Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Austatud minister! Täna arutame me siin seaduseelnõu 298, mis puudutab peaasjalikult erinevate riigilõivude määrade suurendamist. Siin käib jutt keskkonnakaitselubadest, merendusvaldkonnast, maismaatranspordist, raudteeseadusest, ehitusseadustikust ja nii edasi. Suure hulga riigilõivude tõstmisest käib jutt.
Aga mina oma kõnes ei kavatse keskenduda selle eelnõuga seonduvatele küsimustele sisulises plaanis, vaid kavatsen keskenduda sellele, mida ma pean praeguses olukorras palju olulisemaks, nimelt aspektile, mis seondub tõsiasjaga, et valitsus on sidunud selle eelnõu menetlemise usaldusküsimusega. Ehk teisisõnu, meie Riigikogu liikmetena oleme pandud sellisesse olukorda, kus meil ei ole isegi võimalik anda hinnangut eraldi sellele, kas me pooldame seda seaduseelnõu või mitte, vaid tahes-tahtmata me anname hinnangu sellele, kas me põhimõtteliselt üleüldse seda valitsust usaldame või ei usalda. Ja usaldada seda valitsust muidugi ei saa, see on täiesti selge. Nagu me teame arvamusküsitlustest, suurem osa Eesti Vabariigi kodanikke sooviksid praeguse peaministri tagasiastumist ja ka erakorraliste valimiste toimumist.
Aga kui me räägime usaldusest, siis peaksime ka küsima, mida see üleüldse tähendab. Ma võtsin siin oma sõnavõttu ette valmistades lahti seletava sõnaraamatu ja vaatasin, mis seal on kirjutatud sõna "usaldus" kohta. Ja seal on antud kolm vastet: esiteks, kelleski kindel olema, mitte kahtlema kellegi aususes, heatahtlikkuses, tarkuses ja nii edasi, selles kõiges veendunud olema; teiseks, millegi peale kindel olema, midagi püsivaks, tugevaks, heaks või muuks selliseks pidama, millegi tõepärasuses veendunud olema; ja kolmandaks, kellegi hoolde, kätte, hoitavaks, kasutatavaks, tehtavaks ja nii edasi jätma või andma.
Ja neid määratlusi silmas pidades võiksime küsida, kas Vabariigi Valitsus, mis praegu ametis on, kujutab endast midagi sellist, milles me saame kindlad olla, milles me ei pea kahtlema, mille aususes me ei pea kahtlema, mille heatahtlikkuses me ei pea kahtlema, mille tarkuses me ei pea kahtlema ning me võime kõiges selles veendunud olla. Kas valitsus on midagi sellist, millele me võime kindlad olla, mida me võime pidada püsivaks aluseks Eesti tulevikule ja heaolule, tugevaks, heaks vundamendiks, millele ehitada Eesti tulevikku? Ja noh, minu kindel vastus sellele küsimusele on eitav. Ei, ei ole nii.
Neid põhjuseid, mille tõttu võiks asuda seisukohale, et see valitsus ei vääri usaldust, on eraldi võetuna väga palju. Ükspäev siin mõtlesime kolleegidega, et võiks nimetada vähemalt, ma ei tea, mitukümmend eraldiseisvat punkti, mida üksindagi arvestades peaks asuma seisukohale, et see valitsus ei vääri usaldust. Ja kuigi näiteks see, mida koroonakriisi ajal tehti, ei jää selle valitsuse ametiaega, jääb see praeguse peaministri ametiaega. Võtame näiteks selle: Kaja Kallase käitumine koroonakriisi tingimustes eraldi võetuna juba oli ilmselgelt niisugune, mille tõttu tema vastu valitsusjuhina enam usaldust olla ei saa.
Aga ärme räägime sellest, mis jäi eelmise valitsuse ametiperioodi. Räägime sellest, mis on toimunud selle valitsuse ametiajal. Toon üheainsa punkti siin esile. 16. jaanuaril 2023 avaldati ERR-i portaalis uudis, mis kandis pealkirja "Eestis sündis mullu rekordvähe lapsi". Ja selles uudises on esile toodud, et 100 viimase aasta jooksul ei ole Eestis kordagi ühe aasta vältel sündinud nii vähe lapsi kui mullu. Nüüd, aasta jooksul avaldatud uudistest, mis toovad esile statistilisi andmeid, on selgunud, et sel aastal tuleb uus rekord ehk sünnib veelgi vähem lapsi, kui mullu sündis, kusjuures kukkumine on olnud väga suur, võiks isegi öelda, et drastiline.
Nüüd, kui meil oleks ametis valitsus, mis tõesti hoolib Eesti tulevikust, tegutseb põhiseaduse vaimus – põhiseaduse preambul teatavasti ütleb, et Eesti riigi üks peamisi ülesandeid on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade – ja kui me peame silmas, et ilma selleta, et sünniks lapsi ehk meie rahvas taaslooks ennast, ei ole see võimalik, et eesti rahvus, keel ja kultuur jääks püsima, siis kuidas peaks käituma selline valitsus, mis tõesti selles vaimus tegutseb. Ta peaks ju ütlema, et meil on kriitiline olukord, 100 aasta jooksul kõige madalam sündide arv üldse, drastiline kukkumine, tarvis on erimeetmeid olukorra parandamiseks.
Kas keegi oskab mulle nimetada üheainsa meetme, üheainsagi meetme, mille valitsus on võtnud, kantuna eesmärgist parandada seda olukorda, luua eeldusi rohkemate laste sündimiseks? Täitsa siiralt, ka kõik koalitsioonisaadikud, kes te vaatate seda istungit telekast – sest siin saalis teid ju eriti ei ole –, kas te oskate nimetada üheainsagi meetme? Selliseid ei ole, mitte ühteainsat sellist meedet pole rakendatud.
Küll aga on võetud vastu seadus, millega on väärastatud abielu tähendust ehk mindud abielu ja perekonna kultuuri aluste kallale. Küll aga on tagasi pööratud paljulapseliste perede toetused, mis muuseas eelmise koosseisu lõpus anti, kaasa arvatud Reformierakonna osalusel. Küll aga on kaotatud ära täiendav tulumaksuvabastus abikaasa ja laste pealt. Ja nüüd, nagu me oleme viimastel nädalatel kuulnud, mõeldakse üha varjamatumalt ka selle peale, et tuleks minna vanemahüvitise süsteemi kallale.
Ehk teisisõnu, ma tõin terve rea näiteid sellest, kuidas on astutud samme, mis on perekonna suhtes vaenulikud. Aga samal ajal ei ole astutud ühtegi sammu vastupidises suunas. Ma hiljuti küsisin peaministri käest, kas neil on mingisugunegi plaan demograafilise kriisi leevendamiseks või ületamiseks. Ja peaminister sisuliselt vastas nii: "No ei ole, aga ega teil ka ei ole." Vaat selliselt mõtlevat ja tegutsevat valitsust tõepoolest usaldada ei saa, mistõttu ei saa ka seda eelnõu toetada. Aitäh!