Tere päevast, head kolleegid! Tere päevast, lugupeetud ministrid! Tere päevast, head külalised rõdudel ja siniste ekraanide taga! Me alustame 25. oktoobri infotundi. Kõigepealt kohaloleku kontroll, palun!

Tänasesse infotundi registreeris end kohalolijaks 23 Riigikogu liiget, puudub 78.

Lühidalt meie tänastest reeglitest. Iga küsija saab lisaks oma esimesele küsimusele esitada ühe täpsustava küsimuse ning seejärel saab üks Riigikogu liige esitada ühe lisaküsimuse. Meil on kokku täna päevakorras 11 küsimust ning infotunnis osalevad peaminister Kaja Kallas, rahandusminister Mart Võrklaev ja terviseminister Riina Sikkut.

Asume küsimuste juurde.

Esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsija Riigikogu liige Martin Helme ja teema läänelik poliitkultuur. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Head ministrid! Minul on selgelt meeles valimiskampaania ajast üks Reformierakonna reklaam, kus Kaja Kallas kinnitas kõigile inimestele, et Reformierakond [hindab] läänelikku suunda ja ajab läänelikku poliitikat. Ka valitsuse moodustamiseks volituste küsimise ajal kordasite siitsamast puldist korduvalt üle, kuidas Reformierakond ja teie isiklikult olete nii-öelda läänemeelne. Ja loomulikult see kõik oli sama palju vale nagu "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse". Tuli välja, et samal ajal vurasid autod hoopis ida poole ja teenisite abikaasaga raha sealt. 

Aga rääkides läänelikust poliitikast, Belgia justiitsminister Vincent Van Quickenborne teatas eelmise nädala reedel oma tagasiastumisest pärast seda, kui üks moslemi immigrant, illegaalne moslemi immigrant tappis Brüsselis kaks inimest. Minister ütles selle kohta, et see on isiklik, monumentaalne ja vastuvõetamatu viga, et see illegaal ei olnud riigist välja saadetud, ja "Ma ei otsi vabandusi, ma arvan, et minu kohus on tagasi astuda". Hiljuti Norra peaminister Jonas Gahr Støre tagandas oma valitsuse välisministri Anniken Huitfeldti, kuna tema abikaasa oli tegelenud äridega, mis ei olnud muidugi keelatud, aga mis olid ebaeetilised. Abikaasa äride kohta ütles minister, et ta ei teadnud piisavas mahus sellest asjast, aga oleks pidanud teadma. See kõik on üsna rämedas kontrastis sellega, mismoodi teie olete kommenteerinud oma abikaasa ida-ärisid, Venemaalt raha teenimist ja oma osalust selles. Mul on küsimus. Te räägite meile läänelikust poliitikast ja lääne kursist – ma saan aru, et ei kuku hästi välja, aga nüüd on kaks eeskuju ees. Kas nende eeskujude pinnalt ei ole te mõelnud, et te olete käitunud valesti pärast seda, kui Stark Logisticsi äriasjad on avalikuks tulnud? Äkki võtate eeskuju?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kui te neid kaasuseid vaatate, need on muidugi täiesti erinevad, aga ma saan aru, et te tahate kõike ühte patta panna. Maailmast te leiate väga palju näiteid, kui ministrid on tagasi astunud, ja väga palju näiteid, kui ministrid ei ole tagasi astunud. Ka Eestist leiab neid näiteid, nii et variante on erinevaid. Aga öelda, et üks on läänelik ja teine ei ole – ma ei oska seda kommenteerida. Teie arusaamad läänelikkusest on vist teistmoodi. 

Mida ma olen mõelnud ja rääkinud enne valimisi ja räägin ka praegu ja mille nimel tegutsen, on see, et kui me vaatame, meil on tegelikult selles geograafilises asukohas kaks valikut: kas olla koos läänemaailmaga või olla koos idaga ehk Venemaaga. Meil rohkem valikuid ei ole. Kui me arvame, et me saame üksi hakkama, siis tulemus on see, et Venemaa lihtsalt võtab üle. Meie valik on väga selge: olla koos läänega, olla koos NATO‑ga, olla koos liitlastega, mitte kunagi olla enam üksi, sellepärast et üksi me oleme nõrgad, üksi me oleme saagiks Venemaale. Seda peaksid kõik Eesti inimesed juba ajaloost teadma ja see kindlasti nii ei [tohi minna]. 

Meie läänelik poliitika on väga palju seotud sellega, et me investeerime julgeolekusse, riigikaitsesse rohkem kui kunagi varem: 3%, isegi üle 3% SKT‑st. Me investeerime julgeolekusse sellepärast, et see julgeolekuolukord, mis maailmas on, on erakordselt keeruline, see ei ole nii keeruline olnud iseseisvusaastate jooksul, mis alates 1991. aastast olnud on.

Väga olulised on head suhted meie lääneliitlastega – tõepoolest, seda me pidevalt ajame. Eelmisel nädalal ma olin Pariisis, kohtusin president Macroniga ja erinevate ministritega, samuti oli mul kaasas äridelegatsioon, et siia meelitada täiendavalt investeeringuid, mis on meie majandusele olulised. Seda tööd me teeme edasi, et hoida oma suhteid liitlastega ja olla ise head liitlased. Kõik teavad NATO artiklit 5, mis ütleb, et liitlased tulevad kaitsele, kui on vaja, aga on ka artikkel 3, mis ütleb, et iga liitlane peab tegema piisavalt enda kaitsmiseks. Nii et seda tööd me teeme ja läänele orienteeritud suunda me hoiame.

Aitäh! Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Kuulan ja mõtlen, et mis paralleelmaailmad meil eksisteerivad küll. Jah, Eesti valik on tõesti lihtne, kas ida või lääne poole, ja minu meelest on meile kõigile täiesti selge, et Kaja Kallase valik on olnud ida poole. On olnud raha teenimine idast koos oma abikaasaga sel ajal, kui Ukrainas käib sõda. See valik on meile kõigile näha, selge. See valik on ju teil juba tehtud. Selle taustal rääkida, kuidas te tegelikult olete valinud lääne … Võib ju rääkida, aga kui ma toon teile kaks konkreetset näidet sellest, mis on läänelik poliitkultuur, kuidas võetakse läänelikus poliitkultuuris vastutust, siis te ütlete, et see ongi kultuuri küsimus, ja olete meile siin puust ette ja punaseks teinud, et teil on teistsugune kultuur, idalik kultuur. Mul on muidugi huvitav kuulata, et käisite Macroniga kohtumas ja ministritega kohtumas. Tore, tore! Teie töö juurde kuulub igasuguste kohtumiste pidamine. Meil on ka pilte sellest, kuidas te Stark Logisticsis olete kohtunud ja šampuseklaasikesi kokku löönud Vene oligarhidega. Ma ei tea, miks te sellest ei räägi. See minu arust annab palju parema ülevaate teie valikust, kuhu suunda te orienteerunud olete.

Tagasiastumisi on olnud Eestis ikka, jah. Tagasi astus näiteks meie erakonna minister Kert Kingo, astus ministri ametist tagasi pärast seda, kui teda hakati süüdistama, et ta on valetanud. Iseenesest see ei olnud mingi vale, mis ta oli rääkinud, aga poliitiline surve oli selline, poliitiline õhustik oli selline, et ta leidis, et on õigem sellises olukorras taanduda. Kõik need näited räägivad sellest, et normaalsed inimesed saavad aru, kui nad on kahe jalaga pange astunud ja kolistanud, ja astuvad tagasi. Aga meil on Eestis peaminister, kes ei saa sellest aru, teda toetab partei, kes ei saa sellest aru, ja koalitsioonikaaslased, kes ka üritavad sellest mitte välja teha. Ja siis te räägite meile, kuidas julgeolekuolukord on nii keeruline. Ongi keeruline. Sellises olukorras peaks meil olema peaminister, kes on tõsiselt võetav. Ma küsin uuesti: kas te ei tahaks võtta läänelikust poliitilisest kultuurist eeskuju ja järgida seda?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

See, kuidas te niimoodi räigelt valetate, see on lihtsalt … Teile endale isegi ei tõuse puna palgele, kui te seda kõike teete. Ma saan aru, et siin saalis – see on Riigikogu saal, siin kaitseb teid indemniteet – te võite igasugust valet suust välja ajada, aga see on lihtsalt uskumatu. Mingi häbi peaks olema. 

Kui teile ei meeldi mina – ma tean, et ei meeldi, ei ole kunagi meeldinud – ja te ei toeta mind peaministrina, on teil põhiseadusest tulenevalt võimalus mind umbusaldada. Kasutage seda energiat kõikide Riigikogu liikmete veenmiseks ja esitage umbusaldusavaldus, paneme selle hääletusele ja vaatame, kas Riigikogu enamus toetab seda või ei toeta. Te lihtsalt ajate suust vahtu välja ja ei tee neid samme, mis on teie käes. Te tahate mind viia niikaugele, et ma astuksin tagasi asjade eest, mida ma ei ole teinud. Te tahate mind, ma ei tea, viia selleni, aga see ei ole põhiseaduspärane. Põhiseaduses on ette nähtud tööriist ja see tööriist on umbusaldusavaldus. Saage kokku 21 allkirja kõigepealt sellele umbusaldusavaldusele, andke see sisse, tulen, vastan teie küsimustele. Saate pidada kõnesid, saame hääletada ja Riigikogu saab anda sellele hinnangu. Sellist tööriista, et [survestada] kedagi tagasi astuma, põhiseaduses ei ole. Nii et palun lähtuge meie põhiseadusest. Kui ei meeldi, tehke umbusaldusavaldus, tulen, vastan küsimustele.

Ja järgnevalt üks lisaküsimus. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Te eile võtsite hurjutada siin saalis 2035. aastaga seotud arutelu alguses parlamenti ja parlamendi töökultuuri. Eile küsisin teilt, siis te järsku taandusite, küsin veel kord. Teie olete ennast presenteerinud siin Riigikogu eetikakoodeksi koostajana ja moraalimajakana. Kuidas te suhtute sellesse, et märkimisväärne hulk koalitsioonisaadikuid oli riigieelarve menetlemise ajal eelmisel kolmapäeval siin saalis joobetunnustega? Kuidas te sellele vaatate? Miks te sellest ei soovinud eile rääkida, aga muul moel parlamenti hurjutada võtsite küll? Sooviks selget seisukohta, kas see on aktsepteeritav, et ühte riigi tähtsaimat dokumenti menetletakse sellises seisundis. Ma saan aru, et see eelarve on halb ja võib-olla ongi nii, et ka koalitsioonisaadikutel on kaine peaga raske selle poolt hääletada, aga ma tahaks teie hinnangut saada sellele asjale.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Eile siin Riigikogu ees ma meenutasin heldimusega 12. maid 2021. aastal, kui ma tulin siia kaitsma strateegiat "Eesti 2035". Tegelikult oli siis väga sisuline arutelu, väga sisulised küsimused, väga sisulised ettepanekud ja hääletus, kus tõesti teie fraktsioon erinevalt kõikidest teistest fraktsioonidest seda pikaajalist strateegiat ei toetanud. Ma meenutasin seda aega heldimusega just sellepärast, et see oli sisuline arutelu tol ajal, mida praeguse kohta öelda ei saa.

Mina ei ole siin Riigikogus kogu aeg kohal, ma ei tea, mis siin toimub, ja ei ole minu asi öelda Riigikogule, kuidas peab seda tööd tegema, aga ma saan tõesti meenutada hea sõnaga seda aega, kui tööd tehti siin rõõmuga ja sisuliselt. Tõepoolest, mina olen Riigikogu liikme hea tava autor – vähemalt on midagi, mis minust kindlasti maha jääb –, see tekst on minu koostatud ja kõikidega läbi räägitud. Tol ajal, 2011. [aastal] olid mured sellised, ma mäletan, et häiris see, et inimesed räägivad omavahel, kui ettekandja peab kõnet, ja justkui ei kuula. Tänaseks on jõutud selleni, et siin lõhutakse mööblit. (Hääled saalis.) See on see vahe, mis on vahepeal toimunud, ja mulle lihtsalt tundub, et Riigikogu peaks ikkagi eelkõige iseendaga tegelema, kuidas te oma tööd korraldate ja kuidas seda korda siin peate.

Aitäh! Lõpetan esimese küsimuse käsitlemise. Head kolleegid, ma saan aru, et te tahate esitada ridamisi protseduurilisi küsimusi, aga selle võrra te võtate võimaluse teistelt küsijatelt küsida sisuküsimusi. Aga võtame need protseduurilised küsimused. Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Te olete üks koalitsiooni esindajatest, olete öelnud, et te võtate eesmärgiks Riigikogu ja üldise poliitilise töökultuuri parandamise. Hetkel meil on siin isik, Kaja Kallas, kes valetas enne valimisi kogu Eesti rahvale, öeldes siinsamas saalis, et maksud ei tõuse. Nüüd seesama isik paneb valele ehitatud silte mingile erakonnale ja meie erakonna esindajatele, samal ajal lihtsalt patoloogiliselt jätkates valetamist. Ma sooviksin ikkagi selgust saada, milline see uus poliitiline kultuur on. Kas see ongi lihtsalt julmalt paduvaletamine või see kultuur on traditsioonilises mõttes, et võiks nagu korrektseks ja viisakaks jääda?

Aitäh! Kert Kingo, ma ei saa kahjuks lugeda seda küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta, ta ei ole seda lihtsalt. See küsimus on hinnanguline. Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, mul on küsimus istungi läbiviimise kohta. Kaja Kallas enne ütles, et meil on põhiseadus, mille järgi tuleks meil tema vastu umbusaldust avaldada, ja natuke aega hiljem ütles, et tema ei ütle Riigikogule, mida teha, ehkki ta just käskis endale Riigikogus umbusaldus teha. Aga mina ei küsinud põhiseaduse kohta, mina küsisin poliitilise kultuuri kohta. Tegelikult Siim Pohlak ka küsis poliitilise kultuuri kohta. Selle kohta ta ei vastanud midagi. Kas ma saan veel ühe küsimuse küsida, palun?

Kahjuks meie reeglid seda ette ei näe. Vastus protseduuri kohta on väga lihtne, et meil on üks täpsustav küsimus ja üks lisaküsimus. Te saate järgmiste küsimuste puhul neid täpsustavaid ja lisaküsimusi küsida. Siim Pohlak, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Head kolleegid, kuna meil on 11 küsimust, siis see on viimane protseduuriline küsimus. (Sumin saalis.) Me ei jõua rohkem neid võtta lihtsalt põhjusel, et siin on järjest inimesed ootamas kuni Jaak Aabini välja, kes on ka saalis. Ma ei saa lihtsalt teiega seda vestlust siin lõputult pidada.

Siim Pohlak, palun küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Jah, küsin protseduuri kohta. Siin infotunni ajal saalis väidetakse, et Riigikogus lõhutakse mööblit. Kuigi peaminister enne kommenteeris, et joomise kohta tema ei tea midagi, kuna tema siin ei viibinud, küll aga ta teab kindlalt, et siin lõhutakse mööblit. Kas teil, lugupeetud juhataja, on ka mingi protseduur – kas saame kutsuda majandusosakonnast kellegi –, et me võiksime selle välja selgitada ja teha siin kohe infotunni raames asi selgeks? Kuna see puudutab seda saali, siis võib-olla peaks protseduuriliste küsimuste käigus selgeks saama, kas siin on lõhutud mööblit, kas on toimunud mingeid protseduure saalis, mille käigus mööblit lõhutakse? See oleks vaja selgeks saada, kui sihukesed väited on. Kas teie näiteks teate isiklikult, et siin on mööblit lõhutud?

Aitäh! Juhul, kui istungisaalis mööblit lõhutakse, istungi juhataja kindlasti sellele reageerib. Aitäh! Ma rohkem protseduurilisi küsimusi ei võta. 

Läheme teise küsimuse juurde. See on Tanel Kiige küsimus peaminister Kaja Kallasele ja teema on Eesti riigi maine ja välispoliitika. Palun, Tanel Kiik!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Jätkan tegelikult paljuski samal teemal ja loodame, et diskussioon osutub viljakaks. Minu mure on järgmine. Väga mitmed arvamusliidrid, ajakirjanikud, Vabariigi President, sealhulgas ka endisi peaministreid on siiski seisukohal, et teiega seotud idavedude skandaal on Eesti riigi mainet kahjustanud ja on meie välispoliitilist tõsiseltvõetavust vähendanud. Erinevate sõnavõttudega, erineval kujul on seda kriitikat tulnud tegelikult päris palju. Minu küsimus teile on kaheosaline. Esiteks, kas te olete samuti seda meelt, et mainekahju Eesti Vabariigile on sündinud, hoolimata teie jõupingutustest seda minimeerida? Ja teiseks, kui te mõtlete nüüd Eesti välispoliitilise võimekuse, usaldusväärsuse, usutavuse peale, siis kas teiega seotud konkreetne skandaal – mille puhul kahjuks siiamaani Riigikogu uurimiskomisjoni ei oldud valmis moodustama, et selgusele jõuda – teie hinnangul on Eesti riigi välispoliitika võimekust vähendanud? Kui te mõlemale küsimusele vastate eitavalt ja leiate, et mainekahju pole sündinud ja välispoliitiline usutavus on sama hea kui enne, siis millega te põhjendate seda, et just väga mitmed arvamusliidrid – mitte ainult opositsioonisaadikud, vaid ka paljud ühiskonnategelased ja riigi juhid – on tegelikult olnud teist meelt ehk on nii seda mainekahju kui ka välispoliitilise tõsiseltvõetavuse vähendamist välja toonud?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Eile sain just järjekordse teate, et olen saanud ühe suure auhinna, mis tehakse teatavaks mõne aja pärast. Minu küsimus oli täpselt see, et millal see žürii kokku tuli ja kas nad ei tea, et Eesti ajakirjanduses kirjutatakse, et minu maine absoluutselt ei ole sellistes kõrgustes. Tuleb välja, et nad otsustasid [auhinna andmise] alles septembris ja nemad, vastupidi, ei näe minu maine puhul mingit probleemi. Ja neid auhindu tuleb erinevatest riikidest järjest.

Ma ei tea, millele tuginevad need konkreetsed inimesed, ma võin tugineda konkreetselt faktidele. Mul ei ole olnud kogu peaministriaja jooksul nii tihedat välissuhtluse sügist, kui mul on praegu. Puudusin ka infotunnist eelmisel nädalal, sellepärast et ma olin Prantsusmaal. Muu hulgas anti mulle seal üks kõrge auhind selle töö eest, mida ma teen. Kohtusin president Macroniga, sõime pikalt lõunat, rääkisime [mitmetest] teemadest. Olid kohtumised erinevate Prantsuse valitsuse ministritega. Olen käinud Soomes. Olin visiidil Kreekas – tõesti, esimene ametlik Eesti Vabariigi peaministri visiit umbes 20 aasta jooksul. Ja jällegi, Kreekas anti mulle väga oluline rahvusvaheline auhind selle töö eest, mida ma teen. Neid visiite tuleb siin veel sellel nädalal. Homme-ülehomme olen Euroopa Ülemkogul.

Igal pool on, vastupidi, väga toetavad sõnumid. Ajakirjanduse huvi minu töö vastu või minu vastu ei ole kuidagi vähenenud. Üle-eelmine nädal kohtusin 30 Saksa ajakirjanikuga. JEF‑i ehk Joint Expeditionary Force'i raames kohtusin Soome ja Rootsi ajakirjanikega, keda oli seal ka kümneid, kellele andsin vastuseid ja intervjuusid. Kreekas andsin Kreeka juhtivatele väljaannetele intervjuud. Selliseid intervjuusid ja kohtumisi on veel väga palju, kas või Financial Times, Washington Post, Wall Street Journal, L'Express, Radio France Internationale. Selles mõttes neid kohtumisi on väga palju ja seda tööd hinnatakse. Kui me vaatame puhtalt numbreid, ka näiteks kajastuste arvu Eesti kohta kogu selle aja jooksul, kui ma olen olnud peaminister, versus varasemalt Eesti kohta, siis esiteks …

Teie aeg!

… on neid kordades rohkem ja teiseks on need kajastused valdavalt positiivsed.

Aitäh! Nii, ja üks lisaküsimus. Vadim Belobrovtsev, palun! Jah, Vadim Belobrovtsev kõigepealt, siis Tanel Kiik. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Taneli küsimus on teemal "Eesti riigi maine ja välispoliitika" ja mina arvan, et minu küsimus puudutab kindlasti Eesti riigi mainet ja võib-olla rohkem sisepoliitikat. Nimelt tahan ma küsida Kopli päästekomando kohta. Mul on see küsimus tegelikult tänase infotunni päevakorras täiesti olemas, aga kuna teist nädalat järjest on see pandud kümnendale kohale ja praktika näitab, et selleni tavaliselt me lihtsalt ei jõua kahe tunni jooksul, siis on mul selline küsimus. Vaatamata sellele, et on väga suur vastuseis siseministri otsusele panna järgmisest aastast Kopli päästekomando kinni – juba on toimunud pikett Riigikogu ees, inimesed on kirjutanud artikleid, pöördumisi ja nii edasi ja nii edasi –, siseminister jätkab minu meelest natuke ebaadekvaatselt oma liiniga ja konkreetselt ütleb, et Kopli päästekomando pannakse kinni kõigest hoolimata. Hiljuti võttis asja ette Tallinna Linnavalitsus eesotsas linnapea Mihhail Kõlvartiga, kes tegi siseministrile ettepaneku kohtuda, arutada seda asja ja on väljendanud Tallinna linna valmisolekut osaleda selles protsessis, muuseas ka rahaliselt, juhul kui riik ei suuda leida 757 000 [eurot] selleks, et Kopli päästekomando saaks jätkata. Kahjuks siseminister ütles, et tema kohtuda ei kavatse ja Kopli päästekomando pannakse ikkagi kinni. Kas teie arvates on selline siseministri käitumine adekvaatne ja mida te teeksite ise tema asemel?

Aitäh, hea kolleeg! Väike palve, et jääme siiski ettenähtud küsimuste raamesse, aga kui proua peaminister soovib sellele küsimusele vastata, siis palun!

Jaa, aitäh! Kõigepealt, otsused, kuidas või mille arvel Siseministeerium kokku hoiab, on puhtalt Siseministeeriumi ja Päästeameti pädevuses. Seda, mis puudutab päästekomandosid, valitsus ei otsusta. Ja tõepoolest, kui vaadata neid numbreid, mis Päästeamet on esitanud – Päästeamet analüüsis viit vähima kahjuga komandot –, siis [selgub, et neist] on Kopli tegelikult kõige suurema väljakutsete arvuga. Väiksemad on Narva, Tõstamaa, Värska ja Nõva. Seda, millest lähtuvalt on tehtud see otsus, et just Kopli läheb kinni, peab küsima siseministri käest. Päästeameti eelarve üle otsustavad siseminister ja Päästeameti peadirektor.

Mis on võib-olla oluline teada, on see, et Päästeameti investeeringud kasvavad 85%. Investeeringud kasvavad 85% ehk 14 miljonilt 26 miljonile ja kogu Siseministeeriumi valitsemisala investeeringute maht 2024. aastal tõuseb 67%. Nii et raha justkui on. Küsimus on, millele see raha siis ikkagi kulutatakse ja kas need otsused on tehtud. Minul ei ole põhjust kahelda Siseministeeriumi ja Päästeameti otsustes. Ma usun, et nemad suudavad argumenteeritult teile põhjendada, miks sellise väljakutsete arvu puhul otsustatakse just Kopli [komando], mis on nendest viiest kõige suurema väljakutsete arvuga, sulgeda. Kindlasti on neil põhjalikud argumendid selle jaoks ja nad saavad seda otsust igatpidi põhjendada. Seda peab neilt täpsemalt küsima. Aga Siseministeerium tervikuna on saanud raha juurde ja seda kasutatakse erinevateks asjadeks. Ma vaatan siin investeeringute eelarvest – me räägime puhtalt investeeringutest –, et päästesõidukeid soetatakse 18,8 miljoni euro suuruse summa eest. Investeeringute kulud niisiis Päästeametil kasvavad 85%. Aga jah, täpsemalt nende otsuste põhjendusi peaksid selgitama eelkõige siseminister ja Päästeameti peadirektor.

Aitäh! Täpsustav küsimus, Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Teie sõnavõtust, mis suutis vaevu mahtuda ajaraamidesse või päriselt ei suutnudki, saan ma aru, et kõik on kõige paremas korras ja auhindu tuleb vasakult ja paremalt ja tunnustus tuleb, mille üle saab olla ainult hea meel. Aga ma küsin nii. Eesti on olnud üks tugevamaid Ukraina toetajaid ja ma arvan, et see on hästi õige, seda joont oleme hoidnud erinevates valitsustes – nii selles valitsuses, kus meil oli võimalus koos töötada, kui ka valitsuses Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega, mida te juhtisite, ja ka praeguses valitsuses Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatidega. See ei ole, ma arvan, pelgalt subjektiivne hoiak või tunnetus, vaid see on ka päris objektiivne olnud, et Eesti roll on olnud suur just nimelt rahvusvahelisel areenil, et kõik liikmesriigid nii NATO‑s kui ka Euroopa Liidus võtaksid tõsiselt seda Venemaa verist sõda ja saaksid aru, et meil tuleb Ukrainat võiduni toetada. Seda joont ja liini ma jätkuvalt pean ainuõigeks.

Aga selles olukorras on paljud inimesed küsinud – ja pean tunnistama, et ma ei ole suutnud neile vastata Riigikogu liikmena –, et olukorras, kus Eesti on olnud väga aktiivne eestkõneleja ja väga mitmed Eesti tipp-poliitikud on Ukrainat külastanud, ka on Ukraina rahvasaadikuid ja teisi delegatsioone Eestis käinud, aga millegipärast ei ole siiamaani Eestit külastanud Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, kes on teinud küll mitmeid visiite teistesse riikidesse, sealhulgas meie lähiümbrusesse, kui me räägime kas või Soomest. Kas te oskate äkki vastata sellele küsimusele, et kui Eesti mainega on kõik väga hästi, välispoliitiliste suhetega on kõik väga hästi, siis mis põhjusel ei ole näha ja tunda just nimelt Ukraina kõrgemate riigijuhtide huvi ja valmisolekut Eestisse visiidile tulla?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, mul oli võimalus 2014. aastal olla Euroopa Parlamendis, kui Venemaa annekteeris Krimmi, ja ma nägin, kui kiiresti tegelikult Euroopa ühtsus murenes ja kõik ütlesid, et olgu, et las see nüüd jääb ja läheme oma eluga edasi. Nüüd ei ole seda juhtunud, sellepärast et me oleme sellel suunal teinud väga-väga palju tööd. Kõik Euroopa riigid on pannud oma toe Ukraina taha väga kõrgel poliitilisel tasemel, mis tähendab seda, et sealt ära tagurdada ei ole võimalik. Ka praegu, kui on hoopis uued mured ja uued konfliktid, öeldakse igal pool, et Ukraina toetamist me peame jätkama.

Nüüd, kõik need meie liitlased on demokraatiad ja demokraatiates on erinevad mured, mis tulevad, kodused mured, millega kõik tegelevad. Selle tähelepanu hoidmine on muidugi järjest raskem ja selle toe hoidmine on samamoodi järjest raskem, kuid seda pingutust me peame tegema ja Eesti on selles olnud eestvedaja. Mis puudutab Ukraina kõrgete riigijuhtide visiiti, siis vaadake, president Zelenskõi peab eelkõige käima nendes kohtades, kus on vaja veenda inimesi Ukrainat toetama. Eestis seda teha ei ole vaja, sest Eesti inimeste toetus Ukrainale on väga-väga tugev. Me oleme ka Ukraina põgenikke võtnud vastu üle 3% oma rahvastikust. Ja seetõttu president Zelenskõi energia peaks kuluma eelkõige nendele riikidele, kelle toega on vaja tegeleda. Küll aga on olnud meil suhtlust Ukraina peaministriga, et tema visiiti siia korraldada, aga see tõesti hetkel on olnud keeruline. Peaminister on kinnitanud, et ta tahab igal juhul tulla, aga praegu otsime neid aegu, sest nagu ma ütlesin, mul on erakordselt tihe välissuhtluse sügis, see tähendab, et ma olen ise Eestist päris palju ära sellel sügisel ja seetõttu neid auke leida on olnud keeruline.

Aga tõepoolest, ma usun, et kui see sõda on läbi, küll siis Ukraina president tuleb ka Eesti rahvast tänama. Praegu on tema mure eelkõige selles, et saaks sõja lõpetatud, et saaks Venemaale piisavalt survet avaldatud, et Venemaa oleks isolatsioonis. Ja tema häält kuulatakse. See toetus just suurematest riikidest tema taga ja Ukraina taga üldiselt ka on, et nad saaksid selle sõja võita.

Aitäh! Lõpetan meie teise küsimuse käsitlemise. 

Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsija on Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema liikuvusreform ja tegelikkus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Minu küsimus on täiesti maine ja puudutab ühistranspordikaost ja automaksu. Näiteks, Eesti südames tiheda liiklusega maanteede ristis Imaveres elavad inimesed ei saa ühistranspordiga peaaegu kuhugi. Tallinna–Tartu bussid sõidavad peatumata läbi ja Viljandi suunas liikuvad bussid Paide–Türi kaudu Imaverest mööda. Sama probleem puudutab Põltsamaad ja teisi keskusi. Mõnest asulast pääseb maakonnakeskustesse korra või kaks ööpäevas, mitte rohkem. Ka Paide inimestel on tõsiseid probleeme ühistranspordi liikumisega, sest Tallinna–Tartu bussid ei peatu Mäo bussiterminalis, vaid sõidavad lihtsalt sealt mööda. Samas toimub Keila–Tallinna vahelisel [raudteel] – [rongiliiklust] doteerib riik – üle 40 väljumise ööpäevas mõlemas suunas. Lisaks dubleeriv doteeritud bussitransport. Nii kiivas on meie ühistranspordi korraldus täna. Kogu liinivõrk on tasakaalust väljas. Rongide ja busside saabumise ja väljumise ajad ei moodusta sobivat tervikut, näiteks esimene rong Viljandisse jõuab kella 10‑ks, sellega ei jõua ei tööle ega kooli, ja nii edasi, neid näiteid võib tuua küll ja küll. Kujunenud olukorras "premeerib" või karistab valitsus inimesi automaksuga, mis kokku kuivanud ühistranspordivõrgu tingimustes ja üldises maksutõusu hulluses kahjustab kõige rohkem Tallinnast kaugemal [elavaid] hajaasustusega piirkondade elanikke ja lastega peresid, kelle liikumisvõimalused on kasinad ja kulukad. 

Ja minu küsimus on: kas te tahate Eesti rahvast väljaspool Tallinna teha jalakäijad, nii nagu Kristjan Jaak Peterson kakssada aastat tagasi seda harrastas? Kas te tõesti arvate, et kujunenud olukorras on õiglane, mõistlik ja põhjendatud automaksu kehtestamine Eesti inimestele ja et see olukorra lahendab?

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Ma olen selles mõttes teiega nõus, et ühistranspordi korraldusega on asjad väga halvasti. Kui me vaatame, kus need asjad halvasti läksid, siis üks suur vale otsus, mis on tehtud, on tasuta ühistranspordi kehtestamine, mis tegelikult suretas välja kommertsliinid. Ja minu teada, kui ma õigesti mäletan, oli Isamaa selle otsuse juures ja selle otsuse ajal valitsuses. Aga mis olnud, see olnud. Praegu peame vaatama, kuidas siit edasi [minna].

Kõik see kriitika, mis te ütlete ühistranspordi korralduse kohta, et [kuidas] ühe piletiga saada punktist A punkti B, kui sa pead kasutama erinevaid [transpordiliike], näiteks bussi ja rongi … Selle kõigega tegeleb praegu regionaalminister, et see süsteem oleks nii, et inimesed saaksid sealt, kust neil on vaja, sinna, kuhu neil on vaja, nendel aegadel, kui neil on vaja, et nad saaksid seda võimalikult lihtsalt ja et tõesti ei vaadataks ainult ühte liini, näiteks rongi – aga rongile veab buss väiksematest kohtadest ette –, ja need [väljumisajad] jookseksid niimoodi, et [inimene] saaks selle rongi peale jõuda. Selle kõigega tegeleb regionaalministeerium, kes on saanud teisest ministeeriumist juurde hulgaliselt inimesi, kes ainult selle peale aega kulutavad. 

Ka see kriitika on teil õige, mis puudutab peatuskohti. Tõesti on nii, et kommertsliini vedajat ei saa me kohustada peatust tegema. Aga nende suurte kohtade puhul on probleem eelkõige selles, et pole seda peatuskohta. Isegi kommertsliini vedaja võiks seal peatuse teha, kui see peatuskoht seal oleks. Ja selle tõttu on plaan rajada need peatuskohad riigi poolt kiirteede liikumistrasside äärde just selle jaoks, et kommertsliini vedajal [oleks võimalik seal peatuda]. Need näited te tõite väga hästi: Paide – Eestimaa süda, Mäo ristmik, buss sõidab sealt mööda, aga tegelikult võiks ju need inimesed, kes tulevad näiteks Paidest, sealt peale võtta. Või Imavere – täpselt samamoodi. Nii et sellega samuti regionaalministeerium tegeleb. 

Mis veel? Kuivõrd kaob ära tasuta ühistransport sellisel kujul – ta jääb jah alles puudega inimestele, pensionäridele –, siis on võimalik tegelikult ka kommertsliinidel hakata osutama teenust. Ka need näited, mis te toote välja, et ühelt poolt on doteeritud bussiliinid, teiselt poolt on rongiliinid – selle süsteemi peab saama paremini toimima. Ja mul on hea meel teile öelda, et töö käib praegu raginaga [selle nimel], et seda pilti kokku saada ja inimeste muresid selles osas lahendada.

Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma loodan, et te annate mulle mõne sekundi rohkem kui kaks minutit, sellepärast et näete, lugupeetud peaminister kommenteeris minu küsimust ehk jätkas minu küsimust, aga ei vastanud ühegi lausega sellele, mis puudutas automaksu kehtestamist kujunenud olukorras. Ta isegi ei puudutanud seda. Aga nüüd ma lähen oma täpsustava küsimuse juurde. 

Praegune Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 valitsus on otsustanud lõpetada tasuta ühistranspordi. Bussifirmade raske seisu tõttu pole liinivõrku võimalik praegu kiiresti suurendada ega muuta. Pole busse, pole juhte. Nõudepõhist eksperimenti ei laiendata, sest selleks pole raha riigil ega reisijatel. Piletisüsteemid, järelevalve, kokkulepped vedajatega ja pikaajaliste lepingute muutmine on ette valmistamata ja läbi rääkimata. Ühistranspordikeskused ei tea, kuidas hakkab toimuma piletitulu arvestus ning kes ja milleks laekuvat raha kasutada saab, ja nii edasi. Vastutajat pole ja küsida pole ka kelleltki, sest uues valitsuses ei vastuta bussitranspordi korraldamise eest enam Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium, mis on muudetud Kliimaministeeriumiks, vaid hoopis Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium, kellele see on uus kohustus. Üks enam ei tegele ja teine veel ei tegele. Valitseb segadus ja kaos.

Selles olukorras räägib Vabariigi Valitsus, räägib regionaalminister mingisugusest muinasjutulisest liikuvusreformist, mida kavatsetakse ellu viia. Ja teie siin saalis olete öelnud, et sellekohased ettepanekud tulevad järgmise aasta veebruaris, aga muudatused viiakse ellu juba järgmise aasta 1. jaanuarist. Need on ette valmistamata. See on ääretult kilplaslik lähenemine. Kas teile tundub mõistlik teha enne põhimõttelised muudatused, minna üle tasulisele transpordile kõiki neid ettevalmistusi tegemata ja siis järgmine aasta saada liikuvusreformi kohta analüüsid ja ettepanekud? Mulle tundub see väga ebamõistliku ja kilplasliku lähenemisena.

Kaja Kallas, palun!

Kõik see segadus, millest te räägite, on tulnud kaasa tasuta ühistranspordiga, ja ma loodan, et te tunnete ka oma vastutust selle kehtestamise eest. Kadusid ära kommertsliinid, sest ei olnud võimalik konkureerida nende liinidega, kus piletitasu ei olnud. Aga tasuta ühistransport ei lahendanud mitte kellegi probleemi, mis oli liikuvusega seotud, ehk sedasama probleemi, et inimesed saaksid punktist A punkti B sellel ajal, kui neil on vaja. Kõige sellega tuleb tegeleda.

Nüüd, liikuvusreform tuleb varem, kui jõustub automaks. Liikuvusreform on plaanitud 2024. aastal jõustuma, sellega töötatakse. Selle jaoks on regionaalministeeriumile eraldatud raha juurde, et nad saaksid liikuvusreformi teha. Automaksu arutelud alles käivad ja automaksu kehtestamine on plaanis alles 2025. aastast – selleks ajaks peaks ühistranspordi korraldus olema juba palju parem. Veel on selle liikuvusreformi juures oluline, et on ka nõudepõhise transpordi kontseptsioon, mille mõte on just see, et ette vedada suurtele liinidele ja jällegi võimaldada inimestel ühistransporti võimalikult hästi kasutada. Neid samme on regionaalministeeriumil tegelikult ette näidata veel ja veel.

Üks suur mõte on ka see, et ühe piletiga saaks kuni lõpuni sõita. See tähendab, et [ei tule] osta eraldi bussipilet ja rongipilet, vaid et saaks [kasutada ühte piletit] kogu [reisi] vältel. Kindlasti peab vaatama ka kohti, kus [lisaks doteeritud] liinidele osutavad teenust kommertsvedajad. Minu arvates ei ole õige, et doteeritud liinid konkureerivad kommertsliinidega. Peab vaatama ka, et hindade vahe oleks selline, et igal juhul meil neid liine juurde tuleks. Selle [teemaga] töötatakse. Minu mäletamist mööda [võeti] regionaalministeeriumisse juurde konkreetselt 12 inimest, kes ainult liikuvusreformiga tegelevad. See ei vasta tõele, et neid inimesi ei ole, ja minu meelest on ka loogiline, et just regionaalministeerium on see, kes peaks kõiki Eestimaa punkte ühendama …

Teie aeg!

… ja seal selle liikuvusreformiga tegeletakse.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma võib-olla lähen oma küsimuse või osundusega liiga täpseks, aga andke mulle andeks. Põhimõtteliselt Pärnumaal Põhja-Pärnumaa vallas inimesed ütlevad, et selle liikuvusega kahjuks on nõnda, et autoga varsti enam ei saa, sest see ei ole jõukohane, ühistransport ei sobi liikumiseks lihtsalt oma graafiku tõttu ja jalgsi ei julge. See viimane osa – jalgsi või jalgrattaga – on ju üks lahutamatu osa meie liikuvuse eesmärkidest. Aga Põhja-Pärnumaa vald on tegelikult muutunud teatud piirkonnas ehitustandriks. See on väga suur probleem, sest suured veoautod veavad juba kuid väga mastaapselt näiteks Tootsi tuulepargi ehituseks materjali erinevatest maardlatest. Juba on väga palju nendel maanteelõikudel olnud liiklusõnnetusi, kus lihtsalt needsamad veoautod sõidavad liiga suure kiiruse tõttu kraavi ka väga käidavates kohtades, näiteks ühe kaubandusketi [poe] ees kurvis teelt välja sõites. Omavalitsus küll pingutab, paneb sinna üles liiklusmärke, et piirkiirust alla tuua 30 kilomeetri peale, aga uuringud näitavad, et jätkuvalt sõidetakse keskmise kiirusega 60 kilomeetrit tunnis. Need on tegelikult päris suured probleemid, sinnamaani välja, et Pärnu-Jaagupi kooli kõrvalt peavad lapsed bussijaamast saama üle tee sellel liiklustandril.

Minu küsimus ja ettepanek on kogu selle liikuvuse kontekstis, et äkki peaks riik ettevaatavalt hakkama kasutama meetmeid. Meil on väga palju objekte tulemas ehitusse, on need tuulepargid, on see Rail Baltic. Meil on vaja maardlaid ja meil on vaja tegelikult seda toorainet liigutada punktist A punkti B. Äkki siis tegelevad meie vastavad ametkonnad ka rohkem sellega, et hoida ära võimalikke tragöödiaid ja liiklusõnnetusi?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Jaa, teie küsimusest tuleb ka välja, et liikuvusreformiga peab tegelema, ja sellega peab edasi minema just sellepärast, et inimestel oleks igal pool Eestimaal võimalikult mugav liikuda. Mis puudutab tuulepargi ehitust, siis tuulepargiga on ju nii, et kuna me oleme vastu võtnud seaduse, mis annab kohalikule omavalitsusele selle nii-öelda taluvustasu, siis see on ka võimalus investeerida kohalikesse teedesse, kui see vajadus peaks olema. Eks kohalikud teed on kohaliku omavalitsuse pädevus ja teedesse investeerida kindlasti tuleb, selleks et [liiklust] ohutumaks muuta. Kindlasti on küsimus ka selles, et kõik peaksid piirkiirusest kinni. See on see, mis muudab tegelikult teed ohutumaks, et inimesed ei sõidaks kiiremini, kui see nendes kohtades lubatud on.

Vajadus investeerida teedesse toob minu meelest hästi välja selle, et meil on vaja koguda täiendavat maksutulu selle jaoks, et neid investeeringuid teha. Seesama automaks näiteks, osa sellest läheb ju kindlasti ka teede investeeringuteks, mida vastavalt on erinevates kohtades vaja teha. Paraku see nii on, et meil ei ole kuskilt seina seest võimalik seda raha võtta, vaid raha tuleb maksumaksja käest. Need vajadused [investeerida] on erinevates piirkondades tõesti suured – teedesse, taristusse, kas või koolidesse, lasteaedadesse, õpetajate palkadesse –, mis kõik tulevad kokkuvõttes maksumaksja rahast. Aga jah, liikuvusreformiga tuleb kindlasti edasi minna, et neid murekohti lahendada.

Aitäh! Lõpetame meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane neljas küsimus on Riigikogu liikme Evelin Poolametsa küsimus peaminister Kaja Kallasele ja teema on rahvusvahelised suhted. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Postimehe 20. oktoobri juhtkirjas on välja toodud, et idavedude skandaal on pärssinud peaministri välissuhtlust. Näiteks käis peaminister oktoobri alguses Hispaanias Euroopa poliitilise ühenduse ja Euroopa Liidu Ülemkogu mitteametlikul kohtumisel. Sellel kohtumisel osales ka Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, kellel õnnestus pidada mitmeid kahepoolseid kohtumisi Euroopa liidritega. Pole kuulda olnud, et Kaja Kallasel oleks õnnestunud pidada teisi kahepoolseid kohtumisi peale kohtumise Kosovo presidendi Vjosa Osmaniga. See ei ole väga tavapärane olukord Kaja Kallasele, kellega on varasemalt rahvusvahelistel tippkohtumistel soovinud kahepoolselt kohtuda isegi USA president Joe Biden. On põhjust märgata, et ka Eestis resideerivat diplomaatilist korpust on vallanud Kaja Kallase suhtes mõningane spliin. Lisaks pole Läti uus peaminister senini Eestisse jõudnud, ehkki tema valimisest on möödas juba kuu aega. Kuidas kommenteerite, et rahvusvahelises suhtluses on pärast idavedude skandaali hakatud teid vältima?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Teate, see on küll väga kummaline jutt, et on hakatud mind vältima. Ma ei tea, vaadake pilte nendelt kohtumistelt. Ma olen ümbritsetud maailma liidritest, kes kõik tahavad minuga juttu vesta. Kas või seesama president Zelenskõi, ma istusin temaga lõunasöögilauas kõrvuti, sellest on pildid isegi, vaadake sotsiaalmeediat. Ma ei tea, miks Postimees tahab seda asja niimoodi esitada, justkui meil oleks väga halvasti, aga meil tõesti seda suhtlust on väga palju.

Mis puudutab Euroopa poliitilise ühenduse kohtumist, siis seal kõrval on väga palju selliseid nii-öelda nööbikohtumisi. Sellest on pilte väga palju, kellega ma kõigiga seal rääkisin. See ei tähenda seda, et istutaks ühe laua taha maha. Mis on veel vahe, et te mõistaksite: Euroopa tasandil, Euroopa Liidus me kohtume peaministritega iga paari kuu tagant. Eelmisel nädalal kohtusime seoses Iisraeli ja Palestiina küsimusega. Homme-ülehomme toimub ülemkogu, kus kõik peaministrid on jälle koos, kus me räägime omavahel nii laua taga kui ka üks ühele nende kohtumiste kõrval. Seetõttu ei peeta kahepoolseid kohtumisi sellistel kohtumistel, riikidega, kellega me niikuinii kogu aeg kohtume.

Mis on veel tegelikult, olgu see Euroopa poliitilise ühenduse kohtumine või olgu see ÜRO kliimakonverents, kus on palju riigijuhte koos, siis üks asi, mida ma näen, on see, et teised riigid kadestavad, et meil on selline oma Euroopa meeskond. Kuna me kohtume nii tihti, me tunneme üksteist, meil on oma WhatsAppi grupid, meil on oma naljad, meil on oma suhtlus, siis tegelikult muud maailma liidrid on sellepärast kadedad, sest kellelgi teisel ei ole nii tihedat suhtlust, kui meil on. Isegi sellistel kogunemistel nende liidritega, kellega me igapäevaselt suhtleme, me saame nii-öelda ühes nurgas kokku ja oleme seal koos ja teeme nalja ja arutame olulisi küsimusi, seepärast, et me tunneme üksteist isiklikult. Nii et mingit põhjust mureks ei ole. Ja veel kord, ma ei tea … Ma tean küll, miks teie tahate seda pilti maalida, aga ma ei tea, miks seda tahab täiesti mittefaktidele tuginedes maalida Eesti ajakirjandus.

Aitäh! Evelin Poolamets, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Te rääkisite eelnevalt, et olete kohtunud kümnete ajakirjanikega Kreekast, Rootsist ja nii edasi. Kui palju nendel kohtumistel küsitakse teie abikaasaga seonduva Venemaa-skandaali kohta?

Väga hea, et te seda küsite! Mitte kordagi ei ole küsitud selle kohta, sellepärast et see ei ole teema väljaspool [Eestit]. Tõesti oli mul BBC "HARDtalk", kus seda küsiti, aga kogu intervjuust, mis kestis 20 minutit, oli vist 3–5 minutit selle kohta. Aga mul on intervjuud olnud Financial Timesile, Washington Postile, Wall Street Journalile, L’Expressile, Prantsusmaa raadiole, Kreeka tippväljaannetele, Soome erinevatele väljaannetele – neid oli seal JEF‑il vähemalt kümme –, kellele ma andsin pressikonverentsi, lisaks Rootsi väljaanded. Mitte keegi ei küsi, sellepärast et see ei ole teema väljaspool Eestit.

Aitäh! Rohkem küsimusi selle [teema] raames ei ole. Me lõpetame neljanda küsimuse käsitlemise.

Tänane viies küsimus on rahandusminister Mart Võrklaevale, küsija on Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on maksupoliitika. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kas valitsusel on olemas mingid andmed selle kohta, kuidas maksude tõus ja kulude kärpimine võivad mõjutada majanduskasvu?

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh! Erinevaid maksutõuse me arutasime siin Riigikogus juba suve alguses ja seal oli päris põhjalik koondanalüüs, kui palju ja mida need maksumuudatused täpselt mõjutavad. Mida nad kindlasti positiivselt mõjutavad, on riigieelarve olukord. Ja seda me ka ütlesime, miks me seda teeme. Maksumuudatused ja perehüvitiste riigieelarvele jõukohasemaks tegemine kandsid suve alguses seda eesmärki, et katta ära meie vajadus täiendavate kaitsekulude järele. Selle tõestus on tegelikult suveprognoos, kus on näha, et maksumuudatused ja perehüvitiste jõukohaseks tegemine on sinna prognoosi sisse võetud, samal ajal on kuni 2027. aastani meie kaitsekulud tõstetud 3%‑le sisemajanduse kogutoodangust. Ja need kulud on saanud kaetud. Prognoos on jäänud positsiooni mõttes suhteliselt samasse seisu, on isegi paranenud olukorras, kus majandusväljavaated on kevadega võrreldes mõnevõrra halvemaks läinud. Ehk maksumuudatusi oleme teinud selleks, et katta meie kaitsekulusid.

Nüüd, mis puudutab veel maksumuudatusi, siis ühelt poolt me ütleme, et tõesti, maksukoormus meil tõuseb, täpsem on öelda, et jääb sellisele ajaloolisele tasemele, 2019.–2020. aasta tasemele, samal ajal kulud on meil märkimisväärselt tõusnud. Aga teisalt, 2025. aastast jõustub tulumaksureform, millega me tõstame tulumaksu protsendi 22‑le, aga samal ajal kaotame ära maksuküüru, kus vahemikus 1200–2100 [eurot teenivad] inimesed peavad maksma marginaalset maksumäära 34,5%, ja tõstame tulumaksuvabastuse 654 eurolt 700 eurole. Selle maksumuudatuse mõju, isegi olukorras, kus tulumaksu protsent tõuseb, on see, et kõik inimesed või praktiliselt kõik, kes teenivad üle 1200 euro, hakkavad saama rohkem raha kätte, välja arvatud need, kes üle 8000 euro teenivad. Ehk keerulisel ajal, mis meie majandusel praegu on, annab see inimestele rohkem raha kätte, keskmist palka saavale õpetajale 100 eurot rohkem kuus, ja see on see, mida nad saavad kasutada enda vajaduste katteks. Samal ajal toob see ka täiendavat raha majandusse. Ja kuna tööjõumaksud langevad, on see leevendus ka tööandjatele.

Järgnevalt Aleksandr Tšaplõgin, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma ei küsinud niisama. Praegune valitsus teeb sama, mida tegi Ansipi valitsus aastal 2008 – tõstab makse ja kärbib kulusid. Tol ajal see lõppes väga halvasti, majanduslangus oli 20%. Miks te arvate, et nüüd läheb paremini?

Aitäh! Miks tänane valitsus on otsustanud kulusid koomale tõmmata? Aga sellepärast, et ainult toetuste tõstmise ja kulude tõstmise ja samal ajal maksude langetamisega me oma riigiga kaugele ei jõua. Meid on viimastel aastatel tabanud mitmed kriisid. Need on tõestanud, et tegelikult tulebki headel aegadel koguda varusid, et halbadel aegadel toime tulla ja olla selline riik, kes saab oma kohustustega hakkama. Minu hinnangul on see aina aktuaalsem olukorras, kus jätkuvalt toimub täiemahuline agressioon, Venemaa agressioon Ukrainas. Meie naaber on etteaimamatu ja sellepärast peab Eesti-sugusel väikesel riigil olema võimalus ja võimekus iseendaga toime tulla, oma kulutusi katta, maksta õpetajatele palka, maksta politseinikele ja päästjatele palka, katta kaitsekulusid, vajadusel neid tõsta. See tähendab seda, et me peame oma püsikulud kontrolli alla saama. Tänane olukord, kus me sisuliselt püsikulusid katame laenu arvel, ei ole jätkusuutlik. Seda enam ei ole ta jätkusuutlik seetõttu, et rahale on tekkinud üle pikkade aastate hind, ehk intressikulud söövad aina rohkem meie vahendeid. Ja kui valitsus ei oleks midagi ette võtnud 2024. aasta eelarves, järgnevate aastate eelarvestrateegias, siis 2027. aastal oleks ainuüksi intressikulu 480 miljonit, mida me saaksime kasutada Eesti inimeste hüvanguks, nendesamade õpetajate ja päästjate palgaks, investeeringuteks, mis meie majandust ergutaksid.

Nüüd, mida me teeme teise käega? Ühe käega me hoiame riigi kulusid kokku ja teise käega me investeerime märkimisväärseid summasid. Järgmise aasta eelarves on 1,9 miljardit [eurot] erinevaid investeeringuid, seda nii riigi raha eest kui ka Euroopa Liidu ja välisvahendite eest. Näitena võib siin tuua, et paar päeva tagasi kuulutasime välja 40 miljoni [euro] suuruse toetuse kohalikele omavalitsustele hoonete renoveerimiseks. See loob nendes hoonetes, lasteaedades, koolides paremad olmetingimused, toob energiakulusid alla. Ja mis oluline, keerulises majandusolukorras, kus ehitussektor on raskes [seisus], toob see täiendavaid vahendeid turule ehk ehitajad saavad tööd. Ja selliseid meetmeid – näiteks ehitus – järgmise aasta eelarves on ligi 300 miljonit, mis kõik toob meie majandusse lisa.

Aitäh! Ja järgnevalt lisaküsimus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Jah, palju on juttu nendest nii-öelda suurtest maksudest, mille puhul mingid tõusud ja reformid said ära otsustatud juba kevadel ja debatt käib järgmiste üle, olgu see siis mootorsõidukimaks, olgu see x 400 miljonit, väga tõenäoline töötuskindlustusmakse tõus ja nii edasi. Aga samas me koos riigieelarve eelnõuga menetleme siin mitmeid teisi seadusi, millega tõusevad riigilõivud, keskkonnatasud, erinevad koormised. See on päris pikk nimekiri. Ja me näeme ettevõtjate reaktsiooni, nad ütlevad, et kooskõlastamiseks või nende mõjude analüüsiks ühele või teisele ettevõtlussektorile aega ei ole antud. Tõenäoliselt oli seal ainult mõni päev [aega] vastata, kas see või teine sobib. Ma lugesin ka nende ettevõtjate esindusorganisatsioonide tagasisidet. Mida siis edasi teha? Need koormised kindlasti ei aita kaasa.

Kui rääkida töötlevast tööstusest, toiduainetööstusest – nemad on siiski hinnatõusuga päris kõvasti pihta saanud, oma konkurentsivõimet kaotanud. Toiduainetööstus räägib seda, et kuna teiste riikide toodang on sisendhindade tõttu odavam kui meil, siis on ka Eesti toiduainetööstus päris tõsise probleemi ees. Ma ei hakka rääkima, mida oleks pidanud tegema eelmisel aastal, ma olen juba rääkinud sellest, et energiahindade puhul oleks tulnud seda tõusu ennetada. Aga kas siiski ei võiks kaaluda just töötleva tööstuse võtmes seda, et energiamahukatele ettevõtetele – ka toiduainetööstus on suhteliselt energiamahukas ja töötlevas tööstuses on neid sektoreid veel, ka puidutööstus, näiteks tselluloositööstus Kundas on kogu aeg sellest rääkinud –, võiks …

Teie aeg!

… teha erinevaid energiakandjate maksude soodustusi, võrgutasude soodustusi, et nad ellu jääksid?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Kõigepealt keskkonnatasude muudatustest. Need lähtuvad põhimõttest, et meie majandus mahuks looduse piiridesse, ehk et keskkonnatasude muutmised – valdavalt on need põlevkivisektoris või võime tuua [näiteks] raadamistasu – ongi selleks, et me liiguksime puhtama keskkonna poole. Ehk et loodus ja väärt keskkond, mis meie ümber Eestis on, oleks hoitud ja me lähtuksime põhimõttest, et kes saastab, see maksab, ja see saaste ei jääks riigi ja Eesti inimeste õlule.

Sa tõid siia juurde energiamahukad ettevõtted. Mis puudutab neid põlevkivitasude muudatusi või raadamistasu, CO₂ tasusid, siis need otseselt, ma julgeks öelda, ei ole nende energiamahukate ettevõtetega seotud. Rääkides tõesti toiduainetööstusest või energiamahukatest ettevõtetest, siis me oleme riigi eelarvestrateegias sõnastanud ühe plaani või eesmärgi viia läbi taastuvenergia tasude reform. Tõsi on ka see, et ühe osana seal oleme kaalumas – aga Kliimaministeerium on see, kes seda protsessi nüüd järgneva aasta jooksul või poole aasta jooksul juhib – seda, et võiks neid taastuvenergia tasusid kas osaliselt või täielikult katta CO₂ vahenditest. Teiseks vaadata üle elektriaktsiis. Ja kolmandaks [vaadata], kas selle protsessi käigus on võimalik energiaintensiivsetele ettevõtetele teha täiendavat soodustust.

Aga siinjuures me peame vaatama oma riigieelarve olukorda. Me ei saa tekitada riigieelarvesse nii-öelda miinusvaatega tehinguid või täiendavat defitsiiti. Ehk kui neid nüüd koostoimes vaadata ja võib-olla osa kulusid teha CO₂ vahenditest või katta seda taastuvenergia tasu ja aktsiise muutes, siis teisest [küljest] võiks vaadata, kas seal võib-olla energiaintensiivsetele teatud erisusi teha. Olen ka neist [ettevõtjaist] mõnega ise kohtunud. Saan aru nende keerulisest olukorrast. Positiivne on see, et elektri hind on oluliselt langenud võrreldes sellega, mis ta eelmise aasta tipuaegadel oli. Aga tõsi on ka see, et võrreldes – ma ei tea, kas vanad head ajad on siin õige öelda – nende aegadega, on elektri hind ikkagi oluliselt kõrgem ja see kindlasti energiamahukaid ettevõtteid mõjutab.

Aitäh! Täpsustav ja lisaküsimus on kõlanud, lõpetan meie tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Meie tänane kuues küsimus on peaminister Kaja Kallasele. Küsija on Andres Metsoja ja teema on kommunikatsioon. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Riigikaitse laia käsitluse lahutamatu osa on kommunikatsioon ja kahjuks on nõnda läinud, et mõnda aega on väga tugevalt kõne all olnud meie taristu, mis on saanud rikutud – jutt on Balticconnectorist ja merekaablist side kontekstis. Ka Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja, julgeolekuekspert Erkki Koort on väga selgelt öelnud, et Eesti vaikimine sidekaabli uurimises näitab ebakindlust – kindlasti tõsine etteheide. Ma saan aru, et suuresti ongi kogu teema seotud sellega, et me oleme saanud infot [uurimise kohta] pigem Rootsi kaitseministrilt kui Eesti valitsuselt. Seetõttu on see ka ilmselt üks selline tugev proovikivi, kuidas me kommunikatsiooni rahvaga [korraldame]. Selge on see, et sellistest juhtumitest peaks teavitama oma kodanikke, olgugi et uurimine käib. Kas te saate kommenteerida, miks kommunikatsioon ei ole olnud oodatud tasemel ja miks eksperdid teevad kriitikat valitsuse kommunikatsiooni saamatuse kohta?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Vastates sellele viimasele küsimusele – see tundub lihtsalt olevat selline üldine joon, et igal juhul tuleb valitsust igatpidi kritiseerida. Aga ma tulen nüüd konkreetselt nende kaablite ja torude juurde. Esiteks on tegemist väga suure tähelepanu all oleva juhtumiga ja seetõttu igal sõnal on väga-väga suur kaal. Kui me saime sellest teada, siis me olime pidevalt suhtluses Soome ja Rootsi kolleegidega, et kuidas seda uurimist toimetada. Tõesti, selle toru uurimine käib Soome juhtimisel ja Eesti eksperdid on seal kaasatud, kaabli uurimine käib Eesti juhtimisel ja Soome eksperdid on seal kaasatud. 

Meie oleme võtnud selle lähenemise, et senikaua, kuni ei ole tegelikult teada väga paljud asjaolud, pole ka midagi väga kommunikeerida. Jah, alguses me andsime teada, kõigepealt esimesena Eesti andis teada, et see kaabel on kahjustunud – see on erasektorile kuuluv kaabel –, seda tegelikult meie liitlased said teada meie käest. Toru [vigastamisest] me mõlemad saime korraga teada, sest süsteemihaldurid nägid, et rõhk langeb – järelikult kuskil on leke –, ja keerasid selle kinni. Tol hetkel suhtlesin ka Soome peaministriga ja me ei teinud seda veel avalikuks, sest me ei teadnud, mis seal toimunud on.

Tänaseks on teada, et need kahjustused on inimtekkelised ehk neid ei saa olla põhjustanud mingi loodusjõud või mingi Läänemeres elav loom või kala, see pole lihtsalt võimalik. Seetõttu on algatatud kriminaaluurimine. Kriminaaluurimisega on väga selgelt seotud ka piirangud, kuidas seda kommunikeerida saab, kui palju saab sellest rääkida. Ütlen ka, et omavahel on meil olnud debatte – minu arvates võiks rohkem neid asju avalikustada, aga tõesti, siin on erinevaid kaalumiskohti. Ma mõistan inimeste huvi saada võimalikult kiiresti teada, aga murekoht on selles, et kui näidatakse kiiresti näpuga kellegi peale, siis sellel on väga selged tagajärjed. Seni, kuni me kindlalt ei tea, me ei saa mingeid väiteid esitada või uurimisversioone avalikustada.

Aitäh! Andres Metsoja, täpsustav küsimus, palun!

Jaa! Aitäh nende selgituste eest! Aga ikkagi jääb ju üles avalikkusele küsimus, miks me saime Rootsi ja Soome meediast sellest teada, mitte Eesti meediast, Eesti meedia vahendusel. Paratamatult tekivad inimestel küsimused. Meil on strateegilise kommunikatsiooni büroo, me oleme ju mitmeid selliseid proovikivisid ka läbinud, olgu need erinevad kriisid kas või selle kommunikatsioonibüroo kontekstis. Aga jah, tõesti me oleme teada saanud, et ei olnud see mingi Läänemere loom, oli Hiina laev Polar Bear, mis kaotas oma ankru väidetavalt. (Kaja Kallas: "Ei olnud.") See on see kommunikatsioon, mida avalikkusele justkui kommunikeeritakse. Ma saan aru, et te saate seda fakti kohe parandada, aga see ilmekalt näitabki ju seda, et see kommunikatsioon ei ole see, mis ta peaks olema, aga julgeolekuküsimus on ometi selline küsimus, kus peaks valitsema selgus ja üheseltmõistetavus. Minu osundus on sellele, kas ka praegu käib debatt laiapindse riigikaitse kontekstis või laia käsitluse osas, kuidas me tulevikus saame oma taristut paremini kaitsta, et selliseid intsidente ei tekiks ja meie energiajulgeolek ja sidesõltumatus ei saaks kahjustatud.

Kaja Kallas, palun!

No te juba kindlas kõneviisis väidate, et selle kahjustuse tekitas Hiina laev, kuigi uurimisasutused ei ole seda kinnitanud. Jah, see on üks uurimisversioon, aga see just näitabki seda, et vaadake, me ei saa öelda välja asju, mida me kindlalt ei tea, sellepärast et siis tekivad spekulatsioonid. Meil peab olema absoluutne kindlus, sest see toob kaasa jällegi järgmised sammud, mis me siis selle teadmisega ikkagi peale hakkame.

Siin on mitu poolt. Üks pool on see kriminaaluurimine, mida veavad ühelt poolt Soome ja teiselt poolt Eesti. Kriminaaluurimises selgitatakse, mis on juhtunud, kes selle kahju põhjustas, kes selle kahju eest vastutab. Teine pool on diplomaatiline pool. Kuna tegemist on laevadega, mis ületasid seda toru ja kaableid, siis on see diplomaatiline pool, et kuidas me pärast seda, kui me oleme tuvastanud, kes selle kahju tekitas, saame kahju tekitaja vastutusele võtta. Või kuidas me saame paluda – kuna laevad liiguvad – abi diplomaatilisi kanaleid pidi õigusabipalveid esitades, et meiega tehtaks koostööd uurimises, sest meil ei ole tööriistu seda laeva peatada, meil ei ole tööriistu tegelikult seda laeva eraldi uurida või neid laevu eraldi uurida.

Selles mõttes ma veel kord ütlen, et sellest Soome ja Eesti vahelise kaabli [vigastusest] sai ikkagi Eesti avalikkus teada Eesti meediast, ka meie kolleegid said sealt selle teada. Me oleme püüdnud koordineerida pressikonverentse, et me anname oma avalikkusele samal ajal teada. Aga võtame kas või selle gaasitoru teema, selle uurimist veab Soome: nemad leidsid selle ankru, nemad saavad näidata neid pilte. Meie ei saa seda teha, sest me oleme seal uurimisel kaasas, aga me ei ole selle uurimise vedajad. Samasugune küsimus on nende kaablite kohta. Kui meil on rohkem teadmist, mida loodetavasti järgmisel nädalal on, saame teha meie pressikonverentsi, näidata pilte sellest kaablist ja [rääkida], mis ikkagi juhtus ja mis selle põhjustada võis.

Aga veel kord: ma ei jookseks sündmustest ette niivõrd kaalukatel juhtudel, kui tegemist ei ole mitte lihtsalt kahju tekitamisega, vaid tegemist on kahju tekitamisega vetes, ja sellel on laiem tagajärg. Mida me omalt poolt oleme teinud? Me oleme väga aktiivselt suhelnud NATO‑ga ja tänu sellele ongi NATO liigutanud laevad siiapoole Läänemerre, et kaitset tugevdada.

Järgnevalt lisaküsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Minu küsimus on tõesti täiesti kommunikatsioonialane, sest mulle tundub, et kahe eelneva küsimuse puhul, mis ma täna esitasin, teie ei saanud minu küsimusest aru ja mina ei saanud teie vastusest aru. Õieti mulle tundus, et te ei vastanudki mu küsimusele. Mu esimene küsimus oli kantud murest, et automaksuga te [halvendate] praegu ebaõiglaselt ja ebamõistlikult inimeste liikumisvõimalusi, eriti hajaasustusega piirkonnas ja lastega peredel. Sellele ma vastust ei saanud. 

Ja teine küsimus oli mul kantud sellest murest, et valitsus praegu läheb kiirustades ja ettevalmistamata üle tasulise ühistranspordi korraldusele olukorras, kus liikuvusreformi analüüsid ja ettepanekud tulevad alles hiljem, pärast seda. Miks seda tehakse? Ja te vastasite mulle, et tervelt 12 inimest regionaalministeeriumis tegelevad sellega ja et pole õige, et inimesi ei ole. Mina ei ole väitnudki, et inimesi ei ole, mina arvan, et bürokraatiat ja inimesi on meil avalikus teenistuses liiga palju. Ja ma tuletan meelde, et mõned aastad tagasi liideti erinevad transpordiliigid – laevandus, lennundus, maanteetransport – just nimelt üheks suureks monstrumiks [nimega] Transpordiamet. Ja nüüd teie valitsus otsustas sealt ühe killukese ära eraldada regionaalministeeriumi alla. Minu arvates on see ka üks näide bürokraatia suurendamisest ja ebamõistlikust riigi juhtimisest ja ebamõistlikust korraldusest. See tekitab vajadusi nüüd kahes erinevas ministeeriumis dubleerida tegelikult pädevust ja inimesed dubleerivad teineteise tööd. Omal ajal koondati [need tegevused] Transpordiametisse just sellel eesmärgil, et vähendada killustatust, dubleerimist, personalikulusid – ja nüüd vastupidiselt üks osa lahutatakse ära. Miks te seda teete? See tundub mulle ka väga ebamõistlik.

Aitäh! See nüüd ei olnud küll kommunikatsiooniteemaline küsimus, aga, proua peaminister, kui soovite vastata, siis palun!

Jaa, selles ei ole muidugi midagi uut, et teie ütlete, et teie ei saa vastusest aru, ja mina ausalt öeldes üritan kogu aeg kuulata ja noppida teie küsimusest, sellest kahest minutist välja kõiki neid erinevaid teemasid, mida te sellel ajal üles toote, ja ma tõesti püüan teie küsimusele vastata. 

Kõigepealt, automaks on plaanitud jõustuma 2025. aastal, liikuvusreform on plaanitud teha 2024. aastal, ehk tegelikult see parema liikumise [võimalus] ühistranspordi kasutamisega peaks [tekkima] varem, kui automaks jõustub, ehk need käivad käsikäes. 

Te ütlete, et tasulisele ühistranspordile [üle]minekul pole mingit pikka üleminekuperioodi ja arusaama. Ausalt öeldes tasuta ühistranspordile mindi üle ilma igasuguste analüüsideta ja väga kiiresti. Selles mõttes – ma mäletan, et teie olite ju ka valitsuses – läkski halvasti. Täpselt nagu te ütlete, läkski halvasti. Hea, et te vähemalt tunnistate (Hääl saalist.) seda, et sellega läks väga halvasti, ja meie proovime paremini. Sellepärast me näiteks automaksu arutamegi pikalt, meil on kooskõlastusringid, me võtame tagasisidet, me tegelikult jõustame selle alles 2025. aastal just sellepärast, et need asjad saaksid omavahel kokku joosta. 

Nüüd, bürokraatiat me siiski just nimelt vähendame. On loogiline, et ühistransport, ühistranspordi korraldus on väga palju seotud erinevate Eesti piirkondadega, et need piirkonnad oleksid omavahel ühendatud ehk regioonid oleksid omavahel ühendatud, ja seetõttu ühistranspordi liikumine, liikuvusreform regionaalministri all on igati loogiline, et vaadataks suurt pilti, mitte igaüks ei tegeleks ühistranspordiga ainult oma maakonna piires või oma valla piires. Tallinna linna lähedal on erinevad vallad – on Rae vald, Kiili vald. Kiili valla lapsed käivad näiteks Rae vallas huviharidusega [tegelemas], aga vahepeal liikumisvõimalusi ei ole. Sellised asjad tuleb omavahel ära ühendada. Nii et töö sellega käib. Teil on võimalik oma mõtteid siin kaasa öelda automaksu suhtes, liikuvusreformi suhtes. Meil on aega neid asju põhjalikult ette valmistada, nii nagu te väga tabavalt ütlete, et vigu ei tuleks sisse, nii nagu on varasemalt tulnud.

Aitäh! Lõpetan meie kuuenda küsimuse käsitlemise.

Järgnevalt tänane seitsmes küsimus, mis on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsija on Riigikogu liige Anti Poolamets ja teema lennufirma Nordica olukord. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Nüüd on päris aktuaalne teema üleval, nimelt riigiettevõttega Nordica seonduv. Täna oli riigieelarve kontrolli erikomisjoni [koosolek], kus arutati riigiettevõtte nõukoguga põhjalikumalt seda, milles probleem seisneb. Samuti kirjutas Postimees 23. oktoobril alarmeeriva sisuga artikli pealkirjaga "Nordicat hiigelsumma eest päästma tõtanud rahvusvahelised konsultandid said kriminaalsüüdistuse", kusjuures väidetakse, et ettevõtte nõukogu oli meeskonda palgates kriminaalsüüdistustest teadlik. Ja needsamad tegelased, kes on kriminaaluurimise all ühe Itaalia projektiga seoses, pettuse ja muude teemadega seoses, võltspankrot ja nii edasi, nõustavad paarisaja tuhande euro eest kuus [Nordicat] – paarisaja tuhande eest! Samal ajal oleme selles olukorras, kus ettevõte tekitab jätkuvalt kahjumit ja olukord on väga hõre. Ma lugesin ka Postimehe artikli selgitustest, et Kliimaministeeriumi liikuvuse asekantsler arvab, et riik võiks ettevõtte maha müüa, kuna sellega on lõputult probleeme. Tahaks teada teie seisukohta olukorras, kus te olete ise välja kuulutanud kõva säästukampaania. Sealt voolab justkui vesi läbi katkise katuse või pigem läbi katkise põranda, voolab välja suuri summasid. Mida siis teha teie arvates?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Valitsuskabinet arutas Nordica olukorda 12. oktoobril. Ette tõtates ütlen, et seal me otsustasime anda kliimaministrile koos rahandusministriga ülesande pidada läbirääkimisi, et Nordic Aviation Group AS‑i või sellesse kuuluvate ettevõtete osaline või terviklik erastamine ette valmistada. Ehk vastates teie küsimusele: tõepoolest, Nordica sellisel kujul ei lahenda ühtegi strateegilist probleemi, mis Eesti riigil on, ja seetõttu tuleks see erastada kas tükkidena või tervikuna. Kliimaministeerium koostöös Rahandusministeeriumiga analüüsib, kuidas seda on mõistlik teha, sest nii nagu meile seda valitsuskabinetis esitati: erinevate osade vastu tuntakse erinevalt huvi. 

Eesti enda huvi on see, et Tallinna lennujaamast lendaks võimalikult palju lende hommikul siit välja, õhtul siia tagasi, erinevatesse punktidesse, et inimesed pääseksid liikuma. Seetõttu lennujaama toetamine, et neid liine siia meelitada, on olulisem kui ise hoida lennufirmat, [kelle lennukid] Eestist absoluutselt mitte kuhugi ei lenda. Sellel valitsuskabineti nõupidamisel saime ülevaate Nordica olukorrast, et kuidas niimoodi on juhtunud, et need Nordica juhid pärast seda, kui kahjum on tulnud ilmsiks, lasid kõik jalga, ja selle jaoks, et kogu ettevõte ümber pöörata, oli vaja ettevõttel võtta juurde täiendavat abi. Seda pakkusid minu teada kaks ettevõtet, ja see ettevõte, kes valiti, oli odavam. Selge on see, et selliseid otsuseid meie valitsuse tasandil ei tee. Ettevõttel on nõukogu, ettevõttel on juhatus, kes ettevõtte igapäevaseid otsuseid peavad tegema. Aga tõesti, need negatiivsed majandustulemused tulid ja lihtsalt ütlen, et kahel eelneval majandusaastal oli Nordica kasumis ehk teenis 1,2–1,5 miljonit eurot kasumit, aga käesoleva aasta septembrikuu lõpuks oli puhaskahjumiks kujunenud 11,6 miljonit eurot. Ja see oli väga ebameeldiv üllatus. Seejuures enamik kahjumist on kogunenud viimase viie kuuga. Juba on selge, et seal on tehtud väga selgeid juhtimis[vigu]. Minu küsimus on kohe, et kes selle eest vastutab ja kuidas me saame nad vastutusele võtta. Aga siin on kaks erinevat tööliini, mille kohta ma saan edasi vastata, [aga praegu] mul on aeg läbi.

Aitäh! Anti Poolamets, täpsustav küsimus.

Aitäh! Seda ma mõistan, et kõiki riigiettevõtteid ei saa peaminister käsu korras juhtida. Aga olukorras, kus tõesti kraabitakse raha kokku riigilõivude tõstmisega, need summad ei ole tihtipeale teab mis suured, võib-olla nendele asutustele ja ettevõtetele või põllumajandusettevõtetele, kes peavad mitmekordseid lõive maksma, on koormus suur, aga samas riigieelarvesse palju raha ei tule. Sellises olukorras, ma leian, on päris mõttekas kulutada peaministri aega nendele riigiettevõtetele – teised ministrid ju istuvad seal nõukogudes –, et tõesti päästa halvimast, sest selle 11 miljoni juurde võib koguneda veel 5 miljonit, kui olukord on halb. Ja lõpuks vaatame, et riigilõivude [tõstmisele] kulus mitu korda rohkem, aga kasu riigile, riigikassale oli kordades väiksem. Ehk ma jätkaks küsimusega, kuidas protsessi kiirendada, et ei juhtuks see, et me lõpuks jääme mingite sulide meelevalda, kes on kriminaaluurimise all, ja tuleb sellest üks tragikomöödia, nagu vahel juhtub, et tõesti, sellistes firmades, mis ei ole kasumlikud ja on üldse pidevate probleemide ees, need probleemid kipuvadki kuhjuma. Kui saaks selle saba kuidagi ära raiutud võimalikult kiiresti, et kahjumid väheneksid vähemalt.

Jaa, ma olen teiega absoluutselt nõus ja nõus oli ka valitsuskabinet. Tõesti, me peame tegutsema kiiresti, et esiteks, seda kahjumit vähendada, ja teiseks, mitte tegeleda asjadega, millega meie ei peaks tegelema. Tõesti, nende halbade majandustulemuste tõttu on ettevõte sattunud likviidsuskriisi, aga hea uudis on see, et nende erinevate ettevõtte osade vastu tegelikult tuntakse huvi. Ehk me ei pea seda nii-öelda maha kandma, vaid me saame need osad tõenäoliselt erastada, nii et me saame sellest riigieelarvesse ka tulu. Seetõttu Kliimaministeerium ja Rahandusministeerium saidki ülesande see ette valmistada. Miks ma ütlesin, et kas tervikuna või osadena erastada – just sellel põhjusel, et on erinevaid huvilisi.

Aga igal juhul on siin palju selliseid õppetunde, mida me peame veel tulevikku suunates läbi mõtlema. Esiteks on riigi äriühingud tervikuna, et millega riik tegeleb ja millega ta ei tegele. Minu hinnangul riik peaks tegelema nende sektoritega või olema äriliselt nendes sektorites, kus on mingi strateegiline probleem või mingi turutõrge, mida me lahendame. Ükski erasektori ettevõte seda teenust ei tule pakkuma. Ja seda kindlasti on Eestile vaja, see on strateegiliselt oluline. Kõige muuga, kus erasektor saab toimetada, võiks erasektor toimetada, sellepärast et me saame kasutada raha siis kõigeks muuks. Ja teine suur küsimus on riigile kuuluvate äriühingute juhtimine ja vastutus seal. Kui äriühingul tavaliselt on ju nõukogu, aktsionär ja juhatus, siis ma olen paraku näinud riigile kuuluvate ettevõtete puhul, et tihti ei tunnetata vastutust selle raha eest, kuna see ei ole nii-öelda enda raha, mis põleb. Me peame seda vastutust kindlasti suurendama just tunnetuslikult, et kõik inimesed, kes on palgatud, seda oma rolli ka vastutustundlikult täidaksid. Nagu ma ütlesin varasemalt, siin on välja tulnud väga selgelt ka juhtimisvead. Sellega tegeleb ministeerium eraldi, kuidas saaks neid isikuid vastutusele võtta ja kuidas saaks tulevikus selliseid vigu vältida.

Aitäh! Nüüd lisaküsimus. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Nordica regulaarlennud Tallinnast lõppesid juba 2019. aastal. Miks olid siiani äriühingud Nordica ja Transpordi Varahaldus riigile strateegiliselt vajalikud ja millist avalikku funktsiooni need täitsid?

Aitäh! 2019 olite teie valitsuses. Te võite küsida oma valitsusliikme käest, kes tollel hetkel oli ka riigi vara hoidja, aga ilmselt mitte Nordica aktsionär. Miks seda varasemalt ei ole tehtud? Kui see kunagi asutati, siis mõte oli just selles, et lahendada seda turutõrget, et Eestist ei saa lennata kuhugi või ei saa siia lennata. Aga vahepeal on siin kõik muutunud ja Nordica on hakanud osutama muud teenust. 

Siiamaani ei ole see nii-öelda karjunud käes sellel põhjusel, nagu ma ütlesin, et kahel eelneval majandusaastal teenis Nordica kasumit 1,2–1,5 miljonit. Kasum läks riigieelarvesse, sellest sai teha kõiki muid investeeringuid ja samme, mida riigieelarvest üldiselt tehakse. Aga praegu on välja tulnud, et septembrikuu lõpuks on puhaskahjumiks kujunenud 11,6 miljonit eurot, sealhulgas enamik kahjumist on kogunenud viimase viie kuuga. Millest see on tulnud? Siin on tehtud analüüs – palju erinevaid vigu, kahjumlikud lepingud on tehtud. Miks see nii on – jällegi, seda uuritakse, et saada vastata konkreetselt nendele küsimustele. Aga igal juhul tähtis on, et on algatatud äriseadustikualane erikontroll, et tuvastada, mis juhtus ja kes vastutas. Tähtis on ka see, et me tulevikus selliseid vigu väldiksime.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgnevalt meie tänane kaheksas küsimus, mis on rahandusminister Mart Võrklaevale. Küsib Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ja teema on keskkonnatasud. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ajalehe Põhjarannik andmetel moodustasid Ida-Viru ettevõtjatele makstavad keskkonnaga seotud tasud eelmise aasta riigieelarve tuludest ligikaudu 5% ja tänu Riigikogu menetluses olevale keskkonnatasude seaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõule need summad lähimal ajal oluliselt suurenevad. Riigieelarvesse laekub sadu miljoneid eurosid, mida kogutakse Ida-Virumaa arvelt, kuid Ida-Viru põlevkiviettevõtete makstud keskkonnatasudest jõuab maakonda tagasi vaid mõni protsent. Ei ole mingit kahtlust, et seda olukorda võib nimetada ebaõiglaseks. Paljud poliitikud räägivad, et Ida-Virumaa on riigile väga tähtis, aga on aeg seda tõestada tegudega. Juba eelmise aasta oktoobris ütles tollane keskkonnaminister Madis Kallas, et Ida-Virumaale tagastatav keskkonnatasude maht peab suurenema vähemalt kaks korda. Selle mõttega on raske mitte nõustuda. Austatud minister, mis on teie arvamus antud küsimuses? Kas 2024. aasta riigieelarve koostamisel arutati võimalust suunata Ida-Virumaalt kogutud keskkonnamaksudest senisest märksa suurem osa maakonda tagasi?

Aitäh! Keskkonnatasud puudutavad eeskätt Kliimaministeeriumit ja kliimaministri vastutusala. Ma saan kommenteerida rahandusministrina teie küsimuse kohta, kas Ida-Virumaale on täiendavaid vahendeid planeeritud, et jah, Ida-Virumaa on valitsuse jaoks väga tähtis. Üks suur programm, mis praegu Ida-Virumaal käib, on õiglase ülemineku fond. Seal on üle 300 miljoni euro õiglaseks üleminekuks, just selleks, et viia läbi muudatusi ja väljuda pikas vaates nii põlevkivienergeetikast kui ka lõpuks üldse põlevkivi kaevandamisest, kuna sellel on suur keskkonnamõju. Aga selge on see, et see on hästi pikk perspektiiv.

Täna esimesed sammud selles osas ongi need, et üle 100 miljoni läheb suurettevõtetele. Mitmed projektid on juba käivitunud. Tööd käivad, rajatakse sadu uusi töökohti. Seal on sotsiaalseteks tegevusteks, tööturumeetmeteks erinevaid vahendeid. Eesti Energia investeerib Ida-Virumaale päris palju. Lisaks ka koolide ülevõtmine riigi poolt seal, kus omavalitsused on seda soovinud, koolide kordategemine, Narvas riigigümnaasiumi avamine. Ühesõnaga, sadu miljoneid Ida-Virumaale täiendavaid vahendeid tuleb.

Keskkonnatasude raames ei ole seda täiendavalt praegu arutatud, aga julgeksin öelda, et väljakutse eeskätt just Rahandusministeeriumi vaates on see, et neidsamu õiglase ülemineku fondi vahendeid võimalikult targalt, kiirelt ja Ida-Virumaa tulevikku vaatavalt ära kasutada ja kasutusse võtta.

Aleksei Jevgrafov, täpsustav küsimus, palun!

Lugupeetud minister! Kas te peate võimalikuks kokku kutsuda töörühm, mille liikmeks nimetada Kliimaministeeriumi ja Rahandusministeeriumi töötajaid, Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu juhtkonda, Riigikogu Ida-Virumaa toetusrühma liikmeid, Eesti Linnade ja Valdade Liidu juhtkonda ja põlevkiviettevõtjate esindajaid? Töörühmas oleks võimalik põhjalikult arutada keskkonnatasude õiglast jaotust ja pakkuda osamäära, mis võiks olla suunatud Ida-Virumaale tagasi.

Aitäh! Minu teada selliseid erinevaid töörühmi ja koostööformaate on juba mitmeid olemas. Jällegi, kui tulla selle õiglase ülemineku fondi juurde, kuidas see fond on kujunenud, millised on olnud selle piirkonna ootused, kuhu täpselt kui palju raha suunata, siis selleks on ellu kutsutud ja töös juhtkomisjon, kes sellega tegeleb, ja seda juba õiglase ülemineku fondi algusaegadest peale. Nüüd on olemas ka valitsuse eriesindaja Ida-Virumaal, kelle esmane ülesanne ongi hoolitseda selle eest, et needsamad õiglase ülemineku fondi vahendid saaks võimalikult kiirelt ja tulevikku vaatavalt Ida-Virumaal kasutusse võtta. Elu on näidanud, et siin on oma osa kindlasti ka eelmisel aastal alanud Venemaa täiemahulisel agressioonil Ukraina vastu, kus meie naaber Venemaa on tekitanud meil ebakindlust, eeskätt Ida-Virumaal. Õiglase ülemineku fondi alguses oli näha, et suurtel ettevõtetel on soov ja plaan tulla Ida-Virumaale investeerima, neid vahendeid kasutada. Jah, mitmed nendest on oma tööd alustanud, aga jätkuvalt on seal kümneid miljoneid suurettevõtete meetmes ja lisaks vaba raha erinevates teistes meetmetes, olgu see energeetika või haridus.

Meil on olemas selleks loodud töövahendid, töögrupid, kus arutada seda, kuidas kasutada ära kõik need vahendid, mis on Ida-Virumaale määratud. Ja tegelikult, mis on probleem? Me näeme, et me oleme ajahädas just selle raha kasutamisega, targalt kasutamisega. Kui me seda ära ei suuda kasutada, siis me võime ka sellest rahast ükskord ilma jääda, sest see programm on selgete tähtaegadega, mis on Euroopa poolt meile ette antud. Ja eks need tähtajad ongi mõistlikud selleks, et on raha, et viia läbi muudatusi ja piirkonna arengut toetada, nii nagu see nimi ütleb: õiglane üleminek. Minu soovitus ja ettepanek oleks küll see, et me võtaksime selle raha võimalikult kiirelt ja targalt kasutusse ja paneksime kogu oma energia juba olemasolevates töögruppides selle peale, sealhulgas kasutades nüüd ära valitsuse Ida-Viru eriesindajat, et me tegeleksime olemasoleva raha kasutusele võtmisega, mitte niivõrd sellega, mis võiks olla, kui samal ajal see, mis meil juba käes on, jääb kasutamata.

Aitäh! Andres Metsoja, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kas ma saan õigesti aru, et põhimõtteliselt see õiglase ülemineku fondi raha rakendamine Ida-Virumaal on valitsuses kokku lepitud, eriesindaja sellega tegeleb, aga seda poolt, mis puudutab saastetasude temaatikat – et tõesti "saastaja maksab" printsiibist läheks [raha] sinna piirkonda, kuhu saaste ladustatakse, kuhu see saaste tekib, et sinna rohkem tagasi anda –, tegelikult veel kokku lepitud ei ole ja arutelud selle üle käivad? Minu täpsem küsimus tuleb aga keskkonnatasude seaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse kohta. Ühiskonnas tegelikult keerleb, eriti ettevõtjate suu läbi, [arvamus], et valitsus kasutab rohepöörde kattevarjus võimalust tõsta erinevaid makse ja teistpidi ka kaudselt maksustada tegevusi. Ja ma võtan ette selle eelnõu [seletuskirja] ja loen siit, et saastetasumäärad jäätmete – põlevkivijäätmed, ohtlikud jäätmed –, vee ja välisõhu valdkondades on olnud aastast 2015 muutumatud, aga samal ajal on tarbijahinnaindeksi kasv olnud 50%. Minu käest on ettevõtjad mitu korda küsinud, et mis loogika see on "saastaja maksab" printsiibi ja saastetasude kontekstis. Me ei räägi tegelikult keskkonna saastamisest, vaid hoopis tarbijahinnaindeksist. Me peaksime ikkagi ju saastamise kontekstis rääkima kahjust elu‑ ja looduskeskkonnale, aga siin on aluseks võetud selline lähtekoht. Kas te palun selgitaksite avalikkusele ja ettevõtjatele, miks see nii on?

Aitäh! Veel kord, keskkonnatasudega ja kogu selle seaduse muudatuste ettevalmistamisega tegeleb Kliimaministeerium. Rahandusministril on siin mõnevõrra keeruline vastata, aga sellegipoolest proovin. Tõsi ta on, et keskkonnatasud on 2015. aastast muutumata. Aga kui me räägime sellest, et keskkonnatasud peaksid motiveerima ettevõtteid käituma säästlikumalt ja kahjusid mitte tekitama ning lähtuma sellest põhimõttest, et saastaja maksab, siis sellepärast ongi siin ära toodud see inflatsiooninumber, et need tasud peavad olema mõjusad, et ettevõtetel oleks üldse motivatsioon oma tegevust muuta, investeeringuid teha selleks, et saaste oleks väiksem. Kindlasti ei kasuta valitsus siin rohepööret ja rohereformi lihtsalt millegi õigustamiseks, et selle kattevarjus maksutõuse teha. Ei, need on reaalsed probleemid.

Kui vaadata ka seda eelnõu, siis [näeme], et õhusaaste ja põlevkivijäätmete ladestamise erinevate tasude tõusud on just selleks, et meie keskkonda säästa, liikuda puhtama keskkonna poole, et hoida meie Eesti puhast keskkonda. Ja samamoodi on seotud seesama põlevkivi kaevandamisõiguse tasu ülemmäär sellega, et kui maailmaturul on õlitoode kallima hinnaga, siis vastavalt sellele saab ka riik sealt täiendavalt tasu. Ehk ettevõtja jaoks midagi ei muutu, aga kui on turul head ajad, teenib ettevõte rohkem ja teenib ka riik rohkem. Kui on halvemad ajad, siis teenib nii ettevõte vähem kui ka riik vähem. Ehk kui see toodang siin tehakse, kui see kahju siin tehakse, aga teisalt maailmaturul on soodsad hinnad, siis saab riik sellest suuremat kasu.

Ja ma arvan, et ongi õige vaadata seda, et kui meil tasud aastaid või, no võib öelda, peaaegu kümme aastat ei ole muutunud, siis need peavadki olema asjakohased, nagu ma ka ütlesin, ja muutusi motiveerima. Ja teisalt, riigi jaoks samamoodi erinevad kulud kasvavad. Me oleme rääkinud, et meie riigieelarve on keerulises seisus, meil on sinna täiendavaid vahendeid vaja, ja loomulikult oleks oluliselt lihtsam ja õiglasem, kui need maksumuudatused toimuksidki ajapikku ja oleksid selle võrra väiksema kasvuga. Aga kui need on aastaid jäetud tegemata, meil on olnud maksurahu, siis ühel hetkel me peame neid tasusid muutma hakkama, aga selle võrra on need muutused ka raskemad vastu võtta.

Aitäh! Lõpetan meie kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Tänane üheksas küsimus on rahandusminister Mart Võrklaevale ja küsija on Riigikogu liige Tõnis Mölder. Aga vaatan saalis ringi ja ei näe Riigikogu liiget Tõnis Möldrit. Seega ma selle küsimuse käsitlemist ei ava.

Tänane kümnes küsimus on Kopli päästekomando küsimus peaminister Kaja Kallasele ja küsija on Vadim Belobrovtsev. Aga keda ma siin Riigikogu saalis ei näe, on Vadim Belobrovtsev. Seega ma ka seda küsimust avada ei saa.

Me läheme edasi 11. küsimuse juurde ja see on peaminister Kaja Kallasele. Küsija on Riigikogu liige Jaak Aab ja Jaak Aab on saalis täiesti olemas. Teema on Eesti majandus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Uudiseid, kuidas ettevõtted või teatud sektorid on päris keerulises olukorras, ei pea tikutulega otsima, neid uudiseid tuleb iga päev. Tõesti, majandus on mitmendat kvartalit languses ja mõned sektorid on päris tugevalt pihta saanud, rohkem ehk töötlev tööstus, millest me räägime, olgu see puidutööstus, ka toiduainetööstusel ei lähe kõige paremini. Mina, kes ma olen siin mitu korda seda rääkinud, ei ole originaalne, vaid seda räägivad ka ettevõtjad, et kõige õigem aeg oleks olnud sekkuda eelmine aasta – siis, kui hinnad väga kiiresti käest ära läksid. Põhipõhjus oli muidugi energiahindades ja selle peal tõusid kõik hinnad, ka toiduainete hinnad tõusid meil väga kiiresti, sel aastal veel edasi. 

Nüüd on siis küsimus, et mis edasi saab. Pidevalt tuleb neid uudiseid, kuidas töötlevas tööstuses, olgu puidutööstuses või mõnes teises tööstuses, tõmmatakse koomale, tootmine väheneb. See on nagu pikema vinnaga, sest see lõpuks kajastub ka teatud töötuse määra tõusus, mida keegi täpselt ei oska prognoosida järgmiseks aastaks. Küsimus on selles, et majanduse elavdamiseks … Jah, me räägime siin päris suurest investeerimispaketist, mis on 1,9 miljonit [eurot], aga seal on teatud klotsid – Rail Baltic, okei, siis on väga suures osas riigieelarvest rahastatavad ju kaitseinvesteeringud, mis tegelikult meie majandust eraldi eriti ei elavda. Kõik ettevõtjad ja ka meie siin oleme küsinud, et mis on see plaan. Kaua me tiksume siin ühena kehvematest Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas ja kuidas me sellest välja tuleme? Kas see plaan on valitsusel olemas?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Majanduses on pilt muidugi üsna kirju ja mitmed asjad on positiivsed, alustame nendest. Kõigepealt harmoneeritud tarbijahinnaindeks – oleme Euroopas 18. kohal, meil on 3,9% inflatsioon. Mitteharmoneeritud näitajate kohaselt oleme 17. kohal ehk enamikus riikides on olukord inflatsiooniga hullem.

Teine asi, mis on ettevõtjatel väga suur sisend ja millega me oleme väga süstemaatiliselt tegelenud, on energiahinnad. Me oleme võtnud vastu erinevaid otsuseid, et kiirendada taastuvenergia turule toomist, et planeeringumenetlused oleksid lühemad, et põhimõtteliselt oleks loamenetlused lühemad – et me saaksime odavat energiat rohkem turule, sest energia on üks oluline sisend.

Mis puudutab majandust, siis tõepoolest on meie majandus avatud majandus ja väga palju seotud Põhjamaade majandusega. Kui Põhjamaade majandus on meid tavaliselt tõstnud, siis seekord Põhjamaade majandusel ei lähe hästi ja meie eksport on Põhjamaadega seotud 26% ulatuses, samas kui Lätis ja Leedus on see kuskil 6% ümber, mis tähendab seda, et kui neil ei lähe hästi, siis ei lähe meil ka hästi.

Mida me selle jaoks teeme? Kaks suurt sisendit: üks on energiahinnad ja teine on tööjõukulud. Energiahinnad, nagu ma ütlesin – meil on terve rida, ma võin kõiki neid meetmeid ette lugeda, mida me teeme selleks, et energiahindu tuua alla, tuua rohkem taastuvenergia võimsusi turule, et ka ettevõtted sõlmiksid otseostulepinguid, mida näiteks Soomes on palju, et sa fikseeridki hinna pikaks ajaks, aga see annab ka kindluse energiatootjale, et sa selle energia tema käest sellel ajal ostad. Meil see väga levinud ei ole, sest meil on ettevõtjad väga palju turu usku.

Teine suur osa sellest on tööjõukulud. Kuna me kaotasime ära maksuküüru ja tõstsime tulumaksuvaba miinimumi, siis 2025. aastal tegelikult tööjõukulud ja surve tööandjatele palku tõsta seeläbi vähenevad. Meil on käsil kriis ja kriis just selles võtmes, et majanduses toimuvad struktuursed muutused. Ehk me ei ole enam odava tööjõu maa, me ei taha ka olla. Meil ei ole odavaid ressursse ja me ei saa enam ka Venemaa ja Valgevene odavatele ressurssidele ligi, mis tähendab seda, et me peame keskenduma targale ettevõtlusele, targale tööjõule. Seetõttu me investeerime ka väga palju teadus‑ ja arendustegevusse, sealhulgas …

Teie aeg!

… rakendusuuringutesse, mida ettevõtjad saavad teha, et innoveerida.

Aitäh! Järgnevalt täpsustav küsimus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Praegu on hea öelda neid inflatsiooninumbreid, mis tunduvad juba väga väikesed selle kõrge baasi pealt, mis oli eelmine aasta. Siis oli ju tegelikult keskeltläbi inflatsioon 20%, ja kui nüüd tõuseb 3% või 4%, siis tundub, et oi kui hea. Nagu ettevõtjad rõhutavad, asi läks käest ära eelmisel aastal. Selge see, et need hinnad ei saagi puhtalt loogiliselt nii hullusti enam tõusta, kuna eelmine aasta see hüpe toimus ära. Ja mis siis ikka öelda? Ega seda olukorda enam tagasi ei too, mis eelmine aasta oli. Kõik see on tore, mis te rääkisite siin. Muidugi, tootlikkust tuleb kasvatada ja kõik need sammud, mis on tehtud varem ja tehakse nüüd, edaspidi mõjuvad, aga kindlasti need mõjuvad väga pikas perspektiivis. Ja ka taastuvenergia lepingud ja üritamine seda elektrihinda, energiahinda alla tuua kõigi tarbijate jaoks, sealhulgas ettevõtete jaoks, kes saavad teha vastavaid lepinguid otse taastuvenergia tootjatega – see on ju kõik tore, aga see kehv seis on käes praegu.

Ma küsisin rahandusministri käest, kas ei võiks siiski kaaluda just töötlevale tööstusele teatud mõjuga otsuseid, mida riik saab teha, olgu see näiteks soodusaktsiisi laiendamine rohkematele töötleva tööstuse ettevõtetele, kui seda praegu on, ma räägin elektriaktsiisist. Jah, tõesti, väga suure mahuga ettevõtteid mõned on, kes seda soodustust saavad. Aga sealsamas nad ütlevad, et kui ühelt poolt saad elektriaktsiisi soodustust, siis võrgutasud ikkagi poovad üles ja lõppkokkuvõttes on elekter kallim kui Soomes, kus muu elukallidus on kõrgem. See on see Estonian Celli näide. Kas ei peaks siiski vaatama sektorite kaupa …

Teie aeg!

… ja üritama leida leevendust kiiremini, kui need pikad sammud, mis te teete ja õigesti teete?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Te ütlete väga ilusti, et need otsused, mida me praegu teeme, oleks pidanud tegema aastaid tagasi, ja selles osas ma saan teiega ainult nõustuda. Need on pika perspektiivi otsused. Miks need ei ole tehtud aastaid tagasi, on eraldi küsimus. Meie valitsus tõesti lahendab neid umbsõlmi, mis on pikka aega lahendamata, võtab vastu otsuseid, mis on pikka aega tegemata. Need on rasked otsused, aga nad toovad kindlasti meile tagasi. Kui me võtame kas või selle, mis puudutab teadus‑ ja arendustegevusse investeerimist, siis me juba näeme seda, et globaalses innovatsiooniindeksis me oleme tõusnud tervelt 16. kohale. Meil on erinevad meetmed selleks, et ettevõtteid aidata oma majandusmudelit muuta. See on väga palju seotud selle roherevolutsiooniga, mis maailmas toimub, kuhu kõik liiguvad. Sest me näeme seda, et kapital maksab rohkem saastavatele ettevõtetele, me näeme seda, et tegelikult sellised ettevõtted ei pääse enam kapitalile ligi, ja me näeme seda, et kui meie ettevõtted ei tee seda struktuurset muutust, siis nad jäävad ka majanduses ja konkurentsivõimes maha. 

Te tõite näite Soomest. Tõsi on see, et energiahinnad on Soomes hetkel odavamad, aga näiteks tööjõukulud on Eestis odavamad. Ükski ettevõte ei lähtu ainult ühest sisendist, vaid on palju erinevaid sisendeid, mida arvesse võetakse. Ja oleneb ka, kellega võrrelda. Kui me võrdleme ennast lõuna riikidega, siis meie konkurentsivõime on tegelikult parem, sest energiahinnad on meil palju odavamad kui näiteks Kesk-Euroopas. Te tõite näitena, et inflatsioon on madal kõrge baasi pealt, aga see võiks olla ka teistmoodi. Ma vaatan seda tabelit. Ungaril, kellel mäletatavasti eelmisel aastal oli inflatsioon 30% juures, kõrgem kui meil, on inflatsioon hetkel 12,2%. Ehk siis saab küll kõrge baasi pealt veelgi tõusta. Mis ei tähenda seda, et me ei peaks sellega tegelema.

Töötlev tööstus annab circa ühe seitsmendiku Eesti SKT‑st. Tööstus on loomulikult oluline, aga see kuus seitsmendikku ülejäänud majandusest on tegelikult täpselt sama oluline, seda ei tohi kuidagi pisendada. Just näiteks IT‑sektor on oluliselt toonud juurde tulusid, ka kõrgema tasuga töökohti, mille pealt makstakse rohkem makse. Ja töötleva tööstuse puhul on eraldi küsimus ka, kuidas me saaksime soodustada tegelikult tööjõu efektiivsust.

Aitäh! Täpsustav küsimus. Paluksin nüüd tõesti lühidalt, nii küsija kui ka vastaja. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Te siin rääkisite hullust roherevolutsioonist, ja samas me teame, et Saksamaa paneb tööle oma kivisöel töötavad jaamad, mis 2018 kinni pandi. Kiites siin tuult ja päikest, mis ei ole juhitavad energiad, tuli välja, eile vist, et ka tuumaenergia ei ole juhitav energia. Nüüd, Ida-Virumaa osas tõstame tasusid, meelitame õiglase ülemineku fondi rahastusega. Aga ma ikkagi küsiksin seda, millal siis tuleb selle uue õlitehase keskkonnaluba Kliimaministeeriumilt ja riigi eraldatud raha, et töökohad Ida-Virumaal säiliksid ja keskkonna jalajälje vähendamiseks saaks selle tehase käivitada?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma räägin majandusrevolutsioonist, selliseid revolutsioone on varasemalt ka toimunud. Ma räägin sellest sellepärast, et need muutused toimuvad kogu maailmas, Euroopas, igal pool. Kui meie ettevõtjad ei ole selleks valmis, siis nad jäävad lihtsalt konkurentsivõimes alla, ja seetõttu me peame tegema kõik, et aidata neid seda struktuurset muutust teha, sest igal pool maailmas inimesed tahavad tarbida keskkonnateadlikumalt, igal pool maailmas tegelikult kapitali hind läheb väga palju kallimaks saastavatele tehnoloogiatele. 

Keskkonnalube annab Keskkonnaamet. Meil on õigusriik ja meil on kokku lepitud igale institutsioonile oma tööülesanded. Valitsus ei anna selliseid korraldusi, nemad lähtuvad ikkagi konkreetselt nendest reeglitest. Riigikohus on teinud oma otsuse, sellest otsusest lähtuvalt toimetab ka Keskkonnaamet nende lubadega seoses.

Aitäh! Meie tänane infotund on lõppenud. Ma tänan ministreid, tänan küsijaid. Ja jätkame täpselt kell 2 Riigikogu täiskogu istungiga.