Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tervist, lugupeetud valitsuse liikmed ja kõik külalised, kes jälgivad meid rõdudel ja sinise ekraani vahendusel! Me alustame 20. detsembri infotundi. Kõigepealt kohaloleku kontroll, palun!

Tänasesse infotundi registreeris end 14 Riigikogu liiget, puudub 87.

Infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: välisminister Margus Tsahkna peaministri ülesannetes, rahandusminister Mart Võrklaev ja terviseminister Riina Sikkut. Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreerida ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamise aeg on kaks minutit ja vastamiseks on aega kolm minutit. Lisaks saab Riigikogu liige esitada ühe täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab võimaluse veel ka lisaküsimuse küsimiseks.

Asume nüüd küsimuste juurde. Esimene küsimus on välisminister Margus Tsahknale, kes on täna ka peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Anti Poolamets ja teemaks on moraalne kompass. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud välisminister peaministri ülesannetes! Küsin moraalse kompassi kohta sellepärast, et Eesti riigi ülesanne on praegu jälgida, et Venemaa suhtes sanktsioonid toimiksid ja et need firmad, kes on vahele jäänud, reaalselt karistada saaksid. Tuleb panna need õhuaknad kinni, mida Venemaa endale kogu aeg otsib. Kurb lugu on sellega, et tänane Eesti Ekspress kirjutab just samal teemal, mis mulle muret valmistas. EAS-i ja Eesti Välisministeeriumi poolt rahastatud uhke äridelegatsioon [käis] Saudi Araabias ja [olevat] seal suurejooneliselt vastu võetud. Külastati Araabia Ühendemiraatide energiaministeeriumi ja, [nagu kirjas on], "delegatsioonis viibinud Eesti päritolu ettevõte Edisoft International sai sealsele valitsusasutusele tutvustada enda innovaatilisi paberimajanduse digitaliseerimise lahendusi." Samal ajal seesama ettevõte, kes artikli andmetel siin küll jälgi peidab, on Eesti äriregistris ja osutab teenuseid ei kellelegi muule kui sanktsioonide all olevatele Vene suurärimeestele, õieti oligarhidele. Tsiteerin veel: "Eesti juurtega äri on hankinud idapiiri taga endale veel märkimisväärseid kohalikke kliente. Näiteks pikki aastaid on pakutud teenuseid kaubandusketile X5 ja Alfa Bankile, mis mõlemad kuuluvad sanktsioonide alustele oligarhidele. Nende hulgas on näiteks Euroopa Liiduski embargode alla pandud Mihhail Fridman." Minu küsimus on: kuidas need asjad saavad juhtuda ja kas te suudate kuidagi sellele piiri panna?

Aitäh, hea küsija! Teema on väga oluline ja vastab tõele, et Eesti valitsus ja Eesti riik laiemalt väga tõsiselt tegeleb just nimelt sellega, et sanktsioonid esiteks oleks kehtestatud ja teiseks, et me neid sanktsioone ka ise suudaksime järgida. Ja seetõttu ma poolteist kuud tagasi [läksin] välisministrina valitsusse vastava memorandumiga. Lisaks kõigele oleme Riigikokku andnud sanktsioonide seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis ühelt poolt küll tegeleb Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtuga, aga suur osa sellest seadusest on seotud sellega, et meie erinevad riigiasutused suudaksid omavahel tööd paremini koordineerides sanktsioonide täitmise üle järelevalvet teha ja ka nende karistamist, kes on rikkunud, ellu viia. Teie osutatud võimalik juhtum kindlasti saab meie eritähelepanu osaliseks, ma luban seda. Seda infot mul otseselt sellisel kombel laual seni polnud. Välisministeerium otseselt ei tegele sanktsioonide kontrollimisega, aga meie vastutame sanktsioonide poliitika eest ja kindlasti [anname] kogu selle informatsiooni ja teeme järelepärimised vastavatele ametitele, et uurida erinevate Eesti ettevõtjate käitumist, kas see on vastavuses sanktsioonipoliitikaga. 

Ja teiseks, vastab tõele, et üks Välisministeeriumi suur roll on just nimelt äridiplomaatia, äridelegatsioonide koostamine meie kõrgemateks visiitideks. Eesmärk on laiemalt see, et tuua siia rohkem investeeringuid ja rahvusvahelist globaalset äri Eesti nii-öelda peakorterite kaudu, maaprintsiibist lähtudes. [On vaja] just nimelt ärikontaktide abil jagada meie ettevõtete kogemusi, mis puudutavad eriti digitaliseerimist ja e-riiki. Nii et igal juhul tänu selle konkreetse teema osundamise eest. Ma täna ei oska detailides vastata, aga ma kindlasti edastan need vastused kirjalikult. 

Nüüd, mis puudutab sanktsioonipoliitikat, siis Ukraina [teema] ja Euroopa Liidu laienemise hea uudise taustal on vähe räägitud sellest, et Euroopa Ülemkogul kiideti heaks 12. sanktsioonipakett. Väga suur osa sellest paketist on suunatud just nimelt erinevate nii-öelda aukude kinnipanemiseks, mida rahvusvaheliselt on kasutatud kas kolmandate riikide vahendusel või [lähtudes] erinevaid kaubagruppe [puudutavast]. Sellesse sanktsioonipaketti lisati LPG‑gaas, lisati teemandid, lisati teatud liiki metallid, mida on võimalik kasutada sõjatööstuses Venemaal, ja lisati ka erinevad tehnoloogiad, mis on [küll üldiselt] tsiviilotstarbeliselt kasutatavad, aga praktika näitab, et Venemaa sõjatööstus on need võtnud kasutusele.

Aitäh! Anti Poolamets, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Seda on hea kuulda, et te pöörate teemale tähelepanu. Meie tahame ka, et kõik see sanktsiooniasi peaks, mitte ei oleks ainult ilus jutt. Me ju teame, et väga palju erinevate kolmandate riikide kaudu pööritatakse raha ikkagi Venemaale. Aga nüüd, kuna te olete välisministri ja peaministri kahestunud rollis, siis ma praegu suunan küsimuse just välisministri rollile. Arvestades seda, et te olete ka erakonna juht, on teil vastutus koalitsioonis ka laiemalt. Mind huvitab see, et kui teil asi oma erakonna sees seoses Slava Ukrainiga nässu läks – teie suurim häältetooja tekitas ränga moraalse kahju Ukraina aitamisele, eriti vabatahtlikule aitamisele –, siis kas te olete teinud ka isiklikke pingutusi, et vabatahtliku toetamise mainet tagasi tuua. Need summad olid ikkagi märkimisväärsed, mis Ukrainale alguses läksid, pärast Slava Ukraini skandaali on toimunud märkimisväärne langus. Ma mõtlen, et teil on moraalne kohustus kuidagi see asi sirgeks rääkida ja tõsta vabatahtliku annetamise maine uuesti õigele kõrgusele. Ma küll ei tea, miks kohe mitte mingil moel ei ole see Slava Ukraini asi kusagile jõudnud – kas järjekordne kinnimätsimine või mis seal toimumas on. Oskate te seda kommenteerida, kuidas tõsta vabatahtliku annetamise maine endisele tasemele?

Aitäh, hea küsija! Teema on jällegi väga oluline. Igasugune kõhklus ja kahtlus, mis muudab inimeste usalduse nõrgemaks, ei ole hea. Aga ma lihtsalt korrigeerin teid, et Eesti 200 ei ole kuidagi olnud seotud Slava Ukraini tegevusega. See on nagu kõigepealt üks asi. 

Teiseks on ka minu huvides ja kõigi teiste Eesti inimeste huvides, et need küsimused, mis on esitatud Slava Ukrainile, ja need kõhklused ja kahtlused, mis ei ole küll kuidagimoodi formuleerunud ametlikuks kahtluse esitamiseks, saaksid vastuse. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kas kuu või natuke rohkem tagasi olin ma siinsamas infotunnis koos justiitsminister Kalle Laanetiga, kes vastas sarnasele küsimusele. Kindlasti nemad on rohkem kursis, mis [seisus] on see uurimine. Nii palju, kui mina tean, tegelikult tegevus selles suunas käib, et saabuks võimalikult palju vastuseid nendele küsimustele, mis on tekitanud umbusku. Ma olen absoluutselt nõus: igasugune selline küsitavus tekitab umbusku, ja lõpuks "usaldus" ei ole ju mitte formaalne termin, vaid usaldus on tegelikult see, mida inimesed hetkel tunnevad. 

Nüüd, õnneks on see olukord hea, et Eesti inimesed jätkuvalt toetavad Ukraina abistamist, panustavad ka isiklikult sinna. Eesti ettevõtted, Eesti kolmas sektor panustab väga kõvasti Ukraina abistamisse. Viimane selline suurem saadetis, mis Välisministeeriumi humanitaarabikoostöö raames läks Ukraina poole, olid bussid koostöös ühe Eesti ettevõttega, et aidata just nimelt Ukrainat. Samal ajal ka Eesti riik on väga oluliselt panustanud näiteks talve üleelamisse. Me oleme saatnud kaks suurt elektriseadet, mis aitaks elektrivarustust tagada. Me teeme päris mitmekülgset koostööd Eesti erasektoriga erineva elektritaristu julgeoleku tagamisel. Võib-olla viimane suurem otsus, mille valitsus tegi, oli sõjaline abi Ukrainale täiendavalt suurusjärgus 80 miljonit eurot, mis on märkimisväärne summa. See on sõnum kõigile teistele liitlastele, et jätkuv ja pikaajaline Ukraina toetamine nii sõjaliselt, rahaliselt kui ka humanitaarabi korras on väga vajalik. 

Nii et mulle täna tundub, et Eesti inimesed saavad väga hästi aru, et Ukraina rahvas sõdib mitte ainult meie eest, vaid ka meie asemel. Ühtepidi me peame valmistuma ka tuleviku sõjalisteks konfliktideks, aga täna me peame aitama Ukraina inimesi. Ma arvan, et see usaldus on suurel määral taastunud. Ent me ei räägi siin mitte ainult ühest-kahest [kahetsusväärsest] loost, vaid kõik küsimused, mis tekivad vabatahtliku abistamise kohta, peavad saama vastused. 

Aitäh! Ja üks lisaküsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister, kuna teemaks on moraalne kompass, siis läheme tagasi kevadesse ja sügisesse ja kordame üle ühe teema, mis on kuidagi ära vaibunud. ERR kirjutas augustis, augusti [alguses], et Margus Tsahkna ei näe huvide konflikti asjaolus, et tema endine tööandja ja praegune äripartner, välihaiglate tootja Semetron on teeninud Eesti ja välisriikide diplomaatilistest tehingutest miljoneid eurosid. Olite pikalt välihaiglate äriga seotud ärikeha MM Hospital OÜ osanik ja sõlmisite välihaiglate tehingu Islandiga ka välisministri ametis olles. Ja teie osalusega äriühing teenis teie ministriks olemise ajal 4,3 miljonit eurot tulu. 

Vabariigi Valitsuse lehel on huvide konflikti vältimise juhised ministritele ja nende nõunikele, kus on öeldud täiesti selgelt, et ministrite ja nendele vahetult nõu andvate inimeste kõrged eetilised standardid ja korruptsiooni vältimine huvide konflikti ennetamise reeglite abil on ülioluline. Kuidas nüüd ikkagi juhtus, et te peaaegu pool aastat ei suutnud välisministrina vältida huvide konflikti ja kiusatust raha teenida ja isiklikku tulu saada? Ja mida sellest peaks arvama teatud organid, kes selliste asjadega meil Eesti Vabariigis tegelevad?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et enne sellist sildistamist tasuks korraks mõelda, milline on Eesti Vabariigi seadusandlus ja millised on faktilised asjaolud. Aga ma saan aru, et opositsiooni roll on ka rünnata ja sildistada. 

Esiteks, minu tegevuses ei ole olnud mitte kunagi ühtegi nii-öelda huvide konflikti. Asudes ametisse Eesti Vabariigi valitsuse liikmena, tegin ma eraldi järelepärimised vastavatele Eesti Vabariigi organitele, kuidas tuleb sellistel juhtudel käituda. Ma olen ennast taandanud juhtorganite tegevusest. Aga nüüd sellest, mida te mainisite oma küsimuse teises pooles: üks asi on see, mis on kõik korrektne, mis on vastavuses seadustega ja ka tegelike faktidega kooskõlas, aga poliitiku [puhul] peab [kõik] ka välja nägema niimoodi, et küsimusi ei ole võimalik esitada. Ja seetõttu olen ma juba mitmed kuud tagasi võõrandanud oma osaluse igasuguses välihaiglate tegevuses. Selles mõttes mul puudub igasugune kokkupuude selle konkreetse ettevõtte tegevusega, mis puudutab Eesti välihaiglaid.

Aitäh! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on rahandusminister Mart Võrklaevale. Küsib Riigikogu liige Andres Metsoja ja teemaks on elektrivarustuskindlus. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ministrid! Hea rahandusminister! Tõepoolest, ma uurin elektrivõrgu ja varustuskindluse konteksti tervikuna, sest Eesti rahvas vajab väikest selgitust. Kuu aega on tegelikult olnud olukord, kus meie elektrivõrgud on olnud täis rikkeid. Põhjuseid, miks on nii läinud, on avalikkusele jagatud siit ja sealt. 

Minu küsimuse mõte on suuresti seotud ikkagi sellega, mis on meie valitsuse plaan. Eile Elektrilevi juht ütles väga selgelt välja, et viie aasta perspektiivis oleks võimalik see suur puudujääk investeeringutes kõrvaldada. See on väga tähtis just selles võtmes, et me oleme võtnud uusi selgeid ja suuri perspektiive ehk 2 teravatt-tundi elektrienergiat peaks ka seoses kliimaeesmärkidega tulema elektrivõrku läbi tootmise ja teistpidi ka läbi tarbimise juurde. Küsimus on selles, kuidas meie ülekandevõrk kõik selle vastu võtab. Rikked keskpingevõrgus on peadpööritavalt suured. Riigivara ei ole korras, inimesed on hädas.

Küsimus teile konkreetsemalt. Narva peaks tulema gaasijaam vesiniku tootmise võimekusega, millele, ma saan aru, te olete andnud põhimõtteliselt rohelise tule ja see 114 miljonit eurot võiks investeeringuna kapitalimahutusena Eesti Energiasse minna. Aga mis seis on ikkagi elektrivõrkudega? Kas selleks, et elekter päriselt ka jõuaks majapidamisteni ja Eesti ettevõteteni, on ka valitsus või rahandusminister isiklikult valmis samme astuma?

Esmalt tänan selle olulise küsimuse eest! See, mis on viimase juba kuu aja jooksul Eesti inimestega ja Elektrilevi võrkudega toimunud, kindlasti on kaugel normaalsusest. Ma arvan, et praegusel hetkel ja selles maailmas, kus me elame, peab olema inimestel elekter kodus kättesaadav. Ja see, et üks lumesadu tekitab meile nii palju peavalu, inimesed istuvad pimedas, elektrikatkestused on kümme korda päevas või veel hullem, pikemat aega, nii-öelda püsivalt – pean tunnistama, et olen kõike seda ka ise kogenud ja see segab väga tugevalt normaalset elukorraldust. See on probleem. 

2. veebruaril kohtusin Elektrilevi juhi Mihkel Härmaga ja Eesti Energia juhi Andrus Durejkoga. Palusin põhjalikku ülevaadet, miks see nii on. Selle ülevaate ma ka sain. Tegelikult on Elektrilevi pingutanud eeskätt madalpingeliinide osas ja rikete arv on oluliselt vähenenud. Madalpingeliinid on saanud ka korralikku õhukaablisse ja see juba vähendab rikete arvu, kui sinna midagi peale kukub. Põhilised probleemid on praegu seotud keskpingega, on seotud [kohtadega], kus on nii-öelda traadid, liinikoridorid on piisavas laiuses hooldamata, puud kukuvad peale. Nüüd meil olid siin, võiks öelda, keerulised ilmastikuolud, aga tegelikult on olnud tavaline talv. Lund ikka sajab ja puud võivad raskeks minna, nad langevad maha ja siis lihtsalt liinid on puruks maas või põlevad. Inimestel elektrit ei ole, ja niimoodi püsivalt üle Eesti. 

Elektrilevil oli plaan 2023–2024 teha kogu liinivõrk puhtaks, ja seda piiranguvööndi laiuses. Nad ütlevad, et nad ei ole sellega päris plaani kohaselt hakkama saanud seetõttu, et hinnad on üles läinud ja pole ka piisavalt tööjõudu võtta. Aga nende kindel plaan on see, et neid protsesse tuleb kiirendada. Nad on neid kiirendanud ja minu palve neile oli samuti seda teha. 

Eesti inimestele peab olema normaalne elektrivarustus tagatud, seda eriti olukorras, kus meil ei ole ekstreemsed ilmastikuolud. Liinikoridorid peavad puhtaks saama, Elektrilevi sellega tegeleb. Minu soov 2. veebruari kohtumisel oli see, et Eesti inimestel peavad olema valged jõulud. Täna sain Mihkel Härmalt kinnituse, et rikete arv on oluliselt vähenenud, eks ka ilmastik on muutunud. Liinikoridore on puhastatud ja valged jõulud inimestele tulevad, aga pingutada tuleb jätkuvalt, palju tööd on teha.

Aitäh! Andres Metsoja, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Kahtlemata, valgeid jõule me kõik vajame, aga küsimus on ikkagi sama: kas riigil on plaanis täiendavalt teha kapitalimahutus riigieelarvest, mis on ka ju maksumaksja raha? Teisest küljest me näeme, et eelmine aasta maksis Eesti Energia dividenditulu 128 miljonit Eesti riigieelarvesse. Äkki peaks nagu oma valitsemise taktikat või ka riigiettevõtete halduse mudelit natuke ümber vaatama? Tegelikult riik omabki ju teatud strateegilisi ettevõtteid ikkagi selle eesmärgiga, et tagada mingisugune kindlustunne kriitilise [tähtsusega] taristus. Ja kui me liigume tegelikult sellel teel, et me näeme, et seda raha ikkagi dividendituluna on mõistlik välja võtta ja ehitada ilusaid maju kuskile x piirkonda, siis loomulikult ka see võib olla poliitiline valik. Aga me näeme täna, et meie keskpingeliinid on nii amortiseerunud, et meil ei ole võimalik selle strateegiaga, mis täna on, ehk selle circa 30–40 miljoniga, mida me tariifi[tasuna] saame, liine uuendada, [asendada] paljasjuhtmed kas või isoleeritud õhukaablitega. Rääkimata sellest, et meil puudub rahaline vahend selleks, et elementaarselt liinikoridore hooldada. 

Sel juhul ei ole võimalik tegelikult, punkt üks, võtta sellest ettevõttest dividende, ja punkt kaks, pigem peaks riik panema sinna täiendavat rahalist ressurssi ja kapitaliseerima ettevõtet, nii et oleks võimalik võtta kas või laenu. Kui me ei suuda tagada varustuskindlust, siis kõikide muude küsimustega tegelemine muutub olulisel määral teisejärgulisemaks. Mitte et varustuskindlus ei peaks olema meie eesmärk, aga meie inimeste eest seismine, et elekter jõuaks majapidamiste ja ettevõteteni, on ju prioriteet.

Aitäh! Ma ei hakka ennast kordama, aga loomulikult on varustuskindlus, see, et elekter jõuaks kohale, prioriteet. Seda ma ka ütlesin, et see, mis on toimunud, on tegelikult lubamatu ja mõjutanud Eesti inimeste elu väga negatiivselt. 

Investeeringuid on samuti tehtud. 2015.–2023. aastal läks töökindluse tõstmiseks 594 miljonit, sellest 352 miljonit oli kaetud tariifi[tasuga] ja 242 miljonit finantseeriti omaniku tulukuse arvelt. See ongi see, et tegelikult riik Eesti Energia kaudu ja Elektrilevi oma vahenditest seda teeb. Kõik ei tule dividendideks – on makstud dividendi, aga palju on tehtud ka investeeringuid.

Mis puudutab riigi täiendavat osalust, siis 2023. aastal läks riigieelarvest 8 miljonit täiendavaks investeeringutoetuseks ja perioodiks 2024–2026 on Kliimaministeeriumil plaanitud suunata 60 miljonit Elektrilevile veel täiendavateks investeeringuteks. Nagu ütlesin, põhifookus on olnud madalpingevõrgu kordategemine ja see tegelikult on rikete arvu minu meelest rohkem kui poole võrra vähendanud. See on olnud esimene prioriteet. 

Nüüd järgmine prioriteet ongi keskpingeliinide ilmastikukindluse tõstmine, see tähendab õhukaablite panemine olemasolevate traatide asemele. Õhukaabli töökindlus on küll [võrreldes] maakaabliga 85%, aga on 70% odavam rajada. See kõik on see, millega Elektrilevi tegeleb, ja sealhulgas on tõesti kiirendatud korras liinikoridoride puhastamine. 

Ma arvan, et siin on oluline roll ka sellel, et Elektrilevi sisuliselt ei omanud ju inimtööjõudu, see oli tõstetud Enefit Connecti. Pole neil olnud oma rikkebrigaade. Nüüd need taastatakse, ettevõttesse on aasta algusest toodud kõik töötajad tagasi. Elektrilevi on sisuliselt uuesti võrguettevõte, kes ise tegeleb oma võrkudega, hooldab neid ja vajadusel suudab kriisiolukorras ka oma brigaadidega lisaks sissetellitavate tööde tegijatele sekkuda. Elektrilevi taasmehitamine, selle ettevõtte, ma ütleks, sisuliselt uuesti ülesehitamine ja selle nii-öelda eraldatuse tagamine on kindlasti ka oluline samm edasi. Nende fookus on ikkagi jätkuvalt võrkudega tegelemine, sinna mõtestatult investeerimine ja Eesti inimestele selle kindluse tagamine, mis tegelikult peaks olema elementaarne. Veel kord, ma mõistan täielikult seda muret ja siin tuleb ainult tegutseda, mitte [puudujääke] põhjendada ja öelda, miks ei saa. 

Aitäh! Ja nüüd üks lisaküsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma küsin elektrivarustuskindlustuse pikemat vaadet. Riigikontroll hiljaaegu juhtis tähelepanu, et meil võib juhitavate võimsustega probleem tekkida. Seejärel me lugesime uudist Eesti Energia plaanitavast gaasijaamast. Aga seal, eks ole, on sõltuvus LNG-st, mis saab olema selle jaama kütus, nii et me ikkagi jälle sõltume väga palju välismõjudest. Kas või selle nädala uudised ütlevad, et Suessi kanalist liigub merekaubandus mööda, hakatakse sõitma ümber Aafrika. Gaasi hind kohe kerkis 8%. 

Minu küsimus on selline. Kas peale selle Riigikontrolli raporti ilmumist olete te nüüd kas omanike ootuste ülevaatamise või valitsuses arutelu algatamise tõttu hakanud tõsiselt rääkima sellest, et me peaksime varustuskindluse võtmes ikkagi omamaise ressursi peale tõsiselt mõtlema hakkama? Pikalt on põlevkivi vaenatud, eks ole, ja tegelikult ei ole enam suur saladus, et põlevkivil rajanevad võimsused hakkavad amortiseeruma. Kas on tekkinud mingi liikumine selles suunas? Seda kas või selles vaates, et olgu meil unistus tuumajaamast või tuule- ja päikeseparkidest, aga kõik need arendajad ütlevad, et ega enne 10–12 aastat tegelikult võimsusi valmis ei ole selles mahus, nagu elektrit vaja on. Ka see viib mõtted ikkagi põlevkivi peale. Kas on hakanud mingi liikumine? Kas on nagu ausalt endale tunnistatud, et me peaks omamaise ressursi abil suutma riske maandada, oma varustuskindluse tagada? 

Aitäh! Varustuskindlus on äärmiselt oluline. Nii nagu me võrkude puhul räägime, et elekter peab jõudma kohale, peab see elekter ka kuskilt tulema. Varustuskindluse jaoks on meil ühendused naabritega. [Eriti] ühendused Soomega on kindlasti oluline tagatis, et oleks varustuskindlus, et me oleksime nii-öelda suurel turul. See on meile toonud ajaloos soodsama elektrihinna ja toob ka täna. 

Aga viimaste aastate sündmused, eeskätt Venemaa nii-öelda energiasõda, Venemaa agressioon Ukrainas, on selgelt näidanud, et me peame tõsisemalt keskenduma oma tootmisvõimekuse suurendamisele. Ja loomulikult tuleb pingutada ja me pingutamegi selle nimel, et taastuvat energiat juurde luua. See on roheline, see on keskkonnasõbralik, see on ka soodsam. Päikese- ja tuuleparke, eeskätt maismaal, me praegu rajame. Ettevalmistamisel on ka meretuuleparkide projektid ja nende menetluste tempot on kiirendatud.

Aga sellest üksi ei piisa, sest see ei ole lõpuni juhitav. Meil on vaja salvestust sinna juurde, mis teatud määral aitab tippe ja langusi tasandada. Aga lisaks, jah, meil on vaja ka täiendavat juhitavat võimsust. Meil on Auvere, meil on mõni gaasijaam, ka me oma varustuskindlust tagame ikkagi põlevkivijaamadega. See on igal aastal täiendav kulu, et neid käigus hoida, kuskil 40 miljonit. Eesti Energia poolt olengi esitanud valitsusse plaani – loodan, et homme saame selle otsustada, arutelud veel käivad – , et Narvast [tuleks] täiendavalt 100 megavatti elektrivõimsust ja 80 megavatti soojust, et tagada Narvale pikemas tulevikus või ka lähemas tulevikus, mõne aasta jooksul, soodsam soojaenergia. Ja tõsi, see on gaasijaam, seal saab kasutada kas LNG-d või biogaasi ja tulevikus, kui vesinik muutub kättesaadavamaks, siis ka vesinikku. Aga seal on ka kohaliku toorme osakaal kindlasti olemas, see on biogaas. Praegusel hetkel meil seal suurt tootmist ei ole, küll aga võiks selle jaama rajamine Eestis täiendavat nõudlust tekitada. 

Ja täpselt samamoodi, ega ei pea ainult riigiettevõte riigi toel seda varustuskindlust tagama. Minu meelest paar päeva tagasi ühe suure energiafirma esindaja andis intervjuu ja ütles, et selline gaasi-vesinikujaam on ka nende plaanides. Loodame, et saame siin kindlust ja tuge anda. Igal juhul juhitavaid võimsusi on meil vaja. Tuumaenergeetika töörühm on oma kokkuvõtte teinud, see tuleb Riigikokku, siis saame ka arutada, kas pikemas vaates võiks Eestis tuumajaam olla.

Aitäh! Lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on välisminister Margus Tsahknale peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Arvo Aller ja teemaks on rahvusvahelised suhted. Arvo Aller, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea välisminister peaministri ülesannetes! Ma tahtsin arutada või küsida sel teemal, et Eesti on ennast Euroopas rääkinud suureks eestkõnelejaks ja Venemaa sanktsioonide eest võitlejaks. Kuid tahtsin tulla Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsiooni juurde. Venemaa vetostas koos Valgevenega 2023. aasta novembris Viinis OSCE alalises nõukogus Eesti kinnitamise järgmiseks eesistujaks 2024. aastal. Välisministeerium ja ka teie olete öelnud seda, et Eesti on olnud Euroopa Liidu ühine kandidaat alates 2020. aastast. Ja nüüd me oleme Venemaa ja Valgevene tõttu olukorras, kus OSCE-l pole napilt poolteist kuud enne uut aastat kinnitatud eesistujaid, kuigi Eesti oli alates aastast 2020 Euroopa Liidu ühiskandidaat sellele kohale. Nädal aega hiljem [sellest vetost] tuli teade, et eesistujaks kinnitati Malta, kellele andsid oma nõusoleku kõik 57 liikmesriiki.

Minu küsimus on selline, et kui Eesti eesistumine vetostati, siis kas Eesti selgroog ongi nii tugev, et kui tuuakse mingi alternatiivkandidaat, siis rõõmsalt hääletame selle poolt. Miks siis Eesti ei vetostanud Malta eesistumist, kui me oleme nii kindlad, et meie taga on kogu Euroopa ja kogu rahvusvaheline kogukond?

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, ma arvan, et tänu sellele Eesti kandidatuurile said jälle üle pika aja paljud Eesti inimesed teada, et selline organisatsioon nagu OSCE üldse eksisteerib. Ma tuletan meelde, mis on selle organisatsiooni eesmärk. Selle organisatsiooni eesmärk on tagada Euroopas laiemalt rahu ja julgeolek. Paratamatult on selle organisatsiooni liikmeks täna ka Venemaa, kes viib läbi agressiooni oma naaberriigi Ukraina vastu, kes on samamoodi selle organisatsiooni liige. See, et Valgevene Venemaaga ühte sammu käib, on arusaadav. Sisuliselt on ju tegu agressioonile kaasa aitava riigiga, kes on oma presidendi Lukašenka kaudu poliitiliselt väga selgelt otseses sõltuvuses Putini tahtest.

Eesti kandidatuur seati üles tõepoolest juba aastal 2020 ja see ei ole esimene kord, kui Venemaa on seda kandidatuuri vetostanud aastaks 2024, mis on järgmine aasta. Küll aga on kokku lepitud see, et 2025. aastal on eesistujaks Soome. Selle organisatsiooni ajalugu ulatub aastasse 1975. Nüüd, Eesti ei võtnud oma kandidatuuri tagasi ja me olime Euroopa Liidu ühine kandidaat kuni lõpuni välja, millal toimus järjekordne hääletus, kus Venemaa koos Valgevenega meie kandidatuuri järgmiseks aastaks vetostas. See on olnud meil väga selge seisukoht, et meie oma kandidatuuri tagasi ei võtnud.

Jah, me ei vetostanud Maltat, kelle kandidatuuri tõstis üles tänane eesistuja Põhja-Makedoonia. Seda seetõttu, et – oleme ausad – Malta on Euroopa Liidu liikmesriik, ta on meiega samameelne riik ja ka meie enda partnerite, meie julgeolekut tagavate liitlaste väga selge soov oli, et OSCE oma eksistentsi jätkaks.

Ma tuletan ka meelde, et küsimus ei olnud ju mitte selles, kas Eesti saab järgmisel aastal olla eesistuja või mitte. OSCE on konsensusotsustel põhinev organisatsioon ja Venemaa koos Valgevenega oli selle kandidatuuri juba mitmendat korda vetostanud. Ehk siis see ei olnud enam teema, kas me saame olla või mitte. Küsimus oli laiem, küsimus oli eelkõige meie suurtele liitlastele, kas see organisatsioon jätkab oma eksistentsi või mitte. Küsimus ei olnud mitte ainult [kellegi] eesistumises, vaid ka selles, et Venemaa oli blokeerinud nii OSCE eelarve, mille järgi käib tegevus, kui ka kõrgemate ametikohtade, nagu peasekretäri ja kolme muu ametikoha mandaadi pikendamise. Skopjes leiti sellele ka vastus.

Aitäh! Arvo Aller, täpsustav küsimus!

Aitäh! Hea on teada, et Soome on 2025 kandidaat. Eesti seisab selle kandidatuuri taga ja me kinnitame, et me oleme soomlastele toeks. Kogu Euroopa kinnitab, et nad on meile toeks. Samas me ei tea ju, see on meie ühine kandidaat, [nagu] meie olime Euroopas. Ei tulnud see Euroopa meile kuidagi järgi. Me peame ikkagi vaatama nagu ühiselt. Aga ma tahtsin edasi minna siit sellega. Eesti riigi võimekus ja enda näitamine – ma ei hakka rääkima tänase Ekspressi loost, aga 2025. aastal toimub maailmanäitus EXPO Jaapanis. Selles suhtes on valitsus otsustanud, et sinna me ei lähe, kuna selleks meil raha ei ole. Eesti ettevõtjad peavad Aasia suunal ise hakkama saama. Nüüd, mingi hetk tuli uudis, et Välisministeerium toetab Ukrainat liinivõrkude ülesehitamisel ja omavahenditest leiti summad, et sinna raha saata. Kas tõesti meie riik on niivõrd vaene, et me ei suuda oma ettevõtjaid tulevikus toetada ja selle abil rahvusvahelist suhtlust parandada, et Eesti ettevõtted saaksid eksportida kaupa nii Jaapanisse kui ka [mujale] Aasia maadesse? Sellest lähtuvalt võiks ju Välisministeerium toetada [osalemist] EXPO-l, mitte Araabia Ühendemiraatides nende Eesti ettevõtete toimetamist, kes teevad Venemaal äri.

Aitäh, hea küsija! Äridiplomaatia ja Eesti ekspordi toetamine on üks Välisministeeriumi ja selle valitsuse prioriteete. Ma arvan, et me teeme seal väga palju. Kindlasti saame ka rohkem teha ning selle paremaks koordineerimiseks oleme loonud valitsuse erikomisjoni äridiplomaatia ja ekspordi toetamiseks. Nüüd, mis puudutab EXPO-t laiemalt, siis tõsine probleem on olnud, ja ma olen siin küsijaga nõus, et Eestil ei ole olnud EXPO-poliitikat. Kõik need EXPO-d, kus lõpuks Eesti on osalenud, on kuidagimoodi viimasel hetkel punnitatud otsused. Need ei ole korralikult olnud ette valmistatud. Seetõttu oleme kokku leppinud eeskätt majandus- ja IT-minister Tiit Riisaloga, et EXPO-poliitika saab selle äridiplomaatia erikomisjoni abil rakendatud ja siis me omame koos Eesti ettevõtjatega pikka pilku ettepoole. 

Kui me vaatame järgmist EXPO-t, mis toimub Jaapanis, kus me oma paviljoniga ei osale, siis Jaapaniga meie äridiplomaatilised suhted on väga head. Üks Eesti ettevõte, Skeleton, just sai ühe väga suure investeeringu osaliseks, mis puudutab just nimelt Jaapaniga koostööd. Samamoodi on minul kavandatud koos äridelegatsiooniga järgmise aasta esimeses kvartalis visiit Jaapanisse. Just nimelt seetõttu, et meie omavahelised, nii poliitilised, riik riigiga suhted kui ka eraettevõtluse tasemel suhted on väga head. 

Samamoodi oleme valitsuses Välisministeeriumi eestvedamisel kaardistanud uute poliitikatega erinevad regioonid. Meie eesmärk on tagada Eesti ettevõtjatele ja suurematele projektidele personaalne käsitlus – selles mõttes, et me suudaksime aidata neil nii palju kui võimalik jõuda lepinguteni, pidada läbirääkimisi, nii et meie ministrid, meie diplomaadid, meie saadikud oleksid uste avamise võtmes neile kaaslasteks. Lisaks sellele on majandus- ja IT-minister Tiit Riisalo vaadanud üle väga paljud meetmed, mis on selles EISA-s, mille nimi varem oli EAS. [Siht on] olla paindlik ja toetada just nimelt nendel rasketel aegadel Eesti ettevõtjaid globaalseks saamisel. EXPO on üks konkreetne probleem, mis kindlasti, kui olla kriitiline, langeb ka eelmiste valitsuste kapsaaeda, sest meil ei ole olnud pikaajalist EXPO-poliitikat. See poliitika on tekkinud. Samal ajal on meie asi [hankida] kaasus kaasuse haaval suured globaalsed lepingud, tuua peakorterid Eestisse ja aidata meie ettevõtjaid rahvusvahelisel turul.

Aitäh! Rohkem selle teema puhul küsimuse soove ei ole. Lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane neljas küsimus on terviseminister Riina Sikkutile. Küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teemaks on tervishoiu olukord. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea minister! Kõigepealt sissejuhatuseks, et mul käis täna külas Rakvere linnapea Triin Varek. Tal oli teile palve, et te võiksite tunda huvi ka nende maakonna haigla, Rakvere Haigla vastu. See küll on omavalitsuste rahastada. See sõnum on teile edasi antud. 

Teine sõnum on samuti Rakverest. Nimelt, 9. detsembril korraldas Eesti Arstide Liit seal oma üldkogu ja võttis vastu avalduse. Ma loen sellest avaldusest ette kaks olulisemat lõiku: "Tervis ja tarkus on ühtviisi kallid. Soovime säilitada kestlikku solidaarset tervishoiusüsteemi ja haridussüsteemi. Kokkuhoid hariduse ja tervishoiu arvelt on Eestile hukatuslik – nõrga tervise ja halva haridusega rahvas hääbub. Arstkond toetab õpetajate taotlusi saada oma tööle väärilist tasu." Esimene lõik. Teine oluline lõik: "Arstide puudus on jõudnud kriitilise piirini. Tuhandetel inimestel ei ole oma perearsti ja eriarsti järjekorras peavad patsiendid ootama kuude kaupa. Kui arste ei jätku tavaolukorraski, ei saa kriiside korral tagada elutähtsaid teenuseid." Rääkimata sellest, et inimesed, kes tahavad minna tavaarsti juurde, lähevad EMO-sse, erakorralisse meditsiini. Juba pikemat aega vaatab vastu selline kriitiline pilt. Rääkida, et me aitame 2025. ja 2026. aastal – kas te tahate väita, et inimesed peavad nii kaua kannatama selles tervishoiukriisis ja kiiremaid lahendusi ei olegi?

Aitäh küsimuse eest! Jah, ka see 9. detsembri avaldus võeti arstide liidu poolt vastu just Rakveres. Ise osalesin ka kohtumisel, oli väga huvitav debatt. 

Ma tooksingi välja kõigepealt selle, et kuigi me räägime tervishoius väga palju rahast, siis kõige tõsisem mure on tervishoiutöötajate nappus. See ei ole kuidagi üllatus ja viimased aastad on sellega tegeletud. On koolitustellimust suurendatud arstiteaduskonnas, residentuuri vastuvõttu, õdede koolitamise tellimust. Tegelikult on hakatud koolitama nii eriõdesid kui [muid] tervishoiuspetsialiste, näiteks kliinilisi assistente ja registraatoreid, kellel on ka tervishoius oma roll. Siis veel kliiniliste psühholoogide kutseaasta, mida me nüüd vist juba neljandat aastat järgmisel aastal rahastame eelarvest. Nii et samme järelkasvu tagamiseks on astutud. 

Kahjuks ei ole võimalik midagi muuta üleöö. On erialasid ja on piirkondi, kus on arste puudu, ent perearste, psühhiaatreid ja ka näiteks radiolooge on puudu praktiliselt üle Eesti. Osaliselt tegutsemegi kriisiolukorras, et tagada inimestele meditsiinilisele vajadusele vastav arstiabi. See nõuabki pingutust, see nõuabki tugevat juhtimist. Seda kindlust, et kõik saavad abi homme, ei saa anda, aga kogu tervishoiusüsteem, sealhulgas arstide liit pingutab selle nimel, et nende nappide ressurssidega, eelkõige väikese tervishoiutöötajate arvuga Eesti inimestele ikkagi parimat abi pakkuda. 

Igal mündil on mitu poolt. Eelmisel nädalal oli tervishoiuvaldkonna kõige tähtsam konverents ja toimus see Eestis. Ja kui me vaatame, mis on viimastel aastatel muutunud, siis näiteks südamehaigustesse suremuse vähendamisel Eesti on Euroopa tipp. Me oleme teinud väga palju asju õigesti ja see on suuresti tervishoius töötavate inimeste panus, et inimesed elavad meil tervemana ja elavad pikema elu. Aga ainult sellega ei saa kuidagi rahul olla. Järjekorrad on liiga pikad. Ja see ei ole kriitika põhimõtteliste valikute kohta, mis Eestis on tehtud. Meie solidaarne tervisesüsteem, kus meil on tugev esmatasand, on ainuõige valik. Aga järjekorrad on tingitud sellest, et me ei ole kunagi suutnud seda nii-öelda meditsiinilisele vajadusele vastavat nõudlust täielikult rahastada. 

Kui vaadata viimase kümne aasta arenguid, et pensioniealiste inimeste arv kasvab ja maksumaksjate osakaal langeb, siis see pinge on eelarves sees. Nii et sada protsenti ei ole me nõudlust suutnud kunagi rahastada. Oleme olnud kuskil 95–96% peal, aga arvestades ka rahalist piirangut Tervisekassas, rahastame järgmisel aastal umbes 94% vajadusest. See tähendab, et on [palju] inimesi, kes järjekorras ootavad, aga tuleb pingutada, et ka nemad saaksid kiiremini abi. 

Aitäh! Jaanus Karilaid, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister, muidugi oleks lootnud olukorra kirjeldamise asemel rohkem lahendusi. Teie kõrval on rahandusminister, teie kõrval on Eesti 200 esimees, te olete koalitsioonis. Teie asi tegelikult oleks pakkuda välja ka selgeid lahendusi, mitte rääkida sellest, et tõesti probleem on ja me pingutame kõik. 

Aga teine küsimus tõukub ühest Eesti Ekspressi artiklist, mis räägib sellest, et paljud arstitudengid ei taha Tallinna tööle tulla, sest pealinna haiglates ei saa vene keele oskuseta hakkama. Ja selle probleemi lahendamiseks on kindlasti vaja koostööd Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Mind huvitab, kuidas see koostöö teil välja näeb, kuidas te selle probleemiga tegelete. Sest – ma loen siit artiklist ühe tsitaadi ette: "Juba hommikul tööle minnes lähen stressi, mõeldes, kui palju sellel päeval võib venekeelseid patsiente tulla. Olen kohustatud aitama kõiki, aga ma ei saa seda teha, kui ma ei saa oma patsiendi jutust aru. Seda juhtub iga päev mitu korda." Aga Eesti Vabariigi põhiseaduse § 6 ütleb, et riigikeel on eesti keel. Nii et kuidas teie seda probleemi näete ja millist lahendust pakute?

Aitäh! Kõigepealt siis: ma vastasin küll, et me ei ole suutnud seni rahastada meditsiinilisele vajadusele vastavat nõudlust. See ühtlasi viitab ka lahendusele. Meil on vaja tervishoidu täiendavat raha ja seda minu ettepanekut valitsus ilmselt arutab jaanuaris. Otsused saab teha eelarveläbirääkimiste käigus septembrikuus. Meil on vaja solidaarsesse süsteemi lisaraha, et vähendada ravijärjekordi, et tõepoolest rahastada üle Eesti ambulatoorseid vastuvõtte senisest suuremas mahus, et kindlustada kiirem ligipääs arstiabile. Ja lõpuks, eks see on ka mõistlik meede: inimesed saavad kiiremini tööle tagasi, ravikulud jäävad kokkuvõttes madalamaks. 

Nüüd, konkreetselt tervishoius kasutatavast keelest rääkides, siis kõigil arstidel on nõue osata eesti keelt. Ühegi teise keele oskust arstidelt ei nõuta. Samas meil on vene keelt emakeelena rääkivaid patsiente ja inglise keelt või mõnda teist keelt rääkivaid patsiente. Näiteks perearstide puhul soovitus ongi leida perearst, kes räägib seda keelt, milles sa soovid temaga suhelda. Tavaliselt tullakse vastu. 

Kui tegemist on erakorralise vajadusega, siis seda, et erakorralise meditsiini osakonnas on garanteeritud emakeelne teenindus kellelegi teisele peale eesti keelt rääkiva inimese, me ei saa garanteerida. Sellist eesmärki ei ole ka tervishoiusüsteemis seatud. Meil ei ole plaani arstitudengite keeleoskusega kuidagi täiendavalt tegeleda. Aga koostöö haridusministeeriumiga on hea selles mõttes, et me läheme üle eestikeelsele haridusele. Seega kõik eesti keeles Eestis hariduse omandavad lapsed saavad eesti keele oskuse ja nad suudavad ennast arusaadavaks teha ka erakorralise meditsiini osakonnas. Ma saan aru patsiendi [ja arsti] murest. Kahtlemata see on täiendav koormus arstile, sest ta peab leidma kellegi, kes tõlgib. Kui tegemist ei ole erakorralise patsiendi, vaid plaanilise vastuvõtuga, siis on võimalik kohalikult omavalitsuselt paluda tõlketeenust, nii nagu viipekeele tõlget võimaldatakse. 

Aga jah, tervishoius me keeleõppe küsimustega, kui see just ei puuduta eesti keele õpet arstidele, ei plaani otseselt tegeleda ega seda täiendavalt rahastada. Nii et üldiselt liigume ikka suurema eestikeelse teeninduse poole.

Martin Helme, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Kuulen … See on nagu igivana jutt, et lisaraha on vaja juurde tervishoiule. Ju ongi. Aga ma olen üritanud seda numbrit kätte saada siit ja sealt. Kirjalikud küsimused kõik lõpevad lootusetult. Ukraina sõja taustal otsustas Eesti, et meil ülempiiri ei ole: tulevad, kes tulevad, tuleb nii palju, kui tuleb. Tulnud on umbes 150 000 inimest Eestisse. Nendest siia on jäänud või on mingi aja siin umbes 100 000. Kõik nad muidugi ei ole ukrainlased, pooled neist on tulnud üle Vene piiri, aga jätame selle praegu kõrvale. Nendest 50 000 on saanud Eestis ajutise kaitse ühel või teisel moel, neid on ka eri liike. 50 000! Ajutine kaitse tähendab seda, et nad saavad Eestist muu hulgas ka tasuta arstiabi. Need on Eesti tervishoiusüsteemi lisandunud inimesed Eesti maksumaksja kulul – 50 000 umbes. See on loomulikult toonud juurde ka lisakulu. Minu küsimus on, kui suur see lisakulu siis on. Kui me küsime, siis te räägite, et oi, 200 miljonit on puudu. Aga kui palju sellest 200 miljonist on puudu nende inimeste tõttu, kes on tegelikult siin ajutiselt? Hea küll, praegu on puudu, aga kui nad ära lähevad – ehk lähevad, me kõik loodame –, siis see summa muutub väiksemaks, mis puudu on. 

Ja teine, mis väga palju Eesti inimesi ärritab. Valijad võtavad meiega ühendust, praktiline elu. Ma ei tea, mis poliitika ministeeriumis on või mis on Tervisekassa suunised, aga praktiline elu on see, et neid nii-öelda ajutise kaitse saajaid tõstetakse järjekorras ettepoole. Olukorras, kus rahakulu on suurem, ravivajadus on suurem ja niigi arstile pääsemine viibib, sa saad sinna raskemini, kõigele lisaks üteldakse sulle, aga meil on prioriteetsed patsiendid ja teie peate veel kauem ootama. Mis ma nendele inimestele vastan?

Tänan küsimuse eest! Alustuseks pean nentima, et kahetsusväärne, et seda tüüpi vaenu õhutatakse ja valeinfot levitatakse ka siin saalis. Tõesti, Tervisekassa puudujääk 2025. aastal on umbes 150 miljonit ja umbes 50‑miljonilise sammuga ta kasvab. Suure osa sellest puudujäägist seletavad ära täiendavad ülesanded, mida Tervisekassa on saanud. Näiteks kiirabi rahastamine anti Tervisekassale ja see baas, mis kaasa anti, oli 40 miljonit, aga praegu on kiirabikulud kahekordistunud. Ehk osa sellest puudujäägist on võimalik seletada täiendavate ülesannetega.

Täiendav ülesanne ei ole Ukrainast siia saabunud sõjapõgenike tervisekulude rahastamine. Ukrainlased saavad ravikindlustuse siis, kui nad töötavad ja maksu maksavad – samadel alustel nad saavad teenust. Meil ei ole eraldi ukrainlaste eeliskohtlemist tervishoiusüsteemis, kedagi ei tõsteta järjekorras ettepoole ega võimaldata üldse mingisugust erikohtlemist. Neil on oma perearst. Oma piirkonna perearsti nimistusse nad saavad minna, erakorralise vajaduse puhul pöörduda erakorralise meditsiini osakonda. Kui neil on eriarsti juurde vaja minna ja neil on ravikindlustus, siis nad saavad perearsti juurest seda abi, et perearst teeb e-konsultatsiooni või annab saatekirja. Ravikindlustuse saamise aluseks on 50 pluss erinevat alust, nende seas ei ole Ukraina kodakondsus või ukraina rahvus. 

Ka need ajutise kaitse saanud ei ole ravikindlustatud, ravikindlustuse saavad nad siis, kui nad Eestis töötavad. Me kohtleme neid võrdselt Eesti inimestega. Ja tõesti, mure on see, et nii nagu kõigil Eesti inimestel ei ole ravikindlustust, ei ole seda ka Ukrainast siia saabunud sõjapõgenikel. Meie mure on see, et neil ei ole väga paljudel tervisekindlustust ja seetõttu nende ligipääs arstiabile on takistatud. Kui nad Eestis tööle asuvad ja saavad ravikindlustuse, siis tekib neil teistega võrdsetel alustel õigus saada näiteks eriarstiabi vastavalt oma tervise olukorrale ja meditsiinilisele vajadusele.

Aitäh! Lõpetan tänase neljanda küsimuse käsitlemise. Enne kui me jõuame viienda küsimuseni, on kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tahaksin teha märkuse ministrile ja muidugi ka spiikrile. Kui keegi süüdistab siin mingis viha õhutamises, siis see, kui Riigikogu saadik oma valija mure toob ministri ette, ükskõik kui tõsine või mittetõsine see mure on, ei ole viha õhutamine. Teiseks, vaielge see nüüd läbi Kaja Kallase ja enda kõrval istuva välisministriga, kuidas ajutise kaitse saajatel tervisekindlustusega on.

Aitäh! See ei ole protseduuriline küsimus. Jaanus Karilaid, protseduuriline küsimus!

Aitäh juhatajale! Me peame ministriga sellest probleemi rõhuasetusest ühtmoodi aru saama. See ongi probleem, et see hiiliv vene keele nõue viib meie noored arstid ära Soome. Minu rõhuasetus oli sellel – et me saaksime aru, millest me rääkisime.

Aitäh, head kolleegid! Protseduurilised küsimused on küsimused istungi läbiviimise protseduuri kohta. Need ei ole vasturepliigid. Ma tuletan veel kord meelde, et protseduurilised küsimused on ikkagi istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Nii! Me lõpetasime neljanda küsimuse käsitlemise ja jõudsime tänase viienda küsimuseni, mis on rahandusminister Mart Võrklaevale. Küsib Riigikogu liige Rain Epler ja teemaks on maksukoormus. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Selle küsimusega läks meil küll hästi selles mõttes, et ma saatsin teile teema, milleks on maksukoormus, läks veidi aega mööda ja juba asusitegi maksukoormuse tõstmise plaani vähendama. Tundub, et oli inspireeriv küsimuse püstitus. 

Aga loomulikult, see 400-miljonilise maksutõusu ärajätmise jutt on tegelikult silmamoondus. Te püüate siin inimestele nüüd näidata, et te justkui tuleksite neile appi. Tegelikult te ühtegi maksuotsust, mis juba tehtud on, ju muuta ei plaani. Ei ole kuulda olnud ka näiteks automaksust loobumise ideest. See 400 miljonit oligi see, ütleme, õhk. Aga see oli sissejuhatuseks.

Mu küsimus tegelikult on lihtne. Me nii siin saalis kui ka meedia vahendusel oleme nii teiega kui ka peaministriga pidanud debatti, ma ütleks, isegi vaidlust maksukoormuse teemal. Te olete meile siin raiunud, et maksukoormus hakkab langema, et tõepoolest, mõni maks tõuseb, aga maksukoormus hakkab langema. Nüüd me oleme olukorras, kus maksud tõusevad ja majandus kahaneb. Seal nüüd see arvutus minu arust ei tule niimoodi välja, et maksukoormus siis sellel hetkel langeb. Ma mõtlesingi, et ma annan teile võimaluse Eesti rahvale lahti rääkida maksukoormuse perspektiivi ja kas ta siis langeb või tõuseb.

Aitäh! Tänan selle küsimuse eest! Tõsi, olen siin saalis oma meelest teie fraktsiooni liikmetele vastanud või oli see küsimus kõrvalfraktsioonist, aga küsimus oli tol korral maksuküüru kohta. Ja siis ma vastasin, et maksuküüru kaotamisega tööjõumaksud langevad. Üldine maksukoormus meil tõuseb võrreldes 2023. aastaga. Aga kui vaadata ajahorisonti, siis kui 2024. aastal peaks maksukoormus tõusma 33,8%-le SKP-st, siis täpselt sama suur oli ta 2019. ja 2021. aastal. Lihtsalt vahepeal on maksukoormus alla tulnud ja me taastame pigem selle ajaloolise taseme.

Kui me vaatame samal ajal, kui palju meil on kulusid juurde tulnud, siis on väga suur vahe meie püsikulude ja meie maksutulude vahel. Ja see omakorda toob selle kaasa, et me peame laenu võtma. Kõige drastilisem muutus meie laenukoormuse osas toimus 2019. ja 2020. aastal, kui laenukoormus 8,6%-lt liikus 18,6%-le. Ja järgmisel aastal me jõuame sealt 20%-ni. See on ka vastus tolleaegsele rahandusministrile, kes on [viidanud], kui palju praegune valitsus laenu võtab ja kui hoogsalt ta seda teeb. Ei, ühe aastaga kasvatati meie laenukoormust 10% ja see on ka see põhjus, miks me täna peame suuremat laenu tagasi maksma ja miks meil on suuremad intressikulud ja miks tegelikult me peame ka maksumuudatusi tegema. Püsikulusid on suurendatud ja neid on kaetud laenuga. Ja kahjuks, kui me püsikulusid ei vähenda või siis tulusid ei suurenda, siis me ennast kaevame aina sügavamale auku ja see laenukoormus kasvabki. Aga vundament meie laenukoormuse kasvuks on tõesti laotud aastail 2019 ja 2020.

Kui nüüd rääkida veel maksukoormusest, siis jah, ütlesin juba, et järgmisel aastal on see 33,8%. Kui vaadata Euroopa Liidu keskmist, siis me jätkuvalt oleme seal alumises otsas. Euroopa Liidu keskmine on 40% juures ja ka Soomes-Rootsis on maksukoormus 10% jagu kõrgem kui meil. Samal ajal meie ühiskonna ootused teenuste osas aina kasvavad, mis on loomulikult ka arusaadav, aga siin me peamegi aru saama, et need teenused tulevad meie oma maksuraha arvelt. Sinna juurde peame panema kaitsekulud. Just sel põhjusel me suve algul maksumuudatused tegime, et 3%-le [SKP-st] oma kaitsekulud tõsta järgmisel neljal aastal.

Aitäh! Rain Epler, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Enne kui ma küsimuse juurde jõuan, paar asja ikkagi tahaks ümber lükata. Laenuralliga olete teie hoogsalt tegelenud – Kaja Kallase juhitud valitsused, kus tõepoolest ei ole kogu aeg sina rahandusminister olnud, Mart. Teine on see: minu arust oli see ETV stuudios, kus sa niukse hoogsa žestiga ütlesid, et jah, järgmine aasta maksud tõusevad, aga siis hakkab majandus kasvama ja maksukoormus langeb. Nii et see oli ikkagi üldise maksukoormuse kohta.

Mu küsimus tuleb aga seotult eilse uudisega selle 400 miljoni kohta. Teie ütlesite, et tuleks see ära jätta, ja siis möödus tunnike ja Läänemets ütles kohe, et vot nüüd saab hakata kulusid kõvasti tõstma. Mul nagu tekkis küsimus, et kuidas te ise tunnete: kas teil teineteise mõistmine seal koalitsioonis rahaasjade üle arutledes on hea või mis hinde te siin enne jõule paneksite nendele sisemistele aruteludele rahade teemal?

Aitäh! Kuna te ikkagi puudutasite seda minu ütlemist maksukoormuse kohta, siis kordan: tööjõumaksud, tulumaksukoormus meil 2025. aastal langeb. Me kaotame ära maksuküüru ja samal ajal tõstame 2% võrra tulumaksu, aga sellegipoolest, kuna me tõstame ka tulumaksuvabastust, siis tööjõumaksud langevad. Milleks see hea on? Muuseas, ka EKRE fraktsioon oli selle maksu kehtestamise ajal maksuküüru suur vastane. Ma olen siin tsiteerinud teie tolleaegset esimeest ehk see on kindlasti üks selline ühisosa. Ma loodan, et see on tervitatav ka teie poolt. Aga me ei karista enam inimesi sellega, et mida rohkem nad pingutavad, seda rohkem nad peavad tulumaksu maksma. Kõige suurem võitja on keskmise palga saaja. Palgavahemikus 1800–2100 eurot kuus inimene võidab 80–113 eurot. Kõige suurem võitja, võiks öelda, on keskmist palka saav õpetaja. 2100-eurose brutopalga puhul 112–113 eurot kuus netopalk kasvab. Ja kui ühtpidi saavad inimesed sel viisil rohkem raha kätte, siis teistpidi vähendab see 2025. aastal ettevõtjatele tööjõukulude survet. Seda ütlesid ka Eesti Panga esindajad eile, et 2025. aastal, kuna majanduses on keerulisemad olud, siis maksureform, maksuküüru kaotamine leevendab ettevõtjate olukorda.

Nüüd, kui me räägime sellest 430 miljoni suurusest täiendavast maksust, mille me riigi eelarvestrateegia koostamisel koalitsioonis kokku leppisime, siis selle kokkuleppimise hetkel olid majandusprognoosid mõnevõrra soodsamad. Majandus pidi kiiremini taastuma ja kuna riigieelarvet on meil vaja korda teha, defitsiiti vähendada, siis me leppisime kokku, et me 2024. aasta esimesel poolel selle avaliku debati peame ja selle üle arutame. Vaadates ühiskonna reaktsiooni juba olemasolevatele maksutõusudele, mis me oleme kaitsekulude katteks teinud, ja vaadates meie majanduse olukorda, siis tõesti, olen ka juba varasemalt öelnud ja ütlesin ka eile, et ilmselt 2025. aastal sellises tempos ja sellises mahus täiendavad maksutõusud ei ole võimalikud. Tuleb otsida muid lahendusi ja eeskätt peame tõsiselt otsa vaatama oma püsikuludele. Püsikulusid me kindlasti ei tohiks kasvatada, pigem peame need kontrolli alla saama ja neid jõulisemalt vähendama, nii nagu teeb erasektor. Tuleb olla nendega solidaarne.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Aitäh! No ma muidugi imestan seda tuimust, millega te räägite. 21 aastat on Reformierakond olnud Eestis võimul 30 iseseisvusaastast. Meie olime kaks aastat valitsuses, või natuke vähem kui kaks aastat valitsuses, millest üks oli koroona-aasta, ja ikka räägite, nagu kogu Eesti riigi kõik hädad ja eelarve hädad oleksid kuidagi meie süü. Eelarve kordategemise jutt oli see, millega te tulite võimule pärast seda, kui süvariigi riigipööre meie valitsuse kukutas. Eelarve kordategemise käigus on Reformierakonna peaminister ja Reformierakonna erinevad rahandusministrid suurendanud riigivõlga 5,8 miljardi võrra, mis on võla suuruse kasvatanud rohkem kui kahekordseks võrreldes sellega, mis minust maha jäi. Kusjuures minu ajal tehti laenu poolteist miljardit. Teie olete teinud 5,8 ja see kasvab, uue aasta eelarve miinus on üle miljardi. Igal aastal olete te kasvatanud kulusid oluliselt rohkem kui tulusid ja nüüd te tulete rääkima meile sellest, kuidas keegi teine on süüdi. No ei ole keegi teine süüdi. 

See 400-miljoniline nii-öelda tulupoole otsimine, mis te kirjutasite sinna, ei tähenda, et ei tõuse käibemaks, ei tõuse tulumaks, ei tõuse aktsiisid, ei tõuse kõik need lõivud ja muud asjad. Automaks on jätkuvalt plaanis. Te üritate siin kõigele lisaks avalikkust eksitada. Eesti Panga prognoosid, mis muidugi vahelduvad vastavalt sellele, kas meil on lumi maas või ei ole lumi maas, ja Rahandusministeeriumi enda prognoosid on kõik vastu taevast lennanud. Aga eilne prognoos ütleb, et 3,4% SKP-st on eelarve defitsiit 2024. aastal ja 4,5% SKP-st on eelarve defitsiit 2025. aastal. Need on kaugelt suuremad arvud, kui te ise olete prognoosinud, ja kaugelt suuremad, kui euroreeglid lubavad. Te olete läbi kukkunud, täielikult läbi kukkunud oma eelarve kordategemise jutuga. Te olete selle kordategemise jutu käigus põhja lasknud meie majanduse. Mismoodi te homme tööle lähete? Mismoodi te arvate, et te võite edasi seda tööd teha?

Aitäh! Väga palju lendas siin valesid. Proovin neid siis ümber lükata. Ei vasta tõele, et meie oleme suurimad laenukoormuse kasvatajad. Numbrid räägivad enda eest. Ühe aastaga 10% laenukoormust juurde: 8,6%-lt 18,6%-le. Järgmisel aastal me jõuame 20,9%-ni SKP-st. Väga väike osa on see, mis on juurde tulnud nende kolme aastaga. 10% ühe aastaga – nagu te ütlesite, et poolteist aastat olite võimul, suutsite juurde teha 10%. Ma ei tahaks ette kujutada või mõelda, mis oleks juhtunud kolme, nelja, viie aastaga. Ilmselt oleksime 100% pluss. Need on numbrid, mis vastavad tõele. Ma ei ole avalikkust eksitanud. 

See, miks sellised maksumuudatused said otsustatud enne suve – need olid meie kaitsekulude tõstmiseks. Ja seda näitab ka väga selgelt suvine majandusprognoos, kus olid arvesse võetud tehtud maksumuudatused, perehüvitiste riigile jõukohasemaks tegemine ja kaitsekulutuste tõstmine järgmisel aastal 3%-le. Me sisuliselt pidime 2027. aastaks 500 miljonit juurde panema. See on ainuvõimalik, nende maksumuudatuste tegemine. See kokkuhoid läks sinna. Muu hulgas me parandame 2024. aastal eelarvega, mis me siin vastu võtsime, eelarvepositsiooni poole miljardi võrra. Me ei räägi ainult, et me teeme, vaid me reaalselt parandame eelarvepositsiooni poole miljardi võrra – seda võrreldes kevadprognoosiga, mille järgselt me tegime maksuotsused ja kokkuhoiu otsused. See on fakt ja seda me teeme. 

Ka ei häma või ei jäta ma midagi rääkimata selles osas, mis puudutab seda täiendavat maksu, mis on eelarvestrateegias 430 miljonit. See oli see, mille üle me pidime nüüd arutama hakkama, et jõuda kiiremini riigieelarvega tasakaalu. Muud maksumuudatused on otsustatud. Mootorsõidukimaks on meil valitsuses arutelul, see tuleb ka Riigikokku ja sellest ei ole keegi loobunud. See on vajalik meie keskkonna jaoks, on vajalik selle jaoks, et riigieelarve auku täita, see on vajalik selle jaoks, et katta ka juba tehtud ja plaanitavaid täiendavaid investeeringuid 2024. aastal ühistransporti. On vaja suurusjärgus 40–45 miljonit täiendavaid vahendeid, et läbi viia liikuvusreform. Järgnevatel aastatel on täiendavalt vaja investeerida ka teedesse. Need asjad on juba riigi eelarvestrateegias kirjas. Tegelikkuses on vaja teedeinvesteeringuid suurendada ja üks katteallikas on seal kindlasti mootorsõidukimaks.

Aitäh! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kuues küsimus on välisminister Margus Tsahknale peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teemaks on Eesti riigikeel. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eesti riigi keel on eesti keel ja mina pöördun täna teie poole kui peaministri rollis oleva isiku poole. Nii et see küsimus on teile kui peaministrile. Mulle tundub, et valitsus paneb palju rõhku, samuti valitsusasutused, ametnikkond, et Eestis saaks hakkama ka vene keeles ja inglise keeles. See on muidugi viisakas, aga see käib paljudes kohtades eesti keele arvel ja ei panda tähele, et eesti keele roll avalikus ruumis väheneb. Nüüd kavatseb osa valitsuse liikmeid ja tippametnikke meie sündide arvu vähenemist kompenseerida sisserändega ja on püstitanud ka vastavad loosungid. On aga täiesti selge, et töösisseränd, mida te kavatsete suurendada, toob kaasa ka perekonnad ja me lihtsalt oma kultuuri- ja keeleruumis ei kontrolli varsti enam seda olukorda. Me ei ole lõimumisega hakkama saanud ka selle 30 aasta jooksul. Nii ongi tekkinud eestlastel arusaamine, et eesti keele roll võib väheneda. Meil on konkureerivad keeled ja üks nendest on vene keel, mille peaaegu et riigikeele staatusesse tõusmisest kirjutas eile ajalehes ettevõtja Peep Kuld. Tehakse kohalike omavalitsuste ametikohtade konkursse, tehakse riigiametitesse massiliselt konkursse ja Riigikantselei korraldab isegi riigi tippametnike konkursse, kus on vene keele oskuse nõue. Aga see diskrimineerib eestlasi, kellele me 30 aastat pole öelnud, et vene keelt peab õppima. Kas selline diskrimineerimine on valitsuse poliitika?

Härra minister, palun!

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et eesti keele saatus on meie kõigi ühine mure ja huvi. Ja ma võin öelda, et tegelikult me oleme, arvestades seda, kui [vähe] meid on, päris heas seisus. Me teeme teadust eesti keeles ja me räägime eesti keelt – me kasutame seda. Ning see on tõesti meie ainuke riigikeel. 

Nüüd, teie küsimuses olid erinevad väited. See mure on ka minul sarnane, aga ma tahan täpsustada, et, esiteks, tänane valitsus ei kavanda nii-öelda tohutu migratsioonilaine tekitamist selleks, et kuidagi kompenseerida meie sündimuse vähenemist. Valitsusjuht kinnitas sisserändekvoodi täpselt samas suuruses, nagu see on kogu aeg olnud. 

Teiseks, vastab tõele, et viimased valitsused on üle vaadanud selle kvoodi kasutamise põhimõtteid. Ja seda ma võin küll kui valitsuse liige öelda, et me oleme selle teemaga tegelenud korduvalt ja tuleme [selle juurde] tagasi, kuidasmoodi selle kvoodi raames ettevõtjatega paindlikumalt koostööd teha. Kahjuks see kvoot on suhteliselt jäigalt erinevate valdkondade vahel jagatud. Ja me tegelikult ei oma kontrolli ega ka ühist arusaama, keda me tegelikult siia tahame ja keda me siia ei taha. Oleme ausad – ma julgen selle siin välja öelda –, küsimus ei ole täna mitte ainult eesti keele säilimises, vaid küsimus on ka laiemalt rahvuslikus julgeolekus. Me näeme – nüüd ma natuke toon välispoliitilist mõõdet sisse –, et sündmused Gazas esimest korda andsid [päris palju tunda] ka meie linnaruumis, vähemalt Tallinnas, kus näeb erinevaid meeleavaldusi ja [kõlab erinevaid] seisukohti. 

Nii et mina käsitlen sisserände teemat laiemalt: mitte ainult keele mõttes, vaid ka laiemalt rahvusliku julgeoleku mõttes. Siin on meil kindlasti väga palju vaja teada, mis ülejäänud Euroopas on aastakümnete jooksul tegelikult toimunud ja mida me saame ennetada. See on üks asi. Teine on see, et me peame koos ettevõtjatega vaatama, keda me siia tahame. Ma [tõstaksin esile] eelkõige kvaliteetse tööjõu teema. Ja need inimesed reeglina on inimesed, kes järgivad väga hästi meie keelenõudeid ja komberuumi. Nad on valmis meie keelt ära õppima, kui nad siia pikemalt elama jäävad.

Nüüd, lõpetuseks, mis on tähtis? Tähtis on see, et me läheme päris jõuliselt edasi sellega, et meil on eestikeelne koolisüsteem. Järgmisel aastal me investeerime lisaks ettenähtud rahale veel 27 miljonit lisaeurot, et me saaksime täiemõõduliselt eestikeelsele õppele üle minna kõikides haridusasutustes. Ja muidugi on [tähtis] ka keeleõpe laiemalt nendele, kes seda peaksid õppima.

Aitäh! Tõnis Lukas, täpsustav küsimus, palun!

Tänan! Lugupeetud minister! Tunnustus selle eest, et te viite edasi eelmise valitsuse algatatud täielikku üleminekut eestikeelsele õppele kogu tegevuskava mahus. Kindlasti me jälgime, et see kokkulepe, mis meil opositsiooni ja koalitsiooni vahel on, ka peab, et see tegevuskava viiakse muutmata kujul ellu. Isamaa peab aga [oluliseks] tugevdada keeleseaduse rolli avalikus ruumis, sest see on selgelt hakanud vähenema. Keeleseaduse lasi koalitsioon põhja. Nii et siin on teil veel parandamisruumi. Paraku ministeeriumi algatatavat seaduseelnõu ei paista praegu kuskilt, sellest ei räägita. Tegelikult on meil aega massiimmigratsiooni tingimustes, nendes tingimustes, mis nii-öelda globaalselt on [kujunenud, ja arvestades], milline on kultuuriline surve, vaid paar aastat, et teha see murrang, et mitte lasta eesti keele kasutust siin täiesti ära kustuda. Kui me neid nõudeid ei sea, siis tekib õigustatud ootus nii sisserändajatel kui ka juba siin olijatel. Ja me oleme üldiselt oma ehk eesti keele nõudmisel tükk maad lahjemad, kui on lätlased.

Aga ma küsingi siis teilt. Te räägite ettevõtlusest. Muide, selle kvoodinumbri puhul kehtib 13 erandit. Need on kaunis massiivsed erandid ja need on juba praegu. Sissevool siia on palju suurem kui see kvoot, ka töösissevool. Ütleme nii, et kes ikkagi tahavad mingites valdkondades erandeid, siis me oleme neid päris kõvasti teinud. Aga minul on niisugune küsimus. Kui sisseränne ei ole kontrolli all ja me ei saa lõimimisega hakkama, kuidas me saame jätkuvalt anda valimisõiguse mittekodanikele, näiteks Venemaa ja Valgevene kodanikele, kes tegelikult suunavad meie poliitilist elu, olles kaalukeeleks omavalitsustes?

Aitäh, hea küsija! Massiline sisseränne, kui me vaatame numbritena, on tõepoolest seotud Venemaa agressiooniga Ukraina vastu. Ehk siis me räägime eelkõige põgenikest, sõjapõgenikest, keda Eestis on – on erinevad andmed, kui palju siia on jäänud – suurusjärgus veidi üle 3% meie rahvastikust, mis on läbi ajaloo üks kõige suurem sisseränne. Aga nad on sõjapõgenikud. Ja nüüd on meie asi tagada, et nad saaksid hakkama, et nad oleksid osa meie ühiskonnast selles mõttes, mis puudutab tööturgu ja enesega toimetulekut. Arvestame ka seda, et nad loovad lisandväärtust ja vähendavad nii meie maksumaksjate kulu. Me peame seda abi andma. Meie rahva enda saatus on ka olnud selline. Ja õnneks ma näen, et Eesti inimesed on valmis neid Ukraina inimesi toetama. 

Nüüd, on selge, et see sõda venib. Väga paljudel ei ole võimalik koju tagasi pöörduda ja väga paljud võib-olla ei pöördugi kunagi. Vaat see ongi väljakutse, et need inimesed saaksid siin ennast teostada, oma potentsiaali avada. Arvestades seda, et meie riigikeel on eesti keel – ja see on väga tähtis suund –, on [oluline], et need inimesed saaksid eesti keele õpet, et nende lapsed saaksid eestikeelses koolis eestikeelset haridust ja et see perspektiiv oleks väga selge. Isegi juhul, kui need inimesed enamuses lähevad tagasi Ukrainasse, on see lihtsalt väga suur väärtus, mida me oma suhete [abil] selle suure [riigi] ülesehitusprotsessis [kasutame]. 

Nüüd, rääkides nendest kvootidest, tõepoolest, väga erinevad valitsused on sinna viinud sisse erinevaid erisusi ja [kehtestanud] erinevaid regulatsioone. Me oleme laiemalt arutanud tänase majandus- ja IT-ministri Tiit Riisaloga, et tegelikult selle süsteemiga ei ole täna rahul ei ettevõtjad ega ei ole rahul ka näiteks teie, ma kujutan ette – muidu ei oleks seda küsimust tulnud. Meil on sisseränne kontrolli all. Küsimus on lihtsalt selles, et me peame ära sõnastama, keda me siia tahame, mis tingimustel ja millise keskkonna me nendele inimestele loome. Nad peaksid aru saama, et eesti keel on riigikeel, ja pikemalt siia asudes nad peavad selle keele endale teatud tasemel selgeks tegema. 

See on laiemalt ka meie enesekindluse küsimus: meie enda inimesed ei tohiks lülituda automaatselt üle ükspuha millisele teisele keelele, kui nähakse, et inimene päris sujuvalt meie enda emakeelt ei räägi. Ka see on meie enda kui rahva suhtumise küsimus. Mina isiklikult, nüüd mitte välisministrina ega ka mitte peaministri asendajana siin puldis, ütlen, et me peame eesti keelt hoidma. Eesti keel ei ole ju mitte ainult suhtlemise vahend, see on meie loogikasüsteem, see on meie mõttesüsteem. Ja ma ei tea täna ühtegi valitsust ega ühtegi erakonda, kes otseselt tahaks seda poliitilist kurssi muuta, võib-olla välja arvatud mõni poliitiline jõud, kes ei taha rakendada ühtse eesti keele printsiibi rakendamist näiteks Tallinna linnas. 

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! Noh, loosungina see on kõik õige ja ilus. Mina rahvuslasena olen raudselt seda meelt, et eesti keel on Eesti identiteedi üks nurgakivi. Ja kui Eestis eestlased ei saa eesti keeles igal pool, nii erasektoris, riigiasutustes kui koolides, suhelda, siis meil on rahvusliku identiteedi lammutamine edenenud väga kaugele. Me oleme viimased paar aastat elanud pretsedenditus immigratsioonitulvas. Nii palju võõrkeelseid inimesi ei ole kunagi Eestisse saabunud nii lühikese aja jooksul ja fakt on see, et nad on kõik slaavi päritolu inimesed. Me võime neid nimetada ukrainlasteks, aga umbes 80% nendest räägib vene keelt. See tähendab, et vene keele surve ja vene keele domineerimine Eestis on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud, ja seda loomulikult olukorras, kus meil on peaminister, kes räägib, kuidas tema toetab Ukrainat, aga samal ajal Stark Logisticsi autod vuravad. Võib-olla see ei olegi kogemata juhtunud niimoodi. 

Aga kui me tahame, et eesti rahvas ei jääks Eestis mitte lihtsalt põlisrahvaks, vaid olekski peremeesrahvas siin, nii nagu põhiseadus ette näeb, kui me tahame, et eesti keel oleks Eesti riigis domineeriv keel, mitte lihtsalt kuulutatud riigikeeleks, vaid olekski domineeriv keel, siis ei ole mitte midagi teha, tuleb tegeleda immigratsiooniga. See immigratsioonitase, mis meil on, uputab meid. Lähikümnenditel muudab see meie rahva vähemusrahvuseks siin riigis ja muudab eesti keele kasutamise avalikus ruumis väga paljudes kohtades võimatuks. Ja selle asemel me näeme, kuidas tänane valitsus tahab veelgi lõdvendada immigratsioonipoliitikat. Mul on lihtne küsimus. Kui me nüüd nendest ilusatest loosungitest, millega te lõpetasite, päris poliitiliste valikute juurde läheme, siis mida te kavatsete ette võtta, et, punkt 1, uusi immigrante peale ei tuleks, ja punkt 2, et need, kes on siia saabunud viimase paari aasta jooksul, ära läheks?

Aitäh! Siin on pudru ja kapsad omavahel segamini aetud. Üks on immigratsioon, mille puhul ma ei näe, et meie valitsus teeb tohutuid lõdvendusi, ja teine on Venemaa agressioon Ukraina vastu ja me räägime sõjapõgenikest. Kui ma sain küsija jutust õigesti aru, siis sa just viitasid sellele viimase paari aasta jooksul toimunud suurele sisserändele, millest ikkagi tohutu suure osa moodustavad sõjapõgenikud. 

[Ühes] mõttes ma olen teisel seisukohal. Ma siin võib-olla mõned kuud tagasi kuulsin ka arvamusi, et nüüd on Ukraina aitamisel piir peal. Ma arvan, et ei ole. Me peame aitama Ukraina inimesi, ükspuha, mis keelt nad räägivad. Me oleme ise samasuguse ajalooga rahvas, keda on okupeeritud, keda on hävitatud, kelle vastu on sisuliselt viidud ellu genotsiidi, mida täna tehakse Ukraina inimeste vastu, ükspuha, mis keelt nad räägivad. Seetõttu mul on hea meel, et Eesti inimesed on jätkuvalt valmis Ukraina inimesi aitama, toetama ja vajadusel pakkuma neile põgeniku staatuses varjupaika ja võtma neid oma kodudesse elama. See on vähim, mida me saame teha, et olla inimlikud, et olla mõistvad loodetavasti meile ka tulevikus mitte kunagi saabuva olukorra suhtes. Ka meie võime sattuda [raskesse] olukorda. Selle nimel me teeme palju tööd. Selle nimel me tõstame kaitsekulutusi, selle nimel me oleme rahvusvahelistes organisatsioonides väga aktiivsed, olgu see NATO, Euroopa Liit või [muu organisatsioon.] 

Nüüd, kui me räägime sunniviisilisest migratsioonist, näiteks hübriidrünnakutest eri riikide piiridel, mida Venemaa on näiteks Soome vastu viimasel ajal korduvalt kasutanud, siis siin on Eesti käitunud väga selgelt. Meie valmisolek panna piir kinni, kui meie piirile tuleb surve, on väga kindel. Ja teiseks, me ei lase kedagi üle piiri lükata, meie inimesed on valmis reageerima ennetavalt. Ja need sõnumid on väga selgelt kohale jõudnud ka Venemaale, kes tegelikult neid inimesi, neid põgenikke kasutab inimrelvana. Nii et kuidas meie valitsus täna käitub: käitub väga otsustusvõimelisena väga selget poliitikat ajades. 

Nüüd, need inimesed, kes siin on. On selge, et me peame neile andma võimaluse ja ka selge sõnumi, et nad peavad eesti keelt õppima. Me peame seda võimaldama. Ja ma arvan, et väga paljud seda ka teevad. [Probleemi] juurikas tegelikult on selles, et me millegipärast aastakümneid ei teinud lõplikult otsust minna üle ühtsele eestikeelsele koolisüsteemile. Mul on hea meel, et täna me viime seda otsust ellu, ja mul on hea meel, et siin on vist praktiliselt konsensus enamuse erakondade vahel. Mina ei ole see mees, kes endale seda au tahab võtta. Tõepoolest, siin esimeses pingis istub Tõnis Lukas, kes oli see, kes selle otsuse valitsuses tookord haridusministrina läbi viis. Absoluutselt, tunnustus selle kõige eest! Me tegeleme nii-öelda jäänukprobleemidega, aga meil on siht kindel ja eesti keele tulevikku me nii palju, kui vähegi võimalik, panustame. See on selge.

Aitäh! Lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on terviseminister Riina Sikkutile. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teemaks on ülearused koroonavaktsiinide tarned ja nendega riigile kaasnevad kulud. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Teatavasti 2020. aastal sõlmiti Euroopa Liidu liikmesriikide nimel Euroopa Liidu poolt äärmiselt kahjulikud ja seejuures avalikkuse ees salastatud sisuga lepingud, millega võeti kohustus osta aastate jooksul välja meeletu kogus koroonavaktsiine. Seejuures oli algusest peale täiesti selge, et tellitakse ebaadekvaatselt suur kogus. Ootuspäraselt on tekkinud seetõttu tohutu vaktsiinide üleküllus. 

Euroopa Liidus on maha kantud rohkem kui 200 miljonit vaktsiinidoosi, mille eest on tasutud üle 4 miljardi euro. Saksamaal 80 miljonit doosi, Itaalias 50 miljonit, Eestis ligi 1,5 miljonit doosi, kusjuures rahvaarvu arvestades on Eesti selles arvestuses esikohal. Sellega on muidugi kaasnenud ka suur kulu Eestile. Kulu sel aastal ja ka järgmistel aastatel on suur: väidetavalt lõppeval aastal circa 25 miljonit eurot, järgneval kolmel aastal circa sama suur kulu, kokku 80 miljonit eurot. Poola ja Ungari on keeldunud kasutuks osutunud vaktsiinide väljaostmisest ja selle tõttu on Pfizer nende vastu kohtusse pöördunud. 

Minu küsimus teile kui terviseministrile ja Vabariigi Valitsuse liikmele seisneb selles, et mida on teinud Eesti Vabariik, et vabaneda mõttetust ja väga suure ulatusega kulust, või mida kavatsetakse teha. Küsimuse taustaks on loomulikult see, et me pidevalt näeme, kuidas näiteks teie kolleeg rahandusminister tuleb kurva näoga ja ütleb, et kui raha ei ole, siis me ei saa õpetajatele lisapalka maksta, kui raha ei ole, siis ei saa päästekomandosid ülal pidada, kui raha ei ole, ei saa teid remontida, ja nii edasi. Aga ometi me räägime sel aastal 25 miljonist, järgneval kolmel aastal circa 80 miljonist, mis läheb selliste asjade tarnimise eest, mida meil tegelikult vaja ei ole. Veel kord, palun kirjeldage, mida on tehtud või mida kavatsetakse teha, et sellest kohustusest vabaneda.

Tänan küsimuse eest! Kui 2020. aastal need ühishankes osalemise otsused tehti ja mahud kinnitati, siis EKREIKE valitsus need otsused tegi. Ja ma olen väga tänulik, et te ühishankes osalesite ja Eesti kodanikele vaktsiin kättesaadavaks sai. Nüüd, erinevalt küsimuses mainitust, et oli ette teada, mis saab – see on vale, mitte keegi ei teadnud, mis saab. Sealjuures vaktsiinide ostmine algas enne, kui vaktsiinid reaalselt olemas olid, ja lepingud sõlmiti enne, kui vaktsiinid turule tulid. Mitte keegi ei teadnud selle vaktsiiniportfelli kokkupanemisel, millise tootja vaktsiin kui kiiresti ja kas üldse jõuab Euroopa Liidus müügiloani, milline saab olema konkreetse vaktsiini efektiivsus või tootja tootmis- ja tarnevõimekus. 

See on positiivne uudis, et vaktsiinid tulid kiiresti, nad tulid hea hinnaga, nad muutusid üle Euroopa kättesaadavaks ja me saime tegelikult Eesti inimesi vaktsineerida. Need vaktsineerimised, mis tehti, on Eesti andmetel tehtud analüüside põhjal päästnud rohkem kui 1400 inimese elu sellelsamal COVID-i perioodil. Ka vaktsineerimine jätkub ja päästetud elude arv samamoodi kasvab. 

Eesti osales ühishankes ja seega me olime maailmas esimeste seas, kelle kodanikud vaktsiinile ligipääsu said. Me oleme kokku manustanud üle 2,1 miljoni doosi, enamiku sellest 2021. aastal. Ja need kokkulepped järgmisteks aastateks, tõepoolest, nagu te kirjeldasite, olid väga suurte koguste peale. Sellel aastal Euroopa Komisjon rääkis läbi Pfizer-BioNTechiga ja leping vaadati ümber. Eesti oli seal läbirääkimistes osaline ja ka Eesti leping vaadati ümber. Meil oli kohustus osta veel 1,3 miljonit doosi, nüüd selle asemel aastatel 2023–2026 on meil kohustus välja osta 239 276 vaktsiinidoosi. Ehk siis meil õnnestus läbirääkimiste käigus seda kohustuslikult väljaostetavat kogust vähendada. Lisaks sellele need järgnevatel aastatel tarnitavad vaktsiinikogused on kohandatud vastava hooaja tüvele, nii nagu praegu vaktsineeritakse inimesi vastava hooaja tüvele kohandatud vaktsiiniga. Ja arvestades selle aasta vaktsineerimismahtu, siis tõepoolest, need planeeritud üle 200 000 doosi me ilmselt kasutame ka ära.

Nüüd, seoses lepingu ümbervaatamisega Eesti veidi üle 10 miljoni euro ehk 10,4 miljonit eurot võitis. Meie jaoks muutus see leping odavamaks. Nii et tulevikku vaadates me oleme astunud mõistlikke samme, et kohustused oleks väiksemad ja tarnitavad vaktsiinidoosid vastaksid sellele võimekusele, mis me suudame ära kasutada, arvestades Eesti inimeste huvi vaktsineerimise vastu ja võib-olla ka viiruste levikut.

Aitäh! Ja Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Alustame sellest, mis te ütlesite oma vastuse alguses, et see oli siis see niinimetatud EKREIKE valitsus, kelle ajal Euroopa Liidule anti volitus Eesti nimel need lepingud sõlmida. Täpsuse huvides olgu siiski öeldud, et terviseministriks oli toona Tanel Kiik Keskerakonnast. Ma olen rääkinud fraktsioonikaaslastega, kes on mulle endiste valitsuse liikmetena öelnud, et see küsimus oli ka valitsuses üleval, miks peaks nii suure koguse tellimisega nõustuma, aga millegipärast Tanel Kiik jäärapäiselt seda liini ajas. Seda EKRE arvele nüüd küll ei maksa kuidagi kirjutada. Nüüd te väljendasite siin optimismi, et need vaktsiinidooside kogused, mis järgnevatel aastatel meile tarnitakse, õnnestub ka ära kasutada. Tegelikult oleks väga huvitav kuulda, millel see prognoos baseerub. Minule teada olevalt on huvi nende kasutamise vastu muutunud ikkagi väga väikeseks. 

Kuidas te kavatsete selleni jõuda, et need kõik ära kasutatakse Eesti inimeste peal? Ja miks neid peakski ära kasutama, kui tegelikult inimestel selle vastu huvi puudub? Ei saa ju olla vaktsiinidooside inimestele sisse süstimise peamine huvi see, et need raisku ei läheks. Ikkagi ennekõike peaks tervise vajadusest lähtuma. 

Nüüd, mis puutub nendesse läbirääkimistesse, mida te kirjeldasite, siis mind küll huvitab, et te ütleksite, millised saavad järgneval kolmel aastal olema Eestile tekkivad rahalised kulutused seonduvalt kohustusega need doosid välja osta, mida meile tarnitakse. Te ütlesite, et see muutus meile 10 miljoni võrra soodsamaks, aga mis see kulu kokkuvõttes ikkagi jääb? 

Lõpetuseks ma omalt poolt tõstataksin aga selle küsimuse, et Poola ja Ungari on ju väga selgelt andnud signaali, et nad ei osta neid välja sel lihtsal põhjusel, et tooted, mille ostmiseks on lepingud sõlmitud, ei vasta ootustele ja kirjeldustele, millega neid reklaamiti. Nende mõju näiteks viirusega nakatumise vältimisel on praktiliselt olematuks osutunud. Samamoodi on osutunud olematuks nende mõju viiruse edasiandmise takistamisel. Ja minul on küll küsimus, kas Eesti ei võiks [alustada] läbirääkimisi selle üle, et tegelikult need lepingud lihtsalt üles öelda, väljuda nendest, sest toode ei vasta kirjeldusele? 

Aitäh! Ei, Eestis ei ole plaani lepingutest väljuda, need 230 000 vaktsiinidoosi on meile vajalikud. Vaktsiin on tõhus, tõhus nii surmade kui haiglasse sattumise vältimiseks, ja me näeme seda ka Eesti numbrite põhjal, ei ole vaja kaugemale vaadata. Inimesed, kes meil haiglas on, on enamalt jaolt vaktsineerimata eakad. Ja väga kahju, et ka sellel sügisel me kaotasime elusid koroonaviirusele, vaatamata sellele, et vaktsiin on olemas ja on kättesaadav. 

Ütleksin ka seda, et üks põhjus, miks Eesti aegunud vaktsiine maha kannab, ongi kehv vaktsineerimisega soostumus. Kui oleks vaktsineerimise vastu sama suur huvi kui 2021. aastal, siis me suudaksime ära kasutada suure osa olemasolevatest vaktsiinidest. Aga huvi vaktsineerimise vastu on väga tagasihoidlik, ka riskirühmast me suudame vaktsineerida umbes veerandi, ja selles rühmas on inimesed, keda see vaktsiin tõesti kõige rohkem aitaks. Nii et tuleb tegeleda teavitusega, et julgustada inimesi oma tervist kaitsma tõenduspõhiste vahenditega, mitte levitama, ma ei tea, valeteadmisi või hirmu. Vaktsiin aitab, see aitab hoida elusid, vältida suremist koroonasse ka Eestis. Seda saame juba oma numbrite põhjal järeldada. 

Kui tulevikku vaadata, siis näiteks homme saabub tarne 25 000 vaktsiinidoosiga, sest selleks hooajaks Tervisekassas esialgu planeeritud kogus oli liiga väike ja detsembris on tulnud kaks täiendavat tarnet, mida saab sellel hooajal veel kasutada. Nüüd, järgmiste aastate kulu, mis on seotud 230 000 vaktsiinidoosiga, ma ei oska öelda. Ilmselt on see mõniteist miljonit, aga ma selle konkreetse numbri jään võlgu. Aga tõesti, nii nagu teisi vaktsiine, me ka neid regulaarselt soetame. Riskirühmadele on vaktsineerimine tasuta ka järgmisel aastal, riskirühmadele jääb vaktsineerimine koroonavaktsiiniga tasuta teenuseks. Meie peamine pingutus on vaktsineerimisega hõlmatus üles saada. Mitte mingil juhul me ei muuda vaktsineerimist kohustuslikuks. See on inimese enda valik, kas otsus selline tervist kaitsev samm astuda. Aga ma tõesti julgustan eriti vanemaealisi riskirühmas, näiteks diabeetikuid ja kõrgvererõhktõvega inimesi, vaktsineerima, et ennast tõsise haigestumise vastu kaitsta, ka haiglasse sattumise vastu kaitsta. 

Aitäh! Ja lisaküsimuse õiguse saab jälle Martin Helme. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tahaks ka veel sissejuhatuseks öelda, et see, mida te EKREIKE-ks nimetate, oli kõige rahvuslikum ja kõige enam rahvast hooliv valitsus viimase 30 aasta jooksul. Ei enne ega pärast seda ei ole nii head valitsust olnud. Aga loomulikult see, et meil oli hea valitsus, mis tegi häid otsuseid, ei takistanud järgmistel valitsustel hakata otsuseid ümber pöörama. Näiteks tuletan meelde, kuidas kohe tühistati Louis Freeh' rahapesu-uurimise leping. Aga te ütlesite ise ka, et ega tol hetkel, 2020. aasta sügisel, kui see Euroopa Liidu raamotsus või raamleping tehti, ei olnud kellelgi teada, millal saadakse, mida saadakse, mis hinnaga saadakse. Kõik need läbirääkimised tulid juba hiljem. 

Mul on väga selgelt meeles ja ma tahan, et avalikkus seda teaks: ma vaidlesin väga rängalt vastu nii Tanel Kiigele kui üldisele hoiakule, et me peame kõiki rohtusid või kõiki neid vaktsiine maksimaalses koguses igaks juhuks tellima. Sellega ma ei olnud nõus. Aga hiljem nii läks. Ma ei saa aru, millel põhineb teie väide, et see vaktsiin on meile vajalik ja see on tõhus. Anekdootlikult triviaalne: Kaja Kallas, kui ma õigesti mäletan, on kolm korda vaktsineeritud ja nüüd on kolmandat korda koroonas ja päris raskelt. Sellest vaktsiinist ei ole mingit abi olnud. 

Ja see, et kui inimestel oleks sama suur huvi nagu 2021. aastal, siis kuluks kõik ära. Aga selles asi ongi ju, et inimesed on aru saanud, et selle vaktsiini kasu ja kahju ei ole parlanksis. Kõrvalnähtusid on väga palju, need kõrvalnähud on väga tõsised ja mingit kasu ei ole. Haigeks jääd ikka, nakatad ikka, nakatud ikka ja ainult saad endale kõrvalnähud kaela – küll südamehäired, küll ma ei tea, mis muud asjad. Sellepärast ei hääletagi inimene, ei vaktsineeri – inimesed hääletavad jalgadega. Mina tahaksin küll [asjast] aru saada. Mina olen isiklikult lugenud erinevaid teadusuuringuid ja teadusuuringute kokkuvõtteid, mis ütlevad väga selgelt, et seda ei tohiks isegi vaktsiiniks nimetada, sest et see on täielik rämps. Ta ei tekita mingit kaitset, ta ei hoia ära nakatumist, küll aga tekitab väga paljudel inimestel väga tõsiseid tervisekahjusid. Mis on teie allikas, [kui te kinnitate], et seda on vaja?

Aitäh! Kuna te nii kõvasti protestite selle vastu, et tunnustan EKREIKE valitsust, kes tõesti komisjoniga ühishanke lepingud sõlmis, siis ma kitsendan seda tänu. Teie valitsuse terviseminister Tanel Kiik oli väga hea. Minu väited põhinevad teadusuuringutel, immunoprofülaktika komisjoni soovitustel. Ja tõesti, teie küsimus peegeldab Eesti ühiskonnas aastaid levinud väärarusaama, mille [tagajärge] me näeme surmades, kaotatud eludes. Gripivaktsiin on aastaid olnud kättesaadav, riskirühmadele tasuta kättesaadav. Eestis on huvi olnud leige. Seetõttu me paistame Euroopas silma sellega, et heal gripileviku aastal me kaotame 100 inimest. 100 elu kaotame gripile. Täpselt sama on koroona puhul. Teised riigid, on need Põhjamaad või Lääne-Euroopa riigid, kes suudavad gripi vastu vaktsineerida suure osa eakatest ja riskirühma kuuluvatest inimestest, ei näe sellist gripisurmade lainet. Koroona puhul kehtib sama. 

Vaktsiin on efektiivne, kõrvalnähud on tagasihoidlikud. Riskirühma kuuluvatel inimestel hoiab vaktsiin ära tõsist haigestumist, haiglasse sattumist ja surma. See on tõenduspõhine soovitus immunoprofülaktika komisjonilt. Ka Eesti andmetel tehtud analüüsid näitavad, et vaktsineerimine väldib haiglasse sattumist ja surmasid ja on tõepoolest selle konkreetse koroona-aasta puhul hoidnud 1400 inimest elus. 

Te olete siin viidanud madalale sündide arvule ja vajadusele, et Eesti kestaks. Vaktsineerimine on tõenduspõhine viis inimeste tervist hoida hooajaliste nakkuste puhul. Ja tõesti, inimesed arvavad, et kui mõne haiguse vastu vaktsineerid lapseeas, siis saad eluaegse immuunsuse. Hooajaliste viirusnakkuste tüved muutuvad ja ongi vaja kaitset uuendada, on vaja igal hooajal enne nakkuste leviku algust teha see täiendav vaktsiinisüst gripi puhul ja COVID-i puhul samamoodi. Sealjuures eakate inimeste immuunsüsteem toimib teistmoodi kui lastel. Laste immuunvastus püsib kauem ja seetõttu on erakordselt tähtis, et iga-aastaselt vaktsineeriksid ennast nii gripi kui COVID-i vastu ka eakad.

Aitäh! Lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Kohe me jõuame nobedate näppude vooru juurde, milles Riigikogu liikmed saavad end registreerida, et esitada ühele kolmest ministrist küsimus, öeldes kohe alguses, millisele ministrile konkreetne küsimus on. Enne seda on meil küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ma mõtlesingi nüüd küsida infotunni läbiviimise reeglitega seonduvalt, kuidas ma saaksin ministrile edastada oma palve, et kui ta ei osanud vastata minu küsimusele siin suuliselt, millised saavad olema Eesti Vabariigi jaoks järgmise kolme aasta jooksul need kulud, mis kaasnevad kohustusega Euroopa Liidu poolt meie nimel sõlmitud lepingutest tulenevalt need doosid välja osta, mis meile tarnitakse, siis ta edastaks mulle selle informatsiooni kirjalikult. See on esimene asi, mille kohta ma küsiksin teie käest. Teine asi: kuidas ma saaksin edastada talle sellise küsimuse, et kui ta väidab, et need koroonavaktsiinid on endiselt väga tõhusad, siis kas ta edastaks meile ka statistilised andmed, mis tõenduspõhiselt seda väidet kinnitaks? Oskate te mulle seda palun …?

Siin on kaks võimalust: te pöördute pärast infotundi otse ministri poole või te esitate selle infotunni jooksul veel küsimuse. Aga praegu ma vaatan, et siin on juba mitu küsimust ees ja on võimalik, et me enne infotunni lõppu enam ei jõua selle küsimuseni, sest me läheme [juba kirjas olevate soovidega] edasi. See nüüd ei olnud otseselt istungi läbiviimise protseduuri kohta, aga üritasin teile vähemalt abiks olla niipalju, et pärast infotunni lõppu saate veel proua ministriga kokku leppida, kuidas proua minister teile selle informatsiooni edastab.

Nii! Aga läheme nüüd edasi küsimustega. Järgnevalt küsib Riigikogu liige Jaak Aab, aga enne küsimuse algust palun öelge, millisele ministrile konkreetselt on küsimus adresseeritud. Palun, Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Minu küsimus on rahandusminister Mart Võrklaevale. Eilne uudis oli, huvitav küll, et mõni nädal tagasi valitsus otsis 8 miljonit eurot ja 10 miljonit eurot õpetajate palga tõusuks ja isegi seda ei suudetud tehniliselt ära vormistada ja kokku leppida. Ja siis peaminister Kaja Kallas ütles, et jõuluvana ei ole olemas. Nüüd me näeme, et selles valitsuses on rahandusminister täielikult jõuluvana. Täna oleks võinud jõuluvana riietega tulla siia, sest see uudis oli suhteliselt ootamatu, et see x, 400 miljonit maksu, mis on ju riigi eelarvestrateegias tulupoolele sisse kirjutatud, lihtsalt jääb tulemata. Põhjendus on põhimõtteliselt õige, et majandusel läheb kehvasti ja väga suur maksukoormus kipub majandust nii või teisiti pidurdama ja langetama ja raskendama olukorda ettevõtjate jaoks. 

Ja ma rääkisin siin pikka aega alates eelmisest aastast juba, kui olid hinnatõusud, et seda oleks pidanud tegelema. Midagi ei tehtud. Ja eelarve kokkupanemisel ka: jah, muidugi on tulusid riigieelarvesse vaja. Ega mina ei ütle, et makse üldse ei tohi teha või tõsta. Oleneb olukorrast, situatsioonist. Aga eilne koalitsioonipartnerite reageering tähendab seda, et nüüd on RES lahti tehtud. Viimastel aastatel on riigi eelarvestrateegiat koostatud üldiselt augusti prognoosi põhjal, nende numbrite põhjal, aga nüüd teie koalitsioonipartnerid nõuavad, et hakkame kohe RES-i arutama, kuna üks suur tükk on sealt läinud ja sellele võiks uuesti otsa vaadata. Võib-olla õnnestub leida raha investeeringuteks, mis on maha tõmmatud. Teedesektori investeeringute kohta me loeme iga päev, millised mured seda ees ootavad. Kas jaanipäevaks tuleb järgmine uudis, et automaks jääb ka ära, või mis selle riigi eelarvestrateegiaga üldse saab? Ja millal hakatakse sellega tegelema?

Aitäh, Jaak Aab! Jõuluvana tuleb siia saali küll homme. Aga, härra minister, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tänan selle tunnustuse eest, et ma võitsin selle kiirete näppude vooru. Aga mis puudutab sedasama 430 miljonit, mis meil riigi eelarvestrateegias kirjas on, siis tõesti, suveprognoosi alusel me selle kokku leppisime. See kannab eesmärki riigieelarvet korda teha ja see eesmärk ei ole kuskile kadunud, see vajadus ei ole kuskile kadunud. Riigieelarve on meil tugevas defitsiidis. Kui me mitte midagi ei tee, siis nagu eilne Eesti Panga prognoos näitas, jõuab see kuskil 4,5%-le SKP-st. RES-i eesmärk oli meil 1,9%. Siin tuleb toonitada ka eelneva kolleegi küsimuse peale, kui ta neid numbreid võrdles ja ütles, et see on vale: Eesti Panga prognoos ei võta aluseks neid suundi riigi eelarvestrateegias, mis on seadustega sisustamata nii kokkuhoidude osas kui ka maksumuudatuste osas. Selles prognoosis ei ole sees seda võimalikku maksumuudatust ega ka võimalikke kokkuhoiukohti ja sellepärast need numbrid ongi erinevad. 

Rahandusministeerium teeb oma prognoose, arvestades nii riigieelarve konkreetseid kulusid, ministeeriumide prognoose kui ka samamoodi seaduse tasemel juba otsustatud asju. Majandusolukord on muutunud ja Eesti inimeste poolt, ka siin saalis eelarvet [arutades] opositsiooni poolt on tulnud palju kriitikat, et praeguses olukorras on juba tehtud maksumuudatusi, mis eeskätt on kandnud eesmärki meie kaitsekulusid tõsta, ja kui 2025. aastal [nõutakse] veel täiendavad 400 miljonit, siis see ei oleks ühiskonnale vastuvõetav. Seda me oleme palju kuulnud. Ettevõtjatega kohtumistel on seda palju räägitud, et andke meile nüüd natuke aega nende tehtud asjade kõrval. 

Kui nüüd tuleb juurde see, et majanduskeskkond ei taastu nii kiirelt, kui me arvasime, siis tegelikult me oleme koalitsioonis omavahel sellest rääkinud, erinevad koalitsioonipoliitikud on seda öelnud, et see otsus vajab ülevaatamist. Ka mina olen seda varem öelnud. Tõsi, eile sai see rohkem tähelepanu. Aga probleem ei kao kuskile ja kuskilt ei teki seda, et nüüd, kui meil on majanduses kehvemad olud ja tegelikult raha puudu, me saaks rohkem kulutada. Ei, vastupidi, me peame tõsiselt mõtlema selle üle, kust rohkem kokku hoida ja kuidas jätkuvalt eelarve tasakaalu poole liikuda, nii nagu me tegelikult jõuliste sammudega järgmise aasta eelarves juba teeme. 

Ja kui küsimus oli, et kas automaks jääb ära, siis ei. See on valitsusele esitatud ja ma usun, et õige pea [jõuab] see ka Riigikokku. See ikkagi tuleb.

Aitäh! Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma sooviksin ka veel rahandusminister Mart Võrklaeva tähelepanu. Narkodiileritel pidi olema selline reegel, et ära ise tarbi seda kraami, mida sa teistele müüd. Mul on reformierakondlastele sama nõu: ärge ise uskuge seda propagandat, millega te üritate valijaid lollitada. Te siin enne rääkisite sellest, et ahhaa, võrreldes kevadprognoosiga me 2024. aastal tänu maksutõusudele vähendame eelarve miinust poole miljardi võrra. See on parim näide sellest, kuidas te manipuleerite numbritega: valite välja mingisuguse ajahetke prognoosi või mingisuguse ajahetke numbri ja võrdlete seda millegi suvalisega, ja siis justkui on asi hästi. 

Aga nüüd tuli Eesti Panga ennustus, mis ütleb, et majanduslangus on 3% suurem, kui on ennustatud. Selle tagajärjeks on eelarveaugu suurenemine vähemalt pool miljardit – vähemalt! Tegelikult, ma arvan, hakkab see auk liginema kusagil miljardile järgmisel aastal maksulaekumiste vähenemise tõttu, tööpuuduse suurenemise tõttu. Mingit poolt miljardit ei ole parandanud! See, millega te nagu parandasite, ehk need hullumeelsed maksurallid tegid asja nii palju halvemaks, et auk suureneb. 

Mul on küsimus ka RES-i kohta. Enne te ütlesite, et ei-ei-ei, need käibemaksu tõusud, tulumaksu tõusud ja automaks on RES-is sees, need on RES-is kirjas. Aga mingil moel te suutsite sealt RES-ist välja võtta 430 miljonit, mis olid ka RES-is ehk riigi eelarvestrateegias sees. Te arvasite, et selle tüki te võite sealt välja võtta ja ülejäänud RES sõidab edasi, aga tegelikult ei sõida ju. Ja seda on teile koalitsioonikaaslased juba ütelnud, et kui 400 miljonit on lahti võetud, siis on kõik lahti võetud – kes tahab õpetajate palkasid tõsta ja kes tahab seda, teist ja kolmandat ehitada ja kes tahab, et see teie tulumaksureform ära lõpeks. Kuidas siis selle RES-iga edaspidi hakkab olema? Kas ootame augustini? Aga augustiks ei ole ei teie ega Kaja Kallas enam valitsuses. Mis nüüd saab?

Aitäh! Ei, RES-i protsess on ikka nii, nagu RES-i protsess on. Ja olen ma ka varem öelnud, et kui tuleb meil kevadine majandusprognoos, siis seal me näeme täpsemalt, mida prognoosib Rahandusministeerium. Saame vaadata üle need suuremad suunad, mis meil on RES-is kokku lepitud. Ma arvan, et ka juba varem tuleb valitsuse tasemel asju arutada, meil on seal mitmeid muudatusi planeeritud. 

Mis puudutab 430 miljonit maksumuudatusi, siis koalitsioonipartneritega on kokku lepitud, et ühel hetkel me neid maksumuudatusi arutame. Ühiskond on öelnud, et maksudebati asemel peaksime praegu arutama pigem majandusolukorra üle. 2024. aasta eelarve seda teeb: annab selged suunad, annab investeeringuid. Ei, meil ei ole põhjust RES-i varem avada. Me saame vaadata kevadprognoosi ja otsused teha ikkagi sügisel.

Praegu on see aeg, kus rakendada 2024. aasta eelarvet ja teha seda võimalikult tõhusalt. Me näeme, et 2023. aasta eelarve investeeringute vaates ei saa täidetud selliselt, nagu oli planeeritud. Investeeringud täituvad 55–60%, see raha jääb turule viimata. Olen ka ministritele saatnud 2024. aasta eelarve vastuvõtmise eel kirja, et hakkame neid ettevalmistusi tegema. 2,4 miljardit valitsussektori investeeringuid seal on, need tuleb viia kiiresti turule ja sellega aidata nii palju meie majandust, kui võimalik on.

Mille üle me, jah, peaksime arutama: sellesama 400 miljoni üle, mille üle me pidime pidama maksudebatti, et kas ja [kui, siis] kuidas me suudame seda täita täiendavate püsikulude kokkuhoiuga. Sellega tegelen ka mina ja kindlasti esitan ka omad ettepanekud, nii nagu me oleme kokku leppinud, valitsuspartneritega arutamiseks. Kui valitsuspartnerid arvavad teisiti, et me peame ikkagi sisustama seda ainult maksutõusudega, siis loomulikult peame me seda arutelu pidama. Mina väljendasin eile enda seisukohta ja see osaliselt tugines ka sellele, et kõik koalitsioonipartnerid on tegelikult avalikult sama öelnud. Ilmselt praeguste ühiskonna ootuste korral ja arvestades seda, kuidas on reageeritud juba tehtud maksumuudatustele, võib-olla ei ole sellises mahus seda võimalik teha. 

Aga kui küsimus on RES-i kohta, siis praegu tuleb eeskätt rakendada 2024. aasta eelarvet, oodata ära kevadine majandusprognoos ja siis sügisel koos eelarvega ka riigi eelarvestrateegiat jälle arutada ja see kokku leppida. Mingit lisaväärtust meile see ei anna, kui me hakkame jaanuari alguses arutama, kui palju me peaksime kulusid suurendama või mida kõike tegema 2025. aastal, kui me teame, et tegelikult majandusolukord on kehvem, kui me arvasime, ja meil püsikuludeks täiendavalt raha kulutada ei ole. 

Aitäh! Ja järgnevalt Anti Poolamets. Küsimuse alguses öelge palun, kellele ministritest te oma küsimuse adresseerite.

Tänan, lugupeetud juhataja! Austatud terviseminister! Teie optimism on õnneks mittenakkav. Kuidas ikkagi need vaktsiinid peaksid kogu aeg meil naha vahel olema, minge vaktsineerima küll gripi vastu, küll COVID-i vastu. Kui see nii oleks, nagu te siin lubate, nagu te soovite – kui see ainult nii oleks, siis oleks see tore. Aga see ei ole nii. Sellepärast et, esiteks, isegi Irja Lutsar on avaldanud siin meie kodumaal sügavat skeptitsismi paljude vaktsineerimiste suhtes: laste suhtes, noorte suhtes, kes üldse ei ole mingis riskigrupis COVID-i puhul. Toon näite: gripivaktsiinid on silmapaistvalt ebaefektiivsed, sest väga raske on ennustada, milline tüvi järgmine aasta meid ründab. Ja muidugi ka see, et COVID-i vaktsiinid osutusid pahatihti lausa blufiks: nad hoidvat ära nakatumise ja nii edasi ja nii edasi. Juhtus ju, mäletate, jahmatavaid lugusid, kuidas õpetajate üritusel nakatuti üle Eesti ja koolide kaupa samuti. 

Veel kord, kas te tõesti ei ole kursis sellega, et ravimifirmad teevad pahandusi päris palju? Ma toon ainult mõned näited. USA-s GlaxoSmithKline maksis valeturunduse ja valeväidete, sealhulgas ravimite ohutusnõuetele mittevastavuse eest, 3 miljardit dollarit trahvideks. Pfizer maksis 2009. aastal 2,3 miljardit võltsturunduse eest – USA suurim tervise [valdkonna] trahv. Ja nii edasi ja nii edasi, siin on pikk nimekiri ees. Nii et kas te ei näe seda kriitilist poolt, et kõik, mida meile pakutakse, ei ole kuld?

Aitäh! No kahju, et optimism nakkav ei ole. Aga tõesti, seetõttu ongi ravimivaldkond väga tugevasti reguleeritud. Seal on ärihuvid, seal on väga spetsiifilised teadmised ja tavalisel inimesel on väga keeruline ravimi tõhusust hinnata. Seega Euroopa turule pääsemiseks, ravimite soodusnimekirja saamiseks, et neid rahastada, ja ka riigi vaktsineerimiskavade koostamiseks, kui vaktsineerimist rahastatakse maksumaksja rahaga – need kõik on väga reguleeritud protsessid. Ja seetõttu me saame olla kindlad, et need soovitused, mis tulevad lõpuks näiteks immunoprofülaktika komisjonist, ja immuniseerimiskavad, mis riikides koostatakse, tõesti on mõistlikud, et nii on mõistlik maksumaksja raha kasutada. 

Nüüd, me räägime praegu väga palju hooajalistest nakkustest, gripist ja COVID-ist. Aga mis minule muret teeb, on see teie küsimustes peegelduv üldine vaktsineerimisvastane hoiak. Seda ka vaatamata sellele, et me aastaid olime oma väikelaste vaktsineerimisega väga tublid, suutsime saavutada 95%-lise hõlmatuse ja meil ei levinud leetreid ega teisi nakkusi. Viimastel aastatel ka väikelaste vaktsineerimine järjest langeb. Need on väga ohtlikud ja oluliselt kiiremini levivad, paremini levivad nakkused kui gripp ja COVID. Lapsed tuleb vaktsineerida, need soovitused on tõenduspõhised, see aitab elusid hoida ja säästa. 

Nüüd, lisaks lapseea vaktsiinidele on meil vaktsiin puukentsefaliidi vastu, meil on HPV-vaktsiin, mida me pakume teismelistele. See on esimene vaktsiin, millega õnnestub tegelikult vähki ennetada. Teadus võimaldab imelisi asju ja osa teaduse saavutustest on kiiresti COVID-i-vaktsiini turule toomine. Ja tõesti, soovitus, et riskirühm, eakad ja teatud krooniliste haigustega inimesed võiksid lasta ennast vaktsineerida, on üleeuroopaline. Selle otsuse on teinud ka Eesti immunoprofülaktika komisjon. Praegu on vaktsineerimine tasuta kõigile, järgmisel aastal riskirühma kuuluvatele patsientidele. Ei ole mingit põhjust selles kõiges kahelda. 

Nüüd järelevalvest ravimite kasutamise üle, ka vaktsiinide kasutamise üle [on tähtis]. Seda nii sellepärast, et kasutataks maksumaksjate raha tõhusalt, kui ka sellepärast, et tervisele kahju ei tehtaks. Ravimite puhul kõige olulisem on ohutus. See on see, miks hindamisi alustatakse, lähtudes kliinilistest uuringutest. See on see, mida järjepidevalt jälgitakse. Kõigepealt, me ei tohi tervisele kahju teha, ja edasi sõltub ravimi või vaktsiini tõhususest, kui palju me oleme valmis selle eest maksma ja kui laialt soovitame seda kasutada. Nii et ohutus ennekõike. Ja järelevalve on tugev, peab olema tugev. Igas valdkonnas on neid, kes soovivad kasumit teenida, aga laias plaanis vaktsineerimissoovitusi saab usaldada. 

Aitäh! Head kolleegid! Rohkemateks küsimusteks meil paraku aega ei ole. Ma tänan kõiki infotunnis osalenud ministreid ja kõiki Riigikogu liikmeid, kes aktiivselt osa võtsid. See oli käesoleva aasta viimane infotund. Me jätkame täpselt kell kaks, kui algab Riigikogu istung. Ilusat päeva jätku!