Tervist, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Suur rõõm on siin täna olla. Nii nagu Askogi, olin ka mina siin paar aastat tagasi ja rääkisin toona nendest vajadustest, mis tol hetkel olid, rääkisin metsade säästliku majandamise vajadusest, nende kaitse vajadusest, metsade rollist ka kliimamuutustega kohanemisel ja nendega võitlemisel. Täna räägin umbes samast asjast, kuid võib-olla natukene konkreetsema lähenemisega, tulenevalt minu ametist, mis on võimaldanud nendesse asjaoludesse riigi toimimise poolelt natukene rohkem sisse vaadata.
Alustuseks annan viis punkti taustaks ja siis toon viis sellist punkti, mis tõesti [fookustamist] vajavad ja [kus probleemid] lahendamist ootavad.
Esiteks, metsateemaga tuleb tegeleda. Mul on tunne, et me oleme selle arutelu jooksul, nende aastate jooksul jõudnud punkti, kus kindlustunne hakkab settima ja hakkab lõpuks pärale jõudma, mis suunas me peame liikuma. Seda kindlust vajavad kõik, seda [mõtet] on palju väljendatud, [seda kindlust vajavad] need, kes metsas igapäevaselt toimetavad, aga ka [seda vajab ka] iga Eesti elanik, kellel on oma ootused metsale.
Teiseks, nende pikkade aastate vältel on ka aeg omajagu edasi läinud ja täpsustunud on päris mitmed valdkonnad, mille üle me veel aastaid tagasi palju rohkem vaidlesime. Näiteks on täpsustunud vajadus kliima ja elurikkuse valdkonnas.
Esiteks on selgunud, nii nagu Asko ka välja tõi, et Eesti maakasutussektor on [muutunud] vahepealsel ajal nii-öelda sidujast, meie ainsast sektorist, millel on võime siduda, süsinikuheitjaks. Aastal 2021 heitis Eesti maakasutussektor 2,2 miljonit tonni süsihappegaasi. Viimased aastad on olnud heitja poolel üllatuslikult ka metsamaa ise, 2021. aasta inventuuri järgi [oli metsamaa heide] 0,3 miljonit tonni. Üllatav ei ole see seetõttu, nagu ka Asko välja tõi, et juba aastaid me oleme saanud jälgida puistute üldvaru kahanemist: võrreldes 2017. aastaga on see vähenenud 7% ehk 33 miljoni tihumeetri jagu.
Aga lisaks on meil üleeuroopaliselt kujunemas raamistik ja ka riigisiseselt on ootused täpsustunud. Üleeuroopaliselt vastuvõetud metsastrateegia näiteks näeb ette kestliku majandamise uusi aluseid Euroopas. See näeb ette metsaelupaikade kaitset, sealhulgas kõigi veel säilinud loodus‑ ja põlismetsade kaitset. Need tuleb üles leida ja neid hoida üle Euroopa.
Elurikkuse strateegia, mis on vahepealsel ajal vastu võetud, näeb ette ja täpsustab seda, et tegelikult me jällegi üle Euroopa vajame tõhusat kaitstavate alade võrgustikku, mis kataks vähemasti 30% maismaast ja merest ning mis oleks meie looduse turvaala, puhverala, mis aitaks puhverdada kõike seda, mida me mujal võib-olla valesti teeme.
Värskelt arutelu all olev looduse taastamise määrus esitab vajaduse toimetada ka metsades nõnda, et metsalindude seisund paraneks. Teised näitajad, mida Asko samuti mainis – lamapuit, püsti surnud puud, metsade struktuurne mitmekesisus –, need aspektid on seal kõik esile tõstetud.
Viimaseks ütlen, et meil on needsamad LULUCF‑i eesmärgid, mida juba on mainitud, ja kliimaeesmärgid tervikuna. Kliimaneutraalsus on võimalik ainult siis, kui meil on [miski] ka [süsinikku] sidumas. Kõik need strateegiad ei ole võrsunud ju mitte sellest, et tahaks midagi teha, vaid sellest, et teadus seal taga, mis on selle vajaduse tinginud, on niivõrd tugev. Kliimateema ja elurikkuse seisund on suured väljakutsed üle Euroopa.
Kolmanda punktina sissejuhatuse juures ma toongi välja, et me ei tohi alahinnata kliimamuutuste ja elurikkuse kao ohtu meie enda süsteemidele, metsadele ja majandusele.
Liigiliselt mitmekesised metsad – nendest olete ehk juba kuulnud –, geneetiliselt mitmekesised metsad on need, mis tagavad ka metsade vastupidavuse kliimamuutustele. See, kuhu me liikumas oleme, on kliima mõttes hoopis teistsugune Eesti kui see, kust me tuleme. Seetõttu peame me ka kiiresti-kiiresti kohanema ja hästi targasti käituma. Võiks isegi öelda – teadlased kasutavad seda terminit päris palju –, et me oleme liikumas kaardistamata territooriumile. Selleks saab valmis olla ainult nõnda, kui me liigume sellesse uude tulevikku mitmekesiste süsteemidega.
Üks näide võib-olla saaresurma kohta. Kui mäletate, siis Kesk-Euroopas ligi 90% saarepuudest nakatus saaresurma seenega, millele vastupidavaks osutusid vaid mõned genotüübid, mõned isendid, kes seda genotüüpi kandsid. Kui me kujutame sedasama stsenaariumi ette mõne meile olulise majandusmetsapuu puhul, siis [saame aru, et] geneetiline lihtsustumine ja ühtlustumine on väga suureks ohuks. See võib meid tabada ootamatult ja äkki ning tuua ka suurt majanduslikku kahju. Nii et mitmekesisus on vastupidavuse ema, seda me peame tulevikus ja täna silmas pidama ning riske seetõttu maandama.
Neljandaks. Kodanikena me ootame riigimetsadelt ja riigimaadelt rohkem, kui võib-olla erametsadelt ja eramaadelt saame nõuda. Seetõttu oli mul hea meel kuulata Mikk Marrani ettekannet ja on hea meel jälgida tänaseid trende RMK toimetamistes ja arengukavas. Riigimetsa roll, riigimaa roll – RMK ei halda ainult riigimetsa, vaid ka teisi ökosüsteeme meie riigimaal – on ollagi seesama puhverdaja ja täita neid ülesandeid, mida eraomanikele on raskem panna. Näiteks taastada kahjustatud ökosüsteeme, tunda ja kaitsta vääriselupaikasid, hoida ja kujundada maastikke ka ruumiliselt nõnda, et need oleks vastupidavad.
Toon tähelepanu alla ka Kliimaministeeriumist suvel RMK‑le saadetud omaniku ootused, mis väljendavad päris hästi neid ootusi, neid laiu ootusi, mis ühel riigil võiks olla sellele, kes majandab suurt osa tema pindalast, täites nii erinevaid vajadusi: ökoloogilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid.
Viiendaks lihtsalt kordan üle: vana mets, põline mets ei ole meie vaenlane ka siis, kui tema süsiniku sidumise võime pisut kahaneb. [Ta ei muutu] heitjaks, selleni meie metsad ei ole jõudnud, neid näiteid on väga vähe. Aga vanad metsad on lisaks sellele, et nad on süsiniku sidujad, ka süsinikulaod ja suured elurikkuse hoidjad. Sellist ristikäiku vanade metsade vastu, nagu me vahepeal kuulnud oleme, tuleb kindlasti vältida.
Nüüd toon ma omakorda esile viis punkti, milles ma näen lahendusi ja mis on ka siin täna mitu korda [kõne alla] tulnud, mitte küll kõik võib-olla. Nende üle me oleme mitmeid kuid nuputanud.
Esiteks, metsaandmed ja andmed tervikuna on tõusnud täna siin mitu korda üles. Ka eelmisel arutelul, mis oli siinsamas paar nädalat tagasi majandusteemadel, tõstis ettekandja üles vajaduse andmete järele, mille puhul oleks olemas kindlus. Meil on endiselt riiklikes andmetes, riiklike andmete kogumisel kohti, kus metoodika pole piisavalt lahti kirjutatud, et oleks võimalik aru saada, kuidas need andmed ikkagi tekkisid. See peab loomulikult lõppema, sest see tekitab usaldamatust. Üks hetk, ja üsna kiiresti võiksime jõuda olukorda, kus meil ei teki vajadust alternatiivse hindamise järele, sest riigi enda andmed on niivõrd usaldusväärsed, kontrollitavad, läbikäidavad, mõistetavad. See on see valdkond, kus töö nüüd käib. Ise olen sellesse pisut sisse vaadanud, aga valdkond on keerukas.
Toon ka esile Riigikontrolli kevadise auditi, kus Riigikontroll vaatas Natura elupaikades toimuvaid raieid ja tegi riigile päris tõsiseid etteheiteid. Aga sealhulgas oli selles Riigikontrolli auditis peatükk metsaandmetest, andmetest tervikuna, mis samuti väga hästi avas selle segaduse, millega ei puutu kokku ju mitte ainult need, kes kuulavad, mis siis meie metsaga toimub. Segadus ei ole vaid nende peas, vaid ka nende peas, kes sinna [teemasse] tõsiselt sisse vaatavad ja püüavad aru saada, kuidas see kõik on kokku tulnud.
Üks, võib-olla kurioosne näide. Ma eile püüdsin ise numbreid kokku lüüa. See range kaitse on siit mitu korda läbi käinud, et kui palju siis ikka ranget kaitset on. Range kaitse terminit kasutatakse väga mitmes tähenduses. RMK‑l on oma range kaitse termin. Nad on lisaks riiklikule süsteemile ka omalt poolt alasid, kus nad tegelevad säästlikuma metsamajandamisega või mida nad hoiavad oma kaalutlustest lähtuvalt, lugenud samuti range kaitse alla käivaks. SMI, seesama statistiline metsainventuur, omakorda hindab ranget kaitset ja üleüldse kaitset ning selle kohta paisatakse ka pressiteateid avalikkuse ette. SMI põhjal oli 2007. aastal range kaitse all ligikaudu 14% metsamaast. Aastaks 2022 oli see tõusnud 18%‑le metsamaast, pluss-miinus 8%, sest tegu on ikkagi statistilise hinnanguga. Anda statistilist hinnangut sellistele andmetele, mille kohta meil on kaardikihid olemas, on umbes sama hea kui küsida tänaval 500 inimeselt, kas sa kuulud Riigikokku, ja siis püüda selle põhjal arvutada, kui mitu liiget Riigikogus on, kuigi me hästi teame, kes siin on ja kui palju neid on. Samamoodi me teame, kui palju on meil kaitstavaid alasid, kus on range kaitse, mis on sihtkaitsevööndid kas looduskaitsealadel, püsielupaikades, mis on reservaadid. Lööme kokku need [alad], mis on range kaitse all: aastal 2017 oli Eestis range kaitse all 9% metsamaast ja 2022. aastal 11% metsamaast. Segadus on lihtne tekkima, kui erinevatest asjadest räägitakse samade nimedega, [tekitades] erinevaid nii-öelda sõnumeid. Selline olukord peab loomulikult lõppema.
Teine punkt andmetele lisaks. Ah jaa, üks valdkond, millega kindlasti tuleb edasi minna, on seotud raiete, metsaandmete digitaliseerimise, kaugseire sissetoomisega kogu sellesse süsteemi, mida ka Asko hästi kattis. Samuti sellega, et andmed metsaga toimuva kohta oleks olemas nii füüsiliselt, need andmed jookseksid riigile kiiresti kokku ja oleks hästi analüüsitavad, kui ka statistiliselt, need oleksid nii SMI raames, LULUCF‑i raames, üleüldse metsastatistika raames ühtsetel alustel ja arusaadavad ning metoodikad oleks hästi lahti kirjutatud.
Teiseks, metsade puhul peab ruumiline planeerimine edaspidi paranema, võrreldes tänasega. Meil on metsa ja üleüldse maastike kujundamine mitte just juhusepõhine, aga see tuleneb nendest kriteeriumidest, mida me seame näiteks metsamajandamisele, et kunas võib, millise diameetri juures ja kui vanalt. Aga ruumiline planeerimine aitab meil lahendada päris mitut ülesannet. Nimelt, liigid saavad hästi elada ja loodus toimida siis, kui ruum on nende jaoks hästi disainitud. Vanasid metsasid on igas maastikus, nad saavad olla sellised levikualad. Meil on olemas erinevaid nii-öelda rohevõrgustiku elemente, millele juhtis hiljuti tähelepanu ka Riigikohus. On vaja targemalt tagada, et ka raiete puhul nendelsamadel rohevõrgustikualadel endiselt toimiks see rohevõrgustik ise ehk liigid saaksid levida.
Kolmandaks. Meil on vaja tutvustada, rakendada ja toetada mitmekesisemaid metsamajandamispraktikaid. Asko [kasutas sellist väljendit] nagu metsamajandamise ja üleüldse maakasutuse polariseerumine. Meil on kas range kaitse või siis laseme [metsal] olla nii, nagu soovime, aga hästi palju vahepealseid võimalusi on ju ka. See on just see komponent, eriti selles range kaitse ja mittekaitse vahelise 20% puhul, kuhu me võiksime tõepoolest jõuda ja kus me peaksime rakendama ja toetama mitmekesiseid metsamajandamispraktikaid ja motiveerima inimesi neid rakendama. Püsimetsandus on terminina läbi käinud, ka looduslähedasem metsamajandamine, kus jälgitakse hästi neid elemente, KAH-alade ehk kodumetsade parem planeerimine ja säästlikum majandamine. Ka metsaseadusesse peab tekkima selliseid võimalusi.