Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

09:58 Istungi rakendamine

10:00 Esimees Lauri Hussar

Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 7. töönädala neljapäevast istungit. Ja head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll! 

10:00 Esimees Lauri Hussar

Kohalolijaks on registreerunud 49 Riigikogu liiget, puudub 52. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Varro Vooglaid, palun!

10:01 Varro Vooglaid

Suur tänu! Austatud kolleegid! Soovin anda üle arupärimise siseminister härra Lauri Läänemetsale. Teatavasti tegi Harju Maakohus 12. jaanuaril teatavaks oma otsuse, millega tühistati PPA poolt Jaak Valge ja Andres Aule suhtes langetatud süüdimõistev väärteootsus, kuna kohtu hinnangul polnud nimetatud isikud reaalselt ühtegi väärteokoosseisule vastavat tegu toime pannud. Nüüdseks on see otsus ka jõustunud. Mäletatavasti paigaldasid Aule ja Valge möödunud aasta juulis Tallinna vanalinnas kirjanike majale Juhan Smuuli bareljeefi juurde Eesti NSV lipu, et juhtida avalikkuse tähelepanu asjaolule, et 1949. aastal tõendatult küüditamises osalenud ning korduvalt stalinistlikke vaateid väljendanud Juhan Smuulile pühendatud mälestusmärki eksponeeritakse jätkuvalt Eesti Vabariigi avalikus ruumis, ehkki see on täiesti kohatu. Kuid selle asemel, et küüditaja mälestusmärk oleks maha võetud, algatas PPA lipuaktsiooni tõttu Aule ja Valge suhtes väärteomenetluse ning menetleja Kristel Proos otsustas määrata mõlemale mehele trahvi, kuna nad olevat toime pannud avaliku korra rikkumise. Tegelikult oli algusest peale selge vähegi ausatele inimestele, et mingit väärtegu Aule ja Valge toime ei pannud.

Kahjuks ei ole tegu üksikjuhtumiga, sest PPA tegutsemises meeleavaldamise õiguse õigusvastaseks mahasurumiseks on ilmnenud juba teatav muster. Näitena võib osutada tõsiasjale, et PPA keelas mullu novembris avaliku koosoleku palestiinlaste toetuseks, põhjendades seda ilmselgelt õigusliku aluseta väitega, et meeleavaldusele võivad ilmuda kolmandad isikud plakatitega, mida PPA peab lubamatuks. Kuna põhiseaduse §‑ga 45 tagatud sõnavabadus ja §‑ga 47 tagatud meeleavaldamise vabadus on demokraatliku ühiskonnakorralduse seisukohast fundamentaalse tähtsusega vabadused, tuleb jõustruktuuridel nende rikkumisse suhtuda täie tõsidusega. See ongi põhjus, miks oleme esitanud siseministrile neli küsimust, muu hulgas küsimuse, mida teha selleks, et PPA edaspidi enam niimoodi õigust ei rikuks. Aitäh!

10:03 Esimees Lauri Hussar

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ning juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 


1. 10:03

Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti energeetika tulevik 2035" arutelu

10:03 Esimees Lauri Hussar

Nüüd, head kolleegid, asume tänase päevakorra juurde, milles on üks punkt, see on Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti energeetika tulevik 2035" arutelu. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele § 153 määras juhatus Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra. Siin on neli ettekannet. Ettekande peavad kliimaminister Kristen Michal, Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär Priit Mändmaa, Elering AS-i juhatuse esimees Kalle Kilk ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni liige Andres Sutt. Iga ettekande pikkus on kuni 20 minutit. Küsimuste ja vastuste jaoks on samuti ette nähtud kuni 20 minutit. Ja iga Riigikogu liige saab esitada kuni kaks küsimust. 

Sõnavõttudega läbirääkimistel võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Ja kui me kella 13-ks ei lõpeta või on näha, et me ei suuda seda arutelu lõpetada, siis arutelu algataja on palunud ka pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Seda me vaatame siis pärast kella 12. 

Head kolleegid! Juhatan sisse Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti energeetika tulevik 2035" arutelu ja palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli kliimaminister Kristen Michali. Ettekande pikkus on kuni 20 minutit. Palun! 

10:05 Kliimaminister Kristen Michal

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head vaatajad ja kuulajad! Aitäh korraldamast seda energeetikateemalist arutelu. Energeetika teema on kuum alates sellest ajast – kuum on ta olnud läbi aastasadade, aga alates sellest ajast on ta siin kuumem –, kui meie naaberriik otsustas sõjale lisada energeetikamanipulatsioonid ja selle tõttu hinnad muutusid äärmiselt volatiilseks. Kogu see kõikumine mõjutas päris palju meie regiooni ja Euroopa majandust samamoodi. 

Püüan selle paarikümne minuti jooksul teha ekskursiooni ja anda [ülevaate] sellest, kus me oma tegevustega oleme. Käin siin sellel nädalal juba kolmandat korda, nii et hea meelega vastan küsimustele, kui neid tekib siin või ka väljaspool. Need slaidimaterjalid on, ma saan aru, on kõigile ka välja jagatud, juhuks need slaidid [seinal] väga väiksena paistavad.

Kõigepealt, esimene viide või sissejuhatus kirjeldab seda pilti, kus maailm asetseb. Maailm laiemalt on liikumas ikkagi puhta energia suunas. Väga palju tehakse investeeringuid maailmas kokku puhtasse energiasse, taastuvenergiasse ja energiaefektiivsusesse. Selle alus ja mõte on ikkagi mõista seda, mis toimub maailmas tervikuna. Isegi kui meil on hetkel vedanud ja talv on veidi jahedam, on planeet keskmisena soojem. Selle juurpõhjustega tuleb tegeleda. Ja energeetika on üks asi, millega inimkond saab tegeleda, et hoida meie planeeti paremas korras, et hoida seda loodust, elada ise kauem ja kvaliteetsemalt ning kasvatada oma majandusvaldkondi.

Eestis samamoodi on tuulevõimsus kasvanud. Eesti energeetikavaldkonna inimesed, muu hulgas Kliimaministeeriumis Timo Tatari juhtimisel, erasektor ja paljud teised on tänaseks jõudnud sinnani, et meie tuulevõimsus kasvab päris kenasti. (Näitab slaide.) Eestis kasvab tuulevõimsus, nagu siit slaidilt näha on, järgmiselt: 2023. aastal kasvas kolmandiku võrra, 2024. aasta lõpuks kahekordistub ja 2025. aasta lõpuks kolmekordistub. 

Nüüd neli slaidi sellest, millised need taastuvenergeetika valikud on ja kus me täna oleme. Kõigepealt üks sihuke ekskursioon ajalukku: kogemused senistest vähempakkumistest. Kui me vaatame ajas tagasi, siis 2010 oli Eestis taastuvelektri osakaal 10%, 2015 oli see 16%, 2020 oli see ligi kolmandik. Meie eesmärk on, et Eesti summaarsest tarbimisest 100% elektrist on kaetud taastuvatest allikatest. Siia juurde oleme lisanud nii-öelda projitseeritava taastuvenergia võimaliku tasu, sest tegemist on esialgu hinnanguga. Eesmärk on, et see sellise arengu ja sellise kiire tempo juures jääb samasse suurusjärku. Nagu näha, ta üsna samas suurusjärgus on, hoolimata sellest, et meie eesmärgid ja soovid puhast energiat oluliselt kasvatavad. 

Nüüd üks oluline slaid. Ma arvan, et see on ühiskonnas laiema debati jaoks tähtis slaid, ja võib-olla tasub ka tulevikuks see endale ekraanil ära salvestada või kusagile mujale panna. Me oleme pikalt arutanud nii valitsuses kui ka energeetikutega ja turuosalistega võimalusi, milline see järgmine arenguetapp Eestis võiks olla. Ma rõhutan, et see arenguetapp lähtub ikkagi mitmest eeldusest. Üks eeldus on see, et meie majandus kasvab, meil on soov seda kasvatada, meil on vaja teha otsuseid selleks, et majandus saaks kasvama hakata, et siia saaks tulla tootmised ja teenused, mis kasutavad puhast energiat ja on võimelised selle baasilt eksportima. Siis on küsimus, millised on avaliku võimu otsused ja kuidas me seda teeme. 

Meil on olnud erinevaid valikuid, algselt arutati tehnoloogianeutraalselt kuueteravatist vähempakkumist. Koalitsioonileppes on see ka sees. Selles eeldati, et oleks ka merepark sees. Kui me võrdleme seda tänase plaaniga, siis tänane plaan, kuhu me oleme jõudnud, on tarbijatele soodsam. Tõepoolest, oluline on juhtida tähelepanu sellele, et isegi väiksem maht võib olla tarbijale kallim, kui makstakse kinni kogu toodetud kogus ja lisatakse sellele veel eraldi hinnagarantii salvestused. Kui praegune otsus, mis valitsuskabinet on teinud, on suurema mahuga, aga selles on klausel, et eraldi salvestuse hinnagarantiid ei tule, kuna see arvestab riigisiseselt tarbitud elektrienergiat. Ja loomulikult, need numbrid on suured, energeetika valdkonnas alati investeeringud on suured, aga isegi väiksema mahuga, mis ei oleks riigisisest tarbimist arvestanud, oleks see läinud maksumaksjatele pea kaks korda kallimaks. Nii et seda tasuks kindlasti arvestada, eriti seal, kus kellelegi meeldib lisada sõnadele otsused ja kannapööre. 

(Näitab slaide.) Nüüd üks selline slaid, mis kirjeldab seda siseriiklikku tarbimist. See on tegelikult võti ka selles debatis, mida me hakkame ilmselt parlamendis pidama: mismoodi seda defineerida? See on projektsioon aastast 2030. Ettekujutus on ikkagi selline, et riigisisese tarbimise arvestamises me suudame anda piisava kindluse suurtele projektidele nii maismaal kui ka merel, aga arvestame selle juures ka kauplemisperioodi. Siin on toodud selline projektsioon, et see vahekord on umbes 60 : 40, täpne vahekord tuleb paika panna siis, kui me hakkame seadust tegema, aga eks ta selline kahekomponendiline mehhanism tõenäoliselt tuleb. Veel kord: ma ei ruttaks sündmustest ette, selle kallal peavad inimesed veel tööd tegema ja siis me saame selle ära kirjeldada. 

Aga kõige olulisem on märkida, et riigisisese tarbimise vastu toetamine annab ka turuosalistele selle sõnumi, et kui on soovi oma sõnade järgi käia, sedasama võimsust rajada, siis on nii tarbijad kui ka tootjad ühes paadis. Riigisisene puhta energia tarbimine, millest saab eksportida, peab kasvama. Ja selleks on ka oma mehhanismid olemas, valitsuses on see otsustatud, selleks on ülesanne antud ning tarbimise projektsioon lähtub Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja EISA eeldustest. 

Nii et taastuva puhul on oluline vähempakkumistest kokku võtta, et me loome kindlasti üsna konkurentsitiheda taotlusvooru; ja me toetame tuuleenergiat, kuid ei takista hübriidparkide teket. Aga oluline märkus on, et me toetame tuuleenergiat. Ja tingimused on sellised, et Eesti tarbimise jaoks tekib vajalik täiendav taastuvelekter; salvestus saab investeerimiskindluse, salvestusel on oma koht turul; tootjatele jääb motivatsioon sõlmida pikaajalisi müügilepinguid; ja meretuul nagu ka maismaatuul saab suurema investeerimiskindluse. 

Esialgne ajakava – ja see on üsna optimistlik ajakava – on selline, et me jõuame vähempakkumisteni 2025. aastal ja maismaatuul peaks olema see esimene, mis tuleb 2029. aastal ja seejärel meretuul.

Nüüd juhitavatest võimsustest. Mul seda kella siin ei jookse. Mitu minutit mul, huvitav, on? 

10:13 Aseesimees Jüri Ratas

Mina oskan öelda. Teil on aega veel 11 minutit ja 55 sekundit. 

10:13 Kliimaminister Kristen Michal

Suurepärane! Aitäh! 

10:13 Aseesimees Jüri Ratas

On see piisav? Me saame kokkuleppel veel pikendada seda aega, kui on tarvis.

10:13 Kliimaminister Kristen Michal

Ma arvan, et see on piisav. Aitäh!

Juhitavate võimsuste arengu kohta mõned kirjeldused. Seegi on üks teema, mida küsitakse, et mis see pilt on. Ma näitan kolme slaidi selle teema kohta. 

Kõigepealt olgu öeldud, et juhitavad võimsused on energiasüsteemi oluline osa. Lihtsustatult öeldes, ega energiasüsteem ei koosne üksikute komponentide juhuslikust kokkusaamisest, vaid ideaalne energiasüsteem peaks ikkagi omavahel töötama tasakaalus. Eestis tihtipeale, eriti populaarsemas arutelu käigus, kohtab sellised hüüatusi: "Üks on parem kui teine" või "Minul on selle kohta pakkumine" või "Meie suudame selle energia hinna kontrolli all hoida" ja nii edasi. Tegelikult mõte on ikkagi see, et riik saab tagada oma varustuskindlust ja soodsamat võimalikku hinda erinevate komponentide ühise toimetamisega. 

Juhitavad võimsused on Eestis praegu tagatud Narva plokkidega, need on reservis olemas ja need tagavad reservi. Selle üle on olnud ka debatt. Eesti Energia on öelnud, et reservide tagamise eest tuleb maksta. Minu arvamus on sama. Loomulikult, mis tahes teenuse või reservi pidamise eest tuleb maksta. Kuidas seda täpselt teha? Parlamendis on üks sellekohane seaduseelnõu. Kas me teeme strateegilise reservi või on selleks muid võimalusi, selgub ilmselt lähiajal. 

Tulevikus tulevad täiendavad hanked sagedusreservi jaoks, tulevad võimalused luua gaasivõimsust. Ja tulevikus on võimalik juhitavaid tootmisvõimsusi veel turult juurde tellida. Projitseeritult on neid umbes 1200+ megavatti. Täna on see omanike ootus Eesti Energiale pandud 1000 megavatti – 1200 megavatti sellele taastuvale tasakaaluks juhitavaid võimsusi, et meil oleks energia tagatud mis tahes hetkel. 

(Näitab slaide.) Ja see on võib-olla kõige mugavam hilisem taskuabimees, mis aitab teha vahet erinevatel võimalustel. Ma loodan, et see on kenasti näha. Ühel skaalal on võimsused ja teisel on ajakava. Praegused olemasolevad võimsused on tagatud omanikuootusega, selle sees on ka põlevkivi, reserviga tagatud võimsus, põlevkivi pikendamine jätkub, muu hulgas Auvere. Tulevikus tulevad sagedusreservidele turult tellimused ja kui vaja, siis tellitakse turult võimsusmehhanismi juurde. Kõik need plaanid on tegevuses ja olemas. 

Üks valik, mis puudutab parlamenti ja on parlamendi jaoks kindlasti oluline – ma jõuan hiljem ka selle juurde –, on tuumaenergeetika valik. Sellest veidi sõltub, millisel viisil me neid juhitavaid võimsusi tagame – kas tuleb võimsusmehhanism, kas tuleb rohkem tellida sagedusreservi, kas tuleb teha ühte, teist ja kolmandat või kui parlament teeb otsuse minna edasi tuumaenergeetikaga, siis on võimalik ka põlevkivi strateegilises reservis pikendada kuni tuumajaama tulekuni. See kindlasti on üks ootus parlamendile, et energeetika valdkond saab minna edasi, kui Eesti riigi kõige kõrgem otsustuskogu oma otsuse on teinud või sellele mandaadi andnud. 

Elektrivõrgust räägin lühemalt. Pärast mind, hiljem tuleb Kalle Kilk, kes kindlasti oskab elektrivõrgust väga detailselt rääkida ja räägib ka kindlasti detailidest. Kogu see pilt Eesti võrguühendustest on ikkagi suunatud sellele, et me 2025. aasta kevadel sünkroniseerume Mandri‑Euroopaga, me loome täiendavaid välisühendusi Soomega ja Lätiga ning tulevikus otsime veel ühendusi juurde. Eks see sõltub päris palju energiasüsteemi valikutest ja sellest, mida meil müüa-osta on. Huvi Eestiga ühenduseks on tuleviku mõttes ka näiteks Saksa poole, just sellesama taastuvenergia ja suure mahu järgi, sest nende majandusel neid võimalusi on. Aga arenguvõimalusi on veel ja veel, muu hulgas vesinikuvaldkonna arengusuunad ja palju veel.

10:18 Aseesimees Jüri Ratas

Kuus ja pool minutit. Ma vabandan, meie tehniline süsteem ei näita seda.

10:18 Kliimaminister Kristen Michal

Tänan! Jaa, tõepoolest ei näita. Aitäh! 

10:18 Aseesimees Jüri Ratas

Ma annan operatiivselt teile infot. 

10:18 Kliimaminister Kristen Michal

Aitäh! Ma hindan seda. Suur pilt on selline, et me oleme taganud või tagamas julgeolekut, Eestis kasvab tootmismaht, meil on olemas juhitavad võimsused ja reservid ning me sünkroniseerime ennast Mandri-Euroopa sagedusalaga ehk desünkroniseerime – see oli veel mõned aastad tagasi väga moekas sõna – ennast Venemaa sagedusalast. 

Varustuskindlus kirjeldab neidsamu juhitavaid võimsusi tulevikus – olemasolevaid ühendused on hoitud ja uusi lisandub. Piisab puhta energia olemasolu kasvuks. See on väga oluline punkt, sellepärast et – ma arvan, et kõik on seda märganud – hoolimata poliitilisest kuuluvusest Eesti majanduses aeg-ajalt napib optimismi ja kogu regioonis veidi napib optimismi, on vaja otsuseid, mille peale ehitada uut majandust. Puhas energia on see baas, millelt on võimalik ehitada ekspordi võimalusi. See on see, mis annab tegelikult baasi, millelt müüa Skandinaaviasse, Euroopasse ja igale poole mujale oma toodangut, kus jälgitakse keskkonnajalajälge, ja see on see, mis annab ka finantsturgudele juurdepääsu, kui keegi tahab oma projekti rahastada, isegi kui talle endale tundub, et see tingimata ei ole oluline. Pole just saladus, et ettevõtted, mille portfellis on midagi pruuni, saavad juba üha raskemalt ja kõrgema intressiga laenu, nii see elu kahjuks on. Seetõttu puhas energia annab võimaluse majanduse ja konkurentsivõime arenguks, uute asjade tootmiseks ja teenusteks.

Taskukohasus. Kogu selle vähempakkumise ja taastuvenergia arendamise mõte on ikkagi see, et inimesed saavad odavama elektrihinna ja taastuvenergia tasu jääb samasse suurusjärku. Prognoos on praegu selline, sellesama plaaniga, mida ma kirjeldasin ja millega me oleme otsustanud edasi minna: eelmise aasta keskmine elektri hind oli umbes 9 senti kilovatti, aga hinnang on umbes 6,6 senti kilovatilt. Nii et hind läheb allapoole. Aga see on ligilähedane ennustus. See ei ole tingimata täpne lubadus, vaid see on pigem ennustus, et hind läheb allapoole. Ja see on meie tegevuse eesmärk: inimesed ja tootmised saavad odavama energia ja puhta. 

Kindlasti tuleb juurde selle plaaniga salvestust. Nii et kõik see kokku annab ikkagi energeetikas selle pildi, et me saame ise hakkama, juhtugu mis tahes, varustus on tagatud, energia on puhas, selle baasilt on võimalik erinevaid tooteid-teenuseid teha ja energia on soodsama hinnaga. See on ka meie tegevuse eesmärk. 

Nüüd kaks slaidi veel. Üks, mille ma panin lihtsalt siia kirja. Eks Riigikogu peaks erinevaid debatte pidama ükskõik millises formaadis. Kindlasti esimene ja oluline debatt on tuumaenergeetika. See debatt tuleks mingil moel ära pidada, mis see otsus on. Tegemist on olulise energialiigiga ja kellelegi meeldib, kellelegi ei meeldi, aga maailmas siiski on üle 400 töötava reaktori. Meie naabrid soomlased – oma kolleegiga olen vestelnud – arutavad seda, et suurtesse linnadesse, näiteks Helsingisse, panna ka väiksemaid tuumareaktoreid, et soojatootmist ja energiatootmist selle jaoks kasutada. Nii et võimalusi on päris palju. Me peaksime arutama ka, mis me teeme. 

Ja isegi kui kellelegi tuumaenergia millegipärast sümpaatne ei tundu, siis … kolme toodangut, kui parajasti on võimalik, kindlasti kasutatakse hea meelega, kui hind on odavam. Teine kindlasti on see, millele ma viitasin ja mis on kogu võti selles, et see taastuvenergia plaan oleks tarbijatele taskukohane ja meile arukas, et kuidas me selle siseriikliku tarbimise määratleme. 

Kolmas on see, millega tegeleb eeskätt minu kolleeg Tiit Riisalo Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis, me hea meelega elame sellele kaasa ja taastuvenergiavaldkonnas teeme seda ka ise. Nimelt, kuidas saada kiiremaks uute tootmiste sünd? See on minu meelest küsimus Eesti majanduse laiemast arengust: kuidas me jõuame selleni, et me otsustame midagi teha ja meil on aasta-paari pärast midagi tehtud, mitte see arutelu ei ole ainukene asi, mis paari aasta pärast on endiselt käimas?

Kindlasti Riigikogule ja Riigikogu liikmetele on nii palve kui ka soovitus. Teil on palju kohtumisi, palju kontakte. Kindlasti tasuks mõelda sellele, et nüüd, kus meil on tulemas palju erinevaid uusi tootmisi, tegelikult tasuks kutsuda väljamaalt või ka kodumaalt erinevaid ettevõtjaid siia investeerima, et meil tekiks midagi, mille baasilt kasvatada inimeste elujärge just sellesama puhta energiaga ja ekspordivõimeliselt. 

Ja viimane oluline küsimus, mille üle Riigikogu kindlasti debateerib. Milline on tempo kliimaseaduse ja eelarvega? Kui kiiresti me renoveerime hooneid, millise tempoga tuleb elektri transport ning millal läheb sooja- ja teenusmajandus üle elektrile? Need on need küsimused. See nimekiri võiks olla pikem, aga parlamendil on kahtlemata suur roll erinevates debattides nii komisjonides, siin suures saalis kui ka mingites muudes formaatides, millisena see Eesti majanduse ja energeetika tulevik koostöös erasektori ja erinevate osapooltega kujuneb.

Nii et kokkuvõtteks, kui me midagi ei tee või ei tee piisavalt, siis kindlasti tuleb taastuvvõimsusi vähem, elektri hind on kallim, sõltume teistest ja pole kindlust uute, puhast energiat nõudvate tootmiste Eestisse rajamiseks. Nii et ma lõpetaksin oma ettekande sellesama küsimusega: äkki siiski teeme midagi? Aitäh!

10:24 Aseesimees Jüri Ratas

Suur tänu, austatud minister! Ja nüüd on küsimuste voor teile. Head ametikaaslased, lihtsalt informatsiooniks: küsimused ja vastused, siin on aega kokku 20 minutit. Hakkame pihta. Urmas Kruuse, palun!

10:24 Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Tahtsin teie käest küsida seda, millises vaates on teie ja ministeeriumi ja ekspertide perspektiivis biogaas. Meil ju Eestis tegelikult on olemas võimekus, vähemalt ekspertide arvamusel, toota seda kuni üks tera[vatt]. Praegu me oleme vist kuskil 0,24–0,30 piirimail. Kas teie vaade lähtub sellest, mis puudutab näiteks kas või võimalike gaasijaamade töö tegemist ja tippude katmist või juhitavate energiaallikate käsitlust? Kas te näete sellel perspektiivi? Ja kas me oleme Euroopas selle teadmisega üksi? Sest on jäänud mulje, et võib‑olla Euroopas nii palju seda biogaasi arendust ei taheta teha, kui meie siin oleksime valmis seda tegema.

10:25 Kliimaminister Kristen Michal

Aitäh! Jah, see on kindlasti oluline küsimus. Kui me räägime juhitavatest võimsustest energeetikas, siis biogaasil võiks tulevikus olla selles portfellis oma koht. Süsteemihaldur, kes vastutab meil ka gaasi eest, tegelikult selleks valmistub. Kalle Kilk võib seda omakorda kirjeldada, et ta valmistub selleks, et biogaasi tootmine võiks kasvada. Euroopa diskussioonides on debatt käinud eeskätt väga palju transpordi ja biogaasi kasutuse üle, aga meie oleme Eestis palju investeerinud üleminekukütusena ühistransporti, bussidesse. Need me saame eluea lõpuni, ma arvan, kenasti ära kasutada. Eks see tulevik on, saame vaadata, kas see on elektriline või vesinikul, kuidas iganes see tehnoloogia areneb. Aga energeetikas sellel on kindlasti oma koht olemas ja võimalus olemas. Ta kindlasti on oluliselt väiksema jalajäljega kui fossiilse gaasi kasutamine, nii et see võimalus on olemas. 

Ja nüüd ma lähen korra oma erialast või valdkonnast välja. Eks veidi on küsimus ka põllumajanduse valikutest. See on pigem hea küsija valdkond, mitte minu oma. On ka sellist moodsamat põllumajandusvaldkonda, kus öeldakse, et ei peaks võib-olla nii palju biogaasi minema energeetikasse, et selle teke võiks olla põllumajanduses teistmoodi ära utiliseeritud. Nii et see on võib-olla põllumajandusvaldkonna debatt. Aga energeetika valdkonnas biogaasil kindlasti on oma koht olemas.

10:26 Aseesimees Jüri Ratas

Urve Tiidus, palun!

10:26 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te rääkisite oma ettekandes sellest, et Riigikogul on rohkem potentsiaali suurendada taastuvelektri osakaalu Eestis, et meelitada siia uusi tarbijaid. Kas te palun laiendaksite natuke seda mõtet? Kus see adressaat on, kelle poole me saaksime pöörduda ja kutsuda ja lobi teha? Jah, umbes nii, et saaks rohkem aru sellest mõttest.

10:27 Kliimaminister Kristen Michal

Aitäh! Väga õige küsimus. Taastuvenergeetika arenduse ja kogu selle plaani võti ongi see, mille kohta te küsisite: mis on see tarbimine selle vastu? Kui me arendame taastuvenergeetikat riigi ja majandusena aeglasemalt, siis me saame ka vähemaga hakkama, siis meile piisaks ehk ka maismaaparkidest, aeglasemast liikumisest. Kui me eeldame, et Eesti elujärg ja meie majandus areneb puhtama ja ekspordivõimelisema suunas kiiremini, siis meil on vaja rohkem. 

Praegune hinnang põhinebki Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja [Ettevõtluse ja Innovatsiooni] Sihtasutuse ehk EISA hinnangul, et tarbimine kasvab just nendesamade ettevõtete tootmise – võib tuua lihtsalt mõned näited: puidu-, keemia-, lennukütused ja nii edasi – tulekul Eestisse. Ja valitsuses on kokku lepitud, et igas kvartalis käib majandus- ja kommunikatsiooniminister valitsuses ja annab ülevaate, mis seis meil tarbijate siia toomisega on. Need kaks asja käivad koos: kui me suurendame energia mahtu, nii et majandus kasvab, siis me saame seda tarbimist rakendada, siis on sellel oma koht ja siis ta hoiab ka hinna mõistlikuna. Nii et see on valitsuse pool. 

Ja Riigikogu poolel eks ta eeskätt on suunatud just nendele ettevõtetele ja nendele kontaktidele, kes otsivad riiki, kus on hea digiteenuste turg või hea digiteenuste tase, korralik õigussüsteem, korralik maksusüsteem, teadmised ja huvi puhtamat energeetikat ja puhtamat eksporti arendada. Nii et need kontaktid tasuks kenasti MKM-i, EISA-sse või kas või meie juurde juhatada. Me hea meelega aitame neil mõista, missugused arenguvõimalused Eestis on ja kuhu võiks oma toodete või teenuse pakkumise rajada.

10:29 Aseesimees Jüri Ratas

Mario Kadastik, palun!

10:29 Mario Kadastik

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Väga huvitav ettekanne. Tahtsin tänada ka selle eest, et on positiivne näha, et oli ka nendes tuleviku stsenaariumides selgelt erinevaid stsenaariume kaalutud. Ma tahtsingi küsida selle kohta. Seal üks oli gaas pluss tuum ja teine oli puhtalt gaasi peal. Me teame, et 2040 gaas kui selline, kuna ta on endiselt fossiil, hakkab üldiselt muutuma ebasoodsaks ja pigem tahetakse seda turult välja saada. Kui nüüd mingil põhjusel ei minda edasi tuumajaamaga või see hilineb, siis mis valikud on? Biogaas oli üks, mis oli arutelu all, aga sellest vist täies mahus varustuskindluse tagamiseks ei piisa. Mis siis oleks stsenaariumid, kui me mingil põhjusel tuumajaama siiski ei tee?

10:30 Kliimaminister Kristen Michal

Aitäh, hea küsija! Ma ei manaks ette ka sellist pilti, et maailm kuidagi väga katastroofiliselt käest läheks, kui meil tuumajaama otsust ei ole. Aga ma arvan siiski, et olulised otsused tuleks langetada õigel ajal või veidi varem. See oleks alati parem. Tuumaenergeetika ettevalmistustest ei pea ilmselt mina teile rääkima. Ma arvan, et teie teadmised selles valdkonnas on suuremad. Aga selle potentsiaalse jaama valiku tegemiseks ja selle rajamiseks kuluks ikkagi selle põhjaliku raporti järgi, mis nüüd on avalikkusele kättesaadav, 9–11 aastat, tõenäoliselt pigem 10, 15 või 20 aastat, sest tegemist on ju ikkagi keerukate ehitistega. Ehk võib-olla väiksem maht ja modulaarsus veidi aitavad kaasa. Eks see sõltub detailidest. 

Sellisel juhul, kui tuumaotsust ei tule, ilmselt tuleb meil jälgida süsteemihalduri hinnangut ja turgude arengut ning teha otsused, mis puudutavad põlevkivireservide hoidmist, pikendamist ja erinevate gaasireservide tellimist – mis iganes mehhanismide kaudu me seda teeme – või turult erinevate mehhanismide juurde tellimist. See on ka täiesti võimalik ja sellega saame kenasti hakkama. Aga teatav selgus energeetikavalikutes oleks igal juhul abiks nii ettevõtlusele, majandusele kui ka energeetikasüsteemide planeerimisele. Seetõttu ma loodan, et Riigikogu ikkagi sellel hooajal või sellel aastal saab selle tuumadebati peetud.

10:31 Aseesimees Jüri Ratas

Priit Lomp, palun!

10:31 Priit Lomp

Jaa, aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kõigepealt suur tunnustus selle eest, et tõesti see pikk jalalohistamine, mis energeetikavaldkonnas on toimunud, sest taastuvenergiat ei ole piisavalt kiiresti kasutusse võetud, ja see periood, nagu tundub, on läbi saamas – võib isegi öelda, et see ongi läbi saanud, mitte saamas. 

Aga küsin selle maagilisest kahe või enama miljardi kohta. Ma saan aru, et selle arvutuse aluseks on võetud maksimaalne pakkumuse hind. Samal ajal näide siitsamast Baltikumist, Leedust, et neil oli võimalik esitada oksjonil pakkumisi vahemikus 64–107 eurot megavatt-tunni kohta, ja Leedu sai Euroopa Komisjonilt riigiabiloa 700‑megavatisele merepargile CFD 15‑aastase perioodi peale kogumaksumusega 193 miljonit eurot. Kelle huve see siis [teenib]? On need põlevkivientusiastid, nostalgikud või ümarpuidu põletajad, kelle huve esindab see, et me selle numbri maksimaalselt suureks räägiksime, kuigi tegelikult praktikas see CFD ei ole teistes kohtades nii lähedale tulnud?

10:32 Kliimaminister Kristen Michal

Aitäh! Aitäh heade sõnade eest kõigepealt! Eks see on ikka ühislooming, kogu Riigikogu ühine looming, erinevate fraktsioonide, nii koalitsiooni ja opositsiooni kui ka valitsuse, energeetikute ja turuosaliste. See ei kehastu kuidagi minu isikus ega ole ainult minu tarkus, seda esiteks. Teiseks, needsamad numbrid on pigem jah konservatiivsed, ma olen nõus. Eks nad ikkagi lähtuvad sellest, mis võiks olla konservatiivsem kulu maksumaksjale ja energia tarbijale taastuvenergia tasuga, juhul kui see läheks sellisel viisil, et tuleb maksta teataval määral toetust nende parkide rajamiseks. Kokku võttes või sisse vaadates, 2 miljardit on muidugi suur summa, selles pole mingit kahtlust, mis tahes energeetikainvesteeringud üle aja on väga suured summad. Aga kui me võtame näiteks võimaluse, et me peaksime põlevkivijaamu hoidma 20 aastat reservis, iga aasta maksma 40 miljonit, siis 20 aasta peale oleks seegi 800 miljonit.

Igat numbrit on võimalik fetišeerida ühel, teisel või kolmandal viisil. Ja kui me vaatame sedasama plaani, mida ma kirjeldasin – selle tõttu selle slaidi ka siia panin –, siis selle projitseeritud samm on ikkagi elektri hinna inimestele ja tootmistele odavamaks tegemine. Arvestades, palju see odavamaks teeb, me võime öelda, et sellest hinnavõit on 5 miljardit, nii et isegi kui 2 miljardit kuluks sellest taastuvenergia toetuseks, siis ühiskond võidaks ikkagi 3 miljardit. Me võime sama hästi seda numbrit fetišeerida. 

Nii et eks igaüks kasutab seda numbrit, mida ta tahab. Ma ütleksin, et see kogu plaan on ikkagi selles suunas, et meil on küllaga puhast, taastuvat energiat, mille vastu on võimalik uusi tootmisi rajada. Ühiskond ja ettevõtted saavad odavama elektri hinna. See on tegelikult selle plaani mõte.

10:34 Aseesimees Jüri Ratas

Jaak Aab, palun!

10:34 Jaak Aab

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite küll, et võrkudest võib küsida siin edasi Eleringi esindaja käest, aga niisugust üldist hinnangut ikka sooviksin. Meil on eesmärk taastuvenergia 100% ja 2030. Kas te olete ministeeriumis selle ka kuidagimoodi välja arvestanud – nii nagu siin oli, ütleme, taastuvenergia tasu, enam-vähem võib ennustada, mis sellega juhtub, kui tuleb tuul merel-mandril, salvestused ja nii edasi –, mis juhtub selle ühe reaga elektriarvel ehk võrgutasuga? Kui palju neid võrke on vaja suurendada – 2500 mega, nagu ma aru saan, enam-vähem, kui praegu on olemas umbes 3000 – ja kui palju see võrgutasu inimesele ja ettevõtjale võiks maksma minna?

10:35 Kliimaminister Kristen Michal

Jah, meil on olemas erinevad arvutused. Ma jätan midagi ka Kalle Kilgile kirjeldada. Aga võrkudesse tuleb investeerida nii või teisiti. Ka võrkude ilmastikukindlamaks muutmine, jaotusvõrkude muutmine, põhivõrkude puhul ühenduste pidamine. Aga mis puudutab taastuvenergia tulekut, siis selle kohta küsiti ka riigieelarve kontrolli erikomisjonis ja kantsler Keit Kasemets selle numbri seal ka ütles: see on 360 miljonit. Nii et kogu selle muu arengu ja võrgukulu juures see pole just väga suur summa.

10:36 Aseesimees Jüri Ratas

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

10:36 Kristina Šmigun-Vähi

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Praegu maksavad meie inimesed elektri eest rohkem kui põhjamaade inimesed. Kindlasti üks põhjus on see, et põhjamaad on õigeaegselt ehitanud taastuvenergia seadmeid, meie naaber Soome on hiljuti tuumajaama valmis saanud ja me teame ka seda, et kui me hakkame seda ise tegema, siis võtab see aastaid ja aastaid aega. Kas ei oleks mõttekas anda võimalus väikestele ettevõtjatele – mõtlen just väljaspool Eestit –, kes on kuldsete kätega mehed ja niisugused, et nad võiksid oma väikesele külale ise elektrit toota? Kas see ei oleks kiirem ja odavam?

10:36 Kliimaminister Kristen Michal

No ma ei ole päris kindel, kas ma nüüd õigesti aru sain. Ma püüan vastata nii palju, kui ma aru sain. Kuldsete kätega võivad olla naised ka. Ärme tee seda eeldust, et need on ainult mehed. Seda esiteks.

10:37 Aseesimees Jüri Ratas

Seda te ütlesite õigesti. 

10:37 Kliimaminister Kristen Michal

Teiseks, erinevad sihukesed hajutatud energiatootmised – me ju Eesti sees näeme seda buumi päris palju. Taastuvenergia buum, mis puudutab päikeseenergeetikat oma kodus – me oleme ju siin saalis ka seda arutanud –, oma kodu või oma majapidamise tarbimiseks paneelide panemine on igati tasuv tegevus, eks ju, taastuvenergeetika areng samamoodi. Suurema mis tahes energeetika areng lokaalsena – sul peab siis olema seal tarbimine vastas. Ehk mis see siis on, kes see tarbija on, kui sa mingit tarbimist sinna teed? Aga rajatakse ka tuuleparke, erinevaid asju. Eestis on üks väga positiivne samm, mille parlament ise on teinud – olin sel ajal majanduskomisjonis ja kahtlustan, et sellegi eelnõu ettekandja oli seal –, on seesama taastuvenergeetika või uute parkide puhul see kohaliku kasvu instrument või kuidas iganes me seda nimetasime. Ehk kui sinu naabrusesse tuleb uus tuulepark, siis sa saad sellest ka rahalist kasu. See on toonud uusi huvilisi ja võimalusi. Eile me debateerisime siin taastuvenergeetika kui ülekaaluka avaliku huvi puhul, mille puhul saab ka rajada parke ja erinevaid arendusi kohtadesse, kuhu varem ei saanud, kui nad on just sellesama taastuvenergia tootmisele suunatud, biogaasile ja kõigele muule ka. 

Nii et kui ma õigesti aru sain, siis ma ütlen, et neid võimalusi on ja järjest enam tuleb, reeglid seda lubavad, kui leidub ainult neid, kes seda teha tahavad, ja neid ka, kes seda tarbivad, ega seda muidu iseenesest polegi.

10:38 Aseesimees Jüri Ratas

Rene Kokk, palun!

10:38 Rene Kokk

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Minu jaoks on tuumaenergia sümpaatne. Aga ma küsin, milline plaan on Kliimaministeeriumil. Mis aastast te näete, et tuumaenergia võiks Eestis ka reaalselt meie liinides liikuda? Ja millal Riigikogu saab hakata arutama selle üle, kas üldse anda tuumaenergiale eluvõimalus või mitte? Ja veel küsin seda, kuidas teil täna plaanid on. Kui meediast lugeda, siis on erinevad sõnumid selle kohta, mis puudutab põlevkivireservide hoidmist energia tootmises. Kas te olete ikkagi näinud ette sinna vahendeid, nii et need reservid põlevkivist energia tootmiseks jätkuvad meil sinnamaani, kui meil seda vaja on?

10:39 Kliimaminister Kristen Michal

Aitäh! Ma alustan vastamist tagantpoolt. Viimasele küsimusele on vastus jah, vahendid on selleks olemas. Üks kahest, kas see on Eesti Energia, kes omanikuootuse järgi hoiab, või nüüd see tulevane debatt või see debatt, mida ma ka enne kirjeldasin, on see, et me maksame nende reservide hoidmise eest, kuidas iganes see siis täpselt käib, kas seadusega loodava mehhanismi või tegelikult on võimalik ka Leedu variant, mida nad ise on pakkunud, selleks ei ole seadust vaja luua, seda tehakse lihtsamalt. Vaatame, kuidas see debatt läheb. Selle üle arutleme. 

Nüüd tuumaenergia. See oli konksuga küsimus, sest tuumaelekter juba liigub meie võrgus. Nagu ma viitasin, Olkiluoto 3 on isegi neile, kellele tuumaelekter väga ei meeldi, siin hinda alla ajamas, kui parajasti ühendused on. Nii et ega see ka halb ei ole. Aga jah, ma saan aru, et küsimuse mõte on ikkagi selles, millal Eestisse võiks tekkida tuumaenergia tootmine. Raport ise ütleb – see raport on üsna põhjalik, ma arvan, et te olete seda ka vaadanud –, et läheb 9–11 aastat sellest hetkest, kui me mingisuguse otsuse teeme. Esimesed aastad kuluksid ettevalmistuse peale. Sellepärast ma ütlengi, et ärme kuidagi nagu armume ühte energialiiki rohkem ära kui teistesse. Taastuval on oma koht, juhitaval on oma koht, tuumal võiks olla oma koht regionaalse energiaturu vastu ja nii edasi. See debatt tuleks siin just teadmistepõhiselt ära pidada ja võimalikult vähese emotsiooniga. Ja kui see debatt on peetud, siis sealt edasi saavad erinevad sammud tulla, nii et sealt edasi on parimal juhul umbes 9–11 aastat, kehvemal 10–20 aastat, siis meil võiks olla tuumaenergia tootmine, mis regionaalsesse võrku oma toodangut müüb.

10:41 Aseesimees Jüri Ratas

Margit Sutrop, palun!

10:41 Margit Sutrop

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh selle toreda ettekande eest ja selle toetamise eest, et meil energeetika probleemid laheneksid! Mind huvitab selline küsimus. Taastuvenergiale ülemineku kohta on professor Lust Tartu Ülikoolist öelnud, et tuleb lahendada keskse tähtsusega küsimus, kuidas stabiliseerida tuule- ja päikeseelektri vood nii, et (Juhataja helistab kella. Saalis on suur sumin.) need ei tekitaks probleeme ülekandevõrkudele ja tagaksid energia olemasolu nii ilmastiku-, majandus- kui ka poliitikakriisides. Minu küsimus: kuidas tegelikult seda keskset küsimust lahendada? Ja salvestustehnoloogiate olukorra kohta: kui kiiresti me oleme arenenud? Aga ka arvestades just nimelt seda julgeolekuaspekti: missugused siin need kaalutlused võiksid olla?

10:42 Kliimaminister Kristen Michal

Aitäh! Jah, mul sellel slaidil ei ole seda numbrit, aga salvestus Eestis muuseas on tõepoolest päris kenasti arenemas. Ettevõte nimega Evecon koos Corsica Solega teeb Euroopa ühte suuremat salvestusparki juba Eestisse, täiesti turu vastu. Ja ma arvan, et nad leiavad võimaluse ka just selles taastuvenergia mahu kasvu plaanis, just sellesama klausliga, et siseriiklik tarbimine võetakse arvesse, salvestus läheb sama arvestuse alla, salvestusturul tekib võimalus. Teistel ettevõtetel on samuti suuri plaane, üks tuntumaid on Energiasalv, kes Paldiskisse tahaks hüdrosalve rajada. Samamoodi on Eesti Energia kaalunud vesinikusalvestuse võimalust. Ja kõigil on erinevaid mõtteid veel, on ka väiksemaid projekte juba ammu käimas. Nii et salvestusel on kindlasti oma koht selles energiaturu arhitektuuris, sellisena ta ka ilmselt tekib siia. Aga tuleb jah arvestada seda, et salvestus iseenesest katab teatud perioodid, ta ühtlustub hinda ja tal on see roll, aga kui on kriitilisem või pikem vajak, siis tegelikult on selleks ka juhitavaid võimsusi vaja. Nii et igal toolijalal on ikka oma koht, eks, üks toolijalg ei ole tingimata parem kui teine.

10:43 Aseesimees Jüri Ratas

Anti Allas, kiire küsimus ja kiire vastus, palun!

10:43 Anti Allas

Aitäh! Tunnustus kõigepealt, et nii olulises valdkonnas lõpuks ometi on valitsus hakanud tegema kaugeleulatuvaid otsuseid. Aga küsimus on selle kohta, millistest faktoritest võiks sõltuda teie ettekandes toodud kavandatava vähempakkumise väljakuulutamise aeg. Mõtlen seda, et tulemus peaks olema võimalikult taskukohane tarbijale. Ja millist täiendavat informatsiooni otsuseid eelnevaid on vaja selleks teha, et see vähempakkumine välja kuulutada?

10:44 Kliimaminister Kristen Michal

Nagu austatud juhataja ütles, püüan lühidalt vastata. Sõltub sellest, kuidas Euroopa Komisjoni riigiabi menetlusega [läheb]. Me peame nendega läbi arutama riigisisese võimaluse, sest alternatiiv oleks teha vähemas mahus ja mitte arvestada riigisisest tarbimist, nagu ma kirjeldasin siin slaididel ka. Euroopa Komisjoniga suhtlusest sõltub päris palju ja seejärel sõltub sellest, kuidas, kui täpselt ja kiiresti me saame defineeritud riigisisese tarbimise, ja edasine sõltub tehnilisest ettevalmistusest. Siis me jõuame sellise tempoga, nagu ma kirjeldasin.

10:44 Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, ma tänan teid ettekande eest ja vastuste eest. Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretäri Priit Mändmaa. Palun! Ettekandjal on aega 20 minutit. Tere! Palun!

10:45 Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär Priit Mändmaa

Head Riigikogu liikmed! Daamid ja härrad! Head Eesti inimesed, kes meid üle veebiülekande jälgivad! Minu nimi on Priit Mändmaa. Ma olen Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär. Soovin teid esmalt tänada, et te selle olulise teemaga tegelete, ja muidugi tänan ka kutse eest siin osalemast. 

WEC ehk World Energy Council on apoliitiline tehnoloogianeutraalne sõltumatu asutus. WEC Eesti missioon on luua rahvusvahelisele koostööle tuginev teaduspõhine keskkond jätkusuutliku energeetika kujundamiseks Eestis. Oleme maailmas tegutsenud tänaseks juba 101 aastat, seega päris eakas globaalne asutus. 

Minu tänane ettekanne keskendub eelkõige tarbimise poolele. Räägin tasakaalust energiasüsteemis, energia tarbimisest meilt ja mujalt ning ka tarbimise kasvatamisest. Teadupärast energeetika ei ole eesmärk iseeneses, vaid see on üks majanduse alustala. Tugev ja kasvav majandus on see, mis võimaldab meil tagada Eesti rahvale kõrge elatustaseme, see aga peaks olema see suur eesmärk, mille nimel me tegutseme. 

Selleks, et energeetikasektor saaks pikaajaliselt ja jätkusuutlikult majandust toetada, peab valitsema tasakaal. Ja tasakaal peab valitsema kolme indikaatori vahel. Tegelikult minister Michal oma ettekandes juba tõi need kolm indikaatorit välja ja see kolmnurk on siin saalis olnud ekraanil varemgi. Tegemist on energeetika trilemmaga, kolmnurgaga, mille otstes on esiteks varustuskindlus, sest kui me ei suuda tagada 24/7 elektrivarustust, siis ei ole võimalik ka majandust üles ehitada; teiseks taskukohasus, sest energia, mille eest me ei suuda maksta, sellega ei ole midagi peale hakata; ja kolmandaks keskkonnasäästlikkus, sest me peame ikkagi mõtlema pikaajaliselt ja tuleviku peale. 

WEC on energeetika trilemmat globaalselt jälginud ja seda metoodikat täitnud juba üle 15 aasta. Siin taustal on põhjalik metoodika, samas pealtnäha on see kaunis lihtne. Nüüd, kui me võtame selgituseks …

10:48 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma korra segan teid. Austatud Riigikogu! Mul on väga suur au tervitada meie rõdul Armeenia parlamendi esimeest, Tema Ekstsellentsi härra Alen Simonjani. Tere tulemast Riigikogusse! Hea ettekandja, palun! Võite jätkata.

10:48 Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär Priit Mändmaa

Tere tulemast! Nii, aga ma lähen edasi.

10:48 Aseesimees Jüri Ratas

Nüüd on lehvitatud ja tervitatud. Läheme edasi.

10:48 Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär Priit Mändmaa

(Näitab slaide.) Kui me nüüd vaatame ekraanile, siis me näeme seal kahte kahte näidet trilemmast. Need on viimasest väljaandest, viimasest raportist. Hinnati 127 riigi kolmnurka, ütleme nii. Vasakul pool on Aafrika riik Niger, kus on hinnatud riikidest kõige nõrgem tulemus. Nende kolmnurk on suure kolmnurga sees suhteliselt väikene ja ebaühtlane. Paremal küljel on aga Rootsi trilemma. Rootsi oli kõige parema tulemusega, nende kolmnurk on hea priske ja üpriski võrdhaarne. 

Soome oli möödunud korral kolmanda koha vääriline, Läti ja Leedu olid vastavalt 14. ja 21. Eesti aga saavutas 9. koha, see on väga tubli tulemus. Meie kolmnurk on, nagu siin graafikul on näha, päris suur, üpriski võrdhaarne. Nüüd, mis ma pean trilemmauuringu juurde nimetama, on see, et tegemist on globaalse uuringuga ja teadupärast globaalsete andmete kättesaamisel on ajaline lõtk sees. Seega, trilemma tugineb andmetele, mis on aasta kuni kaks vanad. Kuid seejuures muidugi see süsteem, metoodika ja need andmed on kõigile ühtlased, nii et tulemus on dünaamiline ja väljendab seda tegelikku seisu kõigile samaväärselt. 

Nüüd, kui me vaatame parempoolset graafikut, siis siin me näeme aegrida, kuidas on muutunud meie trilemma indikaatorid. Oranž tähistab varustuskindlust. Nagu me näeme, aasta 2000 on see baas, kust hakati seda hindama ja kus seda aegtelge on koostatud. Ja meie varustuskindlus on oluliselt paranenud. Sinine tähistab taskukohasust ja roheline keskkonnasäästlikkust. Kõik kolm indikaatorit on oluliselt paranenud. 

Tavapäraselt avalikustatakse trilemma raport aasta lõpus, kuid 2023. aasta lõpus uut raportit ei avaldatud, seda põhjusel, et käesoleva aasta aprillis toimub üks maailma suurimaid energeetikasündmusi, World Energy Congress Hollandis, ning seetõttu otsustati meie trilemma raporti avaldamine lükata edasi kongressi toimumisaega. Seega, ma ei saa teile värskeid tulemusi tutvustada, küll aga mul on tunne, et meie koht paraneb, meie positsioon paraneb kahe koha võrra. Ja see tunne on väga-väga tugev, võiks isegi öelda, et see on lausa teadmine. 

Aga liigume edasi, räägime energia tarbimisest meilt ja mujalt. (Näitab slaidi.) Siin on nüüd üks selline hea tabel, milles on sisu nii palju, et tõenäoliselt jääks isegi ööistungist väheks, aga õnneks me ei pea täna seda kõike detailselt läbi käima. Ma tahan juhtida teie tähelepanu Eestile, mis on siin tabeli vasakus servas, joon on alla tõmmatud, see paikneb Läti ja Taani vahel. Tabeli teises otsas me näeme Soomet, see on paremalt poolt teine. Ja paremalt poolt neljas on Rootsi. Tabelist jookseb läbi roheline joon, mis näitab piiri energiaintensiivse tööstuse ja mitte energiaintensiivse tööstuse vahel. Suures pildis, nagu ka pealkirjas öeldud, see tabel näitab erinevate tööstussektorite osakaalu Euroopa Liidus riikide kaupa. 

Kui me nüüd vaatleme neid riike, siis me näeme seda, et üldreegli kohaselt rikkamatel riikidel on pigem rohkem energiaintensiivset tööstust kui vaesematel riikidel. Üldreegel on ka see, et energiaintensiivne tööstus väärindab kohalikku ressurssi. Näiteks Eestis üks suur energiaintensiivne tööstusettevõtja suudab luua paberipuule lisandväärtust viis korda rohkem, kui seda lihtsalt välja eksportides. Ja lisandväärtus majanduse kontekstis on ju see, mida me tegelikult soovime. Kuigi energiaintensiivse tööstuse osakaal Eestis on väiksem kui Soomes ja Rootsis, on meie majanduse struktuur sellegipoolest vägagi sarnane Soome ja Rootsi omaga. 

Minnes nüüd edasi, siin slaidil (Näitab slaidi.) olen ma järjestanud elektrienergia kasutamise efektiivsuse. Sinised tulbad näitavad, mitu miljonit SKT-d suudetakse toota ühe kilovatt-tunni kohta. Eesti on enam-vähem keskel, meie elektrienergia kasutamise efektiivsus on väiksem kui Euroopa Liidu keskmine. Samas on tähelepanuväärne, et see on suurem kui Soomel ja Rootsil. Punane joon näitab SKT-d per capita 2022 aasta seisuga. Ja üldiselt saab siit jooniselt välja lugeda, et kõrgem elektrienergia kasutamise efektiivsus on korrelatsioonis kõrgema SKT-ga. 

Nüüd, miks on Soome ja Rootsi siin vasakul serval? Põhjus on just seesama energiaintensiivne tööstus, mis on neil üpris kõrgel tasemel, väga kõrgel võrreldes Eestiga. Kuid see tähendab samal ajal seda, et kõrge elektrienergia kasutamise efektiivsus ei ole alati näitajana määrav jõukuse kontekstis. 

(Näitab slaidi.) Kui eelmine slaid käsitles üksnes elektrienergiat, siis siin slaidil on energiaefektiivsus toodud välja energiaühiku tonne of oil equivalent kohta. Eestis tarbitakse võrreldes Soome ja Rootsiga inimese kohta oluliselt vähem energiat. See on see esimene tulp. Kui me näeme, et meie energia lõpptarbimine ühe inimese kohta on 2,07 TOE-d, siis Soomes on see 4,2 ja Rootsis 2,95. Nüüd, fantaseerides, kui me rakendaksime sama energia lõpptarbimise määra, Soome energia lõpptarbimise määra Eestile, siis oleks Eesti SKT Soome omast 14% kõrgem. 

Mida me saame suures pildis vahekokkuvõttena kokku panna nendest neljast slaidist, mida ma esitlesin? Elektritarbimise kasv saab toetada Eesti majanduskasvu. Selle eeldus on muidugi see, et see on lisandväärtust loov energia tarbimine, mitte näiteks õuebasseini kütmine, mis lisandväärtust ei loo. Ja olukorras, kus see on taastuvelekter, ei pea me ka muretsema selle pärast, et kui palju me seda tarbime, sest sellel puudub otsene mõju keskkonnale. Samuti saame siit välja lugeda, et rikastes riikides on rohkem energiaintensiivset tööstust. Eesti kontekstis on energiaintensiivne tööstus kasulik meile uute tuuleparkide rajamisel, sest see võimaldaks ka PPA-de sõlmimist. 

Küsimus on, kuidas me seda uut tarbimist riiki toome. Võlusõnaks ongi konkurentsivõime. See on niisugune hea termin, mille võib lausa pusa peale trükkida. Konkurentsivõime on arusaadavalt palju laiem kui üksnes energeetika nüansid, kuid mina käsitlen üksnes energeetika poolt, sest see on minu teema. 

(Juhataja annab teada, et aega on jäänud 6 minutit.) Aitäh! Jõuan ilusti. Needsamad detailid käisid tegelikult läbi ka ministri ettekandest. Sisuliselt ma alustasin trilemmaga ja ma lõpetan trilemmaga. Kuid ma ei ole siia keskkonnasäästlikkust kirja pannud, sest see on meil juba seaduses sees – taastuvelektri eesmärk 100% – ja suunab meid väga selgelt keskkonnasäästliku elektrisüsteemi poole. Küll aga tahan eraldi käsitleda varustuskindlust ja rõhutada selle olulisust, et välisinvestoritel ei tekiks kahtlust, et Eestis, kus me paikneme nii, nagu me geograafiliselt paikneme, ei oleks elektrienergia 24/7 olemas. Kohalikud investorid kindlasti kõik seda teavad, kuid just välisinvestori vaatest [tuleks see üle korrata]. Ja sellesama desünkroniseerimise kontekstis on väga oluline veenduda, et meie võrguühenduse kõrge kvaliteet oleks jätkuv. Sellel teemal saab Kalle hiljem edasi rääkida. Aga selle asja point seisneb selles, et kui me soovime tuua siia kõrgtehnoloogilist energiaintensiivset tööstust, siis ka väiksed pingelohud võivad lüüa tehase mitmeks päevaks tööst välja, ja siis on jama majas. 

Nüüd hinnast. Hind koosneb meil teadupärast kolmest komponendist: on võrgutasu, on taastuvenergia tasu ja aktsiis ning on elektri enda hind. Võrgutasu kontekstis on vast küsimus selles, et meil on ajalooliselt kandunud üle selline suhtumine, et ettevõtjad peaksid kandma suuremat kulu kui tavatarbijad. Ja nüüd on näha muidugi muutus selles osas, kus võrgutasude struktuur viib tariifist püsitasude alla kulusid ümber ning see võrdsustab [olukorda] ning muudab võrgutasu suuruse põhjendatumaks. See on üks osa, millel tasuks kindlasti silma peal hoida. Näiteks Soomes on 2% kaupa võrgutasu struktuuri muudetud – ja sellega on tänaseks jõutud juba päris kaugele –, et ettevõtja jaoks ei oleks kulu liiga suur, põhjendamatult suur. 

Teine osa on meil taastuvenergia tasu ja aktsiis. Võttes arvesse asjaolu, et see on praegu päris tugev selline poliitiline teema ja WEC soovib säilitada apoliitilisust, me siin väga tugevalt positsiooni ei võta. Küll aga juhiks tähelepanu sellele, et kui mujal riikides taastuvenergia tasu arve peal ei ole ja Eestis on, siis ettevõtjad kindlasti märkavad seda ja sellel on kindlasti mõju meie konkurentsivõimele. Kolmandaks on elektri enda hind. See kujuneb turul, seega siin ei ole otseselt vaja midagi rohkem kommenteerida. 

Nüüd, võrgutasude juures mul jäi nimetamata see, et ma konsulteerisin enne siia tulekut jaotusvõrgu, Elektrilevi juhatuse esimehega ja küsisin temalt, et kui me tõstaksime tarbimist ühe teravatt-tunni võrra, siis kuidas see mõjutab meie võrgutasu. Tema sõnum oli see, et võrgutasu langus oleks circa 14%. See on kindlasti suur motivaator ka tarbijale, selleks et tarbimist edendada, et Eestisse tuleks täiendavat tarbimist juurde. Kindlasti see täiendav tarbimine on ka orgaaniliselt võimalik. Võtame näiteks elektriautod. Kui praegu on Eestis umbes 750 000 registreeritud sõidukit, millest kümne aasta vanused on circa 300 000, siis kõigi eelduste kohaselt … 

Kas ma tohin kaks minutit juurde paluda? 

11:04 Aseesimees Jüri Ratas

Muidugi. Palun!

11:04 Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär Priit Mändmaa

Väga kena. Nii, kuhu ma jäingi? (Juhataja aitab järje peale.) Aa, jaa, just. Kõige suurema tõenäosusega kümne aasta pärast me võime täitsa optimistlikult uskuda, et meil on 100 000 elektrisõidukit. Kui meil on 100 000 elektrisõidukit ja keskmine läbisõit on, ütleme, 18 000 ja keskmine elektrisõiduki tarbimine on 20 kilovatt-tundi, siis see tähendab, et aastas need sõidukid tarbivad 360 gigavatt-tundi elektrit, mis moodustab 4% tänasest elektritarbimisest. Lisaks, kui me suudame juurde meelitada ka puidu väärindamise tehase, mis tarbib circa 220 gigavatt-tundi – Eesti näitel –, ja ka võib-olla mõned andmekeskused, siis ongi meil see vajalik esimene teravatt‑tund koos, mis julgustab ka tarbijat olema paindlikum ja vastuvõtlikum nii võrgutasude kui ka maksupoliitika muutmisel. 

Mis on selle asja sisu? See, et kui me suudame saavutada ühiskondliku kokkuleppe, et tavatarbija on valmis võtma rohkem enda õlule, selleks et ettevõtjatel oleks suurem konkurentsivõime, siis selle tulemusel on võimalik kasvatada majandust, selle tulemusel on meil rohkem paremaid töökohti, selle tulemusel on nendelsamadel inimestel parem elatustase.

Seega, ma olen jõudnud nüüd oma ettekande lõppu. Kokkuvõtvalt soovin öelda seda, et rikkad riigid tarbivad rohkem energiat. Rikastes riikides on rohkem energiaintensiivset tööstust, mis väärindab kohalikku ressurssi. Eestis on energiatarbimine elaniku kohta madal. Lisandväärtust loova tarbimise kasvatamiseks tuleb luua konkurentsivõimeline keskkond. Üks võimalus on luua ühiskondlik kokkulepe, et tavatarbija panustaks ettevõtlust soodustava konkurentsivõimelise keskkonna loomisesse. Lõpetuseks, hea ja jätkusuutlikku majanduskasvu toetav energiasüsteem vastab tasakaalus energia trilemma põhimõtetele. Aitäh!

11:07 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, suur tänu teile ettekande eest! Teile on tublisti ka küsimusi. Ja lihtsalt infoks: ka siin on meil küsimuste ja vastuste voor kuni 20 minutit. Urmas Kruuse, palun!

11:07 Urmas Kruuse

Austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Kindlasti Vene agressioon Ukrainas pani kogu energiapoliitikat Euroopas üle vaatama. Ja nii nagu märgata on, tegelikult on paljud riigid oma energiapoliitikat üle vaatamas ja intensiivselt ka neid riske maandamas. Kui teie sealt ülevalt kõrgelt vaatate, siis kuidas teile tundub, kas meil oleks ka oht Euroopa piirides lihtsalt üle investeerida, nii et me investeeriksime energiatootmisse palju rohkem, kui me ühel hetkel ikkagi teadlikult suudame ära tarbida? Sest riigid oma personaalsetes otsused on ju sõltumatud. Aga kui me vaatame tervikut, siis kas te seal üldse sellist ohtu näete? Või on olemas institutsioonid, kes sellega ikkagi mingil määral tegelevad ja neid ohte püüavad neutraliseerida või vähemalt nende eest hoiatada?

11:08 Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär Priit Mändmaa

See on väga hea küsimus. Üleüldiselt globaalselt me täna näeme, et kolm neljandikku vajalikest investeeringutest on puudu, et saavutada seda tulemust, milleni me tahame jõuda, ehk kliimaneutraalsust. Kui me räägime kitsalt meie piirkonnast, siis täna ei ole näha, et globaalselt tekiks risk taastuvelektri ülekülluseks. See võib tekkida pärast 2050. aastat, aga täna seda veel näha ei ole. Seega, kui kuskil on ikkagi taastuvelektrit piisavalt, siis tekib selleks sinna kõrvale ka tarbimine. Seejuures on muidugi oluline, et see pakuks konkurentsivõimelist hinda, konkurentsivõimelist keskkonda sellele tööstussektorile võrdluses tema sihtriikidega. 

Nii et selles kontekstis: ei, hetkel ei ole seda näha. Ja ütleme, et kui me võtame arvesse ka kliimamuutuseid, siis tegelikult hüdrojaamadega on aina enam keerukusi, sest veetase on madalam, kui on planeeritud. Seega, taastuvenergiapargid, tuulepargid saavad ka seal olulist abi anda. Suures pildis: ei, ma ei saa edastada WEC-i nimel sõnumit, et see oleks otseselt probleem.

11:10 Aseesimees Jüri Ratas

Igor Taro, palun!

11:10 Igor Taro

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, kõigepealt suur tänu suurepärase sissevaate eest! Minu küsimus on osalt majanduse, osalt füüsika valdkonnast. Keskkonna valdkonnas tihtipeale kuuleme selliseid mõtteavaldusi, et majanduskasv tuleks ressursikasutusest lahti siduda. Iseenesest see vastus sisaldus ka mõnes teie tabelis, samuti teie lõputeesides, aga oli natukene teistmoodi sõnastatud: läbi rikaste riikide. Ma küsin üle, kas majanduse ja heaolu kasvu on võimalik lahti siduda energia tarbimise kasvust.

11:10 Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär Priit Mändmaa

Jah. Tähendab, taas väga hea küsimus, paljuski selline filosoofiline. Kui vaadata neid tabeleid, mis ma näitasin, siis ma pigem ütlen nii: ajalooline trend näitab, et majanduskasv ja energia tarbimise kasv käivad käsikäes. Nüüd, seal on oluline, võttes arvesse just füüsikalist poolt, energiatõhusus kui selline. Hästi lihtne näide: me võtame sisepõlemismootoriga auto, mille kasutegur on 30–40%, ja võtame elektrimootoriga auto, mille kasutegur on 90%, siis sinna vahele jääb suur hulk energiat, mis muidu oleks soojusena õhku lennanud, aga nüüd saab see sihtotstarbeliselt ära kasutatud. See on kindlasti oluline pöördepunkt, mis energiatõhususe tõttu muudab neid graafikuid ja kogu seda nägemust. Aga suures pildis, tuginedes ajaloolistele andmetele ja statistikale, mõistetakse seda ikkagi nii, et jõukus ja energia tarbimine käivad käsikäes.

11:12 Aseesimees Jüri Ratas

Lauri Laats, palun!

11:12 Lauri Laats

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Veebruarikuus Belgia keskpanga juht esines Euroopa Parlamendi saadikute ees ja ütles järgnevat: rohepööre ei tee meid rikkamaks. Ta põhjendas ka: "Üleminek ei tee meid kollektiivselt jõukamaks. Me peaksime olema siiramad. Ärge püüdke panna inimesi uskuma, et rohepööre loob positiivseid võimalusi, mis suudaks kasvatada sisemajanduse koguprodukti (SKP) ja looks miljoneid hästi tasustatud töökohti." Lisaks tõi ta välja: "Süsinikuheitmete maksustamine ja roheliste energiaallikate hind muudab energia hindu Euroopas viis kuni kaheksa korda kallimaks kui USA-s." Kuidas kommenteerite?

11:13 Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär Priit Mändmaa

Ma arvan, et küsimus on: aga mis on alternatiiv? Kahtlemata toob see teekond kliimaneutraalsuse suunas esile muutusi. Kahtlemata tuleb seda teha tasakaalustatult ja mitte liigselt rapsides, ütleme nii, ja kahtlemata tuleb seda teha veendumuses, et meie ettevõtjate huvid nii Eestis kui ka Euroopa Liidus oleks kaitstud. Aga endiselt taandub küsimus sellele, mis see alternatiiv on. Kliimamuutuste mõjud on tegelikult paljuski juba kohal, me näeme neid, seega mingisuguseid samme on vaja teha.

11:13 Aseesimees Jüri Ratas

Yoko Alender, palun!

11:13 Yoko Alender

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja, aitäh ettekande eest ja osalemise eest meie arutelus! Mainisite, et on seos heaolu ja ettevõtete, energiamahukate ettevõtete vahel. Mulle tundub, et on hea, et üha enam jõuab see sõnum ühiskonnas kohale. Aga võib-olla te avaksite seda teemat ja ütleksite, miks me peaksime inimestena igaüks olema valmis sellest aru saama või sellesse kuidagi panustama. Kas see, kui meil on üldiselt rohkem tarbimist, toob ühiku hinna ehk selle hinna, mida mina näen oma elektriarvel, ikkagi ka alla? Kas seal vahel on seos?

11:14 Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär Priit Mändmaa

Tohin ma täpsustada? Ühiku hinna tavatarbijale või … Ahah, jah. Ühiku hind tavatarbijale. Põhimõtteliselt, kui me võtame Eesti võrgukaardi ette, siis paljuski seisneb probleem ikkagi jaotusvõrgus – seda teemat saab Kalle kindlasti detailsemalt käsitleda –, nimelt selles, et me oleme hajutatud. Meil on väga palju kilomeetreid võrku, aga tarbimist on väga paljudes piirkondades väga vähe, kuid võrgul on püsikulud, mis tuleb ära katta. Ja nüüd ongi küsimus, kui suure numbriga saab selle püsikulu läbi jagada. Mida suurem on transporditud arv kilovatt-tunde, seda väiksemaks jääb tulemus. Seega, mida suuremaks me suudame viia oma elektritarbe, seda rohkem on meil võimalik võita madalamast võrgutasust. 

Siinkohal muidugi ma ütlen veel kord juurde, nagu ma juba ka oma ettekandes nimetasin, et tasakaalu leidmine on oluline võrdluses teiste riikidega. Kui me tahame luua konkurentsivõimelist keskkonda uuteks investeeringuteks, siis me peame väga hoolikalt jälgima, et me oleksime atraktiivsemad. See puudutab nüüd ainult energeetikat, sest konkurentsivõime on oluliselt laiem teema, arusaadavalt. Seega, sinna juurde tulebki see küsimus – see on ühiskondlik kokkulepe –, kas Eesti tarbija oleks valmis maksma rohkem, et luua ettevõtjatele veel paremat konkurentsivõimet Eesti majanduse kasvuks ja lõpptulemusena elatustaseme kasvuks.

11:16 Aseesimees Jüri Ratas

Urve Tiidus, palun!

11:16 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Priit Mändmaa! Te ütlesite, et Maailma Energeetikanõukogu on tegutsenud 101 aastat. Andmete suur hulk ja eri riikide andmete võrdlemise võimalus on kindlasti ülioluline. Aga mul on üldhuvist lähtuv küsimus. Palun tooge mõni hea näide selle nõukogu töö mõjust maailmas, mõni hea [tulemus] või otsene mõju.

11:17 Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär Priit Mändmaa

Infovahetuse ja koostöö kaudu on lahendatud ajalooliselt mitmeid küsimusi. WEC on suutnud säilitada apoliitilist situatsiooni teise maailmasõja ajal, tuues kokku ja säilitades vajalikku kommunikatsiooni, et energiasüsteemid saaksid toimida ka keerulistel hetkedel, ja [aidanud] keerulisi hetki lahendada. See on paljuski parima praktika ja parimate kogemuste jagamine. Eriti tänapäeval, kui rohepöörde ja kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgi saavutamiseks on väga palju võimalusi, saab valida väga palju erinevaid radasid. 

Nüüd, WEC võimaldabki diskussiooni osaliste vahel, nagu poliitika kujundajad, ettevõtjad, mittetulundusühingute esindajad, aktivistid ja nii edasi, tuues nad kokku. Võimaldades infovahetust ja parimate kogemuste vahetamist, on meil võimalik üksteiselt õppida, et välistada samade vigade tegemist ning jõuda paremini ja lihtsamini eesmärgini. Praegu on valdav üle maailma kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärk.

11:18 Aseesimees Jüri Ratas

Annely Akkermann, palun!

11:18 Annely Akkermann

Suur tänu väga huvitava ettekande eest! Minu küsimus puudutab turu vabadust. Me teame, et Põhjamaades – seal, kus turg on vabam – on elektri hind madalal. Missugused on suundumused energiaturgudel? Kas need turud muutuvad vabamaks või saavad nad rohkem riigi abist toetatud ja muutuvad kinnisemaks? Ja teine küsimus veel. Kahtlemata on energiamahuka majandusega riigid jõukamad, sellele on majandusteoreetilised põhjendused. Aga mis te arvate, kas hajatootmine ja majapidamiste enda jaoks tootmine ja kallis võrk areneb ikkagi edasi, samal ajal kui suurtootmise viisid, nii energia- kui ka muus tööstuses, liiguvad üksteisele lähemale?

11:19 Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär Priit Mändmaa

Ma alustaksin viimasest küsimusest. Hajatootmine. Kodanik, meie riigi kodanik on meeletu jõud. Kui me suudame tõsta inimeste energeetilist kirjaoskust, siis me suudame saavutada ka neid tulemusi, mis on üks WEC-i selge seisukoht: selleks, et kliimaneutraalsust saavutada, on meil vaja tuua tarbija kaasa, meil on vaja kasvatada tema mõistmist, tema teadmisi. Veelgi parem, kui ta on valmis tegema ka investeeringuid oma kodus selleks, et energiat toota või seda salvestada. Kui see kokku panna, tuleb sealt väga palju. 

Võtame needsamad elektriautod, millest ma rääkisin. Ma tegin endale ühe kalkulatsiooni ka enne, kui suur on see aku akupotentsiaal, kui meil on … (Lehitseb pabereid.) Üks hetk, ma vaatan, kuhu ma selle panin. See on nüüd visuaal, kujutame ette, et me oleme erakordselt ambitsioonikad, me suudame tuua kaasa oma kodanikud ja kümne aasta pärast on meil 150 000 elektrisõidukit – see ei ole üldse utoopiline, see on võimalik, võib-olla on seal vaja mingisugust toetusmeedet või mingisugust teenust, mida need elektriautod saavad pakkuda turule süsteemi teenuse näol, kuid see on võimalik – ja kui ühe elektriauto tagasihoidlik akupank on 50 kilovatt-tundi, siis meil on 7500 megavatti akusid teedel. Nende agregeerimine ei olegi enam niivõrd keeruline, et saada vajalik salvestusvõimsus sealt kätte. 

Nüüd, küsimus number üks oli, et kuidas see turu avanemine on endiselt … (Annely Akkermann täpsustab saalist.) Kuidas see mõjutab? Tähendab, turg on tegelikult selles kontekstis ju Eestis ja Põhjalas avatud. Ma arvan, et selles mõttes on meil kõik hästi. 

11:22 Aseesimees Jüri Ratas

Rain Epler, palun!

11:22 Rain Epler

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Enne kui ma küsimuse juurde lähen, ütlen, et ma hakkasin praegu selle viimase vastuse peale mõtlema, et kui meil akusid vaja on, kas siis ei oleks lihtsam osta ilma ratasteta akusid ja sõita ikkagi kvaliteetsete Saksa autodega edasi. Aga see selleks, see ei ole küsimus. 

Mu küsimus läheb ikka sinna elektriintensiivse tootmise juurde. Meil kuidagi nagu räägitakse minu arust sellest tagurpidi. Minister ütles ja teie ütlesite ka kuidagi nii, et võiks siia neid tehaseid püsti panna, siis me saaksime selle vastu meretuuleparke teha. Ma olen ise ka ettevõtja olnud ja ettevõtjatega kokku puutunud. Mulle tundub, et nende mõte pigem käib niipidi: teeks tehase kuskile, kus on piisavalt elektrit, mis ei ole ilmastikust ülisõltuv, ja kõik see. Väike iroonia siin küsimuses on, aga tegelikult ka, selline jutt on läinud käima, et teeks enne tehased ja siis selle vastu saaks energiat toota. Kas see natuke nagu tagurpidine jutt ei ole?

11:23 Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär Priit Mändmaa

Jah, ma olen nõus, selles suhtes, et need asjad peavad liikuma paralleelselt või peaks tootmine liikuma isegi ees ja tarbimine järel. Kui suudetakse need kokku panna, siis on ju veel parem. Aga see nõuab erakordselt head läbirääkimisoskust, meie riigi võimekuse esiletõstmist ja kindlasti usaldust. 

11:23 Aseesimees Jüri Ratas

Anti Poolamets, palun!

11:23 Anti Poolamets

Lugupeetud ettekandja! Palju ilusaid, lausa romantilise mõtteid. Aga vaadake, meil olekski võrk maas, kui Martin Helme ei oleks rahandusministrina taganud seda, et meil oleks 1000 megavatti reservis. Lambid oleks juba kustunud, te ei saaks seda juttu rääkida ja ilusatest asjadest unistada. Aga lugu ongi selline. Te rääkisite, et tuleks aga uusi juhtmeid juurde ühendada, uusi elektriautosid, kõike juurde, energiamahukat tootmist. Vaadake, praeguse kõikuva päikese- ja tuuleenergiaga ei kanna see kuidagi välja. Millisena te näete seda salvestamistehnoloogiat ja mitu miljardit see lõpuks maksma läheb? Kas kõik kõik saame panna Paldiski esialgu küllaltki utoopilise reservuaari peale? Või mis meil saama hakkab? Või hakkame ikkagi elama külade servas oleva päikesepaneeli peal ja suurtööstused on rõõmsad?

11:24 Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär Priit Mändmaa

Aitäh! Väga aus ja praktiline küsimus. Minu ettekanne tegelikult oli täna suunatud rohkem tarbimise vaatevinklile. Aga sellegipoolest, täna me oleme, oleme siiski teekonna alguses, nende muutuste alguses. Ja fakt on ka see, et Põhjala regioonis on täna 53 000 megavatti hüdrovõimsust. Samas, teadupärast saab hüdropark toimida ka salvestina. See on nüüd võimalik versioon hästi pikas vaates. Kui me räägime pikast vaatest ja turu muutustest, siis mina ei välista, et ka seal võib toimuda mingisugune shift, nii et nendest hüdroparkidest saavad reaalsed võimsused, mis tagavad juhitava [energia] vajaduse.

11:25 Aseesimees Jüri Ratas

Mario Kadastik, palun!

11:25 Mario Kadastik

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Te rääkisite Eesti trilemma praegusest 9. kohast ja ütlesite, et on lootust, et see võiks nüüd paar kohta tõusta. Ma tahtsingi aru saada, neid kolme komponenti arvestades, et kui me nüüd Energy Equity poole pealt ehk hinna poole pealt oleme juba suhteliselt lõpus, siis millises komponendis on teie hinnangul see tõenäoline paranemine. Sest kui vaadata hiljutist Riigikontrolli auditit varustuskindluse kohta, siis selles nagu ei tundu olevat suurt hüpet toimunud. Kas see on tõus tuleb siis keskkonnasäästu poole pealt või kustkohast?

11:26 Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär Priit Mändmaa

No see on nüüd selles suhtes detailne küsimus veel avaldamata tulemuste kohta. Ma päris hästi sellesse nii sisse ei saa minna. Küll mis ma saan öelda, on see, et nagu ma ka enne nimetasin, need tulemused on dünaamilised, need võtavad arvesse ka teistes riikides toimuvat, seal ei ole mitte pandud lõppväärtuseks 105, kõik-sihivad-sinna-stiilis, vaid see lõppväärtus muutub koos terve selle valimi tulemuste muutusega. Kui on 127 riiki, siis nende 127 riigi tulemused määravad ära parima tulemuse.

11:27 Aseesimees Jüri Ratas

Hea Mait, kui tohib paluda, kiire küsimus, ja hea ettekandja, kiire vastus. Mait Klaassen, palun!

11:27 Mait Klaassen

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mul on hästi kiire küsimus. Kas teil on olemas ülevaade selle kohta, et on mõni teine metsane Põhjamaa, kus ei ole elektriliinid paigutatud kaablitesse, et ära hoida elektrikatkestusi? Sest tarbijat huvitab eelkõige 24/7 energiavarustus.

11:27 Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee peasekretär Priit Mändmaa

Ei, mul ei ole kahjuks sellist vastust. Samas, mina isiklikult arvan – ma tean, et see poliitikule ei ole hea vastus, aga ikkagi –, et kui inimene kolib keskusest väga kaugele välja, siis teatud paindlikkus või mõistmine on põhjendatud, sest võrguinvesteeringud on kallid. Muul juhul tuleb see lihtsalt kuidagi kinni maksta.

11:28 Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja teie vastuste eest. Suur tänu! Jõudu tööle teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Elering AS‑i juhatuse esimehe Kalle Kilgi. Palun! Siin on samuti aega kuni 20 minutit ettekandeks ja küsimusteks-vastusteks. Palun! 

11:28 Elering AS-i juhatuse esimees Kalle Kilk

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Head energeetikahuvilised! Räägin teile natukene sellest, millised on Eleringi poolt vaadates energeetika rõõmud ja väljakutsed lähemas ja isegi natuke kaugemas perspektiivis. Ja mõtleme elektri varustuskindlusele, millest see põhiliselt koosneb? Kuskil on elektrijaam, mis suudab elektrit toota, ja on võrk, mis saab selle kohale tuua. Neid mõlemaid ma täna natukene puudutan. Ja ütlen kohe alguses veel ära, et tegelikult sellisest asjast, mis on Eesti energeetikajulgeoleku mõttes olnud viimase 30 aasta jooksul kõige olulisem, ehk sünkroniseerimisest mina täna ei räägi. See on protsess, mis algas üle 15 aasta tagasi, sellel on väga suur mõju ja selle tulemust loodetavasti me mitte keegi ei näe. Selles mõttes on sellega nii nagu energeetikaga ikka – seni, kuni elekter on olemas, keegi ei tunneta, et sellega on mingisugune teema. Aga sünkroniseerimine edeneb väga hästi ja järgmisel aastal samal ajal me oleme ilusasti juba natukene paremate naabritega ühendatud.

Aga millest ma täna räägin? Natukene räägin elektrivõrgust ja selle võimekusest meie majanduse arengule kaasa aidata. Tänane elektri tarbimine on, nii nagu ta on, suurusjärgus kaheksa teravatt‑tundi. Aga meie võrk on tegelikult juba praegu võimeline liitma meie suuri tööstusi juurde päris olulises mahus. Me kõik ju saame aru, et tööstus on see, mis meile rikkust toob, ning et kui me siin kohapeal teeme elektrist midagi kasulikku ja seda kasulikku toodet välja ekspordime, siis see võib tuua meile riigina rikkust juurde. Ja meie võrk on selline, kuhu tegelikult sellist tüüpi tööstust saab liita ilma suuremate probleemideta päris suures mahus, 40–50% ei ole praeguse võrgu puhul probleem.

Aga mis on küsimus? Seesama, et kui elektri tarbimist on meil Eestis teatud maht ja me tahame tekitada siia väga suures mahus elektritootmist juurde ja kui see tootmine on, nagu ma edaspidi näitan, hästi fluktueeruva iseloomuga, siis tekib alati küsimus, kas seda elektrit on alati kuhugi panna. Selles kontekstis see võrk, kus me täna oleme, suudab elektritootjal, kes Eestis seda teeb, müüa elektrit kas Eesti tarbijale kohapeale või siis välisühenduste kaudu meie naaberturgudele. Praegu on meil Soome poole olemas kaks kaablit: Estlink1 ja Estlink2. Estlink2 on ajutiselt tööst väljas, aga me saame ta kiiresti töösse tagasi. Läti suunas on meil olemas kolm liini, kunagi kaugemas tulevikus loodetavasti ehitame neljanda juurde, täpselt samamoodi, nagu me tahame juurde ehitada ühe liini Soome suunas. 

Kogu selle asja mõte on tegelikult see, mille kohta üks mu Prantsuse kolleeg ütles inglise keeles väga hästi, see on energeetikas üks põhitõde: väike on ilus, aga suur on efektiivne. Ja energeetikas on suure süsteemi mõttes samamoodi, et mida suurem ja paremini ühendatud süsteem omavahel on, seda parema kogutulemuse hinna mõttes ja efektiivsuse mõttes me saavutame. 

Ei tasu karta seda, et äkki me ehitame mõne välisühenduse liini kuhugi selles suunas, kus on ajalooliselt olnud kõrgem elektri hind, ja äkki me enda hinna tõstame sellega kõrgemaks. Seda ei tasu karta. See on seda tüüpi mure, mis on, ütleme, defitsiitsete süsteemide mure. Meie enda tulevikuplaanides on ju selgelt sees, et Eesti saaks eksportivaks riigiks elektri mõttes. Ja sel juhul on just vastupidi: meile on väga oluline, et nendel hetkedel, kui meil on midagi eksportida, meil oleks ka see turg olemas, sest see toob meile raha juurde. Aga nendel hetkedel, kui meil endal ei ole midagi eksportida, me saame importida kõige soodsamast kohast üle Euroopa. Ehk tänasega võrreldes me 10+ aasta pärast tahame ikkagi lisaks sellele, et Eestis kohapeal tarbimise maht kasvab, tekitada ka sellelesamale elektri tootjale võimekuse leida endale suuremaid turge.

Nüüd needsamad ühendused, Estlink3, millest ma siin korraks rääkisin, ja Eesti–Läti neljas ühendus. Me liigume nendega enda arvates suhteliselt maksimumi lähedases tempos. Kurb tõsiasi tänapäeval on see, et sellist tüüpi tehnoloogia, mida kasutatakse riikidevaheliste ühenduste ehitamiseks, eriti just alalisvoolutehnoloogia, on väga kuum kaup. Kogu see turg on energeetika ehitusbuumi käigus suhteliselt endal nii-öelda kõri kinni tõmmanud. Kui me täna suhtleme nende kahe sama hästi kui ainsa tootjaga, kes on võimelised Eesti ja Soome vahele kaablit ehitama, siis läheb aega tellimuse esitamisest alates ilmselt umbes kaheksa aastat. Aga me tahame jõuda selle hetkeni, kui me tellimuse esitame, juba järgmise kahe-kolme aasta jooksul. Ehk siis kõik planeeringud tuleb teha selle aja jooksul valmis. Nii et 2035+ on kindlasti meil parem ühendatus Euroopaga, kuigi see on juba praegugi hea. Lihtsalt ütlen remargina, et kui me võrdleme Euroopa riike ja enda sisetarbimist, siis näeme, et Eesti on edetabelis kuuendal kohal oma ühenduste suuruse poolest, nii et me oleme juba praegu väga hästi ühendatud, aga tahame veel paremini.

Üks asi, mis kaasneb sellega, et tulevikus me tahame näha seda, et ilmselt enamik kohapealset elektri tootmist tuleb meil päikesest ja tuulest, siis see graafik võib-olla iseloomustab, et see hakkab olema väga fluktueeruv. (Näitab slaidi.) Ma ei tea, kui hästi seda sealt ekraanilt näha on, aga meie keskmine tarbimine on siin 1200–1500 juures, suhteliselt ühtlaselt liigub, kuid elektri tootmise pool hakkab olema niisugune, et vahepeal on kolm korda rohkem, kui meil endal vaja on, vahepeal ei ole peaaegu üldse. Kogu selle fluktueerumise keskmisena me saame kätte selle energia, mis meil vaja on. See lihtsalt meile kui võrguettevõtjale tähendab seda, et meie enda võrk peab olema valmis nende suurte piikide vastuvõtmiseks.

Millised need võimalused on? Kui meil ajalooliselt on see maksimum, mida meile tahetakse võrku anda, olnud 3000 megavati kanti – meie enda tarbimine pluss natuke ekspordi jaoks –, siis tulevikus me peame kindlasti selle ligikaudu kahekordistama. Selle jaoks on ilmselge, et kui me soovime, et see situatsioon, kus me saame 100% vähemalt Eesti tarbimisest kaetud taastuvelektriga, siis on meil sinna jõudmiseks jäänud ikkagi väga-väga vähe aastaid. 

Selleks, et me ei jääks kuidagi oma elektrivõrgu poole pealt jalgu sellele väga olulisele progressile, me peame natukene modifitseerima seda moodust, mismoodi võrguga on võimalik liituda. Senikaua on see käinud nii, et tuleb üks konkreetne liit ja ütleb: "Ma tahan liituda. Palun esitage mulle liitumispakkumine, kui mulle sobib, siis ma maksan, ehitage valmis." Me tahame tegelikult, et tulevikus oleks võimalik protsessi kiirendada. Juba enne me näeme ette, kus need kohad on, kus tuleb võrku tugevamaks teha, ja siis ühel hetkel, kui liituja tuleb, peab tema jaoks ehitama valmis ainult liitumispunkti, aga see võtab vaid väikese osa kogu ajast. Ja selle süsteemi muutmiseks on ilmselgelt vaja ka praeguses õigussüsteemis natukene muudatusi teha. Sellega on suhteliselt kiire. Ma väga loodan siin lugupeetud Riigikogu mõistmisele ja abile.

Kui vaadata natukene veel kaugemale, siis missugune see perspektiivareng on? Ajalooliselt on võrk ilmselgelt olnud selline: elektrijaamast tarbijani. Vanadel aegadel oli Eestis elektrijaam enam-vähem võrdusmärgiga Narva, eks. Kõige tugevam võrk algas Narvast, kust see nagu puu tüvest ladva poole hargnes laiali tarbimiskeskustele. Sealt läks see omal ajal nii Leningradi poole, Läti poole kui ka Tallinna poole. Aga tulevikuvõrk hakkab võrk olema esiteks oluliselt hajutatum. Need kohad, kuhu elektri tootmine liitub võrgus, ei ole üks konkreetne punkt, vaid neid on palju. See tähendab seda, et võrk peab olema ka nagu sigrimigri. Üldise trendina võib väga selgelt öelda, et kui me räägime kohalikust ressursist, siis energeetikas kõik sõltub sellest, kus on ressurss, kus on kõige soodsam ressurss. Ilmselgelt Eestis kõige soodsam ressurss, millest toota, on … Tahaks öelda õhk ja armastus, aga see on lihtsalt õhk, seega ütleme, tuul. Ja tuulealad kaugemas tulevikus on põhimõtteliselt merel. Maa peal tuulest elektri tootmisel on ilmselgelt mingisugune taluvuse piir ees, lihtsalt neid kohti Eestis liiga palju pole.

On täiesti selge, et varem või hiljem tuleb meretuuleparke Eestisse ehitada. See aga tähendab seda, et kui me täna teeme mingisuguseid otsuseid, mismoodi võrku arendada, siis me juba võtame seda arvesse. Näiteks kas või seesama Estlink3. Kunagi kõige loogilisem mõte oli, et tõmbame siit otse Tallinnast kuhugi sinna Helsingi juurde selle kolmanda ühenduse ja nii ongi kõige parem, lihtsam. Ei ole mõtet. Kui me vaatame 20–30 aastat ette, siis on pigem mõistlik see ehitada kuskilt lääne poolt. 

Praegune plaan ongi meil liikuda ilusasti sealt Aulepa lähedalt ümber Osmussaare, sest see loob meile väga hea võimaluse, et me saame tulevikus kuskilt Hiiumaa põhjarannikult või siis läbi Hiiumaa ka Saaremaa võrguga ära ühendades kõiki Saaremaa tuulikuid kasutada nii põhja poole elektri transportimiseks kui ka mingitel hetkedel, kui põhjamaale ei ole vaja, siis lõuna poole. Tugevad võrgud lääne pool loovad võimaluse kunagi veel kaugemas perspektiivis rääkida ühendustest Rootsi poole, Saksa poole või kuhu iganes – nendesse kohtadesse, kus meil on Euroopa ühisturu mõttes mõistlik investeeringuid teha. 

Nendesamada Estlink3 ja Eesti-Läti neljanda ühendusega me liigume sellises tempos, et meil on nad juba ühishuvi projektide listis olemas. See võiks põhimõtteliselt tähendada seda, et meil on võimalik need ehitada loodetavasti osaliselt Euroopa Liidu abirahastusega, sest see vähendab nende mõju meie tariifile. Meie tänaste arvutuste järgi on nii, et kui meil õnnestub kas või pool kogu investeeringust saada Euroopast, siis selle teise poole me saame tegelikult sellest tulust, mis on teenitud ülepiirilise pudelikaela pealt, mida tohibki kasutada ainult elektriühenduste ehitamiseks, elektri tugevdamiseks. Ja kui me paneme need kaks komponenti kokku, siis see põhimõtteliselt tähendab seda, et me saame Estlink3 ja Eesti-Läti neljanda ühenduse tarbija jaoks nullinvesteeringuga. See on väga oluline, sest meie eesmärk on ju tulevikus võimalikult mõistlik võrgutariif.

Ja nüüd natukene sellest võrgu poolest võib-olla elektri tootmise juurde. Siin on väga hea diskussioon olnud eelmise aasta sügisest alates, kui Riigikontrolli küsimused tekkisid, et mis siis ikkagi see varustuskindluse tagamise plaan on. Ma oskan seda tegelikult isegi suhteliselt lihtsalt kolme sõnaga öelda, kuidas ta tundub meie peas Eesti puhul kõige mõistlikum. Esimene: alustame ikkagi ressursist, mis on kohalik ressurss. Me räägime siin konkurentsivõimelisusest. Kui me võrdleme ennast naabritega, siis Põhjamaadel – see on jälle see asi, mida suure tõenäosusega ükski poliitik ei saa välja öelda, aga mina kahjuks pean selle välja ütlema – on ja jääb alatiseks eelis ühe väga suure soodsa ressursi tõttu. Põhjamaades kaks kolmandikku elektrist toodetakse hüdroressurssidest. See tähendab seda, et see on põhimõtteliselt tasuta taevast alla sadanud energia, meil endal mitte kunagi sellist ressurssi ei ole ega tule.

Ainuke, mis sellele natukenegi lähedal on, on tuule‑ ja päikeseressurss. Sellega, võimalikult palju tuult ja päikest kasutusele võttes, me saame viia enda kohalikud hinnad enam-vähem võrreldavale tasemele Põhjamaade hindadega. Aga kahjuks ükski matemaatiline loogika ei näita, et nendega oleks võimalik hinda allapoole viia, kurb tõde. Sellepärast ongi oluline, et meil oleks nendel hetkedel, kui meil endal tuult ja päikest ei ole, siiski piisavalt tugevad ühendused selleks, et me seda soodsat elektrit Põhjamaadest – aga miks mitte ka mujalt, soodsaid elektriallikaid on ka mujal – ja igalt poolt nendel hetkedel, kui seda puudu on, importida. Loomulikult jäävad mõningad tunnid, kus iganes ei ole soodsat ressurssi. Mida rohkem on päikese- ja tuuleparke, nii meil kui ka mujal, seda vähemaks neid tunde tegelikult jääb. Meile täna võib-olla tundub, et isegi neid võib olla pool ajast või kolmandik ajast. Kui me ise ja meie naabrid installeerimine ümberringi igasuguseid tuulest ja päikesest sõltuvaid elemente, siis tegelikult hästi suure ala peale nad üksteist tasandavad ära, nii et ühes kohas on tuult, teises ei ole. Ma aeg-ajalt vaatan seda Wind Map for Europe pealt. Päris tihti on niimoodi, et siin Baltikumi juures on täielik tuulevaikus, aga kuskil Kesk-Euroopas Taani kandis päris tugevad tuuled. Ja täpselt samamoodi on vastupidi olnud, et Kesk-Euroopas on kuumalaine ja hästi vaikne, meil jälle siin on natukene tuulisem. Selliselt ongi võimalik ressursse jagada ja need tuulevaikse öö ressursid tegelikult võimsuse järgi peavad olema meil ilmselgelt täies ulatuses olemas, aga nende kasutustundide arv läheb väga väikeseks.

See toobki meid tegelikult selle juurde, et kogu selle plaani juures, kui me räägime siin sellest, et loomulikult me tahaksime, et elektriturg lahendaks kõik need küsimused ära, aga me näeme, et on probleem: tegelikult sellist tüüpi elektrijaamad, mis suudavad olla juhitavad elektrijaamad, ei suuda tulevikus teenida elektriturult nende väga väikeste tundide arvuga endale piisavalt palju tulu. See viibki meid selle juurde, et võib-olla me peame tegema mingisuguseid meetmed selleks, on see siis võimsusmehhanism või midagi sarnast. Selline suhteliselt lihtne plaan.

Ja võib-olla natukene selgitan … (Juhataja ütleb, et on veel viis minutit.) seda arusaama. See pole isegi arusaam, vaid see on pigem küsimus, et kui me sellesama soodsa plaani jaoks peame ehitama põhimõtteliselt, nagu tundub, kahed elektrijaamad: kõigepealt need elektrijaamad, mis suudavad tuulest ja päikesest elektrit teha ja siis lisaks sinna kõrvale veel teised elektrijaamad, mis on varuks, siis kas see ei lähe liiga kalliks, kas see investeering ei ole liiga suur. Vastus on: jah, see investeering on suur. (Näitab slaidi.) Siin on näiteks vasakpoolsel graafikul lihtsustamise mõttes võrdluseks toodud, et kui Eesti oleks täiesti eraldiseisev ja siin mingit turgu ei oleks, kui meil oleks plaanimajandus ja me otsustaksime, et meil on vaja kogu elekter ise Eestis kohapeal toota, siis missugune oleks kõige efektiivsem moodus. Ja kui me mängime selle mängu läbi, siis me teame, et liikudes samas suunas avatud elektriturul tuleb see tulemus niikuinii tükk maad parem.

Aga lihtsalt, et kontrollida, kas see suund teoreetiliselt ei või olla vale, kui me teekski need kahed elektrijaamad väikses Eesti süsteemis, investeeringukulu selle sinise tulba pealt. On näha, et taastuvenergia pluss gaas on jah selgelt kallim kui näiteks tavaline fossiilkütusel põhinev elektrijaam. See vahe on siin silma järgi vaadates umbes 30%. Aga vahe tuleb sisse sellest, et kui sa hiljem hakkad neid jaamasid kasutama, siis kogu nende eluea jooksul seesama fossiilne elektrijaam toodab elektrit hinnaga 100+ eurot megavatt-tund, kuid needsamad päikeseelektrijaamad ja tuuleelektrijaamad toodavad nulliga. Ja nendel tundidel, kui neid tuleb asendada selle gaasiga – ütleme, et kolmandik tunde, me oleme modelleerinud, et umbes nii on –, siis gaasist toodetud elektri hind on 100 kanti nii nagu praegugi, aga kuna neid tuleb kasutada ainult kolmandik ajast, siis keskmine energia hind on väike, 30-40 kanti.

Kokku võttes, kui vaadata, see sinine tulevik tegelikult selle graafiku pealt ongi mõistlik, mis siis, et sulle tundub, et alguses me investeerisime topelt. Ehk siis see on jah, see on sihuke mõistuse kontroll, et kas see suund, kuhu poole riik praegu liigub, on hea. Vähemalt meie hinnangul on see ainuõige. On mõistlik ehitada rohkem elektrijaamasid ja tänu sellele tegelikult saada odavam elektri hind. 

Ja võib-olla siia otsa pisikene hinnang. Hindame kogukulusid. Lõpuks, kui me ehitaksime uued elektrijaamad ja siis kasutaksime neid terve eluea jooksul ja selle elektriga, mis me vahepeal kasutasime, peab katma ära nii ehituskulud kui ka kütusekulud, siis ilmselgelt kõige kallim on fossiilkütustepõhine süsteem. Natukene vähem kallis on puhtalt gaas, gaasisüsteem, see ei pruugi olla  fossiilne gaas, see võib olla ka taastuvgaas, biogaas, mingisugused teised gaasid, osaliselt tulevikus kindlasti vesinik. Aga ikkagi ta on mõnevõrra kallim. Ja sellest tükk maad odavam on kombinatsioon taastuvenergiast ja gaasist. Neljanda tulbana on näha, et kui me sinna juurde lisame avatud turu, siis ilmselgelt on meil ainuõige moodus lähtuda sellestsamast kolmesammulisest varustuskindlusest: enda soodsad elektrijaamad, välisühendused ja enda tagavaraelektrijaamad. Sellega ma oma ettekande praegu lõpetaksin. Aitäh!

11:47 Aseesimees Jüri Ratas

Suur tänu, hea ettekandja! Aga teile on tublisti küsimusi. Küsimuste-vastuste voor samuti 20 minutit. Taas Urmas Kruuse, palun! Te olete vist kõigil kolmel korral olnud esimene.

11:47 Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Mittespetsialistina, aga lihtsa inimesena jälgides ja teie juttu kuulates [ütlen], et on ilmne see, et gaasijaamad oma mobiilsuses on hädavajalikud selles süsteemis, selles objektiivses võtmes, mis puudutab ka tiputarbimist. Samas, gaasi kui vara ei ole pikas projektsioonis just kõige positiivsemalt käsitletud. Ja nüüd tekib küsimus, mis hakkab juhtuma sellel hetkel, kui see negatiivne käsitlus jääbki selles mõttes üles. Kuigi võiks arutada ka niimoodi, et kui meil on niivõrd mastaapne taastuvenergiapakett ja gaasijaamad peaksid töötama ainult mingi x väike protsent aastas, siis võiks ju öelda, et see kliimaaspekt versus strateegiline julgeolek ja varustuskindlus võiksid saada nagu võidu. Aga kuidas teie sellesse suhtute? (Juhataja helistab kella.) Ja kui gaasiperspektiiv on selline, kas see siis ühel hetkel ei tähenda seda, et see gaasi hind läheb nii palju üles, et siis see …

11:48 Aseesimees Jüri Ratas

Hea küsija, nüüd on küll teie aeg.

11:48 Elering AS-i juhatuse esimees Kalle Kilk

Aitäh! Küsimus gaasi perspektiivist. Ma olen väga nõus, et fossiilne gaas on asi, mis aja jooksul kindlasti areenilt, noh, kas just ära kaob, aga, ütleme, oluliselt väheneb. On erinevaid arusaamu, millal see juhtub, on see 20 aasta pärast või 30 aasta pärast. Gaasijaamade tavaliseks elueaks peetaksegi 30 ja natuke peale aastat. Aga vähemalt minu arusaama järgi on gaasielektrijaamade põhiline eelis see, et nendel ei ole väga suurt vahet, missugust gaasi sinna sisse panna, sinna sobib väga hästi biogaas. Tänapäeval on väljaarendamisel sellised gaasielektrijaamad, mis suudavad ka 100% vesinikku endale sisse süüa. 

Ja ma veel teen natuke promo. Kõik sõltub natuke ka gaasijaama tüübist. Näiteks see gaasijaam, mis on meil praegu avarii- ja reservelektrijaamana Kiisal, 250 megavatti, ei ole mitte turbiinipõhine, vaid sellel on tavalised laevamootorid. Tegelikult selle kohta tootja ütles, et te võite sinna valada mida iganes sisse, see põletab kõike: biodiisel, kõik sellist tüüpi asjad. Väga mõistlike kuludega on võimalik sama tüüpi elektrijaama ümber ehitada. Mis iganes, võib-olla on ainult põletite vahetamise küsimus. Selles kontekstis ma arvan, et gaasielektrijaam on mõnes mõttes piisavalt tulevikukindel investeering, et seda mitte karta.

11:50 Aseesimees Jüri Ratas

Rain Epler, palun!

11:50 Rain Epler

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Minu küsimus on mõnes mõttes ühe kitsa teema kohta, aga see on mind sel nädalal vaevanud. Täna tuli üks küsimus veel juurde, see on Eesti-Läti neljas ühendus. Ma lihtsalt teie slaidilt vaatasin, et see lisab 500 megavatti, aga teisipäeval majanduskomisjonis räägiti 1000-st. See oleks hea ära klaarida. Üks väiksem mure, mis mind vaevab, on see, miks selle nimi on Eesti-Läti ühendus, mitte meretuuleparkide võrku ühendamise kaabel. Aga kõige põhilisem küsimus on see: kas Elering plaanib rahastada seda mingis osas või tervenisti ka sellest ülekoormustasust, mida mida Elering igapäevaselt teenib?

11:51 Elering AS-i juhatuse esimees Kalle Kilk

Aitäh! Head küsimused kõik. Vastan esimesena sellele megavattide arvu küsimusele. Väga hea tähelepanek! Seal energeetikas natuke tuleb eristada, et kui sul on alalisvoolukaabel, siis sa saad sinna nii-öelda nupust peale keerata täpselt selle koguse elektrit, nagu sa tahad sealt läbi lasta. Seal konverter kontrollib läbi minevat kogust. Vahelduvvooluliinidel on nii, et kui sa paned üksteise kõrvale näiteks kolm sellist liini, millest igaüks laseb läbi näiteks 1000 megavatti, siis termiliselt temaga ei juhtu midagi, juhe ära ei sula, aga kui sa paned need kolm tükki kõrvuti tööle, siis tegelikult sa ei saa võimsust mitte 3000 megavatti, vaid sa saad mingisuguse N osa ühe kaudu, näiteks 2000. Sul võib olla mingi teine element kõrval, mis koormab ühe liini väljalülitamisel üle, nii et isegi võib-olla ei saa 2000 megavatti. Nii et need ongi erinevad, see 500 on kaubanduseks juurde antav võimsus, 1000 oli see, mis on selle liini enda termiline läbilaskevõime. 

Ma võtan selle [vea] täielikult omaks, see on meie enda natuke halb kommunikatsioon, et me oleme algselt liiga palju kommunikeerinud seda termilist. Tegelikult sellel turule väärtust ei ole, turule on tähtis see, kui palju see annab ülekandevõimsust juurde. See oli hea tähelepanek. 

Ja siis oli küsimus selle rahastamise kohta. Meie plaani järgi on nii, et igal aastal me kogume ülekoormuse tasu selle pealt, et on pudelikael – me näeme, et mida aasta edasi, seda vähem me hakkame seda koguma, just tänu sellele, et meile Eestisse kohapeale tuleb elektri tootmist juurde. Aga me oleme arvestanud umbes niimoodi, et seda koguneb 2033. või 2034. aastaks umbes sama kogus, nagu on vajalik Estlink 3-st ja Eesti-Läti neljandast liinist 50% finantseerimiseks. Ja meie jaoks põhiline küsimus on see, kust tuleb see teine 50%. Me ise loodame, et äkki siis Euroopa Liit toetab.

11:52 Aseesimees Jüri Ratas

Mario Kadastik, palun!

11:52 Mario Kadastik

Aitäh! Väga huvitav ettekanne oli, hästi palju tahaksin tegelikult küsida, üritan kiirelt paar tükki sisse pikkida. Esiteks, Estlink 2 on päris pikalt plaanitult maas. Ja ma saan aru, et selle põhjus on parandusettevõtte pikk koormusgraafik. Mis takistaks meil kohalikku kompetentsi kas omada või arendada, et me oleksime võimelised ise seda parandama, eriti kui me plaanime ühendusi ajas kõvasti juurde tuua? See on ka nagu varustuskindlus, inimtööjõu mõttes. Ja teine küsimus on seotud prognoosidega, mis puudutavad erinevaid stsenaariume. Nagu me teame, tuumaenergia puhul ei ole võrku iseenesest väga otseselt ringi arendada, sest kui seda ka Ida‑Virumaa poole plaanime, siis ta läheb sellesama vana kärgstruktuuriga osaliselt kokku, seega investeeringute mahud seetõttu oleksid väiksemad. Kas te seda olete ka mingil määral prognoosinud ja modelleerinud, mis see stsenaarium oleks?

11:53 Elering AS-i juhatuse esimees Kalle Kilk

Tänan! Esimene küsimus, võimekus kaableid parandada. Oluline osa sellest on kindlasti kaabli tootja enda meeskonna saadavus ehk see, millal nad saavad tulla konkreetset ühendust parandama. Lihtsalt küsimus on selles, kas oleks võimalik tekitada endale selline võimekus. See võimekus on umbes nii nagu südamekirurgi puhul. Ühesõnaga, kui südamekirurg teeb mingeid operatsioone, noh, ma ei tea, vähemalt kaks-kolm tükki kuus, siis ta võib ilmselgelt olla kindel, et kui patsient lauale tuleb, ta saab lõikusega hakkama. Suurte kaablite parandamismeeskondadega on täpselt samamoodi. Isegi nende litsents kaotab kehtivuse, kui nad ei ole teatud arvu töid teinud mingi väikese aja jooksul. Ehk küsimus on selles, et kui me sellised mehed endale siia tekitaksime, siis see ei pruugi olla küll rahaliselt väga suur kohustus, aga me ei pruugi leida neile moodust, kuidas nad suudavad kogu aeg hoida ennast valmis, nii et nad on võimelised ka nii-öelda skalpelliga opereerima. 

Ma arvan, et põhiline vastus on ikkagi see, et meie eesmärk ei ole sättida varustuskindlust sõltuma liiga palju ühest elemendist. Nagu ka Estlink 2 tekitab küll palju küsimusi, et miks ja kuidas, aga ütleme niimoodi, et ega me selles tegelikult varustuskindluse küsimust liiga palju ei näe. Meie jaoks ongi oluline, et mida rohkem on meil eraldi välisühendusi, mida rohkem on kohapealset elektritootmist, seda väiksem on iga üksiku intsidendi mõju. Ma arvan, et see ongi tegelikult varustuskindluse tagamise küsimus. 

Teine küsimus oli tuumajaama kohta. Meil on käinud tuumajaama arendajatega päris pikad ja täiesti konkreetsed asukohti otsivad uuringud. See on täiesti selge, jah, et need asukohad, mida täna vaadatakse, on Eesti võrgu suhtes täiesti teostatavad, ei ole millegi poolest probleeme. Nende ümberehituste maht, mis seal peaks tegema tuumajaamaga seoses, ei ole kuidagi erakordne. Suures osas on see ikka konkreetse liini ehitamine jaamani.

11:55 Aseesimees Jüri Ratas

Urve Tiidus, palun! 

11:55 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Kalle Kilk! Ma võtan selle elektrivõrgu perspektiivarengu teema. Võrguarendus liigub 2035 ja edasi perspektiivis Lääne-Eesti ja saarte poole. Kümme aastat on vahepeal. Kuidas edeneb ettevalmistus selleks? Kui suur huvi on investeerida sinna ja kes need [investeerijad] on?

11:56 Elering AS-i juhatuse esimees Kalle Kilk

Aitäh! Meil on praegu see meretuuleparkide arendamine suhteliselt lapsekingades, mul on niisugune tunne. Aga samas me näeme, lihtsalt kaarti vaadates, kus kohas potentsiaalsed tuulealad on, ja me suudame plaane sättida ikkagi juba selle järgi. Me ju teame, et tuulik tuleb püsti panna sinna, kuhu seda on võimalik püsti panna. Enamik meie plaanidest on seotud just selle nägemusega, et nad tulevad sinna kanti. Konkreetselt huvilisi on praegu kaks-kolm tükki. Selle kohta meil praeguses faasis loomulikult infot ei ole, kui head äriplaanid neil on või kui hästi nad suudavad projekti kokku panna ja kas nad tegelikult liituvad. Aga ühel hetkel keegi neist liitub niikuinii, see on selge.

11:56 Aseesimees Jüri Ratas

Martin Helme, palun!

11:56 Martin Helme

Aitäh! Ma mõnes mõttes tulen tagasi selle nii-öelda Läti suuna juurde ja alustan sellest, et te ütlesite oma sissejuhatuses või ettekandes, et ei tasu karta kõrgema hinna piirkonda, suunda liini ehitamist, et see on defitsiitsete tootmisalade probleem. No me oleme hetkel defitsiitne tootmisala, see on ju fakt. Ja me võime siin ju rääkida meretuuleparkidest siia- või sinnapoole, aga tegelikult elu näitab seda, et me siin teadlikult ja tahtlikult likvideerime tootmisvõimsust Narvas, aga asemele nii kiiresti ligilähedalegi mingisuguses ajaperspektiivis asju ei tule. Nii et me jääme defitsiitseks. Ehk teisisõnu, tuleb karta, sest see toob meile kõrgema hinna. 

Nüüd, selle Läti suunas oleva liini kohta ütleb, et ma ka ei saa aru, miks seda Läti suunaks nimetatakse, see on tegelikult ju Sõrve suund ja seda tehakse selleks, et Liivi lahe meretuuleparke ühendada. Ja sedagi tehakse väiksema koormusega, kui need meretuulepargid on oma võimsusega planeeritud. Miks ei ole prioriseeritud Soome suunda liini ehitamisel?

11:57 Elering AS-i juhatuse esimees Kalle Kilk

Aitäh! Hea küsimus. Esiteks tuleb vaadata ikkagi natukene seda ajaperspektiivi. Kui me räägime, et kumbki nendest ühendustest tegelikult tänasega võrreldes enne kui umbes kümne aasta pärast valmis ei saa, siis me peamegi hindama, milline on selle hetke olukord. Kui me täna teeme plaane ainult eelmise kahe aasta pealt, ilmselgelt sellise vara puhul, mille eluiga on umbes 40 või 50 aastat, siis me võime natukene mööda panna. Tänane arusaam on ikkagi see, et kümne aasta pärast on Eestis väga palju elektritootmist. Ja selle plaani järgi on ilmselgelt mõistlik tekitada moodused, kuidas leida sellele tootmisele turg.

11:58 Aseesimees Jüri Ratas

Meelis Kiili. 

11:58 Meelis Kiili

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Olen täiesti nõus, et suured elektrivõrgud on efektiivsed. Suur tähendab seda, et on olemas turg ja toimiv turusüsteem, turg tähendab ühendusi. Samas peame arvestama sellega, et meie idanaaber on suhteliselt agressiivne ja töötanud välja merealuse taristu ründe võimalused. Nüüd, küsimus on selles, milline on meie plaan B, kui ükski meie merealune kaabel ei tööta.

11:59 Elering AS-i juhatuse esimees Kalle Kilk

Aitäh! Väga-väga relevantne küsimus. See plaan B on ikkagi see, et kui ükski merealune kaabel ei tööta, siis tuleb ise hakkama saada. Ma arvan, et kogu selle plaani oluline osa ongi, et ka juba täna tegelikult – no see kõlab võib-olla natuke hirmutavalt – nad võivad juba teha midagi. Tegelikult me vaatame seda – meil on mõistlik vaadata siin Baltikumi koos –, kui palju meil on praegu Baltikumis tootmisvõimsusi. See, et me ei näe neid iga hetk turule tootmas, ei näita, kas nad tegelikult on olemas või mitte. Baltikumi tiputarbimine on ligi 5000 megavatti ja umbes samas koguses, ligi 5000 megavatti on Baltikumis kokku elektrijaamasid, mis suudaksid töötada. Ja kui me näeme, et me tegelikult tahame siia juurde tekitada veel selliseid elektrijaamu, mis energia baasilt viivad meid lausa tugevasse ekspordivõimekusse, siis ma isegi seda olukorda liiga suureks riskiks ei peaks. Küsimus on ikkagi selles, kas sul on munad ikkagi piisavalt paljudesse eri korvidesse ära paigutatud või mitte. Meie plaani järgi on.

12:00 Esimees Lauri Hussar

Annely Akkermann, palun! 

12:00 Annely Akkermann

Suur tänu, austatud juhataja! Hea ettekandja! Me oleme üsna palju rääkinud ühendustest ja me teame, et Kesk-Euroopas on väga palju energiaintensiivset tootmist. Ja kui Euroopa Liidu rahanduskomisjonide ja majanduskomisjonide esimehed kohtuvad Euroopa nädalal, siis kõlab juba mitmetes kõnedes sõna "energialiit". Ehk järgmisel Euroopa Liidu eelarveperioodil kavandatakse suuremaid investeeringuid energiaturgude tihedamaks ühendamiseks. Kui tõenäoline võiks olla see, et see tuuleenergia, mida Eestis on palju rohkem, kui me kasutame, jõuaks ka sinna, kus seda vajatakse rohkem kui siin? Ja kuidas ikkagi see tasu liinide ja energiatootmise eest jõuaks tarbijate rahakottidesse?

12:01 Elering AS-i juhatuse esimees Kalle Kilk

Aitäh! Ma mõtlen, et visiooni mõttes selles ei ole kahtlust – kui vaadata jälle kaardi peale, kus on energianäljas piirkonnad ja kus on energia ülejäägiga piirkonnad –, et kogu Euroopa kontekstis äärealad on need, kes on energia ülejäägiga, ja keskala on see, kus on energia puudujääk. Ja ilmselgelt see tähendab seda, et energiaressursside kohapeale toomiseks tuleb ehitada päris tugevalt elektrivõrku. Ja muuseas, tulevikus ilmselt lisaks elektrivõrgule ka vesinikuvõrku. Me ei räägi siin aastanumbrist, aga kunagi ilmselt see tuleb. Ehk siis küsimus on jah selles, et ühendused ilmselgelt peavad minema tugevamaks. Ja selle kohta on ju Euroopa Liidus avaldatud ka hinnanguid, et siin on mitmed triljonid eurod, mida tegelikult tuleb üle Euroopa võrkudesse investeerida, just selleks, et ressursse oleks võimalik jagada sellel hetkel, kui seda kuskil on, teistesse kohtadesse ja vastupidi. Selles kontekstis ma olen täiesti veendunud, et see energialiit, kuidas iganes me teda nimetame, Euroopa-ülene energiaturg juba praegu iseenesest soosib seda, et soodsama hinnaga regioonidest ehitatakse ühendusi teistesse regioonidesse. 

Aga natukene keeruline on meie jaoks selle juures see, mida me oleme ka oma Saksa kolleegidega seda arutanud, nimelt, kuidas oleks võimalik ehitada ühendust Saaremaa kandist Saksa poole, sest regulatsioon on selline, mis võib tekitada väikesele riigile suuremat koormust kui suurele riigile. Ja see on meie probleem. Nii et me ilmselgelt ei tõtta sellesse projekti enne, kui ei ole selge, et Eesti tarbija ei pea hakkama seetõttu maksma ülemäärast tasu. Kusjuures meil on tekkinud juba väike koalitsioon päris mitme Balti mere ümbruse riigiga, Taani ja teiste väikeste riikide eestvedamisel, me oleme seal väga tihedasti pundis. Selle mõte ongi Euroopa koridorides läbi rääkida need moodused, kuidas väikesed riigid saavad kaasa aidata ühise energiaturu ülesehitamisele, ilma et nad ise maksaksid kõik selle kinni ja et need suured riigid ei kooriks majanduse kasvust tulenevat kasu.

12:03 Esimees Lauri Hussar

Lauri Laats, palun!

12:03 Lauri Laats

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, tänan teid hea ettekande eest ja arusaadavas keeles seletamise eest! Oma ettekandes ütlesite, et meie võrk on praegu valmis võtma 3000 megavatti tootmist, samas oleks vaja juurde 2500 megavatti. Mis see hinnanguliselt maksma läheks? Mida veel oleks vaja teha nii ülekandeliinides kui ka jaotusliinides? Ja mis summaga me võiksime arvestada viie aasta jooksul, kui jätta välja välisühendused? See on esimene pool küsimusest. 

Teine pool on see. Te olete slaididel ilusti ära näidanud, mis oleks kõige mõistlikum viis edasi liikuda energia tootmisel, ja olete välja toonud, et maismaatuul, päike ja välisühendused tagaks meile kõige soodsama hinna, välja olete jätnud meretuulepargid. Samas, me teame praeguste poliitiliste otsuste järgi, et meretuuleparke tahetakse soodustada. Kuidas te seda poolt näete? Ja teil ei ole üldse kajastatud ka tuumajaama.

12:05 Elering AS-i juhatuse esimees Kalle Kilk

Aitäh! Võib-olla alustan isegi niipidi, et vastan viimasele küsimusele kõigepealt. Meie hinnangud on lihtsalt, ütleme, suuna näitamine, kas puhtalt fossiilenergiapõhine süsteem saab olla kuidagi soodsam kui taastuvenergial põhinev süsteem. Ja me kasutasime lihtsustuse mõttes maismaatuuleparkide andmeid. Meil on tegelikult taustal juba käimas ka see, et me üritame riigi plaanidele vastavalt teha selle hinnangu, kui palju seda pilti mõjutab meretuulepargi osakaal. Aga lihtsalt ma võin inseneri kõhutundega ütelda, et mitte ülemäära palju. Ütleme niimoodi, et selle taastuvenergiasüsteemi tuleb ju sellest, et see energia, mis toodetakse, on tasuta, põhimõtteliselt – no tuul ei maksa midagi. 

Ja nüüd on küsimus, kui palju see investeering, mis sa teed, üle selle aja mõju omab. Sellest pildist, mis ma näitasin, suurusjärgus 7 või 8 miljardit oli see puhtalt maismaatuuleparkide põhine süsteem, kui nüüd selle 7 või 8 asemel oleks 9 või 10, siis see suures pildis see selle 40 aasta peale protsentides võib-olla 5% annab juurde, võib-olla 10%, aga ta ei ole kordades. Ta kindlasti ei tee seda plaani ebamõistlikuks. Meie jaoks ongi küsimus see, et loomulikult, alguses tasub võtta kõige odavamad ressursid ja siis kallimad. Ilmselgelt, kui me täna juba näeme ette, et vajadust selle ressursi kasutamiseks on rohkem, siis me mõtleme juba täna need moodused läbi, kuidas me võtame need kallimad ressursid tagantpoolt ka. Nagu ma olen aru saanud, riigi plaan ongi see, et meretuulepargid on ette nähtud tulema päris mitu aastat hiljem. Mulle tundub see loogikaga täiesti kooskõlas. 

Küsimus oli ka selle tariifi mõju kohta. Eleringi enda võrgu tugevamaks ehitamise kohta me oleme hinnanud, et selle täiendava 2500 megavatti me saame natuke üle 300 miljoni investeeringuga tehtud ja see on puhtalt olemasoleva võrgu tugevamaks tegemine, mis ongi see põhiküsimus. Ja selle jaoks me planeerime selle raha koguda niimoodi, et mingis proportsioonis, on see siis 50 : 50 või mida iganes, pool sellest maksaks kinni tarbija, kes tänu sellele tegelikult saab mingeid investeeringuid, mida me oleks teinud 10 või 20 aasta pärast, needsamad investeeringud juba täna, lihtsalt natukene varem, eks. Ja ülejäänud poole maksaks kinni sellest liituja. Ja siis selle poole osa tarbijatariifi mõju oleks ligikaudu 10% või 12% tänasele võrgutasule lisaks.

12:07 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Kuna selle ettekande küsimuste ja vastuste jaoks ette nähtud aeg on otsa saanud, siis ütlen veel kord suur tänu teie ettekande ja vastuste eest. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni liikme Andres Suti, ettekande pikkus on kuni 20 minutit ja seejärel on võimalik esitada Andres Sutile küsimusi kuni 20 minuti jooksul. Andres Sutt, palun!

12:08 Andres Sutt

Aitäh, hea juhataja! Head head kuulajad! Kolm ettekannet, mis siin eelnevalt kõlasid, andsid nagu hea aluse, ja minul on nüüd võimalus natuke seda kõike kokku sõlmida. 

Alustan sellest, et puhas energia on Eesti majanduse konkurentsieelis. Meie võimekus järgmise kümnendi jooksul kasvatada ühiskonna heaolu sõltub väga palju sellest, kui edukad me oleme taastuvenergeetika investeeringute tegemisel, sest ilma piisavas koguses puhta energia pakkumiseta jääb Eesti arengutee seisma. Selleks, et kümne aastaga kasvaks meie SKT inimese kohta praeguselt ligi 28 000 eurolt näiteks 50 000 euroni, peab majanduse keskmine nominaalkasv ulatuma 6%-ni ja reaalkasv umbes 4%-ni. Uute puhta energia tootmisvõimsuste ja uute tööstustarbijate lisandumisel on see kiirem kasv ka saavutatav. Ja kogu taastuvenergia potentsiaali realiseerimisel tegelikult enamgi. 

Näiteks on Arenguseire Keskus toonud välja, et iga rohelisse majandusse investeeritud euro toob tagasi 1,2 eurot. Miks on puhas energia oluline? Kui me vaatame investoreid ja tarbijaid või ühiskondi laiemalt, siis küsitakse üha enam iga toote ja teenuse puhul, kui suur on selle toote või teenuse keskkonnajalajälg. Põhjamaades näiteks on oma kauba poekettidesse saamine üha keerukam, kui kauba pakkuja ei suuda näidata, et tootmises kasutatakse puhast energiat. Või peab finantssektor oma rahastuse otsuste tegemisel üha enam arvestama kliimariskidega. Need kõik on muutused, mis ei juhtu kunagi tulevikus. See on tänapäev, mis mõjutab juba praegu väga selgelt Eesti ettevõtjaid. Ja ilma roheinvesteeringuteta ei ole varsti ühegi riigi majandus konkurentsivõimeline. Näiteks on McKinsey hinnanud, et Põhjamaades kasvab elektri tarbimine 2040. aastaks vähemalt 1,5 korda. Ja selleks vajalik elektritoodang tuleb uutest taastuvenergia tootmisvõimsustest. 

Tuul ja päike on täpselt samaväärsed loodusvarad kui need, mis meil peidus maapõues või maa peal. Küll on tuule kasutamisel energia tootmiseks meil suurim kasutamata potentsiaal. Hinnanguliselt on meretuuleparkide potentsiaaliks 7 gigavatti ja maismaal veel 6 gigavatti juurde. Seda on neli korda enam võrreldes olemasoleva ja arendustes taastuvenergia tootmisvõimsustega. Ehk kogu selle potentsiaali ärakasutamisel suudaksime me toota Eesti praegusest tarbimismahust 4–5 korda rohkem. Valitsuse kavandatud taastuvenergia vähempakkumised – 4 teravatt-tundi tuuleenergiat maal ja 4 teravatt-tundi tuuleenergiat merel – on esimene suur samm selle potentsiaali ärakasutamiseks. Kuid Eesti taastuvenergia potentsiaali kasutusulatus sõltub väga suurel määral ka sellest, kui palju suudame me siia meelitada olemasolevale tööstusele lisaks energiamahukat uustööstust ning kui kiiresti me suudame välja arendada rohelise vesiniku ökosüsteemi, millest eelkõneleja tegelikult natukene juba rääkis. 

Ehk siis uued taastuvenergia investeeringud. Eesmärk taastuvenergia 100% aastaks 2030 koos selge tegevuskavaga, mis on välja hõigatud, annab ka investorile vajaliku kindluse nii täiendavate tuuleparkide rajamiseks kui ka seeläbi kogu olemasoleva tööstuse konkurentsivõime kasvuks ja uue energiamahuka tööstuse tulekuks. Kas see tuleb ise? Kindlasti mitte, tuleb vaeva näha. Aga ilma taastuvenergia pakkumiseta ei tule uut tööstust kindlasti. 

On palju juttu olnud sellest, miks meretuuleparkide puhul kasutatakse toetusskeeme. Ja see on aus küsimus, kas meretuulepargid võiksid sündida ilma toetusmeetmeta. Aus vastus sellele küsimusele on see: teiste riikide kogemus näitab, et mitte. Meretuulepargi rajamise eelduseks üks enamasti üks kolmest: kas pakutakse CFD-d ehk hinnalae ja -põrandaga lepet pikaajaliselt; teiseks, on olemas suurtarbijad, kes sõlmivad pikaajalise elektri ostu-müügilepingu, ehk see ei käi läbi börsi; või kolmandaks, liitumise ja võrguarendused katab riigi- või põhivõrguettevõte. Või siis on kombinatsioon nendest kolmest. 

Kuna piisaval hulgal suurtarbijaid meil veel ei ole, on põhjendatud ka toetusmeetmed kombinatsiooniga kahesuunalisest CFD-st ning võrguga liitumise tasude või kulude hüvitamise muutmisest nii, et fikseeritud hinnakirja alusel katab arendaja senise kogukulu asemel osa liitumiskuludest ja ülejäänud osa kaetakse tariifist. 

On palju öeldud või küsitud, mis see kõik, see toetusskeem, meile maksma läheb. Aga seda tuleb vaadata ja hinnata kontekstis ja kogumis. Ühegigavatise võimsusega meretuulepargi rajamine – ja 1 gigavatt on enam-vähem standard – tähendab investeeringuna circa 2,5 miljardit eurot. KPMG on hinnanud, et sellise meretuulepargi ehitamisel panustab see ehitusfaas SKT-sse umbes 0,5% aastas ja opereerimise ajal umbes 1% aastas. Ehk siis ka maismaatuuleparkidega kaasneb täiendav panus SKT-sse ja ükski nendest tegelikult ei kajastu mitte üheski kehtivas või tehtud majandusprognoosis. 

Samuti räägime me tuuleparkidega otseselt seotud uutest, kõrge lisandväärtusega ja töötasuga töökohtadest, aga ka sellega kaasnevast nõudlusest teistes sektorites, ükskõik, kas me räägime näiteks sadamatest või ehitusvaldkonnast. Ja lisaks – ma arvan, et see on väga oluline –, me räägime valdkondliku kompetentsi loomisest koos teadus- ja arendustegevuse potentsiaaliga, mis jällegi on midagi, mis viib Eestit edasi suurema teadusmahukuse ja suurema ühiskondliku heaolu poole. 

Samamoodi on väga oluline valitsuse pakutud toetusskeemi juures, et toetuse alla läheks vaid see elekter, mis on Eestis tarbitud, mitte see, mis läheb ekspordiks. See on õiglane ja seetõttu on see mõistlik lähenemine. Ehk teiste sõnadega, me ei toeta lihtsalt roheelektri eksporti, vaid me soosime puhtast energiast või elektrist suurema lisandväärtusega toodete, teenuste ja innovatsiooni loomist Eestis. 

Palju küsitakse, millistest valdkondadest võiks tulla need uued tööstustarbijad. Üks võimalik näide uutest tarbijatest on väga kiire kasvuga andmekeskused. Tehisaru järjest laiem kasutuselevõtt maailmas on hüppeliselt tõstmas vajadust andmekeskuste ning nende käitlemiseks vajaliku rohelise energia järele. Nvidia, kes on maailmas liider tehisintellekti teenimiseks vajalike mikrokiipide tootmises, on hinnanud, et tehisintellekti arendamiseks ja kasutamiseks vajalike andmekeskuste maht kahekordistub järgmise viie aastaga. Ehk tehisintellekti kiipidega seotud turu suurus kasvab väga kiiresti, praeguselt triljonilt dollarilt kahe triljonini, ehk ühe triljoni jagu. 

Ilma rohelise energia olemasoluta on aga andmekeskuste keskkonnajalajälg plahvatuslikult kasvav ja seega vastuolus kliimaeesmärkidega. Sellel põhjusel kõik suured tehnoloogiaettevõtted, kes pakuvad tehisintellekti suuri keelemudeleid või muid lahendusi, väga hoolega jälgivad seda, kuidas üle maailma oma andmekasutust ja energiatarbimist jaotada nii, et see oleks võimalikult väikese keskkonnajalajäljega. 

Andmekeskuste koha valikul on kolm olulist kriteeriumit: puhas energia, klientide olemasolu ja kasvuvõimalused. Meie unikaalne konkurentsieelis on kindlasti arenenud digiühiskond. Aga lisaks on GDPR-i ehk andmekaitse üldmääruse järgi ettevõtetel kohustus hoida ka eurooplaste andmeid Euroopa Liidu pinnal. Ehk kui me suudame pakkuda piisavas koguses taastuvenergiat, on meil võimalus osa saada ka sellest ühe triljoni suurusest turu kasvust. 

Elektrienergia suurem osatähtsus majanduses toob alla ka võrgutasud. Ehk täpselt see, millest ka Kalle Kilk eelnevalt rääkis. Kui me arendame tuuleenergia investeeringuid ja elektrivõrku strateegiliselt, siis on meil ühtne terviklik energiastrateegia, mis hõlmab nii tootmist, võrke kui ka välisühendusi. Ja täpselt selles suunas me liigume. 

Kuidas võiks mõjutada taastuvenergia 2030 eesmärk elektri hinda? Ma usun, et enamikul meist on veel meeles aasta 2022, kui elektri ja gaasi hinnad olid väga-väga kõrged. Lihtsalt, et meelde tuletada, gaasi börsihinna TTF hinnatipp ülemöödunud aasta ehk 2022. aasta augustis oli üle 13 korra kõrgem kui ajalooline keskmine. Täna me oleme tagasi jõudnud ajaloolise keskmise lähedale ja kindlasti me ei soovi neid kõrgeid hindu enam siin näha. Ehk siis seetõttu on ka investeeringud taastuvenergiasse kõige kindlam viis tagada taskukohane ja stabiilne elektri hind. 

Miks ma seda väidan? Rahvusvaheline finantsnõustaja Lazard on läbi aastate hinnanud eri energialiikide ühikuhinna tasuvusanalüüsi ehk lühendatult LCOE-d. Ja viimane võrdlus on aastast 2023 kevad ehk eelmise aasta kevadest. LCOE võtab arvesse investeeringu kapitalikulu, opereerimiskulu, võimsusteguri ja finantseerimiskulu. Madalaim hind selle analüüsi järgi on maismaatuulel, sellele järgneb päikeseenergia ja kohe seal järel on ka meretuur. 

Võrreldes 2010. aastaga on tuuleenergia, maismaatuuleenergia, päikeseenergia ja meretuule LCOE väga oluliselt langenud – tuuleenergial ligi 70%, päikeseenergial ligi 90% ja meretuulel ligi 60%. Need numbrid selgitavad ka väga lihtsalt põhjust, miks taastuvenergeetika kiire kasv on toimunud just sellel kümnendil, sseda vaatamata asjaolule, et viimastel aastatel on tarneraskused ja intressitõus LCOE langevat trendi ülespoole liigutanud. Lihtsalt kokku võttes, need on faktid, mis näitavad, et taastuvenergia on hinnalt soodsaim. 

Oma tootmisvõimsused on elektri hinnale lisaks ka julgeoleku küsimus. Me oleme aastast 2019 elektriimportöörid. Möödunud aastal importisime me 38% oma tarbimisest. Oma tootmisvõimsuste vähesus on olnud ka üks peamisi põhjusi, miks Eesti elektri hind on kõrgem kui näiteks Soomes. Ja ka siin on taastuvenergia vähempakkumistega 4 + 4 teravatt-tundi võimalik kasvatada meie oma toodangut mahuni, mis katab prognoositud tarbimisvajaduse ja vähendab oluliselt sõltuvust imporditavast elektrist. See kõik loob eeldused ka elektri hinna languseks. 

Aga me ei ole üksi, taastuvenergia arendamisega tegelevad väga aktiivselt ka meie naabrid, mistõttu on väga tähtis ka kiirus. Tootmise lõpptähtajad 2029 maismaatuulel ja 2033 meretuulel on seatud seda arvestades. 

Mis roll on kõiges selles salvestustehnoloogial? On selge, et mida rohkem on meil taastuvenergiat, seda olulisemaks muutub salvestuse olemasolu. Salvestusvõimsused aitavad omakorda tasandada tipuhindu, kuid need ei asenda juhitavaid võimsusi. Gaasiturbiinijaamadest oli siin juba juttu, kindlasti on see üks kõige kiirem ja efektiivsem viis, kuidas juhitavaid võimsusi luua. Ja nii nagu eelkõneleja viitas, on need jaamad võimelised kasutama kas biokütust või ka vesinikku. 

Vesik ja selle derivaadid on ka üks väga oluline punkt, sest me teame, et on väga palju neid, kes vesiniku puhul on kõhklejad, sest vesiniku kasutusvõimalusi tööstuslikul skaalal on uuritud aastakümneid ja laiaulatuslikku kasutuselevõttu pole juhtunud, sest takistuseks on kõrge hind. Need, kes usuvad, et vesinikul on tulevik, väidavad, et vesinikutehnoloogia kasutuselevõtt tuleb, sest kõrge hinna põhjus on olnud ebapiisavas koguses roheelektri olemasolu, mis aga eriti meretuuleparkide arenduse tulemusel ei ole enam piiraja. Ja näiteks prognoositakse Euroopas, et vesinikuturg aastaks 2030 kahekordistub. 

Vesiniku valdkond areneb kiiresti ja maailmas on mitmeid riike, kes arendavad oma ökosüsteeme, vesiniku ökosüsteeme. Me võime siit lähedalt nimetada Hollandit ja Skandinaavia maid või Saksamaad või siis kaugemalt näiteks Jaapanit, Lõuna-Koread, Austraaliat ja Ameerika Ühendriike. Vesiniku derivaatidel, ammoonium ja metanool, on ulatuslikud rakendusvõimalused tööstuslikes protsessides nii traditsioonilistes tööstusharudes kui ka tärkavate jätkusuutlike tehnoloogiate jaoks. Oluline on, et meil on Eestis olemas vesinikutehnoloogias nii teaduskompetents kui ka arenduse ja innovatsiooniga tegelev klaster. Seega avab puhta energia olemasolu palju avaramad võimalused vesiniku ja selle derivaatide kasutuselevõtuks tootmisprotsessides teadus- ja arendustegevuses ning innovatsioonis kui ka osalemises sellessamas regionaalses vesinikuoru projektis. 

Kas kõik see jätab veel üldse mingit võimalust või ruumi tuumaenergiale? Jaa, jätab. Esiteks on tuumaenergia kasutuselevõtt vähemalt 10 aasta kaugusel sellest hetkest, mil Riigikogu tuumaenergia võimalikkuse seadustab, kui ta seda teeb. Aga 10 aastat on tänapäevase tehnoloogia arengus väga pikk aeg. Teiseks muutub selle perioodi vältel kindlasti eri energiaallikate LCOE ja meil on faktipõhine teadmine, millises mahus on Eestis lisandunud energiamahukat tootmist. Kolmandaks vajame kindlasti võimsusi baaskoormuse katmiseks sellel ajal, kui tuult ja päikest on vähe, ning tõenäoliselt saab teatud ulatuses tuumajaam täita ka juhitava võimsuse rolli. 

Viimase teemana puudutan rahastamist. Puhta energia olemasolu piisavas koguses ja võimekus vastavalt nõudluse kasvule uusi tootmisvõimsusi rajada toetab iga Eesti ettevõtte konkurentsivõimet. Ja põhjus on väga lihtne: regulatsioonid panganduses ja finantssektoris laiemalt, aga üha enam ka omanike ootuste tõttu pööravad finantsinstitutsioonid oma riskijuhtimises ja finantstoodete hinnastamisel – ehk siis laenumarginaalid ja kõik muud – üha enam tähelepanu kliimariskide maandamisele ja keskkonnajalajälje vähendamisele. Nii on CO2‑emissiooni või keskkonnamõju teatud taset ületavatele sektoritele või ettevõtetele finantsteenuste osutamine ja rahastamine kas välistatud või on see raha hind oluliselt kõrgem. Ja vastupidi. Näiteks võib jätkusuutlikkusega seotud laenude intressimäär olla seotud laenuvõtja eelnevalt määratletud keskkonnaalaste eesmärkide täitmisega. Ehk siis mida puhtam sa oled ja mida väiksem on su keskkonnajalajälg, seda madalam on ka sinu finantseerimise kulu. 

Kokkuvõtteks. Puhas energia on Eesti majanduse konkurentsieelis, mis toetab ettevõtete kestlikku kasvu, välisinvesteeringute ligimeelitamist ning teadus-arendustegevust ja innovatsiooni. Ilma investeeringuteta rohelisse majandusse ei ole peagi ühelgi riigil – Eestil teiste seas – võimalik püsida maailmaturul konkurentsivõimelisena.

Ja viimaseks, väikejoonealune märkus: need mõtted aitas lisaks inimarule vormistada tehisaru ChatGPT. Aitäh!

12:27 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Enne kui me läheme küsimuste ja vastuste juurde, on meil tarvis läbi viia üks hääletus. Nimelt, arutelu algataja palub juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13-ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Ja kuna meil on siin järjekorras väga palju läbirääkijaid, siis peame kindlasti tänast istungit pikendama ja seetõttu kuulutan hääletuse välja.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

12:30 Esimees Lauri Hussar

Ettepaneku poolt on 32 Riigikogu liiget, vastu ei ole ühtegi ja 1 Riigikogu liige on jäänud erapooletuks. Istung on pikendatud kuni päevakorrapunkti ammendumiseni. 

Palun Riigikogu kõnetooli tagasi Reformierakonna fraktsiooni liikme Andres Suti. Järgnevalt küsimused ja vastused kokku kuni 20 minutit. Ja esimesena saab küsimisõiguse kolleeg Yoko Alender. Palun!

12:30 Yoko Alender

Aitäh, austatud juhataja! Hea kolleeg! Teil on suur kogemus nii rahanduse valdkonnas kui ka väliskaubandus- ja IT-ministrina. Kuidas me ikkagi saaksime neid ihaldusväärseid uue tööstuse esindajaid ettevõtteid siia Eestisse meelitada? Kas teil on mingeid tähelepanekuid oma pikast kogemusest?

12:31 Andres Sutt

Jaa, hea müügimees ei istu mitte kontoris, vaid on kliendi juures. Ehk kui me kõik käime, räägime seda head müügilugu – selle me peame muidugi kõigepealt ilusti ära vormistama ja paberile saama –, siis on meil minu arvates kõik eeldused olemas, et siia tuua näiteks andmekeskuseid või teistsuguseid ettevõtteid. Ma arvan, et see on hästi palju meie kõigi aktiivsuses kinni. Kindlasti ka majandusminister, aga igaüks meist saab samamoodi anda panuse Eesti riigi turundamisel. Ma arvan, et sellega me peamegi kõik tegelema, siis me saame need asjad tehtud. Sest kui meil on olemas piisavas koguses puhast energiat, siis see on ülitugev müügiargument. Seda küsitakse. Ja selle taha näiteks on jäänud varem väga mitmed investeerimisotsused, sest öeldakse: "Jah, muidu on kõik hästi, aga see elekter, mis teil siin kohapeal toodetakse, ei sobi."

12:32 Esimees Lauri Hussar

Riina Solman, palun! 

12:32 Riina Solman

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Te rõhutate puhast energiat väga palju, seda on väga hea kuulda. Aga mul on küsimus. Kui meretuulepargid peaksid olema üks meie energiamiksi osa, kuid kui merealused kaablid peaksid katkema seoses julgeolekuohtudega, siis kuidas see pool odavusest ja üldse varustuskindlusest kehtima jääb? Ja kuhu jääb Reformierakonna turumajandusplaan – kui tuuleenergia on nii odav, miks peab siis riik peale maksma? Ja maksumaksja peab ka ju seeläbi kinkima ühele meretuuleettevõtjale 2 miljardit. Kas ma saan õigesti aru, et teie pooldate juhitava võimsusena tuumaenergiat, mis ei käi ju tegelikult ka nupu sisse- ja väljalülitamisega?

12:33 Andres Sutt

Siin oli nüüd õige mitu küsimust. Varustuskindlus, merealused kaablid – kindlasti see on teema. Ja see on juba praegu teema, selles mõttes ei ole seal midagi uut. Lihtsalt, mida rohkem on meil neid kaableid, mida paremini on Läänemeri turvatud, seda väiksemad on ka need riskid, et keegi võib midagi järele lohistades või muul moel mõne kaabli katki teha. 

Ja loomulikult, kui me räägime meretuuleparkidest ja maismaatuuleparkidest, siis meil on kohapeal olemasolevat tootmisvõimsust piisavalt, et me saame oma asjadega hakkama. Sellest tegelikult rääkis ka Eleringi juht Kalle Kilk. Nii et pigem ma muretseksin siis, kui me investeeringuid ei teeks, mitte siis, kui me neid teeme. 

Ja kolmas küsimus puudutas tuumaenergeetikat. Seda arutelu me peame siin pidama ja ma usun, et see tuleb hea arutelu. Nii nagu ma oma kõnes ütlesin, tuumaenergial on kindlasti ruumi, kui me siin saalis selle toetuse saame. Toetuse kohta oli ka veel küsimus. Nii nagu ma ütlesin, peab olema üks kolmest: kas CFD, suure energiamahukusega tarbijad, mida meil ei ole, või siis midagi võrguarendustega seotut, mida kompenseeritakse. See on Põhjamaade kogemus ja ka teiste riikide kogemus, et ilma ei ole võimalik. 

12:34 Esimees Lauri Hussar

Rain Epler, palun!

12:34 Rain Epler

Aitäh, hea eesistuja! Hea kolleeg Andres! Sa rääkisid sellest – ma ei tea, mis see eestikeelne tõlge on –, mis on levelized cost of electricity või energy, aga ärme sellele tõlkele nii palju võib-olla keskendugi. Uudishimust küsin, kas sa oled taustatööd tehes pööranud tähelepanu ka teadustöödele teemal full cost of energy ja energy return on energy invested. Sest minu hinnangul – mina olen mõlemale tähelepanu pööranud ja kavatsen ka edaspidi pöörata – on administratiivsed ja poliitilised otsused täna põhjuseks, miks see LCOE tundub just selline, nagu sina teda kirjeldad, ja miks ta on väga erinev sellest, mis on näiteks eROI või FCOE.

12:35 Andres Sutt

Jaa, need on head küsimused. LCOE muidugi kapitalikulu võtab arvesse. Selles mõttes, et ta ongi ju see elektri hinna tase, mille puhul investori jaoks on see projekt investeerimist väärt. Dünaamikast ma rääkisin ka, et tehnoloogia areng – ja mitte ainult tehnoloogia areng, vaid ka mahtude kasv, eriti kui me räägime päikeseenergiast – on toonud ühiku hinna nii alla, et ta ongi konkurentsitult odavaim. Ja LCOE puhul, mis on viimastel aastatel tõstnud seda investeerimise lävendit või elektri hinda, on tegelikult raha hinna kasv. Nii et kui raha hinna kasv asendub raha hinna langusega – kui me inflatsioonist lahti saame –, siis tegelikult peaks ka elekter minema veel soodsamaks. Nii et see on tegelikult küsimus võib-olla CFD disainist, näiteks kas seal on sees ka komponente, mille järgi on võimalik indekseerida intressi muutusi. Ma arvan, selle CFD disaini küsimus on kindlasti hästi oluline.

12:37 Esimees Lauri Hussar

Mario Kadastik, palun!

12:37 Mario Kadastik

Aitäh! Tahtsin uurida seda, et kui me nüüd vaatame seda tuleviku energiamiksi, just sellist, kuhu me tahame tuua andmekeskuseid ja muid suuri tööstusparke, kes tarbivad pigem [ühtlaselt] – andmekeskus tarbib 24/7 suhteliselt ühtlase koormusega –, siis kas meil võiks see energiamiks olla pigem nagu võimalikult erinevate komponentidega, et just baaskindlust tagada siia investeeringukindluse toomise mõttes. Kuna paljud teavad, et meil talvel on kuude kaupa, näiteks jaanuar-veebruar, natuke kahtlane tuule ja päikese mõttes, siis üks tuumajaam parandaks investeerimise tõenäosust oluliselt.

12:37 Andres Sutt

Mina eelistan igasugustes olukordades valikuvõimalusi. Mida rohkem on alternatiive, seda paremini me suudame tegelikult asju ajada. Ma tean, et sa oled tuumaenergia usku. Mina isiklikult olen samuti. Aga me peamegi selle arutelu ära pidama ja minu meelest baaskoormusena tuumaenergeetikal on kindlasti koht. Seal on omaette küsimus, et kui me vaatame sedasama LCOE‑d, siis hetkel on tuumaenergeetika kindlasti kallim kui tuul või päike. Sellega peab arvestama. Aga see on juba investori küsimus, et kuidas ta oma numbrid kokku saab või ei saa.

12:38 Esimees Lauri Hussar

Anti Poolamets, palun!

12:38 Anti Poolamets

Lugupeetud ettekandja! USA energiahinnad tööstusele on kordades odavamad kui Euroopas. Ja kui me vaatame suurt pilti, siis mulle tundub, et Euroopa tööstus lihtsalt vajub laiali. Ja paraku te ei suuda kuidagi mingi vabaõhumuuseumiga meie elatustaset enam tagada. Kui te vaatate seda Euroopa suurt pilti ja meid selle pildi osana, võrreldes USA-ga ja nende energiahindadega, siis kuidas meie konkurentsivõime teie meelest välja paistab?

12:39 Andres Sutt

Mina arvan seda, et Euroopa konkurentsivõime kõige suurem tagasihoidja on meie vähene enesekindlus ja ambitsioon. Tehnoloogiliselt ei ole meil ühtegi põhjust, miks me peaksime olema Ameerikast tagapool. Energiahindade puhul ka, kui me vaatame neidsamu LCOE näitajaid, siis tegelikult Lazardi analüüsis on toodud Ameerika kohta kaks tabelit: üks neist on toetustega ja teine on ilma toetusteta. Ja Ameerika madalam elektri hind väga paljuski on tulnud sellest, et lihtsalt doteeritakse. Kas maailm saab sellest paremaks? Mina isiklikult arvan, et ei saa. Me saame ka siin teistmoodi ja paremate lahendustega hakkama. Kui meil tekib piisavalt tootmisvõimsusi, siis me saame ka elektri hinna konkurentsivõimelisele tasemele. Tööstuse jaoks, kui me räägime andmekeskustest, on elektri hind ülevalpool 55 eurot megavatt-tundi või 60 eurot megavatt-tundi, täiesti konkurentsivõimeline. Võib isegi rohkem olla. See sõltub hästi palju sellest, millisest tööstussegmendist või -harust me räägime. 

Aga veel kord: Euroopas rohkem julgust meile, rohkem enesekindlust ja kõik on väga hästi. Siis ei ole klaas ka mitte paremal juhul pooltühi, vaid on halvemal juhul pooltühi ja alati pooltäis.

12:41 Esimees Lauri Hussar

Rain Epler, palun!

12:41 Rain Epler

Aitäh, hea eesistuja! Andres, mulle jäi kõrva viimasest vastusest see: sa ütlesid, et Ameerikas on elektri hind odav sellepärast, et maru palju subsideeritakse. Aga me ju täna alustasime seda päeva jutuga sellest, kuidas on vaja subsideerida seda tuuleenergia tootmist. Mulle tundub, et seal on väike vastuolu.

Aga mu küsimus tegelikult läheb ühe su varasema vastuse juurde, mis sa andsid kolleeg Kadastikule öeldes, et kindlasti tuuma on praegu kallim kui tuul. Ma ikka tulen jälle sinna suurte Euroopa riikide juurde tagasi. Vaatasin just üle ka Prantsusmaa ja Saksamaa elektrihinna võrdlused ja ütlen ka televaatajatele teadmiseks, et Prantsusmaal on palju tuumaenergeetikat ja Saksamaal proportsionaalselt kõige rohkem tuuleenergeetikat ning hind on Saksamaal kaks korda kallim. Ja et julgust on vaja, selles ma olen sinuga nõus, teeme selle tuumajaama kiiremini ära ja julgelt kasutame kuni sinnani põlevkivi. Aga millel see põhineb, et tuuma on kindlasti kallim kui tuul?

12:42 Andres Sutt

Aitäh! Ma ei ole ühtegi numbrit ise välja mõelnud, et kui sa lähed, vaatad … (Hõige saalist.) JAa, just. Kui vaadata sedasama Lazardi LCOE arvutust, siis sealt on ilusti näha, et tuumaenergia on praegu kallim kui päike või tuul. 

Nüüd, ma arvan, et veel on oluline, kui me võrdleme elektri hindu näiteks börsil – seda me tavaliselt teeme, kui me kõrvutame eri riike –, siis see, kas me võrdleme õunu ja õunu või õunu ja apelsine, sõltub hästi palju sellest, kas enamik majandusest ja inimestest on börsil või nad on teistsugusel turul. Kui enamik majandusest sõltub näiteks pikaajalistest ostu-müügilepingutest, siis on börsihind täiesti ebaoluline. Prantslastel jah on, ma arvan, vist üle 90% tuumaenergeetika. Aga neil on ka see väga vana juba. Ehk tuumajaama puhul, nii nagu mina olen aru saanud, tegelikult see nii-öelda kasum investorile suures osas tekibki seal ajas edasi, ehk sul alguses on kallis ja pärast, kuna ta eluiga on nii pikk, siis … (Saalist räägitakse.) Jah, täpselt. Selles mõttes tuleb, ma arvan, iga riigi konteksti eraldi vaadata. 

Ja miks on Saksamaal kallis? Ma arvan, et Saksamaal on kallis täpselt samal põhjusel, mis meil praegu: lihtsalt on puudu piisal hulgal oma tootmisvõimsustest. (Saalist räägitakse.) Isegi sellega. Kui me räägime näiteks vesinikust, mille puhul väga palju nähakse just Saksamaad kasutusturuna, siis on selge, et seal on ennekõike tootmisvõimsuste puudujäägi probleem.

12:43 Esimees Lauri Hussar

Lauri Laats, palun!

12:43 Lauri Laats

Aitäh! Eks see konkurentsivõime majanduses ongi üks väga oluline aspekt. Kui me võrdleme Euroopat USA-ga, siis näeme, et USA-s on elekter odavam, ja see asjaolu on ka meile kõigile teada. Aga ma küsin, Andres, ikkagi sama küsimuse, mida ma küsisin ühelt eelnevalt kõnelejalt. Belgia keskpanga juhi väide on selline: rohepööre ei tee meid rikkamaks. Kui vaadata seda teekonda, mis Euroopa on ette võtnud, siis tema väidab, et USA-s muutub veelgi elekter, meil muutub kallimaks, sedavõrd on USA-s odavam. Kuidas siis selle konkurentsivõimega ikka jääb?

12:44 Andres Sutt

Tulevikku vaatamine on alati keeruline teema, eks ole. Tagantjärele saame me kõik olla kindlad, et läks nii või siis läks hoopis teisiti. Mina siin lihtsalt ütlen, et minul on Belgia keskpanga presidendist endise keskpankurina teistsugune arusaam. Mina jagan nende analüütikute seisukohta, kes ütlevad, et investeeringud taastuvenergiasse tegelikult aitavad meil tõsta konkurentsivõimet ja lahendavad ka neid päris probleeme, mis inimkonnana planeedil Maa on. Mille põhjal ta seda väitis? Tal olid kindlasti mingid analüüsid ja hinnanguid. Aga ma ei näe, et me saaksime panna kella teistpidi käima või vee teistpidi voolama. Tehnoloogilised muutused lähevad ju kõik puhta energia suunas. Need valikud on juba tehtud. Ainuke küsimus on see, kui kiiresti see jõuab enamiku jaoks kasutusse.

12:45 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Täpsustuseks ütlen nii palju, et arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solmani. Palun!

12:46 Riina Solman

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud saalis viibijad, saadikud, kes te vaatate meid sidevahendit kaudu ja ka inimesed, kes kodudest või töökohtadelt jälgivad meie tänast debatti!

Alustuseks ma teen midagi, mida ei ole põhjust teha olnud aasta aega. Ma näen küll, et meie minister on saalist ära läinud, aga ma soovin teda tänada ja kiita, sest minister Michali ettekanne puudutas esimest korda Eesti energeetikamajanduse tervikpilti. Tema esindatud nägemus oli huvitav. Kuid kas ka piisav? Kas Eesti inimesed saavad olla kindlad, et elekter on ka kõige külmemate ilmadega nende kodudes olemas, ja kas nad jaksavad selle eest maksta? Selles ma enam nii väga kindel ei ole. Samuti ei julge ma väita, et ettevõtjad saavad teha selle põhjal pikaajalisi energiamahukaid investeerimisplaane. Kuid vähemalt oli ministri algatus samm õiges suunas, ja see on hea. 

Eesti energeetikadebatt on olnud liiga ühekülgne ja üksikhuvide kesksena kiivas, mitte niivõrd üldhuvide ja terviklahenduse keskne. Me tegeleme energiat puudutavate teemadega eraldiseisvalt, räägime elektribörsist, tuulikutest maal ja merel, me räägime Narva tulevikust, Eesti Energia arengust, mereparkide turvalisusest, ka tuumaenergeetikast, aga unustame tihti tervikpildi ära. Ja kui tsiteerida meie lugupeetud Riigikogu esimeest, siis lahendus on see, et tuleb leida lahendus. Ja energeetika on tõepoolest see koht, kus see lause tõele vastab. Lahendus saab olla ainult terviklahenduse leidmine. See aga peab vastama kahele küsimusele: kas tuled põlevad aasta ringi igas Eesti kodus ja kas elekter on inimestele ja ettevõtetele jõukohase hinnaga? Täna, kui päike väljas särab, me ei tohi ära unustada, et veel paar kuud tagasi oli vastus mõlemale küsimusele selge ei. 

Ma alustasin kiitusega, aga nüüd nahutan. Isamaa soovis eelmises valitsuses olles enam kui 100 miljoni euro suurust investeeringut elektrivõrgu parendamisse ja varustuskindluse tagamisse. Seda Elektrilevile ka lubati. Aga selle otsuse muutis ametisolev valitsus ära. Maapiirkondade konkurentsivõimelisust arendava investeeringu mahakriipsutamise tähendab seda, et need probleemid on meil ka tulevikus, ka eeloleval talvel – kuigi praegu on veel talv – kõigile näha ja teada. Ja mida me nägime sellel talvel? Me nägime, et elu maapiirkondades muutus ühtäkki võimatuks, ja seda nädalateks. Me ei kuulnud täna ettekandjatelt erilist maakondade konkurentsivõime tõstmisele suunatud plaani, mis puudutab tavatarbijate ja ettevõtjate varustuskindlust. 

Järgmine küsimus puudutab eriti juhterakonda, aga ka koalitsioonipartnereid. Kuhu jääb välja käidud subsideerimisplaani juures meretuulele turumajandus? Kui tuuleenergia on nii odav, nagu te räägite, siis miks peab riik ikkagi peale maksma ja miks peab maksumaksja valitsuse tahtel kinkima ühele meretuuleettevõtjale kaks miljardit? Pisut jäävad arusaamatuks valitsuse energiakokteilis juhitava võimsuse plaanid. 

Andres Suti ettekanne oli algusest kuni lõpuni stiilipuhas kõne puhtast energiast. Võis aru saada, et ta nägi selle all meretuuleenergia edendamist. Puhas energia juhitava võimsusena paistis olevat tuumaenergia. Aga me ju teame, et see ei käi vaid nupu sisse- ja väljalülitamisega. Vastust sellele, mis saab siis, kui meretuuleparkide toodang jääb meil merealuste kaablite haavatavuse tõttu kättesaamatuks, me ei saanud. Aga julgeolekuohte vaadeldes ei saa me olla kindlad, et meretuulele saab siin loota. 

Ka peaminister rääkis eile siin Riigikogu saalis sellest, kuidas ta kardab, et Estlink2 merekaabli parandamiseks antud tähtaeg, augusti lõpp, võib olla liiga optimistlik. See tähendab Eesti inimeste ja ettevõtete jaoks järgmise poole aasta jooksul võimalik, et üheksakohalist summat kahju. Just nimelt kahju, sest kuidas muidu nimetada elektrit, mille hind on naabrite omast kallim, kohati suisa Euroopa kallim? Ja peaminister üritas presenteerida seda rõõmusõnumina, et elektri keskmine hind on võrreldes aasta või pooleteise taguse ajaga märgatavalt langenud, kuid see ei muuda tõsiasja, et võrreldes lähiriikidega on Eesti elektri hind jätkuvalt konkurentsivõimetu. Või siis täpsemalt …

Palun viis minutit lisaaega. 

12:50 Esimees Lauri Hussar

Kolm minutit lisaaega, palun! 

12:50 Riina Solman

Täpsemalt öeldes, meie majandus kiratseb ja jätkab langust, sest meie naabrid saavad toota lisandväärtust odavamalt, müüa parema hinnaga, samas kui meie inimeste ja ettevõtete eesmärk on hakkama saada ja ellu jääda. 

Veidi ka sellest, mida valitsuserakonnad on energialiigina demoniseerinud, nimelt põlevkivist. Põlevkivi on siiani olnud Eesti jaoks julgeoleku tagatis. Ja mitte ainult energeetika vaatest. Ma kuulan väga murelikult, kuidas üks praegune valitsuserakonda taob valjult trummi, öeldes, et Venemaa ja Valgevene kodanikelt kohalike omavalitsuste valimisel hääleõiguse äravõtmine on ohtlik, sest see suurendaks trotsi Eesti riigi vastu. Paralleelselt nõutakse aga põlevkivienergeetika kiiret pensionile saatmist doteeritud meretuuleparkide heaks. Seda tehakse mõtlemata selle sammu sotsiaalsetele tagajärgedele Ida-Virumaal. Nagu mu hea erakonnakaaslane Kristjan Järvan hiljuti ETV-s ütles, pole mõtet sülitada kaevu enne, kui uus on valmis. 

Kui lahendusi ei energeetikas ega ka laiemalt piirkonnas ei eksisteeri, siis peame väärtustama meie olemasolevat rikkust ja sellele lisandväärtust andma, edendama ka seda valdkonda. Me peame arvestama, et vajame igal juhul juhitavaid võimsusi ja neisse investeerimist, mitte 2 miljardi euro uputamist merre. Juba täna saab põlevkivikateldest korstendele panna peale püüdurid, mis tagavad meie keskkonnale ohutuse. Täna pakub seda kõike meile põlevkivienergia, mida muuseas saab samamoodi väärindada ja mille kahjulikkust keskkonnale on olemasoleva tehnoloogiaga võimalik minimeerida kordades. 

Mina siin seistes ei paku teile kindlas kõneviisis vastuseid, milline peab olema selle väärindamise tulevik. Kas me vajame tuumajaama? Mitu gaasijaama tuleb Eestisse energiajulgeoleku tagamiseks rajada? Mis on vesinikuenergia või salvestustehnoloogia tulevik? Vastuseid on rohkem kui üks. Olen ise astunud üles tuumaenergia pooldajana, aga kõige enam soovin ma seda, et meil oleks terviklahendus, mitte ainult ühe või kahe energiaettevõtte huvide tagamine. 

Energeetikajulgeolek on üks suur pusle, mis tuleb kokku panna paljudest erinevatest tükkidest. Me ju teame, kuidas puslet kokku pannakse. Kõigepealt tuleb üles leida nurgatükid, mille ümber ehitada raam, ja siis saab hakata liikuma sissepoole. Seni oleme oma puslet kokku pannud keskelt väljapoole. Eks ka nii on võimalik, aga see võtab palju kauem aega ja läheb rohkem sassi. Keset toimetulekukriisi, kus kannatavad nii meie inimesed kui ka ettevõtted, ei saa me endale sassiminekut lubada. 

Isamaa sõnum on energia varustuskindlus ja elektrivõrkude jätkusuutlikkus, mis peab olema kohalikule elanikkonnale taskukohase hinnaga ja meie ettevõtlusele konkurentsivõimelise hinnaga. Meil ei ole põhjust oma riigi konkurentsieeliseid maha mängida ebapraktilise energiasüsteemi ja taristu rajamiseks. Me peame seadma oma riigi huvid esikohale. 

Kas ma saan õigesti aru, et mu aeg on läbi?

12:53 Esimees Lauri Hussar

20 sekundit veel.

12:53 Riina Solman

Okei. Ma loodan siiski, et me oleme tänase arutelu tulemusel jõudnud ligemale sellele, millised võiksid olla need nurgatükid, millega edasi liikuda. Varustuskindlus, prognoositav ja odav hind, turumajanduse eelistamine dotatsioonidele ning investeerimiskindluse pakkumine majanduse elavdamiseks. Kui need põhimõtted on paigas, siis saame edasi minna ka sisuka debatiga energiapusle kokku panekul. Ainult meretuuleparkide eelistamine ei ole tasakaalustatud lähenemine energiapoliitikale. Aitäh! 

12:54 Esimees Lauri Hussar

Nüüd on aeg täis. Aitäh! 

12:54 Riina Solman

Suur tänu teile!

12:54 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, hea kolleeg! Te küsisite küll viis minutit [lisaaega], aga meie läbirääkimiste reeglid näevad ette, et saab küsida kolm minutit. Selle kolm minutit te kasutasite kenasti ära. Aitäh!

Nii, järgnevalt palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun!

12:54 Rain Epler

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Ja head energeetikahuvilised! Konkurentsivõime – see sõna on siin tänases energeetikadebatis mitu korda kõlanud, ja see on tõepoolest oluline. Selleks, et riik oleks konkurentsivõimeline, on energia olemasolul väga suur roll. Tänapäevases digitaliseeritud ja suure teenusmajanduse osakaaluga ühiskonnas on seejuures hämmastavalt palju inimesi, kes ei taju, kui suur see piisava ja kättesaadava energia roll meie elukorralduse toimimises on. 

Minister ütles täna, et Riigikogu liikmed peaksid asuma aktiivselt tegutsema, et meelitada Eestisse elektriintensiivse tööstuse investeeringuid. Härra Mändmaa ütles umbes nii, et kui me paistame hästi konkurentsivõimelised, siis tulevad siia tööstusettevõtted ja selle tarbimisvajaduse vastu saab arendada tuuleenergeetikat. Hiljem me küll selle klaarisime küsimuste-vastuste voorus ära ja ta ise tunnistas samuti, et enne peab ikkagi olema näha, et on piisavalt energiat, ja siis tulevad investeeringud, mitte vastupidi. Keegi ei ehita Eestisse tehast, lootes, et me kunagi sellele ka elektrit anname. Ettevõtjad ei ole rumalad, nad saavad sellest suurepäraselt aru, nad on väga arukad inimesed. Investeerimisotsuseid tehes ei vaata nad loosungeid, vaid vaatavad seda, mis on nende loosungite taga. Kui aga meie tegevus riigina ja meie tipp-poliitikute väljaütlemised ei lähe loosungitega kokku, siis see ei jää kindlasti tähelepanuta. 

Mõni näide, kõigepealt energeetikast. Eksperdid ütlevad väga selgelt, et Eesti jaoks kriitilise tähtsusega probleem on juhitavate võimsuste olemasolu. Nad ütlevad ka seda, et selleks, et lühemas perspektiivis elektri hind soodsamaks muutuks, tuleks tegeleda pudelikaelaga, mis on põhja suunas, ehk Soome kolmanda ühendusega või Rootsi ühendusega. Aga meie samal ajal tegeleme ilmastikust sõltuva energeetika eelisarendamisega. 

Mõni näide ka muust valdkonnast, mis investeerimiskindlust ja ‑huvi puudutab. Eesti ettevõtjad soovivad teha plasti ümbertöötlemise tehast. Igati moodne, roheline ja tänapäevane tööstusinvesteeringuplaan. Nad taotlevad raha Euroopa õiglase ülemineku fondist. Aga meie bürokraatlikud ja poliitilised otsustajad leiavad, et seal ikkagi protsessis tekib väike CO2-heide, nii et ärme anname sinna raha. Sõnumina on see oluliselt suurema mõjuga kui see rahaline mõju ise. 

Teine näide, ettevõtjad tahavad teha puidukeemiatehast. Aga sotsist minister ütleb, et jaa, plaan iseenesest on hea, aga tehke selline väike ja nunnu, ärge tehke sellist, mis selle paljukirutud väheväärtusliku puidu ekspordi Eestist ära lõpetab ja aitab puitu kohapeal väärindada. 

Ja kui me lisame siia juurde praeguse koalitsiooni tegevuse maksude, lõivude, tasude kiirkorras tõstmisel, ilma ettevõtjaid kaasamata ja regulatsioonide keerulisemaks muutmisel, siis sellised uudised meie elu tegelikkusest ei too siia mitte mingisuguseid tööstusinvesteeringuid. 

Mõni sõna ka sellest energeetikaalasest diskussioonist, mis viimastel nädalatel on käinud nii Riigikogus kui ka ajakirjanduses ja mis ka siin on olnud aktiivne, ehkki ma ei tea, kas see täna siin ka kulmineerub. Taas on hea hetk tsiteerida kogenud reformierakondlasest rahvasaadikut ja öelda, et uskumatult palju valetatakse. 

Minister Michal ütles täna elektri hinna kohta nii: "[…] hind läheb allapoole. Aga see on ligilähedane ennustus, see ei ole tingimata täpne lubadus." Käime ringi, hõiskame odavast hinnast, aga tegelikult ei tea. Ja kui kolleeg Kadastik küsis, mis saab siis, kui 2040. aastal enam roheadministraatorite jaoks gaas ei ole roheline, mis meil siis seda ilmastikust sõltuvat energeetikat juhitava võimsusena toetab, siis see oli vastus selline ekslev ja otsiv ja pikavõitu. Lõpuks …

Ma palun kolm minutit lisaaega.

12:59 Esimees Lauri Hussar

Kolm minutit lisaaega.

12:59 Rain Epler

… ei jäänud ministril muud üle, kui pressida üle huulte enda jaoks nii ebameeldiv sõna – "põlevkivi". Aga tegelikkus on ju jälle selline, et kui me 2030. aastaks või veel varem selle põlevkivi tootmisvõimekuse hävitame, siis meil 2040. aastaks seda ei ole. Puhas häma. 

Aga on olnud ka otseseid valesid. Esmaspäeval küsisin Kliimaministeeriumi kantslerilt, kui palju maksab võrgu väljaehitamine nende tootmisvõimsuste tarvis, mida minister meile sel nädalal komisjonides tutvustas. Need on 4 teravatt-tundi tuult maismaalt ja teine 4 merelt. Kantsler ütles 360 miljonit eurot. Päev hiljem ütles sama ministeeriumi energeetikaosakonna juhataja, et see puudutab ainult praegu töös olevaid päikese- ja tuuleparke maismaal. 

Küsisin esmaspäeval ka seda, kas Elering kasutab Eesti-Läti neljandat ühendust – see nimi on tinglik, parem nimi, mis sisu iseloomustaks, oleks Paide–Sõrve ühendus, aga see selleks – tuuleenergia võrku ühendamiseks. Küsisin, kas Elering kavatseb selleks kasutada ka ülekoormuse tasu, mille eesmärk on tegelikult pudelikaelade kõrvaldamine, mitte nende juurde tekitamine. Sain kantslerilt väga selge ja kõlava ei. Täna kuulsime Eleringi juhilt vastupidist. 

Aga ma tunnistan, et ma võin olla kantsler Kasemetsa vastu ülekohtune. Võib-olla ta ei valetanud. Võib-olla ta lihtsalt ei tea, sest teda ei huvita. Sest on loosungid ja me arendame ja edendame ja kõik läheb paremaks. Ega ta ei olegi nii vähe sarnane kommunismi ehitamise loosungitega, mis aastakümneid tagasi kõlasid. Teda lihtsalt ei huvita, missugune on tervikpilt. 

Ja lõpetuseks, täna tegelikult on Eesti energeetikas oluline keskenduda olulisele. Oluline on plaan seoses juhitavate võimsustega. Eesti puhul tähendab see, et meil tuleb ka tegelikult hakata tuumaenergeetika nimel samme astuma. Aga see tähendab ka seda, et kuni sinna jõudmiseni peab meie juhitav võimsus olema tagatud põlevkivi baasil. Aitäh!

13:01 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Kuna arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad, siis ma palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel Yoko Alenderi. Palun!

13:02 Yoko Alender

Austatud esimees! Head kolleegid! Suur rõõm selle arutelu üle. Kõigepealt kasutan juhust vastata ühele küsimusele, mida siin korduvalt on esitatud. Hiljuti avaldatud Euroopa kliimavõrgustiku raporti tulemused kinnitavad, et inimeste ja looduse kaitsmine kliimamuutuste mõjude eest aitab vältida suuri keskkonna- ja sotsiaal-majanduslikke kahjusid, kuid on ühtlasi majanduslikult kasulik. Pisut täpsemalt: 1,5 kraadi stsenaariumi elluviimine toob kogu Euroopa Liidule 2030. aastaks otsest kasu üle triljoni euro, Eesti säästab 2030. aastaks 1,5 miljardit ehk 4,2% 2022. aasta SKT-st. Kasud on eesmärgi saavutamiseks vajalikest lisakuludest keskmiselt kaks korda suuremad. Ja iga aastaga tegelikult see, kui palju läheb kliimamuutuste peatamise tegemata jätmine meile maksma, kasvab, need kulud pigem kasvavad. Seega, tempo on ka oluline. 

Aga nüüd tänase teema juurde, kuigi ka see[, millest praegu rääkisin,] on otseselt sellega seotud. Kas energeetika üldse on poliitikute küsimus? Üks väga kogenud, igas valdkonnas kogenud tipp‑poliitik, hea kolleeg, kes on mulle suureks eeskujuks, ütles mõned aastad tagasi enne energiakriisi ja sõja hoogustumise algust, et ei ole. Mind on see jäänud siiamaani kummitama. Mulle tundub, et eksperdid peavad meile selgitama, nii nagu nad ka täna andsid siin oma vaate, kuidas me saame oma eesmärkideni jõuda. Ent siiski on poliitikute asi paika panna, milline on meie ambitsioon. Ma loodan, et kõik erakonnad soovivad Eestile paremat tulevikku, suuremat heaolu ja samal ajal puhtamat loodust. 

Natukene sellest ambitsioonist. Praegune tarbimine on 8,5 teravatt-tundi. Elering kinnitas, et 4–5 ehk pool tänasest saaks ilma suurte muudatusteta võrgus ja ilma suuremate kulutusteta veel juurde panna. Hiljutisel energeetikakonverentsil seadsid ettevõtjad eesmärgiks 20 teravatt-tundi. Tänase arutelu põhjal võib ju ka nentida, et energeetika on otseselt seotud teiste väga poliitiliste valdkondadega, nagu julgeolek ja heaolu. Ma ütleksin võib-olla isegi nii, et energial ja energeetikal on suur roll meie vabaduse määras – energiajulgeolek. Üks kolleeg ütles eile huvitava ajaloolise tagasivaate, mida ka kolleeg Isamaast oma kõnes mainis, nimelt, võib-olla oli meil lihtsam saavutada oma iseseisvust tänu sellele, et me tõepoolest olime sõltumatud oma energeetikas. 

Kuidas siiski minna edasi? Eesti on digiriik ja meil on suur konkurentsieelis efektiivsus ja agiilsus. Säästame teatavasti e-riigi abil circa 2% oma SKT-st. Rohepööre ja digipööre on energiamahukad. Seega on selge, et see on see suund, kuhu maailm liigub. Mõned poliitikud on küsinud, milleks meile kogu see energia, aga minu meelest on see peaaegu samaväärne küsimus, kui küsida, milleks meile Eesti riik. Sellele saab muidugi igaüks ise vastata. 

Osa erakondi on maininud, et nad tahaksid, et kõrgepalgalised maksaksid rohkem makse. Mina isiklikult võin sellega nõustuda. Aga kust see kõrgem palk hakkab? Kas tõesti 2000 eurost? On see piisav ambitsioon? Kust need kõrgepalgalised töökohad tulevad? Priit Mändmaa rääkis energiaintensiivsest tööstusest, eelkõige just energiaefektiivsusest. Taavi Madiberk ütles hiljuti konverentsil, et teineteisel juuste lõikamisest meile tõesti heaolu juurde ei tule. Ja kui me tahame sellist põhjamaist heaolu, siis peab kõigepealt kasvama tootlikkus, kohaliku ressursi väärindamise aste.

Palun lisaaega. 

13:06 Esimees Lauri Hussar

Kolm minutit lisaaega, palun!

13:06 Yoko Alender

Ja mida siis annab meile see suurem tootmisvõimekus, puhas energia ja ka need kõrgemad palgad? See annab meile rohkem vabadust, rohkem vabadust teha ise oma otsuseid. Ja vabadus teatavasti on eestlaste jaoks väärtus number üks.

Paar sõna ka võrkudest. Euroopa huvides on, et elatustase oleks Euroopas ühtlaselt võimalikult kõrge. See tähendab, et kogu Euroopas peaks olema tagatud energia trilemma kõik haarmed: varustuskindlus, taskukohasus ja puhas energia. Seega võiks Euroopa aidata ka Euroopa-siseseid võrke ja tootmist arendada ning lõpetada tuleks kogu Euroopas sõltuvus kolmandate riikide energiast. Maailmas on tõesti, nagu ka minister oma esimesel slaidil näitas, käimas taastuvenergia võidukäik ja Euroopa Liidus pole enam võimalik fossiilkütustesse investeerida. Kes seda eitavad, pole asjust kas aru saanud või soovivad meile lihtsalt halba. 

Just täna meie arutelu käigus tuli uudis uuest suurest päiksepargist, tuulepargist Lääne-Eestis, kus on ka konkreetne näide sellest, kuidas kohalikud saavad kasu taastuvenergiast. Soovitan seda lähemalt uurida, sest see on meie jaoks poliitikutena ülioluline. Oleme Riigikogus seetõttu juba vastu võtnud ka kohaliku kasu instrumendi võimaluse ja meil seisab ees veel mitu algatust, millega lõpule minna. Kahte neist tutvustati Riigikogus eile. See on ka meie tervise huvides. Tahan jällegi välja tuua, et ka tervis on midagi, mille nimel poliitikud igapäevaselt töötavad. Iga viies enneaegne surm on maailmas põhjustatud fossiilsete kütuste heitmetest. 

Nii et mis me saame Riigikogus teha? Võtame vastu taastuvenergia tootmisvõimekust toetavad eelnõud. Uurime ka selliseid võimalusi, kuidas ikkagi need gaasijaamad, mida lisaks rajatakse, on kindlasti ka biogaasi ja vesiniku võimekusega, mis on energiaühistute roll ja nutika tarbimise juhtimise roll. Energeetika on pikk protsess, seega hoiame tee lahti ka tuumaenergeetika õigusruumi väljatöötamisele ja peame seda enda asjaks, sest meie asi on hoida ja tagada Eesti inimeste vabadus.

13:09 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Järgnevalt palun Eesti 200 fraktsiooni esindajana Riigikogu kõnetooli Igor Taro. Palun! (Igor Taro palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

13:09 Igor Taro

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kõigepealt sooviksin tänada arutelu ettevalmistajaid põhjaliku ja laia sissevaate eest Eesti energeetika tulevikku perspektiiviga 2035. Eesti 200 on alati soovinud vaadata pikka plaani ja seda ka energeetikas. Aasta 2035 paistab täna inimesele kauge, kuid energeetikaarenduse seisukohast on see horisont, mis vajab asjalikke otsuseid juba täna. Aga pikk plaan on ka see, mis juhtub pärast aastat 2035, ja seetõttu vaatan ka selle horisondi taha.

Ekspertide ettekannetes on täna kõlanud kolm olulist komponenti. See on energiapuhtus, stabiilsus ja võimalikult soodne hind. Usun, et puhas, stabiilne ja võimalikult odav energia on iga Eesti inimese igapäevane huvi. Just nendest põhimõtetest oleme koalitsioonis lähtunud, kui sõnastasime ambitsioonika eesmärgi: minna üle taastuvenergiale ja tunnistada see ülekaalukaks avalikuks huviks. Valitsuse taastuvenergiaplaan on sellest miinimumist veelgi ambitsioonikam ja täidab eespool mainitud kolme eesmärki nii puhtuse, stabiilsuse kui ka soodsa hinna näol.

Üsna palju on kõneldud spekulatiivsetest numbritest maksumaksja kulu osas taastuvenergia tasu näol, aga samas unustatakse täiesti tulupool. Teatava kindlustunde andmine täiendavalt suuremate taastuvenergiavõimsuste ehitamiseks suurendab rohkem pakkumist ja minu teada pole majandusteadus vahepeal nõudluse-pakkumise seaduspäras midagi läbimurdeliselt uut avastanud. Pakkumise suurendamine toob kahtlemata hinna alla. Toetuse ainsaks põhjenduseks on arenduste tähtaeg. Ning selle mõju on suurem kui vähempakkumisega kujunev taastuvenergia tasu. Samuti ei pea me mõistlikuks teha taastuvenergia tasust eelarveline kulu ehk siduda seda lahti energia tarbimisest. Pole kuidagiviisi õiglane jagada arendajatele mõeldud toetust võrdselt suurtööstuse juhi ja hüpoteetilise tädi Maali vahel Võrumaal. See oleks prognoosimatu kaudne kulu maksumaksjale ja samal ajal tooks kaasa vajaduse suurendada hüppeliselt elektriaktsiisi. Ilmselgelt poleks see maksumaksjale ratsionaalne.

Me saime tänastest ettekannetest kuulda, et ka teoreetilises füüsikas pole energia jäävuse seaduse kohapealt toimunud põhimõttelisi muudatusi. Ehk kui soovime suurendada meie inimeste heaolu läbi majanduskasvu, siis peame tõesti arvestama olulise elektritarbimise kasvuga, eriti veel selles kontekstis, et me soovime üle minna fossiilkütustelt, mis tuleb asendada valdavalt puhta elektriga. Seega pole mõtet hellitada lootust, et saame suures plaanis midagi oluliselt rohkem läbi selle, et paneme sisse oluliselt vähem. Loomulikult peame toimetama säästlikumalt, rakendama energiatõhusamat tehnoloogiat, kuid suure arenguhüppe tegemisel on selleks oma piirid.

Siin on ka kõlanud retooriline küsimus, kas Eesti tarbija oleks nõus maksma rohkem ettevõtete parema konkurentsivõime eest. See tundub väike mõttevääratus, sest konkurentsivõime sünnib kas soodsast hinnast või muust pakutavast lisandväärtusest. Ilmselgelt ei tule keegi Eestisse oma tootmisega, kui pakume kohapeal samasugust elektrit, aga veidi kallimalt. Ja sama loogika toimib tavainimese puhul. Õiglane energia hind sisaldab igal juhul ka keskkonnamõju hüvitamist. Seetõttu pole mõtet spekuleerida heitmekaubandussüsteemist väljumisest ja sellest, milline elektri hind siis oleks. Ta oleks ehk tõesti esmapilgul madalam, kuid keskkonna‑ ja kliimamuutustega seotud kulu tuleks ühiskonda kanda solidaarselt ja sõltumata sellest, kas ollakse suur või väike energiatarbija, kas tarbitakse puhtamat või saastavamat elektrit.

Aga vaatame pisut kaugemale kui aasta 2035. Mis saab siis, kui taastuvenergiavõimsustest tuleb keskkonnasäästlikule majandusele üleminekul siiski puudu? Ja mis saab siis, kui optimistlikumad prognoosid näiteks biogaasi tootmiseks ja rakendamiseks ei realiseeru? Võimalik, et vajame täiendavat stabiilset elektrivõimsust, mis oleks ka võimalikult madala heitmega. Seetõttu pole Eesti 200 kunagi välistanud tuumaenergia kasutuselevõttu. Seda ei saagi teha, kuna me kasutame seda juba praegu läbi Estlinki kaablite. Küsimus on vaid selles, kas me rahuldume sellega, et lisaks energia hinnale tuleb maksta ülekandetasu ja arvestada merepõhjas lohisevate ankrute riskiga.

Täna on küsimus selles, kas teeme vajaliku otsuse ka tuumaenergia võimaluse andmiseks juhul, kui selleks vajadus tekib. Strateegilises plaanis esinevate määramatuste puhul on mõistlik hoida võimalikult paljud võimalused avatuna. Tuumaenergia kriitikud on siiani küllaltki palju oma argumentides keskendunud küll tuumajaama tasuvuse, küll tehnoloogia probleemidele, aga see pole täna Riigikogu mure. Eesti 200 ei pea praeguses situatsioonis mõistlikuks riigi panustamist peale regulaatori sisseseadmiseks hädavajaliku miinimumkulu. Meie mure on teha õigeaegselt otsused raamistiku loomiseks, et me poleks kümne aasta pärast samas seisus: vajame veel kümmet aastat ettevalmistuste tegemiseks. Ja mis seal salata, me peame ausalt hindama ka taastuvenergia keskkonnamõju. Olgugi et tegu on vähese heitmega tootmisliigiga, on sellel oma ulatuslikud mõjud maakasutuse tõttu nii maismaal kui ka merel. Praegustes taastuvenergia arendamise otsustes oleme sunnitud tegema ka olulisi keskkonnaalaseid kompromisse – selliseid, mis kompaktse tuumaenergiatootmise puhul oleksid vastava töörühma kinnitusel vajalikud.

Ja lõpetuseks: põlevkivienergeetika pole tulevik ega pikk plaan. See on väga lühike plaan ja minevik, millest on tänaseks aru saanud nii ettevõtjad kui ka Ida-Virumaa inimesed. Tänase arutelu mõte oli kõnelda eelkõige tulevikust, mitte üritada aega tagasi pöörata. Seetõttu sellest rohkem ei räägikski. Aitäh!

13:15 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli keskfraktsiooni nimel kõnelema Lauri Laatsi. Palun!

13:16 Lauri Laats

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, energiahuvilised, kes meid jälgivad interneti teel! Ka mina soovin tänada OTRK algatajaid. Olid sisulised ettekanded. Paraku kõikidele küsimustele vastuseid ei saanud ja kindlasti jäi õhku ka hästi palju küsimärke. 

See, et Euroopa Liit on võtnud vastu Pariisi kokkulepe kliimaneutraalsuse kohta ja et aastaks 2050 Euroopa muutub kliimaneutraalseks, on otsus, mida me peaksime järgima. Küsimus on selles, kuidas me sinna jõuame, mis meetmetega, ja kuidas Eesti saab sellest ka tõelist kasu, et ei kannataks tarbija. 

Ma tulen ikkagi tagasi selle väljaütlemise juurde, mida oma esinemises Euroopa Parlamendis andis meile selgelt mõista Belgia keskpanga juht, kes ütles, et rohepööre ei tee meid rikkamaks. Ja ma tsiteerin osa tema ütlusest. "Üleminek ei tee meid kollektiivselt jõukamaks. Me peaksime olema siiramad. Ärge püüdke panna inimesi uskuma, et rohepööre loob positiivseid võimalusi, mis suudaks kasvatada sisemajanduse koguprodukti (SKP) ja looks miljoneid hästi tasustatud töökohti. [---] Vastasel juhul tuleb poliitikutel seista silmitsi avalikkuse pahameelega."

Ta tõi välja ka selle, et seesama rohepööre ja need kokkulepped, mis Pariisis sõlmiti, tõstavad elektri hinda. Elektri hind muutub võrreldes USA-ga, kes on meie peamisi majanduspartnereid, nende elektri hind lihtsalt muutub võrreldes meiega tema ütluste järgi viis kuni kaheksa korda kallimaks. Loomulikult see mõjutab meie konkurentsivõimet. Ja see on väga suur probleem. 

Aga ka mina olen seda usku, et me peaksime püüdma seda kokkulepet täita. Ma tean, et Euroopa eri riikides, kaasa arvatud suurriikides, on hakanud tekkima selles suhtes kõhklusi. Aga tõenäoliselt rohepöördega minnakse edasi. Küsimus on selles, kuidas seda teha nii, et see oleks meile kasulik või vähem kahjulik. 

Me oleme aasta aega arutanud ja pidanud debatti. Eri osapooled on siin visanud hästi palju kriitikanooli. Ka riigikontrolör ütles, et ei ole head vaadet ega plaani energeetikamajanduses. Ja peab tunnistama, et mida rohkem aeg edasi läheb, seda selgemaks muutuvad riigi plaanid. Ja see on kindlasti samm ettepoole. 

Nüüd on küsimus, kas ministeeriumi seatavad eesmärgid ja plaanid on meile ikkagi mõistlikud. Me just hiljuti saime infot, et nüüd soovitakse hakata arendama ja dotatsioonidega soodustama meregeneraatorite, tuulikute ehitust ja loomulikult ka maismaatuult. Ma arvan, et meie esimene samm peaks olema kindlasti energeetikamajanduse juures see, et me kasutame ära kõik võimsused, meil tuleb välja ehitada kõik võimsused, mis on võimalik teha maismaal. Ma räägin nii päikesest kui ka tuulest. Nendest võimsustest hetkeseisuga meile ka piisaks, kui me võtaksime väga tõsiselt selle töö ette ja laseksime ka nii-öelda bürokraatiakraanid natukene kinni keerata, mitte nii, nagu nad praegu on, et hästi palju jääb ikkagi kogu seda tegevust pärssivaks asjaoluks see, et meil lihtsalt võtavad need protsessid väga palju aega. 

Ja loomulikult me peame arvestama sellega, mida ütles ka Belgia keskpanga juht, kelle mõtted ma siin esile tõin, et ega rohepööre ei ole odav. 

Palun kolm minutit veel.

13:20 Esimees Lauri Hussar

Kolm minutit lisaaega, palun! 

13:20 Lauri Laats

Sellega me peame arvestama. Me peame olema oma inimeste suhtes ausad. Kui me oleme selle teekonna ette võtnud, siis me peame ütlema, et see teekond on ressursimahukas, selle teekonna tulemusel kindlasti elektri hind ei ole soodsam, kui ta on meil praegu või on olnud minevikus. See on aus vastus.

Ja teate, natukene teeb meele kurvaks see, et me räägime valdavalt oma debattides ju valdavalt ainult elektri hinnast. Aga elektri hind teatavasti koosneb erinevatest komponentidest, seal on nii võrgutasud, taastuvenergia tasu kui ka aktsiis. Kui panna kogu see komplekt kokku, siis tegelikult sealt hakkab kooruma ka see hind. Samas on selge, et kui me siia uusi võimsusi loome roheenergia näol, siis meil on vaja uuemat võrku, meil on vaja tugevamat võrku, võrkudesse tuleb investeerida, kaasa arvatud see, et tuleb luua välisühendused lisaks nendele, mis meil praegu on. Nii et need investeeringud, mis tuleb sellesse valdkonda suunata, on suured. Ja loomulikult lõpptarbija maksab selle kinni. 

Kui rääkida lahendustest, mida meie näeme, kuidas me võiksime liikuda selles olukorras, siis punkt 1 on see, et me peaksime kiirendama välisühenduste loomist nii Põhjamaaga kui ka lõunanaabritega. Me peaksime ära täitma need võimsused ja võimalused, mis puudutavad maismaaehitust, nii tuule kui ka päikesega. Tänagi oli üks hea uudis: üks ettevõte andis teada, et lähiajal hakkab ehitama päris suurt päikeseparki, üle 200 megavatti. See tähendab seda, et on võimalik ehitada vastu turgu ilma riigi toetuseta objekte. 

Ja ka maismaatuulikute ehitajad on selgelt välja öelnud, et nad saavad ilma dotatsioonideta hakkama. Ja nüüd siis riik, õigemini valitsus teeb otsuse, et hakatakse – tahes-tahtmata, tahab see ettevõte või mitte – doteerima ka maismaad. Tuuakse lihtsalt ettekäändeks, et vastasel juhul, siis kui me seda ei teeks, meretuuleparke ei tekiks. Küsimus, et praeguses olukorras nad ei peagi tekkima. Meil piisab nendest võimsustest, kaasa arvatud, et prognoositavat, väidetavad prognoositavad tarbimise tõusu ka maismaalt siis tagada.

Mis puudutab tuumajaama, siis see on loomulikult selline hästi oluline diskussioon. Seda tuleb veelgi rohkem arutada ja sellesse teemasse süvitsi sisse minna. Arvestades praegust olukorda ja neid mahte, mida on valmis ehitama arendajad nii maismaal kui ka merel – kuigi mereparke mina ei poolda, olen pigem vastu –, siis lihtsalt tuumajaamale ei jagu ruumi siin. Aga juhitavat elektrit on vaja toota ja selleks on olemas teised võimalused, näiteks ka see, mis Enefit välja pakkus, gaasiturbiinid, mis on tulevikus võimalik, et nad hakkavad ka vesinikku tootma. 

Nii et mina tänan selle diskussiooni eest. Diskussioon on lahti, jätkame teistes vormides. Aitäh! Jõudu meile!

13:24 Esimees Lauri Hussar

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Jevgeni Ossinovski. Palun! (Jevgeni Ossinovski küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

13:24 Jevgeni Ossinovski

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on rõõmsad selle üle, et me sellel korral saame arutada konkreetset plaani, mille valitsus on välja käinud, mis puudutab taastuvenergia 100-ni jõudmise teekonda. Viimase aasta jooksul, kui tagasi vaadata, on arutelusid olnud siin palju ja kogu aeg on ette heidetud, et plaani ei ole. Tõepoolest, seda ka polnud. Mul on hea meel, et tänaseks on see plaan meie ette on jõudnud. Sotsiaaldemokraadid seda plaani loomulikult toetavad, kuna see on väga tihedalt kooskõlas sellega, millisena meie oleme viimase rohkem kui kümne aasta jooksul Eesti energiasüsteemi nähes aru saanud, et tulevik olema peaks. See tähendab vähemalt tarbimise mahus erinevat taastuvenergia võimsust, ühendusi teiste riikidega ja juhitavat reservi sinna juurde nendeks tundideks, kui taastuvenergia piisavalt meie vajadusi ei kata. 

Siin on [olnud] süüdistusi – ja ka täna kõlas –, et kuidas alles nüüd ja miks nii hilja ja nii edasi. Taas pean meelde tuletama, et see ei ole juhtunud niisama, vaid nendesamade kriitikute teadliku poliitilise töö tulemusena. Eesti riik on praegu sellises olukorras, et eelmisel aastal me importisime väga märkimisväärse osa oma elektrist. Eksportisime kaunis väheke, sest selle hinnaga seda keegi osta ei tahtnud, ja meie imporditud elektri hind oli kaks korda kõrgem kui meie eksporditud elektri hind. Selle põhjus on just nimelt selles, et viimase kümne aasta jooksul on osa poliitilisi jõude püüdnud vähi kombel käia tagurpidi, rääkides sellest, et tegelikult ju ikkagi kõik asjad muutuvad kliimapoliitikas ja küll ühel hetkel meie kallis-armas põlevkivi saab uuesti konkurentsivõimeliseks, ühes või teises variatsioonis. Täna oleme me lõpuks jõudnud sinna, et ühtegi adekvaatset inimest, kes arvaks, et põlevkivielektri tootmine on pikaajaliselt jätkusuutlik puhtmajanduslikult, keskkonnast rääkimata, enam ei ole. Jah, ma ütlesin, et "adekvaatset". 

Eesti Energia juht ise ütles, et nad on finantsiliselt serva peal, tulenevalt sellest, et tegelikult põlevkivielektrit turule müüa ei ole võimalik. Tänases ettekandes Eleringi juht näitas sedasama meile hinna kaudu. Ma arvan, et me võiksime sellega selle põlevkivi nostalgia lõpetada. Kahtlemata, olemasolevatel kateldel veel teatud aja jooksul on seesama juhitava reservi roll olemas – see on väga hea, et on olemas –, aga ka see saab ühel hetkel otsa, sest kliimaneutraalses maailmas põlevkivi peab jääma maa alla nagu ka kõik teised fossiilsed kütused. 

Kui me vaatame seda arengut, mis on meil toimunud – selles diskussioonis, ma mõtlen –, siis see on olnud suhteliselt selges korrelatsioonis tehnoloogia arenguga. Kui me päikese- ja tuuleenergeetikat arutasime kümme aastat tagasi, siis majandusminister Juhan Parts karjus siitsamast puldist meie peale, kes me seal istusime, et nalja teete, et hakkame Eestis päikesest elektrit tootma. Ja tollal see tunduski natuke selline avangardmõte, mille meie tollal välja käisime. Kümme aastat hiljem me näeme, et tegelikult päikeseenergia areng on olnud massiivne ja toob juba praegusel tunnil, märtsi tunnil meie elektri hinda märkimisväärselt alla. Eks sarnased protsessid toimuvad loomulikult kõikide teiste tehnoloogia valdkondadega täpselt samamoodi. 

Aga mingis mõttes me oleme samas kohas nagu kümme aastat tagasi. Küsitakse ikka: aga vot, mis saab aastal 2030, juhul kui tuulikud seisavad, kuna tuult ei ole, ja võib-olla ühendus on ka katki? Ja tänane pakkumine – see, mida valitsus ja Elering on pakkunud – on see, et me hangiksime nendeks üksikuteks tundideks või ka päevadeks fossiilset kütust juurde. Maagaasist räägitakse põhiliselt. Väga õige on loomulikult küsida: aga mis siis saab, kui maagaas ei ole enam keskkonnasõbralik? Vabandust, ta ei ole keskkonnasõbralik juba täna. Ta on üleminekukütusena aktsepteeritud, aga loomulikult on selge, et ka maagaasist elektri tootmine pikas perspektiivis ei ole kuidagi võimalik, kas siis hinna või keskkonnanõuete tõttu. 

Siin on loomulikult alternatiive, mis sama tootmistehnoloogia raames on laual. Üks on biogaas, mida ühel hetkel, kui ta enam transpordis kasutatud ei ole, põhimõtteliselt on võimalik kasutada elektritootmises. See on igati mõistlik, kuna tegemist on kohaliku rohelise kütusega. Ja teine pool on see, millest Eesti Energia on rääkinud, nimelt võimalus kasutada rohevesinikku selleks, et sedasama turbiini käitada. 

Aga me räägime sellest praegu olukorras, kus salvestus ei ole veel tehnoloogia küpsuse ja hinna etapis. Me oleme mingis mõttes salvestusega seal, kus me olime päikesega kümme aastat tagasi. Ja selle pealt prognoosida, kui palju meil on salvestust aastal 2030 või aastal 2035, on väga keeruline. Kindlustunde mõttes, varustuskindluse tagamiseks on täiesti mõistetav, et me planeerime siiski ka seda, et meil oleks teatud fossiilkütustel põhinevad backup-võimalused – eesti keeli tagavaravõimalused – juhuks, kui salvestus ei arene sellises tempos, nagu me tahaksime. 

Aga mina olen küll veendunud, et kümne aasta pärast on Eesti energiasüsteem salvestustest pungil, erinevatest võimalustest. Ma ei näe praegu mitte ühtegi riski selleks, et see läheks teistmoodi, arvestades seda, kui palju meil hakkab olema üksikutel tundidel taastuvenergia ülejääki. Selle vastu salvestust tekib, selle hind läheb alla ja tekib ka täiesti uusi viise, kuidas elektrit salvestada. Eks kümne aasta pärast need, kes iganes siin saalis on, saavad neid sõnu hinnata. Aga igal juhul see on positiivne risk kogu selles arengus, et võib-olla meil tegelikult nii suurt sõltuvust gaasijaamadest alternatiivina täna vaja ei ole. Me peame arvestama, et see risk võib realiseeruda, aga minu hinnang on see, et meil tegelikult läheb oluliselt paremini selles stsenaariumis, millega me oleme nüüd lõpuks liikuma saanud. 

Ja kokkuvõtteks. Mul on hea meel, et me suudame nüüd nende teemadega – loodetavasti ka siin saalis – võimalikult kiiresti edasi liikuda, et tõepoolest need vähempakkumised välja kuulutada, töösse panna, selleks et Eesti inimesed saaksid taskukohast, keskkonnasõbralikku ja varustuskindlat elektrit, mida paraku selle saali otsustajad viimase kümne aasta jooksul meie inimestele pakkuda ei ole suutnud. Aitäh!

13:32 Esimees Lauri Hussar

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Martin Helme, palun! (Martin Helme palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

13:32 Martin Helme

Aitäh! Üks tänastest ettekandjatest ütles, et neil oleks vaja saavutada ühiskondlik kokkulepe, et tarbija on nõus maksma rohkem. Ma võin teile kinnitada, et mitte mingit sellist ühiskondlikku kokkulepet te ei saavuta. Mitte mingil juhul me ei ole nõus selle šarlataansusega kaasa minema. 

Astume kaks sammu tagasi ja räägime sellest, miks selline arutelu siin peaks olema üldse vajalik. Asi on ju selles, et meil ei ole mingit kliimakriisi. Meil on hüsteeria kütmine, totaalne hüsteeria kütmine. Kliima loomulikult planeedil Maa on kõikunud alati. Planeedi ajaloo jooksul on kliima, planeedi temperatuur olnud soojem, kui ta on praegu, 95% ajast. Nii et 95% ajast on olnud planeet soojem kui praegu. See läheb praegu tasapisi soojemaks ehk läheb oma normi poole tagasi. Ja see on eelkõige seotud päikesega.

Nüüd, CO2 ei ole mürk, CO2 on mõni protsent kogu atmosfäärist ja sellest mõnest protsendist üle 95% taastoodab loodus ise. Ja kui me räägime sellest mõnest protsendist, mille inimesed sinna toodavad, siis mõni protsenti mõnest protsendist, mida inimesed toodavad, ei löö maailma uppi, ei löö kliimat uppi ega ole üldse mitte mingil moel ohtlik. Vastupidi, me näeme, et CO2 koguse marginaalse suurenemisega viimastel aastakümnetel või aastasadadel on planeet läinud rohelisemaks, planeet on läinud viljakamaks, meil on soojem olla ja üldiselt on kõigil parem olla. Mida me teeme, millest me räägime, kui me siin sellest kliimakriisist räägime? Me räägime grandioossest goebbelslikust valest. See on grandioosne goebbelslik vale selle kohta, et me kohe sureme ära, kui me kohe-kohe ei anna ära kõike, mis meil on, nendele mõningatele ekspertidele, kes muu hulgas on ka selle tootmise ja kogu selle muu raha saamise juures. Kui me kohe neile kõike oma raha ära ei anna, siis me sureme kohe ära.

Ütleme siis niimoodi, et kui me sellest suurest valest läbi näeme, kui me sellest suurest võltskriisist ja hüsteeriast välja astume, siis kaob ära igasugune vajadus sellist pseudoarutelu, nagu meil täna siin oli, üldse pidada. Sest mul oli küll täna selline tunne, et ma olen ainus terve mõistusega inimene hullumajas. Ühes palatis on Napoleon, järgmises on jumal, siis on kusagil mingisugune Aleksander Suur, ja kõik kiidavad üksteist taga, et ja-jah, oled jumal, ja-jah, oled Napoleon, ja Aleksander Suurega on mõnus teed juua. 

Kõik see jutt, mida siin räägiti, on ju pöörane, kui me saame aru, et see on petukaup. See on kogu maailma ajaloo kõige suurem rikkuse ümberjagamise skeem. Meilt kõigilt võetakse ära. Ehk nagu öeldi, saavutame ühiskondliku kokkuleppe, et tarbija maksab rohkem. Meilt kõigilt võetakse ära – mitte ainult raha ei võeta ära, auto võetakse ära, võetakse ära liha, võetakse ära reisid soojale maale, võetakse ära oma kodu, sest sul ei ole vaja nii suures majas elada ja see maja ei pea nii soe olema. Me oleme ju seda kõike juba näinud. See ei ole mingisugune vandenõuteooria, seda mula söödetakse meile sisse ju iga päev. Kõik tahetakse ära võtta. Need inimesed, kes on suutnud ennast süüa sellesse ahelasse sisse ja kes neid miljardeid ja miljardeid, millest meile siin täna räägiti, [käsutavad] – meile räägitakse, kuidas on vaja ehitada sinna liin ja seda on vaja, sinna on vaja teha park ja sinna on vaja teha mingisugused muud asjad –, võtavad selle kõik meilt ära ja see pargitakse ilusti selle väikese kamba nii-öelda pangaarvele.

Ei, me ei osale selles. Mingit ühiskondlikku kokkulepet selle tegemiseks ei ole. Varem või hiljem – või mis varem või hiljem, juba praegu – me näeme, kuidas inimesed Euroopas on üles tõusnud selle vastu. Lõpuks tõusevad ka eestlased üles selle vastu. Te võite ju arvata, et mulgipuder, nagu me oleme siin, natuke tuimad ja aeglased. Aga ühel hetkel viskab eestlastel ka üle ja siis saavad nad teid kätte. Siis nad, nii nagu ma ütlesin eile Kristen Michalile, kastavad teid tõrva ja sulgede sisse. Sest me ei ole nõus sellega, et meilt kõik ära võetakse hüsteerikute välja mõeldud ja nende üles köetud jutu peale "Te peate kõik ära andma, siis olete õnnelikud".

Kui me sellest valest aru saame, kui me sellest mulast välja astume, siis läheb kõik paika. Siis ei ole põlevkivi halb, siis ei ole põlevkivielekter enam kallis, sest selle eest ei trahvita CO2 ja kõikvõimalike muude asjadega. Siis ei ole tuul enam odav, sellepärast et seda ei saa enam subsideerida niimoodi, nagu me praegu subsideerime. Siis ei ole päike enam odav. Siis ei ole enam vaja ehitada miljardite eest uusi kaableid. Selle mõne miljardi eest, millega tahetakse ehitada Saaremaale uus liin – või ma ei tea kuhu –, saab ehitada tuumajaama, mis katab ära meie selle sajandi ülejäänud aja elektrivajadused. Kõik see kaob ära. Vajadus selle pöörase, jabura, hullumeelse jutuvestmine ja vadistamise järele kaob ära. Aga ühtlasi kaob muidugi ära võimalus viia läbi kõigi aegade kõige suurem rikkuse ümberjagamine. Ei, ei, ei! Mingit ühiskondlikku kokkulepet ei saa. Mässu saate.

13:38 Esimees Lauri Hussar

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli, kolleeg Mario Kadastik. Palun!

13:38 Mario Kadastik

Aitäh! Suur tänu ka kõigile, kes on mind kuulama jäänud! Ma nüüd küll ei tea, kellena täpselt kolleeg Martin Helme mind siia nüüd pani – kas ma olen Napoleon, Aleksander Suur või Jumal? –, aga üritan siiski Mariona esineda täna. 

Esiteks tahan öelda, et oli väga konstruktiivne ja sisuline arutelu. Seda oleks võinud tegelikult veel palju rohkem olla, aga meie ajalised raamid on kahjuks piiritletud. Aga positiivne on see. Üks asi, mida on väga pikalt ette heidetud, ongi ju see, et mitte midagi ei otsustata ja mitte mingit pikaajalist meil plaani ei ole. Tegelikult investeeringukindlus nii energeetikainvesteeringute mõttes kui ka tarbimise poole pealt eeldab pikka plaani nägemist. Ehk siis meil peaks olema mingi visioon, mida me kavatseme teha lühi-, kesk- ja pikas perspektiivis. See on minu meelest väga oluline, et nüüd on see saanud sellise selge avapaugu. Ja me kaalumegi täna selles plaanis, mida esitleti, lühikest ja poolkeskplaani. Ehk me räägime siin suurusjärgus järgmisest kümnest aastast. 

Mina hea meelega laiendaksin selle diskussiooni pika plaani peale. See ei ole ainult Eesti 200 teema, pikk plaan on ka teistele oluline, me peaksime vaatame nii pikalt ette kui võimalik. Ja selle asemel, et jätta mingeid otsuseid täna tegemata, on minu meelest oluline, et me jätaksime kõik uksed valla. 

Sest vaatame järgmise tehnoloogia perspektiivi. Just kuu aega tagasi Euroopa Komisjonis otsustati ära niinimetatud net zero tööstuse aktiga, mis tehnoloogia on Euroopas energeetikavaldkonnas strateegiliselt oluline. Need tehnoloogiasuunad on taastuvad [energiaallikad], tuumaenergia ja salvestus. Nii et see on väga selgelt paika pandud, mis on Euroopa strateegiline plaan, kuhu me tahame liikuda. Ja see vaade peaks olema ka Eesti tuleviku investeeringute plaani alus. 

Ilmselgelt igasugune fossiilne ei ole okei. Me võime ju vaielda või mitte kliimamuutuse üle, mina usun sellesse, Martini ei usu. Aga keegi meist ei tahaks minna Narva korstna otsa ja nuusutada seda, mis sealt tuleb, või näiteks aktiivselt Narvas elada. Tahes-tahtmata on oluline, et meil on puhas keskkond. 

Selles kontekstis me peame sellest defitsiidist, kus me täna oleme, välja tulema. Meil on vaja kõvasti suurendada energeetikas investeeringuid, anda investeerimiskindlust visiooni näol. Ja minu meelest see visioon peaks olema väga selge: täna tuleb ehitada seda, mida saab ehitada täna, ja hakata planeerima seda, mida saab ehitada mõne aja pärast. 

Ehk siis meil on lühikeses perspektiivis ainult päikese ja tuule võimalused. Ma arvan, et selle, mis proportsioonides on maismaa- ja meretuul, paneb osaliselt paika turg. Tahes-tahtmata, meretuul on kallim, seetõttu on selle tarbimine suuresti võimalik, ma arvan, pikaajaliste lepingutega, kui tulevad ka tellimused taha. 

Meil oleks vaja hakata planeerima selgelt ka tuumaenergeetikat, sellepärast et see on tegelikult 2035–2040 algusega, kuni aastani umbes 2100. Selles ajaperspektiivis tuleb meil tegelikult enamikku energialiike mitmekordselt reinvesteerida. Aga see on üks variant, mis saaks meil baaskoormuse sinna rahulikult tagada. 

Ja kuna aastal 2040 gaas ei ole kindlasti enam hea energiakandja – nagu Jevgeni ütles, ta ei ole seda juba praegu, ta on ülemineku oma –, siis üleminekuetapp võikski lõppeda umbes aastaks 2040. Ma kardan, et siis võib veel olla vesiniku kasutamine nendes turbiinides siiski kallim, kui hoida mingit baasvõimsust ka tuumajaamade näol. 

Aga hetkel on oluline see, et Riigikogus me ei pea täna ära otsustama tuumajaama. Meil on vaja ainult Riigikogus seda suurt pilti võimaldada. Ehk siis Riigikogu seisukohalt me peamegi pidama debatti selle üle, mis sorti tehnoloogiat me tulevikus üldse oleme nõus Eestis kaaluma, ja seetõttu me peame ka võimaldama seda teemat edasi uurida. Ehk debatt tuumaenergeetika teemal, mida siin täna on korduvalt arutatud, tuleks Riigikogus ära pidada. See ei ole veel debatt selle üle, kuhu me jaama rajame. See on debatt selle üle, kas me tahame, et tuumaenergiat oleks võimalik Eestis kaaluda ja selle võimalikkust, kaasa arvatud finantsvõimalikkust, edasi uurida. See on selle suure küsimuse osa.

Mõni minut lisaaega. 

13:42 Esimees Lauri Hussar

Kolm minutit lisaaega, palun!

13:42 Mario Kadastik

Seetõttu ma usun, et lähiajal on meil mõistlik sellel teemal konkreetsemalt arutelusid pidada. Meil on erinevaid arvamusi. Kusjuures erinevaid arvamusi on erinevatel kaalutlustel väga palju. Inimestel on erinevad arvamused – kellel on julgeoleku küsimus, kellel on turule mahtumise küsimus ja on kõik muud sellised küsimused. Need debatid tulebki ära pidada kõikides valdkondades, sest ka tuule puhul meil on vaja detailsemalt läbi arutada, kuidas see mõjutab võrku. Täna me saime selle kohta juba mõningast informatsiooni, kui palju see umbes võiks mõjutada võrgutasusid, kui palju see mõjutab taastuvenergia tasusid ja kõik muu sinna juurde. Me peamegi vaatama suurt pilti ja kaaluma alternatiive. Tegelikult on hästi oluline ka see, et me ei paneks kõiki oma mune ühte korvi. Seetõttu tulekski hoida ka erinevaid energialiike. 

Aga mis on kõige olulisem? Kõige olulisem on ikkagi paika panna pikk plaan. Ja pika plaani all ma mõtlen tõesti plaani rohkem kui kümneks aastaks. Mina vaataksin ikkagi plaani 30 aastaks. Kui me tahame siia tuua ka suurt tööstust, siis igasugune suure tööstuse investeering sellest hetkest, kui seda läbi räägitakse, kuni reaalselt ehitus valmis saab, võtab samuti umbes viis-kuus-seitse aastat, kuni kümme aastat. See aeg võib olla mõnel puhul lühem, teiste asjade puhul pikem. Aga ekspluatatsiooniperiood ei ole viis kuni kümme aastat, enamasti, kui mingisugune suurem tööstus rajatakse, on selle plaan ikkagi 20, 30 või 40 aasta arvestusega. Ehk siis me peame seda plaani endal ka energeetika poole pealt – vähemalt mõtete ja võimaluste koha pealt – hoidma natukene pikemana. 

Ma ütlen, et väga hea, et see diskussioon on elavalt käima läinud ja valitsus on teema võtnud prioriteediks, ning ma leian, et täpselt selliselt peakski jätkama. Aitäh!

13:44 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Meie tänane arutelu on lõppenud. Päevakord on ammendunud ja läbi on saanud ka täiskogu töönädal. Soovin kõikidele kolleegidele viljakaid kohtumisi valijatega. Taaskohtumiseni uuel nädalal!

13:45 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee