Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 76 Riigikogu liiget, puudub 25.  

Nüüd, head kolleegid, on aeg ja võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Aitäh!  

Teated. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis säilenõtke ruumi ja liikuvuse toetusrühma moodustamise koosolek. Kokkukutsuja on Züleyxa Izmailova. 

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele eemaldada nn. Pronkssõduri kuju avalikust ruumist" eelnõu 104. Enne kui kutsun Riigikogu kõnetooli ettekandeks kolleeg Jaak Valge, [ütlen] kaks sõna selle eelnõu menetlemise korra kohta. Ettekannete pikkus on 20 minutit. Ettekande teevad eelnõu algataja esindaja ja seejärel põhiseaduskomisjoni esindaja. Kummalegi ettekandjale on võimalus esitada üks küsimus. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele ja komisjonidele. Ja nüüd kõige olulisem: selle OE vastuvõtmiseks on vajalik poolthäälteenamus. Aitäh! 

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli eelnõu algataja nimel ettekandeks Riigikogu liikme, hea kolleegi Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu sisu on lihtne, selge ja elegantne: teha Vabariigi Valitsusele ettepanek eemaldada kahe kuu jooksul pärast vastava otsuse vastuvõtmist Kaitseväe kalmistult ja Eesti avalikust ruumist niinimetatud pronkssõduri kuju. 

Selgitan tausta. Teatavasti püstitatakse monumente elavatele, mitte surnutele, nagu on täpselt sõnastanud Saksa kirjanik Frank Wedekind. Ausammas on seda õnnestunum, mida positiivsem ja intensiivsem on dialoog monumendi ja selle püstitamisejärgse aja hoiakute vahel. Pronkssõduri ja Eesti põlisrahva vaheline dialoog on ilmselgelt intensiivne, aga mittepositiivne ehk negatiivne. Eestlaste ja Eesti põlisrahva jaoks on ta üks okupatsiooni sümboleid. 

Millal algas Venemaal suure isamaasõja taasglorifitseerimine ja järk-järgult selle muutmine riikliku propaganda kaudu Venemaa venelaste üheks oluliseks identiteedi aluseks, nii nagu see oli ka Nõukogude režiimi aastatel, suudavad ilmselt tuleviku ajaloolased [täpsemini] öelda, aga paarkümmend aastat tagasi võis see [algus] olla. Seejuures, taasglorifitseerimise käigus ülehinnati venelaste rolli selles sõjas, ja mis oluline, primitiviseeriti Venemaa venelaste identiteeti. See tähendas jõulist šovinismi kultiveerimist ja venelaste esitamist Euroopa ja maailma päästjatena. Suure isamaasõja taas Venemaa venelaste identiteedi aluseks ehitamise õnnestumine on kurb, arvestades venelaste rikkalikku kultuuri. Niinimetatud suure isamaasõja vaimuga õhutatakse ka sõda Ukraina vastu, samastades Vene sõdureid Punaarmee või Nõukogude armeega ja ukrainlasi natsidega. 

Eesti monumentaalmaastiku ümberkorraldamine sai alguse Eesti Vabariigi okupeerimisega Punaarmee poolt 1940. aasta suvel. Teadaolevalt lõhuti, rikuti ja peideti esimesel Nõukogude aastal vähemalt 90 Eesti vabadussõja mälestusmärki. Aga tõeline ümberkujundamine läks lahti pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aastal. Sajad mälestusmärgid kõrvaldati ja lõhuti. Hävitamisega rööpselt [hakati] püstitama figuraalkompositsioone, mille teema oli Nõukogude Liidu suur isamaasõda. Nõukogude Liidu suurest isamaasõjast saigi võimas Nõukogude poliitilise religiooni element. 

Esimene Nõukogude mälestusmärk Eestis on ühtlasi kõige kurikuulsam, seesama 1947. aastal Tõnismäele püstitatud monument. Selle käekäik on justkui Eesti lähiajaloo lühike kokkuvõte. Kuigi Tõnismäel ei langenud 1944. aasta septembris ehk siis Tallinna taasokupeerimise ajal teadaolevalt ühtegi sõjameest, otsustati 1945. aasta aprillis sinna ümber matta umbes tosin Nõukogude sõjaväelast, kellest kaugeltki kõik polnud hukkunud Tallinna hõivamisel toimunud kokkupõrgetes ega kokkupõrgetes sinimustvalge lipu all sõdinud eestlastega. Pärast pidulikku matusetalitust nimetati plats 12. juunil 1945 ümber Vabastajate väljakuks ja sinna kerkis ajutine puust obelisk. Ööl vastu 8. maid 1946 lasid vaprad Tallinna koolitüdrukud Ageeda Paavel ja Aili Jürgenson ausamba õhku. Monument siiski suudeti sovetivõimu poolt kiiresti taastada. Ajalehed küll ei kirjutanud sellest mitte midagi, aga sellest hoolimata purustati samasugused sambad ka Rakveres ja Tartus. 

Juba 1945. aasta suvel kuulutas Tallinna täitevkomitee välja vastsele väljakule planeeritava mälestusmärgi ideekavandite konkursi, mille võistlustingimustes sätestati, et "monument peab väljendama ja jäädvustama mälestust meestest, isamaa poegadest, kes on langenud võitluses vaenlase vastu Tallinna vabastades". See tsitaat oli jutumärkides. Konkursitööde seast valiti välja arhitekt Arnold Alasi ideekavand, mille teostamine usaldati talle ja skulptor Enn Roosile. Komisjon võttis monumendi vastu 21. septembril 1947 ja see avati päev hiljem. See hoolega hoitud ja hiljem ka valvatud, tseremoniaalvalvega valvatud Tõnismäe pronkssõdur kujunes aastatega Tallinnas Nõukogude võimu esindusmonumendiks, mille tähendusväli laienes üldiseks sümboliks ja hiljem Nõukogude Liidu nostalgia objektiks. 

Kunstiakadeemia vanemteadur Katrin Kivimaa on väitnud: "Poliitilised punamonumendid ja sümboolika ei ole tähenduseta objektid või märgid, vaid kannavad konkreetseid ajaloolisi ja ideoloogilisi tähendusi ning taastoodavad neid. Suur osa Nõukogude poliitsümboolikast ja ‑monumentidest esindab imperialistlikku, vallutuslikku maailmavaadet […]. Mõeldes sümbolite‑monumentide emotsionaalsele mõjuväljale, ei saa unustada, kui palju on meie ühiskonnas Nõukogude-aegsete repressioonide all kannatanuid ning nende järeltulijaid, kes kõik on olnud sunnitud ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist aastakümneid leppima repressiivse süsteemi sümbolitega avalikus ruumis." See oli Katrin Kivimaa [kirjutatu]. 

Venemaa mõjutustegevus punamonumentide vallas on Eestis vahelduva intensiivsusega kestnud 1991. aastast. Oluline eskalatsioon, nagu teada, oli 2007. aastal, mis päädis Venemaa koordineeritud ja kohalike vene aktivistide toel organiseeritud tänavarahutustega ja valitsuse otsusega pronkssõdur teisaldada. Kõnealune kuju on siiani Eesti põlisrahvale okupatsioonirežiimi sümboliks ja kahjuks ei ole aeg ega kuju teisaldamine Tõnismäelt Kaitseväe kalmistule selle sümboli sisu neutraalsemaks muutnud. 2019. aastal käis 9. mail Kaitseväe kalmistul kokku umbes 40 000 inimest. Kreml kasutab monumente ja mälestuspaiku ära propagandasõnumite levitamiseks ja ühiskonnas pingete tekitamiseks. 9. maid on teises maailmasõjas langenute mälestamise ja sõja lõpu tähistamise kõrval püütud kujundada ümber suurejooneliseks revanšistlikuks jõudemonstratsiooniks. 

2022. aasta juunis moodustas Riigikantselei töörühma, mille ülesanne oli korraldada Eesti avalikus ruumis asuvate okupatsioonivõimu sümbolitega hauatähiste ja mälestusmärkide eemaldamine. Töörühm on praeguseks oma töö lõpetanud. Analüüsiti rohkem kui kolmesadat monumenti ja tehti otsused, kas [ühe või teise] näol on tegemist neutraalse hauatähisega või punamonumendiga, mis kannab vaenulikku sõnumit ja vajab eemaldamist või neutraalse hauatähisega asendamist. Juhul kui eemaldatav mälestusmärk omas kunstilist väärtust, soovitati see teisaldada kunstimuuseumi ja eemaldada tekstid või siis annulleerida meile sobimatu ideoloogiline sõnum muul moel. 

Sellelsamal 2022. aasta suvel korraldati Eesti elanike seas ulatuslik küsitlus Nõukogude sümboolikaga punamonumentide tähenduse kohta. Kahjuks ei korraldatud seda mitte põhimõttelisel alusel põlisrahvastik – välispäritolu rahvastik, vaid alusel eestlased–mitte-eestlased. Igatahes seal ilmnesid väga suured käärid eestlaste ja mitte-eestlaste vahel. Õigemini on need käärid, mis viitavad puudulikule lõimumisele ja massiimmigratsioonile, olnud ka juba varem teada. Eesti omariikluse ja vabaduse kaotamise meeldetuletamist omistas punamonumentidele kuus korda rohkem eestlasi kui mitte-eestlasi. Negatiivseid tundeid ja mälestusi äratasid need monumendid 16 korda rohkem eestlastel kui mitte-eestlastel. Siiski oli seal ka üks küsimus, mille puhul olid hoiakud üsna sarnased. Nimelt, positiivseid noorusajamälestusi äratasid need monumendid 4%‑l mitte-eestlastest ja 1%‑l eestlastest. Nii võiksime teha kaudse järelduse – tõsi küll, kaudse –, et seda Nõukogude režiimi, mil neid monumente kõik kohad täis olid, ei taha tagasi ei eestlased ega mitte-eestlased. 

Tallinnas Kaitseväe kalmistul kestab aga Nõukogude okupatsioon paraku edasi. Nõukogude ajal tehti sealsed Eesti ohvitseride hauad barbaarselt maatasa ja meie vabaduse eest langenud kangelaste peale maeti okupatsiooniarmee ohvitserid. Praegusel ajal osa vabadussõjas ja teises maailmasõjas langenud Eesti sõdurite haudadest on küll taastatud, aga lõviosa, sealhulgas ka Eesti Vabadusristi kavalerid, on endiselt Vene okupantide pealematmise ohvrid. Pronkssõdur ja selle juures toimuvad manifestatsioonid Kaitseväe kalmistul on mõnituseks meie iseseisvuse ja vabaduse eest võidelnud ja langenud Eesti patriootide mälestusele ja muidugi kogu meie rahvale. 

Ent nimetatud Riigikantselei töörühm ei arutanud Maarjamäe memoriaali ega ka pronkssõduri küsimust. See on ühelt poolt paradoksaalne, sellepärast et tegemist on ikkagi number üks punamonumendiga, aga teiselt poolt loogiline, sest see on sedavõrd olulise sümboliväärtusega, et komisjon ilmselt leidis, et sellega peab tegelema mõni põhiseaduslik institutsioon. Ja kuna meil on parlamentaarne riik ning parlamendis on esindatud meie kodanikkond, siis on loogiline, et sellega tegeleb parlament. 

Sõdades langenute mälestamine on alati lubatud ja seda saab teha moel, mis Eesti jaoks ei seostu okupatsiooniga ega toeta sõda Ukrainas. Aga praegu tundub, et meil ei ole teist valikut kui see pronkssõduri eemaldamise otsus vastu võtta ja [viia pronkssõdur] sellisesse kohta või sellisesse vormi, et ta ei saaks kujuneda kultusobjektiks, mis kannab meile vaenulikku ideoloogiat. 16. märtsil 2024 ei peaks pronkssõdurit enam seal olema. Aitäh!

Tänan väga põhjaliku ja informatiivse ettekande eest. Teile on ka küsimusi. Juku-Kalle Raid, palun!

Aitäh! Olen väga nõus, et see ei ole hauatähis, vaid absoluutselt punasümboolika – see puuslik, millest me räägime. Aga küsimus [on] pigem see, et kui te sellise asjanduse siin olete algatanud, siis mis sellest edasi peaks saama. Me teame kõik väga hästi, mis sai Narva tankist. See siirdus muuseumisse, meenutamaks õudusi. Me ei saa minevikku maamuna pealt ära pühkida, seda me teame väga hästi. Kas te selle poole olete unarusse jätnud? Te justkui teete ülesande see eemaldada kahe kuu jooksul, aga mis sest edasi peab saama? Kas keegi on rääkinud kas või ühe muuseumiga, näiteks Maarjamäe muuseumiga, kus igasugused sarnased puuslikud praegu täiesti rahulikult küll pikali, küll vähem pikali vedelevad ja [kus need] meile, tegelikult tulevastele põlvedele, õudset minevikku meelde tuletavad?

Aitäh! Maarjamäe muuseumi ta ilmselt ei sobi, sellepärast et seal on ikkagi punamonumentide park, selle kontseptsioon on teistsugune. Aga põhimõtteliselt on meie eelnõu lihtsalt ühelauseline. Me jätame selle, mis pronkssõdurist edasi peaks saama, täitevvõimu otsustada. Me leiame, et valitsus peaks leidma kõige parema lahenduse, kas see pronkssõdur füüsiliselt alles jätta või ta teisaldada kuhugi sellisesse kohta, kus lihtsalt ei ole võimalik, et ta kujuneb edaspidi kultusobjektiks.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Suur tänu väga põhjaliku ülevaate, ka ajaloo tutvustamise eest ja tausta avamise eest, mis on praeguses olukorras väga oluline! Aga nüüd räägime pronkssõdurist. Selle all ma ei mõtle ainult seda konkreetset pronkssõdurit, vaid kõiki punamonumente, mis Eestimaa peal on ja on siiamaani teisaldamata, on nad siis eraterritooriumil või riigimaal. Praegu on riik läinud nagu seda teed, et ainult riigimaal olevad monumendid on eemaldatud. Kas me selle [eelnõuga] saame anda ülesande ka kõik teised punamonumendid teisaldada, ka eramaal asuvad?

Aitäh selle küsimuse eest! Selle eelnõuga ei saa me seda ülesannet anda, küll aga saame me anda vihje või soovituse. Ülejäänud punamonumentidega, mis asuvad avalikus ruumis, on tegelenud seesama Riigikantselei komisjon, mida ma enne mainisin.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas teil on andmeid, kuivõrd on kasvanud peale Ukraina täiemahulise sõja algamist pronkssõduri külastatavus?

Aitäh! See on oluline küsimus, aga kahjuks mul tõesti ei ole selle kohta andmeid.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kõigega nõus, mis te taustaks rääkisite. Aga ajendatuna Juku-Kalle küsimusest, [ütlen,] et oluline on ju see, mis tast edasi saab, et ei tekiks samasugust efekti, nagu ta täna pakub. See pool tundub mulle, jah, läbi mõtlemata. Kas on mingisuguseid ideid, mis temast peaks saama? Ma ei tea, kas hävitama, või mis teie pikem plaan selles osas on? See on praegu nagu arusaamatu.

Aitäh selle küsimuse eest! See on teadlikult jäetud valitsuse otsustada. Juhul kui selles eelnõus oleks selle punamonumendi saatus juba ette määratud, siis ma kujutan ette, missuguseid vaidlusi ja diskussioone oleks see siin praegu põhjustanud. Meie eelnõu on väga lihtne: eemaldada ta avalikust ruumist, selleks et ta ei saaks kultusobjektiks, ja ongi punkt. Kui valitsus selle [tehtud] saab, siis on see eelnõu oma ülesande täitnud, ükstapuha, kas ta on selle monumendi, ma ei tea, sulatanud eurosentideks, teinud temast meie teenetemärke või viinud kusagile traataiaga piiratud territooriumile.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult te juba peaaegu vastasite mu küsimusele. Mu küsimus tuleneb natuke rohepöördelistest eesmärkidest ja materjalide taaskasutusest. Kas ma saan õigesti aru, et tegelikult ju fookus ongi sellel, et avalikust ruumist oleks ta eemaldatud? Siin kolleeg Uibo viitas justkui sellele, et äkki viiakse ta kuskile mujale ja seal käib sama trall edasi. Kas selle otsuse eelnõu põhieesmärk on see, et ta ei oleks avalikus ruumis ning see trall ja pidustused ei saaks toimuda tema juures? Ja teine küsimus ongi ümbertöötluse kohta. Kas ma saan õigesti aru, et me jätame Vabariigi Valitsusele vabad käed, kuidas teda edaspidi taaskasutada, ja põhiline fookus on sellel, et ta oleks avalikust ruumist eemaldatud, et inimesed ei saaks tema juures käia erinevaid tähtpäevi tähistamas?

Suur tänu küsimuse eest! Ma arvan, et te olete väga täpselt mõistnud eelnõu sisu ja ka seda, et me ei sekku täitevvõimu otsustesse. Erinevalt valitsusest, kes võtab eelnõusid vastu usaldushääletusega, sekkudes parlamendi töösse, meie eelnõu valitsusele täitevvõimu raamidesse mahtuvaid otsuseid ei dikteeri.

Hea kolleeg, mikrofoni ei [maksa] liigutada. 

Ma igaks juhuks …

See võib katki minna ja järgnevad ei saa …

Aga ma selleks liigutangi!  

(Naerab.) Just see eelnõu meil ongi. Ants Frosch, palun!  

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleeg! Mina vaataksin asjale natuke laiema pilguga ja vaataks, mis on viimastel aastatel mujal maailmas toimunud. On teada, et 2021. ja 2022. aasta seisuga on USA-s kõrvaldatud 73 konföderaatidele pühendatud monumenti. Üle maailma on sadu kolonisaatorite monumente maha võetud, ka Euroopas, ka varem ajaloos väga väärikate isikute monumente. Selles mõttes ei ole nagu näha seda, et meie tegevus võiks tekitada õlakehitust mujal maailmas. Kas see paralleel on õige?

Aitäh! Selles mõttes on see paralleel muidugi õige, et avalikku ruumi korrastatakse igal pool vastavalt identiteedi muutustele ja identiteedi kujundamisele. Aga võib-olla sinu toodud näited tegelikult vastanduvad sellele identiteedi kujundamise eesmärgile. Kui konföderaatide monumente eemaldati, ütleme, selleks, et mitte lubada orjanduse propageerimist, siis meie eesmärk on okupatsioonirežiimi glorifitseerimise lõpetamine.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma pean tunnistama, et natukene kummaline on kuulda siin saalis mõningat kõhklemist, kas selle monumendi peaks ära viima. Loomulikult peaks selle ära viima. Selle üle minu arust ei peaks siin väga pikalt isegi vaidlema või arutama, seda enam, et me teame mõne aja tagust olukorda, kus Kaitseväes anti ajateenijatele isegi soovitus, et palun liikuge seal lähedal erariietes, et mitte ärritada neid inimesi, kes seal tähtpäeva peavad. Kuulge, head töökaaslased, kes me siin oleme, igal juhul tuleb see ära liigutada sealt ja tõenäoliselt vaadata üle, mis objekte veel selliseid on, mis vajavad [teisaldamist]. Kaua see lömitamine kestab? Ma ei tahtnudki, Jaak, midagi küsida. Aga see tuleb ära liigutada.

Aitäh! Väga asjakohane kommentaar. Mul ei ole midagi lisada.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt vabandan, ma ei saanud oma toast kuulata küsimusi ja teie vastuseid. Võib-olla [küsimus] nüüd kordub. Eelnõu sõnastus on väga lühike ja puudutab hetkel ainult niinimetatud pronkssõduri kuju, mis viidi kalmistule mõned aastad tagasi. "Mõned" on vähe öeldud, see on ikka päris pikk aeg juba olnud. See tekitab selles mõttes küll küsimusi. Me riigina või õieti siis sel hetkel valitsus tegi väga raske otsuse ja viis selle ära. Nüüd on ta seal. Selge on see, et seal on toimunud ka provokatsioone, aga mulle tundub, et see aeg on möödas. Äkki me ei peaks ikkagi seda konkreetset skulptuurigruppi puutuma? Mis on ikka need teie kui ajaloolase päris tõsised argumendid?

Aitäh! Kõigepealt, minule ei tundu, et see aeg on möödas. Mulle tundub, et eriti praegu Ukraina sõja ajal käib Venemaal uuesti suure isamaasõja glorifitseerimine ja propaganda, mis ehitab venelaste identiteedi üles suurele isamaasõjale. See on ühtlasi ka Nõukogude Liidu kultuse ülesehitamine. Nõukogude Liit on meid okupeerinud riik. Selleks, et oma identiteeti kujundada, me peame näitama ka teistele, et me oleme tõsiselt võetavad ja meile ei ole Nõukogude Liidu ja suure isamaasõja sümbolid vastuvõetavad. Ma ei oska muud moodi vastata.

Priit Lomp, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! [Küsin] inspireerituna ühest teie vastusest, kus te pakkusite, et pronkssõdurist võiks vorpida euromünte, ja veel kummastavam, teha nendest teenetemärke. Oleks oodanud ehk sõjatööstuse jaoks selle materjali pakkumist, Ukrainasse saatmist, aga teie erakonna toetus Ukraina püüdlustele on ka olnud kaheldav siin saalis. Võib-olla see tuleb sellest. Tegelikult on ju kaitseministri pädevuses Kaitseväe kalmistult asjade liigutamine. EKRE on olnud ka valitsuses, küll mitte kandnud kaitseministri vastutust, aga on olnud valitsus[koalitsioonis] aegade jooksul. Küsin, mille taha toona selle punamonumendi liigutamine jäi.

Kõikidel asjadel on oma aeg. Toona ei olnud … Tänan selle küsimuse eest ja eriti selle väga viisaka küsimusele eelnenud repliigi eest. Suur tänu, kolleeg! Aga jah, kõikidel asjadel on oma aeg. Praegu on, ütleme, vene šovinism vähemalt Venemaal oma kõrgpunktis. See tähendab ka seda, et Vene okupatsioonivõimu sümbolite vastandumine meie hoiakutele on kõige teravam.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Te kindlasti ei tulnud selle eelnõuga siia ju poliitkampaania korras, et lihtsalt poliitilisi plusspunkte teenida või kuidagi meediasse tugevat sõnumit saata. Ilmselt te olete teinud põhjaliku eeltöö ära ja kohtunud riigiasutustega sellel teemal. Ma küsiksin teilt, mis on olnud seni Eesti julgeoleku eest vastutavate organisatsioonide seisukohad, ettepanekud, on see Kaitsepolitseiamet, Välisluureamet, kindlasti Politsei- ja Piirivalveamet, samamoodi võib-olla ajalooga tegelevad seltsid ja ühingud. Mis on nende ühine seisukoht olnud? Mis on need riskid, mida on välja toodud? Mis on riskide maandamise võimalused, kui teie eelnõu peaks realiseeruma? Kui põhjalik see eeltöö on olnud? Võib-olla tooksite välja Eesti riigiasutuste peamised seisukohad, millega me peaksime arvestama, enne kui me seda eelnõu hakkame hääletama?

Aitäh selle siira küsimuse eest! Ma ei ole kohtunud Eesti julgeolekuasutustega sel teemal, aga ma usun, et Eesti julgeolekuasutused on Eesti põlisrahvaga võrreldes sarnaste hoiakutega ja ei tolereeri punamonumentide, eriti pronkssõduri kui Nõukogude režiimi esindussümboli olemasolu Eesti avalikus ruumis.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Te mainisite, et Nõukogude sümbolid on teile vastuvõetamatud. Samas, olles ise põhiseaduskomisjoni aseesimees, korraldasite te mõned kuud tagasi Nõukogude sümboli ülesriputamise vanalinnas. Peale selle saavutasite ka kohtus sellise pretsedendi, et igaüks, kes läheb järgmine kord punalippudega vanalinna lehvitama, ei kanna selle eest mitte mingisugust vastutust. Milleks tegeleda sellise silmakirjalikkusega?

Aitäh taas siira küsimuse eest! Mul on hea meel sellele jälle vastata. Teile kui põhiseaduskomisjoni endisele esimehele on võib-olla teada see, et selle punalipu paigaldamine toimus selleks, et tähelepanu juhtida küüditaja ja stalinisti mälestusmärgile. Teie küsimuse teine pool on eriti kummastav. Tegelikult meie karistusseadustik väidab ju seda, et okupatsioonivõimu sümbolite eksponeerimine kujul, mis õigustab agressiooni, okupatsiooni või genotsiidi, on karistatav. Aga karistatav ei ole see, kui juhitakse tähelepanu, et okupatsioonivõimu sümbol Juhan Smuuli bareljeefi näol ripub ühe Tallinna maja seinal avalikus ruumis.

Kert Kingo, palun! 

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea [eelnõu] esitaja! Kas teile tundub või kas te ei arva, et see on silmakirjalik, et needsamad erakonnad, kes siin praegu sõdivad hirmsasti selle punamonumendi teisaldamise vastu, võtavad samal ajal uhkeid poose ja loobivad loosungeid, et [Venemaa] on agressorriik ja me seisame Ukraina eest? Nüüd nad tahavad sedasama punamonumenti hirmsasti säilitada ja leida ettekäänet, miks seda ei tohi kuskile [viia]. Kas teile ei tundu see natukene silmakirjalik?

Aitäh küsimuse eest! Juhul kui see nii on, siis see ilma kahtluseta tundub [silmakirjalik]. Aga me ei ole praegu veel hääletamist läbi viinud. Ma loodan, et see ei ole nii. 

Tiit Maran, palun!

Aitäh ettekande eest ja ka selle arutelu eest! Minu küsimus tõukub ühest teie vastusest. Te ütlesite, et meie identiteedi [tõsiselt] võetavuse jaoks on vajalik selle ausamba eemaldamine. Siit minu küsimus: kas teie arvamus on, et meie identiteet on niivõrd nõrk, et sellepärast on vaja see kuju eemaldada?

Suur tänu! Jälle nii tore siiras küsimus. Ma kohe naudin seda. Meie identiteet ei ole nõrk. Aga igatahes ei tee paha meie identiteedi tugevdamine ja ka parema lõimumise eesmärgil selle tugeva identiteedi demonstreerimine meie teisest rahvusest kallitele kaasmaalastele. 

Suur tänu, veel kord, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi olla ei saa. Toomas Uibo, siin on üks küsimus kummalegi ettekandjale ehk kokku kaks. Saad küsida Johannese käest. Aga nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni ettekandeks põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu 14. septembril 2023. aastal. 

Alustuseks küsiti, miks ei ole tegemist süsteemsema eelnõuga ning käsitletakse ainult ühte punamonumenti ühel kalmistul. Algataja vastus sellele oli, et kuna niinimetatud pronkssõdur on kõige rohkem vastasseisu ja probleeme tekitanud, on ettepanek alustada selle teisaldamisest. Räägiti sellest, et eelmise valitsuse ajal moodustati komisjon, kes määratles eemaldatavad monumendid ja paigad, kuid nimetatud komisjoni töö ei puudutanud kalmistutel olevaid mälestusmärke ja ausambaid. Üks komisjoni liige uuris selle kohta, miks see eelnõu on Riigikogu menetlusse jõudnud nüüd ja mitte siis, kui algatajate [esindaja] erakonna liige siseministri ametis oli. Algatajate [esindaja] leidis, et ajastus on hetkel õige seoses Venemaa agressiooniga Ukraina vastu. 

Komisjon arutas selle üle, et niinimetatud pronkssõduri teisaldamisel maeti säilmed Kaitseväe kalmistule, kuid need saab samuti ümber matta. Kuna tegemist on okupantide säilmetega, võiks need ümber matta näiteks Siselinna kalmistule. Üks komisjoni liige sõnas, et on nõus eelnõus toodud ettepanekuga, kuid arutelu peaks olema pikaajalisem ja põhjalikum, sest keegi ei soovi endiste sündmuste kordumist. Lisaks vajab säilmete ümbermatmine oluliselt enam aega. Oluline on ümber mõtestada, et Eesti uhkus ning rahvuskuvand oleksid kaitstud. 

Komisjon arutas selle üle, et teisaldamise kuupäeva võib muuta, kuid oluline oleks võtta vastu otsus, et edaspidi prioriteete seada. Narva tank [viidi] ära näiteks ühe päevaga. Üks komisjoni liige sõnas, et toetab põhimõtteliselt eelnõu sisu. Samas on välja töötatud hetkel kooskõlastusringil olev punamonumentide eemaldamise seaduseelnõu. See seaduseelnõu ei hõlma kalmistul olevaid punamonumente. Kui selle eelnõuga hõlmatud punamonumendid on eemaldatud, saab hakata mõtlema kalmistutel asuvate punamonumentide teisaldamisele. Kalmistute puhul on ajastus oluline, kuna hauarahu küsimus on tundlik. [Üks komisjoni liige] lisas, et toetab niinimetatud pronkssõduri kuju teisaldamist Eesti Sõjamuuseumisse. 

Arutleti selle üle, et julgeolekuolukorra tõttu peab ettevaatlik olema ning ei tohi lubada vastasseisu tekkimist. Punamonumentide likvideerimine tuleb läbi analüüsida ka sellest aspektist, kuidas ja kuhu tekitada [niinimetatud] pronkssõduritele koht, kus lähedased saavad käia rahumeelselt mälestamas. Tegemist on keerulise küsimusega, millele täna ei ole head lahendust. Kalmistutel olevate monumentide puhul tuleb ka selle küsimusega tegeleda. Üks variant on niinimetatud pronkssõdur teisaldada ning panna sinna hauakivi, mis võtab monumendi tähenduse, kuid jätab koha, kus lähedasi mälestamas käia. Komisjon otsustas konsensusega [teha ettepaneku] võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Ka teile on küsimusi. Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänan selle põhjaliku ülevaate eest. Tõepoolest, eelnõu seletuskirjas on lause, millega ma olen täiesti nõus: "Nüüd tähistatakse selle juures veel ka Putini ja Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu." Minu arvamus, [mille ma ütlesin] eelnõu algatajate [esindajale], et äkki see aeg on ümber saanud, võib-olla tõesti ei [ole nii]. Aga ma küsin laiemalt, ehkki te puudutasite neid teemasid, mis komisjonis olid arutusel, kas oli ka juttu näiteks Estonia laemaalist. See ei ole küll skulptuurigrupp, aga tegelikult õilistab samuti Nõukogude võimu ja okupatsiooni. Kas oli laiemalt juttu ka teistest kunstiteostest ja sellest, mis nendest peaks saama?

Aitäh selle küsimuse eest! Kahjuks muid monumente või sümboleid seal ei käsitletud.

Juku-Kalle Raid, palun!

Aitäh! Peab mainima, et see asi, millest me räägime, ei ole ikkagi hauatähis, vaid just nimelt punasümboolika. See on sümboolika, see ei [tähista] mingit konkreetset hauda, vaid see on ikkagi 1947. aastal loodud Nõukogude võimu kohaloleku näitamiseks. Ja see seisab ju siiani. Mind kummastab see … Mul on väga hea meel, et komisjon ei otsustanud seda kõike tagasi lükata, vaid me arutame päriselt. Tõepoolest, minule tundub, et selliste asjade koht on muuseumis. Kui keegi tahab panna selle jalamile lilli, ostku pilet. Mingu muuseumisse, viigu lilli. Kas tõepoolest komisjonis kordagi ei tekkinud küsimust, mis sellega siis edasi saab? Muuseas, ma kolleeg Jaak Valgele ütlen ka Maarjamäe teemapargi, monumentide pargi või nõukapargi kohta, et ilmselt meie siin Riigikogus ei ütle, mis sinna …

Aeg, Juku!

… sobib või mitte, aga sinna on enne sobinud kõik nõukapuuslikud.

Aitäh selle küsimuse eest! Seda arutati. Muuseumivariandid käisid enamasti läbi, aga möödaminnes kommentaarina [mainiti] ka selle likvideerimist täielikult.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Teatavasti tegeleb põhiseaduskomisjon küsimusega, kuidas teha nii, et punamonumente ja punasümboolikat avalikus ruumis ei oleks või oleks võimalikult vähe. Kas leidis käsitlust ka see küsimus ja kas te küsisite seda eelnõu esitaja käest, miks talle mõnikord meeldivad punasümbolid avalikus ruumis, aga mõnikord mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Me ei arutanud selle üle, kas mõnikord meeldib või mõnikord ei meeldi. Arutati pronkssõduri teisaldamist.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Kui lugeda seletuskirja, siis see eelnõu ei puuduta ainult pronkssõdurit, vaid ka teisi monumente. Kahju, et siis ei arutatud ka kõiki teisi, kaasa arvatud Estonia laemaali. Arvestades koalitsiooni sõnavõtte saalis, tundub, et ta vist ei taha toetada seda EKRE eelnõu. Mul on küsimus, mis on teie edasine plaan, ükskõik, kas see leiab täna toetust või ei leia. Kas teil on plaanis tulla välja enda eelnõuga? Nagu te mäletate, üks sarnane eelnõu oli meil eelmises koosseisus, president lükkas selle tagasi ja selles koosseisus oli see uuesti põhiseaduskomisjonis arutlusel. Koalitsioon on öelnud, et ta tahab sellega edasi liikuda. Kas teil on informatsiooni, kas selle eelnõuga on plaanis tulla uuesti suurde saali? Ja millised on teie omapoolsed mõtted?

Aitäh selle küsimuse eest! Toon uuesti välja, et see ikkagi on hauatähis seaduse järgi. Plaan on hetkel selline, et teisaldada punamonumente, mis ei ole hauarahuga kaitstud, liikuda samm-sammult, ütleme siis, punamonumentide juurest, mis ei ole nii poleemikat tekitavad, kalmistul asuvate juurde. Ehk siis kõigepealt teisaldame teised avalikust ruumist ja liigume siis edasi nende juurde, mida kaitseb hauarahu. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas oli komisjonis ka arutelu, mille poolest erinevad need kaks Nõukogude võimu ülistavat sümbolit nagu Narva tank ja pronkssõdur? Mis nende erinevus on? Miks üks kuulus teisaldamisele ja teist ei taheta mitte mingil juhul teisaldada ja leitakse, et ta peab seal kindlasti olema?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ütlen ära, et ei öeldud ega ei olnud seisukohta, et seda ei peaks teisaldama. Ma arvan, et küsimuse "kas" üle meil väga suurt vaidlust siin saalis ei ole, pigem on küsimus "kuidas". Ja vahe on selles, et üks asub kalmistul. Kalmistul on teatavasti hauarahu. See olukord on selle tõttu keerulisem.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! See, et seal on hauarahu, on nagu iseenda jaoks põhjenduse leidmine, et miks mitte sellega edasi tegeleda. See ju teisaldati kesklinnast kalmistule. Seal oli samamoodi hauarahu. Viidigi ära ja siis nagu keegi ei rääkinud, et hauarahu peaks vaatama, kas seda üldse sinna panna või ära viia. Mis on see hauarahujärgne asi? Sinna hauarahu taha [ei saa] pugeda ja öelda, et sellepärast ei saa seda teisaldada avalikust ruumist. Aga hauarahu kohas võib pidada pidusid, mälestada, [meenutada] Nõukogude okupatsiooni ning ülistada Vene võimu.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei öelnud, et seda ei saa teisaldada. Ma ütlesin, et see küsimus on selle tõttu tundlikum, seda peab pikemalt läbi mõtlema ja peab kaaluma ka julgeolekuriske, mis see endaga kaasa toob, kui see sealt kiiresti eemaldada. Me ei taha, et korduksid sündmused 2000-ndate keskpaigast.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Mina kahjuks seal komisjonis seda eelnõu ei esitlenud. Selle tõttu ma küsin, kas tegelikult komisjonis oli juttu ka sellest, et see Riigikantselei juures tegutsenud komisjon tegeles ka kalmistutel asuvate punamonumentidega. Ei olnud niimoodi, et Riigikantselei komisjon oleks piirdunud ainult kalmistuväliste punamonumentidega. Tegelikult ei saa selle argumendi taha pugeda, et Kaitseväe kalmistul on hauarahu, sellepärast et mujal on ju ka pretsedendid loodud. Kas sellest oli juttu?

Aitäh! Millegi taha pugemine ei ole siin küll asjakohane. Ma saan aru, et enamikule Riigikogu liikmetele siin saalis on see küsimus oluline, ja ma arvan, et me oleme ka ühel nõul, et see ei peaks seal olema. Küsimus ei ole kuhugi taha pugemises, vaid selles, kuidas me seda asja ajame, kuidas me seda teeme. Aga seda spetsiifilist asja seal ei arutatud.

Ma võtan vahele Anastassia küsimuse istungi juhatajale, kuna Anastassia väga tulihingeliselt nõuab seda. Palun!

Aitäh! See on tõesti protseduuriline. Ma lihtsalt vaatasin stenogrammi. Te ütlesite, et kummalegi ettekandjale on võimalus esitada üks küsimus. Ma nüüd vaatasin järgi, et kolleeg Signe Kivi on juba esitanud kolm küsimust antud eelnõu raames, kaks küsimust Jaak Valgele, ühe küsimuse komisjoni ettekandjale. Kuidas see protseduur ikkagi välja näeb?

Hea kolleeg, kahjuks te eksite. Signe Kivi soovis esitada teise küsimuse ka Jaak Valgele, aga seda võimalust ta ei saanud, kuna oli võimalus [esitada ainult] üks küsimus. Ja teise küsimuse ta esitas Hendrik Johannes Terrasele. Nii et paraku on see ebatäpne märkus. Kõik on igati korrektne. Veel kord, kummalegi ettekandjale üks küsimus. Signe Kivi esitas ühe küsimuse Jaak Valgele ja teise küsimuse esitas Hendrik Johannes Terrasele. Rohkem küsimusi Signe Kivi avalikult siin esitanud ei ole. Palun tähelepanelikult jälgida istungit.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud põhiseaduskomisjoni esimees! Mul on küsimus, mis tõukub tegelikult Tanel Kiige küsimusest Jaak Valgele. Selles juhiti tähelepanu just siseturvalisuse ja julgeoleku aspektile. On teada, et nii kaitsepolitsei kui ka kõik teised Eesti julgeolekuasutused on pööranud viimastel aastatel suurt tähelepanu Vene mõjutustegevuse tõrjumisele Eestis. On täiesti selge, et teise maailmasõja Nõukogude Liitu puudutanud osa ehk suure isamaasõja glorifitseerimine tänasel päeval on üks Vene propaganda narratiiv. Aga hinnangut sellele minule teadaolevalt me põhiseaduskomisjonis ei küsinud. Kas oleks võimalik, et meie fraktsioonid saaksid julgeolekuasutuste poole pöörduda, ja võib-olla ka värsked sotsiaaldemokraadid saaksid valgustatud?

Jah, see võimalus on olemas. Ma arvan, et see on ka mõistlik asi, mida sealt küsida.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra ettekandja! Ma kuulen siin arutelu selle üle, miks ei täpsustatud seda, kuhu täpselt see kuju viia, ja nii edasi. Aga kui mõelda täidesaatva ja seadusandliku võimu lahusseismisele, eks ole, siis kas see pole just hea eelnõu selles valguses, et väga konkreetne nõue läheb – kui see eelnõu toetust leiab – siit valitsuse poole teele, et avalikust ruumist see eemaldada? Ma saan aru, et ka see mõiste siin tekitas mõnes inimeses küsimusi, mõnele kolleegile tundub, et siis see teisaldatakse kuhugi mujale avalikku ruumi. Aga tegelikult [sätestab] eelnõu, et see avalikust ruumist eemaldada, ja valitsusel täidesaatva institutsioonina oleks vabad käed, mida siis sellega edasi teha. Nii ju olekski päris hea [edasi] liikuda.

Aitäh! Kas küsimus oli, et kui mõistlik teie ettepanek oli? Seda komisjon ei arutanud.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te tõite põhjenduseks, et pronkssõdurit on raske ära viia, kuna see rikuks hauarahu. Kuid mina just leian, et selle olemasolu seal kalmistul rikub hauarahu. Näiteks loen siin eelmise aasta 9. mai kohta: "Kella 15 paiku viis politsei kalmistult ära joobes mehe, kes oli nii purjus, et ei suutnud jalul seista. Pronkssõduri juurde taarus ta sõbra toel. Pronkssõdurini ta ei jõudnudki, sest politsei toimetas ta enne minema. Purjus mees üritas küll vastupanu osutada, kuid tulutult. Kohalviibinute sõnul oli purjus mees hakanud järjekorras ootavaid naisterahvaid tõukama." Kui see trall igal aastal seal toimub, siis see rikub hauarahu. See peaks just põhjendus olema selleks, et pronkssõdur sealt ära viia.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kõigepealt mainin ära, et ma ei öelnud, et seda on raske sealt ära viia. See peab olema läbi mõeldud, kui see ära viia. Aga üldiselt olen ma sellega nõus, et see on probleem, et seal niisugune tegevus toimub, ja sellega peab tegelema.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahtsin küsida, kas komisjonis oli arutelu selle üle, miks EKRE fraktsioon soovib tegeleda just pronkssõduri monumendiga ja miks ta ei tegele teiste objektidega.

Aitäh! Vastus on see, et EKRE fraktsiooni poolt toodi see välja kui kõige suurem Nõukogude okupatsiooni sümbol. Sellepärast just pronkssõduriga tegeldakse. 

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma vaatan, et ma olen oktoobri alguses teinud ühe postituse pealkirjaga "Punased anastajad Eesti looduses". Sobrasin siis kultuurimälestiste registris, kus on kokku üle 26 000 erineva mälestise. Paljud neist on punamonumendid, mis vedelevad üle Eesti, ja see on üks suur ja väga häiriv probleem. Lisaks sellele maksab Eesti riik ka nende haudade korrashoidmise eest ja see kindlasti ei ole minu silmis okei. Aga kuhu ma jõuda tahan, on see, et see probleem on suurem kui ainult pronkssõdur. Ja öelda, et pronkssõduri kahe kuu pärast teisaldamine on patriootlik tegu ja teised, [kes eelnõu ei toeta,] on Eesti vastu vaenulikud inimesed, ei ole okei. Ma küsingi, kas …

Aeg, hea kolleeg!

… vaadati ka suuremat pilti ja räägiti sellest, mida siis edasi teha?

Aitäh!

Aitäh selle pika sissejuhatusega küsimuse eest! Me praegu keskendusime selle eelnõu puhul ainult pronkssõduri teisaldamisele. Suuremas plaanis on meil punamonumentide seadus, mille kohaselt avalikust ruumist neid eemaldama hakatakse.

Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Mulle jäi kõrvu siit üks teie vastus, et jah, monumendi äraviimine tuleb läbi mõelda. Täiesti nõus teiega, loomulikult tuleb läbi mõelda, kuidas seda teostada. Ja selleks, et see tulemus tuleks, ongi mõistlik seda otsuse eelnõu toetada, ja küll need, kes seda rakendama hakkavad, selle läbi mõtlevad. Mul on selles mõttes usku meie organitesse, kes seda teostama hakkavad, et küll see ka läbi mõeldakse. Ma arvan, et on täitsa mõistlik [eelnõu] toetada.

Aitäh! Siin ei olnud küsimust.

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatud juhataja! Ma pean äärmiselt häbiväärseks seda, kui Riigikogu liige presenteerib okupatsioonivõimu sümboleid ja edvistab nendega. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mu küsimus on, kas te komisjonis arutasite seda ja kas ma sain õigesti aru, et ühe erakonna esindaja, EKRE esindaja väitis, et 2019. aastal ei olnud Moskva, Venemaa agressiooni Ukraina vastu.

Aitäh selle küsimuse eest! Üks hetk, ma vaatan täpselt selle sõnastuse järgi. Täpne sõnastus on selline: "… nn pronkssõduriga tegelemiseks kätte jõudnud märksa parem aeg. Käimas on Ukraina sõda ning Venemaa on täiesti selgelt agressor-riik."

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun! (Anti Allas küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tänan teid kõiki mõistliku ja aruka diskussiooni eest, mis täna siin saalis on toimunud. Oma sõnavõttu alustan mõtteavaldusega. Kõikidele eestlastele on kindlasti filmist "Viimne reliikvia" tuntud küsimus: "Mitu korda ma ühte ja sama meest pean maha lööma?" Ehk siis kohandades seda käesoleva eelnõuga, [kõlab tsitaat nii]: "Mitu korda ühte ja sama pronkssõdurit peaks ringi tõstma?" 

Head kolleegid, enne kui ma vastan sellele küsimusele, ma annan teada, et umbes aasta tagasi minu Võru linnapeaks olemise ajal kõrvaldati Võru linnaruumist kolm punamonumenti. Samuti kinnitan, et nii minu kui ka mu erakonna kindel ja vankumatu arusaamine on, et teine maailmasõda lõppes Eesti jaoks tohutute inimohvrite, okupatsiooni ja vabaduse kaotusega, millele järgnes ligi pool sajandit kestnud kannatusi. Kindlasti ei saabunud niinimetatud Tallinna vabastamisega vabadus Eestile. 

Samas, Eestis on vähe perekondi, kelle esivanemate ja sugulaste seas pole ainsatki inimest, kes ühel või teisel viisil, valdavalt sunniviisiliselt, ei olnud kistud sõjakeerisesse. Väga paljud hukkusid selles sõjas ja on ju ka monumendil kiri "Teises maailmasõjas langenutele". Tegemist on küsimusega, mille üle peeti piisavalt tuline diskussioon ära juba 2007. aastal, mil monument koos säilmetega paigutati Tõnismäelt ümber Kaitseväe kalmistule. Meile lihtsalt ei tundu tervemõistuslik neid vanu haavu uuesti sellisel kujul lahti kiskuda ja monumenti uuesti teisaldama hakata. Arvestada tuleb ka võimalike riskidega, mis puudutavad ühiskonnas uute pingete teket. 

Küll aga oleme sotsiaaldemokraatidena arvamusel, et järgmine meie iseseisvust tsementeeriv võitlus peaks hoopis olema seotud selle sõnumi, mida teine maailmasõda meie riigile ja rahvale tegelikult tõi ja tähendas, selge, järjepideva ja sõbraliku [edastamisega] kõikidele Eestis elavatele inimestele. Head kolleegid, paneme oma energia pigem sellesse, mis kasvatab meie ühiskonna sidusust. Selline tegevus oleks ühtlasi panustamine meie riigi üldise kaitsevõime tugevdamisse. Seda me ju vajame. Seda kõike arvestades ei saa me seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu! Aega jäi tublisti üle. Eesti 200 fraktsiooni nimel Juku-Kalle Raid, palun!

Aitäh lugupeetud sotsidele sõna sekka ütlemast! Aga rääkida sellest, et mingi punamonument võib kujutada endast ühiskonna sidusust, on vähemalt minu hinnangul absoluutselt meelevaldne lugu. Kui me nüüd mõtleme sellesama punamonumendi üle, siis kas me kujutame ette, et Narva tank, kui me ei oleks seda eemaldanud, kujutaks endast sidusust, et äkki 36%, kes on Eesti kodanikud Narvas, oleks tundnud ennast [ühiskonnas] seetõttu kuidagi sidusamalt, kui see tank oleks alles olnud? Minu meelest on see [väide] täiesti naeruväärne. 

Koalitsiooni kuluaarides on selle asja puhul, mille üle me siin debateerime, kõvasti eriarvamusi. Üks asi on kindlasti üks, päriselt ka: see punamonument võiks kalmistult kaduda. Tõepoolest, ma olen väga nõus, et Jaagu poolt ette kantud enam-vähem ühelauseline ettepanek on üsna üheülbaline, sestap me tõepoolest ei kujuta ette … See on umbes nii, et lõpetame ära ja vaadaku ise edasi, mis sellest saab. Ei, tegelikult peaks niisugused asjad tõesti lõpuni mõtlema, sellega ma olen väga nõus. Ma ise pakun ikka alati välja muuseumi. Ajalugu on absoluutselt näidanud seda, et muuseumis asjad ei rikne, vaid tuletavad mingeid väga olulisi hetki ja kohti meelde, mille tõttu inimesed võivad olla ehk õpivõimelisemad. 

Nüüd, kui sellest pronkspuuslikust rääkida, siis see on ka minu meelest täiesti asjatult seal kalmistul. Minu meelest oli see hädalahendus peale pronksiööd, et viime ta käbedalt ära, ütleme, et nüüd on surnuaaias, ja fine, nüüd seal tantsimas ei käida. 

Ma tuletan meelde, et sellel on väikene ajalugu taga. Aili Jõgi laskis muuseas 1946. aastal selle esimese puust Nõukogude võimule – mitte sõduritele, mitte hauatähise, vaid Nõukogude võimule – pühendatud tähise õhku 14-aastaselt. Ta oli mu üsna hea sõber. Ta elas Keilas. Ta muuseas alaealisena küüditati ära ja ma käisin tal külas. Kes ajalugu teavad, teavad ka seda, et pärast seda, kui ta enam mittealaealisena Siberist tagasi tuli, oli tal see 100+1 [keeld], mis tähendab seda, et ta suuremast keskusest alla 100 kilomeetri [kaugusel] elada ei saanud. Okei, Eesti mastaabis sai ta siiski elada Keilas. Ja ta oli täiesti veendunud, et ta laseks aasta pärast seda juba mastaapsema puusliku samuti õhku, kui ta vähegi vabaduses oleks. 

Nüüd, siin on selline asi, tõepoolest, et see ei olnud hauatähis. Me peame seda alati meeles hoidma. Tegemist ei ole mitte mälestusmärgiga mingitele langenutele, kes võitlesid millegi eest. Ja vabandage väga, kui nad võitlesid millegi eest, siis antud juhul kindlasti mitte Eesti iseseisvuse eest! Nii et meil oli ta ikkagi sihuke puuslik, mis tähistas mingit trollipeatuse vene kultuuri osa. Mul endal oli 1986. aastal kõvasti pahandusi, kui ma selle igavese tule lumepalliga kinni veeretasin, olles 12-aastane. 

Nii et ma arvan, et see asjandus tuleks kindlasti teisaldada ja võimalikult kiiresti muuseumisse viia, kus on ta koht. Ja tõepoolest, kes tahab tema jalamile lilli viia, palun, ostku pilet! Mingu viigu ükskõik kui palju lilli. See on üks harvasid kohti, ma arvan, kus on kogu Riigikogu tegelikult ühte meelt. Lihtsalt me ei suuda kokku leppida, mil moel seda teha. Aga ma kardan, et ma sotsidega kaasa ei saa minna. Ma olen täna EKRE poolt. Aitäh! 

Suur tänu! Rohkem läbirääkimise soove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 104 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele eemaldada nn. Pronkssõduri kuju avalikust ruumist" eelnõu 104. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 14 Riigikogu liiget, vastu 54 ja erapooletuid 0. Eelnõu 104 ei leidnud toetust.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 346 esimene lugemine. Ja ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kliimaministri Kristen Michali.

Tervist, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Olen teie ees veeseaduse muutmisega ja 346 on selle eelnõu number. Ma annan ülevaate veeseaduse muutmise [seaduse] eelnõust. 

See on koostatud selleks, et võimaldada Eestis vee taaskasutust. Seadusemuudatuse eesmärk on säästa puhast vett. Kehtiva veeseaduse kohaselt saab reovee puhastamisel tekkivat heitvett, kaevandus- ja karjäärivett, jahutusvett ning vesiviljelusest pärinevat vett suunata ainult keskkonda ehk veekogusse või pinnasesse. Kasutatud vee üleandmine kolmandale isikule ei ole Eestis reguleeritud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/741 on pandud liikmesriikidele kohustus võimaldada vee taaskasutust ja selles on kehtestatud miinimumnõuded puhastatud asulareovee taaskasutuseks põllumajanduses. Määrus on otsekohalduv ja jõustus 2023. aasta juunis. 

Eelnõukohane seadusemuudatus võimaldab Euroopa Liidu määrusel Eestis rakenduda. See tähendab seda, et vett saab hakata üle andma kolmandale isikule taaskasutamiseks. Vee taaskasutamiseks peab vesi vastama konkreetsetele tingimustele ja selle kasutamisest tulenevad riskid peavad olema maandatud. Seadusega defineeritakse uued mõisted "taaskasutusvesi", "taaskasutusvee tootmine" ja "taaskasutusvee kasutamine". Kehtiva veeloa ja registreeringu regulatsiooni laiendatakse vee taaskasutamise konteksti, sealhulgas antakse Keskkonnaametile pädevus väljastada veeluba taaskasutusvee tootmiseks ja [teha] registreering taaskasutusvee kasutamiseks. 

Seadusemuudatus arvestab Eesti veeressursside ja veekasutuse eripäraga. Euroopa Liidu määrus sisustab puhastatud asulareovee taaskasutuse põllumajanduses, lähtudes niinimetatud kuivade Lõuna-Euroopa [riikide] vee taaskasutuse praktikast. Seevastu Eestis põllumajanduses nõudlus taaskasutusvee järele pigem puudub, kuid huvi vee taaskasutuse vastu on üles näidanud mitmed tööstusettevõtted. Veenappusest tulenevaid probleeme tunnetavad üha enam ka kohalikud omavalitsused. Olulised vee taaskasutuse võimalused Eestis saavad olema haljastuses, tänavapuhastuses, karjääride ja teede tolmutõkkes, tuletõrjes ja mitmetes tööstusprotsessides. Sellest tulenevalt on vaja vee taaskasutuse edendamiseks luua juurde taaskasutusvee kvaliteediklasse, mis Euroopa Liidu määruses puuduvad. Taaskasutusvee kvaliteediklassid luuakse juurde alamaktiga, mille jaoks seadusemuudatusega seatakse vajalik volitusnorm. 

Sama seadusemuudatusega jäetakse veeseadusest välja vedelkütuste hoiustamise kujade nõuded, sest need on tuleohutust tagavad, mitte veekaitselised. Kütuste veekaitsenõuded säilivad. Kujad sätestatakse siseministri määrusega. Lisaks korrigeeritakse joogiveehaarde valgala ja toiteala definitsioone, mis eelnevalt on läinud vahetusse. 

Lõpetuseks rõhutan üle, et seadusemuudatusega võimaldatav vee taaskasutus ei ole kohustus. Seadusemuudatusega tekitatakse võimalus vett taaskasutada, kuid selleks peavad riskid keskkonnale ja inimese tervisele olema ohjatud. Tänan kuulamast ja vastan hea meelega küsimustele.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Iseenesest mõte, et näiteks kastmiseks mitte kasutada joogivett, vaid taaskasutada vett, mis selleks võib-olla kõlbab, võib-olla ei kõlba, ei ole ju paha ega vale. Aga mu küsimus on [järgmine]. Seaduseelnõu seletuskirjas, kus on [kirjutatud] mõju kohta töökoormusele, loodetakse, et töökoormus oluliselt ei kasva. Aga tegelikult mulle tundub, et mõnes aspektis [see kasvab]. Tuleb hakata hindama, kas vesi kõlbab kastmiseks – näiteks laste mänguväljaku kastmiseks – või ei kõlba. Ja võib-olla [peab] seadma mingeid piire, milleks võib taaskasutada, milleks mitte. See sisaldab potentsiaali päris tõsiseks bürokraatliku koormuse kasvuks. Kui veendunud teie olete, et see regulatsioonide hulk ja mingite lubade hulk [ei suurene] ja selle tõttu [puudub] ka vajadus personali märkimisväärseks kasvuks?

Aitäh! Praegu on eelnõu koostamisel ja selle ülevaate tegemisel on hinnatud seda, et ei kaasne töökohtade loomise vajadust ametiasutustes. Kui me vaatame lähiaastatel eeldatavat loataotluste arvu taaskasutusvee tootmiseks, siis hinnatakse, et see ei ületa kümmet taotlust aastas. See ei too Keskkonnaametis kaasa lisatööjõu värbamise vajadust. Terviseameti töökoormus mõnevõrra võib kasvada, mis tuleneb vajadusest menetleda riskijuhtimise kavasid. Põllumajandus- ja Toiduameti töökoormus kasvab vähem, sest Eesti põllumajanduses praegu ei ole märgatavat vajadust taaskasutusvee järele. Nii et sellest lähtuvalt hinnatakse, et tänaste töökohtade ja ametiasutustega me saame selle koormusega hakkama.

Urve Tiidus, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! [Mul on] suhteliselt lühike küsimus. Siin on andmed, et see taaskasutamine seondub suublasse juhitavate veekogustega, mis sisaldavad siiani 2190 tonni lämmastikku ja 58 tonni fosforit. Kui me taaskasutame, siis see, ütleme, parem vesi või põhjavesi jääb nagu alles. Aga kas see samal ajal tähendab ka infrainvesteeringuid, et see lämmastik ja fosfor sealt ikkagi kätte saada, kui [vesi] läheb taaskasutusse? [Mu küsimus] võib-olla mõneti täiendab eelmist küsimust.

Aitäh! See eelnõu käsitleb ikkagi seda, kuidas vett taaskasutusse võtta, ütleme – püüan seda lihtsustada –, tänavapuhastuseks, ka tööstuses, Eestis näiteks tselluloositööstuses. Kui ostame poest Hispaania tomateid, siis needki on näiteks taaskasutusveega kastetud. Kui te küsite, millesse on vaja investeerida, siis loomulikult, ettevõtja, kes tahab suunata vett taaskasutusse, peab vastavad investeeringud tegema. Need eelmises küsimuses mainitud riskihinnangud vastavalt sellele, mis see riskiklass on ja kui puhas vesi peab olema iga asja jaoks, ka tehakse.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Me arutasime seda teemat ka keskkonnakomisjonis. Ma arvan, et iseenesest see arusaam aja jooksul tõenäoliselt [levib], et puhas vesi ei olegi lõputu ressurss ja sellega tuleb mõistlikult ringi käia. Kindlasti need viimaste aastate põuad ja reaalsed probleemid, mida inimesed on kogenud, on aidanud seda arusaama ühiskonnas [levitada]. Aga ma küsin, kas te olete Kliimaministeeriumis arutanud või kaalunud ka mingeid täiendavaid tegevusi, et tõsta noorte ja täiskasvanute keskkonnaalast teadlikkust just nimelt joogiveest ja üldse puhtast veest? Kui me selliseid seaduseelnõusid vastu võtame, on oluline, et avalikkus ka aru saaks, miks sellega üldse tegeldakse. Ma ei pea silmas mingit hirmsat kampaaniat või PR-üritust. Aga printsiibis, kui palju seda käsitletakse näiteks kooliprogrammides ja kui palju on selliseid meediategevusi, artikleid ja sõnavõtte? Võib-olla peaks selgitama avalikkusele rohkem, miks üldse on sellised eelnõud ja algatused tuleviku vaates olulised ja vajalikud.

Aitäh! Ma olen sellega nõus, et puhta vee, loodusressursside ja [üldiselt] looduse hoidmist tulebki selgitada maast madalast ja ükskõik millisel haridustasemel või millises nii-öelda kanalis, kus seda on võimalik [teha]. Ma arvan, et küsimuse püstitus on õige. Puhas vesi, kaasa arvatud ressursside taaskasutus ja vee taaskasutus, kus see on võimalik, on hästi mõistlik elamisviisi osa. Meie enda tegevus, sealhulgas majandustegevus, [peab] ikkagi looduse piiridesse mahtuma. Ma arvan, et siin me oleme ühel arvamusel. Kui vaadata laiemalt, siis Euroopas taaskasutatakse vett põllumajanduses, jahutusveena, linnahaljastuses. Eks need näited sealt tulevad. Kas sellist teadlikkust [võiks] ka Eestis tõsta? Ma arvan, et küllap sellest tuleb siis rohkem rääkida, kui teile tundub, et on vähe räägitud. Aga loodusressursside säästmist ja taaskasutust me ikkagi püüame pidevalt oma välja[saadetavates] teadetes ja teavitustöös [propageerida]. Nii et kui te kuskil näete kitsaskohta, siis astuge ligi ja rääkige sellest.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kas selle seadusega luuakse ka võimalus ja tingimused näiteks tselluloositehaste rajamiseks kaevanduste juurde, et siis kasutada kaevandustes olevat vett?

Aitäh! See seadus iseenesest reguleerib, nagu ma tutvustuses ütlesin – see seadus ei ole väga pikk, nagu näete, lehekülg või poolteist [lehekülge] koos allkirjaga –, vee taaskasutust.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kas on mingi hinnanguline teadmine ka, kui palju me võiksime puhast vett kokku hoida?

Aitäh! Hea küsimus. Ega mul ei ole tegelikult arvandmeid siin esitada. Püüame seda täpsustada, kui me oskame seda kirjeldada. Aga praegugi juba, nagu ma enne kirjeldasin, päris paljudes Euroopa riikides võetakse [vett taaskasutusse]. Ja ma võin püüda neid numbriliselt ka [välja tuua]. Näiteks põllumajanduses [taaskasutavad vett] Kreeka, Itaalia, Hispaania, Portugal ja Taani; tööstuses Rootsi, Holland, Saksamaa ja Belgia; linnahaljastuses Luksemburg ja Ühendkuningriik; põhjaveevarude taastootmises Ühendkuningriik ja Hispaania.

Tegelikult väga paljud riigid taaskasutavad vett, uuesti ja uuesti, et seda ressurssi säästa. Eestis on, nagu ma ka eelnõu tutvustades [ütlesin], selle vastu praegu veel huvi olnud madal, aga nüüd, kui me oleme enda jaoks reeglistikku loomas, tõenäoliselt see huvi tekib, eeskätt tööstustes, ilmselt puhastustehnoloogia arendajatel. Ja kõige lähemalt on selline näide tuua siit Tallinna lähedalt Viimsi vallast, kus väga aktiivselt viiakse ellu pilootprojekte just sademeveelahendusteks. 

Tegelikult huvi on ja ilmselt see on ajas kasvav. See tuleneb ka päris paljudest asjadest: vee hind, soov loodust säästa, tegelikult ka selle teenuse, puhastatud vee või taaskasutatud vee pakkumine, eks ju. Nagu me ka keskkonnakomisjonis arutasime, ei saa ju päris õnnelik olla, kui me teame, et sama vett, mis kõlbaks joogiks, kasutatakse tänavapesuks. Ega see päris hea olukord tegelikult ei ole.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Rõõm on kuulda, et te mõneti ise oma vastustes ütlesite ka, et te annategi eelnõu praegu üle nagu toorikuna. See tegelikult kirjeldabki hästi seda rolli, mis peaks olema täidesaatval ja seadusandlikul võimul. Me kindlasti lubame anda oma panuse, et seda toorikut täiendada, et eelnõu saaks paremaks. Selle jaoks võib-olla mu küsimus ongi rohkem palve. Andrus Seeme küsis vee hulga kohta, mida me võiksime kokku hoida, ütleme, joogivee mõttes. Selle analüüsi võiks ju teha. Urve Tiidus viitas sellele, et täna, ma ei tea, reovesi sisaldab hulgaliselt erinevaid aineid, mis ilmselt tuleb sealt taaskasutuseks eemaldada. Mis sellest edasi saab? Kas miski sellest saab olla millegi tooraineks ja kas seda toorainena kasutada on kuidagi lihtsam, kui seda näiteks, ma ei tea, kusagilt kaevandada või sisse tuua? Ja nii edasi. Nii et loodame, et sellel ajal, kui meie täiendame seadust, varustab ministeerium meid veel rohkemate andmetega.

Aitäh! No see oli selline optimistlik küsimuse püstitus. Ma ütlen, et minagi loodan, et parlament ja komisjonid tegutsevad aktiivselt selle seaduseelnõuga ja annavad oma parima. Loomulikult, kõigi selliste hinnangutega – tegemist on hinnangutega, sest nagu ma ütlesin, Eestis vee taaskasutusega veel sellisel määral ei tegeleta, et oleks võimalik täpseid arvandmeid kõikide asjade kohta anda –, me hea meelega jõudumööda varustame kõiki fraktsioone, saadikuid ja komisjone. Nii et jõudu tööle ja hästi palju konstruktiivseid ettepanekuid!

Peaasi, et neid mitusada ei tule. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Sellest eelnõust jääb mulje, et seni justkui ei olekski vett taaskasutatud. Kas on nii?

Aitäh! No ütleme nii, et ei ole olnud sellist regulatsiooni, mis kirjeldaks, kuidas taaskasutatud vett saab üle anda kolmandale isikule. Selle [eelnõuga] luuakse regulatsioon, kuidas seda hakata tööstuslikult ja korrektselt reeglite järgi tegema, millised riskide hindamised on vaja läbi viia ja nii edasi. See seaduseelnõu reguleerib seda.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Palun nüüd juhtivkomisjoni nimel ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme, hea kolleegi Hanah Lahe.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskkonnakomisjonis oli antud eelnõu arutlusel 9. jaanuaril aastal 2024. Seda seaduseelnõu tutvustasid meile komisjonis kliimaminister Kristen Michal, Kliimaministeeriumi merenduse ja veekeskkonna asekantsler Kaupo Läänerand, veeosakonna juhataja Karin Kroon ning nõunikud Olav Ojala ja Liisi Arm. Arutelu komisjonis oli väga huvitav. Komisjoni liikmetel tekkis ka mõni küsimus, näiteks teemal, kui suur üldse on nõudlus vee taaskasutuse järgi. Rääkisime veekasutuslubadest. Küsiti, kas seaduseelnõu piirab joogivee kasutamist erinevates tegevustes, kas tulevikus võib rääkida ka vee [kasutamise] diferentseerimisest, ja lõpuks küsiti, kellelt või miks üldse see sisend seaduseelnõu [koostamiseks] tuli. Komisjon tegi konsensuslikult ettepaneku antud seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole, neid ei ole ühtegi. Tänud! Nüüd avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun!

Aitäh, eesistuja! Auväärt Riigikogu liikmed! Mul on väga [hea meel] võimaluse üle sõna võtta sellisel teemal, mis ühelt poolt tundub väga lihtne olevat, teiselt poolt ei ole üldsegi nii lihtne ja mis kätkeb endas sõna "vesi". 

Et tulla selle seaduseelnõu juurde, mis näiliselt on ainult detail, tahaksin ma kõigepealt minna natuke laiemaks ja kaugemale suuremasse pilti ja samal ajal meie enda sisse. Vesi on praktiliselt kõikjal. Meie igaühe kehas on 60% vett. Ajus, selles organis, kus me kokku paneme oma kummalisi mõtteid ja mõnikord ka väga asjakohaseid mõtteid, nii siin väärikas kogus kui ka väljaspool, on tegelikult 70% vett. Taimedes on 80–90% vett, kalades 80% vett. Vesi on midagi taolist, milleta ei saa toimida ükski protsess, mida me nimetame eluks. See on elu alus. 

Aga tunnetus, et vesi on midagi olulist, võib osutuda märkimisväärselt keeruliseks, kui me elame keskkonnas, kus vett on igal pool hästi palju. Vastupidine olukord teeb selle tunnetuse väga teravaks. Mul on olnud kaks sellist [juhtu]. Üks kord umbes 35 aastat tagasi olin Kasahstani valgetes mägedes, kõrbes. Hommikul oli ees 50-kilomeetrine matk mööda kõrbemaastikku ja kotis oli ainult pool liitrit vett. Uskuge mind, õhtuks oli vee maitse hoopis teistsugune kui enne teele asumist. Ja teine [kord oli] Lõuna-Aafrika kiltmaal, mis on ääretult kuiv. Kui auto tõrgub sõitmast kohast, kuhu, sa tead, järgmine inimene võib jõuda alles kahe nädala pärast, ja sul on ainult liiter vett … Õnneks läks auto käima. 

Samal ajal on vett maailmas ääretult palju. 71% meie maakera pinnast on kaetud veega ja see kogus vett on täiesti õõvastavalt või üllatavalt suur: 1,3 miljardit ruutkilomeetrit. Seda oleks nagu väga palju, aga enamik sellest on tegelikult soolane vesi. Magevesi moodustab kogu veekogusest ainult 3%. Sellest 3%-st on 70% jäälaamades, igijääs ja liustikes. Loomulikult on vesi liikumises. Nii et ühelt poolt võib tunduda, et vett on meil palju suures üleilmses plaanis. Aga kui me vaatame UNESCO eelmisel aastal avaldatud aruannet vee kohta, siis midagi ei ole teha, kaks kolmandikku inimkonnast kannatab vähemalt ühel kuul aastas veepuudust ja 26% inimestel on suured probleemid ohutu joogiveega. Need probleemid maailmas suurenevad. Räägitakse veekriisist, nagu ka väga paljudest teistest kriisidest, mis on seotud keskkonnakasutusega. 

Nüüd siis võiks küsida, miks me peame rääkima nendest suurtest teemadest, sest me elame siin Eestis, mis aeg-ajalt meie kujutlustes on nagu väikene maakera palju suurema maakera sees ja kus asjad toimivad teistmoodi. Kui ajalooliselt vaadata, siis Tammsaare "Tõde ja õiguse" üks põhiliin oli vastupidine: mastaapne võitlus selleks, kuidas vett ära juhtida kuhugi kaugele. Sel ajal oli see kindlasti oluline toimetamine. Paraku kuivendamine ja vee ärajuhtimine on [jõudnud] tasemele, kus me peame kliima soojenemise ja kriisi kontekstis järjest rohkem hakkama mõtlema mitte ainult joogivee peale, vaid vee peale üldse: kuidas vett hoida alal ka siis, kui tekivad suured põuaperioodid, ja kuidas seda [minema juhtida] siis, kui tekivad suured üleujutused. 

Vee puhtus on ka omaette teema. Jällegi, lähen tagasi ajas kuskil 35 aastat, kui mul rabas või mujal loodusmaastikul vee joomine ei olnud probleem. Tänapäeval mõistus tõrgub ja lõpuks võtan ikkagi välja pudeli, kus on kuskilt kraanist tulnud vesi. Vee väärtust on nii raske tunnetada siis, kui seda on ümberringi palju. Me oleme liikumas olukorda, mis on tõesti teistsugune …

Palun aega juurde. 

Palun, kolm minutit lisaks!

… ja kus me peame kogu loodusressurssi hoopis teistmoodi tõlgendama ja käsitlema. 

Ja siit oleks nüüd hea tulla sellesama veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 346 juurde. Ausalt öelda oli selle arutelu minu jaoks natuke kummastav, kui mõelda selle peale, kuidas senine süsteem on töötanud: kasutatud vesi lastakse suublasse – issand, kui tore keskkonnatermin, suubla! –, see läheb kuhugi kaugele ära, tähelepanu alt ära, ja samal ajal meie majandussüsteem, mis vajab paratamatult vett, kasutab puhastatud vett, väga sagedasti joogivett, oma protsesside [käigus]pidamiseks. Nii et tegelikult praeguse muudatusega me tagame ja saavutame kaks asja korraga, me vähendame kaht koormust keskkonnale, mis on oluline. 

Lõpetuseks võiks öelda, et see väikene seadusemuudatus on üks samm teel, mis on palju [pikem]. Tegelikult me liigume olukorrast, mida me võime nimetada ökoloogilise külluse olukorraks, olukorda, mida me võime nimetada ökoloogilise kitsikuse olukorraks, kus puhas vesi ja kogu ressurss, mis meie ümber on keskkonnana, omab hoopis suuremat tähtsust, ja kus me iga sammu, mis on seotud keskkonnaga, peame kaaluma väga hoolikalt, aeg-ajalt piirates oma soove midagi teha, kui me midagi muudame, midagi arendame. Aitäh!

Suur tänu Tiit Maranile loengu mõõtu ettekande eest! Ja minagi sain ühe uue sõna võrra rikkamaks: suubla. Polnud selle peale varem mõelnud. Eesti 200 fraktsiooni nimel Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Veeseaduse muutmise seaduse [eelnõu] 346 puhul on rõõm tõdeda, et Eesti on liikumas järjest edasi väga oluliste teemadega, mis puudutavad meie ressursside säästlikumat kasutamist. Nagu eelkõnelejad ka väga täpselt märkisid oma väga heades kõnedes, on vesi meie baasressurss, mida inimkond käib teistel planeetidel otsimas. Antud eelnõu annab meile võimaluse seda ressurssi meie enda planeedil palju säästlikumalt tarbida. 

Vastavas euroõigusaktis, mis jõustus juba tegelikult eelmise aasta juunis, selle esimese osa esimeses lõigus on mainitud, et riigid võivad leida taaskasutusveele ka muid rakendusi peale sööda- ja toidutaimede kastmise. Ka nõueteklassid on välja töötatud ainult põllumajanduses kasutatava vee jaoks. Nagu minister Michal ennist, toetan ka mina, et Eesti võiks neid klasse ise juurde luua, et taaskasutusvett oleks võimalik kasutada ka tänavate pesuks ja näiteks energiavõsa kastmiseks. Tundlikumatel aladel peaksid need klassid kindlasti olema kõrgema puhtuse määraga, et oleks tagatud ohutus inimeste tervisele. 

Mul oli hea meel eelnõuga [seotult] lugeda üht magistritööd, mis kaitsti alles eelmisel aastal. [See oli] Tallinna Tehnikaülikoolis [tehtud] Olav Ojala magistritöö, mida juhendas Tallinna Tehnikaülikooli fiskaalse valitsemise professor Ringa Raudla. Huvilistel soovitan seda lugeda. See on päris hea tekst. Ma saan aru, et see on Eestis tegelikult esimene töö, mis räägib niivõrd täpselt vee taaskasutamisest. 

Teeksin ka väikse märkuse, mida edaspidi võiks silmas pidada, kui töötatakse välja vett puudutavat seadust või räägitakse sellest. Võiks kaasata Eesti Veeühingut ja Eesti Veeinseneride Liitu. Ma tean, et praegu seda ei tehtud, aga võib-olla saab seda parandada. 

Omalt poolt loodan, et saame veelgi enam ringmajandusteemadega siin Riigikogus lähiaastatel tegeleda. See on päris oluline samm meie jaoks, kuna ka Eestis on, nagu te teate, juba tekkinud see oht, et kõigile ei ole alati enam niivõrd elementaarne ressurss nagu puhas vesi piisaval määral kättesaadav. Ja omalt poolt kindlasti soovitan seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu, Züleyxa! EKRE fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ei tea, kui tihti me oleme siin neid kõnesid pidanud ja oleme valitsuse algatatud eelnõu pidanud kommenteerima nii, et ka selle seaduseelnõu väljatöötamise kavatsust ei ole koostatud. Kui me nägime neid eelarvega seotud eelnõusid, siis toodi põhjuseks, et tegu on väga kiirete eelnõudega. Aga antud eelnõu puhul ei kasutatud väljatöötamiskavatsust seetõttu, et tegu on Euroopa õiguse kohaldamisega. 

Antud eelnõuga muudetakse veeseadust ja defineeritakse mõisteid, nagu taaskasutusvesi, taaskasutusvee tootmine ja taaskasutusvee kasutamine. Mis on jälle väga huvitav: ridade vahele on peidetud tegelik eesmärk, et taaskasutusvee kasutamiseks ei ole vaja keskkonnaluba, piisab sellest, et tegevus registreeritakse. See muidugi loob olukorra, et võrreldes keskkonnaloa menetlusega on registreerimismenetlus lihtsam ning taotleja halduskoormus ja Keskkonnaameti töökoormus minimaalne. 

Meile on räägitud, kui tore on vee taaskasutamine ja kui palju meil on joogivett puudu. Ka keskkonnakomisjonis alustati selle eelnõu tutvustamist ajaleheväljavõttega, kus [oli kirjas, et] Viimsis ei jätku vett muru kastmiseks. Samas, iga tervelt mõtlev inimene saab aru, et kuskilt Ida-Virumaa karjääridest ei hakata paakautodega Viimsisse muru kastmiseks vett vedama. 

Aga ka minister ütles, et jah, siiamaani on ikka vett taaskasutatud, ainult et seda ei ole teinud kolmandad isikud. Antud eelnõu kohaselt tekib võimalus hakata taaskasutusvett tootma ja müüma. 

Minister muidugi ei vastanud sellele küsimusele, kas luuakse olukord ja tingimused selleks, et saaks teha tselluloositehase [kaevanduste] juurde. Me ju teame, et kaevandustesse koguneb põhjavesi ja seda saab kolmandate isikute vahendusel müüa näiteks tselluloositehasele. Tselluloositehasel pole vaja muud, kui registreerida see tegevus. Ei ole vaja keskkonnaluba eraldi vee kasutamiseks. 

Samamoodi on silmakirjalik see, kui öeldakse, et vee taaskasutamisega väheneb koormus keskkonnale, et vett ei suunata suublasse, vaid seda taaskasutatakse. Me ju teame, kuidas vee taaskasutamine käib. Vesi muutub pärast kasutamist jälle saastunuks. 

Ja miks seda seadust tehakse? 

Palun lisaaega.  

Kolm minutit lisaks. 

Järelikult on kuskil tekkinud tellimus. Nagu ikka meie Stark‑Logisticsi‑valitsuse puhul ei või iial teada, milleni nende algatused välja viivad. Ehk on ilus eelnõu, hoiame vett ja hoiame loodust, aga tegelikult luuakse tingimused, et saaks vett taaskasutada. Me ei tea veel, millistes ärides, võib-olla mingites järgmistes Stark Logisticsi ärides. Seetõttu teeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ettepaneku veeseaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Minister soovib omalt poolt mõned sõnad veel juurde öelda. Palun, Kristen Michal!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Lihtsalt lühikesed märkused. 

Riigikogu liige Evelin Poolamets küsis, kas vee taaskasutusega võib tekkida tselluloosi tootmine karjääride juurde. Vee taaskasutuse eelnõu puudutab siiski vee taaskasutamise reegleid. Kui keegi teeb mis tahes valikuid oma tootmiste rajamiseks kuskile, siis see ei sõltu sellest eelnõust, ja kui keegi otsustab vett taaskasutada, siis ta saab nende reeglite järgi seda teha. Seda esiteks.

Teiseks, igal pool erinevate vandenõude nägemine on muidugi, kuidas öelda, üsna omapärane viis maailma vaadata. Ma ka eelnõu tutvustades kirjeldasin, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega – igaks juhuks kordan üle selle numbri, (EL) 2020/741 – on pandud liikmesriikidele kohustus võimaldada vee taaskasutust ja on kehtestatud miinimumnõuded puhastatud asulareovee taaskasutamiseks põllumajanduses. Määrus on otsekohalduv ja jõustus 2023. aasta juunis. Nii et jah, võib-olla tasuks ennast kurssi viia õigusaktide tekke ja sünniga. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Kõik algas nii ilusti, aga lõppes ikkagi tagasilükkamise ettepanekuga. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 346 esimene lugemine lõpetada, aga nagu me kõik äsja kuulsime, on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teinud ettepaneku seaduseelnõu 346 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 346 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 12 Riigikogu liiget, vastu 63 ja erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 346 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. jaanuar kell 17.15. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Kert Kingo, Varro Vooglaiu ja Martin Helme algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu 105 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kolleeg Kert Kingo.

On mul 20 minutit?

Jah.

Lugupeetud istungi juhataja! Head saadikud! Selleks, et oleks arusaadav, miks antud eelnõu on vajalik, toon algatuseks mõned faktilised näited. Juuni 2020, Harju Maakohus, kohtunik taandas kriminaalasja menetlusest kaks prokuröri. Kohtuniku hinnangul käitusid riiklikud süüdistajad lubamatult, erapoolikult ja kaitseõigust riivavalt. Oktoober 2021, Harju Maakohus taandas kriminaalasja menetlusest juhtiva riigiprokuröri, kuna ta rikkus kahtlustatava kaitseõigust ja survestas teda, vassis kohtule ning rikkus kahtlustatava omandiõigust. Kohus märkis, et juhtiv riigiprokurör käitus ebaeetiliselt ja ebaprofessionaalselt, ja nende hinnangul oli taunitav ka see, et prokurör oma viga ei tunnistanud, seda üritati ilustada ja kinni mätsida. Mai 2022, Tartu Ringkonnakohus tunnistas prokuratuuri jälitustoiminguloa õigusvastaseks. Kohus leidis, et ükski prokuratuuri põhjendustest ei olnud piisav selleks, et jaatada jälitustoiminguks loa andmise vältimatut vajadust. September 2022, Tallinna Ringkonnakohus leidis, et juhtiv riigiprokurör läks lubamatu tõendi osas liiale, survestades kangekaelselt kohtunikku nõustuma lubamatu tõendi kasutamisega. Kohus märkis, et on raske mõista, miks riik sellisel viisil enda kodanike vastu süüdistusi konstrueerib. Veebruar 2023, Tartu Maakohus tuvastas, et [süüdistav] pool, kelleks olid prokuratuur ning Maksu‑ ja Tolliameti uurimisosakond, kustutas ühe tõendi ära, võeti ära salvestis, anti tagasi tühi ketas ja öeldi, et pole olnud. Pärast ilmnes, et oli ikka. Prokuratuur ei olnud nõus salvestise taastamisega. Kohus andis lõpuks loa ja süüdistatav taastas salvestise, mis oli oluline tõend tema süütuse tõendamisel. Mai 2023, Harju Maakohus taandas tunnistajat hirmutanud prokuröri. Kohus tuvastas, et prokurör viis läbi ebaseadusliku ülekuulamise ehk survestas kaitse tunnistajat telefoni teel. 

Eelnõu 105 kohta esitatud arvamuses märgib Justiitsministeerium, et kohus, prokuratuur ja kõik teised riigiasutused peavad olema sõltumatud, professionaalsed ja ausad ning lähtuma oma tegevuses seadusest. Prokuratuuriseaduse järgi on prokuratuur ja prokurörid oma ülesannete täitmisel sõltumatud ja tegutsevad ainult seaduse alusel. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt [tegutseb] kriminaalmenetluses prokuratuuri nimel prokurör sõltumatult, alludes ainult seadusele. 

Minu eelnevalt väljatoodud faktilistest näidetest nähtub aga, et prokurörid ei tegutse seaduse alusel ega allu seadusele, vaid vastupidi, rikuvad seadusi ja kohati panevad koguni toime karistusseadustikus sätestatud tegusid. Õnneks ei käi see kõikide prokuröride kohta. Aga need rikkujad, osa riigiprokuröre juba regulaarselt, ongi tõrvatilk meepotis, mis rikub meie riigi õigussüsteemi usaldusväärsust.

Kõikide nende prokuröride seaduserikkumistele ei ole järgnenud mitte mingisugust vastutust. Seda seetõttu, et prokuratuuri ei kontrolli põhimõtteliselt mitte keegi. Kehtiva seaduse järgi kontrollivad nad ennast ise ehk teostavad ise enda üle järelevalvet. Loomulikult ei ole nad huvitatud enda inimeste [tegude] menetlemisest ega enda toimepandud rikkumiste tuvastamisest. 

Toon faktilise näite Riigiprokuratuuri järelevalveosakonna tööst ja seisukohast. Juunis 2022 asus Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses seisukohale, et riigiprokurörid esitasid kriminaalmenetluses valeandmeid, võltsisid menetlusdokumente, kasutasid võltsitud menetlusdokumente, takistasid teadlikult menetlusosalise kohtueelsele menetlusele ilmumist ja lõid kunstlikult tõendeid ehk moonutasid kriminaalasjas tegelikke asjaolusid. Riigikohtu seisukohtadele tuginev riigiprokuröride kohta koostatud kuriteokaebus saadeti Riigiprokuratuuri järelevalveosakonnale ja [sealt] saabus vastus, kus oli märgitud järgmist. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldasi andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mis tahes kujul teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. 

Seega teatas Riigiprokuratuuri järelevalveosakond, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtunikel puudub pädevus ja Riigikohtu kohtunikud on isikud, kes ainult arvavad, et kuritegu on toime pandud. Veel leidis Riigiprokuratuuri järelevalveosakond, et Riigikohtu otsuses toodud kohtunike seisukohad on pelgalt subjektiivsed hinnangud. Niimoodi teeb järelevalveosakond oma tööd. See ütleb ju palju. Eriti naeruväärne on järelevalveosakonna vastuses toodud lause, et kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Samal ajal konstrueerib prokuratuur ise erinevaid seadusi jultunult rikkudes, üha uusi ja uusi alusetuid menetlusi, mille alusetus saab aastatepikkustes kohtumenetlustes ainult kinnitust. 

On tuntud üheksaeurose juukselõikuse menetlus, mis kestab juba kümnendat aastat. Seni on kohus mõistnud prokuratuuri süüdistatud õigeks, aga prokuratuur vaidleb kohtus edasi. Praeguseks on sellele menetlusele kulunud maksumaksja raha 1,5 miljonit. Suure meediapauguga alustatud kohtuniku, advokaadi, pankrotihalduri menetluses, mis on kestnud üle nelja aasta, leidis kohus, et prokuratuuri poolt süüdistatud pole süüdi, aga prokuratuur kaebab edasi. Maksumaksja raha las põleb! Seniseks on sellele kaasusele kulunud circa 1,2 miljonit maksumaksja raha. Porto Franco juhtumis, mille kohtumenetlus on juba läbi, mõistis kohus prokuratuuri poolt süüdistatud isikud õigeks. Prokuratuur muidugi kaebas jälle edasi, sest nemad raha ei loe. Sellele riigipöörde esile kutsunud suurejoonelisele menetlusele kulunud maksumaksja raha summa pole teada. 

Kui soovisin teada, kui palju on prokuratuuril kulunud riigi raha eelnimetatud ebaseaduslikele, prokuratuuri järelevalveosakonna juhi sõnu kasutades lubamatutel alustel alustatud menetlustele, siis seda summat mulle lihtsalt ei avaldatud. Öeldi, et ei tohi avaldada. Riigi ehk maksumaksja raha kasutamine on saladus, saate aru! Ja prokuratuur jätkuvalt rikub seadusi ja raiskab vastutustundetult kümneid miljoneid riigi raha ajal, mil väidetavalt on riigil raha puudu, peab erinevaid makse tõstma ning uusi veel juurdegi mõtlema. Mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest. 

Ja nüüd jõuamegi antud eelnõu vajalikkuse juurde. Prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on tõhustada kontrolli prokuratuuri tegevuse üle, sest senised seaduses toodud järelevalve teostamise ja distsiplinaarmenetluse algatamise võimalused on liialt piiratud ega taga kontrolli prokuratuuri tegevuse üle. Olgu selgituseks öeldud, et järelevalvemenetluse ehk distsiplinaarmenetluse alustamine ja kõigi asjaolude tuvastamine on vajalikud sammud kriminaalmenetluse alustamisel. Märkis ju Riigiprokuratuuri järelevalveosakonda juhtiv riigiprokurörgi oma kirjas, et kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Seega on järelevalvemenetluse ehk distsiplinaarmenetluse alustamine oluline, et teha kindlaks, kas alus kriminaalmenetluseks on või mitte.

Eeltoodud näidetest on näha, et kohtud on tuvastanud prokuröride rikkumisi, mis on puudutanud jälitustegevuse seaduslikkust, menetlusnormide täitmist ja tõendite kogumist lubamatul viisil. Samas ei võimalda kehtiv seadus Justiitsministeeriumil teostada teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja kohtus riikliku süüdistuse esitamisel. Just nendes valdkondades on ilmnenud peamised prokuratuuri rikkumised. Lisaks, kuigi prokuratuuri kui riikliku süüdistaja seaduslikule käitumisele on kohtus kõrgendatud ootus, annab kehtiv seadus praegu võimaluse esitada taotlus distsiplinaarmenetluse algatamiseks ainult huvitatud isikule, mis on vastuolus üldise kodanikukohustusega teatada talle teatavaks saanud kuriteost. Selline regulatsioon piirab võimalusi ilmsiks tulnud prokuratuuri rikkumistele reageerida, arvestades, et prokuratuurisisene järelevalve reaalsuses ei toimi. 

Eelnõu eesmärk on, et Justiitsministeerium teeks vastavad muudatused, et teostada prokuratuuri üle teenistuslikku järelevalvet ilma kitsendavate piiranguteta. Eelnõu näeb ette jätta ära kitsendus ning sõnastada paragrahv konkreetselt nii, et teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle teostab Justiitsministeerium. Sellega antakse õigus teostada järelevalvet nii jälitustegevuse planeerimise, kohtueelse kriminaalmenetluse kui ka kohtus riikliku süüdistuse esindamise üle. Lisaks on muudatusena ette nähtud, et distsiplinaarmenetluse algataja ehk selle taotluse esitaja ei ole määratletud kui huvitatud isik, vaid distsiplinaarmenetluse algatamiseks lihtsalt esitatakse taotlus ja selgitused, ehk igaühel on võimalus rikkumisest teavitada. Niimoodi on võimalik prokuratuuri tegevuse seaduslikkuse üle teostatavat järelevalvet tõhustada ning ühtlasi aitab see ka kohtunikke, kellele on selline prokuröride tegevus väga palju meelehärmi tekitanud. 

Nimetatud muudatused annaksid mingigi võimaluse ohjata prokuratuuri seaduserikkumisi ja panna kuritegelikult käituvad prokurörid oma rikkumiste eest vastutama. Need muudatused aitaksid tõsta õigussüsteemi usaldusväärsust ja kvaliteeti. Kui me tahame olla läänelik õigusriik, siis prokuratuuri kuritegevus tuleb lõpetada. Sellest peaksid olema huvitatud kõik, kaasa arvatud valitsuserakonnad, kes nii väga armastavad rääkida Eestist kui õigusriigist. Aitäh!

Suur tänu! Teile on rida küsimusi. Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult järelevalve prokuratuuri üle pole ju midagi erakorralist. Mitmetes Euroopa riikides on see lahendatud erineval moel. Eestis miskipärast ei soovita seda kuidagi teha. EKRE on teinud varem eelnõu, et Riigikohus teostaks järelevalvet prokuratuuri üle. Selle vastu oli Riigikohus ise. Nüüd Justiitsministeerium, kuuleme, ei soovi võtta seda rolli. Mis see põhjus võib olla? Oskate äkki natuke analüüsida, miks ei soovita prokuratuuri üle järelevalvaja rolli võtta? Tegelikult on Eestis [juba üsna tavaline] olukord, kus protsess ise muutubki inimesele karistuseks. Inimesi solgutatakse aastate kaupa ja lõpuks mõistetakse nad ikkagi õigeks. See on häbiväärne. Samamoodi kalastamine: erinevad pealtkuulamised, jälitustoimingud selleks, et saada inimeste kohta infot. See probleem on vaja ära lahendada. Aga mis te arvate, miks ei soovi asutused võtta järelevalvaja rolli?

Aitäh küsimuse eest! Esmalt ütleksin, et prokuratuuri struktuuris on olemas järelevalveosakond, kelle otsene ülesanne on just nimelt tegeleda teenistusliku järelevalvega ja distsiplinaarmenetlustega. Kõikides riigiasutustes on olemas kas sisekontrolli näol või auditiosakonna näol [üksus], kes sellega tegeleb. Vaat siin on see koht, kus Riigiprokuratuuri juures asuva osakonna juhid peaksid vaatama peeglis endale otsa ja küsima: "Aga miks me seda ei tee?"

Nendes näidetes, mis ma tõin, nendes faktilistes näidetes on kohtute välja öeldud seisukohad ja kohtuotsustes kajastatud rikkumised. Samuti see näide, kus Riigikohtu kriminaalkolleegium tõi konkreetselt oma seisukohtades välja riigiprokuröride rikkumised. Selle kohta järelevalveosakond ütleb lihtsalt, et need on oletused ja isiklik subjektiivne suhtumine. See näitab, et neil puudub soov ja tahe. Võib-olla ei ole siis õiged inimesed seda järelevalveosakonda juhtimas. 

Ja vastaksin selle [ettepaneku kohta] ka, et Riigikohtu alluvusse viia – see oli EKRE alternatiiv, sest prokuratuuri järelevalveosakond lihtsalt ei tööta, järelevalvet ei toimu ja mitte keegi ei vastuta ühegi rikkumise eest. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Selle eelnõu puhul soovitakse, et prokuratuuri üle hakkab teostama järelevalvet Justiitsministeerium. Kas te ei karda, et sellega avatakse uus Pandora laegas, sest me teame, et Justiitsministeeriumi juhib justiitsminister ja justiitsminister on teatava erakondliku kuuluvusega? Praegune justiitsminister on reformierakondlane. Ja nii tekib selline olukord, kus prokuratuur polegi enam sõltumatu institutsioon, vaid seda hakatakse poliitiliselt mõjutama või kuidagi suunama Justiitsministeeriumi kaudu. Kas te ei karda sellist ohtu?

Aitäh küsimuse eest! Esmalt, juba kehtivas seaduses on selline sõnastus, et teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle teostab Justiitsministeerium. See on prokuratuuriseaduses juba praegu olemas, seal on lihtsalt kitsendused peal. Kitsendustena ongi toodud välja, et ei tohi seda teha kohtueelses menetluse, jälitustoimingute ja kohtus esindamise puhul. No siin tekib muidugi põhjendatud küsimus, mille üle siis seda üldse tehakse, mis variandid veel on. 

Aga see, et prokuratuur on sõltumatu … Noh, kui me meenutame [aega], kui see gaasitoru või -juhe katki läks, siis oli pressikonverents, kus oli riigiprokurör ja peaminister Reformierakonnast istus kõrval ja parandas riigiprokuröri seisukohtasid ja öeldut. Siis tekib küll küsimus, kui sõltumatu [prokuratuur] on, kui peaminister kõrval õpetab, kuidas peab ütlema ja kuidas peab vastama.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Eile olid meil siin arupärimiste raames teemaks Slava Ukraini kuritarvitused, Johanna-Maria Lehtme positsioon ja mis temaga toimunud on. Selgus, et uurimist juhib prokuratuur, teostab keskkriminaalpolitsei, aga toimunud ei ole suurt midagi. Kas me selles kontekstis võime rääkida mitte ainult sellest, et prokuratuur käitub tihtipeale ebaprofessionaalselt, kuritarvitab oma võimu ja võltsib dokumente, ning muudest niisugustest asjadest, vaid ka sellest, et prokuratuurist on saanud poliitiline instrument, mida kasutatakse aeg-ajalt repressioonide elluviimiseks, nagu näiteks Kert Kingo puhul, ja teistel puhkudel kasutatakse [prokuratuuri] selleks, et just nagu teostada variuurimist, mida tegelikult ei teostata?

Aitäh küsimuse eest! Täpselt nii see vähemalt paistab olevat. Eile tõesti vastas siseminister Lauri Läänemets meie küsimustele seoses arupärimisega Slava Ukraini tegevuse kohta. Ja kui küsimused läksid konkreetsemaks ja teravamaks, siis tuli sealt ju ähvardus. Lauri Läänemetsa sõnad [olid sellised], et vaadake, te kahjustate Eesti riigi institutsioonide mainet, me veel vaatame, ma jätan meelde. 

Slava Ukraini on väga hea näide, kuidas teadlikult ja tahtlikult ei ole mitte midagi tehtud. Kui meenutate [juhtunut], siis esmalt öeldi, et seda peab uurima Ukraina. Peaprokurör väitis, et Eesti ei saagi seda uurida. Ometigi on kuritegu toime pandud Eestis, inimestelt peteti raha välja Eestis, pangakonto, kuhu raha kanti, on Eestis, raha väljapetjaks oli Eestis elav inimene ja raha peteti välja Eesti inimestelt. Nii et juba siis hakkas, ütleme, vaikselt mahasurumine või kinnimätsimine. Ühiskonna survel alustati menetlemist, aga tänaseks päevaks erinevalt paljudest poliitilistest tellimustest ei ole tehtud mitte mingeid läbiotsimisi Slava Ukraini kontoris ega Johanna-Maria Lehtme kodus, et leida tõendeid näiteks võltsitud arvete näol või sularaha näol. Tšernov rääkis, et osa sularahast olevat Eestisse tagasi tulnud ja kasutati võltsarveid. Ehk sisuliselt on olukord, kus on antud võimalus tõendite hävitamiseks. Samamoodi on ju riigi peaprokurör tunnistanud mitmes artiklis, et Johanna-Maria Lehtmet ei ole üle kuulatud ega ole üldse kutsutud prokuratuuri. 

Prokuratuur juhib küll kohtueelset menetlust, aga menetlustoiminguid teeb kas politsei või Kaitsepolitseiamet. Need asutused tavaliselt tegutsevad koostöös ja käsikäes. Kui politseil oleks suur huvi uurida, siis varem või hiljem võib [tekkida] vastuseis prokuratuurilt, kellel näiteks ei pruugi olla huvi uurida. Niipidi see käib rohkem, sest vastupidiselt, kui oleks prokuratuuril suur tahe mingeid, ütleme, suuremaid teemasid uurida ja politsei ei alluks, siis me näeksime, et oleks kriminaalmenetlust või distsiplinaarmenetlust alustatud. Seda me ei näe. Selles mõttes, jah, ma olen küsijaga nõus, nii see paraku paistab tegude ja faktide põhjal, mis meile teada on kõikides nendes asjades.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma avaldan imestust, et eelnõu võeti menetlusse juba 15. mail 2023, aga esimesele lugemisele tuleb alles nüüd, üle poole aasta hiljem. Sellega on seadusandja ise rikkunud Riigikogu kodu- ja töökorda. Aga küsimus on järgmine. Justiitsminister Kalle Laanet kirjutab oma arvamuses: "[…] kui prokurör paneb toime kuriteo, siis alustatakse kriminaal-, mitte distsiplinaarmenetlust ja kuriteoteadete esitamise õigust kehtiv seadus ei piira. Seega ei muudaks eelnõu kuidagi kehtivat olukorda." Kas olete nõus seda arvamust veel kord kommenteerima? Miks justiitsminister seda niimoodi imelikult väidab?

Tänan küsimuse eest. Ma oma sissejuhatavas osas mainisin ka seda. Noh, eks otsitakse ettekäändeid, miks see eelnõu tagasi lükata, miks seda mitte toetada. Nii nagu prokuratuuri järelevalveosakond [märkis] – ma loen uuesti ette nende sõnastuse –, kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Seega oleks esimeseks sammuks just nimelt distsiplinaarmenetlus, millega siis tuvastataks kõik asjaolud. Kui seal ilmneb, et on tegemist rikkumisega, kuriteoga, siis on kõik tuvastatud ja saab avalduse esitada. Selles mõttes ei ole minister või Justiitsministeerium päris aus ja otsekohene olnud selles osas, vaid on laveerinud.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina näen siin mustrit, kui te viitasite prokuratuuri kallutatusele. Noh, me mäletame, et Jüri Ratase ametisse astumise päeval algas kirjeldamatu mürgel minister Kuusikuga seoses. See seebimull läks lõhki. Ma tean, et oma 50 politseinikku istus Rakveres. Elmar Vaher oli staabi juht. Ahistati [Kuusiku] lapsepõlvesõpru, käidi ükskõik kus kohas, maa all või maa peal. Samal ajal on meil 6-miljoniline Lehtme skandaali süüdistus, tohutud summad – mitte midagi! Või siis Jüri Ratase valitsuse mahajooksmine Porto Francoga seoses – seebimull läks lõhki! Aga mitte midagi, mitte mingeid järelmeid kohtus. Kas see ei ole muster? Sisuliselt on politsei poliitiline.

Aitäh küsimuse eest! Mina näen samamoodi mustrit. Need on faktid, neid ei saa olematuks teha. Me oleme näinud neid kaasuseid ja juhtumeid palju, kui mitte millestki alustatakse menetlust, koosseis puudub. Viidatud Marti Kuusiku juhtum – ei olnud kannatanutki. Kannatanu teatas, et ei ole sellist asja, mida ette heidetakse, aga prokuratuur alustas [menetlust] ja [menetles]. Kuhu nad jõudsid? Mitte kuhugi. 

Märgiksin ära, et 6,5 miljonit on eriti suur kahju ja kannatanuks on tuhanded, kui mitte kümned tuhanded Eesti inimesed, kelle õiglustunnet on tugevalt [riivatud] ja keda on petetud. Selle [uurimine] peaks olema üleriigilise tähtsusega, aga sellega lihtsalt ei tegeleta. Eile me ju kuulsime, kuidas siseminister hämas siin ja konkreetselt moonutas fakte. Samal ajal on suur prioriteet üheksaeurone juukselõikus, justkui altkäemaks. See on lihtsalt naeruväärne! See iseloomustab väga hästi meie õigussüsteemi tööd. 

Üks asjaolu on ka see, et maksumaksja raha nendele väljamõeldud ja kokkuklopsitud menetlustele kulutatakse miljoneid ja miljoneid, selleks et keegi, ma ei tea, kas kellegi käsul või tellimusel lihtsalt hävitada. Eesmärk on ju inimese hea maine ja nimi hävitada ning ta ka majanduslikult hävitada. Samal ajal räägitakse meil siin iga päev, kuidas raha ei ole, raha ei ole ja me peame makse tõstma, ja kõik. See on teine aspekt. 

Ja loomulikult, kui me võrdleme, siis kõige parem näide ongi Slava Ukraini. 6,5 miljonit, kümnete tuhandete inimeste petmine ei ole oluline, sellega ei tegeleta. Räägitakse, et Ukraina teema on see, kuigi see on Eestis toime pandud. Siin ei ole seda võimalik tõlgendada teistmoodi, kui et [asi] on kallutatud ja ei olegi huvi seda menetleda.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! See seaduseelnõu on mõeldud selleks, et teha asjakohased parandused prokuratuuriseaduse §-s 9. Prokuratuuriseaduse §-s 9 on põhimõtteliselt sätestatud printsiip, et teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle teostab Justiitsministeerium. Ma mõtlesin, et ehk te saate meile öelda, kas on olemas ka häid näiteid viimasest kümnest aastast selle kohta, kui see mehhanism on päriselt toiminud. Ma arvan, et me kõik peaksime nõustuma sellega, et teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle on oluline. Me nõustume ka sellega, et see mehhanism, mis on paika pandud, peaks olema tõhus ja toimiv. Kas on viimasest kümnest aastast tuua mõndagi näidet, kui selline teenistuslik järelevalve on Justiitsministeeriumi poolt käivitatud ning see on päädinud reaalsete sanktsioonidega mõningate prokuröride suhtes?

Aitäh! Kui ma meenutan – ma ei saa väita, et see väga objektiivne, väga õiglane ja aus oli –, siis Lõuna Ringkonnaprokuratuuris vabastati kaks prokuröri töölt. See oli vist poolteist kuni kaks aastat tagasi. Asjaolusid ma kõiki ei tea ja ei saagi teada, aga väidetavalt tuvastati nende tööalases tegevuses rikkumisi. Aga see on ka ainuke. Ma olen oma tööelu jooksul pidanud prokuratuuriga tihedat koostööd tegema, ent mina ei tea sellest ajast küll ühtegi juhtumit. See viimane on ainuke, mida ma oskan öelda.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma pean tõepoolest nõustuma sellega, mis puudutab menetluste pikkuse ebanormaalsust ja seda niinimetatud surnuks menetlemist, mis siin saalis on täna juba kõlanud. Ma tahan küsida selle kohta, mis puudutab distsiplinaarmenetluseks taotluse esitamist, mille puhul on soov muuta see senise huvitatud osapoole asemel igaühe õiguseks. Te [olete] oma esinemistes ja muudes sõnavõttudes hästi kriitiline olnud ka eelarve kulutuste suhtes. Kui tekib igaühele see õigus, siis see tähendab seda, et menetlusi võib tulla massiliselt juurde. Muidugi ei pruugi, aga tavalise praktika kohaselt võiks pigem prognoosida, et tuleb juurde. Kas te arutasite eelnõu algatajatega ka seda, kas on mingi alternatiivne ring nende kahe äärmuse vahel, igaühe õigus versus ainult huvitatud osapoole õigus?

Aitäh küsimuse eest! Distsiplinaarmenetlus ei ole raha nõudev menetlus. Selleks on eraldi järelevalveosakond, kelle palgaline töö ongi sellega tegeleda. 

Ja miks on oluline, et igaühel oleks võimalus see taotlus esitada? Võib olla olukord, kus näiteks inimesel, kes on huvitatud isik, nagu [seadus] ette näeb, ütleme, eakas proua, Slava Ukraini näitel, 90-aastane näiteks, aga tal puudub jõud, jaks sellega tegeleda. Siis miks mitte ei võiks näiteks tema tütar esitada [taotluse] ema eest.

Ei saa niimoodi ära piiritleda. See on teadlik piiritlemine, et siis ei tuleks neid taotlusi, ja ma ei näe ühtegi põhjust selleks. Kui me tahame olla õigusriik ja me tahame, et meie õigussüsteem oleks usaldusväärne, siis miks hoitakse igasuguste seaduslike vahenditega ära võimalust, et inimesed saaksid prokuröride rikkumisest teada anda, selle kohta asjaolusid esitada ja toimuks ka mingi distsiplinaarjuurdlus või -menetlus? Prokurörid on ju riigi esindajad. Just prokurörid on need, kes väga rangelt peaksid järgima seadusi ja nendest kinni pidama. Nemad eriti.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Täna on siin väga palju kõnekaid juhtumeid juba ära nimetatud, mis tõesti lubavad arvata, et Eestis on menetlemine kui selline tekkinud üheks mittesobivate või ‑soovitavate inimeste [karistamise viisiks]. Me siin räägime erinevatest juhtumitest, mille kaasused tegelikult vett ei pea ja pärast on inimest menetletud, solgutatud aastaid-aastaid. Näiteks Kajar Lemberi juhtum või siis EKRE endise IT-ministri juhtum ja nii edasi. Samas, Mary Krossi juhtumi puhul ei midagi, testide hanke puhul ei midagi, Tallinna Sadama juhtum – sisuliselt ei juhtu mitte midagi. Kuidas me ikkagi läbi murrame sellest? See on minu arust kõigile arusaadav ja inimestelt ühiskonnast tagasipeegelduv, et see olukord ei ole normaalne. See näeb välja kui karistamise meetod poliitiliste ja muude vastaste poolt. Kuidas me läbi murrame, et me selle ära teeksime?

Aitäh küsimuse eest! Kui teaks seda valemit, küll siis teeks. See paraku kindlasti ei sõltu EKRE-st, opositsioonierakonnast. Need võtmed on ikkagi suuremalt jaolt Reformierakonna käes olnud ja teiste valitsuserakondade käes, kes neid suuremaid muutusi esile kutsunud eelnõusid või seadusemuudatusi on teinud ja on loonud selle kaitsemehhanismi. 

Kui me vaatame, kes prokuratuuris töötavad ja milline see süsteem on, siis praegu on selline olukord, kus riigiprokurörid lähevad üle kohtunikeks ja siis tekibki [järgmine] olukord. Oli üks konkreetne juhtum, kus üheksa kohtunikku nägid prokuröri tegevust ühtemoodi, et olid rikkumised, ja siis tuli kümnes kohtunik, kes oli tema kolleeg Riigiprokuratuurist, ta oli [vahepeal] kohtunikuks saanud, ja ütles, et ei, kõik on õige. Ongi nii, et kõik näevad seda, tunnetavad ja kogevad, et seda on palju. 

Peaprokurör ütleb, et meie püüame laiendada kuriteokoosseisusid, aga kohtud ei tule meiega kaasa. Vaadake, siin on ju loogikaviga. Kuriteokoosseis on konkreetne koosseis. Kui ikka on vargus, siis me ei saa laiendada, et iga laenamine on ka vargus. Vargus on vargus. Aga praegu püütakse öelda, et laenamine [on ka vargus], siis saame talle paragrahvi keerata. Või lihtsalt tõsteti [asi] teise kohta – saame paragrahvi teha. Nüüd on mindud seda teed ja nad nimetavad seda ilmekalt selliselt, et nemad laiendavad piire, ent kohtud ei tule kaasa. 

Aga see võitlus, jah, [peab kestma] senikaua, kuni meil siin uhkelt tähtsa näoga räägitakse, kuidas meil on õigusriik, mis on tegelikult juba tühi sõnakõlks … Inimesed ei usu, see ajab naerma, sest faktidele otsa vaadates ja igapäevast elu vaadates [me näeme, et õigusriiki] lihtsalt ei ole. Ja ma ei tea, kui kaua petetakse ennast sellega, et me oleme läänelik õigusriik, kui me käitume idalikult ja hoopis diktaatorriigina.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tõesti, viimasel ajal on olnud päris palju kriitikat prokuratuuri pihta. Ma tahaksin teiega jagada oma nii-öelda teooriat. Arvestades seda, kui palju on viimasel ajal olnud selliseid kaasuseid, mis jäävad toppama või on lihtsalt vastuolulised, siis tegelikult on oht, et prokuratuur soovib mingil määral testida meie kohtusüsteemi. Mida see tähendab? Alustatakse kaasuseid, teades, et võib-olla pole vettpidavaid tõendeid, võib-olla seadus pole prokuratuuri poole peal, aga nende kaasustega püütakse karistusseadustiku erinevate sätete tõlgendusi laiendada või loodetakse, et neile on võimalik anda uut sisu kohtus uue pretsedendi loomise abil. Loodetakse, et kohtud [laiendavad] oma kaalutlusruumi. Just niimoodi alustatakse kaasuseid, mille puhul võib-olla tegelikult tõendeid ei ole. Siin on kaks ohtu: see koormab kohtuid ja inimene ei ole kindel, kas seadus ikka on tema poolel. Kas teie olete sellise teooriaga või sellise mõttega nõus? Kas olete ka täheldanud sellist tendentsi?

Tänan küsimuse eest. Absoluutselt olen nõus. Nad kasutavad tugevama õigust. Meil on seadus, mis ütleb täpselt, milline kuritegu on mis, seal on olemas kindlad koosseisud. Ma lähen ja proovin, äkki läheb õnneks – tegelikult selle eesmärk on inimese maine ja nimi hävitada, inimene majanduslikult laostada. Need jätkuvad. Ja jätkuvad edasikaebamised perspektiivitute kaasuste puhul ei räägi mitte midagi muud. Lõpptulemusena nad kulutavad maksumaksja raha, sest nemad ei pea raha lugema. Need on miljonid ja miljonid. Ühe kaasuse puhul paar, kolm, neli miljonit. Need eelarved hoitakse saladuses. See ei ole sobiv. Iseenesest ei peaks ühe õigusriigi õigussüsteemis olema niimoodi, et prokuratuur mõtleb ise välja uue koosseisu laiendamise viisi ja siis ootab, et äkki kohus tuleb kaasa, ja niimoodi justkui praktika abil luuakse uus seadus ja luuakse uus kuriteokoosseis, minnes mööda kehtivast seadusest. Niimoodi ei saa. Ei saa niimoodi, et … Ma ei oskagi head  … Näiteks vargus. Kui ma laenan korraks kellegi käest midagi, siis see on kohe vargus, sest prokuratuur tahab praktikat teha. Ei saa niimoodi. Milleks meil need seadused on?

Priit Lomp, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Paar selgitust kas või küsimuse vormis, kui soovite. Sõna "õigusriik" on tugev sõna. Kui ma kuulen siit puldist, et Eesti ei ole õigusriik, siis on seda lihtsalt kurb kuulda. Samal ajal oli teie enda erakonnaga seotud uudis televiisoris eile õhtul. Inimene rõõmustas selle üle, et Eesti ikkagi on õigusriik. Mulle tundub, et ärme tee seda, et kui otsus ei meeldi, siis meil ei ole õigusriiki, kui otsus meeldib, siis on. See ei ole hea praktika. 

Ma tahtsin [märkida] distsiplinaarmenetluse kohta, mis teie arvates kuidagipidi ei puutu riigieelarvesse. Puutub ikka. Need inimesed, kes neid menetlusi läbi viivad, saavad oma tasu riigieelarvest. See oli mu küsimus just selles mõttes, et kui [taotluse esitajate] hulk suureneb, siis nende inimeste hulk, kes [taotlusi] menetlema peavad, peab ka suurenema. See on see taust. Ja kindlasti igaüheõigus, mille üle ka arutelu käis, see näide, mille te tõite, eaka inimese [tütrest], see võib-olla igaüheõigus päris [ei ole]. Mulle tundub, et see igaüheõigus, millest teie rääkisite või räägite oma eelnõus, on midagi veel laiemat.

Aitäh küsimuse eest! Te ei olnud väga optimistlik või, vastupidi, olete väga optimistlik, kui arvate, et nüüd peab kohe hakkama järelevalveosakonna liikmeskonda suurendama, sest neid rikkumisi on nii palju. Noh, ma ei tea, ma tahaks loota, et esialgu nad saavad olemasoleva koosseisuga hakkama. Ja see raha nagunii eraldatakse igal aastal riigieelarvest. Seal on terve osakond. Ja igal aastal on neil eelarvelised vahendid olemas, nad saavad palka. Asi on selles, et nad peaksid hakkama lihtsalt oma ülesandeid täitma. Kui nüüd juhtub ime, et hakataksegi tõsiselt distsiplinaarmenetlusi läbi viima, tuvastama asjaolusid ning tekib [taotluste] üleküllus ja vajadus uute töötajate järele, siis see on koht, kus valitsus saab võtta vastu otsuseid. Aga hetkel on osakond olemas, on aastaid olnud, tema palgafond on olemas. Minu teada on see osakond ka üsna rohkearvuline. Nad täidavadki oma kohustusi, mida nad on pidanud täitma, aga siiamaani vähemalt ei ole silma paistnud, et nad oleks seda teinud väga [tulemuslikult].

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ma pean sissejuhatuseks ütlema, et lõpuks jõudsin ikka ära oodata selle hetke, kui mina saan ka pulti tulla esimest korda selle Riigikogu koosseisu jooksul. (Keegi aplodeerib.) Aitäh! Vaadates kogu seda nalja, mis siin on läbi pisarate toimunud peaaegu aasta jooksul, siis see on suurepärane saavutus. Üks Riigikogu juhatuse liige saatis mulle isegi SMS-i, et sinu tähetund on saabunud, pidades silmas seda, et ma tulin siia [pulti].  

Rääkides sellest eelnõust, võiks põhimõtteliselt ju tõsiselt arutada vajadust teenistusliku järelevalve järele või selle vajaduse puudumist. Aga mind ausalt öeldes segab kogu eelneva jutu juures jutt, et Eesti ei ole läänelik õigusriik, vaid idamaine diktatuur või mida siin räägiti. Siis räägiti mingitest ustest, millest tuleks läbi murda. Pagana raske on läbi murda uksest, mida pole olemas! Sellised väljendid nagu "mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest" – see on hea üldistus. 

Lihtsalt meeldetuletuseks kõigile: kui siin heita prokuratuurile ette seda, et ta ei võida kõiki kohtuasju, kõiki algatatud kriminaalasju kohtus, et ei mõistetagi inimesi süüdi, vaid mõistetakse inimesi ka õigeks, siis see tegelikult näitabki seda, et meil on õigusriik. Kui prokuratuur kõik asjad võidaks või me nõuaks neilt, et nad peavad kõik asjad võitma, kõik kohtuasjad peavad lõppema süüdimõistva otsusega, siis sel juhul ei oleks meil kohut vaja.  

Aga läheme nüüd selle juurde, mis komisjonis toimus. Komisjon arutas seda eelnõu teisipäeval, 26. septembril. Sellest on varsti juba vaata et pool aastat möödas. Komisjonis esitles seda eelnõu, nagu siin saaliski, Kert Kingo. Valitsuse poolt oli komisjonis esinemas Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Einar Hillep. Suur osa diskussioonist oli sarnane sellega, mida te äsja siin kuulsite, välja arvatud see – toon selle teieni –, mida valitsuse esindaja ütles ja mida ta tõi põhjenduseks, miks valitsus seda eelnõu ei toeta. 

Valitsus on põhimõtteliselt näinud paari suuremat probleemi. Esiteks see, et kui selliselt teenistuslikku järelevalvet laiendada, siis tekib tõsine oht, et võimude lahususe piir hägustub või et täidesaatev võim hakkab kontrollima prokuratuuri tegevust otseselt õigusemõistmise valdkonnas, mida ei [tohiks] toimuda. Ma saan sellest täiesti aru. Teine etteheide oli, et juhul kui tõesti keegi paneb tähele, et prokuratuuri esindaja on tema arvates toime pannud kuriteo, siis ega seda ei peaks nagunii uurima distsiplinaarjärelevalve korras, vaid selle kohta tuleb teha kuriteoteade ja siis uuritakse seda hoopis teise menetluse käigus. See ei ole distsiplinaarmenetluse objekt. 

Aga kolmandaks, ma ütleksin ühe asja, mida valitsuse esindaja ei öelnud. Kui vaadata kõiki neid näiteid, mis Kert Kingo siin tõi, siis ega neid väga palju ei olnud. Neid oli kaks tükki iga aasta kohta viimasel kolmel aastal. Kõigil neil juhtudel jõudis asi ikkagi selleni, et kohus tegi kas otsuse, märkuse või juhtis tähelepanu sellele, et asjad ei ole korras. Ajakirjandus on seda kajastanud. Nii et põhimõtteliselt kontrollimehhanism toimib. See toimib tänapäeval selles mõttes, et kohtud ei lase ikkagi läbi sellist praaki, nagu siin kirjeldati. Aga teha üksikutest praaknäidetest järeldus, et nüüd on kogu õigusriik kummuli ja meil on siin idamaine diktatuur – no see on pehmelt öeldes üledramatiseerimine.  

Aga jõuame komisjoni otsuste juurde. Komisjon otsustas teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. oktoobril. Seda me ei suutnud kuidagi [teha]. Nüüd on – ma ei tea, mitmes täna on – 14., 15. või juba 16. jaanuar.

Täna on 16. jaanuar.

Aitäh!

Palun!

Selle otsuse, et [eelnõu] võtta päevakorda 11. oktoobril, mis jäi küll [tegemata], tegid konsensuslikult Anti Haugas, Kert Kingo, Eduard Odinets, Liisa Pakosta, Mati Raidma, Valdo Randpere, Vilja Toomast ja Varro Vooglaid. Siis tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata. Poolt oli 6: Anti Haugas, Eduard Odinets, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Valdo Randpere ja Vilja Toomast. Ning vastu olid Kert Kingo ja Varro Vooglaid. Otsus määrata juhtivkomisjoni esindajaks Valdo Randpere oli täiesti konsensuslik. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ma pean väikese märkuse tegema. Te olete ise siin päris kriitiline olnud [ja öelnud], et komisjonipoolne ettekandja räägib komisjonis toimuvast. Küll aga andsite te praegu päris palju isiklikke hinnanguid, mitte [ei kajastanud] otseselt komisjoni seisukohti. Neid [kajastasite] küll pärast. 

Aga mis puudutab seda, et te ütlesite, et see on huvide konflikt ja Justiitsministeerium ei saaks järelevalvet korraldada, siis ma sellega nõustuda ei taha. Täna on meil olukord, kus prokuratuur ja kohtunikud on ju ühes majas. Seda on arutatud üht- ja teistpidi. On neid, kes ütlevad, et see ei ole hea tava, ja ma kipun ka nende poolel olema. Aga siiski, see töötab praktikas täna nii Tallinnas kui ka Tartus. Miks siis nüüd ühel juhul on see halb, aga teisel juhul ei ole, et me ei suuda tagada järelevalvet? Miks nii? Kas te arutasite seda komisjonis?

Aitäh! Kõigepealt ma vastan teie etteheitele, et ma andsin [teada] isiklikke seisukohti. Tõepoolest, ma tõenäoliselt ei oleks neid [väljendanud] juhul, kui ma oleksin saanud rohkem rääkida selle aasta jooksul. Lihtsalt selle aasta jooksul on nii palju minusse kogunenud, et ma ei suutnud ennast tagasi hoida. Vabandust! Aga need [hinnangud] olid siiski asjaga seotud. 

Mis puudutab ühes majas istumist – no seda ei saa päris võrdsustada teenistusliku järelevalvega. Ma tean, et seda diskussiooni on peetud, et kui nad sööklas kohtuvad, siis äkki toimub liigne kokkupuude. Esiteks, seda komisjonis ei arutatud, ja teiseks, minu soovitus on teile, et kui teie soovitate mul siin vähem rääkida, siis mina soovitan teil umbes sedasama teha. Juhul kui te teete mingi eelnõu, milles sisuliselt võib isegi mingi tera olla, siis ärge tapke seda tera ära sellise õudse poliitilise loosunglikkusega, mis ei kõlba mitte kuhugi, eriti [ei sobi see] ühele Riigikogu liikmele. Ausalt öelda ei ole minu meelest sobilik tulla siia rääkima sellest, et Eestis on idamaine diktatuur.

Protseduuriline küsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma ikkagi pean ennast jätkuvalt nooreks Riigikogu liikmeks ja hirmuga kuulasin, kui Valdo Randpere paar korda mainis, et teda justkui oleks takistatud siin sõna võtmast või ta ei oleks saanud sõna võtta. Ja mul tekkis kaks küsimust. Kas sul, Jüri, on mingit teadmist selle kohta, et Valdot ei oleks pulti lastud, et ta saaks kõneleda? Ja kui sellised sündmused tõesti toimuvad, millega see põhjendatud on? Siis tahaks küll statistikat, kui palju saadikuid veel on takistatud pulti minemast.

Aitäh! Ma saan vastata Riigikogu juhatuse nimel, et ei, me ei ole takistanud ühtegi Riigikogu liiget siia pulti tulemast, seda ei ole olnud. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nüüdseks juba manalateele läinud advokatuuri grand old man Simon Levin ütles sellise kuldse lause, et kohtuotsusesse tuleb suhtuda lugupidamisega. Ma arvan, et selles meil ka omavahel vaidlus puudub. Siit edasi minnes, Kert Kingo ütles ju väga ilusti ja tõi näite, kus Riigikohus tuvastas, et prokuratuur lõi kunstliku tõendi, ja seda on kajastutud kohtuotsuses. Kas te oskate seletada, mis võis olla argumendiks, et prokuratuur ei algatanud jõustunud kohtuotsusest tulenevalt, kuigi me peaksime [sellesse] suhtuma lugupidamisega, kriminaalmenetlust prokuröri suhtes, kes oli loonud selle kunstliku tõendi?

Aitäh! Kõigepealt ma kasutan võimalust, et ma libamisi vastan Rain Epleri murele. Rain läks ise minema nüüd. Ega see, et ei ole siin saanud selle aasta jooksul kordagi sõna võtta, ei käi ainult minu kohta, see käib väga paljude koalitsioonisaadikute kohta. Ühest küljest teie, kallid sõbrad, seal paremas reas, olete selle aja täis rääkinud ja teisest küljest oleme meie teadlikult ennast distsiplineerinud. Selleks et mitte aega raisata, ei ole me esitanud küsimusi ja ei ole esinenud sõnavõttudega, sest kui istung juba 11. tundi käib, siis mõtled, et pagan, see 11,5 tundi on liiast. See selleks. 

Aga mis puudutab Kalle Grünthali küsimust, siis paraku seda teemat, seda asja komisjonis üldse ei arutatud. Ma ei oska isegi vastata selle konkreetse kaasuse kohta, millele sa viitad. Ma lihtsalt ütlesin oma sissejuhatavas sõnavõtus seda, et need prokuratuuri möödalaskmised, need eksimused, mida kahtlemata on olnud – iga organisatsioon, iga instants, ka õigusmõistmises, eksib vahel –, on ikkagi tulnud päevavalgele just tänu sellele, et meil on kolmeastmeline kohtusüsteem, meil on ajakirjandus, meil on tähelepanelikud Riigikogu liikmed ja poliitikud. Nii et selles mõttes ei saa ju väita, et prokuratuur tegutseks ilma mingi järelevalveta ja täiesti vaakumis. Seda ei ole ju.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Esiteks, jällegi sellel kõrvalmärkuste liinil jätkates, mina küll julgustaksin teid tihedamini küsimusi esitama ja sõna võtma. Kui ma olen siin kaitsnud mõningaid eelnõusid, mis on saanud esitatud, täitsa sisulised eelnõud, olen tihti tundnud puudust sellest, et koalitsioonisaadikud tuleksid ja osaleksid debatis. Kui te tulete pärast kambakesi saali ja saadate eelnõu põhja, siis mulle väga meeldiks, kui te enne seda põhjendaksite, miks te seda teete, ja esitaksite kriitilised küsimused koos oma argumentidega või kõnedes ütleksite, et me hääletame selle eelnõu maha põhjusel A, B, C, D, E. See oleks väga tervitatav. 

Aga minu küsimus seisneb selles. Te osutasite võimalikele probleemidele seonduvalt võimude lahususega. Aga ka praegu näeb seadus ette seda, et prokuratuuri üle teostab järelevalvet Justiitsministeerium. See printsiip on juba seaduses olemas. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas see järelevalve teostamise mehhanism oleks tõhus. See on ju ikkagi toetusväärne eesmärk. Või ei ole?

Aitäh! Küsimuse esimene pool: see on nii, et selleks, et tantsida tangot, on vaja kahte partnerit. Nii et kui teie esitate vähem eelnõusid ja me ei pea ööde kaupa siin istuma, siis küll meie esitame ka vastuargumendid, miks üks või teine eelnõu ei sobi. Aga mis puudutab seda väidet, et järelevalve on ka praegu olemas, siis see järelevalve ongi olemas teatud piirini. See piir on tõmmatud küll suhteliselt nähtamatu, selline ebalev, aga see on tõmmatud sinnamaale, et Justiitsministeerium kui täidesaatva võimu esindaja ei sekku õigusemõistmisse. Sellesse, mida prokuratuur teeb õigusemõistmise protseduuri käigus, Justiitsministeerium ei sekku järelevalvega. See on see hirm ja tahtmine, miks need võimud üksteisest lahus hoida.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Valdo! Ma pean natuke korrigeerima. Tähendab, prokuratuur ei tegele õigusemõistmisega, vaid tegeleb kohtueelse ja kohtuvälise menetlusega. Õigusemõistmine jääb ikkagi kohtutele. 

Aga ikkagi, ma tulen tagasi selle kohtuotsuse juurde, kus heideti ette prokuratuuripoolset kunstliku tõendi loomist, eks ju. Kui tegelikult see asi ikkagi toimus, siis saab öelda, et sisuliselt esitati ebaseaduslik süüdistus, mille eest näeb karistusseadustik ette teatud sanktsioonid. Aga me oleme nüüd olukorras, kus te ütlesite, et komisjonis seda ei arutatud. Minu meelest Kert Kingo tõi selle oma eelnõu [tutvustades] ka välja. Aga millised hoovad siis üldse on olemas, et saaks edasi minna? Kes neid teeb ja miks neid ei tehta, kui on kohtuotsuses konkreetne etteheide?

Aitäh! Esiteks, ma oma arust ei öelnudki, et prokuratuur teostab õigusemõistmist, vaid ta osaleb õigusemõistmise protsessis. Teiseks, tegelikult sinu küsimuses on ju ka vastus olemas. Sellele ma ka alguses viitasin. Kui prokuratuuri esindaja pani toime kuriteo, siis on selle menetlemiseks hoopis teine formaat kui teenistuslik järelevalve. Siis tuleb lihtsalt teha kuriteoteade ja selle jaoks on hoopis teine menetlusvorm. See on igati kõlbulik, olemas ja toimib Eesti Vabariigis tänapäeval. Selle pärast ei pea seadust muutma.

Anti Poolamets, protseduuriline küsimus, palun!

Tänan, juhataja! Siin ettekandja tõstatas täiesti tõsise teema, mis puudutab ettekandmise võimalust. Mina olen täiesti pettunud, et härra Randpere nüüd esimest korda puldis on. Ta on nii vilunud ja sõnakas saadik, aga mitte midagi, eks ole, alles nüüd me kuuleme esimest korda ta häält. Ja ta on roostes, see on selge, sellepärast et ta pani ka kogu aeg sõnu suhu, rääkis idamaisest diktatuurist ja siis lükkas oma kujundit ümber, eks ole, mis oli täiesti asjakohatu.  

Aga küsimus on selles, et näiteks esmaspäeval meil oli [kella] 3‑st kuni 21.30-ni väga tõsine diskussioon väga tõsistel teemadel, täiesti mitteobstruktsioonilised arupärimised. Mina pidasin kaks kõnet, küsisin seitse-kaheksa küsimust. Ma oleks oodanud, et Rail Balticu või kohtusüsteemi teemal oleks Valdo Randpere sõna võtnud. Ei miskit, koalitsiooni polnud nähagi, saal oli täiesti tühi. Priit Lomp oli siin vahepeal, võttis korra sõna, väga huvitav vastuväide oli, aga kus oli [Randpere] nimi [ekraanil], et diskussioonis osaleda fraktsiooni kõnega? Mitte midagi! Eesti 200 – mitte midagi. Reformierakonna fraktsiooni kõne – mitte midagi. No miks te üldse ei kasuta neid võimalusi? Küsimus on ka juhatajale.

Te peategi mulle esitama protseduurilise küsimuse.

Mida teha selles olukorras, kus nii vilunud saadik isegi ei tea oma õigusi? See kollane raamat on ka kuskile kadunud. Kas [on vaja] uuesti mingeid koolitusi, sest see protseduurika ununeb? Riigikogu uued liikmed said ju koolitusi, eks ole. Kas ei saaks ka vanadele liikmetele koolitust teha, rääkida vabast mikrofonist, sellest, et arupärimiste ajal võib igaüks sõna võtta ja fraktsioon võib kõne pidada? Aga siin on täna kõrvulukustav vaikus, ühtegi fraktsiooni kõnet peale EKRE ei ole kirja pandud. Kas see on nii tühine teema siis? 

Aitäh! Vastus teie protseduurilisele küsimusele. Kui Riigikogu koosseis alustab, siis kutsutakse koolitusele kõik kõrgeima võimu valitud rahvaesindajad, diferentsi ei tehta.  

Hea ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh!

Aitäh!

Ma nüüd avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Varro Vooglaiu. Palun!

Ma palun igaks juhuks kolm minutit lisaaega. 

Palun, kaheksa minutit!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Sissejuhatuseks ütlen ära, et … (Saalis on müra.) Veider on rääkida, kui mingi kolkimine käib seal.

Teeme nii, et … Head ametikaaslased, võtame juhataja vaheaja kolm minutit. 

Aitäh! 

V a h e a e g

 

Head ametikaaslased, juhataja vaheaeg on lõppenud. Palun Riigikogu kõnetooli uuesti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Varro Vooglaiu. Palun, kaheksa minutit!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Vabandust nüüd, et peate minu kõnet kuulama, kuigi jooksite ilmselt signaali peale siia hääletama. Natukene läheb aega, aga liiga kaua ma teil oodata ei lase. Vaevalt et see kõne teile eriti huvi pakub.

Nüüd, selle seaduseelnõu 105 kohta, mida me täna menetleme, ütleksin printsipiaalset tasandit silmas pidades, et mulle tundub, et me kõik võiksime olla nõus selle põhimõttega, et prokuratuuri tegevuse üle peaks olema tõhus järelevalve, eks. Ma usun, et keegi ei vaidle sellele vastu. Ideaalis peaks olema nii, et prokuratuuri tegevuse üle kehtib tõhus ja on tõhus järelevalve, sest mida suuremat riigivõimu kasutatakse, seda tähelepanelikum peab olema selle suhtes, et seda ei kuritarvitataks. Prokuratuuri käsutuses on hiiglaslik riigivõim, võib-olla suurem riigivõim kui ühegi teise ametkonna käes. Kellel see kõige suurem on, selle üle võib muidugi vaielda. 

Aga kui me kuulasime Kert Kingo ettekannet, kus ta tõi esile terve rea juhtumeid viimastest aastatest, siis me ju näeme, et need ei olnud tema enda subjektiivsed hinnangud, vaid kohtute poolt konstateeritu. Ja sealt nähtus, et tegelikult on prokurörid ikkagi päris palju kuritarvitusi toime pannud. Aga nendele ei ole reaalselt järgnenud mitte mingisugust reaalset vastutust. Ja kui me läheme siit veelgi edasi, rääkides põhimõttelistest probleemidest, siis vastutuse printsiibi mitteteostamine Eesti Vabariigis on minu hinnangul üldse üks põhilisi probleeme. Riigivõimu teostades toime pandud kuritarvituste eest lihtsalt ei vastutata. 

Väikese kõrvalepõike korras võib osutada näiteks reedel avalikuks tehtud Harju Maakohtu otsusele, kus [oli kirjas], et see väärteootsus, mis tehti kolleeg Jaak Valge ja Andres Aule suhtes, kuna nad panid Smuuli bareljeefi kõrvale ENSV lipu, oli õigusvastane. Algusest peale oli täiesti selge, et see otsus, mille PPA langetas, oli õigusvastane. Nüüd on kohus tuvastanud, et see oli õigusvastane. Kas keegi vastutab millegi eest? Kas konkreetsed politseiametnikud vastutavad millegi eest? Kas politseistruktuuris juhtivatel positsioonidel olevad inimesed peadirektorini välja vastutavad millegi eest? Kas siseminister vastutab millegi eest?

Mitte midagi! Mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest. Rahulikult võib langetada õigusvastaseid otsuseid, siis kohus tuvastab, et see on õigusvastane, ja midagi ei juhtu. Ma olen varemgi ise viidanud avaliku teenistuse seaduse §-le 80. Kõik on ilmselt teadlikud – võib-olla ei ole ka, olgu see siis esile toodud –, et selles on sätestatud ametnike varalise vastutuse printsiip, mis ütleb: "Kui ametnik on teenistuskohustuse süülise rikkumisega tekitanud ametiasutusele varalist kahju, on ta kohustatud selle kahju hüvitama käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 nimetatud ulatuses." Kusjuures lõige 3 ütleb, et kui kahju on tekitatud tahtlikult, tuleb see hüvitada täies ulatuses. 

Kas keegi on teadlik viimasest kümnest aastast ühestainsast juhtumist, kus ükski ametnik oleks pidanud päriselt varalist vastutust kandma? Mina ei tea. Ma ei tea, kas keegi siin saalis teab. Võiks käega märku anda. Ma pärast tuleks ja küsiks, rääkige mulle ka sellistest juhtumitest. Ma ei näe ühtegi kätt, mitte ühtegi juhtumit. Ja vaat, see on nüüd see üks tasand. Aga ma ütlen, et palju tõsisem tasand, kui me räägime prokuratuurist, [on see,] kus teostatakse palju suuremat riigivõimu, millega võib inimeste elud ikka täielikult hävitada, kas täielikult hävitada või aastateks ruineerida. Ja prokuratuuri suhtes järelevalve teostamist peab hakkama seetõttu tõsiselt võtma. 

Kui me vaatame, millised muudatused on selles eelnõus välja käidud, siis minule tunduvad need küll sisuliselt täiesti mõistlikud. Praegu ütleb ju prokuratuuriseaduse § 9 seda, et teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle teostab Justiitsministeerium. Juba praegu on see nii. Aga siis on lisatud sellised piirangud, et Justiitsministeeriumi teostatav teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus. Nii, kolm valdkonda siis. Veel kord, jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus. 

Kui mina vaatasin neid piiranguid, siis mul tekkis tõesti küsimus, aga millele see siis üldse laieneb. Millele see siis üldse laieneb? On ju põhimõtteliselt öeldud, et järelevalvet teostab Justiitsministeerium, ja siis on välistatud praktiliselt kõik valdkonnad. Ma ei tea, kas keegi oskab peast öelda, mis valdkonnad siis veel üldse alles jäävad. Ma peaksin ise täiendavalt küsimusse süvenema, see ei ole retooriline küsimus. See eelnõu panebki ju ette seda, et kui Justiitsministeerium on see, kes peab teostama prokuratuuri üle teenistuslikku järelevalvet, siis peab olema võimalik seda päriselt sisuliselt teostada, mitte nii, et juba eos on kõik peamised valdkonnad välistatud. 

Mis puutub sellesse kolleeg Randpere osutatud asjaolusse, et valitsuse seisukoha kohaselt on siin probleem ka võimude lahususe põhimõttega, siis ma ütlen veel kord, et juba kehtivas seaduses on ju öeldud [järgmist]. Esiteks, prokuratuur on Justiitsministeeriumi valitsemisalas tegutsev ametiasutus, ta kuulubki Justiitsministeeriumi ametialasse. Ja teiseks on öeldud, et sellest eelnevalt nimetatud eeldusest tulenevalt peabki Justiitsministeerium teostama prokuratuuri üle järelevalvet. 

Muidugi võime vaielda ja arutada selle üle, kust need mõistlikud piirid peaksid jooksma, pidades silmas, et prokuratuur peab oma tegevuses olema iseseisev ja sõltumatu. Aga minu siiras palve on küll, et ärge saatke seda sisuliselt reaalse probleemi lahendamisele või leevendamisele suunatud eelnõu kohe prügikasti, vaid seda arutelu me võiksimegi pidada teise ja kolmanda lugemise raames. Loomulikult, kõigile jääks ka võimalus esitada asjakohaseid muudatusettepanekuid. Tõesti, vajalik, oluline ja huvitav oleks seda sisulist arutelu pidada. Ärge tapke seda juba eos ära. Seetõttu kutsun teid üles toetama seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 105 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.  

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 105 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 54, vastuolijaid 15 ja erapooletuid ei ole, on eelnõu 105 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Head ametikaaslased, meie tänane istung lõppenud. Rohkem päevakorrapunkte ei ole. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös. Aitäh!