Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ühe iseseisva riigi alustalaks on terve, elujõuline, haritud ja ühiskondlikult kaasatud rahvas. Ja me oleme aastakümnete jooksul teinud meeletu arenguhüppe, saades riigiks, mille eeskuju järgivad või vähemalt meie tegemisi jälgivad mitmed meiega taasiseseisvumise järel samalt stardipakult alustanud riigid, aga teisedki.
Samas, kuidas on siis meie tervis? Sellistele küsimustele lühidalt vastata ei saa. Õnneks on mul 30 minutit. Me peame nentima, et me oleme olnud erakordselt tublid, me elame pikemalt ja tervemana kui varem. Samas, me peame tunnistama, et me oleme kaugel esimestest – Lääne-Euroopast ja Põhjamaadest – ja järjest keerulisem on neile järgi jõuda.
Eesti seatud suurte sihtide poole liikumist mõõdame strateegiadokumendis "Eesti 2035" kolme otseselt tervist puudutava mõõdikuga, need on: tervena elatud aastad, õnnetussurmad ja ülemäärane kehakaal. Need on tegelikult väga hästi valitud mõõdikud. Need kolm mõõdikut ühtlasi näitavad, kuidas meil üldiselt läheb, kuidas me areneme, ja teisalt näitavad, milline on meie elukeskkond ja tervisekäitumine.
Kui numbritesse sisse vaatame – teile on taustaleht koos indikaatorite ja sihttasemetega kättesaadav –, [näeme, et] vaatamata sellele, et COVID‑i mõju oli vahepeal negatiivne, [näitavad] viimased ametlikud andmed aastast 2022, millest ma suuresti kõnes räägin, et aastal 2022 kasvas nii meeste kui ka naiste tervena elatud aastate arv, sealjuures oli meeste tervena elatud elu pikenemise kasv kiirem. Ehk sooline terviselõhe vähenes. Ja et luua perspektiiv: 20 aastat tagasi oli meeste ja naiste tervena elatud aastate vahe 6,5 aastat. Nüüd, 2022. aastaks on 6,5 aastast saanud 2,7 aastat ja siht strateegias "Eesti 2035" on, et see vahe väheneks 1,5 aastani. Nii et me oleme suurte sammudega edasi astunud, viimane lõpp on minna, aga eks see ongi keeruline.
Nüüd, kui vaatame õnnetusi ja ülekaalulisust, siis kahtlemata, elukeskkond on paranenud, oleme teinud investeeringuid, sissetulekud on kasvanud. Aga näitajate [paranemise] osas edasiliikumiseks on vaja selgelt käiguvahetust. Õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumade tagajärjel hukkunute arvu puhul 100 000 inimese kohta on 20 aasta jooksul olnud suhteliselt selge vähenemistendents, kuid aastast 2019 me oleme eesmärgist eemaldunud. Ehk sellest sihist, mille me oleme seadnud aastaks 2035, me läheme igal aastal kaugemale.
Õnnetused on ju küll eripalgelised ja seal on selgelt valdkondi, mille üle me võime rõõmustada. Tõepoolest, rünnete tagajärjel inimesi hukkub meil vähe, me räägime paarikümnest inimesest aastas ja seal ei ole sellist tagasiliikumist toimunud. Liiklusõnnetuses hukkunute puhul on pigem kasvutendents, me oleme sellisel platool, et me kuidagi siit alla ei saa. Alko‑ ja narkosurmade arv kasvab igal aastal. Enesetappude arvu ei ole me kuidagi langusesse saanud. Kukkumised, eakate kodus kukkumised on midagi, mille arv on kahekordistunud aastast 2019. Nii et elukeskkonda puudutavate teemade puhul meil on selgelt ruumi edasi minna.
Ülemäärase kehakaaluga elanike osakaal on aastast 2019 samuti kasvanud. Kui strateegias "Eesti 2035" on siht jõuda selleni, et vähem kui pooled Eesti täiskasvanud elanikud on ülemäärase kehakaaluga, siis aastal 2022 oleme jõudnud kasvavas joones tulemuseni, et 53% täiskasvanud elanikest on ülekaalulised. Nii et siin samuti me liigume eesmärgist eemale.
Laste puhul on viimastel nädalatel seoses limonaadimaksuga sellest ülekaalulisuse näitajast palju juttu olnud. Lihtsalt mainin ära, et tõesti, 20 aasta jooksul on ülemäärase kehakaaluga koolilaste arv kolmekordistunud ning iga kolmas õpilane on ülemäärase kehakaaluga. Lisaks strateegiale "Eesti 2035" vaatab rahvastiku tervise arengukava ehk valdkonna kõige tähtsam strateegiline dokument eraldi tervise ebavõrdsust, esimest korda selles kehtivas dokumendis. Kui soolisest terviselõhest oli juttu ja siht on jõuda selleni, et meeste ja naiste tervena elatud aastad ei erineks rohkem kui poolteist aastat, siis meil esineb ka piirkondlik lõhe. Ida-Virumaa mehed elavad neli aastat vähem kui Eesti mehed keskmiselt ja naised kolm aastat vähem kui Eesti [naised] keskmiselt. Siht on jõuda vähem kui kahe aastani.
Ja hariduslik lõhe – vaat see on meil kõige märkimisväärsem. Siht on jõuda selleni, et põhiharidusega inimeste ja kõrgharidusega inimeste tervena elatud aastad ei erineks rohkem kui kaheksa aastat. Aastal 2022 oli see erinevus 15,4 aastat ehk siis eluiga on väga selgelt seotud haridustasemega.
Head saadikud! Ülekaalulisuse vähendamise, õnnetussurmade ja tervena elatud aastate puhul me oleme selgelt astunud samme sihtide saavutamiseks. Samas on otsuseid ja kokkuleppeid vaja veel nii mitmelgi teemal.
Kui alustada ülekaalulisusest, siis kahtlemata sellel on tagajärjed nii üksikisiku tervisele kui ka ühiskonnale tervikuna. Ja seda, et me kõik teame, mis on tervislik, võime vast tunnistada. Meil on see teadmine jõudnud kooli õppekavadesse ja väga keeruline on leida inimest, kes tegelikult ei tea, kuidas peaks. Sellest ei piisa! Teiseks peab olema võimalik meil keskkonnas tervislikke valikuid teha. Noh, näiteks, et on kergliiklustee kodust tööle, pakutakse sooja koolilõunat, lukust on lahti koolistaadionid – haridus‑ ja teadusministri tehtud ettepanek omavalitsustele – ja huvitegevus on taskukohane. Selgelt on toimunud liikumine tervist toetavama keskkonna poole nii liikumisharrastuste kui ka lasteasutustes pakutava toidu puhul. Koostöö Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga, Kultuuriministeeriumiga ning Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumiga on hea, me oleme kokku leppinud sammud, mida teha ka käesoleval aastal. Näiteks, Sotsiaalministeerium uuendab lasteasutuse toitlustust reguleerivat määrust, et oleks vähem lisatud süsivesikuid, et lõpetada poolfabrikaatide kasutamine ning soodustada kohalikku ja mahedat toitu. Koostöös toidutootjatega arutame toidu reformuleerimise võimalusi, et lisatud suhkru, soola ja küllastunud rasvhapete kogust vähendada. Tootjad on oma retseptimuudatustega juba teinud meie kõigi toidulauda palju tervislikumaks.
Aga lisaks teadmistele ja elukeskkonnale on vaja veel midagi. See veel midagi on see kõige keerulisem koht – midagi, mis annaks tõuke käitumise muutmiseks. Vahel – olen ka ise näinud – tõesti mõjub motiveeriv intervjueerimine perearsti poolt. Vahel annab tõuke sporditegemine koos kolleegidega. Õuevahetunnid koolis. Sel aastal Sotsiaalministeerium hakkab koolitama toitumisnõustajaid, kes esmatasandi tervishoius peaksid inimese jaoks leidma sobiva viisi, kuidas panna inimene tervislikumaid valikuid tegema.
Nii. Peamiselt oleme rääkinud küll täiskasvanutest. Ja noh, eks me võimegi öelda, et täiskasvanud täiskasvanuteks. Meil on maailmavaatelised erinevused ja seega ka [erinev] valmisolek keskkonda jõuliselt kujundada tervist hoidvaks täiskasvanute jaoks. Küsimus on, kas me peame selle erimeelsusega leppima või kui suur see pingutus peab olema. Aga minu ettepanek on see, et laste puhul me võiksime küll kokkuleppele jõuda. Laste tervis on prioriteet ja avaliku raha eest rahastame ainult tervislikku, loome lastele võrdsed võimalused ja kujundame koolikeskkonna tervist hoidma. See tähendab liikumist ning ka koolitoitu ja kella üheksast koolipäeva algust, mida samamoodi me mõlemad haridus‑ ja teadusministriga toetame ja millega me plaanime edasi liikuda. Lisaks magustatud jookide maks, mille arutelud hetkel käivad, et vähendada kõrge kalorsusega ja olematu toiteväärtusega toodete rolli laste igapäevase energiavajaduse täitmisel. Samuti see, et lepime kokku, et nutiseadmeid näiteks koolipäeva sees väljaspool õppetööd kasutada pole vaja.
Nii et on terve rida samme, aga kõik nad on ühiskondlikult vastuolulised. Kas riigil on õigust? Kas lapse vanemad toetavad? Kuidas jõuda selleni, et me kõik ütleme: jah, laste tervise huvides ja Eesti kestmise huvides me peame jõulisemalt kujundama laste jaoks tervislikku keskkonda? Aga lisaks rahale – raha huviharidusse või koolitoitu, mida on vaja – saab palju ära teha suhtumise muutmisega. Meil oli väga huvitav arutelu sotsiaalkomisjonis eile sellesama kõne teemal. Ka seal ma tõin välja, et meil kõigil on oma roll, me lapsevanematena ei peaks pahandama lapsega, kes tuleb poriste põlvedega koju, sest ta oli vahetunnis õues mänginud, või õpetaja ei peaks panema märkust lapsele, kes jalgpallimängimisest märja peaga tundi tuleb – ta on ennast tühjaks jooksnud, ilmselt tunnis ka rahulikum ja valmis õppetöös osalema.
Haridus‑ ja teadusminister eelmise nädala kohtumisel informeeris meid, et näiteks kõigi Narva koolimajade uksed on vahetunnis lukus. Juba aastaid ei ole ükski laps saanud vahetundi õues veeta. Jah, seal olid omal ajal argumendid: turvalisus – äkki tullakse narkootikume pakkuma – ja ka see, et lapsed tulevad poriste jalgadega sisse ja koristajal on rohkem tööd. Me võime nentida, et kõik need otsused teevad täiskasvanute elu lihtsamaks, aga need kehtestatud reeglid ei lase lastel terveteks ja rõõmsateks täiskasvanuteks kasvada.
Head kolleegid! Järgmiseks õnnetuste teemal. Enam kui pool meie enneaegsest suremusest ja haigestumuse tõttu kaotatud eluaastatest tuleb riskiteguritest ja riskikäitumisest. Tõepoolest, [need tegurid on] alkohol, narkootikumid, tubakas, erinevad õnnetused, kus roll on nii riskikäitumisel kui ka võib-olla elukeskkonna vajalikel muudatustel, mis on tegemata jäänud. Aga seda riskikäitumise muutust on väga keeruline saavutada. Märksõnadeks on ennetus ja valdkonnaülene koostöö. See muutus, mis on eelmisel aastal toimunud ja millega me edasi läheme, on see, et maksumaksja raha eest rahastame ainult asju, mis tulemust toovad, ehk siis tõenduspõhiseid sekkumisi. Tervise Arengu Instituut hindab sekkumisi, on need narkoennetusalased sekkumised või Liikuma Kutsuv Kool või lasteaialaste liikuma panemisele suunatud sekkumised. Tervise Arengu Instituut hindab nende mõju Eestis rakendamisel ja seejärel saab tõepoolest julgelt neid soovitada laialdaselt, et oleks võimalik riskikäitumist vähendada ja neid õnnetustele ja mürgistustele kaotatud elusid päästa.
Eraldi tuleb muidugi välja tuua alkohol. Kui me teiste riskitegurite puhul võime rääkida ka negatiivsest trendist või kasvust, siis absoluutnumbrid jäävad ikkagi alkoholile kõvasti alla. Ka Päästeamet igal aastal avaldab statistikat: tulesurmad, surnuks külmumised, uppumised, liiklusõnnetused. Keeruline on leida aastat või ajaperioodi, kui vähem kui 40% neist õnnetustest oleks seotud alkoholiga, sageli on need protsendid suuremad. Nii et alkoholi roll õnnetuste puhul on erakordselt suur ja samas oleme olukorras, kus alkoholi müügikohtade arv kasvab, aktsiisitõus ei pea sammu sissetulekute kasvuga, aga nüüd arutame reklaamipiirangute leevendamise üle. Need alkoholi tarbimisega seotud ühiskondlikud kahjud on niivõrd ulatuslikud, et arutelu on vaja selle üle, kuidas me tegelikult piirame alkoholi kättesaadavust nii noortele kui ka liigtarbijatele, et vähendada neid ühiskondlikke kahjusid.
Kolmandaks. Ülekaalust ja õnnetustest oleme rääkinud, nüüd siis need tervena elatud aastad. Kuhu need meie eluaastad siis peamiselt kaovad? Peamised surma põhjused on läbi aastate olnud vereringeelundite haigused ja pahaloomulised kasvajad ning seejärel õnnetused, millest juba rääkisime. Ligi veerand Eesti tervisekaotusest tuleb vähesest liikumisest ja üleliigsest kehakaalust. Ja seal on sekkumisviisid keerulised, mõju pikaajaline, aga sellega kahtlemata on vaja tegeleda.
Hiljem räägime ka tervishoiuteenuste kättesaadavusest, aga väga paljude, näiteks südame-veresoonkonna haiguste puhul on olemas odavad ravimid, tõenduspõhised sekkumised, et kui see seisund on välja kujunenud, oleks võimalik suuremaid kahjusid ära hoida ja võimaldada tõenduspõhisele tervishoiuteenusele ligipääs kõigi jaoks.
Teine oluline surma põhjus on vähk. Vähi puhul ma tooksin välja lisaks sellele, et meil on vähitõrje tegevuskava, mida me tõesti järgmistel aastatel rakendame, et 40% vähijuhtudest on ennetatavad ja ravitulemused paranevad tänu teadusuuringutele. Me praegu rajame Eestis sellist vähikeskust, mis on küll peamiselt teaduse ja kliinilise koostöö keskus, mis võimaldab ka rahvusvahelist teadusraha Eestisse tuua, aga kahtlemata on sellel tähendus ka Eesti patsientide ravitulemuste parandamise jaoks.
Ja viimaseks mainin ära selle olulise sammu, et ühena viimastest Euroopa Liidu liikmesriikidest me selle aasta veebruarist võimaldame HPV-vastast vaktsineerimist ka kõigile 12–18-aastastele poistele. Seni vaktsineerisime tüdrukuid, aga nüüd ka poisse. See aitab vähendada nii päraku‑, peenise‑, pea‑ kui ka kaelapiirkonna vähi teket. Lisaks, sõeluuringute hõlmatus aasta-aastalt paraneb, emakakaelavähi sõeluuringuks on ka kodutestid kättesaadavad ja uusi sõeluuringuid katsetatakse.
Kui me räägime personaalmeditsiinist, siis kahtlemata ka vähiennetuses – nii rinnavähi riskiskoori jõudmine tervishoiuteenuse osutaja töölauale kui ka teised sellised riskihindamised, mis põhinevad geeniandmete edasiminekul – on Eesti eelis ja Eesti patsientidel võimalus võita.
Head kolleegid! Väga tore oleks, kui see meie soov olla terve täituks, aga vaatamata sellele, kui palju me pingutame ja kui hästi me püüame, tabavad haigused meist mõnda – vahel rohkem, vahel vähem. Ja seetõttu on haigestumise järel väga oluline nii tervishoiuteenuste kättesaadavus kui ka kvaliteet. Kui rahvusvahelist võrdlust vaadata, siis tõesti me ei saa kuidagi liiga kriitilised olla. Selle raha eest, mis me tervishoidu suuname – viimase 20 aasta jooksul 5–7% SKP‑st –, me saame tegelikult väga hea kvaliteediga teenused ja kasutame raviraha tõhusalt.
Nüüd, see, millega me negatiivses mõttes välja paistame, on teenuste kättesaadavus teatud piirkondades või arstiabi liikide puhul. Alates 2015. aastast ehk ligi kümneaastase perioodi jooksul on 16–64‑aastaste inimeste osakaal, kelle hinnangul on vajaduse korral pere‑ või eriarstiabi, sealhulgas hambaarstiabi jäänud [kättesaamatuks] kõrge hinna, ravijärjekorra või kauge vahemaa tõttu, kõikunud 8% ja 16% vahel, trend on pigem langev. Eelmisel aastal hakkas katmata tervishoiuteenuste vajadus taas tõusma ja on kõrgem kui rahvastiku tervise arengukavas seatud sihttase. Ehk siis taas me liigume eesmärgist eemale.
Eraldi paistis pikalt välja hambaarstiabi, kuid aastast 2018 ehk pärast täiskasvanute hambaravihüvitise rakendamist suurenes hambaarsti külastanud täiskasvanute hulk kolme aastaga 40%‑lt 60%‑ni. Aga inimeste enda hinnangul on umbes 70%-l täiskasvanutest vajadus hambaravi järele. Ja siin me räägime ainult ravi pärast arsti poole pöördumisest, kuigi ka hambaarstide eesmärk on hea ja õilis: tegelikult tuleks teha regulaarselt profülaktilisi visiite, mitte pöörduda alles hambavalu või juba olemasoleva augu või mõne muu murega. Käesolevast aastast ka hambaravihüvitis tõusis täiskasvanutel 60 eurole, toimetulekusaajate, eakate, töötute ja vähenenud töövõimega inimeste puhul 105 eurole ja omaosalus neil väheneb 15%‑lt 12,5%‑le.
Kui võtta patsiendi vaade, vaadata seda, kui palju inimesed usaldavad tervishoiusüsteemi ja kui heaks nad tervishoiuteenuseid hindavad, siis kahtlemata ootused kasvavad, nõudlikkus kasvab ja ebapiisav kättesaadavus tekitab rahulolematust. Kui küsida inimestelt, siis enamasti suurim mure on ravijärjekorrad. Iga-aastasest elanike küsitlusest tervishoiuteenustega rahulolu kohta [ilmneb], et tõesti eelmisel aastal see rahulolu vähenes, vähenes 2% võrra ja võib aimata, et eks selle taga on nii pikad ravijärjekorrad kui ka piirkondlik perearstide puudus. See juba kajastub inimeste rahulolu näitajates ehk nemad tajuvad, et teenus on muutunud neile raskemini kättesaadavaks.
Hea Riigikogu! Kuidagi ei saa üle ega ümber vaimse tervise probleemidest, mis mõjutavad meie ühiskonda sügavalt, mõjutavad inimeste heaolu, töövõimet, üldist elukvaliteeti, aga kõiki neid aspekte ka lähedaste elus. Viimane Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring näitas, et just noorte tütarlaste hinnangud enda vaimsele tervisele on halvenenud ja ligi kaks kolmandikku 15‑aastastest tüdrukutest koges 2022. aastal depressiivset episoodi. See number on varasemate aastatega võrreldes kasvanud. See on põlvkond, kelle igapäevaelu on otseselt mõjutanud nii koroonapandeemia kui ka Ukraina sõda. Samuti TAI uuringu põhjal on inimeste vähene liikumine ja ülekaal seotud ka vaimse tervise probleemidega. Liikumine, vastupidi, jälle mõjub vaimsele tervisele hästi.
Esimene samm muidugi on vaimse tervise puhul stigma vähendamine, teadlikkuse tõstmine. Siin, ma arvan, me oleme viimastel aastatel suurte sammudega edasi astunud. Teiseks on vaja parandada teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti. Seal on meil pikk maa minna. Tõepoolest, võime küll rääkida psühhiaatrite ja kliiniliste psühholoogide puudusest, mis tõesti eksisteerib, kuid eneseabivahendeid ja kogukonnatasandi teenuseid meil veel paar aastat tagasi põhimõtteliselt ei olnud.
Me liigume edasi, tõesti, lähtudes astmelise abi põhimõttest. Abivajajale pakutakse minimaalse intensiivsusega tuge, millel tema seisundi puhul mõju on. See tähendab, et kogukonna roll ja esmatasandi roll väheintensiivsete sekkumiste osas kasvab. Ja me räägime sellistest asjadest nagu juhendatud eneseabi, veebinõustamised, lühendatud psühhoteraapia vormid, mis ei eelda läbiviijalt tervisealast kõrgharidust. Välisriikide kogemuse põhjal aitab selliste sekkumiste laiem kasutuselevõtt parandada abi kättesaadavust ja ennetada probleemide süvenemist nii laste kui ka täiskasvanute puhul.
Et vaimse tervise abi oleks kättesaadav üle Eesti, jätkame sel aastal kohaliku omavalitsuse ja esmatasandi tervisekeskustele suunatud toetusmeetmetega, et kogukonnas pakkuda vaimse tervise ja kogukonnapsühholoogi tuge. Aga lõpuks, eks me peame jõudma selleni, et me saame aru, et vaimne tervis on sama oluline kui füüsiline tervis ja abi otsimine on märk tugevusest, mitte nõrkusest.
Enne tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse juurde liikumist ma märgin veel ära, et kriisid on muidugi tervishoidu mõjutanud. Lisaks tervishoiutöötajate heaolule ma märgiksin ära, et elutähtsaid teenuseid osutavad haiglad ja kiirabi on suurendanud toimepidevust ning neil on võimalik tegutseda elektrikatkestuse ajal takistuseta ja täisvõimsusel ja tagada elanikkonnale katkematu abi.
Kui tervishoiuteenuste kvaliteedist rääkida, siis Riigikontrolli hiljuti valminud kvaliteediteemaline audit võtab teema väga hästi kokku ja näitab kätte suunad, kus on täiendavat pingutust vaja. Ja 1. juulist jõustub tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus, mis loob meile süsteemse lähenemise patsiendiohutusele ja läbipaistvuse ka nendes olukordades, mis ei lähe tervishoius plaanipäraselt.
Te juba siin Riigikogus menetlete töövõime vähenemise ennetamise [eelnõu], mis on tõepoolest suur muutus. Me ei ütle inimesele, et ole kuus kuud haiguslehel ja töötada me sul ei luba, vaid pigem soodustame, kui tervis võimaldab, inimese kas osalise koormusega või kohandatud töökeskkonnas tööle naasmist.
Eraldi mainin ära patsienditestamendi ja palliatiivravi puudutavad teemad, mis on nii minu kui ka Sotsiaalministeeriumi jaoks väga tähtsad ja mille üle Riigikogus on juba arutelud toimunud. Tänan selle eest! Lisan juurde, et konkreetsemad ettepanekud valmivad esimese poolaasta jooksul, eelnõu läheb kooskõlastamisele teise poolaasta jooksul ja peaks enne aasta lõppu jõudma Riigikogusse. Siis saab inimene teha otsused selle kohta, milliseid sekkumisi ta elu lõpus soovib või millist tuge ta soovib ja mida ta ei soovi, ning leppida kokku nii lähedaste kui ka arstiga.
Lisaks, üldine suund on meil tervise‑ ja sotsiaalteenuste parem lõimitus, et pakkuda terviklikumat ja inimeste vajadustele vastavat abi. Ka meedias on läbi käinud rehabilitatsiooniteenuste reformi kava. Need on mõtted, millele me Signe Riisaloga ootame tagasisidet. Ei ole plaani kelleltki teenuseid ära võtta, aga kui tõepoolest kas või seesama kliiniline psühholoog pakub erinevate tingimustega ja erineva hinnakirja alusel teenuseid Tervisekassale, töötukassale, Sotsiaalkindlustusametile, siis inimene peab teadma, millisest uksest sisse [minna], et see teenus oleks tema jaoks kättesaadav. Lõpuks sellest ei võida keegi, ei võida patsient ega süsteem, see on lihtsalt kulukas ja keeruline.
Head kuulajad! Nüüd jõuame kõige suuremate muredeni. Meie võimet pakkuda kvaliteetset ja kättesaadavat arstiabi ohustab enim tervishoiutöötajate, sealjuures perearstide nappus. Kolmandik perearstidest on pensionieas ja noorte arstide pealekasv ei ole piisav, et täita tekkivat lünka. Residentuurikohtade arvu oleme suurendanud, eksamitulemuste kõrval on vastuvõtuintervjuu. Plaanime selgema rolli loomist üldarstidele, et neil oleks pädevus Eesti süsteemis töötamiseks, olgu siis esmatasandil perearstil abis olles või maakonnahaiglas valveid tehes.
Teiseks tuleb jagada ümber tööülesandeid. Tervisekassa rahastab kliinilise assistendi või registraatori tööd esmatasandil, laiendame õdede retseptiõigust. Need on kõik vajalikud sammud, et iga tervishoius töötaja saaks teha oma pädevusele vastavat tööd, aga ka üldiselt tervishoiutöötajate [mõistlik] töökoormus, läbipõlemise riski vähendamine, töökeskkonna parandamine on midagi, ilma milleta ei ole võimalik lihtsalt raha lisades paremat tulemust saavutada.
Aga praegused mured ei tohi muuta seda, et tugev esmatasand on Eesti tervishoiusüsteemi alus. Ja meie tervisesüsteem on solidaarne. Mida paremini see töötab, seda väiksemaks jääb mure ravijärjekordadega, raviteekonnaga ja patsiendi rahulolu kasvab, aga see taust seal on ikkagi parem ravitulemus.
Lõpuks rahast. 2025. aastast on Tervisekassa eelarve puudujäägis. Puudujäägi suurus on umbes 150 miljonit eurot. See on prognoositav, sest varasemad ühekordsed siirded kaovad, ülesandeid Tervisekassale tuleb järjest juurde, inimeste ootused kasvavad, tööelu muutub, meditsiin võimaldab aina rohkem. Aga tegelik rahastusvajadus on palju suurem, sest ebapiisavast rahastusest tingitud murekohad ootavad lahendamist, süvenevad ajaga ja tulevikus on tervisesüsteemi eelarvele veelgi koormavamad.
Ravijärjekorrad on suuresti tingitud sellest, et me ei ole kunagi suutnud katta 100% teenuste vajadust. Kui me suudame katta 96% ehk ligikaudu iga 20. inimene jääb järjekorda ootama ka aasta jooksul, siis on juba hästi. Aga näiteks käesoleval aastal suudame katta umbes 94% tervishoiuteenuste vajadusest. Lisaks, inimeste omaosalus tervishoiukulude katmisel on suur, 22% [2022]. aastal, mis ületab rahvusvahelist soovitust – 15% maksimaalselt – ja Euroopa Liidu keskmist, mis on 14%. Eesti elanikest ligi 10% tunnetab, et nende ravivajadus ei ole kaetud. Ja iga-aastaselt me hoiame arstiabist eemal [inimesed], kellel ei ole ravikindlustust: umbes 5% neid, kellel tõepoolest pole ravikindlustust, ja teist sama palju või veidi rohkem neid, kelle ravikindlustus on katkendlik. Aga haigus ei küsi, kas sel kuul ravikindlustus on või mitte.
Tervisekassa on selle tuleviku lisaraha vajaduse prognoosi taustal teinud tõhustamise analüüsi. Tõepoolest, kuidas saab ravijärjekordi paremini juhtida, kuidas raviteekondi ümber kujundada? Kuidas rahastada tulemuspõhiselt, et tõepoolest kõrgema tasu saavad need, kelle ravitulemus on parem? Need on nii IT‑arendusi kui ka metoodika kokkuleppimist nõudvad ülesanded, aga suund on selge: nendega tuleb edasi minna.
Kuidas seda rahamuret siis lahendada? Minu ettepanek on olnud laste eest tehtav siire Tervisekassasse, nii nagu mittetöötavate pensionäride eest riik tasub 13% alampalgalt. Samalaadne skeem laste eest oleks lihtne, stabiilne, prognoositav ja paindlikku rakendamist ja üleminekut võimaldav. Ma rõhutan, see ei ole seotud sellega, et riik hakkab laste ravikulusid katma. Ravikulusid kaetakse nii, nagu seda praegu tehakse, Tervisekassast. Siirde aluseks on lapsed, sest täiskasvanud panustavad sotsiaalmaksu näol, riik panustab pensionäride eest, lapsed on need, kes teenust saavad, aga kelle eest siiret ei tehta.
Nüüd see, kust lisaraha tuleb. Selle üle küll tehakse nalja, aga mina olen öelnud, et terviseministri jaoks ei ole tähtis, kas see tuleb aktsiisidest, käibemaksust, trahvidest või mõnda teist liiki eelarvetulust. Kahtlemata seda tulu on vaja. Praegu, RES-i perioodil on see Tervisekassa puudujääk sisse kirjutatud, ta kajastub valitsussektori puudujäägis ja eks me katame selle laenuga. Aga püsikulude katmine laenuga pikas perioodis ei ole jätkusuutlik. Kahtlemata on vaja püsitulude näol katet. Ja ma arvan, et maksutulude näol on seda kõige mõistlikum saada.