Tere päevast, auväärt kolleegid! Alustame täiskogu kolmapäevast istungit. Esmalt kohaloleku kontroll, palun! Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget, puudub 30. 

Ma loodan, et kolleeg Martin Helmele sobib, et me teeme enne ära eelnõude ja arupärimiste üleandmise. Head kolleegid, eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Andres Metsoja, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Viimane kuu aega on elektrivõrk toonud inimestele kaasa väga suure mure. Selleks me siin parlamendis olemegi, et nendest muredest saaksid võimalused ja lahendused Eesti ühiskonna jaoks. Et paremini asjadest aru saada, on kuus parlamendiliiget esitanud arupärimise. See on esitatud härra Mart Võrklaevale, rahandusministrile. 

Arupärimise teema on elektrivarustuskindlus. Me oleme siia kirjutanud kokku seitse küsimust, mida on ühe arupärimise jaoks võib-olla liiast, et neid korraga käsitleda, aga need kõik on pakilised ja vajavad väga selget vastust, seda mitte ainult meile, mandaadi saanud isikutele siin saalis, vaid ka kõikidele ettevõtjatele ja majapidamistele. Selge on see, et tänane finantsskeem [peaks tagama], et meie elektrivõrk muutuks järjest töökindlamaks. Tuleb vastata ootustele, me ju järjest rohkem elektrifitseerime ja võtame kasutusele elektriautosid. 2 teravatt-tundi elektrit tuleb võrgus ka tiputarbimise korral kohale viia. Meie elektrivõrk planeeriti 50 aastat tagasi ja ilmselgelt mitte sellisele ootusele vastavana.

Nii et on hulk murelikke küsimusi. Ootame jõuluajaks valgust ja loodame, et valitsus seda valgust ka nende küsimuste kontekstis pakub. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise. Enne, kui saame minna päevakorra juurde, on Martin Helmel küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Palun!

Jaa, ma tahan kõigepealt [esitada] protesti, siis ma tahan teha ettepaneku ja siis ma tahan küsida ka täpsustava küsimuse kõige selle kohta. Ma selgitan. Eelmise nädala neljapäeval toimus rahanduskomisjoni istung, kus arutati kolme tänast esimest päevakorrapunkti. Kõik need on otsuse eelnõud ja kõigi nende kolme kohta oli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teinud hulga muudatusettepanekuid. Rahanduskomisjon otsustas, hääletamise teel muide – see on eriti huvitav –, et meie muudatusettepanekud on põhiseadusvastased ja selle tõttu neid siia saali saata ei saa. Mina muidugi protestisin ka rahanduskomisjonis, et selline käitumine on põhiseadusvastane. Saadiku mandaadi keskne osa on seadusloomes osalemine eelnõude algatamise ja menetlemise teel. See tähendab ka muudatusettepanekute esitamise võimalust ja see tähendab ka seda, et neid muudatusettepanekuid saab suures saalis hääletada.

Valitsuskoalitsioon luges mulle ette erinevaid paragrahve, miks ja kuidas on meie muudatusettepanekud eelnõude kohta põhiseadusvastased, ja lõpuks hääletas seda, kasutades oma ülekaalu. Minu väide on see, et sellega on räigelt rikutud Eesti Vabariigi põhiseadust ehk saadiku vaba mandaati ja teiseks on rikutud meie kodukorraseadust, eelkõige § 99 ja § 100, mis puudutab teist lugemist ja muudatusettepanekuid. Sellega seoses on need kolm eelnõu, mis meil on täna päevakorras kolme esimese punktina, siin saalis ebaseaduslikult. Ma teen ettepaneku nad tänasest päevakorrast välja võtta ja mitte neid edasi menetleda. Ühtlasi palun selgitust, kas juhatus on arutanud rahanduskomisjoni käitumist. Kui on arutanud, siis kas te näete nende käitumises ka vastuolu seadusega, nagu mina?

Aitäh, hea kolleeg! Alustan lõpust: juhatus ei ole seda teemat arutanud. 

Teiseks, ma kindlasti ei jaga teie seisukohta, nagu juhatus oleks käitunud põhiseadusvastaselt. Ma arvan, et selle kohta on igaühel subjektiivne hinnang, nii ka teil. Võin ka mina öelda, et olen kas poolt või vastu, aga siin sellist absoluutset väidet keegi esitada ei saa. 

Mis puudutab juhatuse rolli, siis tsiteerin teile juba teada ja palju kuuldud teksti, et Riigikogu erinevad juhatused on komisjonide tööprotsessi puudutavates küsimustes asunud järjekindlalt seisukohale, et komisjonid on oma töö korraldamisel iseseisvad ja avara otsustuspädevusega. Sarnane on ka praeguse juhatuse seisukoht. 

Kui me räägime muudatusettepanekute loetelust või ettepanekute esmasest läbivaatamisest, siis see on juhtivkomisjoni pädevus ja ülesanne. Täiskogu ei saa seda rolli endale võtta. Ka muudatusettepanekute loetelu koostamine on ainult juhtivkomisjoni pädevuses. Nii et meil on võimalik hääletada ainult neid muudatusettepanekuid, mille juhtivkomisjon on lisanud muudatusettepanekute loetellu. Me oleme päevakorra kinnitanud ja mingit võimalust seda otsuse eelnõu tagasi võtta ei ole. Teoreetiliselt, jah, on ainult algatajal võimalus seda teha. Praegu, kui päevakord on kinnitatud, pole ka juhtivkomisjonil tegelikult volitust seda päevakorrast välja võtta. 

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Tulen tagasi selle juurde, et EKRE muudatusettepanekuid siia saali ei tulnud. Juhin tähelepanu, et 13. jaanuaril 2021 toimus siin saalis debatt, kus teie koalitsioonikaaslasest minister Lauri Läänemets ütles sellised sõnad, mida ma tsiteerin: "Obstruktsioon on oma olemuselt sõnum. Sellepärast et vaadake, rahva tahet ei väljenda mitte ainult võimuerakonnad, vaid ka opositsioonierakonnad ja mitte isegi ainult opositsioonierakonnad, vaid ka need erakonnad, mis ei ole praegu parlamendis, ja ka vabaühendused. Mitte keegi ei saa öelda, et neil ei ole õigus või nende esitatud arvamused on kuidagi valed. Ei, Eesti rahva arvamus ei ole kunagi vale. See ei pea meile meeldima, me ei pea seda toetama, aga Eesti inimeste soovi peaksime me nende poolt siia valitud saadikute kaudu parlamendis ära kuulama. Ja vaat selle ärakuulamise te võtsite ära. Te võtsite osalt Eesti rahvalt ära võimaluse olla parlamendis isegi ära kuulatud. Vaat see on häbematu ja see on enneolematu!" Ma nüüd küsin: kas see ilus avaldus täna kehtib või ei kehti? Nüüd, kui on selle erakonna esindaja valitsuses ja kui on teine valitsus, kas on vastupidine suhtumine või kehtib see hetkel ka?

Aitäh, hea kolleeg! Mul ei lähe meelest Postimehe kunagise peatoimetaja Mart Kadastiku märkus, et kontekst on sama tähtis kui tekst. Ilmselgelt tänane kontekst selle obstruktsiooni puhul on hoopis erinev võrreldes selle ajaga, millele teie viitate, kui tehti obstruktsiooni ühe konkreetse eelnõu vastu. Tänasel päeval on tegemist Riigikogu tasalülitamisega. Te olete ise avalikult öelnud, et tegemist on obstruktsiooniga. Me võime neid tsitaate vastastikku lõputult ette lugeda. Viitan Riigikohtu lahendile 2023. aasta juunist, kus Riigikohus ütles, et parlamendi tõhus toimimine on legitiimne eesmärk Riigikogu liikmete õiguste piiramiseks. Nii et see ei ole absoluutne õigus, olgu see või põhiseadusesse sisse kirjutatud. See ei ole absoluutne õigus. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tahan uuesti tulla rahanduskomisjoni juurde. Enne te ütlesite, et rahanduskomisjonil on suur enesekorraldusõigus. Nõus. Ma tean, komisjonidel ongi suur enesekorraldusõigus, aga komisjonid peavad ka seadust järgima. Need paragrahvid on kodukorraseaduses ja põhiseaduses. Kodukorraseaduse § 99 annab meile ette, mis on seaduslik muudatusettepanek. Seaduslik muudatusettepanek on esitatud tähtajaliselt ja on esitatud kirjalikult ning näitab ära, kus täpselt ja mis sõnastuses muudatust soovitakse teha. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus ei näe ette mitte ühtegi muud võimalust jätta muudatusettepanek menetlemata. Kui muudatusettepanek vastab nendele nõuetele, mis §‑s 99 on kirjas, siis ei saa seda jätta menetlemata ja saali saatmata. Loomulikult on olemas ka § 106 lõige 2, mis ütleb, et kui [ettepanek komisjonis] kahte häält ei saa, siis ei saa seda siin saalis hääletusele panna. Aga praegu ei ole neid [ettepanekuid] siia saali saadetudki. Mis puudutab põhiseadust ja ka Riigikohust, siis Riigikohus on selgelt öelnud mitmes lahendis, et Riigikogu liikme mandaadi keskse osa juurde kuulub seadusloomes osalemine, muu hulgas muudatusettepanekute esitamine ja muudatusettepanekute toomine suurde saali. Seda mandaadi keskse osa kasutamist on rahanduskomisjon meil praegu takistanud ja teinud seda teadlikult, tahtlikult, süstemaatiliselt. See tähendab, et need eelnõud, mis siia saali on toodud, on siia ebaseaduslikult saadetud, neid ei tohi siin hääletada.

Aitäh, hea kolleeg! Kordan veel kord, et päevakorra me kinnitasime esmaspäeval. Mingit võimalust päevakorda muuta enam ei ole ehk me peame seda päevakorda menetlema just sellisena, nagu ta meile lauale on pandud. Taas kord, hea kolleeg, viitan sellele, mida Riigikohus on korduvalt öelnud, et isegi põhiseadusesse sisse kirjutatud õigus ei ole absoluutne õigus. Kui seda rikutakse või seda kuritarvitatakse, sellisel juhul ei ole seda õigust võimalik ka rakendada. Ehk seesama lause, mille ma ette lugesin: parlamendi tõhus toimimine on legitiimne eesmärk Riigikogu liikmete õiguste piiramiseks. Ka Vabariigi President oma otsuses, millega ta jättis välja kuulutamata maamaksuseaduse, viitas sellele, et tegelikult on ta seisukohal, et pigem tõlgendada seda kollast raamatut avaramalt ja vabamalt, selleks et parlament saaks tööd teha, selmet siduda [eelnõusid] usaldusküsimusega. Nii et ka Vabariigi President oma otsuses lausa viitab sellele, et kodukorra tõlgendamise abil, loomulikult arvestades põhiseaduslikke printsiipe ja põhimõtteid, tuleks püüda see vastasseis lahendada. Ma arvan, et rahanduskomisjon on käitunud igati korrektselt – see on minu isiklik hinnang –, selles mõttes, et kui muudatusettepanekud on ikkagi vastuolus põhiseadusega, siis on asjakohane neid muudatusettepanekute loetellu mitte lisada. Samuti siis, kui need on vastuolus rahvusvaheliste lepingutega. Need on kaks põhiargumenti, miks muudatusettepanekud on jäänud siia saali saatmata. Isegi võib-olla liialt vähe on viidatud obstruktsioonile. Mina viitaks obstruktsioonile kui sellisele, te ise ei ole seda eitanud. See ei ole see, mis tagaks parlamendi tõhusa toimimise.

Head kolleegid, ma võtan kokku veel viis protseduurilist küsimust ja siis läheme eelnõu menetlemise juurde. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma olen sunnitud natukene sekkuma sellesse nii-öelda probleemi, mis on praegu tõusetunud. Esmalt, lugupeetud Kivimägi, ma tahan teid kiita. Kiita just selle eest, et te ütlesite Martin Helme esimesele küsimusele vastates, et Riigikogu juhatusel ei ole absoluutselt mingit õigust otsustada selle üle, kas mingi asi on põhiseadusvastane või mitte. Seda te ütlesite. Võime stenogrammist järele vaadata, aga nii see oli. Probleem on selles, et nii nagu ma praegu aru sain, jäid need muudatusettepanekud saali saatmata seetõttu, et Riigikogu komisjon otsustas, et need on põhiseadusvastased. 

Nüüd on väga huvitav olukord. Te ütlesite, et teil ei ole õigust ega pädevust otsustada, kas see on põhiseadusvastane või mitte. Te olete Riigikogu juhatuse liige. Aga seda vähem on õigust selle küsimuse üle otsustada Riigikogu komisjonil. See tähendab seda, et hinnangu, kas see on põhiseadusvastane või mitte, saab anda ainult mingi teine institutsioon, põhimõtteliselt ikkagi Riigikohus. Seega ei ole legitiimne Riigikogu komisjoni põhjendus, et need muudatusettepanekud on põhiseadusvastased. Seda õigust neil ei ole. Ma tunnustan teid ka selle eest, et te selle avalikult välja ütlesite. 

Seega oleme me olukorras, kus ebaseaduslikult, kuna puudub Riigikohtu lahend selle kohta, et need on põhiseadusvastased, on jäetud need muudatusettepanekud saali saatmata. Sisuliselt tähendab see seda, et vaatamata sellele, et päevakord on kinnitatud, on nende otsuse-eelnõude menetlus olnud ebaseaduslik. Ei ole järgitud neid paragrahve, mida Martin Helme nimetas: § 99 ja § 100. Ma olen arvamusel, et kui mina tulen siia saali ja panen teie lauale mingisuguse seaduse või otsuse eelnõu, siis te seda [vastu ei võta], sest meie kord näeb ette, et [eelnõu] peab läbima komisjoni ja komisjon peab andma sellele hinnangu. On ainult teatud võimalused, millisel puhul ta saali ei tule. 

Mul on ettepanek. Säilitamaks Riigikogu autoriteeti, ei ole meil võimalik praegu neid [eelnõusid] arutada, sest nad ei ole läbinud seaduslikku [menetlus]teed selle menetluse kestel, aga menetlus on lõpliku otsuse langetamise äärmiselt oluline osa. Ma ei oska praegu öelda, ütlen ausalt, milline oleks parim variant selle asja lahendamiseks. Aga ma siiski loodan, et teie, härra Kivimägi Riigikogu juhatuse liikmena, kes te ütlesite, et teil ei ole õigust põhiseaduslikkusele hinnanguid anda, juhindute sellest ka praegu ja leiate mingisuguse lahendi, et me ei näitaks rahvale halba eeskuju sellega, et me ise ei järgi väljakuulutatud seadusi.

Aitäh, hea kolleeg! Mis puudutab juhatust, siis ma vastasin ainult ühe repliigiga. See oli see, et juhatus ei ole seda arutanud. Ma ei ole mingit seisukohta võtnud juhatuse hinnangute kohta põhiseaduslikkusele. Mis puudutab hinnangu andmist, siis see puudutas minu enda isiklikku seisukohta. See on minu isiklik seisukoht, kas on või ei ole. Aga kui võrrelda, kas [see õigus on] minul, olles isegi juhatuse liige, siis pigem on juhtivkomisjonil õigus neid otsuseid teha, sest see on kollegiaalne organ, kus on esindatud kõik osapooled, kõik fraktsioonid. Pigem on just nimelt juhtivkomisjon see, kes sarnaseid otsuseid saab langetada või mitte, mitte isegi mina kui juhatuse liige. 

Veel kord kordan, et mina siin vastuolu põhiseadusega ei näe. Meil ei ole põhjust, head kolleegid, muretseda ka põhiseaduslikkuse järelevalve pärast. See on Eesti Vabariigis ikkagi väga hästi korraldatud. Seda saab teha Vabariigi President, kes hindab seadust välja kuulutades, kas see on põhiseadusega kooskõlas või mitte, ja ta hindab mitte ainult sisu, vaid ka menetlust. Pange tähele, et ka maamaksuseaduse puhul viitas ta menetlusnormide rikkumisele. Nii et meil ei ole vaja selle pärast muretseda. Samamoodi on selleks Riigikohus, samamoodi on selleks õiguskantsler. Loomulikult ma möönan ja mõistan, et üks või teine asi jõuab ühel hetkel Riigikohtusse. Sealt tulevad siis hinnangud, sest nemad on pädevad andma lõplikku hinnangut, kas see on põhiseadusega kooskõlas või mitte. 

Veel neli küsimust. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Te siin tsiteerisite Riigikohust, seda, mida on Riigikohus öelnud. Kui Kert Kingo luges teile ette ühe teksti minevikust, mis tegelikult üks ühele vastas ju sellele olukorrale, kus me tänasel päeval oleme, siis minul tekkis küll küsimus, mida siis Riigikohus oleks tookord öelnud. Te ütlesite, et kontekst on erinev. No nüüd te lähete täiesti lubamatult relatiivseks.

Samuti te süüdistasite EKRE‑t. Kogu aeg käib siit nagu läbi, et EKRE on teinud muudatusettepanekuid või teeb obstruktsiooni ja selle tõttu võib vastaspool teha seda, teist või kolmandat. Vaadake, ma arvan, et mitte keegi, kes siin saalis on teinud või teeb obstruktsiooni, ei eita ju, et ta seda teeb, ja kui see nii oleks, siis oleks küsimus ilmselgelt vaimses ebastabiilsuses. Seda Riigikogu liikmete õiguste piiramisel põhjenduseks tuua ei ole küll asjakohane.

Tulen tagasi komisjonis toimunu juurde. EKRE muudatusettepanekud vastasid Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 99. Need olid esitatud tähtaja jooksul, nad sisaldasid viidet eelnõu muudetavale osale ja soovitava muudatuse täpset sõnastust ning nad olid esitatud kirjalikult ja allkirjastatud. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus ei ole sätestanud mitte ühtegi muud erandit, millisel juhul võiks juhtivkomisjon otsustada muudatusettepanekuid mitte läbi vaadata. Rahanduskomisjoni tegevus eelnõu menetlemisel on seega olnud selgelt õigusvastane.

Rahanduskomisjon jättis muudatusettepanekud läbi vaatamata põhjendusega, et muudatusettepanekud on põhiseadusega vastuolus ja kuivõrd tegemist on välislepingutega, siis välislepinguid komisjonis [ei saa] muuta. Aga tuleb rõhutada ka seda, et välislepingute puhul ei anna Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus juhtivkomisjonile võimalust § 99 tingimustele vastavaid muudatusettepanekuid mitte läbi vaadata. Nii et selline seisukoht on sisuliselt täiesti ebaõige ja tegemist on saadikute ebavõrdse kohtlemisega.

Aitäh, hea kolleeg! Nõustun teie märkusest üksnes sellega, et tõepoolest, ka juhtivkomisjon pole öelnud, et need muudatusettepanekud ei oleks formaalselt kooskõlas Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusega. Selles ei ole küsimus, küsimus on sisus. (Pahane hääl saalis.)

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Minul oleks soov, et te selgitaksite paari väidet, mida te siin praegu olete esitanud, sest mulle ei ole need tõesti olnud arusaadavad. Need puudutavad seda, kuidas me siin Riigikogus tööd teeme. 

Esimene nendest väidetest seondub sellega, nagu Martin Helme eelnevalt osutas, et komisjonis on rikutud kodu‑ ja töökorra seadust, ei ole menetletud muudatusettepanekuid sellises korras, nagu on kodu‑ ja töökorra seaduses ette nähtud. Mulle jäi nüüd teie vastust kuulates mulje, et te püüate juhatusena sellest kuidagi käsi puhtaks pesta ja ütlete, et komisjonidel on ulatuslik enesekorraldusõigus, millesse juhatus ei sekku. Seda kuulates jäin ma mõtlema selle peale, et vaidlust ei saa ju olla selle üle, et enesekorraldusõigus ei hõlma õigust seadust rikkuda. See ei saa olla enesekorraldusõiguse osaks. 

Minu küsimus seondubki sellega, et Riigikogu juhatus, millele peaks minu arusaamist mööda alluma kogu Riigikogu, peaks ju ikkagi tagama, et vähemalt kodu‑ ja töökorra seadust igas menetlusetapis Riigikogus järgitaks. Kas ma saan õigesti aru või ma saan valesti aru? Kas see on Riigikogu juhatuse ülesanne või mitte? 

Ma ei tea, mul on teine küsimus veel. Kas ma esitan selle kohe või …

Pigem kohe, sest ma tõepoolest võtan peale teie küsimust veel kaks küsimust.

Teine küsimus on see. Mulle ei ole arusaadav olnud, et te korduvalt, mitte ainult täna, vaid ka varem olete osutanud siin sellele, et obstruktsiooni konkreetse eelnõu suhtes võib teha, see on nii-öelda koššer, aga kui laiemat obstruktsiooni tehakse, siis see enam ei ole, see läheb põhiseaduse mõttega vastuollu, sest see takistab juba Riigikogu tööd. 

Ma tean, et te olete ise ka teinud arvutusi meie obstruktsiooniga seonduvalt. Te oskate siis ka vastata, et kui teie erakonna fraktsioon esitas abielureferendumi kohta 10 000 muudatusettepanekut, siis kui palju nende läbihääletamine koos kümneminutiliste vaheaegadega oleks aega võtnud ja ega see teie hinnangul juhuslikult ei oleks Riigikogu tööd kuidagi takistanud.

Aitäh, hea kolleeg! Otse loomulikult see takistas Riigikogu tööd, see, millele te viimati viitasite, aga veel kord, see oli [mõeldud] konkreetselt ühe eelnõu vastu. Mis puudutab riigieelarvet ja sellega seonduvaid eelnõusid, mille kohta ma olen teinud rehkendusi, mis mul on siiamaani meeles, siis nende muudatusettepanekute hääletamine koos vaheaegade võtmisega tähendanuks 540 tundi ja 6 kuud. See, et te vaheaegu võtate, on väga selge signaal teie käekirja kohta: 2023. aasta riigieelarve eelnõu menetlemisel te võtsite 10 tundi ainuüksi vaheaegu. 10 tundi ainuüksi vaheaegu!

Ma sellega ei nõustu, hea kolleeg, et Riigikogu liikmed alluvad juhatusele. Te kasutasite just sellist sõna. Kindlasti ei allu. Just selline sõna oli, väga selgelt jäi mulle meelde. Kindlasti ei allu. Mis puudutab juhatust, siis veel kord, ma olen seda meelt, et juhatus ei saa seista kõrgemal komisjonidest, hakata komisjonide tööd üksipulgi korraldama. Jah, sedasama enesekorraldusõigust on kõik juhatused läbi aegade tunnustanud. Ma arvan, et [mittetunnustamine] lõppeks ka üsna halvasti. Loomulikult on võimalik komisjoni tegevuse tõttu pöörduda juhatuse poole, loomulikult juhatus sellisel juhul ka arutab seda. Aga ma olen seda meelt ja sel arvamusel, et liiga sisusse minema juhatus nendes küsimustes ei kipu. See on praktika, mis meil on olnud. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Ma pean tunnistama, et teie seisukohad ikkagi küll lähtuvad sellest, milline on parasjagu istekoht. Tuletan teile meelde, et ühel hetkel olid teie erakonnakaaslastel ja teil endal ettepanekud, kuidas Eesti peaks NATO‑st välja astuma ja liituma Venemaa Föderatsiooniga, [ettepanekud] alaealistega abiellumise ja alaealistega seksimise [lubamise kohta] ja nii edasi. Oli erinevaid ettepanekuid. Nüüd te räägite midagi sellest, et EKRE ettepanekud olid põhiseadusvastased. See on mingisugune täielik dissonants, millest te räägite. Kert Kingo luges väga hästi ette teie praeguse koalitsioonipartneri Lauri Läänemetsa ühe kunagise sõnavõtu, et jah, obstruktsioon ongi oma olemuselt sõnum – just nimelt ongi sõnum – ja igal Riigikogu liikmel, kes on siia valitud Eesti rahva poolt, on õigus saada ära kuulatud ja [tal on õigus, et] menetletakse tema ettepanekuid komisjonides, samuti fraktsioonide ettepanekuid. Aga praegu te räägite siin midagi kontekstist ja ajate hoopis teist juttu. Kas te olete tõesti tulenevalt praegusest istekohast oma seisukohti muutnud? Palun vastust.

Hea kolleeg, ma kolmandat korda kordan, et on kaks erinevat obstruktsiooni. Üks on obstruktsioon ühe konkreetse eelnõu vastu, seda on läbi aegade olnud, seda on teinud Reformierakond ja ma arvan, et ei ole ühtegi erakonda, kes seda teinud ei ole. Küll aga on hoopis teine olukord see, kus tehakse obstruktsiooni Riigikogu kui sellise vastu. Nii Riigikohus kui ka õiguskantsler on viidanud sellele, et selline tegevus ohustab Eesti põhiseaduslikku korda, ja see on kardinaalselt erinev olukord sellest, kus tehakse obstruktsiooni ühe konkreetse eelnõu vastu. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Nojah, siin enne oli see ütlemine, et tekst ja kontekst on sama tähtsad, ja praegune vastus läks sinnasamma, et see obstruktsioon, mida Reformierakond tegi, oli õige ja hea, ja see, mida meie teeme, on vale ja halb. 2021. aasta 13. jaanuar oli kole päev, kui valitsus oli just kukkunud ja siin hääletati maha rahvahääletuse korraldamine. Sellel päeval oli siin saalis [veel üks] hääletus. Sellel hääletusel oli Riigikogu juhatuse otsus, kuna Riigikogu juhatus ei olnud leidnud konsensust. Tollasesse Riigikogu juhatusse kuulusid Henn Põlluaas, Helir-Valdor Seeder ja Siim Kallas. Põlluaas ja Seeder soovisid teha otsust, et komisjonid võivad põhiseadusega vastuolus olevaid muudatusettepanekuid mitte saali saata, aga Riigikogu koosseisu enamus, suure saali enamus leidis, et sellist otsust ei saa toetada. Ehk tänane koalitsioon, sotsid ja Keskerakond – siis veel Eesti 200 ei olnud – toetasid, ja see on suure saali kehtiv otsus. (Hääl saalist.) Vabandust, refid toetasid. See on suure saali otsus, et komisjonides ei ole õigust piirata ühegi muudatusettepaneku saatmist suurde saali, isegi kui ettepanek on vastuolus põhiseadusega. Nüüd, kaks aastat hiljem komisjon rikub seda suure saali otsust ja juhatus ei tee selle peale midagi. See on väga tõsine probleem. Suur saal on teinud otsuse, komisjon ja juhatus ei täida seda otsust ja selle mittetäitmise käigus rikub osa Riigikogu saadikute põhiseaduslikke õigusi. 

Enne oli siin ka selline lause, et parlamendi tõhusa toimimise eesmärgil võibki põhiseadust rikkuda. Mul on nüüd küsimus, et kust see piir siis jookseb, kui me parlamendi tõhusa toimimise eesmärgil piirame osa saadikute võimalust tuua saali eelnõusid, piirame osa saadikute õigusi esitada muudatusettepanekuid, piirame osa saadikute õigusi võtta enne hääletusi vaheaegasid. Kust jookseb see piir, kust edasi juba nii-öelda demokraatia kaitsmise sildi all on demokraatia lõplikult kinni pandud? Me oleme selle piiriga minu meelest nii kaugele läinud päris demokraatiast ja päris parlamentarismist, et ega väga palju kaugemale enam minna ei saa. Kus see piir on siis?

Aitäh, hea kolleeg! Seda piiri loomulikult numbriliselt keegi määratleda ei saa ega ole ka mingit konkreetset joont, kus see parasjagu jookseb ja kus see piir on ületatud. Ilmselgelt, ma ütlen veel kord, see olukord, mille te tekitasite 2024. aasta riigieelarve ja sellega seotud eelnõude menetlemisel, tekitas täiesti uue olukorra, mis sundis parlamendi juhatust ja koalitsiooni otsima lahendusi, otsima väljapääsu selleks, et riik saaks toimida. Tõepoolest, esmane, mida me rakendasime ja kasutasime, oli usaldusküsimusega sidumine. Mina olen mõnevõrra erineval [seisukohal] presidendi seisukohast. Põhiseadus ei kitsenda vähimalgi määral usaldusküsimusega sidumist. Mitte vähimalgi määral, teksti lugedes [näeme], ei piira seda. Jah, Riigikohus on ühes otsuses nagu sätestanud ja öelnud, et see peaks olema nii eelnõude puhul, mis on valitsuse poliitika elluviimiseks vältimatud. Sellise kitsenduse on ta teinud. Seda arvestades, arvestades ka Vabariigi Presidendi seisukohta ja presidendi enda sellist suunist – andke andeks, et sellist sõna kasutan –, et tõepoolest tuleb ikkagi leida teisi lahendusi, ja kuna teie samamoodi ei toeta usaldusküsimusega sidumist, te olete väga kurjad ja pahased selle peale, me püüame seda vältida, püüame leida teisi võimalusi, teisi lahendusi, et obstruktsiooni ületada.  

Head kolleegid, mul on tõepoolest siiras palve, et läheme päevakorra menetlemise juurde, seda enam, et ma olen liiga palju võib-olla võtnud sõna ka komisjoni nimel. Komisjoni esindaja saab täpsemini kirjeldada seda, kuidas ja milliste argumentidega komisjon neid muudatusettepanekuid muudatusettepanekute loetellu ei lisanud. See oleks võib-olla palju asjakohasem, kui on minu tõlgendus. Kuna te minu poole pöördusite, siis ma mingi portsu neid küsimusi ette võtsin, aga ma arvan, et need küsimused korduvad ilmselt teil ka komisjoni ettekandjale ja me saame võib-olla temalt veel konkreetsemaid vastuseid. Aga ma arvan, et suures pildis meie seisukohad ei erine. (Hääl saalist.) Head kolleegid, ma lubasin, me vaatame … (Hääl saalist: "See on tõsine küsimus!") Jaa, aga me oleme korranud kõiki neid asju ja ma ütlesin, et me kolm võtame … (Hääl saalist.) Me teeme ära, head kolleegid, praegu ettekande ning küsimused ja vastused ja seejärel, enne kui me läheme järgmise toimingu juurde, olen ma valmis võtma ette ka veel need protseduurilised küsimused, mis hetkel on üleval. (Hääl saalist.)

Head kolleegid, läheme päevakorrapunktide menetlemise juurde: Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Ukraina laenu intressikulude katmine" eelnõu 258 teine lugemine. Selle otsuse eelnõu vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Ettekandja on rahanduskomisjoni liige Maris Lauri. Ettekandeks on aega kuni 20 minutit, küsimusi saab [iga Riigikogu liige] esitada kuni kaks ja läbirääkimised on avatud kõigile.

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Teen ülevaate Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu otsuse "Ukraina laenu intressikulude katmine" aruteludest rahanduskomisjonis. Rahanduskomisjon valmistas eelnõu teiseks lugemiseks ette kolmel korralisel istungil ja ühel erakorralisel istungil. Komisjoni korralised istungid toimusid 24. oktoobril, 6. novembril ja 12. detsembril ning erakorraline istung 14. detsembril. Lühidalt öeldes on eelnõu eesmärk see, et nõustutakse osalema Euroopa Liidu rahastamisvahendi loomises Ukraina toetamiseks 2023. aastal ning volitatakse rahandusministrit Eesti poolt alla kirjutama Euroopa Komisjoniga sõlmitavale lepingule. 

Nüüd ülevaade komisjoni aruteludest. Esimene istung, mis toimus 24. oktoobril, puudutas seda, et eelnõule, mis oli tollal läbinud esimese lugemise, oli muudatusettepanekute tähtajaks määratud 24. oktoober kell 17.15. Oli ettepanek, et need muudatusettepanekud vaadataks läbi 6. novembril rahanduskomisjoni istungil. Siis otsustati konsensuslikult, et tehakse selle põhjal ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. novembril. 6. novembril, kui pidi toimuma muudatusettepanekute läbivaatamine, osutas komisjoni esinaine sellele, et eelnõu kohta on laekunud 100 muudatusettepanekut ning vajalik on nende täiendav analüüs, mistõttu tegi ta ettepaneku eelnõu täiskogu päevakorrast välja arvata. Selle otsuse poolt oli komisjonis 7 liiget, vastu 5, erapooletuid ei olnud. 

12. detsembri istungil arutati eelnõu muudatusettepanekuid. EKRE fraktsioonilt oli laekunud 100 muudatusettepanekut, mis olid ilmselgelt esitatud obstruktsiooni eesmärgil. Lisaks oli istungil rahanduskomisjoni muudatusettepaneku kavand, mida ma kohe tutvustan. EKRE muudatusettepanekuid tutvustas lühidalt Siim Pohlak. Tema väitel soovitakse muudatusettepanekutega vähendada intressimakseid ning tehakse ettepanek teha teatud isikutele kohustuseks suunata väidetavalt ebaseaduslikult teenitud raha Eesti Vabariigi hüvanguks. Komisjoni esinaine tutvustas rahanduskomisjoni koostatud muudatusettepanekut, mille puhul on tegemist keelelise täpsustusega ja kus viidatakse käesolevale otsusele. 

Eelnõu kohaselt võtab Eesti kohustuse tasuda aastatel 2024–2027 Euroopa Liidu eelarvesse Euroopa Liidu poolt Ukrainale antud laenu intressimakseid maksimaalselt 5 890 628 euro ulatuses. Muudatusettepanekuga jääb intressimaksete maksimaalne summa muutmata, kuna summa suurust muutvad ettepanekud on Euroopa Liidu määruse kui ülimusliku aktiga vastuolus. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses 2022/2463 14. detsembrist 2022. aastast, millega loodi rahastusvahend Ukraina toetamiseks 2023. aastal, on liikmesriikide osaluse suurus kindlaks määratud. Riigid osalevad intresside maksmisel vastavalt nende osakaalule Euroopa Liidu kogurahvatulus. 

14. detsembril, mil toimus erakorraline istung, otsustati, kuidas muudatusettepanekutega edasi minna. Komisjoni liige Martin Helme andis teada, et ta oli saatnud rahanduskomisjoni esimehele kirja, milles tegi ettepaneku, et EKRE võtab tagasi eelnõude 258 OE ja 337 SE [kohta esitatud] tööd takistavad muudatusettepanekud, seda eeldusel, et teiste kirjas viidatud eelnõudega edasi ei liiguta. Tema hinnangul oli kompromiss tagasi lükatud, mistõttu ei ole ka antud eelnõude muudatusettepanekuid tagasi võetud. 

Komisjoni esimees teatas, et järgnevalt kujundab komisjon oma seisukohad eelneval istungil tutvustatud muudatusettepanekute kohta. Lisaks andis ta informatsioonina teada, et kõik liikmesriigid kiitsid 2022. aasta lõpus heaks poliitilise avalduse, et nõustuvad Ukraina laenuintresse makrofinantsabi raames maksma. Lepingul on majanduslik ja sotsiaalne mõju, aga ka oluline mõju välissuhetele. Euroopa Liidu poolt kokku lepitud Ukraina makrofinantsabi laenupakett ja sellega kaasneva intressitoetuse andmine näitab Euroopa Liidu ühtsust Ukraina abistamisel. 

Järgnevalt toimus elav diskussioon nende otsuste üle. Küsimus oli kindlasti ka selles, kas parlamentaarne reservatsioon on kadunud. Parlamentaarne reservatsioon on siiski olemas, kuid see seisneb selles, et Riigikogul ja ka teiste riikide parlamentidel, kui reservatsioon on olemas, on õigus vastu hääletada või poolt hääletada. Liikmesriigid ei ole senini osutanud sellele, et nad ei sooviks selles abipaketis osaleda. 

Rahanduskomisjoni ettepanek, mis täpsustab olemasolevat otsust, ei muuda maksimaalset intressimäära, kuna summa suurust muutvad ettepanekud on Euroopa Liidu määruse kui ülimusliku aktiga vastuolus. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses 2022/2463 14. detsembrist 2022, millega rahastamisvahend Ukraina toetamiseks loodi, on liikmesriikide osaluse suurus kindlaks määratud ja osalus intresside maksmisel sõltub sellest, milline on riigi osalus kogurahvatulus. 

Diskussioon jätkus. Võib-olla siit tekkis ka küsimus, kas on tegemist rahvusvahelise leppega ja kas rahvusvahelisel leppel on õigus mõjutada siseriiklikke otsuseid. Näiteks Jevgeni Ossinovski osutas, et vastuolu põhiseadusega ei ole, sest rahvusvaheline õigus on osa Eesti põhiseaduslikust korrast. Ukraina laenu intressikulude katmine ei ole Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus, kui Riigikogu otsustab seda seaduslikult teha. Liitutakse vastavalt nendele tingimustele, mis on rahvusvahelise õiguse kontekstis kokku lepitud. 

Komisjon kujundas muudatusettepanekute kohta järgmised seisukohad. Esiteks, eelnõu teksti muudetakse ja sõnastatakse mõnevõrra ümber, lisades viite teksti sees. Ma seda lõiku kergelt tsiteerin: "[---] koostatud rahalist toetust käsitleva lepinguga, mis on lisatud käesolevale otsusele [---]." Sellest tulenevalt osutatakse teises lõikes ka käesoleva otsuse punktile 1. Rahanduskomisjon otsustas muudatusettepanekut arvestada täielikult. Poolt oli 8 liiget, vastu 2 liiget, erapooletuid ei olnud. 

EKRE muudatusettepanekud nr 1–50. Komisjoni esinaine osutas, et tegemist on muudatusettepanekutega, mis kohustavad eraisikuid tasuma riigi intressimakseid, ja need on vastuolus põhiseadusega. Põhiõiguste piirangud tuleb sätestada seaduse kui üldaktiga, kuid antud juhul on tegu Riigikogu otsusega. Intressimaksete tasumise kohustus riivab põhiseaduse §‑s 32 sätestatud omandipõhiõigust, on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja ei järgi rahaliste kohustuste osas põhiseaduses eraldi välja toodud nõuet nende seadustega kehtestamise kohta.

Jevgeni Ossinovski lisas, et muudatusettepanekud ei ole ka kooskõlas rahvusvahelise kokkuleppega. Martin Helme osutas, et muudatusettepanekud on vormistatud vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele ja järgivad [hea] õigusloome tava. Seda diskussiooni me juba kuulsime siin eelnevalt enne [eelnõu] käsitlust. Siiski, erinevates diskussioonides osutati, et tegemist on siiski põhiseadusvastaste muudatusettepanekutega ja neid ei saa seetõttu muudatusettepanekute loetellu lisada ja hääletada, sest kui need ettepanekud peaksid leidma Riigikogu täiskogus toetust, siis oleks tegemist põhiseadusvastase eelnõuga, ja seetõttu tuleb muudatusettepanekud läbi vaatamata jätta. Komisjon otsustas jätta EKRE esitatud muudatusettepanekud nr 1–50 läbi vaatamata ja mitte lisada neid muudatusettepanekute loetellu. Otsuse poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu 2 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud. 

Komisjoni esinaine andis järgnevalt teada, et muudatusettepanekud nr 51–100, mis on esitatud EKRE poolt, on vastuolus välislepinguga. Intressimaksete suurust muutvad ettepanekud on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega 2022/2463 14. detsembrist 2022, millega luuakse rahastamisvahend Ukraina toetamiseks 2023. aastal, kuna selles määruses on liikmesriikide osalused kindlaks määratud. Sellisel juhul on summa suurust muutvad ettepanekud Euroopa Liidu määruse kui ülimusliku aktiga vastuolus ja komisjonil on õigus jätta need läbi vaatamata. 

Järgnevalt väitis Martin Helme, et Euroopa Nõukogu määrus ei ole välisleping, ja samuti seda, et tegemist on Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse ning parlamendi liikmete õiguste rikkumisega. Jevgeni Ossinovski vastas, et põhiseaduse § 3 ütleb, et rahvusvahelise õiguse normid on Eestis põhiseadusliku korra lahutamatu osa. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt võib rahvusvahelise õiguse norm Eesti jaoks olla kohustuslik ka konkreetse lepingulise normi puudumise korral. Komisjon otsustas EKRE muudatusettepanekud nr 51–100 jätta läbi vaatamata ja mitte lisada neid muudatusettepanekute loetellu. Otsuse poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu 2, erapooletuid ei olnud. 

Komisjon langetas ka otsused võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 20. detsembril, poolt 7, vastu 2 liiget; teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada, poolt 7, vastu 2; viia läbi lõpphääletus, poolt 7, vastu 2. Samuti osutas komisjoni esinaine sellele, et eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus. Aitäh!

Suur tänu! Küsimused. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua ettekandja! Minu küsimus puudutab seda, mida te oma ettekandes ütlesite, et riikide proportsioon vastab riigi majanduse suuruse osakaalule Euroopa majanduse suuruses, kui nii võib kokku võtta. Aga me, eks ole, kas või eilseid uudiseid vaadates nägime, et ühel hetkel on üks prognoos, mis on hästi ekslik, teisel hetkel käituvad majandused erinevalt. Eesti on praegu saavutanud juhtpositsiooni majanduslanguse suuruses. See proportsioon ju kogu aeg ujub. Minu arust ei saa nagu päris hästi öelda, et see on selline fikseeritud proportsioon.

Aitäh! Osutan sellele, et riikide proportsioone ei määratleta mitte prognooside põhjal, vaid kehtiva faktilise andmestiku põhjal.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te kordasite õige mitu korda, et EKRE muudatusettepanekuid ei saanud komisjonis arvestada, kuna välislepinguid muuta ei saa. Ma siiski küsiksin. See küll ei ole selle eelnõu teema, aga see teema tuleb ühes järgmises eelnõus sisse. Komisjon tegi ise ühe muudatusettepaneku ja siis nagu sai välislepinguid muuta. Kuidas te seletate enda jaoks selle dissonantsi ära? Meie muudatusettepanekuid ei saa arvestada, sest välislepinguid muuta ei saa, aga kui komisjon teeb muudatusettepaneku, vaat siis saab. Selgitage see lahti.

Aitäh! Ma osutan sellele, et ma olen siin komisjoni esindajana ja tutvustan eelnõu 258. Teiste eelnõude puhul ma selgitan neid eelnõusid puudutavaid küsimusi.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Martin Helme, palun! (Martin Helme küsib kolm minutit lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! No selle eelnõuga on nüüd niimoodi, et tuleb ikkagi tausta avada. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt saadeti välja selge signaal, et me oleme valmis otsima kokkulepet ja kompromissi. Ehk see väike sammukene tagasi, millest president rääkis mõne nädala eest, meie poolt pakuti. Pakkusime välja [järgmist]. Meil on kolm otsuse eelnõu, neid kõiki müüakse avalikkusele ja parlamendile Ukraina aitamise nime all, mis ei ole muidugi kõik lõpuni päris tõsi. See konkreetne eelnõu on kõige rohkem ehk [selline]. Meil on mõned eelnõud, mis puutuvad asjasse. [Tegime ettepaneku,] et me võtame tagasi oma muudatusettepanekud käesoleva eelnõu ja ühe seaduseelnõu kohta ning selle nii-öelda kauba teine pool on, et me kaks ülejäänud otsuse eelnõu, mis kujutavad endast panga osaluse suurendamist rahvusvahelises finantsasutuses ja ka ühele rahvusvahelisele fondile käenduse andmist, paneme ootele. Vastus oli selline, et jaa-jaa, muidugi, tehke oma sammukene ära, võtke need muudatus[ettepanekud] tagasi, aga kõige muuga liigutakse ikkagi edasi, kaasa arvatud nende kahe eelnõuga, millega edasiliikumist me ei soovinud. No see ei ole kompromiss, see lihtsalt ei ole kompromiss. See on vastu vahtimist virutamine selle peale, kui sa lähed lepitust pakkuma. Selle edasiliikumise ju saavutas komisjon jõhkra seadusrikkumise hinnaga. 

Kui meile siin komisjoni ettekandes praegu üritatakse jätta muljet, et no ei saanud neid muudatusettepanekuid saali saata, sest nad on nii räiges vastuolus põhiseadusega, siis see on täielik jamps. Täielik jamps! 

Esiteks, ma tuletan meelde, et 13. jaanuaril 2021 seesama suur saal siin otsustas, et sõltumata sellest, kas eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekud on mõne seadusega, kaasa arvatud põhiseadusega vastuolus, peavad need muudatus[ettepanekud] saali jõudma. See on selle saali otsus siin. Komisjon seda saali otsust praegu ei austanud. 

Teiseks, kodukorraseadus näeb samuti ette, et kui eelnõu muudatusettepanekutel ei ole väga selgelt mõõdetavaid puudusi, mida on võimalik tuvastada, kui selliseid puudusi ei tuvastatud, siis [muudatusettepanekud] tulevad siia saali. 

Kolmandaks, põhiseadus ütleb selgelt, et saadiku vaba mandaadi osa on see, et ta saab esitada muudatusettepanekuid, saab osaleda seadusloomes, ja need muudatusettepanekud peavad siia saali tulema. Seda on rikutud, seda põhiseaduse osa on rikutud, saadikute võimalust seadusloomes osaleda on rikutud. See, muide, on ka põhjus, miks president saatis meile just hiljuti ühe seaduseelnõu tagasi. Ta saatis tagasi ja ütles, et saadikud ei saanud teisel lugemisel muudatusettepanekute kaudu osaleda seadusloomes. Nüüd teeb komisjon seda uuesti. Juhatus kehitab õlgu, ütleb: "Ei puutu meisse, las komisjon teeb, mis tahab." See on ikkagi väga-väga must ala, kuhu me praegu oma parlamentarismiga liigume. 

Lisaks sellele, et kompromissi ei asutud arutama, näidati lihtsalt suhtumist, et teeme, mis tahame, rikume kõiki seadusi, mida tahame rikkuda, kui tahame, siis rikume, ja mis te teha saate. 

Meie muudatusettepanekud olid seaduslikud ja nende saali saatmisest keeldumine oli ebaseaduslik. See oli ebaseaduslik, see oli põhiseaduse rikkumine. Sellise ebaseadusliku otsuse eelnõu poolt lihtsalt ei saa mitte mingil moel hääletada. Nii lihtne see ongi. Me olime valmis Ukraina laenuintressi tasumise poolt olema, aga pärast seda, kui meile lihtsalt jõhkralt näkku sülitati, pärast seda, kui on jõhkralt meie põhiseadusliku mandaadi teostamist takistatud, ei tule see kõne allagi. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Palun igaks juhuks ka lisaaega kolm minutit.

Igaks juhuks kolm minutit.

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Eestimaa rahvas! Nädala alguses ma pidasin siinsamas saalis ühe kõne, mille ma pealkirjastasin järgmiselt, et demokraatia asendub diktatuuriga. Täna on siis järjekordne näide selle kohta, mis meil siin Eesti Vabariigis toimub. 

Riigikogu ülesanne on vastu võtta seadusi ja otsuseid. Selle eesmärk on see, et korraldada inimsuhteid teatud eluvaldkondades. Ma toon väga lihtsa näite. Näiteks on nii liiklusseaduses kui ka väärteomenetluse [seadustikus] sätestatud, et kui leitakse, et inimene on rikkunud mingisugust liiklusnormi, siis koostatakse kõigepealt väärteoprotokoll ja selle alusel hiljem kohus langetab otsuse. Väärteoprotokollis on toodud ära kogu selle menetluse käik, mida peab järgima. Juhul kui, ütleme, järelevalveorgan, näiteks politsei, on rikkunud mingisuguseid menetlusnorme, siis see tähendab seda, et lõppastmes ehk kohtus ei pruugi karistamise otsus jääda jõusse, sest menetlus on üks karistuse õiguslikest alustest ja väga oluline alus. Toon väga lihtsa näite. Kui väärteomenetluses näiteks ei selgitata isikule tema õigusi ja kohustusi, siis karistust ei järgne, kuna rikuti menetlus[norme]. Väga lihtne! See otsus on juba ammu Riigikohtu tasandil vastu võetud ja selle üle vaidlust ei ole.

Nüüd jõuame selle tänase otsuse menetluse juurde. Kõigepealt tahaks tunnustada Toomas Kivimäge, kes mul siin selja taga istub, selle eest, et ta ütles väga olulise lause, et mitte kellelgi Riigikogu juhatuses ei ole õigust otsustada selle üle, kas mingisugune norm on põhiseadusvastane. Aitäh sulle selle eest, Toomas! Väga õige märkus. Seega, ütleme, sisuliselt puudub meil ju vaidlus, et põhiseadusele vastavuse üle ei ole õigust otsustada mitte kellelgi peale põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse, [ei ole õigust] otsustada, kas norm on põhiseadusvastane või mitte. Muidugi on veel teine institutsioon: põhiseaduslikkuse järelevalve ehk normikontrolli menetlust teostab ka õiguskantsler. Aga temagi ei langeta lõplikku otsust. Veel vähem saab selle üle otsustada Riigikogu komisjon. Ma arvan, et selle üle meil vaidlust ei ole. 

Nüüd me oleme olukorras, kus komisjon on rikkunud meie kodu‑ ja töökorra [seaduse] § 99 ja § 100 nõudeid, sest seda menetlust ei ole läbi viidud nii, nagu meie kodu‑ ja töökord nõuab. Komisjoni pädevuses ei ole, ma rõhutan veel kord, õigust otsustada, kas miski on põhiseadusvastane või mitte. Absoluutselt tal see õigus puudub.

Nüüd me oleme ikkagi olukorras, kus rikutud on menetlusnorme selle otsuse saali saatmisel ja me võtame vastu otsuse ebaseadusliku menetluse [põhjal]. Lähtudes nüüd, ütleme, nii-öelda väärteomenetluse praktikast, [võib öelda, et] kui ei ole selgitatud õigusi ja kohustusi, siis on karistamise otsus tühine. Tegelikult on situatsioon täpselt samasugune. Kui ei ole läbitud kodu‑ ja töökorra järgset menetlust nii, nagu normid ette näevad, siis puudub meil võimalus ka praegu võtta vastu otsust, mis meile lauale on pandud. 

Head Riigikogu liikmed! Ma arvan, et me ei saa täna seda otsust sellisel kujul vastu võtta. Millist eeskuju me näitame siis rahvale? Meid jälgitakse väga hoolega. Kuidas me saame inimestelt tänaval nõuda seda, et nad peavad käituma õiguskuulekalt, kui me ise rikume norme? Mismoodi me nõuame seda?

Kuna viimaseid protseduurilisi küsimusi Toomas Kivimägi vastu ei võtnud, siis ma tõingi need põhilised asjaolud praegu välja. Ma palun, säilitamaks Eesti parlamendi autoriteeti õigusloomes ja meie au, mitte toetada seda eelnõu, sest selle menetlus on olnud põhiseadusvastane. Ma ei kasutanud küll seda [väljendit], aga see on olnud seadusvastane. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Sulgen ka läbirääkimised. Viitamata nimele, ma oleksin olnud valmis võtma vastu protseduurilise [küsimuse], aga kuna kolleegi saalis ei ole, siis läheme muudatusettepanekute juurde. Ma lihtsalt lubasin seda, ma sellepärast nimetan, aga ei nimetanud nime, mis ekraanil on.

Nii, head kolleegid! Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek, selle on esitanud rahanduskomisjon ja juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada seda täielikult. Oleme selle üheskoos heaks kiitnud.

Head kolleegid, asume eelnõu 258 lõpphääletuse juurde. Asume hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Ukraina laenu intressikulude katmine" eelnõu 258. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 73 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid 0. Eelnõu 258 on otsusena vastu võetud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Euroopa Nõukogu Arengupangas" eelnõu 259 teine lugemine. Ka selle otsuse eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri.

Head kolleegid! Lugupeetud istungi juhataja! Teen ülevaate Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Euroopa Nõukogu Arengupangas" eelnõu teist lugemist ettevalmistavatest aruteludest. Need toimusid rahanduskomisjoni 24. oktoobri, 6. novembri ja 12. detsembri korralistel istungitel ning 14. detsembri erakorralisel istungil.  

Eelnõu sisust lühidalt. Selle eelnõuga annab Riigikogu nõusoleku suurendada Eesti Vabariigi osalust Euroopa Nõukogu Arengupangas 9,8 miljoni euro võrra, millest sisse tuleb maksta peaaegu 2,8 miljonit ja sissenõutavaks kapitaliks jääb pisut enam kui 7 miljonit. Kui 24. oktoobri istungil [eelnõu] arutati, oli küsimus selles, et eelnõu tuleks määrata päevakorda 8. novembril, 24. novembril kell 17.15 oleks siis olnud eelnõu muudatusettepanekute tähtaeg ja need muudatusettepanekud oleks saanud läbi vaadata 6. novembri istungil. See otsus tehti konsensuslikult.  

6. novembril, kui pidi vaadatama muudatusettepanekuid, selgus, et eelnõu kohta oli laekunud 50 muudatusettepanekut. Komisjoni esimehe sõnul oli vajalik nende muudatusettepanekute täiendav analüüs ja ta tegi ettepaneku eelnõu täiskogu päevakorrast välja võtta. Selle poolt oli 7 komisjoni liiget ja vastu 5, erapooletuid ei olnud.  

Järgnevalt arutas komisjon eelnõu 12. detsembri istungil, kus tutvustati muudatusettepanekuid. Kõigepealt esitas EKRE fraktsioonilt laekunud 50 muudatusettepaneku kohta tutvustuse Siim Pohlak, kes märkis, et erinevate summade [pakkumise] kaudu soovitakse vähendada Eesti osaluse suurendamise ulatust Euroopa Nõukogu Arengupangas.  

Komisjoni esinaine osutas sellele, et täiendavalt on ette valmistatud rahanduskomisjoni muudatusettepaneku kavand, mille puhul on tegemist tehnilise muudatusega. Eelnõu punktis 1 fikseeritakse ja tuuakse välja Eesti Vabariigi poolt Euroopa Nõukogu Arengupangas osaluse suurendamisega seotud sissemakstava ja sissenõutava kapitali osakaalud. Need osakaalud kiitis heaks Euroopa Nõukogu Arengupanga juhatajate nõukogu 2022. aasta 2. detsembril resolutsiooniga nr 463, millega kapitali otsustati suurendada. Lisaks, eelnõu punkti 2 viiakse sisse keeleline muudatus: asendatakse sõna "teostama" sõnaga "tegema". 

Siis oli asendusliikmel küsimus selle kohta, kui suur on sissemakstav summa 2023. aastal. See oleks olnud alla 1 miljoni euro.  

14. detsembril arutati rahanduskomisjoni seisukohti muudatusettepanekute kohta. Nii. Rahanduskomisjoni muudatusettepanek, mis oli tehnilist laadi, sai toetuse 7 liikme poolt ja sellele oli vastu 2 liiget. 

Järgnevalt mindi EKRE fraktsiooni muudatusettepanekute juurde. Komisjoni esinaine osutas, et need muudatusettepanekud on vastuolus välislepinguga. Nimelt, Euroopa Nõukogu Arengupanga juhatajate nõukogu kiitis 2022. aasta 2. detsembril heaks panga kapitali suurendamiseks liikmesriikide poolt sissemakstava ja sissenõutava kapitali osakaalud, millega eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekud ei arvesta. Arengupanga juhatajate nõukogu vastav pädevus tuleneb panga asutamiskokkuleppest – artikkel 4, § 2 – ja liikmesriigid ei saa seda ühepoolselt muuta. Seetõttu ei ole muudatusettepanekud vastava kokkuleppega kooskõlas. Eesti Vabariigist sai Euroopa Nõukogu Arengupanga liige 1998. aasta 1. aprillil, pärast seda, kui Riigikogu oli sama aasta 10. märtsil vastu võtnud vastava seaduse.  

Muudatusettepanekute puhul tuleb lisaks Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑s 99 sätestatud nõuetele arvestada ka eelnõule kohalduvate sisunõuetega. Nii eelnõu kui ka esitatav muudatusettepanek peavad olema vastavuses ülimuslike aktidega. Näiteks jäetakse eelnõu menetlusse võtmata, kui see ei ole vastavuses Riigikogu põhiseadusliku pädevusega, sealhulgas nõudega, et küsimust, mida tuleb reguleerida seadusega, ei saa lahendada Riigikogu otsusega. Nii nagu ei saa menetlusse võtta põhiseadusvastast eelnõu, mille puudusi ei ole menetluse käigus võimalik kõrvaldada, tuleks analoogselt kohelda ka selliseid muudatusettepanekuid. Oleks põhjendamatu, kui põhiseadusega vastuolus olev eelnõu jäetakse menetlusse võtmata, kuid komisjonis põhiseadusvastaseid muudatusettepanekuid arutatakse ja hääletatakse.  

Lisaks osutati sellele, et üks esitatud muudatusettepanekutest oli sisutu, sest selle kohaselt nõustutakse Eesti Vabariigi osaluse suurendamisega 0 euro ulatuses. Tegemist on olukorraga, kus otsust ei saaks vastu võtta.  

Järgnevas diskussioonis osutas Martin Helme, et Euroopa Nõukogu Arengupanga otsus ei tohiks olla põhiseadusest kõrgem ja see ei tohiks takistada muudatusettepanekute menetlemist. Jevgeni Ossinovski osutas sellele, et muudatusettepanekud peavad olema kooskõlas Eesti sõlmitud rahvusvaheliste kokkulepetega. Kui te nüüd täpselt kuulasite, mida ma rääkisin, siis [teate, et] tegemist on just nimelt pädevusega, mille Eesti, asudes Euroopa Nõukogu Arengupanga [liikmeks], andis vastavale nõukogule.  

Järgnes elav diskussioon selliste aspektide üle, kas tegemist on põhiseaduse [riivega] ja kas neid muudatusettepanekuid siiski tuleks menetleda ja kelle õigusi rikutakse. Selle käigus osutati näiteks sellele, et muudatusettepanekute puhul pole probleemiks mitte niivõrd Eesti osaluse suurust pangas suurendav summa tervikuna, vaid see võti, mis määrab kindlaks pangas osalevate riikide poolt oma osaluse suurendamiseks reaalselt sissemakstava ja vajaduse korral täiendavalt sissenõutava kapitali omavahelised osakaalud. Vastavate protsentide kindlaksmääramine on panga asutamiskokkuleppe kohaselt panga juhatajate nõukogu otsustada, need on fikseeritud kõigi riikide jaoks sarnaselt.  

Komisjoni esinaine tegi ettepaneku jätta EKRE fraktsiooni esitatud muudatusettepanekud läbi vaatamata ja neid muudatusettepanekute loetellu mitte lisada. Selle poolt oli komisjonis 7 liiget ja vastu 2, erapooletuid ei olnud. Lisaks tegi komisjon järgmised otsused. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 20. detsembril, poolt 7, vastu 2; teha ka ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada, poolt 7, vastu 2; viia läbi lõpphääletus, poolt 7, vastu 2. Komisjoni esinaine osutas sellele, et eelnõu vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus. Aitäh!

Suur tänu! Küsimused. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud komisjoni esindaja! Ma mõtlesin küsida teie käest sellise üldisema küsimuse. Kas teil komisjonis toimus mingisugune arutelu ka selle üle, et kui me praegu oleme Eestis sellises olukorras, kus raha ei ole, nagu teie enda erakonna ministrid käivad meile siin kogu aeg selgitamas – raha ei ole õpetajate palga tõusuks, raha ei ole päästekomandode ülalpidamiseks, raha ei ole teede remontimiseks, raha ei ole maakoolide säilitamiseks ega elektriliinide remontimiseks ja nende parendamiseks ja nii edasi –, siis sellises olukorras on väga problemaatiline langetada selliseid otsuseid, nagu need siin kolm tükki järjest on: 6 miljonit eurot Ukraina laenuintresside tasumiseks, 10 miljonit osaluse suurendamiseks Euroopa Nõukogu Arengupangas, riigigarantii 10 miljonile Euroopa Investeerimispangas Ukraina toetamiseks ja nii edasi? Kas kuskilt läheb ka see piir, millest alates me peaksime ütlema, et meil ei ole raha omaenda rahva ees kohustuste täitmiseks, seetõttu ei saa raha välja anda? Või selliseid arutelusid üldse ei toimunud?

Aitäh! Selliseid arutelusid konkreetselt sellises võtmes ei toimunud. Aga ma osutan sellele, et nende summade puhul on tegemist erinevate kohustuste võtmisega. Näiteks garantiiga, mida käsitleb järgmine eelnõu, ei teki otsest kulu, see tekib sel hetkel, kui laen tuleb tasuda Eestil kui garanteerijal ja ka teistel garanteerijatel ning seda tehakse kindlasti proportsionaalselt. Jah, mingisuguseid kulutusi tuleb Eestil teha, aga see ongi Eesti valik ja see on ka Riigikogu enda valik, kas seda teha või mitte.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua ettekandja! Mõnes mõttes võib ju öelda, et kui poliittehnoloogia lähtekohast hinnata, siis osavalt libisesite vastamisest mööda, hakkasite rääkima järgmisest eelnõust, millega me anname garantii. Selle eelnõuga me anname ikka raha. Selles mõttes see järgmine eelnõu otseselt asjasse ei puutu. 

Aga mina küsiksin selle kohta, et me suurendame seal oma osalust, kuid võib-olla te loete ette, et Riigikogu liikmed teaksid, millised need kolm prioriteetset suunda on, kuhu see arengupank plaanib järgneva viie aasta jooksul siis raha panna.

Aitäh! Eesti peaks tegema sissemakse 2,8 miljoni ulatuses, natuke vähem. Sissenõutav kapital on 7 miljonit, [seda makstakse] sel juhul, kui selleks on vajadus. Komisjoni istungitel ei olnud enam diskussioone selle üle, kuhu [see raha] läheb. Te saate seda lugeda eelnõu seletuskirjast, kus [räägitakse eelnõu] otstarvetest.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kui oli riigieelarve kohta muudatusettepanekute tegemise aeg, siis tegi EKRE suure hulga muudatusettepanekuid ja väga suur hulk nendest olid sisulised. Sellele vaatamata kuulutas koalitsioon nad kõik obstruktsiooniliseks ja isegi ei vaevunud neid üle vaatama. Terve patakas lükati kõrvale. Tehti usaldushääletus, ei vaadatud isegi Keskerakonna ega Isamaa ettepanekuid, kuigi nemad kuulutasid, et need ei ole obstruktsioonilised, aga see ka ei lugenud. Nüüd olete te komisjonis võtnud endale mingi, ma ei tea, nagu Riigikohtu volituse ja mandaadi, täiesti omavoliliselt, ja kuulutanud EKRE muudatusettepanekud põhiseadusvastaseks. Kas te vaatasite neid ükshaaval?

Need muudatusettepanekud vaadati läbi. Komisjonil on ka kohustus hinnata, kas muudatusettepanekud võivad olla põhiseadusega vastuolus. See tuleneb kas või sellest, et ei võetaks vastu seadusi, mis sisaldaksid põhiseadusega vastu[ollu] minevaid sätteid. Ma tuletan meelde, et korduvalt on nii õiguskantsler kui ka Riigikohus pöördunud Riigikogu poole, et teha muudatusi, parandada just põhiseadusvastasust erinevates eelnõudes. Selle tõttu on komisjonil kohustus hinnata, kas selline vastuolu võib tekkida või mitte. Antud juhul komisjon leidis, et see vastuolu on võimalik, ja seetõttu jättis muudatusettepanekud kõrvale. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Minu teine küsimus puudutab komisjoni arutelu seda osa, kus te [hindasite seda] ja ka hääletasite selle üle, kas meie muudatusettepanekud on põhiseadusvastased. Te leidsite, et nad seda on. Aga ma küsin tausta kohta. Kuidas te selle mõtteni jõudsite? Siin enne meenutati ühte saalis olnud hääletust, kui teie fraktsioon koos sotside ja Keskerakonnaga otsustas, et Riigikogu liikmetel peab olema õigus isegi põhiseadusvastaseid, riigikorda õõnestavaid ja kõiksugu ettepanekuid teha. Mis on muutunud? Võib-olla te kirjeldate seda mõtteprotsessi seal taga, kuidas saab olla, et kord nii ja teinekord naa?

Aitäh! Mina olen komisjoni esindaja ja selle tõttu ma ei kommenteeri praegu erinevaid mõtteloogikaid, vaid osutan sellele, et need muudatusettepanekud läksid vastuollu välisleppega, mille Eesti riik oli varasemalt sõlminud, ja volitusega, mille ta teatud küsimustes oli andnud Euroopa Nõukogu Arengupangale. Need muudatusettepanekud läksid selle küsimuseosaga vastuollu.

Helle-Moonika Helme, palun!  

Aitäh! Siin on olnud korduvalt juttu, et Riigikogu liikmete muudatusettepanekuid, mis on põhiseadusega vastuolus, ei pea komisjonis menetlema. Aga ma küsin siis niimoodi. Kas Reformierakonna omaaegsed obstruktsioonilised ettepanekud – ka meie tegime praegu obstruktsioonilisi ettepanekuid – NATO‑st väljaastumise kohta, Vene föderatsiooniga liitumise kohta, rubla kasutuselevõtu kohta, abiellumise kohta alla 14‑aastasega ja ülejäänud 9996 ettepanekut olid samamoodi omal ajal põhiseadusega vastuolus ja Riigikogu tööd takistavad või ei olnud?

Aitäh! Me arutame siin Riigikogu otsust nr 259 ja see küsimus ei puuduta seda eelnõu. Mina olen komisjoni esindaja. Sellel teemal võime diskuteerida muudes kohtades.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Tahan täpsustada, kas komisjon arutas sisuliselt ka seda, mis siis saab, kui see sissenõutav kapital tuleb Eesti riigil ikkagi mängu panna. Komisjoni liikmed kindlasti oma erarahaasju vaadates analüüsivad, kas mõni garantii või kellelegi käenduse andmine on perspektiivikas ja kas selle raha tagasi ka saab. Aga mulle tundub teie vastustest, et rahanduskomisjon seda sisuliselt ei arutanudki. Te ütlesite, et see on poliitiline tahe ja see saal nii tahab. See ei ole väga hea vastus. Kui tahe lõpuks välja kujuneb, siis ikkagi peaks see kujunema välja aruteludel, mis annavad komisjoni liikmetele selle kindluse. Tegelikult võiks see anda ka opositsioonisaadikutele komisjonides kindluse, et see otsus, üks või teine, mille me vastu võtame, on siiski õige ja Eesti riigile ja rahvale kasulik.

Konkreetselt seda küsimust loetletud komisjoni istungitel ei arutatud. Aga osutan sellele, et kui tekib vajadus sissenõutava kapitali [sissemaksmiseks] Eesti riigi poolt, siis vastavad summad planeeritakse riigieelarvesse.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Eelnõu seletuskirjast võib lugeda, et otsusega annab Riigikogu nõusoleku suurendada Eesti Vabariigi osalust Euroopa Nõukogu Arengupangas 9 872 000 euro võrra, millest sisse tuleb maksta, ma eeldan, kohe 2,78 miljonit eurot ja sissenõutav kapital on circa 7 miljonit eurot. Kust mina Riigikogu liikmena saan või kust meie Riigikogu liikmetena saame lugeda analüüsi selle kohta, kui tõenäoline see on, et tegelikult ei tule meil piirduda mitte selle 2,78 miljoni sissemaksmisega, vaid tuleb maksta välja ka see 7 miljonit eurot? Ma loodan, et see ei ole niimoodi ehku peale antud, et loodame, et ei tule maksta, vaid seal taga on ikkagi ratsionaalne riskianalüüs, millest need tõenäosused lähtuvad. Kui nii on, siis palun osutage, kus ma sellega tutvuda saan.

Aitäh! Tegemist on poliitilise valikuga, kas aidata Ukrainat või mitte.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Eelmisele küsimusele vastust ei tulnud. Ma küsiks siis ka. Kui tõepoolest ühel hetkel tuleb ka see 7 miljonit eurot riigieelarvest leida ja kui samal ajal on jällegi kaalukausil õpetajate palgad, päästjate palgad, inimeste toimetulek ja veel miljon muud asja, mida meie inimestel võib vaja minna – tuletan meelde, et kõigil valitsustel, kes on selle [riigijuhtimise] ülesande endale saanud ja võtnud, on eelkõige kohustus seista oma riigi ja rahva hakkamasaamise eest –, kust kohast siis see raha võetakse? Kas on nii nagu Mart Võrklaev täna ütles, et kui raha ei ole, siis tuleb laenu võtta?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, seda komisjon ei arutanud. Aga kõikide laenukohustuste ja ka muude kohustustega on nii, et kui need realiseeruvad, siis tuleb selleks rahalised vahendid planeerida. Kui laenude puhul on see võimalik ette näha konkreetsetel aegadel, siis sissenõutava kapitali ja garantii puhul planeeritakse see sellisel korral, kui need realiseeruvad, ja selleks leitakse ka vastavad vahendid. Kui te leiate, et need riskid on liiga suured, siis on teil alati võimalik vastu hääletada.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Küsimus istungi juhatajale, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Kuivõrd lugupeetud komisjoni esindaja täiesti tuimalt jättis mu küsimusele vastamata, siis kas on kuidagi võimalik paluda teie abi, selleks et saada küsimusele siiski vastus? Küsimus ei ole siin selles, nagu ma tõlgendaksin tema vastust sellisel viisil, et seal ei sisaldunud vastust, vaid küsimus on selles, et lihtsalt üldse ei vastatud küsimusele.

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen mõned parimad tsitaadid välja noppinud. Üks tsitaat on selline, et kaasettekandja peaks rääkima sellest, mis toimus komisjonis. Tsitaadi autor on Helle-Moonika Helme, ta ütles seda siinsamas täiskogu saalis. Just seda täpselt Maris Lauri ka järgis. Nii et ma olen need parimad tsitaadid välja noppinud. Nii me oleme kokku leppinud, et liiga laiali ei peaks valguma. Pigem on võimalik nendele sisulistele küsimustele, millele te vastust ootasite, esimese lugemise käigus vastust saada.

Rain Epler, küsimus istungi juhatajale, siis läheme läbirääkimiste juurde. Palun, Rain Epler!

Aitäh, hea juhataja! Ma lähen küsimusega natuke tagasi eelmise protseduuriliste küsimuste ploki juurde. Ma analüüsisin natuke neid mõtteid, mida teie väljendasite. Mul tekkis, mõnes mõttes võib selle kohta nii öelda, sihuke sportlik huvi. Me saame kindlasti aasta alguses tulla selle juurde, et seda proovida, mis puudutab teie poolt enda sõnade söömist. Kas ma sain õigesti aru teie mõttekäigust, et kui võtta üks eelnõu ja teha selle kohta 10 000 ettepanekut, siis, nagu te mitu korda rõhutasite, me hakkame neid 10 000 menetlema? Või ikkagi te mõtlete nii, et kui Reformierakond teeb ühe eelnõu kohta palju [ettepanekuid], siis on see nagu lubatud, mitte siis, kui teevad teised? Ma tahtsingi aru saada, kui relatiivne teie seisukoht selles asjas on. 

Hea kolleeg! Kui ühe eelnõu kohta on tehtud isegi 10 000 muudatusettepanekut, siis see kindlasti ei ohusta põhiseaduslikku korda. Aga kui tehakse 13 eelnõu kohta 2700 muudatusettepanekut ja esitatakse arupärimisi 28 korda rohkem kui tavapäraselt ühe istungjärgu jooksul, siis see tegevus ilmselgelt ohustab põhiseaduslikku korda. 

Kuna ma mainisin Helle-Moonikat, siis ma annan Helle-Moonika Helmele võimaluse vasturepliigiks.

Suur tänu! Ma olen väga liigutatud, et minu tsitaat leidis Riigikogu aseesimehe poolt äramärkimist. Aga ma tuletan meelde – jah, see oli väga asjakohane tsitaat ja ma ei tagane sellest, loomulikult mitte –, et siin komisjoni [ettekandjad] on väga tihti ka teemat laiendanud ja on oma vastustes isiklikku arvamust avaldanud. Me oleme siin täna nii relatiivsed, te ise olete ka nii relatiivne. Kas siis minu tsitaat sobib ka nende suhtes või mitte?

Hea kolleeg! Ma tõepoolest väga ei poolda komisjoni ettekandjana isiklike seisukohtade väljendamist, aga otse loomulikult ei saa ma käskida ega keelata, mida see komisjoni esindaja parasjagu räägib. On võimalus, aga pigem ma arvan, et seda ei peaks tegema. Aga loomulikult ei saa kedagi keelata. 

Head kolleegid, avan läbirääkimised. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud rahvaesindus! Isamaa Erakond toetab, kui ma räägin tervikuna kõigist nendest kolmest otsuse eelnõust, mis on seotud Ukraina toetamisega, nii nagu Euroopa tasemel rahvusvaheliste organisatsioonide ja rahastamisinstitutsioonide kaudu kokkulepe on saavutatud, neid eelnõusid sisuliselt. Me ei asetse autonoomses ruumis. Vajalik on igakülgne tegutsemine selleks, et Ukraina suudaks vastu pidada. See on meie jaoks eksistentsiaalne küsimus, elu ja surma küsimus. 

Kahju, et neljandat eelnõu – kui me kõneleme paketist –, mis oli küll siseriiklik seaduseelnõu, puudutas ühingute maksuvabastust, ei olnud rahanduskomisjon võimeline parlamendisaali tooma, vaid jooksis lati alt läbi. Tahet on küll ilmutatud valitsuse siseriikliku agenda jõustamiseks, [pean silmas] usaldushääletuste kaskaadi, kuid niisugust küsimust nagu Ukraina toetamine ei peetud valitsuse poolt märkimisväärseks või tähtsaks. 

Teine probleem on kindlasti seotud sellega, et kuidagi ei saa pidada mõistlikuks seda muudatusettepanekute massi obstruktsiooni osana või sisulise vastuseisuna. Küllap järgmine kõneleja kommenteerib seda EKRE poolt, tehes seda eespool toodud põhjendustel. Ma arvan, et meil ei ole võimalik vastandada Eesti ühiskonnas aktuaalsete ja tõsiste kriitiliste probleemide lahendamist ja seda, mis puudutab Ukraina abistamist. Mõistlik oleks olnud otsida siin ühisosa ja ka sellest lainest, nendest muudatusettepanekutest loobuda, leida lahendus. 

Teine element selles arutelus, kus parlamendi juhatus või juhatus komisjoni ettepanekul on loonud pretsedendi, et muudatusettepanekud ei jõua siia täiskogu saali, vaid kuidagi annihileeruvad vahepeal ära, mida ma tahan rõhutada, on see, et see interpreteering, mida istungi juhataja siin väljendas, on kindlasti väga tõsine küsimus. Kui seda kavatsetakse muuta käitumisjooniseks, kasutades collateral'ina või kaitsekilbina Ukraina-otsuseid edasises parlamendi töös, siis on see väga kriitiline probleem. Minimaalne, kui me räägime parlamendis vastasseisude ületamisest nii põhimõttelise otsuse puhul, oleks olnud parlamendi vanematekogu arutelu selles küsimuses. Me võime arutada, mis on formalistlikud organite pädevused, komisjoni pädevus, juhatuse pädevus, aga me ei liigu ju mehhanitsistlikul eskalaatoril tõlgenduste olukorras, vaid tegemist on ikkagi reaalse poliitilise valiku langetamisega. 

Nii et ma tahan rõhutada, et meie sisuline heakskiit nendele Ukraina-otsustele, mis on vaja tingimusteta vastu võtta – ma veel kord rõhutan, et loodetavasti ka neljas eelnõu jõuab venitusteta parlamendisaali –, ei tähenda seda, et me seda nii-öelda modus operandi't järgmisel aastal parlamendi töökorra joonisena peaksime kuidagi aktsepteeritavaks. 

Kokkuvõttes, ma arvan, on oluline, et on mingid teemaringid, vaatamata sellele vitaalsele vastasseisule, mis siin parlamendis on eksisteerinud selle aasta jooksul. Eriarvamused jäävad põhimõtteliselt püsima ka järgmisel aastal, aga mingid küsimused võiksid olla erakondadeülesed ja asetatud välja poliitilisest vastasseisust, mis meie sisepoliitikat on sellel aastal saatnud ja eeldatavasti jääb saatma ka järgmisel aastal. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Martin Helme, palun! (Hääl saalist.) Võtan vähemaks.

Kõigepealt ma tahaksin öelda nii praegusele istungi juhatajale kui ka kõigile teistele, kes sedasama jutupunkti kordavad, et põhiseaduslikku korda ohustab ja aktiivselt lammutab tänane koalitsioon. Põhiseadusliku korra lammutamine seisneb selles, et trambitakse jalge alla kodukord, põhiseaduse erinevad paragrahvid ja ka poliitilised konventsioonid, kirjutamata reeglid ja tavad. Sellega lõpetatakse Eestis parlamentarismi, mis ongi meie põhiseadusliku korra üks põhiessentse. 

Erakorraliste valimiste esilekutsumine ka obstruktsiooni abil ei ole põhiseadusliku korra ohustamine. Erakorraliste valimiste esilekutsumine on põhiseadusliku korra järgimine. Selle ärahoidmine seadusi, muu hulgas põhiseadust rikkudes ongi põhiseadusliku korra lammutamine, ohustamine ja lõpetamine. Sellega tegeleb meil puhtalt ja selgelt koalitsioon. 

Nüüd konkreetse eelnõu juurde. Euroopa Nõukogu Arengupangas osaluse suurendamist müüakse meile jutuga, et sellega me aitame Ukrainat. No võib-olla aitame, võib-olla ei aita. Esiteks, me oleme Ukrainat aidanud kõikidest teistest riikidest rohkem, kui me võtame arvesse meie rahvaarvu suuruse või meie majanduse suuruse. Meil ei ole mingisugust ei auvõlga, moraalset võlga ega muud sorti võlga, et me peaksime püüdma ennast esikohast veel ettepoole joosta. 

Ma saan aru, Euroopas toimuvad, olen isegi nendel osalenud, ühed-teised, mingisugused vestlused, kus lepitakse kokku, et kõik mingis skeemis osalevad. Vaadake, enne kui mõni minister või valitsuskabinet annab sellisele asjale heakskiidu, tuleks parlamendist küsida, kas me osaleme, kas või indikatiivselt, teiseks, kas on mingid eritingimused, mingid piirangud, mis meie jaoks on olulised, et me sinna sisse kaupleme, enne kui tullakse valmis tekstiga siia. Aga meile tullakse valmis tekstiga ja öeldakse, et võta või jäta. 

Nagu Maris Lauri ütles, alati on võimalik vastu hääletada. No loomulikult, hääletamegi vastu. Ongi võimalik ja hääletamegi vastu. Hääletame vastu erinevatel põhjustel. Üks põhjus on selles, et Eestis tõusevad umbes nädala aja pärast tulumaks, käibemaks, aktsiisid, viitsadat erinevat sorti lõivud, võetakse ära lastetoetused, ei suudeta tõsta õpetajate palka, pannakse kinni maakoole, mitte lihtsalt nii, et ei ehitata teid, vaid enam isegi ei hooldata teid. Kõike seda tehakse jutuga, et no raha ei ole, raha ei ole, saate aru, inimesed, raha ei ole! No kui raha ei ole, siis raha ei saa kulutada. Aga siis on meil siin järjest 10 miljonit, 10 miljonit, 6 miljonit. On küll raha, mida ära anda. 

Me ei ole nõus sellise lähenemisega. Kõikide Eesti poliitikute, kaasa arvatud Isamaa poliitikute esmane ülesanne on seista oma inimeste eest. Aga praegu me ei seisa, selle eelnõuga ka ei seisa. Meile see ei kõlba. Aitäh!

Suur tänu, head kolleegid! Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanekute loetelus on üks muudatusettepanek numbriga 1. Selle on esitanud rahanduskomisjon ja juhtivkomisjon on langetanud otsuse arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 259 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Euroopa Nõukogu Arengupangas" eelnõu 259. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 71 Riigikogu liiget, vastu 11, erapooletuid 0. Eelnõu 259 on otsusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigigarantii andmine Euroopa Investeerimispangale Ukraina ülesehitamise toetamiseks" eelnõu 336 teine lugemine. Ka selle otsuse eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tutvustan Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigigarantii andmine Euroopa Investeerimispangale Ukraina ülesehitamise toetamiseks" eelnõu teist lugemist ettevalmistavaid arutelusid rahanduskomisjonis. Arutelud toimusid 4., 11. ja 12. detsembril korralistel istungitel ja 14. detsembril erakorralisel istungil. 

Eelnõu sisust lühidalt: tehakse ettepanek toetada Euroopa Investeerimispanga poolt Ukraina toetamiseks loodud fondi EU4U 10 miljoni euro suuruse riigigarantiiga.

4. detsembri istungi ülevaade. Komisjoni esimees tõi välja, et eelnõu arutas komisjon 6. novembril ja siis see suunati täiskogusse. Muudatusettepanekute tähtajaks määrati 29. november, kuid tulenevalt täiskogus toimuvast obstruktsioonist oli eelnõu esimese lugemise arutelu lükkunud täiskogu päevakorras 6. detsembrile. Sellest tulenevalt pidi komisjon määrama uue muudatusettepanekute esitamise tähtaja. Komisjoni esinaine tegi ettepaneku, et muudatusettepanekute tähtajaks oleks 8. detsember ja kui [ettepanekud] laekuvad, siis vaadatakse need komisjoni istungil läbi esmaspäeval, 11. detsembril. Komisjon langetas otsused, et kui esimene lugemine lõpetatakse, tuleks eelnõu võtta täiskogu päevakorda 13. detsembril, mis oli konsensuslik otsus, viia läbi lõpphääletus, see otsustati konsensuslikult, ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg võiks olla 8. detsember, mis oli ka konsensuslik otsus. 

11. detsembril selgus, et EKRE fraktsioonilt laekus eelnõu kohta 451 muudatusettepanekut, mistõttu komisjon tegi ettepaneku eelnõu täiskogu päevakorrast välja arvata, milles oli ka konsensus. Lisaks toimus muudatusettepanekute tutvustamine, mida tegi Martin Helme. Järgnes diskussioon ja arutati selle üle, kas ja kuivõrd saab Riigikogu muuta lepingu sisu. Nimelt on antud juhul tegemist rahvusvahelise organisatsiooniga, kes sõlmib laenulepingud. Need riigid, kes annavad garantii, saavad otsustada selle üle, kas nad on valmis teatud tingimustel garantiid andma. Osalisriigid, kes on investeerimispangas osalised, on omavahel kokku leppinud nendes tingimustes, asjaosalisi on rohkem. Seetõttu on Riigikogul võimalus otsustada, kas ta kokkulepitud tingimustel osaleb selles leppes ehk annab garantii või mitte. Ta ei saa otsustada nende garantiitingimuste üle. 

Martin Helme väitis, et EKRE‑l on selles küsimuses põhimõtteline eriarvamus. Eesti ei peaks osalema Euroopa Liidu kõikides skeemides. Siis oli küsimus, mispärast keegi milliste summadega osaleb ja millised on tingimused. Sai öelda, et see ongi arutelu koht ja kui Riigikogule tundub, et need tingimused ei ole adekvaatsed, siis on meil õigus otsustada selle üle, kas me oleme sellise lepinguga nõus või ei ole. Meil ei ole võimalust muuta lepingu tingimusi, kuna asjaosalisi on hästi palju, see [leping] on konsensuslikult kokku saadud. Kui Eesti leiab, et see meile ei sobi, siis me tegelikult ütleme sellega, et me ei soovi selles lepingus osaleda. 

Oli ka diskussioon selle üle, miks esitatakse just nimelt neid muudatusettepanekuid, mis on nende sisu, miks osa muudatusettepanekuid kordusid ja nii edasi. Ühesõnaga, see diskussioon eri aspektide üle oli päris elav. Kui me midagi muudaksime, mis siis juhtub? Nagu ikka, oli vastus see, et seda lepingut ennast me ei saa muuta, leping on nii-öelda ette antud. Kui meile seal lepingus mingid tingimused ei sobi, siis Eesti saab loobuda garantii andmises osalemisest, me ei anna garantiid.

Komisjoni esinaine osutas sellele, et muudatusettepanekud on esitatud obstruktsiooni eesmärgil, viidates muudatusettepanekute arvule. Neid oli 451 ja oli ka üksteist välistavaid muudatusettepanekuid. Seetõttu tegi komisjoni esinaine ettepaneku, et muudatusettepanekute esitajad [võiksid] need tagasi võtta, et eelnõu [menetlus] saaks jätkuda tavalises korras, või valida üksteist välistavatest muudatusettepanekutest välja ühe, mida komisjon saaks arutada ja teha selle kohta otsuse, kas seda arvestatakse või jäetakse see arvestamata. Ülejäänud muudatusettepanekud võiks võtta tagasi. Sellega ei oldud nõus. Seejärel tegi komisjoni esinaine ettepaneku eelnõu täiskogu päevakorrast välja arvata ja jätkata menetlust komisjonis. 

Arutelu järgnes 14. detsembri istungil, mis oli erakorraline istung. Selle eesmärk oli kujundada seisukoht EKRE fraktsiooni esitatud 450 muudatusettepaneku ja ka rahanduskomisjoni ettepaneku kohta. Rahanduskomisjoni ettevalmistatud muudatusettepanekuga täpsustatakse, et riigigarantii antakse Euroopa Investeerimispangale Ukraina toetamiseks loodud fondi tegevuse toetamiseks. Muudatus piiritleb riigigarantii konkreetse Ukraina toetamiseks loodud fondi tegevusega. Vastava garantiilepingu tingimuste kohaselt on antav riigigarantii professionaalne maksegarantii, mis antakse tingimusteta ja on tagasivõtmatu ning nõudmise korral realiseeritav. Garantiileping ei võimalda garantii andjal selle ulatust ühepoolselt kitsamalt piiritleda. 

Järjekordselt oli elav diskussioon. Lisaks tuli veel üks muudatusettepanek. Jevgeni Ossinovski leidis, et muudatusettepaneku viimane sõna "toetamiseks" tuleks muuta sõnaks "finantseerimiseks", muidu esineb sõnakordus. Sellega olid komisjoni liikmed nõus. Komisjoni muudatusettepanek sai 7 liikme toetuse, vastu oli 2, erapooletuid ei olnud. 

Nüüd mindi EKRE 450 muudatusettepaneku juurde, mida oli eelneval istungil tutvustatud. Nendega kitsendati ühepoolselt riigigarantii tingimusi ja need olid vastuolus garantiilepingu tingimustega. Kui Riigikogu otsustab anda Euroopa Investeerimispangale riigigarantii Ukraina toetamiseks loodud fondi tegevuste jaoks, ei saa ta garantii realiseerimise tingimusi vastava otsusega ühepoolselt kitsendada. Garantiilepingu kohaselt on nimelt garantii antud tingimusteta ja on tagasivõtmatu ning garantii sõlminud osapool loobub igasugusest vaideõigusest. Riik kinnitab, et võtab kohustuse teha makseid igal juhul. 

Järgnes diskussioon selle üle, kas komisjoni tehtud muudatus on kitsendav ja kas EKRE tehtud muudatusettepanekud, mis on ka kitsendavad, on kuidagi erilised või samasugused. Selles diskussioonis sai osutatud sellele, et rahanduskomisjoni muudatusettepaneku puhul oli tegemist olukorraga, kus Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõu ei olnud keeleliselt täpne. Seletuskirjas osutati kohe päris alguses, milleks see garantii antakse. Korrektne oleks tuua see kohe sisse. Just nimelt selleks oli see garantii antud, mõte on algusest peale, kogu aeg olnud garantii andmine EU4U fondile. See toodi eelnõusse sisse, et oleks üheselt mõistetav. EKRE esitatud muudatusettepanekud lähevad aga vastuollu garantiilepinguga ehk hakkavad muutma selle leppe sisu, mida garanteeritakse. Diskussioon oli elav, vaidlusi oli rohkelt. Lõpuks jõuti olukorda, kus komisjoni esinaine pani hääletusele ettepaneku jätta läbi vaatamata EKRE fraktsiooni esitatud 450 muudatusettepanekut ja mitte lisada neid muudatusettepanekute loetellu. Poolt oli 7, vastu 2, erapooletuid ei olnud. 

Rahanduskomisjoni 18. detsembri istungil võeti eelnõu uuesti arutelu alla. Nimelt oli selgunud, et 451 muudatusettepaneku seas oli üheksa muudatusettepanekut, mis ei sea tegelikult garantii andmisele tingimusi ja ei ole seega vastuolus nende asjaoludega, mille alusel rahanduskomisjon jättis 14. detsembril need muudatusettepanekud läbi vaatamata. Tegemist oli muudatusettepanekutega nr 301–309, mis olid oma sisult keelelised muudatused, aga vormistatud ettepanekuna. Komisjoni esinaine tegi ettepaneku need muudatusettepanekud läbi vaadata, lisada muudatusettepanekute loetellu ja kujundada nende kohta seisukoht. Komisjon vaatas need muudatusettepanekud läbi ja need ei leidnud toetust. Poolt ei olnud keegi, vastu oli 7 komisjoni liiget. Kuna ettepanekute poolt ei olnud ükski komisjoni liige, siis Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõike 2 kohaselt ei kuulu muudatusettepanekud täiskogus hääletamisele. 

Tulen veel korraks tagasi 14. detsembri [istungi] juurde. Menetluslikud otsused, mis tol korral langetati, olid järgmised. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. detsembril, poolt 8, vastu 2, erapooletuid ei olnud; teha ettepanek teine lugemine lõpetada, poolt 8, vastu 2, erapooletuid ei olnud; teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, poolt 8, vastu 2, erapooletuid ei olnud. Aitäh! 

On aeg küsimusteks. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tulen tagasi lepingu kitsendamise juurde. Seda rõhutati komisjonis ja praegu ka ettekandes, et ei ole võimalik kitsendada, aga ometi komisjoni enamuse ehk koalitsiooni häältega otsustati kitsendus teha. See kitsendus oli õige, hea ja seaduslik, aga kõik need ülejäänud, need meie muudatusettepanekud, need kitsendused, olid seadusvastased. Muidugi, liberaalide lemmikparagrahv põhiseaduses, § 12, mis räägib võrdsest kohtlemisest, on võib-olla isegi üks kord elus nüüd asjakohane. Aga ma tahaksin teada, et kui te ise ka enne ütlesite, et leping ei võimalda kitsendusi teha, siis kuidas see muudatusettepanek, mille komisjon koalitsiooni häälte abil tegi, ikkagi lubatav on.

Aitäh! Komisjoni muudatusettepanek puudutas Riigikogu otsust ja see muudatusettepanek täpsustab Riigikogu otsust. Ehk kui algselt valitsus esitas Riigikogule otsuse eelnõu, siis seal oli tõesti viidatud ainult garantii andmisele. Mis otstarbel garantii andmisele, oli selgitatud seletuskirjas. See ei olnud korrektne viis ehk see oli olukord, kus valitsus oleks pidanud eelnõu korrektsemalt vormistama. Selle muudatuse tegi siis komisjon enda parandusega. Kogu eelnõu menetluse ajal, ka esimesel lugemisel, oli diskussioon just nimelt selle üle, et see garantii antaksegi selle Ukraina toetamiseks loodud fondi tegevuse finantseerimiseks, seda ei anta mitte lihtsalt niimoodi lahtiselt investeerimispangale, vaid toodi see mõte sinna sisse.  

Mis puudutab EKRE esitatud muudatusettepanekuid, siis need kitsendasid seda, milleks konkreetselt tohib kasutada laene, millele garantii antakse. See on juba selle garantiilepingu, millele Riigikogu kas annab võimaluse või mitte, element. Ehk mindi muutma seda lepingut, millele allakirjutamise õiguse Riigikogu oma otsusega annab või ei anna seda. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma viibisin ka sellel 14. detsembri koosolekul. Lõpuni küll ei jaksanud kuulata seal seda teie argumentatsiooni, et põhiseaduse kaitsmiseks tuleb põhiseadust agaralt rikkuda. Aga mul tekkis küsimus selle kohta, et seal te niimoodi ühe käeviipega pühkisite kõik EKRE fraktsiooni muudatusettepanekud laualt maha ja siis esmaspäevaks avastasite, et oi-oi, üheksa tükki on sellised, mida selle argumentatsiooniga ei julge vist isegi teie laualt maha pühkida, ja siis te täiendasite esmaspäeval komisjoni päevakorda. Kuna teiste tööülesannete tõttu ei olnud seal esmaspäeval meie inimesi, siis te saite ka neid järelejäänud üheksat mitte saali saata, sest ei olnud neid kahte häält. Minu küsimus on selle kohta, kas komisjonis oli sihuke helge ja rõõmus meeleolu, kui te seal seda tegite.

Ma arvan, et meeleolu oli töine ja arukas.

Martin Helme, palun!

Jaa, mõelge, kui tore, töine ja arukas oleks meeleolu, kui EKRE‑t ei oleks ka suures saalis! Ma arvan, et te seda kogu aeg mõtlete. 

Ma tahan tulla tagasi [selle juurde], et valitsus oleks pidanud tooma eelnõu Riigikogusse paremini sõnastatult. No sunnikud ei saanud sellega hakkama! Millega tänane valitsus üldse hakkama saab? Aga ei toonud [siia sellist eelnõu] ja siis pidi komisjon teksti parandama. Selle asja nimi on teine lugemine: meil ongi muudatusettepanekud ja saabki teksti parandada. Siis te parandasitegi seda teksti. Te küll väldite kramplikult sõna "kitsendus", aga tuli täpsustada, et seda raha tohib ainult selleks kasutada. See ongi ju kitsendus, kui sa täpsustad, et raha tohib kasutada kitsamal eesmärgil kui ükskõik kuhu. See ongi kitsendus. Seda kitsendust tohtis teha, ehkki te enne tegite meile puust ja punaseks, et kitsendusi üldse ei tohi teha. Aga vaat seda kitsendust tohtis teha, koalitsioonil oli seda vaja, sest valitsus oli olnud käpardlik. Aga teisi kitsendusi ei tohtinud teha, neid, mis tulid pahalt opositsioonilt. Kas te saate aru, et see jutt, et kitsendada ei tohi, on faktiliselt ja sisuliselt vale?

Ma saan aru, et küsimus on lõppenud. Aitäh! Osutan veel kord sellele, et komisjon tegi täpsustuse ja parandas eelnõu. Seda juhtub Riigikogu komisjonides sageli, et sõnastust parandatakse, mingi element, mis on jäänud eelnõusse sisse panemata, tõstetakse seletuskirjast sinna. Teie muudatusettepanekud olid selgelt kitsendavad, samas kui komisjoni muudatusettepanek oli täpsustav. Eesti keel on õnneks piisavalt varjundirikas.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma tuleksin selle kitsendamise teema juurde natuke teise nurga alt. Te väitsite, et meie soovisime oma muudatusettepanekutega hakata laenutingimusi mõjutama. Tegelikkuses käisid meie muudatusettepanekud riigigarantii andmise kohta. Ma julgen jääda eriarvamusele ja öelda, et kui me riigina ütleme, et me garanteerime tõesti ainult neid fondi tehtavaid investeeringuid või neid laene, mis on päriselt Ukraina aitamisega seotud, siis see küll kuidagi põhiseadusvastane ei ole. Ilmselt te ei nõustu, sest te olete seda arutanud ja arvate ikkagi teistpidi. Aga mis minu loogikas valesti on?

Selle otsuse eelnõuga otsustab Riigikogu, kas anda garantii või mitte. Ta otsustab garantiilepingu üle. Garantiilepingud on asjaosalistel läbi arutatud. Garantiilepingu tingimuste kohaselt on antav riigigarantii professionaalne maksegarantii, mis antakse tingimusteta ehk riigil puudub võimalus kitsendada, [mille kohta] me seda anname. See on tagasivõtmatu ning realiseeritav. Nii et garantiileping, kui me otsustame sellega ühineda, ei võimalda garantii andjal selle ulatust ühepoolselt kitsamalt piiritleda.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Mul on võib-olla isegi natuke protseduuriline küsimus. Ma kuulen läbivalt – läbi nende kolme eelnõu esitluse –, et te kasutate kogu aeg vaheldumisi mõisteid "rahanduskomisjoni esimees" ja "rahanduskomisjoni esinaine". Tegelikult on ametinimetus ju "esimees" ja mõistet "esinaine" kasutatakse teadaolevalt vaid siis, kui organisatsioonis on liikmeteks ainult naised. Lihtsalt tahtsin öelda, et olgem terminitega täpsed, muidu jääb stenogrammist tulevikus mulje, et teil on neid juhte seal kaks.

Aitäh tähelepaneku eest! Proovin järgmine kord meeles pidada ja loodan, et Annely Akkermann ei ole solvunud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma mäletan, esimesel lugemisel oli tõsine probleem, kui seda lepingu vormi ei tahetud saali tuua, sest see pidi olema AK‑märkega, vähemalt nii ka teie hõikasite. Aga küsimus on selles, et AK-märget saab peale panna teatud tingimustel, kui on mingid isikuandmete probleemid või riikidevahelised suhted võiksid halveneda ja nii edasi. Nüüd ma sooviksin teada teie käest seda, millistel kaalutlustel oli pandud peale see AK-märge. Palun kirjeldage ära ka selle AK-märke sisu ehk paragrahv see ja see, ja millest on tingitud, et see on AK-märke alla pandud.

Aitäh! Selle märke on [pannud] Rahandusministeerium. Seda tehti 19. oktoobril 2023. aastal, see kehtib 2028. aasta 19. oktoobrini ja aluseks on avaliku teabe seaduse § 35 lõige 3 ja § 40 lõige 1. (Hääl saalist.) Minul ei ole eelnõu käepärast, et seda tsiteerida ja ütelda teile, mis seal täpselt on.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Küll on Rain Epleril küsimus istungi juhatajale. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kuna juhtumisi on komisjoni ettekandja ka teie erakonnakaaslane, siis ma korraks mõtlesin, et te äkki saate mind aidata. Ta rõhutas mitu korda selle garantii puhul, et riik ei saa piiranguid seada, aga ometi käis arutelust läbi ka see, et Reformierakonna poolt täpsustav piirang seati. Ma tahtsingi küsida, kas on nii, et kui riik ei saa, siis Reformierakond saab, või kui riik ei saa, siis saavad nii Reformierakond kui ka sotsid ja Eesti 200. Kuidas see praegune käsitlus koalitsioonis on?

Aitäh, lugupeetud küsija! Ühelgi fraktsiooni liikmel ega fraktsioonil ei ole ühtegi eelist. Avan läbirääkimised. Rain Epler, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Alustan võib-olla liiga bravuurikalt, eks pärast ole näha, kuidas läks. Aga ma algatuseks tahan öelda, et minu arvates kõnemees ja vähemasti enda sõnul ka riigimees Reinsalu jooksis küll täna lati alt läbi eelmise eelnõu [arutelul] olnud sõnavõtus. Ta oma kõnega näitas, et Isamaa peab loosungeid olulisemaks kui asjade sisu. Ta ütles, et seda paketti, niinimetatud Ukraina eelnõusid, tuleb toetada, sest need eelnõud on olulised. Meie fraktsiooni lähenemine on see, et Ukrainat tuleb toetada ja sellepärast tulebki teha selliseid otsuseid, mis seda eesmärki täidavad.  

Nüüd ma jõuan nii selle praeguse eelnõu kui ka selle niinimetatud eelnõude paketi juurde. Me pakkusime täitsa sisulist kompromissi ja ütlesime, et toetame intresside tasumist, sest see on reaalne, päris raha, mis aitab Ukrainat ja vähendab nende kulusid. Me toetame ka seaduseelnõu, millega pikendatakse ettevõtete tulumaksuvabastust Ukraina toetuseks tehtud annetuste puhul. Aga me ütlesime, et ärme liigu edasi kahe teise eelnõuga ja ärme toeta neid. Neist üks tähendab seda riigigarantii andmist, see on see eelnõu, mida me varsti hääletama asume.  

Huvitav aspekt selle juures on, et näiteks meie naabrid Soome ja Rootsi, aga ka Saksamaa ei osale selles fondis ei garantii ega rahaga. Asja muudab veel huvitavamaks – see, ma arvan, on seotud selle tingimusteta garantii andmisega – esimene rahapaigutus, mille fond tegi. Ta paigutas 25 miljonit fondi Horizon Capital Growth Fund IV, mis on täiesti klassikaline riskikapitaliinvesteeringuid tegev fond, kes ise ütleb, et tema eesmärk ongi investeerida tehnoloogiaettevõtetesse ja et nad tegutsevad Ukrainas ja Moldovas. On väga küsitav ja eriti ajal, kui ka meie enda riigi rahaline seis on raske, kas Eesti peaks kohustuse võtmise teel osalema selliste riskikapitaliinvesteeringute toetamises, kui raha kuluks ära nii meie enda riigis ja võiks ka Ukrainat tõsisemalt toetada, kui see toetus oluline on.  

Teine eelnõu, millele Riigikogu just toetuse andis, käsitles kapitali suurendamist Euroopa Nõukogu Arengupangas. Me isegi esimese lugemise ajal ütlesime, et riigieelarve ongi valikute koht, ja kui me siin nüüd kapitali ei suurenda, siis meil on raha näiteks nendesamade Ukraina intresside maksmiseks. Taas on siia pandud, eks ole, Ukraina toetamise silt. Selle arengupanga enda juht ütleb, et tegemist on ajaloolise kapitalisuurendusega, ja [loetleb,] millistel eesmärkidel raha järgneva viie aasta jooksul kasutatakse. Kõigepealt, et vastata väljakutsetele, mis puudutavad Euroopa sotsiaalset olukorda ja kaasamist, ning teha seda pühendunud ja paindlikul moel. Siin on selgelt liberaalsete väärtuste edendamise mõtted esimesel kohal.  

Ma palun lisaaega ka kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Teiseks öeldakse, et raha kasutatakse selleks, et aidata integreerida põgenikke ja migrante nendesse kogukondadesse, kuhu nad on jõudnud. See on, ma ütleksin, mõnes mõttes isegi Ukraina-vastane. Me oleme siin palju rääkinud sellest, et kui tõepoolest läheb nii, et sõja lõppedes on kõik põgenenud ukrainlased integreeritud, vastu võetud nendesse ühiskondadesse, siis see toob Ukrainas kaasa väga tõsise demograafilise kriisi jätkumise. Kolmandaks öeldakse panga eesmärkides ka seda, et raha plaanitakse kasutada Ukraina aitamiseks, aga peamiselt just meditsiinisüsteemi ja elamispindade kättesaadavuse toetamiseks. 

Mina olen jätkuvalt seisukohal, et Eesti riigi raha mõistliku kasutamise eesmärgil, aga ka sellel eesmärgil, et tõepoolest teha Ukraina toetuseks asju, mis Ukrainat ka päriselt toetavad, oleks võinud edasi minna selle meie kompromissipakkumisega. Paraku jõudis koalitsioon selleni, et nad hakkasid tõlgendama presidendi sõnu, et katsuge ise Riigikogus välja mõelda, kuidas te edasi lähete, ja siis mõeldigi välja, et läheme edasi niimoodi, et ärme seadust enam täida. Ja siin me nüüd oleme. Minu hinnangul ei ole mingit põhjust seda raha niimoodi laiali pilduda. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Maris Lauri. Palun! (Maris Lauri küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Alustan tsitaadiga: "Eesti majandusliku õitsengu, aga võib-olla ka omariikluse saatus oleneb palju Ukraina edust sõjas Venemaaga. [---] Ukraina ebaedu korral ei too ükski terve mõistusega rahvusvaheline investor oma vara Eestisse ja aastate möödudes võib ka meie riigikeeleks saada vene keel." Nii arvas Gunnar Kobin hiljuti oma artiklis. 

Samamoodi arvavad väga paljud inimesed Eestis, ma julgen öelda, et nii arvab enamus. Kui Venemaa võidab Ukrainas, saavutab ta teatud võidu ka Euroopas ja maailmas, sest putinistid saavad kinnituse oma usule, et lääs on nõrk, ja seega võib jätkata väljapressimist, ähvardamist, ründamist, sõdimist. Venemaa ja tema satelliitide silmis on lääs nõrk. Nende arvates on tugevus üksnes rusikates ja jõus, kompromissid ja kokkulepped on nõrkuse märk ning need tuleb esimesel võimalusel hüljata. See on barbaarse maailmavaate essents. See ei ole mingi tsivilisatsioon. See on kurjuse maailm. 

Sellest tuleneb aga see, et nende korralekutsumiseks ja enesekehtestamiseks tuleb ka läänel näidata ühtset rusikat. Ukraina puhul tähendab see piisavat tuge sõjapidamiseks. See tähendab relvaabi, laskemoona, väljaõpet. Aga abi ka selleks, et ühiskond peaks vastu. See tähendab vajaduse korral tsiviiltaristu taastamist, varjendite ehitamist, ühiskonna toimimise toetamist, finantsilist tuge. Ma tuletan meelde, et märkimisväärne osa Ukrainast on anastatud. Sealt ei laeku maksutulusid, paljudes piirkondades pole võimalik majandustegevus – mitte mingisugune –, kuid riik peab toimima. Ka sõjas olev riik. 

Eesti oli üks esimesi, kes Ukrainale appi tõttas. Seda juba enne Venemaa täiemahulist rünnakut. Me oleme väga palju teinud, tõesti palju, aga meil on ka väga palju kaotada. Me oleme väga erinevatel viisidel aidanud. Aidanud on riik, ettevõtted, omavalitsused, inimesed, ning seda olenemata erakondlikust eelistusest ja rahvusest. Me teame, et kui Ukraina ebaõnnestub, siis ei saa välistada, et meie oleme järgmised või ülejärgmised. Jah, NATO on oluline, liitlased on olulised, aga kui su kõrval elab hull diktaator, siis sa ei saa eeldada, et seal [riigis] tehakse ratsionaalseid otsuseid. 

Me oleme palju teinud. Me oleme andnud relvi ja laskemoona. Me oleme teinud seda viisil, et oleme säilitanud oma kaitsevõime. Tegelikult on see isegi paranenud, sest näiteks relvadest ja laskemoonast oleme me andnud ära need relvad ja selle laskemoona, mille parim enne oli lähenemas. Ehk valik oleks olnud need kas lihtsalt hävitada või anda ukrainlastele, kes neid sihtotstarbeliselt kasutasid. Me võtsime vastu põgenikke, samamoodi nagu näiteks 1944 võttis eestlasi vastu Rootsi või hiljem võtsid teised riigid. 

Inimesed põgenevad hirmu tõttu ja tihtipeale on alguses paanika suur. Me teame, et väga paljud põgenikud ka Eestist on naasnud Ukrainasse. 

Kurb on see, et on inimesi, kes ütlevad, et ukrainlased ei ole ukrainlased, et nad on slaavlased, venekeelsed slaavlased. See on keele [mõttes] korrektne väide. Aga slaavlasi on hästi palju: tšehhid, poolakad ja nii edasi. Ukrainlaste venekeelsusel, vähemalt suurel osal sellest, on oma põhjused. See, et eestlased määravad rahvust keele järgi, ei tähenda, et seda teevad ilmtingimata ka teised rahvad. Või julgeb keegi väita, et iirlased, kes räägivad inglise keelt, ei ole iirlased? Selle loogika järgi ei tohiks Iiri Vabariiki ollagi. 

Meil on siin räägitud sellest, et me peame aitama ukrainlasi rohkem Ukrainas ja võib-olla mitte nii palju Eestis. See on teatud mõttes ka õige. Nüüd, kui me olemegi seda hakanud tegema erinevate finantsinstrumentidega, garantiide andmisega, intressimaksete tasumisega, et Ukraina riik saaks toimida, siis see enam ühele seltskonnale ei kõlba. Meile räägitakse, et ükski asi ei kõlba, aga meile ei öelda, mis siis sobib. Sõjaline abi ei sobi, põgenike aitamine ei sobi, ukrainlaste aitamine Ukrainas ei kõlba. 

Meile öeldakse, et teeme enne Eesti korda. Selle üle, milline see korras Eesti on, võime me muidugi diskuteerida, meil on sellest erinevad arusaamad. Aga ma julgen küll ka seda väita, et enamus Eesti inimesi [avaldas] sel aastal arusaama, et Eesti kordategemise kõige esimene element on see, et me peame tagama oma julgeoleku ja seda Ukraina kaudu. 

Me oleme täna kuulnud erinevaid põhjendusi ja kummalisi väiteid, ka väikseid eksitusi. Meil on neli eelnõu, üks nendest on jäänud seisma. Ma loodan, et see kolmas saab täna toe. See, mis seisab, algatati rahanduskomisjonis. Seda ei saa Vabariigi Valitsus usaldushääletusega siduda. See kokkulepe, väidetavalt kompromiss, mida meile pakuti, eeldas seda, et kaks eelnõu, mis, nagu me hääletustel nägime, on enamusele Riigikogust olulised, oleks tulnud kõrvale jätta. 

Riigikogu enamus on valmis Ukrainat aitama. Venemaa huvides on see, et Ukraina ebaõnnestuks. Venemaa huvides on see, et lääs loobuks Ukraina toetamisest ükskõik millisel viisil, sõjaliselt või rahaliselt. Rääkides sellest, et teeme kõigepealt Eesti korda, öeldakse tegelikult, et lõpetame Ukraina aitamise. Sõnad ja teod ei käi selles jutus üldse kokku. Aga kui on selline olukord, siis tuleb vaadata tegusid. [Me mäletame,] kuidas me vaatasime Nõukogude-aegset riiki, kus räägiti rahust, rahvaste sõprusest ja muust, demokraatiast ja vabadusest, mida tegelikult ei olnud. Nii et ma loodan, et Riigikogu enamus siiski toetab Ukraina abistamist ja toetamist väga erinevatel viisidel ja et meil jätkub energiat teha seda ka tulevikus. Need, kellel on teised iidolid, eks nemad võivad teha teise valiku. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised.

Head ametikaaslased! Me oleme eelnõu 336 juures ja alustame muudatusettepanekute läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1, esitanud juhtivkomisjon, seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 3, esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest. Muudatusettepanek nr 4, esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka antud ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepaneku nr 6 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka antud ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepaneku nr 8 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepaneku nr 9 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepaneku nr 10 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Head ametikaaslased, ma tänan teid teie abi, koostöö ja toe eest! Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.

Tulenevalt sellest on juhtivkomisjoni ettepanek viia läbi eelnõu 336 lõpphääletus. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 336. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 68, vastu 9, erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigigarantii andmine Euroopa Investeerimispangale Ukraina ülesehitamise toetamiseks" eelnõu 336 otsusena vastu võetud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde: Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine peaministri abikaasa osalusega äriühingu Venemaaga seotud äritegevuse asjaolude uurimiseks" eelnõu 307 esimene lugemine. (Helistab kella.) Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helir-Valdor Seedri. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Isamaa saadikurühma nimel tutvustan Riigikogu otsuse eelnõu. Hea meel on rõhutada, et just saadikurühma nimel. Meil millegipärast kodukord sätestab, et meil on fraktsioonid, selline võõrsõna. Saadikurühm on minu arvates väga hea eestikeelne nimetus. Fraktsiooni nimetuse võiksime kunagi, kui me jõuame niikaugele, et kodukorda ühiselt muutma hakkame, ikkagi eestikeelseks teha. Ma usun, et juhataja on sellega igati nõus.

Jah!

Me võiksime ka seda praktikat muuta, et Riigikogu esimeest siin saalis spiikriks nimetatakse. Meil ei ole sellist ametimeest, meil on Riigikogu esimees või juhataja või aseesimees, kuidas soovite. Me võime muidugi kasutada siin igasugu võõrsõnu, spiikri asemel tamada või hoopis midagi muud. Aga see selleks. 

Ma loodan, et sellesse eelnõusse suhtuvad koalitsioonisaadikud väga tõsiselt. Eelnevate eelnõude puhul selgus ju väga ilmekalt, et koalitsioonisaadikud mitte ei ole ühendanud ainult täitevvõimu ja parlamentaarse, seadusandliku võimu ning parlamentaarse arutelu siin mitmete päevakorrapunktide puhul sisuliselt välistanud, tegelikult seda parlamendi töö puhul üldse, see puudutab ka nii kodukorra kinnitamist kui ka tööd komisjonides, aga nagu selgub, rahanduskomisjon on otsustanud, et nad asuvad kohtuvõimu asemele ja otsustavad, mis on põhiseadusega kooskõlas ja mis mitte. Ehk otsustavad, millised muudatusettepanekud nende arvates on põhiseadusega kooskõlas, millised ei ole. Nii et meil on lausa juba täitevvõim, seadusandlik võim ja kohtuvõim ühendatud üheks löögirusikaks, mida juhib peaminister. 

Aga algatatav eelnõu just nimelt peaministrit puudutabki. See on väga tõsine teema, see on tegelikult ka julgeolekuteema, see on küsimus Eesti ühiskonna usaldusest valitsuse ja ka parlamendi töö vastu.

Isamaa saadikurühm on algatanud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine peaministri abikaasa osalusega äriühingu Venemaaga seotud äritegevuse asjaolude uurimiseks" eelnõu. Seda me teeme Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 20 alusel. Me näeme ette, et sellesse moodustatavasse komisjoni peaks kuuluma igast fraktsioonist üks esindaja, igast saadikurühmast üks esindaja, vastavalt saadikurühma enda ettepanekule. 

Komisjoni ülesanne on esiteks välja selgitada, kas peaminister teadis, et tema abikaasa osalusega äriühing teostab Venemaaga seotud äritegevust, kas see äritegevus on lõpetatud ning millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt tehti otsus see äritegevus lõpetada, juhul kui see nii on. Teiseks, välja selgitada, millistel asjaoludel ja tingimustel on peaminister andnud oma abikaasa osalusega äriühingule laenusid ja kas laenatud raha on kasutatud Venemaaga seotud äritegevuse finantseerimiseks. Kolmandaks, välja selgitada, milliseid intresse on peaminister oma abikaasa osalusega äriühingutele antud laenudelt saanud ja kas need intressid on olnud kooskõlas tavapäraste turutingimustega. Neljandaks, välja selgitada, millist äri on peaministri abikaasa osalusega äriühingud Venemaal ajanud ja kas selline äritegevus on alates Venemaa vastu sanktsioonide kehtestamisest olnud vastuolus nende sanktsioonide sisu ja eesmärkidega. Viiendaks, välja selgitada, milliseid erilubasid ja millistel asjaoludel on peaministri abikaasa osalusega äriühingutele antud Venemaaga seotud äritegevuseks ja kas peaminister on olnud nendest erilubadest ka teadlik. Kuuendaks, välja selgitada, kas Eesti julgeolekuasutused olid eelmainitud äritegevusest teadlikud ning kas nad informeerisid peaministrit või teisi kõrgeid riigiametnikke sellisest äritegevusest ja sellega kaasnevatest riskidest ja ohtudest. Seitsmendaks, kas peaministri suhtes on seaduse nõuete kohaselt tehtud julgeolekukontrolle ja millised on olnud nende julgeolekukontrollide tulemused, juhul kui neid on tehtud? Kaheksandaks, kas peaminister on andnud laene ka teistele äriühingutele ja isikutele ning kas ta on kõiki laene ja muid tehinguid seaduse kohaselt deklareerinud? Üheksandaks, esitada ettepanekuid õigusaktide ja vajaduse korral ka halduspraktika muutmiseks tulevikus, et vältida sarnaseid Eesti usaldusväärsust rikkuvaid juhtumeid. 

Me määratlesime eelnõu menetlusse andmise ajal ka komisjoni lõpptähtaja, mis ajaks need küsimused peaksid olema läbi arutatud ja koostatud ka lõppraport, millega Riigikogu liikmed ja avalikkus saaksid tutvuda. See [tähtaeg] on 15. jaanuar 2024, aga tänaseks päevaks ei ole see enam loomulikult realistlik. See eelnõu algatati juba mitmeid kuid tagasi, nii et seda kuupäeva tuleb kindlasti muuta, juhul kui eelnõu jääb menetlusse. Me väga loodame, et see eelnõu jääb menetlusse ja me saame ühiselt juhtivkomisjonis kokku leppida kuupäeva, mis komisjoni arvates võiks olla jõukohane ja kõige mõistlikum tähtaeg selle komisjoni tööst kokkuvõtete tegemiseks. 

Aga selle komisjoni moodustamise vajadus on täna veelgi suurem kui siis, kui me selle eelnõu algatasime. Nii selle skandaali, Vene vedude skandaali ilmsikstulemisel kui ka pärast seda ja ka pärast komisjoni moodustamise eelnõu algatamist on ju täiendavaid küsimusi järjest juurde tekkinud, aga vastuseid me juurde saanud ei ole. Tänaseks teame ka erinevatest komisjonidest, et inimesed ei ole soovinud neisse komisjonidesse tulla selgitusi ja aru andma. Korruptsioonikomisjonil on raskusi teatud informatsiooni kättesaamisega, mis puudutab peaministri Vene ärisid. Aga uurimiskomisjoni erinevus tavapärastest alatistest komisjonidest on ju see, et inimesed, kes on komisjoni kutsutud, peavad sinna tulema, muidu on nende suhtes võimalik rakendada sanktsioone, erinevalt tavapärasest alatisest komisjonist, kuhu kutsutud inimene võib tulla, aga võib ka tulemata jätta ja mingisugust otsest kohustust tal sinna tulla ei ole ja sanktsioone rakendada ka ei saa. Aga uurimiskomisjon sellist õigust omab ja seetõttu on [tema töö] kindlasti mõjukam, efektiivsem ja tulemuslikum. 

Komisjon kergendab ka peaministri tööd. Tegelikult on see peaministri enda huvides päris mitmest aspektist tulenevalt. Kõigepealt, peaminister ei pea siis loksuma erinevate komisjonide vahel. Me teame, et rahanduskomisjon on huvi tundnud ja kutsub välja, eks ole, riigieelarve kontrolli komisjon kutsub välja, korruptsioonikomisjon uurib, julgeolekuasutuste järelevalve komisjon uurib, põhiseaduskomisjonil on põhjust huvi tunda peaministri tegevuse vastu, et kas selline tegevus ka riigi põhiseaduslikku korda ohustab ja nii edasi. Mõistlik on kõik need tegevused koguda kokku ühte komisjoni ja kogu see uurimine viia läbi ühes komisjonis, siis ei pea ka peaminister kogu aeg käima erinevates komisjonides, millega on ju varasemalt probleeme tekkinud. Seda [teemat] on ka tõstatatud, et peaminister ei jõua paraku kõikidesse komisjonidesse. Nii et see on ajakasutuse, töö efektiivsuse ja parlamendi töö efektiivsuse tõstmise seisukohalt oluline. 

Teine aspekt on see, et see võimaldab hajutada kahtlusi. Kui komisjon jõuab lõpptulemusena järeldusele, et ei, mingit ebaseaduslikku tegevust pole olnud, mingit ebaeetilist tegevust pole olnud, kõik on väga korrektne, nii nagu peaminister ise väidab, siis see ju annab kinnitust peaministri sõnadele, juhul kui see nii on. Nii et see on ju peaministri kaitseks [mõeldud]. Juhul, kui see ei ole nii, [nagu peaminister väidab,] siis on meil põhjust vaadata otsa tegelikkusele ja nii nagu ka meie ettepanekus komisjoni ülesannete seas kirjas on, muuta kas halduspraktikat või viia seadusesse sisse muudatusi, et tulevikus taolisi juhtumeid vältida.

Nii et igal juhul on sellise komisjoni moodustamine praegu asjakohane ja me ei peaks seda ära unustama. Tulevad uued mured ja probleemid peale, tegeleme siin maksude, eelarvete ja paljude muude küsimustega ja julgeolekuküsimused võivad jääda täiesti unarusse. Ei-ei, see on väga aktuaalne küsimus. Sõda Venemaa ja Ukraina vahel on jätkuvalt aktuaalne. Küsimus on jätkuvalt Eesti julgeolekus. See ei ole oma aktuaalsust kaotanud. Niisugused kahtlased ärid Venemaaga, mille kohta on ajakirjanduses küsimusi tõstatatud, on jätkuvalt Eesti julgeoleku küsimus ja seda nii kõrgel tasemel kui peaministri perekond. 

Nii et see ei ole aegunud küsimus. Kui mõni Riigikogu liige arvab, et me oleme nendel teemadel siin juba rääkinud, üks või teine eelnõu on maha hääletatud ja sellega on ka see teema ja selle aktuaalsus kadunud, siis ei ole. 

Nii et ma kutsun Riigikogu liikmeid üles vastutustundlikult seda eelnõu menetlema, jätma kõrvale koalitsiooni ja opositsiooni rindejoone. Julgeolekuküsimused on olnud seni suurel määral koalitsiooni ja opositsiooni ülesed küsimused, mitte küll täielikult, aga suurel määral siiski, see valdkond on olnud nii-öelda poliitiliste vastasseisude ülene. Ma väga loodan, et me suudame seda ettepanekut sellisel kujul ka menetleda ja et me ei muutu lihtsalt mugavusparlamendiks, kus me sellest võib-olla natukene ebamugavast küsimusest püüame mööda minna. 

Koalitsioonisaadikud ja peaminister ise on alati rõhutanud teaduspõhisust ja teadmistepõhisust. Ma arvan, et teadmine on alati parem kui mitteteadmine ja selle komisjoni [tegevus] on suunatud sellele, et rohkem teada, saada vastused küsimustele, millele me tänaseks vastuseid saanud ei ole ja mis on siin komisjoni algatamise eelnõus ilusasti välja toodud.

Kohe ütlen, et algataja on igati valmis ka koostööks. Kui on ettepanekuid, millega eelnõu täiendada, lisada veel ülesandeid, mis vajavad läbitöötamist, ja küsimusi, mis vajavad uurimist, siis me oleme selleks avatud. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud kolleeg konkureerivast saadikurühmast! Ütlen ette ära, et ma loomulikult toetan selle komisjoni tegemist, need argumendid käisid ju siit just kõik läbi. Mul on muidugi väike mure. Kõigile neile küsimustele, mis ka siin eelnõus on tõstatatud, muidugi ammendavat vastust ei ole. Enam-vähem avalik teadmine on olemas, et loomulikult ajas peaministri abikaasa Venemaal äri, peaminister laenas selleks raha, sai selle pealt intressitulu ja oleks pidanud ammu tagasi astuma. Skandaal oleks igas normaalses riigis viinud vähemalt peaministri ametist, keskmise normaalsusega riigis oleks võib-olla viinud ka valitsuse ametist, aga näe, meil siin tiksub kõik rõõmsalt edasi. [Tema] enda parlamendierakond kinnitas ta kongressil uuesti esimeheks ja koalitsioonikaaslased lasevad tal edasi tiksuda. Kas see komisjon saaks tuua siin mingit kvalitatiivset muutust?

Te ütlesite oma küsimuses, et teil on väike mure. Minu jaoks on see suur mure, see ei olegi väike mure. Aga noh, kui üldse ei loodaks, et see annab midagi juurde ja loob suuremat selgust, siis me selle komisjoni [eelnõuga] siin ei oleks. Kas siis lihtsameelsusest või idealismist või millest iganes, aga me siiski loodame, et juhul, kui sünnib ime ja see komisjon peaks moodustatama, siis tõesti on võimalik rohkem teada saada just sel teel, et me saame tuua Riigikogu komisjoni ette need inimesed, kes ei ole tahtnud teiste komisjonide ette tulla. Me teame, et selliseid inimesi on. Nii et see on kindlasti lisaväärtus, juhul kui selline komisjon moodustatakse.

Nagu ma ütlesin, protsessi käigus on ju järjest küsimusi juurde tulnud. Ma tean, et näiteks korruptsioonikomisjon ei ole saanud peaministri tuludeklaratsioonide kohta informatsiooni, mida nad on küsinud. Ma arvan, et ka sellele protsessile aitaks see komisjon uurimiskomisjonina kaasa, kui me selle moodustame. Nii et ma siiski arvan, et sellest oleks abi, kui selline komisjon moodustatakse, ka seni [vastamata] jäänud küsimustele vastuse saamise seisukohalt.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Isamaa fraktsiooni, saadikurühma juht! Minu küsimus puudutab meediakajastust. Nimelt loen ma ERR‑i uudisest, et Eesti Päevalehele on kirjutanud arvamusloo psühhiaater ja kunagine filosoofiaõppejõud Valdar Parve. Ta analüüsis, kust võis tulla Kaja Kallase raha, mille ta laenas oma mehele Arvo Hallikule, ja nimetas seal võimalusena ka seda, et Arvo Hallik on variosanik Kaja Kallasega seotud firmas. Selle peale sai ta nõudekirja, maksis raha ära ja palus vabandust, kuna ta ei julgenud võimuperekonnaga vastuollu minna. Seda kutsuvad ajakirjanikud SLAPP-iks ehk vaigistuskaebuseks: palgatakse tuntud advokaat, et vaigistada kriitikut. Mida teie arvate, kas me võiksime Riigikogus korraldada jõulude eel Valdar Parvele korjanduse ja maksta Kaja Kallase mehele makstud raha tagasi tuntud õppejõule, kes kannatas selles juhtumis nii-öelda vaigistamiskriitika tõttu päris oluliselt, seda ka hingeliselt?

Aitäh küsimuse eest! Igasugune heategevus, eriti enne jõule, on minu arvates väga tänuväärne. Nii et kui meil on võimalus aidata inimesi, kes on kannatanud – ma olen teiega nõus, et moraalseid ja psühholoogilisi üleelamisi sellel inimesel kindlasti on olnud –, ja kui Riigikogu liikmete hulgas on selliseid julgeid, heatahtlikke, ausaid ja abivalmis inimesi, kes sellise aktsiooniga on valmis ühinema või seda eest vedama, siis mina pean seda igati kohaseks. Aga see ei ole nüüd küll selle eelnõu sisuga seotud. See ei ole otseselt selle eelnõuga seotud, aga ma arvan, et enne jõule, miks mitte, väga hea mõte.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! See eelnõu on jälle jõudnud siia saali hiljem, kui normid ette näeks. Kas ka selles võib aimata teatavat soovi summutada kõik need uurimised? Veel rohkem hakkasin ma mõtlema sellele, kas võib olla nii, et peaminister mõjutab Riigikogu tööd selles mõttes, näiteks oma fraktsiooni kaudu, et pidurdada selliseid asju. Mis sinu hinnang sellele on? 

Teiseks hakkasin ma mõtlema terviseaspektile. Võtame näiteks kolleeg Keldo. Ta on noor mees ja mina usun, et aus mees. Kui ta nüüd saab aru, et see asi on halb, aga erakonna juht mõjutab teda, et ärme uuri, siis tal võib ju päris raske olla sellise stressiga toime tulla. Kuidas sa hindad neid aspekte?

Aitäh! Kas peaminister kuidagi mõjutab parlamendi tööd, et lausa [rikutaks] põhiseadust? Ma arvan, et see oli küsimuse mõte. Aus ja otsekohene vastus on, et jah, loomulikult. Samal arvamusel on ju ka Vabariigi President, kes jättis välja kuulutamata ühe seaduse, selgelt väljendades oma seisukohta, et liiga sage seaduseelnõude usaldus[küsimusega] sidumine on põhiseadusega vastuolus. Eks me nüüd näeme. Parlamendikoalitsiooni enamus jäi endale kindlaks. Presidendil on nüüd otsustamise koht, kas ta sellele väljapressimisele allub ja kuulutab eelnõu välja või läheb Riigikohtusse. Kuigi ma möönan, et ka Riigikohus saab olema sel juhul väga keerulises seisus, sest lõpuks see eelnõu, mis vastu võeti, ei olnudki ju usaldus[küsimusega] seotud. Kodukord võimaldab sellist žongleerimist. 

Aga ma siiski kordan üle selle, mida ma olen siin ka varem öelnud. Need kaks Riigikohtu otsust, mis puudutasid Riigikogu kodu‑ ja töökorda ja obstruktsiooni siin Riigikogus, on Riigikohtu otsustena leidnud Riigikogu juhatuse mõne liikme ja koalitsiooni liikme poolt väga avarat tõlgendamist. Me tänagi kuulsime, kuidas Riigikogu aseesimees Toomas Kivimägi tõlgendas seda Riigikohtu otsust sisuliselt sellisena, et meil enam kodu‑ ja töökorra seadus ei kehtigi, et parlamendi sujuva töö huvides võib vaadata mööda seadustest, võib vaadata mööda põhiseadusest – oluline on, et parlament töötaks. Kui komisjon leiab, et üks või teine seadus või muudatusettepanek ei ole põhiseadusega kooskõlas, siis nemad hääletavad, et see ei olegi põhiseadusega kooskõlas, asuvad Riigikohtu asemele, asuvad lihtsalt kohtuvõimu asemele Eesti Vabariigis. Loomulikult mõjutab selline käitumine parlamendi tegevust ja sisuliselt tasalülitab parlamendi. See on asja üks pool ja üks aspekt. Kui 21 eelnõu on praegune valitsus praeguse peaministri juhtimisel otsustanud siduda usaldus[küsimusega] ja saatnud need siia nagu konveieril, siis see ei ole enam parlamentarism, mis meil Eesti Vabariigis toimub.

Aga teine asi ongi seesama kodukord, millele ma viitasin. Jah, praegu me juba näeme nii päevakorra kinnitamisel kui ka eelnõude ja arupärimiste saali saatmisel, et seda kõike oleks võimalik teha ka obstruktsiooni rakendamise olukorras kooskõlas põhiseadusega, nii, et pannakse päevakorda, kuigi päevakorda ei suudeta [istungi ajal] läbi menetleda. See vähemalt näitaks üles tahet, et me korraldame parlamendi tööd kooskõlas kodu‑ ja töökorraga ja kooskõlas põhiseadusega. Kui tõesti ei jõua, siis ei jõua. Siis need [eelnõud] nihkuvad järgmisse nädalasse. Kiireloomulisi eelnõusid on alati olnud võimalik uue nädala alguses enne päevakorra kinnitamist päevakorda juurde panna. Selline käsitlus oleks minu arusaamise kohaselt palju rohkem kooskõlas põhiseadusega ja kehtiva kodukorraga kui praegune lihtsalt ignorantne suhtumine, et me neid eelnõusid siia suurde saali üldse ei saadagi. Minu arvates ei ole see korrektne, see näitab üleolevat suhtumist ja mitte head tahet teha koostööd.

Nii et vastus on jah. Valitsuskoalitsioon ja valitsus eesotsas peaministriga töötab praegu parlamentarismile vastu.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me teame, et korruptsioonivastane erikomisjon on ka peaaegu kõiki neid teemasid käsitlenud, on nõudnud dokumente ja palju muudki. Korruptsioonikomisjonil on täiesti õigus saada neid dokumente kätte ja saada ka vastuseid. Aga kuna see pole nii läinud, siis eks see näitab ju mõndagi, samuti see, et Kaja Kallas pole hoolimata kõigest tagasi astunud. See näitab juba mõndagi.  

On veel üks indikatsioon. Nüüdseks teame, et põhiseaduskomisjonis arutati petititsiooni ja lükati see sahtlisse, sellel petitsioonil on 28 000 allkirja ja sellega nõutakse Kaja Kallase tagasiastumist. Hiljuti anti ka Riigikogu esimehele üle 30 000 allkirja, neid andnud inimesed samuti tahavad, et Kaja Kallas astuks tagasi. TV3 uudistes ütles Jürgen Ligi aga selle petitsiooni kohta, et nad ei võta seda teemat arutadagi, nad ei taha, et valitsused nii tihti vahetuvad. Kuidas suhtuda sellisesse väljaütlemisse? Kui seda komisjoni ei tule, kas võib arvata …

(Helistab kella.) Hea küsija, teie aeg! Palun vastata!

… et sellepärast, kuna Jürgen Ligi ütleb, et nad ei võta seda teemat arutadagi? 

Aitäh! Jah, eks see ole eelkõige väljend rahvaalgatuste kohta. Tõepoolest, põhiseaduskomisjon arutas seda petitsiooni või algatust, mis nõudis Kaja Kallase tagasiastumist peaministri ametikohalt. Põhiseaduskomisjon hääletas koalitsiooni häältega selle maha ja sinna see arutelu jäi. Nüüd on siis uus algatus, kus on isegi mõni tuhat allkirja rohkem. Küllap ka see jõuab ühel hetkel põhiseaduskomisjoni ja karta võib, et sellega käitutakse analoogselt ehk midagi enamat ei juhtu. 

Aga see ilmestab lihtsalt seda tegevuste jada, mida praegune valitsus on viljelenud. Ta ignoreerib ühiskonna erinevaid sihtrühmasid ja väldib dialoogi oma rahvaga. Ettevõtjad tegid mõni kuu tagasi avaliku pöördumise, kus nad kurtsid, et valitsus nendega ei arvesta, ei kuula neid ära. Erinevad sihtrühmad on saatnud Riigikogu liikmetele ja komisjonidele kirju, mida me kõik oleme lugenud, kus kurdetakse, et seadusloomeprotsessis antakse ebanormaalselt lühikesed kooskõlastusajad, kui üldse antakse mingisuguseid kooskõlastusaegasid ja kui üldse kuulatakse ära ühte või teist osapoolt. Või tuletame meelde mõnda eelnõu, kus kooskõlastustabelis on kirjas, et valitsus langetab enne otsuse ja pärast otsuse langetamist viiakse läbi analüüsid ja uurimused. Mitme eelnõu puhul, muide, on see isegi seletuskirja juurde lisatud kooskõlastustabelis öeldud, nii et kõik saavad vaadata, kui külma kõhuga niisugustesse asjadesse suhtutakse. 

Mina arvan, et see väljendab lihtsalt praeguse valitsuse suhtumist nendesse probleemidesse ja sihtrühmadesse. Lihtsam ja kergem on vältida dialoogi erinevate sihtrühmadega. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Isamaa saadikurühma juht Helir-Valdor Seeder! See uurimiskomisjon on väga vajalik. Me nägime ju, et Eesti rahvas mitu kuud kannatas valedega võimule tulnud valitsuse maksutõusuplaane, kannatas lastega perede alandamist, kuni Eesti rahvas nägi, et peaministri enda perekonnas valitseb topeltmoraal Venemaaga äri ajamise suhtes. Siis rahvas enam peaministrit ei usaldanud. Me näeme, et see ei morjenda peaministrit ega ka Reformierakonda. Suure tõenäosusega tullakse siia saali koos koalitsioonipartneritega ja hääletatakse see vajalik uurimiskomisjon maha. Me nägime siin korduvalt, kui eelarvega seotud eelnõusid pandi usaldushääletusele juba paarikümnel korral. Aga mina küsin: mis on teie edasine plaan? Me peame ju valitsuse usaldus[väärsuse] kuidagi rööbastele tagasi saama, see on Eesti riigi jaoks vajalik. Mis on teie järgmised sammud sellisel juhul?

Aitäh! No see eelnõu puudutab konkreetselt ikkagi peaministri perekonna Vene-suunalist äri. Me tahame selle kohta täiendavat informatsiooni. Me teame, milline on ühiskonna hoiak ja arvamus selles küsimuses. See on ülimalt negatiivne. Me teame, et see on olnud üks põhjusi, miks usaldus valitsuse ja ma julgen öelda, et kogu parlamendi ja riigi kui terviku vastu on rahva silmis tugevalt kannatada saanud. Nii et me ikkagi loodame ja püüame veenda koalitsioonisaadikuid, et seda saab parlament teha oma usaldus[väärsuse] päästmiseks ja taastamiseks ning me suudame moodustada sellise uurimiskomisjoni, mis näitab, et me avatult tahame tegeleda keeruliste küsimustega ja et parlament teostab ka sisulist ja tegelikku järelevalvet täitevvõimu üle, mis on parlamendi üks kõige olulisemaid ülesandeid, ning et selle komisjoni raames me suudame need ülesanded täita ja eesmärgid ellu viia.  

Aga kui see ei peaks õnnestuma, siis kogu selle poliitilise vastasseisu lahenduseks saab ikkagi olema poliitiline suhtlemine ja läbirääkimised koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Ega siin ei ole ju võimalik leida mingisugust teist lahendust, mis oleks ka sisuline ja annaks võimaluse sellest patiseisust väljuda. See, et me otsime siin mingisuguseid juriidilisi nüansse, ühelt poolt rakendame obstruktsiooni ja teiselt poolt püüame põhiseadust ning kodu‑ ja töökorda eirates sellest mööda minna, leida juriidilisi lahendusi ja võtta jõuga erinevaid seadusi vastu, ei vii tegelikult soovitud tulemuseni, juhul kui on tegemist sellise poliitilise vastasseisuga. 

See eeldab läbirääkimiste laua taha istumist, mida me oleme korduvalt soovinud. Isamaa on teinud korduvalt ettepaneku peaministrile ja teistele erakonnaesimeestele, et me saaksime kokku. Kaheksa kuud on möödunud koalitsioonilepingu sõlmimisest ja selle poliitika elluviimise [algusest]. Kui oli selgunud, mida valitsuskoalitsioon valimiste järel ellu hakkab viima, siis [me nägime], et see on kardinaalselt erinev sellest, mida oli lubatud. See oli lausa vastuolus nende valimiseelsete lubadustega. Me oleme seejärel teinud korduvalt ettepanekut, et erakondade esimehed, peaminister sealhulgas, istuksid ühise laua taha. Peaministri soovimatus on olnud see [põhjus], miks ei ole saadud kokku rohkem kui ühe korra.  

Nii et meie järgmised tegevused peaksid loomulikult olema need, et istuda läbirääkimiste laua taha ja otsida ühisosa. See on parlamentaarse väitluse ja debati normaalne osa. See on täiesti normaalne. Vaatame meie demokraatlikke naaberriike. Seal istutakse nädalate ja kuude viisi, räägitakse läbi. Peaminister võiks õppida ka ülemkogust ja ministrite nõukogust Euroopa Liidus. Seal istutakse ka ööd ja päevad ümber laua, otsitakse konsensust isegi siis, kui 26‑st või 27 liikmesriigist vaid üks on teistsugusel arvamusel. Selle ühega räägitakse läbi konsensuse otsimise nimel kuude kaupa, riigijuhid ja riigipead tulevad kokku, nad ei pea liigseks seda teha. Aga meile öeldakse, et aga kui ühe või teise opositsioonierakonna liige on ajalehes midagi öelnud, siis ei olegi enam üldse vajadust läbirääkimiste laua taha istuda, et me oleme ühe korra kaheksa kuu jooksul juba kokku saanud, rohkem ei olegi meil millestki rääkida. Kui niisugune on hoiak ja suhtumine, siis loomulikult ei leita lahendusi.  

Aga mina siiski usun, et parlamentaarne demokraatia on palju laiem. Mõned Riigikogu juhatuse liikmed tõlgendavad, et võibki laiemalt tõlgendada. Aga tõlgendame siis laiemalt ja käsitleme nii, et parlamentaarne demokraatia haarab endasse ka läbirääkimisi, poliitilisi läbirääkimisi koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Vaat see ei mahu kuidagi kodu‑ ja töökorra raamidesse ega põhiseaduse raamidesse, vaat selline läbirääkimine ei mahu! Kodu‑ ja töökorrast möödavaatamine, seadus[eelnõude] mittesaatmine suurde saali, muudatusettepanekute põhiseadusvastaseks kuulutamine, kõik see mahub parlamentarismi raamide sisse, aga läbirääkimised mandaadi saanud erakondade ja poliitikute vahel, vaat see enam parlamentaarsesse kultuuri ja parlamentaarsesse demokraatiasse ei mahu – minu arvates on see täiesti äraspidine. 

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Loomulikult võib Riigikogu uurimiskomisjoni teha, aga kui me tahame ikkagi õigusriik olla, siis on meil olemas selline asutus nagu prokuratuur, kes tõelises õigusriigis iseenesestmõistetavalt sellise teemaga tegeleks, kui on kaalul Eesti rahvusvaheline maine. Meie prokuratuur muidugi tegeleb üheksaeurose juukselõikusega kümme aastat jutti. Peaaegu iga päev me loeme, kuidas mõeldakse välja uusi kuritegusid, kuigi rikkumist tegelikult kuskil ei ole. Aga Kaja Kallase perekonna Vene äri suhtes prokuratuur ei kuule ega näe midagi. Kas teil on informatsiooni, miks prokuratuur seda teemat ei taha, ütleme, arutada ja õigusriigile kohaselt käituda, miks on vaja tugineda ainult Riigikogu uurimiskomisjonile, kui hakatakse neid küsimusi uurima?

Aitäh küsimuse eest! No vaevalt mul on mingit täiendavat informatsiooni, mis teile teada ei ole. Eks mul ole samad küsimused tekkinud. Ma arvan, et uurimiskomisjoni üks rolle ju ongi täitevvõimuasutuste üle järelevalve teostamine. See on ka üks eesmärke. Võib-olla me saame selle komisjoni töö käigus rohkem selgust ja teie küsimusele ka vastuse. Lõppude lõpuks on uurimiskomisjonil ka lõppraportit koostades võimalus esitada oma ettepanekuid uurimisasutustele. See võimalus on sellel komisjonil kindlasti olemas, nii et ma arvan, et see aitab kaasa selguse saamisele. Aga mul mingit täiendavat informatsiooni küll ei ole. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt tahaksin teie hinnangut valitseja tööle. Ma ise ütlen, et mina olen valitseja Kaja Kallase tööga väga rahulolematu. Miks ma seda [arvan] ja palun ka teil [arvamus öelda]? Ta on korruptsioonikomisjonis ja avalikult rääkinud, et need vahendid, mida ta laenas oma abikaasale, pärinevad sellest ajast, kui ta oli väga andekas ja hea advokaat. Seda ei ole kahjuks võimalik enam kellelgi tuvastada. Neid tuludeklaratsioone ei soostunud peaminister ise meile korruptsioonikomisjoni saatma ja me ei saanud neid ka maksuametist, mistõttu see tema hea töö jääb mingil põhjusel saladusloori alla. Lihtsalt, et ta tulevikus ei saaks rääkida, et tegemist oli hea peaministriga, oleks minu meelest mõistlik ka teistel inimestel hinnang anda, mis muidugi ei tähenda, et inimene ise oma tööle teistsugust hinnangut anda ei või. 

Aga veel korra sellest uurimiskomisjonist ja ärist. Eestis on sanktsioneeritud need kaubad, nii need pudelikesed kui ka metall-lehed, ja siis tuli välja, et see ettevõte hakkas tegelema mingi poolfabrikaadiga. Kas on teada, mis kaupa see ettevõte siis Venemaale viis?

Aitäh! Siin oli mitu küsimust. Kõigepealt ma annaksin oma hinnangu. Ma võin anda nii oma hinnangu kui ka algatajate kollektiivse hinnangu, kuna ma esindan siin algatajaid ja ka meie usalduskrediit peaministri suhtes on otsas.  

Viimased arvamusküsitlused ju näitavad, et üle 70% – üle 70%! – Eesti inimestest arvavad, et peaminister on kaotanud usalduse ja peaks tagasi astuma. Nii et see ei ole mingisugune opositsiooni jonniajamine või politikaanlus, vaid me näeme, et pärast valimisi, pärast kõigi nende faktide ilmsikstulekut ja selle poliitika elluviimise algust, mida praegune koalitsioon on ellu viima hakanud, on avalik arvamus ja hoiak muutunud. See on ka julgeolekuküsimus. Nagu uurimistulemused näitavad, sellel sajandil ei ole valitsuskoalitsioonil, mitte ühelgi valitsuskoalitsioonil, kes on olnud Eestis sellel sajandil võimul, olnud nii madalat rahva toetust. Seda praeguses julgeolekupoliitilises olukorras, mis Euroopas on, muudest kriisidest rääkimata. Ja kõige nõrgem, kõige nõrgem usaldus! See on ka osa julgeolekuküsimusest. 

Nüüd see peaministri laen. Peaminister on kogu aeg öelnud, et tema ei tea oma abikaasa äridest mitte midagi ja see laen on ka tema isiklik asi. No vaat ei ole isiklik asi, kui ta annab laenu ärile, mida [aetakse] sõja ajal Venemaal, ja on seatud kahtluse alla, et see võib olla vastuolus sanktsioonidega. Neile küsimustele ja kahtlustustele ei ole me saanud korrektseid vastuseid. Siis ei ole see sugugi isiklik asi. Peaminister andis laenu, nagu me teame, juriidilisele isikule. Mina ei tea, et ta oleks abielus juriidilise isikuga. Nii et ei ole see sugugi nii isiklik asi, et selle vastu ei peaks tundma huvi ei korruptsioonikomisjon ega vastav uurimiskomisjon.  

Nüüd see, mis puudutab seda toodangut. Jah, see toodang on millekski moondunud, kui sanktsioonide rakendamisest hoolimata aetakse äri edasi – nii me oleme aru saanud kõikidest kättesaadud dokumentidest ja aruannetest, nii palju, kui see on võimalik olnud –, see toodang on moondunud millekski taoliseks, mis justkui sanktsioonide alla ei lähe. Aga see on hea küsimus, minu arvates on see üks nendest küsimustest, mida see uurimiskomisjon uurima peaks ja millele me peaksime vastuse saama. See on toodud siin lausa eraldi punktina välja. Mina täna ei oska vastata teie küsimusele, aga ma loodan, et uurimiskomisjon teeb selle selgeks ja siis me saame ka sellele küsimusele vastuse.

Anti Poolamets, palun!

Suur tänu, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Tänan väga, et te sellise teemaga siin puldis olete. Kas te teate, mis asi on Hispaania häbi? Hispaania häbi on häbi teiste tegevuse pärast. Mina tunnen kogu aeg seda Hispaania häbi, sest meil istub ikka võimul peaminister, kes on täiel määral vahele jäänud Vene äriga. Sümboolne hetk oli, kui ta istus Metaprindis ja tema ees oli slaid, kus oli kirjas Sankt-Peterburg. Haledamat vahelejäämist on raske ette kujutada. 

Aga küsimus seondub rahvusvahelise mainega. Me olime kunagi eestkõnelejad, aga praegu jätame äärmiselt variserliku mulje, kui me seda asja edasi ei uuri, me jätame saamatu väikeriigi mulje, kes ei võta neid asju tõsiselt. Ma ei tea, kuskil Albaanias võib-olla käivad asjad niimoodi.

Aitäh! Me ei tohiks oma menetluse käigus Albaaniat kuidagi solvata. Ma olen teiega nõus, et me ei tohi muutuda mugavusparlamendiks. Kui me uurime kõrgete riigiametnike, kuni peaministrini välja, tegevust ja kahtlustusi, mida on ju ajakirjanduses välja toodud, mida ei ole kuri opositsioon ise välja mõelnud, siis see näitab meie läbipaistvust, avatust ja usaldus[väärsust] nii siseriiklikult, oma kodanike jaoks, kui ka rahvusvahelises suhtlemises.

Eesti on väike riik, kelle kõige suurem relv rahvusvahelises suhtlemises on usaldus[väärsus]. Usaldus[väärsus] ja veel kord usaldus[väärsus]. Me ei ole mingisugune suur majandusvõim, me ei ole suur poliitiline võim, me ei ole suur sõjaline võim. Just nimelt usaldus[väärsus] ja rahvusvaheline õigus, reeglitest kinnipidamine, sanktsioonidest kinnipidamine – see on Eesti relv rahvusvahelises suhtlemises. Sellest [tuleneb] osaliselt ka Eesti edu. Tuletame meelde, et iseseisvuse taastamisest alates me oleme olnud usaldusväärne, avatud, lääne demokraatiale orienteeritud riik. Kui me nüüd saame endale sellise suletud, varjatud, korruptsiooniküsimustega mittetegeleva riigi kuvandi, siis see kindlasti meie usaldusväärsust nii siseriiklikult kui ka rahvusvahelises suhtlemises vähendab.

Kahetsusväärselt oleme juba oma maines kindlasti oluliselt kaotanud. Aga ma veel kord rõhutan: minu arvates on ka peaministri huvides see, et see komisjon moodustataks ja see komisjon selgitaks nii palju kui võimalik välja tõe. See kaitseks ka peaministrit ja suurendaks Eesti riigi usaldusväärsust ja autoriteeti rahvusvahelises suhtlemises. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Viimase lausega te tegelikult vastasite minu küsimusele, aga ma kordan üle. Kui see idavedude skandaal puhkes, siis Kaja Kallas ütles, et Stark Logistics teeb viimaseid vedusid, kuni septembrikuuks on partner ümber kolitud. Ma küsisin tema käest mõned nädalad tagasi, kas ta on kursis, kas Stark Logistics on need veod lõpetanud. Peaminister Kaja Kallas vastas nii: "Aitäh! Stark Logisticsi asju peate küsima nende käest. Mina ei saa vastata ühegi ettevõtte tegevuse kohta. Ja ma võin ka teile eraldi öelda, et tegelikult see absoluutselt peaministri pädevusse ei kuulu. Kas nad veavad või ei vea, võite küsida sealt." Ehk kui peaminister asjaolude kokkulangemisel istuks siin saalis …

Hea küsija, teie aeg!

… kuidas te hindate, kas ta hääletaks selle komisjoni moodustamise poolt või mitte?

Aitäh! No mina ei oska vastata sellele küsimusele, et kui peaminister istuks siin saalis, kuidas ta siis hääletaks, kas poolt või vastu, või kas ta taandaks ennast sellest protsessist. Üldiselt on olnud siin parlamendis üldreegel, siin on küll olnud vist ka erandeid, aga üldreegel on olnud, kui näiteks õiguskantsler on teinud ettepaneku ühelt või teiselt Riigikogu liikmelt saadikupuutumatus ära võtta, et siis Riigikogu liikmed kõik ühiselt, sealhulgas isik, keda see puudutab, on toetanud seda, et ta saaks õiguse ausale kohtupidamisele, et kahtlused ei jääks õhku, et süüdistused ei jääks õhku, vaid oleks võimalik läbi viia aus kohtupidamine. Ma arvan, et see on õigusriigile igati kohane ja omane. Sellest loogikast lähtudes mina väga loodan – ma nüüd hüpoteetiliselt väidan –, et ka selle uurimiskomisjoni puhul, selleks et välja selgitataks tõde, ka asjasse puutuv isik on ise huvitatud, et selline komisjon moodustataks. See on minu loogika, aga ma ei tea, kas peaminister seda loogikat jagaks või mitte. Ma tema eest vastamisel jään küll võlgu ja jätan selle küsimuse talle vastata. 

 Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma just lugesin lõpuni Clyde Kulli raamatu "Suursaadik on kadunud", kus ta väga avatult kirjeldab kapo uurimismeetodeid ja menetlusprotsessi ning räägib, kuidas tema riigisaladuse loa pikendamise või õigemini mittepikendamise põhjendamisel mindi tagasi nii Nõukogude aega kui ka 1990. aastate alguse dokumentide juurde. Me oleme küsinud kapolt Kaja Kallase riigisaladuse loa ja NATO saladuste loa pikendamise kohta, mis oleks pidanud toimuma ajal, kui toimusid need veod, kuigi kehtisid sanktsioonid. Kapo on piinlikult vältinud Kaja Kallase teema käsitlemist. Tegelikult peaks sellega just nimelt tegelema, sest meedias ilmunu põhjal oleks uurimiseks alust küll ja küll. 

Kaja Kallas ise on väitnud – me rääkisime enne tagasiastumisest –, et tema ei saa tagasi astuda, sest siis tema ei saa ennast enam kaitsta. Selles valguses peab seda tõlgendama nii, et ta ei saa tagasi astuda, sest kapo ja prokuratuur ei saa siis teda enam kaitsta. Kui see komisjon saaks moodustatud ja Kaja Kallas astuks tagasi, kas siis oleks komisjonil võimalik seda teemat rohkem uurida?

Aitäh! Mina olen ka selle Clyde Kulli raamatu läbi lugenud. Eks seal tekib mitmeid küsimusi. See on üks vaade nendele asjadele. Küll oleks huvitav ka teiste osapoolte kommentaare ja selgitusi saada, aga see selleks.  

Mis puudutab riigisaladuse luba ja muid küsimusi seoses peaministriga, siis ka meie fraktsioon, meie saadikurühm, on kohtunud mitmete uurimisasutuste esindajatega ja püüdnud selles teemas selgust saada. Meil on jäänud küsimusi õhku. Ega me ei ole saanud kõikidele küsimustele vastuseid, ütlen kohe. Me ei ole saanud kõikidele küsimustele ammendavaid vastuseid, meil on tekkinud veel rida küsimusi.  

Jah, üks uurimiskomisjoni ülesandeid ongi ju see – see on ka siin eelnõus kirjas –, et me soovime selles küsimuses selgust ja sellele vastust saada. See on selles mõttes oluline, et mitme teise aspekti pealt on tõstatatud küsimus, et ilmselt vajavad ka õigusaktid muutmist. Tänane õigusruum ei ole piisavalt üheselt mõistetav, liiga suur ruum jääb tõlgendavale halduspraktikale, mis puudutab riigisaladuse luba, eriti selle pikendamist, et milline siis see menetlus peaks olema. Nii et ma arvan, et selle uurimiskomisjoni lisaväärtus, lisaks selguse saamisele konkreetse juhtumi puhul, on ka see, et me saame ettepanekuid, milliseid seaduste osi oleks vaja täiendada ja muuta.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kaja Kallas on siin saalis, kui tema käest on küsitud selle Vene äri kohta, mille pealt tema ka intressitulu teenis, öelnud, et see on tema eraelu ja tema oma eraelu [kohta käivatele] küsimustele ei pea vastama. Kui teil on plaanis teha see uurimiskomisjon, mis on loomulikult igati tervitatav, siis mis seisukohal te olete? Kas te uurimiskomisjoni eestvedajana leiaksite, et see on peaministri eraelu, kuigi see puudutab tervet Eesti riiki ja Eesti rahvusvahelist mainet, või on see ikkagi riiklik küsimus, see ei ole ainult Kaja Kallase personaalküsimus?

Aitäh! Ei, see komisjon kindlasti Kaja Kallase eraelu, mis on tõepoolest eraelu, uurima ei hakka ja sellega tegelema ei hakka. Ütlen kohe, et see komisjon ei hakka kindlasti asendama erinevaid uurimisorganeid – sellist pädevust sellel komisjonil ei ole – ja ei asu ka kohtuvõimu asemele. Küll aga see, mis puudutab Kaja Kallase perekonna Vene äri, ei ole Kaja Kallase isiklik asi ja eraelu. Peab väga selgelt aru andma, et peaministri selline tegevus ei ole tema eraeluline küsimus, mida ei peaks vastavad uurimisorganid või ka see uurimiskomisjon uurima. Alates nendest laenuandmistest, deklareerimistest, kus, me saame aru, on ka segadust, et kõik seaduses ettenähtud kohustused ei olnud õigel ajal deklareeritud ja nii edasi – need ei ole eraasjad. See tuleneb seadusest, need on täiesti avalikud asjad ja vajavad uurimist. Siin on vaja meil selgust saada ja sellega see uurimiskomisjon peaks tegelema.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Eesti on väga kiiduväärselt ja ma ütleksin, et ka tõhusalt seisnud Ukraina eest, et Ukrainale antaks abi, teda toetataks, et kehtestataks sanktsioone. Eesti on olnud vaieldamatult siin üks eestkõneleja ja me teame, et seda kõikidel tasanditel: Riigikogu, valitsus ja nii edasi ja nii edasi. Endise Riigikogu esimehe ja praeguse väliskomisjoni liikmena on mul olnud väga palju kontakte välismaiste kolleegidega, kes on küsinud, kuidas on võimalik selline olukord, et peaminister räägib ühte juttu, aga teod on teised, ja seda saadab ainult üks häma ja vale. Mis sa arvad, kuivõrd see komisjoni loomine aitaks kaasa meie usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse taastamisele?

Aitäh! Ma olen siin ka varasematele küsijatele vastanud, et kindlasti aitab. Ei ole kahtlustki, et ainuüksi selle komisjoni moodustamise fakt iseenesest aitab kaasa meie usaldusväärsuse taastamisele. See näitab, et me soovime teostada järelevalvet täitevvõimu üle, mis on meie kohustus, ja [näidata] selgelt, et me ei väldi kõrgete riigiametnike tegevuse üle järelevalve teostamist, mis on parlamendi kohustus ja ülesanne. Minu hinnangul see kindlasti aitab kaasa usaldusväärsuse [taastamisele].

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas antud eelnõu 21. novembril. Samasisulist eelnõu arutati ka 14. septembril ning kui eelnõu uuesti päevakorda tuli, siis komisjoni liikmetel selle kohta liiga palju öelda ei olnud. Aitäh!

Aitäh! Võib-olla paar sõna komisjoni otsuste kohta?

Vabandust! Komisjon otsustas eelnõu tagasi lükata.

Selge! Teile on vähemalt üks küsimus. Urmas Reinsalu, palun!

Mind üllatab, et komisjon konsensuslikult – te ei maininud hääletustulemust – otsustas [eelnõu] tagasi lükata. Paluksin täpsustada, milline see arutelu dünaamika oli. Millegipärast ma arvan, et seal oli siiski ka mingi sisuline arutelu.

Minu küsimus puudutab ajastamist. Meil on ju jõulunädal. Mis põhjustel põhiseaduskomisjon planeeris selle eelnõu just nimelt sellesse töönädalasse, kuigi algataja andis selle sisse septembrikuus ja seda olukorras, kus sündmuste kulg oli palju akuutsema iseloomuga? Miks te otsustasite seda menetleda jõulunädalal? Mis oli selle põhjendus?

Aitäh teile! Komisjon menetles seda 14. novembril ehk kuu aega tagasi, mitte jõulunädalal.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! See komisjoni sõnavõtt jäi kahjuks väga-väga napiks. Ma paluksin, et komisjoni esindaja tooks ikkagi välja komisjonis toimunud diskussiooni ja argumendid, mida Riigikogu liikmed esitasid, [ütleks] täpselt, milline oli hääletustulemus, kes hääletas poolt, kes hääletas vastu. Palun andke meile täpne ülevaade sellest, mis komisjonis toimus.

Aitäh! Komisjonis tutvustas eelnõu algataja Helir-Valdor Seeder enda eelnõu ja sellele arutelu ei järgnenud. Tagasilükkamise poolt hääletas koalitsioon ja vastu oli opositsioon.

Arvo Aller, palun!

Aitäh! See on küll päris põnev ülevaade komisjoni tööst, kui liinid jooksevadki koalitsiooni ja opositsiooni poolt. Minu küsimus komisjoni esimehele on see, mitmeliikmeline oli seal koalitsiooni esindus ja mitmeliikmeline oli opositsiooni esindus ja kas siis tõesti arutelu ei järgnenud. Kas ka eelnõu esitaja ei soovinud, et arutelu toimuks ja toimuks ka hääletus suurde saali saatmise üle?

Aitäh! Eelnõu esitaja tutvustas enda eelnõu ja ühelgi komisjoni liikmel selle kohta küsimusi ei olnud, sõna ei võetud. Kedagi ei saa sundida seda tegema. Nii oligi.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas teie kui komisjoni esimees ka kuidagi kommenteerisite või võtsite kuidagi selle eelnõu või ettepaneku kokku? Teie ettekanne oli väga napisõnaline. Võiksite kas või natukene valgustada. Kas siis tõesti mitte mingit arutelu ei toimunud?

Aitäh! See ettekanne ongi napisõnaline sellepärast, et ma esindan komisjoni ja komisjonis pikemat arutelu ei toimunud. Meil toimus väga pikk arutelu analoogse eelnõu üle kaks kuud varem. Komisjoni liikmed ei pidanud eeldatavasti vajalikuks uuesti teemasse [süveneda].

Protseduuriline küsimus, Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Mulle jäi segaseks, tähendab, ma ei saanud vastust kolleeg Arvo Alleri küsimusele, kui mitu inimest koalitsioonist osales sellel komisjoni istungil ja kui mitu osales opositsioonist. Kuidas me saame selle asja ära lahendada?

Aitäh! Mina ka ei tea seda. Aga kuna komisjoni esindaja on jätkuvalt kõnetoolis ja talle on küsimusi, siis ma usun, et ta aitab sellele küsimusele vastata ja annab konkreetse numbrilise ülevaate, nagu te soovisite. 

Urmas Reinsalu, palun!

Üks maailmakuulus romanist on öelnud, et lühiduses on tõde. Ega ma eraldi võetuna seda napisõnalisust kuidagi ette ei heida. Aga informatiivsus on ka väärtus, eriti ametlike dokumentide tarbeks. Minu küsimus on, et kuna teie ülesanne on ka tutvustada arutelu käiku komisjonis, siis öelge, mida eelnõu algataja esindaja komisjonis selle eelnõu kaitseks kõneldes ütles. Palun tutvustage seda mõttekäiku.

Te just kuulasite seda ligemale 45 minutit. Eelnõu algataja tutvustas seda nii komisjonis kui ka Riigikogu saalis, ma ei pea asjakohaseks seda uuesti korrata. 

Priit Sibul, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kuna teil on asjad selgemad kui näiteks meil korruptsioonikomisjonis, siis mul on küsimus mõne detaili kohta. Auväärt valitseja andis oma abikaasaga seotud ettevõttele idasuunalise äri ajamiseks 370 000 eurot laenu. Ta on sellest 350 000 tagasi saanud. Samal perioodil, kui talle tehti nende 350 000 euro eest tagasimakseid, otsustas ta anda täiendavalt 20 000 eurot laenu. Kas te teate, mis otstarbeks? Korruptsioonikomisjonile pole ta pidanud vajalikuks seda öelda. Kas see laen on endiselt üleval või on see ka peaministril tagasi saadud?

Aitäh! Seda komisjonis ei arutatud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea [ase]esimees! Ma püüan [ettekandjalt] hästi selgelt küsida. Te ei suutnud vastata, kes olid [kohal olnud] koalitsioonisaadikud, kuidas nad hääletasid, ja [kes olid kohal olnud] opositsioonisaadikud. Te ei saanud neid nimepidi välja tuua, aga äkki te suudate siiski välja lugeda protokollist ja stenogrammi huvides öelda, kuidas hääletasid saadikud komisjonis selle eelnõu puhul. See ei ole vastus, et opositsioon ja koalitsioon. Selleks et see stenogrammi kirja jääks, palun lugege ette, kuidas keegi [hääletas]. Ärge ülbitsege! Oma toas olles kuulsin, kui ülbelt te vastasite. Ma poleks siia alla muidu tulnudki.

Aitäh! Selle ettepaneku poolt hääletasid komisjoni liikmed Terras, Suslov, Allas, Siemann, Tiidus ja Kuusemäe.

Arvo Aller, palun!

Aitäh! Ma täpsustan. Need olid [poolt hääletanud] nimeliselt, aga kas te oskate ka arvuliselt öelda, kui palju oli seal opositsioonist inimesi, kes olid selle poolt, et selle [eelnõuga] võiks edasi minna? Äkki [ütlete] koalitsiooni numbri ja opositsiooni numbri.

Aitäh! Koalitsiooni number oli 6, opositsiooni number oli 5.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada soovitakse. Läbirääkimised on avatud. Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Urmas Reinsalu. Palun!

Aitäh! Eestis on poliitiline usalduskriis ja selle keskmes, epitsentris, tuleb tunnistada, on peaminister oma isikliku kriisiga. Ma mõistan selle asja nii-öelda surnuks kallistamise loogikat, mistõttu see [arutelu] pandi just nimelt jõulunädalasse. Ma arvan, et jõulunädalal jõuab kohale ka jõulurahu. Kindlasti me oleksime algatajatena eelistanud, et see [arutelu] ei oleks olnud sellel nädalal, vaid siis, kui see oli tegelikult kõige akuutsem perimeeter sündmuste dünaamikas, kui koalitsioon enamushäältega, nagu me mäletame, septembrikuus selle initsiatiivi, mille toona algatas Keskerakond, välja hääletas. Selle peale me esitasime kohe sellekohase otsuse eelnõu. 

Küsimus on selles, kas tehioludes, mis põhjustasid ühiskonnas või ka poliitikute või ajakirjanduse seas nõutuse, mure ja hukkamõistu, on toimunud faktilisi muudatusi, või [kas on tekkinud] lisainformatsiooni, mis seda hoiakut peaministri suhtes on sundinud korrigeerima. Vastus on eitav. Need tehiolud on avalikkusele [selgunud], tõsi küll, osaliselt, selle avaliku läbivalgustamise teel, mis on toimunud nii ajakirjanduses kui ka parlamendikomisjonides, samuti peaministri avalikkusele antud vastustest. See informatsioon, mida me oleme saanud selle juhtumi kohta, on osalise iseloomuga. Sellega on see päädinud. Ühiskonna hoiak on paraku olnud jätkuvalt selline, et selle informatsiooni pinnalt, mis avalikkusele on esitatud – küllap on ka erinevaid muid põhjuseid –, peab 71% inimestest asjakohaseks, nagu näitas viimane Ühiskonnauuringute Instituudi hinnang, et peaminister paneks ameti maha. Küllap on siin etteheiteid ka valitsuse üldisele juhtimisele ja ideoloogilistele valikutele, aga kindlasti [on põhjus ka peaministri] isiklikus kvaliteedis, ning see on ajendatud sellest Vene vedude skandaalist. 

Nii et asjakohasem parlamentaarses riigis oleks, minimaalne hoolsuskohustus oleks see, kui parlamendi menetlustee kaudu püütaks tuvastada tehiolusid. Koalitsioon on varasemalt seda blokeerinud ja mul ei ole ju mingisugust eeldust arvata, et nad oma septembrikuist käitumist detsembrikuus muudaksid. See on iseenesest ilmselge huvide konflikti olukord, kus koalitsioonisaadikud on sunnitud hääletama valitsusjuhi isiklikku skandaali puudutava uurimiskomisjoni moodustamise vastu. See enesestmõistetavalt ei tee au parlamentaarsele järelevalvekultuurile ja ‑praktikale. 

Minimaalne, mida parlamendi koalitsioonisaadikud võiksid teha, oleks see, et võimaldada selle komisjoni moodustamist. See komisjon ei ole kohtuotsus. Komisjon on teabeplatvorm parlamendi mandaadiga tööorganis, et tuvastada asjaolusid. 

Küsimus jääb õhku. Ma pean tunnistama, et süü presumptsioon lasub tegelikult nendel, kes on olnud seotud selle skandaaliga või vastustavad selle komisjoni moodustamist. Järelikult on veel mingeid tehiolusid, mingeid asjaolusid, mida ei soovita parlamentaarses järelevalves uurida. Järelikult selle hukkamõistu kõrval, mis on avalikkuses olnud osalise informatsiooni pinnalt, on mingeid tehiolusid või asjaolusid, mis informatsioonina meie käsutuses ei ole. Aga ma möönan, et on võimalik, et mingites aspektides ühiskondlik hoiak on võib-olla ebaõiglane, kuna fakte on käsitletud moonutatult ja emotsionaalselt, nagu meedias seda tõsiste skandaalsemate juhtumite puhul ikka [ette tuleb].

Nii et see oli see motiiv, miks Isamaa leidis, et parlamendijärelevalve huvides, nagu põhjendas seda ka Helir-Valdor Seeder ettekandjana, on vaja see komisjon moodustada. Me kutsume kõiki saadikurühmi üles seda uurimist toetama. Ettekujutus, ma saan aru, koalitsioonil, millele [tegutsemine] rajatakse, on ju selline, et saab eest ära joosta: saab majanduslanguse eest ära joosta, Eesti inimeste hukkamõistu eest ära joosta ja selles olukorras ka tõe eest ära joosta. Kuhu te jooksete? Teie ülesanne on seda riiki juhtida, mitte eest ära joosta ja põgeneda. Põgenedes, kulla sõbrad, riiki ei juhi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Henn Põlluaasa. Palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Riigijuhtimine peab mitte ainult olema aus ja läbipaistev, vaid see peab ka sellisena näima kõigile, kes seda [juhtimist pealt] vaatavad, kõikidele inimestele, kelle elu ja saatus ju sellest sõltub. Aga paraku me oleme olukorras, kus riigi peaminister on täiesti selgelt väljunud sellest usalduse, läbipaistvuse ja ka sellisena näimise sfäärist, sest kogu tema perekonna Vene äri skandaali kannavad ju valed ja vassimised ja hämamised, alates momendist, kui see avalikuks sai. 

Ei ole imestada, et sellist valitsust, sellist koalitsiooni meie inimesed ja rahvas ei usalda, sest see ei ole ju mitte ainukene vale ja vassimine, mida me oleme kogenud, vaid me näeme selle valitsuse esimesest tööpäevast alates ja oleme näinud veelgi varem, valimistest alates, et ainult valed ja vassimised ongi see, millele kogu nende poliitika on kahjuks tuginenud, olgu see maksupoliitika või ükskõik mis muu. 

Kahjuks idaskandaali ja Kallase pereäri taustal näeb täpselt samamoodi ebausaldusväärsena, valeliku ja vassimisena välja ka meie välispoliitika. Me oleme Ukraina suunal olnud väga aktiivsed, oleme erinevatel tasanditel nii rahvusvahelistes organisatsioonides kui ka bilateraalselt väga aktiivselt toetanud Ukrainat, oma liitlasi lausa survestanud, ma ütleks, ja soovitanud neil ja kõikidel maailma riikidel toetada selles agressioonisõjas Ukrainat, anda neile abi, nii rahalist kui ka relvastuse näol, ning kehtestada sanktsioone. 

See on ju ainumõeldav ja kiiduväärne tegevus, aga kas meie tegevus ja meie sõnad on usaldusväärsed, kas neid saab vähegi tõsiselt võtta, kui meie riigi eestkõneleja, peaminister Kaja Kallas ise sellel teemal valetab ja vassib ja tema pere [ajab] väga-väga suurejoonelist äri Venemaaga? Samal ajal me nõuame enda ettevõtjatelt ja nõuame ka välismaistelt ettevõtjatelt Venemaaga igasuguste ärikontaktide lõpetamist ja sealse äritegevuse lõpetamist, samal ajal me oleme enda riiklikud ärid lõpetanud, müünud Soomes 200‑miljonilise kahjumiga maha oma vagunipargi ja nii edasi ja nii edasi. Mulle tundub, et kui me tahame vähegi enda krediiti, enda usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust säilitada, säilitada enda ausat nägu, siis me ei saa ega tohi seda juhtumit vaiba alla pühkida. 

Uurimiskomisjoni loomine on just nimelt üks vahend, millega me saame tõestada, et me ei ole lihtsalt üks mingisugune "tüüpiline" Ida-Euroopa riik, kus valitsevad valed ja vassimine ja korruptsioon, vaid me oleme lääneriik, kus kõik toimub ausalt ja läbipaistvalt, kõige kõrgemale tasandile välja. 

Palun lisaaega kolm minutit.

 Palun, see on teil olemas!

Uurimiskomisjoni loomine ei tähenda ju a priori peaministri süüdimõistmist. Vastupidi, sellega me näitame, et me oleme läänelik, aus, läbipaistev Riigikogu, kes seisab Eesti rahvusvahelise maine eest, mis on saanud Kaja Kallase skandaali tõttu väga-väga tõsise löögi osaliseks. See on võimalus tulla sellest august välja, vaadata ausate silmadega enda kolleegidele maailmas otsa ja seista edasi ka Ukraina eest. 

Kaja Kallase valitsus, koalitsioon ja kommunikatsiooniinimesed küll väidavad, et see ei ole justkui mingilgi määral kahjustanud meie usaldusväärsust ega Eesti riigi mainet maailmas, aga tegelikult ei vasta see tõele. Kõik, kes me vähegi suhtleme kolleegidega teistes riikides, teame väga hästi, et Eestil hoitakse silma peal ja hoitakse silma peal ka sellel Kaja Kallase, peaministri skandaalil. Kui me seda ei saa ära lahendada ükskõik millisel viisil, aga igal juhul seda asja uurides, siis meile jäädaksegi kahtlustavalt otsa vaatama ja meid lihtsalt ei võeta tõsiselt ega usuta.  

Meie inimesed on saanud sellest ju suurepäraselt aru. Enam kui 70% meie inimestest nõuavad, et Kaja Kallas võtaks poliitilise vastutuse. Kahjuks on kõik need ettepanekud arrogantselt tagasi lükatud, samal ajal kui me näeme, et mujal maailmas on selline asi ju täiesti normaalne. Norra peaminister astus tagasi, kuna tema abikaasa leiti olevat süüdi oma positsiooni tõttu saadud info ärakasutamises aktsiate hankimisel ja nii edasi ja nii edasi. Neid näiteid on väga palju. Aga Eestis me kahjuks seda ei näe. Nüüd, kus olukord on enneolematult keeruline, enneolematult raske ja väga riskialdis, me ei näe seda. Kuigi just nimelt see oleks üks asi, mis aitaks kaasa, et meie ühiskonna lõhestatus ei oleks nii suur ja saaks üleval ja all olevaid inimesi ehk siis valitsust ja tavainimesi ühendada. Sellele vaatamata me näeme hoopis seda, kuidas lihtsalt kõike eitatakse, vassitakse, valetatakse ja kõigist (Juhataja helistab kella.) sõidetakse arrogantselt teerulliga üle. 

Nii et minu ettepanek on (Juhataja helistab kella.), et Kaja Kallas võiks ise kõigepealt tagasi astuda …

Hea ettekandja, minu ettepanek on, et teie aeg on läbi.

… aga kui seda ei juhtu, siis hääletame kõik selle uurimiskomisjoni loomise poolt. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 307 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.  

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 307 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 51, vastu 26, erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust. See tähendab, et eelnõu 307 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikme Varro Vooglaiu algatatud rahvahääletuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 86 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Saalis palun vaikust, saalis on lärm. Palun! Ma korra kordan oma palvet: ma palun saalis vaikust, saalis on lärm.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid, keda on siin ebaharilikult palju! Ligemale pool saali vist. See on väike liialdus, aga ikkagi.

Hea ettekandja, ma vabandan teie ees! Ma palun kolmandat korda: kas saab saalis vaikust? On väga suur lärm. On kaks võimalust. Kui on vaja seda juttu edasi ajada, siis me võime teha vaheaja. Ma vaatan praegu väga tugevasti siia saali keskele, ridade lõppu. Kui te tahate neid asju arutada, tehke palun seda väljas. Austame ettekandjat ja austame neid, kes soovivad kuulata. Pole väga keeruline palve. Palun, hea ettekandja!

Suur tänu! Ei saa eitada, et on tunduvalt lihtsam kõnet pidada, kui saalis on vaikus, tõepoolest.

Me arutame või ma tutvustan täna rahvahääletuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis sai esitatud selle aasta maikuus ning mis lähtub eesmärgist tagada rahvahääletuste läbiviimise usaldusväärsus. Et seda tagada, selleks tunnistatakse eelnõu kohaselt rahvahääletuste läbiviimisel kehtetuks e‑hääletamise võimaluse kasutamine.

Rahvusvahelise demokraatia ja valimisabi instituudi andmetel kasutatakse Euroopa riikidest elektroonilist hääletust ehk e‑hääletust Albaanias, Belgias, Bulgaarias, Prantsusmaal ja Venemaal. Varem on mingis vormis e‑hääletust kasutatud, kuid sellest on loobutud, Hollandis, Iirimaal, Norras, Rumeenias, Saksamaal, Soomes ja Šveitsis. Suurem osa Euroopa riikidest pole aga e‑hääletust kunagi kasutanud, küll aga on mitmes riigis uuritud võimalusi, mis garanteeriksid e‑hääletuse puhul selle salajasuse ja vaadeldavuse.

E-hääletust kasutatakse mitme meetodiga. Üldreeglina on teistes riikides tegemist statsionaarsete hääletuspunktidega, kuhu tuleb füüsiliselt kohale minna ning kus hääletamise salajasus on tagatud. E‑hääletuse veebipõhist süsteemi ehk internetihääletust kõigile valijatele pakub Euroopa riikidest vaid üks riik, Eesti. 

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 60 sätestab, et Riigikogu valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed ning hääletamine on salajane. Samadest põhimõtetest tuleb lähtuda ka rahvahääletuste läbiviimisel. Rahvahääletuse seaduse § 2 sätestab, et rahvahääletus on vaba, üldine, ühetaoline ja otsene ning et hääletamine on salajane. Veebihääletuse puhul salajasus paraku tagatud ei ole. Sellega vastandub e‑hääletamine Eestis nii valimiste üldkehtivale põhimõttele kui ka otseselt Eesti põhiseadusele. Tagatud ei ole ka Eesti põhiseaduses nõutud ühetaolisus, kuna see hääletamise viis erineb paberhääletamise viisist.

Selleks, et rahvahääletuse tulemus oleks usaldusväärne, peab olema tagatud selle kontrollitavus kahel viisil. Esiteks, rahvahääletusel osaleja peab saama kontrollida, et tema antud hääl laekus, ning teiseks, hääletuse vaatlejad peavad saama kontrollida, kas kõik laekunud hääled loeti õigesti. Eestis kasutatava e‑hääletuse puhul ei ole rahvahääletusel osalejal ilma eriteadmisteta mitte kuidagi võimalik kontrollida, et tema hääl registreeriti õigesti. Samuti puudub universaalne kontrollitavus. See tähendab, et rahvahääletuse vaatleja ei saa kontrollida, kas kõigi rahvahääletusel osalejate hääled loeti kokku korrektselt.

E-hääletust, aga eriti internetihääletust ei kasutata enamikus maades just seetõttu, et tagatud ei ole salajasus ning kodanikele arusaadav kontrollitavus ja läbipaistvus. Kodanikul peab olema võimalik usaldusväärselt ja ilma eriteadmisteta kontrollida rahvahääletusel oma hääle andmise toimingu ja rahvahääletuse tulemuste väljaselgitamise olulisi samme. Näiteks on Saksamaal seetõttu valimistel keelatud igasuguste arvutusseadmete kasutamine. Internetihääletust pole paljudes riikides rakendatud ka küberjulgeolekuprobleemide tõttu. Näiteks pole internetihääletust kõigile kodanikele kasutatud just seepärast Prantsusmaal. Usutakse, et veebihääletus muudab võltsimise liiga lihtsaks ja see võib süvendada usaldamatust.

Samas ei ole e‑hääletamisel eriti positiivseid omadusi. Puudub alus arvata, et selle kasutamise võimalus mõjutaks märkimisväärselt rahvahääletusel osalejate arvu. Küll aga võib e‑hääletamine tekitada usaldamatust rahvahääletuse tulemuste vastu, samuti kahtlusi riigivõimu legitiimsuses.

Muuseas, hiljuti oli päris veider kuulata, kuidas siinsamas saalis arupärimisele vastates justiitsminister Kalle Laanet selgitas meile, et e‑hääletuse kasutamine on väga oluline sellepärast, et riigivõimul on kohustus muuta valimistel osalemine kodanikele võimalikult lihtsaks ja mugavaks. Kui ma küsisin tema käest, kas see ei ole mitte tunduvalt vähem oluline eesmärk kui see, et oleks tagatud valimiste usaldusväärsus, siis justiitsminister vastas, et ei, ei ole, need on võrdselt olulised eesmärgid. See pani mind küll tõsiselt kukalt kratsima. Kas tõesti on need võrdselt olulised eesmärgid, et valimistel osalemine oleks võimalikult mugav ja et valimised toimuksid usaldusväärselt? Rääkimata sellest, et kui paluda kodanikel korra nelja aasta jooksul käia valimiskasti juures kohalikus omavalitsuses ja kirjutada sinna üks number, siis see ei tohiks küll kellegi jaoks liiga ebamugav olla, kui ta tahab mõelda endast kui kodanikust.

Igal juhul, Eestis on e‑hääletust kasutatud alates 2005. aastast ning Eesti on esimene riik maailmas, kus võeti e‑hääletus üleriigilistel valimistel kasutusele. Rahvahääletusel ei ole e‑hääletamist aga kunagi kasutatud, kuna viimase 20 aasta jooksul ei ole Eestis ühtegi rahvahääletust korraldatud. See on ka tõtt-öelda äärmiselt mõtlemapanev fakt, kui me tahame mõelda Eestist kui päriselt demokraatia ideaalist lähtuvast riigist. 20 aastat ja mitte ühtegi rahvahääletust! Lätis on kogu iseseisvuse taastamise järgsel perioodil toimunud 8 rahvahääletust, Leedus 13, Eestis samal perioodil 2. Üks oli põhiseaduse vastuvõtmise üle, teine Euroopa Liiduga liitumise üle. Nendegi puhul oli sisuliselt tegemist formaalsete rahvahääletustega, kuna tulemus oli põhimõtteliselt ette teada.

Praeguseks on igal juhul selgunud, et Eesti e‑hääletuse süsteem ei ole teistele riikidele eeskujuks. Seda pole mujal kasutusele võetud või on selletaolistest [süsteemidest] loobutud just arusaadavuse, universaalse kontrollitavuse ja salajasuse puudumise tõttu, mis teeb veebivalimised ebausaldusväärseks. 

Ka Eesti kodanike seas ei ole piisavat usaldust e‑hääletamise vastu. Kui juba üle kolmandiku valijatest arvab, et e‑valimised ei olnud või pigem ei olnud ausad, on tegemist legitiimsusprobleemiga, mis võib laieneda kõigile valitavatele institutsioonidele. Juunis läbiviidud rahvaküsitluse kohaselt leidis 40% hääletanuist, et e‑valimiste süsteem Eestis on kas ebausaldusväärne või pigem ebausaldusväärne, see tähendab, et nad ei usalda või pigem ei usalda seda. See on tõsine legitiimsusprobleem, kui 40% omab kahtlusi valimiste või vähemalt selle süsteemi aususe suhtes, mille alusel valimisi läbi viiakse.

Lisaks ei võimalda kehtiv regulatsioon kaebeõiguse tõhusat kasutamist e‑hääletamise õiguspärasuse kontrollimiseks. Riigikohtu esimees Villu Kõve kirjutas 30. märtsil oma ametlikus arvamuses Eesti e-valimiste kohta järgmist. Ma tsiteerin: "Valimised aga mitte üksnes ei pea olema ausad, vaid ka näima ausad ning kaebajate väidete kontrollimiseks peab olema tagatud tõhus ja mõistlik menetluskord." Seega on õige Eestis e‑hääletamise süsteemi kasutamine rahvahääletuste läbiviimisel välistada vähemalt nii kauaks, kuni töötatakse välja usaldusväärne ja põhiseadusele vastav viis nende läbiviimiseks. Muidugi võib sama öelda ka kõigi valimiste kohta.

Eelnõus ei kasutata uusi termineid, eelnõul ei ole puutumust Euroopa Liidu õigusega ja eelnõuga ettepandud muudatus mõjutab positiivselt usaldust rahvahääletuste tulemuste ja riigivõimu teostamise vastu üldisemalt. Seadusemuudatusega kaasnevad teavituste ning uuenduste läbiviimise kulud on võimalik kanda vastavate valitsusasutuste eelarvest ja eeldatavasti ei ole need kulud suured.

Kokkuvõtteks ütlen niipalju, et minu meelest on selle eelnõu taustaks laiem küsimus sellest, kas me võtame põhiseaduses sätestatud demokraatia ideaali tõsiselt või mitte. Nagu juba öeldud, seegi, et 20 aastat ei ole Eestis antud rahvale võimalust osaleda üheainsagi riigielu küsimuse otsustamisel, näitab, et meie riigis ei ole demokraatia ideaali tõsiselt võetud. Meie riigis ei ole teatavasti rahval õigust valida ka presidenti, kes sisuliselt määratakse parteide tagatubade kokkuleppega. Meil ei ole rahvaalgatuse õigust, mis oli tagatud 1920. ja 1933. aasta põhiseadusega, ehk õigust algatada parlamendis seaduseelnõusid nii, et parlamendil oleks kohustus neid menetleda. Rahval endal ei ole võimalust algatada referendumeid. Nagu me näeme, on meil nii valimistel kui ka rahvahääletuste läbiviimisel, mida küll reaalset läbi ei viida, kasutusel hääletussüsteem, mis ei ole usaldusväärne.

Mulle tundub küll, et seda probleemi peaks võtma tõsiselt ja lõppude lõpuks vastama ka küsimusele, kas me tahame päriselt lähtuda demokraatia ideaalist või ei taha, kas me peame riigivõimu teostamise legitiimsust päriselt oluliseks ideaaliks või ei pea. Kui peame, siis ma kutsun teid kõiki üles toetama seda eelnõu ning taastama sellise olukorra, kus me viime rahvahääletusi läbi viisil, mis on võimalikult usaldusväärne. Aitäh teile!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ega jah, mind ei pea muidugi veenma selles kõiges, mina olen nende argumentidega ju tuttav ja nendega nõus. Ma arvan, ma kahjuks arvan, et ka seda erakonda, kes alates ajast, kui e‑valimised tulid, on alati võitnud, need argumendid ei veena. Neile on ikkagi eluliselt oluline, et e‑valimised jätkuks, muidu nad enam kunagi ei võida. 

Aga ma peatun siiski korraks sellel jutupunktil, mida me oleme kuulnud praktiliselt 20 aastat, et e‑valimised on innovatiivne asi ja me näitame muule maailmale eeskuju ja kui meie siin näitame, kui hästi see asi töötab, küll siis kõik teised järele tulevad. Algul räägiti seda juttu rohkem, aga üha vähemaks on seda juttu jäänud. Need, kes järele on tulnud, on olnud põhimõtteliselt Venemaa ja Venetsueela. Kui kaua me oodata võiksime, et teised ka järele tulevad, või äkki läheks tagasi sinna, kus teised ootama jäid?

Suur tänu selle küsimuse eest! Mulle meenub, et kui me küsisime arupärimise raames minister Kalle Laanetilt sarnase küsimuse, siis tema ütles, et no me ei saa ju ajas tagasi minna. Ma jäin seda vastust kuulates mõtlema, et aga miks ei saa, huvitav, miks siis ei saa, kui on tehtud viga. Mina oma elus mõtlen küll nii, et kui ma olen teinud mingisuguse vale otsuse, siis ma pean minema tagasi ja liikuma õiget teed mööda [uuesti] edasi, eks. Kujutage ette, ma ei tea, oled matkal, eksid õigelt teelt ära ja kui siis öeldakse, et kuulge, proovime nüüd õige tee üles leida, siis ei saa ju vastata, et no ega me ei saa tagasi minna. Ikka tuleb tagasi minna, et saaks õigele teele asuda. Minu meelest täpselt seda tulekski teha. See ei ole mingisugune progressi ilming, et me kasutame valimissüsteemi, mis ei ole paljude kodanike arvates usaldusväärne. 

Veel kord osutan sellele küsitlusele, mis sai juunis läbi viidud ja millest nähtus, et 40% kodanikest kas ei pea valimisi, e‑hääletamise süsteemi usaldusväärseks või pigem ei pea seda usaldusväärseks. Miks me peame siis sellist hääletussüsteemi kasutama? Meil parlamendina on väga lihtne viis see tõsine legitiimsusprobleem kõrvaldada. Lihtsalt võtame nii valimiste kui ka rahvahääletuste puhul uuesti kasutusele sellise hääletussüsteemi, mis on kooskõlas põhiseaduses sätestatuga: ühetaoline, lihtsalt pabersedelitega.

See ei ole mingisugune mahajäämuse tunnus. Kui me vaatame näiteks, kuidas viiakse läbi valimisi või rahvahääletusi Põhjamaades, keda meile sageli ju eeskujuks tuuakse, kuidas viiakse neid läbi Kesk-Euroopas, keda meile eeskujuks tuuakse, siis näeme, et seal kasutatakse traditsioonilist paberhääletussüsteemi. Mitte sellepärast, et nad oleks kuidagi saamatud, küündimatud, IT‑kirjaoskamatud, eks, ilmselgelt see nii ei ole, vaid lihtsalt sellepärast, et saadakse aru sellest väga lihtsast asjast, et valimistel osalemise mugavus ei ole samaväärne kaalutlus valimiste usaldusväärsuse tagamisega.

Konkreetne vastus teie küsimusele on muidugi see, et ega ei olegi vaja lõputult oodata, et teised järele tuleksid, sest on täiesti ilmselge, et kui järele ei ole tuldud, siis mitte saamatusest, vaid lihtsalt selgest arusaamisest, et see on ebamõistlik tee.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Väga hea näide oli selle tagasimineku kohta. Ma tuletan ühe väga suurejoonelise ja ilusa tagasimineku veel meelde. Kunagi oli seal orvas üks inetu Lenini kuju. Ja ennäe, me läksime 1991. aastal Eesti Vabariigi juurde tagasi. Oli väga ilus tagasiminemine. Ehk kõik ei ole alati progress, vaid on ka tagasiminemist heade asjade juurde. 

Aga ma küsin rahvusvahelise maine kohta, sest mina muretsen selle pärast, et me oleme Venemaaga ühel pulgal oma e‑hääletusega ja sellised vana demokraatiaga riigid nagu Prantsusmaa, Šveits ja teised peavad lausa mingiks kummaliseks eksperimendiks seda, mis siin toimub. Venetsueela ei kuulu selliste riikide hulka, keda muudes asjades eeskujuks tuuakse. See võib-olla vähendab kogu meie riigi legitiimsust teiste riikide, vanade demokraatiate silmis. Kuidas see tunne on?

Ma pean ütlema, et niipalju kui mina olen käinud teistes riikides ja sel teemal rääkinud, siis mitte keegi ei ole väljendanud imetlust selle suhtes, et meil on selline valimissüsteem või hääletussüsteem, mida saab kasutada nii valimiste kui ka rahvahääletuste kontekstis. Kuigi jällegi, ütleme, rahvahääletuste kontekstis pole probleem aktualiseerunud sel lihtsal põhjusel, et rahvahääletusi meil lihtsalt ei korraldata. 

Aga veel kord: ma ei ole kordagi [kuulnud], et keegi ütleks, et ossa, kus teie olete ikka edasijõudnud ja arenenud ja kahju, et meie pole nii kaugele jõudnud. Vastupidi, ma olen terves reas riikides kuulnud [küsimusi], viimati näiteks Ungaris, kui me seal käisime – ma ei hakka nimesid nimetama, sest need olid konfidentsiaalsed vestlused –, ikkagi kõrgete poliitikute tasemel me kuulsime seal küsimusi, et kuidas te üldse nii kaugele olete jõudnud, et teil on peetud võimalikuks sellist valimissüsteemi, sellist hääletussüsteemi sisse viia, hoolimata kõikidest nendest probleemidest, mis sellega ilmselgelt kaasnevad, et meil on need arutelud peetud, me oleme neid vaidlusi pidanud ja me oleme kõik jõudnud arusaamisele, et see ei ole asi, millega tohib mängida, et lõppude lõpuks taandub küsimus riigivõimu usaldusväärsusele ja legitiimsusele. Ja see idee on [seal] kõrvale heidetud. 

Tõesti, ma ei tea, kas kellelgi on mingisuguseid teistsuguseid kogemusi, et käiakse mööda maailma ringi ja nähakse, kuidas kõik meid õudselt imetlevad. Mulle tundub, et see on illusioon, milles me elame. Euroopas on ju niisugune kultuur, et sulle võidakse isegi diplomaatiliselt öelda ilusaid asju, aga pärast [räägitakse omavahel], et uskumatu, see seltskond ei saa isegi sellest aru, kui oluline on tagada hääletuse usaldusväärsus ja legitiimsus, et millest me üldse räägime. 

Aga jah, võib täitsa vabalt juhtuda, et me muutume selle tõttu naerualuseks, olles üks väike riigike kusagil Ida‑ ja Põhja-Euroopa piiri peal, kes arvab, et ta on õudselt progressiivne, eesrindlik, aga tegelikult pole 20 aastat aru saanud, et ta on liikunud naeruväärselt vales suunas oma asjadega ja ise lõhkunud oma rahva usaldust riigivõimu legitiimsuse vastu.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Olen valimiste vaatlejana ja ka kaebajana käinud selle kadalipu läbi kuni Riigikohtu lahendini. Ma viitasin sellele, et elektrooniline hääletamine ja paberhääletamine ei ole ühetaolised. Ma esitasin oma kaebuses põhjenduse, et kui me paberhääletamisel tuvastame isiku näo ja dokumendi vastavuse, enne inimene hääletussedelit ei saa, siis e‑hääletuse puhul me tuvastame vaid ID‑kaardi kehtivuse. Me ei kontrolli selle ID‑kaardi vastavust sellele isikule, kes hääletab. Ma mainisin, et need ei ole ühetaolised valimised. Riigikohus jättis sellele vastamata, ta ütles, et see ei kuulu praegu nende pädevusse. Mis on teie arvamus selle ühetaolisuse kohta?

Suur tänu küsimuse eest! Ma arvan, et teil on sada protsenti õigus. Ma tõtt-öelda ei näe isegi võimalust seda argumenti kuidagi ümber lükata. Kui näiteks mulle makstaks selle eest, et ma esitaksin argumendi, millega lükata teie argument ümber, siis ma ei oskaks seda konstrueerida. Sest no kuidas ma peaksin seda konstrueerima? 

Fakt on see, et kui e‑hääletamise süsteemi kasutades kusagil lükatakse ID‑kaart masinasse ja sisestatakse need koodid, siis tegelikult isikutuvastust ei toimu. Mitte keegi ei tea, kes seda kaarti tegelikult kasutab, kelle käsutuses on see kaart ja koodid, seda [tuvastust] ei toimu. Kui oleks mingi näotuvastus – kas või nagu notari juures käies, kui peate näitama, et te olete ikka seesama isik, vähemalt kuidagipidi [isik] tuvastatakse –, siis võiks millestki rääkida. Aga kui mitte mingit sellist mehhanismi ei ole, siis mulle tundub, et teie argumente on täiesti võimatu ümber lükata. Lihtsalt ei olegi isikutuvastust. 

Teine asi, mida on võimatu ümber lükata, on ju see, et ei ole tagatud valimiste salajasus. Põhiseaduse §‑s 60 on väga selgelt öeldud, et valimised on salajased, hääletamine on salajane. Valimistel või rahvahääletusel osalemisel antud tähenduses sisulist vahet ei ole. Tegelikult ei ole ju salajane. Ei ole salajane! Kui inimene ei lähe valimiskabiini, ei tõmba kardinat ette, ei saavuta olukorda, kus ta on tõesti privaatselt ja keegi ei saa jälgida, mis ta sinna sedeli peale kirjutab, siis see ei ole salajane. Kui ta võib seda kodus teha, kui ta võib seda töö juures teha, siis mitte kuidagi ei ole tagatud, et tööandja ei ütle näiteks, et me teeme nüüd selle e‑hääletamise [päeva] lõpus ära, nii et te enam uuesti hääletada ei jõua, ja ma tahan juures viibida ja näha, kuidas te kõik hääletate. Ei ole salajane! 

Nii et jah, ma ei oska midagi paremat vastata. Ma olen tegelikult pettunud nii Riigikohtus kui ka õiguskantsleris, kes ei ole võtnud tõsiselt neid argumente, et põhiseaduses sätestatud nõuded ei ole hääletamise puhul täidetud ei valimistel ega rahvahääletuste läbiviimisel.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Positiivne oli, et meil õnnestus tuvastada üks asi sel kevadel, kui me protsessisime e‑valimiste teemal. See oli see, et mitte ainult tööandja või vanadekodu juhataja ei saa vaadata, kuidas inimesed hääletavad, vaid seda e‑hääletamise otsust saavad vaadata ka valimiste korraldajad, mis on täiesti skandaalne. 

Aga ma tulen selle seaduseelnõu teise või isegi keskse poole juurde, see on rahvahääletuse pool. Oma sissejuhatavas jutus te rääkisite, et Eestis seda rahvahääletuse pidamise kogemust on ikka maru vähe: põhimõtteliselt saime seda kogemust siis, kui põhiseaduse rahvahääletusel vastu võtsime, ja siis, kui rahvahääletusel anti Euroopa Liiduga liitumise luba. Eesti on selles ju erandlik. Rahvahääletus kui demokraatia osa, kui kõrgeima võimu eneseteostuse osa on väga levinud isegi meie lähiriikides. Oskad sa tuua näiteid ja oskad sa arvata, miks meil neid ei toimu?

Suur tänu küsimuse ja selle tähelepaneku eest ka! Tõepoolest, Märt Põder on ju täiesti ümberlükkamatult ära tõendanud, et hääletamine selles tähenduses ei ole salajane. Tõepoolest, kui keegi on näinud, kuidas see tema argument on ümber lükatud, siis võiks seda [teistelegi] näidata, aga kui seda ei ole ümber lükatud, siis see on tõsine probleem, kuna lihtsalt ei ole salajasus tagatud. On teatud isikute ring, kellel on võimalik tuvastada, kes kellele oma hääle valimistel andis või kes kuidas rahvahääletusel hääletas.  

Minu jaoks on see olnud suur pettumus, et Eestis pole peetud vajalikuks usaldada rahvast piisavalt, et anda inimestele võimalus referendumitel riigielu oluliste küsimuste otsustamisel kaasa rääkida. Ma mõtlen täiesti reaalselt niimoodi, et põhiseaduse arhitektuuri kohaselt on rahvas kui kõrgeima riigivõimu kandja peremees ja meie siin saalis oleme rahva teenrid. Rahvas on valimistel valinud endale teenrid, kes peavad seda rahvast esindama. Aga on ju täiesti mõistlik, et põhimõttelise tähtsusega küsimustes antakse otsustamine peremehe enda kätte. Üldiselt igapäevase majandamisega tegelevad need, kes on peremehe esindajad, aga kui on tõesti mingi fundamentaalse tähtsusega küsimus, siis peremees langetab otsuse ise.  

Aga meil on kujunenud põhiseadusest tulenevalt välja olukord, kus peremees on otsustamisest täiesti välja lülitatud. Peremees saab käia iga nelja aasta tagant otsustamas üksnes selle üle, kes peaks saama tema eest kõik otsused langetada. Siiski on see hääletamissüsteem oma defektide tõttu selline, et me ei ole üldse kindlad, et ka päriselt saavad esindajateks need inimesed, keda peremees tahaks oma esindajatena näha.  

Meil on sageli räägitud põhiseaduse kohta palju häid sõnu, et meil on nii hea põhiseadus. Mingites aspektides ilmselt ongi. Aga samas ei saa eitada, et põhiseaduses on ikka väga tõsiseid defekte, ja ma arvan, et see on üks peamistest. Just nimelt see, et rahvale ei ole reaalselt antud neid võimalusi, millega teostada oma staatust kõrgeima riigivõimu kandjana.  

Konkreetsele küsimusele vastates ma arvan, et põhjus on see, et rahvast pole usaldatud. Ju siis olid 1990‑ndate alguses teatavad kaalutlused, mille tõttu leiti, et parem on mitte võtta seda riski, et mingid otsused jäävad rahva langetada, kindlam on, kui see jääb väikese grupi kätte, siis suudetakse seda paremini hoida sellel rajal, millel soovitakse liikuda. See oli nii selle nii‑öelda eliidi poolt nähtuna. Aga see ei ole ikkagi demokraatliku riigikorralduse ideaaliga sugugi kooskõlas. Kui tahta hoida riigi liikumine kindlalt paikapandud kursil, väga väikese grupi isikute käes, siis see on pigem mingisugune, ma ei tea, aristokraatlik või oligarhiline mudel, sõltuvalt sellest, millistest eesmärkidest lähtuvalt võimu teostatakse, aga kindlasti mitte demokraatlik mudel.  

Kui me räägime sellest, millist hääletamissüsteemi saab rahvahääletuste korraldamisel kasutada, siis ilmselgelt on see ainult üks aspekt laiemast probleemist, sest tegelikult pole mingit vahet, millist süsteemi saab rahvahääletusel kasutada, kui rahvahääletusi korraldada ei saagi. Kindlasti peaksime rääkima ka sellest, kuidas taastada 1920. ja 1933. aasta põhiseadusega rahvale ettenähtud võimalus algatada nii seaduseelnõusid parlamendis kui ka rahvahääletusi, eriti olukorras, kus parlament võtab need eelnõud, mida rahvas on algatanud, ja viskab need lihtsalt prügikasti. 

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Varro! Meil siin liberaalid räägivad, kuidas Eesti vaatab ikka lääne suunas ja me tahame väga läänelikud olla. Aga ometigi on Euroopas peale meie ainult üks riik ehk Venemaa, kes sellist hääletussüsteemi kasutab. Needsamad liberaalid räägivad, kuidas seal on diktatuur ja demokraatiat ei ole. Mis järelduse me sinu hinnangul peaksime sellest tegema? Kas me ikkagi vaatame lääne suunas või pigem me oleme selle e‑hääletamisega hoidnud idasuunda ja hoiame sellest väga jäigalt kinni?

Suur tänu küsimuse eest! Ma arvan küll, et teil on selles mõttes õigus, et ega siin nagu erilist märki sellest ei ole, nagu me lääneriikide eeskuju selles küsimuses väga tõsiselt võtaksime. Ma arvan, et lääneriikide eeskuju on väga selgelt see, et valimiste korraldamisel peab olema absoluutselt kõige kõrgemaks prioriteediks tagada nende maksimaalne usaldusväärsus. Meie ei lähtu sellest eeskujust. Ma ütlen, et meie, selles mõttes, et Eesti Vabariigis pole lähtutud sellest eeskujust. 

Jällegi, teie osutus on ju asjakohane. Meil võetakse väga tihti kritiseerida seda, kuidas toimib demokraatia Venemaal, öeldakse, et valimised ei ole seal usaldusväärsed. Kui me ise püüaksime lähtuda vastupidisest ideaalist, siis me peaksime astuma kõikvõimalikke samme, et tagada valimistel hääletamise maksimaalne usaldusväärsus, sealhulgas rahvahääletustel hääletamise maksimaalne usaldusväärsus.

Nagu öeldud, see ei ole mingisugune selline asi, mille puhul me ei teaks, mida teha. See eelnõu siin ongi konkreetne ettepanek, mida on väga lihtne praegu vastu võtta ja ellu viia, ja me saavutaksimegi olukorra, kus rahvahääletuste läbiviimine oleks palju usaldusväärsem. Me esitasime kevadel ka teise eelnõu, et üleüldse e‑hääletamisest loobuda, ka valimiste kontekstis. Selle sammu elluviimisega olekski valimised Eestis palju usaldusväärsemad. 

Palju raskem on seista silmitsi selliste probleemidega, mille puhul kõik tunnistavad, et probleem on, aga ei ole väga lihtne näha, mis see lahendus võiks olla. Siin on lahendus väga selgelt olemas, küsimus on lihtsalt selles, kas seda tahetakse kasutada või mitte. Kui me tahame olla nagu Lääne-Euroopa riigid, mitte nagu Venemaa, siis tuleks e‑hääletamise süsteemist ilmselgelt loobuda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Küsisin eelnevalt valimiste ühetaolisuse kohta. Ehk kui ma panen ette karumaski, võtan teie ID‑kaardi ja lähen hääletama jaoskonda, siis ma ilmselgelt ei saa seda teha, sest öeldakse, et näita, kas sul on ikka Varro Vooglaiu nägu peas, ja ma kukun sellega raudselt läbi. Aga kui ma võtan teie ID‑kaardi ja hääletan elektrooniliselt, siis ma saan selle teo tehtud. Ma olen ka ametnikega rääkinud ja nad ütlesid selle peale – erinevad põhjendused ja nii edasi –, et süsteem või midagi sellist. Mina ütlen selle peale, et kui ühel inimesel on püksid jalas ja teisel ei ole, siis me ei saa rääkida, et teisel on püksid jalas. 

Teine mitteühetaolisus on see, et paberhääle puhul ei ole mul võimalik häält muuta, elektroonilisel hääletusel ma võin oma häält muuta ja hääletada ka 15 korda. Ehk Eestis on paberhääle puhul olemas aus valimissüsteem ja elektroonilise hääle puhul on suur teater, kus pannakse paika võimulolijad. Kas see on õige järeldus?

Suur tänu tähelepaneku ja küsimuse eest! Oskan vastata lühidalt: järeldus minu parima arusaamise kohaselt on täiesti õige. Nii ongi. Ei oska midagi lisada.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Teen lühikese kokkuvõtte sellest, mis komisjonis toimus. Komisjoni istung toimus teisipäeval, 12. septembril, juba tükk aega tagasi. Puudu oli ainult üks liige, ülejäänud olid kõik kohal. Kohale oli kutsutud ka Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko, kes selgitas Vabariigi Valitsuse seisukohta. Siin tegi Varro Vooglaid vähe põhjalikuma ülevaate selle eelnõu sisu kohta, komisjonis tutvustas eelnõu Ants Frosch, kes tegi samamoodi ülevaate, küll vähe kokkuvõtlikuma. Toimus väike arutelu, sai küsida ja sai ka väikest debatti pidada. 

Mida komisjon kokkuvõttes otsustas? Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. septembril käesoleval aastal, hääletustulemus oli konsensuslik; teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, toimus hääletus, poolt oli 7, vastu 2, erapooletuid 0; määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov, mis oli samuti konsensuslik otsus. Selline see lühike arutelu selle asja üle oli. Eelkõneleja tõi väga põhjalikult selle eelnõu sisu juba ära. Minu poolt on kõik. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud komisjoni esindaja! Mind eelnõu algatajana huvitab ennekõike see, millistele kaalutlustele tuginedes komisjoni liikmed leidsid nii ülekaalukalt, et see eelnõu tuleks tagasi lükata. Enda arust sai päris põhjalikult argumenteeritud, milliste probleemide ületamisele või leevendamisele see eelnõu on suunatud. Minu hinnangul on üsna selge, et need probleemid ei ole ka fiktiivsed, vaid on reaalsed. Minu meelest on selge ka see, et see [eelnõu] reaalselt aitaks neid probleeme leevendada või ületada. Aga ma teie ettekandest ei kuulnud nagu ülevaadet selle kohta, miks otsustati, et tuleks kohe esimesel lugemisel tagasi lükata, et see on kontseptuaalselt mõttetu eelnõu, mida kohe üldse vaja ei ole. Ma saaks aru, kui eelnõus oleks puudusi, kui midagi tuleks teha teisiti. Seda kõike võiks siis teisel lugemisel arutada, et anda ka Riigikogu liikmetele võimalus muudatusettepanekuid teha. Aga et kohe prügikasti – miks?

See, kuidas üks või teine liige eelnõu üle hääletab, on igaühe südametunnistuse asi. Nii nagu ma ka ütlesin, põhiseaduskomisjonis toimus arutelu, Ants Frosch tõi ära needsamad põhjendused, mida ka teie siin puldis välja tõite. Toimus tavapärane hääletus. Ma ei saa kellelegi ette heita, kuidas ta hääletas.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Meil ei ole ju mõtet teha siin nägu, nagu hull arutelu oleks olnud. Me teame ju, et koalitsioonil oli kõik kokku lepitud, kuidas nad hääletavad ja mis see tulemus on, seda eelnõu lihtsalt ei arvestata ja seda ei toetata. 

Aga minu küsimus on see, kas teil komisjonis oli sellist arutelu ka. Meil siin kirutakse kogu aeg Venemaad, kuidas seal, näe, võltsitakse hääli elektroonilise hääletamise tõttu, diktatuur on ja demokraatiat ei ole. Aga me ise käitume siin täpselt samamoodi. Me sarnaneme pigem rohkem Venemaa kui läänelike Euroopa riikidega. Kas selline teema oli arutelul ja kas selline, ütleme, teadvustamine käis sealt läbi?

Sellist arutelu või sellist võrdlust, et Venemaa e‑valimised ja Eesti e‑valimised oleksid kuidagi sarnased, ei olnud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea Timo! Kõigepealt tänud, et te ikkagi mõne sõnaga räägite komisjoni asjadest. Siin oli täna pretsedent, kui ei tahetud midagi rääkida sellest, mis komisjonis toimus. Selle eest juba plusspunkt teile. 

Aga ma tahan küsida, kas tõesti komisjonis ei olnud arutelu selle üle, kuidas on juhtunud nii, et Eesti on maailmas põhimõtteliselt koos Venetsueela ja Venemaaga jäänud nende kolme riigi hulka, kes e‑valimisi kasutavad. Kusjuures päris paljud Eestis e‑valimistesse väga siiralt uskuvad inimesed arvavad, ka mõned siin saalis, et Venemaal on see kuidagi negatiivne, sest Venemaal see tagab Putini võimule saamise, seda on siin nii üks kui teine väljendanud, aga Eestis on see kuidagi nagu turvaline ja hea ja hea asja nimel. Kas teil vähegi ei olnud sellist arutelu komisjonis?

Ma arvan, et selle liikmed ei näinud, et Eestis oleks turvalisusega probleeme, ja hääletasid vastavalt, nii nagu nad hääletasid.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma tulen ikkagi oma eelneva küsimuse juurde tagasi. Tehes ettekannet, esitades komisjoni aruteludest ülevaadet, ei esitanud te mitte ühtegi argumenti, mis oleks komisjonis kõlanud ja millega oleks põhjendatud vajadust see eelnõu kohe esimesel lugemisel tagasi lükata. Ma küsisin teie käest, milles seisnesid need argumendid, mida komisjoni istungil väljendati. Te ütlesite, et kõik on oma otsustes vabad ja toimus tavapärane arutelu. Aga mind ikkagi huvitab, et kui komisjoni liikmed koalitsioonist ütlesid, et see eelnõu tuleks kohe esimesel lugemisel põhimõtteliselt prügikasti visata, siis mis kaalutlustel seda tehti. Kas ei väljendatud mitte mingisuguseid argumente? Kas oli lihtsalt selline seisukoht, et kuna see on opositsiooniliikme esitatud eelnõu, siis läheb automaatselt prügikasti? Või ikkagi väljendati ka argumente, millega seda positsiooni põhjendada? Kui väljendati, siis ma siiski palun teid teist korda, et andke ülevaade nendest argumentidest, mis komisjonis selle kohta kõlasid.

Aitäh! Toon lihtsalt näite põhiseaduskomisjoni esimehe [sõnade põhjal], et kui teie ütlete, et umbes 40% ei usaldanud, siis võib ka teistpidi väita, et üle 54% inimestest arvab, et e‑valimised on usaldusväärsed või pigem usaldusväärsed. Samamoodi ka turvalisuse [probleemi], mida me oleme siin juba käsitlenud, [komisjonis] ei leitud. Põgusalt on siit läbi käinud ka see, kas süsteemi kui sellist saab parandada. Justiitsministeeriumi esindaja tõi välja, et vastavad seaduseelnõud on ametlikul kooskõlastusringil. Nii et sihukene põgus arutelu selle koha pealt käis ja siis tehti ka otsused.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma tulen tagasi selle juurde, et kui meie väidame, et 40% ei usalda, siis teie ütlete, et seda saab ju tagurpidi keerata, et 60% usaldab. Vaadake, Reformierakonna toetus on praegu 17%. 17% usaldab teid ja 83% järelikult ei usalda. Nii et ausalt öeldes, minge siis ajaloo prügikasti, eks ole. 

Aga tuleme tagasi selle juurde, et enne seda, kui e‑valimised kasutusele võeti, oli Reformierakonna toetus ikka päris väike ja suhteliselt maas. Kui e‑valimised on kasutusel olnud, on Reformierakonna toetus olnud läbi valimiste kogu aeg, just nimelt e‑valimistel kõrge. Kas sellest võib teie arvates midagi järeldada või pigem mitte?

Aitäh küsimuse eest! See meil komisjonis arutelul ei olnud. 

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ning palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma ei hakka siin pikka juttu tegema. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohad e‑valimiste kohta on täiesti teada ja ka argumendid esitas härra Varro Vooglaid perfektselt. Selge see, et e‑hääletamine tuleb lõpetada vähemalt niikauaks, kuni e‑hääletuse vead on parandatud.  

Me oleme üsna palju rääkinud siin Norstati küsitlusest, mis korraldati selle aasta aprillis, aga peale selle on Tartu Ülikooli Johan Skytte instituut korraldanud pika aja vältel neidsamu küsitlusi e‑valimiste usaldusväärsuse kohta. Sealt tuleb välja, et usaldus e‑valimiste vastu pole mitte kunagi 80% ületanud, küll aga nüüd, 2023. aastal on see uuesti kukkunud alla 60%. Vaadake, jälle väga lihtne ja elementaarne: kui ikkagi 40% valimistulemusi ei usalda, siis kandub see usaldamatus üle ka valitud kogu legitiimsusele.  

Loomulikult peavad kõik valimised olema alati nii usaldusväärsed, et valija saaks olla kindel, et need olid ausad. Aga kui ei usaldata rahvahääletusi, siis on see usaldamatus eriti traagiline. Nimelt on see just referendumi tulemus, mis tõmbab mingisugusele vaidlusele ühiskonnas kriipsu alla. Sellepärast, et rahvahääletusi ju ei ole mõtet korraldada nendes küsimustes, kus meil on nii ehk nii teada, et lõviosa ühiskonnast on ühel meelel. Rahvahääletusi on mõtet korraldada väärtusküsimustes, mis defineerivad poliitika suuna ja mille puhul ühiskonna eriarvamused ei lähe sama joont pidi kui erakondade valijaskond.  

Proovime ette kujutada, et mingis küsimuses, kus ühiskond ei ole ühel meelel, korraldatakse rahvahääletus, ja tulemuseks on, et 60% on ühel poolel ja 40% teisel poolel või isegi 70% ühel poolel ja 30% teisel poolel. Aga kui 40% samal ajal ei usalda tulemust, siis ei tähenda see seda, et see oleks demokraatia pidupäev, et me saaksime nüüd joone alla tõmmata. Kaugel sellest! Sellest rahvahääletusest ei ole, vabandust, kasu. Kasu puudub.  

Me oleme siin palju rääkinud parlamentarismi kriisist. Ma jään selle termini juurde, sest mis see siis muu on, see olukord, kus me praegu oleme, kus parlament ei menetle tavapärases korras eelnõusid. Ma ei ole ise, eks ole, tuleviku-uurija, ma olen ajaloolane, aga minu prognoosi kohaselt pole meil sellest parlamentarismi kriisist mitte mingit kiiret ega lihtsat väljapääsu. Sellepärast, et vastasseis ei ole siin parlamendis, vaid meie ühiskond tervikuna on enneolematult polariseerunud. Ma nendel põhjustel ei peatu. Aga see ühiskonna seisund tähendab seda, et vastasseis jätkub ja parlamentarismi kriis jätkub, sellest ei ole lihtsat väljapääsu. Kui see väljapääs üldse on, siis on see just nimelt rahvahääletuste kasutusele võtmine. See on demokraatlik väljapääs, see on õiglane, see ei anna eelist mitte ühelegi erakonnale ega mitte ühelegi maailmavaatele. Aga jälle, referendumi tulemused peavad olema usaldusväärsed. Väga lihtne.  

Lõpetuseks. Ma ei näe praegu siin seda, et mõni koalitsioonisaadik oleks ennast registreerinud vastuväidete esitamiseks, ehkki olen väga palju kuulnud koalitsioonisaadikutelt, et opositsioon ei lase tööd teha.  

Paluksin natukene aega juurde.

Jah, paneme kolm minutit lisaaega.

Praegu oleks see koht, kus tuleks need vastuargumendid esitada. Aga neid argumente lihtsalt ei ole, sest kui neid oleks, siis te, vabandust, esitaksite need. Sellest tulenevalt on minu soovitus koalitsioonisaadikutele, et võtke ometi süda rindu, kes te seal ekraani taga mind praegu kuulate, ja hääletage oma südametunnistuse järgi. Te ei ole siia valitud selleks, et ainult nuppu vajutada, seda nuppu, mida valitsus või koalitsiooninõukogu on teile ette öelnud. Olge tõelised rahva esindajad ja hääletage selle eelnõu poolt. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 86 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 86 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 50 Riigikogu liiget, vastu 15, erapooletuid ei ole. Eelnõu 86 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt tänane kuues päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Martin Helme ja Siim Pohlaku algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 87. See on selle seaduseelnõu esimene lugemine ja ma palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helle-Moonika Helme. Palun! Nii. Helle-Moonika Helme, palun! Tundub, et selle päevakorrapunkti arutelu me avada ei saa, sest on tekkinud arutelu võimatus. Järgnevalt liigume edasi tänase seitsmenda päevakorrapunkti juurde, Riigikogu liikmete Kert Kingo ja Leo Kunnase algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 108. Ettekandeks peaksin paluma siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Kert Kingo, aga keda ei ole, on Kert Kingo. Järelikult on meil tekkinud arutelu võimatus ja me selle päevakorrapunkti arutelu ei ava. Liigume edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde, Riigikogu liikmete Leo Kunnase ja Alar Lanemani algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 132. Kui ma vaatan Riigikogu saalis ringi, siis näen, et ettekandjana seda eelnõu tutvustama pidanud Riigikogu liiget Leo Kunnast saalis ei viibi. Järelikult on meil tekkinud arutelu võimatus ja selle päevakorrapunkti arutelu me avada ei saa. Järgnevalt tänane üheksas päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Kert Kingo, Arvo Alleri ja Rain Epleri algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 149. Aga vaatan saalis ringi ja näen, et seda eelnõu tutvustama pidanud Riigikogu liiget Arvo Allerit saalis ei ole. Jällegi on meil tekkinud arutelu võimatus, mistõttu me selle päevakorrapunkti arutelu avada ei saa. Edasi, tänane kümnes päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa, Kert Kingo ja Rain Epleri algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 169. Aga ma vaatan saalis ringi ja ma ei näe siin saalis selle eelnõu ettekandjaks määratud Riigikogu liiget Rain Eplerit. Jälle on meil tekkinud arutelu võimatus ja selle päevakorrapunkti arutelu me avada ei saa. Nii, liigume tänase 11. päevakorrapunkti juurde, Riigikogu liikmete Leo Kunnase, Siim Pohlaku ja Anti Poolametsa algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 184. Aga vaatan saalis ringi ja selles päevakorrapunktis ettekandjaks määratud Riigikogu liiget Siim Pohlakut ma saalis ei näe. Järelikult on meil tekkinud arutelu võimatus ja selle päevakorrapunkti arutelu me avada ei saa. Järgnevalt 12. päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Ants Froschi ja Rain Epleri algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 193. Seda eelnõu peaks tutvustama Riigikogu liige Ants Frosch. Aga ma ei näe Riigikogu liiget Froschi siin saalis, mistõttu on meil tekkinud arutelu võimatus ja ka selle päevakorrapunkti arutelu me avada ei saa. 13. päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Kalle Grünthali ja Varro Vooglaiu algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 196. Seda eelnõu peaks tutvustama Riigikogu liige Jaak Valge. Keda saalis ei ole, on Riigikogu liige Jaak Valge, mistõttu on meil tekkinud jälle arutelu võimatus ja selle päevakorrapunkti arutelu me ei ava. 14. päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Mart Helme ja Kalle Grünthali algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 220. Ma kutsun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Riigikogu liikme Helle-Moonika Helme, kes aga ei viibi saalis, mistõttu on meil tekkinud arutelu võimatus ja selle päevakorrapunkti arutelu me ei ava. 15. päevakorrapunkt, Riigikogu liikme Martin Helme algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 236. Ettekandeks kutsuks ma Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Martin Helme. Aga kuna Martin Helmet saalis ei viibi, siis meil on tekkinud ka selle päevakorrapunkti arutelu võimatus ja me selle päevakorrapunkti arutelu avada ei saa. Head kolleegid, läheme edasi. Oleme jõudnud 16. päevakorrapunkti juurde, Riigikogu liikmete Martin Helme ja Rain Epleri algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 238. See on selle seaduseelnõu esimene lugemine ja ettekandeks peaksin kutsuma siia Riigikogu liikme Rain Epleri, aga kui ma vaatan saalis ringi, siis näen, et Rain Eplerit saalis ei viibi. Meil on jälle tekkinud arutelu võimatus ja seega me 16. päevakorrapunkti arutelu avada ei saa. 17. päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Martin Helme ja Mart Helme algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 239. Ettekandeks peaksin siia kutsuma Riigikogu liikme Martin Helme, aga vaatan saalis ringi ja näen, et ettekandjat saalis ei viibi. Meil on jälle tekkinud arutelu võimatus ning me ei ava ka 17. päevakorrapunkti arutelu. 18. päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Rain Epleri ja Varro Vooglaiu algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 240. Siin peaks ettekandjana Riigikogu kõnetooli tulema Riigikogu liige Varro Vooglaid. Aga vaatan saalis ringi, Varro Vooglaidu ei ole saalis, meil on jälle tekkinud arutelu võimatus ja selle päevakorrapunkti arutelu me avada ei saa. 19. päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Martin Helme, Leo Kunnase ja Alar Lanemani algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 241. Ettekandeks peaks Riigikogu kõnetooli tulema Riigikogu liige Alar Laneman. Täpsemalt, ma peaksin ta siia kutsuma, aga Alar Laneman ei viibi Riigikogu saalis, mistõttu on meil tekkinud arutelu võimatus ja selle päevakorrapunkti arutelu me ei ava. 20. päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Arvo Alleri ja Alar Lanemani algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 245. Ettekandeks peaksin kutsuma siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Arvo Alleri, kes aga ei viibi saalis, mistõttu on meil jälle tekkinud arutelu võimatus. Selle päevakorrapunkti arutamist me avada ei saa. 21. päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Leo Kunnase, Alar Lanemani ja Anti Poolametsa algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 250. Ettekandeks peaks Riigikogu kõnetooli tulema Riigikogu liige Anti Poolamets, aga vaatan saalis ringi ega näe ettekandjat siin Riigikogu saalis, mistõttu on meil tekkinud arutelu võimatus ja ka selle päevakorrapunkti arutelu me avada ei saa.

Head kolleegid, tänased päevakorrapunktid on läbi vaadatud. Tänane istung on lõppenud. Aitäh!