Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere, kõik Riigikogu külalised nii rõdudel kui ka siniste ekraanide taga! Me alustame 24. jaanuari infotundi. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, justiitsminister Kalle Laanet ja välisminister Margus Tsahkna. Aga enne, kui me asume protseduurireeglite tutvustamise ja küsimuste juurde, palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerunud 18 Riigikogu liiget, puudub 83.

Head külalised rõdudel! Kui te teete siin mobiiltelefonidega pilte, olge hästi ettevaatlikud, et mobiiltelefon kuidagi käe vahelt ei libiseks ega kukuks alla siia Riigikogu saali.

Head kolleegid! Riigikogu infotunni reeglitest lühidalt. Nii nagu ikka, Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Pärast vastamist saab küsija võimaluse esitada täpsustava küsimuse, lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse. Täna on meil kokku üheksa küsimust.

Meie esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord Eesti Vabariigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Peaminister! Eelmise aasta esimese üheksa kuuga vähenesid investeeringud Eestisse 5,6%, aga samal ajal kasvasid investeeringud Lätti 6,5% ja Leedusse tervelt 10%. Kas te äkki oskate öelda, mis võiks olla selle põhjus? Ja kas te tunnistate, et üks põhjus võib olla see, et te olete väga kõvahäälselt rääkinud igal pool maailmas, et Eestis läheb kohe-kohe sõjaks? Kas tunnistate, et see sõjahüsteeria, mida te pidevalt õhutate, on üks väga oluline põhjus, miks Eestisse keegi enam investeerida ei taha? Me ju teame, et te olete siin ettevõtluskeskkonna oma poliitikaga nagunii tuksi keeranud. Kõrgete energia hindadega ei ole te midagi ette võtnud, olete kavandanud ja ellu viinud suured maksutõusud ja sisse seadnud ka uued maksud. Miks ettevõtjad peaksid veel tahtma teie juhitud Eestisse investeerida ja kui kaua me sedasi vastu peame?

Aitäh! Eesti majandus on väga avatud majandus. Eesti majandus on erinevalt Läti ja Leedu majandusest väga seotud Põhjamaade majandusega. Põhjamaade majandusel ei lähe praegu hästi ja see peegeldub kohe ka meie majanduses. Lihtsalt teile illustreerimiseks numbreid: meie majandus on seotud Põhjamaadega 26% ulatuses ehk [nii suur osa] investeeringuid on Põhjamaadega seotud, aga Leedus on 6% ja Lätis 11%. Põhjamaadel ei lähe hästi sellepärast, et Saksamaa majandusel ei lähe hästi. Nii et need on kõik seotud. Loomulikult mõjutab kogu meie majanduspilti ka see ärevus, mis on seotud sõjaga. Selles suhtes on teil väga õigus, et Venemaa, meie ühine naaber Ukrainaga, on alustanud täiemahulist sõda ja loomulikult see mõjutab ka neid riike, kes on Venemaa naabrid.

Nüüd sellest, millega ma ei ole nõus. Te ütlesite, et me ei ole kõrgete energia hindade puhul midagi teinud. Esiteks, meil olid energiatoetused ja tegelikult, kui tagantjärgi vaadata, olid need energiatoetused võrreldes teiste riikidega heldemad. Teiseks vaatame seda, kui palju on energia hind alla tulnud. Ma räägin sellest, et elektri hind on 70% alla tulnud, gaasi hind veelgi rohkem. See on majanduses üks oluline sisend. Vaatame majanduse konkurentsivõimet, kus suures pildis on põhimõtteliselt kolm suurt elementi. Üks on tööjõukulud, teine on maksukoormus ja kolmas on sisendite hinnad. Tööjõukulud on meil Põhjamaadega võrreldes endiselt väiksemad. Maksukoormus on meil samamoodi Euroopas tagantpoolt viies ehk Euroopas ikkagi väga konkurentsivõimeline. Eriti majanduse mõttes on positiivne just see, et meil ei ole ettevõtete tulumaksu ehk ettevõtted oma reinvesteeritud kasumilt tulumaksu ei maksa. See on maailmas unikaalne, kuigi Läti võttis tõesti meie süsteemi üle. Igal juhul on see olnud üks meie maksusüsteemi konkurentsivõime põhjuseid.

Nii et me töötame selle kallal, et energia hinnad ja energiavarustuskindlus oleks stabiilsed, et meil oleks palju energiapakkumist, seepärast et see on oluline sisend. Mul on hea meel tõdeda, et Euroopas on meie energia tõepoolest endiselt [keskmisest] odavam, 25% odavam kui Euroopas keskmiselt. Ja kui me võrdleme Läti või Leeduga, siis [näeme, et] meie energia on ka odavam kui Lätis või Leedus.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma ütleks nüüd täpselt nii, nagu teie kogu aeg armastate öelda, et mina ei tea, mis maailmas teie küll elate. Te ütlete, et te olete teinud väga heldeid energiatoetusi. Tegelikult ettevõtjatele ju toetusi ei olnud ja ettevõtjad seda [juttu] küll ei kinnita. See on muuseas üks põhjus, miks meil ettevõtteid praegu järjest ja järjest kinni pannakse. Ja avatud majandus ei ole ainult Eestis, me oleme Euroopas tegelikult ju kõik avatud, aga näete, tulemused on millegipärast erinevad. Ma arvan, et see tuleneb ikkagi sellest, kuidas ühte või teist riiki juhitakse.

Ma tuleks ikkagi välismeedias räägitu juurde tagasi. Kui Eesti Vabariigi peaminister tuleb välismeedias välja jutuga, et meil siin võib kohe varsti madinaks minna, siis ei ole imestada, et tõepoolest keegi [ei] tahagi siia riiki tulla, sest riigi peaminister, kes peaks riiki reklaamima, reklaamib seda kui tulevast lahinguvälja ja sõjakollet. Võib-olla teie eesmärk oli [teine], ma mõnes mõttes mõistan, et te tahtsite selle jutuga mõjutada teisi lääneriike Ukrainat rohkem abistama. Aga kas te ikka annate endale aru, mida selline sõge jutt toob meie riigi mainele terve maailma silmis kaasa, nii investorite kui ka turistide, kõigi silmis? Kes see tahab siia üldse enam tulla, kui riigi peaminister kuulutab oma riigi sõjapiirkonnaks, ohtlikuks, perspektiivituks, mõttetuks? Ja kuidas peaksid end tundma meie riigi enda inimesed, elanikud, kes tahaks ehitada või osta oma kodu, saada lapsi, unistada? Või siis noored – mis motivatsioon neil peaks olema? Kas te olete mõelnud ka, et kuigi te ühtepidi tahate teha head, teete te ju teisipidi tegelikult väga palju halba, kui te niimoodi räägite?

Jaa, aitäh! Ega ma polegi väitnud, et meil olid ettevõtetele energiatoetused. Meil olid inimestele energiatoetused ja need olid helded. Ja kui me aitasime inimesi, siis seeläbi me aitasime ka ettevõtteid.

Teiseks, majandus on tsükliline. See tähendab seda, et on majanduskasvu perioodid ja on majanduslanguse perioodid. See on alati niimoodi olnud ja alati on ettevõtteid, kes lähevad pankrotti, ja alati on ka ettevõtteid, kes sünnivad. Pankrotti suhtumine on – muideks, see on täiesti eraldi teema – Euroopas üldiselt selline, et see on justkui läbikukkumine, ebaõnnestumine. Aga tegelikult mujal maailmas vaadatakse seda pigem nii, et sa oled ikkagi püüdnud.

Nüüd tulen teie küsimuse juurde. Ma ei tea, kas te olete lugenud seda [minu] The Timesi intervjuud originaalis. Ma ei rääkinud Eestist, ma ei rääkinud ka NATO idapiiridest, ma rääkisin NATO‑st. Ja see on ülioluline, sellepärast et NATO riigid peavad aru saama, et kõik peavad tegema rohkem, investeerima rohkem kaitsesse, sest see, mis provotseerib agressorit, on nõrkus. Nõrkus on see, mis paneb teda tegema valekalkulatsioone. Näiteks, Ukrainale kallale minnes ta arvas, et ta suudab Ukraina kiiresti vallutada, seepärast, et ta arvas, et Ukraina on nõrk ja lääne toetust tal taga ei ole, nii nagu juhtus 2014. aastal. Aga me ei ole olnud nõrgad. Tegelikult me peame [investeerima kaitsesse], kõik NATO riigid [peavad]. Kui te loete seda intervjuud originaalis, mitte rahvusringhäälingu refereeringut, siis te näete, mida ma seal rääkisin.

Mina ei õhuta kuidagi ega ütle, et siin on ohtlik. Vastupidi, ma ütlen, et meil on siin turvaline, sellepärast et me oleme teinud oma kaitsesse investeeringuid, tegime [juba] enne Ukraina sõja algust. Ma mäletan väga hästi, kui ma 19. jaanuaril olin siin kõnepuldis ja kuidas te mind siis mõnitasite selle eest, et ma tulin julgeolekupoliitilise avaldusega ja ütlesin, et me peame kaitsesse rohkem investeerima, me peame Ukrainale abi andma – see oli enne [sõja algust] – just selleks, et me oleksime tugevad. Meie kaitse koosneb nii meie enda kaitsest kui ka kollektiivkaitsest. Ja kollektiivkaitse puhul on nii, et NATO on nii tugev, kui on kõikide NATO riikide armeed ja kui palju investeeritakse kaitsesse. Sellepärast see on see jutt, mida me oleme kogu aeg rääkinud, mida me räägime järjest rohkem ja mida ka NATO riikides [järjest] rohkem mõistetakse.

Nüüd üks lisaküsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister Kaja Kallas! Ma kuulasin teie vastust praegu, see oli väga ilus. Ma tõesti siiralt kiidan teid selle ettekande eest, mille te Moonika Helmele vastuseks [tegite]. Täienduseks ütleksin veel seda, mida te praegu ei rääkinud, et tegelikult te olete väga tõsist tööd teinud sõja algusest peale. Te olete kutsunud Ukrainat abistama, te olete Putinit kritiseerinud, nimetanud teda diktaatoriks ja nii edasi ja nii edasi. Te olete [välja teeninud] isegi hüüdnime Sõjaprintsess, sest te olete nii tubli olnud selles asjas, olete olnud Putini-vastane, äärmiselt kriitiline. Selle üle, ma arvan, üldse vaidlust pole. Teid on pärjatud mitmete autasudega ja ka mina annaksin teile autasu või ordeni, kui mul oleks see võimalus.

Aga teate, ma juhtusin lugema Tõnis Erilaiu 26. aprilli 2022 artiklit Õhtulehes, kus ta kirjutab, et Putini kriitikuid, ühiskonnategelasi, ajakirjanikke ja poliitikuid on mõrvatud Moskva kesklinnas ja isegi oma koduuksel ning teda karmilt kritiseerinud venelased ei tunne end ilmselgelt kusagil täiesti turvaliselt. Ajalugu on näidanud, et see pole sugugi asjatu hirm. Muuseas, inimrööve ja tapmisi on ette tulnud ka välismaal. Nüüd on minu jaoks täielik fenomen see: [kuna] te olete tõsine Putini kriitik, ei saa ma aru, kuidas oli sõja alguses teie abikaasal poolteist aastat võimalus vedada kaupa Venemaale. Mitte ükski sealne organ ei teinud selleks takistusi, ei röövinud autojuhti, ei tekkinud avariid ja nii edasi ja nii edasi. Tavaliselt kriitikutega nii juhtub. Palun selgitage mulle see fenomen lahti.

Aitäh! Ma saan aru, kuhu te selle jutuga tüürite. Mulle tundub, et te olete korduvalt küsinud sellist küsimust, et kas te ei karda, kas te kuidagi ei karda ikkagi siin Eestis ja nii edasi. Olen kuulnud ka, et te jagate minu isiklikku aadressi inimestele, et nad tuleksid minu kodu juurde. See on midagi täiesti uut Eesti poliitikas. 

Aga minu abikaasal oli vähemusosalus Eesti ettevõttes, kes aitas teist Eesti ettevõtet, kes oli nende enamusosanik. Niipea, kui ma sellest teada sain, ta sellest osalusest loobus, ta müüs selle osaluse maha. Täpselt samamoodi, nagu ma olen kogu aeg [teinud] ja nagu ma ka enne [sellest seosest] teada saamist [tegin], andsin mina oma moraalsed hinnangud ja olen seda ka pärast teinud. Ja seal ei ole mingeid Venemaa vedusid.

Aitäh! Lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme teise küsimuse juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tahaksin mainida seda, et Kaja Kallas valetas sealt puldist järjekordselt. Ma ei ole tema aadressi andnud mitte kellelegi, esiteks. Ja teiseks, ma ei teagi, kus kohas ta elab, ja mind see ei huvita ka.

Nii, aitäh! Aga ma ei saa lugeda seda …

Ma ei ole veel lõpetanud.

Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks.

Mul on protseduuriline küsimus selle kohta, et Kaja Kallas ei vastanud mu küsimusele. Ma küsisin, kuidas on võimalik selline olukord, et kõiki kriitikuid rünnatakse või tehakse nendega ükskõik mida, aga Kaja Kallasega, kes on väga suur kriitik, ei juhtu midagi ja tema abikaasal on võimalik need veod toime panna. Sellele küsimusele, lugupeetud istungi juhataja, ta ei vastanud. Ma tahaksin, et ta vastaks küsimusele, kuidas on võimalik, et [Venemaa] julgeolekuorganisatsioon ei sekku sellesse.

Aitäh, Kalle Grünthal! Ma ei saa ka seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks, sellepärast et peaminister jäi teemasse. Ma lõpetasin selle küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ning teema on raha. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Minu küsimus on tõesti seotud rahaga ja koosneb kolmest osast. Kõigepealt, me teame, et õpetajad on kuulutanud välja streigi. Kolleeg Jürgen Ligi on öelnud, et streigiga on ühinenud ka mitu ministrit: streigivad ka Läänemets ja Kristina Kallas. Samas ütleb Läänemets, et streigib hoopis peaminister Kaja Kallas, kes ei soovi leida rahalisi lahendusi õpetajate nõudmistele. Minu arvates on tegemist kaosega. Kas te oskate selgitada, kes siis tegelikult streigib ja kas valitsuses ka streigitakse? Kes on ühinenud õpetajate streigiga valitsuse liikmetest ja kes ei ole?

Küsimuse teine osa [puudutab seda], et rahandusminister Võrklaev on öelnud ja ka teie olete öelnud, et RES‑i vaates on algselt vaja leida 400 miljonit eurot, see [tulurida] on rahaliselt katmata. Läänemets räägib, et hoopis miljard on vaja leida või isegi rohkem. Samas me teame, et käesoleva aasta eelarve kohta on Regionaal- ja Põllumajandusministeerium öelnud, et tasulisele ühistranspordile üleminek nõuab veel sellel aastal täiendavalt 26 miljonit eurot, mida ei ole. Õpetajate palkade puhul, me teame, räägitakse 10 miljonist. Te ise olete öelnud, et tegelikult on pikad lahendused hoopis kallimad kui 10 miljonit eurot. Hoolekandereformist me ei räägigi. Kõik on aru saanud, ka kohalikud omavalitsused, et tegelikult on vaja oluliselt rohkem [raha]. Kas te võite öelda, mis summadest me räägime nii jooksva aasta eelarve raames kui ka RES‑i vaates?

Küsimuse kolmas osa [puudutab seda], et teie kõrval istuv kolleeg Margus Tsahkna on öelnud, et tulevad jõhkrad kärped. Ma olen vähemalt kümme korda kuulnud seda: jõhkrad kärped tulevad. Kui palju siis tegelikult on kärbitud ja mida see tähendab? Kui suur on jõhker kärbe ja kuidas seda kaetakse? Kas tõesti minnakse kärpima või [tehakse] nii, nagu Läänemets ütleb, et juba olemasolevatele maksudele [lisaks] kehtestatakse hoopis uusi makse ja olemasolevaid makse tõstetakse? Kus on tõde?

Aitäh nende kolme küsimuse eest! Kõigepealt esimene: kes streigib? Õpetajad streigivad. Eestis osaleb streigis 330 kooli ja circa 9500 õpetajat. Koos toetusstreigis osalejatega kasvab streikijate arv üle 18 000. Valitsuses ei ole ma täheldanud, et keegi streigiks – kõik töötavad palehigis.

Teine küsimus: RES. Kui me tegime riigi eelarvestrateegiat, siis tõesti nägime väga palju vaeva, et eelarvepositsiooni parandada. Osa asju saime konkreetselt kokku lepitud, aga üks osa jäi meil ikkagi sisustamata viimases vaates. See on 400 miljonit eurot, mis riigi eelarvestrateegias on sisustamata. Millega me seda katta saame? Põhimõtteliselt on neli varianti. Variant number üks on see, et seda kaetakse täiendavate maksutõusudega. Variant number kaks on see, et me leiame täiendavalt, mida kokku hoida, mida ära jätta 400 miljoni euro ulatuses. Variant number kolm on see, et me halvendame eelarvepositsiooni ehk võtame rohkem laenu juurde. Variant number neli on kombinatsioon kolmest eeltoodud meetmest.

Reformierakonna seisukoht on tõesti see, et praegu, olles teinud maksude tõuse, ei ole meil rohkem ruumi makse tõsta. Seetõttu oleks meie eelistus ikkagi see, et me vaatame täpsemalt, millised on [võimalikud] kokkuhoiukohad ja leiame [raha] sealt, aga ega see ei ole muidugi lihtne. Lisaks on meil eelarves veel 150 miljonit eurot, mis peaks tulema eelarve revisjonist. Just täna uurisin, kui kaugel see eelarve revisjon on. Seda tehakse kolmes ministeeriumis: Rahandusministeeriumis, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ja Sotsiaalministeeriumis. Metoodikad on paigas, inimesed teevad tööd, et nende [kokkuhoiu]kohtadega välja tulla.

Nüüd, küsimus, mis puudutab välisminister Tsahknat, peaks olema suunatud välisminister Tsahknale, kes istub siin ja kellele tänases infotunnis ei ole ühtegi küsimust. Ta saab siin niisama istuda. Aga teie küsimuses oli veel väike alaküsimus ja see puudutas seda, kui palju me suutsime eelarvepositsiooni parandada eelmise suure tööga, mis me tegime. 500 miljoni euro ulatuses suutsime eelarvepositsiooni parandada nende otsustega, mis me tegime: erinevate toetuste kärped, lisaks maksude tõusud.

Suur tänu! Istungi juhatajana saan täpsustuseks öelda, et meil on täna üheksa küsimust ja on üsna tõenäoline, et me jõuame need kahe tunni jooksul ära [käsitleda]. Pärast seda on võimalik esitada välisminister Tsahknale küsimusi. Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Eks see sõltub loomulikult protseduuriliste küsimuste arvust.

Katsume neid ära hoida. Palun!

Ega ma päris selgust ikkagi ei saanud. Läänemets räägib selgelt miljardist või enamast eurost, ta on teie valitsuse liige. Teie otsite samas kõigest 400 miljonit. Aga mul on ääretult kahju, et praeguse raha otsimisega – mis mulle meenutab väga "Nukitsamehe" "Rahalaulu" – on mindud valitsuse tegevuses eestikeelsele haridusele ülemineku rahaliste vahendite kärpimise juurde. Haridusminister on öelnud, et 8 miljonit eurot on võetud sealt. See on ülimalt kahetsusväärne, seal on tegelikult raha puudu, mitte ei ole raha üle.

Mu küsimus ongi nüüd haridusreformi kohta. Ma ei räägi praegu õpetajate palkadest, karjäärimudelist, koormusest, vaid ma räägin selle reformi ülejäänud osast, mis puudutab ka koolivõrgu kujunemist ja muid aspekte. Ma loen koalitsioonilepingut ja ega väga palju ei ole võimalik siit välja lugeda, milles te konkreetselt olete kokku leppinud. Aga kõik see, milles te olete kokku leppinud, suurendab ka kulusid. Ma tahaks teada, kas te seda teed lähete, [kui lähete, siis] millal lähete ja kust tuleb kate.

Näiteks olete te kokku leppinud, et kohustuslik kooliiga tõstetakse [18.] eluaastani. See mitte ei vähenda, vaid kindlasti suurendab teatud ulatuses kulutusi. Kutseharidus muudetakse atraktiivsemaks ja see õpe muudetakse nelja-aastaseks. See ka ei vähenda kulutusi, vaid suurendab kulutusi. Koolivõrgu kohta ei ole te midagi enamat kokku leppinud kui seda, mida te olete juba teinud koolivõrgumudeli jaoks, mis puudutab ühe- kuni kuueklassiliste maakoolide säilitamise toetust. Midagi enamat ei ole. Öelge palun, milles see laiem haridusreform, millest te räägite, ikkagi seisneb ja kui palju see siis maksab.

Aitäh! Kõigepealt [lähen] teie küsimuse alguse juurde. Selle kohta, mida Läänemets räägib, peate jällegi küsima Läänemetsa käest. Mina ei tea, millele tema tugineb, ja ei saa tema eest rääkida, las igaüks räägib iseenda eest. 

Nüüd eestikeelsest haridusest. Eestikeelne haridus sai eelarvest 70 miljonit eurot ehk 27 miljonit juurde lisaks sellele, mida me teiega koos valitsuses olles otsustasime. Tegelikult me võtame eestikeelsele haridusele üleminekut väga tõsiselt. Meil on sellel neljapäeval kabinetis ka arutelu, kuidas eestikeelsele haridusele üleminek läheb. Tõesti, see rahavajadus, mis seal täiendavalt oli, sai kaetud. 

Nüüd haridusreformidest. Alles hommikul suhtlesin haridusminister Kristina Kallasega. Ta on tulemas neljapäeval kabinetti ülevaatega nendest reformidest, mida teha tuleb. Seal on koolivõrgureform. Siis on seal see, mis puudutab õpetajate koormust ja karjäärimudelit. Jah, see ei ole midagi, mis otseselt raha nõuab, aga see on väga oluline ja just õpetajad toovad välja, et need on probleemsed kohad. Seal on kutsehariduse reform ja see, kuidas sellega edasi liikuda. Me oleme rääkinud ka kõrghariduse edasisest reformist. Ma ei tea, kas see nüüd sinna paketti jõuab.  

Ma mõtlen, mis seal veel oli, mälu järgi [räägin]. Põhimõtteliselt seal on terve rida asju, mis kõik tuleks teha, selleks et … Aa, hariduse nulleelarvet [tehakse] just selleks, et leida ikkagi üles need kohad, kuhu raha läheb. Meie eraldame riigis kohalikele omavalitsustele raha palgatoetuseks, et nad maksaksid õpetajatele palka, aga ometi me näeme tabelitest, et igal pool see õpetajateni sellisel kujul ei jõua. Tekib küsimus, kuhu see siis läheb ja mida me saame teha, et see raha nii-öelda näppude vahelt ära ei pudeneks, vaid ikkagi õpetajateni jõuaks.  

Ma arvan, et see streik toob ühiskonna tähelepanu väga selgelt nendele muredele, mis õpetajatel on. Need ei ole seotud ainult rahaga, vaid on seotud sisulise tööga, nende koormusega, sellega, mida kõike õpetajad peavad tegema, kuidas me õpetajatega suhtleme just eelkõige lapsevanematena, et õpetajatel on ka karjääriperspektiivid ja kuidas me koolivõrku ja haridussüsteemi Eestis ikkagi üleval peame …

Teie aeg!

… ja kes siis konkreetselt vastutab.

Aitäh! Ja üks lisaküsimus. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Kui räägime rahast, siis minu küsimus on see: milline on teie suhtumine krüptorahasse ja kas krüptoraha võiks olla Eestis maksuvahendiks?

Aitäh! Väga ootamatu küsimus, pean ütlema. Minu suhtumine krüptorahasse – ma ei ole selle peale ausalt öeldes eriti mõelnud. Kui ma olen rääkinud [teistega] ja lugenud krüptoraha kohta ja ka nende riikide kohta, kes on krüptoraha võtnud justkui valuutana kasutusele, siis [olen aru saanud, et] sellest on muidugi tulnud palju-palju jamasid. Ma ausalt öeldes seda teed praegu Eestis ette ei võtaks.

Aitäh! Heale kolleegile Jevgrafovile soovitus: paluge järgmisel korral ka küsimuse esitamise võimalust ja lisage sinna täpselt see krüptoraha [teema], küll siis peaminister saab end täpsemalt ette valmistada. Siis saame kindlasti oluliselt pikema ja põhjalikuma vastuse sellele küsimusele. Lõpetan meie teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on demograafiline olukord. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui rääkida demograafilisest olukorrast Eestis, peab ausalt ütlema, et see on kahjuks muret tekitav. Vaatame värskelt avaldatud faktidele otsa. Võrreldes aasta varasemaga vähenes [mullu] sündide, surmade ja sisserändajate arv, kasvas aga väljarändajate hulk. Sarnaselt aastaga 2022 iseloomustab 2023. aastat rekordiliselt väike sündide arv, [mis on] aasta varasemast 925 võrra väiksem. Juba üle-eelmisel aastal oli fikseeritud nii-öelda miinusmärgiga rekord. Statistikaameti andmetel sündis eelmisel aastal Eestis 10 721 last, mis on väikseim sündimus alates aastast 1919, mil hakati esmakordselt järjepidevalt statistikat avaldama, ehk võib öelda, et [väikseim sündimus] üldse ajaloos.

Teie olete siin saalis juba korduvalt arvatavatest põhjustest rääkinud: nii mõneski Euroopa riigis ongi praegu keeruline demograafiline olukord ja madal sündimus ning see on praegusel äreval ajal loogiline ja mõistetav. Aga minu küsimus ei ole niivõrd põhjuste kohta kui selle kohta, mida kavatseb teha valitsuskoalitsioon – kui kavatseb midagi teha –, et seda olukorda muuta. Päeva lõpuks me räägime ju Eesti rahva kestvusest ja tulevikust ja mina ei kujuta ette, mis võib valitseva võimu jaoks olla prioriteetsem küsimus.

Jaa, aitäh! Nii nagu te osundasite, demograafiline olukord, eelkõige sündimus, on tõesti suureks probleemiks väga paljudes riikides. Väga paljud riigid Euroopas näevad rekordmadalaid sündimusi, nii madalaid sündimusi, kui ei ole kunagi olnud, [näiteks] Itaalia, Läti, Soome ja isegi Prantsusmaa. Isegi Prantsusmaa, kus on tegelikult olnud kogu aeg sündimus [teistest riikidest] suurem, on näinud rekordmadalat sündimust. See on põhjustatud kriisidest, mis on olnud. Ebakindlad ajad panevad inimesi laste saamist edasi lükkama. Kõigepealt koroonakriis ja seejärel Ukraina sõda ning viimasega kaasuv suur elukalliduse tõus on vähendanud inimeste kindlustunnet, [mis mõjutab otsust] lapsi saada. Lisaks avaldab nii Eestis kui teistes Ida-Euroopa riikides sündimusele mõju see, et nii-öelda sünnitamis- või pere loomise ikka on [jõudnud] 90‑ndate põlvkond, mis on arvult väiksem kui varasemad põlvkonnad. Ehk siis, kui meil ei ole emasid, siis meil ei ole ka lapsi.

Nüüd, mida me selle jaoks teeme? Esiteks, Sotsiaalministeerium on viimas läbi uuringuid näiteks kõigi toetuste süsteemide kohta, mis meil on. Mis töötab, mis ei tööta, mis on see, mida pered tegelikult vajavad, mis on see, mida emad või naised, potentsiaalsed emad, tegelikult vajavad selleks, et kindlustunne tekiks? Number üks [murekoht] on töö- ja pereelu parem ühildamine. Meil on haritud naised ja nad tahavad olla hinnatud ka oma töös, mitte ainult emana. Seega peame me kindlasti vaatama üle need meetmed, mis puudutavad soolist palgalõhet.

Samuti aitavad sündimuse [suurendamisele] kaasa püsivad peresuhted, [mis tagavad], et pered ehk emad – nagu reeglina paraku [juhtub] – ei jää lastega üksi, vaid neil on tugi ka siis, kui midagi juhtub. Eriti võtame tähelepanu alla soopõhise ja perevägivalla vähendamise, mis on samuti probleem, mis on väga palju olnud nii-öelda vaiba all. Ja nagu ma ütlesin: vajaduspõhine toetamine, et toetus läheks just neile, kellel seda on vaja. Me oleme loonud ka perelepitussüsteemi, et pered jääksid kokku ja julgeksid saada rohkem lapsi. Me oleme ka elatisabi suurendanud just neile lapsevanematele, kes jäävad lastega üksi. Ka see peaks kindlust tuleviku suhtes suurendama.

Teie aeg! Aitäh! Ja üks lisaküsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Peaminister! Demograafiast rääkides: vaadake, 2019. aasta Reformierakonna reklaamklipis, kus te ise nii kenasti, armsasti noorte emadega vestlesite, te ütlesite, et me näeme, kuidas tänu Reformierakonna sisse seatud vanemahüvitisele hakkas Eestis rohkem lapsi sündima. Aga nüüd peretoetusi [vähendades] te rääkisite, et ega naine mingi sünnitusmasin pole, et paned raha sisse ja laps vupsab välja. Nagu me teame, et Ansip on limonaadiautomaat. Kuidas selline meelemuutus on tulnud paari aastaga teie perepoliitikas? Kas demograafiline olukord on teie vaates Eestis paremaks läinud või on teie vaated limonaadiautomaatidele ja sünnitusmasinatele kuidagi muutunud?

Aitäh! Vanemahüvitis oli tõepoolest Reformierakonna idee ja see on olnud väga-väga hea. Vanemahüvitise mõte oli just see, et see oli demograafiline meede, et noored naised, karjääri tegevad naised, haritud naised ei lükkaks karjääri tõttu sünnitamist edasi, vaid tunneksid kindlust, et nende elustandard ei [kannata], kui nad lapse saavad. Tõesti, see on mõjunud naistele, kes tööalaselt on samamoodi aktiivsed. 

Aga nüüd me peame edasi liikuma. Me peame edasi liikuma just selleks, et meil oleks töö- ja pereelu paremini ühildatud, et lapsed oleksid nii ema kui ka isa mure ja rõõm ja et kohustused oleksid paremini jaotatud. Mul on hea meel tõdeda, et see on järjest paremaks läinud. Näiteks vanemahüvitise kasutamine: mehed saavad seda kasutada, isad saavad jääda lastega koju, kui emad teevad tööd – see on peresisene korraldus. See peaks ka tööandjatele andma signaali, et noored naised ei ole [ainsad], kes võivad jääda koju – võib-olla neid ei võeta tööle, kuna võib-olla [naine] sünnitab ja siis ollakse töötajast [ilma] –, vaid tegelikult see võib olla nii noor naine kui ka noor mees, kes pere loob ja seetõttu vahepeal puhkuse võtab.

Vanemahüvitise kasutamine ka meeste poolt toob kaasa igasuguseid positiivseid asju. Esiteks seda, et isadel tekib parem side oma lastega. Teiseks, see parandab ka meeste tervist just sellepärast, et lastega tegelemine alandab stressitaset ja kokkuvõttes mõjub perele väga hästi. Nii et neid asju, mis meil olemas on, saame me edasi arendada, vaadata, kuidas need paremini töötaks. Ka Sotsiaalministeerium tegeleb sellega, et vaadata kõiki neid toetusi, mehhanisme, mis meil on paigas, et [näha], kuidas need omavahel suhestuvad, kas need jõuavad nende inimesteni, kes rohkem abi vajavad, ja lisaks, kas need töötavad just selle demograafilise meetmena, milleks need originaalis mõeldud olid: et sündimust suurendada.

Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Me kõik teame, mis on meie põhiseaduse preambulis kirjas. Meie kõigi ühine eesmärk on kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Praegu me oleme hästi keerulises, kui mitte öelda kriitilises demograafilises seisus, kus sündimus on ajaloo madalaim. Ja mida teeb selles olukorras Vabariigi Valitsus? Teie juhitud Vabariigi Valitsus võtab paljulapselistelt peredelt ära 200 eurot kuus, vähendades vastavat toetust, lõpetab selle toetuse indekseerimise, kaotab lastega seotud maksusoodustused, kaotab paljulapseliste perede laste huvihariduseks mõeldud toetuse – kõike seda sellest aastast. Mida saab täna perekond teha 80 euro eest, mis on esimese või teise lapse eest makstav toetus? Ma ei tea, käia üks või kaks korda poes või osta lapsele ühe riideeseme, vaevalt et midagi rohkemat. Kas selline valitsuse tegevus aitab teie arvates meid keerulises demograafilises olukorras, aitab sellest olukorrast välja tulla ja kas see tegevus suurendab perede turvatunnet ja soovi rohkem lapsi sünnitada?

Aitäh! Kõigepealt, kuulasin teie sõnavõttu ja mõtlesin, kas ka teie olete liitumas Isamaaga, kas tõesti Isamaa fraktsioon suureneb veelgi ja Keskerakonnast jäävad alles vaid riismed. Aga vastan teie küsimusele. Te [mainisite] põhiseaduse preambulit, aga põhiseaduses on ka selline paragrahv, mis põhimõtteliselt ütleb, et vanemate kohustus on laste eest hoolitseda. Ma ei leia seda praegu kohe üles. Aga see ei ole riigi kohustus ja lapsi ei kasvata riik, vaid lapsi kasvatavad vanemad ja nemad on need, kes annavad lastele armastust ja kõike seda, mida nad vajavad. Toetused on tõepoolest riigil olemas ja toetused on võrreldes 2022. aastaga [kasvanud]. Esimese lapse toetus on võrreldes 2022. aastaga 33,3% kõrgem ja kolmelapselise pere toetused on 33,99% kõrgemad kui 2022. aastal. 

Me paraku ei saa ehitada sellist riiki, kus kõik loodavad ainult riigi peale, kui samal ajal meie kulud ja tulud ei ole tasakaalus. Me kulutame rohkem, kui me tulusid maksudest [saame], ja valitsusel ei ole mitte mingisugust muud raha kui maksumaksjalt saadav raha. Me peame seda kulutama mõistlikult, see peab minema eelkõige nendele inimestele, kes abi vajavad, mitte automaatselt kõigile. Kui on tõesti nii, nagu te ütlesite, et lastele ei saa riideid osta, siis [selle jaoks] on lisaks olemas toimetulekutoetus, mida me oleme suurendanud 33% ja mida saab kohalikust omavalitsusest taotleda.

Aga enamik peresid saab hästi hakkama ja kui ma vaatan neid tabeleid, siis [näen, et] vaesusriskis ei ole mitte pered, kus on palju lapsi, vaid vaesusriskis on pered, kus on üks vanem ja näiteks kaks last või üks vanem ja üks laps. Ehk üksikvanemaga pered on suuremas vaesusriskis kui suurpered ja nende jaoks me olemegi elatisabisüsteemis suurendanud seda toetust, et aidata üksikvanemaid, et nad vaesusesse ei kukuks.

Aitäh! Ma lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Tänane neljas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma tahan praegu julgeolekut käsitleda natukene laiemast aspektist. Nimelt sõda, kui see peaks tõesti kahetsusväärsel kombel meieni jõudma, ei ole ainult sõda sõdurite vahel, ei ole ainult sõda relvade vahel, vaid on ka sõda vabrikute vahel. Nagu me praegu näeme ka Ukraina kontekstis, Euroopa vabrikud ja Euroopa laod on üpris kehvas seisus, mis puutub sõjamoona tootmisse. Nüüd, kui me vaatame Eestit, siis me näeme, et Eestis ei ole need laoseisud sugugi mitte paremad kui Euroopas keskmiselt, ja nende täiendamine võtab aastaid aega. Aga isegi kui me neid täidame praegu, ja tõepoolest on meil paar aastat aega nende täitmiseks, oleme me sõja puhkemisel ikkagi olukorras, kus me kohapeal ei suuda pikemaks sõjapidamiseks kõike vajalikku toota, alates toiduainete tootmisest ja lõpetades laskemoona ja arenenud relvasüsteemide tootmisega.

Kui te nüüd vastama hakates hakkate mulle rääkima, et aga me ei ole üksinda ja me oleme NATO‑s ja meil on liitlased, siis vaadake korra kaardi peale ja te näete, et me oleme tegelikult tupikriik. Meie äralõikamine abist ei just eriti keeruline ülesanne. Seega, minu küsimus teile on väga lihtne: mida praegune valitsus kavandab ja teeb selleks, et meil oleks kohapeal oma võimekus, isevarustamisvõime, et pikema sõjalise konflikti puhul tõepoolest vastu pidada?

Aitäh! Enne kui ma lähen sellele küsimusele vastamise juurde, tahan ma lihtsalt paar asja ümber lükata. Esiteks ei vasta tõele see, et meil on laod tühjad. Me oleme tõesti oma ladudest palju Ukrainale andnud, aga suures osas oli tegu selliste asjadega, mida Eestil ei olnud kavas üldse asendada, vaid nende asemele [taheti] osta moodsamad süsteemid, ja seda me oleme ka teinud. Teiseks, [lahingumoona] tarnete mõttes oli 2023. aasta järjekordne rekordaasta, kolmas rekordaasta. Mullu soetas Eesti materjali 500 miljoni euro eest ja sellest enamik oli laskemoon just meie varude täiendamiseks. Seda siis kõigepealt teadmiseks.

Nüüd teine asi. Me ei ole ju enam NATO mõistes tupik, kuivõrd Soome on NATO‑ga liitunud ja tegelikult kohe on NATO‑ga liitumas ka Rootsi. See on meie julgeolekuolukorda oluliselt parandanud.

Tulen teie küsimuse juurde. See on väga õige tähelepanu juhtimine, aga me oleme sellega tegelenud, et siia ikkagi kaitsetööstust meelitada. Me oleme teinud valitsuses, valitsuskabinetis otsuse kaitsetööstuspargi rajamiseks, kus tegelikult riik tagab turvalisuse. Me saame sinna meelitada investeeringuid nii laskemoona tootmiseks kui ka erinevate võimete [loomiseks]. Mul on hea meel tõdeda, et ka teised riigid teevad üsna sarnaseid asju, näiteks Norra ja Soome ühine Nammo laskemoonatehas. Ma tean, et Läti kavandab ka ühte sellist.

Eelmine reede käis siin Euroopa Komisjoni volinik, siseturu volinik, kes vastutab ka täiendavate võimekuste loomise eest. Tema on teinud sellise algatuse nagu ASAP, mis on täpselt selleks, et laskemoona tootmist Euroopas arendada. 

Aga igal juhul me peame kõik tegema rohkem just selleks, et oma julgeolekut tagada ja et siin oleks ka vajaliku moona varustuskindlus. Ma ei räägi [ainult] Eestist, vaid ma räägin tegelikult Euroopast tervikuna, kus ikkagi [kõik riigid] peavad jalad kõhu alt välja võtma.

Aitäh! Mart Helme, täpsustav küsimus, palun!

Loomulikult on astutud õigeid samme õiges suunas ja see on igati kiiduväärne, selles ei ole absoluutselt mingit kahtlust. Aga ma selles mõttes juhiksin ikkagi poliitikute ja valitsuse liikmete tähelepanu sellele, et sõda ei ole staatiline nähtus, sõda on ülimalt dünaamiline nähtus. Meil on praegu juttu sellest, et me saame lähemal ajal veel K9‑id juurde ja siis on meil neid kokku 36 tükki. No ma julgen küll olla üsna skeptiline, küllaltki kiiresti lüüakse [ilmselt] terve hulk nendest rivist välja. See tähendab, et meil peab olema nende remondipark. Ma olen Soomes käinud ja näinud, et soomlastel on see remontimine ja rivist välja löödud sõjatehnika taastamine väga heal tasemel ja viidud sellisesse kohta, mille tabamine on vastasele keeruline. See tähendab, et me peame täpselt samamoodi mõtlema ja samamoodi tegutsema.

Te ütlesite, et Eesti ei ole enam tupikriik – selle suhtes tuleb jälle ikkagi teatud reservatsioone teha. Läänemerel ei ole teist nii tugevat laevastikku, kui on Venemaal, ja see puudutab eriti allveelaevastikku. Allveelaevastikuga on võimalik meie logistikat, tarneahelaid liitlastega küllaltki suurel määral kahjustada ja hoida meid selles olukorras, kus me operatiivselt ja piisavas koguses vajalikku sõjamoona, täiendavat relvastust, aga võib-olla ka liitlasvägede abi kohale toimetada ei saa.

Veel kord tulen selle juurde, et meil ei pea olema mitte lihtsalt linnukesed kirja pandud, et meil need ja need relvasüsteemid on olemas ja neid on nii ja nii palju, vaid meil peab olema ka ülekate. Meil peab olema nende [relvasüsteemide] uuesti lahingusse toomise tagamise võimekus, kui need rivist välja langevad. Meil peab olema laskemoona tootmise võimekus sel määral, et me ei ole sõltuvad ainult liitlaste abist.

Teie aeg!

Ja loomulikult peab meil olema ka laiem elanikkonnakaitse tagatud nii … 

Teie aeg, Mart Helme!

… et sellel on logistiline kate ja kõik sellega seonduv.

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Jaa, ma olen nõus sellega, et sõda on dünaamiline, ja eks me õpime ka Ukrainast väga palju, mis töötab, mis ei tööta. Oleme tegelikult [teinud] hankeid just sellest lähtuvalt, et me näeme, kuidas Venemaa seal sõdib, mida ta ei kasuta, mida ta kasutab. Tõesti, mis puudutab K9‑id, siis möödunud kuul jõudis Eestisse veel 6 liikursuurtükki K9 ja kokku me hangime neid 36, millest tänaseks on tarnitud 24. Meil on erinevad meeskonnad, 15 meeskonda, kes on tänaseks väljaõppe läbinud ja arvatud reservi. Ma ei oska seda otseselt hinnata, et kas see on piisav või mitte, aga üldiselt peab remondivõimekus käima nende vahenditega kaasas.

Positiivne on see – ja seetõttu me saame neid otsuseid teha –, et me oleme teinud otsuse, et me investeerime vähemalt 3,2% SKT‑st julgeolekusse. Me oleme suurendanud oma kulutusi kaitsele ja see annab meile võimaluse [luua] neid võimeid, mida meil varem ei ole olnud, ja hankida rohkem laskemoona, mida meil ei ole varem olnud. Veel on hea see, et me tegelikult, nähes, et Venemaa läheb tõenäoliselt Ukrainale kallale, [tegime] juba enne 2022. aasta veebruari hankeid ja saime tänu sellele võib-olla parema hinna kui need, kes tegid need otsused alles pärast. Aga ma olen teiega nõus selles mõttes, et loomulikult me peame tegema rohkem. 

Üks asi oli veel, millele te viitasite: elanikkonnakaitse. Väga õige. Esiteks, me oleme eraldanud raha elanikkonnakaitse arendamiseks. Loomulikult ei [hõlma] see kõiki neid vajadusi, mis elanikkonnakaitses on. Arvestades seda, et maksumaksja raha on piiratud, peame me tegema valikuid. [Teiseks,] lähinädalatel tuleb valitsuskabinetti uuesti elanikkonnakaitse kava. Kui kaugel me oleme nende asjadega? Mida peaks veel tegema ja kuidas edasi liikuma, et neid vajadusi arvesse võtta järgmiste aastate eelarvetes? Me võtame seda igal juhul väga tõsiselt ja näitame seda ka tegudega selles mõttes, et me paneme sinna raha. Kas piisavalt? Alati võiks olla rohkem, aga nagu te väga hästi teate, riigil ei ole muud raha kui maksumaksja raha. See on piiratud ja me peame selle piires tegema valikuid.

Aitäh! Arvo Aller, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Julgeolekus on kõik asjad olulised, on see inimeste julgeolek, energiajulgeolek, toidujulgeolek. Praegusel juhul oleks sammud selleks, et kaitsetööstuspargi [rajamine] saaks kiirendatud, igati head ja ajakohased. Aga küsin toidujulgeoleku kohta. Millised sammud on valitsus teinud selleks, et tagada Eesti inimeste ja nende perede toidujulgeolek, on see siis sõjatingimustes, on see teiste kriiside tingimustes, ja millised plaanid on üleüldse toidujulgeolekuga?

Aitäh! Ma muidugi ei olnud valmis selleks, et ma nüüd konkreetselt toidujulgeolekust pean rääkima. Seetõttu mul ei ole neid konkreetseid materjale kaasas, mis puudutavad toidujulgeolekut. Aga siis, kui algas Ukraina sõda, me tegelikult käisime kõik valdkonnad üle, [vaatasime] valdkond valdkonna haaval, mida iga valdkond peab tegema, sealhulgas toonane Maaeluministeerium – tänaseks on see Regionaal- ja Põllumajandusministeerium –, mida nad peaksid tegema selle jaoks, et vajalikud varud oleks olemas.

Ma tahan eraldi öelda siiski seda, et me peame ka ise midagi tegema selleks, et me ise oleksime valmis. Naiskodukaitsel on äpp "Ole valmis!", kus on tegelikult toodud, mida inimestel peaks kodus olema. See ei ole mitte sõja tarbeks, vaid mis tahes kriiside tarbeks: kui elekter läheb ära, energiat ei ole, kuidas siis ikkagi hakkama saada. Seal on juhised ka. Tegelikult peaks igaüks meist ikkagi oma varusid üle vaatama.

Päästeamet on teinud kogu aeg uuringuid, kui valmis on Eesti elanikud erinevateks kriisideks. Neist tuli huvitavalt välja see, et inimesed, kes elavad maapiirkondades, on palju rohkem kriisideks valmis kui need, kes on suurtes linnades, sest suures linnas tundub, et pood on kohe käeulatuses – kõike ei ole vaja koju varuda. Aga mis siis, kui elektrit ei ole, kui kaardimakse ei tööta, kui poes ei saa maksta ja nii edasi? Nende asjade peale peab mõtlema. Päästeamet teeb tänuväärset tööd ja Naiskodukaitse ka, nagu ma ütlesin. Igaüks saab ise valmistuda. Aga jah, konkreetseid toidujulgeoleku samme peaksime teiega eraldi [arutama], sest täna mul neid materjale kaasas ei ole.

Aitäh! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Tänane viies küsimus on justiitsminister Kalle Laanetile, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on Vene kodanike hääleõigus. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud justiitsminister! Eelmisel nädalal andis valitsus Riigikogule üle sadadele tuhandetele eestlastele tuska tegeva automaksu eelnõu, mille suhtes ei olnud ka valitsuses üksmeelt. Aga valitsus saatis selle Riigikokku teele. See oli üllatav, sest viimased kolmveerand aastat on valitsus arutelu asemel kasutanud Riigikogus koalitsiooni saadikurühmi kummitemplina valitsuse teerullipoliitika elluviimiseks. [Eelnõu] Riigikokku arutellu saatmine oli samm õiges suunas ja loodetavasti avab see ukse parlamentaarse demokraatia taastamiseks. Automaksule on võimalik vajutada nüüd pidurit ja kuna viis erakonda kuuest näivad olevat valmis õpetajatele lisaraha leidma, saaks ka streigi lahendatud. Niikuinii tuleb vastavalt riigikontrolöri suunistele riigieelarve selleks parlamendis lahti võtta.

Aga samamoodi tuleks teil tegutseda ka julgeolekuküsimuses, mida valitsus paistab sotsiaaldemokraatide tõttu keelduvat puudutamast. See puudutab Venemaa ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmist kohalike omavalitsuste valimistel. Eesti on üldse üks väheseid riike, kus on oma mittekodanike vastu sellist tolerantsust üles näidatud. Sõjaolukorras on see lubamatu, et mõned erakonnad esindavad terroristliku riigi väärtusi kandvaid elanikke ja esindavad nende huve nii kohalikes omavalitsustes kui ka Eesti presidendi valimistel. 

Te olete saanud valmis vastava analüüsi Justiitsministeeriumis ja millegipärast on see seisnud kuid riiulil. Öelge palun, miks te sellega venitate, kui teie analüüs näitas, et seda on võimalik teostada ka põhiseadust muutmata. Peaministrilt kuulsime eelmises infotunnis, et ikka ei ole võimalik põhiseadust muutmata [seda teha]. Kumb teist eksib?

Härra minister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head külalised! Hea küsija! Ma alustan sellest: kaks juristi, kolm arvamust. Kui me räägime sellest, et osa juriste arvab, et on võimalik põhiseadust muutmata muuta valimisseadust ehk kohalike omavalitsuste valimistel kellegi valimisõigust piirata, siis [tuleb märkida, et] meile teadaolevalt on tõesti õiguskantslerilt tulnud signaale ja samamoodi on Presidendi Kantseleist tulnud signaal, et tegelikult on kodakondsuse alusel ikkagi väga keeruline piirata kellegi põhiseadusest tulenevat valimisõigust.

Proua peaminister andis teile täiesti korrektse vastuse. Eelmisel korral andis ta minule edasi palve, et me Justiitsministeeriumis analüüsiksime põhiseaduse vaatest, kuidas oleks võimalik piirata Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõigust. 17. jaanuaril saatsime me memo, kuidas oleks võimalik meie arvates põhiseadust muutes – ja mitte ainult kodakondsuse alusel – piirata valimisõigust kohalikel valimistel. See tähendaks seda, et me peaksime põhiseaduse § 156 lõiget 2 muutma. Nagu me teame, põhiseadust on võimalik muuta kolmel viisil. Esimene viis on referendum. Teine võimalus on see, et muudatus läbib kaks Riigikogu koosseisu. Kolmas on kiireloomuline [muutmine], mis tähendab seda, et neli viiendikku Riigikogu koosseisust peaks olema sellega nõus. Kui vaadata täna siin Riigikogus ringi, siis ma usun, et see võiks teoreetiliselt olla tehtav. Nii et praegu me oleme selle võimaliku muutmisprotsessi selles etapis.

Aitäh! Riina Solman, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud justiitsminister, aitäh selle vastuse eest! Siiski me näeme, et sarnaselt automaksu kehtestamise ja õpetajate palga tõstmise küsimusega puudub ikkagi ka valimisõiguse piiramises teie peaministri juhitud koalitsioonis üksmeel. Üllatab see, et teie hoiakud on Eesti inimeste turvatunnet puudutavates küsimustes nii harali. Selline lahkmeel killustab ühiskonda.

Kuna teie eelnõu on riiulil seismas ja nagu te ilusasti ütlesite, nii õiguskantsler, president kui ka peaminister on oma teistsuguse arvamuse juba öelnud, ei saa me ikkagi olla ühiskondlikult sinisilmsed. Kas te olete kaalunud, et võib-olla peaks sellele oma hinnangu andma hoopis Riigikohus? Ja kui on vaja põhiseadust muuta, [võib abi olla] Euroopa Parlamendi valimistest, mis meil on 9. juunil tulemas. Miks me ei tööta praegu selle nimel, et julgeolekuohuga tegeleda ning kasutada seda võimalust, et Eesti inimesed tulevad nagunii hääletuskastide juurde? Te saaksite selle küsimuse [kohta referendumi] siis ju ära korraldada. Tegu oleks kõige kiirema võimalusega, sest täna me teame, et osa sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna saadikute hulgas esindatakse siiski venekeelsete valijate hääli, kes ei ole Eesti Vabariigi kodanikud, ja nad saavad Riigikogu saalis blokeerida vajaliku 81 hääle kokkusaamise. Europarlamendi valimistega seda ühes [tehes] saaks hoida kokku ka riigi raha, nagu te praegu oma koalitsiooniga soovite. Miks te venitate ja ei tööta täna juba selle lahenduse kallal?

Aitäh selle küsimuse ja kommentaari eest! See kommentaar on täiesti asjakohane. Ongi tõesti väga erinevaid võimalusi põhiseadust muuta ja me kõik teame, et kohe-kohe on saabumas europarlamendi valimised, ja see on üks võimalus, mida saaks teoreetiliselt kasutada arvamuse saamiseks, kuidas Eesti rahvas võtaks vastu sellise muudatuse.

Vähemalt kaks koalitsiooni osapoolt on olnud väga selgelt seda meelt, et kohalike omavalitsuste valimistel tuleks piirata Venemaa kodanike ja Valgevene kodanike osalemist. Me näeme ju, nagu te ka välja tõite, et väga paljud teised Euroopa Liidu liikmesriigid on seda piirangut kasutanud, neil [kodanikel] ei ole õigust valimistel osaleda. Kui me vaatame oma lõunanaabrit Lätit tervikuna, siis [näeme, et] neil on veelgi karmim lähenemine või poliitika. Arutatakse isegi seda, kuidas suisa suunata Lätist välja Vene kodakondsusega inimesi, kes ei ole suutnud vajalikke dokumente vormistada ja põhjendada Lätis viibimist. Meil on neid näiteid nii naabrite poolt kui ka laiemalt Euroopa Liidust mitmeid. Aga täpselt samamoodi, nagu tean mina, teate teiegi, et justiitsminister üksinda ei saa seda initsiatiivi kanda, vaid [peab] olema koalitsiooni initsiatiiv, ja koalitsioonis üldjuhul käivad asjad konsensuslikult. Ma rõhutan: üldjuhul.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, teil on lisaküsimus. Palun!

Aitäh! Austatud justiitsminister! Mind küll teie vastused absoluutselt ei rahustanud ega rahuldanud ja te ei veennud absoluutselt, et teil on tegelikku tahet seda tõsist, ma ütlen, väga tõsist julgeolekuküsimust lahendada. Mina ei saa aru, miks teie – ma pean teie all praegu silmas Reformierakonda ja valitsust tervikuna – eesti keeles otse välja öeldes veiderdate ja mökutate selle küsimuse lahendamisel. Te ütlesite, et kui on kaks juristi, on kolm arvamust. See ei takistanud teil maamaksuseadust siia [Riigikokku] toomast, vaidlemast presidendiga ja saatmast lõpuks tõe teadasaamiseks seda seaduseelnõu Riigikohtusse, kes langetab lõpliku otsuse. Kui on tahet näidata initsiatiivi, siis on võimalik [teha praegu] samamoodi. Juriidilisi küsimusi püstitada ja vaielda võib lõputult. Alustame selle protsessiga, käime selle nii põhiseaduses kui ka [teistes] seadustes ettenähtud protsessi läbi ja saame Riigikohtust lõpuks vastuse. Aga lõputult vaielda ja selle [väite] taha [pugeda], et me ei saa edasi minna, ei ole mõtet.

Sama puudutab üksmeele puudumist. Maamaksuseaduse, mille kohta on Eesti 200 ja sotsid öelnud, et neil on eriarvamusi valitsuses, tõite te siia parlamenti, et parlament seda menetleks ja lahendaks need vaidlused ära. Ka see on võimalik siia tuua. Tooge ka see eelnõu parlamenti, läheme protsessiga edasi!

Ja lõpuks, ma ei saa üldse aru, milles te olete kokku leppinud. Palun vastake. Milles te olete koalitsioonis kokku leppinud konkreetselt Vene ja Valgevene kodanike hääleõiguse puhul? Milles te olete kokku leppinud, mida te tegelikult kavatsete seaduseelnõuna parlamenti tuua ja millal see ajaliselt peaks juhtuma? Minu arvates on täiesti põhjendamatu, et te olete maha hääletanud Isamaa hea ettepaneku, mis näeb väga hea lahendusena kolmandate riikide kodanike hääleõiguse ette ainult juhul, kui konkreetse riigiga on sõlmitud vastav leping. Selliseid näiteid on ka olemas maailmas. Väga lihtne ja hea leping. [Teistpidi] me kaitseks ka Eesti kodanike õigusi teistes riikides. Minu arvates see praktika on väga mõistlik. Miks te selle vastu olete?

Aitäh! Ma mõistan absoluutselt, et opositsioon ei saagi olla kunagi koalitsiooni tegemistega rahul, sest opositsioon peab [tegema nii], et koalitsioonil selline väikene nööpnõel teatud mõttes kogu aeg tagumikus oleks, et piisavalt erksalt edasi liigutaks. Aga sellise poliitilise kogemusega mees nagu Helir-Valdor Seeder teab ju väga täpselt, et valitsus tuleb üldjuhul, nagu ma enne rõhutasin, välja konsensuslike otsustega. Tegelikult tahtsite te vast öelda, et automaks saadeti siia. Te rääkisite maamaksust kaks korda, aga ma arvan, et pidasite automaksu silmas. (Saalist öeldakse midagi.) Jajah, maamaksuga oli ka samamoodi. Maamaks saabus siia valitsusest konsensuslikult, automaks täpselt samamoodi. Jah, seal on teatud eriarvamus, mida arutatakse, aga kui me räägime valimisseaduse muutmisest, siis selle puhul on täna mitmed vastuseisud. Esimene vastuseis on koalitsioonipartneri poolt ja teine ja kolmas on, nagu ma eelnevalt ütlesin, presidendi kantseleist ja samamoodi õiguskantslerilt – [mõlemalt] on tulnud negatiivne signaal. 

Meil ei ole mõtet peaga vastu seina joosta, vaid mõistlik on valmistada ette muudatus selliselt, et see võiks ka realiseeruda. Kui me räägime põhiseaduse muutmisest, mida on võimalik teha kiireloomulisena või ka referendumi teel, siis see on täiesti legaalne. Nüüd, kui me oleme jõudnud sinnamaale, et oleme saanud oma koalitsioonipartnerite seisukoha põhiseaduse muutmise kohta selgeks, saame me teha järgmise sammu. Mis kuupäeval see saab olema? Härra Seeder, seda mina ei oska teile praegu öelda.

Aitäh! Head kolleegid, lõpetan meie tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Tänane kuues küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on õpetajad. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Esiteks, head rahvusvahelist hariduspäeva! Kahjuks mina pean alustama sealt, kus me eelmisel nädalal pooleli jäime, ja ümber lükkama mitmed demagoogilised ja ka valeinfot sisaldavad väited, millega te olete kahjuks avalikkust eksitanud.

Esiteks, te väidate, et mitte riik, vaid kohalikud omavalitsused peaks õpetajate palka tõstma, sealhulgas peaks Tallinn seda oma eelarvest tegema. Ma ei tea, kas te ei tunne seadusi või te pole tähele pannud, aga viimased nädalad on haridustöötajate liit pidanud läbirääkimisi riigiga, teie valitsusega, mitte kohalike omavalitsustega. Õpetajate palga eelarve tuleb riigilt.

Veel üks demagoogiline jutt, mida te kasutate: teised omavalitsused maksavad suures osas palgalisa, aga Tallinn seda ei tee. Aga Tallinn panustab ka omalt poolt palgalisa maksmiseks. Vaatame kas või 2024. aasta eelarvet: 147 miljonit eurot tuleb riigilt, samas ulatuses paneb Tallinn juurde. Tõstetakse klassijuhataja tasu, tugispetsialistide tasu. 

Te toote alati näiteks ka erinevad vallad, selle, kes kui palju palgalisa maksab. "Esimeses stuudios" te tõite eraldi välja näiteks Viimsi valla [ja ütlesite], et nemad maksavad õpetajatele 521 eurot lisaks. Urve Palo kusjuures tõi välja, et see on vale väide ja tegelikult on see 100 eurot kuus. Palgaralli on oluline moment, palgarallit korraldavad eelkõige need omavalitsused, kes soovivad meelitada endale õpetajaid just suurlinnadest, ja see on mõistetav. Tegelikult ka riik võiks neile appi tulla. Kujutage nüüd ette, et Tallinn ja teised suured linnad hakkavad samasugust palgarallit korraldama ja siis ostavad üle ka need viimased õpetajad, kes maakoolidesse on jäänud. Ja üks paradoks on see, millest ei räägita: Tallinnas on tegelikult üle 4000 õpilase, kes on üldse teistest kohalikest omavalitsustest, ja Tallinn kannab kõik need kulud ja [teeb] kõik investeeringud ise. Mul on küsimus: millal selline demagoogiline jutt lõpeb ja teie valitsus astub reaalseid samme, aitamaks õpetajaid, ning lõpetab süüdlaste otsimise?

Aitäh! Esiteks, kui te loete seadusi, siis [mõistate, et] Eesti hariduselu on tõesti korraldatud nii, et see on äärmiselt keeruline. Meil on riik, kes eraldab kohalikele omavalitsustele palgatoetuse õpetajatele palga maksmiseks, aga meil puudub igasugune kontroll, et see õpetajateni ka jõuaks. Kui me vaatame tabeleid, kust [selgub], et õpetajad saavad tegelikult vähem [raha] kui see [summa], mille meie palgatoetusena eraldame, siis minul tekib küsimus, kuhu see raha läheb. Süüdistatakse meid, ometi on kohalikud omavalitsused koolipidajad, kohalikud omavalitsused valivad koolijuhid, kohalikud omavalitsused otsustavad, millised koolid on lahti, millised koolid on kinni, kus kui palju kedagi töötab.

See, mida te [ütlesite] Viimsi kohta – tõesti, ma eksisin, aga loomulikult ma ei mõtle neid asju ise välja, vaid mulle antakse andmed, mille põhjal ma end ette valmistan. Aga see viitab tegelikult sellele, et meil on haridussüsteemis täielik andmete puudujääk. Võtame hariduse infosüsteemi – sealt saab ühed andmed, tegelikult tuleb välja, et need andmed kokkuvõttes tõele ei vasta. See on suur probleem, sellepärast et kuidas me üldse saame teha põhjendatud, läbimõeldud, kaalutud otsuseid, kui meil tegelikult puuduvad alusandmed. Ma tõesti vabandan selle eksituse pärast!

Siiski, ma ei ole teiega nõus, et Tallinn [saab] ennast sellest asjast täiesti taandada. Veelgi enam, selle palgatoetuse kohta, mida meie maksame Tallinna linnale, et ta maksaks seda õpetajatele nende tehtud töö eest, ütleb Tallinna linnapea: "Me maksame hoopis streigi eest." Teile meeldib, et õpetajad streigivad valitsuse vastu. See on küüniline poliitiline kalkulatsioon, mida te teete, aga tegelikult ei tohiks teha.

Kui Tallinna Linnavolikogus tehti ettepanek suurendada õpetajate palgafondi 9,2 miljoni euro ulatuses olukorras, kus Tallinna linna eelarve on üle miljardi euro, siis nii Keskerakond kui ka sotsiaaldemokraadid nagu üks mees hääletasid õpetajate palgafondi suurendamise vastu. Minu ettepanek on see. Kohalikel omavalitsustel on kontroll koolide üle, kohalikud omavalitsused on väga olulised mängijad kogu haridussüsteemis. See on meie haridussüsteemi üks tugevusi, et meil on detsentraliseeritus. Seetõttu peavad ka kohalikud omavalitsused oma vastutust tajuma ja me peame …

Teie aeg!

… üheskoos lahenduse leidma.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud peaminister! No see demagoogiline jutt jätkub. Ma ütleks, et lisaks linnapeale osales meeleavaldusel ka haridusminister, kes on teie valitsuskabineti liige. Te rääkisite sellest muudatusettepanekust, mille Reformierakond teeb. See on tegelikult eriti silmakirjalik, et teie ei suuda riigis haridusvaldkonnas [vajalikke] vahendeid leida, ei suuda valitsuses vahendeid leida ja siis tulete Tallinna Linnavolikogusse ja teete muudatusettepaneku Tallinna linna eelarve kohta.

Te olete väitnud, jah, et kohalikud omavalitsused, kes maksavad õpetajatele streigi ajal palka, rikuvad seadust. Mul on küsimus, mis sanktsioone te siis plaanite ette võtta. Paralleelselt on olemas siseministri üleskutse, et kohalikud omavalitsused just maksaksid õpetajatele palka. On olemas juristide sõltumatu analüüs, mis samuti ütleb, et palga maksmine streigi ajal on lubatud. Kui te väidate, et see on seadusvastane, siis mis on järgmised sammud?

Teine väga oluline süüdistus, mis jällegi täna kõlas – kõlas eelmisel nädalal ja nüüd ka täna –, [on see], et teie ei tea, kuhu Tallinn tegelikult selle raha paneb, mis riigilt tuleb, et Tallinn justkui ei kasuta seda raha sihtotstarbeliselt. Ma vaatan eelmise aasta andmeid: Tallinn maksis õpetajatele töötasu kogu riigi eraldatud palgafondi ulatuses ja ka peale. Te toetute võib-olla Haridussilma andmetele, seal on andmed tõesti 30. septembri seisuga.

Mul on küsimus: kui te jätkuvalt jääte samale arvamusele, olgu see siis streigi kohta, olgu see siis raha sihtotstarbelise kasutamise kohta, siis mis on järgmine samm? Kas te plaanite raha tagasi nõuda, vajadusel pöörduda halduskohtusse? Niivõrd lühikese aja jooksul olete te mitu korda andnud ühiskonnale signaale, mis ei vasta tõele. Vabandust väga, aga selliste süüdistuste korral on võimalik ainult kaks sammu. Kas te tunnistate üles, et [teie] väited ei vasta tõele, te olete teadlikult eksitanud avalikkust, või siis lähete ikkagi lõpuni, sanktsioneerite kohalikke omavalitsusi, kes on eksinud, sealhulgas pöördute halduskohtusse? Mis on teie edasine käik?

Jah, aitäh! Esiteks, minu meelest te olete ka juurat õppinud ja teate, et iga seadusesätte taga ei ole sanktsiooni. See on väga suur demagoogia, mida te siin kasutate. Kas see tähendab, et seadusi ei peaks täitma, kui sanktsiooni ei ole, ja et me täidame neid ainult sellepärast, et sanktsioon on? Miks on kollektiivse töötüli seaduse lahendamise §‑s 25, minu mäletamist mööda, kirjas see, et streigi ajal töötasu ei maksta, punkt? See on just sellepärast, et erasektoris ei mõtleks mitte keegi selle peale, et kui sa tööd ei tee, siis ma maksan sulle ikka palka, sellepärast et see tuleb ettevõtja enda rahakotist. See on just selle jaoks, et maksumaksja raha ei kasutataks valesti. Kõik teavad – vaadake streikide kohta kirjutatut või streike mujal maailmas, teistes riikides, seal on just nii –, kõik streikijad teavad, et parlamendi liikmed, poliitikud on reeglina populistid ja tahavad meeldida rahvale. See tähendab, et neil on väga lihtne lubada raha, mis ei ole nende raha, mis on maksumaksja raha, lubada seda raha ja kasutada seda mittesihtotstarbeliselt.

Ma ei rääkinud teile vastates igas vastuses Tallinnast. Kui ma ütlesin, et me ei tea, kuhu see raha läheb, siis ma rääkisin kohalikest omavalitsustest. Kui me vaatame seda tabelit, [kus on kirjas] meie palgatoetus, mida me eraldame kohalikele omavalitsustele vastavalt sellele, kui palju neil on õpilasi, kui palju on õpetajaid, siis me näeme reaalsete laekumiste järgi, et ometi saavad õpetajad vähem [palka]. Kuhu see raha läheb? Vastuseid nendele küsimustele ei ole. See on see, millest ma räägin, [kui ütlen], et me peame ikkagi üheskoos lahenduse leidma.

Nüüd, ma olen tõepoolest uurinud seda, et kui meie maksame riigina palgatoetust selleks, et õpetajad töötaksid, aga kohalik omavalitsus kasutab seda palgatoetust vastuolus kollektiivse töötüli lahendamise seadusega, siis kas me saame selle kinni pidada nendelt kohalikelt omavalitsustelt, kes [streigi ajal] palka maksavad. Just sellel põhjusel, et tegelikult me maksame ju töötamise eest, mitte streikimise eest. See tuleb maksumaksja taskust ja minu meelest ei tohiks kohalikud omavalitsused rahva, riigi rahaga osta populaarsust õpetajate hulgas. Aga mul ei ole juristidelt veel vastust sellele küsimusele, kas seda saab teha.

Aleksandr Tšaplõgin, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Õpetajate palgatõusu [tarvis] jääb puudu 10 miljonit eurot. Samas maksid ministeeriumid aasta lõpus oma ametnikele preemiaid, millele kulutati mitu miljonit. Ainult PRIA kulutas nendele 600 000 eurot. Küsimus: kas meie riigis läheb tõesti kõik nii hästi, et ametnikele [tuleb] maksta heade tulemuste eest nii heldeid preemiaid? Nimetage palun kas või üks näide, kuidas Eesti rahvas on hakanud paremini elama. Kas poleks õigem anda see raha õpetajate palkade tõstmiseks?

Esiteks ei ole ju puudu 10 miljonit eurot. Ma tõesti teen nüüd võib-olla midagi kohatut Riigikogu saalis ja teen reklaami ühele saatele. Nimelt, eile oli rahvusringhäälingus saade "Impulss", kus sellest põhjalikult räägiti. Juttu ei ole 10 miljonist. Seda tunnistab ka ametiühingute esindaja, et see ei ole 10 miljonit, mida nad küsivad, vaid tegelikult ikkagi pikk vaade. Ametiühingute esindaja möönis täpselt samamoodi nagu ka teised inimesed, kes seal saates olid, et probleemid õpetajatega on hoopis teises kohas: on [suur] koormus, on ületöötamine, on karjäärimudeli [vajadus], on koolivõrk, mis on korrastamata, ja nii edasi ja nii edasi.

Meil ei ole eelarves mingit sellist eraldi rida nagu ministeeriumite boonused või preemiarahad. Pole sellist asja. Ministeeriumitel on palgafond ja ministeeriumid ise otsustavad, kuidas nad seda palgafondi kasutavad. [Mõni] koondab oma valdkonnas inimesi selleks, et maksta teistele kõrgemat palka. Näiteks Justiitsministeerium tõmbab vanglateenistust kokku, paneb osa vanglast kinni ja tänu sellele saab tõsta ülejäänute palku, mis on olnud väga madalad. Aga mingit eraldi rida [ei ole]. Hästi populaarne on öelda, et, oh, preemiad, võtke need lihtsalt ära.

Me oleme eelarve just vastu võtnud. Detsembris seesama Riigikogu siin hääletas eelarve poolt. Kuskil ei ole nii-öelda eelarvevälist raha, vaid meil on kõik ette nähtud: mis raha läheb tervishoidu, mis läheb haridussüsteemi. Haridussüsteemi läheb meil 6,2% SKT‑st. See on rohkem kui teistes Euroopa riikides. Järelikult raha selles valdkonnas on. Küsimus on õpetajate puhul lihtsalt see, miks see raha ei jõua nendeni. Kui võrrelda neid süsteeme, mis on sarnased Eestiga, kus nii nagu Eestiski on haridus tasuta, [siis näeme, et] hariduskuludest läheb seal õpetajate palkadeks 60%, aga meil läheb 40%. Me peame tegema struktuurseid reforme. Me peame tegema reforme, mis viivad meid sinna, et meil see muutuks ja õpetajate palkadesse läheks [sellest rahast] enamus, mis võimaldaks tõsta need palgad 120%‑ni Eesti keskmisest.

Aitäh, proua peaminister! Rahvusringhääling on rahvana meie kõigi oma, [sellele] võib ikka reklaami teha. Lõpetan meie tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme seitsmenda küsimuse juurde, on Anastassia Kovalenko-Kõlvartil küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, ma lihtsalt tahaks üle küsida. Peaminister mainis, et ma pidasin silmas ainult Tallinna, kui ma rääkisin raha mitteotstarbelisest kasutamisest, aga minu küsimus puudutas kõiki kohalikke omavalitsusi. Mis on peaministri järgmine samm …

See ei ole protseduuriline küsimus, Anastassia Kovalenko-Kõlvart.

… mis puudutab streigi ajal palga maksmist või raha mitteotstarbelist kasutamist? Kas nendelt kohalikelt omavalitsustelt nõutakse siis raha tagasi ja sealhulgas pöördutakse halduskohtusse? Kahjuks vastust ei tulnud.

Aitäh! Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks, sellepärast et see oli pigem vastulause kui protseduuriline küsimus.

Nii, läheme seitsmenda küsimuse juurde. See on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliidi Eestist lahkuma sundimine. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma alustan väikese reservatsiooniga, kuna mulle on mitmelt poolt mõista antud, et sellist küsimust pole üldse mõistlik käsitleda, kuna siin võivad hakata lendama erinevad loosunglikud süüdistused. Tegemist on tundliku teemaga. Ma arvan, et ma ei taha sellisele raamistikule alluda. Kui ma näen, et kuskil on tõsine probleem, mis vajab tähelepanu, printsipiaalne probleem, siis ma sellele ka tähelepanu juhin, sest vastasel juhul – kui ma ei julgeks [seda teha] või alluks mingisugusele survele – oleksin vastuolus isikliku väärikusega. Nii et loodetavasti arutame seda rahulikult ja sisuliselt.

Minu küsimus puudutab seda, millest ERR ja teisedki väljaanded kirjutasid 18. jaanuaril: Eesti sunnib Vene kirikujuhi 6. veebruariks riigist lahkuma. Täpsemalt on öeldud: "Eesti riik ei pikenda Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku juhi, metropoliit Eugeni, kodanikunimega Valeri Rešetnikovi elamisluba ja seetõttu peab ta 6. veebruariks Eestist lahkuma. Kaitsepolitsei hinnangul ohustab kirikujuhi tegevus Eesti julgeolekut." Selles artiklis on PPA pressiteadet vahendades kirjutatud, et metropoliit Eugeni väidetavalt toetab oma avalikus tegevuses ja sõnavõttudes agressorit ning [talle] on öeldud, et tal tuleb oma avalikus tegevuses ja sõnavõttudes loobuda Kremli režiimi ja Venemaa sõjategevuse õigustamisest. Siin on öeldud, et ta on järjekindlalt olnud õigustamas ja toetamas Kremli režiimi verist agressiooni Ukraina vastu.

Sellel probleemil on kaks aspekti, millest esimene on poliitiline, teine õiguslik. Ma esialgu keskenduksin poliitilisele aspektile. Pean ütlema, et mitte ainult mulle, vaid ka paljudele teistele näib, et tegemist on ikkagi kiusamise ja tüli norimisega, sellepärast et mina ei ole küll teadlik ühestki avaldusest, kus ta oleks toetanud Venemaa sõjategevust Ukrainas. Sellepärast ma küsingi, milleks on praegu tarvilik selline samm, mis pingestab Eesti ja Venemaa vahelisi suhteid olukorras, kus need on niigi pingelised.

Aitäh! Kõigepealt, Venemaa on alati kasutanud kirikut ja usku oma imperialistlike eesmärkide täitmiseks. Eestis kehtib seadus, mis keelab agressioonikuritegude õigustamise ja kõikvõimaliku [nendega seotud] sümboolika kasutamise ning näeb selle eest ette ka karistuse. Juba 2019. aasta aastaraamatus kirjutas Välisluureamet sellest, et Venemaa agressiooni korral ei ilmuta vene õigeusu kiriku filiaalide juhid teistes riikides solidaarsust ohvriga, vaid hoiavad Kremli poole. Täpselt see ka juhtus, kui see sõda hakkas.

Valeri Rešetnikoviga on käidud korduvalt rääkimas – korduvalt – ja selgitatud, et ta loobuks agressiooni toetamisest ja Vene sõjategevuse õigustamisest. Varasematele hoiatustele vaatamata ta seda teinud ei ole. Seetõttu meil oligi valik, kas tema elamisluba, mis oli antud välja enne Ukraina sõja algust kaheks aastaks, pikendada või mitte pikendada. Kuivõrd [Rešetnikoviga rääkimisel] tulemusi ei olnud, tema elamisluba ei pikendatud.

Kaitsepolitseiamet andis sellele oma hinnangu ja ütleb, et Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill on vene õigeusu kiriku usujuhina järjekindlalt õigustamas ja toetamas Kremli režiimi verist agressiooni. Samuti ei ole Valeri Rešetnikov Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vaimulikuna seda agressiooni selgelt hukka mõistnud.

Kui te nüüd küsite konkreetselt, mis on need avaldused, mis ta on teinud, siis ma võin tuua teile ühe näite. Muidugi ta ei tee neid nii avalikult, aga selles kogukonnas, kes kirikus käib, on tal väga suur mõjujõud. 2023. aasta jaanuaris levis sotsiaalmeedias mittetulundusühingu Koos Rahu Eest Eestis esindajate videoüleskutse, kus metropoliit Eugeni, kodanikunimega Valeri Rešetnikov, kutsus 22. veebruaril toimuvale meeleavaldusele "Üheskoos rahu nimel" ühispalvusele rahu eest. Vaatame, kes seal taga on, kellega koos ta seda tegi. Ta tegi seda koos Aivo Petersoni ja Oleg Ivanoviga, keda kapo on pidanud kinni Eesti-vastaste kuritegude tõttu, mida nad on toime pannud. Nii et see on konkreetse inimesega seotud. See ei ole kirikuga seotud otsus, vaid [see otsus on seotud] konkreetse inimese konkreetse tegevusega Eestis.

Aitäh! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu teile vastuse eest! Aga ma ikkagi jätkaksin siitkohalt. Tegelikult te ei toonud esile ju ühtegi tema avalikku seisukohavõttu, kus ta oleks õigustanud Venemaa sõjategevust Ukrainas. Ma ka Google'iga olen neid otsinud. Kui selline etteheide on esitatud, siis ma peaksin ka ju kusagilt midagi sellist leidma. Minu meelest hiljem distantseeruti sellest meeleavaldusest, kui ma õigesti mäletan. Praegu need faktid ei ole mul meeles, aga sellest, et võib-olla mingit üritust koos korraldati, et olla rahu eest väljas, küll kuidagi ei järeldu, et õigustatakse Venemaa sõjategevust Ukrainas. 

Ma leidsin, et ERR‑is on avaldatud 18. oktoobril [2022] artikkel, mis kajastab 17. oktoobril aset leidnud kohtumist Siseministeeriumis, kus metropoliit tegi sellise avalduse: "Mina olen igasuguse sõja vastu." Sellega on kõik öeldud. Ei õigusta sõjategevust mitte kusagil, igasuguse sõjategevuse vastu. "Nendes avaldustes on kõik kirjas." See on tema tsitaat. Samas uudises on veel üks huvitav lõik. ERR küsis Raivo Küüdilt – see on Siseministeeriumi kantsler või asekantsler, ma ei mäleta ametinimetust peast –, kas Eesti riik hindab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut ja sellest lähtuvat tegevust kuidagi julgeolekuohuks. Ja siis on tsitaat Küüdilt. "Hetkel pole põhjust pidada Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut julgeolekuohuks," vastas Küüt. 

Nii et meil on Siseministeeriumi asekantsleri kinnitus [aasta ja] mõne kuu tagusest ajast, et ei ole põhjust pidada seda julgeolekuohuks. Teiselt poolt pole ei PPA, kaitsepolitsei ega siin ka teie tsiteerinud mitte ühtegi avalikku seisukohavõttu, millest nähtuks, et ta õigustaks Venemaa sõjategevust Ukrainas. Selle pinnalt tekibki minul ühelt poolt küsimus, kuidas on see poliitiliselt mõistlik, et me ise riigina astume samme, millega pingestame niigi pingelisi suhteid Venemaaga, ja teiselt poolt see juriidiline küsimus, mida ma ei jõua nüüd enam hästi formuleerida. Põhiseaduse kohaselt on tagatud tõesti igaühele, kõikidele Eesti Vabariigi territooriumil viibivatele inimestele südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ning riigivõim ei tohiks ju kedagi sundida tegema mingisugust poliitilise kuulekuse ja truuduse deklaratsiooni.

Aitäh! Kõigepealt see, millele te viitasite, mida Raivo Küüt ütles selle kiriku kohta. Ma veel kord ütlen, et see otsus, et me ei pikenda tema elamisluba, on seotud konkreetse isikuga, mitte selle kirikuga. Mitte selle kirikuga, vaid [sellega, et Rešetnikovi] järjekindel tegevus räägib teist keelt kui see, mida ta on avalikult öelnud. Ausalt, mina usaldan Eesti õiguskaitseorganite tööd. Me ei ole teinud neid otsuseid kuidagi kergekäeliselt, kui me oleme saatnud inimesi Eestist välja. Selge on see, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikul ja tema peal on väga suur mõjujõud Eestis elavate vene keelt rääkivate inimeste seas. Seetõttu on sellel, mida ta teeb või kuidas ta midagi õigustab või ei õigusta, väga suur mõju, mida ei saa kuidagi alahinnata.

Te ütlesite, et me ise pingestame olukorda – see on täpselt sama argument, mida öeldi Ukrainale enne sõda. "No mida te teete, et deeskaleerida?" Vaadake, Ukraina ei ole kellelegi kallale läinud, Venemaa on kallale läinud ja meie peame lähtuma oma julgeolekust. See, mida iganes meie siin teeme, ei ole see, mis paneb Venemaad meie suhtes kuidagi käituma. "Oi-oi, vaata, mis nad nüüd tegid. Nüüd me läheme neile kohta kätte näitama." Venemaa on oma imperialistlike plaanide nimel tegutsenud pikalt, nad ei ole neid plaane mitte kuidagi varjanud ja see ei sõltu absoluutselt, mitte kuidagi sellest, mida meie teeme või ei tee. Venemaa endine president – ma ei teagi, mis ametikohal ta praegu on – Dmitri Medvedev ütles Eesti kohta: see, et teie olete iseseisvad, ei ole mitte teie saavutus, vaid meie tegemata töö. Ma arvan, et see ütleb kõik.

Aitäh! Lisaküsimus, Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Mul on isegi natukene imelik neid küsimusi-vastuseid siin kuulata. Eriti üllatunud olen ma selle üle, et selle küsimuse esitas Varro Vooglaid, kellest ma olen, muide, õppinud väga lugu pidama selle aasta jooksul, mis me oleme seda maja jaganud. Varro peaks ju ka teadma, kõik võiksid teada seda, et riik on suveräänne. Riik otsustab ise, kes tema territooriumil võivad külalistena elada elamisloa alusel ja kes mitte. Kui riik tahab, siis pikendab elamisluba, kui tahab, siis annab elamisloa, tegelikult ei pea isegi põhjendama. Ma olen seda kogenud, mitte omal nahal, vaid näinud lähedalt, kuidas mõned teised riigid elamislubadesse suhtuvad ja tühistavad neid ilma igasuguse põhjenduseta. Praegusel juhul on Eesti riik andnud minu meelest väga hea põhjenduse, väga mõistliku põhjenduse. Teades ka vene õigeusu kiriku positsioone rahvusvahelistes küsimustes ja lähedust praegustele Kremli juhtidele, ma ei kahtle, et see oli mõistlik analüüs. 

Aga mul on pigem teine küsimus. Ma tahaksin isegi veidi radikaalsem olla. Ma lähen iga päev siit Riigikogust välja ja näen seda vene kirikut otse Riigikogu vastas. Ma tean, et see küsimus on üleval olnud, miks Tallinna linn annab neile hoonestusõiguse ja üürilepingu. Mu küsimus on, kas valitsusel on Tallinna linnaga sel teemal üldse mingit jutuajamist olnud, sest see on ka läbi aastate – võib-olla mõni ajaloolane suudab mind isegi täiendada – pinnuks silmas olnud. Eesti Vabariigi ajal oli küsimus, kas see kirik siia sobib või ei sobi või mis asja temaga teha. Mind huvitab, kas tänapäeval on selle üle ka mingit diskussiooni olnud või on see teema täiesti [laualt] maas.

Aitäh! See vene kirik siin Toompeal Riigikogu vastas on väga hea näide Venemaa imperialismist. Tõepoolest, kiiresti see püstitati. Teame, oleme lugenud selle kohta, kuidas Eesti Vabariigi ajal olid ka arutelud, et see kirik ei sobi siia. Kui väliskülalised tulevad Stenbocki majja või kui see tuleb jutuks ajakirjanikega, kes küsivad midagi Vene kohta, siis ma tavaliselt ütlen, et kas te olete tähele pannud midagi, mis pilti ei sobi. Nii nagu lastel on [harjutused], et tõmba maha see, mis ei sobi [teiste asjade] hulka. Tallinn on vana hansalinn ja siis on siin see vene kirik. Turistid tulevad laevadega meie sadamasse, nad tuuakse siia Toompeale – ja millest nad pilti teevad? Teevad sellest vene kirikust. Neile jääb meelde see, et ah, see on mingi vene värk seal. Tegelikult see ju ei sobi siia.

Aga seda kõike öeldes [märgin, et] ei, meil ei ole olnud Tallinna linnaga sellest juttu. See ei ole praegu teema, sest nii nagu ka ajaloos, Pätsu ajal, kui diskussioonid selle kiriku üle olid, taandub kõik lõpuks sellele, et see on ususümbol ja selle eemaldamisest tuleb võib-olla rohkem pahandust, kui selle kiriku sinna jätmine [põhjustab]. Aga neid diskussioone peeti. Nii et ei, Tallinna linnaga me sellest rääkinud ei ole.

Aitäh! Lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme kaheksanda küsimuse juurde, on küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ma küsin teie käest lihtsalt seda, kas mul on mingi võimalus veel täiendavalt saada peaministrilt seisukohta selle kohta, kas välispoliitilise, julgeolekupoliitilise alusprintsiibina tuleks põhimõtteliselt hoiduda igasugustest sammudest, mis pole just tungivalt vajalikud, aga millega pingestatakse teadlikult ja tahtlikult Eesti ja Venemaa vahelisi suhteid. Kas mul on mingi võimalus selleks praegu või ei ole?

Aitäh! Praegu rohkem küsimise võimalust selle küsimuse juures ei ole, aga teil on võimalik esitada uus küsimus või esitada peaministrile arupärimine. Te võite seda teha kirjalikult. Kõik need võimalused on olemas.

Nii, head kolleegid, läheme kaheksanda küsimuse juurde. Kaheksas küsimus on justiitsminister Kalle Laanetile, küsib Riigikogu liige Tõnis Mölder ja teema on kommunikatsioon. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Teie alluvusse kuulub ka Konkurentsiamet. Järgnevalt ongi minu küsimus suunatud eelkõige Konkurentsiameti tegevuse, võib-olla mitte niivõrd Konkurentsiameti sisulise tegevuse … Vabandust, istungi juhataja! Need kaks seal ilmselgelt segavad Riigikogu töö tegemist.

Väga õige tähelepanek! Head kolleegid, palun lubage Tõnis Möldril küsida. Tõnis Mölder, jätkake palun!

Aitäh! Minu küsimus ei puuduta Konkurentsiameti töötegemist ega analüüsivõimekust. Minu küsimus puudutab konkreetselt Konkurentsiameti kommunikatsiooni ja tegevust selles osas. Nimelt, Konkurentsiamet tuli eelmisel nädalal avalik-õigusliku ringhäälingu kaudu välja sellise huvitava uudisega, et Konkurentsiamet on uurinud viimase 24 kuu jooksul just nimelt siin parlamendisaalis eelmises koosseisus lõplikult kinnituse saanud apteegireformi järelmõjusid ja tulemeid. Iseenesest on positiivne, et sellist uuringut tehakse. Selle asja pahupool on aga see, et selles uuringus käsitletakse väga palju erinevaid tahke, antakse hinnanguid ja ilmselgelt mingil hetkel jõutakse sinnamaani, et antakse hinnanguid ka poliitilisele tegevusele ja poliitilistele otsustele. Lisaks on õigustatud, et ajakirjanikud soovivad küsida sellel teemal täpsustusi nii poliitikutelt kui ka erinevatelt osapooltelt.

Selle asja pahupool on [täpsemalt] see, et Konkurentsiamet ei ole seda dokumenti väljastanud ei ühelegi poliitikule ega ka erinevatele turuosalistele, keda see puudutab. Nad ütlevad, et analüüs ei ole veel valmis ning see valmib alles käesoleva kuu lõpus või järgmise kuu alguses. Ilmselgelt selline kommunikatsioon, kus kaks või kolm nädalat enne lõpliku analüüsi tulemusi minnakse avalikkusesse, meediasse seda kommenteerima, [toob kaasa] ühekülgse meediakäsitluse sellel teemal ja paneb meid väga keerulisse olukorda. Kui ajakirjanikud helistavad meile ja küsivad meie arvamust antud analüüsi kohta, siis meil jääb kahjuks üle öelda ainult lause: "Me ei oska seda kommenteerida, sellepärast et me ei ole seda analüüsi näinud." Kas selline Konkurentsiameti kallutatud eelnev kommunikatsioon on teie hinnangul õige?

Austatud Riigikogu esimees! Head külalised! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija Tõnis! Tõesti, aastal 2020 võeti vastu niinimetatud apteegireform seaduse näol. Minule teadaolevalt alustati juba 2021. aastal teatud mõttes järelanalüüsi selle kohta, millised mõjud on uuel seadusel olnud, kas see on korrastanud apteegiturgu, kuidas see on [mõjutanud] kliente, tarbijaid ja mida see paremaks on muutnud. See on olnud hästi pikk protsess. Me ju teame, et kui aastal 2021 alustati seda turuanalüüsi ja täna on aasta 2024, siis see on ikkagi väga pikk protsess.

Minule teadaolevalt, nagu ka lugupeetud küsija väga täpselt ütles, tuli kommentaar või kommunikatsioon selle turuanalüüsi kohta avalikkusesse Konkurentsiametist. Minule teadaolevalt ongi see turuanalüüs ja selle analüüsi käigus ei ole tänaseks päevaks analüüsitud ühegi ettevõtja ega ettevõtte tegevust, vaid turgu.

Ma olen absoluutselt päri, et [on küsitav,] kas too hetk, enne kui oli analüüs tervikuna kokku pandud ja ka omad järeldused tehtud, oleks pidanud sellega avalikkuse ette tulema. Mina ütleksin, et pigem mitte. Aga ma ei tea täpselt, kelle initsiatiivil [seda tehti] – kas oli à la rahvusringhäälingul küsimus neile või oli see Konkurentsiameti initsiatiiv – ja kuidas see tegelikkuses avalikkuse ette jõudis. Aga need faktid, millele te viitasite, on absoluutselt õiged. Mina oleksin käitunud Konkurentsiameti peadirektorina pigem nii, et [alles siis], kui on analüüs valmis ja järelmid koos, oleksin andnud selle informatsiooni tervikuna turuosalistele, avalikkusele ja kõigile teistele. Ja ka mulle muidugi. (Muheleb.)

Aitäh! Tõnis Mölder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Kõigepealt aitäh ministrile selle vastuse eest! Ma rõhutan: ei teie ega mina ei saa anda sellele konkreetsele analüüsile hinnangut, sest me ei ole seda näinud ja ilmselgelt ei pruugi olla meie roll ja pädevus seda hinnangut anda. Toon lihtsalt paralleeli: kui Riigikontroll teeb erinevaid taolisi aruandeid, siis tõesti, Riigikontroll avalikustab need aruanded ja siis teeb nende kohta ka nii-öelda pressibriifingu. [Teha] selliseid niinimetatud tiisereid, kus reklaamvõttena öeldakse, et meil varsti midagi valmib, räägitakse pool lugu ära, aga tervikteksti ei näidata, ei ole minu meelest riigiametile lihtsalt õige ega kohane.

Ma tulen nüüd ühe teise konkreetse küsimuse juurde. Nimelt, sellestsamast ERR‑i uudislõigust tuleb välja selline lause, ma tsiteerin nüüd ERR‑i uudisteportaali: "Jesse oli sotsiaalministeeriumi asekantslerina apteegireformi elluviija. Nüüd, kus ta enam ministeeriumis ei tööta, nõustub ta konkurentsiameti järeldustega [rõhutan: järeldustega – T. M.] ja leiab, et ministeerium jättis töö pooleli." Ma küsin teie käest, kuidas see läbipaistvuse huvides teile paistab, et inimene, kes vastutas konkreetselt apteegireformi eest, teeb ja koostab nüüd ise analüüsi selle apteegireformi kohta. Ehk veel kord: küsimus on läbipaistvuse kohta. Mul on teile kaks küsimust. Kuidas te hindate seda, kas selline iseenda kontrollimine on läbipaistev? Esiteks. Ja minu teine küsimus teile on veel konkreetsem: kas toonane asekantsler Maris Jesse töötab täna Konkurentsiametis või on rahalistes suhetes Konkurentsiametiga?

Aitäh! Asjalikud küsimused. [Viimasele] küsimusele on vastus, et mina ei tea, kas Maris Jesse töötab Konkurentsiametis. Ma ei ole isegi kuulnud, et ta võiks seal töötada. Pigem ma arvan, et ei tööta. Mis puudutab nüüd konkreetselt mingi isiku hinnangu andmist oma eelnevale tööle – pole ka paha. Ma julgen arvata, et ma olen isiklikult andnud oma eelnevale tööle korduvalt ja korduvalt hinnanguid ja olen tunnistanud ka oma vigu, kui ma olen neid oma tegevuses leidnud. See ei ole kindlasti mitte halb.

Kui mu mälu ei peta, siis härra Mölder oli sotsiaalkomisjoni esimees tollel ajahetkel, kui seda eelnõu menetleti. Ka sinul on seos sellega olemas. Tähendab, ma mõistan ka seda, et kindlasti on see selles mõttes sulle ääretult südamelähedane, et selles asjas oleks selgus. Aga seda, mida ütles sellessamas uudises Maris Jesse, on mul keeruline kommenteerida. Veel kord rõhutan, et minule teadaolevalt Maris Jesse ei tööta Konkurentsiametis. Seda, kas tal on mingisugune [teistlaadi] töösuhe, kas töölepingu alusel või mitte, ma pean kontrollima. Ma ei oska seda praegu öelda.

Aitäh! Ma lõpetan meie tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Tänane üheksas küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on probleemid arstide vastuvõtuga. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Arstide vastuvõtu järjekordade pikkus on täna kuus kuud ja rohkem. Patsiendid on olukorras, kus nad võivad arsti vastuvõttu oodates lihtsalt surra. Eriti keerulises olukorras on eakad inimesed. Mis on praeguse olukorra põhjused? Kas meil napib spetsialiste või on põhjuseks tervishoiu ebapiisav rahastus? Mida kavatseb valitsus ette võtta, et lühendada arstide vastuvõtu järjekordi?

Aitäh! Kõigepealt, kõige kiirem eriarsti konsultatsiooni võimalus on täna e-konsultatsioon perearsti ja eriarsti vahel, [kes vastab perearstile] valdavalt nelja tööpäeva jooksul. Kõik aegkriitilised ravisekkumised tehakse alati järjekorrast sõltumatult. 2023. aasta esimeses kvartalis oli ambulatoorse eriarstiabi plaanilise esmase vastuvõtu mediaanooteaeg 21 päeva ja teises kvartalis 24 päeva ehk ei vasta tõele, et [järjekord on] kuus kuud.

Üle 42‑päevase mediaanooteajaga erialad on üle Eesti väga spetsiifilised: allergoloogia, immunoloogia, kardiokirurgia, neurokirurgia, suu-, näo- ja lõualuu kirurgia. 2023. aasta esimesel poolaastal 42‑päevase ooteajaga esmaste [vastuvõttude] broneeringud vähenesid. Kui me võrdleme varasema ajaga, siis [näeme, et] aasta varem oli see näitaja 74%, nüüd on 69%. Need on lihtsalt faktid, see ei tähenda, et probleemi ei ole, probleem on ju ilmselgelt olemas.

Mis on need põhjused? Kõigepealt, üks põhjus on see, et elanikkonna vananemisega kaasneb ka suurenenud nõudlus tervishoiuteenuste järele. Teine on see, et tervisetehnoloogiad, ravimid, meditsiiniseadmed, raviprotseduurid ja uuringud kallinevad. Kolmas põhjus on tõesti investeeringute vajadus tervisesüsteemi kvaliteedi ja tõhususe arendamiseks. Jah, tervisevaldkond on valdkond, kuhu Eesti investeerib minu teada tegelikult vähem kui teised Euroopa riigid. Meil on täna siin palju juttu olnud haridusest. Haridus on see, kuhu me investeerime rohkem, kuhu me paneme rohkem raha kui teised Euroopa riigid, aga sotsiaalvaldkond ja tervisevaldkond on pigem need valdkonnad, kuhu me paneme vähem raha olukorras, kus meil on tervishoiuteenus inimestele tasuta.

Muidugi, küsimus on selles, mida me sellega teeme. Esiteks me teeme korraliku analüüsi, mida valmistab ette terviseminister, selle kohta, milline on jätkusuutlik rahastamismudel tervishoiusüsteemile, ja siis saame juba edasi arutada poliitilisi valikuid.

Aleksandr Tšaplõgin, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister, üks lühike küsimus. Kas te olete nõus, et rahva tervis on riikliku julgeoleku küsimus?

Loomulikult. See, et rahvas oleks terve, on riigile väga oluline. Ja mitte ainult see, et rahvas oleks terve füüsiliselt, vaid et inimesed elaksid kauem ja elaksid tervena nii pikalt kui vähegi võimalik. Seal on mitu erinevat poolt. Esiteks see, et kulutused inimestele on siis väiksemad. Teiseks see, et tervena elatud elu [jooksul] on inimesed õnnelikumad, sellepärast et nad saavad teha, mis nad tahavad teha, nad on hõivatud ja ühiskonnas vajalikud.

Nii et loomulikult me tegeleme terviseküsimustega väga erinevatel tasanditel, et parandada ka inimeste tervisekäitumist. Kui me vaatame, mis on need murekohad, mis meie inimestel on, siis [näeme, et] on väga suur alkoholi tarbimine, millest tulenevad järgmised probleemid. Me tõstsime just alkoholiaktsiisi selle jaoks, et alkoholi tarbimist vähendada. Ka suitsetamise ja muude pahede maksustamist oleme suurendanud, et tervena elatud elu pikendada.

Ja loomulikult on [tähtis] see, mida igaüks meist saab ise teha. Väga suur probleem on tänapäeval laste rasvumine, lapsed liiguvad vähe. Mida me selle jaoks saame teha, on haridusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi pädevuses, aga ka meie kui lapsevanemate pädevuses, et panna lapsi rohkem liikuma, et neil ei tekiks tervisehädasid, mis tulenevad ülekaalust. Eks neid samme, mida me saame teha tervise parandamiseks, on loomulikult veel, aga ravijärjekordadega tuleb samamoodi tegeleda, et neid saaks lühendada.

Aitäh! Aleksei Jevgrafov, lisaküsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Eesti meditsiinivaldkonna olukord on praegu väga keeruline, sest arstid töötavad suure lisakoormusega, mis on paljudel juhtudel ebanormaalne. Mul on faktiliselt täpselt teada, et esineb juhtumeid, kus arstid töötavad koguni 32 tundi järjest, ja nii mitu korda kuus. Isiklikult leian, et sellise koormusega ei ole arst võimeline korralikult oma tööülesandeid täitma. Suur töökoormus suurendab arstide läbipõlemist, vähendab motivatsiooni ja mõjub negatiivselt töö kvaliteedile ja teenuste kättesaadavusele. Samal ajal ei ole saladus, et palgavahe tõttu eelistavad ülikoolide vilistlased töötada arstina välismaal. Kas valitsus on teadlik arstide ülekoormuse probleemist ja milliseid lahendusi näete peaministrina?

Jaa, aitäh! Ma tänan muidugi õpetajate streigi valguses ka sellele tähelepanu juhtimast, et meil on tõepoolest erinevad valdkonnad, kus inimesed samamoodi töötavad üle, ja meil on valdkonnad, kus on suur rahavajadus. Ka tervishoid on üks neist. Veel kord, valitsusel paraku ei ole mitte mingisugust muud raha, kui ainult maksumaksjalt saadav raha. Nii et ma loodan, et te toetate siin kindlasti automaksu, mis annab eelarvesse juurde 230 miljonit eurot, millega me saame kanda kõiki neid kulusid, mis riigieelarves kulude poolel on. Ei saa kahte asja [korraga]: anname igale poole raha juurde, aga makse ei tohi tõsta. Kust see raha siis tulema peaks? Ma [arvan], et kui te soovite tõesti igasuguseid kulutusi suurendada, siis võiks ka tulude poolele otsa vaadata, seda positiivselt vaadata.

Mul on materjalid konkreetselt ravijärjekordade kohta, selle kohta, mis seis nendega on. Ma ei ole nii täpselt selle küsimuse jaoks valmistunud. Ma pean ikkagi terviseministriga nõu pidama, et saada teile konkreetset vastust anda. Ma ei tea, kes järgmine kord infotunnis on, võib-olla juhtub, et see on terviseminister, siis te saate temalt otse küsida. Ja loomulikult, kui on kirjalikud küsimused, siis me saame neile ka vastata. Aga jah, mul ei ole kaasas loetelu kõigest, mida me praegu teeme.

Suur tänu, proua peaminister! Meie tänased registreeritud küsimused on käsitletud.

Järgnevalt saavad Riigikogu liikmed võimaluse registreerida end täiendavate küsimuste küsimiseks. Meil on aega vähemalt ühe küsimuse küsimiseks. Küsimuse alguses palun ka öelda, millisele ministrile küsimus on adresseeritud. Ma rõhutan, et üks ministritest ei ole täna saanud veel küsimustele vastata, aga osaleb infotunnis. Ja registreeritud küsimus tõepoolest on. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Tundub, et te tabasite selles mõttes märki, et minu küsimus on tõesti suunatud välisminister Margus Tsahknale, ja teema on hariduspoliitika. 

Ilmselgelt te ei ole valitsuses lihtsalt tühi koht, vaid teil on väga selge vastutusrikas roll valitsuspartnerina. Te olete valitsuskoalitsiooni ühe erakonna esimees. Teie erakond on ja teie ise olete ka üritanud viimasel paaril nädalal mööda hiilida sellest vastutusest, mis puudutab õpetajate streiki. Teie enda erakonna vastutusalas on haridusministeerium ja haridusminister on teie erakonnakaaslane. See tähendab seda, et seda süükoormat, mille õpetajad [panevad] täna valitsusele, ei ole kahtlemata õige veeretada ainult Kaja Kallase ja Reformierakonna õlgadele. Valitsusvastutust kannavad kõik kolm koalitsioonipartnerit. 

Minu küsimus teile on selle kohta, et kui siin suures saalis arutati 2024. aasta riigieelarvet, tegi Isamaa Erakond mitu korda ettepaneku tõsta õpetajate palka. Seda konkreetset muudatusettepanekut ei toetanud ei Sotsiaaldemokraatlik Erakond ega ka Eesti 200. Ometigi olete te [nüüd] mitmeid kordi rõhutanud, et teie tahaksite tõsta õpetajate palka, leida sellele streigile konkreetse lahenduse, aga näete, teil on üks valitsuspartner eesotsas Kaja Kallasega, kes seda teha ei taha. Samasugust vastutust kannate teie. Teie olete andnud Kaja Kallasele mandaadi see valitsus kokku panna ja ka teie vastutate selle valitsuse otsuste eest. Minu küsimus teile ongi see, millal te hakkate seda vastutust kandma niimoodi, et teie ühe partnerina kas survestate oma valitsuspartnereid seda otsust tegema või siis lahkute sellest valitsusest ja ütlete, et selle valitsusega ei ole võimalik õpetajate palkasid tõsta.

Aitäh, hea küsija! Ma vabandan, ma tõesti unustasin ära, et te olete erakonda vahetanud. Ma mõtlesin, miks te meenutasite Isamaa muudatusettepanekut siin saalis. Ma ei tea, kuidas te ise hääletasite selle ettepaneku puhul, aga opositsioonierakondade roll ongi teha riigieelarves muudatusi ja kõigil Riigikogu liikmetel on samasugune õigus.

Nüüd tulen selle olulise teema juurde, milleks on hariduse rahastamine. Me oleme teinud ju väga palju tööd selle nimel, et leida lahendusi mitte ainult õpetajate palga teemal, vaid ka laiemalt, mis puudutab õpetajate töökorraldust, nende koormust ja mis puudutab tegelikult seda suurt reformi, mida ei ole aastaid suudetud teha, ehk siis kogu meie koolivõrku. Ja ega see pole lihtne värk.

Eesti 200 esimehena, kuna see küsimus tuli just nimelt sellega seoses, ütlen, et üks kõige põhilisemaid teemasid, millega meie erakond tegeleb ja [mis eesmärgiga] sai kunagi see erakond ka loodud, on just nimelt see, kuidasmoodi Eesti haridus korda teha, kuidasmoodi [tagada], et see kapital, mis meil on olemas – väga tugevad tulemused, väga tugev õpetajaskond, väga tugev traditsioon ja ka väga-väga kõva innovatsioon tulevikku vaadates –, teeniks Eesti riiki, Eesti lapsi, Eesti noori, meie tulevikku ja majandust tugevamini ka edaspidi.

Nüüd tuleme tänase valitsuse juurde. Ma pean ütlema täiesti ausalt – see [hinnang] ei tulene sellest, et tänane haridusminister Kristina Kallas on minu enda erakonna liige –, et ma olen tema tööga väga rahul. Ma olen tema tööga väga rahul ja see valitsus on langetanud väga olulisi otsuseid, mis puudutavad haridust, ühiselt ja koos. Ma olen ka selles mõttes tunnustav oma koalitsioonipartnerite suhtes.

Nimelt, kui me vaatame seda olukorda, mille ka Isamaa meile pärandas riigieelarve võtmes, siis [näeme, et] eelarves haigutab üks väga suur auk, mida meie peame tänase valitsusega täitma. On [tehtud] vastutustundetuid otsuseid, võetud laenu peale suuri, pikaajalisi koormuseid. Mida me oleme teinud? Käesoleva aasta eelarves on juba ette nähtud 5,7%‑line palgafondi ehk põhipalga tõus igale õpetajale, ja see on ainuke avaliku sektori palgafondi tõus üldse. See on väga suur saavutus, väga tõsiste läbirääkimiste tulemus. Ma saan aru, et see pole piisav, aga see on tegelikult saavutus.

Teine väga suur asi, millest ka täna siin saalis korraks juttu oli, on see, et me saime päranduseks eestikeelsele õppele ülemineku [koha pealt] väga suures defitsiidis oleva eelarve. Reaalselt see protsess ei olnud rahastatud, kuigi see oli ka Isamaa ministri läbiviidud reform, mille põhimõtetega ma olen väga nõus. Aga see ei olnud rahastatud. 27 miljonit eurot lisaraha on selle aasta eelarvesse leitud ja me viime …

Teie aeg!

… eestikeelsele õppele ülemineku läbi.

Aitäh! Head kolleegid, enamateks küsimusteks meil enam aega ei ole. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid, ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid tänases infotunnis osalemise eest, ja me jätkame täpselt kell kaks, kui algab Riigikogu täiskogu istung.