Jah, ega ma suvalist jura ei aja. Ma räägin ikka asjast. Ma räägin sellest, et meie otsustusõigus, meie, Riigikogu liikmete otsustusõigus ja sellest edasi Eesti valijate õigus otsustada maksupoliitika üle järjest, järjest, järjest väheneb. Väheneb selle tõttu, et Euroopa Liit muudkui kaaperdab, kaaperdab, kaaperdab väikeste sammukestega, suuremate sammukestega. Teema, mis vajaks tegelikult palju suuremat tähelepanu – Eesti avalikkus ei märka seda üldse –, on see, kui suureks on läinud Euroopa Liidu enda võlg. Oli aeg mitte kuigi ammu tagasi, isegi veel kolm aastat tagasi, kui oli raudkindel põhimõte: Euroopa Liit võlga võtta ei saa. Ei saa lihtsalt sellepärast, et kes seda võlga siis maksavad – seda võlga maksavad liikmesriigid ja liikmesriikide seljataga võla võtmine ei ole aluslepingutega lubatud ja ka poliitilist tahet või poliitilist nõusolekut selleks ei ole.
Aga kuidagi juhtus niimoodi koroona ajal ja siis Ukraina sõja ajal ja immigratsioonikriisi ajal, et kuidagi on Euroopa Liit hakanud neid miljardeid ja miljardeid ja miljardeid ühiseid võlgasid tekitama endale. Ja see võlg kasvab, palju kiiremini muide kui Eesti riigivõlg, mis kasvab ka väga kiiresti Kaja Kallase valitsuse ajal. Kaja Kallase kolme valitsuse ajal on Eesti avaliku sektori võlakoormus kasvanud 5,8 miljardit. Pretsedenditu summa! Enne seda, kui Kaja Kallas võimule sai, oli meie võlakoormus umbes sama suur. Selle vähem kui kolme aastaga on Reformierakonna juhtimisel, "Teeme rahanduse korda" [loosungi all] võlakoormus kasvanud 5,8 miljardit. Ja jätkub: eeloleval aastal kasvab rohkem kui miljard sinna otsa, 1,3 tõenäoliselt on see summa, mis tuleb, aga võib-olla on rohkem ka. Prognoos on ju suhteliselt sinisilmne nii majanduse väljavaate kohta kui ka maksulaekumiste kohta.
Aga selle võla kasvu pärast me muretseme Eestis. Ent see kasv, mis toimub meie seljataga, ilma meilt küsimata, ilma meiega kooskõlastamata, kui Brüssel võtab ühist võlga sadu ja sadu miljardeid – selle pärast me üldse ei muretse. See eelarve kordategemine … Noh, esiteks loomulikult see ei ole meie võimuses, ei saagi olla meie võimuses, aga me ei peaks sellega nõus olema.
Ja miks ma sellest kõigest räägin: see praegune eelnõu, mis ta muud on kui jälle üks järjekordne direktiiv. Kõik see ilus jutt, et piiriüleste mittemaksmiste ja maksuvältimiste ja ühisturu parema toimimise nimel me peame ikkagi liikmesriikidelt võtma maksude [üle otsustamise] õigust ära, maksuhaldurid hakkavad tegema ühtemoodi ja teistmoodi. Ei ole enam iga liikmesriigi enda otsus, kuidas tema maksuamet tööd teeb. Ei ole enam iga liikmesriigi enda otsus, kuidas ta reguleerib mingisuguseid postipakke puudutava käibemaksu deklareerimist ühte, teist või kolmandat pidi. Ei, sellega tegelevad meil Brüsseli bürokraadid – bürokraadid, kelle meie maksame loomulikult kinni oma liikmemaksu kaudu, mille sees on juba ka plastikumaks. Ja siis hakatakse meid kõigele lisaks veel kontrollima, et kas nii saab ja kas naa saab.
Vaat see on selline vaikne ja süstemaatiline suveräänsuse meie sõrmede vahelt väljanõrgumine, mis toimub just niisuguste eelnõudega, nagu meil täna siin on. Me tegelikult ei tohiks sellega nõus olla. Sest küsige nüüd igaüks endalt, millal te valimiskampaanias rääkisite valijatele, et nüüd me teeme seda, teist või kolmandat. Ma arvan, et ühes keskmises valimiskampaanias ei hakata detailselt postipakkide käibemaksu arvestuse üle debateerima, aga see suur printsiip peaks ikkagi valijatele olema nähtav ja kuuldav, et iga väikese otsusekesega, mis Brüsselist tuleb, me anname, kallid valijad, ära teie õigust valida maksupoliitikat, valida energiapoliitikat, valida immigratsioonipoliitikat, valida hariduspoliitikat, valida tervishoiupoliitikat. ]Me anname seda ära] iga sellise otsusega, kui me ütleme, et jaa-jaa, ühisturg las toimib ja las nad otsustavad seal Brüsselis ära, meie siin vaatame, kuidas me seda ellu viime. Tegelikult valija ei ole selleks luba andnud.
Viimane kord, kui valija andis loa Eesti poliitikutel asjad Brüsselisse ära anda, oli 2003. aasta referendum. 2003. aasta septembris toimus referendum, millel pandi hääletusele mitte küsimus, kas Eesti võib olla Euroopa Liidu liige – seda ka küsiti –, aga pandi hääletusele väga lihtne küsimus: kas Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu tingimusel, et see on kooskõlas meie põhiseaduse aluspõhimõtetega? Ja põhiseaduse aluspõhimõtted on väga lihtsad. Põhiseadus ütleb, et kõrgeima võimu kandja on Eesti rahvas. See tähendab, kui Eesti rahvas valimistel ütleb, et ei, me seda ei tee, näiteks vihakõne[seadust], näiteks mingisugust abielu perverteerimist homovärgiga, siis ükskõik, mida Brüssel otsustab – ei saa, sest Eesti rahvas on öelnud, et seda ei saa. Aga meie seda ei kuula, seda rahva mandaati meie ei järgi. Minu meelest oleks aeg selline libisev suveräänsuse äraandmine ära lõpetada, mistõttu meie loomulikult hääletame selle eelnõu vastu. Aitäh!