Tere päevast, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 2. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerunud 79 Riigikogu liiget, puudub 22. 

Head kolleegid, kas me tohime asuda päevakorra kinnitamise juurde? Me asume päevakorra kinnitamise juurde. 

Austatud kolleegid, panen hääletusele Riigikogu täiskogu III istungjärgu 2. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 76 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 2. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Esimesena ma palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna energiamajanduse korralduse seaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kliimaminister. Eelnõu on edastatud elektrooniliselt.

Aitäh! Nüüd on mul tõesti väga hea meel kutsuda Riigikogu kõnetooli hea kolleeg Marko Mihkelson. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lubage mul Riigikogu väliskomisjoni nimel anda menetlusse otsuse eelnõu Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblee Eesti delegatsiooni muutmise kohta. Positsioone muudetakse järgmiselt: Isamaa fraktsiooni ettepanekul [nimetatakse] delegatsiooni asendusliikmeks Tõnis Lukas ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekul Reili Rand. Eelnõu on üle antud elektrooniliselt.

Aitäh! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Aleksei Jevgrafovi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Esitan arupärimise kliimaministrile. Arupärimine on Elroni rongide kohta.

Lugupeetud kliimaminister! Pöördume teie poole seoses kasvava murega, mis puudutab Elroni rongide ülerahvastatust ja sellest tulenevaid probleeme. On selge, et praegune olukord rongiliikluses mõjutab oluliselt Eesti inimeste igapäevast elu ja heaolu, eriti neid, kes sõltuvad oma igapäevastes toimingutes rongitranspordist. Elroni rongid, eriti tipptundidel, on sageli ülerahvastatud, põhjustades reisijatele ebamugavusi ja turvariske. Paljud inimesed peavad pikki vahemaid läbides püsti seisma, mis ei ole mitte ainult ebamugav, vaid ka tervisele kahjulik. Alles hiljuti saime lugeda juhtumist, kus Tallinna-Narva rongis pidid inimesed püsti seisma lausa tualettides ning peatustes väljumine oli raskendatud. Samuti jäid inimesed rongist maha, sest nad lihtsalt ei mahtunud sinna. Sellised puupüsti täis rongid pole sugugi harv nähtus.

Palume vastata järgmistele küsimustele. Millised on valitsuse plaanid rongiliikluse parandamiseks ja laiendamiseks? Kuidas on kavandatud vajalike vahendite leidmine ja kas on kaalutud täiendavaid alternatiive praeguse olukorra leevendamiseks? Milline on ajakava uute rongide liinile toomiseks? Millised on edasised sammud ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks pikemas perspektiivis? Kuigi on teada, et Elron on tellinud uusi ronge juurde, mis peaksid liiklusesse jõudma lähiaastatel, tunneme huvi, kui palju neid ronge täpselt tulemas on ja millal need reaalselt reisijaid teenindama hakkavad. Ja viimane küsimus: kas juurdetellitavate rongide arvu peetakse praeguse reisijate arvu ja nõudluse juures piisavaks?

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Asume tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa, Martin Helme, Rene Koka, Siim Pohlaku, Helle-Moonika Helme, Jaak Valge, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Kert Kingo ja Mart Helme 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine ühtse eesti kooli kohta. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid, peaminister ja kõik, kes seda istungit ekraani kaudu jälgivad! Oleme andnud sisse arupärimise. See on sisse antud juba maikuus, aga see teema ei ole tänasel päeval sugugi mitte vähem tähtsaks muutunud. Arupärimise sisu puudutab ühtset eesti kooli. 

Me teame, et me oleme vastu võtnud kõik seadused ja oleme üle minemas täielikult eestikeelsele haridusele. See on asi, mida riik oleks pidanud loomulikult ära tegema juba ammu‑ammu aega tagasi. Selle kohta võib muidugi öelda, et parem hilja kui mitte kunagi. Aga nagu me näeme, me oleme selle protsessi käigus komistamas väga suurte probleemide otsa. Me ei taha öelda, et selliseid suuri asju tehes me ei kohtagi suuri probleeme või meil ei tule ette teatud kitsaskohti, aga on üks väga oluline teema, millest ei saa ega tohi mööda vaadata. See on eestikeelse hariduse, eestikeelse kooli ja, ütleme, ka tipptasemel eestikeelse hariduse jätkumise teema.  

Me oleme neid küsimusi esitanud tegelikult juba ka varem, siis, kui arutelud eestikeelsele haridusele üleminekuks algasid, et kuidas seda ette kujutatakse. Nagu me teame, meil olid enne haridussüsteemis täiesti ametlikult nii eesti õppekeelega koolid kui ka vene õppekeelega koolid. Tavamõistes me oleksime pidanud seda võtma nii, nagu kõik inimesed sellest võib-olla aru said – ka meie poliitikutena oleksime pidanud seda niimoodi võtma –, et eestikeelsele haridusele lähevad üle vene õppekeelega koolid ja täiesti loogiline, et eestikeelsetel koolidel, eesti õppekeelega koolidel ei ole eestikeelsele õppele vaja üle minna. Aga protsessi käigus on elu teinud [korrektiive], praktika on tõe kriteerium, ja juba praegu me näeme, kuidas tegelikkuses see tähendab hoopis midagi muud. Ehk selle ühtse eesti kooli sildi all me sõna otseses mõttes – mitte küll igal pool – tegelikult venestame eestikeelseid, seniseid eesti õppekeelega koole. On ju loogiline, et inimesed tahavad täita seadust, tahavad käia eluga kaasas ja loomulikult venekeelsed pered, kust on pärit vene emakeelega lapsed, mõtlevad, et kui juba, siis juba, ja panevad oma lapsed juba aegsasti senistesse eesti õppekeelega koolidesse. 

Ja noh, juba praegu on päris suured probleemid. Kõik haridusteadlased ütlevad ja ka õpetajad ütlevad, et senine koolikeskkond, senine õppekeskkond saab jätkuda, ka õpetajate ning õpilaste jaoks, kui neid võõrpäritolu lapsi oleks vaid mõni protsent, siis oleks tulemuseks assimilatsioon ja need vähesed teiskeelsed lapsed saaksid eesti keele selgeks tõepoolest sellisel kujul, nagu eestikeelsele haridusele ülemineku tegelik eesmärk on. Aga juba praegu me näeme, et senistes eesti õppekeelega koolides on väga suured probleemid. See, et seal võõrkeelseid lapsi on palju, toob omakorda probleeme õpetajatele. Siit me jõuame edasi õpetajate järelkasvu teemani, mis on meil ka siin kogu aeg õhus olnud, õpetajad ei pea sellele lisakoormusele vastu, neil ei ole metoodikat, neil ei ole vastavat ettevalmistust. Ja kes või mis seetõttu kannatab? Kannatab meie eestikeelne haridus ja meie eesti laste haridus. 

Ja seoses sellega, arupärimise tekst on kõigil olemas …

Teie aeg!

… ja küsimused on ka siin olemas. Ma loodan, et peaminister vastab neile küsimustele ja kindlasti ka kohapeal tekkivatele lisaküsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele ühtse eesti kooli kohta. Alustuseks, te oma kõnes ütlesite, et ammu-ammu aega tagasi oleks pidanud tegema. Te ise olite ka valitsuses. Miks te ei teinud? Ootaks vähemalt väikest tunnustust, et me oleme teinud õiged otsused, aga selge see. Lähme küsimuste juurde. 

"Kas Eesti Vabariik on rahvusriik ja peab selleks ka jääma?" Jah, Eesti Vabariik on rahvusriik ja peab selleks ka jääma. Põhiseaduse järgi on Eesti iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Selliseks riigiks jääb Eesti ka tulevikus.

Teine küsimus: kas põhiseaduses sätestatud imperatiiv, et Eesti riigi eesmärk on säilitada eesti keelt, rahvust ja kultuuri, ei kehti? Kehtib põhiseaduses kirjutatu, et Eesti riigikeel on eesti keel ja igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. 

Kolmas küsimus: "Teie valitsuse haridus- ja kultuuriminister Kristina Kallas väljendas Postimehes suurt muret, et kõik eesti lapsed ei saagi koolis vene keelt selgeks. Miks peaksid kõik eesti lapsed vene keelt oskama? Vene keel ei ole kohustuslik õppeaine." Haridus- ja Teadusministeerium on ajakohastanud põhikooli riiklikku õppekava, mille raames laienes juba 2023. aasta sügisest B‑võõrkeelte valik koolides, eesmärgiga just vähendada vene keele domineerimist. Sügisel rakendunud muudatus on veerandi võrra kahandanud vene keele õppijate ning kordades suurendanud hispaania ja soome keele õppijate arvu.

Neljas küsimus: "Kas teie valitsus kavatseb kehtestada kohustusliku vene keele õppe eesti koolides?" Ei kavatse.

Viies küsimus: "Kas saate aru, et ühtse eesti kooli sildi all või ükskõik milliste argumentidega eesti laste venestamine on põhiseadusevastane ja kuritegelik tegevus?" Valitsuses ei ole kavatsust venestada eesti lapsi. Vastupidi, valitsusel on kavatsus lõpetada venekeelse hariduse rahastamine ja minna üle ühtsele eestikeelsele haridusele. Ühtsele haridusele üleminekul peab õppevormi valimisel arvestama lapse õppekeele oskust ja seda, et õpe oleks keeleliselt ja metoodiliselt talle kohandatud. Eesti emakeelega lapse suunamine klassi, kus eesti keeles õppimine on mõeldud eesti keelt mitteoskavatele lastele, ei ole seaduspärane. 

Kuues küsimus: kas te saate aru, et segakoolidega olete te hävitamas eesti rahvust ja loomas uut, ilma rahvus- ja kultuuriidentiteedita segarahvast, homo soveticus't, täpselt nagu Nõukogude okupatsiooni ajal? Juba küsimuses esitatud eeldus on vale. Vabariigi Valitsusel ei ole sellist soovi. Koalitsioonilepingus on punkt Eesti üldhariduse eestikeelsele õppele ülemineku kohta. See punkt toetub 12. detsembril 2022. aastal vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadusele [, mis sõnastas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse] § 21 lõike 1 järgmiselt: "Põhikooli ja gümnaasiumi õppekeel on eesti keel." Vabariigi President kuulutas selle seaduse välja 19. detsembril 2022. aastal otsusega number 227. Seega täidab praegune valitsus Riigikogu enamuse ja ühes sellega ka valijate poliitilist tahet. Põhiseadusest võib järeldada, et õpilasel on õigus eestikeelsele haridusele sõltumata tema emakeelest. Põhiseaduse § 37 sätestab. "Igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta. Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole. Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust." Põhikooli riikliku õppekava § 3 lõige 7 ütleb lisaks: "Eesti kool seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise ja arengu eest, seepärast pööratakse põhikooli õpetuses ning kasvatuses erilist tähelepanu eesti keele õppele." Eelnevast tulenevalt ei ole mingil moel võimalik leida tõendust või isegi võimalikku mehhanismi, et eestikeelsele õppele üleminekuga venestatakse eesti lapsi. 

Seitsmes küsimus: "Kas teie ja koalitsioonierakondade eesmärk ongi eestlaste rahvusliku identiteedi hävitamine ja venestamine?" Ei ole.

Kaheksas küsimus: "Miks ei taha te anda head eestikeelset haridust vene lastele nende enda lasteaedades ja koolides?" Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus saada eestikeelset haridust. Soovime pakkuda head eestikeelset haridust kõigile, sõltumata nende kodusest keelest või õppehoone ajaloost. 

Üheksas küsimus: "Genotsiidiks defineeritakse ka rahvale elutingimuste loomine, mis ei ole sobivad nende keele, kultuuri ja rahvuse säilimiseks. Kas tunnistate, et teie valitsus viib eesti koolide ja lasteaedade kaotamisega läbi genotsiidi eesti rahvuse suhtes?" Küsimuses esitatud eeldus on vale ja valitsusel ei ole kavatsust midagi sellist korraldada. 

Kümnes küsimus: "Mida te kavatsete teha, et eesti laste identiteet, rahvustunne ning haridus- ja kultuuriruum püsiks?" Vastus. Kindlasti kavatseme jätkata seniseid ennast juba hästi õigustanud praktikaid eesti kultuuri ja keele elujõu toetamisel. See ülesanne on nii Riigikogul, valitsusel, ametkondadel kui ka era- ja kolmandal sektoril. Lisaks, selleks ongi vaja eestikeelsele haridusele üle minna, et edaspidi kannaks rohkem inimesi ühist, põhiseadusega kaitstud väärtusruumi.

Üheteistkümnes küsimus: kas te tõesti leiate ja mis põhjusel, et Kristina Kallas sobib Eesti Vabariigi haridus- ja kultuuriministriks – igaks juhuks täpsustan, et ta on haridus- ja teadusminister, kultuuriminister on täiesti eraldi, aga võib-olla see Riigikogu liikmeteni ei ole jõudnud –, olles deklareerinud, et Eesti riigi asi ei olegi seista eestlaste identiteedi eest; et etnilisus tuleks riigi alusdokumentidest välja võtta; et vene keeles kirjutavad kirjanikud Ivanovid on sama palju eesti kirjanikud kui Tammsaare; et eesti kultuur peab sisaldama ka vene sümboleid ja väärtusi ning eestlastele jäägu nende pastlad ja kannel? Kristina Kallas on Eesti Vabariigi haridus- ja teadusminister, ta on teinud ministrina head tööd ja teeb seda edasi.

Aitäh, proua peaminister! Teile on ka küsimusi. Kõigepealt kolleeg Jaak Valge, palun!

Suur aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Mina olen pärit sellisest nii-öelda multikultuursest piirkonnast ja ma ise arvan, et ma kujutan päris hästi ette, mida praktikas see ühtne eesti kool tähendab. See tähendab seda, et kui eesti keeles õppivas koolis on mitte-eesti emakeelega õpilasi kusagil 10% ringis või vähem, siis võib see mudel ehk tööle hakata. Aga kui see osakaal on juba üle 20%, siis hoiduvad eri emakeelega õpilased omaette, räägivad oma emakeeles ja eestikeelse õppe kvaliteet kannatab. Kui aga neid on hoopis rohkem, ligi pool või rohkem, siis kannatab mitte ainult eestikeelsete laste õppe kvaliteet, vaid tekivad ka sellised pinged, kus kannatajaks on eestikeelsed õpilased. Küsin teie käest, kas see 10%-line osakaal on ühtse Eesti koolimudeli juures tagatav ja kui on, siis kuidas ta on tagatav. 

Aitäh! Nii detailseid küsimusi te peate muidugi küsima haridus- ja teadusministrilt. Just täna rääkisime, et haridus- ja teadusminister tuleb valitsusse ja annab ülevaate sellest, kuidas selle üleminekuga läheb, mis on kitsaskohad, mis on murekohad. Ta tuleb sellega lähiajal valitsusse. Kindlasti tasub nii konkreetseid, nii detailseid küsimusi küsida otse temalt. Minul on selline üldine ülevaade. Kindlasti piirkonnad on väga erinevad ja küsimus ongi, et kas nende piirkondadega tuleb eraldi või teistmoodi tegeleda.

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! Haridusminister on jah tõesti head tööd teinud, kui streik on tulemas. See on suurepärane. Mis puutub sellesse, et te ei ole võimeline praegu mingile küsimusele konkreetselt vastama [ja ütlete,] et see on teise ministri haldusalas, siis ma mäletan, et kui mina olin ükskord infotunni ajal vastamas peaministri asetäitjana ja ütlesin, et ma ei valda teemat, siis küll reformierakondlased karjusid: "Te olete peaministri kohusetäitja – te peate valdama!" Te peate valdama. Te olete peaminister – te peate valdama! Aga mu küsimus on selline. Millal lõpetab valitsus agressorriigi keele kasutamise Eesti riigi ametlikel kodulehekülgedel ja Eesti riigis ametliku asjaajamiskeelena?

Aitäh! Eesti riigi ametlik asjaajamiskeel on eesti keel. (Mart Helme kohapealt: "Ei ole. Teie kodulehel ...")

Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te enne ütlesite, et Eesti on rahvusriik. Kas teie arvates oleme rahvusriik, kui eesti emakeelega lapsed – mitte eestimaalased ega need isikud, kes on Eestimaale elama asunud, vaid eesti emakeelega lapsed – peavad käima vene koolis ja õppima vene keeles? Milline rahvusriik või millise rahvuse riik me oleme sellisel juhul?

Aitäh! Ühtsele eestikeelsele haridusele ülemineku eesmärk on see, et kõik Eesti inimesed oleksid ühtses inforuumis, valdaksid Eestis eesti keelt, et neid inimesi, kes eesti keelt kasutavad, oleks järjest rohkem, et meil ei oleks kahte erinevat süsteemi. Selle nimel me töötame. See on olnud suur probleem. Ma olen nõus, et seda oleks pidanud tegema juba ammu-ammu, aga parem hilja kui mitte kunagi. Sellega tuleb igal juhul edasi liikuda.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Tore, et te tsiteerisite lõpuks ka mind. Te ütlesite, et Eesti Vabariik on rahvusriik ja selleks ka jääb. Ma tuletan meelde [teie lauset]: "Lugege mu huultelt!" No mida kõike võib teie huultelt lugeda! Ükskõik, mida te ütlete, siis ega see ei pruugi kunagi nii jääda. Aga kuidas kavatseb teie valitsus ikkagi reguleerida seda olukorda, mis Eesti Vabariigi haridusasutustes on juba tekkinud ja tekib aina rohkem, sest slaavi päritolu elanikkond suureneb meil iga päevaga? Kokku üle 100 000 inimese, kes on registreeritud. Kui palju neid siin registreerimata on, seda me ei teagi. Aga kui eesti koolides on ühel päeval klassides näiteks juba rohkem teiskeelseid lapsi, siis kuidas sellises olukorras ikkagi tagada kõrgetasemeline eestikeelne haridus eesti lastele?

Aitäh! See ei vasta tõele, et meil on üle 100 000 slaavikeelse inimese. See lihtsalt ei vasta tõele, need numbrid on teil ülepaisutatud. Igal juhul, mida ma näen koolides käies, on see, et väga kergesti minnakse nende õpilaste puhul, kes eesti keelt hästi ei valda, üle vene keelele, kuna õpetajad seda oskavad. Tegelikult ei tohiks seda teha. Igal pool peaks rääkima eesti keeles, olgu see huvikoolides, koolides, ka [mujal], igasugustes asutustes. Muud moodi ju tegelikult seda keelt ei õpi, ei õpi, kui sa saad mingi muu keelega hakkama. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma tulen kümnenda küsimuse juurde tagasi. Selles küsimuses uuriti muu hulgas, mida te kavatsete teha, et eesti laste identiteet ja rahvustunne püsiksid. Te vastasite lakooniliselt, et jätkame heade praktikatega. Äkki toote siis välja kolm kuni viis head praktikat, millega te kavatsete jätkata, et eesti laste identiteet ja rahvustunne püsiksid?

Aitäh! Seda tööd teevad õpetajad ju iga päev. Kui te võrdlete teiste haridussüsteemidega väljaspool Eestit – teil võib-olla seda võrdlusmomenti ei ole, minul on –, siis [näete], millist tööd tehakse eesti kultuuri ja keele säilimiseks. Meil on igasugused aktused, igasugused peod, kus just sellest identiteedist räägitakse. Pärimuste aus hoidmine, kadripäev, mardipäev – kõik sellised asjad. Ma ei hakka õppekavasid kuidagi ette lugema, aga see, mida tehakse koolides rahvustunde, laste identiteedi hoidmiseks – ma ei tea, võtke Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine näiteks –, sellist asja muudes riikides selliselt ju ei ole. Eesti ikkagi väga selgelt hoiab oma rahvust, keelt ja kultuuri au sees.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ütles, et ta tahab oma inimesi tagasi, ennekõike muidugi mobilisatsiooniealisi mehi nii rindele kui ka tööle. Te küll vastasite, et Eesti ei kavatse Ukrainat selles osas kuidagi aidata. Tegelikult kehtib seesama teema ka Ukraina naiste ja laste kohta, keda nad oma kodumaale tagasi tahavad. Küsimus seondub Ukraina laste õpetamisega. Kas me ei peaks neid õpetama ikkagi Ukraina õppekavade järgi ukraina keeles? Kui neil on aeg tagasi minna, siis nad integreeruksid hästi oma ühiskonda, oleksid väga hea ukraina keele oskusega ja [tunneksid] hästi ukraina kultuuri? Praegu käivad väga paljud Ukraina lapsed vene koolis. Vaat see on küll kohe kindlasti neile karuteene. Miks me ei kohusta neid sel juhul vähemasti ukraina koolis käima? 

Aitäh! Just hetk tagasi te heitsite ette, et meil on venekeelne kool. Me tegeleme sellega, et meil oleks ühtne eestikeelne kool, et kõik inimesed, kes siin on, õpiksid ära eesti keele ja eesti keelt kasutaksid. Igal juhul, kui need inimesed, Ukraina lapsed lähevad tagasi, siis neil on lisaks oma emakeelele – emakeelt ju mitte keegi ei kaota – olemas eesti keel ja meil on olemas Ukrainas Eesti sõbrad, kes eesti keelt räägivad. Nii et igal juhul peavad nad siin olles eesti keele selgeks saama.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuidas on ühtses eestikeelses koolis tagatud laste õigused? Kas lastel on õigus vahetunnis rääkida oma emakeeles?

See on nüüd küll küsimus koolile, millised kooli reeglid on. Igas koolis on ju reeglid, kuidas vahetunnis käituda tuleb. Seda valitsuse tasandil reguleerima hakata oleks küll väga naljakas.

Head kolleegid, arupärimiste puhul saab arupärimisele vastajale esitada ühe küsimuse. Siim Pohlak, ma saan aru, et teil oli soov väljendada oma protesti. Palun küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Tõesti, peaminister vastas mulle selles mõttes ju toredalt, et ta rääkis sellest, mida Eesti õpetajad teevad. Tore, kui on rahvusmeelseid õpetajaid. Aga siin arupärimises on ikkagi küsitud poliitilisi samme: mida teie kavatsete teha, et eesti laste identiteet ja rahvustunne püsiksid? Hoolimata välismaal õppimisest, tundub, et lugupeetud peaministril jäi see tähelepanuta. Kas mul on kuidagi ikkagi võimalus saada vastus peaministri poliitiliste sammude kohta, kuidas ta kavatseb eesti laste identiteeti ja rahvustunnet kaitsta?

Aitäh! Proua peaminister kindlasti saab veel võimaluse siin oma seisukohti väljendada. Aga ma ei saa seda küsimust lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Ka teil on muuseas võimalik läbirääkimiste käigus tulla siia kõnepulti oma seisukohti väljendama. 

Läheme küsimustega edasi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud peaminister! Tegelikult nendest vastustest jäi arusaamatuks, mis on teie isiklik seisukoht. Te mitu korda tõite välja, et teie jaoks on oluline, et Eestis oleks ühtne eestikeelne kool. See on arusaadav. Samas, mida see lõpuks tähendab? Kas seda, et eesti ja vene lapsed õpivad koos, et ongi selline ühtne eestikeelne kool? Või siis on eesti kool eestikeelsetele lastele ja eesti kool venekeelsetele lastele? Siis me ei saa tegelikult rääkida sellisest ühtsest koolist, sest meil on ikkagi eraldi kool eestikeelsetele lastele ja kool vene emakeelega lastele.

Meie soov on pakkuda eestikeelset haridust kõigile, sõltumata kodusest keelest või õppehoone ajaloost. Muidugi alguses, kui see üleminek alles käib, siis on nii, et meil on eestikeelsed koolid ja venekeelsed koolid, kus [üleminek toimub järk-järgult]. Kui meil on lasteaiad, mis on täiesti eestikeelsed, siis meil tulevad sealt välja lapsed, kes valdavad eesti keelt sellisel tasemel, et nad lähevad eestikeelsesse kooli, ja meil seda küsimust tegelikult enam ei teki. Igal juhul eesmärk on ju see, et kõik oleksid lõpuks ühtses inforuumis.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kui me siin juba seda eestikeelsele haridusele ülemineku teemat puudutame, siis täna ilmus meedias artikkel selle kohta, et Tallinnas on umbes 450 õpetajat – nendest üks kolmandik on kooliõpetajad ja kaks kolmandikku lasteaiaõpetajad –, kes ei valda eesti keelt sellisel tasemel, et septembris koolides või lasteaedades jätkata. See on tegelikult väga suur number. Ma arvan, et sinna lisandub ka Ida-Virumaa oma sadade õpetajatega. Minu küsimus on selline. Esiteks, mis oleks teie soovitus nendele õpetajatele, kes on sunnitud septembrist koolidest ja lasteaedadest ära minema? Ja teine: mida need omavalitsused, nagu Tallinn või Ida-Virumaa omavalitsused, peavad selles olukorras tegema? Kust nad võtavad õpetajad asemele?

Aitäh! No te olete olnud pikalt Tallinna Linnavalitsusega seotud. Kas ei ole piinlik, et tegelikult üldse on võimalik, et Eestis on õpetajad, kes eesti keelt ei räägi? Minu meelest on väga kahetsusväärne, et teatud omavalitsused on eestikeelsele haridusele ülemineku vastu võidelnud. 

Nüüd, ma ei oska öelda või vastata, kas see teie väide vastab tõele või ei vasta. Just sellel põhjusel, et haridus‑ ja teadusminister pidi selle teemaga tulema valitsusse ja pakkuma ka lahendused, kui seal need probleemid on, [ja rääkima,] kuidas meil selle üleminekuga hetkel läheb. Seetõttu on mul teile ettepanek küsida konkreetselt haridus‑ ja teadusministri käest, kes seda teemat valdab, temalt otse, mitte minu vahendusel, või siis küsida hiljem, kui me oleme seda teemat valitsuskabinetis juba arutanud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua peaminister! [Küsin] tulenevalt eelmisest küsimusest ja vastusest. Noh, nagu teada, õpetajate streik on tulemas. Ja tegelikult see, millele kolleeg Belobrovtsev viitas, sõltumata sellest, kus ta varem töötanud on – me teame, et õpetajate põud on Eestis niigi –, süvendab õpetajate põuda ju veelgi. Kas te siiski saate mõne sõnaga rääkida, milline on valitsuse tegevusplaan, et õpetajate põuda leevendada? Te ise ka mainisite ja küsija küsis Tallinna ja Ida-Virumaa kohta. Me peame kiiresti ju selle probleemiga tegelema. Mis tegevusplaan valitsusel selle [lahendamiseks] on?

Aitäh! Ma numbreid ei hakka praegu siin peast loopima, sest neid konkreetseid materjale mul kaasas ei ole. Küll aga võin öelda seda, et me oleme oluliselt suurendanud õpetaja[koolituse] õppekohtade arvu või õpetaja[koolituse] tellimust. Meil on lähtetoetused alustavatele õpetajatele, et see töö oleks nende jaoks atraktiivne. Neid samme on terve rida, mida me teeme selle jaoks, et õpetajaid tuleks juurde, ka eri piirkondadesse. Aga kuna tõesti see ei olnud selle arupärimise teema, siis ma iga kord kõiki neid materjale kaasa ei võta. Kui ma hakkan puusalt tulistama, siis saan teilt kohe süüdistuse, et valetan, nii et ma parem ei vasta. Küsige parem konkreetselt ja saate konkreetsed vastused.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kogu aeg me räägime sellest, et kohalik omavalitsus peab täitma seaduseid ja tagama vajaliku õpetajate arvu. Aga mida me teeme 1. septembril, kui me saame aru, et neid ei ole? Kes hakkab õpetama meie lapsi, kes tegeleb nendega? See on tõsine probleem ja mitte selle tõttu, et kohalikud omavalitsused ei taha sellega tegelda, vaid seetõttu, et õpetajaid lihtsalt on puudu Eestis.

Aitäh! Mis puudutab Ida-Virumaad, siis seal on küll see palk üle 3100 euro tegelikult, just selleks, et õpetajad oleksid seal olemas. Ma tean, et õpetajaid on sinna ka üsna palju minemas, selleks et eestikeelne haridus saaks teoks. Aga jällegi, konkreetseid numbreid, konkreetseid lahendusi saab küsida haridus- ja teadusministri käest. Nagu ma ütlesin, meil on plaanis seda valitsuskabinetis arutada ja siis saab [selgeks] see terviklik pilt, kus mis probleemid on, millised on probleemide lahendused ja kuidas me sellega edasi läheme.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Ühtne Eesti kool ikkagi [tähendab] seda, et ta ongi ühtne ja et me kõik saame ühtemoodi sellest aru. Aga minu küsimus on: kas me selles ühtses Eesti koolis peaksime õpetama eesti keeles või õpetama teistele eesti keelt? Kummale rõhk pannakse: kas Eesti koolis õpetatakse eesti keeles või me õpetame neile eesti keelt?

Aitäh! Eesti koolis õpetatakse eesti keeles. Koolis õpetatakse eesti keeles – see on eesmärk. Kõik ained, mis olema peavad, on eesti keeles.

Aitäh, proua peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Need vastused olid üleolevad ja need vastused olid ebapiisavad. Veeretada siin, et küll haridus- ja teadusminister tuleb, küsige tema käest – no ei ole kohane. Arupärimine oli esitatud teile. Teil oli arupärimisele valmistudes võimalus tellida kõikvõimalikke materjale. Teie olete ju peaminister ja terve riigiaparaat on teie käsutuses. Millegipärast te ei teinud seda. Tulete ja vastate siin mingi paari lausega ja üleolevalt ja küsijaid veel kuidagi halvustavalt. No see on teie stiil muidugi, sinna ei saa midagi parata – küürakat parandab ilmselt haud. 

Aga ma tahaksin selle teema juures rääkida ikkagi väga tõsiselt sellest, et teie valitsus tegelikult hävitab eestikeelset haridust. Ja teema on palju laiem kui ainult keel. Teemasse puutub ka see niinimetatud koolivõrgu korrastamine: see, mida me näeme toimumas väikeste maakoolidega, see, mida me näeme toimumas maakondades, kus koolivõrku tõmmatakse järjest ja järjest koomale. Ja see loomulikult puudutab ka seda niinimetatud kaasavat haridust, kus õpetajatele on pandud sõna otseses mõttes üle jõu käiv koorem. Kui eesti koolis õpetatakse eesti keeles ja seal klassis on, ma ei oska öelda, sõltuvalt paigast, sõltuvalt oludest, arvestatav osa eesti keelt mittevaldavaid õpilasi, ja kui selles klassikomplektis on mitmeid õpiraskustega lapsi, keda tuleb õpetajal omakorda pidevalt järele aidata, siis, ütleme ausalt, see on eestikeelse hariduse, eesti kooli hävitamise kava. 

Mis on üldse eesti rahvas? Eesti rahvas on sündinud tänu eestikeelsele haridusele. Tänu sellele, et maamehed omal ajal – vaatame sedasama Tammsaaret, ta ju kirjeldab seda eesti rahva sündi 19. sajandil filigraanselt – võtsid ja tõid oma metsast palgid, oma regedega. Sulased raiusid tare üles ja selles tares hakati andma kooliharidust. Nüüd on euroopaliku ülenormeerimise, ülereguleerimise tulemusel jõutud sinnamaale, et mitte midagi ei tohi enam ise teha. Mitte midagi ei tohi ise teha! Riik ütleb, mida peab tegema, aga riik ütleb valesti. Riik ütleb valesti ja hävitab sellega eesti rahva hariduse, eesti keele ja lõppkokkuvõttes meie riikliku iseolemise selgroo ja vundamendi. 

Vaat see on see, millega te paraku tegelete. Ja kui te sellest aru ei saa, siis on kaks võimalust: te kas absoluutselt ei kvalifitseeru sellesse ametisse, milles te olete, või teete seda pahatahtlikult ja kuritahtlikult. Miks? Ma ei tea. Võib ju rääkida siin vandenõuteooriatest, sellest, et kurjad globalistid tahavad rahvusriike hävitada. Võib-olla see ei olegi vandenõuteooria? Võib-olla te teetegi nende globalistide näpunäidete järgi, arvates ise, et teete kõige paremat? Ma ei oska öelda. Aga igatahes see, mida te praegu teete eesti kooli ja eestikeelse haridusega, on kuritegelik. 

Ma tulen tagasi oma küsimuse juurde. Sel ajal, kui te tahate eestikeelset kooli muuta mingisuguseks hullumajaks, lokkab meil ümberringi agressorriigi keel. Vene keel lokkab ümberringi. Ja riik ehk valitsus teie juhtimisel ei tee selles suhtes absoluutselt mitte midagi. Kui ma küsin, millal lõpetab Eesti Vabariik venekeelsete kodulehekülgede, sealhulgas kõikide ministeeriumide kodulehekülgede – Kaitseministeerium on vist ainus, kellel ei ole venekeelset kodulehekülge – üleval hoidmise … 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… siis selle peale nagu ei reageeritagi. No see pole probleem. Ei ole probleem, ei ole probleem. Mina ütlen, et kui peaks tekkima selline olukord, et meile esitatakse ühel hetkel ultimaatum, et vene keel peabki olema siin teine riigikeel, siis te olete sellega ilmselt täiesti nõus, sest te olete ju ettevalmistused selleks teinud.   

Kõik on meil ju praktiliselt paralleelselt venekeelne. Teie juhitud valitsus ei astu sammugi. Teie juhitud valitsus ei tee mitte midagi, et ära võtta agressorriigi kodanikelt valimisõigus, mis moonutab poliitilist olukorda Eestis selgelt agressorriigi kasuks. Te ei tee mitte midagi, et võtta agressorriigi kodanikelt relva omamise, kandmise ja kasutamise õigus. Mitte midagi ei tee! Ainult propagandat selle kohta, kuidas Riigikogus on üks jõud, kes on vastu emakeelsele, eestikeelsele haridusele üleminekule. Ei, me ei ole eestikeelsele haridusele ülemineku vastu. Me oleme selle vastu, et seda tehakse eestikeelset haridust hävitades.

Te loote ju praegu kaose olukorda. Loen kuskilt, et 2000 õpetajat, kes ei kvalifitseeru eesti keeles õpetama, lastakse lahti. Teil ei ole ju neile õpetajatele asendust anda eesti keelt oskavate õpetajate näol. See kaasav haridus ja niinimetatud eestikeelsele haridusele üleminek on ju tegelikult ka üks põhjus, miks meid ootab ees õpetajate streik. Õpetajad lihtsalt ei jaksa rohkem, aga teid see ei huvita. Teid see lihtsalt ei huvita! Te olete ülimalt selline tundeline inimene, keda teiste inimeste mured jätavad täiesti külmaks.   

Mida me selle arupärimisega saavutame praegu? Teate, me oleme saavutanud selle, et me oleme tõestanud, et Eesti riigis parlament, Riigikogu, on muutunud absoluutselt irrelevantseks organiks, kus kõned, debatid, arvamusavaldused on lihtsalt tuulde visatud sõnad ja mitte midagi enamat. Ja teie käite ju ka siin vastamas kõikidele nendele arupärimistele üleoleva, ülbe, mõnitava tooniga, sest te saate seda endale lubada. Ja midagi ei juhtu. Mis sellest, et 72% ütleb, et Kaja Kallas peaks tagasi astuma. Aga keda see huvitab? Kaja Kallast see ei huvita. Koalitsiooni see ei huvita. Koalitsiooni selja taga seisvaid ametnikke see ei huvita. Koalitsiooni ja ametnike selja taga seisvat süvariiki see ei huvita. "Te võite ju mulle esitada kõikvõimalikke küsimusi, sellest ei muutu mitte midagi – mina olen siin ja mina teen nii, nagu mina tahan!" See, kallis Kaja Kallas, viib Eesti riigi katastroofini. Aga ega te sellest ka aru ei saa. Te lihtsalt keeldute aru saamast …

Teie aeg!

… et see viib Eesti riigi katastroofini. See viib Eesti riigi kui rahvusriigi selgroo murdumiseni ja juba täiesti käegakatsutavas ettenähtavas tulevikus. Te võite võltsida valimistulemusi, te võite EKRE üldse elimineerida siit saalist …

Teie aeg, Mart Helme!

… aga katastroofi vältida teil ei õnnestu.

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Üleminek eestikeelsele õppele ei oleks ju kõneväärt, kui meil oleks juba eestikeelne õpe. Võib-olla see sõna "üleminek", mis protsessi kirjeldusena on kasutusel ainult seetõttu, et on üleminekuaeg, et tingimused selle protsessi käigus aastate jooksul muutuvad ja see vältab mõne aasta, mitte ei toimu korraga, on see, mis on tekitanud segadust või küsimärke. Ka siin saalis praegu. Kui me näeme selles protsessis, üleminekul mingeid probleeme, peatume ja küsime, kas saaks kuidagi teisiti, siis tegelikult ju ei saa, sest Eestis peab olema eestikeelne haridus, eestikeelne õpe.

Jutud sellest, et võiks olla eraldi ukrainakeelne kool, võib-olla jääda eraldi venekeelne kool, ei ole viisipärased meie riigis. Me näeme, et sellisel juhul me ehitaksime siia sisse teisi riike, vabariike, autokraatiaid. Ja no nii väiksesse ühiskonda teisi ühiskondi ehitada ei ole võimalik. 

Kui meil on olnud mingid puudused minevikus, mille tõttu me ei ole saanud ühe ropsuga oma poolvenekeelsest minevikust lahti, siis tuleb seda nüüd teha. Nüüd tuleb see juur lahti tõmmata. Ja selleks on õnneks otsused langetatud. Eelmine valitsuskoalitsioon oli suuteline seda poliitiliselt tegema. 

Kui kõneldakse sellest, et üleminekuprotsessis lämmatatakse eesti kool, eestikeelne haridus, siis ma võin igale sellisele ilmingule ja tõestusele alla kirjutada – seal on probleeme. Probleeme on lasteaedades ja koolides. Ja tõepoolest on olukordi, mis käivad õpetajatele üle jõu või kahjustavad õpilaste identiteeti. Kui neid veel suuremaks mõelda ja öelda, et me ei saa hakkama, siis tuleb jubeduse judin peale ja tõepoolest võib öelda, et lausa riikluse alustalad on ohus. 

Kui te mõtlete, miks see üleminek on praegu ette võetud või miks eesti keel on üldhariduses ja kutsehariduses ainsaks keeleks kuulutatud, miks me sinnapoole liigume, siis seda on tehtud just selleks, et muu emakeelega lapsed ei murraks ummisjalu sisse eestikeelsesse kooli, niimoodi, et seal kaob üleüldse vastupanuvõime. Kui te numbreid vaatate, siis näete, et tegelikult hääletatakse jalgadega. Just sellepärast, et venekeelses koolis ei ole õpetajaid piisavalt peale tulnud. Me ei ole venekeelsetesse koolidesse 30 aastat aineõpetajaid ette valmistanud ja tase langeb. Sealt ei saa ühiskonnas olulist eestikeelset haridust ega eesti keele oskustki kätte ja selle tõttu on vene või muu kodukeelega perede vanemad hakanud oma lapsi panema massiivselt [eesti] lasteaedadesse ja koolidesse, ja see on toimunud enne juba. See oleks sumbuurne organiseerimata protsess, kui me ei oleks seda eestikeelsele haridusele üleminekut alustanud korralduslikult organiseeritult. See oleks olnud palju ohtlikum.

Mis võib väärata eestikeelsele õppele üleminekut? Vaadake, õpetajad on selle protsessi üks oluline lüli perede ja laste kõrval, võib öelda, et protsessi õnnestumisel isegi kõige olulisem lüli. 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Otsus üleminek kiiresti ära teha tugines teadmisele, et õpetajate töötingimuste [parandamine] ja palgatõus on ette võetud katkematu teena, et me [tõstame palga] niisuguse tasemeni, millest on väga pikalt räägitud, mis oleks ühe kõrgharidusega, magistrikraadiga spetsialisti jaoks konkurentsivõimeline, ja et õpetajaamet oleks usaldus- ja ihaldusväärne, et meil oleks õpetajate järelkasvu.

Valitsus on viinud ühiskonna stressi äärele ja põhjustanud õpetajate streigi. Põhjustajaks on just valitsus, sellepärast et õpetajad on püüdnud seda korduvalt ära hoida, on teinud korduvalt kompromissettepanekuid. Tänagi ei võtnud valitsus neid [kuulda], ettepanekut, et ärme siis sellel aastal palganumbrit kavandatust rohkem tõsta, vaid räägime järgmiste aastate palgatõusust. Ka seda ettepanekut valitsus arvesse ei võtnud. 

See tähendab, et streik tuleb. Streigi signaal on, et õpetajaamet ei ole ihaldusväärne, ka noorte jaoks, õpetaja palk ei ole ihaldusväärne, karjäärimudelit ei ole. Sa võid eluaeg olla ühe ja sama palga peal, ükskõik mis su staaž või kvalifikatsioon on. See on signaal, mis hoiab noori sellest ametist eemal. Me panime eestikeelsele õppele üleminekul väga suure lootuse karjääripöörajatele. Karjääripöörajate huvi tekkis just seetõttu, et eelmisel aastal oli suur palgatõus ja eelmine valitsus andis õpetajaametile perspektiivi. See kustutati selle valitsuse ajal. 

Ja vaat see praegu, et õpetajaid ei tule peale, asendamaks ka neid õpetajaid, kes kvalifikatsiooni kaotamise või selle puudumise tõttu peavad koolist lahkuma, sest nad ei suuda eesti keeles õpetada, on risk, see on oht. Ja selle on praegu esile kutsunud valitsus oma vastutustundetu poliitikaga või, isegi võib öelda, pisut naeruväärse käpardlikkusega. Käpardlikkusega ka selles mõttes, et kõik kolm osapoolt räägivad streigi eelõhtul erinevat asja. Kuigi käegakatsutav lahendus on olemas, ei võeta seda lahendust vastu. See on käpardlikkus. Ja vaat see võib tegelikult takistada üleminekut eesti õppekeelele ja see oleks juba riigi alustugede kahjustamine. 

Nii et leppige oma õpetajatega kokku, lugupeetud valitsus, ja me saame kõigega hakkama, ka eestikeelsele õppele üleminekuga. 

Aitäh! Rohkem kõnesoove meil ei ole. Helle-Moonika Helme, kas te soovite esitada küsimuse istungi läbiviimise protseduuri reeglite kohta? Palun!

Aitäh sõna andmast! Ma tahaks istungi läbiviimise korra kohta teha ühe ettepaneku. Kui peaminister tuleb järgmisele [arupärimisele] ja kõikidele järgmistele [arupärimistele] vastama, siis äkki ta on nii lahke ja ei vurista neid küsimusi ja vastuseid niimoodi ette. See näitab, et ta ei võta neid tõsiselt, et ta suhtub küsimustesse põlgusega. Vastused on talle keegi teine ette kirjutanud ja siis ta lihtsalt loeb need ette, kiirustades ja ise nendesse süvenemata. Ta võiks niipalju lugupidamist ja austust üles näidata. Ühesõnaga, et ta esitaks nii küsimusi kui ka vastuseid nagu tavapäraselt, et ta oleks nagu päriselt ka kohal, kui ta seda teeb.

Aitäh! Te teate väga hästi, et istungi juhataja ei saa ette kirjutada seda, kuidas arupärimistele vastatakse. Nii kaua, kui püsitakse teemas, siis istungi juhataja ei sekku. Loomulikult, küsimused peavad saama vastuse, aga ma usun, et proua peaminister ka need vastused annab.  

Nii, rohkem kõnesoove meil ei ole. Kas proua peaminister soovib sõna? Ei soovi. Lõpetan meie tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Tõnis Möldri, Vadim Belobrovtsevi ja Enn Eesmaa 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine tuumaelektrijaama rajamise kohta. Palun kõigepealt ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! See arupärimine tuumaelektrijaama rajamise kohta on esitatud maikuus – loomulikult sellest ajast on palju aega möödas – ja nende teadmiste põhjal, mis tol ajal olid. 

Tuumaelektrijaama rajamine on tegelikult üli-üli-ülioluline otsus, mis meil seisab ees, ja see vajab kindlasti väga laiapinnalist arutelu ja debatti. Mõned tagasihoidlikumad debatid on meil juba olnud, aga ma loodan, et need suuremad debatid on meil tegelikult veel ees.  

Kui lugeda ette need küsimused, mis meil eelmise aasta maikuus tekkisid, siis nende küsimuste kohaselt sooviksime teada järgmist. Millised on Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku [Erakonna] valitsuse seisukohad tuumaelektrijaama Eestisse rajamise [küsimuses]? Kui tõsiselt arutati tuumaenergia kasutuselevõtuga seotud võimalusi ja kaasnevate riskide maandamist koalitsioonikõnelustel? Kas ja milliseid otsuseid on valitsus langetanud võimaliku tuumaelektrijaama rajamise soodustamiseks või, vastupidi, selle takistamiseks? Kas valitsus kavatseb korraldada laiema ühiskondliku arutelu võimaliku tuumaelektrijaama ehitamise üle Eestisse, kaasates nii omavalitsusi ja kogukondi kui ka kohalikke ja rahvusvahelisi eksperte? 

Nendele küsimustele sooviks vastust saada. Loomulikult ma loodan, et meil tekib väike võimalus seda teemat arutada ka uue info valguses. Meil on olemas tuumaelektrijaama töörühma värske raport. Seal on samuti plussid ja miinused välja toodud. Nii et loodame, et tulevad ka sisulised vastused.

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi peaminister Kaja Kallase. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele.

Esimene küsimus: "Millised on Reformierakonna, Eesti 200 ja SDE valitsuse seisukohad tuumaelektrijaama Eestisse rajamise osas?" Koalitsioonikõnelustel me leppisime kokku – me arutasime seda teemat põhjalikult ja leppisime kokku –, et tuumaenergeetika töörühma raporti alusel otsustame, kas ja millises rollis võiks Eesti energiaportfellis olla tuumaenergia. Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis leppisime kokku, et kliimaministri vastutada on, et see aruanne valmiks jaanuaris 2024. Nagu te teate, see aruanne on valmis. Me ei ole seda aruannet veel arutanud, aga seda on plaanis teha kas sellel või järgmisel nädalal. 

Teine küsimus: "Kui tõsiselt arutati tuumaenergia kasutuselevõtuga seotud võimalusi ja kaasnevate riskide maandamist koalitsioonikõnelustel?" Tõsiselt arutasime. Meil on natuke erinevad vaated sellele, nagu ikka poliitikas erinevatel erakondadel. Ja seetõttu me leppisimegi kokku, et kui see aruanne ütleb, et tuumaenergia kasutuselevõtt on mõistlik, vajalik ja see Eesti energiaplaani nii-öelda sobib, siis me teeme ka vastavad otsused. Me teeme seda selle aruande põhjal. 

Kolmas küsimus: "Kas ja milliseid otsuseid on valitsus langetanud võimaliku tuumaelektrijaama rajamise soodustamiseks või vastupidi selle takistamiseks?" Valitsus ei ole veel langetanud otsuseid võimaliku tuumaelektrijaama rajamise soodustamiseks või, vastupidi, selle takistamiseks. Me oleme käivitanud tuumaenergia töörühma, seda juba 2021. aastal, kelle ülesanne on analüüsida kõiki olulisi aspekte, et siis pärast selle töörühma raporti valmimist langetada tuumaenergia võimaliku lisandumise kohta Eesti energiaportfelli või selle välistamise kohta teadlik, faktipõhine, kaalutletud poliitiline otsus. Töörühm analüüsib väga palju erinevaid aspekte, mis võiksid olla olulised tuumaenergia võimaluse lisandumise otsuse juures riigi energiastrateegiasse. Näiteks, tuumajäätmete käitluse võimalused, riigi energiavajaduse trendid, elektrivõrgu sobivus, võimalike sobivate reaktori tehnoloogiate kaardistus, pädevuste arendamine, tuumaregulaatori loomine, tuumajaama võimalike asukohtade ruumianalüüs, mõju julgeolekule ja muu selline. 

Neljas küsimus: "Kas valitsus kavatseb korraldada laiema ühiskondliku arutelu võimaliku tuumaelektrijaama ehitamise üle Eestisse kaasates nii omavalitsusi ja kogukondi kui kohalikke ja rahvusvahelisi eksperte?" Jah, valitsus kavatseb. See on lühike vastus. Aga tegelikult on see debatt tuumaenergia võimalikkuse üle juba laiemalt ka iseseisvalt käimas. Üsna regulaarselt toimuvad tuumaenergiale pühendatud konverentsid, seminarid nii kohalike kui ka rahvusvaheliste ekspertide osavõtul. Neid üritusi korraldavad nii pooldajad kui ka vastased. Ka tuumaenergia töörühm on oma töö vahetulemusi ja asukohtade analüüsi tulemusi tutvustanud avalikkusele ja omavalitsustele, läbi on viidud mitmeid meelsusuuringuid ja arvamusküsitlusi. Aga eeldatavasti käivitub põhjalikum debatt siis, kui tuumaenergia töörühma raport on avalik, sest see annab faktipõhise tausta ja aluse ka kvaliteetsemaks aruteluks. Mul ei ole siin materjalides küll kirjas, aga ma mäletan, et kuskil on meil kirjas, et Riigikogu on see, kes otsustab lõpuks tuumaenergia kasutusele võtmise. See oli mingis seaduses, aga ma hetkel ei suuda sellele seadusele viidata. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kas te julgete ka oma isikliku seisukoha öelda selles küsimuses? Ma arvan, et me oleme kogu selle tegevusega lootusetult hiljaks jäänud, arvestades neid võimsusi, mis tulevad meil juurde roheenergiast ehk tuule- ja päikeseenergiast. Selleks ajaks, kui kavandatav võimalik tuumajaam võiks püsti olla ja saanud kätte ka kasutusloa, on meil kõik need võimsused tegelikult olemas. Loomulikult tuleks meil palju kiiremini ära lahendada juhitavate võimsuste probleem. Tuumajaama abil ju tegelikult soovitakse seda probleemi lahendada, aga kindlasti on olemas [täiesti] teistsugused võimalused ja tunduvalt soodsamad, mis ei oleks ka nii suure halduskoormusega. Sellest lähtuvalt, kas te julgete praegu öelda ka mingisuguse oma seisukoha?

Ma ootaks kõigepealt selle raporti ära. Aga selle info põhjal, mis mul olemas on, [saan öelda,] et mina ei ole kuidagi tuumaenergia vastane. Minu meelest on tuumaenergial väga selged plussid, aga tal on ka väga selged miinused. See, et selles peab olema üldrahvalik konsensus – ma arvan, et see on väga õige. Kui me vaatame näiteks Soome Olkiluoto tuumajaama, siis selle valmimiseks läks 13 aastat kauem aega, kui esialgu planeeriti, ja ta läks kõvasti kallimaks. Need on riskid. Igasuguse uue tehnoloogia kasutuselevõtul – arvestades, et Eestile sobiks just väiksem reaktor – on omad riskid, kui see on alles uus ja seda pole testitud. Selles mõttes ma ootaksin enne lõpliku seisukoha võtmist [raporti] ära. Kui me vaatame tagasi, kogu seda tuumaenergia arutelu, siis pidurit ju sellele tõmmati. Ka meie erakond väga toetas tuumaenergia kasutuselevõttu, nagu te õigesti ütlete, aastaid tagasi, see oli 10 aastat tagasi, aga siis tulid mured Fukushima tuumajaamaga. Sellest tulenevalt tõmmati väga paljudes riikides pidurit, sealhulgas ka Eestis, üldse sellisele arutelule. Mul on hea meel, et see arutelu on jälle käimas. Kokkuvõttes peabki neid plusse ja miinuseid kaaluma ja Riigikogu siis otsustab, kas jah või ei.

Aitäh! Tõnis Mölder, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Kõigepealt, ma arvan, et sellise analüüsi koostamine riiklikult on hädavajalik, et üldse sellist laiemat debatti [pidada] ja vaadata, mis suunas me selles küsimuses võiksime liikuda. Ainuke probleem on tõesti selles, vaadates seda tuumatöörühma raportit ja teades, et Eestis on olemas üks ettevõte, kes väga julgelt promob just nimelt tuumaenergia kasutuselevõttu, et jumala pärast need kaks analüüsi omavahel segamini ei lähe ja riik teeks otsuseid ikkagi riigi [huvidest] lähtudes, mitte ühe eraettevõtte [huvidest] lähtudes. Aga nii nagu te ka oma eelmises vastuses viitasite, me saame rääkida 15–20 aastast, kui tuumajaam võiks ükskord Eestis valmis saada. Aga juhitavat võimsust läheb meil vaja mingil hetkel ka varem. Mis on see vahepealne variant selleks 15–20 aastaks, kui põlevkivikatlad justkui peaksid kinni minema praeguse valitsuse otsusega, aga tuumajaama valmis ei ole?

Aitäh! Kõigepealt, eks see on vaieldav, kas tuumaenergia on juhitav või ei ole. Juhitavaks võimsuseks üldiselt loetakse neid võimsusi, mida saab kiiresti sisse ja välja lülitada, nagu gaasijaamad, kergesti käivitada. Tuumaenergia on küll väga stabiilne, aga ta üldiselt ei ole juhitav. Aga meil on selle üle ka vaidlusi. See asi on kõik arenenud. On eksperte, kes [väidavad vastupidist]. Seda peab arutama. Aga mis on lahendused sinnamaani? Ikkagi gaasijaam. Eesti Energial on plaan [ehitada] täiendav gaasijaam koos salvestusvõimsusega ehk salvestamine vesinikku. Me peame salvestamise peale ka rohkem mõtlema, kui me mõtleme taastuvenergia tasakaalustamisele. Neid valikuid iseenesest on ja nad on kogu energiapildis kajastatud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Tuumajaama puhul on tegelikult üks väga põhimõtteline küsimus. Kui see otsustus ükskord tuleb, et me otsustame ta ehitada, siis kes selle ikkagi ehitab ja kes saab pärast selle kasumi või tulu? Kui riik ehitab ja kui riik on hea peremees, siis võiks elekter tõepoolest olla odav. Aga kui see ehitamine jääb Reformierakonnaga seotud ärimeeste kätte, siis ma ei ole väga kindel, et see saab olema Eestile ja Eesti rahvale odav või kasulik. Olkiluotos – meil on inimesed käinud seal väljasõitudel – põhimõtteliselt läheb elekter välja hinnaga kaks senti kilovatt. Seal on mitu osapoolt, eks ole, kes on selle ehitanud ja kes tahavad sealt oma kasumi välja võtta, ja siis jääb hind kahe ja kümne sendi vahele kilovati eest. Kas on võimalik prognoosida, kuidas see hind nagu Eesti inimestele kujuneb? Ei ole mingit mõtet teha seda otsust ja kulutada raha ja ehitada, kui elekter on pärast ikkagi kallis.

Teie aeg!

Aitäh! Sellega ma olen absoluutselt nõus. Sellele küsimusele peabki vastama see tuumaenergia raport, kas tuumajaama rajamine Eestisse on mõistlik ja täidab neid eesmärke, mida meil on vaja – varustuskindlus, hinnad, kõik see.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Tuumaelektri tootmine on üks alternatiiv. Aga kas te olete valitsuses mõelnud ka selle peale, et võib-olla oleks mõistlik seda toota Soomes, olla seal osanik ja siis seda siia importida läbi kaabli? Siis kaoksid ära meil need julgeolekuriskid ja ei oleks ka vaja mõelda tuumajäätmete ladustamise peale.

Aitäh! Noh, see on praegune olukord. Olkiluoto tuumajaam on ju väga suure mahuga ja enamiku ajast, kui ei ole tipuvõimsus, siis ju tulebki see elekter ka Soome poolt Eestisse. See on praegune olukord. Aga küsimus on jah selles, kas meil peaksid olema endal vastavad tootmisvõimsused, just juhuks, kui nende ühendustega midagi juhtub. Siin on erinevaid seisukohti.

Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud peaminister! Nagu ma aru saan, teil koalitsioonis ei ole veel kindlat seisukohta välja kujunenud, pole ühist meelt, ootate raportit. See on ka õige. Aga ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik ette võtta niivõrd suurt projekti, kui me ei suuda hakkama saada isegi oma põlevkivijaamadega, nad tihti ei tööta meil täis[võimsusel]. Ei suuda hakkama saada kas või Rail Balticu ehitamisega. Ja nüüd, eks ole, niivõrd suur projekt. Te ise tõite ka välja, et tuumajaamal on kindlasti väga-väga palju miinuseid. Kas te näete ka seda ohtu, nagu on Ukraina puhul, arvestades meie asukohta, et kui peaks mingi konflikt eskaleeruma, mingi olukord tekkima, siis tuumajaam võetakse esimesena nii-öelda pantvangi?

Aitäh! Ma ei tahaks siin spekuleerida nende arvamustega, kui meil on eksperdid, kes on teinud raporti, kus on vastused nendele küsimustele. Me arutame seda valitsuses ja siis saame ka nendele küsimustele vastused või saame küsida nendelt ekspertidelt. Kõik need murekohad, mis te [välja tõite], need peavad saama vastuse, see on tõsi, enne kui me sellega edasi lähme.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Eesti Energia omaniku ootus, mille kohaselt peab seda 1000‑megavatist võimsust hoidma, lõppeb minu teadmist mööda vist 2026. aastal ära praeguse seisuga. Või oli see koguni järgmisel aastal? Pigem 2026. Kas te olete arutanud ja saate vastata, et olukorras, kus ka Riigikontroll on juhtinud tähelepanu, et juhitavate võimsustega võib probleeme tekkida, on plaanis seda omaniku ootust pikendada? Ega meil selles ajaperspektiivis – ma arvan, et ka kuni 2030. aastani – siin suurt muud alternatiivi ei ole? Kas selle nõude pikendamine on plaanis?

Üks asi on omaniku ootused ja teine asi omaniku ootuste täitmine. Ainuüksi omaniku ootus seda ei [taga]. Seda on näidanud meile ka ajalugu. Ma mäletan täpselt, et 2021 – või oli see 2022? –, ma võin aastaga eksida, seda omaniku ootust lihtsalt ei täidetud. Aga kui vastata teie küsimusele, siis jah, me tegeleme sellega, et luua võimsusreservi, just neid juhitavaid võimsusi juhuks, kui on elektripuudus. Neid asju me oleme kabinetis arutanud, osa asju saatnud ka juba Riigikogu poole teele, et neid küsimusi lahendada. Eesti Energial on ka erinevaid mõtteid, näiteks gaasijaam koos vesinikku salvestamise võimsusega, mis peaks neid murekohti katma.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Mitu aastat käib Eestis see rohelise pöörde programm ja üks eesmärk selles programmis on just taastuvenergiaallikate arvu suurendamine. Praegu me üha rohkem ja rohkem räägime tuumajaamast. Kas teie arvates see tähendab seda, et tegelikult see programm on läbi kukkumas, või mis on teie arvamus?

CO₂ aatomielektrijaam ju ei emiteeri. See on nende riikide argument, kellel on tuumaelektrijaamad. Jah, see ei ole taastuv allikas sellises võtmes. Aga eks siis peabki vaatama, kuidas ta sellesse pilti mahub. Kui meil on ka CO₂ vähendamise eesmärgid, siis sinna ta justkui sobiks. Taastuvenergia eesmärgid meil tegelikult on täidetud. Aga jällegi, tervikpilt on see, kuhu see sobituma peaks selles valemis.

Aitäh, proua peaminister, põhjalike vastuste eest! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ma ei näe, läbirääkimisi ei ava. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Leo Kunnase, Alar Lanemani, Rene Koka, Jaak Valge, Ants Froschi ja Henn Põlluaasa 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine sõjaaja kaitseväe kaudtulevõimekuse kasvatamise kohta. Ettekandjaks palun Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase. Palun! 

Vabandust, üks hetk! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Lihtsalt ma juba mitmendat korda kuulen, et te nende arupärimiste kohta ütlete, need on esitatud käesoleval aastal. Ma ei tea, kas ma olen ajas rännanud …

Vabandust! Jaa, väga õige täpsustus. Täiesti õige täpsustus. (Naerab.) Loomulikult eelmisel aastal. Eelmisel aastal, aga 8. mail. Palun, Leo Kunnas!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud proua peaminister! Kõigepealt sellest, miks see arupärimine üldse teile on suunatud. Põhjus on tegelikult väga lihtne. Kaitseminister, ammugi Kaitseväe juhataja ei tee suuri otsuseid eelarve kohta, neid teeb valitsus ja lõppsõna või viimane sõna on teie käes. Seepärast me ka küsime. 

Käesolev arupärimine puudutab kaudtulevõimekuse kasvatamist. Meil on praegu 24 liikursuurtükki ehk Kõud. Kui me mais selle arupärimise esitasime, siis oli neid 18. Vahepeal oleme 6 relvasüsteemi juurde saanud. Ja kui meil hetkel kehtivad plaanid positiivselt realiseeruvad, siis me saame 2026. aasta alguseks 36 liikursuurtükki ja 6 mitmikraketiheitjat ehk HIMARS‑it. Lisaks on meil praegu igas jalaväepataljonis 9 järelveetavat 120‑millimeetrist miinipildujat. 

Kui me võrdleme seda võimekust näiteks Soome kaitseväega, kellel on 1690 suurtükiväe relvasüsteemi, siis me näeme, et see proportsioon on meie jaoks väga kahjulik või vähene. Meil lihtsalt ei ole piisavalt kaartulevõimekust, kaudtulevõimekust. See tegelikult on nagu jäänukina jäänud meil eelmise kümnendi niinimetatud "jõukohase riigikaitse" ajast, mil oligi planeeritud ainult kaks suurtükiväepataljoni. Seda oli juba siis ilmselgelt vähe ja ammugi Ukraina sõja kontekstis viimasel kahel aastal, kus me oleme näinud, et suurtükiväel on väga tähtis roll. Me loovutasime 67 suurtükiväe relvasüsteemi oma liitlasele, de facto liitlasele Ukrainale, ja see vähendas meie vähest kaudtulevõimekust veelgi. Lihtsalt seda võimekust on liiga vähe, et meil oleks nüüdisaegse sõja tingimustes võimalik sõda edukalt pidada. Meil ongi olnud see küsimus, et kui me anname relvasüsteeme ära, siis kus on nende piisav asendamise plaan. 

Seetõttu on meil teile viis küsimust. Mida on äsja ametisse astunud – ehk nüüd juba peaaegu aasta ametis olnud – valitsusel kavas teha kaudtulevõimekuse kasvatamiseks lisaks eelmiste valitsuste poolt juba planeeritule? Praegu me viime ellu neid otsuseid, mida eelmised valitsused on teinud. Mida on kavas teha diviisi suurtükiväeüksuse loomiseks? Kui meil on nüüd oma rahvuslik diviis, siis on ju selge, et see ei ole päris täiskomplektne diviis ilma oma suurtükiväeüksuseta. Me ei saa brigaadidest suurtükiväeüksusi ära võtta ja neid sinna panna. Mida on kavas teha kaudtulevõime arendamiseks maakaitseüksustes? Mida on kavas teha jalaväepataljonide miinipildujapatareide moderniseerimiseks? Ja viimane: mida on kavas teha tulejuhtimissüsteemi moderniseerimiseks? 

Et see programm ellu viia, see loomulikult nõuab mõnevõrra suuremaid kaitsekulusid kui praegune 3,2%. Sellest 3,2%‑st me tegelikult anname Ukraina abistamiseks 0,25%, nii nagu valitsus on planeerinud. Pluss me asendame seda umbes 1% SKT‑st, mis me varasemalt oleme Ukrainale andnud. See tähendab, et tegelikult me peame seda veel rohkem tõstma, sest kogu see 3,2% ei lähe meil ju otseselt oma kaitsevõime tõstmiseks, vaid me osalt asendame. Pluss me planeerime Ukrainat edasi toetada sõjaliselt, mis on õige otsus, aga see vajab täiendavaid ressursse. Tänan!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma alustan sellest, et ressursse ongi puudu väga paljudes valdkondades, olgu see [haridus], olgu see [riigi]kaitse. Valitsus peab tegema kompromisse nendes raamides, mis meil on. Aga ma vastan nüüd konkreetselt küsimustele. Võib-olla alustuseks veel, et eelmine Riigikogu koosseis kiitis heaks julgeolekupoliitika alused, mis muu hulgas toob välja, et Eesti julgeolek toetub liikmelisusele NATO‑s, Euroopa Liidus ja tihedale koostööle liitlaste ja teiste rahvusvaheliste partneritega. Sama dokument ütleb ka: "Et heidutada vastast sõjalist konflikti alustamast, võtab Eesti tugevdatud kaitsehoiaku, mis tugineb iseseisvale kaitsevõimele ja kollektiivkaitsele." See tähendab seda, et me ei ole oma kaitse planeerimises kuidagi üksi, vaid meil on ka liitlased. 

Aga konkreetsete küsimuste juurde. Esimene küsimus: mida on valitsusel kavas teha kaudtulevõimekuse kasvatamiseks lisaks eelmiste valitsuste poolt juba planeeritule? Esmalt oli plaan kõik plaanitu ellu viia. Teatavasti on võimearenduste elluviimine otsustest kuni võime tekkeni küllaltki aeganõudev ja konkreetse võime saavutamiseni läheb sageli aastaid. Selle jooksul toimub hange, läbirääkimised, vajamineva taristu ehitus, väljaõpe. Kui me räägime eelmise valitsuse otsustatud kaudtulevõimet puudutavatest otsustest, siis lepingud on juba sõlmitud mitmikraketiheitjate HIMARS kohta, täiendavate liikursuurtükkide K9 ja laskemoona kohta. 2023. aasta mais allkirjastati varitseva õhuründemoona leping. 

Ukraina sõjakogemused on meile näidanud, et laskemoona kättesaadavus on üks suuremaid väljakutseid. Me peame lisaks varem otsustatule veelgi enam keskenduma laskemoonavarude olemasolule. Neist üks peamine on ikkagi kaudtuleüksuste laskemoon. See on üks Kaitseministeeriumi peamisi, suuremahulisemaid ja ka kallimaid projekte. Lisaks on plaanis luua diviisi alluvusse täiendav ratasplatvormil liikursuurtükkide üksus, millega tagatakse vastavalt vajadusele kiire ümberpaigutamine operatiivalas.  

Järgmine küsimus: mida on kavas teha diviisi suurtükiväeüksuse loomiseks? Juba otsustatud üksustest luuakse diviisi alluvusse uus kaudtule üksus, kuhu koondatakse ühise juhtimise alla nii HIMARS‑i mitmikraketiheitjad kui ka varitseva õhuründemoona allüksused. Täiendav ratastel liikursuurtükkide üksus on samuti plaanitud diviisi vahetusse alluvusse. Selle üksuse loomise täpne aeg otsustatakse koos muude võimete loomisega vastavalt Kaitseväe juhataja sõjalisele nõuandele. Põhimõtteliselt see kolmas suurtükiväe pataljon on juba riigikaitseplaanides ja selle hankimine on järgmise riigi eelarvestrateegia teema. Eesti kaitseväe prioriteet on see valmis saada hiljemalt aastal 2028. Sealt edasi neljanda ja viienda pataljoni jaoks oleks vaja lisaressurssi nii inimeste kui ka raha näol.  

Kolmas küsimus: mida on kavas teha kaudtulevõime arendamiseks maakaitseüksustes? Maakaitse roll on jätkuvalt Eesti kaitselahendis tegutseda peamiselt hajutatud lahingutegevuse tingimustes. Lisaks nende üksuste toetuseks mõeldud 81‑millimeetristele miinipildujatele on Põhja ja Lõuna maakaitseringkonna üksuste toetuseks plaanitud ka 120‑millimeetrised miinipildujad. Täiendavalt luuakse sarnane üksus ka Kirde maakaitseringkonda. Lisaks arendatakse maakaitse kaudtuleüksustes tule juhtimise võimet, seda nii Eesti enda üksuste kui ka liitlaste kaudtule toetamiseks. Nii nagu Kaitseväe, nii ka maakaitse kaudtuleüksuste puhul pööratakse olulist rõhku laskemoonavarude suurendamisele.  

Neljas küsimus: mida on kavas teha tulejuhtimissüsteemi moderniseerimiseks? Nii jalaväepataljonide kui ka maakaitseüksuste 120-millimeetrised miinipildujad on plaanis lähiaastatel uuendada, vastava hanke ettevalmistamine juba käib. Lisaks vahetatakse välja Scoutspataljoni järelveetavad 120‑millimeetrised miinipildujad liikurmiinipildujate vastu. Miinipildujate leping sõlmitakse veel sellel aastal. Selle liikurmiinipilduja alusplatvormiks on planeeritud CV90 toetussoomuk. 

Viies küsimus: mida on kavas teha tulejuhtimissüsteemi moderniseerimiseks? Selle moderniseerimise peamine eesmärk on minna raadiojaamade kaudu toimivalt hääljuhtimiselt üle digitaalsele juhtimisele, mis tagab suurema kiiruse ja vähendab eksimusi tule tellimises. Kaitsevägi arendab vastavat tulejuhtimissüsteemi tarkvara Tooru. Vastava tarkvara väljatöötamine on olnud väga kiire, edukas ja tõenäoliselt säästnud ka raha, kuna analoogsed tarkvarad on kallid. Tooru prototüüp oli kasutusel ka 2022. aasta Kevadtormil liikursuurtükkides K9 Kõu. Tänaseks on tarkvara aktiivselt kasutuses mitmetes Kaitseväe ja maakaitse kaudtuleüksustes. Tooru arvestab kõikide kasutusel olevate relvade laskemoonaga alates 81‑millimeetrisest miinipildujast kuni liikursuurtükkideni K9. Selle tulejuhtimise tarkvaraga varustatakse kõik kaudtule üksused hiljemalt riigikaitse arengukava perioodi lõpuks 2031. aastal. Liitlastega ühilduvus on samuti väga oluline ja selle tagamiseks liitus Eesti rahvusvahelise projektiga, mille raames Tooru tarkvara on ka sertifitseeritud. Aitäh!

Aitäh! Proua peaminister, teile on ka mitmeid küsimusi. Kõigepealt Martin Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud spiiker ja Kaja Kallas! Eesti rahval on ajalooliselt täiesti adekvaatne ürghirm Venemaa ees. Reformierakond ja teie isiklikult olete seda ürghirmu väga osavalt kütnud, et oma populaarsust tõsta ja ühiskonnas läbi suruda asju, mis muidu heakskiitu ei oleks leidnud. Kas või homoseadused siin. Ühtlasi olete te teinud ränkasid vigasid juhtimises, mis puudutab riigikaitset. Nimelt, te ütlesite, et ressurssi on alati puudu, aga te olete leidnud võimaluse seda vähestki ressurssi, mis meil on, vähendada ja ära andnud meie kaudtulesüsteemid, mida Eestil oli sõja alguses 87 või 89 – või mis see number täpselt oli? Praegusel hetkel on neid 34 ja 2026. aastaks me jõuame samale tasemele, kui meil oli Ukraina sõja alguses. See on väga kriitilise tähtsusega. Palun öelge uuesti, millal tulevad need HIMARS‑id ja K9‑d ja mis koguses.

Esiteks, Ukraina sõdib ka Eesti eest. Nii kaua, kui Venemaa sõdib Ukrainas, ei tule ta kellelegi teisele kallale. Aga nüüd konkreetse küsimuse juurde: need mitmikraketiheitjad saabuvad juba 2025. aastal.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Minu teada näiteks Poola käitub niimoodi, et ta annab relvastust ära ainult juhul, kui asendus on tagatud, vähemasti kindlalt kokku lepitud. Ma mõistaksin, kui näiteks Hispaania või Portugal, arvestades seda, et meie põlisvaenlane asub idas, oleksid võtnud selliseid riske, et endale tõsine võimelünk tekitada. Noh, isegi Saksamaa oleks saanud endale sellise riski võtmist lubada, aga seal muidugi selgus, et neil endalgi on töötavat tehnikat piiratud koguses. Aga meie oleme ikkagi Venemaaga piirnev riik. Kuidas te praegu tagantjärele hindate, kas meie olukorda ja meie asukohta arvestades oli mõistlik võtta suuri riske ja tekitada võimelünk, mille me suudame, nagu te ise ütlesite, täita alles lähiaastatel?

Esiteks, meil ei ole võimelünki. Nagu ma ütlesin, meil on kollektiivne kaitse, mis tugineb NATO‑liitlastele. Praegu ju Eestis on need HIMARS‑id, mida meil kunagi varem ei ole olnud. Need ei ole jah meie omad, meie omad tulevad veel eraldi. Seetõttu on meie seis palju-palju parem, kui ta oli aastaid tagasi. Ka laskemoona osas on meie seis palju parem, sest me oleme teinud otsused ja läinud hangetesse, saanud tegelikult ka soodsama hinnaga, sest need otsused tehti enne sõja algust ja nüüd ka veel. Nii et meie seis on palju parem ja me ei ole võimelünki tekitanud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Ajakiri Bild väidab, väidetavalt tuginedes bundesveeri salajastele materjalidele, et sõda NATO ja Venemaa vahel algab juba sel suvel. Sel suvel. Sõjatandriks saab NATO idapiiri riikide territoorium. NATO kavatseb paisata selle sõja käigus idapiiri territooriumidele 300 000 sõdurit. See on Bildi ajakirjas kirjas. 

Te räägite siin meile ilusaid muinasjutte sellest, kuidas meil tuleb 2025 ja siis ja nii ja naa. Aga siis ei jõua ju tulla. Siis ei jõua ju tulla! Kas te kujutate ette, mis jääb järele meist, vaatamata kollektiivsele kaitsele, kui tõepoolest meie territooriumil algab NATO ja Venemaa vaheline sõda? Kas te ei arva, et teie kui valitsuse juhi ja valitsuse ülesanne on seista enda eest, teha kõik võimalik, et sõda siin ei puhkeks? 

Teie aeg! 

Minu küsimus: mida te teete, et sõda meie territooriumil ei puhkeks?

Minu energia ongi suunatud sellele, et sõda siin territooriumil ei puhkeks. Sellepärast me oleme teinud väga palju olulisi otsuseid, just selleks, et näidata … Ukrainlased näiteks ütlevad ka, et näidake, kui valmis te olete kohe vastu lööma. Ja me oleme. Me oleme suurendanud kaitsekulutusi 3,2%‑ni, me oleme läinud hangetesse, ostnud laskemoona, liitlased on siia toonud rohkem vägesid, liitlased on siia paigutanud eelpaigutatud võimeid. Me oleme liikunud heidutuskontseptsioonilt kaitsekontseptsioonile. Meil ei ole enam seda nii-öelda okastraadi põhimõtet, vaid me oleme valmis kaitsma oma territooriumi esimesest momendist saadik. 

Mina ei ole seda Bildi [artiklit] lugenud, aga lihtsalt, ma [küsin], kes siin rohkem seda hirmu kütab. Me oleme selleks valmistunud, just selleks, et see kunagi tegelikult vajalikuks ei osutu, et me oleksime tugevad. Tegeleme sellega ka NATO tasandil, et kõik investeeriksid kaitsesse võimalikult palju. Aga meie andmed hetkel ei näita seda, et Venemaa otsiks konflikti NATO‑ga.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te loobite meedias ja igal pool kogu aeg propagandistlikke loosungeid, et Ukraina sõdib meie eest, ja põhjendate seda sellega, et kui Ukraina sõdib, siis ei tule Venemaa kellelegi teisele kallale. Mina soovin teada, millel põhineb teie väide, et sel juhul ja kohe kindlasti ei tule Venemaa meile ega kellelegi teisele kallale. Palun andke nüüd oma poolt Eesti rahvale siitsamast puldist kinnitus, et teie kinnitate, et Ukrainas sõdimise pärast Venemaa kindlasti kohe Eestile kallale ei tule.

Aitäh! Vaadake, Putini eest ei saa mina mingeid kinnitusi anda. Ma ei saa anda mingeid kinnitusi, mida te mult siin küsite, käsi piibli peal, selle kohta, mida Putin hakkab tegema või ei hakka tegema. Aga küsige oma kolleegi käest sõjalise poole kohta, kuidas see olukord on. Selge on see, et kui ta sõdib Ukrainas, siis tal ei ole võimalik ju mitut rinnet avada, eriti minna NATO riikide vastu, kus ta ei ole mitte ainult ühe riigi vastu, vaid ta on ka tuumariikide vastu. Seda võitlust Venemaa ju ei taha hetkel pidada, neid võimalikke kohti oleks tal ju olnud. Aga Putini eest mina kinnitusi ei anna.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma jätkan samal teemal, et Ukraina sõdib meie eest ja seepärast anname relvad ära. Tegelikult me ju teame, et kui sa annad kõik ära, lõpuks annad oma ukse ka ära, siis pärast ära imesta, et kui ust ka enam ees ei ole, siis sealt tankiga sisse [sõidetakse]. 

Aga tulen tagasi varustuse juurde. Meil on järelveetavaid suurtükke 24 süsteemi praegu, järgmised 12 tulevad … (Mart Helme kõneleb kõrval.) Või K9‑t, eks ole. Järgmised 12 tulevad 2025–2026, aga ära on antud 67. Ikkagi on praegu vähem, kui oli enne. Te ütlesite, et olukord on parem kui enne. Kuidas see seis siis parem on, kui ära on antud rohkem, kui on asemele tulnud ja asemele tulemas?

Aitäh! No kõigepealt on seal erinevus erinevatel süsteemidel, efektiivsuse ja kõige mõttes. Teiseks, me ei ole kõike ära andnud. See on vale jutt. Me pidevalt täiendame oma varusid. Lisaks on liitlased siia paigutanud oma eelpaigutatud võimeid ja toonud siia võimeid, mida meil varasemalt ei ole olnud. Laskemoona on meil rohkem, kui meil kunagi varem on olnud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kaja Kallas! Te olete kogu aeg öelnud seda, et meil on kollektiivne kaitse. Mingi aeg tagasi tõusetus Eestis ja ka rahvusvahelisel tasandil skandaal selle tõttu, et te ütlesite välja sellise lause, et kui puhkeb sõjategevus Venemaa ja Eesti vahel, siis NATO väed tulevad – kui ma nüüd õigesti mäletan – 300 päeva pärast meid vabastama. Minu küsimus on järgmine. Mis te arvate, kui palju Eesti taristust, Eesti rahvast on järel pärast seda, kui see sõjarull on kaks korda sellest väikesest Eesti maalapist üle käinud?

Aitäh! Mul on teile hea uudis: see oli enne NATO Madridi tippkohtumist, kui meil olid heidutusplaanid, mitte kaitseplaanid. Tänaseks on meil kaitseplaanid just selle jaoks, et Eesti koos oma liitlastega oleks valmis Eesti territooriumi kaitsma esimesest sentimeetrist, esimesest minutist, ja see, [mida te väitsite,] ei vasta enam tõele.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eelmine nädal tuldi välja sellise numbriga, et Ukrainale antakse abi 1,2 miljardit. On see tõsi ja millest see number koosneb? Millal me selle 1,2 miljardit anname ja mille arvelt? 

Ma ei tea, kust selline väide tuleb. Me oleme kokku leppinud, et abi Ukrainale on 0,25% [SKT‑st] järgmise nelja aasta jooksul.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud valitseja! Mul on küsimus. Mis tasandi otsus see on või kuidas see neljaks aastaks tehtud on? Eelarvestrateegia on varem vastu võetud. Mis tasandi dokument või otsus see 0,25% on? 

See on valitsuse otsus ja see tähendab seda – te teate väga hästi –, et kui tullakse riigieelarvega, siis see peab seal ka kajastuma.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! See 1,2 miljardit hakkas siin nüüd läbi jooksma. Tegelikult on see seesama võimekuse tõstmine, aga siis Ukrainas. Kas me seda 1,2 miljardit oma riigis ei võiks kasutada, kui meil on praegu puudus nii suurtükkidest kui ka laskemoonast? Paigutame 1,2 miljardit Eesti riigi kaitsevõime tugevdamisse ja [panustame] sellega, et anname Eestisse põgenenud sõjaväekohuslased Ukrainale tagasi.

Esiteks, meil on laskemoona varutud ja me varume seda kogu aeg järjest juurde, et oma positsioone tugevdada. Teiseks, ukrainlased tõesti sõdivad ju praegu meie eest. (Hääled saalis.) See rinne läheb sealt. On kõikide huvides, et Venemaa seda sõda ei võida, ja sellepärast me toetame Ukrainat. See on otseselt ka meie kaitsestrateegia osa, sest Ukraina sõdib meie põhilise vaenlasega, meie põhilise ohu[allikaga]. 

Aitäh, proua peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli arupärija Leo Kunnase. Palun!

Paluks kolm minutit lisaaega ka.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud proua peaminister! Ma formuleerin oma ettekande niiviisi, et võtke seda lihtsalt kui kaadrisõjaväelase sõjalist nõuannet. Kindlasti Kaitseväe juhataja ja teised kaadrisõjaväelased annavad teile oma nõuandeid. Ma võtan selle vabaduse ja annan oma nõuande selle kohta, mida mina teie asemel teeksin või mida mina käsiks Kaitseministeeriumil ja juhatajal teha, et kaudtulevõimekust parandada. 

Kõigepealt vaatame positiivset poolt. Diviisi tekib meil nüüd pika laskeulatusega kaudtule pataljon, kus on nii mitmikraketiheitjad kui ka varitsevat õhuründemoona kasutavad patareid. Kokku saab seal olema kolm sellist patareid ja see annab meile täiesti uue võimekuse – me võime lasta 70 või 300 kilomeetri kaugusele, olenevalt nende rakettide laskekaugusest, mida me saame. Me saame kasutada ka liitlaste abi tule juhtimisel, sest endal meil päris seda võimekust ei ole. Need arengud on kõik väga positiivsed, aga need realiseeruvad aastaks 2025–2026 ehk nende realiseerumine võtab aega. 

Aga see võimekus ei asenda otsest kaudtulevõimekust, mida meil on vaja rindel võitlevate üksuste toetamiseks. Kriitiline miinimum, millest lähtuda, on neli pataljonisuurust üksust: kaks üksust brigaadis ja kaks üksust diviisis. Kui me vaatame brigaadi suurtükiväge, siis 2026. aastaks me jõuame selleni, et me saame need kaks pataljoni täis komplekteeritud. Praegu meil on tegelikult kaks miinusega pataljoni ehk siis kummaski pataljonis on 12 relvasüsteemi. Hea seegi! See on teatud risk, aga me kõik loodame, et sel aastal või järgmisel aastal meil midagi otseselt sõjalist ei juhtu ja me saame selle parandatud. Sel juhul me saame kaks kaudtule üksust brigaadi tasemel, ühe pataljoni kumbagi brigaadi, ja need relvasüsteemid lasevad meil 40 kilomeetri kaugusele, kuhu me suudame ise ka tuld juhtida.

Hea kolleeg! Palun rääkige mikrofonile natukene lähemal, siis kolleegid kuulevad paremini. Nüüd on palju paremini kuulda. Palun!

Loomulikult, kuna ma ikkagi pean dialoogi proua peaministriga, siis on tähtis, et tema kuuleks.

Murekoht on diviisi suurtükivägi. Põhimõtteliselt oleks õige hankida ratassuurtükid ja neid peaks olema kaks pataljoni. Sel juhul diviisi moodustuks rügement, kus on üks pika laskeulatusega suurtükiväe pataljon, kus ongi HIMARS‑id ja varitsev õhuründemoon, ja oleks kaks pataljoni nendesamade liikursuurtükkidega, mis liiguvad ratastel, mitte roomikutel.

Põhimõtteliselt me peaksime need hankeprotsessid käivitama – ma kasutaks sõna – viivitamata ja tegema need otsused ära enne järgmise aasta RES‑i, et me saaksime edasi liikuda. Kui me teeme need otsused, siis see aeg, mis meil [tulemuseni] läheb, ongi kolm-neli aastat. Kui me teeme need otsused, siis selle võime me saame kõige varasemalt aastaks 2027–2028. Me ei tohiks seda lükata kümnendi lõppu, sest ebatasakaal, tasakaalu puudumine just kaartule üksuste puhul on suur. Otsused diviisi suurtükiväe kohta me peaksime tegema suhteliselt kiiresti. Minu sõbralik soovitus on, et me need [otsused] teeksime, isegi kui see kutsuks esile kaitsekulude teatud suurenemise lähiaastatel.

Nüüd edasi, 120-[millimeetri]sed miinipildujad. Kui me mehhaniseerime mõlemad jalaväebrigaadid ehk teine jalaväebrigaad muutub ka mehhaniseerituks – kui me saame sinna liikursuurtükid ja soomukid –, siis on mõistlik, et miinipildujad ei oleks seal järelveetavad, vaid me saaks need panna masinatele ja neil oleks samasugune manööverdusvõime nagu pataljoni muudel üksustel. Ka see küsimus on oluline ja tähtis ja ka selle kohta peaks otsused lähiajal ära tegema.

Kui me kõik selle tehtud saame, siis on meil kaartule relvasüsteeme riigis kokku umbes 200 ja me oleksime soomlastega umbes samas proportsioonis, et omada piisavalt iseseisvat sõjalist kaitsevõimet. Loomulikult liitlased abistavad meid ja toovad siia üksusi, aga diviisi moodustamine tähendab seda, et meil peab ka endal see võimekus olema suurem. Arvestus on ikkagi selline, et kui sõjategevus läheb natukenegi pikemaks, siis umbes 30–40 päeva jooksul lüüakse meil umbes pooled süsteemid rivist välja, ükskõik kui hästi me ei sõdiks. Seda me näeme ka Ukrainas.

Ja loomulikult laskemoon. Laskemoonavarude kohta me tegime õigel ajal otsuse, et me neid suurendame, ja seda tuleb jätkata. Aga siin oleks võib-olla kaalumise koht, kas me suudaksime ise lõhkeainet toota: kas me suudaksime ise toota ka 155-millimeetriseid mürske ja 120-millimeetriseid miinipilduja miine ja ka 81-millimeetriseid miinipilduja miine. Kui me suudame lõhkeainet toota, siis me suudame tegelikult toota ka nii tankitõrjemiine kui ka jalaväemiine. Meil on ju vaja asendada tankitõrjemiinid, mis me ära andsime. Need kogused on ikkagi nii suured, et lõhkeaine tootmine tasuks meil endal ka ära. Teisest küljest, see elavdaks ka meie majandust, nii nagu Venemaa majandus osalt kasvab tänu sõjalistele kulutustele ja tellimustele. Ma ei pea silmas, et me kopeeriks Venemaad, aga sõjamajanduse ja kaitsetööstuse osa majanduses ei saa tegelikult alahinnata, eriti, kui meil majandus vajab mingit positiivset tõuget.

See oleks minu sõjaline nõuanne teile: teha need diviisi suurtükiväe otsused suhteliselt kiiresti – sest kui otsus teha, siis me jõuame tulemuseni nelja-viie aasta pärast – ja mitte lükata neid kümnendi lõppu, sest lihtsalt olukord on liiga ohtlik. Ja ka needsamad veokitel miinipildujad järelveetavate miinipildujate asemel brigaadi jalaväepataljonidesse. Tulejuhtimissüsteem veel areneb ja loomulikult kasutame liitlaste süsteeme pikema distantsi taha laskmiseks. 

See oleks minu poolt kõik. Jah, me peame Ukrainat toetama, aga samal päeval oli minu esimene küsimus kantsler Kusti Salmile – võtsin telefoni ja küsisin: "Kusti, kus on sinu asendusplaan?" Aga noh, see asendusplaan ei sõltu ju rahastamise tõttu mitte ainult kantslerist või ministrist, vaid eelkõige teist. Tänan!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun!

Ma palun kaheksa minutit. ⁠⁠⁠⁠⁠⁠⁠

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Ma pean kohe alguses vastu vaidlema sellele üldlevinud ja minu meelest suhteliselt jaburale loosungile, et Ukraina sõdib meie eest. No ei vasta see tõele. Ukrainlased sõdivad oma riigi ja oma rahva eest, oma ellujäämise eest. Jah, loomulikult on see Eestile julgeoleku seisukohalt kasulik, et see sõda ei ole mitte meie territooriumil, vaid sealsel territooriumil. Jah, loomulikult on see meie seisukohalt oluline, et seal Venemaa peatatakse, aga ei ole mõtet valetada endale või luua mingisuguseid emotsionaalseid müüte, nagu nad sõdiksid meie eest.  

Selge on ka see, et Ukraina on meiega samal poolel ja et meil on ühine vaenlane, põlisvaenlane, kes on alati tahtnud meid ära hävitada. Seetõttu on täiesti iseenesestmõistetav, et on meie julgeoleku huvides, kui Ukraina selle sõja sellisel moel võidab. Aga see ei tähenda, et me peaksime siin mingeid emotsionaalseid ja irratsionaalseid loosungeid loopima. Veelgi vähem, need emotsionaalsed ja irratsionaalsed loosungid ei aita mitte kedagi, ei aita meie julgeolekut [suurendada] ja ei aita Ukrainat.  

Nüüd, on mingisugused põhieeldused, mida loobitakse meile kogu aeg, ka praeguse arupärimise raames, ja ma ei saa aru, millel need [eeldused] põhinevad. Kaja Kallas teatas, et Eesti on valmis sõdima esimesest hetkest [alates]. Samal ajal on fakt see, et meil on vähem relvi, raskerelvi, laskemoona, lõhkeaineid, kiivreid ja kuuliveste kui oli 24. veebruaril 2022. aastal. See on fakt! Võib udutada mida tahes, HIMARS‑ite või Kõude või ma ei tea mille kõige kohta või hangete kohta, aga fakt on see, et meil on varustust ja relvi vähem, kui oli siis, kui Venemaa suuremahuline sõda Ukrainas algas.  

Ka mitmekordse küsimise peale ei saanud me selget vastust, millal me jõuame tagasi sellelesamale tasemele, kus me olime kolme aasta eest. Aga no võib-olla juhtub see järgmisel aastal, võib-olla ülejärgmisel aastal, võib-olla 2027. aastal. Kahe-kolme aasta pärast jõuame samasse punkti tagasi, kus me olime enne, kui me hakkasime lahkelt oma relvi, laskemoona, kiivreid ja veste ära andma.  

Selge on see, et Eesti praegune valitsus, Kaja Kallase ja Reformierakonna valitsus on võtnud nii-öelda panga peale minemise riski, et võidetakse: Ukraina võidab selle sõja, Venemaa peatatakse, Venemaa sõjaline võimsus murtakse ja rohkem Venemaa kedagi ei ohusta. Seda juttu võis uskuda 2022. aasta esimeses pooles. Sellest ajast on pärit loosung, et iga kuu, mis sõda Ukrainas kestab, ostab Eestile aega juurde ühe aasta. Aga see lihtsalt ei vasta enam reaalsusele 2024. aasta alguses. Viimased kolm aastat on näidanud, et kollektiivne ida ehk Venemaa koos oma liitlastega, kelleks on Hiina, Iraan, Põhja-Korea ja veel terve hulk väiksemaid riike, on läinud üle sõjamajandusele ja sõjapoliitikale ja kollektiivne lääs ei ole läinud üle ei sõjamajandusele ega sõjapoliitikale. [Lääs] on kokku kraapinud kõikidest NATO ladudest kõik oma varud ja saatnud Ukrainasse. Need on seal otsa saanud ja nüüd me olemegi paljad. Ja riskid on täiesti asümmeetriliselt kasvanud meil. 

Kui 2022. aasta suvel võis öelda, et ohoh, piiri taga ei ole ühtegi Vene sõdurit, kõik on kuhugi Ukrainasse viidud, me võime Pihkva ära vallutada ilma ühtegi pauku tegemata, siis tänaseks päevaks ei vasta see enam tõele. Võetud on riskid: anti ära relvad, anti ära laskemoon, asendus tuleb kahe-kolme aasta pärast. 

Sisse on lastud üle 100 000 slaavlase, kelle tausta ei ole kontrollitud, kelle kodakondsust isegi ei ole kontrollitud. Ostad 500 euro eest Ukraina passi, tuled siia ja oled suur ukrainlane, kuigi ei räägi sõnagi ukraina keelt. 80% riiki saabunud hilisimmigrantidest, immigrantidest, räägivad vene keelt ja 85% neist ütlevad, et nad ei taha siit enam ära minna. Nii suurt Eesti venestamist, kui on toimunud viimase kahe aasta jooksul Kaja Kallase valitsuse juhtimisel, pole Eestis kunagi toimunud. See on kõige suurem julgeolekurisk, mida üldse võib ette kujutada. See on kõige suurem Venemaa heaks töötamine, mida üldse võib ette kujutada – suurendada sellisel moel Eestis viiendat kolonni. 

Ära on antud raha. Enne siin peaministrilt küsiti, kust tuleb see 1,2 miljardit või milles see seisneb ja millal see antakse. Peaminister ütles, et tema ei tea sellest midagi. Tsiteerime siis. Kui Zelenskõi käis Kadriorus president Karise juures, siis pärast seda tehti pressikonverents ja [ilmus] pressiteade. Must valgel on kirjas, president ise ütleb: Eesti panustab Ukrainasse alates 2022. aastast ja plaaniga 2027. aasta lõpuni 1,2 miljardit. 

Me juba praegu oleme ära andnud umbes 500 miljoni eest relvaabi. See muide puudutab meie 3%‑list riigikaitsekulutust SKP‑st. Suur osa sellest riigikaitsele suunatud rahast on kas ära antud relvade asendamine ehk me taastame võimekust, mis meil enne oli, või uute asjade ostmine kusagil viie aasta pärast, nelja-viie aasta pärast, ja muu hulgas lihtsalt raha äraandmine riigikaitsekulude realt Ukrainale. See 3% SKP‑st ei ole tegelikult meie enda kaitsevõime kiirtempos suurendamine. Ka see on avalikkusele lihtsalt puru silma ajamine. 

Selles kontekstis tuleb üle käia, et nii suurt ohtu Venemaa sõjaliseks kallaletungiks Eestile kui praegu ei ole olnud alates 1939. aastast. Meie valitsus on viimase kolme aasta jooksul teinud põhimõtteliselt kõik valesti, suurendanud seda riski, muutnud Eestit vähem kaitstavaks. Ja ikka veel taovad nad endale vastu rinda, et nad teevad kõike õigesti. Ei tee. Ei tee! Tänane valitsus, tänane peaminister on eksistentsiaalselt ohtlik Eesti riigi ja rahva edasikestmisele. 

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Uh‑uh‑huu! Lihtsalt ütlen uh‑uh‑huu, sellepärast et see jutt, mis siit puldist tuli, kui te vastasite meie arupärimisele, oli kohati ikka täiesti uh-uh-huu. Te elate mingisuguses ulmemaailmas ja ei saa aru, et sõda ei ole mingisugune statistika, et me oleme nii ja nii palju hankeid välja kuulutanud, et meil on nii ja nii palju protsente SKT‑st, mis läheb kaitsevajaduste rahuldamiseks, et meil on nii ja nii palju seda, teist ja kolmandat. See ei ole statistika! Sõda on äärmiselt jõhker.

Mõned HIMARS‑id lastakse puruks sõja esimestel päevadel, K9‑test me kaotame esimese nädalaga pooled, sest meil ei ole õhutõrjevõimekust. Meil ei ole droonitõrjet, meil ei ole drooniluuret. Ja meil ei olegi võimekust seda soetada endale selle lühikese aja jooksul, mis meil võib olla jäänud konflikti puhkemiseni.

Me ei ole üksi – see on väga kena lohutus, aga ma arvan, et see ei lohuta neid inimesi, kelle kodud sõja esimestel päevadel, esimestel nädalatel purustatakse. See ei lohuta neid, kes surma saavad. Me kaitseme Eesti territooriumi esimesest meetrist alates. Millega? Käputäie piirivalvurite püstolitega või? See on meie tegelik kaitsevõime praegu. See on see võimekus, mille me saame piiri peal esimese meetri kaitsmiseks välja panna: käputäis piirivalvureid püstolitega. Kas te peaministrina annate sellest endale aru? Ei anna! Ja ega te ei kuula ka, loete seal mingit tarka juttu telefonist. Kahju, et te ei kuula. Kui kuulaksite, saaksite targemaks.

Nüüd, mis veel? Ma võin ikkagi üles kutsuda inimesi targemaks saama. President on öelnud, et meil peab olema tark rahvas. Ma toetan teda. Ma toetan härra Karist – meil peab olema tark rahvas ja see peab ulatuma ka Stenbocki majja. Miks mitte? 

Aga tulles tagasi teema juurde, me ei saa minna vastu konfliktile hangetega, sest hanked ei sõdi. Me ei saa minna mingisuguse SKT‑st eraldatud protsendiga, sest protsent ei sõdi. Me ei saa minna mingisuguse käputäie üht tüüpi, antud juhul siis K9‑te ehk kauglaskekahurite suhteliselt tagasihoidliku pargiga, sellepärast et sõda on mitmekesine. 

Teie valitsus kangekaelselt keeldub lahkumast Ottawa konventsioonist. Aga mida me näeme Ukrainas? Näeme seda, et miiniväljad on kõige efektiivsem takistus vastase väe massiivse pealetungi [korral]. Ei, meie ei hakka seda tegema! See on inimvaenulik! Me oleme ühinenud Ottawa konventsiooniga. No lasemegi neil tulla laial rindel peale.

Teil on ettekujutus, et Venemaa ei ole võimeline sõdima mitmel rindel. No kui me vaatame kas või teist maailmasõda, siis alates Mustast merest ja lõpetades sisuliselt Põhja-Jäämerega oli Nõukogude Liit võimeline arendama üheaegselt tervet hulka ofensiive. 1944. aastal oli Nõukogude Liit juba nii võimas, et oli võimeline sõdima üheaegselt Rumeenia, Ungari, Itaalia – Itaalia väed olid küll toodud lihtsalt Venemaa territooriumile – ja Soomega. Võib-olla keegi jäi mul kahe silma vahele. On küll võimeline! Ei vasta tõele see enesepettus, et seni, kuni nad sõdivad Ukrainas, ei ole nad võimelised sõdima kuskil mujal. On küll! Nipsu lastes võetakse autoritaarses riigis mingisugune paarkümmend tuhat meest ja saadetakse meie piirile. Ja mida meil on vastu panna? Püstolitega piirivalvurid. Aitäh! 

Kaitseväe juhataja ütleb, et tema viie aasta töö suurim saavutus on see, et Kaitseväes võivad nüüd kaitseväelased habet kanda! No kuulge, see sajab surnud naerma, tõepoolest. Tõepoolest, see on suurim saavutus! Kas teil on ettekujutust, olete te natukenegi jälginud statistikat, kui palju laskemoona kulub üheainsa lahingupäeva jooksul Ukrainas? Need on kümned tuhanded ühikud, kui me võtame ka jalaväe kergrelvade padrunid ja laskemoona. Kümned ja kümned tuhanded ühikud! 

Aeg, hea kolleeg! 

Jah, hea kolleeg tahab aega juurde saada. 

Palun, kolm minutit juurde. 

Ja siis me räägime sellest, et aga meil on hange välja kuulutatud. Lugupeetud Kaja Kallas! Eesti on võimalikuks sõjaliseks konfliktiks täiesti ette valmistamata ja see on Reformierakonna pikaajalise töö tulemus. Loomulikult ei lange vastutus konkreetselt ja ainult teile. Aga me mäletame ju väga hästi seda, kuidas Reformierakond kaotas ära sõjaväeluure, kuidas Reformierakond aastaid ja aastaid torpedeeris Kaitseväe arengut sellega, et tahtis üle minna professionaalsele armeele, kuidas Reformierakond – siinjuures tuleb näpuga näidata ka Isamaa tühjade ridade peale – tegeles sellega, et meil iseseisva kaitsevõime sihikindla ja mitmekülgse arendamise asemel oleks missiooniarmee. Noh, nüüd meil sisuliselt on missiooniarmee, aga see ei kata meie vajadusi. 

Räägite ainult sellest, kuidas Ukraina sõdib meie eest. Ei, Ukraina ei sõdi meie eest. Aga te ei saa isegi sellega hakkama, et anda ukrainlastele, kellel on karjuv sõdurite puudus, kes saadavad praegu rindele juba 50–60‑aastaseid mehi, sellepärast et noori ei ole võtta, välja seda väidetavalt seitset tuhandet, aga tõenäoliselt umbes kümmet tuhandet meest, kes võiksid ja peaksid minema, palun väga, Eesti eest sõdima. Aga näe, Eesti ei anna Ukrainale kümmet tuhandet meest, et nad saaksid seal Eesti eest sõdida!

Te teete kõike valesti ja süüdistate kõiki teisi selles, et nad ei saa aru ja räägivad mingeid Putini jutupunkte. Ei ole nii! Teie töötate süstemaatiliselt selle nimel, et Eestist saaks sõjatanner. Ja sõjatandri tulemus võib olla kes teab missugune. Igatahes Eesti rahva kestmisele see hästi ei mõju ja võib lõppeda sellega, et vähemalt osa Eesti territooriumist läheb uuesti Venemaa kontrolli alla. See on see poliitika, mida te olete ajanud.

Aitäh, hea kolleeg! Aeg on täis.

Jah, saan aru, et te karjute mu peale, et mu aeg on otsas, aga ausalt öeldes …

Aitab, hea kolleeg!

… kui te olete nii räigelt rikkunud töö- ja kodukorda, siis võin ma mõni sekund kauem rääkida.

See märkus ei olnud kohane, hea kolleeg! (Mart Helme saalist: "See märkus on täiesti asjakohane. Kevadest peale.") Ma olin väga viisakas, väga tasakaalukas. Ma ei karjunud teie peale, ütlesin väga tasakaalukalt ja väga rahulikult, et aeg on täis. (Mart Helme räägib saalis edasi.) 

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Eesti kaitseväe kõrgemad ohvitserid! Ma võtan julguse kokku ja julgen diletandina kritiseerida kogu Eesti kaitseväe tegevust. Ja seda järgmiselt. Iga sõda – suurem sõda, mis toimub –, kui see läbi on, siis ajalugu on näidanud, et tulevased kindralid jäävad kinni sellessesamasse kontseptsiooni, mismoodi seda sõda peeti. Tegelikult toimub see ka praegu. Meie Kaitseväe juhid on kinni teise maailmasõja [aegsetes] lahingupidamise viisides.  

Ma toon väga lihtsa näite ajaloost. Esimese maailmasõja ajal oli Saksa sõduri põhirelvaks vintpüss. Kui Hitler sai võimule ja alustas teist maailmasõda, siis [endiselt] oli tavalise sõduri põhirelvaks vintpüss, automaadid olid ohvitseridel. Ja kui ükskord lahingute käigus selgus, et vintpüssist vaenlase elavjõu hävitamiseks enam ei piisa, asuti tootma automaatrelvi, aga sellega oldi väga tõsiselt hiljaks jäänud. 

Tegelikult täpselt sama toimub praegu ka meil, meie Kaitseväe juhtidega. Me uhkustame sellega, et meil on olemas 18 liikursuurtükki ja aastal 2026 saame juurde 36 liikursuurtükki ja 6 mitmikraketiheitjat. Vaadates tänapäeval Ukrainas toimuvat, siis minu kui mittespetsialisti arvamus on, et selline lähenemine on äärmiselt vale ja ohtlik Eesti riigile. Miks? Toon lihtsa näite. Suvisel vastupealetungil Krimmi suunas kaotas Ukraina armee Robotino küla juures 3000 tehnikaühikut – ainuüksi selle rünnakuga. Mis materiaalset ja sõjalist tähtsust omavad meie mingisugused 18 või siis tulevikus 36 liikursuurtükki? Kui Mart Helme ütles, et nädalaga hävitatakse siin need masinad ära, siis vaadates Ukraina sündmusi, võin ma väita, et see toimub palju kiiremini.  

Milles on probleem? Probleem on selles, et meie väejuhid peaksid tänasel päeval õppima Ukraina sõjakogemustest, sest tehnoloogia areneb ja sõjapidamisviisid on muutunud. Pole ilmselt kellelegi saladuseks, et põhiliseks relvaks – mitte põhiliseks, aga väga oluliseks relvaks – on seal droonid: tapjadroonid, luuredroonid ja nii edasi. Öelge palun, head riigijuhid, Kaitseväe juhid, millisel tasemel on meie elektrooniline kaitse, et tõrjuda droone. Olematu!  

Ka ukrainlastel minule teadaolevatel andmetel puudub kaasaegne ja vastava võimekusega elektrooniline kaitse. Küll aga on seda Venemaal ja see on väga kõrgel tasemel. Kusjuures need on paigutatud isegi tankidele, mis tähendab seda, et 1–2 kilomeetri kaugusel … 

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

… 1–2 kilomeetri kaugusel, kui avastatakse tapjadroon, mis on suunatud tanki hävitamiseks, lülitatakse drooni side välja ja see kukub alla. Ma arvan, et selles osas on meie kaitsevõime väga tõsises mahajäämuses. 

Teine küsimus, mis omab väga olulist tähtsust ka Eesti kaitsevõime [seisukohast], on see, et kui siin Riigikogus menetleti eelnõu, et astuda välja maamiine keelustavast Genfi konventsioonist, siis see ei läinud läbi, kuigi nii EKRE kui ka konservatiivse vaatega saadikud püüdsid põhjendada, et seda on vajalik teha meie kaitse tagamiseks. Meenub ka see, mismoodi Alar Laneman kindralina pulti läks ja küsis, et mis me siis teeme, kui me ei tohi kasutada maamiine, kas vehime põhiseadusega vastase poole ja ütleme, et jätke järgi, meie põhiseadus ei luba miine kasutada. See oli kindrali ütlus. 

Kokkuvõtteks. Ma olen valmis selleks, et mind homme või ülehomme või ükskõik mis päeval pekstakse kui rumalat, kes julges rääkida tõtt meie kaitsevõime kohta. 18 liikursuurtükki või 36 aastal 2026 kahvatub Ukraina näite kõrval, kui Krimmi-suunalises vastupealetungis kaotati Robotino juures 3000 ühikut tehnikat. Mida meil on vastu panna? Me oleme tegelikult kaitsetud. Aitäh!

Tänan! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa ja Helle-Moonika Helme 11. mail 2023 esitatud arupärimine immigratsiooni kohta. Arupärimine number 133. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme, hea kolleegi Helle-Moonika Helme. Palun!

Palun mulle lisaaega ka kohe.

Lisaaega tutvustamiseks ei saa. See on viis minutit.

Ah soo, siin ei ole jah. Õigus jah.  

Lugupeetud Riigikogu aseesimees, peaminister ja lugupeetud EKRE saadikud – teisi Riigikogu saadikuid siin hetkel ei ole! Jaa, me andsime siis eelmise aasta maikuus sisse arupärimise peaministrile seoses immigratsiooniga. Ja jällegi, ega need teemad ei ole kuhugi kadunud, pigem on need teemad muutunud veelgi aktuaalsemaks. 

Me juba kevadel kirjutasime sellest, kuidas Eesti on langenud enneolematu immigratsioonisurve alla SRÜ-st ja [teistest] põhiliselt slaavikeelsetest riikidest. Oma osa sellesse on lisanud sõda Ukrainas. Eesti rahvas võib sellises [olukorras] jääda üsna kiiresti vähemusse oma ajaloolisel kodumaal. 

Me teame väga hästi, et immigratsioon on ohuks rahvusriikidele. Ühes eelmises arupärimises üks küsimus oligi, et kas Eesti on ka tulevikus rahvusriik, nagu põhiseadus ette näeb. Peaminister ütles, et Eesti on põhiseaduse kohaselt rahvusriik ja jääb selleks. Noh, eks peaminister võib oma huuli liigutada nii palju, kui tahab, aga kui immigrandid ühel hetkel meie riigi meie käest lihtsalt ära võtavad ja teevad oma põhiseaduse sellise immigratsioonitempo juures, siis ei maksa need lubadused mitte midagi. 

Ja ta ütles ka, et me kuidagi kas valetame või natukene nagu liialdame nende numbritega, kui me ütleme, et on enam-vähem 100 000 inimest juurde tulnud seoses sõjaga Ukrainas. Ta ütles, et nii palju ei ole, et me liialdame. Aga riigi enda situatsioonikeskuse viimane number on 36 000 või natuke vähem kui 36 000 ehk 2,6% rahvastikust on saanud juba tähtajalise elamisloa. Ajutist kaitset on taotlenud juba 50 739 ehk peaaegu 51 000 inimest, mis on 3,7% rahvastikust. Ja see on viimasel ajal jälle suurenenud. Ja need on vaid PPA andmed, mis tulevad läbi nende registreeringute Euroopa Liidu välispiiri ületanute kohta. Aga neid, kes loksuvad siin meil ringi Euroopa Liidu piires, me ei kontrolli. Nad võivad enne tulla ükskõik kuhu teise Euroopa Liidu riiki ja mingil hetkel, kuna siin on neil ikkagi selline normaalne, harjumuspärane keelekeskkond tagatud ja nii palju kaasmaalasi juba ees ja kogukond ees, immigrantrahvastiku kogukond on ees, siis nad tulevad lihtsalt ja elavad siin ja keegi seda kontrollida ei saa ega ka võta kontrollida. Ega meil sellist riiklikku ressurssi selleks ka väga palju ei ole, et kontrollida.  

Ja kui sisserändajate arv on suur, võrreldes kohaliku elanikkonnaga, võib see suurendada nende osakaalu rahvastikus – ma just ütlesin, et neid on juba kuni 3,7% rahvastikust viimasel aastal – ja mõjutada ka riigi kultuurilist ja demograafilist koostist. See võib tuua kaasa mitmeid negatiivseid tagajärgi, näiteks keele‑ ja kultuuriprobleeme või siis ebapiisavat integratsiooni. Samuti võib see suurendada sotsiaalseid pingeid ja põhjustada mitmeid probleeme. Samuti seab see löögi alla riigieelarve ja sotsiaalkindlustussüsteemi, mida me oleme juba näinud. Juba praegu läheb immigrantidele toetuste maksmiseks päris suur osa riigieelarvest, lisaks veel tervishoiule, haridusele ja nii edasi. 

Erinevate kultuuride ja keelte põrkumine võib tekitada pingelisi olukordi, mis võivad turvalisust samuti erinevatel viisidel mõjutada. Näiteks kultuurikonfliktid võivad tekkida kultuuride omavahelise põrkumisega. Me teame, me oleme pikalt rääkinud viiendast kolonnist ja ka erinevad immigrantide grupeeringud hakkavad omavahel arveid klaarima. Siis keele‑ ja kommunikatsiooniprobleemid. Nagu me näeme, eks ole, slaavi või vene keel juba laiutab meil absoluutselt igal pool, ega siin vahel ei saagi enam aru, kas sa oled Pihkva või Peterburi kaubanduskeskuses või oled sa Tallinnas. Sotsiaalne lõhestumine samuti.

Aeg!

Me ei saa erinevaid kultuure vägisi ühendada, eriti kui neid on varsti rohkem kui põliselanikke. 

Aeg, hea kolleeg! 

Sellega seoses on meil peaministrile mõningad küsimused, millele me loodame saada asjalikke vastuseid ja loodame saada vastuseid ka lisaküsimustele. Aitäh!

Aitäh! Otse loomulikult! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli küsimustele vastamiseks hea kolleegi, auväärt peaministri Kaja Kallase. 

Austatud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele. 

Esimene küsimus: "Kuidas kavatsete tegeleda kultuuridevahelise konfliktiga seotud küsimustega, nagu erinevad normid ja tõekspidamised, mis võivad tekitada vastuolusid ja mõjutada riigi turvalisust?" Vastus. Kultuuridevahelistest erinevustest tuleneva konflikti ennetamiseks on oluline, et kõik Eestis elavad inimesed jagaksid ühiseid alusväärtusi ja arusaama ühiskonnana koostoimimisest. Eesti komberuumi kehtestamine, taastootmine ja sellest lähtudes sisserändajate kultuurierinevuste tasandamine on väga lai ja kõiki riigi tasandeid ja poliitikaid hõlmav ülesanne, milles võtmerolli mängivad kohanemise, lõimumise ja haridusvaldkonna poliitikad. Eesti peab kõigil tasanditel kõigi riiklike poliitikate kujundamisel pidama silmas põhiseaduse preambulis sätestatud alusprintsiipe. Konfliktide ilmnemisel on loomulikult roll ka õiguskaitseasutustel, kuid seda tuleb pidada juba tagajärgedega tegelemiseks. Poliitikate kujundamise eesmärk peab olema probleemide ennetamine. Neid põhimõtteid ja eesmärke kajastab Vabariigi Valitsuse kinnitatud siseturvalisuse arengukava 2030. aastani, nagu ka selle rakendamiseks kinnitatud tegevuskava. Arengukavas on lepitud kokku erinevate ministeeriumide ja muude asutuste-organisatsioonide, samuti erasektori koostöö suunad ühiskonna turvalisuse suurendamiseks. 

Teine küsimus: "Miks te ei ole seni tegelenud kultuuridevaheliste probleemidega seotud küsimustega, mis võivad mõjutada riigi turvalisust? Milline on teie edasine plaan, kui eri rahvuste vahelised suhted lähevad kriitiliseks, konfliktid võivad eskaleeruda või muutuda vägivaldseks?" Sidusa Eesti arengukava kohaselt on lõimunud ja sidus ühiskond selline, kus kõik Eesti inimesed, sealhulgas erineva emakeele ja kultuuritaustaga, üksteist vastastikku aktsepteerivad ja peavad üksteisest lugu, tunnevad ühtekuuluvust, teevad koostööd ja suhtlevad omavahel. Sidusa ühiskonna alus on Eesti identiteet ning eesti keel ja kultuur. 

Ühiskondlikud protsessid lõimumise valdkonnas on pikaajalised ning seotud paljude teiste muutustega ühiskonnas. Seni kogutud andmed näitavad järjekindlalt positiivseid muutusi kõigi põhinäitajate lõikes. Sel aastal tehakse järgmine integratsiooni monitooring, mille tulemused avaldatakse 2024. aasta kevadel. Kultuuridevaheliste probleemide tekkimise eskaleerumise ennetamiseks tuleb järjekindlalt arendada kultuuridevahelist dialoogi, soodustada inimeste omavaheliste kontaktide tekkimist ja hoidmist erinevates keskkondades ning toetada ühisväärtuste hoomamist ja mõistmist. Perioodil 2023–2029 pöörame Euroopa Sotsiaalfondi toel senisest suuremat tähelepanu uussisserändajatele, eri keele- ja kultuuritaustaga inimestele ning Eestisse tagasipöördujatele, et suurendada nende osalemist kogukondlikes tegevustes. Selleks võimestame vabaühendusi nende kaasamiseks kogukondlikesse tegevustesse. Lisaks korraldame nimetatute kaasamiseks kogukondlikke tegevusi. 

Kolmas küsimus: "Kuidas kavatsete tagada meie põhiseaduses sätestatud rahvusriigi printsiibi säilimist, kui meie riiki on lühikese ajaga sisenenud ja siia elama asunud suur hulk immigrante?" Rahvastikustatistika järgi ei ole Eesti rahvusriik ohus, sest eestlaste osakaal oli 2022. aasta lõpuks võrreldes 2017. aastaga kasvanud. See ei tähenda seda, et Siseministeerium ei oleks teinud ettevalmistusi vaenuliku riigi võimaliku hübriidrünnaku [tõrjumiseks], kui näiteks Eesti piiril tekitataks massimigratsiooni olukord. Siseministeeriumil on selliste olukordade lahendamiseks olemas vastavad plaanid ja mehhanismid. Selleks, et veelgi tugevdada eesti keele ja kultuuri rolli ühiskonnas, oleme kokku leppinud, et Eesti haridussüsteem läheb aastaks 2030 üle eestikeelsele õppele. Täielikult eestikeelne õpe kogu haridussüsteemis kindlustab eesti keele ja eestikeelse aineõppe suuremas mahus kui kunagi varem. Eestikeelse põhikooli ja gümnaasiumi lõpetavad õpilased, kellel on väga hea eesti keele oskus, sisukad teadmised eesti keelest ja kultuurist ning samal ajal ka [head] ainealased teadmised. 

Neljas küsimus: "Kui mitte arvestada Ukraina põgenikke, siis on viimastel aastatel Eestisse saabunud ca 7000–8000 immigranti aastas. Kuidas te tagate eesti kooli kui meie kultuurikantsi säilimise, kui koolid muudetakse segakoolideks, kus prevaleerivaks ei ole enam eesti kultuur ja haridus?" Vastus. Kõige enam tuli 2022. aastal Eestisse Ukraina sõjapõgenikke, keda on 31 817. Teine suur grupp on eestlased, kes pöörduvad tagasi Eestisse. Näiteks 2022. aastal pöördus Eestisse tagasi 5743 eestlast, ja seda on rohkem kui 2020. aastal. 

Riiklikud õppekavad sätestavad, et uue põlvkonna sotsialiseerumine rajaneb eesti kultuuritraditsioonide, Euroopa ühisväärtuste ning maailma kultuuri ja teaduse põhisaavutuste omaksvõtul. Kõik Eesti Vabariigi üldhariduskoolid tegutsevad lähtuvalt riiklike õppekavade alusväärtustest. Riiklikus õppekavas oluliseks peetud väärtused tulenevad Eesti Vabariigi põhiseadusest, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonist, lapse õiguste konventsioonist ning Euroopa Liidu alusdokumentides nimetatud eetilistest põhimõtetest. Selleks et veelgi tugevdada eesti keele ja kultuuri rolli ühiskonnas, oleme kokku leppinud, et Eesti haridussüsteem läheb aastaks 2030 üle eestikeelsele õppele. Alusharidus muutub täielikult eestikeelseks alates 1. septembrist 2024 ja valmistab lasteasutustes käivaid lapsi ühtsetel alustel ette kooli astumiseks. Sellega tagatakse heal tasemel koolivalmidus kõigile esimesse klassi astujatele, sõltumata kodusest keelest või kultuuritaustast. Samuti alustavad 2024. aastal eestikeelset õppetööd kõik 1. ja 4. klassid ja järgnevate aastate jooksul lähevad sellele üle kõigi kooliastmete klassid. Aitäh!

Aitäh, auväärt peaminister! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

No me ei saa midagi teha. Võib ju lugeda, ametnikud on ilusa kantseliidi kokku kirjutanud ja sinna pannud mingeid numbreid, mis absoluutselt ei ole adekvaatsed, on suisa valed või lihtsalt demagoogilised. Selge on see, et kui me lööme kokku kõik numbrid, mis me saame kas maksuametist, Politsei- ja Piirivalveametist või Sotsiaalkaitseametist ja veel muudest allikatest lisaks, siis on alates sellest ajast, kui teie olete peaministriks saanud, Eestisse saabunud umbes 150 000 inimest slaavi riikidest. Ja neist on siia pidama jäänud praeguseks umbes 100 000. Osa neist räägib vene keelt, osa neist räägib ukraina keelt, osa valgevene keelt. Nii suurt slaavlaste saabumist Eestisse, vene keele kõnelejate saabumist Eestisse ei ole mitte kunagi olnud. Karl Vaino ajal ei olnud, ei olnud Elsa Gretškina ajal, ei olnud Aleksander III ajal, kui Eestis toimus ametlik venestamine. Ja selle kõige me nägime ära kell 23.00 Raekoja platsil 31. detsembril. 

Aeg! Aitäh, Martin!  

Me nägime seda teie integratsiooni. See reaalsus näitab, et integratsioon ei toimu meil muus suunas kui Eesti venestamise suunas. Mis te kavatsete ette võtta?

Aitäh! See kõik ei vasta tõele. See hirmutamine, et Eestisse on tulnud üle 100 000 sõjapõgeniku, on vale. Ja see väide, et slaavikeelseid inimesi on meil sama palju või isegi rohkem kui enne Vene sõjaväe lahkumist, ei vasta tõele. See on vale. Kui lihtsalt numbritele otsa vaadata, siis 2023. aasta seisuga oli valgevenelaste, venelaste ja ukrainlaste osakaal Eestis 27,3%, samas kui 1989 oli see 34,94%. Ja jällegi, kui me vaatame neid numbreid, siis kõige rohkem on tulnud tagasi eestlasi. Ja väga huvitav on see, et tegelikult, kui vaadata, millal inimesed on Eestisse tulnud, siis selge on see, et siin on muidugi väga selge seos, kuidas inimesed ennast tunnevad. Just eestlaste tagasitulemine on seotud sellega, kas nähakse endal siin võimalusi või ei nähta. Ja suur probleemkoht oli, kui viljeldi vaenamispoliitikat. Eks te ise teate, kes seda tegi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Peaminister! Te ütlesite, et oluline on ja tuleb tagada, et kõik erinevad inimesed jagaksid siin ühiseid alusväärtusi. Hetkel meil on seoses sõjaga Ukrainas kokku lepitud ühine alusväärtus, et mitte mingi Putini Venemaaga seonduv ja seda toetav tegevus ei ole aktsepteeritud. Aga kuidas siis suhtuda ikkagi aastavahetusel Raekoja platsil Vene aja järgi toimunud tähistamisse, mis oli täielik venekeelsete ja venemeelsete demonstratsioonesinemine? Milline kahepalgelisus ja suutmatus korda tagada! Martin Helmele vastates te ütlesite, et see kõik on vale. Kuulake siis! (Paneb mängima helilõigu Raekoja platsil toimunust. Peaminister ja juhataja räägivad omavahel.) See toimus kell üksteist, Vene aja järgi!

Aitäh!

Aitäh! See on küsimus muidugi … See kindlasti on väga häiriv, väga häiriv ja sellised asjad ei peaks Eestis toimuma. See on küsimus väga suures osas ka Tallinna Linnavalitsusele.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! SITKE andmetel on Eestisse sisenenud Ukraina sõjapõgenikest hetkeseisuga siia jäämise deklareerinud 87 000, aga nende hulka ei kuulu need, kes on tulnud üle Läti piiri. Ja tegelikult meil ei ole õrna aimugi, et palju neid inimesi siin on. Teame ainult nende arvu, kes on saanud Eestis ajutise rahvusvahelise kaitse. Ukraina president Zelenskõi teatas nüüd oma visiidil asjakohaselt sedasama, mida meie erakond on juba sõja algusest väitnud, et kui Ukraina kodanikud ei naase oma kodumaale, tabab Ukrainat demograafiline katastroof. Küsin: miks meie valitsus viib läbi poliitikat, millega üritatakse Ukraina põgenikke Eestis põlistada, ja kas valitsus kavatseb Ukrainat aidata, et töö‑ ja väeteenistusvõimelised Ukraina põgenikud naaseksid oma kodumaale?

Jah, mobilisatsioon on riigi ja tema kodanike vaheline suhe. Selles mõttes selge on see, et Ukrainal on vaja … (Saalist öeldakse midagi.) Kas te peate röökima?

Helle-Moonika Helme, palun!

Väga ebameeldiv on vastata.

Räägime kordamööda!

Võib-olla kontrollite ennast äkki?

Tõepoolest on palve mitte vahele segada. Nii et Kaja Kallas, palun! 

Mobilisatsioon on riigi ja tema kodanike vaheline asi. Tõepoolest on inimesed, kes sõdivad rindel, on inimesed, kes maksavad makse, et pidada üleval neid, kes rindel sõdivad, ja siis on need inimesed, kes on riigist lahkunud. Ukraina president ütles seda ka, et need, kes on riigist lahkunud, on lahkunud ajal, kui neil ei olnud veel mobilisatsiooni või piirid ei olnud kinni. Ja loomulikult on moraalne ja eetiline, ja seda president Zelenskõi ka teeb, neid inimesi tagasi kutsuda. Aga meil ei ole muid hoobasid neid isikuid välja anda kui ainult kriminaalmenetluse korras. Kui Ukrainas algatatakse menetlus konkreetsete isikute suhtes, siis kriminaalmenetlusega väljaandmine on võimalik. Mingeid muid hoobasid meil ei ole. Ukraina saab kutsuda ja paluda neid inimesi ja nad ei ole palunud meid ette võtta midagi, et kuidagi nii-öelda vägivaldselt neid inimesi tagasi saata. Juhin lihtsalt tähelepanu, et Ukraina mobilisatsiooniseaduse muutmise eelnõu võeti Ukraina Ülemraadas pärast peetud konsultatsioone tagasi. Neil endal ei ole samamoodi selles küsimuses kuidagi üksmeelt. Aga jah, saab paluda, saab kutsuda neid inimesi tagasi, aga neil on vastavalt reeglitele õigus siin viibida niikaua, kui see ajutine kaitse kehtib. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Teate, ma sageli loen enda lastele õhtujuttu ja siis ma vahel taban ennast sellelt, et ma loen masinlikult, aga mõtlen hoopis muule. Kui ma kuulasin, kuidas te seda sidusa Eesti arengukava ette vuristasite, siis see meenus mulle. Mulle tundus, et te tegelikult oma peas tegelete millegi muuga, aga loete meile teksti ette.

Kui me räägime nende immigrantide integreerimisest, siis noh, võtame Rootsi näite, võtame Saksa näite. Hiljaaegu Financial Times kirjutas, et Saksa inimeste radikaliseerumise põhjus on, ma ei tea, COVID-i tagajärjed ja see, et Ukrainas algas sõda. Millal liberaalid peeglisse kavatsevad vaadata ja saavad aru, et see sulatusahi – meil on vananev ühiskond, toome immigrante sisse teistest kultuuridest ja nad hakkavad siin tööle ja hea elu saab edasi kesta – on juba tupikusse jooksnud? Millal te seda tunnistada kavatsete?

Aitäh! Teiste riikide eest ma rääkida ei saa. Eestis on väga piiratud migratsioonipoliitika. Me ei too immigrante sisse. Seda etteheidet kuuleme ettevõtjatelt pidevalt, et meil on tööjõukriis. Aga ma ei saa rääkida Saksamaa ja Rootsi eest.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Noh, [ütlen] võib-olla täienduseks Rain Epleri küsimusele, et see masinlik ettelugemine on ka õpitud oskus ja seda on vahel teie puhul nauditav vaadata. Te kõik need neli punkti suutsite siduda – mõtlen meie nelja küsimust – arengukavadega, lõimumise ja integratsiooniga läbi arengukavade. Selle arengukava mõistes, kas nüüd selles [olukorras], mis toimus 31. detsembril Raekoja platsil, oleks olnud mõistlik saata sinna näiteks dialoogipolitsei läbi rääkima? Ja kui nüüd kõik on nii suurepärane, siis ma küsiksin: millest on tingitud, et möödunud nädalavahetusel toimusid meil sellised suured ilutulestikud ja pidustused? Kas ma olen midagi maha maganud? Millest see võib olla? Kas integratsioon on luhta läinud?

Aitäh! Politsei valib ise oma taktika, kuidas nad sellistel suurtel üritustel tegutsevad. Nad lähtuvad siseturvalisusest. Arvata, et meie jagame mingeid korraldusi – seda me ju ei saa. Politsei peab lähtuma sellest, mida nemad näevad, kuidas turvalisust tagada. Ja veel kord: sellised asjad mind ka väga häirivad. Mind ka väga häirib, kui selliselt Eestis vene keelt kasutatakse.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No mina tahaksin teid hakata juba nimetama ikkagi nii, nagu ida pool kombeks on, lugupeetud Kaja Siimovna. Sellepärast et te olete tõepoolest lasknud siia sellised slaavikeelsed massid, et see on ennekuulmatu. Tallinnas ei olnud Nõukogude aja lõpul nii palju vene keelt kui praegu ja ma võin seda öelda, sest ma elasin siis Tallinnas ja elan praegu Tallinnas. Aga ma tuletan teile meelde, mida ütles Zelenskõi, kui ta oli siin Tallinnas. Ta ütles, et ühe maksumaksja eest saab sõdida kuus-seitse inimest.

Ei, vastupidi just.

Üks hetk!

Ärge rääkige vahele! Ärge rääkige vahele!

Ärge röökige!

Ärge röökige vahele!

Ärme, palun, head kolleegid …

Me teeme täpselt peegeldusefekti. Peegeldusefekti! Nii et maksumaksjaid ta väga tahtis ja maksumaksjaid on Ukrainal ka väga vaja ja on ka sõdureid vaja. Miks te praegu ei pea Ukrainaga läbirääkimisi, et kahepoolselt näidata teed kogu ülejäänud Euroopale, et Ukraina saaks oma inimesed tagasi? Miks te seda ei tee?

Aitäh! Loen ette president Zelenskõi vastuse. "Me oleme seda täna arutanud ka peaministriga. Siin on küsimus, mis puudutab neid ukrainlasi, kes sõja algusest lahkunud. Lahkunud on nii mehed kui ka naised erinevas vanuses, erinevatel põhjustel erinevad inimesed. Tegemist on sõjaga ja keegi ju pole teadnud, mis homme juhtuma hakkab. Inimesed püüdsid oma elu päästa. Meie piirid olid ju kõik avatud. Olid avatud piirid kõikide meie naabritega, kõikide meie sõpradega, et piiridel ei tekiks meil probleeme. See on üks osa sellest. Samas oleme me tagasi saanud üle 50% oma territooriumist, mis sõja käigus on ära võetud. Me oleme suutnud vaenlast tõrjuda, meie sõdurid on võidelnud. 

Jah, me näeme, et on neid inimesi, kes on üle piiri läinud seadust rikkudes, rikkudes meie reegleid, ja see ongi üks nendest teemadest. See on teema, mis puudutab inimesi endid, nende otsust. Need mehed, kes on mobilisatsioonieas, peaksid ikkagi aitama Ukrainat ja peaksid olema Ukrainas. Ma siin ei hakka rääkima sellest, kas keegi peaks olema eesliinil, kas keegi ei peaks olema eesliinil, sest meil on vastav seadusandlus olemas, aga see puudutab ka nende inimeste enda eetikat ja moraalsust. Kui me räägime ühest sõjaväelasest, kellele maksab Ukraina riik, siis keegi ei aita meid selles, sest ühe sõjaväelase eest maksab kuus kuni kaheksa maksumaksjat. Ja kui te olete Ukrainas ja te ei ole eesliinil, te lihtsalt töötate, ükskõik kus te töötate – me austame kõiki inimesi. Kui te töötate ja maksate makse, siis ka teie annate oma panuse ja kaitsete riiki, ja seda on samuti väga vaja. Kui sa oled välismaal, kui sa oled mobilisatsioonivanuses ja sa ei ole eesliinil ja ei maksa maksu Ukrainas, kui sa oled seadusega vastuolus riigist lahkunud, siis meil tekivad küsimused. Küsimus ongi selles, et kui me tahame päästa Ukrainat, kui me tahame päästa Euroopat, siis me peaksime kõik mõistma seda, et meie ka aitame Ukrainat. Või siis me ei aita Ukrainat. Nii et me kas oleme kodanikud, kes on lahinguväljal, või oleme need kodanikud, kes töötavad ja maksavad makse, sest vastasel juhul ei ole enam sõjaväelaste jaoks raha. Ja kui sõjaväelaste jaoks raha ei ole, siis ei ole enam kedagi, kes Ukrainat kaitseks."

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja …  

(Hõikab saalist.) See on nüüd jälle kodukorra rikkumine! Mul on protseduuriline küsimus selle vastusega seoses.

Võtan ühe küsimuse ja rohkem ma tõesti ei võta. Palun vabandust, Varro Vooglaid! Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Ja siis on ka minul üks märkus teie aadressil. Palun mikrofon Mart Helmele. 

Mulle loeti ette Zelenskõi kõnet, aga ei vastatud mu küsimusele. Ja mu küsimus oli selge: miks Eesti ei pea kahepoolseid läbirääkimisi?

Aga, hea kolleeg, selles kõnes tegelikult oli ka vastus. Oli vastus selles kõnes. Kui te seda kuulasite, siis ei olegi alust, mille üle läbi rääkida. See on Ukraina pädevus seda otsustada. Ja, hea kolleeg, ma teen ka teile märkuse, et see pöördumine peaministri poole teie eelmise küsimuse alguses ei olnud kohane. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma mingis mõttes jätkan sealt, kus eelmine küsimus ja vastus pooleli jäi. Ma mäletan, 24. mail eelmisel aastal oli siin üks arupärimine, kus te vastasite seonduvatele küsimustele. Ma mäletan, et ma küsisin ka seda, miks Eesti ei kontrolli piiril, kas nendel mobilisatsiooniealistel meestel on luba Ukrainast lahkumiseks või mitte. Läti ja Leedu seda teevad. Ja teie vastasite, et Ukraina pool pole seda meilt palunud. Me omalt poolt ütlesime, et aga kui te kohtute Ukraina suursaadikuga, siis küsige, kas see ei oleks asi, millest neil oleks abi. Ja ma küsiksin teie käest, kas te vahepealsel ajal olete sellel teemal Ukraina suursaadikuga suhelnud ja kui olete, siis mida te olete vastuseks saanud. Lisaks nüüd president Zelenskõi väljendas väga selgelt, et tegelikult Ukrainal on see huvi, et mobilisatsiooniealised mehed ei lahkuks praegu Ukrainast. Kas me võime eeldada, et teie sooviga aidata Ukrainat seate nüüd sisse korra, et piiridel hakatakse kontrollima, kas need Ukraina kodakondsed, mobilisatsiooniealised mehed, kes siia tulevad, on saanud loa riigist lahkumiseks? 

Aitäh! Kaks erinevat asja: üks on Ukrainast lahkumine, mida kontrollib Ukraina, kontrollib, kes võivad lahkuda ja kes ei või, ja teine on Eestisse saabumine, mis lähtub nendest reeglitest, milles me oleme kokku leppinud. Ukraina ei ole meilt endiselt – ma olen suhelnud presidendiga selles küsimuses – selliseid asju palunud, sest puudub seaduslik alus.  

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te enne ütlesite, et Ukraina sõdib Eesti eest. Ja samal ajal on needsamad mobilisatsiooniealised mehed põgenenud Eestisse parema, majanduslikult parema ja rahulikuma elu peale. Mul tekib küll küsimus, et kes seal Ukrainas siis meie eest võitleb ja sõdib, nagu teie nimetate, kui need mehed on kõik siin Eestis ja me neid siin kodustame. Kes need peaksid siis olema?

Aitäh! Ukraina rahvaarv on 40 millegagi miljonit. Eestis on ajutist kaitset taotlenud või on ajutine kaitse … Elamisluba omab 35 851 isikut Ukrainast, nendest pooled on naised ja lapsed. Selles mõttes kõik Ukraina mehed ei ole Eestis. Võib-olla see tuleb teile üllatusena, aga ei ole nii.

Palun, head kolleegid, laseme vastata peaministril, ärme segame vahele! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Kõigepealt ma tahtsin märkida, et muidugi te peategi korrale kutsuma, kui keegi jutustab, aga ma pean kohatuks seda, et peaminister liialdas tugevalt, kui keegi rääkis üsna vaikselt, ütles ta, et ärge röökige vahele. Selle tõttu reageeris ka Mart Helme. Nii et te tegite valele inimesele märkuse, te oleksite pidanud peaministrile ütlema, et tegu ei ole röökimisega. See on juba üsna ekstreemne sündmus siin saalis, kui röökimiseks läheb. 

Aga ma tahan küsida ka. Nimelt, Oleg Samorodni, üks Ukraina teema analüütik, ütles EPL‑is jaanuari alguses: "Nii kujuneb paradoksaalne olukord. Euroopa Liidu riikide püüd [---] kompenseerida tööjõu puudumist Ukraina "sõjapõgenike" arvel aitab objektiivselt võttes Venemaal saavutada oma strateegilist eesmärki, milleks on Ukraina kui taolise hävitamine." Ja seda arvas ka Ukraina ekspert Vitali Portnikov. Ehk küsimus: kas te ei muretse selle pärast, mida siin on välja öeldud, et Ukraina kaotab oma inimesed ja nõrgeneb selle tõttu?

Aeg!

Muidugi, inimesed, kes on mobilisatsioonieas, peaksid sõdima Ukrainas, ja sõdivadki. Väga suur osa neist sõdivad, osa maksavad makse, nii nagu ma lugesin ette sellest Ukraina presidendi vastusest. Lisaks, need inimesed, kes on Eestis küll ajutise kaitsega, aga töötavad siin, maksavad Eestis makse ja kui Eesti aitab Ukrainat, siis mõnes mõttes ka nende raha lõpuks jõuab Ukrainasse. Meil puudub seaduslik alus neid kuidagi välja saata. Ukrainlased saavad paluda, kutsuda, rõhuda moraalile ja eetikale, nii nagu seda president Zelenskõi tegi. Aga seaduslik alus selleks, et neid välja saata, puudub.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Mulle tundub, et me oleme Eestis sattunud teatud eetilise relativismi ja juriidilise nihilismi teele. [Pean silmas] just toimunud president Zelenskõi visiiti ja nende ukrainlaste, just Ukraina meeste teemat, kes peaksid – neid on 7000 või rohkem – tegelikult olema rindel ja võitlema. Aga nad on Eestis ja ei tee seda. Ma saan aru, et te vestlesite sellest ka Zelenskõiga nelja silma all. Milline on teie sõnum nendele inimestele? Mida nad peaksid tegema, mis oleks eetiline? Milline on teie soovitus nendele Ukraina meestele?

Aitäh! Eetiline oleks minna ja oma kodumaa eest võidelda.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Küsin teilt otse: kas jah või ei? Kas te näete selles massilises slaavi riikidest pärinevas immigratsioonis Eestisse probleemi või ei näe? Palun vastake, kas meil on probleem teie silmis või ei ole. Te ütlete, et ei ole tulnud nii palju inimesi ja ei ole nagu probleemi – mulle jäi see teie vastusest kõlama. Ma tahakski jah‑ või ei-vastust, kas on probleem tegelikult või ei ole. Seepärast, et kui ma kas või mõnda pealinna kaubanduskeskust külastan, siis eestikeelset juttu kostab seal väga vähe. Venekeelne jutt ümberringi, see on täitsa šokeeriv avastus olnud. Ma küsin ka teie käest, ma küll ei tea, kui palju teie avalikus ruumis niimoodi liigute, aga kas teie arust on massiline slaavi päritolu immigratsioon Eestisse probleem või ei ole?

Numbrite järgi ei ole meil massilist migratsiooni. Selles mõttes seda ei ole. Aga ka mind häirib see vene keele kasutamine väga.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kaja Kallas! Teie põhiline lause on see, et Ukraina sõdib Eesti eest. Siin on täna tõusetunud ka see küsimus, et mispärast osa Ukraina elanikkonnast, kes on sõjaväekohuslased, viibivad meie territooriumil. Teie vastus on olnud selline, et meil puudub seaduslik alus neid siit välja saata. Lugupeetud Kaja Kallas, ma tuletan teile meelde, et teie võimuses on algatada vastavad seadusemuudatused, reguleerida inimeste käitumist siinsamas Eesti Vabariigis. Seega kuulub teie pädevusse nende isikute väljasaatmine Ukrainasse, sest nemad sõdivad meie eest. Ma ei saa aru. Praegu te olete Putini teema peal ju … 

Aeg! Aitäh, Kalle!  

… hoiate sealt väeosasid, mehi eemale.

Eesti on Euroopa Liidu liige ja Euroopa Liidu Nõukogu otsusega on ajutine kaitse kohaldatud Ukraina kodanikele. See kehtib kuni märtsini 2025. aastal. Ja seda olukorda on võimalik pikendada komisjoni ettepanekul nõukogu otsusega, kui nii hinnatakse. See on see seaduslik alus, mis alusel need inimesed siin on. Mis alusel nad on Ukrainast lahkunud, et nad on üle piiri saanud, see on Ukraina küsimus, mida meie ei saa lahendada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et puudub seaduslik alus mobilisatsiooniealisi Ukraina mehi Ukrainale välja anda. Aga kas te olete ka mõelnud, kuidas need mobilisatsiooniealised mehed, Ukraina mehed mõjutavad meie noorte meeste kaitsetahet, võidutahet, kui nad näevad, et sõja korral võib naaberriiki putku pista ja valida nii-öelda elu?

Kui meil oleks mobilisatsioon, me paneks piirid kinni. Aga öelda, et meie inimeste seas ei ole neid, kes mõtlevad selle peale, kuidas nad põgenevad siit ja oma kodumaad ei kaitse – seda ju öelda ei saa. See on alati niimoodi olnud ja ilmselt saab olema ka tulevikus.

Aitäh, auväärt peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, palun!

Härra istungi juhataja, ma seda küsimuse ülespanemise ajastust sättisin niimoodi, et teil oleks mugav. Ja siis mõtlesin, et see on natuke mitte skandinaavialik, vaid sihuke slaavilik, et pead proovima ülemuse poole pöörduda, kui talle sobib. Siin Mart Helmel oli ikka tükk tüli, et küsimus küsida saada. 

Aga ma lähen nüüd küsimuse juurde. See on inspireeritud sellest, milliseid vestlusi te pidasite kolleegidega teemal "Kord saalis". Ja mulle meenus, et eelmine nädal ma tahtsin teiega selle arutelu üles võtta, aga teie vahetus sai läbi ja siis see kuidagi jäi. Eelmisel nädalal oli üks moment, see võis ka olla esmaspäevane päev, kui te täiesti suvalisel hetkel ütlesite siin saalis olijatele, et on olnud väga kvaliteetne ja hea diskussioon ja see on kõik väga tore ja nii edasi. Ja siis, ma ei mäleta, kas see oli samal päeval või järgmisel päeval, kui ma olin teilt küsimas küsimust või õigemini täpsustamas, miks päevakorrapunkti ei saa käsitleda, üks teie staažikas kolleeg hakkas jaurama – tal on päris tihti kombeks jaurata –, aga te ei teinud talle märkust. Ja siis ma hakkasin mõtlema selle üle, et tõsi, ta on palju minister olnud ja siin ka pikemalt olnud, et kas te siis ei julge. Ent teie positsioon on kõvem ja opositsioonisaadikuid te vahest noomite. Ma kutsun üles: siis, kui jälle mõni teie erakonnakaaslane jaurama kukub, võiks hoida selles mõttes ühte joont. Ma usun, et siis on ka siit saalist vastu peegelduv vastav. Siis ei ole sellist tunnet, et ühed võivad ja teised ei või.

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen seda korduvalt rõhutanud, et mina selle tooli peal siin, kus ma praegu istun, püüan küll käituda nii, et ma ei tee vahet 100 Riigikogu liikme vahel, vaid käitun kõigiga ühtemoodi. Ja minu julguse puudumise taha ei jää ükski minu repliik. Aitäh! 

Aga nüüd avan läbirääkimised. Martin Helme, palun! (Martin Helme palub lisaaega.) See on sinu õigus. Palun, kolm minutit lisaks.

Nüüd tuleb küll öelda, et õudne numbritega võltsimine käis jälle, veel hullem kui eelmiste vastamiste käigus. Täiesti ametlikud andmed: fakt, mille me saime Politsei‑ ja Piirivalveametist, on see, et Eestisse on 87 000 inimest sisse tulnud selle viimase kahe aastaga. Aga sinna juurde on veel lisaks tulnud inimesi, keda piirivalve ei loenda, sest meie lõunapiiril kedagi ei küsitleta, ei loendata üldse. Ja veel on lisaks tulnud siia ajutise töö saajad, kelle kohta on veel eraldi oma arvestus. Nii et me räägime ikka kindlasti rohkem kui 100 000 inimesest, kes on saabunud Eestisse viimase kahe ja poole aasta jooksul. 

Kui minu küsimuse peale hakkas Kaja Kallas rääkima sellest, et Vene okupatsiooni lõpul oli koos Vene sõjaväega siin rohkem venelasi, siis jaa, selle vastu ma ei vaidle. See, mida meie ütleme ja mis vastab numbriliselt või arvuliselt tõele ja on lihtsalt puhas fakt, on see, et nii lühikese aja jooksul nii palju inimesi pole kunagi Eestisse saabunud ja nad puha saabuvad slaavi riikidest. Ja mina ei rääkinud ainult Ukraina pagulastest, kellele antakse rahvusvaheline kaitse. See on järjekordne demagoogia, kui räägitakse ainult nendest – see aitabki numbritega žongleerimisel näidata väiksemat arvu. Aga tegelikult on see arv väga suur ja nad on slaavlased, nad on peamiselt venekeelsed. Üle 80% ütleb, et nende kodune keel on vene keel, ja üle 85% ütleb, et nad ei taha siit kuhugi ära minna, sõltumata sellest, mis sellest sõjast saab. 

Samamoodi on natuke kummaline kuulata seda põhjendust, miks siis Eesti riik, Eesti valitsus mitte midagi ei võta ette selle jaoks, et aidata Ukrainal sõdida ja aidata siia põgenenud väejooksikuid sinna tagasi saata. "Aga ukrainlased on suur rahvas, üle 40 miljoni." Muide, ei ole enam. Ukraina rahvaarv on tänaseks päevaks väiksem kui Poolal, 35 miljonit umbes, võib-olla 36. Ega keegi täpseid numbreid ei tea, nad pendeldavad edasi-tagasi üle piiri. Oli kunagi, jah, enne sõda nendes nii-öelda 1991. aasta piirides tõesti üle 40 miljoni, 45 miljonit umbes, aga tänaseks päevaks on sellest 10 miljonit kaduma läinud. 

Nii et mis jutt see on! Kui on vaja siin loosungeid laduda ja vastu rinda taguda, siis Ukraina sõdib meie eest, aga kui Eestil on vaja aidata päriselt Ukrainal enda eest sõdida, siis me siit ei aita Ukrainal kätte saada ei töökäsi ega sõdureid. Võlts, kahepalgelisusest ja valelikkusest nõretav loosunglikkus! 

Paneme selle massilise sisserände kõrvuti teiste numbritega. Meil on rekordmadal sündimus, kõigi aegade madalaim sündimus, rekordsuur sisseränne ja meil on rekordtempos venestamine või venestumine, ükskõik kuidas me ütleme. Oleme olukorras, kus sündimus on madal ja eestlaste väljaränne jätkub. Jah, praegu rändab ka tagasi, aga kõik nad ei ole muide eestlased, vaid neid loetakse Eesti kodakondsuse põhiselt. Väljaränne jätkub! Sellises olukorras rääkida midagi integratsioonist on lihtsalt luul. See on mingi ebaadekvaatne lämin, sellel ei ole mingit pistmist päriseluga. 

Ja me nägime selle ebaadekvaatse lämina tegelikku palet 31. detsembri kell 11 õhtul Raekoja platsil. See ongi Kaja Kallase valitsuse rahvastikupoliitika: Eesti venestub meie silme all. Ja selline venestamispoliitika on loomulikult kasulik Venemaale, Kremlile. Eesti venestamine, kasutades immigratsiooni slaavi riikidest, on Kremli huvides. See on Kremli heaks töötamine. See ongi putinism Eestis, istub Stenbocki majas. 

Nii et mina ei tea. Mul ausalt öeldes kukub karp lahti. Me räägime 100 000-st, mõne aastaga tuleb Eestisse 100 000 inimest juurde, ja selle peale peaminister ütleb meile: meil ei ole massiimmigratsiooni. Aga vabandust, kust maalt on? Mis see number olema peab, et reformierakondlaste meelest ka on meil massiimmigratsioon? Pool miljonit kahe aasta jooksul või miljon või mis see number on? Me räägime juba 100 000‑st tulnust. Ja see ei ole veel massiline Eesti rahvaarvu juures! Meid on alla miljoni, eestlasi on alla miljoni. Eestit hävitav valitsus on meil, Eesti rahvusriiki hävitav valitsus. Õudne!

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Mul ei olnud algul plaani üldse pulti tulla, aga mind ässitas üles see, et lugupeetud Kaja Kallas väitis, et Eesti ei saa midagi teha, et need, kes peaksid teenima, püss käes, oma riiki ja kaitsma seda moskoviidi eest, siit ära Ukrainasse läheksid. Saab küll. Saab küll! Ja ei vasta tõele ka see, et Ukraina saatkond ei ole teemat tõstatanud. Ma siin praegu ei hakanud otsima, aga mõned nädalad tagasi lugesin ma uue Ukraina suursaadiku kas intervjuud või artiklit, kus ta selgelt ütles: Ukraina vajab neid mehi, kes on Eestis. Ukraina vajab neid kui mehi, kes lähevad Ukraina eest võitlema. Ja Zelenskõi ütles samuti.

Millega ma eksisin – sellega olen nõus –, oli see, et ma ütlesin tagurpidi, et ühe maksumaksja raha eest saab mitut sõjaväelast üleval pidada. Vastupidi, läheb vaja kuut-seitset maksumaksjat – vaatasin üle Zelenskõi kõnest –, et ühte sõjameest üleval pidada. Aga põhimõtteliselt ma ei eksinud. 

Miks ma tulin pulti, on aga ikkagi see. Lugupeetud Kaja Kallas, mis vahe eesti rahval on, kas Eesti venestatakse Putini võimu all või Eesti venestatakse Reformierakonna võimu all? Mis vahe on eesti rahval, mis vahe on minu lapselastel, kui nad hakkavad elama siin, kus neile ei meeldi enam elada, sest siin ei ole enam eestikeelset keskkonda? Mis vahe mul on, kas Kaja Kallas venestas Eesti või venestab Eesti Putin? Ega suurt vahet ei ole. Te teete ju puhtalt seda tööd. 

Ja muide, tulen tagasi eelmise või üle-eelmise arupärimise juurde, mis oli kaitsevõimekuse kohta. Seesama Bildi artikkel, mida me ei pruugi küll võtta mingisuguse viimse instantsi tõena, ütleb väga selgelt, millest konflikt algab. Konflikt algab sellest, et Venemaa tõstab siin oma viienda kolonni jalule, annab sellega ettekäände endale võetud kohustuse ehk oma kaasmaalaste kaitsmisele asuda ja põhjustab sellega konflikti Venemaa ja NATO vahel.

Te teete ju kõike seda, mida Putin tahab. Te olite siis alles nooruke ja tõenäoliselt poliitikaga väga ei tegelenud, aga 1990. aastate algul oli Venemaal äärmiselt aktiivne ja väga autoriteetne politoloog Sergei Karaganov. Sergei Karaganov töötas välja oma doktriini. Nii seda nimetatigi: Karaganovi doktriin. Selle kõiki postulaate ma siin ei hakka üles lugema – kõiki ma ei mäleta ka nii väga täpselt enam –, aga selle põhiseisukohad puudutasid just nimelt seda: Venemaa peab seisma hea selle eest, et endistes liiduvabariikides vene vähemus säiliks. Kui võimalik, siis kasvaks. Sest vene vähemust on võimalik ära kasutada, et Venemaa nõudmisi, mis puudutavad kodakondsust ja keelepoliitikat, pidevalt päevakorras hoida. 

Aga mida te teete praegu? Kuldsel kandikul kannate Putinile ette, et russki mir'i saaks meil siin ellu viima hakata. Ja siis räägite siin kellestki, kes on Putini käsilased ja näe, ei toeta Ukrainat. Toetame Ukrainat! Tahame Ukrainat toetada kõige väärtuslikumaga, mis ühel riigil üldse on: inimressursiga. Aga teie käitute nagu 19. sajandi alguse Ameerika plantaator, kes käsitleb ukrainlasi mingit sorti orjadena, kes peavad Eestis tööd tegema. "Väga hea, et tulid, saime tööjõudu!" Ei ole hea! Ukrainal on neid vaja! 

Ja siis me räägime sellest, kuidas me oleme endale võtnud kohustused Ukraina pärast üles ehitada. No nalja teete või?! Ukraina rahvas peab Ukraina üles ehitama. Jah, me saame neid selles aidata, aga meie ei saa ju hakata Ukrainat üles ehitama, kui ukrainlased sealt jalga lasevad kõik. Kas te ise ka aru saate, kui nuripidist poliitikat te ajate? See on karjuvas vastuolus absoluutselt kõigi Eesti rahvuslike huvidega. Veel kord: ma saan aru, et teil on telefonis [midagi] äärmiselt huvitavat, aga võiksite kuulata, mida siin saalis räägitakse. Ja siis ei ütle ka teie erakonna- ja koalitsioonikaaslased: tööd ei ole võimalik teha, sisulist debatti ei ole võimalik arendada. Aga kus te olete, kulla sõbrad? Tulge ja karjuge ka mulle vahele, et ei vasta tõele ja ei ole nii ja numbrid ei kinnita! 

Aitäh! 

Tulge saali, peame diskussiooni!

Aitäh, Mart! 

Teid ei ole ju! Teid ei ole ju! Teid ei huvita ju!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Tahaksin omalt poolt peatuda mitte väga pikalt ühel aspektil selles diskussioonis, mida siin on praegu peetud – selles niinimetatud diskussioonis –, ja nimelt sellel aspektil, millele juhtisin tähelepanu ka oma küsimust esitades.

Nimelt, 24. mail – see on peaaegu kaheksa kuud tagasi – oli siinsamas saalis üks arupärimine, mis puudutas sarnaseid küsimusi. Seal ma küsisin teie käest väga konkreetselt, miks Eesti ei ole kontrollinud piiridel, kas need Ukraina kodakondsetest mobilisatsiooniealised mehed, kes soovivad Eestisse tulla, omavad õigust Ukrainast lahkumiseks. Küsimust esitades osutasin ka asjaolule, et, nagu siin saalis toona kõlas, Lätis ja Leedus just nii tehakse: kui mobilisatsiooniealised Ukraina kodanikest mehed soovivad Lätisse või Leedusse siseneda, siis piiridel kontrollitakse, kas nad on saanud Ukrainalt loa riigist lahkuda. Kordan, et jutt käib mobilisatsiooniealistest.

Teie vastasite siin – meenutan niimoodi üldiselt –, et Eesti ei kontrolli seda sel lihtsal põhjusel, et Ukraina pool pole meile vastavat palvet esitanud. Mina omalt poolt ütlesin, et ma tõtt-öelda ei näe, miks üldse peaks sellist palvet esitama, sest see on ju ilmselgelt Ukraina huvides, et need mehed, kes on mobilisatsiooniealised, ei saaks vabalt kodumaalt lahkuda ja leida nii-öelda pelgupaika teistes riikides.

Aga omalt poolt osutasime, et te võiksite küsida seda Ukraina suursaadikult, kellega te – ise ütlesite – tihtipeale kohtute. Konkreetne küsimus, konkreetne vastus: kas sellest oleks Ukrainale abi, kui me kontrolliksime seda asja oma piiridel? Täna ma küsisin teie käest, kas te olete selle kaheksa kuu jooksul leidnud võimaluse Ukraina suursaadikult selle kohta küsida, aga te ei vastanud mu küsimusele. Lihtsalt ei vastanud. Me ei kuulnud vastust. Ma tegelikult endiselt tahaksin seda väga kuulda. Teil on võimalus siin lõpus veel sõna võtta, äkki te kasutate seda võimalust ja ikkagi annate meile selgituse, kas te olete Ukraina suursaadikuga sel teemal kordagi rääkinud konkreetselt ja kui olete, siis mida te olete vastuseks saanud. Mida te olete vastuseks saanud?

Nüüd edasi. Eelmisel nädalal, kui Eestit külastas Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, siis ta väljendas ju väga selgelt seisukohta, et Ukraina huvides on, et mobilisatsiooniealised mehed, kes on Ukraina kodanikud, ei lahkuks riigist. Minule tundub küll, et kui me võtaksime seda Ukraina huvi tõsiselt, siis me peaksime ju nüüd lõpuks ometi astuma samme, et hakata piiride peal kontrollima, kas nendel meestel on Ukrainalt saadud luba riigist lahkumiseks või ei ole. Ja edasi, kui me seda sellest hoolimata ei tee, et president Zelenskõi selgesõnaliselt Eestis käies seda huvi väljendas, siis mulle küll tundub, et väga raske on öelda, et me lähtume eesmärgist Ukrainat selles keerulises olukorras aidata.

Kui te nüüd ütlete, et Eesti ei saa siin mitte midagi teha, siis tuleks ka eristada neid kahte küsimust. Minule vastates te minu meelest keskendusite küsimusele, kas saab välja saata neid Ukraina kodanikke, kes juba on Eestis ja on mobilisatsiooniealised. Aga minu küsimus puudutas seda aspekti, et kas saab kontrollida piiridel seda, kas neil üldse on luba lahkuda. See ju ennetaks seda probleemi, et me peame üldse hakkama arutama, kas neid inimesi saab või ei saa välja saata – nad ei saaks meie riiki sisenedagi.

Nüüd, kui me küsime konkreetselt küsimuse, kas siis saab piiridel kontrollida või ei saa, siis mulle tundub, et peaks saama. Ma ei ole küll valdkonna asjatundja, aga kui Läti saab ja Leedu saab, miks siis Eesti ei peaks saama? Võib-olla kutsuks üles siin neid nii-öelda faktikontrollijaid, et kontrollige, kas saab või ei saa. Kas põhimõtteliselt on võimalik seda kontrollida või on tegelik probleem ikkagi selles, et võimalik on küll, aga ei ole tahtmist seda teha – saab, aga ei taha? Aga siis tuleks seda ka ütelda, et Ukrainal on huvi, et need mobilisatsiooniealised meessoost kodanikud ei lahkuks Ukrainast, aga näiteks meie valitsusel on huvi, et ettevõtjatel oleks palju odavat tööjõudu. Ja kui ühel kaalul on see meie huvi ja teisel kaalul on Ukraina huvi, siis võib ju täitsa nii olla, et valitsus ütlebki, et aga meie huvi on kaalukam ja sellepärast me ei hakkagi seda kontrollima. Täitsa võimalik, aga siis tuleb seda ka ausalt öelda. See on muidugi küüniline, aga see oleks vähemalt aus. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu meelest on see väga oluline küsimus, mis ma praegu tõstatan. Nimelt, on teada, et siin saalis kõnepidamise ajal ja sõnavõttude ajal kehtivad väga kindlad reeglid. On selge see, et Riigikogu liikme sõna on vaba, sisuliselt tema ütluste ja väljenduste osas mingeid piiranguid olla ei saa. Aga küsimus on praegu selles, et siin saalis käivad esinemas ka valitsuse liikmed, käivad siin ka erinevate institutsioonide inimesed ja nii edasi. Loomulikult on ka nende osas teatud mööndused olemas, kui antakse edasi mingisuguseid väärtushinnanguid ja nii edasi. Aga minu jaoks on küsimus praegu selles, kui valitsuse liige on siin saalis ja esitab konkreetselt faktiväite. Faktiväide tähendab seda, et faktiväide on alati kontrollitav. Ma toon kõigepealt kaks näidet. Mart Võrklaev tuli siia pulti ja ütles seda, et maksutõusud jätavad inimestele raha kätte. Ilmselgelt ei olnud see faktiväide õige, sest majandusõpikud annavad teistsuguse arvamuse. Täna Kaja Kallas manipuleeris numbritega ja kui Martin Helme tuli pulti ja ütles, et kõik see jutt on vale, mis siis nüüd edasi saab? Kas valitsuse liikmetel on lubatud siin saalis Riigikogule ja kogu rahvale valetada? Kui need faktiväited ei vasta tõele, siis kuidas me peame reageerima? Kas te [olete nõus], et kui valitsuse liige valetab siinsamas saalis Riigikogu liikmetele, siis on Riigikogu liikmetel õigus pöörduda kohtuinstantsi poole ja see faktiväide, mis on vale ja mida ei ole võimalik õigesti kontrollida, lükatakse kohtus ümber? Mis sanktsioonid järgnevad, ütleme, valitsuse liikme tegevusele sel juhul? Tahaks vastust saada.

Aitäh! Hea kolleeg, ei ole küll tänasel hetkel põhjust väita vähimalgi määral, et peaminister Kaja Kallas oleks selle päevakorrapunkti juures valetanud. Nii et ma arvan, et selline väide ei ole kindlasti mitte asjakohane. Samas tunnistan, et printsiibilt me oleme kõik elu jooksul eksinud. Ma arvan, et ei ole ka selle saja ühe hulgas, kes me siin saalis oleme, ühtegi inimest, kes poleks eksinud. Eksimine teatud mõttes on inimlik ja on arusaadav, et eksimusi tuleb. Loomulikult oleks ka väga absurdne, kui selle eest oleks mingi kriminaalne vastutus, kui äkki mõne faktiveaga eksimise korral võetakse kriminaalvastutusele. Eks siis saab Riigikogu üldise poliitilise hinnangu anda valitsuse liikmete suhtes.

 Aga veel kord, olgem ettevaatlikud selliste väidetega. Tihtipeale on allikad, kust ühte või teist fakti nopitakse, erinevad. Selles mõttes ei saa väita, et keegi on teadlikult või sihilikult [valet infot edastanud]. Ja tihtipeale numbrid ongi ebatäpsed. Ma arvan, ei ole mitte kedagi, kes suudab väga täpselt, saja täpsusega öelda, kui palju meil näiteks ukrainlasi siin praegu on. Tõepoolest ei saa, seda enam, et meil on Euroopa Liidu sees vaba liikumine. Väga raske on seda numbrit kokku võtta.

Head kolleegid! Sellega oleme me … Aga mis puudutab seda, kas on absoluutne vabadus öelda mida iganes, siis see päris nii ei ole, hea kolleeg. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 72, ma ei hakka seda ette lugema, annab võimaluse juhatajale teatud juhtudel sekkuda. Nii et see ei ole päris absoluutne, et võib öelda, mida tahad. Mina juhatajana püüan tõepoolest võimalikult vähe sekkuda, aga teatud juhtudel ei saa seda välistada. Head kolleegid, oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Siim Pohlaku, Henn Põlluaasa, Kalle Grünthali, Kert Kingo ja Rain Epleri 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine demograafilise kriisi ja selle lahendamise kohta. Arupärimine numbriga 232. Palun arupärijate nimel seda arupärimist Riigikogu kõnetoolis tutvustama hea kolleegi Rain Epleri.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, kaheksa kuud tagasi esitasime koos kolleegidega arupärimise ja sellega seoses on palve proua peaministrile, et kui te saate, siis ärge ainult vuristage neid vastuseid siin arupärimises olevatele küsimustele, vaid proovige puudutada ka neid teemasid ja küsimusi, mida ma siin praegu arupärimist ette kandes esitan. See etteheide muidugi, et see arupärimine on siin vastamiseks nii tükk aega hiljem [päevakorras], ei ole kuidagimoodi peaministrile suunatud, pigem läheb see siia minu selja taha ja Riigikogu juhatuse pihta.

Aga tõepoolest, arupärimine demograafilise kriisi ja selle lahendamise kohta. Vaatame värskemaid numbreid. Sündide arv langes eelmisel aastal Eestis tõesti katastroofilisele tasemele: sündide arv oli siis veidi üle 10 700. Ka 2022. aastal oli sünde vähe, 11 650. Isegi vabadussõja ajal oli Eestis 18 500 sündi. Nii et olukord on tõesti tõsine. 

Mis puudutab demograafilise situatsiooni muid aspekte, siis Eesti selgelt ületab Soomet, Lätit ja Leedut, meie lähinaabreid, immigratsioonimahtude poolest. Kui meie elanikkond 2022. aastal paisus alaliste elanike võrra 2,2%, siis näiteks Leedus oli sama näitaja 1%, Soomes 0,7% ja Lätis 0,4%. Ka tänased varasemad vastused viitasid siin justkui sellele, et meil ei toimu massilist immigratsiooni, ent võrreldes naabritega on numbrid üsna kõnekad. 

Kui me nüüd ka majandusmõju sisse toome, siis möödunud nädalal, proua peaminister, te rääkisite elektri hinnast, võrdlesite siin möödunud aasta detsembrit ülemöödunud aastaga, rääkisite, kuidas kõik on paremaks läinud. Ma tõin välja, et alates sellest, kui teie olete valitsuses olnud, valitsust juhtinud, on näiteks elektri hinna vahe Soomega meie kahjuks jõudsalt kasvanud. Ja nüüd, kui me vaatame ka näiteks Eesti SKP‑d elaniku kohta, siis näeme, et 2021. aastal oli see 79% Soome SKP-st, nüüd aga olete selle suutnud viia 77%‑ni. Vahe Leeduga on suuremaks kärisenud, see näitaja on ka Leedu kasuks. Lätist oleme veel ees. Eestlased alati armastavad võrrelda oma numbreid lätlaste omadega, Läti läheneb meile jõudsasti. 

Kui me vaatame Eesti inimeste töö tootlikkust, siis selles me olime Soomele kõige lähemal 2020. aastal, kui meie tootlikkus moodustas Soome omast 69,4%. 2022. aastaks on see kukkunud 64,2%‑ni. Samal ajal on Läti ja Leedu tootlikkus kasvanud ja Läti on Eestist selles osas möödunud. 

Nii et ühelt poolt on [probleem] see, et sündide arv on meil väike. Teiselt poolt on üsna lihtne näha seost, et immigratsioon Eestisse on suurem kui meie lähiriikidesse ja see avaldab ka mõju majandusnäitajatele. Nii et kuulame huviga teie vastuseid meie kaheksa kuud tagasi esitatud küsimustele ja kindlasti tekib ka lisaküsimusi. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Enne kui palun siia peaministri, [märgin, et] mulle jäi kõrvu sõna "vuristama". Mul oli selline mõte, et see on nagu väga negatiivse alatooniga sõna, mida te korduvalt peaministri aadressil olete kasutanud. Ma vaatasin, et Eesti Keele Instituut ütleb, et "vuristama" on kiiresti ja ühetooniliselt rääkima või lugema. Selles mõttes see ei olegi liiga negatiivne, aga lihtsalt, kui on soov, et peaminister räägiks aeglasemalt, siis võiks lihtsalt esitada selle palvena, mitte kasutada sõna "vuristama". Ja teiseks, hea kolleeg, te mainisite oma arupärimist tutvustades lisaküsimusi. Selleks on ikkagi küsimuste voor, kus te saate lisaküsimuse esitada. Need on ikka küsimused, mis on algselt esitatud, ja need on sõnavõtu osa. Nii et kui sinna juurde tuleb lisaküsimusi, siis need tuleb esitada küsimuste voorus. 

Palun, peaminister!

Aitäh! Head Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele.

Esimene küsimus: "Seoses demograafilise kriisiga on rahvusriigi jätkusuutlikkuse tagamine üks meie kõige olulisemaid ülesandeid. Kuidas valitsus kavatseb toetada suuremat sündivust ja väiksemat sisserännet, et vältida elanikkonna vähenemist ja vananemist, samas säilitada rahvusriik sellisel kujul, nagu on kirjas meie Põhiseaduses?" Sündide vähenemisega kohanemine on väljakutse kõigi Euroopa riikide jaoks. Eesti ei ole siinkohal erandlik. Rahvastikus toimuvad muutused väga aeglaselt ja muutuste mõju on seetõttu tuntav läbi mitme põlvkonna. Üldiselt on varasemast teada, et ebakindlatel aegadel lükkavad inimesed laste saamist edasi. Olukorras, kus üks kriis pole veel lõppenud ja uus juba koputab uksele, on peredel kindlasti ebakindel periood. Kriisid, mis meil on olnud: koroona, Ukraina sõda, inflatsioon. Valitsus tegutseb selle nimel, et vähendada kriiside mõju ja taastada inimeste turvatunnet ja stabiilsust ühiskonnas. Varasema statistika järgi saab eeldada, et kui kriis taandub, kasvab ka sündimus, sest mõned sünnid on ebastabiilsel ajal lihtsalt edasi lükatud.  

Rahvastiku vaates on oluline luua lisaks sündimuse kasvu ja lastega perede toetamisele ka paindlikkus tööturupoliitikas, et võimalikult suur osa rahvastikust oleks tööga hõivatud. Vanemaealise elanikkonna hulgas on hõivatute osatähtsus aasta-aastalt kasvanud. Rahvastiku tervikvaates kompenseerib sündimuse arvu langust mingi aja inimeste pikem eluiga, sealhulgas ollakse tööturul kauem aktiivne, kuid pikemas perspektiivis hakkab rahvaarv ja tööealine elanikkond ikkagi vähenema. Seetõttu on väga oluline, et tänane töötav põlvkond muretseks vanaduspõlve pärast ja koguks ka sääste.  

Me oleme kokku leppinud järgmised tegevused. Peretoetuste ja vanemahüvitise tervikanalüüs, et parandada toetuste ja teenuste eesmärgipärasust. Muutsime juba lapsehoolduspuhkuselt tööle naasnud vanemale haigus- ja hoolduspäevade hüvitamise vanema varasema sissetuleku, mitte töötasu miinimummäära alusel. Perepoliitikas jätkame meetmeid, mis võimaldavad lapsevanematel paremini ühildada töö- ja pereelu, sealhulgas soosides kodutööde ja perega seotud kohustuste võrdsemat jagamist. 

Regionaalpoliitikasse panustame, soodustades maapiirkondade arengut nii, et need muutuks peredele ligitõmbavamaks elukohaks. Eesmärgid on vähendada piirkondlikku mahajäämust ja suunata senisest rohkem investeeringuid väikepiirkondade konkurentsivõimesse. Lisaks oleme kokku leppinud järgmised tegevused, mis aitavad luua kindlust noortele pere loojatele. Seisame Eesti julgeoleku eest, tõstes riigikaitsekulud järgmiseks neljaks aastaks 3%-le SKP-st. Rohereformidega anname kindluse, et tulevastel põlvedel on keskkond, kus elada. Soodustame kodulähedaste lasteaed-algkoolide ja kuni teise kooliastmega koolide pidamist. Vaatame üle ka hariduslike erivajadustega laste õppekorralduse, tugiteenuste põhimõtted ja otsime võimalusi, kuidas tugevdada kaasava hariduse korraldamist. Samuti loome üksikvanematele tervikliku toetuspaketi. Tagame peredele, kes võtavad enda kasvatada vanemliku hooleta lapse, tugiteenuste riikliku rahastuse. Suuname lisaraha ka erivajadusega laste rehabilitatsiooni ja tugiteenustesse. On kavatsus jätkata juba varasemalt käima lükatud tegevusi. Nendest suur osa toetab lastega peresid, võimaldab suurema hulga inimeste kaasamist tööturul ja parandab vaimse ja füüsilise tervisega seotud teenuste kättesaadavust.  

Mis tegevused jätkuvad? Heaolu arengukavas on seatud eesmärgiks jätkusuutlike, säästlike, uuenduslike lahenduste leidmine selleks, et tagada kõigi inimeste potentsiaali maksimaalne kasutamine, väärtustamine ja et vähendada survet sotsiaalkindlustussüsteemile. Laste ja perede programmi eesmärk on, et Eesti oleks hea paik pere loomiseks, laste kasvatamiseks ning Eesti lapsed oleksid õnnelikud, kasvaksid hoolivas, kaasavas, turvalises ja arendavas keskkonnas.  

Rahvastiku tervise arengukava üheks eesmärgiks on pikendada tervena elatud eluiga, vähendada ebavõrdsust. Hea tervis on oluline eeldus ka heaolu kasvuks, Eesti rahva säilimiseks. 

Rahvastikuteemade terviklikuks käsitlemiseks on 2021. aastal loodud rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, mida veab sotsiaalkaitseminister. Komisjoni eesmärk on koordineerida koos valdkonnaekspertide ja eri ministeeriumide esindajatega riigi tegevust rahvastikupoliitika kujundamisel. Valitsus jätkab kontrollitud rändepoliitikat. Valitsus lähtub välismaalaste seaduses kinnitatud põhimõttest, et aastane Eestisse sisserändavate välismaalaste piirarv ei tohi ületada 0,1% Eesti alalisest elanikkonnast.  

Teine küsimus: "Hariduse tähtsus rahvusriigi tulevikule on vaieldamatu. Kuidas kavatsete suurendada hariduse kättesaadavust ja kvaliteeti, et tagada nooremate põlvkondade edukas panus majandusse ja ühiskonda?" Kõigepealt on mul hea meel tõdeda, et Eestis on maailma ühed paremad koolid, õpetajad ja õpilased. Kui me võtame PISA haridusuuringu järgi, siis see tõi taas rõõmustava sõnumi, et meie põhikooliõpilaste teadmised on maailma tipus nii matemaatikas kui ka loodusteadustes. Aga me ei jää kuidagi loorberitele puhkama. Kvaliteetse hariduse kättesaadavuse oluline komponent on koolivõrk. Arenguseire Keskuse analüüsi kohaselt asub kehtiva koolivõrgujaotuse korral 50 kooli piirkondades, kus on kool, aga pole lapsi. Lisaks jäävad lähiaastatel mitmed tänased keskkoolid või üheksaklassilised põhikoolid piirkondadesse, kus jätkub õpilasi vaid kolme- või kuueklassiliste koolide jaoks.  

Selleks, et tagada kvaliteetne haridus kodule lähedal, on riik, omavalitsused ja teised koostööpartnerid arengukavas kokku leppinud selged suunad: alushariduse ning esimese ja teise kooliastme tagamine lapsele võimalikult lähedal; kolmanda kooliastme koondumine valla või linna piirkondlikesse keskustesse; keskhariduse õppekohtade tagamisel riigi suurema vastutuse võtmine. Sellest kokkuleppest kavatseme ka kinni pidada. Täiendavalt on toetusmeede väikeste koolide toetamiseks hajaasustusega piirkondades. [Need on koolid,] kus 1.–6. klassis statsionaarses õppes on õpilaste arv suurem kui 19 ja väiksem kui 90. 

Hariduse kvaliteedi oluline komponent on ka eestikeelne haridus. Sellest me oleme täna juba pikalt rääkinud, ma ei hakka seda üle uuesti kordama.  

Kolmas oluline komponent on loomulikult õpetajad. Me oleme seadnud eesmärgiks, et nelja aastaga tõuseks õpetajate palk 120%-ni keskmisest palgast, sealhulgas tahame suurendada diferentseerimisfondi osa. Õpetajate järelkasvu tagamiseks teeb riik koostööd ülikoolidega, et suurendada õpetajaks õppivate tudengite arvu. Nimelt on halduslepingus õpetajakoolitust pakkuvate ülikoolidega õpetajate ja tugispetsialistide õppekohtade arvu suurendatud: Tallinna Ülikoolis on 155, Tartu Ülikoolis 262 täiendavat õppekohta. Samuti on meil stipendiumifond õpetajakoolituse ja tugispetsialistikoolituse tudengitele. Haridus- ja Teadusministeerium tegeleb ka õpetajate karjäärimudeli arendamisega, mis toetab igapäevaselt õpetaja professionaalset arengut, et see oleks seotud palga ja koolitusvõimalustega ning suurendaks õpetajate professionaalset kindlustunnet.  

Kolmas küsimus: "Millised on teie konkreetsed meetmed ja plaanid, et toetada suuremat sündivust ning vältida elanikkonna vähenemist ja vananemist?" Ma juba loetlesin esimeses vastuses need tegevused. Veel kord hästi lühidalt. Kõigepealt, et vähendada kriiside mõju ja taastada inimeste turvatunnet ning stabiilsust ühiskonnas, on [eesmärk] perede töö- ja pereelu ühildamise paindlikumaks muutmine, toitjakaotuspensioni süsteemi muutmine, peretoetuste ja vanemahüvitiste tervikanalüüs, õiglasem haigus-hooldushüvitis, lastekaitsetöö korralduse muutmine, erivajadusega laste senisest parem toetamine. 

Neljas küsimus: "Kuidas kavatsete toetada rahvuskultuuri arengut ja vältida emigratsiooni, eriti noorte inimeste lahkumist välismaale?" 2024. aasta eelarves on Kultuuriministeeriumi valdkonnas kultuuriprogrammi maht võrreldes varasemaga kasvanud 2%. Detailsemalt vaadates kasvab näiteks kirjanduspoliitika kujundamise ja rakendamise eelarve 19%. Samuti kasvab 19% audiovisuaalpoliitika kujundamine ja rakendamine. Etenduskunstide poliitika kujundamine ja rakendamine kasvab 6%.  

Mis veel toetab eesti kultuuri arengut? See ei ole muidugi kõik, aga ma toon välja järgmised tegevused. Kultuuriministeerium loob ja rakendab toetusmehhanisme, mis toetavad eesti autorite uute teoste loomist, kirjanduse populariseerimist ja kättesaadavust. Riigipalka saab 2024. aastal 15 kirjanikku. Autorihüvitusfondi maht kasvab. Lastekirjanduse keskuse kaudu toetatakse tegevusi, mis aitavad kaasa lastekirjanduse ja lasteraamatute illustratsioonide ekspordipotentsiaalile. Ja Sihtasutus Kultuurileht annab välja Eesti tähtsaimaid kultuuriajakirju ja -ajalehti.  

Mis siit veel välja tuua? Eesti Filmi Instituuti rahastatakse, millega toetatakse mängu-, anima- ja dokumentaalfilmide arendamist, tootmist ja turundamist. Filmitootmise toetuste eelarve tõusis samuti. Ma ei hakka ette lugema kõike, mis siin veel on, aga saame teile muidugi kirjalikult esitada, mida kõike me eesti kultuuri jaoks veel teeme. 

Oluline on veel see, et meil kindlasti ei ole plaani taastada sellist Nõukogude-aegset süsteemi, mille korral inimesed ei tohtinud riigist lahkuda. Samuti ei ole meil plaanis viljeleda vaenavat poliitikat, mis lükkaks noored Eestist eemale. Tänapäeva noored suunduvad välismaale eelkõige sooviga õppida, saada elukogemusi. Pikemas vaates nad toovad uued kogemused Eestisse tagasi, mis on ühiskonna arengu seisukohalt tegelikult positiivne. Tähelepanuväärne on ka statistika, mis näitab, et viimase viie aasta jooksul on olnud rändesaldo suurelt negatiivne aastal 2020 – võite arvata, kes siis oli võimul –, aga muus osas on see olnud positiivne. Eriti positiivseks keeras see 202[2]. aastal, kui Eesti kodanike rändesaldo oli 1629 inimest. Aitäh!

Aitäh! Nüüd on aeg küsimusteks. Mart Helme, palun!

Jaa, aitäh! No ma pean ütlema muidugi, et selle inimese, kes teile selle kirjandi kokku kirjutas, te võiksite vahelduseks saata elukogemust omandama kuskile tootvale tööle, sest see on päriselust nii kaugel, kui üldse saab olla. Päriseluga ei ole sellel midagi pistmist. Minu küsimus on: aga äkki hoopiski peaks lõpetama selle liberaalse ja amoraalse ajupesu, mida teie liberaalne koalitsioon praegu Eesti liberaalse ajakirjanduse kaasabil teeb? Ja äkki peaks lõpetama ka inimeste, eriti noorte hirmutamise kliimakatastroofi, sõja ja ma ei tea mis muude hirmsate asjadega veel? Äkki see annaks inimestele rohkem elurõõmu ja siis äkki oleks neil tulevikus rohkem lapsi? Mis te sellest arvate?

Aitäh! Mina ei hirmuta kedagi. Ma lihtsalt kuulen teie suust väga sellist vaenavat suhtumist. Võib-olla, kui teil on etteheide, me püüame paremini, aga te püüdke ka paremini.

Jaak Valge, palun! 

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Teie see viide sisserännukvoodile on ikka üsna karikatuurne, sellepärast et tegelik sisseränne on tõesti kümneid ja kümneid kordi suurem. 

Aga mu põhiküsimus on meie rahvastikupoliitika ühe aspekti kohta, mida on seni väga vähe käsitletud. Nimelt on [keskmine] Eesti elanike tervena elatud aastate arv Euroopa riikide madalaimaid, see on Euroopas kas eelviimane või tagantpoolt kolmas ja väga aeglaselt kasvanud. See tähendab ka töövõimelise elanikkonna väiksemat osakaalu, kui see võiks olla. Minu arvutuste kohaselt, juhul kui see oleks Euroopa keskmine, me saaksime justkui juurde 40 000 tööinimest. Ongi küsimus: mida kavatseb valitsus ette võtta, et Eesti inimestel oleks tervena elatud aastaid rohkem, ja mida teie nimetatud rahvastikupoliitika valitsuskomisjon on teinud?

Aitäh! Tervena elatud elu [pikkus] on tõesti hästi oluline. Seal on erinevad elemendid ja üks nendest on, kuidas inimene ennast ise tegelikult tunneb. See sõltub väga palju ka sellest, kas inimene on ühiskonnas vajalik. Kui me vaatame statistikat tervena elatud elu kohta, siis piirkondades on väga suured erinevused. Probleem on väga palju alkohol. Üks konkreetne asi, mida me teeme, ja kindlasti küsin teilt selleks ka toetust, on see, et me tõstame alkoholiaktsiisi. Aga mulle tundub, et vähe tõstame tegelikult, kui me arvestame seda, et alkohol teeb ikka väga palju pahandust inimestele ja peredele.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Me kõik teame, et vorstil on kaks otsa. Ja tõepoolest, demograafiaprotsessides on nii sündimus kui ka suremus just need faktorid, mis määravad rahva elujõu ja rahva suuruse. Minu küsimus on natuke seotud suremusega ja hea kolleeg Jaak Valge rääkis ka tervena elatud aastatest. Me teame, et Eesti pensioniregulatsioon on suhteliselt karm ja põhimõtteliselt 2027. aastast alates on valitsusel võimalik hakata pensioniiga vastavalt prognoositud elueale ka korrigeerima. Minu küsimus on: kas valitsuses on juba praegu olnud arutusel võimalus ja vajadus tegelikult pensioniiga intensiivsemalt ja kiiremini tõsta? Küsimus on selles, kas me võime arvestada pensioniea tõusuga lähematel aastatel.

Ei ole arutatud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Küsiksin teilt natuke sellist enesekriitilist vaadet. Kas Reformierakonna juhitud valitsused on viimasel ajal perepoliitikas teie silmis mingeid suuremaid möödalaske teinud? Kui me vaatame, siis tegelikult sündimuse numbrid on dramaatiliselt kukkunud viimastel aastatel. Äkki olete teie ka midagi valesti teinud, on selleks siis see suurte perede toetuste järsk vähendamine või ka võib-olla liiga emotsionaalsed seisukohavõtud, et Eesti on sõjas, mis tekitab noortes inimestes ebakindlust? Kas te näete mingisugust asja, mida oleksime ise saanud paremini teha? Lõpuks, kui meil ikkagi Eestis lapsi sünnib järjest vähem, siis kellele me seda riiki tegelikult ehitame, kui järeltulev põlv kuivab kokku? Nendele kahele küsimusele tahaks teie vastust.

No see kritiseerimine, seda te teete siin ju väga hästi. Las see jääb teile, mis ma siin ikka ise lisan. Las ta olla. 

Martin Helme, palun!

Niimoodi küll ei saa vastata! Aga mul on küsimus, millele ma pean ikkagi ka tausta lisama. Vaat ma kuulasin seda sissejuhatavat vastuste ettekannet. Tõesti, minu meelest ebaadekvaatne! Ma hakkaksin peas kaaluma, kumba ta mulle rohkem meenutab, kas brežnevlikku Nõukogude propagandat või 1945. aasta Saksa propagandat. Sellel ei olnud mingit pistmist reaalsusega. Te ütlesite toreda lause, et Eestis on jätkuvalt kontrollitud rändepoliitika ja peetakse kinni 1300 inimese kvoodist. Sellel ei ole mingit pistmist päriselu ja rändenumbritega. 

Teine tore lause – ma pidin pikali kukkuma kohvikus, kui sõin saia –, et Eesti õpetajate palk tõuseb nelja aastaga ja tänu sellele on meil hea haridus. Olete te ikka kursis, et kohe-kohe hakkavad õpetajad streikima, sest Reformierakond valetas neile palgatõusu kohta ja see ei tõusegi tegelikult? Kas te ei tahaks lahti lasta seda inimest, kes sellise ebaadekvaatse [vastuse kirjutas]? Propaganda võib ka hea olla, ma võin isegi pakkuda mingit koolitust. 

Teie olete tõesti propagandas tunduvalt parem kui mina. See on muidugi tõsi. Aga fakt on see, et Eesti õpetajate palgad tõusid 2023. aastal 24%. See on fakt. 2024. aasta jaanuarist ehk selle aasta jaanuarist tõuseb palk veelgi: õpetajate alampalk aasta alguses 3,1%, arvestuslik keskmine 5,7%. See tähendab, et õpetaja alampalk tõusis käesoleval aastal 1803 eurole ja keskmine 2164 eurole. Lubadus, mis on koalitsioonilepingus, on see, et eesmärgiks seatud 120% riigi keskmisest on 2027. aastaks. Täna meil on 2024 ja seda eesmärki me soovime endiselt [silmas pidada].

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Kuulates, kui ilusasti te õpetajate palkadest räägite, peaks võib-olla neile ütlema, et nad ei hakkaks streikima, vaid tuleks delegatsiooniga siia ja ütleks: "Aitäh teile, valitsus!" Nii hästi olete töötanud nende heaks, nad on asjast täiesti valesti aru saanud.

Aga mina mõtlesin teie käest küsida selle kohta, et 2022. aastal sündis Eestis 11 646 last, aga samal aastal enne sündi ilma mingi meditsiinilise näidustuseta aborteeriti 3204 last. Ehk siis, kui me vaatame, paneme need numbrid kokku, siis me näeme, et eostatud lastest iga viies likvideeriti enne sündi ära ja seda tehti valitsuse rahalisel toetusel. Esiteks, kas te peate seda tõsiseks probleemiks, mis väärib valitsuse tähelepanu? Teiseks, kui peate, siis äkki te kirjeldate, milline on teie plaan selleks, et rohkem nendest lastest, kes praegu enne sündi likvideeritakse, saaksid sündida?

Aitäh! Tähtis on eelkõige naiste turvatunne, et nad julgevad lapsi saada. See tähendab seda, et nad ei jää nende lastega ka üksi pärast seda, kui nad on lapsed saanud, et need [lapsed] ei ole ainult nende mure ja rõõm. Lõppkokkuvõttes aga aborte tehakse ju järjest vähem. Mul ei ole neid numbreid hetkel kaasas, aga need numbrid on väga suures languses olnud. Väga oluline on seal tüdrukute ja poiste seksuaalharidus, et nad teaksid, kuidas vältida soovimatut rasedust. Need on need teemad. Kedagi vägisi sünnitama panna ei ole kindlasti õige, see ei ole ka võimalik.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Enne seda, kui te vastama asusite, härra Kivimägi luges ette vuristamise definitsiooni. Teie olete arupärimises olnud küsimustele vastates seda ka väga ilusti illustreerinud. Te tõesti monotoonselt vuristasite vastused ette. Aga nähkem positiivset ka väikestes asjades: saalist tulnud küsimustele vastates on juba tulnud natuke emotsiooni, intonatsiooni ja nii edasi. Aga ma ütlen, et küsimustele vastamisest jäi mulje, et te ise ka ei usu seda juttu, mis te räägite. Kus on emotsioon, kus on kirg, kus on põlemine – noh, et kõlaks usutavalt? Aga see selleks.

Ma tulen tagasi teema juurde, mis puudutab tervena elatud aastaid. See teema on seotud ka inimeste vaimse tervisega. Kuidas te ise hindate, olemata küll terviseala ekspert, kuidas inimeste ja eelkõige just teie enda valijate vaimsele tervisele võis mõjuda see, et te üsna kohe peale valimisi ütlesite, et jah, me ei rääkinud tõtt, sest siis ma poleks teie hääli saanud?

Aeg!

Ma rääkisin tõtt ju selle kõige kohta, mida me lubasime. Ja seda me teeme. Valitsusprogramm on Reformierakonna nägu. Täpselt nii on. Aga me investeerime julgeolekusse – seda me teeme. Me kaotame maksuküüru – seda me teeme. Kõike seda me teeme. Selles mõttes ärge meie valijate pärast muretsege, muretsege oma valijate pärast.

(Naerab.) See oli kena. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Need on ilusad sõnad: turvatunne ja Eestis on hea elada ja me panustame maapiirkondadesse ja loome turvalise keskkonna, et inimesed saaksid tagasi tulla ning sünniks rohkem lapsi. Tõesti tuleb tunnistada, et turvatunne tagab Eesti rahvusriigi püsimise ja selle nimel me peaksime kõik koostööd tegema. Aga milline võib olla teie kui peaministri arvates mõju turvatundele, kui te olete rahva surnuks maksustanud esimese poolaasta maksutõusudega? Käibemaks, tulumaks, kõik aktsiisid tõusevad, ettevõtlus pannakse kinni. Milline võib olla selle surnuks maksustamise mõju turvatunde saamisele?

Maksukoormus on 33,8%. See on kogu aeg Eestis kõikunud 33–34% vahel. Täpselt sama kõrge, 34% oli see 2019. aastal, kui teie olite valitsuses. Järelikult ka teie maksustasite inimesi surnuks, kui see väide meie kohta kehtib. Aga see ei kehti meie kohta, sest see on 33,8%. Ja need maksutõusud ei ole märkimisväärsed.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, härra Kivimägi! Lugupeetud Kaja Kallas! Ma hindan väga kõrgelt teie kompetentsust, erudeeritust Eesti riigi valitsemise alal ja seetõttu ma arvan, et ei ole absoluutselt mingit kahtlust, et te minu küsimusele vastate. Ma sooviksin teada, mida head on teie valitsus teinud demograafilise kriisi lahendamiseks. Lugege kõik üles ja palun ka, arvestades teie tublit kompetentsust, viidet seadusele.

Ma lugesin need enne pikalt ette. Võib-olla võtate stenogrammi ja siis saate need vastused sealt kätte. Aga eelkõige, kui me vaatame kas või seda, kuidas eestlased tulevad Eestisse tagasi, [võib öelda], et me oleme inimeste, ka perede kindlustunnet suurendanud. Kõiki muid asju ma ei hakka siin aja kokkuhoiu huvides uuesti ette lugema.

 Kert Kingo, palun küsimus peaministrile!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea arupärimisele vastaja! Kuidas teie hinnangul soodustavad näiteks homopropaganda, homoabielud, erinevad maksutõusud, lasterikaste emade alavääristamine, neilt lisaraha äravõtmine, sest neil ei ole seda vaja, venestamine, majanduse hävitamine, ettevõtluse hävitamine ehk siis kõik teie valitsuse tehtu laste sündimust? Oskate vastata?

Te panete mulle süüks asju, mis minu süü absoluutselt ei ole. Kui te räägite abieluvõrdsusest, siis see, et kõigil on võrdsed võimalused, ausalt öeldes peaks just emadele meeldima. Et lastel on võrdsed võimalused ja neid ei diskrimineerita, sõltumata sellest, kes meile meeldib või ei meeldi.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Te olete siit puldist öelnud, et rahalised toetused ei aita sündimust kasvatada, võib-olla mitmes eri versioonis. Mul täpset tsitaati stenogrammist praegu ees ei ole. Aga ometi näitavad andmed, et kolmanda lapse toetuse tõstmine näiteks aastal 2018 juba tõstis märkimisväärselt sündide arvu, eriti just kolmandate laste sündide arvu. Seda väidet on toetanud ka näiteks rahvastikuteadlane Allan Puur. Ja seda nähti väga meeldiva üllatusena ning seostatakse seda otseselt kolmanda lapse toetuse tõusuga. Mis on teie praegune seisukoht, kas rahalised toetused saavad sündimuse suurendamisele kaasa aidata?

Aitäh! Kui me vaatame toetusi teistes riikides ja sündimuskordajat, siis see ei näita mitte mingisugust korrelatsiooni sündimuse suurenemise ja sündimuskordaja ja toetuste vahel. Prantsusmaa: toetused 1,71 korda väiksemad kui Eestis, sündimuskordaja 14,3% kõrgem kui Eestis. Tšehhi: toetused 0,81 korda väiksemad kui Eestis, sündimuskordaja 13,7% kõrgem kui Eestis. Või võtame lähemalt, Rootsi: sündimuskordaja 1,67, lastetoetus näiteks kolmele lapsele on kokku 385 eurot. Sündimuskordaja on võrreldes Eestiga 3,7% kõrgem, kuigi toetused on 1,35 korda madalamad. Taani: sündimuskordaja võrreldes Eestiga 6,8% kõrgem, toetused 1,24 korda väiksemad. Ja Soome: sündimuskordaja 1,46, lastetoetused kolmele lapsele kokku 333,5 eurot ja sündimuskordaja võrreldes Eestiga 9,3% madalam. Tegelikult me saame tuua neid näiteid veel. Itaalia: toetused suuremad kui Eestis 1,17 korda, ometi sündimuskordaja 22% madalam kui Eestis. Kõikides neis riikides – Itaalia, Soome, Norra, Läti, Rootsi – on rekordmadal sündimus praegu, sest kriisid mõjutavad ja panevad laste saamist edasi lükkama.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Te ütlesite enne nii ilusti, et propagandas oleme paremad kui teie. Tõepoolest, idavedude skandaali te ei ole siiamaani suutnud propagandaga ära triikida. Ukraina president ilmselgelt tegi ka sellekohase vihje, rääkides vajadusest sanktsioonidest kinni pidada, aga see teile muidugi korda ei lähe. Siis te tegite siin suuri sõnu, kui tähtis on tervena elatud elu, tervena elatud aastate arv. Uuem uudis ütleb, et end surnuks joovate naiste arv on tohutult kasvanud. See on ka turvatunde küsimus, riik ei suuda neile [turvatunnet] tagada. Varro Vooglaid tõi ka selle teemaks, et tervena elatud elu küll, aga paljud ei saa üldse võimalust elada – aastas likvideeritakse üle 3000 väikese beebi elu. Te ütlesite Varrole, et jah, tõepoolest, see on seetõttu, et naistel ei ole turvatunnet, ja vaatasite nagu süüdistavalt meestele otsa. Varro Vooglaiule ei ole teil küll mõtet otsa vaadata, tema peres on turvatundega kõik korras, neil on kaheksa last. Aga ma küsin ikkagi: miks riik siis ei taga naistele turvatunnet?

Aeg!

Te siin limonaadiautomaadile panete küll raha sisse …

Aitäh, Helle-Moonika! Aeg! 

… ja saate sealt mürgiseid kommentaare vastu. Äkki ikkagi need lapsed tuleksid, kui neid toetusi tõstetaks.

Palun alustame küsimusele vastamist! Palun, Kaja Kallas!

Teile ei pea seda raha isegi sisse panema. Tähendab, terviserikked alkoholist tulenevalt. Kes alandas alkoholiaktsiisi märkimisväärselt? Siis ei joonud keegi surnuks! Siis ei joonud keegi surnuks, aga ometi alkohol on nüüd nii palju odavam. Ja teiega … Teil võiks olla mikrofon kogu aeg sees, et kõik need kommentaarid jõuaksid ka stenogrammi.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun! Evelin Poolamets, palun! (Saalis räägitakse.) Head kolleegid, palun vaikust! Evelin Poolamets!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kaja Kallas! Te tõite siin näiteks mitmete riikide sündimuskordajad. Paljud teie nimetatud riigid on leidnud, et demograafilise kriisi lahendab immigratsioon. Kas ka teie leiate, et Eestit võiks demograafilisest kriisist päästa immigratsioon?

Ei arva.

Aitäh, lugupeetud peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Mina igal juhul tunnustan teid rohke faktikasutuse eest ja faktiteadmiste eest. 

Kert Kingo, kas küsimus istungi juhatajale on jätkuvalt üleval?

Jaa. Tänan, ma tõesti lootsin, et saan ikka sõna. Väga tore, et anti sõna! Mul on tõesti küsimus istungi läbiviimise kohta. Me oleme selle koosseisu ajal näinud, kuidas siin saadikute sõnaõigust ja tegevust on igatpidi piiratud, sõltumata sellest, mida Riigikogu kodu- ja töökord meile ka ei luba. See enam siin sisuliselt ei kehti. Täna te manitsesite natuke aega tagasi, et ärge – kuidas te ütlesitegi? –, et ärge edaspidi kasutage sõna "vuristama". Teile ei meeldinud see sõna. Kui Mart Helme küsis täiesti tavalise küsimuse, siis Kaja Kallas ütles, et see on vaenamine. Ja nüüd ma siis sooviks teada, mida tulevik meile toob. Kas on oodata, et Riigikogu juhatus teeb mingi otsuse, kus on välja toodud sõnad, mida siin Riigikogu saalis ei tohi opositsioonierakondade liikmed kasutada? Kas me peame hakkama arvestama, et me oleme nüüd sinnani jõudnud?

Hea kolleeg, te kohe kindlasti eksite. Ilma stenogrammi vaatamata ma tean väga täpselt, mida ma ütlesin. Ma ei öelnud kindlasti, et ärge edaspidi kasutage. Ma ütlesin, et te olete kasutanud seda sõna "vuristate" paaril korral peaministri aadressil. Sellest tulenevalt ma vaatasin, mida Eesti Keele Instituudi sõnastik selle kohta ütleb, ja andsin selgituse. Ma ei öelnud seda. Küll ma ütlesin seda, et kui te [leiate], et tempo on [liiga] kiire … Me kõik räägime erineva tempoga, ka mina olen suhteliselt kiire rääkija tegelikult ja minu kui kuulaja jaoks oli tempo täiesti jõukohane. Ma loodan, et oli ka teile jõukohane. Nii et ma kindlasti ei öelnud seda, et ärge edaspidi kasutage sõna "vuristamine". 

Võtame viimase protseduurilise küsimuse ja siis läheme edasi. Mart Helme, palun!

No see märkus, et võtame viimase, ei ole kohane. Me ei tea, võib-olla pärast mind tahab veel keegi protseduurilist ja siis te ikkagi peaksite selle andma. Teema ongi praegu see, et te täiesti voluntaristlikult otsustate, kellele te midagi annate, kellele te midagi ütlete, keda te milleski süüdistate. See ei ole üldsegi teie kui eesistuja pädevuse piirides. 

Aga ma tahtsin seda öelda, et tehke palun siis ka Kaja Kallasele märkusi, kui ta pidevalt teeb solvavaid ja inkrimineerivaid ja halvustavaid torkeid meie pihta. Nagu see, et muretsege parem oma valijate pärast. Miks ta peab sellise märkuse meile tegema? Meie ei rääkinud tema valijatest mitte midagi. Miks ta peab siin tegema selliseid märkusi? Kusjuures teie valijad kaovad kiiremini kui meie omad, vähemalt statistika näitab seda. Või siis, et me vaename, ja nii edasi. Miks te ei tee talle märkusi: palun jääge teema juurde, palun vastake küsimusele, palun ärge minge isiklikuks ja nii edasi? Miks te talle neid märkusi ei tee? See on puhas protseduuriline küsimus. Miks te ei tee oma erakonna ja koalitsiooni esinejatele samasuguseid märkusi, nagu te teete opositsiooni esindajatele? 

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et see oli üks tänase päeva parimaid kalambuure, mis peaminister ütles ja mis puudutas valijaid – et kes kelle pärast muretseb. Ma arvan, et see oli üks parimaid kalambuure tänasel päeval. Ja ma arvan, et emotsioon sobib siia saali igati. See ei olnud kellegi jaoks solvav, lihtsalt väga põnev ja kena sõnademäng, ei solvanud kumbagi poolt.

Ja teiseks, hea kolleeg: ma tegin märkuse peaministrile, kui peaminister sekkus, kui Helle-Moonika Helme küsis. Ma tegin täpselt samamoodi talle märkuse. Ja veel kord: ma üldjuhul püüan võimalikult vähe neid märkusi teha, olgu peaministrile või mõnele teisele sõnavõtjale või küsijale, aga tõepoolest sellise võimaluse Riigikogu kodu- ja töökord annab. Kui on tõepoolest ebakohased märkused, siis ma märkuse teen, sõltumata sellest, kas see läheb küsijale või vastajale. 

Head kolleegid, avan läbirääkimised. Palun, Varro Vooglaid!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Austatud peaminister! Tegelikult on raske lisada palju sellele, mis juba on öeldud. Aga eks seda vastust meie arupärimisele oli üsna valus kuulata küll. Mina ei tea, kes teile selle teksti kirjutas, ilmselgelt te ise ju seda ei kirjutanud. Te vist oma vastust ette kandes ütlesite ka: ma ei hakka rohkem ette lugema. Mina teie asemel ei oleks nõus sellist teksti ette lugema, sest see oli ikkagi niivõrd kiretu, niivõrd masinlik, niivõrd kuidagi huvipuudusest kantud, et see ei jäta lihtsalt head muljet. Sõbralik soovitus: mina küll teie asemel ütleksin nendele ametnikele, et kuulge, kirjutage mulle midagi sellist, mis ikkagi on ettekantav, ilma et asi piinlikuks muutuks.  

Aga kokkuvõttes on muidugi kurb näha, et ega teie juhitaval valitsusel, nagu me oleme varemgi siin juba näinud ja tõdenud, ei ole mitte mingisugust vähekenegi realistlikku plaani, kuidas Eesti demograafilisest kriisist välja tuua. Me kõik teame, et teie valitsus on ramminud siit parlamendist läbi terve rea otseselt abielu‑ ja perekonnavaenulikke projekte, alates abielu tähenduse väärastamisest, milleks teil rahvalt saadud mandaati tegelikult ei olnud, kuni lasterikaste perede toetuste tagasivõtmiseni ja tulumaksu[soodustuse] kaotamiseni abikaasa ja laste pealt. Need on kõik otseselt perekonnavaenulikud sammud. 

Aga täpselt samamoodi on fakt, et mitte ühtainsat perekonnasõbralikku initsiatiivi ei ole te siia parlamenti toonud. Mitte ühtainsat! Kui ma eksin, siis ma väga palun, et te parandaksite mind. Ma ei taha, et jääb niimoodi, et näed, Vooglaid rääkis midagi, aga tegelikult see ju ei vasta tõele ja nii edasi. Kui te tegelikult olete selle valitsusega ette võtnud ka konkreetselt perekonnasõbralikke samme, siis palun juhtige tähelepanu, milles need seisnevad ehk mille osas ma oma väites eksisin. 

Noh, tänagi küsisin teie käest, kas on teil mingisugunegi plaan, mida teha, et olukord paraneks seonduvalt asjaoluga, et üks viiendik kõigist eostatud lastest aborteeritakse ehk tapetakse ära juba enne, kui nad jõuavad sündidagi. Teie vastus reetis täiesti ühemõtteliselt seda, et te ei ole ilmselt valitsuses kordagi selle küsimuse peale mõelnudki, rääkimata selle arutamisest. Teil puudub absoluutselt igasugune, absoluutselt igasugune visioon, mida võiks selles osas üldse ette võtta. Ju siis see ei ole teie käsituse kohaselt üldse probleem. Viiendik lapsi likvideeritakse enne sündi, aga see ei ületa tähelepanukünnist. Ometi see on väga tõsine probleem. Me ju teame, et meie maal ei ole nii vähe lapsi sündinud viimase 100 aasta jooksul mitte kunagi ja seetõttu me tõesti oleme tõsises demograafilises kriisis. Ma mäletan, et ükskord, kui me sel teemal rääkisime, siis te ütlesite, et aga teil ka ju ei ole mingit visiooni. Ühelt poolt te sellega jaatasite, et teil seda visiooni ei ole, aga siis pareerisite küsimust või üritasite teemat muuta sellega, et ütlesite, "teil ka ei ole". No ei vasta tõele, on küll. Esiteks on küll ja teiseks, kui teid see huvitaks, siis me hea meelega võiksime sellel teemal teiega rääkida, aga ma ei ole kunagi näinud, et selline huvi eksisteeriks. 

Küll aga võib lühidalt osutada sellele, et näiteks Ungaris on võetud ette terve rida selliseid samme. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, ega nendel ei ole ka see olukord roosiline. See on tõsi. (Saalist öeldakse veel midagi.) Võib ka see tõsi olla, aga see ei muuda fakti, et pingutatakse selle nimel, et kuidagigi teha perekondade olukorda paremaks, et võetaks ette rohkem samme. 

Ma peast kõiki neid asju ei mäleta, aga näiteks tulumaksuvabastus naistele seonduvalt laste sünnitamisega. Naine, kes on sünnitanud neli last, ei pea elu lõpuni mitte ühtegi senti maksma enam tulumaksu töötasu pealt. 

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaks!

Esimese lapsega on [tulumaks väiksem] vist 25%, teisega 50%, kolmandaga 75%, neljandaga 100%. Umbes nii oli. Või minu meelest nüüd on juba kolme lapse puhul 100%, nad reformisid seda süsteemi. Kolm last oled sünnitanud, elu lõpuni töötasu pealt enam tulumaksu ei maksa. 

Teiseks, millega nad hiljuti tulid välja: soodsad kodulaenud noortele peredele, mis samamoodi kustutatakse astmeliselt, seonduvalt laste sündimisega. Sünnib esimene laps, 25% kustutatakse, sünnib teine laps, järgmised 25% kustutatakse, ja nii edasi. Ehk päriselt konkreetsed sammud selleks, et anda perekondadele selge sõnum: lapsed on väga hinnatud, me hindame seda kõrgelt, kui te võtate lapsi vastu, ja me püüame teie elu teha selle võrra lihtsamaks, et te näeksite paremat võimalust need otsused vastu võtta. 

Ja kolmas asi, mis mulle konkreetselt meenub: autoostutoetus suurtele perekondadele. Kui on peres juba kolm või neli last või rohkemgi, nii et enam ei mahu tavalisse sõiduautosse ära – juba kolme lapsega on see ju keeruline, inimesed, kes on üritanud kolme lapsetooli paigutada tavalisse sõiduautosse, [pluss] asjad, mis on vaja kaasa võtta, teavad seda –, siis toetatakse [autoostu]. Selle taha asi ei jää, et kuna me ei jaksa suuremat autot osta, siis me ei võta vastu ka rohkemaid lapsi. 

On olemas terve rida konkreetseid asju, mida saab teha, kui on tahtmine. Aga jällegi, just nagu me eelmise arupärimisega seonduvalt tõdesime, et tegelikult tundub, et teil lihtsalt ei ole tahtmist Ukrainat aidata sellega, et mobilisatsiooniealised Ukraina kodanikud ei lahkuks riigist, tundub siin, et te lihtsalt ei käsitle seda prioriteedina. Ei huvita! 

Ja noh, kuidas seda ühitada põhiseaduse preambulis öelduga, mille kohaselt üks Eesti riigi põhilisi sihte peaks seisnema selles, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade? Mina ei oska küll sellele küsimusele vastata. Kui meil ei sünni lapsi, siis meie rahval ei ole tulevikku. Kui meie rahval ei ole tulevikku, siis ei ole ka meie keelel ja kultuuril tulevikku ja meie riigil kindlasti ei ole tulevikku rahvusriigina. Nii et minu parima arusaamise kohaselt peaks seda käsitlema prioriteetse küsimusena. Aga nagu tänane arupärimine ja sellele vastamine tõestas, teie jaoks ei tundu see üldsegi olevat prioriteetide hulka kuuluv küsimus, millest on siiralt kahju. Aitäh!

Aitäh! Sõnavõtt kohapealt, Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma mõtlesin, et mul ei ole palju rääkida, ma teen lühidalt. Siin oli enne turvatunde küsimus, et sündimus on turvatunde küsimus. Ma mõtlen, et kas siis reformierakondlased, ka Kaja Kallas endalt kunagi küsinud ei ole, et kuidas on läinud nii, et see on just viimase kolme aasta või Kaja Kallase valitsuste ajal juhtunud, et turvatunne on nii põhja kukkunud, et meil on kõigi aegade kõige madalam sündimus. Kas te kuidagigi endal näete selles rolli? Vastustest tuli välja, et ei näe. 

Ja teine, mida ma tahan eraldi öelda, on see. Siin oli ka retooriline küsimus, et kuidas see abieluvõrdsus siis kuidagi midagi mõjutab. Aga vaata, mõjutab küll. Normaalsete inimeste arvates on see mitte abieluvõrdsus, vaid abielu perverteerimine. Normaalsed inimesed mõtlevad mitu korda, enne kui nad hakkavad lapsi saama, kui nad teavad, et nende lastele võib lasteaias tulla mingisugune hull tädi nokulaule laulma. Nad ei taha sellisesse ühiskonda lapsi juurde, kus mingisugused hullud äärmuslikud aktivistid tulevad tema lapse ajusid perverssustega sügama. See mõjutab meid halvasti. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun! (Mart Helme ütleb midagi saalist.) Ei ole. Aga siis sulgen läbirääkimised. Head kolleegid … (Mart Helme ütleb veel midagi.) Asi selge. Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Me oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa, Kalle Grünthali ja Mart Helme 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine Rail Balticu vajalikkuse ja väljaehitamise kohta. Arupärimine numbriga 262. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Mart Helme.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Te olete täna siin tõelise niisuguse vikerkaarevärvilise küsitluse tule all. See tähendab seda, et tõepoolest, alates riigi kaitsevõimest ja lõpetades praegu Rail Balticu teemaga, olete meile kutsutud vastuseid andma. Ma ei hakka ükshaaval üles lugema kõiki neid küsimusi, sellepärast et neid on kokku seitse ja te loete niikuinii need meile ka ise ette. Tõsi küll, kui ma kuulasin, kuidas te küsimusi meile ette loete, siis ma soovitasin Moonikale, et ta võiks tulla ja esitada meile natukene oma muusikaakadeemia-aegseid diktsiooniharjutusi: "Musta lehma saba, kirju lehma saba …" Mul läheb endalgi keel sõlme, aga tal kukub nii perfektselt see hääldamine ja artikuleerimine välja. Aga hea küll, see on kõrvalekaldumine ja ma saan aru, et see on kohatu.

(Naerab.) Siis ma ei pea seda märkust tegema. Aitäh, Mart!

Aga küsimus Rail Balticust on ju väga lihtne. Ja tegelikult see tuleneb sellest arupärimisest, millele vastamine just lõppes. Miks on Rail Balticu väljaehitamine Eestile vajalik? Kusjuures lugesime just uudist, et Riiani isegi ei ehitata praegu välja. Meil oli jutt, kuidas me vuhiseme Berliini. No vuhiseme Berliini küll! Jah, vuhiseme küll! Nordica müüme maha võileivahinna eest, aga oleme sinna pannud, ma ei tea, 100 miljonit. Rail Baltic läheb ma ei tea kus kohta tupikjaama. Lapsi meil ei ole, Venemaaga on sanktsioonid, siin on erikohtlemise osalised muidugi ainult teatud Kaja Kallasega seotud firmad. 

Miks see projekt on läinud üüratult kalliks? Praegu on mingisugune hinnang 3 miljardit. 1,2 miljardit anname Ukrainale, 3 miljardit paneme Rail Balticule. Siis veel ma ei tea kui palju, sadu miljoneid ja mingisuguseid tühiseid miljardeid paneme kuskile huugama. 

Sõbrad, mis mõte sellel on? Mis mõte sellel on?! See mõte on, et kunagi Euroopa Komisjon otsustas, et ehitame ja anname raha, aga ehitamine on muutunud mõttetuks. Raha on läinud odavamaks, seda ei saa enam nii palju, reisijaid ei ole, riik on sõjas, nagu me kuuleme siin, juba kaks aastat Eesti on sõjas. Miks me ehitame sõjas olevasse riiki, kus ei ole kaubavedusid, kus ei ole reisijatevedusid, kus ei käi turistid, kuhu ei tule investeeringuid, sest kes see loll investeerib sõjas olevasse riiki? Küsimus, esimene küsimus kohe: miks on Rail Balticu väljaehitamine vajalik Eesti jaoks? Võib-olla on see vajalik ainult selle jaoks, et Reformierakonnaga seotud inimesed saaksid sealt raha? Ma ei tea. Mul ei ole kahtlusi, aga mul on kõhklused. 

Ja veel kuus muud küsimust. Aga anname võimaluse Kaja Kallasele neile vastused anda. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Pean mainima, et Rail Baltic on üks istungi juhataja lemmikprojekte. Ma ei tea, kas ma peaksin ennast taandama istungi juhatamisest, aga lohutan teid sellega, et püüan jääda erapooletuks ja veerand tunni pärast tuleb Jüri Ratas juhatama. Aga palun nüüd, auväärt peaminister Kaja Kallas!

Head Riigikogu liikmed! "Miks on Rail Balticu väljaehitamine vajalik Eesti jaoks?" Rail Balticu väljaehitamine on Eesti jaoks oluline mitmel põhjusel. Esiteks loob see kiirema, mugavama, tõhusama transpordiühenduse Euroopaga, mis aitab parandada Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet ning atraktiivsust äri- ja investeerimiskeskkonnana. Rail Baltic võimaldab ka kaubaveo efektiivsust suurendada, vähendades transpordikulusid ja -aega ning luues uusi võimalusi kaubavahetuseks. Lisaks sellele aitab Rail Baltic kaasa Eesti regionaalse arengu tasakaalustamisele, toetades piirkondlikku majanduskasvu ja tööhõivet. 

Sarnaselt teedevõrguga on raudtee, sealhulgas Rail Baltic, kiirema majandusarengu võimaldaja. Paremad transpordiühendused on vajalikud elu- ja majanduskeskkonna arendamiseks. Võrreldes teiste transpordiliikidega on raudtee märgatavalt keskkonnasõbralikum. Selle arendamine ja efektiivne kasutus aitavad vähendada heitmeid ning tagavad seeläbi puhtama elukeskkonna. Ja neljandaks, militaarseks mobiilsuseks on ka väga oluline, et meil oleks ühendused lõuna-põhja suunal. 

Teine küsimus: "Kuidas on hinnatud Rail Balticu projekti mõju Eesti majandusele? Millised on prognoosid seoses majanduskasvu/languse, tööhõive ja ekspordi suurendamisega seoses Rail Balticu väljaehitamisega?" Rail Balticu projekti mõju Eesti majandusele on hinnatud mitmete uuringute ja prognooside abil. On ennustatud, et projekti elluviimine toob kaasa majanduskasvu, suurendades investeeringuid, tööhõivet ja ekspordimahtusid. Uuringud näitavad, et Rail Baltic aitab luua uusi töökohti nii ehitusfaasis kui ka pärast seda ning suurendab Eesti konkurentsivõimet transpordisektoris. Lisaks toob projekt kaasa kaudseid majanduslikke mõjusid, nagu kohalike teenuste tarneahelate arendamine. 

Mõjud teistele majandusharudele tulenevad asjaolust, et Rail Balticu ehitamine ja kasutuselevõtt parandab Eesti ja teiste Balti riikide transpordiühendusi ning loob soodsa pinna uutele investeeringutele. Ehitusfaasis annab Rail Baltic sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvat lisandväärtust ehitussektoris, materjalitööstuses ja neid teenindavates majandusharudes. 

Kolmas küsimus: "Kuidas on hinnatud Rail Balticu projekti mõju keskkonnale ja kohalikele kogukondadele? Millised on kaalutlused seoses looduskaitse ja kohalike elanike heaolu tagamisega Rail Balticu väljaehitamisel?" Rail Balticu projekti mõju keskkonnale ja kohalikele kogukondadele on samuti hinnatud väga põhjalikult. Projektiga kaasnevad keskkonnamõjud on arvesse võetud, eesmärk on minimeerida negatiivset mõju looduskeskkonnale. On läbi viidud keskkonnamõjude hindamisi, mille käigus on analüüsitud mõju ökosüsteemidele, kaitstavatele aladele ja liikidele, samuti välja töötatud meetmed keskkonnaalase jätkusuutlikkuse tagamiseks. Samuti on kaalutud kohalike kogukondade heaolu ja kaasamist projekti elluviimisse ning seatud eesmärgiks leida tasakaal majandusliku arengu ja keskkonnaalaste huvide vahel. 

Neljas küsimus: "Millised on hetkel olulised takistused ja väljakutsed Rail Balticu projekti edenemisel? Kuidas on plaanis nende probleemidega tegeleda?" Rail Balticu projekti edendamisel on olnud mitmeid takistusi ja väljakutseid. Mõned peamised probleemid on seotud planeerimisega – Lõuna-Pärnumaal Riigikohtu tühistatud Rail Balticu lõigu planeeringu elluviimine on ajamahukas – ja projekteerimisega. Näiteks [võib tuua] projektilahenduste kohatise hilinenud üleandmise. Investeeringu rahastamisel on oluline silmas pidada, et Rail Balticut rahastatakse Euroopa Liidu Euroopa ühendamise rahastu [ehk CEF-i] vahenditest taotlusvoorupõhiselt, mis eeldab piisavat progressi selleks, et täiendavaid vahendeid edukalt taotleda. Nende probleemidega tegelemiseks on loodud spetsialiseeritud töörühmad, koostööplatvormid ja ametkondadevahelised koordineerimismehhanismid. 

Viies küsimus: "Kuidas on tagatud Rail Balticu projekti rahastamine ja milline on Eesti panus sellesse projekti?" Rail Balticu projekti rahastamine on jaotatud erinevate osapoolte vahel. Euroopa Liit toetab projekti oluliselt CEF-programmi raames, eraldades märkimisväärseid vahendeid Rail Balticu väljaehitamiseks. Eesti panus projekti rahastamisse on ka oluline, see katab kuni 19% Rail Balticu investeeringust. Eesti valitsus on eraldanud vahendid projekti arendamiseks ja rakendamiseks ning teinud koostööd teiste riikide ja rahvusvaheliste finantsinstitutsioonidega, et leida täiendavat rahastust. 

Kuues küsimus: "Millised on Rail Balticu projekti järgmised sammud ja millal on planeeritud selle projekti valmimine?" 2024. aastal jätkub Rail Balticu projekteerimine ja ehitamine. Praeguseks on valminud kõigi peamiste kohtobjektide – jaamad, terminalid, hooldusdepood – projektlahendused. Tööd jätkuvad kohalike peatuste ning lõuna poole jääva raudtee põhitrassi projekteerimisega. Valminud kohtobjekte – maanteeviaduktid, ökoduktid – on Harjumaal ja Raplamaal üle kümne. Sõlmitud on kahe põhitrassilõigu ehituse lepingud ning viie projektilõigu osas on hankemenetlus käimas. 2024. aasta lõpus on ehituses rohkem kui 70 kilomeetrit põhitrassilõiku. Projekti valmimise tähtaeg sõltub mitmetest teguritest, sealhulgas ehitusgraafikust, lubade saamisest ning rahastamise kättesaadavusest. Rail Balticu Ülemiste ja Pärnu vahelise lõigu valmimine on kavandatud 2028. aastaks. Kogu Eesti projekti ehitustähtajaks on 2030. 

Seitsmes küsimus: "Kuidas on kaasatud kohalikke kogukondi ja huvigruppe Rail Balticu projekti elluviimisel ning kuidas neid kaasamisi kavatsetakse jätkata?" Kohalikke kogukondi ja huvigruppe kaasatakse Rail Balticu projekti elluviimisel mitmel viisil, eelkõige seaduses ettenähtud korras, planeeringute raames. On korraldatud avalikke koosolekuid ja arutelusid, teabevahetusüritusi, et anda kohalikele elanikele võimalus esitada küsimusi ja arvamusi, muresid. Lisaks on loodud kohalike elanike kaasamise mehhanisme, nagu nõuandekogud ja töörühmad, et hõlbustada dialoogi ja koostööd. Kaasamisprotsessi kavatsetakse jätkata, et tagada avatus, teavitamine, arvestamine kohalike huvide ja vajadustega projekti edendamisel. Olulisteks allikateks avalikkuse kaasamisel on meediaväljaanded, sealhulgas Rail Balticu mitu korda aastas levitatav erileht Järgmine Peatus, samuti Rail Baltic Estonia OÜ ja RB Rail AS kodulehed. Aitäh!

Suur tänu, auväärt peaminister! Ja küsimused. Martin Helme, palun!

Aitäh! Rail Balticu tasuvuse kohta tuleb öelda, et see oli võltsitud tasuvusanalüüs juba siis, kui sellega alustati. Majanduslikku tasuvust ei ole seal kunagi saadud, projekt suudeti tasuvaks saada sotsiaal-majanduslike mõjudega, mis olid suhteliselt laest võetud. Lisaks sellele oli analüüsis diskonteerimismäära oluliselt muudetud, et näidata projekti majanduslikult kasulikumana. Nüüd on see projekt läinud vähemalt kaks, võib-olla 2,5 korda kallimaks, ehk siis kahjum on veelgi suurem, kui ta on kogu aeg olnud. Ja samal ajal on meile kõigile selgeks saanud, et ta ei ühenda meid ei Riia, ei Berliini ega üldse mitte millegi muuga. Ma küsin siis kuidagi, proovin mõistuspäraselt aru saada. Peale selle, et terve hulk reformierakondlasi loodab sealt riiklikke tellimusi saada, mis mõte üldse sellel projektil tänaseks päevaks järel on?

Teie väidetel ei ole muidugi alust. Praegu loomulikult Rail Baltic ei ühenda, seepärast et Rail Baltic pole valmis. Kui ta on valmis, siis ta ühendab vähemalt kolme Balti riiki, sealt edasi viib Poola ja sealt edasi on ühendused juba ka Kesk-Euroopaga.

Mart Helme, palun! 

Aitäh! Kõige odavamast haaran kinni, sest te ütlesite, et see on odavam transpordiliik. Kõige odavam transpordiliik on veetransport. Rootslased kunagi kavandasid, kui Rootsi võim meil Eestis oli, läbi Eesti ehitada kanali: alustada Pärnu jõest ja lõpetades Emajões ja niimoodi ehitada vahepealne kanal, et saaks ühendada Läänemere Peipsi järvega. Aga olgu sellega, kuidas on. Mu küsimus on pigem selles. Kaubad ja inimesed liiguvad meil mööda Via Balticat. Seal liigub meil raha, seal liiguvad inimesed. Aga Via Baltica on meil välja ehitamata. Miks ei võta valitsus prioriteediks Via Baltica väljaehitamist ja selle asemel, nui neljaks, tahab ehitada Rail Balticut, rääkides mingit ulmejuttu sellest, et meil on vaja ühendusi Lääne-Euroopa suunas? Via Baltica on reaalne Euroopa-suunaline ühendus, erinevalt tupikusse jõudvast Rail Balticust.

Via Balticat me ehitame ju kogu aeg edasi erinevate lõikude kaupa. Kuna küsimus on Rail Balticu kohta, siis mul [materjali] nende lõikude kohta kaasas ei ole, aga ka sellel aastal ehitame edasi. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Rail Baltic, nagu me näeme, läheb aastatega aina kallimaks ja kallimaks ja Eesti rahaline panus kogu aeg suureneb. Ja selline tore väide, et see on regionaalne projekt – no ta tegelikult lõikab Eesti kaheks regiooniks: ühel pool Rail Balticut ja teisel pool Rail Balticut. Ma nii väga sellesse ei usu. Aga kas on läbi mõeldud, et kui osa kaupu liigub raudteele, kui suure kahju see [toob maanteevedudele]? Kui palju jääb tööta maanteetranspordis kaubaveoga tegelevaid ettevõtteid?

Te võite neid analüüse lugeda, et täpsemat vastust sellele saada. 

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Te teate ilmselt palju täpsemalt ja palju paremini sellest, kuidas Rail Baltic algas ja kuidas Via Baltica kõrvale visati ehk vaeslapse ossa jäi. Praeguseks me oleme ikkagi olukorras, kus Tallinna ja Pärnu vahelisel maanteel hukkuvad inimesed igal aastal, liiklusintensiivsus on seal täiesti katastroofiline. Aga tõesti, aastail 2007–2008, kui tehti see saatuslik otsus, et eelistatakse raudteeühenduse rajamist ja Rail Balticut, tehti paraku see otsus Brüsselis, mitte Eestis. Eesti tõenäoliselt oleks valinud Via Baltica ja tõenäoliselt Eesti inimesed valiks ka praegu Via Baltica.

Aeg, Ants!

Minu küsimus on see: kas on valitsus kaalunud selles küsimuses rahva poole pöördumist?

Aitäh!

Aitäh! Rail Balticu asja Euroopas ajas ikkagi Eesti – et see tuleks. Ja veel kord: Via Balticasse me investeerime ka, et seda kõike teha. Aga mingit rahvahääletust täiendavalt kindlasti plaanis ei ole.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Selle valitsuse suur loosung on rohepööre. Selle nimel tahetakse autosid maksustada, sest autod on pahad, aga samal ajal jätkuvalt teeme suurt rongiliini, mille käigus hävitatakse soid, niitusid, metsi, allikaid selleks, et seda raudteerööbastikku teha. Ehk siis hävitatakse tavalist elurikkust, mille eest me hirmsasti võitleme. Seletage nüüd palun ilusti mulle ära, kuidas see Rail Baltic rohepöördega harmoneerub, nende eesmärkidega. 

Aitäh! No raudteeliiklus on kõige keskkonnasõbralikum liiklus. Selles mõttes see harmoneerub väga kenasti rohe-eesmärkidega.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Te alles hiljaaegu, selle aasta alguses ütlesite, et Andrus Ansip on nagu limonaadiautomaat: kui paned raha sisse, saad kindlasti limonaadi. Me mäletame, et limonaadiautomaat võib ka rikkis olla, kuigi mine tea, võib-olla teinekord saab limonaadi hästi pika aja tagant. Andrus Ansip kunagi lubas viia meid viie rikkaima riigi hulka. Kui me täna siin neid demograafiaküsimusi lahkasime, siis nägime, et me liigume vastassuunas. Kas selle metafoorilise limonaadiga ei või sama olla? Kas mitte Andrus Ansip ei olnud see, kes lubas limonaadi, ja nüüd siin muudkui proovitakse limonaadini jõuda, aga ei kipu valmima see raudtee? Kas te usute, et see saab valmis millalgi lähitulevikus?

Selle nimel töö käib ja see saab valmis, 2030. aastaks on hetkel see planeeritud. Järjest me ehitame. Sellel aastal hakkame tõesti ehitama ka seda põhitrassi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Postimehes on terve pikk artikkel, Mikk Salu on selle kirjutanud eelmise aasta oktoobris, et kiirrongi Berliini ilmselt ei tule ja Rail Balticu tegemine läheb planeeritust palju kallimaks. Kulud kasvavad, tulud vähenevad, 20 aasta jooksul esitatud põhjendused kukuvad järjest kokku. Kui kalliks peaks Rail Balticu projekt muutuma, et julge poliitik otsustaks: lõpetame ehitamise, võtame vastu kahju, mis on seni kulutatud raha, ja läheme eluga edasi? Iga järgmine euro, mille me projekti paneme, ainult suurendab kahjumit. See on pikk artikkel, soovitan läbi lugeda. Kummaline, et te ei lugenud seda enne, kui tulite siia meile vastama. Räägite ikka seda mingit ilusat jutukest.

Tõepoolest, Rail Balticu maksumus Eestile on 3 miljardit, alguses see oli 1,35. Näete, nii palju ongi siis vahepeal tõusnud. Aga ma küsin. Ehk te olete ennast selle teemaga kurssi viinud. Kuna te tulite siia vastama, siis ma loodan, et te olete. Kui suur on Rail Balticu tähtsate asjapulkade palgafond? Loodud on terve kehand Rail Baltic Estonia, kui palju on sellega seoses loodud kõrgepalgalisi töökohti? [Kui palju on inimesi], kes põhimõtteliselt selle mõttetu projekti kallal praegu toimetavad, saavad oma kõrgeid palkasid ja tegelikult mitte midagi ei tee?

Aitäh! Selle detailse vastuse saamiseks esitage kirjalik küsimus. Mul ei ole neid numbreid hetkel kaasas.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Tõepoolest, meediast on järjest läbi käinud, ka kuu või poolteist tagasi olid artiklid, kus räägiti Rail Balticu kallinemisest ja räägiti ka sellest, et kulude kokkuhoiuks ilmselt alustatakse ikkagi säästuprojektiga, et tuleb ainult üks rööpapaar. Tõenäoliselt ei tule kohalikke peatusi ega kiirust, millega Rail Balticut müüdi: 240 kilomeetrit tunnis Berliini poole. Kiirus tõenäoliselt jääb 180 kanti, nagu väideti seal artiklis. Mis siis edasi saab? Ilmselgelt see kallinemine jätkub, tõenäoliselt pole lagi praegu käes. Kus on Eesti piir, kuhumaani me kannatame selle kallinemise välja? Ja kuna see ehitus kallineb, siis tegelikult muutub järjest keerulisemaks ka Via Baltica väljaehitamine, neljarealiste teede ehitamine kuni Iklani. Leedu ja Poola ehitavad fantastilist kiirteevõrku, millega ühtlasi ühendatakse ka läbi Suwałki koridori riigid omavahel. Eesti samal ajal jändab ikka selle kallineva Rail Balticuga. Kaua me tegeleme sellega või kui kalliks peaks see minema, et te tõmbaksite pidurit? 

Aitäh! Kõigepealt, kasutades teie sõna, Läti ja Leedu jändavad ka Rail Balticuga. Seda esiteks. Teiseks, mul on teile hea uudis: viimased hanked on läinud odavamaks, kui me oleme planeerinud. Nii et see ei liigu kõik sugugi mitte kallinemise teel. Ja see üks rööpapaar peaks teile meeldima, sellepärast et [selle alus] on kitsam ja ei võta nii palju ressurssi. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kõigepealt tervitus uuele istungi juhatajale härra Jüri Ratasele. Meeldiv näha jälle! 

Ja nüüd küsimus lugupeetud Kaja Kallasele. Kui ma olin Euroopa Liidu asjade komisjonis eelmises koosseisus, siis ma küsisin majandusminister Taavi Aasa käest, kes on Rail Balticu omanik. Ta ei vastanud mulle, sellepärast et ta ei teadnud. Ma küsin nüüd teie käest, kes on Rail Balticu tegelik omanik. Kui te hakkate mulle rääkima mingisugustest osaühingutest, mis on Balti [tegijate] ühisprojekt, siis see vastus on kohe vale, sest nemad tegelevad ainult hooldusega. Ja nüüd ma tahaksingi teada – ja tuletan teile meelde, mida ma ütlesin ka protseduurilise küsimuse ajal Kivimäele, et valetada ei tohi –, kes on Rail Balticu tegelik omanik.

Aitäh! Rail Balticu tegelikud omanikud on Eesti, Läti, Leedu. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Küsin teilt selle kohta, kas teil on täielik kindlus olemas, et Euroopa Liidu rahastus Rail Balticu projekti lõpuni ehitamiseks saab igal juhul olemas olema. Või on seal märkimisväärne risk, et seda rahastust ei tule, näiteks seonduvalt asjaoluga, et seda raha nähakse tarvilikumana kusagil mujal, näiteks Ukraina toetamiseks või ülesehitamise töödeks? Kas teie peaministrina olete sada protsenti veendunud, et see raha on garanteeritud Euroopa Liidu poolt, et see projekt lõpuni viia? Ja kui see ei ole garanteeritud ja kui peaks realiseeruma see risk, et seda raha ei tule, mis siis sellest projektist üldse saab? Kas kogu kulu jääb Eesti maksumaksjate kanda? Kas sellisel juhul on realistlik, et seda saaks üldse lõpuni ehitada?

Aitäh! See rahastus, mis meil hetkel on olemas, on olemas Euroopa Liidu selle eelarve raames. Nüüd, selleks, et me saame ka järgmisel eelarveperioodil vajalikku raha, on meil vaja näidata ette ka piisavat progressi, et me liigume projektiga edasi. Sellepärast me töötamegi, et neid tulemusi näidata, ja nüüd hakkamegi ehitama põhitrassi ja oleme ehitanud neid sõlmi. See sõltub sellest ka, kuidas meie Leedu ja Läti partnerid tegutsevad. See sõltub sellest, et näiteks Läti ehitaks mõlemas suunas, et see ühendaks. Kuna see on Euroopa ühendamise rahastu, siis see sõltub paljudest asjaoludest.

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud Jüri Ratas! Enne kui teie täna siia pulti tulite, meil tõusetus üks protseduuriline küsimus seoses sellega, et Riigikogu liikme sõnavabadus annab meile siin vaba voli rääkida. Aga see sõnavabadus ei kehti põhimõtteliselt valitsuse liikmete kohta, kes tulevad siia ja peavad meile rääkima ausalt ja tõtt. Kui nad ei tea, nad peaksid ütlema, et nad ei tea. Ja nüüd on küsimus selles, et ma just viitasin eelnevalt, kui ma küsisin oma küsimuse, kes on Rail Balticu omanik, Kaja Kallasele, et ärge hakake rääkima, et Eesti, [Läti] ja Leedu, et nemad on Rail Balticu omanikud, sest see ei vasta tegelikult tõele. Ja küsimus on minu jaoks praegu see: kas ma tohin paluda, tõestamaks, et Kaja Kallas praegu minu hinnangul puldis valetas, vältimaks seda olukorda, kuhu ta praegu on sattunud, et ta vastaks mulle kirjalikult, kes on omanik, ja viitega sellisel juhul ka äriregistrile, et ma saaksin vaadata, kas ta valetab või mitte?

Aitäh! Nüüd, otseselt protseduuriline küsimus ei anna juhatajale seda võimalust, et juhataja saaks öelda valitsuse liikmele, et palun vastake kirjalikule küsimusele. Küll näeb seda ette meie kord, et kui Riigikogu liige küsib kirjaliku küsimuse, siis valitsuse liige vastab. Ma usun, et valitsuse liige seda diskussiooni kuulab, praegu ka peaminister kuuleb seda diskussiooni ja ma väga loodan, et ta selle vastuse annab teile kas e-posti teel või kirjalikult. Aga jah, seda otsest võimalust mul seaduse järgi ei ole. 

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, ma arvan, Martin Helme. Palun! Ei, ma võtan tagasi, Martin Helme ei saa arupärijate esindaja olla, aga palun Martin Helme Riigikogu kõnetooli.

Aitäh! Palun kohe kaheksa minutit.

Jah, kaheksa minutit, palun!

No vot, näe! See arupärimine esitati kevadel ja seda arupärimist laimatakse Eesti meedias ja koalitsioonipoliitikute poolt kogu aeg kui mingisugust obstruktsiooni. Ei ole obstruktsiooni, täiesti sisuline asi.

Alustuseks peaks muidugi tsiteerima Kaja Kallasele Kaja Kallast: "Raha, mida ei ole, ei saa kulutada." Kui raha ei ole, siis raha ei ole. Sellel põhjusel näiteks hakkavad varsti meil õpetajad streikima. Aga huvitaval kombel jätkub meil sadu miljoneid, tegelikult miljardeid, et ehitada raudteed, mis ei hakka mitte kunagi kuhugi viima. Ja sellele järgneb – kui tõepoolest peakski nii hullusti minema, et see raudtee päriselt ka valmis ehitatakse – see, et selle ülalpidamiskulud on nii suured, et see pankrotistab juba üksi Eesti riigi ära.

Aga tuleks korra ikkagi selle juurde, et siin on vaja jälle ümber lükata mõned sellised loosunglikud valed. Ja valesid on oh kui palju. Tsiteerides Siim Kallast: "Uskumatult palju valetatakse." Uskumatult palju valetatakse! Esiteks, see projekt ei ole kunagi olnud majanduslikult tasuv, isegi siis veel mitte, kui see projekt oli algse kulukalkulatsiooni sees, mille puhul oli algusest peale teada, et see on liiga optimistlik, et mitte öelda valelikult allapoole timmitud. Isegi siis ei olnud ta majanduslikult tasuv. Küll aga siis suudeti sinna juurde kirjutada, et kuna see on sotsiaal-majanduslikult nii väärtuslik asi, et sõidab läbi Pärnumaa soode ja ühendab meid selle abil ka Berliiniga lõpuks, siis see toob meile üldist ühiskondlikku kasu nii palju, et tasub ära küll. Noh, ei vasta ka see tõele.

Aga nüüdseks on mis juhtunud? Juhtunud on see, mida kõik kriitikud, meie nende hulgas – me olime ühed [esimesed] kriitika tegijad algusest saadik –, kogu aeg, algusest saadik rääkisid, et see läheb palju kallimaks, kui meile räägitakse. Ta on läinud tänaseks päevaks umbes 2,5 korda kallimaks. Jutt sellest, et oo, aga Euroopa Liit maksab selle – no ma tuletaksin kõikidele Euroopa Liidu rahadega vehkijatele meelde: aga Euroopa Liit, see oleme meie. Euroopa Liit, see oleme ju meie! See on meie raha ka! Kurat küll! Euroopa Liidul ei ole oma raha, see on meie raha ka, Eesti maksumaksjate raha.

Tuletaksin Kaja Kallasele meelde Kaja Kallase tsitaati, et me oleme valmis rohkem liikmemaksu maksma, me oleme valmis suuremat koormist Euroopa Liidus kandma järgmisel eelarveperioodil ja tegelikult juba praegusel eelarveperioodil. Ega ei ole niimoodi, et Euroopa Liit jagab mingit raha, mis on kuskilt niisama tulnud. See on meie raha ka. Ja seda isegi, kui me siia juurde väga rehepaplikult ütleme – ja minul ei ole rehepaplikkuse suhtes, kui me Euroopa Liidust räägime, mingit probleemi, minu suhtumine Euroopa Liitu on ikkagi nagu Kariibi mere piraatidel –, et tuleb võtta kõik, mis võtta annab, ja mitte midagi tagasi anda. Isegi kui me teeme lihtsa kalkulatsiooni, et Saksa maksumaksjad ja prantslased-hispaanlased ikkagi on seal plussiga abis meil, siis meie omaosalus on ka. Varasemalt oli hinnatud kusagil, ma ei mäleta kas 380 miljoni peale, 350 miljoni peale – kusagil seal see summa oli –, no nüüd on see ka ju kahekordistunud. 600, võib-olla 700 miljonit, aga võib-olla, kui läheb veel natuke rohkem kallimaks, siis juba räägime miljardist. Miljardist!

Jälle siia paneme kõrvale: me ei leia kümmet miljonit, et õpetajate palga tõusu teha. Aga miljardi Rail Balticu jaoks leiame. Ei ole vaja ajada täielikku umbluud, juttu sellest, et tegemist on investeeringuga. Kui sa oled koolis, ma ei tea, majanduse toimimise aluste esimese mingisuguse sissejuhatava kursuse ära kuulanud, siis sa saad aru, mida tähendab investeering. Investeering tähendab raha paigutamist mingisugusesse ettevõtmisse, mis toob selle paigutatud raha tagasi ja siis hakkab veel raha juurde tooma. Vot see on investeering. Kui ta seda ei tee, siis ta on kulu, ja Rail Baltic on selgelt puhas kulu. Ülalpidamiskuluks omal ajal, ütleme, 2017. või 2018. aastal – umbes sel ajal – öeldi, et no 40–50 miljonit eurot igal aastal. Siia juurde ei kuulu veel reisijateveo subsideerimine, see on lihtsalt see, et muru on niidetud ja elektriliinid on püsti ja loomad ei jookse raja peale, et see traataed on ka püsti. 40–50 miljonit! Ja see on ka kindlasti tänaseks päevaks juba oluliselt suurem, kui algselt ennustatud. Aga seda, et seal peal ka mõni reisija sõidaks, tuleb eraldi subsideerida. Kuidas selle ühistranspordi subsideerimisega meil siin lood on? Ei hakka parem inimesi kurvastama. Sellega ei ole lood hästi.

Aga veel kord: raha, mida ei ole, seda ei saa ka ära kulutada. Seda raha saab ainult lisamaksudega. Ma tahaksin küsida, mis need uued maksud on, mida meil on vajalik tõsta. Tõstame siis käibemaksu 25% peale või tulumaksu 25% peale või tõstame veel mingisuguseid aktsiisimäärasid, et see Rail Baltic ikkagi lõpuks ära teha ja siis seda üleval pidada – raudteed, mis ei jõua mitte kunagi, mitte kunagi Berliini. Seda kõik, ükskõik keda sa natukene pressid, juba tunnistavad. 

Tänasel päeval on ikkagi põhiküsimus, kas ta üldse Riiani hakkab jõudma. Mida me saame tegelikult nende sadade miljonite eest või miljardite eest, me võime juba ette öelda: me saame terve hulga viadukte, mis on kusagil keset tühjust, me saame mingisugused mõned võib-olla suured uued jaamad, kust [rongid] ei vii mitte kuhugi. Need seisavad siis, nagu, ma ei tea, Valgas seisab see suur uhke raudteejaam, mida kunagi ehitati suure hurraaga. Vaat seda me saame. Ja noh, muidugi, kui kellelgi raha ära kulub, siis keegi teine saab selle raha endale. Terve hulk inimesi saab rikkaks. Kes veab kruusa ja kes veab elektriliine ja kes vahetab maid mõnusasti seal kuskil Pärnumaa soodes. Keegi selle raha saab, mille meie maksumaksja kinni maksab.

Ühe väikese lõpumärkuse ütleks ka. Kuulates neid vastuseid, millel muidugi ei olnud mitte mingit pistmist päriseluga, lihtsalt ulmade maailmas elamine jälle, mul tekkis küll tunne, et Kaja Kallasel ei ole tegelikult Riigikantseleist lahti lasta kedagi, kes talle nii halbasid memosid kirjutab. See on ChatGPT, kes on kirjutanud selle teksti. See oli täpselt see tase.

Protseduuriline küsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Mul tekkis küsimus selle kohta, kuidas see läbirääkimiste kord on. Ma lihtsalt mõtlesin, et noh, Jaanus Karilaid proovib ehitada raudteed Haapsallu ja ütlebki, et proovib Haapsallu ehitada. Nüüd, reformierakondlased küll ütlevad, et tahavad Berliini, aga võib-olla nad tahavad Pärnuni ehitada. Näiteks Toomas Kivimägi saaks autovabalt tööl käia. Aga ma vist ei saa seda küsida Martin Helmelt läbirääkimiste käigus. Mu küsimus on, kas ma saan küsida talt peale tema ettekannet või ei saa.

Vastus on, et ei saa. Aga ma arvan, et Jaanus teeb sellega vea, et ainult Haapsaluni. Tuleks Rohukülani teha. (Saalist öeldakse midagi.) Tuleks Rohukülani teha. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali.

Austatud kolleegid! Hetk tagasi käis siin puldis hea kolleeg Martin Helme ja ütles väga drakoonilise lause, et see raudtee ei saa kunagi valmis. Mina julgen vastu vaielda ja öelda, et see raudtee saab valmis, aga mitte sellisel kujul, nagu meile on räägitud.  

Ma põhjendan oma argumente järgmiselt. Kõigepealt, rahvaga kohtumiste ajal on minu käest alati küsitud, milleks seda Rail Balticut vaja on, see on ju täielik absurd. Ja ma ütlen, et tavainimene, onu Heino ja tädi Maali, räägivad jumala õiget juttu. 

Aga nüüd ma lähen nii-öelda oma hüpoteesi juurde – ka Martin Helme ütlus oli hüpotees tegelikult –, oma tõestusmaterjali juurde. Kõigepealt, minu jaoks on esimene küsimus see, kes on Rail Balticu omanik. Ma tahan öelda, et see jutt, mida siin Kaja Kallas praegu puldis rääkis, ei vasta tõele. Et selle omanikud on Eesti, Läti ja Leedu, ei vasta tõele. Ja millest see järeldus tuleneb? Eelmises koosseisus, kui ma olin Euroopa Liidu asjade komisjoni liige, ma esitasin selle küsimuse tolleaegsele majandusministrile Taavi Aasale ja ta ütles samuti, et Eesti, Läti ja Leedu. Aga ma olin enne seda natuke ennast ette valmistanud, ja seda tänu Andres Raidile, kes oli Rail Balticu jälgi pikalt ajanud. Tolleaegse informatsiooni järgi oli Rail Balticu omanikuks kas Inglise – ma täpselt enam ei mäleta, aastad on mööda läinud – või Saksa raudteekompanii. Ja pärast seda kadus see omandivorm muidugi igasugustest registritest ära. Küsimus on selles, et üks pool on raudtee omanikud ja teine on see, kes raudteed hooldavad ja tagavad seal liikluse. Selles osas on Kaja Kallasel õigus, et Eesti, Läti ja Leedu tegelevad sellega, aga nemad ei ole omanikud.  

Nii et siit tõusetub minu jaoks nagu küsimus, et miks seda informatsiooni tegelikult varjatakse. Ja mina väidan vastu, et sellel on omad väga suured strateegilised eesmärgid. Kõigepealt küsime tädi Maali küsimuse või onu Heino küsimuse, et kas meil on vaja sellist rahalist projekti selleks, et sõita Eestist Berliini. Tõnis Mölder ütleb seal, et on vaja, mina ütlen, et ei ole vaja. Selge see, et ei ole vaja. Selline rahahulk ei ole üldse mõttekas.

Ma palun lisaaega kolm minutit ka veel.

Palun, kolm minutit!

Kas meil on vaja, ütleme, looduskeskkonna huvides heitgaase vähendada? Tegelikult projekt on ju ehitatud üles väga valedele andmetele, sest tänapäeva veokid annavad palju vähem heidet. Juba selle tõttu ei ole see asi kõlbulik.  

Aga miks seda ikkagi, kuramus, vaja on? Mina pakun välja hüpoteesi, mille põhjal ma julgen väita, et tegelikult see raudtee saab valmis. See raudtee on loodud selleks, et tarnida ära Ida-Virumaalt meie loodusrikkusi. Ja mis need on? Pole saladus, et Eesti on üks neljast maailmas ainulaadsest riigist, kellel on haruldaste muldmetallide varud. Ja see on see, mida tegelikult Euroopa Liidu suurmagnaadid tahavad. 

Kuidas see on võimalik, meil on ju oma kaevandused? Aga tuletame meelde: Ida-Virumaale anti 340 miljonit eurot selleks, et kaevurid leiaksid endale teise töö kas neurokirurgidena või, ütleme, arvutispetsialistidena või, ütleme, õppejõududena kuskil Tartu Ülikoolis. Härra Valge saab varsti endale head konkurendid sealt. Ja siin on see point. 

Ma küsisin seda Keit Pentus-Rosimannuse käest, kes praegu resideerub kuskil Euroopas: aga kes tulevad asemele, kui me oma kaevurid ära hävitame? Sest kaevuriametit ei õpita ju kuskil ülikoolis, seda antakse edasi vanaisalt isale, isalt pojale, nii läheb see asi edasi. Kui see lüli läbi lõigata, siis on meil maavarad, aga me ise ei kaeva. Ja Keit Pentus ütles selle peale, et ju siis keegi tuleb ja hakkab kaevama. Me oleme nagu Mali, meie rikkused ja varandused tassitakse minema. Ma väidan, et seesama raudtee ongi ette nähtud selleks, et kui meie kaevandussektori võimekus on likvideeritud, tulevad asemele välisfirmad ja teevad Ida-Virumaal puhta töö. Nii nagu kuskil, ma ei mäleta, mis riik see oli Vaikses ookeanis, kus olid ka väga suured fosforiidivarud ja lõpuks ainult suur auk oli järel. See on minu hüpotees. Aga see ei sünni enne, kui meie kaevandussektor on likvideeritud. 

Ja kuulsin ka, vist Kaja Kallas siin mainis seda, et on sõjalisel otstarbel võimalik vedada siia-sinna midagi, kui on mingisugused ohud. Ma ei tea, kas ollakse ajaloos tugev. Muidugi, Kaja Kallas on Stalini õpetustest väga palju endale selgeks teinud ja rakendab seda kõike praegu ka Eesti rahva peal. Nõukogude partisanid suutsid väga palju ronge kraavi lasta, aga rööpapaare oli seal palju. Mis te nüüd arvate, et kui siin tuleb mingisugune sõjaline konflikt, siis Rail Balticu trass ei ole esimene sihtmärk? Loomulikult on! Kõmm käib, ja rong on kraavis ja mitte keegi seda ei remondi, sest raha ei ole ja suurem osa ehitajaid on juba kuskile ära läinud.  

Ma siiski ei taha öelda praegu kategoorilises vormis ja faktiväitena, et Kaja Kallas praegu valetas. Aga ma kindlasti esitan Kaja Kallasele arupärimise kirjaliku küsimuse vormis, kus palun vastata küsimusele, kes on Rail Balticu omanik, ja viidata ka äriregistri kannetele. Siis saab pilt selgeks, kes siin valetab. 

Muidugi, Martin Helmega me jääme ikkagi edasi erinevatele seisukohtadele. Aga üks on kindel: me oleme ühte meelt, et Rail Baltic on Eesti majandusele äärmiselt kahjulik projekt. See hävitab väga palju meie loodusrikkusi ning selle ehitamine ei ole absoluutselt mõistlik. Aitäh!

 Aitäh! Palun, sõnavõtt kohalt, Mart Helme!

Aitäh, härra eesistuja! Ma tahtsin ainult lühikese sõnavõtu teha, et tuua maa peale lugupeetud Kaja Kallase kõikide nende tohutute megaprojektidega kuskile Euroopasse ja ma ei tea, kuhu kohta, Marsile lendamistega. Vaadake, meil on siin just pealkiri, kuidas Elroni rongil läks Lellel toss välja ja appi saadetud rong jäi samuti seisma. Paar päeva tagasi oli uudiseid sellest, kuidas meil Tartu vahet sõitvad rongid on puupüsti täis, nii et inimesed seisavad isegi WC-des püsti, et Tallinnasse jõuda või Tallinnast Tartusse jõuda. Äkki tegeleks kõigepealt reaalsete kitsaskohtade likvideerimisega, enne kui maailma parandama hakkame? Äkki teeks Haapsalu raudtee ära? Äkki teeks Pärnu raudtee ära? Aga ei, me peame mingi megaprojekti võtma ja Eesti rahva surnuks maksustama, selle asemel et lahendada reaalseid probleeme, mille lahendamine on meile jõukohane. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Hea juhataja! Austatud arupärimisele vastaja! Austatud kolleegid! Käisin reedel Valgas kohtumas Läti parlamendi Eesti sõprusrühmaga ja kohal oli muidugi meie Läti sõprusrühm. Kuulsime ka värskeid uudiseid Rail Balticu teemal. Ma suhtlesin Läti transpordiministeeriumi asejuhiga. Ja ma alustan headest uudistest. Üks hea uudis on tõesti see, et ennäe, pärast paarikümmet aastat on tehtud üks erakordne tegu: on sünkroniseeritud Tartu–Valga ja Valga–Riia rongide sõiduplaan. Ei võtnud ühtegi senti raha tegelikult, kuigi ka seda raudteesõitu subsideeritakse Eesti poolt, aga siiski mitukümmend aastat läks, et panna sõiduplaanid natukenegi kokku. 

Ma tegin ühe eksperimendi. Kui ma käisin Kesk-Euroopas perega, ma tulin lennukiga spetsiaalselt Riia lennuväljale ja sõitsin rongiga Valka. Ja mida te arvate, mitu inimest tuli rongist välja sellel tohutu nõudlusega raudteel? Kaks kuni kolm inimest peale meie! Kogu rongist! Kõik läksid varasemates peatustes maha ja siis hakkas vaikselt tiksuma jälle inimesi juurde. Ma tegin nõudluse testi – et siis selline võimas miljardiprojekt. Minge sõitke Riiga nende kümmekonna bussiga, mis lähevad Tallinnast. Bussid lähevad Pärnus tühjaks ja siis hakkab jälle inimesi peale tiksuma. See ongi see võimas nõudlus. 

Ja mis me räägime kaubatranspordist! Tegelikult ütlevad logistikud, et raudtee ei konkureeri teatud kaugusel kohe sugugi maanteetranspordiga. Nad hindavad, et 1000-kilomeetrise vahemaa korral ei ole võimalik seda teha. 

Aga kõigepealt oli tõesti hea uudis. Nüüd proovige uuesti sõita. Mina pidin ootama Valgas viis tundi järgmist rongi, nüüd ehk saab poole tunni või tunniga hakkama. Viis tundi pidin aega parajaks tegema. Kas pole karikatuurne: et see liigutus ära teha, võttis mitukümmend aastat!

Nüüd hindadest. Läti puhul hinnatakse, et Rail Balticu ehitamine võib kujuneda neli korda kallimaks. Ja meil ei ole kindlust, et see raha tuleb Euroopa Komisjonilt. Komisjon küsib juba konkreetsemaid asju, et näidake ette, mida te teinud olete. Ja üks põhjus on ka Ukraina sõda, mis neelab raha, kõik need kriisid, mis neelavad Euroopa Liidu raha, nii et varasemad plaanid lendavad vastu taevast. 

Äsja lõppes Lätit läbiva põhitrassi ehitushange, mille võitnud Prantsuse, Poola ja Itaalia ühisfirma küsis 3,7 miljardit eurot. Nii et Läti olukord on keeruline nende transpordiministeeriumi hinnangul. Aga ka Eesti olukord on keeruline.

Ma võtaksin kolm minutit lisaaega.

Palun, lisaaeg kolm minutit!

Kõige hullem teema on üsna radikaalne hindade tõus. 

Nüüd positiivseid arenguid. Nagu ma mainisin, üks mõistlik trass on olemas, nimelt Tallinn–Tartu–Valga ja sealt Riia poole. Tegelikult, kui see Rail Baltic läbi kukub, siis on mõistlik alternatiiv olemas. Kui tõsta sellel liinil kiiruse 160 kilomeetrini tunnis, panna sinna korralikud mugavad rongid, mis kutsuvad sõitma, ja leppida selles osas ka Euroopa Komisjoniga kokku, siis on see projekt täiesti jõukohane. Me rakendame selle ka regionaalpoliitika teenistusse, Tartu ja Valga arendusse, mitte ei ehita raudteed kusagile Harjumaa, Raplamaa ja Pärnumaa soodesse. 

Ja muidugi on praegune olukord hull selles mõttes, et meil on rohepööre. Aga see on üks kõige keskkonnavaenulikumaid projekte, mis on Eestis 30 aasta jooksul laua peal olnud. Ainuüksi Pärnumaad läbiva lõigu jaoks on vaja kruusa 5,7 miljonit kantmeetrit, samal ajal kui jääkvaru, mis on lubade alusel arvestatud, on 11 miljonit kuupmeetrit, mis tähendab, et teede ehituseks jääb oluliselt vähem materjali. Pärnumaa lihtsalt tuhnitakse üles ja raisatakse ära kogu kruus. Ja see kehtib paljude teiste kantide kohta ka. Enam ei taha omavalitsused lubasid välja anda, sest mägede kaupa viiakse ära kruusa. 

Riias on veel siiani suur segadus, kuidas üldse ehitada seda raudteed. Kui raudtee ei lähe Riia südalinna, siis tekib küsimus, kuhu sellega üldse sõita. Lätis on kõva diskussioon, tehniline diskussioon, kuidas seda sinna linna sisse ehitada. Seal on palju-palju probleeme. 

Ja muidugi lõppjaam. Me räägime ju ühendusest Euroopaga, aga Poola piiri ääres tegelikult ootab seda raudteed praegu tupik. Poola sellist kiirraudteed minu andmetel küll ei ehita. Ja selle tõttu see suur visioon, et sõidame hästi kiiresti Euroopasse, lihtsalt ei realiseeru. Baltimaade paremaks ühendamiseks piisaks sellest, mida ma nimetasin: 160-kilomeetrise kiirusega sõitev rong liinil Tallinn–Valga–Riia ja sealt Vilniuse ja Kaunase suunas. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde. See on meie päevakorras seitsmes päevakorrapunkt ja selleks on Riigikogu liikmete Mart Maastiku, Mart Helme, Martin Helme, Anti Poolametsa ja Kalle Grünthali 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine Saaremaa püsiühenduse kohta. Arupärimine kannab numbrit 278, sellele vastab Kaja Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kalle Grünthali, et arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustada. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Nii nagu lugupeetud istungi juhataja ütles, arupärimine on esitatud Mart Maastiku, Mart Helme, Martin Helme, Anti Poolametsa ja Kalle Grünthali poolt. Ja arupärimine on esitatud meie palavalt armastatud Kaja Kallasele. Me kõik hindame tema suurepärast juhioskust, (Juhataja helistab kella.) tema tohutut rahva toetust ja tema empaatiavõimet tunda kaasa raskes olukorras olijatele. Ta on taganud meie lastele suurepärase toetuse, kõrged pensionid ja nii edasi ja nii edasi. Aitäh sulle, Kaja Kallas, selle kõige eest, mida sa meie Eesti riigi ja rahva jaoks oled teinud! Mul lihtsalt ei jätku siin puldis sõnu, kiitmaks sind selle suurepärase töö eest, mida sa oled teinud. Ja ma ütlen sulle: aitäh sulle, armas Kaja Kallas! 

Nüüd aga arupärimise juurde. Sul on väikene võimalus teha praegu seda nende Saaremaa inimeste heaks, kes tahaksid kangesti saada püsiühendust mandriga, sellepärast et see on tegelikult regionaalsest aspektist äärmiselt oluline. See parandaks Saaremaa elanike olukorda, ettevõtete juurdepääsu. See ongi võib-olla ka põhjus, mispärast ettevõtted lähevad pankrotti, et ei ole seda kuramuse ühendust Saaremaaga. Kui see tuleks, oleks kõik korras ja kõik ettevõtjad annaksid sulle, ma ei tea, järgmise ordeni kuskilt oma institutsioonidest. Ma ei hakka aega raiskama. Tule, kallis Kaja Kallas, räägi, anna selle arupärimise küsimustele vastused, sest me kõik armastame sind ja ootame sinult ainult head. Aitäh sulle!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 278. Palun!

Head Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele.

"Miks pole Saaremaa püsiühendus teie prioriteetide hulgas, kuigi see on oluline piirkonna elanike ja ettevõtete jaoks?" Valitsus arutas 11. mail 2023. aastal oma istungil korralduse "Suure väina püsiühenduse ja selle toimimiseks vajaliku taristu riigi eriplaneeringu ning keskkonnamõju strateegilise hindamise [algatamine]" lõpetamist. Tulenevalt informatsioonist, et Suure väina püsiühenduse riigi eriplaneeringu asukoha eelvaliku etapi maksumus oli circa 4,6 miljonit eurot ja püsiühenduse eeldatav kogukulu on 15–40 miljonit eurot, hindas Rahandusministeerium, et eelarvelisi vahendeid planeeringu koostamiseks alates 2024. aastast ei ole võimalik ette näha. Ühtlasi ei olnud põhjendatud 2022. aastasse üle kantud vahendite kasutamine Suure väina püsiühenduse riigi eriplaneeringu asukoha eelvaliku etapi 2023. aastaks planeeritud tööde jätkamiseks, kuna oli ette teada, et täiendavaid vahendeid tööde lõpuleviimiseks järgmistel aastatel ei ole võimalik eraldada. Eelmärgitud informatsioonist tulenevalt otsustas valitsus lõpetada Vabariigi Valitsuse 18. juuni 2020. aasta korraldusega nr 213 "Suure väina püsiühenduse ja selle toimimiseks vajaliku taristu riigi eriplaneeringu ning keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine" algatatud riigi eriplaneeringu koostamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise. 

Teine küsimus: "Millised on olnud peamised takistused Saaremaa püsiühenduse rajamisel ja miks pole neid seni suudetud lahendada?" Suurimaks takistuseks on, et alates 2020. aastast liikus Eesti valitsussektori eelarvepositsioon tavatult sügavasse puudujääki. Kui aastatel 2010–2019 oli valitsussektori eelarve sisuliselt tasakaalus, kümne aasta keskmine eelarvepositsioon oli 0% SKP‑st, siis 2020. aastal kukkus valitsussektori eelarve defitsiit järsult –5,5%‑ni SKP‑st. 

Kolmas küsimus: "Kas olete uurinud alternatiivseid võimalusi püsiühenduse loomiseks Saaremaa ja mandri vahel, näiteks raudtee või tunneli kaudu?" Koalitsioonileppega on Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punktis 6.2.6 kokku lepitud, et tagatakse parvlaeva- ja lennuühendused saartega vähemalt senisel tasemel ning analüüsitakse nende parandamise võimalusi. Samal ajal ei ole valitsusliit seadnud eesmärgiks Suure väina püsiühenduse kavandamise jätkamist. 

Neljas küsimus: "Millal võib oodata konkreetseid samme püsiühenduse rajamisel Saaremaa ja mandri vahel?" Me ei ole püsiühenduse kavandamise jätkamist planeerinud. 

Viies küsimus: "Millised on olnud teie eelnevad meetmed Saaremaa püsiühenduse rajamisel ja kuidas kavatsete edasi liikuda, et seda olulist projekti lõpuks ellu viia?" Me ei ole seadnud eesmärgiks Suure väina püsiühenduse kavandamise jätkamist. Praegu teenindavad mandri ja Muhu saare vahelist Virtsu–Kuivastu liini kaks parvlaeva: Piret ja Tõll. Suvisel tipuajal teenindab liini lisaks parvlaev Regula. Laevad kuuluvad vedajale TS Laevad OÜ, kellega sõlmitud leping kehtib kuni 30. septembrini 2026. 2026. aastast teenindavad Virtsu–Kuivastu liini samuti kolm parvlaeva, millest üks on uus, keskkonnahoidlik ja suurem parvlaev, mis mahutab 200 sõiduautot. Parvlaevareisijate arv oli 2022. aastal 1,65 miljonit inimest. Reisijate arv ei ole Virtsu–Kuivastu liinil nelja aasta jooksul kasvanud. 2022. aastal oli reisijaid 6% vähem kui 2019. aastal. Kvaliteetsed ühendused saartega tagatakse senisel viisil. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Martin Helme, palun!

Mul on küll kahju, et teil on niisugused prioriteedid, et Rail Balticut tuleb, hambad ristis, ehitada, kuigi sellest ei ole mitte mingit kasu mitte kellelegi peale nende, kes sealt raha saavad. Aga siseriiklikku taristust te ei arenda, maantee-ehituses neljarealiste maanteede jaoks raha ei eralda tegelikult. Te ei eralda raha isegi maanteede hooldamiseks, selle tagajärjeks on mingid kett-kokkupõrked kohe, kui lund hakkab sadama. Selle eriplaneeringu algatas valitsus, mis oli vahetult enne teid, ja selle peale kulutati, ma arvan, poolteist kuni kaks miljonit eurot nii uuringute kui eriplaneeringuprotsessi peale. See on maha visatud raha tegelikult, kuna teie valitsus lõpetas kogu selle projektiga edasiliikumise. Ma lihtsalt üritan aru saada või on teil peas mingi loogiline selgitus, miks teil nii tagurpidine taristuplaan on, et kõik, mis on siseriiklikult vajalik, ükskõik, kas need on siseriiklikud raudteed või siseriiklikud maanteed, neid te ei tee, ja siis mingisuguseid jaburaid kalleid projekte teete?

Aitäh! See ei vasta tõele, et ei tee. Me ehitame teid, ehitame raudteid, ostame liinidele ronge juurde. Nii et seda me teeme siseriiklikult. 

Mart Helme, palun!

No see ei vasta jälle tõele, et ehitate teid. Ehitate neid jupikesi, mis meie ajal projekteerimisse läksid ja mille hankeid hakati juba sel ajal ette valmistama. Nii et te ehite ennast meie sulgedega ja siis näitate näpuga meie peale. Aga ikkagi, võtame sõjaolukorra, millest te meile armastate kogu aeg rääkida. Saaremaa püsiühendus ei pruugi olla sild. Saaremaa püsiühendus võib olla ka tunnel ja tunnel oleks strateegiliselt ja elanikkonnakaitse seisukohast ülimalt vajalik, et meie rahvast hoida, meie logistikat käigus hoida. Nii et see ei ole ainult see, et mingisugune käputäis saarlasi või muidu lulli lööjaid tahab Saaremaale sõita, see on riikliku strateegia projekt. Kas te selle peale niimoodi ei ole vaadanud?

Aitäh! No esiteks, kui teie ütlete, et meie ehitasime neid teid, mida teie projekteerisite, siis teie ehitasite omakorda neid teid, mida meie projekteerisime. Nii et selles mõttes see on jätkusuutlik riik ja see on väga positiivne, et niimoodi on. Aga me ehitame teid, selles mõttes see väide vastab tõele. 

Ja nüüd, võib-olla see tuleb teile üllatusena, aga ma lihtsalt arvan, arvestades erinevaid püsiühendusi, mis on tehtud teistes riikides, et tunnel on veel kallim kui sild. Kui meil ei ole raha silla jaoks, siis ei ole meil ammugi raha tunneli jaoks.

Austatud peaminister, ma tänan teid. Rohkem teile küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei näinud, aga nüüd näen. Avan läbirääkimised. Palun, sõnavõtt kohalt, Mart Helme!

Jah, ma tõesti hästi lühida sõnavõtu teen kohapealt ja ütlen elutarga inimese – see elutark inimene oli minu ema – sõnadega. Kui keegi ütles talle, et aga see on nii kallis, siis minu ema ütles alati: ega rahast kallim ei ole. Nii et, lugupeetud Kaja Kallas, ka teie võiksite vaadata neid projekte, mida meil tegelikult on riikliku ja regionaalpoliitika arengu seisukohast vaja – olgu tegemist Pärnu raudteeühenduse taastamisega või Haapsalu raudteeühenduse taastamisega või Saaremaa püsiühenduse loomisega –, sellest vaatevinklist, et neid on Eesti rahvale vaja. Need jäävad Eesti rahvale põlvkondadeks. Põlvkondadeks! Ja ma olen täitsa nõus: paneme Saaremaa tunnelile nimeks Kaja Kallase nimeline tunnel, aga ehitame ta valmis! 

Tänan! Rohkem sõnavõtte ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellega on arupärimisele vastatud. Nii, seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Liigume edasi … Juhataja vaheaeg viis minutit.

V a h e a e g

Head ametikaaslased, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Me oleme edasi liikunud kaheksanda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Tõnis Möldri ja Jaak Aabi arupärimine, mis on esitatud 13. mail 2023. aastal. Arupärimine on elektrooniliste sigarettide kasutamise kohta ja kannab numbrit 377. Arupärimisele vastab siseminister Lauri Läänemets. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Tõnis Möldri, et arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustada. Aeg möödub linnutiivul. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõesti, oleme esitanud kolleeg Jaak Aabiga 13. mail arupärimise siseminister Lauri Läänemetsale ja teema on elektrooniliste sigarettide kasutamine. Miks just siseministrile? Sest see puudutab konkreetselt antud valdkonna musta turgu, selle reguleerimist ja selle üle ka järelevalve pidamist.

Nimelt, me teame ju seda, et e‑sigarettidel, mida kasutavad nii nooremapoolsed kui ka vanemad inimesed, on maitsed ja lõhnad, neid e‑tooteid on nii nikotiiniga kui ka nikotiinita. Ja kindlasti on nendel olemas oma turg, mis on reguleeritud, aga teiselt poolt on olemas ka must turg, mida riik ei ole suutnud piisavalt kontrollida. Mingitel hetkedel, kui me oleme siin seda teemat arutanud ja ka aktsiisiküsimusi tõstatanud, oli teadupärast [e‑vedelike] aktsiis ju peatatud. Nüüd on see aktsiis tagasi tulnud ja see teema on veel teravamalt üles [kerkinud].

Mis on politsei ja Maksu- ja Tolliameti nägemus sellest, kuidas selle teema üle järelevalvet teostatakse? Olgem ausad, reeglid selle konkreetse toote kasutamise kohta, mis on tervisele kahjulik – selle üle me täna ei vaidle –, on olemas. Ühelt poolt on ranged [reeglid], samal ajal on olemas ka must turg, mis vohab. Seda on isegi Maksu- ja Tolliameti esindajad teadvustanud ja tuvastanud.

Meie küsimus siseministrile ongi, kuidas just nimelt tema haldusalas suhtutakse sellesse konkreetsesse probleemi, mis minu arvates on terav. Me näeme jätkuvalt linnapildis, et neid tarvitavad noored, alaealised, kelle kätte need seadmed ei tohiks sattuda. Teine pool on see, et maitsed ja lõhnad on Eestis keelatud, ometigi me teame, et väga paljud inimesed, kes neid tooteid tarbivad, toovad neid sisse näiteks üle Läti piiri, ostavad neid just nimelt välismaalt e‑kaubanduse kaudu või saavad neid tooteid mustalt turult.

Sellest lähtuvalt esitamegi siseminister Lauri Läänemetsale neli küsimust. Kui suur on Eestis sala‑e‑sigarettide turg? Mida on tehtud selleks, et sala‑e‑sigaretid ei jõuaks Eesti turule ja eelkõige just nimelt alaealiste kätte? Mida on tehtud selleks, et tuvastada koolides konfiskeeritud e‑sigarettide päritolu? Jätkuvalt on see koolides suur probleem, seda on öelnud väga paljud õppeasutuse juhid. Ja neljas küsimus on: kust on koolinoortelt konfiskeeritud e‑sigaretid pärit olnud? Kui palju menetlusi ja kui paljude alaealiste suhtes on e‑sigarettide väärkasutamisega seoses algatatud? Need on küsimused, millele me ootame siseminister Lauri Läänemetsa vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 377. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Austatud parlamendiliikmed! Asun siis kohe asja kallale.

Esimene küsimus puudutab seda, kui suur on sala‑e‑sigarettide turg Eestis. Kõigepealt, e‑sigarettide salaturu seiramisega paraku Siseministeerium ise otse ei tegele. Eestis teostab tubakatoodete, sealhulgas e‑sigarettide üle riiklikku järelevalvet Maksu‑ ja Tolliamet vastavalt tubakaseaduse §‑le 32. Maksu‑ ja Tolliamet kontrollib toodetele kehtestatud nõuete, käitlemise korra ja käitlemise erinõuete täitmist ning toodete registreerimisele esitatavatest nõuetest kinnipidamist. Samuti teostab Maksu‑ ja Tolliamet toodete Eestisse toimetamisega seotud keeldudest ja piirangutest kinnipidamise järelevalvet. 

Teie küsimusele sala‑e‑sigarettide turu mahu kohta Eestis otsest vastust ei ole, küll aga saan teile tulenevalt Maksu‑ ja Tolliameti edastatud teabest tuua välja tegevuste mahud ja avastused e-vedelike kontrolli valdkonnas. Seejuures toon esile, et statistikat küsisime 2023. aasta juunis, sest selle aja kandist on pärit ka teie arupärimine. 2022. aastal viidi läbi 263 e‑vedelike kontrolli ning 2023. aasta esimese viie kuu jooksul 241 kontrolli. Rikkumisi avastati 2022. aastal 244 ning 2023. aastal 159. Sealjuures avastati 2022. aastal kokku 404 391 milliliitrit vedelikku ning 2023. aastal 401 779 milliliitrit vedelikku. 2023. aastal olid Maksu‑ ja Tolliameti kontrollitegevused suunatud ka [mullu] 1. jaanuarist taas kehtima hakanud e‑vedelike maksumärgistamise nõuetele. See on suurendanud kontrollide arvu võrreldes 2022. aastaga.

Teine küsimus: mida on tehtud selleks, et sala‑e‑sigaretid ei jõuaks Eesti turule, eriti alaealiste kätte? E‑sigaretid on täiskasvanutele legaalselt kättesaadavad ning jõuavadki tihti sealtkaudu alaealisteni. Vastab tõele. Alaealiste jaoks illegaalsete tubakatoodete tarbimise ja kättesaadavuse ennetamisega tegelevad Eestis mitmed asutused suuresti koostöös. Kandev roll on Tervise Arengu Instituudil, aga oma rolli täidab ka Politsei‑ ja Piirivalveamet. Tervise Arengu Instituudi tegevusvaldkonda kuuluvad paljud ülesanded: rahvastiku terviseseisundi ja tervisemõjurite uurimine ja hindamine, riikliku tervisestatistika koondamine ja avaldamine, tervise ja sotsiaalse heaolu edendamine, tervist mõjutavate sekkumiste ja tervist edendavate programmide väljatöötamine, tervishoiu‑ ja sotsiaalteenuste ning koolituste korraldamine ning tervisepoliitika tegijate nõustamine ja mõjutamine. E‑sigarettide puhul on tegemist rahvatervisevaldkonna probleemteemaga. Piirkonnapolitseinikud tegelevad igapäevaselt [koos] haridusasutustega probleemi tõkestamisega. Peamine suund on toetada haridusasutusi, ka lapsevanemaid, tarvitamise märkamisel ja juhtumite lahendamisel. PPA on omalt poolt teinud teavitustööd, kontrolltehinguid, osalenud koostööpartneritega ühistegevuses ning koolitanud haridusasutuste töötajaid. Veebis on meil veebipolitseinikud vihjeid kontrollimas. Koostöö on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga, kellele edastatakse kahtlust äratavaid vihjeid müüjate ning e‑poodide kohta. 

Kolmas küsimus: mida on tehtud selleks, et tuvastada koolides konfiskeeritud e‑sigarettide päritolu? Läbiviidud vestluste ja menetlustoimingute käigus oleme küsinud, kust noor e‑sigareti on saanud. Tavapäraselt on vastus, et kas tuttava käest või lapse vanemad on selle ise ostnud. Vihjete peale tehakse kontrolltehinguid. Samuti on piirkonnapolitseinikud sekkuja rollis ja võtavad vastavalt probleemi tõsidusele meetmeid kasutusele. Muu seas viiakse vajadusel läbi vestlusi poeomanikega või müüjatega. Korduvalt on kätte saadud ka alaealisi endid, kes ise müüvad [e‑sigarette] edasi oma eakaaslastele. Siis on saadetud juhtumid edasi, kuna tubakaseaduse järgi on politseil järelevalvepädevus vaid alaealisele kohaldatava tubakatoote ja tubakatootega seonduva toote tarbimise keelu ja piirangute järgimise üle. Ehk siis politsei saab eelkõige sekkuda just siis, kui tabatakse alaealine toodet tarbimas. Informatsioon edastatakse seejuures ka valla‑ ja linnavalitsusele, kelle pädevusse see samuti kuulub. Nimelt on kohaliku omavalitsuse ülesandeks muu seas kontrollida oma territooriumil tubakatoodete ja tubakatoodetega seonduvate toodete jaemüüginõuete järgimist. Alaealiste poolt edasimüümine on selles osas tähelepanuväärne, et alaealist otseselt vastutusele võtta ei saa. Siis ei ole tegemist rikkumisega ja saab jääda vestluse tasemele. See on muideks arutelu koht, kas omandamine ja omamine peaksid olema taas sanktsioneeritud, kuni 2015. aastani see nii oli. 

Ja neljas küsimus: kust on koolinoortelt konfiskeeritud e‑sigaretid pärit olnud? Kui palju menetlusi ja kui paljude alaealiste suhtes on seoses e‑sigarettide väärkasutamisega algatatud? Kui palju siis menetlusi [on olnud]? Välisriigist postiteenusega sisse toodud e‑sigarettide puhul teeme koostööd Maksu‑ ja Tolliametiga. Ehk siis omalt poolt kindlasti teavitame, kui saame signaali, et see [toode] on kuskilt välismaalt pakiga tulnud. Politsei [andmeid] selle kohta ei kogu. Eesti puhul edastatakse vihjeid ka veebipolitseinikele. Sellisel juhul püüame esmalt tuvastada, kas me üldse saame konkreetse isiku kasutajakonto taha, sest enamik on anonüümsed kontod. Ehk siis kas me näeme, kellega tegemist on, sest tegemist on anonüümsete kontodega. Kui me saame isiku teada, siis läheb piirkonnavanematele edasi info nende piirkonnas tegutseva müüja kohta ja nad hakkavad omakorda tegutsema. Karistusseadustiku alusel saab politsei tubakatoodete käitlemise korra rikkumist [käsitleva paragrahvi] kohaselt põhiliselt tegeleda suurtes kogustes tubakatoodete müüjatega. Väikeses koguses tubakatoodete müüjatega tehakse põhiliselt mõjutusvestlusi. Nagu eelnevalt mainitud, enamikus vestlustes alaealistega on politsei täheldanud, et e‑sigareti on ostnud lapse vanemad legaalsel moel.

Täiendavalt saame välja tuua alaealiste toime pandud väärteod, mille puhul oli tegu tubakaseaduse rikkumisega ning mille juhtumites esineb märksõnu "e‑sigaret" ja "veip". Arvestada tuleb seda, et eraldi andmevälja tubakatoote liigi märkimiseks andmestikus ei ole ja ka sündmuse ülevaates ei pruugi olla tubakatoote liiki alati mainitud. Seetõttu on tegu hinnanguliste arvudega ja registreeritud väärtegusid võib olla mõnevõrra rohkem. E‑sigarettidega seotud väärteomenetlusi alaealiste suhtes oli 2020. aastal 37, 2021. aastal 46, 2022. aastal 43 ning 2023. aastal 32. Ja taas kord: politsei saab alaealisi vastutusele võtta ainult siis, kui nad tarvitavad tubakatoodet või sellesarnast toodet. Nagu mainitud, järelevalvepädevused on ka Maksu‑ ja Tolliametil, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil ning ka kohalikul omavalitsusel. Nende menetluste kohta Siseministeerium andmeid ei kogu. Aitäh!

Aitäh, hea minister! Teile on ka küsimusi. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma oleks muidugi eeldanud, et teil on alates maikuust kuni käesoleva aasta jaanuarini tekkinud ikkagi natuke laiem vaade sellele teemale, ja [oleks oodanud] ka võib-olla natuke detailsemat analüüsi. Ma siiski tuleksin korra selle temaatika juurde tagasi, et tegemist on tervist kahjustavate toodetega ja nende toodete kasutamist me siin saalis ei propageeri, aga ometigi on need tooted olemas ja me tänavapildis näeme, et inimesed kasutavad neid. Me näeme tänavapildis ka seda, et inimesed kasutavad just nimelt illegaalseid tooteid, mis Eesti riigis on keelatud. Nüüd ma keeraksin selle matemaatikatehte teistpidi: võib-olla oleks mõistlik, ma ei tea, teatud tooted, sortimendid, tootegrupid lasta Eesti turule niimoodi, et need oleksid legaalsed ning järelevalve ja kontroll nende üle oleks oluliselt lihtsam. Sest must turg ometigi on olemas ja seda teiegi möönsite.

Aitäh! Ma iseennast selle valdkonna eksperdiks ei pea, kuna ametialaselt pole mul selle teemaga tulnud süvitsi tegeleda, ma pole selle valdkonna kohta kunagi õppinud haridusteel ja ise tarvitaja ka ei ole. Aga minu arvamus – kui isiklikku arvamust küsite – on hoopis vastupidine teie omale. Ma tean, et Isamaa Erakond on alati seisnud selle eest, et võimalikult palju e‑sigarette ja tubakatooteid oleks kättesaadavad, ja see ongi minu arvates probleem. Me näeme, et täna tunduvad igasugused hea maitsega, toredad veibid, mida igal pool müüakse suhteliselt väikese hinnaga, inimestele ohutud. Ja tegelikult minu arvates me näemegi probleemi: mida rohkem me neid kättesaadavaks teeme, seda vähem ohtu seal märgatakse. Nii nagu ma teile ütlesin ka, kahetsusväärselt isegi lapsevanemad ostavad ja jagavad neid oma lastele, rääkimata sellest, et [lapsed] proovivad neid kuidagi ise osta ja tellida veebist. Muidugi esineb ka juhtumeid – kuna tegemist on e‑sigaretiga, tuleb see kuskile hiljem ära viia, nii nagu patareisid kogutakse, kogutakse ka neid –, me teame, kus lapsed käivad ja võtavad neid poest [kogumiskastist] patareide seast.

Mina ei teeks [neid seaduslikuks]. Mina kaotaks ära kõik maitsed, kui see oleks minu teha ja [oleks see] võimalus. Kõik maitsed, jah. Ma ei tea, kas meil üldse on e‑sigarette vaja. Ma ka kindlasti maksustaks oluliselt, kordades rohkem kõiki e‑sigarette ja kõiki tubakatooteid, kui vähegi võimalik oleks. Pahed ei ole need, mida peaks kuidagi soosima. Ja loomulikult ei peaks minu arvates ka [neid rohkem müüki lubama]. Teie küsimus oli see, kas me võiksime need kättesaadavaks teha. Vastupidi, nende müük tuleb nii kitsaks tõmmata kui võimalik.

Aga probleem on see, millele te viitasite, et need on teistmoodi kättesaadavad: e‑kaubandusest. On ka naaberriigid, kust on võimalik neid tellida. Meie Eestis oleme e‑kaubanduse koha pealt, ma julgen öelda, päris edukad tuvastamaks, mis Eestisse tuleb, aga Euroopas saab inimesega väike kogus [neid tooteid] üle piiri ikka kahjuks kaasa liikuda.

Ma arvan, et kogu kompetents asub Sotsiaalministeeriumis ja ka Terviseametis ja teistes ametites. Ma tean, et neil on seal selle teemaga pikalt tegeldud. Seal on ka mingisugused plaanid, kuidas edasi võiks liikuda. Nii et minu arvates on probleem tõsine ja kahjuks vist, nagu ma kirjeldasin teile, ei ole musta turu probleem, vaid eelkõige inimeste suhtumise probleem – tundub, et tegemist on süütu asjaga, aga kahjuks see nii ei ole.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Aastal 1920 kehtestati Ameerika Ühendriikides kuiv seadus, mis keelas alkoholimüügi ja impordi, aga vaatamata sellele hakkasid salaviin ja kõik need asjad massiliselt lokkama. Sisuliselt, ütleme, keeluga ei ole võimalik midagi teha. Antud näite põhjal ma tahangi tuua esile selle, et teatavasti on e‑sigarettides selliseid maitsevedelikke. Need keelati Eestis ära. Aga me teame ka seda, et loodus tühja kohta ei armasta. Kodumaised keemikud on asunud neid asendama ja neid asju pakutakse tihtipeale ka parklates. Kas ei oleks mõistlik [teha] ikkagi niimoodi, et need keelatud asjad oleksid [lubatud, sest siis oleksid need] kontrollitud ja täpsed? Ja need ei ole tervisele nii ohtlikud kui põranda all valmistatud asjad. Ühendriikides oli juba väga suur juhtum, kus mustalt toodetud asjad põhjustasid surmasid ja tervisekahjustusi.

Aitäh! Ma arvan ka, et lauskeelamisega, täieliku keelamisega tulemust ei saavuta. Siis läheb teistmoodi see küsimus kreeni. Aga siiski, mina isiklikult ei pea õigeks seda, et me võimalikult palju maitseid ja variatsioone Eesti turule laseme. Pigem peaksime me tegelema sellega, et neid siia ei tuleks. Aga neid tuleb ikka – siis, kui neid tellitakse ja küsitakse. [Üks lahendus võib olla] seesama asi, millele ma viitasin, et võib-olla peame me mõtlema sellele, et tuleks uuesti karistatavaks teha see, kui alaealine omab e-sigaretti. See oleks väga konkreetne sõnum, ma arvan, neile kõigile ja paneks ka lapsevanemad mõtlema, et nad tekitavad oma lapsele probleeme, kui nad seda [talle] ostavad. Aga eelkõige on küsimus ikka mõistmises ja arusaamises, et tegemist pole täiesti ohutu asjaga, sellel on tervisele mõju. Kui lapsevanemad teadvustavad seda, ma arvan, et siis suudaksime juba väga suure osa sellest probleemist lahendada.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ühes oma vastuses te ütlesite, et te ei ole antud teema ekspert. Ma vaatasin järele [arupärimise esitamise] kuupäeva, Tõnis ja Jaak andsid selle juba mais sisse. Kas võib nüüd olla see efekt, et teie valmistasite kohusetundlikult [vastused] ette, aga kuna juhatus ei pannud õigel ajal seda päevakorda, siis on jõudnud ununeda? Tõnis ja Jaak on isegi vahepeal jõudnud lahku minna.

Aga küsimus on mul tegelikult pigem selle kohta – teie kui ikkagi siseturvalisuse valdkonna asjatundja, ma julgen arvata, [teate] –, kumba pidi asjad paremini on toiminud. Võtame alkoholi näite: see on täiesti legaalselt müügil, aga suudetakse ikkagi kontrollida üsna hästi, ma julgen öelda, selle alaealisteni jõudmist. E‑sigarettide puhul on mindud mingite ainete keelamise teed ja siis tekivad, nagu kolleeg Grünthal mainis, ise [tehtud] ained, ja nii edasi. Kas parem ei oleks see, et on mingi kontrollitud poodide kett või [on kontrollitud], kuidas seda müüakse? See ehk kaotaks ära musta turu.

Aitäh! Kõigepealt, ma sain tegeleda arupärimisega siis, kui see minuni jõudis ja öeldi, et see vastamine tuleb. Ma [hakkasin] valmistuma täpselt sellel hetkel, kui Riigikogu juhatus sellest teada andis. Varasemalt ma sellega tegelenud pole.

Nüüd, mis seda küsimust puudutab, siis ma ei pretendeeri siin mingisugusele tõele, sest ma saan aru, et on erinevaid loogikaid ja on erinevaid arvamusi. Ma pole puutunud kokku ei alkoholi, tubaka ega ka teiste [seesuguste] toodetega. Räägitakse väga palju kanepist, ka Eestis on väga palju neid, kes tahaksid kanepit legaliseerida. Nende väide on see, et meil on täna must turg, aga kui me seadustaksime Eestis kanepi müügi, siis läheks kõik justkui paremaks ja korda. 

Tervisespetsialistid seda toetanud ei ole. Pigem öeldakse, et mida vähem kättesaadavad asjad on – kontrollitult mingisugune liikumine peab olema –, seda parem. Kanepi puhul ma pole veel kuulnud, et keegi tervishoiuspetsialistidest oleks soovitanud seda lihtsalt kasutusele võtta. Minu arvates tubakatoodete puhul on [kättesaadavus] suhteliselt kitsaks tehtud ja piiritletud. Ma lähtun sellest, et kui tervisespetsialistid sellised soovitused on andnud, ju siis nii on kõige õigem. Ma rohkem midagi kahjuks lisada ei oska.

Austatud minister, ma tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Tõnis Möldri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kõigepealt, aitäh ministrile vastuste eest, aga oleks oodanud tõesti, veel kord, natukene sisulisemat ja detailsemat ülevaadet eelkõige sellest, mis puudutab just nimelt Maksu- ja Tolliameti poolt. Jätkuvalt, ma saan aru ja möönan, et kui me räägime selles valdkonnas terviseaspektist, mida see kahtlemata puudutab, siis see on just nimelt Sotsiaalministeeriumi rida, Terviseameti rida ja ka TAI ehk Tervise Arengu Instituudi rida. Aga kui me räägime mustast turust, millele see küsimustik eelkõige keskendus, siis see on Maksu- ja Tolliameti [rida] ja see [teema] peaks olema just nimelt Siseministeeriumi ja siseministri vallata.

Nüüd tuleme korra selle teema juurde tagasi. Veel kord, keegi ei propageeri tervisele kahjulike toodete kasutamist. See on, ma arvan, üks osa, mida me peaksime siin rõhutama, sest alati, kui sellest teemast keegi julgeb rääkida, siis esimese asjana see silt kleebitakse talle justkui otsa ette. Ei, veel kord, tegemist on tervist kahjustavate toodetega ja nende kasutamist ei soovita ma mitte kellelegi.

Aga ometigi me näeme, et väga paljud, eelkõige noored kasutavad neid. Nii nagu ma rõhutasin oma sissejuhatuses, kasutatakse just nimelt erineva maitsega tooteid, kasutatakse võib‑olla erineva värvilahendusega tooteid, erineva kujuga tooteid. Eesti turul ei ole lubatud neid müüa, aga ometigi on need kuidagi jõudnud noorte inimeste kätte. Siin on riigile üks võib‑olla oluline mõttekoht: noored kasutavad neid tooteid, mis on tervisele kahjulikud, need tervisekahjud jäävad piltlikult öeldes meie riiki, aga raha, mida saaks aktsiisiga kokku koguda ja suunata tagasi tervishoidu, [riik ei saa]. Kahjuks ei ole seda tehtud. Maksu- ja Tolliamet võiks veel teravamalt just nimelt selle poole pilgu alla võtta, et vaadata, kuidas seda musta turgu vähendada.

Nüüd maksustamine. Tuleme tagasi selle juurde, mis toimus paar aastat tagasi. Paar aastat tagasi oli nende toodete aktsiisiga maksustamine peatatud või ajutiselt lõpetatud. Just nimelt [seetõttu], et nende tarbijate hulk oli niivõrd väike, et riik tervikuna eesotsas Rahandusministeeriumiga pidas mõistlikuks nii väikest tarbimist mitte maksustada. Täna me näeme, et maksustamine toimib, me näeme, et tarbimine on olemas. Nüüd on küsimus see, kuidas seda rangelt reguleerida nii, et jätkuvalt, punkt üks, me ei propageeriks nende kasutamist noortele, ja punkt kaks, et Eesti inimesed, kes neid kasutavad, saaksid legaalse toote ja nad ei läheks neid illegaalselt turult otsima.

Me oleme näinud Eesti ajaloos just nimelt sellist musta turu teket. Kõige lihtsam näide lähiajaloost on see, kui maksud sõitsid Lätti. Kui Eesti riik hea eesmärgi, ülla eesmärgi nimel tõstis alkoholiaktsiisi lakke, et alkoholi tarbimine väheneks, mis juhtus? Tekkis vastupidine refleks: alkoholi tarbimine suurenes, maksud liikusid Lätti, tervisekahju jäi Eestisse. Mingil hetkel valitsuserakonnad toona vaatasid aktsiisipoliitika ringi. Küsimus ei olnud ju selles, et aktsiisipoliitika ümbervaatamisega oleks valitsuskoalitsioon või parlament kuidagi tahtnud alkoholi tarbimist propageerida. Ei, kindlasti mitte. Küsimus oli lihtsalt selles, et kuidagi oli vaja, punkt üks, see maksupoliitika ümber vaadata, punkt kaks, must turg likvideerida. Ja selle sammuga maksude liikumine Lätti peatati.

Ma võtan kolm minutit lisaaega. Aitäh!

Palun!

Teine konkreetne näide puudutab seda, mis noortekeeles on snus või mokatubakas või kuidas iganes me seda nimetame. Isegi siin saalis – me mäletame sellist ajaloolist hetke – üks minister proovis valitsuse loožist antud toodet. Ei ole midagi ette heita, aga võib-olla see polnud õige hetk ja õige koht. Ometigi tarbijad on olemas, see on ehe näide selle kohta.

Eesti riigis on need jätkuvalt keelatud, aga teatud tooted on nüüd Eesti riigis lubatud. Me teame, et põhjariikidest, eelkõige Rootsist toodi neid tooteid Eesti turule massiliselt sisse, ma veel kord rõhutan, massiliselt sisse. Sellel hetkel, kui mitte küll konkreetselt need tooted, vaid nende toodete analoogid said Eestis legaalseks, kukkus must turg kokku. Eesti riigil oli võimalik kokku koguda aktsiisiraha nendelt toodetelt, saada makse. Ja teine pool on see, et meil on võimalik seda legaalset turgu jälgida ja vastavalt sellele kas keerata olukorrale vinti veel tugevamalt peale või lasta sellel turul lihtsalt toimida.

Samamoodi on tubakapoliitikaga. Ma tulen e‑sigarettide juurde tagasi. Me peaksime vaatama, mida teevad meie lähiriigid Läti, Leedu ja Soome. Kui seal on see poliitika natukene teistsugune, siis midagi pole teha. Tänane ühiskond on piisavalt mobiilne, et leitakse kiired ja lihtsad lahendused, kuidas must turg tekiks. Praegust internetiajastut arvestades [saab] must turg ruttu tekkida ja siis tekivadki needsamad ohud. Keelatud vili on kõige magusam, noored tahavad neid tooteid katsetada. Ja midagi pole teha, kui on olemas nõudlus, kui on olemas tarbimine ja mustal turul on olemas ka pakkujad ning kui need kolm osapoolt saavad omavahel kokku, siis see on kahtlemata väga suur väljakutse.

Nii et siit veel kord üleskutse Siseministeeriumile ja Siseministeeriumi haldusalas olevale Maksu- ja Tolliametile: selle musta turu probleemiga tuleb jätkuvalt tegeleda. Musta turu likvideerimisega tuleb tegeleda. Ja jätkuvalt [tuleb] vaadata, kuidas seda tervisele kahjulikku toodet Eesti riigis niimoodi ohjata, et see ei satuks, punkt üks, noorte ja alaealiste kätte ja punkt kaks, me ei propageeriks seda, aga kui on olemas inimesed, kes seda tarbivad, siis nad saaksid selle toote legaalseid [teid] pidi, mitte ei kasutaks musta turgu. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on arupärimine, mille on esitanud Riigikogu liikmed Helle-Moonika Helme, Anti Poolamets, Rene Kokk, Evelin Poolamets, Varro Vooglaid, Henn Põlluaas, Rain Epler ja Martin Helme 12. juunil 2023. aastal. Esitatud arupärimine on siseturvalisuse tagamise võimekuse kohta uues olukorras, kus kontrollimatu immigratsioon on muutnud eesti inimesed murelikuks oma vara ja oma elu pärast. See kannab numbrit 536. Arupärimisele vastab siseminister Lauri Läänemets. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Anti Poolametsa, arupärijate esindaja, et arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustada. Palun!

Tänan, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud siseminister! Eks see teema ole nagu hiljaks jäänud, sest see juhtum, mis ajendas arupärimist tegema, oli ju sügaval juunikuus. Ometi, kolme kuu pärast, kui ilmad lähevad soojemaks, võib jälle sarnaseid muresid inimestel ette tulla. Sellepärast ma leian, et siseminister peaks ka sellesse ühtpidi hapuks läinud teemasse [selgust tooma]. Hapuks on ta läinud muidugi koalitsiooni süül, sest mina ei tea, et koalitsioon oleks teinud mingeidki pingutusi, et järgida kodukorda, järgida põhiseadust – põhiseadust, ma rõhutan – arupärimistele vastamisel. Seal on numbriliselt kirjas, mitme päeva jooksul tuleb vastata arupärimistele. Aga mida maksab põhiseadus euroajastul, kui iga direktiiv, iga määrus on kõrgem kui Eesti põhiseadus. See on liberaalide peenraha. See on Eesti põhiseadus. Hallis tsoonis saab alati sellest mööda ja see mure aina süveneb. Ma näen, et nii-öelda eritingimustel saab teha kõike, eritellimusel saab teha kõike.

Kogu see nihilism on eriti võimendunud aastast 2004, kui me Euroopa Liiduga liitusime, sest alati võib öelda, et meil on kõrgem organ, mingisugune rägastik direktiive ja määrusi. Pöördume isandate poole, pöördume peremeeste poole, [küsime], mida nemad meist tahavad, ja tõlgendame neid norme alati Eesti kahjuks. See on reaalsus, mida me iga nädal Euroopa Liidu asjade komisjonis näeme: ametnikud tõlgendavad ka seda normide rägastikku meie kahjuks.

Aga nüüd konkreetselt sellest juhtumist. Üks innukamaid Ukraina abistajaid Lääne-Virumaal on Raivo Olev, kes on [Ukrainasse] tohutult abi viinud, öösihikutest kuulivestideni, ja kellega ma olen ise kuuliveste [kokku pannud]. Temal ei ole mingit kahtlust, et ta on suur Ukraina austaja. Ta ilmutas Facebooki Kadrina valla grupis muret, öeldes, et [suvel] käisid tema vanemate aiatagust kaardistamas sellised toredad tõmmud mehed Ukraina numbrimärgiga autoga. Suhtluskeeleks oli vene, küsisid [küsimusi] ja pildistasid maja ümber. Ta ütles, et teeb isikutest pilti, nii igaks juhuks, aga mees oli väga osav oma näo varjamises telefoniga. Ikkagi tegi [Raivo Olev] tema autost pilti, midagi õnnestus saada, ja hoiatas inimesi, et igal juhul hoidku nad silmad lahti, sest otsiti asju, mida on kerge omastada. Seesama Raivo Olev kirjutas: "Olen küll suhteliselt kindel, et tegu on Rumeenia romadega ehk mustlastega. Auto numbrimärk küll Ukraina [oma], aga Taga-Karpaatia numbrimärgid ehk väga Rumeenia lähedalt. Ilmselt on meestel Ukraina numbrimärkidega Euroopas lihtsam toimetada."

See oli [arupärimise] ajend, aga neid juhtumeid on küll ja küll, need on sagenenud. Kuigi politsei oli üsnagi heasse korda saanud selle valdkonna, on nüüd inimeste mure süvenenud. Ma olen ise ka nendes gruppides märganud, et võõramaise välimusega inimesed, võõramaiste autonumbritega isikud liiguvad ringi. Väga paljudes kohalikes Facebooki gruppides hoiatatakse nende eest. Nii et see kerkib varsti jälle üles. Olete need küsimused saanud. Kuidas siis ikkagi kaitsta inimesi selliste ohtude eest? Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 536. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: kas politseil on ülevaade, kui suures mahus on kasvanud niinimetatud transiitkurjategijate varavastaste kuritegude arv? Politsei- ja Piirivalveamet ehk PPA jälgib süütegude taseme muutust järjepidevalt ja erinevatel tasanditel ning vajadusel analüüsib täiendavalt kuritegevuse erinevate suundumuste põhjuseid. Kui palju on kasvanud just niinimetatud transiitkurjategijate varavastaste kuritegude toimepanemine, ei ole eraldi analüüsitud, kuna selline kuritegevuse liik ei ole kuidagi eraldi esile kerkiv. Arupärimisest tulenevalt võib eeldada, et see küsimus on esitatud eelkõige ukrainlasi [silmas pidades]. Seoses Eestis elavate ukrainlaste osakaalu suurenemisega on PPA analüüsinud, kas [ja kui, siis] milline mõju on sellel süütegude [arvule]. Kui arvestada süütegusid toime pannud Ukraina kodakondsusega isikute osakaalu rahvastikus, ei ole [nende süütegude] osakaal suurem kui Eesti kodakondsusega isikute puhul.

Teine küsimus: kas Eesti politsei suudab ja tahab kontrollida Ukraina ja teiste, ka Leedu, Rumeenia ja Venemaa numbrimärkidega sõidukeid, mida liigub meie teedel ja linnades silmanähtavalt palju? Politsei suudab ja kontrollib meie teedel liikuvaid sõidukeid sõltumata päritoluriigist, kui selleks on seaduslik alus ja vajadus, näiteks liiklusrikkumine, ohukahtlus sõiduki või selles olevate isikute suhtes või ka näiteks Schengeni kompensatsioonimeetmed. Täiendavalt toon esile, et Venemaa numbrimärkidega autosid üle piiri ei lubata.

Kolmas küsimus: kas Eesti politsei tohib neid üldse kontrollida? Jah, politsei võib kontrollida kõiki Eesti teedel liikuvaid sõidukeid, sõltumata nende päritoluriigist. Liiklusseaduse kohaselt laieneb see Eesti territooriumil viibivatele välismaalastest liiklejatele ja välismaal registreeritud sõidukitele. Liiklusnõuete rikkumise korral võib neid sõidukeid peatada ja kontrollida. Sealhulgas võib kontrollida, kas sõiduk on nõuetekohaselt Eesti registrisse ümber registreeritud. Schengeni kompensatsioonimeetmed võimaldavad politseil kontrollida inimeste Eestis viibimise seaduslikkust kogu riigi ulatuses. 

Neljas küsimus: kui Eesti inimesed on saatnud konkreetseid juhtumeid ja fotosid neist autodest, mis hulguvad ringi erinevates Eesti piirkondades ja mille numbrimärk on tuvastatud, ja inimeste tegevus on kahtlane, siis kas Eesti politsei või mõni muu julgeolekustruktuur tegeleb nende juhtumitega, menetleb neid ja kas neid konkreetseid isikuid saadetakse ka Eestist välja, keeluga edaspidi siseneda? Politsei kontrollib laekuvat informatsiooni ja nende [isikute] seost võimalike süütegudega. Kui ka koheselt mingeid seoseid ei ole, võib selline informatsioon abiks osutuda edaspidi. Seetõttu on kahtlaste isikute ja sõidukite kohta informatsiooni jagamine igati tänuväärne. Süütegudest tuleks politseid teavitada igal juhul, isegi kui tekitatud kahju on väike. Isegi kui iga juhtum ei leia kohe lahendust, võib see pikemas perspektiivis olla abiks süstemaatiliste kuritegude lahendamisel. Kui sisse löödud aken või lahtine uks annab märku, et koju on sisse murtud, tuleb kohe kutsuda politsei, helistada hädaabinumbril 112. 

Eraldi ka väljasaatmisest. Kui välismaalane ei vasta Eestis viibimise või elamise tingimustele, on ta kohustatud Eestist lahkuma. Üldjuhul antakse selleks aega kuni 30 päeva. Kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, viib Politsei- ja Piirivalveamet lahkumiskohustuse täide välismaalase kinnipidamise ja väljasaatmise teel ning vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. 

Viies küsimus: kui turvaliselt võivad Eesti inimesed end tunda saabuva pimeda ja puhkustejärgse aja ees, kus maakodud jäävad tühjaks ja nende vara võimalike sissetungijate meelevalda? Eesti inimesed võivad tunda ennast turvaliselt. Kuritegevuse suundumuse vaates ei ole olukord võrreldes varasemate aastatega muutunud. PPA andmete kohaselt on 2023. aastal eluruumist varastamiste arv võrreldes varasema perioodiga vähenenud. Samuti ei eristunud negatiivses mõttes 2022. aasta, kui eluruumist varastamine oli varasemate aastatega samal tasemel. Kui vaadata eluruumist varastamise puhul täpsemalt veel neid [juhtumeid], mille toimumiskohaks on märgitud suvila või talumaja, siis [näeme, et] nende arv on viimase viie aasta lõikes pidevalt vähenenud. Ma võin teile numbreid ka öelda. Näiteks, alates aastast 2019 kuni aastani 2023 oli vargusi eluruumidest [aastas] vastavalt 596, 569, 515, 528 ja eelmisel aastal 451, kõige vähem. Sealhulgas oli vargusi suvilast või talumajast 2019. aastal 113, 2020. aastal 100, [2021. aastal] 82, [2022. aastal] 94 ja eelmisel aastal 79 ehk kõige vähem.

Kuues küsimus: kas on võimalik midagi ette võtta selle massiimmigratsiooni olukorras, kus Euroopa Liidu sisepiire ei kontrollita, kuid mis annab suurepäraseid võimalusi kõikvõimalike kuritegelike elementide riiki sisseimbumiseks ja toimetamiseks Eesti inimeste varaga, halvendades selgelt nii meie turvalisust kui ka julgeolekut? Schengeni vaba liikumise ala peetakse Euroopa Liidu üheks olulisemaks saavutuseks. See suurendab isikute vabadust ja annab ka majandusliku efekti. Tõsi on, et olles osa vaba liikumise alast, tuleb arvestada teatud väljakutsetega, olgu selleks piiriülene kuritegevus, ebaseaduslik sisseränne, maksupettused või mõni muu sarnane tegevus. Selleks, et selliseid ohte ennetada või nendega võidelda, on väga oluline, et kogu Schengeni ala välispiiri valvatakse ühetaolise ja kõrge standardi järgi.

Eesti on oma välispiiri valvamisega hästi hakkama saanud. Sisepiiridel kontrolli puudumine on asendatud riigisiseste kompensatsioonimeetmetega. Kui nendest mõnda nimetada, siis võiks välja tuua välismaalaste riigisisese kontrollimise, liikuvate politsei- või tolliüksuste kasutamise, koostöö transpordiettevõtetega või – kui olukord seda nõuab – sisepiiridel piirikontrolli ajutise taastamise. Kui võrrelda kolme viimase aasta statistilisi näitajaid varavastaste süütegude kohta, siis [näeme, et] mingit muutust ei ole toimunud. Seega ei saa me öelda, et faktiliselt oleks olukord halvenenud. Turvatunde puhul näitas septembris läbi viidud avaliku arvamuse seireuuring, et 72% Eesti elanikest tundis end kas üsna või väga turvaliselt. 2022. aasta alguses oli see [näitaja] 73%. Nii et Eesti elanike turvatundes ei ole samuti märkimisväärseid muutusi toimunud. Aitäh!

Suur tänu, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Jaak Valge, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Vot see 2023. aasta kuriteostatistika, kust te näiteid tõite, veel avalik ei ole. Ma ei saa seda kuidagi kontrollida. Aga erinevalt teie väidetust tuleb väga erinevatest objektiivsetest allikatest teavet, et kuritegevus on viimasel aastal või viimasel pooleteisel aastal järsult kasvanud. Näiteks Ergo Kindlustuse andmetel oli 2023. aasta esimesel poolaastal vargusi registreeritud kaugelt rohkem kui 2022. aastal samal ajal. Viking Security andmetel üritati suvel toitu ja muud esmavajalikku varastada üle seitsme korra sagedamini kui eelmisel aastal. Millest need erinevused nende ja teie andmete vahel [tulenevad]? Meil ei ole põhjust kahtlustada, et Viking Security või Ergo Kindlustus oleks ebaobjektiivne, küll aga ma (Juhataja helistab kella.) võiksin arvata, et te olete poliitkorrektne vasakpoolne poliitik, kes ei taha kuritegevuse kasvu massimigratsiooniga seostada.

Hea [küsija]!

Aitäh, lugupeetud küsija! Teil on kindlasti täiesti õige statistika. Ma olen sellest ka siin Riigikogu saalis [rääkinud], ma ei mäleta, kas arupärimisele vastates, aga mingitel puhkudel me eelmise aasta lõpu poole sellest siin rääkisime ja arutlesime neil teemadel. Mina rääkisin [praegu] vargustest eluruumides. Need vargused, mis on tõesti kasvanud, on reeglina poodidest ja selle põhjus on inimeste sotsiaal-majanduslik olukord. Jah, selles mõttes see vastab tõele ja niimoodi see ongi. See ei ole kuidagimoodi eristatav ühe või teise rahvuse lõikes. Täpselt samamoodi on Eesti kodanike, eestlaste seas tegelikult see kasv olnud.

Sellel [teemal], millest me ka toona siin Riigikogus rääkisime, jään mina seisukoha juurde – vahet ei ole, kas ma olen valitsuses või opositsioonis –, et me peame riigis selle küsimusega tegelema. See näitab väga hästi seda, et kui inimeste sotsiaal-majanduslik olukord üht‑ või teistviisi halveneb, siis sellel on otseselt mõju ka turvalisusele. Kui ma õigesti mäletan, siis oli juba kevadel see [varguste] hulk tõusnud. 2022. aasta kohta ma ei oska öelda. Selles mõttes on need numbrid õiged, aga see on teine koht, mitte see, mida mina puudutasin. Aga kahjuks niimoodi on.

Sotsiaaldemokraadina või vasakpoolse poliitikuna, nagu te ütlesite, ma tõesti ei saa seostada [seda immigratsiooniga], sest mul pole fakte, et see oleks kuidagi rahvuspõhine. Aga ma ütlen teile, et see on põhjus, miks sotsiaaldemokraadid alampalga tõstmist väga oluliseks peavad, see on [tähtis] küsimus. Nagu ka Eesti Panga spetsialistid ütlesid, alampalga tõstmisel ei ole mitte ainult väiksema sissetulekuga inimeste seas efekti, vaid tegelikult puudutab see kümnest detsiilist kuut detsiili. Ehk ka peaaegu keskmise palgaga inimeste töötasu tänu sellele tõuseb. Ma arvan, et tänases [olukorras], pärast kõrget inflatsiooni ja kõiki neid maksumuudatusi, on see väga oluline. Me ei saa seda uurida, aga ma usun, et see on kindlasti leevendanud inimeste olukorda või siis leevendab sel aastal.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Huvitav, et teil ei ole fakte ja te ei saa massiimmigratsiooni seostada kasvanud kuritegevusega, aga te täiesti iseenesestmõistetavalt seostate selle majandusolukorraga. Kus need faktid on? Muidugi olen tänulik selle eest, et te möönate, et tänane valitsus vastutab majanduslanguse eest. Aga meil on olnud siin täna peaministrile mitu arupärimist, kus me oleme rääkinud ka massiimmigratsioonist. Tema ei tunnista, et meil massiimmigratsioon on. Ma ei hakka piiri tõmbama, aga meie arvame, et 100 000 sisserännanut viimase pooleteise või kahe aasta jooksul on massiimmigratsioon. Väga teravad küsimused, mis on üleval, on kaks teemat. Miks Eesti ei kontrolli Ukrainast tulnud inimeste puhul, kas nad on sõjaväekohuslased või mitte? Miks me ei saada neid inimesi, kes on sõjaväekohuslased, tagasi Ukrainasse? Sellega haakub teine terav küsimus, mis meil on: kas me kontrollime nende inimeste puhul, et nad ei oleks Vene mõjuagendid?

Aitäh! Me saame massiimmigratsioonist erinevalt aru ja ma ütlen, mida mina massiimmigratsiooni all mõtlen. Kui jutt käiks neist inimestest, kellele me pole rahvusvahelist kaitset andnud, ja nad tuleksid siia [mingis] olukorras massiliselt ja hakkaksid seda küsima, [siis seda võiks pidada massiimmigratsiooniks]. Aga me oleme ukrainlastele selle ette andnud ja nad tulevad siis siia. Minu arvates seal on erinevus, ma ei ajaks neid kahte asja sassi. Ma tean, et teile on poliitiliselt oluline seda väita, ma teie poliitilisest retoorikast ja loogikast saan aru.  

Ma alustan teisest küsimusest, mille te küsisite. Jah, vastus on jah, me kontrollime [Ukrainast tulnud põgenikke]. Nii nagu ma olen ka varasemalt öelnud, mis puudutab Ukraina sõjapõgenike Eestisse tulekut, siis näiteks kaitsepolitsei töö mitte ei lõppenud siis ära, kui neid inimesi hakkas siia vähem tulema, vaid kaitsepolitsei töö kestab jätkuvalt. See kestab edasi ja suure intensiivsusega vähemalt seni, kuni need inimesed siin on, seda liikumist natukene veel on. Ja inimestel, kes on tulnud Ida-Ukrainast, võib olla, ma ei tea, sugulaste või kelle iganes kaudu mingisuguseid seoseid, mille abil, ütleme otse, Vene julgeolekuteenistused [võivad] püüda hiljem kontakte luua ja neid ära kasutada. Seda me kontrollime ja vaatame pingsalt. 

Kas te saate mulle meenutada, vabandust, esimest küsimust? (Martin Helme vastab saalist.) Ajateenistus, jah. Ajateenistus – tõesti, kui president Zelenskõi Eestis käis, siis peaministril ja Ukraina presidendil oli vestlus sellel teemal. Kui meie peaminister küsis, mis nende seisukoht või soov võiks olla, siis ei tulnud ühtegi ühest vastust, et nad sooviksid mobiliseerida kedagi väljastpoolt Ukrainat. Ja Eesti seisukoht või vähemalt Eesti valitsuse seisukoht on siiamaani olnud, et me iseseisvalt ei hakka midagi oletama ja tegema, mis puudutab nende inimeste, kes on Ukraina kodanikud, mobiliseerimist Ukraina sõtta. Seda, ma arvan, Eesti riik teha ei saa. Ukraina peab selle jaoks soovi või tahet avaldama. Mulle arusaadavalt nad seda arvatavasti ei tee nende isikute puhul, kes on teistes riikides, vaid suure tõenäosusega lahendatakse mobilisatsiooniküsimus ära Ukrainas endas.  

Ja miks me [Ukraina sõjaväekohuslaste üle] arvet pole pidanud? Ma tean, et näiteks Läti on küsinud [saabunud põgenikelt], kas nad on mobiliseeritavad või mitte, aga ega Lätil ei ole need andmed õiged, sellepärast et need isikud ise ei tea seda. Sealt ei saa õigeid andmeid kätte, sest Ukraina on teatud põhjustel vabastanud oma mehed mobilisatsioonist. Seda ei oska need isikud meile öelda ja me ei saa õigeid andmeid. Pigem me teame, kus kohas nad Eestis viibivad ja kes nad on. Kui Ukraina soovib neile näiteks mingit informatsiooni selle kohta avaldada või et me seda vahendaksime, siis me saame selle koha pealt Ukrainat aidata. Aga sellele peaks eelnema Ukraina enda tahe, muidu näeb see välja mitte väga õige.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Siseturvalisuse tagamisel ongi põhiroll politseinikel ja selleks on vaja piisaval arvul politseiametnikke, et rahval oleks turvaline olla meie riigis, et nende vara oleks kaitstud, nende elu oleks kaitstud. Aga neli päeva tagasi oli artikkel, kus teatati, et töötajate põuas politsei töötab viimase piiri peal. Ja muidugi on ka sotsiaaldemokraadid ise teinud [üht-teist] selleks, et politseinikke ei oleks. Teie valitsuse ajal muudeti ära eripension, mis oli väga suureks motivaatoriks politseiametnikele ja mida nüüd ka selles artiklis on nimetatud. COVID‑i ajal vallandati politseiametnikke, kes ei olnud nõus vaktsineerima, kuigi neil on kogemused ja oskused, mida ühestki koolist ei saa. Näiteks jälitaja puhul omab praktika eriti suurt rolli. Lahendus ei ole ju ainult see palk, millest te kogu aeg räägite siin. On muid asju ka vaja. Ma sooviks ikka teada, mis on teie plaan. Abipolitseinikega ei saa ju päris politseiametnikke asendada, sest politseiametnikul on erivastutus. Mis on teie plaan, kuidas seda olukorda lahendada?

Aitäh, austatud küsija, selle küsimuse eest! Jah, riigis on erinevaid otsuseid tehtud. Tollel ajal mina parlamendis ei olnud ning erakonna juhtimise ja valitsuse küsimustega kahjuks tegeleda ei saanud. Võib-olla oleks [sel juhul] toona olnud need otsused juba teistsugused. Aga ma saan sellest rääkida, mis on täna, mis on minu seisukoht ministrina ja mis on minu seisukohad Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehena.

Tõesti vastab tõele, et abipolitseinikega politseinikke asendada ei saa. Seda kavatsust riigil ei ole ja mina seda loogikat heaks ega õigeks ei pea, kuigi varasemalt on aastate jooksul olnud poliitikuid, kes seda on proovinud teha. Minu arvates nii see olla ei saa. Ja vastab tõele, et politsei[ametnikke] on tõesti kõigi aegade väikseim arv. See on tulnud sellest, et meil on tehtud suurepäraseid kärpeid riigisektoris, sellepärast et meil on – vabandust, ma nüüd utreerin natukene – muidusöövaid ametnikke liiga palju. Kui varasemalt on selliseid hoogtöökärpeid avalikus sektoris tehtud, siis tavaliselt on see lõppenud sellega, et Siseministeeriumi haldusalas on politseinike ja päästjate arv vähenenud. 

Mulle pole see kärpimise loogika kunagi meeldinud. See on mulle vastumeelt, sellepärast et päris probleeme ühiskonnas sellega mitte kuidagi ei lahendata. See on jälle selline ilus, tore loosung, millega inimesi hullutada, aga probleeme tuleb juurde. 

Mis puudutab politseid ja seda, kui palju meil politseinikke on, siis ma arvan, et politsei kõige suurem mure peale selle, et inimesi on vähe – võiks olla rohkem –, on praegu tegelikult töökoormus. Töökoormus on erinevate kriiside ajal väga suur olnud ja vastab tõele, et kui üks inimene läheb ära, siis keegi teine peab tema tööd tegema ja koormus suureneb. Et sellele pidurit panna, oli 2024. aasta eelarve ja selle uue, eelmisel aastal tehtud eelarvestrateegia raames minu prioriteet [väljaõpe]. Ma ütlesin selle kohe alguses ka välja, et seekord mitte palgad, vaid politsei väljaõpe. See tähendab seda, et me suurendame politsei väljaõpet kaks korda. Kui siiani suutsime aastas umbes 150 politseinikku koolitada, siis sellel aastal [see arv] suureneb ja järgmisel aastal saavutame maksimumi, siis läheb kahekordseks see number.

Lisaks muudame me politsei väljaõppe loogikat. Praegu peab mitu aastat [õppima], et saada politseinikuks ja tööle minna. Mõte on selles, et me võtame praktilist kogemust rohkem arvesse ja saadame nad praktilisse tegevusse. Ja õpet muudetakse ka, et saaks kiiremini teenistusse. Põhimõtteliselt võiks võrdluse tuua: näiteks Kaitseväe süsteemis on nii, et kui on läbitud teatud eriala kursus, näiteks [õpitud] jaoülemaks, siis saab jaoülemana tegutseda, aga rühmaülemana veel ei saa. Et rühmaülemana tegutseda, peab õppima juurde ja siis saab rühmaülemana tegutseda. Aga jaoülemana tegutsemiseks [vajalik] õpe kestab vähem ja saab minna [varem] tegevusse. Politseil on samamoodi. Võib-olla patrullpolitseiniku oskused saad teatud aja jooksul omandada, aga kui sa tahad saada uurijaks, siis käid tööl, pead juurde õppima ja sealt edasi. Ka see protsess on praegu meil töös. 

Nüüd, et kogu väljaõpet viia maailma parimale tasemele – ma julgeksin öelda niimoodi – ja et see väljaõpe taristu poolt töötaks, [et taristu] toetaks seda, me toome tõesti aja jooksul Paikuselt politseiõppe kahte kohta. Sisekaitseakadeemiasse Tallinnasse, kus osa õppest on, tulevad uued ühiselamud, uued õpperuumid selle jaoks. 44 miljonit eurot me leppisime suvel eelarvestrateegia tegemisel kokku selle jaoks. Pluss, Väike-Maarja õppekeskus, kus täna peamiselt päästeametnikke õpetatakse, peaks saama selliseks väljaõppekeskuseks, kus on ka näiteks politseil ja politsei eriüksustel võimalik väljaõpet teha. Sinna tuleb taktikalinnak, sinna tuleb autodroom, mis on praegu isegi Paikusel nii kehvas olukorras, et seda pole võimalik kasutada.

Kokku paneme me politsei ja pääste väljaõppesse – sellest enamus on politseile – järgnevatel aastatel põhimõtteliselt üle 100 miljoni euro. Võiks niimoodi öelda. Sellest enamus [läheb] kinnisvarasse, aga väga palju sisusse ka. Minu prioriteet on järgmise, 2025. aasta riigieelarve tegemisel taas kord palgad.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Te ühes vastuses väga huvitavalt ütlesite, tsiteerin teid: "Eesti seisukoht või vähemalt Eesti valitsuse seisukoht on …" Ja siis läks edasi. Minu arvates te tunnistasite, et Eesti on jõudnud olukorda, kus Eesti valitsuse seisukoht ja Eesti seisukoht lähevad omavahel nii märkimisväärselt lahku, et isegi minister mainib seda. Ma usun, et riigil oleks hea, kui need seisukohad, mida valitsus võtab, kattuksid Eesti inimeste ja ettevõtjate huvidega suurel määral. 

Aga minu küsimus tuleb statistika kohta, millest siin enne palju juttu oli. Teatavasti on progressiivses läänes statistika tegemisele selliseid, ütleme, ideoloogilisi piiranguid seatud. Mõnede parameetrite alusel ei tohi statistikat [koostada] või vähemasti avaldada, olgu selleks näiteks sugu või olgu selleks inimese rahvus või kodakondsus. Mu küsimus on lihtne ja tegelikult jah-ei-vastust eeldav. Kas Eestis on ka statistikas kuidagi öeldud, et teeme üldisemalt, ütleme "inimene", või me selliste parameetrite järgi nagu sugu, rahvus, vanus ja kodakondsus ikkagi statistikat teeme ja seda on võimalik ka kätte saada?

Aitäh selle küsimuse eest! Minule teadaolevalt ei ole [selliseid piiranguid seatud], vähemalt mina pole sellist ülesannet kellelegi püstitanud. Ma arvan, et näiteks sisejulgeoleku vaatest on väga oluline aru saada, mis rahvusest isikuga [mingil juhul] tegemist oli. Ja ma arvan, et sugu ja vanust on ka teatud juhtudel oluline teada. Ma ei leia, et me peaksime midagi üldistama või varjama hakkama.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma natukene põrgatan palli teisele väljakupoolele selles mõttes, et siin räägitakse politseist ja eelkõige kodanike varast ja turvalisusest, aga räägime ka riigi turvalisusest. Massiimmigratsioon – minule on arusaamatu, mis maalt teie [silmis] hakkab siis mass. Kas mass algab alles kuskilt miljonist inimesest või mis see [arv] peab olema? Eesti kontekstis on 100 000 ja 150 000 inimest ikka väga selgelt mass.

Aga ma selle massi kohta ütlen, et massiga on tulnud Eestisse tohutult inimesi, kelle hulgas on – ma võin mürki võtta, tundes natukene ka naaberriigi toimimise loogikat – hulgaliselt neid inimesi, kes on siia tulnud ja saadetud selleks, et Eesti turvalisust ohustada, et Eesti julgeolekut ohustada. Ja need eriteenistused, kellest te rääkisite, kes otsivad siin kontakte, otsivad kontakte seal, kus on otsustajad ja kus on informatsioon, ehk kaitsepolitseis ja teistes seesugustes organites, kaasa arvatud Siseministeeriumis. Sealt otsitakse kontakte.

Teie aeg!

Kontaktid on neil alamal tasemel ammu-ammu olemas. Võrgustikud on olemas. Löögirühmad on olemas.

Teie aeg, Mart Helme!

Mida te kavatsete selleks nüüd ikkagi ette võtta, et ei oleks võimalik neid võrgustikke käivitada ja Eestis põhiseaduslikku korda kukutada?

Aitäh, austatud küsija! Ma saan aru, et te räägite immigratsiooni puhul 100 000 siit läbi käinud Ukraina sõjapõgenikust, mitte nendest, kes siin on. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, meile ei ole siia jäänud 100 000 põgenikku. Selle koha pealt teie informatsioon on vale, seda [olukorda] kahjuks ei ole. Ma tean, et te tahaksite poliitiliselt väita, et olukord on väga hull ja väga halb, aga teie õnnetuseks me tegeleme selle küsimusega.

Ma arvan, et selle koha pealt me mõtleme ühtemoodi, minu arvates on ka väga oluline, et Eestis ei oleks võimalik olla ega tegutseda ühelgi inimesel, kes on Eesti suhtes kuidagi vaenulik, keda võiksid Vene eriteenistused ära kasutada või kes on nendega koostöösuhetes. Mis puudutab kas Siseministeeriumi haldusala või üldse seda, kui me räägime põhiseadusliku korra kaitsest, mille kohta teie küsimus oli, siis see on kaitsepolitsei ülesanne. Me oleme tõesti kaitsepolitsei isikkoosseisu selle koha pealt suurendanud, et nad saaks nende küsimustega tegeleda. Minu hinnangul teeb kaitsepolitsei väga head ja põhjalikku tööd. Tõesti, mina saan ka vahepeal kriitikat, et miks uuritakse, kellega on [tegemist]; miks politsei sekkub; miks kaitsepolitsei midagi teeb, aga minu arvates peab tegema. Minu arvates peab tundma huvi, kes siin on, ja peab teatud tegevusi takistama. Ma olen seda meelt samamoodi nagu teie ja minule teadaolevalt tehakse väga tublit tööd.

Rohkem siin midagi öelda ei saa. Midagi uut selles valdkonnas ei ole võimalik ega ole ka vajadust välja mõelda. Kui on toimunud mingisugune isikute arvust või julgeolekuhinnangust tulenev muutus, siis tihti ei ole vaja muuta mitte taktikat või strateegiaid, vaid on vaja rohkem ressurssi. Sellepärast et loogikad, kuidas tegutsetakse – ma tean, et te teate seda väga hästi, olles olnud kunagi siseminister –, on ju põhimõtteliselt samad.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Muidugi te kontrollite, see on selge. Ma olen Narva piiripunktis kuulnud, kuidas kontroll käib. Aga vaadake, vaevalt meisse ja ukrainlastesse halvasti suhtuvad isikud tulevad just Putini T-särgiga spordikotis üle piiri. Te lihtsalt ei saa inimeste sisse näha ja nad oskavad oma seisukohti enda teada hoida. Näiteks minu kodukülas, mis oli kõige pagulasterohkem küla Eestis, juhtus selline lugu. Minu naaber küsis ühelt Ukrainast tulnud niinimetatud sõjapagulaselt, mida ta sõjast arvab. Too kostis vastu, et tema tuli sõja eest ära, et Putin saaks tappa nii palju ukrainlasi kui võimalik. Tore julgeolek meie väikeses külas, toredad inimesed. Igal juhul tahaks teada, kuidas nende isikute taustauuring käib. Me võiksime saada kas või Ukrainast tulnud isikute karistusandmetele ligi, sest see [süütegude] spekter, mis nendel on, võib olla vägagi ehmatav, ja küsida Ukrainalt selleks abi.

Aitäh! Kui selle isiku puhul, keda te kirjeldasite, tõesti niimoodi oli, siis see on väga kahetsusväärne. Ma arvan, et sellised inimesed ei peakski Eestis viibima. Te võite politseile teada anda sellest isikust, kui te [seda tema kohta] teate.

Nüüd see, mis puudutab inimesi, kes võivad kuidagi Eesti turvalisust ohustada ja kes on Ukraina põgenikud või vahet ei ole, millised mitte-Eesti kodanikud siin riigis. Kui me seda nende kohta teame ja kui me nende kohta sellist informatsiooni saame, siis on niimoodi, et nad ei jää Eestisse. Kui on põhjust, siis nad ka Eestist välja saadetakse. See kuulub selle protsessi juurde. Kõik ei pea rahvusvahelist kaitset Eestis saama. Tõesti, me oleme omaette riik ja toimime enda kokkulepete alusel ja neile, kes Eestile või Eesti ühiskonnale kuidagi ohuks võivad olla, me rahvusvahelist kaitset loomulikult ei anna. Nii see ongi, ma võin teile öelda.

Mis puudutab koostööd Ukrainaga, siis me oleme ukrainlastele [öelnud] ja Ukraina riik teab, kes on need kodanikud, kes Eestis on. Kõigist, kelle kohta on andmed olemas, oleme ukrainlastele [teada] andnud. Väga tänuväärset abi oleme me saanud Ukrainalt ka piiri peal. Kõigi sõjapõgenike puhul, kes on idapiirilt üle tulnud, oleme me saanud kasutada koos Ukraina piirivalveametnikega Ukraina andmebaase, et välja selgitada, kas see jutt, mida nad meile räägivad piiri peal, vastab tõele või mitte. Tõsi ta on, et piiri peale tulevad ka isikud, kelle jutt ei vasta tõele või kelle kohta on Ukraina riigil teadmine, et need isikud on kuidagi venemeelsed või Putini-meelsed, ja kellel ei ole põhjust rahvusvahelist kaitset saada. Jah. Ja neid inimesi ei ole lastud Eestisse ja ei lasta ka tulevikus. Nii palju, kui me suudame [selliseid isikuid] tuvastada, nii palju me ka tagasi saadame või riigist välja saadame. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud siseminister! Kas see ei ole allegooriline, et selles külas, kus elate teie, Väätsal, toimus relvastatud kaupluserööv, ja röövi tegijad ei olnud mitte eestlased ega venelased? Kas see ei ole allegooriline? Kas see ei näita tegelikult seda, et me peaksime ümber vaatama oma prioriteedid? Me oleme aidanud Ukrainat, ma ei vaidle sellele vastu. Aga me ei saa jätta ennast kaitsmata. Ma arvan, et praegu oleks viimane aeg mitte oodata järgmist eelarvet, vaid teil kui valitsusliikmel seista raudselt selle eest, et politseinikud hakkaksid saama rohkem palka. See on meie siseturvalisuse küsimus. Allegooria seisab selles, et minnakse röövima külas, kus elate teie.

Aitäh! Mina arvan, et üheski külas ei tohiks röövida. See küla, kus siseminister elab, ei peaks olema kuidagi erilisema tähelepanu all kui ükstapuha milline Eesti piirkond. Tõesti, poerööv toimus relvataolise esemega ja seda, kes need isikud olid, pole ju kindlaks tehtud. Aga vähemalt võib praeguste andmete põhjal öelda, et kohalikud ega kohalikud ukrainlased nad ei olnud. Vähemalt selline esialgne info on, aga see loomulikult ei ole lõplik.

Mis puudutab politseiametnike palka, siis jah, tõesti, eelmine kord, enne 2024. aasta riigieelarve tegemist, kui me tegime 2023. aasta riigieelarvet, politseinike palgatõus tuli, [palgatõus] tuli ka päästjatele. Ja ma saan öelda, et see oli ajaloo suurim. Ma ei ütle, et see oli lõplik või et sellest oleks piisavalt. Ei, loomulikult mitte. Ma olen öelnud, et siseministrina on mul oma loogika, kuidas ma [asju] teen. Ma pean oluliseks, et lisaks palgale me tegeleme küsimusega, milline on politseiametnike ja päästjate väljaõpe. Ei saa olla niimoodi, et riik panustab ainult Kaitseväkke, kaitseväelastesse ja kaitseliitlastesse. Neile tehakse juurde harjutusvälju ja [luuakse] kõige kaasaegsemaid väljaõppevõimalusi. Ei, mina arvan, et siseturvalisuse eest seisjad peavad täpselt samamoodi saama parimat väljaõpet. See on ka oluline. Oluline ei ole mitte ainult see, et oleks hea väljaõppekoht või ‑keskus. See on oluline, sest mida parem on väljaõpe, seda paremini on hoitud see inimene, kes siseturvalisust Eesti riigis tagab, ja selle kaudu [saavad] loomulikult parema väljaõppe ka teised inimesed Eestis.

Nii et tõesti, vaheldumisi [on eesmärk parem] palk ja väljaõpe. Järgmine prioriteet on palk. Selles loogikas ma olen liikunud. Loomulikult, ideaalis oleks võinud juba sellel aastal palgatõus olla. Aga ma arvan, et kui me räägime sellest, et eelmise aasta augustis sai eelarvestrateegia ja eelarve tegemisel otsustatud, et ligi 100 miljonit eurot tuleb siseturvalisusesse just politseinike ja päästjate jaoks, siis see summa on ka märkimisväärne, kui arvestada, et teised, suurem osa ministeeriume sellist rahasüsti ei saanud. Pigem toimus väga paljudes kohtades kokkutõmbamine.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Lauri! Siin käis elav arutelu migratsiooni mõiste üle. Ma küsiksin nii: kui palju on kokku neid inimesi, kes on viimase viie aasta jooksul tulnud Eestisse erinevatel põhjustel ehk isiklikel, perekondlikel, tööalastel, kõigil muudel põhjustel või põgenenud sõja eest ning kes ei ole eestlastest tagasirändajad? Kui palju neid kokku üldse võiks olla? Selles kontekstis mu enda hinnang on, et sajandi jooksul me suudaks lisaks juba Nõukogude ajal tulnud inimestele, keda me ei ole suutnud põlistada – nende seas on Vene kodanikke umbes 80 000 ja kodakondsuseta isikuid 70 000 –, põlistada umbes 130 000 inimest. Kui need inimesed tulevad, siis nad ju ei jagune riigis ühtlaselt, vaid koonduvad kuskile, kus on vastavaid kogukondi juba ees, ja see muudab selle ülesande raskemaks. Kui palju neid inimesi on, kes on meile juurde tulnud ja keda meil on vaja põlistada?

Aitäh! Väga hea meelega vastaksin, aga ma ei oska viimase viie aasta kohta kõiki neid numbreid öelda. Kui sobib, siis ma võin järele pärida, mis see number on, ja ma võin selle öelda. Ma saan selle informatsiooni loomulikult anda, seda on oluline teada.

Jah, nad [kõik] lähevad selles mõttes migratsiooni alla küll, see vastab tõele. Aga öelda, et kõik need liikumised viimase viie aasta jooksul kokku on massiimmigratsioon – sellega ma nõus ei saa olla. Me võime öelda, et see on mass või et neid [inimesi] on palju olnud, aga paljud on siit ka läbi liikunud. Ma saan aru [teie] muljest, vaadates vähemalt seda retoorikat, mis teie [fraktsioonil] on olnud, ja ma saan aru ka, mis suunas need küsimused on olnud. Aga ma ei tahaks öelda, et see sõnastus ja viide käivad millegi kohta, mis kõlab nagu [massi]immigratsioon. Mina ütleksin, et Itaalias on massiimmigratsiooniga tegemist. Seal tulevad sajad tuhanded inimesed üle piiri, neid ei ole sinna oodatud, neile ei ole pakutud rahvusvahelist kaitset, nad tulevad seda alles küsima. Tihti nad ei saa seda või tekitavad seal probleeme. Meil on see [olukord] teistpidi.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kuidas toimub kontroll selle üle, et ajutise kaitse saaja viibib Eestis ja et ajutise kaitse staatus ei ole katkenud, kuna isik ei ole viibinud pikemat aega Eestis?

Jaa, aitäh! See on päris mitmetahuline. Kõigepealt me oleme vaadanud läbi andmebaasid, mis riigi käsutuses on, või teadaoleva informatsiooni, kas kellelgi on laps või mingisugune töökoht. Kui seal on vormistatud tööleping ja on näha, et isik ilmselgelt viibib Eestis, siis on talle antud võimalus elektrooniliselt teha ära [vajalikud] toimingud ja öelda, et jah, ma olen siin ja ma soovin veel aasta aega Eestis viibida.

Nüüd, isikutel, kelle puhul me neid andmeid ei näe, oleme me palunud tulla Politsei- ja Piirivalveametisse. On olnud tõesti hulganisti neid isikuid, kes ei ole kohale tulnud ja kelle puhul me oleme tuvastanud, et nad ei viibi Eestis, et nad on Eestist ära läinud. See tähendab, et kõiki teenuseid ja võimalusi, mille Eesti riik on ette näinud oma kodanikele ja ajutise kaitse saajatele – need on täpselt samad ju –, neile isikutele enam ei osutata. Hästi lihtsalt öelduna nendest kahest protsessist see koosnenud ongi.

Hea kolleeg Leo Kunnas, meie arupärimistele vastamise kord näeb ette, et iga Riigikogu liige võib esitada ühe suulise küsimuse. Sellepärast ma annan järgmisena küsimise võimaluse Arvo Allerile. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Eks nende numbrite välja toomine [sõltubki sellest], mis andmebaasi me kasutame. Aga siseturvalisus ju tegelikult kandub edasi, ütleme, ka lähisuhetele. Kui lähisuhetes on asjad korras, siis peegeldub see kodudest välja. Kas nüüd on seoses üle 100 000 inimese Eestisse tulekuga ja neile siin ulualuse pakkumisega olnud näha ka, et on suurenenud lähisuhtevägivald? See on ka kuritegu tegelikult, omavaheline. Kas see kajastub ka teil statistikas ja mida selle vastu on planeeritud ette võtta?

Jah, aitäh! Lähisuhtevägivalla kohta ma sada protsenti eraldi ei ole andmeid küsinud sellele arupärimisele vastamiseks. Nii et ma loodan, et ma ei eksi. Aga ma võin öelda, et siiamaani pole meil jutuks ja teemaks olnud, et oleks mingisugune olulisem muutus toimunud. Eestis on lähisuhtevägivallaga selles mõttes halvasti, et neid tegusid pannakse päris palju toime. Ütleme niimoodi, et [põgenike vastuvõtmine] ei pruugi mingisugust efekti avaldada, me ei näe seda statistikast. Arvatavasti on enam-vähem sama olukord, mis Eestis siiamaani on olnud. Aga jah, täpseid numbreid mul kahjuks öelda ei ole.

Tõesti peab ütlema, et kurb oli, et pühadeaeg oli see periood, kui oluliselt rohkem inimesi sai selles kohas, mis peaks turvaline olema – pigem eesti kodudes, enamik –, lihtsalt peksa. Kahjuks peab ütlema, et enamasti oli selleks kurjemaks pooleks – enamikul juhtudel, mitte kõigil – meesterahvas.

Selle probleemiga me tegeleme ja ma saan öelda siia kõrvale, mida me vähemalt Siseministeeriumi haldusalas lähisuhtevägivalla vastu teeme. Esiteks, me viisime läbi uuringu Politsei‑ ja Piirivalveameti töötajate seas, et vaadata, mis oskused ja teadmised või mis suhtumine neil üldse lähisuhtevägivalda on. Selle uuringu põhjal me nüüd suurendame või teeme ümber Sisekaitseakadeemia olemasolevat õppekava uutele kadettidele, et seal oleks see teema paremini käsitletud. Me viime PPA‑sse sisse ka koolitused, et inimestele, kes on kunagi selle koolituse saanud, [teadmised ja oskused] meelde tuletada ning neid uuesti sellel teemal harida, et asjad meelest ei läheks. See on see pool, millega me tegeleme. Sellele me tõesti ka tähelepanu pöörame. Aga seda statistikat mul ei ole, et seoses ajutise kaitse saanutega oleksid nüüd muutused toimunud.

Aitäh, härra minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Meil on immigratsioonist ilmselt väga erinevad arusaamised. Nii teie kui ka siin eelnevalt viibinud Kaja Kallas opereerite pidevalt rahvusvahelise kaitse saajatega. No kullakesed, rahvusvahelise kaitse saanud inimesed on ka siia tulnud ja on immigrandid! Nad ei ole siin põliselanikud. Nad elavad siin, nad tegutsevad siin, kes käib tööl, kes käib šoppamas, kes jõlgub niisama ringi. Kindlasti on nende hulgas ka kurjade kavatsustega inimesi. Kindlasti on nende hulgas neid, kes arvavad, et milleks siin lollide eestlaste maal tööd teha, lähme ja vaatame, kus midagi ripakil on. Me teame, et idapoolsetes riikides on see täiesti tavaline eluviis – mis ripakil, see ära. Nõukogude ajal oli see ka täiesti tavaline. Oligi nii: mis ripakil, see ära. Ja nüüd [ei tasu] arvata, et seda sealt meile kaasa ei tooda. Loomulikult tuuakse. 

Jällegi kasutan privileegi, et ma olen mõnevõrra vanem kui ülejäänud siinviibijad, ja tuletan meelde Nõukogude perioodi lõppu. Ka siis rääkisime me massiimmigratsioonist, aga siis saabus aastas umbes 10 000 – 15 000 inimest Eestisse. 10 000 – 15 000 inimest, aastate lõikes olid kõikumised. Me rääkisime massiimmigratsioonist ja laulva revolutsiooni üks olulisi stiimuleid ja eesmärke oli sellest massiimmigratsioonist lahti saada. Ja nüüd on tulnud meile siia [palju rohkem inimesi]. Kui palju siit läbi on käinud, ei tea mitte keegi. 150 000 on mingi number, millega opereeritakse. Kui palju siia on jäänud, jällegi päriselt ei tea mitte keegi. Mingid tüübid olid siin enne ajutise tööjõuna, mingid tüübid on tulnud hiljem. Mingi hulk inimesi on ajutise kaitse saajad – see oleks just nagu mingi püha kategooria, millele mingid inimlikud nõrkused ega muu seesugune ei laiene. Tulge nüüd palun ikka mõistusele seal ministeeriumis ja valitsuses tervikuna! See on massiimmigratsioon ja see jätkub ja võib jätkuda veel hullemini. 

Aga kujutame ette, kujutame ette seda musta stsenaariumit, et Ukraina saab lüüa. Mis siis juhtub? Praegu on Ukrainast lahkunud erinevate hinnangute järgi 4–5 miljonit inimest, aga siis lahkub võib-olla 10–15 miljonit inimest. Kui palju siia tuleb? Kas selleks oleme me valmis? Ei ole valmis. Et need inimesed rakendada, need inimesed siin elama panna, need inimesed tööle panna, need inimesed eesti keelde ümber panna – oleme valmis? Ei ole. Kuritegevusega toimetulemiseks ei ole [me valmis].

Tulen uuesti tagasi Nõukogude perioodi juurde. Ka siis kuritegevus ei suurenenud kohe. See on viiteajaga. Need inimesed tulid siia ja algul ei teadnud nad üldse, mis asi on Eesti, mis koht on Pärnu, mis koht on Võru ja mis koht on kuskil mingisugune Assamalla küla. Aga üsna ruttu õppisid ja said selgeks, hakkasid sõitma mööda maad ringi. Mis ripakil, see ära. Ja praegu on meil täpselt sama oht. Need inimesed tulevad siia, nad on alles aklimatiseerumise perioodis. Nad ei ole veel siin jalga maha saanud, nad ei tunne maad, nad ei tunne kombeid, nad ei tea, kus on vaja politseid karta, kus ei ole vaja politseid karta, kus on naabrivalve, kus see naabrivalve töötab. See kõik on alles ees. Mingeid roosasid unelmaid veeretada sellest, kuidas kõik on kõige paremas korras, on vastutustundetu ausalt öeldes. 

Räägime politseist. Ma vaatasin, et Eesti Ekspressis oli mingisugune graafik. Teate, millal politseinike arv kasvas? Siis, kui meie olime valitsuses. Siis tuli politseinikke juurde. Ja kui meie valitsusest läksime – siuh! –, nagu kuristikku kukkus politseinike arv. Ma ei tea, miks, aga nii see on. Ja seda ei ole mina välja mõelnud.

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

See on graafik, mis on Eesti Ekspressis ilusti erinevate värvidega ära trükitud. Ma ei tea, mis see põhjus on. Aga ma tegelikult tean, mis see põhjus on. See on eripensionide kaotamine, see on endiselt see, et palgasüsteem on seal lippadi-loppadi. Tammede alleel saavad inimesed väga head palka, aga need, kes tegelikku tööd teevad, ei saa nii head palka. Nädal enne seda, kui ma olin sunnitud tagasi astuma, oli mul laua peal kogu Siseministeeriumi palgapoliitika ühtlustamise kava. See lendas loomulikult prügikasti pärast seda, kui meie olime sunnitud valitsusest lahkuma, ja seda pole vist uuesti laua peale võetud ka.  

Nüüd tuleme, kuna aeg hakkab varsti otsa saama, teise [teema] juurde: seesama küsimus, mille ma esitasin, seesama julgeolekurisk. Kuritegevus on paha asi. Siiski, kuritegevus puudutab üksikuid inimesi ja tekitab ühiskonnas küll ebameeldiva turvatunde puudumise, aga otseselt ei kukuta riiki. Aga kui meile tuleb teie targal juhtimisel, ma mõtlen teie valitsuse targal juhtimisel, riiki tuhandete ja tuhandete kaupa inimesi üle Venemaa piiri – üle Venemaa piiri! –, kes nimetavad ennast ukrainlasteks ja kelle puhul me ei tea, kelle on siia saatnud GRU ja kelle on siia saatnud FSB ja kelle on siia saatnud veel mingisugune eriorganisatsioon, siis [see on julgeolekurisk]. 

Teate, mina omal ajal tundsin ühte Saaremaa poissi, kes Nõukogude ajal sattus Nõukogude armees sõelale ja värvati GRU‑sse. Kui ta pensionile jäi, tuli ta siia – vahepeal käis läbi mitmetest sõjakolletest, oli Vietnamis, õpetas seal igasuguseid Vietnami tegelasi välja – ja ütles: "Tead, ma ütlen sulle: mitte keegi ei suuda eristada, kes nendest külameestest ja linnameestest ja töölistest on GRU agent ja kes ei ole." Nad on kõik täiesti tavalised inimesed. Aga neil on pidevalt oma side ja nad teavad täpselt, kuhu nad lähevad siis, kui on vaja. Neil on väljaõpe, neil ei pilgu silm ka, kui nad kellelgi kõri maha peavad võtma. Niisuguseid inimesi on Eestis väga palju, aga ainult keskus teab, kes nad täpselt on, missugune on nende varustus ja ülesanne ja millal nad aktiveeritakse. Ja nüüd me laseme sisse 100 000 inimest või 150 000 inimest – [nii palju] on siit läbi käinud – ja ütleme, et meil on kõik kontrolli all. 

Ja veel, ma tean väga hästi, kuidas eriteenistused töötavad. Nad värbavad neid, keda neil on vaja värvata kõrgemas ešelonis. Kui te arvate, et teil valitsuse istungil ei istu inimesi, kes töötavad Moskva heaks, siis te olete ülimalt sinisilmne ja naiivne. Ka sealsamas kaitsepolitseis istuvad sellised inimesed, välisluures istuvad sellised inimesed. Ei maksa alahinnata suurriikide luurete värbamisvõimet. Inimestel on nõrkused. Nagu mulle õpetasid meie poisid, kes olid mul Moskvas: inimesele tuleb konks sappa lüüa ja siis ta on sinu oma. Inimeses [tuleb] leida see nõrkus, kuidas talle konks sappa lüüa.

Teie aeg!

Kes on pedofiil, teeb kummalisi fotosid, kes on hasartmängija, on võlgades …

Teie aeg!

… kes on narkootikumidega kimpus, kellel on mingisugused muud nõrkused.

Lugupeetud Mart Helme, teie aeg on täis!

Ja see on seotud sellesama massiimmigratsiooniga ja on turvaoht ja teie vaatate sellest lihtsalt mööda. Ärge vaadake!

Aitäh! Nii. Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetame selle päevakorrapunkti käsitlemise. Aa, kiire küsimus enne ka: kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Selge, aitäh! Siis lõpetame selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane kümnes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Kert Kingo, Ants Froschi ja Varro Vooglaiu 12. septembril 2023. aastal esitatud arupärimine Slava Ukraini rahade väärkasutuse ning sellega seotud uurimise kohta. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimise sisu tutvustama Riigikogu liikme Rain Epleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Hakkame olevikule lähemale jõudma. See arupärimine sai esitatud septembris, mis ei olnudki nii ammu.

Loen ette selle arupärimise sissejuhatava lõigu. Märkasin, et olen teinud siin ka väikese kirjavea, aga sisu, ma usun, on olnud arusaadav. See kõlab järgmiselt. 14. juunil käesoleval aastal ütles peaminister Riigikogus Slava Ukraini kogutud annetuste väärkasutamisega seotud küsimustele vastates järgmist: "Kõigi annetajate huvides on, et seda rahakasutust uuritakse. Tõesti, Eesti inimesed on olnud erakordselt südamlikud, avanud oma südamed ja rahakotid Ukraina toetamiseks, selle eest kõigile suur aitäh! Ja seetõttu on ka ülioluline, et oleks selge, kuhu see annetajate raha on läinud. Riigiprokuratuur on alustanud kriminaalmenetlust, et uurida mittetulundusühingu Slava Ukraini poolt Ukraina toetuseks kogutud raha kasutamist, ja seda kriminaalmenetlust alustati omastamist käsitleva paragrahvi järgi. Seni kellelegi kahtlustust esitatud ei ole. Meil riigis toimivad need asjad nii, et kui kellelegi on esitatud selline kahtlustus, siis seda uurib Riigiprokuratuur, uurib politsei ja sellega siis ka tegeletakse. Nii et ma usun, et arvestades avalikkuse väga suurt huvi selle kriminaalasja vastu, tunneb ka prokuratuur survet sellega kiiresti tegutseda ja tulla välja selgete sõnumitega. Ma usun, et see on ka kõikide annetajate huvides, et nende raha on kasutatud otstarbekohaselt, ja kui seda ei ole tehtud, siis sellele järgnevad vastavad karistused."

No raske on selle peaministri sõnavõtuga mitte nõustuda. Ainuke asi on see, et kui peaministrilt siin saalis selle kohta küsitud on, siis tavaliselt on ta pareerinud küsimusi vastusega, et meil on uurimisasutused sõltumatud ja poliitiliselt ei saa sellesse sekkuda. Loomulikult, ja väga hea! Tegelikult küsimused ka ei viita sellele, et poliitiliselt peaks uurimisse sekkuma, vaid küsimused viitavad sellele, et ministrina ilmselt antakse ju ikkagi oma haldusalas regulaarselt koosolekuid pidades teatud teemadest ja prioriteetidest märku. Ma väga loodan, et härra siseminister on oma haldusala asutuste juhtidele andnud märku, et selle uurimisega on vaja tegeleda, küsinud, kuidas sellega läheb, ja nii edasi.

Sellega seoses oleme esitanud ministrile mõned küsimused, millele ootame sisukaid vastuseid. Minu palve on – kui minister saab – vältida vastustes seda trafaretti, et kahjuks ei saa midagi vastata, sest uurimine on sõltumatu. Kahtlemata, uurimine peabki olema sõltumatu, aga ikkagi on asjad, mis on prioriteetsemad, ja teised asjad, mis on võib-olla prioriteetide järjekorras tagapool. Ma usun, et see teema pakub kindlasti huvi Eesti inimestele ja annetajatele, ja ma loodan, et ka meie valitsusele. Nii et põnevusega ootame vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: kui mitu korda olete te valitsuse nõupidamisel või oma vestlustes peaministriga antud teema tõstatanud ning leppinud kokku selge poliitilise sõnumi andmises uurimisasutustele, et see uurimine tuleb kiiresti ja põhjalikult läbi viia? Vastuseks teie küsimusele selgitan, et kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud kriminaalmenetluse alustama ja uurimise läbi viima. Kriminaalmenetlust juhib kohtueelses staadiumis prokuratuur, kes oma ülesannete täitmisel on loomulikult sõltumatu ja tegutseb seadustest ning nende alusel välja antud õigusaktidest lähtudes, vastutades seejuures nii uurimisasutuse kui ka enda tegevuse tulemuslikkuse ja õiguspärasuse eest. Märgin ka juurde, et prokuratuur on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus.

Teine küsimus: milliseid edusamme on uurimisorganid antud juhtumi uurimisel teinud ning millal jõutakse uurimisega nii kaugele, et esitatakse konkreetsed süüdistused rikkumiste toimepanijatele ning saab alata kohtupidamine? Riigiprokuratuuri sõnul on kriminaalasjas tehtud peamised menetlustoimingud Eestis selleks, et kontrollida, kas MTÜ Slava Ukraini tegevuses on lähtutud eesmärgist pakkuda Ukrainas humanitaarabi või on keegi MTÜ‑le annetatud raha kuritarvitanud. Üle on kuulatud kõik hetkel kriminaalasja seisukohast olulist informatsiooni omavad tunnistajad ning kokku on kogutud tähtsust omav dokumentatsioon, mis asub Eesti Vabariigis. Tuvastatud on, et MTÜ Slava Ukraini kogutud annetustest osa on jõudnud Ukrainas abivajajateni, see tähendab, et annetuste eest on soetatud abipakke, tekke, patju, talvevorme, sõidukeid, tehtud [sõidukite] ümberehitust ja nii edasi. Menetluse käigus tuleb veel kontrollida, kas kogu annetustena kogutud raha on kasutatud eesmärgipäraselt või on osa vara seoses Ukraina ettevõtte IC Construction LLC tegevusega kuritarvitatud, ja kui on, siis millises ulatuses.

Eestis on peamised menetlustoimingud annetustega saadud vara eesmärgipärase kasutamise või kuritarvitamise kontrollimiseks tehtud. Praeguses menetlusetapis toimub täiendavate tõendite kogumine rahvusvahelise koostöö raames koostöös Ukraina kolleegidega, kuna suur osa vajaminevatest tõenditest asub Ukrainas. Rahvusvahelises koostöös õigusabi taotlemine on paraku ajamahukas, sest tõendite kogumisel peab lähtuma mitte üksnes Eesti õiguslikest raamidest, vaid Ukraina kriminaalmenetluse seadustikust ja põhimõtetest. Selleks, et riikidevaheline tõendite kogumine ja edastamine oleks lihtsam, on Riigiprokuratuur loonud Ukrainaga ühise rahvusvahelise uurimisrühma, mis aitab kiirendada tõendite kogumist ja info vahetamist kahe riigi vahel.

Üks kriminaalmenetluse põhieesmärk on objektiivse tõe tuvastamine, mistõttu tuleb kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt välja selgitada nii inimest süüstavad kui ka õigustavad asjaolud. Piisav alus inimese kahtlustamiseks kuriteo toimepanemises saab tuleneda kogutud tõenditest. Praegu toimub veel tõendite kogumine, andmete analüüsimine ja rahvusvaheline koostöö Ukraina õiguskaitseasutustega. Vastused Eesti taotlustele ning päringutele laekuvad jooksvalt ja niipea, kui saame rahvusvahelise koostöö käigus kokku kogutud kõik Eesti kriminaalmenetluses tähtsust omavad tõendid, otsustab prokuratuur, millised on Eesti kriminaalmenetluses järgmised tegevused.

Kolmas küsimus: milline on teie hinnang asjaolule, et meie uurimisorganid korraldavad jõudemonstratsioone poliitikute ja ettevõtjate vastu palju väiksemate rikkumiste ja kahtluste korral, ent Johanna‑Maria Lehtme suhtes ei ole teadaolevalt midagi ette võetud? Kriminaalmenetlus on valdkond, kus ühiskonna ja kahtlustatava elulised huvid põrkuvad. Kaalukausil on ühelt poolt üksikisiku hea nimi ja isikuvabadus ning teiselt poolt ühiskonna turvalisus ja rahulik kooseksisteerimine. Demokraatlikus ühiskonnas pole kriminaalmenetluse läbiviimine orienteeritud üksnes süüdimõistmisele ja karistamisele. Võimuasutusel on ka vastutus, et toimiks õigusriigile kohane õigusemõistmine. Kriminaalmenetlust läbi viivatel osapooltel tuleb olla oma rollis hoolas, professionaalne ning vastutustundlik, et kaitstud saaks kõigi huvid. Kui õigusemõistmine on kohane, siis suurendab see kogu ühiskonna turvatunnet ning usaldust riigiasutuste ja õigusemõistmise vastu üldiselt. Kriminaalmenetluse viimase astme kohtumenetluse sujuvaks kulgemiseks peab olema läbi viidud efektiivne ning kogu kaasust hõlmav kohtueelne menetlus.

Ma arvan, et siseministril ei ole kohane anda hinnanguid prokuratuuri meetodile ja taktikale, kuna prokuratuur siseministri valitsemisalas kahjuks ei asu. Siiski saab igaüks varasemalt esitatud selgituste põhjal loogiliselt öelda, et menetlus on rahvusvahelise mastaabiga uurimise puhul aeganõudvam kui siseriikliku uurimise puhul – tõendid asuvad paljuski teises riigis.

Ja viimane küsimus: kas teie siseministrina olete rahul, kui Slava Ukraini suhtes algatatud uurimine sumbub ning me ei saagi teada, kuhu annetajate raha kulus? MTÜ Slava Ukraini suhtes algatatud uurimine on kindlasti üks prioriteetsemaid kriminaalasju. Ma olen kindel, et nii prokuratuuris kui ka politseis on selle kriminaalasja uurimiseks piisav analüütiline ja muu vajalik ressurss ning kriminaalasja uurimine on seatud prioriteediks. Asutused on kinnitanud, et koostöö Ukrainaga on sisuline ja toimib. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud minister, teile on ka mitmeid küsimusi. Esimesena küsib Anti Poolamets. Palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud minister! Oh jah, tegelikult on sellest loost hullem ainult Kaja Kallase lugu. Aga see näitab, et koalitsioonis on neid rohkem kui üks, kes on Ukraina reetnud ja tekitanud Ukraina toetamisel üüratu kahju rahvusvahelisele mainele ja ka praktiliselt. Vaadake, keegi on arvatavasti langenud selle tõttu, et eestlaste entusiasmi lahtumise tõttu jäi tal kuulivest saamata. See on räige tegu. Tuhanded eestlased, kes annetasid, tahavad teada, kuhu nende annetused jõudsid. Aga jorutatakse ja jorutatakse – sõja ajal ei ole mitte mingit kiirust! Ma küsin. Ekspress avaldas veel, et üks [Slava Ukraini juhtumi] peategelasi, Hennadi Vaskiv, olevat Eesti numbrimärgiga autodega toimetanud veel oktoobris. Kas ei ole siis mingisugust võimekust seda asja edasi ajada, jälgida ja järele uurida? Tempo on ülimalt aeglane.

Aitäh! Vaadake, mul siseministrina kahjuks väga head ülevaadet prokuratuuri tööst ja selle spetsiifikast ei ole. See on tõesti justiitsministri ala, Eestis juhib uurimisi prokuratuur. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, täpselt! Täpselt niimoodi! Ma võin öelda seda, mida mina siseministrina teinud olen. Kui see uurimine algatati, siis ma isiklikult suhtlesin politseijuhiga ja ütlesin, et see on Eesti riigi jaoks prioriteet, et me peame võimalikult kiiresti tulemused saama. Ja olen palunud – kuna prokuratuur viib läbi uurimist, kaasates Politsei- ja Piirivalveametit –, et vähemalt PPA poole pealt oleks ressurss selle uurimise läbiviimiseks olemas, et ei oleks mingit küsimust, et mingisugused muud asjad on ees või midagi võtab aega. Selle küsimusega me oleme tegelenud ja PPA on nii palju kui võimalik ja nii kiiresti kui võimalik kõike seda teinud.

Nüüd see üks isik, keda te nimetasite siin. Ma ei tea, mida ta teeb või kuidas ta teeb. Ma ei oska seda kommenteerida, mis Ukrainas toimub ja kuidas koostöö kellegagi on. Seda ma ei tea, seda ma ei oska öelda. Aga loomulikult on minul täpselt samasugune huvi, et me võimalikult kiiresti saaksime [kõik] teada. Hakkame vaatama, kui kaua Eestis üldse uurimised ja prokuratuuri töö aega võtavad. Minu arvates väga kaua. Väga kaua! Võtame kas või Elmar Vaheriga toimunu. Minu arvates [kulus sellele] – ma ei tea, kui palju seal kokku [aega] läks – neli, viis või kuus kuud. Ja see oli tegelikult oma olemuselt suhteliselt lihtne ja mitte väga mahukas [juhtum]. Vabandust, jah, isegi ligi aasta läks, aga see ei olnud väga mahukas.

Kui me räägime Slava Ukrainist, siis vastab tõele, et selle maht on võrreldes nende asjadega, mis meil ainuüksi siin Eestis võtavad ligi aasta, kordades-kordades suurem ja on loomulik tuletada, et see arvatavasti võtabki rohkem aega. Iseküsimus on, miks see nii on. Ma arvan, et see ei ole nii ainult selle juhtumi puhul. See ei ole küsimus ainult Slava Ukraini kohta, vaid tegelikult üldse kogu prokuratuuri tegevuse kohta.

Mina julgen oletada, et üks põhjus on see, et meil on selline kasinus ja avalikus sektoris palka maksta ei taheta. Parimaid me prokuratuuri arvatavasti ei saa. Seal on kindlasti väga head inimesed, kindlasti väga pühendunud inimesed, aga väga paljudel headel inimestel on võimalik omandatud haridust [kasutada] ja väljakutse [leida] kuskil mujal, erasektoris. Ja see kindlasti avaldab mõju.

Ma arvan, et meil oleks ka seal, mis puudutab seadusandlust ja kogu seda poolt, tegelikult võimalik päris palju ära teha. Me oleme justiitsministriga sellest rääkinud ja tal on ka see soov. Me oleme koalitsioonilepingus kokku leppinud, et kogu kohtueelne protsess peaks oluliselt kiiremini käima, oluliselt kiiremini käima, kui see praegu käib. Aga ministrina ma ei lähe prokuratuuri tööd kuidagi suunama ja detailide kohta ma ka küsimusi ei esita, sellepärast et see oleks sekkumine uurimistegevusse. Aga [soov], et Slava Ukraini küsimuse uurimine kiiremini käiks, on mul täpselt sama suur. Minu huvi on täpselt sama suur kui teil.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Hea Lauri, nüüd sa tulid meile lihtsalt kelbast ajama. Seda juttu ei ole mõtet siin rääkida, et kõik on prokuratuuri teha või kui prokuratuuri teha ei ole, siis on Ukraina [teha], eks ju, ja sinul ei ole sellega mingit pistmist. Uurimist ja menetlusi viib läbi ikka kaitsepolitsei. See oli kaitsepolitsei, kes käis Parvel Pruunsilla lastetoas ja kasvuhoones tuhnimas ja võttis arvuteid ära. See ei olnud prokuratuur, eks ju. Ja kaitsepolitsei ei ole mitte midagi teinud Slava Ukraini uurimiseks. Mitu läbiotsimist on tehtud? Mitu arvutit on ära võetud? Mitu ülekuulamist on tehtud? See on sinu alluvuses, ei ole mõtet [tulla siia] jutuga, et sa ei saa midagi teha, sest see on prokuratuuri [töö]. Sa ütlesid, et see on prioriteet – aasta on möödas ja mitte midagi ei ole juhtunud. Ja siis sa ütlesid, et oi, me ei saa poliitiliselt sekkuda. Asjaolu, et aasta on möödas ja mitte midagi ei ole tehtud, on leitud ainult vabandusi, miks midagi teha ei saa, on selge märk poliitilisest sekkumisest. See ongi poliitiline sekkumine, et midagi pole juhtunud. See ei ole normaalne. Nii et ma tahaksin ikkagi teada, mida teeb kaitsepolitsei sellega.

Aitäh! Menetluse poole peal on PPA see, kes selle küsimusega tegeleb. Ma ei öelnud ennist, et mitte midagi pole tehtud. Ma ei öelnud seda, et mitte midagi pole tehtud. Vastupidi, ma loetlesin päris hulga asju, menetlus[toiminguid], millega tegeletud on. Sisuliselt see informatsioon, see teave, mida on võimalik olnud Eestist kätte saada, on ju kätte saadud, nii palju kui vaja on olnud. Seda ma ju ütlesin teile. Mis puudutab Ukraina poolt, siis sealt tõesti lõplikult kogu informatsiooni [kätte saadud] ei ole. Seda ma ütlesin ka. Tõesti, seda ma võin jätkuvalt kinnitada ja seda ma olen öelnud, et see on … (Saalis räägitakse.) See on Eesti riigi poolne … Jah. Lugupeetavad, kui teid ei huvita, siis ma ei pea rohkem siin seletama. See on selge, kui te vahele segate.

Jaak Valge, palun!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei hakka siin pikka küsimust üleüldse sõnastama. Küsin lihtsalt ja palun ka lihtsat vastust: kus asub Johanna‑Maria Lehtme?

Aitäh! Mina seda hetkel küll ei tea, kus kohas ta asub praegu. Tõesti. See on väga hea, kui see teile teada on. Mina isiklikult jälitustegevusega ei tegele. Aga ma arvan, et kui vaja, siis Eesti riik teab, kus kohas ta asub.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma tulenevalt Martin Helme küsimusest hakkasingi mõtlema, et tõepoolest, seesama Parvel Pruunsillaga seotud juhtum leidis üsna regulaarset kajastust: nüüd tehti seda, nüüd läksid maskides mehed sinna, pildid, siis läks natuke [aega] mööda ja leiti kusagilt arvutile ligipääsu võti. Peast meenutan neid sündmusi. Ütleme nii, et jõustruktuurid tegelesid ka aktiivse propagandategevusega. Slava Ukraini kaasuses – ma usun, et te nõustute – on tegeletud sellise vaikusega. Millest need erinevused tulenevad? Eestis on varasemalt ka olnud kaasuseid, mille kohta kõigepealt tuleb Delfi uudis ja siis järgnevad maskides mehed või minnakse koos Delfiga [midagi tegema]. Mille järgi teie alluvuses olevad asutused teevad neid valikuid, millal selline aktiivne meediakajastus ja millal mitte?

Aitäh! Mis puudutab Slava Ukrainit ja võrdlust Parvel Pruunsillaga, siis ma arvan, et Slava Ukraini kaasus on saanud tähelepanu, ma julgeks öelda, sada korda rohkem. Jah, võib vaadata kajastuste arvu, aga … (Saalist öeldakse midagi.) Jah. Minu teada tihti ja minu teada ka Parvel Pruunsilla puhul ei ole ainult menetlejad olnud need, kes on informatsiooni avaldanud. Kui [uurimisalune] isik või tema advokaat avaldab ise informatsiooni [menetluse] kõigi etappide kohta ja sellest räägib, seda teemat tõstatab, siis loomulikult sellest räägitakse rohkem. See ei tähenda seda, et keegi oleks Slava Ukraini uurimisel midagi vähem teinud. Ei. 

Nüüd, kui isik on avaliku elu tegelane ja [juhtumi] vastu on kõrgendatud avalik huvi, siis antakse läbiviidud toimingutest teada ka avalikkusele. Aga kindlasti ei lähe keegi koos Delfiga kuskile neid toiminguid teostama. On juhtumeid, kus kas needsamad isikud, kelle puhul uurimistoiminguid või läbiotsimist teostatakse, või siis nende lähedal viibivad isikud, näiteks töökaaslased, avaldavad ise informatsiooni selle kohta, mis toimub. See on paljudel kordadel olnud ka põhjus, miks me midagi teame ja miks ühest asjast on rohkem teada kui teisest asjast.

Slava Ukraini puhul tuli enne, kui uurimisega näiteks seal kontoriruumis tegelema hakati, kogu see informatsioon meedia kaudu ju avalikkuse ette. Seda informatsiooni, et alustatakse [uurimist] või et on kahtlustus ja need küsimused, polnud sellisel kujul vaja enam edastada. Ma arvan, et see, et see jõudis meediast nii kõvasti eelnevalt läbi käia, on ka põhjus, miks me oleme kajastust konkreetsetest toimingute sammudest vähem kuulnud.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! No kõik need jutupunktid, mida te siin maha lugesite, on puhas häma. Need on ka osaliselt valed. See ilus ja kõlav mantra, mida te siin õigusemõistmise kohta lugesite, oli veel piinlikum häma. Seda lihtsalt päris riigis, päris elus ei ole.

Selgitan: ma olen ise süsteemis olnud ja olen näinud selliseid skeeme, kus prokuratuur koostöös politseiga lihtsalt mätsib asja kinni. Seda nimetatakse asja kinnimätsimiseks. Tähendab see seda, et tõenditel lastakse rahulikult hävida või lastakse need ära hävitada, seda pärast läbiotsimist. Siis oodatakse, kuni asi maha jahtub, et lõpuks kriminaalmenetlus lõpetada. Standard – ja seda on tehtud aastaid prokuratuuri initsiatiivil, prokuratuuri kui eeluurimise juhi loal. Aga minu küsimus on – teie sotsidena kõike seda jaatate, olete rahulikult koos [teistega] valitsuses, midagi ette ei võta –, mida sotsid saavad sellele kinnimätsimisele kaasaaitamise eest.

Jah, aitäh! Kui te ütlesite, et mina häman, siis te põhimõtteliselt ütlesite, et ma valetan. See on küll päris julge süüdistus Riigikogu liikme puhul. Ma olen siin enda arvates päris ausalt ja avalikult rääkinud. Mul on kahju teie lähenemisest ja teie suhtumisest Eesti Vabariigi institutsioonidesse, valitsusse ja kõigesse sellesse. Aga selge, võtame arvesse. 

Teine asi, mis ma ütlen … (Saalis räägitakse.) Ma võtan selle siin vastamisel arvesse selles mõttes, et ma saan aru, et see ei ole tõsiselt võetav soov [midagi] tegelikult teada saada, vaid tegemist on lihtsalt tavalise poliitilise rünnakuga. Hea küll. Aga ma ütlen teile: mitte midagi ei mätsita kinni. Minu arvates olete teie Riigikogu liikmena pahatahtlik ja tegelikult püüate Eesti institutsioonide mainet kahjustada selliste sõnavõttudega. Kui teil on tõendeid, siis ma palun, tooge need minu kätte ja ma luban, et need lähevad kohe menetlusse. Ja kui teil tõendeid ei ole, siis tegelikult peaks õigusriigis oma sõnakasutusega veidike ettevaatlikum olema. Ma arvan, et parlamendiliikmel peaks ka olema vastutus, on ju, ühiskondlik vastutus ja riigi ees vastutus.

Mis puudutab kinnimätsimist, siis mina ütlen, et ei, kinnimätsimist ei ole. Ma küsiks vastu retooriliselt: mis põhjusel, miks minu kui sotsiaaldemokraadi või miks minu kui siseministri huvi peaks olema see, et midagi sellist toimuks? Minul sellist huvi ei ole, vastupidi, mul on väga suur huvi, et me saaks teada, mis tegelikult Slava Ukrainiga toimus, sest nii nagu siin Anti Poolamets ütles, see on probleem. Usaldus annetuste tegemise vastu on oluliselt kukkunud. Seal oli heatahtlike Eesti inimeste raha, nende panus Ukraina aitamisse, ja võis juhtuda, et keegi kuritarvitas seda. Loomulikult, Eesti Vabariigi valitsus tahab teada, kas see niimoodi oli, mis ulatuses oli, kes [sellega seotud] olid, ja loomulikult me soovime, et need inimesed võetakse ka vastutusele. See kinnimätsimise jutt – jah, kahju. Minu arvates ei peaks poliitikat tegema selliste oluliste teemade puhul. Mõnes mõttes see, mida te teete, on vastutustundetu.

Varro Vooglaid, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Jätame kõrvale kõik selle, millest te praegu rääkisite, spekuleerimise selle üle, kes tahab kellelegi ära panna või midagi. Küsin hästi konkreetselt, hästi lihtsalt ja selgelt, nii selgelt, kui oskan. Muidugi jääb paratamatult selline tunne, et menetlus ei liigu edasi. Kevadel olid suured uudised selle kohta, mis kõik on tuvastatud, millised kahtlused on õhus, aga pärast seda on pikka aega olnud vaikus ja paratamatult tekib kahtlus, kas meil ei või olla tegemist olukorraga, kus mätsitakse asja kinni või lihtsalt püütakse asjaga mitte tegeleda. Selle tõttu ma küsin teie käest: palun kirjeldage meile, milliseid menetlustoiminguid on Lehtme suhtes praeguseks hetkeks reaalselt läbi viidud. Kas ta on kahtlustatavana vähemalt üle kuulatud? Kas temalt on tõendeid kogudes ära võetud näiteks tema arvuti või telefon, et ta ei saaks tõendeid hävitada, või midagi muud sellist? Andke meile palun ülevaade, milliseid menetlustoiminguid on tehtud praeguseks.

Jaa, aitäh! Ma pole küsinud detailselt selle kohta, milliseid menetlustoiminguid on tehtud. Ma usun, et kõik need menetlustoimingud, mida selle juhtumi raames on vaja teha, on ka tehtud. Mul pole mitte ühtegi põhjust arvata, et neid pole tehtud, sellepärast et, vaadake, jah, kogu uurimist viib läbi prokuratuur, aga menetluse poolt Politsei- ja Piirivalveamet. Politsei- ja Piirivalveameti tegevuse eest kannab poliitilist vastutust siseminister ja see olen mina. Vastupidiselt sellele, mida väidetakse siin saalis, ei ole mina öelnud, et pidurdage, ärge töötage, ärge tehke, ärge uurige. Vastupidi, ma olen öelnud, et ma tahan, et see oleks võimalikult kiire protsess ja et me teeks võimalikult palju. Ma olen öelnud, et meil peab olema selleks menetluseks ressurssi. See on riiklikult Eesti riigi ja Eesti ühiskonna jaoks väga oluline protsess. Ma olen ootused politseijuhile püstitanud. Ma ei ole kuulnud, mul pole informatsiooni, et meie politseijuht või keegi selle menetluse läbiviijatest oleks kuidagi vastupidiselt käitunud. Mul pole põhjust selles kõiges kahelda.

Te ka küsisite, miks see nii kaua aega võtab. Ju siis seal on neid tegevusi, mis on seotud [Ukrainaga], nagu ma just kirjeldasin. Enamus tegevustest, mis on seotud Eestis toimepanduga või sellega, mis on Eestis, on ju läbi viidud. Küsimus on koostöös Ukrainaga ja see võtab rohkem aega. Ju need asjaolud siis sellised on.

Jätkuvalt, ma [ütlesin], et minul siseministrina on väga suur huvi teada saada lõpuks, kui esitatakse süüdistus ja [juhtum] jõuab kohtusse ja kohus teeb otsused, [mida kohus arvab]. Näiteks endise politseijuhi Elmar Vaheri kaasuses ma väga-väga tahaksin saada kohtu hinnangut sellele olukorrale, sest mina ministrina ei saa öelda, kas see oli nii või naa. Aga me rääkisime sellest ja mina olen ka pidanud ligi aasta aega nii lihtsa küsimuse puhul ootama. Ma selles mõttes saan aru paljudest Eesti inimestest ja nende murest, et kui asjad võtavad nii kaua aega, kas siis nendega tegeletakse või mitte. Aga ma võin kinnitada, et jah, nendega tegeletakse. See on Eesti riigi jaoks oluline ja see on Eesti riigi auasi, et me lõpuks jõuaksime tulemuse ja selguseni ja kui keegi on midagi kuritegelikku teinud, siis ka süüdimõistva otsuseni, mis puudutab Slava Ukrainit.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma võin öelda, mis teie huvi on. Teie huvi on, et see koalitsioon püsiks ilusti-kenasti ja teie oleksite ametis. See on teie huvi.

Nüüd, mis puutub uurimistoimingutesse, siis kevadel käis meie juures Parmas, kes ütles, et ei ole [midagi] konfiskeeritud, ei ole [Johanna-Maria Lehtmet] üle kuulatud. Ma ei tea, mis vahepeal on toimunud, aga ma tean, et kui mina minister olin, siis selliste tähtsate asjade puhul nagu näiteks Danske Banki [juhtum] ja Lihula tulistamine olin ma kogu aeg uurimisorganitega ühenduses ja palusin, et mind hoitaks kursis mitte üksikasjadega, aga protsessi kui niisugusega, sellega, kui kaugele on jõutud. Ma ei tea, miks te seda ei tee, see on kummaline.

Aga ma tulen selle juurde muidugi, et on väga ebavõrdne kohtlemine. Meelis Kaldalu puhul tõsteti helikopter õhku, purustati inimestel saunauksi ja pööninguluuke. No tõesti! Teder ja Kracht pandi kuuks ajaks trellide taha. Imelikud asjad sünnivad siin Eestis. Ja nüüd see üks inimene on aasta otsa juba kahtlusalune olnud – või ei ole ta isegi kahtlusalune, ma ei tea … 

Teie aeg!

… aga midagi ei toimu. Kas see ei olegi teie meelest veider? Kas see ei lõhna selle järele, et Siseministeerium ei tee oma tööd ja ei hoia ennast kursis sellega, kui kaugel politsei …

Teie aeg, Mart Helme!

… uurimisega on?

Aitäh! Ma kirjeldasin teile ju üldist protsessi, [millega olen kursis] ja mis, nagu te ütlesite, ka teid huvitas ministrina, mitte detaile, nii nagu ka teie ei läinud detailidesse, sest seda ei tohikski poliitikud üht- ega teistpidi teha. Ma arvan, et see oleks uurimisse sekkumine. Ma olen korduvalt öelnud, et minu huvides, Eesti riigi huvides, Eesti valitsuse huvides, meie kõigi huvides on see, et saaks võimalikult kiiresti see menetlus lõpule viidud, võimalikult kiiresti tõendid kogutud, kui on põhjust, siis [juhtum] kohtusse viidud ja võimalikult kiiresti ka lahendusele [jõutud]. See kõik, millest te räägite, ma saan aru, on sisetunne ja muretunne, nii nagu paljudel Eesti inimestel, aga minule teadaolevalt ei ole sellel alust. Ei ole mitte keegi kuskil [midagi sellist] öelnud, ei ole kellelgi mingit huvi [menetlust] pidurdada. Ja ammugi, lugupeetavad, ei sõltu koalitsiooni ühtsus sellest kaasusest. Ma sellest loogikast muidugi ei saa aru – eriti, mis sotsiaaldemokraate puudutab selles koalitsioonis –, kuidas see, kui sellist skeemi või võrku punuda, võiks olla poliitiliselt meie huvides või kuidas me võiks sellest sõltuda. Seda poolt ka seal ei ole.

Jätkuvalt, mina olen teiega [koos] seda meelt, et see protsess peab võimalikult kiiresti käima. Aga kui on Ukraina prokuratuuri ja Ukraina politsei tegevusest ning Ukraina seadusandlusest tulenevaid asjaolusid, mis võtavad rohkem aega, siis arvatavasti [kulubki rohkem aega]. Mulle pole siiamaani keegi suutnud näidata ühtegi fakti või tõendit või asjaolu, [mis tõendaks venitamist], või anda isiku nime, kes tahaks pahatahtlikult midagi venitada, pidurdada või takistada.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ausalt öeldes on kolleegid mult kõik küsimused riburada pidi ära võtnud. Aga mida ma olen tuvastanud nendest vastustest, on see – ja selle üle puudub vaidlus –, et te olete ise äärmiselt huvitatud selle uurimise tulemusest. Noogutate praegu. Vaidlus puudub ka selle üle, et tegemist on Eesti riigi auga. Jälle noogutate. Ma arvan ka seda, et te olete kindlasti oma sisemistel nõupidamistel antud küsimust ikkagi puudutanud. Juhul kui te seda puudutanud ei ole, ei saa ma teie eelnevaid vastuseid uskuda, aga ma püüan uskuda. Ja minu küsimus seisneb selles: öelge palun, mida te sellest uurimise käigust üldse teate.

Aitäh! Ma olen teile kirjeldanud, mida ma tean. Olen ka laias laastus öelnud, mida ma ei tea – need on detailid, millesse poliitikud, eriti ministrid, valitsuse liikmed, ei peakski sekkuma, ja see puudutab erapooletut uurimist.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Nii nagu see kõnekäänd on, kõhklusi [ei ole], aga on kahtlused, või midagi sellist. Aga kinnimätsimisest nii palju, et see tuli avalikuks kevadel, maikuus sisuliselt, ja kui nüüd tuleb välja, et ei ole võetud ära mingeid dokumente ega arvuteid ja Johanna-Maria Lehtme [juures] ei ole läbiotsimisi tehtud, siis jääb paratamatult ju kahtlus, et uurimine on poolik. Nagu ka kolleeg Rain Epler ütles, muidu on ajakirjanduses olnud aegrida, millal mis toimus väiksemate äravõtmiste ja mahajooksmiste puhul. Aga ma küsin, kas on mingi tärmin või ajakava, millal võiks tulla esimesed positiivsed tulemused. Ja kas on ka mingeid dokumente või asitõendeid ära võetud?

Aitäh! Seda ma ütlesin, et Eestis vajaminevad menetlustoimingud on läbi viidud. See võib tähendada seda, et on võetud ära teatud dokumente, on vaadatud arvutitesse. Aga neid detaile, mida täpselt on tehtud, ma ei oska öelda, sellepärast et ministrina ma nende küsimustega nii detailselt tegelema ei peaks. See, et vajalikud menetlus[toimingud] on läbi viidud, tähendab, et materjal, mida uurimisorganid peavad selles menetluses vajalikuks, on saadud või hangitud.

Vabandust, te peate uuesti ütlema, mis küsimus oli. (Saalist vastatakse.) Kuupäev, jah? Minule teadaolevalt ei ole [uurimise lõpetamise] kuupäeva täpselt paika pandud ja minule teadaolevalt ei panda Eestis ühegi uurimise puhul konkreetset [lõpu]kuupäeva paika, sest võib juhtuda, et kõiki tõendeid pole selleks kuupäevaks kätte saadud. See pole, ma saan aru, selles maailmas kuidagi otstarbekas ega mõistlik. Aga ma ütleksin iseenda seisukoha selle koha pealt: [tuleks teha] võimalikult kiiresti. Võimalikult kiiresti, niipea kui võimalik! Minu arvates tuleks kogu see informatsioon saada võimalikult kiiresti ja [menetlusega] edasi liikuda.

Aitäh, härra minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me avame läbirääkimised, ma saan aru, on kaks küsimust mulle istungi läbiviimise reeglite kohta. Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Minister ütles mulle, et see, et mina ütlesin, et ta hämab ja valetab, on poliitilise punkti võtmine ja kõik [muu], mis on ebaviisakas. Ma tahaksin teada, et kui minister räägib seal kõigepealt antud teema kohta, et see kuulub Justiitsministeeriumi valdkonda, sest prokuratuur tegeleb sellega, ja mingi aeg hiljem vastab Martin Helmele, et sellega tegeleb politsei, mitte kaitsepolitsei, siis kas seda me saame võtta siin istungil nii, et see on valetamine – minu käest küsiti tõendit –, või on see poliitiliste punktide võtmine. Ja kui minister väidab, et kõik toimingud on tehtud, ometigi ei ole läbiotsimist tehtud ega Lehtmega ühendust võetud, siis kas see läheb nüüd vale kategooriasse või läheb see poliitiliste punktide kategooriasse? Kuidas seda nüüd siin saalis tõlgendada?

Aitäh! Istungi juhatajana ei saa mina laskuda vastuste sisusse. Seda ei ole lihtsalt ette nähtud, et istungi juhataja hakkaks siin ühel hetkel kaaluma nii [arupärimise] küsimuste kui ka vastuste sisu.

Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Mina tahaksin kutsuda Riigikogu esimeest üles, et ta sekkuks, kui minister hakkab saadikuid puldist ähvardama. Mina tajusin selgelt ähvardavat tooni, [kuulsin] ähvardavaid sõnu, kui minister teatas, et nad jätavad meelde, kes mida küsis ja mismoodi suhtus. Minu meelest on see täiesti skandaalne, kui siseminister – eriti veel! – tuleb pulti, talt küsitakse aru tema valdkonnas oleva laga kohta ja siis ta teatab meile: "Jätame meelde." Siis oleks võinud istungi juhataja sekkuda.

Aitäh! Ma jälgisin ka tähelepanelikult seda episoodi ja ma pean ütlema, et härra minister pidas küll midagi muud silmas ja ühel hetkel valmistas tema vastus ka teile nalja. Te ise [kuulsite] ka, et võib-olla ei olnud just kõige kohasem sõnakasutus sellel hetkel, aga ma usun, et me kõik saime aru, et härra minister ei pidanud silmas seda, millele te parajasti viitasite. Ma küll pigem ei loe seda ähvarduseks siinkohal.

Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Jaa. Mina tahan juhtida tähelepanu sellele, et meil ei ole praegu tegemist mingisuguse obstruktsiooniga siin. Meil on tegemist tavapärase tööprotsessiga, arupärimistele vastamisega, ja seetõttu peaks andma protseduuriliste küsimuste [esitamise võimaluse] kohe, kui need ekraanile ilmuvad, mitte ootama, kuni siin [esitatakse] ära kõik küsimused ja ma ei tea, mis veel, võib-olla ka kõned, ja alles siis [võtma vastu] protseduurilised küsimused. Protseduurilised küsimused tuleb [vastu võtta] kohe.

Aitäh! Nagu te nägite, on protseduurilised küsimused vastu võetud ja vastused ka antud. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Martin Helme. (Martin Helme küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Ma pean ausalt tunnistama, et minu meelest ei oldud meiega siin praegu aus ega siiras. Lauri Läänemets kordas korduvalt üle, et temal on väga suur huvi, et see asi saaks lahendatud ja uuritud ja tõde välja selgitatud. Ja kui me küsisime, milliseid menetlus[toiminguid] on läbi viidud, kas on ülekuulamisi tehtud, kas on arvuteid ära võetud, mingeid läbiotsimisi tehtud, [siis ta vastas], et ta pole küsinud. Ta pole küsinud, aga tal on jube suur huvi.

Loomulikult, see ähvardamise jutt on minu meelest lihtsalt täiesti sobimatu, isegi kui see oli ebaõnnestunud lause või halvasti välja kukkunud nali. Siseminister ei saa seda endale lubada, et ta vaatab Riigikogu saadikutele altkulmu ja ütleb: "Jätame siin meelde teie küsimused." Parlamentaarses riigis ei tohiks see absoluutselt lubatud olla, eriti arvestades seda, et meil on täna siseminister, kelle alluvuses olev politseiasutus represseerib seadust rikkudes süstemaatiliselt inimeste meelsusvabadust. Viimane näide on see, kuidas politsei tegi trahvi Jaak Valgele ja Aulele, ja see trahv oli loomulikult laest võetud, aga on ka eelnevad kõikvõimalikud trahvid ja ähvardused koroonaajast. Selline instinktiivne käe liikumine kabuuri poole, kui inimesed ei ole sotsidega nõus, on mustriks kujunemas.

Nüüd asjast endast. [See ei ole] isoleeritud situatsioon, et oi, näe, meil on siin üks õnnetu lugu, kus Eestis peteti [annetajatelt] üle 6 miljoni euro välja ja otsad lähevad kuhugi Ukrainasse – oi kui kole lugu – ja prokuratuur uurib ja PPA uurib. Me elame maailmas, kus meil on kõrval näiteid, mis on karjuvas vastuolus selle [juhtumi uurimisega]. Veel kord ütlen: kaitsepolitsei ametnikud läksid Parvel Pruunsilla laste magamistuppa ja kasvuhoonesse tuhnima. Porto Franco kaasuses väänati inimesed ära ja viidi kuuks ajaks ära nii, et neil ei olnud mingit kontakti muu maailmaga. See lugu Tartu abilinnapeast, kelle nime ma ei suuda praegu ütelda, on juba legendaarne. Kui Clyde Kull oli vaja rajalt maha võtta igaks juhuks, et kedagi üle kuulata, siis käis see nagu niuhti, mitte keegi ei kuulnud ega näinudki.

Kui Eesti riik tahab jõudu näidata, käsi väänata, inimestelt tõde välja peksta, küll ta siis sellega hakkama saab, aga millegipärast [Slava Ukraini puhul] ei taha. Jutu järgi on see küll prioriteet, aga aasta jooksul ei ole mitte midagi tehtud. Aasta jooksul ei ole mitte kuhugi jõutud, aasta jooksul ei ole peamisi asjaosalisi isegi üle kuulatud, neilt ei ole arvuteid ära võetud. Veeretatakse [vastutus mujale]: prokuratuur tegeleb! Ei, tegelikult tegeleb sellega lausa Ukraina prokuratuur ja meil on tohutu huvi teada saada, mis seal toimus, aga me ei tee ühtegi menetlustoimingut. Ja kui keegi küsib, miks ei tehta menetlustoiminguid, siis hakatakse ajama mingit täisiba sellest, et see oleks poliitiline sekkumine uurimisse. Vaata, poliitiline sekkumine on juba see, et mitte midagi pole juhtunud. See ongi poliitiline sekkumine. Me teame juba aastatagusest ajast, et Annika Arras ütles kahele kõrgele reformierakondlasele, et asi toimub, me teame ajakirjandusest, et enne valimisi oli kaitsepolitseil see info olemas, ja mitte midagi ei juhtunud. See, et mitte midagi ei juhtunud, ja see, et järgnenud aasta jooksul mitte midagi ei juhtunud, ongi olnud poliitilise sekkumise tagajärg.

Ja [see on] rumal küsimus, mis siin sotside huvi on. Sotside huvi on valitsuses olla. No juhtus õnnetu lugu, et nad said siseministri portfelli ja on uurimisasutuste ülemused. No midagi teha ei ole, midagi teha ei ole. Teie kõigi huvi, kogu selle kamba huvi, kes täna Eesti riiki hävitab, on tõde varjata. See on teie huvi ja midagi teha ei ole. Lauri Läänemetsaga ma saan kenasti läbi, oleme võimelised kenasti juttu ajama, aga siin ma olen absoluutselt halastamatult kriitiline. Lauri, kui sa ronid tanki liberaalide eest, siis ei ole vaja teha grimasse, kui pihta saad.

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Lugupeetud aruandja! Mind valdab selline teatud hingeline segadus. Mul on riiulis üks tore raamat, mille nimi on "Spy the Lie", "Proovi tuvastada valet". Seal räägivad just julgeolekueksperdid, kuidas valet läbi näha. Tõsi, see on väga keeruline. Vahepeal mõjus teie ettekanne mulle siiralt ja siis ma jälle prantsatasin pettumusse, sellepärast et oma siira positsiooni esitlemine läks teil nii labaselt poliitiliseks, et see tõesti kurvastas mind. Siseminister peaks tõesti pingutama rohkem.

Ja siis tabas mind lausa ehmatus sellesama episoodi tõttu, mida Martin Helme [mainis]. Äkki see oli kõige rohkem südamepõhjast tulnud [lause]: ma veel vaatan, mida te siin räägite. See võttis kõhedaks olukorras, kus me oleme üle elanud terve Eesti Vabariigi valitsuse rajalt maha võtmise üks päev enne abielureferendumit, süüdistusega, mis on esimeses [kohtu]astmes pilbasteks lennanud. Kas me tõesti peame olema nii lapsemeelsed, et usume, et kõik on kenasti? Kas ainult uskuda tuleb, mitte teha järeldusi eluliste faktide põhjal? Me ju näeme, et see kõik lendas pilbasteks, Eesti Vabariigi valitsus löödi puruks süüdistusega, mis langes põrmu esimeses [kohtu]astmes. Kas pole kahtlane, et meil võib vahetada valitsusi siis, kui see on mingile ametkonnale poliitiliselt tähtis?

Teate, mujal maailmas muretsetakse oma kaitsepolitsei ja igasuguste [teiste julgeolekuasutuste] pärast väga-väga, et nad ei haaraks võimu. Sellest on tulnud USA süvariigi kontseptsioon. Nad tahavad, et neil demokraatia säiliks, mitte [seda, et] mingid julgeolekuametnikud vahetaks valitsusi nagu kindaid. Aga noh, mis meil sellest. Selle termini üle juba irvitatakse.

Vaadake, ajaloos on saadiku immuniteet tekitatud sellepärast, et eriti just siseministeerium ja siseminister ei hakkaks saadikuid oma võimutäiuses vangi panema ja neid mõjutama. Ma tean, ma tean, mida see tähendab. Mingi korruptant tuli Rakveres meie kampaaniaüritusele ja kui ta oli ära läinud, siis ta teatas politseile, et teda olevat müksatud ja ta kannatas üheksapallist valu. Vaadake, selline on meil saadiku immuniteet, et see tüüp ei saanud karistada. Ta paiskas ekraani täis valesid, mille oleks esimese kursuse politseiametnik vahele võtnud. Ei, meie prokuratuur irvitas selle peale Parmase isikus: saage ise hakkama. Vaat nii palju maksab saadiku immuniteet meie siseministri ja prokuratuuri kaitse all! Meil oli neli inimest, kes seda nõndanimetatud müksamist pealt nägid. [Prokuratuur] irvitas selle peale: see on EKRE saadik, temaga võib kõike teha, tema karjääri võib hävitada, tema saadikupuutumatuse võib ära hävitada. Siis ei kaitse meid mitte keegi.

Ma palun lisaaega.  

Kolm minutit lisaaega, palun!

Väga häiris mind see, kui te äkki käratasite, et [teatud teemade puhul] ei peaks poliitikat tegema. See läks väga tugevalt vastuollu teie eelneva jutuga, kus te ütlesite, et jah, see ju puudutab meid kõiki, me tahame teada, kuidas kuritarvitused toimusid. Siis te nagu moondusite siseministri rollist tagasi sotsiaaldemokraadiks. "Vaadake, te kahjustate Eesti riigiinstitutsioonide mainet!" Umbes kolm lauset enne seda ütlesite Eesti riigiinstitutsiooni ehk prokuratuuri kohta järgmist: ta venitab Elmar Vaheri uurimisega, vaadake, kui halvasti ta tööd teeb. Aga mida teie siis tegite? Sõimasite ju Eesti Vabariigi institutsiooni. Kas äkki oli hoopis see riigi halvustamine, riigiinstitutsioonide halvustamine? Ja üks lõik hiljem näitasite näpuga opositsiooni poole ja hakkasite ähvardusi pilduma.

Teie jutt peaks olema koherentsem, sest muidu on meil väga kõhe tunne siin. Kui me jõuamegi arutlusel tõsiselt asja juurde ja te hakkate ka tunnistama, et asjad ei toimi, siis te äkki lähete rünnakule ja ütlete, et me halvustame [riigi]institutsiooni. Aga me tahamegi teada, kas see institutsioon teeb tööd. Selleks ongi arupärimistele [vastamine] mõeldud, et teie üle järelevalvet teha. Ja siis te hakkate meid ründama.

Te olete täiesti Kaja Kallase tasemele langenud. Tema räägib iga kord, kui me teravaid küsimusi küsime, et me külvame viha, et me halvustame Eesti riigiinstitutsioone. Äkki kaotaks selle tüütu arupärimistele [vastamise] ära, kui iga kord öeldakse, et me külvame viha ja halvustame institutsioone. Põhiseaduses on kirjas arupärimise [õigus]! Ja iga kord me [näeme] näpuga näitamist ja kuuleme: ärge küsige teravaid küsimusi!

Jah, aga vaadake, ma tahtsin [kasutada] tsitaati [näitamaks], kui tõsine olukord on. See ei ole jorutamise koht, siin on inimeste elud mängus. Julge inimene, vilepuhuja, kelle kaitseks isegi Euroopa Liit on vilepuhujate kaitse direktiivi vastu võtnud, härra Tšernov, kes julges sellises riskantses olukorras välja tulla, ütles augustis Eesti ajakirjandusele: "Mul on reaalne hirm, et mind pannakse vangi – kolm kuni seitse aastat –, et mind pannakse vangi mitte millegi eest. Istuma pidin ma selle eest, et ma rääkisin raha varastamisest. Mul pole mingit seost relvadega kauplemisega." Olukord on ohtlik. Kas see inimene uurimise lõpuni ikka elus püsib või tehakse talle midagi sõjaaja segaduste ajal? Ja siis hakkab jorutamine pihta: "Ei tea, ei tea, ei oska öelda." Inimeste elud on ohus! Ja kui palju mehi on jäänud kuulivestita? Teate, mul tuli pisar silma, kui ukrainlased saatsid meile infopildi, kus meie kokkupandud kuulivestis oli mõlk sees, ja [seda kandnud ukrainlane] ütles: "Ma elan ainult tänu teile."

Teie aeg!

Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kert Kingo. (Kert Kingo küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

6,5 miljonit eurot oli kokku nende inimeste raha, kes uskusid seda, mida neile räägiti, ja kes siirast südamest tahtsid aidata. Ja siis ütles minister, kelle vastutusalas see uurimine peaks olema, teravatele küsimustele vastates mulle näiteks, et mina rikun usku õigussüsteemi, et mina laiman ja olen pahatahtlik. Tegelikult minister valetas siin. Kõigepealt ta rääkis, et prokuratuur uurib [seda juhtumit] ja et prokuratuur on Justiitsministeeriumi haldusalas, mitte tema haldusalas. Pärast tuli välja, et tegelikult ikkagi uurib seda politsei.

Aga asjast. Kui Oleksandr Tšernov rääkis, et toodi sularaha Eestisse tagasi ja kasutati võltsarveid, kunstlikult loodud arveid, siis need olid head juhtniidid, mille alusel [oleks saanud] kohe tegutsema hakata. Esimese asjana, kui oleks meil päriselt ka aus ja õige uurimine ja asjaajamine, oleks pidanud tegema läbiotsimise, et ei oleks võimalik võimalikke tõendeid hävitada. [Oleks pidanud] läbi otsima nii Slava Ukraini kontori kui ka Johanna‑Maria kodu, otsima näiteks arvuteid, kus võivad olla võltsitud arvete blanketid, või telefone või tahvelarvuteid või printereid, kust neid on välja prinditud. Võib-olla oli isegi mõni võltsitud blankett tal kodus laua peal olemas. Samamoodi oleks pidanud sularaha otsima. Mitte midagi [ei tehtud]! Aga 3000 euro pärast otsiti Parvel Pruunsilla laste magamistubasid läbi. [Läbiotsimisel] oleks saanud tõendeid, aga ei, uurimisasutused annavad võimaluse need tõendid hävitada, mis kusjuures on süüline tegu: selle eest on õigusriigis võimalik uurimisasutuse töötaja vastutusele võtta.

Teiseks täpsustan [üht asja]. Kogu aeg viidatakse, ka peaprokurör räägib, et Ukraina uurib, Ukraina teeb. Tuletan meelde, et kelmus ja väljapetmine pandi toime Eesti Vabariigis. Seda tegi Eesti Vabariigis elav inimene, eestlane, kelle elukoht oli Eestis. Pangakonto, kuhu raha paluti kanda, asus Eestis. Raha peteti välja Eesti inimestelt. Eestlane pettis Eesti inimestelt välja raha, mis kanti Eestis asuvale pangakontole. No mis see Ukraina siia puutub? See, kui palju sellest rahast Ukrainasse jõudis, on teine teema. Kuritegu, väljapetmine pandi toime Eestis ja see jutt, et Ukrainast me saame vastused, nemad ütlevad – vot see on häma. Niimoodi uurimine ei käi.

Siiamaani ei ole kuulatud üle ei kannatanuid – neid saaks kindlasti päris palju, isegi Meelis Oidsalu ütles, et tema tegi avalduse, väga paljud on avalduse teinud –, ei tunnistajaid. Ja Lehtme vastu ei ole mitte keegi huvi tundnud. Nii prioriteetse kuriteo puhul, kus on miljoneid eurosid kahtlaselt kuskil kasutatud, tõenäoliselt mittesihtotstarbeliselt, tegutsetakse [tavaliselt] esimese asjana kiirelt. Kohe [võetakse] võimalikult paljudelt kannatanutelt ütlused. Kohe kutsutakse potentsiaalne toimepanija kohale. Üldjuhul peaks selliste summade puhul ta vahi alla võtma. Aga ei, meie õigusriigis hoitakse vahi all inimesi, kellele ei olegi nagu midagi ette heita. Mõne tuhande euro tõttu hoitakse vahi all. Üheksaeuroseid juuksuriarveid menetletakse. Seda ütles peaprokurör ise, et Johanna‑Maria Lehtme vastu pole huvi tuntud. Vaat see annab väga hästi teada, et seda ei tahetagi uurida. Peaprokurör on ka oma intervjuudes tunnistanud, et läbiotsimist ei ole tehtud.

Ma olen ise töötanud süsteemis. Olen uurinud ja tean, mis järjekorras mingeid toiminguid tuleb teha, kuidas neid tehakse ja kunas on kahtlustatava või potentsiaalse kahtlustatava ülekuulamisega kiire, kunas ei ole. 6,5 miljonit eurot on eriti suur kahju, see kiirendab asjaolusid. Ma olen oma töö käigus ka näinud, mida tehakse, kui mingi asi tahetakse kinni mätsida. Ma ei räägi tühja koha pealt. Minister hakkas mind ähvardama selle peale. Kui me vaatame faktidele otsa, siis me ei näe, et seda üldse mingit moodi uuritakse.

See viide, et Ukrainas käib see asi, et ukrainlased uurivad, Eestis toimepandud kuriteo kohta ei päde. See viide, et mis me siis tegema peame, ei päde. Midagi tehtud ei ole, ei ole otsitudki midagi. Ja seda kutsutaksegi kinnimätsimiseks. Standard on ju see, et tehakse nägu … Õigus, tuletan veel meelde, et seda menetlust alustati üldse ühiskonna survel, sest alguses seda ju ei menetletud. Prokuratuur rääkis, et see ei kuulugi üldse Eesti pädevusse, see on Ukraina [teha]. Ukraina peab uurima, Eesti ei saa mitte midagi teha. Juba siis hakati valetama. Ma ei räägi üldse sellest, et enne valimisi juba teati seda asja, Martin juba ütles seda. 

Ja niimoodi lastaksegi siis vaikselt sellel asjal ununeda, lastakse seista, nagu meil siin Riigikogus [tehakse] seadus[eelnõudega]. Oodatakse, kuni unustatakse, kuni jahtub maha, ja siis tehakse vaikselt menetluse lõpetamine. Prokuratuur teeb seda ise avaliku huvi puudumise tõttu. Ja kahju ei ole suur. Kõik see kokku on standard, niimoodi on aastakümneid tehtud. Seda ei ole ma välja mõelnud, olen ise oma silmaga näinud selliseid asju.

Seega, ministri ähvardus minu suunal ja ministri sajatamine minu suunal, et mina valetan ja lõhun õigussüsteemi usaldusväärsust ja kõike seda, on lubamatu, sest minister ise valetas siin. Kogu see õigussüsteem valetab. Minister valetas, et Justiitsministeerium uurib. Siis tuli välja, et [uurib] politsei. Ma ei tahaks arvata, et minister ei tee vahet, kas politsei on Siseministeeriumi all või Justiitsministeeriumi all.

Ja me oleme näinud, kuidas käitutakse peale seda, kui kedagi ähvardatakse, kui keegi on väga tülikas. Sellisel puhul me ei saa rääkida mingist õigussüsteemist või õigusriigist, sest see on mingi ilus mälestus või ilus loosunglik fraas. Järjest hullemaks läheb. Meil istub siin saalis inimene, kelle teo puhul iga teine oleks päevapealt pedofiiliasüüdistuse saanud. Inimene, kes mitmekümne miljoni eest testihankeid teeb, oleks ammu kandnud vastutust. Need kaovad lihtsalt ära. Neid ei ole olnud, sest meie riigis on olulised üheksaeurosed juukselõikused ja 3000-eurosed ausad annetused. Vaat neid uuritakse. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Head kolleegid, see ei ole veel kõik. Nüüd on kõigil soovijail võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Kõnesoov tõesti on ja palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Hea Eestimaa rahvas! Räägitakse, et eestlased olla 700 aastat pidanud orjapõlves elama. Ma ei tea, kas see on müüt või ei ole müüt, aga teatud mõttes on eestlaste geenidesse sisse pugenud [harjumus] teha seda, mida valitsejad meile ütlevad. Õnneks on tänapäeval läinud asjad natukene paremuse poole. 

Esmaspäeval, 22. jaanuaril algab õpetajate streik. Nad ei ole rahul sellega, mida valitsus nende suhtes korda saadab. Hea Eesti rahvas, kui tulevad meeleavaldused, siis oleks vaja õpetajatele appi minna. Just sina, kes sa andsid allkirja 67 000 [allkirja saanud petitsioonile] automaksu vastu! Samuti sina, kes sa oled protesteerinud, et Kaja Kallas tuleb maha võtta! Tule nendele appi! Teeme nii, nagu tehakse praegu Saksamaal, kus põllumeestelt võeti ära toetused ja traktorid tulid tänavatele. Nad on Brandenburgi väravateni väljas ja neil on toetus olemas. Toetus on olemas bussijuhtide ja rongi[juhtide] streigiga, samuti on häiritud lennuliiklus.

Ainult koos suudame vastu panna sellele, mis praegu siin Eestis toimub. Leia üles enda vabaduse tahe ja unusta ära orjapõli. Tule appi õpetajatele! Ma tean, mõned ütlevad, et nad peavad tööle minema, aga just selle pärast kukkuski läbi jüriöö ülestõus, et osa üles tõusnuid ütles, et nad peavad minema põldu kündma. Ja siin me olemegi – 700 aastat orjapõlve. Aitab sellest, hea Eesti rahvas! Lähme õpetajatele appi!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Meie tänane istung on lõppenud. Rahulikku õhtut kõigile!