Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 8. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll. (Helistab kella ja kopsib vastu lauda.)

Kohalolijaks registreerus 64 Riigikogu liiget, puudub 37. 

Nüüd on võimalik üle anda, head ametikaaslased, eelnõusid ja arupärimisi. Palun! Kõnesoove ei ole, seega võime minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas elab Eesti mets?" arutelu. Kõigepealt lubage teile lühidalt tutvustada selle arutelu korda. Head ametikaaslased, saalis on lärm. Ma palun vaikust! Head ametikaaslased, kas tohib vaikust paluda? Kui on väga olulised jutuajamised, siis võime vaheaega pikendada ja saame minna pärastpoole edasi. 

Kert Kingo, protseduuriline küsimus.

Tänan, lugupeetud istungi juhataja!

Vabandust! Ma ei kuule teid. Saalis on lärm, nii et teil ei ole mõtet küsidagi.

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Sooviks ühes asjas ikkagi selgust saada. Teisipäeval põhiseaduskomisjonis, kus ma olin asendusliikmena, komisjoni esimees lihtsalt täiesti julmalt otsustas, et meie erakonna saadikute esitatud otsuse eelnõu üldse ei hakatagi menetlema, ja kasutas sellist väljendit, kuigi oli esimeseks lugemiseks ettevalmistamine, et loeme selle menetluse ebaõnnestunuks. Äkki te seletate, millisest kodu‑ ja töökorra seaduse paragrahvist ja punktist selline [järeldus] võib tuleneda. Mina ei ole leidnud sellist punkti, et menetlus on ebaõnnestunud.

Aitäh! Ma kindlasti ei võta seda protseduurilise küsimusena ja ei hakka siin vahendama teie ja põhiseaduskomisjoni esimehe vestlust. Mul pole õrna aimugi, millest te vestlesite. Selleks, et hakata seda tõlgendama, oleks vaja väga võimsat teatrikooli, heas mõttes. Mul ei ole seda olnud kahjuks. 

Varro Vooglaid, palun, protseduuriline küsimus!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Küsin siis omalt poolt ka natukene nende probleemide …

Ma ei kuule teid, hea ametikaaslane, nii et teil ei ole mõtet küsida. Palun, Varro Vooglaid!

Küsin omalt poolt ka nende probleemide kohta, mis komisjonides on ilmnenud. Samamoodi olin teisipäeval ise kultuurikomisjonis ja seal olid mitmed meie eelnõud, mis tulnuks komisjonil tegelikult saata suurde saali esimesele lugemisele vastavalt kodu‑ ja töökorra seaduses ettenähtule. Aga komisjoni esimehe eestvedamisel ja koalitsioonisaadikute ülekaaluga otsustati teha sedasi, et hääletati, kas teha EKRE fraktsioonile ettepanek võtta oma muudatusettepanekud tagasi. Meie EKRE fraktsiooni esindajatena komisjoni istungil ütlesime, et me oleme kohapeal fraktsiooni esindajatena ja kinnitame, et me ei soovi ühtegi oma muudatusettepanekut tagasi võtta. Aga sellest hoolimata, et me niimoodi kinnitasime, nemad jõuga ikkagi otsustasid, et ei, nad teevad EKRE fraktsioonile ettepaneku veel nende tagasivõtmist kaaluda. Muidu ei olekski see asi ju niivõrd halb, kui ei saaks rikutud kodu‑ ja töökorra seaduses ettenähtud tähtajad. Nad ütlesid, et jätkame selle eelnõu arutamist detsembrikuus. Aga selleks ajaks on see seitse nädalat, mis kodu‑ ja töökord ette näeb, juba mööda läinud. Kas selline asi on nüüd aktsepteeritav Riigikogu tööpraktikas, et me veelgi kaugeneme tegutsemisest kooskõlas kodu‑ ja töökorra seadusega, või on see ikkagi seadusrikkumine ja vastuvõetamatu? Kui nii on, siis mida kavatseb juhatus ette võtta?

Aitäh! Ma ütlen ka teile sarnaselt, et mul ei ole ju informatsiooni teie arutelude kohta komisjonis. Selleks et seda hetkel siin jalapealt tõlgendada, ei ole ma tõesti võimeline. 

Aga läheme nüüd järgmised tund aega edasi protseduuriliste küsimustega. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! See on muidugi väga kurb, et teil puudub informatsioon selle kohta, mis komisjonis toimub, sest Riigikogu juhatus peaks ikkagi olema asjadega kursis. Minul on olemas info, et nende eelnõude mittemenetlemise ehk saali mittesuunamise aluseks on Riigikohtu viimane otsus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kaebuse kohta …

Hea protseduurilise küsimuse küsija, ma ei kuule teid, kuna saalis on liiga suur lärm. Ma palun saalis vaikust! Tänan! Palun!

Oli EKRE kaebus, et Riigikogu juhatus ei võtnud arupärimisi menetlusse 20 päeva jooksul, nii nagu näeb ette põhiseadus. Riigikohus koosseisus Nele Siitam, Heiki Loot, Kaupo Paal, Juhan Sarv ja Urmas Volens sedastas oma otsuses, et võib kõrvale kalduda põhiseaduses märgitud tähtaegadest. Minule teadaolevalt on praegu komisjonid võtnud just selle sama …

Hea ametikaaslane, ma ei kuule teie protseduurilist küsimust. Teie ja mina segame tõsiselt praegu seda istungit. Me mõlemad. Me räägime siin valjusti ja ametikaaslased ei saa rahulikult tööd teha. Võib-olla nii mina kui ka teie peaksime korraks peeglisse vaatama ja mõtlema, et võib-olla me peaks tasem olema, et teised saaksid siin tööd teha.

… muidugi jah. Ma paluks siis …

Ei, ärge teie praegu paluge midagi. Ootame, kuni siin saalis on vaikus ja siis me saame edasi minna. Palun!

Aitäh! Komisjonijuhid on võtnud seisukoha, mille aluseks on seesama Riigikohtu lahend, millest lähtudes on võimalik esitatud tähtaegu liigutada sellises suunas, nagu komisjoni esimees parajasti õigeks peab. Ma leian, et see ei ole õigustatud ja seaduslik. 

Tahan lisada veel seda, et ma teisipäeval esitasin kuriteoteate kõigi nende kohtunike suhtes – Nele Siitam, Heiki Loot, Kaupo Paal, Juhan Sarv, Urmas Volens – karistusseadustiku § 311 tunnustel kohtunike poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemise tõttu. Ehk praegu ei tohiks tegelikult ka komisjonijuhid tugineda sellele otsusele, sest tegemist on põhiseaduse riivega. Tähtaeg kui selline on absoluutne ja seda ei ole õigust muuta isegi mitte riigikohtunikel, vastasel juhul on toimunud põhiseaduse muutmine, milleks on [ette nähtud] hoopis teine kord. Nii et olge hea, härra Jüri Ratas, palun viige ennast juhatuse liikmena selle teemaga kurssi ja võtke komisjonis toimuv tõsise vaatluse alla.

Aitäh! Ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. Kui teil on probleeme komisjonide tööga, siis kõigepealt peab selle küsimuse lahendama komisjonis. Kui seda võimalust ei ole, siis on järgmine võimalus pöörduda Riigikogu juhatuse poole, kellel on võimalus kutsuda kokku vanematekogu.

Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja. Ma pöördungi teie kui Riigikogu juhatuse liikme poole sellelsamal teemal. Mida me siis peaksime tegema, kui komisjon ei võimalda isegi seda, et meie eelnõu [saadetaks] suurde saali ja me saaksime seda eelnõu arutama hakata? Mida teie juhatuse liikmena sellest olukorrast arvate? Mida me peaksime sellises olukorras tegema?

Aitäh! Ma arvan, et te peaksite tegema seda, mida ma ütlesin vastuses eelmisele küsimusele: kõigepealt tuleks komisjoni pinnalt seda küsimust lahendama hakata. Kui see ei ole võimalik, siis peaks seda küsimust arutama Riigikogus olev laiapindne kooslus, mida nimetatakse vanematekoguks. Kui te näete, et on probleem, saate pöörduda Riigikogu juhatuse ja Riigikogu esimehe poole, et kutsutaks kokku vanematekogu. Aga alustada võiks komisjonist endast. 

Protseduuriline küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Praeguseks on väga selgelt välja tulnud, et komisjonides käis see tegevus ehk Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse rikkumine täiesti selgelt nagu ühiselt kokkulepitud mustri järgi. Võtted olid samad, meetodid olid samad, see tekst, mida meile, opositsioonile, esitati, need ettepanekud, mis tehti, olid kõik ilmselt ühiselt kokku lepitud. Ma küsin, kas see ühine tegevus oli ka juhatuses eelnevalt kokku lepitud, kas need suunised olid antud juhatusest, kas juhatus teadis sellest. Kui juhatus ei teadnud, siis kas juhatus kavatseb seda arutada? Selgelt ju rikuti Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadust. 

Ma lühidalt kirjeldan ära ka selle, mis meie komisjonis toimus. Meil oli neli otsuse eelnõu, me olime kõik valmis [neid menetlema], me tegelikult küsisimegi küsimusi esitajate käest. Meil oli üks Isamaa eelnõu ja kolm EKRE eelnõu. Me küsisime küsimusi, täpselt nii, nagu töö komisjonides peabki käima. Siis väga jõhkralt ühel hetkel ikkagi teatati, et ei, te viite need eelnõud praegu oma fraktsiooni tagasi. No me [esitasime] loomulikult protestid. Protokolli need kindlasti läksid ja ma loodan, et need äkki jõuavad ka juhatuse lauale. Aga siis juhtus selline huvitav asi. Neljas punkt oli meil "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele rakendada tõhusaid meetmeid kaitsmaks alaealisi kokkupuudete eest pornograafiaga". See oli selline otsuse eelnõu, mille suhtes me saavutasime komisjonis, ma ütleksin, väga suure üksmeele ja konsensuse: see on selline eelnõu, mis kõigi meelest peaks saama laiema debati osaks ja peaks kindlasti jõudma ka suurde saali. Aga siis tegi komisjoni esimees sellise huvitava käigu, et ta isegi ei küsinud enam. Me olime Varro Vooglaiuga kokku leppinud, kuna meie olime mitu korda öelnud, et meie oleme fraktsiooni esindajad, et kui meie käest küsitakse, kas me …

Hea küsija, ma sain aru teie …

Ei-ei, ma kirjeldan edasi, ma jõuan lõpuni.

Ma vastan teile järgnevalt: ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. Aitäh!

Alustame arutelu ja arutelu on järgmine. Kõigepealt on Riigimetsa Majandamise Keskuse juhatuse esimehe Mikk Marrani ettekanne, mis kestab kuni 15 minutit, küsimused ja vastused on kuni 25 minutit. Seejärel on Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia professori Asko Lõhmuse ettekanne, see on kuni 15 minutit, küsimused ja vastused on kuni 25 minutit. Seejärel on Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professori ja kliimaministri teadusnõuniku Aveliina Helmi ettekanne, see on kuni 15 minutit ja küsimused-vastused on kuni 25 minutit. Seejärel on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme Tiit Marani ettekanne, see on kuni 15 minutit, küsimused ja vastused on kuni 15 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust. Ma rõhutan: igale ettekandjale kuni kaks küsimust. Seejärel on läbirääkimised. Arutelu algataja palve on see, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad, seejärel on võimalus esineda kõikidel Riigikogu liikmetel. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Ühtlasi on arutelu algataja palunud, et kui arutelu ei ole lõppenud kella 13‑ks, siis pikendada istungit. Tuleme selle küsimuse juurde jooksvalt tagasi. 

Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigimetsa Majandamise Keskuse juhatuse esimehe Mikk Marrani. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Daamid ja härrad! Mul on väga hea meel täna hommikul teiega oma mõtteid jagada. Mul on kavas rääkida teile kolmest suuremast teemast. Esiteks sellest, kuidas läheb Eesti riigimetsal, teiseks sellest, mida saame teha, et Eesti metsapuitu kõrgemalt väärindataks, ja kolmandaks mõne sõnaga ka RMK uuest arengukavast.

Head kuulajad! Alustan riigimetsa seisust. Ma saan teile kinnitada, et Eesti riigimetsal läheb hästi, ja seda peamiselt tänu metsameeste ja ‑naiste pühendunud tööle. Minu arvates teevad need inimesed oma tööd pika vaatega ja pühendunult ning väärivad igati kiitust ja austust. 

Hommikuseks äratajaks olen toonud teile lisamaterjalides mõned numbrid selle aasta alguse seisuga. Teatavasti on Eesti maismaa pindalast metsaga kaetud 51%. RMK hoida on sellest 45%, see tähendab umbes miljon hektarit metsa. Sellest metsast on 32% range kaitse all ja lisaks on 9% majandamispiirangutega metsi. Üle jääb 59% ehk 617 000 hektarit metsa, mida me majandame ja mis on RMK raiemahtude arvutuse aluseks. Majandatava metsa kogupindala riigimetsas on viimasel viiel aastal vähenenud keskmiselt 1% aastas. Eelkõige on kaitse alla võetud küpseid, suure puidutagavaraga metsi. Riigimetsa puiduvaru on 198 miljonit kuupmeetrit ja majandusmetsas on sellest 102 miljonit kuupmeetrit. [Toon võrdluseks, et 10 aastat tagasi oli riigimetsade tagavara 159 miljonit kuupmeetrit ja majandatavate metsade tagavara 94 miljonit kuupmeetrit.] 

Teil võib tekkida küsimus, kuidas RMK teab neid numbreid nii täpselt, kuidas me saame nendes numbrites nii kindlad olla. Me saame nendes kindlad olla sellepärast, et RMK mõõdab Eesti riigi metsi sisuliselt nii alt kui ka pealt. Me hindame metsade olemit satelliidifotode ja lidaritega ning me teeme seda oma metsakorraldajatega päevast päeva. Need andmed on kontrollitavad ja soovijad võivad selles ise veenduda. 

Head kuulajad! RMK majandab riigimetsa säästlikult. Metsamajandamine on teatavasti säästev siis, kui see tagab elustiku mitmekesisuse, metsa tootlikkuse, metsa uuenemisvõimelisuse, metsa elujõulisuse ning metsa mitmekülgse kasutamise võimaluse, rahuldades nii ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid kui ka kultuurilisi vajadusi. Riigimetsa säästvat majandamist tõestavad RMK‑le omistatud kaks rahvusvahelist sertifikaati: FSC‑sertifikaat ja PEFC‑sertifikaat. Need sertifikaadid kinnitavad ka seda, et RMK raiemahud on pikaajaliselt kestlikud. 

Head Riigikogu liikmed! Rõhutan, et riigimets panustab väga sisuliselt ka kliimamuutuste leevendamisse. RMK valduses olevad metsad seovad ja talletavad süsinikku ning pakuvad kvaliteetset puitu süsiniku pikaajaliseks lukustamiseks erinevatesse toodetesse, mis omakorda annavad meile võimaluse vähendada suurema süsinikujalajäljega materjalide kasutamist. 

Ma soovin siinkohal rõhutada kahte aspekti. Esiteks, Eesti riigimetsad on tervikuna netosidujad. Teiseks, isegi kui me eristame majandusmetsi ja kaitstavaid metsi, siis süsinikku seovad mõlemad metsakategooriad ka eraldiseisvana. RMK kliimapositiivsus ei tulene ainult kaitsealade [olemasolust], vaid olulises mahus ka majandatavatest metsadest, sest süsinikku seovad kõige agressiivsemalt just noored ja keskealised metsad.

Head kuulajad! Mets pakub lisaks puidule ja süsinikusidumisele loomulikult ka muid väärtusi. Mets on tohutu ökosüsteem ja mets on elupaigaks tuhandetele ja tuhandetele erinevatele liikidele. RMK taastab elupaikasid. Me leevendame oma tööga näiteks eelnevate põlvkondade [tekitatud] mõju ammendunud turbaväljadel, kuivendatud soodes, metsa kasvanud pärandniitudel ja sirgeks kaevatud jõgedes. Paljud seda ei teadvusta, aga RMK on Eesti kõige suurem looduskaitsetööde teostaja. RMK pakub loomulikult ka erinevaid loodushüvesid, mida kõik eestimaalased võtavad iseenesestmõistetavana. Me hoolime sellest, et Eesti loodusel läheks hästi. RMK inimesed loovad iga päev lisaväärtust Eesti loodusele ja Eesti inimesele.

Head kuulajad! Mõne sõnaga raiemahust. Otsuse uuendusraie pindala kohta järgnevaks viieks aastaks teeb metsaseaduse alusel kliimaminister. Praegu on meie metsades käes periood, kus raieküpset metsa on rohkelt. Samas me teame juba ette, et järgnevatel aastakümnetel pole enam nii palju metsa raieküpseks saamas. Seetõttu on mõistlik ühtlasema metsakasutuse eesmärgi nimel lükata edasi seda liiki küpsete puude raiumist, mille omadused seda võimaldavad. Heaks näiteks ja võimaluseks on mänd, mis on kuusest tormikindlam ja isegi kõrgemas eas ka kahjuritele palju vastupidavam. Uuendusraiete pindala on juba mitu aastat olnud langevas trendis ja see langeb tänaste prognooside põhjal veel vähemalt järgmised 70 aastat ning pöördub siis uuesti tõusule, kuid ei saavuta enam kunagi tänast taset, mil saame kasutusele võtta majandusmetsi, mis said ajaloolistel põhjustel alguse 70 või 80 aastat tagasi. 

Ümardatult [öeldes] jõuame järgmise 100 aastaga tänaselt uuendusraie tasemelt 9000 – 10 000 hektarit 6000–7000 hektari tasemele. Ma rõhutan, et selle prognoosi eelduseks on see, et RMK hallatava majandatava metsa pindala püsib ajas täpselt sama suur, nagu see on praegu. Kui majandatava metsa pindala peaks vähenema või suurenema, siis muutub kohe vastavas suunas ka tulevikuvaade puidu varumise võimaluste kohta. 

Nüüd paari sõnaga puidu paremast väärindamisest Eestis. Teile on jagatud laiali lisamaterjal ja seal on numbrid eelmise aasta kohta. Ma ei hakka neid numbreid siin ette lugema, aga ütlen selgituseks niipalju, et need suhtarvud on Eestis üpris unikaalsed. Tänu metsameeste heale tööle pakub RMK võrreldes erametsadega märkimisväärselt suuremas osakaalus ehitusmaterjaliks sobivat kvaliteetset puitu. Ettevõtjad soovivad RMK‑lt osta, sest RMK toob turule kvaliteetse puidu ja RMK garanteerib tarne. 

Me oleme teinud ja oleme tegemas oma puidumüügistrateegias olulisi muudatusi. Toon siin välja neli kõige olulisemat. Esiteks, RMK ei müü enam kestvuslepingute alusel puitu vahendajatele. Teiseks, kõik alates sellest aastast sõlmitud kestvuslepingud on järgmise aasta algusest avalikud. Kolmandaks, me hakkame hindama puidu väärindamist, et anda eelis neile ettevõtjatele ja ettevõtetele, kes väärindavad puitu enam ja loovad kestvustooteid. Neljandaks, me oleme töötamas välja süsteemi, mis peaks äratama investorite huvi Eestis puidukeemiatööstuse arendamise ja seeläbi Eesti puidu senisest kõrgema väärindamise vastu. 

Viimasest punktist natuke pikemalt. Eesti on kõrge kvaliteediga palgi väärindamisel absoluutselt maailma tipptasemel. Aga tulevikku vaadates on oluline ka vähem väärtusliku puidu maksimaalne väärindamine Eestis. Selle taga on tegelikult suurem võimalus, kui esmapilgul paistab, sest sellise puidu väärindamise tulemus ei seisne ainult väärindamise faktis, vaid ka selles, et see aitab luua tooteid, mis asendavad fossiilsel süsinikul põhinevaid tooteid. RMK‑l on potentsiaal pakkuda kohapeal väärindamiseks umbes 0,7 miljonit kuupmeetrit vähem väärtuslikku puitu aastas ehk umbes 20% varutud puidust. See puit on seni läinud Eestist välja. Võrdluseks: seda on 1,5 korda rohkem, kui kasutavad ainsad kohalikud paberipuidutöötlejad Kehras või Kundas.

Eelneva rakendamiseks oleme RMK‑s ette valmistamas kestvuslepingute uusi põhimõtteid, mis annaks ettevõtjatele võimaluse saada RMK‑lt osaline investeeringukindlus. Kuna me ei tea, kui suur osa RMK majandatavast metsast läheb veel järgnevatel aastatel kaitse alla, siis me ei saa potentsiaalse tootmisüksuse või potentsiaalsete tootmisüksuste toorme kogumahtu garanteerida. Äririsk jääb paratamatult ettevõtja kanda. Aga me saame nende muudatustega luua eeldusi investeeringuteks. 

Head kuulajad! Me oleme RMK‑s järgmise viie aasta arengukava koostamise lõppjärgus. Selles strateegias võtame senisest rohkem arvesse metsa kui suuremat tervikut. Ma toon teieni mõned teemad, mis haakuvad ka tänase aruteluga. 

Esiteks, arengukava fookus on elurikkusel ja metsade ökoloogilisel seisundil. Et seda saavutada, on kavas astuda järgmised sammud. Esiteks kavandame selleks arendada edasi nii metsade kohta andmete kogumist kui ka RMK laiemat planeerimissüsteemi. Teiseks soovime arengukava perioodil suurendada segametsade osakaalu riigimetsas ja soovime sobitada raieid paremini loodusesse. See tähendab nii lageraiest erinevate majandamisvõtete kasutamist kui ka lankide suuruse ja kuju paremat sobitumist loodusesse. Selge on see, et kõik RMK raied ei pea olema ristkülikukujulised ja kõikjal ei pea kasvama puhtkuusikud. Kolmandaks, me teeme arengukava perioodil veel terve rea muudatusi keskkonnamõjude hindamises, planeerimises, riigimetsade kohta teabe kättesaadavuses, inimeste ja huvirühmade kaasamises, metsade süsinikusidumise võime suurendamises, loodushüvede pakkumises ja kindlasti ka organisatsiooni arendamises. Viimasena, aga mitte vähem tähtsana: RMK jääb Eesti riigimetsasid majandama, kvaliteetset toorainet turule tooma ja kindlasti panustama oma dividendidega Eesti riigieelarvesse. Täna rohkem arengukava detailidesse ei läheks. Arengukava suundadest saab rääkida siis, kui RMK nõukogu on arengukava kinnitanud. 

Head kuulajad! Samas on teemasid, mida RMK oma arengukavas ette näha ei saa, kuna need nõuavad laiemat arutelu ja laiemat otsustamist. Ma tahan RMK poolt rõhutada, et kui on vaja metsa kaitsta, siis me seda teeme, aga kui me saame majandusmetsa majandada, siis me teeme ka seda. Minu unistus on see, et Eestis võiks tekkida süsteem, kus need kaks punkti oleks omavahel seotud kahesuunalise tänavaga. Teiste sõnadega, kui kaitstavat väärtust enam ei esine, siis võiks metsa uuesti majandusmetsana kasutusele võtta. Praegu on see tänav jäigalt ühesuunaline. Ma rõhutan, et RMK hoida on alla poole Eesti metsadest ja RMK ei saa ja ei tahagi lahendada kõiki Eesti metsandusega seotud küsimusi. Kuid me kavatseme kindlasti anda oma panuse sellesse, et näiteks andmed kõigi Eesti metsade ja nende olukorra kohta tulevikus paraneksid ning oleksid kõigile arusaadavalt esitatud ja ideaalis ka reaalajas jälgitavad. 

Oma ettekande kokkuvõttes tahan rõhutada, et Eesti riigimets on heas seisus ja heades kätes. Metsameeste pühendunud töö on suunatud sellele, et vaadata aastasadu ette, täpselt nagu ka teie töö siin Riigikogus. Ma soovin, et te mõtleksite oma töös kaasa, kuidas mahutada kõiki metsafunktsioone Eesti metsade piiratud pindalasse. Ma soovin, et te küsiksite nende arutelude käigus oma ala parimate ekspertide käest keerulisi küsimusi. Ma olen veendunud, et tänane diskussioon siin saalis ja ettekanded annavad lootust pikaks vaateks ja hea tasakaalupunkti leidmiseks, olgu see [esitatud] siis metsanduse arengukavas või mõnes muus sobivas vormis. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest. Teile on ka küsimusi. Küsimustel ja vastustel on piiratud aeg, seda on kokku 25 minutit. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt aitäh selle ülevaate eest ja soovin teile teie töös jõudu ja jaksu. Teie tulekuga on RMK selline üldine poliitika minu hinnangul kindlasti muutunud avatumaks ja selle eest soovin teid isiklikult kiita. Teine oluline asi, mille eest ma tahaksin RMK nii eelmist kui ka tänast nõukogu kiita, on see, et on nii põhjalikult võetud ette RMK arengukava koostamine. Sellise dokumendi olemasolu annab ka teile asutuse juhina kindlasti selge vaate, mida riik teilt ootab.

Minu küsimus teile puudutab aga kogu seda kestvuslepingute temaatikat. Me teame väga selgelt, et 90% ümarpalgist läheb kestvuslepingutega RMK‑lt müüki. Milline on see poliitika, mis nüüd järgnevatel aastatel hakkab muutuma? Kas me näeme, kellega on need kestvuslepingud sõlmitud ja kas eelise saavad need teenusepakkujad või teenuseosutajad (Juhataja helistab kella.), kes väärindavad puitu Eesti riigis kohapeal?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tahaksin lühidalt vastata jah. Aga ma laiendan oma vastust. Tõesti, praegu on 20% paberipuidust või 20% kogu RMK puidumahust läinud riigist välja ja just sellepärast, et Eesti riigis puudub piisav võime vähem väärtusliku puidu väärindamiseks. Seda tehakse Kundas ja Kehras, aga nagu ma ütlesin, meil on 0,7 miljonit kuupmeetrit müüa potentsiaalsetele investoritele. 

Teiseks, kestvuslepingud. Nagu ma ütlesin, kõik sel aastal sõlmitud kestvuslepingud ja järgmistel aastatel sõlmitavad kestvuslepingud muutuvad avalikuks. Siin ei ole mingisugust küsimust. Me tegeleme siin Eesti riigi varaga. Igal Eesti elanikul on piltlikult öeldes üks hektar Eesti riigimetsa ja kõik tingimused nendes lepingutes peavad olema avalikud. 

Kolmandaks, me hakkame andma klientidele, kes tahavad meie käest puitu osta, nii-öelda väärtuspunkte. Me saame selle süsteemiga eelistada neid tootjaid, neid kliente, kes väärindavad puitu maksimaalselt. Piltlikult öeldes saavad need, kes toodavad küttematerjali, selles süsteemis kindlasti vähem punkte kui need ettevõtted, kes toodavad tooteid, mis seovad süsinikku, lukustavad süsinikku aastakümneteks või isegi aastasadadeks: aknad, uksed, mööbel, klaverid, viiulid.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! See on muidugi sümpaatne, et teie tegevus läheb avalikkuse mõttes läbipaistvamaks ja paljud küsimused, mis on ühiskonnas üleval olnud, saavad maha võetud. Minu arvates on see jätkusuutlikkuse ja tegevuse mõttes hästi oluline. Mõned ajad tagasi toimus arutelu ettevõtluse poole pealt ja meile väideti sellestsamast puldist, et üks mure, mida ettevõtjad näevad, on seotud sellega, et võrreldes meie naaberriikidega ehk konkurentidega on meil Eestis selgelt rohkem metsa kaitse all. Kas te näete selles mingit probleemi, kui me vaatame puhtalt majanduslikku perspektiivi, ilma et me alavääristaks kogu seda ökosüsteemi ja mitmekesisuse vajalikkust?

Aitäh küsimuse eest! Ei, ma ei näe seda probleemi. Me oleme RMK‑s selgelt võtnud suuna, et kui on vaja kaitsta, siis me kaitseme. Kui riik nii otsustab, et tuleb võtta elupaikasid kaitse alla, [siis me seda ka teeme.] Me inventeerime oma metsa pidevalt ka ise ja leiame vääriselupaiku. Praegu me saame majandada ainult 60% Eesti riigimetsast. 

Aga ma toon veel kord välja ühe aspekti, mida ma rõhutasin ka oma sõnavõtus. Süsteem võiks olla kahesuunaline. Loomulikult, kui me leiame kaitstava väärtuse, siis me võtame metsa kaitse alla. Aga olukorras, kus kaitstavat väärtust pole nähtud näiteks juba aastaid, võiks olla ka süsteem, et me saame selle metsatuka võtta uuesti majandusmetsana kasutusele. See võiks olla süsteem, mis on kahesuunaline, sest Eesti Vabariigi territoorium on täpselt nii suur, nagu see on. Eestis on metsa täpselt nii palju, kui seda hetkel on.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Mikk Marran! Teie tänase ettekande kõige põnevam tabel on "Uuendusraie pindala järgmise 200 aasta prognoos". Kas te võiksite natuke avada, millise valemi järgi see prognoos on tehtud ja kui suur on tõenäosus, et see 200 aasta jooksul nii ka läheb?

Aitäh küsimuse eest! Prognoos on tehtud metsaseaduse alusel, mille alusel on kinnitatud metsakorralduse [juhend]. Selle § 19 kirjeldab kõiki vajalikke protseduure arvestuslangi määramiseks. Metsa vanuseline jaotus on see, mis peamiselt määrab kindlaks uuendusraiete pindala. Praegu, nagu ma ütlesin, me saame raiuda rohkem sellepärast, et meil on rohkem küpseid metsi. Aastakümnete pärast ei ole see olukord enam sama. 

Teie küsimuse teine pool oli, et kuidas me saame kindlad olla, et see nii jääb. Rõhutan veel kord, et see jääb nii ainult siis, kui me lukustame tänase seisu: kui täpselt sama suureks jääb majandusmetsa pindala riigimetsas ja kui täpselt sama palju jääb kaitstavat metsa. Kui see proportsioon peaks muutuma, kui kaitse alla läheb rohkem metsa või kaitse alt läheb majandusmetsaks rohkem metsa, siis need numbrid loomulikult muutuvad.

Andres Sutt, palun! 

Aitäh! Ma kõigepealt tänan väga asjatundliku, selge ja juhivisiooniga ettekande eest! Mulle eriti meeldis see osa, mis puudutas andmepõhist lähenemist, seda tööd, mis te teete, kasutades muu hulgas satelliittehnoloogiat, lidarit ja muid tehnoloogilisi vahendeid, et omada pilti sellest, missuguses seisus on teie majandamisel olev mets. Samamoodi see unistuse pool, et loodushoid ja metsamajandamine oleks üks sile ja kahesuunaline tänav. Ma arvan, see ongi kõige olulisem, et me need kaks poolt suudaksime vastastikku hästi toimima panna. 

Aga minu küsimus puudutab fakti, mille te ütlesite, et riigimets on süsiniku mõttes või CO₂ mõttes netosiduv. Kui teie metsa osatähtsus on 46%, siis ülejäänud 54% ei peaks olema netosiduv. Kas oskate seda kommenteerida? (Juhataja helistab kella.)

Kui ma sain õigesti aru – kõigepealt aitäh küsimuse eest! –, siis küsimus oli, kas teine pool, eramets, on siduja või mitte. See sõltub arvutusest. Iga mets on süsiniku siduja. Küsimus on lihtsalt selles, mis seisundis mets on. Kui mets on väga vana, siis ta kindlasti jätkuvalt seob süsinikku, aga mingil hetkel saab metsa või puude eluring täis ja siis on võimalus, et tegemist on süsiniku emiteerijaga. See sõltub sellest, kuidas metsi majandatakse. Nagu ma toonitasin: olulised on mõlemad metsad, nii kaitse all olevad metsad kui ka majandusmetsad. Mõlemad seovad süsinikku, aga nagu me teame erinevatest teadustöödest, siis kõige agressiivsemalt seovad süsinikku just noored ja keskealised metsad. 

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Mikk Marran! Kõigepealt ma tahaksin ka tänada selle väga sisuka ettekande eest, aga veel rohkem kui teid ma tahaksin tänada kõiki metsas töötavaid inimesi, kes meile need metsad on tegelikult kasvatanud. 

Kui me nüüd jätame kõrvale majandusmetsade osakaalu – neid ei tohikski olla alla 60%, nagu te ka mainisite –, siis vaadates seda, et me tahame saavutada olukorda, kus metsade vanuseline ja liigiline struktuur vastab meie soovidele, meie kliimavöötmele, ja kui me üsna pealiskaudselt – siin ei ole numbreid väga täpselt võimalik ennustada – vaatame seda pikka graafikut, siis näeme, et puidu liigiline koosseis on teil ette nähtud jääma enam-vähem samaks. Aga kui me arvestame kliima soojenemist, siis laialehiseid metsi ja (Juhataja helistab kella.) teisi puuliike tuleb meile ilmselt juurde. Miks on teil see graafik sellisena koostatud?

Aitäh, hea Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Esiteks, see graafik, nagu ma ütlesin, on koostatud tänast seisu arvestades. Me pildistasime 2023. aasta alguses Eesti riigimetsa seisu ja sellest tulenevalt on ka see 200 aasta graafik koostatud. Kui mõni komponent selles valemis peaks muutuma, on selleks siis majandusmetsa osakaal, kaitsemetsa osakaal või puuliikide [vahekord], siis loomulikult muutub ka see graafik. See on lihtsalt selline üldine visuaal tuleviku kohta.  

Mis puudutab puuliike, siis ma arvan, et lähiaastakümnetel, võib-olla isegi järgmise 100 aasta jooksul jääb Eesti metsade püha kolmainsus ikkagi samaks, me jääme kasvatama kuuske, kaske ja mändi. Aga tõenäoliselt me peame natuke oma metsakasvatusvõtteid muutma. Nagu ma ütlesin oma sõnavõtus, me oleme arengukavas võtnud suuna rohkem selliste segametsade tekkimisele, kus peapuuliik ei tohiks ületada 80% konkreetse metsa olemist. Ma arvan, et see muudab Eesti majandusmetsad mõnevõrra kliimakindlamaks. 

Teiseks, me oleme juba aastaid maaülikooliga läbi viinud erinevaid katseid, [teinud] erinevaid teadustöid. Meil on olemas istandikud, kus maaülikooli inimesed saavad erinevaid kasvukohatüüpe, erinevaid puuliike testida. Kindlasti tuleb ka sealt tulevikus sisendit RMK taimekasvatusse ja edasi meie metsade olemisse. Aga kindlasti me pöörame sellele tähelepanu. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Küsimus teile on kahetahuline. Me kõik saame aru, et metsanduses, metsapoliitikas, laiemalt ka keskkonnapoliitikas on vaja pikka plaani, selget visiooni, mis saab aasta-kahe pärast, aga mis saab ka 10, 20 ja 100 aasta pärast. 

Ma küsin teilt nii. Kui palju RMK igapäevast tööd häirib ja segab fakt, et Eestil siiamaani puudub kehtiv Eesti metsanduse arengukava? Seda dokumenti on nüüd kuus aastat tehtud, 2017. aasta detsembris hakkas see protsess vaikselt pihta. Ma ei tea, kui mitu keskkonnaministrit on sellega juba tegelenud. Nüüd on meil kliimaminister. Kui palju selle arengukava puudumine teie igapäevast tööd mõjutab, halvendab, või polegi seda arengukava vaja? 

Teine küsimus. Kas Kliimaministeeriumi moodustamine on metsanduse valdkonda või ka teie tööd aidanud pigem mõnevõrra paremini koordineerida, on see muutnud süsteemi kuidagi lihtsamaks, selgemaks, või oli Keskkonnaministeeriumi aeg RMK vaates parem?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt metsanduse arengukava. Loomulikult oleks hea, kui meil oleks olemas uus metsanduse arengukava ja ideaalis võiks olla uuendatud ka Eesti metsapoliitika [dokument], mis pärineb aastast 1997, kui ma ei eksi. Aasta aega tagasi, kui ma asusin RMK juhatuse esimeheks, oli nõukogu võtnud koos juhatusega vastu otsuse, et me pikendame RMK arengukava, kuniks võetakse vastu metsanduse arengukava. Oleks olnud loogiline ehitada RMK arengukava metsanduse arengukava peale. Aga siis, vähem kui aasta tagasi, siiski otsustasime koos nõukoguga, et me peame RMK arengukava või strateegia koostamisega edasi minema, sest meil ei ole hoobasid, et metsanduse arengukava vastuvõtmist kiirendada. Loomulikult muudaks metsanduse arengukava paljud diskussioonid palju selgemaks ja aitaks ka RMK-l paremini oma sihte seada. Aga veel kord: see ei ole RMK teha ja otsustada. Kui on vaja RMK panust sellesse protsessi, et tulla appi numbrite või ekspertiisiga, siis me oleme kindlasti teie teenistuses.  

Mis puudutab teie küsimuse teist poolt, Kliimaministeeriumi moodustamist, siis ma arvan, et see oli hea otsus. See väga oluline ja väga suur ministeerium saab näha laiemat pilti ja erinevaid mõjusid. Ma arvan, et Kliimaministeeriumi [moodustamine] annab võimaluse tulevikus erinevate otsuste puhul võtta arvesse erinevaid mõjusid, nii ökoloogilisi, sotsiaalseid kui ka majanduslikke. Selles mõttes on Kliimaministeeriumi moodustamine kindlasti hea areng. Mul on väga hea meel näha, et Kliimaministeeriumis ja Kliimaministeeriumi eesotsas töötavad väga ägedad inimesed, kellega meil on igapäevaselt väga hea ja töine kontakt ning me saame teha õigeid asju.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Vaatan graafikut "Rangelt kaitstava ja majandatava metsa pindala muutus 2010–2022". Viimase aasta jooksul on rangelt kaitstava metsa osakaal kahekordistunud ja kui sama tõusutrendiga jätkata, siis kümne aasta pärast on rangelt kaitstava metsa pindala 700 000 hektarit. Kas teil on ka mingid mõjuanalüüsid, kas need rangelt kaitstavad alad on täitnud oma eesmärke? Mis need eesmärgid suures plaanis on? Kas te tõesti liigutegi selle eesmärgi poole, et kümne aasta jooksul võtta kaitse alla 700 000 hektarit metsa?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, teil on õigus, viimaste aastatega on keskmiselt 1% aastas majandusmetsast liikunud kaitse all oleva metsa niinimetatud portfelli. See, kas see trend jätkub või peatub või muutub vastupidiseks, ei ole RMK otsustada. Need otsused, kas võtta mingi mets kaitse alla või mitte, on kliimaministri ja Keskkonnaameti [teha]. 

Teil on õigus, et praegu on 40% riigimetsast majandamisest väljas. Väärtuslikud metsad on riik erinevate protsesside raames kaitse alla võtnud. Näiteks selle aastatuhande alguses viidi läbi metsade inventuur metsakaitsealade moodustamiseks ja 2017 võeti täiendavalt ligi 30 000 hektarit laane‑, salu‑ ja soovikumetsi kaitse alla. Ajavahemikus 2017–2022 inventeeriti RMK metsades veel üle 50 000 hektari potentsiaalseid vääriselupaikasid. Sellega seoses tahan öelda, et päris põhjalik töö on juba tehtud ja päris oluline osa kaitse alla võtmist väärivatest kohtadest on kaitse alla võetud. Aga veel kord: see, kas midagi kaitse alla võetakse või mitte, ei ole RMK otsus.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Jätkan samal teemal. Näiteks Alutaguse looduskaitsealade moodustamisest alates on läinud pankrotti Repo, puitlaastplaatide tootja, töö kaotas 148 elanikku. Seal on ohus töökohad vähemalt 200 metsamehel, kellel on päris korralik palk. Vastu saadakse alla kümne töökoha turismivaldkonnas, hakatakse tegema toredaid ekskursioone metsas. Kuidas selles olukorras edasi minna? Meie puidutööstusel on praegu suured probleemid, ka Vene ja Valgevene turu ärakukkumise tõttu. Kui nüüd minnakse kaitse alla võtmisel selle hoogtööga edasi, siis kas on mingisugune mõjuanalüüs tehtud, kui palju me töökohti kaotame ja kui palju riik selle tulemusel raha kaotab? (Juhataja helistab kella.)

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et selle küsimuse teravik peaks olema suunatud Kliimaministeeriumile, sest RMK, veel kord, ei tee otsuseid, milliseid alasid kaitse alla võtta, milliseid alasid mitte võtta. Aga ma tahan rõhutada, et metsandussektoris töötab loomulikult väga palju eestimaalasi. RMK‑s töötab 700 inimest, aga läbi aasta me pakume tööd umbes 6000 inimesele hooajatöödel. Kogu Eesti metsandussektor teatavasti kaasab nii otseselt kui ka kaudselt umbes 5[8] 000 inimest, see on päris suur [osa] Eesti tööealisest elanikkonnast.

Tulen täpsemalt RMK juurde. RMK teebki väga eriliseks see, et meie pakume turule toorainet igal ajahetkel. Näiteks eelmisel aastal, kui puiduhinnad hakkasid langema, siis erametsas nii palju ei raiutud, kuna erametsaomanikud soovisid saada maksimaalset tulu ja jäid oma metsa müügiga ootama. RMK pakub iga aasta turule umbes sama mahu. Loomulikult sõltub see uuenduslangi pindalast. Aga ma tahangi öelda, et RMK‑l on siin väga oluline stabiliseeriv roll. Me pakume kvaliteetset puitu turule kogu aeg. Olenemata sellest, milline on puidu hind, kas see on väga kõrge või väga madal, me toome stabiilselt puitu turule ja Eesti tööstus saab meie toorainest teha erinevaid tooteid.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Mikk, aitäh kõigepealt ettekande eest! Viimastel nädalatel on siit puldist mitu korda räägitud varustuskindlusest ja just nimelt pigem raiemahtude tõstmise tähe all. Aitäh selle tugeva seisukohavõtu eest, mis puudutab pikaajalist varustuskindlust, mida sektor ju tegelikult vajab, et lükata edasi nende küpsete puude raiet, mille puhul see on võimalik. Nii on pikaajaline varustuskindlus sektoril tagatud. Tõesti, [aitäh] ka kõikide teiste muudatuste eest, mida ka minul endise RMK nõukogu liikmena on võimalik olnud koos sinuga seal üheskoos otsustada. 

Aga ma küsin ühe teise teema kohta. See puudutab uuenenud metsa määratlust seadusandluses. See on üks teema, mis ühiskonnas hoiab temperatuuri, mulle tundub, kõrgel. Kas Kliimaministeeriumiga on olnud juttu sellest, et poolemeetrine männik ei peaks olema uuenenud metsa määratluse alus? See aitaks ehk seda temperatuuri langetada.

Aitäh selle küsimuse eest ja aitäh teile teie panuse eest RMK nõukogus! Tulles teie küsimuse juurde: otseselt ei ole see küsimus viimastel kuudel tõstatunud. Ma tean, et Kliimaministeerium on valmistamas ette metsaseaduse muudatusi. Tõenäoliselt saab selle muudatuspaketi raames arutada erinevaid teemasid ja teie tõstatatud [puistu] kõrgus võiks olla kindlasti ka nende arutelude osa. 

Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan suurepärase ettekande eest. Siin oli näha pikka plaani ja kindlat sihti, eriti meeldis mulle puidukeemia osa. Iseasi on, kuhu need väärindamise ettevõtted ehitada, aga see on üks teine teema.  

Küsimus tuleb puidu varumise kohta. Te ütlesite, et 23% puidust läheb kütteks, kui RMK [metsa] maha võtab. Kas te peate seda mõistlikuks, jätkusuutlikuks? 

Taktikaline küsimus on lageraie kohta. Metsatöötlemine on alati emotsionaalne ja harvesterist on tehtud mingisugune suur koletis. Tegelikult on see platvorm, mis töötab metsa üles, harvendab seda. (Juhataja helistab kella.)

Palun küsimust!

Kas on ka muid võimalusi metsa ülestöötamiseks kui ainult lageraie?

Head ametikaaslased, ma korra segan vahele. Eeskätt puudutab see mind, aga lihtsalt infoks ka teile, et kui ma küsin, siis on aega 60 sekundit. Üks minut, 60 sekundit. Palun püüame sellega hakkama saanud, ma väga palun. Austame teiste aega. Hea ettekandja, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Küsimuse esimene pool oli küttepuidu kohta. Teatavasti on materjal, mis metsast tuleb, jagunenud klassideks. Alati tuleb metsast välja ka teatud osa vähem väärtuslikku puitu, on see paberipuit või küttepuit. Ma tahan toonitada, et kui me võrdleme erametsast väljatulevat sortimenti ja riigimetsast väljatulevat sortimenti, siis kindlasti on riigimetsas see vähem väärtusliku osakaal palju madalam kui erametsas. See näitab, et riigimetsa on läbi aastakümnete väga mõistlikult ja pika vaatega majandatud. 

Lageraie. Ma arvan, et lageraie jääb alati metsamajandajate portfelli. Teiseks, RMK arengukava näeb ette, et me suurendame selle osakaalu, mis on midagi muud kui lageraie. Meil on eesmärk, et 20% raieportfellist võiks olla majandatud teistel viisidel, on need siis turberaied või mõned muud raieliigid. Me oleme võtnud suunaks ka selle, et RMK raielangid, mis on praegu keskmiselt kahe hektari suurused, võiksid tulevikus olla väiksemad ja paremini loodusesse sobituda.

Eduard Odinets, te olete tubli, aga kahjuks on aeg läbi. Hea ettekandja, ma tänan teid, ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest. Suur tänu, aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia professori Asko Lõhmuse. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Kuulajad! Küsimusele, kuidas Eesti mets elab, saab vastata mitmel moel. Me võime eristada küsimusi, millega tegelevad erialateadlased, aga mis ühiskonda laiemalt eriti ei huvita, või siis küsimusi, mis näiteks huvitavad ühiskonda küll, aga poliitikuid mitte eriti. Teistpidi võime eristada küsimusi, mida enamik inimesi peab oluliseks, aga millele teadlased ei oska või ei saa vastata. 

Näiteks ei saa teadlased eriti hästi vastata küsimusele, milline peaks mets olema. Aga me suudame öelda, millised metsad on võimalikud ja millised neist võimalikest võiksid täita teatud inimlikke eesmärke ja millises ajaperspektiivis. 

On tavatarkus, et eri puuliigid vajavad teatud kliima‑ ja mullatingimusi. Aga teadusliku prognoosiga saab minna palju kaugemale, küsides, millised ökosüsteemid nendel aladel asjaolusid arvestades tõenäoliselt välja kujunevad. Me nimetame seda ökosüsteemide modelleerimiseks ja tänapäevaste arvutusvõimsustega saab niisuguseid mudeleid luua tervetele maastikele ja riikidele. 

Esimene niisugune mudel Eesti kohta ilmub teadusajakirjanduses homme. Me kirjeldame seal, millised on Eesti metsad tõenäoliselt aastal 2050, arvestades nende praegust seisundit ja majandamisvõtteid. Me näitame kogu riiki hõlmavaid ruumilisi mudeleid kasutades näiteks raiesmike edasist laienemist nii majandusmetsades kui ka leebe režiimiga kaitsealadel ning seda, kuidas ranged kaitsealad eristuvad üha enam ülejäänud metsadest. Kui meil ökosüsteemimudel juba on, siis edasi suudame me arvestatava tõenäosusega prognoosida ka seda, millised liigid ja millise arvukusega nendes tulevikumetsades võiksid elada, arvestades liikide praegusi elupaiku. Näiteks lindude kohta on niisugused mudelid samuti hiljuti koostatud. Need võimaldavad analüüsida, mil määral mõjutaks lindude arvukust kaitsealade lisamine või vähendamine või raievanuste muutmine ja millistes metsatüüpides. 

Samuti oskavad teadlased üha paremini arvestada määramatusega, olles tõdenud, et mastaapsed eksperimendid metsade ümberkujundamisel võivad lõppeda soovimatute tagajärgedega inimese enda jaoks. Üks metsanduse ajalooline eksitus seisnebki selles, kui metsakasvataja hakkab põllumehe eeskujul mõtlema, et metsa saab hoida täpselt niisugusena, nagu inimestel vaja. Niimoodi saab rajada pidevalt hooldatavaid puidukasvatamise põlde, aga nii ei saa majandada ökosüsteemidena elusaid, funktsioneerivaid ja arenevaid metsi. 

Nende kaalutluste põhjal kujundati 1980. aastateks arusaam säästlikust metsamajandamisest. Nagu eelkõneleja juba rääkis, tähendab see sisuliselt pikaajalist metsade mitmekesiste funktsioonide tagamist. Tuletan meelde, et iseseisvuse taastanud Eesti seadis säästliku metsamajanduse riikliku metsapoliitika aluseks 1997. aastal ja nii on see paberite järgi tänaseni. Seega võiks öelda, et teadlase ja poliitiku tõenäoline ühisosa küsimusest, kuidas elab Eesti mets, puudutab seda, kas Eesti metsamajandus on säästlik. 

Sellele küsimusele vastamist lubage mul alustada tagasivaatega. Ma hea meelega vastan ka täpsematele ja metsa kui ökosüsteemi ja metsaliikide elu puudutavatele küsimustele, aga oma lühikeses ettekandes ma seda teemat süvitsi ei saa käsitleda. 

13. aprillil 2017 lõpetasin ma siinsamas saalis oma ettekande üle-eelmisele Riigikogu koosseisule tõdemusega, et metsandus ei ole esmajoones majandusküsimus, vaid see on samavõrd keskkonnaküsimus ning ühiskonna‑ ja kultuuriküsimus. Mõned teist olid ka tookord saalis. Teistele teadmiseks, et tookord oli tegemist samuti olulise riikliku tähtsusega küsimuse [aruteluga]. Vabaerakonna algatusel oli see küsimus sõnastatud kui "Kus on metsas tasakaal?". Laias laastus vastasin samale küsimusele nagu täna. Õigupoolest on see [vastus] isegi detailides jätkuvalt asjakohane. 

Ma tuletan seda kuus ja pool aastat tagasi peetud ettekannet meelde kahel põhjusel. Esiteks selleks, et küsida, mida me praegu paremini ja täpsemini teame, et oleks võimalik teha paremaid riiklikke otsuseid. Teiseks tuletan seda meelde sellepärast, et näidata ühiskondlikku ja poliitilist arutelu ja otsustamist Eesti metsa üle kui kultuuriprotsessi. 

Mida me siis Eesti metsade ja metsanduse kohta praegu paremini teame? Toon näiteid mõne teema kohta, mille kallal ka meie töörühm Tartu Ülikoolis töötab. Eespool mainisin juba ökosüsteemimudeleid ja analüütilist võimekust läbi mängida erinevate metsi puudutavate otsuste mõju metsade tulevikuseisundile. Niisuguseid mudeleid meil 2017. aastal ei olnud ja neid saab edaspidi veelgi täiustada. 

Samuti ei olnud meil 2017. aastal metsade jälgimisse integreeritud kaugseiret, mille abil praegu saab vaat et reaalajas jälgida eeskätt lageraiet ja raadamist ning ilmselt juba lähitulevikus ka pisemaid metsamuutusi. Maailma juhtivas kaugseireajakirjas ilmub neil päevil rahvusvahelise teaduskonsortsiumi teadusartikkel, mis analüüsib kogu Euroopa metsakatte muutusi 21. sajandil ja ühendab selleks masinõppemeetoditega kolm parimat olemasolevat kaugseiremeetodit. See artikkel näitab, et Eestis on viimastel aastakümnetel tunduvalt vähenenud nii üldine kui ka kõrge, vähemalt 15‑meetrine metsakate ning sama on toimunud Soomes, Rootsis ja mõnes Kesk-Euroopa piirkonnas. 

Tuletan meelde, et 26. oktoobril 2017 siinsamas Riigikogus ma esitasin andmeid sama suundumuse kohta. Kohe järgnes Keskkonnaagentuuri ametlik vastus: "[---] viimase 15 aasta jooksul on puistute pindala jäänud samaks või suurenenud, kuid vähenemine on välistatud." Veel 2020. aastal avaldas Keskkonnaministeerium kasvuhoonegaaside inventuuri, mille kohaselt on: "metsa- ja maakasutussektor (LULUCF) Eestis ainus, mis seob rohkem süsinikku kui õhku paiskab. Eesti suurimad süsiniku sidujad on metsamaa ja puittooted [---]". Siis tuli aasta 2022 ja Keskkonnaagentuur teatas äkki, kuidas metsatagavara väheneb juba viis aastat. Ühtäkki muutusid ka kõik süsinikuheitegraafikud. Nüüd näitasid need, et ka metsamaa süsinikubilanss on nihkunud heite poolele. Selle põhjuseks ongi peamiselt raied, millega viiakse metsast välja sinna pika aja jooksul ladestunud süsinik. 

Või võtame metsalinnud. Viimastel aastatel on oluliselt suurenenud Euroopa metsapoliitika üldine tähelepanu nii tavalistele kui ka ohustatud metsalindudele kui ökosüsteemi seisundi indikaatoritele. Nädal tagasi jõudsid Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlamendi esindajad esialgsele kokkuleppele, et just linnustik on üks keskne mõõdik, millega hakatakse jälgima Euroopa Liidu looduse taastamise määruse ja elurikkuse strateegia eesmärkide täitmist. Linnud ei ole tühiasi ei metsades ega metsapoliitikas. Eestis on selle eesmärgi eri tahkude kohta ilmunud kolm suurt kokkuvõtet, mis kõik näitavad metsalinnustiku seisundi juba toimunud halvenemist ja lisaks ka negatiivset tulevikuprognoosi. Need kokkuvõtted on tehtud tavalindude punktloenduse, liikide ohuhindamise ehk punase nimestiku ning juba eelmainitud ökosüsteemimudelite põhjal. Linnumõõdikud ütlevad, et Eesti metsade seisund on halvenenud. 

Võtame sotsiaalia ja majanduse. Pole mingit kahtlust, et viimasel kümnel aastal on metsandus pakkunud paljudele inimestele tööd ja toonud riigikassasse maksutulu. Küsimus on pikemas perspektiivis. Näiteks ilmus kolm aastat tagasi Eesti ruumilisele arengule pühendatud inimarengu aruanne. Pidime selles tõdema, et inimeste looduskogemus on ahenemas, [piirdudes] matkaradade ja asulate rohealadega. Üks põhjus selleks on maastikuesteetika vähenemine ja igaüheõiguse piirangud eramaadel looduskaunites kohtades, esmajoones kallasradadel. Millised on looduskogemuse vähenemise tagajärjed rahva tervisele ja kultuurile, näiteks võimekusele hakkama saada loodusstiihiate ja kriiside tingimustes, seda uuritakse. 

Või teine asi. Kõige agaramad metsaraiujad on Eestis metsafirmad. Meie mudelid prognoosivad nende puiduvaru ammendumist ja sellega kaasnevat jätkuvat survet oma metsa seni hoidnud füüsilistele [isikutele], eraomanikele. Alates 2005. aastast on metsafirmade omanduses oleva metsamaa pindala Eestis kolmekordistunud. Enamikul metsafirmadest on seejuures PEFC-sertifikaat, mida juba mainiti, mis võimaldab varutud puitu müüa ja mida reklaamitakse jätkusuutliku metsanduse tõendina. 

Mis ühendab metsanduses puiduvaru vähenemist, negatiivset mõju kliimale, linnustiku vähenemist ja metsade avalike hüvede vähenemist? Neid ühendab see, et need on kõik säästliku metsamajanduse kriteeriumid või indikaatorid. Nende indikaatoritega on nagu inimese tervisega: inimene on haige juba ühe haiguse korral ja eriti muidugi mitme kaasuva haiguse korral. Neid näitajaid ühendab veel üks asi: kõik need olid juba 2017. aastal kas teada või prognoositud.

Ma kahjuks ei jõua siin süveneda kõigisse detailidesse, aga toon esile, et ülioptimistlikku pilti Eesti metsade heast seisust on viimasel aastakümnel koos metsatööstusega esitanud riigi Keskkonnaagentuur. Metsatööstuse huvidest ma saan aru ja samuti ma hindan kõrgelt mitut konkreetset kolleegi Keskkonnaagentuurist. Aga asjaolu, et agentuur mitte ainult ei maganud kümne aasta jooksul maha kõikvõimalike mittesäästliku metsanduse näitajate ilmumise, vaid otsesõnu salgas neid aastaid, eristab meie Keskkonnaagentuuri selliste asutuste rollist tsiviliseeritud Euroopas. Minu arusaamist mööda peab Keskkonnaagentuur olema just nimelt valvekoer, kes kohe juhib tähelepanu probleemsetele keskkonnasuundumustele, mitte riikliku poliitika õigustaja. 

Lõpetuseks tulen Eesti metsanduse kui kultuurinähtuse juurde. Ma olen selles olnud osaline 1990. aastatest läbi paljude vaatuste, kui tohib kasutada teatrisõnavara. Ma arvan kandvat Eesti metsanduses nii eksperdi kui ka kodaniku kogemust, aga ka teatud kollektiivset mälu. Ma ei arva, et Eestis on metsateemasid liiga vähe arutatud või et olulisi otsuseid ei ole tehtud. Otse vastupidi. Kui Eesti metsamajandus on juba pikemat aega olnud mittesäästlik ja midagi pole ette võetud asja parandamiseks, siis see ongi olnud riigi oluline otsus. Ka kõigi seitsme avaliku ühiskondliku debati aasta jooksul on riigi keskne metsapoliitika ikkagi soosinud intensiivset, turumehhanismidest lähtuvat ja lühiperspektiivile keskendunud metsandust, mis on suurendanud metsateemalist polariseerumist, ebaõiglust ühiskonnas, on tekitanud vastuolu kliimaeesmärkidega ja on põhjustanud paljude loodusväärtuste kahjustamist. 

Ma mõistan loodushoidlike metsaomanike muret, kui nende hoitud metsadesse kolivad raiutud maastikelt allesjäänud loodusväärtused ja kui looduskaitsjad üritavad siis õiguslike piirangute abil tagada vähemalt selle osa looduse säilimist. Ma mõistan maaperede muret, kellel kaob töö kohalikus puidutööstuses, sest sellele ei jätku tooret või selle toodete järele pole enam nõudlust. 

Aga küsimus õiglusest ulatub märgatavalt kaugemale kui küsimus, kui palju lubab seadus metsades veel raiuda. See ulatub nende metsaomanikeni, kes on saanud üüratutel pindaladel erinevaid säästliku metsamajanduse väärtusi ja põhimõtteid rikkuda. See ulatub ettevõteteni, kes niimoodi varutud puidule on rajanud oma äri ja selle laienemise plaanid. See ulatub suurettevõtete, sealhulgas RMK meeletute mainekujunduskampaaniateni, millega on tapetud sisulist arutelu ja lahendusi. See ulatub rohesertifikaatide ja nime poolest rohelise äri mudeliteni, mille taustal looduse vaesumine aina süveneb. Fakte ei ole võimalik eriti hästi petta. Ja see ulatub küsimuseni, kas meil on puudu teadmistest või tahtmisest faktidele otsa vaadata. See ulatub riigi ja selle juhtimiseni. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest! Teile on ka tublisti küsimusi. Alustame nendega. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Professor Lõhmus! Te üsna lahtise tekstiga rääkisite väga negatiivselt nii Keskkonnaagentuurist kui ka inimestest, kes metsas majandustegevusega tegelevad. Ei oskagi öelda, millest see tuleneda võib. Kas kibestumusest selle pärast, et "professori" asemel ei saa öelda "akadeemik"? 

Aga minu küsimus. On koostatud märgade metsaelupaikade tegevuskava tööversioon ja seal on planeeritud mastaapseid tegevusi, et kuivendatud metsi muuta märgaladeks. Kas seal on juures ka mingisugused kalkulatsioonid sellel teemal, kuidas see hakkab mõjutama seda LULUCF‑i arvestust, metsade süsinikusidumist tervikuna? Kas on tehtud mingid arvutused sotsiaal-majandusliku mõju kohta? Teisisõnu, kui palju me hakkame rohkem emiteerima CO₂ ja millised on majanduslikud negatiivsed mõjud sellest tulenevalt?

Hea küsija, teie küsimuse algus räägib teist endast. 

Aga küsimuse juurde tulles: märgade metsade tegevuskavas on ette nähtud kõik tavapärased juriidilised protsessid, juhul kui jutt käib uute kaitsealade moodustamisest, nii nagu see Eesti Vabariigis käib. Mitte mingisugust eraldi tegevust seal ei toimu. Mis puudutab märgade metsade süsinikubioloogiat, siis siin on kõige kaugemale jõudnud Soome teadlased. Nende hinnangul ei tohiks lageraieid niisugustes metsades üldse teha, sest need emiteerivad liigselt. Küsimus on, kas me leiame märgade metsade jaoks palju suurematel pindaladel, kui on need kaitstavad metsad, teistsuguseid majandusvõtteid. Neid otsitakse. Riigi tahe on teretulnud.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt aitäh selle hea ülevaate eest! 

Minu käes on raamat "Eesti metsade alternatiivne hindamine", mis on antud välja käesoleval aastal. Selle raamatu kohta ütlevad nii-öelda skeptikud, et tegemist on lihtsalt paberimäärimisega ja selle raamatu võiks piltlikult öeldes küttesse panna. Teised inimesed ütlevad, et tegemist on väga väärt lugemisega ja siin olev informatsioon võiks olla kogu Eesti metsanduspoliitika üheks nurgakiviks. Ma arvan, et statistika ja andmed on tegelikult kogu metsanduspoliitika baas ja kui me selles ei ole suutnud ühiskondlikult kokku leppida, siis see on üks selle metsasõja tuumküsimusi. 

Mul on teile väga konkreetne küsimus. Ettekandes te ka puudutasite neid teemasid. Mis oleks need kaks sammu, mis aitaksid selles metsasõjas saavutada rahu niimoodi, et metsastatistika loksuks lõpuks paika?

Aitäh! Sellel küsimusel on palju kihte. Kõigepealt, ma tõin meelega välja rahvusvahelise konsortsiumi provisoorse ilmumiskuupäevaga ülevaate – 1. detsember sellel aastal. Sellega ei ole [seotud] ükski Eesti inimene ja seda ülevaadet ei ole mitte kuidagi võimalik süüdistada seotuses ühe või teise Eesti osapoolega. Ma teie asemel loeksin kõigepealt selle artikli läbi, siis pöörduks selle Eesti ülesköetud debati juurde. 

Mis puudutab seda alternatiivse hindamise raamatut, siis vastus on selline nagu "metoodika". Kui me räägime näiteks pindalameetoditest, siis see alternatiivse hindamise analüüs on korrigeerinud kaugseirega pindalad ja need langevad tegelikult Keskkonnaagentuuri omadega päris hästi kokku. Põhiline vaidlus käib selle üle, kuidas kuupmeetrites metsamahtu iseloomustada. Kui kellelgi on selle kohta küsimusi, siis ma hea meelega seletan, aga sellesse [teemasse] ma [detailsemalt] võib-olla ei läheks. 

Ma mõistan, et on väga raske, kui te peate valima, millist informatsiooni te kasutate. Aga võib-olla aitab teid meie erialal ettevaatusprintsiibi põhimõte. Kui üks arst ütleb, et te olete terve, ja teine arst ütleb, et te olete haige, siis kumba te kuulate? See on sarnane küsimus. Ma arvan, et te püüate aru saada, millele see arst, kes pani teile diagnoosi, tugines. Aga te kindlasti ei ütle, et te tunnete ennast hästi ja üldse pole teil midagi viga, sest niimoodi on paljud inimesed hauda läinud.

Hea ettekandja, ma korraks teie ja ametikaaslaste ees vabandan ning võtan juhataja vaheaja kolm minutit. Vaheaeg kolm minutit.

V a h e a e g

 

Head ametikaaslased, juhataja palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme küsimuste juures. Palun, Eduard Odinets!

Aitäh, professor Lõhmus, teie väga ausa sissevaate eest Eesti metsa elusse! Aga ma küsin seda, mida ma tahtsin küsida härra Mikk Marrani käest. See puudutab RMK arengukava. 

Mulle tundub, et see on väga oluline dokument. See puudutab pooli Eesti metsasid, seda, kuidas neil tulevikus läheb. Eriti huvitab mind selle arengukava koostamise kaasamisprotsess, kuna ilmselt puutuvad metsamajandamise juures kokku väga erinevad huvid. Nagu te ütlesite, eks ju, mets ei ole ainult majandusküsimus, see on ka sotsiaalne ja kultuuriline küsimus ja nii edasi. Mind huvitab selle kaasamisprotsessi puhul, kuidas on erinevad osapooled ikkagi reaalselt olnud kaasatud selle [arengukava] koostamisse ja on saanud mõjutada neid arenguid, mis riigimetsaga toimuvad. 

Teine küsimus: kuidas teie teada olid sellesse protsessi kaasatud teadlased ja kas see oli piisav kaasamine? (Juhataja helistab kella.)

Aitäh küsimuse eest! Ma pean tunnistama, et mina ei olnud kaasatud. Samas on õige, et mingisugusel ajahetkel jõudis minuni e‑postiga kiri, [kus öeldi,] et kusagil on üks mustand ja seda võiks vaadata. Ma arvan, et see ei ole piisav kaasamise tase. Muidugi, meil on väga palju kohustusi ja me paratamatult ei jõua kõigega tegeleda. Ma ei oska öelda, kui tüüpiline see on. Aga ma ei arva, et ma olen selle teema mõttes päris juhuslik inimene. Ma loodan, et teised teadlased said anda sinna oma sisendit, mida RMK vajas. Ma usaldan RMK‑d selles mõttes, et kui oli vaja midagi küsida, ju siis küsiti.

Igor Taro, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Teie eelkõneleja käis välja huvitava mõtte selle kohta, et kaitsealuse väärtuse kadumise korral võiks kaitsealuse metsa tagasi suunata nii-öelda majandusmetsa fondi. Mida te sellest ettepanekust arvate? Kas see on revolutsiooniline või on see kaalumist väärt ja kui see on kaalumist väärt, siis millistel tingimustel?

Aitäh küsimuse eest! Muidugi on kaalumist väärt! Küsimus on, millised on meie eesmärgid. Üks oluline kaalutlus on see, et kui me teatud eufemismina räägime, et saadame metsa majandamisse tagasi, siis see tüüpiliselt tähendab lageraiet. Pärast lageraiet ei saa teha järgmist otsust, et nüüd me jälle [leidsime seal] ühe loodusväärtuse ja võtame selle kaitse alla. Ma tahan öelda, et see ei ole proportsionaalne otsus. Kaalukausil on väga erinevad asjad. 

Kuidas seda lahendada? Minu meelest peaks meil olema palju parem süsteem niisuguste metsade puhul, kust püütakse hoida loodusväärtusi ja kust saadakse ka puitu. See süsteem on järjest lagunenud. Meil on lõpetamisel üks teadustöö, kus me näitame, kuidas see süsteem on lagunenud, nii et lõpuks on meil ainult polariseerunud maastik, kus on ranged kaitsealad ühes servas ja majandatavad metsad teises servas. Ausalt öeldes ei võida looduskaitse sellistest asjadest peaaegu mitte kunagi. Kui te proportsioone kokku hakkate liitma, siis te näete seda. 

Nii et ma arvan, et teadlased on väga huvitatud sellest, et aidata välja mõelda, kuidas see, Mikk Marrani sõnu kasutades, kahesuunaline süsteem võiks töötada. Aga see ei käi kindlasti niimoodi, et anname metsad lageraiesse. See ei ole ju asja eesmärk.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Paar aastat tagasi käis siin rühm metsaeksperte, kes rääkisid sellest, et niinimetatud jänesekapsametsi peaks hakkama järjest maha võtma, kuna nende eluiga on juba piisav ja [ülempiir] ületatud. Milline on teie kui teadlase hinnang sellisele väitele?

Aitäh! Ma ei tea täpselt, millest see arutelu tookord ajendatud oli, aga ma võin ette kujutada, et räägiti sellisest olukorrast, kus see jänesekapsamets on näiteks üheealine kuusik, kus üraskid, juurepessid ja muud häiringud võiksid potentsiaalset puiduvaru ohustada, ja võib olla ka sellist olukorda, kus pärast lageraiet tekib näiteks tugev sarapuuvõsa, kuigi see tekib pigem sinilille kasvukohatüübis ehk natukene teistsugustes tüüpides. Aga seal on metsakasvatuslik küsimus, millega tagada sellises kasvukohas nii metsa ökosüsteemi järjepidevus kui ka majandusliku potentsiaali järjepidevus. 

Ausalt öeldes ongi see väga raske, kui lähtepunkt on üheealine puhtkuusik. Võib öelda, et ökoloogi vaates on sellised metsad probleem. Aga ei saa ka käia niimoodi, et teeme seal lageraie ja istutame uue üheealise kuusiku, sest me genereerime siis kogu aeg ühte ja sedasama probleemi. Ma arvan, et sellesama näite saab [laiendada] kaitsealustele aladele, näiteks Munamäele. Ökoloogi vaates on see, mis toimub Munamäel, ühest küljest küll sealse kuusiku suremine, aga teisest küljest otsib loodus seal praegu sellele alale sobivat ökosüsteemi. Kas inimene peaks sellesse vahele segama või mitte, see vajab ekspertide arutelu ja ka ühiskondlikku arutelu. Aga see ei ole nii lihtne, et eelmine mets oli igal juhul õige ja hea.

Reili Rand, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh teile selle ausa ülevaate eest! Minu küsimuse tuuma on nurkapidi või kaudselt juba puudutatud, aga küsin konkreetselt teie kui teadlase arvamust. Kuidas on teie hinnangul rakendatud teadust meie metsade haldamises, seda nii majanduse kui ka elurikkuse vaatest? Kas see on olnud seni piisav või millised oleksid need sammud või vajadused, et sellega edeneda?

Aitäh! See on väga keeruline küsimus. Loomulikult on teadust kasutatud, suur osa meie teadmisi pärinevad teadusest, isegi kui me ise ei tea, et nad pärinevad teadusest. Seetõttu ei saa ju öelda, et metsade majandamine tervikuna ei oleks teaduspõhine. Loomulikult on. 

Metsanduse väljakutse või probleem on tulenenud sellest, et kaheksakümnendatel aastatel hinnati metsade säästlikkus ümber just nimelt selle puiduvaru taastootmisest paljude väärtuste tootmiseks. Selleks on vaja teist tüüpi teadust ja selleks on vaja ka oskust neid erinevaid teadusi kokku panna ehk sellist multi‑ ja interdistsiplinaarset teadust. Seda püütakse teha kogu maailmas, see ei ole lihtne. 

Aga on palju asju, mida Eestis saaks üle võtta. Näiteks kas või see, et kui on küsimus, kui palju peaks olema lageraieid või kas kõik peaksid olema lageraied, siis võiks ikkagi vaadata küll teaduse poole, sest sellega, milline kaitsealade ja raiete proportsioon tagab kõige paremini kõik erinevad hüved, on palju tegeletud. Nii et pigem on siin ebaühtlus. 

Ma juhiks tähelepanu kõige rohkem sellele, et väga oluline on institutsionaalne taust ehk see, kas meil on olemas need institutsioonid, koostöövormid, tavad, millega teadlased saavad majandajaid, planeerijaid aidata. Ainuüksi see, kui need olemas on, on juba suur väärtus, isegi kui nad ei ole hetkel täidetud võib-olla kõige paremate inimestega, sest eks seda annab parandada.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud professor Lõhmus! Te mainisite oma ettekandes, et teadlased on õppinud arvestama määramatusega. Palun, kas te seletaksite nendele, kes ei ole nii hästi kursis Heisenbergi ja matemaatika ja muude selliste oluliste reeglitega, kuidas see aitab metsade tulevikku. 

Teine on tehniline küsimus. Kaugseire ajakiri, mis selle nimi on?

Hakkame lõpust peale. See kaugseire ajakiri, milles ilmub nimetatud uuring, on Remote Sensing of Environment. Kui te soovite, siis on võimalik teile täpne viide anda. 

Määramatuse puhul pakub teadlasele huvi [selle printsiibi] ajalugu. Seitsmekümnendatel aastatel arvati, et me suudame keskkonnaseisundit järjest täpsemini prognoosida, sest meil on järjest paremad mudelid, me oleme järjest paremini mõõtnud keskkonna erinevaid tunnuseid. Aga see arusaam on tänaseks ammendunud. Miks ta on ammendunud? Sellepärast, et me peame hõlmama oma prognoosides ka süvamääramatust. See tähendab seda, et suured stsenaariumid, on need kliimastsenaariumid või ühiskonna‑ ja majandusstsenaariumid, võivad minna ka täiesti eri suundades. Teadlane saab teha seda, et kui süvamääramatus on ette ära joonistatud, kusjuures riigil [ei peaks olema] mitte üks visioon, kuhu riik tahab jõuda, vaid nii nagu teadlane seda tahaks näha, et oleks alternatiivsed visioonid, variandid, kuhu näiteks Eesti ühiskond võiks liikuda, siis on teadlasel võimalik sekkuda ja öelda, et kui riik teeb selliseid ja selliseid põhiotsuseid või lähtub sellistest ja sellistest põhiväärtustest. Sellisel juhul me saame oma ökosüsteemi, oma keskkonna eeldatavaid seisundeid teatud täpsusega prognoosida. Nii et on kaks määramatust: üks on selle otsese loodusteadusliku mudeli või ka sotsiaal-ökoloogilise mudeli määramatus, aga teine on süvamääramatus. Me tõdesime eelmisel aastal selliseid analüüse tehes, et Eestis neid alternatiivseid tulevikuvisioone ei olegi välja arendatud, ja me tegime need ise. Paljud head keskkonnavisionäärid tulid appi. Meil on neli põhivisiooni, mis suunas Eesti võiks liikuda. Eks siis vaatame, kuhu ta liigub.

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatud juhataja! Mu tee on mind kokku viinud maaülikooli metsandusteadlastega. Siit tulebki küsimus teile, professor Lõhmus. Nende vaade metsale on mõnevõrra teistsugune kui see, mida teie kirjeldasite. Kui palju te teete koostööd, et leida konsensust ja ühisosa?

Oleme teinud rohkem. Aitäh küsimuse eest! Ma püüan analüüsida nii, nagu ma seda näen, eks ole. Meie vaade erineb võib-olla kõige rohkem selles, mil määral kasutatakse ettevaatusprintsiipi. Aga see on keskkonnateadlase, ja ma ütleksin, majandaja, metsakasvataja üsna olemuslik erinevus. Seega, küsimus on, kas meid huvitab see, mis võib juhtuda, millise tõenäosusega võib juhtuda, millised on riskid. Sellistel juhtudel me oma mudelid, oma käitumise ju rajamegi teistsugustele vaadetele kui siis, kui me küsime, mida me võiksime saavutada, kuhu me võiksime jõuda. Need on täiesti erinevad küsimused. Nii et ma ei tähtsustaks seda üle. 

Küsimus on aga minu kui üsna pikka aega selles süsteemis töötanu jaoks pigem meedia‑ ja sellises avalikkuse pildis. Seda konflikti on avalikkuses üles köetud ja seda mõttetult. See on kahjustanud seda debatti. Meie peame ka oma sisuliste eriarvamuste pärast loomulikult lahingut, aga seda me teeme teadusajakirjades. Meil toimub seal vastastikune diskussioon. Kui soovite, siis saan teile seda näidata.

Züleyxa Izmailova, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus oli tegelikult ka mõeldud RMK juhile Mikk Marranile. Aga kuna nüüd olete puldis teie, siis esitan selle küsimuse veidi teisel kujul. Nimelt puudutasid juba mitmed eelkõnelejad sama teemat, seda niinimetatud kahesuunalist tänavat. Kui kaitstav väärtus on kadunud, kas siis pole nii, et oleme riigina oma ülesannetes feilinud? Kuidas teie sellele vaatate?

See võib nii olla, aga ei pruugi nii olla. Kui me räägime näiteks mõne haruldase linnu elupaiga kaitsmisest, siis tema jaoks bioloogiliselt võibki ju olla mõistlik, et ta vahetab eri aastatel pesakohti, ta teeb seda bioloogilistel põhjustel, näiteks sellepärast, et sellele alale koonduvad muidu kiskjad. Ökoloogi seisukohalt on näiteks metsisemängude kaitsmine majandusmetsades probleemne just sellepärast – me oleme seda uuringuga näidanud –, et nendele väikestele aladele koonduvadki ümberkaudsetelt aladelt kiskjad. Kui me mõõdame näiteks pesarüüstetasemeid nendel aladel, siis me näeme, et just nendes kaitstavates kohtades on need kõige kõrgemad. Kuna maastikul tervikuna mujal elupaika ei ole, siis metsisel kuhugi minna ei ole. See ongi põhjus, miks metsisel läheb hästi suurtel kaitsealadel, aga mitte majandusmetsades, isegi kui me neid paiguti üritame kaitsta. 

See on teatud näite ja ringiga vastus, et jah, ühest küljest me oleme ebaõnnestunud, aga loodus on ikkagi küllaltki sageli taastumisvõimeline. Küsimus on, mis me järgmiseks teeme. Sellesama kahesuunalise tee ülesehitamine nõuab väga ausat ja kiiret informatsioonivahetust. Niipea kui üks pool seda pidurdab või informatsioon ei jõua õigel ajal [kohale] ja seetõttu ei tehta adekvaatseid otsuseid, nii kukub kogu see süsteem uppi. See on kõige suurem probleem siin.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Siin on olnud juttu, et teadus on natukene nagu maailmavaateline. Ma sellega päris nõus ei saaks olla endise kirurgina: kirurgia ei saa olla maailmavaateline. Aga vaatame Yale'i keskkonnaindeksit. Me oleme maailmas 14. kohal ja Ida-Euroopas oleme 2. kohal. See näitab, et oleme praegu päris hea seisus. Vaatame LULUCF‑i materjale, metsade süsinikusidumise võimet: seal on tekkinud järsku sidumise poole pealt hüpe eritamise poolele. Kuidas te teadlasena seletate seda, et selline hüpe on üldse võimalik, kui raied on läinud tasaselt üles ja hüpe on tekkinud ühe või kahe aastaga? Põhimõtteliselt on midagi muutunud metoodikas, sest muu ei saa olla põhjuseks.

Siin oli mitu küsimust. Kõigepealt, kas teadus saab olla maailmavaateline? Kirurg saab otsustada, kas ta opereerib või mitte, ja see otsus on inimlik otsus. Nii saan mina sellest süsteemist aru, võib-olla ma eksin. Teadusajakirjades meil on metoodikad, meil on faktid, meil on järeldused. Kui me seda järelduste osa tõlgime rakendustesse, siis see on see koht, kus tõlgendusvõimalused laienevad. Ma usun, et kõik saavad aru, miks see niimoodi on. See on täiesti loomulik ja mina ei näe siin küll mingit probleemi teadusega. Halb teadus on see, mis kasutab küsimusele vastamiseks ebasobivat metoodikat, esitab tulemusi, mis tegelikult ei vasta küsimusele, kui vastust sellele küsimusele, konstrueerib saadud faktide põhjal vale järelduse. See on halb teadus. Aga see, et teaduses on tõlgendamisruumi … Mida tähendab näiteks DNA kaksikheeliks, mida nähti? Variandid, eks ole. See on väga hea teadus. 

Nüüd tulen selle küsimuse juurde, mis juhtus LULUCF‑i arvestuses. Kõigepealt aga veel see keskkonnaindeks. Sellel ajal, kui mina koostasin Eesti inimarengu aruannet, vaatasin ma ka keskkonnaindekseid. Eesti oli neis järsult kukkunud. Ma süvenesin sellesse, millised on sisendandmed. Ma arvan, et kõikide keskkonnaindeksite puhul tuleb tähelepanu pöörata sellele, mis aastatest millised sisendandmed sinna on kogutud ja kuidas neid on kokku pandud. Tavaliselt on see mingi kaalutud indeks. Indeks iseenesest ei ole väärtuslik. 

Nüüd LULUCF. Mina ei ole [näinud] ja ma ei tea ka ühtegi kolleegi, kellele oleks lõpuni näidatud, kuidas LULUCF‑i arvestust tehakse. Nii. Ma tean, et seal tuleb kasutada teatud libisevat ajaakent. Ma olen aru saanud, et selle ajaakna pikkuses on mingil määral võimalik kokku leppida, et kas me teeme statistikat lühema või pikema perioodi mõõtmiste kohta. Nüüd on tõesti nii, et kui näiteks poole pealt muudetakse selle ajaakna pikkust, siis on küll võimalik, et mingisugune justnagu ühtlane trend muutub järsku teistsuguseks. Ma arvan, et see on üsna tehniline küsimus. Sellele saab kindlasti ratsionaalselt vastata, sest selle taga on arvutused. Aga kahjuks ei ole mina neid arvutusi näinud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui ma vaatan RMK 200 aasta prognoosi uuendusraiete kohta, siis ma näen, et umbes 170 aasta peal langeb see kuskil 3500 hektarit. Arvestades seda, kui pikk on majandusmetsas ühe puu kasvamise aeg, siis tundub, et tegelikult ei peaks sellist vähendamist olema. 

Siit minu küsimus. Millise hinnangu te annate meie uuendusraietejärgsele metsastamisele, taasistutamisele? Kas meil on see kümnepallisüsteemis hea, üle viie palli, või mis on teie hinnang? Minu arvates ei peaks me 200 aasta perspektiivis nii palju vähendama majandusmetsade raiet, kui me alati pärast uuendusraiet istutame jälle mõistlikus koguses, noh, uuendame metsa. Milline teie hinnang on?

Aitäh! See oli jälle kompleksküsimus, kõigile küsimustele mul vastust ei ole. Kõigepealt, ma arvan, et kui teha 200 aasta perspektiivis uuendusraiete prognoos, siis see on pigem arutelu aluseks olev lihtsustus, mitte aga mingisugune tegelik teaduslik analüüs. Kui te vaatate kas või neid puuliikide proportsioone, millele juba eelnevalt tähelepanu juhiti, siis näete, et see lihtsalt ei ole võimalik. See prognoos on minu meelest [mõeldud] pigem arutelu alguseks, see ei ole analüüs. 

Kas me saame midagi paremini teha selleks, et see prognoos meile rohkem meeldiks? See oli vist see küsimus. Ma arvan, et kõigepealt peaks defineerima, mis meile rohkem meeldiks. Ma saan aru, et see prognoos on silutud arvestuslangiga ilmselt mingisuguse perioodi [arvestuses], et see [prognoos] ei kõiguks üles-alla, sest põhimõtteliselt võiks ju RMK minna praegu ja raiuda raieküpsed metsad ära ja siis oodata, ühesõnaga, võtta nagu kogu aeg järjest seda, mis seaduse järgi on raieküps. Seda ta ei tee. Ta silub selle arvestuslangi ka pikemaks perioodiks ära. 

Aga arvestuslangi puhul võib kasutada väga erinevaid kriteeriume. Kui pikk on see periood? Kuidas me arvestame kas või sedasama kaitstavate metsade lisandumist või teisi raievõtteid? Seal on uuendusraied. Miks me arvame, et 30 aasta pärast me teeme uuendusraiet samas proportsioonis, nagu me praegu teeme? Ja on veel kõik need muud asjad. Pluss see, et kui me räägime metsade uuendamisest, siis minu meelest RMK teeb paljusid asju hoolikalt, aga mõnda asja teeb minu hinnangul liiga hoolikalt. Üks sellistest asjadest on istutatud kuusikute hooldus. Me räägime praegu sellest, et meil oleks vaja kasvatada segametsi. Kui meie läheme välja ökoloogilist tööd tegema, siis me näeme, kuidas korjatakse kuusenoorendikust kaaspuuliigid välja. See ei ole mõistlik tegevus. Ma usun, et see on läbirääkimiste teema ja võib-olla see on töötajate koolitamise teema või midagi niisugust. 

Saab kindlasti teha paremini, on vastus. Kui palju seda graafikut on võimalik paremaks teha, sellele ma jään vastuse võlgu. Nagu öeldud, see jõuab välja sinnani, et enne tuleb palju suuremad otsused ära teha: uuendusraiete osakaal üldse, kaitstava metsa osakaal, eri puuliikide vaheldumine ja arvestuslangi kestus.

Auväärt ettekandja, teile on terve rida küsimusi veel. Nii huvitav ja sisukas kui see arutelu ka ei ole, siinkohal me peame lõpetama, sest meil on kaks ettekannet veel, lisaks läbirääkimised. Nii et veel kord suur tänu teile väga sisuka ja huvitava ettekande ja küsimustele vastuste eest.

Suur aitäh!

Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professori ja kliimaministri teadusnõuniku Aveliina Helmi. Palun!

Tervist, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Suur rõõm on siin täna olla. Nii nagu Askogi, olin ka mina siin paar aastat tagasi ja rääkisin toona nendest vajadustest, mis tol hetkel olid, rääkisin metsade säästliku majandamise vajadusest, nende kaitse vajadusest, metsade rollist ka kliimamuutustega kohanemisel ja nendega võitlemisel. Täna räägin umbes samast asjast, kuid võib-olla natukene konkreetsema lähenemisega, tulenevalt minu ametist, mis on võimaldanud nendesse asjaoludesse riigi toimimise poolelt natukene rohkem sisse vaadata. 

Alustuseks annan viis punkti taustaks ja siis toon viis sellist punkti, mis tõesti [fookustamist] vajavad ja [kus probleemid] lahendamist ootavad. 

Esiteks, metsateemaga tuleb tegeleda. Mul on tunne, et me oleme selle arutelu jooksul, nende aastate jooksul jõudnud punkti, kus kindlustunne hakkab settima ja hakkab lõpuks pärale jõudma, mis suunas me peame liikuma. Seda kindlust vajavad kõik, seda [mõtet] on palju väljendatud, [seda kindlust vajavad] need, kes metsas igapäevaselt toimetavad, aga ka [seda vajab ka] iga Eesti elanik, kellel on oma ootused metsale. 

Teiseks, nende pikkade aastate vältel on ka aeg omajagu edasi läinud ja täpsustunud on päris mitmed valdkonnad, mille üle me veel aastaid tagasi palju rohkem vaidlesime. Näiteks on täpsustunud vajadus kliima ja elurikkuse valdkonnas. 

Esiteks on selgunud, nii nagu Asko ka välja tõi, et Eesti maakasutussektor on [muutunud] vahepealsel ajal nii-öelda sidujast, meie ainsast sektorist, millel on võime siduda, süsinikuheitjaks. Aastal 2021 heitis Eesti maakasutussektor 2,2 miljonit tonni süsihappegaasi. Viimased aastad on olnud heitja poolel üllatuslikult ka metsamaa ise, 2021. aasta inventuuri järgi [oli metsamaa heide] 0,3 miljonit tonni. Üllatav ei ole see seetõttu, nagu ka Asko välja tõi, et juba aastaid me oleme saanud jälgida puistute üldvaru kahanemist: võrreldes 2017. aastaga on see vähenenud 7% ehk 33 miljoni tihumeetri jagu. 

Aga lisaks on meil üleeuroopaliselt kujunemas raamistik ja ka riigisiseselt on ootused täpsustunud. Üleeuroopaliselt vastuvõetud metsastrateegia näiteks näeb ette kestliku majandamise uusi aluseid Euroopas. See näeb ette metsaelupaikade kaitset, sealhulgas kõigi veel säilinud loodus‑ ja põlismetsade kaitset. Need tuleb üles leida ja neid hoida üle Euroopa. 

Elurikkuse strateegia, mis on vahepealsel ajal vastu võetud, näeb ette ja täpsustab seda, et tegelikult me jällegi üle Euroopa vajame tõhusat kaitstavate alade võrgustikku, mis kataks vähemasti 30% maismaast ja merest ning mis oleks meie looduse turvaala, puhverala, mis aitaks puhverdada kõike seda, mida me mujal võib-olla valesti teeme. 

Värskelt arutelu all olev looduse taastamise määrus esitab vajaduse toimetada ka metsades nõnda, et metsalindude seisund paraneks. Teised näitajad, mida Asko samuti mainis – lamapuit, püsti surnud puud, metsade struktuurne mitmekesisus –, need aspektid on seal kõik esile tõstetud. 

Viimaseks ütlen, et meil on needsamad LULUCF‑i eesmärgid, mida juba on mainitud, ja kliimaeesmärgid tervikuna. Kliimaneutraalsus on võimalik ainult siis, kui meil on [miski] ka [süsinikku] sidumas. Kõik need strateegiad ei ole võrsunud ju mitte sellest, et tahaks midagi teha, vaid sellest, et teadus seal taga, mis on selle vajaduse tinginud, on niivõrd tugev. Kliimateema ja elurikkuse seisund on suured väljakutsed üle Euroopa.

Kolmanda punktina sissejuhatuse juures ma toongi välja, et me ei tohi alahinnata kliimamuutuste ja elurikkuse kao ohtu meie enda süsteemidele, metsadele ja majandusele. 

Liigiliselt mitmekesised metsad – nendest olete ehk juba kuulnud –, geneetiliselt mitmekesised metsad on need, mis tagavad ka metsade vastupidavuse kliimamuutustele. See, kuhu me liikumas oleme, on kliima mõttes hoopis teistsugune Eesti kui see, kust me tuleme. Seetõttu peame me ka kiiresti-kiiresti kohanema ja hästi targasti käituma. Võiks isegi öelda – teadlased kasutavad seda terminit päris palju –, et me oleme liikumas kaardistamata territooriumile. Selleks saab valmis olla ainult nõnda, kui me liigume sellesse uude tulevikku mitmekesiste süsteemidega. 

Üks näide võib-olla saaresurma kohta. Kui mäletate, siis Kesk-Euroopas ligi 90% saarepuudest nakatus saaresurma seenega, millele vastupidavaks osutusid vaid mõned genotüübid, mõned isendid, kes seda genotüüpi kandsid. Kui me kujutame sedasama stsenaariumi ette mõne meile olulise majandusmetsapuu puhul, siis [saame aru, et] geneetiline lihtsustumine ja ühtlustumine on väga suureks ohuks. See võib meid tabada ootamatult ja äkki ning tuua ka suurt majanduslikku kahju. Nii et mitmekesisus on vastupidavuse ema, seda me peame tulevikus ja täna silmas pidama ning riske seetõttu maandama. 

Neljandaks. Kodanikena me ootame riigimetsadelt ja riigimaadelt rohkem, kui võib-olla erametsadelt ja eramaadelt saame nõuda. Seetõttu oli mul hea meel kuulata Mikk Marrani ettekannet ja on hea meel jälgida tänaseid trende RMK toimetamistes ja arengukavas. Riigimetsa roll, riigimaa roll – RMK ei halda ainult riigimetsa, vaid ka teisi ökosüsteeme meie riigimaal – on ollagi seesama puhverdaja ja täita neid ülesandeid, mida eraomanikele on raskem panna. Näiteks taastada kahjustatud ökosüsteeme, tunda ja kaitsta vääriselupaikasid, hoida ja kujundada maastikke ka ruumiliselt nõnda, et need oleks vastupidavad. 

Toon tähelepanu alla ka Kliimaministeeriumist suvel RMK‑le saadetud omaniku ootused, mis väljendavad päris hästi neid ootusi, neid laiu ootusi, mis ühel riigil võiks olla sellele, kes majandab suurt osa tema pindalast, täites nii erinevaid vajadusi: ökoloogilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid. 

Viiendaks lihtsalt kordan üle: vana mets, põline mets ei ole meie vaenlane ka siis, kui tema süsiniku sidumise võime pisut kahaneb. [Ta ei muutu] heitjaks, selleni meie metsad ei ole jõudnud, neid näiteid on väga vähe. Aga vanad metsad on lisaks sellele, et nad on süsiniku sidujad, ka süsinikulaod ja suured elurikkuse hoidjad. Sellist ristikäiku vanade metsade vastu, nagu me vahepeal kuulnud oleme, tuleb kindlasti vältida. 

Nüüd toon ma omakorda esile viis punkti, milles ma näen lahendusi ja mis on ka siin täna mitu korda [kõne alla] tulnud, mitte küll kõik võib-olla. Nende üle me oleme mitmeid kuid nuputanud. 

Esiteks, metsaandmed ja andmed tervikuna on tõusnud täna siin mitu korda üles. Ka eelmisel arutelul, mis oli siinsamas paar nädalat tagasi majandusteemadel, tõstis ettekandja üles vajaduse andmete järele, mille puhul oleks olemas kindlus. Meil on endiselt riiklikes andmetes, riiklike andmete kogumisel kohti, kus metoodika pole piisavalt lahti kirjutatud, et oleks võimalik aru saada, kuidas need andmed ikkagi tekkisid. See peab loomulikult lõppema, sest see tekitab usaldamatust. Üks hetk, ja üsna kiiresti võiksime jõuda olukorda, kus meil ei teki vajadust alternatiivse hindamise järele, sest riigi enda andmed on niivõrd usaldusväärsed, kontrollitavad, läbikäidavad, mõistetavad. See on see valdkond, kus töö nüüd käib. Ise olen sellesse pisut sisse vaadanud, aga valdkond on keerukas. 

Toon ka esile Riigikontrolli kevadise auditi, kus Riigikontroll vaatas Natura elupaikades toimuvaid raieid ja tegi riigile päris tõsiseid etteheiteid. Aga sealhulgas oli selles Riigikontrolli auditis peatükk metsaandmetest, andmetest tervikuna, mis samuti väga hästi avas selle segaduse, millega ei puutu kokku ju mitte ainult need, kes kuulavad, mis siis meie metsaga toimub. Segadus ei ole vaid nende peas, vaid ka nende peas, kes sinna [teemasse] tõsiselt sisse vaatavad ja püüavad aru saada, kuidas see kõik on kokku tulnud. 

Üks, võib-olla kurioosne näide. Ma eile püüdsin ise numbreid kokku lüüa. See range kaitse on siit mitu korda läbi käinud, et kui palju siis ikka ranget kaitset on. Range kaitse terminit kasutatakse väga mitmes tähenduses. RMK‑l on oma range kaitse termin. Nad on lisaks riiklikule süsteemile ka omalt poolt alasid, kus nad tegelevad säästlikuma metsamajandamisega või mida nad hoiavad oma kaalutlustest lähtuvalt, lugenud samuti range kaitse alla käivaks. SMI, seesama statistiline metsainventuur, omakorda hindab ranget kaitset ja üleüldse kaitset ning selle kohta paisatakse ka pressiteateid avalikkuse ette. SMI põhjal oli 2007. aastal range kaitse all ligikaudu 14% metsamaast. Aastaks 2022 oli see tõusnud 18%‑le metsamaast, pluss-miinus 8%, sest tegu on ikkagi statistilise hinnanguga. Anda statistilist hinnangut sellistele andmetele, mille kohta meil on kaardikihid olemas, on umbes sama hea kui küsida tänaval 500 inimeselt, kas sa kuulud Riigikokku, ja siis püüda selle põhjal arvutada, kui mitu liiget Riigikogus on, kuigi me hästi teame, kes siin on ja kui palju neid on. Samamoodi me teame, kui palju on meil kaitstavaid alasid, kus on range kaitse, mis on sihtkaitsevööndid kas looduskaitsealadel, püsielupaikades, mis on reservaadid. Lööme kokku need [alad], mis on range kaitse all: aastal 2017 oli Eestis range kaitse all 9% metsamaast ja 2022. aastal 11% metsamaast. Segadus on lihtne tekkima, kui erinevatest asjadest räägitakse samade nimedega, [tekitades] erinevaid nii-öelda sõnumeid. Selline olukord peab loomulikult lõppema. 

Teine punkt andmetele lisaks. Ah jaa, üks valdkond, millega kindlasti tuleb edasi minna, on seotud raiete, metsaandmete digitaliseerimise, kaugseire sissetoomisega kogu sellesse süsteemi, mida ka Asko hästi kattis. Samuti sellega, et andmed metsaga toimuva kohta oleks olemas nii füüsiliselt, need andmed jookseksid riigile kiiresti kokku ja oleks hästi analüüsitavad, kui ka statistiliselt, need oleksid nii SMI raames, LULUCF‑i raames, üleüldse metsastatistika raames ühtsetel alustel ja arusaadavad ning metoodikad oleks hästi lahti kirjutatud. 

Teiseks, metsade puhul peab ruumiline planeerimine edaspidi paranema, võrreldes tänasega. Meil on metsa ja üleüldse maastike kujundamine mitte just juhusepõhine, aga see tuleneb nendest kriteeriumidest, mida me seame näiteks metsamajandamisele, et kunas võib, millise diameetri juures ja kui vanalt. Aga ruumiline planeerimine aitab meil lahendada päris mitut ülesannet. Nimelt, liigid saavad hästi elada ja loodus toimida siis, kui ruum on nende jaoks hästi disainitud. Vanasid metsasid on igas maastikus, nad saavad olla sellised levikualad. Meil on olemas erinevaid nii-öelda rohevõrgustiku elemente, millele juhtis hiljuti tähelepanu ka Riigikohus. On vaja targemalt tagada, et ka raiete puhul nendelsamadel rohevõrgustikualadel endiselt toimiks see rohevõrgustik ise ehk liigid saaksid levida. 

Kolmandaks. Meil on vaja tutvustada, rakendada ja toetada mitmekesisemaid metsamajandamispraktikaid. Asko [kasutas sellist väljendit] nagu metsamajandamise ja üleüldse maakasutuse polariseerumine. Meil on kas range kaitse või siis laseme [metsal] olla nii, nagu soovime, aga hästi palju vahepealseid võimalusi on ju ka. See on just see komponent, eriti selles range kaitse ja mittekaitse vahelise 20% puhul, kuhu me võiksime tõepoolest jõuda ja kus me peaksime rakendama ja toetama mitmekesiseid metsamajandamispraktikaid ja motiveerima inimesi neid rakendama. Püsimetsandus on terminina läbi käinud, ka looduslähedasem metsamajandamine, kus jälgitakse hästi neid elemente, KAH-alade ehk kodumetsade parem planeerimine ja säästlikum majandamine. Ka metsaseadusesse peab tekkima selliseid võimalusi.

Ma vabandan, professor Helm, ma ei tahaks teid katkestada, aga ettekandeks ette nähtud 15 minutit on läbi ja …

Saingi läbi. Kaks punkti veel, mida ma ei puudutanud. Just.

Ma loodan, et kõikide nende küsimuste jooksul on võimalik ka need punktid ära rääkida, sest siin on tõesti väga palju küsimusi juba registreeritud.

Aitäh!

Hakkame küsimustega pihta. Rain Epler on pikalt ootel olnud. Rain Epler, palun!

Ei, ma kuulasin ettekannet, mis ma ikka pikalt ootel olin. Mul on kaks küsimust, lugupeetud professor Helm. Esimene on võib-olla lühem. Professor Lõhmus ütles, et talle ei ole näidatud ja ta ei tea ka ühtegi kolleegi, kellele oleks näidatud neid LULUCF‑i arvutusi, et kust see äkiline muutus siis tuli sidujast heitjaks. Teie olete seal majas sees, teie peaksite neid andmeid nägema. Kas te olete neid näinud ja võib-olla seletate lahti, et kas siis metoodika muutus?

Teine [küsimus] on jälle andmetega seotud. 18. juulil te Delfi Roheportaalis ütlesite, et Tartu Ülikooli loodusteadlaste hinnangul oleks paslik üle vaadata, ega praegused kuivendamismeetmed põldudele ja metsadele rohkem kahju kui kasu ei tee: "Kuivendame jätkuvalt hoogsalt metsasid ja põllumaid, justkui meil oleks liiga märg nagu Tammsaare ajal. Kuid tingimused on olulisel määral muutunud, juba aastaid aurab Eesti piirkonniti ja periooditi rohkem kui juurde sajab." Kas te saate anda mingi andmestiku, millele te tuginete? Keskkonnaagentuur ütleb, et tegelikult on aurumine viimase 60 aasta keskmisena olnud enam-vähem sama, aga sademeid on rohkem. Millised andmed teie väidete aluseks olid?

Aitäh! Alustan sealt tagantpoolt, siis saan selle ära klaarida. Tegu oli lausega, milles oleks pidanud sees olema ka [sõnad] "kohati" ja "piirkonniti" ja "periooditi". Nii juhtub, kui ei ole võimalik läbi lugeda [nende intervjuude] tekste, mis telefoni teel [antakse]. Aga tõepoolest, kuivendus on mul neljanda punktina siin ka välja toodud. Kuivenduse teema on äärmiselt kriitiline selle poolest, et kliimamuutuste valguses muutub meil päris palju. See, mis muutub, on ootamatu ja teadmata. Aga üks on selge: ootamatused ootavad ees. See on võib-olla kõige [olulisem] kokkuvõte kõigest kliimamuutustega seotust, et meid ootavad ees ootamatused.

Ootamatus oli näiteks 2018. aasta põud, mis kahandas Eesti teravilja saagikust hektari kohta ligi 40%. Kujutame ette, et sellised aastad kestavad mitu aastat järjest. Põuad, mis on ka loodusele ootamatud, mõjutavad samamoodi metsade toimimist ja võimendavad haiguspuhanguid. Kuivendussüsteemide targem nii-öelda modifitseerimine sellisel moel, et vaadata üle, kas needsamad Tammsaare-aegsed praktikad ikkagi kehtivad, on äärmiselt vajalik. Suur osa meie heitest on kuivendussüsteemidega seotud ja suur osa elurikkuse näitajatest on samuti seotud sellesama kuivendamise teemaga. Nii et siin on palju [probleeme], mis lahendamist vajavad. Nii nagu siin hiljuti Madis Kallas ka välja tõi, tegelikult tuleb vaadata, kas samamoodi saab edasi minna või mitte. 

Esimene küsimus teie pöördumises – aitäh! – oli seotud [sellega], kas ma olen saanud neid andmeid, LULUCF‑i metoodikat lähemalt vaadata. Minu vastus on see, et [toimub] töö selles valdkonnas ja seda me veel ootame, et me näeksime tervikuna kogu andmete kogunemise metoodikat, alates sellest, kui näiteks metsaandmed jõuavad SMI raames välitöödelt Keskkonnaagentuuri. Milliste sammudega, millise metoodika alusel täpselt need andmed liiguvad, kuidas ja millisena nad jõuavad LULUCF‑i aruandlusesse? Vastus sellele on see, et see hetk ei ole veel käes, kui oleks selline selgus, kuidas täpselt need andmed on liikunud.

Aitäh! Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Suur tänu teile väga sisuka ja hea ettekande eest, oli huvitav kuulata! Aga küsimus: milline on teie arvamus lageraietest piiranguvööndites ja kuidas peaks piiranguvööndites metsaraietega edasi minema?

Jah. Piiranguvöönd võiks olla kaitseala. Kaitseala selles tähenduses, et seal kehtivad teistsugused ja säästlikumad reeglid kui mujal. Ma arvan, et lageraie oleks piiranguvööndites mõistlikum asendada teistsuguste metsamajandamisvõtetega. Needsamad mitmekesisemad metsamajandamispraktikad võikski sisse tuua selleks, et meil oleks rohkem võimalusi liikuda – seda tõi ka Asko välja – sellise jagatud hea looduskasutuse suunas, et kõik ei ole keelatud, vaid saab toimetada, aga reeglipäraselt, loodussõbralikult, inimsõbralikult samuti. Nii et erinevad raieviisid, mis ei ole otseselt lageraied, võiksid olla need, mis piiranguvööndites võiks olla pigem eelistatud. Muidugi, igal kaitsealal on oma kaitse-eesmärgid, nii et kohati võib olla ka lageraie vajalik, näiteks mingitel looduskaitselistel eesmärkidel väiksemas mahus, aga üldreeglina mitte.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma planeerisin küsida hoopis muud, aga ma jätan selle teiseks korraks ning kujunenud olukorras küsin nii: mis olid need kaks punkti, mida te ajapiirangu tõttu ei jõudnud ära rääkida? Võtke palun see aeg!

Aitäh! Neljas punkt oligi mul seotud kuivendamisega ja seda ma sain natukene avada tänu Rain Eplerile. Aitäh! Kuivendamisel on märkimisväärne mõju, see mõju on olnud alahinnatud. Siin on palju lahendusi, nende kallal töötatakse ja valmidus on olemas. Aeg on küps selleks, et kuivendustemaatika üle vaadata. 

Viienda punktina tahtsin tuua esile selle, mida mainis ka Mikk Marran. Tulevik on selline, et vaadates Eesti metsamaad ja selle kasutust, on selge, et kui vaadata seni lubatut, siis need signaalid on olnud justkui sellised, et tulevik on ressursirohkem, kui täna meie ees lahti koorub, just puiduressursi puhul. Hästi oluline on hakata mõtlema, kuidas vähemast saaks rohkem ja millised on need hoovad, mis tõepoolest võimaldavad neid erinevaid metsast saadud hüvesid, kaasa arvatud puitu, hästi oskuslikult väärindada. 

Ma pikalt ei taha sellest rääkida, see ei ole minu forte ega valdkond. Kuid päris ka ei pääse sellest, et vaadata seda valdkonda kogu majandamise, metsamajandamise tsükli jooksul. Selge on see, et massiga Eestis ei löö. Kuidagi me peame leidma lahendusi, kuidas oma ressursse kasutada säästlikumalt ja hästi väärindada. 

Nii et see viimane, viies punkt oli seotud sellega, et tegelikult vajab ka see majanduspool kindlustunnet, mis omakorda on seotud esimese punktiga. Andmed, mis seni on olnud lahtised ja saatnud segaseid signaale, peavad saama korda, et anda pikaajalist turvatunnet igale eestlasele, samuti igale metsas toimetajale.

Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Minu küsimus läheb natuke kokku teie vastusega. Te ütlesite ennist, et mitmekesisus on vastupidavuse ema. Mis teie arvate, kas sarnasel põhimõttel võiks suurendada ka Eesti ettevõtete, sealhulgas riigiettevõtete ja majanduse vastupanuvõimet tervikuna, tuues nende ettevõtete nõukogudesse lisaks ettevõtjatele, poliitikutele ja majandusekspertidele ka ökolooge ja loodusteadlasi?

Aitäh! Jah, miks mitte. Ma arvan, et see teadmine on olnud puudu. Kui ma üleüldse vaatan näiteks õppejõuna, millise hariduspagasiga inimesed lahkuvad kas keskkoolist või ka ülikoolist laia maailma, siis näen, et just globaalmuutuste, suurte megatrendide olemusest on kohati väga napp arusaam. See veel puudub meie üldises koolisüsteemis. Minu arust liiguvad inimesed ellu ja hakkavad juhtima ettevõtteid, hakkavad planeerima oma tegevusi [justkui] poolenisti, olemata kursis nende protsesside olemusega. Kui on võimalik, tuleks täiendada otsustusprotsessi nende inimeste teadmistega. Selleks ei pea kohe selline inimene olemas olema, võib ka ise ju koolitada inimesi, kes hakkavad kujundama ja juba kujundavadki meie maailma. Seda kindlamalt võib iga ettevõtmine, iga tootmine ennast tunda, mida paremini ta [protsesse] ette näeb. Seda ma arvan küll.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Mul on küsimus sellesama esimese punkti kohta, mis puudutab andmeid. Te olete mitmel korral avaldanud lootust, et need saavad selliseks, et iga metsas toimetaja saaks pädevaid andmeid. Aga ma ei saa aru, millel see entusiasm põhineb. Õigemini, kas te olete aru saanud, milles see probleem on, et need andmed on sellised, et igaüks saab neid meelepäraselt tõlgendada ja toimetada? Miks meil ei ole seda ühest arusaamist? Sellest tulenevalt on minu meelest ühiskonnas ka väga palju kismat, kuni selleni välja, et meil oli vaja teha alternatiivne metsahindamine, mida ei oleks vaja olnud, kui asi oleks olnud korras. 

Teine aspekt nendesamade andmete puhul käib LULUCF‑i kohta. Ma ei saanud teie vastusest aru, kui hea kolleeg Klaassen küsis, et aastaid näidati, et seob, aga üks hetk ei sidunud, ja nüüd te ütlesite, et alles käib välitöö, aga tegelikult andmed juba näitavad, et enam ei seo. Mis siis juhtus?

Eks need andmed ju ikka näitavad protsesse. Kui pikka aega sidus ja enam ei seo, siis on siin mingisugused tegurid. Valdavalt seda dünaamikat modifitseerivad või kujundavad raiemaht ja metsas oleva biomassi kogus. See on põhjus, miks metsamaa on heitjaks saanud. Kui metsatagavara langeb, siis see biomass peab kuskile liikuma. Antud juhul on ta liikunudki süsihappegaasina atmosfääri ja seda seesama arvestus näitab. 

Ma juhtisin tähelepanu, et nagu ka Asko välja tõi, päris samm-sammult seda metoodikat jälitada veel ei õnnestu. Ka seesama Riigikontrolli audit tõi välja, millised sammud täpselt on nende metoodikate kujunemisel aluseks olnud, kaasa arvatud see, milliseid mudeli parameetreid on kasutatud, kuidas ja kunas neid on vahetatud. See on see koht, kus on vaja täpsustust. 

Aga ma kordan üle, et mina ei väida, nagu nende andmed oleks valed. Nad peavad olema lihtsalt nii läbipaistvad ja usaldusväärsed, et nad oleks kõigile arusaadavad. Et kui Riigikontroll küsib, kuidas need on kujunenud, siis ta saab täpse ülevaate, kuidas neid andmeid on kogutud, et selle kohta on info olemas. Sinna tahaks jõuda.

Aga selles suhtes mina kivi kindlasti kuskile kapsaaeda ei viska, justkui need valed oleks. Nad väljendavad päris tõenäoliselt seda, mis sünnib. Küll aga võin öelda, et hetkel käib ringiarvutus ehk metoodika vahetus. Neid metoodikaid, kuidas LULUCF‑i raames arvutada, saab rakendada mitmeid. Eesti testib ka teist suuremat metoodikapaketti, mille tulemused alles kujunevad. Nii et ka siin võib muutusi tulla.

Kolleeg Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Väga lugupeetud Aveliina Helm! Te olete nii hea poollooduslike koosluste spetsialist ja nende kaitsmise suur toetaja, et tegelikult ma alguses tahtsin selle kohta küsida. Aga te olete ka Kliimaministeeriumi ametnik ja vastasite Rain Epleri küsimusele, et kliimamuutuste kontekstis seisavad meil ees ootamatused, kuid samas jälle, et millised, millises ulatuses ja mis üldse tulevad, seda ei tea.

Minul on nüüd mure, et kui teadlased ka lihtsalt sedastavad, et me peame valmistuma ootamatusteks, ootama ootamatusi, sest meil on mingi väidetav kliimakriis, siis see kahjuks annab, te saate ise ju ka aru, teatud blankoveksli poliitikutele teha ideoloogilisi samme, mis ei pruugi tugineda teadusele, vaid hakkavad tuginema hirmutamisele. Minul on nüüd mure. Äkki te võtate kuidagi neid hirme maha ja lihtsalt ikkagi räägite, mis seal Kliimaministeeriumis tehakse ja mis suunas minemas ollakse.

Aitäh! Suur tänu küsimuse eest! Ma täpsustan, et ma ametnik ei ole, ma annan ainult nõu. Aga seoses kliimamuutusega ma võin rääkida loo tänavuse aasta aprillist, mil satelliidiandmetele tuginedes selgus, et globaalselt mõõdetud kliimanäitajad, näiteks atmosfääri temperatuur ja mere temperatuur, hakkasid ootamatult kiiresti tõusma. Nad tõusid oluliselt kõrgemale kui mitmekümnete aastate keskmised, tõusid kõrgemale, kui keegi oskas sel hetkel oodata või karta. Me siiamaani analüüsime, teadlased analüüsivad, mille tõttu juhtus meie kliimasüsteemis selline suur hüpe, mida me sel aastal näeme. Osaliselt on see seotud El Niñoga, mis Vaiksel ookeanil kujunes, osaliselt võib-olla millegi muuga, mida veel uuritakse.

Aga see, et kliimamuutus toob kohalikul tasemel kaasa prognoosimatust, ootamatusi, on lihtsalt fakt. Me ei saa iga-aastasi sündmusi ennustada. (Hääl saalist.) Kuidas? Jah. Ei. Näiteks seesama 2018. aasta põud, mis meid rängalt mõjutas, oli laias laastus ootamatus. Saab öelda, et ootamatusteks tuleb olla valmis ja neid riske tuleb kohanemise abil võimalikult palju leevendada. Riske saab kaardistada. Väga oluline on nad ära kaardistada ja nendele sellised vastupidavust – nii majanduse kui ka meie kõikide eluliste süsteemide vastupidavust – tagavad mehhanismid juurde luua ehk puhverdada ja puhverdada ootamatuste vastu. 

Te küsisite, millega me tegeleme. Seesama erinevate hädaolukordade kaardistamine ja nendele vastuste väljatöötamine on kindlasti üks selline suur ülesanne ka Kliimaministeeriumis, et olla nendeks valmis.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea Aveliina, puudutasid elurikkuse teemat ja ütlesid ilusa lause, et mitmekesisus on vastupidavuse ema. Aga mulle tundub, et enamik meist hakkab aru saama süsinikusidumise tähtsusest ja sellest, et on vaja seda mõju kliimale paljude meetmetega parandada, et see on inimestele ikkagi oluline. Aga see elurikkuse hoidmine, need miljon liiki, mis on ohus, kuidas see meid liigina puudutab? Mulle tundub, et selle koha pealt ei ole meil [ühest] arusaama. Kas sa natukene avaksid seda?

Suur tänu! See on selline baasiline küsimus, milleks meile loodus ja toimivad ökosüsteemid. Ilma hästi funktsioneerivate ökosüsteemideta me tegelikult seame ohtu need protsessid, millest me nähtamatult täiel määral sõltume: alates aineringetest, alates vee reguleerimisest, magevee puhastamisest kuni atmosfääri hoovusteni välja. Maa ilma eluta või vähenenud elurikkusega on tõenäoliselt üks mittetöötav mootor, mis on katki. Kõik toimivad protsessid, kaasa arvatud näiteks mullaviljakus, ei ole mitte mingisugune iseenesestmõistetav nähtus, mis on lihtsalt meie elukeskkonnale iseloomulik, vaid need kõik on seotud meid ümbritsevate liikide ja nendega seotud protsessidega, nende toimimisega. Muld ilma eluta, ilma seal olevate liikideta on lihtsalt liiv või savi. 

Aga elurikkusest, võib-olla liikide mitmekesisusest mitte tähtsam, aga selgemini mõistetav ongi see erinevate funktsioonide ja omaduste rohkus, mis meile selle mitmekesise ja vastupidava maailma tagab. Kas või näiteks tolmeldajad. Meie põllukultuure, rääkimata looduslikest liikidest, tolmeldavad tuhanded väikesed kiletiivalised ja ka mõned teised liigirühmad. Nende mitmekesisus on vajalik selleks, et oleks tagatud kogu tolmeldamisprotsess. Kui me rehitseme nendest süsteemidest liike vähemaks, siis me sellega kaotame osa looduse funktsioonidest. Nii targad me küll ei ole, et öelda, et need kümme liiki me võime säilitada, aga nendel ülejäänud 90%‑l võime lasta välja surra või siis nad oma maastikest ära kaotada. Me lihtsalt ei tea, kuidas maailm siis toimiks. Elurikkus on kogu meie elukeskkonna toimimise lahutamatu osa, nii funktsioonide mõttes kui ka selles mõttes – me selle kohta ka aina rohkem teame –, et see on tähtis inimese enda füüsilisele ja vaimsele tervisele, tähtis on kas või meid ümbritsev linnade elurikkus. 

Nii et siin on selliseid tõesti baasilisi teemasid. Ma julgustan tutvuma Suurbritannias tehtud Dasgupta raportiga 2021. aastast. Suurbritannias vist rahandusministeerium tellis aruande teemal, kuidas loodus mõjutab majandust ja milline on looduse kahjustamise mõju meie võimele majandust tugida. Seal on välja toodud väga tõsised, väga märkimisväärsed argumendid, mis näitavad, et kahjustades loodust, kahjustame me ka enda võimekust siin hästi toimetada.

Aitäh! Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, ka minult aitäh ettekande eest! Aga soovin küsida seda, et võib-olla omate ka ülevaadet, kuidas on metsade süsinikusidumise olukord praegu meie naabrite juures ja milline koostöö selles suunas toimub.

Just, aitäh! Suur tänu! Jaa, Soome seisab natuke sarnaste väljakutsete ees kui meie. Vahepealsed aastad on metsakasutuselt olnud väga intensiivsed. Eks seda on tagant lükanud ka seesama siin Eestis, samuti ka Euroopa Liidu tasandil [toimuv] biomassi kasutuse soodustamine ja üleüldse suurem vajadus biotoodete järele. Soomes seistakse sarnase küsimuse ees, kuidas liikuda sellise rohkem süsinikku siduva metsamajandamise suunas või üleüldse maakasutuse suunas. 

Koostöö kohta. Tänane valitsus Soomes on seadnud endale ka teistsugused eesmärgid. Nad tahavad proovida tehnoloogilisemate lahendustega kuidagi süsinikusidumist parandada. Ma tean, et meil koostööd siin hetkel ei ole. Küll aga meenutaksin ühte märkimisväärset üritust. 

(Helisignaal.) Mis see tähendas?

See tähendas, et meil on 30 sekundit küsimuste ja vastuste vooru lõpuni. Palun lõpetage vastus ära, siis me peame edasi liikuma.

Me käisime Mikk Marraniga, RMK, Kliimaministeerium ja Eestimaa Looduse Fond käisid koos Soomes vaatamas püsimetsanduse võtteid. See osutus üsna valgustavaks ja vägagi tulemuslikuks käiguks. Nimelt, Soomes on poliitilisel tasandil otsustatud, et osa metsade uuendusraietest peab olema läbi viidud püsimetsanduse võtteid kasutades. Käisime tutvumas, millised on nende toimivad praktikad, kuidas toimub uuenemine pärast püsimetsanduse [põhimõtte] rakendamist. Nad tegid väga ohtralt süsinikumõõtmisi. Näiteks oli tuvastatud, nagu ka Asko välja tõi, et turvasmuldade, kuivendatud metsade lageraie on erakordne süsinikuheitja, samal ajal kui näiteks püsimetsanduse võtteid rakendades saab seda heidet oluliselt kahandada. Selles vallas niimoodi praktilisest küljest koostöö käib ja ma tean, et ka Riigimetsa Majandamise Keskus toimetab seal aktiivselt.

Suur tänu, professor Aveliina Helm, nii ettekande kui ka vastuste eest! Head kolleegid, arutelu algataja on palunud juhul, kui arutelu ei lõpe kella 13‑ks – praegu on näha, et meie ajakava on nihkes ja me ei lõpeta kella 13‑ks ära –, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Me asume hääletamise ettevalmistamise juurde. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Kuna te ütlesite, et me asume hääletamise ettevalmistamise juurde, siis ilmselt meil toimub ka hääletus.

Just.

Siis ma võtaksin enne seda hääletust kümme minutit vaheaega, korraliselt, nii nagu seadus ette näeb.

Kümme minutit vaheaega, nii nagu EKRE fraktsioon palub, ja siis tuleme hääletama.

V a h e a e g

 

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 36 Riigikogu liiget, vastu 12. Ettepanek leidis toetust. 

Me jätkame tänast arutelu kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. 

Helle-Moonika Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa. Meil siin tekkis segadus. Ma oleksin hea meelega tahtnud selle segaduse ära klaarida, enne kui me läksime hääletuse juurde: kas päevakorrapunkti või päevakorra ammendumiseni?

Ma lugesin väga selgelt: päevakorrapunkti ammendumiseni, päevakorrapunkti. Ehk me jätkame olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Aga aitäh!

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme Tiit Marani. Ettekande pikkus on kuni 15 minutit ja ka sellele järgnevate küsimuste ja vastuste jaoks on ette nähtud kuni 15 minutit. Tiit Maran, palun!

Aitäh, hea austatud eesistuja! Austatud kolleegid saalis ja kõik muud, läbi meediakanalite kuulajad! Tänane hommik on olnud pühendatud olulise [tähtsusega] riiklikule küsimusele, mis kätkeb lühikeses neljatähelises sõnas "mets". Seda on eelkõnelejad väga mitmest aspektist juba käsitlenud. Me oleme saanud päris hea ülevaate sellest, milliseid muudatusi on teinud RMK, samuti suurepärase sissevaate varasematel aegadel metsateemal toimunusse ja lõpuks [saime teada] ka seda, millises kontekstis praegu Kliimaministeerium näeb kõike seda, mis puudutab metsa.

Aga miks just mets ja miks just praegu? Eks ikka sellepärast, et metsateema saab lähimatel kuudel siin meie saalis olema üks oluline teema. Siiski, lubage mul sissejuhatuses olla natuke üldisem, võib-olla võiks öelda, et filosoofilisem, ja käsitleda keskkonda ja sellesse suhtumist meie kultuuris natukene üldisemas kontekstis. 

Võib vast öelda, et tänane päev, kus me oleme, kätkeb endas seda taaka, mis on kogunenud meie maailma, meie maailmanägemisse aastasadade jooksul. Sest kui minna ajas tagasi 300–350 aastat, kui valgustusajal said paika pandud meie ühiskonna põhialused, nende lahtimõtestamine ja ka majanduspoliitiline mõte, siis näeme, et selle mõtte loojad käsitlesid keskkonda alati kui midagi, mis on lõputu, kust saab lõputult ja ka karistamatult võtta. Nii mõtlesid Thomas Hobbes, John Locke – kes teatavasti ütles, et väärtust loob ainult inimkäsi – ja ka Adam Smith. 

Me võiksime ju väita, et see, mida nad omal ajal mõtlesid, on praegusest vaatest vale, aga see oleks väga vägivaldne mõtteviis, sest kindlasti omas ajas, siis kui inimene oli oma toimetamise poolest väike võrreldes kogu ümbritseva keskkonnaga, oli selline mõtteviis õigustatud. Toonase majandusmõtte loojatel oli toonases ajas kindlasti õigus seda keskkonda lõputuna käsitleda ja pakkuda välja idee majanduslikust progressist, rääkimata selle piiridest ja ka kasvust. Kaheldamatult olid kõik need kolm meest ääretult targad mõtlejad. Võiks ju küsida, kas siis meie majandusmõtte loojad ei näinud tulevikus mingeid piire progressile, keskkonna kasutamisele. 

Vabaturumudeli looja ja toreda nähtamatu käe võrdkuju looja Adam Smith on oma põhiteoses "Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest" siiski märkinud, et see, mida me nimetame majanduslikuks progressiks, saab toimida ainult niikaua, kuni keskkond sellele piirid ette seab. Adam Smithi arvates oli nende piirideni jõudmine nii kauge tulevik, et sellega ei olnud vaja arvestada. Kindlasti, selles ajas, kus ta oli, 250 aastat tagasi, võis ta nii mõelda. 

Kui me vaatame tänapäeva, siis on olukord teistsugune. Mis sellest tuleneb? Sellest tuleneb eelkõige see, et nende aastasadade jooksul kinnistunud arusaamad ühiskonna ja mõtlemise arhetüüpidest vajavad ümbermõtestamist ja muutmist. Mõistagi on see keeruline. 

Aeg-ajalt [kohtab] väljendit, et me peame kasutama talupojatarkust. Talupojatarkus on väga hea asi, aga ainult siis, kui süsteemid on stabiilsed ja otsuste tegemisel võib tugineda varasemale kogemusele. Aga kui me oleme ajas, kui piirid on käes, siis peame paratamatult mõtlema selle peale, kuidas tekitada uus talupojatarkus, näiteks selline, mis arvestab, et elukeskkond on ette seadnud piirid kõikidele meie ettevõtmistele, millega peab üle aegade arvestama. Võib ka muidugi mitte arvestada, ainult et need piirid ju jäävad ikkagi alles ja järsult nendeni jõudmine saab olema väga valulik.

Paratamatult kõik see üldine, mida ma olen praegu rääkinud, kajastub ka kõiges selles, mis on oluline ja käegakatsutav meie vahetus toimetamises, sealhulgas metsa haldamises. Me räägime Eesti metsast, mis paratamatult on kujunenud elukeskkonna sünonüümiks. Pikaajaline kestlikkus on metsa puhul loomulikult täpselt niisama oluline kui keskkonna puhul üldiselt. 

Pärast taasiseseisvuse saavutamist on metsasse puutuv paratamatult teinud päris suuri uperpalle, mis päris hästi kajastus ka Asko jutus. Kõige selle käigus, kui me sisenesime euroopalikku elukorraldusse, tegime aeg-ajalt otsustusi, mis võisid olla hetkevaates adekvaatsed, aga võimalik, et pikaajaliselt mitte väga mõistlikud ei majanduse, kultuuri ega ka elukeskkonna mõttes. 

Metsatemaatika puhul tegime ilmselt tulevikuväärtuste allahindlust hetkeväärtuste tarbeks ja sellest [tulenes] küllap ka see, mida võiks nimetada ühiskonda lõhestavaks metsasõjaks: suur vastandumine. Loomulikult ei tähenda see suur vastandumine, et keegi on paha ja keegi on hea, on vaid erinevad arusaamised ja mõistmised, ka huvid. 

Praegune aeg on selline, et me võiksime leida ühisosa. See oli vist Aveliina ettekandes välja toodud, et me elame erandlikus ajas, me võiksime vaadata tagasi ja leida mingi ühisosa. Luban endale poeetilist väljendust: võimalik, et praegu on aeg, kui me võiksime jõuda põlvkondadeülesele rahvuslikule kokkuleppele selles, kuidas me käsitleme metsa kui oma rahvuslikku vara kõikides tema funktsioonides. Selleks on vaja riigimehelikku otsustust, sellist, mis ei vaata ainult praegust hetke, vaid ka tulevikku. 

Metsatemaatika on väga keeruline, me nägime seda eelnevatest ettekannetest, oleme kuulnud erinevaid seisukohti, näinud erinevaid momente. Tänu sellele luban endale nüüd hoopis vastupidise asja: lähen väga üldise asemel detaili. 

Räägin metsade kestlikkusest. Mets saab olla oma ökoloogilistes, sotsiaalsetes ja majanduslikes suundades kestlik ainult siis, kui ikkagi peetakse silmas väga pikka ajaperspektiivi. Loomulikult, aeg-ajalt tekitab hetkekasu kiusatust tulevikuväärtuseid ja ‑vajadusi alahinnata. Aga see pole mõistlik poliitika. Kui me neid alahindaksime, siis tulemus oleks majanduslikus mõttes ebameeldiv, sest paratamatult on ettevõtlusele painav, kui ta ei tea, kui palju on tooret ja kuidas see toore muutub, [kui valitseb] ettearvamatus. Täpselt samamoodi on sotsiaalses mõttes, sest kui töökohad tekivad ja kaovad vastavalt sellele, kuidas toore liigub, siis see tekitab paratamatult sotsiaalseid pingeid, aga seda ökoloogilises mõttes, sest ressursi äkiline puudus tekitab survet nendel aladel, mis vajavad kaitset.

Väidetavalt on selline tsüklilisus meie metsade majandamisse sisse programmeeritud Nõukogude aja algaegadel tekkinud põldude ja heinamaade metsastamisest. See võib nii olla, aga see ei saa tähendada seda, et me ei pruugiks liikuda teistsuguse, kestliku metsamajandamise poole. Sisuliselt on ikkagi vaja juurutada ühtlase kasutuse langi põhimõte enamuspuuliikide kaupa tulundusmetsas, et tekiks selgus, metsa kestlikkus üle põlvede. See tekitaks kindlustunde. 

Kestlikkusega seostub paraku ka metsavarude hindamine. Seda käsitles Aveliina. Ma ei taha siin väga detaili minna, aga selge on see, et meil peab olema täpne arusaamine, kust andmed tulevad. Paraku sisaldavad igasugused inventuurid, igasugused hindamised mingeid süsteemseid vigu, mis võimaldavad erinevaid interpreteeringuid, tõlgendusi. Vajalik oleks selline lähenemine, kus nende tõlgenduste, võimalik, et ka poliitiliselt lahendatud tõlgenduste võimalused oleks võimalikult tagasihoidlikud.

Teine küsimus on mets kaitsealadel ja niinimetatud KAH-aladel. Kaitsealad on sellised kohad, kus eriti piiranguvööndis põrkub majandushuvi elurikkuse huviga. Olukord on ju kujunenud selliseks, et uuendusraiete maht ulatub määrani, mis muudab juba sisutuks piiranguvööndi esialgse tähenduse või seaduslooja mõtte. Meie elurikkuse ja keskkonna pikaajalise püsimise seisukohalt on see lihtsalt lubamatu. Ilmselge on see, et selline lageraie ja veerraie piiranguvööndites tuleb lõpetada. Tuleks kindlasti toetada püsimetsanduse arendamist nendel aladel, aga teiselt poolt on nendelsamadel aladel palju erametsaomanikele [kuuluvat metsa]. Tuleks väga tõsiselt mõelda, kuidas kompenseerida seda, kui erametsaomanike ootustele [ei vastata]. 

KAH-metsade puhul põrkub kogukonna huvi majandushuviga. Sel puhul peaks olema kogukonna huvi primaarne. Kuidas seda täpselt [saavutada], kas kohalike omavalitsuste kaudu või mingil muul viisil, see on juba tehniline küsimus. KAH-alade puhul on ka teatud kommunikatiivne dimensioon, sest kui me kasutame seda sõna "KAH-metsad" või "KAH-alad", siis see sõna oma märgilises tähenduses on tühine ja kergelt alavääristav. Nii et ma usun, et me peaksime minema tagasi kas sõna "kaitsemetsad" rakendamise juurde samas [tähenduses] või sõna "kogukonnametsad" kasutamise juurde. Kaitsemetsad olid meil kunagi metsaseaduse aegu. 

Viimasena tahan ma puudutada keerulist teemat: raiemahud. See on teema, mis [tekitab] emotsioone ja vastakaid seisukohti. Aga paraku on nii, et kui me vaatame metsa statistilise inventuuri andmeid, siis näeme, et need on juba aastaid näidanud Eesti metsa kogutagavara ja metsamaa keskmise hektaritagavara vähenemist. See on loomulikult vastuolus koalitsioonileppe sõnastusega, et majandusmetsa tagavara ei tohi väheneda. See tähendab, et kui me jätame raiemahud samaks, siis paratamatult see varu ju väheneb, ja siis me tegelikult majandame hetkel metsa tuleviku arvel. Loomulikult tuleks siia juurde arvestada, et kui me nii teeme, siis sellega kaasnevad süsinikutrahvid, mis veelgi suurendavad koormiseid tulevikus.

Sellise tee võiks ju valida, kui selleks oleks mingi mõistlik põhjendus, aga see põhjendus peaks olema välja toodud ja selgelt välja öeldud, et see on hetkekasu [eelistamine] tuleviku arvel. Kui seda ei ole, siis meil ei ole mingit muud võimalust, kui me peame otsustavalt mõtlema selle peale, kuidas vähendada raiemahtusid nii, et meie metsa üldvaru ei väheneks. Just sellisel kujul saaks mets tegelikult täita oma rolli läbi kõikide põlvkondade. Kuidas seda teha, see on tehniline küsimus. 

Lõpetuseks. Mets kui toore, kui keskkond, kui kultuuriväärtus on liialt oluline selleks, et seda käsitleda kitsalt oleviku seisukohalt. Vaja on sisulist pikaajalist vaadet, lepet, mis tagaks metsa kestlikkuse, nii nagu sai juba öeldud, läbi põlvkondade. 

Tulen tagasi Aveliina ütluse juurde, et me elame erandlikus ajas ning seda kogemust, mis on kogunenud, on võimalik vormida millekski, mis on oluline. See kogemus on olnud osati väga valulik ja on viinud ühiskonna lõhenemiseni. Aga kui me siin selles majas seda korralikult teeksime, siis me saaksime teha otsustusi, mis tagaks kestlikkuse. Siis me ühel hetkel, kui keegi esitab küsimuse, et kuidas elab Eesti mets, võiksime öelda, et Eesti mets elab hästi ja seda pikaajaliselt. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on mitmeid küsimusi. Tõnis Mölder, palun!  

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt aitäh selle laia arutelu eest! Üks eestvedaja olite kindlasti teie. Aitäh teile ka teie enda sisuka ülevaate ja mõttearenduse eest! 

Riigikogu ülesanne on ühena vähestest arengukavadest metsanduse arengukava heaks kiita. Eelmine parlamendikoosseis sellega hakkama ei saanud. See dokument on põhimõtteliselt valmis ja seisab söötis, parlamendile seda üle pole antud. Mis on teie nägemus, kuidas sellest patiseisust välja tulla? Meil ei ole kehtivat metsanduse arengukava olnud viimased kolm aastat. Me rikume seda seadust, mille me oleme ise siin parlamendisaalis vastu võtnud. Kas parlament peaks ise algatama selle eelnõu ja arutelu või paluma valitsuskoalitsioonil ja ministril selle võimalikult ruttu meile üle anda niimoodi, et me saaksime selles ka sisulisi muudatusi teha?

Aitäh! See on väga hea küsimus, samal ajal üsna keeruline küsimus. Sellele ei olegi nii väga lihtne vastata. Ühelt poolt on selge, et arengukava on tarvis, samal ajal me ju teame, et see arengukava on tehtud, kokku pandud tükk aega tagasi. Me olemegi sellises kummalises kahvlis: ühelt poolt me võiksime vastu võtta arengukava, mis ilmselgelt praegustele ootustele enam ei vasta, või teine variant on see, et me lükkame selle vastuvõtmist veel edasi, selleks et teha seda selliseks, mis praeguses ajas ja hetkes oleks sobilik. Viimase variandi puhul on alati muidugi võimalus, et me avame Pandora laeka, et me [satume] täpselt samasse tsüklisse, kus me olime varem. 

Kui soovite minu isiklikku arvamust kuulda, siis ma arvan, et praeguse arengukava sellisel kujul vastuvõtmine oleks ilmselt suurema kahjuga kui selle mittevastuvõtmine. Kuidas seda lahendada, kas Riigikogu, kas Kliimaministeeriumi kaudu, see on juba tehniline küsimus.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie ka juhtisite oma ettekandes tähelepanu, nagu tegi ka Aveliina, andmete küsimusele, et andmed võiksid olla paremad ja nii. Selles kontekstis me näeme täna siin saalis, aga ka laiemalt ühiskondlikus diskussioonis, et seda andmete mittetäiuslikku kvaliteeti tuuakse tihti ettekäändena selleks, et lükata neid otsuseid edasi. Kuidas teile tundub? Ausalt öelda ma küll toetan seda, et andmed võiksid olla paremad, aga üldiselt minu hinnangul on neid andmeid erinevate nurkade ja indikaatorite kontekstides piisavalt, et siiski saada väga laias laastus aru, mida me peaksime metsanduspoliitikas muutma. Mis teie vaade sellele on?

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma arvan, et selles küsimuses on kaks aspekti. Üks on see, mida puudutas Aveliina, et meil peab olema selge arusaam, kuidas andmed moodustuvad, ja alati peab olema võimalik seda käiku jälgida, vajaduse korral kritiseerida või muuta.  

Teiselt poolt on see, mida teie ütlesite, kas meil on andmeid küllaldaselt või vähe. Mul on olnud võimalus viibida nendel aruteludel, kus räägitakse statistilisest metsainventuurist ja selle kriitikast. Nende arutelude kõrval on mul kujunenud arusaam, et meie andmebaas on päris hea, selle põhjal saab [välja tuua] päris korralikke andmeid. Küsimus on rohkem selles – andmete kogumisel tekivad paratamatult mingid vead, väga sagedasti on need süsteemsed vead –, kuidas vähendada neidsamu tõlgendusi sellisel kujul, tõlgendusvõimalusi, mis tekitaksid juurde võimalust neid [andmeid] ühel või teisel eesmärgil ära kasutada. Aga andmete kohta ma arvan, et need, mis meil on praegu olemas, on tegelikult küllaldased selleks, et edasi minna. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Kõigepealt suur tänu sisuka ettekande eest! Kui küsimusest rääkida, siis on eraomanikke, kes soovivad oma metsa kaitse alla anda, kuid täna pole selget mehhanismi, kuidas seda teha. Kas te toetate, et riik võiks eraomanikele rohkem vastu tulla, seda metsa osta, et seda siis ka kaitse alla võtta?

Eks see ole kindlasti kinni majanduslikes võimalustes. Siin on kaks poolt. Üks on see, et kui eraomanik tahab metsa kaitsta, kui see on tema isiklik huvi, siis ta saab seda teha, selleks ei ole tal riigi abi tarvis. Teine pool on see, et kui ta tahab seda metsa müüa ja kui riigil on võimalus seda osta, siis kindlasti ei näe ma põhjust, miks seda ei peaks tegema. Ühelt poolt praeguses ajahetkes tõesti tundub, et kõige parem kaitsealuste maade [haldaja] on riik. Kuid samal ajal on selles asjas mingi vastuolu, sest kui me võtame aluseks meie põhiseaduse, siis seal on kirjas, et keskkonna kaitsmine ja alalhoidmine on igaühe kohustus. See tähendab, et ka iga eraomaniku kohustus.

Rain Epler, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea kolleeg Tiit! Sa ise oled mõni aasta tagasi ühes artiklis öelnud, et sul on sõpru ja tuttavaid, kes majandavad vastutustundlikult, aga siis on need majandajad, kes on pahad ja tahavad kasumit. Meelde on jäänud mälestusväärne Valdur Mikita, kes üsna aktiivselt võttis sõna metsade majandamise vastu, aga siis, kui ühel hetkel ise suure raie tegi, ütles, et tal ei olnud selle metsaga emotsionaalset sidet. 

Kas siit ei paista välja see, et nende loosungite taga, et õilsatel eesmärkidel soovitakse kaitsta ja edendada ja nii edasi, püütakse tegelikult liikuda selles suunas, et selline sisering või siis selline, ma ei tea, isehakanud eliit saaks toimetada nii, et ka elujärg oleks hea, aga teistele pannakse suuremad piirangud peale? Seda õigustataksegi sellega, et need peavad ikka hästi elama, kes teistele õpetavad, kuidas õigesti elada.

Aitäh, hea küsija! See on natukene ootamatu konstruktsioon minu jaoks ja ma peaks ütlema, et mul on sellist konstruktsiooni peaaegu kurb kuulda. Me oleme siin kuulnud kõiki ettekandjaid ja minu arust on siin pigem räägitud sellest, et metsa tuleb käsitleda ühtse tervikuna, kus majanduslik, kultuuriline ja ka keskkonna või elurikkuse aspekt on võrdselt esindatud.  

Ma pean ütlema – ma nüüd viitan sellele artiklile, millele sina viitasid –, et selle artikli tõlgendus on olnud natukene teistsugune, kui selle mõte oli. Küsimus oli ju selles, et on inimesi, kes aktiivselt kaitsevad oma alasid ja tahavad, et need säilivad, ja teised on need, kellel on ka majandushuvid. Majandushuvid on ju täiesti legaalsed huvid. Ega sa jumala pärast ei arva, et ma neid alahindan?

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab samuti andmeid. Mitme päeva jooksul on meedias tõusetunud küsimus selle kohta, et mitmed ministeeriumid sooviksid andmeid rohkem salajas hoida. Kuidas teie näete, kas sellise soovi rahuldamine võib olla ohuks ka meie eesmärkidele, mida me oleme [otsustanud] saavutada lähemate aastate jooksul just kliimapoliitika‑ ja keskkonnaküsimustes? Kas andmete veelgi suurem salastamine võiks neid eesmärke ohustada?

Aitäh selle küsimuse eest! Mulle tundub, et see artikkel tegelikult ei käsitlenud andmete salastamist, vaid teatud protsesside kirjeldamist. Need on natukene erinevad asjad. Andmete salastamise puhul, ma arvan, see kindlasti ei ole õigustatud. Kui protsesside puhul seisukohad alles kujunevad ja kui poolikuid seisukohti tuua meediasse, enne kui nad on oma lõpliku vormingu saanud, siis see paratamatult teatud kollektiivsete otsustuste teatud komitees tegemist tegelikult pärsib. Poolikuid andmeid, mis ei ole lõplikud, välja pakkuda, nii et ajakirjandus võiks neid kasutada lõplikena, ma arvan, ei ole mõistlik. Siin on kahepoolne olukord.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Kuidas sulle tundub? Nagu Asko Lõhmus õigesti välja tõi, tema kõneles sellestsamast asjast ka aastal 2017. Ka teised inimesed on kõnelenud sellest juba üsna pikka aega. Ehkki need teadmised on ajas läinud paremaks, siis üldiselt need tendentsid ja see arusaam, et meie metsamajandamine ei ole jätkusuutlik, on olnud olemas ju üsna pikalt. Teame ka seda, et Eesti rahva enamus kõikides küsitlustes kinnitab sedasama tunnet, et metsa võiks vähem raiuda, aga samas neid otsuseid tehtud ei ole. Selge, lihtne põhjus on loomulikult see, et ei ole olnud poliitilist kokkulepet selles kontekstis. Aga kuidas sina analüüsiks seda, miks seda kokkulepet ei ole? Inimesed tahavad, teadlased toetavad, aga poliitikud otsuseid ei tee.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et üks põhjus on sellessamas, millele viitas sinu eelmine küsimus: andmete hägustamine, mida saab teadlikult teha, kui selleks on vajadus. See tekitab erinevaid arusaamisi ja maastik läheb nii keeruliseks, et keegi ei saa enam aru, kus me tegelikult oleme, ja veel vähem on võimalik aru saada, kuhu me tahame liikuda. Ma arvan siiski, et praeguses hetkes, kus me oleme, on meil olnud võimalik – ma ka rõhutasin seda juba – kogu sellest taasiseseisvuse perioodist kõikide oma uperpallidega ja siia-sinna kõikumistega väga palju õppida. Need õppetunnid on ühel ja teisel kujul kuskil ladestunud, arusaamised on ladestunud. See puudutab ka seda, kas me vaatame majandust pikaajalises või lühiajalises perspektiivis. Niipalju, kui ma olen kuulnud, on ka väga paljudes metsamajandusringkondades arusaam, et kui me tahame metsa pikaajaliselt arendada, siis me peame arvestama, et sellel on antud hetkes oma piirid.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Tiit Maran! Eelmine ettekandja, Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor ja kliimaministri teadusnõunik Aveliina Helm vastas Moonika Helme küsimusele, millised kliimamuutused on tulemas, väga üldsõnaliselt. Mulle nagu ei meeldi selline loosunglik lause, et on tulemas. Aga mis siis tuleb? Äkki te selgitate, kuna te olete ka ettekandja ja ilmselt selle asjaga vägagi kursis, millised kliimamuutused on tulemas ja kes on need teadlased, nimeliselt, kes on sellise teabe välja andnud.

Aitäh, hea Kalle Grünthal! See on hea küsimus. Kuidas sulle küll nüüd sellele vastata? Ütleks niimoodi, et kui väga üldiselt öelda, siis kui me räägime kliimast – mulle see üldiselt ei meeldi, sest me räägime tegelikult palju komplekssemast nähtusest, mis puudutab keskkonnakriisi kui sellist –, me kõige üldisemas kontekstis võime paratamatult öelda, et kliima soojeneb. Aga sellega kaasnevad ka nii‑öelda määramatused meie kliima käitumises, ootamatud järsud muutused. See on niimoodi. 

Kui sa soovid seda, et ma annaksin sulle teada autorite nimed, arvestades, kui massiivne on kogu see teaduskirjandus, siis ma teen sulle ettepaneku, et vaata näiteks kliimapaneeli aruandeid. Seal on tuhandeid autoreid, tuhandeid artikleid, mis üksteist toetavad, natukene ka kritiseerivad, sest teatavasti teadus kunagi ei oma absoluutset tõde, ta alati korrigeerib ennast ja parandab ning alati ka natukene eksib. Nii et sealt on võimalik kõik need andmed võtta. Kui ma hakkaksin siit neid ette lugema, siis ma kardan, et see aeg, mis mulle on antud, saaks otsa. Ja ausalt öeldes ma peast sulle neid kõiki kindlasti öelda ei oskaks. 

Pärtel-Peeter Pere, palun!

Suur tänu! Ma tahtsin kolleeg Kalle küsimustest kinni haarata ja öelda, et jah tõesti, hea kolleeg Tiit, neid autoreid on tuhandeid, kes on ÜRO‑s neid raporteid kirjutanud, ümber sünteesinud ja meile tootnud, kaasa arvatud inimkeeli kirjutatud soovitusi just nimelt juhtidele ja poliitikutele. Seal ei pea sellist tohutu teaduslikku keelt [tundma]. Aga üks konkreetne [autor], keda võiks lugeda, on Johan Rockström, kes on rootslane ja tegutseb praegu Saksamaal Potsdami kliimainstituudis või mis selle nimi ongi. Tema on üks nendest teadlastest, kes koos tiimiga pani aastal 2009 aluse planetaarsete piiride kontseptsioonile, mis on üle elanud hea mitu puurimist ja uurimist. Planetaarsed piirid ja Johan Rockström on väga hea kontseptsioon ja väga hea [autor]. Soovitan.

Aitäh selle täienduse eest! Seda [teemat] on muide ka eesti keeles ajakirjanduses peegeldatud, nii et see on kättesaadav.

Hästi lühike vastus ja hästi lühike küsimus. Kalle Grünthal, palun! 

Mulle väga meeldis see, et te ütlesite, et teadus on pidevas liikumises ja nii edasi ja nii edasi. Vastukaaluks tahaksin öelda, et te ütlesite, et tuhandeid teadlasi on kliimapaneelis või ‑portaalis üles astunud. Aga ma võin öelda, et on ka tuhandeid, kes räägivad kliima soojenemise kohta hoopis vastupidist. See [soojenemine] ei pruugi absoluutne tõde olla.

Ma kardan, et ma ei saa nõustuda. Kui me vaatame neid osakaale, siis need on märkimisväärselt erinevad. Aga aitäh selle küsimuse eest! Konsensus on ikkagi see, et mis puudutab kliima soojenemist, siis see reaalselt eksisteerib ja see on suurel määral inimtekkeline.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Head küsijad! Me jäime peaaegu 15 minuti piiresse. Suur tänu kõigile ajaraamidest kinnipidamise eest! Aga nüüd ma avan läbirääkimised. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kõnet pidama Jevgeni Ossinovski. Palun! (Jevgeni Ossinovski palub lisaaega.) Lisaaeg kolm minutit, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Esiteks, sotsiaaldemokraadid tänavad kõiki ettekandjaid sellel meie jaoks olulisel ja ma arvan, et ka kõikide teiste jaoks olulisel teemal sisukate ettekannete eest ja asjaliku – valdavalt asjaliku, nagu Riigikogus ikka – diskussiooni eest.  

Küsimusele, kuidas elab Eesti mets, on vastus kontekstuaalne. Küsimus on selles, millega me võrdleme. Kas me võrdleme sellega, milline ta võiks olla, võrdleme sellega, milline ta oli aastal 1938, võrdleme sellega, missugune on metsa olukord mõnes teises riigis – me võime saada sellest tulenevalt väga erinevaid vastuseid. Me oleme neid ühiskondlikus arutelus ka saanud.  

Mina lähtun sellest, et selle keskkonnakriisi kobarprobleemi tõttu, mis kogu ühiskonna, sealhulgas Eesti riigi ja rahva ees seisab, oleme me olukorras, et kui võrrelda sellega, kuidas oleks võinud olla või kuidas oli kunagi 100 aastat tagasi, siis see meid eriti edasi ei aita. Ei aita eriti edasi ka see, kui näidata, et aga kuskil riigis on veel halvem ja mõned rahvad on kõik oma metsad maha raiunud. See on tõsi, aga ei anna meile mitte mingisugust suunist selle kohta, kuhu me liikuma peaksime. Aga tulenevalt nendest asjaoludest, mis meie ees on ja millest ka täna siin kõneldi, on nad siis kliimapoliitilised või on nad ökoloogilised, on meile selge, et Eesti metsa majandamine on hetkel jätkusuutmatu. Me peame tegema põhimõttelisi otsuseid, et ta jätkusuutlikule rajale suunata. Ja selleks on vaja vähendada raiemahtu.  

On neli põhjust, miks seda peaks tegema. Esimene neist on juba mainitud ökoloogiline põhjus. Ma ei hakka üle kordama kõiki neid argumente, mis täna siin on juba kõlanud, ja veel lademetes olevat teadmist, kirjandust ja andmeid selle kohta, et meie metsa ökosüsteemi tervis on küll parem, kui ta võib-olla on olnud mõnel teisel hetkel, ent siiski on ta viimastel aegadel selle liiga intensiivse raie tõttu halvenenud ja meie trendid ei ole mitte positiivsed, vaid on negatiivsed.  

Kui Eesti Vabariigi Keskkonnaagentuur annab tagasisidet või hinnangut Natura kohta Euroopa Komisjonile ja ise kirjutab oma paberis koos Keskkonnaministeeriumiga, et metsaelupaikade seisund on halb ja halveneb, siis ma ei saa aru, kuidas on võimalik samal ajal öelda, et tegelikult võime me samamoodi edasi minna. Ei saa! Me peame need muudatused tegema.  

Teine vaade on kliimapoliitiline vaade. Ma ei hakka minema sellesse pseudodebatti, et kuskil on mingid teadlased, kelle käsutuses on mingisugused dokumendid, mis näitavad, et globaalne kliimasoojenemine on globalistlik sotsialistlik vandenõu Eesti riigi ja rahva vastu. Seda me oleme siin piisavalt kuulnud. See on teaduslik konsensus, et kliimamuutused toovad kaasa pöördumatuid ja väga tõsiseid tagajärgi kogu maailmale, kõikidele maailma inimestele, sealhulgas Eesti riigile ja rahvale. Meil on rahvusvahelise kogukonna liikmena kohustus neid leevendada, aga ka põhiseadusest tulenev kohustus oma järeltulevate põlvede heaks need sammud astuda, selleks et kliimamuutusi leevendada.  

Me teame, et liiga intensiivse raie tõttu oleme me jõudnud olukorda, kus metsatagavara on vähenenud. Metsatagavara on vähenenud viimase viie aasta jooksul, nüüd juba kuue aasta jooksul. Selle tulemus on see, et [metsas] seotud olnud süsinik on tänaseks paisatud atmosfääri, kus see võimendab kliimamuutusi. Seega, kui me tahame [muudatust] – ja me tahame –, siis me peame kliimaneutraalsuse poole liikuma.  

Me teame, et meil muudes elusektorites kasvuhoonegaaside heitmeid lõplikult nulli viia ei õnnestu. See on tänane parim teadmine, et mingisugune jääk jääb, mingid heitmed jäävad ka pärast seda, kui me oleme teinud ära transformatsiooni oma energiamajanduses, transpordis ja nii edasi. Meie ainus looduslik siduja on tegelikult maa ja Eesti kontekstis lisaks soodele põhiliselt loomulikult metsamaa. Me peame seda perspektiivi siin arvestama.  

Siin on ka üks ebaõigluse aspekt, mis puudutab konkreetsemalt Euroopa Liidu kliimapoliitikat. Me teame, et Euroopa Liit on võtnud ja meie selle liikmena oleme võtnud endale siduvaid kohustusi selles kontekstis, et meie metsamaa seoks rohkem süsinikku, kui ta [praegu] seob. Kui me neid eesmärke ei täida, siis selle tulemus on, et me peame Eesti riigieelarvest maksma maksumaksja raha, iga Eesti kodanik peab hakkama panustama sellesse, et osta vastavat kvooti. Ebaõiglus seisneb selles, et liiga intensiivse metsamajanduse tulemus on see, et viimased kümme aastat me oleme 30 000 hektarit aastas lageraiunud ja tulu sellest osaliselt laekub küll härra Marrani juhitud asutuse kaudu riigieelarvesse, aga enamik sellest on läinud eraomaniku taskusse. Neid kulusid me hiljem aga sotsialiseerime kõikide vahel, mis kindlasti kuidagi õiglane ei ole.  

Kolmas põhjus, miks me peame raiemahtusid vähendama, on sotsiaal-majanduslik. Valdavalt on selle vastu argumenteeritud sellega, et aga metsamajandusega on seotud väga suur majandusharu ja väga palju töökohti, mis on kõik õige. Aga me peame ausalt ja selgelt ütlema, et sellises mahus raiumisega jätkata ei ole niikuinii võimalik. Ei ole võimalik ka selle tõttu, et metsaressurss saab otsa, nagu RMK juhatuse esimees oma ettekandes näitas. Sellest tulenevalt me peame suunama ka selle majandusharu kestlikumale teele, mis tagab selle sektori stabiilsema, jätkusuutlikuma, pikemaajalise arengu ja kindluse nendele inimestele, kes selles sektoris töötavad. Nii et raiemahtude vähendamine ja ühtlasel tasemel, jätkusuutlikul tasemel hoidmine on sotsiaal-majanduslikult mõistlik ja adekvaatne. See plaan tuleks kohe paika panna.  

Viimane põhjus, last but not least, on demokraatlikus riigis ka siiski oluline. Eesti inimesed tahavad seda! Valdav osa Eesti elanikest toetab raiemahtude vähendamist: ühed sellel põhjusel, et neile visuaalselt ei meeldi lageraielangid, teised võib-olla vähe rafineerimatute seisukohtade tulemusena, kolmandad tahavad oma asula lähedases metsas jalutada, korjata marju ja seeni või mängida lastega, mis on demokraatlikus ühiskonnas minu hinnangul ka väga oluline argument.  

Sellest tulenevalt on meie nägemus see, et me peaksime võimalikult kiiresti leppima kokku selle üldmütsi, raiemahu, mis on pikaajaliselt jätkusuutlik ja stabiilne. Meie arusaama ja teadlastega konsulteerides kujunenud arusaama järgi on see umbes 8 miljonit tihumeetrit aastas. See kokkulepe võimaldab ka tehniliselt edasi rakendada kõiki neid konkreetseid meetmeid, kuidas seda eesmärki saavutada.

Teie aeg!

Ilma selle katuskokkuleppeta me paraku tammume jätkuvasti paigal ja selleks meil rohkem aega ei ole. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Isamaa fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli Tõnis Möldri. Volitus, et saab Isamaa fraktsiooni nimel sõna võtta, on istungi juhatajal olemas. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Nii nagu eelkõneleja, nii ka mina alustuseks tänan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, aga ka kõiki ettekandjaid selle huvitava arutelu eest. 

Nii nagu näitab see arutelu siin saalis ja tegelikult ka see, mis, ma arvan, Eesti metsanduses ja metsanduspoliitikas viimased viis või enam aastat on toimunud, siis tegemist on ühe väga olulise teemaga, mis ei jäta ühtegi inimest ega ka poliitikut külmaks. Ma arvan, et need debatid on olnud tulised, arutelud ja seisukohad aga kardinaalselt erinevad. Looduskaitsjad ja metsatöösturid, aga mis siin salata, ka Eesti erakonnad ja poliitikud on selles küsimuses eri meelt. Selline vägikaikavedu on viinud meid olukorda, kus rahul pole tegelikult keegi. Võiks öelda, et Eesti metsanduspoliitika nii looduskaitse mõttes kui ka tööstuslikult seisukohalt kiratseb. See ei ole kindlasti hea olukord ja ei loo stabiilsust. Seda kriitikat saab minu hinnangul maha võtta siis, kui see saal siin, Riigikogu, võtab suurema rolli ja vaatab seda [teemat] ikkagi tervikvaates.  

Aga võtame nüüd teemaplokkide kaupa. Kõigepealt metsanduse statistika. Milline on meie metsade tagavara, aga ka tervislik seisund? Keskkonnaagentuuri avaldatud statistilise metsainventuuri värskete andmete kohaselt on Eesti metsatagavara kahe aastaga kukkunud 18 miljoni, viie aastaga koguni 26 miljoni tihumeetri võrra. Metsade alternatiivsest hindamisest selgub aga, et olukord on veelgi hullem. 

Eesti metsapoliitika kujundamisel on oluline baasandmete õigsus ja kvaliteet. Selle pinnalt on võimalik teha metsapoliitikas nii lühiajalisi kui ka pikemaid plaane. Kahjuks on riiklik statistika selline, mis ei ärata usaldust, ja selle kõrval olev alternatiivne metsahindamine ei ole samas riigi otsusetegijatele ametlikuks aluseks. Vaja oleks kahe osapoole koostööd ja kokkulepet, milline on see andmestik, millest me lähtume ja mille najal me teeme suuri otsuseid.  

Looduskaitse. Keskkonnaagentuuri andmetel oli 2010. aastal looduskaitseliste metsamaade osakaal metsamaa kogupindalas 22% ning 2021. aastaks oli see protsent tõusnud üle 30. Loodust ja loodusväärtusi tuleb hoida, kuid peamine vaidluskoht ka siin saalis on see, kas on võimalik kuhugi tõmmata piir, et siit edasi me enam metsi ei kaitse. 

Minu seisukoht ja hinnang on see, et looduskaitset ei saa teha protsendipõhiselt. Tuleb hinnata seda, mida me kaitseme ja miks me kaitseme. Kui [miski] on kaitsmist väärt, siis seda tuleb kaitsta ja hoida, seda nii riigimetsas kui ka erametsas. Peamine valukoht on aga see, et erametsaomanikele tuleb riigil hakata õiglast hüvitist maksma. See on tänase süsteemi väga nõrk koht, et on tekkinud vastupidine olukord. See soodustab seda, et erametsas olev loodusväärtus hävib ja erametsaomanikud pigem varjavad oma metsas olevat loodusväärtust, selle asemel et seda riigile näidata ja esile tõsta.  

Valitsuskoalitsioonileppes on mitmeid olulisi punkte kogu metsanduspoliitika parandamiseks, nii et looduskaitsjad, metsatöösturid ja ka kogu metsandussektor saavutaks mõistliku rahu. Samas, kui me vaatame seda kuut kuud, mil valitsuskoalitsioon on sellega tegelenud, siis näeme, et mõningaid positiivseid samme on tehtud, aga ma arvan, et suured sammud edasi on jäänud tegemata.  

Riigil on oluline roll metsanduspoliitika tegemisel RMK kaudu. Me selles arutelus ka nägime … 

Ma võtaksin kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… milline on riigi ootus RMK‑le. Veel kord: riik, see ei ole midagi muud kui kõik meie inimesed. Nii nagu RMK tänane juht õigesti ütles, meile kõigile kuulub piltlikult öeldes tükike Eesti metsa. Oluline on, et me suudaksime riigina kokku leppida, kuidas me seda oma metsa, seda oma tükki hästi ja kvaliteetselt hoiaksime.  

Ma arvan, et on oluline küsida, mis on tegelikult riigimetsa järgnevate aastate raiemaht, milles me suudame ka poliitiliselt kokku leppida, et see ei sõltuks valitsuse nii-öelda hetkeolukorrast, [oluline on küsida,] kuidas [saavutada, et] puidumüügist saadud raha läheks tagasi looduskaitsesse, kas või sellessesamasse erametsaomanikele looduskaitseliste piirangute hüvitamisse suuremas mahus, kuidas me suudaksime RMK puidumüügi poolt teha veel läbipaistvamaks, avalikumaks. Mingeid samme me astume, aga küsimus on, kuidas seda protsessi veelgi kiirendada. Ma arvan, et oluline on ka see, kuidas me sellega annaksime võimaluse Eestis puitu rohkem väärindada, et puit ei läheks Eestist välja ilma kohapealse majandusliku kasuta.  

On ka oluline see – ma kasutan siin küll terminit KAH-ala, aga olen nõus härra Maraniga, kes ütles, et tegelikult tuleks tulla hoopis teiste terminite juurde tagasi –, ka see on lahendamata küsimus, kuidas kogukonnad seda kogukonnalähedast metsa näevad. 

Need on minu meelest teemad, kus RMK tööpõld on lai. Ma näen siin sellist positiivset alget, ma näen ka selles tänases debatis positiivset kohta, aga kindlasti on samme, mida konkreetselt astuda, veel ja küll.  

Küsimus on, kuidas koalitsioon suhtub sellesse, milline on meie metsa tervis ja milline on meie looduse tervis. Minu meelest on siin oluline koht poliitikutel ja ministritel, sest metsanduspoliitika alustalaks olev metsanduse arengukava on vaja mingil kujul vastu võtta. Tänane minister on lubanud selle lähiajal siia Riigikogu saali tuua. On meie kohustus seda dokumenti menetleda ja heaks kiita. Paraku ei arvesta see uus dokument muutunud olusid, pikka plaani ega ka seda, et RMK on ise välja käinud uuendusraieprognoosi aastani 22[3]3. Ka eelkõneleja viitas sellele, et andmestik on vananenud, aga samal ajal on minu meelest lahendamata ka see, et meil ei ole metsanduspoliitika baasdokumenti, me ise Riigikoguna ei pea kinni enda vastuvõetud seadusest. See on põhimõtteline probleem, mis vajab lähiajal lahendamist. 

Nii et, head kolleegid, ma kutsun teid üles teha selles, mis puudutab metsanduse arengukava, siin saalis ja ka just nimelt fraktsioonides koostööd, teha keskkonnakomisjonis rohkem tööd, et see dokument saaks lähiajal vastu võetud. Mis on selle dokumendi roll või baas, see sõltub meist kõigist, aga ma arvan jätkuvalt, et Eesti metsanduspoliitika tervis oleks oluliselt parem, kui meil oleks kehtestatud metsanduse arengukava. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Rain Epleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ka mina kõigepealt tänan kõiki inimesi, kes on andnud oma panuse selle olulise arutelu toimumisse. Teiseks tahan tunnustada kolleeg Ossinovskit sotsiaaldemokraatide seast aususe eest, [mida ta üles näitas,] kui ta siin puldis kõnet pidas. Mõnes viimase aja üldteemalises debatis on sotsid teinekord püüdnud jätta muljet, nagu nad peaksid oluliseks ka majanduse head käekäiku. Täna tõi Jevgeni minu suureks rõõmuks esile selle, et probleemiks on see, et aktiivsed inimesed tegelevad majandustegevusega ja püüavad lausa kasumit teenida. Ma arvan, et selline aus jutt siit puldist on hea, inimestel on vaja seda teada.  

Aga nüüd teema juurde, nii metsateema kui ka tänase arutelu teema juurde. Valdavalt oli see raskuspunkt siin kaitsmise ja majandamise vahel, ma ütleks nii. Kindlasti me riigi ja ühiskonnana peakski selle üle avatult debateerima ja tegelikult tegema ka demokraatlikult otsuseid, kumb on tähtsam ja millises mahus midagi peaks tegema. 

Küll aga kõlasid siin ka mõned huvitavad seisukohad. Näiteks ütles kolleeg Maran eraomandi kohta, et kui on kohustus kaitsta, siis tuleb kaitsta. Ma ütleksin, et mõnes mõttes saab sellega isegi nõus olla, aga see kohustus kaitsta tekib tegelikult jällegi mõnes mõttes ühiskonna ühise otsusena ja selle kaitsmisega kaasneb majanduslik mõju nendele omanikele, kes peavad kaitsma, kui on kohustus kaitsta. Meil on täiesti kõrvale jäetud ja ära unustatud see pool, et siis tuleks seda majanduslikku mõju ka ühiselt kompenseerida. Me ei tohiks liiga lihtsustatult minna seda teed, et kusagil on miski, mis vajab kaitset, ja selle kaitsmisega seotud kulud peabki katma see isik, kelle omandis see kaitsevajadusega [miski] on. Sellega loomulikult kaasneb teine küsimus: me peame ausalt enda rahakotti vaatama ja üksteisega avatult rääkima ka sellest, et kui meil ei ole raha kaitsmiseks, siis ei ole midagi teha ja tuleb seda tunnistada. Minu arust ei ole kuidagipidi õiglane, et on võimalik teha otsuseid ja seada piiranguid eraomandile, ilma et sellega kaasneks kohustus majanduslikku mõju kompenseerida. 

Teadlased rääkisid siin palju sellest, et andmed, andmed ja veel kord andmed, et andmed, mille alusel me otsuseid teeme, peaksid olema kvaliteetsed. Aga edasi läks jutt selliseks vingerdavaks, ma ütleks. Näiteks kui mina küsisin professor Helmilt, kuidas siis selle auramise ja sademete hulgaga on, millistele andmetele ta tugineb, siis ma sellele vastust ei saanud. Ma sain vastuseks, et lauses, mida ta oli öelnud, et aurab rohkem, kui sajab, oleks pidanud olema täienduseks [sõnad] "kohati", "periooditi" ja "piirkonniti". No mina ütleksin, et kui me ikkagi, eriti teadlastena, esineme mingite sõnavõttudega, siis peaks püüdma täpne olla, vastasel korral saab kogu diskussiooni usaldusväärsus pihta. 

Kui ma küsisin professor Lõhmuselt, kas on tehtud mingid mõjuhinnangud selle kohta, kui me tuhandeid ja kümneid tuhandeid hektareid kuivendatud metsa tahame taas märgalaks muuta, et milline on siis mõju Eesti CO₂-heite arvestusele ja milline on sotsiaal-majanduslik mõju, siis professor Lõhmus hakkas mulle rääkima märgade metsade süsinikubioloogiast ja sellest, kuidas Soome teadlased on selles kõige kaugemale jõudnud. Tegelikult ei puudutanud küsimus märgade metsade bioloogiat, vaid puudutas neid kuivi metsi, mida me tahame märgadeks muuta, ja mõjuhinnangud peaksid selle kohta olema arvutatud. Neid ei ole. 

Ma palun lisaaega.

Lisaaega kolm minutit, palun!

Ma ei taha pikalt sellesse kliimadebatti minna, aga ma korraks markeerin ära ühe mõtte, mis tuli välja diskussioonist professor Aveliina Helmiga. Tihtilugu, kui mõni inimene esineb väitega, et mis soojenemine, jaanipäeval oli nii külm jälle, siis teadlased võtavad sõna ja ütlevad, et ei noh, kliima ei ole ju jaanipäeva ilm, kliima on pikaajaline, see on tegelikult matemaatiline mudel, aastakümnete keskmised ja nii edasi. Aga siis tullakse Riigikogu pulti ja kui küsimus hakkab puudutama kliimat, siis ütleb professor: "Ma räägin teile aprilli ilmast." Minu arust on siin jälle väikene vastuolu. Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et sõnumid, eriti teadlaste omad, peaksidki tõepoolest andmetele tuginema. Kui andmeid ei ole, siis ei maksaks selliseid kindlas kõneviisis väiteid esitada. 

Nüüd sellest, mis puudutab seda LULUCF-i arvestust. Siin oli diskussioon selle üle, kuidas sai nii juhtuda. Kolleeg Klaassen küsis, kuidas sai nii juhtuda, et Eesti mets oli kogu aeg siduv, aga siis ühe aastaga äkki plaksti enam ei olnud. Siis tuli väga pikk jutt sellest, kuidas [käib] töö selles valdkonnas, et saaks aru, kuidas andmed kogunevad ja millise metoodikaga nad jõuavad aruandlusesse, et sellest ei saada aru, seda oleks vaja uurida, küll aga on mingid otsused ja potentsiaalsed kohustused juba võetud. Mina loodan väga, et ilmnebki, et tegemist oli metoodika ideoloogilise muutusega, ja kui see korda saab, küll ta jälle sinna sidujaks tagasi põrkab ja saab ühe olulise stressipunkti Eesti inimese mõtetest jälle välja. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Tiit Maran, ma saan aru, et soov on vasturepliigiks. Palun!

Aitäh! Sõnavõtja lihtsalt mainis minu nime teatud kontekstis ja ma pean natukene korrigeerima tema seisukohta. Ma rääkisin, et kui keegi eramaavaldajatest tahab metsa või loodust kaitsta, siis on see tema isiklik asi ja tal on õigus seda teha ja siis ei ole ju tõesti vajadust mingi kompensatsiooni järele. Teise poole pealt ma tõin esile seda, mis on meie põhiseaduse paragrahvis kirjas, et keskkonna alalhoid ja säästmine on iga isiku kohustus. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel [kõnelema] Igor Taro. (Igor Taro palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees, Riigikogu liikmed ja külalised! Mulle tundub, et keskkonna‑ ja kliimadebatis me ei peaks hakkama vaidlema [selliste asjade üle] või seadma küsimärgi alla taolisi arusaamu nagu see, et täna on november või täna on neljapäev. On olemas teatud seisukohad, mis on teadlastel pikalt läbi vaieldud, temperatuurigraafikutesse kantud ja must valgel fikseeritud. Nüüd on tõenäoliselt mõtet pidada mõnevõrra kliima‑ või keskkonnadebatti selle üle, mis on need kõige adekvaatsemad meetmed ja sammud ning milline võiks olla nende ulatus, et saaks teatud tagajärgedega võidelda või tegeleda. 

Tänaste ettekannete põhjal toon välja mõned dilemmad. Kui teadlased ütlevad, et nemad peavad diskussiooni teadusajakirjades ja neil on see nii-öelda vabadus, mingis mõttes võiks öelda, et ka mugavus, et nad võivad jääda oma seisukohtade juurde, neid järjepidevalt esitades, analüüsides erinevaid võimalusi, stsenaariume ja seisukohti, siis poliitikutega on paraku nii, et ühel hetkel tuleb selle kõige põhjal vastu võtta mingisugune otsus. Ja see on päris keeruline ülesanne. 

Näiteks [saime] tänastest ettekannetest [teada], et RMK majandatavate metsade osakaal on viimase kümnendi [jooksul] aastas keskmiselt vähenenud umbes 1% ja kaitse alla võetud on eelkõige küpseid ja suure puidutagavaraga metsi, aga teisalt me kuulsime ka seda, et süsinikku seovad kõige agressiivsemalt just noored ja keskealised metsad. Siin tuleb [saavutada tasakaal] ühelt poolt elurikkuse säilitamise ja teiselt poolt nende keskkonnaeesmärkide täitmise vahel, mis meile on asetatud seoses metsade süsinikusidumisega. 

Need otsused ei saa kindlasti olla emotsionaalsed. Me peaks lähtuma teadusest, laiapõhjalisest teadusest. Meil on väga heal tasemel nii ökoloogia Tartu Ülikoolis kui ka metsandusteadus Eesti Maaülikoolis. 

Ma ei saa paraku päris nõustuda kolleeg Ossinovski emotsionaalse hinnanguga, kui ta ütles, et Eesti rahvas nõuab raiete radikaalset piiramist. Me ei saa seda küsimust sedasi püstitada, esiteks just nimelt nende dilemmade valguses, millest ma just rääkisin. Aga kui me läheme ja küsime sellesama rahva käest, kas te olete nõus sellega, et me ei majanda rohkem meie Eesti kõige olulisemat taastuvat loodusvara, me ei kasuta seda enam Eesti inimeste heaolu jaoks, me ei kasuta seda ka ühiskondliku heaolu jaoks, me ehitame edaspidi maju ainult betoonist ja terasest, mis emiteerib ka väga kõvasti süsinikku, me teeme kõiki tarbeesemed näiteks plastmassist, siis tõenäoliselt, kui me selle küsimuse nii püstitaksime, ei oleks vastus päris selline, nagu kolleeg siin enne väitis. Seetõttu me peaks olema tõesti laiapõhjalisemad ja vaatama erinevaid aspekte. 

Tõepoolest, Eesti olulise taastuva loodusväärtuse ja nii-öelda majandusliku väärtuse puhul on meie jaoks see väljakutse, kuidas me saaksime kas siis sama ressursiga saavutada rohkem nii majanduslikult kui ka keskkonnaalaselt või [hoida] vähemalt sama taset väiksema ressursiga. Me peaksime mõtlema sellele, et kui meil on kõrge väärtusega palgi väärindamine nii-öelda maailma tipus, aga paberipuu liigub ekspordiks, et mis see siis olgu, kas me ikka oleme olnud keskkonna vaates mõistlikud, kui kogu see puit, mida me oleksime võinud kasutada teatud teiste fossiilsete materjalide asendamiseks, väärindatakse meile teadmata viisil kusagil mujal. Küsimus ei ole ainult selles, kas me metsi majandame, uuendame, vaid ka selles, mismoodi me seda teeme ja mis sellest ressursist hiljem edasi saab. 

Ma toon näite. Minu kodukandis Setomaa vallas on Mikitamäel puidust tsässon, väike kabel, mis on Mandri-Eesti kõige vanem sakraalhoone. Ta on seal seisnud umbes 300 aastat ja ta on omaette süsinikuladu. Ehk kui me võtame need materjalid ja kasutame neid mitte lühikese eluea tsüklis, vaid paigutame nad pikaajaliselt, nii nagu me valitsusleppes oleme kirja pannud, et me ehitame võimaluse korral kõik avalikud hooned puidust, siis see tähendab, et ka need hooned muutuvad süsinikuladudeks ja nad täidavad seda eesmärki, et me ei pea nii palju ehitusmaterjali importima, me saame anda oma inimestele tööd ja me saame selle abiga täita ka keskkonnaeesmärke. 

Võib-olla toon lühidalt veel kaks väikest põhimõtet. Üks on omaniku looduskaitse. Tõepoolest, looduskaitse ainus variant või võimalus ei ole see, et riik sellega tegeleb, vaid sellega võib tegelda omanik. 

Üks minu kolleegidest tõi välja ka selle, kas ettevõtete nõukogudes peaks olema rohkem keskkonnateadlikke inimesi. Ma oma kogemusest toon välja, et kaasaegne majandusteadus Tartu Ülikoolis rõhub väga palju sellele, et õpetada juhte välja selles võtmes, et nad peavad arvestama mitte ainult aktsionäridega, vaid ka huvigruppidega. Inglise keeles on see shareholder-versus-stakeholder-lähenemine, järjest rohkem juurutatakse just seda lähenemist. Ma usun, et me peaksimegi kõiki neid aspekte arvesse võttes kõigi nende huvide ja erinevate lähenemistega arvestama. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Kõigepealt suur tänu kõigile ettekandjatele ja heale kolleegile sotsiaaldemokraatide seast selle arutelu korraldamise eest. On olnud väga huvitav päev. 

Vaatasin natukene ka ajalugu, missugune on olnud Eesti metsaga kaetus. See on omamoodi huvitav. Soovitan. Kas või nii lihtsa allika nagu Vikipeedia kaudu saab päris huvitava pildi. Tõepoolest, see metsaga kaetus on aja jooksul väga palju muutunud.

Küll aga, niipalju kui mina Eestit tean, on mets igatahes olnud meile alati ülioluline. Mõnes mõttes võib see olla meie traditsioon, meie identiteet, kindlasti ka meie rikkus. Arhitektina on natuke isegi nagu kade meel, et tahaks ju linnasid paremaks teha, aga sagedamini me siin arutleme metsa üle. Aga ma arvan, et see on tegelikult väga hea, et meile mets korda läheb. 

Mis puudutab seda, keda me siis õieti seal metsas kaitseme, kui me elurikkust kaitseme, siis ma tahan kohe alguses seda siin öelda. Mulle tundub, et me nendes diskussioonides peame ikkagi endale aru andma, et kliimapoliitikast rääkides, metsapoliitikast rääkides, looduskaitsest rääkides me tegelikult ju kaitseme just nimelt oma liigi kestmise võimalikkust.

Me oleme viimase 150, võib-olla pisut enama aastaga läinud üle planeedi taluvuse piiride. Natukene kolleeg Tiit Maran avas seda filosoofilist tausta. Nüüd me oleme jõudnud sinna, et teadlased on tegelikult juba pea 50 aastat meile öelnud, et see on juhtunud ja et me peame midagi ette võtma. Seetõttu peame me oma praktikaid tõepoolest korrigeerima, muidu me oleme riskiks iseendale.  

Üks näide oli minu meelest päris hea. Käisime Reformierakonnaga hiljuti kliimakoolis, et saada rohkem teadmisi selle [teema] kohta. Seal tõi teadlane näite, et Kasahstanis suri 60% ühest antiloobiliigist kahe nädala jooksul seetõttu, et üks tema bakteritest oli muutunud kliimatingimuste tõttu tema ninast kadunud. Me oleme liikidena seotud ja seetõttu me ei kaitse metsist tegelikult mitte ainult metsise pärast, vaid ka meie endi pärast.  

Mul oli väga hea meel kuulda RMK nüüd enam mitte nii uue juhi Mikk Marrani ettekannet. Olen RMK nõukogus Riigikogust sinna läkitatuna tööd teinud juba aastaid. See on olnud minu Riigikogu liikmeks olemise ajal üks nendest ülesannetest, mille puhul ma tunnen natukene uhkust ja natukene rahulolu. Ma arvan, et see organisatsioon on läbi teinud väga olulise kaasaega astumise, väga olulise selge tulevikuvisiooni koostamise viimasel ajal, just Miku juhtimise all. Ka see, kuidas terve see suur organisatsioon pidevalt tegeleb sellega, et meie loodust hoida, meie metsa hoida, on imetlusväärne. RMK tõepoolest kõige paremas mõttes selle uue visiooni kohaselt ongi – ma arvan, et tegelikult on ta seda olnud kogu aeg, aga võib-olla mitte alati nii selgelt – nii visioonis kui ka tegudes Eesti metsa hoidja üle põlvede. See on midagi, mis läheb väga korda ka kõigile neile, kes metsas igapäevaselt oma leiva teenivad.

Nüüd, minnes natukene ka võib-olla riigi metsapoliitika juurde … 

Palun lisaaega ka.

Lisaaega kolm minutit, palun!

Kindlasti, mis puudutab teadlaste [ettekandeid], tänaksin siinjuures Aveliina Helmi. Ma arvan, et tänane ettekanne ja vastused küsimustele olid hea näide selle kohta, miks kliimaministril teadusnõunik olema peab. Maailm ei ole ja loodus ei ole kindlasti nii lihtne ja nii mustvalge, nagu seda vahel siin saalis võib tunda või ajalehtede pealkirjadest lugeda. 

Mõned asjad, mis me koalitsioonileppes kokku leppisime, oleme jõudnud ju tõepoolest ka ära teha. Aga palju on veel teha. Digitaliseerimine selle koha pealt, et tõesti võiks metsateatistes teada anda lihtsa liigutusega, kui tööd on lõpetatud. Nii saaksid ka meie andmed paremad ja see oleks väga otsene tagasiside. 

Mis puudutab asulatelähedasi metsi, KAH-alasid, siis RMK ka oma uue arengukava järgi jätkab praktikat, mille ta iseenesele on kehtestanud, et raieid ei tehta enne, kui on kokkulepe kohalikega sõlmitud. 

Kindlasti on veel mõned asjad. Mis väärindamist puudutab, siis väga hea oli kuulda Miku ettekandest fakte puidukeemia kohta. Kindlasti on see midagi, millega me peaksime riigi poolt jätkama, sest väärindamisega me ei ole tõesti kaugele jõudnud. Puitarhitektuuri koha pealt Igor juba valgustas meid.

Võib-olla mõned asjad veel erametsaomanike ja erametsa kohta. Hea oli kuulda viimati RMK‑s, kuidas ka Jevgeni Ossinovski, kes on väga põhjalik süsiniku koha pealt, sai niivõrd hea ülevaate sellest, kuidas RMK mets, ka majandusmets eraldi võetuna, on süsiniku siduja. Ka tema suust kõlas, et kuidas me küll siis saaksime ka erametsaomanikud selliste metsamajandamise praktikateni aidata, kuidas neid toetada, kuidas neid koolitada. Kindlasti saab siin RMK ja saab riik appi tulla. On ju ka uusi viise, uuritakse alternatiivseid viise, kuidas metsast tulu teenida, kas või tokeniseerimise näol, mis kindlasti on ka riigimetsa puhul üks võimalus. 

Lõpetuseks. Teadlastelt, ma arvan, me vajame abi ja nõu, kuidas looduskaitset just elupaikade, metsaelupaikade koha pealt reformida, sest seal on vajakajäämised ikkagi veel väga suured. Siin, ma arvan, me vajame kõikide huvigruppide – sest me oleme kõik need huvigrupid – abi. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, meie päevakorrapunkt on ammendunud ning meie tänane istung on lõppenud. Ühtlasi on läbi saanud terve töönädal. Kohtume juba uuel nädalal.