Ma tänan, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! (Saalis räägitakse. Juhataja helistab kella.) Teie ees on eelnõu, mis puudutab riigivaraseaduse ja maakatastriseaduse muutmist. Iseenesest see pealkiri tundub igav, aga sisu on, ma julgen teile väita, päris põnev. Nimelt, see eelnõu oma iseloomult puudutab ühte väga olulist avaliku ruumi planeerimise osa ehk planeeringuprotsessi menetlust.
Ja see puudutab väga tundlikku ala – tundlik ala meie riigis on seotud riigikaitsega. Nagu te teate, on viimasel ajal aruteludes olnud väga tähtsal kohal see, kuidas riigikaitselisi objekte saaks õigusruumis jõustada. Nursipalu on tegelikult hea näide. [Selle puhul] on alati räägitud, et riik peab olema avatud, hea läbirääkija ning selgitama, [miks tuleb] eraõiguslikelt isikutelt maa ära võtta – sõna otseses mõttes ära võtta, sellepärast et riigil on oma funktsioonide täitmiseks seda vaja –, ja kuidas sellele antakse uus funktsioon ehk riigikaitseline funktsioon.
Kahjuks on selle eelnõuga läinud ilmselt obstruktsiooniliste eelnõude tuules nii, et see on olnud ainult majanduskomisjonis arutelu all. Ma tegelikult arvan, et see eelnõu oleks pidanud saama päriselt käsitlust ka riigikaitsekomisjonis ja keskkonnakomisjonis, kes tegeleb planeeringuvaldkonnaga. Ja miks? Sellepärast et me oleme eluliselt sellises olukorras, kus läbi aegade on riik võõrandanud riigikaitselisi objekte eraõiguslikele isikutele, need riigikaitselised objektid on erakasutuses, aga [nendel on] jätkuvalt riigikaitseline otstarve.
Tegelikult ei ole see olnud ju seadusandja mõte. Seadusandja mõte on isegi ajas täpsustunud. Nüüd siis on jõustatud olukord selline, et neid riigikaitselisi objekte, mille on Vabariigi Valitsus kandnud kinnisesse nimekirja ja mis on strateegilise tähtsusega, menetleb tegelikult tehnilise järelevalve amet. See ei ole enam isegi kohaliku omavalitsuse pädevus – ainult see osa, mis puudutab mingit joonobjekti, teed, juurdepääsu. Aga konkreetselt see, milleks seda objekti planeeritakse ja mis on selle objekti tegelik sisu, on väga selgelt allutatud riigivalitsemise alla ja kohaliku omavalitsuse rolli on jõuliselt kitsendatud.
Aga meil riigis on olemas sellised olukorrad, kus need objektid, mis enam ei täida riigikaitselist funktsiooni, aga neil on riigikaitseline sihtotstarve planeeringu järgi – on need hooned, on need mingisugused maatükid –, [võetakse] tegelikult sellest Vabariigi Valitsuse nimistust välja. Ja kui need [võetakse] nimistust välja, siis tegelikkuses on riigil õigus neid objekte võõrandada. Seda riik ka teeb. Riik tegelikult paneb need maatükid Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kaudu üldjuhul avalikule enampakkumisele. Ja enampakkumisel toimub see, et keegi ostab need maatükid ära.
Aga riik ei sea kohalikule omavalitsusele ühtegi kohustust, et tegelikult seda riigikaitselist objekti ei peaks enam riigikaitselise objektina edasi pidama või välja ehitama, nii nagu detailplaneering annab selleks võimaluse. Ja me oleme jõudnud olukorda, kus ka meedia vahendusel – ka Pärnu linnas on selliseid näiteid, et erakapital on ostnud ära maatüki ja selle maatüki kohta on [kehtestatud] detailplaneering – öeldakse avalikult, et aga meie ostsime lisaks sellele maatükile ka ehitusmahtu.
See ehitusmaht on sinna kunagi planeeritud, võib-olla varastel 1990-ndatel mingisuguse kordonihoonena või riigikaitselise objektina, uuesti planeerimisprotsessis seda menetlust ei avata ja eraõiguslik isik hakkabki ehitama riigikaitselist objekti. Seda diskussiooni on päris palju peetud, et kuidas on see reaalne, et ühel hetkel hakkab eraõiguslik juriidiline isik nullist arendama riigikaitselist objekti, mida riik ei ole pidanud vajalikuks riigikaitselise objektina.
Me Isamaa fraktsioonis arutasime nii‑ ja naapidi, kuidas seda olukorda lahendada. See [olukord] ei ole normaalne, sest riigikaitse on erilise tähelepanu all. Kui riik võtab inimeste käest maa ära, siis ta loob mehhanisme läbirääkimiseks ja maksab [maa eest] enam, kui on turuhind. Aga teisel juhul ta võõrandab sellesama riigikaitselise otstarbega objekti, mida riik enam ei vaja. See ei ole olnud tegelikult seadusandja mõte.
Kindlasti võib siin oponeerida ja öelda, et kui riik ikkagi on planeeringu ära teinud ja [andnud] ehitusõiguse konkreetse maatüki kohta, siis selle maa väärtus on kõrgem. Aga tegelikult ei saa olla riigi eesmärk riigikaitseliste planeeringute abil näiteks linnades väärindada maad, et see hiljem ära müüa. Ja kohalikud omavalitsused on probleemi ees. Ühes konkreetses kaasuses omavalitsus ütleb, et aga neil puudub õigus selle planeeringu tühistamiseks.
Sellepärast me oleme seadnud selles eelnõus eesmärgi, et kui riik võõrandab riigikaitselisi objekte, siis tehingu tegemise päeval see juhtfunktsioon langeb ära. See maatükk, kui see on maaomand, muutub tagasi maatulundusmaaks, üldmaaks ja tegelikult kogu protsess selle maa kasutusele võtmiseks tuleb algatada uuesti. Tuleb see viia kas üldplaneeringuga vastavusse, algatada uus detailplaneering või detailplaneeringu kaudu muuta üldplaneeringut, nii nagu need protsessid tavaliselt käivad, sest see on avaliku ruumi kasutamine ja see peab olema kogukonnaga kokku lepitud.
Me teame, et väga palju on näiteks riigikaitselisi hooneid, kordonihooneid, mis on riigile muutunud ebavajalikuks. Riik on need võõrandanud, eraisikud või juriidilised isikud on need ära ostnud ja need on jätkuvalt riigikaitseliste objektidena meie registrites arvel. Tegelikult mingit jõudu neid riigikaitselisi objekte ümber muuta näiteks eluruumideks või äriruumideks ei ole, kui omanik seda ise ei soovi teha. Aga minu meelest sel juhul, kui on tegemist riigikaitsega, erilise tähelepanu all oleva valdkonnaga, peaks riik ennast jõustama. Selline olukord ei saa olla normaalne. Kui riik enam ei vaja [riigikaitselist objekti], mida ta tegelikult ainuisikuliselt oma kaitse all saab kavandada ja planeerida, siis ta peab ka tagama selle, et riigikaitseline sihtotstarve kas hoonel või maatükil ei säili.
See eelnõu ja loodetavasti ka selle sätted oma sisus seda mõtet tegelikult kannavad. Ma saan aru, et majanduskomisjon võib-olla ei saanud lõpuni selle eelnõu sisust aru. Võib-olla ei olnud ka hea kolleegi selgitused piisavad. Nii et ettepanek on jätta see [eelnõu] menetlusse, arutada see ikkagi rahulikult läbi ja võib-olla kaasata ka teisi komisjone. Me teeme küll maa‑ ja ruumiametit ning ehitame uusi toredaid organisatsioone, kes peaks kõik korda tegema, aga minu meelest selline prohmakas õigusruumis, nagu meil täna on just nimelt riigikaitseliste maadega, tuleks likvideerida koheselt. See ei ole proportsionaalne ja kooskõlas seadusandja mõttega. Aitäh!
