Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Me alustame käesoleva aasta esimest infotundi. Hea meel on tervitada siin kõiki ametikaaslasi, loomulikult Vabariigi Valitsuse liikmeid, külalisi rõdudel ja kõiki neid, kes jälgivad meid sinise ekraani vahendusel. 

Head kolleegid! Kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli.

Kohaolijaks on registreerunud 17 Riigikogu liiget, puudub 84.

Lühidalt ka infotunni reeglitest. Nii nagu ikka, Riigikogu liige võib registreerida ainult ühe küsimuse. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks on aega kolm minutit. Pärast vastuse saamist saab küsija võimaluse esitada täpsustava küsimuse, lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada ka lisaküsimuse. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, kliimaminister Kristen Michal ja regionaalminister Madis Kallas. 

Head kolleegid! Me asume küsimuste juurde. Tänane esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsimuse esitab Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on majandus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud peaminister! Nagu me teame, on Eesti majanduse olukord vägagi murettekitav. Viimasel aastal on hinnatõus jätkunud ja kahjuks see hinnatõus jätkub ka edaspidi erinevate maksutõusude näol, seda me näeme praegu. Euroopa Komisjoni värske majandusprognoos ütleb, et tegelikult Eesti on Euroopa suurima majanduslangusega riik. Eesti Pank on oma prognoosi korrigeerinud ja see näitab nüüd samuti majanduslangust selleks aastaks. See omakorda on tekitanud valitsuses teatud mõttes paanikat. Tegelikult see peakski paanikat tekitama, sest kõik viimased otsused ja eelarve võtavad ära igasuguse kindlustunde inimestelt, ettevõtjatelt ja kohalikelt omavalitsustelt. 

Mida me veel näeme? Näeme ka seda, et on kasvanud töötute arv. Varem oli töötuid umbes 40 000, aga praegused prognoosid näitavad, et kevadeks võib see arv olla juba 75 000. Kui vaadata seda eelarvet ja kõiki neid otsuseid, siis on näha, et valitsus ei ole mitte kordagi vaadanud tervikpilti ega esitanud küsimusi, kuidas me tegelikult aitame majandust, kuidas me elavdame majandust, kuidas see aitab meie inimesi ja kuidas see aitab meie ettevõtjaid. On näha, et maksupoliitika ei ole riigi jaoks mitte üks majandusteguritest, vaid see on lihtne vahend, kuidas kiiresti inimestelt raha kokku koguda ja siis alles vaadata, mis edasi teha. Aga kahjuks sel momendil, kui kõik need maksutõusud on ära tehtud ja hakatakse mõtlema, et mis me nüüd tegime, on juba liiga hilja, sest majandus on veel suuremas augus. Seetõttu mul on küsimus: kas te olete valmis täna oma otsuseid üle vaatama, ümber muutma ja loobuma maksutõusudest? Millised on reaalsed sammud, mis te võtate ette majanduse turgutamiseks?

Aitäh! Kõigepealt, ka minu poolt head jätkuvat aastat Riigikogule! Rõõm siin jälle olla. Majanduse seis ei ole tõepoolest kiita. Paljudel inimestel ja ettevõtetel on keeruline selle pärast, et oodatud majanduse tõus on pidurdunud. Kuigi on prognoose, mis ütlevad, et läheb ikkagi paremaks, on need põhjused, miks meie majandusel läheb halvasti või halvemini, kui alguses prognoositud, needsamad põhjused, mis on varem meie majandust alati tõstnud. Meil on väga avatud majandus, mis tähendab seda, et me oleme sõltuvad teistest, kuna me oleme ise väikesed. Eriti [tähtis on] meie seotus Põhjamaadega, kus on innovaatiline, edasipüüdlik ja arenev majandus. See on tõstnud meid ka selle laine harjale. Nüüd aga ei lähe Põhjamaade majandusel hästi ja sellel põhjusel saame ka meie pihta. 

Meil on Euroopa suurim puidutööstus, kui võtta Eesti majandus tervikuna. Aga puidutööstusel on hetkel väga raske, just sellel põhjusel, et meie puidusektor on olnud oodatust rohkem seotud Venemaaga ja see on sõltunud toorainest, mis tuli Venemaalt ja Valgevenest, kuid enam seda sealt ei saa. Samamoodi on meil Euroopa suurim idufirmade või start-up-sektor, aga neid mõjutab otseselt euribori tõus ja laenude kättesaadavus. Samuti on Eestis ujuvate intressimääradega laenud ning see on meid ja meie ettevõtteid aidanud just sellepärast, et ajal, kui intressimäär on olnud madal, on ettevõtted saanud kasutada väga odavat raha, aga niipea kui euribor tõuseb, saab meie majandus sellest kõige rohkem pihta. 

Aga on ka väga suuri positiivseid elemente. Esiteks, energiahinnad on oluliselt langenud. Näiteks, kui me võrdleme ajavahemikku detsembrist detsembrini, siis näeme, et elektri hind on kukkunud 66% ja gaasi hind veelgi rohkem. Inflatsioon on samuti oluliselt pidurdunud, viimati oli see 4%. Kui arvestada seda, kui palju on tõusnud palgad ja toetused, siis tuleb öelda, et inimeste reaalne ostujõud on paranenud. Samamoodi on tõusnud sotsiaaltoetused, pensionid on tõusnud 17,6% ja sellel aastal tõusevad veel 11%. See omakorda tegelikult parandab inimeste ostujõudu. 

Nüüd, valitsussektori investeeringutes oleme me Euroopas esirinnas ehk 1,9 miljardit me investeerime Eesti majandusse. See on ju üle 5% SKT-st ... 

Teie aeg. 

… Euroopa keskmine on 3%. See läheb kõik Eesti majandusse.

Aitäh! Ja Anastassia Kovalenko-Kõlvart, täpsustav küsimus, palun!

Jaa. Ma tänan selle vastuse eest, aga ma kahjuks ei saanud seda kindlalt vastust, mis on need reaalsed sammud, mida nüüd ette võetakse. Te korra tõite välja, et inimeste ostujõud pareneb. Aga tegelikult on see vastupidi: ostujõud halveneb. Võib-olla see on üks selline maksupoliitika [suund], et maksustame inimesed vaeseks, sest siis neil ei ole enam ostujõudu, keegi enam poes käi ja selle tõttu hakkavad hinnad langema. Selline võib ka olla poliitika. Aga kahjuks see niimoodi ei tööta, majandus langeb selle najal veelgi. Aga selleks, et majanduskasvu soodustada, on hästi olulised investeeringud. Kus on need investeeringud praeguses eelarves? Tooge välja vähemalt mingi kulurida, mis aitab taaskäivitada meie majandust. 

Ja te tõite ka näiteid ettevõtetest, suurtööstustest. Jah, need on hästi olulised. Kuid just nemad, just ettevõtjad on täna väga väikese kindlustundega. Neil ei ole kindlustunnet homse päeva ees ja seetõttu jätavad nad kõik oma investeeringud tulevikku. Keegi ei julge praegu investeerida. Ma näen, et riik ei investeeri, kohalikud omavalitsused ei investeeri ja ka ettevõtjad ei investeeri. Ja niimoodi majandus hakkabki langema. Seetõttu ma [palungi]: tooge välja vähemalt üks kulurida ja tooge välja investeeringurida eelarves, mis hakkab otseselt mõjutama meie majandust positiivses vaates. 

Aitäh! Kõigepealt, te siin lihtsalt loobite lauseid, aga ei tugine mitte millelegi. Mina tuginen konkreetsetele arvandmetele. Nimelt, energiahinnad on oluliselt langenud, meil on üldine inflatsioon 4%, inimeste ostujõud on paranenud, sest keskmine kuupalk kasvas 10,4%, teatud valdkondades, näiteks haridusvaldkond, kasvas see üle 20%. Nüüd, kui te teete lihtsa arvutuse, siis te saate need numbrid, et inimeste ostujõud reaalselt on paranenud. Kui hinnad tõusevad vähem kui palgad, siis järelikult inimeste ostujõud paraneb. 

Erinevad sotsiaaltoetused on oluliselt tõusnud. Jällegi, kui sotsiaaltoetusi võrrelda selle 4%-lise hinnakasvuga, siis saab aru, et reaalne ostujõud on kasvanud ja kasvamas. Viimase kaheksa kuu jooksul ei ole hinnatase tõusnud, see on olnud sama, inflatsioon on jäänud sinna pidama. Keskmine brutopension on tõusnud aastaga 17,6%. Kui siia juurde lisada veel keskmise pensioni tulumaksuvabastus, on kasv pensionäride jaoks 20%, ja nüüd sellel aastal tõuseb see veel 11%. Jällegi, kui te teete lihtsa arvutuse, siis näete: 4% inflatsioon, pensionid kasvavad kiiremini kui hinnad. 

Mul ei ole praegu siin kaasas 2024. aasta eelarvedokumenti, et teile konkreetset rida sealt ette lugeda. Riigikogu menetles seda eelarvet alles detsembris ja teil on kindlasti need materjalid sellest ajast olemas. Küll aga saan ma öelda väga üldiselt, et riigieelarves on riigi investeeringute maht 1,9 miljardit ja kogu valitsussektori investeeringute maht on 2,4 miljardit. See tähendab jällegi, kui me võrdleme ennast Euroopa Liidu teiste riikidega, et neil on valitsuse investeeringute maht 3% SKT juures, meil on see üle 5%. 

Mis on meie ülesanne? Meie ülesanne on tõepoolest ruttu saada see raha ka kasutusse, ruttu saada see raha majandusse. Seepärast ongi meil plaanis lähiajal teha valitsuskabineti istung, kus me teeme plaani, kuidas me saame need rahad kiiresti kasutusele võtta. Selle 1,9 miljardi sees on investeeringud teedesse, seal sees on investeeringud kinnisvaraprojektidesse, aga seal sees on ka ettevõtluse toetamise meetmed, mis on konkreetselt teatud sektoritele kindlasti … 

Teie aeg! 

Vabandust! Me peame üle vaatama, et see läheks õigesse kohta.

Aitäh! Ja üks lisaküsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kaja Kallas! Ma vaatan, et te olete selles numbrimaagias ja Exceli tabelis niivõrd kinni, et ei taha millestki muust konkreetselt rääkida. Aga tuleks nüüd päriselu juurde. Eile te olite "Esimeses stuudios", kus teid usutleti ja küsiti erinevaid küsimusi. Ma pean märkima ka seda, et olite globalistide kindralipagunitega kleidis. Minu jaoks oli hämmastav see, et kui teie käest küsiti õpetajate streigi kohta – see puudutab tegelikult majandust, sest nendel on majanduslik olukord väga halb –, siis te ütlesite niimoodi, et streik on suhteliselt mõttetu, sellepärast et teie olete oma eelarve juba ära kinnitanud ja lisaraha kuskilt mujalt ei tule. Aga näiteks Saksamaal on juba kaks nädalat kestnud põllumeeste streigid. Põllumehed ei ole rahul sellega, et nende toetusi kärbitakse. Linn on aetud traktoritest umbe, valitsushoonete ette kallatakse – vabandust väljenduse eest! – lehmasitahunnikuid ja nii edasi ja nii edasi. Nüüdseks on lisandunud see, et streigiga on liitunud ka rongi- ja bussijuhid, kuni reedeni. Lähtudes teie loogikast, et kui eelarve on kinnitatud, siis midagi enam teha ei saa – huvitav, kuidas seal saab? 

Ja nüüd ma sooviksin teie käest teada saada, kas te leiate, et kui Eesti rahvas ei ole nõus teie otsustega, siis nemad ei tohi streikida, ja kas te peate seda streiki mõttetuks. Kas te olete valmis ka selleks, et Eestis kujuneb välja samasugune mudel nagu Saksamaal?

Aitäh! Kõigepealt kordan üle, et riigil, valitsusel ei ole mitte mingisugust muud raha kui see, mis maksumaksja talle annab. Ehk siis ainult maksumaksja raha saab valitsus kasutada. Meil ei ole mingit eraldi rahakotti. See raha ei tule seina seest ega kuskilt välismaa onu taskust, see tuleb Eesti maksumaksja käest. Seetõttu me kinnitame eelarve, selles on kulude pool ja tulude pool. Kulude poolel on kõik need toredad asjad, mida me tahame teha, soovime teha ja teeme. Seal on õpetajate palgad, politseinike palgad, seal on kultuuri toetamine, seal on haridus, seal on tervishoid, seal on riigikaitse ja julgeolek – kõik need kulutused on seal sees. Ja tulude poole peal on need tulud, mida me maksumaksjatelt kokku korjame, et oma kulusid katta. Mingit muud eelarvet meil ei ole. Selle eelarve me oleme just kinnitanud, detsembris, ja järgmine arutelu eelarveküsimustes tuleb sisuliselt suvel. 

Ehk minu viide käis selle streigi ajastuse kohta. Kui öeldakse, et see streik on tähtajatu, siis praegu ei ole selle otsuse koht. Eelmise aasta detsembri lõpus tegi haridusminister täiendava pingutuse, et leida oma eelarvest kaheksa miljonit eurot lisaks, et tõsta õpetajate palka veel rohkem. Tuletan meelde, et õpetajate palk tõusis eelmisel aastal 24% ja sellel aastal tõuseb arvestuslik palk 5,7%. Seal on juba selle kaheksa miljoniga arvestatud. Aga rohkem kuskilt seda [raha võtta] ei ole. Seda, kas on võimalik veel midagi kuskilt ära jätta, me saame vaadata tulevastest aastatest rääkides – siis, kui me arutame 2025. aasta eelarvet ja riigi eelarvestrateegiat. 

Streikida absoluutselt võib. Streikimine on vabatahtlik, nagu ütleb kollektiivse töötüli lahendamise seadus. Ja see tähendab ka seda, et koole kinni panna ei tohi, sest et osa õpetajaid tahab streikida, osa õpetajaid ei taha streikida. Kui kool pannakse kinni, siis need õpetajad, kes ei taha streikida, ei saa ju kooli õpetama minna, aga see ei ole kindlasti seadusega kooskõlas. Nii et meil on vaba riik, streik on inimeste õigus, aga samamoodi on inimestel õigus tööl käia.

Aitäh! Ma lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord Eesti Vabariigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Te lugesite siin ette statistikat [ja rääkisite sellest], kui hästi meil kõik on, ainult et inimesed seda kõike millegipärast ei näe ega tunne. See on umbes sama nagu nõukaajal. Me elasime statistika ja sõnade järgi maailma kõige õnnelikumas riigis, aga inimesed nägid iga päev tühje poelette ja seisid järjekordades. Ehk reaalsus oli samamoodi ideoloogiast irdunud, nagu juba praegu hakkab olema. 

Aga tuleme tagasi selle juurde, mida Kalle Grünthal siin juba puudutas, nimelt õpetajate streik. Õpetajate streik tuleb, sellest on räägitud juba pikalt ja korduvalt ning seda on üritatud juba pikalt ja korduvalt, nagu me oleme kuulnud, ka maha suruda, [on püütud] õpetajaid ära hirmutada. Te olete isegi öelnud, et õpetajad teevad kõike valesti, nad peaksid teie automaksu kiitma ega tohiks streikida. Te olete öelnud, et neil on niigi hea palk. Eile ütlesite veel, et õpetajad streigivad valel ajal. Te heidate ka seda neile ette. No ei tea, millal nad siis veel peaksid streikima. Kui te kevadel hakkate RES-i kokku panema, siis tegelikult on neil praegu just õige aeg oma nõudmisi [väljendada] või oma ettepanekuid teha. Teie erakonnakaaslane perearst Joller ka hurjutas ja manas ja süüdistas eile oma sotsmeediapostituses meie õpetajaid, [kirjutades,] et nad ei mõtle üldse laste peale ega hooli neist, kui streigivad. Õpetajad on streikides süüdi küll koduvägivallas, küll laste tühjas kõhus. Ehk kui nad enda eest julgevad seista, siis tuleb see laste arvelt. Piinlik on selliseid asju lugeda. Usun, et õpetajatele teeb selline suhtumine väga haiget. Üks õpetaja kirjutas tegelikult ka avalikult väga hea vastulause. 

Miks te üritate õpetajaid, keda olete niigi igati solvanud, veelgi maha suruda? Nad ju töötavad juba inimvõimete piiril, püüavad anda oma parimat, ka lastele, kogu ühiskonnale. Teie valitsus aga lajatab neile ja kogu ühiskonnale selga veel uusi makse, näiteks automaksu. Eile lubasite lahkelt juba kinnisvaramaksu – tahate maksustama hakata veel neid kodusid, mille eest inimesed juba niigi kõrgeid intresse maksavad. On teil üldse aru peas? Kas te teate, mis suunas te seda riiki tüürite sedasi?

Aitäh! Te tulistate küll nagu kuulipildujast. Aga streikimine on inimeste õigus. Samamoodi nagu on õpilastel õigus haridusele, on inimestel õigus töötada. Ehk siis ka nende õigusi peab austama. Mulle on kirjutanud õpetajad, kes ei pea seda streiki õigeks, just sellel põhjusel, et väga paljudes piirkondades – tegelikult enamikus piirkondades, välja arvatud Tallinn ja Tartu – on õpetajate palk kõrgem kui lastevanematel. Selles mõttes, et näiteks Valgamaal on õpetaja palk 149% selle piirkonna keskmisest. Ehk enamik lapsevanemaid saab väiksemat palka, kui õpetajad saavad. 

Ma saan absoluutselt aru, loomulikult, et soovitakse suuremat palka. Ja meie soov on seda suuremat palka ka maksta. Meil on koalitsioonilepingus eesmärk, et 2027. aastaks jõuaks see palk igal pool 120%-ni Eesti keskmisest. Hea meel on tõdeda, et paljudes kohalikes omavalitsustes see juba nii on. Selliseid omavalitsusi on isegi julgelt üle keskmise. See tähendab muidugi seda, et kohalik omavalitsus, kelle korraldada on hariduselu kohalikus piirkonnas, maksab ka omalt poolt juurde. See on prioriteetide seadmise küsimus. Kui õpetajaid peetakse oluliseks, siis makstakse neile ka omalt poolt lisa. Lisaks oleme suurendanud diferentseerimisfondi. Näiteks ma kohtusin väga kogenud õpetajatega, kes rääkisid muredest, mis neil on, ja nende soov ei ole kindlasti see, mida soovib haridustöötajate liidu esindaja – et kogu see diferentseerimisfondi ette nähtud raha läheks õpetaja miinimumpalga tõstmiseks. Nemad ütlevad just, et peab olema võimalus teha vahet alustava õpetaja ja kogenud õpetaja vahel, nii et sul on ka mingi karjäärimudel. Nii et neid sõnumeid tuleb erinevaid. 

Veel kord, tahan üle rõhutada. Te ütlete, et makse ei tohi tõsta, aga samal ajal palgad peavad tõusma. Kuid valitsusel ei ole mitte mingisugust muud raha kui maksumaksja raha. Me tahame tõsta kulutusi, mis üksikuna võttes on kõik väga õiged – ka mina kirjutan kahe käega alla õpetajate kõrgemale palgale –, aga ma ei saa kirjutada alla maksumaksja rahaga, mida mul ei ole. Ja see on see dilemma, mille ees valitsus seisab. Nii et streikida tohib, aga samamoodi peavad õpetajad, kes tahavad töötada, saama töötada.

Teie aeg! Aitäh! Helle-Moonika Helme, täpsustav küsimus, palun!

Jaa, aitäh! Ei no seda oli nüüd ilus kuulata muidugi, eks ole. Noh, ega ma muud ei arvanudki, ega te paremini ei oska. Te ütlete kogu aeg, et soovite maksta inimestele kõrgemat palka, aga selleks ei oska te muud teha, kui maksustada neidsamu inimesi, et võtta maksudena inimestelt taskust ära kogu seesama raha ja rohkemgi veel. Te ju teate, et nii ei jõua kuhugi, vähemalt mõistusega inimesed teavad, et see ei ole jätkusuutlik ja nii me ei jõua tegelikult kusagile.

Räägime avalikust arvamusest. Kaks kolmandikku Eesti inimestest on korduvates küsitlustes soovinud teie tagasiastumist, peaministri tagasiastumist. Neid allkirju on antud kümneid tuhandeid, automaksu vastu on antud 77 000 allkirja, 40% inimestest ei usalda e-valimisi, aga mitte kusagile ei ole need [pöördumised] jõudnud. Riigikogu esimees – seesama, kes meil praegu [istungit] juhatab – on need vastu võtnud, aga Riigikogu komisjonid neid lihtsalt ei menetle.

Kuidas selle avaliku arvamusega arvestamisega ikkagi on? Inimesed ei soovi, et te oleksite peaminister. Selleks on erinevad põhjused: maksutõusud, uued maksud; teie pere idavedudega raha teenimine ajal, kui keegi ei tohtinud Venemaa poole vaadatagi ning te ise nõudsite Venemaale sanktsioone ja [eeldasite] kõigilt teistelt nendest kinnipidamist; teie valetamine enne valimisi ja pärast valimisi; teie valitsuse äärmiselt rumal ja küündimatu põllumajanduspoliitika, mida me siin praegu arutame. Tegelikult ka julgeolekupoliitika – te räägite kogu aeg, et me oleme sõjas ja me oleme järgmised, ja siis imestate, miks keegi Eestisse investeerida ei taha. No kes julgeb investeerida ühte riiki, kelle peaminister käib ringi ja räägib, et see riik on sõjas või siis kohe-kohe on sõjas? Samas olete ära andnud suure osa meie kaitserelvastusest.

Kuidas selle avaliku arvamusega ikka on? Teie olete öelnud, et teie ei lähe kuhugi, teie tahate edasi olla ja ütlete: "Ma ei taha kuhugi minna." Aga mis siis peamine on, kas teie tahe või rahva tahe? Mul veel natukene veel aega on, ma loen ette sellise hästi hea ütlemise, kuidas inimesed on kujutanud kogu seda asja. 

Teie aeg!

"71 protsenti eestlastest on lihtsalt nii küündimatud, et ei oska hinnata, mida Kaja nende heaks kõik ära on teinud. Ja tahavad, et ta paneks peaministriameti maha. Väga häbematu neist, mõtleb Kaja."

Teie aeg!

"Mingu kasutagu abieluvõrdsust või ostku maksuküüru kaotamisest tekkinud vaba raha eest endale midagi ilusat, ärgu lihtsalt niisama mõttetult virisegu."

Helle-Moonika Helme, teie aeg! (Helle-Moonika Helme lõpetas.) Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Hästi huvitav oleks muidugi kuulda, kust teie arvates riigi raha tuleb, kui ta ei tule maksudest. [Saalist öeldakse midagi.] Ettevõtlusest tuleb? Väga huvitav – ettevõtlusest! Kuidas ettevõtlusest? Te mõtlete, et riik peaks siis tegelema ettevõtlusega ja teenima kuidagi sealt. See on teie arusaam. Kuidas tegelikult eelarve ikkagi kujuneb? Mind väga huvitaks, kuidas sinna teie pähe näha ja kuidas see [raha] kõik kokku tuleb. Kui [raha] riigieelarvesse ei tule maksudest, siis kust ta tuleb?

Te ütlete – ma ei tea, millele te tuginete, mis uuringule te tuginete –, et 40% inimesi ei usalda e‑hääletamist. Ometi viimastel valimistel üle 50% inimestest hääletas e‑valimiste teel. Minu meelest see on otseselt asi, millega inimesed on näidanud, et e‑valimised on mugavad. Inimesed kasutavad e‑valimisi ja usaldavad neid, see on kindlasti positiivne.

Nüüd julgeolek. See ei ole mingi naljaasi. Mina, vastupidi, ei räägi sellest, et meil on siin kohe sõda. Ma tahan lihtsalt öelda, et me peame selleks valmistuma, siis ehk meile siia mitte kunagi sõda ei tule. Tänu sellele, et me 1990-ndatel otsustasime, et me ei ole mitte kunagi enam üksi, me oleme kõikides rahvusvahelistes organisatsioonides, teeme me investeeringuid oma kaitsesse. Ja sellega olid muide kõik Riigikogu erakonnad nõus, et me peame panema vähemalt 3% sisemajanduse kogutoodangust julgeolekusse. Ka see tuleb – nüüd ma võib-olla üllatan teid – maksumaksja taskust. See ei tule mitte kuskilt mujalt, selle peab maksumaksja kinni maksma. Julgeolekuga me tegeleme pidevalt just selleks, et meelitada siia investeeringuid ning näidata, et meil on siin rahu, meil ei ole selliseid probleeme ja me teeme nii NATO tasandil kui ka Euroopa Liidu tasandil kõik selleks, et sõda mitte kunagi siia ei jõuaks.

Nüüd viimaseks, meil on põhiseadus. Te räägite kogu aeg minu tagasiastumisest. Aga põhiseadus annab teile tööriistad: saage kokku allkirjad, andke siis umbusaldusavaldus, veenge Riigikogu saadikuid, kes on siia valitud ja esindavad siin Eesti rahvast. Veenge ära 51 liiget ja te saate must lahti.

Aitäh! Ja nüüd üks lisaküsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma olen seoses operatsiooniga natuke aega siit eemal olnud, aga mitte midagi ei ole muutunud peale selle, et te olete pühade ajal stratkomiga kõvasti nõu pidanud ja teile on antud lisaks nendele jutupunktidele, mida te kogu aeg korrutate, veel käputäis uusi jutupunkte. Ma olen neid lugenud Päevalehest, näinud ETV-st ja kuulen nüüd siit. Absoluutselt fantaasiavaene ühtede ja samade seisukohtade korrutamine, väga-väga nukker. See ei jäta mingisugust vaimustavat muljet ega reeda küll kuidagi kõrget vaimset lendu.  

Aga kui te ütlete, et peale maksumaksja raha teil ei ole raha, siis see näitab samuti, et te olete täielik käpard, sellepärast et raha tuleb ka investeeringutuludest, raha võib saada laenudest, raha võib saada riigivara müügist, raha saab väga mitut moodi. Teil istub seal kõrval üks mees, kes noogutab, hakkab kohe tegema mingit musta äri Nordicaga. (Kaja Kallas: "Jaa, just, just.") Jaa, jaa, hakkate kohe musta äri tegema Nordicaga, kuhu on (Saalist kommenteeritakse.) eelnevalt tohutult maksumaksja raha sisse pandud. Ja siis te räägite, kuidas raha tuleb maksumaksja taskust. Aga miks te kulutate seda maksumaksja taskust tulevat raha mõistusevastaselt ja siis kehtestate makse juurde?  

Ja minu küsimus muidugi on see. Te ei vastanud Moonika Helme teisele küsimusele, mis puudutas avalikku arvamust. Kas teie seisukohast avaliku arvamuse avaldamise puhul on ainult üks koht? Need on valimised. Ülejäänud puhkudel avalik arvamus teile korda ei lähe. Kas on nii, et ükskõik, mida inimesed teevad, tulevad meeleavaldustele, korjavad allkirju, protestivad, panevad ennast põlema – ma ei teagi, miks see mees ennast põlema pani, äkki pani protestiks teie vastu – , see ei lähe teile korda? Avalik arvamus ei lähe teile korda. See läheb korda ainult siis, kui on valimised, mida 40% – te võite öelda, et 50% valis e-valimistel …

Teie aeg! 

… aga 40% ei usalda. 40% ei usalda. 

Aitäh!  

Kui ka üksainus inimene …

Teie aeg! 

… ei usalda, siis see on juba piisav, et mitte rakendada e-valimisi.

Teie aeg, Mart Helme!

Nii et kuidas selle avaliku arvamuse arvestamisega on? 

Aitäh! 

Ainult valimistel?

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Jälle väga palju huvitavaid väiteid. Oma isiku kommenteerimise jätan teile. Aga investeeringutuludest – see eeldaks, et riik tegeleb ainult investeerimisega, siis oleks sellised … Te ütlete, et riigi tulud ei tule maksudest, need tulevad teistest kohtadest, näiteks investeeringutulud. No investeeringutulud paraku ei kata õpetajate palka, need ei kata julgeolekut, kõike seda, mida me peame tegema. Erastamine? Jah, me lähme erastamisega edasi, tõepoolest. Mina olen seda meelt, et riik ei pea tegelema eraettevõtlusega seal, kus erasektor tahab seda teha. Kõik need kohad, mis ei ole strateegilised, me tahaksime tegelikult erasektorile konkurentsis ära anda just sellepärast, et erasektor saab sellega kindlasti paremini hakkama. Aga erastamisest saadud tulud on ühekordsed. Jällegi, püsikulusid nendega katta ei saa. Siin on ikkagi kõik riigid jõudnud sinna, et on maksud, mida maksavad selle riigi elanikud, ja nendest maksudest peetakse üleval seda riiki, nagu me oleme tahtnud. 

Meie maksukoormus on 33,8% juures, see on kogu aeg kõikunud 33–34% vahel. See oli nii ka 2019. aastal ja 2020. aastal, kui teie olite valitsuses, siis oli täpselt sama kõrge maksukoormus. Ja lihtsalt võrdluseks Põhjamaadega või ka Euroopa Liidu keskmisega: Euroopa Liidu keskmine maksukoormus on 41%. [Meie oma] on tunduvalt madalam. Kui me tahame samasuguseid teenuseid ja maksta samasugust palka nagu Põhjamaades, siis seda ei ole võimalik teha sama või vähemalt 10% – osa riikidega võrreldes isegi palju rohkem kui 10% – madalama maksukoormusega. 

Nüüd avaliku arvamuse juurde. Loomulikult, avalik arvamus läheb igale poliitikule väga korda. Sisuliselt on ka valimised avaliku arvamuse küsitlused. Rahva pahameel jõuab minuni väga selgelt igasuguseid kanaleid pidi. Ma ei ole kuidagi kurt selle suhtes, ma saan aru sellest pahameelest. 

Aga ma küsin vastu: kui me tunnistame, et meil on sellised probleemid ja väljakutsed, nagu meil sellel raskel ajal praegu riigi ees seisavad, siis mis on alternatiiv? Alternatiiv on see, et me nende probleemidega ei tegele. Kas see on siis alternatiiv tuleviku Eesti jaoks? Ma toon näiteks julgeoleku: 1930. aastal oli rahuaeg …

Teie aeg! 

… ja arvati, et pole vaja julgeolekusse investeerida, 1938. aastal …

Teie aeg! 

… oli juba liiga hilja. Ja ka siis ei tule see raha mitte kuskilt mujalt kui maksumaksja taskust.

Aitäh! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on majanduse olukord. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, proua peaminister! Jõudu teile ja valitsuse liikmetele! Teate, te sõnastasite selle käsitluse selliselt: milline on alternatiiv Reformierakonna valitsusele? Ja ma ütlen teile seda: alternatiiv on Isamaa poliitika. Ja teate, proua peaminister, septembrikuus, kui te panite Vihulas kokku riigieelarvet, ma saatsin teile kirja, milles juhtisin tähelepanu nendele probleemidele, mis on hakanud süvenema meie majanduskeskkonnas, ja sellele, et majanduslanguse ajal ei tohiks riik oma poliitiliste otsustega või ka otsustamatusega ise meie majanduskeskkonda habrastada ja ettevõtluse kindlustunnet lõhkuda. Kahjuks valitsus ei võtnud seda arvesse ka 2024. aasta eelarve tegemisel. 

Detsembrikuine Eesti Panga prognoos on mõjunud ühiskonnale vägagi murettekitavalt. See näitab seda, et üle on hinnatud ka käesoleva aasta eelarves tulude laekumine, mis on valitsuse liialt optimistliku prognoosi alusel tehtud, kasvab tööpuudus ning valitsuse prognoositud majanduskasvu asemel ootab meid sellel aastal ees paraku majanduslangus ja kasvav tööpuudus. 

Ja minu küsimus, proua peaminister. Loomulikult on Eesti riik silmitsi väga eripalgeliste kriisidega, millele tuleb otsida vastuseid kogu ühiskonnast ennekõike nendel meestel ja naistel, kes riigi juhtimise vastutust kannavad. Aga küsimus on selles, et kui ma vaatasin detsembrikuiseid ja käesoleva aasta alguse jaanuarikuu valitsuse kabinetinõupidamiste ja valitsuse istungite päevakordi, siis ma ei näinud seal mitte ühtegi punkti selle kohta, et oleks arutatud riigi rahanduse olukorda, riigi majanduse olukorda ja seda, et tegelikkuses tuleks langetada sisulisi otsuseid halveneva majanduskeskkonna tõttu. Proua peaminister, kas te leiate, et selline passiivsus on ennast õigustanud? Ja kas te oleksite valmis küpsema juhtimisega valitsuse senist majandus- ja rahanduspoliitika käsitlust korrigeerima?

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Jaa, aitäh! Me oleme seda teemat väga oluliseks pidanud. Me tegeleme ju kogu aeg riigi rahanduse olukorra ja riigi majanduse olukorraga, me monitoorime seda ja tegutseme selle nimel. Näiteks 2024. aasta eelarves, mis on just vastu võetud, on valitsussektori investeeringute tase 2,4 miljardit eurot. Valitsussektor, nagu te teate, on laiem kui ainult valitsus või riik tervikuna, sinna alla käivad ka kohalikud omavalitsused ja sihtasutused. Valitsussektori [investeeringud] ulatuvad 5,8%-ni SKT-st. See [näitaja] on väga palju kõrgem kui teistes Euroopa riikides, kus see on keskmiselt 3% SKT‑st. Võrreldes 2023. aastaga suurenevad valitsussektori investeeringud 277,3 miljoni euro võrra. 

Nüüd, me oleme väga keerulises olukorras, kus ühelt poolt me ei tohi anda inflatsioonile jõudu juurde, küttes ja kuumendades majandust üle, aga teisalt tuleb majanduse jahenemise tingimustes investeeringud ruttu Eesti majandusse suunata. Seetõttu meil ongi kavas juba jaanuarikuu jooksul teha selge plaan, kuidas see 1,9 miljardit, mis on 2024. aasta eelarves, kiiresti Eesti majandusse suunata. Seal on investeeringud taristusse, seal on investeeringud, mis puudutavad kinnisvaraobjekte, aga seal on ka meetmed, mis puudutavad ettevõtluse toetamist. Meil on terve hulk Euroopa raha, mida me saame kasutusele võtta, ministeeriumide ülesanne ongi vaadata üle just need kohad, kust king kõige rohkem pigistab, kus on kõige rohkem tuge vaja, ning disainida need meetmed niimoodi, et raha tõepoolest sinna jõuab ja võetakse võimalikult kiiresti kasutusele. 

Nüüd, ettevõtluse või majanduse elavdamiseks oleme teinud ühe olulise reformi, mis jõustub 2025. aastal, ja see on tulumaksureform. Sellega me vähendame ettevõtete koormust palgatõusude või tööjõukulude mõttes ja tegelikult jätame inimestele rohkem raha kätte, aga see raha tuleb omakorda tuleb majandusse tagasi. Maksusüsteem ja maksureformid, mis me oleme teinud, muudavad kogupildi teistsuguseks, sest me tahame, et töötamine areneks ja et inimeste palgad oleksid kõrgemad. Aga me maksustame tarbimist ja autosid, mida meil on erakordselt palju.

Aitäh! Urmas Reinsalu, täpsustav küsimus, palun!

Proua peaminister! Ma ei saanud paraku sisulist vastust selles olukorras, kus Eesti asetseb. Üks asi on jutupunktid, mis on headel aegadel valitsemise esindamiseks võimalikud, aga teine asi on tegelikud otsused. Me oleme praegu olukorras, kus meil, meie regioonis on Euroopa Liidu riikidest kõige kehvem ettevõtluse kindlustunne, see on järsult kukkunud ja paraku on see juhtunud valitsuse majandusvaenuliku poliitika [tagajärjel]. Me oleme olukorras, kus mitte keegi, sealhulgas teie enda valitsuse kisklevad ministrid, ei tea, milline on riigi finantsplaan järgmiseks neljaks aastaks, riigi eelarvestrateegia. Keegi ei tea, millised maksud tulevad ja millised mitte. Ma kuulasin heausksetelt Rahandusministeeriumi ametnikelt vastuseid ja informatsiooni selle kohta, mis maksumuudatused tegelikult kavas on. Vastuseid ei ole. See olukord ei ole normaalne.  

Valitsus peab kiiresti langetama otsuseid, tegema uue riigi eelarvestrateegia, vaatama kriitilise pilguga üle kavandatavad maksutõusud ja kahtlemata tuleb venituseta rakendada Euroopa Liidu vahendid ja muud investeeringud. Kahjuks on ka teie valitsuse eelmise aasta tegevus Euroopa Liidu raha kiiremaks kasutuselevõtmiseks seisnenud paraku liiga passiivses käsitluses.  

Mul on teile positiivne uudis. Olukorras, kus on vaja teha kiireid otsuseid ja vaadata üle nii riigi rahanduspoliitiline väljavaade kui ka astuda samme usaldusväärse majanduskeskkonna tekitamiseks, peab kriisis tegutsema reaalajas. Mitte nõnda, et te ütlete, et saate kokku koalitsioonierakondade juhtidega – nagu läinud nädalal oli – ja siis leiate ühise aja, et arutada riigi majanduse ja rahanduse väljavaateid. Reaalajas tuleb tegutseda! Poolteist kuud ei ole valitsus käsitlenud majanduse ja rahanduse olukorda. Seetõttu ma annan teile praegu Isamaa nimel üle valitsuse jaanuarikuise tööplaani, kus ma kutsun esile loobuma asendustegevustest ja keskenduma meie majanduse toestamisele …

Teie aeg! 

… ja majanduslangusest väljatulemisele. Niisuguse positiivse esimese koostöösõnumiga alustan Isamaa nimel, proua peaminister. 

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Jaa, aitäh! Majanduslik kindlustunne on täpselt samasuguse graafikuga vähenenud ka meie lähiriikides. Nii nagu ma ütlesin, Põhjamaade majandusega on Eesti majandus väga otseselt seotud. Loomulikult, sõda mõjutab kindlustunnet. Ja sellega me tegeleme, et seda kindlustunnet suurendada. 

Nüüd, mis puudutab tööpuudust, siis ma lihtsalt tuletan meelde, et teie enda erakonda kuuluv minister Kristjan Järvan, kes vastutas ettevõtluse eest, ütles detsembris 2022, et olukorda jälgitakse pingsalt, ja arvas, et mõistlik oleks sekkuda siis, kui töötute arv tõuseb 70 000-ni. Ma lihtsalt tuletan teile meelde, et hetkel on tööpuudus on 54,4 tuhat. Tööpuudus on eelmisel aastal kasvanud 2000 inimese võrra, samal ajal kui meil on hõivatuid 700 000, ja see tööpuudus oluliselt suurenenud ei ole, isegi kui Eesti Pank seda edaspidi prognoosib. Loomulikult, me jälgime seda väga tähelepanelikult ja seetõttu ma ütlengi, et kogu see raha, mille kasutamises me oleme kokku leppinud, tuleb kasutusele võtta. 

Ma piilusin neid teie ettepanekuid ka. Aga mul tekib muidugi väga palju küsimusi. Siin tundub nagu hästi lihtne: 150 000 riigieelarvelisest töökohast kaotada kolmandik. Kui hakata sinna sisse vaatama, siis minul tekib näiteks küsimus selle kohta, et kui teie olite valitsuses nii pikalt, siis te kasvatasite Välisministeeriumi kulutuste mahtu ühe aastaga 35%. Ehk 2020 versus 2019, ühe aastaga välisminister Reinsalu kasvatas Välisministeeriumi kulutuste mahtu 35%. Võrdluseks: Statistikaameti andmetel suurenes Eesti sisemajanduse kogutoodang 2019. aastal vaid 4,3%. Te kasvatasite kulusid 35%. See on huvitav, et Välisministeeriumi kulutuste mahtu kasvatati kaheksa korda rohkem, kui majanduspotentsiaal tol hetkel võimaldas. 

Nüüd see, et kaotada töökohti. Jällegi, hakkame sinna sisse vaatama. Te ütlete, et koondada 7500 ametnikku, aga tegelikult meil valgekraelisi ametnikke ju nii palju ei ole, 10 000 on eriteenistujad ehk politseinikud, päästjad, vanglaametnikud ja diplomaadid. Keda me siis ikkagi teie arvates lahti laskma peaks? Aga jällegi, ma tuletan meelde, et te olete olnud erakordselt pikalt valitsuses, kõikide erakondade [ministritest] olete teie olnud kõige pikemalt valitsuses. Miks te ei teinud neid kärpeid siis …

Teie aeg! 

… kui oleks võinud seda teha?  

Aitäh! Ja üks lisaküsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra Riigikogu juhataja! Proua peaminister! Kõigepealt soovin teile meeleolukat ja vaheldusrikast aastat. Ma olen alati nii küsimusi esitades kui ka kõnet pidades ... Härra spiiker, kas ma saan otsast peale alustada? Härra Reinsalu segas peaministrit, võib-olla peaminister ei saanud keskenduda.

Härra Epler, te võite rahulikult oma küsimust jätkata, aga ma arvestan seda vahejuhtumit …

Aitäh!  

... ja annan teile aega. Rain Epler, alustage palun algusest. (Rain Epler räägib saalist.) Anname Rain Eplerile täiesti algusest peale, ma arvestan selle 30 sekundiga. Palun!

Aitäh! Küsimusi esitades ja ka kõnesid pidades ma olen alati usaldusväärsetele allikatele tuginenud. Ja ma nüüd pisut kulutan oma küsimuse küsimiseks ettenähtud aega, et allikale viidata. See omakorda annab teile võimaluse hoida aega kokku ja mitte alustada lausega "Ma ei tea, millistele andmetele te tuginete", saate kohe sisu juurde minna. Tuginen Nord Pooli täitsa ametlikele andmetele. Te ütlesite, et elektri hind detsembris sel aastal versus möödunud aastal langes 66%. Vastab tõele, kellelgi teie nõunikest on protsentarvutus selge. Aga vaadakem veidi laiemat konteksti. Vaadakem Eesti konkurentsivõimet selles valguses. Kuni 2020. aastani oli meie elektri hind Soomega praktiliselt võrdne pikki aastaid. Aga viimased kolm aastat, kui teie olete valitsenud, on juhtunud järgmine: 2021. aastal oli see 20% kallim kui Soomes, 2022. aastal 25% ja möödunud aastal koguni 61% kallim. Te ilmselt ütleksite nüüd, et see on kokkusattumus või koguni Jüri Ratase ja Martin Helme süü. See muidugi ei vastaks tõele. Aga ärme ajaloole keskendu. 

Kas valitsuse laual on selge konkurentsivõime parandamise alameesmärk viia elektri hind vähemasti Soomega samale tasemele? Ja millised on need sammud, mille abil te plaanite selleni jõuda?

Aitäh! Majanduse konkurentsivõime koosneb väga mitmest elemendist, mitte ainult ühest elemendist, vaid mitmest elemendist. Võtame suures plaanis kolm sellist elementi: üks on maksukoormus, teine on tööjõukulud ja kolmas on sisendite hinnad. Nüüd see, millest teie räägite, on üks nendest elementidest ehk sisendite hinnast veel üks, mis on konkreetselt elektri hind. Kui te võrdlete Soomega, siis maksukoormus on meil 10 protsendipunkti madalam kui Soomes, ehk seal oleme meie konkurentsivõimelisemad. Tööjõukulud on meil madalamad kui Soomes, ka seal oleme meie konkurentsivõimelisemad. Ja elektri hind tõepoolest viimasel aastal on olnud kõrgem, kui on olnud Soomes. Aga see on üks element, teised sisendid ei ole tegelikult ju oluliselt kallimad. 

Nüüd, võrdleme teiste riikidega. Euroopa Liidus keskmiselt on elektri hind keskmiselt 21 senti, meil on 15,7 ehk siis 25% odavam kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kui me vaatame seda suurt pilti, siis näeme, et jah, meie hind on kallim kui Soomes ja Rootsis, aga see on näiteks odavam kui Leedus, natuke küll kõrgem kui Lätis. Ja kui me vaatame gaasi hinda siia juurde, siis see on hästi huvitav. Vaatan ka Riigikogu liikme Aivar Koka poole, kes on öelnud, et kui me seda FSRU laeva ei osta, siis lähevad meil hinnad väga kõrgeks. Meie gaasi hind on täpselt poole odavam, kui on Soomes. Nii et see on kindlasti väga positiivne. Ja hind on tunduvalt madalam kui see, mida Aivar Kokk ennustas aasta tagasi. Ja see on positiivne, need on positiivsed näitajad. 

Mida me nüüd teeme just seoses elektri hinnaga? Meil on terve rida projekte, me tegeleme taastuvenergia turule tuleku kiirendamisega. Me hakkame arutama kohe ka Eestisse tuumajaama loomise võimalust. Kas see on tasuv või ei ole tasuv? Kliimaministeerium tuleb ka sellega valitsusse. Me tegeleme erinevate ühenduste rajamisega, et meil oleks ka võimalik varieeruda, ja me tegeleme elektrivõrkude desünkroniseerimisega just selleks, et me oleksime ühendatud Mandri‑Euroopa võrkudega ja et me ei sõltuks Venemaast, nii et Venemaa saaks rubilniku välja tõmmata ja meil läheks elekter ära. See oleks juba tõeliselt kallis. 

Aitäh! Ma lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Enne, kui me jõuame neljanda küsimuseni, on küsimused istungi läbiviimise protseduuri reeglite kohta. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, lugupeetav Riigikogu esimees! Teile jõudu ka selle istungjärgu parlamenditöö juhtimisel!

Aitäh!

Kuid sisulisena olen ma veidikene nõutu. Ma tahaksin alustada ka seda arutelu niisuguses heatahtlikus ja koostööaltis vormis. Vaadake, ma küsisin proua peaministrilt kahes küsimuses erinevas formuleeringus selle kohta, miks valitsus ei ole kriitiliselt halvenevas majandusolukorras ei detsembrikuu jooksul ega jaanuari alul tegelenud sisuliselt majandusteemadega, ei ole riigi rahanduse ja majanduse olukorda käsitlenud ei kabinetinõupidamistel ega valitsuse istungitel. Paraku ma ei saanud sisulist vastust. Minu küsimus teile, kuna istungi juhatajana te jälgite erapooletu arbiitrina niisugust olukorda ja annate ka hinnanguid sisuliselt: kas teie saite, härra Riigikogu spiiker, vastuse, miks valitsus selle pooleteise kuu jooksul ei ole käsitlenud majanduse ja rahanduse olukorda?

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Riigikogu istungi juhataja ei anna hinnanguid vastustele. Ja te teate väga hästi, et kui püsitakse teemas, siis istungi juhataja ei sekku arutellu. Seega ma ei saa kuidagi lugeda seda küsimust praegu ka istungi läbiviimise protseduuri reeglite kohta käivaks küsimuseks.

Aivar Kokk, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Ma lihtsalt soovin peaministri vale ümber lükata. Kui me rääkisime LNG‑terminalist, siis me rääkisime eraettevõttest, mitte riigi …

Jah, aga …

Selle tõttu gaasi hind tõusis 285 eurot megavatt-tunni peale. Ma rääkisin siis 50 eurost megavatt‑tunnist. Te võite vaadata oma …

Aitäh, Aivar Kokk! Aga meil …

Ja täna on … (Hääled saalist.) Järgmisest aastast jõuab ta …

Aitäh! Aga meil ei ole …

Ma paluks, et juhataja (Hääl saalist.) ei lubaks …

Protseduurireeglid ei ole vastulausete koht.

… peaministril valetada siin saalis.

Lugupeetud kolleeg, aga protseduurireeglite kohta küsimine ei ole vastulause võimaluse koht. Seda kahjuks meie kord ette ei näe. 

Ja Helle-Moonika Helme, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Aitäh! Minul on küll, ma arvan, täiesti selline küsimus, mis puudutab protseduurireegleid. Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ütleb väga selgelt, et siin saalis räägitakse ja kasutatakse ainult eesti keelt, ja kui juhtubki – teinekord ikka –, [et öeldakse midagi võõrkeeles,] siis tõlgitakse see ära. Teie kohustus oleks olnud sekkuda, kui peaminister kasutas venekeelset sõna, öeldes "rubilnik". Ma võin selle ära tõlkida, see on "lüliti". Teie kohustus oleks olnud sekkuda ja öelda, et siin saalis ei räägita vene keeles.

Aitäh!

Nii! Me läheme neljanda küsimuse juurde, mis on regionaalminister Madis Kallasele. Selle küsimuse esitab Vadim Belobrovtsev ning teema on regioonide toetamine. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Juba eelmise aasta suvel vaidlesime me siin Riigikogu suures saalis tulumaksuseaduse ning sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu üle. Selle seaduse eesmärk oli võtta ära raha nendelt omavalitsustelt, kes saavad oma tegevustega paremini hakkama, ja jagada see siis nende omavalitsuste vahel, kel nii hästi ei lähe, kusjuures jutt käib päris suurest summast, 8,3 miljonit eurost. Näiteks Tallinna linn jäi selle valitsuse otsuse pärast 4,5 miljonist eurost ilma. Lisaks sai sellest otsusest kahju veel 13 tublit omavalitsust. Detsembris te võtsite meedias sõna ja andsite mõista, et selline samm oli alles algus ja tublimatelt omavalitsustelt tulebki veel rohkem raha ära võtta. Kõige suurem kärbe teie sõnul oleks Tallinnas, selle lähiümbruses ning vähemal määral Tartus ja Tartu lähiümbruses. Ja aastal 2027 kaotas Tallinn tänu teie muudatustele umbes 20 miljonit eurot, Saku vald umbes miljoni, Saue vald kaks miljonit. Saue vallavanem oli selle suhtes väga kriitiline, seda mõtet ei toetanud ta kindlasti. Ma julgen oletada, et ka Tallinna linn seda mõtet ei toeta, sest 20 miljonit on ikkagi väga suur raha, selle eest saab näiteks täielikult renoveerida kaks kooli või siis ehitada valmis kaks või isegi kolm uut lasteaeda. 

Nii et minu küsimus on selline: kas teie arvates selline regionaalpoliitika, kus omavalitsusi karistatakse selle eest, et nad on oma rahaasjadega tublid olnud, on jätkusuutlik, õige ja õiglane?

Härra minister, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea küsimuse esitaja! Kõigepealt, ma kindlasti ei taha kuidagi Eesti omavalitsusi omavahel vastandada ja öelda, et meil on tublimad ja mitte nii tublid. Me räägime ikkagi olukorrast, kus meil on 79 omavalitsust ja neist umbes 60 puhul on elanikkond, ennekõike tööealine elanikkond liikunud viimase 15–20 aasta jooksul Tallinnasse ja Tallinna lähiümbrusesse või Tartusse ja Tartu lähiümbrusesse. Ehk väga raske on neid 60 kohalikku omavalitsust süüdistada selles, et nad on teinud valesid juhtimisotsuseid või et nad ei ole saanud oma tööga hakkama. Lihtsalt tulumaks on liikunud nendesse kümmekonda kohalikku omavalitsusse, kellele on sellega loodud teistsugune eelarvebaas investeeringuteks ja erinevateks tegevusteks. 

Olen viimasel ajal kohtunud ka päris paljude kohalike omavalitsuste juhtidega, veel eile rääkisin päris pikalt Eesti Linnade ja Valdade Liidu juhatuse esimehega ja Tallinna linnapeaga, ja minul on küll see tunnetus juba olemas, et tegelikult Eesti kohalike omavalitsuste juhid ka Tallinnas ja Harjumaal mõistavad, et ei saa olla kaks Eestit, nii et Tallinnas ja Harjumaal ja ka Tartus ja Tartumaal on kogu aeg tulumaksu väga kiire kasv, suudetakse Euroopa Liidu struktuurfondide vahendeid investeerida, suudetakse muid investeeringuid teha, aga ülejäänud Eesti peab üha rohkem ja rohkem ütlema nendest projektidest ära, üha rohkem inimesi ei saa enam samal tasemel teenuseid, nagu seda suudab pakkuda näiteks Tallinn või teie mainitud teised kohalikud omavalitsused. Nii et mingid sammud tuleb astuda. 

Kui me vaatame, missugune on Eestis olukord eri regioonide toetamisega, siis näeme, et need sammud, mis me oleme teinud varasema 20 aasta jooksul piirkondade toetamiseks, ei ole loonud piisavaid eeldusi, et maapiirkondade, sageli ka maakonnakeskuste kohalikud omavalitsused saaksid teha piisavalt investeeringuid või tagada jätkuvalt oma piirkonna inimestele piisavaid teenuseid. Seetõttu on selline mudel välja pakutud. See ei ole kuidagi vastandumine, see ei ole kuidagi nende piirkondade vahendite äravõtmine, vaid see on lihtsalt tegeliku olukorraga arvestamine. Maapiirkondades on rohkem pensioniealisi ja linnapiirkondades on rohkem tööealisi elanikke. Me proovime tulumaksu[summade jagamisel] sellega rohkem arvestada.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun! 

Aitäh! Ma arvan, et tõepoolest me kõik, kaasa arvatud omavalitsuste juhid, oleme nõus sellega, et meil kahte Eestit vaja ei ole. Küll ei ole nad nõus selle poliitikaga, mida te pakute lahenduseks. Ma siin juba rääkisin Saue vallavanemast, kes alles detsembrikuus ehk põhimõtteliselt poolteist kuud tagasi või isegi vähem oli väga kriitiline selle sammu suhtes. [Meedias] tsiteeritakse isegi Mulgi vallavanemat Imre Jugomäed, kes küll tervitab mõtet regionaalse ebavõrdsuse vähendamisest, aga on samamoodi hästi kriitiline selle suhtes, et seda peab tegema teiste omavalitsuste arvel. Nii et ma hästi ei usu, et väga paljud just niisuguseid meetmeid toetavad.

Aga mul on selline küsimus. Eile ilmus veel üks artikkel, mille autor olete teie, ja seal on selline tsitaat: "Üks selline võimalus on näiteks juriidilise isiku tulumaksu osaline laekumine omavalitsuse tulubaasi. See tähendaks muudatust, millega hakkaks omavalitsus raha saama nende töökohtade pealt, mis füüsiliselt asuvad nende territooriumil. Omavalitsused oleks nii ka veel enam huvitatud leidma uusi võimalusi ettevõtluse arendamiseks oma piirkonnas." See mõte ei ole väga uus, et maksustada mitte elukoha järgi, vaid töökoha järgi, sellest on räägitud hästi ammu. Aga kas te saaksite natuke lahti seletada, kuidas teie seda näeksite, kuidas selline süsteem võiks tööle hakata?

Aitäh! Kõigepealt, vastuseks teie küsimuse esimesele poolele, mis puudutab kriitikat sellele plaanile, ma veel kord ütlen, et kui riigi rahaline seis oleks oluliselt teine, siis me arvatavasti suudaksime nii kaitsekuludesse, õpetajate palkadesse kui ka kohalike omavalitsuste üldbaasi panna rohkem vahendeid juurde. Praegu me oleme seisus, kus me saame valikuid teha nendes raamides, mis meil on, ja sellest lähtuvalt oleme me esitanud praegu sellise muudatuse kohalike omavalitsuste olukorra parendamiseks. Kahjuks on valikud sellised. Ja ma aktsepteerin seda. Mul ei ole mõtet käia kohalikes omavalitsustes ja öelda, et riik peab andma 50 või 100 miljonit eurot kohalikele omavalitsustele juurde, sest siis ma peaks kohe ka ütlema, kustkohast see tuleb, milliste maksude abil või milliste teenuste ärajätmise hinnaga see tuleb. Seda ma teha ei saa, see oleks vastutustundetu. 

Nüüd, kuidas on mõeldud juriidilise isiku tulumaksu laekumine kohalikele omavalitsustele. Tõesti, hetkel sõltub kohalike omavalitsuste tulubaas sisuliselt ainult sellest, kui palju on nende territooriumile sisse kirjutatud tööealisi elanikke, ja alates 1. jaanuarist sõltub see mingil määral ka pensioniealistest inimestest. Aga see, kui su territooriumil on näiteks tööstusettevõtted, tehased, kauplused, mis iganes, ja seal töötavad naabervalla inimesed, siis kahjuks, nagu me mõlemad teame, kohalik omavalitsus saab sellest sisuliselt 0 eurot. 

Nüüd, see uus muudatus olekski selline, et kõigist nendest maksudest, mida juriidilised isikud maksavad tulumaksuna Eesti riigi keskeelarvesse – see summa on umbes 700 miljonit eurot aastas –, 5% jaotatakse ära kõigi kohalike omavalitsuste vahel vastavalt sellele, kui palju on mingis kohalikus omavalitsuses töökohti. Mulle tundub, et see lahendus on saanud ka kohalikelt omavalitsustelt positiivse tagasiside. Jah, me teame, et suurimad kasusaajad sellest on need kohalikud omavalitsused, kus on palju töökohti, ennekõike näiteks Tallinn, Tartu, Rae vald ja ka maakonnakeskuste linnad. Aga kõik on öelnud, et tegelikult see on õige suund, selles suunas tuleb liikuda ja see annab kohalike omavalitsuste juhtidele ja volikogudele selge signaali: iga töökoht nende territooriumil on väga väärtuslik, sõltumata sellest, kes seal konkreetselt töötab, kas ta käib tööle naabervallast või veel kaugemalt. See on see loogika. 

Eks seda tuleb kindlasti veel arutada just selle koha pealt, et kas töötajate register, millel see põhineb, ikkagi on nii täpne. Aga need ongi sellised arutelud, mida saaks tulevikus teha, sest tegelikult me kõik soovime, et töötajate register oleks täpne ja annaks tegeliku ülevaate sellest, kuskohas keegi töötab. See oleks ka veel teine boonus selle asja juures.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, lisaküsimus, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud regionaalminister! Me oleme sel teemal siin Riigikogus juba mitu korda arutlenud ja te olete mitu korda öelnud, et tõesti mitmed kohalikud omavalitsused olid lausa raskustes oma eelarve kokkupanemisega. Linnade ja valdade liit on tegelikult teinud ka ühe arvutuse ja analüüsi ning leidnud, et suur ja kiire hinnatõus, laenuintresside kasv ja seesama palgatõus, mis oli enne valimisi, on tegelikult kohalike omavalitsuste eelarvetest viinud ära suurusjärgus 150 miljonit eurot. Nüüd on mitmed omavalitsused järjest kõikide nende maksutõusude ja hooldereformi tõttu pidanud oma kulusid optimeerima, isegi asutusi sulgema, et nende kriisidega toime tulla.

Minu jaoks ongi see uus regionaalpoliitika ja selline ümberjagamispoliitika natuke arusaamatu. Me anname ümberjagamise teel ühele omavalitsusele raha juurde, aga siis võtame reformide ja maksutõusudega neilt sellesama raha jälle ära ja veel pealekaubagi, veel rohkemgi. See, et riik jagab vaesust ümber, kahjuks ei tee ühtegi omavalitsust rikkamaks.

Ma olen seda küsimust küsinud juba mitu korda, aga ma küsin veel. On teil olemas kindel näide, kui palju nüüd tänu sellele ümberjagamispoliitikale on mõni omavalitsus saanud lisaks investeerida? Kas on näiteks mõni kindel projekt, millele on saanud taotleda lisarahastust, Euroopa rahastust? Ma saan aru, et just selle jaoks oli see välja mõeldud. On teil konkreetseid näiteid? Ja teine: on teil olemas ka analüüs ja prognoos, kui palju need maksutõusud ja reformid omakorda viivad sellel aastal omavalitsustest raha välja?

Aitäh! Ma alustan küsimuse teisest poolest. Kas on konkreetsed numbrid, kui palju need maksumuudatused mõjutavad konkreetseid kohalikke omavalitsusi? Loomulikult, 10. jaanuaril meil ei saa veel olla täit ülevaadet sellest, milline on käitumuslik mõju, kuidas see konkreetselt mõjub kohalikele omavalitsustele sõltuvalt sellest, milliseid teenuseid nad pakuvad, kui me räägime näiteks käibemaksutõusust. Samas, me kõik teame ju väga hästi, milline on olnud hindade tõusu mõju kulutuste kasvule. Võtame kas või euribori, mis on väga suure kuluga kohalikele omavalitsustele, kuna enamikul kohalikel omavalitsustel on arvestatavas mahus laenukoormust ja euribor on seda väga palju mõjutanud.

Samas, teistpidi jälle, nagu ka peaminister viitas, on mitmed kulud õnneks oluliselt langenud. See puudutab näiteks energiahindade stabiliseerumist ja paljudel juhtudel ka vähenemist. Vastukaaluks kindlasti see, et varasema 30 aasta jooksul on kohalike omavalitsuste tulubaas tulumaksu kasvu mõjul ka alati kasvanud. Siin ei olnud erand ka eelmine aasta, ka eelmine aasta oli selles mõttes positiivne. Ehk tegelikult on päris palju kattekohti, kust kohalikud omavalitsused saavad vahendeid juurde.

Samas, ma ei eita, et minu eelistus ja soov on see, et need võiksid olla oluliselt suuremad summad, mida kohalikud omavalitsused saaksid kasutada nii hinnatõusu kui ka euribori kasvu tõttu tekkinud lisakulude katteks.

Kas on mõni konkreetne näide selle kohta, et kohalik omavalitsus on saanud kasvu ümberjagamisest kasu? Reaalsus on see, et mitte ühelegi kohalikule omavalitsusele ei ole ju seda raha tänaseks veel laekunud, sest see kord hakkas kehtima 1. jaanuaril, sellest 2,5%-st see osa, mis puudutab pensioni tulumaksu, oli ainult 0,7%, kuna teine osa olid hoolekandereformi vahendid. Praeguseks ma tean küll näiteid sellest, et kohalikud omavalitsused, ennekõike näiteks Ida‑Virumaal, on saanud oma eelarvestrateegia tasakaalu, kuna nad said arvestada tuleviku vaates oluliselt teiste numbritega ja eelarvestrateegias on juba sees konkreetsed objektid, mida nad said sinna jätta. Aga kahjuks me räägime praegu tulekahju kustutamisest, mitte lisavõimaluste loomisest, sest Eestis on umbes 60 kohaliku omavalitsuse olukord äärmiselt keeruline. Sellega me peame arvestama.

Aitäh! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Tänane viies küsimus on kliimaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Rain Epler, teema on Nordica ja seotud ettevõtete olukord ja arengud. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Soovin ka teile tegusat alanud aastat. Teie olete laia profiiliga minister, teilt saab küsida nii mullaelustiku ja metsaraie kui ka teedeehituse ja lennunduse kohta. Paar valdkonda veel, ja varsti ei ole teistel ministritel vaja tullagi, aga püsime täna lennunduse juures. 

Mul on tegelikult selline avatud küsimus. Rääkige ausalt ära, kuidas on siis olukord Nordicas ja sellega seotud ettevõtetes. Soovitatakse selliseid avatud küsimusi küsida, siis saab vastaja põhjalikult vastata. Mõned sellised suunavad märksõnad. Millal erikontrolli lõppraport valmis saab ja kas seda siis viivitamatult ka Riigikogu liikmetele tutvustatakse? Kas vaheraporti põhjal on teie hinnangul põhjust nõudeid esitada nõukogu või juhatuse liikmete vastu? Kas vastab tõele see tempo, millele viitas ERR-ile antud intervjuus Sander Salmu, kui ta ütles, et jaanuaris tahaks juba mõne ostjaga lepinguni jõuda? Ja kui see vastab tõele, siis milliseid ettevõtteid see puudutab, kas kogu seda [Transpordi] Varahaldust, Nordicat ja Xflyd või mõnda neist? Kas te saate omalt poolt kinnitada, et ostuhuvilistega ei ole seotud inimesed, kes on viimase kolme aasta jooksul Nordica juhtimises osalenud? Kui palju riik tulu võiks loota? Ja nii edasi. Aga jah, põhiküsimus ongi nii avatud, nagu ta oli ette saadetud: milline on tänane seis ja millised on perspektiivid?

Aitäh! Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Hea küsija, teile samamoodi tegusat aastat! Loodame, et see aasta läheb, nagu te kirjeldasite, avatud meelega, ja püüame siis olla mõistvad. 

Nordica üldisest olukorrast. Avalikkusele on suur hulk selle ettevõttega seotud informatsiooni olnud ju kättesaadav. Eks ajakirjandus seda jälgib, meie samamoodi. Ja tänased tähtajad – püüdes kõiki neid küsimusi jälgida, mis te küsisite: meie vahearuanne on Kliimaministeeriumile tulnud, see tuli detsembris. Vahearuanne kirjeldab seda, seal on ülevaadet sellest, mis on ettevõttes toimunud, millistele küsimustele võiks ja tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Meie omalt poolt oleme vahearuande üle vaadanud, kohtunud selle aruande tegijatega ja ilmselt veebruari teisel nädalal – vähemalt praegu on nii planeeritud – on erikontrolli lõpparuanne ka kättesaadav, vähemalt meile peaks olema. 

Sealt edasi, mina arvan küll, jah, see on minu isiklik veendumus, et see, mis pole ärisaladus või mida on võimalik selle alt välja võtta – ja ma arvan, et enamikku on –, peaks olema kättesaadav avalikkusele parlamendile. Selles on mitmeid erinevaid nüansse. Juba seda erikontrolli vahearuannet vaadates – see viitab vajadusele ettevõtet paremini juhtida, küsimusi küsida, küsimustele vastuseid otsida ja nii edasi. Nii et see on kindlasti õpetlik materjal. 

Nordicast endast. Jah, see on teada, aga lihtsalt üldsusele selgituseks paar sõna. Omal ajal Nordica asutamisel oli ühiskondlik kokkulepe kahes asjas: tegemist on Eestist lennuühendusi hoidva ettevõttega, et Eesti majanduse ja Eesti inimeste jaoks oleks võimalikult palju otseühendusi, sest ma arvan, et igaüks mõistab, kuivõrd praegu on majandusolukord kogu Euroopas keeruline, et kui sa tahad siia maailmanurka saada investeeringuid ja ettevõtjaid, siis ongi veidi iseäralik öelda: "Tere tulemast Eestisse! Aga kõigepealt lennake Riiga." See peaks ikkagi siitkaudu käima. 

Nii et seetõttu see panus, et Eestist ühendusi hoida, on igati mõistlik. Mis tahes näited ka Eesti sees: me maksame ühistranspordile kümneid ja sadu miljoneid peale, sest see tegelikult on vajalik. Erastamise puhul on need tähtajad sellised, et jaanuari jooksul erastamisettevõte Superia suhtleb erinevate huvilistega. Vähemalt praegu on seatud eesmärk jõuda selleni, et mittesiduvad pakkumised esitatakse 26. jaanuariks. Seejärel saab kontrollida, kes on pakkumiste esitajad ja kas pakkumisi üldse tuleb. Mina soovitan avalikkusele mitte rajada suuri ootusi sellest ettevõttest kasu teenimisele, vaid pigem Eesti riigile mittestrateegilise ettevõtte erastamisest tulevale kasule.

Teie aeg. Aitäh! Rain Epler, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et see avatud küsimus tegelikult katabki nii laialt seda teemat, et nüüd te saategi jätkata veel kolm minutit. Ma täpsustan: kui me räägime võimalikust mittesiduvate pakkumisteni jõudmisest, siis milliseid ettevõtteid see eesmärk puudutab? Kas ühte või mitut nendest ja milliseid? Teiseks, nii ostuhuviliste mõttes kui ka mõneti võib-olla ka riigi mõttes, kas see tegevuste järjekord ei peaks olema ikkagi selline, et see erikontrolli lõppraport on enne valmis, sellest tulenevad järeldused on teadmiseks võetud ja vajaduse korral on vajalikud tegevused ette võetud ning alles seejärel saab müügi juurde minna? Ja kolmandaks küsin veel teie hinnangut praeguse info põhjal. Nagu te ütlesite, et on põhjust küsimusi esitada ja saada vastuseid, ka selle kohta, mis puudutab ettevõtte juhtimist. Kas varasematele juhtidele on põhjust ette heita tõsiseid juhtimisvigu ja kas sellest tulenevalt tuleks riigil ette võtta ka nõuete esitamine?

Aitäh, austatud küsija! Kõigepealt sellest järjekorrast. Jah, kui ettevõte oleks strateegiline ja ta hoiaks Eestist ühendusi, siis me võiksime kaaluda seda, et me paneksime sellesse lisaraha juurde, nagu oli ettevõte viimase juhatuse plaan – enne, kui ajutine juhtimine tuli palgata ettevõttesse. Siis me paneksime sinna lisaraha nende ühenduste hoidmiseks. Täna, nagu on avalikkusele ja kõigile turuosalistele teada – ma siin midagi uut või üllatuslikku ei ütle sellega –, on majandusolukord sellele ettevõttele keeruline. Seetõttu tuleb neid tegevusi, muu hulgas erikontrolli, mis meie jaoks annab selle tagasiside, kuidas riik omanikuna on ettevõttega suhestunud, kuidas näiteks seesama nominatsioonikomitee nimetatud nõukogude süsteem on toiminud, kuidas need nõukogud on jälginud omanike huvide kaitsmist, mida on teinud juhatus ja nii edasi. Ma ütleksin nii, et võib-olla on märksõnad, mis sellest vaheraportist tulevad, tegelikult ikkagi sellised üldisemad: uute ja olemasolevate projektide halb juhtimine, sealhulgas riskijuhtimine, projektide puudulik finantsjuhtimine ja huvide konflikti olukorrad.

Nii et selles me igal juhul peame selguse saama. Ütleme nii, et kui – seda me valitsuses arutasime, ka peaminister küsis sedasama – on põhjust kellelegi nõue esitada, siis seda kindlasti tehakse. Ja kindlasti konsulteerime Eestis õiguskaitseorganitega, kui selline vajadus peaks kerkima, aga me ei taha rutata sündmustest ette, esitades kindla väite, et see täpselt nii on olnud. Huvide konflikt võib olla ka selline, et selle baasilt ei ole võimalik kellelegi nõuet esitada, aga see on ikkagi nähtav ja küsitav. Nii et see on tegelik seis. 

Kui küsida selle erastamise kohta, siis ütleme nii, et ma siin ootusi juhiks pigem allapoole. Veel kord: selles ettevõttes on ka COVID-i ajal antud riigiabi sees. See mingil määral piiritleb, mida seal on võimalik müüa ja millistel tingimustel. Eks siis turuosalised ise peavad otsustama, mille vastu neil on huvi, sest Eestil on lennunduses ju kaks ettevõtet: üks on Nordica, mis omal ajal loodi, mille eesmärk oli neid opereerimisriske, mis nüüd on realiseerunud, kanda, ja teine on Transpordi Varahaldus, milles on lennukid ehk varad. Nad on mõnevõrra äriliselt omavahel seotud, sest üks liisib varasid teisele, aga siiski varade pool on oluliselt likviidsem ja erastatavam kui see operatsioonide pool. (Hääl saalist.) Me ootame, mis on nende turuosaliste, huviliste pakkumised, ja siis seejärel saame otsused teha, sest ega meie huvi ei ole kumbagi strateegiliselt omada, kui nad Tallinnast või üldse Eestist lendamist ei taha.

Aitäh! Nüüd üks lisaküsimus. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ilusat poliitaasta algust meile kõigile siin! Jätkame siis nõndanimetatud avatud küsimustega Nordica teemal. Minu küsimus lähtub sellest, et kui nüüd vaheraport on saabunud ja 26. jaanuariks on planeeritud nende mittesiduvate pakkumiste kokkuvõte saada ja kõik need huvilised ümber laua korjata või ühte kasti panna, siis on näha, palju neid tahtjaid on ja millised pakkumised nad teevad. Minu mure on aga selles, et kas ilma lõppraportit ootamata seda mittesiduvat pakkumist tehes ei või pärast välja tulla, et see on selline mitteläbipaistev tegevus, kus lõppraportijärgselt võivad ilmneda hoopis teistsugused lahendused, kas või seesama mingi nõude esitamine. Ja kas siis pärast ei või juhtuda nii, et peale müügi teostumist, ilma et meil mingeid ootusi oleks, tuleb välja, et hoopis ettevõte muutub äkitselt nii kasumlikuks, et tegevused saavad jätkuda ja pakutakse seda ühendust Tallinnast maailma teistesse riikidesse?

Aitäh, hea küsija! Ma nägin rõõmsat muiet seda küsides teiegi näol ja teie taga kolleeg Rain Epler naeris juba laiemalt. Kui selline fenomen tõesti peaks juhtuma, et pärast võimalikku erastamist või halvemal juhul selle ettevõtte lõpetamist põhjusel, et ta ei saa ise hakkama, muutub Tallinnast otse lendamine mingis võtmes väga kasumlikuks, siis ma arvan, me siin saame tunnistada ise väikest imet ja rõõmu. See oleks kindlasti suurepärane uudis tegelikult. Eks lennunduses on nagu igal pool mujal küsimus ikkagi mastaabis, vahendite võimalikult efektiivses kasutuses ja nii edasi.

Ettevõtte enda erastamise puhul me oleme valitsuselt selle mandaadi saanud koos Rahandusministeeriumiga ja seda viib läbi konsultatsiooniettevõtte Superia, mis on üsna kogenud ettevõte ostu- ja müügitehingute alal. Tegemist ei ole võimalike ootamatustega ka nende jaoks selles protsessis. Nii et selles müügiprotsessis praegu oodatakse erinevaid pakkumisi. Esimeses komplektis ei ole TVH ehk Transpordi Varahalduse varade müük, aga kui selleks tuleb ka soodne pakkumine, siis võib needki sellesse müügiprotsessi lisada.

See müügiprotsess on kaheosaline. Kõigepealt ei ole tehtud esimeses etapis tavapäraseid finantsõigusanalüüse, vaid on kindlaks tehtud kõige olulisemate lepingute andmestik ja selle pinnalt tulevad potentsiaalsetelt huvilistelt esmased hinnapakkumised. Üksnes huvitatud ettevõtetega viiakse teises etapis läbi põhjalikumad analüüsid. Nii et kõigi puhul, kes tulevad ostma – me eeldame, et nad on kutsealal pädevad, vajadusel kaasavad eksperte ja nad teavad, mida nad ostavad. Ma olen täiesti kindel, et kõik, kes plaanivad investeerida raha lennundusse, saavad kasutada nii tasulisi Eesti ajakirjanduse tellimusi kui ka rahvusringhäälingust täiesti tasuta lugeda uudiseid Nordica käekäigu kohta. Kogu see informatsioon on kõigile täiesti vabalt kättesaadav ja kui seegi pole piisav, siis saab vaadata tänase infotunni ülekannet. Kogu see informatsioon saab siit neile teatavaks.

Aitäh! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Tänane kuues küsimus on peaminister Kaja Kallasele. Selle esitab Riigikogu liige Priit Sibul ja teema on RES-i sisse kirjutatud 400 miljoni eurone kulurida. Priit Sibul, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea valitseja! No tagantjärele on väga lihtne tark olla, eks ju, nagu me kõik teame. Minu küsimus on selles, kui tõsiselt me seda riigi eelarvestrateegiat üldse võtta saame, kuivõrd juba selle RES-i tegemisel kirjutas teie juhitav valitsus sisse tühja rea, 400 miljoni eurot, ja te ütlesite, et kuna varem on teile kogu aeg ette heidetud, et maksudebatti ei ole ja kõik seda tahavad, siis te olete seda valmis pakkuma nii ajakirjandusele kui ka opositsioonile ja nii edasi. 19. septembrist on tsitaat, kus te Madis Hindrele ütlete: "Jah, see oli rahandusministeeriumi ametnike ettepanek, et ärge piitsutage ennast nii palju, et te peate kindlalt kõikidele küsimustele hetkel vastused leidma, sest aega ju tegelikult seda ette valmistada on ja arvestades seda kriitikat, et me ei ole piisavalt kaasanud ja kuulanud, siis teeme seda laiapõhjalisemalt, enne kui me tuleme konkreetse tuluallikaga välja."

Täpselt kolm kuud hiljem – nagu te eile ütlesite, tarvitseb teil vaid haigeks jääda, kui poisid hullama asuvad –, 19. detsembril andis Mart Võrklaev teada, et seda 400 miljonit ei kavatsetagi täitma hakata, see on tühi rida ja see tuleb üldse ära kaotada. Septembris rääkisite ka täiendavast 150 miljonist. 

Minu küsimus ongi see: kui tõsiselt seda riigi eelarvestrateegiat [võtta]? Te kirjutate sinna tühjad read, olete rääkinud, et riigi rahandus peab korras olema, te olete paremad kui teised ja nii edasi. Nüüd me näeme, kuidas kolme kuu pärast öeldakse, et seda rida sellisel kujul ei olegi mõistlik täita. Minu arvates see, mis te teete – nüüd emiteeritakse täiendavalt miljardites võlakirju –, on pigem mõistlik uute maksude rakendamine. Mul ongi veel selline küsimus: kas te olete arutanud ka seda, et automaks tegelikult võiks ära jääda ja sellessamas kontekstis nii-öelda realiseeruda?

Aitäh! Siin küsimuse [pealkirjas] oli sõna "kulurida", aga see on ilmselt eksitus, me räägime 400 miljoni euro suurusest tulureast. Riigi eelarvestrateegia, nagu te väga hästi teate, tehakse igal aastal ümber. Tõesti, me väga ausalt lähenesime sellele ja ütlesimegi, et see 400 miljonit on veel sisustamata ja selle me peame sisustama. Ja selle me peamegi sisustama. 

Nüüd see, mida rahandusminister ütles ja mida olen ka mina varem koalitsioonipartneritele öelnud, on see, et meie tunnetus selle debati põhjal, mis praegu ühiskonnas on, on selline, et täiendavaid maksutõuse, uusi makse selle 400 miljoni sisustamiseks inimesed ja avalikkus vastu ei võta. See tähendab seda, et me peame leidma teised teed. 

Meil on sisuliselt neli valikut. Valik nr 1 on sisustada see 400 miljonit täiendavate tuluallikatega ehk täiendavate maksudega. Valik nr 2 on sisustada see 400 miljonit täiendavate kokkuhoiukohtadega ehk leida kohti, kust riik saab kokku tõmmata. Valik nr 3 on nihutada eelarvedefitsiidi kriteeriumit, aga sealt tulevad meile teistpidi vastu nõuded, millega me oleme euroalas nõustunud. Ja valik nr 4 on kombinatsioon kõigist kolmest eelnevast. 

Nüüd, see arutelu seisab meil ees. Täpselt selliselt on see plaanitud, et kui me saame automaksu kokku lepitud ja Riigikogule üle antud, siis järgmine suur väljakutse, mis me peame lahendama, on leida kate sellele 400 miljonile, mis meil riigi eelarvestrateegias on. Seda on meil vaja teha juba 2025. aasta eelarveks ehk kokkuleppele me peame jõudma selles iseenesest suveks. Aga selge on see, et kuivõrd meil on maksukorralduse seaduses kokku lepitud, et kõik makse puudutavad asjad peaksid olema vähemalt kuus kuud enne vastu võetud, siis me peame siiski juhul, kui seal on mingi maksuelement, jõudma esimese poolaasta jooksul valitsuses kokku leppida ja tulla sellega ka Riigikokku. 

Aga veel kord: 400 miljonit on vaja sisustada ja see on vaja sisustada selle aasta alguses. On teada, meie tunnetus on selline, et pigem otsime kohti, kust riiki kokku tõmmata, mitte ei lähe inimestelt küsima täiendavat maksu.

Aitäh! Priit Sibul, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Hea valitseja! Ma loodan, et see pealkiri ei ajanud teid segadusse. Ma eeldan, et te saite aru, et tegelikult me räägime sellest 400-miljonilisest tulureast, kuigi ekslikult tõesti oli seal kirjas "kulurida". Aga lisaks sellele 400-miljonisele tulureale oli nii või teisiti planeeritud 150 miljonit kokkuhoidu. Ehk nüüd on see ülesanne üüratult kõrge, arvestades seda, et käesolevaks aastaks tegi Rahandusministeerium ministeeriumitele ettepaneku 50 miljoni ulatuses kokkuhoiukohti leida. Aga mulle tundub, et see ülesanne vist päriselt ei õnnestunud, kuigi ma kahjuks peast ei mäleta, võib-olla ma eksin siinkohal. 

Aga mu küsimus. Te viitasite, et ikkagi on võimalus kombinatsiooniks, aga ma saan aru, et automaksu ärajätmist te siiski valitsuses ei ole kaalunud ja see on teil kahjuks endiselt töös. Teie vastusest jäi mulje, justkui võiks, kui te suudate kokkuleppele jõuda, mingi maksutõus siiski tulla, vaatamata sellele, et Võrklaev ütles, et uusi makse ei tule. Mis teie arvates kõige tõenäolisem stsenaarium selles segaduses võiks olla? 

Aitäh! Ma tuletan meelde, et me oleme selles koalitsioonis kolme erakonnaga. See tähendab seda, et meie erakonna vaade, mida erakonna juhatus on kinnitanud, on see, mis rahandusminister ütles ka välja. Meie erakonna tunnetus on see – nende sammude toel, mis me oleme pidanud tegema riigieelarve kulude-tulude paremasse korda saamiseks –, et tegelikult maksumaksjad ei taha rohkem selliseid samme vastu võtta. Küll aga ma tean, et sotsiaaldemokraadid pigem näeksid maksutõuse ja Eesti 200-l on kindlasti ka oma vaade. Me peame omavahel seda arutama. 

Nüüd, väga õigesti osundate sellele 150-le miljonile. See 150 miljonit on ette nähtud eelarverevisjoniks ja selle alla lähevad kõigepealt kolm ministeeriumit: Sotsiaalministeerium, Rahandusministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Need on need kohad, kus on tegelikult väga suured tükid, mis puudutavad ka erinevaid toetusi. Eelarve revisjoni protsess juba käib. Ehk siis mitte nii, et meil on olemasolev eelarve ja me vaatame, mida me lisaks sellele võime teha, vaid me võtame selle nii-öelda pulkadeks lahti ja vaatame kõiki asju, mida me praegu teeme, et saada aru, kas me peaksime neid tegema ja kas me peaksime neid tegema sellisel kujul või on võimalik leida kokkuhoiukohti. Tõesti, see 150 miljonit on peaks sellest eelarverevisjonist tulema, aga ka see ei ole lihtne ülesanne. 

Teie ettepanek – jätta ära automaks – tähendaks veel 200 miljonit lisaks sellele 400 miljonile, sest selle 200 miljoniga, [mis tuleb] automaksu [kehtestamise]ga, oleme me juba riigi eelarvestrateegias arvestanud. Ehk siis tuleks sellele lisaks veel 200 miljonit, seega 600 miljoni ulatuses tuleks leida veel kohti, aga see on ilmselgelt keeruline ülesanne. 

Nüüd teie küsimuse juurde. Kui palju me eelmisel aastal neid kokkuhoiukohti saime? Kui me võtame kokku need rasked otsused, mis me tegime tulupoole pealt, mis me tegime tegelikult ka teatud toetuste kärpimisega, mis me tegime ministeeriumide kärbetega, siis sellega meil tuli ikkagi 500 miljonit kokkuhoidu ehk me saime 500 miljoni ulatuses parandada eelarve seisu. See oli väga suur pingutus ja väga raske, ma mõtlen ka siin Riigikogus. Ega kärpekohtade leidmine ei ole ka sugugi lihtne. Kui me ei räägi üldiselt, vaid läheneme konkreetselt, siis öeldakse: "Ei-ei, seda ei tohi ära jätta. Ei, seda ka ei tohi ära jätta. Ei, sinna peaks hoopis juurde panema." 

Teie aeg! 

Nii et sinna see jutt tavaliselt jõuab. 

Aitäh! Nii, ja nüüd lisaküsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra Riigikogu juhataja! Proua peaminister! Minu arvates see vaidlus, kas küsimuses on tulu või kulu, on mõnes mõttes semantiline. Vähemasti see ideaal, mida Reformierakond on alati jutlustanud, ütleb ju, et kui on kulu, siis sama palju peab olema tulu ja vastupidi, et kõik oleks tasakaalus. Need on muidugi sõnad. Tegudes olete teie laenukoormust jõudsalt kasvatanud, ehk ei ole tulnud need asjad niimoodi välja. Aga see on jällegi selline retrospektiivne taustajutt. 

Mu küsimus on tegelikult lihtne. Mart Võrklaev ütles – täpset tsitaati mul ei ole käepärast – umbes nii, et tema sai aru, et Eesti rahvas rohkem maksutõuse välja ei kannata. Ja minu küsimus on, kas see arusaamine jätkuvalt on ainult Mart Võrklaeval või on see arusaamine kuidagi laiemalt koalitsioonis ja valitsuses samasse punkti jõudnud.

Aitäh! Mulle tundub, et kes iganes jälgib meediat, see teab, et on väga suur pahameel sellega seoses, et me oleme sunnitud makse tõstma, et katta neid kulusid, mis riigil on. Veel kord: tuletan meelde, et 3% SKT-st julgeolekusse on kõikide erakondade lubadus. Seda 3% varasemalt ei olnud, sest varem oli see 2% peal. See on täiendav kulu, millele tuleb leida ka täiendav tulu. 

Või siis sama jutt, et õpetajate palgad peaksid tõusma, päästjate-politseinike palgad, ja nii edasi. Ühtegi päästekomandot ei tohiks kinni panna, tervishoidu on rohkem raha vaja, kogu taristu ja kõik teed tuleks välja ehitada. Neid kuluallikaid suudab igaüks meist suurepäraselt välja mõelda. Aga teine pool sellest võrrandist kipub jääma muidugi Reformierakonna kraesse. Teie leidke see tulu ja küll me leiame, kuidas seda kulutada. See ju väljendub ka selles, et meie need esinäod oleme, et seda põhjendada. 

Aga tulen nüüd teie küsimuse juurde. Meie erakonna seisukoht on olnud see, et tunnetuslikult me peaksime pigem leidma ikkagi eelarves kokkuhoiukohti, mida me saame ära jätta selleks, et me ei peaks võtma rohkem laenu. Aga me ei peaks ka rohkem küsima maksumaksjalt suuremaid makse. Ja veel kord rõhutan seda, et maksukoormus on meil endiselt madal. Maksukoormus on 33,8% ka pärast neid maksutõuse, see on samas vahemikus, kus see oli 2019–2020. Muidugi, meie valitsused on kindlasti [andnud] ka sellesse kulude poolde olulise panuse. Aga me teame, et on olnud rasked ajad. Kõik siin saalis on nõudnud ju suuremaid toetusi, rasketel aegadel inimestele suuremat tuge, ja seda kõike on tehtud. Aga kogu probleem hakkas ikkagi peale 2016. aastast, kui kulutati ära need reservid, mis olid ette nähtud, nagu vanarahvas ütleb, mustadeks päevadeks. Need mustad päevad on käes, aga neid reserve ei ole. 

Aitäh! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. Soov oli hoogsalt edasi minna, aga Rain Epler, teil on nüüd küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Jaa! Ma küsiks protseduurika kohta, aga poliitprotseduurika kohta laiemalt. Siin saalis on vähemalt umbes aasta jooksul olnud kuulda, et Jüri Ratas tegelikult ongi süüdi kõiges, mis on halvasti läinud. Ma küsin teie käest, istungi juhataja, kas teie hinnangul selle pärast Jüri Ratas ei olegi endale uut erakonda leidnud, et keegi ei taha teda, kuna ta on selline ...

Rain Epler, see ei ole küsimus tänase istungi läbiviimise reeglite kohta. Te saate sellest ise suurepäraselt aru. Aga nüüd läheme tõesti hoogsalt edasi.

Jõudsime tänase seitsmenda küsimuseni, mis on samuti peaminister Kaja Kallasele, selle esitab Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ja teema on elektrihinnad. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Soovin head uut aastat. Ja nüüd lähen küsimuse juurde. Käesoleva aasta 5. jaanuaril oli elektri börsihind Eestis 890,54 eurot megavatt-tunni eest. Nii kõrge hind oli veel ainult Soomes. Tuleb tõdeda, et nimetatud päeval olid need elektri hinna näitajad börsi kõrgeimad. Teistele riikidele pakuti elektrit oluliselt madalama hinnaga, näiteks Belgias ja Prantsusmaal oli elektri hind peaaegu kümme korda väiksem kui Eestis. Eesti puhul ei olnud 5. jaanuar eriline päev, kui võrrelda viimase kuu elektrihindasid. On selgelt näha, et Eestis on elektri hind pidevalt teiste riikide omast kõrgem. Enefit Poweri tegevjuht Andres Vainola ütles ERR-i portaalile antud intervjuus, et Soome valed otsused energeetikas on üks peamisi põhjusi, miks viimase kahe aasta jooksul on meie regioonis elektrivarustuskindlus halvenenud ja hinnad tõusnud. Soome söejaamu ei hooldatud ega remonditud ja juhitavaid tootmisvõimsusi on palju rohkem turult välja viidud, enne kui uus võimsus on turule tulnud. Andres Vainola sõnul on olukord laias laastus sama ka Balti riikides. Me oleme kahjuks isegi kehvemas seisus. 

Lugupeetud peaminister! Kas [nõustute], et teie juhitav valitsus võis ka halbu ja valesid otsuseid langetada? Ja mida valitsus kavatseb ette võtta selleks, et tagada Eesti elanikele taskukohane elektri hind? Võib-olla on aeg tõsiselt mõelda sellele, et Eesti peaks väljuma elektribörsilt.

Aitäh! Tõepoolest, üks selline päev on väga ekstreemne, aga hea meel on tõdeda, et inimesed on varasemast õppinud. Varem oli meil väga suur börsilepingute osakaal, aga nüüd on fikseeritud lepinguid sõlminud 65–70% inimestest. See tähendab seda, et nemad neid kõrgeid hindu maksma ei pidanud. 

Aga tulen konkreetselt teie küsimuse juurde. Need erakordselt kõrged elektri hinnad sellel päeval olid tingitud väga külmadest või ekstreemsetest ilmaoludest nii Eestis kui ka Soomes. Lisaks olid tootmisest väljas teatud Soome söejaamad. Üldiselt on meie ühendus Soomega, vastupidi, toonud ka meie hinda alla. 

Ma tahaksin väga ümber lükata teie väite, justkui oleks Eestis kallis elektri hind võrreldes teiste riikidega, see lihtsalt ei vasta tõele. 2023. aastal oli Eesti börsihindade poolest Euroopa Liidu riikide seas odavuselt seitsmes riik. Eestist madalamad börsihinnad olid tõesti Skandinaavias, Hispaanias ja Portugalis. Selle põhjus on just väga suur taastuvenergia osakaal. 2022. aasta keskmine elektri börsihind Eestis oli 192 eurot megavatt-tunni kohta, eelmisel aastal oli see 90,8 eurot megavatt-tunni kohta. Kui vaadata seda pilti, kus on toodud elektrihinnad 2023. aastal, siis on näha, et Euroopa Liidus keskmiselt oli elektri hind 21 senti kilovatt-tunni kohta, aga meil oli 15,7 senti. Ehk meil oli hind 25% odavam kui Euroopa Liidus keskmiselt. 

Mis puudutab seda, mida me teeme, siis me tõesti oleme väga palju poliitilist energiat kulutanud selleks, et tegeleda elektrivarustuskindlusega, mõelda välja, kuidas saada turule uusi taastuvenergiavõimsusi, kuidas meil oleks ka juhitavaid võimsusi just nendeks olukordadeks, kus tuul ei puhu ja päike ei paista, ja millised on lahendused salvestusvõimsusteks. Me oleme seda kabinetis korduvalt arutanud ja Kliimaministeerium on kokku pannud suure plaani, kuhu kõik need asjad omavahel sobituvad, et katta ka Eesti tipuvõimsusi.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin … Aleksei Jevgrafov enne – vabandust! –, täpsustav küsimus. Jõudsite just registreerida. Aleksei Jevgrafov, palun!

Just. Aitäh! Austatud peaminister! Kuulates teie vastuseid minu hea kolleegi Anastassia Kovalenko‑Kõlvarti küsimustele, tekkis mul tunne, et teie arvates on Eesti majandus kasvutrendis ja tegelikult läheb kõik hästi. Paraku ma ei saa sellega nõustuda. Mind teeb murelikuks töötuse suurenemine ja ostuvõimekuse langus. Ebastabiilsed ning kõrged elektri hinnad mõjutavad otseselt perede igapäevast heaolu. Sellega olete vist nõus. Eelmise nädala lõpuks oli Ida-Virumaa töötuse määr tõusnud 13,4%-ni, 7. jaanuari seisuga oli Ida-Virumaal registreeritud 7585 töötut. Alates eelmise aasta septembrist on töötute arv maakonnas kasvanud enam kui 900 võrra. Teiste maakondadega võrreldes on Ida-Viru töötuse tase kaugelt kõrgeim: teisel kohal oleva Valgamaa töötuse määr on 11,8%, Eesti keskmine on aga 8,1% ning Eesti üldine töötute arv on 55 000 ja see näitaja kasvab.

Töötukassa Ida-Virumaa osakonna juhataja Anneli Teelahk ütles Põhjarannikule, et üldine töötute lisandumine on kiirenenud, sest töökohad kaovad korraga eri valdkondades tegutsevates ettevõtetes. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Ida-Virumaa esinduse juht Margus Ilmjärv leiab, et muu hulgas mõjutab ettevõtjaid töökohti kaotama ka uuest aastast kehtima hakanud kõrgem käibemaksu määr. Eriti mõjutab see teenindusettevõtteid, kes tegutsevad kohalikul turul.

Austatud peaminister! Kas valitsusel on konkreetne plaan, kuidas olukorda just lähiajal päästa?

Jaa! Ma ei ole väitnud seda, et majandus on kasvutrendis. Vastupidi, ma olen möönnud seda, et see kõik teeb murelikuks. Ka Eesti Panga uuendatud prognoosid ütlevad, et kuigi alguses prognoositi, et 2024. aastal tuleb meil majanduskasv, on praegu prognoositud ikkagi mõõdukat majanduslangust. Ja see jätkub. Samamoodi on murettekitav kindlasti see prognoos, mida Eesti Pank ütleb, et tööpuudus hakkab kasvama. Praegu ta ei ole veel kasvanud – vastupidi, tööhõive on erakordselt kõrge. Jah, see on väga traagiline, kui mõni töökoht kaob, ja sellest ka ajakirjandus kirjutab, aga kui samal ajal luuakse sada töökohta juurde, siis sellest ei kirjutata. Aga kui me vaatame puhtalt numbritele otsa, siis tööhõive on meil erakordselt kõrge: meil on 700 000 hõivatut ja tööpuudus on meil kasvanud kogumis 2000 inimese võrra absoluutnumbrites.

Nüüd, tulles Ida-Virumaa juurde, ütlen, et Ida-Virumaa on meil olnud eraldi murelaps, millele me oleme tegelikult väga keskendunud, et seal ei tekiks sotsiaal-majanduslikke probleeme. Esiteks on meil õiglase ülemineku fondi raha, mis on mõeldud seemnerahaks. Me võtsime tööle Ida-Virumaa eriesindaja, kelle ainus ja peamine ülesanne on tagada selle raha kasutuselevõtt. Mis on nende asjade mõte? Selle raha mõte on meelitada sinna investeeringuid, mis looks uusi töökohti. Just sellepärast, et see on meie mure, et inimesed kaotavad töö, ja [me peame hoolitsema selle eest,] et nad saaksid tööd samasuguses valdkonnas. Ida-Virumaal teatavasti on tööstussektor, kus töötavad väga töökad inimesed, kellel on väga spetsiifilised oskused. [Me tahame] meelitada sinna töökohti, mis vajavad samasuguseid töökäsi. Sellega me ka süstemaatiliselt tegeleme. 

Eraldi me meelitame Ida-Virumaale õpetajaid, makstes neile kõrgemat töötasu, et eestikeelsele haridusele üleminek kulgeks võimalikult valutult ja Ida-Virumaa lapsed saaksid eesti keele suhu. See võimaldab neil tegelikult ka töökohta leida ega jäta neid töötuks, sellepärast et neil on vajalikud oskused selleks, et kandideerida töökohtadele, mis nõuavad eesti keele oskust.

Nii et me tegeleme nende muredega süstemaatiliselt. Lisaks, nagu ma olen juba varem öelnud, on meil 1,9 miljardit investeeringute raha. Me vaatame selle üle kohe nüüd jaanuari alguses ja tahame selle raha väga kiiresti Eesti majanduses kasutusele võtta, just selleks, et vähendada töötuse kasvamise riski.

Teie aeg! 

… just selleks, et vähendada töötuse kasvamise riski.

Aitäh! Ja nüüd lisaküsimus. Aleksander Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te siin rääkisite Eesti rahva heast elust, regionaalminister [rääkis] energiahindade stabiliseerimisest. Mõned numbrid: Narva-Jõesuu, korter 32 m², küttearve 110 eurot; Loksa, korter 56 m², küttearve 231 eurot; Aravete, korter 37 m², küttearve 136 eurot. Kas teie arvates on see normaalne? Ja millega tegeleb Konkurentsiamet?

Jaa, sellel teemal võiks muidugi pöörduda teie selja taga istuva inimese poole, kes Narva teemasid paremini valdab. Sest küsimus on ju selles, millal Narva kehtestab ka kaugküttepiirkonna ja kas ta kavatseb seda teha, just selleks, et kehtestada üldplaneering ja et tekiks kaugküttevõrk. Need probleemid on kaua aega nii-öelda karjunud, see õnnetus on hüüdnud tulles. 

Enefit Poweri juht on öelnud, et neil on kavas valmistada Narva linna kütmiseks ette Balti Elektrijaama territooriumil terviklik lahendus, mis koosneb nii soojuspumbast, katlamajast kui ka soojuse salvestist. Seda plaani on käidud tutvustamas ka meil valitsuses. Kuivõrd meil on õiglase ülemineku fondi rahast ette nähtud ka Narva soojuse küsimuse lahendamiseks lisaraha, [tuleb arutada,] kuidas saaks seda kiiresti kasutusele võtta, et seda küsimust lahendada. Aga tõesti tuleb tõdeda, et aastaid on probleem kasvanud ja nüüd on see mure käes.

Aitäh! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on Ukraina sõda. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Ukraina sõda on olnud selline sõjaratsu, mille peal te olete siin juba ligi kaks aastat ratsutanud. Aga nüüd on olukord niisugune, et kirjutavad juhtivad Lääne ajakirjad, ajakirjandusväljaanded, näiteks lugesin just Wall Street Journalit, et Ukrainas on seis väga halb ja Ukraina võib olla sunnitud rahu sõlmima või vaherahu sõlmima, ükskõik kuidas me seda nimetame, Ukraina võib kaotada veel alasid Venemaale ja Ukraina võib isegi kapituleeruda kõige halvemate tingimuste kokkulangemise korral. Vaatame, mis on nende uudiste tagajärjel sündinud meie lähipiirkonnas. Näiteks Soomes – jälgisin ühte Soome presidendivalimiste debatti, või isegi mitte debatti, vaid ühte ühte kandidaati ja tema seisukohti – umbes 50% inimestest arvab, et Soome võib sattuda sõtta Venemaaga. Soome presidendikandidaat ütles, et Soome peab kiireimas korras asuma ehitama ennast kindluseks, mis on valmis Venemaa rünnakut tagasi tõrjuma ja sellele vastu panema. Samasugune ühiskondlik debatt on käivitunud Rootsis, kus valitsuse tasemel kutsutakse üles kodanikke ka individuaalkorras valmistuma sõjaks. 

Nüüd, minu küsimus teile ongi järgmine: me oleme siin kogu aeg väitnud, et Ukraina sõdib meie eest … (Köhib.) Vabandust! Kuidagi hääl läks ära. Ukraina sõdib meie eest. Aga kui Ukraina sõda praegu lõpeb ühel, teisel või kolmandal moel, siis mis on sellisel juhul teie varuplaan Eesti jaoks? 

Jaa, aitäh! Tahaks teile vett pakkuda, see tavaliselt …

Jaa, vesi on juba teel.

Aitäh!

Palun!

Kõigepealt ma tahan seda kommenteerida, et tõesti Soome ja Rootsi ütlevad, et nad nüüd valmistuvad selleks kindlustamiseks. Ma lihtsalt seda tahan üle rõhutada, et meie oleme Eesti piiri kindlustamisega tegelenud juba mitu aastat. Õnneks, hea meel on tõdeda, eelmisel aastal tulid uudised selle kohta, et see piir saab valmis kiiremini. See on minu arvates oluline sõnum inimeste jaoks. 

Nüüd, tulles teie küsimuse juurde, muidugi me hetkel kontsentreerime kogu selle jõu sinna, et Venemaa peab selle sõja kaotama. Nii nagu ütles ajaloolane Timothy Snyder, selleks, et riigist saaks parem riik, peab ta kaotama oma viimase koloniaalse sõja. Venemaa ei ole seda kunagi teinud ja seetõttu on tal sellised imperialistlikud püüdlused endiselt olemas. See tähendab seda, et praegu me peame keskenduma sellele, kuidas Venemaad poliitiliselt isoleerida ja toetada Ukrainat sõjaliselt nii palju, kui võimalik, et ta oleks võimeline rünnakut tagasi lööma. Kindlasti tegeleme ka vastutuse küsimusega, samuti Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtuga, sest Venemaa peab maksma nende kahjustuste eest, mis ta Ukrainas on tekitanud, aga ka inimesed, kes on süüdi kuritegudes, peab võtma vastutusele. 

Nüüd, muidugi on murekoht see: mis siis, kui tehakse selline nii-öelda lepe, et tõmbame joone vahele, ja justkui tekib näiline rahu. See rahu ei ole kindlasti püsiv, kui Venemaa ei kanna vastutust. See paus oleks Venemaa huvides, et ta saaks ennast koguda. 

Nüüd, meie valmistume kogu aeg. Me valmistume selleks, et olla valmis ennast kaitsma esimesel võimalusel, esimesest momendist. Seda teevad ka meie liitlased. Me teeme seda NATO-s, et meie kollektiivse kaitse plaanid toimiksid. Aga me teeme ka ise järjepidevalt investeeringuid enda kaitse tagamiseks. Me oleme teinud rohkem õppusi, et inimesi välja koolitada, ja me valmistume selleks. Ehk siis ei lähe seda mitte kunagi vaja. Sest agressorit provotseerib nõrkus, mitte tugevus. Kui me oleme piisavalt tugevad, siis ta ei võta sellist käiku ette.

Aitäh! Ja järgnevalt, Mart Helme, täpsustav küsimus, palun!

Jaa. No loomulikult me valmistume, see on ju selge, et me päris käed rüpes ei istu. Ma ei taha öelda, et Eesti ei ole mitte midagi teinud, et olla võimalikuks sõjaliseks kriisiks valmis. Küsimus on selles, kas meie kalkulatsioon vastab ka reaalsele olukorrale, mis võib kujuneda meile ülimalt ebasoodsaks. Ja ma pean silmas seda, et järgmisel nädalavahetusel on Taiwanis valimised. Hiina on teatanud, et iseseisvusmeelsete jõudude võidu korral on ta valmis rakendama sõjalist jõudu, et Taiwan tuua Hiina koosseisu. Seda olukorda ei jäta kindlasti kasutamata Põhja-Korea Lõuna-Korea vastu, seda olukorda ei jäta kindlasti kasutamata Iraan Iisraeli vastu. Ja Venemaa on juba teatanud, et konflikti korral Taiwani pärast Venemaa toetab Hiinat, kuna Hiina on toetanud Venemaad Ukrainas. Meil võib olla ühel hetkel tegemist ideaalse tormiga, kus meie tegelikult ainus arvestatav liitlane – see on Ameerika Ühendriigid – on lihtsalt niivõrd hõivatud. Peale selle lugesin ma just äsja uudist selle kohta, et Pentagoni laod on relvadest tühjad ja rohkem ei saa kusagile ega kellelegi midagi anda, sest sellisel juhul kannataks Ameerika Ühendriikide enda sõjaline võimekus. 

Nii et ma arvan, et minu küsimus on praegu selline: kas teie juhitav valitsus on paika pannud ka mingi konkreetse ajaraami, et sellise ideaalse tormi puhkemisel – ja see võib juhtuda kuude jooksul, mitte aastate jooksul – oleksime me võimelised oma iseseisvuse säilitama?

Jah. Kõigepealt ma võin kohe otse vastata sellele küsimusele: jah, me oleme teinud plaanid, kuidas me saame Eesti iseseisvuse säilitada. Aga ma lähen nüüd detailsemalt nende teemade juurde, mis te tõstatasite. 

Esiteks on väga õige see, mille te välja toote: agressioon toidab agressiooni. Kui see agressioon tasub ära, siis kõik need riigid, keda te nimetasite, teevad märkmeid, et see tasub ära ja järelikult tasub ka meil see käik ette võtta. Seetõttu on ülioluline, et meie vastuseis Venemaale on tugev, et meie ühtsus nii NATO-s kui ka Euroopas on tugev. 

Mis puudutab meie suurt liitlast, siis ma vaatasin äsja väga huvitavat dokumentaalsarja teisest maailmasõjast. Seal [oli juttu] ka Pearl Harborist ja Jaapani valest kalkulatsioonist, just selles mõttes, et arvestades, et Ameerikal on käed ka Euroopas tööd täis, saab ta võtta ette selle käigu. Seda muidugi Ameerika ei andestanud. Ameerika on suur ja lai ning valmis neid võitlusi pidama palju laiemalt. 

Muidugi ei saa me rääkida kõikide liitlaste eest, aga meil on NATO-s kokkulepped, mis puudutavad NATO territooriumi kaitsmist. Selge on see, et me teame artiklit 5, aga on ka artikkel 3, mis ütleb, et iga liikmesriik peab tegema kõik endast sõltuva selleks, et oma kaitset tugevdada. 

Kas ma saan kindlalt öelda, et me oleme mõelnud kõikidele elementidele, mis sellises täiuslikus tormis võivad ette tulla, ja oleme kõigeks valmistunud? Loomulikult võib seal olla väga palju selliseid elemente, mida keegi meist veel ei oska ette näha, aga nii palju kui me oleme saanud neid asju ette näha ja mingeid mudeleid teha, oleme me selliste asjadega arvestanud, ja mitte ainult Eestis, vaid tegelikult ka Euroopa tasandil.

Aitäh! Head kolleegid, kahjuks rohkemateks küsimusteks meil tänases infotunnis enam aega ei ole. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid, ma tänan kõiki kolleege. Tänane infotund on lõppenud ja täpselt kell kaks me jätkame [oma tööpäeva] Riigikogu täiskogu istungiga.