Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks jõudis end registreerida 69 Riigikogu liiget, puudub 32. Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Hea kolleeg Helir-Valdor Seeder, palun!

Head kolleegid! Me kõik teame ja tunnetame, kuivõrd habras on julgeolekuolukord nii Euroopas kui ka Eestis. Üks olulisemaid sisejulgeoleku riske on täna see, et Vene ja Valgevene kodanikud Eestis omavad hääleõigust ja omavad Eestis poliitilise võimu moodustamise õigust kohaliku omavalitsuse tasandil. Vene ja Valgevene kodanikel on jätkuvalt hääleõigus kohalikel valimistel. See olukord ei ole normaalne. See olukord on tegelikult absurdne. Riik, kes on kuulutanud sõja läänele ja kes peab praegu brutaalset sõda Ukrainas – selle riigi kodanikud omavad hääleõigust Eestis.

Me oleme kaotanud palju aega, kaks aastat on sõja algusest läinud. Sellega on tegeletud. Praeguses valitsuskoalitsiooni lepingus on imelik punkt, mida loomulikult ei ole võimalik täita: peatada ajutiselt Vene ja Valgevene kodanike hääleõigus ilma põhiseadust muutmata. Kõik eksperdid on aru saanud, et see sellisel kujul võimalik ei ole, ja see on jõudnud ka poliitikute peadesse. Ka siseminister kinnitas siin täna infotunnis, et see tõepoolest nii on. Järelikult on vaja teistsuguseid lahendusi. 

Isamaa Erakond esitab Riigikogu menetlusse kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on selle küsimuse reguleerimine nii, et hääleõigus oleks tulevikus ainult nende kolmandate riikide kodanikel, kelle riigiga Eesti riigil on sõlmitud vastastikune leping, mille Riigikogu on ratifitseerinud. See loob meile turvalise julgeoleku, mis puudutab sisejulgeolekut ja poliitilise võimu formeerimist Eestis.

Hea kolleeg Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelmisel nädalal ma rääkisin siin puldis päris palju sellest, et Eesti on praegu kriitilises demograafilises olukorras. Sündimus on läbi ajaloo kõige madalam ja seda kaks aastat järjest. Me ei saa rääkida sellest, et meil on mingi üks ebaõnnestunud aasta, vaid see on juba tendents. Karta on, et ka käesolev aasta jätkub samas vaimus. Kuna Vabariigi Valitsusel ei ole mingisugust strateegiat selle kohta, kuidas seda olukorda lahendada – vähemalt mina küll ei ole midagi sellist näinud või sellest kuulnud –, siis tuleb meil endal, opositsioonil, esitada lahendusvariante või ettepanekuid, kuidas sündimust tõsta ja aidata riik sellest keerulisest demograafilisest olukorrast välja. 

Meie eelnõu näeb ette tõsta lastega perede paremaks toimetulekuks lapsetoetus pere esimese ja iga järgmise lapse kohta 150 eurole kuus. Praegu teatavasti on lapsetoetuse suurus esimese ja teise lapse kohta 80 eurot ja sealt edasi iga [järgmise] lapse kohta 100 eurot. Meie eelnõu tõstab iga lapse toetuse 150 euroni. Me arvame, et see suurendab ühiskonnas võrdsust, aitab kaasa kõigi lastega perede toimetulekule ja suurendab kindlustunnet, mis täna Eesti peredel kahjuks puudub. Võib küsida, kust see raha tuleb, sest see ei ole odav ettepanek, aga sellest me oleme juba rääkinud: pangamaks, riigiaparaadi vähendamine ja maksuküüru kaotamisest loobumine.

Hea kolleeg Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Algatuseks kohe kinnitan teile, et te ei pea sekkuma: ma räägin täpselt sellest arupärimisest, mille ma kavatsen üle anda, mitte millestki muust. Tõepoolest, soovin üle anda arupärimise haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele inimese seksuaalsust puudutavate õppeainete ning sellega seonduvalt vanemate õiguste kohta. 

Vanematel on teatavasti võõrandamatu õigus ja kohustus harida oma lapsi viisil, mis tagab kõige paremini nende füüsilise, psühholoogilise, intellektuaalse ja vaimse arengu. Ka see, mida õpetatakse koolis, peab toetama vanemate pingutusi, eriti mis puudutab väärtusküsimusi ning inimeseks olemise kõige sügavamaid tõdesid. Seda loomuseaduslikku tõde kinnitab ka põhiseadus, mille § 27 sätestab, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest, ning § 37 sätestab, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. 

Paraku näitab teiste riikide kogemus, et niinimetatud LGBTQXYZ – või mis iganes tähed seal on – ideoloogia tungimisega riikide seadustesse kaasneb ka vastavasisuline õpe koolides ja lasteaedades, mis sellest lähtuvaid hoiakuid normaliseerib. Vanemad, kes ei soovi, et nende lastele õpetatakse sellist ideoloogilist lähenemist inimese seksuaalsusest, abielust ja perekonnast, üldisemalt inimeseks olemisest üleüldse, vajavad seetõttu selgeid garantiisid, et nende põhiseaduslikud õigused on rahuldavalt tagatud. 

Ja sellega seonduvalt esitangi proua haridusministrile kolm küsimust. Muu hulgas, kuidas on tagatud, et lapsi ja noori vaimselt ja füüsiliselt kahjustav sooideoloogia ei levi lasteaedades ja koolides ning et lastele tagatakse selle eest kohane kaitse? Kuidas on tagatud lapsevanemate täpne ja õigeaegne informeeritus sellest, mida nende lastele koolis õpetatakse seonduvalt inimese seksuaalsuse, abielu ja perekonnaga? Ning lõpetuseks: kuidas on tagatud vanemate põhiseaduslik õigus olla oma laste hariduse küsimuses otsustajad ning vajadusel eemaldada oma lapsed tundidest, mis seda õigust riivavad?

Hea kolleeg Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, rahva teenrid! Annan 13 EKRE fraktsiooni liikme nimel üle arupärimise peaminister Kaja Kallasele pankade erakorraliste kasumite mittemaksustamise kohta. 

Valitsus on kasumlike suurpankade maksustamise asemel eelistanud suure hulga täiendavate maksude kehtestamist Eesti inimestele ja ettevõtetele. Samal ajal on inimeste ostujõud languses ja kerkinud euribori tõttu maksavad laenukohustusega seotud isikud pankadele tuhandeid eurosid täiendavat intressi. Loogiline oleks sellises olukorras maksukoormuse suunamine samas suunas, kuhu on liikunud raha – pankade suurtesse kasumitesse.  

Seoses sellega on meil peaministrile mõned küsimused. Nimelt: miks ei ole valitsus toetanud suurpankade erakorraliste intressikasumite maksustamist? Näiteks Leedu eeskujul on toimiv lahendus olemas. Millistel kaalutlustel ja kelle algatusel sõlmiti pankadega riigieelarve puudujääki suurendav kokkulepe, mille kohaselt maksavad pangad oma dividendid välja kiirendatud korras enne tulumaksumäära tõstmist? Soovime peaministrilt teada, kas ta siis, kui pidas pankadega arutelusid lisakasumite maksustamise üle, tegi pangajuhtidele ettepanekuid leida lahendusi, mis toetaksid Eesti laenuvõtjaid praegusel majanduslikult keerulisel perioodil. Lisaks küsime, kas peaminister näeb finantskapitali väljavoolul Eestist, sealhulgas välispankade rekordiliste kasumite Eestist välja liikumisel negatiivset mõju Eesti rahandusele ja majandusele. Küsimusi on veel, aga kõiki ei jõua ette lugeda, sellepärast et aeg surub peale. Ootame peaministrit lähiajal nendele olulistele küsimustele vastama.

Aitäh! Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja kaks arupärimist.  

Teated. Täna viis minutit pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis omastehooldajate ja hooldajate toetusrühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja on hea kolleeg Helmen Kütt.  

Päevakorra täpsustamine, head kolleegid. Algatajad on tagasi võtnud eelnõud 263, 265, 266, 267, 268, 269 ja 270, mille esimesed lugemised olid kavandatud tänase istungi 6., 8., 9., 10., 11., 12. ja 13. päevakorrapunktina. Seetõttu neid päevakorrapunkte täna ei avata. (Saalist küsitakse: "Ülejäänud?") Ülejäänud on jõus, neid on järgi jäänud kümme.  

Ja veel üks täpsustus. Tänase seitsmenda päevakorrapunkti juures, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 286 esimene lugemine, teeb algatajate ettekande Riigikogu liige Arvo Aller.

Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga asutamislepingu artikli 1 ja artikli 12 lõike 1 muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu 352 teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli auväärt rahanduskomisjoni liikme Jürgen Ligi.

Auväärt juhataja! Head kolleegid! See on üks väga eriline eelnõu. Lühidalt öeldes räägib eelnõu sellest, et kiidetakse heaks Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga asutamislepingu muudatused, mis laiendavad panga tegevuspiirkonda ja kaotavad kapitalipiirangu. Need piirkonnad, kus pank edaspidi tegutseks, on Sahara-tagune Aafrika ja Iraak. Muudatus lubab neil riikidel panga liikmeks astuda, struktuursete majandusreformide elluviimiseks laenu võtta ning panga töös osaleda.  

See on eriline eelnõu sellepärast, et kuigi siin antakse justkui majanduslikku tuge välisriikidele, ei [olnud] rahanduskomisjonis selle eelnõuga seoses mitte mingit skandaali, keegi kohtusse ei andnud, muudatusettepanekuid ei tehtud. Põhjus on vist see, et see [piirkond] ei ole Ukraina, vaid on Aafrika ja Iraak. Nende piirkondade vastu ükski fraktsioon seekord ei sõdinud. Otsused komisjonis langetati konsensusega. Täna saadetakse eelnõu lõpphääletusele.

Suur tänu, hea kolleeg! Teile on vähemalt üks küsimus. Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Auväärt rahanduskomisjoni liige! Küsin lihtsalt, kas komisjonis puudutati kuidagi ka seda teemat, et miks saadetakse, ütleme, meie raha kaudselt kuhugi Sahara-tagusesse Aafrikasse, aga meie kodumaiseid hoiu-laenuühistuid ei ole riigil võimalik aidata. Kui mu mälu ei peta, siis seda teemat käsitleti komisjonis. Kas teil ka midagi sellist meeles on või materjalides [kirjas]?

Aitäh, auväärt rahanduskomisjoni liige! Te kindlasti mäletate neid debatte, juhul kui te kohal olite. Mul küll andmed puuduvad, kas te selle eelnõu puhul olite kohal. Aga hoiu-laenuühistute teema on meil olnud tõepoolest üleval. Asi ei ole ju selles, et kõiki iga hinna eest toetada, vaid toetada ikkagi neid, kelle toetamine on mõistlik või vajalik. Meie hoiu-laenuühistud ei mängi majanduses nii olulist rolli ega vaja sellist toetamist, et riik peaks neisse raha panema. Hoiu-laenuühistud ei ole päris, ütleme niimoodi, toeks olnud meie laenuturu usaldusväärsusele või finantsturu usaldusväärsusele, kuigi nad on paljudele inimestele tööd andnud. Ja sellepärast me oleme üle vaatamas nende regulatsiooni ja järelevalvet. See on väga erinev sellest teemast, mis puudutab vaeste riikide aitamist. 

Aga kui rahvuslikku vaadet edendada, siis siin on jutt riikidest, kes oma viletsa olukorra tõttu sõna otseses mõttes toodavad väljarännet Euroopasse. Euroopa on viimastel aastatel langetanud väga mõistlikud otsused hakata emigratsiooni pidurdamiseks toetama nende riikide majanduselu ja elukeskkonda. Ja see on üks selline eelnõu.

Suur tänu, hea kolleeg! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 352 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Rekonstruktsiooni‑ ja Arengupanga asutamislepingu artikli 1 ja artikli 12 lõike 1 muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu 352. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt 60 Riigikogu liiget, vastu 14, erapooletuid 0. Eelnõu 352 on seadusena vastu võetud. 

Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 347 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe, hea kolleegi Priit Lombi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lennundusseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus eelmise aasta 20. novembril. Esimene lugemine toimus 13. detsembril. Muudatusettepanekuid tähtajaks, 29. detsembriks ei laekunud. Majanduskomisjon otsustas eelnõu menetluse käigus teha täiendavaid kaasamisi, kutsusime [arutelu]ringi ka MTÜ Eesti Kiirabikopteri ja Eesti Lennundusklastri [esindajad]. Kahe lugemise vahel tegime nendega päris usinasti koostööd. 

Kokku arutati eelnõu erinevatel põhjustel lausa neljal istungil: 16. jaanuaril, 23. jaanuaril, 5. veebruaril ja 12. veebruaril. Kiiruga käin need läbi. 

16. jaanuari [istungile] olid kutsutud nii eespool nimetatud huvirühmade esindajad kui ka algatajate ja seotud osapoolte esindajad Kliimaministeeriumist, PPA‑st, Transpordiametist ja Sotsiaalministeeriumist. Arutelu käigus selgus asjaolu, et esimese lugemise läbinud § 2 sõnastusest, millega sooviti muuta tervishoiuteenuste korraldamise seadust, võis aru saada niimoodi, et edaspidi saab kiirabilendusid teha ainult ja üksnes Politsei- ja Piirivalveameti kopteriga. Tegelikult ei olnud see ei komisjoni liikmete ega ka eelnõu algataja soov ja ootus, et see niimoodi võiks realiseeruda. 

23. jaanuari istungil lepiti kokku, et see sõnastus ei [tohiks] välistada kiirabilendusid teiste kopteritega, ja otsustati, et seda arutatakse edasi töörühma koosolekul, kuna osapooled ja teemad olid muutunud üsna spetsiifiliseks. Kuna oli teada, et tegemist on pigem kiireloomulise eelnõuga, ja ka selle eelnõu kohta tõesti, [vaatamata] sellele, et see on tulnud Vabariigi Valitsusest, ei olnud ühtegi obstruktsioonilist muudatusettepanekut – nii nagu eespool kõnelenud kolleeg Jürgen Ligi ütles –, siis oli kõigil soov sellega kollektiivselt edasi liikuda. Seetõttu panime selle eelnõu täiskogu päevakorda 7. veebruariks käesoleval aastal.

30. jaanuaril toimus töörühma koosolek. Vaatasime ettevalmistatud muudatused üle. Samuti käsitlesime kaasamise käigus sektorilt laekunud [ettepanekut], millega sooviti [eelnõusse] lisada üks täiendav punkt, mis puudutaks järelhindamist ja sellega seoses kiirabikopteri teenuse hanke väljakuulutamist, kui järelhindamine seda nõuab. Eelnõu algataja ei toetanud seda, sest järelhindamine on tavapäraselt meede, mida rakendatakse siis, kui riik teeb mingit tegevust esmakordselt, aga käesolev seadus on sisuliselt praeguse olukorra jätkamine või selle seadustamine, seda seaduse mõistes eraldi hindama ei peaks. Küll aga lepiti kokku mõned sõnastused, milleni ma veel jõuan. 

5. veebruari istungiks oli ette valmistatud kaks muudatusettepanekut. Sellegipoolest tegin komisjonis ettepaneku neid teemasid mitte hääletada, vaid arutelu jätkata. Ühtlasi võtsime komisjoni istungil vastu [otsuse] võtta eelnõu 7. veebruari päevakorrast välja ja lisada see käesoleva aasta 14. veebruari suure saali päevakorda. Juhatus seda siiski sel päeval päevakorda ei lisanud. 

12. veebruaril, kaks päeva enne eelnõu võimalikku [jõudmist] suurde saali, hääletasime komisjonis läbi muudatusettepanekud. Muudatusettepanekute sõnastus ja sisu on algatajatega läbi räägitud ja komisjoni liikmetele need samuti sobisid. Komisjoni liikmed avaldasid arvamust, et teenus ei pruugi olla kõige kvaliteetsem ja kiirem, aga inimelud on olulise tähtsusega, mistõttu see teenus ei tohi jääda kellelegi kättesaamatuks. Samuti oli ka arvamus, et kui PPA kopterid on täna pigem alakasutatud, siis üks osa riigi raha väga targast kasutamisest on see, kui me enda omandis oleva ressursi võtame maksimaalsel määral kasutusse. 

Sotsiaalministeeriumi esindaja kinnitas, et 2024. aasta jooksul on plaanis koostada täiendav õhutranspordikorralduse kuluefektiivsuse analüüs, mis [uuriks] just seda, kas erasektor teeks seda paremini ja efektiivsemalt ja odavamalt, kui me praegu PPA kopteritega suudame teha. Jääme seda ootama, juhul kui me selle eelnõuga siit saalist üldse edasi jõuame. 

Komisjoni istungil tehti otsus eelnõu teise lugemise toimumise aja kohta ja samuti selle kohta, et kui me täna teise lugemise läbime, siis on ettepanek saata eelnõu kolmandale lugemisele 22. veebruaril. Eelnõu läbis kahe lugemise vahel keeletoimetamise ning sellesse on tehtud tehnilisi ja keelelisi muudatusi. Muudatusettepanekud, mis on vähem keeletoimetamist [saanud], on eelnõu menetluskaardi juures. Peamiselt rääkisime teise [muudatusettepanekuga] seonduvast, mis puudutas PPA kopteri kiirabilennuõiguse võimalikku riigistamist. Seda eelnõu algataja kindlasti ei ole soovinud. Esimene [muudatusettepanek], millel ma ei peatunud, aga mida kõik huvilised saavad menetluskaardilt vaadata, on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu [määruste viidetega], et neid eelnõus täiendada ja selgitada. 

Majanduskomisjon tegi ettepaneku kaaluda eelnõu võtmist teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 20. või 21. veebruaril ja teine lugemine lõpetada. Juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, siis oli komisjoni ettepanek võtta see kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu istungi päevakorda 22. veebruaril. 

Olen andnud informatsiooni neljal majanduskomisjoni istungil toimunud väga hea arutelu kohta ja samuti ühe eraldi koosoleku kohta, mille me koos huvigruppidega kokku kutsusime.

Suur tänu selge ja konkreetse ülevaate eest! Teile küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Toomas Uibo, palun! (Toomas Uibo küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Meie ees on …

Üks hetk, lugupeetud ettekandja! Ma näen, et ekraanid … On taas sinise asemel kollased. Vabandust, saame jätkata. Olge head! Ekraanid olid ära kustunud, kolleegid vahel pahandavad siis.

Meie ees on seaduseelnõu, mis korrigeerib ühelt poolt lennundusseadust ja teiselt poolt tervishoiuteenuste korraldamise seadust. Lennundusseaduse muutmisega likvideerime kaua kestnud vastuolu meditsiinilendude [tegemisel], mida on juba paarkümmend aastat teostatud politsei ja piirivalve kopteritega. Meie enda lennundusinimesed on tegelikult juba aastaid sellele tähelepanu juhtinud, et kõik pole päris korras ja et meditsiinilende ei teostata kehtestatud regulatsioonide järgi. Lõpuks sekkus Euroopa lennuohutusamet EASA ise ja eks meil läks siis kiireks see viga ära parandada.

Aga ma ei tulnud siia kõnetooli rääkima lennundusest, ma tulin siia kõnelema hoopis inimeste elude päästmisest. 2013. aastal kaotas õnnetuse tagajärjel elu pereisa ja edukas ettevõtja. Lähedased on tänaseni veendunud, et kui spetsiifiline abi oleks jõudnud temani kiiremini, oleks juhtum saanud õnneliku lõpu. Haiglasse jõudis kannatanu alles poolteist tundi hiljem, kuigi õnnetus juhtus 80 kilomeetri [kaugusel] Tallinnast ja 30 kilomeetri [kaugusel] lähimast haiglast. Mõni aasta tagasi kaotas elu 12‑aastane poiss Saaremaalt, kellel oli kaasasündinud puue. Tema tervislik seisund halvenes aastavahetusel kiiresti. Kiirabiauto alustas poisiga reisi Tallinna poole, kuid aeg tiksus tema kahjuks ja noor inimene kaotas elu. 

Need on paar näidet, mida olen kuulnud ainuüksi oma tuttavate ja sõprade käest, kus abi saabumise kiirus otsustas kõik. Kui mitu sarnast lugu on rääkida teil, head kolleegid? Ma loomulikult ei soovi siin mitte kedagi süüdistada. Ma usun, et meditsiinitöötajad andsid endast absoluutselt parima, et nende kahe inimese elud päästa, aga aeg tiksus ka nende kahjuks.

Ja nüüd jõuame tervishoiuteenuste korraldamise seaduse juurde, mis reguleerib muu hulgas kopteriga meditsiinilendude tellimist Eestis. Mul on hea meel, et sel korral Riigikogu majanduskomisjon kuulas lennundusinimesi ja muutis seaduseelnõu selliselt, et riik ei kinnista oma monopoolset seisundit meditsiinilendude turul. Viimased paarkümmend aastat on selliste lendude korraldamine olnud riigi käes ja selle aja jooksul pole tehtud paraku mitte ühtegi avalikku hanget. Eesti on üks kolmest riigist Euroopas, kus meditsiinilendude teenuse osutamine on kuulutatud riiklikuks ülesandeks ja erasektori jaoks sisuliselt lukus. Aga me teame, et kõik, mis on lukus, ei arene, ja nii olemegi oma harjumuste vangid ja kulutame üleliigset raha, mida meil täna eriti napib. Terviseamet, kelle eelarvest meditsiinilende rahastatakse, veidral kombel teenusepakkujaga otsesuhet ei oma. Me tõstame raha ühest taskust teise, keerutame seda veel natukene ja meil puudub igasugune arusaam, kui palju praegune teenus maksumaksjatele tegelikult maksma läheb. Seda on seni [nii] tehtud seetõttu, et riigil on olnud sel moel lihtsalt mugavam toimetada.

Olgem ausad, Eestis tegelikult puudub meditsiinilendude teenus selle tegelikus tähenduses. Me pakume täna PPA kopteritega üksikutele patsientidele pigem transporditeenust ja sedagi siis, kui kopterid muudest ülesannetest vabad juhtuvad olema. Meil puudub võimekus maanduda otse õnnetuspaigale, sest need kopterid on varustatud hoopis teiste missioonide täitmiseks ja pole kohandatud kiirabilendudeks. Kui spetsiaalne medikopter reageerib väljakutsele keskmiselt kahe minuti jooksul, siis meie lepime täna 30 või 40 minuti pikkuse reageerimisajaga ja see muudab õnnetuspaigale lendamise Eesti kontekstis sisuliselt mõttetuks, välja arvatud saared. Kaalul on kellegi elu. Sel hetkel, kui PPA kopter õhku saab, oleks päris kiirabikopter juba 120 kilomeetri kaugusel ja võib-olla koos patsiendiga juba teel haiglassegi. Meil puudub täna võimekus lennata ka jäätumistingimustes. Kolmest PPA kopterist on ainult üks varustatud jäätumisvastaste seadmetega. See masin ei ole minule teadaolevalt juba terve aasta Eestis viibinud ega siin lennanud. Seega, sõbrad, ma loodan, et te mõistate, et me püüame praegu naela seina lüüa kruvikeerajaga, kuigi mõistlik oleks kasutada selleks haamrit.

Kuidas asjad võiksid olla korraldatud? Esiteks tuleb luua selged kriteeriumid, millele see teenus peab vastama. Teiseks tuleb kohandada meie seadusandlust, määratleda ära, mis asi on üldse meditsiinilend kopteriga, selliselt, et oleks võimalik kuulutada välja rahvusvahelisi hankeid. Tean omast käest, et ainuüksi Skandinaavias on mitu väga kogenud ettevõtet, kes oleksid huvitatud sellisel hankel osalema. Neid leidub kindlasti ka Kesk-Euroopas. Hiljuti võitis üks Norra perefirma rahvusvahelise hanke näiteks Taanis. Spetsiaalselt meditsiinilendudeks kohandatud väikese ja kiire kopteri paigutamine teise riiki ja selle ööpäevaringse valmisoleku tagamine on igale sellisele Euroopa ettevõttele tavaline rutiin. Tööjõudu on ka Eestist võtta.

Lennundus on väga rahvusvaheline äri ja see ei tunne riigipiire, eriti kui me räägime Euroopa Liidust. Kui vaadata medikopteri teenuse maksumust näiteks Rootsis, siis julgen öelda, et me saaksime juba täna sama raha eest parema teenuse ja PPA saaks suurte lennumasinatega keskenduda oma põhitegevusele. Erasektor on võimeline pakkuma efektiivsemat ja paremat teenust, kui riik seda suudab. See on ka põhjus, miks medikopteri teenus teistes riikides erasektori käes on. 

Asi on tegelikult lihtsalt tahtmises muuta asju paremaks. Mul on siiralt hea meel, et see tahe on meil tegelikult olemas. Terviseminister Riina Sikkut on võtnud teema tõsiselt ette ja andnud Terviseametile ülesande viia kõne all oleva teenuse kohta läbi korralik analüüs, et seda teenust tulevikus loodetavasti ka reformida. Mõelgem ikka igal hetkel sellele, kuidas me saaksime rohkem inimelusid päästa, mitte sellele, kuidas riigil oleks mugavam seda teenust pakkuda. Lõpetame seisaku ja liigume sammhaaval edasi! Ja just selle optimistliku üleskutsega palun teilt toetust sellele eelnõule.

Aitäh! Hea kolleeg Mart Helme, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Teema on tõepoolest väga aktuaalne ja teema aktuaalsus tuleneb kõige kummalisemal ja äraspidisemal kombel ka sellest, et me oleme oma kopterduses banaanivabariiklikul tasemel. Meil on ainult PPA kopterid, rohkem nagu polekski Eesti Vabariigil võimekust sedasorti lendamist teha nii riiklikes huvides kui ka militaar- ja tsiviilhuvides. 

Miks ma pulti tulin? Tahtsin meenutada mullust lund ehk seda, kui meie olime valitsuses, mida tänase päevani pahatahtlikult EKREIKE valitsuseks nimetatakse, aga mis ei olnud üldse ikkevalitsus, vaid oli tegelikult väga innovatiivne valitsus. Ja selle valitsuse programmis oli väga selgelt sees medikopteri teenuse sisseseadmine, uute kopterite muretsemine vastavalt vajadusele meditsiinilendudeks. Mitte nii, et me võtame ühe PPA kopteri ja saadame ta kusagile Saaremaale või Lõuna-Eestisse, ilma vastava varustuseta ja kusagilt kiiruga kaasa haaratud meedikutega, vaid et meil oleks vastav teenus alaliselt olemas. See tähendab ühtlasi seda, et need kopterid oleksid ka vastavalt varustatud, nad ei oleks sellised nagu PPA kopterid – ega need ka õiged militaarkopterid pole, aga nad on siiski niisugused natukene raskekaalulisemad kopterid –, vaid oleksid põhimõtteliselt lendavad kiirabimasinad. Ja oli välja mõeldud ka põhimõtteliselt niisugune järk-järgult arendatav programm, mis sisaldas mitmeplaaniliselt ka julgeolekukomponenti. See tähendas kopteribaaside rajamist mitte üksnes seal, kus nad praegu on, vaid ka mitmele poole mujale Eestis, tankimisvõimalusega ja kohapeal või lähedal asuva meditsiinikeskusega, et kopteriga võimalikult kiiresti kohale toodud patsient kohe operatsioonile või haiglaravile viia. Ja oli mõeldud ka selle peale, et vaadata, missuguste Eesti meditsiinikeskuste juurde oleks võimalik kopteri maandumisplatsi rajada, kas katusele või parkimisplatsile või kusagile lähikonda, et kogu see teenus muuta kompleksseks. Seda on vaja. Meil armastatakse väga rääkida sellest, kuidas meil on vananev ühiskond. Vananev ühiskond tähendabki seda, et meil on üha rohkem vaja meditsiiniteenust, sealjuures elupäästvat ja kiiret meditsiiniteenust.  

Ma olen nõus eelkõneleja seisukohaga, et me mõnes mõttes nagu taome naela kruvikeerajaga seina, et justnagu on mingi lahendus, aga see ei ole tegelikult see lahendus, mida meil on vaja. Vaja on kompleksset lahendust ja see ei ole kaugeltki nii kallis. Aga kahetsusväärselt need plaanid, mis meil tookord olid, lendasid valitsuse vahetusega kohe prügikasti. 

Muide, seal oli üks komponent veel, mille võimekust Eestil praegu üldse ei ole: evakuatsioonivõimekus. Tol hetkel käisid läbirääkimised Euroopa Komisjoniga, et muretseda Eestile tsiviiltarbeks üks suur kopter, mis võtaks peale, kui ma õigesti mäletan, kuni 22 inimest. Võime meenutada juba kaugele ajalukku jäänud jaanuaritormi, mis uputas ära terve Manilaiu, kus inimesed viimase enam-vähem kuiva lapikese peal ootasid, kuni nad sealt paarikaupa kopteritega ära viidi. Suure evakuatsioonikopteri olemasolu korral oleks saanud need inimesed sealt kõik korraga ära viia. Vähemalt mõned aastad tagasi oli seal 25 alalist elanikku, need kõik oleks saanud sealt enam-vähem korraga ära viia. Aga seesugust evakuatsiooni võib meil tarvis minna suvalisel hetkel ja mitte ainult seoses tormiga, vaid ka seoses mingite muude õnnetustega, olgu tehnogeensed õnnetused või mis iganes.  

Nii et tahan juhtida lugupeetud Riigikogu ja ka valitsuse tähelepanu sellele, et see teema tuleb tõsiselt käsile võtta. Eesti kopteriparki tuleb kindlasti täiendada. Ma olen nõus ka sellega – meil oli tookord ka see teema üleval –, et erasektor teeks seda paremini, aga riik oleks teinud otsa lahti ja seejärel me oleksime saanud juba mõelda kas teenuse erastamise peale või muude lahenduste peale. Aga praegu ei ole praktiliselt mingit lahendust. See on poolik lahendus, mis siin on välja pakutud. Aga noh, öeldakse, et parem pool muna kui tühi koor. Nii et siin me oleme.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on esitatud kaks muudatusettepanekut, läheme nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, ka selle on esitanud majanduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on samuti arvestada täielikult. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 347 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja koos sellega ka teine päevakorrapunkt. 

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on kultuurikomisjoni algatatud Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 338 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurikomisjoni esimehe Heljo Pikhofi.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 338 algatas Riigikogu kultuurikomisjon 25. oktoobril 2023. aastal. Kultuurikomisjon kaasas eelnõu esimese lugemise ettevalmistamisse ka huvirühmad ning tutvustas neile eelnõu. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 19. detsembril 2023 ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 5. jaanuar. Ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Eelnõu kohta on esitanud ühe muudatusettepaneku kultuurikomisjon. Komisjon valmistas eelnõu ette teiseks lugemiseks 23. jaanuaril ning 13. ja 19. veebruaril käesoleval aastal. Huvirühmadelt laekunud kirjalikke arvamusi arutas kultuurikomisjon 23. jaanuari ja 13. veebruari istungitel. 13. veebruari istungil otsustas komisjon suunata eelnõu teisele lugemisele ettepanekuga eelnõu teine lugemine lõpetada. 

Lühidalt meenutuseks eelnõu [sisust]. Seaduseelnõu 338 esimene eesmärk on anda Eesti Kultuurkapitali nõukogule õigus kultuuriministri ettepanekul ja kultuurikomisjoni heakskiidul piisavate rahaliste vahendite olemasolul lisaks Riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingereas olevatele ehitistele otsustada veel ühe kultuuriehitise rahastamine. Aga seda ainult sel juhul, kui see ei mõjuta kultuuriehitiste pingereas olevate objektide valmimist. Kui lisatud hoone saab valmis, võib valida järgmise kultuuriehitise, aga seda tingimusel, et kõik eelmise objekti väljamaksed on tehtud. Riigikogu 13. septembril 2021. aastal vastuvõetud otsusega "Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerea kinnitamine" on paika pandud pikem vaade, aga Eesti Kultuurkapitali nõukogu saab toetada ühe kultuuriobjekti täiendavat rahastamist kiiremini olukorras, kus Eesti Kultuurkapitalil on selleks vahendeid. 

Eelnõuga muudetakse ka hasartmängumaksu seaduses sätestatud kunstide ja rahvakultuuri valdkondade õppejõudude loometöö edendamiseks eraldatavate vahendite määra 3,8%‑lt 2%‑le. Õppejõudude loometöötoetusest vabanev summa, see tähendab 1,8% Eesti Kultuurkapitalile laekuvast hasartmängumaksust, suunatakse sihtkapitalide ning ekspertgruppide käsutusse ja sellega toetatakse loomeinimeste toimetulekut. 

Veel meenutuseks, et 2018. aastal suurendati Eesti Kultuurkapitalile laekuva hasartmängumaksu osa 46%‑lt 47,8%‑ni ja selle kasvu arvelt lisati Eesti Kultuurkapitalile kohustus eraldada kunstide ja rahvakultuuri valdkondade õppejõudude loometegevuse edendamiseks 3,8% hasartmängumaksust laekuvatest summadest. Selleks on loodud stipendiumiprogramm, mille eesmärgiks on toetada avalik-õiguslike ülikoolide ning riigi rakenduskõrgkoolide kunstide ja rahvakultuuri loomeerialade õppejõudude loometegevust ja seeläbi loomeerialasid õpetavate kõrgkoolide konkurentsivõimet ja edukat akrediteerimist.

Kõnealuse stipendiumi saamise tingimus on, et ülikoolides looverialasid õpetavad õppejõud oleksid vähemalt 0,5 koha ulatuses ülikoolis alalise töölepinguga tööl. Muudatuse kavandamisel 2018. aastal loodeti jõuda kuni 50 õppejõududele määratava stipendiumini ning ühe stipendiumi suuruseks arvestati 10 000 eurot. Käesoleval aastal maksab kultuurkapital välja 90 stipendiumit. Võiks maksta ka rohkem, aga Eesti Kultuurkapitalile rohkem taotlusi ei esitatud. 2025. aastal saaks õppejõududele määrata juba circa 120–130 stipendiumit. 

Eelnõu teine eesmärk on toetada Eesti kultuuri jaoks oluliste loovisikute toimetulekut. Nagu ma ütlesin, eelnõu teine eesmärk on vabakutseliste loomeinimeste toimetuleku toetamine, tagades neile sotsiaalsed garantiid. Selleks muudetakse Eesti Kultuurkapitali makstav loometöötoetus loometöötasuks. Seega saab kultuurkapital edaspidi loometöö eest maksta ka tasu. Stipendiume seejuures ei kaotata ega maksustata. Loometöötasu vormistatakse käsunduslepinguga, mis tagab selle tasu saajale nii ravi-, pensioni- kui ka töötuskindlustuse. Loometööks ettenähtud tasu jagatakse loomeperioodi kuude arvuga ja makstakse välja igas kuus, et vabakutseline loomeinimene saaks püsiva sissetuleku ja sotsiaalkaitse. Seni loometöötoetusena välja makstud summad ei vähene ega vähene ka saajate arv. Lisanduv sotsiaalmaks ja tulumaks kaetakse juba jõustunud maksutõusude arvel. Võib-olla [ütlen ära] ka selle, et 2024. aastal on sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse aluseks olev kuumäär 725 eurot. 

Loometöötasu ja sellega kaasnevad sotsiaalgarantiid lahendavad kultuurivaldkonnas väga teravat probleemi: vabakutseliste loomeinimeste muret sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse pärast. See lahendus on oluline samm loomeinimeste sotsiaalsete garantiide tagamisel. 

Nüüd stipendiumidest. Stipendiumid võimaldavad jätkuvalt teha loometööd enesearenduslikul eesmärgil. Preemiate, stipendiumide ja tasude maksmise alused on kultuurkapitali enda kehtestada. Ja võib-olla tasuks veel kord üle rõhutada, kuna see teema on tõstatunud: makse ei maksta toetuste ega stipendiumide arvel. 

Kavandatava seadusemuudatusega on seotud teised maksumuudatused, mis hakkasid kehtima sellel aastal. Hasartmängumaksu määrade ning alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõus on need, mis selle tagavad. Nende muudatuste tulemusel lisandub lähiajal 2,1 miljonit eurot ning lähema nelja aasta jooksul tõuseb see summa ligi 4 miljoni euroni. 

Tutvustan põgusalt ka eelnõu 338 kohta [laekunud] arvamusi. Kaasamisel tõstatasid huvirühmad erinevaid küsimusi. Siinkohal tasub kindlasti mainida, et seejuures väljendasid nad ka tänusõnu olulisi muutusi kaasa toova eelnõu algatamise eest. Märgiti, et eelnõu toob kaasa muudatused, mis on oluline samm loovisikutele sotsiaalsetele garantiidele juurdepääsu võimaldamisel ja loometöö tunnustamisel tööna. Huvirühmade tõstatatud küsimused puudutasid peamiselt sihtkapitalide autonoomia säilimist stipendiumide ja loometöötasu maksmisel ning sihtkapitalide vahendite võrdset jagamist, aga ka kultuurkapitali koostööd ülikoolidega õppejõududele stipendiumide määramisel, määratlemata õigusmõiste kasutamist seaduses ja seletuskirjas ning loometöötoetuste säilitamist. 

Nüüd võib-olla lühidalt mõned selgitused, mida me tagasisidena huvigruppidele edastasime. Eelnõu muudatuste tulemusena sihtkapitalide autonoomia säilib. Sihtkapitalid saavad vastavalt vajadusele, ekspertiisile, teadmistele ja laekunud avaldustele ise otsustada, kui palju peaks stipendiumit või loometöötasu maksma. Eelnõu ei too kaasa muudatusi Eesti Kultuurkapitali senises toimimises ja stipendiume ei maksustata. Kultuurkapitali nõukogu määrab kindlaks sihtkapitalide ja ekspertgruppide poolt jaotatavate toetuste ja loometöötasude piirmäärad aastas ja kvartalis. Seega, sihtkapitalide pädevuses eelnõu sisulisi muudatusi kaasa ei too. Ja see ka, et loometöötasu määramise otsustamine on sihtkapitali pädevuses. 

Menetluse käigus tõstatati küsimus kultuurkapitali ja ülikoolide koostöö kohta õppejõududele stipendiumide määramisel. Ülikoolide esindajad juhtisid tähelepanu asjaolule, mida ei olnud kajastatud eelnõu esimese lugemise seletuskirjas: ülikoolides toimub loomeerialade õppejõudude stipendiumidele sisemine konkurss. Eesti Kultuurkapitali juht Margus Allikmaa seletas menetluse käigus, kuidas toimub kultuurkapitali koostöö ülikoolidega stipendiumiprogrammi raames. Stipendiumide jaotus loomealade lõikes lepitakse kultuurkapitali nõukogu ja ülikoolide vahel kokku meetme loomisel ning see lähtub loomeerialade õpetamise eripärast, loomeõppejõududele seatavatest nõudmistest ning vähesest ligipääsust teadusrahastusele. 

Arvestades, et hasartmängumaksu määrad ja tubaka- ja alkoholiaktsiis tõusevad, ning [võttes arvesse] Rahandusministeeriumi prognoose hasartmängumaksu laekumise kohta, ei too eelnõuga kavandatud muudatus – riigieelarves kunstide ja rahvakultuuri valdkondade õppejõudude loometöö edendamiseks ettenähtud protsendi 3,8 [vähendamine] 2%‑le – kaasa sisulisi muudatusi õppejõududele määratavate stipendiumide korralduses ja mahus. Ka edaspidi on võimalik stipendium määrata kuni 50 õppejõule ja seejuures on ühe stipendiumi suuruseks arvestatud 10 000 eurot. 

Eelnõu kohaselt makstakse edaspidi loometöötoetuse asemel loometöötasu. Seoses sellega tõstatasid mõned huvirühmad küsimuse seletuskirjas kasutatud määratlemata õigusmõistest. Võib-olla ütlengi, mis see määratlemata õigusmõiste oli. Eelnõu kohaselt on loometöötasu maksmise eesmärk võimaldada seaduses sätestatud [kultuurivaldkondade erialaselt] aktiivsel loomingulises tippvormis loomeinimesel pühenduda loomingulisele tegevusele või tööle, mille eesmärk on luua Eesti kultuuri arenguks oluline autori- või esitajaõiguse alla kuuluv teos. Loometöötasu [maksmiseks] sõlmitakse käsundusleping. Komisjoni ja ministeeriumi selgitus oli, et määratlemata õigusmõiste puhul tuleb see sisustada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil. Seletuskirjas on öeldud ka, et arvestada tuleb, et tasu on mõeldud loomeinimestele, kellel on oluline panus Eesti kultuuri säilimisse ja arendamisse. 

Mitmete huvirühmade ettepanekud keskendusid sellele, et jätta seadusesse alles senised loometöötoetused kui üks kultuurkapitali eraldiste liik ning luua nende kõrvale eraldisena loometöötasud, millelt makstakse tööjõumaksud. Selle kohta selgitati, et eelnõu eesmärk on toetada Eesti kultuuri jaoks oluliste loovisikute toimetulekut. Ei ole õiguspärane ette näha regulatsiooni, mille kohaselt samalaadse tegevuse eest on võimalik maksta nii tasu kui ka toetust. Seaduses sätestatud toetused on tulumaksuseaduse kohaselt tulumaksuvabad. Eesti Kultuurkapitali seaduses sätestatud toetusi, mida makstakse füüsilisele isikule, on praktikas käsitletud kui tulumaksuvabastusega toetusi. Selgitasime ka, et maksuvabastuse mõte on eelkõige sotsiaalset laadi. Maksuvabastus ei ole põhjendatud selliste toetuste puhul, mida sisuliselt makstakse tasuna töö või sellesarnase tegevuse eest. Seetõttu nimetatakse loometöötoetus loometöötasuks ja tasu maksmine vormistatakse käsunduslepinguga. Sellisel kujul kaasneb tasu saajale sotsiaalmaksu [tasumisega] kaasnev sotsiaalkaitse.

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Loometöötasude väljamaksmiseks vajalik lisaraha tuleb osaliselt muude [seniste] tegevuste arvelt. Kultuurkapitali juhataja kinnitas meile, et senised tegevused, õppejõudude [loometöö] rahastamine, kirjanduse valdkonna toetamine ja muu, ei kannata ja saavad piisavalt rahastatud lisamaksude laekumisest. Mina igal juhul toetan Eesti Rahvusringhäälingu hoone ehitamist, seda on valitsus rahvusringhäälingule lubanud korduvalt ja see on oluline ka rahvuskultuurilises tähenduses. Nüüd lahendatakse see asi kultuurkapitali arvelt. Aga samas avatakse nii-öelda kõrvaltee.

Aitäh!

Kas see kõrvaltee jääb ainult ERR‑i maja ehitamiseks või jääb see avatuks ka tulevikus?

Siin oli nüüd hästi mitu küsimust. Ma ei teagi, mida kommenteerida. Esiteks ma ütlen, et kultuurkapitali arvelt ei tule midagi. Kui me räägime ainult nendest õppejõududest … Sa proovisid asjast rääkida nagu laiemalt, siin oli jutt ainult õppejõududest. 3,8% [vähenemine] 2%‑le tagab algselt kokkulepitud 50 stipendiumi saamise à 10 000 eurot. Kultuurkapitali juht on komisjonis öelnud, et mõne aja pärast on võimalik neid stipendiume kas tõsta või maksta seda suuremale hulgale inimestele. See raha oli jäänud kultuurkapitali lihtsalt seisma, sest teiseks otstarbeks seda raha kasutada ei tohtinud. [Sel aastal] oli olukord, kus kõik, kes soovisid, stipendiumi ka said. Ma ei saa kuidagi öelda, et midagi oleks läinud millegi arvelt. Ja kordan üle ka selle, kui midagi jäi segaseks, et kui need toetused [muutuvad] tasudeks, siis on nii, et vähenemist ei toimu ja lisanduvad maksud. Tegelikult on see hästi oluline ka sihtgrupile – et ei jääks väärarusaama. Mis see teine küsimus oli? Mul läks meelest ära. Sul on võimalik teine küsimus küsida.

Head kolleegid, mina soovitan kolleegidel küsida ühe küsimuse kaupa. Priit Sibul, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Te viitasite eelnõu teisel lugemisel ka selle esialgsele eesmärgile. Kas ma saan õigesti aru, et selle eelnõu üks oluline eesmärk on finantseerida rahvusringhäälingu telemaja ehitust? Kui see nõnda on, siis on mul küsimus, miks valis kultuurikomisjon sellise tee. Miks me ei muuda 13. septembri 2021. aasta Riigikogu otsust "Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerea kinnitamine", kuhu me oleksime võinud selle objekti lisada, vaid läheme keerukamat ja alternatiivset teed, mida see eelnõu endas kätkeb?

Kui sind huvitab konkreetselt ERR‑i maja, siis ma võin sulle julgelt öelda, et eelnõu menetlemise käigus kultuurikomisjonis on kõik kultuurikomisjoni liikmed olnud seda meelt, et ERR‑i maja peab tulema. Me oleme pannud sisse klausli "kultuurikomisjoni heakskiidul", ainult sellisel juhul saab minna see objekt, mis sinna täiendavalt lisandub, kultuurkapitali otsustamisele. Aga öelda seda, et see mingil moel nagu takistaks ühe või teise objekti sinna nimekirja saamist – sellega ma nõus ei ole. Praegu ollakse esimese objekti puhul kindlad, et selleks on ERR‑i maja. Mitte kindlad – ma väga vabandan –, on aimdus ja arusaam, et see on ERR‑i maja. Ja osaliselt sel [põhjusel] me oleme selle eelnõu teinud. Samas see ei ole ainult ERR‑i maja eelnõu. Tulevikus on samamoodi, kui kultuurkapitalil on piisavalt rahalisi vahendeid ja selles nimekirjas, kus on viis objekti, ühe või teise objekti valmimine venib, aga raha on, siis võib sinna nimekirja lisada järgmise objekti. Ent ainult sel juhul, kui selle objekti puhul, mis praegu on võimalik sinna lisada, on kõik väljamaksed tehtud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud aseesimees! Austatud ettekandja! See eelnõu kindlasti on samm õiges suunas mitmes eri valdkonnas, mis puudutab nii neid kultuurkapitali kaudu rahastatavaid riiklikke investeeringuid, aga kindlasti ka loovisikuid ja loometöötoetust. Ma arvan, et loometöötasu maksmine on igati mõistlik, sest sotsiaalsete garantiide pakkumine kultuurivaldkonna töötajatele on tõesti olnud tükk aega väga tõsiseks probleemiks. Praegu ta osaliselt leiab lahenduse, aga kindlasti on oluline, et minnakse edasi näiteks ka summeeritud või rulluva sotsiaalmaksu loogikaga. Ma küsin teilt: kas kultuurikomisjonis arutati kultuuritöötajate ja loovisikute sotsiaalsete garantiide teemat laiemalt? Mis on teie isiklik seisukoht? Kas te näiteks peate õigeks ka universaalse ravikindlustuse kehtestamist, mis tegelikult aitaks ju väga paljud murekohad korraga lahendada?

Aitäh! Me põgusalt oleme seda rulluvat sotsiaalmaksu puudutanud. Ma väga loodan, et see ka valitsuses kinnitust leiab, sest mitu ministrit on selles suunas tegutsenud. Aga kui te küsite, et kas [kehtestada] ravikindlustus kõigile, siis seda meelt olen ma päris kindlasti. Kui me vaatame aastat 2022, siis tervelt 5% Eesti elanikest oli ravikindlustamata. Kui nad ükskord arsti juurde jõuavad, siis on nende ravikulud hinnanguliselt 30% suuremad, sest nad ei jõua õigel ajal arsti juurde. Kui me kunagi selle – kuidas ma nüüd ütlen? – tervisekindlustuse süsteemi lõime, siis me lähtusime parimatest praktikatest, aga nüüd on paljud riigid mõistnud ja läinud teist teed. See tähendab seda, et väga paljudes riikides on ravikindlustus kõigile, ei lähtuta ainult sellest, kas sa töötad või ei tööta või oled muul moel kindlustatud. Eriti oluline on see siis, kui on näiteks epideemiad. Kui inimesed on ravikindlustatud ja haiguse tagajärjel tekivad suuremad tüsistused, siis on neil võimalik ravi saada. COVID‑i epideemia puhul me lahendasime selle probleemi teatud moodi, aga see tuleks laiemalt ette võtta.

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Mina saan sellest eelnõust aru pigem niimoodi, et see ei ole mitte ERR‑i maja eelnõu, vaid see on eelnõu, mis annab riigile väga palju paindlikkust. Ma arvan, et Eesti‑suguse väikeriigi jaoks on paindlikkus kõige õigem tee. Kui me näeme, et on mingisugused objektid, mis erinevatel põhjustel viibivad ja ei saa õigel ajal valmis, siis tulebki vaadata edasi, mitte istuda nende kivide taga. 

ERR‑i uuest hoonest on räägitud rohkem kui kümme aastat ja on olnud erinevaid projekte, suuri rahasid on pandud projekteerimise alla, küll [on projekteeritud seda] Kristiine linnaossa, küll nüüd uude kohta. Tahaks ikkagi aru saada, et kui see seadus vastu võetakse, siis mis on järgmine protsess selles küsimuses. Oletame, et minister ütleb, et see uus hoone on ERR‑i maja. Mis siis juhtuma hakkab? Kui kiiresti me jõuame ühel hetkel kopa maasse [lüüa]?

Aitäh küsimuse eest! Me oleme seda teemat komisjonis arutanud. ERR‑i esindajad käisid komisjonis ja ütlesid, et kui seadusemuudatus tuleb ja otsustatakse nende kasuks, siis nad on valmis praktiliselt kohe alustama, kõik ettevalmistused on tehtud. Aga ma Priit Sibulale võib-olla kordan üle selle eelnõu eesmärgi: anda õigus Eesti Kultuurkapitali nõukogule kultuuriministri ettepanekul ja kultuurikomisjoni heakskiidul piisavate rahaliste vahendite olemasolul lisaks Riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingereas olevatele ehitistele otsustada veel ühe kultuuriehitise rahastamine. Seda ainult sel juhul, kui see ei mõjuta kultuuriehitiste pingereas olevate objektide valmimist. Kui lisatud hoone saab valmis, võib valida järgmise kultuuriehitise tingimusel, et kõik eelmise objekti väljamaksed on tehtud. Väga tähtis on see, et seda riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerida järgitakse.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma olen selle eelnõu eesmärgist imehästi aru saanud. Mul ongi küsimus, miks oli vaja kasutada tagumist ust. Miks te läksite täiendava kultuuriobjekti lisamise teed selle eelnõu kaudu, mitte ei täiendanud Riigikogu 13. septembri 2021. aasta otsust, kus me nimetasime ära viis objekti? Me oleks saanud [selles otsuses] muudatuse teha, kuuendaks objektiks panna rahvusringhäälingu [maja] ja tulevikus seda täiendada. Selle eelnõu kohaselt, mis te meie ette olete toonud, on meil tulevikus kaks võimalust. Siiamaani, alates 1996. aastast on riiklikult tähtsaks kultuuriobjektiks saanud need objektid, mille on nimetanud Riigikogu. Selle eelnõu seaduseks saamisel tekivad ka sellised riiklikult tähtsad kultuuriobjektid, mida kultuuriminister hakkab nimetama. Mina ei saa aru, miks oli seda täiendavat ust vaja.

Aitäh! Esiteks, need ehitised ei ole läinud töösse nii, nagu oli esialgselt planeeritud. Nende valmisolek on olnud väga erineval tasemel. Näiteks, kui me võtame Narva, siis seal praegu ei olegi veel midagi. Ühesõnaga, lepingute sõlmimised viibivad. 

Ma ütlen seda, et see ei ole tagauks. Võimalusi on mitmeid. Kultuurikomisjon otsustas minna sellist [teed] ja see oli ühine otsus. Ka Tõnis Lukas on kultuurikomisjoni liige.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Hea kolleeg Signe Kivi, palun!

Ma küsin kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas tõepoolest Riigikogu kultuurikomisjon. Eelnõuga luuakse võimalus rahastada lisaks Riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingereas nimetatud kultuuriehitistele veel ühte olulise tähtsusega kultuuriehitist. Eelnõuga täpsustatakse, millisel kujul esitatakse teave erinevatest võimalikest ehitistest Riigikogule ja Eesti Kultuurkapitali nõukogule enne konkreetse ehitise kohta otsuse tegemist. Eelnõuga toetatakse Eesti kultuuri säilimisse ja arendamisse oluliselt panustavate loovisikute toimetulekut, tagades neile sotsiaalsed garantiid. 

Jah, alati on pisut peljatud kultuurkapitali seaduse avamist, sest ühe nii olulise ja ajas vastu pidanud seaduse muutmine võib kaasa tuua soovi muuta seadust mitme erineva eesmärgi nimel, mis kokkuvõttes hägustaks kogu seaduse kultuuripoliitilist mõju. Aga ometigi on seda alates 1996. aastast, kui kultuurkapitali seadus vastu võeti, tehtud 14 korral. 

Eelnõu ettevalmistamisel töötas Riigikogu kultuurikomisjon tihedas koostöös Riigikogu nõunikega, kultuurkapitali, Kultuuriministeeriumi ja loomeliitudega. Olgu siin nimetatud kunstnike liit, disainerite liit, kunstiteadlaste ja kuraatorite ühing, kirjanike liit, kinoliit, filmirežissööride gild, lavastuskunstnike liit, arhitektide liit, balletiliit, teatriliit, näitlejate liit, heliloojate liit, maastikuarhitektide liit, esitajate liit, tantsukunsti ja tantsuhariduse liit, interpreetide liit ja sisearhitektide liit. Samuti kohtuti komisjoni istungil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Eesti Kunstiakadeemia rektorite ning Tartu Ülikooli esindajatega. Huvirühmade poolt tõstatatud peamised küsimused puudutasid sihtkapitalide autonoomiat, kultuurkapitali koostööd ülikoolidega õppejõududele stipendiumide määramisel, määratlemata õigusmõistete kasutamist seaduses ja seletuskirjas ning loometöötoetuse säilitamist. 

Teatavasti otsustas Riigikogu möödunud suvel tõsta hasartmängumaksu määrasid ning alkoholi- ja tubakaaktsiisi. Kuna kultuurkapital saab oma sissetulekud just nendest kahest maksust, kasvab kultuurkapitali tulu ja on võimalik taas teha Eesti kultuuri arenguks vajalikud seadusemuudatused. Nii on aastaid räägitud loovisikute sotsiaalsetest garantiidest, õigemini nende garantiide puudumisest. Käesoleva eelnõuga luuakse vabakutselistele loovisikutele võimalus saada loometöö eest tasu, aga nüüd lisanduvad sellele maksud, mida hakkab maksma kultuurkapital. Paljudel vabakutselistel kunstnikel, loojatel tekib võimalus olla ravikindlustatud. 

Teiseks on aastaid olnud probleemiks rahvusringhäälingule vajaliku telekompleksi ehitus. Olgu märgitud, et telemaja ei kantud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirja, sest sellel ajal oli ERR‑i ehitus veel eelarve strateegiadokumendis ja esimene finantseering selleks ka eraldati. Tõsi, hiljem anti see summa rahvusraamatukogule vajalikeks renoveerimistöödeks. 

Seega meil on olukord, kus kultuurkapitali on viimase paari aasta jooksul kogunenud märkimisväärne reserv, ligi 25 miljonit eurot. Rahandusministeeriumi majandusprognoos näitab, et käesoleval aastal lisandub sinna veel 17 miljonit ja igal järgneval aastal pisut enam. Juba 2026. aastal peaks riiklikult tähtsate kultuuriehitiste arvele laekuma ligi 20 miljonit eurot aastas. 

Kuna hasartmängumaksu laekumine kasvab tänu maksumäärade kasvule ja selle arvelt kasvab ka riiklike kultuuriehitiste rahastamiseks mõeldud eraldis kultuurkapitali eelarves, avaneb võimalus lisaks riiklikult tähtsatele kultuuriehitistele võtta töösse veel üks objekt. Tõsi, see võimalus avaneb seetõttu, et riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirjas on objekte, mis vajavad aega ettevalmistustöödeks ja ei lähe kohe töösse. 

Kolmandaks muudetakse käesoleva eelnõuga hasartmängumaksu seadust, mis näeb ette eraldise määra õppejõudude loometegevuse toetuseks. Nüüd, kus seadusega on suurendatud hasartmängumaksu määrasid, on igati põhjendatud korrektsioon muuta õppejõudude loometegevuse toetamist 3,8%‑lt 2%‑le. See tagab jätkuvalt 50 stipendiumi eraldamiseks vajalikud vahendid ja järgnevatel aastatel saab kultuurkapital koos kõrgkoolidega otsustada, kas suurendada stipendiumide arvu või suurendada stipendiumi summat. 

Ja lõpetuseks. Eesti Reformierakonna fraktsioon toetab eelnõu teise lugemise lõpetamist ja Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse vastuvõtmist. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Hea kolleeg Kadri Tali, palun! Ma ei nimeta siinkohal fraktsioone, kuivõrd teisel lugemisel ei ole fraktsioonide sõnavõtud nagu eristatud või kõrgemale tõstetud. Kui keegi soovib seda rõhutada, saab seda oma ettekandes ise teha. Nii et siin ettekannet tehes on iseenesest kõik võrdsed. Palun, Kadri Tali!

Austatud istungi juhataja! Kallid kolleegid! Minu ettekanne räägib kultuurist, loovisikutest ja kultuurkapitalist. Esmalt soovin öelda, et siin teiega koos töötades tunnetan hästi, kuivõrd oluline on meile kõigile eesti kultuur. Ja ma olen selle eest teile väga tänulik. Kultuur ja lavakunstid on minu elu sisuks olnud nii kaua, kui end mäletan. Kultuurivaldkonna rahastamisega olen mänedžerina tegelenud erinevates riikides 26 aastat. Seetõttu julgen täna sõna võtta ja väita, et kuna kultuurivaldkond on sedavõrd mitmekihiline, siis vajadusi selle rahastamiseks on väga raske mõõta ja hinnata, liiatigi asjatundmatul neid vajadusi mõista. Selleks tuleb kõigepealt seada eesmärk, millist probleemi me soovime Eestis lahendada. Seda öeldes pean ma ääretult oluliseks, et kultuuri ei aetaks segi sotsiaalvaldkonnaga. Ta ei ole seda. 

Eesti kultuur püsib loovusel, andekusel, innovatsioonil ja oskustel. Seetõttu vajab kultuurivaldkond arenemiseks ennekõike finantsilist mehhanismi, mis looks kasvuks vajalikud tingimused. Jaotamine ja ümberjaotamine neid tingimusi ei loo. Nii nagu ei loo ka riigipoolne maksude uuesti maksustamine sotsiaalsete garantiide loomise sildi all või eesmärgil. 

Soovides mitte maha teha tänaseid algatusi, lähen korraks ajaloos tagasi. Kultuuri riiklikku toetamist hakati aktiivsemalt arutama 1919. aastal, mil Eesti kirjanikud nõudsid riigilt toetust tingimusel, et toetuse- või palgasaajal ei [teki] riigi vastu seetõttu kohustusi. Esmalt oli loometegelaste riiklik toetamine veel reguleerimata ja loomeinimesed otsisid äraelamiseks pigem ulualust võõrsilt. Toetusi maksti juhuslikult ja haridusministeeriumi erinevate valdkondade osakondade vahendusel. Tollase seaduse järgi saanuks loovisikud kahte liiki toetusi: stipendiume ja pajukit. Toetusstipendiumi pidi antama neile isikutele, kes ei olnud mingis kindlas ametis, pajuk määrati vanaduse või kestva haiguse korral. Pikaajalisi vaidlusi tekitas tollal raha jagamise põhimõte. Kodukorraga sooviti rahajaotust määrata vastavalt loomeinimese saavutustele. 

Kultuurkapitali seaduse vastuvõtmise ajaks olid taasiseseisvunud Eestis mitmed arusaamad edasi arenenud, seetõttu tuli seadus esialgsest eelnõust parem. Esialgses eelnõus oli kirjas ka võimalus lisaks sihtkapitalidele luua kultuuritegelaste pensionikassa, milleks pidi minema kuni 10% kultuurkapitali tuludest. Selle liikmeks võisid saada isikud, kes töötasid kultuuri alal elukutseliselt ja said sellest oma peasissetuleku. Tollal oli see idee ilmselt veel korralikult läbi mõtlemata ja jäi seetõttu seadusest välja. 

Kui suured on täna toetused vabakutselistele loovisikutele? Tuleb tunnistada, et kaduvväikesed. Kultuurikomisjonis oli mul hea meel kuulda kultuurkapitali juhi Margus Allikmaa infot, et kultuurkapitali laekuvad rahad hakkavad kasvama. Sellega koos tundus, et on põhjust rõõmustamiseks, sest see võimaldab saada kultuurivaldkonna toetuseks rohkem raha. Täna ei saa lahti tundest, et eelnõu toel võib juhtuda, et suur osa rahast ei lähe olemasoleva probleemi lahendamiseks. Põhimõtteks võiks olla, et loovisikud töötaksid ja suudaksid hakkama saada. Eelnõuga suunatakse aga loometöötasu kõigile ühtlaselt ning suur osa sellest, mis on mõeldud kasvuks, läheb nüüd maksudeks. 

Kultuurkapital on minu nägemusel loodud selleks, et anda loovisikutele nii-öelda tiivad. Nüüd aga hakkab tahtmatult valdkond tunduma rohkem abivajaja nägu. On muutumas eesmärk, mille alusel toetada lavategevust ja loomingut. Üleüldiselt jääb vahel mulje, et ekslikult peetakse kultuurivaldkonda Eestis hästi rahastatuks. Selleks on isegi öeldud protsent riigieelarvest. Kui aga avada Kultuuriministeeriumi eelarve, siis näeme, et üsna kesine osa eelarvest jõuab tegelikkuses niinimetatud areenile. Juba [ainuüksi] 13% eelarvest läheb näiteks ERR‑i ülalpidamiseks, 13% näiteks lõimumiseks. Üldises plaanis on raske aru saada, milline osa kultuurirahast jõuab päriselt kaunite kunstide valdkonda ehk niinimetatud lavale. Kasvavalt on järjest enam hakatud toetama kõrvaltegevusi, mis ei puutu kokku loominguga. 

Tulen tagasi loovisikute ja kultuurivaldkonna rahastuse juurde. 

Palun veel paar minutit. 

Kolm minutit lisaks, palun!

Millist probleemi me soovime Eestis lahendada? Vastus on: soovime luua head finantsilist mehhanismi kultuuri ja spordi rahastuseks. Selleks on ainus võimalus riigi ja erasektori koostöö, eraraha kaasamine kultuuri- ja spordivaldkonna rahastamiseks. Praegused võimalused ei motiveeri ettevõtjaid panustama ja selleks oleme kolleeg Tanel Teini ja veel mõnede heade kolleegidega koostöös Arenguseire Keskusega töötamas välja kultuuri- ja spordivaldkonnas eraraha kaasamise potentsiaali kalkulaatorit.  

Loodan teie peale, head kolleegid, et saame üheskoos luua Eestile parima ja viljakama pinnase kultuuri- ja spordivaldkonna arenguks, mis aitab tuua kultuuri ja spordi majandusharuna täie potentsiaaliga areenile. 

Suur tänu teile! Järgnevalt hea kolleeg Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Nagu ma ka oma küsimuses väljendasin, siis ma arvan, et me astume täna edasi väga olulise sammu mitmes lõikes. Kuna siin kõnesid on juba peetud ja neid on tulemas veel, siis keskendun eeskätt enda jaoks olulisele ja südamelähedasele valdkonnale, mis puudutab sotsiaal‑ ja tervishoiupoliitikat. 

See, et Eestis on murekohti mitte ainult loovisikute, kultuuritöötajate sotsiaalsete garantiide puhul, vaid märksa laiemalt, on ammu teada. Mitmed valitsused on sellega järgemööda tegelenud, aga iga samm õiges suunas on hästi vajalik. Ma olen kindel, et praeguses eelnõus [välja toodud] loometöötasude maksmise loogika, et tõepoolest oleks tagatud mitte pelgalt rahaline tugi, vaid ka sotsiaalsed garantiid ravikindlustuse ja pensioni täiendava makse näol, on hädavajalik ja ainuvõimalik. Praegu on olukord, kus meil on küllalt palju elukutseid, erinevaid töötegemise viise, mille puhul maksurežiim on erinev. Lihtsustatult öeldes tähendab see seda, et inimesed võivad täna teenida justkui võrreldavat palka või võrreldavat sissetulekut, aga näiteks mis tahes tervisemure korral või töökaotuse korral, aga ka tulevikus kõrgemas eas on riigipoolne tugi neile märkimisväärselt erinev. Ma arvan, et see printsiibina põhimõtteliselt ei ole õige. 

Me nägime COVID‑19 pandeemia ajal, et väga paljud inimesed, kes ei töötanud tavalise töölepingu alusel, jäid nõrgemasse rolli. Näiteks ei olnud neil õigust töötuskindlustushüvitisele või õigust vajaduse korral saada ravikindlustuse alusel tervishoiuteenuseid. Jah, me tegime eriotsuseid selleks, et COVID‑19 ravi oleks kõigile kättesaadav, aga nagu siin viidati, ka järelravi võimalused ja muu taoline on tegelikult samamoodi oluline. Nägime ka seda, kuidas keset kriisi kasvas inimeste hulk, kes töötuskindlustuse vaates soovisid olla töötukassa egiidi all või ka haigekassa – tollase nimega haigekassa – all just nimelt selleks, et saada raskel hetkel riigipoolset tuge. Aga hakata keset pandeemiat või keset kriisi, mis tahes kriisi, operatiivselt lahendama [küsimusi, mis on seotud] seadusandluse või erinevate töölepingutega või nende [sõlmimise] viisi, vormi, maksupoliitikaga, ei ole väga realistlik. Sel ajal saab teha kriisiaegseid kriisilahendusi. Praegu on väga oluline, et me mõtleksime ja teeksime pikaajalisi samme, astuksime neid nii palju, kui on poliitilist konsensust neid teha. 

Mul on hea meel, et loovisikute vaates saab loometöötasu küsimus täna lahendatud. Ma väga loodan, et koalitsioon jätkab koalitsioonilepingus kokku lepitud põhimõtete elluviimist laiemalt, mis puudutab loovisikute sotsiaalsete garantiide küsimust, nii-öelda rulluva sotsiaalmaksu loogikat, et ei ole pelgalt kuupõhine arvestus, vaid tulevikus oleks püsivat ravikindlustust ja pensionikindlustust võimalik saada ka nendel inimestel, kelle töötasu on heitlik või kelle tööperiood aasta vaates katkendlik. Paratamatult töötegemise viise ongi palju ja seetõttu on oluline, et maksusüsteem ei oleks mitte lihtsalt riigi vaates lihtne, vaid inimese vaates õiglane. 

Ma loodan, et kultuuriminister koostöös terviseministriga ja vastavad ministeeriumid toovad veel sel aastal siia meie ette järgmised sammud õiges suunas, mis aitavad kultuurivaldkonnas tegutsevate tublide, andekate inimeste sotsiaalseid garantiisid veelgi laiendada ja nende kindlustunnet parandada. Loodan ka seda, olles noor inimene, et ka minu silmad näevad ära selle päeva, kus Eestis kehtib universaalne ravikindlustus ja me ei pea seda küsimust lahendama väga paljude erandite kaudu, et kellel on õigus haigekassa kaudu, nüüd Tervisekassa kaudu rahastatavatele tervishoiuteenustele ja kellel ei ole, kes peab ise maksma, millal tuleb minna EMO järjekorda, millal saab minna perearsti juurde, millal on võimalik eriarstile saada ja nii edasi ja nii edasi. Universaalne ravikindlustus peab olema minu hinnangul sisuliselt inimõigus. See, et me lahendame seda erandite kaudu, on parem kui mitte midagi, aga pikas vaates oleks riigile lihtsam, mugavam, inimeste tervise vaatest sõbralikum ja julgen öelda, et just tervena elatud aastate vaates õigem, kui jõuame ühel ilusal päeval universaalse ravikindlustuseni ja selle küsimuse ära lahendame. 

Aga need teised teemad loomulikult jäävad, mis puudutab töötuskindlustust, pensionisüsteemi, et meie inimesed oleksid kaitstud ka muus mõttes rasketel aegadel, keset kriisi, või kõrgemas vanuses. Riigi roll on selles, et kui inimene ise sellele ei jõua mõelda või sellega tegeleda, siis tulla inimesele appi, et keegi ei jääks hätta. 

Kui Priit Sibul on valmis, siis Priit Sibul, kuna Priit Lomp ei ole hetkel vähemalt minu silme ees nähtav.

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Kolleegid! Ma räägin ka sellest osast, mis mulle selle eelnõu puhul rohkem muret valmistab: kultuuriobjektidest ja sellest erirežiimist, mida me selle eelnõuga mulle arusaamatul põhjusel tahame tekitada. Miks? Kui te tähelepanelikult kuulasite – me kõik seda tegime –, siis kultuurikomisjoni esimees rääkis mitmel puhul, et seda objekti, mis on kuues, mis ei ole sama loogika alusel pandud nagu eelmised viis, saab rahastada siis, kui Riigikogu poolt nimetatud objektid on kas rahastatud või kui nad ei ole [ehituseks] valmis.

Ma ei saa aru, milleks sellist erirežiimi vaja on. Kui me ütleme, et rahvusringhäälingu [maja] on meile oluline ja tähtis objekt, siis miks me ei avanud seda 13. septembri 2021. aasta Riigikogu otsust, kus need objektid kirjas on? Oleksime pannud sinna kuuenda objekti. Mäletatavasti me täiendasime seda [otsust] ja ütlesime, et seda järjekorda on võimalik muuta, aga nüüd tekitame sellele lisaks veel ühe akna. Ma tahaks loota, et see on rahvusringhäälingu telemaja, kuigi lõplikku vastust ma ei ole saanud, aga seletuskiri nii ütleb. Sel juhul on see ka seekord Riigikogu otsus, kuivõrd vähemasti seletuskirjast on võimalik välja lugeda, et Riigikogu on avaldanud tahet, et selleks kuuendaks objektiks saaks rahvusringhäälingu telemaja.

Aga edaspidi, ma saan aru, saab olla ka niiviisi – ei ole nii, nagu komisjoni esimees ütles, et peab viis objekti olema, mõni saab tehtud ja nii edasi –, et Riigikogu võib tulla ja ise otsustada, et vaat nüüd, kuna kultuurkapitalis raha on, teeme täiendava objekti. Ja selle seaduseelnõuga, mis minu meelest on ebavajalik, anname me selle võimaluse ka kultuuriministrile. Meil tekib kaks võimalust: tulevikus saab tähtsaid kultuuriobjekte nimistusse lisada nii Riigikogu täiskogu, nii nagu see siiamaani on olnud, aga ka kultuuriministri ettepanekul, kui sellega on nõus kultuurkapitali nõukogu ja Riigikogu kultuurikomisjon. Ma ei saa aru, milleks on vaja ühe nimekirja puhul kahte alternatiivi, eriti kui küsimus on, kas ja kui [palju] meil raha on ja nii edasi. Kui keeruline! 

1996. [aastast alates] on see küsimus olnud väga lihtne, see on toimunud ainult Riigikogu tahte kaudu. Mulle on täiesti arusaamatu, miks on Riigikogul vaja oma ainuõigust delegeerida. Loomulikult, see on seadusandja õigus, ma küsisin selle kohta ka riigikontrolörilt, seadusandja võib kõik ära delegeerida, me ei pea siin ise mitte midagi tegema. Aga küsimus on, kui mõistlik see on. Kindlasti, kui enamus seda tahab, siis on see võimalik, see on seaduslik tee. Aga minu küsimus on, miks me seda teeme. Mulle jääb arusaamatuks, miks seda süsteemi teha. Riigikontrolör vastas ka, et kui ta varasemalt on seda valdkonda uurinud ja oma ettepanekuid teinud, siis on ta soovitanud sedasama dubleerivate mehhanismide kasutamist vältida. Aga meie siin ise loome ühe võimaluse juurde ja minu meelest see ei ole mõistlik tee.

Rahastamisest. Ma saan aru, et me seadusega kohustame, et kulka nõukogu või kultuurkapitali juht peab hakkama kultuurikomisjonile aru andma, kui palju meil täpselt raha on, milline objekt kui kaugel on, kui kaugel on Narva, kui kaugel Estonia, ja kas me saame võtta järgmise või ülejärgmise või üleülejärgmise objekti, mida finantseerida nõnda, et kui nad valmis saavad, siis on meil võimalik hakata jooksvalt finantseerima ka neid objekte. Saab olema üsna põnev siin tulevikus jälgida, kuidas see mehhanism tööle hakkab.

Ja õigustatult viitas hea kolleeg Signe Kivi, kui ma esimest korda käisin arupärimist üle andmas, et on …

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

… et on täiendavad mehhanismid. Ega parlament või kultuurkapital pole ainukesed [kohad], kust kultuur raha saab. Mul tekkis [üks] küsimus ja loodan, et riigikontrolör millalgi märtsikuus siia vastama tuleb. Nimelt, mäletatavasti mõni aeg tagasi lisas Riigikogu [sellesse nimekirja] ka viienda objekti, filmilinnaku. Ma ei tea, kas te juhtusite nägema uudist selle kohta, et õiglase ülemineku fondi vahenditest planeeritakse [rajada] Jõhvi 15 miljonit maksev rahvusvaheline filmitööstuse kompleks. Eestis saab tulevikus olema Riigikogu poolt heaks kiidetud filmilinnak Tallinnas või Tallinna lähedal ja üleminekufondi rahadest tõenäoliselt juba järgmisel aastal 15 miljoni euro eest [ehitatav] rahvusvaheline filmikompleks. Minu küsimus on: kui mehhanismid on erinevad ja me tekitame siin täiendavaid võimalusi juurde, kas me suudame neid tulevikus üleval pidada? 

Sellepärast on minu ettepanek, et me hoiaksime oma pea külmana, mõtleksime ja ei looks sellisel kujul seda võimalust. Isamaa fraktsiooni ettepanek on selle eelnõu teine lugemine katkestada. Ma lähen toon selle paberi, see jäi laua peale.

Sul on veel aega. Aga suur tänu! Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on kahju, et eelkõneleja pole eelnõu mõttest aru saanud, aga mis teha. Võib-olla ma räägin natuke teisel teemal. Alustan oma sõnavõttu, tsiteerides Rahvusooper Estonia peadirektorit Ott Maatenit: "Ooperikunst kõneleb rahvusvahelises keeles, mis on universaalne ja kõikidele mõistetav. Ooper on alati toetunud kaunite kunstide sümbioosile ning käsitlenud suuri ja olulisi väärtusi nagu vabadus, üksteisemõistmine ning inimestevahelised suhted. Ooperikunst loob elamusi, mis kujundavad tervet inimvaimu, olles tänu sellele erakordselt oluline nii kohalikule kogukonnale kui rahvusvahelisele üldsusele. Läbi ajaloo on Eesti olnud ooperikunsti arengus paraku "tagumises liigas"[,] kuid praegu on kätte jõudnud ajalooline hetk, et Eesti esimese tõelise ooperi- ja balletisaali kaudu kasvaks oluliselt meie mõjuväli, tõsiseltvõetavus ja atraktiivsus nii Euroopas kui kogu maailmas. Ja seda mitte ainult eelnimetatud kultuurivaldkondades, vaid palju laiemalt. Meie kodumaa ja meie pealinna Tallinna tuntus Euroopas ja maailmas toetuks selle kaudu kultuuriliselt palju viljakamale pinnasele. Meie kultuuri elujõulisus kogu maailmas on aga kindlasti ka meie rahvusliku julgeoleku küsimus."

Head kolleegid! Kaasaegsel tasemel muusikalavastuste etendamiseks sobivad teatrimajad on olemas isegi palju vaesemates riikides kui Eesti. Ajalooliselt puudub Eestis teatrisaal, mis oleks projekteeritud ja ehitatud muusikateatri vajadusi silmas pidades. Praegune Estonia teatrisaal ehitati sõnateatri vajadusi silmas pidades ning sellest tulenevalt on saalil olulised puudused muusikateatri vaatest. Saalis on palju vaatajakohti, mis on väga piiratud nähtavuse ja/või puuduliku moonutatud akustikaga. Saalis puudub muusikateatri jaoks vajalik loomulik heli järelkõla, samuti on lavakompleks oluliste puudustega. Rahvusooper ei saa täna mängida umbes 30% üldlevinud klassikalisest ja kaasaegsest balleti- ja ooperirepertuaarist, sest teoste esitamiseks vajalik artistide hulk ei mahu ära ei lavale ega orkestriauku. Samadel põhjustel ei ole võimalik siia kutsuda esinema teisi nimekaid ooperi- ja balletiteatri truppe ega maailmakuulsaid artiste. 

Eespool öeldust tulenevalt on Eesti muusikateatri publik märkimisväärselt kehvemates tingimustes, võrreldes valdava enamuse teiste Euroopa riikidega oma kodus. Tänase Estonia teatrisaali näol on tegemist ruumi ja lavaga, mis välistab suures osas rahvusvahelise koostöö teiste rahvuslike ooperi- ja balletiteatritega. Võimalused osaleda ühislavastuste väljatoomisel on väga piiratud. Ühislavastused on aga tänapäeval nii Euroopa kui kogu läänemaailma ooperi- ja balletiteatrite kõige levinum koostöövorm. See annab võimaluse ühiselt palgata maailma nimekaid ooperi- ja balletilavastajaid ning stsenograafe ning selle kaudu tagada rahvusvahelisel tasemel kunstilised ning esteetilised tulemused. Samuti võimaldab see partneritega ühiselt katta lavastuskulusid kunstiliste meeskondade tasustamisel ning lavastuste dekoratsioonide, kostüümide ja muu sellise tootmisel.

Normaalmõõtmetes lavaga teatrisaali olemasolu on hädavajalik eeldus, et rahvusooper saaks üldse sellistes rahvusvahelistes ooperi- ja balletiteatrite ühislavastustes ja -projektides osaleda. See tagaks, et Eesti muusikateatrit, Eesti kõrgkultuuri võetaks Euroopas ja mujal maailmas tõsiselt, rahvusooperit hinnataks kui võimekat rahvusvahelist koostööpartnerit. Eesti kui muusikateatri jaoks vajalikku infrastruktuuri omava riigi tekkimine maailmakaardil kindlustaks …  

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.  

… et rahvusooper täidaks talle pandud rolli Eesti rahvusliku kõrgkultuuri ühe olulise visiitkaardina. Oluline on ka see, et Estonia juurdeehitus laiendaks oluliselt Eesti lauljate, tantsijate ja muusikute arenguperspektiive. Tänu akustilistele ja lavalistele võimalustele tõuseks see sootuks teisele tasemele. Meil peab olema koht, kuhu tuua maailmakuulsaid orkestreid ja balletitruppe.

Suur tänu! Hea kolleeg Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea saal! Ei olnudki plaanis tulla, aga hea kolleegi Priit Sibula ettekanne oli niivõrd huvitav siin puldis, et pani nagu mõtlema. Kui ma enne küsisin lugupeetud kultuurikomisjoni esimehe käest, kas me tõepoolest hakkame nüüd jõudma olukorda, kus pärast kümmet pluss aastat me oleme lähedal ERR‑i [maja] ehitamisele, siis vaat naksti tuli Isamaa ettepanekuga hoida pea külmana ja seda eelnõu mitte toetada. Ma sellise lähenemisega ei saa kuidagi nõustuda.

Esiteks, jättes ERR‑i korraks kõrvale, siis sellega, et Eestis toimub dubleerimine ja et me teeme asju, mis käivad Eestile ilmselgelt üle jõu, olen ma igal juhul nõus. Selle näite puhul, et teeme Wonderlandi ja lisaks veel miskit Ida-Virumaale, tõesti tekib küsimus, kas me päriselt ikkagi suudame sellisel viisil Eestis asju ajada. Aga mis seda eelnõu puudutab, siis mina küll nii aru ei saa, et nüüd hakkab pihta mingisugune dubleerimine või et Riigikogu ei saa enam üldse aru, mis on nende objektid ja kust tulevad järgmised objektid. Minu arust oli väga selgelt öeldud, et kultuuriminister ei otsusta ainult enda allkirjaga: ta läheb kultuurkapitali, tuleb ka Riigikogu kultuurikomisjoni. Selline sümbioos saab siin igal juhul olema.

Jättes nüüd veel kord ERR‑i kõrvale, siis ma kujutan ette, et selle eelnõu eesmärk võiks olla mitte ainult see, et ERR‑i maja lõpuks valmis saada. Meil on ka tulevikus sarnaseid olukordi. Me ei saa ette ennustada, millised on objektid ja millised probleemid saavad olema nende objektidega. Kui kusagil on jälle mingisugused kivid, millest me üle ei saa, siis hakata järjekordselt siin Riigikogus mingisuguseid nimekirju kokku panema ja arutama tundub nagu ebamõistlik. Sel juhul võikski olla selline – kuidas nüüd öelda? –, härra Sibul ütles, et see on tagauks, mina arvan, et see on selline paralleeluks, [mida kasutada], kui me näeme, et on võimalus kiiresti otsustada ja mitte lasta Eesti maksumaksja rahal lihtsalt tuulduda. Me saame ju väga hästi aru, et ehitused järjest kallinevad, projektirahasid makstakse. ERR‑i puhul on seda [tehtud] juba korduvalt. Kui palju raha on juba kulunud selle peale, et ERR on otsinud omale uut maja ja projekteerinud? On öeldud, et te ei saa raha, siis jälle öeldud, et te saate raha. See on peaaegu et lihtsalt piinlik. Tegelikult see ei ole mitte ainult piinlik, vaid see on olnud maksumaksja raha suhtes täiesti ebaadekvaatne käitumine.

Mina sellist hirmu ei näe. Mina toetan seda eelnõu selles vaates, et ERR peaks omale uue hoone saama, eriti praegustes tingimustes, kus meedia ja kommunikatsiooni roll ühiskonnas on niivõrd oluliseks saanud. Kui me ei suuda oma ajakirjanikele ja meediale ja avalikkusele pakkuda häid tingimusi – me tihtipeale ei suuda, eriti just sissetulekute mõttes –, siis me peame andma endast parima, et me suudaksime vähemalt pakkuda häid töötingimusi. Selle eelnõu, nende töötingimuste puhul, kui see muidugi niimoodi läheb – ka kultuurikomisjoni esimees ütles, et midagi ei ole ju kokku lepitud, aga vähemalt on kultuurikomisjon andnud oma sisendi, et nemad oleksid ERR‑i majaga nõus –, ma ei näe hirmu, et midagi halvasti läheb. Vastupidi, ma näen seda, et lõppeb üks ülimalt piinlik [saaga] ERR‑i maja ümber, mis on kestnud juba kümme pluss aastat ja [kulutanud] miljoneid eurosid maksumaksja raha.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised, kuna ma head kolleegi Priit Lompi, kes on registreerunud sõnavõtuks, saalis ei näe. Head kolleegid, nüüd saame minna muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Selle eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek, selle on esitanud kultuurikomisjon ja kultuurikomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 338 teine lugemine lõpetada, aga kes olid saalis või jälgisid kabinetis, [need teavad, et] Isamaa fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu 338 teine lugemine katkestada. Me peame seda ettepanekut hääletama. Asume hääletamist ette valmistama. 

Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 338 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 4 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 338 teine lugemine on lõpetatud.  

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 346 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, keskkonnakomisjoni liikme Hanah Lahe.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan ülevaate veeseaduse muutmise seaduse eelnõu arutelust keskkonnakomisjonis, saabunud muudatusettepanekutest ja komisjoni menetlusotsustest. 

Eelnõu esimene lugemine toimus 16. jaanuaril 2024. aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 30. jaanuar. Muudatusettepanekuid selleks ajaks ei laekunud, küll aga valmis Kliimaministeeriumi ja keskkonnakomisjoni ametnike koostööna viis muudatusettepanekut, mis on normitehnilist laadi ja täpsustavad norme seoses selle eelnõuga. Komisjon otsustas konsensuslikult neid muudatusettepanekuid toetada. 

Komisjon tegi ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, siis võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 6. märtsil 2024. aastal.

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnega kohapealt … Läbirääkimiste soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised.  

Eelnõu kohta on esitatud viis muudatusettepanekut. Läheme nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud samuti keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, selle esitajaks on keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, ka selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 346 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades denonsseerimise seaduse eelnõu 362 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiitsminister Kalle Laaneti. Küll tuleb, Valdo, ka sinu kord.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Selle eelnõu ajalugu [ulatub] natukene kaugemale kui tänane päev. Põhimõtteliselt juba eelmisel suvel alustati poliitilisi diskussioone selle üle, et agressoriga ei peaks olema mingisuguseid õigusalaseid lepinguid. 

Tulenevalt Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu teeme ettepaneku denonsseerida õigusabileping erakorraliselt rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 62 alusel, mis näeb ette võimaluse leping üles öelda lepingu sõlmimisel esinenud asjaolude olulise muutumise korral, mida osalisriigid ei saanud ette näha. Jah, kindlasti 1995. aastal ei kujutanud me ette, mis võib toimuda 2022. aastal. Alates 24. veebruarist 2022 on Venemaa Föderatsioon pannud Ukrainas toime raskeid sõjakuritegusid, inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi. Õigusabilepingu eelduseks saab olla vastastikune usaldus teineteise õigussüsteemi vastu. Usaldus Venemaa Föderatsiooni õigussüsteemi vastu meil täna puudub.

Õigusabilepingu denonsseerimisel on laiemas plaanis mõju kahe riigi vahelistele suhetele, kuna selle muudatuse otseseks ajendiks on Venemaa poolt Ukraina vastu toimepandud ja jätkuv agressioon. Sellega [saadab] Eesti nii Venemaale kui ka teistele riikidele selge sõnumi, et senisel moel me õigusabialast koostööd agressorriigiga jätkata ei saa, ning suhtlus Venemaaga hakkab edaspidi toimuma üldistel alustel. Otsuse laiemat rahvusvahelist ja poliitilist mõju saab hinnata pigem tagantjärele. 

Tuleb öelda, et koostöö kahe riigi vahel dokumentide kättetoimetamisel ja tõendite kogumisel õigusabilepingu kehtivuse kaotamisega ei lõpe. Venemaa Föderatsioon on samamoodi nagu Eesti Vabariik Haagi 1965. aasta dokumentide kättetoimetamise ja 1970. aasta tõendite kogumise konventsiooni liikmesriik. Need konventsioonid kehtivad ning kohalduvad justiitskoostöö läbiviimisel Eesti ja Venemaa vahel. Seega toimub edaspidi dokumentide vastastikune kättetoimetamine ja tõendite kogumine Haagi konventsiooni alusel. 

Kõnealuse lepingu denonsseerimine ei välista Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni koostööd kriminaalasjades. Jätkuvalt on võimalik tugineda erinevatele rahvusvahelistele konventsioonidele, mille osalisriik Venemaa Föderatsioon käesoleval ajal jätkuvalt on. Need tagavad laialdased võimalused koostööks. Eesti kriminaalmenetluses on mittekodanikest ning mitteresidentidest isikutele tagatud kodanikega samaväärsed õigused oma isiklike õiguste ja varaliste õiguste kaitsel. 

Õigusabilepingu denonsseerimine võimaldab edaspidi keelduda kohtuotsuse tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest, kui see on vastuolus avaliku korraga. [Seni] oli selleks aluseks Riigikohtu tõlgendus, mille kohaselt ei tunnustata kohtuotsust või ei tunnistata seda täidetavaks olukordades, kus see võib eelkõige kahjustada Eesti Vabariigi suveräänsust ja julgeolekut või kui see on vastuolus Eesti Vabariigi seadusandluse põhiprintsiipidega. 

Kahtlemata mõjutab õigusabilepingu lõpetamine õigusabi kättesaadavust Eesti kodanikele. Kuna õigusabileping näeb ette teatud teemade puhul lihtsustatud menetluse, võib see mõjutada Eesti kodanike jaoks eluliste küsimuste lahendamist. Näiteks on õigusabilepingus reguleeritud teatud perekonnaõiguse ja pärimise küsimused. See aga ei tähenda, et need küsimused jäävad lahenduseta, vaid nendega tegelemine võib nõuda rohkem aega ja täiendavat asjaajamist. Sellega ma praegu eelnõu tutvustamise lõpetaksin.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on üks küsimus. Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Austatud minister! Seda teemat oleme ka komisjonis tõstatanud, aga võib-olla saate seda natukene laiemalt avada. Olete oma ettekannetes korduvalt rõhutanud või maininud, et kogu see asjaajamine Venemaa ameti- ja justiitsasutustega [muutub] meie kodanike jaoks oluliselt keerulisemaks, ilmselt kallimaks ja nii edasi. Me oleme harjunud sellega, et tänu sellele lepingule saime 30 aastat Venemaaga asju ajada palju lihtsamalt kui mõne muu riigiga. Kas te olete arutanud või mõelnud või endamisi arutanud, on meil mingeid mehhanisme või hoobasid, et meie elanikke kuidagimoodi aidata? Ma mõtlen eeskätt nendessamades perekonna[õiguse] ja pärimisasjades, elatisabi asjades, lastega seotud asjades, kus Vene kodanikud on mängus. Või läheb kõik ikkagi nii, nagu Haagi konventsioonid ette näevad, ja loodame, et Venemaa neid [konventsioone] täidab?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks me ju kõik teame, et Venemaa agressioon, mis kaks aastat tagasi Ukrainas algas, on muutnud kogu maailma. Sellest tulenevalt oleme me kõik saanud teatud mõttes kannatada, kõigi riikide kulutused kasvavad, eelkõige riigikaitsekulud, ja loomulikult on segamini löödud ka kõikvõimalikud muud suhted, kaasa arvatud tsiviilsuhted. 

Ma lihtsalt kiirelt ja põgusalt käin üle, kui palju taotlusi õigusabilepingu alusel on esitatud. Näiteks 2020. aastal esitati 235 taotlust, 2021. aastal 171 taotlust ja 2022. aastal vahendati õigusabilepingu alusel kokku 240 taotlust. Erinevad taotlused, nii [Eestist Venemaale esitatud taotlused] kui ka vastupidi. Tänasel päeval oleks loomulikult kõige lihtsam, kui agressioon Ukrainas lõppeks ja suhted kahe riigi vahel uuesti teatud mõttes normaliseeruksid, aga nagu me teame, ei ole praegu kusagilt näha, et agressioon lõppeks, et see lõppeks lähiajal. See tähendab seda, et mõjutada saavad kõik need suhted, mille kohta hea küsija küsis ja mis puudutavad abi andmist perekonnaalastes suhetes või milles iganes.

Ma isiklikult ei kujuta küll ette, kuidas lähitulevikus, lähikuude või lähiaastate jooksul võiks leida mingisuguseid õiguslikult siduvaid lepinguid Venemaaga, et neid küsimusi lahendada. Senikaua, kui on tegemist agressiooniga Ukrainas ja kuni teatud riigijuhid ei vastuta nende tegude eest, mis on Ukrainas toime pandud, ei kujuta ma ette, et Eesti saaks olla Venemaaga mingites õigusalastes suhetes.

Eduard Odinets, teine küsimus, palun! 

Aitäh! Ma küsin ühe võimaliku ohu kohta, mis kaasneb õigusabi mõningase viivitusega või osutamata [jätmisega]. Minu teada me oleme seda instrumenti kasutanud ka näiteks selleks, et kontrollida meile esitatud sünnijärgse kodakondsuse dokumente, mis on väidetavalt väljastatud kusagil mingites Venemaa ZAGS‑ides, perekonnaseisuametites, ja millega üritatakse saada sünnijärgseks Eesti kodanikuks. Me oleme kasutanud seda instrumenti selleks, et teha kindlaks, kas need dokumendid vastavad tõele, kas nad on autentsed ja kas see info, mis seal on esitatud, on tõene. Kas te ei näe siin mingit ohtu selles, et meie piirile võib tekkida massiliselt mehikesi, kes väidavad, et nad on sünnijärgsed kodanikud, ja me ei saa seda täie põhjalikkusega kontrollida?

Aitäh selle küsimuse eest! Ega siin välistada ei saa ju midagi. Kui Venemaa tahab tekitada migratsioonirünnakut meie piirile, siis see on loomulikult võimalik. Erinevaid hübriidrünnaku sugemeid me oleme juba näinud, kas siis siseministri auto lõhkumise või ajakirjaniku vara kahjustamise näol. Ma alguses tutvustasin, et õigusabilepingu üks kõige suuremaid eeldusi on see, et me usaldame teineteise õigussüsteemi. Siit ma jõuan alguspunkti tagasi: kuidas ja kas me saame usaldada agressorriigi õigussüsteemi, nende mingisuguseid vastuseid meie küsimustele? Kas nad üldse tahavad neid vastuseid anda? See on minu arvates baasprintsiip. Kuidas me sealt edasi liigume? Minu tunnetus on täna küll selline, et me ei saa seda teha, sest usaldust ei ole. Kui [Venemaa] ei ole täitnud rahvusvahelisi lepinguid teistes valdkondades, rünnates Ukrainat, siis kuidas me saame õigusabi palvet esitades eeldada, et nende vastus sellele on õiguslikult vettpidav?

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kui te käisite õiguskomisjonis seda eelnõu tutvustamas, siis sai teilt küsitud põhimõtteliselt seesama küsimus ja te vastasite – kui ma teid nüüd õigesti vahendan, palun lükake ümber, kui ei vahenda, või täpsustage –, et mingisuguseid reaalseid praktilisi probleeme selle lepingu denonsseerimine Eestile ei tekita, on olemas alternatiivsed mehhanismid kõikide reaalselt lahendamist vajavate küsimuste lahendamiseks. Näiteks, kui on toime pandud mingi kuritegu, mille [toimepanija] on putkanud üle piiri Venemaale ja oleks vaja [nõuda] tema väljaandmist või midagi muud sellist, sealhulgas juhtumid, millele osutas kolleeg Odinets. Kas me saame õigesti aru, et kui see [leping] denonsseerida, siis sellest Eestile praktilisi probleeme ei teki? Ja teine küsimus on selline. Kas praktilisest vaatepunktist ei oleks mõttekam leping peatada, mitte denonsseerida? Kui mingil hetkel tahaks selle uuesti sisse seada, siis see nõuab palju suuremat pingutust.

Aitäh nende küsimuste eest! Sissejuhatavas sõnavõtus ma tõin ju välja, milliste rahvusvaheliste konventsioonide alusel on võimalik saada päringutele vastuseid ja õigusabi. Mis puudutab konkreetselt kriminaalasjade menetlusi või näiteks tagaotsimisi, siis on meil Interpoli andmebaasid ja Interpol sekkub küsimustesse. Seda loomulikult siis, kui teine pool reaalselt tahab nendele rahvusvahelistele kokkulepetele vastu tulla ja reageerida. Õigusabilepingu põhiline väärtus oli see, et kahe riigi õigusasutused aktsepteerisid teineteist ja neil oli usaldus teineteise vastu. [Enam] seda usaldust ei ole. 

Ma mäletan ühest oma eelmisest ametikohast tulenevalt, et 2005. aastal, kui ma olin siseministri rollis, käisin ma koos delegatsiooniga Venemaal sedasama õigusabilepingut pikendamas. Tol hetkel oli Venemaa siseminister Nurgalijev ja siis oli see usaldus olemas. Esimene murdemoment oli 2008. aastal, kui Venemaa ründas Gruusiat.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud justiitsminister! Hea Kalle, printsiibis olen sinuga nõus. Praeguses olukorras tundub mis tahes lepingu omamine Venemaaga natuke nagu iseenda lollitamine või iseenda petmine. Me võime sinna kirja panna väga head kavatsused, ilusad mõtted, aga nende täitmine ja selle riigi laiem käitumine, kui me vaatame viimase aja sündmusi, elab niikuinii oma elu. Aga ma küsin nii. Küllap te olete seda valitsuses, ministeeriumis ja õigusabiorganitega põhjalikult analüüsinud. Millised potentsiaalsed riskid võivad selle otsusega Eesti elanikele – rõhutan, Eesti kodanikele nii Eesti riigis, aga ka tegelikult Venemaa Föderatsioonis – kaasneda? Millised päriselu küsimused võivad minna nende jaoks keerukamaks ja raskemaks võrreldes praeguse olukorraga ja kuidas neid riske maandatakse?

Aitäh selle küsimuse eest, hea Tanel! Need riskid saavad olla ainult ajalises mõõtmes. Kui kahe riigi vahel on usalduslik suhe, kui on tavapärane õigusalane koostöö, siis kindlasti käivad päringutele vastuste saamised kiiremini. Aga see eeldab ikkagi ka teise poole head tahet. Ega siis leping iseenesest ei taga mitte midagi. Selle lepingu taga peavad olema inimesed ja inimestel peab olema tahe lepingu mõttest tulenevalt tegevusi ellu viia. Me oleme Justiitsministeeriumis seda analüüsinud ja me ei ole leidnud ühtegi põhjendust, et meil oleks takistusi saada rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevalt abi nendes suhetes, mis on tagatud nende rahvusvaheliste konventsioonidega. Selle lepingu väärtus oli usaldus, aga seda usaldust [enam] ei ole. Selline on meie arutelude tulemus olnud.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Tõepoolest, suures plaanis ja eriti ajal, mil täitumas on kaks aastat Venemaa sissetungist Ukrainasse, tekitavad igasugused lepingud ja koostöö Venemaaga küsimusi. See on minu arvates õige suund. Aga samas on see suund ikkagi ka problemaatiline, [arvestades] neid ohtusid, mida siin ka teised riigikogulased on välja toonud. 

Te tõite välja, et seda lepingut on tegelikult ka kasutatud, ja eelmises vastuses rääkisite heast tahtest. Minu küsimus on: milline on olnud viimase kahe aasta jooksul sisuline koostöö? Kas me saame täna öelda, et jah, meil on see leping, aga tegelikult me oleme väga selgelt näinud ja aru saanud, et Venemaal, meie naabril, puudub igasugune tahe seda lepingut hea tahte mõistes kasutada? Kas teil on selline arusaam tekkinud?

Aitäh, hea küsija! Selle eelnõu seletuskirja lõpus on statistilised andmed, võin need teile öelda. 2023. aasta kohta puudub statistika, kui palju õigusabitaotlusi tuli. 2022. aastal vahendati õigusabilepingu alusel kokku 240 taotlust, mille hulgas oli [taotlusi] eestkoste määramise, töötamisandmete, kodakondsuse, õigusinfo väljaselgitamise, kohtuotsuste tunnustamise kohta. Nüüd, hinnata üheselt seda, milline see tahe on olnud, [ei ole lihtne]. Ma ei [oska] öelda, kas see tahe on olnud positiivne: osutada õigusabilepingu [kohaldamisalas olevates küsimustes] kõikvõimalikku abi võimalikult kiiresti. Mul puuduvad praegu andmed, kui kiiresti nendele küsimustele või palvetele reageeriti. Ma jään selles mõttes praegu vastuse võlgu, milline see Venemaa‑poolne tahe on olnud. Aga need on need faktid, millele ma saan praegu tugineda.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on meil suur au ja võimalus kuulata õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere ettekannet. Palun!

Aitäh! Tõesti, ma naudin seda au ja kuulsust. Aitäh teile! Kippusin enne liiga vara siia pulti tulema, ei jõudnud seda põnevat momenti ära oodata. Täna on siin kuidagi imelikult vaikne, keegi pasunat ei puhu ja saab rahulikult rääkida. 

Aga enne, kui ma lähen komisjoni istungi juurde, kus me seda eelnõu arutasime ja kus ka justiitsminister Kalle Laanet kohal oli, siis siin istudes ja Kalle ettekannet kuulates tuli mulle meelde üks seik. See juhtus peale komisjoni istungit, nii et seal me seda arutada ei saanud. Ma räägin teile sellest, kuna mul on mõni minut aega. Jagan teiega ühte mälestust. See tuleneb otseselt teie küsimustest, et kuidas või kui palju see kedagi meist või suhteid Venemaaga mõjutab. 

Möödunud nädalavahetusel toimus Münchenis üks julgeolekukonverents, München 2024, kui teate. Seal oli üks väga huvitav debatt, kus osalesid Kaja Kallas, keda te ka võib-olla teate, ja Mary Elise Sarotte, kes on kirjutanud raamatu "Not One Inch". Ma tean, et siin saalis on veel vähemalt üks inimene, Varro Vooglaid, kes peale minu on seda raamatut lugenud. Väga hea raamat! Aga selle debati käigus tuli välja üks seisukoht, mis tegelikult väga hästi aplitseerib tänast teemat. Küsimus oli selles, kas Lääs või lääneriigid peaksid Venemaaga mingeid lepinguid sõlmima ja kas sellest võiks midagi paremaks minna. Ja järeldus, milleni selles debatis [jõuti], oli väga selge: loomulikult tahaks Venemaa lääneriikidega igasugu lepinguid sõlmida, sellepärast et nad teavad, et lääneriigid täidavad neid lepinguid, aga venelased ise ei kavatse neid lepinguid kunagi täita. See on niisugune üldine hoiatus või lähtekoht. 

Aga kui rääkida sellest eelnõust ja komisjoni istungist, siis komisjoni istung oli väga sisukas. Kalle Laanetile oli palju küsimusi. Kallel olid kaasas ka mõned Justiitsministeeriumi ametnikud. Küsimusi esitasid peamiselt Eduard Odinets, veel kord Eduard Odinets, veel kord Eduard Odinets ja siis olid veel Varro Vooglaid ja Valdo Randpere, tähendab, mina, kes asju küsisid. Peamiselt keerles teema ja küsimused ikkagi sama asja ümber nagu praegu siin, et kas selle lepingu denonsseerimine toob endaga kaasa mingeid tagajärgi Eesti kodanikele ja kas see toob kaasa mingeid tagajärgi Eesti riigile, kui me tahaksime saada mingit abi. Mõlemale küsimusele võis põhimõtteliselt vastata selliselt, et küsimus on tegelikult lepingupartneri usaldusväärsuses. Sama asi, mis ma rääkisin selle Müncheni julgeolekukonverentsi kohta. Muide, vaadake järele, Müncheni julgeolekukonverentsi debatt oli väga põnev. 

Aga seisukoht oli ka see, toodi välja näiteks, ma ei mäleta, kes sellest rääkis … Aa, ma ise rääkisin. Ma kunagi varasemalt vestluses prokurör Lavly Perlinguga küsisin tema käest seoses rahapesuasjadega, et kuidas see õigusabi [andmine] ja suhtlemine venelastega toimib. Ta selgitas väga lihtsalt, et kui venelastel on vaja mõni opositsionäär musta nimekirja või trellide taha saata, siis nad saadavad meile tema kohta igasugu infot sellest, kuidas ta on varastanud, raha pesnud ja muidu pätt ja kaabakas olnud. Aga kui Eesti prokuratuur küsib tõesti mõne rahapesuasja kohta ja mõne inimese kohta, siis ei tule sealt mitte mingit vastust, jäädki ootama. Ka sellest lähtepunktist tundub, et sellest lepingu denonsseerimisest ei ole suurt lugu. 

Teine küsimus, mida Varro ka siin eelnevalt küsis, et kas äkki oleks parem see peatada või külmutada, nagu kunagi Keskerakond külmutas lepingu Ühtse Venemaaga ja hoidis seda kusagil teadmata kohas. Nagu me teame, siis ega see Ühtse Venemaa lepingu ülessulatamine ei läinud lihtsalt, nüüd on seegi ahju läinud. Aga põhimõtteliselt protseduur ei näe seda ette. See leping kas pikeneb automaatselt ise, kui keegi seda üles ei ütle enne septembrit 2025 – oli vist nii? –, või siis meie lõpetame selle lepingu. 

Pärast kõiki neid põnevaid mõttevahetusi jõudsime protseduuriliste otsusteni. Tegime sellised otsused. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21. veebruaril. Ennäe imet, täna ongi 21. veebruar ja eelnõu on saalis! Sellega ei ole viimasel ajal enam harjunud. Ja sel aastal ka veel, näed! Kusjuures selle ettepaneku poolt olid kõik, konsensuslik [otsus]. Teine ettepanek oli esimene lugemine lõpetada. Ka see oli konsensuslik otsus. Kolmas otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks Valdo Randpere, see tähendab mina. Ja ka see oli konsensuslik otsus. Ma tänan teid selle usalduse eest! Küsimusi ka ei ole.

Suur tänu! Saime päeva lause: "Keegi rääkis – ise rääkisin." Nüüd avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel hea kolleeg Peeter Tali, palun! (Peeter Tali küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Alustame algusest. Venemaal ei ole sõnavabadust ega vaba ajakirjandust, ei ole demokraatiat ega õigusriiki. Venemaa Föderatsioon ei täida rahvusvahelisi lepinguid ja konventsioone, millega ta on ühinenud. Aga samas – sellest rääkis ka hea kolleeg Valdo – nõuab Kreml ise häälekalt kõigi lepingute täitmist kõigilt teistelt osapooltelt või läänepartneritelt, nagu välisminister Sergei Lavrov oma iroonilisel moel rõhutab. 

Iga leping on tegelikult hea tahte akt. Meil on siin fundamentaalne erinevus: Eesti on demokraatlik õigusriik, aga Venemaa ei ole seda mitte. Ta on imperiaalsete huvidega autoritaarne riik. No ei ole seal seda tahet näha! Ja Putini Venemaa mitte ainult ei täida rahvusvahelisi lepinguid valikuliselt, vaid rikub neid järjekindlalt. Ma meenutan 1994. aasta detsembris sõlmitud Budapesti memorandumit, millega USA, Venemaa ja Suurbritannia – hiljem liitusid sellega ka Hiina ja Prantsusmaa – kohustusid austama Ukraina sõltumatust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Pärast seda andis Ukraina oma tuumarelvad ära Venemaale. Tol hetkel oli Ukraina tuumalõhkepeade arvult maailmas kolmas supervõim. Kolmas! 

Pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal ütlesid USA ja Ühendkuningriik eraldi [avaldustes], et Venemaa on ilmselgelt rikkunud võetud kohustusi Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse tagamiseks. Venemaa väitis seepeale, et lepingu kohaselt lubas Kreml vaid Ukraina vastu tuumarelva mitte kasutada. See on järjekordne vale muidugi ja pehmelt öeldes lepingu tingimuste painutamine. Pehmelt öeldes! Venemaa järjekindlalt ähvardab Ukrainat ja kogu vaba maailma tuumarelva kasutamisega ja kahjuks on need ähvardused olnud lühikeses perspektiivis edukad. Ma arvan, et selle õigusabilepingu oleks pidanud lõpetama või denonsseerima juba 27. veebruaril 2014, kui Venemaa Krimmi annekteeris. 

Teine näide. Aastal 2002 Eestis tapatalgud korraldanud sarimõrvarite Dmitri Medvedevi ja Juri Ustimenko kriminaalasja raames tehtud päringutele Venemaa lihtsalt ei vastanud. Palun seda Dmitri Medvedevit mitte segamini ajada selle Medvedeviga, kes Putini ajal ajutiselt president oli. Ustimenko ja Medvedev olid kaks Vene sõjakoolist ärakaranud kursanti, kes Eestis inimesi tapsid ja terrorit külvasid. Medvedevi lasid Läti politseinikud kinnivõtmisel maha ja Ustimenko andsid poolakad õigusabi korras – see õigusabi Poolaga toimib – meile välja ja nüüd ta kannab siin eluaegset vangistust. 

Rõhutan, et Venemaa kohtusüsteem ei ole sõltumatu ja on kaugel usaldusväärsusest. Eesti on õigusriik ja meil ei saagi olla mingit usaldust sellise autoritaarse režiimi kohtusüsteemi ja laiemalt kogu õigussüsteemi vastu. Kriminaalasjade kohta ma näite tõin. Nende aastate jooksul, millal see õigusabileping on kehtinud, on tsiviil- ja perekonnaasjades paljud Eesti ettevõtjad ja kodanikud kannatanud. Mille pärast? Selle pärast, et Vene kohtud on väänanud meie õigusabilepingut, Vene hagejad sõna otseses mõttes irvitavad meie seaduskuulekuse üle. See on seesama asi: nemad teavad, et meie täidame lepingut, et meie teeme kõike nii, nagu oleme kokku leppinud. Eesti õiguse ning rahvusvahelise õiguse põhimõtetest Venemaa muidugi ei hooli. Pahatihti teevad Vene kohtud otsuseid ilmsete võltsimistunnustega tõendite pinnalt ja kostjat pole muidugi vaja kaasata. Seda nad ka ei tee. 

Kindlasti on ka näiteid õigusvastastest Vene kohtulahenditest, mida meie kohtud kohusetundlikult täidavad. Tegelikult oleks õiguse mõttes, tõe ja õiguse mõttes, olnud õiglane, et need Vene kohtusüsteemi kallutatud otsused oleksid läbinud Eestis või Euroopa Liidus mingisuguse filtri. Võib-olla peaks andma meie kodanikele õiguse viia näiteks pärast 27. veebruari 2014 tehtud Venemaa kohtuotsused ja täitedokumendid uuele, ausale ja kriitilisele läbivaatamisele Eesti kohtus. Ma tõesti ei tea, kuidas seda ülekohut heastada, aga loota mingile Vene kohtusüsteemile ja Eesti kodanike kaitsele – no see on küll puhas meelepete. 

On hea, et me nüüd oleme selle denonsseerimiseni jõudnud. Parem hilja kui mitte kunagi. Ühtegi paberit ega sõna, mis Venemaalt tuleb, paraku me täna usaldada ei saa.

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Eduard Odinets, palun! (Eduard Odinets küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid toetavad Eesti ja Venemaa vahelise õigusabi ja õigussuhete lepingu denonsseerimist. Õigusabileping kahe riigi vahel eeldab vastastikust usaldust teineteise õigussüsteemi vastu, ent kuni kestab Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu, ei saa me idanaabriga seoses mingist usaldusest rääkida. Venemaa on sõda alustades rikkunud rahvusvahelist õigust, ÜRO põhikirja põhimõtteid. Venemaa on Ukrainas toime pannud raskeid sõjakuritegusid, inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi. Seega ei saa Eestil Venemaa õigussüsteemi vastu usaldust olla.

Üldiselt olen seisukohal, et kahepoolsed suhted Eesti ja Venemaa vahel tuleb säilitada vaid sel määral, mis on tingimata vajalik. Olen veendunud, et selle lepingu olemasolu ei ole tingimata vajalik. Õigussuhted Venemaa Föderatsiooniga on võimalik üles ehitada nagu iga teisegi kolmanda riigiga, näiteks samadel alustel, mis Valgevenega: rahvusvaheliste konventsioonide ja muude sellesarnaste dokumentide alusel.

Kuid samas, head kolleegid, peame mõistma, et Eesti ja Venemaa õigusabi ja õigussuhete lepingu lõpetamine tekitab nii mõnegi probleemi meie enda kodanikele ja elanikele, justiitsasutustele ja äridele. Oleme ju ligi 30 aasta jooksul harjunud Venemaaga asju ajama lihtsamalt kui ükskõik millise kolmanda riigiga. See asjaajamine toimis ja inimesed olid sellega enam-vähem rahul. Olgem ausad, vaatamata kõigile geopoliitilistele turbulentsidele, on meie inimestel, ettevõtetel ja asutustel säilinud õigussuhted Venemaaga. Mõistagi on enamik neid suhteid viimase kahe sõja-aasta jooksul kokku kuivanud, kuid suhtlus inimeste vahel endiselt eksisteerib ja endiselt eksisteerivad sellega seotud õiguslikud vaidlused ja murekohad. Meie inimestel on jätkuvalt vaja Venemaal asju ajada.

Mitu küsimust on tõstatatud ka täna siin saalis, näiteks samasugune õiguskaitse mõlema riigi kodanikele ja juriidilistele isikutele oma isiklike ja varaliste õiguste [kaitsel] teineteise territooriumil. Õhku jääb küsimus, kas lepingu lõpetamine avab Venemaale veelgi laiemad võimalused minna Eesti kodanike ja juriidiliste isikute vara kallale Venemaal olukorras, kus me arutame siin saalis eelnõu Vene kodanike ja juriidiliste isikute vara konfiskeerimiseks seoses Venemaa kallaletungiga Ukrainale. 

Või lepingu[poolte] kohustus saata teineteise palve korral diplomaatilises korras tõlketa ja tasuta tõendeid perekonnaseisuaktide registreerimise kohta ja muid dokumente (näiteks hariduse ja töö kohta), mis puudutavad mõlema riigi kodanike isiklikke õigusi ja varalisi huve. Ilmselt tähendab lepingu denonsseerimine, et Eesti kodanike võimalus Venemaalt dokumente saada oluliselt väheneb, sellega hakkavad kaasnema olulised kulud ja lisaks sellele tuleb hakata dokumente tõlkima ja apostillima. 

Või mõlema riigi kohustus anda tasuta õigusabi ja tagada tasuta kohtumenetlus teineteise kodanikele samadel alustel ja samade eelistega nagu oma kodanikelegi. Pole selge, mida see Eesti kodanike jaoks reaalselt tähendab näiteks perekonnaseisuasjades või võlgade sissenõudmisel. Kas see näiteks vähendab veelgi meie korteriühistute võimalusi Vene kodanikelt üürivõlgnevusi sisse nõuda?

Või näiteks lepingu säte, mille kohaselt dokumentidel, mida peetakse ühe riigi territooriumil ametlikeks, on ka teise riigi territooriumil ametlike dokumentide tõendav jõud. Kas õigussuhete lepingu lõpetamine võib tähendada, et Venemaal on nüüd vaba voli aktsepteerida või jätta tähelepanuta Eestis väljastatud dokumendid, tõendid ja nii edasi? See võib seada ohtu meie kodanike hakkamasaamise Venemaal.

Või näiteks riikide kohustus anda vastastikust õigusabi tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades. See tähendab muu hulgas tsiviilasjades langetatud kohtuotsuste tunnistamist ja täitmist ning dokumentide kätteandmist ja edasisaatmist. Ma loodan, et lepingu denonsseerimine ei tähenda meie justiitsasutustele seda, et me ei saa Eestis kuriteo sooritanud inimesi enam Venemaalt kätte või et Eesti kodanike kasuks tehtud tsiviilotsuseid enam üldse ei täideta.

Veel üks valdkond, kus minu hinnangul on õigusabialasest koostööst seni suur abi olnud, on sünnijärgse kodakondsuse aluste kontroll. Loodan, et lepingu denonsseerimisega ei hakka ilmuma massiliselt uusi sünnijärgseid kodanikke, kelle tausta ja dokumentide õigsust on meil võimatu kontrollida. 

Ja viimane teema, mis juristide hinnangul on selle lepingu kontekstis kõige aktuaalsem: elatisabi sissenõudmine. Justiitsministeeriumi asekantsler on selgitanud, et seni oli nii, et kui vanem, kellelt elatist nõuti, oli Vene kodanik ja asus Venemaal ja kui laps oli Vene kodanik ja asus Eestis, siis tuli asja lahendada Vene kohtus. Pärast lepingu denonsseerimist saab seda asja lahendada Eesti kohtus. See teeb selle sissenõudja jaoks justkui kergemaks, aga kuidas on sellisel juhul, head kolleegid, nõude täitmisega Venemaal? Paistab, et see muutub oluliselt keerulisemaks.

Need on ainult mõned näited võimalikest väljakutsetest, mis meie kodanike ees seisavad. Kuid kordan: sotsiaaldemokraadid toetavad lepingu lõpetamist ja sellega umbusalduse avaldamist Venemaa õigussüsteemile. Kuid me peame mõtlema ka selle peale, kuidas saavad uutes oludes hakkama meie endi kodanikud nii siin- kui ka sealpool piiri, ja sellele, millist abi me ise oma kodanikele saame pakkuda. 

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mul on hea meel, et oma mõttekäigu lõpus jõudis Eduard ikkagi järeldusele, et vaatamata kõigile võimalikele raskustele, mis see üksikindiviididele Eestis või Eesti kodanikele, kes viibivad Venemaal, [kaasa võib tuua], ei ole meil suurt muud valikut, kui see leping lõpetada. Ausalt öeldes, täitsa imelik oleks mõelda teistpidi. Venemaa peab täiemahulist sõda Ukrainas ja meie muretseme siin selle pärast, kas meil nendega õigusabileping on või ei ole. Tundub nagu kaks täiesti eraldi liigat olevat. 

Mõtlen ka selle peale, et vist eelmine nädal tuli uudis selle kohta, et Venemaa kuulutas tagaotsitavaks Taimar Peterkopi, meie riigisekretäri, ja meie peaministri Kaja Kallase. Minu meelest peaks piisama ainuüksi sellest asjaolust, et Eesti Vabariigi kodanikud kuulutatakse Venemaa Föderatsiooni seadusandluse kohaselt, seda kuidagi painutades, tagaotsitavateks, et hakata mõtlema sellele, et igasugune õigusalane koostöö venelastega lõpetada, sest nende õigussüsteem tõepoolest ei ole usaldusväärne. 

Mis mul muud öelda on? Ega keegi tõenäoliselt ei kahelnud, enne kui ma siia pulti tulin, et Reformierakond toetab seda eelnõu. Reformierakondlik justiitsminister on selle Riigikokku toonud. Mina olen ka Reformierakonna liige ja mina ka toetan seda. Kuigi venelased on oma tagaotsimistes ja aktsioonides enamasti suhteliselt hambutud olnud, siis Ukrainas käimasoleva sõja tingimustes ei peaks me, kui me päris tõsiselt mõtleme, et see sõda puudutab ka meid, võib-olla nii palju muretsema selle pärast, kuidas Venemaaga tihedamalt ja lihtsamini suhelda, vaid pigem mõtlema selle peale, kuidas Ukrainat rohkem aidata.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 362 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. märts kell 17.15. Oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Kuues [punkt] algsest [päevakorrast] on tagasi võetud. 

Seitsmes päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 286 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Arvo Alleri.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitas 21. septembril 2023. aastal käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega me soovime tuua toiduainete käibemaksu 5% peale just lähtuvalt sellest, et [parandada] vähekindlustatud perede jaoks toidu kättesaadavust ja sellega parandada ka kodumaise kartuli, puu‑ ja köögivilja kättesaadavust tarbijatele. Selle muutmisega me eeldame seda, et [paraneb] ligipääs toidule, eriti värskele puu‑ ja köögiviljale. Meie eelduseks oli ka see, et Euroopa Liidus on ainult neli riiki, kus seda ei ole rakendatud ehk toiduainete käibemaksu ei ole vähendatud. Need on Eesti, Taani, Bulgaaria ja Leedu. 

Paraku [tõusis] 1. jaanuarist 2024. aastal käibemaksumäär 22%‑le, mis on juba toiduainete hindasid tõstnud. See on tekitanud inimestele muret – toit ei ole kättesaadav ja see läheb kallimaks –, mis tähendab seda, et inimesed ostavad praegu [toitu] hinna järgi. Praegusel juhul on oluline, et saaks kõhu täis. Sellest tulenevalt oleks käibemaksu langetus igati asjakohane ja väga oluline Eesti inimestele. 

Ettevõtluse seisukohast tekitaks see mikro‑ ja väikeettevõtetele kindlust ning paindlikkust oma majandustegevust parandada. Käibemaksu vähendamine ergutaks tarbimist ja aktiviseeriks [toidu]kasvatajaid. [Määra] vähendamisega ei lähe alla toiduainete kvaliteet, pigem see seda isegi suurendab ja toiduohutus paraneb. Nii et ma loodan, et käesolevat [eelnõu] toetatakse. Aitäh!

Aitäh! Tänane sünnipäevalaps – palju õnne! – Evelin Poolamets, küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Toiduainete käibemaksu alandamise eelnõu on tõesti väga-väga teretulnud ja arvatavasti ootavad seda nii toidutootjad kui ka tarbijad. Minu küsimus on, et mis te arvate, kuidas mõjub toiduainete käibemaksu alandamine Eesti majandusele ja inflatsioonile üldisemalt.

Aitäh küsimuse eest! Tähendab, majandusele annab see kindlasti positiivset mõju, kuna sellega ergutataks toidutootjaid, kaasa arvatud köögiviljatootjaid ja puuviljatootjaid, oma kaupa turule tooma. [Toit] oleks kättesaadav suuremale hulgale inimestele. Kindlasti on see ka Eesti rahva tervise seisukohast väga oluline. Inflatsioonile, ma arvan, et käibemaksu alandamine nii suurt mõju ei avalda. Inflatsiooniteema on natuke laiem pilt. Pigem on käibemaksu alandamise vajaduseks see, et inimestele tuua kätte värske puu- ja köögivili ning [teha] toiduainete hinnad jõukohaseks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! On kaks põhiuudist, mis meediast on läbi käinud. Me tõenäoliselt kõiki väiksemaid Eesti toidutootjaid, -ettevõtteid, kes on pankrotti läinud ja oma uksed sulgenud, ei teagi, aga [teame] Pajumäe talu ja nüüd ka Nopri talu Võrumaal, kust mina olen pärit. Minu kunagine koolivend on selle elutööna üles ehitanud ja nüüd ütleb ta, et väiketootjate unistus on purunenud ja nende pealt hoitakse kokku esimesena. Ja ta ütleb – täpselt sedasama räägibki –, et kui läheb raskeks ja maksta on vaja kõige eest, laste riiete, kodu ja toidu eest, siis hakatakse kokku hoidma just nimelt nende toodete pealt, mida me selle seaduseelnõuga käsitleme. Kas pole mitte nii, et see, et meie ettevõtjad, meie toidutootjad jääksid ellu, ei ole mitte ainult maksupoliitiline küsimus, vaid tegelikult on see ka toidujulgeoleku küsimus?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, see on üks osa, toidujulgeolek. Samas on see ka Eesti riigi enda julgeolek. Kui ikkagi sõduril on kõht tühi, siis ei ole ta võitlusvõimeline. Toiduainete käibemaksu allatoomisega me tagame selle, et turul oleks inimestele, elanikkonnale normaalse hinnaga toiduaineid. Nagu te ütlesite, Pajumäe paneb uksed kinni. Tegelikult maksab käibemaksu praeguse tõusu kinni tarbija. Kui me siin räägime, et hulgimüüjatele edasi müües ei mängi käibemaks mingit rolli, see on selline nulltehing, siis lõppkokkuvõttes tuleb ikkagi tarbijal see kinni maksta. Hinna, millega tootja turu peal müüb, tooks kohe alla see 5%-line käibemaks. See oleks oluline ka väiketootjatele, et nemad julgeksid tulla turule, sest selle väiksema käibemaksuga on neil võimalik pakkuda konkurentsivõimelist hinda.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kahtlemata on tegemist väga mõistliku ja vajaliku eelnõuga. Kõik, kes vähegi on ennast kursis hoidnud sellega, mis meil hindadega toimub ja üldse majanduses toimub, [saavad sellest aru]. Kui vaadata kasvõi Eesti Konjunktuuriinstituudi viimaseid uuringuid ja nende tulemusi, siis me näeme seda, et poodides on hakanud vaikselt-vaikselt eestimaine kaup vähenema ja eestimaise kauba kättesaadavus [halvenema], punkt üks. Teiseks on see, et kuna inimesed on nii suure rahalise surve all tulenevalt inflatsioonist ja energiakandjate kõrgetest hindadest, siis on kahjuks hakatud eelistama välismaist toodangut. Ja siit tulenevalt [küsin], kas sa oled nõus, et see on kahtlemata eelnõu, mis aitaks praegu ikkagi kodumaisel tootjal oma toodet saada rohkem turule müüki ja annaks inimestele võimaluse osta kvaliteetset toitu.

Aitäh küsimuse eest! Pean sinuga täiesti nõustuma, et selle eelnõu üks eesmärk on see, et kodumaine toidutootja saaks tarbijale vastuvõetava hinnaga müüa head ja kvaliteetset Eesti toitu. Me näeme praegu seda, et inimesed valivad hinna järgi. Kui me kaks aastat tagasi uuringuid tegime, siis eelistati eestimaist. Praegusel juhul, kui kõik asjad on 22%-lise käibemaksuga, mille tarbija peab igal juhul kinni maksma, hakatakse eelistama neid [tooteid], mis on sisse toodud ja soodsamad ehk mille hind on odavam. Aga selle [muudatusega] me suudaksime omaenda toidutootjaid ja omaenda inimesi [aidata] ning Eesti julgeolekut, eriti toidujulgeolekut, kindlustada. See tooks ka hinnad alla.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No meil on tavaliselt kaks põhiargumenti selliste eelnõude vastu. Esiteks, siis paneb kaupmees selle [raha] endale taskusse, hind tegelikult ei lähe odavamaks. Minu meelest Läti näide näitab väga suurepäraselt, et nii ei läinud. Eesti näide diisliaktsiisi langetamisest näitab suurepäraselt, et nii ei läinud. Kui tahta ning rääkida see tootjate ja turuga läbi, siis on seda võimalik saavutada. 

Teine argument on muidugi see, et eelarvesse [käibemaksu] laekumine väheneb. Me näeme jälle omaenda kogemusest, et kui me langetasime nii alkoholi- kui ka diisliaktsiisi, siis tegelikult riigieelarvesse laekumised suurenesid. Veelgi enam, suurenesid mitte ainult aktsiisi enda tõttu, vaid ka käibemaksu tõttu. Suurenesid ka tööjõumaksude tõttu, sest sellesama raha, mida tootja võib-olla ei [kaota] hinnalangetuse tõttu, jätab ta endale ja maksab paremat palka oma töötajale. Selle võrra on töötajal parem elu ja riigile laekuvad maksud [paremini]. Kui nüri peab olema, et mitte näha neid näiteid, või kui kaua me peame tõestama seda, mis on kogu aeg nähtav niikuinii?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, nagu sa välja tõid, aktsiiside langetamisel laekus eelarvesse rohkem raha. Praegu meile serveeritakse seda, et kuna meil on eelarvesse rohkem raha vaja, siis on vaja maksusid tõsta. Eelmise aasta neljas kvartal näitas, et juba eelmisel aastal oli käibemaksu laekumine planeeritust väiksem, mis kinnitab veel kord seda väljatoodud arvamust, et maksude tõstmisega alati ei parane nende laekumine. Väga õige mõttekäik on see, et kui käibemaksu alla tuua, siis selle alles jäänud rahaga on võimalik tõsta töötajate palkasid ja on võimalik teha investeeringuid. Seda raha saab teistpidi tuua tagasi majandusse ja see tagab ka Eesti toidutootjate ellujäämise ning pinnal püsimise.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Euroopas käivad teatavasti massiivsed põllumeeste väljaastumised valitsevate poliitikate vastu, mis hävitavad liikmesriikide põllumajandust ja toidutootmist. Selle nimi on rohepööre. Aga meil lisandub sinna veel täiesti sõge maksupoliitika. Suurtootjate organisatsioonid on teatavasti nende väljaastumiste valguses öelnud, et meil Eestis on kõik korras, meil on põllumeestel kõik hästi, me ei peaks midagi tegema. Sina, Arvo, puutud tegelikult põllumeeste, ettevõtjate, looma‑, teravilja‑ ja köögiviljakasvatajatega elus eneses kokku. Mida nemad räägivad? Kas meil on ikka kõik nii korras ja kas nad on ikka nii rahul, nagu meile üritatakse näidata, või siis pigem mitte?

Aitäh küsimuse eest! Nojah, meediast lipsas läbi, et põllumajandus-kaubanduskoja juht väitis, et Eestis pole mingeid probleeme. Samas, eelmisel reedel tuli kiri, et põllumajandussektori eelmise aasta kogumiinus oli –70 miljonit eurot ja maksmata arveid oli suurusjärgus 60–70 miljonit. Pinna peal võib olla kõik ilus, aga sisemiselt on päris palju probleeme. Seda tõendab ka Pajumäe talu pankrotti minek, teiste ettevõtete kinnipanek ja ka tootmise kokkutõmbamine. Paljud tootjad on ka, kuidas öelda, oma masinapargi andnud talveks tagasi tehnikamüüjatele, et oma liisingukoormuseid ja maksekoormuseid vähendada. Nii et Eesti põllumehed on tõesti hädas. 

Kuid ma ei saa aru ikkagi, miks ei ole oma meelt näidatud kas siis toetusseisakuga või toetusmeeleavaldusega. Mul on väga hästi meeles 2019. aasta, kui eelarvest jäeti välja 5 miljoni ulatuses toetusi ja traktorid seisid Toompeal. Praegu paraku võtab valitsus nende taskust juba nende enda raha, ma arvan, et suurusjärgus 5–10 miljonit, ja on selline arutelu, et tullakse ikkagi kevadel ja [avaldatakse] oma meelt. See väljatulek võtab neil kaua aega. Eestlane vajab rohkemat arutelu, ta peab ikka reaalselt tunnetama, et tal on raske. Siis ta on valmis tulema ja ka näitama, kuidas tegelikult võiks asjad olla. 

Martin Helme, palun!

Jaa, Arvo, mul on ka meeles see, kui õudne seakisa oli sellest, et top-up'i ei olnud ja maasikad mädanevad põllu peal. Ma käisin sotsidega, kes olid ennast sisse söönud erinevatesse põllumeeste organisatsioonidesse, kohtumas. Mul ei ole küll millegi üle häbeneda. Sina olid minister, kui me [suunasime] 200 miljonit Maaelu Arendamise Sihtasutuse kaudu Eesti põllumajandusse, tegime erinevatele sektoritele otsetoetusi 12 miljonit ja rääkisime läbi Euroopa Liidus Euroopa ühise põllumajanduspoliitika asjad. Nii head elu ei ole põllumeestel kunagi olnud, kui meie ajal. Aga on, nagu on. 

Mis ma tahtsin öelda? Väga tihti räägitakse ka seda, et me ei saa ühte või teist asja teha sellepärast, et meil on ühisturg ja ühtne põllumajanduspoliitika. Kui teeme siin mingisuguse soodustuse, näiteks maksusoodustuse, siis komisjon keelab selle ära, sellepärast et see on Eesti tootjate eeliskohtlemine. Räägi ära, kuidas see seadus selle probleemi lahendab.

Selle seadusega me toome toiduainete käibemaksu alla. Nüüd, 5%-line käibemaks toidule, puu- ja köögiviljale, oleks tõeline Eesti toidutootja esiletõstmine, et ta tunneks ennast väärikalt kogu selles rahvusvahelises konkurentsis turul. Euroopa Liidu kontekstis siin probleemi ei ole, kui väljast tulev toiduaine on ka 5%-ga. Ja ma arvan, et kui me saame Eesti toiduainete hinnad allapoole koos välismaistega, on see ühe sektori eelistamine või mitte, siis selle seadusemuudatusega me toome esile ikkagi Eesti toidutootjad ja Eesti toidujulgeoleku. Nii et Euroopa Liidu kontekstis ei lähe see kindlasti millegagi vastuollu. Pigem on see konkurentsi parandav. Ja me ikkagi näeme, et see [aitab] Eesti toidutootjaid esile tuua ja neid julgustada.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mina ütleksin niimoodi. Meil oli siin infotunnis poleemika Läänemetsaga nende koledate, varemeteks purustatud Tallinna majade [plakatite] teemal. Aga minu arvates ei ole meil Vene suurtükiväge vajagi siia, vaid meil praegune valitsus viib selleni, et meil on kõigest ainult varemed järgi. Küsimus on konkreetselt põllumajandussaaduste käibemaksuga maksustamise kohta. On kaks filosoofilist lähenemist. Üks on see, et võtame korraga palju ja katsume ühekorraga siis maksutulusid suurendada. Teine on see, et võtame korraga nii vähe, et tootja saab elada, kaupleja saab elada ja maksulaekumised säilivad püsiva vooluna pika perioodi jooksul. Me näeme ikkagi väga selgelt seda, et niipea kui hinnad tõusevad, kahaneb hüppeliselt kohe ka ju tarbimine, mis tähendab seda, et teatud viiteajaga kahaneb ka riigikassasse laekuv maksuraha. Kas on sul mingitki ettekujutust praegu …

Aitäh! 

… kuidas võiksid need maksulaekumised kasvada-kahaneda?

Aitäh küsimuse eest! Täpselt need kaks filosoofiat on. Sellega me tagame pikaajalise ja kindla sissetuleku riigieelarvesse. Sellega me tagame ka toidutootjate jätkusuutliku arengu, et nad teaks, et hüpped turul ei toimu nii kiiresti. Tõepoolest, see 22%-line käibemaks, mis praegu on, võib ju kiirelt kassat täita, aga me näeme, et tarbimine väheneb ja inimesed valivad toiduaineid, mis enamuses paraku ei ole enam eestimaised. Tõepoolest, me ostamegi praegu hinna järgi, et kõht oleks täis. Seda ei saa pahaks panna, inimeste elujärg on nii halvaks viidud. Kui me nüüd suudaksime selle 5% peal hoida, siis [annaks] see tootjatele pikaajalist kindlust ja riigile pikaajalist kindlust, kui teaksime, et raha laekub stabiilselt ja järjepidevalt. Aktsiiside vähendamine näitas, et laekumised tegelikult suurenesid.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea [ase]esimees! Lugupeetud ettekandja! Kahtlemata on põllumajandussektor praegu suures-suures hädas, olenemata sellest, et üks organisatsiooni esindav juht püüab väita vastupidist ja ütleb, et valitsus pole midagi selleks teinud, et põllumeestel oleks põhjust välja tulla. On küll tegelikult. 

Kui me rääkisime pangamaksust, siis peaminister ja valitsus rääkisid seda, et pangamaksu ei saa teha, sest meil on vaja tagada turul kapitali kättesaadavus ja finantsvahendid. Kahjuks põllumeesteni ei ole see küll jõudnud. Minu arust minimaalne, mida praegu teha saaks, on tegelikult toetada seda eelnõu ja sellega vähemalt sektorit aidata, sellepärast et lubadused kapitali kättesaadavuse parandamise kohapealt ei ole tõeks osutunud ja MES reageerib praegu suhteliselt aeglaselt. Ma loodan, et need vahendid leitakse. Mis sa arvad, kas see võiks olla natuke ka selles mõttes põhjendatud ja toetust omada sellest vaatenurgast?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, olukord põllumajanduses on raske ja, nagu ma ka enne ütlesin, eelmise aasta kahjum oli kolossaalne. See oleks tõesti minimaalne tegevus, mida me saaksime põllumajandustootjate heaks praegu Eesti kontekstis teha. 

Ja mis puutub kapitali kättesaadavusse, siis MES-is on praegu raha, mille EKRE omal ajal valitsuses olles sinna andis – 200 miljonit. Kui meie poleks seda too aeg andnud, istuks MES kuival ja põllumeestel ei oleks sealt ühtegi senti võtta. Nii et väita seda, et EKRE ei ole mitte midagi põllumajanduse heaks teinud ja praegune valitsus ei anna põhjust mitte ühtegi sammu nende vastu [astuda], ei ole adekvaatne. 

Aga tõepoolest, MES peab kiirendama oma otsuste tegemist. Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu on võimalik raha saada. Nagu on väljendatud, tagavad pangad kapitali kiire kättesaadavuse, kui me pangamaksu ei tee. See jutt ei ole samamoodi osutunud tõeks. Nii et me ikkagi peame seda tegema Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu, kuhu omal ajal EKRE andis 200 miljonit raha.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Siin saalis on mitmeid kordi olnud eelnõu, millega soovitakse tõsta koolilõuna toetust. Omavalitsused on kurtnud, et praeguste hindadega ei ole enam koolides võimalik õpilastele tervislikku toitu pakkuda, ja arvestades inflatsiooni, läheb olukord järjest hullemaks. Kuidas antud eelnõu aitaks omavalitsusi selle olukorraga toimetulekul?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult on see samamoodi väga õige vaatenurk, et mida me saame teha Eesti laste heaks. Kui me toome käibemaksu alla, siis tähendab see seda, et ka koolitoidu hind muutub soodsamaks. Ja kui me siin räägime Eesti laste tervisest ja Eesti laste toitumisest, siis oleks see järjekordne ideaalne võimalus tagada koolitoidu igapäevane kättesaadavus. Kuna omavalitsustel käibemaksu ei ole võimalik tagasi saada, siis tooks see kohe päevahinna ka soodsamaks. Loomulikult võiks koolitoidu [toetust] tõsta. Aga see oleks täpselt samamoodi vähim, mida saaks teha toidusektori jaoks, põllumeeste jaoks, laste jaoks ja kohalike omavalitsuste jaoks. Lapsed oleksid ka toidetud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Meil liberaalid ikka vaatavad, kuidas Euroopas asjad on, ja siis hakkavad rääkima, kuidas Eestis võiks olla. Ma natuke läheks isegi laiemaks selle eelnõu mõttest. EKRE on teinud varasemalt ettepaneku üleüldiselt toiduainete ja toidu käibemaksu langetada. Kui praegu vaadata [statistikat] uue käibemaksumäära järgselt, siis on Eesti Euroopa Liidus teisel kohal toiduainete käibemaksu määra poolest. 22% on meil nüüd käibemaks, kõrgem on ainult Taanis, 25%. Meie järel tulevad 21%-ga Leedu ja 20%-ga Bulgaaria. On palju riike, kus on toiduainetele tehtud erisus, osas kohtades [on sätestatud] Euroopa Liiduga kokkuleppel lausa nullmäär, näiteks Iirimaal ja Maltal. Itaalias ja Hispaanias on 4% toiduainete käibemaksu määr. Kas võiks mõelda siit edasi? Minu meelest, arvestades meie inimeste ostujõudu ja palgataset, on toiduainete pealt täie rauaga käibemaksu võtmine äärmiselt ebaõiglane, ja see tuleks lahendada lausa laiemalt. Esimene samm võiks olla põllumajandussaadused. Aga kas teie näete ka, et võiks minna selle asjaga veel kaugemale?

Aitäh küsimuse eest! Seadus[eelnõu] meil ütleb "toiduained, sealhulgas köögi- ja puuviljad ning kartul". Tegelikult see praegu käsitlebki kõiki toiduaineid. Kui me suudame [määra] 5% peale viia, siis see toob oluliselt toiduainete hinda alla. Kui see viia päris nulli, siis ma arvan, et see võib-olla ei [saaks] siin kooskõlastust. Me peaksime minema sammude kaupa. Kui 5%-ga laekuvad maksud riigieelarvesse stabiilselt ja korrapäraselt, siis on võimalik edasi vaadata. Üldiselt ma nõustun, et käibemaksu võiks veel allapoole tuua.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui tulevad jutuks seda laadi maksulangetused, on see näiteks käibemaks, nagu antud ettepanekus, oleme rääkinud ka kütuseaktsiisi langetusest, siis eriti sotsid, aga isegi ka meie peaminister on väljendanud muret, et keegi võib hakata rohkem kasumit teenima. Minu arvates on see ju hea, kui Eesti ettevõtjad kasumit teenivad, siis tekib neil investeerimisvõimekus, see [aitab kaasa] jätkusuutlikkusele ja nii edasi. Kuidas sina rahustaksid neid murelikke poliitikuid, kelle arvates kasum on midagi halba? Minu arvates on kasum ettevõtluses igati hea ja vajalik tulemus. Oskad sa aidata kolleege selles osas?

Aitäh küsimuse eest! Täiesti nõus sinuga, et kasum ei ole mitte midagi halba. Kasumiga saad teha uusi investeeringuid, [toodangu] kvaliteeti parandada, oma ettevõtlust [laiendada] ja selle võrra tuua ka riigikassasse suuremat sissetulekut. Nüüd oleme me teises situatsioonis: põllumajandussektor oli eelmisel aastal 70 miljonit miinuses. Sellist olukorda me ka ei taha. Selle olukorra lahendamiseks ongi pöördutud ju valitsuse poole, kus valitsevad ka sotsid. Ja sotside poolt on regionaalminister, kes võiks ja peaks leidma lahendused. Nii et ootame huviga, kuidas see olukord lahendatakse. Aga toiduainete käibemaksu alandamine oleks minu arvates ja meie fraktsiooni arvates kindlasti esmane samm olukorra parandamiseks.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mul on selline mure, et kui me vaatame ikkagi meie sissetulekute juures neid ebanormaalseid toiduhindasid, siis minu sisetunne ütleb – ma tahaksin sinu tagasipeegeldust saada –, et meil seisab paratamatult ees sortimendi vähenemine, sest tootjad ei saa hoida üleval nii eripalgelist sortimenti ja nad on sunnitud keskenduma võimalikult odavale sortimendile, millele on tarbijat. See peegeldub kahtlemata nii meie toidulaua mitmekesisuses kui ka toidulaua toitvuses ja toidujulgeolekus tervikuna. On mu mõttekäik nagu arusaadav ja loogiline?

Aitäh, hea küsija! Täiesti pean nõustuma sinuga, et valikuvähesus võib tekkida. Kuna hind läheb nii kalliks, siis kaupmees vaatab, milline toiduaine kõige parema müügiga on, seda ta siis järgmine kord tellib. Täpselt seesama toidulaua valiku vähesus tingib paljudel juhtudel ka kvaliteedi languse ja toiteväärtuse vähenemise. Selleks et inimesed oleks toidetud, oleks käibemaksu langetamine kõige parem [otsus]. Nagu hea küsija ka ise vihjas, inimene ostab tegelikult hinna järgi. Kui [tootel] on soodne hind, siis ta seda ostab. Maitsev toit või kvaliteetne toit on praegusel juhul kallim. [Inimene] jääb paraku hinda vaatama. Nii et selles suhtes olen täiesti nõus sellega, et see võib ka meie toidulauda kokku tõmmata ja sortiment võib väheneda.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Vaat, Siim Pohlak puudutas siin enne seda, et Eesti põllumajandussaaduste käibemaksu määr on üks Euroopa suurimaid. Aga samas, nagu ma aru saan, on Euroopa Liidu otsetoetuste määra poolest Eesti koos teiste Balti riikidega kõige madalamal tasemel – ma saan aru, et kuskil 75% Euroopa Liidu keskmisest. Siin on raske teha muud järeldust kui see, et meie põllumehed on Euroopa Liidus kõige halvemates konkurentsitingimustes. Ja minu küsimus on see, kas teie oskate iseloomustada, kuidas nad üleüldse on siiamaani hakkama saanud.

Aitäh, hea küsija! Eesti põllumees on, nagu see film oli, visa hing, ta jaksab ja teeb. Ja kuidas see ütlus oli? Kui ma oleks sügisel sama tark kui kevadel, siis ma oleks miljonär. Paraku nendest miljonäre pole saanud. Põllumajandus, nagu on teada, on pikaajaline [protsess] ja seda tuleb teha hingega. 

Kui me räägime pindalatoetusest, siis tõepoolest on seal 17% ja 25% vahel Eesti põllumeeste pindalatoetuste osakaal. Kui sinna juurde liita kõik investeeringutoetused ja turuarendustoetused, mida Euroopa Liit annab, siis me jõuame kuskile 50–60% peale. Aga otsetoetuse poolest, mis läheb pindalapõhiselt, oleme tõesti Euroopa Liidu viimaste seas. 

See, et sellest tullakse nüüd läbi ja Eesti klimaatilistes tingimustes asju parandada, tähendab seda, et oma tööd tehakse innuga ja oma tööd tehakse südamega. Nagu me kuulsime, on Eesti piimalehmade toodang Euroopa kõige suurem, pea 12 000 tonni. 11 500 oli vist lehma kohta. See näitab meie põllumeeste teadlikkust. Seal on teadus taga, seal on põllumeeste oskused taga, seal on töötahe, seal on kvaliteet. Meie kliima tingimustest võetakse maksimum, mis on võimalik võtta, et toota kvaliteetset toitu. Aga sellel on oma hind. Ja kui me selle hinna suudame [teha] tarbijale taskukohaseks käibemaksu alandamise kaudu, siis me oleme oma tööd väga hästi teinud. Käibemaksu alandamisega saaksime seda teha, mis tagab ka selle, et jätkuks meie toidujulgeolek ja ka rahvuslik julgeolek.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Loomulikult olukorras, kus Eesti põllumeeste otsetoetused on võrreldes Euroopa omadega äärmiselt väikesed, me peamegi ju omalt poolt tegema kõik, et seda olukorda vähegi tasandada ja neid aidata. Käibemaksu langetamine on täiesti õige samm. Aga kui nendest otsetoetustest rääkida, siis kohati on ju kordades erinevused olnud rikaste riikidega ja selliste riikidega, kus saab mitu saaki aastas. Nii et seda ebaõiglasem see [olukord] on Euroopa Liidus, kus räägitakse võrdsusest. Ma küsiks, kas on näha viimastel aastatel, kui meil on nii-öelda progressiivne valitsus, kes justkui peaks hoolitsema Eesti rahva ja ettevõtluse eest, ka põllumajanduse eest, et nemad on suutnud sellest müürist läbi murda. On nad seda üritanudki, et otsetoetusi võrdsustada?

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Otsetoetuste võrdsustamine – seda ei tule mitte kunagi. Eesti jääb alati otsetoetuste ja pindalatoetuste puhul sabassörkijaks, sest Euroopa suuremad riigid on klubi algsed liikmed, kes saavad ette panna, kuidas seda raha jagatakse. 

Nüüd, mida saab teha? [Saab] Eesti jaoks nii-öelda paremates tingimustes läbi rääkida. Võtame nüüd selle, et on pandud ette väetiste vähendamine 50% ja taimekaitsevahendite vähendamine 30%. Kui need piirangud saaks roheleppe või rohehulluse raames maha võtta ja saaks ka maha võtta püsirohumaade mitteülesharimise nõude – et oleks võimalik ka püsirohumaad [kasutada] toidu tootmise jaoks, samal ajal rohumaid uuendades –, siis see oleks juba suur samm. Minu teada praegusel juhul seda tehtud ei ole, võib-olla on läbi räägitud. Ministeerium peaks tegelema praegu Euroopa poole pöördumisega ja nende leevenduste küsimisega, et leevendada just pindalatoetuste ja ka otsetoetuste väljamaksmise tingimusi ja [väljamakseid] kiirendada. Tõepoolest, eelmine aasta oli esimene üleminekuaasta. Uue perioodi jooksul oli palju segadust. Aga ikkagi [oleks vaja] püsirohumaad kasutusele võtta toidu tootmiseks praeguses olukorras, kus Euroopa on Ukraina kaudu sõjas Venemaaga. Toidu tootmiseks oleks mõistlik [võtta] maad juurde. Seda saab püsirohumaade arvel ja seda peab küsima Euroopa Komisjonilt.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd on meil hea võimalus kuulata juhtivkomisjoni seisukohti. Palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Tervist, head kolleegid! Austatud juhataja! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 286 esimest lugemist ettevalmistav arutelu toimus rahanduskomisjonis eelmise aasta 20. novembril. Arutelu juures osales külalisena Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna peaspetsialist Sirje Pulk. 

Eelnõu seletuskirja kohaselt soovitakse toiduainete hinna tõusu pidurdamiseks langetada toiduainete käibemaksu määra 5%-le. Vabariigi Valitsus eelnõu ei toeta. Eelnõu esimest lugemist ettevalmistava arutelu käigus tutvustas Siim Pohlak eelnõu samamoodi nagu täna siin Arvo Aller. Seda ma kordama ei hakka. 

Jürgen Ligi vaidles, et hind sõltub eelkõige ostujõust, ja küsis, kas eelnõu algatajad on analüüsinud, kes sellest tegelikult võidavad. Tõenäoliselt jaotub [võit] erinevatest tulugruppidest tarbijate vahel ja tootjad sellest ei võida. Jürgen Ligi lisas veel, et jõukamatel ja vaesematel detsiilidel on umbes kolmekordne vahe tarbimise suuruses, mis tähendab seda, et jõukam tarbija võidab käibemaksu langetusest kolm korda rohkem. Anti Poolamets lisas, et kuskilt peab alustama ja midagi peab ette võtma, et [aidata] kõige hullemas olukorras olevaid inimesi, kes teenivad kõige vähem. Jaak Aab selgitas käibemaksu tõusu kohta, et tegemist on regressiivse maksuga ja maksutõusu puhul saab kõige raskem olema suhtelises vaesuses elavatel eakatel inimestel. Nominaalselt kulutab rikkam inimene rohkem, sest tal on rohkem raha. 

Sirje Pulk kommenteeris mõnevõrra ka valitsuse seisukohta, milles märgitakse, et koalitsioonileppes püütakse jõuda eelarve tasakaalu poole, aga selle eelnõu seaduseks saamisel viidaks eelarvest välja üle 400 miljoni euro. Sisuline põhjendus, sama, mida [ütles] Jürgen Ligi: peamiselt võidaksid sellest jõukamad inimesed, kes tarbivad rohkem, abivajajaid saab toetada pigem otsetoetustega. 

Komisjon langetas menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda juba 5. detsembril – Riigikogu juhatus on otsustanud selle võtta täiskogu päevakorda tänaseks –, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. See on minu poolt kõik.

Suur tänu! Teile on vähemalt üks küsimus. Henn Põlluaas, palun!

Austatud ettekandja! Mul on väga lihtne küsimus: miks valitsus ja võimul olev koalitsioon ei toeta seda, et meie inimestel oleks tohutu hinnatõusu ja elatustaseme languse perioodil, kuhu te olete meie riigi tõuganud … Miks valitsusel ja koalitsioonil ei ole vähimatki soovi teha toiduained meie inimestele kättesaadavamaks ja aidata meie põllumehi, vaid lasete tõesti kõik sõna otseses mõttes isevoolu teed nii alla kui vähegi võimalik? Miks te ei taha appi tulla meie rahvale ja põllumeestele?

Ütleme, "meie põllumehed "on veidi küsimärgiga [teema] püstitus, sest eelnõuga teete ettepaneku vähendada üldiselt toidukaupadel käibemaksumäära, mis tähendab ka Soome, Rootsi, Saksamaa, Läti ja Leedu põllumeestel, mitte Eesti põllumeestel üksinda. Teine [asi] on veel: ma päris ei nõustu sellega, et koalitsioon ei ole mõelnud haavatavate ühiskonnagruppide peale. Nimelt on kasvanud toetused ja pensionid viimasel ajal. Ja nagu me oleme näinud, kasvasid inflatsiooni ajal tegelikult enim jaekauplejate tulud. Võib karta, et see käibemaksu alandus hindade mõistes ei jõua sugugi nende inimesteni, keda te soovite aidata või kellele te soovite odavama hinnaga toiduaineid suunata, vaid see jõuab ikkagi suurettevõtete kasumisse. (Hääl saalist.)

Head kolleegid, palun ärme segame vahele! Arvo Aller, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mulle jäi kõrva see, et me kardame hirmsasti, et nüüd saavad tootjad oma toodangut tuua turule ja see käibemaksu langetus läheb kellegi teise kätte. Ja te tõite välja, et pensionid on tõusnud ja toetused on tõusnud. Aga minu arust on ka inflatsioon olnud siin juba pikka aega, varsti on see juba kumulatiivselt mingi 40%. Kui palju need toetused siis ikkagi tõusma peaksid, et praeguse 10%‑lise käibemaksu tõusuga toit ja toiduained oleksid inimestele kättesaadavad, ka lastele koolitoit?

Ma juhin siiski tähelepanu, et efektiivne käibemaksu tõus alates selle aasta algusest on 1,67% – see, mis kaubale juurde [tuleb] ehk kauba hinda tõstab. Aga tõepoolest, hinnad on tõusnud rohkem, mis tähendab seda, et need eelmised lülid on saanud efektiivselt suurema rahavoo kui 1,67% käibemaksu tõusu.

Kas kolleeg Jaak Valgel on küsimus istungi juhatajale? Palun mikrofon Jaak Valgele!

Suur tänu, istungi juhataja! Mul on üks väga põhimõtteline küsimus. Vaadake, kodu- ja töökorra § 66 kohaselt peate te tagama korra Riigikogu istungi ajal, mida te ka teete – väga tore! Aga mul on küsimus, miks te ei luba istungi ajal vahelehüüdeid. Ma lihtsalt räägin teile, et näiteks omaaegses demokraatlikus Eesti parlamendis isegi stenografeeriti vahelehüüded. Isegi Pätsi autoritaaraja parlamendis fikseeriti ära, kui olid vahelehüüded. Või kui te vaatate Inglismaa parlamenti, siis seal see parlamendidiskussioon ju vahelehüüetega koos käibki. See on ju tegelikult hoopis diskussiooni elavdamine, kui te selliseid teemakohaseid vahelehüüdeid aktsepteeriksite, kui see lärm ei lähe liiga suureks.

Aitäh! See päris kindlasti oli protseduuriline küsimus. Tõepoolest, erinevad kultuurid, erinev ajalugu. Tõesti, teatud piirini võiks seda ju aktsepteerida, aga siis on väga raske kontrollida, kust see hakkab tegelikult segama ettekannet ja ettekandjaid. Siis peab kedagi katkestama jälle. Me oleme natuke põhjamaine kultuur, kus see on mõnevõrra erinev. Jah, ma olen tõepoolest jälginud, millised suured vaatemängud on UK parlamendis need debatid, ja see on hoopis midagi muud. See on põnev, aga ma arvan, et meie põhjamaises ruumis vist, näiteks Soomes-Rootsis, pigem seda ei tehta.

Võtan ühe protseduurilise veel ja rohkem ei võta. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Toomas! Kui sa ütled, et põhjamaises kultuuris on asjad teistmoodi, siis ma vaidlen sulle sõna otseses mõttes vastu. Mina olen käinud Soome parlamendi istungitel, olen neid kuulanud ja seal käib ikka päris äge diskussioon. Seal on vahepeal päris korralik lärm saalis. Kui üks pool ütleb midagi, mis teisele poolele ei meeldi, siis hõigatakse vastu ja hüütakse vahele. Selles mõttes ei ole see mitte midagi enneolematut ega pärastolematut. 

Ja mina ütlesin lugupeetud ettekandjale vahele, kui ta ütles, et kui me langetame toiduainete käibemaksu, siis see [võit] kindlasti ei jõua tarbijani, sest kaupmehed ja kõik vahepealsed lülid panevad – ahned nagu nad on, eks ole – selle kõik enda taskusse. Siin enne oli juttu, et on Euroopas riike, kus on 0%-line käibemaks. Kui me lähme nendesse riikidesse ja lähme poodi, siis me tõepoolest näeme, et seal ongi odavamad toiduainete hinnad. Seetõttu minu asjakohane küsimus, mida oleks võinud … Lugupeetud ettekandja kuulis seda. Ma ei öelnud seda kuidagi kõvasti karjudes, ma lihtsalt [küsisin], aga Itaalias, ja ta oleks saanud sellele kenasti vastata. Parlamentides on tõesti kombeks, et niimoodi tehakse. Itaalias jõuab see näiteks tarbija taskusse ja samamoodi teistes riikides. Kus on madalam toiduainete käibemaks, seal – Euroopa riikides – on ka toiduainete hinnad all. Nii et see on, kuidas ma ütlen, väga-väga meelevaldne väide, mida lugupeetud ettekandja suust sai siinkohal kuulda. Aga nad on seda korduvalt [öelnud], ka peaminister on meile seda siin väitnud. 

Ja mis puutub sellesse, et see viiks riigieelarvest välja 400 miljonit, siis ma tuletan meelde, et maksuküüru kaotamine, Reformierakonna valimislubadus, viis riigieelarvest välja veel suurema summa. Selle puhul nagu ei olnud Reformierakonnal üldse mingit probleemi.

Aitäh, hea kolleeg! Esimesed 30 sekundit oli igati protseduuriline, kõik ülejäänu oli juba vastusõnavõtt. Mina ei ole Soome parlamendis käinud, minul oli üldine empiiriline tunnetus sellest erinevast kultuurist Põhjamaades ja näiteks UK-s. Veel kord, ma lähtun sellest praktikast, mis Riigikogus on olnud. Ma ei mäleta, et selliseid vahelehõikeid oleks nagu väga tolereeritud. Loomulikult, see lisab emotsioone ja värvi. Ja [vastus] Jaak Valgele: ma olen märganud, et stenogrammis on vahel isegi mingid hõiked, mingid repliigid kirja pandud. 

Aga ma siiski, arvestades üsna tõsist probleemi meil vahel korra tagamisega Riigikogu saalis, ei tahaks neid uusi Pandora laekaid avada. Mina isiklikult [arvan nii], aga otse loomulikult me võime vanematekogus seda kunagi arutada ja võib-olla me avame seda ust veidikene. Veel kord, kui on viisakad ja vaoshoitud repliigid, siis ma püüan mitte sekkuda. Aga kui ma tunnetan, et see segab ettekandjat, siis vaat, see on see koht, head sõbrad, kus ma sekkun. Kui ma tunnetan, et see ei sega ettekandjat, siis sinnamaani ma tolereerin seda. Aga kui see segab ettekandjat, siis räägib üks korraga. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Täiesti ootuspärane otsus tuli, et see eelnõu tuleb tagasi lükata. Aga miks see tagasi lükatakse? Mul on vastus olemas. Teie siseringist, koalitsiooni siseringist pärineb informatsioon, et Kaja Kallas on andnud korralduse, et mitte ühtegi eelnõu, mille opositsioonisaadikud esitavad, ei tohi läbi lasta. Mina väidan, et see on tõene. Kui te tahate nüüd vastu vaielda sellele asjaolule, siis palun nimetage vähemalt üks eelnõu või kaks, kolm või isegi rohkem, kui te suudate, mis on opositsioonierakondade poolt [esitatud] ja on siin saalis läbi läinud.

Ma ühtegi sellist korraldust ei ole saanud. Aga eile näiteks avaldus Ukraina laste koju toomise kohta läks läbi üsna suures üksmeeles. Neid näiteid on. Varasematel aastatel, kümme aastat tagasi, oli neid palju rohkem. Aga näiteid on.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma ei eita, et see, mis eile toimus, läks läbi tõesti üksmeeles. Aga selle eelnõu esitamisel osales ka väga palju koalitsioonisaadikuid. Minu küsimus on praegu see, et nimetage vähemalt üks eelnõu, mille on esitanud opositsioonisaadikud – ainult nemad – ja mis on siin saalis leidnud heakskiidu.

Komisjonis seda ei arutatud ja ma ei ole sellele küsimusele üldse valmis vastama.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. 

Head kolleegid, natuke huumorit ka. Mulle tegelikult meenus vähemalt üks opositsiooni eelnõu, mis läks küll kogemata läbi ja puudutas poliitilise olukorra parandamist. See oli üks otsuse eelnõu ja see leidis toetust. Nii et selles mõttes, Kalle, sinu väide ei ole kohane, see leidis toetust. 

Head kolleegid, läbirääkimised on lõppenud. Vabandust! Nüüd avan läbirääkimised, head kolleegid. Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Meil on toimunud siin juba kevadest saadik, kui meil oli obstruktsioonihooaeg – kui me nii võime väljenduda –, üks hädaldamine ja undamine selle üle, kuidas ei ole võimalik sisulist tööd teha, Riigikogu töö on obstruktsiooniga halvatud, opositsioonierakonnad ei taha lasta saali elavat diskussiooni. Ja nüüd me näeme siis, et mingit elavat diskussiooni ei ole, mitte kõige vähematki huvi selle absoluutselt eranditult iga Eesti inimest puudutava teema suhtes, mis puudutab toiduainete hinda, toiduainete kvaliteeti, toiduainete kättesaadavust, toiduainete mitmekesisust, ei ole. Mitte ühtegi küsimust koalitsioonisaadikutelt, mitte ühtegi sõnavõttu koalitsioonisaadikutelt. Võib-olla kohe tuleb läbirääkimistel, ma ei tea. Mitte mingisugust tagasisidet. Lihtsalt tuimalt [öeldakse, et] pole teil tarvis midagi, me hääletame selle maha, näri heina, Eesti rahvas! See on ju masendav. Ärge tulge rohkem rääkima, et teil on huvi sisulise diskussiooni vastu, et te tahate tööd teha. Ei, te ei taha tööd teha, ei, te ei taha ajusid liigutada, ei, te ei taha otsida lahendust.  

Hästi, me tegime ettepaneku 5%. Tehke ettepanek: 10%, 12%, 8%. Väitleme, arutame, esitame kalkulatsioone, paneme [teema] laua peale, kutsume eksperdid. Miks te ei kutsunud eksperte? Kutsume eksperdid, las nad ütlevad täpselt. Te viskate laua peale mingisuguse Rahandusministeeriumi holopi arvutuse, et 400 miljonit jääb saamata. See on ju jama täielik. Me oleme näinud neid Rahandusministeeriumi ametnike igasuguseid arvutusi. Need on ju Kuu teise poole pealt võetud, need ei vasta absoluutselt tegelikkusele. Tegelikkus kujuneb praktikas. Aga praktikat kujundame meie maksupoliitikaga. Siin on peegeldusefekt. Nii raske on aru saada või? Aga ilmselt on. Ilmselt on. Aga ma ütlen, miks on raske aru saada: sest kõige vähematki huvi ei ole, kõige vähematki soovi optimaalset ja paremat tulemust saavutada ei ole. See on probleem, mitte see, et tööd ei saa teha, mitte see, et diskussiooni ei saa pidada, mitte see, et paremaks pole võimalik teha.  

Valitsusel on täpselt nii palju raha, kui maksumaksja taskust saab. Muidugi, suures plaanis on see õige. Aga tegelikult on saatan alati detailides. Ma ka esitasin Arvo Allerile küsimuse, mis on siis parem, kas ühekorraga suurem sumakas kätte saada maksumaksja taskust või luua süsteem, kus maksulaekumine on väiksem, aga pidev ja mittekahanev. See on see teema, mille üle tuleb ajusid liigutada, et kuidas optimaalselt tagada see, et mitte ainult täna või järgmisel aastal eelarvesse ei laekuks 400 miljonit, vaid et laekuks võib-olla 300 miljonit, aga laekuks ka ülejärgmisel ja üleülejärgmisel ja siis veel ülejärgmisel aastal. Nii on vaja mõelda! 

Aga midagi ei ole imestada, enamik inimesi siin ei ole ju reaalse eluga kokku puutunud. Reaalse eluga puutuvad kokku paljud riigiametites, avalikus teenistuses, aga mitte äris. See ei ole ka äri, mida siin mõni … Vaatab mulle praegu [otsa] prille eest ära võttes. See oli suure korporatsiooni palga peal istumine, see on hoopis midagi muud. Tehke äri. Minge Rene Koka asemel talu pidama. Pidage neid kümneid või sadu lehmasid, muretsege neile ninaesine, lüpske neid, jahutage see piim maha! 

Paluks paar minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

Seiske hea selle eest, et see riknemata turule jõuab, et sellest toodang tuleb, et see toodang maha müüakse! Vot see on äri, vot see on reaalne elu, see ei ole mingisugune rohefantaasia! Ja mitu puud te olete üldse istutanud oma elus, küsin ma teilt. Mina olen hektarite kaupa istutanud. Ma olen tagasi andnud [nii palju, kui] ma olen (Hingab kõvasti välja.) CO₂ produtseerinud. Vaat, mind tõi siia pulti see, et reaalse lahenduse otsimise tahet ei ole, aga poliitiliste süüdistuste loopimine, oi, küll selle peale ollakse mihklid! Ausalt öeldes ei ole see parlament. See ei ole parlament, see on mingisugune koputamise koda. Aitäh!

Aitäh! Vaid väikese repliigina [ütlen], et etteheited kolleegidele, et nad ei taha tööd teha, ei ole kohased. Need ei ole kohased. Lihtsalt seisu… (Mart Helme saalist: "See vastab tõele.") See ei vasta tõele. Sisuliselt on seisukohad erinevad. (Mart Helme: "Meil on eriarvamused.") Jaa, nõus. (Mart Helme: "Mul on õigus oma arvamusele.") Absoluutselt. (Mart Helme: "Mul on õigus oma arvamuse väljaütlemisele.") Õige. (Mart Helme: "Ja sina ei tsenseeri seda.") Kui see puudutab kõiki kolleege, siis ma ikkagi teatud juhtudel … (Mart Helme räägib.) Loomulikult, hea kolleeg Mart Helme, sinul on õigus. (Mart Helme jätkab.) Aitäh!

Head kolleegid! Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 286 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletamise ettevalmistamise juurde. Head kolleegid! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 286 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 42 Riigikogu liiget, vastu 15 ja erapooletuid 0. Eelnõu 286 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Head kolleegid! Ma palun ühe hetke teie tähelepanu. Meil on suur au, et meie rõdul istub Islandi endine välisminister Jón Baldvin Hannibalsson. Teadupärast oli Island esimene riik, kes tunnustas Eesti iseseisvust. Temal on täna ka sünnipäev, nii et palun üks aplaus. (Aplaus.) Väga tänan kõiki teid, head kolleegid!

Läheme oma päevakorraga edasi. Nüüd järgmine päevakorrapunkt on neljateistkümnes. See on Riigikogu liikmete Kalle Grünthali ja Alar Lanemani algatatud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 165 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali.

Lugupeetud kolleegid! Mul on suur au teile täna tutvustada Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse [eelnõu]. Aga enne kui ma lähen selle eelnõu juurde, ma tahaksin avaldada natukene kaastunnet meie istungi juhatajale Toomas Kivimäele – tähendab, ma tahaksin, aga ma ei tee seda –, sellepärast et ta istub juba mitmendat vahetust siin puldis. Aga noh, eluaegse parteilasena on ta elus hullemaidki asju näinud, nii et usun, et Toomas, sa saad hakkama selle asjaga. 

Ja muidugi tahaks ära klaarida veel ühe olulise asja, mis seondub sellega, mida ma küsisin lugupeetud ettekandjalt Annely Akkermannilt. [Ma küsisin,] et öelge kas või ükski eelnõu, mis on opositsioonisaadikute [esitatud ja] leidnud siin saalis heakskiitu. Lugupeetud Toomas Kivimägi tuli appi ja ütles, et üks on ikka olnud, väike eksimus oli, me vajutasime valesti. Aga tegelikult siin on ka vastus, jah, saadikud ei viibi saalis. Tegelikult oli Mart Helmel õigus, et see töö ei ole produktiivne, sest kui tullakse saali ja aetakse nupud segamini, siis see näitab, et koalitsioonisaadikud tegelikult tööd ei tee. Jumala õige, nii ta on. 

Aga okei, lähme siis [Eesti] Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse [eelnõu] juurde. Mis on tinginud selle eelnõu esitamise? Ma arvan, et siin saalis ei ole väga palju inimesi, kes on näinud Eesti Televisiooni või ERR‑i siseelu seestpoolt. Muidugi ma nimetan siin lugupeetud Enn Eesmaad ja lugupeetud kolleegi Urve Tiidust. Vabandan, kui ma jätsin kellegi nimetamata, äkki ei meenu. Sellesse ritta julgen ma panna ennast samuti, sest ka mina olen Eesti Televisioonis töötanud. Seetõttu olengi selle eelnõu esitanud. 

Ei ole mingi saladus, et sellesama eelnõu olen esitanud kaks korda. Miks? Sellepärast, et ma esitasin selle eelnõu ka eelmises koosseisus, kaitsesin seda kultuurikomisjonis, mida juhtis tänaseks päevaks meie hulgast lahkunud lugupeetud Aadu Must, kes ütles komisjoni seisukohta võttes, et siin on väga palju häid asju, aga me paneme selle praegu riiulisse, et see jääks ootama mingit suuremat muudatust. Teine asjaolu, miks ma julgesin [selle uuesti esitada], oli see, et kui see oli esmakordsel lugemisel eelmises koosseisus, siis lugupeetud Rein Lang Kuku Raadio saates ütles, et siin on tõesti väga häid asju. Nii et mul on ülimalt siiras lootus, et vähemalt sellel korral jõuab see kaugemale kui ainult esimesele lugemisele, kuigi mul selleks [suurt] lootust ei ole, sellepärast et on ju teada, nagu ma ütlesin, et siseringi kaudu on lekkinud info, et Kaja Kallas on keelanud igasuguse opositsioonisaadikute eelnõudele positiivse tulemuse andmise. Aga kes ei proovi, see ei saa teada.

Niisiis, põhimõtteliselt on eelnõu jagatud kaheks osaks. Üks puudutab toimetuslikku [poolt] ehk saateid ja nendega seonduvaid küsimusi ja teine osa puudutab [organisatsiooni] juhtimisstruktuuri. Ma ei hakka muidugi kõike siin üles lugema, sest see eelnõu on teil täiesti olemas, küll aga ma puudutan siin mõningaid aspekte, mis minu arvates on väga olulised selles asjas. 

Kõigepealt on see ERR-i poliitiline tasakaalustatus ehk siis tuleks anda saateaega erakonnale või poliitilisele liikumisele oma seisukohtade tutvustamiseks. Kui erakonna programmis puudutatakse mingisuguseid seisukohti, siis peaks andma, ütleme, vastulause [võimaluse]. See oleks nagu poliitiline tasakaalustatus. Ja kuigi näited on eelmisest korrast, siis sisuliselt on täpselt samad asjaolud. ERR on eiranud tasakaalustatuse nõuet täielikult. Kõige markantsem näide toimus siis, kui ERR kajastas nii-öelda homoabielu positiivsust ja samasooliste abielu teemat, aga traditsiooniliste pereväärtuste tunnustamist praktiliselt ei toimunud. 

Või teine olukord oli siis, kui Donald Trumpil oli valimisteaeg, Ameerika [Ühendriikide eelmiste] valimiste aeg. Kogu aeg olid esiplaanil demokraatide seisukohad ja vabariiklastele suurt sõnaõigust ei antud. Muide, praegu on täpselt samasugune olukord. Trumpi halvustatakse meie rahvusringhäälingus ja kõige tugevamalt [tuuakse välja seda], et Trump on öelnud, et ta ei tule appi, kui tekib Venemaaga sõda. Aga jäetakse muidugi mainimata see, et tegelikult oli Trumpi lause ju selline, et kui Euroopa riigid ei täida oma kohustust panustada 2% kaitsekuludesse, [siis …]. See asjaolu jäetakse üldse kõrvale. Oleks tasakaalustatus, siis oleks pidanud küsima näiteks mingisuguselt Euroopa riigilt, kellel ei ole see [nõue] täidetud, miks te ei ole seda teinud. Nii et siin on see tasakaalumoment täielikult väljas. 

Või siis näiteks ei ole ju mingi saladus, et me saame teada mujal Euroopas toimuvatest massimeeleavaldustest, mis on haaranud kogu Euroopa, põhimõtteliselt sotsiaalmeedia kaudu. Ja ERR-is, kes tegelikult peaks erapooletult kajastama kõike seda, on väga üksikud [näited], väga üksikud [näited] uudistereas, mis näitavad aktuaalselt sellel momendil toimuvat. Aga muidugi, eks siin on ka oma põhjus, miks seda ei näidata. Kõik need massimeeleavaldused, mis toimuvad, on tegelikult ju suunatud sellele, et protestida globalistide plaani vastu inimkond vaeseks teha. Aga tegelikult ERR ei tohiks ju lubada, et ta on poliitiliselt tasakaalustamata. [Sellised asjad] peaksid olema kõik avalikud. 

Ja siit me jõuame tegelikult süvariigi teema juurde, sest nii või teisiti on tegemist propagandaga. Propaganda olemuse on minu meelest öelnud hästi välja Natsi-Saksamaa propagandaminister Joseph Goebbels. Ta ütles ilusti ära, et selleks, et võita lahing lahinguväljal, tuleb võita kõigepealt lahing inimeste peades. [Tuleb] varjata teise poole tõde, varjata teise poole fakte, kuhjata informatsioon üle oma faktidega ja moonutada fakte endale kasulikuks. Ja põhimõtteliselt kui sa oled võitnud lahingu inimeste peades, siis oled sa võitnud ka lahinguväljal. Nii et need on argumendid, mispärast peaks seda paragrahvi kindlasti muutma selle eelnõu järgi. 

Edasi. Ma pean väga oluliseks ka seda, et muudetaks ka siis järgmist paragrahvi, millega tagatakse kõlblus ja seaduslikkus. Ehk siis ERR peaks olema täielikult erapooletu praeguses ühiskonnas ja saadetes ei tohiks toimuda mitte kellegi ajakirjanduslikku süüstamist ning kohtumõistmist enne lõplikku kohtuotsust. 

Neid näiteid oleks palju, aga ma toon välja just tänase teema. Anna Levandile, kes on kõrgeima [kategooria] treener, tehakse etteheiteid, "Pealtnägijas" süüdistatakse teda vaimses ja füüsilises väärkohtlemises. Ja seda tehakse enne, kui uisuliit on selle küsimuse lahendanud enda organisatsiooni sees. See tegelikult näitab ära, et inimest tahetakse tühistada. Ja muidugi läheb Anna Levandi lihtsa inimesena, räägib ausalt ja ütleb, et tippsport on inimvõimete piire kompav pingutus, mis on nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt raske, jah, mõnikord tekib erimeelsusi selle saavutamisel, mõnikord tuleb pingutusest, väsimusest või emotsioonidest tulenevalt ette ka vigu. Ja muidugi ta ütleb välja väga olulise lause, et teekond tippsporti, [tipp]uisutamisse ei ole nagu kerge piruett kesklinna uisupargis, vaid see on meeletu töö ja ohverdamine, millega käivad paraku kaasas kannatused, tagasilöögid, higi, valu ja pisarad. Ta muidugi ütleb ka, et ta ei ole veatu, kuid ta lisab, et suurem osa neist etteheidetest on laimavad, absurdsed ja väärivad ühemõttelist ümberlükkamist. Jah. Võime mõelda tõesti, et äkki ta tegi midagi pahasti. Aga ma tahaksin ühte asja öelda praegu: tegemist on tippsporti pürgivate noorte ja lastega. Selge on see, et seal keskkonnas tuleb taluda natukene rohkem, kui tavalisel liuväljal uisutades. Miks? Sellepärast, et see on tipp, kuhu pürgitakse. 

Te ütlete, et ma soodustan siin sellist asja. Ei, ma ei soodusta! Aga kõigepealt, kui te tahate öelda, et ma soodustan seda käitumist, siis ma tuletan meelde, head kolleegid, kelle lapsed on sõjaväes, et neile öeldakse: "Püsti! Pikali maha! Kalts kätte, pese puhtaks! Sina seisad siin!" Ja nii edasi. Kus on siis need emad ja isad, kes äkki ärkavad ja ütlevad: "Oi, mu lapsele tehakse liiga! Ta ei tohi külma vette minna! Äkki ta jääb haigeks!" Seal ei ole mingit halastust, seal vorbitakse sõdureid, kes saavad hakkama vastasega lahingutes, ja see ei ole kerge. Nii et "Pealtnägija" osa selles mõttes, ma leian, ei olnud õige. 

Edasi vastulaused, mis on minu meelest väga oluline punkt. Kui on alusetult heidetud midagi ette, siis peaks andma võimaluse ka vastulause esitada, seda just tasakaalustatuse printsiibist lähtudes. Ja tegelikult on rahvusringhääling seda [punkti] eiranud. 

Mis ma näitena toon? Ma toon enda näiteks. Oma Facebooki postituses ma kirjutasin, et Ukrainas on Ameerika biolaborid. Sellest läks lahti hirmus lärm. "Pealtnägija" tõmbas [teema] üles pärast pikki vaidlusi, aga muidugi jõuti enne mind Kremli trolliks teha. Siis moka otsast vabandati, aga ei öeldud, et vabandame, öeldi, et Grünthal kaebab kohe kohtusse muidu. Aga mis oli see põhjus, miks nad vabandasid? Vabandasid sellepärast, et minu argumendid pärinesid peavoolumeediast. 11. märts 2022, Postimehe majandus[rubriik]: "WHO kutsus Ukrainat hävitama oma laborites patogeenid. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) teatas reedel, et kutsus Ukrainat üles hävitama oma laboreis igasugused üliohtlikud patogeenid, mis võivad Venemaa raketirünnakute tabamuse korral õhku paiskunult vallandada pandeemiaid." Nii et küsimus ei ole Ukraina sõjas, küsimus on informatsioonis, mida ma andsin ja mis osutus tegelikult tõeks. Aga vastulauseosa ei rakendatud. 

Siis oleks väga oluline asi veel see, et igas toimetuses peaks olema vastutav toimetaja, kes igal hommikul saaks informatsiooni [tehtud] saadete kohta. Ma räägin seda oma praktikast. Ma olin publitsistikas Mati Talviku alluvuses ja meid võeti igal hommikul ette, analüüsiti saated läbi, mis oli valesti ja mis oli hästi. Mina näiteks sain riielda sellepärast, et lösutan toolis – ei ole korrektne. Ka sellise asja pärast ma sain riielda. Eks ma muidugi üritasin ennast pärastpoole parandada, see mõjus. 

Ja nüüd läheks ka juhatuse poole juurde. Näiteks [Eesti] Rahvusringhäälingu seadus on suhteliselt sarnane äriseadustikuga. Siin olen ma toonud välja väga olulised muudatused, näiteks tasustamise osas, mida ei peaks tegema, kui juhatuse liige astub tagasi või arvatakse [juhatusest] välja. Mispärast peab teda üldse veel tasustama sellisel juhul, kui ta ei ole oma tööga hakkama saanud? 

Ja mis on veel märkimisväärne, on see, et [Eesti] Rahvusringhäälingu seaduses sätestatu alusel on võimalik tagasi kutsuda juhatusest ainult juhatuse esimees, kui ta on mingi asjaga eksinud, aga teiste juhatuse liikmete puhul seda rakendada ei saa. Ja see, ütleme, tagasikutsumine juhatuse esimehe puhul on ka abstraktne, seda saab teha ainult raske juhtimisvea tõttu. Aga tekib küsimus, mis on raske juhtimisviga. Sisuliselt sõna "raske" on määratlemata õigusmõiste, sest on teadmata, mida me liigitame sellise väärtushinnangu alla. 

Nii et sellised muudatused ja veel see, et kaotada ära ka eetika[nõuniku] koht, sest, omades jälle oma [kogemust], mida ma ei hakka praegu rääkima, ta tegeleb vaid etteheidete tagasilükkamisega ja ERR-i kaitsmisega. Eetikanõuniku kohta saaks sisuliselt täita väga hästi toimetuse peatoimetaja, kes analüüsib läbi probleemid, mis on tekkinud saadete tegemisel. 

Kasutasin teie aega natukene kurjasti, aga ma arvan, et ma sain selle eelnõu tutvustamisega hakkama. Nii et ma paluksin sellele eelnõule heakskiitu. Ma ei ütle seda, et see eelnõu on täiuslik, aga ma sooviksin, et see jõuaks [uuesti] komisjoni ja teisele lugemisele. Siis saaks teha vastavad muudatusettepanekud, sest ükski inimene pole kunagi üksipäini tark. Alati on neid, kes oskavad hea sõna ja nõuga appi tulla. Aitäh!

Suur tänu! Sulle küsimusi ei ole. 

Repliik. Ma tänan selle eest, et sa märkasid, et ma olen siin mitmeid tunde järjest juhatanud. Ma võlgnen kolleegidele võib-olla selgituse selle kohta. Ma ei ole seda kuidagi kuritarvitanud ega teisi kõrvale tõrjunud. Teadmiseks [ütlen], et lihtsalt Eestimaal praegusel hetkel liiga palju Riigikogu juhatuse liikmeid ei viibi. See oli ka eelnevalt teada. Aga oli teada ka see, et meie auväärt Riigikogu esimees tegelikult oma ajakava kohaselt oleks pidanud jõudma Eestisse tagasi täna kella üheks. Aga kõik ei lähe nii, nagu planeeritakse. Nimelt lennuk, mis oli teel juba Tallinna poole, pöördus ühel hetkel ümber ja [läks] tagasi tehnilise rikke tõttu. Aga maandumine läks kenasti, nii et kõik läks turvaliselt. Sellest tulenevalt oli vahepealne informatsioon see, et Riigikogu esimees võiks jõuda kell 19.00, aga ma ei ole selle kohta kinnitust saanud, kas see nii on või ei ole. Aga ma saan sellega hakkama. Kui mul tekib ületamatu pausivajadus, siis ma võtan juhataja vaheaja, aga hetkel seda ei ole. 

Nüüd palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjonipoolseks ettekandeks kultuurikomisjoni esimehe Heljo Pikhofi.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Riigikogu arutas antud teemat juba tükk aega tagasi, see tähendab 18. septembril [möödunud] aastal. Kalle Grünthal tegi siin väga põhjaliku ettekande sellest eelnõust, mis praegu päevakorras on. Ma seda kõike üle kordama ei hakka. 

Paar asja, mis markeerimist vajaksid, mida ütles Andres Jõesaar, kes oli Kultuuriministeeriumi esindajana meil komisjonis. Tema sõnas sissejuhatuseks, et Kultuuriministeerium tegeleb hetkel Eesti Rahvusringhäälingu seaduse ettevalmistamisega. Rahvusringhäälinguga seotud probleeme on rohkem ning Kultuuriministeeriumi ettepanek on käsitleda kõiki korraga. Ministeerium plaanib seaduseelnõuga välja tulla 2024. aasta kevadel. 

Jõesaar lisas, et vaadates kriisiolukorraga seotud probleemistikku, on igal juhul vaja informeerimist vähemalt kahes keeles. Kindlasti on vaja kahte teleprogrammi. ETV+ on tõusnud väga oluliseks telekanaliks venekeelse elanikkonna jaoks. Ühe telekanali tegemine kahes keeles ei ole toiminud üheski kultuuriruumis ning seda ettepanekut Kultuuriministeerium ei toeta. Kulude kokkuhoiu puhul ei ole edastamise kulud kõige olulisemad. Vajaduse korral saab seda teha hoopis originaalsaadete mahu ja hankeprogrammi ostupoliitika koordineerimisega. 

Ta lisas ka seda, et poliitiline tasakaalustatus on meedia jaoks väga oluline. Tulenevalt seadusest jälgib seda ringhäälingu nõukogu. Jõesaar lisas meediauurijana, et 14 aasta jooksul tehtud meediauuringud näitavad, et ERR on poliitilise tasakaalustatuse ülesandega selle aja jooksul hästi hakkama saanud. Kultuuriministeeriumi arvamuse kohaselt pole vaja sellega eraldi tegeleda. 

Ja nüüd veel, eelnõuga väljapakutud vastulause esitamise õigus on juba olemas, see on sätestatud meediateenuste seaduses. Jõesaar lisas, et ainuõiguste temaatika on keerulisem. Liikmesriikidel on õigus kehtestada sündmuste nimekiri, millele kehtib üldine kajastamise ja edastamise nõue, ja Eesti on otsustanud mitte minna seda teed. Euroopa tasandil on tegemist peamiselt suurte spordisündmustega ja Eestile olulisteks sündmusteks on eelkõige laulu‑ ja tantsupeod. Nende sündmuste väärkasutamist pole kunagi olnud. 

Sisekontrollimehhanism on seaduses paika pandud. Eetikanõuniku koht on oluline, sest tegemist on sõltumatu institutsiooniga, kes teeb järelevalvet nii programmi kui ka selle tegijate üle. Seda ülesannet ei saa delegeerida vastutavatele toimetajatele, kes peaks sellisel juhul tegema järelevalvet iseenda üle. ERR-i nõukogu on juhtorgan ning eetikanõunik annab nõukogule aru. Nõukogu ei saa iseendale aru andma hakata. 

Jõesaar nõustus, et teatud osas oleks vaja muuta nõukogu juhatust puudutavat regulatsiooni ning samale tulemusele on jõudnud ka Kultuuriministeeriumi vastav töörühm. Näiteks ERR-i nõukogu valimise printsiip on täna ajale jalgu jäänud. Kunagi ettekirjutatud nõuet, et tasakaalus peavad olema poliitikud ja oma eriala tundvad eksperdid, enam järgitud ei ole. Ta ütles ka, et tuleb seda kindlasti muuta nii, et ERR-i nõukogu ei oleks enam nii poliitiliselt kallutatud ehk poliitikute poole kaldu. Jõesaar lisas, et ei heida poliitikutele midagi ette ning poliitikud peavad jätkuvalt ERR-i nõukogusse kuuluma, aga poliitikute ja ekspertide tasakaal peaks olema seadusega paremini tagatud kui täna. See oli siis lühidalt ministeeriumi seisukoht sellel teemal.

Ja komisjon tegi ka otsused. Otsustati eelnõu võtta täiskogu päevakorda juba oktoobriks. Siis tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata. Juhtivkomisjoni esindajaks otsustati määrata Heljo Pikhof. Otsused olid konsensuslikud, välja arvatud eelnõu tagasilükkamise otsus, mille puhul poolt olid Heljo Pikhof, Liina Kersna, Ester Karuse, Vadim Belobrovtsev, Tanel Tein, Kadri Tali, Signe Kivi ja Margit Sutrop, vastu olid Helle-Moonika Helme ja Mart Helme ning erapooletuid oli 1, Tõnis Lukas. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Sa, hea Heljo, ütlesid, et juba 18. septembril eelmisel aastal oli see meil Riigikogu kultuurikomisjonis. Sellest ajast on palju vett merre voolanud. Sa ütlesid ka, et tehti otsus – värskendasid mu mälu –, et see tuleks suurde saali oktoobris. Aga minul on küsimus. Tõenäoliselt on selle eelnõuga ületatud kõiki menetlustähtaegu. Kodu- ja töökorras on meil teatavasti need menetlustähtajad palju lühemad. Seal on väga selgelt ära kirjeldatud, kuidas menetlus peab toimuma ja millal [eelnõu] peab suurde saali tulema. Mis põhjusel on rikutud kodu- ja töökorda ja kes on seda protsessi pidurdanud, et see eelnõu on meil alles praegu siin suures saalis?

Suur tänu selle küsimuse eest! Mina võin küll julgelt öelda komisjoni esindajana, et me saatsime selle eelnõu kohe Riigikogu juhatusele. Ma saan aru, et Riigikogu juhatus on olnud mõneti hädas, sellepärast et siin on olnud liiga palju eelnõusid. Mitte liiga palju, vaid, ütleme, eelnõusid on olnud palju ja kõik ei ole seetõttu õigel ajal saali jõudnud. Mina seda põhjust öelda ei oska, miks need eelnõud [alles] täna saalis on, aga ma pean ka seda tunnistama, et minu meelest, kas see ei olnud teisipäeval, kui sind ei olnud saalis.

Evelin Poolamets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et ERR on poliitiliselt tasakaalus. Millele see väide tugineb? Kas on tehtud mingeid uuringuid või kuidas seda mõõdetakse?

Jaa! Jõesaar, kes oli Kultuuriministeeriumi esindaja, ütles, et seda teemat on uuritud ja tasakaal on olnud tagatud.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi … Jaak Valge, palun!

Tänu! Ma hea meelega paluksin täpsustada. Minu teada on viimane uuring, mis ERR-i tasakaalustatuse kohta tehti, aastast 2020. See oli kavandatava abielureferendumi eel. Kui ma nüüd õigesti neid numbreid mäletan, siis see oli vasakliberaalsuse ja rahvuskonservatiivsuse teljel kuidagi nii, et umbes 20% ilmunud tekstidest olid rahvuskonservatiivse kallakuga ja 80% vasakliberaalse kallakuga. Kas te võiksite täpsustada seda, missugune uus uuring need asjad ümber lükkas?

Vaat, kahju küll, aga mina ei ole lugenud seda uuringut, millest sina praegu räägid. Anna mulle seda palun lugeda.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Helle-Moonika Helme, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Ma arvan, hea Toomas, et sa tead, mida ma nüüd küsida tahan. Ma küsisin oma küsimuse ettekandja Heljo Pikhofi käest ja tundus, et ettekandja, komisjoni esimees läks selle peale mõnevõrra kimbatusse. Ta ütles, et tema seda ei tea, miks eelnõu alles praegu on siia suurde saali tulnud, miks on menetlusprotsessi rikutud. Ma küsin nüüd sinu käest, et äkki sa selgitad, miks siis juhatus otsustas Riigikogu kodu- ja töökorda rikkuda. Me teame neid põhjendusi, et eelnõusid on olnud liiga palju ja mis kõik veel. Meil tegelikult on olnud ka sellel aastal juba päris palju aega neid eelnõusid menetleda. Äkki sa siis kordad veel üle, miks juhatus on otsustanud kodu- ja töökorda rikkuda selle eelnõu puhul.

Aitäh! Mul ei ole selle konkreetse eelnõu kronoloogia kohta küll midagi öelda, ma ei ole seda oma lauale võtnud. Küll aga on tõepoolest see asjaolu, millele sa viitasid: väga suur eelnõude ja arupärimiste hulk, mis esitati, ei võimaldanud menetleda neid kõiki tähtaegu järgides. Selle kohta on olemas ka Riigikohtu lahend, mis on öelnud sarnaselt, et Riigikogu liikmete õiguste piiramise üks legitiimne eesmärk on parlamendi tõhus toimimine. Ja parlamendiliikme õiguste kuritarvitamine samamoodi ei ole näiteks kaitstav hüve Riigikohtus. Nii et need on asjaolud, mistõttu puhtfüüsiliselt ei ole olnud võimalik menetleda neid eelnõusid ja arupärimisi, kinni pidades tähtaegadest, mis kollases raamatus kirjas on. Kordan veel, et Riigikohus on nõustunud nende seisukohtadega, mida ma eelpool tutvustasin, või õigemini need tulenevad paljuski Riigikohtu enda otsustest.

Ja viimane protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal.

Aitäh! Tähendab, minu jaoks tekitab praegu hämmastust teie vastus Helle-Moonika Helmele viitega Riigikohtu lahendile, et Riigi[kogu] õigusi ei tohi kuritarvitada. Kas see tähendab seda, et see minu eelnõu, mille ma esitasin, oli mingisugune obstruktsiooniline eelnõu, mida ei oleks tähtaegselt tohtinud menetleda? Või kas siis see teie poolt sõnastatu tähendab seda, et ma ei tohigi enam üldse Riigikogu liikmena eelnõusid esitada?

Täiesti vale arusaam, hea kolleeg. Ma pole kunagi seda öelnud. Meil oli alles vist sel nädalal juttu sellest, et üks eelnõu eraldi võetuna ei ole kindlasti obstruktsiooniline. See võib olla, aga ei pea olema. Kui on sarnased eelnõud, nagu meil on olnud siin eelnõusid, kus 0,1% kaupa muudetakse mingit maksumäära, ja kui neid esitatakse 100 tükki, siis ilmselgelt on need obstruktsioonilised. Kuskilt maalt määrab hulk selle obstruktsioonilisuse, mitte eelnõu. See ei ole etteheide konkreetselt sinu eelnõu kohta, et see on obstruktsiooniline, seda ei saa öelda. (Saalis räägitakse.) Ei, ma ei ole niimoodi vastanud. Ma ei ole niimoodi vastanud. See ei ole obstruktsiooniline eelnõu. Aga kuskilt maalt me leppisime kokku, et me hakkame neid eelnõusid järjekorras võtma, ja nii see on läinud. Veel kord, Riigikohus on neid seisukohti ka aktsepteerinud.

Head kolleegid, avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 165 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 165 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 41 Riigikogu liiget, vastu 14, erapooletuid 0. Eelnõu 165 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgmine päevakorrapunkt, numbriga 15, on Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa, Helle-Moonika Helme ja Mart Helme algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 166 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Henn Põlluaasa!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Mul on au Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel esitleda kohaliku omavalitsuse volikogu [valimise] seaduse muutmise seaduse eelnõu. Sellega muudetakse seaduse § 5 lõiget 5. See paragrahv ühesõnaga sätestab, millised on nõuded isikutele, kes saavad kohaliku omavalitsuse volikogusse kandideerida. Sinna lisatakse üks lause: "[…] valdab eesti keelt vähemalt keeleseaduses sätestatud C1 tasemel ja esitab vastava tõendi." 

See keeleoskuse säte oli muuseas varem keeleseaduses sees, aga mingisugusel arusaamatul põhjusel leiti, et Eestis elavad inimesed oskavad piisavalt eesti keelt ja seda sätet ei ole enam seadusesse vaja. Me teame kõik, et tegelikult on selline põhjendus absoluutselt laest võetud, sest iga päevaga kasvab nende Eestis alaliselt elavate isikute arv ja osakaal, kes tegelikult eesti keelt ei oska, aga kellel on õigus kandideerida kohalikku volikogusse. 

Põhiseaduse järgi on Eesti riigikeeleks ja ametlikuks asjaajamise keeleks eesti keel. Keeleseaduse kohaselt peavad eesti keelt valdama avaliku sektori töötajad, riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse [asutuse] töötajad. Nad peavad oskama ja kasutama eesti keelt tasemel, mis on vajalik teenistuskohustuste või tööülesannete täitmiseks. On täiesti loomulik ja selge, et nende isikute hulka, kes peavad oskama eesti keelt, tuleb lugeda ka kohaliku omavalitsuse volikogu liikmed, seda enam, et volikogude töökeel võib seaduse järgi olla vaid eesti keel. 

Paraku oleme olukorras, kus paljud volikogude liikmed ei valda või sihilikult ei kasuta eesti keelt. Kui kunagi nõuti eesti keele oskust, siis, nagu ma mainisin, täna seda nõuet enam ei ole ja selle klausli kaotamise tagajärjel rikutakse terves reas Eesti Vabariigi omavalitsustes keeleseadust, sest volikogudesse valituks osutunud isikute keeleoskuse üle puudub igasugune kontroll ja seetõttu viiakse pahatihti neid istungeid läbi vene keeles. Mõnikord kasutatakse sealjuures ka tõlgi abi. Tegemist on otsese seadusrikkumisega ja lisaks vähendab selline olukord motivatsiooni eesti keele õppimiseks ja mõjub loomulikult negatiivselt integratsiooniprotsessile. 

Ja eelnõu sätestabki, et oleks tagatud kandidaatide eesti keele oskus C1-keeletasemel, mis on, nagu ma juba eelpool mainisin, vajalik juhtimisega seotud tegevusaladel, samamoodi volikogus, sest neil on vaja ju kavandada erinevaid tegevusi, koordineerida ja nõustada. Volikogu liikmed peavad olema suutelised tegema avalikke ettekandeid, sõnavõtte, koostama kirjalikke tekste ja nii edasi. Eesti keelt oskamata ei ole võimalik ühelgi volikogu liikmel ju sisuliselt volikogu töös osaleda.

Ka [Keeleameti] juht Ilmar Tomusk on korduvalt – ma rõhutan, korduvalt! – juhtinud tähelepanu asjaolule, et kui me soovime muuta kohalike omavalitsuste volikogu töö eestikeelseks, siis tuleb uuesti valimise seadusesse sisse viia volikogudesse kandideerijatele eesti keele oskuse nõue. Vastasel juhul mitte mingisugust muutust ei toimu. Ja tsiteerides Tomuskit, ta ütles: "Ma ei saa aru, kuidas saab inimene Eesti poliitikas osaleda, kui ta ei oska riigikeelt. Aga näib, et see on siiski võimalik." Ja mina ei saa ka aru. 

Keeleseaduse vastuvõtmisest on möödunud enam kui 30 aastat. Ei ole normaalne, et suur osa elanikkonnast ei oska endiselt riigikeelt ning Eesti omavalitsuste volikogudes käib töö vene keeles, kas siis täiesti või osaliselt. See tuleb peatada. Eriti hull on olukord ju selle taustal, et statistika järgi kasvab sisserände tõttu alaliste elanike arv Eestis keskeltläbi 6000 inimese võrra aastas. Ja siin ei ole arvestatud eestlasi, kes on naasnud, ega ka ukrainlasi, keda meile on tulnud ju ligi 100 000. Arvestades seda, et lõviosa nendest on deklareerinud, et nad jäävad alaliselt Eestisse – võib-olla nad ei mõelnud päris pika tuleviku peale, vaid pidasid sõda silmas –, ja teades neid tendentse maailmas, teades seda, kui raske või võimatu on peale sõda tagasi pöörduda, kui sul lihtsalt kodu enam ei olegi, võib eeldada, et lõviosa nendest jääbki siia. Ka nemad muutuvad varem või hiljem Eesti alalisteks elanikeks, kes saavad nii hääletada kui ka kandideerida kohalike omavalitsuste valimistel. Eesti on alaliste elanike juurdekasvu puhul protsentuaalselt Euroopas kolmandal kohal. Meid edestavad ainult Luksemburg ja Island. Nii et 6000 inimest aastas, kümne aastaga 60 000, 20 aastaga juba 120 000 inimest. 

Ja me teame seda, et Eesti riik ei ole ju tegelikult suuteline eesti keelt kõigile õpetama. Koolides [õpib eesti keelt] võib olla 2000 õpilast, kursustel võib olla veidi enam, 3000–4000. Kui me ka suudame kursuste arvu veelgi suuremaks viia, siis tegelikult, arvestades nende inimeste arvu ja osakaalu, kes eesti keelt ei oska ega tee ka mingisuguseid pingutusi, et ise seda selgeks õppida, me ei jõuagi selle hetkeni, et Eesti riigikeel kõlaks igal pool. 

Aga see ei tähenda seda, et me peaksime tegema mingisuguseid järeleandmisi isikutele, kes tahavad osaleda poliitikas, kes tahavad kohaliku volikogu liikmeks kandideerida. Ja on täiesti selge, et nii meie põhiseadusest kui ka keeleseadusest lähtudes me peame sisse viima selle muudatuse kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimise seadusesse, et saab nõuda kandidaatidelt ka eesti keele oskust. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Henn, sa tead, et meie erakond on korduvalt esitanud Riigikogus eelnõu, milles me teeme ettepaneku, et kohalikel valimistel saaksid valida ainult kodanikud, eks, Eesti Vabariigi kodanikud. Teatavasti Eesti Vabariigi kodanikud kas siis oskavad või peavad oskama eesti keelt. See tooks ju kaasa [muudatused] kohalike omavalitsuste [volikogude] koosseisus, ka keelelises koosseisus. Ja kui see nii oleks, siis oleks selle eelnõu eesmärk juba täidetud. Oskad sa lihtsalt tausta avada, miks seda ikkagi ei ole tehtud ja miks seda ei taheta teha? Miks suur osa, suure tõenäosusega ka kõik kõvahäälselt eesti keele eest seisjad, eesotsas Reformierakonnaga, tormavad varsti siia saali ja hääletavad selle eelnõu tagasilükkamise poolt, eelnõu, mis on ometi ju väga selge eesmärgiga kaitsta eesti keelt ja meie põhiseaduse preambulit?

Aitäh! Ongi ju tegelikult põhiseaduses sätestatud meie riigi eksistentsi [eesmärgil] üks ülesanne ja imperatiiv käitumiseks kõikidele riigiinstantsidele, valitsusele ja Riigikogule, ja nii edasi: hoida ja säilitada eesti keelt. Selle taustal ongi äärmiselt arusaamatu, kuidas saab tegelikult Eestis suurepäraselt hakkama ilma eesti keeleta. Ja ma ei räägi lihtsalt tavaelust ja olmest, vaid sa võid minna kõikidesse riigiasutustesse ja sa saad vene keelega suurepäraselt hakkama. Kõikide ministeeriumide – küll vist on erand Kaitseministeerium – koduleheküljed on ka venekeelsed ja soovi korral saad sa asjaajamist vene keeles. 

Nii et tegelikult puudub ju inimestel motivatsioon õppida eesti keelt, eriti kui nad elavad mingisuguses sellises piirkonnas, kus enamiku moodustavadki välispäritoluga inimesed või isegi need, kes on juba võib-olla mitu põlve siin Eestis elanud, aga lihtsalt ei ole suvatsenud eesti keelt selgeks õppida. Ja kui me jätame sellised augud sisse erinevatesse kohtadesse, ilma et me vähimatki ette võtaks nende [parandamiseks] ja inimestele motivatsiooni loomiseks, et kui sa tõesti tahad siin elada ja kui sa tõesti tahad selle riigi elus ja otsustamises kaasa rääkida, siis sa pead eesti keelt [oskama], siis seda lihtsalt ei [õpita]. Palju mugavam on ju ilma õppimata elada, nii mõnegi inimese meelest. Ja mis siin salata, paljude meelest on ju eesti keel, eesti rahvas ja [Eesti] riik täpselt samasugune ajutine nähtus nagu ukraina rahvas ja Ukraina riik. Meie ülesanne on teha kõik, et Eesti jääks Eestiks ja eestikeelseks. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! No milliseid loosungeid või vastu rinda tagumist me näeme siin nii Reformierakonna kui ka teiste erakondade poolt, kuidas nad lähevad üle eestikeelsele haridusele niimoodi, et vaesed eesti lapsed peavad hakkama õppima mingis segakeelses või pudikeelses keskkonnas ja olema eesti keelt mitteoskavate inimeste õpetajateks ja integraatoriteks, aga loosungid on ilusad! Arvestades neid loosungeid on tegelikult pisut isegi arusaamatu, miks see eelnõu on poleemiline. Tegelikult peaks olema täiesti iseenesestmõistetav ühes normaalses riigis, et kõik asjad käivadki eesti keeles. Mul on sellega seoses küsimus. Milline seal komisjonis arutelu oli? Mis meie austatud kolleegid liberaalsest frondist selle asja kohta arvasid või ei arvanud üldse midagi?

Kahjuks ma ise ei saanud komisjonis sellel arutelul osaleda, ma olin haige sel ajal. Aga see ei ole esimene kord, kui me oleme seda eelnõu sisse andnud. Ega need argumendid, kui neid argumentideks saab pidada, ei ole ju absoluutselt muutunud. Selle taga on võimul oleva koalitsiooni arusaam sellest, et eesti keel, eesti rahvus, Eesti rahvusriik ja [eesti] kultuur ei olegi olulised. Piisab sellest, kui me püstitame loosungeid, ja parem ongi, kui Eesti muutub multikultuurseks. Aeg-ajalt kostab ju ka mingisuguseid avaldusi, et põhiseaduse preambula peaks üleüldse tühistama või ümber tegema, et sealt rahvusriikluse printsiip välja võtta. 

Ja see puudutab ka täiesti selgelt eesti kooli, nii nagu sa mainisid. Jutt eestikeelsele koolile üleminekust, mida püütakse teha niinimetatud ühtse kooli sildi all, on ju tegelikult kõige ehtsam häma. Mitte senised venekeelsed koolid ei viida lihtsalt eesti keelele üle, vaid luuakse segakoolid, kus kindlasti eesti keel ei saa enam nii puhtalt kõlada. See on täiesti paratamatus. Ja on võimalik, et kahjustub isegi vene laste vene keele oskus. Nii et see ei kanna seda eesmärki, mis meil peaks tegelikult olema. 

Ja eks küsimus on täiesti selgelt maailmavaates, selles, kuidas sa väärtustad oma juuri, oma rahvust, oma kultuuri. Tänane suundumus eriti lääneriikides ongi ju selline, et sellest tülikast asjast tuleb võimalikult kiirelt lahti saada. Aga kui me räägime ka sellest, mida tänane koalitsioon on koalitsioonileppes sätestanud, siis peaks ju see eelnõu täitma seda eesmärki, mida nad deklareerivad. Kui nad seda ei toeta, siis on selge, et kahjuks ei saa ka seda momenti koalitsioonileppes sugugi tõsiselt võtta.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Sa mainisid, et kuni 6000 inimest, kelle hulka me ei arvesta eestlasi, tuleb meile sisse. Saan aru, et sa pidasid silmas migratsioonisaldot, eks ju?

Jah.

Tegelikult tuleb meile sisse 10 000 – 15 000 inimest aastas, Ukraina põgenikke arvestamata. 

Aga jah, peame tunnistama, et me oleme endiselt olukorras, kus kõikides kohalikes volikogudes ei toimu töö eesti keeles. Teisisõnu, peame tunnistama, et senised meetmed ei ole toiminud. Ja kui massiimmigratsioon läheb käima, siis halveneb olukord veelgi. Seega pole loogiliselt alust arvata, et kui need meetmed pole varem toiminud, siis need olukorra halvenedes [järsku toimivad]. Ja nüüd mu küsimus [on see, et] kuidas sa nimetaksid neid poliitikuid, kes sellest aru ei saa.

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, ma pidasin silmas saldot. Circa 6000 inimese võrra kasvab meil alaliste elanike arv. Sisseränne on 10 000 – 15 000, aga nendest osa läheb ka tagasi, nii et ma neid ei arvestanud. Ma arvestasin ainult neid, kes jäävad Eestisse, kellest saavad alalised elanikud. Ja see kasv on tegelikult hirmuäratav. 

Ja kuidas siis nimetada neid, kes toetavad massiimmigratsiooni ja meie rahvusriikluse, selle põhimõtete ja printsiipide lammutamist? Noh, ega ma ei peagi mingisugust uut mõistet siin hakkama välja mõtlema, selle kohta on juba ammust aega olemas üks väga tabav väljend "rahvusrenegaadid". 

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, aseesimees! Hea ettekandja! Lugedes teie eelnõu ja seletuskirja, tekkis mul vähemalt ühes kohas arusaamatus. Üritasin aru saada teie loogikast ja sellepärast küsingi üle. Te kiidate siin Läti süsteemi, et Lätis saavad kandideerida ainult kodanikud kohalikku [volikogusse], seega on riigikeele oskus tagatud ja töö toimub läti keeles. Teatavasti saavad meil kandideerida ka ainult Eesti kodanikud. Teie loogika järgi on ju meil ka siis kõik tagatud. Te mainite siin, et kui sa oled kodanik, siis sinu keeleoskus on garanteeritud. Kas te saaksite mulle selle loogikavea – minu arvates vea – selgeks teha?

Ma ei leia ise seda kohta, kus ma oleks väitnud, et kodakondsus garanteerib keeleoskuse. Isegi kui ma olen niimoodi kuskil väitnud, siis oli see ilmselt lapsus linguae, sellepärast et me ju teame suurepäraselt, et eriti Eestis kodakondsus ei taga mitte mingisugust keeleoskust. Kodakondsust on jagatud niivõrd lõdval käel. Seda ei ole [nii tehtud] mitte kuskil mujal maailmas. Need jutud, et meil on kodakondsuse saamise nõuded ja reeglid ühed rangeimad, ei vasta absoluutselt tõele. Meil on need kõige lõdvemad. Meil on ju kümneid ja kümneid ja kümneid tuhandeid Eesti kodanikke, kes ei oska eesti keelt, ja see on täiesti selge. 

Kodakondsusega ja keeleeksamitega on tehtud ju ka sobi. Või kuidas seda nimetada? On teised inimesed käinud keeleeksamit tegemas kandidaatide eest. Alles oli aastaid tagasi, kui üks jõuk võeti kinni ja sai karistatud selle eest, et ta sisuliselt müüs kodakondsust, tegi neid eksameid isikute eest. Ja mis on kõige kurioossem, kui neid ninamehi ja selle kuriteo sooritajaid karistati, siis kõik need isikud, kes tegelikult seadusevastaselt said kodakondsuse, oskamata eesti keelt ning tundmata Eesti seadusi ja elementaarseid asju, mida kodakondsuse taotlejalt nõutakse, nende kodakondsus jäi ju alles. Nii et kahjuks ei garanteeri Eestis kodakondsus keeleoskust ja selle olukorra vältimiseks ongi see eelnõu esitatud.

Lätis on olukord oluliselt parem. Läti on väga palju erinevaid seadusi vastu võtnud, et läti keelt hoida ja kaitsta. See puudutab ka alalisi elanikke. Kui nad ei osanud läti keelt, siis anti neile teatud aeg selle õppimiseks, eksami tegemiseks ja vastava tunnistuse saamiseks. Ja kes ei olnud valmis läti keelt õppima, siis Läti ütles, et palun, uks on siin, võite ka Lätist lahkuda, keegi ei sunni teid siin elama. Ja ma arvan, et Eesti peaks Lätist võtma väga suuresti eeskuju nendes küsimustes, sellepärast et kui me vaatame kasvõi sisserännet, siis Eesti on võrreldes kõikide meie naabritega ikkagi esirinnas, nii Läti, Leedu kui ka Soomega.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Siin saalis ja poliitikas üldse loobitakse kogu aeg Vene kaarti ja keda kõiki ei süüdistata putinismis. Aga kui me tegelikkust vaatame, siis teod on need, mis asjale õige hinnangu annavad. Praegune koalitsioon eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all sisuliselt hävitab eestikeelset kvaliteetset haridust, keeldub ära võtmast valimisõigust Vene, agressorriigi kodanikelt, keeldub rangelt järgimast sanktsioonipoliitikat, keeldub relvitustamast agressorriigi kodanikke ja keeldub eesti keelt sätestamast tõelise riigikeelena, mis tähendab seda, et igasugused ministeeriumide koduleheküljed ei oleks vene keeles ja vene keel ei laiutaks meie ühises ruumis. Mis on sinu hinnang, kas on mingi ratsionaalne selgitus, miks praegune koalitsioon ja …

Aitäh! 

… Kaja Kallase valitsus sedavõrd vihkavad Eesti rahvast, et nad silmakirjalikult rääkides Vene-vaenulikkusest tegelikult Eestit venestavad?

Aitäh, hea kolleeg!

Aitäh, väga hea küsimus! Aga ma paar sõna ütlen veel härra Odinetsile. Ma leidsin üles eelnõu seletuskirjast koha, kus räägitakse Lätist. Siin on öeldud niimoodi, et näiteks Lätis on võrreldes meiega olukord oluliselt parem, seal võivad kohalike omavalitsuste valimistel kandideerida ja osaleda ainult kodanikud, kelle riigikeeleoskus on garanteeritud. Ja ongi nii. Lätis võivad nii Riigikogu kui ka kohalike omavalitsuste valimistel osaleda ainult kodanikud, mittekodanikud ei saa. Ja nende riigikeeleoskus peab olema garanteeritud, nad peavad tõendama oma läti keele oskust. Täpselt samamoodi soovime meie selle eelnõuga viia sisse, et näiteks kandideerimisavaldusse võiks panna lahtri juurde, kus [võimalik kandidaat] tõendab ära oma eesti keele oskuse, selle taseme ning kus ja millal ta seda on õppinud.  

Nii, aga tulles härra Mart Helme küsimuse juurde, siis tõepoolest, me [näeme] seda, mis meil siin Eestis toimub, kuidas sisuliselt lastakse Eestil venestuda sõna otseses mõttes. Piisab sellest, kui minna lähimasse kaubanduskeskusesse või mingisse meelelahutusasutusse või kuhu iganes, eesti keelt ju praktiliselt ei kuule. Enamik nendest, kes Eestisse on tulnud, ka Ukraina sõjapõgenikud, ei ole ju ka eestlased. 80% nendest on vene rahvusest. Ja kahjuks ei ole meil õrna aimugi, milline on nende meelsus käimasoleva sõja kohta, kas on tuldud lihtsalt sõja jalust ära. Nagu hiljuti kuulsin, ühed Viimsis elavad sõjapagulased teatasid, et nemad tulid selleks, et lasta Putinil seal takistamatult märatseda, tappa ja lõhkuda, et ise viga ei saaks. Nii et me ei tea nende meelsust.  

Viimaste uuringute ja küsitluste järgi kasutab Vene FSB väga aktiivselt ära siin olevaid inimesi. Minu jaoks täiesti arusaamatu uudis [oli see], et osa nendest – üks arreteeriti ka Lätis –, kes vandaalitsesid ja rüvetasid meie kangelaste hauatähiseid, olevat Eesti ja Vene topeltkodakondsusega. Ma ei tea, mida see termin tähendab, sellepärast et Eesti ja Vene topeltkodakondsust ei saa olla. Ei saa olla meie põhiseaduse järgi ka mitte ühegi teise riigi topeltkodakondsust. Täiesti selgelt peab isik, kes on saanud teise riigi kodakondsuse, Eesti kodakondsusest loobuma.  

Muidugi on see probleem, et me ei tea tegelikult, kui paljudel nendest endistest Nõukogude Liidu ja Vene kodanikest, kes on Vene päritoluga ja on saanud Eesti kodakondsuse, Vene kodakondsus alles on, seadust rikkudes, sellepärast et Venemaa meile selle kohta andmeid ei anna. Meil endal ehk kapol ilmselt mingisuguse kitsama seltskonna kohta arusaam on, aga tegelikult me seda ei tea. Nagu näha, valitsus ja vastavad organid eriti ei tahagi teada. Lihtsalt pigistatakse silm kinni ja lastakse Eestis üha enam eesti keele positsiooni kaotada ja teiste keelte positsiooni kasvatada. 

Probleem ei ole ju mitte ainult vene keelega, vaid täpselt samasugune – või mitte täpselt samasugune – [probleem on see, et] inglise keel ju võtab võimust. Siin on eriti viimasel ajal ajakirjanduseski kostunud muret selle üle, et meie lapsed oskavad küll suurepäraselt tänu nutitelefonidele ja internetile inglise keelt, aga nende emakeeleoskus ja väljendusoskus on äärmiselt primitiivseteks muutunud. Nii et see on niivõrd tohutu lai probleemidepundar. Aga see, et sellega ei tegeleta, on minu arusaamise järgi lihtsalt kuritegelik.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Praegu Ukrainas kestev Venemaa agressioon on toonud välja fakti, et küll Eestis, kuid Venemaa info- ja propagandaruumis elavad venelased toetavad Venemaa agressiooni. Need venekeelsed Eesti elanikud ei oska reeglina ühtegi keelt peale vene keele. Peamine põhjus, miks nad eesti keelt ei oska, on motivatsiooni puudus. Eestis saab liiga hästi hakkama ainult vene keelega. Pole mingit reaalset põhjust pingutada eesti keele õppimiseks. Lisaks kulutavad kohalikud omavalitsused, mille tuludest moodustab suure osa maksumaksja raha, erinevate venekeelsete infomaterjalide ja ajakirjanduslaadsete väljaannete trükkimisele ja levitamisele, mis on absurdne kodanike raha raiskamine. Mida Eesti riik veel saaks teha, et suurendada venekeelsete kodanike …

Aitäh!

… motivatsiooni eesti keelt õppida?

No loomulikult peabki kõige suurem motivatsioon olema see, et sa saad riigis, kus sa elad, hakkama just nimelt riigikeelega. Katsuge Soomes vene keelega hakkama saada või isegi eesti keelega. Mõni üksik eriti vastutulelik inimene, kes seda keelt oskab, on nõus sinuga teises keeles rääkima, aga kõikjal mujal käib ju igapäevane elu, eriti asjaajamine – kohtud ja mis iganes –, riigikeeles. Ja kui me ikkagi otsustavalt võtame endale joone, et me lõpetame ära selle kaks- ja mitmekeelsuse siin Eestis, siis see on kõige suurem motivatsioon. Loomulikult kui need, kes tõepoolest austavad Eestit ja Eesti rahvast, soovivad endale [Eesti] kodakondsust saada, siis selle üks tingimus on eesti keele oskus. Ja selles ei ole mitte midagi imelikku. 

Neid Putini igasuguseid propagandatorusid tuleb kindlasti kontrollida, sest kuigi siinsamas on meil ka mõned kanalid kinni pandud, siis tegelikult interneti kaudu ei ole nende vaadatavus teps mitte vähenenud. Ja tõepoolest, nagu sa mainisid, see, et suur osa venekeelsest elanikkonnast on just nimelt Vene propaganda mõjusfääris, on väga-väga ohtlik meie riiklusele. Ja noh, nagu küsitlused näitavad, väga suur osa nendest kahjuks toetabki Vene agressiooni Ukrainas ja kiidab Putini sammud heaks. Ja kui me seda kontrolli alla ei saa, siis tegelikult see olukord võib mingisuguses kriisisituatsioonis äärmiselt fataalseks kujuneda. 

Siia sisse mahuvad ka loomulikult meie venekeelne Delfi ja isegi venekeelne ERR ja Postimees. Eriti Delfis ilmuvad vaata et üle päeva nii Putinit toetavad kui ka Eesti-vastased ja Ukraina-vastased kirjutised. Ja nende kommentaare lugedes tõusevad teinekord lausa juuksed püsti. Me oleme siin kuulnud küll, kuidas isikuid, kes selliseid meelsusavaldusi eestikeelses meedias teevad, karistatakse. Ma ei ole päris kindel, aga mulle tundub, et teatud venekeelsetes väljaannetes on see täiesti tavaline. 

Nii et kui me tahame, et meid austataks, et meie riiki, meie rahvust ja meie iseseisvust austataks, siis me peame ise olema ka väärikad ja mitte tegema järeleandmisi, nõudes seda [austust] ka teistelt.

Eduard Odinets, palun! 

Aitäh! Ma tuleksin nüüd eelnõu juurde tagasi. Te mainisite oma vastuses ühele küsimusele, et lahendus on see, et kandideerimisavaldusse tehakse linnuke, et osatakse eesti keelt nõutud tasemel. Eelnõu ise räägib tõendi esitamisest. Kõik kandidaadid peavad esitama tõendid. Kas ma saan õigesti aru, et kõik kandidaadid, kes järgmine aasta kandideerivad kohaliku omavalitsuse volikogusse – kõik need mitu tuhat inimest –, sõltumata esimesest keelest, emakeelest, sõltumata sellest, mis koolis nad on õppinud, sõltumata sellest, mis keeli nad oskavad, peavad, kaasa arvatud teie ja mina, esitama tõendi, et nad oskavad C1-tasemel keelt, antud juhul eesti keelt? Kas ma saan õigesti aru?

Mul on täiesti déjà-vu tunne, sellepärast et, hea Eduard, sa oled täpselt sama asja küsinud ka varem. Ma vastan täpselt samamoodi, et loomulikult mitte kõik ei pea. Etnilised eestlased ei pea seda tegema, aga välispäritolu inimesed [peavad] kindlasti.

Mart Helme, palun!

No vastuseks eelmisele küsijale võib muidugi öelda, et nii palju kui mina tean – võib-olla ma eksin –, on Venemaal kehtestatud lausa seadusega, et peab oskama vene keelt. Need inimesed peavad oskama vene keelt, kes riigiametitesse ja riigi esindusorganitesse kandideerivad. Nii et kui siin keegi püüab jätta muljet, et Eesti teeb kellelegi jälle kurja ülekohut, siis ei tee. Ei tee.  

Aga minu küsimus puudutab seda, et Müncheni konverentsil ühes paneelis teatas Kaja Kallas ülbelt ühele Ameerika senaatorile, et Eestis on 6% rahvastikust Ukraina sõjapõgenikud ja ameeriklased ärgu vingugu, et neil on Mehhiko piiril ka probleemid ja et nad peavad need kõigepealt lahendama, enne kui nad Ukrainat piisavalt abistada saavad ja suudavad. Selle 6% on Kaja Kallas välja öelnud Münchenis. See tähendab, et meil on üle kolmandiku rahvastikust venekeelne, sest ärme teeme endale illusiooni, et ukrainlased on ukrainakeelsed. Mida me võime sellest järeldada? Kas me võime järeldada …  

Aitäh!

… et me võime juba peagi oodata nõudmist, et vene keel …

Aitäh! 

… saaks teiseks riigikeeleks … 

Aitäh, hea kolleeg! 

… või et [neid] mingil muul moel ei diskrimineeritaks?

Jah, mida suuremaks välispäritolu inimeste osakaal kasvab, mida suuremaks vene emakeelega inimeste arv kasvab, seda tõenäolisemaks see läheb, et ühel hetkel nõutakse ka riigikeele muutmist ja Eesti tegemist kakskeelseks riigiks. 

Meil ei ole ju tänaseni mitte mingisuguseid tõkendeid sisserändele. Tahetakse kaotada ka see naeruväärne immigratsioonikvoot, mis on justkui väga väike, umbes 1700 inimest aastas, aga millele on tehtud 20 erandit, nii et tegelikult see absoluutselt ei tööta. Kõik, ka need IT-spetsialistid, keda taga nutetakse, [kuuluvad erandite hulka]. Nad saavad siia vabalt tulla. Ilma igasuguste kvootideta saavad kõik Euroopa Liidu riikide, USA, Uus-Meremaa, ja nii edasi, inimesed siia tulla. Nii et tegelikult meil ongi uksed valla. 

Lisaks alaliste elanike ja ukrainlaste [arvu] kasvule ja kõigele muud [tüüpi] sisserändele on meil igal aastal ka võõrtöölisi 20 000 – 30 000, kellest ju suurem osa ei tee seda mitte ühekordse ampsuna, vaid suur osa, kui aeg saab otsa, käivad lihtsalt kodus ära ja tulevad jälle tagasi. Ja me teame statistika järgi, et nendest suur osa on saanud lõpuks ka meie alalisteks elanikeks. 

Kõigil nendel, kellest me räägime, on ju õigus tuua kaasa oma perekonna liikmed. Kui varem oli vaja selleks mingisugust – enamikes riikides on vaja – tõendit, et siin olev isik, on ta siis üliõpilane või kes iganes, suudab neid ka üleval pidada, siis täna seda enam ei ole [vaja]. Pereränne kasvab tohutul kiirusel. Ja kui me vaatame statistikat, siis [siia] tullakse üle maailma, igalt poolt, Aafrikast, Aasiast, kust iganes. Aga kõige suurem sisseränne on ikkagi slaavi riikidest. Ja sellele ei püüta absoluutselt mitte mingisugust tõket ette panna. 

Nii et tõepoolest, eestlaste suhtarv väheneb, teiste elanike suhtarv kasvab. Ja ma ei imestaks, kui need hääled, [mis ütlevad], et tuleb eesti keelest kui riigikeelest loobuda või kakskeelsus sisse viia, ühel heal hetkel tõepoolest saavad niivõrd tugevaks, et siinsamas saalis esitatakse meile ka vastav eelnõu. Aga annaks jumal, et see olukord ikkagi nii kaugele ei lähe. Ja ma tean vähemalt ühte erakonda Eestis, Konservatiivne Rahvaerakond, kes sellele seisab viimse võimaluseni vastu.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjoni poolt palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme, hea kolleegi Pipi-Liis Siemanni.

Aitäh, istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu tutvustaja on juba väga põhjaliku arutelu käima tõmmanud ja pakkunud ka natukene selgitust sellest, missugune on tema tõlgenduses erinevate koalitsioonierakondade arvamus. Aga ma annaksin teile väikese ülevaate põhiseaduskomisjonis toimunust.

Põhiseaduskomisjonis tegelesime selle eelnõuga esmaspäeval, 11. septembril. Ja see ei olnud esmakordne kokkupuude selle teemaga meil komisjonis ja võib-olla seetõttu oli arutelu ka veidi lühem, sest äsja olime sarnase eelnõu üle juba arutelu pidanud. Meile andis ülevaate eelnõust Jaak Valge. Ma kordama ei hakka seda, siin juba toodi põhipunktid kenasti välja. Meil oli komisjonis külas ka Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik, kes andis ülevaate Vabariigi Valitsuse seisukohtadest ja selgitas, miks Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toeta. 

Hea uudisena võin öelda, et Eestis kehtib samamoodi ikkagi seadus, mis ütleb, et eestikeelne asjaajamine meie kohalikes omavalitsustes on täiesti seaduspärane. Ja see, et seda ei järgita, on nüüd … Jällegi mul kohe kangastus üks eelmine eelnõu, mis siin saalis kõlas [ja mis nõudis] poliitilise kultuuri tõsimeeli parandamist – seda olekski tarvis teha nendes omavalitsustes, kus eestikeelse asjaajamise korda ei järgita.

Arutelu käigus komisjonis toodi välja ka seda, et me kindlasti peaksime nende küsimustega tegelema, võib-olla pigem keeleinspektsioonile, Keeleametile täiendavate volituste loomise kaudu, sest praegu on tõesti tegu sellega, et kohaliku omavalitsuse eneseregulatsioon on see, mis kontrollib põhiliselt seda toimuvat. Asjaajamine peab toimuma eesti keeles ja suuri eksimusi selles osas vist teadaolevalt ka ei ole. Komisjonide protokollide puhul on olnud probleeme. Volikogude dokumendid reeglina on olnud eesti keeles.

Probleemiks peeti siis ka seda, et seesama C1-keeletase … Tõesti, siin on väljendatud, et tuleks esitada tõend. Selle puhul peab ütlema, et ilmselt ka siin saalis ei ole kõigil meil seda tõendit kohe olemas. See vajaks täiendavat tõendamist. Lisaks on tõepoolest meil hulk inimesi, kes on igati võimelised [kaasa rääkima] ja soovivad kaasa rääkida kohaliku omavalitsuse tasandil, aga nende keeleoskus ei pruugi olla C1-tasemel, vaid see võib olla näiteks B1[-tasemel]. See on tavapärane minimaalne keeletase, mida nõutakse, kui inimene on lõpetanud gümnaasiumi. Kahjuks ei valda ka kõik Eesti kodanikud kõrgtasemel eesti keelt, mida nad muidugi võiksid. Kaunis emakeel on meie kõigi jaoks oluline.

Komisjon arutelu tulemusena tegi ka otsused. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda juba 19.09.2023, komisjonil on ettepanek eelnõu tagasi lükata ja komisjoni esindajaks määrati siinkõneleja. Aitäh!

Suur tänu! Teile on vähemalt üks küsimus. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Nagu te isegi mainisite, on meil volikogusid, kus eesti keele kasutamisega on probleeme. Seda ju see eelnõu ütleb, et see on ebaseaduslik, seadust rikutakse, ja selle seaduse rikkumise vältimiseks panime selgelt kirja eesti keele nõude. Kui valitsus leiab, et seda pole vaja, see justkui tekib iseenesest ja anname Keele[ametile] volitusi juurde, siis mis volitusi te silmas peate? Kui inimesed on seadust rikkudes saanud volikokku, nad eesti keelt ei oska, siis kas Keeleamet on see amet, kes tühistab nende volitused volikogus ja valimistulemused või mis? Nagu me teame, nendest tänastest meetmetest …

Aitäh! 

… ju Keele[ameti] enda arust ükski ei toimi.

Aitäh küsimuse eest! Komisjonis pidasime silmas pigem järelevalvet asjaajamise korralduse üle. Seal ei olnud jutuks seda, et peaks andma volituse volikogu liikme volituste tühistamiseks. 

Aga ma usun, et iseenesest ei ole täna probleemiks alati keeleoskuse puudumine. Te varem tõite ka ise siin välja, et on ka keeldumisi või lihtsalt mugavusest mittekasutamist, mida paljudes piirkondades, ma usun, tuleb ette isegi sagedamini kui tegeliku keeleoskuse puudumist. Nii et siinkohal võiks järelevalve keskenduda sellele, et asjaajamise reegleid tuleks järgida.  

Teisalt, varem kõlanud arutelus oli muidugi väga õige see viide, et kohalike omavalitsuste kätes väga suuresti on ka keeleruumi kujundamine oma piirkonnas. Ma pean siin silmas nii nagu teiegi avalikus ruumis keelekasutust. Nii et kõiki neid meetmeid tõenäoliselt saaks nii keeleinspektsioon, Keeleamet kui ka kohalikud omavalitsused kasutada.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Minu tähelepanu köitis teie mõte sellest, et kohalikus omavalitsuses on töötamas palju pädevaid inimesi, kes ei pruugi keelt osata. Maailm, ma usun, on täis väga erinevates keeltes rääkivaid ja väga erinevate pädevustega inimesi, muu hulgas ka inimesi, kes on võimelised kohalikus omavalitsuses töötama. Aga ma mõtlesin, et [te võiks] avada seda diskussiooni osa pikemalt. Kas see oli teie isiklik arvamus või see oligi komisjoni [arvamus], et kui on sihuke pädev inimene, siis võikski riigiametis juhtival kohal töötada, sõltumata keeleoskusest? Kas ma sain õigesti aru teie mõttearendusest?

Aitäh täpsustava küsimuse eest! Ma võisin komistada tõepoolest selles kohas, kus ma nimetasin töötamist kohaliku omavalitsuse asutuses. Seda meil tegelikult seadus täna ei luba. Eesti keele oskus ametnike puhul ja ametiasutuste töötajate puhul on nõutav. Ja ma sinisilmselt tahaks uskuda, et sellest nõudest siiski peetakse kinni. Ei, komisjon seda [teemat] ei arutanud ega puudutanud.

 Jaak Valge, palun!

Hea ettekandja! Mul on natukene sarnane küsimus sellega, mida ma juba küsisin eelnõu esitajalt. Nimelt, praktika näitab seda, et senised meetmed ei ole toiminud. Missugune loogika ütleb, et kui meil on tegelikult [muu]keelsete osakaal Eestis kiiresti suurenenud, et vot nüüd, kui see olukord on veelgi keerulisemaks muutunud, need meetmed, mis pole senini toiminud, hakkavad toimima? Ärge öelge, et seda komisjonis ei arutatud. Öelge parem, miks te hääletasite komisjonis selle poolt, et see eelnõu tagasi lükataks?

Aitäh! Tõesti, mu vastus oleks olnud, et komisjonis seda ei arutatud. Aga küsimuse sellele poolele, et miks ma hääletasin selle tagasilükkamise poolt, on just nimelt selline [vastus], millele on viidatud ka siin protokollis. Ma arvan ka ise, et C1-tase ei pruugi olla tingimata vajalik. On inimesi, kes on sünnipärased Eesti kodanikud, on lõpetanud eesti kooli, ei oska võib-olla ühtegi võõrkeelt, aga sellest hoolimata ei pruugi nende eesti keele tase olla C1. See on minu isiklik põhjendus: inimene kohaliku omavalitsuse volikogu töös osalemiseks võib edukalt hakkama saada ka madalama keeletasemega.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Tere tulemast tagasi meie töökasse kollektiivi! Ma saan aru, et teie lennuk maandus. Ma kirjeldan lugupeetud ettekandjale [järgmist] olukorda. Kui meil on näiteks seadus, mis [ütleb], et meil kohalike omavalitsuste valimistel saavad valida ainult Eesti kodanikud, siis on ju selge, et inimesed, kes ei ole Eesti kodanikud, kes valimiskampaania käigus tänaval suhtlevad nendega, kes tahavad osutuda valituks volikogusse, kui need inimesed … Nad ju omavahel … Ühesõnaga, need, kes ei valda eesti keelt, toetavad neid, kes samuti ei valda eesti keelt, aga samuti siis osutuvad valituks. Andke indikatsioon, kas võiks olla nii, et kui valijad oleksid kodanikud, kes valdavalt suhtlevad eesti keeles, siis oleks tulemuseks see, et ka volikogude koosseis oleks seetõttu rohkem riigikeelne ja seal kõlaks rohkem eesti keelt. Kas võiks nagu sellise järelduse teha?

Aitäh põneva küsimuse eest! Püüdsin teie mõttelõnga jälgida. Jällegi, te saate aru, et komisjon sellise teemalõngani ei jõudnud. Aga jaa, kahtlemata võiks seda teemat arendada. Ma usun, et eesti keele praegune olukord on meie kõigi südamemure, eriti lähiminevikku vaadates ja tuleviku üle muretsedes. Aga ma siinkohal panin ennast teie kirjeldatud olukorda. Ma ise valdan väga halvasti vene keelt, aga sellest hoolimata püüan kindlasti kohalikus omavalitsuses seista ka vene emakeelega inimeste huvide eest, niivõrd kui see on seotud kohalikul tasandil vajalike teenustega näiteks. Ja see tähendab seda, et ma loodan, et nad toetavad mind jätkuvalt näiteks kohaliku omavalitsuse valimistel, kuigi me ei räägi [sama] keelt.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma usun, et te siiski ei komistanud. Küll aga te osava poliitikuna, kellel mõte jookseb veel hilisel tunnil, kasutasite minu komistust ära, et küsimuse sisust osavalt mööda minna. Püsigem ikka selle eelnõu raames ja rääkigem volikogu liikmetest!

Minu tähelepanu köitis, jah, mitte ametnike osa, vaid see, mida see eelnõu puudutab. Ma sain aru, et komisjonis oli arutelu ja jõuti justkui seisukohale, et kui inimene on pädev volikogus töötama, aga keelt ei valda, siis töötagu aga. Kas oligi siis komisjonis seisukoht, et keelenõue tegelikult ei ole oluline ja vaatame pädevusi? Teine küsimus tekkis teie vastuse lõpust Moonika Helme küsimusele. Ma sain aru, et selle nimel, et hääli saada, võib teha olulisi järeleandmisi teatavates väärtustes. Kas ma sain sellest õigesti aru? Sellised kaks küsimust.

Aitäh! Vastan esimesele [küsimusele] kiirelt. Komisjoni arutelu oli see, et inimese keeletase ei pruugi olla C1. Keegi ei kahelnud selles, et ta peab valdama riigikeelt, aga [volikogus töötamiseks] piisab ka vähemast kui C1-st. See oli valdav arvamus. 

Ja nüüd jällegi, kuna on hiline õhtutund, oli võib-olla minu kõne konarlik. Aga ma pidasin silmas seda, et [volikogu liige] ei pruugi suhelda valijaga [samas] keeles, kuid sellest hoolimata peab, ma arvan, kohaliku omavalitsuse volikogu liige olema kursis ja arvestama oma kohaliku omavalitsuse inimeste huvidega parimal viisil, Eesti Vabariigi seadusi järgides, ja püüdma neid nii selgitada kui ka kaitsta.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuna te olete isiklikult kokku puutunud omavalitsustega, siis seetõttu [küsin] natuke isikliku küsimuse. Kui hea on teie vene keele oskus? Kas te saaksite umbkeelse volikogu liikmega suheldud?

Aitäh küsimuse eest! Jällegi lähme natuke teemast kõrvale. Minu vene keele oskus on halb, aga see on tulnud mulle kasuks, sest tänu sellele on vene keelt kõnelevad inimesed Eestis reeglina minuga rääkinud eesti keeles.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Head saadikud, kes te olete siinsamas vande andnud kaitsta rahvusriiki ja eesti keelt! Mulle tuleb meelde 16. oktoober 1988. aastal, kui Tallinna Raekoja platsil oli muinsuskaitse seltsi korraldatud keeleloits "Eestimaa on meie kätes". Ma olin siis seal ja keskkooliõpilasena imetlesin seda võimast rituaali. Ma sain väga hästi aru selle rituaali tähtsusest, sest me elasime okupatsiooni tingimustes. Me elasime räige venestamise tingimustes. Me elasime eesti keele jalge alla trampimise tingimustes. Me elasime tingimustes, kus tõsimeeli mõned inimesed, kes kirjeldasid olukorda 1980. aastate alguses, küsisid, kas eesti keel sureb 20 või 30 aasta pärast välja. Need olid tolleaegsed üliõpilased. Me olime väga halvas seisus. Sellelsamal keeleloitsul, mida loitsiti kaasa Torontos, Stockholmis ja mujal, esitati Toronto majas Hando Runneli rituaal, mille keelevanne ütles: "Ülistan, ülistan mina ülemaks eesti meele / Aujärjele, aujärjele mina asetan püha eesti keele / Tulevaste põlvede päranduseks. / Vannun! / Hellalt, hellalt, hoian mina oma isade maad." 

Ja tehtigi tohutut tööd nende aastakümnete jooksul. Väga raskelt ja visalt paranes eesti keele olukord. Väga raskelt, aga siiski paranes. Lubamatult aeglaselt. Aga viimastel aastatel on mul tunne, et me libiseme väga kiiresti tagasi. See on nagu vabalangemine. Minu kõige suurem mure [on see], et ma ei näe poliitilist tahet seda peatada. Ma saan ka ise nüüd pahatihti neid emotsioone, eriti Tallinnas, aga ka mujal, kus tõsiasi on see, et ma ei saa eestikeelset teenindust. Tunne on täpselt nagu aastal 1985. 

Kui praeguse olukorra kohta ütles eelmine ettekandja, et tuleks parandada poliitilist kultuuri, et järgitaks seadust, siis vabandage, seaduse järgimine ei ole lihtsalt kultuuri küsimus. Tõsi, kultuurne inimene järgib seadust niisamagi, aga alati on neid, kes vilistavad seadusele. Selleks ongi sanktsioonid välja mõeldud, selleks on reeglid välja mõeldud. Ja me näeme, et neid reegleid ei täideta. Väga halb eeskuju tuleb omavalitsuste tasemelt, poliitilise võimu tasemelt ja väga paljudest teistest kohtadest.

Mina näiteks juristina ei saa aru, mis asi see on näiteks, kui inimese rinnas on silt "Ma alles õpin eesti keelt". Kes tühistas keeleseaduse ja kui pikaks [ajaks]? Kui pikaks [ajaks]? Kes tühistas? Palun tõstke käsi ja rääkige, kes tühistas eesti keele [nõude] Eesti pealinnas sildikesega "Ma alles õpin eesti keelt". Las nad õpivad, las nad õpivad selgeks ja alles siis teenindavad, mitte nii, et las ma õpin järgmised kümme aastat. 60-[aastane] inimene lihtsalt ei õpi seda ära. 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Olukord on halb ja on täielik juriidiline kakofoonia. Muidu võiksid Riigikogu liikmed ka siin ringi käia [ja öelda], et ma alles õpin kodukorraseadust, ma alles õpin seadusi, ma lihtsalt istun siin niisama ja vaatan, mis seadustega saab. Sellest nihilismist me peame edasi jõudma.

Ja teate, selleks, et see kurikuulus "Ei kommentaari", millega sai kuulsaks Tallinna volikogu liige Vladimir Belõi, ei oleks norm Eesti ühiskonnas, siis me peame kehtestama eellävendi. Üks asi on see, et Narvas meelega ei taheta aeg-ajalt, ajakirjanduse andmetel, eesti keelt rääkida, aga kui lugu on selline, et inimene ei saa ka keelest aru, vaid teeb näo eestikeelsel istungil, et ta saab aru, siis tegelikult ta ei saa töös normaalselt osaleda. Meil on seda lävendit vaja. Punase pastaka järgi reageerimine ei ole adekvaatne volikogu töös osalemine. 

Ja ma arvan, et see probleem on suurem, kui me tahame tunnistada. Paljude isikute keeleoskus on lihtsalt nii madal, et nad ei saa keerulisest kõnest aru. Nad istuvad volikogus, justkui saavad aru, justkui kuulavad, aga lõpuks on ikkagi [vastus] "Ei kommentaari". Näiteks Narva volikogu esimees Vladimir Žavoronkov ütles otse välja, et volinikud esinevad istungil nimme vene keeles. Seda nimetataksegi nihilismiks, seaduslikuks nihilismiks. Ei täida [seadust] ja kõik. Ja kui tahetakse neid täitma panna, siis kahjuks puudub poliitiline tahe seda teha. Räägitakse midagi poliitilisest kultuurist. Kahjuks on poliitiline kultuur väga veniv mõiste, mõnede jaoks lihtsalt on poliitiline kultuur Venemaa poliitiline kultuur. Me näeme lausa Narva enda volikogust pahameelt volikogu juhi tasemel, kes tunnistab, et asjad ei toimi. 

Nii on ka Ülle Madise õiguskantslerina tauninud venekeelseid istungeid, mis on nimme niimoodi korraldatud. Ja üks oluline asi on see, et õiguskantsler kinnitas, et keegi ei ole Narvale sellist eriluba andnud, et vene keeles istungeid teha. Sellise eriloa andmise allikas saaks olla Vabariigi Valitsus, aga sellist luba meil ei ole. Seadust tuleb täita, mitte jälgida punase pastaka liikumist, ja teha sisulisi otsuseid oma kohaliku omavalitsuse heaks. Selle eeldus on keeleoskus. Täpselt nagu Henn Põlluaas märkis, kui inimene on volikokku saanud, siis on pärast väga-väga raske seda olukorda lahendada. See peab olema enne selgeks tehtud ja see on meie eelnõu mõte. Palun seda toetada, kui te päriselt eestikeelset Eestit ja riigikeelt toetate. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Eduard Odinetsi. Palun! (Eduard Odinets küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega ka, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! EKRE saadikud tõid täna meie ette eelnõu, millega käisid EKRE saadikud meie juures juba poolteist aastat tagasi. Seetõttu ei ole ka mina originaalne ja vastan peaaegu sama kõnega, mille [ma pidasin] poolteist aastat tagasi. Mis seal ikka! Nii nagu ütles minu ladina keele õpetaja, repetitio est mater studiorum, kordamine on tarkuse ema. Nii ma siis kordan. 

Sotsiaaldemokraadid on väga selle poolt, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikmed oskaks eesti keelt ja kohalikud omavalitsused töötaks eesti keeles. Selles pole küsimust ega kahtlust. Küsimused ja kahtlused on selles, milliste meetmetega me selle saavutame. EKRE on esitanud meile eelnõu, milles nõutakse volikogu kandidaatidelt keeleseaduses sätestatud C1-taset. Et te paremini saaksite sellest aru, head kolleegid, mis on C1-tase, siis see on see tase, kuidas mina praegu teie ees kõnelen. Seda nimetatakse mõnikord ka haritud emakeele kõneleja tasemeks. Kuidas ma tean, et mul on see tase? Ma käisin eksamil, tegin selle ära ja sain 97 punkti 100 võimalikust. 

Et te veel paremini aru saaksite, head kolleegid, siis ma tsiteerin [keeleseadusest, mida peab oskama] C1-tasemel kõneleja: "Mõistab pikki ja keerukaid tekste, tabab ka varjatud tähendust. Oskab end spontaanselt ja ladusalt mõistetavaks teha, väljendeid eriti otsimata. Oskab kasutada keelt paindlikult ja tulemuslikult nii avalikes, õpi- kui ka tööoludes. Oskab luua selget, loogilist, üksikasjalikku teksti keerukatel teemadel, kasutades sidusvahendeid ja sidusust loovaid võtteid." Mõelgem, head kolleegid, kui palju volikogu liikmeid, kelle esimene keel on eesti keel, aga ka näiteks [inimesi] siin Riigikogu saalis oskab end ladusalt mõistetavaks teha ning luua selget ja loogilist teksti keerukatel teemadel. Väidan, et mitte kõik. 

Kui aga isegi pealt paistab, et osatakse, siis idee autorid EKRE-st nõuavad, et esitataks selle kohta paberid, tõendid eelnõu järgi, ja seda kõigi puhul. Meie kõik, head kolleegid, kes me kavatseme kohaliku omavalitsuse volikogusse järgmisel aastal kandideerida! Mina olen õnneseen, mul on paber olemas. Teie kõik aga palun [minge] otsejoones Haridus- ja Noorteameti eksamipunktidesse! Kuna eksamid toimuvad kord kvartalis, siis teile on sobiv aeg järgmisel aastal enne jaanipäeva. Vastasel juhul te tõendit [taotleda] ei jõua ja kandideerida ei saa. 

Kuid probleem ei ole ainult selles, kui kõrget taset nõutakse volikogu liikmetelt või millist paberit, vaid elementaarses seaduste hierarhias ja sätestatavate nõuete proportsionaalsuses ja rakendatavuses. Olgem ausad, head kolleegid, EKRE pole loosunglikust ja populistlikust nõude sõnastamisest kaugemale jõudnud. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus, mida EKRE soovib muutma hakata, on konstitutsiooniline seadus. Selle sätteid ei saa reguleerida niinimetatud lihtseadusega, milleks on keeleseadus. Pealegi ei ole keeleseaduses eesti keele oskuse [nõuet] volikogu liikmetele ega kandidaatidele sätestatud. Ehk siis EKRE soovib lahendust, mis ei vasta põhiseadusele, ja viitab sätetele, mida ei ole olemas. Mis see EKRE pakutud eelnõu siis muud on, kui mitte puhas populism ja tühipaljas loosung!? 

EKRE algatus nõuab tõendi esitamist vähemalt C1-tasemel keeleoskuse kohta. Vähemalt! Seletuskirja kohaselt minimaalselt. Kuid probleem on, head kolleegid, et kõrgemat [taset] kui C1-tase ei ole võimalik tõendada. C2-taseme eksameid Eestis ei tehta. EKRE algatus nõuab keeleoskuse tõendit kõigilt kandidaatidelt, sõltumata nende esimesest keelest ja sellest, mis keeles on nad hariduse saanud, eestlastelt ja mitte-eestlastelt, Eesti kodanikelt ja Euroopa Liidu kodanikelt. Algataja küll väitis siin, et etnilistelt eestlastelt ei hakata seda nõudma, kuid paraku eelnõust ei tule see välja. Ja kes see etniline eestlane on, küsin mina, head kolleegid. 

Õhku jääb ka see küsimus, miks me samamoodi ei nõua keeleoskust näiteks Riigikogu [liikme] kandidaatidelt. Meie töö puhul, head kolleegid, on tegemist oluliselt keerukamate ja sidusamaid mõtteid nõudvate tekstidega. Kuidas aga on Euroopa Parlamendi [liikme] kandidaatidega? Kas sinna sobiks keegi, kes ei valda piisavalt eesti keelt, kuid suhtleb suurepäraselt näiteks inglise keeles? Kui me sätestame keelenõuded kvalifikatsiooninõuetena saadikute tööle, siis peab see reeglistik kehtima kõigile. 

Aga kas probleem on tõesti olemas? On olemas. Ilmselt on see teravam Ida-Virumaal. Mina oma ligi 28 aasta jooksul linnavolikogu liikmena Kohtla-Järvel ja nüüdse esimehena olen erineva keeleoskusega saadikuid näinud, algusaastatel ka täiesti kurttumme, kuid nüüd on neid üksikuid. Kindlasti ei saa nõustuda eelnõu seletuskirjaga, [kus on kirjas], et terves reas Eesti Vabariigi omavalitsustes rikutakse keeleseadust, sest volikogu istungeid viiakse läbi vene keeles. Kindlasti mitte terves reas, vaid ühes, äärmisel juhul kahes, kui sedagi. Kohtla-Järvel ei ole kunagi istungeid peetud muus keeles kui eesti keeles, sõltumata sellest, mitu protsenti saadikutest eesti keelest piisavalt aru saab. 

Täna ma näen selgelt, et puudulik eesti keele oskus tegelikkuses ei tähenda suutmatust volikogu liikme tööd teha. Mõnikord on muukeelsed saadikud isegi põhjalikumad. Miks? Sest nad süvenevad, sest nad tõlgivad, sest nad püüavad kõikidest nüanssidest aru saada. Ja nad teevad väga asjalikke ettepanekuid ja täpsustusi teksti, mõnikord elegantsemaidki kui eestlastest kolleegid. Küsimus ei ole keeleoskuses, küsimus on töösse suhtumises. 

Kohtla-Järve ja mitme teise omavalitsuse saadikud saavad oma eesti keelega hakkama. Alati on saanud. Riigikogu ülesanne on neid toetada ja motiveerida, mitte represseerida, keelates ilma tõendita kandideerida. Minu arvates on C1-taseme nõudmine juba kandideerimisel ebaproportsionaalne meede, mis kitsendab kandidaatide põhiseaduslikke õigusi, mis ei tähenda muidugi, head kolleegid, et nad eesti keelt ei pea oskama. Muidugi peavad! Ma usun, et juba järgmistes koosseisudes nooremate [liikmete] tulekuga on pilt hoopis teine. See on juba praegu teine. Mina olen seitsmes koosseisus olnud ja seda väga lähedalt pealt näinud. 

Nii et selle asemel, head kolleegid, et nõuda kõige kõrgemat taset, mida Eestis üldse testida saab, mõtleme lahendustele, mis päriselt töötavad. Päriselt töötavad kandidaadi personaalne vastutus ja valija hinnang kandidaadi oskustele ja võimetele. Sotsiaaldemokraadid on valmis siin kaasa mõtlema ja lahendusi otsima. Elagu eesti keel! Aitäh!

Suur tänu! Kuna rohkem kõnesoove ei ole, siis ma sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 166 esimesel lugemisel tagasi lükata. Head kolleegid, asume hääletamise ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 166 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 42 Riigikogu liiget, vastu 11 ja erapooletuid … Ettepaneku poolt on 42 Riigikogu liiget, vastu 13 ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 166 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt, head kolleegid, meie 16. päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa, Helle-Moonika Helme, Mart Helme ja Jaak Valge algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 246. See on selle eelnõu esimene lugemine. Aga vaatan ringi saalis ja ma ei näe saalis eelnõu algatajaid ega ka ettekandjat Henn Põlluaasa. Küll on siin kohal põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Aga kuna ettekandjat ei ole, siis on meil tekkinud arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti me avada ei saa. 

Liigume edasi 17. päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 276. Ettekandjana peaks siia Riigikogu kõnetooli tulema Riigikogu liige Ants Frosch. Aga kahjuks on meil juba probleemseks tavaks saanud see, et meil on jälle tekkinud arutelu võimatus, sellepärast et Riigikogu liiget Ants Froschi ei ole kohal. Arutelu võimatuse tõttu ei saa me seda päevakorrapunkti avada.

Head kolleegid, meie tänane päevakord on ammendunud ja ühtlasi on ka tänane istung lõppenud. Ilusat õhtu jätku!