Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Soovin teile kõigile head sõbrapäeva ja loodan istungi alguses, et istungi lõppedes me jääme ikkagi sõpradeks. Aga nüüd kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 66 Riigikogu liiget, puudub 35. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Mul on hea meel anda üle arupärimine härra Mart Võrklaevale, austatud rahandusministrile. Küsimused on mootorsõidukimaksu mõju kohta. Nimelt, me teame, et automaksu kehtestamise puhul (Juhataja helistab kella.) on tegemist kolmekordse maksustamisega: [esiteks,] 1. jaanuarist on tõusnud käibemaks, seetõttu on automaatselt tõusnud autode, varuosade ja teenuste hinnad; teiseks tõuseb kütuseaktsiis, mida samuti peavad maksma kõik sõidukiomanikud, kusjuures need, kelle sõiduk tarbib rohkem kütust, maksavad vastavalt rohkem; kolmandaks on mootorsõidukimaks ise. Ehk igaüks, kes omab ükskõik mis mootorsõidukit, (Juhataja helistab kella.) maksab seda maksu kolmel erineval moel. Vaatamata sellele, et mitte mingit põhjalikku mõjuanalüüsi eri sektorite vaates pole Rahandusministeerium läbi viinud, me tänaseks kahjuks juba teame, et see lööb valusalt eelkõige väiksema sissetulekuga inimeste, maapiirkondades elavate inimeste ja sealse ettevõtluse pihta, samuti saab see olema raske lasterikaste perede rahakotile.  

Aga lisaks veel üks teema, mida pole seni tõstatatud, aga mis on mulle päris südamelähedane. Nimelt võib see negatiivselt mõjutada ka meie sellist ajaloolist spordiala, nagu seda on motosport. Mitte keegi pole kordagi analüüsinud, kuidas see võib mõjuda meie sportlastele. Mitmete alaliitude sportlased ja organisatsioonid on juba minu poole pöördunud. Nad soovivad vastuseid küsimustele, kas on olemas mõjuanalüüs ja kas on läbi mõeldud mõned toetusmeetmed. Kõik need küsimused on rahandusministrile edastatud ja loodame peatselt neile ka vastuseid saada. Aitäh!

Mart Helme, palun!

Lugupeetud [ase]esimees! Lugupeetud kolleegid! Mis siin ikka praegu laineid lööb peale automaksu – laks ja automaks. Meie arupärimine, millele on alla kirjutanud Riigikogu liikmed Martin Helme ja Mart Helme, on just nimelt sel teemal ja on määratud kultuuriminister Heidy Purgale. Me tahame teada, miks on tema automaksu kehtestamise poolt. Ometi on selge, et see halvendab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet, halvendab maksukeskkonda ning lasterikaste perede ja maainimeste toimetulekut. Me soovime teada, kas tema haldusalas on tehtud analüüsid, missugune on see mõju konkreetselt tema haldusala inimestele, töötajatele, tarbijatele ja nii edasi. Selline arupärimine. Aitäh!

Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan 11 Riigikogu liikme nimel üle arupärimise kliimaminister Kristen Michalile seoses riigiteede liikluskorraldusega. Viimasel ajal on riigi põhimaanteede 1 + 1 sõiduradadele paigaldatud keskpiirde tähisposte. Silma on jäänud eelkõige nende paigaldamine maanteelõikudele, mis kulgevad läbi metsade, põllumaade või karjamaade, näiteks Tallinna–Tartu, Tartu–Jõgeva ja Tallinna–Rapla maanteel. Meil on sellega seoses küsimusi, kuna riigiteede liikluskorralduse juhendi kohaselt peab tähispost olema liiklejatele võimalikult ohutu. Me tahame näiteks teada, kuidas on tagatud nendel teelõikudel, kus on olemas nii teeäärt märgistavad tähispostid kui ka keskpiirde tähispostid ehk kus on loodud nii-öelda tunnelsõidurada ja kokkupõrke vältimiseks pole võimalik oma sõidurajalt kõrvale keerata, teiste liiklejate turvalisus olukorras, kus näiteks metsloom jookseb teele.

Auväärt ettekandja, ma küsin, kas teid häirib lärm saalis. Head kolleegid, olgem natukene vaiksemalt, austame kolleege, kes puldis sõna võtavad. Palun jätkake!

Soovime muu hulgas teada, et kui liiklejal tekib ootamatu vajadus nendelsamadel teelõikudel, kus on olemas nii teeäärsed tähised kui ka need keskpiirde tähispostid, hädapeatumiseks, see on sõiduki seisma jätmine või jäämine, kui sõidu jätkamine on ohtlik või tehniliselt võimatu, kuidas siis korraldatakse ülejäänud liikluse võimalikkus. On veel mitmed-mitmed küsimused sellega seoses. Me ootame neile selgitavaid vastuseid. Aitäh!

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan grupi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna saadikute nimel üle arupärimise peaminister Kaja Kallasele seoses sõjaaja kaitseväe pioneerivõimekuse kasvatamisega Venemaa-Ukraina sõja käesoleva etapi kogemuste valguses. 

Miks proua peaministrile? Härra kaitseminister üksi kaitsekulude üle ei otsusta. Ehk Venemaa-Ukraina sõjas eelmisel aastal alanud positsioonisõja etapp on esile toonud sõjaaja kaitseväe pioneerivõimekuse ja ‑teenistuse tähtsuse. Mõlema sõdiva poole kaitserajatised on tõestanud oma vajalikkust ja tõhusust. Samas on Eesti meie de facto liitlase Ukraina toetuseks loovutanud väga suure koguse pioneerivahendeid, sealhulgas tankitõrjemiine ja lõhkeainet. Need kogused ei ole loomulikult avalikud. Seepärast me küsime proua peaministrilt viis küsimust. 

Milline on Ukrainale loovutatud pioneerivahendite ja ‑varude taastamise ajagraafik ning orienteeriv maksumus? Kas meie kodumaise kaitsetööstuse arendamise käigus on kavas käivitada Eestis ka sõjalise otstarbega lõhkeaine tootmine? Kas Vabariigi Valitsus on Venemaa-Ukraina sõja käimasoleva etapi kogemuste valguses valmis kaaluma jalaväemiine keelustava Ottawa konventsiooni denonsseerimist? Mida on Vabariigi Valitsus veel valmis ette võtma sõjaaja kaitseväe pioneerivõimekuse tugevdamiseks? Kas Vabariigi Valitsus on valmis Venemaa-Ukraina sõja käesoleva etapi valguses algatama uue niinimetatud tugevduspaketi sõjaaja kaudtulevõimekuse, pioneerivõimekuse ja droonisõjavõimekuse tugevdamiseks? Aitäh!

Martin Helme, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Vahelduseks üks eelnõu. Annan üle Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse eelnõu, mis on sisu poolest ettepanek Vabariigi Valitsusele teha ettevalmistused selleks, et korraldataks referendum, [kus pannakse hääletusele] elektroonilise hääletamise sobivus omavalitsuste, Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel ja rahvahääletustel. 

Nagu me teame, põhiseaduse § 56 ütleb, et Eestis teostab kõrgeimat riigivõimu rahvas ja teeb seda hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimiste ja rahvahääletustega. Rahvahääletuse seaduse § 3 ütleb, et rahvahääletused toimuvad Riigikogu asjakohase otsuse tegemisest alates kõige varem kolme kuu pärast.  

Milles nüüd on probleem? Ausad ja usaldusväärsed valimised on demokraatliku võimu aluseks. Eestis kasutatava elektroonilise hääletuse vorm ehk internetihääletus on ainulaadne, teistes Euroopa maades seda niimoodi üleriigiliselt ei kasutata, küll aga kasutatakse sarnast süsteemi näiteks Venemaal. Eesti elektroonilise hääletamise protsess ja tulemused ei ole tervikuna kontrollitavad ega läbipaistvad. Ei ole tagatud hääletamise salajasuse nõue ja pole võimalik kontrollida, kas serveris valimiste ajal töötav programm tegelikult vastab varem avaldatud lähtekoodile ehk kas see programm, mida on kontrollitud ja mille kohta öeldakse, et see hääled kokku loeb, ka päriselt masinas on sel ajal, kui hääletamine käib.  

Neljas ja võib-olla kõige olulisem probleem on asjaolu, et meie valijad ei usalda elektroonilist hääletust. Mõistlikud on! Uuringufirma Norstat viis eelmise aasta aprillis läbi avaliku arvamuse küsitluse, kust selgus, et 38% vastanutest ei pidanud e‑valimisi usaldusväärseks ja 39,7% ehk praktiliselt 40% vastanutest uskus, et viimastel Riigikogu valimistel toimus osaline võltsimine. Taolises olukorras ei tohiks elektroonilist hääletamist mitte mingil juhul kasutada, sest peaaegu pool Eesti elanikkonnast ei usu, et valimistulemus on aus. Valitsus peaks sellega tegelema. Aitäh!

Rene Kokk, palun!

Hea aseesimees! Lugupeetud rahvasaadikud! Kõik, kes meid vaatavad! Annan üle arupärimise peaminister Kaja Kallasele automaksu mõju kohta Eesti ühiskonnale. 

Teadupoolest on praegune valitsuskoalitsioon ühes [koalitsioonileppe] punktis lubanud, et nende eesmärk on, et Eestis oleks tugev ettevõtlus ja maksukeskkond oleks üks Euroopa parimaid. Automaksu eelnõu seda eesmärki kindlasti ei täida. 

Küsimused, millele tahame vastust saada, on järgmised. Miks ei ole valitsus analüüsinud automaksu negatiivseid mõjusid ettevõtlusele ja sisemajanduse kogutoodangule? Kummaline on lihtsalt see, et erinevad ministrid räägivad sellest, kuidas tegelikult ka nemad pole nagu väga selle automaksuga nõus, et see ei ole nagu väga hea ja las Riigikogu otsustab. Kuidas siis valitsus saadab siia pooliku eelnõu? Rääkimata sellest, et menetlus, mis siin toimunud on, on olnud täielik jama. Või näiteks küsimus, kuidas ja millisel määral mõjutab automaks madalama sissetulekuga inimeste toimetulekut. Nagu me siin järjest kuuleme, puudub tegelikult üldse analüüs automaksu eri aspektide kohta. Nii et üks asi, mida kindlasti teada tahaks, on ka see. Küsime ka seda, kas valitsus on analüüsinud, milline mõju on automaksul maapiirkondade elanikele, kelle ainus [võimalus], selleks et üldse saada kas tööle või pääseda muid vajalikke toiminguid tegema, on auto omamine. Või millist mõju omab automaksu kehtestamine hajaasustus[piirkondades] elavatele inimestele näiteks arstiabi kättesaadavuse või üleüldse turvatunde mõttes? Me teame, et see on väga oluline. Riigi teenused on läinud aastaid ja aastaid järjest kaugemale keskustesse. Siin on mõned küsimused veel. 

Aga pärast arupärimise üleandmist jään ma viieks minutiks siia pulti, et avaldada solidaarsust kõigi nende Eesti inimestega, kes pärast automaksu kehtestamist satuvad väga raskesse olukorda. Aitäh!

Hea kolleeg, teie jäämine pulti ei ole Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohane. Sellega te takistate teistel kolleegidel eelnõusid ja arupärimisi üle anda. Eks me siis ootame ja eks teised peavad ka siis ootama. Selle võrra on täna võimalik neid vähem üle anda. Nii et ärge siis palun süüdistage selles koalitsiooni.

(Hääled saalis.) Juhataja on teine. (Hääled saalis.) Ma jätan need ettepanekud kindlasti meelde, järgmine kord saab neid rakendada.

(Kolm minutit vaikust puldis. Saalis vesteldakse.) 

Aitäh! Kuidagi on vaja sellele vildakale menetlemisele ja seadusele tervikuna tähelepanu tõmmata. (Lahkub puldist.)

Natukene piinlik on, aga olgu peale. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tegelikult on meil kõigil siin juba üheksa kuud olnud piinlik selle pärast, kuidas valitsuskoalitsioon on käitunud. Tänagi hakatakse järjekordset uut maksu kehtestama. Tuletame meelde lubadust, mis anti aasta aega tagasi: "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse." Uute [maksude] kehtestamisest [ei hakka rääkimagi]. Eks me nüüd peame vastastikku seda piinlikkust siin välja kannatama.  

Mina soovin aga anda üle arupärimise peaminister Kaja Kallasele. Arupärimine seondub valikabortide riikliku rahastamisega. Teatavasti ütleb Eesti Vabariigi põhiseaduse § 16, et kõikidel inimestel on õigus elule, ja § 12, et kõik on seaduse ees võrdsed. Ometi on Eesti Vabariik kehtivate seadustega loonud olukorra, kus inimesi, kes ei ole veel sündinud, saab sünnieelselt tahtlikult tappa. Lisaks sellele rahastab valitsus kõiki aborte, sõltumata [abordi] põhjusest, jättes seeläbi täitmata oma põhiseadusliku kohustuse kaitsta kõikide inimeste õigust elule – kohustuse, mida on jaatanud ka õiguskantsler juba rohkem kui 20 aastat tagasi, öeldes, et põhiseaduslik õigus elule laieneb ka veel sündimata inimestele.  

Sellega seoses soovime esitada peaministrile kokku kolm küsimust. Esiteks, kas veel sündimata inimestel on Vabariigi Valitsuse käsitluse kohaselt kõigi teiste inimestega võrdne õigus elule? Kui ei ole, siis miks? Milliste muude ühiskonnagruppide liikmete põhiseaduslik õigus elule on sellisel juhul piiratum kui teistel ning kes ja millistele kriteeriumidele tuginedes seda otsustab? Teiseks küsime, millega õigustab Vabariigi Valitsus ilma igasuguse meditsiinilise näidustuseta ehk omal soovil tehtud abortide riiklikku rahastamist Vabariigi Valitsuse määruse "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu" alusel, hoolimata sellest, et kuna rasedus ei ole haigus, pole selle katkestamine ilma meditsiinilise näidustuseta ka tervishoiuteenus. Aitäh!

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, külalised ja kõik, kes meid ekraanidelt vaatavad! Annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni üheksa liikme poolt üle arupärimise peaminister Kaja Kallasele. Kuna peaminister on kogu valitsuse juht ja vastutab kõikjal Eestis toimuva eest, mitte ainult Tallinnas ja tema Stenbocki majas toimuva eest, siis tahame arupärimises teada saada, kuidas suurendatakse kohalike omavalitsuste tulubaasi. 

Eelmise aasta 10. aprillil sõlmitud koalitsioonileppe regionaalpoliitika ja maaelu peatükis lubati suuresõnaliselt, et kõiki asju soodustatakse ja suurendatakse. Koalitsioonileping ei käsitle maksutõuse, vaid sellist mis iganes kirjeldust. Seal on kirjas, et tasakaalustatakse omavalitsuste tulubaasi ja suurendatakse nende finantsautonoomiat.

Selle kohta on meil neli küsimust. Me soovime teada, kui palju või millises suurusjärgus suureneb kohalike omavalitsuste tulubaas 2025. aastal peale automaksu kehtestamist ja millises suurusjärgus suureneb omavalitsuste tulubaas sellel aastal peale käibemaksu 10%‑list suurendamist. Soovime teada, kui palju suureneb 2024. ja 2025. aastal tulubaas peale aktsiiside ja riigilõivude suurendamist ning kui suureks kokkuvõttes kujuneb omavalitsuste tulubaasi suurenemine 2025. aastal. Aitäh!

Ants Frosch, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud saalisviibijad! Armas Eesti rahvas! Mulle on öeldud, et opositsioonil eelnõusid esitada on sama mis sõelaga vett kanda, sest ühtegi neist koalitsioonis läbi ei lasta ja nende kasutegur on nullilähedane. Mina arvan teisiti. Järjekindlus peab sihile viima ja kui asjad on paigast ära, siis tuleb lahendusi pakkuda. Selles tuleb olla kindlameelne. 

Ma olen koos päris hea hulga kolleegidega – Arvo Aller, Mart Helme, Kert Kingo, Jaak Valge, Alar Laneman, Leo Kunnas, Varro Vooglaid, Martin Helme – valmistanud ette avaliku teenistuse seaduse muutmise seaduse [eelnõu]. Ma luban, et seda kild killu haaval või salaamivorstitaktikana jupp jupi haaval ettevõetavat harjutust me jäämegi kordama senikaua, kuni see harjutus läbi saab. Millal ta läbi saab, see selgub siin saalis. Kui ta üldse läbi saab.

Ma annan üle avaliku teenistuse seaduse § 16 lõike 5¹ tühistamise [seaduse] eelnõu, millega taastatakse avaliku teenistuse seaduse muutmisele eelnenud olukord sellisena, et kõik riigiametnikud peaksid olema konkursi korras ametisse nimetatud. Aitäh!

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Võib-olla tõepoolest läheb sõbrapäeva puhul teisiti. 

Eelmisel nädalal toimus rahanduskomisjoni istung, kus arutati automaksu eelnõu. Komisjoni liikmena ei olnud mul võimalust küsida ühtegi küsimust, mitte ühtegi küsimust nii tähtsa eelnõu kohta. Mul on protseduuriline küsimus istungi juhatajale …

Praegu on eelnõude ja arupärimiste üleandmise aeg. Kas te jõuate selleni või te ei jõua? Praegu on eelnõude ja arupärimiste üleandmise aeg. Kas te jõuate oma sõna[võtu] lõpus selleni või te ei jõua? Kui te selleni ei jõua, siis ma palun pult vabastada, et kolleegid saaksid anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Ma olen teie protseduurilist küsimust märganud, otse loomulikult me jõuame ka selleni, aga peale seda, kui on antud üle eelnõud ja arupärimised. 

Aga, hea istungi juhataja, kuidas see nüüd asjasse puutub? 

Veel kord, tuletan teile meelde, et praegu on eelnõude ja arupärimiste üleandmise aeg.

Austatud istungi juhtaja, ma tulen pulti, hakkan rääkima ja siis teie tahate selgeltnägija rollis ära arvata, mida ma lõpuks ütlen. 

Ma küsisin teie käest, kas te jõuate selleni. Teil oleks lihtne olnud vastata jah ja te oleks saanud jätkata. 

Kas meil on mingi küsimuste voor praegu? Ma sain aru, et ma võtan sõna ja mul on selleks kaks minutit. Ma oma, okei, mitte nii väga pika karjääri jooksul Riigikogu saadikuna pole küll väga näinud, et keegi vahele segaks, kui ma puldis esinen. Ega ma siin mingit solidaarsusstreiki ei korralda. 

Juhatajal on ikka õigus sekkuda. 

Kui ma räägin, siis kas teil on lihtsalt õigus vahele küsida? 

Jaa. Palun jätkake! 

Millise paragrahvi järgi teil see õigus olemas on, kui see saladus ei ole?

Jaa, on ikka. Ma aitan teid pärast järele, näitan teile paragrahvi.

Kas ma saan nüüd uuesti alustada? 

Ma ütlesin, et palun jätkake. Palun jätkake. 

Aa, saan jätkata, okei. 

Te saate minuti juurde.  

Selge. Ühesõnaga, kus ma olingi? Käisin mina eelmisel nädalal rahanduskomisjoni istungil ja ei saanud küsida mitte ühtegi küsimust automaksu eelnõu kohta. Ja nüüd me näeme, et see [eelnõu] on tänase istungi päevakorras. Esmaspäeval ei saanud teie hea kolleeg mind kahjuks aidata, et kuidas see niimoodi juhtus, et eelnõu, mida ei saanud komisjonis läbi arutada, jõuab istungi päevakorda. Võib-olla teie saate aidata. Aga ma saan aru, et selleni me jõuame oluliselt hiljem, siis, kui minu protseduurilise küsimuse aeg saabub. 

Aga nüüd, kui ma juba siin olen, annan teile üle arupärimise, austatud istungi juhataja, arupärimise loomulikult automaksu kohta. Ega ma niisama siia ei tulnud. See arupärimine on mootorsõidukimaksu mõju kohta ja see on suunatud …

Aga nüüd, hea kolleeg, on aeg täis, ka lisaaeg on täis. Ma segasin [vahele] ja seetõttu andsin teile minuti juurde, aga nüüd on aeg täis.

Mulle tundus, et see teie vahelesegamine kestis oluliselt kauem. 

Ei kestnud, kestis ühe minuti. 

Võib-olla tõesti, teil on käekell ja te teate paremini. Aga see on arupärimine peaminister Kaja Kallasele. Loodame, et kuigi arupärimisi esitati täna päris palju, siis see saab kiirelt vastuse. Aitäh!

Jah, aga kahjuks on siin kiirustamise märke. Te ei ole suutnud seda isegi allkirjastada, nii et ma olen sunnitud selle teile tagastama. Te olete kuritarvitanud kolleegide aega. Siin ei ole ühtegi allkirja, mitte midagi ei ole siin, nii et paraku pean ma selle teile tagastama. Kahjuks ei lähe see arvesse. Nii et natukene piinlik on, Andrei.

Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Annan üle arupärimise rahandusminister Mart Võrklaevale. See puudutab automaksu negatiivseid mõjusid. Sellel maksul, mida valitsus Eesti ühiskonnale peale surub, on terve hulk negatiivseid mõjusid, aga eelnõus neid sisuliselt käsitletud ei ole, või kui ka on, siis ainult väga-väga üldiselt. Maks annab põhilöögi lasterikastele peredele ja maainimestele, aga ka kõikidele teistele, kellel isiklik auto on ainus võimalus pääseda liikuma ja elada normaalset elu, sealhulgas käia tööl. Oma äärmuslikus ideologiseerituses ei hooli valitsus tagajärgedest ei inimestele, ettevõtlusele ega majanduse käekäigule. 

Seoses sellega ongi siin välja toodud terve rea Riigikogu liikmete – siinrääkija, Jaak Valge, Leo Kunnas, Ants Frosch, Mart Helme, Arvo Aller, Rene Kokk, Martin Helme ja Varro Vooglaid – küsimused, milles me palume, et toodaks välja selle maksu majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust suurendav mõju, eriti väikesepalgalistele inimestele. Küsime, kuidas see mõjutab kogu autovaldkonda, automüügifirmasid, transpordi‑ ja remondifirmasid ja nii edasi. Kuidas on võimalik, et see saaks mõjutada ühistranspordi kasutamist tõusu suunas, kui ühistranspordi korraldus on halb, see on kättesaamatu, kallis ja nii edasi ja nii edasi? Me loodame, et me saame ka sisulisi ja numbrilisi …

Aeg, hea kolleeg!

… vastuseid peaministrilt. 

Peale seda, kui ma olen arupärimise üle andnud, jään ma kolmeks minutiks siia, solidaarsusest valdava osaga Eesti rahvast. Aitäh!

Te võite ka kauemaks jääda. Juhataja vaheaeg kümme minutit, kuna Riigikogu esimees on kokku kutsunud juhatuse koosoleku.

V a h e a e g

Head kolleegid! Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud ja on lõppenud ka juhatuse koosolek. Nimelt, juhatuse koosolekul otsustati lõpetada tänasel, 14. veebruari 2024. aasta istungil eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmine. Juhatuse otsus oli konsensuslik. 

Juhatus tugines oma otsuse tegemisel järgnevale. Eelnõude algatamine ja arupärimiste esitamine on Riigikogu liikme põhiseadusega tagatud õigus. Samas ei tohi see takistada Riigikogu muu töö tegemist. Riigikogu täiskogu istung on põhiseaduse kohaselt Riigikogu põhiline töövorm. Istungitel arutab ja otsustab Riigikogu avalikult tema pädevuses olevaid asju. Kui eelnõude ja arupärimiste üleandmise õiguse kasutamise tulemusena ei ole Riigikogu saanud asuda päevakorra menetlemise juurde, on Riigikogu kui terviku huvides põhjendatud astuda samme, et leida tasakaal eri õiguste vahel ning võimaldada Riigikogul täita kõiki oma põhiseadusest tulenevaid ülesandeid. Riigikogu tööd korraldab Riigikogu juhatus. 

Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 13 lõike 2 punkt 18 annab Riigikogu juhatusele õiguse otsustada seaduses reguleerimata protseduuriküsimusi. Seetõttu on juhatus teinud Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 13 lõike 2 punkti 18 alusel konsensusliku otsuse lõpetada tänasel, 14. veebruari 2024. aasta istungil eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmine. Seega on eelnõude ja arupärimiste üleandmine täiskogu tänasel istungil lõppenud. 

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja kaheksa arupärimist. Ja nüüd ka klassikaline lause: juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. Oleme selle ploki, head kolleegid, läbinud.

Nüüd on protseduurilisi küsimusi. Palun, Andrei Korobeinik!

Hea istungi juhataja! Mul on paar küsimust, aga ma alustan sellest, mida te siin vahepeal ütlesite, et vastavalt töökorrale on teie sõnade järgi istungi juhatajal võimalus sekkuda ka arupärimise üleandmise ajal. Te lubasite, et te annate selle kohta viite. Tahaks oma silmaringi laiendada ja teada saada, kus see täpsemalt sätestatud on, et istungi juhataja võib kõne ajal sekkuda.

See on Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑s 72. Head lugemist, Andrei!

Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on õige mitu asja. Kõigepealt tahaksin ma [rõhutada] muidugi sedasama, mida Andrei praegu ütles, et kui ikkagi on üleandmise hetk või voor, siis ei ole vaja hakata kolmanda lause järel sealt üle kukla karjuma, et kuhu me suundume ja mida me teeme. See kaks minutit on eelnõu või arupärimise üleandmise aeg ja kuidas [Riigikogu liige] seda sisustab või mis ta selle käigus räägib, on Riigikogu saadiku enda asi, juhatajal ei ole vaja hakata sealt selja tagant näägutama. See on esimene asi. 

Teine asi on see, et meie põhiprobleem on ikkagi mujal. Meie põhiprobleem on tänases päevakorras. Päevakorras on meil esimese päevakorrapunktina automaksu eelnõu. Juba esmaspäeval päevakorra kinnitamise ajal oli saalis protest selle vastu, kuidas on eelnõu menetletud Riigikogu rahanduskomisjonis: ilma kooskõlastusringita ehk sisuliselt ei ole dokumentatsioon olnud nõuetekohane. Nüüd on see kooskõlastusringi paber meile järele saadetud. Aga see ei ole lahendus, kui asju menetletakse poolikult ja siis tagantjärele saadetakse ja öeldakse, et mis teil viga on, näe, nüüd on paber olemas. Samamoodi ei olnud rahanduskomisjonis opositsioonisaadikutel võimalik küsida küsimusi. Eelnõu esimesel lugemisel on eelnõu põhialuste arutelu, aga seda ei saanud komisjonis teha. Saadik [peaks saama] – võib-olla saab, võib-olla ei saa, me teie käekirjas ei või kunagi kindlad olla – esitada komisjonis küsimusi. Komisjonis on see koht, kus päris arutelu [toimub], seal ei ole ajalist piirangut, küsimustel ei ole numbrilist piirangut, seal on väike formaat, kohal on spetsialistid ja valdkonnale spetsialiseerunud Riigikogu saadikud. Aga seal ei saanud küsida küsimusi. Selle asemel pandi menetlusotsused poole jutu pealt hääletusele ja öeldi, et pärast võite edasi küsida. Mida me pärast küsime, kui otsused on tehtud? 

Minu meelest on siin kaks asja. Esiteks ei saa lasta sellisel praktikal kujuneda. See tähendab, et täna ei tohiks see [eelnõu] päevakorras olla. Minu meelest ei tohiks me seda täna menetleda, see tuleks tagasi saata rahanduskomisjoni, [kus seda tuleks arutada nii, et] dokumentatsioon on korrektne ja saadikud saavad küsimusi küsida. Täna tuleks see päevakorrast välja jätta.

Aitäh! Võtan mõned [protseduurilised küsimused] veel ja siis vastan. Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ma oleksin tahtnud ka saada teie käest võib-olla juhatust või selgitust. Teema on nimelt järgmine. Martin Helme, Siim Pohlak, Ants Frosch ja Andrei Korobeinik olid ennast järjekorda pannud enne seda, kui te võtsite vaheaja. Tõenäoliselt oleks olnud mõistlik, soliidne ja ka sõbrapäevale kohane lasta siiski oma küsimused ära küsida nendel inimestel, kes enne teie otsust minna vaheajale olid ennast üles sättinud. Paraku see nii ei läinud. Mulle küll tundub, et see sõbrapäevasuhtumine siin Riigikogu saalis on pigem selline, et sõber sõbra naha koorib, või nagu "Viimsest reliikviast" teada: "Kohe näha, et vanad sõbrad." Minu küsimus või ka ettepanek tulevikuks on see, et anda ikkagi nendele inimestele, kes on ennast kirja pannud, sõbralikult võimalus oma küsimused ära küsida või oma eelnõud esitada.

Siim Pohlak, palun! Ja siis ma vastan.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Sisuliselt on mul samasugune ettepanek kui Ants Froschil. Mul on ka siin väga-väga sisuline ja asjalik arupärimine seoses automaksuga ja ka pankade kasumite maksustamisega. Palun võimalust anda üle see arupärimine ja ühtlasi palun [seda võimalust] ka ülejäänud kolmele, kes nimekirjas on. Samasugune ettepanek.

Samas liitun rahanduskomisjoni liikmena härra Korobeiniku ja Martin Helme protestiga. Tõesti, komisjonis ei saanud kõik saadikud sõna ja koosolek lõpetati kiirustades, ilma kõikide opositsioonisaadikute küsimusi kuulamata, kusjuures oli saadikuid, kes ei olnud saanud ühtegi küsimust küsida, kui juba mindi menetlusotsuste juurde. Need küsimused võisid ju olla väga olulised, sisaldada olulist infot, mis oleks olnud vaja kindlasti ära kuulata, enne kui tehti menetlusotsused. Ka mina protesteerin ja nõuan, et see eelnõu läheks tagasi rahanduskomisjoni.

Alustame lõpust, hea kolleeg Siim Pohlak. Ma viitasin sellele, et teie enda kolleeg Rene Kokk käitus Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse vastaselt ja [kasutas] ära selle aja, mille jooksul oleks te saanud esitada oma eelnõusid ja arupärimisi. Nii et palun pöörduge tema poole, miks ta rikkus Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadust.

Teiseks. Me oleme tõepoolest – te mäletate seda väga hästi, see [algas] vist äkki kevadistungjärgul – võtnud normiks, et me võtame pool tundi vastu eelnõusid ja arupärimisi, kui need on obstruktsioonilise [sisuga]. Kui hea kolleeg Ants Frosch ütleb selle peale, et mõistlik oleks sõbrapäeval võtta vastu kõik arupärimised, siis mina ütlen, et mõistlik oleks lõpetada obstruktsioon.

Head kolleegid! Ma tsiteerin teile verivärsket Riigikohtu otsust, et te liiga leili ei läheks. Nimelt jättis Riigikohus täna rahuldamata teie kolmanda kaebuse, see oli EKRE esitatud kaebus. Head kolleegid, palun tõesti jälgida seda kõige olulisemat osa sellest, mis peaks panema teid mõtlema. Riigikohus ütles, et Riigikohtus kaitstavaks hüveks ei saa olla Riigikogu liikme mandaadist tulenevate õiguste kuritarvitamine, mida ulatuslik obstruktsioon parlamendis endast kujutab. Punkt. See on väga jõuline sõnum ka tulevikku vaatavalt. Mulle tundub, et Riigikohus on teinud valiku kahe variandi vahel. Teadupärast on üks kaebus veel menetluses, selle arutelu toimub vist märtsi alguses suulise menetluse vormis. Tegelikult on see väga oluline sõnum, mis võiks panna teid mõtlema, kas on mõtet kõigel sellel, mida te siin täna hulgi tegite.

Mis puudutab Martini märkust selle kohta, kas on menetletud kooskõlas Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusega, siis ma ütlen, et jah, seadusega on see kõik kenasti kooskõlas. Kui me [vaatame] Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduses eelnõule esitatavaid nõudeid, siis [näeme, et] kõik need nõuded on täidetud. Kui viidatakse normitehnika eeskirjale, siis seal on juttu eelnõust, et eelnõu peab vormiliselt vastama normitehnika eeskirjale. Seal ei ole viidatud seletuskirjale. 

Kõige selle juures, head kolleegid, ei ole ma see inimene, kes tormab kaitsma seda, et kooskõlastustabelit ei esitatud. Ma ei torma seda kaitsma. Aga leevendav asjaolu on tänasel päeval ka see, et eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogus, et mitte öelda juba – andke andeks, see "juba" on jutumärkides – kaks päeva varem ehk esmaspäeval kella 17.00‑st oli ka see kooskõlastustabel kõigile kättesaadav. Selles mõttes seadusrikkumist kohe kindlasti, head kolleegid, ei ole. 

Loomulikult, kui me räägime normitehnika eeskirjast, siis võib seda tõlgendada nii‑ või naapidi. Aga veel kord: kui seaduses on viide normitehnika eeskirjale, siis on juttu eelnõust, mitte seletuskirjast. Antud juhul käib see vaidlus seletuskirja ühe lisa üle, millele on ka viidatud. Tõepoolest, ka seletuskirjas viidati, et see esitatakse hiljem. Jah, ma möönan, et ka see on üsna tavapäratu, ja ma loodan, et see ei saa tavaks, aga vähemalt viide selle kohta oli. Mul puudub tänase päevani teadmine, mis see probleem oli, miks ei olnud võimalik seda sinna juurde panna. Tõepoolest, seda ei olnud varem ka olemas, sest see allkirjastati alles esmaspäeval. Nii et keegi ei hoidnud seda kuskil sahtlis, vaid minule teadmata põhjusel – rahandusministri käest saate te selle kohta küsida – ei olnud võimalik seda kooskõlastuslehte kohe esitada.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Tõepoolest, me siin lugesime ju, et päris kõik ministeeriumid ei ole väga rahul selle automaksu eelnõuga. 

Aga mul on teie vastuse jätkuks ikkagi protseduuriline küsimus. Paragrahv 72 annab teie arvates teile õiguse vahele segada, kui Riigikogu liige tuleb pulti ja esitab arupärimist. Paragrahvi 72 punkt 1 räägib sellest, kui ettekanne kestab ettenähtust kauem, kusjuures aega on kaks minutit. Te hakkasite vahele segama umbes paarikümne sekundi möödumisel. Seda aega kindlasti ei olnud rohkem kui kaks minutit. [Teiseks,] kui ettekandja kaldub päevakorraküsimusest kõrvale. Nüüd ma juhin teie tähelepanu sellele, et päevakorrani pole me kahetsusväärselt jõudnudki, kuigi juba tund aega on mööda läinud. Ja see, kas ma esitan arupärimise või mitte, selgub tõepoolest 2 minuti möödumisel ja mitte 20 sekundi pärast. Paragrahvi 72 punkti 2 järgi võib siis, kui päevakorrapunkti on piisavalt käsitletud, ettekande katkestada. Aga meil ei olnudki päevakorrapunkti. [Katkestada saab] ka siis, kui sõnavõtja kasutab ebakohaseid väljendeid. Võib-olla te saate täpsustada, mis teid häiris? Kas "austatud istungi juhataja" tundus teile ebakohase väljendina või midagi muud? Ma ikkagi tahan selgust saada, mille alusel te arvate, et te võite arupärimise üleandmisel vahele segada. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu küsimus haakub absoluutselt Andrei Korobeiniku küsimusega selle kohta, miks te sekkusite tema juttu. Kui te pärast seda selgitasite, siis te ütlesite, et see seondub meie kodukorra §‑ga 72, ja ütlesite üleolevalt, et head lugemist. Mina võtsin kätte ja lugesin seda [paragrahvi]. Selgub, et teil on õigus kõnesse sekkuda kolmel juhul: kui ettekanne, sõnavõtt või küsimus kestab ettenähtust kauem. Ilmselt puudub vaidlus selle üle, kas tegemist oli küsimusega. Nii et järele jääb kaks varianti. [Esiteks,] sõnavõtt. Vaatame, § 69 räägib sõnavõtust. Ma ei hakka seda praegu tsiteerima, te teate ise väga hästi, et sõnavõtuga tegemist ei olnud. Viimane variant, kui teil on õigus sekkuda, on ettekanne. Paragrahv 67 ütleb, et ettekande kestus on kuni 20 minutit ja seda võib ka pikendada. Arupärimist siin [mainitud] ei ole. 

Ma olen praegu seisukohal, et kuigi te olete siin täna korduvalt heitnud ette, et on nii piinlik, nii piinlik, nii piinlik, astute te ise täpselt samasuguse reha otsa. Ma ütlen ka, et on piinlik, sest arupärimise [üleandmine] ei ole sõnavõtt, ettekanne ega ka küsimus, mille puhul on teil õigus sekkuda. Mul on ettepanek, et oleks võimalik lahendada seda piinlikku olukorda, mille te tekitasite: äkki te vabandate Andrei Korobeiniku ees selle pärast, et te sekkusite õigusvastaselt tema kõnesse?

Aitäh! Vahevastus. Ma lähtusin Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest. Istungi juhatajal on õigus sekkuda. Mul ei ole ka põhjust vabandada. Sekkumine oli igati asjakohane, sest Andrei Korobeiniku esinemine ei päädinud eelnõu ega arupärimise üleandmisega, mis põhjusel iganes. Nii et minu märkus ja kahtlus olid igati asjakohased, see, [mille ta üle andis,] ei vastanud nõuetele, seal puudusid allkirjad. Nii et minu sekkumine oli igati asjakohane. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Sõber Toomas, kõigepealt head sõbrapäeva sulle ja kõigile teistele kaasistujatele! Mul on selline väike probleem, et ma tahtsin Andrei Korobeiniku ja teie kahekõne jälgides uurida seda kuulsat kollast raamatut, tegin oma sahtli lahti, aga seda seal ei olnud. Ma juhin tähelepanu, et ma olen täiesti töövõimetu. Kas oleks võimalik seda kuidagi lahendada?

Aga pea on teil otsas ju. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Te jätsite vastates minu küsimusest vahele selle osa, kus ma korduvalt viitasin, et rahanduskomisjonis ei lastud kõikidel opositsioonisaadikutel isegi mitte oma küsimusi küsida, komisjoni esimees lihtsalt lõpetas arutelu julmalt ära ja pani asjad hääletusele. See arutelu polnud üldse pikk, võib-olla tund-poolteist kõige rohkem oli ainult seda arutelu. Lisaks oli puudu see tabel. Seetõttu tekkis palju küsimusi, aga komisjoni [esimees] lõpetas lihtsalt selle istungi, ütleme, huvitavama osa ära. Kui menetluslikud otsused on tehtud, siis võib ju küsida, aga sisulist väärtust sellel enam väga ei ole. 

Kuidas te sellele vastate? Kuidas saab sellisel kujul siia toodud eelnõu olla menetluskõlblik? Samahästi võiks ju komisjoni esimees lihtsalt võtta ja kirjutada alla, et eelnõu oli komisjonis ja seda arutati, kuigi tegelikult isegi koosolekut ei ole toimunud, ning Riigikogu juhatus ütleb, et kõik on paberi peal korras ja jokk. Ma ei ole sellega üldse nõus. Riigikogu juhatus peaks ikkagi jälgima ka seda, mis toimub parlamendikomisjonides, ja kui seal rikutakse korda või häid tavasid, siis peaks ju Riigikogu juhatus sekkuma. Kas te olete minuga nõus?

Hea kolleeg! Kõigepealt, mina istungi juhatajana ei viibinud rahanduskomisjoni istungil, mistõttu mul istungi juhatajana ongi väga raske kommenteerida seda, mis toimus või mida ei toimunud ühes või teises komisjonis. 

Teiseks kordan seda juba korduvalt öeldud lauset, et Riigikogu erinevad juhatused on juba väga pikka aega olnud seisukohal, et komisjonid on oma töö korraldamisel iseseisvad ja avara otsustusõigusega, juhatus ei sekku juhtivkomisjoni töösse ei korralduslikult ega sisuliselt. See on läbi aegade juhatuste seisukoht olnud. 

Kolmandaks, ma küsisin Annely Akkermanni käest, saatsin talle täna sõnumi, kas selle seaduseelnõu menetlemine Riigikogu rahanduskomisjonis toimus kooskõlas Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusega. Vastus oli jah. Kui ma vaatasin seda protokolli – ma ei taha minna detailidesse, aga ma ikkagi küsisin protokolli näha –, [siis selgus, et] küsimuste voor lõppes ära sellepärast, et enam ei olnud küsijaid. Ma ei tea, miks te siis lahkusite rahanduskomisjoni istungilt. Ei ole põhjust süüdistada, et ei olnud võimalik küsimusi esitada. Jah, küsimusi ei saagi esitada, kui te ei ole kohal. 

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea aseesimees! Noh, siin me nüüd oleme. Teie teiste silmas pindu näete, aga enda silmas palki ei näe. Jagate siin saalis paremale ja vasakule õpetussõnu, kuidas keegi käituma peab ja kuidas käituma ei pea, samas ise seletate midagi, samal ajal kui ettekandja on puldis. Peaksite vana, siin mitmeid kordi olnud saadikuna teadma, kui ebameeldiv ja ebamugav on seal rääkida, kui teie taga midagi podisete. Siis te räägite, et ärge minge leili, ja olid sellised väljendused. Ma arvan, et te peaksite ise ka üle vaatama, kas te olete ikka päris selline, [nagu eeldaksid need] õpetussõnad, mida te sealt meile kogu aeg jagate. 

Järgmine asi on see, et te viitasite, nagu minu viieminutilisest seal seismisest tingituna ei oleks olnud teistel võimalik täna arupärimisi üle anda. Ma olen täitsa veendunud, et teie arvutusoskus on päris hea ja te suudate arvutada, kui palju on 2 x 4, ja saate aru, et võib-olla kümneminutiline paus, mis te võtsite, ilma et oleksite lasknud inimestel [arupärimisi üle] anda, oli äkki see põhjus. Katsuge kuidagi kõigi suhtes ühetaoliselt käituda.

Aitäh, hea kolleeg! Kümneminutiline paus oli sellepärast, et toimus juhatuse koosolek. Selleks pidi juhataja võtma juhataja vaheaja. Nii et see on sellega põhjendatud. 

Mis puudutab sõnakasutust, siis jah, ma tõesti püüan nagu mitte solvata, aga mul on väga raske aktsepteerida seda käitumist, kui diskrediteeritakse või naeruvääristatakse Riigikogu, kui diskrediteeritakse või naeruvääristatakse Riigikogu liikmeid. Lihtsalt see on see põhjus. Hea kolleeg Rene Kokk, siiski, ka minu võib-olla mitte kõige viisakam sõnakasutus ei ole kaugeltki võrreldav selle ebasobiva käitumisega, kui teie siin viie minuti jagu ei lasknud Riigikogul tegelikult tööd teha. 

Head kolleegid, ma võtan veel need üleval olevad protseduurilised küsimused ja siis tänaseks lõpetame nende küsimustega. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tahan kõigepealt öelda, et meie probleem läks just tükk maad suuremaks, kui sa lugesid meile ette rahanduskomisjoni protokolli. No ilmselgelt see protokoll ei kajasta seda, mis komisjonis toimus, kui sa ikka lugesid õigesti ja õiget kohta. Loomulikult läksid saadikud sealt minema, kui nad sõna ei saanud, loomulikult läksid saadikud minema, kui nende tehtud ettepanekuid ei pandud ka mitte hääletusele. Kui protseduurilisi või menetluslikke otsuseid [tehti], siis tuli ka alternatiivseid ettepanekuid, mida ei pandud hääletusele. Ja siis pärast seda protokolli kirjutada, et rohkem küsimusi ei ole – no andke andeks! Siin täna on käinud juba läbi sõna "piinlik". Piinlik, mulle tundub, tegelikult kellelgi ei ole. 

Mis puudutab Riigikogu mainet ja Riigikogu, ma ei tea, head tava ja korda, siis mul on meeles, et need lendasid kevadel aknast välja. Nüüd on Riigikogu juhatus ja koalitsioonierakonnad käitunud nagu klassikalised platnoid, et teeme, mida tahame, sest me saame. 

Aga mis me tsiteerime siin Riigikohtu otsust. Riigikohus ju ütleb selge sõnaga, et tänasele opositsioonile võib teha ükskõik mida, see sobib. Sest noh, liberaalne režiim on võimul ja see sobib selle liberaalse võimuvertikaali osaks olevale liberaalsele kohtunikkonnale Tartus. Meile ei maksa mitte midagi sellest, mida Riigikohus on öelnud. Seal ei ole mingit vahet, see on üks osa tänasest võimuringkonnast. Meil lihtsalt ei olegi enam mingeid reegleid. Kui te olete ise kõik reeglid aknast välja visanud, siis ärge imestage, et meie ka reeglitest kinni ei pea. Pole mingeid reegleid, millest kinni pidada.

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei tsiteerinud protokolli, see oli memo. Ma lihtsalt teen ühe väljavõtte. Ütlen veel kord, et neid küsimusi saab esitada Annely Akkermannile, vabandust, Jevgeni Ossinovskile, kes rahanduskomisjoni nimel teeb ettekande. Te saate tema käest küsida, kuidas arutelu toimus. Aga tõepoolest, minul on memo, teen väljavõtte. Kell 13.32 tegi Annely Akkermann ettepaneku esitada küsimusi edasi. Aivar Kokk esitas oma küsimuse. Mart Võrklaev vastas. Rohkem küsimusi ei esitatud. Kui te lahkusite rahanduskomisjoni istungilt, siis ei olnud teil võimalik küsimusi esitada. 

Ja Martin, see, mis puudutab sinu hinnangut Riigikohtu suhtes, siis esiteks, mina ei ole Riigikohus, aga mina austan ja hindan väga kõrgelt neid inimesi, kes Riigikohtus otsuseid langetavad. (Hääl saalist.) Tõepoolest, mul on tõsiselt kahju, et te ei austa seda. Tegemist on väga tarkade inimestega, kahtlemata. 

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Minu küsimus on selle kohta, et te siin tsiteerisite ka seda Riigikohtu tänast lahendit. No ma võtsin ta ette ja minul on selle lahendi taustal teile küsimus: kes siin hindab, et arupärimine, eelnõu või mingi konkreetne tegevus on obstruktsiooniline? Kes annab selle hinnangu konkreetsel juhul? Ma kinnitan teile täiesti siiralt, et minu täna esitatud eelnõu ei olnud obstruktsiooniline. Arupärimine, mida ma soovisin [üle anda], ei olnud ka obstruktsiooniline. Ühe ma sain [üle anda], teist mul [üle anda] ei õnnestunud. Kes on see jumal taevas, kes ütleb, et siin on nüüd obstruktsioon, aga siin enam ei ole?

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Ka mina tunnen, et ma ei saanud vastust oma eelmisele protseduurilisele küsimusele. Eks vist seda küsimust tabab sama saatus. Aga ma ikkagi küsin. 

Viidata sellele, et teile tundub, et arupärimist ei tule, paraku töökord ei võimalda. Kui näiteks hääl peas ütleb, et võib-olla viie minuti pärast ettekandja kaldub kõrvale ettekande teemast, siis see ei ole põhjus, miks niimoodi tulevikku ette nähes võiks ettekannet katkestada. 

Aga minu küsimus on selle arupärimise kohta, mille sa lubasid tagastada. No pole veel kätte saanud. Aga ma küsin siis, mis probleem sellega täpsemalt on. Paragrahv 139 räägib sellest, mis formaadis peab arupärimist esitama. Süveneme sellesse. "Riigikogu liikme arupärimine on Vabariigi Valitsusele või selle liikmele […]" Vastab tõele. "Arupärimine vormistatakse kirjalikult." Tõepoolest, nii on. "Arupärimises kirjeldab Riigikogu liige arupärimise esitamist põhjustanud asjaolusid." Tehtud. "Arupärimine esitatakse istungi juhatajale avalikult Riigikogu istungi algul." Korras. "Kui arupärimine on esitatud kooskõlas käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 ettenähtuga, edastab Riigikogu esimees arupärimise selle adressaadile viivitamata." Aga selle asemel sa tahad mulle selle tagasi anda. Miks, Toomas?

Mõned vastused vahepeal. Kõigepealt soovitan ikka jätkuvalt seda kollast raamatut lugeda. Nimelt, § 139. Võtke lahti lehekülg 493 punkt 9: "Arupärimisele kirjutab alla selle esitanud Riigikogu liige." Väga selgelt on öeldud. Ma ei tea, kuidagi raske on teistmoodi mõista. 

Teine [vastus] on kolleeg Ants Froschile, et kus on obstruktsioon ja kust maalt enam mitte. Loomulikult, üks eelnõu eraldi võetuna ei pruugi olla ja enamasti ei olegi – ta võib olla, aga ta ei pruugi olla – obstruktsioon. Aga kui [eelnõusid esitatakse] 10 või 100 või 30, siis on ju päevselge, et sellel on teine eesmärk. Näiteks, kui te teete 0,1% kaupa mingeid muudatusettepanekuid, siis üks ettepanek eraldi võetuna ei ole tõepoolest obstruktsioon. Ma arvan, et ka sinu eelnõud eraldi võetuna ei ole obstruktsioon. Aga kui neid esitatakse selleks, et blokeerida Riigikogu tööd, esitatakse selleks, et Riigikogu ei saaks menetleda eelnõusid, mis on tema põhitegevus, siis muutub see ühel hetkel obstruktsiooniks. 

Mis viimast kaebust puudutab, siis Riigikohus oli see, kes ütles, et tegemist oli obstruktsiooniga. Teiseks, te olete ise korduvalt, head kolleegid, öelnud – ma võin tuua kümme väljavõtet stenogrammist, kus te ise olete seda selgelt öelnud –, et jah, me tegelemegi obstruktsiooniga. Nii et ma ei saa aru. Kui te ise ütlete, siis on väga raske [teisiti] mõista. Te nagu kahtlete iseendas. Te olete seda korduvalt öelnud siin saalis – stenogrammist võib võtta vähemalt kümme väljavõtet –, et jah, see ongi obstruktsioon. Martin on vahel sellele leidnud ka ilusamaid nimetusi, nagu rituaalne tants. See oli põnevam ja tore leid igal juhul. 

Mart Maastik.

Härra eesistuja! Vahepeal kontrollisin, mul on tõesti pea. Aitäh tähelepanu juhtimast! Mul on pea olemas, aga küsimus ei ole selles, vaid mul on tunne, et seesama automaksu eelnõu ei ole peaga mõeldes tehtud. Te juhite kogu aeg tähelepanu, et me peame seda kollast raamatut vaatama. Ma tahtsingi seda teha, et äkki ma leian sealt midagi selle kohta. Ma ei ole ikkagi seda raamatut leidnud. Äkki te saate selle kuidagi ära korraldada, et ma ikkagi saaksin selle raamatu. Muidu ma olen täiesti töövõimetu, kui teised kõik omavad neid raamatuid. Te juhite tähelepanu, et sealt saab kõikidele asjadele vastuse. Ma tahaksin ka neid vastuseid saada.

Piinlik on, Mart Maastik Isamaast, piinlik on sinu pärast, tõepoolest. Ma nägin, kuidas ka hea kolleeg Urve Tiidus tõi teile selle kollase raamatu. Kolleeg tahtis teid välja aidata, aga teie nüüd ikka nutate, et teil ei ole seda kollast raamatut. Ärge palun … Ma ei taha öelda sinna otsa seda sõna. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Kõigepealt paar kiiret kommentaari selle kohta, mis te siin olete öelnud. Mina pean ka protestima, kui te ütlete, et minu arupärimine oli obstruktsiooniline. See oli täiesti sisuline arupärimine minu meelest väga olulisel teemal, esitatud kooskõlas kodu‑ ja töökorra seadusega, mitte midagi obstruktsioonilist selles ei olnud. See ongi tegelikult osa sellest probleemist, kui hakatakse omavoliliselt tembeldama teatud asju obstruktsiooniks, neid, mis ei meeldi, ja siis, kui meeldib, eks ole, siis ütleme, et ei, see pole obstruktsioon. Kui te võtate endale sellise voli ja hakkate seda niimoodi kuritarvitama, siis see sillutabki ju teed väga tõsistele probleemidele. Varsti on iga kõne, iga sõnavõtt, iga küsimus kuidagi kuritarvitamine või obstruktsioon ja siis te ütlete, et ei peagi sõna saama ega kõnet pidama, eks ole. 

Edasi, naljakas oli kuulata, kui te ütlesite, et küll Jevgeni Ossinovski meile siin varsti selgitab, mis seal rahanduskomisjoni istungil siis toimus. Tõsiasi on see, et Jevgeni Ossinovski ei viibinudki seal. Nii et kuigi Martin Helme seal viibis ja kirjeldas teile, kuidas seal asju ei käsitletud, las siiski Jevgeni Ossinovski räägib, kuigi tema seal ise kohal ei olnud. Nii need asjad küll käia ei tohiks. 

Edasi, kolleeg Andrei Korobeinikule vahelesegamine oli teie poolt ilmselgelt inetu ja tegelikult ka täiesti ebavajalik. Ma arvan, et suur osa kolleegidest, kes on siin saalis, võiksid seda öelda, isegi teie fraktsioonikaaslased, kui nad peaksid võimalikuks seda teha: see ei olnud vajalik. Te tegite seda täiesti ilma igasuguse põhjuseta. Ei tohiks olla ületamatult raske oma viga tunnistada ja selle eest vabandust paluda. Kõik me eksime, teie eksite samamoodi. On ilmselge, et see oli viga. Milleks sellist kiuslikku käitumist viljeleda? Te ütlete, et te ei võta seda arupärimist vastu, sest seal pole allkirja all. Te käitute kiuslikult. Ma olen väga palju kordi kuulnud, kui on öeldud, et vabandust, lugupeetud kolleeg, allkiri on puudu, palun tulge siit läbi, pange allkiri. Aga antud juhul, selleks et lihtsalt kiuslikult käituda ja kohta kätte näidata, ütlete, et ei, ma ei võta seda vastu, see on kõik jama ja peaks piinlik olema. Teie enda fraktsioonikaaslased või vähemalt koalitsioonikaaslased on esitanud siin asju, kus pole olnud allkirja all, ma olen seda näinud, ja pärast on nad saanud selle lisada. 

Aga nüüd lõpuks minu küsimus. Vabandust, ma pidin need märkused tegema, aga küsimus on ka. Te olete siin korduvalt öelnud, et komisjonidel on enesekorraldusõigus ja selle tõttu teie sellesse ei sekku. Aga minu küsimus on see, kes siin Riigikogus teostab järelevalvet selle üle, et komisjonides toimuksid asjad kooskõlas kodu‑ ja töökorra seadusega. Kas siin üldse on keegi, kes selle eest vastutab, et komisjonides ei rikutaks kodu‑ ja töökorra seaduses sätestatud korda? Kui siin majas on keegi selline, siis kes see subjekt on, kes seda peaks tegema?

Aitäh! Võib-olla lõpust alustades: ma ei taha öelda, et see peaks olema see peamine lahendus, aga see on ikkagi põhiseaduslikkuse järelevalve, mida mitmel juhul on ka [kasutatud], aga see on natuke liiga pikk rada. 

Teiseks, ma ei saa seda murda tõepoolest, see on läbi aegade nii olnud, et komisjonid on iseseisvad ja avara otsustusõigusega. Seda on kõik juhatused aktsepteerinud, sinna mitte sekkunud. Ma siiski möönan seda vahelüli, et ega juhatus ei jäta läbi vaatamata ühtegi avaldust. Kui on tulnud mingisugune kaebus või protest ühe või teise komisjoni tegevuse peale, siis juhatus püüab sisuliselt seisukohta mõjutada, aga loomulikult me ei taha komisjoni töösse liigselt sekkuda. Nii et jah, üks vahelülivõimalus oleks otse loomulikult ka antud juhul olnud pöördumine juhatuse poole. 

Veel kord, Varro, sellest, mis sa ütlesid nende arupärimiste kohta. Sa oled väga intelligentne inimene, sa saad aru, et üks arupärimine eraldi võetuna, tõepoolest, ka mitte ükski neist, ma arvan, mis te täna esitasite, ei ole nii-öelda obstruktsiooniline, aga kui kõik nad kokku võtta, siis see ühel hetkel muutub. See ei ole ainult minu hinnang, seda ütles Riigikohus täna avaldatud kohtuotsuses, et tegemist oli obstruktsiooniga. Veel kord tuletan teile meelde, et [selline tegevus] ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve korras üldse kaitstav. Palun saage sellest aru, et see ei ole teema. 

Andrei teema. Need küsimused kõik juba korduvad, sõbrad. Ma olen seda öelnud, et ma arvan, see märkus oli asjakohane. Tal ei õnnestunud seda eelnõu üle anda, sest seda ei olnud. Olen täiesti nõus: kui ta oleks öelnud, et ta paneb sinna allkirja, siis ma oleks selle vastu võtnud. Andrei seda soovi ega valmisolekut ei väljendanud. Me oleme teinud seda, et oleme võtnud allkirjad hiljem, kolleegid on neid pannud, mina olen vastu võtnud. Mitte mingit kättemaksu ei ole, Varro, see on täiesti alusetu süüdistus. Andrei tahtis lihtsalt protseduurilist küsimust esitada, aga kuna ta ei saanud seda teha, siis ta kasutas seda võimalust, et vajutas eelnõu ja arupärimise üleandmise nuppu. 

Leo Kunnas, nüüd viimane protseduuriline küsimus, palun!

Austatud istungi juhataja! Ka mina olen sunnitud avaldama protesti, sest ka minu arupärimine proua peaministrile oli väga sisuline. See on kõik.

Me ei ole siin eriarvamusel. Ma ütleksin veel kord, et ükski arupärimine – te olete seda õppinud – eraldi võetuna ei ole obstruktsiooniline. Ma ei ole seda öelnud, kolleegid, [et nad seda on,] aga mingi koguse juures muutuvad nad selliseks. Sedasama on Riigikohus täna oma kohtulahendis öelnud. 

Head kolleegid! Lõpetan praeguseks protseduuriliste küsimuste vastuvõtmise ja lähme päevakorra menetlemise juurde.

(Räägib puldist, kuhu ta on omal algatusel ilmunud.) Austatud istungi juhataja! Te rikute järjekordselt töö‑ ja kodukorda, seetõttu et … (Mikrofon lülitatakse välja. Kalle Grünthal jätkab puldist rääkimist.)

Head kolleegid, läheme esimese päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse eelnõu 364 esimene lugemine. Palun kohapealt esineda ettekandega rahandusminister Mart Võrklaeval. Palun!

(Mart Võrklaev kõneleb valitsuse loožist, kõnepuldis on Kalle Grünthal.) Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Miks me mootorsõidukimaksu vajame? Mootorsõidukimaks on ennekõike keskkonnameede ja selle peamised eesmärgid on aidata kaasa autostumise vähendamisele eeskätt linnades, suurendada säästlikku liikuvust ja soodustada keskkonnasõbralikumate sõidukite eelistamist. (Kalle Grünthal kõneleb puldist.) Eesti autopark on Euroopas üks vanemaid ja saastavamaid. (Saalist kostab undamist.) Samuti on ta suur. Eestis on iga 1000 elaniku kohta (Hääl saalist: "Ei kuule, lugupeetud juhataja!") registris pea 700 sõidukit, mis on üks kõrgeimaid näitajaid Euroopas.

Mart, oota! (Hääl saalist: "Midagi on katki, lugupeetud istungi juhataja!" Undamine katkeb.) Kas teil on midagi katki? (Hääl saalist: "Mul on katki see praegu, et istungi juhataja rikub kogu aeg istungi läbiviimise korda.") Palun, auväärt rahandusminister, jätkake ettekannet! (Pahandamine saalis jätkub.)

Murelikuks teeb see, et me soetame ka suuremaid ja saastavamaid uusi autosid. (Undamine jätkub. Hääl saalist: "Ei kuule! Mis toimub?") Kui Euroopa Liidu keskmine heitmenäit uute sõidukite registreerimise järgi 2022. aasta seisuga oli 180 grammi CO₂ kilomeetri kohta, (Hääled saalis.) siis Eestis oli see näitaja Euroopa kõrgeim ehk 142 grammi CO₂ kilomeetri kohta. (Pahane hääl saalis: "Ei kuule ju midagi!") Transpordisektori ... (Undamine katkeb.)

Helir-Valdor Seeder, küsimus, palun! Palun mikrofon Helir-Valdor Seedrile!

Auväärt juhataja! Tõesti, nii ei ole võimalik tööd teha. Tõesti, me ei kuule ei rahandusministrit ega puldis olevat kolleegi. Püüame kuidagi selle lahendada, võtame kas või vaheaja, kutsume vanematekogu kokku, aga niimoodi siin saalis edasi töötada ei ole võimalik. Niimoodi ei ole võimalik. Ma ei räägi praegu formaalsustest, aga siiski, minister peaks ettekande tegema puldist, mitte loožist, kus ta praegu on. Aga [küsimuse] sisu on see, et ei kuule mitte midagi ja ei ole võimalik aru saada.

Jaa, olen nõus, hea kolleeg, selle märkusega. Aga kui teie enda kolleeg, teie enda eesmärke kandev kolleeg … Palun, Martin Helme, kutsuge siis Kalle Grünthal korrale, et ta ei blokeeriks pulti. Kui Kalle Grünthal ei blokeeri pulti, siis läheb rahandusminister otse loomulikult sinna. (Kalle Grünthal kõneleb puldist.) Ma võtan juhataja vaheaja viis minutit ja palun kolleegidel, Helir-Valdor Seeder, vestelda Kalle Grünthaliga, et ta ei blokeeriks pulti. Siis saame jätkata normaalset menetlust. Juhataja vaheaeg viis minutit.

V a h e a e g 

Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud, jätkame täiskogu istungit. Palun jätkake, rahandusminister Mart Võrklaev! 

(Mart Võrklaev kõneleb nüüd puldist, Kalle Grünthal on sealt lahkunud.) Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! (Undamine jätkub taas.) Head Riigikogu liikmed! Jätkan sealt, kus pooleli jäime. Transpordisektori süsinikuheide on kogu maailmas üheks teravaimaks keskkonnaprobleemiks, mille lahendamine on saanud väljakutseks.

Auväärt rahandusminister! (Undamine katkeb.) Ma tahan avalikkusele teada anda, et nende EKRE ettevõtmiste kõrval, kui tuuakse helivahendeid siia saali, kahvatub ka idanaabri parlamentaarne mittekultuur. (Undamine jätkub.) Väga piinlik on teie pärast, aga eks see ole teie käekiri. Siis ei maksa Riigikohtuga pahandada.

Meil nii riigina kui ka Euroopa Liidu liikmena on seatud keskkonnaeesmärgid, mille täitmisega oleme tegelikult juba hiljaks jäänud. Vaja on tempot tõsta ja tegudele asuda. On tõsi, et heite vähendamiseks on ka teisi viise, ja õigustatud on küsimus, miks ei ole valitsus soovinud näiteks tõsta kütuseaktsiisi, mis võiks samuti vähendada kütuste tarbimist. Kütuseaktsiisi tõstmine puudutaks kõiki sõitjaid, paljusid tooteid, kaupu ja teenuseid. Lisaks mõjutaks see enim neid inimesi, kes elavad maapiirkondades, kus puudub alternatiiv autole ja kus iga päev sõidetavad vahemaad on pikemad kui linnapiirkondades. Mootorsõidukimaks lubab meil mõistlikus tempos säästlikumate valikute poole liikuda nii, et kellelgi ei jää vajalikud sõidud tegemata.

Mootorsõidukimaksu tehniline ülesehitus on järgmine. Maksustamisele kuuluvad N‑, M‑ ning osad L‑ ja T‑kategooria sõidukid, see tähendab sõiduautod, kaubikud ja mootorrattad. Maks koosneb kahest osast. Registreerimistasu kuulub maksmisele enne sõiduki Eestis registrisse kandmist, mootorsõidukimaks ehk aastamaks kuulub maksmisele igal aastal. Maksule seatud eesmärkide saavutamiseks on meil vaja mõlemaid. Registreerimistasu suunab ostja juba algselt keskkonnasäästlikuma valiku poole. Aastamaks kannab sama eesmärki, et valitaks keskkonnasäästlikum sõiduvahend, ning see tagab stabiilse eelarvetulu.

Nii aastamaksu kui ka registreerimistasu puhul kujuneb maksusumma mitmete komponentide liitmisel. Esiteks koosneb maks baasosast, mis on registreerimistasu puhul 300 eurot ja aastamaksu puhul 50 eurot. Vanemate sõidukite puhul võib baasosa jäädagi kogu maksusummaks. Baasile lisandub CO₂-komponent, mis on arvestatud aastamaksu puhul iga grammi kohta alates heitest 118 grammi kilomeetri kohta ja registreerimistasu puhul alates 1 grammist. Põhimõte on, et mida suurem heide, seda kõrgem maks. Juhul kui liiklusregistris CO₂ heite andmed puuduvad, on ette nähtud ka asendusvalem. Kui sõiduki CO₂ heide on alla 118 grammi kilomeetri kohta – nii on see eelkõige elektriautode, kuid ka mitmete hübriidide ja pistikhübriidide puhul –, siis aastamaksule seda komponenti ei lisandu. Viimasena lisandub täismass, mis samuti on disainitud põhimõttel, et raskem sõiduk toob kaasa kõrgema maksu. Üldistatult võib öelda, et raskemad sõidukid on saastavamad, kallimad ja koormavad rohkem teid. Seega toetab massikomponent nii keskkonnaeesmärke kui ka aitab nihutada maksu maksevõimelisematele autoomanikele. 

Kui sõiduki omanik on füüsiline isik, rakendub ka [sõiduki] vanusekordaja, mis toob maksusummat allapoole. Registreerimistasu hakkab vähenema juba üheaastasel sõidukil, aastamaks viis aastat vanal sõidukil. Sisuliselt tähendab see, et 20‑aastase ja vanema auto puhul kuulub mõlemal juhul maksmisele ainult baasosa. 

Mida see kõik inimestele tähendab, kui palju keegi siis mootorsõidukimaksu maksma peab? Nagu juba mainitud, on maksevõime põhimõtte järgimine olnud maksu disainimisel üks peamisi sihte. Me ei saa panna suurt hulka Eesti inimesi olukorda, kus mootorsõidukimaksu tõttu ei suuda nad enam autot omada. Siin ongi oluline leida mõistlik tasakaal keskkonnahoiu ja maksevõime vahel, aga anda ka selge sõnum, milline on meie nägemus tulevikust, et autoostjate järgmised valikud oleksid juba keskkonnasäästlikumad. Seega sai maksevõimega arvestamiseks maksuvalemisse sisse toodud vanusekomponent, mis eraisikutel maksu vähendab. Peame arvestama ka sellega, et kõik inimesed ei saa endale kohe uut ja säästlikku sõidukit võimaldada. Vanusekomponent annab võimaluse ka kasutatud autode seast säästlikum valida ning lisaks sõita sellega nii-öelda selle kasuliku ea lõpuni.

Mootorsõidukimaksu tegemise käigus saime tagasisidet kümnetelt organisatsioonidelt. Üks peamisi muresid, mida partnerid väljendasid, oli oht, et vanusekordaja tõttu muutub Eesti Euroopa romulaks, kuna [imporditud] vanad kasutatud autod jäävad võrreldes uuemate autodega oluliselt odavamaks. Rahandusministeeriumi analüüs on näidanud, et nii see siiski pole. Vastupidi, vanade autode CO₂ emissioon on üldiselt kõrgem, samas on nende turuhind oluliselt madalam kui uutel autodel. See tähendab, et mootorsõidukimaksu mõjul muutub vanemate autode soetamine uute soetamisega võrreldes suhteliselt kallimaks.

Mootorsõidukimaksu loomisel seadsime endale rea põhimõtteid eesmärgiga leida optimaalne, kõiki huvisid tasakaalustav maksumudel. Eelkõige on prioriteet toetada heite vähendamist ja kliimaeesmärkide saavutamist transpordisektoris. Teiseks peab maks olema proportsionaalne omaniku maksevõimega. Kolmandaks, süsteem ei tohi olla manipuleeritav ning maksukogumise mehaanika peab olema lihtne ja arusaadav. See viimane põhimõte tingib selle, et aastamaksu kogutakse kord aastas. Maksuteade tuleb 15. veebruaril ning inimesel on võimalik maksta kogu summa kohe, maksta pool 15. juuniks ja teine pool 15. detsembriks või hajutada makse 12 kuu peale. Nii on võimalik oma ressursse paindlikumalt planeerida. 

Kaalusime põhjalikult, kas oleks võimalik sõiduk maksust vabastada, kui omanik tõendab, et see mingil perioodil liikluses ei osale. Kahjuks lubab statistika väita, et see võib kaasa tuua ulatusliku maksuvältimise, sestap peame õigeks ühetaolist süsteemi, mis keskenduks kõikidele sõidukitele ja varamaksuna mõjutaks kõiki, kes konkreetset vara omavad. Samal põhjusel kehtib maks ühetaoliselt nii linna‑ kui ka maapiirkondade elanikele. Oleme välja töötamas põhjalikku liikuvusreformi, mis parandab ühistranspordi ja alternatiivsete liikumisvõimaluste kättesaadavust nii linna‑ kui ka maapiirkonnas.

Lõpetuseks soovin rahandusministrina rääkida sellest, mis tahes-tahtmata on iga efektiivse maksu aluseks ja peakski seda olema. See on eelarvetulu. Prognooside järgi toob mootorsõidukimaks eelarvesse ligikaudu 236 miljonit eurot aastas. See on tulu, mis kogutakse eeskätt saasteallikatelt. Mootorsõidukimaksu, eriti registreerimistasu on omanikul võimalik vähendada tarkade valikutega, mis samal ajal aitavad kaasa meie kõigi elukeskkonna parandamisele. Laekuva raha saame suunata sinna, kus enam pitsitab, näiteks ühistransporditeenuse parendamisse ning teedeehitusse ja ‑hoidu.

Järgnevatel aastatel on neisse valdkondadesse riigi eelarvestrateegias võimaluste piires juba täiendavat raha planeeritud, kuid see pole kaugeltki piisav. Kui me tahame viia ellu liikuvusreformi, mis muu hulgas parandab ühistranspordi ja alternatiivsete liikumisvõimaluste kättesaadavust, siis on riigil selleks ja ka paljuks muuks, sealhulgas tee-ehituseks, vaja lisaraha. Eelarve puudujääk on aga kordades suurem kui mootorsõidukimaksust laekuv tulu. Sel aastal on meil eelarves puudu üle miljardi euro. See summa igal aastal kasvab, kui me midagi ette ei võta ehk kulusid ei kärbi, tulusid ei suurenda ja ei vähenda uute kulude tekitamist. Mootorsõidukimaks on seega ka täiendav püsitulu, et vähendada eelarve puudujääki ja suurendada riigi jaoks olulisi investeeringuid. Eesti maksukoormus on endiselt Euroopa keskmise piirimail, isegi sellest allpool, ootused aga pigem ületavad Euroopa keskmist, nõudes riigilt avalikke teenuseid mahus, mis on tavapärane kõrge maksukoormusega Põhjamaades. Mootorsõidukimaksust saadav tulu aitab meid nendele ootustele sammukese lähemale ja teeb head keskkonnale. Tänan! Ootan avatud debatti.

Suur tänu, lugupeetud minister! Vabandan tõepoolest mõne Riigikogu liikme väga kultuuritu käitumise pärast. Tõepoolest, Martin Helme, palun lõpetada Riigikogu töö blokeerimine. Olgu teil vähegi austust oma kolleegide vastu, kes tahavad küsida, kes tahavad [eelnõu] menetleda. (Undamine katkeb.) Kui te ei anna seda võimalust, siis on paraku tõepoolest väga piinlik, Martin, sinu käitumise pärast.

Ma võtan ühe protseduurilise … Kahjuks ma ei saa seda vahele võtta, pärast teised jälle pahandavad, et ma olen vahele võtnud, eks ju. Lähme küsimuste ja vastuste juurde. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! (Undamine jätkub.) Lubage mul, palun, esitada küsimus! Ma olen ka automaksu vastu. (Undamine katkeb.) Aitäh! Lugupeetud minister! (Hääled saalis.) Lugupeetud minister!

Ma võtan … Palun, Aleksandr Tšaplõgin!

Tohib, jah? Aitäh! Selgitage mulle palun loogikat. (Undamine algab taas.) Kehtestate automaksu, mis kahjustab kõiki Eesti elanikke. (Hääled saalist: "Võtame protseduurilised ära! Ei võta, jah?")

Ma võtan. (Hääl saalist: "Ei ole mõtet võtta.")

Ma ei tea, mis ma teen. (Hääl saalist.) Milles mina süüdi olen?

Väga õige, Aleksandr! Väga õige küsimus sinu poolt. (Undamine katkeb.)

Lugupeetud minister! Veel üks kord. Selgitage mulle loogikat. Kehtestate automaksu, mis kahjustab kõiki Eesti elanikke ja eriti vaesemaid, samal ajal keeldute kehtestamast solidaarset maksu pankadele, mis teenivad eurotsooni kõige kallimate laenudega sadu miljoneid. Kelle huvides te töötate?

Aitäh! Me töötame Eesti inimeste, Eesti riigi huvides. Riigieelarvesse tulevad tulud siiski maksudest. Võib rääkida, et makse pole vaja, ja tõsta toetusi, aga reaalsus on see, et [raha nendegi jaoks tuleb] varem või hiljem ikkagi maksudest. 

Mootorsõidukimaks ei ole kuidagi Eesti inimeste vastane. Mootorsõidukimaksu eesmärk on autostumist vähendada, seda eeskätt linnades, nagu ma ütlesin. See tegelikult parandab meie elukeskkonda, aitab liikuda säästliku liikuvuse poole ehk võtta kasutusele säästlikumad autod ja tegelikult sellega teistpidi ka hoopis kulusid kokku hoida. Loomulikult, kõikidel inimestel ei ole võimalik endale kohe uut autot osta. Seetõttu on maksul vanusekomponent, mis ühelt poolt motiveerib autot lõpuni kasutama ja teisalt arvestab selgelt inimeste maksevõimega. Ehk võib eeldada, et võib-olla vanema, soodsama autoga sõidab inimene, kellel on väiksem sissetulek ja maksevõime, ning temal on see maks ka väiksem.  

Mis puudutab pankade maksustamist, siis mootorsõidukimaks hakkab kehtima 2025. aasta algusest, kui Riigikogu selle heaks kiidab, aga valitsus või Riigikogu eelmise suve alguses otsustas tõsta pankade avansilist tulumaksu 14%‑lt 18%‑le. See jõustub järgmise aasta algusest ja hakkab eelarvele tooma täiendavat tulu. Juba praegu kehtib 14%‑line avansiline tulumaks pankadele ehk riik on saanud nendest pankade suurtest kasumitest eelmisel aastal ja saab ka sel aastal täiendavat tulu. Lisaks on pangad võtnud ja võtmas täiendavat dividendi, mille mõju sel ja järgneval aastal kokku on riigieelarvele 126 miljonit.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Automaksu kehtestamise puhul on tegemist kolmekordse maksustamisega, seda ma olen juba infotunnis välja toonud. Esiteks on meil tõusnud käibemaks, mis automaatselt tähendab, et sõidukite hinnad on niigi tõusnud, samuti varuosade ja erinevate teenuste hinnad, inimesed maksavad juba niigi rohkem; lisaks tõuseb aktsiis ehk ka sedakaudu kogutakse seda maksu; kolmandaks on see iseseisev automaks. Ehk kolm korda maksab maksu ükskõik mis sõiduki omanik. Mul on küsimus: miks ikkagi selle asemel, et kolm korda võtta maksu sõidukiomanikelt, ei või ühekordselt kehtestada lisapangamaksu?

Aitäh! Alustan samast kohast, kust enne. Miks meil on maksud? Ei ole ka mina maksufanatt. Loomulikult, me kõik sooviksime, et meil oleks madalad maksud. Teiselt poolt me ootame riigilt suurel hulgal erinevaid teenuseid ja toetusi. Kahjuks on aastaid elatud meie riigis nii, et riigile on küll võetud [kohustus katta] paljusid püsikulusid, aga vastavate tulude [hankimiseks] pole otsuseid tehtud. Esimesed suuremad maksumuudatused me tegime siin saalis eelmise suve alguses, kui me muutsime erinevaid makse, mille tulemusel saime tõsta oma kaitsekulud järgneval neljal aastal 3%‑le – ilmselt jäävad need sinna tasemele veel pikemaks ajaks –, selleks et olla kaitstud. 

Nüüd mootorsõidukimaks. Me oleme riigi eelarvestrateegias arvestanud sellega, et ühelt poolt on vaja katta eelarve suurt miinust ja teisalt teha vajalikke investeeringuid. Sel aastal läheb suurusjärgus 40 lisamiljonit ühistransporti, teeinvesteeringuid on vaja tõsta, sinna on vaja raha. Ehk kui me soovime pidada ka edaspidi sellist riiki, nagu meil praegu on, kui me soovime teha vajalikke investeeringuid ja katta püsikulusid, siis on meil vaja selle jaoks tulusid. 

Pankade kohta veel kord: 2025. aasta algusest tõuseb avansiline tulumaks. Erinevalt kõikidest teistest ettevõtetest on pankadel avansiline tulumaks praegu 14% ehk nende kasumist me saame märkimisväärse osa riigieelarvesse. Seda on juba tulnud ja tuleb ka järgnevates kvartalites. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eelmisel nädalal vastas Kaja Kallas Riigikogu infotunnis küsimustele ja muu seas ütles, et opositsioon ei paku ühtegi alternatiivi automaksule. See on järjekordne vale, sest Keskerakond on seda pakkunud. See on pangamaks, mis tooks sisse isegi rohkem raha kui planeeritav automaks. Aga siis ütles peaminister, et tagantjärele tarkusena võib muidugi öelda, et võib-olla oleks olnud mõistlik riigikaitsekulutuste katmiseks tõsta olemasolevaid makse. Äkki ma ei saa millestki aru, aga olemasolevaid makse on ju niikuinii juba tõstetud või plaanitakse tõsta: käibemaks, tulumaks, aktsiisid. Kas mina eksin kuskil või eksib peaminister?

Ei, peaminister ei eksi. Minu teada oli see nii, et kui meil on vaja täiendavat maksutulu, siis oleks vaja tõsta makse veel rohkem, kui me maksumuudatustega juba tõstsime. Mida me tegime eelmise suve alguses siinsamas saalis? Te kõik räägite, et on vaja pangamaksu. Ma tuletangi meelde, et üks nendest otsustest oli see, et me tõstame pankade avansilise tulumaksu – see on see maks, mida nad maksavad kvartaalselt oma kasumist – 14%‑lt 18%‑le ja see rakendub 2025. aastast. Samast aastast on meil veel mootorsõidukimaks, kui see saab siin saalis vastu võetud. Samal ajal tõstsime dividendidelt makstava tulumaksu 20%‑lt 22%‑le, tõstsime ka käibemaksu selle aasta algusest 20%‑lt 22%‑le ja aktsiise 5%. 

Nende maksumuudatustega ja perehüvitiste riigile jõukohasemaks tegemise abil me saavutasime olukorra, kus me saime tõsta oma kaitsekulud 3%‑le sisemajanduse kogutoodangust, sel aastal on see 3,2%. Praeguses julgeolekuolukorras on see ainumõeldav ja ainuvõimalik, et meie kaitsekulud on sellisel tasemel. Ma usun, et see on tähtis iga Eesti inimese ja ettevõtja jaoks, kes küll tõesti nende maksutõusude tõttu peavad mõnevõrra rohkem riigieelarvesse panustama. Aga ma usun, et kui me mõistame olukorra tõsidust, siis me saame aru, et igaühe jaoks meist on see väike panus, kui mõelda sellele, et meil on vaja märkimisväärselt tõsta kaitsekulusid – pool miljardit –, ja sellele, kui oluline see meie riigi kaitsmiseks on. Pangad võtavad eraldi täiendavat dividendi. Sellest on 6 miljonit juba täiendavalt laekunud ja laekub veel 120 miljonit. Aga pankade avansiline tulumaks kehtib ka praegu. Need [laekumised] olid ju eelmisel aastal ja on ka sel aastal loodetavasti suuremad, kui meie prognoosid on ette näinud.

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu! Tõepoolest, me saame olukorra tõsidusest aru. Ma muidugi juhin tähelepanu, et just valitsuse majanduspoliitika on vähendanud meie majanduse kogutoodangut 3% võrra, mis ongi võrreldav kaitsekuludega. See uus maks ja need eelnevad maksutõusud ei kata seda. Peaminister ütles, et see erikokkulepe pankadega toob eelarvesse lisaraha suurusjärgus üle poole miljardi. Ma arvan, et ta suure tõenäosusega eksis nulliga. Ma esitasin talle kirjaliku küsimuse, aga ta ei ole veel sellele vastanud, tal on veel paar päeva vastamiseks. 

Aga mul on küsimus selle kohta, et auto ei ole mugavusteenus nendele inimestele, kes elavad maal. Ma kahjuks ei saanud seda rahanduskomisjonis küsida, te mäletate, aeg lihtsalt lõppes ja küsimust ei [saanud esitada]. Aga kas te saate aru, et just maainimestele on auto eluks vajalik? 

Hea kolleeg, nüüd on küll aeg täis. 

Austatud istungi juhataja, kas jälle on mingi mure? 

Jaa, aeg on täis, küsimuseks on aega 1 minut, juba 20 sekundit on üle, hea kolleeg. 

Kas te saate aru, et see eelnõu suurendab ühiskonnas ebavõrdsust just maa‑ ja linnainimeste vahel?

Aitäh! Mis puudutab rahanduskomisjoni, siis olin ise seal [koosoleku] algusest lõpuni ja hea meelega oleks veel olnud, aga küsimusi [rohkem] ei olnud. Ma tõesti ei saa kuidagi aru nendest väidetest, mida ma olen siin saalis juba täna kuulnud, et ei olnud võimalik küsida, ei olnud võimalik arutada. Rahanduskomisjoni esindaja tuleb pärast pulti, ta saab ka selgitada. Mina ootasin küsimusi, küsimusi ei olnud, need said otsa, komisjoni [koosolek] lõppes. 

Mis puudutab mõju linnainimestele ja maainimestele, siis loomulikult on mootorsõidukimaksul mõju. Eks maksu idee olegi selles, et see mõjutab meid liikuma selles suunas, et linnapiirkonnas oleks vähem autosid – praegu neid tuleb ju aina juurde – ja et oleks säästlikumad autod. Kokkuvõttes: kui on säästlikumad autod, siis on puhtam keskkond. Tegelikult ka inimese vaates: kui tal on säästlikum auto, siis ta hoiab kokku näiteks kütusekulu. Mootorsõidukimaks on auto või mootorsõiduki kuludest 5–15% ehk kõik muud kulud on oluliselt kõrgemad. 

Kas halvemasse olukorda jääb maa‑ või linnainimene? Ma julgeks öelda, et mootorsõidukimaks on negatiivses mõttes rohkem kaldu linnainimese poole. Ka siin saalis on korduvalt kõlanud, et maainimene sõidab rohkem. Ta sõidabki, auto on talle vajalikum. Mootorsõidukimaksu puhul me ei arvesta läbisõitu, vaid konkreetset automudelit. Tegelikult, võtame puhtalt keskkonnamõju: kui maapiirkonnas elav inimene sõidab rohkem, siis ta maksab täpselt sama palju kui linnainimene, kes sõidab sellesama autoga oluliselt vähem kilomeetreid, linnainimene maksab sama palju, ehk pigem võib öelda, et see on negatiivselt linnainimese poole kaldu. Aga ma arvan, et see on mõistlik ja õiglane, sest meie soov ongi autostumist vähendada eeskätt linnas. Linnas on ka alternatiive autole, kui on tunne, et ei soovita seda maksu sellisel määral maksta. Aga inimesed on oma valikutes vabad. Keegi ei ütle, kas peab ilma autota olema või autot kasutama või millise autoga ta täpselt sõitma peab.

Kõik eelnenud, kes küsisid, olid ka head kolleegid, aga nüüd, hea kolleeg Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab Kultuuriministeeriumi ettepanekuid vabastada maksust võistlussõidukid ja vanasõidukid. Selle kohta on kirjutatud kooskõlastuslehel, et mitte arvestatud. Aga kultuurikomisjoni liikmed on saanud mitmeid murelikke kirju muuseumijuhtidelt ja vanasõidukite omanikelt. Ma tsiteerin: "Maksuga luuakse ebavõrdsed tingimused vanasõiduki omanikele ja taastajatele. Eestist soetatud ja siin registreeritud sõidukilt tuleb tasuda hoiustamise ja taastamise perioodi eest maksu. Samas, välismaalt soetatud sõiduki eest seda teha ei tule enne selle Eestis registreerimist. Teatavasti on vanasõiduki taastamine pikk protsess. Maksustamisega luuakse eeldused vanasõidukite massiliseks Eestist välja registreerimiseks." See on päris tõsine probleem. Mida vastata kõigepealt Kultuuriministeeriumi ettepanekule ja siis konkreetselt selle kirja kirjutajale?

Aitäh! Mootorsõidukimaksu valem on lisaks sellele, et arvestatakse inimeste hakkamasaamist ja sissetulekuid, lisaks sellele, et vanematel autodel on maks soodsam, üles ehitatud nii, et üle 20 aasta vanuste autode eest makstakse ainult baasosa, 50 eurot. Autode taastajatel, kes hobiautondusega tegelevad, on need autod valdavalt rohkem kui 20 aastat vanad. Arvestades auto taastamise kulusid on 50 eurot aastas ikkagi suhteliselt väike summa. Ma arvan, et siin on [oluline] just see õigluse moment. Kui näiteks kas või maapiirkonnas elav inimene, võib-olla vanem inimene, käib korra nädalas ainult poes ja maksab oma auto eest 50 eurot aastas, ja samas on inimene, kellel on mitu hobiautot, kes neid renoveerib ja taastab, mille kulud on, ma julgen öelda, tuhandetes, kui mitte kümnetes tuhandetes, siis me ei tohiks kohelda neid erinevalt. 

Mis puudutab Kultuuriministeeriumi ettepanekut, siis jah, pean tunnistama, et olen ise ka vanade autode fänn ja siin me oleme kultuuriministriga teinud koostööd, kuulates ka tagasisidet eelnõu kohta. Nende vanasõidukite jaoks, mis on muuseumis, mis on reaalselt avalikkusele kättesaadavad, on Kultuuriministeerium välja töötamas sellist meedet, et makstakse küll mootorsõidukimaks ära, suure tõenäosusega 50 eurot auto kohta, ja siis saadakse see Kultuuriministeeriumilt tagasi. Aga tingimus peaks olema see, et kui riik maksusoodustuse teeb või kompenseerib seda [maksu], siis need [autod] on ka reaalselt avalikkusele kättesaadavad, et seda väärtust, seda kultuuriväärtust oleks võimalik Eesti inimestel näha, vaadata ja sellega tutvuda ja et seda väärtust sellisena ka hoitaks.

Hea kolleeg Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Ma küll teie ettekannet kahjuks ei kuulnud, aga ma olen eelnõu läbi lugenud. Seda automaksu või mootorsõidukimaksu tuleb vaadelda kindlasti üldises maksupoliitika kontekstis. Me teame, et nüüd on ridamisi uusi makse kehtestatud ja neid kehtestatakse veel, kehtestatakse ka maksutõuse ja on kõrge inflatsioon. Selles kontekstis tuleb see automaks muidugi täiesti valel ajal ja vales kohas. Isamaa seda ei toeta.

Aga minu küsimus konkreetselt teile on juriidilise taustaga või pigem õigusliku taustaga. Kas ei ole siin tegemist ka teatud mõttes tagasiulatuva maksustamisega? Palun mitte võrrelda autode maksustamist maamaksu või kinnisvaramaksuga, tegemist ei ole kinnisvaraga. Kõik, kes auto varem soetasid, teadsid sel ajal, mis on selle ülalpidamise kulud. Siis taolisi makse ei olnud. Kas ei oleks sel juhul üldse õigem, et mootorsõidukimaks jõustuks ainult nende autode suhtes, mis kantakse registrisse pärast eelnõu jõustumist?

Aitäh! Ka minul on väga kahju, et saalis selline vilin oli, tõesti võis olla halb ettekannet kuulata, oli ka halb ette kanda, aga selline see olukord siin on. Andsin endast parima, et selge kõva häälega rääkida. 

Aga mis puudutab seda, kas on tagantjärele maksustamine või mitte, siis see ei ole tagantjärele maksustamine. Nii võiks iga maksu kohta öelda, et maksustatakse tagantjärele. Maksukorralduse seadus ütleb, et maksu[seadused] peaksid olema vastu võetud kuus kuud enne nende jõustumist. Riigikogul on ikkagi täielik õigus uusi makse kehtestada ja see kuus kuud võiks olla see harjumisaeg.

Meil on mootorsõidukimaksu üle, ma julgen öelda, juba üheksa kuud käinud selline debatt. Nüüd me oleme Riigikogus, debatt ilmselt jätkub. Me saame loodetavasti enne jaanipäeva selle [seaduse] vastu võetud ja siis on veel kuus kuud minna. Inimestel ja ettevõtetel on võimalik sellega harjuda ja teha vajaduse korral ümberkorraldusi.

Kui vaadata selle maksu ülesehitust, siis on näha, et registreerimistasu ehk uue sõiduki registreerimise maks ongi kallim. See sõltub muidugi autost, sellest, kas ta on säästlik ja kerge või mitte. Aastamaks on siis ka juba madalam. Inimestel on valida, kas soetada endale säästlikum, väiksem auto või siis seda [maksu rohkem] tasuda. Vanusekomponendist ma juba rääkisin. Aga siin ei saa rääkida tagantjärele maksustamisest. Ma pean tunnistama, et ka minu tutvusringkonnas on inimesi, kes on juba varakult muudatused teinud, säästlikuma auto kasuks otsustanud ja hoiavad ka muid autokulusid praegu kokku.

Hea kolleeg Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Olen põhjalikult analüüsinud seda maksueelnõu. Suurimad probleemid on eelkõige registreerimistasu poole peal. See tundub nagu proportsionaalselt liiga kõrge ja sealt laekuv tulu tundub ülehinnatud. Kas te olete veendunud, et prognoositud 126 miljonit päriselt ka sealt laekub, arvestades, et autosid ostetakse vähem ja käibemaksu laekub seetõttu vähem? See võib terviklikult ka pisut majanduse struktuuri muuta.

Aitäh! Eks prognoos ole alati prognoos ja alles tagantjärele me saame teada, kui täpne see oli. Praegu me teeme uut maksu ja selle laekumise täpne number ongi puhtalt hinnanguline. Me oleme sellega pikalt töötanud, Rahandusministeeriumi analüütikud on parima teadmise põhjal seda analüüsinud. Loomulikult on mõjud sellel, kui autosid peaks ostetama vähem või registreeritama vähem, siis on see [laekumine] madalam, samas on [autode arvu vähenemine] osaliselt ka maksu eesmärk. Praegu ma usun küll, vaadates neid parameetreid ja arvestades käitumist autoostu puhul, et need prognoosid on täpsed. Aga eks lõplikud numbrid selguvad ikka tagantjärele.

Aitäh, lugupeetud minister! Kuna on väga soliidne arutelu, siis ma kindlasti julgustan ka käsitlema laiemalt, kui küsimus täpselt oli, kui teil on soovi mõnda asja korrata, millest alguses juttu oli, aga mida ei olnud kuulda. Mul on hea meel, et kolleegid esitavad sisukaid küsimusi ja arutelu on igati sisukas. Nii et lihtsalt minu poolt selline mõte, et võib [vastust] laiendada ja laiemalt käsitleda mõnda asja, millest eelnevat juba juttu oli.

Hea kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Te tõite välja väga olulise momendi. Tõesti, makse tuleb koguda, et arendada [maksude abil] ka teetaristut, teevõrku. Aga järgmisteks aastateks te olete investeeringuid teetaristusse vähendanud kaks korda. Ma hakkasin mõtlema, et mis see plaan võib olla. Äkki tõesti on üks plaan see, et automaksu tulemusena meil kaks korda väheneb autokasutus ja seeläbi on kaks korda vähendatud investeeringuid teevõrku. Aga siis mul tekkis ka üks teine mõte. Võib-olla teie mõte seisneb hoopis selles – nagu ma juba rääkisin, tegemist on kolmekordse maksustamisega: käibemaksu tõus, aktsiisitõus ja automaks, mis tuleb igale autoomanikule –, et sedakaudu, et te enam ei soovi investeerida teevõrku ja olete vähendanud investeeringuid, te suurendate autode amortisatsiooni ja sellest tekib lisakulu autodele ning tänu sellele saate te lisarahastuse eelarvesse. Kui riik teid remontida ei taha, siis on sõidukiomanikud sunnitud oma autosid remontima ja seeläbi saate te lisarahastuse eelarvesse.

Aitäh! Ei, mingit nii kavalat plaani meil seal taga ei ole. Kui rääkida teedesse tehtavatest investeeringutest, siis tõsi on see, et minu meelest me olime Keskerakonnaga ühes valitsuses, kui me eelarves päris jõulisi kärpeid tegime. Muu hulgas said pihta ka investeeringud ja teeinvesteeringud, mis pikas vaates ei ole mõistlik. 2024. aasta eelarvet ja eelarvestrateegiat kokku pannes me ikkagi panime investeeringuraha sinna tagasi. Selles eelarvestrateegias on seda [raha] eelmise [strateegiaga] võrreldes ikkagi suurendatud, arvestades ka just asjaolu, et mootorsõidukimaks hakkab kehtima 2025. aastast. Osa mootorsõidukimaksust on juba riigi eelarvestrateegias planeeritud tee-ehitusse, seda loomulikult olukorras, kus eelarve on meil defitsiidis. 

Aga vaadates meie teeinvesteeringute praegust mahtu, vaadates seda vajadust, olen ma päris kindel, et sinna on vaja veel lisavahendeid planeerida. Eks vaatame, kas meil sügisel järgmise aasta eelarvet ja riigi eelarvestrateegiat kokku pannes õnnestub seda teha või mitte. Kindlasti on oluline roll mootorsõidukimaksul selles – kas siis Riigikogu otsustab seda [maksu] toetada või mitte –, kas eelarvesse juba planeeritud kas või investeeringutele tuleb katet või mitte. Ega see raha kuskilt mujalt ei tule kui ikkagi maksutuludest.

Hea kolleeg Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu arusaam automaksu mõjudest, regionaalsetest mõjudest, ka mõjudest lastega peredele on küll täiesti erinev teie omast, sellele vastupidine. Te võrdlesite auto omamise mõju ja selle maksu mõju linnas elavatele inimestele, potentsiaalsetele autoomanikele ja hajaasustusega [piirkondades] elavatele inimestele. See, et linnas võib läbisõit olla väiksem, aga inimene maksab sama palju, teate, on täiesti ebaadekvaatne võrdlus, sest linnas, eriti Tallinnas, ei ole autot võib-olla üldse vaja, seal on tasuta ühistransport, aga maal on auto vältimatu liikumisvahend, millest inimene loobuda ei saa. Tallinnas ta võib sellest loobuda. Vältimatult peab [maal elav inimene] hakkama seda maksu maksma ja teede praeguse olukorra tõttu peab ta ka võimsama masina ostma. Mina kutsun teid omale tallu külla, tulge vaadake, mis masinaga te praegu kohale jõuate. Siis te näete, et selleks on vaja kõigepealt autot, ei ole võimalik tulla ühistranspordiga, ja see [auto] peab olema päris võimas. 

Aga minu küsimus on lühidalt see: kas hooajalistel mootorsõidukitel, ATV‑del ja muudel, mis on ka põllumajanduses kasutusel, ja kombainidel on siis nii, et terve aasta eest on maks ja ainult kaks kuud aastas kasutatakse?

Aitäh! Mul on tunne, et me oleme mitmes asjas ühte meelt. Tallinnas või linnapiirkonnas ei ole tõesti tingimata autot vaja. Loomulikult on see iga inimese enda vaba valik. Aga ka mootorsõidukimaksu üks [eesmärke] on eeskätt linnapiirkonnas autostumist vähendada, kuna seal on alternatiive. Kokkuvõttes teevad inimesed valiku selle pealt, et hoiavad ka oma muid kulusid kokku, sest mootorsõidukimaks on 10–15% kõigist mootorsõiduki kuludest. Aga veel kord: see on iga inimese oma valik ja vaba tahe. 

Eks me peame selle kuupäeva kokku leppima, millal ma teile külla tulen. (Hääl saalist.) No vaatame, võin proovida ka väiksema autoga [tulla]. 

Aga nüüd küsimuse juurde. Needsamad ATV‑d. Te nimetasite ka kombaini. Kombain mootorsõidukimaksu alla ei lähe. Tõsi ta on, et lähevad L‑ ja T‑kategooria sõidukid, need on mootorrattad ja ATV‑d. T‑kategooria alla kuuluvad ka osad ATV‑d, aga siin on pandud piirang, et kui ta kaalub üle 1000 kilo, siis ta mootorsõidukimaksu alla ei lähe. Ehk eesmärk on põllutöömasinad siit välistada. Registreerimistasu neil ei ole, aastamaks on ainult tsiklitel ja ATV-del ehk L‑ ja T‑kategooria sõidukitel. 

Maksu suurus sõltub mootori mahust. Eelnõus on see kenasti kirjas, aga ma toon mõne näite. 30 eurot aastas tuleb maksta, kui mootori maht on 51–125 kuupsentimeetrit. See on siis sihuke, ma ei tea, rahvakeeli öeldes võrr või natukene suurem võrr. 90 eurot tuleb maksta, kui on 1500 kuupsentimeetrit, tõesti võimas tsikkel. Siis on 90 eurot. Jällegi, ilmselt selle tsikli hind ise on ikkagi kordades suurem ja ta on selline hobisõiduk. Ehk võrdlemisi sümboolsed, võiks öelda, on need tasud L‑ ja T‑kategooria sõidukitel. Veel kord: põllutöömasinad mootorsõidukimaksu alla ei lähe. Seda muret on kuulda olnud ja ma mõistan seda muret. Sellepärast me oleme ka selle maksu nii disaininud, et põllutöömasinaid me maksustama ei lähe. 

Hea kolleeg Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Jaanuari lõpus said kõik Riigikogu liikmed kirja Eesti Lasterikaste Perede Liidult, kes avaldas kahetsust seoses sellega, et selline oluline sihtgrupp nagu lasterikkad pered ei olnud üldse selle seaduseelnõu koostamisse kaasatud. Me kõik ju saame aru, et lasterikastel peredel on autot vaja, ilma selleta on hästi keeruline ringi liikuda. See organisatsioon palus enne esitatud eelnõu seaduseks vormistamist täiendavalt analüüsida mootorsõidukimaksu mõju lasterikaste perede toimetulekule. Kas selline analüüs on tehtud või kas on plaanis seda teha ja kas on mõeldud teha mingi erand lasterikastele peredele?

Aitäh! Lasterikaste peredega me oleme selle eelnõu menetluse käigus korduvalt suhelnud ministeeriumi tasemel, minu teada [on suheldud ka] Riigikogu fraktsioonides, isegi erikomisjonis. Me oleme väga laialdast arutelu pidanud selle eelnõu üle erinevate sihtgruppidega. 

Loomulikult on iga maks, sealhulgas mootorsõidukimaks, pere jaoks koormav ja seda sõltumata sellest, kas peres kasvab üks laps, kaks, kolm või neli last, igal juhul on ta koormus. Te ütlete, et suurel perel on tingimata autot vaja, aga võib-olla samamoodi on autot vaja väiksemal perel. Meil on suur hulk üksikvanemaid, kelle kohta võib öelda, et neil võib olla autot vaja. Inimeste vajadused on erinevad. Keegi ei võta selle maksuga kelleltki autot ära, iga inimene on oma valikutes vaba. 

Me oleme selle maksu puhul teinud seda – sõltumata sellest, kas on tegemist pereinimesega, üksiku inimesega, pensionäriga –, et mootorsõiduki vanusekomponent arvestab inimese või perekonna maksevõimet. Kui pere sissetulekud on väiksemad, võib eeldada, et nad sõidavad vanema ja soodsama autoga, ning siis on see maks ka väiksem. Teistpidi, kui auto on tõesti suurem ja saastavam, siis on see maks kõrgem. Ehk me proovime läheneda, sõltumata inimesest või elukohast, ikkagi selle järgi, millised on selle inimese või perekonna sissetulekud ja maksevõime, püüame seda arvestada. Selle maksu eesmärk ei ole kedagi autost tingimata loobuma panna või teha inimeste liikumine võimatuks. See kindlasti ei ole see eesmärk ja need maksumäärad seda ka ei tekita.

Hea kolleeg Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ega see ei ole teile saladus, et Eesti rahvas põlgab seda automaksu. See ei ole kuidagi neile meeltmööda, ja seda sellepärast, et riik hakkab maksustama elulaadi. Vaadake seda emotsionaalset kogumit, mida me peaks võib-olla sellest eelnõust rohkemgi siin parlamendisaalis arutama. Ühelt poolt me ütleme, et lume maha tulles peab inimene maapiirkonnas saama ilma elektrita hakkama varsti 42 tundi, öeldakse, et raha lihtsalt jätku, kuskile küll jätkub, linnastutesse jätkub, aga maapiirkonda ei jätku. Järgmine sõnum on: "Teate, maainimesed, te saastate jube palju. Teil on seal natuke võimsamad autod, teed on ka kehvemad, kruusakatet me uuendada ei saa, aga selle eest te peate jällegi maksma, sest te elate sellises kohas." Kolmandaks tuleb peale infovoog selle kohta, et koolivõrk on liiga tihe ja kool jääb ilmselt vaid maakonnakeskusesse. Emotsionaalset kogumit vaadates on näha, et me teeme hästi palju haiget. Olete te meiega nõus?

Absoluutselt ei ole meie soov kuidagi maainimestele, nagu te ütlete, haiget teha või nende olukorda halvendada. Olen ise elanud väga pikalt hajaasustuse oludes, tean täpselt, mida tähendab, kui lumi tuleb maha. Sellel talvel sain täpselt teada, [mida tähendab,] kui kümme korda päevas või rohkem läheb vool ära. See ei ole normaalne. Seda elektridebatti me oleme siin saalis teiega pidanud. Ma olen öelnud, et see, [mis toimus,] ei ole praegustes oludes vastuvõetav, inimesele peab olema elekter tagatud, sõltumata sellest, kas ta elab linnas või maal. Nii see peab olema ja ma usun, et me sinnapoole ka liigume. 

Keegi ei ole öelnud, et maainimene rohkem saastaks. Mootorsõidukimaks on disainitud tõesti CO₂-komponendi põhjal. Kui on võimsam auto, siis see maks on kõrgem, kui auto on raskem, on see maks kõrgem. Aga inimene saab ise teha oma valikuid, millise sõiduvahendiga sõita. Sellest tuleneb ka maksu suurus. 

Hea kolleeg Mart Maastik, palun!

Absoluutselt ei ole meie soov kuidagi maainimestele, nagu te ütlete, haiget teha või nende olukorda halvendada. Olen ise elanud väga pikalt hajaasustuse oludes, tean täpselt, mida tähendab, kui lumi tuleb maha. Sellel talvel sain täpselt teada, [mida tähendab,] kui kümme korda päevas või rohkem läheb vool ära. See ei ole normaalne. Seda elektridebatti me oleme siin saalis teiega pidanud. Ma olen öelnud, et see, [mis toimus,] ei ole praegustes oludes vastuvõetav, inimesele peab olema elekter tagatud, sõltumata sellest, kas ta elab linnas või maal. Nii see peab olema ja ma usun, et me sinnapoole ka liigume.  Keegi ei ole öelnud, et maainimene rohkem saastaks. Mootorsõidukimaks on disainitud tõesti CO2-komponendi põhjal. Kui on võimsam auto, siis see maks on kõrgem, kui auto on raskem, on see maks kõrgem. Aga inimene saab ise teha oma valikuid, millise sõiduvahendiga sõita. Sellest tuleneb ka maksu suurus. 

Aitäh! See, kuidas omavalitsus otsustab maksupoliitikat teha, on ikkagi omavalitsuse asi. Mina ei saa ega soovigi seda otsustada. Veel kord: mina ka mõistan väga hästi, et maapiirkonnas on auto vajalikum, ma julgen arvata, kui linnas. Valikuid annab see maks võrdselt nii linna‑ kui ka maainimesele. Kui auto on säästlikum ja kergem, siis on maks soodsam, kui auto on saastavam ja raskem, siis on maks mõnevõrra kõrgem. Iga inimene saab teha valiku oma vajadustest ja soovidest lähtuvalt.

Igaks juhuks kordan veel üle selle vanusekomponendi osa. Kui auto on vanem – võib eeldada, et selline auto on just väiksema sissetulekuga leibkondadel või inimestel –, siis on see maks selle võrra soodsam. Me oleme otsinud tasakaalupunkti selle vahel, et liikuda keskkonnaeesmärkide poole, tagada puhtamat keskkonda, aga arvestada ka meie inimeste maksevõimet, hakkamasaamist, elukorraldust. Keegi [ei tohi sattuda] olukorda, kus ta peab autost tingimata loobuma ja seetõttu ei saa liikuda, tema elukorraldus ei pea selle võrra oluliselt kehvemaks muutuma.

Kolmandaks see, et nii saab riigieelarvesse tuua täiendavaid vahendeid. Riigieelarve on suures defitsiidis. Ma toonitan, et me oleme juba selle aasta eelarves – kuigi mootorsõidukimaks hakkab kehtima, kui ta Riigikogus heakskiidu saab, 2025. aastast –, 2024. aastaks ühistranspordile [lisanud] üle 40 miljoni. Teeinvesteeringuid oleme samamoodi juba riigi eelarvestrateegias ja ka selle aasta eelarves tõstnud võrreldes eelmise perioodiga, oleme arvestanud ka seal mootorsõidukimaksuga. Kui me soovime seda riiki ülal pidada ja väikese riigina hakkama saada, teha vajalikke investeeringuid, [siis peame ka aru saama,] et ega see raha kuskilt mujalt tulla ei saa kui maksudest.

Hea kolleeg Riina Solman, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Sellel nädalal käis sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo sotsiaalkomisjonis tutvustamas puuetega inimestele ettenähtud automaksuerandeid. Puuetega inimeste koda oli ka esindatud. Me küsisime ja saime teada, miks nad andsid nõusoleku sotsiaalkaitseministri ettepanekule. Nimelt, minu andmetel jäävad maksu alt välja ainult 150 ümberehitatud autot, aga ma tean, et 33 900 raske või sügava puudega inimese peres on auto ehk 99% puuetega inimestest jäävad selle erandi alt välja. Selle jaoks hakkab Sotsiaalministeerium leevendusmeetmeid [välja töötama]. 

Miks te kiirustate selle seaduse läbisurumisega ja lükkate probleeme teiste ministeeriumide kaela, mitte ei tegele korrektse seadusloomega? Puuetega inimeste koda ütles, et neil oli võimalik vastu võtta ainult see väike leevendus, et midagigi kätte jääks. Miks te kohtlete puuetega inimesi ja ka lasterikkaid peresid ebaõiglaselt?

Aitäh! Ei kohtle ebaõiglaselt. Puuetega inimeste esindajatega olen ka ise kohtunud. Minu meelest on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo teinud siin väga head tööd just puuetega inimeste esindajatega ja minu teada on nad seda ka tunnistanud. Tõsi, mootorsõidukimaksu puhul on erand ümberehitatud autodele, aga samal ajal on Sotsiaalministeeriumis välja töötatud toetuste pakett olemasolevate toetuste baasilt, mis annab täiendavat tuge just sügava ja raske puudega lastele ja ka täiskasvanutele.

Minu hinnangul – ma saan aru, et Sotsiaalministeerium on samuti sellest lähtunud – ei saa me puuetega inimeste puhul vaadata ainult seda, kas neil on auto või ei ole. Kõigil inimestel on vaja liikuda. Pigem võib öelda, et nendel inimestel, kellel on auto, on ilmselt võimalik seda kasutada, sõltumata oma puudest, ja teisalt on nad saanud endale seda üldse [lubada]. Aga on hulk inimesi, kellel võib-olla pole autot või kes ei soovi seda omandada või kes ei saagi seda kasutada, küll aga on neilgi vaja liikuda. Selleks tuleb kasutada spetsiaaltransporti, taksot, ühistransporti, sõltuvalt sellest, mis on neile elukorralduse mõttes kõige mugavam ja praktilisem. Ma arvan, et kordades mõistlikum on toetada kõiki puuetega inimesi, et nad saaksid olla oma elukorralduses vabad, ja [parandada] nende liikumis[võimalusi].

Kui tulla numbrite juurde, siis näiteks mootorsõidukimaksu mediaan – pooled jäävad sellest ülespoole, pooled allapoole – on 120 eurot aastas. Kui Sotsiaalministeeriumi ettepaneku kohaselt sügava puudega lapse toetus tõuseb 242 eurolt 270‑le, siis see tähendab seda, et aastas, kuna tegemist on lapsega, saab see pere 336 eurot, mis igal juhul katab ära mootorsõidukimaksu ja loob tegelikult võimalusi liikuda ka muude vahenditega, kui see vajadus peaks olema. Või me näiteks tõstame sügava puudega tööealise inimese toetuse 43,47 eurolt 100 eurole. 43,47 kuni 53,7 eurot on see praegu ja see tõuseb 100 eurole kuus. See tähendab, et sügava puudega tööealise inimese toetus tõuseb aastas 555–678 eurot. Jällegi, see on oluliselt kõrgem kui mediaanmootorsõidukimaksu puhul aastamaks. 

Veel kord: inimene ei pea omama autot, ta ei pea olema nii-öelda selle auto lõksus, me aitame ja toetame puuetega inimesi selleks, et nende liikuvus oleks tagatud. Siin on veel erinevaid väiksemaid meetmeid. Aga ma usun, et me teeme puuetega inimeste jaoks õiget asja. Me toetame neid nende elukorralduses, aitame neil liikuma pääseda, sõltumata sellest, kas neil on auto või mitte.

Hea kolleeg Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma tulen sellesama teema juurde, mida me siin viimaste küsimuste juures oleme arutanud. See puudutab lasterikkaid peresid. Te üle-eelmisele küsimusele vastates ütlesite, et ei ole vahet, kui mitu last on, ja nii edasi. Mina ütlen, et on küll. Vastuses eelmisele küsimusele te ütlesite, et üks komponent on kaal. Autosse võib aga olla vaja rohkem inimesi sisse mahutada. Kui peres on näiteks rohkem kui kolm last, siis [pere] enam sõiduautosse ei mahu. Suuremad autod kaaluvad rohkem ja need inimesed peavad ka rohkem automaksu maksma. Kui me seal erandit ei tee, kui me ei tee suurtele peredele erandit, siis me represseerime neid peresid rohkem. Nad ei aja taga suuri või raskeid maastureid või midagi sellist, vaid [suurem] auto on nende puhul paratamatu ja vajalik.

Aitäh! Ma igaks juhuks ütlen, et ma ei ole kordagi öelnud, et ei ole vahet, kui mitu last peres on. Ma arvan, et on väga suur vahe. Iga laps on perele tähtis ja armas, see on oluline. Ma ei ole öelnud neid sõnu, mis te mulle suhu panite. 

Aga jah, loomulikult on perede vajadused sõiduki puhul erinevad. Seda otsustab iga pere ise. Tõsi on see, et võimsam ja raskem auto on ka mootorsõidukimaksu vaates kulukam. Samuti on selle auto muud kulud kõrgemad. Samal ajal on suured, lasterikkad pered riigi, võiks öelda, täiendava hoole all. See tuleneb minu teada isegi põhiseadusest. Selleks on suurtel peredel ka täiendavad toetused. Selle aasta algusest on kolme lapsega pere toetus minu meelest 710 eurot. Ongi loomulik ja arusaadav ka riigi vaates, et suurematel peredel on suuremad kulud, ja seetõttu riik toetab lasterikkaid peresid suuremal määral, kui ta toetab ühe‑ või kahelapselisi peresid. Aga ka nendel peredel on, ma usun, täpselt samamoodi vaja liikuda. Eks nad teevad samamoodi valikuid, kas nad [liiguvad] autoga või kasutavad muid viise. See ongi inimese vaba valik.

Hea kolleeg Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! No neid põhjendusi on kõlanud tõesti väga mitmeid, on räägitud küll keskkonna väiksemast saastamisest, autostumise pidurdamisest ja nii edasi ja nii edasi. Me teame ka kõik, et riigieelarves ja riigi eelarvestrateegias on väga palju valdkondi, mis on, ütleme leebelt, alarahastatud, sealhulgas näiteks teehoid ja teeinvesteeringud, tee-ehitus, aga ka ühistransport. Nii et ma väga loodan, et vähemalt selle maksu sisseviimise korral saab see pool ka riigi eelarvestrateegias ehk veidi tugevam. Ma sooviksin ka sinu kinnitust sellele. 

Aga kui vaadata üldse maksule otsa, siis registreerimise osa on ikkagi tõsiselt varamaksu moodi. Minu maailmavaatele see sobib, see on igal juhul parem kui käibemaksu tõstmine, mis koormab väiksema sissetulekuga inimesi rohkem. Varakamad võivadki maksta.

Aitäh! See, et meil on riigieelarves palju valdkondi, mis on alarahastatud – jah, loomulikult. Teisalt on riigieelarves suur defitsiit: 1,2 miljardit. Me oleme võtnud endale oluliselt rohkem kohustusi, kui me suudame neid tuludega katta. See defitsiit süveneb. See tähendab seda, et me peame võtma rohkem laenu ja ühel hetkel ka rohkem intressi maksma. Ei tule see raha kuskilt mujalt kui maksutõusudest. Praegu me katame 900 miljoni eest püsikulusid laenuga. See ei ole jätkusuutlik. Meil on vaja maksumuudatusi, me oleme teinud neid selleks, et katta kaitsekulusid. 

Mootorsõidukimaksu kohta saan kinnitada, et me oleme ju mootorsõidukimaksuga riigi eelarvestrateegias arvestanud. Juba sel aastal me tõstsime ühistranspordikulusid kuskil 40 miljoni euro võrra. Mootorsõidukimaks jõustub praeguse plaani kohaselt 2025. aastal. Teeinvesteeringuid oleme ka mõnevõrra suurendanud, kuid teed vajaks veel täiendavaid investeeringuid. Aga mootorsõidukimaks on üks katteallikas juba praegu planeeritud kuludele. Ma arvan, et selles vaates on hädavajalik see [otsus] vastu võtta. Nii me saamegi panustada nendesse valdkondadesse ka maksumaksjatena.

Hea kolleeg Mart Maastik, palun!

Tänan, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Täna oli siin maja ees meeleavaldus, kus inimesed avaldasid samuti meelt automaksu vastu. Üks kodanik tuli meie juurde ja rääkis oma murest. Eestis on umbes tuhat uunikumi ehk nii-öelda musta numbriga autot, mis vuravad teedel võib-olla aastas korra või kaks. Samas need inimesed panustavad riigi rahakotti niigi, nad ju putitavad neid autosid, ostavad neile varuosi ja maksavad sellega riigikassasse raha. Küll aga on nende [uunikumide] kasutamise aeg äärmiselt lühike. Selles eelnõus ei näe ma küll midagi, mis soosiks seda võimalust, et museaalid jääksid Eestisse. Mida te arvate sellest?

Aitäh! Alustan sellest, et vanusekomponendi tõttu – needsamad museaalid on ilmselt kõik üle 20 aasta vanad – on selle sõiduki mootorsõidukimaks 50 eurot aastas. Arvestades selle sõiduki muid ülalpidamiskulusid – nagu te ütlesite, putitamiskulusid ja nii edasi –, julgen arvata, et see on suhteliselt marginaalne.

Teiseks, Kultuuriministeerium töötab välja toetusmeetme. Kui need sõidukid, mida te nimetasite museaalideks, on tõesti kuskil muuseumis ja avalikkusele kättesaadavad, inimesed saavad selle kultuuripärandiga tutvuda, käia neid sõidukeid vaatamas, siis mootorsõidukimaksu eest tuleb ka nendele muuseumidele või asutustele, kes neid [sõidukeid] eksponeerivad, kompensatsioon. Aga tingimus on jah tõesti see, et need [sõidukid] on püsivalt avalikult eksponeeritud.

Hea kolleeg Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud rahandusminister! Eesti põhiseadus näeb ette, et puuetega inimeste ja lasterikaste [perede] eest kannab Eesti riik eriliselt hoolt. Ütlesite ka ise siin välja, et nad on riigi erilise hoole all. Aga ma kinnitan Priit Sibula väidet. Te väga kohmakalt väljendusite siin enne. Lasterikkad pered, üksikemad – kõik on olulised, aga te väljendusite väga kohmakalt ja lasterikkaid [peresid] kergelt halvustava noodiga. 

Mina küsin teie käest seda, mida ma küsisin ka sotsiaalkaitseministrilt, et kui põhiseadus nii ette näeb, miks ta siis ei seisa puuetega inimeste ja lasterikaste perede automaksust vabastamise eest. Ta vastas, et lasterikkad pered pole tema poole pöördunud, nad on pöördunud Rahandusministeeriumisse. Ma saan aru, et siis teie poole. Lasterikkad pered on teie poole pöördunud oma murega. Te juba kärpisite nende toetust kevadel parlamendist üle rullides 200 euro võrra. Nad on palunud, et ärge lajatage uuesti nendele peredele, kes tegelikult ju meie Eesti elu jätkavad ja kasvatavad tuleviku tarbeks üles pooled Eesti lastest. Kas te andsite nende mure Signe Riisalole edasi? Kas te annate endale aru, et praegu nende lasterikastele peredele antavate signaalidega ja ka kevadel antud signaaliga te pärsite Eestis sündimust ja annate sellele hävitava hoobi?

Aitäh!

Aitäh! Ma ei tea, kust te võtate, et ma [kasutasin] halvustavat tooni lasterikaste perede suhtes. Kaugel sellest. Ma ütlesin, et iga laps on tähtis. Ma pean lasterikastest peredest väga lugu. Aga täpselt samamoodi pean ma lugu nendest peredest, kus on üks laps või kaks last, kus on kaks vanemat või kus on üksikvanem ja nii edasi. Ei ole mõtet mulle sõnu suhu panna ja püüda kuidagi näidata, nagu ma kellessegi halvustavalt suhtuks. (Hääl saalist.)

Tšš-tšš!

Minu meelest on see teie poolt suhteliselt kohatu, panna sõnu suhu või näidata asju nii, nagu nad ei ole. Mina väga austan kõiki peresid ja kõiki lapsi. Nii et ei ole mõtet neid sõnu mulle suhu panna, tahtes paista ise kuidagi parem. Ma ei ole sellega nõus. 

Ma ütlesin, et puuetega inimeste jaoks ja puuetega inimestega koos on Sotsiaalministeerium töötanud välja minu meelest väga mõistliku ja puuetega inimesi päriselt aitava paketi, sõltumata sellest, kas neil on auto või mitte, et nende liikuvust ja endaga hakkamasaamist parandada. Olen seda meelt, et suured pered peavad olema riigi täiendava kaitse all ja saama täiendavat tuge, ja seda nad praeguste perehüvitistega kindlasti ka saavad. (Riina Solman saalist: "Te ei vastanud mu küsimusele!")

Head kolleegid, see debatt on olnud väga viisakas, väga väärikas ja väga sisukas, hoiame seda head joont. Väike märkus mõlemale. 

Hea kolleeg Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Lasterikkal perel, nagu ma ütlesin, peab tavaliselt olema kaks autot, eriti maapiirkonnas, et suudetaks lastele huviharidust pakkuda ja nii edasi. Peavad olema ka autojuhid. Kui tahta, et lapsed mahuks ära ühte autosse, siis see auto peab olema paratamatult raskem. Minu meelest selle seaduseelnõuga, ma ei tea, kas kogemata või tahtlikult te suunate [neid peresid] sinnapoole, et neil oleks ühe suure, mõistliku ja uuema auto asemel kaks vanemat. Paljudel puhkudel ilma kahe autota praktiliselt ei olegi võimalik [hakkama] saada. See on esimene küsimus. 

Teine on see, et peaminister või meie hea valitseja on ka varasemalt siin infotunnis öelnud, et seda maksu on vaja riigikaitse kontekstis. Nendele suurematele autodele, mis ei ole lasterikaste perede omad, maasturid, suuremad kastikad, ütleme, paneb riik konflikti puhul märgi peale. Nii et kõigepealt me võtame neilt rohkem maksu ja konflikti korral ütleme, et need [autod] on riigi kasutuses. Vabandust ajast ülemineku pärast.

Aitäh! Selle otsuse, millise autoga iga pere sõidab ja kas [autosid] on üks või mitu, teeb ikkagi pere ise, mina ei tule seda kellelegi ette kirjutama ega ka ette ütlema või ütlema, kuidas on õige või kuidas peab. 

Mis puudutab neid sõidukeid, mis on riigikaitseliselt vajalikud, siis minule teadaolevalt on Kaitseministeerium nende omanikele ka selle teavituse saatnud. Vist on isegi liiklusregistris selle kohta märge. Need autod minu teada ei ole valdavalt ka M‑ ega N‑kategooria sõidukid ehk nad on [raskemad] kui 3,5 tonni. Mootorsõidukimaks neid sõidukeid ei puuduta. Mootorsõidukimaks puudutab ikkagi M- ja N‑kategooria sõidukeid massiga kuni 3500 kilogrammi.   

Hea kolleeg Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus on eelmise küsimusega sarnane. Nagu me teame, keerulised ajad on maailmas, meie idanaaber muutub aina sõjakamaks ja me tõstame ise järjest kaitsekulutusi, mis on hädavajalik. Aga Ukraina kogemus näitab, et kõik sõidukid, millele vähemalt mõneks päevaks saab elu sisse puhuda, on Ukraina kaitsmisel suureks abiks. Minu mure on selles, kas selles olukorras ei tundu ebaratsionaalne peatatud registri[kandega] autosid maksustama hakata. See tähendab seda, et inimesed on sunnitud võib-olla selliseid autosid, mida oleks võimalik häda korral veel mõneks päevaks elule aidata, prügimäele viima.

Aitäh! Tõsi on see, et see maks on laia maksubaasiga just seetõttu, et seda oleks ühtepidi lihtne hallata, et kõik võrdselt panustaksid ja manipuleeritavust ei oleks. Üks probleem nende ajutiselt peatatud registri[kandega] sõidukitega on see, et meil on väga laialdane romuprobleem. Linnas kortermajade parklates võtavad need romud teiste inimeste autodelt parkimiskohti, keegi peab seal sisuliselt ebaseaduslikku romulat. Maapiirkonnas, põldudel nad kahjustavad või võivad kahjustada keskkonda, rikuvad kogu seda nii-öelda visuaalset vaadet taluhoovides. Sellele romuprobleemile ei ole seni suudetud lahendust leida. Neid võib olla registris paarsada tuhat. Aga juba see mootorsõidukimaksu arutelu on meid pannud liikuma positiivsema arengu suunas. Ka jäätmekäitlejad ütlevad, et neid romusid neile tuuakse. 

Vanusekomponendist ma olen juba rääkinud. Kui on vanem auto, siis see maks on väiksem. Üle 20‑aastasel autol on see 50 eurot. Ma arvan, et 50 eurot on selgelt selline piir. Kui inimene arvab, et ta hoiab seda autot, mis on kiiresti putitatav või millel on mingi väärtus ja see on sõidukorras ja inimene peab oluliseks, et see on tema käes, siis ta on nõus need 50 eurot maksma. Kui ta aga näeb, et see on tõesti romu ja seda ei kasutata, siis see [auto] jõuabki lammutusse ja saab nõuetekohaselt käideldud. 

Ma arvan, et vähem tähtis ei ole ka see, millele te ise viitasite. See auto võib olla kergesti korda tehtav, aga ta seisab, seisev auto teatavasti laguneb ja mida rohkem ta on seisnud, seda keerulisem on teda korda teha. Ma arvan, et see 50 eurot võib olla ka see, mille tõttu inimene küsibki endalt, kas ta plaanib seda autot kunagi korda teha või mitte. Kui ei plaani, siis ta võõrandab selle kellelegi ning see keegi teeb selle korda, kasutab seda ja seda autot on võimalik kasutada ka kriisisituatsioonis. Pean tunnistama, et olen ise üks neist inimestest. Vana maanteemuhk seisab katuse all, mõtlen, kas hakkan maksma või ei hakka maksma. Võib-olla on targem endale aru anda, et äkki ma ei hakkagi seda autot renoveerima, võõrandan ta ja keegi teebki selle kultuuripärandi korda, sellest saab see inimene rõõmu ja kokkuvõttes on üks vana auto jälle hoitud. Ma arvan, et siin võib ka see positiivne pool täiesti olemas olla.

Hea kolleeg Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea minister! Kooskõlastustabeli punktis 12 on oma eriarvamuse välja öelnud ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, kes ühemõtteliselt seda automaksu ei toeta ja on toonud välja ka argumendid. Ma kogu seda eriarvamust ette lugema ei hakka, aga üks väljavõte: "Seetõttu leiame, et praeguses majanduslanguse ja julgeolekukriisi olukorras võib eelarvetasakaalu poole liikuda ka aeglasemas tempos, mis on ühiskonnale ja inimestele jõukohasem." Siit punktist tuleb üheselt välja, et te lähete meie ettevõtluskeskkonda ja majanduskeskkonda halvendama. Tegelikult peaks hoopis keskenduma majanduskeskkonnale, et majandus läheks kasvule ja me saaks rohkem maksutulu. Miks te selle punktiga 12 nii-öelda tuima panete ja sellega üldse ei arvesta?

Aitäh! Peab tunnistama, et keegi valitsuses tuima küll ei pane ja kõige vähem teeb seda rahandusminister. 

Kui rääkida selle maksu ajastusest, siis me praegu arutame seda, oleme pikalt arutanud. Prognoosid näitavad, et 2025. aastal on majandus taastunud ja tõusule pöördunud, ehk me ei tee seda maksu majanduslanguse ajaks. Seda lauset ma olen kuulnud siin puldis korduvalt, erinevate maksude arutelu ajal. 

Tulen tagasi nende eelmiste maksumuudatuste juurde, mis me enne eelmist suve tegime. Need olid tehtud just selleks, et katta meie tõusvaid kaitsekulusid. Ma arvan, et suur osa meie praegusest kehvast majandus[olukorrast] on tingitud just sellest, mis on meie naabruses toimunud: Venemaa täiemahuline agressioon Ukrainas, sõda Euroopas. See on räsinud kõikide Euroopa riikide majandust, sealhulgas meie oma. Kaitsekulude tõusuks [on olnud vaja] ka päriselt raha planeerida, mitte nii, et öeldakse, et tõstame, aga kust raha tuleb, seda ei tea. Meie ikkagi vastutustundlikult juhime seda riiki. See on olnud oluline. See on oluline sõnum majandusele, ettevõtetele, Eesti inimestele, et siin riigis on turvaline, siin on Eesti inimestel turvaline ja ettevõtetel turvaline, siia riiki on turvaline investeerida.

Täpselt samasugune ootus, ma tean, on ettevõtjatel näiteks teeinvesteeringutega, ühistranspordiga. Ma olen siin saalis täna mitu korda öelnud, et need valdkonnad vajavad samamoodi raha. Riigieelarvest läks sellel aastal suurusjärgus 40 miljonit eurot liikuvusreformi ja ühistransporti. Me tõstsime mõnevõrra teeraha. Omal ajal Keskerakonnaga koos valitsuses olles me tegime kokkuhoidu, pidime seda langetama. Järgnevatel aastatel oleme seda tõstnud ja oleme arvestanud siin nüüd mootorsõidukimaksuga. On selge, et kui me tahame teha investeeringuid ja kulutusi, peame me ka makse koguma.

Kui rääkida konkreetselt ettevõtjate vaatest, siis mootorsõidukimaks tegelikult tugevalt arvestab ettevõtjatega. Mina olen kuulnud ettevõtjatelt ka tagasisidet, et miks te ei ole keskkonnateemal jõulisemad. On ettevõtteid, näiteks suured logistikaettevõtted – ma ühte neist mõtlen –, [kes on küsinud,] miks te olete teinud nii paindlikud CO₂ vahemikud N‑kategooria sõidukitele, mis on paindlikumad kui M‑kategoorial ja sõiduautodel. Nemad on investeerinud uutesse transpordivahenditesse, kasutavad hübriid‑ ja elektrisõidukeid, soovivad hoida keskkonda, soovivad olla edumeelsed – miks me seda võib-olla isegi rohkem ei motiveeri? Kui me võtame selle maksuvalemi, siis [näeme, et] elektrilisel N‑kategooria kaubikul on mootorsõidukimaks aastas 30 eurot. 30 eurot aastas ei halvenda kindlasti kuidagi ettevõtluskeskkonda. CO₂ vahemikud – just arvestades, et ettevõtlusel on vaja neid sõidukeid, et see maksumuudatus ei läheks nii tugevalt lõpphinda – on seal kõrgemad, üle 200 grammi. Teisalt, kui on väga säästlik kaubik, siis see on väga soodsa maksuga.

Hea kolleeg Urmas Reinsalu, palun!

Härra rahandusminister! Kogu lugupidamise juures: teie rahanduspoliitika on läbi kukkunud. Jaanuaris oli meil Euroopa kõrgeim hinnatõus, meil on katastroofiliselt kahanenud usaldus ettevõtjate vaates meie majanduse väljavaadete suhtes ning majandus sellel aastal kahaneb, nagu prognoosib Eesti Pank. Te olete otsustanud selle maksu jõustada nende jutupunktidega, mida te nende tundide jooksul olete siit kõnetoolist esitanud. 

Härra rahandusminister, ma küsin teilt nõnda. Võib-olla veidi tavatult siin parlamendi kõnetoolis ma palun teid: ärge tehke seda, see ei ole samm mõistlikus suunas. Mu küsimus teile on selline: milline oleks see teistsugune lahendus, mille puhul valitsus loobuks sellest automaksust ja võtaks selle eelnõu tagasi? Kas valitsus arutas ka teistsugust lahendust?

Aitäh! Ei ole midagi uut, hea parlamendisaadik, süüdistustes, et mis on läbi kukkunud ja kes on süüdi majanduslanguses. Pean tunnistama, et kui majanduslangus algas, oli [ettevõtlus‑] ja IT‑minister teie oma erakonna liige Kristjan Järvan. Ainuke majanduse elavdamise meede, mida ta tegi, oli LED‑ekraanid ettevõtjatele, et näidata, et siin me asume. Praegune valitsus: sellel aastal 1,9 miljardit investeeringuid ja investeeringutoetusi Eesti majandusse, et parandada meie konkurentsivõimet, et tulla sellest kriisist tugevamana välja ja et majandus pöörduks uuesti kasvule. Majanduslangus, majanduse kehv seis, paigalseis on kogu Euroopas, see ei ole ainult Eesti probleem. Me teame mõlemad, et suuresti on see tingitud Venemaa agressioonist Ukrainas.  

Milliseid maksumuudatusi ja miks me peame tegema? Riigieelarve on keerulises seisus. Pidime suurendama kaitsekulusid, selleks me tegime maksumuudatusi. Aus oli öelda: "Teeme kulutusi, aga suurendame ka tulusid. Head Eesti inimesed, tulge, panustame koos kaitsesse." Aga jätkuvalt: varasematel aastatel võeti kahjuks ainult kohustusi. Ka Isamaa on sõnades kogu aeg tõstnud toetusi ja alandanud makse, aga kahjuks ei ole see jätkusuutlik rahanduspoliitika. 

Te ütlete, et rahanduspoliitika on läbi kukkunud. Jah, kahjuks varasem rahanduspoliitika, kui varasemates valitsustes headel aegadel otsustati minna miinusesse, oli läbikukkunud poliitika. Me oleksime pidanud koguma kriisideks puhvrit. Praegune valitsus seda teeb, investeerib kaitsesse, proovib eelarvepositsiooni parandada, olla valmis ka järgmisteks kriisideks, et me ei peaks minema, käsi pikal, raha või abi küsima, kui meil on kõige raskem. Me peame olema ise endaga hakkama saav riik. See on see, mida see valitsus teeb, ja need on need alternatiivid. 

Hea kolleeg Jaanus Karilaid.

Aitäh juhatajale! Hea minister! Kuna ma olen eelviimane küsija, siis võib-olla on teil paslik pärast põgusat debatti ka tunnistada, et Reformierakond on maksupoliitikas täielikult läbi kukkunud. Ma toon paar väga selget argumenti. Esiteks, enne 5. märtsi te ei julgenud rääkida nendest maksudest, mida te täna väga hoogsalt planeerite. Ei olnud seda julgust. Ka teie erakonna esimees on väitnud, et muidu ei oleks saanud piisavalt palju hääli, seetõttu pidite rahvale valetama, ei julgenud teatud teemasid avada. Teiselt poolt, see tulumaksu hoogtöö korras sikutamine 26%‑lt 20%‑le. Jällegi, teil polnud analüüsi, mitte midagi ei olnud. Oleksite jätnud hoogtöö korras sikutamata, oleks raha tervishoiule, oleks raha sotsiaalhoolekandele, oleks raha teedele ja majandusele ning me ei peaks niimoodi peost suhu elama. Teie läbikukkunud maksupoliitika ongi viinud sinna, et me riigina elame peost suhu. Kaks aastat on majandus langenud, aga te tulete siia muidugi enesekindlana ja väidate, et kõik on hästi. Te ei ole suutnud mitte midagi ette võtta, meetmeid pole, ideid ei ole. Vaid kaks näidet.

Aitäh!

Aitäh! Ei ole maksupoliitika läbi kukkunud ja me ei ole ka valetanud. Reformierakonna valitsus koos sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200‑ga on see, kes suurendas kaitsekulud 3%‑le, sel aastal 3,2%‑le. Jah, tegime selleks maksumuudatusi, sest raha ei tule seina seest, raha tuleb ikkagi maksumaksjate taskust. Aus oli öelda, et kui me teeme kulutusi, kui me tahame olla ja peame olema kaitstud, siis me peame ka maksumuudatusi tegema. Samal ajal me parandasime eelarvepositsiooni poole miljardi võrra. Me jätkame selle tööga, räägime rahandusest vastutustundlikult ja ütlemegi välja, et kui me teeme kulutusi, siis järgnevad sellele tulud ehk kahjuks me peame siis tegema maksumuudatusi. 2024. aasta eelarve, nagu ma ütlesin, poole miljardiga parandab eelarvepositsiooni, 1,9 miljardit on investeeringuid, investeeringutoetusi. Oleme Euroopas vist kolmandal kohal avaliku sektori investeeringute vaates. Rajame Rail Balticut, raudteed, investeerime teedesse, investeerime üle 300 miljoni euro hoonete renoveerimisse, selleks et inimestel oleks soojad korras kodud, et energiaarveid alla tuua ja nii edasi. See valitsus teeb väga palju olulist Eesti inimeste, Eesti tuleviku jaoks ja selleks, et me oleksime endaga hakkama saav riik ka tulevikus.

Hea kolleeg Urmas Reinsalu, teine küsimus.

Härra rahandusminister! Ainus, mida te riigi majanduspoliitika vaates olete valitsusena suutelised olnud välja pakkuma, on olnud massiivmaksutõusud. Ma tean, et te sepitsete juba uusi, täiendavaid maksutõususid, see ei ole mingisugune saladus. Küsimus on, et teil puudub positiivne, ma ütleksin, inspireeriv vaade Eesti ühiskonnale, mis puudutab majanduskasvu. Hoolimata kogu lugupidamisest: te kiitlete, et te olete suutnud oma seatud rahanduspoliitilisi eesmärke selle aasta eelarves, jõustunud eelarves täita. Eesti Panga detsembrikuu prognoos näitab, et te ei saa ka sellega hakkama. Kogu see kampaaniate korras riigirahanduse korrastamine on tekitanud väga suure segaduse, see on halvendanud meie konkurentsivõimet, ja nagu me näeme nii hinnatõusu kui ka tööpuuduse koha pealt, see halvendab ka inimeste hakkamasaamist. Minu küsimus on see, mida ma teilt konkreetselt juba küsisin, aga millele ma ei saanud vastust.

Aeg, Urmas!

Milline oli valitsuse arvates alternatiiv automaksule? Kas valitsus seda üldse arutas?

Aitäh! Ei, meie ei tee poliitikat kampaania korras. Teie olete selles päris hea, peab tunnistama. See oli siiras tunnustus. Kas see lõpuks meid riigina ka edasi aitab, eks seda näitab tulevik. 

Veel kord: jah, see valitsus on teinud rohkem, ka nendes keerulistes majandusoludes, kui kogu sellest majanduslangusest väljatulek ei ole riigi kätes, aga me oleme teinud rohkem kui Kristjan Järvan oma LED‑ekraanidega. Tõesti, me oleme sel aastal [eraldanud] 1,9 miljardit eurot investeeringuteks, investeeringutoetusteks, et anda nii palju tuge kui võimalik meie ettevõtjatele ja konkurentsivõimele tulevikus. 

Aga me teame, et majanduse olukord ei [tulene] ainult meie [otsustest]. See [praegune kehv olukord tuleneb] ka Ukrainas toimuvast sõjast, see [tuleneb] meie ekspordipartnerite kehvast majandusseisust. Me teame, mis toimub Rootsis: kinnisvaraturg ja ehitusturg on madalseisus. Me teame, mis toimub Soomes ja Saksamaal: majandus langeb. Üldiselt on Euroopa majandus keerulistes oludes. Me ennast nii võimsaks tõesti ei pea, [et arvata], nagu Eesti valitsus suudaks hoida kogu Euroopa majanduse madalseisus või kiratsevana.  

Kas mootorsõidukimaksu alternatiive arutati? Loomulikult, mina ei teeks hea meelega ühtegi uut maksu, kui see oleks võimalik. Aga meil ei jäänud midagi muud üle, sest nagu ma ütlesin, varasemates valitsustes on olnud ikkagi rohkem see meelsus, et tõstame toetusi ja alandame makse. See on olnud Isamaa poliitika, öeldakse, et tõstame seda toetust, teist toetust, kolmandat toetust, meil on maksurahu, ja sellest, kust raha tuleb, me ei räägi, seda me ausalt välja ei ütle, aga aina rohkem kulusid seome, indekseerime majanduskasvuga või mõne muu indeksiga. Nii see defitsiit on kasvanud. Selleks, et parandada riigieelarve [seisu], teha vajalikke investeeringuid, saada riigina hakkama, on meil vaja maksumuudatusi teha. Nagu ma olen öelnud, enne suve tehtud maksumuudatuste pakett oli vajalik selleks, et tõsta kaitsekulutusi. Mootorsõidukimaksust on juba riigi eelarvestrateegiasse planeeritud raha nii ühistransporti kui ka tee-ehitusse. Aga mis seal salata, kui on palju kulutatud, ilma et oleks otsustatud, kust saada tulusid, siis tuleb katta ka seda püsivat miinust. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Teie eelnõu seletuskirjas on kirjas, et selle eelnõu eesmärgiks on transpordisektoris CO₂ heite vähendamine. Minu küsimus on: kui mitu protsenti on Maa atmosfääris CO₂ ja millise numbrini te tahate seda vähendada?

Aitäh! Info Maa atmosfääris oleva CO₂ koguse kohta saan saata [hiljem], seda [infot] mul tõesti siin ei ole, sest see ei ole ka otseselt selle eelnõuga seotud. 

Aga kui palju me soovime emissiooni vähendada? Loomulikult on see jällegi hinnang, aga mõjude analüüsi järgi on eeldatav, et 2030. aastaks me vähendame heitmeid 88 kilotonni CO₂ ekvivalenti.

Hea kolleeg Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Mina pean paluma abi mälu värskendamiseks. Ma kuulan siin saalis sellist finantsguru nagu Urmas Reinsalu, kes on nüüd küll saalist lahkunud, ja Jaanus Karilaidu, endist keskerakondlast, kes ei ole saalist lahkunud. Nüüd on nad [mõlemad] Isamaas ja teavad, kuidas asju peab tegema. Aga mõned aastad tagasi olid nad koos valitsuses, Jüri Ratase esimeses valitsuses, mis pani maksud veerema Läti poole. Minu mäletamist mööda veeres sinna hinnanguliselt 235 miljonit eurot. Mina ei mäleta, et siis oleks Reinsalu või Karilaid jooksnud vanade rehvidega mööda linna ringi ja kuidagi protesteerinud selle vastu, et maksud veerevad Lätti. Aga nüüd nad protesteerivad automaksu vastu, mis tuleb. Mu küsimus ongi see, kas sellised inimesed, kes on minevikus nii suuri vigu teinud, tõesti kõlavad usutavalt, või ma mäletan valesti.

Aeg!

Kas oli tõesti mingi teine number või oli see 235 miljonit?

Aitäh!

Aitäh! Eks me kõik mäletame seda aega, kui need pöörased aktsiisitõusud olid. Minu teada oli riigieelarvele saamata jäänud tulu ka ikkagi sadades miljonites või vähemalt 100 pluss miljonit. Selle eest oleks üht-teist saanud ära teha. Praegu me räägime, et mootorsõidukimaks toob meile aastas 236 miljonit. Siis oli tõesti tegemist ju läbimõtlemata rapsimisega, kui ilma igasuguse debatita võeti Riigikogus teisel lugemisel olev eelnõu ja liideti sinna otsa, ma ei mäleta [täpselt], üle kümne maksumuudatuse ja rulliti need nagu teerulliga Riigikogu saalist läbi. Teisel lugemisel, Riigikogu liikmed teavad seda hästi, ei ole võimalik enam muudatusettepanekuid esitada. Nii need maksumuudatused ära otsustati. Seda tehti kõlavate loosungitega. Härra Reinsalu siin heidab ette, et majanduspoliitikat, rahanduspoliitikat ei tohiks nii teha, aga nii seda tehti. Ja tulemus oli käes. Need tolleaegsed aktsiisitõusud olid näiteks õlleaktsiisi puhul ju vist isegi 100% või midagi. Aga eks on ju olnud ütlus, et see valitsus, kes õlleaktsiisi tõstab, see langeb. Nii ka läks. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Mart Võrklaev! Kõigepealt, esimese asjana te valetasite minu sellele küsimusele vastamisel, kui mitu protsenti on süsihappegaasi Maa atmosfääris. Te ütlesite, et see pole selle eelnõuga seotud. On küll. Seletuskirja leheküljel 3 on kirjas, et eesmärgiks on CO₂ heite vähendamine. Kui te ei jaga üldse seda, mis asjad on kliimaeesmärgid, põhimõtteliselt ei tea isegi seda, kui suur on see süsihappegaasi protsent – ütlen teile veel kord: 0,039 –, siis kuidas te saate olla tõsiselt võetav kogu selle eelnõuga? Lihtsalt kallasite praegu – vabandust väljenduse eest! – solgiämbri endale pähe. Ja räägite mingitest ekvivalentidest. Öelge palun mulle siis seda, see on järgmine küsimus … 

Nüüd on aeg läbi, hea kolleeg.  

Kui mitu protsenti peab olema atmosfääris süsihappegaasi, et asi oleks normaalne?

Aitäh, Kalle! Aitäh!

Aitäh! Ei ole valetanud. Ütlesin, et poolenisti ei olnud konkreetne küsimus otseselt selle eelnõuga seotud. Jah, CO₂ vähendamine on meie eesmärk. Ma andsin ka infot, kui palju hinnanguliselt eelnõu või Eestis kehtestatav mootorsõidukimaks võiks seda vähendada. 

Hea kolleeg Pärtel-Peeter Pere, palun!

Suur tänu! Väga nauditav keskustelu. Ma proovin aidata kolleeg Kalle Grünthali hädast välja. Eelmisel aastal oli Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi andmetel juunikuise seisuga 424 CO₂-osakest miljoni molekuli kohta. 424 ppm. Kahe Celsiuse kraadi jaoks on vaja näiteks 450. CO₂, härra Grünthal, ei haihtu õhku, ma ütlen igaks juhuks selle ka ära. Minister oleks seda võib-olla isegi öelnud, aga ma ütlen, et CO₂ lihtsalt ei haihtu kuhugi ära, see jääb atmosfääri pidama. 

Aga tahtsin küsida, härra minister, mis autoga te sõidate.

Aitäh! Tänan ka selle abi eest! Sõidan praegu ametiautoga, Mercedes-Benz on mark. Aga pean tunnistama, et olen autodes suhteliselt võhik, rohkem ei oska selle auto detaile kommenteerida.

Hea kolleeg Valdo Randpere, teine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Mul on teine küsimus ka. Natukene aitan iseennast ja teisi. Ütlen ausalt, et ega mulle see automaks iseenesest ei meeldi, aga ma arvan, et see, mis mulle ei meeldi ja mis teistele inimestele ka siin maailmas ei meeldi, on eelkõige selle [maksu] nimi. Tegelikult on ju praegu olukord selline, et okei, kui me hakkame siin hääletama selle poolt või vastu, siis mina olen selle poolt sellepärast, et ma näen, et riigil on raha vaja. Meil on kaitseinvesteeringuid vaja teha, olukord on sõja tõttu Euroopas väga vilets ja ma tõesti näen, et riik peab kusagilt raha saama. Aga kas valitsus ei ole mõelnud näiteks [seda maksu ümber nimetada], äkki siis Reinsalu leebuks või Martin Helme lõpetaks selle vilelaskmise? Siin küll suur osa aurust läkski vile peale ja kui aur otsa sai, läks Martin ka minema. Aga äkki nad leebuks, kui nimetaks selle maksu riigikaitsemaksuks näiteks ja võtaks seda ikka autode pealt, aga tal ei oleks siis seda automaksu nime?

Aeg, hea kolleeg!

See nimi tundub inimesi kuidagi väga erutavat.

Aitäh!

Aitäh! Eks selle seaduse nimi ole ikkagi mootorsõidukimaks, kuna mootorsõidukeid ta puudutab ja kuna me tegeleme seal mootorsõidukitega ja neid maksustame. Lisaks sellele rahapoolele on sellel ka selge keskkonnamõõde, täpselt see, et meil oleks autosid vähem eeskätt linnapiirkonnas ja et nad oleksid keskkonnasäästlikumad. Ma arvan, et on mõistlik nimetada asju õigete nimedega. Aga tänan selle ettepaneku eest. Loomulikult me ootame ettepanekuid. Praegu on meil esimene lugemine, saab teha muudatusettepanekuid. Võib-olla tuleb häid ettepanekuid selle kohta, kuidas me siin saalis jõuaksime ühele nõule ja saaksime aru, et riigieelarvesse on tulusid vaja.

Pean tunnistama, et ka mina ei ole maksude fänn – ikka tahaks ju, et enda käes oleks rohkem raha –, aga ma annan endale aru ja arvan, et me kõik peame endale aru andma, et selleks, et oma riiki ülal pidada, selleks, et riik saaks pakkuda meile neid teenuseid, mida ta pakub, olgu see tee-ehitus, ühistransport, meditsiin või [haridus], on vaja raha. See raha ei saa tulla kuskilt mujalt kui ikkagi maksude kaudu meie endi käest. Ma arvan, et oluline on jälgida ja endalt alati küsida, kas see kulu, mis me teeme, on mõistlik, kas me peame seda ühisest rahakotist tegema, ja kui me seda teeme, siis kust tuleb [selle jaoks tulu]. See pool on pikkade aastate jooksul just ära unustatud, on tehtud palju kulusid, aga tulusid [ei ole olnud]. See on meid siia olukorda toonud. Aga siit on võimalik edasi minna ja nende keeruliste otsustega jõuda sinna, kus meie eelarve on korras, me saame endaga hakkama ning saame teha riigi ja meie inimeste jaoks olulisi asju.

Hea kolleeg Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja ja head debateerijad! Tõesti, väga tore debatt, on näha, et atmosfäärifüüsikaga on hakatud siiski tegelema. Aga me nimetame kogu aeg seda maksu automaksuks. Samal ajal on tal ikkagi ülitugev keskkonnakomponent. Alles sellel nädalal avaldatud transpordi teekaardis – selle tegi ja valmistas ette Rohetiiger – toodi eriliselt välja, et sõiduautode heide on kogu transpordisektori heitest 65%. Elik mida ma tahan sellega öelda: kas te olete sama meelt, et tegelikult on tegemist ikkagi enam keskkonnamaksuga?

Jah, keskkonnaaspekt on selle maksu põhifookuses olnud algusest peale ja sellest me oleme ka avalikus debatis palju rääkinud. Selle maksu esmane eesmärk on ikkagi puhtam keskkond ja selle maksu disain on kantud selle eesmärgi täitmisest. Ehk [väiksem] CO₂ heide ja sõiduki mass ning vanusekomponent on tõesti need, mis seda maksu allapoole toovad.

Nendest sotsiaalsetest muredest me oleme juba rääkinud. Ehk kui auto on madalama CO₂ heitega ja väiksema massiga, tal on väiksem keskkonnamõju, siis on maks väiksem, et motiveerida linnapiirkonnas autode arvu vähenemist, et see ei kasvaks, ning seda, et me võtaks kasutusele säästlikumad autod, tehes sellega teene keskkonnale. Kuna mootorsõidukimaks on 5–15% auto üldkuludest, siis me kokkuvõttes võime teha ka kingituse iseendale, sest me hoiame kokku kõiki muid kulusid, sealhulgas kütusekulu, kui me sõidame säästvama ja väiksema autoga. Või kui kasutatakse elektriautot, siis kütusekulu ei ole ja aktsiisi ei pea maksma. Absoluutselt, tegemist on keskkonnaeesmärkidest kantud maksuga.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Mina omalt poolt siiralt tänan teid põhjalike teadmiste ja tasakaaluka ettekande eest, võib-olla ühe-kahe väikse erandiga. Tänan ka kõiki küsijaid, kolleege, samuti väga tasakaaluka ja sisuka debati eest. Nüüd oleme jõudnud juhtivkomisjoni kaua oodatud ettekande juurde. Selle teeb rahanduskomisjoni liige, hea kolleeg Jevgeni Ossinovski.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Annan väikese ülevaate rahanduskomisjoni senisest tööst selle eelnõuga. Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu 8. veebruaril oma istungil ja sellel istungil rahandusminister koos Rahandusministeeriumi teenistujatega andis sellest eelnõust ülevaate. Seda ma kordama ei hakka, kuna seda on minister siin täna juba teinud. Seejärel vastati Riigikogu liikmete küsimustele, millest ma annan teile lühikese ülevaate. Protokoll on kaunis põhjalik. Täpsemalt saategi lugeda protokollist. 

Esiteks oli küsimus – ka siin suures saalis on [see teema] mitme päeva vältel küsimusi tekitanud –, mille märksõna oli kooskõlastustabel. Ka komisjonis kerkis see küsimus, sest seda [tabelit] tõepoolest arutelu hetkel seal ei olnud nii-öelda korrektsel viisil ehk ministri allkirjastatuna. 

Seejärel asuti sisulise arutelu juurde. Jürgen Ligi küsis, mille pärast on massikomponendi puhul ühtedel sõidukitel, sisepõlemismootoritega sõidukitel, see massipiir 2000 kilogrammi, aga elektriautodel ja pistikhübriididel 2200. Ta sai ka vastuse, et keskmise pistikhübriidi massilisa on umbes 200 kilogrammi ja selleks, et mitte diskrimineerida neid sõidukeid, kuna nad on keskkonnale laias laastus paremad, on massikomponendi puhul see erisus tehtud. 

Jürgen Ligi jätkas küsimist sellega, et [tundis huvi,] mille alusel on võetud CO₂-komponendi puhul konkreetsed CO₂ grammide vahemikud. Näiteks 118 [grammi] on esimene, mille puhul maks [tekib], CO₂-komponendi [põhjal]. Vastus oli, et see on võetud Euroopa Liidu normidest, mille järgi autotootjate [toodetud] sõidukite keskmine CO₂ näit peab olema 118 grammi. Tegemist on autotootjate endi kehtestatud sihttasemega üle välja müüdud automudelitest. 

Aivar Kokk küsis, mille alusel kehtestati auto vanusekordaja, miks 15. aastast hakkab kehtima koefitsient 0,2. Talle vastati, et lähtuti arusaamast, et vanemate sõidukitega sõidavad isikud, kellel on väiksemad sissetulekud. Teine spetsialist Rahandusministeeriumist täiendas seda mõtet, et vanusekomponendi eesmärk on jälgida auto hinda ja sedakaudu ka autoomanike maksevõimet. 

Jürgen Ligi küsis, miks on kaubik odavamalt maksustatud ehk N1‑kategooria on odavamalt maksustatud kui M‑kategooria. Talle vastati, et kaubikutel on CO tase üldiselt kõrgem. Maksuastmestik hakkab kõrgemalt, kuna nad ongi suurema CO₂ emissiooniga ja mootorid ei ole optimeeritud säästlikkust silmas pidades. 

Siis oli küsimus traktorite ja põllumajandusmasinate kohta. See on tänase arutelu käigus, ma arvan, ammendavad vastused saanud, et millised traktorid on ja millised ei ole maksu all. 

Seejärel oli küsimuse all erandite teema, mis puudutab alarmsõidukeid. Martin Helme tundis huvi, kas vabastus puudutab ka välismaalasest sõjaväelasi või diplomaate või mõlemaid. Talle vastati, et võib puudutada mõlemaid, kui neil on sõlmitud Eesti Vabariigiga välisleping ja välislepingus on sätestatud, et nad maksuvabastuse saavad. Martin Helme jätkas küsimusega, kas maksuvabastus puudutab Kaitseväe mootorsõidukeid. Vastus oli, et ei maksustata neid, mis on teise numbrimärgiga, nagu Kaitseväe sõidukitest enamik on, millel on oma register ja mis liiklusregistris ei ole. Neid sõidukeid, mis on Kaitseväel nii-öelda tavasõidukid, mis ei liigitu alarmsõidukite alla, on üsna vähe, aga nemad maksu alla lähevad. 

Martin Helme tundis huvi, milline on eelarvemõju. Sellest on siin juba kõneldud. Siis palus Martin Helme selgitada, mida tähendavad tähekombinatsioonid NEDC ja WLTP. Selgitati, et tegemist on kahe erineva CO₂ emissiooni mõõtmise metoodikaga, mida Euroopa Liidu tasemel kasutatakse. 

Siis oli Martin Helmel küsimus ka selle kohta, kas kliimaeesmärkide tõttu on [eelnõu] eesmärk, et Eestis oleks auto vähematel inimestel, et autosid olekski vähem ja sõidetaks vähem. Rahandusminister vastas, et eesmärke on kaks: pidurdada autostumist eeskätt linnakeskkonnas, et autode [arvu] vähenemine või säästlikumad autod tooksid heite [taseme] alla, ja teiseks on eesmärk ka fiskaalne. 

Jürgen Ligi avaldas arvamust, kuidas peaks pidama poliitilist debatti. Seda peaks pidama nimelt sellisel viisil, et see ei segaks arusaamist, millest on jutt. Siis oli selline kergelt filoloogilist laadi arutelu. 

Martin Helme juhtis tähelepanu, et autoomanikud juba panustavad eelarvesse erinevate maksudega ja sellest piisab. Jürgen Ligi palus argumentidesse lisada, et auto koormab ka avalikku ruumi. Rahandusministeeriumi ekspert vastas andmetega selle kohta, kui palju autostumine on Eestis viimastel [aastatel] või tegelikult kogu taasiseseisvumisperioodi jooksul kasvanud. 

Siis olid teemaks paljulapselised pered, millest täna ka siin palju räägiti. Seal midagi uut ja väga olulist ei olnud. 

Aivar Sõerd kirjeldas oma kogemust rahvusringhäälingu automaksu kalkulaatori kasutamisel ja Aivar Kokk jagas oma teadmisi Saksamaa autostumise juurpõhjustest. 

Siis veel olulist: käsitleti registreerimistasu vastavust Euroopa Liidu õigusele. Komisjonile on laekunud arvamus selle kohta, et eelnõus on sätestatud, et registreerimistasu makstakse [sõiduki] Eesti liiklusregistrisse esmakordsel kandmisel, mis tähendab seda, et kui Eestis juba registris olevaid autosid edasi müüakse, siis registreerimistasu ei oleks. Jürgen Ligi palus kommenteerida, kas see võib olla vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Komisjoni esimees vastas, et nimetatud küsimus on edastatud Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakonnale. Rahandusministeeriumi esindajad selgitasid seda küsimust sisuliselt, mis puudutas teatud nii-öelda vaieldavust, kas seda tüüpi regulatsioon võiks olla ühtse turu reeglitega vastuolus või mitte. 

Martin Helme ütles, et autostumine on väga hea, et mida rohkem on inimestel autosid, seda parem on elu. Tiit Maran küsis erinevaid küsimusi, mis puudutasid isikliku sõiduauto keskkonnamõju ja neid teemasid. Sellega sisuline arutelu lõppes. 

Siis arutati, kas on võimalik teha menetluslikke otsuseid olukorras, kus kooskõlastustabelit pole [eelnõu] juurde lisatud. Komisjoni esimees selgitas, et neid otsuseid on võimalik teha. Seejärel neid otsuseid tegema hakatigi. 

Andrei Korobeinik protesteeris, nagu ta ka suures saalis on korduvalt teinud, et tal oli soov küsida küsimusi, aga neid küsimusi ei saanud ta küsida. Annely Akkermann, komisjoni esimees, teavitas, et siinkõneleja on valmis olema selle eelnõu juhtivmenetleja. Aivar Kokk ja Andrei Korobeinik protestisid, et kuna mind ei olnud sellel komisjoni istungil kohal, siis ei tohiks sellist otsust teha. 

Vaatamata sellele protestile, mindi otsuste tegemise juurde ja neid tehti kokku kolm. Esiteks, võtta eelnõu täna päevakorda. 7 poolt: Annely Akkermann, Maris Lauri, Jürgen Ligi, Tiit Maran, Marek Reinaas, Aivar Sõerd ja Toomas Uibo, 4 vastu: Martin Helme, Aivar Kokk, Andrei Korobeinik ja Siim Pohlak. Teiseks tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada. 7 poolt: Annely Akkermann, Maris Lauri, Jürgen Ligi, Tiit Maran, Marek Reinaas, Aivar Sõerd ja Toomas Uibo, 3 vastu: Martin Helme, Siim Pohlak ja Kersti Sarapuu. Kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni liige Jevgeni Ossinovski. 7 poolt: Annely Akkermann, Maris Lauri, Jürgen Ligi, Tiit Maran, Marek Reinaas, Aivar Sõerd ja Toomas Uibo, 2 vastu: Martin Helme ja Siim Pohlak. Muudatusettepanekute tähtajaks palus komisjon määrata kümme tööpäeva, nii et tähtaeg on 28. veebruaril kell 17.15. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Läks aega, mis läks, aga nüüd on võimalus küsida Andrei Korobeinikul. Palun!

Jaa, nüüd on see võimalus, austatud istungi juhataja. Komisjoni istungil seda võimalust paraku ei tekkinud. Kahju tõepoolest, Jevgeni, et seda koormat pead kandma sina, mitte komisjoni esinaine, kes võib-olla oskaks meid natuke valgustada, miks ma jäin komisjoni istungil küsimuse [esitamise võimalusest] ilma. Aga mis sina sellest arvad? Me näeme, et siin saalis ei ole diskussioon nagu enam vanal heal tasemel, usaldushääletused tulevad üksteise järel. Võib-olla tabab ka seda eelnõu sama saatus. Aga nüüd ka komisjonides diskussioon kuidagi kaob. Tõepoolest, minu protestile selle vastu, et ma küsida ei saanud, vastas komisjoni esinaine, et pärast saab. Põhimõtteliselt [ütles ta], et tee oma otsused ära ja pärast saad seda eelnõu arutada. Kas sinu arvates ei ole nii, et küsima peab ikkagi enne, kui sa menetluslikud otsused teed?

Aitäh!

Aitäh! Mina tõepoolest, kahetsusväärselt, perekondlikel põhjustel ei saanud sellele istungile tulla, kuigi plaan oli. Nii et ma ei oska samuti kommenteerida, missuguses meeleolus komisjoni istung kulges. Aga üldisele küsimusele vastates: eks me seda poliitilist kultuuri selle maja erinevates organites kujundame ühiselt. Ma arvan, et seda peavad silmas pidama kõik.

Mis puudutab konkreetset eelnõu, siis esimene lugemine on teatavasti ju üldpõhimõtete arutelu ja ma usun küll, et seda me siin oleme teinud. Küll on nagu ikka ka mitmeid konkreetseid väiksemaid teemasid tõstatunud. Ma usun, et me pärast esimest lugemist käsitleme seda eelnõu väga põhjalikult erinevates vormides. Ma usun, et kõik nii sinu küsimused kui ka teiste kolleegide küsimused saavad [vastused]. Ma ei julge öelda, et ammendavad vastused, sest see, kas vastus on ammendav, on mitte ainult vastaja, vaid ka küsija hinnangu küsimus, aga ma arvan, et me saame seda eelnõu mitmekülgselt käsitleda.

Nüüd lõpuks saab küsida ka hea kolleeg Annely Akkermann, kes on pidanud nii kaua ootama. Palun!

Mulle on see eelnõu juba üsna tuttav, ma ise olen saanud oma küsimused küsida. Ma tahtsin siin saalis viibijatele teada anda, et pigem on üsna levinud see praktika, et kui poolteist tundi on küsitud küsimusi ja siis keegi komisjoni liikmetest ütleb, et vabandust, ta peab nüüd lahkuma, kas saaks otsused ära teha, siis tullakse kolleegile vastu ja tehakse menetluslikud otsused ära. Nagu ma ütlesin härra Korobeinikule, pärast menetluslike otsuste tegemist saab eelnõu sisulisi aspekte edasi arutada. Kui vaadata rahanduskomisjoni varasemaid protokolle, [siis neist on näha, et] ka härra Korobeinik ise on varem teinud menetlusotsuseid ja siis edasi arutanud.

See vist ei olnud küsimus, mis eeldaks minult vastust. Käsitlen seda remargina.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Rohkem küsimusi pole. Suur tänu!

Aitäh!

Palun, palun! Head ametikaaslased, nüüd avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Andrei Korobeiniku. Palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! See eelnõu on üsna ebatavaline isegi meie viimase aja väga värvikas praktikas. Tõepoolest, komisjoni istungil ei saanud küsida ühtegi küsimust, enne kui toimus hääletus eelnõu üle. Mina pidin kujundama enda seisukoha ilma selleta, et ma oleksin saanud, nagu hea kolleeg Jevgeni ütles, kui mitte ammendava, siis vähemalt põhjaliku vastuse. Mitte mingisugust vastust ei tulnud, sest küsida ei saanudki. Ma tunnen, et minu kui Riigikogu saadiku õigusi on sellega väga [selgelt] piiratud. Midagi sarnast mina, olles Riigikogu rahanduskomisjoni esimees, kindlasti ei ole teinud, seda ei ole olnud. Ma ei tea, millele Annely viitab, aga sellist asja ma kindlasti endale lubada ei ole saanud. Nii et see on väga kahetsusväärne ja see kindlasti ei [tule] meie poliitilisele kultuurile kasuks.

Mis puudutab eelnõu ennast, siis hea rahandusminister rääkis sellest, kui halvasti oli kõik, enne kui tema rahandusministriks sai. No muidugi, enne teda oli rahandusministriks Annely, aga [minister] ei mõelnud ilmselt teda, ta mõtles Keskerakonna valitsust. Ilmselt meenutab ta seda aastaid, kuigi toona majandus kasvas, nüüd majandus aga langes 3%, mis oli kõige suurem langus Euroopa Liidus. See on tegelikult ajalooline sündmus. Eesti Vabariigi ajaloos ei ole me ühelgi aastal, ka eelmise sajandi alguses mitte, olnud Euroopas kõige kehvemad. Mitte ühtegi korda sellist olukorda ei ole olnud. Nüüd, Reformierakonna targal juhtimisel, on see olukord meil käes. 3% [SKT‑st] – lihtsalt võrdluseks – on meie kaitsekulud ja selle võrra suutis Reformierakond meie majandust vähendada. Kujutage ette, kui palju rohkem me oleksime saanud näiteks Ukrainat abistada, kui meie majanduslikud otsused oleksid olnud ratsionaalsemad.

Vaatame sellele majanduspoliitikale otsa. Ma ei usu, et valitsus teeb seda kuidagi pahatahtlikult. Mulle meenub aastatetagune juhtum, kui üks Hispaanias elav eakas naisterahvas nõustus aitama oma kodulinna kirikut ühe ikooni restaureerimisel. Sellest tuli ka selline internetimeem nagu fluffy Jesus, karvane Jeesus. Ikoonist sai üks selline pruun kera. [See naine] põhjendas seda sellega, et ta tahtis küll head, aga ta ei osanud. Kui sa tahad head, aga sa ei oska, siis mida varem sa enda tegemised lõpetad, seda vähem kahju sa [jõuad] tekitada. Iga aastaga, mis Reformierakond väiksemate partnerite abiga teostab enda majanduspoliitikat, läheb Eesti inimeste elu kehvemaks. See aasta pole kindlasti erand.

Nüüd eelnõu sisu juurde. Tulu, mida see eelnõu eeldatavalt toob, on veidi üle 200 miljoni aastas. Samal ajal oleks näiteks pangamaks toonud kaks korda suurema summa nii sel kui ka järgmisel aastal, pärast ilmselt veidi väiksema. See oleks võimaldanud ära jätta nii automaksu kui ka kõik maksutõusud.

Paluks aega juurde.

Kui palju soovite?

Nii palju kui saab.

Kolm minutit saab. Palun, kolm minutit!

Suur tänu! Kaja Kallas ütles eelmisel nädalal, et see on jõhker ettepanek, sellist asja nagu pangamaks ei tule, et tema on kokku leppinud, et pangad maksavad täiendavalt dividende ja nii saab üle poole miljardi. Ta ilmselt eksis nulliga. Ma saatsin talle kirjaliku arupärimise. Paar päeva on tal veel vastamiseks, saame teada, kust see pool miljardit tuleb. Aga ta lükkas selle ettepaneku resoluutselt [tagasi].

Reformierakonna valitsuse arvates peavad maksma Eesti inimesed, ka maal elavad inimesed, kes sõidavad autoga mitte selle pärast, et see neile meeldib, vaid selle pärast, et muud moodi nende kodukülas elada ei saa. Maakoolid lähevad kinni, lähim kool võib Pärnumaa näitel asuda ka 30 kilomeetri kaugusel, ja sinu kodukülas sõidab buss kaks korda päevas, üks kord ühes suunas, teine kord teises. Kooli sellega ei jõua ja mujale väga ka mitte. Valitsus loobus aasta alguses tasuta [maakondlikust] ühistranspordist, mis omakorda toob maal elavatele inimestele mitusada eurot lisakulu. Valitsus paneb maakoolid kinni. Valitsus kehtestab automaksu, mis on kõige kahjulikum just maal elavatele inimestele, sest Tallinnas tõepoolest on tasuta ühistransport, siin saab ka ilma autota hakkama, aga kusagil Lääneranna vallas ilmselt mitte. See ongi valitsuse poliitika. Kui inimene kolib maalt linna, näiteks Tallinnasse või Tartusse, siis ega ta enam tagasi ei lähe. Kas me tõepoolest tahame, et meie külad oleksid tühjad? Aga just selle toob kaasa Reformierakonna poliitika.

Ma väga loodan, et meil on siin tõepoolest aega arutada ja erinevalt rahanduskomisjoni istungist ka küsimusi esitada. Ma väga loodan, et koalitsiooni väiksemad partnerid ikkagi ärkavad ja survestavad Reformierakonda. Mõnikord läheb rumalus üle piiri. 

Keskfraktsioon seda eelnõu loomulikult ei toeta. Ma teen keskfraktsiooni nimel ettepaneku see eelnõu tagasi lükata. Ma väga loodan, et lisaks opositsioonile liituvad selle ettepanekuga ka mõned koalitsiooni liikmed. Suur tänu tähelepanu eest! 

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Helir-Valdor Seedri. Palun!

Kaheksa minutit. 

Palun, kaheksa minutit!

Aitäh! Head kolleegid! Seda eelnõu ei saa kuidagi vaadata, nägemata maksupoliitikat tervikuna. See, mida praegune Reformierakonna juhitav valitsus ellu viib, on tegelikult maksusõda omaenda rahva vastu. Olukorras, kus meil on majanduskriis, kus meil on olnud kaks aastat – ja prognooside järgi on see ka sellel aastal, nii et pikemalt veel – majanduskriis, kus meil on olnud rekordiliselt kõrge inflatsioon ja majanduskriis on olnud vahepeal sügavaim Euroopas, [selles olukorras] kehtestada uusi makse, tõsta makse, ravida niisugusel kujul Eesti majandust ja nimetada seda eelarve korrastamiseks, eelarvepoliitika kordategemiseks – see on täiesti ebaadekvaatne lähenemine.

Ministri vastused täna saalist esitatud küsimustele tegid mind järjest nukramaks. Mulle tundus, et siin on tankist, kes on pandud siia pulti, et lihtsalt rutiinselt vastata küsimustele, korrata enam‑vähem samu tõdesid, mis tegelikult tõed ei ole. 

Aga nüüd eelnõu sisu kohta. Loomulikult, korralikku mõjuanalüüsi tehtud ei ole, peab kahjuks tunnistama. Kui me väga nukralt lugedes vaatame kooskõlastustabelit, siis me näeme, millised on need küsimused selle eelnõu kohta ja etteheited sellele. Kahjuks eelnõu ega ministri vastused ei anna sellele kriitikale, mis seal toodud on, adekvaatseid vastuseid. 

See eelnõu iseenesest on ääretult ebaõiglane, lisaks kõigele. See tekitab regionaalset ebavõrdsust, suurendab seda ebavõrdsust, mis on, ja kiirendab kindlasti ka linnastumist, mida me ei soovi. Ministri jutt sellest, et linlased, vastupidi, kaotavad rohkem kui maainimesed, sest linlased ei peagi eriti autoga sõitma, aga näete, automaksu peavad maksma küll, kui nad autot omavad, on täiesti äraspidine vaatenurk tegelikule Eesti olukorrale. Linnainimene võibki [autost] ju ka loobuda, vähemalt Tallinnas, kus on ühistransport, võib-olla ka Tartus, kus on tihe ühistranspordi[võrk] ja nii edasi, aga hajaasustusega piirkondades on [auto] inimestele ja peredele vältimatult vajalik. 

Vastupidi, ühiskonnale on kasulik, kui inimesed omavad autot, eriti Eestis, hajaasustusega piirkondades, sest inimesed ja pered võtavad transpordikulud oma kanda, soetavad isikliku auto, maksavad kinni kütuse, maksavad selle pealt aktsiise ja muud, viivad oma lapsed kooli, viivad eakad linna arsti juurde ja haiglasse, võtavad need kulud enda kanda. Aga lisaks sellele paneb riik nüüd neile maksu peale. Ja rahandusminister ütleb siin, et aga linnainimesed võivad autost loobuda. Võivad võib-olla tõesti, aga maainimene maksab selle kõik kinni ja maksab selle topelt kinni. Ja [auto] on talle vältimatult vajalik. 

Sama ebaadekvaatne oli ministri vastus lastega perede vajaduste ja erisuste kohta. Kui palju me oleme kuulnud peaministri ja rahandusministri suust, et toetused, meetmed, soodustused, maksusoodustused sealhulgas, peaksid olema vajaduspõhised. Nüüd eiratakse täielikult seda vajaduspõhisust, [mille tõttu oleks vaja] teha erisust. Näiteks viielapselise pere puhul ei ole küsimus isegi mitte selles, et peaks ostma suurema auto, vaid tõenäoliselt on seal kaks autot erinevas vanuses laste [jaoks]. Kui elatakse hajaasustusega piirkonnas, siis selleks, et saaks viia lapsi kooli ja huviringidesse erinevatel aegadel, on praktika, et emale on ostetud üks ja isale teine vana auto, kuna [uute jaoks] raha ei ole, [sõidetakse] kahe autoga. Me ei arvesta neid erisusi. Minister ütleb, et see on igaühe enda valik. See tuleneb ikkagi vajadusest, pere reaalsest vajadusest, see ei ole vabatahtlik valik. Need inimesed on ju valmis ise auto soetama ja võtma selle transpordikulu jällegi enda peale, aga me maksustame neid täiendavalt. See on kohutavalt ebaõiglane. 

Sama puudutab puuetega inimesi, kellest siin arutelu käigus ka juttu oli. Valdav enamus puuetega inimestest tegelikult mingisugust erisust selle maksu kontekstis ei saa. 

Edasi, kultuur. Võistlusautod, vanaautod, millest on räägitud. Jällegi, inimesed, kes tegelevad autospordiga või kes korrastavad vanu autosid, taastavad neid, teevad ise väga suuri kulutusi, suurusjärgus kümnetesse tuhandetesse, sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuvaid kulutusi. Siis minister ütleb, et no kui nad juba need kulutused ära on teinud, siis nad võivad rahulikult maksta veel registreerimismaksu ja võivad maksta veel automaksu. Mis siis, et nad selle autoga käivad võib-olla ainult paar korda aastas näitustel ja see on eesti, ütleme siis nii, tehnilise kultuuri ajalugu või on see võistlussport, millele makstakse ka peale, loomulikult, käies võistlustel ja nii edasi. Aga me maksustame neid veel täiendavalt. Tegelikult on see osa eesti kultuurist, inimesed panustavad eesti kultuuri arengusse, aga siis maksustatakse neid täiendavalt ja öeldakse, et kui te kultuuri juba rahastate, siis võite veel rohkem rahastada. Täiesti äraspidine lähenemine. Minu arusaam maksupoliitikast, õiglasest reguleerimisest ja vajaduspõhisest lähenemisest on täiesti vastupidine rahandusministri arusaamisele. 

Ja loomulikult see, mille kohta ma siin küsisin ministri käest, aga ei saanud siiski rahuldavat vastust. Ettepanek, mille me kindlasti ka kirjalikult vormistame, on see, et see automaks, kui see siin nüüd häälteenamusega, jõuga kehtestatakse, hakkaks kehtima nende autode kohta, mis registreeritakse pärast selle seaduse jõustumist, mitte tagasiulatuvalt, juba soetatud autodele, mille inimesed on omal ajal soetanud, teades, et selliseid makse ja registreerimistasusid neil vaja maksta ei ole. Nii võiks lõpuks igasuguste majapidamistarvete kohta kehtestada tagasiulatuvalt erinevaid makse, et maksustame pesumasinad või tolmuimejad ja nii edasi, ning siis ütleme, et see ei ole tagasiulatuv maksustamine. On küll. Tegemist ei ole ju kinnisvaraga, me ei räägi siin maast ega kinnisvarast. 

Nii et see seadus on täiesti ebakvaliteetne seadus, see maks sellisel kujul praegu, arvestades konteksti, on täiesti ebasobilik. Ma kutsun lisaks Reformierakonnale tema koalitsioonipartnereid üles mõtlema natukene laiemalt, mitte minema lihtsalt kaasa Reformierakonna survega. Eriti [kutsun selleks üles] Eesti 200, [kelle esindaja] järgmisena tuleb siia kõnelema. [Kutsun teda üles ka] vastama sellele küsimusele. Eesti 200 programmis oli lubadus mitte kehtestada automaksu – oli lubadus mitte kehtestada automaksu! –, aga mida me täna näeme? Eesti 200 koos partneritega veenab rõõmsalt meid kõiki, kui hea ja kasulik on automaks, ja ütleb, et ilma selleta ei saa. Saab küll! Jätkem ära selle olematu maksuküüru [kaotamise] jõustamine, mida on veel võimalik teha. See peaks jõustuma 1. jaanuarist järgmisel aastal. On võimalik see rahulikult ära jätta ja maksumaksja võidab rohkem kui automaksuga. 

Isamaa Erakond ja fraktsioon teevad ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Mul on lihtsalt väike informatsioon Keskerakonna fraktsioonile. Te olete teinud ettepaneku mootorsõiduki[maksu] seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Sulgudesse olete kirjutanud "351 SE". 351 SE on elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse [eelnõu]. Tuleks teha selgeks, kumba te tahate tagasi lükata. Mul oleks palve, et äkki toote korrektse avalduse. Aitäh teile!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Toomas Uibo. Palun! (Toomas Uibo palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Meie ees on Vabariigi Valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse eelnõu. Kahtlemata on see Riigikogu selle koosseisu üks kõige enam tähelepanu pälvinud eelnõusid. See [arutelu on olnud] igas mõttes emotsionaalne, sest sellist maksu pole taasiseseisvunud Eestis varem olnud. Küll oli see olemas esimese vabariigi ajal. Ma kõnelen siin Eesti 200 fraktsiooni nimel ja tuletan natuke meelde neid asjaolusid, mida minu koduerakond on selles protsessis rõhutanud. 

Kes ei tahaks saada läbi automaksuta? Ma arvan, et tänasel koalitsioonil ei ole ju vaja inimeste meelepaha, mis tekib arusaadavalt ükskõik millise uue maksu kehtestamise korral. Seda vajadust tegelikult ju ei ole. Lihtne oleks olla populaarne ja öelda, et seda maksu pole vaja, meie riik saab ilma selleta hakkama, öelda, et erinevalt teistest riikidest on auto Eestis püha ja meie massiivse autostumise pidurdamine ja keskkonnahoid ei ole meie rida, et elagem pigem võlgu. Seda oleks tõesti lihtne öelda, aga vastutuse võtmine riigi tuleviku ees on tänasele koalitsioonile olulisem kui lihtne punktivõit lühivaates. 

Eesti 200 on endiselt seda meelt, et automaksust rääkides peab samal ajal olema tähelepanu all ka liikuvusreform. See tähendab meie nägemuses seda, et pika vaatega tuleviku Eestis on taristu, transpordivõrgustik, mis võimaldab ka kauges metsatalus elavatel lastel kooli minna ning eakatel inimestel apteeki ravimite järele sõita ja seda riigi korraldatud transpordiga. Iga lisasent, mis riigieelarvesse laekub, aitab meid kindlasti sellele eesmärgile lähemale. Head ühendused tagavad hea elukvaliteedi ning eeldused piirkondlikuks arenguks Narvast Värskani ja sealt Kuressaareni. Head ühendused tähendavad lisaks autodele seda, et on teid jalgratastele ja jalgsi liikujatele. Me soovime, et transpordis oleks head ja toimivad lahendused, ning loodan, et õige pea saan ka sellel teemal siin teiega aru pidada. 

Teiseks oleme kogu selle protsessi vältel tõstnud tugevalt esile keskkonnaaspekte: autode arvu vähendamine linnaruumis ning õhku paisatava inimtekkelise CO₂ vähendamine. Me soovime kõik elada puhtamas Eestis ja inimeste, mitte autode keskel. 

Kolmandaks, me arvame, et mõistlik oleks kaaluda seda, et teatud tingimustel ei maksustataks neid autosid, mis on ajutiselt registrist kustutatud. Selline vabadus on sisse kirjutatud enamiku Euroopa riikide seadustesse ja me arvame, et see oleks igati mõistlik lahendus ka Eestile. Probleem romudega tuleks lahendada teisel moel kui koormata sõidukiomanikke ka siis, kui nad ei kasuta oma sõidukit, ei emiteeri CO₂ ega koorma teid. Aastamaks liiklusest eemaldatud sõiduki eest ei ole meie arvates kohane. 

Neljandaks on meile olnud oluline puuetega inimeste teema, see, et nad saaksid selle seaduse valguses erikohtlemise. Selle [vajalikkust] on rõhutanud ka õiguskantsler. Meie eelistus on olnud maksuerisuse loomine puuetega inimestele. Olles kohtunud sel teemal ka puuetega inimeste kojaga, on mul hea meel, et nad said just sellise lahenduse, mida nad soovisid. Sotsiaalministeeriumi pakutavad meetmed on neile loodetavasti suureks abiks. Mis puudutab suurperesid, siis ka siin oleme teinud omad ettepanekud ja ma loodan, et arutelud Riigikogus jätkuvad. 

Ma mõistan, et see seadus ei meeldi paljudele. Samas ei maksa unustada selle mõju, mis on tegelikult meile kõigile vastuvõetav: puhtam keskkond, säästlikum tarbimine ning pigem inimeste, mitte autokeskne riik. Eesti registris on kokku 925 000 kindlustuskohustusega sõidukit, keskmise vanusega üle 17 aasta. Autode arv on pidevas kasvutrendis. Võrdluseks võin tuua, et 1991. aastal oli meil sõidukeid kokku vaid 260 000. Ehk meil on nüüd 3,5 korda rohkem sõidukeid kui toona. (Juhataja helistab kella.) Kuulume 38 maailma rikkaima riigi hulka. Peale Eesti ei ole sõidukimaksu nendest veel Costa Ricas ja Colombias. Aga me ei kavanda seda maksu pelgalt seetõttu, et teistel see on. Ei, igal riigil on olnud selleks omad selged põhjused, nii ka Eestil. 

Mootorsõidukimaksul on päris mitu efekti. Ei tohi varjata seda, et sellel on positiivne mõju riigieelarvele. Terve mõistus ütleb ju, et rakettide ostmise asemel võiks riik panustada hoopis haridusse, tervishoidu ja inimestesse, inimeste üldisesse heaolusse, aga maailm meie ümber on kahjuks midagi muud ja seda eitada oleks lühinägelik. Agressiivne Venemaa paneb pinged peale iga Euroopa riigi eelarvele ja mootorsõidukimaksu pole vale vaadelda ka selles kontekstis. Teiseks, see on ka keskkonnatasu, mille positiivne mõju hakkab ajas järjest suurenema. Kolmandaks, see on meede, mis mõjutab inimesi tegema järjest keskkonnateadlikumaid valikuid autode soetamisel. Ka see on protsess, mille alguspunkti me selle seadusega paika paneme. Suur tänu!

Suur tänu teile! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Annely Akkermanni. Kuna olete siiapoole teel juba sellisel kindlal ja kiirel sammul, küsin, kas soovite ka lisaaega. (Annely Akkermann vastab saalist jaatavalt.) Kas kolm minutit? Palun, kaheksa minutit!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Mootorsõidukimaks mõjutab suurt osa ühiskonnast, (Juhataja helistab kella.) aga siiski pole kaua olnud Riigikogu täiskogu ees eelnõu, mis oleks nii põhjalikult läbi analüüsitud ja arvutatud. Eelnõu kohta on koostatud isegi väljatöötamiskavatsus, mida kahjuks näeb siin harva, eriti [kui mõelda just] nendele viimastele obstruktsioonilistele eelnõudele. 

Mootorsõidukimaksu kehtestamine on keeruline, sest eesmärgid on mitmesuunalised. Kõigepealt on vaja liikuda keskkonnaeesmärkide poole, saastada vähem, vähendada CO₂ heidet, pidurdada kliimamuutusi.

Teiseks on vaja vähendada [tänavatel] seisvate autode arvu. Tallinnas, Pärnus ja küllap ka teistes linnades on tänavad elamute lähedal autosid nii täis pargitud, et need segavad ka üksteisel liiklemist. Kalamajas tuleb näiteks alatihti tagurdada taskusse, et lasta teisel autol mööda manööverdada, rääkimata jalgrattaga liikujatest, rääkimata jalgsi ja lapsevankriga liikujatest, rääkimata ummikutest hommikul ja õhtul.

Kolmandaks on vaja vähendada kuudeks teedele pargitud sõidukite arvu, et saaks kas või linnatänavatelt lund koristada. Meie, poliitikud, ütleme tihti, et poliitika keskmes peab olema inimene. Ka liikluse keskmes peab olema inimene. Kõige mugavam ja ohutum peab olema tänaval liikuda inimesel oma kondiauru jõul, jalgsi või jalgrattaga, sealhulgas lastel ja suurperede lastel. 

Vaja on vähendada ka maal mustsõstrapõõsastesse ja linnas korteriühistute parklatesse "pargitud", tegelikult aastateks hüljatud autode arvu. Jäätmed, sealhulgas ohtlikud jäätmed, plastid, õli ja akud peavad jõudma jäätmejaamadesse ning taaskasutusse. 

Parafraseerides Jürgen Ligi: autod ei peaks avalikku ruumi asjata koormama, juhul kui nad on juba kasutusest väljas. Meil on registris palju kummitusautosid. Hea poliitika, sealhulgas rahanduspoliitika alus on õiged andmed. Ka mootorsõidukite registrid peavad saama korda, et avaliku poliitika kujundamiseks oleksid olemas õiged andmed.

Lõpuks, riik vajab oma ülesannete täitmiseks tulu, maksutulu. Kellele meeldiks maksud? Mulle kodanikuna igatahes ei meeldi. Põhiseaduse koostajad nägid ette, et kellelegi ei meeldi, ja põhiseaduse § 106 näebki ette, et maksude kehtestamise küsimusi ei tohi panna rahvahääletusele. Seetõttu on üsna mõistetav, et ka valimiseelses debatis on keeruline saada maksude kohta adekvaatset hinnangut. 

Ma olen liberaalse poliitika ja õhukese riigi veendunud toetaja ja ma leian, et sotsiaaltoetused peaksid olema pigem askeetlikud. Me peame saama usaldada inimest, kogudes inimeselt võimalikult vähe makse. Liberaalid usuvad, et inimesed ise teavad kõige paremini, kuidas oma teenitud raha kasutada.

Me oleme digiriik, meil on palju andmeid abivajajate kohta. Me teame, et Eestis on hajaasustus, ja teame, et hajaasustus[piirkondades] ei ole võimalik, ei ole mõistlik korraldada ühistransporti. Näiteks oli hiljuti siin kõnepuldis Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktor, kes ütles, et Eesti ühes kõige suurema pindalaga ja kõige hõredama asustusega omavalitsuses peetakse arvestust õpilaste kohta mitte külade, vaid talude kaupa. Lapsed jõuavad kooli, neile korraldatakse transport, korraldatakse koolis lisatoidukord. Nagu koolide pingereast hiljuti lugesime, saavad [need lapsed] ka igati korralikul tasemel koolihariduse. Mitte kõik maal elavad inimesed ei vaja autot ja mitte kõik maal elavad inimesed ei vaja abi transpordi korraldamisel. Mitte kõik erivajadusega inimesed ei vaja abi oma transpordi korraldamisel automaksusoodustuse näol. Mitte kõik lasterikkad pered ei vaja abi oma transpordi korraldamisel, sest lasterikkad [võivad olla] ka pankurid ja erakondade suurtoetajad. 2022. aasta sügisel maksis riik kõigile lastele 50 eurot ühekordset toetust. Minu kui toonase rahandusministri poole pöördus üks ärimees, kes ütles: "Annely, ma olen miljonär. Miks sa lasid riigil kanda minu [kontole] 50 eurot lapsetoetust?"

Ma veel kord toon siin välja Jürgen Ligi mantra. Ta ütleb, et maksuleevendused ei aita kõige haavatavamate isikute gruppe. Neil pole sissetulekuid, neil ei pruugi olla maju ega autosid. Neid aitavad personaalsed toetused, mille jaoks tuleb koguda makse, mis peavad olema madalad ja võimalikult väheste eranditega. 

Me räägime personaalsest riigist ja esimene asi, mis peaks olema personaalne, on tõesti abi nendele lasterikastele peredele, kes abi vajavad, (Juhataja helistab kella.) nendele erivajadustega inimestele, kes abi vajavad, ja nendele hajaasustus[piirkondades] elavatele inimestele, kes abi vajavad. Kui me teeme soodustusi kas laste [arvu] või elukoha järgi, siis neid soodustusi saavad tegelikult need, kellel on mitu autot ja kelle autod ummistavad siin Tallinnas ja Tallinna ümbruses tänavaid. (Hääl saalist. Juhataja helistab kella.) See on minu poolt kõik. Suur tänu!

Ma väga vabandan. Kõik, jah? Ahah, selge. Aitäh teile! Suur tänu! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, rahva teenrid! Valega alustanud valitsuse puhul ei üllata, et räägitakse automaksust, justkui oleks tegemist ühe maksuga. Ei ole, tegelikult pannakse inimestele turjale kaks maksu: üks maks auto soetamise eest ja teine maks auto omamise eest, lisaks juba praeguseks vastuvõetud kümnetele maksu‑ ja aktsiisitõusudele. 

Kümneid kordi on erinevad huvigrupid valitsusele meelde tuletanud, et auto on Eestis hädavajalik, ilma selleta on maapiirkondades võimatu oma igapäevaelu korraldada. Meeldetuletused on aga läinud kurtidele kõrvadele. See seadus, automaksuseadus, on ebaõiglane ja ebaloogiline. Automaksu menetlemine Riigikogu rahanduskomisjonis oli enneolematult räpakas, eirati kõiki parlamendi tavasid ja reegleid. Opositsioonisaadikutele anti sõna minimaalselt või üldse mitte ja ülikiiresti suruti eelnõu menetlusotsused komisjonis hääletusele. 

EKRE ei nõustu sellise asjaajamisega ja parlamendi tasalülitamisega. Selle tagajärjeks ongi tänased protestid. Seetõttu ei osalenud me ka eelnõu arutelus. 

Nähes, kuidas valitsuse teerull parlamendis kõigest üle sõidab, tuleb öelda, et Eesti inimestel on aeg üles tõusta. Mujal Euroopas on massimeeleavaldused tavapärased ja sunnivad ka valitsust sageli oma plaane muutma. Eesti ei ole ammu näinud rahva massilisi väljaastumisi, aga nüüd tuleb teha valitsusele selgeks, et Eesti ei ole Kaja Kallase ja Mart Võrklaeva tasku, kust järjest uusi makse välja pigistada. Niimoodi edasi ei saa. Automaks ei ole ainus lahendus, et täita eelarvet, mille Reformierakond on lõhki ajanud.

Välismaised suurpangad teenivad siin sadu miljoneid erakorralist kasumit tänu kasvanud laenuintressidele. Mul ei ole midagi pankade vastu, aga niigi juba laenuintresside, hinna‑ ja maksutõusudega vaeseks tehtava rahva täiendav maksustamine, selle asemel et maksustada pangandussektorit, kuhu on raha Eesti majandusest ja Eesti inimeste käest kokku voolanud, on lühinägelik, rumal ja ebaõiglane nii Eesti oma inimeste kui ka ettevõtjate suhtes. 

EKRE protesteerib parlamendis toimuva vastu, kus opositsioonilt võetakse ära võimalus nii Riigikogu komisjonides kui ka suures saalis kaasa rääkida. EKRE ei toeta automaksu, ei hakka mitte kunagi toetama ja teeb ettepaneku käesolev eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh! Annan paberi ka kohe üle, see jäi lauale.

Ärge jookske, murrate veel jala ära. Tooge rahulikult, aega on. Tooge rahulikult! Vaadake, et allkiri oleks all ja kuupäev peal, 364 SE. Siin juba juhtus üks õnnetus, kui oli vale number.

EKRE‑l on kõik, nagu peab.

Aitäh! Head ametikaaslased, rohkem kõnesoove ei ole, selline asi on juhtunud. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on selge: eelnõu 364 esimene lugemine lõpetada. Aga meile on tulnud ka kolm kirja. On tulnud kõigepealt Keskerakonna fraktsioonilt, siis Isamaa fraktsioonilt ja siis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt. Kirjade sisu on sarnane, see on järgmine: eelnõu 364 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.  

Head ametikaaslased, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanekud, mille sisu on üks ja sama: tehakse ettepanek eelnõu 364 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 27, vastu 52 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Eelnõu 364 esimene lugemine on lõpetatud. 

Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. jaanuar kell 17.15. Vabandust, 28. veebruar kell 17.15, mitte jaanuar. Minu viga oli. Esimese päevakorrapunkti menetlemine on läbi.

Liigume teise päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (universaalteenuse lõpetamine ja varustuskindluse tagamine) eelnõu 351 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kliimaminister Kristen Michali. Head ametikaaslased, saalis on tohutult suur lärm. Palun austame ettekandjat ja neid, kes soovivad ettekannet kuulata. Aitäh! (Helistab kella.)

Nii. Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Olen teie ees Vabariigi Valitsuse 11. detsembril 2023 algatatud elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga.

Hea ettekandja, mul on teile küll nüüd palve: proovime, nii mina kui ka teie, kõigepealt seda istungit mitte segada. Ja siis, kui see meie asi on ära tehtud, saame edasi minna. Aga sellise lärmiga me ei saa siin tõesti edasi minna. Ma palun vaikust saalis. (Helistab kella.) Ma palun vaikust saalis. Eeskätt enda käest ma palun vaikust. Aitäh! Palun, minister! Sõna on teil.

Aitäh! Eks see sõbrapäev tekitab kõigis väikest ärevust, täitsa mõistetav. 

Nii. Elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga muudetakse kolme seadust: esiteks elektrituruseadust, teiseks elektrituruseaduse ja konkurentsiseaduse muutmise seadust ja kolmandaks maagaasiseadust. Eelnõu ise katab kolme suuremat teemat. Esimene on strateegilise reservi loomine, teine on universaalteenuse kaotamine alates 1. aprillist 2024 ning kolmas on maagaasi varustuskindluse tagamiseks LNG‑haalamiskai halduskulude lülitamine gaasivarumaksesse. 

Järgnevalt räägin kirjeldatud kolmest muudatusest täpsemalt. Esiteks, elektrituruseaduses luuakse regulatsioon, mis võimaldab kasutusele võtta reservvõimsuse mehhanismi olukorras, kus turul jääb juhitavatest elektritootmisvõimsustest puudu. Reservvõimsuse mehhanismi rakendamise eesmärk on tagada elektriga varustatus olukordades, kus võib tekkida juhitava elektritootmise puudujääk. Sisuliselt on tegemist ennetava abinõuga elektrisüsteemi varustuskindluse tagamiseks ning tarbijate elektrikasutuse piiramise vältimiseks. Reservvõimsuse mehhanismiga on võimalik toetada uute juhitavate tootmisvõimsuste lisandumist turule, näiteks gaasielektrijaam, või pikendada olemasolevate võimsuste eluiga, näiteks põlevkivi[jaamad]. 

Eelnõu järgi maksavad kõik tarbijad strateegilise reservi eest proportsionaalselt oma tarbimisega. See on sarnane tasu, nagu on taastuvenergia tasu. Mehhanismi täpne maksumus selgub Eleringi korraldatava vähempakkumise tulemusel 2025. aastal. Kui aluseks võtta 2022. aasta tarbimine ja 2020. aasta reservi kulu hinnang, siis kulu hinnanguline osakaal lõpptarbijate elektriarves oleks circa 0,81% elektri lõpphinnast ehk 0,8%. 

Teiseks, elektrituruseaduse ja konkurentsiseaduse muudatused. Eelnõu järgi kaob universaalteenus alates 1. aprillist 2024. Põhjus selleks on lihtne: universaalteenuse hind 154 eurot megavatt-tunni kohta on olnud viimasel aastal jooksvalt kõrgem kui elektri turuhind. Siiski, 2023. aasta oktoobri seisuga on universaalteenust [kasutavate] kodutarbijate arv 72 000. Seda on üle nelja korra vähem võrreldes 2023. aasta jaanuariga. Lisaks kasutavad üle 87 000 kodutarbija üldteenust universaalteenuse hinnaga. Universaalteenus oli tarbijale kasulik ainult kolmel kuul selle loomise ehk 2022. aastal. 2023. aastal ei olnud börsihinna kuu keskmine kordagi kõrgem universaalteenuse tootmishinnast. 2023. aasta keskmine Nord Pooli börsihind oli ligi 91 eurot megavatt-tunni kohta. Inimesed, kes on kasutanud universaalteenust, on kaotanud 63 eurot megavatt-tunni kohta. 

Kolmas muutus, maagaasiseaduse muutmine, haalamiskai kulude arvamine varumakse hulka. Eelnõuga teeme ettepaneku lisada 1. maist 2024 gaasivarumaksele ka haalamiskaiga seotud halduskulud, et tagada vastuvõtuvõimekus LNG FSRU teenindamiseks. Tarbija lõplikust gaasiarvest moodustaks gaasivarumakse marginaalse osa, ligikaudu 0,7%. Kehtiva seaduse kohaselt arvestatakse varumakse määra kehtestamisel gaasitarbimise prognoosi kalendriaasta kohta. Arvestades seda, et gaasiaasta algab 1. mail ja kestab 30. aprillini, on oluline sätestada gaasivarumakse määra kehtestamise aluseks võetav arvestusperiood samuti 1. maist kuni 30. aprillini. Ka see muudatus on eelnõusse sisse viidud. 

Eelnõu järgi on Konkurentsiametil õigus alustada väärteomenetlust, kui selgub, et tarbijatele on strateegilisest gaasivarust soetatud gaasi edasi müüdud soetushinnast kõrgema hinnaga. Tegemist on ennekõike preventiivse sanktsiooni sätestamisega, et gaasimüüjad ei kasutaks kriisiolukorda ära põhjendamatu kasumi teenimise eesmärgil. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid. Küsimusi teile on. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Keskerakond tuli juba novembrikuus siinsamas Riigikogus välja algatusega, mis puudutas just universaalteenuse lõpetamist. Riigikogu saalis see heakskiitu ei saanud. Samamoodi ei saanud see loomulikult heakskiitu komisjonis. Koalitsioonisaadikud hääletasid selle universaalteenuse lõpetamise võimaluse maha. Jällegi on päris palju aega sellest möödas. Te ütlesite, et universaalteenus lõpetatakse 1. aprillist. Kas te ei arva, et me oleks võinud selle küsimuse lahendada juba eelmine aasta ja inimesed oleks saanud päris palju sellest võita, rahaline võit oleks olnud märgatav?

Aitäh! Ma siiski meenutan: universaalteenuse loomise loogika oli see, et anda inimestele teatav kindlaksmääratud energia hind. Tollel ajal oli energia hind Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas ja sellega kaasnenud energiaturu manipulatsioonide tõttu väga volatiilne ja kõrge. Seetõttu ta loodi, et pakkuda inimestele teatud kindlaksmääratud paketti. Võib-olla Eesti eripära ka klientide vaatest on ikkagi see, et me oleme kaunis börsiusku rahvas, mis iseenesest polegi paha, väga vähe lepinguid oli fikseeritud ja energiahindade kõikumine mõjus üsna rängalt ka sotsiaalselt. See oli see meede, mille abi sellega püüti hakkama saada. 

Nii et omal ajal oli see kindlust andev. Selle kõrval – nagu alati kõik valitsused läbi aegade, nagu parlamendiliikmed, kes iganes, ka energiamüüjad on tarbijatele rõhutanud – oli igaüks vaba valima omale sobivat energiapaketti. Lihtsalt võrdlusena, et universaalteenuse kõrvalegi tekkis elektrimüüjatel või energiamüüjatel pakette, kus kombineeriti universaalteenuse kindlust börsihinnaga. Kui börsihind oli soodsam, siis oli võimalik ka seda valida. 

Nii et tegelikult on asi nii, et igaüks, kes on soovinud ja veidi aktiivne olnud, on saanud endale valida juba soodsama börsihinnaga paketi, kes on soovinud jätkata universaalteenusega, on seda teinud. Aga siiski, kui vaadata aasta keskmist või kogu seda perioodi, siis [universaalteenuse hind] on selgelt üle selle hinna, mida börs suudab pakkuda, mistõttu tal selline sotsiaalse kindlustunde andmise mehhanism, ma ütleks, praktikas puudub. Lisaks on suur hulk kliente, kes ei ole võib-olla nii aktiivsed, võib-olla tarbivad vähem, võib-olla ei lähe neile alati korda, kas see arve on viis eurot suurem või väiksem. Seetõttu on ilmselt mõistlik see küsimus ka rahvamajanduses lahendada. 

Nii et sellepärast me olemegi jõudnud sinnani, et 1. aprilliks universaalteenus kaob. Vahepealsel ajal, kes on tahtnud, on saanud endale valida parema paketi, ja need, kes pole sellest hoolinud, lähevad üle üldteenusele ja börsihinnale.

No vot, elektrikatkestus.

Vaat see on see, millest rahanduskomisjoni esimees rääkis – õhukene riik. No signal on meil siin selle ekraaniga. Üks hetk, palun! Head ametikaaslased, mul on teile värsket informatsiooni anda: vaheaeg juhataja poolt, et saaksime selle no signal on signal'i peale tagasi. Nii et vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head ametikaaslased, juhataja palutud vaheaeg on lõppenud. Tundub, et ekraanid on tööle saadud. Ma tänan meie ametikaaslasi, häid teenistujaid! Me oleme hetkel eelnõu 351 juures. Kõnetoolis on kliimaminister Kristen Michal, me oleme küsimuste ja vastuste vooru eel ja hakkame sellega pihta. Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Eelmises episoodis hea minister ei vastanud kahjuks hea kolleegi Lauri küsimusele sisuliselt. Tõepoolest, keskfraktsioon tegi samasisulise ettepaneku juba mitu kuud tagasi. Hea Kristen ütles, et need inimesed, kes [universaalteenusega] jätkavad, on sellised rikkamad inimesed, kes ei mõtle nende viie euro peale, mis see arvete vahe võiks olla. Aga tegelikult me muidugi teame kõik ja kindlasti ka hea minister teab seda, et need ei ole rikkad inimesed. Nad on suure tõenäosusega eakamad inimesed, kes lihtsalt ei ole väga süvenenud sellesse, mis toimub. Nende jaoks on see viis või kümme eurot päris suur summa. Kokku kaotasid inimesed sellega umbes 100 000 eurot kuus. Iga kuu, kui see otsus jäi tegemata, kaotasid just needsamad vaesemad inimesed. Kas teie arvates ei oleks siiski olnud mõistlik (Juhataja helistab kella.) keskfraktsiooni ettepanekuga nõustuda ja teha see otsus varem?

Aitäh, hea küsija! Esiteks, te muidugi eksite. Ma vastasin teie kolleeg Lauri Laatsi küsimusele vägagi sisuliselt, ma selgitasin, kuidas see mehhanism on loodud, mis on selle mõjud, millist kindlust see pakub. Kirjeldasin ka seda, kuidas inimene on vaba valima, ja muu hulgas sedagi, kuidas erasektor tegelikult seda teenust pakub. Seetõttu [ma vastasin] võib-olla isegi sisulisemalt, kui oleks olnud kohane. 

Mis puudutab seda, nagu ma oleksin väitnud, et tegemist on rikaste inimestega, kes [sellest rahast] ei hooli, siis ka seda pole ma väitnud. Nii et teie küsimus oli püstitatud vääratele eeldustele. 

Tulen nüüd tagasi sisulise vastuse juurde. Sisuline vastus on see, et energiapaketi valik on igaühel vaba, turg on väga aktiivne selle pakkumisel ja loodetavasti igaüks teeb selle valiku. Kui keegi ka ei tee seda valikut, siis tänaseks on universaalteenuse, kindlust pakkuva, riigi pakutava ja oma olemuselt fikseeritud paketi mõte lõppenud. Seetõttu me selle 1. aprillist 2024 lõpetame.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea vastaja! Te ikkagi otseselt ei vasta. Meie ettepanek oli, et võiksime selle otsusega kiiremini ühele poole saada, ja selline võimalus oli koalitsioonil tegelikult täiesti olemas, oli ka Keskerakonna fraktsiooni eelnõu. Juba detsembrikuus oleks inimesed saanud sellest universaalteenusest vabaks ja oleksid saanud tänu sellele ka raha kokku hoida. Aga kui me räägime summadest ja nendest inimestest, siis neid kliente oli 200 000. Kindlasti on need kliendid need, kes on vähem teadlikud asjadest ja võib-olla ei ole nii kodus IT‑lahendustes, ehk need on eelkõige vanemad inimesed. Nüüd on jälle läinud tükk aega selleks, et see eelnõu meie ette tuua. Õnneks on ta olemas ja see on ju hea. Aga miks ei oleks saanud seda palju kiiremini teha, nii nagu te olete ju tegelikult näiteks maksutõuse vastu võtnud?

Aitäh! Makse kehtestab parlament ehk vastu võtnud olete muidugi teie. Seda esiteks. Teiseks, suvel näiteks olid ka energiaturul, nagu energeetikud ütlevad, väljavaated veidi teistsugused kui täna. Kolmandaks, energiamüüjad on väga aktiivselt tegelenud selle informatsiooni andmisega, et oleks mõistlik endale valida – nendel, kes soovivad, vägisi seda ei ole pidanud tegema – börsihinnast sõltuv pakett või mõni teine fikspakett. Nii et teavitus on olnud ja võimalus on ka kogu aeg olnud – samamoodi nagu mis tahes muu teenusega, mis on vabal turul – valida endale parem pakett. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Hea minister! Mu esimene küsimus on reservvõimsuste kasutamise kohta. Mida see tänane õigus ütleb ja mida see muudatus, mis te teete, meile täpselt kaasa toob? Mis tingimustel võib praegu reservvõimsusi kasutada? Miks meile üldse on vajalik see muudatus, mida me praegu teie ettepanekul arutame?

Aitäh! Mitte ainult minu ettepanekul, te arutate seda siiski Vabariigi Valitsuse ettepanekul, kes on selle eelnõu siia saatnud. Seda esiteks. 

Teiseks, reservvõimsuste mehhanismi oma olemuselt on ikkagi vaja juhuks, kui turul on tõrked, ei ole piisavalt tootmist, et tagada see, et oleks olemas juhitavad tootmisvõimsused. Praegu – see põhineb üldkoosoleku suunisel – tagatakse seda vanade põlevkivijaamadega. Et tulevikuks oleks see tagatud, selleks luuakse reservvõimsuste mehhanism. Ütleme nii, et kõikide reservide ülevalhoidmine maksab midagi ja vastasel korral ei ole selge, kuidas seda kaetakse, ei ole selge, kuidas see tagatud on. See mehhanism annab selle võimaluse ja hindaja on Elering, kes hindab, millises mahus seda vaja on, kui ta selle hanke välja kuulutab.

Andrei Korobeinik, palun!

Hea minister! Ma siiski juhin tähelepanu, et ei saa tõepoolest väita, et midagi vägisi tehti, aga universaalteenus rakendus siiski automaatselt, inimene sai soovi korral sellest küll loobuda, aga kui tuleb selline kiri, et sa võid teha sellise valiku, siis eakamad inimesed võivad sellesse suhtuda umbes nagu nendesse kõnedesse, mis tulevad à la eesti.ee portaalist või pangast ja mille tõttu inimene võib lihtsalt jääda oma rahast ilma. Nad teatud skepsisega suhtuvad nendesse ettepanekutesse. Just need inimesed kulutavad tänaseni 100 000 eurot kuus, sest riik ei ole kiiremini tegutsenud. Kui opositsioonilt tuleb hea ettepanek, mille ainuke viga on see, et see tuleb opositsioonilt, kas siis teie arvates ei tasuks (Juhataja helistab kella.) seda äkki vastu võtta, sõltumata sellest, kes on ettepaneku tegija?

Aitäh! Ma siin kahte asja ütleks. Esiteks, kui me universaalteenust tegime, siis ma olin tollal majanduskomisjoni ettekandja ja ma ei mäleta, et te oleksite selle vastu võidelnud. Ma kahtlustan, et see lause oli midagi sellist – ma nüüd tsiteerin mälu järgi, võin eksida, vabandan ette, kui seda teen –, et opositsioonil oli see ettepanek ammu, kahju, et seda ei ole tehtud. Sellega on samamoodi. Lepime siis kahe peale kokku, et tegemist on teie ettepanekuga, mille valitsus nüüd ära realiseerib. Siis oleme mõlemad õnnelikud.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et universaalteenus on oma aja ära elanud. Samas loodi see universaalteenus turutõrke tingimustes. Kas ta oli nüüd väga hea või mitte, seda ei saa praegu arutada. Aga kui see ära kaotada, siis [mida te arvate], kui tekib uus selline situatsioon, kas siis hakatakse jälle kribinal-krabinal mingeid meetmeid kiirelt välja mõtlema? Või oleks mõistlik siiski seda universaalteenust paremaks muuta, nii et kui tekib kriisiolukord, siis oleks seda kohe hea võtta?

Aitäh! Eks universaalteenus, nagu ma kirjeldasin, tollase aja nägu oli. [Oli ta nüüd] hea või halb, aga ma ütleksin, et pigem oli tema eesmärk luua ja anda kindlustunnet selles olukorras, kus hinnad olid väga volatiilsed. Kaaluti erinevaid võimalusi ja see leiti sellel hetkel olevat parim. 

Riigil on erinevaid kogemusi erinevate toetusmehhanismidega erinevate valitsuste ajast. Siin on mitu nüanssi. Esiteks, meil on olemas kogemused ja regulatsioonid nende rakendamiseks, kui mis tahes kriis peaks tulema. Me oleme riigina ja avaliku võimuna juba selle etapi läbinud ja me oleme selleks suutelised, ükskõik milline see mehhanism on, mida sellel hetkel parimaks peetakse. Teiseks, me tegeleme energeetikas pidevalt ka uute tootmisvõimsuste lisandumisega. Ka parlamendis on menetluses mitu eelnõu ja ilmselt tuleb neid juurde, mis puudutavad võimalusi lihtsamaks planeerimiseks, tegelikult lihtsamaks võimaluse [loomiseks], et uued tootmisvõimsused tekiksid. Nii et see pigem annab kindlust juurde. Energiaturu väljavaatest rääkides: seal praegu nii volatiilset ja suurt hinnakõikumist ei paista. Sellel hetkel ei oldud selleks valmis, praegu ollakse kindlasti paremini valmis. 

Aga veel kord: universaalteenust sellisena ei ole ilmselt mõtet jätkata ega teda ka palju parandada. Kui mis tahes kriis peaks paistma, siis meil on olemas kogemused erinevatest kriisidest ja oskused, rõhutan, riigina mis tahes mehhanismi rakendada.

Protseduuriline küsimus, Andrei Korobeinik, palun!

Jaa, ma tahtsin selgusele jõuda. See protseduuriline küsimus on mul umbes kolm tundi juba üleval olnud. Kas seda [küsimise õigust] antakse teatud viivitusega või mis see põhjus on, miks ma ei saanud küsida protseduurilist küsimust automaksu eelnõu menetlemisel istungi läbiviimise korra kohta? Praegu, tõepoolest, on see juba natuke vananenud teema. Aga ma olen lihtsalt mures, et ei saanud selgust selle potentsiaalse rikkumise asjas. Millal umbes saab küsida protseduurilist küsimust, kui ma nuppu vajutan?

Aitäh! Vastus teile: kolm tundi tagasi mina ei juhatanud ja ma ei oska tõesti seda situatsiooni punktuaalselt kommenteerida. Priit Sibul, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on veidi sarnane selle küsimusega, mis oli kolleeg Maastikul. Te viitasite, et sellisel kujul ei ole universaalteenusel enam mõtet. Sellega ma olen nõus. Aga te ütlesite, et seda ei ole vaja, et me oleme kriisideks paremini valmis. Mina kahjuks neid mehhanisme ei tea, kuidas me selles valdkonnas nendeks hinnamuudatusteks paremini valmis oleme. Tõesti, siis me selle [teenuse] kohandasime selle jaoks. 

Mul ongi küsimus, kas arutati seda võimalikku parandamist. Te ütlesite, et te seda mõistlikuks ei pea. Aga kas üldse oli see arutelu, et universaalteenus oleks madalama hinnaga, mitte nii, nagu ta täna on, et on seotud kas ühe või teisega? Varem olid inimesed börsil ja oli kõrge hind, eks ju, siis me muutsime seda, et see oleks madalam. Nüüd on teie ettepanek see reservvõimsuste kasutusele võtmine, mis perspektiivis mõneti aitab neid võimalikke hinnakõikumisi vähendada. Aga minu küsimus on: kas on arutlusel olnud ka võimalik Balti börsipiirkondade ühinemise teema, (Juhataja helistab kella.) mis võiks ka siin kaasa aidata?

Aitäh! Siin oli hästi palju erinevaid küsimusi, ma jõudumööda vastan. Omal ajal Kristjan Järvaniga, kes oli siis vastutav vist majandusministrina selle rolli eest, me ju arutlesime siin ka nii-öelda universaalteenuse ja universaalteenuse 2 üle. Selle universaalteenuse 2 mõte oli justkui selle universaalteenuse edasiarenduses, mille eraturg ka tegelikult ära tegi, ehk nii-öelda universaalteenuse üks pool on kindlus ja teine pool on see madalam börsihind, mis hetkel on. Nii et neid arutelusid on peetud päris mitmel moel. Aga nagu ma olen kirjeldanud, on ka erinev andmestik olemas. Ega sellise nii-öelda tootmishinnaga, mis on siin välja arvutatud, 154 eurot, ei ole tal enam rolli, ta ei pääse turule ja seal ei ole seda positiivset mehhanismi nii palju. Kes iganes tahab saada suuremat kindlust, saab fikspaketi ära teha ühel või teisel moel, eks ju, või minna üle börsipaketile ja keskmisena ilmselt madalamat hinda saada. 

Suurema kindluse mõttes ma jah viitan sellele, et me oleme energeetikaga riigina päris palju tegelenud, uusi [taastuvenergia] tootmisvõimsusi lisandub, no tuumajaam on midagi väga kauget hetkel, aga isegi selle raport on valmis saanud, debatt parlamendis käib. Loodetavasti jõuame ühel hetkel selle debatini ka siin saalis. Lisaks on Euroopas tervikuna Euroopa energeetikud ja energeetikaministrid, juba enne selle valitsuse aega – ajalugu ju ei alanud selle valitsusega ega lõpe sellega –, arutanud omavahel, mida teha, et Venemaa energeetikamanipulatsioonid ei mõjutaks Euroopa tarbijaid nii palju. Näiteks võib tuua kõik needsamad asjad, mis on neid mõjutanud, näiteks tollased ilmastikutingimused, kuumad suved, veevaesed perioodid, gaasihoidlate tühjus ja nii edasi. Talveks valmistumist on Euroopa Komisjonis, Euroopa energeetikaministrite nõukogus kohtumistel ikkagi pidevalt arutatud ja hinnatakse seda, et mis see pilt on. Suured majandused on valmis, Euroopa on valmis. Nii et me saame kriisidega oluliselt paremini hakkama ja valmistumine on oluliselt parem olnud. Mõneti on iga kriisi järel nii, et sa oled sellest kriisist midagi õppinud, sa oled valmis. Seetõttu saadakse ilmselt hakkama. Sellele ma viitasin.

Austatud minister, ma tänan teid. Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ma palun Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku. Palun!

Tänud, hea eesistuja! Antud konkreetset eelnõu arutati 22. jaanuaril majanduskomisjoni istungil, kus osalesid komisjoni liikmed ja kliimaminister koos kaasas olnud energeetikaosakonna juhataja Rein Vaksi, energiaturgude valdkonnajuhi Karin Maria Lehtmetsa ja varustuskindluse nõuniku Kristjan Kaldmaaga. Minister tutvustas seda eelnõu analoogselt sellega, kuidas ta siin saalis seda tutvustas, ja olid ka mõned küsimused. 

Rain Epler uuris selle kohta, kas universaalteenust on üldse vaja lõpetada, tänapäeval on ju olemas börsi‑ ja kõik muud paketid, mida inimesed saavad valida. Vastus sellele oli, et seda debatti on olnud, aga nagu minister siin põhjendas, mitte kõik ei ole [paketti] ümber vahetanud ja seda peaks siiski tegema. 

Rain tundis huvi ka Konkurentsiameti rolli kadumise vastu, mille Karin Maria Lehtmets ja Rein Vaks ümber lükkasid, öeldes, et Konkurentsiametil on siiski endiselt väga konkreetne roll erinevate mehhanismide jälgimises, kaasa arvatud varustuskindluse küsimustes. 

Samuti oli küsimus reservvõimsuste kohta ja selle plaani ajakava kohta. Selles tõi Karin Maria Lehtmets selguse, et strateegilise [reservi] loomise eelnõu valmistatakse ette, reservi ennast ja seda mehhanismi ei pruugita veel kohe rakendada, aga mehhanism kui selline peab meil olemas olema, et me saaksime seda tulevikus rakendada.

Rain Epler tundis huvi ka selle vastu, et elektrituruseadust täiendatakse ühe punktiga, mille kohaselt süsteemihaldur teeb iga aasta analüüsi järgnevaks aastaks. Temal oli küsimus, et kui Konkurentsiamet ei ole siin märgitud selle ülevaatajaks, kes siis seda kontrolli teostab. Rein Vaks vastas, et Konkurentsiamet teostab üldiselt kontrolli kõige üle, seetõttu ei ole seda konkreetses punktis välja toodud. Priit Lomp arvas, et võib-olla oleks siis mõistlik natukene täiendada, lihtsalt et oleks selgust. 

Mina küsisin ise Energiasalve küsimuste ja täpsustuse kohta. Ta on teinud pöördumise selle konkreetse eelnõu kohta. Minister vastas, et Energiasalvega on kokku saadud, kitsaskohti on arutatud ja üritatakse leida koostööformaati. 

Mart Maastik küsis sama küsimuse, mille täna ka siin saalis, et kui universaalteenus loodi kriisiolukorras, kas siis selle peaks nüüd ümber vormistama või mitte, sest riigil peaks selline mehhanism olemas olema. Minister vastas suhteliselt analoogselt, et turul on kõik mehhanismid olemas, riigil ei ole mõttekas seda mehhanismi alles hoida ja inimesed tuleks selle [teenuse alt] ära viia. Mart Maastik täpsustas, nagu ka siin oma küsimuses, et see võiks meetmena siiski alles jääda, siis saaks seda edaspidi kiiremini rakendada. Aga üldiselt on niimoodi, nagu ka Priit Lomp vastas, et tänaseks on meil [protsess] oluliselt kiirem, me saame kiiremini reageerida ja uutele võimalikele kriisidele täpsemalt vastata. Kristen Michal lisas selle hinnalae kohta, mida Mart Maastik pakkus, et antud juhul on aluseks fossiilkütuste baas ja sealt ei ole võimalik lihtsalt madalama hinna peale tulla. 

Tarmo Tamm uuris, kas universaalteenuse kulude ja tuludega on Eesti Energia plussis või miinuses ja kas vanad põlevkivijaamad võiks kuidagi varustuskindluse rolli kandes fossiilse kütuse asemel puidugraanuleid kasutada. Kolmandana küsis ta LNG-haalamiskai kulude kohta, et milliseks jäi gaasitoru maksumus ja kõik muu selline. Rein Vaks lisas, et see kapitalikulu on riigi poolt juba kantud, eelnõus on ainult halduskulud, gaasitoru läks juba tariifi alla ja täpsemad andmed edastatakse komisjonile hilisemalt. Need on komisjoni tõepoolest laekunud. Kui vanadest põlevkivijaamadest rääkida, siis nende võimekust juba 50% ulatuses kasutatakse koostootmiseks, biomass ja muu. Puidugraanulitest ei ole hinnakonkurentsi oluliselt oodata. Universaalteenuse puhul oli tegemist kahepoolse hinnavahelepinguga, müüjale kaeti kulud, aga sellegipoolest on Eesti Energia veel päris sügavas miinuses, ta ei ole plussis. 

Andres Sutt uuris strateegilise reservi mõjude tabeli kohta, kus oli toodud 5-miljoniline samm. Selle kohta selgitati, et kuna reservi loomise hinda pole teada, see kujuneb turu pakkumise alusel, siis see on toodud lihtsalt näitena selle kohta, mis on mõju teenusele võimalike strateegilise reservi kulude puhul. Sellele lisas Karin Maria Lehtmets, et kuna praegu pole teada, mis tehnoloogiaga reservi täpselt pakkuma hakatakse, seetõttu ei saa prognoosida, mis see hind täpselt tuleks. 

Erkki Keldo viitas, et varasemad Eesti Energia arusaamad on olnud, et [reservi] hakatakse pakkuma suuresti võib-olla uute tehnoloogiate baasil, [ei kasutata] põlevkiviplokkide [puhul kehtivat] hinda. Karin Maria Lehtmets täpsustas, et siin on siiski juttu sagedusreservide turust ja on kommunikeeritud ka Eesti Energia poolt, et strateegilise reservi puhul plaanitakse [kasutada] põlevkiviplokke. 

Rain Epler palus LNG-haalamiskai halduskulude võrdluseks tuua mõne teise sadama halduskulusid, et aru saada, kas hinnaorientiir on samas suurusjärgus. See informatsioon saadeti komisjonile tagantjärele. Võin öelda, et need summad olid võrreldavad, kuigi haalamiskai sügavus on oluliselt suurem, nii et on arusaadav, et seal võivad kulud olla suuremad. 

Mari Tänav palus selgitada riigiabi loa taotlemise protsessi, kui kaugel see on. Karin Maria Lehtmets selgitas, et on toimunud dokumentide kokkupanek, mis on vajalik enne taotluse esitamist. Selle raames tehakse ka dokumentide mitteametlik ülevaatus. Nii et toimub eeltöö.

Kokku tehti kolm otsust. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, see oli konsensuslik otsus. Teha ettepanek võtta [eelnõu] täiskogu päevakorda täna, 14. veebruaril, see oli samuti konsensuslik otsus. Ettepanek oli esimene lugemine lõpetada, mis oli samuti konsensuslik otsus.

Hea ettekandja! Üks hetk. Ma vaatan, kas teile on küsimusi. Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Antud eelnõu koosneb põhiliselt kahest komponendist: varustuskindluse tagamine ja universaalteenuse lõpetamine. Varustuskindluse tagamine on ilmselgelt vajalik. Kes tahab elada rahus, peab valmistuma sõjaks, nii et ükskõik, mis hetkel meil on mingisugused probleemid, nii gaasiga kui ka elektriga varustamine peab olema [tagatud]. Sellega võib nõustuda.

Kuid tark inimene mõtleb ette. Universaalteenust ei tohiks minu ja meie erakonna arvates kaotada, vaid seda peab täiendama, juhuks kui tekib uus energiakriis. See annab kindluse eelkõige ettevõtjatele, et nad ei jää nii-öelda räästa alla, kui peaks tekkima sama olukord nagu 2022. aastal. Tuleb läbi mõelda, arvestades kogemust, milliseid samme peaks riik astuma, ükskõik, milline stsenaarium võib energiamajanduses ette tulla. Universaalteenus toimiks paremini, kui elektrile seataks hinnalagi, mida muuseas pakkusid ka, ma mäletan, tol ajal läbirääkimistel sotsiaaldemokraadid. Uus universaalteenus peaks toimima põhimõttel, et kui elektribörsil toimuvad anomaalsed hinnahüpped, siis tagatakse hinnalae abil tarbijale mõistlik hind. On oluline majanduskonkurentsis luua võrdsed tingimused teiste Euroopa riikidega. Majanduskomisjonis toimunud arutelul väitsid oponendid, et juba praegu on võimalik ka elektriturul olevate ettevõtjatega sõlmida sarnaseid lepinguid. Vaatamata sellele saab ainult riik olla tõsiselt võetav garant juhuks, kui peaks tekkima nii-öelda force majeure.

Elektri hinna suur komponent on CO₂-kvoot, mille hinda mõjutab samuti kauplemine kvootidega. Põhilised kauplejad on pangad, kes püüavad sealt kasumit teenida. CO₂-maksust laekub riigieelarvesse korralik summa, mida riik saab oma otsusega kasutada vajaduse korral ka universaalteenuse hinnalae tagamiseks. Mäletame hästi, et energiakriisi tekitas börsimull. Inimesed ja ettevõtjad tasusid ülisuuri elektriarveid ajal, kui Eesti riigi omanduses olev elektrit tootev monopol Eesti Energia sai erakordseid kasumeid ja riigieelarvesse laekus miljonite eurode eest rohkem käibemaksu. Samal ajal olid hädas ka naaberriigid, kes erinevate riiklike mehhanismidega toetasid energiahindade alandamist. 

Arvestades eeltoodut teeb Isamaa Erakond ettepaneku mitte lõpetada universaalteenust, vaid seda täiendada ning paremaks vormida, et olla konkurentsivõimeline ühisel Euroopa turul ja olla ka tulevikus toeks nii ettevõtjatele kui ka tavakodanikele. Aitäh!

Suur tänu! Palun veel! Ei ole rohkem kõnesoove, siis sulgen läbirääkimised. Olemegi selle eelnõu puhul alternatiivsete ettepanekute puudumise tõttu ühe ettepaneku juures, see on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 351 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. veebruar kell 17.15. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on läbi.

Liigume kolmanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse (Euroopa Liidu sinine kaart) eelnõu 349 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa.

Enne, kui me läheme selle [eelnõu] esimese lugemise juurde, tutvustan teile lühidalt selle arutelu korda, mis tuleneb meie Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest. Kõigepealt on algataja ehk esitaja ettekanne, see saab [kesta] kuni 20 minutit. Põhimõtteliselt saab siin juhatajaga teha kokkulepe, ettekande aega võib pikendada, kui see kokkulepe sünnib. Seejärel on juhtivkomisjoni ettekanne, antud juhul on tegemist põhiseaduskomisjoniga, mis on juhtivkomisjon, see ettekanne on samuti kuni 20 minutit. Seejärel on läbirääkimised, aga enne seda, head ametikaaslased, on ka küsimused. Ettekandjale võib kokku esitada kuni kaks küsimust, siis kahele ettekandjale kokku.

Nii. See oli lühidalt see tutvustus. Ega siin midagi uut ei ole. Nii nagu ikka, kodu‑ ja töökorra seaduse raames on esimene lugemine meil kulgenud ja kulgeb ka nüüd. Ma palun Riigikogu kõnetooli värskelt Riigikogu saali saabunud siseminister Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustuseks soovin head sõbrapäeva kõigile. Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse edastatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu ehk niinimetatud Euroopa Liidu sinise kaardi [seaduse] eelnõu. 

Välismaalaste seaduse muutmise eesmärk on võtta üle Euroopa Liidu sinise kaardi muudetud direktiiv. See käsitleb kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil riiki sisenemist ja riigis töötamist. Sissejuhatuseks toon esile, et Euroopa Liidu sinine kaart ei ole Eestis laialt levinud ning see regulatsioon puudutab lõppkokkuvõttes väheseid inimesi. Seisuga 15. jaanuar 2024 oli Eestis kokku 82 kehtivat sinist kaarti. Aastal 2023 väljastati kokku 31 sinist kaarti, mis on väga väike osa töötamiseks antavate elamislubade üldarvust aastas. Sinise kaardi valdajaid töötab ligikaudu 60 Eesti ettevõtte juures, Eestis on aga umbkaudu 150 000 aktiivset ettevõtet. 

Edasi eelnõu sisust. Eelnõuga kavandatud muudatused saab jagada kolme gruppi. Esiteks täpsustatakse kõrgema kutsekvalifikatsiooni mõistet, vähendatakse erialase töökogemuse nõuet ning reguleeritakse kõrgema tasandi kutseoskused, millele peab sinise kaardi valdaja haridus vastama. Euroopa Liidu sinise kaardi taotlemiseks peab välismaalasel olema kõrgharidus või vähemalt kolmeaastane erialase töötamise kogemus. Direktiiv kohustab tunnistama kõrgema tasandi kutseoskusi info‑ ja kommunikatsioonitehnoloogia ametikohtadel ja välismaalane peab eelneva seitsme aasta jooksul vähemalt kolm aastat olema töötanud erialasel ametikohal. See tähendab, et kvalifikatsiooni tõendava dokumendi [esitamise] asemel on vaja tõendada erialase töö kogemust. 

Teiseks pikendatakse Euroopa Liidu sinise kaardi valdaja [võimalikku] töötuks olemise aega. Muudatuste tulemusena võib kaardi valdaja olla elamisloa kehtivuse ajal töötu kokku kuni kolm kuud, kui tal on sinine kaart olnud alla kahe aasta. Kui tal on sinine kaart olnud vähemalt kaks aastat, siis võib ta elamisloa kehtivuse ajal olla töötu kuni kuus kuud. 

Kolmandaks täpsustatakse sinise kaardi valdajate liikumist liikmesriikide vahel ehk seda, kuidas kaardi omanik võib ühest liikmesriigist liikuda teise liikmesriiki. Muudatuste tulemusena võib teise riigi sinise kaardi valdaja viibida Eestis kuni 90 päeva mis tahes 180 päeva jooksul tööalase tegevuse eesmärgil. Tööalane tegevus peab olema seotud välismaalase töökohustusega ja see hõlmab ärikohtumisel, konverentsil või seminaril osalemist, ärikokkuleppega seotud läbirääkimiste pidamist, müügi‑ või turundustegevust, ärivõimalustega tutvumist või koolitusel osalemist. Muudatus hõlmab üksnes tööalast tegevust ja ei too kaasa nende välismaalaste lubamist Eesti tööturule. Kui teise riigi sinise kaardi valdaja soovib asuda siin tööle, siis peab ta lühiajalise töötamise registreerima Politsei‑ ja Piirivalveametis või taotlema töötamiseks elamisluba. 

Lõpetuseks kuludest. Muudatused toovad kaasa vähese mõju Politsei‑ ja Piirivalveameti töökorraldusele. Muudatuste tulemusena tuleb teha teavitustegevust, täiendada infomaterjale ja veebikeskkondade teavet ning koolitada PPA ametnikke. Seaduse rakendamisega kaasnevad kulud kaetakse Politsei‑ ja Piirivalveameti eelarvest. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid teie ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Aitäh teile! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat eelnõu 16. jaanuaril 2024. aastal. Koosolekul arutati põhjalikult mitmeid teemasid seoses Euroopa sinise kaardi rakendamisega Eestis ning selle mõjuga tööjõuturule. 

Esimene oluline teema oli sinise kaardi idee ja selle erinevus USA rohelisest kaardist. Osalejad arutlesid selle üle, kuidas Euroopa sinine kaart on suunatud sellele, et soodustada kõrge kvalifikatsiooniga töötajate liikumist Euroopa Liidu tööjõuturul, andes neile suuremad õigused ja võimalused. Samuti rõhutati, et IKT-töötajate määratlus lähtub Euroopa kvalifikatsiooniraamistikust, tagades ühtse lähenemise kõigis liikmesriikides.

Teine teema oli pikema töötuks olemise võimaluse arutelu. Osalejad uurisid, kas idee tuleneb turu vajadusest või on Euroopa Parlamendilt tulnud seaduste uuendamise algatus. Selgitati, et mõnikord proovitakse uuenduste puhul [mängida] erinevate perioodide pikendamise ja lühendamisega, et muuta [direktiivid] atraktiivsemaks ja paremaks, kuid samas mitte mõjutada oluliselt liikmesriikide rahakotti ega turgu.

Kolmandaks keskenduti sinise kaardi omanikele pakutavatele eelistele, sealhulgas võimalustele pikemalt Euroopa Liidu piires töötada ja ringi liikuda ning sellest tulenevalt kohustustele, nagu püsiv töökoht ja täidetud palganõue. Arutelu hõlmas ka seda, kuidas sinine kaart võimaldab tööalaselt tegutseda teises liikmesriigis, ilma et tekiks otseseid mõjusid tööjõuturule.

Neljandaks käsitleti pererännet ja sinise kaardi omanike pereliikmete küsimusi, sealhulgas nende õigust Eestis elada ja töötada ning nende elamisloa kehtivust. Osalejate tähelepanu juhiti ka sellele, et enamikus Euroopa Liidu riikides on pereränne üldiselt natukene kõrgem kui tööränne. Eestis on see umbes sama või natukene kõrgem. 

Lisaks arutleti erinevate riikide palgastruktuuride mõju üle sinise kaardi kasutamisele. Direktiiv näeb ette, et [vahemik peaks olema] 1,0–1,6 keskmist palka. Arutleti selle üle, miks Soomel on see koefitsient suurem kui Eestil.

Komisjon otsustas 7 poolt‑ ja 3 vastuhäälega esimese lugemise lõpetada. Muudatusettepanekute tähtaeg on vastavalt seadusele kümme tööpäeva.

Hea ettekandja, tänan! Teile küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi soovitakse avada. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Valitsuse rändepoliitika laiemalt on meie fraktsioonile jäänud küll arusaamatuks. Need erinevad signaalid, mis ministritelt on tulnud, on olnud väga vastuolulised. Viimaste infotundide ajal olen mina küsinud [selle kohta] nii peaministri kui ka siseministri käest. Mõlemad on öelnud, et valitsus ei ole mingisuguseid fundamentaalseid otsuseid praeguse rändepoliitika muutmise kohta langetanud. Aga erinevate ministrite väljaöeldud mõtted oma valitsemisala elu korraldamise kohta teevad väga ärevaks. 

Mis puudutab seda välismaalaste seadust, siis nagu ma olen aru saanud ja nagu ka siseminister on väitnud, kavatsetakse peagi tulla uuesti välismaalaste seaduse erinevate aspektide muutmisega välja. Mulle jääb küll arusaamatuks, miks me peaksime seda [seadust arutama] mitu korda ühtejärgi, kui võiks seda teha ühekorraga, menetleda kõiki neid muudatusi [koos]. Aga ju siis on sellel mingisugune põhjus, millest ei ole teada antud ja mida me praegu ei tea. 

Konkreetse eelnõu puhul ütlen kohe ära, et kuigi selle eelnõu muudatuste mõju on marginaalne, on küsimus meie jaoks pigem põhimõtteline. Me ei näe põhjust, miks peaks bürokraatiat suurendama, miks peaks Eesti riik ka neid väikseid täiendavaid kulutusi enda kanda võtma, kui ametnikud Euroopas ja ka Eestis mõtlevad välja uusi regulatsioone, mida sellisel kujul vaja ei oleks. Rändeküsimused peaksid meie arvates jääma valdavalt ikkagi liikmesriikide enda ainupädevusse, [neid ei tuleks] sellisel kujul üle reguleerida, nii nagu seda on soovitud teha selle konkreetse eelnõuga. 

Kui me loeme seletuskirja ja vaatame seaduseelnõu eesmärki, siis näeme, et siin on kirjas, et eelnõu eesmärk on soodustada kolmandate riikide kodanike tööleasumist kõrget kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel. Eesti puhul ei ole sellel ju mitte mingisugust sisu ja tähendust, sest Eestis ei ole mitte mingisuguseid takistusi kõrget kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel tööle asumiseks. Kõigepealt, tööjõuturust rääkides, miljard elanikku on täiesti ilma igasuguste piiranguteta, see on Euroopa Liit ligi 500 miljoni elanikuga, pluss Ameerika Ühendriigid üle 300 miljoni elanikuga, pluss Jaapan. Nii et miljard elanikku on need, kellel ei ole mitte mingisuguseid piiranguid. Kolmandatest riikidest rääkides: me teame, et neil inimestel, kes seda 1,5‑kordset Eesti keskmist palka saavad, ka piiranguid ei ole. Kui kõrgelt kvalifitseeritud töötajale tahetakse maksta vähem palka kui 1,5‑kordne Eesti keskmine, siis ilmselt ei ole tegemist eriti kõrgelt kvalifitseeritud tööjõuga, keda kolmandatest riikidest peaks Eestisse sisse tooma. Pigem on ju soov, me näeme seda, odavat tööjõudu sisse tuua. 

Põhimõtteliselt ei ole õige see, mis on seletuskirjas, et selle eelnõuga luuakse selge ja läbipaistev Euroopa Liidu ülene vastuvõtusüsteem, mis meelitaks – ma rõhutan: mis meelitaks – Euroopa Liitu kolmandatest riikidest kõrge kutsekvalifikatsiooniga töötajaid ja hoiaks – rõhutan: ja hoiaks – neid Euroopa Liidus ja soodustaks nende liikuvust. Ma arvan, et me ei peaks inimesi praeguses olukorras siia massiliselt meelitama ja neid siin kinni hoidma. Kaitsepolitsei on ka varasemalt oma aastaraamatutes juhtinud tähelepanu julgeolekuprobleemidele mõnedest riikidest Eestisse saabunud kogukondade puhul. Aga me teame ka, et eriti kriiside ajal – praegu on majanduskriis ja küllap neid kriise tuleb veel, majandus areneb tsükliliselt – jäävad sotsiaalkulud liikmesriikide kanda, antud juhul siis Eesti kanda. 

Eelnevast tulenevalt teeb Isamaa fraktsioon ettepaneku eelnõu 349 esimesel lugemisel tagasi lükata. Kui valitsusel on niikuinii plaan tulla siia välismaalaste seaduse muudatustega, siis võiks tulla tervikuna välja nende muudatustega, mis puudutavad õpirändeprobleeme ja muid küsimusi. Eks me siis saame arutada tervikut. Aga konkreetse eelnõu puhul teeme ettepaneku see tagasi lükata.

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Urve Tiiduse. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud juhataja! Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seadusel on ka teine nimi: Euroopa Liidu sinise kaardi seadus. Väidetavalt sai see sinine kaart küll inspiratsiooni USA rohelisest kaardist, kuid analoogia on vaid osaline. Sinise kaardi idee kasvas välja kavatsusest soodustada kõrge kvalifikatsiooniga kolmandate riikide töötajate Euroopa Liidu tööjõuturul liikumist, andes neile selleks suuremad õigused. Neid õigusi on reguleeritud ka varasemalt, nimelt 2009. aasta direktiiviga, ja Eesti õigusesse, välismaalaste seadusesse võeti need üle 2011. aastal. 2021. aastal uuendati selle valdkonna regulatsiooni ja neid muudatusi me oma õigusesse üle võtmas olemegi. 

Välismaalaste seaduse muutmise vajadust ja sisu on täna juba tutvustanud nii minister kui ka komisjoni esimees ning ka kolleeg Helir-Valdor Seeder. Paindlikuma regulatsiooni ootust on varasemalt väljendanud ka ettevõtjad. Jutt on tippspetsialistide palkamisest kolmandatest riikidest. Eesti on rõhutanud, et direktiivi ülevõtmisel tuleb otsida keskteed, kus tööjõuvajaduse ja sisejulgeoleku huvide vahel oleks maksimaalne ühisosa, mis on ju mõistlik. 

Kui me kolmandatest riikidest pärit spetsialistide teemaga just igapäevaselt ei tegele, siis on hea teada, et ühe kavandatud muudatusega täpsustatakse kõrgema kutsekvalifikatsiooni mõistet ja haridusnõudeid, millele peab Euroopa Liidu sinise kaardi valdaja haridus vastama. See tähendab, et täpsemalt sisustatakse kõrgema tasandi kutseoskused, mida peetakse sinise kaardi taotlemisel samaväärseks kõrghariduskvalifikatsiooni kinnitavate teadmiste, oskuste ja pädevusega. Me teame, et kõrghariduskvalifikatsiooni tõendab diplom, tunnistus või muu tõend, mille on andnud pädev asutus. Selle seadusega saab lahti kirjutatud, mis on täpselt need kõrgema tasandi kutseoskused, mis on võrreldavad kõrghariduskvalifikatsiooniga ja loovad õiguse taotleda sinist kaarti. 

Peatun sellel aspektil [pikemalt]. Kui diplomit ei ole, siis teadmised, oskused ja pädevus, mida tõendab vähemalt viieaastane erialase töö kogemus tasemel, mis on võrreldav kõrghariduskvalifikatsiooniga, annavadki kõrgema kutsekvalifikatsiooni, aga see peab vastama ka tööpakkumises nimetatud kutsealale. Siia alla lähevad näiteks info‑ ja kommunikatsioonitehnoloogia juhid ja tippspetsialistid, kelle erialase töö kogemuse kestus sinise kaardi taotlusele eelnenud seitsme aasta jooksul peab olema vähemalt kolm aastat ja kes kuuluvad vastavatesse rahvusvahelise kutsealade standardklassifikatsiooni ISCO rühmadesse. Kuna kõrgema tasandi kutseoskuste tunnustamiseks peab sinise kaardi valdaja töökogemus olema samal tasemel nagu kõrghariduskvalifikatsioon, siis ei saa arvestada igasugust töökogemust, vaid ainult asjakohast. 

Ma tõin selle ühe aspekti esile lihtsal põhjusel, et just IKT‑sektoris käib terves maailmas töötajate pärast kõva konkurents. Nii et on igati pragmaatiline seda muudatust seadusesse üle võtta ja siiski loota, et mõned konkurentsieelisega ametimehed ja ‑naised tulevad ka meie tööturule. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja, teile ka! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. (Hääl saalist.) Teie soovite, jah, minister? Tulge siis siia, palun! Palun Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa. Alguses ei saanud seda punkti vedama, nüüd ei saa pidama. Palun, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud parlamendisaadikud! Ma pean vajalikuks paar sõna öelda. 

Selle direktiivi ülevõtmisel ja välismaalaste seaduse muudatustel ei ole selliseid mõjusid Eesti rändepoliitikale, nagu siin vahepeal puldist kõlas ja nagu esmase hirmuga võis [tunduda]. Nimelt on esiteks tegemist kehtiva direktiiviga, mida parandatakse või tehakse natukene paremaks ja mõistlikumaks. Midagi uut ei looda, rohkem inimesi see arvatavasti siia tooma ei hakka, mingisuguseid uusi uksi või aknaid ta kindlasti ei ava.

Kui me räägime kuludest, mida siin mainiti, siis tõesti, neid toiminguid tehakse ju täna ka. Ma enne lugesin ette, et paarkümmend, 20–30 inimest tulevad igal aastal selle sinise kaardi loogika alusel Eestisse tööle. Tõesti, kui rääkida sotsiaalsetest tagatistest, mis muutmisele lähevad, siis praktika on olnud selline, et viie aasta jooksul on selles süsteemis ajutiselt töötuks jäänud inimesi olnud üks. Viie aasta jooksul üks inimene. Pole ka ette näha, et see kõik peaks kuidagimoodi muutuma. 

Kolmandaks, ma tahaks öelda, et kõik sinise kaardi alusel Eestisse tulevad inimesed lähevad selle kvoodi [arvestusse], mille me oleme kehtestanud. Nii et ei ole tegemist mingi erandiga, [eelnõu] ei suurenda kuidagimoodi kvooti, ta ei loo mingit muud erandit. Nad peavad ühtlasi saama 1,5‑kordset keskmist palka. Ehk siin on kõik need kõige karmimad nõuded, mis me oleme kehtestanud.

Vastab tõele see, et see [eelnõu] on väga paljus mõeldud just kõrgelt kvalifitseeritud inimeste jaoks, eriti IT-valdkonna jaoks, mis on majanduse arengule oluline. 

Kui tekib küsimus, miks seda kõike vaja on, siis vastus on see, et [eelnõu] võimaldab seda, et kui Eesti ettevõte võtab sinise kaardi alusel tööle töötaja, siis see töötaja saab käia mujal Euroopas konverentsidel ja teha mujal Euroopas tööd kokku 90 päeva 180 päeva jooksul. Lihtsalt teised töötajad, kes ei tule siia sinise kaardi alusel, vaid meie teiste seaduste ja kordade alusel, [mujal] Euroopas viibida ja töötada sellisel kujul ei saa. See toetab Eesti ettevõtteid rahvusvahelistumisel, uute turgude hõivamisel, ekspordivõimaluste parandamisel. Pigem on see nagu Eesti ettevõtjate kasuks. Mina kutsuksin teid üles seda seni kehtivat Euroopa direktiivi, kus me teeme ainult mõned asjad natukene mõistlikumaks, toetama.

Mis puudutab valitsuse rändepoliitikat, siis see selles mõttes pole muutunud, et meil on jätkuvalt kaks eesmärki. Üks on see, (Juhataja helistab kella.) et hoida mõõdukat konservatiivset joont, mis siiamaani on olnud, ja samas vaadata kindlasti seda, et oleks piisavalt paindlikkust, ja kui seda on vähe, siis seda juurde luua, et ettevõtjad saaks Eestis tegutseda ja neil need võimalused oleks. Teine pool on loomulikult see, et tagada Eesti julgeolek. Sellepärast tuleb välismaalaste seaduse muudatusi veel. 

Küsimus oli, miks need ei ole koos ühes seaduses. See on väga õige küsimus. Sellele on ka vastus. Praegu on tegemist direktiivi ülevõtmisega, aga välismaalaste seaduse muudatused tähendavad eelnõude väljatöötamist, kooskõlastusringe ja omaette protsessi, mis kõik võtab oluliselt pikemalt aega, [need muudatused] ei tule siia saali kohe. Sinna juurde see, et kogu selle paketiga püüab valitsus vaadata ka muud peale välismaalaste seaduse. Me vaatame ka seda, kes Eesti koolides õpivad, millised kultuurinormid meie koolides peaksid olema ja kas me seal peaksime mingisuguseid tingimusi sätestama. Kõik need asjad sinna juurde. Aitäh teile!

Suur tänu! Nüüd küll on hetk, kui läbirääkimistel on joon all. Läbirääkimised on suletud. Nii. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 349 esimene lugemine tuleb lõpetada, aga on tulnud ka teine ettepanek, nimelt, Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu 349 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist. 

Head ametikaaslased, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu 349 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 6, vastu 48, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. 

Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. veebruar kell 17.15. Kolmanda päevakorrapunkti menetlemine on läbi.  

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud väärismetalltoodete seaduse, riigilõivuseaduse ja seadme ohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 363 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majandus‑ ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo! (Helistab kella.) Palun saalis ka vaikust! Saalis on lärm.

Tere õhtust, lugupeetud juhatus!

Tervitan ka teisi juhatuse liikmeid teie poolt. Aitäh!

Head Riigikogu liikmed! Väärismetalltoodete seadus läbis viimase suure uuenduskuuri 20 aastat tagasi ja viimati tehti seal suuremaid sisulisi muudatusi aastal 2008. Selle aja vältel on seadus üldjoontes oma eesmärki täitnud, kuid rakendamise käigus on ilmnenud ka puudujääke ja probleeme. Niisiis, seaduse muutmise eesmärk on kõrvaldada ajale jalgu jäänud sätted ja piirangud, nagu jaemüügikohtade piirangud ja massi esitamise kohustus müügidokumentidel. Soovitakse ka vähendada ebavajalikku regulatsiooni ja sellest tulenevat halduskoormust ning lisaks on ajas muutunud ettevõtjate ootus riigi infosüsteemide funktsionaalsusele.

Seadusele koostati 2023. aasta jaanuaris väljatöötamiskavatsus. Muudatuse väljatöötamisse kaasati väärismetalltoodetega seotud ettevõtjad, kelle tagasiside alusel lisati praegusesse seadusesse mitmed muudatused, näiteks registreerimismenetlusest füüsiliste näidiste ja paberdokumentide esitamise kohustuse eemaldamine. Muudatuse väljatöötamisel arvestati, et hoolimata ettevõtjate halduskoormuse vähendamisest oleks siiski endiselt tagatud tarbijate kaitse. Kõiki muudatusi ma praegu ette lugeda ei jõua, neist on põhjalikumalt juttu eelnõu seletuskirjas. Tutvustan siiski lähemalt tähtsamaid muudatusi.

Esiteks, üks suuremaid muudatusi on väärismetalltoodetele kantavate, tootjat tähistavate nimemärgiste riikliku andmekogu menetlusprotsesside digitaliseerimine ja infosüsteemi uuendamine. Märgiste andmekogus registreerimine on vajalik, et tuvastada, missugune ettevõtja millist märgist tootel kasutab. Praegu peavad väärismetallist ehete, kellade ja lauahõbeda tootjad esitama taotlemisel nimemärgise kujutise paberil ja igal aastal kinnitama registreeringu koos füüsiliste näidiste esitamisega. Muudatusega võimaldatakse ettevõtjal esitada kõik need andmed elektrooniliselt, pikendatakse registreeringu kehtivust ühelt aastalt kümnele ja lõpetatakse füüsiliste näidiste esitamise kohustus. Ligikaudu 300 registreeringut omava ettevõtte kohta tähendab registreeringu kehtivuse pikendamine kümne aasta peale kokku ligi pool miljonit eurot kokkuhoidu. Peamine kasu ettevõtjatele on siiski aegunud ja mittevajalike kohustuste eemaldamine regulatsioonist, mis vähendab ettevõtjate halduskoormust.

Teiseks, praegu aktsiaseltsis Metrosert asuv nimemärgise register on loodud 20 aastat tagasi ja vahepeal ei ole registrit tehnilistel põhjustel ajakohastatud, mistõttu ei ole ei tehnilistel põhjustel ega rahaliselt mõistlik enam olemasolevat registrit uuendada. Praegune nimemärgise register lõpetatakse ja andmed viiakse üle Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti järelevalve infosüsteemi, mis vastab tänapäevastele riikliku andmekogu nõuetele ja kus arendatakse vastav moodul. TTJA on loogiline valik, sest seal tehakse väärismetalltoodete üle riiklikku järelevalvet ja valdkondlik pädevus on seal juba olemas. Infosüsteemi arendamise kulu on ärianalüüsi järgi ligikaudu 150 000 eurot ja täiendav püsikulu infosüsteemi ülalpidamiseks on aastas 22 500 eurot. Vahendid on planeeritud riigieelarvesse ja peale seaduse vastuvõtmist taotletakse need TTJA‑le.

Kolmandaks, riigilõivuseaduse muudatusega piiritletakse selgemalt, milliste tegevuste eest tuleb nimemärgise registreerimise, muutmise või kehtimise aja pikendamise korral riigilõivu tasuda. Kui praegu tuleb seda teha registreeringu puhul, siis edaspidi tuleb riigilõiv tasuda taotluse läbivaatamise eest. Muudetakse ka 2015. aastast kehtivat 20‑eurost riigilõivumäära, tõstes selle 30 euroni. Nimemärgise registri [haldamise] ülesande liikumisega TTJA järelevalve infosüsteemi muudetakse ka seadme ohutuse seadust, mille alusel see infosüsteem on asutatud.

Neljandaks kaovad jaemüügikohtade piirangud ning sellega suureneb mikroettevõtjatest käsitööliste konkurentsivõime. Nad saavad enda valmistatud tooteid müüa ka turul ega pea kasutama väärismetalltoodete jaemüügiks spetsialiseerunud füüsilisi kauplusi. Muudes valdkondades ei ole tarbijakaitse eesmärkidel jaemüügipiiranguid kehtestatud ja sellised piirangud on ebaproportsionaalsed.

Viiendaks, lisaks muutuvad väärismetalltoodete müügidokumentidel andmete esitamise nõuded, et saavutada tasakaal ettevõtjate mõistliku halduskoormuse ja tarbijale vajaliku info edastamise [vajaduse] vahel. Praegu on kohustus esitada müügidokumendil alati toodet eristava näitajana toote mass, et tarbija hilisema kaebuse korral toodet ja müügidokumente kokku viia. Enamik ettevõtjaid aga eristab tooteid müügisüsteemides tootekoodi järgi, mis on parem näitaja, sest mass võib sama tüüpi ja samast väärismetallist, aga erinevatel toodetel olla sama, pealegi võib sama partii ehete mass erineda.

Eelnõu on kavandatud jõustuma üldises korras, välja arvatud nimemärgise registri üleminek TTJA haldusalasse, mis jõustub 1. juulist 2025. aastal. Tänan tähelepanu eest!

Austatud minister, aitäh teile teie ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Ma tänan. Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Priit Lombi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas ministri juba tutvustatud eelnõu 5. veebruaril käesoleval aastal. Arutelus osales kaheksa komisjoni liiget, puudus kaks komisjoni liiget. Kutsutud olid minister Tiit Riisalo ja asekantsler Luukas Ilves ning [majanduse ja] innovatsiooni asekantsler Sandra Särav. 

Me oma arutelus keskendusime kolmele peamisele nüansile, millest minister juba rääkis. Kõigepealt see, et riik hakkaks Exceli asemel targemaid infosüsteeme kasutama, seda just näiteks küberturvalisuse tõttu ja üleüldse ajakohastamise valguses. Saime teada, et selle eelnõu kaudu liigub senine Metroserti menetlus TTJA‑sse, mis on arendamas oma infosüsteemi. Iga-aastane kulu Metrosertile selle võrra riigieelarves ka pisut väheneb. 

Teine pool arutelust keskendus ettevõtjate haldus[koormuse] vähendamisele ja ettevõtlusvabaduse suurendamisele. Tõepoolest, kohalikud Eesti väiketootjad peaksid saama oma tooteid müüa ka mujal kui suuremates poekettides. See võiks turul toimetavate inimeste elu muuta pisut lihtsamaks ja mõistlikumaks. 

Kõige rohkem keskendus meie arutelu tarbijate kaitsmise küsimusele. Kui ettevõtja jaoks muutub elu pisut lihtsamaks, kes siis kaitseb selle juures tarbijat? Selle üle valdavalt arutelu sel istungil toimuski. Minu küsimusele, mis puudutas seda, et kui järelevalvevajadus suureneb, kas siis selle teostamise jaoks planeeritakse ka vahendeid juurde panustada, vastas minister jaatavalt. Selles mõttes on hea, kui selles protsessis võidavad mõlemad osapooled, nii müüja kui ka ostja. Kindlasti, kui on veel kõhklusi ja kahtlusi, siis lugemiste vahel saab selgust. 

Üks tehniline nüanss ka, mis loodetavasti võimaluse korral infoga sisustatakse. See puudutas seda, et kui turu maht oli arvestatud 2021. aasta majandusaasta aruannete põhjal, siis see on nüüdseks, 2024. aastaks, pisut liiga vana info. Asekantsler andis lootust, et saab relevantsemaid andmeid juurde. Minister nõustus. 

Tehti ka kolm otsust. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, see otsus oli konsensuslik. Teha ettepanek võtta eelnõu täna, sõbrapäeval, Riigikogu täiskogu päevakorda. See ei olnud konsensuslik otsus, poolt oli 6 ja vastu 2 komisjoni liiget. Kolmas ettepanek oli esimese lugemise lõpetamise ettepanek, selle poolt oli 6 komisjoni liiget ja hääletusel ei osalenud 2 komisjoni liiget. 

See on lühike kokkuvõte komisjonis toimunust. Olen valmis vastama küsimustele.

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kindlasti on selles eelnõus nii positiivset kui ka negatiivset. Ei saa öelda, et on halb, kui tahetakse midagi digitaliseerida või tänapäevasemaks teha. Ma arvan ka, et see nimemärgise register on tehniliselt vananenud, sellega võib nõustuda. 

Probleemid tekkisid komisjonis rohkem just nimelt tehnilise järelevalve ja tarbijakaitsega. Siiamaani on kuldehteid ja juveeltooteid müüdud kullassepaärides, need on sertifitseeritud. Kui inimene läheb sinna ärisse, siis ta võib üsna kindel olla, et see kaup, mida ta ostab, vastab sellele, mis seal kirjas on. Selle seadusega tahetakse teha selliseid leevendusi, et enam ei pea isegi kaalu vääriseseme peale märkima. Samas tahetakse see kõik lasta vabaturule, oli ka juttu, et hakatakse laatadel müüma. No ma hästi ei kujuta ette, et ma läheksin laadalt ostma oma naisele kingitust, mingeid kõrvarõngaid või sõrmust, ja saaksin sealset müüjat usaldada. See on umbes nii nagu apteekide puhul. Praegu käib vaidlus, kas lasta poodidesse jaemüüki tavalised ravimid, mis on igapäevases tarbimises, mis ei ole retseptiravimid. Väidetakse samamoodi, et apteegist on neid mõistlikum osta, sest seal apteeker soovitab ja inimene saab milleski kindel olla. 

See eelnõu lõdvendab neid piire nii palju, et ma kardan, et kui see eelnõu just sellisel kujul vastu võetakse, siis võib politseil väga palju probleeme tekkida, sest, ma ei tea, kas ainult mustlased, võib-olla ka mõni teine pahalane võib hakata seda [leevendust] ära kasutama. See ei ole kindlasti hea. 

Seega võib öelda, et ühest küljest on see eelnõu hea, teisest küljest on ta toores. Ma väga loodan, et kahe lugemise vahel saab teha muudatusettepanekuid ja siiski suudetakse läbi mõelda see tarbijakaitse pool, et inimesed võiksid ikka endiselt kindlad olla selles, et see kaup, mida nad ostavad, vastab lubatule. Sellised mõtted. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on 363 SE esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. veebruar kell 17.15. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde, Riigikogu liikmete Rain Epleri, Ants Froschi ja Siim Pohlaku algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 263 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Siim Pohlaku. Palun! Samas, kui Rain Epler siin on, siis võib ka tema tulla, tema on ka algataja. Palun teda siis. Ei näe ka teda. No ja siis on võimalus Ants Froschil tulla. Ants Frosch, kas on võimalik tulla Riigikogu kõnetooli? Riigikogu [saalis on] rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann, kes selles punktis teeb komisjoni ettekande. Ta on valmis siia tulema, aga tulla ei saa, kui algatajate ettekandjat pole. Nii, kuna ei ole saalis ei Rain Eplerit, Ants Froschi ega Siim Pohlakut, siis järelikult on päevakorrapunkti arutelu võimatus. Oleme viienda päevakorrapunkti ära käsitlenud. 

Anti Haugas, on teil mingi mure? Vaatasin, et panite nime sisse. (Hääl saalist.) Kui kõik on hästi, siis see on väga hea uudis. 

Liigume kuuenda päevakorrapunkti juurde, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 286 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Martin Helme. Martin Helmet, Riigikogu liiget, saalis ei ole, järelikult seda punkti menetleda ei saa. Tulenevalt kodu‑ ja töökorra seadusest on arutelu võimatus. 

Päevakorrapunkt nr 7 on Riigikogu liikmete Siim Pohlaku, Henn Põlluaasa ja Rain Epleri algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 265 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Siim Pohlaku. Ta ei ole saalis, samuti ei näe Henn Põlluaasa ega Rain Eplerit. Järelikult ei saa seda päevakorrapunkti arutada ja on arutelu võimatus. 

Liigume, head ametikaaslased, edasi mõistlikus tempos. Oleme jõudnud kaheksanda päevakorrapunkti juurde, Riigikogu liikmete Rene Koka, Leo Kunnase, Evelin Poolametsa, Siim Pohlaku ja Martin Helme algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 266 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli Rene Koka. Ei ole saalis ei teda ega ka teisi algatajaid, kelle nimed eelnevalt ette lugesin. Järelikult seda päevakorrapunkti arutada ei saa. Saalis on valmis rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann, aga teid ei saa siia Riigikogu kõnetooli kutsuda enne, kui algataja pole oma sõnavõtuga esinenud, ja võib-olla oleks ka küsimusi ja vastuseid, me ei tea seda. Nii et kaheksandas päevakorrapunktis on arutelu võimatus. 

Liigume üheksanda päevakorrapunkti juurde ja loodame, et siin läheb meil paremini. See on Riigikogu liikmete Arvo Alleri, Kert Kingo ja Evelin Poolametsa algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 267 esimene lugemine. On palve Arvo Alleril, Riigikogu liikmel, tulla Riigikogu kõnetooli. Keda ei ole, on Arvo Aller. Ka teisi algatajaid [saalis] pole. Järelikult on selle päevakorrapunkti arutelu võimatus. 

Liigume kümnenda päevakorrapunkti juurde, Riigikogu liikmete Kert Kingo, Martin Helme ja Rene Koka algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 268 esimene lugemine. Algatajate poolt peaks tegema ettekande Riigikogu liige Kert Kingo. Teda ei ole saalis, ei ole ka teisi algatajaid. Järelikult on selle päevakorrapunkti arutelu võimatus ja kümnes päevakorrapunkt on menetletud. 

Läheme 11. päevakorrapunkti juurde. Priit Lomp, teil on protseduuriline küsimus.

Jaa. 

Kas mikrofon või midagi ei tööta või? Mis nüüd on?

Aitäh! Mulle tundub, et ilmselt on fraktsioonid pidamas oma sõbrapäeva istumist. Head sõbrapäeva neile siitpoolt ka. Aga tahtsin küsida teie kui kogenud Riigikogu saadiku käest, kas on olnud teie siin saalis töötamise ajal, nende aegade jooksul arutelu, kui mitu korda peab arutelu võimatus ühe punkti juures tekkima, et see automaatselt menetlusest välja kukuks. On sellist arutelu kunagi siin peetud ja võiks seda siis selles valguses pidada, et tegelikult needsamad punktid on siin mitme nädala vältel iga tööpäeva õhtul arutelu võimatuse tõttu [menetlemata jäänud]?

Aitäh! XV Riigikogu koosseis valiti märtsis 2023. aastal. Ei ole tõesti olnud sellist arutelu. Minu Riigikogus töötamise kogemus ei ole väga pikk, aga selle aja jooksul ei ole olnud sellist arutelu, millal see arutelu võimatus lõpuks, kuidas öelda, kukub nulli või miinusesse, nii et [eelnõu] ei tule enam siia saali. Ikka tuleb ta vaikselt siia tagasi, püüame jälle arutada, ja kui inimesi ei ole saalis, siis on arutelu võimatus. Nii et jah, sellist asja ei ole olnud. Ja kui ei tule erakorralisi valimisi, siis 2027. aasta kevadeni saame nende teemade üle ilusti siin üheskoos mõtiskleda. 

Aga ärme seda istungit kauaks peata, [jätkame] heas tempos. 11. päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Martin Helme ja Siim Pohlaku algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 269 esimene lugemine. Riigikogu kõnetooli on palutud Riigikogu liige Martin Helme, keda ei ole saalis, ei ole ka teist algatajat, järelikult on … Ei tea veel midagi, mis on. Anti Haugas, võib-olla teil on volitus. Palun! Kuigi volituse alusel te ei saa siis tulla, ma lihtsalt ütlen ette ära, juhuks kui see on teie küsimus.

Ma lihtsalt tahtsin mainida, et Martin Helme tegelikult on olemas küll. Ma just sisse tulles nägin teda siin ukse taga.

Ega ma siin mingi üle linna Vinski ei ole, et ma läbi seinte näen. Ma vaatan siia saali, teda ei ole, järelikult on arutelu võimatus ja 11. päevakorrapunkti me arutada ei saa.

Liigume 12. päevakorrapunkti juurde, Riigikogu liikmete Arvo Alleri, Leo Kunnase ja Rain Epleri algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 270 esimene lugemine. Riigikogu kõnetooli on palutud Arvo Aller, keda ei ole saalis, ei ole ka teisi algatajaid. Järelikult on selle päevakorrapunkti arutelu võimatus.

Liigume 13. päevakorrapunkti juurde, see on Riigikogu liikmete Kalle Grünthali ja Alar Lanemani algatatud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 165 esimene lugemine. Riigikogu kõnetooli on palutud Riigikogu liige Kalle Grünthal, keda ei ole saalis, saalis ei ole ka teist algatajat. Järelikult on selle päevakorrapunkti arutelu võimatus.

Liigume mõnusasti 14. päevakorrapunkti juurde, Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa, Helle-Moonika Helme ja Mart Helme algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 166 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Henn Põlluaasa, keda ei ole saalis. Ei ole ka teisi algatajaid saalis. Järelikult on ka selle päevakorrapunkti arutelu võimatus.

Liigume 15. päevakorrapunkti juurde, Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa, Helle-Moonika Helme, Mart Helme ja Jaak Valge algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 246 esimene lugemine. On hea meel paluda selles päevakorrapunktis Riigikogu kõnetooli Riigikogu liige Henn Põlluaas. Palun! Ei ole teda, ei ole ka teisi algatajaid. Nii et peame selle monoloogiga siin edasi minema ja on selle päevakorrapunkti arutelu võimatus.

Oleme jõudnud tõsise töö järel 16. päevakorrapunkti juurde, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 276 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Ants Froschi. Nii, Riigikogu liiget Ants Froschi ei ole saalis, ei ole ka teisi algatajaid, järelikult seda päevakorrapunkti arutada ei saa ja on arutelu võimatus.

Päevakorrapunkt nr 17, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 287 esimene lugemine. Taas kord on palve Henn Põlluaasal tulla Riigikogu kõnetooli, aga keda ei ole, on Henn Põlluaas. Järelikult on arutelu võimatus.

Olemegi jõudnud viimase päevakorrapunkti juurde tänases päevakorras, see on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 289 esimene lugemine. Mul on hea meel paluda Riigikogu kõnetooli Riigikogu liige Jaak Valge. Palun! Aga keda ei ole, on Jaak Valge. Järelikult on ka 18. päevakorrapunkti arutelu võimatus.

Head ametikaaslased, ma tänan teid teie koostöö eest ja selle mittekoostöö eest! Tänane päevakord on läbi vaadatud, rohkem päevakorrapunkte ei ole. Tänane istung on lõppenud. Jõudu teile meie töös! Aitäh!