Tere kaunist hommikut, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu liiget, puudub 31.  

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole.  

Saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on riigikaitsekomisjoni algatatud elektroonilise side seaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 392 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Peeter Tali.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon kuulas oma 4. märtsi istungil ära kaitseminister Hanno Pevkuri ettekande ja selgitused. Riigikaitsekomisjon otsustas otsekohe konsensuslikult, et tuleb algatada elektroonilise side seaduse ja looduskaitseseaduse muutmise [seaduse] eelnõu. Eelnõu ja seletuskirja valmistasid ette Kaitseministeeriumi ametnikud. Riigikaitsekomisjon aktsepteeris eelnõu ja seletuskirja puhul nõunik-sekretariaadijuhataja Aivar Engeli täpsustusi, mille hulgas sisuline täpsustus oli erakorralise seisukorra [mõiste] lisamine eelnõu § 2 punktidesse 2 ja 4. 

Eelnõul on kolm peamist eesmärki. Elektroonilise side seaduse muudatus loob õigusliku aluse harjutada ohualapõhist ohuteavituse edastamist sõjaväelise väljaõppe läbiviimisel ja riigikaitse-eesmärgi saavutamiseks. 

Looduskaitseseaduse esimene muudatus sätestab sõjalise väljaõppe tõhusamaks läbiviimiseks ja riigikaitse-eesmärkide saavutamiseks tingimused, mille korral on võimalik riigi kaitsmist harjutada ka ranna‑ ja kaldakaitse piiranguvööndis ning ehituskeeluvööndis. Seadusemuudatus loob õigusliku aluse selleks, et Keskkonnaamet saaks anda Kaitseväele nõusoleku kasutada ranna ja kalda piiranguvööndit ning ehituskeeluvööndit õppekogunemiste läbiviimiseks. Toon näite ka: pioneerirajatiste ehitamiseks, aga ka lammutamiseks, seda siis eesmärgiga tõkestada vastase liikumist, tagada oma vägedele läbipääs ja liikumisvabadus ning tõsta oma vägede hukukindlust. 

[Eelnõu] kolmanda muudatuse ehk looduskaitseseaduse teise muudatuse eesmärk on võimaldada ranna ja kalda ehituskeeluvööndis rajada ehitisi, mis tagavad riigikaitse-eesmärke, aga ka võimaldada riigikaitse tagamiseks omandatava veekoguäärse ehitisega kinnisasja omanikule pakkuda vastu samaväärset kinnisasja. 

Riigikaitsekomisjon algatas eelnõu kiireloomulisena, sest selle jõustumine on kavandatud juba 1. maiks. Kiireloomulisuse põhjus on mais algav suurõppus Kevadtorm, mille käigus suurusjärgus 13 000 Eesti ja liitlaste sõdurit harjutab Eesti kaitsmist. Selle aasta Kevadtormi LIVEX ehk aktiivne faas on planeeritud Pärnumaale, Läänemaale ja saartele. Õppus Kevadtorm on üks kord varem ka üle Pärnumaa käinud, aga saartel ei ole sellisel kujul seda õppust mitte kunagi peetud. Kevadtorm on osa NATO suurimast külma sõja järgsest õppusest Steadfast Defender 24, mis eesti keeles on kindel või vankumatu kaitsja. 

Palun kolleegidel eelnõu toetada ja saata see sujuvalt, ent kiireloomuliselt teisele lugemisele. Tänan! 

Suur tänu ettekandjale! Teile küsimusi ei ole. Järgnevalt palun juhtivkomisjoni seisukohtade ja otsuste tutvustamiseks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Igor Taro. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tutvustan eelnõu 392 esimese lugemise arutelu keskkonnakomisjonis.

Komisjoni olid kutsutud [esindajad] nende muudetavate seadustega seotud ministeeriumidest, mille haldusala need aktid puudutavad, ehk Kaitseministeeriumi, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Siseministeeriumi ja Kliimaministeeriumi esindajad. Kaitseministeeriumi, MKM‑i ja Siseministeeriumi esindajatel ei olnud riigikaitsekomisjoni esitatud eelnõu kohta midagi täiendavalt öelda. Kõik need ministeeriumid pooldavad muudatusi esitatud kujul.

Küll aga tekkis diskussioon Kliimaministeeriumi esindajatega, kuna nende hinnangul vajaks looduskaitseseaduse kolmas muudatus täiendavaid arutelusid. Tegu on muudatusega, mis võimaldaks ehituskeeluvööndisse ehitada muid, mitteriigikaitselisi ehitisi riigikaitse tagamise eesmärgil, Keskkonnaameti nõusolekul ning kaitseministri ettepanekul. Probleemiks on antud juhul kaalutlusõiguse andmine Keskkonnaametile, kellel aga looduskaitseseaduse põhimõtetest tulenevalt ei pruugi olla taolise erisuse andmise jaoks alust. Keskkonnaameti esindaja hinnangul pole neil taolises olukorras ühtki kaalutlusprintsiipi, millest lähtuvalt eirata looduskaitseseaduse põhimõtteid. 

Kuigi ühelt poolt on eelnõu algatajad soovinud erisuse võimalusega tagada riigikaitse-eesmärgil vahetatavate maade omanike õiglane kohtlemine Kaitseministeeriumi poolt, ei pruugi erisuse tegemine paista õiglane teistele inimestele, kellele samas piirkonnas laienevad ehituskeeluvööndi piirangud. Samas on Kliimaministeeriumi esindajad väljendanud üldjoontes toetust seadusemuudatusele ning mõlema, nii Kliimaministeeriumi kui ka Kaitseministeeriumi esindajad väljendasid komisjoni ees valmisolekut leida seaduseelnõu sätte ning selgituse sõnastamisel mõlemat osapoolt rahuldav kompromiss. 

Komisjoni liikmed tõstatasid küsimuse, kuivõrd looduskaitseseaduse kolmas muudatus on seotud just Kevadtormi õppusega. Saime vastuse, et tegelikult [seost] ei ole, kuid kiireloomulisus on seotud vajadusega lahendada Balti kaitseliini rajamisega ning Nursipalu harjutusvälja laiendamisega seotud küsimusi. Viimase puhul on võimalikke vahetusmaid seletuskirjas kokku loetletud kolm, kuid täiendava analüüsi põhjal võib Kaitseministeeriumi esindaja hinnangul neid olla kuus. 

Samas möönsid Kaitseministeeriumi esindajad, et maadevahetuse otsuseni tuleb käia päris mitu sammu ning tegu on sisuliselt eelviimase variandiga, kui kõik eelnevad võimalused on juba ammendunud. Seetõttu ei saaks tegu olla kergekäeliselt antava võimalusega. Keskkonnaameti esindaja sõnul laieneb see muudatus tulevikus ka muudele olukordadele ja seetõttu peab sobiv lahendus eelnõu sõnastuses seda arvestama. 

Tõdesime komisjoni poolt, et oluline on tõepoolest tagada niisugune olukord, kus üle Eesti ei hakkaks jõgede ja järvede kaldale riigikaitse tagamise eesmärgil liiga kergekäeliselt kerkima massiliselt muid ehitisi, näiteks saunasid. Kuna nii Kliimaministeeriumi kui ka Kaitseministeeriumi esindajad väljendasid valmisolekut leida koostöös sätte sõnastamiseks sobiv lahendus, andsime neile selleks kaks nädalat aega. Sama pikk aeg sai antud ka kõikvõimalikele huvigruppidele arvamuse andmiseks, et hoolimata kiiremast menetlusest, kui oleks tavapärane, saaksime kõiki kaasamisprotseduure ja arutelusid koos ärakuulamistega teha korrektselt.

Muu hulgas tegi komisjon järgmised menetlusotsused: küsida eelnõu kohta arvamust Riigikogu majanduskomisjonilt, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 21. märts kell 10. Sellega on ülevaade komisjoni arutelust lõpetatud. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Ka teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! (Tiit Maran palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Auväärt eesistuja! Auväärt kuulajad saalis! Meie ees on riigikaitsekomisjoni algatatud elektroonilise side seaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis on algatatud erakorraliselt, tähendab, peab olema põhjus või vajadus, miks seda menetleda väljaspool tavapärast protseduuri. Põhjuseks on toodud Kevadtorm. See on sellisel kujul täiesti mõistetav, sest õigusruum peab andma võimaluse [tagada] meie kaitsevõimet. 

Meie ees on viis sätet muutmisettepanekutega. Ma jätan välja selle, mis puudutab sidet, sest siin on ilmselgelt õiguslünk, mis on vaja täita. 

Enam huvi pakuvad vast looduskaitseseaduse muutmise ettepanekud neljas punktis. Kui neid vaadata, siis on näha, et tegelikult vaid ühte neist saab vahetult seostada Kevadtormiga. See on see punkt, mis annab Keskkonnaametile võimaluse pakkuda erandkorras [võimalust] liikuda sõjaväelise väljaõppe ja riigikaitse eesmärgil väljaspool teid ranna või kalda piiranguvööndis. Väga mõistetav ja arusaadav muudatusettepanek. 

Kui me vaatame ülejäänud kolme, siis jääb natuke arusaamatuks, miks nendega peaks tegelema erakorraliselt, seda enam, et siia auväärsesse kotta on lähiajal tulemas looduskaitseseaduse muutmise seaduste pakett. Tark kiirustab aeglaselt, sest ta teab, et vanakuri võib [peituda] pisiasjades. Eriti siis, kui on võimalik, et see kiirustamine ei olegi nii väga oluline. 

Kui me vaatame neist muudatusettepanekutest kahte, siis ei tundu tõenäoline olevat, et siin võiksid mingid pisiasjad esile tulla. See puudutab seda, et kui riigikaitse-eesmärgi saavutamiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni, erakorralise olukorra või sõjaseisukorra puhul oleks vaja liikuda rannavööndis või kaldavööndis, siis selleks tõepoolest Keskkonnaameti [nõusolekut] ei ole tarvis. Muidugi, kui erakorralise seisukorra kehtestamine seda võimalust ära ei võta. Aga [see muudatus] on igal juhul mõistlik. 

Kolmas muudatusettepanek, see, mis puudutab nii-öelda asendusmaa andmist lisaks riigikaitseliste ehitiste ka muude ehitiste puhul Keskkonnaameti nõusolekul ja riigikaitse korraldamise eest vastutava ministri ettepanekul, on kaheti nähtav. Eesmärk on loomulikult õilis: et varasem omanik saaks endale samaväärse asendusmaa. Teisalt tähendab see paratamatult inimmõju laiendamist kuskil mujal kaldavööndis. Võimalik, et siin tasub pikemalt kaalutleda ja mõtiskleda. Pähe tulevad mõningad teemad, mis võivad olla olulised, näiteks kunagine maadevahetuse skandaal. Kas ehk kiirustamise korral ei peitu siin kuskil mingi selline võimalus? Võimalik, et tasub põhjalikumalt kaaluda, kas me peame sellega sellisel määral kiirustama. Teiseks, kui palju neid ikkagi tuleb, selliseid asendusi? Algul räägiti kolmest, siis kuulsime juba kuuest. Kui palju neid tegelikult on? [Ma ei arva,] et neid ei peaks olema, aga siin on jälle kaalumise koht. Nagu öeldud, vanakuri peitub pisiasjades. 

Lisaks veel kaalutlemise alused. Kui kujutada ette ühelt poolt Keskkonnaameti juhatajat ja teiselt poolt kaitseministrit, siis kuidas Keskkonnaameti juhataja saaks kaalutletult öelda ei, kui ühelt poolt on näiliselt olemas kaitsehuvid ja teiselt poolt elukeskkonna huvid. See [saab] kindlasti keeruline olema. Nii et esialgu võib see küsimus, mis on kolmandas punktis, tunduda lihtne, aga siin võib olla keerukaid situatsioone, mis on vaja põhjalikult läbi arutada. 

Sisuliselt on lahenduseks kolm olukorda. Selle erakorralise menetluse, mis praegu käsitlusel on, võiks äkki viia hoopis looduskaitseseaduse muutmise [seaduse] eelnõusse, mis lähiajal [siia] tuleb. Aga võimalik, et lahendus peitub ka juba olemasolevates seadustes, näiteks planeeringute kaudu. Vanakuri [peitub] pisiasjades. Tark kiirustab aeglaselt. Selge on see, et kaitsetemaatika on pakiline, oluline ja tähtis, aga mõnikord võib olla mõistlikum ka aeglaselt kiirustada. Lootust annab, et kaks ministeeriumi leiavad sellele lahenduse eelnõu kahe lugemise vahel. Tahaks loota, et see ka nii läheb. Aitäh!

Suur tänu teile! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 392 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 21. märtsil kell 10. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Läheme teise [päevakorrapunkti] juurde: rahanduskomisjoni algatatud riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 391 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Tere hommikust, head kolleegid! Tutvustan teile seda eelnõu natuke lähemalt. Ta on rahanduskomisjonis algatatud ja kuigi tavapäraselt tutvustab eelnõu esmalt minister, siis täna teen seda mina. 

Rahanduskomisjoni algatatud riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõuga suurendatakse Riigikogu rolli põhiseaduslike institutsioonide eelarveotsuste tegemisel ning välditakse olukorda, kus Vabariigi Valitsus otsustab nende sõltumatute institutsioonide rahastamise üle, kelle ülesandeks on täitevvõimu tegevuse sõltumatu kontrollimine ja tasakaalustamine. Eelnõu ja selle juurde esitatud seletuskirja on ette valmistanud Riigikogu rahanduskomisjon koostöös põhiseaduslike institutsioonide esindajatega. Pika menetlusprotsessi vältel on toimunud mitmed kohtumised, kirjalikud konsultatsioonid, töögrupi ja komisjoni istungid, sealhulgas oli 24. oktoobril rahanduskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni ühine istung ning lisaks olid veel rahanduskomisjoni istungid 20. veebruaril ja [4.] märtsil, mil otsustati eelnõu algatada. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. 

Põhiseaduse järgi on Riigikogu, Vabariigi President, Riigikontroll, õiguskantsler ja Riigikohus kui põhiseaduslikud institutsioonid oma tegevuses sõltumatud. Sõltumatus kui demokraatliku õigusriigi alus ja võimude lahususe tagaja tähendab kõige üldisemalt, et põhiseaduslikud institutsioonid peavad oma ülesannete täitmisel olema vabad muude riigivõimuharude, eelkõige täitevvõimu survest. Eelnõu eesmärk on leida riigieelarve koostamisel tasakaal põhiseaduslike institutsioonide eelarve lõppotsustesse kaasatuse, nende eelarve suurema sõltumatuse, Vabariigi Valitsuse rolli ja riigieelarve võimaluste vahel. Asjaolu, et eelarvestrateegia ning riigieelarve korraldus ja protsess on täitevvõimukesksed, tingib vajaduse näha põhiseaduslikele institutsioonidele seadusega ette täiendavad erisused praegusest riigieelarverežiimist. 

Eelnõu loob aluse, et põhiseaduslike institutsioonide eelarvetaotlused kiidab heaks Riigikogu rahanduskomisjon enne riigieelarve eelnõu algatamist Riigikogus. Vabariigi Valitsusel on ka edaspidi õigus ja kohustus hinnata põhiseaduslike institutsioonide eelarvetaotlusi. Põhiseaduslikud institutsioonid esitavad eelarvetaotluse täies ulatuses Riigikogu rahanduskomisjonile ja Rahandusministeeriumile ning erimeelsuste korral esitab Vabariigi Valitsus eriarvamuse koos põhjendustega otsustamiseks Riigikogu rahanduskomisjonile. Riigikogu rahanduskomisjoni otsus ja põhiseaduslike institutsioonide eelarvetaotlused lisatakse riigieelarve eelnõu seletuskirja juurde lisadena. 

Konkreetne seaduseelnõu näeb riigieelarve seaduses paragrahvide kaupa ette järgmised muudatused. Esiteks, eelnõuga muudetakse riigieelarve seaduse [§ 25¹] lõike 3 punkti 12. Selle muudatusega nähakse ette, et põhiseaduslike institutsioonide taotletud eelarved, välja arvatud kinnisasjadega seotud investeeringud, esitatakse Riigikogu rahanduskomisjonis heakskiidetud mahus eelarvestrateegias. Riigieelarve koostamise protsessis kehtestatakse põhimõte, mille kohaselt põhiseaduslik institutsioon esitab oma eelarve projekti ning eelarveaastale järgneva kolme aasta finantsprognoosi Rahandusministeeriumile ja Riigikogu rahanduskomisjonile 1. juuniks. Taotluses tuleb ära näidata ja põhjendada eelarve muudatused võrreldes eelmise perioodiga. Eelarve projekt sisaldab tegevustega seotud investeeringuid. Kinnisasjadega seotud investeeringute taotlused läbivad kinnisvarainvesteeringute juhtimiskava protsessi. Pärast suvise majandusprognoosi avaldamist esitab põhiseaduslik institutsioon hiljemalt 1. septembriks uuesti, vajaduse korral korrigeeritult, eelarve projekti ning eelarveaastale järgneva kolme aasta finantsprognoosi Riigikogu rahanduskomisjonile. Kui Vabariigi Valitsusel on eriarvamus põhiseadusliku institutsiooni taotletud vahendite suhtes, siis edastab Vabariigi Valitsus enne arutelu oma eriarvamuse koos põhjendusega Riigikogu rahanduskomisjonile, jättes rahanduskomisjonile sellega tutvumiseks piisava aja. Riigikogu rahanduskomisjon vaatab taotlused läbi ja eriarvamused samuti, kaasates vajaduse korral menetluse juurde Riigikogu põhiseaduskomisjoni, ning teeb otsuse, millises mahus heaks kiita põhiseadusliku institutsiooni taotletud vahendid, välja arvatud kinnisasjadega seotud investeeringud, hiljemalt 10. septembriks. Rahanduskomisjon võimaldab põhiseaduslikul institutsioonil oma taotlust selgitada enne selle kohta otsuse tegemist. Eelarve mahu läbivaatamisel ja kinnitamisel toetutakse suvisele majandusprognoosile ning avaliku sektori palgauuringule, et eelarve maht jääks riigi võimaluste piiridesse ning sarnaste tööperede palgatasemed püsiksid omavahel korrelatsioonis. Rahanduskomisjoni otsuse põhjal koostab Rahandusministeerium riigi eelarvestrateegia ja iga-aastase riigieelarve eelnõu põhiseaduslike institutsioonide osa. Vabariigi Valitsus esitab riigieelarve eelnõu koos seletuskirjaga Riigikogule hiljemalt kolm kuud enne eelarveaasta algust.

Teine muudatus: riigieelarve seaduse § 38 täiendamine lõikega 2¹. Täiendus on seotud riigieelarve seaduse § 25¹ lõike 3 punkti 12 muutmisega. Täienduse kohaselt kajastatakse riigieelarve eelnõus, mille Vabariigi Valitsus esitab Riigikogule, põhiseaduslike institutsioonide taotletud eelarved, välja arvatud kinnisasjadega seotud investeeringud, Riigikogu rahanduskomisjonis heakskiidetud mahus. 

Kolmas muudatus riigieelarve seaduses on § 44 lõike 3 muutmine. Selle muudatusega nähakse ette, et lisaeelarve eelnõu esitamisel Riigikogule osas, mis puudutab põhiseaduslikele institutsioonidele eraldatavaid eelarveid, tuleb arvestada riigieelarve seaduse § 38 lõikes 2¹ sätestatud nõuetega. See tähendab, et Riigikogule esitatavas lisaeelarve eelnõus peab Vabariigi Valitsus põhiseaduslike institutsioonide eelarvetaotlusi arvestama Riigikogu rahanduskomisjonis heakskiidetud ulatuses. Põhimõtteliselt tähendab see muudatus, et põhiseaduslike institutsioonide jooksva tegevuse eelarved kinnitatakse enne üldist valitsuse esitatud eelarvet rahanduskomisjonis. Valitsus ei tohi rahanduskomisjonis otsustatud piirmäärasid muuta, aga võib lisada oma eriarvamuse protsessi jooksul. See peaks lahendama autonoomiaküsimuse, nii et põhiseaduslikud institutsioonid ei peaks enam pidama eelarveläbirääkimisi enda poolt kontrollitavatega, mis on olnud probleem. 

Seadus on kavandatud jõustuma üldises korras. Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: algatada eelnõu ja teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 12. märtsil, esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni esimees, siinkõneleja. Vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva. Nii et see eelnõu on pikalt osapooltega läbi arutatud ja selle menetlus toimub kõige paremate Riigikogu tavade järgi. Loodetavasti saab kõigist tähtaegadest kinni peetud, nagu kollases raamatus on ette nähtud. See on minu poolt kõik.

Suur tänu! Teile on vähemalt üks küsimus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Nii nagu eelnõus on välja toodud, nendest taotlustest on välja jäetud kinnisasjaga seotud investeeringud. Seda päris põhjalikult komisjonis arutati. Mis olid need argumendid, mille pärast investeeringuosa nendest taotlustest välja jäeti?

Põhiline argument oli see, et riigil on olemas eraldi kord kinnisvarainvesteeringute arutamiseks, käsitlemiseks, menetlemiseks. Põhiseaduslike institutsioonide jaoks ei ole mõtet luua paralleelmenetlust.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur aitäh põhjaliku ülevaate eest! Kuna põhiseaduslike institutsioonide eelarvete küsimus, eriti just Vabariigi Presidendi Kantseleiga seoses, on olnud avalikkuse suure tähelepanu all, huvitab mind see – te ütlesite, et palju kordi on nende institutsioonidega läbi räägitud –, milliseid küsimusi on arutatud. Missuguseid seisukohti põhiseaduslikud institutsioonid ise on esitanud ja kas praegu on jõutud nii-öelda kompromissettepanekuni või on midagi sellist, mis vajaks veel läbiarutamist?

Praegune eelnõu on kompromiss. Niikaua, kui mina mäletan – ja ma mäletan Riigikogust rohkem kui kümmet aastat –, on põhiseaduslike institutsioonide eelarveautonoomia mitmeid kordi kõne all olnud. Peale nende autonoomia küsimuste – näiteks on Riigikontrollil auditeeritava Rahandusministeeriumiga keeruline eelarveläbirääkimisi pidada – [tuleb mainida, et] tegevuspõhise eelarve seitsmeaastase kasutamise ajal on seal tekkinud tõsine palkade mahajäämus. Tegevuspõhises eelarves, me teame hästi, on programmid ja alamprogrammid ning seal on ministeeriumidel ja asutustel üsna suur manööverdamisvõimalus. Me teame, et seda on ka palju kasutatud. Mitmes valdkonnas on palgad korralikult tõusnud. Aga põhiseaduslikel institutsioonidel on erisus, et nemad teevad oma eelarvet [klassikalisel moel] ja ka nende eelarvete peatükid suures riigieelarves on [esitatud] klassikalisel moel ehk kululiikide kaupa, seal on majanduskulud ja palgakulud. Muidugi on põhiseaduslikel institutsioonidel valdavalt palgakulud. Kui teised asutused saavad veel valida, kas korraldavad hanke või palkavad inimesi, siis põhiseaduslikel institutsioonidel seda võimalust pole ja paindlikkust eelarves ka pole. Praktiline küsimus, mis on tekkinud, on põhiseaduslikes institutsioonides [makstavate] palkade mahajäämus [palkadest] nendes [asutustes], mille üle nad järelevalvet teostavad. See hakkab õõnestama ka võimalusi palgata parimaid spetsialiste just järelevalve alal. Teatavasti on küpse järelevalve tunnus nõuandmine ja selleks peab olema võimalik palgata oma ala parimaid spetsialiste. See on, ütleme, niisugune praktiline küsimus, mis on tekkinud.

Algselt põhiseaduslikud institutsioonid soovisid, et valitsusel oleks kohustus nende taotletavad eelarved panna muutmata kujul [riigi]eelarvesse. Aga põhiseadus näeb ette, et Vabariigi Valitsus koostab eelarve ja annab üle kolm kuud enne eelarveaasta algust ning ta peab andma üle tasakaalustatud eelarve. Võib-olla ei oleks olnud ka õige panna valitsusele sellist kohustust, et enne kui Riigikogu hakkab arutama põhiseaduslike institutsioonide eelarveid, oleks juba vaja leida kate maksude või tuludena. Kompromiss oligi see, et Riigikogu arutab seda enne, kui valitsus [eelarve] esitab, Riigikogus arutatu on valitsusele kohustuslik ja siis peab valitsus leidma katte eelarve tasakaalu mõttes. See oli see kompromiss.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, hea kolleeg Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! See probleem, mida me eelnõuga nüüd vähemalt suures osas või olulises osas püüame lahendada, on üleval olnud aastaid. Tahan rõhutada, et peamine põhjus, miks rahanduskomisjon sellise eelnõu algatas, on [soov] tagada põhiseaduslike institutsioonide sõltumatus täitevvõimust. 

Need argumendid rääkis rahanduskomisjoni esimees ära, aga kindlasti on alati rõhutatud, juba põhiseadusest alustades, et Riigikogu, Vabariigi President, Riigikontroll, õiguskantsler ja Riigikohus kui põhiseaduslikud institutsioonid on oma tegevuses sõltumatud. See tähendab muu hulgas, et tuleb viia õiguslikult miinimumini valitsuse võimalus survestada põhiseaduslikke institutsioone nende eelarvete kaudu. Kui näiteks riigieelarvest ei eraldata põhiseaduslikele institutsioonidele piisavalt ressursse, võib see viia nende ülesannete osalise täitmiseni. Küsimus on ju selles, nii nagu siin on mainitud, et põhiseaduslikud institutsioonid omavad teatud osas õigust järelevalveks täitevvõimu üle.

Situatsioon on pikantne. Ma arvan, et need eelmisel aastal avalikkuses kõlanud väited ja süüdistused ühelt ja teiselt poolt kindlasti ei täitevvõimu ega ka põhiseaduslike institutsioonide usaldus[väärsust] ei tõstnud. Jutt oli ju sellest, et väideti, nagu põhiseaduslikud institutsioonid peaksid lisaraha või ‑eelarve eest midagi tegema. Need väited ei saanud küll kinnitust, aga halb maik sellest suhu kindlasti jäi.

Rahanduskomisjoni algatatud eelnõu eesmärk on leida riigieelarve koostamisel tasakaal põhiseaduslike institutsioonide eelarve lõppotsustesse kaasatuse, nende eelarvete suurema sõltumatuse ning Vabariigi Valitsuse rolli ja riigieelarve võimaluste vahel. See on päris keeruline ülesanne. Aga lahendus, mis praegu on pakutud, ma arvan, leevendust kindlasti toob. 

Asjaolu, et eelarvestrateegia ning riigieelarve korraldus ja protsess on täitevvõimukesksed, tingib vajaduse näha põhiseaduslikele institutsioonidele seadusega ette täiendavad erisused praegusest riigieelarverežiimist. Kehtiva riigieelarve seadusega on sätestatud kolm põhilist erisust põhiseaduslike institutsioonide ja riigiasutuste vahel. Neist kaks [näevad ette, et] põhiseaduslik institutsioon ei pea koostama tegevuspõhist eelarvet, nii nagu siin juttu oli, ja põhiseaduslik institutsioon tohib talle eraldatud eelarvet ise liigendada. 

Aga praktikas tekivad teatud probleemid. Nii nagu oli juttu, kui ei ole tegevuspõhist eelarvet, siis on kulupõhine eelarve, nagu põhiseaduslikel institutsioonidel, kus ei ole lihtsalt ühes potis tegevuskulud, vaid on majanduskulud, personalikulud ja nii edasi. Paar [keerulist] aastat on toonud kaasa põhiseaduslike institutsioonide kriitika. Just riigikontrolör on sellise kriitikaga esinenud. Ministeeriumid ja riigiasutused [on teistsuguses] situatsioonis, kui täitevvõim teeb põhimõttelise otsuse, et külmutatakse avaliku sektori palgakulud. See juhtus 2021, koroonaajal, ja nii juhtus ka sellel aastal. Õpetajad said küll palgatõusu, tervishoiutöötajatel on kollektiivleping, aga anti mõista, et tavalises riigiasutuses palk ei tohiks tõusta. Mis aga tegelikult toimub? Kuna ministeeriumi käsutuses on tegevuskulud, siis muude tegevuskulude arvelt tihtipeale ikkagi leitakse teatud võimalusi ka palgatõusuks, isegi siis, kui öeldakse, et palgad on külmutatud. Selle näite riigikontrolör tõigi 2021. aasta kohta, et kuigi oli öeldud, et avaliku sektori palgad on külmutatud, riigiasutustes, ministeeriumides, keskvalitsuses palgad ikkagi 4–5% tõusid. 

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Samas, põhiseaduslikes institutsioonides, [mille eelarvetes on] personalikulude rida ja need kulud olid külmutatud, palgad ei saanud tõusta. 

See viib suurte palgaerinevusteni. Tegelikult, teatud spetsialistide pärast, eriti juristide ja ökonomistide pärast, kes ka põhiseaduslikes institutsioonides töötavad, võistlevad tööturul nii needsamad riigiasutused kui ka erasektor. See seab [need institutsioonid] juba eelnevalt nagu kehvemasse positsiooni või võtab neilt võimaluse pädevat personali palgata. 

Muidugi on üks probleem veel. Vastavalt riigieelarve seadusele kehtestab Vabariigi Valitsuse määrus korra, kuidas esitatakse riigieelarvesse ja riigi eelarvestrateegiasse vahendite taotlusi. Põhimõtteliselt esitavad põhiseaduslikud institutsioonid need [taotlused] eelarveprotsessis valitsusele. Valitsus ütleb, et siin on lagi, sellest rohkem ei saa, ja need lisataotlused tavakorras isegi Riigikokku ei jõua, neid ei kirjendata. See aasta on esimene, kui RES‑i taotlusi küll kirjendati, aga konkreetse eelarveaasta kohta me ikka teada ei saanud, mis lisataotlused riigieelarve kohta esitati. Me kohtusime põhiseaduslike institutsioonidega, nad rääkisid oma jutud ära, aga riigieelarve dokumendis või seletuskirjas need [taotlused] ei kajastu. 

Ajaloo huvides pean märkima, et see lahendus on juba pikalt arutlusel olnud, üle-eelmises koosseisus tõi Riigikogu esimees Eiki Nestor selle lauale. Siis käisid tõsised arutelud vanematekogus. Ettepanek oli umbes sama, et rahanduskomisjon võiks olla see institutsioon, kes aitab kaasa põhiseaduslike institutsioonide eelarvetaotluste läbivaatamisele ja annab oma hinnangu. Siis ei saa öelda, et täitevvõim sõidab [põhiseaduslikest institutsioonidest] lihtsalt üle, vaid üks seadusandliku võimu osapool on siiski andnud hinnangu ja selle esitanud. Eiki jäi tookord üksinda ja peale Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni keegi seda mõtet ei toetanud. Mul on hea meel, et see Eiki idee on nüüd uuesti laual. Kindlasti saan öelda, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon eelnõu menetlust toetab. Loodame, et see saab seaduseks. Aitäh!

Suur tänu teile! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 391 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 26. märtsil kell 17.15. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme kolmanda [päevakorrapunkti] juurde: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 289 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Jaak Valge.

Tervist, hea juhataja! Head kuulajad! Ma alustan natukene üldisema, aga uskuge mind, väga asjakohase sõnumiga. Nimelt, täna 90 aastat tagasi praegusel kellaajal istusid kusagil siin lähedal ruumides koos Konstantin Päts, Johan Laidoner ja ka mõned sõjaväelased ning võib-olla oli siin lähedal ka August Rei. Nad istusid koos selleks, et jälgida sündmuste arengut. Mis sündmused need olid, mis hakkasid toimuma tänasel päeval 90 aastat tagasi? Need olid juba varem kokku lepitud. Nimelt, kella kahe paiku anti kaitseväe ühendatud õppeasutuste Tondil paiknevates kasarmutes häiret ja õppeplatsile rivistus kaks aspirantide kompaniid, kuulipildujakompanii ja suurtükipatarei. Kokku tuli umbes 400 meest. Õppeasutuste ülem kolonel Aleksander Jaakson teatas, et minnakse eriülesannet täitma. Meestele jagati välja laskemoon ja relvad ning kolm kompaniid liikusid kesklinna. Ilmselgelt arvasid need noored mehed, et lähevad Eesti riiki kaitsma, ega teadnud, et nad marsivad tegelikult demokraatiat likvideerima. Ja nii see oli. Aspirandid võtsid oma kontrolli alla südalinna, Toompea ja piirasid sisse Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja selle Tallinna osakonna residentsid Narva maanteel ja Mere puiesteel. Poliitilise politsei ametnikud vahistasid kohalviibijad. Kokku arreteeriti kuni 500 vabadussõjalaste aktivisti ja juhti üle Eesti. Vabadussõjalased vastupanu ei osutanud. Tõenäoliselt nad arvasid, et kui nendevastane aktsioon tõesti teoks saab – enne oli sellest juba kuulukaid olnud –, siis selgub kohe, et nad milleski süüdi pole ja see noor liikumine kui süütu kannataja saab niimoodi uusi poolehoidjaid. Valitsuse koosolek algas siin kusagil lähedal ruumides alles kell veerand viis päeval. Kella viiest kehtestas valitsus kogu riigis kuueks kuuks kaitseseisukorra ning Johan Laidoner nimetati kaitsevägede ülemjuhatajaks ja sisekaitse ülemaks. See oli põhiseaduse rikkumine, kuna põhiseaduse § 80 kohaselt sai riigivanem kaitsevägede ülemjuhataja määrata ainult mobilisatsiooni väljakuulutamise või sõja alguse korral. Kohe sulgeski Laidoner oma otsusega Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja keelas koosolekud nii kinnistes ruumides kui ka lahtise taeva all, ta keelas ka meeleavaldused. Kohe keelustati kümne perioodilise väljaande ilmumine ja [tühistati] kolme ajalehe ilmumisluba. 

Niimoodi algas meil autoritaarkorra kehtestamine. 15. märtsil, siis üle-ülehomme [90 aastat tagasi] tuli kokku Riigikogu ja seal rääkis Päts, et rahvas on haige ja valimised tuleb edasi lükata, et haige rahvas valida ei saa, hoopiski mitte ei saa ta rahvahääletusel osaleda. Rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse kohaseid Riigikogu ja riigivanema valimisi ei toimunud mitte kunagi. Varsti keelustati ka erakonnad ja sügisel, kui Riigikogu kokku tuli ja sealt hakkasid kostma opositsioonilised hääled, saadeti ka Riigikogu laiali. 

Nii. Miks see lugu praegu tähtis on? Aga vaat sellepärast, et kahes Eesti esimeses põhiseaduses – kui arvestame ka ajutist põhiseadust, siis kolmes põhiseaduses – oli meie kodanikele antud õigus algatada rahvahääletusi, aga pärast täna 90 aastat tagasi alanud riigipööret neil seda õigust enam ei ole. Kui juhtuks ime ja käesolev eelnõu vastu võetaks, siis me looksime uuesti [võimaluse] algatada rahvaalgatuse korras rahvahääletusi, küll ainult kohalikes omavalitsustes. 

Nii. Nüüd ma lähen teema juurde ja alustan tsitaadiga Jüri Raidlalt: "Rahva kaasamine on väljendina iseenesest nonsenss. Rahvas on kõrgeima võimu kandja, kes kaasab oma võimu teostamiseks parlamendi ja valitsuse, mitte vastupidi." Ma arvan, et mul pole ka väga suurt põhjust iseloomustada praegust olukorda meie riigis. See ei ole mitte midagi muud kui parlamentarismi kriis, kui laiemalt võtta, siis esindusdemokraatia kriis ja ka poliitiline kriis. Üha rohkem kodanikke ja ka õigusteadlasi ja isegi meie põhiseaduse autoreid saab aru, et vaja on lahendusi ja lahenduseks võiks olla see, kui kodanikud kui kõrgeima võimu kandjad saaksid võimaluse korrigeerida esindusdemokraatlike institutsioonide tegevust. Ja vaat, see ongi, kallid sõbrad, autentne klassikaline demokraatia. Sest vaadake, see praegune olukord, kus parlamendis on valitsuskoalitsioonil kahekolmandikuline ülekaal, kodanikest aga usaldab valitsust kaks korda vähem ja opositsiooni kaks korda rohkem, kui [tuleneks] nendest proportsioonidest, mis on Riigikogus, vaadake, ja samal ajal ka see, et kodanikud ei saa siin mitte midagi muuta – kogu see olukord ei ole demokraatia seisukohalt normaalne. 

Kodanike sekkumine ei pruugi ilmtingimata tähendada ju rahvahääletust, sest vaadake, sellel rahvahääletuse võimalusel on ennetav mõju. Just see võimalus lahendaks ka praeguse kriisi, sest valitsus ei saaks teha, tal ei oleks mõtet teha otsuseid, mis on selgelt kodanike enamuse tahte vastased. Sel juhul ei oleks mitte mingit obstruktsiooni ega usaldushääletusi, neid ei oleks vaja. 

Loomulikult on rahvahääletuste võimaluse loomisel vaja tarku künniseid ja võib-olla ka teemafiltreid, et neid [rahvahääletusi] ei kasutataks avantüristlikult ja et see ei tekitaks meie riigis segadust. Aga rahvusvaheline kogemus ja ka meie endi kogemus tõestab selgelt, et niisuguste künniste ja filtrite seadmine on võimalik ning rahvaalgatused ja rahvahääletused toetavad väga tugevasti esindusdemokraatiat. 

Ma mõistan, et osal poliitikutest on selle ees hirm. Väidetakse, et enamus ei saa teha vähemusse puutuvaid otsuseid, mis on ka iseenesest nonsenss, sest sel juhul oleks ju nii, et vähemus teeks enamusse puutuvaid otsuseid. On hirm selle ees, et kodanikud saavad hakata riigielu küsimusi otsustama. Aga kohalikul tasemel seda hirmu ei peaks ju olema. Võib-olla olekski just see kohaliku taseme rahvahääletuse võimaluse loomine selline nii-öelda esimene samm harjutamiseks. Õigemini, mina isiklikult olen täiesti veendunud, et meie rahvas ei ole haige, vaid on demokraatiaks küps, aga võib-olla oleks see esimene samm osa poliitikute veenmiseks, et me vajame teatavatel tingimustel ühiskonna kui terviku osalemist poliitiliste otsuste tegemisel. 

Nii. Käesolev eelnõu puudutabki kohalikke omavalitsusi ja sellega muudetakse kohaliku omavalitsuse korraldamise seadust. Ma siin pikka juttu ei hakka tegema, kuna mu sissejuhatus oli juba pikk, räägin ära põhipunktid. Need on järgmised. Rahvahääletust on võimalik algatada volikogul või vähemalt 10%‑l hääleõiguslikel valla‑ või linnaelanikel, kuid mitte vähem kui 30‑l hääleõiguslikul valla‑ või linnaelanikul või nii volikogul ja valla‑ või linnaelanikel, tähendab, nii-öelda sünteesis. Teiseks, kohalikule rahvahääletusele ei saa seada riigielu küsimusi ja küsimusi, mille rahvahääletuse tulemus võib olla seadusega vastuolus, üleriigilise seadusega vastuolus. Neid küsimusi ei saa kohalikule rahvahääletusele seada. Kolmandaks, valla‑ või linnaelanike esitatud rahvahääletuse nõude õiguspärasuse üle otsustab valla‑ või linnavalitsus. Neljandaks, kui rahvahääletuse taotlus vastab sätestatud tingimustele, peab kohalik omavalitsus tagama, et rahvahääletusele seatud küsimuses oleks tagatud tasakaalustatud teavitus. See on äärmiselt oluline. Viiendaks, rahvahääletus peab toimuma aasta jooksul taotluse esitamise ajast. Rahvahääletuse tulemus – nüüd tulevad künnised – on siis õiguslikult siduv, kui sellel osaleb vähemalt 30% kohaliku omavalitsuse valimisõiguslikest elanikest. Vastasel korral käsitletakse tulemust rahvaküsitlusena ehk õiguslikult mittesiduva või nõuandva rahvahääletusena. Kuuendaks, rahvahääletuse muud korralduslikud tingimused sätestab kohaliku omavalitsuse volikogu. 

Ma jään praegu siia peatuma. Ma usun, et te ei kahtle, et ma võin pidada pikki sütitavaid kõnesid rahvahääletuse vajalikkusest ja tuua näiteid igalt poolt Euroopast ja maailmast, kuidas see ühes või teises kohas on seatud ning kuidas see on positiivselt mõjunud. Ma säästan teie aega, aga kui on küsimusi, siis parima heameelega vastan. Aitäh!

Jaa, see on igati ratsionaalne tee, teile ongi kenasti küsimusi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Millised võiksid teie hinnangul olla need ratsionaalsed vastuargumendid sellele eelnõule? Lähtume eeldusest, et inimesed põhimõtteliselt on seda meelt, et Eesti ühiskond peaks olema korraldatud kooskõlas demokraatia põhimõttega, aga nad ikkagi ei pea mõistlikuks seda eelnõu pooldada. Kas te kujutate ette, millised need vähekenegi arvestatavad kaalukad vastuargumendid võiksid olla? Minul on ausalt öeldes raske neid ette kujutada, aga äkki te saate mulle selles abiks olla.

Mul on küll kahju, härra Varro Vooglaid, aga selles küsimuses ma ei saa teid mitte kuidagimoodi abistada. Küll ma võin võib-olla ette kujutada seda, mis on selle vastuolemise taga. See võib [tuleneda] asjaolust, et kohalikesse volikogudesse valitud poliitikud pelgavad, et nad ei saa siis enam omatahtsi otsuseid teha, et nad muutuvad kontrollitavaks ja nende tegevus peab pidevalt olema kooskõlas selle kohaliku omavalitsuse elanikkonna enamuse sooviga. See teeb nende tegevuse keerulisemaks, võib-olla ka, kuidas öelda, klanni soovide järgi toimetamise raskemaks, ja ma ei tea, noh, poliitilise korruptsiooni keerulisemaks, või ütleme, selliste kildkondlike huvide läbisurumise keerulisemaks. See on võib-olla see taust, ega ma muud ei oska mitte midagi öelda. 

Võib-olla on siin ka see [põhjus], et inimesed ja [sealhulgas] poliitikud on tihtipeale inertsed. Mingil moel ligadi-logadi toimib see süsteem praegu ju ka kohalikes omavalitsustes. Miks seda nüüd parandama hakata? Siis peaks ju sellesse kuidagi jälle süvenema, et kuidas ta päriselt toimima hakkab. Milleks seda ikka vaja on? Pealegi, programmiliselt tõukab seda teemat kõige jõulisemalt tagant just see niinimetatud äärmuspopulistlik erakond ehk Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Kui on uued asjad tulekul, siis on ka hirmukesed kerged tulema. Mis siis saab, kui rahvas hakkabki otsustama erinevaid teemasid selle kohaliku omavalitsuse [volikogu] võimuloleku ajal? Segab mõnes mõttes valitsemist, nagu sa just ütlesid, viib mugavustsoonist välja. Kas sa Šveitsi näitel oskad neid hirme leevendada? Kui nüüd tulebki näiteks KOV-i nelja-aastase tegevuse ajal kolm kuni neli rahvahääletust, kas seda on siis palju või vähe Šveitsi mõttes? Kas see võib tekitada tarbetut segadust? Või hoopis vaatame, et Šveitsis on neli riigikeelt ja riik püsib ikka koos.

Aitäh selle küsimuse eest! Šveits on tõepoolest hea näide. Seal on isegi ju kaks kuni neli üleriigilist rahvahääletust tavaliselt igal aastal. Nad tehakse kõik ühes voorus ära. Väga raske oleks välja mõelda, kuidas see Šveitsi riigi toimimist mingil moel segaks. Vastupidi, me küsitluste järgi teame, et Šveits on maailma üks õnnelikemaid riike. Muide, küsitluste kohaselt on Ida-Euroopa või postkommunistlikest riikidest kõige õnnelikum riik Sloveenia, kus on ka kõige rohkem rahvahääletusi 1990. aastate algusest siiamaani toimunud. Nii et rahvahääletuste negatiivset mõju ei ole võimalik üheski riigis tuvastada.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleeg! Ma tahan esmalt teid tunnustada ja tänada selle sümboolse ajaloolise paralleeliga alustamise eest. Selle valguses küsin, milline on teie hinnang. Tõenäoliselt on komisjoni seisukoht, et see [eelnõu tuleks] tagasi lükata. Teades, kuidas see saal käitub, võibki seda kahetsusväärset olukorda ette näha. Aga milline on teie hinnang? Kui see eelnõu tagasi lükatakse, mida see räägib Eesti demokraatiast, Eesti rahvavõimust?

Aitäh, hea kolleeg! Ega ta mitte midagi head ei räägi. Ega ei räägi mitte midagi head meie parlamentarismist ja rahvavõimust ka see, et mulle ei tule sellest koosseisust meelde mitte ühtegi opositsiooni eelnõu, mis oleks heaks kiidetud, olgu ta isegi nii maksimaalselt vastav koalitsiooni huvidele, kui võib olla. Aga muidugi, ma olen ikkagi realist. Selleks ei pea olema küünik, vaid lihtsalt realist: loomulikult lükatakse ka see eelnõu tagasi.

Kui ma nüüd kaugemasse tulevikku vaatan, siis mulle küll näib, et üha rohkem meie kodanikke ja ka arvamusliidreid on aru saanud, et kõige lootustandvam võimalus sellest praegusest parlamentarismi kriisist väljatulekuks on teha nii üleriigiline kui ka kohalike omavalitsuste reform, mis annaks võimaluse algatada rahvahääletusi. Seda on juba moka otsast märkinud ka selline põhimõtteline rahvahääletuste vastane nagu Jüri Raidla, kes väidab, et kohalikes omavalitsustes võiks rahvahääletusi korraldada. Kuidagi sinnapoole on tüürimas ka üks teine põhiseaduse autoreid, kes on aastakümnete vältel olnud rahvahääletuste vastu, nimelt Jüri Adams. Niipalju, kui ma meediat olen jälginud, on mulle hakanud tunduma, et meie kõige suurema tiraažiga ajaleht Postimees on ka otsustanud asuda sellise reformi toetamise teele. 

Nii et ma usun, et kui me tahame sellest kriisist välja tulla, siis see rahvahääletuste võimalus luuakse. Kui kaua me veel selles kriisis edasi vingerdame ja kui palju läheb aega, et ka poliitilised otsustajad selleni jõuaksid, ma ei tea, aga ma arvan, et me jõuame selleni, sest meie rahvas on demokraatiaks küps.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Pole vist kahtlust, et kui selline rahvahääletuse süsteem kohalikus omavalitsuses praegu kehtiks, siis mitte mingil moel ei juhtuks taolisi asju nagu Metsküla kooli sulgemine, see lihtsalt ei oleks võimalik. Selles mõttes on see ikkagi väga oluline kang legitiimsuse tagamiseks poliitiliste otsuste tegemisel. 

Vastaste põhiargumendid on meil üsna läbi käidud. Põhiargument on, et see [tekitab] liiga palju mässamist, segab valitsemist, tekitab mingeid selliseid ootamatusi ja ebastabiilsust. Aga need on ju kõik diktatuuri argumendid, need on põhimõtteliselt demokraatiavastased argumendid: meil on siin kuskil nii-öelda eksperdid või targad onud, kes valitsevad, ja teie ärge segage, meil on stabiilsus ja meil on siin teatud efektiivsus ja see on olulisem kui see, et on olemas legitiimsus ja rahva mandaat. Minu meelest tuleb seda kogu aeg üle korrata. Kuidas sina seda näed?

Jaa, ma olen nõus, ma olen sellega nõus. Aitäh! Tegelikult kumab nende argumentide tagant, niipalju kui neid üleüldse ratsionaalsena esitatakse – mulle tundub, et suhteliselt märgiline on see, et täna ei pruugi jälle ükski valitsuskoalitsiooni esindaja siia pulti tulla, et selle eelnõu vastu rääkida, sest neid argumente on ju, kuidas öelda, ebamugav esitada, eks ole –, see, et need poliitikud lihtsalt ei usalda meie kodanikke, nende jaoks on demokraatia tegelikult sõnakõlks ja mitte midagi muud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ega ju ei ole ilmselt kellelegi saladuseks, et meie põhiseadus sätestab, et kõrgeima võimu [kandja] riigis on rahvas. Aga ometigi saab rahvas ainult mitme aasta tagant hääletada kohalike omavalitsuste valimistel ja Riigikogu valimistel ning see on kogu lugu. Loomulikult oleks väga tervitatav, kui kohalikul tasandil saaks ka referendumeid läbi viia, see viiks meid suure sammu võrra demokraatia poole. Aga meie põhiseadus kahjuks ei ole, ma ei oska öelda, pooltki nii demokraatlik, kui olid 1920. aasta ja 1933. aasta põhiseadus, kus olid lubatud rahvaalgatus, referendumite algatamine rahva poolt ja nii edasi ja nii edasi. Mis sa arvad, kas me peaksime ka selles [mõttes] naasma meie riigi loomise, demokraatia aegadesse ja andma rahvale võimaluse muuta põhiseadust?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma vastan lühidalt: jah, ma muud võimalust ei näe. Me peaksime naasma juurte juurde. See võimalus on ju suuremas osas demokraatlikes riikides olemas. Ka Lätis ja Leedus on see olemas. Lätis on vahepeal toimunud, kui ma ei eksi, 9 üleriigilist rahvahääletust, Leedus üle 10, kas 12 või 14. Meil on selle sama aja jooksul toimunud ainult 1 rahvahääletus. See oli Riigikogu poolt välja kuulutatud, Lätis ja Leedus on võimalus ka rahvaalgatuse korras referendumeid välja kuulutada. See praegune kriis minu arvates illustreerib väga üheselt seda, et meil ei ole mitte mingit muud võimalust kui demokraatia juurte juurde naasta.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Üks argument tavaliselt, mida kuuleme, on see, et kui toimub rahvahääletus ja rahva suunis või tahe läheb vastuollu parlamendi või volikogu [tahtega], siis sellele järgnevad automaatselt erakorralised valimised, ehk teisisõnu, meil on toodud poliitilisse ellu sisse mehhanism, mis lakkamatuid erakorralisi, või ütleme siis, ennetähtaegseid valimisi esile kutsub. Loomulikult on see suures osas müüt, seda [klauslit] võib sinna sisse panna ja mõningates riikides see nii on, aga tavaliselt mitte. Näiteks sellessamas Šveitsis ju nii ei ole. Kuidas konkreetses eelnõus on? Kui rahvas algatab eelnõu ja selle eelnõu nii-öelda läbi hääletab, seda toetab, siis mis see edasine mehhanism on? Kui volikogu justkui tõrgub, mis siis see mehhanism on?

Aitäh! Selles konkreetses eelnõus ja kohaliku volikogu puhul ei ole ette nähtud, et volikogu peab laiali minema. Küll aga on loomulikult ette nähtud, et kui on siduv rahvahääletus, siis volikogu peab selle rahvahääletuse tulemuse ellu viima.  

Mis üleriiklikku olukorda puutub, siis meie põhiseaduses on praegu sees klausel, et kui Riigikogu on teistsugusel seisukohal, kui [näevad ette] rahvahääletuse tulemused, siis ta peab laiali minema. Minu arvates on see ka põhjendatud, sest sel puhul ei esinda Riigikogu enamus enam kodanikkonna enamust. Minu arvates on see põhjendatud. Aga kui see oma, kuidas öelda, fiskaalsete huvide tõttu käib paljudele või osale rahvaesindajatele närvidele, siis üleriigilist eelnõu tehes võib minu pärast selle [klausli] sealt ka välja võtta. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Minu meelest see liberaalne demokraatia, mida meile siin Eestis müüakse, on rohkem selline postorjanduslik demokraatia. Kord nelja aasta tagant saavad inimesed käia valimas, ülejäänud aja hoitakse nad valitsemisest eemal: tehke tööd ja ärge parem sõna võtke. Kahjuks nii on. 

Aga tulen nüüd nende referendumite, rahvahääletuste juurde laiemalt. Riigi tasandil neid nagunii ei toetata, ei soosita, hoitaksegi inimesed otsustamise juurest eemal. Kohalikus omavalitsuses on Eestis sama mure. Aga kuidas mujal Euroopas on? Meil ikka liberaalid vaatavad, kuidas Euroopas tehakse, et siis hakkame mõtlema, mis Eestis tuleks teha. On mingeid näiteid sellel teemal ka Euroopa riikidest tuua? Kas igal pool on sama süsteem nagu meil või on vastupidi?

Aitäh! On nii ja naa. Ma ei ole päris kokku lugenud, aga oletan, et pooltes või rohkem kui pooltes Euroopa riikides on võimalik kohalikes omavalitsustes referendumeid algatada. Küll on need erinevad. Näiteks vähemalt teatud tingimustel on nad siduvad Bulgaarias, Poolas, Saksamaal, Sloveenias, Taanis ja Tšehhis. Mõnes riigis on nad mittesiduvad, nad on nii-öelda poliitiliselt siduvad. Erinevates riikides on ka erinevad algatamiskvoorumid, 5–20%. Kui veel riike nimetada, kus see üleüldse võimalik on, siis see on võimalik Rootsis, Ühendkuningriigis, Soomes. Nii et kokku, jah, ma arvan, pooltes või rohkem kui pooltes Euroopa riikides on see võimalus olemas.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas te ei märka siin teatavat dissonantsi valimisliitude keelustamise eelnõuga, mida teie erakond on mitmeid kordi siin saalis tutvustanud ja välja toonud? Kas te ei märka siin mingit dissonantsi?

Aitäh! Ma mõtlen ja ma vastan siiralt, et ega ma ei märka. Ma ütlen seda sellepärast, et ega tegelikult erakonnad Eestis populaarsed ei ole, eks ole. Me ju teame seda. Küll aga ilma erakondadeta demokraatiat olla ei saa. Erakonnad on demokraatia põhiühikud. Valimisliitude häda on see, et nad on ebastabiilsed, seal ei pruugi olla korralikku vastutust, nad lagunevad kergesti ja ka need kohalike omavalitsuste koalitsioonid võivad olla ebastabiilsed. Ma möönan, et ma ei ole kohaliku omavalitsuse poliitikas teab mis ekspert, aga niimoodi abstraktsel tasemel ma seda vastuolu eriti ei näe. Mina siiralt arvan, et pigem on küsimus selles, et erakondi tuleks tugevdada.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minule see eelnõu tegelikult meeldib. Ma arvan, et on väga mõistlik küsida inimestelt arvamust ja seda ka täita. Samas, nagu kolleeg siin välja tõi, kohalikus munitsipaalpoliitikas [võib olla] inimesi, kes soovivad seal kaasa rääkida ilma erakonda kuulumata. Jah, te ütlete, et võib kandideerida ikka, isegi erakonda kuulumata. See on tõsi, aga see on ka erakonnaga seotus mingil moel, kas või siis, kui kandideerisid erakonna nimekirjas. Mina arvan, et mida rohkem on inimesi, kes soovivad kaasa rääkida, seda rohkem peab olema ka võimalusi. Valimisliidud on selleks hea võimalus. Selleks aluseks, et anda hinnangut, et nad on ebastabiilsed või mittepüsivad, peaks olema uuring. Viljandi linna näitel see kindlasti nii ei ole, vastutust on seal võetud alati. Jah, kui sellise väite aluseks on uuringud või vähemalt küsitlused, siis see nii on. Aga eelnõu on sümpaatne. Selle tõttu mina näen siin küll vastuolu. Te juba vastasite, et teie vastuolu ei näe. Kurb, et ei näe.

Aitäh, hea kolleeg! Jah, kuidas öelda? Mul on tõesti au jääda vähemalt praegu austavale eriarvamusele. Tõepoolest on ka selge, et ega siis kõik valimisliidud alati ei lagune. Küll aga ma julgeksin toonitada, et vaadake, kui on olemas võimalus algatada rahvahääletusi, siis saavad kodanikud rohkem kaasa rääkida, ka erakondadesse kuulumata. See justkui, kuidas öelda, võib teatavas mõttes kompenseerida selle valimisliitude mitteolemasolu, kui kodanikud saavad nagunii kaasa rääkida. 

Ma tean, et teie ei kuulu, kuidas öelda, äärmusfeministide hulka. Aga ma tooksin siin ühe sellise näite: kui kogu aeg või tihtipeale räägitakse, et naistel on vähem võimalusi poliitikas osaleda, siis vaadake, see eelnõu annab naistele paremad võimalused, sellepärast et meil on ju elanikkonnas naiste ülekaal.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Jaak! Minu küsimus on eelnõuga võib-olla natuke õrnemalt seotud, aga see tuleneb sellest, et me praegu näeme Euroopas, et paljudes riikides on inimesed ja masinad tänavatel ning antakse mõista, et see, kuidas Euroopa tehnokraadid on allutanud enda soovidele riikide valitud valitsused ja ka kohalikud omavalitsused, see, mida ellu viiakse, ei vasta sellele, mida rahvas ootab. 

Aga mu küsimus on pigem see, et kas sa oskad kommenteerida. Madin tänavatel käib ju ka riikides, kus iseenesest seaduse järgi oleks võimalik ka rahvahääletusega midagi muuta. Aga kas seal on pandud mingid piirid, et ei saa muuta seda, mis Euroopast tuleb, või on mingisugused inimeste arvu nõuded? Miks see asi on jõudnud tänavatele, mitte massiliste referendumiteni?

Aitäh selle küsimuse eest! See on ilma kahtluseta väga asjakohane küsimus. Mis puutub Saksamaasse, siis Saksamaal ajaloolistel põhjustel referendumite algatamise võimalust ei ole. Nemad suhtuvad üleüldse referendumitesse väga suure umbusuga. Ilmselt on lugupeetud küsijale teada, mispärast, ehkki see põhimõtteliselt ei ole minu arvates argument. Nimelt on küsimus nende Natsi-Saksamaa-aegsetes referendumites, aga need referendumid olid ju läbi viidud ebademokraatlikes, autoritaarsetes, totalitaarse võimu tingimustes ja neid ei saa pidada nii-öelda teedrajavateks referendumiteks. Samamoodi, näiteks meil Nõukogude Liidus võeti 1977. aastal suure üldrahvaliku hõiskamise saatel vastu uus Nõukogude Liidu konstitutsioon. Me ju seda referendumit ei pea mingisuguseks selliseks näiteks, eks ole. 

Ma pean natukene, kuidas öelda, piinlikkusega tunnistama, et ma Prantsusmaa referendumikünniseid peast ei tea. Võimalik küll, et need künnised on liiga kõrged, nii et ei ole võimalik, kuidas öelda, kanaliseerida seda poliitilist protesti legitiimsetesse võimalustesse. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ka mina pean väga lugu rahva arvamusest. Igal juhul tasub selle teemaga tegeleda. Ma tahaks küsida selle kohta, kui see künnis on 10%. See on siiski valimisealistest elanikest 10% ja tänapäeval on seda küllaltki lihtne kokku saada. Me peame ju arvestama, et volikogudes on koalitsioon ja opositsioon ning opositsioonil võib see [10%] olla pidevalt vabalt koos. Kas te ei karda, et lihtsalt sellepärast, et ei olda võimul, soovitakse hakata ennast kehtestama? Kas te ei ole kaalunud, et pigem võiks äkki see nii-ütelda algatajate protsent olla kõrgem?

Tänan küsimuse eest. Mul on väga hea meel, et sotsiaaldemokraadid sellel teemal kaasa mõtlevad. Mu vastus on selline, et see 10%-line künnis on tulnud Euroopa keskmise [põhjal]. [Euroopas] kõiguvad need vahemikus 2,5% kuni 30%. Minul ei oleks mitte midagi selle vastu, vastupidi, ma oleksin väga selle poolt, kui me teeksime ühe analüüsi selle kohta, kas see künnis on ikkagi piisavalt kõrge, et selliseid avantüristlikke ettepanekuid ei tuleks.

Teisalt jälle, mul on ka usk meie rahva küpsusesse, nagu ma olen juba mitu korda populistlikult öelnud, [ma usun,] et sellistele avantüristlikele ettepanekutele lihtsalt hea meelega allkirja ei anta. Mul on jälle, ei tea mitmendat korda juba, au rääkida siin ühest diskussioonist, mis meil oli EKRE osalusega valitsuse ajal Isamaa esindajatega, kes meile väitsid samamoodi, et juhul, kui me lubame rahvahääletusi, siis kolmekordistatakse näiteks pensionid, kui on madal künnis, ja siis me langeme kusagile kaosesse. Me tegime spetsiaalselt selle kohta küsitluse, kas inimesed tahaksid pensionide kolmekordistamist, kui on teada, et see toob kaasa sellised, sellised ja sellised kulud. Mul oli tõesti hea meel selle küsitluse tulemusi saada, sest need näitasid, et inimesed on vastutustundlikud. Kui ma õigesti mäletan, siis eestlastest vaid 10% või 15% soovis pensionide kolmekordistamist, mitte-eestlastest natukene rohkem, 20%.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Kõigepealt, minu arust kolleeg Allase ilmselt heatahtlik mõttearendus lähtus ikkagi totalitaristlikest eeldustest, et kui me oleme võimul, siis äkki, kui meiega ei olda rahul, saab meid liiga kergesti sealt tõugata. Demokraatias nii peakski käima. Tuleb teha neid asju, millega need, kes sulle mandaadi on andnud, on nõus. 

Aga mu küsimus läheb Saksamaa juurde tagasi. Nagu sa ütlesid, seal referendumeid korraldada ei saa, aga piltlikult öeldes sa lõpuks saad ikkagi selle referendumi, aga sellel kujul, et veoautod ja traktorid blokeerivad kõik pealinna suunduvad kiirteed, linn on tükk aega kinni ja möll käib. Kas ei ole mitte nii, et mida rohkem sa piirad, seda rohkem sa pead, ütleme, jõustruktuuridesse raha panema, et rahvast ohjes hoida, aga lõpuks see katel keeb ikka üle? Ajaloolasena oskad sa võib-olla seda kommenteerida. 

Prantslaste kohta: nendel tundub see protestimine olevat natuke nagu elustiili osa. Ma arvan, et seal see künnis nii palju asjasse ei puutu.

Aitäh! Kindla peale on seal see korrelatsioon olemas. Kui on võimalus ikkagi suunata oma protest legitiimsesse kanalisse, siis ei ole mõtet tänavale minna, see on selge. Me näeme praegu Eestis ka, et eestlased ei ole veel massiliselt tänavale tulnud. Ma ei ole muidugi futuroloog, vaid ajaloolane, aga ma julgen prognoosida, et praeguse olukorra jätkudes tullakse tänavatele. Kui meil oleks need referendumivõimalused, siis number üks asi oleks ju see, et praegune Riigikogu enamus ei oleks üleüldse selliseid rahva enamusele vastanduvaid eelnõusid seaduseks vorminud, sest nad oleksid juba ette teadnud, et need hääletatakse rahvahääletusel maha. 

Ajaloos on loomulikult väga palju näiteid selle kohta, kuidas poliitilised režiimid lähevad ülekäte ja kuidas kodanikkond läheb keema ning tulemuseks on väga suured mullistused, selle asemel, et poliitilist režiimi järk-järgult kujundada kodanikkonna arvamuse järgi, seda reformida ja mitte [lasta] revolutsioonidel [tekkida].

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kas teile on teada mõni konkreetne, väga halb näide selle kohta, mis on juhtunud ühes või teises või kolmandas, põhimõtteliselt niimoodi laias laastus siiski demokraatia ideaalist juhinduvas riigis kas Euroopas või kusagil mujal, selle tõttu, et seal on olnud võimalus läbi viia siduvaid referendumeid? Näide selle kohta, et näete, mis juhtus, anti rahvale võimalus algatada referendumeid, aga referendumiga tõmmati endale ning kogu riigile ja rahvale häda kaela. Mina ausalt öeldes ei tea ühtegi sellist näidet, aga teie olete sellesse asjasse rohkem süvenenud, võib-olla teie oskate tuua mõne sellise näite, mis võiks võib-olla kvalifitseeruda ka lähema vaatluse objektina, kui arutleda selle üle, kas on mõistlik selliseid samme teha või mitte.

Aitäh! Jälle pean ma vastuse võlgu jääma, selles mõttes, et ma ei saa teile mingilgi moel ühegi näitega appi tulla. Aga poliitilises retoorikas tihtipeale kasutatakse just Eesti näidet, et referendumeid oli 1930. aastatel võimalik liiga kergesti algatada. Minu vastus on – te kindlasti teate seda juba niigi –, et need väited ei ole täpsed, need väited ei vasta tõele. Eesti 1930. aastate majanduskriis oli nii raske, et sellist [olukorda] ei mäletanud mitte ükski elav hing, või kui kasutada levinud väljendit, siis sellega võrreldes on see, mis on meil praegu, morsipidu. Kui lapsed peavad tühja kõhuga magama minema, siis inimesed lähevad väga-väga vihaseks. Kujutame ette, kui meil ei oleks olnud võimalust seda rahulolematust juhtida seaduslike vahenditega. Vaadake, siis ei oleks isegi jahedate eestlaste puhul kolmekümnendate aastate alguses olnud välistatud kodusõda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kas selle seaduse kaudu oleks võimalik lahendada ka sellist olukorda, mis on tekkinud Metsküla kooli ümber? Kas see pakuks kogukonnale lahendust?

Suur tänu! Metsküla kool on ju hea näide. Ma julgen arvata, et juhul kui selline võimalus oleks olnud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses, siis Metskülas sellist vastasseisu ei olekski saanud üleüldse tekkida.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan! Juhtivkomisjoni seisukohtade ja otsuste tutvustamiseks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Teen lühikese kokkuvõtte komisjonis arutletust. Nii pikka arutelu ei olnud, nagu siin just lõppes, kuna komisjonis [algatajaid] esindanud Ants Froschi sõnade kohaselt on teema kõigile tuttav ja pole tarvis seda uuesti selgitada. Sellega oligi väike sissejuhatus tehtud. Olid mõned küsimused, mida komisjoni liikmed [esitasid]. Kohal oli ka Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi kohalike omavalitsuste osakonna KOV õigusvaldkonna juht Martin Kulp, kes selgitas valitsuse seisukohti. 

Tehti järgmised menetluslikud otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. novembril 2023. aastal, aga see on nüüd nihkunud tänasesse päeva. See oli konsensuslik otsus. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, poolt oli 6, vastu 1, hääletamata jättis 2 liiget. Viimane otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov. Sellega oligi lühikene arutelu komisjonis lõppenud. Aitäh!

Suur tänu! Teile on paar küsimust. Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Hea ettekandja! Tõtt-öelda paneb selline komisjoni istungi kirjeldus tõeliselt hämmastuma. Oleks ju loogiline eeldada, et komisjonis arutatakse eelnõusid põhjalikult, vaagitakse poolt‑ ja vastuargumente ja selle põhjal tehakse põhjendatud otsus. Aga ma saan aru, et mitte midagi sellist komisjonis ei toimunud. Komisjon tegi tagasilükkamise otsuse ilma igasuguse põhjenduseta. Kas teie meelest on selline praktika normaalne?

Aitäh küsimuse eest! Nii nagu ma ka alustasin: samateemaline eelnõu oli varasemalt menetluses. Täiskogus lükati ta esimesel lugemisel 20. septembril 2023. aastal samamoodi tagasi ja siis käis minu mälu järgi vähe tõsisem arutelu. Kuna see [teema] oli nüüd täpselt samal kujul komisjonis, siis ilmselt sellepärast ei olnudki pikemat arutelu. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Mind huvitab ikkagi, mis oli see põhjus, miks see [eelnõu] tagasi lükati.

Aitäh! Põhjused on toodud valitsuse seisukohtades, mis on teil materjalide seas olemas. Samamoodi see, et antud eelnõuga rahvahääletuse seaduse muutmise korral jääb nii-öelda siduv kohustus kohalikule omavalitsusele, mis ei ole kuidagi [tasakaalus] ja võib panna [omavalitsuse] sellise probleemide jada ette, mida me täna ette ei näe. Seda on valitsuse esindaja siin lahkesti selgitanud ja ta tegi seda samamoodi ka eelneva eelnõu [arutelul], mis oli siin eelmise aasta lõpupoole.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel [kõnelema] hea kolleegi Varro Vooglaiu. (Varro Vooglaid palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! On tõepoolest väga sümboolne, et me menetleme seda eelnõu täna, 12. märtsil 2024. aastal. Nagu kolleeg Jaak Valge juba osutas ja lähemalt selgitas, möödub täna 90 aastat 1934. aasta 12. märtsi riigipöördest, mille üheks väga oluliseks põhimõttelise tähtsusega tagajärjeks oli asjaolu, et sellega läksid kaotsi rahvaalgatuse õigus ja rahvahääletuste algatamise õigus kui kaks väga olulist instrumenti, millega rahvas saab teostada oma võimu kõrgeima riigivõimu kandjana. Sellel hetkel läksid need põhimõtteliselt kaotsi. Siiani ei ole meie rahvas neid õigusi tagasi saanud. 

See olukord viitab veelgi põhimõttelisemale ja laiemale probleemile, et Eesti riigielu korraldamisel on deklareeritud ideaalid ja reaalsus omavahel väga tõsises nihkes. Seda nihet me näeme seonduvalt kõikide oluliste põhimõtetega, kindlasti ka seonduvalt demokraatia põhimõttega. 

Mis on ideaal? Ideaal on deklareeritud põhiseaduse §‑s 1, mis ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Noh, iseseisvuse ideaali nihkes olemisega on samuti probleem, sellest ma praegu rääkima ei hakka. Aga vaatame seda, kuidas on Eesti Vabariigis lood selle demokraatia ideaali teostumisega. 

Kui Eesti on riik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis loomulikult peaksid rahval olema reaalsed võimalused selle staatuse teostamiseks, vastasel juhul on tegemist tühja ideaaliga, sisutühja ideaaliga – deklareeritud on, aga ei teostu. Kuidas võiks rahvas saada seda oma staatust teostada? Millised vahendid võiksid rahva käsutuses selleks olla? Esimene, vägagi elementaarne vahend on rahvahääletuste kaudu oma staatuse, oma võimu teostamine. 

Kuidas on Eesti Vabariigis reaalselt lood rahvahääletustega? Kas keegi oskab peast öelda, millal toimus meil viimane rahvahääletus? Ma ei küsi teilt praegu valjuhäälset vastust, aga mõelge korraks, millal see oli, millal sai Eesti rahvas viimati mõne riigielu otsuse langetamisel ise kaasa rääkida, ise otsustajaks olla. See oli rohkem kui 20 aastat tagasi, 15. septembril 2003. aastal, mil toimus referendum Euroopa Liiduga liitumise küsimuses. Ka siis, nagu me teame, oli taustaks massiivne, riiklikult rahastatud ja ka ellu viidud propaganda, selleks et saada nii-öelda õige vastus. Aga see selleks. Fakt on see, et üle 20 aasta ei ole Eestis korraldatud mitte ühtainsat referendumit. Põhiseaduse kohaselt saab ainukesena referendumeid algatada teatavasti Riigikogu. Rahval endal referendumite algatamise õigust ei ole. Ehk veel kord, reformuleerime: rahvas ise kehtiva põhiseaduse kohaselt referendumeid algatada ei saa ja Riigikogu pole pidanud vajalikuks üle 20 aasta rahvale sellist võimalust pakkuda. See on reaalsus.

Lähme edasi. Kuidas saaks rahvas veel teostada oma võimu kõrgeima riigivõimu kandjana? Algatades parlamendis seaduseelnõusid. Rahvaalgatuse õigus – seda ka ei ole alates 1934. aasta 12. märtsist. Edasi. Kuidas saaks rahvas veel teostada oma staatust kõrgeima riigivõimu kandjana? Valides endale presidenti. Seda õigust ka ei ole. 1933. aasta põhiseadusega oli riigivanema valimise õigus rahvale ette nähtud, kehtivas põhiseaduses seda õigust meie rahval ei ole. 

Lähme edasi. Kuidas saab rahvas veel teostada oma staatust kõrgeima riigivõimu kandjana? Noh, kui enam mitte ise mingisuguseid otsuseid langetades, nagu see rahvaalgatuse ja rahvahääletuse õiguse puhul oleks, hea küll, aga siis otsustades vähemalt selle üle, kes peaks olema need inimesed, kes langetavad kõik riigielu otsused rahva asemel või rahva eest või rahva esindajana. Siin me jõuame Riigikogu valimiste korrani ja kohalike omavalitsuste [volikogude] valimise korrani. Presidendi valimise õigust teatavasti mitte mingil kujul ei ole, nagu juba räägitud. Me peame vaatama, milline see kord siis on, kas selle korra kaudu reaalselt teostub rahva tahe, kas reaalselt teostub see, et rahvast saavad esindama need inimesed, keda rahvas tahab ennast esindamas näha. Ma väidan, et ei teostu, see kord on väga vildakas. 

Esimene väga põhimõtteline probleem on ju üleriigilised nimekirjad, mis võimaldavad hääli üle kanda. Selle tõttu istub siin saalis parlamendiliikmetena väga palju inimesi, terve rida inimesi, keda rahvas ei ole tegelikult enda esindajaks valinud, ja parlamendist on jäänud välja inimesi, väga palju inimesi, kes said palju rohkem hääli kui terve rida inimesi, kes on täna parlamendiliikmeteks. Ei teostu ju rahva tahtmine selles mõttes, kes peaksid siin teda esindama. 

Edasi, e‑valimiste kord on ju selline, et [need valimised] on täiesti läbipaistmatud, täiesti kontrollimatud ja selle tõttu täiesti ebausaldusväärsed, nii et eksisteerivad väga põhimõttelised ja tõsised kahtlused, kas üleüldse saab valimiste tulemusi käsitleda legitiimsena ehk rahva tegelikku tahtmist esindavana. Vaat selline olukord on meil siis päriselt riigis, kus põhiseaduse §‑s 1 on deklareeritud demokraatia ideaal. 

Nüüd siis jõuame tänase eelnõuni, kus ei paluta mitte midagi enamat kui seda vähest, et vähemalt kohalike omavalitsuste tasandil võiks algatada siduvaid referendumeid. Hea küll, riigis ei saa rahvas neid algatada, Riigikogu ise ka ei ole juba mitu aastakümmet algatanud ühtegi referendumit, aga vähemalt saaks siis kohalike omavalitsuste tasandil natukenegi demokraatiat harjutada. Mida me näeme mõne hetke pärast, kui see lõpphääletus tuleb? Valdav enamik Riigikogu liikmetest, koalitsioon ilmselt peaaegu in corpore, hääletab selle eelnõu järjekordselt prügikasti. 

Mida me siis kokkuvõttes võime öelda sellise olukorra kohta? Mitte isegi seda, et Riigikogu enamus ei poolda seda konkreetset eelnõu, vaid seda, et tegelikult Riigikogu enamus, valdav osa koalitsioonist ja ilmselt ka osa opositsioonist ei poolda demokraatlikku riigikorraldust. See on reaalsus, see on tegelikult reaalsus. 

Praeguses olukorras minu keel ei paindu nimetama Eestit demokraatlikuks riigiks, seda nendelsamadel põhjustel, mida ma kirjeldasin. Eesti ei ole demokraatlik riik, aga olukord on selles mõttes veel hullem, et enamik Riigikogu liikmetest ka reaalselt ei taha, et Eesti oleks demokraatlik riik, sest siis ei saaks nii vääramatult ellu viia ette paikapandud poliitilist programmi ja võib juhtuda, et rahva tahtmine hakkab sellele jalgu jääma. Selline olukord on loomulikult häbiväärne, see ei ole kooskõlas põhiseaduses deklareeritud ideaalidega. Ma siiralt loodan, et ma kunagi näen päeva, kui see olukord muutub. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Koos sellega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 289 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda hääletama ja asume selle hääletamise ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 289 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 48 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid 0. Eelnõu 289 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Neljas päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 276 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Ants Froschi.

Head kolleegid! Käesoleva seaduseelnõu algatamise põhjus on idavedude skandaal ja selle lahendamise käik. Nimelt selgus sügisel, kui Stark Logisticsi – või äkki peaks ütlema hoopis "Troonide sõja" järgi, et Stark family – idaveod olid arutusel, et Kaitsepolitseiamet ei saanudki teostada kontrolli selle üle, kas peaministri olukord viitas julgeolekuohule. Nimelt, valitsuse seaduses oli ette nähtud selline mudel, et kui kord on julgeolekukontroll läbi viidud ja inimesele riigisaladusele ligipääs antud, siis seda [kontrolli] enam ei [korrata]. See puudutab valitsuse liikmeid. Kõigil muudel juhtudel on riigisaladuse loa andmisel kaitsepolitseil jätkukontrollivõimalus [niikaua], kuni see riigisaladuse luba kehtib. Nii et põhimõtteliselt on meil kahte sorti inimesi riigisaladust haldamas: need, keda ei kontrollita, ja need, keda kontrollitakse. Need, keda kontrollitakse, on muidugi enamuses. Aga valitsus on [nende hulgast] välja jäetud.

See väga lühikene tehniline eelnõu ongi suunatud selle olukorra lahendamisele. Me oleme paradoksaalses olukorras, kus Eesti Konservatiivne Rahvaerakond täidab tegelikult kaitsepolitsei tellimust. Aga see on paratamatus. Kaitsepolitseiameti peadirektor ütles julgeolekuasutuste [järelevalve eri]komisjoni istungil välja, et tal ei olnudki võimalik midagi teha sellises olukorras, kus peaminister tõenäoliselt oli Eestile julgeolekuoht. Tema saab teha ainult seadust mööda. 

Nüüd me kas muudame seda seadust ja tekitame olukorra, kus valitsusjuht ja valitsuse liikmed on seaduse ees võrdsed koos teiste riigisaladuse valdajate, kasutajatega, või me jätame selle erandi alles ja riskime sellega, et me tuleme tagasi mingi "Troonide sõja" olukorra juurde. On väga konkreetne palve: anname meie õiguskaitsesüsteemile võimaluse käsitleda kõiki Eesti Vabariigi ametnikke, kõiki riigisaladuse valdajaid võrdsetel alustel. Nii et palun seda eelnõu toetada. Aitäh! 

 Aitäh! Üks hetk, on küsimus. Martin Helme.

Tööd tuleb teha, tööd tuleb teha. (Ants Frosch naerab.) Ühesõnaga, mina muidugi kapo pisaraid ei usu, eriti kui kapo juht on ametisse pandud Reformi režiimi poolt. Selle kohta ju kehtib ütlus, et kes tahab, leiab võimaluse, kes ei taha, leiab vabanduse. Ma ütleksin, et kõik need jutud, mida me kuulsime idavedude skandaali ajal luurajatelt, olid üks suur hunnik vabandusi. Aga nende üks vastuargument on see – seda rääkisid nii luurajad kui ka poliitikud, valitsuspoliitikud, sellise mõtliku ja härda näoga –, et kas me siis tõesti tahame, et julgeolekuasutused kogu aeg hoiavad silma peal võimupoliitikutel ehk valitsuspoliitikutel ehk nendel, kes nende üle justkui siis järelevalvet ja tsiviilkontrolli teostavad. Et küll on kurb, kui kapokad või välisluure kogu aeg jälgivad, mida peaminister või siseminister või välisminister või kaitseminister teeb. Mis sa vastad nende krokodillipisarate peale?

Tõepoolest, see olukord oli ju selline, et kõik julgeolekuasutused leidsid põhjendusi, miks nad ei saanud seda teha. See oli siis kaitsepolitsei väljakäidud konkreetne põhjendus, miks nemad ei saanud seda teha. Selle eelnõu eesmärk ongi võtta sellise formaalse põhjenduse kasutamise võimalus ära. 

Loomulikult, see hirm, mida, ma saan aru, tänane valitsus tunneb Kaitsepolitseiameti või Välisluureameti nina [nende asjadesse] toppimise pärast, ma ei tea, tõenäoliselt ongi nende puhul põhjendatud, sest neid seoseid võib ju oletada. No teistegi koalitsioonipartnerite puhul on ju selge, et idaraha, vereraha on Eesti poliitikas kasutatud. [Mida teha] selle välistamiseks? Ma ei tea, kas härra Palloson [valas] krokodillipisaraid. Mul on raske seda hinnata, seda saab Kaitsepolitseiameti peadirektor ise kunagi öelda. Aga reaalsus on see, et kõiki tuleb käsitleda võrdselt, siis on asjad korras. Kui me teeme mingeid erandeid, siis lähevad asjad paigast ära ja siis hakkab mäng peale. Mõte on selles, et ühed reeglid ja üks rahvas. Siis on kõik korras.

Evelin Poolamets, palun! Veel on küsimusi. Ants, ära kiirusta!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Küsin, kas seda eelnõu ei võiks toetada ka Kaja Kallas. Ta on öelnud meile puldist, et miks te ei uuri Oleg Ossinovski [annetusi]. Oleg Ossinovski on rahastanud koalitsioonierakondi: Eesti 200 ja sotsiaaldemokraate. Ma nägin siit kõrvalt ka, et tegelikult valitsuse juht Kaja Kallas oleks huvitatud, et kontrollitaks tema valitsuse liikmete tausta.

Jah, tõepoolest, tõenäoliselt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja ka Eesti 200 juhid väga konkreetselt seotud selle idarahaga, mis on ärimees Ossinovski annetatud. Me ei tea, milliseid vastuteeneid selle eest oodati ja millist mõju see tegelikult omas. See mõju oli sel kindlasti, et meil on praegu see koalitsioon, mis meil on. Nagu me eelmise päevakorrapunkti arutluse käigus siin saalis järeldasime – need kokkuvõtted olid väga hästi tehtud nii Jaak Valgel kui ka Varro Vooglaiul –, me oleme tõenäoliselt ikkagi jõudnud ebademokraatliku riigikorra juurde ja rahvavõimuga siin midagi ühist ei ole. Tegelikult, kui on ühed reeglid kõigile, siis on asjad paigas. Tõepoolest, Reformierakond peaks seda toetama, aga ta ei toeta.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Mina küsin lihtsalt sellepärast, et aru saada, kui lai siis see erand on, kas seal ei olegi mingeid ajalisi piiranguid. Silmas pean seda, et kui mina või keegi teine kas siin saalis istujatest või kusagil mujal olijatest oleme korra valitsuses olnud ja see kontroll on tehtud, kas siis on nii-öelda clearance forever, kui inglise keeles öelda. Kas siis ongi nii, et kui see kontroll on tehtud ja kui järgmine kord jälle kunagi valitsusse saad, siis julgeolekuasutused enam ei teegi seda kontrolli, sest sa oled juba korra valitsuses olnud? Kas see on nii või see nii lai ikkagi ei ole?

See vaidlus tekkis tõepoolest ka antud juhtumi puhul. Väidetavalt ei tehtud Kaja Kallasele täiendavat julgeolekukontrolli, sest ta läks justkui ühest ametist kohe teise ametisse, seal ei tekkinud ajavahet sisse. Kui sa oled valitsusliige ja liigud ka järgmisse valitsusse, siis praeguse korra kohaselt tõepoolest vajadust seda [kontrolli] teha ei ole. Seda otsesõnu nõutud ei ole. Kui kord on see [kontroll] tehtud, siis seda võidakse täiendada, kui sa ise näiteks teed [muudatusi majanduslike huvide deklaratsioonis], sest kui sinu, ütleme, majanduslik olukord on muutunud, siis sa pead seda ju deklareerima. Kõik need majanduslike huvide deklaratsioonid ja kõik muud asjad edastatakse ka pädevatele asutustele. Aga [pakutud] lahendus teeks kõik inimesed, kes riigisaladust kasutavad, võrdseks, reeglid oleks kõigile ühtsed. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! No me ju teame, et kõik riigireeturid, kes on tabatud küll kapost, küll peastaabist ja mujalt, olid selle julgeolekukontrolli läbinud. See iseenesest ei näita ju mitte midagi. See ei pruugi olla piisav. Pealekauba, ega nende julgeolekukontrollide vahel Venemaa ju ei maga, ta võib ka järgmine päev hakata mõjutama seda inimest ükskõik mil viisil. Sama on ka valitsuse [liikmetega]. Kui täna tehti julgeolekukontroll, siis võib-olla kolme päeva pärast on olukord kardinaalselt muutunud. Seetõttu mina näengi, et oleks vaja sellist püsivat kontrolli ja selle võimalust. Mina tõesti ei saa aru, miks seda ei taheta. Kas tõesti on mingisugused …

Aitäh!

… luukered kuskil väga sügaval? Äkki te oskate selgitada?

Siin saab ainult spekuleerida. Põhiseaduskomisjonis oli mitte küll väga pikk, aga siiski selgete seisukohtadega arutelu. Koalitsioonierakonnad ei toetanud antud eelnõu. Kuidas töötavad erakonnad, kuidas töötavad parlamendierakondade fraktsioonid, on meile kõigile teada. Ju siis seal tipus ikkagi ei taheta, ei soovita seda. Rohkem ma sel teemal ei spekuleeriks, nende luukerede teemal. Aga tahtmist ei ole, see on selge.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kapo ülesanne ongi pidevalt jälgida, kes ja mis on julgeolekuoht ja kas nad seda on, ning seda eriti praegu, kui olukord pidevalt muutub. Ma sain aru, et Kaja Kallase Vene äri skandaali ajal kapo peadirektor Palloson leidis, et kaks aastat tagasi tegime julgeolekukontrolli, sellest piisab. Kas sinu arvates on see mõistlik, et tegime kolm aastat tagasi julgeolekukontrolli ja sõltumata sellest, mis maailmas toimub, rohkem pole vaja teha, sest julgeolekuoht on ainult iga kolme aasta tagant näiteks?

Tänan, väga hea küsimus! Vaadake, käesoleval juhul oli paradoks ju selles, et julgeolekuasutuste [järelevalve eri]komisjonis härra Palloson väga selgelt ütles: "Meie järgime kehtivat seadust, me tegutseme selle järgi ja kui te tahate, et me pidevalt kontrolliksime valitsuse liikmeid, siis palun muutke seadust." Siin ongi nüüd seaduseelnõu, et seda seadust muuta. Nii et ametnik nr 1, kes vastutab Eesti julgeolekuohtude tõrjumise eest, härra Palloson, tõesti ütles, et andke talle need instrumendid, siis ta seda teeb. Aga palun väga! Ma ei tee endale illusioone, nagu ei teinud ka Jaak Valge: see eelnõu hääletatakse siin maha, saadetakse tagasi. Miks see juhtub, sellele vastus puudub.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Järgnevalt palun juhtivkomisjoni seisukohtade ja otsuste tutvustamiseks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Kuulates eelnenud arutelu, tuli mulle meelde vana ütlus, et kui sinu ainus tööriist on haamer, siis hakkab iga probleem sarnanema naelaga. Aga põhiseaduskomisjonis toimus sisukas arutelu 7. novembril 2023. aastal, kui siin juba tutvustatud eelnõu teemadel oli meil tõepoolest võimalus vestelda nii algataja esindajaga kui ka Siseministeeriumi ja kaitsepolitsei esindajatega. 

Hulk aega läks põhiseaduskomisjonis muidugi sellele, et selgitada veidi terminoloogiat. Eelnõus on erinevad mõisted omavahel natukene segamini läinud. 

Lühidalt: kõigepealt said komisjoni liikmed teada, et meil on siiski kaht liiki võimalusi pääseda salastatud infole juurde. [Esiteks] on ametikohapõhine juurdepääsuõigus, mille puhul mingisugust julgeolekukontrolli ei tehta ja sertifikaate ei väljastata. Teiseks on see, et kui on vaja ligi pääseda välislepingutega kokkulepitud salastatud infole, siis tuleb läbida julgeolekukontroll ja väljastatakse sertifikaat sellele [infole] ligipääsemiseks. See ei ole siiski, ma natukene rahustan, eluaegne ega jätku ühest ametist teise [minemise korral], vaid sellel on kindlaksmääratud tähtaeg, mis on viis aastat. Juhul kui [inimene ei täida enam seda] ametikohta või ülesannet, mille jaoks talle see sertifikaat oli väljastatud, siis see õigus tal lõpeb. 

Aga komisjon [võttis] kõige selle teadasaamise järel siiski seda eelnõu väga põhjalikult ja [suhtus tõsiselt] selle eesmärki. Me küsisime komisjonis nii kapo kui ka Siseministeeriumi esindajalt, kas me praeguses olukorras saame riigis tõesti olla kindlad, et meie riigisaladused on kaitstud, kas praegune seadusandlus on piisav. Siseministeeriumi esindaja tõi välja, et Siseministeerium plaanib vaadata kogumis kõiki ametikohajärgseid ligipääsuõigusi, ehk mitte käsitleda eraldi valitsusliikmeid, vaid vaadata ka teisi ametikohti, kus ametikohajärgselt on ette nähtud ligipääs riigisaladusele. 

Teiseks oli meil ka valitsuse seisukoht, mis jällegi ei olnud päris üksühene. Vabariigi Valitsuse arvamus oli lõppkokkuvõttes selline – Vabariigi Valitsuse esindajana oli Lauri Läänemets sellele alla kirjutanud –, et valitsus toetab eelnõu laiemat eesmärki, ametikohajärgset juurdepääsuõigust omavate isikute julgeolekukontrolli teostamist ajal, kui isikule on antud juurdepääsusertifikaat salastatud välisteabele. Aga ka valitsus on toonud välja, et on loogiline ja vajalik muuta sarnaseid ning seotud sätteid kõigis seadustes. Seetõttu praegu ettekantud kitsal kujul valitsus seda eelnõu ei toeta.

Komisjon oma arutelu järel tegi ka menetlusotsused, määrates konsensuslikult siinkõneleja ettekandjaks ja tehes ettepaneku võtta see [eelnõu] täiskogu päevakorda juba novembrikuus. Mitte konsensuslikult, aga 2 vastuhäälega teeb komisjon ettepaneku eelnõu tagasi lükata.

Suur tänu! Teile on üks küsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma ei ole päris kindel, et ma sain aru selle haamri ja naela metafoori sobivusest siia diskussiooni, aga jäägu see nii. 

Kuidas ma ütlen? Teie jutus olid minu arvates nagu mõned vastuolud. Te ise ütlesite, et kui [lahkutakse] ametikohalt, mille jaoks luba oli antud, siis lõpeb ka see luba. Sõltumata sellest, et 80% Eesti inimeste suureks nördimuseks sai Kaja Kallas uuesti peaministriks, vahepeal siiski vahetus ka Riigikogu koosseis, nii et võib ju öelda, et [töösuhe] lõppes. Sellest tulenevalt ma küsin, kas siis ei oleks pidanud seda kontrolli uuesti tegema. 

Teine küsimus on ka. Ma sain eelnevast ettekandest aru, et Kaitsepolitseiameti juht ise juhtis tähelepanu, et see, miks nemad ei saanud midagi teha, tulenes just nimelt teatavast seaduseaugust. Kuidas siis nende asjadega ikkagi on?

Selgitan natukene. Ka ise vaatasin veel eraldi seadust, hiljemgi veel. 

On kaht sorti võimalusi pääseda ligi riigisaladusele ja salastatud infole. Esmalt on tõesti ametikohajärgne [õigus]. Selle kohta ütleb seadus, et Vabariigi Valitsuse liikmetel on ametikohajärgne ligipääs riigisaladusele. See on tõepoolest seotud otseselt ametiga, selle puhul mingisugust eraldi kontrolli ei pea tegema ja ka järgmine kord mitte, kui inimene valitakse näiteks valitsuse liikmeks. 

See sertifikaat, mis on väljastatud salastatud välisteabele juurdepääsuõiguse andmiseks, kehtib viis aastat. Kui [toimub] ametivahetus, töö ühel ametikohal lõpeb ja teisel algab, ja see jääb selle viieaastase perioodi sisse, siis korduvalt seda [kontrolli] ei tehta, vaid see sertifikaat kehtib ikka kogu selle aja jooksul, mille jaoks [sertifikaat] oli väljastatud. Lisaks oli juttu, et seda sertifikaati ei väljastata ka lühemaks ajaks. See oli vastus sellele esimesele küsimusele. Ja see teine … Vabandust, ma suutsin selle juba ära unustada. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma sain teie jutust aru, et valitsus küll ütleb, et on vaja, aga nüüd on see kõik takerdunud üksikute sõnade ja terminite taha. Aga iseenesest ei ole ju kellelegi üllatus, et praegu poliitiline olukord kiiresti pidevalt muutub. See, et nüüd hakatakse mingite üksikute sõnade taha pugema, näitab, et ei suudeta ja ei tahetagi adekvaatselt reageerida. Kui kolm aastat tagasi anti julgeolekuluba, sest kõik oli hästi, siis see ei tähenda, et see tänasel päeval kehtib. Kas ma saan õigesti aru, et julgeolek ei olegi valitsusele nii suur prioriteet, kuigi peaks olema ja seda peaks muutuvas keskkonnas pidevalt jälgima? Kas tõesti ei ole valitsusel võimalik hakata paindlikumalt asjale lähenema: esialgu üks samm korraga ja alles siis hakata muid asju lahendama?

Aitäh! Mulle meenus ka Rain Epleri küsimus, mille ma enne unustasin, ja ma vastan koos. Komisjonis ise kohal olnuna ma ei saa küll kinnitada, et kapo esindajal oleks olnud selline soov, et tehke selline seadus, muutke [seadust] antud ettepaneku alusel. Seda kapo esindaja kindlasti ei väljendanud. Küll ütles ta tõesti, et praegu teostatakse julgeolekukontrolle vastavalt kehtivale seadusele, seda omal algatusel keegi teha ei saa. Valitsuse mõte on tõepoolest see, et julgeolek on kindlasti prioriteet ja keegi ei soovi siin mingisuguseid järeleandmisi teha. Kuid lahenduseks ei ole ilmselt ühe erisuse loomine, sest kapo kindlasti jälgib laiemalt, kuidas kõik ametikohajärgselt riigisaladusele juurdepääsu omavad isikud erinevatest sanktsioonidest kinni peavad, [jälgib] nende majanduslike huvide avaldumist ja nii edasi. Ilmselgelt ei ole ka praktiliselt põhjendatud selline jooksev järjepidev kontroll, mis tooks kindlasti kaasa ka kulutusi, kuigi siin on öeldud, et eelnõu lisakulutusi kaasa ei too. Seda ei ole tõesti otstarbekaks peetud. Ma usun, et selle üle tuleb arutada, lisaturvalisuse jaoks on tõenäoliselt võimalik leida ka mingisuguseid muid meetmeid.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Te tõite välja, et komisjonis kulus päris palju aega mõistete selgitamisele. Kui palju aega teil jäi siis selleks, et arutada seda eelnõu, ja mis olid need põhiargumendid, miks komisjon otsustas eelnõu tagasi lükata?

Aitäh küsimuse eest! Meil komisjonis aega oli. Mõistete selgitamise järel toimus tõesti sisuline arutelu, nii nagu ma ütlesin, selle eelnõu eesmärgi üle. Kõik said arutleda. Sõltumata erakondlikust kuuluvusest mõisteti eesmärki, küsiti selle kohta, kas ja mil viisil praegu on tagatud julgeolek, riigisaladuste hoidmine ja kaitsmine, kuidas see toimub. 

Komisjoni liikmed olid kõik seda meelt – vabandust, mitte kõik, vaid kahe erisusega –, et julgeolek on oluline. Ma võin välja tuua näiteks küsimuse, et kui inimene ühel hetkel pöörab oma riigi vastu, mida me kahjuks oleme ajakirjanduse kaudu ka kuulnud ja näinud, kas siis on tõenäoline ja tagatud, et me saame sellele jaole. Selle peale kapo esindaja väljendas küll, et riigivastaste süütegude ennetamisega tegeleb kapo. Ilmselgelt ei hakanud ta üles lugema kõiki neid vahendeid ja meetmeid, mida nad selleks saavad kasutada. Aga kinnitan, et kõik komisjoni liikmed suhtusid küsimusse suure vastutustunde ja tõsidusega.

Ants Frosch, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on täpsustav küsimus: kas teie teate mõnda Eesti Vabariigi valitsuse ministrit, kellele pole väljastatud salajase välisteabe sertifikaati?

Aitäh küsimuse eest! Sarnane küsimus kõlas ka komisjonis. Mina pean ütlema, et mina küll ei tea, mulle ei ole sellist asja teada. Ka kapo esindaja komisjonis vastas, et selline küsimus peaks olema adresseeritud julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonile, sest nemad on need, kes sellist infot valdavad.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma jälgisin väga tähelepanelikult teie kõnet. Ühele küsimusele enne minu praegust küsimust te vastasite väga konkreetselt: lisaturvalisuse jaoks on võimalik leida muid meetmeid. Ma ei tahaks, et te meenutaksite Kaja Kallast ja hakkaksite hämama, vaid soovin, et te ütleksite need konkreetselt välja. Ma küsin ka väga konkreetse küsimuse: millised on need võimalikud muud meetmed? Loetlege, palun!

Aitäh! Nüüd me läheme küll komisjonis toimunud arutelust päris kaugele. Neid meetmeid ma ei hakka loetlema ega oskagi loetleda. Aga ma olen siiski Eesti Vabariigi kodanikuna väga veendunud, et riskide hindamisega meie julgeolekuorganid tegelevad ning see meid hoiab ja kaitseb.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Vaat nüüd siin me olemegi. Tähendab, ma muidugi kummardan selle eest, et te ütlesite, et ei oska neid nimetada. Aga siis ei maksa rääkida, et on muid meetmeid olemas. 

Läheme nüüd selle sertifikaadi juurde, mille kohta te ütlesite, et viis aastat vist on selle kehtivus, eks ju, ja seda pole vaja uuendada. Aga öelge mulle: mis põhjusel, kui näiteks ministrid või Riigikogu liikmed tulevad siia Riigikogu saali ja annavad ametivande, peavad nad seda uuesti tegema? Nad on ühe korra selle vande andnud, mis siis, et tegemist on uue koosseisuga, tegemist on ju sama isikuga. Siin kõlab see loogika, et need asjad peaksid olema nii, et kui vahetub valitsusjuht, siis peaks [antama] uus vanne. Selles mõttes, mida te heidate ette sellele eelnõule? (Juhataja helistab kella.)

Võib-olla teilegi teadmiseks, et Vabariigi Valitsuse liikmetel on juurdepääs riigisaladusele ametikohajärgne õigus. See, millest me siin räägime – see sertifikaat, selle kehtivuse aeg ja sellele eelnev julgeolekukontroll –, kehtib vajaliku julgeolekukontrolli läbiviimise kohta välislepingu kohaselt salastatud välisteabele juurdepääsemise õiguse saamise korral. Need kaks asja ei ole kindlasti omavahel otseselt ja vältimatult seotud. Vabariigi Valitsuse liikmeks saamisel annab ametivanne [isikule] nii-öelda õiguse asuda sellele ametikohale ja saada ametikohapõhiselt ligipääs riigisaladusele. Julgeolekusertifikaat võib sellele järgneda ja võib ilmselt ka mitte järgneda.

Ants Frosch, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, mul on teile üpris konkreetne küsimus. Vastus võiks teil tõenäoliselt olemas olla. Nimelt, millal Vabariigi Valitsus tuleb välja selle suurema üldisema eelnõuga, millele te viitate?

Aitäh! Pean teid kurvastama, mul ei ole teile konkreetset vastust, sest ka ministeeriumi esindaja meile konkreetset tähtaega ei [öelnud]. Küll aga ei ole see ilmselt väga kaugel, sest Siseministeeriumi esindaja eelmise aasta lõpul toimunud istungil, novembrikuus, kinnitas, et järgmisel aastal on Siseministeeriumil koos Justiitsministeeriumi ja Kaitseministeeriumiga plaanis laua taha istuda ja need asjad põhjalikult läbi analüüsida. Loomulikult viitas ta ka sellele, et see eeldab poliitilist tahet. Ma loodan koos teiega, et selline soov analüüsida ja eesmärki silmas pidada on kõigil ka poliitilisel tasandil olemas. Aga kuupäeva jään teile siiski võlgu.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Te just ütlesite üle-eelmises vastuses, et riskide hindamisega meie julgeolekuasutused ju tegelevad. Tegelevad tõepoolest, aga riskide hindamine on absoluutselt ebapiisav. Et neid riske maandada ja neid vältida, on vaja jooksvat julgeolekukontrolli kõikide nende isikute üle, kes riigisaladustega kokku puutuvad. Aga see ei ole meil lubatud. See oleks äärmiselt oluline just kõikvõimalike keelatud tegevuste, riigireetmise ja nii edasi paljastamiseks, just selleks, et meie julgeolekut tugevdada, et meil ei oleks riske. Selleks eelnõu ongi ju esitatud. Mida siis valitsus ja koalitsioon õieti kardavad? (Juhataja helistab kella.)

Ma valitsuse ega kogu koalitsiooni eest ei oska öelda, kas ja mida nad võiksid karta. Aga antud eelnõu puhul me komisjonis vähemalt koalitsioonierakondade esindajatena olime arvamusel, et selline väikese tükikese kogumist väljarebimine ja selle muutmine ei suurenda tõenäoliselt turvalisust vajalikul määral. Sellega on vaja kompleksselt tegeleda.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Anti Poolametsa. Palun!

Palun lisaaega kolm minutit.

Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud juhataja! Austatud saadikud! Lugupeetud publik! Head inimesed, kes meid üle veebi vaatavad! Ettekandja ütles, et tal ei ole konkreetset vastust, millal eelnõuga või teemaga edasi minnakse. Ta ütles, et see eeldab poliitilist tahet, ja vastas ilusasti, et on soov teemat analüüsida. 

Hakkame siis ikkagi ajaloost pihta. Herman Simmi puhul põrusid Eesti julgeolekuasutused täielikult. Infovoog Vene sõjaväeluure peakorterisse olevat olnud nii suur, et siin kohapeal ei viitsitud enam kuigipalju isegi värvata. Minule tekitab muret, et kogu aeg käib jutt, et Ukraina sõda, oluline, kiire, aga kui me läheme julgeoleku juurde, siis hakkab kõik jälle venima: vaatame, kunagi saab, eks näis, jah, me tegeleme probleemiga. Ehk probleemi vastus on see, et hakkame probleemi analüüsima.

Kõik ju teavad, kus see elevant siin on. Elevant istub igal kolmapäeval siin loožis. Elevant on peaministri raskekujuline eetiline läbikukkumine, tema Vene äri, Vene äri rahastamine ja see, et Reformierakond hoiab teda kenasti võimul edasi, koalitsioon hoiab teda kenasti võimul edasi ja häbi ei ole. Aga ülejäänud Eesti peab häbenema. Me peame igal pool oma riigi pärast häbenema, kui me välismaal käime, selleks et teie saaksite oma läbikukkunud peaministrit edasi soojendada. Kas teie arvates ei ole Venemaaga äritsemine raske probleem? Eriti pärast 2014. aastat. Peaminister ei räägi kunagi, et kohe pärast 2014. aastat oli see probleem Metaprintide ja Stark Logisticsitega, mitte alles nüüd, pärast täiemahulise sõja algust. See vaikitakse igal pool maha. Kõik, kes ajasid siis sehvti Venemaaga, määrisid ennast. Eriti selle paatose valgel, mida peaminister kogu aeg on [kasutanud]: ei tohi, ei või. Ta on moraalne laip ja ta peaks tagasi astuma. Kui Reformierakond tahab oma mainet kunagi taastada või päästa, peaks ta selle ise läbi viima. Teie partei asi on tagasi kutsuda selline peaminister, kes valetab viimasel ajal juba päevas mitu korda.

Miks teda maha ei ole võetud? Koalitsioonipartnerid võiksid ju esitada ultimaatumi. Aga nad ju ei saa, sest neid erakondi on rahastanud Oleg Ossinovski, Usmanovi ustav sõber, Putini lemmikoligarhi sõber, kes teenib iga sõja ajal, nagu näha, mõlema poole pealt, tuleb välja. 

Ka meie ühiskonnas paljastuvad kõik need võrgustikud ja mõrad, mis Ukrainas on, mis Ukrainas lõid välja nii enne täiemahulist sõda kui ka pärast selle algust. Meie oligarhid on ka vahele jäänud, samamoodi nagu nende Medvedtšukid. Nii et kui meie koalitsioonierakonnad ei maksa seda raha tagasi ja ei võta midagi ette, siis millest me räägime? Ärge rääkige eetikast, rääkige lihtsalt poliittehnoloogiast. Te tahate võimul olla ükskõik mis hinnaga. 

Sertifikaadist räägiti midagi. Head inimesed, meil on peaminister. Mida te teete selle sertifikaadiga, peaminister, kui te olete vahele jäänud? Tehke see valedetektoritest nüüd ära, lubage julgeolekuasutustel ennast kontrollida. Siis võib tasapisi, tera tera haaval usaldus taastuma hakata. 

Ma toon mõne näite. 2017. aasta mais astus tagasi Mihhail Korb, riigihalduse minister, sest ta oli teinud väga ootamatuid avaldusi NATO teemal. Ta oli juba ministriks saanud, aga siis selgus, et tema mõtteviis on teine. See ei olnud kooskõlas nende eesmärkidega, mis valitsusel olid. Ehk selliseid inimesi, kellel on teised kavatsused, teised huvid, teised eesmärgid, sattus valitsusse juba ammu. Mida me ootame? 

Oluline on seda kontrolli järjepidevalt teha. Võtame näite. Leedu president Rolandas Paksas tagandati Vene äri tõttu. Teda süüdistati selles, et ta andis tema valimiskampaaniat toetanud lennundusfirma Avia Baltika presidendile Juri Borissovile dekreediga Leedu kodakondsuse. Leedulased võtsid oma Venemaaga sahkerdava presidendi maha. Meie ju ei suuda, muidugi mitte. 

Me oleme šantažeeritavad juba 10 miljoni afäärist alates. Eesti Reformierakonna juhtkond on šantažeeritav. VEB Fondi tõttu on mitmed reformierakondlased šantažeeritavad, Autorollo tõttu on šantažeeritavad. Raimond Kaljulaid ja Vene krüptoärimehed – kes neid suudaks lahutada? Rahapesu, mis kukkus haleda susinaga kokku. Sajad miljardid liikusid läbi Eesti. Selge see, et siit liikus läbi GRU raha, FSB raha, osteti kinnisvara, osteti kõike. Nad on siin, nad on kusagil siin! Aga rahapesu ju ei toimunud, kontrolliti ühte tellerit ja meie kuulus peaprokurör lasi sellel ära susiseda. Sajad miljardid, see ei ole probleem, siin tegeldakse kaheksa aastat üheksaeurose juukselõikusega. Vaat see on meie õigussüsteemi muskel. Minister Martin Helmet kuulati üle sadu tunde, kohe kui ta oli ministriks saanud, Porto Francoga seoses käis pidev pealtkuulamine, õngitsemine, et äkki saab midagi. Aga meie Vene äriga seotud peaminister – mitte midagi, oih, me ei saa, oih, me ei või! See on meie julgeoleku võimas vundament. 

Kas Simmi tõttu saadud kogemusest on midagi õpitud? Jah, omal ajal õpiti, aga nüüd me oleme jälle sealmaal, et me peaksime alustama tipust. Nii et peaministri vabandused, et tema ei tea oma abikaasa ärist õieti midagi, ei pea paika. Igal ajal võidakse inimesi šantažeerida. Tuletame meelde neid koosistumisi kahtlase taustaga isikutega, kes olid kuidagi Vene metalliäriga seotud, veel augustis 2023. Igal ajal võib keegi peaministri külje alla ujuda. Teda peab saama kontrollida. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 276 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.  

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni seisukoha, et eelnõu 276 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 51, vastu 11, erapooletuid ei ole, on eelnõu 276 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Vaba mikrofoni täna ei ava, sest meil on teisipäev, mitte esmaspäev. Tänane istung on lõppenud. Soovin teile jõudu meie töös. Aitäh!