidi. Siin on, nagu te ütlesite, lausa 19 000 18–60-aastast Ukraina päritolu meesterahvast. Te olete siin pidevalt rääkinud, ja mitte ainult teie, vaid rahvusvahelisel areenil ka teiste riikide juhid ja NATO tegelased on rääkinud, et Balti riigid on järgmised Vene agressiooni ohvrid. No kujutame ette, et Balti riigid ongi järgmised Vene agressiooni ohvrid. Siis lähevad meie kaitseväelased, Eesti poisid agressoriga sõdima, aga needsamad 19 000 Ukraina meest jäävad siin pöidlaid keerutama ja ootama, et mis saab – kas Eesti poistel õnnestub rinnet hoida või ei õnnestu. 

Kas see on teie meelest normaalne olukord? Need mehed ei võitle oma riigi eest, istuvad meie poiste selja taga. Või on siin ka mingid teised plaanid? Äkki mobiliseerime 19 000-st Ukraina niinimetatud sõjapagulasest kohaliku võõrleegioni kokkuleppel Ukraina valitsusega, kes annab oma nõusoleku, et nende mehi võib meie ühise vaenlase vastu võitlemiseks kasutada? Kas ka mingeid niisuguseid mõtteid valitsuses liigub või ongi niimoodi, et vennikesed lasid jalga oma riigist ja nüüd istuvad meie poiste selja taga või lasevad üldse kuskile veel kolmandasse kohta jalga? See on ju täiesti ebanormaalne olukord. Kas te ei leia?

Aitäh! Kõigepealt: kui ma vastan, siis te vestlete Rain Epleriga ja pärast ütlete, et ma ei vasta. Ma vastan küll, aga võib-olla te siis kuulate, kui ma vastan. Mis tähendab määratlus "viimasel ajal"? "Kas valitsuses on olnud viimasel ajal konsultatsioone seoses Ukraina põgenikega?" "Viimane aeg" on väga suhteline mõiste. Ma vastan teile, et jah, meil on olnud arutelusid viimasel ajal seoses Ukraina sõjapõgenikega, sealhulgas mobilisatsiooniealiste meestega. Nagu ma ütlesin, olen küsinud Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käest, kuidas need asjad on, ja me oleme neid asju arutanud. 

Need 19 600 meest, ma rõhutan üle, on vanuses 18–60. See ei ole mobilisatsiooniiga. Mobilisatsioonieas olevate inimeste arv on kuskil 7000, see on hoopis teine suurusjärk. Veel kord: mis põhjustel on nad saanud Ukrainast lahkuda, kas nad on vabastatud mobilisatsioonist, kas nad on kolme lapse isad või kes seal kõik vabastatud on – seal on terve nimekiri –, meie seda ei kontrolli. Me küsime, jah, kas nad on saanud selle kutse, me registreerime selle oma registris, aga me ei saa selle informatsiooniga mitte midagi peale hakata sellepärast, et need reeglid on sätestatud sellest lähtuvalt, et siia saabudes on neil õigus siin viibida ajutise kaitse määruse kohaselt ja meil ei ole õiguslikku alust neid teisele riigile välja anda. 

Kui Ukrainas pannakse toime mingi menetlus seoses sellega, et hoitakse mobilisatsioonist eemale, ja on kohtuotsused, mis ütlevad seda, et on konkreetsed isikud, kes palutakse välja anda, sest nad on toime pannud kriminaalkuriteo seoses sellega, et nad hoiavad eemale, siis jah. Ma ei tea Ukraina reegleid, seetõttu ma seda kindlalt väita ei saa, aga kui on mis iganes menetlus, kus Ukraina palub kohtuotsuse alusel anda inimesed välja, siis loomulikult me toimetame tavapäraselt, nii nagu me inimesi Eestist välja anname erinevate otsuste alusel. Aga õigusriigis peavad sellel olema alused.

Lihtsalt lõpliku kommentaarina: ma ei tea, kust tuleb teie meeletu viha ukrainlaste vastu. See peegeldub igas küsimuses, et nad jäävad teile kogu aeg väga ette.

Aitäh! Sellega ma lõpetan meie tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. Aga enne, kui me läheme seitsmenda küsimuse juurde, kolleeg Rain Epler soovib nüüd tungivalt vestelda istungi juhatajaga. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Protest pigem. Ja just, jah, teile. Siin peaminister asus korraldama seda, kas keegi siin omavahel vestleb või ei vestle ja nii edasi. Ma pean ütlema, et kui mina küsimust küsisin, siis ta vestles minister Läänemetsaga, ilmselt küsis talt täpsustavat infot. Ja samamoodi meie korraks täpsustasime küsimusse puutuvaid asjaolusid Mart Helmega omavahel. Ma soovitan teil ikkagi jälgida seda, mis siin toimub, ja kui kord hakkab käest ära minema, siis võiks ka valitsuse liikmeid korrale kutsuda.

Hea kolleeg, aitäh! Kui kord läheb käest ära, siis istungi juhataja sekkub. Kui omavaheline konsultatsioon läheb kuidagi liiga sõnakaks, siis ka istungi juhataja sekkub. See on nii kogu aeg olnud ja me peame sellest kinni. Nii kaua, kuni arutelu või omavaheline vestlus ei häiri, istungi juhataja ei sekku. See on otseselt minu seisukoht, mis puudutab protseduuri.

Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jah! Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et on täiesti kohatu esitada emotsionaalseid ja alusetuid süüdistusi küsija vastu mingisuguse võõraviha teemal. Miks te vihkate ukrainlasi? Ei, mina ei vihka ukrainlasi. Mina küsin selle peale vastu: aga miks te vihkate eestlasi? Miks te vihkate oma rahvast? See on täpselt sama. Tema loomulikult ei nõustu sellega. Aga ma arvan, et see formaat siin ei ole mõeldud selleks, et üksteisele alusetuid ja emotsionaalseid süüdistusi näkku paisata.

Aitäh! Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks.

Head kolleegid! Läheme edasi seitsmenda küsimuse juurde, see on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teemaks on pensionide maksustamine. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister, enne valimisi ja koalitsioonileppes lubasite keskmist pensioni mitte maksustada. Nüüd te kavatsete keskmise pensioni maksustada, mis võtab eakate sissetulekust 130 eurot aastas. Häbi! Siin Toompeal üks eesti rahvusest vanaproua kerjab peaaegu iga päev. Ta pole kerjus, vaid tavaline üksik pensionär, kellel ei jätku raha kommunaalteenuste ja toidu eest tasumiseks. Kas te kavatsete tema pensioni maksustada? Kas te tõesti usute, et meie eakatel on nii suured pensionid, et neid saab maksustada?

Aitäh! Seda jälle Keskerakonna suust kuulda on hästi-hästi kummaline. Teie maksustasite tulumaksuga pensionid 2016. aastal. Senikaua, kuni meie olime valitsuses, olid pensionid tulumaksuvabad. Te saite valitsusse ja kehtestasite selle tulumaksu küüru, mis kõige hullemini lõi pensionäre, pensionid läksid tulumaksu alla. Tõesti, kui meie tulime valitsusse, siis me tegime keskmise pensioni tulumaksuvabaks. Selline otsus oli ja me tegime selle pingutuse tegelikult teie enda tehtut korrigeerides. 

Hea uudis on see, et sellel nädalal tõusis keskmine pension võrreldes mullusega 10,6% ehk 700 eurolt 774 euroni. Eelmisel aastal ehk 2023. aastal tõusis pension lausa 17,6%. Nii kõrget pensionitõusu ei ole varem olnud. See pensionitõus puudutab umbes 325 000 inimest ja nendest 2024. aasta 1. aprilli seisuga sai vähemalt keskmist pensioni 149 432 inimest ehk 48% kõikidest pensionäridest. Keskmise vanaduspensioni protsentuaalne kasv on viimase 15 aasta jooksul teist aastat järjest kahekohaline ehk 17,6% ja 10,6%. Keskmine pension on 30 aastaga kasvanud 26 korda ehk 30,1 eurolt 1994. aastal 774 euroni sellel aastal. Samal ajal on hinnatase kasvanud ainult 5,24 korda. Seega on keskmise pensioni ostujõud kasvanud 30 aasta jooksul 4,73 korda ja see ületab keskmise palga ostujõu kasvu. See on küll teine teema, aga mitte kunagi varem ei ole keskmise pensioni eest saanud osta nii palju kaupu ja teenuseid kui praegu. 

Kui tulla selle tulumaksuvabastuse juurde, siis meil on eelarves erakordselt keeruline seis. Seetõttu me tõesti selle tulumaksuvabastuse külmutame, aga ta jääb endiselt pensionäridele kõrgemaks kui inimestele, kes töötavad. Tulumaksuvabastus on pensionäril suurem kui töötaval inimesel. Töötaval inimesel saab maksuvaba olema [700] eurot, pensionäril saab see olema 776 eurot. 

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, täpsustav küsimus, palun!

Hea minister! Selle kohta, kas Keskerakond on nii halb, vastab teile minu kolleeg Vadim Belobrovtsev. Aga mina küsin teise küsimuse. Seletage palun, miks pensionide maksustamine on õiglane ja õigustatud, aga pankade liigkasumi maksustamine, mida pakub Keskerakond, on halb?

Aitäh! Jällegi, keskmise pensioni või pensioni üldse teie maksustasite. Küsige oma erakonna inimeste käest, küsige oma erakonna juhtide käest. Te olite ilmselt ka erakonnas sellel ajal, kui te maksustasite pensionid. Varem pensionid ei olnud maksustatud. Me tõesti üritame korrigeerida seda Keskerakonna tehtud viga ja tegime otsuse, et keskmine pension on tulumaksuvaba. Aga hetkel on keeruline aeg ja tõesti, see [tendents] ajas kogu aeg kasvab, et meil on vananev ühiskond. See tähendab seda, et neid inimesi, kes töötavad, kelle töötasude pealt makstakse makse – see raha ei tule riigi taskust, vaid tuleb erasektorist –, neid jääb järjest vähemaks. Ja neid inimesi, kes saavad pensioni, on järjest rohkem. 

Hea uudis on see, et Rahandusministeeriumi kevadprognoosi järgi kasvab keskmine pension 2025. aastaks 819 euroni. [Kui arvestada] tulumaksuvaba määra, peaks 2025. aastal prognoositavalt pensionilt tasuma tulumaksu 9,5 eurot kuus. Ja 2026. aastaks prognoositakse keskmiseks pensioniks 860 eurot ja sellelt pensionilt on tulumaks 18 eurot. Võrdleme tööealise inimese tulumaksu: järgmisel aastal tuleks 819-euroselt palgalt tulumaksu tasuda 26 eurot kuus. Ehk siis pensionäril on maksta 9,5 eurot kuus, aga tööealisel inimesel [sama suure] palga pealt 26 eurot kuus. Nii et igal juhul jääb see pensionärile endiselt soodsamaks. 

Nagu ma olen siin korduvalt vastanud, pangad panustavad riigieelarvesse üle 500 miljoni euro tulu ja pangad on kõrgemalt maksustatud kui teised. Need ideed, mis te olete välja käinud, lihtsalt reaalses elus ei ole tehtavad. Tagasiulatuvalt mingeid makse kehtestada ei saa, neid saab kehtestada edasiulatuvalt, aga paraku prognoosid näitavad, et tulevikus pankadel selliseid ülikasumeid enam ei ole. Seetõttu see kokkulepe, mis me saime, et pangad panustavad vabatahtlikult riigieelarvesse rohkem, kui nad esialgu planeerisid, on suurepärane. 500 miljonit eurot, üle 500 miljoni euro – see on suur summa, mida saab kasutada kõigeks, mida meil eelarves vaja on. Tasuta tervishoid, tasuta haridus, kõik muud teenused, mida me riigi tasandil pakume – nende eest tuleb tasuda ja maksumaksja tasub sel viisil, et ta annab panuse riigieelarvesse maksude maksmise näol.

Aitäh! Ja lisaküsimus, Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! On natuke naljakas kuulata, kuidas te kogu aeg räägite sellest, mis on olnud kaheksa aastat tagasi. Me võime ju samamoodi meelde tuletada, kuidas teie parteikaaslane Andrus Ansip lubas, et Eestist saab üks viiest Euroopa kõige rikkamast riigist, või et me saame maksuvaba reede. Selle asemel praegu maksud meil aina tõusevad. Aga meie räägime konkreetselt sellest, mida te ise lubasite enne 2023. aasta valimisi. Te lubasite, et keskmine pension ei tõuse. Nii et see on järjekordne lubaduse murdmine.

Aga tegelikult ma tahan küsida mitte selle kohta, vaid selle kohta, millest te enne rääkisite. Rahandusministeeriumi analüüs ütleb meile, et 2027. aastal – see aasta on see, kui lõpeb praeguse koalitsiooni nominaalaeg ehk neli aastat on täis – on keskmine netopension 870 eurot. Reformierakond on enne valimisi lubanud, et see on 1000 eurot, Sotsiaaldemokraatlik Erakond on lubanud, et see on 1200 eurot. Nagu me aru saame, nelja aastaga on see maksimum 870 eurot ja selle puhul hakatakse tulumaksu võtma. See on netopension. Minu küsimus ongi see, kas praegune koalitsioon kavatseb ikkagi erakorraliselt pensioni tõsta, et aastaks 2027 oleks keskmine pension kui mitte 1200, siis vähemalt 1000? Või jääb see järjekordseks valimiseelseks valeks?

Aitäh! Ma saan aru, et te ei taha rääkida sellest, mis toimus kaheksa aastat tagasi, aga need on reaalsed teod. Teie muutsite pensionid tulumaksustatavaks. Enne seda ei kogutud nende pealt maksu, pärast [koguti]. Ma ei räägi lubadustest, ma räägin reaalsetest tegudest. See, et te ei taha seda nüüd meenutada ega mäletada, minu meelest räägib ka palju. Te tahate rääkida lubadustest. Noh, kui me võtaksime ette teie valimisprogrammi lubadused, siis nende maksumus oli minu mäletamist mööda üle nelja miljardi. Jällegi küsimus, kust te selle raha oleksite võtnud.

Aga mul on teile hea uudis. Me ei ole kunagi lubanud seda, et keskmine pension ei tõuse, nagu te väitsite. Vastupidi, keskmine pension tõuseb ja on tõusnud tõepoolest viimase nelja aasta lõikes märkimisväärselt. 2024. aastal oli 774 eurot, kasv 10,6%, 2023. aastal 700 eurot, kasv 17,6%, 2022. aastal 595 eurot, kasv 7,9% ja 2021. aastal 552 eurot, kasv 1,6%. Aga hea uudis on see, et Rahandusministeeriumi kevadprognoosi kohaselt on järgnevate aastate pensionide tõus järgmine: 2025. aastal 819 eurot, 2026. aastal 860 eurot, 2027. aastal 986 eurot. See 986 eurot on juba 1000 eurole väga-väga lähedal. 2028. aastaks [saavutame] 986 eurot, mis on 1000 eurole tunduvalt lähemal, kui ümardada – see on trajektoor, mida Rahandusministeerium praegu ette näeb.

Veel kord rõhutan: keskmine pension saab olema maksustatud madalamalt kui töötava inimese palk. Keskmise pensioni tulumaksuvabastuse piir on kõrgem kui töötavatel inimestel. Loomulikult, kui ajad lähevad paremaks, siis saame [senise süsteemi] ehk tagasi tuua, aga praegu paistab, et ajad on väga keerulised. Ajad on keerulisemad, kui oleme hinnanud, ja seetõttu me oleme pidanud tegema neid valusaid otsuseid. Kui te kuulate, mis toimub Soomes, siis Soomes arutatakse reaalselt pensionide vähendamist. Seda meie ei aruta, aga me arutame või ettepanek on pensionide tulumaksuvabastuse piir, mis on, nagu ma ütlesin, kõrgem kui töötaval inimesel, selleks ajaks külmutada.

Aitäh! Lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. Enne kui me saame kaheksanda küsimuse juurde minna, Anastassia Kovalenko-Kõlvartil on käsi püsti ja küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma tõesti ei saa aru, miks peaminister mitte kunagi ei vasta küsimustele, vaid selle asemel räägib Keskerakonnast. Ta räägib nüüd ka Keskerakonna lubadustest. Ma [ei tea, kas mul] on midagi vahele jäänud: kas praegu on valitsuses Keskerakond või Reformierakond? Kui peaminister niimoodi kritiseerib kõiki Keskerakonna otsuseid, mis on varasemalt tehtud, siis miks valitsus neidsamu otsuseid praegu teeb, kui just on lubatud teha kõik vastupidi ja palju paremini? Minu jaoks on arusaamatu, miks me ei ole mitte kordagi täna saanud vastust mitte ühelegi küsimusele.

Aitäh, aga ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks.

Läheme edasi kaheksanda küsimuse juurde. Siseminister Lauri Läänemets on sellele vastaja, küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teemaks on tugev ühiskond. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea siseminister! Kõigepealt ma tunnustan nende heade sõnade eest, mis kõlasid Isamaa suunal – et Isamaa teeb eurovalimiste kampaaniat. Oma etteastes te teisi erakondi väga ei maininud, nii et selle eest teile tänud. 

Aga väga suur vastuolu on muidugi selles, et ühelt poolt te kutsute väga vapralt kirikuisasid enda juurde vaibale, aga kui on vaja midagi muuta siin parlamendis, siis alles viie aasta pärast analüüsime ja kuue aasta pärast [ehk] piirame valimisõigust. Aga täna, kui me teame, et Venemaa on täiemahulises sõjas olnud juba üle kahe aasta, on tegelikult kriis meie õuel. Meil on Vene kodanikke siin circa 90 000, aga teie analüüsite ega julge tegutseda, muuta seadust ja põhiseadust. Tegelikult on teil hoopiski muud motiivid, kui poliitiliselt selliselt käitute. 

Aga minu küsimus on konkreetsem, puudutab ühte eilset esimese astme kohtu otsust. Me teame küll, et turvalise ühiskonna osa on õigusriik, [võimalus] seista oma õiguste eest ja saada kaitset. Me teame ka seda, et mingisuguse piirini me talume ka halba kriitikat meie riigi pihta, aga üks kodanik, kes on oma nime vahepeal teinud eestipärasemaks, on võtnud ette Eesti hümni teotamise ja sai selle eest rahalise karistuse. Tema reaktsioonist oli näha, et see tegelikult ei mõju talle kuidagi distsiplineerivalt ja ta kasutab kõiki õigusriigist tulenevaid võimalusi. Me teame, et siin on ka teisi kodanikke, kes on läinud FSB värvatud agente kohtusse kaitsma, ja me oleme ka sellesse väga sallivalt suhtunud. Kas me ei peaks karistusõigust tegelikult muutma ja tänases olukorras seda karmistama?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kohe vastan ka. Lihtsalt teie sissejuhatus sisaldas ka väiteid ja ma saan aru, et te ootate neile ka kommentaari. Ma siis alustan natuke tagantpoolt. Ei, minul ei ole ettepanekut ja üldse sotsiaaldemokraatidel pole ettepanekut teha mingisuguseid analüüse. Me lihtsalt räägime, millised tegevused ei ole mõistlikud, kuna need toovad kaasa julgeolekuprobleeme. Ühtlasi ma olen öelnud seda, et debatti pidada sellel teemal, mis puudutab valimisõigust, on väga mõistlik. Debati ja analüüsi vahel ei pruugi võrdusmärki olla. 

Miks ma sellest räägin, on see, et ega nendel ettepanekutel, mis on tehtud, ju mingit analüüsi taga ei ole. Väide, et lihtsalt keegi inimesena on julgeolekuoht, sest ta on ühe või teise riigi kodanik, ei pruugi ju lõpuni paika pidada. Ma möönan, et kindlasti on inimesi, kellega on probleem ja kelle meelsus on selline, mida Eestis näha ei tahaks. See kindlasti niimoodi on ja neid inimesi on omajagu. Aga üldine käsitlus on, et on ka inimesi, kes pingutavad, toetavad Eesti Vabariiki, on isegi selle riigi üle uhked ja kõik need muud asjad. Need inimesed läheksid ka selle käsitluse kohaselt vaenulike ja Vene-meelsete alla, aga tegelikult nad ju oma olemuselt seda ei ole. 

Selles mõttes on see väga kehvalt konstrueeritud Eesti julgeoleku parandamise plaan. Ma olen viidanud, et palju suurem mure, millega peaks tegelema ja millel on päriselt mõju julgeolekule, ka läbi valimiste, on see, et viimastel Riigikogu valimistel anti Ida-Virumaa valimisringkonnas üks kolmandik häältest poliitikutele, kes pigem on esinenud Eesti-vastaste või Vene-meelsete sõnavõttudega, väga konkreetsetega. Mõni nendest isikutest on praegu kinni peetud Eesti riigi vastase tegevuse eest. Üks kolmandik [häältest]! Ja need inimesed, kes valimas käisid, olid Eesti Vabariigi kodanikud. [Riigikogu valimistel] saavad valida ainult Eesti Vabariigi kodanikud. Ja see [üks kolmandik] on probleem. 

Nüüd küsimus. Vabandust, et aega on nii palju läinud. Küsimus, mis puudutab hümni teemat. Ei, mul ei ole sellist seisukohta, et me peaksime midagi karmimaks tegema. Ma arvan, et need on pigem erandjuhud. Ma usun, et Politsei- ja Piirivalveamet saab nende inimestega hakkama. Kui see peaks kuidagi korduma või väga tihedaks minema, siis on põhjust mõelda, aga ka siis ei pruugi olla küsimus seaduses, vaid on küsimus, miks seda tehakse.

Aitäh! Jaanus Karilaid, täpsustav küsimus, palun!

Hea minister! Ma siin küll soovitaksin juhinduda peaministri suunistest. Selline debatt võib viia poliitilise käramiseni ja pigem sellisel viisil, et see debatt võib olla meil julgeolekuohuks. Kui me oleme selle teema juba ette võtnud, siis võiks kokku leppida ja leida lahendused võimalikult kiiresti, mitte viie-kuue aasta pärast. Tuleks piirata Vene kodanike valimisõigust juba järgmistel kohalikel valimistel. Ja karta siin Venemaa reaktsiooni olukorras, kus te nii vapralt kutsusite kirikuisasid enda juurde vaibale – ärge kartke Venemaa reaktsiooni ja ärge kartke ka meie vene kogukonna reaktsiooni! Kõik saavad väga hästi aru, et kui sa taotled Eesti kodakondsust, siis [toetad] sa eesti keelt ja eesti meelt, siis oled sa tegelikult meie ühiskonnas liitlane ja sind koheldakse sõbralikult. 

Kas te ei ole mõelnud, kuidas seda Vene kodanike hulka vähendada? Kas võtta mingi kirjalik vanne, et nad ütlevad lahti Putini režiimist? Seda, et täna Vene bürokraatia ei võimalda lahti öelda Vene kodakondsusest, me teame juba ammu. Aga mis on meie sammud, et tegelikult neid inimesi rohkem siduda Eestiga? Kuidas anda märku, et privileeg valida, käia valimistel, on teil siis – see sai erilise konteksti just pärast Vene riigi alustatud sõjategevust Ukrainas –, kui te teete ära Eesti kodakondsuse? See ei ole mitte karistav, see on motiveeriv mehhanism. Nii et ärge kartke tegutseda kiiresti ja tulla vastavate seadusmuudatustega juba enne jaanipäeva välja, selle asemel et analüüsida endale sõbralike sotsioloogide abil kõiki neid näitajaid endale kasulikumalt. Viis-kuus aastat veel analüüsida – mida? Teeme otsuse ära, lepime kokku ja läheme edasi!

Aitäh! Ma saan aru, et te pooldate hoogtöö korras kõigi asjade tegemist, aga võib-olla parlamendis ei peaks asjad hoogtöö korras käima. Kindlasti tempokalt, aga läbimõeldult, sest pärast võivad tulemused olla hoopis ebameeldivamad. Aga see entusiasm – seda ma tunnustan, see on alati väga tore! Ma aitan teid igati ja juhendan, kuidas mitte vigu teha. Praegu ma proovin siin seletada, et teil mõned asjad ikkagi jäävad selle hoogtöö puhul kahe silma vahele. 

Aga esiteks, järgmisteks kohalikeks valimisteks põhimõtteliselt seda võimalust ei ole. Põhiseaduse muutmist enam ei saa teha, sest põhiseaduses endas on kirjas, millised tähtajad sellisel menetlusel on. Ei saa, see aeg on läinud. Ja nii nagu on õiguskantsler ja teised pädevad institutsioonid teada andnud, muud versioonid – ajutine peatamine ja kõik muu – tulevad lõpuks Riigikohtust tagasi. Selles mõttes te räägite unistusest, mida ei ole võimalik päriselus ellu viia. Nii ta on kahjuks. Seadus on seadus ja selle järgi me peame tegutsema. Eesti kodanikud on sellise põhiseaduse heaks kiitnud ja meil kõigil, ka nii teil kui mul on kohustus seda järgida. 

Nüüd te viitasite, et meil ei ole julgust. Ikka on julgust. Võib tunduda, et osa inimeste jaoks, ka osa poliitikute jaoks on see ebapopulaarne teema. Vastupidi, minul on julgust öelda, et see ei ole võib-olla riigiõiguslikult mõistlik asi, see ei ole julgeoleku mõttes mõistlik asi. Kui ma siin muretseks selle pärast, kas keegi pärast hääletab või ei hääleta minu poolt, siis ma räägiksin teistsugust juttu. Vastupidi, see julgus on olemas. Ja julgus on olemas ka, nagu te siin viitasite, suhelda Moskva patriarhaadile alluva vene õigeusu kiriku juhtidega. Seal on minu arvates väga suur probleem. Ei saa lõputult niimoodi olla, et ühe usuorganisatsiooni juht annab pidevalt suuniseid ja näitab teed ja räägib, et põhimõtteliselt Eesti riiki, Ukrainat, ukrainlasi, eestlasi ja kõiki teisi olema ei peaks. Ma räägin julgeolekuküsimusest. Minu eesmärk ei ole öelda, mida kirikus tehakse, usuteemadesse sekkuda, aga julgeoleku mõttes selliseid asju lubada ei saa. Selline mu vastus on. 

Aitäh! Lõpetan meie kaheksanda küsimuse käsitlemise. Ühe küsimuse jõuame veel võtta.

Avame üheksanda küsimuse, see on peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teemaks on Eesti Vabariigi osalemine Ukraina sõjas. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! 13. märtsi infotunnis küsisin teie käest, kas te kinnitate, et praeguse ajani ei ole ükski Kaitseväe tegevteenistuja ega reservist ükskõik millises staatuses või ükskõik millises rollis saadetud Eesti Vabariigi poolt Ukrainas täitma mingit sõjategevusega seotud ülesannet. Teie vastasite, tsiteerin: "Sõdurite saatmiseks ükskõik kuhu väljaspoole Eestit on vaja Riigikogu mandaati ehk siis teie ise saate siin otsustada. Nii nagu me oleme saatnud sõdureid missioonidele, selleks on vaja Riigikogu mandaati. Mina seda üksi otsustada ei saa, see ei lähe teist mitte kuidagi mööda." 

Esiteks ei ole see vastus korrektne seetõttu, et teatavasti on Riigikogu oma otsusega, [mille eelnõu kandis numbrit] 317, andnud valitsusele blankoveksli, viimaks Eesti Kaitseväe ükskõik millal ja ükskõik millises NATO või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhitaval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil esmakordselt osaledes sõjalisse konflikti, ilma et selleks peaks enam Riigikogult luba saama. 

Teiseks jätsite aga sisuliselt minu küsimusele vastamata, kuna te ei kinnitanud meile, et praeguse ajani ei ole ükski Kaitseväe tegevteenistuja ega reservist ükskõik millises staatuses või ükskõik millises rollis saadetud Eesti Vabariigi poolt Ukrainas täitma mingit sõjategevusega seotud ülesannet. Vastus sellele küsimusele on põhimõttelises plaanis väga oluline, kuna sellest nähtub, kas Eesti Vabariik juba osaleb oma esindajate kaudu Ukrainas sõjategevuses või ei osale. 

Seetõttu küsin nüüd uuesti ja veelgi konkreetsemalt kui eelmisel korral. Mitu Eesti Kaitseväe tegevteenistujat asub hetkel Ukraina territooriumil ja milliseid ülesandeid nad seal täidavad? Ja lisan nii palju, et kui te ei tea täpset numbrit, siis öelge vähemalt seda, kas mõnigi Kaitseväe tegevteenistuja viibib praegu Ukrainas, ja kui viibib, siis kas ka täitmas mingisuguseid sõjaga seonduvaid ülesandeid.

Aitäh! Ma ei ole nõus selle loogikaga, et ükskõik millise eestlase Ukrainasse appi saatmine oleks automaatselt Eesti sõtta kiskumine. Jah, see on see, mida Venemaa soovib öelda. Aga ma toon lihtsa näite. Me oleme osalenud Ukraina ülesehitamistöödel, näiteks Žõtomõri oblastis Ovrutšis aitasime üles ehitada lasteaeda. See on sõjakahjude hüvitamine selles mõttes, et lasteaiad on saanud pihta ja eestlased seal ehitasid. Selle loogika järgi, nagu teie esitate, ei oleks tohtinud nad seal olla, aga on, ja eestlasi on seal kindlasti veel. Eesti delegatsioonid käivad Ukrainas pidevalt, eestlasi viibib Ukrainas pidevalt. Kas ma saan anda kinnitusi, et neid seal ei ole? Ei saa anda kinnitusi. Ja seda ma ka ei tee.

Aitäh! Head kolleegid, kuna meil on küsimuseks ette nähtud kaks minutit ja vastuseks kolm minutit, siis rohkem küsimusi me tänases infotunnis … (Saalist öeldakse midagi.) Ei, kahjuks ma ei saa rohkem võtta lihtsalt. Kindlasti me saame seda teemat käsitleda edasi järgnevates infotundides, siin on see juba jätkuv olnud. 

Aga ma tänan ministreid, tänan Riigikogu liikmeid! Tänane infotund on lõppenud ja me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.