Tere päevast, head kolleegid! Alustame meiegi uut tööaastat. Kuna on ka uus kalendriaasta, siis soovin teile kõigile paremat aastat, kui oli eelmine, rohkem mõistmist, rohkem austust üksteise vastu ja rohkem riiki ja vähem erakondlikkust. Head kolleegid, kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28. Enne kui saame päevakorra kinnitamise juurde asuda, Helir-Valdor Seeder, palun!

Austatud juhataja! Ma soovin ka teile, et see aasta tuleks parem kui eelmine aasta. Aga kuna te soovisite meile rohkem riiki ja vähem erakondlikkust, siis ma pean oluliseks stenogrammi huvides mainida, et Isamaa programmilised seisukohad ja tegevus siin parlamendis langevad kokku Eesti rahva ja riigi huvidega.

Aitäh, hea kolleeg! Ma söandan arvata, et kõikide Riigikogus esindatud erakondade programmid langevad kokku nende eesmärkidega, aga meetodid ja teed nende eesmärkideni jõudmiseks on mõnevõrra erinevad.

Head kolleegid, saame asuda päevakorra kinnitamise juurde. Nimelt, teatavaks tehtud päevakorraga seoses on edasi öelda mõned muudatused. Riigikogu liikmed Rain Epler, Alar Laneman, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Evelin Poolamets ja Arvo Aller on tagasi võtnud sotsiaalkaitseministrile, kultuuriministrile ja regionaalministrile esitatud arupärimised nr 235, 237, 265 ja 323, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi esimese, teise, neljanda ja kuuenda päevakorrapunktina. Seetõttu jäävad need punktid päevakorrast välja.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lisaks sellele teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku teisipäevasest päevakorrast välja arvata esimene punkt, see on siis eelnõu 326, kuna ettekandja on välislähetuses.

Aitäh! See on eelnõu algataja õigus, nii et ka see päevakorrapunkt on päevakorraprojektist välja arvatud. Aga nüüd saame minna selle päevakorra hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, asume päevakorra hääletamise juurde. Kordan veel kord üle, et me hääletame päevakorda, kust on välja jäänud teile eelnevalt saadetud päevakorda [märgitud] tänase istungi punktid üks, kaks, neli ja kuus, mis olid arupärimised nr 235, 237, 265 ja 323. Ja äsja kuulsite, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on esitanud palve arvata selle nädala päevakorrast samuti välja eelnõu 326. Ka see jääb päevakorraprojektist välja. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu III istungjärgu 1. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Kena algus: poolt 67 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Päevakord on kinnitatud.

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun esmalt siia Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni.

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, energiamajanduse korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, ja teiseks, Eesti Vabariigi valitsuse ja Korea Vabariigi valitsuse vahelise lennuteeteenuste lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kliimaminister. Mõlemad eelnõud on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Enne valimisi lubasid kõik parlamendierakonnad, nende hulgas ka kolm valitsuserakonda, tõsta oluliselt õpetajate palka. Kõik kolm valitsuserakonda, muide, lubasid haridusdebattides tõsta õpetajate palga vähemalt 120%‑ni keskmisest palgast juba 1. jaanuarist 2024. Nüüdseks oleme jõudnud niikaugele, et õpetajad on sunnitud välja kuulutama streigi. Need otsused on tehtud pärast seda, kui parlament võttis vastu järgmise aasta riigieelarve, ja sellepärast me peaksime nüüd reageerima, see operatiivaeg on veel olemas. Kui valitsus ei soovi samme astuda, peaks Riigikogu sekkuma, sellepärast et ühe osa rahvusliku haritlaskonnaga lihtsalt tüli kiskuda ei ole mõtet sellisel ajal, kui ühiskonnas on kriise niikuinii palju. Ei ole ju ainult õpetajad võimaliku streigi osalised, vaid ka õpilased, perekonnad. See viiks ühiskonna uuesti stressi. 

Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku teha Vabariigi Valitsusele ettepanek astuda vajalikud sammud õpetajate streigi ärahoidmiseks ja teha selleks ettepanekud palgafondi suurendamiseks, õpetajate töökoormuse reguleerimiseks ja karjäärimudeli uuendamiseks alates 2025. aastast. Mitte ainult õpetajate palkasid ei peaks läbi rääkima ja kokku leppima, vaid oluline on pikaajaline haridussüsteemi reguleerimine, mida ka haridustöötajad taotlevad. Kas on hilja? Ei ole hilja, sest ka praegu on valitsus kinnitanud õpetajate palga alammäära, aga erinevalt sellest, mis palgafondis on ette nähtud, leiti [veel] 8 miljonit eurot. Küllap leiate ka need 10 miljonit. Kui ei otsi praegu seda raha, otsite varsti õpetajaid tikutulega.

Aitäh! Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja ühe otsuse eelnõu.

Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Nagu varemalt oli juttu ja me ka hääletasime, [tänane] esimene ja teine päevakorrapunkt jäid selle nädala töökavast välja. Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa, Martin Helme, Rene Koka, Siim Pohlaku, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Helle-Moonika Helme, Jaak Valge, Kert Kingo ja Mart Helme 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine perekonnaseaduse muutmise kohta, arupärimine nr 256. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Oleme esitanud arupärimise sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole ja see puudutab perekonnaseaduse [muutmise] eelnõu. Arupärimine esitati 13. juunil 2023 ehk juba peaaegu kaheksa kuud tagasi. Leiame, et niivõrd olulise väärtusküsimusi puudutava teema puhul on täiesti lubamatu ühiskonna lõhestamine ja jõumeetoditega Riigikogus väikese, marginaalse vähemuse huvides sellise seaduse läbi surumine. Pealegi ei ole homoabielu ei põhi‑ ega inimõigus – nii on öelnud Euroopa Inimõiguste Kohus – ja riigil puudub igasugune kohustus, ammugi vajadus seda legaliseerida. Seoses sellega on esitatud kümme küsimust. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Palun nüüd arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed saalis! Tänan arupärimise ja esitatud küsimuste eest. Kõigepealt [esimene] küsimus: "Abielureferendumit takistades kinnitas Reformierakond, et mitte keegi ei kavatsegi samasooliste abielu kehtestada. Valimistel ei lubanud te seda samuti. Täna koostasite aga ise vastava eelnõu. Miks te valetasite?" Seda on siin saalis seaduse menetlemise käigus juba korduvalt selgitatud ja räägitud, kordan üle. Valitsuskoalitsioonis on kolm erakonda, kolm erakonda tegid koalitsioonileppe, mis sisaldas abieluvõrdsuse legaliseerimist, ja selle valitsuse ministrina täitsin siis selle valitsuse lubadust valijatele.

Teine küsimus: "Valdav enamus on homoabielude vastu. Kes on andnud teile ja tänasele valitsusele mandaadi muuta põhiseaduse kaitse all oleva perekonna sisu ja mõtet ning sõita väärtusküsimustes üle ühiskonna valdavast enamusest?" Tõsiasi on see, et 2023. aasta kevadel avaldas Eesti Inimõiguste Keskus avaliku arvamuse uuringu LGBT‑teemadel. Selle järgi toetas abieluvõrdsust 53% Eesti täiskasvanud elanikest – kui me vaatame nooremate inimeste vanusegruppi, siis [näeme, et] toetus oli veelgi kõrgem – ja ei toetanud 39%. Norstati kevadine küsitlus abieluvõrdsuse kohta näitas, et abieluvõrdsust toetas 44,9% ja selle vastu oli 43,4% elanikkonnast. Nende andmete põhjal saab väita, et suurem osa Eesti elanikkonnast toetab samast soost paaridele võrdsete võimaluste loomist. Läheme ajas veel tagasi. Eesti Inimõiguste Keskuse 2012. aasta uuringu kohaselt oli siis toetus abieluvõrdsusele 34% ja mittetoetajaid oli 60% elanikkonnast. Nii et me näeme, et circa kümne aasta jooksul on meie avalik arvamus ja inimeste hoiakud muutunud tolerantsemaks ja abieluvõrdsus on saanud inimestelt suurema toetuse.

Kolmas küsimus: "Kas te mõistate, et kui teie äärmusliberaalne koalitsioon hakkab "perekonna" ja "abielu" mõistetele omal äranägemisel uut sisu ja omadusi juurde liitma, muutub abielu ja perekonna põhiseaduslik kaitse olematuks? Järgmisena võidakse hakata nõudma näiteks in[t]sesti või abiellumist isegi lemmikloomadega?" Ausalt öeldes on sellisele küsimusele äärmiselt keeruline vastata, aga olles selles positsioonis, kus ma olen, püüan ma ka siin mingi vastuse anda. Riigikohtu kolleegium on 2017. aasta kohtuasjas selgitanud: "Perekonnaelu kaitset riigi sekkumise eest ei ole põhiseaduse tekstis seatud sõltuvusse perekonnaliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest." Samuti ei ole kohtu hinnangul taolisi kitsendusi [põhiseadusest] võimalik leida tõlgendamise teel. See tähendab, et põhiseadus tagab kaitse kõikidele peredele, ka samast soost paaridest koosnevatele peredele. Abieluvõrdsusega tagati võrdsed õigused ja võimalused samast ja eri soost [paaridest] koosnevatele peredele.

Neljas küsimus: "Kas te ei leia, et demokraatia tagamiseks ja põhiseaduse järgimiseks, eriti olulistes ühiskonnaelu puudutavates küsimustes, oleks parim üldrahvalik arutelu ja järgnev rahvahääletus?" Ma usun, et avalikku arutelu abieluvõrdsuse poolt ja vastu on Eesti ühiskonnas peetud juba väga pikka aega ja see [ulatub] sinna aega, kui kooseluseaduse üle vaidlus käis, 2010. aastasse. Ja ma ütleksin veelgi enam: tegelikult abieluvõrdsusega oleme me kustutanud selle võla, mis oli meil kooseluseaduse rakendusaktide puudumise [tõttu] pikki aastaid inimestele, kes soovisid sarnaselt meie kõigiga nautida õigust abielule, perekonnale ja õnnele.

Viies küsimus: "Kas olete nõus kõnealuses küsimuses korraldama referendumit? Kui ei, siis miks?" Noh, see rong on tänaseks läinud. Seadus on vastu võetud ja samast soost paarid on ka esimesed abieluavaldused perekonnaseisuametitesse viinud, nii et referendumi korraldamise küsimus ei ole praegu enam päevakohane.

Kuues küsimus: "Miks olete sisulise arutelu asendanud propaganda ja emotsionaalse sõnasõja ning oponentide süüdistamise ja sildistamisega?" Siin julgen vastu vaielda. Mina personaalselt – kuna küsimused on mulle – ei ole teinud propagandat, emotsionaalset sõnasõda, ei ole ka süüdistanud oponente ega neid sildistanud. Olen siit puldist rääkinud alati ainult ühte: [soovime] anda kõikidele inimestele võrdsed võimalused selleks, et sõlmida abielu ja elada oma privaatset elu täpselt nii, nagu inimesed seda ise soovivad ja kellega soovivad.

Seitsmes küsimus: "Miks soovite, eriti tänases ärevas olukorras, kus Venemaa agressioon võib tabada ka Eestit, lõhestada selliste eelnõudega ühiskonda ja tekitada teravaid vastandumisi, mis on vaid vesi Kremli veskitele?" Selle seaduse vastuvõtmisest on pool aastat möödas. Ma näen, et Eesti ühiskond on muutunud rikkamaks, arvestavamaks ja midagi hullu ei ole juhtunud selle pärast, et Riigikogu võttis vastu abieluvõrdsuse seaduse. Küll julgen ma arvata, et samasooliste [paaride] vaenamine on vesi Kremli veskitele.

Kaheksas küsimus: "Kas olete teadlik, et uuringute põhjal on samasooliste paaride sisene vägivald suurem ja elukaaslaste vahetamine oluliselt sagedam kui traditsioonilises perekonnas?" Lähisuhtevägivald on ülemaailmne probleem ja sellega võivad kokku puutuda kõik inimesed, sõltumata vanusest, soost ja seksuaalsest sättumusest. On tehtud mitmeid uuringuid, mis analüüsivad lähisuhtevägivalla esinemist samasooliste paaride puhul võrreldes heteroseksuaalsete paaridega. Nii on Arksey ja O'Malley analüüsinud 28 uuringut, mille [küsimustikele] oli kokku vastanud 13 224 meessoost seksuaalvähemuse esindajat. Uuriti gei- ja biseksuaalsete meeste suhteid ja võrreldi neis vaimse, füüsilise ja seksuaalse vägivalla esinemist heteroseksuaalsete paaridega. Analüüsi tulemusena leiti, et samasooliste paaride seas ei ole vägivalda rohkem kui heteroseksuaalsetel paaridel. Küll aga on samasooliste paaride vastu suunatud vägivalda palju rohkem kui heteroseksuaalsete paaride vastu. McKay ja teised uurisid 102 uuringut ja leidsid, et seksuaalse orientatsiooni vähemuste esindajatel on suur risk langeda võõraste inimeste seksuaalse vägivalla, vihakõne, häbistamise ja mõnitamise ohvriks. Kanadas 2021. aastal tehtud uuringu kohaselt esineb samasooliste paaride vahel sama palju vägivalda kui heteroseksuaalsete paaride vahel. Kokku võttes: samasooliste paaride seas ei ole vägivalda rohkem kui heteroseksuaalsete paaride puhul.

Üheksas küsimus: "Kas olete analüüsinud ja kui mitte, siis miks ignoreerite samasooliste paaride poolt üles kasvatatud laste emotsionaalseid ja psüühilisi probleeme, mis sellises keskkonnas tekivad ning laste elu ja edasisi valikuid mõjutavad?" ÜK-s 2016. ja 2018. aastal läbi viidud uuringu kohaselt ei ole erinevusi lastekasvatuse kvaliteedis samasooliste ja heteroseksuaalsete paaride vahel. Uuriti ka psühhiaatrilise häire olemasolu [võimalikku] erinevust lastel ja ka selles ei olnud erinevusi. Kahe samast soost vanemaga peres oli lastel parem vaimne tervis kui heteroseksuaalsete perede lastel. Naiste ja meeste samasooliste perede puhul ei olnud erinevusi [lastekasvatuse] kvaliteedi ega lapse vaimse tervise poolest. Uuringute kohaselt on samasoolistel peredel, milles on kaks meessoost inimest, kodune õhustik positiivsem ja rõõmsameelsem, kuna nad pingutavad rohkem, et seda luua ja ka hoida. 2014. aastal uuriti ÜK-s samasooliste ja heteroseksuaalsete paaride laste psühholoogilisi erinevusi ja leiti, et samasooliste vanemate laste heaolu on suurem kui heteroseksuaalsete perede lastel.

Kümnes küsimus: "Igal lapsel on õigus normaalsele emale ja isale ning kasvada üles loomulikus perekonnas, sh. üksikvanemaga. Kust võtate te moraalse õiguse lubada adopteerida lapsi samasoolistele paaridele ja rikkuda sellega nende laste elu ja tulevik?" Tõepoolest, igal lapsel on õigus vanemale ja vanematele ning üheks viisiks saada endale vanemad teisel moel on lapsendamine. Täpsuse huvides tahan ma siinkohal öelda, et ühelgi lapsel ei ole ÜRO lapse õiguste konventsioonist tulenevalt õigust vanematele. Neil on õigus suhtele oma mõlema vanemaga ja õigus võimalusel suhelda mõlema vanemaga. Pereväliseks lapsendamiseks vabal lapsel ei ole üldse vanemaid või on tema vanematelt lapse isikuhooldusõigus täielikult ära võetud.

2022. aasta lõpus kasvas asendushooldusteenust pakkuvates asutustes 767 last, kellel ühel või teisel põhjusel ei olnud vanemaid. Nad kõik siiski ei olnud lapsendatavad, sest osa vanemate hooldusõigust ei olnud täielikult [ära võetud]. Tegelikult vaid circa poolsada last aastas leiab Eestis uue kodu, uue pere ja ka nendel puhkudel on kaks kolmandikku [lapsendajatest] lapse ühe bioloogilise vanemaga pered, mitte neid ei lapsenda võõrad pered. Otsust lapsendaja pere sobivuse kohta ei tee Sotsiaalministeerium, vaid tegemist on läbimõeldud ja kontrollitud metoodilise protsessiga, mida teostab Sotsiaalkindlustusamet, ning see sünnib erinevate spetsialistide põhjaliku hindamistöö tulemusena. Olenemata sellest, kas tegemist on üksiku [inimese] või paariga, samasoolise pere või eri soost pereliikmetega, on perede hindamine ja ettevalmistamine alati ühesugune. Me ei näe samasoolisi peresid kui stigmatiseerituid ja kõrge stressitasemega, vaid me näeme kõiki peresid võrdväärsetena. Oluline on pere motivatsioon ja valmisolek kasvatada ja armastada uut kodu vajavat last. Me ei leia ka, et samasoolisesse perre või hooldusperre elama asudes satuks laps kooslusesse, mis on stigmatiseeritud või kõrge stressitasemega. Perest eraldatud lapse huvides on üles kasvada peres, mis on lapse jaoks parim kõikidest asendushooldusteenuse vormidest, ning talle tuleb tagada õigus turvalisele kodule ja armastavale peresuhtele.

Eestis ei ole samasooliste perede lapsendamise hulk veel piisavalt suur, et viia läbi esimesi uuringuid, kuid näiteks 2016. ja 2018. aastal Ühendkuningriigis läbi viidud ja 2020. aastal avaldatud uuringu käigus uuriti varasesse teismeikka jõudnud adopteeritud laste kohanemist, laste ja nende vanemate vaimse tervise seisundit ning vanemate ja adopteeritud laste suhteid. Läbi viidud standardintervjuud, vaatlused ja küsimustikud näitasid, et tulemused olid sõltumata peretüübist samasugused. Siinkohal väärib äramainimist ka fakt, et minu teada on vähemalt 18 Euroopa riigis, sealhulgas meie naabritel Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis, samasoolistel peredel adopteerimine lubatud. Aitäh!

Suur tänu, auväärt minister! On mõned küsimused. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Teie ettekanne oli kantud abieluvõrdsuse mõttest ja paatosest. Aga ma tahaksin teada teie seisukohta polügaamilise abielu kohta, sest teatavasti elab Eestis väga palju islami vähemuse esindajaid. Kas te toetate seda ja kui te ei toeta, siis miks te vaenate, miks te tahate vaenata vähemust, kes tahab abielluda, kes tahab elada siin oma elu, [meest], kellel on näiteks Jordaanias kümme naist – ja te ei luba seda? Miks te tahate vaenata? Kas te tahate vihakõne nende suhtes pidada? Mis teil viga on?

Suur aitäh! Eesti Vabariigi perekonnaseaduse järgi võivad tõepoolest abielluda kaks täisealist isikut. Muu hulgas on piirangud piiratud teovõime korral, aga need ei välista täielikult abiellumist. Ma isiklikult siinkohal ei võta seisukohta polügaamia kohta. Ma arvan, et see, kuidas inimesed elavad, on väga oluliselt seotud kultuuriruumiga ja Eesti kultuuriruumile, nii nagu põhjamaisele euroopalikule kultuuriruumile, ei ole mitmenaisepidamine omane.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kevadel Salga üks liige Alari Rammo ütles, enne kui seda seadust hakati arutama, et tegutseda tuleb kohe, sest tänavust ajaloolist akent ei pruugi enam aasta pärast või isegi mitme valimistsükli jooksul avaneda. "Paraku tuleks tegutseda kohe ja ilus see ei tule." Me nägime, et see tõesti ei olnud ilus. "Küsimust ei saa lükata isegi järgmisse aastasse, kui on esituledes 2025. aasta kohalikud valimised ja parlamendis ei pruugi vabaks antud hääletus läbi minna." 

Ehk siis see teie ilus jutt homoabielude ja homodele lapsendamisõiguse andmise üldrahvalikust toetusest ei vasta tõele, te teate seda tegelikult ise ka suurepäraselt. Lihtsalt nüüd on teil võimalus – see seadus on vastu võetud – erinevat arvamust vaenama ja stigmatiseerima hakata. Me tegelikult teame, et juba praegu kiusatakse tavaperede lapsi, kui nad ei ole koolis, haridusasutuses nõus selle jutuga, mida neile räägitakse, kui hakatakse rääkima erinevatest peremudelitest. Tõenäoliselt see suureneb veelgi. Kuidas suhtuda siis tavaperes kasvavate laste kiusamisse, mis nüüd hoo sisse saab, ja kas te kiidate selle heaks?

Aitäh küsimuse eest! Kuna te viitasite enamusele, siis ma kordan ennast: 2023. aasta kevadel Eesti Inimõiguste Keskuse avaldatud uuringu kohaselt toetas abieluvõrdsust 53% Eesti täiskasvanud elanikkonnast ja ei toetanud vaid 39%. See, milline on parlamendi koosseis ja milline on toetus või mittetoetus ühele või teisele küsimusele siin, ei peegelda tegelikult sajaprotsendiliselt seda, mida näitavad uuringud inimeste seisukohtade ja arvamuste kohta. Ja see, millest lugupeetud härra Rammo rääkis, oli pigemini poliitiline võimalikkus kui inimeste hoiakud. See, mida arvavad lapsed ja kuidas käituvad lapsed, sõltub väga palju nende peredest, kasvatusest ja hoiakutest. Mina leian küll, et kõiki lapsi tuleb kasvatada selles vaimus, et nad ei kiusaks teisi lapsi, et nad ei sildistaks teisi lapsi. Ja nii nagu ma ütlesin, algab see kodust.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Uue [kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse] kohaselt algab lapse põlvnemine naissoost abikaasast, kui see on andnud nõusoleku oma naissoost abikaasa viljastamiseks. Kuidas hoitakse sellisel juhul ära bioloogiliste õdede ja vendade vahelised abielud? Või enam ei olegi need keelatud?

Aitäh küsimuse eest! See on meditsiinivaldkond, mida reguleerib täiesti eraldi õigusakt, ja [embrüo] loomisel on tegelikult vastav andmeregister, millest oleks võimalik ka neid järeldusi teha. See on minu vastus.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. (Saalist öeldakse midagi.) [Igaühel] on üks küsimus arupärimistel. Veel kord: suur tänu, auväärt minister! Nüüd, head kolleegid, on võimalus läbirääkimisteks. Läbirääkimiste soovi ei ole. Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, mis on nr 5, kuna päevakorrapunkt nr 4 jäi päevakorrast välja. See on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu ja Anti Poolametsa 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine ajakirjandusväljaannete sõltumatuse ohustamise kohta, arupärimine nr 345. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Anti Poolametsa.

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Arupärimine on osalt aktuaalne, aga kui me vaatame näiteks punkti nr 3, siis [näeme, et] see on jäänud otsapidi juba kevadisse diskussiooni, sest vahepeal on ajakirjanduse käibemaksuga mindud oma teed. Sellegipoolest ma loodan, et ka kolmandat punkti saate kommenteerida: kuidas ajakirjandus reageeris käibemaksu temaatikale? Aga samas on teema, ma arvan, jätkuvalt aktuaalne, sest kui riik toetab ajakirjandusväljaandeid, siis võib alati küsida, kas ennast sõltumatuks nimetav ajakirjandus on tegelikult ka sõltumatu või on ta seotud rahastajaga – kas või psühholoogilise tänulikkuse mõttes. Ja kui valitsus rahastab suuremaid ajakirjandusväljaandeid, võib see mõjutada avalikkuse usaldust meedia vastu. Inimesed võivad täiesti põhjendatult küsida, kas väljaanded on tõeliselt sõltumatud ja objektiivsed, kui nad saavad valitsuselt rahalist tuge.

Võtame kas või venekeelsed väljaanded. ETV+ on küll avalik-õiguslik seaduse alusel tegutsev [telekanal], see on paremaks läinud – ERR‑i nõukogu endise liikmena võin tunnistada, et on paremaks läinud –, aga kvaliteet jätab minu hinnangul jätkuvalt soovida. Kui eraväljaannete juurde minna, siis on muidugi ka küsimused, milline on nende sisu kvaliteet pärast valitsuselt rahastuse saamist ja kas see ei või mõjuda arvamuse ja hinnangute kallutamise ja ostmisena.

Ja esimene küsimus: kas te olete Vabariigi Valitsuse liikmena eelnevalt kirjeldatud ohtudest teadlik? Kas Vabariigi Valitsus kavatseb jätkuvalt rahaliselt toetada erameediaväljaandeid ja millised on need spetsiifilised põhjused? Me saame aru, et on Ukraina sõda ja meil on vaja objektiivset teadmist. Mina isiklikult ei välista, et meil on vaja toetada näiteks välisinfo saamist, sellepärast et see on üks kalleimaid valdkondi, pidada välismaal korrespondente, aga sellegipoolest on küsimusi ka välisinfo objektiivsuse kohta.

Delfi Meedia venekeelne pool – ma ei saa näiteks aru, miks seal töötavad Venemaalt tulnud ajakirjanikud, kes ei tunne Eesti olusid, samal ajal kui meil on suurepäraseid Eesti vene ajakirjanikke, nagu Ivan Makarov, kes on Eesti väljaannetest hoopis välja söödud. Eks ole hämmastav lugu! Mingid Tšeljabinski ajakirjanikud tulevad Eestisse ja kehtestavad ennast siin meie rahastatud, toetatud väljaannetes ja eestimeelsed Eesti ajakirjanikud süüakse meediast välja. Paradoks! Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Nüüd palun arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli auväärt kultuuriministri Heidy Purga.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Härra Poolamets, tänan teid küsimuste eest! Annan neile vastused teie esitatud küsimuste järjekorras.

Esimene küsimus teie arupärimises: "Kas Te olete Vabariigi Valitsuse liikmena eelnevalt kirjeldatud ohtudest teadlik? Kui olete, siis kui tõsiseks Te neid ohte peate ja mil määral peate vajalikuks võtta ette samme nende ohtude realiseerumise ärahoidmiseks?" Vastan, et üldiselt vaadatuna ja arvestades fakte, on Eesti aastaid olnud ajakirjandusvabaduselt maailma riikide teravas tipus. Ajakirjandusvabaduse poolest oleme me maailmas üsna kõrgel kohal ja see koht on praegu kaheksas. See kinnitab üheselt Eesti ajakirjandusväljaannete sõltumatust Vabariigi Valitsusest. Aastatel 2022 ja 2023 rakendatud Eesti ühise infovälja tugevdamise meede mitte ei nõrgesta, vaid tugevdab veelgi meediaväljaannete võimekust pakkuda sõltumatut professionaalset ajakirjanduslikku sisu. Eriti tähtis on, et senisest enam suudetaks seda pakkuda ka venekeelsele auditooriumile. Selle meetme tulemuslikkust kinnitavad meediauuringute tulemused, mis näitavad venekeelse auditooriumi usalduse tõusu Eesti meediakanalite vastu ning ka meediaväljaannete lugejate ja jälgijate arvu kasvu. 

Teine küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus kavatseb jätkuvalt rahaliselt toetada erameedia väljaandeid, nagu seda viimastel aastatel Eestis on tehtud? Meenutame, et 2020. aasta kevadel toetas Vabariigi Valitsus erameedia väljaandeid 450 000 euroga, 2022. aasta kevadel ca miljoni euroga ja 2023. aasta talvel samuti miljoni euroga." Ja vastan. Nagu me teame, muutunud julgeolekuolukord Euroopas ning asjaolu, et inimeste meediatarbimise harjumuste muutmine võtab aega, on tinginud vajaduse erameedia toetusmeedet jätkata. Eestis elavad inimesed peavad olema ühises, arusaadavas ja usaldusväärses infoväljas ning kursis Eestis toimuvaga. Just sellepärast otsustas Vabariigi Valitsus toetada ka 2024. aastal venekeelseid erameedia uudistetoimetusi 1 miljoni euroga. Selle eesmärk on tugevdada Eesti eraõiguslike venekeelsete väljaannete toimetusi ning muu hulgas tagada avaldatud meediasisu, sealhulgas originaaluudiste tasuta kättesaadavus.

Kolmas küsimus: "Millega on põhjendatud, et valitsuskoalitsioon on seadnud eesmärgiks majutusettevõtete käibemaksuerandi kaotamise ehk neile ettenähtud käibemaksumäära tõstmise 9‑lt protsendilt 22‑le (tõus 2,4 korda), aga samas kavatsetakse säilitada meediaväljaannetele vaid 5-protsendiline käibemaksu soodusmäär? Kas näete ka siin ohtu, et meediaväljaanded hakkavad selle soodustuse säilitamise nimel hoiduma teravamast kriitikast valitsuskoalitsiooni aadressil?" Nagu te, härra Poolamets, ise siin ka nentisite, tõepoolest, see maikuus esitatud arupärimine ja see küsimus esitati ajahetkel, kui käibemaksu määra ei olnud otsustatud [tõsta] sellisele tasemele, nagu te siin küsimuses viitasite. Vastangi, et esmalt on oluline markeerida, et 12. juunil 2023. aastal – see oli peale teie arupärimise esitamist – tegi Vabariigi Valitsus otsuse tõsta 2025. aastast ajakirjandusele kehtiva käibemaksu määra 5%‑lt 9%‑le.

Minnes selle otsuse juurde, tuleb esmalt mõista olukorda, milles me praegu oleme. Eesti riigieelarve tervis ei ole hea. Mitmed kriisid on sellele oma jälje jätnud. Kevadel ametisse asunud valitsus on otsustanud aga rahanduse korda teha, sest rahanduse korras olemine on kindlasti üks meie julgeoleku aluseid. Paraku ainult olemasolevate kulude ülevaatamisega seda teha ei õnnestu. Meenutan, et eelmise aasta juulini kehtis ajakirjandusele 9%‑line käibemaksu määr, ja olen kindel, et selle tagasi tõstmine ei ohusta kuidagi meie vaba ajakirjandust. Selle tagab meie ajakirjanike tubli töö. Ajakirjanduse käibemaksu määr tõuseb 4 protsendipunkti võrra 2025. aastast.

Tulenevalt aga esimesele küsimusele antud selgitusest ei ohusta käibemaksu muudatus Eesti ajakirjandusvabadust ega professionaalse ajakirjanduse toimimise põhimõtteid. Alahinnata ei saa ka avaliku arvamuse, meediaväljaannete omavahelise konkurentsi ning ajakirjanduse eneseregulatsioonivahendite mõju, kui väljaanded kaugeneksid oma töö põhialustest ehk sõltumatust kriitilisest käsitlusest ühiskondlikult oluliste teemade avamisel. 

Aitäh teile küsimuste eest! Need on vastused teie esitatud arupärimisele ja olen valmis vastama lisaküsimustele.

Suur tänu, auväärt minister! Küsimusi on tõepoolest veel. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei saanud teie vastusest aru. Miks ma peaksin uskuma, et erameediale raha andev valitsus ei ürita meediat sellega mõjutada? Vabandage, aga teie sõnadest jääb väheks.

Vabandust! Milline oli küsimus? (Aleksandr Tšaplõgin hakkab rääkima.)

Palun mikrofon tagasi Aleksandr Tšaplõginile. Palun!

Miks ma pean uskuma, et te annate erameediale raha ja ei ürita samas seda meediat mõjutada?

Aitäh teile küsimuse eest! Eestis on väga tugev ajakirjandus ja tugev vaba ajakirjandus, tugev vabade ajakirjanike põlvkond ja tugev regulatsioon, mis ei sõltu kuidagimoodi riigist. Ei ole see [riigist] sõltunud viimaste aastate jooksul ja ma usun, et ei sõltu ka edaspidi.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Edukat uut aastat teile! Minu küsimus on veidikene aiaaugust, kui vaadata seda järelpärimist, aga kuivõrd meil eelmine kord, kui te minu arupärimisele vastasite, läks väga hästi ja me saime asjakohaseid teemasid ka arutada, siis ma julgen küsida. Küsimus on kultuurkapitali seaduse muutmise kohta. Mulle tundub, et istungi juhataja, kes teie selja taga on … Kui me seda istungil arutasime, siis ma tema kehakeelest lugesin välja samasugust, ütleme, mitte küll rahulolematust, aga segadust nende vastuste üle, mille me siin istungisaalis saime. Aga ma ei ole rääkinud Toomasega, nii et võib-olla ma eksin. Küsimus on nimelt selles, et seal oli nii-öelda kultuuriobjektide küsimus ja ainult seletuskirjas oli viide rahvusringhäälingule. Ja ma ei suutnud komisjoni esimehe [jutust] aru saada, kas rahvusringhäälingu hoone ehitamise suhtes on kindlus ja valitsuses üksmeel, sest seaduseelnõust ei olnud võimalik seda välja lugeda ja komisjoni ettekandja vastustest ei olnud ka sellest võimalik aru saada.

Aitäh, hea Priit Sibul, küsimuse eest! Oskan vastust anda küll. Minu meelest peab vaatama seda kultuurkapitali seadust, millele te viitasite, pisut üldisemalt. Loomulikult, kõigepealt jah, valitsuses on üksmeel ja arusaam, et rahvusringhäälingule on uut maja tarvis. See oli ka sisuliselt üks põhjuseid, miks kultuurkapitali seaduses vastavasisuline muudatus ette võeti selle seadusemuudatusega. Küll aga puudutab see ainult ühte hoonet ning seadustes muudatusi tehes peaks olema teadlik sellest, et ühe nimetusega – kui me seda objekti nüüd silmas peame, ERR‑i uut hoonet – ei ole mõtet seadust justkui kinni kirjutada. See peab olema üldine selles mõttes, et ka järgnevatel kordadel oleks võimalus teisi objekte rahastada, siis, kui ERR‑i maja valmis saab. Sellepärast on seletuskirjas mainitud ERR‑i. Aga kui ERR‑i maja valmis saab, siis [peaks see muudatus] andma võimaluse [kasutada] seda raha, mis kultuurkapitali ikkagi laekub nii-öelda ehitiste rea peale, ka järgnevate objektide rahastamiseks. Ühesõnaga, siis oleks ministril, kultuurkapitalil ja Riigikogu kultuurikomisjonil olemas võimalus ka järgnevat objekti rahastada. Me ei tea, millal see võib juhtuda, võib-olla kümne aasta pärast, aga teoreetiliselt see võimalus peaks sellesse seadusesse jääma.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Te ühes eelmises vastuses või oma sõnavõtus rääkisite, et ajakirjanduse käibemaksu tõstmine oli seotud ka sellega, et riigieelarvesse oli raha juurde vaja. Ma olen täiesti nõus sellega ja omalt poolt ütlen, et kindlasti peaks olema käibemaks ajakirjandusele sama, mis on üleüldine käibemaksu määr. Te ütlesite selle juures veel, et [käibemaksu määra] 5%‑lt 9%‑le tõstmine ei ohusta Eesti ajakirjandusvabadust. Ma küsin: kas teil on mingi uuring, mis kinnitaks seda, et kui oleks tõstetud käibemaksu määr 22%‑le, siis oleks kuidagi olnud oht Eesti ajakirjandusvabadusele? Minu arust oleks võinud [ajakirjandusel] täiesti vabalt olla sama käibemaksu määr, ei peaks erisust olema. Palun viidake, millest tulenevalt on just 9% see õige ja 22% oleks praegusel juhul olnud mitte õige või kuidagi ohustanud seda valdkonda.

Aitäh teile küsimuse eest! Ma ei olnud nendel läbirääkimistel, kus ajakirjanduse käibemaksu üle tookord otsustati, ega ole ka teadlik sellest, kas selle aluseks olid mingisugused konkreetsed uuringud. Ilmselt mitte. Ma arvan, et siin on võetud lihtsalt aluseks erinevate naaberriikidega võrdlevaid situatsioone ja näiteid, milline võiks Eesti ajakirjanduse seis võrdluses teiste riikidega selle käibemaksuerisuse korras olla. See on see vastus, mille oskan teile praegu anda. Ma arvan, et Eesti vaba ajakirjandust tasub inimestel hoida, eriti nende kriiside ja Ukrainas toimuva sõja tõttu on õigus ja väga suur vajadus informatsiooni hästi kätte saada. Ja Eesti on tõestanud ennast riigina, kus toimib kõrge kvaliteediga vaba ajakirjandus.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Soovin teile mõlemale tegusat aastat. Te väga täpselt oma vastuses ütlesite, et Eesti on ülemaailmses meediavabaduse indeksi [edetabelis] kaheksandal kohal, aga ma arvan, et selle kõrval on oluline vaadata ka trende. See kaheksas koht on möödunud aasta seisuga, aga võrreldes 2022. aastaga me langesime neljandalt [kohalt] kaheksandaks. Ja kui vaadata seal sees veel eraldi poliitilist indikaatorit, siis [näeme, et] selle poolest me oleme kukkunud viiendalt seitsmeteistkümnendaks, ja õigusliku keskkonna arvestuses lausa viiendalt kaheksateistkümnendaks. Noh, need indikaatorid on minu hinnangul üsna otseselt seostatavad selle tegevusega, mida parajasti teeb riiki juhtiv koalitsioon, aga võib‑olla ka mitte. Ma huviga kuulaks, mis teie hinnangul on juhtunud, et Eesti [koht edetabelis] on päris oluliselt langenud.

Aitäh teile küsimuse eest! Ma ei ole ennast jõudnud kurssi viia antud uuringuga. Need trendid ja koha kukkumised on olnud küll üllatuslikud, aga need ei ole olnud valdavad üle meediavälja, vaid sinna sisse vaadates [näeb] – ehk te tegite seda ka ise täpsemalt –, et see puudutab ennekõike ühte meediaorganisatsiooni. See on meil siin Eestis selle uuringu või kukkumise põhjal, mida te esimesena mainisite, Eesti Rahvusringhääling. Aga seal taga on olnud ka teatud põhjused, miks see kukkumine on toimunud, ja need ei ole seotud olnud poliitiliste otsustega, vaid ikkagi nende sündmustega, mis toimuvad väljaspool Eesti piire. Need ei ole kuidagimoodi seotud rahastamise või valitsuses tehtud otsustega.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! On tõesti väga kiiduväärt, et meie ajakirjandust ikka veel suhteliselt vabaks hinnatakse, ja ma väga loodan, et see enam allapoole ei lange ja proua kultuuriminister ise selle eest hea seisab. Aga teine asi on ajakirjanduse poliitiline tasakaal. Vot, 2021. aastal uuris üks erauuringute ettevõte just Eesti Rahvusringhäälingu poliitilist tasakaalustatust ja tulemus oli selline, et ERR ei olnud tasakaalus, konservatiivsed ja liberaalsed vaated ei olnud kaugeltki võrdselt esindatud. Hiljem on olnud juttu sellest, et ERR teeb ise ka ühe sellise uuringu, aga selle tulemustest pole vähemalt mina küll mitte midagi kuulnud. Küsin, kas teie teada on selline uuring tehtud ja kui mitte, kas ei peaks siis Kultuuriministeerium seda algatama.

Suur tänu küsimuse eest! Alustades tagantpoolt, ma usun, et Kultuuriministeerium kindlasti ei peaks seda algatama, kuna tegemist on avalik-õigusliku ringhäälinguga, millel on oma seadus, omad juhtimistavad, oma eetika ja oma nii-öelda kontrollimehhanism, mis juhatuse tasandilt liigub edasi rahvusringhäälingu nõukogu tasandile. Kõik ERR‑i puudutavad sellist laadi küsimused peavad saama vastuse ringhäälingu nõukogu aruteludel nende hulgas, kes ringhäälingu nõukogu liikmeteks on määratud. Neil on vastutus sellega tegeleda ja seista hea selle eest, millises suunas Eesti Rahvusringhääling liigub. Ja kui selles suunas on juba toimumas mingeid muudatusi, mida saab ka uurida, siis peavad need küsimused olema ringhäälingu nõukogus arutatud ja vastuse saanud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Te siin kinnitasite enne, et kindlasti ei mõjuta ministeerium ega ka valitsus kuidagi meediaväljaandeid ja ei mõjuta ka neid, mida riik rahastab. Nüüd just rääkisite ETV‑st, rahvusringhäälingust, et tõepoolest, seal on olemas oma hierarhia, kuidas asju korraldatakse. Aga siiski, me teame, et heldelt rahastatud ETV+ on ennegi vahele jäänud küll Vene elukorralduse ja Vene ajaloo heroiseerimisega, küll piiripealsete esinejatega, küll küsitavate arvamusavaldustega. Näiteks isegi uue aasta alguses on ühes arvustuses kirjutatud, et ETV+ muutus aastavahetusel Vene-Nõukogude kanaliks ja venekeelse kanali ETV+ aastavahetuse programm meenutas Nõukogude stiilis tekki. Äkki siin on siiski see koht, kus võiks ja peaks kuidagi mõjutama seda meediakanalit? Või siis pigem mitte? Ja kui mitte, siis mis riigi propagandat Eesti riigi vahenditest ikkagi rahastatakse ja kas see on teie meelest õige?

Aitäh küsimuse eest, hea Helle-Moonika Helme! Meil siin Eesti Vabariigis on seoses Kultuuriministeeriumi ja ERR‑i vahelise suhtlusega küll õnneks välja kujunenud see hea tava, et ministeerium ei sekku Eesti Rahvusringhäälingu töösse. Kui sekkuks, siis oleks see väga reaalselt mingisuguse poliitilise suuna andmine. Nii nagu ma teie heale kolleegile ka vastasin, ERR‑is saab neid küsimusi arutada ringhäälingu nõukogus ja ringhäälingu nõukogu liikmed peavad saama vastused Eesti Rahvusringhäälingu juhatuselt. Kui on sellesisulisi kaebusi, siis peab neid arutama ringhäälingu nõukogu, neid ei saa arutada Kultuuriministeerium. Kultuuriministeeriumil ei ole mitte mingisugust õigust sekkuda toimetuslikesse valikutesse, töödesse, otsustesse, personali ja nii edasi.

Hea kolleeg Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kõigepealt head jätkuvat aastat! Siin oli juttu erameedia rahastamisest miljoni euro ulatuses. Mul on lihtne küsimus. Miks te rahastate ainult kolme suurt meediagruppi, mitte kõiki ajalehti? Näiteks pooled maakonnalehed on erinevate omanike omad. Ka mina olen ühe lehe omanik, aga ma ei küsi mitte selle pärast. Mitmed omanikud küsivad, miks venekeelset poolt Peipsi ääres kajastavad vähemalt kaks maakonnalehte, mis on eraettevõtete omad. Ka Postimees ja kõik on era[ajalehed], aga nende suurte gruppide omad. Praegu saavad kaks gruppi ja [üks] leht sellest miljonist jaotatud [raha], aga seitse era[omandis] maakonnalehte ei saa sealt sentigi.

Aitäh, hea Aivar Kokk, küsimuse eest! Tõepoolest, sellel taotlusvoorul on oma nimetus: Eesti sõltumatu erameedia poolt venekeelset inforuumi tasakaalustava ja ühist inforuumi kujundava ajakirjandusliku sisu loomise ja edastamise toetamine. See meede on 1 miljon eurot. Seal on oma kriteeriumid, kuidas sellest meetmest saab osa võtta, kuidas saab taotlusi esitada. Tõepoolest, need kolm väljaannet või kaks meediamaja ja Põhjarannik on olnud varasemalt need, kes on sellest toetusmeetmest osa saanud. [See on] lisaks üldisele ERR‑ile minevale riigi antavale toetusele, mis läheb [kanalile] ETV+. Aga kui me erameediast räägime, siis [saavad toetust] need kolm. Ei ole keelatud võtta osa ka teistel erameediaväljaannetel, kes mahuvad selle toetusmeetme sisse kriteeriumide alusel, mis seal nimetatud on.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Kuues päevakorrapunkt jäi päevakorrast välja ja järgmine päevakorrapunkt numbriga seitse on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Kert Kingo ja Kalle Grünthali 13. mail 2023 esitatud arupärimine rohepöörde mõju kohta [ministri] juhitava ministeeriumi haldusalale. Arupärimine kannab numbrit 341. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Rain Epleri.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Oi-oi, kui palju aega on mööda läinud sellest, kui see arupärimine esitatud sai. Õnneks on ikka minister sama, nii et saame seda teemat siin lahata. Küsisime koos kolleegidega rohepöörde mõju kohta ministri valdkonnale, mille kohta siis ootame täna vastuseid.

Taustaks tasub siia juurde võib-olla meenutada Saksamaad. Ma olen seda korduvalt siin teinud. Teatavasti on Saksamaa olnud rohepöörde elluviimise imelaps, kui nii võib öelda, paarkümmend aastat. Aga see ime sai otsa siis, kui algas Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu ja gaasikraanid kinni keerati. Siis selgus, et ei olnud sest rohepöördest Saksamaale kasu ühti, sest selle rohepöörde kattevarjus oli odav Vene gaas. Nüüd ei möödu nädalatki, kui me ei loe sellest, kuidas Saksamaa, kes on olnud tööstuse ja majanduse mõttes kindlasti Euroopa vedur, on murelik ja teeb ka teisi murelikuks, sest – kui nii võib öelda – veduri mootor turtsub.

Aga mujal ikka ei väsita, eriti Eestis, kiirendamast, edendamast ja nii edasi – samuti märksõnad, mis on ajaloost hästi tuttavad. Meenutame hiljutist, mõne päeva tagust ajalugu. Saksamaa ühiskonnas laiemalt ja eriti poliitilistes ringkondades ahhetati väga kõvasti, kui Saksa põllumehed blokeerisid majandusministri saabumise puhkusereisilt, ta ei saanud praamilt maha sõita. Küll siis kõlasid loosungid, et Saksa ühiskond on radikaliseerumas veelgi rohkem, ja põhjustena toodi – minu jaoks väga kummaliselt – COVID‑i mõju ja Venemaa sõja mõju. Tegelikkus, ma kipun arvama, selle taga, miks inimesed on seal kurjaks muutunud, on just nimelt seesama rohepööre ja selle viljad ja lisaks üliliberaalne immigratsioonipoliitika. 

Nii et kuulame huviga, kuidas minister näeb oma juhitava valdkonna arengut aina kiirendatava rohepöörde valguses. Aitäh!

Aitäh, head kolleegid! Märgin ära, et tänane arutelu on olnud väga tasakaalukas, sisukas ja lausa eeskujuks, nii et tunnustan kõiki, kes siiamaani üles astunud on. Nüüd on võimalus kõike seda tõestada ka regionaalminister Madis Kallasel. Nii et palun arupärijate küsimustele vastamiseks [ministri kõnetooli].

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea küsimuste, arupärimise esitaja! Pandi nüüd pinge peale, et hoida sama joont, mida eelkõnelejad on teinud, aga ma arvan, et teema on kindlasti vähemalt sama oluline kui eespool [käsitletud] arupärimiste teemad. 

Kõigepealt: "Kuidas hindate rohepöörde mõju enda juhitavale valdkonnale?" Ma arvan, et küsija pidas ennekõike silmas põllumajandusvaldkonda, aga ma lühidalt puudutaksin ka teisi valdkondi, mis jäävad Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalasse, ehk siis kõike seda, mis puudutab ühistransporti, mis puudutab laiemalt kohalike omavalitsuste temaatikat, ja mõningaid teisi teemasid.

Kõigepealt, kahtlemata on rohepöördel just toidutootmissektorile ja eelkõige esmatootmisele põllumajanduses väga oluline mõju. Nii nagu ka arupärimise esitaja juba viitas, me oleme näinud nii Euroopast kui ka kaugemalt näiteid, mismoodi põllumajandussektor selle vastu võtab. Eks need reaktsioonid vastavad sellele, kui tasakaalukalt ja kui läbimõeldult on mingeid protsesse tehtud. Üldistades võib öelda, et kõik mõjud, mis tulenevad rohepöördest, just ennekõike põllumajandusele, on peamiselt tingitud sellest, et kliimamuutustega tuleb arvestada. Vaatame ka eelmise aasta ekstreemseid ilmastikutingimusi: väga pikk kuivaperiood, lisaks suured üleujutused erinevates piirkondades, metsatulekahjud. Eks need kõik avaldavad kindlasti mõju ka sellele, et me peame üha rohkem arvestama kliimamuutustega ja lähtuma oma investeeringutes ja tegevustes just nendest printsiipidest, mis toetavad keskkonnasäästlikku põllumajandust, keskkonnasäästlikku ühistransporti. Minu enda soov ongi just ennekõike rõhutada rohepöörde asemel sõna "kestlik". Rohepöördel ei ole võib-olla nii hea ja positiivne kuvand, kui on kestlikul keskkonna kasutamisel, keskkonnaressursside kasutamisel, ja selles mõttes on kindlasti vaja meil ühiselt pingutada.

Kui nüüd rääkida veel, mis mõju sellel võiks olla põllumajanduse koha pealt, siis me saame öelda nii tänaste plaanide kohta ministeeriumides kui ka kõigi eelmiste plaanide kohta ning [praeguste] ja varasemate ministrite tehtud töö kohta, et tegelikult on kogu aeg sektori esindajatega väga intensiivses dialoogis neid teemasid arutatud. Alati on olnud põhimõte, et jah, me peame kestlikumalt oma ressursse kasutama, aga me ei saa teha neid otsuseid kiirustades. Hea oleks, kui me saaksime kõiki otsuseid tehes arvestada ka Euroopa praktikaga ja lisaks lähtuda sellest, missugune mõju on sellel lõpptoote hinnale ja missugune mõju on sellel konkreetselt Eesti keskkonnale. Seetõttu ma ütlen, et Eesti on olnud kestliku ressursikasutuse koha pealt tasa ja targu liikuja. Me oleme teinud mitmeid õigeid otsuseid lähtuvalt sellest, kuidas on nende otsuste tegemine läinud meie lähiriikides. Ja mitmete otsuste koha pealt, mina julgen väita, me oleme jäänud mõnes mõttes maha nendest trendidest ja headest suundumustest, mis oleks võinud Eestis juba varasemalt olla.

Lühidalt ka ühistranspordist. Kuidas on ühistranspordis parem ja kestlikum ressursside kasutamine välja näinud? Ennekõike on see seotud olnud sellega, et kõikide investeeringute korral, mis me oleme teinud, oleme üha rohkem arvestanud nii busside, rongide kui ka avalikus sektoris kasutatavate autode puhul võimalikult väikese jalajälje tekkimisega. See ei ole ilmtingimata alati tähendanud elektriautosid, elektribusse või elektrironge, aga suund on sinna, et kui on võimalik, siis me kasutame ühistranspordis transpordivahendeid, millel on meie keskkonnale võimalikult väike mõju, loomulikult negatiivses võtmes.

Lühidalt ka kohalike omavalitsuste vaatest, missugust mõju [on oodata] ja kuidas peavad kohalikud omavalitsused rohepöördega kohanema. Ennekõike kajastub see otseselt kohalike omavalitsuste hoonete rekonstrueerimise vajaduses, aga ma isegi ei peaks seda niivõrd rohepöörde vajaduseks, vaid selleks, et tegelikult väga paljud Nõukogude ajal ehitatud kortermajad, väga paljud suured avalikud hooned lihtsalt vajavadki paremat soojustust, paremat ventilatsiooni ja kõigi kommunikatsioonide väljavahetamist, et nendes hoonetes oleks parem viibida ja nende sisemine olustik ja kogu õhustik vastaks paremini tänapäevastele nõuetele. Kokkuvõtlikult ma arvan, et mõju on olnud arvestatav, aga ma julgeksin väita, et me oleme Eestis suutnud teha kõiki samme tasakaalukalt, piisavalt läbi analüüsides ja mitte kiirustades.

"Kuidas kujundab jõuliselt ja ilma piisavate mõjuanalüüsideta ellu viidav rohepööre Teie hinnangul Teie juhitava ministee[ri]umi haldusala?" Ma mõnevõrra ka juba eelmises küsimuses seda teemat puudutasin. Meie peamine põhimõte on alati olnud see, et riigi sekkumise puhul tuleb alati arvesse võtta nii majanduslik, keskkonna- kui ka sotsiaalne mõõde. Ma arvan, et kui me nendest kolmest mõõdikust kogu aeg lähtume, siis me teeme õigeid otsuseid, surumata ühtegi nendest olulisest kolmest valdkonnast allapoole või tõstmata nendest kolmest valdkonnast ühtegi liiga üles. Ja kui neid vaadata kogu aeg koosmõjus, siis, ma arvan, on otsused tasakaalukad, nii et need on ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalas olevatele valdkondadele pigem toeks ja mitte mingil juhul kahjuks.

Järgmine küsimus: "Milliseid meetmeid plaanite rakendada selleks, et tagada minimeerida rohepöörde negatiivset mõju oma haldusalale?" Peamine, nagu ma ka ütlesin, on see, et iga valdkonna poliitikas peame me neid kolme aspekti vaatama kogu aeg koosmõjus. Kui me teeme otsuseid põllumajandusvaldkonna vaates või ka kohalike omavalitsuste vaates ja kui seal ükskõik milline otsus lähtub kas ühest või kahest kriteeriumist, aga me unustame kolmanda, siis sellisel puhul need asjad ei ole tasakaalus. Ma arvan, et see on üldine põhimõte, kuidas me sellele teemale läheneme.

Teine suurem põhimõte – kui küsite meetmete kohta – [on see, et] kõik ühise põllumajanduspoliitika toetused, mida järgmisel perioodil on Eestile üle 1,5 miljardi euro, on ühel või teisel moel lähtunud ka sellest, kuidas me saaksime kestlikumalt oma loodusressursse kasutada, samal ajal unustamata majanduslikke aspekte, unustamata sotsiaalseid aspekte. Sellest lähtuvalt on kogu selle 1,6 miljardi euro [kasutamine] disainitud ja need on otseselt Euroopa Liidu kriteeriumid, mille puhul Eesti on saanud väga palju kaasa rääkida. Ma arvan, et need aitavad väga palju just Eesti ettevõtjaid ja seeläbi kaudselt ka Eesti inimesi selle teemaga tegelemisel.

"Kuidas peaks Teie hinnangul rohepöörde valguses ümber kujundama kõik selle, mida Teie hinnangul on vaja Teie ministeeriumi haldusalas ümber kujundada?" Ma veel kord rõhutaksin, et need protsessid, mis on praegu Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalas, on käivitatud juba pikka aega varem. Kõik need tegevused, mida on tehtud põllumajanduses, maakasutuses, toidutootmises, lähevad minu hinnangul juba eelmiste ühise põllumajanduspoliitika perioodide tulemusel õiges suunas, samal ajal unustamata maaelu majanduse poolt, maaelu sotsiaalset poolt. Ma arvan, et meil ei ole vaja väga palju selles valguses ümber kujundada.

Mis võib-olla on pigem murekohaks, vaadates praegu rohepöörde temaatikat, on see, et kui veel enne COVID‑it ja enne Ukraina sõda oli üheks peamiseks väljakutseks meie ressursside kestlik kasutamine, siis nüüd on sellele lisandunud väga suured kriisid, väga suured väljakutsed. Siinkohal peab ka meie ministeerium igat sammu kaaludes, igat sammu tehes arvestama üha rohkem sellega, et me ei seisa silmitsi ainult ühe kriisiga või ühe suure väljakutsega, vaid tegelikult on meie ees lahendamist vajavaid probleeme päris palju. Ja see kindlasti nõuab nii põllumajandusvaldkonnalt kui ka regionaalvaldkonnalt päris arvestatavas mahus võib-olla teistsuguseid otsuseid, kui need olid aasta või kolm aastat tagasi.

Ja viimane küsimus: "Kas Teie hinnangul on vajadus kohandada rohepöörde strateegiaid ja millised meetmed on selleks kavandatud?" Siin ma vastaksin eelmise küsimuse lõpuosaga, et minu hinnangul on juba vaadatud – ja kindlasti tehakse seda ka tulevikus – rohepöördestrateegiaid mõnevõrra teistmoodi, lähtuvalt sellest, et me oleme praegu Euroopas mõnevõrra teistsuguses olustikus, kui olime enne Ukraina sõda. Paratamatult nõuab see mingite otsuste ümbervaatamist ja ka mingite otsuste mõnevõrra ajatamist, mida varasemas situatsioonis oleks me võib-olla planeerinud kiiremini teha. Aga hetkel ei ole see kindlasti võimalik, kuna sellisel kujul Euroopa Liidu majandusruum, sotsiaalruum ei toimi, nagu see oli enne Ukraina sõja algust, enne 2022. aasta veebruarikuu lõppu.

See on selline üldine ülevaade ja olen valmis vastama täiendavatele küsimustele. Aitäh!

Aitäh, auväärt minister! Teile on küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Saksamaal toimuvad praegu väga tõsised sündmused. Farmerid on oma tehnikaga vallutanud suurlinnad. Seal puistatakse tänavatele ja valitsusasutuste uste ette lehmasitta, lastakse läga hoonete peale ja kistakse maha barrikaade. Masinad on ajanud tänavad umbe. Kuna meie peavoolumeedia – nii rääkiv, kirjutav kui ka pilti näitav – vaikib nagu Nõukogude partisan, kes on vaenlase, sakslaste kätte vangi langenud, siis ma soovin teilt kui minust palju targemalt inimeselt teada saada, miks need farmerid seal ei mõista rohepöörde tähtsust ja miks nad niimoodi teevad.

Aitäh! Kõigepealt, olles väga palju suhelnud Saksamaa ministriga – jah, mitte küll otseselt farmeritega –, [tean, et] Saksamaal mõistab tegelikult rohepöörde olulisust enamik farmeritest. Pigem ongi minu hinnangul küsimus selles, mille ka oma vastustes välja tõin, et see aeg, kui need kokkulepped tehti Saksamaa põllumajanduse koha pealt erinevate toetuste, erinevate investeeringute kohta, oli sootuks teine. Täna, olukorras, mis meil Euroopas on, ei ole need enam päevakohased või ei ole sellisel kujul nii lühikeses ajaraamis realiseeritavad ja sealt on tekkinud see peamine konflikt põllumeeste ja Saksamaa valitsuse vahel.

Aga ma arvan, et need kokkulepped, mis minu teada on saavutatud, et mingites asjades ikkagi nii karme samme valitsus ei tee, on ka põllumehi rahustanud. Oluline on, et omavahel räägitakse ja dialoogi hoitakse ja küll siis saadakse ka need erimeelsused lahendatud. Aga peamised murekohad on ilmnenud pärast seda, kui Saksamaa majandus [hakkas] oluliselt kiiremini jahtuma, kui teatud tarneahelad lõigati Ukraina sõja tõttu ära. See on tekitanud olukorra, milleks ei Saksamaa valitsus ega ka Saksamaa põllumehed ei olnud veel valmis aastaid tagasi, kui nad neid kokkuleppeid tegid.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Selleks ei olnud vaja olla nüüd teab mis tuumafüüsik, et aru saada, et CO‑kaubandus ja kvoodisüsteem viisid Euroopast ära metallitööstuse ja viivad ära veel hulga teisi tööstusi. Nüüd siis saadakse aru, et viljad hakkavad kätte tulema. Aga peab ütlema seda, et ajakirjandus on hakanud minu rõõmuks viimasel ajal päris palju rääkima sellest, et tegelikult maailm hakkab sellest aru saama, et selline rohepöördehullus, nagu oli, on tegelikult läbi kukkumas. Päris mitmed riigid nii Euroopas kui ka mujal on üle vaatamas kogu seda protsessi. Kas Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning Kliimaministeerium ka vaatavad jooksvalt neid asju üle või ongi nii, et meie ikkagi jookseme ummisjalu edasi ja järeldusi ei tee? Me teame, et mõnda aega tagasi eelmine koosseis võttis suure hurraaga vastu 2030. aastaks ka puiduküttel katlamajade CO₂ maksustamise. Milline teie seisukoht on? Ja millised on need asjad, milles Eesti maha on jäänud? Te ütlesite, et Eesti on maha jäänud mõnedest headest rohepöördealgatustest võrreldes naabritega.

Aitäh! Kõigepealt see, mis puudutab neid otsuseid. Ma olen nõus, et mingeid otsuseid, mis puudutavad näiteks tootmist, investeeringuid, oleks võib-olla mõistlikum olnud teha pikema aja jooksul, aga see ei tähenda, et meie ressursside kestlik kasutamine oleks kuidagi vale suund või vale tee. Samamoodi ju – me oleme pikalt vaielnud siin puiduteemal – me kõik tahaksime, et meie enda ressursse võimalikult suures mahus väärindatakse ja selle kaudu toodetakse ühiskonnale võimalikult suurt lisandväärtust.

Mina isiklikult pidasin silmas just neid arendusi, mis on seotud näiteks maismaa tuuleparkidega, mida viimase 15 aasta jooksul ei ole Eestis sellises mahus juurde tulnud, kui võiks olla. Ma ei ütle, et kogu Eesti peaks neid täis olema, ja ma ei ütle, et igale piirkonnale oleks need vajalikud või sobilikud, aga ma arvan, et me peame aru saama, et selle kõrvale, kust meil on seni elekter tulnud – ennekõike põlevkivist –, on mingis mahus vaja veel teisi, alternatiivseid lahendusi. Ja ma olen ka oma piirkonna inimestele kogu aeg öelnud, et jah, Ida-Virumaa on ohverdanud oma ökosüsteemist väga suure osa selleks, et meil on olnud aastakümneid elekter toas, ja ma arvan, et [nüüd] peavad väikse osa ohverdama ka teised Eesti piirkonnad, et meil tulevikus oleks elekter toas. Aga see peab olema mõistlikus mahus, see peab olema tasakaalukas ja see ei saa kindlasti olla nii, et igas Eestimaa külas on tulevikus tuulikud püsti. Aga see on üks näide, mida ma pidasin silmas.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Te väga tabavalt ütlesite, et kliimamuutustega tuleb arvestada, ja inimene on kahtlemata kogu oma eksistentsi jooksul arvestanud ja vähe sellest, väga edukalt ka kohaneda suutnud. Aga nüüd kipub see järg minu arust kuidagi käest ära minema. Püüaks kõigepealt lihtsamate ja käegakatsutavamate asjadega arvestada, Eesti puhul näiteks meie geograafilise asukohaga ja sellega, et talv tuleb igal aastal. Sellel aastal tuli jälle. Eile hilisõhtul nägin ise termomeetril –28,5 kraadi. Vau! Elan ahjuküttega majas ja teate, seda mõnusam on seal soojas toas istuda, kui väljas nii krõbe külm on. Aga samal ajal me teame ulatuslikest elektrikatkestustest. Teame ka seda, et elektri hind võib olla väga kallis ja nähakse ette, et [seda juhtub] aina tihedamini. Valitsus aga propageerib näiteks ahjudest loobumist, paneb rõhku tuule- ja päikeseenergeetikale, samal ajal kui juhitavaid võimsusi on puudu. Kuidas te üldiselt sellist vaadet kommenteerite, et me tegeleme valede asjadega selle rohepöörde egiidi all?

Aitäh! Kõik see, mis puudutab meie energeetikasüsteemi – ma olen nõus, et see on väga kompleksne ja keeruline teema. Kindlasti ei saa tänase [olukorra] valguses öelda, et üks või teine oleks 100% õige või 100% vale. Ma arvan, et me saamegi kõigist erinevatest mudelitest kokku ideaalse variandi, mis Eestile võiks sobida. Sama on ka teie toodud näite puhul meie maapiirkondade eramajade kohta. Minu hinnangul on ahiküte, eriti kui need majad asuvad metsade lähedal või metsade sees, olnud seal midagi nii iseenesestmõistetavat juba aastasadu ja ma loodan, et see jääb nii pikaks ajaks.

Pigem on meil küsimus tiheasustusega aladel linnades, kus võib olla tõesti korsten korstna kõrval ja pidev kütmine on loonud õhukvaliteedi, mis ei ole enam kasulik meie elanikele, kes linnades on. See on see põhjus. Aga mina olen ise ka väga suur nii-öelda elava tule ja ahju ja pliidi kummardaja või austaja ja mulle väga meeldib eriti külmade ilmadega neid kütta. Ma tunnistan, et seda on maainimesena raske mõista, kui ahjud tuleks välja vahetada elektri- või mingi muu kütte vastu. Aga jälle, proovides panna ennast linnainimeste olukorda ja [pidades silmas] õhukvaliteeti, ma arvan, et kusagil tuleb see tasakaal leida.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Tore on kuulata teie juttu, aga kahe jalaga maa peal olemisest on [asi] natuke kaugel. Te rääkisite ühistranspordist. Me investeerisime aastaid biogaasi ja ostsime biogaasibusse ja siis teie ministeeriumi ametnikud, ma saan aru, valitsuse loal, otsustasid, et toetatakse Euroopa Liidu seisukohta, et 2030. aastast ükski buss biogaasiga enam sõita ei saa. Hullumeelsus! Selle alla on pandud sadu miljoneid, Eestis on võimsus olemas ja te räägite elektribussidest. Te räägite, et meil tuulikud ja päikesepargid toodavad [elektrit]. Veel mõned päevad tagasi oli peaaegu 1500 megavatti elektritarbimist tippkoormusel. Ostsime Rootsist kivisöeelektrit, mis toodeti Poolas. Meil on omal põlevkivivõimsus kõik kokku – Eesti Energia pakub – maksimaalselt 2300 megavatti ja me räägime, et paneks 2027. aastaks põlevkivi[tööstuse] kinni.

Aeg, hea kolleeg! 

Keegi kuskil peab olema ikka soe. Juhitav elekter on Eestis ainult põlevkivielekter, mitte [ükski] muu ei ole.

Aitäh, hea kolleeg!

Jah, mäletan eelmisest aastast neid arutelusid, mis puudutasid biogaasi temaatikat ja ühistransporti. Ka tol ajal ütlesin, et need otsused tuleb kindlasti läbi arutada, läbi vaadata. Ja ma tean, et Euroopas ei oldud üksmeelsel seisukohal ja mitmed riigid tõstatasid selle, et seda tuleb täiendavalt arutada ja kaaluda.

Mis puudutab teie küsimuse teist poolt, et kust kohast tuleb juhitav energia, elekter, siis nii nagu ma ka eelmises vastuses ütlesin, ma olen nõus, et me peame leidma erinevaid alternatiive ja me ei saa kõiki asju panna ainult tuule- või päikese[energia] peale. Seda ma ei ole kordagi väitnud. Peabki olema laiapõhjaline nii-öelda elektripakkumise portfell, et sõltuvalt sellest, kas meil on tuulevaiksed, päikesepaisteta ilmad või mida iganes, oleks meil ikkagi kindlus olemas seni, kuni ei ole paremaid alternatiive loodud ja valmis ehitatud.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma usun, et ise maal elava inimesena olete regionaalasjades üsna kahe jalaga maa peal. Täna arutati Euroopa Liidu asjade komisjonis rohepoliitikat ja rohemärgist. Me teame, et meil tuleb mitmekesisuse märgis, aga konkreetselt selle märgisega [seoses] on jälle Kliimaministeeriumil ettepanek, et tuleks kaks töökohta juurde luua. See läheb Eestile pool miljonit eurot maksma. Ettevõtlusorganisatsioonid on märkinud, et võib-olla tõesti ongi see märgis hea mõte. Aga kuidas te nendes tingimustes, kus riik tahab kokku hoida, lähete ikkagi kulusid tõstma? Ja ma küsin konkreetselt – kui mitte terves valitsussektoris, siis teie haldusalas –, kui suured on tegelikult rohepöördega seotud mõjud hinnanguliselt summaliselt bürokraatia tõttu ja inimeste arvu kasvatamise tõttu ametkonnas.

Aitäh! Me oleme ühel või teisel moel proovinud seda analüüsida, kas saaks kuidagi konkreetset [summat] välja tuua, aga nii kui me hakkame arvutama, kui palju võiks olla selle asja kulu, siis tulevad jälle suured ettevõtjad, kes ütlevad, et mitmed jaekaubandusketid ei võta neid üldse jutule, kui näiteks nende pakendi plastisisaldus ei vähene teatud protsent iga aasta. Siis jälle tuleb see teistpidi tagasi. Seda tasakaalu on väga raske välja arvutada, et kui palju saadakse kasu ja eelist Euroopa ja maailmaturul sellest, et on võimalik toota roheliselt, toota erinevate märgistuste all, [võrreldes] sellega, kui palju see võtab täiendavat ressurssi, ja nii edasi. Seda on äärmiselt keeruline arvutada.

Me näeme, kui palju tarbijad ja ka teatud ketid eelistavad erinevaid rohemärgistusi. Aga ma olen nõus, et seal peab olema tasakaal. Kindlasti ei tohi see olla ainult ühes suunas, vaid sealjuures peab arvestama majandusliku ja sotsiaalse aspektiga. Aga mul ei ole konkreetset vastust ja ma tean, et seda on proovitud ühte‑ või teistpidi analüüsida, aga see on osutunud äärmiselt keeruliseks, kuidas seda välja arvutada.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ida-Virumaa on olnud lähiajaloos väga tähtis osa Eestist ja sealsed inimesed on andnud väga väärika panuse kogu Eesti valgustamisse ja soojendamisse. Nad on saanud selleks ettevalmistuse, nad on oma ala väga head spetsialistid. Nüüd te ütlesite, et me oleme aastate jooksul pannud ökoloogilise surve ühele Eesti piirkonnale, et meil oleks elekter, ja nüüd on aeg hakata seda survet hajutama üle Eesti. Te tahate seda survet laiendada tõepoolest kogu Eestile, kaasa arvatud omaenda kodupiirkonda Saaremaale. Mis näoga te vaatate otsa Saaremaa elanikele, kes peavad selles laiendatud ökoloogilises düstoopias nüüd elama hakkama? Eks ole, terve nende meri pannakse meretuulikuid täis. Ja kas te peate õigeks, et riikliku eriplaneeringu seaduse kontekstis nendega enam ei arvestata? Me siin just tutvusime selle seadusega, sealt on kohalikud elanikud ja nende arvamus täiesti välja võetud.

Aitäh! Kõigepealt, ma ütlen veel kord, et see peab olema tasakaalus. Kui me lepime kokku, et kusagilt peab elekter tulema Eesti kodudesse, Eesti ettevõtetesse, siis küsimus on, kust kohast see tuleb. Praegu on see tulnud väga palju Ida-Virumaa ja Ida-Virumaa keskkonna arvelt. Vaadates, kuidas seal on maapind mitmetes piirkondades vajumas, ka korterelamute aladel, [näeme, et] sellele piirkonnale on olnud väga suur ökoloogiline mõju. Kui me hajutame selle Eestis ka teiste maakondade peale, siis on see surve kindlasti väiksem.

Ka mina olen seda meelt, et Läänemerd ei tohi tuulikuid täis panna. See, et meil on neid mingil määral ja oluliselt vähem, kui mereala planeering ette näeb, ma arvan, on tulevik. Aga mitte nii, et seal on 1000 tuulikut või isegi 500 tuulikut. See selgelt ei ole mõeldav ja see ei ole realiseeritav. Ja ma arvan, et mitte kunagi ei tule neid sellises mahus. Aga mingis mahus [tuleb, sest] kusagilt peab elekter tulema. Mina olen valmis Ida-Virumaa inimestele ütlema, et jah, ka mina olen oma kodupiirkonnas valmis keskkonna poolest mingeid ohverdusi tooma, et Ida-Virumaalt neid selle võrra vähemaks saaks. Nii peaks see tasakaalus olema Eestis, ma arvan.

Suur tänu, auväärt minister! Tase ei langenud grammivõrdki teie esinemisega. Hoidsite kenasti joont ja eriti soe ja südamlik oli kummardus ahjule. See lausa soojendas. Ma siiralt tänan! Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Palun kõigepealt, Aivar Kokk!

Hea juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Ma pean tänama iseennast ja seda koalitsiooni, mis oli aastatel 2019–2020 ja kes ei nõustunud, et põlevkivielektri tootmine järk-järgult kinni pannakse. Täna me kuuleme muidugi seda, kuidas 2027. aastaks võiks põlevkivielektri tootmise lõpetada. Minu arvates peaks viimase nädala külmad kõigile selgeks tegema, et ilma põlevkivielektrita ei suuda Eesti oma peredele, majadele, kodudele, ettevõtetele elektrit tagada. Me näeme, kui lihtsalt see [juhtus], kui üks kaabel Soome ja Eesti vahel streikis. Me näeme, et nende külmade ilmadega tuli elekter läbi Poola Rootsi ja Rootsist Eestisse. Meil on omal Eesti Energia ütluse järgi tootmisvõimsust 2300 megavatti. Tippkoormus oli siin viimastel päevadel pea 1500. Me räägime päikese-, tuuleenergiast – praegu väga palju tuult ei ole, päikest pole üldse. Sealt ei tule meile vajalikku võimsust.

Me teeme pidevalt mingisuguseid otsuseid ja paari aasta pärast muudame neid otsuseid. Tuulikute [ehituse] pidurdamine oli ühe asekantsleri põhitöö kümme aastat. No nüüd ta räägib ajakirjanduses kõikidest muudest teemadest. Õnneks on see olukord nüüd möödunu ja ma saan aru, et järgmise aasta jooksul peaks radarid Eestisse paika saama ja tuulikute rajamine on mandri poole pealt lihtsam.

Minu arvates peaks taastuvenergia tootmise juures kokku leppima ka selle, et kui keegi paneb tuuliku või päikesepargi püsti ja tahab selle äriga raha teenida, siis peaks olema kõrval ka see, kuidas juhitavat elektrit tekitatakse siis, kui päikest või tuult ei ole, kuidas siis toodetakse. Miks tarbija peab kogu selle asja kinni maksma? Mina küll loodan, et tänane valitsus saab sellest aru, et põlevkivielektri tootmist ei saa enne kinni panna, kui meil on mingi alternatiiv. Täna räägiti, et elektri tootmine läheb kuidagi kuhugi mujale, aga alles mõned nädalad tagasi rahandusminister ju teatas, et kas gaasi- või vesinikuturbiinid tuleks panna ikka Ida-Virumaale. Minu arvates on see väga õige, kui vesiniku pool peaks kindlasti olema mere ääres. Tuuleparkidest on võimalik kõige rohkem toota vesinikku ja sealtkaudu [läheb see] kas keemiatööstusesse või teise alternatiivina on see pääsetee, kui on tippkoormused, et toota tagurpidi elektrit. See on küll väga kallis, sest kaks kolmandikku kaob lihtsalt ära vahepeal. 

Selline on [praegune] olukord. Ja seesama biogaas – tõesti, Euroopa Liit ei ole sellega kaasa tulnud, on Eesti ja Soome. Ülejäänud riikidel ei ole sellest sooja ega külma. Meil on põllumajandus väga hästi arenenud. Meil on piimatootmise tase maailma tipus. Meil on lägahoidlad, kus on võimalik biogaasi toota ja tunduvalt rohkem toota, kui täna toodetakse. Kogu ühistransport on võimalik üle viia biogaasile. Euroopa Liidu läbirääkimistel tuleb lihtsalt selg sirgeks lükata ja öelda, et muud varianti ei ole. Tihti ma kuulen, et mõne ministeeriumi ministri asemel käivad seal mõned noored inimesed ja ministrid pole üldse sinna jõudnud. See ei ole mitte regionaalministri kohta öeldud.

Võtame nüüd julguse kokku ja räägime, et meil ei ole võimalik lõpmatuseni kinni maksta meeletult kõrgeid energiahindasid. Me oleme teinud järjest rumalaid otsuseid küll LNG-terminali [ehituse] pidurdamisega, küll mõne kõrgepingeliini ehitamisega, et meie hind tõuseks, ja mõne põlevkivikatla kinnipanekuga. Hoiame oma inimesi, oma ettevõtjaid ja püüame elektrit toota ise, nii nagu kümme aastat tagasi seda suutsime teha, ja püüame vaadata, et hind oleks mõistlik. Viimane soovitus on see, et lõpetame CO₂-ga börsil mängimise ära. Lepime Euroopa Liidus kokku, et selle hind ei ole üle 30 euro megavatt-tunni eest. Siis on meie põlevkivielekter täiesti konkurentsivõimeline ja me suudame ise endale elektrit toota.

Suur tänu! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde, mis kannab numbrit kaheksa. Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Helle-Moonika Helme, Kalle Grünthali ja Henn Põlluaasa 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine maksupaketi terviklike mõjude kohta. Arupärimine kannab numbrit 301. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. Aga teda ei ole, nii et selle päevakorrapunkti menetlemist ma avada ei saa ja see langeb tänasest päevakorrast välja.

Järgmine päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Aivar Koka 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine kulude tõusu kohta, arupärimine nr 354. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Aivar Koka, kes on kenasti olemas. Palun!

Aitäh, Toomas! Austatud minister! Head kolleegid! Ma pean tunnistama, et see arupärimine on tehtud küll kevadel ja sellest ajast on palju vett merre jooksnud, aga küsimused on ikkagi samad. Tänaseks on vastu võetud meeletu hulk maksude pakette. Kui vaadata kõiki makse koos, siis maksude kogusumma erinevate meetmete kaudu läheneb poolele miljonile eurole.

Aga need küsimused on olulised selles mõttes, et selle aasta 1. jaanuarist on juba käibemaksu tõus olemas. Maikuust muutuvad ka kütuseaktsiisid, rääkimata erinevatest muudest maksudest. Ja minu mure on kohalikud omavalitsused. See [puudutab] just regionaalministri valdkonda, kuidas omavalitsused hakkama saavad. Me teame, et vähemalt kolmandik omavalitsustest on rahalistes raskustes. Paljud püüavad oma laene refinantseerida, võtta laenupuhkust, et kuidagi järgmise aasta sügiseni vastu pidada, et näidata, et siis tulevad valimised, kõik on hästi. Tegelikult on olukord keeruline.

Siia juurde, kui minister lubab, on mul veel üks küsimus kokkuhoiu kohta. Mida PRIA aasta lõpus tegi? Põllumeestele nad ei suutnud raha välja maksta, aga 600 000 eurot preemiat suutsid küll maksta. Kas tõesti on olukord niimoodi, et kui töö jääb tegemata, [siis preemiat ikka makstakse]? Me kõik teame jah, et seaduse järgi on lubatud maksta selle aasta suveni neid toetusi, aga tegelikkuses on ju nii, et põllumehed olid kokku leppinud teatud masinate-seadmete ostud või laenude tagasimaksed ja nad teadsid, et detsembrikuu lõpuks saavad nad alati selle raha kätte. Nüüd peavad paljud neist ootama veel sellel aastal. Samas maksti välja jõulupreemiad. Me näeme, kust kohast on võimalik kulusid kokku hoida. Kui töö on tegemata, siis minu arvates eraettevõttes ju preemiaid ei maksta. Aga riigiettevõtetes, me näeme, erinevates ministeeriumides ja ministeeriumide allasutustes seda tehakse. Kui vähegi võimalik on, siis ma palun, et minister ka sellele küsimusele vastaks. Aitäh!

Suur tänu, auväärt kolleeg! Palun nüüd kolleegi arupärimise küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli minister Madis Kallase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea arupärimise esitaja! Tõesti, nii nagu te oma küsimuses viitasite, on maikuust alates päris palju otsuseid tehtud ja ka erinevaid analüüse tehtud.

Esimene küsimus: "Kas teie ministeeriumis on läbi viidud mõjuanalüüs, mil määral maksutõus ministeeriumi ja selle allasutuste kulutusi suurendab?" Vastavad analüüsid, mis puudutavad ka käibemaksu, tegi ennekõike küll Rahandusministeerium, aga ka meie ministeerium vaatas üle mõjud, ka kohalike omavalitsuste vaates, vaatas üle, kuidas see võiks mõjutada meie toiduhindasid. Selles mõttes ei ole siin midagi varjata, et teenuste hindasid võib 2% suurune maksutõus mõjutada – pigem mõjutabki, kui võib mõjutada – ja see on selge mõju. See [mõju], et 2%-line käibemaksu tõus kajastub tarbijatele lõpphindades toidupoes – ehk toiduainetööstusele on otsene mõju ennekõike läbi kallimate hindade poes –, on ka olemas ja seda me kindlasti ei eita. Aga me saame öelda, et kindlasti tavapärases praktikas saab meie ministeerium parema analüüsi kätte, kui on esimesed mõjud reaalselt kohal. Selle aasta jooksul me kindlasti monitoorime mitmeid ja mitmeid kordi, kuidas see mõjutas nii põllumajanduse poolt kui ka regionaalset poolt.

"Kas kavatsete vajamineva täiendava raha küsida juurde eelarveläbirääkimistel või minna kärpimise teed?" Eeldades, et selle tõttu on mingid täiendavad kulud kohalikel omavalitsustel, oleme meie Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga juba protsessi käigus esitanud mitmeid erinevaid ettepanekuid, mismoodi võiks kohalikke omavalitsusi veel toetada ja rahastada, just lähtuvalt sellest, et Eestis on äärmiselt suur regionaalne ebavõrdsus. Me teame, et just Harjumaa, Tartu ja Tartu linna lähiümbrusest kaugemates piirkondades on äärmiselt keerulises situatsioonis kümned kohalikud omavalitsused. [Meie soov on] ühiselt – tugevamad linnad, tugevamad vallad – hallata oma maksubaasi niiviisi, et ühelgi kohalikul omavalitsusel ei oleks probleeme ei teie viidatud laenude tagasimaksetega ega ka väga olulise nüansina näiteks Euroopa Liidu struktuurifondi vahendite omaosaluse leidmisega. See on samamoodi osutunud paljudele juba problemaatiliseks ja selle kaudu soodustame me omakorda veel regionaalset ebavõrdsust, kuna igas piirkonnas ei suudeta enam kõigis meetmetes osaleda. Ja kindlasti me vaatame see aasta üle, nagu vaatasime ka eelmine aasta, kust kohast on võimalik ministeeriumisiseselt kärpida. Ka üks meedias palju tähelepanu saanud kärpekoht oli seotud otseselt meie, põllumajandusministeeriumi koduks olnud hoone vabastamisega. Me kolisime alates selle aasta algusest nii-öelda ühisministeeriumi hoonekompleksi. Eks neid kohti on veel, kus kokkuhoidu tuleb leida, ja kindlasti me ka leiame, kuidas leida tuge just kohalikele omavalitsustele.

"[…] kas on plaan tagasi tõmmata tegevuste ja investeeringute või tööjõu pealt?" Kindlasti, veel kord on palutud ära kaardistada kõik tegevused ja investeeringud, mis meie ministeeriumi haldusalas igapäevaselt toimuvad. Kui on näha, et kusagil on võimalik neid teha väiksema ressursi[kuluga] ja väiksema inimeste arvuga, siis kindlasti seda me teeme ja neid kokkuhoiukohti ka esitleme. Lisaks oleme koostöös allasutustega juba hakanud ette valmistama nulleelarve arutelusid. Esimesed koosolekud on toimunud [sel teemal], mismoodi vaadata selle abil veel kord kriitilise pilguga üle kõik vajalikud tegevused, kõik vajalikud investeeringud ja ka nendeks [kuluvad] ressursid, et need kõik oleksid tasakaalus just sellega, mismoodi see peaks olema meie ministeeriumi vaates, et oleks maksumaksja raha võimalikult efektiivne kasutamine.

Enne, kui ma vastan teie küsimusele PRIA kohta, ütlen ma veel kord seda, et meie vaatame kogu tervikut, mis puudutab erinevaid maksutõuse. Seetõttu on alati oluline märkida, et vastukaaluna on kindlasti tähtis, et alampalk on selle aasta algusest märkimisväärselt suurem, kui see oli aasta varem. See on kindlasti oluline, et inimestel, kes saavad Eestis alampalka – loodetavasti on neid iga aasta üha vähem ja vähem –, oleks [palk] tunduvalt suurem, kui see oli eelmisel aastal. Ja see aasta see nii on.

Teise asjana ma rõhutaksin veel kord kohalike omavalitsuste rahastusmudeli muudatuste vajadust. Mul on hea meel, et ka need kohalikud omavalitsused, kellel on mõnevõrra parem seis tänu sellele, et seal on elanikkond pidevalt kasvanud, seal on ettevõtlust, seal on oluliselt rohkem investeeringuvõimekust, mõistavad, et me peame riigina ühiselt koos kohalike omavalitsustega midagi ette võtma. Valikud on hetkel lihtsalt väga ahtad. Meil on valida, kas me suuname täiendavaid vahendeid nendele kohalikele omavalitsustele, kes toetust või abi vajavad, riigieelarvest, või, teine variant, me jagame ümber teatud kasvu nendelt kohalikelt omavalitsustelt, kellel on mõnevõrra parem seis ja kes saavad hakkama. Kahjuks on praegu meil valikus ainult see teine, kuna maksutulu ega täiendavate toetuste pealt ei ole võimalik riigieelarvest vahendeid leida, samal ajal kui meil on pooleli õpetajate palgatõusu läbirääkimised ja nii edasi ja nii edasi. Need on rasked ja keerulised valikud, aga üheskoos kohalike omavalitsustega peame me mingid lahendused leidma, kui me tahame, et igal pool Eestis elu jätkuks.

PRIA koha pealt, mis puudutab toetuste väljamaksmise problemaatikat eelmise aasta lõpus ja preemiate teemat, pean esmalt ütlema, et esialgu oli oht, et eelmise aasta lõpu seisuga jääb 2700 põllumajandusettevõtjal toetus saamata, suurusjärgus 40 miljonit eurot, ja siis [hiljem] oli meie prognoos, et see jääb saamata umbes 280 ettevõttel. Hea meel on tõdeda, et lõpuks jäi see number alla 100. PRIA ja kõik tema partnerettevõtted, kes ühel või teisel moel olid nende uute IT‑lahendustega seotud, suutsid ikkagi olukorra eelmise aasta lõpuks niivõrd hästi ära lahendada, et tegelikult eelmise aasta lõpuks sai suurem osa, ülekaalukas osa ettevõtjaid oma toetused kätte. Sest meie nii ministeeriumi kui ka PRIA vaates väga üheselt ja selgelt adusime probleemi tõsidust, [seda,] kui palju on [toetused] seotud liisingumaksetega, laenumaksetega, palkade väljamaksetega, elektriarvete tasumisega ja nii edasi ja nii edasi. Oli vaja leida kiired ja kohesed lahendused. Ja sellest lähtuvalt on vähemalt hetkel olukord nii-öelda normaliseerunud ja toetused on välja makstud. 

Mis puudutab preemia maksmist, siis olen nõus, et samal ajal, kui ühiskond arutab probleemi, et tuhandetel põllumajandusettevõtjatel jääb toetus saamata, [mõjub üllatavalt] uudis, et PRIA maksis arvestatavas mahus preemiaid oma töötajatele. Aga ma ikkagi viiksin need [asjad] omavahel lahku. Esiteks, PRIA on maksnud ka varasematel aastatel preemiaid. [Teiseks], PRIA erinevad näitajad, mis puudutavad makseagentuuri rolli Eestis, on jätkuvalt väga head. Pidevates auditeerimistes Euroopa organisatsioonide poolt, pidevas tagasisides makseagentuuri rolli kohta on tegelikult antud PRIA‑le alati väga head hinded. See, et nüüd oli üks selline konkreetne kitsaskoht, mis küll õnneks lõpuks lahenes, mõjutas kogu PRIA töötajaskonnast ikkagi ühte osa.

Õigem oleks olnud teha nii, et kui on ette nähtud tulemustasu või preemia, siis see oleks makstud välja peale seda, kui tööülesanded on ka nendel osakondadel hästi täidetud. Ma arvan, et siis ei oleks kellelgi olnud selle kohta otseselt midagi öelda, kui see oleks töötaja ja asutuse vaheline kokkulepe, kuidas tulemusi hinnatakse, mismoodi preemiaid makstakse. Nii tehakse seda paljudes organisatsioonides ja ministeeriumides, aga see peaks käima teises järjekorras: kui [eesmärgid] on täidetud, siis on asjakohane rääkida preemiast või tulemustasust, kui seda ei ole tehtud, siis sellest rääkida ei saa. Antud juhul PRIA kohta ma väidan, et paari osakonna puhul oleks pidanud selle otsusega selgelt ootama. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister! On mõned küsimused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Aitäh, austatud minister, nende põhjapanevate vastuste eest! Ma usun, et te mäletate, alles hiljuti me arutasime siin ühe minu esitatud arupärimise raames sedasama tulumaksubaasi teemat ehk selle korrastamist, muutmist, et suurematelt omavalitsustelt antaks raha väiksematele just selleks, et nad saaksid kas rohkem investeerida või Euroopa rahastust taotleda. Tol hetkel ma küsisin teie käest, kas teil on mingisugune ülevaade, analüüs, kuidas ja kui palju see tegelikult aitab. Tänaseks me teame, et mitmed kohalikud omavalitsused on juba vastu võtnud oma uue aasta eelarve. Kas teil on täna reaalselt olemas see pilt, kui paljusid omavalitsusi see on aidanud? Kes on reaalselt saanud midagi lisaks investeerida, kes on saanud taotleda Euroopast lisarahastust? Kahjuks minu vaatepilt on see, et tegelikult maksutõusud viivad selle raha taskust minema.

Aitäh! Mäletan jah hästi seda teie küsimust. Olen nõus, et antud juhul me pigem räägime Eesti 10–20 kohaliku omavalitsuse vaates sellest, et nad üldse saaksid oma eelarved kokku, et nad saaksid kõiki teenuseid pakkuda, mis on kohaliku omavalitsuse kohustus, ja väga paljud nendest investeerimise peale hetkel mõelda ei saa. Seetõttu on see esialgne muudatus, mis tähendab pensioni tulumaksust 2,5% suunamist kohalikele omavalitsustele ja selle võrra jälle mõnevõrra väiksemat üksikisiku tulumaksu protsenti kohalikele omavalitsustele, pigem aidanud kaasa, et nad saaksid antud olukorras hakkama. Õnneks suudavad Eestis investeerida mitte ainult suuremad [omavalitsused], vaid näiteks ka Narva ja mõned territooriumilt suuremad kohalikud omavalitsused. Tegelikult see ei käi alati suuruse järgi. Aga ma olen nõus, et ennekõike Tallinn, Tallinna lähiümbrus, Tartu ja Tartu lähiümbrus on need Eesti edukamad ja paremad piirkonnad selles vaates, et nendel on see võimekus. Kui me tahame seda tekitada ka teistesse piirkondadesse, siis tähendaks see maksutulu olulist suunamist kohalikele omavalitsustele kas siis erinevate maksumuudatuste või teatud ümberjagamis kaudu nendest piirkondadest, kus kasvu arvelt mingi osa äravõtmine ei sea ohtu kohaliku omavalitsuse teenuste tagamist ega ka investeeringute tegemist. 

Ma kasutan veel kord võimalust [öelda], et olles suhelnud kevadel ja ka hiljem nende kohalike omavalitsustega, kellel on oluliselt suurem võimekus, [tean, et] tegelikult nad mõistavad väga hästi, et Eesti saab olla tugev ainult siis, kui kõik kohalikud omavalitsused saavad hakkama. Ma loodan, et me leiame ühiselt head lahendused, et kõik piirkonnad saaksid mõelda ka investeeringutele ega peaks ainult mõtlema, kuidas eelarve kokku saada.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Te rääkisite praegu, et otsite lahendusi. Kuidas on nende lahendustega, mis olid kavas eelmisel valitsusel, kus me teiega koos olime? Regionaalpoliitikat puudutavalt oli näiteks võimalus, et teie ministeerium kolib superministeeriumisse, kus on väga palju tühje ruume ja riik maksab nagunii ülalpidamiskulusid, korrused on tühjad – väike kokkuhoid sealt. Siis on valitsusel kavas keskkonnamaja ehitamine, millele [kulub] ju kümneid miljoneid eurosid – annaks kokku hoida sealt. Kuidas on lood [tasandus]fondi ümbermängimisega, mis ju aitaks just neid piirkondi, kus on raskused? Kuidas on lood Euroopa Liidu fondide tagasimaksetega? Neil on ju päris ülekohtused reeglid, kui me mõtleme, ja paindumatud reeglid. Mina ministrina proovisin korduvalt Elisa Ferreiraga läbi rääkida, et need ei oleks nii rangepiirilised, sest kohati tundub see naeruväärne, et ühe käega antakse, teisega peab tagasi maksma.

Aeg, hea kolleeg!

Siis ei julge enam ka uusi projekte kirjutada. Kuidas nende kokkuhoiukohtadega on?

Aitäh! Kõigepealt kolimise koha pealt: eelmisest nädalast tegelikult me olemegi nüüd kõik juba niinimetatud superministeeriumi hoones. Ma arvan küll, et selle kaudu tuleb riigieelarvesse arvestatavas mahus [kokkuhoidu] püsikulude pealt ja [tulu] põllumajandusministeeriumi endise hoone müügist. See samm on astutud.

Mis puudutab keskkonnamaja, siis keskkonnamaja koha pealt on pidevalt räägitud, et riik peaks ise rohkem investeerima ja riik peaks investeerima ka valdkondadesse, mis toetavad just kõige rohkem pihta saanud Eesti ettevõtlussektoreid, tööstussektoreid. Minu hinnangul, kui me nii keerulisel ajal ehitame Eestis puithoone, mis saab tulevikus referentshooneks, ja me teame, et kriisis on kõige tugevamalt pihta saanud puidusektor, [siis me toetame seda sektorit]. Ma arvan, et on ka väga palju vastuargumente, miks võib-olla praegu on õige aeg riigil need investeeringud lõpuni teha, sest keskkonnamajja lähevad väga-väga mitmed asutused, kes hetkel on rendipindadel või väga amortiseerunud pindadel. Hiljem saab siis rendiraha arvelt raha riigieelarvesse tagasi või nii-öelda müügirahaga riigieelarvesse oluliselt rohkem investeeringuraha tagasi. Ma arvan, et seal on väga palju positiivseid aspekte. Jah, kuvandina see ei tundu võib-olla ilus, aga selle taustal on väga-väga palju tugevaid argumente, miks riik võiks praegu puidusektorit rohkem toetada ja just referentshoone rajamise kaudu.

Mis puudutab kohalike omavalitsuste rahastamise ja erinevate toetusfondide muudatusi, siis see kõik on tõesti laual. Ka teie – ma ei tea, kas teie algatasite – käisite sellega valitsuses. Näiteks kohaliku omavalitsuse korralduse seadus läks nüüd nii-öelda uuele ringile või kooskõlastusringile, samamoodi tagamaalisuse koefitsient ja kõik see, mis puudutab tasandusfondi valemit. Kõik need [teemad] on meil laua peal ja me oleme kõiki neid ka põhjalikult analüüsinud, aga hetkel on need jäänud mõnevõrra tulumaksumuudatuste varju. Tulumaksumuudatused, me näeme, on suurema mõjuga kohalikele omavalitsustele ja seetõttu me oleme neid teinud praegu kiiremas tempos. Loodame, et ka selle järgmised etapid lähevad meile edukalt.

Kõige selle [arutamiseks], mis puudutab Euroopa Liidu toetuste tingimusi – ma arvan, et ennekõike pidasite te silmas kohalikele omavalitsustele antud toetusi ja ka Riigi Tugiteenuste Keskuse poolt tehtud tagasinõudeid ja erinevaid kohtuvaidlusi selles vaates –, on olnud uuesti juba esimesed kohtumised. Meil on see nädal veel Euroopa Nõukogu esindajatega kohtumised, et [pidada nõu], kuidas me leiaksime hea tasakaalukoha. Ka eelmise aasta kohtuvaidlused riigi ja kohalike omavalitsuste vahel näitasid ära, et tegelikult saavutasid enamikul juhtudel kohalikud omavalitsused edu ja said oma vahendid siiski endale jätta või need tagasi, kui need olid juba tagasi nõutud. See näitab, et midagi on siin pildil valesti. Tahtmata kedagi süüdistada, tahamegi leida lahendusi ja seetõttu me oleme kokku leppinud juba järgmised jätkukoosolekud, et vaadata otsa sellele, miks on nii, et riik käib riigiga kohut ja samal ajal kannatajaks jääb tegelikult Eesti inimene, Eesti kohalik omavalitsus.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Äkki, minister, kokku võttes oskad sa öelda, miks on siis nii, et meil paljud omavalitsused ei saa hakkama. Kõige huvitavam on selle asja juures, et kui me vaatame Eesti pilti, siis väga tihti on nendel omavalitsustel, kes ühinesid, palju raskem finantsseis võrreldes nende omavalitsustega, kes ei pidanud seda ühinemisprotsessi läbi tegema.

Aitäh! Peamine põhjus ei ole tõesti, ma olen nõus, otseselt seotud ühinemisega või mitteühinemisega. Pigem on Eestis väga lihtne probleem. Probleem seisneb selles, et kohalikele omavalitsustele laekusid kuni eelmise aasta 31. detsembrini vahendid ainult üksikisiku tulumaksu pealt. Üksikisiku tulumaksu me saame ainult inimestelt, kes käivad tööl ja on sellesse konkreetsesse kohalikku omavalitsusse sisse kirjutatud. Aga kui me vaatame elanikkonna liikumist viimase 20 aasta jooksul, [siis näeme, et] sisuliselt on sajad tuhanded inimesed liikunud Eestis ennekõike ühte piirkonda, see on Tallinn ja Tallinna lähiümbrus, ja vähemal määral Tartusse ja Tartu lähiümbrusesse. Me näeme, et seal tekibki fundamentaalne probleem. Kõigepealt lähevad inimesed koos töökohtadega ja siis maksud ja sealt hakkabki see probleem pihta. See ei ole otseselt seotud ühinemisega. Ka mitmest Eesti kohalikust omavalitsusest, kes ühinesid, läks rahvas ikkagi suurematesse piirkondadesse.

Aga ma tahan öelda, et vahe on ikkagi selles, et varasemalt pidid mitteühinenud kohalikud omavalitsused lisaks kõigile väljakutsetele tegelema veel omavahelise arvete tasakaalustamisega, näiteks õpilaste pearaha arvutusega, lasteaiakohtade, huvikoolikohtade ja teede hooldusega. Kõik need asjad on tänaseks neis piirkondades laualt maas ja nad saavad tegeleda teiste probleemidega, mis kahjuks on alles jäänud. Aga fundamentaalne struktuurne probleem on seotud sellega, et meil on Eestis lihtsalt maksusüsteem, [maksude laekumine] kohalikele omavalitsustele üles ehitatud tööealiste elanike baasil, aga tööealised elanikud on liikunud pigem ühte või kahte piirkonda. Seda tuleb muuta, kui me tahame, et igal pool Eestis elu jätkuks. See on see põhiline mure.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Kõigepealt tänan ministrit väga sisukate vastuste eest. Väga meeldiv oli kuulata. Aga räägime olukorrast. Me oleme võtnud vastu igasugused seadused, mis on makse tõstnud. Ja siis me räägime, et analüüsima hakkame siis, kui need on vähemalt aasta [kehtinud], sest siis me näeme, mis sellega juhtub. Tegelikult peaks olema nii, et kui me võtame seadusi vastu, siis analüüsid on enne tehtud, et me näeks, kuidas need seadused mõjutavad Eesti inimeste ja ettevõtete tegevust.

Praegusel hetkel on minul küll hirm. Ma arvan, et ma olen siin saalis kõige pikaajalisem omavalitsuse volikogu liige. Volikogudel ja omavalitsustel on juba siiamaani raske olnud, aga sellel aastal läheb ikka väga raskeks, sest maksude tõus mõjutab sõna otseses mõttes eelarvet. Vaatame ka üksikisiku tulumaksust laekuvat summat. 2020. aastal tehtud RES‑i järgi oleks pidanud tulumaksust laekuv raha suurenema, aga praegu see valitsuse otsusega see aasta tegelikult väheneb. Ja seal on komponente: ühelt poolt ka pensionäridelt laekub tulumaks ja teiselt poolt on see, et natukene paremini hakkama saavad omavalitsused toetavad neid omavalitsusi, kes võib-olla täna oma eelarvega nii hästi hakkama ei saa. Selles mõttes on see halb näide, et kui sa oled tubli olnud, siis sinult hakatakse raha ära võtma, ja kui sa ei ole tubli, siis sa saad raha juurde. 

Oleme ausad, praegusel juhul on väga paljudes omavalitsustes rahaline kriis mitte sellepärast, et kas raha ei laeku, kas inimesi on vähe või midagi muud, vaid tegelikult on väga paljuski süüdi see, et on tehtud valed otsused. Peale ühinemist tehti otsuseid, mida ei oleks võib-olla pidanud tegema. Ühinemise käigus lubati kõike selleks, et see ühinemisprotsess natukenegi lihtsamini läbi viia. Siis need jõud, kes said võimule, püüdsid oma piirkonna asju kõige kiiremini ellu viia, neid lubadusi, ja investeerisid. Ja investeerimise käigus – mis siis, et hinnad tõusid kordades –, tehti ikka neid otsuseid. 

Sealtkandist, kust mina pärit olen, Jõgeva vallast on hea näide see, et kui tervisekeskust hakati rajama, siis oli kokkulepe, et vald investeerib suurusjärgus 350 000 eurot ja riigilt saab 800 000. Tulemus oli see, et omavalitsus investeeris 1 300 000 ja riik 800 000 ja saadi tunduvalt väiksem asi, kui algul oli plaanitud. Kui riigihange ära tehti, siis selgus, et maja tehakse ka teistsugune. Ei tulnud kivimaja, vaid tuli puitmaja. Siis ehitati kõrvale spordihoone. Ühtpidi on väga hea, et spordihoone ehitati, aga kõrval oli juba spordihoone, mille renoveerimine oleks läinud tunduvalt vähem maksma. Ja kooli juurde oleks pidanud tegema võib-olla spordihoone koos kahe väljakuga. Terve suvi, neli kuud ei olnud seal praktiliselt mitte ühtegi inimest, maja seisis.

Nüüd on olukord see, et kui vald ei saa kuueks kuuks maksepuhkust, siis ongi juba kriis käes ja eelarves ei ole raha, et kasvõi õpetajatele palka maksta. Ma ei taha olla haridusministri nahas, kes praegu istub meil siin ja kellel on väga keeruline olukord. Noh, [puudu on] tühised 10 miljonit, mille kindlasti oleks riigieelarvest leidnud. Ma saan aru, et sotsiaaldemokraadid kõrval ei saa seda toetada, sest nemad tahaksid siis ju ka päästele ja politseile [palgatõusu]. Ja käibki sisemine võitlus.

Praegu küll ma ütlen, sõbrad, et kui 2020. aastal me tegime kevadel kiiresti otsuseid, vähendasime aktsiise ja tegime ettevõtlustoetuse, palgatoetuse kolmeks kuuks, siis oli kaks järgnevat aastat Eesti majandus Euroopa kõige kiiremini arenev majandus. Aga nende maksude tõusudega, mis sellel ja järgmisel aastal tekivad, me viime majanduse … Oleme olnud seitse kvartalit miinuses ja mitte ühegi organisatsiooni prognoos ei näita, et meil oleks näha tunneli lõpus valgust, et majandus hakkab tõusma, vaid see on rong, mis liigub meie poole. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe. Lõpetan läbirääkimised ja sellele arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde, mis on kümnes. Selle esitasid Riigikogu liikmed Rene Kokk ja Siim Pohlak 13. mail. Arupärimine on käibemaksu tõusu kohta ja kannab numbrit 417. Kuna arupärijate esindajaid ei ole saalis, siis on tegemist selle arupärimise menetlemise võimatusega ja seda arupärimist me täna ei aruta.

Liigume edasi järgmise punkti juurde, mis on 11. päevakorrapunkt. See on Riigikogu liikmete Siim Pohlaku, Helle-Moonika Helme ja Henn Põlluaasa 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine maakoolide sulgemise kohta, mis kannab numbrit 406. Ma palun ettekandeks, et seda arupärimist tutvustada, siia Riigikogu liikme Helle-Moonika Helme. [Arupärimisele] vastab haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas. Palun, Helle-Moonika Helme!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, maikuus andsime sisse arupärimise haridus‑ ja teadusministrile maakoolide sulgemise kohta. Mõnes mõttes on aeg edasi läinud ja sündmused on vahepeal arenenud rohkem või vähem peadpööritava kiirusega. See temaatika puudutas Metsküla kooli, mis on saanud üldrahvaliku arutelu teemaks, aga ka Lõpe, Virtsu, Varbla ja Koonga kooli, mis kõik on Lääneranna valla koolid. Kevadel me olime olukorras, kus vallavalitsus oli teinud nende koolide kas täieliku või osalise sulgemise otsused. Lapsevanemad olid ette võtnud kohtutee, sest nad ei olnud nende otsustega nõus. 

Aga need küsimused, mis meil haridus‑ ja teadusministrile on – siin on viis küsimust –, on ka tänasel päeval väga asjakohased. Vahepeal on olnud arengut. Me teame, et Metsküla koolist on saanud geriljakool. Lõpe kooli lapsevanemad kaebasid selle [sulgemise] otsuse kohtusse, vald tahtis kohtukulusid lastevanemate kraesse lükata, aga õnneks see ei õnnestunud. Koonga ja Varbla lapsevanemad kaebasid samuti otsuse kohtusse, seal oli plaan sulgeda seitsmes kuni üheksas klass. Tallinna Halduskohus seda kaebust ei rahuldanud ja lapsevanemad on selle edasi kaevanud. See otsus oli mõnes mõttes natuke kummaline, kuna halduskohus leidis, et vanemal ja lapsel ei olegi seda õigust, et laps saaks käia konkreetses koolis, mida lapsevanem peab oma lapsele parimaks. 

Aga temaatika on ikkagi õhus. Maakoolide sulgemise probleemile tuleb reageerida ka valitsuse tasemel, tähelepanu tuleb pöörata ääremaastumise ohule ja asulate võimalikule hääbumisele ning laste koolitee pikenemisele. On täiesti ilmselge, et kogu Eesti ei saa kolida kokku maakonnakeskustesse või lõpuks Tallinnasse ja Tartusse. Seoses sellega me esitasime juba kevadel küsimused haridus‑ ja teadusministrile ning me oleksime väga tänulikud, kui ta tuleks, vastaks nendele küsimustele ja ka võib-olla mõnedele nende põhjal veel tõusetuvatele küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase. Palun teil vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 406.

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud arupärija! Ma olen ühe korra vist juba sarnasele arupärimisele Riigikogu puldist vastanud, aga hea meelega arutan seda teemat uuesti. Tõepoolest, olen väga nõus, et on vähe üliolulisi teemasid, mis pikas plaanis Eesti elu mõjutavad, aga koolivõrk ja see, kus koolid asuvad, kas meil on piisavalt kvalifitseeritud õpetajaid nendes koolides töötamas ja kas meil on piisavalt lapsi, kes nendes koolides käivad, on kindlasti Eesti elu pikas plaanis väga tugevasti mõjutav teema. Selle tõttu ma tõesti arvan, et see väärib korduvalt ja korduvalt arutelu Riigikogus. 

Milliseid samme on haridusministeerium ette võtnud, et vältida maakoolide jätkuvat sulgemist? Sellest aastast on jõustunud kodulähedase algkooli pidamist soodustava toetuse eraldamise määrus, mille alusel on võimalik kohalikel omavalitsustel taotleda toetust kodulähedaste algkoolide pidamiseks. Algkoolide all me peame silmas koole, mis õpetavad esimest ja teist kooliastet, ehk esimest kuni kuuendat klassi, kus õpivad kõige väiksemad, vanuselt kõige nooremad lapsed, kelle iseseisev koolitee võiks olla ikkagi võimalikult lühike. Selle toetuse tingimused on olemas ja omavalitsused on usinalt asunud seda toetust taotlema. 

Meie hinnangul on Eestis orienteerivalt 20 väikest algkooli, mille pidamiseks on võimalik omavalitsustel seda toetust taotleda. Tõenäoliselt nad seda ka taotlevad. Toetus koosneb kahest osast. Üks osa on õpetajate palgatoetus ehk klassi ees olevate õpetajate palgatoetus. Kuna see pearahaarvestuses täiskoha arvestust välja ei vea, maksame õpetajate palgatoetust juurde. Teine osa sellest toetusest koosneb fikseeritud summast, mis on 2024. aastal iga kooli puhul 49 320 eurot. Seda summat saab koolipidaja koolis kasutada muudeks hariduse korraldamisel vajalikeks tegevusteks, kas tugispetsialistide palkamiseks või muude kulude, näiteks transpordikulude katmiseks, selleks et lapsed saaksid kodulähedases koolis käia. Selle toetuse saamisel on erandeid. Erandid on väikesed algkoolid, kus on üle 90 õpilase, kuna seal katab pearaha õpetajatele tehtavad kulutused ära. Erandiks on ka väikesaarte koolid, kuna seal juba kehtivad erinevad toetuste tingimused. 

Miks me keskendume väikestele maakoolidele ja just nimelt väikestele lastele? Põhjus ongi selles, et see väikene laps, kes mitte alati ei võta kooliteed ette veel iseseisvalt või kui ta teeb seda iseseisvalt, siis see koolitee peab eeldatavasti olema võimalikult lühike ja lihtne, see esimese või isegi kolmanda klassi laps ei peaks seiklema busside ja muu ühistranspordiga kooli poole ning tema päevakavast ei tohiks moodustada liiga suurt osa kooli minemine ja koolist koju jõudmine, vaid ta peaks saama siiski keskenduda õppimisele ja oma oskuste arendamisele. 

Teine põhjus on see, et väikesed koolid ja väikesed klassid sobivad väikestele lastele paremini. Suures kombinaatkoolis kohaneb esimese klassi laps aeglasemalt, tema õppetöö algus on konarlikum, sest tegemist on väga suure organisatsiooniga, millesse ta peab sisse elama. Kui haridusasutus on väike, jagub seal piisavalt tähelepanu sellele väikesele lapsele, kes alles kooliteed alustab, mis on lapse arengu huvidest lähtuvalt kindlasti kasulik. Selle tõttu me just nimelt keskendumegi maakoolide, kodulähedaste koolide puhul väikestele lastele vanuses 7–12 aastat. 

Milliseid analüüse on haridusministeerium teinud selle teema, maakoolide ja ka koolivõrgu teema kohta? Jah, oleme praegu akadeemik Jaak Aaviksoo juhtimisel läbi viimas Eesti hariduskulude analüüsi. Esialgsetest tulemustest rääkides võin viidata sellele, et meil on hariduskuludes kogu aeg proportsionaalselt kasvanud alus‑ ja üldhariduse kulude osakaal ning vähenenud kõrg‑ ja kutsehariduse kulude osakaal ehk me oleme suurendanud hariduskulusid alushariduses ja üldhariduses. Eelmise teemaga haakudes, kuigi härra Kokk läks küll ära: hariduskulude puhul on aastate jooksul kogu aeg suurenenud kohalike omavalitsuste endi vahendite panus haridusse. Riigi toetus, mida riik maksab õpetajate palkadeks, on loomulikult ka kasvanud, aga proportsionaalselt rohkem on kasvanud omavalitsuste endi kulud haridusele. See paneb omavalitsused raskesse seisu, kuna kui ühelt poolt on omavalitsuste eelarveseisud kogu aeg pingelised ja aina pingelisemaks muutuvad, siis teiselt poolt on kogu aeg suurenenud hariduskulude osakaal omavalitsuse enda kuludes. Ka see tekitab olukorra, kus omavalitsused kaaluvad koolide sulgemist puhtalt selle tõttu, et nad on sellises pingeseisundis. Siin on riik nende väikeste koolide [toetamisega] omavalitsustele ka appi tulnud. 

Euroopa Liidu vahendite toel me korrastame koolivõrku Ida-Virumaal. Meil ei ole kahjuks nii palju Euroopa Liidu vahendeid, et me saaksime toetada ka teisi omavalitsusi üle Eesti. Koolivõrgu korrastamise puhul on selleks, et lastel oleks kodulähedane maakool, tihti küsimus ka selles, kas see koolimaja ise on kaasaegne, kas seal on sobilikud ruumid õppimiseks ja kas see maja ise ei käi hariduskulude mõttes omavalitsusele üle jõu. Jah, ideaalis sooviks, et meil oleksid kõikvõimalikud vahendid omavalitsuste toetamiseks, nii et kõik Eesti koolimajad saaksid renoveeritud ja kaasajastatud. Praegu on meil võimalik toetada Euroopa Liidu vahenditest Ida-Virumaa omavalitsusi koolihoonete renoveerimisel ja uute koolimajade ehitamisel, aga me otsime kindlasti võimalusi ka selleks, et teistelgi omavalitsustel oleks maapiirkondades võimalik koolivõrku korrastada niimoodi, et saaks ehitada uued, kaasaegsed koolimajad ning sellega vabaneks haridusraha, mida saaks kasutada õpetajatele palga [maksmiseks]. 

Kuidas mõjutab koolide sulgemine nende piirkondade elukeskkonda ja selle atraktiivsust inimeste silmis elukoha valikul? Kindlasti see mõjutab. Ma arvan, et siin ei olegi vaja väga põhjalikku uuringut teha. Teiste riikide näitel on näha, et just nimelt väikeste laste jaoks mõeldud koolide sulgemine, see, kui kaugel on lasteaed, kui kaugel on üldhariduskool, mõjutab otseselt seda, kuidas inimesed valivad endale elukohta ja kuidas ka noored pered valivad endale elukohta. Gümnaasiumi asukoht, see, kas vallas on gümnaasium või ei ole, ei mõjuta otseselt seda, kas inimesed valivad endale elukohaks selle või teise valla. Võrdluseks: meie naaberriigis Soomes, kus on täpselt samamoodi hajaasustusega piirkondi, on tehtud uuringuid, mis näitavad, et kuueklassiliste koolide sulgemine, mida Soome tegi mõned aastad tagasi päris massiliselt, [tõi kaasa] selle, et nendes piirkondades, kus need väikeste laste koolid suleti, vähenes rahvastik kiiremini kui nendes piirkondades, kus koolid jäeti alles. Siin käib jutt väikestest, kuueklassilistest koolidest. Samal ajal on Soome gümnaasiumivõrku päris tugevasti korrastanud. Soomes on üks gümnaasium 15 000 elaniku kohta, Eestis on üks gümnaasium 8000 elaniku kohta. Nii et suhtarvud on Soomes teistsugused. Aga tähelepanu tuleb pöörata just nimelt sellele, et väikeste laste jaoks oleksid nii alusharidus kui ka üldharidus kodu lähedal kättesaadavad. See mõjutab kindlasti noorte perede valikut selle koha pealt, kuhu nad elama asuvad. 

"Milline on Haridusministeeriumi hinnangul mõistlik koolitee pikkus? Kas päevas 30 või 50 kilomeetrit edasi-tagasi kodu ja kooli vahelist sõitmist on teie hinnangul õpilaste jaoks mõistlik ja tervislik?" Koolitee pikkust reguleerib sotsiaalministri määrus tervisekaitsenõuete arvestamise kohta kooli päevakavas ja õppekorralduses. Selle määruse kohaselt ei tohi koolikohustusliku õpilase jalgsi käidav koolitee olla pikem kui kolm kilomeetrit. Kui see on pikem kui kolm kilomeetrit, siis peaks aitama korraldada lapsele transporti, et ta saaks koolis käia. Enamikus riikides on see [vahemaa] viis kilomeetrit, seega me oleme siin pigem ikkagi õpilasesõbralikumad võrreldes väga paljude teiste riikidega. 

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et vähemalt 80%‑l õpilastest, kelle jaoks põhikool on elukohajärgne kool, ei tohi kooli jõudmiseks kuluda rohkem kui 60 minutit. Kui kooliteele kulub transpordivahendiga [sõites] 30 minutit, siis ei ole see tegelikult üle mõistuse pikk koolitee. Ma arvan, et väga suurel hulgal Eesti lastest kulub kooliminekuks pool tundi. Siinsamas Tallinna linnas on laste koolitee kindlasti [sageli] poole tunni pikkune. Aga seadus on väga selgelt öelnud, et üle 60 minuti kooli minekuks kuluda ei tohi. Selle järgi peab ka koolivõrku korrastama. Loomulikult on ka meie soovitus olnud alati see, kui me räägime väikestest lastest – PGS ei erista progümnaasiumi ehk vanema kooliastme ja noorema kooliastme lapsi selle 60 minuti puhul –, et soovituslikult peaks väiksematel lastel kooli jõudmiseks kuluma oluliselt vähem kui 60 minutit päevas. Eesti laste puhul see nii ka on, meil on väga üksikud lapsed, kellel kooli jõudmiseks kulub rohkem kui 60 minutit. 

"Kas Haridusministeerium on sulgemiste vähendamiseks kaalunud positiivse programmi võimalikkust? Näiteks ääremaade koolide säilitamiseks projekti käivitamist, millega toetada koolide säilimist ja arendada koostööd koolide vahel, jagades õpetajate koormust või toetades digivõimaluste kasutamist?" Jah, muidugi oleme kaalunud ja oleme ka ääremaade koolide säilitamise programmi ellu kutsunud. See on seesama toetusmeede, millega me omavalitsusi toetame, selleks et hajaasustusega piirkondades saaks väikseid koole pidada. 

Mis puudutab õpetajate jagamist koolide vahel ja digivõimaluste kasutamist, siis ka need praktikad on väljatöötamisel ja mõnes koolis juba rakendamisel. Peame Setomaa vallas arutelu, mismoodi Setomaa kolm kooli, mis on väga pisikesed, omavahel võrgustikkoostöös tööle panna niimoodi, et kõikidele õpilastele Setomaa valla eri nurkades oleks ikkagi kvaliteetne haridus kättesaadav ja laps ei peaks tegema väga pikki päevaseid sõite, selleks et koolis käia. Nii et selliseid algatusi on töös. Ma pean neid väga perspektiivikaks, just nimelt õpetajate jagamise mõttes. See eeldab seda, et kõik valla koolid on juriidiliselt liidetud üheks kooliks, mida ka Setomaa vald tegema läheb, meil tuleb Setomaa kool. Sel juhul on võimalik õpetajate töökoormust ja töölepinguid jagada nii, et õpetaja liigub erinevate koolihoonete ehk õppekohtade vahel. Samamoodi saab kasutada digivõimalusi, selleks et õpetaja saaks õpetada õpilasi, kes asuvad valla eri piirkondades, eri nurkades. Ka neid lahendusi me välja töötame. 

Arenguseire Keskuse analüüs, mis samamoodi ju Eesti koolivõrku analüüsis, tõi väga selgelt välja, et erilist tähelepanu vajavad ääremaade või hajaasustusega piirkondade väikesed koolid ka selle tõttu, et seal on tulevikus kõige suurem õpetajate asendamise vajadus. Seal on õpetajad keskmisest vanemad. On vaja, et noored õpetajad läheks sinna tööle, aga selleks peab olema võimalik pakkuda õpetajale seal täiskohta. Väikestes koolides ei ole võimalik õpetajale täiskoormust pakkuda, eriti aineõpetajale, mis ongi olnud see [põhjus], miks ei ole suudetud sinna noori aineõpetajaid leida. Siin on vaja leida lahendus ja tõesti neid koole nii-öelda juriidiliselt kokku liita, et aineõpetajale oleks võimalik tekitada täiskoormusega töökoht ja noor inimene saaks tulla täiskoormusega seda aineõpetaja tööd seal tegema. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister, ma tänan teid nende põhjalike vastuste eest. Aga maakoolide sulgemise taga võib tihti olla ka õpetajate puudus. Te ise ka mainisite, et selle taga võib olla see probleem, et väiksematel omavalitsustel on raskem tulla kaasa õpetajate palga tõusuga, mis mõnes suuremas omavalitsuses [on võimalik]. Aga kogu see palgatõusuteema on ikkagi riigi ülesanne. Täna oli väga oluline haridustöötajate liidu pressikonverents, kus räägiti, et on siiski tulemas streik, 22. jaanuaril. Mul on selle kohta küsimus: mida te plaanite ette võtta, kas istute veel ühiselt läbirääkimiste laua taha, et seda streiki ära hoida?

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski täpsustan seda, mis on maakoolide puhul murekohaks. Ma arvan, et õpetajate leidmine neisse koolidesse ei ole nii suur probleem. Lihtsalt need õpetajad on reeglina kohapeal elavad inimesed, kes on pensionil. Nad on väga head õpetajad. Maakoolide õpitulemused näitavad, et maakoolide lapsed ei saa halvemat haridust, kui saavad linnakoolide lapsed. Eestis ei ole seda ebavõrdsust olemas. Maakoolides töötavad õpetajad teevad suurepärast tööd, sest tulemustes ei ole väga suurt lõhet. Murekoht on pigem lihtsalt see, et pikas plaanis selline süsteem ei saa toimida, sest see õpetaja, kes on küll väga hea õpetaja, aga tegelikult on juba pensionil, mingil hetkel ju sealt koolist tõenäoliselt läheb ära ja osakoormusega töö, mis sobib pensionil olevale õpetajale, ei sobi noorele inimesele. See on see murekoht. See ikkagi tähendab seda, et mingis mõttes on vaja koolivõrku konsolideerida, et tekitada õpetajatele täiskoormust, selleks et noor inimene sinna kooli üldse tööle läheks.

Maapiirkondades on õpetajate palk väga konkurentsivõimeline. See palk, mida õpetajad saavad maapiirkondades, on väga konkurentsivõimeline. Noortele inimestele oleks see kindlasti atraktiivne. Aga nagu ma ütlesin, murekoht on lihtsalt see täiskoormusega töö. Pere [olemasolu] puhul me peame arvestama sedagi, et on ka teine perepool. Kui noor inimene tuleb [väikesesse kohta] õpetajaks, siis ka teine pereliige vajab tööd. Siin me põrkume selle mure vastu, et teisele pereliikmele ei ole tööd, kui seda just samas koolis ei pakuta. Veel üks mure, mis sealt tuleneb, on elukohamure. Vaatamata sellele, et õpetaja palk maapiirkonnas kohapeal on väga konkurentsivõimeline võrreldes teiste palkadega, siis Eesti pankade jaoks ta siiski väga konkurentsivõimeline ei ole ja sobiliku elukoha pakkumine kujuneb ka probleemiks.

Aga tulen nüüd õpetajate palga juurde laiemalt. Jah, loomulikult on valitsuse vastutus see, et tagada kohalikele omavalitsustele piisav õpetajate palgatoetus, et kohalikud omavalitsused oleksid võimelised maksma õpetajatele konkurentsivõimelist palka, sellist palka, mille järele tööturul on nõudlus. Aga ma tahaksin siiski üle rõhutada kohalike omavalitsuste vastutust, seda, et nemad on õpetajate tööandjad. See tähendab, et nii nagu nad otsustavad seda, kus kohas koolid on, kui palju neid on, täpselt samamoodi otsustavad nad seda, kui palju neil õpetajaid on, milline on õpetajate koormus, millised on nende tööülesanded ja kuidas see palgatoetus, mille haridusministeerium või Vabariigi Valitsus eraldab omavalitsustele, realiseerub iga konkreetse õpetaja palgaks, [arvestades] tema tööülesandeid. Õpetajate väga suur mure ei ole mitte see, kui [täpselt] valitsus defineerib, mis on õpetaja alampalk, vaid see, kuidas see lõpuks formeerub õpetaja reaalseks töökoormuseks ja reaalseks töötasuks. Ütleme nii, et haridusministri ja haridusministeeriumi käed jäävad seal lühikeseks, sest meie ei sõlmi õpetajatega töölepinguid, meie ei määra koormust, meie ei määra ära seda, kui palju on ühes konkreetses koolis või omavalitsuses õpetajaid tööl.

See on juba omavalitsuste vastutada, mille tõttu olen ma ka korduvalt öelnud ja olen jätkuvalt seda meelt, et kui me tahame päriselt ära lahendada õpetajate järelkasvu probleemi Eestis, siis laua taha ei pea istuma mitte haridusminister koos Reemo Voltriga, vaid laua taha peavad istuma haridusminister, kohalikud omavalitsused ja õpetajate ametiühingud. Kohalikud omavalitsused on need, kes lõpuks määravad ja otsustavad ära selle, millised on õpetaja töötingimused, kui atraktiivne on see töökoht ühes või teises vallas või koolis selle õpetaja jaoks. Seal on vaja kolmepoolseid läbirääkimisi. Praeguste plaanide kohaselt lähevad selle nädala reedel välja kutsed kolmepoolsete läbirääkimiste alustamiseks kõigile kolmele osapoolele, et me jõuaksime kokkuleppele, mis ei puuduta ainult õpetajate alampalka, vaid ka õpetajate töötingimusi.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud minister! Te tunnete Ida-Virumaa kanti ilmselt paremini kui mõnda teist piirkonda. Mulle valmistab muret, et selline põline eesti gümnaasium nagu Toila Gümnaasium kõigub olemasolu ja mitteolemasolu piiril ja ministeerium õhutab, et saate jälle renoveerimistoetust, kui panete selle kinni. Selline finantsiline mõjutamine on ka üks viis kohaliku omavalitsuse arvamuse kallutamiseks. Teisest otsast näeme, et Kiviõli eesti gümnaasiumi [saatus] on juuksekarva otsas. Mis siis sellest tegelikult saab? Ilusad loosungid eestikeelsest haridusest lõpevad Ida-Virumaa eesti koolide sulgemisega. See näeb kurb välja.

Aitäh küsimuse eest! Ida-Virumaal on kõik gümnaasiumid tänase seisuga, välja arvatud Sillamäe [gümnaasium] ja Narva kaks riigigümnaasiumi, sajaprotsendiliselt eestikeelse õppega gümnaasiumid. Täpselt samasuguse õppega nagu Toila Gümnaasium või Kiviõli I Keskkool on ka Jõhvi Gümnaasium ja Kohtla-Järve Gümnaasium. Kõikides nendes gümnaasiumides, mida ma praegu mainisin, õpib märkimisväärses osas vene kodukeelega lapsi, ka Toila Gümnaasiumis, praktiliselt veerand nendest õpilastest on tegelikult vene kodukeelega, Kiviõli I Keskkoolis lausa 37%, Jõhvi Gümnaasiumis on vene kodukeelega laste osakaal ka veerand. Ehk need on kõik täpselt ühesugused gümnaasiumid, kus on märkimisväärne hulk muu kodukeelega lapsi, seda lihtsalt tulenevalt Ida-Virumaa piirkonna eripärast, seal elab palju venekeelseid inimesi. Aga see, et nad käivad sajaprotsendilise eestikeelse õppega gümnaasiumites, on eesmärk, mille nimel me kõik oleme siin pingutanud, millest on aastakümneid räägitud, aga mida ei ole varem tehtud. Nüüd on see realiseerunud. Selles piirkonnas on kõikides gümnaasiumides, välja arvatud Narva riigigümnaasiumides ja Sillamäe riigigümnaasiumis, kus on veel 60 : 40 õpe, sajaprotsendiliselt eestikeelne õpe ja need on eesti gümnaasiumid. 

Kiviõli I Keskkooli, mis on minu kodukool, mille ma ise lõpetanud olen, ja Toila Gümnaasiumi puhul on küsimus selles, et need on väga väikesed gümnaasiumid. Nendes gümnaasiumides on väga-väga väike õpilaste hulk. Nende õpilaste jaoks, kes õpivad Toilas või Kiviõli I Keskkoolis, on nii Kohtla-Järvel kui ka Jõhvis tegelikult õppekohad olemas. Nad saaksid õppida seal ja neil oleks seal võimalik valida valikmooduleid, valikaineid ja saada väga heal tasemel gümnaasiumiharidus. Loomulikult on see Toila kogukonna otsustada, mida ta oma koolivõrguga teeb. Euroopa Liidu vahendite [jagamisel] on seatud konkreetsed tingimused, millele peab vastama otsuse projekt, et saaks taotleda Euroopa Liidu rahalisi vahendeid. See ei ole ministeeriumi või minu otsustatud, et selline Euroopa Liidu toetusprojekt tehakse, see on Euroopa Liiduga peetud läbirääkimistel tehtud otsus. Nii nagu olen mina, nii on ka Toila otsuse ees, kas seda toetust kasutada või seda toetust mitte kasutada koolivõrgu korrastamiseks ehk põhikooli ehitamiseks.

Jaak Valge, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Te lugesite ette rea kriteeriume, mille puhul oleks vaja maakoole säilitada. Jäi mulje, et kõik on korras ja kontrolli all. Selles viimases ma julgen natukene kahelda. Aga ma küsin: kas teil on olemas ka mingi standardsem valem või mudel, mille alusel te ministeeriumis neid otsuseid teete, ehk kuidas ja mille alusel te koolivõrku korrastate? Me praegu teame näiteks ju, et väikelinnades ja maapiirkondades on sündimus palju suurem, isegi 10–20% suurem kui [suurtes] linnades. Aga ma oletan, et Euroopa Liidu ametnikel on täiesti ükskõik, kas see on suurem või väiksem. Ma tean ka seda, et Eesti valitsemissüsteemi üks suuremaid puudusi on killustatus, vasak käsi ei tea, mida parem teeb. Küsingi: kas Haridus‑ ja Teadusministeeriumi otsustes ka rahvastikupoliitikaga arvestatakse?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult on rahvastikupoliitika ja rahvastiku demograafilised näitajad meie kõikide otsuste alusandmed, mille põhjal me midagi otsustame. Rääkides sellestsamast Toila Gümnaasiumist: kuidas tehakse prognoose, milline on Toilas potentsiaalne põhikooli lõpetajate arv kümne aasta pärast? Neid tehakse sündimuse näitajate põhjal. Lisaks sellele on Tartu Ülikooli inimgeograafia instituudil valminud rändekalkulaator, mis arvestab Eesti-sisest liikumist, inimeste ümberasustamist ja paiknemist Eestis, kus on samamoodi prognoosid sees. Ka neid prognoose me kasutame. Rändekalkulaator näitab, et siseränne Tallinna, Harjumaa ja Tartumaa suunas ei ole küll sajaprotsendiliselt peatunud, aga see on märkimisväärselt vähenenud. Prognooside kohaselt me võime arvestada, et maapiirkondades rahvaarv küll väheneb, aga see ei vähene enam sellise tempoga, nagu see on vähenenud viimase 20 aasta jooksul. Aga fakt on see, et kasvu me kindlasti seal kuskil väga märkimisväärselt ei näe, välja arvatud Tallinnas, Tallinna ümbruses ja Tartu linna ümbruses, kuid isegi mitte Tartu linnas. Selle järgi on need koolivõrguarvutused tehtud.

Koolivõrguprognoosid puudutavad praegu ju kahte küsimust. Üks küsimus on see, kus peaksid meil asuma gümnaasiumid ehk kui palju on meil gümnaasiumiealisi ja potentsiaalselt gümnaasiumisse minevaid lapsi järgmise 10–15 aasta jooksul. [Teine küsimus on see,] kus peaksid asuma väikesed maakoolid, kus [piirkonnas elavad] väga väikesed lapsed, kelle koolitee ei tohiks kindlasti [kesta] 60 minutit, vaid esimese klassi laps võiks ikkagi oluliselt [kiiremini kooli jõuda]. Nende arvutuste aluseks on loomulikult rahvastikuprognoosid.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Lugupeetud minister! Eelmisel aastal tegi riik Toila vallale ettepaneku sulgeda Toila kooli gümnaasiumiaste. Oktoobrikuus kirjutas portaal err.ee, et vaatamata sellele, et vald on [sulgemise] vastu, peaks Toila Gümnaasiumi saatus selguma aasta lõpuks. Samuti eelmise aasta lõpus ilmus uudis, et Haridus‑ ja Teadusministeerium võib ka Kiviõli I [Kesk]koolis gümnaasiumiastme sulgeda. Kas võite öelda, kas lõplik otsus on juba tehtud või arutelu jätkub, ja kui jätkub, siis millal võime oodata lõpliku otsuse tegemist?

Aitäh küsimuse eest! Toila Gümnaasium ei ole riigikool, Toila Gümnaasium on omavalitsuse kool ja seal peab kohalik vallavolikogu langetama otsuse, kas nad on nõus koolivõrgu ümberkorraldamise projektis osalema. See on seesama projekt, mida Euroopa Liit pakub näiteks ka Narvale. Kas nad on sellega nõus, kas kogukond on sellega nõus või ei ole? Ootame otsust hiljemalt märtsikuuks, sest Euroopa Liidu vahendite planeerimise periood lihtsalt eeldab, et me peame liigutama hakkama, muidu me jääme nendest rahadest ilma. Kui Toila vald otsustab, et nad ei soovi selles Euroopa Liidu programmis osaleda, siis meil on võimalik Ida-Virumaa piirkonda ehitada veel üks uus põhikool [koos mõne] teise omavalitsusega, kellega me neid läbirääkimisi uuesti pidama hakkame. Sellest tingituna me panime praegu tähtajaks märtsikuu, et kui Toila siiski loobub, siis oleks võimalik näiteks sellesama Narva linnaga läbi rääkida veel ühe põhikooli ehitamise üle, sest see raha on vaja ära kasutada. Sõltub sellest, kas Narva linn on läbirääkimistest või koolivõrgu korrastamisest huvitatud. Narva linnas on põhikoolivõrgu kokkutõmbamine jätkuvalt aktuaalne teema. Seal on ruutmeetreid laste [arvuga võrreldes] kõvasti üle. 

Kiviõli I Keskkooli gümnaasiumiastmega on selline seis, et jätkuvalt toimuvad kohtumised kogukonnaga. Kiviõli I Keskkooli puhul me peame arvestama, et samal ajal on käimas kaks paralleelset protsessi. Üks protsess on see, et kinni läheb Kiviõli Vene Kool. See kool läheb kinni, mille tõttu järgmisel aastal esimene klass, kes peaks alustama õpet eesti keeles, alustab õppetööd Kiviõli I Keskkoolis, mitte Kiviõli Vene Koolis. Aste-astmelt Kiviõli Vene Kool sulgub ja lapsed liiguvad kas Lüganuse Kooli või Kiviõli I Keskkooli. See on päris suur reformiprotsess mõlema kooli jaoks, nii Lüganuse Kooli jaoks kui ka Kiviõli I Keskkooli jaoks, väga suur muutus, mis vajab väga palju tähelepanu. Samal ajal on küsimus, eks ole, gümnaasiumiastmes. Kooli õppenõukogu võttis ühehäälselt vastu otsuse, et 10. klassi järgmine aasta tõenäoliselt Kiviõli I Keskkoolis ei avata, sest 10. klassi soovijad lähevad Kohtla-Järve Gümnaasiumisse. 11. ja 12. klassi lapsed siiski lõpetavad oma õpingud Kiviõli I Keskkoolis, aga ka Kiviõli I Keskkooli gümnaasiumiosa sulgemise puhul on võimalik need vene põhikooli lapsed integreerida eestikeelsesse õppesse sealsamas Kiviõli I Keskkoolis. See on praegu nii. Aga mingit otsust Kiviõli I Keskkooli kohta ei ole langetatud. Meil on vaja ikkagi seal jätkuvalt kogukonnaga arutelu pidada.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Meil on üks väga-väga suur probleem, millest on ka väga pikalt räägitud, see on õpetajate järelkasvu probleem. Nüüd me oleme kuulnud, et mingi lahendus, mida välja pakutakse ja mis haakub ka käesoleva teemaga, on see, just nimelt, et paneme need väiksemad koolid kinni, kaardistame koolivõrgu ära ja siis lahendame ühtlasi õpetajate järelkasvu probleemi, vähemalt ajutiselt. Nimelt, kasutame neid õpetajaid, kes nendest kinnipandud koolidest üle jäävad, nendes koolides, mis alles ja lahti jäävad. Kas need kaks hariduselu eksistentsiaalset teemat ja need lahendused on tõepoolest ministeeriumi vaates sellisena kokku seotud?

Aitäh küsimuse eest! Ei, nad ei ole ka loogiliselt omavahel seotud, sest õpetajate järelkasvu probleemi ei lahenda kindlasti ära see, kui pannakse koole kinni. Haridusvaldkonnas toimuvad muutused näitavad, et tulevikus on meil õpetajaid õpilase kohta tegelikult rohkem vaja, mitte vähem. Õpilaste ja õpetajate suhtarv muutub kogu aeg selles suunas, et ühe õpetaja kohta on aina vähem õpilasi, sest haridussüsteem on muutumas palju personaalsemaks ja individuaalsemaks. Meil on klassis väga palju lapsi, kes kõik vajavad eritähelepanu. See tähendab, et ühe õpetaja asemel, kes täna 24 lapse ees klassis on, on tulevikus vaja kindlasti kahte õpetajat, mitte ühte. Lihtsalt see tähelepanu, [mida tuleb osutada] nendele lastele, eeldab seda. See tähendab, et õpetajate järelkasvu [probleemi] ei lahenda ära see, kui me kuskil paneme kooli kinni. Õpetajaid on tulevikus vaja lihtsalt arvuliselt oluliselt rohkem, kui neid praegu on.

Küll aga on küsimus haridusressursis, selles, kas me suudame haridusressurssi, mis on rahaline ressurss, suunata keskendatult sinna, kus see vajadus hästi suur on. Praegu on see meil väga hajutatud. Koolivõrgu puhul, ma igaks juhuks täpsustan, kui me arutame haridusressursi koondumist, siis me räägime ikkagi ainult gümnaasiumiastmest. Me ei räägi, eks ole, põhikoolide kinnipanemisest, põhikoolide sulgemisest või põhikoolide optimeerimisest. Me räägime valdavalt gümnaasiumiastmest ja sellest, et 30, 19, 23 õpilasega gümnaasiumid on need kohad, kus tõenäoliselt on mõistlik koolivõrku optimeerida ja nende laste õppekohad [viia üle] suurematesse gümnaasiumidesse, mis seal lähedal asuvad. See võimaldab suunata rohkem rahalist ressurssi põhikooli tasandil õpetajatele palga maksmiseks.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Rohkem kui aasta tagasi tuli Viljandimaa Haridustöötajate Liidu esindaja välja arvamusega, et õpetajate koormuse vähendamiseks võiks sarnaselt Tallinna Vabaduse Kooliga teisteski maakondades koondada Ukraina noored ühe katuse alla. Kõige paremini võiksid nendeks koolideks sobida väikesed maakoolid, kus on palju ruumi ning mida praegu ähvardab sulgemine. Kas sellist ettepanekut on haridusministeeriumis arutatud või kaalutud? Kas on mingid arengud olnud sellel teemal?

Aitäh küsimuse eest! Eestis on, eks ole, see loogika, et laps käib koolis seal, kus ta elab. Kuna valdav osa Ukraina sõjapõgenikest elab Tallinnas ja Harjumaal, siis need lapsed käivad ka koolis Tallinnas ja Harjumaal. Kui ma ei eksi – ma võin numbritega eksida –, siis suurusjärk on selline, et kõvasti üle poole Ukraina sõjapõgenike lastest käib koolis Tallinnas ja Harjumaal. Ega me ei saa peresid sunniviisil ümber tõsta teistesse piirkondadesse. Ka nendel emadel ja vanaemadel, kes siin nende lastega koos on, on tihti töökoht siin, päris paljud neist käivad Tallinnas või Harjumaal tööl. Nii et see kool, mis on lapsele kõige lähem, kodulähedasem kool, võtab selle lapse vastu ja korraldab selle lapse õpet. Kuna Tallinnas oli sõjapõgenikke korraga väga palju, siis oli võimalik koondada nad ühte kooli kokku. Viljandis, Lõuna‑Eestis, Kagu-Eestis või isegi Ida-Virumaal neid ühes kohas kontsentreeritult nii palju ei ela, et neid oleks võimalik ühte kooli kokku koondada. Jah, ühe valla piires on tõenäoliselt võimalik jälgida, et nad oleksid kompaktsemalt koos. Aga me saame aru, et Ukraina lapse potentsiaalne hakkamasaamine koolis sõltub väga palju ka sellest, kui palju ta puutub kokku eestlastega, eesti lastega. Ehk sellest, kui palju tal on kontakte ja läbikäimist nendesamade Eestis elavate lastega, et saaks arendada sotsiaalse suhtlemise oskust, suheldes Eesti lastega. Ma arvan, et õige on pigem see, et me neid Ukraina lapsi toetades, lisaks sellele, et me muidugi aitame neil ka Ukraina haridussüsteemi tagasi integreeruda, suudaksime neile anda need oskused, mis siin Eestis hakkamasaamiseks vajalikud on.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh veel kord, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Kõik kohalolijad ja kõik, kes on ekraanide taga! Mul on väga hea meel, et minister väga sisuliselt, väga kenasti ja väga [hästi] teemat avades meie küsimustele vastas. Mul on hea meel, et minister on vähemalt sõnades antud temaatika osas positiivselt meelestatud.

Mõned kivid võib ikkagi visata nii kohalike omavalitsuste kui ka valitsuse poliitikate kapsaaeda. Kõik taandub, nagu me teame, ressursile. Seda sai ka nii mõnestki ministri vastusest ju välja lugeda ja kuulda. Ehk haridus versus raha. Me teame seda, me oleme kultuurikomisjonis seda kuulnud ja minister kordas selle siin üle. Ma arvan, et kui meil tuleb järgmisel nädalal olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, kus me räägime maakoolidest ja nende elujõulisusest tulevikus, siis minister saab seda teemat veel üle ja lahti rääkida.

Tõepoolest on loodud toetus kodulähedaste ühe‑ kuni kuueklassiliste algkoolide pidamiseks. See on iseenesest väga hea mõte, aga paraku me juba kuuleme siit-sealt nii-öelda põllult, et kahjuks mõned omavalitsused kasutavad seda toetust pigem selleks, et sulgeda seitsmendat kuni üheksandat [klassi], mis on üsna kahetsusväärne. On selge, et tõepoolest, nii nagu minister ka ütles, proportsionaalselt on kasvanud kohalike omavalitsuste hariduskulude osakaal kohalike omavalitsuste eelarvetes. Me teame, et kõikidel on praegu raske ja rahaliselt kitsas. Kõik need maksutõusud ja energiahindade tõusud löövad väga valusasti ka kohalikke omavalitsusi, võtavad nende ühisest rahakotist ära väga palju vahendeid, mida võiks ju kulutada haridusvaldkonnas. Kahjuks me näeme ka, kuidas omavalitsused teevad vahel meelega – ei tahaks sugugi uskuda, et heameelega – rahaeralduslikke otsuseid, mis on pigem haridusvaenulikud.

Tulenevalt sellest tulen tagasi Metsküla kooli juurde, millest kogu see temaatika on alguse saanud. Mul on väga hea meel, et see on tulnud meil nii tugevalt lauale. Metsküla kooli sulgemise väidetav [põhjus] oli ikkagi seesama raha vähesus – seda on nii palju üle korratud, et ei ole mõtet rohkem korrata –, aga me oleme lugenud igasuguseid uudiseid Lääneranna valla rahaeraldiste kohta mujale kui haridusse. Hariduses tõmmatakse kokku. Ka selle arupärimise teema oli põhimõtteliselt need Lääneranna valla koolid. Nende koolide lahtihoidmiseks raha ei leitud, aga näiteks Lihula mõisa viinaköögi remondiks läks 275 000 eurot nagu lõdvalt.

Riiklikul tasemel on ju tehtud väga palju selliseid otsuseid, [mis näitavad, nagu] hariduspoliitika peaks olema väga tähtis. President siin räägib ka, et tark rahvas. Me kõik oleme sellega väga nõus ja noogutame siin Riigikogus sellele kaasa. See peaks ju tähendama seda, et kui haridusminister läheb valitsusse küsima selleks või teiseks või kolmandaks asjaks raha, siis valitsus hea meelega ka eraldaks talle selle raha, aga me näeme, et seda [ei tehta]. Võib väga palju näiteid tuua selle kohta, et raiskamine ka riiklikul tasemel käib täie hooga. Raha läheb igale poole, nagu minister Võrklaev ütles. Võtame näiteks kas või Metsküla kooli. Neid versus'eid on siin päris palju: väikekoolid versus Rail Baltic või Aafrika riikide IT‑arendused või see, mis ühes eelmises arupärimises oli, PRIA ametnike premeerimine sadades ühikutes. Vaatame, mis toimub riigikorralduses: Kliimaministeeriumi humbajumba ja sealsed kõiksugu, ma ei teagi, voodoo-spetsialistid. Me kõik oleme lugenud, kuidas otsitakse süsiniku eemaldamise valdkonna nõunikku, eks ole, palgaga kindlasti mitu tuhat eurot, ja sinna läheb hirmsasti raha.

(Helistab kella.) Kas soovite lisaaega?

Jaa, ma sooviksin lisaaega, palun.

Palun, lisaaega kaks minutit!

Aitäh! Kindlasti oleks kohti, kus, ma väga seda soovin, ministril võiks seda jõuõlga võib-olla natukene rohkem olla, et ta saaks oma prioriteete valitsuses rohkem lauale tuua, ka neidsamu näiteid kasutades, mida mina siin tõin. Tõesti, võikski öelda, et miks me anname sinna või teise [kohta], miks see raha läheb igale poole, kui meil on ja peaks olema tegelikult prioriteet haridus ja tark rahvas.

See maakoolide teema, millest me täna räägime, ei ole ju tegelikult küsimus ainult maakoolidest. Maakoolid on lihtsalt selline maamärk. Teinekord on see maamärk lihtsalt ka selleks, et inimestele näidata, et riik hoolib – või siis mitte. See ongi see küsimus. Aga tegelikult on küsimus palju laiem. See on ikkagi küsimus eestluse, eesti kultuuri ja Eesti riikluse säilimisest ning loomulikult ka meie julgeolekust. See on kindlasti küsimus Eesti hariduse korraldamise väga olulisest tahust: väiksemate maakoolide pidamisest ning kogukondade ja kogukonnakoolide toetamisest. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase. 

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Maakoolide teemas lõikuvad kaks lainet, mis iseenesest murravad teineteist ja tekitavad uppumise olukorra või siis võimaluse nendelesamadele maakoolidele. Üks on avalik empaatiline suhtumine regionaalpoliitikasse ja sellesse, et me tahame, et Eesti oleks elus igal pool Eestis. Siin on viimasel ajal näha, et laine uuesti tõuseb, vähemalt diskussiooni tasemel. Teine on hariduspoliitiline üleskutse otsida üles, kus raha on, kus raha paikneb. Hariduses, kaasa arvatud üldhariduses ja alushariduses, on raha tinglikult üle Euroopa keskmise, seda proportsionaalselt, aga millegipärast õpetajate palgad sellest palju ei edene. Kus raha on? Selle [selgitamiseks] on võetud ametisse eksperdid ja viimasel ajal on peetud ka konverentse.  

Ma pean ütlema, et Jõhvis toimunud omavalitsuste korraldatud koolivõrgualane konverents lõppes ikkagi küllaltki võitluslikes toonides. Kuna omavalitsustele kui ühele koolide omanikule on esitatud tellimus mitte raha raisata ja tekitada nii-öelda optimeerimine, siis on üldiselt aru saadud, et otsused koolivõrgu koomale tõmbamiseks on omavalitsustes autonoomsed ja igasugune vahelesegamine tähendab jällegi sekkumist omavalitsuste õigustesse. Seda olukorras, kus ka haridusgurud räägivad, et kusagil on väga palju raha ja see väga palju raha on koolivõrgus, et tõmbame seda pigem kokku. Sellelsamal konverentsil jäi president oma mõõduka sõnaga pisut varju. Mul oli isegi natukene kummaline seda jälgida, sest ma pean presidendi käitumist ka Metsküla kooli külastamisel riigimehelikuks. Ta ei teinud seal mingeid võimsaid avaldusi, kuid andis osapooltele võimaluse leppida kokku ja kaaluda seda asja veel. See on just see roll, mida president peab täitma. Aga võitlushüüd kõlab sellest iseenesest üle ja minu meelest ei ole presidendi rahupakkumist justkui vastu võetud.  

Mida siis peaks tegema? Ma saan aru, et täna sai Metsküla kool haridusministeeriumist vastuse, et riigistamine ei ole võimalik. Miks nad otsivad niisuguseid suhteliselt ekstreemseid, kuueklassilise kooli mõttes ekstreemseid ettepanekuid, et riigistada? Sellepärast et nad on ikkagi aetud elevile. See parteiline turism, mis seal 1. septembri paiku käis – seal käis Riigikogu poliitikuid järjest-järjest –, tekitas Metsküla koolile tunde, et neil on väga tõsine jõuõlg. Nüüd selgub, et ka haridusministeeriumi poolt, vähemalt juristide tasemel, nii koduõppe korraldamise erandite andmisel kui ka muudes lahendustes ei ole see tugi nii tugev. Ma kutsungi üles, et kui poliitiline avalikkus pakkus Metsküla kooli rahvale alguses moraalset tuge, siis peaks seda tuge pakkuma ka edaspidi. Haridusministeerium võiks mõelda, kuidas saaks praeguses olukorras toetada seda kogukonda selle poole aasta jooksul nii, et seal õnnestuks vähemalt erakooli tegemine, et kogukond nii kaua vastu peaks.  

Kas tohib kolm minutit veel?

Tohib.

Nüüd sellega väga seotud teema. Ma olen kaugel arvamusest, et me peame piirduma konstateeringuga, et maakoolide õpetajatel on kohalikul foonil väga konkurentsivõimeline palk. Minister praegu seda oma võitlusideena välja ei öelnud, aga seda väga tihti kommentaarides öeldakse, et näete, neil on niikuinii väga võimas palk. See seab justkui küsimärgi alla ka selle, kas tuleks igal pool võrdselt palka tõsta. Ma väidan, et maal elamine, kaasa arvatud õpetajatel, on praegu siiski väga kallis: nii transpordivõimalused, liikuma saamine kui ka oma kultuurilise ja haridusliku taseme hoidmine [on kallid], pluss see, et maapoodides on esmatarbekaupade hinnad suhteliselt kõrgemad. Kui me tahame seda, et meil oleks hariduse kvaliteedil ühine standard, siis me ei tohiks tähelegi panna, et numbriliselt on maakooliõpetaja seal piirkonnas justkui kõrgemapalgaline. Teda tuleb võrrelda ikkagi teiste õpetajatega igal pool Eestis.  

Mina kutsun üles haridusministrit palgavõitlustes toetama. Kui me soovime maakoole hoida, hoida seal kvalifitseeritud õpetajaid, siis on üks küsimus ka palk. Täna tegi haridustöötajate liit järgmise käigu. See on palgavõitlus juba tegelikult ekstreemsel moel. Streigi korralduslikud üksikasjad hakkavad selguma, aga praegu on veel valitsuses võimalik seda streiki ära hoida. Ei ole ainult haridusministri asi otsida neid vahendeid, kui 8 miljonit on juba seal leitud. Kogu valitsuskoalitsioon on lubanud. Siin peavad teised ministeeriumid ja kogu valitsus tundma ka oma vastutust, [leidmaks] need 10 miljonit, mis meid praegu töörahust eraldab. See töörahu, et koolid saaksid olla lahti ja lasteaiad ei peaks ühinema toetusstreigiga, on väga oluline nii meie õpilaste, perede kui ka muidugi õpetajate heaolu ja kindlustunde jaoks.  

Nii et kaks nädalat on aega, leidke need vahendid. Isamaa esitas täna ka Riigikogu otsuse eelnõu. Praegu, kus olukord on ju muutunud, on näha ka, et tegelikult see 8 miljonit, mis te leidsite, ei läinud otse [õpetajate palkadeks]. Valitsus võttis vastu niisuguse alammäärade määruse, mis otseselt selle riigieelarve reaga ei ühti, arvestades, et tulevikus saab riigieelarvet parandada. Praegu kanaliseeritakse see vajalik rahastamine muudest vahenditest. Samamoodi saaks valitsus operatiivselt lahendada selle 10 miljoni küsimuse, tuldagu ainult haridusministrile appi ja hoitagu streik ära.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise, 12. päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi ja Tanel Kiige 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine maksupaketi terviklike mõjude kohta, mis kannab numbrit 443. Arupärimisele vastab haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Vadim Belobrovtsevi, et ta arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustaks. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Selle arupärimise me koostasime juba eelmise aasta maikuus. Nüüd on käibemaksu tõus juba reaalsuseks saanud, seda ongi tõstetud 10% võrra ja see on [nüüd] 22%. Koalitsioonilepingus sätestatud maksumuudatuste kiirustades läbisurumine on meie meelest Eesti majandusele väga kahjulik. Sellest on rääkinud ka ettevõtjad väga erinevatest valdkondadest. Samuti on kõlanud, et käibemaksu tõstmine vähendab tarbimist, sest kõrgem hind sunnib tarbijaid vähem kulutama, mis võib negatiivselt mõjutada ettevõtteid, kellel oli raske majanduslik olukord juba eelmisel aastal. Lisaks võib negatiivseid tagajärgi põhjustada ka tulumaksureform, mida planeeritakse järgmiseks aastaks. Erinevad sektorid on selle maksutõusu pärast kas juba kannatanud või hakkavad meie arvates kannatama lähitulevikus. Kui valitsus soovib selliseid maksureforme teha, võiks neid teha ikkagi hoolikamalt ja põhjalikumalt läbi mõeldes. Kui niimoodi kiirustada, siis võib tekkida olukord, kus ei arvestata kõigi võimalike kaasnevate tagajärgedega ja seetõttu võivad need muudatused olla kahjulikud nii ettevõtetele kui ka inimeste toimetulekule. Eksisteerib reaalne oht, et ootamatud maksutõusud vähendavad majandusaktiivsust ja toovad kaasa eelarvelaekumiste vähenemise. 

Sellest lähtuvalt ja seoses eeltooduga soovime küsida lugupeetud haridusministrilt tema valitsemisala kohta. Millised on tema hinnangul maksupaketi mõjud just sellele vastutusvaldkonnale ehk haridusele ja teadusele? Milline on mõju tema juhitavale valdkonnale, mis tuleneb turismisektori konkurentsivõime olulisest kahjustamisest? Käibemaksu ja tulumaksu tõstmine mõjutavad kindlasti eraisikute toimetulekut ja majanduslikku aktiivsust. Kas tema arvates jääb tema vastutusvaldkond sellest puutumata? Milliseid meetmeid ta kavandab, et leevendada maksupaketi negatiivseid mõjusid oma valitsemisalas, kui ta arvab, et sellised negatiivsed mõjud on seal olemas? Milliste huvirühmadega on ta konsulteerinud enne nende laiaulatuslike maksumuudatuste tegemist? Sellised on küsimused ja ootame neile vastuseid.

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase, et ta arupärimisele vastaks. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea arupärija! Olen ka sellel [teemal] juba varem vastanud, arupärimisele eelmisel korral vastates. Vastan ka seekord hea meelega, aga vastan hästi lühidalt. Väga lihtsal põhjusel. Esiteks sellepärast, et otseselt haridusministeeriumi allasutuste ehk ka riigikoolide ja kutsekoolide kulusid käibemaksu tõstmine oluliselt ei tõsta, sest kõigi riigiasutuste kulud, sealhulgas riigikoolide kulud, on eelarves arvestatud ilma käibemaksuta. Käibemaksuarvestus käib paralleelselt ja nende kulude tõusmisel ei ole otsest mõju meile koolipidajatena, meie kuludele. Meie kulud selle [tõttu] oluliselt ei tõuse.

Kohalikele omavalitsustele, kes ei ole küll meie allasutused, aga võib öelda, et nad on haridusvaldkonna osapooled, siin mõju kindlasti on. Nagu ma ütlesin, kuna hariduskulude osakaal on omavalitsuste eelarvetes progresseeruvalt kogu aeg kasvanud, viimase kümne aasta jooksul päris märkimisväärselt, siis tõenäoliselt on kõikvõimalike sisseostetavate teenuste ja kaupade puhul mõju omavalitsustele siiski päris märkimisväärne. Numbrit ma kahjuks teile öelda ei saa, sest me ei ole eraldi haridusvaldkonnas arvutanud kaupade ja teenuste sisseostu mõju omavalitsuste eelarvetele eraldi, aga üldise mõju on regionaalministeerium välja arvutanud.

Tulumaksu puhul, mille muudatused jõustuvad järgmisel aastal, nagu te teate, on tegemist üheaegselt nii maksu langetamise kui ka maksu tõstmisega. Tegelikult on selle maksu langetamise mõju haridusvaldkonna töötajate sissetulekutele suurem kui maksutõusu mõju ehk järgmisel aastal, 2025. aastal õpetajad ja lasteaiaõpetajad tulumaksulangetusest sissetulekutes võidavad. Selles mõttes, et nemad on need, kes maksulangetuse [tõttu hakkavad saama] suuremat netotulu. Aitäh!

Hea minister, aitäh! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Kahjuks saab arupärimise käigus esitada ainult ühe küsimuse. Ma jätkan sealt, kus ma eelmise arupärimise juures pooleli jäin. Tegelikult see hariduse küsimus ja õpetajate palga tõusu küsimus puudutab ka seda arupärimist. Mind riivas just see koht, kus te mainisite, et kohalikud omavalitsused on süüdi selles, et õpetajad ei saa oma palgatõusu kätte, et justkui kohalikud omavalitsused kasutaksid seda riigi eraldatud raha kõigeks muuks kui palgatõusuks. Esiteks on see muidugi päris tõsine süüdistus, aga teiseks see võib-olla näitab, et riik ei eraldagi haridusse piisavalt raha ja väiksemad omavalitsused peavad tegema päris keerulisi valikuid. Te mainisite, et nüüd te soovite istuda ühise laua taha mitte Reemo Voltriga, vaid omavalitsustega. Kas see ei ole samm selleks, et veeretada vastutus omavalitsustele, et nemad leiaksid täiendavaid vahendeid, mitte et riik hakkaks seda tegema? (Juhataja helistab kella.)

Aitäh! On suhteliselt tulutu tegevus, ma arvan, ja suhteliselt asendustegevus vaielda selle üle, kes on süüdi selles, et õpetajate palk on selline, nagu ta on. Oma eelmises etteastes ma kohe kindlasti mitte ei öelnud, et selles on süüdi omavalitsused. Ma igaks juhuks kordan üle, võib-olla selleks, et ei jääks valet muljet. Ma ütlesin, et see, milliseks kujuneb õpetaja reaalne palk, milliseks kujunevad õpetaja reaalsed töötingimused ja tema töökoormus, ei ole see, mida meie haridusministeeriumis otsustame või saame kuidagigi juhtida. Tänases olukorras seda hooba meil ei ole. Seda otsustab ja juhib koolipidaja ehk kohalik omavalitsus, tema määrab õpetaja koormuse, tema määrab sellele koormusele vastava palga ning omavalitsuse piires palgamudeli ja koormusarvestusmudeli. Kõik see on omavalitsuste teha. 

Selleks, et me saaksime ära lahendada õpetajate ühe suurima mure, mis on ülekoormus ehk antud palga juures väga suure hulga lisatööülesannete täitmine, mida palga puhul ei arvestata, ei piisa sellest, et õpetajad istuvad haridusministeeriumi või haridusministriga laua taga. Sellest ei piisa, sest reaalne töötingimuste seadja ja kokkuleppija ja tegelikult ka tööandja, õpetajate tööandja on kohalik omavalitsus. 

Selle tõttu on oluline, et need läbirääkimised oleksid – ma parandan teid – mitte minu ja Reemo Voltri vahel, vaid kolmepoolsed, kus laua taga on haridusministeerium, kohalikud omavalitsused ja õpetajate ametiühingud. Kolmepoolselt on võimalik leida need kokkulepped, mis on seotud õpetajate karjäärimudeliga, õpetajate palgamudeliga, õpetajate koormuse arvestusega, sellega, kui palju peaks sel juhul haridusministeerium ehk riik – tegelikult isegi mitte haridusministeerium, vaid Vabariigi Valitsus – eraldama riigieelarvest palgatoetust ning kuidas peaks see palgatoetus realiseeruma õpetajate reaalseks palgaks, milline peaks olema koormus. 

Seda on võimalik loomulikult omavalitsustele väga konkreetselt ette kirjutada: meie anname teile sellise summa, selle summa eest teeb õpetaja nii palju kontakttunde, teie peate talle välja maksma sellise palga. Aga sel juhul ei saa me enam rääkida kohalikust omavalitsusest kui koolipidajast ja kohaliku omavalitsuse autonoomiast koolipidamisel, sest sel juhul on koolipidaja riik. Ehk siis riik võtab õpetaja tööle ja riik määrab õpetaja palgamäära, nagu on praktika väga paljudes riikides. Väga paljudes riikides on see praktika, et kooli majakarpi ja koolivõrku haldab omavalitsus, aga õpetajad on riigi palgal ja riik maksab neile palka. Ka see on olukord, mida võime arutada. Mina isiklikult seda ei poolda. Ma pooldan jätkuvalt seda, et omavalitsustel oleks koolipidajatena väga suur autonoomia otsustada, kui palju neil on koole, kui palju neil on õpetajaid, millised on õpetajate tööülesanded, kuidas need varieeruvad ja diferentseeruvad koolipõhiselt. See on olnud Eesti haridussüsteemi väga suur tugevus ja me peaksime seda hoidma. Selle tõttu ei saa mingi arutelu õpetajate töötingimuste, koormuse ja palgaarvestuse üle toimuda ilma kohalike omavalitsusteta.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mina tulen tagasi meie arupärimise teema juurde. Te räägite, et tänu nii-öelda tulumaksureformile, tänu sellele, et seda [maksu] tõstetakse järgmisel aastal arvatavasti kahe protsendipunkti võrra ehk samamoodi 10% võrra, tänu sellele õpetajate palgad suurenevad. Ma arvan, et õpetajatel oleks selle üle loomulikult hea meel. Aga kas te saaksite lahti seletada, kuidas see konkreetselt toimub?

Aitäh! Jaa. Suureneb õpetaja netotulu. Ehk mitte õpetaja palk ei suurene, mitte õpetaja arvestuslik palk ei suurene, vaid suureneb õpetaja netotulu. Õpetajale jääb maksulangetuse võrra rohkem raha kätte, rohkem raha on palgapäeval kontol.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. See on 13. päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi ja Tanel Kiige 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine. Arupärimine on tugispetsialistide kohta ja kannab numbrit 487. Arupärimisele vastab haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Vadim Belobrovtsevi, et ta arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustaks. Palun!

Aitäh! Ka selle arupärimise andsime sisse juba eelmise aasta maikuus, aga ma arvan, et praegu on see muutunud veelgi aktuaalsemaks. Ma arvan, et mida lähemal on 1. september 2024, seda aktuaalsemaks see asi muutub, kuna teemaks on meil tugispetsialistid.

Me soovime juhtida tähelepanu olulisele teemale, mis puudutab suurt tugispetsialistide puudust Eesti haridussüsteemis. Jutt käib eelkõige logopeedidest, psühholoogidest, eripedagoogidest ja sotsiaalpedagoogidest. Viimastel aastatel on vajadus nende järele märgatavalt suurenenud. Lisandunud on ka COVID‑i pandeemia mõju, mis on oluliselt mõjutanud õpilaste vaimset heaolu. Tugispetsialistid teatavasti mängivad olulist rolli õpilaste vaimse tervise toetamisel. Õpilaste abistamine on hädavajalik, et tagada nende areng ja heaolu. Koolikeskkond võib põhjustada õpilastele erinevaid emotsionaalseid probleeme, nii et on hästi oluline, et meie koolides oleks piisavalt spetsialiste, kes suudavad neid probleeme tuvastada, õpilasi toetada ning teha koostööd õpetajate ja vanematega. Ma arvan, et viimastel aastatel on see eriti akuutseks muutunud, võttes arvesse erinevaid kriise, mis on olnud nii Eestis kui ka mujal.

Kahjuks on tugispetsialistide puudus muutunud Eestis üha enam probleemiks. Paljud koolid ei suuda õpilastele tagada piisavalt tuge, kuna neil puuduvad selleks ressursid, eelkõige inimressurss. Meil ei ole piisavalt palju tugispetsialiste, kusjuures me räägime nii nendest, kes tegelevad vene emakeelega lastega, kui ka nendest, kes tegelevad eesti emakeelega lastega. See võib omakorda mõjutada õpilaste kooliedu ja vaimset tervist, on loogiline järeldus.

Eeltoodust tulenevalt palume lugupeetud ministril vastata järgmistele küsimustele. Kuidas kavatseb valitsus tegeleda tugispetsialistide puudusega Eesti haridussüsteemis? Millised on konkreetsed meetmed, mida valitsus plaanib võtta, et suurendada tugispetsialistide arvu koolides ning tagada õpilastele vajalik tugi? Milline on valitsuse nägemus tugispetsialistide olulisusest ning milliseid samme tehakse, et suurendada teadlikkust selle valdkonna tähtsusest? Aitäh!

Suur tänu! Ma palun Riigikogu kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase, et ta vastaks arupärimisele, mis kannab numbrit 487. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud arupärija! Tugispetsialistide teemal olen ma Riigikogus arupärimisele vastamas esimest korda. On hea, et me saame teiste haridussüsteemi teemade [kõrval] avada ka seda teemat. Tõepoolest, Eesti haridussüsteemi arengud on viimase kümne või isegi natuke rohkem kui kümne aasta jooksul olnud sellised, et pidevalt on suurenenud vajadus eri spetsialistide järele – mitte ainult aineõpetajate järele, vaid ka teistsuguste pedagoogide ja haridusspetsialistide järele koolis, kelleks on eripedagoogid, sotsiaalpedagoogid, koolipsühholoogid ja logopeedid – ja see vajadus aina kasvab. Tegemist on haridusvaldkonna spetsialistidega, kelle puhul me tööpuudusest lähiajal ilmselt rääkida ei saa. Seetõttu soovitan kõigil noortel, kes kaaluvad oma tulevast karjääri, minna õppima tugispetsialistiks, sest seal tööpuudus ei hirmuta mitte kedagi, seda lihtsalt reaalselt ei tule, alati on võimalik tööd leida. 

OSKA raportite järgi on vajadus tugispetsialistide järele järgmise seitsme aasta jooksul orienteerivalt järgmine. Meil on seitsme aasta jooksul kumulatiivselt vaja juurde 620 tugispetsialisti üle Eesti, nende seas 200 logopeedi, 330 eripedagoogi ja 90 psühholoogi. Kui see aastate peale ära jagada, siis aastas keskmiselt oleks vaja 80 tugispetsialisti, 25 logopeedi, 42 eripedagoogi ning 12 psühholoogi. Kui me vaatame ülikoolilõpetajate arvusid nendel erialadel, siis [tundub, et] see vajadus justkui kaetakse ära. Igal aastal lõpetab ülikooli 45 magistrikraadiga psühholoogi, kusjuures koolides oleks vaja 12 psühholoogi. Reaalsus on muidugi see, et väga suur hulk koolipsühholoogi ametikohti on täitmata. Meil on juba täna tegelikult [koolipsühholooge] puudu. Noored, kes omandavad magistrikraadi psühholoogias, on tihti juba tööl. Ma ei saa öelda, nagu need numbrid näitaksid, et meil on kõik roosiliselt korras. Ei ole. Meil on turul vajadus psühholoogide järele oluliselt suurem kui need 45 noort, kes igal aastal ülikooli lõpetavad. See ei ole nii ainult koolis, meil on psühholooge vaja mitte ainult seal. Ka täiskasvanutel on vaimse tervise probleeme, me oleme neid probleeme oluliselt rohkem teadvustama hakanud. Haiglates on vaja psühholooge, kohalikes omavalitsustes, kes sotsiaalhoolekandega tegelevad, on vaja psühholooge, täpselt samamoodi logopeede ja inimesi, kes tegelevad vaimse tervise teemal nõustamisega perearstikeskustes ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. 

Sellest tulenevalt on riik alates 2019. aastast suurendanud tugispetsialistide erialadel vastuvõtuarve päris märkimisväärselt ja ülikoolide halduslepingud näevad ette, et need suurenenud vastuvõtuarvud kehtivad kuni aastani 2025. Eripedagoogika ja logopeedia peale kokku on Tallinna ja Tartu ülikoolis õppekohti 90, psühholoogia magistriõppes kokku 77, sealhulgas on nende 77 õppekoha seas 36 õppekohta koolipsühholoogidele. Märkimisväärselt suur hulk inimesi igal aastal nendele õppekohtadele ka õppima asub. Lisaks 36 koolipsühholoogi [õppekohale] on veel sessioonõppeprogramm, mille abil saab koolipsühholoogiks õppida. Õppekohtade [arvu], nagu ma ütlesin, on suurendatud. Samal ajal on nii eripedagoogika kui ka psühholoogia erialal väga suured konkursid. Soovijaid on väga palju, puhtalt selle tõttu, nagu ma ütlesin, et noored ei ole rumalad, nad teavad väga hästi, et õpid eripedagoogiks, õpid psühholoogiks ja järgmised 40 aastat on sul töö garanteeritud. Tööta jäämise ohtu tegelikult ei ole, sest tööturul on nõudlus väga-väga suur. Näiteks psühholoogia on olnud läbi aastate üks populaarsemaid erialasid. Tartus on psühholoogia erialal konkurss 7,23 inimest kohale, Tallinna Ülikoolis 18 inimest kohale. Nii et psühholoogiks õpitakse. 

Eraldi küsimus on see, miks need inimesed ei jõua kooli [tööle]. Nad lõpetavad, aga nad lähevad tööle mujale. See on tingitud sellest, et erasektoris on teenistus ilmselgelt suurem. Siin võib näha natuke nagu kahekordset mõju. Ühelt poolt on see, et vaimse tervisega tegelemise teadlikkus on ühiskonnas kogu aeg kasvanud. Tavalised inimesed, ka täiskasvanud inimesed pöörduvad aina rohkem ja rohkem oma vaimse tervise muredega arsti poole, mille tõttu vajadus psühholoogiteenuse järele on aina kasvanud. Täiskasvanud inimene on valmis selle eest maksma, eks ole, tema tegelikult teenuse eest tasub. See on natuke nagu ortodontia teema: kallis teenus, maksan, ma tean, kuidas see [probleem] mu tervist mõjutab, järelikult olen nõus maksma. Mida rohkem täiskasvanud inimesed oma vaimse tervise probleemidega tegelevad, seda keerulisem on koolipsühholoogil laste jaoks sama teenusetaset hoida. See ei ole kurioosum, see on reaalne turusituatsioon, kus me opereerime. 

Kuidas seda lahendada? Kaks varianti on, kuidas seda lahendada. Tõsta koolipsühholoogide palgad täpselt sama kõrgeks, kui on tööturul täiskasvanutele teenuseid osutavate psühholoogide palgad. Aga te ilmselt teate, et see ei ole lihtsalt realistlik. Seda ühelt poolt. Küsimus ei ole isegi mitte selles, kas maksumaksja sellise palga välja veab, vaid ka selles, et sel juhul saaks koolipsühholoog kolm korda rohkem palka kui ükskõik kes teine teenistuja, eks ole, kes koolis töötab. Tõenäoliselt seda lahendusteed me minna ei saa. Teine variant on osta seda teenust sisuliselt eraturult sisse ja maksta sedasama turuhinda. Nii et teenuse [osutamiseks] ei võeta tööle mitte spetsiifiliselt koolipsühholoogi, vaid omavalitsus korraldab selle teenuse osutamist lastele ja mitte nii, et igas koolis on spetsiifiliselt koolipsühholoog, vaid omavalitsus korraldab selle, et teenus oleks kättesaadav. Selles suunas on omavalitsused liikunud. Nad on liikunud sinna suunda, et nad pakuvad teenust ja seda võib osutada nii omavalitsuse palgal olev inimene kui see võib olla ka eraturult tellitud teenus. Ma arvan, et see siiski mingil määral lahendab ära selle [spetsialistide] puuduse [probleemi]. Aga ütlen lihtsalt ausalt siit puldist teile, et kuna meil on vaja aina rohkem ja rohkem tugispetsialiste ja neid küll siseneb tööturule, aga nõudlus teenuse järele on nii suur, ja mitte ainult koolides, vaid just nimelt ka täiskasvanute seas nõudlus aina kasvab, siis see pinge lähima viie-kuue aasta jooksul tegelikult tööturul ei [vähene]. See teenus on kallis, ta jääb kalliks ja nõudlus selle järele jääb kõrgeks. See on selles mõttes aus vastus. See tähendab seda, et me peame jätkuvalt suurendama koolitustellimust puhtalt selle tõttu, et nõudlus turul kasvab. Aitäh!

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Küsin huvi pärast. Praegu on meil päris palju põgenikke Ukrainast ja nende hulgas on kindlasti inimesi, kes on haritud, omavad teadmisi ja oskusi. Kas ministeerium on teinud mingi analüüsi, kas võib neid kaasata selleks, et laiendada meie õpetajate baasi? Ma ei tea, võib-olla töötada välja mingi programmi, selleks et nad õpiksid eesti keelt ja võiksid leida endale tööd just sellisel erialal, mis vastab omandatud haridusele.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et seal peitub kindlasti mingi võimalus, aga me peame endale aru andma, millised on tugispetsialistide keelenõuded. Koolipsühholoogi või psühholoogi keelenõue on C1. Isegi kui ollakse kaks aastat Eestis elanud, siis vaid väga üksikud suudavad viia oma eesti keele oskuse tasemele C1, selleks et psühholoogiteenust osutada. Sõltumata sellest, kas on vastav psühholoogi kvalifikatsioon, on keeleoskuse nõue kõrge. Ka tasemeni B2 jõudmiseks läheb inimestel tavaliselt kauem kui kaks aastat. Ukraina sõjapõgenike puhul eeldada, et nad jõuavad kas B2‑ või C1‑keeletasemeni kahe aastaga, tõenäoliselt ei saa. Kui meil kehtivad Eestis need reeglid, siis me ei saa teha erandeid. Ma leian, et need reeglid peavad kehtima kõigi kohta täpselt ühtemoodi. Kui vene koolides töötavate tugispetsialistide [keeleoskus] peab vastama nendele nõuetele, siis täpselt samamoodi peab vastama nendele nõuetele ka nende [keeleoskus], kes tulevad Ukrainast. Nad peavad suutma seda teenust vajaduse korral osutada ka eesti keeles. Meil on haridussüsteem üle minemas eestikeelsele õppele. See ei tähenda, et automaatselt peab iga teenus olema eesti keeles, vaid see eeldab seda, et kui laps nõuab teenust eesti keeles, siis see teenus peab eesti keeles tagatud olema. Me peame ikkagi garanteerima teenuse osutamise puhul keelelise ligipääsetavuse. Klient, Eesti inimene, peab seda teenust saama vajaduse korral ka eesti keeles, mille tõttu eesti keelt mittevaldavate inimeste töölevõtmine sellele erialale on siiski probleemne.

 Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Meil oli täna kultuurikomisjonis üks huvitav arutelu, nagu te kindlasti teate. Teemaks olid HEV‑lapsed – need, kes eelkõige vajavadki tugispetsialistide teenuseid, eriti eestikeelsele haridusele ülemineku alguses. Tuli välja – paljudele oli see üllatus –, et kui näiteks õpetaja [keeleoskus] ei vasta nõuetele, kusjuures keelenõuded kuuluvad nüüd kvalifikatsiooninõuete hulka, siis võib selle õpetajaga sõlmida üheaastase lepingu, õpetaja parandab selle aasta jooksul – loodetavasti parandab – oma eesti keele teadmisi ja saab õpetada edasi juba päris lepingu alusel, nimetame seda niimoodi, aga tugispetsialistide puhul kahjuks sellist võimalust ei ole. Me küsisimegi ministeeriumi esindajalt, kas saaks seda korraldada nii, muuta seadust niimoodi, et saaks ka tugispetsialistid (Juhataja helistab kella.) üheaastase lepinguga tööle jääda, õpetada [lapsi] ja õppida samal ajal eesti keelt. Kas on …

Hea küsija, teie aeg! Palun ministril vastata. 

… ministeeriumil plaani näiteks sellist asja teha? Vabandust! 

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult ei ole seda võimalust ka õpetajate puhul. Alates 1. augustist 2024, kui keelenõuded on kvalifikatsiooninõuete osa, võib õpetajaga sõlmida tähtajalise töölepingu juhul, kui ta kvalifikatsiooninõuete poolest ei vasta õpetaja kutsenõuetele, aga tähtajalist töölepingut õpetajaga sõlmida ei saa, kui tema keele[oskus] ei vasta kvalifikatsiooni[nõuetele]. Nii et tegelikult ei kehti see ka õpetajate kohta. 1. augustist 2024 peab kõigi õpetajate keele[oskus] nõuetele vastama. Õpetaja kutsenõuetes võib teha järeleandmisi – ajutisi järeleandmisi –, aga keelenõuetes ajutisi järeleandmisi teha ei saa.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Te mainisite, et tugispetsialistide järele on nõudlus suur ja lähiaastatel on vaja pea 600 uut spetsialisti. Tõesti, see probleem on nii noorte kui ka täiskasvanute seas, just see vaimse tervise [probleem]. Minu hinnangul on eriti oluline, et me koolides tagaksime koolipsühholoogid ja muu vaimse tervise abi, sest siis võib-olla need probleemid ei kandu nii palju täiskasvanu[ikka] üle, kui juba noorest peast osatakse neid probleeme teadvustada.

Hästi oluline moment, mida te mainisite, oli see, et mitmed kohalikud omavalitsused on liikunud selles suunas, et nad hakkavad seda teenust sisse ostma, neil on seda lihtsam teha kui ise sellist palka maksta. Kas te olete mõelnud haridusministeeriumis või valitsuses selle peale, et võib-olla teha mingi tsentraalne süsteem, fond, luuagi selline keskus või võimalus, et kõik kohalikud omavalitsused saaksidki ühte kohta pöörduda ja sealt leida (Juhataja helistab kella.) vastavad tugispetsialistid?

Aitäh küsimuse eest! Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis ettepanek oli see, et riik palkab tugispetsialistid ja jagab nad edasi, no rendib neid edasi kohalikele omavalitsustele, nii et renditööjõud. (Naerab.)

Palun ministril vastata. Meil ei ole sellist [dialoogi]võimalust.

Ma püüan lihtsalt küsimusest [aru saada]. Meil on Rajaleidja keskused, kus nõustatakse lapsevanemaid ja pannakse ka lastele diagnoose. Rajaleidja keskus ongi see riigi loodud nõustamiskeskus, mis nõustab kohalikke omavalitsusi, koolipidajaid, koole, lapsevanemaid selles, kuidas tegeleda laste hariduslike erivajadustega. Seda, et riik suudaks luua selliseid koolipsühholoogide ja logopeedide keskusi, kust omavalitsused saaksid neid rentida, ma väga tõenäoliseks ei pea, sest ega riigi pakutud palk ei oleks kõrgem kui see, mida omavalitsus on võimeline praegu koolidele pakkuma. Lihtsalt väiksemad omavalitsused – see ei puuduta Tallinna linna – selle asemel, et palgata igasse kooli eraldi koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog, eripedagoog – eripedagoogi tegelikult ikkagi peab palkama –, logopeed, on loonud teenusekeskused. Inimesed töötavad seal teenusekeskuses ja sealt on võimalik – see on kohalike omavalitsuste teenusekeskus – omavalitsustel koolide kaupa seda teenust saada. Osa teenuseid ostetakse sellesse teenusekeskusesse eraturult sisse.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Tõepoolest on meil riigis suur probleem tugispetsialistidega. Me räägime siin enamasti psühholoogidest, aga mitte ainult. Ma olen ministriga täiesti nõus, et meil on hästi keeruline olukord nii praegu kui ka lähimatel aastatel. Selles on raske süüdistada praegust ministrit, sest ta on hästi lühikest aega ametis olnud. Aga ma arvan, et me oleme aastaid, kui mitte aastakümneid sellest probleemist kuidagi täiesti mööda vaadanud. Kahjuks on siin probleemid seetõttu kuhjunud. Nüüd on vaja kiiremas korras tekitada sadu tugispetsialiste, logopeede, psühholooge, eripedagooge ja nii edasi. Aga olukord on selline, et tõepoolest, need palgad, mis koolides on, noori väga ei kõneta, sest nad teavad, et kui nad töötavad näiteks täiskasvanutega või töötavad lastega, avades näiteks oma erapraksise või töötades kuidagi teistmoodi, aga just nimelt erasektoris, mitte munitsipaal‑ või riigisektoris, siis nad teenivad palju rohkem. Loomulikult ei ole võimalik palgata tugispetsialiste niisuguste palkadega, sest õpetajate palgad oleks nendest siis kordades väiksemad. Aga siin, ma arvan, peab riik kindlasti välja tulema mingisuguse strateegiaga, et mida me siis peame kõik tegema selle nimel, et seda probleemi võimalikult kiiresti lahendada. Minister ütleb, et lähima 40 aasta jooksul on nendele noortele, kes praegu lähevad ülikoolidesse, töö tagatud, kuna need probleemid ei kao mitte kuskile, kui me räägime näiteks psühholoogidest. See on tõsi, need probleemid ei kaogi mitte kuskile. Järelikult peab ministeeriumil olema konkreetne strateegia, mida teha selles olukorras: mida me teeme kolme aasta pärast, viie aasta pärast, kümne aasta pärast, kui me näeme, et tugispetsialistide puudus on hästi suur. 

Teine probleem on see, mida ma juba oma küsimuses mainisin: lapsed, kes nende tugispetsialistide abi ja tuge kõige rohkem vajavad, ehk hariduslike erivajadustega lapsed just nimelt eestikeelsele haridusele ülemineku kontekstis. Meil tekivad olukorrad, kus meil on lapsed, kes ei saa selle üleminekuga hakkama, nad puhtfüüsiliselt ei suuda eesti keeles õppida. Eelkõige räägime me neljandast klassist koolides. Täna oli sellest kultuurikomisjoni istungil päris palju juttu. Meil on hästi palju tugispetsialiste, kes töötavad just nende lastega, kelle emakeel on vene keel ja kes kindlasti ei saa selle üleminekuga kiiremas korras hakkama. Seadus on selline, et nõutakse keele[oskust] väga kõrgel tasemel, samas kui need spetsialistid töötavad eelkõige venekeelsete lastega. Ei ole, nagu ma sain aru, variante ei õpetajatele ega tugispetsialistidele, et nad saaksid oma keele[oskust] parandada näiteks lähima aasta jooksul ja samal ajal ikkagi jätkata tööd koolis või tugikeskuses. Ma arvan, et ministeerium võiks kindlasti vaadata olemasolevale seadusele otsa ja mõelda selle peale, et eelkõige on meie jaoks olulised meie lapsed, nende areng, aga oluline ei ole võib-olla selline jäik hoiak, et kõik peaksid nagu üks [mees] minema üle eestikeelsele haridusele, vaatamata sellele, et mõnede jaoks on see lihtsalt ületamatu probleem, kuna nende hariduslikud erivajadused seda sellisel kujul väga ei luba. Nii et tahaks lihtsalt ministeeriumile anda soovituse, et võiks olla natuke paindlikum ja läheneda ikkagi lastele individuaalselt, sest need on meie lapsed, nemad on meie tulevik. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma palun Riigikogu kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja, selle võimaluse eest! Ma siiski tunnen, et ma pean siit Riigikogu puldist täpsustama. Tugispetsialistide keelenõudeid ei ole mitte keegi muutnud. Kõikidel tugispetsialistidel on eesti keele oskuse nõue [tasemel] B2, psühholoogidel [tasemel] C1. Neid keelenõudeid ei ole muudetud eestikeelsele õppele üleminekul seadusemuudatusega, need on alati kehtinud, keelenõuded on jäänud samaks. Lisandunud on lihtsalt see, et tugispetsialist peab olema võimeline tugiteenust osutama ka õppetöö keeles. Kui õppetöö keel on eesti keel, siis me ei nõua, et ta ainult eesti keeles oma tööd teeks – loomulikult osutab ta teenust selles keeles, mis keeles on mõistlik lapsele teenust osutada –, aga õppetöö keeles peab ta olema võimeline seda osutama. See on lihtsalt seaduses kirjas. Tugispetsialistidel, kes venekeelsetes koolides töötavad, ei pea muutma keelenõuet, neil on täpselt sama keelenõue alati olnud. Kui nad täna sellele keelenõudele ei vasta, siis nad ka täna töötavad tegelikult seaduse mõttes mitte õigesti. Aga tulevikus nad peavad arvestama sellega, et nad peavad olema suutelised teenust osutama vajaduse korral ka õppetöö keeles. Aitäh!

Austatud minister, tänan! Teie telefon vist heliseb. Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Nüüd on võimalus registreerida ennast esinemiseks vabas mikrofonis ja teha seda peale haamrilööki. Kõnesoove ei ole, seega vaba mikrofoni ei ava. Meie tänane istung on lõppenud. Soovin teile jõudu meie töös. Aitäh!