Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

1. 10:01

Terviseministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest

10:01 Aseesimees Toomas Kivimägi

Esimene päevakorrapunkt on terviseministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Enne, kui kutsun Riigikogu kõnetooli terviseminister Riina Sikkuti, kaks sõna selle menetlemise korra kohta. Esmalt ministri ettekanne kuni 30 minutit ja seejärel on igal Riigikogu liikmel võimalus esitada üks küsimus. Seejärel on läbirääkimised fraktsioonidele. Mingit otsust vastu ei võeta.

Ja nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt terviseministri Riina Sikkuti.

10:01 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ühe iseseisva riigi alustalaks on terve, elujõuline, haritud ja ühiskondlikult kaasatud rahvas. Ja me oleme aastakümnete jooksul teinud meeletu arenguhüppe, saades riigiks, mille eeskuju järgivad või vähemalt meie tegemisi jälgivad mitmed meiega taasiseseisvumise järel samalt stardipakult alustanud riigid, aga teisedki.

Samas, kuidas on siis meie tervis? Sellistele küsimustele lühidalt vastata ei saa. Õnneks on mul 30 minutit. Me peame nentima, et me oleme olnud erakordselt tublid, me elame pikemalt ja tervemana kui varem. Samas, me peame tunnistama, et me oleme kaugel esimestest – Lääne-Euroopast ja Põhjamaadest – ja järjest keerulisem on neile järgi jõuda.

Eesti seatud suurte sihtide poole liikumist mõõdame strateegiadokumendis "Eesti 2035" kolme otseselt tervist puudutava mõõdikuga, need on: tervena elatud aastad, õnnetussurmad ja ülemäärane kehakaal. Need on tegelikult väga hästi valitud mõõdikud. Need kolm mõõdikut ühtlasi näitavad, kuidas meil üldiselt läheb, kuidas me areneme, ja teisalt näitavad, milline on meie elukeskkond ja tervisekäitumine.

Kui numbritesse sisse vaatame – teile on taustaleht koos indikaatorite ja sihttasemetega kättesaadav –, [näeme, et] vaatamata sellele, et COVID‑i mõju oli vahepeal negatiivne, [näitavad] viimased ametlikud andmed aastast 2022, millest ma suuresti kõnes räägin, et aastal 2022 kasvas nii meeste kui ka naiste tervena elatud aastate arv, sealjuures oli meeste tervena elatud elu pikenemise kasv kiirem. Ehk sooline terviselõhe vähenes. Ja et luua perspektiiv: 20 aastat tagasi oli meeste ja naiste tervena elatud aastate vahe 6,5 aastat. Nüüd, 2022. aastaks on 6,5 aastast saanud 2,7 aastat ja siht strateegias "Eesti 2035" on, et see vahe väheneks 1,5 aastani. Nii et me oleme suurte sammudega edasi astunud, viimane lõpp on minna, aga eks see ongi keeruline.

Nüüd, kui vaatame õnnetusi ja ülekaalulisust, siis kahtlemata, elukeskkond on paranenud, oleme teinud investeeringuid, sissetulekud on kasvanud. Aga näitajate [paranemise] osas edasiliikumiseks on vaja selgelt käiguvahetust. Õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumade tagajärjel hukkunute arvu puhul 100 000 inimese kohta on 20 aasta jooksul olnud suhteliselt selge vähenemistendents, kuid aastast 2019 me oleme eesmärgist eemaldunud. Ehk sellest sihist, mille me oleme seadnud aastaks 2035, me läheme igal aastal kaugemale.

Õnnetused on ju küll eripalgelised ja seal on selgelt valdkondi, mille üle me võime rõõmustada. Tõepoolest, rünnete tagajärjel inimesi hukkub meil vähe, me räägime paarikümnest inimesest aastas ja seal ei ole sellist tagasiliikumist toimunud. Liiklusõnnetuses hukkunute puhul on pigem kasvutendents, me oleme sellisel platool, et me kuidagi siit alla ei saa. Alko‑ ja narkosurmade arv kasvab igal aastal. Enesetappude arvu ei ole me kuidagi langusesse saanud. Kukkumised, eakate kodus kukkumised on midagi, mille arv on kahekordistunud aastast 2019. Nii et elukeskkonda puudutavate teemade puhul meil on selgelt ruumi edasi minna.

Ülemäärase kehakaaluga elanike osakaal on aastast 2019 samuti kasvanud. Kui strateegias "Eesti 2035" on siht jõuda selleni, et vähem kui pooled Eesti täiskasvanud elanikud on ülemäärase kehakaaluga, siis aastal 2022 oleme jõudnud kasvavas joones tulemuseni, et 53% täiskasvanud elanikest on ülekaalulised. Nii et siin samuti me liigume eesmärgist eemale.

Laste puhul on viimastel nädalatel seoses limonaadimaksuga sellest ülekaalulisuse näitajast palju juttu olnud. Lihtsalt mainin ära, et tõesti, 20 aasta jooksul on ülemäärase kehakaaluga koolilaste arv kolmekordistunud ning iga kolmas õpilane on ülemäärase kehakaaluga. Lisaks strateegiale "Eesti 2035" vaatab rahvastiku tervise arengukava ehk valdkonna kõige tähtsam strateegiline dokument eraldi tervise ebavõrdsust, esimest korda selles kehtivas dokumendis. Kui soolisest terviselõhest oli juttu ja siht on jõuda selleni, et meeste ja naiste tervena elatud aastad ei erineks rohkem kui poolteist aastat, siis meil esineb ka piirkondlik lõhe. Ida-Virumaa mehed elavad neli aastat vähem kui Eesti mehed keskmiselt ja naised kolm aastat vähem kui Eesti [naised] keskmiselt. Siht on jõuda vähem kui kahe aastani.

Ja hariduslik lõhe – vaat see on meil kõige märkimisväärsem. Siht on jõuda selleni, et põhiharidusega inimeste ja kõrgharidusega inimeste tervena elatud aastad ei erineks rohkem kui kaheksa aastat. Aastal 2022 oli see erinevus 15,4 aastat ehk siis eluiga on väga selgelt seotud haridustasemega.

Head saadikud! Ülekaalulisuse vähendamise, õnnetussurmade ja tervena elatud aastate puhul me oleme selgelt astunud samme sihtide saavutamiseks. Samas on otsuseid ja kokkuleppeid vaja veel nii mitmelgi teemal.

Kui alustada ülekaalulisusest, siis kahtlemata sellel on tagajärjed nii üksikisiku tervisele kui ka ühiskonnale tervikuna. Ja seda, et me kõik teame, mis on tervislik, võime vast tunnistada. Meil on see teadmine jõudnud kooli õppekavadesse ja väga keeruline on leida inimest, kes tegelikult ei tea, kuidas peaks. Sellest ei piisa! Teiseks peab olema võimalik meil keskkonnas tervislikke valikuid teha. Noh, näiteks, et on kergliiklustee kodust tööle, pakutakse sooja koolilõunat, lukust on lahti koolistaadionid – haridus‑ ja teadusministri tehtud ettepanek omavalitsustele – ja huvitegevus on taskukohane. Selgelt on toimunud liikumine tervist toetavama keskkonna poole nii liikumisharrastuste kui ka lasteasutustes pakutava toidu puhul. Koostöö Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga, Kultuuriministeeriumiga ning Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumiga on hea, me oleme kokku leppinud sammud, mida teha ka käesoleval aastal. Näiteks, Sotsiaalministeerium uuendab lasteasutuse toitlustust reguleerivat määrust, et oleks vähem lisatud süsivesikuid, et lõpetada poolfabrikaatide kasutamine ning soodustada kohalikku ja mahedat toitu. Koostöös toidutootjatega arutame toidu reformuleerimise võimalusi, et lisatud suhkru, soola ja küllastunud rasvhapete kogust vähendada. Tootjad on oma retseptimuudatustega juba teinud meie kõigi toidulauda palju tervislikumaks.

Aga lisaks teadmistele ja elukeskkonnale on vaja veel midagi. See veel midagi on see kõige keerulisem koht – midagi, mis annaks tõuke käitumise muutmiseks. Vahel – olen ka ise näinud – tõesti mõjub motiveeriv intervjueerimine perearsti poolt. Vahel annab tõuke sporditegemine koos kolleegidega. Õuevahetunnid koolis. Sel aastal Sotsiaalministeerium hakkab koolitama toitumisnõustajaid, kes esmatasandi tervishoius peaksid inimese jaoks leidma sobiva viisi, kuidas panna inimene tervislikumaid valikuid tegema.

Nii. Peamiselt oleme rääkinud küll täiskasvanutest. Ja noh, eks me võimegi öelda, et täiskasvanud täiskasvanuteks. Meil on maailmavaatelised erinevused ja seega ka [erinev] valmisolek keskkonda jõuliselt kujundada tervist hoidvaks täiskasvanute jaoks. Küsimus on, kas me peame selle erimeelsusega leppima või kui suur see pingutus peab olema. Aga minu ettepanek on see, et laste puhul me võiksime küll kokkuleppele jõuda. Laste tervis on prioriteet ja avaliku raha eest rahastame ainult tervislikku, loome lastele võrdsed võimalused ja kujundame koolikeskkonna tervist hoidma. See tähendab liikumist ning ka koolitoitu ja kella üheksast koolipäeva algust, mida samamoodi me mõlemad haridus‑ ja teadusministriga toetame ja millega me plaanime edasi liikuda. Lisaks magustatud jookide maks, mille arutelud hetkel käivad, et vähendada kõrge kalorsusega ja olematu toiteväärtusega toodete rolli laste igapäevase energiavajaduse täitmisel. Samuti see, et lepime kokku, et nutiseadmeid näiteks koolipäeva sees väljaspool õppetööd kasutada pole vaja.

Nii et on terve rida samme, aga kõik nad on ühiskondlikult vastuolulised. Kas riigil on õigust? Kas lapse vanemad toetavad? Kuidas jõuda selleni, et me kõik ütleme: jah, laste tervise huvides ja Eesti kestmise huvides me peame jõulisemalt kujundama laste jaoks tervislikku keskkonda? Aga lisaks rahale – raha huviharidusse või koolitoitu, mida on vaja – saab palju ära teha suhtumise muutmisega. Meil oli väga huvitav arutelu sotsiaalkomisjonis eile sellesama kõne teemal. Ka seal ma tõin välja, et meil kõigil on oma roll, me lapsevanematena ei peaks pahandama lapsega, kes tuleb poriste põlvedega koju, sest ta oli vahetunnis õues mänginud, või õpetaja ei peaks panema märkust lapsele, kes jalgpallimängimisest märja peaga tundi tuleb – ta on ennast tühjaks jooksnud, ilmselt tunnis ka rahulikum ja valmis õppetöös osalema.

Haridus‑ ja teadusminister eelmise nädala kohtumisel informeeris meid, et näiteks kõigi Narva koolimajade uksed on vahetunnis lukus. Juba aastaid ei ole ükski laps saanud vahetundi õues veeta. Jah, seal olid omal ajal argumendid: turvalisus – äkki tullakse narkootikume pakkuma – ja ka see, et lapsed tulevad poriste jalgadega sisse ja koristajal on rohkem tööd. Me võime nentida, et kõik need otsused teevad täiskasvanute elu lihtsamaks, aga need kehtestatud reeglid ei lase lastel terveteks ja rõõmsateks täiskasvanuteks kasvada.

Head kolleegid! Järgmiseks õnnetuste teemal. Enam kui pool meie enneaegsest suremusest ja haigestumuse tõttu kaotatud eluaastatest tuleb riskiteguritest ja riskikäitumisest. Tõepoolest, [need tegurid on] alkohol, narkootikumid, tubakas, erinevad õnnetused, kus roll on nii riskikäitumisel kui ka võib-olla elukeskkonna vajalikel muudatustel, mis on tegemata jäänud. Aga seda riskikäitumise muutust on väga keeruline saavutada. Märksõnadeks on ennetus ja valdkonnaülene koostöö. See muutus, mis on eelmisel aastal toimunud ja millega me edasi läheme, on see, et maksumaksja raha eest rahastame ainult asju, mis tulemust toovad, ehk siis tõenduspõhiseid sekkumisi. Tervise Arengu Instituut hindab sekkumisi, on need narkoennetusalased sekkumised või Liikuma Kutsuv Kool või lasteaialaste liikuma panemisele suunatud sekkumised. Tervise Arengu Instituut hindab nende mõju Eestis rakendamisel ja seejärel saab tõepoolest julgelt neid soovitada laialdaselt, et oleks võimalik riskikäitumist vähendada ja neid õnnetustele ja mürgistustele kaotatud elusid päästa.

Eraldi tuleb muidugi välja tuua alkohol. Kui me teiste riskitegurite puhul võime rääkida ka negatiivsest trendist või kasvust, siis absoluutnumbrid jäävad ikkagi alkoholile kõvasti alla. Ka Päästeamet igal aastal avaldab statistikat: tulesurmad, surnuks külmumised, uppumised, liiklusõnnetused. Keeruline on leida aastat või ajaperioodi, kui vähem kui 40% neist õnnetustest oleks seotud alkoholiga, sageli on need protsendid suuremad. Nii et alkoholi roll õnnetuste puhul on erakordselt suur ja samas oleme olukorras, kus alkoholi müügikohtade arv kasvab, aktsiisitõus ei pea sammu sissetulekute kasvuga, aga nüüd arutame reklaamipiirangute leevendamise üle. Need alkoholi tarbimisega seotud ühiskondlikud kahjud on niivõrd ulatuslikud, et arutelu on vaja selle üle, kuidas me tegelikult piirame alkoholi kättesaadavust nii noortele kui ka liigtarbijatele, et vähendada neid ühiskondlikke kahjusid.

Kolmandaks. Ülekaalust ja õnnetustest oleme rääkinud, nüüd siis need tervena elatud aastad. Kuhu need meie eluaastad siis peamiselt kaovad? Peamised surma põhjused on läbi aastate olnud vereringeelundite haigused ja pahaloomulised kasvajad ning seejärel õnnetused, millest juba rääkisime. Ligi veerand Eesti tervisekaotusest tuleb vähesest liikumisest ja üleliigsest kehakaalust. Ja seal on sekkumisviisid keerulised, mõju pikaajaline, aga sellega kahtlemata on vaja tegeleda.

Hiljem räägime ka tervishoiuteenuste kättesaadavusest, aga väga paljude, näiteks südame-veresoonkonna haiguste puhul on olemas odavad ravimid, tõenduspõhised sekkumised, et kui see seisund on välja kujunenud, oleks võimalik suuremaid kahjusid ära hoida ja võimaldada tõenduspõhisele tervishoiuteenusele ligipääs kõigi jaoks.

Teine oluline surma põhjus on vähk. Vähi puhul ma tooksin välja lisaks sellele, et meil on vähitõrje tegevuskava, mida me tõesti järgmistel aastatel rakendame, et 40% vähijuhtudest on ennetatavad ja ravitulemused paranevad tänu teadusuuringutele. Me praegu rajame Eestis sellist vähikeskust, mis on küll peamiselt teaduse ja kliinilise koostöö keskus, mis võimaldab ka rahvusvahelist teadusraha Eestisse tuua, aga kahtlemata on sellel tähendus ka Eesti patsientide ravitulemuste parandamise jaoks.

Ja viimaseks mainin ära selle olulise sammu, et ühena viimastest Euroopa Liidu liikmesriikidest me selle aasta veebruarist võimaldame HPV-vastast vaktsineerimist ka kõigile 12–18-aastastele poistele. Seni vaktsineerisime tüdrukuid, aga nüüd ka poisse. See aitab vähendada nii päraku‑, peenise‑, pea‑ kui ka kaelapiirkonna vähi teket. Lisaks, sõeluuringute hõlmatus aasta-aastalt paraneb, emakakaelavähi sõeluuringuks on ka kodutestid kättesaadavad ja uusi sõeluuringuid katsetatakse.

Kui me räägime personaalmeditsiinist, siis kahtlemata ka vähiennetuses – nii rinnavähi riskiskoori jõudmine tervishoiuteenuse osutaja töölauale kui ka teised sellised riskihindamised, mis põhinevad geeniandmete edasiminekul – on Eesti eelis ja Eesti patsientidel võimalus võita.

Head kolleegid! Väga tore oleks, kui see meie soov olla terve täituks, aga vaatamata sellele, kui palju me pingutame ja kui hästi me püüame, tabavad haigused meist mõnda – vahel rohkem, vahel vähem. Ja seetõttu on haigestumise järel väga oluline nii tervishoiuteenuste kättesaadavus kui ka kvaliteet. Kui rahvusvahelist võrdlust vaadata, siis tõesti me ei saa kuidagi liiga kriitilised olla. Selle raha eest, mis me tervishoidu suuname – viimase 20 aasta jooksul 5–7% SKP‑st –, me saame tegelikult väga hea kvaliteediga teenused ja kasutame raviraha tõhusalt.

Nüüd, see, millega me negatiivses mõttes välja paistame, on teenuste kättesaadavus teatud piirkondades või arstiabi liikide puhul. Alates 2015. aastast ehk ligi kümneaastase perioodi jooksul on 16–64‑aastaste inimeste osakaal, kelle hinnangul on vajaduse korral pere‑ või eriarstiabi, sealhulgas hambaarstiabi jäänud [kättesaamatuks] kõrge hinna, ravijärjekorra või kauge vahemaa tõttu, kõikunud 8% ja 16% vahel, trend on pigem langev. Eelmisel aastal hakkas katmata tervishoiuteenuste vajadus taas tõusma ja on kõrgem kui rahvastiku tervise arengukavas seatud sihttase. Ehk siis taas me liigume eesmärgist eemale.

Eraldi paistis pikalt välja hambaarstiabi, kuid aastast 2018 ehk pärast täiskasvanute hambaravihüvitise rakendamist suurenes hambaarsti külastanud täiskasvanute hulk kolme aastaga 40%‑lt 60%‑ni. Aga inimeste enda hinnangul on umbes 70%-l täiskasvanutest vajadus hambaravi järele. Ja siin me räägime ainult ravi pärast arsti poole pöördumisest, kuigi ka hambaarstide eesmärk on hea ja õilis: tegelikult tuleks teha regulaarselt profülaktilisi visiite, mitte pöörduda alles hambavalu või juba olemasoleva augu või mõne muu murega. Käesolevast aastast ka hambaravihüvitis tõusis täiskasvanutel 60 eurole, toimetulekusaajate, eakate, töötute ja vähenenud töövõimega inimeste puhul 105 eurole ja omaosalus neil väheneb 15%‑lt 12,5%‑le.

Kui võtta patsiendi vaade, vaadata seda, kui palju inimesed usaldavad tervishoiusüsteemi ja kui heaks nad tervishoiuteenuseid hindavad, siis kahtlemata ootused kasvavad, nõudlikkus kasvab ja ebapiisav kättesaadavus tekitab rahulolematust. Kui küsida inimestelt, siis enamasti suurim mure on ravijärjekorrad. Iga-aastasest elanike küsitlusest tervishoiuteenustega rahulolu kohta [ilmneb], et tõesti eelmisel aastal see rahulolu vähenes, vähenes 2% võrra ja võib aimata, et eks selle taga on nii pikad ravijärjekorrad kui ka piirkondlik perearstide puudus. See juba kajastub inimeste rahulolu näitajates ehk nemad tajuvad, et teenus on muutunud neile raskemini kättesaadavaks.

Hea Riigikogu! Kuidagi ei saa üle ega ümber vaimse tervise probleemidest, mis mõjutavad meie ühiskonda sügavalt, mõjutavad inimeste heaolu, töövõimet, üldist elukvaliteeti, aga kõiki neid aspekte ka lähedaste elus. Viimane Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring näitas, et just noorte tütarlaste hinnangud enda vaimsele tervisele on halvenenud ja ligi kaks kolmandikku 15‑aastastest tüdrukutest koges 2022. aastal depressiivset episoodi. See number on varasemate aastatega võrreldes kasvanud. See on põlvkond, kelle igapäevaelu on otseselt mõjutanud nii koroonapandeemia kui ka Ukraina sõda. Samuti TAI uuringu põhjal on inimeste vähene liikumine ja ülekaal seotud ka vaimse tervise probleemidega. Liikumine, vastupidi, jälle mõjub vaimsele tervisele hästi.

Esimene samm muidugi on vaimse tervise puhul stigma vähendamine, teadlikkuse tõstmine. Siin, ma arvan, me oleme viimastel aastatel suurte sammudega edasi astunud. Teiseks on vaja parandada teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti. Seal on meil pikk maa minna. Tõepoolest, võime küll rääkida psühhiaatrite ja kliiniliste psühholoogide puudusest, mis tõesti eksisteerib, kuid eneseabivahendeid ja kogukonnatasandi teenuseid meil veel paar aastat tagasi põhimõtteliselt ei olnud.

Me liigume edasi, tõesti, lähtudes astmelise abi põhimõttest. Abivajajale pakutakse minimaalse intensiivsusega tuge, millel tema seisundi puhul mõju on. See tähendab, et kogukonna roll ja esmatasandi roll väheintensiivsete sekkumiste osas kasvab. Ja me räägime sellistest asjadest nagu juhendatud eneseabi, veebinõustamised, lühendatud psühhoteraapia vormid, mis ei eelda läbiviijalt tervisealast kõrgharidust. Välisriikide kogemuse põhjal aitab selliste sekkumiste laiem kasutuselevõtt parandada abi kättesaadavust ja ennetada probleemide süvenemist nii laste kui ka täiskasvanute puhul.

Et vaimse tervise abi oleks kättesaadav üle Eesti, jätkame sel aastal kohaliku omavalitsuse ja esmatasandi tervisekeskustele suunatud toetusmeetmetega, et kogukonnas pakkuda vaimse tervise ja kogukonnapsühholoogi tuge. Aga lõpuks, eks me peame jõudma selleni, et me saame aru, et vaimne tervis on sama oluline kui füüsiline tervis ja abi otsimine on märk tugevusest, mitte nõrkusest.

Enne tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse juurde liikumist ma märgin veel ära, et kriisid on muidugi tervishoidu mõjutanud. Lisaks tervishoiutöötajate heaolule ma märgiksin ära, et elutähtsaid teenuseid osutavad haiglad ja kiirabi on suurendanud toimepidevust ning neil on võimalik tegutseda elektrikatkestuse ajal takistuseta ja täisvõimsusel ja tagada elanikkonnale katkematu abi.

Kui tervishoiuteenuste kvaliteedist rääkida, siis Riigikontrolli hiljuti valminud kvaliteediteemaline audit võtab teema väga hästi kokku ja näitab kätte suunad, kus on täiendavat pingutust vaja. Ja 1. juulist jõustub tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus, mis loob meile süsteemse lähenemise patsiendiohutusele ja läbipaistvuse ka nendes olukordades, mis ei lähe tervishoius plaanipäraselt.

Te juba siin Riigikogus menetlete töövõime vähenemise ennetamise [eelnõu], mis on tõepoolest suur muutus. Me ei ütle inimesele, et ole kuus kuud haiguslehel ja töötada me sul ei luba, vaid pigem soodustame, kui tervis võimaldab, inimese kas osalise koormusega või kohandatud töökeskkonnas tööle naasmist.

Eraldi mainin ära patsienditestamendi ja palliatiivravi puudutavad teemad, mis on nii minu kui ka Sotsiaalministeeriumi jaoks väga tähtsad ja mille üle Riigikogus on juba arutelud toimunud. Tänan selle eest! Lisan juurde, et konkreetsemad ettepanekud valmivad esimese poolaasta jooksul, eelnõu läheb kooskõlastamisele teise poolaasta jooksul ja peaks enne aasta lõppu jõudma Riigikogusse. Siis saab inimene teha otsused selle kohta, milliseid sekkumisi ta elu lõpus soovib või millist tuge ta soovib ja mida ta ei soovi, ning leppida kokku nii lähedaste kui ka arstiga.

Lisaks, üldine suund on meil tervise‑ ja sotsiaalteenuste parem lõimitus, et pakkuda terviklikumat ja inimeste vajadustele vastavat abi. Ka meedias on läbi käinud rehabilitatsiooniteenuste reformi kava. Need on mõtted, millele me Signe Riisaloga ootame tagasisidet. Ei ole plaani kelleltki teenuseid ära võtta, aga kui tõepoolest kas või seesama kliiniline psühholoog pakub erinevate tingimustega ja erineva hinnakirja alusel teenuseid Tervisekassale, töötukassale, Sotsiaalkindlustusametile, siis inimene peab teadma, millisest uksest sisse [minna], et see teenus oleks tema jaoks kättesaadav. Lõpuks sellest ei võida keegi, ei võida patsient ega süsteem, see on lihtsalt kulukas ja keeruline.

Head kuulajad! Nüüd jõuame kõige suuremate muredeni. Meie võimet pakkuda kvaliteetset ja kättesaadavat arstiabi ohustab enim tervishoiutöötajate, sealjuures perearstide nappus. Kolmandik perearstidest on pensionieas ja noorte arstide pealekasv ei ole piisav, et täita tekkivat lünka. Residentuurikohtade arvu oleme suurendanud, eksamitulemuste kõrval on vastuvõtuintervjuu. Plaanime selgema rolli loomist üldarstidele, et neil oleks pädevus Eesti süsteemis töötamiseks, olgu siis esmatasandil perearstil abis olles või maakonnahaiglas valveid tehes.

Teiseks tuleb jagada ümber tööülesandeid. Tervisekassa rahastab kliinilise assistendi või registraatori tööd esmatasandil, laiendame õdede retseptiõigust. Need on kõik vajalikud sammud, et iga tervishoius töötaja saaks teha oma pädevusele vastavat tööd, aga ka üldiselt tervishoiutöötajate [mõistlik] töökoormus, läbipõlemise riski vähendamine, töökeskkonna parandamine on midagi, ilma milleta ei ole võimalik lihtsalt raha lisades paremat tulemust saavutada.

Aga praegused mured ei tohi muuta seda, et tugev esmatasand on Eesti tervishoiusüsteemi alus. Ja meie tervisesüsteem on solidaarne. Mida paremini see töötab, seda väiksemaks jääb mure ravijärjekordadega, raviteekonnaga ja patsiendi rahulolu kasvab, aga see taust seal on ikkagi parem ravitulemus.

Lõpuks rahast. 2025. aastast on Tervisekassa eelarve puudujäägis. Puudujäägi suurus on umbes 150 miljonit eurot. See on prognoositav, sest varasemad ühekordsed siirded kaovad, ülesandeid Tervisekassale tuleb järjest juurde, inimeste ootused kasvavad, tööelu muutub, meditsiin võimaldab aina rohkem. Aga tegelik rahastusvajadus on palju suurem, sest ebapiisavast rahastusest tingitud murekohad ootavad lahendamist, süvenevad ajaga ja tulevikus on tervisesüsteemi eelarvele veelgi koormavamad.

Ravijärjekorrad on suuresti tingitud sellest, et me ei ole kunagi suutnud katta 100% teenuste vajadust. Kui me suudame katta 96% ehk ligikaudu iga 20. inimene jääb järjekorda ootama ka aasta jooksul, siis on juba hästi. Aga näiteks käesoleval aastal suudame katta umbes 94% tervishoiuteenuste vajadusest. Lisaks, inimeste omaosalus tervishoiukulude katmisel on suur, 22% [2022]. aastal, mis ületab rahvusvahelist soovitust – 15% maksimaalselt – ja Euroopa Liidu keskmist, mis on 14%. Eesti elanikest ligi 10% tunnetab, et nende ravivajadus ei ole kaetud. Ja iga-aastaselt me hoiame arstiabist eemal [inimesed], kellel ei ole ravikindlustust: umbes 5% neid, kellel tõepoolest pole ravikindlustust, ja teist sama palju või veidi rohkem neid, kelle ravikindlustus on katkendlik. Aga haigus ei küsi, kas sel kuul ravikindlustus on või mitte.

Tervisekassa on selle tuleviku lisaraha vajaduse prognoosi taustal teinud tõhustamise analüüsi. Tõepoolest, kuidas saab ravijärjekordi paremini juhtida, kuidas raviteekondi ümber kujundada? Kuidas rahastada tulemuspõhiselt, et tõepoolest kõrgema tasu saavad need, kelle ravitulemus on parem? Need on nii IT‑arendusi kui ka metoodika kokkuleppimist nõudvad ülesanded, aga suund on selge: nendega tuleb edasi minna.

Kuidas seda rahamuret siis lahendada? Minu ettepanek on olnud laste eest tehtav siire Tervisekassasse, nii nagu mittetöötavate pensionäride eest riik tasub 13% alampalgalt. Samalaadne skeem laste eest oleks lihtne, stabiilne, prognoositav ja paindlikku rakendamist ja üleminekut võimaldav. Ma rõhutan, see ei ole seotud sellega, et riik hakkab laste ravikulusid katma. Ravikulusid kaetakse nii, nagu seda praegu tehakse, Tervisekassast. Siirde aluseks on lapsed, sest täiskasvanud panustavad sotsiaalmaksu näol, riik panustab pensionäride eest, lapsed on need, kes teenust saavad, aga kelle eest siiret ei tehta.

Nüüd see, kust lisaraha tuleb. Selle üle küll tehakse nalja, aga mina olen öelnud, et terviseministri jaoks ei ole tähtis, kas see tuleb aktsiisidest, käibemaksust, trahvidest või mõnda teist liiki eelarvetulust. Kahtlemata seda tulu on vaja. Praegu, RES-i perioodil on see Tervisekassa puudujääk sisse kirjutatud, ta kajastub valitsussektori puudujäägis ja eks me katame selle laenuga. Aga püsikulude katmine laenuga pikas perioodis ei ole jätkusuutlik. Kahtlemata on vaja püsitulude näol katet. Ja ma arvan, et maksutulude näol on seda kõige mõistlikum saada.

10:32 Aseesimees Toomas Kivimägi

Lugupeetud minister! Head kolleegid saalist teevad mulle juba vihjeid, et aeg on täis saanud. Kui te nüüd paari minutiga kokku võtate, siis küsimuste-vastuste voorus saate ju ka oma väljaütlemata mõtetest edasi rääkida.

10:32 Terviseminister Riina Sikkut

Jaa. Kolm minutit.

10:32 Aseesimees Toomas Kivimägi

Kolm minutit lisaks.

10:32 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Mida siis selle lisaraha eest saab? Saab lühemad ravijärjekorrad, saab väiksema omaosaluse inimeste jaoks, saab palgatõusu tervishoiutöötajatele, sest nende oskused on hinnas absoluutselt igas riigis, saab uusi ravimeid ja teenuseid. Ja kus on vaja just mahu kasvu, on vaimse tervise teenused ja palliatiivravi. Lisaks, me saame olla seni tänulikud Euroopa maksumaksjale, kes kapitalikulusid katab, aga tulevikus peame need katma ise.

Kas eelnevalt on kõlanud mõni suur uudis või üllatav selgitus, erakordne plaan inimeste tervise parandamiseks? Ei ole ju. Tegelikult me teame, et tuleb vähem riskida, tuleb tervislikumalt elada ja tervishoidu on raha juurde vaja. Aga miks see paranemine nii visa on?

Lennart Meri ütles oma 1997. aasta vabariigi aastapäeva kõnes, et oma riigi eest vastutame me kõik koos ja igaüks eraldi. Parafraseerides [võib öelda], et tervise eest vastutame me kõik koos ja igaüks eraldi. Mureks on meil Eestis see "kõik koos", mis nakkusliku haiguse pandeemilise leviku ajal oli veel kuidagi ühiskonnas mõistetav, aga mitte küll rakendatav. Mittenakkushaiguste puhul ei ole eriti mõistmist, miks me peame siin kõik koos olema, kui haigeks jääb vaid mõni.

Igaüks soovib olla terve. Küsitlusuuringud näitavad, et inimesed peavad tervist lähisuhete kõrval kõige tähtsamaks asjaks elus. Aga 32 aastat oleme tervishoidu pannud 1 euro, samal ajal kui Euroopa Liidu liikmesriigid 1,5. Kas tõesti plaanime samamoodi jätkata? See ei ole võimalik!

Aga mis on need kolm müüti, mis takistavad tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse tagamist? Esiteks see, et ennetus hoiab kulusid kokku. See on õige, ennetada tuleb, pikas perspektiivis on siis kulude kasv aeglasem ja meil on mingigi lootus, et need kulud lakke ei hüppa. Ennetus on hädavajalik, muidu me oleksime ammu hullemas olukorras. Aga pole mõtet teha nägu, teades Eesti laste ülekaalulisuse numbreid ja vaimse tervise trende, et ennetustöö tasakaalustab Tervisekassa eelarve mõne aasta pärast. Seda ei juhtu. See võit saab tulla ainult pikemas perspektiivis, kui me praegu teeme otsused laste elukeskkonna tervislikuks kujundamiseks.

Teine müüt: inimesed tegutsevad ratsionaalselt oma pikaajalise heaolu nimel. Isegi Nobeli preemia on saadud selle eest, et näidati, et inimesed ei ole ratsionaalsed optimeerijad. Ei ole seda ka tervishoius. Ja me ei saa teha otsuseid, lähtudes olukorrast, et meil on need ideaalsed inimesed olemas. Me oleme inimesed, me oleme ekslikud, ebaratsionaalsed, mugavad, aga ka loovad, emotsionaalsed ja tähendust loovad. Ja me kõik tahame olla terved.

Kolmas müüt on see, et arstiabi on privileeg, mis tuleb välja teenida. Aga väikesel riigil on vaja igaüht. Tõenduspõhised, sageli odavad sekkumised võimaldavad vältida neid suuremaid kulusid EMO‑s, kuhu need inimesed lõpuks jõuavad.

Minu ettepanek on: kujundame laste jaoks tervisliku elukeskkonna; rahastame tervishoidu nii, et tõenduspõhised sekkumised oleksid kõigile kättesaadavad; lubame inimestel eksida ja olla ebaratsionaalsed, aga ühiselt seisame selle eest, et terved oleksime me kõik. Me vastutame selle eest tõesti kõik koos ja igaüks eraldi. Aitäh!

10:36 Aseesimees Toomas Kivimägi

Suur tänu, lugupeetud minister! Nüüd on aeg ja võimalus kolleegidel küsida ja kõige kiirem, polegi üllatus, on Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

10:36 Anastassia Kovalenko-Kõlvart

Aitäh! Austatud minister! Mul on küsimus suhkrumaksu kohta ja täpsemalt, miks ei rakendata selle kõrval teisi meetmeid. Kui tõesti on murekohaks laste tervis, siis suhkrumaksust ju ei piisa. Seda on toonud välja ka erinevad uuringud ja te ise mainisite eraldi, kui oluline on ikkagi laste tervislik keskkond. See on see, mille poole me peame püüdlema. Miks näiteks pole selle kõrval tõstetud koolilõuna toetust – see on siiamaani ainult üks euro –, selleks et lapsed saaksid tervislikumalt toituda? Ja miks ei tehta näiteks lisainvesteeringuid laste liikumisharjumuste edendamiseks, pole alandatud juur‑ ja köögiviljade käibemaksu? Või miks kogutud maksud ei lähe just nendesse valdkondadesse? Tuleb ikkagi probleeme lahendada kogumina. Te ise ka, ma saan aru, toetate seda põhimõtet. Väga hea on see alkoholiprobleemide näide, mille kohta te ütlesite, et meil on tõesti suured maksud, aktsiisid, kuid jätkuvalt on surmad meil tõusutrendis. See näitab, et maksudest ei piisa. Kas saaksite öelda, kas te plaanite lahendada probleemi kogumina?

10:37 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Tõepoolest, me oleme aastakümneid tegelenud ennetusega. Lapsed saavad teadmised tervisliku eluviisi kohta koolist, sportimisvõimalused on paranenud, on huvitegevuse toetus, kehaline kasvatus kujundatakse ümber liikumisõpetuseks, treenereid valmistatakse ette ehk siis laste liikuma panemiseks me teeme väga palju, aga täiendavat pingutust on siiski vaja. Liikuma Kutsuv Kool on selline tõenduspõhine sekkumine, mille puhul see koolide ring, kes on hõlmatud, igal aastal kasvab ja nähakse liikumist ette tundide raames, vahetundides, tehakse õuevahetunde ja nii nende sekkumiste rahastamine kui ka laiendamine tegelikult toimub.

Tõepoolest, koolitoidu toetus on aastaid püsinud samal tasemel ja eks me eelarve läbirääkimistel arutame ka selle tõstmist. Aga seal on võimalik ka muud ära teha. Koostöös koolitoitlustajatega ja Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga me oleme ka arutanud, et on võimalik hanget kujundada selliseks, et nõuda vähem valikuid, aga tervislikumat toitu. Selle asemel, et iga päev on valikus kolm suppi ja neli praadi, kui on üks supp ja kaks praadi, sealjuures üks taimne valik, siis kvaliteet on parem, kulud ja toidu raiskamine on väiksemad. Nii et on võimalik olemasoleva rahaga asju paremaks teha. Ja sealjuures ma eraldi toon välja need lasteasutuste toitlustamisega seotud nõuded, et kui palju me lubame süsivesikuid lisada. Omal ajal need nõuded loodi olukorras, kus väga paljude laste mure oligi kõhu täis saamine ja ka riik muretses, kas laps saab päeva jooksul piisava energiakoguse kätte, ja siis võib-olla see makaron ja magus mahl tundus okei. Praegu me oleme olukorras, kus praktiliselt kõik Eesti lapsed saavad päeva jooksul suurema koguse energiat, kui nad ära tarbivad. Ja selles valguses tuleks ka need nõuded ja ootus koolitoidule ümber vaadata. Nii et ka seal on võimalik palju ära teha ilma lisarahata.

Nüüd, suhkrumaks on täiendav viis vähendamaks seda energiat, millel ei ole mingisugust kvaliteeti või väärtust laste arengu jaoks. Kuna nii liikumise kui ka toitumisega me oleme aastakümneid tegelenud ja ei saa öelda, et meil on midagi jäänud rakendamata, siis suhkrumaks on tõepoolest sekkumine, kus rahvusvahelist tõendust tuleb järjest juurde, et maksutõus vähendab tarbimist ja lapsed joovad vähem suhkrut sisse. Ja see vähenev tarbimine tingib tootjapoolse retsepti muutuse ja seesama limonaad sellesama sildiga hakkab sisaldama vähem suhkrut. Nii et me saavutame kaks eesmärki: kogu valik muutub kõigi jaoks tervislikumaks ja lapsed, kes on hinnatundlikud, vähendavad tarbimist. Ja lisaks, see sissejoodav suhkur imendub kiiresti, ei tekita täiskõhutunnet ja on erinev teistest toiduainetest. [Küsitakse] mu käest, et aga miks te pirukaid siis ei maksusta. Noh, pirukas teeb vähemalt kõhu täis. Nii et suhkrumaks on hästi sihitud sellele osale päevasest energiast laste elus, mida neil ei ole vaja ja mille ärajätmisega riske ei seondu. Ei leiva, piruka ega magusa jogurti puhul samasuguse südamerahuga ma seda väita ei saaks.

10:41 Aseesimees Toomas Kivimägi

Tanel Kiik, palun! 

10:41 Tanel Kiik

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud terviseminister! Tänan kõigepealt väga põhjaliku ja adekvaatse ettekande ja ülevaate eest. Teie sõnavõtus oli, võib öelda, väga vähe, kui üldse kohti, millega mitte nõustuda. Aga ma küsin nii, et ma vaatasin meediat ja erinevate erakondade poliitilisi väljaütlemisi nii enne valimisi kui ka nüüd, valimistejärgselt ja tundub, et on tekkimas selline alternatiivne koolkond solidaarsele tervishoiule, kes räägib eraravikindlustusest ja selle hüvedest ja püüab seda näidata justkui alternatiivina toimivale solidaarsele tervishoiumudelile. Rõhutan, et ma räägin eraravikindlustusest, mitte eratervishoiuasutustest, mis on kaks erinevat asja, mida ka tihti sassi aetakse. Aga ma küsiksin teilt kui vastutavalt terviseministrilt, et kas teie hinnangul on siis eraravikindlustuse laiendamine see võluvits, mis aitab lahendada tervisevaldkonna pikaajalist rahapuudust, parandada inimeste tervist ja [lisada] meie inimeste tervena elatud aastaid.

10:42 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Tänan küsimuse eest! Ja lühike vastus on, et ei, tegelikult Eesti patsientide jaoks eraravikindlustust ei ole vaja. Me peame arvestama, et meil on väga väike süsteem, ja efektiivsemat raha kokkukogujat kui maksuamet meil ei ole ja efektiivsemat raha jagajat ja teenuseostjat kui Tervisekassa meil ei ole. Tervisekassa ja nõukogu teevad siin väga head tööd, tegevuskulud jäävad alla 1% kõigest sellest, nende enda eelarvest. Ma ei tea maailmas ühtegi tervishoiuraha jagajat, kes sellise madala kulutasemega toime tuleb ja seejuures nii head tööd teeb. Kui meil oleks eraravikindlustus kui mingi heategevusorganisatsioon, siis võiks ju seda kaaluda. Kindlustus on konservatiivne sektor. Nii et kui ma maksan kindlustusmakset, siis lisaks teenusega seotud kuludele ma maksan kinni administreerimise, mis on kallim kui Tervisekassa puhul, ja kasumi. Igatahes on mõistlikum osta otse teenust kui eraravikindlustust.

Teadupärast ministrid peavad kodaniku igasugustele muredele vastuseid teadma ja ma olen ilmselt ka sotsiaalkomisjonile jaganud, et tõepoolest, inimesed on minu käest küsinud: "Kuule, kas ma peaks nüüd eraravikindlustuse tegema?" Ma küsin, et kas hambaarsti külastamiseks ta peab pool aastat raha koguma. No ei pea. Kas tasuline naistearsti vastuvõtt, mis maksab 100 eurot, paneb tema kommunaalkulude katmisele põntsu ja ta jääb võlgu? No ei juhtu seda. Aga milleks siis ravikindlustus, kui sa suudad oma tervishoiukulusid jooksvalt katta? Eraldi võib küsida, kui mõistlik selle tegemine üldse on. Siis ei ole vaja eraravikindlustust, sest sul ei ole midagi, mida sul kindlustada on vaja.

Tervisekassa puhul see, mida me kindlustame, on ju olukord, kus meil on väga kallist ja keerulist ravi vaja, ja seda ei maksa kinni ükski eraravikindlustus, aga Tervisekassa, solidaarselt kõik maksumaksjad seda teevad. Kuna Eestis on see turg nii noor ja alles arenev – arenema hakkas ta pärast maksusoodustuse saamist –, siis me näeme selgelt juba praegu vertikaalse integratsiooni tekkimist, seda, et eraravikindlustuse pakkuja sõlmib lepingud teatud kliinikutega, teenuseosutajatega ja seal on mingid kriteeriumid, et kuhu patsient saab pöörduda. Seesama on toimunud kõigil eraravikindlustusega turgudel, sest kulusid on vaja kontrollida, inimesed soovivad alati tarbida rohkem tervishoiuteenust, kui on võimalik pakkuda. Ja kindlustus ei saa ju peale maksta. Kaetakse ju ainult vältimatu osa nendest kuludest. Ja vertikaalsest integratsioonist me oleme gaasiturul, elektriturul, noh, nüüd apteegiturul [püüdnud vabaneda]. Me igal pool soovime lahti saada vertikaalsest integratsioonist, et patsiendil oleks teenuseosutajate vahel valik. Aga eraravikindlustuse puhul praegu turul tekib vertikaalne integratsioon ja see on väga ebameeldiv trend.

Nüüd lisaks, kuna see on eraravikindlustus, siis see tähendab, et eraisik peab eraraha rohkem maksma, ja vaadates meie omaosaluskoormust, mis on juba üle viiendiku kõigist tervishoiukuludest, on mul väga keeruline näha, et on võimalik inimeste taskust suunata rohkem raha tervishoidu, nii et ravi tulemus oleks mõistlik ja ebavõrdsus ei suureneks. Ka praegu me näeme reklaame, et tulge meie vastuvõtule, meil saab näiteks eriarstile ilma saatekirjata. Ei ole vahet, kas teenuse osutaja on era[ettevõte] või avalik või millist rolli ta täidab. Oluline on, et reeglid oleks kõigile ühesugused – pöörduda tuleb perearsti ja pereõe juurde. Otse eriarsti vastuvõtule minek on ebaefektiivne ressursikasutus. Ja see pikas plaanis tähendab, et me kõik maksame palju kallimalt need asjad kinni, mida meil oleks võimalik inimestele esmatasandil kätte toimetada kodu lähedal, mõistlikult ja tegelikult ka tõhusamalt.

10:46 Aseesimees Toomas Kivimägi

Aivar Sõerd, palun!

10:46 Aivar Sõerd

Istungi juhataja! Austatud minister! Erinevalt eelnenud küsijast ma küll ei arva, et kõigega peaks nõus olema, mida te räägite. Olukorras, kus tervishoiusüsteemis on raha puudu, ei tohiks eraraha tõrjuda. Ega raha juurde lisamine või juurde valamine ei lahenda kõiki probleeme. Võtame kas või perearstide süsteemi, kus oleks vaja tegutsemismudelit muuta. Aga ma küsin konkreetsemalt ühe valdkonna kohta, ravimite kohta. Sinna võib ka raha lõputult juurde valada, aga probleemid ikka ei lahene. Meil on aastaid olnud probleemiks uute ravimite turule jõudmine. Euroopa Liidu müügiloa saanud ravimitest jõuab meie turule suurusjärgus umbes viiendik, lihtsalt meie siseriiklikud protseduurid võtavad liiga palju aega. Aga uute ravimite kättesaadavus on väga oluline tegur, et ravi tulemuslikkust parandada. Miks te seda teemat ei [käsitlenud]? Ja mida on tehtud, et olukord paraneks? See on vana probleem.

10:47 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Rõhutan kõigepealt üle, et vaatamata sellele, et meil on perearste puudu, süsteemi kuidagi pea peale keerata vaja ei ole. Tugev esmatasand, nii raha, vastutuse kui ka erineva pädevusega spetsialistide lisamine esmatasandil on see tee, kuidas me saame hoida tervisekulud mõistlikud ja kindlustada hea tervishoiuteenuste kättesaadavuse.

Aga ravimitest. Väga hea, et te küsisite, sest tõesti, teemasid on nii palju, et mul jäi juba praegu kõnes aega puudu. Ravimid on tõesti eraldi huvitav teema. Erinevalt levinud valearvamusest ei ole Eesti menetlused kuidagi pikad, lohisevad ja keerulisemad kui teistes riikides. Meil on tsentraalne müügiloamenetlus Euroopas, enamik ravimitootjaid kasutab seda, aga näiteks ka soodusravimite nimekirja saamiseks. Kui vaadata, kust see pikk patsiendile kättesaadavaks saamise aeg tekib, siis kõige pikem periood, ma nüüd peast [öeldes] võin eksida, aga üle poole kindlasti, võib-olla 60% sellest venimisest on aeg kuni taotluse esitamiseni tootja poolt. Tootjad esitavad taotluse kõigepealt Saksamaale, Hollandisse, teiste atraktiivsete turgude peale. Eesti on väike, mõne ravimi puhul on meil üksikud patsiendid, kes seda [ravimit] vajavad. Ja tõepoolest, tootjaid tuleb eraldi motiveerida Eesti turule tulema. Seda muret, et meil on väike turg, me ei lahenda ise ära ja seetõttu on erakordselt märkimisväärne ja kiiduväärne ligi aasta tagasi, eelmise aasta aprillis Euroopa Komisjoni väljakäidud nii-öelda ravimipakett, Euroopa tasandi ravimialase õigusruumi reform, mis võtab patsiendi vaate ja väikeste turgude vaate ja ütleb, et ravimitootja peab tulema kõigile liikmesriikide turgudele, siis ta saab neil turgudel pikema regulatiivse kaitse perioodi. Mitte nagu patent, aga samalaadne. [See on] erakordselt väärtuslik asi ravimitootja jaoks olla sellise võimalikult pika regulatiivse kaitse perioodiga Euroopa Liidu atraktiivsel ja rikkal turul. 

Lisaks, ravimite turule jõudmine. Näiteks geneerikute kiire tulek viib hinna alla ja parandab kättesaadavust. Samamoodi Euroopa ravimipaketis muudetakse reegleid, lihtsustatakse seda, geneerikud saavad hakata turule tulekut taotlema varem, enne regulatiivse kaitse perioodi lõppu. Ehk et siis, kui see kaitse lõpeb, oleks juba geneeriline ravim turul olemas, et ei tekiks sellist mõneaastast vaheperioodi.

Nii et need muutused Euroopa suunalt tulevad. Väljakäidud ettepanekud on Eestile kasulikud, Eesti patsiendile kasulikud ja läbirääkimistel me väga proovime hoida seda, mis on komisjoni poolt välja käidud. Aga jah, on palju liikmesriike, kes tegelikult sooviksid tootjasõbralikumat lähenemist Euroopa ravimiregulatsioonis. Eks aeg näitab, kuhu see kompromiss langeb.

10:51 Aseesimees Toomas Kivimägi

Eduard Odinets, palun!

10:51 Eduard Odinets

Aitäh! Austatud Riina! Suur tänu ka minu poolt selle ettekande eest. Mõtteid tekkis väga palju, aga õigus on ainult ühele küsimusele, küsin kaks ühes. Kõigepealt Ida-Virumaa mehed. Ise olles Ida-Virumaa mees ikka väga muretsen, et ei tahaks väga niimoodi neli või rohkem aastat vähem elada kui Pärnu kolleegid või Tallinna kolleegid. Millist nõu sa annaksid nii minule kui ka teistele Ida-Viru meestele, kuidas elada vähemalt sama kaua kui teised? See on esimene asi.

Ja teine asi, mis puudutab ravikindlustusega kaetust, need numbrid faktilehel näitavad, et iga aastaga väheneb nende inimeste arv, kes on kaetud ravikindlustusega. Samas sa tood siin välja, et ravikindlustuskaitset on vaja laiendada. Kas see tähendab seda, et me võiksime liikuda, nii nagu enamikus Euroopa Liidu riikides, universaalse ravikindlustuse juurde? Mis on sinu seisukoht selles küsimuses? Ja kas see tähendab täiendavaid väga suuri väljaminekuid meie tervishoiusüsteemile või see on pigem investeering inimeste tervise edendamisse ja pikas perspektiivis aitab meid oluliselt rohkem?

10:52 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Selle humoorika Ida-Viru meeste küsimuse alguse kohta: nüüd mulle hakkas tunduma, et võib-olla ongi vaja maakondlikku võistlust. Et kui panna võistlema maakonnad, siis võib-olla tõesti Ida-Virumaa meestel tekib motivatsioon elada tervemalt ja hiidlastele või tartlastele pähe teha. Aga eks tõesti need elustiili valikud, haridustase – kõik nad mängivad kaasa ja ka sissetulek, igapäevane toimetulek, see, milliseid valikuid võimaldab poes teha rahakott, sellest ei saa üle ega ümber. Eraldi tooksin välja, et nädalavahetusel Marju Lauristin, lähtudes sellest hiljutisest lõimumise uuringust, ütles, et kaitsetahe ei ole kunagi varem olnud niivõrd seotud toimetulekuga kui praegu. No eks siis, kui see toimetuleku roll on juba kaitsetahtes nii tähtis, on ta ka tervislike valikute tegemisel tähtis. Nii et toimetulekuga tegelemine ja kvaliteetsed töökohad, piisav sissetulek, väärikas toimetulek, eks need pikendaksid Ida-Virumaa meeste elu.

Nüüd, ravikindlustuskaitse puhul kahtlemata mina toetan universaalset ravikindlustust. Arstiabi ei ole midagi, mis tuleb õige käitumisega, piisava maksumaksmisega välja teenida. Kui inimesel on artriit või kõrge kolesterool või psoriaas, siis me saame teda aidata. Ja öelda, et oi pagan, loovisik, pole siin eelneva poole aasta jooksul sotsiaalmaksu miinimumkohustust täitnud, kannatage oma psoriaasi või artriidi käes edasi ja tulge siis, kui te olete oma maksud ära maksnud – see lihtsalt ei ole inimlik. Väikese ühiskonnana me peaksime suutma paremini.

Nüüd, see kulu, kui anda ravikindlustus kõigile. Seda kulu on hinnatud näiteks viimase kümne aasta jooksul, need hinnangud natuke sõltuvad nende inimeste profiilist, kes praegu on ravikindlustuskaitseta, ja kui palju sama profiiliga inimeste, teiste samalaadsete inimeste, sama tüüpi inimeste kulud on olnud. Hinnangud jäävad vahemikku 70–100 miljonit eurot. Nii et ta on päris paras ports, aga mitte midagi üle mõistuse käivat. Keeruline on arvesse võtta seda, aga nendesamade ravikindlustuseta isikute vältimatu abi kulud, kui nad EMO‑sse lähevad, me maksame kinni ja need on vähemalt, ka Eesti andmete põhjal on leitud, et need on vähemalt kolmandiku võrra [suuremad], kui oleks olnud varem sekkudes. Aga kui inimene saaks käia perearsti juures või toitumisnõustaja juures ja saaks seda tüüpi abi, siis võib-olla see vahe kujuneks suuremaks kui 30%. Ehk siis me maksame need kallid keerulised elupäästvad teenused praegu kinni, lihtsat tõenduspõhist abi, ravi ja ravimeid me neile inimestele ei võimalda. Ma arvan, et see ei ole majanduslikult mõistlik, see ei ole Eesti kestmise jaoks mõistlik, see ei ole inimlik.

10:55 Aseesimees Toomas Kivimägi

Urmas Kruuse, palun!

10:55 Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Teie viimase vastuse teatud lausetega ei saa küll nõus olla. Kui te rääkisite siin, et see 100 miljonit ei tähenda midagi, siis lugedes teie materjali, me näeme, et 2025. aastast on puudujääk 147 miljonit. Minu arvates on tegemist väga suure summaga ja võiks öelda seda, et inimese enda osalus ka käitumises on vaata et olulisem kui see, et sinna raha juurde panna. Aga mu küsimus lähtuvalt Aivari küsimusest on seotud sellega, et miks Euroopa Liidus ühte riiki ravimi turule toomine ei lase teda turule kõikides liikmesriikides, mis oleks ju Euroopa Liidu mõttega kooskõlas. Teistes valdkondades niimoodi ju on. Ja teine on see, et kui vaadata seda, et kõrgharidusega mehed ja naised elavad kauem kui väiksema haridusega [inimesed], siis tegelikult tekib tunne, et kas on mõtet Tervisekassasse nii palju raha juurde panna. Võib-olla peaks panema rohkem haridusse ja me saaksime sealt tegelikult selge kokkuhoiu.

10:56 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Leidsin vähemalt kolm küsimust. Alustan nendest Euroopa Liidu ravimitest. Meil on tsentraalne müügiloa regulatsioon ja tõepoolest, nad võivad tulla kõigi liikmesriikide turgudele, aga rahastamisotsused on liikmesriikide teha. Nii et kui nad soovivad olla soodusravimite nimekirjas, tuleb seda taotleda Eestis. Saksamaa ei saa teha otsuseid, kui palju Eesti soodustab ravimeid, toetab patsiente või milline on tervishoiu rahastamise tase. Meile muidugi võiks meeldida, kui Saksamaa meie eest neid otsuseid teeb, aga me oleme väga selgelt eelarveliste otsuste ja maksupoliitiliste teemade puhul hoidnud seda joont, et see on liikmesriigi pädevus. Me ei tee keskseid otsuseid. See [tähendab], et tulumaksu määra ei seata meil keskselt Brüsselis sõlmitud kompromissina. Ja ka ravimite hinna kokkuleppeid ei tehta keskselt, see on liikmesriigi otsus, millise hinna eest, millise soodusmääraga, millisele patsientide rühmale ravimeid võimaldada.

Kõrgharidus. Tõesti, minu arust Liina Kersna pidas haridus‑ ja teadusministrina oma aastakõnet ja oma küsimuses ma nentisin, et kui lisaraha suunata haridusse, siis see aitab paremini täita ka tervisealaseid eesmärke. Aga siin me räägime nendest inimestest, kes praegu omandavad haridust, lastest ja noortest. Neid inimesi, kes juba on haiged, ei aita see potentsiaalne hästi rahastatud haridussüsteemiga tuleviku-Eesti, kus inimesed on tervemad. Neil on vaja abi praegu ja seda abi tuleb ka võimaldada. Nii et haridusse raha panemine … Ma ütlen, et kui Eestis oleks üks euro, siis see tuleks panna haridusse. See on kõige tähtsam valdkond. Need mõjud, positiivsed mõjud ka tervishoiu jaoks on selgelt tuntavad. Ja tegelikult ka otsus, et õppimiskohustust pikendada 18. eluaastani, et tulevikus meil ei oleks ühtegi põhiharidusega inimest, on omandatud vähemalt kutse või keskharidus, aitab ka tervise-eesmärke täita. Selles osas ma olen teiega nõus.

Nüüd, 100 miljonit. See puudujääk 150 miljonit on puhtalt praeguse teenusetaseme hoidmiseks, kus me rahastame 94% vajadusest. Meil on liiga pikad ravijärjekorrad, tervishoiutöötajatel on vaja palgatõusu, uued ravimid ja teenused on Eesti patsientide ravitulemuse parandamiseks samuti vajalikud, vaimse tervise teenuste ja palliatiivravi puhul on selgelt vaja mahtude suurendamist ehk siis ka nendega seotud kulude suurendamist. Nii et see 150 miljonit on hädapärane miinimum, millega 2025. aastal on võimalik edasi minna. Tuleviku vajadus on palju suurem. Kui [2022]. aasta tervishoiukulud moodustasid 7% SKP‑st, siis tõesti, Saksamaal on juba vist ligi 13%. Aga me ei peakski sihtima sellist taset, Euroopa Liidu, OECD keskmine jääb pigem 9% kanti SKP‑st. Aga isegi protsendipunkti võrra SKP‑st ehk 400 miljoni võrra aastas tervishoiu rahastamise suurendamine võimaldab meil väga paljusid eesmärke saavutada, sealjuures, kui poliitiline kokkulepe saavutada, siis ka laiendada ravikindlustust ja liikuda universaalse ravikaitse suunas. Nii et ta on pigem valikute küsimus. Lisaraha valdkonda on vaja ja sellega on võimalik ka arstiabi kättesaadavust parandada nende jaoks, kellel seda praegu ei ole.

11:00 Aseesimees Toomas Kivimägi

Urve Tiidus, palun! 

11:00 Urve Tiidus

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Nii tervise edendamisel kui ka haiguste ennetamisel on oluline roll perearstil. Vähemalt selline oli hea kavatsus, kui see süsteem kunagi loodi. Perearstil on võimalus varakult märgata terviseriske, õigel ajal [eri]arsti juurde suunata ja kas või soovitada mõnel patsiendil kiiresti suitsetamisest loobuda. Probleemid selle süsteemiga pole saladus, te olete neid siin nimetanud, küsijad on neid nimetanud. Siin kõlas noorte perearstide pealekasvu vähesus, rahanappus ja nii edasi. Aga siiski, kas te võtaksite kokku ja ütleksite, mis oleks retsept selle nii-öelda esimese väravavalvuri süsteemi jaoks, et see oleks siiski edukas ja toimiks? Ja kas virtuaalne perearst on ka lahendus?

11:00 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Selleks et perearstid oleksid olemas, tuleb kahtlemata neid koolitada. Mujalt neid ei tule. Aga selleks et perearstid saaksid võimalikult hästi enda väljaõppele vastavat tööd teha, saab nende kõrvale tööd tegema tuua üldarstid. Laiendame õdede retseptiõigust, õdede roll saab kasvada. Tervisekeskuses saab tööd teha laiem ring spetsialiste, lisaks vaimse tervise õele toitumisnõustajad või sõltuvusnõustajad. Apteegi roll esmatasandil samuti suureneb. Me laiendame apteegiteenust ja näiteks tubakast loobumise nõustamist saab koolitatud proviisor samuti teha, lisaks vaktsineerimisele või teistele toimingutele. Eraldi võib rääkida töötervishoiuarstide rollist. Nemad on ka tegelikult esmatasandi teenuse osutajad ja paljude inimeste, tervete töötavate inimeste jaoks võib-olla ainus kokkupuude tervishoiusüsteemiga. Praegu see info perearstide ja töötervishoiuarstide vahel ei liigu hästi, tehakse asju topelt. Kui me lisaks sellele, et me koolitame rohkem perearste, suudame nende kõrvale tööle panna rohkem üldarste, suurendada õdede rolli, viia tervisekeskusesse täiendavad spetsialistid ja parandada koostööd töötervishoiuarstidega, viia osa teenuseid apteeki, siis me tegelikult oleme suure sammu astunud, et see võrk üle-eestiliselt oleks lai ja tugev ja inimene saaks kodu lähedal tervisekeskuses suure osa tervisemurede jaoks lahenduse juba kätte.

11:02 Aseesimees Toomas Kivimägi

Liina Kersna, palun!

11:02 Liina Kersna

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Suur tänu, et te rääkisite Liikuma Kutsuvast Koolist! Sest tõesti, teaduspõhiselt me teame seda, et nende laste puhul, kes koolipäeva sees saavad piisavalt liikuda, on õppimistulemused paremad, nende vaimse tervise näitajad on paremad. Aitäh, et te rääkisite ka koolipäeva alguse edasilükkamise plaanist! Ka siin on teaduspõhiselt tõestatud, et see mõjub nii õpilaste vaimsele tervisele kui ka õppimisele hästi. Samas olite sunnitud tõdema, et näiteks suitsiidide arv ei ole langenud, kuigi seda me oleme oodanud. Ja minu küsimus on: kui palju ja kuidas me investeerime – just nimelt investeerime – suitsiidiennetusse, samal ajal kui meil on näiteks tulesurmade ennetamise programmid ja liiklussurmade ennetamise programmid? Kuidas me ennetame suitsiide?

11:03 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh selle küsimuse eest! Tõesti, liikumine toob parema vaimse tervise ja lapsed liikumisnormi koolipäeva sees peavad kätte saama, aga liikumine ei aita kõigi murede puhul. Valmimas on suitsiidiennetuse tegevuskava, analoogselt sellega, kuidas me käsitleme uppumissurmasid või tulesurmasid. See on süsteemne kava, mis hõlmab väga paljusid erinevaid osapooli. Sealjuures näiteks ma toon veel esile, et eraldi roll on ajakirjandusel. Eelmisel aastal [asutas] Sotsiaalministeerium koostöös noorte ajakirjanikega, kes tõepoolest saavad aru noorte enesetappude kõrge taseme murest, sellest trendist, kuhupoole me liigume, Papageno preemia. Anname seda välja suitsiidi vastutustundliku kajastamise ja nende olukordade kirjeldamise eest, kus inimene on nendest mõtetest loobunud ja nii-öelda kuristiku servalt tagasi tulnud. Seal on ka tõenduspõhisus taga. On rahvusvaheliselt näidatud, et see tegelikult vähendab sellist ühe suitsiidi järel tekkivat suitsiidide lainet ja annab lootust, et on võimalik sellelt [rajalt] kõrvale astuda. See ei ole mingi ettemääratud rada, ja kõrvalseisjatel on oma roll. 

Ma arvan, et paljud meist ei teaks, mida teha, kui tundub, et inimene on väga mustade mõtetega. Aga neid oskusi on võimalik anda. Neid on võimalik anda koolis töötavatele spetsialistidele. Ja kooliõdedele tulevad ka sellised õpilase hindamise küsimustikud või standardiseeritud viisid, selgitamaks välja, kas õpilasel on vaja õlalepatsutust, mingisugust tegevust kooli sees, et suuremat tuge saada, või tõesti pöördumist spetsialistide juurde. Nii et suitsiidiennetuse tegevuskava on valmimas ja ma loodan, et see on üks samm, mis võimaldab selle trendi vastupidiseks pöörata, ja me saame ka noorte enesetappude arvu langusesse.

11:05 Aseesimees Toomas Kivimägi

Kristina Šmigun-Vähi.

11:05 Kristina Šmigun-Vähi

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul päriselt hing rõõmustab, sellepärast et mul on väga-väga hea meel, et lapsed ja noored on prioriteet. Mul on hea meel selle üle, et tehakse ministeeriumideüleselt tööd, ja me näeme, et [need kohad], kus riik saab sekkuda, ongi lasteaiad, koolid. Väga lihtsalt saame teha seda, et kas või keelustame koolides magusad joogid, anname lastele vett juua. Ma arvan, et see on juba väga suur samm. Aga küsimus on ikkagi ka vastutuses, et mida inimene ise saab enda tervise jaoks teha ja kuidas seda motiveerida. Mu küsimus ongi, et näiteks Lätis tõsteti ettevõtete tervisekindlustuse maksumäära 426 eurolt 750 eurole. Meil on see aastaid juba olnud 400. Mis te arvate, kas selle maksumäära tõstmine võiks motiveerida meie töötajaid rohkem panustama oma tervisesse?

11:06 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Kõigepealt nendin, et ma olen nõus sellega, et maksumaksja raha eest tõesti lastele võiks anda vett ja piima, võib-olla võiks need morsid ära unustada. Meil on väga palju tööandjaid, kes oma töötajate tervisesse panustavad ja näevad oma kohta selles, see on väärtuslik. Meil on 400 eurot maksusoodustusena võimalik aasta jooksul töötajate tervisele raha kasutada. Ja ettepanekuid selle [summa] tõstmiseks on tehtud iga-aastaselt. Ühelt poolt, eelarve olukorda arvestades on keeruline, ma ei tea, maksuerisustele või soodustustele praegu rohelist tuld näidata, pigem on keeruline seda tüüpi kulutustes või eelarve jaoks negatiivse mõjuga otsustes kokkuleppele saada.

Aga lisaks ma tooksin valdkonna poolt välja selle, et nii nagu me räägime astmelise abi süsteemist ja sekkumisest näiteks koolis, et võimalikult vara märgata, pakkuda eneseabivahendeid, veebinõustumist, sama kehtib ka töökohas. On väga tore, kui tööandja on valmis näiteks kliinilise psühholoogi vastuvõttu täiskasvanule hüvitama, kinni maksma, aga küsimus on, et mis selle [mure] põhjus on. Väga palju täiskasvanute vaimse tervise muredest on seotud ülekoormusega, töökoormusega, läbipõlemisega, kollegiaalsete suhetega või nende kehva kvaliteediga. Äkki on võimalik ka töökeskkonnas [neid probleeme] ennetada ja sekkuda teisel viisil, et mitte maksusoodustusega maksta kinni tervishoiuteenust, vaid korraldada töö ümber nii, et ei oleks ülekoormust, vältida inimeste läbipõlemist töökohal ja parandada kollegiaalseid suhteid. Ja seda saab teha, noh, kas nüüd ilma rahata, aga ilma maksusoodustuseta. See võimalus varakult sekkuda ja märgata on olemas nii töökeskkonnas kui ka koolikeskkonnas ja me pigem peaksime jõudu ja hoogu juurde andma sellele, et ka tööandjate teadmised sellest, mida saab teha töökeskkonnas, et inimeste vaimset tervist hoida, oleksid paremad.

11:08 Aseesimees Toomas Kivimägi

Andre Hanimägi, palun!

11:08 Andre Hanimägi

Hea juhataja! Hea minister! Kui ma mõtlen tervishoiu alarahastuse peale, siis tekib selline tunne, et vaat see on küll koht, kus sellele tähelepanu juhtimiseks võiks ehk pidada autosid kinni või [anda] vilet või teha meeleavaldusi. See on päriselt asi, mis meid kõiki mõjutab ja mõjutab sellega, et me lihtsalt ei pääse arsti juurde. Tervis on lõppkokkuvõttes see kõige suurem vara. Maksud on ka väike vara, aga tervis on veel suurem vara.

Aga minu küsimus teile on sellise süsteemse muudatuse küsimus. Üks asi on raha tervishoidu juurde panna, aga tegelikult on meil haiglatel erinevad omandivormid. Me teame, et väikeses Eestis on konkurents haiglate vahel, meil on arstide vahel konkurents. Kas tegelikult on ka mingit süsteemset muudatust võimalik teha ja riigil tugevamalt neid ohje võtta, suunata arste, suunata haiglaid, anda paremaid suuniseid, kuidas tervishoidu tugevdada?

11:09 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Tõesti, väikeses Eestis on tervishoius küll konkurentsi asemel vaja koostööd. Kõik tervishoiutöötajad peaksid patsiente vastu võtma, oma pädevusele vastavat nõu andma, ravi teostama. Nii me võidame kõik. Aga see, kuidas patsiendid liiguvad – kahtlemata selle taga peab olema tark juhtimine. Ei saa lähtuda tervishoiutöötaja, ma ei tea, mugavusest ega patsiendi soovist. Seda, et lisaraha lihtsalt olemasolevasse süsteemi samade reeglitega anda, mina ka ei toeta. Ei lähe niimoodi midagi paremaks. Lisarahaga tuleb ainult motiveerida käitumise muutust ja ka seda, et patsiendi raviteekonnad oleksid mõistlikud. Kliinilise otsuse toed on juba paljuski olemas, tõepoolest lähtutakse ravijuhenditest. [Tuleb motiveerida] seda, et patsiendi raviteekonnad oleks juhitud paremini, seda, et me rahastame saavutatud tervisetulemust, mitte teostatud protseduuri. Nii et tõepoolest, tuleb liigutada süsteemi selleni, et koostöös saavutada patsiendi jaoks võimalikult hea tervisetulemus. Ja kuna rahvusvahelised instrumendid on olemas, ka Riigikontroll pööras oma kvaliteediauditis sellele tähelepanu, siis patsiendi kogemuse kogumine ja rahastamisel arvesse võtmine on midagi, mida tuleks teha ja mida Eesti lähiaastatel plaanib teha. Küsime patsiendi käest, milline on tema valutase, kuidas ta saab igapäevatoimingutega hakkama, kuidas ta hindab seda abi, mida ta tervisesüsteemist sai. Ja sellest lähtuvalt saab tegelikult kujundada ka need tasusüsteemid, et me tasuks enam neile, kes saavutavad parema tervisetulemuse. 

11:11 Aseesimees Toomas Kivimägi

Jaak Aab, palun!

11:11 Jaak Aab

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Tänan põhjaliku ja sisuka ettekande eest. Kui räägitakse kultuurist, siis öeldakse, et haaratakse kellu järele. Viimasel ajal tundub, et kui me räägime arstiabist või eriarstiabist, siis haara rahakoti järele. Minu küsimus puudutab omaosalust. Me teame, et seal moodustavad päris suure osa ravimid ja hambaravi, aga viimasel ajal järjest rohkem ka see, et kui me eriarsti vastuvõtule ei saa Tervisekassa makstud rahaga, siis tuleb osta erameditsiinist eraarsti vastuvõtt. See tegelikult ju suurendab seda ressurssi, mis sinna sisse pannakse, ja suurendab inimeste omaosalust. Kus me omaosaluse määra poolest paikneme võrreldes teiste riikidega ja milline see mõistlik määr on? Kuidas me peaks selles süsteemis nii käituma, et omaosalus liiga suureks ei läheks?

11:12 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh, väga hea küsimus! Eesti omaosalusmäär on olnud üle viiendiku juba mõnda aega. Ka viimased andmed ütlevad, et 22% kõigist tervisekuludest tegi inimene omast taskust, ja need on enamasti krooniliste haigustega patsiendid, eakad inimesed, kellele selliste kulude kandmine on selgelt üle jõu käiv. Kuna meil on digiretseptid ja elektroonilised andmed olemas, siis tegelikult omaosaluskoormust on väga palju analüüsitud. Ja me näeme, et ta põhjustab leibkondade vaesustumist, see [oht] sattuda vaesusriski on Eestis kõrgem kui paljudes teistes riikides. On vast väike lohutus, et Lätis on olukord hullem, aga tavaliselt me … Jah, see tõesti ei lohuta.

Eestis on omaosalus 22%. Euroopa Liidu keskmine on 14% ja rahvusvaheliselt soovitatav tase on 15%, aga see 15% ongi nagu universaalne soovitus. Samas me näeme, et väga paljudes meist rikkamates riikides, räägime Soomest, Prantsusmaast, Saksamaast, Austriast või Hollandist, on omaosalus väiksem, väiksem kui 14%, mõnel ka väiksem kui 10%. Ehk siis sellega, et nad tervishoidu panevad maksumaksja raha rohkem, nad ühtlasi saavad vähendada seda osa, mida inimesed oma taskust panevad.

Sageli see tervishoiu jaoks kulutamine on sundkulu. Inimene on mures, seisundis, kus ta näeb, et tal ei ole võimalik mujalt abi saada või teisel viisil abi saada, ja ta võtab selle koormuse, isegi kui see tähendab teiste hädavajalike kulude tegematajätmist. Ja kuna tõepoolest väga paljudel inimestel – enamik meist ei ole meditsiinilise eriharidusega – on keeruline hinnata teenuse vajalikkust või kvaliteeti, siis see põhjustab seda, et patsiendid maksavad ka teenuste eest, mida ei ole vaja või mis ei ole meditsiiniliselt näidustatud. Nii et meil on omaosalus kõrge, omaosaluse suurendamine, patsiendi suunamine eravastuvõtte rahastama ei ole kuidagi mõistlik ei tervisetulemuse saavutamiseks ega süsteemi tõhusaks toimimiseks. Perearst ja pereõde on need, kes saavad otsustada, kas patsiendil on vaja eriarsti vastuvõttu või saab lahendada mure e‑konsultatsiooni kaudu.

See patsiendi sundolukord maksta eriarsti vastuvõtu eest on midagi, mis tõepoolest, ma arvan, laiemalt kahjustab seda, kus meil tervishoiutöötajad paiknevad, millistele patsientidele ja kas ka erinevates Eesti piirkondades on teenus kättesaadav. See trend on pigem meie solidaarset tervishoidu murendav. Küsimus on, kuidas see ümber pöörata. Ma näen, et ainuke viis on panna maksumaksja raha eest toimiv süsteem paremini tööle ja pakkuda rohkem, suuremat arvu neid vastuvõtte, kuhu saavad inimesed, kellel on meditsiiniliselt vajalik seda teenust saada. Kui süsteem toimib hästi, siis on vähem survet oma raha eest kuskilt kõrvalt maksta millegi eest, mille sobivuse kohta inimene tegelikult ei saa otsust teha.

11:16 Aseesimees Toomas Kivimägi

Kersti Sarapuu, palun!

11:16 Kersti Sarapuu

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kuigi ettekande põhifookuses olid elueaga, õnnetusjuhtumite ja ülekaaluliste lastega seotud teemad, pean ikkagi väga oluliseks ka erihoolekannet, mida see ettekanne ei puudutanud. Järvamaal tegutseb juba aastaid mittetulundusühing Me Hoolime Sinust. Olen seda südamlikku hoolivat kollektiivi käinud mitmed korrad külastamas ja ka nende teenustega tutvunud. Nad pakuvad teenuseid alates erivajadustega laste hooldamisest ja nende arendamisest kuni eakate toimetulekuni igapäevaelu korraldamisel. Nende laste vanematele ja [eakate] lähedastele on antud sellist hingetõmbeaega, et nende eest on saanud hoolitseda. Aga minu küsimus ongi, et kas te olete mõelnud, kuidas rahastada ja kuidas neid projekte viia ellu kõikides maakondades, et seda teenust pakkuda nii erivajadustega lastele kui ka erilist hoolt vajavatele eakatele ööpäevaringselt?

11:17 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Tõepoolest, üle Eesti meil on häid algatusi, nagu Me Hoolime Sinust, ja seda head kogemust võiks jagada. Erihoolekanne on küll sotsiaalkaitseministri pädevuses, ma selliseid detailseid plaane kommenteerida ei oska. Aga kui mina räägin sellest, et me tervishoidu paneme vähem raha võrreldes teiste riikidega, siis sotsiaalkaitse ja eriti erihoolekanne on veel palju nukramas seisus. See on koht, mille arvelt me oleme kokku hoidnud. Need on inimesed, kellel ei ole tugevat häält, et enda eest seista. Nii et kahtlemata ma näen vajadust täiendavate investeeringute tegemiseks erihoolekandesse, sellesse valdkonda. Ja see lõpuks ongi ühiskonna üldise hoolivuse küsimus, et kuidas me hoolitseme nende eest ja millise hingetõmbeaja me pakume nende lähedastele, keda on tabanud saatus, mida keegi ei tahaks endale valida.

11:18 Aseesimees Toomas Kivimägi

Irja Lutsar, palun!

11:18 Irja Lutsar

Austatud juhataja! Aitäh, minister, tore ettekanne! Mina küsiksin apteekide kohta. Ajalooliselt on apteekrid ja arstid hoitud just huvide konflikti mõttes lahus, et apteeker ainult oma segatud rohuga ei hakkaks haiget ravima ja arst ise ei hakkaks rohte kokku segama. Tänapäeval on olukord küll natukene muutunud, aga siiski apteek ju otsustab, millised ravimid ta sisse võtab. Praegu ma näen küll liikumist [selles suunas], et kuna meil on apteeke suhteliselt palju võrreldes meie lähiriikidega, siis apteegid väga intensiivselt tulevad ka haigete ravimise turule. Mind huvitaks siin ministri seisukoht. Apteekides vaktsineerimine ja apteekides kolesterooli, lipiidide, mille iganes määramine, apteekides retsepti pikendamine – kas me sellega lihtsalt ei lahjenda meditsiinisüsteemi? Lõpuks võetakse ju need õed ikkagi kas perearstide juurest või haiglatest. Ma selle kohta ootaks kommentaari.

11:19 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh, väga hea küsimus! Apteegivõrk meil tervishoius on tõesti kõige tihedam võrk ja sageli ta on inimesele kõige mugavam koht, kust saada nõu, abi või teenust. Seni on apteegid olnud rangelt seotud ravimite, nii retseptiravimite kui ka käsimüügiravimite müügiga, aga arvestades nii tervishoiutöötajate nappust kui ka vajadust kodu lähedal või võimalikult kodu lähedal teatud abi ja nõu saada, siis mina näen küll vajadust apteegiteenuse laiendamise järele. Ja näiteks, vaktsineerimine on hea näide. Tõepoolest, tervisekeskused pakuvad vaktsineerimist, haiglad ka [pakuvad] vaktsineerimise võimalust, aga tihtipeale inimesel on mugavam teha see süst ära ostukeskuses. Meil on vaktsiinidega hõlmatus nii madal, usaldamatust on palju, ma arvan, et sellistes küsimustes me võiksime ka selliseid mugavaid lahendusi inimestele võimaldada. Lõpuks rahva tervis sellest võidab, kui vaktsineerimisega hõlmatus kasvab.

Nüüd, ravimitealast nõu peakski saama proviisorilt. See on see, mida me seni ei ole eraldi tasustanud või oleme vähe pakkunud, aga arvestades, et ravimid on järjest spetsiifilisemad, keerulisemad, inimesed on mitmete krooniliste haigustega, on seda tüüpi nõu vaja. Ja ma arvan, et eriväljaõppe saanud inimesel see ongi pädevusele vastav töö ja see ka peaks proviisoritele meeldima.

Nüüd, sõltuvusnõustamine on eraldi teema. Selle jaoks ei ole tingimata vaja arsti pädevust ja küsimus on, kes seda tüüpi koolituse läbib: kas see on perearst, pereõde, apteegis töötav õde või proviisor. Sõltuvusnõustamise järele on samamoodi vajadus ühiskonnas nii suur ja kui inimene tunneb ennast mugavamalt, minnes apteeki, siis, ma arvan, see võimalus võiks olemas olla.

Retseptide uuendamise puhul meil e‑perearstiga või e-lahenduste kaudu saab kordusretsepte päris mugavalt tellida. Laiendame õdede retseptiõigust. Kui vajadus peaks olemas olema, siis mina isiklikult ei ole ka selle vastu, aga keeruline on näha, et me saaks kuidagi tervishoiuteenuse osutamisega päris apteeki liikuda. See jääb ikkagi tervisekeskustesse, kus on olemas nii analüüsiseadmed kui ka laiem ring tervishoiutöötajaid või kolleege, kellelt vajadusel nõu küsida. Aga apteekide roll selgelt saab olla praegusest suurem ja võiks ära kasutada seda laia võrku, mis neil üle-eestiliselt on.

11:22 Aseesimees Toomas Kivimägi

Vadim Belobrovtsev, palun!

11:22 Vadim Belobrovtsev

Aitäh! Suur tänu, proua minister, sisuka ettekande eest! Mul on selline suurem küsimus. Nagu te ise ütlesite, järgmisel aastal meil läheb tervishoiusüsteemi senise tasemega ülalpidamiseks 150 miljonit eurot ja aastaks 2027 juba põhimõtteliselt veerand miljardit. Olukorras, kus me ei suuda leida 10 miljonit õpetajate palga tõusuks ja räägitakse sellest, et eelarves on kuskil 400-miljoniline auk, siis kust seda raha võtta saab? Ma kujutan ette, et kui te lähete näiteks kabineti koosolekule ja ütlete: "Nii. Nüüd on mul vaja, et järgmisel aastal oleks eelarves 150 miljonit." Kust see raha tuleb? Ma kujutan ette, kuidas kolleegid vaatavad teile otsa: "Mis 150 miljonit? Nalja teed!" Ühesõnaga, kust see raha võiks tulla ja kust tuleb 2027. aastaks 250 miljonit?

11:23 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Kaitsekulude jaoks me tegelikult leidsime rohkem kui protsendi SKP‑st. Lihtsalt tegime otsuse, aga see oli hädavajalik otsus. Tervishoius me oleme samamoodi sellises olukorras. Kui näiteks seda 150-miljonilist puudujääki ei saaks Tervisekassa järgmisel aastal teha, siis umbes 100 000 inimest jääks ravita, [jääksid ära] ambulatoorsed vastuvõtud, plaanilised raviprotseduurid. See tähendab, et inimesed jäävad töölt eemale. Me ei saavuta kuidagi, ma ei tea, kiiremat arengut või majanduskasvu, kui me ei hoia inimesi töövõimelisena ja tervena. Nii et kui seda raha [tervishoidu] ei pane, siis nende kahjude, mida me ühiskonnas näeme, ja rahulolematuse tõus on väga järsk. Ma ei näe võimalust nende kulude tegemata jätmiseks. [See raha] tuleb maksude kaudu kokku koguda ja selleks tuleb teha lõpuks poliitiline kompromiss. Sotsiaaldemokraadid toetavad tõepoolest tulu astmelist maksustamist, et jõukamad panustaksid rohkem. Riigikaitsemaks. Kasvanud kaitsekulud [tuleks] teha riigikaitsemaksu arvelt ja selle protsendi, mida me seni oleme laskemoona soetamiseks kasutanud, saaks vabalt tervishoidu ja sotsiaalhoolekandesse suunata ja seal neid hädavajadusi katta. Nii et maksutõus on kahtlemata vajalik, et Eesti suudaks tulevikus kanda neid kulusid, mis kaasaegse väikese riigi ülalpidamiseks on vaja, [ja oleks] selline riik, kes soovib ennast kaitsta ja pakkuda omakeelset haridust.

11:25 Aseesimees Toomas Kivimägi

Margit Sutrop, palun!

11:25 Margit Sutrop

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh ettekande eest ja aitäh väga hea töö eest! Tervishoiuteenus on Eestis väga heal tasemel, aga ometigi ei vasta see inimeste ootustele, on palju rahulolematust, eelkõige just arstiabi kättesaadavusega. Arstide prognoos, arstiteaduskonna prognoos on, et lähiaastatel väheneb arstide arv veel 10%. Tartu Ülikooli arstiteaduskond on nõus suurendama väljaõpet. Sama probleem on õdedega. Teatud erialade puhul on eriti suur puudus: psühhiaatrite puudus on katastroofiline, samuti on puudus radioloogidest, kes teenindavad näiteks kiiritusaparaate. Milline on siin valmisolek arstide ja õdede ettevalmistust suurendada ja seda probleemi lahendada?

11:26 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Selleks, et eriharidusega inimesi saada tervishoidu, on koolitustellimus kahtlemata esimene koht, millega tegeleda. Selles mõttes on rõõm, et need otsused on juba ära tehtud. Õdede koolitustellimust on suurendatud ligi 200 [võrra], 183 õde koolitame rohkem igal aastal. Need mahud, mida me oleme kasvatanud, on päris suured. Ja küsimus on, kui palju seal veel on ruumi, et kvaliteetset õpet hoida. Nii õdede kui ka arstide puhul on üldine arusaam, et ega mahu kasvatamise ruumi väga ei ole. Õdede kõrval tulekski koolitada näiteks kliinilisi assistente, sekretäre meditsiini jaoks või toitumisnõustajaid, sõltuvusnõustajaid, kes saavad osa koormust ära võtta. Arstide puhul samuti, nii residentuuri tellimust kui ka põhiõppes õppekohtade arvu on suurendatud, õppekohtade arv põhiõppes ületas minu meelest juba 200 sel aastal. Me oleme juba tasemel, kus nende kohtade täitmisega on probleeme. Nii et ka seal sellist mahu kasvu suuresti ette näha ei ole. Samas, residentuuriõppes, et valikuid teha targemini, meil ei ole vaja kümme aastat järjest koolitada samas mahus erinevate erialade spetsialiste. Kui me teame, et näiteks psühhiaatrias ja peremeditsiinis on puudus teravam, siis tuleks residentuuris suurendada nende õppekavade mahtu.

Tegelikult Sotsiaalministeerium osaleb ka Euroopa tasandi projektis. Meil on prognoosimudel, mille alusel teha ettepanek ka spetsialistidele, erinevate erialade spetsialistidele, mis oleks Eesti jaoks selline residentuurikohtade jaotus või tasakaal, mis võimaldaks paremini katta nende erialade puudujääke, mis juba eksisteerivad, ja vastata tulevikuvajadustele. Näiteks taastusraviarste lisandub meil väga-väga napilt, vajadus on selgelt olemas, näiteks insuldipatsientide taastusravi pakkumiseks. Samuti palliatiivraviarstid, geriaatrid – need erialad, mis seni ei ole olnud populaarsed ja mis iseenesest ei täitu, aga vajadus on väga suur, vajadus on ka piirkondlikult olemas. Seda teistmoodi ei saa, kui riigi poolt suunates, ja seda tuleb teha ka tõepoolest teadmispõhiselt, nii et meil on selle jaoks ka mudel all.

11:28 Aseesimees Toomas Kivimägi

Mart Maastik, palun!

11:28 Mart Maastik

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te oma kõnes tundsite muret, et ülekaaluliste õpilaste arv on kolm korda suurenenud. Praegu valitsus planeerib seda nii-öelda limonaadimaksu, suhkrumaksu. Aga samas te võtsite ära paljulapseliste perede huviringide toetuse raha, mis iseenesest on ju konkreetselt trennide tegemiseks. Kas te peate seda õigeks?

11:29 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Selle konkreetse toetuse detaile ma ei tea, see ei olnud minu eelarves, see ei ole terviseministri toetus, mida me maksame. Nüüd see, et erinevat tüüpi, ma ei tea, üksiktoetusi või otsuseid aja jooksul ümber vaadatakse, ma arvan, on vältimatu. Kindlustamaks seda, et tõepoolest lapsed saavad huvitegevuses osaleda, kas seda teha huvihariduse toetuse kaudu, mis on Haridus‑ ja Teadusministeeriumis, paljulapseliste perede huvitegevustoetuse kaudu – mina ei oska seda öelda, mis on efektiivsem instrument lapsi sporti tegema suunata nii, et see ei oleks neile üle jõu käiv. Aga tervisevaldkonna andmetest tuleb küll välja muret tekitav tendents ja ma arvan, et seetõttu te ka sellele tähelepanu pöörate. Esmakordselt hakkab välja paistma, et huvitegevuses, liikuma panevas huvitegevuses osalevad rohkem lapsed, kelle sotsiaal-majanduslik taust on parem, kelle vanemad on rikkamad. Ja nende laste puhul, kelle sotsiaal-majanduslik taust on nõrk, on osalemine madalam. Nii et ma olen nõus, et seal on riigil vaja sekkuda. See ilmselt tähendab mingit tüüpi huvitegevustoetust. Konkreetse mehhanismi kohta mul ei ole mingit eriteadmist, mida praegu jagada.

11:30 Aseesimees Toomas Kivimägi

Anti Allas, palun!

11:30 Anti Allas

Aitäh, austatud eesistuja! Hea Riina! Minu küsimus on seotud nutisõltuvusega. Käies koolides [märkame], et vahetunnis tihti on suur vaikus. Lisaks sellele igasugused tähelepanuhäired. Vanemad ei räägi kodus lastega, kuna nemad on ise ka telefonis. Ja pikk rodu probleeme, mis sellega kaasnevad, alates vähesest liikumisest, silmaprobleemidest kuni kehakaalu kasvuni välja. Mida on sinu arvates just riigi tasandil vaja süstemaatiliselt teha, et võidelda pandeemiaga, mille nimeks on nutisõltuvus?

11:31 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Tõepoolest, ka täiskasvanud on liiga palju nutiseadmetes. Ja juba näeme, et tervishoiutöötajate tähelepanu vajavad lapsed, kelle kõne areng on hilinenud seetõttu, et nad kodus ei saa verbaalset suhtlust mahus, mida nende arenguks on vaja. Aga väga keeruline on täiskasvanute nutiseadme kasutusse sekkuda. Mina alustaksin lastest ja nende jaoks kujundaksin kasvukeskkonna, kus nende keskendumisvõime ei oleks häiritud, kus nutiseade ei hoiaks neid ühe koha peal paigal ja tõepoolest, et kooli sisenedes on aru saada, kas on tund või vahetund, et lapsed liiguvad ja teevad lärmi.

Laste puhul seaduse tasandil on minu meelest võimatu sekkuda. Samas on koolidel väga suur autonoomia selles, kuidas nad oma õppetööd korraldavad ja millised on sisemised reeglid koolides. Hiljuti meedias toimusid arutelud selle üle, kas koolis on võimalik nutiseadmete kasutust piirata õppetööväliselt. Seal väga paljud koolijuhid tundsid, et ega nad ei saa ju midagi ära teha. Sotsiaalministeeriumi poolt mitmete asjade puhul me sekkume juhenditega, mis on mõistlik viis ja mida rahvusvaheline teaduskirjandus ütleb, et oleks ka koolijuhil või õpetajatel tuge argumenteerimaks lapsevanematega, kellele see piirang võib olla häiriv. Aga me võiksime jõuda olukorda, kus koolides nutiseadmeid õppetööväliselt ei kasutata ja et meil oleks see mõistmine ka vanemate seas olemas, et vanemad ei nõuaks lastele suuremat nutivabadust kooliruumides. See tegelikult on laste huvides, et nad saaksid tegeleda omavahelise sotsiaalse suhtlusega, liikumisega, kõige sellega, mis nende arenguks vaja on. Nutiseadmete osas nad on niikuinii targemad kui meie ja selles ma mingisuguseid kahjusid ei karda.

11:33 Aseesimees Toomas Kivimägi

Aleksei Jevgrafov, palun!

11:33 Aleksei Jevgrafov

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Tänan teid sisuka ja põhjaliku ettekande eest ja olen teiega täiesti nõus, et viimastel aastatel liigse kehakaaluga inimeste, eriti noorte oluliselt suurenenud arv on väga tõsine probleem. Tervise Arengu Instituudi Eesti laste kasvu uuringu andmetel oli esimese, neljanda ja seitsmenda klassi õpilastest 31% ülemäärase kehakaaluga, liigse kehakaaluga on iga kolmas poiss ja iga neljas tüdruk. See on väga kurb statistika. Sotsiaalministeerium valmistas ette magustatud jookide maksu seaduse eelnõu, mis muu hulgas peab võitlema ülekaalulisuse probleemiga. Omakorda olen täiesti veendunud, et antud maksuga valitsus ainult ajab kätt inimeste tasku ja ei lahenda probleemi üldse. Lihtne tõde on selles, et ülekaalulisust tekitab kalorite tarbimine koguses, mida ei suudeta päeva jooksul ära kulutada. Mis oleks teie, terviseministri sõnum valitsusele? Kuidas teised valitsuse liikmed ja ministeeriumid võivad aidata ülekaalulisuse probleemiga võitlemisel?

11:34 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Tõepoolest, majandusministri roll on, et meil oleks tugev kohalik toidutootmine, mis pakub kvaliteetset toitu, ja põllumajandustootmine seal taga, haridusministriga koostöös nii koolitoidu rahastamine kui ka koolielu korraldamine, et see hoiaks laste tervist, võimaldaks liikumisnormi täis saada ja kõht saaks täis kohalikust ja tervislikust toidust. Koostöökohti on väga palju. Ei ole võimalik ei ühel ministril ega ministeeriumil meil terveid lapsi kasvatada. Aga suhkrumaksu puhul on levinud arusaam, et limonaad on nagu iga teine toiduaine, et ei ole ju vahet, kust laps selle energia saab. Tegelikult on vahe. Ja seetõttu me just limonaadile seda maksu rakendame. Ei rakenda piimale, naturaalsele mahlale, veele ja suhkruvabadele jookidele. Magusaine ja suhkur imenduvad kiiresti, nad ei tekita täiskõhutunnet, nad ei ole toitumispüramiidi osa ja igal lapsel võib soovitada rahulikult limonaadist loobuda.

Eraldi on hammaste tervis. Hambaarstid tegelikult sooviksid veel laiema baasiga maksu, et ka mahlad ja piimajoogid hõlmata, sest hamba jaoks ei ole vahet, kust see suhkur tuleb. Aga hammaste tervis on kehv, ei ole näha mingisugust selget paranemise trendi ja oma osa annavad need magustatud joogid. Nii et laste päevase energiakoguse turvaline vähendamine [käib] selgelt limonaadide ärajätmise kaudu, samuti vähendame sellega mitmete haiguste riski ja parandame hammaste tervist. Seetõttu selline ettepanek on tehtud. Aga see ei tähenda, et teised valitsemisalad saavad rahulikult hingata, et nemad enam pingutama ei pea. Pingutada on vaja kõigil, et kindlustada, et lapsed liiguksid ja toituksid tervislikult.

11:36 Aseesimees Toomas Kivimägi

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

11:36 Maria Jufereva-Skuratovski

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eesti jaoks on suur probleem see, et igal aastal sajad noored langevad koolisüsteemist välja. Ja mina oletan, et tegemist ei ole ainult nende õppimisvõimega, vaid suurel määral ka mingisuguste probleemidega, mis on seotud vaimse tervisega. Haridusminister tegeleb sellega, kuidas tuua neid lapsi tagasi kooli, aga ma küsin teie kui terviseministri käest, kuidas on lood teie vaatevinklist. Kas viimasel ajal on suurenenud nende laste arv, kellel on tõesti väga tõsised vaimsed probleemid? Mida on plaanis ette võtta?

11:37 Terviseminister Riina Sikkut

Jaa, aitäh! Tõesti, eriti pärast COVID‑it me näeme, et nii ärevust kui ka musti mõtteid või depressiooni on lastel rohkem. Tüdrukutel on see trend veel muret tekitavam, tüdrukute seas on nii ärevust kui ka depressiooni rohkem kui poistel, aga kasv on mõlemal juhul toimunud. Seega, [oluline on] sekkumine koolis, et oleks olemas koolipsühholoog või kooliõde, kes märkab ja saab lapsi suunata ka eneseabivahendite poole.

Tervisekassa rahastab käesolevast aastast ka veebinõustamisi. Noored paljuski tunnevad end mugavalt just veebi vahendusel suheldes ja ennast avades. Kui varem me tõesti nõudsime vist ka määruse tasemel, et esimene kontakt tervishoiutöötajaga peab olema füüsiline, edasi võib teha ka virtuaalseid kohtumisi, siis just psühhiaatrid juhtisid tähelepanu sellele, et võib-olla vaimse tervise murede puhul paljud inimesed soovivad esimest kontakti just kaugelt, distantsilt ja siis, kui tunnevad ennast turvaliselt, saavad nad ka füüsiliselt vastuvõtule kohale tulla. Nii et selline muutus meil plaanis on. Eks see puudutab noori ka.

Nüüd, seoses koolikohustuse pikenemisega või õppimiskohustuse pikenemisega 18. eluaastani peaks neid õpilasi, kes täiskasvanute igapäevasest vaateväljast kõrvale jäävad või toe ja tähelepanuta jäävad ja ka näiteks koolipsühholoogi või teiste jaoks täiesti ära kaovad, jääma väga väheseks. See, kui inimene on saanud täiskasvanuks – 18. eluaastani, kui on vaja, saab ta seda tuge koolikeskkonnas ja saab omandada kutse‑ või keskharidust näitava diplomi –, ilmselt annab ka parema tervisealase kirjaoskuse, võime oma tunnetega toime tulla ja abi otsida. Nii et ma arvan, et kohustusliku ea nihutamine 16 pealt 18‑le võib-olla täidab ka tervisealaseid eesmärke, aga eks seda saab tagantjärgi hinnata, kas positiivset mõju on olnud.

11:39 Aseesimees Toomas Kivimägi

Riina Solman, palun!

11:39 Riina Solman

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te ennist ütlesite Mart Maastikule, et lasterikaste perede huvitegevuse raha äravõtmine ei puudutanud teie eelarvet ja te ei ole sellega väga kursis, aga tegelikult me oleme saalis sellest korduvalt rääkinud, ka mina olen siin teid kurssi viinud. Mõtlen, et kui te juba Signe Riisaloga kahasse seda ministeeriumi juhite, siis te ehk teete talle ettepaneku – te eile sotsiaalkomisjonis ütlesite, et te igal juhul teete suhkrumaksu puhul ettepaneku –, et see läheks laste tervise taastamisse, ülekaalulisuse vähendamisse. Kuidas on, kas teete? Ma juhin teie tähelepanu, et see laste huvitegevuse rahastus oli 101 000 eurot. Ja nüüd te lähete suhkrumaksuga veel neid peresid tegelikult kiusama. Andke see neile tagasi! See huvitegevuse toetus oli nii vajaduspõhine, kui üldse olla sai: lapsed liikusid, see oli suunatud maapiirkondadesse, peredele, kus oli neli last, ja koolilastele just. Sellised kriteeriumid olid, ja see lihtsalt võeti neilt ära. Kas teete selle ettepaneku? Ehk kommenteerite natuke.

11:40 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Kõigepealt parandan selle fakti: sotsiaalkomisjonis ma ei öelnud, et ma taotlen suhkrumaksust või limonaadimaksust laekuvate tulude suunamist laste tervisega tegelemisse. See sisuliselt on muidugi õige, aga see trend, et suur osa riigieelarve kuludest on ette määratud – on kaitsekulude eesmärk, on teadus‑ ja arendustegevuse eesmärk, on indekseeritud pensionid –, [ei ole õige]. Ma olen toonud välja õiguskantsleri sõnavõttu, kus ta ütleb, et see ei ole lõpuks enam põhiseadusega kooskõlas, kui igasugune vabadus eelarve koostamiseks kaob ära ja eelarve nii-öelda koostab ennast ise vastavalt nendele kokkulepetele, mis me oleme teinud. Nii et täiendavate tulude sidumist uute kuluotsustega ka mina ei pea õigeks ja sellist ettepanekut ei tee.

Aga teine pool on see, et tõepoolest, laste tervise hoidmiseks ja neile tervist hoidva keskkonna kujundamiseks on vaja täiendavaid kulusid teha. Kui meil lisataotluste arutamine on, siis see on see ettepanek, millega mina sinna lähen. Laste huvitegevuse toetuse puhul ma tõesti ei tea, kes seda otsustab, jagab, milliste kriteeriumite alusel. Ma ei ole seda toetust ise pidanud ei kaitsma ega selle äravõtmist põhjendama, ma ei oska öelda, miks selline otsus tehti. Aga põhimõtteliselt on vajadus laste huvitegevuste, eriti liikumist soodustavate huvitegevuste rahastamise järgi, kindlustamaks seda, et ka majanduslikult kehvemal järjel peredes elavad lapsed ei jääks sportimisvõimalustest ilma.

11:42 Aseesimees Toomas Kivimägi

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

11:42 Aleksandr Tšaplõgin

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te rääkisite suhkrumaksust. Aga miks laste tervisest rääkimine tähendab automaatselt uusi makse? Võib-olla oleks parem langetada tervisliku toidu makse, näiteks puu‑ ja juurviljade puhul, või suurendada koolitoidu rahastamist? Mida arvate?

11:42 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Koolitoitu on võimalik paremaks teha ka praeguse rahastuse all, aga põhimõtteliselt, kui eelarve olukord paraneb, tuleks suunata rohkem raha ka koolitoitu. Aga eelkõige tulebki tegeleda laste liikuma panemise ja nende toidulaua tervislikumaks kujundamisega väljaspool maksusüsteemi. Me oleme seda teinud, oleme teinud aastakümneid, aga sellest ei piisa. Nii et magustatud jookide maks on täiendav instrument, suunamaks seda energiakogust, mida lapsed päeva jooksul saavad, ja eelkõige vähendamaks sissejoodava suhkru hulka, mille puhul terviseriskid on suured ja kasu tegelikult puudub. See on selgelt sihitud tervise-eesmärkide saavutamiseks, aga tuleb teha ka teisi toetavaid tegevusi. Neid tehakse, aga seni ei ole neist piisanud selleks, et lapsed meil kasvaksid üles tervena, rõõmsana ja meil [täituks] see unistus, et ennetuse kaudu saame kulusid kokku hoida tervishoius.

11:43 Aseesimees Toomas Kivimägi

Toomas Uibo, palun!

11:43 Toomas Uibo

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, tänan sisuka ettekande eest! Mul on hea meel, et Terviseamet teeb selle aasta lõpuks auditi või uuringu, mis käsitleb kiirabilendude teenust kopteriga. Minu küsimus on see, et kas hea minister saab siin kinnitada, et selles uuringus pannakse kesksele kohale patsient ja tema vajadused. Olen kuulnud juba väljaütlemisi, et seda teenust pole võimalik reformida, sest lende on liiga vähe ja piloodid ei saa piisavalt lennutunde ja see teenus on üldse meile liiga kallis ja nii edasi. Kui me juba eos võtame sellised seisukohad, siis ei anna me mingit võimalust ju seda teenust reformida. Siit ka minu küsimus, et kui tõsiselt me sellesse teemasse ikkagi suhtume.

11:44 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Tõepoolest, selline analüüs on valmimisel. Ja kahtlemata tuleb vaadata patsientide huvi. Samas kinnitan ka, et tuleb võtta ikkagi riigi jaoks tervikvaade, mitte ainult tervishoid. Meil on riigil teisi ülesandeid, mida kopteritega täita, ja see lahendus, mida me maksumaksja rahast rahastame, peab olema eelarve jaoks tervikuna mõistlik. Analüüs on algusjärgus, mina ei tea, mis need järeldused või tulemused seal olema saavad, aga jah, seni on lähtutud sellest, mis on riigi kui terviku jaoks mõistlik olnud. Tegelikult on seda [teinud] ka need viimased seadusemuudatused. Seda perspektiivi kuidagi ära kaotada ei saa, aga kahtlemata, nii nagu tervishoiuteenuste puhul me räägime ikkagi inimkesksusest, patsiendikesksusest, kehtib see ka kiirabiteenuse puhul.

11:45 Toomas Kivimägi

Aivar Kokk, palun!

11:45 Aivar Kokk

Hea juhataja! Hea minister! Ma ausalt öeldes ootasin täna su ettekandes natukene rohkem analüüsi selle kohta, mis viimase kolme-nelja aastaga juhtunud on, et kõik on natuke halvemaks läinud. Kas põhjus on maksude tõus, halb juhtimine? Kui ma vaatan Tervisekassa eelarvet, siis see number näitab 2,4 miljardit. Tegelikult eelarve on aastast aastasse kasvanud 7%, 8%, 9%, 10%. Inflatsioon on küll mõned aastad teinud selliseid hüppeid, aga see tavaliselt selliseid suuri hüppeid ei ole teinud, nii et tegelikkuses see laekumine ei ole ju olnud selline, mis peaks probleemi tekitama. Aga ma küsin kaks küsimust. Üks on see: kas liiga palju raha ei lähe betooni sellest eelarvest, mida ehk laenuga peab kogu aeg ju kinni maksma? Aga teine on see. Sa rõhutad kogu aeg, et haridus on see, mis on kõige hullem. Võib-olla on nii, et harimatud inimesed teevad raskemat tööd ja see on probleem?

11:46 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Tõepoolest, väga paljud näitajad, mis puudutavad riskikäitumist, tervisekäitumist ja üldist elukeskkonda, on läinud kehvemaks. Nii lühikese ajaperspektiivi kohta ei ole võimalik midagi kindlat väita. Kui me räägime noorte vaimsest tervisest, tõepoolest, eks ta on seotud nii distantsõppe, koroona kui ka sõjaga ja ehk ka laiemalt vaimse tervisega siin ühiskonnas. Teisalt, alkoholiaktsiisi langetamine ja nüüd tagasihoidlik tõus, mis hinnatõusuga sammu ei pea. Alkosurmade arv kasvab iga-aastaselt, umbes 50 kaupa. Me varsti jõuame 1000 inimeseni, need on otsesed surmad. Kaudsed kahjud ühiskonnas on suuremad. Kui me räägime tulesurmadest, uppumistest või liiklusõnnetustest, siis kõigis neis on alkoholil oma roll. 

Nüüd, eelarve tõepoolest kasvab, kasvab iga-aastaselt koos maksulaekumisega, aga samuti kasvab meil eakate arv. Kui ma mõtlen, kümne aasta jooksul on see kasvanud minu arust mõniteist protsenti, üle 10%, ja kui me vaatame tervisekulusid erinevas vanuses inimestel, siis [näeme, et] lisaks sellele, et eakate arv on kasvanud, nende tervishoiukulud inimese kohta on kasvanud, tahaks öelda, 70%, no mitte päris kahekordistunud. Ehk siis sellest survest, isegi kui on täiendavaid laekumisi, et meil on diabeedi, südamehaiguste, artriidi ja kõige muu jaoks olemas efektiivsed ravimid, aga on vaja ka eriarsti nõu ja tuge ning perearsti suunamist, et haigust kontrolli all hoida, me ei saa üle ega ümber. Ja see ainult võimendub lähiaastatel.

Ehk selleks, et me saaksime elada kauem ja loodetavasti ka tervemana, ei ole võimalik seda tüüpi abi vähendada või ära jätta. Seal on väga palju sellist prognoositavat kasvu, mis tuleb meil rahvastiku arengust ja haigestumise tendentsidest. Nii et seni on sotsiaalmaksu hea laekumine võimaldanud inimeste ootustele paremini vastata kui tulevikus, kui seda kasvu ei peaks olema.

11:49 Aseesimees Toomas Kivimägi

Kalle Grünthal, palun! 

11:49 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Suhkru maksustamine on väike asi, aga on palju suurem koletis, mida kasutatakse. Need on toidulisandid ehk E-ained, mida toidule lisatakse, et teha see tarbijale meelepärasemaks, mõjutada seda ostma. Maitse‑, lõhna‑, värv‑ ja säilitusained – see on palju hullem asi, sest osa neist on ka sünteetilised. Loetlen siin mõned: toiduvärv, säilitusained, antioksüdandid, emulgaatorid, stabilisaatorid, paksendid, happesuse regulaatorid, lõhna‑ ja maitsetugevdajad, antibiootikumid, glasuur‑ ja magusained ja veel muud ained, mida siin ei ole isegi loetletud. Neid on E1000–E1599. 600 ühendit, mille tähtsust me tegelikult ei tea. Tervise Arengu Instituut on öelnud, et see on ülisuur probleem. Mida kavatsete ette võtta selleks, et E‑aineid meie toidusse nii palju ei tuleks?

11:50 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Koos suhkruga on tõesti maksustatud ka magusained, mis on limonaadides. Lisaks, toidutootjatega räägime läbi toidu reformuleerimise kokkulepped, see puudutab küll tõesti suhkrut, lisatud magusaineid, soola, küllastunud rasvhappeid. See, milliseid lisaaineid toitu tohib panna, millises määras, milline võib olla, ma ei tea, antibiootikumide või hormoonide osakaal, tegelikult on mõõdetav ja jälgitav, et tagada toiduohutus ja vältida otseseid negatiivseid tervisemõjusid toiduainete tarbijatele.

Seda, millised need normid on, kas neid tuleks karmistada, mina siin praegu öelda ei oska. Ma olen nõus, et igasugused sünteetilised lisandid ja lisaained toitudes on muret tekitavad ja nende pikaajaliste mõjude hindamiseks on vaja teadusuuringuid. Aga Põllumajandus‑ ja Toiduamet ja Terviseamet koostöös saavad hoida silma peal ja laboris testida, milline on, ma ei tea, pestitsiidide jääk, milline on antibiootikumide sisaldus, ja rakendada vajadusel sanktsioone, kui keegi rikub seda reeglit. Toidulauale peab jõudma võimalikult puhas ja ohutu toodang.

11:51 Aseesimees Toomas Kivimägi

Priit Sibul, palun!

11:51 Priit Sibul

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Mul on kaks küsimust, kui lubate. Kõigepealt, et mis on teie arvates praegu kõige olulisem tervisevaldkonna mure? Te olete hästi palju siin rääkinud paksudest inimestest ja lastest, aga ma ei tea, kas see on teie hinnangul kõige tähtsam, ja mis see võiks olla pikemas perspektiivis. Teine küsimus puudutab rahvastiku tervise arengukava tervisevõrdsuse mõõdikuid. Mitmes aspektis on teil kirjas see, et on vaja laiendada ravikindlustuskaitset ja et süsteem oleks jätkusuutlik, on pikad ravijärjekorrad, ebavõrdne juurdepääs, tervishoiutöötajaid on juurde vaja. Minu küsimus [puudutab] neid inimesi, kes oleksid valmis ise täiendavalt juurde panema, ehk eraravikindlustust. Milline koht perspektiivis võiks olla eraravikindlustusele?

11:52 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Kõigepealt, minu kõne puudutab "Eesti 2035" eesmärkide täitmist ja need eesmärgid on sõnastatud ülekaalulisuse, õnnetussurmade ja tervena elatud aastate kaudu. Sellest, et Sotsiaalministeerium tõepoolest tegeleb lisaks tervishoiule ka vaimse tervisega, ravimipoliitika kujundamisega ja terviseedendusega, rahvatervisega, ei saa ka kuidagi üle ega ümber. Kui te küsite tervishoiu suure probleemi kohta, siis oma kõnes ma ka ütlesin, et on üks suur probleem ja see on tervishoiutöötajate nappus. Ükskõik kui palju me automatiseerime ja digitaliseerime, me ei saa üle ega ümber sellest, et tervishoiuteenus on seotud tervishoiuteenuse osutajaga. On ta siis arst või õde, töötab ta haiglas või tervisekeskuses – meil on vaja seda füüsilist inimest, kes patsienti näeb, kes otsuseid teeb. Nii et see pingutus, et meil oleks piisav koolitustellimus, tõepoolest kvaliteetne haridussüsteem, spetsialistid, kes väljuvad vastavalt sellele profiilile või vajadusele, mis meil on, ja nad tahaksid Eestis töötada, tervishoius töötada ja nad esimese paari aastaga läbi ei põleks – see on see, millega tegelemine tervishoius on kõige olulisem.

Ja teine küsimus oli … Eraravikindlustus, jaa. Kolleegile, see vist oli Tanel Kiik, vastates ma nentisin, et Eesti on väga väike süsteem ja kui meil oleks ka näiteks mitu erakindlustusandjat, see tähendab rohkem lepinguid, rohkem otsuse tegemist raviarvete tasumise kohta, erinevaid hinnakirju – see lihtsalt on ebaefektiivne. Kõige efektiivsem terviseraha kokkukoguja on maksuamet ja kõige tõhusam selle laialijagaja teenuse ostmise kaudu on Tervisekassa. Meil ei ole vaja seda funktsiooni killustada. Alla protsendiga kogukuludest ei tegutse ükski eraravikindlustus ega ka ükski riiklik ravikindlustus. Me teeme väga tõhusat tööd, sealjuures rakendades igasuguseid digilahendusi ja tarku lahendusi. Killustamine selles faasis olukorras, kus meil raha napib, ainult suurendab ebaefektiivsust.

Eraldi lugu on teenuse osutamine. Kui reeglid on ühesugused, saatekirja nõue ja tõepoolest inimene saab eriarsti vastuvõtule sõltuvalt meditsiinilisest vajadusest, siis kas teenuse osutaja on era‑ või avaliku raha eest peamiselt rahastatav, seal ei ole enam nii suurt vahet. Aga eraravikindlustuse roll olukorras, kus inimesed omast taskust maksavad rohkem kui viiendiku kõigist tervisekuludest ja peaksid lisaks sellele viiendikule veel maksma eraravikindlustust – ma ei näe, et see oleks inimestele jõukohane. See saab ainult ebavõrdsust suurendada ja killustab seda osa tervishoiusüsteemist, mis peaks võimalikult tõhusalt taustal toimima, et enamik raha läheks tervishoiuteenuste osutamisse ja tõesti nende tervishoiutöötajate motiveerimisse ja Eestis hoidmisesse.

11:55 Aseesimees Toomas Kivimägi

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, enne kui avan läbirääkimised, peame tegema ära ühe hääletuse. Nimelt, me oleme esimest päevakorrapunkti igati sisukalt juba kaks tundi menetlenud, aga me oleme ikkagi alles esimese päevakorrapunkti juures ja meil on kolm päevakorrapunkti veel. Sellest tulenevalt on Eesti Reformierakonna fraktsioon teinud ettepaneku pikendada käesolevat istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada käesolevat istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

11:58 Aseesimees Toomas Kivimägi

Selle ettepaneku poolt oli 55 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 1. Istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni.

Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Jaak Valge.

11:59 Jaak Valge

Head kolleegid! Lugupeetud minister! Lugupeetud eesistuja! Mul on siin arvutis umbes viie minuti jagu neid sõnu. Aga kui ma sellega hakkama ei saa, siis palun pange mulle kohe kolm minutit juurde.

11:59 Aseesimees Toomas Kivimägi

Te väärite kolme lisaks, ma ei kahtle selles.

11:59 Jaak Valge

Aitäh! Kõigepealt ma loomulikult tänan ministrit ettekande eest, nagu see viisakas on. Aga mul on ministrile ka kolm sõnumit. Enne, kui ma nende sõnumite juurde asun … (Saalis räägitakse.) Aitäh! Enne, kui ma nende sõnumite juurde asun, üks kommentaar. (Saalis räägitakse.) Aitäh! Minu arvates te libisesite tervishoiutöötajate vähesuse üle kurtes ilmaasjata üle sellest, et Eesti maksumaksja kulul ettevalmistatud arstid liiguvad Eestist minema. Nii palju, kui meil neid andmeid on, on neid kusagil veerandi jagu lõpetanutest. Ja nüüd on küsimus, et kas te olete sondeerinud pinda selleks kokkuleppeks, et kui meie maksumaksja kulul ettevalmistatud arstid lähevad mujale, siis maksaks see riik, kuhu suundutakse, nende väljarändavate meditsiinitöötajate hariduskulud kinni. Niimoodi me saaksime vahendeid tervishoiutöötajate ettevalmistamiseks.

Aga nüüd asun asja juurde. Esiteks, proua minister, minu arvates oleks see arutelu siin ikkagi märksa asjalikum, kui me oleksime teie ettekande varem kätte saanud. Parlamendipoliitik ei pea ilmtingimata olema selline pealiskaudne improviseerija, kuhu ajakirjandus meid nii ehk nii surub, ja täitevvõim ei peaks meiega sedasama tegema.

Edasi on mul teine soovitus. Vaadake, te olete analüütik, kui ma õigesti mäletan, ja küllap te teate seda, et mingi protsessi süvaanalüüsimiseks ja hindamiseks ei piisa ainult selle protsessi enda dünaamika jälgimisest ehk siis peeglisse vaatamisest, nagu teie tegite. Sellekohane kõige grotesksem näide on ikkagi vanast heast Nõukogude Liidust, kus näiteks traktorite arvu võrreldi 1913. aastaga, ja siis oli tuhandeid kordi rohkem traktoreid. Teisisõnu, selleks, et iseennast hinnata, ei piisa võrdlusest iseendaga, vaid tuleb ikka iseennast võrrelda teistega. Ja ka rahvatervise puhul tuleks meie saavutused või mahajäämus asetada konteksti ja neid saab hinnata ainult võrdluses teistega. Ja palun öelge oma ametnikele, et kui nad järgmiseks korraks teile seda ettekannet teevad, siis nad võiksid need võrdlused ka välja tuua.

Nüüd on ka kolmas soovitus. Vaadake, elus ja eriti poliitikas on oluline keskendumine nendele küsimustele, mis on halvas seisus ja mida oleks vaja esimeses järjekorras parandada – selle nimi on fokuseerimine –, et nendes kohtades, kus meil on mahajäämus, oleks meil ka kõige rohkem ressurssi. Ja mina täheldasin teie ettekandes tõesti ka mõningast sellist kiiduväärset fokuseerimist, kuna te alustasite Eesti inimeste tervena elatud aastatest. Aga teie ettekannet tervikuna käsitledes see fookus liikus teil minema.

Aga jälle, see näitaja, just need tervelt elatud aastad on meie rahvastiku arengu kõige problemaatilisem näitaja, kui me jätame sündimuse, kiirelt langeva sündimuse kõrvale, millest võib-olla isegi peaminister on praeguseks aru saanud. Ja selle järelduse tervena elatud aastate kohta saame teha just võrdlevate andmete alusel. Nende viimaste kättesaadavate võrdlevate andmete alusel on tervena elatud aastate järgi Euroopa kõige viimane Läti ja Eesti on eelviimane. Natukene jääme Leedust maha. Eesti keskmine on 56,5 aastat ehk 89% Euroopa Liidu keskmisest. Aga kui me võtame sealt, ütleme, need täisealise aastad maha, siis saame selle vahe veel märksa suurema.

2022. aastal oli see paranemine meil, mida te õigesti märkisite, aga ilmselgelt oli see paranemine ka Lätis ja Leedus. Minul ei olnud aega neid Läti ja Leedu andmeid välja otsida, aga me kahjuks … Teie ka seda ju ei öelnud. Aga ainult nende võrdlevate andmete alusel me saaksime teada, kas meil on selle kasvu üle mõtet rõõmustada või mitte, kas me oleme õigel teel või mitte.

Nii, edasi. Ma ei kuulnud, et te oleksite tervelt elatud aastate puhul rääkinud erinevusest eestlaste ja mitte-eestlaste vahel. 2022. aasta andmete järgi on see [näitaja] eestlastel 60,1 aastat ja mitte-eestlastel 57,9 aastat. Ja tõsi, möönan, et pole teie erakonna ideoloogiale kohane sellele teemale tähelepanu pöörata, sest see ju osutab puudulikule lõimumisele, mis on teie erakonna teema, ja ka hukatuslikule immigratsioonipoliitikale, mida praegu valitsus läbi viib. Aga jälle, ilma neid ühiskonnagruppe eristamata ei saa me mingi tulemusliku ennetusega ju tegelda. Katsuge ikka sellest ideoloogiaudust läbi vaadata. Ida-Virumaa meeste puhul pole ju tegemist sellega, kas nad elavad Ida-Virumaal või kusagil mujal, vaid sellega, et nad on välispäritolu. Ja kui see immigratsioon ja mitte-eestlaste koondumine Ida-Virumaale jätkub, siis ei tee Ida-Virumaa mitte kunagi Hiiumaale ega Saaremaale ära, kui teie sõnu kasutada.

Lõpetuseks toonitan, et erinevate metoodikate järgi arvestades saaksime siis, kui meie keskmine tervelt elatud aastate arv tõuseks Euroopa Liidu keskmisele [tasemele], juurde justkui 50 000 või, erinevaid metoodikaid arvestades, kuni 100 000 uut tööinimest. Need hüpoteetilised inimesed oleksid kvalifitseeritud, ei vajaks üldjuhul lõimumist, see vähendaks sotsiaalkulusid ja nii edasi. See ongi meie riigi kõige olulisem ressurss ja sellele peaksite te ka üheselt keskenduma. Ja teie tööd peakski hindama selle järgi, kuidas see näitaja muutub just võrreldes teiste riikidega. Aitäh!

12:06 Aseesimees Jüri Ratas

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Karmen Jolleri. Palun! Kas soovite ka lisaaega? Soovite. Palun, kaheksa minutit!

12:06 Karmen Joller

Tere! Hea istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Mina võiks ka rääkida vist tundide viisi siin tervishoiu probleemidest ja sellest, mida võiks teha teistmoodi. Riina ütles, et tal on pool tundi, minul on kõigest kaheksa minutit ja nüüd on sellest ka 20 sekundit läinud. Aga annan oma parima.

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi moto on, et kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elaksid Eestis. Minu meelest see on hästi ilus. Selle filosoofiaga tegelikult õpetatakse arstiüliõpilasi esimesest päevast peale. Kõikide arstide soov on, et patsient tema juurest lahkuks tervemana, õnnelikumana kui varem. Ma olen täiesti veendunud, et see soov on ka siin saalis, et meie Eesti inimesed oleksid terved ja õnnelikud, ja ma olen veel enam veendunud, et see soov ei sõltu erakonnast, vaid see on omane nii opositsiooni‑ kui ka koalitsioonierakondadele. Tervis on võib-olla tõesti üks valdkondi, milles Riigikogus erimeelsusi on isegi vähe, suhteliselt vähe. Muidugi on mõned mõtted, mõned metoodikad [erinevad], aga need eesmärgid on tõepoolest täiesti siiralt, ma arvan, kõigil poliitikutel samad.

Riina andis väga hea vaate selle kohta, kuhu me oleme jõudnud, kust me oleme tulnud. Võib-olla jäi märkimata üks hästi hea selline statistiline number või, ma isegi ei ütle numbrit, aga ütleme, selle 32 aasta jooksul on Eestis Euroopa Liidus kõige kiiremini kasvanud eeldatav eluiga. Me oleme jõudnud arenguriigist heaoluriiki. Ja teine väga oluline teema, mida Riina siin puudutas, oli ülekaalulisus, mida meditsiinis nimetatakse metaboolseks sündroomiks, sest sellega on seotud hästi palju erinevaid haigusi. Südame-veresoonkonna haigused, vähk, vähene liikumine – kõik need asjad. See kõik kokku on metaboolne sündroom. Ja see on väga omane just heaoluriikidele. Me ei erine Eestis selles osas mitte millegi poolest teistest edukatest muu maailma riikidest. Väga palju panustab metaboolsesse sündroomi elustiil, mida me kõik teame. Aga näiteks vähe teatakse sellest, et suitsetamine ja liigne alkoholi tarvitamine on vähi riskifaktor, südame-veresoonkonna haiguste riskifaktor, diabeedi riskifaktor ja nii edasi.

Ma veel kord kutsun üles ka meie ühte teist ministrit, Tiit Riisalot väga hoolega läbi mõtlema, kuidas me ikkagi alkoholireklaami piiranguid peaksime kehtestama. Tegelikult, kui see minu kui arsti teha oleks, siis alkoholireklaam Eestis tuleks täiesti ära keelata, nii nagu seda on juba tehtud tubakareklaamiga. Me oleme näinud, millist mõju on avaldanud tubakareklaami keelustamine: noored peaaegu enam ei suitseta. Nad suitsetavad, aga vähem, ja selles osas meie riskid juba langevad.

Mul jäid mainimata suitsiidid. Soome tugev alkoholipoliitika on vähendanud suitsiidide arvu väga palju. Sellest oli hiljuti ka meedias juttu. Ma arvan, et see võiks olla üks meie eeskujudest.

Meie reaalsus, nii nagu Riina juba rääkis, on vananev elanikkond, mis tähendab, et tervishoiukulutused suurenevad ja suurenevad ka proportsionaalselt ühe inimese kohta. Mida kauem inimene elab, seda pikemaajalised ja seda suuremad on tervishoiukulud.

Teine probleem on teaduse ja meditsiini areng. See tähendab seda, et inimeste ootused saada üha täpsemat, üha suunatumat ravi järjest suurenevad. Ja need suunatud ja täpsed ravid, ravimeetodid on reeglina ülikallid, eriti alguses. On räägitud palju ennetusest ja ennetusmeditsiinist, aga vähe teatakse seda, et tegelikult ka ennetustöö võib olla kallim kui selle haiguse hilisem ravi. Väga küüniliselt öeldes: kui inimene ruttu ära sureb, siis temale lisanduvad tervishoiukulud on väiksemad. See on väga küüniline ja see ei ole kindlasti meist kellegi eesmärk.

Inimesed ootavad meditsiinilt üha enam. COVID‑i ajal me nägime, et perearstide poole pöörduti näiteks siis, kui ID‑kaardi koodid olid kadunud, kui, ma ei tea, keegi tahtis mingit tõendit kuhugi, mida perearst ei olnud võimeline andma, ja nii edasi. Rääkimata sellest, et kui [inimesel] koer sureb, nagu tõi hiljuti välja doktor Vallikivi oma intervjuus, siis minnakse arsti juurde leinanõustamisele. Selleks võiksid olla tegelikult hoopis teised mehhanismid. Kõikide muredega ei pea pöörduma arsti juurde või õe juurde. Ka ülekaalulisusega ei pea pöörduma arsti või õe juurde, ometigi seda tehakse. Ometigi eeldatakse, et arstid ravivad ülekaalulisust. Küll aga peaks ravima kindlasti rasvumist. Mis on nende kahe vahe? Igaüks guugeldades leiab. Me peame loomulikult looma tervisliku elukeskkonna, aga ka inimene ise peab õppima võtma selle vastutuse. Kui ta ikkagi näeb, et kehakaal tasapisi tõuseb, tuleb võtta ennast käsile. Loomulikult võib küsida arsti käest nõu ja abi, aga me ei saa oodata, et arst teeb sinu eest töö ära.

Ja kolmas reaalsuse kurb või selline negatiivne punkt on see, et meie maksumaksjate hulk üha väheneb. Sellele on väga palju Isamaa ja EKRE tähelepanu pööranud, aga ka meie, Reformierakond, oleme väga mures Eesti rahvastiku pärast. Mida rohkem on meil inimesi, seda rohkem on meil jõudu oma inimesi hoida ja aidata ka selles olukorras, kus nad vajavad arstiabi.

Mida siis teha? Ma arvan, et tervishoiu juhtimisel, nagu me oleme näinud, miinus haigekassa, vabandust, Tervisekassa eelarves järjest suureneb ja võiks öelda isegi, et mingil määral on see eksponentsiaalne suurenemine. Kui me praegu prognoosime erinevaid aastaid, siis reaalsuses me ei tea, mis meid täpselt ees ootab. Ja nagu ka minister Sikkut tõi välja, teatud kulutused meil kindlasti suurenevad. Me ei näe ka kõike ette. Oluline on, et tervishoidu juhitakse süsteemselt, teaduspõhiselt ja vajaduspõhiselt.

Palju on täna olnud juttu ravijärjekordadest. Ma loen siit, kui mitu inimest jäävad ilma abita selle tõttu, et nad ootavad eriarsti vastuvõttu kauem kui 1,5 kuud. Eriarstiabi järjekorra pikkus ei tohiks olla mõõdik. Esiteks see, kui palju inimesi on järjekorras, on üks küsimus. Teine küsimus on see, kui paljud inimesed ei ole saanud ennast isegi järjekorda panna. Me ei tea tegelikult seda vajadust. Eriarsti juurde peab inimene saama siis, kui ta vajab, ja nii kiiresti, kui ta vajab, ja just selle eriarsti juurde, kuhu tal täpselt on vaja. Praegune süsteem varjab neid probleeme. Praeguses süsteemis iga inimene võib minna perearsti juurde, lüüa jala maha ja öelda, et ta tahab minna ortopeedi juurde. Siin on toodud näide, et 23 000 inimest jääb ilma ortopeedilise abita. Tavaliselt tulevad inimesed perearsti juurde küsima seda saatekirja siis, kui on liigesevalu. Tahavad minna ortopeedi juurde, aga tegelikult nad peaksid minema füsioterapeudi juurde. Kui patsient piisavalt palju jalga maha lööb ja perearst ei jaksa vaielda, siis ta saab selle saatekirja, aga tal ei ole näidustust. Mis tähendab seda, et teine patsient, kellel on liiges väga kulunud, ei saa õigel ajal ortopeedi juurde. Me peame rohkem kasutama neid süsteeme, (Juhataja helistab kella.) kus tervishoiutöötajad ise ütlevad, millal ja millise arsti juurde peaks saama, aga me ei kasuta neid piisavalt.

12:14 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, teie aeg!

12:15 Karmen Joller

Jah, ma ütlen lõpulause. Me ei kasuta neid piisavalt. Meil on olemas erinevad vahendid selleks, et praegu kulusid kokku hoida.

12:15 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, teie aeg! Ma väga vabandan, üle 36 sekundi on läinud.

12:15 Karmen Joller

Palun kasutame neid! Aitäh! Jube ruttu läks.

12:15 Aseesimees Jüri Ratas

Suur tänu teile! Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Aivar Koka. Palun! Kas soovite lisaaega? (Aivar Kokk soovib.) Palun, kaheksa minutit!

12:15 Aivar Kokk

Hea juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Ma alustaksin päris algusest. Tegelikult kõik terviseteemad ja mured algavad kodust – sellest, kuidas me kodus oma lastega tegeleme, milliseid sööke me lauale pakume, kas me ise teeme süüa, kas me oskame poest osta tervislikku toitu. Kui keegi räägib, et tervislik toit on kallis, siis ta valetab. Tuleks poodi minna ja vaadata, palju maksab porgand või kaalikas või kapsas. See kilohind on kordades väiksem kui [teistel] toitudel. Me oleme ise oma lapsi kasvatanud ja nemad kasvatavad oma lapsi. Kas me oleme nendega piisavalt ringi jalutanud, sporti teinud, tervislikult toitunud? See on küsimus meile endile.

Järgmine etapp on kindlasti lasteaed. Mäletan maavanema [ajast] Jõgevamaal, tegime väga lihtsa asja, tegime kooli‑ ja lasteaiakokkadele söögiraamatu. Kõik lapsevanemad ja kokad ja lapsed said seal osaleda ja lõpuks valiti välja 500 toitu ehk ühe kuu korralik menüü. Räägitakse, et lapse esimesed kuus eluaastat on need, mille järgi ta tegelikult õpib ja sisendab endale, mida ta sööb, kas ta liigub, kes ta on. Kas me oleme sellega tegelenud tõsiselt, et meie lasteaedades oleks korralikud menüüd ja need toidud ja liikumisharjumused oleks need, mis me soovime?

Järgmine on kool, räägime koolisöögist. Ma usun, et enamus koolisöögi pakkujaid püüavad võimalikult head ja tervislikku toitu pakkuda, aga kindlasti on tuge võimalik anda ka riigi poolt. Aga ma tahaksin teile kõigile soovitada: kes tahab rääkida tervislikust ja tervest elamisest koolis, minge Soome. Kaks pikka vahetundi, sõltumata ilmast, on lapsed õues, juba aastakümneid, ei ole vaja jalgratast leiutama hakata. Mäletan, me Jõgevamaal suutsime selle peaaegu kõikidesse koolidesse sisse [viia], et vähemalt üks vahetund on selline. Ei ole halba ilma, on valed riided. Me räägime huviharidusest ja selle rahastamise mudelist ja raha äravõtmisest ja kõigest muust. Tegelikkuses on oluline see, et lastel oleks olemas riided, jalanõud, et nad saaksid erinevate ilmadega väljas käia ja liikuda. See on oluline. Võib-olla tuleb vaadata seda poolt, et kuidas on võimalik toetada peresid, kes on viimase aasta ja selle aasta maksude tõusuga viidud sellisesse vaesusesse, et nad tegelikkuses lähevad poodi ja ostavad kõige odavamaid asju. Ja võib-olla riiete ja jalanõude [ostmiseks] ei ole enam selliseid võimalusi ja vahendeid, rääkimata sellest, et tänane koalitsioon on teinud kõik selleks, et Eestis 75% elanikest oleks veel vaesemad, kui nad varem olid, sest nemad saavad ju alla keskmist palka.

Me räägime ka tööandjatest ja räägime, mida tööandjad peaksid tegema. Aga räägime siis ka sellest maksusoodustusest. Kui tööandjad võimaldavad oma töötajatele liikumist, harjutamist ja kõike muud, siis võiks olla ka väga selge soodustus. Meil on 100 eurot kvartalis, aga kas see on piisav või mitte? See on küsimus.

Me räägime tervishoiust. Hea minister, ma teen sulle ühe ettepaneku. 2,4 miljardit on meil Tervisekassa eelarve. Ostame igale inimesele kella, sammulugeja kella, ja programmi perearstidele, arstidele, et kui ma lähen sinna, siis vaadatakse, kas ma tegelikult ka ise enda eest olen hoolitsenud või mitte. Kui ma pean 10 000 sammu tegema ja ma ei ole teinud neid samme ... Loomulikult, kõiki ei saa ühe puuga võtta, aga tegelikkuses mõjutab see väga tugevalt. Meeldis eelkõneleja, lugupeetud perearsti jutt, et tegelikult sa pead iseendale otsa vaatama, kui sul kehakaalu juurde tuleb. Ma pean tunnistama, et ma olen ka palju priskem poiss olnud kui täna, üle kümne kilo rohkem. Ma igal õhtul ja hommikul pean kaalu peal käima ja teadma, mida ma järgmine päev teen ja mida ma söön ja kui palju söön. Kas ma võin võtta lusikatäie jäätist või mitte või ma pean tegema 10 000 sammule veel 10 000 sammu lisaks? Ise määrame endale väga palju. Räägime, et perearstid peavad kõike tegema – minu arvates täiesti vale arusaamine. Täiesti vale! Ma naeran, et nahaarsti juurde, kui lähen [kõigepealt] perearsti juurde, saan minna tasuta järgmine päev. Lähen otse, pean maksma 60 eurot. Mis seal vahet on? Vahe on selles, et perearst on minu peale raisanud ka veel 10 või 15 või 20 minutit, selle asemel, et võib-olla tõesti kellegagi, kellel vajadus on, tegeleda. Ei jõua kõike teha perearstid, ei jõua, uskuge mind! Nad on väga tublid.

Aga teine pool on, et me koolitame arste. Kas meil ei võiks ikkagi olla kohustus, et selle kooli lõpetamise tulemusena, kui on seitse aastat maksumaksja raha eest teda koolitatud, siis järgmisel kümnel aastal, vähemalt viiel aastal töötaks ta Eestis? Need ei pea olema esimesed viis aastat, võivad olla ka järgmised viis aastat. Ja kui ta tunneb, et Soomes või Rootsis või Kanadas on palk kõrgem, elu parem, siis tuleb see haridustee tal kinni maksta. Ma tänasest ettekandest ei kuulnud, kui palju me koolitame ja kui palju neid jääb Eestisse. Me ei saa kellelegi kätt ette panna. Aga kuskil peaks olema see selgus, et me koolitame ju oma Eestimaa inimeste jaoks neid. Ja kui ta on saanud siin tasuta kõrghariduse – see võimalus on tänu meie erakonnale –, siis peaks [ta andma] panuse siia ühiskonda.

Me räägime liiklussurmadest. Aga millegipärast – minister oleks võinud öelda ka – sel aastal on neli korda vähem teedele raha [ette nähtud]. Kui Tallinna–Tartu maantee oleks 2 + 2 maantee, siis, ma arvan, selle maantee peal oleks liiklusohutus kordades parem, kui ta täna on, rääkimata kõrvalteedest ja muudest teedest. Siit algab see kõik. Vaatame kõik ise peeglisse, teeme kõik selleks, mis me ise ära saame teha, ja ma arvan, et siis Tervisekassa rahast piisab täiesti. Aitäh!

12:23 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Irja Lutsari. Palun! Kas ka lisaaega? (Irja Lutsar soovib.) Palun! Kaheksa minutit.

12:23 Irja Lutsar

Austatud istungi juhataja! Austatud kuulajad! Mina Eesti 200 nimel räägin ka sellest tervishoiust, millest me täna räägime.

"Eesti 2035" rahvatervise eesmärgid saavutada tervena elatud elu pikenemine, pidurdada kehakaalu suurenemine ja langetada välditavat suremust õnnetusjuhtumite vähendamise abil on väga ambitsioonikad. Siiski sõltuvad need peamiselt ühiskonna suhtumisest, keskkonna olukorrast ja inimeste käitumisest ning hoopis vähemal määral arstiabist selle otseses mõttes. Minister oma kõnes puudutas laialdaselt tervislikku käitumist ja haiguste ennetamist, kuid samas puudutas ta väga põgusalt haiguste ravi ja selle kvaliteeti. Samas aga pean kahjuks nentima, et ükskõik kui tervislikult me käitume või pingutame või kui kõrget haridust omame, haigused kahjuks jäävad inimesi kimbutama ning haigused vajavad ravi. Seega, lisaks ennetamisele vajame head, ma ütleks, väga head arstiabi. Koroonapandeemiaga sai Eesti teistest Ida-Euroopa riikidest paremini hakkama just tänu sellele, et meie arstiabi on teistest oluliselt parem.

Meditsiiniabi ees seisab lähiaastatel mitmeid tõsiseid väljakutseid, ja nii nagu me juba korduvalt kuulnud oleme, 150 miljonit on juba järgmisel aastal puudu. Suurim probleem on – ma olen ministriga täiesti nõus – tööjõupuudus, mis Eestis ei puuduta küll ainult meditsiini, aga meil ei jätku arste ja õdesid, vaatamata sellele, et arstide arvult tegelikult me oleme Euroopa Liidu keskmisel tasemel. Pelgalt meditsiinitudengite vastuvõtu suurendamine ei pruugi lahendust tuua. Arstiõpe on raske, see nõuab suurt pühendumist, mistõttu vastuvõtulati allalaskmine ei tähenda tingimata, et saame rohkem lõpetajaid – kukutakse lihtsalt välja. Peame paremini kasutama olemasolevaid arste. Praegu on stuudiumijärgne õpe ehk residentuur liiga eriarstide suunas kaldu. Ja ma olen ministriga väga nõus, et me vajaksime üldarste rohkem, kui meil praegu neid on.

Üldarstitöö sobiks tegelikult väga hästi äsja ülikooli lõpetanud arstile, kes vajab aega, et otsustada, mida ta oma eluga pihta hakkab. Üldarstid võiksid toetada perearstipraksiseid, töötata haiglate EMO-des või erinevates osakondades eriarsti juhtimisel. Üldarsti laialdasem kasutamine võimaldab äsja lõpetanutel Eestisse jääda ja samas ka suhteliselt väheste vahenditega parandab meditsiiniasutuste personalipuudust.

Ma olen väga nõus Riigikontrolli osutusega, et meditsiinis on kvaliteedikontroll siiani ebapiisav olnud. Ravitulemuste kriitiline hindamine ning asutustevaheline võrdlemine on hädavajalik otsustamaks, kuidas minna edasi, ning leidmaks kohti, mis parandamist vajavad. Samuti võimaldab see hinnata, kas olemasolevaid vahendeid kasutatakse kõige paremini. Me vajaksime palju rohkem analüüse ja hinnanguid kasutatud ravimeetodite kohta ehk auditid peaksid muutuma kõigi meditsiiniteenuse pakkujate igapäevaseks tegevuseks.

Toon vaid mõned näited. Koroonaviiruse pandeemia ajal toimus oluline nihe haige ja arsti suhetes, vähenes oluliselt kontaktvastuvõttude hulk, mis asendusid kaugvastuvõttudega. Selline praktika on tulnud, et jääda. On selge, et kaugvastuvõtud parandavad inimeste ligipääsu meditsiiniabile. Aga kas nii kiire paradigma muutus on endaga ka probleeme kaasa toonud, pole siiani selge.

Või teine näide, millest on täna ka korduvalt juttu olnud, et Eesti erinevates piirkondades on keskmine eluiga erinev, näiteks Lõuna-Eesti maakonnas on keskmine eluiga umbes kümme aastat lühem kui Harjumaal või Tartumaal. Selle põhjuseks võib olla elanike madalam haridus ja sellest tingituna vajadus teha rasket füüsilist tööd, aga võimalik on ka kehvem arstiabi kättesaadavus või puudulik terviseteadlikkus või keskkond, mis soodustab õnnetusi ja enneaegset suremust. Kui tahame olukorda muuta, ei saa me toetuda pelgalt oletustele, vaid vajaksime uuringuid, mis meie oletusi kas toetavad või ümber lükkavad.

Eesti meditsiin on sageli soovide‑, mitte vajadustepõhine. Arstiabi, eriti erakorraline abi peab haigele kättesaadav olema. Aga otsuse, missuguse eriarsti juurde minna ja missuguseid protseduure või ravimeetodeid kasutada, peaks tegema arst, lähtudes tõenduspõhisusest, mitte aga haige soovist või ettevõtja või haigla omaniku huvist. Samuti peaks residentuurikohtade jaotus – seda mainis ka minister oma kõnes – lähtuma esmalt Eesti riigi vajadusest, mitte tingimata noorte soovidest ja ambitsioonidest. Haiglas pakutav teenuste hulk peab lähtuma kogukonna vajadustest ja võimalustest, mitte aga haiglate omavahelisest võitlusest ellujäämise nimel.

Väikeses riigis, kus ei jätku ei arste ega haigeid, ei saa kõik kõike igal pool teha. Teenuste koondumine ning haiglatevaheline koostöö – mainitud ka ministri kõnes – annaks palju paremaid tulemusi ning hoiaks ressursse kokku. Kõiki protseduure ei saa kodu lähedal saada või igas haiglas teha. Kuigi olen liberaalsuse pooldaja, on meditsiinis hädavajalik, et arstiabi planeerimisel riik juhtohjad enda kätte võtaks. Pelgalt konkurentsil põhinev vaba turumajandus ei pruugi meditsiinis kõige paremaid tulemusi anda.

Lõpuks personaalsest meditsiinist. On neid, kes väidavad, et personaalne meditsiin on geenidest lähtuv riskifaktorite hindamine ja sekkumine – seda ka minister mainis – ehk igal inimesel võiks olla oma geenikaart, millest siis edaspidi lähtutakse. Geenid isoleeritult määravad aga vaid väikese osa haiguste riskist. Palju sõltub nii keskkonnast kui ka ühiskonnast, kus inimene elab. Minule meeldib pigem niisugune definitsioon, et personaalne meditsiin on igale haigele temale vajalik ravi, temale vajalikus hulgas, temale sobiva pikkusega ja temale sobival ajal. Siin tuleb appi personaalne riik, arendades tehisaru ja algoritme, mis olemasolevaid andmeid arvestades kõige sobivama ehk personaalsema ravi või uuringumeetodi pakuvad.

Tänapäeva inimesed, nagu me kuulnud oleme, vajavad rohkem nõustamist – mida süüa, kuidas treenida, kuidas vaimu erksana hoida. Siiski ei suuda ükski riik igale inimesele personaalset nõustajat pakkuda. Selleks ei jätku ei inimesi ega raha. Nõustamisteenuseid saaks pakkuda moodsad vahendid, mitte inimtööjõud. Kergesti arusaadavad joonis‑ ja animafilmid, blogipostitused ja YouTube'i videod võiksid igaühele vabalt kättesaadavad olla. Loomulikult on siinjuures vajalik kvaliteedi kontroll, et mitte igaüks ükskõik mida üles ei riputaks. Ja seeläbi saame kõik kõrgelt kvalifitseeritud arstid ja õed säilitada olukordade jaoks, mis tehisarule üle jõu käivad. Mina tänan teid tähelepanu eest.

12:31 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Tanel Kiige. Vastav volitus Tanel Kiigele on tehtud, et volitada teda kõnelema antud päevakorrapunktis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Alla on kirjutanud fraktsiooni esimees Jevgeni Ossinovski. Kas soovite kaheksa minutit?

12:32 Tanel Kiik

Jaa, palun!

12:32 Aseesimees Jüri Ratas

Palun, kaheksa minutit!

12:32 Tanel Kiik

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Hea terviseminister! Mul on hea meel tõdeda, et terviseministri tänane ettekanne haakus pea täielikult ka minu mõtete ja seisukohtadega. Eesti inimeste tervena elatud eluaastate [arvu] suurendamiseks ongi väga oluline järjepidevus, ühiselt kokkulepitud sihtide suunas liikumine ning seniste otsuste ja vahetulemuste adekvaatne hindamine. Solidaarse tervishoiusüsteemi arendamine, esmatasandi tugevdamine, tervishoiutöötajate ja teiste spetsialistide järelkasvu tagamine, läbimõeldud ja toimiv haiglavõrk, kvaliteetsete ja ohutute tervishoiuteenuste kättesaadavus, tervishoiu‑ ja sotsiaalvaldkonna integreerimine ning terviseriskide ja kahjude vähendamine on jätkuvalt peamised märksõnad.

Loomulikult saame väga palju oma tervise heaks ka igaüks ise ära teha. Nii füüsilise kui ka vaimse tervise hoidmisel on üliolulisel kohal täisväärtuslik toitumine, piisav liikumine ja puhkamine, enda teadlikkus ja oskus teha tervislikke valikuid. Samuti peab elukeskkond meie ümber toetama tervislikke valikuid ja tagama, et just need oleksid kõige lihtsamad. Seetõttu on õige, et riigi maksupoliitika seda samuti silmas peab.

Ennetustöö ja inimeste teadlikkus on üliolulised, kuid neist üksinda ei piisa. Head saadikud, me peame leidma lisaraha, et tugevdada solidaarset tervishoiusüsteemi. Aus on öelda, et tervishoiu rahastamine vajab süsteemset muutust ja seda pole võimalik kuskile edasi lükata. Viimasel kümnendil on seda rahastuskriisi peamiselt aidanud leevendada kolleeg Jüri Ratase juhitud valitsuste otsused. Tervise‑ ja tööminister Jevgeni Ossinovski ametiajal hakkasime maksma riigi poolt ravikindlustusmaksu ka mittetöötavate vanaduspensionäride eest, mis toob valdkonda sadu miljoneid lisaraha. Hiljem, minu ministriks oleku ajal eraldasime Tervisekassale aastateks 2021–2024 täiendavalt 540 miljonit eurot tegevustoetust raviteenuste kättesaadavuse parandamiseks. Panustasime Euroopa Liidu rahastuse toel märkimisväärselt tervishoiutaristu uuendamisse kogu riigis ning liikusime edasi ka Tallinna Haigla rajamisega, mida pean jätkuvalt vajalikuks kogu Eesti tervishoiule.

Tervisekriisi lahendamisse ja tervishoiusüsteemi tugevdamisse on panustanud ka Kaja Kallase valitsused. COVID‑19 pandeemiaga võitlemise ajal tegelesime ka tervishoiutöötajate ja teiste spetsialistide järelkasvu suurendamisega, sõlmides koos toonase haridus‑ ja teadusministri Liina Kersnaga õdede konsensusleppe, rahastades psühholoogide kutseaastat ja tõstes residentuuri vastuvõtu arve. Suunasime hädavajalikku lisaraha ka hambaravisse. Sama suunda on hoidnud minu nii-öelda järeltulijad terviseministriametis, nii tervise‑ ja tööminister Peep Peterson kui ka tänane terviseminister Riina Sikkut. Ning väga tänuväärne on ka see rahastamise analüüs, mis on valminud ja mille, võib öelda, tulemused on ausalt nii Riigikogu kui ka avalikkuse ette laotatud. Nüüd ongi aeg astuda järgmised sammud.

Head kaasamõtlejad! Eestis on küll efektiivne tervishoiusüsteem, kus häid ravitulemusi saavutatakse madalate kuludega, kuid igal asjal on piir. Tervishoiu rahastamine peamiselt töötavate inimeste sotsiaalmaksust ei ole üha sagedamini kasutatavate paindlike töövormide ja vananeva rahvastiku tingimustes enam lihtsalt jätkusuutlik. Elanike ootused tervishoiule kasvavad. Samas väheneb nende inimeste osakaal, kes ravikindlustuse eelarvesse maksutuluna panustavad. Eestis on juba praegu kõrge inimeste omaosaluskoormus. Koormus tervishoiuteenuste eest tasumisel moodustas üle 20% tervishoiu kogukuludest. Ministri ettekandest selgus, et viimane protsent on 22, mis on märkimisväärselt rohkem kui see 15%, millest Maailma Terviseorganisatsioon nii-öelda ülempiirina räägib. Praeguse olukorra jätkudes peavad inimesed üha suurema osa maksma omast taskust. Seetõttu vajab tervishoiu rahastamine süsteemset muutust.

Solidaarse tervishoiusüsteemi tugevdamisele ei ole ühtegi toimivat alternatiivi. Viimasel ajal jõuliselt turundatud eraravikindlustus ei ole mingi imerohi. Väga loodan, et me ei hakka kunagi laiapindse riigikaitse arendamise asemel tõsimeeli arutama inimestele hoopis erakindlustuse pakkumist. Solidaarse tervishoiusüsteemi peamine tugevus on, et raviteenuseid ja abi saavad inimesed vajaduspõhiselt, mitte sõltuvalt inimese rahakotist. Eratervishoius, eraravikindlustuses kehtivad paraku teised loogikad. Tervishoid on inimõigus, mis ei tohi kunagi muutuda jõukate privileegiks. Eraravikindlustuse laialdane levik paraku süvendab ebavõrdsust arstiabi kättesaadavuses ning tähendab, et raviteenuse saamise kiirus sõltub kindlustuse olemasolust, mitte patsiendi reaalsest vajadusest. Loomulikult, tööandjad võivad pakkuda oma töötajatele eraravikindlustust ja muid tervise hoidmise võimalusi. See on nende tänuväärne õigus. Riigi roll ja kohustus on aga tagada solidaarse tervishoiusüsteemi toimimine ja jätkusuutlikkus.

Meie suureks probleemiks on ka see, et Eestis on jätkuvalt ligi 100 000 inimest püsiva ravikindlustuseta, kas täielikult katmata või püsivalt katmata. Peame koos tervishoiu rahastamise reformiga jõudma ka kõigile ravikindlustuse laiendamiseni ehk universaalse ravikindlustuseni, mis on üldlevinud Euroopa Liidus. Ainult nii tagame, et meie inimesed saavad vajaminevaid terviseteenuseid sissetulekust sõltumata. Universaalne ravikindlustus aitab suurendada inimeste tervena elatud eluaastate [arvu], vältida tervisemurede süvenemist, hilisemat märksa kallimat ravi ning tõsta inimeste töövõimet, panustades seeläbi ka majandusse ja riigieelarvesse.

Head kolleegid! Loodan, et me pole juba unustanud COVID‑19 tervisekriisi õppetunde. Ma saan aru, et tervisekriisile, pandeemiale on järgnenud uued kriisid: energiakriis, Venemaa sõda Ukrainas. Arusaadavalt need võtavad meie aja ja tähelepanu. Aga ega tervisevaldkonna olukord pole vahepeal kuidagi imetabaselt lahenenud. Needsamad mured, ebapiisav tervishoiutöötajate järelkasv, pikad ootejärjekorrad, inimeste kõrge omaosalus ja, võib öelda, viimse piirini, et mitte öelda üle viimase piiri optimeeritud tervishoiusüsteem tegelikult vajavad tugevdamist, vajavad lisaraha, vajavad selgeid otsuseid, vajavad selget perspektiivi. Praegusel valitsusel tuleb langetada möödapääsmatud otsused tervisevaldkonna pikaajalise rahastuse tagamiseks. Solidaarsele tervishoiusüsteemile ei ole toimivat alternatiivi. Aitäh!

12:39 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid. Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun, kaheksa minutit!

12:39 Anastassia Kovalenko-Kõlvart

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Kui ma olen küsinud Kaja Kallase käest, miks näiteks automaksu puhul pole nähtud ette maksuvabastust ei puuetega inimestele ega lasterikastele ja vähem kindlustatud peredele, olen iga kord saanud peaministrilt ühe ja sama vastuse: maksupoliitikaga sotsiaalpoliitikat ei tehta. Seda enam on minu jaoks kummastav olukord, kus valitsus on otsustanud maksudega äkitselt hakata korraldama meie tervisepoliitikat. Ja kõige parem näide sellest on muidugi suhkrumaks. Aga kas on tegelikult selle taga see õilis idee, nagu meile püütakse selgitada? Kas tõesti peaks see aitama kaasa terviseriskide vähendamisele, aitama vähendada ülekaalulisuse probleemi? Sest kui oleks reaalne mure koolilaste tervise pärast, siis vaadataks probleemi kompleksselt ja pakutaks ka kompleksseid lahendusi.

Uuringud on välja toonud, et magustatud jookide tarbimist on võimalik vähendada, kui suhkrumaksu kõrval rakendataks ka teisi meetmeid. Miks siis pole juba kuus aastat tõstetud koolilõuna toetust, et lapsed saaksid koolis tervislikumat toitu? Arvake ära, mis on see riigipoolne toetus praegu. Üks euro! Tervelt üks euro. Millised sammud on tehtud laste liikumisharjumuste edendamiseks? Laste ülekaalulisus tuleb ju eelkõige vähesest liikumisest. Miks pole alandatud juur‑ ja köögivilja käibemaksu? Ja siit tekib küsimus, mis ma juba esitasin: kas tõesti selle maksuga muretsetakse noorte tervise pärast või on see veel üks osa Exceli tabelist, viis riigikassat täita? Sest öelge mulle, kuidas muidu on nii täpselt välja arvutatud, mis on see võimalik maksutulu, mis riigile laekub – 25 miljonit eurot. Kui prioriteediks oleks reaalselt laste tervis, reaalselt see, et väheneks suhkrujookide ostmine ja tarbimine, peaks see potentsiaalne maksulaekumise number olema palju väiksem, kui mitte minimaalne. See peaks olema see, mille suunas tegelikult valitsus liigub, ja võib-olla sellest tulenevalt oleks ka kohendatud maksumäär. Nii et jällegi Exceli tabel. Laste ülekaalu probleemi kasutatakse ära selleks, et lahendada riigikassa probleem, reaalseid terviseprobleeme aga ei lahendata.

Tulen üldise tervishoiuteema juurde. Terviseminister ütles, et valitsus hakkab tervishoiu rahastust arutama märtsis või aprillis. Natukene kummaline, et seda arutelu on nii palju edasi lükatud. Ma mäletan, kui sügisel terviseminister käis siin, oli teadmine, et tegelikult tänaseks pidid juba kõik need arutelud olema toimunud. Tekibki küsimus, et kus on need praeguse valitsuse prioriteedid. Kas Reformierakond ei kutsu enam sotsiaaldemokraatidest ministreid laua taha? Kas neid võetakse kuulda ainult siis, kui on pakkuda mõni järjekordne huvitav maks, mis aitaks eelarvet täita? Tundub, et Reformierakond ongi igale ministrile andnud ülesandeks tulla oma valdkonnas mõne uue maksuga välja. Ma teisi eelnõusid tegelikult väga Riigikogus ei näegi. Kliimaministeerium näiteks meil arutab juba ummikumaksu. Liigume edasi: miks mitte ka päikesemaksu? Natuke sobitub paremini võib-olla selle ministeeriumi nimetusega ja ka meie ilmaga. See oli, muide, nali.

Aga seda, kuhu me ressurssi suuname, seda, et tervishoid peab olema täna prioriteetne valdkond – seda arusaama, tundub, valitsusel või eelkõige Reformierakonnal ei olegi. Tegelikult seda oli isegi täna saalis natukene tunda selles diskussioonis. Aga ilma tugeva, terve, nii füüsiliselt kui ka vaimselt terve ühiskonnata meil kahjuks varsti pole enam siin riigis midagi ehitada. Veel enam, Reformierakonnal pole ju siis enam ka kelleltki makse koguda. Tervise Arengu Instituut tõi oma aastaraamatus välja, et kuigi viimase 20 aasta jooksul on Eestis eluiga pikenenud, on tervena elada jäänud aastate arvu [kasv] pidurdunud. See tähendab, et arvestatav osa elust meil kahjuks kulgeb tervisepiirangutega. Muidugi, siin kooruvad teised probleemid, mis meid selle olukorrani viivad. Tervishoiutöötajate süvenev puudus, haiguste ennetamisele ja varajasele avastamisele ei pöörata tähelepanu, laste terviseprobleemid jäävad märkamata. Suur hulk lapsi ei käi regulaarselt tervisekontrollis. Isegi kõiki võrdselt kohtlev hambaravihüvitis osutus ebavõrdseks. See ei jõua inimesteni, kes vajavad riigi tuge kõige enam.

Ja muidugi ei saa üle ega ümber haiglavõrgu korrastamise küsimusest. Siin on veel üks, parim näide sellest, milline on Reformierakonna tegelik suhtumine tervishoidu – see näide on Tallinna Haigla. Täna Reformierakond püüab igast nurgast raha eelarvesse kokku kraapida, aga seesama Reformierakond, olles üksi valitsuses, paar päeva pärast seda, kui Keskerakonna ministrid lasti päevapealt lahti, tegi otsuse jätta Tallinna Haigla ilma Euroopa rahadest, mis olid Euroopa Komisjoni poolt juba arvestatud. Lihtsalt poliitilise ärapanemise pärast tehti meie riigi suhtes, meie jätkusuutliku tervisepoliitika suhtes väga kahjulik otsus. Ja selleks piisas vaid viiest inimesest, viiest Reformierakonna ministrist, et selline kahjulik otsus teha. Ma saan aru, et Reformierakonnale ei sümpatiseeri Keskerakond ja Keskerakonna ideed, aga milles meie inimesed süüdi on, milles on arstid süüdi, arstid, kes täna vajavad seda hoonet, uut hoonet? Muidugi ma pean siin otsa vaatama ka sotsiaaldemokraatidele, terviseministrile, kes väga mitu korda on lubanud selle teema eest seista, Tallinna Haigla eest seista. Ma väga loodan, et see teema uuesti tõstatub.

Head kolleegid! Kui me räägime tervishoiu tulevikust, siis ma näen kolme sammast, mida me peame üles ehitama. Esimene sammas: kestlik, jätkusuutlik tervishoiu rahastamise mudel. Teine sammas: kvaliteet. Kolmas sammas: ennetus. Mida see omakorda tähendab? Esimene sammas, jätkusuutlik rahastamismudel, on arusaadav, aga seda saab tagada vaid siis, kui on tugev, soodne majanduskeskkond. Kui ettevõtetel läheb hästi, inimestel läheb hästi, maksud laekuvad paremini, siis läbi selle saabki teha suuremaid otsuseid meie eluliselt olulistes valdkondades. Seetõttu valitsus peab lõpetama meie majanduskeskkonna lämmatamise. Kui kestlik rahastamismudel on tagatud, siis me liigume siit teise samba juurde, mida ma mainisin, ja see on kvaliteet. Kvaliteedi saab tagada haiglavõrgu korrastamine ja tugevad spetsialistid, kellest on meil krooniline puudus. Kui meil on see baas olemas ja me oleme võimelised tagama kvaliteetset terviseteenust meie inimestele, siis saame mõelda juba ka kolmandale sambale, ja see on ennetus. Kui meil on võimalik ennetavalt juba noortel täiskasvanutel avastada terviseprobleemid, need lahendada, siis me tegelikult vähendame koormust tervishoius ja seda pikemas perspektiivis.

Ja lõpetuseks saab välja tuua ka seda, mis toodi välja Riigikontrolli auditis. Eestis ei ole puudu analüüsidest ega suurest pildist, vaid vajaka on kokkulepitud eesmärkide rakendamise oskusest ja julgusest. Seega, oleme julged, paneme prioriteedid paika ja teeme otsustavaid samme meie terve ja tugeva ühiskonna kaitseks. Aitäh!

12:48 Aseesimees Jüri Ratas

Suur tänu! Tulenevalt meie kodu‑ ja töökorra seadusest on Vabariigi Valitsuse liige terviseminister Riina Sikkut avaldanud soovi esineda läbirääkimiste voorus. Selle loa sõnavõtuks peab andma juhataja. Luba on antud. Palun Riigikogu kõnetooli, terviseminister Riina Sikkut! Soovite lisaaega? (Riina Sikkut soovib.) Palju? Teil on kaheksa minutit. Palun!

12:48 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan nende küsimuste ja väga sisulise ja põhjaliku arutelu eest, mis puudutab Eesti inimeste tervist ja pakutavaid tervishoiuteenuseid.

Sõnavõttudes toodi välja palju uusi aspekte, aga kõnede voorust ma tooksin välja kaks lauset, mida ma oleksin soovinud, et ma oleksin ise öelnud. Karmen Joller ütles, et tervishoidu tuleb juhtida süsteemselt, teaduspõhiselt ja vajaduspõhiselt. See on väga õige, täpselt nii tuleb tervishoidu juhtida. Ja siia juurde Irja Lutsari mõte, et arstiabi planeerimine peab olema tõesti selline koht, kus riigi käes on ohjad, mitte turg ei kujunda, sest meil ressurssi tervishoiutöötajate näol napib ja nõudlust on alati väga palju rohkem kui pakkumist.

Ja teiselt poolt, kuidas seda süsteemi siis kujundada? Tanel Kiik tõi välja, et solidaarse süsteemi tugevdamisele ei ole meil toimivat alternatiivi. Sellele saab ka sada protsenti alla kirjutada. Tugevdame solidaarset süsteemi ja juhime tervishoidu süsteemselt, teaduspõhiselt ja vajaduspõhiselt. Siis meil on võimalik tegelikult kindlustada nii tulevaste põlvede parem tervis kui ka see, et inimesed, kes on haigestunud – ja seda ei saa kunagi lõpuni vältida –, saavad kvaliteetset ja kättesaadavat abi.

Nüüd vastan paarile kriitilisele kohale või kommentaarile, mis tehti. Jaak Valge nentis, et sotsiaaldemokraatidel on soovimatus tuua välja erinevusi eestlaste ja mitte-eestlaste tervisetulemuste vahel ja et see kuidagi viitab läbikukkunud lõimumisele. Ei, see ei ole põhjus, miks ma seda lõhet välja ei toonud. Minu ülesanne siin selles kõnes on selgitada, kuidas me oleme liikunud strateegias "Eesti 2035" seatud sihtide suunas. Ja kuna seal sihid räägivad eelkõige soolisest lõhest, aga ka rahvastiku tervise arengukavas hariduslikust ja piirkondlikust lõhest, siis need on need aspektid, mida ma kajastasin. Me ei ole riigina seadnud sihiks vähendada eestlaste ja mitte-eestlaste terviselõhet. Ma ei oska öelda, kas sellist sihti on vaja või mitte. Seda praegu ei ole ja seetõttu ma ka neid numbreid välja ei toonud.

Samuti heitis Jaak Valge ette, et miks me siin peeglisse vaatame, [peaksime vaatama], kuidas me teistega võrreldes välja paistame. See avang tegelikult suure pildi selgitas ära. Me oleme olnud väga tublid, me edeneme kiiremini kui Läti ja Leedu. Tõesti, 32 aasta jooksul, nagu Karmen Joller ütles, me oleme kõige kiiremini oodatavat eluiga kasvatanud. Viimase 15 aasta jooksul me oleme Euroopas kõige kiiremini vähendanud suremust südame-veresoonkonna haigustesse, aga ka selline rekordtulemus endiselt tähendab seisu, kus meie inimesed surevad rohkem südame-veresoonkonna haigustesse kui Lääne-Euroopas ja Põhjamaades.

Ehk meie pingutus on olnud tubli nii nagu teisteski valdkondades, aga sellest ei piisa, me jääme maha, jääme maha Põhjamaadest, jääme maha Lääne-Euroopast. Õnnetussurmad, mürgistused, alkoholi tarbimine ja kõik see, mis puudutab riskikäitumist ja elukeskkonda – seal me paistame kehvad välja. Ja siin me jõuame selleni, et vaatamata Lennart Meri parafraseeringule, et me tervise eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi, siis selle kõik-koos-ülesande täitmisega on meil suuremaid muresid kui Põhjamaades ja Lääne-Euroopas.

Eraldi mainiksin veel kahte asja. Üks puudutab seda magustatud jookide maksu ja teine huvitavaid ettepanekuid sammulugeja pakkumiseks kõigile. Tõepoolest, kui me leiaks kokkuleppe, mina ei ole vastu, et seda tüüpi kulusid teha, aga mulle endale tundub palju vähem inimese õigusi riivav näiteks alkoholireklaami keelustamine. Sellise ettepaneku on teinud arstid ja minu meelest ka vaimse tervise spetsialistid. See tegelikult ei piira inimesi. Ma ei tea kedagi, kes tunneks, et tema vabadus on piiratud seetõttu, et tubakareklaam on keelustatud. Kas me tunneme, et tahaks rohkem reklaamiminuteid telesaadete vahel või tahaks tänavapilti rohkem plakateid, kus on suitsu ja alkoholi? Me tegelikult ei tunne sellest puudust.

Samas, sammulugeja ja kõndimise kohustuse panemine kõigile ei pruugi olla sisuliselt vale. Jah, me peame liikuma. Aga see on inimese oma aja planeerimisse, eraellu niivõrd palju sekkuv, et ma arvan, et siin peab olema ühiskondlik tugi taga, kui me seda tüüpi kulusid solidaarsest tervishoiust hakkame katma. Nii et huvitav mõte, aga ma arvan, et meil on tervisliku keskkonna kujundamiseks palju vähem vabadust riivavaid ettepanekuid võimalik ellu viia, enne kui me selle lahenduseni jõuame.

Ja magustatud jookide maks ehk limonaadimaks. Vaatamata Anastassia Kovalenko-Kõlvarti skeptilisele suhtumisele, et see on ju küll mingi Exceli maks ja kuidas see 25 miljonit laekub, see on tõesti maks, mille puhul me loodame, et laekumine väheneb. Tarbimine väheneb, suhkrusisaldus jookides väheneb. Ja see ei ole mõeldud eelarve täitmiseks. Kui me sooviksime eelarvet täita, siis me teeksime Läti tüüpi maksu: üks määr ehk administreerimine on vähem kulukas ja lihtsam, võimalikult lai maksubaas, tõepoolest, maksustame ka piimajoogid, naturaalsed mahlad. Aga me oleme seadnud sihi puhtalt magustatud jookidele, on need siis magusainega või suhkruga magustatud, et sihtida täpselt seda osa toidulauast, mille saab maha kriipsutada kõigi inimeste puhul ilma riske kartmata. Kui me võtame suurema maksubaasi, siis sinna satuvad ka sellised osad toidulauast, mille tarbimist me laste puhul täielikult vältida ei tahaks või mille puhul see soovitus ei ole niivõrd ühene.

Vaatamata sellele, et limonaadimaksu eelnõu on väljas, pole me tervishoiu rahastamist arutanud. Tahtmata kuidagi seda ebaselgust siin alles hoida: see on olnud puhtalt minu otsus. Memorandum tervishoiu rahastamise kohta oli valmis juba eelmise aasta lõpus. Reformierakond ei ole pidurdanud selle arutamist, ka peaministril on huvi selle teema käsitlemise vastu, aga kuna tõesti jaanuaris oli õpetajate streik ja õpetajate rahastamise küsimused, siis tundus keeruline, et kui me räägime 10 miljonist, kuidas me siis oluliselt suuremate summade osas sellel foonil kokku leppida suudame ja mis see ühiskondlik taust on. Nii et vahel tuleb ootamatuid prioriteetseid teemasid, mis vajavad kiiremat käsitlemist.

Ja kuna niikuinii rahastamisotsused tehakse eelarvega sügisel, siis praegu on see informeeriv arutelu, mis ei ole ajakriitiline, aga tõepoolest, märtsi lõpus, aprillis loodan valitsusse jõuda. Selle viibimise taga ei ole kellegi eraldi soovi ega pikka plaani, vaid head asjad kahjuks võtavad vahel liiga kaua aega, nii on ka selle konkreetse aruteluga. Aga pärast seda, kui arutelu on valitsuses peetud, tulen seda – nii memorandumit kui ka otsuse punkte – tutvustama ka sotsiaalkomisjoni. Aitäh teile!

12:56 Aseesimees Jüri Ratas

Suur tänu, austatud minister! Head ametikaaslased, ma tänan teid. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ma väga tänan terviseministrit selle 2024. aasta ettekande ja ülevaate eest "Eesti 2035" raames. Vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta, seega on esimese päevakorrapunkti käsitlemine lõppenud.


2. 12:57

Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele langetada vähiravimite käibemaksumäära" eelnõu (277 OE) esimene lugemine

12:57 Aseesimees Jüri Ratas

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, mis on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele langetada vähiravimite käibemaksumäära" eelnõu 277 esimene lugemine. Ja ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Siim Pohlaku. Palun!

12:57 Siim Pohlak

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, rahva teenrid! Jah, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on algatanud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele langetada vähiravimite käibemaksumäära" eelnõu. Eelnõuga teeme ettepaneku valitsusel töötada välja meetmed vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks mõeldud ravimite käibemaksu alandamiseks 5%-ni. Samuti teeme eelnõuga Vabariigi Valitsusele ettepaneku luua toetusmeede eraõiguslikele juriidilistele isikutele selliste ravimite ostmiseks, et parandada ravimite kättesaadavust. Eestis on solidaarne tervishoiusüsteem, kuid kahjuks on inimesi, kes ei mahu oma haigusega haigekassa toetatavate hulka. Nende seas on ka suur osa vähihaigeid, kelle jaoks on arstide soovitatud ravimid kahjuks väga kallid. See probleem vajab lahendamist ja täiendavat valitsusepoolset tähelepanu. Ka Riigikogu eelmises koosseisus algatasid opositsioonierakonnad sarnase eelnõu, õigemini saadikud. Kahjuks jäi see tol korral toppama. Minu poolt on praegu kõik. Aitäh!

12:58 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, teile on vähemalt üks küsimus. Riina Solman, palun!

12:58 Riina Solman

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Tõepoolest, eelmises koosseisus Isamaa fraktsiooni saadik Viktoria Ladõnskaja-Kubits ja Isamaa fraktsioon esitasid sarnase sisuga eelnõu. Ja kõikidest fraktsioonidest saadikud seda eelnõu toetasid. See jõudis siia saali ka esimesele lugemisele. Teie olite ka eelmise koosseisu liige. Kas te oskate täpsemat ülevaadet anda, miks see toppama jäi? Mida peaks nüüd teisiti tegema, et see väga vajalik eelnõu ei jääks toppama?

12:59 Siim Pohlak

Aitäh küsimuse eest! Ma mäletan jah, et tol korral valimiste eelsel ajal kõik erakonnad [eelnõu toetasid]. Ma mäletan ka ajalehepealkirju, kus öeldi, et Riigikogus on kõik fraktsioonid tegelikult selle mõtte poolt, kõik on selle taga. Opositsioonist käidi ka välja ettepanek – minu meelest selle tegid nii teie erakond, minu erakond kui ka Keskerakond – [menetlust] kiirendada ja teha need lugemised ära enne valimisi. Kahjuks tõesti mingil kummalisel põhjusel jäi see toppama. Ma loodan, et see ei juhtu nüüd uuesti selle eelnõuga.

12:59 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

13:00 Annely Akkermann

Nii, head kolleegid. Rahanduskomisjon arutas seda otsuse eelnõu, mis on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele langetada vähiravimite käibemaksu määra. Eelnõu esimest lugemist ettevalmistavad arutelud toimusid rahanduskomisjonis eelmise aasta 20. novembril ja käesoleva aasta 4. märtsil. [Muudatusettepanekute] tähtajaks esitas Eesti Konservatiivne Rahvaerakond enda eelnõu kohta 50 alternatiivset muudatusettepanekut ja võttis need ka ise tagasi 22. veebruaril. Komisjon langetas menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. See on minu poolt kõik.

13:01 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Ma tänan. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Isamaa fraktsiooni esindaja Riina Solmani. Palun!

13:01 Riina Solman

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saalis viibivad saadikud ja teie, kes te jälgite meid interneti ja muude sidevahendite kaudu! Veidi üle aasta tagasi esitas Isamaa fraktsioon toonase Riigikogu liikme Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa eestvedamisel sarnase eelnõu, mis soovis vähiravimite hinda maksupoliitika kaudu alandada ja seeläbi lootustandvate, uute, kuid kallite vähiravimite kättesaadavust suurendada. Vähiravifondide raskusi leevendavat eelnõu olid toetanud kõigi Riigikogu fraktsioonide rahvasaadikud. Tõesti, jaanuaris 2023 jõudis see ka siia suurde saali esimesele lugemisele. 

Kõnealune seaduseelnõu nagu ka käesolev [eelnõu] puudutas käibemaksuseaduse ja ravimiseaduse muutmist ja oli samamoodi põhjalikult ette valmistatud ning eelmise Riigikogu koosseisu saadikutega läbi räägitud. Isamaa soovis aasta tagasi sisse antud eelnõuga täiendada käibemaksuseadust 5%-lise vähendatud käibemaksumääraga. See muudatus võimaldanuks valdkonna eest vastutaval ministril kehtestada määrusega nimekiri vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks mõeldud ravimitest, mis oleksid maksustatud 5%-lise käibemaksumääraga. Muudatusega sooviti vähendada kulusid vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks mõeldud ravimitele ja toetada sellega ka eraõiguslikke juriidilisi isikuid selliste ravimite ostmisel – neile tehtud annetused vabastada käibemaksu ulatuses –, et parandada tegelikult vähihaigetele ravimite kättesaadavust ja selle raske haiguse ravi. Nüüd oleme me täna läinud uuele katsele sarnase sisuga eelnõuga ning on üsna selge, et Isamaa fraktsioon seda eelnõu ka toetab. 

Pole ilmselt siin saalis ega ka meie kuulajate hulgas [inimesi] – ka laiemalt Eesti rahva hulgas –, kelle perekonnas lähemal või kaugemal poleks esinenud vähihaigust või teisi raskeid haigusi. Vähihaigus on loomulikult üks raskemaid, sest veel mõniteist aastat tagasi [tähendas] vähidiagnoosist teadasaamine patsiendi jaoks liigagi tihti surmaotsusest teadasaamist ja liiga vähe inimesi said lootust vähist paraneda. Kuid järjest enam on turule tulnud ravimeid, mille õigeaegsel manustamisel on terveks saamine võimalik või vähemalt on võimalik pere ja lähedastega koosolemiseks aastaid juurde võita. Sellest diagnoosist, vähidiagnoosist, saadakse teada alati ootamatult. Vähihaigete peredele ja lähedastele tuleb see diagnoos samamoodi äkitselt ja šokina. Sellest šokist väljumiseks vajavad inimesed tuge ja haiged vajavad lootust. 

Me teame, et Tervisekassa kõiki vähiravimeid ei rahasta. Riik ei leia kõigi vähihaigete raviks raha. Appi on tulnud eraalgatused. Teame hästi Hille Tänavsuu nimelist vähiravifondi Kingitud Elu, kes maksab kinni haigete ülikalleid ravimeid, kuid samal ajal aitab ta ka riigi kukrut suurendada, makstes käibemaksu. Eelmisel aastal aasta alguses loetud Eesti Päevalehes on [kirjutatud] sellest kogukulust, et üheksa tegevusaasta jooksul on vähiravifond Kingitud Elu täiendanud riigi rahakotti 1,5 miljoni euro võrra. Äsja kontakteerusin vähiravifondi inimestega ja sain teada, et eelmisel aastal täiendati riigikassat 300 000 euro võrra. See raha olnuks kõik võimalik kulutada vähihaigetele ja nende ravile. 

Aga täna ei ole riigi valitsusasutuste puhul probleem ju selles, et kõiki ravimeid ei rahastata, aga selles, et erinevate maksutõusudega on tehtud ravimine ja ravimite kättesaadavus haigetele veelgi raskemaks. Haigused tabavad inimesi samamoodi kriiside ajal. Ka kehtestatud ja kavandatavate kaskaadmaksutõusude ajal, nagu tänane valitsus seda teeb …

Ma palun lisaaega.

13:06 Aseesimees Jüri Ratas

Palun, kaheksa minutit! Kolm minutit juurde.

13:06 Riina Solman

… peame endiselt ravi inimestele pakkuma. Meie valitsus käitub täna vastupidiselt: võtab oma maksuotsustega ära inimeste turvatunde ja pakub asemele ebakindlust. 

Täna käis siin enne mind puldis kõnelemas terviseminister Riina Sikkut. Me sellest probleemist eriti ei rääkinud, küll rääkisime magusamaksust. Ta andis ülevaate oma 2024. aasta plaanidest ja kuulsime ka seda, et riigikassat on vaja rahaga täita. Samuti vastas ta küsimusele, miks terviseennetuse asemel võtab valitsus lastelt huvitegevuse raha ära. Täna ka kuulsime, et kaitseminister andis teada, et represseeritutelt tuleb raviraha ära võtta. Igal ministril on justkui oma kildkond, kust raha ära võetakse, kuhu maksuotsustega lajatatakse ja kus ebakindlust juurde tekitatakse. Terviseminister ütles meile, et see küsimus ei ole seotud tema eelarveridadega. Sisuliselt ütleb ta ju seda, et mida valitsus teise käega tema enda Sotsiaalministeeriumis korraldab, ei puuduta teda. Me räägime siin tervikvaatest, aga ju siis tervikvaade puudutab alati ühe ministri enda vastutusvaldkonda, mitte valitsuse vaadet Eestile tervikuna. 

Ettevõtjad on avaldanud viimasel poolaastal arvamust ja öelnud, et maksude tõstmine majanduslanguses halvendab ettevõtluskeskkonda ja pärsib konkurentsivõimet ning majanduslanguses makse ei tõsteta. Jüri Käo ütleb täna Postimehes, et ükski valitsuse otsus majanduskasvule kaasa ei aita. Sama on inimeste ravimisega. Kriisi ajal maksude tõstmine ja represseeritute raviraha vähendamine tõstab ebakindlust ja hirmu. See teeb lausa nõutuks. Aga antud eelnõu, millest me täna räägime, annab hapniku neile, kes on täna haiged ja kelle ravi jääb rahaliste võimaluste taha. See muudatus annaks võimaluse kellelegi võib-olla küll osaliselt, aga kellelegi võib-olla täielikult terveneda. See annab elujõudu kogu perekondadele. 

2023. aasta alguses, kui sarnane eelnõu oli juba sisse antud, [aitas] raskete ravimite soetamisel haigeid Hille Tänavsuu nimeline vähiravifond Kingitud Elu. See loodi tuntud ja tunnustatud ajakirjanike perekonna poolt: Hille Tänavsuu, ajakirjanik, kes oli vähihaige, ja Toivo Tänavsuu, tema poeg, kes seda veab tänaseni. Hille sai kodanikuühiskonnalt tuge. Enne oma elu lõppu sai ta ka rahalist tuge annetajalt ravimi ostmiseks ja ta võitis juurde eluaastaid. Hille eesmärk oli olla pere ja lastelastega. Samal perioodil ootas oma ema kõhus ilmavalgust tema viies lapselaps, poisslaps Heinrich. Hille tegi kõik endast oleneva, et lootust ja õnne oleks ka teistel temasugustel, kes kannatavad vähihaiguse käes. 

On kaks põhjust, miks mina Isamaa Erakonnast seda kõnet täna teen. Mina olen kaotanud oma isa vähile, aga ka oma esimese abikaasa 43-aastaselt. Ta ei saanud kasutada riigi abiministrina oma teise pensionisamba vahendeid enda ravimiseks ega ka oma makstud sotsiaalmaksu. Minu ettepanek saalile on täna seda eelnõu toetada. Aitäh!

13:09 Aseesimees Jüri Ratas

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Irja Lutsari. Palun!

13:09 Irja Lutsar

Hea juhataja! Head kuulajad! Vähiteema on alati raske teema ja keegi ei kahtlegi, et vähk on väga tõsine ja väga raske haigus. Aga see pole õnneks või kahjuks ainukene raske haigus siin maailmas. Ka teistel inimestel, kes põevad teisi sama tõsiseid haigusi, [peaks] olema õigus [osta] 5%-lise käibemaksuga neid ravimeid, mida neil vaja on. Ja ma tuletan teile veel kord meelde, et tsüstilise fibroosi vastu, mis on õnneks väga harv haigus, kaasasündinud haigus, on esimest korda tekkinud ravimid, mis seda haigust ravivad – mitte enam [ainult] ei [hoia kontrolli all], vaid tõeliselt haigust ravivad –, ja [seda haigust põdevaid] lapsi või noori inimesi selle ravimi [ostmisel] ei toetata. Nii et me peame mõtlema, et kui me ühel ravimil või ravimitegrupil või ühele haigetegrupile teeme käibemaksuleevenduse, siis seda peaks tegema ka teiste sarnaste puhul.

Vähiravis kasutatavat ravimit ei kasutata tingimata ainult vähiraviks. Kas sellesama ravimi puhul, kui seda kasutatakse mõne teise haiguse raviks, jääb ka 5%-line käibemaks või sellisel juhul peaks maksma käibemaksu 20%? See küsimus vajab ka lahendamist. Järgmine küsimus on, kas kõik ravimid, mida vähihaige [ravimisel] kasutatakse – ja siin ei ole täpselt öeldud, mida on mõeldud vähiravimite all –, peaksid olema 5%-lise käibemaksuga. Jällegi, siin on täpselt sama olukord, et neid kasutatakse ka teiste haiguste raviks. Kuidas siis nendel juhtudel jääb? 

Mina praegu näen, et seda seadust niisugusel kujul toetada ei saa, kuna selles on väga palju ebaselgust. Pigem me saaksime edasi liikuda nii, kui me räägiksime hinnas paremini läbi kõrge hinnaga ravimite puhul. See on ju hinnaläbirääkimiste tagamaa. Ma tean, et me oleme väike turg ja meid on vähe. Meil on ka läbirääkijaid vähem. Me [võiksime] koopereeruda näiteks Euroopas ja teha ühised ravimite hinna läbirääkimised, nagu koroona ajal, või koopereeruda siin oma lähiriikidega. Ma olen ka väga teadlik, et see ei pruugi farmaatsiatööstusele meeldida. Nii et mina praegusel juhul seda seadust toetada ei saa, Eesti 200 ka ei saa. Ma tänan teid.

13:12 Aseesimees Jüri Ratas

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Ja nüüd, head ametikaaslased, oleme sellises seisus, et me peame vaatama läbi muudatusettepanekud. Muudatusettepanekuid ei ole aga laekunud, nii et alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 277. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

13:15 Aseesimees Jüri Ratas

Tulemusega poolt 23, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole, ei kogunud eelnõu 277 vajalikku toetust. Seega see vastu võetud ei ole ja langeb menetlusest välja. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

13:15 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Praegu me hääletasime väga olulist küsimust nagu vähiravimite käibemaksu määra alandamine ja hääled [jagunesid] niimoodi, et see otsus ei leidnud toetust. Te lugesite ette, et vastu ei olnud [kedagi]. Aga need isikud ei ole ka saalis. Kas ma võin tõlgendada seda selliselt, et need isikud, kes vähiravimite käibemaksu määra alandamise [eelnõu hääletuse ajaks] ei tulnud saali ja ei hääletanud selle poolt, sisuliselt hääletasid selle vastu?

13:16 Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ei, ma arvan, et nii tõlgendada … See, kuidas te tõlgendate, on teie [valik]. Aga nagu me teame, on seaduse järgi Riigikogu liige oma mandaadis vaba, nii et seda tõlgendust anda ei saa.

Oleme teise päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.


3. 13:16

Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele õpetajate töötingimuste parandamiseks" eelnõu (373 OE) esimene lugemine

13:16 Aseesimees Jüri Ratas

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele õpetajate töötingimuste parandamiseks" eelnõu 373 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Tõnis Lukase. Palun!

13:17 Tõnis Lukas

Austatud juhataja! Head kolleegid! Isamaa fraktsioon on esitanud arutamiseks Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele õpetajate töötingimuste parandamiseks" eelnõu. Me oleme teinud seda vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Ja see, mida me taotleme Vabariigi Valitsuselt, mis ülesande Riigikogu peaks Vabariigi Valitsusele andma, on lühidalt kokku võetav järgmiselt. Vabariigi Valitsus peaks välja töötama hiljemalt käesoleva aasta 1. maiks vajalikud õigusaktid, et tagada koalitsioonilepingus kokku lepitud õpetajate palga jõudmine 120%-ni Eesti keskmisest palgast ning kehtestada alates 2025. aastast õpetajate neljaastmeline karjäärimudel, mis on seotud töötasu tõusu, koormuse arvestuse ja lisatööülesannetega. Need on praegu hariduspoliitikas ehk kõige rohkem diskuteeritavad ja arutatavad punktid koolivõrgu teema kõrval. Ja Riigikogu initsiatiiv tingimustes, kus valitsuse poliitika on olnud heitlik, on hädavajalik. 

Õpetajate palga teema on juba korra seisanud koolide töö sellel aastal. On väga kahetsusväärne, et seda streiki ei õnnestunud valitsusel ära hoida, kuigi see on valitsuse üks peamine ülesanne. Streik streigiks, streik on ühekordne jõukatsumine millegi taotlejate ja teise poole, praegusel juhul Vabariigi Valitsuse vahel, aga see andis kindlasti löögi koolide mainele ja õpetajaametile üldisemalt noorte inimeste hulgas, kes võiksid olla potentsiaalsed tulevased õpetajad, ning kindlasti jättis jälje ka õpilaste arengusse. Me loodame, et streigi põhjustatud negatiivne jälg on väike ja selle suudavad pedagoogid oma hoogsa tööga kustutada ülejäänud õppeaasta jooksul. 

Tõepoolest, õnn oli see, et see streik oli nii lühike, aga kui järgnevateks aastateks oht säilib, et töötüli õpetajate ja riigi vahel puhkeb uuesti, siis on see ohtlik Eesti ühiskonnale. Selle tõttu me vajame kokkuleppeid, mis niisuguse võimaliku töötüli ära hoiaks. Lubadus viia õpetajate palk 120%-ni keskmisest palgast on olnud valdav poliitiliste erakondade hulgas ja see on ka koalitsioonileppes sees. Igasugune kõrvalekalle sellest eesmärgist toob pettumust ja on tegelikult nii õpetajate kui ka kogu ühiskonna petmine. 

Kui õpetajate palk piisavalt ei tõuse, siis on meil ohus ka eesti õppekeelele üleminek praegu veel venekeelsetes koolides. Me lihtsalt oleme osa arvestust sellele rajanud, et õpetajaamet on populaarne, nii nagu see vahepeal eelmise aasta palgatõusuga seoses ja õpetajaameti väärtustamisega seoses populaarsemaks muutus. On mitmeid jälgi nii üliõpilaste huvist vastava õppekava vastu kui ka karjääripöörajate huvi õpetaja ameti vastu. Kui siin tuleb tagasilöök, siis on raske minna eestikeelsele õppele üle. Aga kindlasti on ka Eesti edu haridusvallas, mis on praegu maailmas tähelepanu all, tulevikus küsitav. Ma ei taha öelda, et PISA-testid on ainsaks Eesti haridussüsteemi tugevuse ja kvaliteedi mõõdikuks, aga kahtlemata selle taseme hoidmine, kui meil kvalifitseeritud õpetajad loobuvad õpetajaametist ja õpetaja ametikohti tuleb täita kvalifitseerimata õpetajatega, on löögi all.

Palga kõrval on teisi olulisi teemasid ka. Koormuse vähendamine ja perspektiivi andmine õpetajatele võiks olla õpetajate piisava arvu tagamise võimalusteks ja seega tagaks see ka järelkasvu. Ilma sellise perspektiivita lahkub praegu õpetajaid. Õpetajate ühenduste alarmkell on siin kõlanud isegi varem, kui see tendents on kajastunud igasugustes registrites. Praegu näevad nii haridustöötajate liit kui ka õpetajate ühenduste võrgustik, et suurel osal õpetajatest on raskusi motivatsiooni leidmisega, juhul kui nende töötingimused ei tõuse praegu valitsuse huviorbiiti peamise ühiskonna probleemina või teemana. 

Vajalikud ettepanekud, kuidas lahendada koormuse küsimused ja karjäärimudeli küsimused, on õpetajate esindajad ka valitsusele esitanud. Neljaastmeline süsteem on Eestis juba olnud. Loomulikult, me oleme praegu kutsestandardi kaheksaastmelise süsteemiga seotud ja kunagist mudelit otse uuesti rakendada või taastada ei ole mõttekas. Küll aga saab sellest kunagisest mudelist võtta parema osa ja see ühitada kutsestandardiga ja rakendada seda kiiremas korras, sest tõepoolest staaž – aga mitte ainult staaž, vaid ka kvalifikatsiooni tõstmise ja õpetaja aktiivsuse arvestamine – peab jõudma mitte ainult [õpetaja] palgaootustesse, vaid ka reaalselt palka, töötingimustesse ning koormuse arvestusse. Kui tema töö on efektiivne ja ta juhendab teisi, siis peab tal olema võimalus oma palka teenida ka väiksema tunnikoormusega, kuna tema energia läheb paljudele teistele ülesannetele. 

Ja uskuge mind, paljudel ühiskonnaliikmetel on ettekujutus, et õpetaja töö on tundide ettevalmistamine ja tunni andmine, tagasiside andmine õpilasele tema õppetöö tulemuslikkuse kohta ja veel mõned niisugused teemad, natukene ka õpilaste vanematega suhtlemine. Tegelikult on õpetajatel päris algastmest ehk nooremõpetaja astmest peale väga palju, kümneid ülesandeid, mis otseselt ei haaku – kaudselt haakuvad kahtlemata kõik, aga otseselt ei haaku – õppetöö ja õppekava täitmisega. Osa sellest tuleneb täiendavast bürokraatiast, mis on aastatega tekkinud, nagu kuulumine mitmetesse komisjonidesse ja aruannete tegemine. Osa on koolielu üldised teemad, nagu kuulumine erinevatesse komisjonidesse ja nõukogudesse. Koosolekuid korraldatakse nii koolipäeva sees kui ka väljaspool seda. Lisaks on juhendamine ja ühiskondlik tegevus. Ühiskondlik tegevus selles plaanis, mis puudutab aineühendustes koostööd teiste vastava aine õpetajatega, või ka ühiskonnas kaasalöömine, oma teadmiste levitamine, rääkimata õpilaste olümpiaadidele viimisest või nendega erinevatest konkurssidest osavõtmisest, mis ei ole otseselt õpetaja töökohustused. Need lisategevused võtavad palju energiat, aga tihti palgaarvestuses need ju ei kajastu. Ja ka tööaja arvestuses need ei kajastu. 

Nende [lisaülesannete] tööaja arvestusse võtmine ongi praegu peamine arutelupunkt õpetajate ühenduste, haridus- ja teadusministri ning Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnike vahel, kuhu siis kolmanda osapoolena on kutsutud ka omavalitsuste esindajad. Nii et jah, praegu arutelud nendes küsimustes käivad päris kõrgel tasemel. Ja tekib ju küsimus, miks me selle eelnõu siis esitasime, kui töö niikuinii käib. Ma kuulsin seda arutelu praegugi. Jevgeni Ossinovskile on see suur üllatus, et Isamaa on vastava eelnõu esitanud või siin initsiatiivi näidanud. 

Aga häda on selles, et haridus- ja teadusministri tegevusest ei piisa. Ei piisa! Seda näitab see, mis on toimunud õpetajate palga lubadusega alates detsembrikuust. Kaks korda me oleme kuulnud, kuidas haridus- ja teadusminister – mõnikord ka teised ministrid – on lisaraha leidnud. See ei ole siiamaani jõudnud riigieelarve seadusesse ja osaliselt ei ole see jõudnud ka valitsuse vastavasse määrusesse. Osaliselt on jah üks palgamäärus, palgaastmete määrus vastu võetud või palga alammäära määrus, aga seda tuleb ju ka korrigeerida. Nii et need lubadused on katteta. Praegu on meil juba märtsi lõpp. Need on katteta selle pärast, et valitsus ei tööta tervikliku vastutuse alusel. 

Meie üleskutse, miks me pöördume valitsuse poole, ongi see, et need vastavad õigusaktid, mis peaksid tagama eesmärkide täitmise, millest ma siin praegu ka rääkisin, oleks vastu võetud valitsuse tasemel ja õigeaegselt algatatud. Ja kuni see nii ei ole, seni ei ole ka haridus- ja teadusministri tegevusel otsest tulemust. Nii et meie, Riigikogu initsiatiiv peaks andma garantii, et need läbirääkimised, mis praegu osapoolte vahel toimuvad, ka tegelikult resultaadini jõuavad ja kusagil rakenduvad. Selle pärast me peame andma ülesande valitsusele, sest ilma valitsuse ja peaministri vastutuseta, ainult haridus- ja teadusministri initsiatiiviga ei [saa] seda ellu viia ja sihtrühm – õpetajad, omavalitsused – peab uuesti pettuma. 

Praegu võin ma juba selgelt öelda, et tempo läbirääkimisteks nendes küsimustes, mis puudutavad õpetajate töötingimusi, on langenud sellisele tasemele, et kui valitsus radikaalselt oma suhtumist just kollektiivina ei paranda, siis 2025. aasta eelarvesse need lubadused ja kokkulepped, kui need ka sõlmitakse, ei jõua või ei jõua lubatud ja soovitud määral. Selleks peab olema valitsusel ühtne vastutus, et see võimalik oleks. Seega tuleb teha erakorraline juhtimisotsus ja võtta teema valitsusjuhi juhtimise alla, et tagada kogu valitsuse huvi ja ministrite koostöö. 

Öeldakse, et koostöö omavalitsustega on raske ja riigi tasemel ei saa kõike reguleerida, kaasa arvatud palgaastmeid. Jah, võib-olla on see raske, sest omavalitsustel on kohati ka erinevad huvid, aga see on võimalik. Öeldakse, et sellist kokkulepet pole kunagi sõlmitud. On sõlmitud. 2001. aastal kirjutati alla kolmepoolsele leppele: haridusminister, Eesti Haridustöötajate Liidu ja omavalitsusliitude esindajad. Selline asi on toimunud. Tõsi, alati ei olnud omavalitsusi kaasatud, aga tol korral olid nad kaasatud. Ja aastaid fikseeriti niisugustes kokkulepetes ka palga alammäärad kõigil neljal õpetajaameti palgatasemel. Nii et ka selline detailne üleriigiline kokkuleppe on võimalik. 

Miks me peame oluliseks seda, et kokkulepe peaks olema üle-eestiline? Muidugi on teatud diapasoonid, näiteks klassi suurused on piirkonniti erinevad. Aga ühtne hariduspoliitika on Eestis vajalik, sest meil on kehtestatud ühtne haridusstandard. Seda nimetatakse ühtluskooli põhimõtteks. Ka kvaliteedistandard on üle riigi ühesugune. See tähendab, et ka õpetajad peavad olema kõikjal ühtemoodi kvalifitseeritud. Ei saa olla nii, et kusagil piirkondades otsustatakse madalama palga või raskemate töötingimuste kasuks ja sealt tulevad paremad õpetajad ära. [Head tingimused] tuleb igal pool tagada ja huvi õpetajaameti vastu tuleb igal pool Eestis tagada. Vastasel juhul me paneme mingite piirkondade õpilased, perekonnad ja kogukonnad raskemasse ja ebavõrdsesse seisu hariduse omandamisel. 

Ja siit kõnetoolist me kõigis küsimustes kuuleme, et haridus on kõige tähtsam. Kui on haridus, siis saab sotsiaalprobleeme ja majandusprobleeme lahendada. Nii et siin ei saa olla hariduslikku ebavõrdsust. See, et me sisuliselt lasime standardi vabaks ja õpetajate karjäärimudeli kustutasime ära mõni aeg tagasi, on viinud selleni, et ka PISA-testides on näha, et hakkavad tekkima regionaalsed ja sotsiaalsed erinevused. Me peame sellelt hukatuslikult teelt tagasi pöörduma. Meil on jõukus jagunenud erinevalt ja riiklik initsiatiiv koormuse arvestuse ja karjäärimudeli puhul on kohustuslik. Nagu ma juba ütlesin, on Riigikogu asi jälgida ja kontrollida, et valitsus ei laseks kas eelarvelistel või muudel põhjustel või põhjendustel, et mingid muud teemad on tähtsamad, Eesti ühtluskooli ja ühtse haridusstandardi küsimusi tähelepanu alt välja libiseda. 

Lõpetuseks, Isamaa eelnõu põhiline eesmärk on see, et need kokkulepped sõlmitaks, et Eesti koolides oleks töörahu ja et selle aasta sügisel ei peaks haridustöötajad hakkama uuesti tõstma üles streigilippu ega tekiks närvilisust Eesti koolis, sest see oleks õpilaste, meie laste, meie tuleviku arvel. Seda ei tohi sündida. Selle tõttu palume toetada otsuse eelnõu, mis annaks valitsusele selge sihi: hariduspoliitika on prioriteet. Aitäh!

13:35 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile on ka tublisti küsimusi. Helir-Valdor Seeder, palun!

13:35 Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tõenäoliselt ei toeta koalitsioonisaadikud seda otsuse eelnõu. Aga minu küsimus on lihtne ja sama nurga alt, nagu sa kommenteerisid selle otsuse eelnõu olulisust, et just parlament arutaks ja võtaks otsuse vastu, vaatamata sellele, et haridusminister on alustanud läbirääkimisi, mis puudutab õpetajate palkasid, koolivõrku ja laiemalt hariduse rahastamist. Ja nimelt põhjus, miks parlamendi jõud peaks olema praegu valitsuse taga, rääkimata haridusministrist, on see, et võimalike kokkulepete saavutamine eeldab kindlasti hilisemaid parlamendipoolseid kas seadusemuudatusi või riigieelarve menetlemist ja heakskiitmist vastavalt kokkuleppele. Teiseks on oht, et tegeldakse jälle mängurlusega, sest minister ütles, et maikuuks soovitakse läbirääkimised lõpetada, aga allkirjastamine toimub sügisel eelarve vastuvõtmise protsessiga koos. See tähendab, et kui koalitsiooni sees kokkulepet ei saavutata ja raha ei leita, siis tõenäoliselt ei pruugita seda kokkulepet allkirjastada. Teie kommentaar, palun!

13:36 Tõnis Lukas

Aitäh! Väga täpne küsimus. Tõepoolest, et sügisest oleks reaalne töörahu ja oleks näha, et valitsus hariduspoliitikaks 2025. aasta eelarvesse vahendeid planeerib, ja et saaks üldse usaldada, et ka karjäärimudeli otsused ellu [viiakse], selleks on tarvis juba selle õppeaasta lõpuks mingeid garantiisid ja valitsuse tasemel kokkuleppeid, otsuseid. Neid saab teha strateegilisi, nii juriidiliselt fikseeritult kui ka kokkuleppeid volituste andmiseks haridusministrile konkreetse teksti allakirjutamiseks. Mitte nii, et haridusminister küll informeerib [valitsust] kabinetiistungil millestki, aga reaalse tekstiga tuleb alles augustikuus, siis kui hakatakse eelarve läbirääkimisi pidama. Nii et valitsuse tasemel, peaministri tasemel peab garantii kokkulepete elluviimiseks olema varem. Vastasel juhul hakkab sügisest pihta närvilisus. Edasilükkamine või kindlustunde andmise edasilükkamine, et olge rahulikud, küll te detsembris näete, võib-olla me panime eelarvesse midagi sisse, võib-olla rakendame midagi määruse tasemel 2025. aasta algusest, seda on vähe. See tegelikult õõnestab usaldust ja tähendab seda, et töörahu läheb löögi alla juba varem ja pöördutakse riikliku lepitaja poole juba varem, sest garantiisid ei ole. Garantiid tuleb anda varem.

13:38 Aseesimees Jüri Ratas

Signe Kivi, palun!

13:38 Signe Kivi

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Otsuse eelnõu sisu on kahtlemata oluline, aga haridus- ja teadusminister andis just äsja – oli see nüüd eelmisel või üle-eelmisel nädalal? – põhjaliku ülevaate oma initsiatiividest ja tööplaanist, mis puudutas koolivõrku, töötasulepingute sõlmimist, karjäärimudelit, töötingimusi ja nii edasi – tegelikult kõike seda, mida sa oma ettekandes puudutasid. Aga küsingi, et kuna minu meelest olid sa seal komisjoni istungil kohal, kas on sul mõni konkreetne koht, millele näpuga näidata, või ettepanek, mis selles meile antud ülevaates puudu oli?

13:39 Tõnis Lukas

Aitäh küsimuse eest! Minu asi pole näpuga näidata. Võib öelda, et see eelnõu on algusest peale olnud haridusministri vastava tegevuse toetuseks. Me pöördume Riigikoguna Vabariigi Valitsuse poole. Ma ütlen veel kord, et ei piisa sellest, kui haridusminister võtab teemat tõsiselt, vaid on vaja garantiid, et see ka ellu [viiakse], sest vastasel juhul on tegemist ikkagi tühja hinge täitmisega petliku rõõmuga ja pärast tulemusi ei ole. Nii et valitsus peaks vastutama rohkem, kui valitsus selle aasta eelarve ja muude protsesside suunamisel ühtsena vastutust võttis. Me näeme ju, et isegi praeguseks ei ole veel selle aasta eelarvelised kokkulepped seaduses fikseeritud, vaid on alles menetluses Riigikogus. Me pöördume valitsuse poole, et valitsuse hariduspoliitika oleks ühtne.

13:40 Aseesimees Jüri Ratas

Jevgeni Ossinovski, palun!

13:40 Jevgeni Ossinovski

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! No küll on Isamaa opositsioonis nunnu, selline pehme. Tahaks kaissu võtta. Muidugi, kõik see jutt on õige, aga [mul on] väike küsimus õpetajate karjäärimudeli teemal. See ju omal ajal, 2013. aastal kaotati Isamaa eestvedamisel. Jaak Aaviksoo oli siis haridusminister. See otsus tekitas siin palju küsimusi, aga Isamaa oli kaljukindel, et tuleb see preisiaegne kord kaotada. Hiljem oli ka üks teine mees Isamaast haridusminister, aga ta ei teinud eriti midagi selleks, et seda süsteemi muuta. Ja nüüd siis järsku – hopsti! – selline ettepanek [ja ütlete], et tegelikult see oli suur viga ja tuleb astuda samm tagasi. Natuke nunnu küll, aga kas pisut silmakirjalik ei tundu?

13:41 Tõnis Lukas

Aitäh, Jevgeni! Ma ei ole sugugi kindel – aitäh muidugi ettepanekute eest! –, et ma tahaks sulle kaissu tulla. Ei ole kindel. Ja [viide] sellele, mida eelmine haridusminister tegi või ei teinud, on kindlasti vildakas, sest eelmine valitsus oli [võimul] sisuliselt kaheksa kuud. Kõik need protsessid said algatatud, kaasa arvatud üleminek eestikeelsele haridusele. Aga mis andis põhiliselt lootust ka õpetajatele, oli hüppeline palgatõus, mille, võib öelda, me koos tegime. Selle jätkamine oleks olnud praegu ilmvajalik, et usaldust säilitada. Aga uus valitsus selle usalduse hävitas sellega, et senist protsessi ei võetud tõsiselt, katkestati see, ja nüüd on uuesti küsimus, kas õpetajaamet on piisavalt väärtustatud. Paljude inimeste jaoks võib tunduda, et ei ole. Vahepeal tundus, et peatub see protsess, et õpetajad lahkuvad koolist, ja peatub see protsess, et õpetajaks õppimise õppekavad on ebapopulaarsed. Jah, sellel sügisel oligi positiivseid tendentse, aga kuna uus valitsus selle positiivse arengu katkestas, siis tõepoolest võib öelda, et see vahepealne pingutus ei ole täit tulemust andnud. Kui uus valitsus oleks sellel teel edasi läinud, siis oleks tulemused palju paremad. Teatud määral on see otsuse eelnõu ka ohutunnetusest, sest valitsus peaks võtma tõsiselt Eesti kooli tulevikku ja õpetajate järelkasvu problemaatikat. 

13:43 Aseesimees Jüri Ratas

Riina Solman, palun!

13:43 Riina Solman

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Mul on kõigepealt selline tähelepanek teile, et see on väga hea, et Isamaa jaoks on haridus prioriteet number üks – sa seda esile tõid –, ja ka selline [tähelepanek], et Isamaa pole kunagi häbenenud ennast korrigeerida, kui on, mida korrigeerida. Aga [lähen] küsimuse juurde. Liiga sageli ma kuulen peaministrit [ütlemas], et Eesti riigi kulutused haridusele on euroala ühed suurimad ja raha õpetajate palkade tõusuks tuleb leida süsteemi seest. Me teame ka, et Reformierakonna haridusminister on olnud see, kes on soovinud koolivõrku kokku tõmmata maapiirkondades nii, et maksta preemiat nendele KOV-idele, kes seda teevad. Aga see on omakorda – kui kool kaob, siis lähevad pered keskustesse – kahjulik regionaalpoliitikale ja sisejulgeolekupoliitikale. Millised sihiseaded ja nõuanded sinul siinkohal oleks? Kas me peame üldse häbenema seda, et meil on oma SKP-st haridus[kulutuste] osakaal nii kõrge, et on euroala üks suurimaid?

13:45 Tõnis Lukas

Aitäh! Seda me kindlasti ei pea häbenema, sellepärast et kõik need tegevused eraldi võttes, mis SKT arvestuses hariduskuludeks lähevad, on ju väärikad ja vajalikud tegevused. Kui võrrelda teiste rahvastega, siis päris täpselt ei saa võrrelda näiteks regionaalset koolivõrku ja selle vajadust, sest meil on hajaasustusega piirkondi, teistes riikides on neid vähem. Traditsiooniline koolivõrk on oluline. Lisaks läheb meil selgelt hariduskuludesse suur osa ka lasteaedadega seonduvast, mis mitmetes riikides nii ei ole. Nii et väga täpselt statistikat võrrelda ei ole põhjust. Aga orientiir on ja minu meelest võime uhkust tunda, et meil on haridus SKT-st kaunis suure osakaaluga.

Mis puudutab koolivõrgu otsuseid, siis minu teada eelmine Reformierakonna juhitud haridusministeeriumi käik oli seotud mitte põhikoolidega, millest on palju räägitud, vaid oli seotud gümnaasiumidega, gümnaasiumivõrgu nii-öelda korrastamisega. Siin on olnud tõesti erinevaid lähenemisi. Kuskil erandkorras, ma arvan, võiksid olla ka väiksemad gümnaasiumid, kui järgmine gümnaasium on 50, või isegi rohkem, kilomeetri kaugusel. Seal on omad põhjendused. Samas, gümnaasiumide võrku annab kohati korrastada isegi linnades, asi ei puuduta ju ainult maakoole. 

Mis puudutab võimalikku kokkuhoidu haridusvõrgu või koolivõrgu pealt, siis siin peab olema küllalt ettevaatlik. Tõesti, nii nagu vihje oli, see võib viia ka teatud piirkondade tühjenemiseni, kui teha räpakaid otsuseid. Siin on mul väga selge etteheide koalitsioonile. Isamaa on esitanud otsuse eelnõu teatud ettepanekutega, kuidas hajaasustusega piirkondades koolivõrku, see tähendab väikekoole, toetada, kuidas see oleks hariduspoliitika ja regionaalpoliitika tasakaalupunkt. Siin peab olema üldine riiklik strateegia. Seda ei saa alati jätta omavalitsuste õlule. Kui omavalitsused peavad – nad on ju erinevates olukordades, kasvõi kauguse poolest pealinnast või mõnest teisest keskusest – ainult eelarve võimalustele tuginedes otsuseid langetama, siis on need mõnikord sundotsused. Vaat, siin iga niisugune väike kool võib olla rätsepaülikond. See peab olema haridusstrateegiliselt läbi mõeldud, kas see [kool] on vajalik või on seal võimalik koole kokku panna. 

Et me saaksime Riigikogus seda teiega koos, head kolleegid, arutada, esitas Isamaa juba 17 töönädalat tagasi niisuguse otsuse eelnõu. Seadus näeb ette, et komisjon peaks selle seitsme nädala jooksul saali saatma, aga see pole siiamaani saali tulnud. Ma loodan, et see lähiajal tuleb. Aga kui sellist olulist teemat ei võeta tõsiselt, siis see tähendab seda, et tegelikult Eesti ühtluskooli põhimõtet ei võeta tõsiselt. Ma püüan ka kultuurikomisjonis selgitada, et koolivõrgu ja haridusliku tasakaalu teemasid tuleb võtta tõsisemalt ja [tuleb] suures saalis arutada, kuidas garanteerida, et kõigis Eesti piirkondades oleks kvalifitseeritud õpetajad ja seega pikas plaanis püsiks ka [seal] elu.

13:49 Aseesimees Jüri Ratas

Aivar Kokk, palun!

13:49 Aivar Kokk

Hea juhataja! Hea ettekandja! Minu teada on Isamaa Erakond alati olnud hariduse eestvedaja. Ja kui siin räägiti 2013. aastast, siis tuleb meelde tuletada, et sellest ajast on ju tasuta kõrgharidus, mis on andnud võimaluse ka nendel peredel, kus lapsi on rohkem ja sissetulekud ei ole mitte kõige suuremad, oma lastele kõrgharidust pakkuda. Ka minul oli kolm tütart korraga kõrgkoolis. Õnneks tuli sihuke aeg sinna sisse. Me räägime siin ka riigigümnaasiumidest, mille eestvedaja me oleme. Tänu sellele on omavalitsustel väiksemad kulutused, et riik on võtnud endale rolli, ja haridustase on parem. Ja kui nüüd tuletada meelde 2023. aasta riigieelarve tegemist 2022. aastal, siis me läksime ju Vihulasse eesmärgiga õpetajate palgatõus 48 miljonit ja saime 120 miljonit. Alati on ju positiivset olnud, tänane koalitsioon lihtsalt ei ole sellest aru saanud. Aga mul on küsimus, et mis sa arvad, milline peaks praegu ikkagi õpetajate keskmine palk olema võrreldes Eesti keskmise palgaga.

13:50 Tõnis Lukas

Meie erakondlik eesmärk on olnud, et see oleks 125% keskmisest palgast. See oli valimiste teema. 120%, mis on koalitsioonileppes võetud eesmärgiks, oli tegelikult ka kõigi koalitsioonierakondade püstitatud eesmärk juba käesoleva aasta 1. jaanuariks. Kõik kolm koalitsioonierakonda haridusdebattides väitsid, et see peab kehtima hakkama 1. jaanuarist 2024. Nüüd võib oma seniste lubaduste üle muidugi irvitada. Aga põhimõtteliselt ongi nii, et lubadusi ei täideta. See on olnud kõige negatiivsem signaal ka haridustöötajatele ja haridusüldsusele. See on see, mis paneb neid ka valitsuse järgmisi samme umbusaldama ja võib tähendada ka töörahu häirimist järgmisel sügisel. Seda me peaksime igal juhul ära hoidma. Nii et jah, hariduses tuleb olla järjekindel. 

Kas 2013. aastal olid eesmärgid valed? Eesmärk, ma saan aru – mina ehitasin siis Eesti Rahva Muuseumi –, kvalifikatsiooni või karjäärimudeli ärakaotamiseks oli see, et anda vabu vahendeid, et koolid ise saaks otsustada. Aga vahepeal nende vahendite andmine ka peatus. Praegu võib öelda, et karjäärimudeli ärakaotamine oli vale. Mina olen karjäärimudeli eest alati oma otsustes seisnud ja seisan ka nüüd.

13:52 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Liina Kersna. Palun!

13:52 Liina Kersna

Aitäh, austatud istungi juhataja! Aitäh ettekandjale! Head kuulajad! Annan teile lühidalt ülevaate kultuurikomisjonis toimunud arutelust antud teemal. See toimus täpselt nädal aega tagasi, 12. märtsil. 

Eelnõu ettekandja härra Tõnis Lukas rääkis sama põhjalikult eelnõu eesmärkidest [komisjonis], nagu praegu siin suures saalis ka teie kuulsite. Enne selle teema arutelu olime me just saanud haridusministrilt pika ja põhjaliku ülevaate erinevatest haridusreformidest, mis hetkel on käsil, sealhulgas plaanitavast haridusleppest, mille läbirääkimised käivad. Nii et selle arutelu käigus tulime pidevalt tagasi eelnevalt kuuldu juurde. 

Haridus- ja Teadusministeeriumi esindas haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna juht Heidi Uustalu, kes kinnitas komisjoni liikmetele, et kõik need teemad, mida Isamaa algatatud otsuse eelnõu puudutab, on lülitatud ka haridusleppe läbirääkimistesse. Loodud töörühmad tegelevad täpselt nende ülesannetega, millele viitab otsuse eelnõu. Uustalu sõnul selgub alles pärast töörühmade töö lõppu, mis vajab riigi sekkumist ehk riikliku regulatsiooni loomist. Tema sõnul peaksid kõik osapooled saama kaasa rääkida ning võimalikult palju tuleks omavahel kokku leppida. 

Nagu me teame, 18. märtsil ehk eile oli taas Haridus- ja Teadusministeeriumis erinevate osapooltega haridusleppe arutelu, kus räägiti töö- ja palgakorraldusest ja õpetajate töökoormusest. Kolmas kohtumine toimub 29. aprillil, kui on teemaks just nimelt koolivõrk ja hariduse rahastamise mudeli võimalikud muudatused. Neljas kohtumine on planeeritud 20. maile, kui haridusleppe teemad võetakse kokku ja formuleeritakse haridusleppe tekst. 

Eelnõu algataja Tõnis Lukas küsis üle, kas need muudatused, mis haridusleppega kokku lepitakse, jõuavad ka 2025. aasta eelarvesse. Ministeeriumi esindaja kinnitas, et selline plaan on tõesti olemas. Siis uuris kolleeg Margit Sutrop, kas võimalikku karjäärimudelit saab rakendada läbi olemasoleva diferentseerimisfondi, mille tänane valitsus tõstis 20%-le, või peaks seda suurendama, millised need erineva karjäärimudeli arvutused võiksid olla? Ja kolleeg tõstis esile, et see võib erinevatel koolidel tekitada erineva rahavajaduse: kui näiteks ühes koolis on rohkem kvalifitseeritud ja kõrgema astmega õpetajaid, siis automaatselt kulub neile ka rohkem raha. Ministeeriumi esindaja kinnitas, et arutelud praegu veel käivad ja lõplikke kokkuleppeid ei ole, kui suures ulatuses õpetaja karjäärimudel saab olema kohustuslik ja rahaga kaetud ning kui palju jääb sinna koolijuhi autonoomiat sisse. 

Nii et lõpetuseks tegi kultuurikomisjon kaks otsust: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus täna, see oli konsensuslik otsus, ja teiseks määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind ehk Liina Kersnat, see oli ka konsensuslik. Aitäh!

13:56 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile on vähemalt üks küsimus. Jevgeni Ossinovski, palun!

13:56 Jevgeni Ossinovski

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas oli komisjonis juttu ka sellestsamast, mille kohta ma lugupeetud eelnõu esitajalt pärisin, et kas natuke imelik ei ole see, et omal ajal Isamaa eestvedamisel needsamad ametijärgud kaotati, kõik järgnevad ministrid – teie sealhulgas ja ka Tõnis Lukas ise – on sellest lähtunud, aga nüüd järsku on hakatud hoopis teistsugust seisukohta väljendama. See iseenesest ei ole ju probleem, seisukohad võivad muutuda, selles ei ole midagi hullu. Aga kas komisjonis oli ka täpsemalt juttu, millisel viisil siis eelnõu algatajad tegelikult seda ette kujutavad, seda ametijärkude taastamist. Kas samal kujul, nagu see enne oli, või kuidagi muudetud kujul? Minu jaoks on natuke kummastav siin lahtisest uksest sisse murda, just sellepärast, et arutelud ju käivad. Lõpuks on ju oluline, et õpetajate, koolijuhtide, ministeeriumi ja koolipidajate vahel see kokkuleppe sünniks.

13:57 Liina Kersna

Aitäh! Me komisjonis ei keskendunud ajaloole, vaid keskendusime tulevikule – sellele, kuidas meie haridussüsteemi paremaks muuta. Tegelikult on Isamaa oma otsuse eelnõus tõesti välja toonud, et see karjäärimudel peaks olema neljaastmeline. Millised täpselt need astmed saavad olema ja kui palju neid astmeid saab olema – ma arvan ka, et on oluline, et see osapoolte vahel kokku lepitakse. Seda ei saa, mulle tundub, teha ülevalt alla, vaid see peab olema valdkonnaga kokku lepitud.

13:58 Aseesimees Jüri Ratas

Rain Epler, palun!

13:58 Rain Epler

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite seda ja ka kolleeg Ossinovski oma küsimuses puudutas seda, et arutelud käivad. Aga me ju kõik oleme riigi juhtimises ja haldamises näinud, et kui arutelud käivad, siis võib juhtuda nii, et need jäävadki käima. Kuidas teie tunne seal komisjonis ametnikke kuulates oli, kas teil on usku, et need arutelud jõuavad lähiajal ka mingite tegevusteni, või pigem oli selline tunne, et need võivad jääda käima ja ei sünni otsuseid ega tegevusi?

13:59 Liina Kersna

Aitäh! Esiteks, haridusvaldkonnas, ma arvan, me peaksimegi pigem lähtuma sellest, et kümme korda mõõda ja üks kord lõika. Ongi vaja pigem rohkem arutada, kui vähem arutada. Minu isiklik hirm praegu on, et me teeme hariduses liiga palju selliseid asju, mille arutamiseks ei jää meil aega. Aga antud teema puhul on siiski paika pandud ajaline plaan, millal arutelusid jätkatakse ja millal need peaksid lõppema.

13:59 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja … Aivar Kokk, palun, teil on küsimus!

13:59 Aivar Kokk

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Sa mainisid oma ettekandes ka, et minister rääkis koolivõrgu teemast. Äkki sa mõne sõnaga saad rääkida, mis see eesmärk tänasel koalitsioonil koolivõrgu puhul on. Kas seda kõvasti koomale tõmmata? Ma tean, et on ka tehtud ettepanekuid, kuidas gümnaasiumiosa koomale tõmmata. Mis see nägemus on?

14:00 Liina Kersna

Aitäh! Sellest ei olnud täpsemalt juttu. Haridusleppe arutelud keskenduvad koolivõrgule 29. aprillil, aga varasematest [aruteludest] olen ma aru saanud, et ministeeriumi plaan on teha kohalike omavalitsustega koostööd just kutse‑ ja keskhariduse teemal, et võtta keskhariduses suuremat vastutust. Põhihariduse võrgu kokkutõmbamisest ei ole olnud juttu.

14:00 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased, meie järgmine samm oleks läbirääkimiste avamine, aga seda ma hetkel ei tee, kuna meie istungi aeg on lõppenud. Nii et sellega on tänane istung lõppenud. Homme kell 14.00 me jätkame sama päevakorrapunktiga. Soovin teile jõudu meie töös! Aitäh!

14:01 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee