Tere päevast, head Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 65 Riigikogu liiget, puudub 36. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun esmalt Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister. Eelnõu on edastatud digitaalselt.

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu. 

Teated. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimuvad siin istungisaalis järgmiste toetus- ja parlamendirühmade moodustamise koosolekud: elanikkonnakaitse toetusrühm, kokkukutsuja Mati Raidma, ja Eesti-Šveitsi parlamendirühm, kokkukutsuja Anti Poolamets. 

Head kolleegid, nüüd saame minna tänase päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Olukord Eesti majanduses" arutelu. Enne kui läheme selle päevakorrapunkti juurde, tutvustan natukene selle menetlemise korda siin saalis. Esmalt on algatajatepoolne ettekanne Urmas Reinsalult. Ettekande kestus kuni 15 minutit, küsimused kuni 30 minutit. Seejärel on Mait Paltsi ettekanne kuni 20 minutit ja seejärel küsimused kuni 40 minutit. Ja kolmandaks on Sven Pertensi ettekanne kuni 20 minutit ja seejärel küsimused kuni 40 minutit. Juhatus kaalus ka mõnevõrra lühemat aega küsimustele vastamiseks, aga juhatus arvestas algataja sooviga ja jäi nende algse ettepaneku juurde. Teil, head kolleegid, on võimalus igale ettekandjale esitada kuni kaks küsimust. Ja kui kõik ettekanded on peetud, siis algavad läbirääkimised. Esmalt saavad sõna fraktsioonide esindajad ja seejärel on võimalus läbirääkimistel osaleda kõikidel Riigikogu liikmetel. Ja nii palju veel informatsiooniks, et see on päevakorrapunkt, mis ei kandu edasi järgmisesse päeva, ehk täna hiljemalt kell 1 või kell 2 selle päevakorrapunkti menetlemine lõpeb. 

Head kolleegid, ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni liikme Urmas Reinsalu.

Rahvusliku julgeoleku kõrval on ülesanne nr 1 Eesti majandus. Tähtis on omada adekvaatset pilti praegusest olukorrast. Majanduse vallas ei ole asjad Eestis hästi. Majandusvõimekus kiduneb, tööstus maadleb raskustega, nagu kõrged energia hinnad ja üha kasvav bürokraatia, ettevõtete tellimused vähenevad, start‑up'ide riskiinvesteeringud on oluliselt kukkumas, uued digitaliseerimise initsiatiivid on muidu kiires Eestis muutunud pikatoimeliseks, infrastruktuuriinvesteeringud on puudulikud ja ehitussektor kokku tõmbumas. 

Inflatsioon on hinnad viinud kõrgusesse, millega inimestel on üha raskem toime tulla, ning inimeste ostujõud on langenud. Konjunktuuriinstituudi värske hinnangu põhijärelduste järgi majanduse seis halveneb, oleme langenud majanduslikku stagnatsiooni. Toiduainete hinnad on tõusnud 12% võrreldes aastatagusega. Perede majanduslik olukord halveneb, muret tekitav on tööturul kujunev olukord. Ärisektorite puhul on kindlustunne enim langenud tööstuses ja ehituses. 

Eksperdid ei ole lähituleviku suhtes optimistlikud. [Konjunktuuri]instituudi direktor Peeter Raudsepp sedastab intervjuus, et majanduskliima on halb ning eratarbimise ja investeeringute olukord muutub veel halvemaks. Ühes varasemas intervjuus tõdes konjunktuuriinstituudi juht murelikult: "Majandusteemadel pole valitsus teinud ühtegi mõistlikku või olulise mõjuga majandusotsust. Lihtsalt loodame, et läheb paremaks selle läbi, et välisturgudel läheb paremaks [---]. Meil pole majandusalast arutelu valitsuse tasemel."

Ain Hanschmidt tõdes eile antud intervjuus, et valitsusel puudub majanduspoliitika. See on tegelikult ebatäpne. Valitsusel on majanduspoliitika. Ütleme selle sisu välja: see on majanduskasvuvaenulik poliitika. Me näeme süsteemset ebakindluse tootmist läbi uute maksude, regulatsioonide, investeeringute vähendamise ning konkurentsivõimet tagava energiapoliitika puudumise. 

Septembri keskel pöördusin valitsuse poole ning rõhutasin, et valitsus ei saa ignoreerida negatiivseid trende majanduses. Loen need punktid oma pöördumisest siin saalis ette. 

Esiteks, nii riigi eelarvestrateegia kui riigieelarve ongi juhtimisplatvorm, et pöörata majanduslangus otsustavalt tõusule. Koos riigieelarvega peab valitsus esitama poliitikapaketi majanduskasvu toetamiseks. Selleks vajame laiapindset, avalikku ja ausat arutelu koos ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonidega, milline on adekvaatne hinnang uute rahvusvaheliste trendide olukorras Eesti majanduse seisule ning kas on võimalik saavutada laiapõhjaline ühiskondlik kokkulepe majanduskasvuks ja konkurentsivõime taastamiseks. Selleks aga peab valitsus vabanema koalitsioonileppe krampidest. Ühiskond on ammu mõistnud, et valitsemisprogramm ei sisalda visiooni, [kuidas] majanduslangus pöörata kasvuks. Senine ettevõtlust eirav valitsemisviis tuleb saata kohe prügikasti ja seda ausalt tunnistada. Kõik kevadel langetatud otsused makse tõsta tuleks uuesti kriitiliselt üle vaadata ning uued kavandatud maksutõusude ideed külmutada. Majanduslanguse ajal makse ei tõsteta. 

Valitsuse programmis olevad algatused – nulleelarve, personaalne riik, millel oleks eeldusi majanduskasvu ergutada – tuleb kiiremas korras otsusteks vormistada. Otsustustempot tuleks mõõta kuudega, mitte aastatega. Bürokraatia vähendamise ja riigiaparaadi vähendamise kavad peavad olema reaalsed ja sisulist tulemust andvad. Energeetikas tuleb astuda reaalsed sammud elektriturureformiks ning teha juhitavate võimsuste investeeringud, et tagada konkurentsivõimeline ning pikaajaliselt prognoositav elektri hind. [Peab ka olema] uute investeeringute programm koos Euroopa Liidu eelarve vahendite kiirema rakendamisega. Pean mõistlikuks Euroopa Liidu vahendite [kasutuse] ümberdisainimist majanduse konkurentsivõime huvides. Peab olema [vähemalt] minimaalne otsustuskvaliteet, mille korral valitsus loobub majandust kahjustavate initsiatiivide läbisurumisest ettevõtlusorganisatsioone kaasamata. Reaalsed prioriteedid majandust toetavates eelarvekuludes olgu teadus-arendus[tegevus] ja innovatsioon. 

Nendes punktides, mis ma panin ette septembri keskel Vabariigi Valitsusele, rõhutasin lõpetuseks, et Isamaa seisab valitsuse kõrval nii jõu kui nõuga. Kahjuks valitsus vaatas sellest üleskutsest mööda. Laiemalt ongi sisuline probleem, et dialoog ettevõtlusorganisatsioonidega on katkenud. 36 ettevõtlusorganisatsiooni saatsid Eestis pretsedenditu protesti valitsuse tegevuse vastu seoses majandusvaenulike ettepanekute mõnitavas marsitempos kooskõlastamisega. 

Kuna valitsus ei pidanud dialoogi ettevõtlusega võimalikuks, kutsus Isamaa 2. oktoobril Riigikokku omavahelisele arutelule Eesti majanduse olukorra üle ettevõtluse erialaliitude esindajad. See oli murelik arutelu, mille kohta toon välja ettevõtluse erialaliitude esindajate üldistavad järeldused. 

Eesti ettevõtted vajavad stabiilset ja ettearvatavat ettevõtluskeskkonda ja maksupoliitikat. Suureks probleemiks on üldine hinnatõus, mida põhjustavad ka maksu- ning aktsiisitõusud. Valitsuse kaasamispoliitika ei ole sisuline ning ettevõtjate seisukohti ei kuulata. Eesti valitsuse otsused ei arvesta sellega, et Eesti ettevõtted peavad konkureerima Euroopa Liidu ühisel turul, ning Eesti valitsuse valed otsused hävitavad meie ettevõtete konkurentsivõimet. Eesti ei tohi oma ettevõtetele kehtestada karmimaid piiranguid kui meie ettevõttetega konkureerivates riikides. 

Valitsuse prioriteediks kahjuks pole majanduskasv. Prioriteetideks tuleks seada Eesti ettevõtete konkurentsivõime kasvatamine ja majanduskasvu saavutamine. Tööstuse arendamine on majanduskasvu saavutamiseks kriitilise tähtsusega. Oluline on jätkata teedeehitust ja taristu arendamist. Arvestades majanduse kontratsüklilisust, peaks riik majanduslanguse perioodil rohkem investeerima objektide arendamisse selliselt, et see toetaks majanduskasvu saavutamist. Euroopa Liidu vahendite investeerimisel tuleks kuulata ettevõtjate seisukohti. Riigi kulude kokkuhoiuks tuleb bürokraatiat piirata ja ametnike arvu otsustavalt vähendada. 

Suureks probleemiks on läbimõtlematult ja kiirustades teostatav rohepööre, sealhulgas kliimaseaduse väljatöötamine, kuhu pole ettevõtjaid piisavalt kaasatud ning pole isegi loodud tööstuse töörühma nimetatud eelnõu puhul. Need olid ettevõtjate probleemid. 

Üks tuntud ettevõtja ilmestas arutelul olukorda [sõnadega], et meil on tekkinud uus ettevõtluse ja välisinvestorite risk, millega varem ei pidanud tegelema: valitsuse tegevusest tulenev riigi risk. Eesti riigi risk. 

Võtame kokku. Meil on mitmete väliste muutujate tõttu toimuv majanduslangus, mida võimendab, mitte ei [hoia kontrolli all] valitsuse tegevus. Kuid peame tunnistama, et Eesti majanduse ees on samal ajal tegelikult pikaajalise vaatega probleemid. Eesti vajab majanduse arenguks uut narratiivi. 30 aastat on olnud taasiseseisvunud Eesti majanduse arengu põhinarratiiv õigusriik, vaba ettevõtlus, usk avatud turgudesse, efektiivne riigiaparaat, konkurentsivõimelised sisendid, geograafiline asukoht ning kiire oskus rakendada innovaatilisi tehnoloogiaid. Paljud neist teguritest paraku enam ei toimi. Vajame ühist jõupingutust, et sõnastada uus, elujõuline majandusnarratiiv, mis on Eesti majanduse arengu võti ning [ütleb], miks on Eesti hea koht investeerimiseks. 

Kutsun sellest loogikast tulenevalt välja töötama ja sõlmima koos ettevõtlusorganisatsioonidega erakondadeülese majanduskasvu leppe. Ebakindlal ajal oleks täiendav kindlustunde tagatis kõigi poliitiliste jõudude koostöö baasväärtuste kokkuleppimine, millest lähtuvalt riigi majandusarengut soodustatakse. Saksamaa kantsler Scholz tegi sarnase ettepaneku oma septembrikuises Bundestagi kõnes. 

Milliseid printsiipe peaks majanduskasvulepe sisaldama? Esiteks, riigi konkurentsivõime tuleb muuta esimeseks prioriteediks. Kõik riigi otsused, siseriiklikud või Euroopa Liidu tasandil, peavad kaitsma ja parandama konkurentsivõimet. On vajalik läbi viia kiire majandussektorite konkurentsivõime analüüs ning selle põhjal kujundada strateegiad konkurentsivõime tõstmiseks. 

Teiseks, koostöö riigivõimu ja ettevõtlusorganisatsioonide vahel peab olema sisuline, kõikehõlmav ja tegelik. Ettevõtluskeskkond peab olema stabiilne ja ette ennustatav. Selleks tuleb järgida kõiki õigusakte ja häid tavasid, mis 30 aasta jooksul on hästi töötanud. Lisaks peab ettevõtluse ja riigi koostöö minema uuele tasemele. On vaja ühist visiooni Eesti majanduse tugevustest ja võimalustest. 

Kolmandaks, riigi toimimine vajab sisulist reformi ja debürokratiseerimist. Kõik viimase kümne aasta katsed vähendada bürokraatiat ning tõmmata kokku riigiaparaati, tuleb tunnistada, on liiva jooksnud. Tegelikult on bürokraatia ja administratiivne koormus kogu aeg süstemaatiliselt kasvanud. Osaliselt on selle põhjus pidevalt kasvavad nõuded Euroopa Liidu tasandil. Eesti pole suutnud piisavalt veenvalt kaitsta väikeriigile kohaseid reegleid. Majanduse edu tagab initsiatiiv ja vabadus. Vabadus on alati koos vastutusega. Avalik sektor peab majandust toetama, mitte takistama. 

Neljandaks, riigirahanduse juhtimine vajab muutmist ning eurotsooni põhimõtteid arvestades uut vaadet. Riigirahandus peab olema korras, kuid Eesti riik peab suutma targalt tegutseda, arvestades eurotsooni liikme võimalusi ning riigi arengu vajadusi. Maksudega ei tohi mängida ning maksurahu tuleb taastada. Majanduskriisi ajal peab riik suutma teha kontratsüklilisi investeeringuid. Kui riik on võtnud üle jõu käivaid kohustusi, siis tuleb neid otsuseid korrigeerida. Riigireform peab sisaldama reaalseid kulude kärpeid keskvalitsuse bürokraatias. 

Viiendaks, rohepööret ei tohi teha meie konkurentsivõimet lammutades. Eesti on juba heaks kiitnud terve rea rohepöörde Euroopa Liidu tasandi õigusakte ning võtnud kohustusi kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Süveneb paraku arusaam, et need on ebarealistlikud, plaanimajanduslikud, ettevõtlusvabadust pärssivad ning kogu kulukoorem langeb inimestele ja ettevõtlusele. Vajame selles osas selgust ning vajadusel teemade ausalt Euroopa Liidu tasandil uuesti tõstatamist. Ettevõtjad vajavad prognoositavust ning kogu ühiskond peab enne paradigmaatilise mõjuga otsuseid omama tegelikku arusaama, mis juhtub, millised on alternatiivid ja kes selle kinni maksab. See pole isoleeritult üksnes Eesti probleem. Tsiteerin Saksamaa, Euroopa majanduse mootori keemiatööstuse liidu juhi Wolfgang Entrupi sõnu: "Euroopa ja Saksa poliitikutel on aeg üles ärgata." 

Kuuendaks, Eesti energeetika vajab tegelikku pikaajalist plaani, mis tagab konkurentsivõimelise ja varustuskindla elektri. Eesti energiajulgeolek on olnud hästi tagatud – ajaloolises vaates. Eesti on olnud elektrit eksportiv riik ning hind on olnud pikaajaliselt prognoositav. See on muutunud. Üksnes investeeringud taastuvatesse ja ebastabiilsetesse energia- ja elektriallikatesse ei taga ei varustuskindlust ega konkurentsivõimelist hinda. 

Seitsmendaks, Eesti majandussektorid vajavad hoolikalt ja targalt disainitud partnerlust riigiga. Eesti majandusstruktuur on mitmekesine, üks sektor täiendab teist, kuid sektorite väljakutsed ja ka potentsiaal on vägagi erinevad. Peame süstemaatiliselt soodustama meie tööstuse kasvuvõimet ning andma meie majandussektoritele prognoositavuse ettevõtluspoliitika, hariduse, teaduse ja innovatsiooni vallas. 

Kaheksandaks, Euroopa Liidu raha peab olema kiiremini rakendatav, tegelikult majanduse arengut toetav, ning riigi poliitika, kuidas taristusse investeerida, peab olema prognoositav. 

Võtame kokku. Me vajame majanduskasvu soosivat riigi poliitikat ja erakonnad – riigi poliitiline juhtkond laiemas vaates – peavad olema selle nimel valmis laiapindseks koostööks, koostööks erakondadeüleselt. Tunnistame ausalt, kellelgi ei ole eraldi võetult mingit hõbekuuli. Kuid me peame ratsionaalselt tunnistama meie majandusele suuri riske sisaldavaid muutusi, mis aset leiavad, ja sellele vastavalt omama võimet korrigeerida praegust poliitilist käsitlust. See on juhtimise nõue nr 1. Ja see on ka põhjus, miks Isamaa pidas oluliseks, et parlament arutab täna riiklikult tähtsa küsimusena olukorda Eesti majanduses. Aitäh teile!

Suur tänu ettekandjale! Teile on ka hulk küsimusi. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt tuleme korra mõningate numbrite juurde. Eurostati kohaselt on Euroopa suurima SKP langusega majandus Eestis. Viimase või, vabandust, teise kvartali hinnangul oli see langus tervelt 3%. "Tubli" esikoht Rootsi ja Ungari järel. Sellelsamal kohtumisel, millele teie viitasite, oli ettevõtjate sõnum väga selge ja ühene. Nad soovivad stabiilsust ja nad soovivad seda, et riik ei lisaks ettevõtjatele halduskoormust. Ometigi me näeme, et majanduskriisis on riik läinud seda teed, et maksudega mängitakse ja me tegelikult ei tea siiani, milliseid makse kehtestatakse järgmiseks, ülejärgmiseks ja üleülejärgmiseks aastaks. Aga tulen oma küsimuse juurde. Minu küsimus on teile see: millist probleemi Eesti majanduses lahendatakse täna automaksuga, mis hakkab kägistama nii Eesti peresid kui ka ettevõtjaid?

Aitäh! Tõepoolest, valitsuse poliitika, kui vaadata riigi eelarvestrateegiat, on kehtestada kaskaad uusi makse nii ettevõtjatele kui inimestele. 2027. aastaks peaks valitsuse poliitilise joonise järgi ainuüksi uusi makse ühe töötava Eesti inimese kohta olema üle 2000 euro aastas, seega siis kaheliikmelisele perele üle 4000 euro aastas. Kõik need maksud ei ole mitte maksud eraldivõetuna tarbimisele suunatult või konkreetsele inimesele, kuid selge on, et lõpuks asetatakse maksukoormus ka ettevõtluse täiendava maksustamise kaudu Eesti inimeste õlgadele.  

Isamaa sõnum on ühemõtteline: majanduslanguse ajal makse tõsta ei tohi. Ettekujutus, et me suudame ennast jõukaks maksustada, kui kujundame, disainime Eestist kõrgete maksude maa, ei vasta Eesti ühiskonna huvidele Eesti inimeste toimetuleku mõttes, Eesti inimeste töökohtade säilimise mõttes, ja see ei vasta ennekõike Eesti majanduse huvidele, Eesti ettevõtluse rahvusvahelise konkurentsivõime säilitamise huvidele. 

On rida objektiivseid probleeme, mis ei tulene meie riigi ükskõik millise poliitilise juhtkonna tegevusest või riigisisestest teguritest. Need on meie suuremate välisturgude nõudluse ärakukkumine, geopoliitiliste trendide muutumine väga radikaalselt, ennekõike seoses Vene-Ukraina sõjaga, energia- ja ressursivarustuskindluse [vähenemine] ja energiahindade põhimõtteline ja dramaatiline kasv eraldivõetuna, millele paraku valitsusel ei ole olnud mingit visiooni [vastu panna]. Nende suurte trendide keskkonnas me peame püstitama ühemõtteliselt ülesande: väikeriigis, demokraatlikus väikeriigis peab valitsuse ülesanne olema toota, nii palju kui võimalik, kindlustunnet ja stabiilsust. Paraku me näeme, et erinevad initsiatiivid või valitsuse valitud poliitiline agenda on suunatud ettevõtluskeskkonna destabiliseerimisele. Järelikult see ei vasta Eesti majanduse huvidele. 

Meie ülesanne nr 1 julgeolekupoliitiliste küsimuste lahendamise kõrval on see, kuidas me majandusstagnatsioonist, kuhu me oleme jõudnud viimase kuue kvartali majanduslanguse tsüklis, suudame väljuda nõnda, et Eestit ei taba hüppeline tööpuuduse kasv ega ka ettevõtete sulgemine ja välisturgude ja ettevõtete konkurentsivõime olemuslik vigastamine ja kahjustamine. Ja siin, tuleb ausalt tunnistada, valitsuse poliitika selles loogikas, et küll elavad üle, küll tulevad paremad ajad või, vastupidi, et [las] ettevõtted, kes ei ole selles majanduslanguse, majanduse stagnatsiooni olukorras võimelised ellu jääma, [surevadki], turg muudabki turuseaduste järgi keskkonda ümber – see ei ole vastutustundlik ja küps juhtimiskäekiri. 

Aga automaksu tulemus on milline? Lisaks sellele, et see koormab inimesi täiendavalt, see halvendab liikuvust, tegelikult ka inimeste igasugust aktiivsust, sealhulgas majandusaktiivsust. Nii mõjutab see regulatiivsel moel ka inflatsiooni. Valitsus on käivitanud süsteemse kava, kuidas lisaks sellele, et meie regioonis on üldise turu dünaamika mõjul toimunud spetsiifiliselt Balti riikides hüppeline inflatsiooni ja elukalliduse kasv, ka regulatiivsete sammudega inflatsiooni toota. Rahandusministri vaade sellele, et inflatsioon on mõistlik, kuna see soodustab suuremat tarbimist, sest inimesed peavad maksma, nagu ma ütlesin, üle 10% toidukaupade eest rohkem võrreldes aastatagusega, on naiivne. See ei ole majandusloogikale ega ühiskonna huvidele vastav käsitlus.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Urmas! Eesti majanduse paradigma on pikka aega [tuginenud] eksportturgudele. Eksport peaks olema see, mis meie riiki ja majandust veab. Kui aga vaadata väliskaubanduse bilanssi, siis see on tegelikult rohkem kui muret tekitav. Kui nüüd mõelda sellele, mis on olnud need riiklikud meetmed, millega [on püütud] Eesti majanduse struktuuri muuta, siis need on olnud Euroopa Liidu välja pakutud kesksed ja Eesti riigi poolt kokkulepitud toetusmeetmed. Paraku toetusmeetmete kontekstis on sageli sõnastatud Eesti problemaatikat nõnda, et me võime jääda toetusesõltuvusse. Täna me näeme, et meid on tabanud toetussaamatus riigi tasemel. Ma tean, et te olete riigieelarve kontrolli erikomisjonis seda teemat käsitlenud. See on üks võimalus, kuidas tegelikult kapitali turgudele suunata, Eesti sisemajandusse. Milles on probleem, et me ei suuda eurotoetusi kasutada?

On kaks elementi. Üks on probleem seoses eurotoetuste kasutuselevõtuga. Eurotoetuste kasutuselevõtt, eriti majanduslanguse ajal, tekitab majanduskäivet ja on seega majandust elavdava iseloomuga. Lisaks loomulikult parandab see riigi maksutulude [laekumist]. Järelikult eurotoetuste kiire kasutuselevõtt peab olema väga praktiline valitsuse ülesanne, tööjoonis. [Puudujääke selles vallas] on valitsuse esindajad põhjendanud bürokraatiasse takerdumisega. Kuid see ei tohi olla vabandus. Kui me võtame 2022. aasta tegeliku eurotoetuste kasutuselevõtu võrreldes planeerituga, siis me näeme, et valitsus ei suutnud eurotoetusi plaanitult kasutada. See on suutmatuse number, mitte kogu eurotoetuste number: 2022. aastal 455 miljoni euro ulatuses. Selleks aastaks on välisvahendeid planeeritud riigieelarvesse 1,625 miljardit eurot, mille puhul mul on sügav skepsis, olgugi et valitsuse esindajad on kinnitanud optimistlikult, et nad suudavad seda teha. Vaadates poole aasta numbreid, juuli lõpu seisu numbreid, me näeme, et täitmine on alla poole. Nii et kas sellega saadakse hakkama? 2024. aasta riigieelarvesse, mille valitsus esitas, on planeeritud välisvahendeid 1,744 miljardit eurot. Ka selles osas on mul sügav skepsis.

Mida me vajame lisaks sellele, et on eurotoetused kui niisugused: me vajame eurotoetuste kiiret ümberdisainimist. Seda on näiteks teinud Leedu riik. Eurotoetuste disainimine tähendab siseriikliku investeeringunõudluse rahuldamist, tähendab praeguses olukorras just nimelt majanduse praktilistele konkurentsivõime ootustele vastutulekut. See, et on mitte lihtsalt projektid, mis on kirjutatud nii-öelda varasemas paradigmas, vaid nende toetuste määruste ümbervaatamine peaks olema valitsuse poliitiline agenda. Ma olen kutsunud korduvalt valitsust sellele üles, kuid kahjuks ka majanduskasvu eest vastutava ministeeriumi, majandusministeeriumi vastused on seni olnud eitavad. Me jätkame varasema paradigma dünaamikas aastate eest kokkulepitud eurotoetuste kasutusele võtmise joonisega. See ei vasta minu hinnangul Eesti majanduse, Eesti ühiskonna tänastele ootustele ja huvidele.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahtsin küsida, kuivõrd olete te nõus väitega, isegi süüdistusega, mis kostab sageli investorite ja ettevõtjate poolt, et tegelikult Eesti riiki juhivad ametnikud. Valitsused vahetuvad päris tihti ja räägitakse, et ametnikud lihtsalt kardavad, ei taha võtta enda peale suurt vastutust ja neil on lihtsam midagi keelata kui tõepoolest asjasse süveneda ja asju arendada. Ja samas kostab ka selline süüdistus, et kogu see süsteem on päris suletud ja tegelikult ei taheta lasta uusi mängijaid ei finantsturgudele ega ka majandusse.

Ma arvan, et siin on vägagi tõsised küsimused. Ja üleskutse selleks majanduskasvu leppeks ongi see, et me peame vaatama ka riigi bürokraatiat, riigi keskvõimu poliitikaagendat just nimelt läbi eesmärgiks seatud majanduskasvu ja konkurentsivõime tagamise [prisma]. Ja paraku ma näen, et nii-öelda riigi administratiivsed otsused ja tegelikult Eesti majanduskeskkonna, Eesti ettevõtluskeskkonna vaated ei lange kokku. Veelgi enam, kuna valitsus on dialoogi katkestanud, on need praegu asetunud hoopis vastandlikele positsioonidele.  

Ma toon ühe näite. Nagu mööda minnes kiideti heaks Euroopa Liidu kestlikkus[aruandlus]. Ja mida valitsuse esindajad vabanduseks ütlevad: "Tuleb teha, see on Euroopa Liidu nõue. Aga neid ettevõtteid on vähe, kes seda tegema peavad." Otsekui vabandusena. Tegelikkuses – ma vaatasin selle kestlikkust [puudutava] määruse Eesti-poolset seletuskirja – tähendab see nendele ettevõtetele, kes sellesse perimeetrisse asetuvad, sadade tuhandete eurode ulatuses täiendavat halduskoormust, ja ilma mingisuguse reaalse [arusaamata], mis tarvidust see Eesti majanduse kasvuvõime huvides teeniks. 

Me vajame reaalset hinnangut, kuidas me suudame meie bürokraatlikku koormust Eesti riigis vähendada ja sealhulgas ka keskvalitsuse administratsioonikulusid vähendada. See peaks olema eraldi eesmärk. Ma toon näite. Rahandusministeerium kõneleb väga palju kokkuhoiust, aga ma vaatan Rahandusministeeriumi enda majanduskulude kasvu [ja näen, et see] on järgmisel aastal märkimisväärne. Riigieelarve [eelnõu] seletuskirjas on öeldud, et Rahandusministeerium peab oluliseks enda keskasutuse majanduskulusid [suurendada] seoses koalitsioonilepingust tulenevate nõuete [täitmise] ettevalmistamisega. See tähendab seda, et selleks, et välja mõelda uusi maksutõuse Eesti ettevõtjatele, Eesti inimestele, on tegelikkuses vaja suurendada oluliselt kulusid Rahandusministeeriumi keskaparaadile. Ma arvan, et see on täiesti äraspidine mõttekäik ja ei vasta Eesti huvidele.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Siin suures saalis on peaminister Kaja Kallas väitnud, et tegelikult läheb Eesti majandusel hästi. Rahandusminister Mart Võrklaev on öelnud, et tegelikult maksukoormus hoopiski langeb. Sa oled riigieelarve komisjoni esimees, aita palun mõtestada avalikkusele lahti need kaks seisukohta.

See on orwellilikus irdreaalsuses elamine. Ja see on meie riigijuhtimise, tänase ebakvaliteetse riigijuhtimise keskne probleem, lisaks üleolevusele: suutmatus juhtidena, suure organisatsiooni, kogu meie riigi ja rahva juhtidena relevantselt tajuda ühiskonna vajadusi ja tagasisidestada ühiskonnast tulevaid probleemipüstitusi.  

Loomulikult Eestis järgmisel aastal maksukoormus kerkib, protsendi jagu SKP-st, kui me kõneleme nominaalsest maksukoormusest. Teiseks, mis puudutab Eesti majandusel hästi minekut, tuleb tunnistada, et Eesti majanduse väljavaated on halvenenud kuudega. Kui ma olen kõnelenud meie tööstusjuhtidega, siis nad ütlevad, et sügistsükliks ja talvetsükliks on neil võrreldes varasemate aastatega välislepinguid sõlmitud oluliselt vähem, oluliselt väiksemas mahus. Mida see tähendab? See tähendab, et praegu tööstusettevõtted, eriti kriitilistes sektorites, suudavad veel hoida töötajaid ametikohtadel, kuid see on kahtlemata lühiajaline võime.  

Eesti Pank on võrreldes Rahandusministeeriumi prognoosiga paraku prognoosinud järgmise aasta tööpuuduse oluliselt suuremaks. Eelmise aasta tööpuuduse keskmine tase oli veidi üle 5%, järgmiseks aastaks prognoositakse juba 8%. Ja need sektorid paraku on just nimelt tööstusvaldkonnas. Reaalsus on see, et töötleva tööstuse ekspordivõime mahus on Eesti kukkumine olnud Euroopa Liidus suurim. See on tegelik probleem. Majanduse vallas ei ole Eestis asjad hästi ja valitsuse poliitika pigem võimendab majandusprobleeme. 

Meie üleskutse, Isamaa üleskutse on, et me peame juhtimiskäekirja riigis muutma. Riigi poliitilise juhtkonna ühine eesmärk peab praegu olema täiendava kindlustunde pakkumine, mitte majanduse destabiliseerimine valitsuse süstemaatilise regulatiivse poliitikaga.

Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, hea ettekandja! Kõigepealt, mul on hea meel kuulda, et keegi tõesti saab tervemõistuslikult aru olukorrast meie riigis. Te ütlesite, et Eesti ettevõtjatele ei tohiks olla karmimad tingimused kui välismaal. Ja te ütlesite ka, et makse ei tohi majanduslanguse ajal tõsta. Ometi me näeme, et homme on päevakorras üheksanda punktina teekasutustasu tõstmine veoautodele. Valitsus kavatseb selle tõsta praeguselt 12 eurolt 26 eurole, see on üle 100% tõus. Ma toon näite, et näiteks sellistes riikides nagu Holland, Belgia ja Luksemburg on see päevamäär samuti 12 [eurot] ja kui seda kunagi mõned aastad tagasi tõsteti, siis ühe euro võrra: 11‑lt 12‑le. Meie valitsus tahab üle 100% seda tõsta. Mis te arvate, kuidas see samm mõjub veoettevõtjate konkurentsivõimele?

Halvendavalt, nagu ka rida muid maksutõuse, mis homme valitsuse kavandatavana eelarve esimesel lugemisel on. Valitsuse põhinarratiiv, miks on vaja sellist maksutõusude kaskaadi läbi viia, on see, et vastasel juhul meie riigi rahandus laguneb täiesti ära ja me satume Kreeka teele. See on vale ja eksitav väide. Iga terve mõistusega inimene saab aru, et kui näiteks viimasel viiel või kümnel aastal oleks Eesti majanduskasv olnud poole väiksem, siis oleks meil tegelikult, kui me oleksime säilitanud senise avaliku sektori kulude tasapinna, olnud väga suur probleem ja täiendav hüppeline riigivõla kasv. Just nimelt majanduslangusest väljumine on see tee, kuidas saada riigile täiendavaid eelarvevahendeid. 

Ja teiseks, mis seda valet eriti iseloomustab. Küsimus on nende maksutõusude [eesmärgis]. Selle nii-öelda maksusõja kehtestamisel Eesti ettevõtluse, Eesti inimeste vastu on nagu [seatud üks eesmärk]. Tegelikkuses on eesmärk milline? Et täita Reformierakonna maksuküüru [puudutav] lubadus, mis on eelmiste valimiste kõige kallim valimislubadus. See tuleb läbi suruda.

Minu üleskutse valitsusele on korrigeerida oma juhtimiskäekirja. See näitab julget juhtimist, kui suudetakse ka [taganeda] mingitest otsustest, mis on kavandatud. Neid võib ajatada või üldse mitte realiseerida, kui need ei vasta ühiskonna ootustele. Kõik ettevõtted, nii suured tööstusettevõtted – ma käisin eelmisel nädalal näiteks Balti Laevaremonditehases – kui ka väiksemad ettevõtted [on hädas]. Ja tuletan meelde, et Eesti tööstusettevõtete ümber on eraldi spekter suur hulk väikseid alltöövõtjaid, kes samuti saavad sellest tööst oma jõukuse ja inimesed saavad leiva lauale. Praegu me näeme seda, et valitsuse süstemaatiline majanduspoliitika habrastab meie majanduse selgroogu. See ei vasta Eesti huvidele.

Meie ülesanne suurte julgeolekuriskide tasakaalustamise kõrval, millega me oleme silmitsi seoses Venemaa agressiooniga, peab olema, et sellest majandusstagnatsioonist meie majandus väljuks konkurentsivõimelisena. See on ülesandepüstitus nr 1 Eestile. See tagab meile pikaajalises vaates jõukuse, see tagab meie inimestele töökohad. See tagab selle, et Eesti on pikemas vaates edukas väikeriik. Väga suured megatrendid on rahvusvaheliselt viimase inimpõlve jooksul aset leidnud. Need on meie regioonis aset leidnud, ka ülemaailmselt aset leidnud ja me peame seda oma riigi poliitikas julgelt adresseerima.

See oligi minu mõttekäik, et selles majandusnarratiivis, millele me tegelikult viimase inimpõlve jooksul oleme oma majanduskeskkonda üles ehitanud, on mitmed elemendid olemuslikult muundunud või tasalülitunud. Ja sellega tuleb põhimõtteliselt tegeleda. Ja rahvuslik lepe, erakondadeülene majanduslepe koostöös ettevõtlusorganisatsioonidega on see [alus, millele toetudes] me peame julgelt vaatama näkku meil valitsevale olukorrale, [muidugi] tulevikku silmas pidades.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea Urmas! 28. septembri Ärilehes kritiseerib tippjuht Kai Realo valitsust: "Lõpetage hirmutamine ja ohkimine, see olukord on teie ja teiste poliitikute tekitatud." Eile pandi rahvusringhäälingu majandusrubriigis üles Ain Hanschmidti intervjuu või arvamus, kus ta ütleb seda, et valitsusel puudub majanduspoliitika. "Riigieelarve tulud kasvavad 12% aastas, aga valitsus ütleb ikka, et eelarve on negatiivne. Midagi on Eesti riigis totaalselt mäda. Peaksime mõtlema, kuidas Eesti SKP-d tõsta, aga tegeleme selle asemel mingi jamaga." Sa oma sissejuhatavas jutus viitasid ka riigi riskile. Eile mul oli arutelu kahe ministriga, kes ütlesid, et kooskõlastusi ei ole võimalik seadus[eelnõude] puhul teha, sellepärast et on vaja seadused vastu võtta pool aastat enne seda, kui nad kehtima hakkavad. Millised need riigi riskid on?

Eesti riigi risk, mida on ka konjunktuuriinstituut majanduskonjunktuuri olukorda hinnates tagasisidena majandusekspertidele ja majanduses tegutsejatele [uurinud], seisneb selles, et valitsuse majanduspoliitikat [iseloomustab] täielik ebastabiilsus. See tähendab seda, et uute maksutõusude eest ei ole keegi kaitstud. Veelgi enam, maksutõusud võivad välja kujuneda täiesti volatiilselt. Me kuuleme, et riigi eelarvestrateegias on planeeritud ette makse, mille nime või mille sihtotstarvet me tegelikult ei tea. Ja sama käib tegelikult ka regulatiivse keskkonna kohta ja sama käib, tuleb tunnistada, sellise poliitilise ambitsiooni kohta, millega valitsus on ülevalt alla vertikaalina asunud jõustama rohepööret, ja jällegi ilma vitaalse ja eheda kahekõneta ettevõtjatega, julgen ma siit kõnetoolist öelda. Need [sammud aga] on määratu tähtsusega ettevõtjatele, loomulikult ka välisinvestoritele, kes peavad olema valmis selles keskkonnas oma rahalisi vahendeid siia paigutama. 

Ja me ei pääse üle ega ümber veel ühest põhimõttelisest riskitegurist. See on meie konkurentsivõimetud energia hinnad, ütleme selle siin välja. Küsimus ei ole selles, milline on valitsuse meetod. Meie regioonis on vägagi erineval moel tegutsevad valitsused, riigid on erineval moel lahendanud küsimust energiahindade mõjust konkurentsivõimele tööstuses, ettevõtlussektoris. Kuid täna, tuleb tunnistada, valitsus ignoreerib täiesti seda probleemi ja see ei ole pikemas vaates jätkusuutlik. Võib-olla jääb määramatuks ajaks see raudne eesriie, mis [takistab] kauba liikumist ida ja lääne vahel seoses geopoliitiliste oludega. Seda tuleb objektiivselt möönda, me peame selleks valmis olema, et see jääb määramatuks ajaks. Ja see tähendab, et kuna me asume Euroopa kaubakeskustest [eemal], siis meie [eesmärk] peab olema rahvusliku ekspordivõimelise tööstuse potentsiaali arendamine. See on määratu kasvupotentsiaaliga, määratu jõukuse loomise potentsiaaliga ülesandepüstitus. Kuid seda positiivset vaadet paraku meil Eestis ei ole, valitsuskeskselt ei ole. Ja see on olemuslik probleem.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ma mõtlesin küsida teie käest kommentaari sellele olukorrale, kus meie valitsus räägib meile alatasa sellest, kuidas nemad tegelevad Eesti rahanduse kordategemisega, aga mulle on see pidevalt jäänud arusaamatuks. Äkki teie oskate öelda, kuidas teie seda asja näete? Ma saan aru, et rahanduse kordategemine ennekõike seisneb selles, et ei tohiks kulutada rohkem, kui meie tulud võimaldavad. Ometi, kui ma vaatan tuleva aasta riigieelarve plaane, siis seal kavatsetakse mitte riigivõlga vähendada, vaid seda hoopis kasvatada rohkem kui miljardi ulatuses. Ma täpset numbrit ei mäleta. Kuidas sellises kontekstis riigirahanduse kordategemist üldse mõtestada ja kas see on ratsionaalne? Ja küsimuse teine aspekt on see, kuidas peaks suhtuma Eesti riigi võla kasvatamisse või kahandamisse olukorras, kus Euroopa Liit ise kasvatab meeletus mahus oma võlga. 2020. aastal oli see 50 miljardit, praegu on 450 miljardit ja 2026. aasta lõpuks on juba 900 miljardit eurot.

Jaa, see on siis Euroopa Liidu kui rahvusvahelise [ühenduse] riikide garantiidega tõepoolest hüppeliselt 2020. aasta 50 miljardilt kasvav prognoositav võlakoormus. Ja selle põhjused on objektiivsed: energiakriisi, koroonapandeemia ületamise, julgeolekukriiside ületamise [vajadused]. Kui me nüüd vaatame seda, mis puudutab Eesti riigi rahanduspoliitilist loogikat, siis loomulikult korras rahandus peab olema selles loogikas ennekõike tähtis. See puudutab Eesti riigi võla hinda või võla, ütleme, laenutaset, mida siis riigi võlakirjade puhul ettevõtjatele makstakse. See on oluline indikaator, mida silmas pidada. Kuna tegelikkuses, objektiivselt meil on majanduslanguse olukord, siis minu väide on see, et loomulikult, rahanduspoliitilisi eesmärke tuleb silmas pidada, kuid need ei saa eksisteerida õhutühjas ruumis. Tegelikult peab, kui me räägime ülesandest nr 1, see ülesanne nr 1 praegu olema tagada majanduse pööramine uuesti kasvule, anda positiivne tõuge majanduskasvuks. See tähendab seda, et selles loogikas rahanduspoliitika peab olema valmis teenima majanduspoliitikat, mitte äraspidiselt. 

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui me vaatame seda eelarvet, mis siiapoole teel on ja mis meil homme suures saalis on, ja kui me vaatame eelarvestrateegiat, siis seal on üks suur hambaauk, 400 miljonit eurot, mille valitsus on meile jätnud, ja ütleb, et teie peate selle hambaaugu ära parandama, mõelge välja, millist maksu te järgnevatel aastatel tahate rakendada. Tegelikult on väga lihtne retsept selle augu ära[hoidmiseks]. See on maksuküüru kaotamise ideest [loobumine], sest ega maksuküüru ärakaotamine ei teeni Eesti majanduse ja Eesti elanike huve. Ja minu küsimus teile ongi taas see: kas tõesti minna seda teed, et enda ühte väga kallist valimislubadust ellu viies kägistada Eesti majandust? Kas selline lähenemine Reformierakonna poolt on mõistlik?

Ei! 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te puudutasite oma sõnavõtus ka dialoogi puudumise küsimust. Tõepoolest, kui jälgida seda, mida räägivad meile siin saalis peaminister või rahandusminister, ja võrrelda seda selle pildiga, mis avaneb meile ajakirjandusest või ka eravestlustest ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonidega, siis sõltumata maailmavaatest ollakse valitsuse suhtes kriitilised. Aga siin saalis me kuuleme ikkagi, justkui kõik on teisiti. Mis teie arvates on võti, et see dialoog taastuda saaks?

Võime tegelikku olukorda tunnistada. Sellest algavad, olgu sõjapidamises või mingis tsiviiljuhtimise sektoris, kõik juhtimiskvaliteedi minimaalset lävendit tagavad otsused. Meil on paraku olukord, kus see tänane olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu ongi mõeldud ülesraputuse või tõukena. Ma loodan, et heauskselt kõik parlamendi poliitilised jõud oma vastusõnavõttudes panustavad sellesse arutelusse ja annavad oma nägemuse, mis võiksid olla need elemendid selles rahvuslikus majandusleppes. 

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! On selge, et meie tulevik ei tundu praegu kõige helgem. Kui öelda selliselt optimistlikult, siis ta tundub isegi natuke tumedavõitu. Samal ajal majandusolukorra jätkuva halvenemisega kaasneb ka ühiskonna sidususe lõhkumine ja see on tänase valitsuse tegemiste otsene tulemus. Minu küsimus on selline. Kuidas praeguses ülimalt keerulises rahvusvahelises olukorras säilitada meie rahva ühtsus nende tõsiste julgeolekuriskidega toimetulekuks?

Aitäh! Üks väikeriigi edu fundamentaalne, baastingimus on sisemine efektiivsus – efektiivsus nii-öelda põhiülesannete või pingutuste [tegemiseks], energia leidmiseks ja realiseerimiseks. Demokraatlikus riigis seda saab teha ainult ühiskonnas toimuvate arutelude abil. Ja kui me sellest räägime, siis kesksed ülesanded, mis meie ühiskonna ees praegu laiemas vaates on, on loomulikult meie julgeoleku ja välise turvalisuse tagamine. Teiseks on meie ees ülesanne, kuidas me majanduslanguses anname tõuke pöörata [areng] majanduskasvuks. Oluline juhtimisülesanne on kindlasti see, et me muid võimalikke, ühiskonda destabiliseerivaid ja vastuolusid tekitavaid poliitilisi agendasid sellises olukorras lauda ei too. Me koondame ühiskonna sisemise efektiivsuse ja sisemise jõu, mis meil on, tuumülesannete realiseerimiseks kriitilisel hetkel. See on põhimõttelise tähtsusega lähteülesanne ühiskonna mobiliseerimiseks ja see on ka lähteülesanne küpseks ühiskonna juhtimiseks, mitte võimuvertikaalina. Praegu ma liiga palju näen, et Eestis on tekkinud juhtimiskäekiri, mis seisneb ühiskonnaelu korraldamises, lähtudes ettekujutusest, et demokraatlikku ühiskonda on võimalik [juhtida] võimuvertikaalina. Jah, valimised on läbi, aga see ei tähenda seda, et riigijuhtidel, nendel meestel ja naistel, kes peavad riiki juhtima, on kahekõne kohustus kuidagi raugenud.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Küsimustele vastamiseks mõeldud aeg on läbi. Siiralt vabandan kolleegide ees. Ma loodan, et keegi ei võta seda isiklikult. Aga palutud aeg on läbi. Nii et suur tänu veel kord ettekandjale tasakaaluka ja sisuka ettekande eest ja ka debati eest! 

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektori Mait Paltsi.

Hea koosoleku juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Hea meel on siin saalis täna olla ja kahtlemata nii olulisel teemal kui Eesti majanduse olukord rääkida ja mõtteid vahetada. 

Paraku tuleb tunnistada, et Eesti majandusel ei lähe kõige paremini. Võiks öelda, et olukord on ühest küljest väljakutsuv, et mitte öelda keeruline, et mitte öelda halb. Ja olgem ausad, ka kõige innovatiivsema ümberjagamisega jõukust majja ei too ja riigirahandust korda ei tee. Paratamatult on vaja, eriti just nii väikeses ja avatud majandusega riigis Euroopa äärealal, mõelda pidevalt sellele, kuidas ettevõtlust arendada, kuidas motiveerida ettevõtteid, kuidas tagada, et ettevõtjad oleksid jätkusuutlikud ja sooviksid investeerida ja panustada Eesti majandusse. 

Aga nüüd mõned slaidid ja mõned mõtted, mida täna teiega jagada tahan. Ma arvan, et praeguse majandusolukorra kirjeldamine on oluliselt keerulisem, kui see on olnud varasemate majanduskriiside ajal, kui meil on olnud palju selgem nii-öelda vaenlane. Praegune olukord on ettevõtjate jaoks märksa keerulisem. Samavõrd keeruline on pakkuda ka lahendusi, kuidas siit välja tulla. Paljud tegurid, mis meid negatiivselt mõjutavad, on tegelikult selgelt meie käeulatusest väljas ja üksteisega väga tihedalt seotud. 

Väljapääsu otsimine sellest ja uue kasvu leidmine eeldab väga selget pingutust ja tahet erinevatelt osapooltelt. See ei ole ainult ettevõtjate mure, kes praegu sageli tunnevad, et neid on jäetud üksi ja et nende muresid ei kuulata piisavalt. Ja kuigi meie majandust räsivad probleemid, mis on paljuski välised, ehk siin ei ole üht süüdlast, kellele Eesti riigis näpuga näidata, on selge, et siseriiklike otsustega või ka otsustamatusega saame nii pakkuda leevendust kui ka olukorda veelgi raskemaks teha. Rumalate otsuste tagajärg on majanduslangus ja kindlasti ettevõtlusele mitte kaasa aitamine. 

Meid kammitsevad selgelt kiire inflatsioon, mis, tõsi, on mõnevõrra taltumas, aga jätkuvalt kõrgem, kui võiks olla; kasvanud intressimäärad, jällegi väga lühikese ajaga; sisendihindade kasv, eelkõige alates Ukraina sõja algusest; väga tugev surve palkade tõstmiseks, mis jätkub; energiakandjate kõrge hind, jällegi püsiv probleem, kuigi tuleb tunnistada, et tänavusel sügisel on see loodetavasti väiksema negatiivse mõjuga, kui see oli aasta tagasi, aga siiski; peamiste eksporditurgude madalseis; oskustööjõu nappus ja loomulikult sõjamõjud. 

Meie majandus on olnud juba üsna pikka aega languses, täpsemalt eelmise aasta teisest kvartalist alates. Täna küsitakse üsna palju, millal me võiksime näha olukorra muutumist paremaks. Mina ei ole majandusanalüütik, aga rääkides ettevõtjatega, suheldes ettevõtjatega, vaadates seda, mis toimub meie peamistel eksporditurgudel, kahjuks suureks optimismiks põhjust ei ole. Ehk näeme kasvu järgmise aasta teises pooles, kuid kardan, et seegi saab olema tingitud pigem lihtsalt sellest, et tänavune võrdlusbaas on nii kehv. 

Fakt on aga see, et just Eesti päritolu kaupade eksport on viimasel ajal drastiliselt vähenenud. Kui seni oli positiivne noot see, et hõive tööturul on püsinud rekordiliselt kõrge, tööpuudus püsis olematu, siis nüüd on ka see hakanud muutuma ja kardetavasti suureneb aasta lõpus veelgi kiirenevas tempos. 

Kui küsida ettevõtjatelt, kas nad on rahul valitsuse, riigi, majanduse käekäiguga või plaanidega, siis paratamatult tuleb tõdeda, et valitsuse viimase kolme kuu tegevuse mõju Eesti ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimele hindas positiivselt üksnes 2% vastanutest, 46% oli neutraalsel seisukohal ja 52% andis negatiivse hinnangu. Seda ütleb konjunktuuriinstituudi viimane ülevaade. Ja allikas on Eesti ettevõtjad. 

Nii nagu eelnevalt siin kõnepuldis räägiti, on [küsimus], kas valitsusel on majanduse arendamiseks selge vaade, strateegia. Ka mina olen pannud siia kirja, et sellist strateegiat hetkel ei paista. Aga ärge saage palun valesti aru. Küsimus ei ole mitte jälle järjekordse strateegia puudumises, neid on meil küllalt, kümneid, sadu lehekülgi, aga puudu on tänases olukorras, ma arvan, adekvaatsest hinnangust meie muutunud majandusolukorrale, -situatsioonile, ja sellele, kuidas me lähiperspektiivis võiksime sellest kõige kiiremalt ja valutumalt välja tulla ning majanduse kasvule pöörata. Need strateegiad, mis on täna jõus ja koostatud, on valdavalt koostatud enne 2022. aasta algust ehk enne Ukraina sõja algust ja arvestamata neid mõjusid, mis paratamatult praeguses olukorras ettevõtjaid mõjutavad. 

Meie majandusolukord on keeruline. Nii nagu öeldud, kasutan siinkohal paari konjunktuuriinstituudi hiljuti avaldatud slaidi Eesti majandususaldusindeksi kohta, kus on toodud ka meie peamiste naaberriikide, peamiste eksporditurgude olukord ja ka Euroopa olukord. Eesti, Leedu ja Rootsi liiguvad selgelt ajaloolise keskmisega võrreldes 80 punkti kandis ja selgelt suunaga allapoole majandususaldusindeksi vaates. Läti ja Soome on veidi optimistlikumad, kuid siiski ka selgelt allapoole ajaloolist keskmist. Võib ilmselt hinnata, et mõlemas eelnimetatud riigis on üheks põhjuseks, miks ettevõtjad näevad olukorda mõnevõrra paremuse poole liikuvat, ka valitsuse viimase aja sõnumid. Olgu näiteks toodud maksustabiilsus ja maksude langetamine. Peame tunnistama, et ettevõtlus on suuresti ka emotsioonidel põhinev ja iga selline sõnum kahtlemata ettevõtjate hinnanguid mõjutab. 

Kui rääkida tööturu olukorrast, siis nagu eelnevalt sai mainitud, pikka aega rajanesid meie lootused sellele, et hõive on kõrge ja tööpuudus rekordiliselt madal. Kahjuks on ka see hakanud viimasel ajal muutuma. Kui me vaatame kollektiivsete koondamiste numbreid, siis paraku rõõmustamiseks põhjust ei ole. Kui seni püüdsid ettevõtjad hoida inimesi palgal nii kaua kui võimalik ning koondamine tuli päevakorrale kõige viimase variandina, siis nüüd on kollektiivsete koondamiste hulk selgelt suurenenud. Seni kogutud varud saavad otsa ja üksused suletakse. Olgu siinkohal rõhutatud, et kollektiivne koondamine tähendab sageli just seda, et suletakse mõni tootmisüksus tervikuna, terve osakond või ettevõte, ja seal ei ole tegemist üksikute koondamistega. 

Paraku lugesin hommikul enne Riigikokku tulekut taas uudist, et üks puitmajatootja Raplamaal on sunnitud tegevuse lõpetama ja 15 inimest koondama. Ma arvan, et eriti keeruline olukord ongi tegelikult just puiduga seotud tööstusvaldkondades, aga loomulikult mitte ainult. Puidutööstus on [suurel määral] koondunud Lõuna-Eestisse ja [mujale] maapiirkondadesse, kus uue töö leidmine on keskmisest keerulisem. Inimene, kes on pikka aega saeveskis töötanud, suure tõenäosusega ei lähe tööle ei masinatööstusesse, IT-ettevõttesse ega Narva loodetavasti rajatavasse magnetitehasesse. Olukord on keeruline ja kindlasti aasta lõpus saab tööpuuduse number olema arvestatavalt suur. 

Eriti suur mure on meie vaates eksportiva tööstuse käekäik, seda eriti nendes sektorites, kus me tegelikult oleme viimastel aastatel just näinud tugevat kasvu. Oleme [neid sektoreid] saanud tuua eeskujuks nii Eestis kui ka väljaspool. Need on olnud meie puitmajatootjad, aga mitte ainult, ka metalliettevõtted, põllumajandus[ettevõtted], toidutootjad, elektriseadmete tootjad. Kõikide nende sektorite näitajad on täna ekspordi vaates languses. Eriti kiire on langus olnud muidugi viimastel kuudel. 

Kui küsida, kas me näeme olukorra paranemist, siis mina seda lubada ei julge. Alles hiljuti oli juttu ka Rootsi analüütikutega, kes näevad, et Rootsi ehitusturg võiks mingilgi määral taastuda alles ülejärgmisel aastal. Järgmiseks aastaks ei nähta seal mitte mingisugustki kasvu. Ja kui küsida, mis on probleem, siis valdavalt on ikkagi küsimus nõudluses, õigemini nõudluse puudumises, meie peamiste sihtturgude külmumises või jahtumises – ükskõik, kuidas me seda nimetame. 

Tööstuse vaates me paratamatult peame rääkima erinevatest komponentidest. Peame mõtlema, mis on meie konkurentsieelised ja millised mõjurid tootmist mõjutavad, mis on meie tugevused täna-homme. Aga on selge, et raske on kujutada ette tootmist mis tahes ajahetkel, nii et see ei sõltuks vähemal või rohkemal määral elektrist. Kaasaegse tööstuse energiatarve igal juhul kasvab. See suureneb oluliselt, see on suurenenud kõikides arenenud riikides ja kindlasti ka Eestis. Ja see seab omad ootused nii ülekandevõimsustele, võrkudele kui ka tootmisele ja eraldi ka juhitavatele võimsustele. Tööstusettevõtete kinnitusel on nende palgatasemed suures osas juba meie põhjanaabri Soome omadega ühtlustunud. Toormekulu on Eestis sageli kõrgemgi, sest meie tööstused on tihtipeale väiksemad, nad peavad opereerima väiksemate kogustega, mille korral kas või logistika tõttu kulu on suurem. Ja elektri hind, mis on tööstuses sageli väga oluline kulukomponent, on meil näiteks Soomega võrreldes oluliselt kallim. Võrdlust Rootsi ja Norraga ma ei hakka parem toomagi. 

See on muret tekitav. Kui me seda pilti, mis praegu on aasta peale toodud, venitaks veel pikemaks ja võtaks perioodi alates 2019, siis tegelikult ei esine mitte ühtegi nädalat, kus Eestis oleks elektri hind meie ettevõtetele ja ka kodumajapidamistele olnud võrreldes Soomega madalam. See on selge väljakutse, kui me räägime tööstusest ka tulevikuvaates. 

Muidugi tuleb arvestada, et energia hind koosneb erinevatest komponentidest. Elektri hinnale lisanduvad muud tasud, mis vähemalt osaliselt on alati valitsuse ja seadusandja reguleerida. Ehk vaadata tuleb tervikpilti nii kogu majanduses kui ka üksikute komponentide kontekstis ja ka kulukomponentide kontekstis. 

(Näitab slaidi.) Siin pildil on üsna ilmekalt näha, millistest komponentidest kujuneb ühe energiaintensiivse ettevõtte elektrienergiakulu. Eesti on siin selgelt eristuv võrreldes meie peamiste naabritega nii põhjas kui ka lõunas. 

Jaa, ilmselgelt ma ei oleks kaubanduskojast, kui ma ei peatuks ka maksudel. Maksud on olulised, maksumäär on oluline, maksude eesmärk on oluline. Maksupoliitika stabiilsus on veel olulisem. Võrdne kohtlemine on oluline ja aus konkurents samuti, maksude tasumine, nende tasumise keerukus või [õigemini] lihtsus on väga oluline. Maksudega võib anda konkurentsieelise ning võib toetada kasvu, kuid võib teha ka vastupidi. 

Ettevõtete tulumaksusüsteem, mida on hinnanud nii ettevõtjad kui ka eksperdid parimaks, mida on kadestatud ja mida on üritatud kopeerida mujal maailmas ja mida on halvustanud peamiselt meie konkurendid, on aidanud meil elada suhteliselt hästi üle mitmed varasemad majanduskriisid. See süsteem tuleks igal juhul säilitada, on ettevõtjate seisukoht. Tegemist on olnud meie hinnangul meie tänapäevase majandus- ja maksupoliitika ühe edukaima [lahendusega], mis toetab meid jätkuvalt ja mille eest tuleb kõiki võimalusi kasutades seista nii Eestis kui ka Euroopas. 

Kui ma ütlen, et maksumuudatuste elluviimisel tuleb vaadata selle eesmärki, selle suhestumist meie konkurentriikides [toimuvaga], siis oluline on alati hinnata ka [maksude] kokkukogumisele kuluvat ressurssi. Ma arvan, et kindlasti üks asi, mille üle Eestis tasub uhke olla, on meie maksusüsteemi lihtsus ja arusaadavus. Asjaoluga, et täna kulutab maksuhaldur 100 euro kokkukogumisele vaid 40 senti, oleme Euroopa, isegi maailma absoluutses tipus. Ja kui siit midagi kaasa võtta, siis see, et igasugune maksukeskkonna keerulisemaks muutmine, kaasa arvatud uute selge mõjuta või eesmärkideta maksude sisseviimine, peaks olema välistatud, kui tahame tänast olukorda säilitada. 

Üks on selge: ettevõtjate seisukoht on, et majanduslanguse ajal uusi makse ei kehtestata. Need viivad majandusest selgelt raha välja ja seda oleks majanduslanguse ajal vaja pigem kasutada investeerimiseks ja majanduse elavdamiseks. Selge on ka see, et enne uute maksude kehtestamist tuleks üle vaadata, kas me tänaste maksude kogumisel saaksime teha midagi paremini, et tagada paremini ausat konkurentsi ja olla maksude kogumisel veelgi efektiivsemad. 

Juriidilise isiku tulumaksust veel üks slaid siia juurde. See vajab minu hinnangul jätkuvat meeldetuletamist. Kui Eesti võttis 2000-ndate alguses üle praegu kehtiva ettevõtete tulumaksusüsteemi, siis oli väga palju neid, kes hirmutasid meid sellega, et kui rakendada vabatahtliku tulumaksu süsteemi, mille korral ettevõte maksab tulu[maksu] ainult siis, kui ta dividende jaotab, kasumit jaotab, siis kindlasti väheneb oluliselt tulumaksu laekumine riigieelarvesse ja ettevõtete majandusnäitajad halvenevad. Tegelik tulemus oli risti vastupidine. Ettevõtete majandusnäitajad kasvasid kordades ja kasvas ka maksu tasumine riigieelarvesse. 

Kui me võrdleme täna Eesti ettevõtete tasutud tulumaksu riigieelarvesse kas osakaaluna SKP-s või osakaaluna kogu maksutuludes, siis me oleme selgelt samal tasemel enamiku OECD riikidega. Ehk meie ettevõtted maksavad tegelikult tänase süsteemi korral sama palju või mõnel juhul veelgi rohkem kui meiega sarnased riigid. Nii et igati vale oleks öelda, et meie ettevõtted tulumaksu ei maksa. Maksavad väga [sarnases] mahus võrreldes enamiku OECD riikidega.

Auväärt ettekandja, teie aeg on nüüd ümber saanud. Kui te minuti või kaks juurde palute, siis ma seda kindlasti luban. 

Kas ma tohin? 

Jah, loomulikult. Ikka tohib.

Liigun siis kiiresti lõpu suunas. Loomulikult, küsimus on alati, kuidas olukorda parandada. Meil on kindlasti ruumi ohjata kasvavat bürokraatiat, vähendada regulatsioone või vähemalt neid mitte suurendada. Riigi sekkumine ettevõtlusesse, on see haldusfunktsiooni või mõne muu funktsiooni kaudu, on üheselt halb. Mida vabam on ettevõtlus, mida vabamad on ettevõtjad ettevõtluskeskkonnas tegutsema, seda tõenäolisemalt nad kasvavad, seda tõenäolisemalt on nad motiveeritud investeerima ja tulevikku panustama. 

Iga uue reegli kehtestamisel tuleb ilmtingimata hinnata, ja täna veelgi rohkem kui varem, kuidas need aitavad kaasa Eesti majanduse ja ettevõtluse arengule. See puudutab kindlasti ka Euroopa Liidu õigusloomet, millega me koos Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoniga oleme tegelenud. Siinkohal ma arvan, et tänases situatsioonis peaksid Euroopa Liidu struktuurifondide vahendid meie majanduse elavdamiseks jõudma ettevõtete käsutusse võimalikult ruttu. Tagada tuleb ka see, et omavalitsused oleksid rohkem motiveeritud ettevõtlusesse panustama. See saaks meie hinnangul toimida väga lihtsasti tulubaasi ümberstruktureerimise või -kujundamise kaudu. 

Avaliku sektori investeeringud on jätkuvalt olulised ega tohiks väheneda, sealhulgas kindlasti mitte teadus- ja arendustegevuse elavdamisse. Ettevõtjad, kes otsivad uusi eksporditurge, väärivad selgelt riigi suuremat tähelepanu ja tuge, on see siis ühistegevuse toetamise või muude algatuste kaudu. 

Ja kokkuvõtteks veel mõned mõtted. Kuid ma saan aru, et aeg on läbi. Ma arvan, et Eesti ettevõtluse hea käekäik peaks olema meie kõigi esmane prioriteet, loomulikult muude aspektide kõrval. Ma ei taha üldse alatähtsustada seda, et riigi fiskaalpoliitika, rahanduspoliitika peab olema korras, aga me peame arvestama ka sellega, et majanduskeskkond on väga selgelt muutunud. Need printsiibid ja arusaamad, mis meil kehtisid ja millest me lähtusime veel mõned aastad tagasi, on paljuski [vananenud], need tuleb ümber mõtestada. Ja seda ümbermõtestamist saame teha ikkagi ainult koos ettevõtjate, muude ühiskonnagruppide, valitsuse ja parlamendiga. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Ja nüüd on aeg küsimusteks. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Te oma sõnavõtus väga palju rääkisite majandusest, maksudest, mõnevõrra ka tööturust. Minu küsimus puudutab just nimelt tööturgu, tööhõive toetamist. Toon ühe võrdluse. Kui te mäletate, siis COVID-i kriisi ajal me rakendasime töötukassa kaudu erinevaid meetmeid töötajate hoidmiseks. Kokku sai erinevaid toetusi minu mälu järgi 17 000 ettevõtjat kokku 137 000 töötaja töökoha säilitamiseks sel kriitilisel perioodil. Kas teie ja teie kolleegid kaubandus-tööstuskojas näete mingit vajadust, ma ei ütle, et nüüd täpselt identse, aga sarnase või siis ka võib-olla erineva toetusmeetme rakendamiseks töötukassa kaudu? See oleks kas olemasolevate töökohtade säilitamiseks või hoopiski ümberprofileerimiseks, koolitamiseks või võib-olla mõnes piirkonnas või konkreetses sektoris tööhõive toetamiseks, on ta koolituste, toetuste, teenuste, palgatoetuse või muu sellise mehhanismi abil. 

Aitäh, austatud küsija! Iga toetus on ja peabki olema oma aja nägu. Kindlasti ei ole asjakohane kopeerida mingit toetusmeedet, mis mingil ajahetkel mingis olukorras väga hästi töötas, uude situatsiooni. Kas tänases olukorras võiks olla vaja sarnaseid meetmeid? Ma pigem olen selles osas skeptiline. Esiteks, loomulikult need toetused olid väga suure kuluga töötukassale ja riigieelarvele. Aga ma [arvan], et olukorras, kus töökohad kaovad teatud kindlates sektorites ja ei ole ka näha, et nendessamades sektorites oleks võimalik lähiperspektiivis inimestele uusi töökohti leida, tuleb mõelda selle peale, kuidas tagada piirkondades vajalikku ümberõpet, tagada võib-olla inimeste suurem mobiilsus töökohtade leidmisel. Selliseid komponente tuleks toetada. Aga tänases situatsioonis ma arvan jah, et sellist töökohtade säilimise toetust, nagu me COVID-i ajal nägime, meil hetkel küll põhjust tekitada ei ole.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Nii nagu ma eelmise ettekandja käest küsisin seda, küsin ka teie käest, aga võib-olla natuke laiemas kontekstis. Eesti on Euroopa suurima majanduslangusega riik, samal ajal meie riigivõlg on Euroopas kõige väiksem. Teie oma ettekande viimases slaidis viitate sellele, et laenu võtmine investeeringuteks ja mõistlikul tasemel eelarvedefitsiit on aktsepteeritav. Minu küsimus teile ongi see: mille tarbeks täna riik võiks laenu võtta ja kuhu seda investeerida nii, et meie majandus pöörduks sellest pikast langusest taas kasvuteele? Mis võiks olla need sektorid, kuhu seda investeeringut kõige rohkem teie arvates täna oodatakse?

Aitäh küsimuse eest! Lisaks laenu võtmisele ma muidugi rõhutaksin ka ühte teist aspekti, mille ma samuti oma ettekandes välja tõin, see on Euroopa Liidu struktuurivahendite ja erinevate programmide raha kasutuselevõtt, ja võimalikult kiire kasutuselevõtt tänases situatsioonis. Ma arvan, et see võiks olla primaarne eesmärk, sest tegemist ei ole laenuga, tegemist on riigi majanduse suures ulatuses elavdamiseks ja ümberkujundamiseks antud rahaga. See on peamine, see on esmane. 

Ja tõesti, ma arvan, et laenu võtmine investeeringuteks on teatud hetkel mõistlik – eriti siis, kui majanduskeskkonnas läheb halvasti –, et tagada avalike investeeringute stabiilsus, piisav tase. Kui küsida, kuhu [see suunata], siis kindlasti üks valdkond, mida samuti sai korra mainitud, on teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni toetamine kõikidel tasanditel: nii vastavalt avaliku sektori nõudlusele kui ka ettevõtete endi investeeringute toetamine teadus‑ ja arendustegevuses. Ma arvan, et see on asi, mis tegelikult tagab meile pikaajalise edukuse ja majanduse arengu. Praegu on investeeringud nii põhivarasse kui ka mittemateriaalsesse varasse langenud. Seda trendi tuleks kindlasti püüda murda. Samas ma ei ole sugugi seda meelt, et investeeringud taristusse, infrastruktuuri oleksid kuidagi halvad. Eesti mahajäämus teedevõrgu arendamises on silmanähtav ja küllap on ka teisi valdkondi, kuhu meil oleks mõistlik investeerida.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Bürokraatia üleküllusest on räägitud aastaid ja sama kaua ka räägitud bürokraatia vähendamisest. Pidevalt peavad ettevõtjad tõestama, et nad ajavad õiget asja, ajavad asja ausalt. Aga kas oskate tuua hinnangut, kui tõsine see probleem tegelikult on? Te näete tervikpilti. On räägitud näiteks energiavõimsuste loomisest, millega läheb väga palju aega ja, ütleme, see menetlusjärjekord on väga pikk. Kui suur see probleem tegelikult on ja kas sellega peaks tegelema?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti peaks tegelema, probleem on suur, väga suur. Me puutume kaubanduskojas oma tegevuses iga päev kokku ettevõtete nõustamisega ja õigusloome analüüsiga. Tuleb tunnistada, et kui me vaatame viimast viit või kümmet aastat, siis üks trend on olnud jätkuv ja pidev: erinevaid riigi funktsioone on üritatud, ja paraku tuleb tunnistada, et enamasti edukalt, lükata ettevõtjate kaela, on see järelevalve, tasustamine, on see erinevate kontrollide läbiviimise kohustus ja nii edasi. Tegelikult see trend on olnud jätkuv ja üheks põhjuseks tõenäoliselt on loomulikult see, et riigi enda võimekus neid asju teha on väiksem ja siis on nähtud hea lahendusvariandina seda, kuidas saab need kohustused ettevõtjate endi õlule ja kulusse tõsta. 

Ma arvan, et see ei ole jätkusuutlik. Ettevõte peab ikkagi eelkõige saama keskenduda enda põhitegevusele, ettevõtluse arendamisele, oma toodete-teenuste arendamisele, müügile. Kui ta seda teha ei saa ja peab keskenduma ka kõigele muule – on see aruannete koostamine, järelevalve läbiviimine –, siis on olukord selgelt halb. Nii et see on kindlasti valdkond, mis vajab pidevalt tähelepanu. Ja ma ei ole väga optimistlik selles osas, et õnnestub seda halduskoormust palju vähendada. Pigem peame tegema iga päev jõupingutusi selle nimel, et see koormus ei kasvaks, vaadates ka seda, mis toimub Euroopa Liidu seadusandluses. 

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te olete kutsehariduse igapäevaga väga hästi kursis. Valitsus kavandab järjekordselt kutseharidusuuendust, mille üheks eesmärgiks on rohkem noori kutsehariduse juurde tuua. Selleks kavandatakse õppekavade või pakutavate erialade hulka suurendada, et see oleks huvitav kõigile noortele. Millised need erialad ja õppekavade valdkonnad on, mida Eestile oleks lähiajal juurde vaja? Probleem on selles, et raha selleks reformiks ei taheta kutseharidusse juurde anda, vaid sisemisi ressursse [soovitatakse] tõsta selle abil, et täiskasvanud õppija maksaks rohkem. Kuidas see mõjub [praegustes] tingimustes, kus me peame kriisiajal oma majandust ümber profileerima, kui täiskasvanud õppijalt soovitakse ümberõppe eest raha saada?

Aitäh! Esmalt alustan sellest, et ma väga austan kõiki kutseõppekeskuste juhte ja arendajaid, sest kutseõpe on tegelikult viimase kümne aasta jooksul teinud läbi väga tõsise arenguhüppe. Meil ei ole põhjust kutseõppest, ametiõppest rääkides häbeneda mitte millegi pärast. Praktikabaasid, kogu seadistus, seadmepark, mis on meie ametikoolides, on maailmatasemel ja tuleb tunnistada, et sageli paremgi kui mõnedes ettevõtetes. Kutsekoolide probleem on kindlasti õppejõudude, kvalifitseeritud õpetajate puudus. See on tegelikult nii ka kogu haridussüsteemis, aga kutsekoolid ja ametikoolid on võib-olla veelgi keerulisemas situatsioonis. Osaliselt on see tingitud kindlasti rahapuudusest, teisest küljest aga ka võib-olla kutseõppe, ametiõppe üldisest mainest. 

Milliste valdkondade [spetsialiste] tuleks kutsekoolides rohkem koolitada? Ma arvan, et ka seda tegelikult ei pea hakkama välja mõtlema kuskil kabinetivaikuses. Ettevõtjad teevad koolidega väga tihedalt koostööd, sest nähakse selget sidet tööjõu ja oskuste vahel, mida koolid saavad pakkuda. Panustatakse oluliselt rohkem ja pakutakse pidevalt välja nii koolidele otse kui ka näiteks OSKA-süsteemi kaudu selgeid ideid, milliseid õppekavu tuleks juurde võtta, milliseid muuta. Ma arvan, et siin võiks rääkida mitte sellest, mida tasuks juurde võtta, mis need uued asjad võiksid olla, vaid sellest, kui kiiresti, kui paindlikult me suudaksime õppekavu muuta, kaasajastada ja ettevõtete vajadustele vastavaks viia. Aga siin tegelikult on positiivseid arenguid näha. Tuleb vaid kutsekoole selles toetada. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, ma tänan teid selle ettekande eest! Oli väga sisuline ja huvitav. Aga jah, viimasel ajal kõige rohkem räägitakse tulumaksu ja käibemaksu tõusust, nüüd ka automaksust, aga täiesti tähelepanuta on jäänud, et meil tõuseb veel päris hulk makse. Ma siin kirjutasin välja: alkoholi‑ ja tubakaaktsiis, kütuseaktsiis, maamaks, keskkonnatasud, suhkrumaks, töötuskindlustusmakse. Lisaks on välja käidud julgeolekumaksu ja raadamismaksu idee. Ja kahjuks mina pole näinud ühtegi mõjuanalüüsi nende maksude kohta – ei eraldi nende maksude kohta ega ka koosmõjus, kuidas need kõik võiksid meie majandust mõjutada. Te ise tõite välja väga olulise momendi, et tegelikult riigil puudub, valitsusel puudub majandusstrateegia. Ja maksude puhul on just oluline teha see analüüs, kuna maksud suunavad ja peavadki suunama meie majandust. Lihtsalt selle otsuse peab langetama valitsus, kuhu suunas me liigume. Aga mis on teie hinnang sellele nii-öelda maksupommile, mis tegelikult nüüd lähiaastatel meile langeb? Kuhu suunas me lõpuks liigume?

Aitäh! Ma arvan, et ühest küljest – ma püüdsin seda ka eelnevas ettekandes kajastada – makse majanduslanguse ajal ei tohiks juurde tekitada. Ei tohiks maksukoormust tõsta, uusi makse kehtestada. Mis puudutab juba seadustatud käibemaksu- ja tulumaksutõusu, siis valdavalt nende puhul, tuleb tunnistada, ettevõtlusorganisatsioonid protesti ei väljendanud. Küll jah olid erinevad aspektid, mis tulenesid meie rahvusvahelisest konkurentsist, mis puudutasid turismisektorit ja panganduse maksustamist. Ma arvan, et nendega, mis on tänaseks otsustatud, ei peaks ülemäära palju tegelema. Aga need, mis ei ole veel otsustatud – ma ei näe küll ühtegi põhjust öelda, et need maksud kuidagi majanduse elavdamisele või inimeste heaolu kasvule kaasa aitaksid. Pigem ikka vastupidi. Need võtavad inimeste käest, ettevõtjate käest raha ära, kuigi selle võiks tänases olukorras pigem neile alles jätta, lasta inimestel ja ettevõtetel endil otsustada, kuidas oma arengut kujundada, kuidas oma heaolu tagada.

Ma arvan, et suur probleem tegelikult on muidugi ka see, et meil on arvestatav ebakindlus selles osas, mis järgnevatel aastatel tulema hakkab. Te nimetasite terve rea erinevaid makse. Ka meie oleme neist ju kuulnud erinevates vestlustes, aga ei ole näinud siiamaani ühtegi konkreetset kava, ühtegi hinnangut, ühtegi mõjuanalüüsi. Keeruline on sellises olukorras kavandada oma ettevõtte tegevust, kavandada investeeringuid, kui sa tegelikult ei tea, milline järgmise aasta ja ülejärgmise aasta keskkond sinu jaoks saab olema, milline saab olema kulubaas, kui sa teed investeeringu A või B. Ettevõtluses on ettenähtavus üks olulisemaid kriteeriume, mille alusel investeeringuid tehakse ja otsustatakse. See on olulisemgi kui see, kas mingi maksumäär on üks või teine. Ettenähtavus on kindlasti kõige olulisem, mis Eesti ettevõtluskeskkonnas praegu suures mahus puudu on.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuidas teie arvates maksude tõus ja kulude kärpimine koos mõjutavad majanduskasvu?

Aitäh! Maksude tõstmine minu hinnangul ei saa mõjutada majanduskasvu positiivselt. Ehk vastus on, et need mõjuvad koos negatiivselt.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, tänan selle ettekande eest! Revolutsioon armastab loosungeid ja üks loosung viimasel ajal kõlab nii: see, mis on hea keskkonnale, on ka hea majandusele. Ma viitan tegelikult kliimamuutuste kontekstile ja sellega seotud õigusloome tavale. Tõepoolest kahjuks on nii, et roheleppest on saanud rohepööre ja [nendel] on väga oluline vahe. Ma küsin teie käest siis nõnda. Te mainisite maksude kontekstis etteaimatavust ja nüüd seadusandluse kontekstis laiemalt me tegelikult muudame kliimaeesmärkide mõjul majanduse struktuuri. Me töötame välja uut seadust, kliimaseadust. Kas see väljatöötamiskavatsus on teie hinnangul hea lahendus Eesti majandusele ja mis nõuannet te meile annate?

Aitäh! Kliimamuutused on ilmselgelt nähtavad kõigile, ja olnud seda pikka aega. Ettevõtted nii Eestis kui ka mujal Euroopas ja maailmas üldiselt on sellest aru saanud ja enda tegevust ühel, teisel või kolmandal viisil ka vastavalt muutmas või muutnud, investeeringuid tegemas. Investeeringuid mis tahes eesmärgil – on see kliimaeesmärk, on see mingi muu – saab aga teha ikka siis, kui sul on raha ja kindlus selles osas, et see üks hetk hakkab tulu tooma. Kui ebakindlus on piisavalt suur, siis ei ole investeeringuid väga loota. 

Kuna küsimus oli ka kliimaseaduse väljatöötamiskavatsuse kohta, siis julgen öelda, et see on tänases seisus või oli tänases seisus piisavalt üldine ja ümmargune. Sealt võib igaüks välja lugeda midagi, mida ta endale vajalikuks peab. Mida vaja on? Kindlasti selgemat vaadet, konkreetsust ja kindlust, mitte ümmarguste loosungite taga peituvat ebamäärasust. Ma arvan, et see on üks, mis selge. Kuhu suunda kliimaseadus, mida, tuleb tunnistada, on muidugi ka ettevõtjad ise ühel hetkel vajalikuks pidanud, liikuma hakkab, eks seda aeg näitab. Kindlasti aga ei saa see valmida ilma nende osapoolteta, keda see kõige otsesemalt mõjutab, ja ettevõtjaid mõjutab see vahetult ja otseselt igal juhul. Minu hinnangul tuleks ettevõtjaid ja ettevõtlusorganisatsioone selle seaduse väljatöötamisse igal juhul igas aspektis võimalikult palju kaasata. Ma ei näe seda mitte kuidagi teistmoodi toimida saavat.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Sa oma ülevaates rääkisid sellest, et peamised mõjud on küll väljastpoolt tingitud, mitte me ise pole kurja karja kutsunud. Ja lahenduste kontekstis mul ongi küsimus maksude kohta, millele sa viitasid. Mul on küsimus nendesamade erinevate maksude kooskõlastuste kohta, millele eelkõneleja Urmas Reinsalu ka viitas. Mida erinevad ettevõtlusorganisatsioonid arvavad [meie] riigis riskide etteaimatavusest ja [muudatuste] kooskõlastustest? Kui palju te suudate analüüsida seda, mis ees ootab? Ja teine teema. Riik saab lisaks maksupoliitikale mõjutada või juhtida [majandust] riiklike või avalike tellimuste abil. Kuidas sellega on?

Aitäh! Esmalt, jah, ma rõhutasin ka seda, et enda otsustega siin Eestis saame me tänast olukorda kindlasti ettevõtete jaoks ja majanduse arengu vaates leevendada. Me ei saa küll kõiki väliseid aspekte ära hoida, aga me saame selgelt võtta vastu otsuseid, mis olukorda leevendaksid. Ja kindlasti peame olema eriti hoolikad võimalike selliste rumaluste ärahoidmisel, millega me muudame ettevõtluse olukorra veelgi keerukamaks. 

Maksudega, jah, kindlasti saab keskkonda ühel või teisel viisil reguleerida. Eelnõud, mis täna on meieni jõudnud, kuidas ma nüüd siis ütlen … Kui küsimus oli selle kohta, kas me jõuame neid piisavalt analüüsida, siis aus vastus on, et tegelikult ei jõua. Me jõuame neid hinnata võib-olla juriidilisest aspektist, aru saada, mis muudatuse sisu on, aga eeldada, et me suudaks ühe, kahe, kolme või nelja tööpäeva jooksul koondada ettevõtjate argumenteeritud ja läbi analüüsitud tagasiside – see ei ole realistlik. See ei peaks niimoodi olema. Hea õigusloome tava näeb ette, et igaks eelnõu kooskõlastuseks antakse vähemalt kaks nädalat, olulisemate muudatuste puhul kuu või rohkemgi. 

Ma arvan, et see on tegelikult asi, mis ettevõtjaid ja ettevõtlusorganisatsioone tänases olukorras väga häirib. Me kõik saame aru, et kui aega antakse loetud tunnid, siis see kaasamine, see arvamuse küsimine ei saa olla sisuline, see on näiline. Ja nii me seda partnerlust, lahenduste otsimist tegelikult paljuski täna kahjuks näeme.

Erkki Keldo, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te väga õigesti mainisite, et maksusüsteemi lihtsuses on oma võlud ja head küljed. Siin mitmed kolleegid üritavad suuresti rääkida tulumaksu tõusust, aga tegelikult reaalselt me teame, et 2025. aastal jah tulumaksu määr tõuseb, aga kuna muutub see keeruline tulumaksusüsteem, kõigile tegelikult hakkab olema 700 eurot tulumaksuvaba, siis see tähendab, et mitmed spetsialistid hakkavad saama aastas rohkem kui 1000 eurot kätte. Kuidas ettevõtjad seda näevad? Kas sellega natukene väheneb ka palgasurve? Tegelikult inimestele jääb rohkem raha kätte, just spetsialistidele. 

Ja teine teema. Te ka mainisite, et teatud vanad trendid on muutumas. Tõesti, on olnud keerulised ajad, riigid on väga palju raha süsteemi juurde pannud, aga samal ajal me näeme, et rahal on nüüd üle pika aja reaalselt hind. Kui Eesti ei oleks midagi teinud, siis me oleksime mitusada miljonit eurot hakanud maksma oma võlgade intressi. Kuidas te näete, milline meie riigi rahanduslik vaade siis sellisel juhul peaks olema? Kui palju võiks võlgu elada ja kui palju tegelikult peaks võlgu tagasi maksma?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt maksuküüru kaotamisest. Ma arvan, et alati tuleb vaadata tervikpilti. Ühest küljest, jah, on selge, et madalapalgalistele see muudatus jätaks rohkem raha kätte, eelkõige tulumaksuvaba miinimumi tõstmine. Teisest küljest viib see riigieelarvest välja väga arvestatava summa. See on poliitiliste valikute küsimus, kahtlemata. Kas seda teha tänases keerulises majandusolukorras ja teiselt poolt katteks kehtestada uusi makse ja maksutõuse? Jällegi, poliitiliste valikute küsimus. Nagu ma ettekandes välja tõin, ettevõtjate seisukohast uute maksude ja maksutõusude kehtestamine tänases olukorras tervitatav ei ole. Ma loodan, et see oli piisav vastus küsimusele, mis puudutas maksuküüru. 

Riigi rahanduse ja finantsolukorra hindamine jooksvalt on kahtlemata oluline. Riik peab suutma enda finantsvõimekust adekvaatselt hinnata ja ka juhtida. Iga arvestatava suurusega ettevõtja teab, et finantsjuhtimine on üks olulisemaid funktsioone ettevõttes, ja nii see peaks olema ka riigis. Ma julgen arvata, vaadates, milline on olnud Eesti rahanduse ja majanduse olukord pikema perioodi jooksul, et võib-olla tasuks meil panustada ministeeriumide tasemel, valitsuse tasemel või kuskil mujal sellesse, et meie finantsjuhtimise võimekus riigi vaates oleks parem. 

Riigi võlakoormus on muidugi küsimus, mis vajab selget arusaama ja hinnangut. Laenus iseenesest ei ole midagi halba, kui seda kasutatakse majanduse arendamiseks, elavdamiseks ja investeeringuteks. Eesti laenukoormus on täna minu hinnangul jätkuvalt Euroopas madalaim. Kui me seda ka kaks korda tõstaksime, ega me Euroopa keskmisele ikka järele ei jõuaks. Siit ei tasu muidugi lugeda välja, et peaks kaks korda tõstma, aga mõningane laenukoormuse kasv, ma arvan, ei mõju Eesti rahanduse olukorrale ja finantspositsioonile kuidagi hukatuslikult.

Hea ettekandja ja küsijad! Üheksa küsimust ja 12 minutit. Vaid ettepanek: 40 sekundit küsimuseks, 40 sekundit vastuseks. See on vaid ettepanek. Helle-Moonika Helme, palun!

Rene Kokk oli enne.

Jah, aga Rene Kokk on võtnud ennast maha. (Helle-Moonika Helme saalist: "Ma just nägin.") Oli küll, aga ekraanil läks see kaduma. Võtame Helle-Moonika Helme praegu ja järgnevalt siis Rene Kokk. Palun! 

Hea ettekandja! Te ütlesite, et teie olukorra paranemist ei näe. Ja ma küsiksin siis, et kui suur on majanduse jahtumises osa rohepöördel ja selle absurdsetel nõudmistel ja bürokraatial ja ettekirjutustel ja piirangutel. Majandus teatavasti nõuab käimas hoidmiseks energiat. Energia on rohepöördele ja taastuvenergeetikale ümberorienteerumisega läinud hirmkalliks ja läheb veelgi kallimaks. Kuidas te hindate: kas võib-olla oleks väljapääs minna ikkagi tagasi selle energeetika juurde, mis meil on olemas, mis meid on hästi teeninud, ja sellele toetudes hoida käimas meie majandus, eriti meie rahvuslik majandus? Me teame, et lõhkuda on lihtne, kuid asemele ei tule eriti midagi, stabiilset ja odavat elektrit. Ja siis ongi nii, nagu te ütlesite: olukorra paranemist ei näe.

Aitäh! Ma olen nõus, et enne ei maksa töötavat asja ära lõhkuda, kui uut veel ei ole. See kehtib paljude situatsioonide ja [toimivate] protsesside puhul. Energeetika kahtlemata on Eesti majanduse jätkusuutlikkuse ja konkurentsivõime seisukohalt üks võtmetähtsusega küsimusi. Kuidas me ikkagi [tagame] konkurentsivõimelise elektrihinna ja erinevate energiakandjate kättesaadavuse nii täna kui ka pikemas perspektiivis? Loomulikult on tore, et on juba tehtud esimesed investeeringud taas üle pika aja tuuleparkidesse, loodetavasti tuleb neid juurde. Need ei ole kahjuks muidugi juhitavad energiatootmisviisid. Kui tuult ei ole ja kui päikest ka ei ole, siis nendest kahest komponendist, tuulest ja päikeseenergiast tuleb loobuda. Palju on räägitud investeeringutest salvestusseadmetesse. Tänase tehnoloogia juures on need veel äärmiselt kallid. 

Kas olukord tulevikus muutub? Võib-olla, aga me peame paraku elama selles situatsioonis, mis meil täna on. Ja täna on situatsioon selline, et elektri hind võrreldes Põhjamaa riikidega on Eestis, kui pelgalt elektri hinda vaadata ja ka erinevaid komponente, mis ettevõtjale paratamatult lisanduvad sinna, selgelt konkurentsist väljas. Ja see lööb meie ettevõtteid väga valusalt. Ja kahjuks jah, tõesti, nii nagu ma ütlesin, ei ole lähitulevikus näha, et see olukord kuidagi paremaks saaks minna.

Palun nüüd operaatoril Rene Koka mikrofon [sisse lülitada].

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tänan teid hea ülevaatliku ettekande eest! Nagu te oma ettekande ajal ütlesite, täna on meil probleem selles, et meil puudub adekvaatne hinnang praegusele majandusolukorrale. Tegelikult puudub ka teekaart, mis sammudega, kuidas sellest välja tulla, mida teha. Ja ma küsin seda. Erinevad sektorid, nende esindajad on öelnud, et neil on väga raske pääseda valitsuse liikmete ja erinevate ministeeriumide jutule oma murekohtadega. Küll on siin olnud turismimaksud ja nii edasi. Kas Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on rahul sellega, kui palju teid kaasatakse ja ettevõtjate mõtteid arvesse võetakse? Igasuguse teekaardi väljatöötamine ikkagi eeldab seda, et me kaasame spetsialiste ja selle sektori inimesi, et kujundada neid samme, mida vaja on.

Aitäh küsimuse eest! Lühike vastus oleks, et ei ole rahul olukorraga ja kaasamisega. Nagu te õigesti märkisite ja nagu ettekandes sai viidatud, lahenduste otsimine saab toimuda ikkagi koostöös nende osapooltega, kelle jaoks lahendusi otsitakse. Ja ma ei alahinda kindlasti ka teaduskompetentsi, mida Eestis on pakkuda ja mida tuleks kasutada, et aru saada, mis oleksid need sammud, mida tasuks lähiperspektiivis teha, ja mis tuleks tegemata jätta, et meie majandus võimalikult kiiresti kasvule pöörata. See tähendab tegelikult ju töökohti, töökohtade säilitamist, inimeste toimetulekut ja arengut. Ma arvan, et selle nimel tasub meil ühiselt igal juhul pingutada ja lahendusi otsida. Suhtlus on alati esmane ja kõige olulisem.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma tänan väga asjaliku ja põhjaliku ettekande eest ja ka nende ettepanekute eest, kuidas olukorda parandada. Tegelikult ju sama juttu räägivad praktiliselt kõik meie majanduse ja ettevõtluse nii praktikud kui ka teoreetikud. Paraku me näeme seda, et valitsus ja koalitsioon on läinud tegelikult absoluutselt risti vastupidist teed. Nad täiesti ignoreerivad seda reaalsust, mille tänane majanduspoliitika kaasa on toonud. Minu ja ma kujutan ette, enamiku jaoks on väga sügavalt arusaamatu, miks. Kas teie olete aru saanud, miks valitsus tegelikult tegutseb risti vastupidiselt, kui igasugune majandusloogika nõuab?

Aitäh! Püüame mõista, täpselt aru ei saa. Pakume omapoolseid ettepanekuid, kas kuulda võetakse, on iseküsimus. Pean tunnistama, et ettevõtjate huvide ja murede kuulamine poliitikute ja valitsuse liikmete poolt ei ole kunagi olnud prioriteet nr 1. Neil on alati, tuleb tunnistada, muid ja suuremaid muresid. Aga kui olukord on nii kehv, nagu tänased numbrid näitavad, kui me vaatame ekspordimahtude langust, tööstustoodangu langust, koondamiste numbreid, siis ma tegelikult ikkagi ootan, et diskussioon tekiks, oleks sisuline ja kantud [tegelikust] soovist Eesti inimeste, elanike ja ettevõtjate olukorda paremaks muuta. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Tänan ka omalt poolt väga informatiivse ettekande eest ja küsin ühe lihtsa, praktilise küsimuse. Mäletan, et kevadel Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees härra Toomas Luman andis saates "Esimene stuudio" mõista, et kommunikatsioon valitsusega pole olnud pehmelt öeldes kõige sujuvam, konkreetsemalt öeldes polegi nagu õieti jutule saanud. Kas selles osas on olukord paranenud? Kas nüüd võib öelda, et on ikkagi seatud sisse selline konstruktiivne dialoogikanal Eesti ettevõtjaid esindava kaubandus-tööstuskoja ja valitsuse vahel?

Kirjavahetus toimib, elektronpost liigub.

Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Aitäh teile ka minu poolt! Kõigest väike ääremärkus kolleegile, kes rääkis maksuküürust ja [viitas], et madalapalgalised võidavad. Noh, tegelikult võidavad eelkõige ikkagi 2000–3000 eurot teenivad inimesed ja 2025. aastal pole tõenäoliselt nemadki veel madalapalgalised, kahjuks. Aga minu küsimus on selline. Te vastasite ennist meetmete vajalikkuse kohta, aga ma küsin teistsuguste meetmete kohta, mis eelkõige peaksid aitama ettevõtjail saada välisturgudele, saada ja julgeda teha innovatsiooni, et enda ettevõtet arendada. Kuidas meil on tegelikult nende asjadega lood: turundus, välisturud, innovatsioon?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Kindlasti me tänases olukorras tahaksime, et see tugi võiks olla veelgi sihitatum ja veelgi tugevam just nendele ettevõtetele, kes ka ise aktiivselt otsivad uusi turge. Me teame puitmajasektori näitel, et Skandinaavia turud on praktiliselt ära kukkunud, taastumist lähiajal näha ei ole. Nii otsivad ettevõtted juba mõnda aega uusi võimalusi [mujal] Euroopas, kus ka paraku kõige paremad ajad tervikuna ei ole. Ka Saksa majanduse kasvu järgmiseks aastaks väga ei prognoosita. Aga võimalusi kindlasti on, nii lähemal kui ka kaugemal. Me oleme teinud ettepaneku, et tasuks koos erialaliitudega välja sõeluda võib-olla kolm-neli, võib-olla viis prioriteetsemat sihtturgu, kus ettevõtjad näevad ühiselt kõige suuremat potentsiaali ja kus nad ise on esimesi samme tegemas. Võiks koondada veelgi suurema jõu nendele turgudele, on see siis esindajate näol, on see turundustegevuse näol, messide ühiskülastused – kõik, mis tegelikult ettevõtjat võiks selles situatsioonis aidata. Nagu ma ütlesin, uuele turule sisenemine on sageli mitme aasta pikkune protsess. Kui me kuidagi suudame seda avaliku sektori, riigi esindajate toel kiirendada, siis see on minu arvates väga väärtuslik tugi ja seda ettevõtjad kindlasti ka kõrgelt hindavad.

Õnneks ei pea ma Aivar Koka ees seekord ust sulgema. Nii et, Aivar Kokk, palun küsimus!

Aitäh, Toomas, sulle! Peaks kohe pilti tegema. Hea ettekandja! Kõigepealt ma tänan sisuka ettekande ja väga heade vastuste eest. Aga mu küsimus on, et kui 2020 kevadel koroona algas, siis Isamaa oli valitsuses ja me tegime kiired otsused, tegime tööandjatele töötajate palga toetuse ja vähendasime aktsiise. Tänane valitsus on teinud vastupidi. Meil on väga raske olukord, aga ta tõstab aktsiise ja kõiki muid makse. Peale selle on tõusnud energiakulud ettevõtluses kindlasti üks olulisemaid komponente sisendihindades. Mida sa arvad, kuidas oleks pidanud valitsus reageerima? Kui vaadata, mis on LNG-terminaliga, siis eelmise aasta november-detsember pidi see vastuvõtukai, haalamiskai valmis olema koos ühendustega, aga täna seda ikka veel ei ole. Balticconnectori toruga on nüüd drastiliselt juhtunud õnnetus inimese jõul, mitte looduse jõul. Kas meie tänane valitsus saab hakkama sellega, et toetada majandust?

Aitäh, austatud küsija! Alustades lõpust, siis minu arusaamise järgi see kai ja terminal ettevõtjate pingutuse tulemusel küll ju väga kiiresti valmis ja vastuvõtuvõimekus on olemas. Küsimus on selles, et seal ei ole ühtegi laeva, mille kaudu saaks [LNG-d] vastu võtta. Pigem on see probleem. 

Need otsused, mis COVID-i alguses Eestis tehti, on minu hinnangul igati tunnustamist väärt. Ma arvan, et tolleaegsed kiired otsused, sõltumata sellest, kas hiljem on mõni otsus leidnud rohkem või vähem kriitikat, olid tegelikult põhjendatud ja aitasid Eesti majanduse kõige hullemast säästa. Loomulikult ka tervishoiutöötajate hea töö. Ja see tõi kaasa pärast COVID-it väga kiire majanduse taastumise.

Tänane olukord on hoopis keerulisem. Kas ja [kui, siis] kuidas riik saaks, valitsus saaks oma otsustega seda mõjutada? Kindlasti saab. Siin oli viide energia hinnale. Ühel näidatud slaidil oli mitmeid hinnakomponente, mis tegelikult on just energiaintensiivsete ettevõtete jaoks väga määravad. Valitsus ja parlament saavad otsustada, kas taastuvenergia tasu on nii- või naasugune, kas aktsiis on üks või teine suurus. Ma arvan, et need otsused peaksid kõik olema täna avatult laual, et ettevõtjate head käekäiku ja taastumist sellest olukorrast taas toetada. 

Head kolleegid! Küsimuste esitamise ja neile vastamise aeg selles voorus on ümber. Vabandan nende kolleegide ees, kes soovisid veel küsida. Suur aitäh ettekandjale! 

Läheme järgmise ettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli, TREV-2 Grupi juhatuse esimees Sven Pertens!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud saadikud, head saalis viibijad! Lubage kõigepealt tunnustada praegust Riigikogu koosseisu. Aasta tagasi, kui ma esinesin siinsamas ettekandega Eesti teehoiu olukorrast, viibis kohal keskmiselt kaheksa Riigikogu saadikut. Täna on saalis poole rohkem. Tänan võimaluse eest esitada vaade Eesti majanduse olukorrale ja rõhutan, et ka ettevõtjatele läheb korda meie riigi hea käekäik. 

Kui on valida, kas alustada headest või halbadest uudistest, siis jäetakse head uudised tavaliselt viimaseks. Aga käitun seekord vastupidi ja esmalt nimetan, mis on meie riigis hästi. Eesti tugevuseks on olnud ettevõtluskeskkond. Ettevõttesse jäetud kasumi tulumaksuvabastus on võimaldanud ettevõtjatel koguda reserve investeeringuteks ning raskete aegade üleelamiseks. See regulatsioon on üks väheseid Eesti ettevõtluskeskkonna alles jäänud konkurentsieeliseid. Meie senine maksusüsteem on USA Tax Foundationi hinnangul olnud maailma parim ja see on kahtlemata kaasa aidanud meie edule. Samuti on riik toetanud digitaliseerimist ja innovatsiooni, kuigi sageli tundub, et kui suunata investeeringutoetused lihtsamasse innovatsiooni või näiteks hoonete energiatõhususe tõstmisse, saavutaksime edu kiiremini kui teadus- ja arendustegevusse panustades. Riigihaldus on olnud digitaliseeritud ja läbipaistev. Eelarve on olnud tasakaalus. See kõik on tekitanud usaldusväärsust ja hoidnud intressimäärad madalal. 

Olukord on aga viimastel aastatel muutunud. Eesti majandus on kahanenud kuus järjestikust kvartalit. Augustis vähenes Eesti kaupade eksport 21% ja Eesti tööstusettevõtted tootsid 12% vähem kui aasta tagasi. Alates käesoleva aasta esimesest kvartalist on Eestis kasvanud töötuse määr. Selle ainsaks põhjuseks ei ole Ukraina sõjapõgenikud meie tööturul. Koondavad tööstusettevõtted, mis ajalooliselt on andnud 65% Eesti ekspordimahust, koondavad ka ehitajad, infotehnoloogia, side, veondus ja laondus. Eesti ettevõtete konkurentsivõime välisturgudel on järsult langenud. Ei ole ette näha majandusolukorra paranemist ja maksutulude laekumised on hakanud vähenema. 

Kuidas me oleme sellisesse olukorda jõudnud? Valitsuskoalitsiooni peamine vahend riigi majanduse mõjutamisel on riigieelarve. 2024. aasta riigieelarvet võib nimetada varasemate otsuste tagajärgedega tegelemise eelarveks. Eesmärgiga koguda hääli valimistel on viimased valitsused tõstnud jooksvaid kulusid, muu hulgas toetusi, pensione ja riigiteenistujate palkasid. Valitsuse võimalused riigieelarve koostamisel on järjest piiratumad, kuna hulk kulusid on paigas varasemate otsustega, indekseeritud või seotud mingi arvutusliku näitajaga. Keskmise pensioni tulumaksuvabastus, kõrghariduse rahastamine iga aasta suureneb 15% alates aastast 2022, kaitsekulutuste tõus 3%-ni SKP-st, teaduse rahastamine 1% SKP-st – need on vaid mõned näitajad. 

Kõik eeltoodud ja muud sarnased kulud on ju vajalikud, aga riigi ressurss on piiratud ja kui vahendeid mingisse valdkonda lisada, tähendab see mõnest teisest valdkonnast samas proportsioonis vahendite äravõtmist. Kui mis tahes kulud kasvavad protsendi arvestuses kiiremini kui riigi tulud, võib selliste kulude kasv toimuda ainult teiste kulude osakaalu vähenemise arvel. Nii ei saa lõpmatult jätkuda ja automaatselt kasvavate püsikulude korral tuleb mingeid põhimõtteid muuta. 

Riik tõmbabki pidurit avaliku sektori töötajate palgatõusude osas, mis on väga tervitatav, kuna pidev riigitöötajate palkade kasv on suurendanud survet töötasudele ka erasektoris. Kuid riigi praegune kokkuhoiuambitsioon ei ole piisav. 

Tänane koalitsioon on lubanud võtta prioriteediks kulude kokkuhoiu, aga põhiline aur on läinud hoopis maksude tõstmisele ja uute maksude väljamõtlemisele. Alanud on maksutalgud. Tervet hulka riigilõive ja keskkonnatasusid järsult tõstvatele eelnõudele on kooskõlastuseks antud kaks kuni viis päeva. Sellega ei ole isegi ministeeriumid ise toime tulnud, rääkimata ettevõtlus- ja erialaliitudest. 

Eesti valitsustel ei olegi tavaks seadusloomesse ja otsustusprotsessidesse ettevõtlusorganisatsioone kaasata. Või siis tehakse seda näiliselt. Reeglina meie valitsus ei lase ennast segada ettevõtjate seisukohtadest, negatiivsest tagasisidest ja mõjuanalüüsidest. Küsimus: miks ei ole sama innukuse ja energiaga otsitud püsikulude, ennekõike riigisektori kulude kokkuhoiu kohtasid? Ettevõtjate maksukohustuste tõstmine tundub kiire ja lihtne lahendus, millega valitsuste mõtlematud otsused kinni maksta. Aga kas see on jätkusuutlik? 

Meie riigi 2023. aasta kulupoolele lisandus 2,6 miljardit püsikulusid, 2024. aasta püsikulud kasvavad 1,7 miljardit. Praegune eelarve koosneb ligi 96% ulatuses püsikuludest ja vaid 4% ulatuses investeeringutest. Kahjuks on valitsused kokkuhoiuvõimaluste otsimisel alati esmalt vaadanud investeeringute suunas. Ainsa erandina on kaitsekulutused, mille maht on kaugelt üle poole kõigist investeeringutest. Probleem on aga just püsikuludes. 

Tasub läbi viia riigi kulude erapooletu revisjon ja tuvastada, kas kõik riigi praegused kulutused on hädavajalikud. Ma ei pea silmas elutähtsaid teenuseid, vaid headel aegadel ellu kutsutud tegevusi, nendega seotud riigipalgalisi töötajaid ja riiklike toetuste najal tegutsevaid institutsioone. Kas kõigil tegevustel on konkreetsed eesmärgid, mille saavutamine on jälgitav ja mõõdetav? Vaadakem iga niisugust kulu kriitilise pilguga ja küsigem, mis juhtuks, kui me seda tegevust enam ei teeks. Kindlasti me kulutame raha millelegi, mida me tegelikult ei vaja, ja on palju kulukaid tegevusi, mille tulemust me hinnata ei suuda. 

Räägime majanduse toimimise elementaarsetest põhimõtetest. Riigi ülesanne on luua majanduskeskkond, mis toetaks ettevõtlust ja oleks atraktiivne investoritele. Majanduskasvu vaates on väga tähtsal kohal eksport, mis toob riiki raha sisse, aga mitte vähem tähtsad ei ole väliskapitali investeeringud Eestisse. Riigis tegutsevad ettevõtjad loovad lisandväärtust ja kasvatavad riigi SKP‑d, mille tulemusena kasvavad ka riigi maksutulud. Ilma ettevõtluseta ei ole maksutulu ja riigil puuduksid oma ülesannete täitmiseks vahendid. Riik on paraku unustanud oma majandusega seotud funktsiooni ja vastutuse ning tegeleb vaid maksutulude kogumise ja jaotamisega, jagades seejuures laiali rohkem, kui koguneb ja jättes tähelepanuta, et püsikulud loovad aastast aastasse korduvaid ja aina kasvavaid rahalisi kohustusi. Samas loovad targad investeeringud uusi võimalusi, toetavad majandust ja tõstavad maksutulusid. 

Riigi tulude suurendamine maksude tõstmise ja uute maksude kehtestamise kaudu ei ole jätkusuutlik. Maksutõusud pärsivad majandust ja vähendavad meie ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet. Lisaks anname investoritele signaali, et Eesti majandus- ja maksukeskkond on ebastabiilne ning siia investeerimine on seotud kõrge riskiga. Miks peaks kapital valima Eesti investeeringute sihtkohaks, kui eksisteerib risk ootamatuks maksutõusuks? 

Iga maksutõusu või uue maksu kehtestamise puhul peab riik endalt küsima kaks küsimust. Esiteks, milline on selle muudatuse pikaajaline mõju Eesti konkurentsivõimele ja majandusele? Teiseks, millist probleemi see maksumuudatus lahendab ja milleks täiendavat raha kasutatakse? Praegu keeb kõik samas katlas. Püüame koguda võimalikult palju maksutulu ja valitsus tahab õigust otsustada, kuhu seda raha jagada. Paraku jääb jagatavat raha aina vähemaks, kuna varasemalt tehtud mõtlematud otsused on loonud olukorra, kus kohustused on võetud ilma rahalist katet omamata. 

Mootorikütuste aktsiis, oma olemuselt sihtotstarbeline maks, on mõeldud teede seisundi tagamiseks ja nii on seda ka laiemale avalikkusele esitletud, kui juttu on tulnud aktsiiside tõstmisest. Viimase kümne aasta jooksul on riik kogunud mootorikütuste aktsiisi 5 miljardit eurot. Ja samal perioodil on koos Euroopa Liidu abivahenditega teehoiu tarbeks eraldatud 2 miljardit ehk 40%. Nii et 3 miljardi euro eest on lapitud auke mitte teedes, vaid riigieelarves. 

Automaksu puhul enam isegi ei räägita vajadusest säilitada ja parandada meie teedevõrgu seisukorda, vaid maksu põhjenduseks tuuakse kliimaeesmärkide täitmine. Teehoiuks jagub aga vaid 160 miljonit ajal, kui Riigikontroll on oma aruandes leidnud, et maanteede iga-aastane vajadus on 500 miljonit. 

Mõne sõnaga tööjõust. Tulevikuvaade on hirmutav. Eestis kasvab 1% aastas tööealise elanikkonna puudujääk. Meil on üks heldemaid peretoetuste süsteeme Euroopas, kuid loomulik iive on negatiivne. Puudus on kvalifitseeritud tööjõust. Praeguse majanduslanguse ajal on küll mitmes sektoris nõudlus tööjõu järele vähenenud ja tööpuudus kasvanud. Aga tööpuudus ei lahenda meie probleeme, nagu ei lahenda neid ka tööjõupuudus. Ainult majanduskasvu kaudu suudab riik täita oma funktsioone ja tagada kõiki vajalikke teenuseid. Paraku ainus sektor, mida ükski majandustsükkel ei näi mõjutavat, on avalik sektor, milles hõivatute arv kasvab. Erasektoris aga jääb töötajaid järjest vähemaks, nii demograafilisest olukorrast tingituna kui praegu ka üha sagenevate koondamiste ja pankrottide tõttu. 

Küsigem endalt, kas järjest väheneva erasektori poolt järjest kasvava avaliku sektori ülalpidamine on jätkusuutlik või tuleks riigil oma kulud, tegevused ning nendega seotud ametnike arv üle vaadata. Kas kõik see, millega avalik sektor tegeleb, on mõistlik ja hädavajalik? Ametniku põhiülesanne peaks olema tagada ettevõtjatele lisandväärtuse loomiseks tingimused. Paraku sageli on ametnik lisandväärtuse loomisel hoopis takistuseks. Kas me jaksame sellist riiki pidada? 

Tuleks läbi viia kõigi ministeeriumide, ametite, kohalike omavalitsusüksuste, riigi sihtasutuste ja riigi mittetulundusühingute erapooletu audit, selgitamaks välja, kas meil ikka tegelikult on vaja kõiki praegu avalikus sektoris töötavaid ametnikke. Näiteks järgmisel aastal väheneb riigi teehoiu rahastus 20% võrra. Aga kas samavõrra väheneb Transpordiametis ka teehoiuraha haldamise kulu, mis on üle 30 miljoni? 

Riiklik bürokraatia reeglina suureneb. Protsessid ja kooskõlastused võtavad järjest rohkem aega. Lisandub kõikvõimalikku aruandlust. Keegi sisestab andmeid, keegi kontrollib, keegi töötleb. Kas kogu aruandlus, mis lisab halduskoormust nii riigi kui ka eraettevõtluse poolel, on tegelikult vajalik? Ettevõtluse ülesanne on toota lisandväärtust ja kõik täiendavad tegevused mittevajaliku info kogumiseks, sisestamiseks, töötlemiseks ja esitamiseks vähendavad efektiivsust. Negatiivse näitena võib siin tuua ehitusplatside aruandlust puudutavate määruste eelnõud. 

Räägime haridusest. Kuidas vastab meie hariduspoliitika majanduse arengu vajadustele? Kutsekojas on loodud tööjõu ja oskuste vajaduse prognoosimise süsteem OSKA, kuid haridusasutustel ei ole kohustust OSKA uuringuraportitest juhinduda. Maksumaksja raha jaotatakse peamiselt õpilaste arvu järgi. Õpilasi jääb järjest vähemaks ja koole on liiga palju. Haridustöötajate palgad on igal aastal päevakorral. Koolide arvu vähendamine on ainus võimalus olukorrast välja tulla ja siis jätkuks ka õpetajaid. Saan väga hästi aru, et see on tundlik teema, aga rääkides vajadusest vähemalt olemasolevat olukorda hoida ja haridustöötajate palka ennaktempos tõsta, peame ka otsustama, kelle või mille arvel me seda tegema hakkame. 

Kümne aasta eest mindi Eestis üle tasuta kõrgharidusele. Inimene ise valib, mida ta soovib õppida. Kõrgkoolid kohandavad oma õppekavad vastavalt nõudlusele ja riik maksab selle kõik kinni. Väga populaarsed on näiteks ärijuhtimine, avalik haldus, sotsiaalteadused ja humanitaaria erialad. Aga kas me vajame just nende valdkondade spetsialiste või on puudu hoopis loodus- ja täppisteaduste erialade ning inseneriõppe lõpetanutest? Märkusena siinkohal, et kutseõppega on olukord veel hullem. 

Küsigem endalt, kas kõik see, mida me maksumaksjatena ülal hoiame, vastab meie riigi vajadustele. Lahenduseks oleks haridusreform, mille käigus konkretiseeritakse nii rahastamise põhimõtted kui ka riiklik haridustellimus. 

Kui jätta kõrvale seletuskirja ilukirjanduslik osa, siis 2024. aasta riigieelarves nagu ka riigi eelarvestrateegias 2024–2027 puuduvad meetmed majanduse kasvule pööramiseks. Valitsuse prioriteedid on eelarve tasakaal, julgeolek, kaitsevõime, rohereform, kõrgharidus ja Ukraina toetamine. Tervikpildile aga ei pöörata piisavalt tähelepanu. Unustatakse mitmed majanduse seisukohast üliolulised valdkonnad. 

Üldtunnustatud teadmise kohaselt avaldavad majanduskasvule kõige kiiremat mõju investeeringud transporditaristusse, mis muutuvad eriti oluliseks majanduslanguse aastatel. Kontratsüklilisuse põhimõte ei ole uus avastus, seda järgivad kõik arenenud riigid. Taristuinvesteeringute kaudu saavad inimesed tööd, kasvab maksutulu ja paranevad transpordiühendused riigi eri piirkondade vahel, mis omakorda meelitab ligi välisinvesteeringuid. 

McKinsey Global Institute'i andmetel riigi SKP kasvab igal investeeringule järgneval aastal 20% ulatuses investeeringu summast. Eesti valitsus aga taristuinvesteeringuid majanduse elavdamise võimalusena ei kasuta. 

Maailma riikide konkurentsivõime edetabelis on Eesti transporditaristu alles 45. kohal. TNT-teede põhivõrgu väljaehitamisel oleme Euroopa Liidus eelviimased, meie taga on vaid Läti. Riigi investeering transporditaristu arendamisse loob lisandväärtust ja toetab majandust. Juhul, kui oma vahendid investeerimiseks puuduvad, peab riigil olema julgust võtta laenu. Taristuehituse projektid on majanduse vaates isetasuvad. Kohe kaasnev majanduse elavnemine võimaldab katta intressikulud. Ja teatavasti ehitus ajas odavamaks ei lähe. 

Mõne sõnaga energiast, rohepöördest ja euroabist. Riigi konkurentsivõime seisukohast on ülioluline, et valitsus suudab hoida riigisiseselt kütuse ja energia hinnad kontrolli all. Excel näitab küll, et kõrgema kütuseaktsiisi kaudu laekub riigi tuludesse rohkem vahendeid ja Eesti Energia rekordkasumite korral saab võtta dividendi. Kuid medali teine külg on see, et energiakandjate kõrged hinnad vähendavad kodumaiste ettevõtjate konkurentsivõimet. Sellel omakorda on majandust pidurdav ja pikaajaliselt riigi maksutulusid vähendav efekt. Tööstus- ja logistikaettevõtted ja kokkuvõttes kogu riik ei püsi konkurentsis, kui naaberriikides on kütus ja energia odavam. 

Kui keegi arvab, et roheenergia kasutuselevõtt, rohkem tuulegeneraatoreid ja päikeseparke lahendab kõik energiaga seotud probleemid, siis ta eksib. Meil on tarvis energiat ka siis, kui tuult ei ole ja päike ei paista. Kuni puudub võimekus energiat suures mahus salvestada, on tarvis juhitavat energiatootmist, mis Eestis toimub põlevkivi baasil. Kui tahame lõpetada põlevkivi kasutamise, tuleb esmalt esitada küsimus, kust me oma energia impordime. Kas oleme veendunud, et tagame varustuskindluse ja saame importenergiat soodsa hinnaga? 

Roheline energia on vaid üks osa rohereformist. Üha enam kuuleme väiteid, et rohereform pöörab majanduse tõusule. Kindlasti on selles mingi tõde. Rohepöördeks eraldab Euroopa Liit hulgaliselt vahendeid, mis lisanduvad meie riigieelarvesse. Väljastpoolt riiki saabuv raha teadagi toetab majanduskasvu. Samas on rohepööre muutunud ideoloogiliseks nähtuseks, mida hoiab üleval usk sellesse, et kõik keskkonna säästmise, kliima soojenemise pidurdamise ja CO₂-emissioonide vähendamise algatused ja investeeringud on igal juhul vajalikud, mõistlikud ja finantsmajanduslikult tasuvad. 

Kui aga roheliste lahendustega kaasneb toote hinna tõus, kahaneb selle toote konkurentsivõime turul, välja arvatud juhul, kui vähem keskkonnasõbralikud tooted keelustada või maksustada. Kas meie tarbijad on valmis kõik selle kinni maksma? Toodete omahinna kallinemine toidab inflatsiooni, millega võitlemine on kaasa toonud praegused kõrged intressid ja muidki probleeme. 

Nii ettevõtluse kui ka majanduse areng põhineb kasvul. Kasvuga kaasneb suurem tarbimine ja suurem ressursikasutus. Rohereform aga on suunatud ressursikasutuse vähendamisele. Need on täiesti vastassuunalised eesmärgid ja loogika ütleb, et mõlemat korraga ei saa. Roheline mõtteviis on vajalik, kuid kõik sellega seotud tegevused tuleb hoolega läbi mõelda ja igakülgselt kaaluda nende mõju Eesti konkurentsivõimele. 

Euroabist. Eesti riik on harjunud abiga toetusfondidest. Paljugi oleks ainult Eesti riigi omavahenditele tuginedes jäänud tegemata. Aga abiga seoses oleme loonud mugavustsooni ja harjunud, et keegi meid rahaliselt toetab, luues sellega võimaluse Eesti oma vahendeid kasutada näiteks riigieelarve aukude lappimiseks. Aga millalgi muutub Eesti Euroopa Liidu netomaksjaks. Lisaks on Eestil nappinud võimekust fondide eraldisi sihtotstarbeliselt kasutada, mistõttu eurotoetuste kulutamine on muutunud omaette eesmärgiks. Ei olegi enam oluline, kas kulutame selle raha mõistlikult, ehitame või saavutame midagi muud vajalikku või lihtsalt panustame mingisse tegevusse, mille vajalikkus on küsitav ja mille eesmärk on ebaselge või mida ei saavutata. Küll oleme rahul, et raha on kasutatud. 

Riigikontrolli andmetel on Eesti augusti lõpu seisuga perioodi 2021–2027 ühtekuuluvuspoliitika 3,4 miljardi euro suuruse fondi mahust kohustusi võtnud 26% ulatuses, väljamakseid on tehtud 1,4% ulatuses. Taasterahastu ja õiglase ülemineku fondi rahastuse kasutamisega ei ole olukord parem. 

Kokkuvõtteks. Riik on teinud palju otsuseid lühikeses vaates korralikult läbi mõtlemata. Seetõttu tegeleme tagajärgedega, mitte protsesside teadliku suunamise ja probleemide ennetamisega. Valitsus püüab maksutõusude abil oma finantsseisu ja riigieelarve tasakaalu parandada, kuid kaasnev negatiivne efekt majandusele vähendab tulevikus riigieelarvesse laekuvaid vahendeid. Eesti vajab terviklikku majanduspoliitikat, muu hulgas pikka plaani, erakondadeüleseid kokkuleppeid, stabiilsust ja etteaimatavust. Riigieelarve tasakaalu viimine on vajalik, aga seda ei tohi teha hoogtöö korras maksude tõstmise kaudu. Kui kahjustame ettevõtluskeskkonda, väheneb Eesti konkurentsivõime, süveneb majanduslangus ja väheneb riigi maksubaas. Seega on riigil kõige mõistlikum keskenduda bürokraatia ning avaliku sektori kulude vähendamisele ja meetmetele majanduskasvu edendamiseks, kuna majanduskasv toob automaatselt kaasa riigi maksutulude suurenemise. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Ja nüüd on aeg küsimusteks. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt tänan väga sisuka ettekande eest, kus oli faktiliselt välja toodud plussid ja miinused. Aga ma küsin sinu eriala või sinu igapäevase töö kohta, teedeehituse kohta. Aastal 2014, kui olid võimul Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid, sidusid nad kütuseaktsiisi laekumise teedeehitusele minevast rahast lahti. Enne seda läks 75% [aktsiisist] koos Euroopa Liidu toetustega teedeehitusse. Nüüd soovitakse teha automaksu, mis ka ei ole teedesse sihitud. Me teame, et teedeehituses on miljardeid puudu, mitte miljoneid. Kliimaminister küll vastas, et teedeehitajatel pole häda midagi, et Rail Balticut ehitatakse ja küll seda tööd tehakse. Aga me enne sinuga lõõpisime, et kui katta see raudtee asfaldiga, siis võib-olla oleks lihtsam. Ma küsin su käest: mida sa täna näed, mis juhtub Eesti teedeehitusettevõtetes, eriti nendes, mis asfalti toodavad?

Aitäh küsimuse eest! Alustan sellest, et minu isiklikul hinnangul ja paljude teiste hinnangul see otsus, millega seoti teehoiurahastus lahti mootorikütuste aktsiisi laekumisest, oli väga halb otsus. Tulemusena on praegu Eesti teede ja tänavate ehituse ja arenduse võlg mingitel andmetel 4,5 miljardit, mingitel andmetel juba 5 miljardit eurot. Praegu on tekkinud olukord, kus valitsus või keegi teine või kolmas arvab, et Rail Balticu ehitus, mis kohe-kohe suuremas mahus käivitub, kompenseerib selle, et me vahepeal maanteedega ei tegele. See päris nii ei ole, kuna need tööliigid on erinevad. Rail Balticu puhul saavad kohalikud tee-ehitusettevõtjad tegeleda mullatöödega ja rajatiste ehitusega. Betooniettevõtted saavad tööd, aga Eesti asfaldisektor on sisuliselt väljasuretamise piiri peal. 

Me panime umbes 100 aastat tagasi Eestis maha esimese asfaltteelõigu. Kui võrrelda [praegust seisu] 2021. aastaga, mis oli suhteliselt hea aasta, siis kahe aastaga on asfaldivaldkonna töömaht vähenenud poole peale. See tähendab seda, et hulk tehnikat, mis on soetatud, on ülearu. See on kallis tehnika ja tuleb kuskile ära müüa. Asfalditehaseid ei ole Eestisse nii palju tarvis, vähemalt pool või pigem rohkem on ülearu. Samamoodi on ülearu asfaldi paigalduse spetsialiste. Ja midagi ei ole teha, ettevõtjad peavad oma ressurssi nüüd vähendama, need inimesed koondama. Need inimesed leiavad endale kuskil mujal mingisuguse rakenduse ja kui siis ühel hetkel neid jälle tarvis on, ei ole neid võtta. Aga koolitamine kestab päris kaua. Kui me tahame hävitatud ressursi taastada, leida uued inimesed, investeerida uude tehnikasse, uskudes, et nüüd on saabunud teistsugused ajad – see on pikk protsess, kestab 7–10 aastat. Ja selle aja jooksul võib Eestis juhtuda, et me otsustame, et me ikkagi ei lase oma maanteid ja tänavaid lõplikult nii ära laguneda, et me enam seal sõita ei saa. Aga selle perioodi vältel lähevad hinnad tohutult üles, kuna nõudlus hakkab ületama pakkumist ja ressurssi pole võtta kuskilt mujalt kui ainult välismaalt. 

See on meie reaalsus ja näide sellest, kuidas riik ei ole tegelenud kompleksse vaate [kujundamisega], vaid üksikute elementidega. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tänan samuti väga inforohke ettekande eest. Maanteeameti tellimusel tegi Teede Tehnokeskus analüüsi ja see näitas, et teehoidu on aastate kaupa alarahastatud circa 700 miljoni euro ulatuses. Kui me üritame tulevikku vaadata ja räägime, et meid ootab ees helge tulevik, siis samal ajal me näeme, et kui me niimoodi jätkame, et me ehitame põhimaanteid tugimaanteede arvel, siis puudujääk kasvab circa 2,2 miljardi euroni. Te olete ettevõtja, vaatate alati pilti ratsionaalselt. Jagage mõned soovitused, kas lahendus võiks olla PPP-[mudelile] üleminek või mis need lahendused võiks Eesti rahanduse kontekstis olla, et majandust ergutada ja maanteid ehitada?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt kommenteerin seda tehnokeskuse 2019. aasta uuringut. Sellel hetkel, jah, tõesti oli maanteede puhul puudu 700 miljonit eurot, mis oli jäetud sinna investeerimata. Tänaseks on aeg edasi läinud, aastad on läinud, inflatsioon on oma töö teinud. Puudu ei ole enam 700 miljonit, vaid 1,2–1,3 miljardit. Seda ainuüksi maanteedega seonduvalt. Kui rääkida kontseptsioonist, et riik teeb ise mingid uuringud, tehnokeskus teeb uuringud, Riigikontroll tuvastab, kui palju on vahendeid tarvis, siis nendest lihtsalt ei hoolita, neid ei võeta arvesse. See kontseptsioon viib selleni, et me ei jaksa enam mitte midagi ehitada. Me ei ehita enam neljarajalisi maanteid. Väga üksikud lõigud võib-olla lähema kümne aasta jooksul tulevad ehitusse, pigem üksainus lõik kui rohkem. See põhjustab Eesti ääremaastumist. Eesti konkurentsivõime väheneb. Ükski kapitalist ei taha siia investeerida, kui meil puuduvad normaalsed ühendused ja on hulk muidki probleeme, mis sellega kaasneb. Ehk siis terviklik transpordisüsteemi arenguvisioon puudub. 

Mis võiks olla lahendus? Minu isikliku arvamuse kohaselt oleks kõige mõistlikum lahendus võtta laenu. Nagu öeldud, et transporditaristusse investeerimine on isetasuv, ka laenu korral on see tasuv. Igal juhul üldse probleeme ei ole, kui laenuintress on väiksem kui inflatsioon, nagu siin viimastel aastatel oli, aga ei ole probleeme ka siis, kui asi on vastupidine, sellepärast et see raha tuleb majandusse tagasi. Soome uuringute põhjal juba ehitamise ajal tuleb investeeritud rahast majandusse tagasi tervelt kolmandik ja järgmistel aastatel igal aastal 20%. See on päris mõistlik investeering. Inimesed saavad tööd, riik saab maksudena tulu ja kasvab majandus, kasvab meie konkurentsivõime ja kasvab ka atraktiivsus. 

Eesti laenukoormus on endiselt umbes 20% SKP-st. Kui me vaatame Euroopa Liidu keskmist, siis see ligineb 100%-le. Miks me kogu aeg arvame, et meie oleme kõige targemad? Ülejäänud Euroopa riigid, kaasa arvatud arenenud riigid, on rumalad, aga meie teame, kuidas asjad tegelikult käivad. Kui me suudame niimoodi opereerida, et kasutame ainult enda raha, no tehkem siis nii, aga nagu näha, ei suuda. 

PPP on samuti üks võimalus. Näiteks lätlased on seda kasutanud ja oli ka meil plaanis kasutada. Aga PPP tasub kasutusele võtta siis, kui see raha, mille me sel moel teedesse paigutame, ei lähe arvesse riigivõla kontekstis, nagu vist ka on. See on võimalus [asjad ära teha], suurendamata riigivõlga. Aga teine moment, millele tasub tähelepanu pöörata: PPP ettevalmistusaeg on hästi pikk. Kui me praegu otsustame, et teeme mingi PPP-projekti konkreetsele teelõigule, siis ehitamiseks läheb kõige paremal juhul viie aasta pärast. Me selle aja oleme natukene maha maganud, et hakata olukorda PPP abil päästma. Kiire päästmise võimalus oleks laenu abil. Aga kui ei taha laenu võtta, siis ei välistaks ka PPP-d, sellepärast et kõige halvem on üldse mitte midagi teha. Aga nagu öeldud, PPP käivitamine võtab hästi palju aega. 

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh sisuka ülevaate ja näpunäidete eest! Immigratsioon Eestisse on viimasel paaril aastal olnud päris suur ja kui see niimoodi jätkub, siis tähendab see täiendavat koormust haridus‑ ja sotsiaalsüsteemile. [Mõtlen] praeguse iseloomuga immigratsiooni. Ja see paneb tulevikus ohtu ka meie ühiskonna stabiilsuse. Samas, töökäte puudusest paljudes sektorites on räägitud. Kui investeerimist suurendada, on selge, et me näeme mitmes sektoris tööjõupuudust. Millised on teie näpunäited, kuidas leida töökäsi ja hoida samal ajal ühiskonda tasakaalus?

Kõigepealt, riik peab andma mingisuguse sõnumi, et nüüd on saabunud stabiilsus, et mingiteks tegevusteks on kindlus ja rahastus olemas ja nendega me hakkame tegelema. Kui see niimoodi on, siis loomulikult kõigepealt ettevõtjad püüavad leida kohapealt selle tööjõu. Kui kohapealt seda ei leita, siis vaadatakse Eestist väljapoole. Ja siin on varasematel aastatel, praegu enam mitte, vähemalt taristu ehituses olnud näiteks ukrainlastest brigaade, kes on meile ehitanud. Tulebki hinnata meie demograafilist olukorda. Tööealine elanikkond väheneb 1% aastas ja tuleb hinnata, kui palju me mingisuguses sektoris tööjõudu vajame, kas see tööjõud on meil kohapealt saadav või väljastpoolt, ja siis tuleb migratsioonipoliitika viia sellega vastavusse. Juba hulk aega tagasi tundus, et ainult oma tööjõuga Eesti lõpuni välja ei vea. 

Omaette küsimus on, et praegu on Ukraina sõjast tingituna Eestisse saabunud, ma ei oskagi öelda, kas 60 000 või 70 000 sõjapõgenikku ja kas nad kõik oma oskustelt vastavad sellele, mida meie majandus tegelikult vajab. See protsess on toimunud [teistel põhjustel] ja natuke teise suunitlusega. Aga kui me seda protsessi viiksime läbi teadlikult ehk tooksime Eestisse neid keskastme spetsialiste või mis iganes taseme spetsialiste, keda meil tegelikult vaja on, ja kui nad tulevad siia kontrollitult kas mõneks ajaks tööle või siis koos peredega ja lõpuks muutuvadki eestimaalasteks ja see protsess on riigi poolt teadlikult juhitav, siis ma selles probleemi ei näe.

 Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ma enne tsiteerisin ettevõtja Ain Hanschmidti ja jätkaks temaga. Ta sellessamas eile avaldatud artiklis ütleb järgmiselt: "Mõeldakse, et tõstame makse ja jagame siis seda raha. Tallinna-Pärnu neljarealine maantee on siiani välja ehitamata, aga veod sellel maanteel on ju meeletud. Poliitikud ise vist Pärnu vahet ei sõida ega näe, kui ohtlik see on. Paljud Euroopa Liidu abirahad on kasutamata, sest keegi ei tegele sellega [‑‑‑]. Vanad majandusseadused paraku töötavad. Kui viis kvartalit järjest SKP langeb, peaks riik hakkama investeerima, esmajärjekorras Tallinna–Pärnu ja Tallinna–Tartu maantee valmis ehitama." Ta on ka väga kriitiline rohepöörde osas. Ma tahtsingi küsida, millised on teie arvates need lahendused. Teede ehitamises te tõenäoliselt olete veelgi pädevam kui Ain Hanschmidt, aga [ma pean silmas] üldmajanduse konteksti.

Jah, ma olen Ain Hanschmidti seisukohtadega väga nõus. Mis puudutab teedeehitust, siis needsamad 2 + 2 maanteed ehk neljarajalised teed on ikkagi hädavajalikud Eesti majanduse seisukohast, ja praeguse rahastusega me neid lähema 100 aasta vältel valmis ehitada ikkagi ei suuda. Ja mis me räägime neljarajalistest maanteedest, kui meil ei ole enam raha isegi, et kruusateedele katteid panna, ja ei ole raha, et teid pinnata ja sellega olemasolevaid katteid säilitada ja püüda remontidevahelist perioodi pikendada.  

Nüüd, mis puutub rohepöördesse, siis on selge, et keskkonnahoid on väga oluline ja me peamegi oma tegevused selles kontekstis üles ehitama. Ja kahtlemata on ettevõtjad seda ka iseseisvalt teinud, sest mingis ulatuses on keskkonnahoid, näiteks taaskasutus- ja ringmajandus ka finantsmajandusliku poole pealt efektiivne. Kui me saame kasutada ühte materjali kaks korda, võtta ta kuskilt objektilt üles ja panna sinnasamasse tagasi, nii et kvaliteet ei kannata, siis tegelikult me hoiame raha kokku, mis on kõigile kasulik. Ettevõtja hoiab kulusid kokku, ka riik saab selle asja odavamalt ja nii edasi.  

Samas, nagu ma ettekandes ütlesin, et me oleme kuidagi ideologiseerinud seda rohepööret või tekitanud midagi religioonilaadset, [uskudes,] et kõik asjad, mis vähendavad CO₂, on igal juhul head. CO₂ kõige rohkem vähendab see, kui me üldse mitte midagi ei tee, lihtsalt istume. Siis ei eraldugi CO₂, välja arvatud hingamisel. Muus vaates kõik need loodussõbralikud lahendused kipuvad olema ikkagi küllaltki kallid, ja kui meil raha ei ole, aga me otsustame, et me teeme ikkagi nüüd selle hästi kalli lahenduse … Noh, ütleme, et kui inimesel ei ole raha, et autot osta, aga ta otsustab, et ikka ostan auto, aga ma ei osta mitte Fordi, vaid ostan Bentley, siis ta käitub väga ebamõistlikult. Või siis otsustab, et ostab elektriauto. Siin on omaette küsimus, kui jätkusuutlik elektriauto on: aku tootmiseks ja utiliseerimiseks kulub ka ressurss ja nii edasi ja nii edasi. Seega me peaksime kliimaeesmärkide täitmise ja rohereformi mõju tervikuna vaatama, kaasa arvatud selles kontekstis, kas meie majandus suudab nii kiirelt neid samme astuda, nagu me praegu oleme poliitilisel tasandil otsustanud teha.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja, aitäh hea ettekande ja heade vastuste eest! Ma hakkan veidi kaugemalt pihta. Eile tuli värske uudis, et Saksamaa käivitas kivisöejaama, mis 2018 suleti. See käivitati vaatamata sellele, et minister oli eelmine nädal öelnud, et neid jaamu ei käivitata. See ütleb mulle, et Saksamaa hoidis vaatamata sellele Vene gaasi toel etendatud rohepöördele neid võimsusi siiski töökorras, et neid saaks käivitada. Eestis on olukord erinev. Põlevkivisektori pikk vaenamine on toonud kaasa selle, et kui nüüd Estlinkidega peaks midagi tõsist juhtuma, siis meil ei ole võimsusi, mida käivitada. Ja teie vastuste ja ettekande põhjal mulle tundub, et siin saab tõmmata teatava paralleeli tee-ehitusega. Kui me laseme täna sellel sektoril kokku kukkuda või väga väikeseks kokku tõmbuda, siis isegi juhul, kui me saame ühel hetkel terve mõistusega valitsuse, kes infrastruktuuri olulisusest aru saab, siis meil tekib olukord, kus meil läheb seitse või kümme lisa-aastat, et teedeehitus jälle korralikult käima saada. Kas ma saan õigesti aru, on esimene kiire vastusega küsimus. Ja mida tegelikult tuleks täna teha, et nii ei juhtuks?

Aitäh küsimuse eest! Jah, saite täiesti õigesti aru. Energiatootmisega on sama lugu, et kui me hävitame põlevkivi baasil energia tootmise võimekuse ära ja ühel hetkel meil importenergiat saada ei ole, siis me istumegi pimedas, kuni hakkab päike paistma või tekib tuuline ilm. Siis saame natukene elektrit ja kõik elektrit vajavad asjad korraks aetud. Aga see ei ole jätkusuutlik. Ehk siis tuleks mõelda terviklikult. Midagi pole teha, me seda roheenergiat peame kuidagi dubleerima ehk tekitama juhitava toomisvõimsuse, mida kasutada siis, kui meil roheenergiat parasjagu ei ole. Ja kipub olema niimoodi, et sel ajal, kui Eestis paistab päike, tõenäoliselt naabrite juures paistab ka ja keegi ei taha meilt seda rohelist energiat osta, aga kui päike ei paista, siis naabrid tahavad oma energiat ise kasutada. Kas nad soovivad seda meile siis konkurentsivõimelise hinnaga müüa?

Teedega on sama lugu. Siin keegi eelkõnelejatest juba nimetas, et väga lihtne on mingit võimekust või vana asja, mis töötab, ära hävitada. Hävitame ära ja küll me pärast vaatame, mis saab, kui meil seda jälle tarvis on. Aga see vaatamine võtab teede puhul 7–10 aastat aega. Ma toon selle näite, et kui oli eelmine majanduskriis ja Eestis asfalditootmise võimekus ja teedeehituse võimekus hävines – küll palju väiksemas mahus, kui me praegu räägime, aga turult kadusid mitmed ettevõtjad ja asfalditehaseid pandi kinni –, siis see võimekus taastus viie-kuue aastaga. Aga see langus oli palju väiksem. Praegu me kukutame selle asja ikkagi päris põhja, sest juba käesoleval aastal langes asfaldi tootmine võrreldes kahe aasta tagusega poole peale ja prognoosi kohaselt järgmisel aastal langeb veel umbes 20%. Kolme aastaga me hävitame kaks kolmandikku oma ressursivõimekusest nii mehhanismide kui ka inimeste vaates. See ei ole kuidagi jätkusuutlik.

Urve Tiidus, palun! 

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te olete nimetanud oma ettekannet "Olukord Eesti majanduses – ettevõtja vaade" ja olete jaganud 16 soovitust, mida peaks tegema. Kui te nendest 16-st valiksite välja kolm, siis mis need on?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt lõpetaksin selle maksuralli ära, mis praegu on alanud, sellepärast et see on nii mitmes vaates Eesti majandusele kahjulik. See oleks esimene samm. Teiseks vaataks üle kõik riigi püsikulud. Telliks täiesti erapooletu auditi kusagilt. Sellepärast erapooletu, et kui me võtame mingi ameti või ministeeriumi, kes saab ülesandeks vaadata, kui paljul neil ressurssi ülearu on ja kui palju inimesi nad tahaks lahti lasta, siis ega sealt väga midagi ei tule. See audit peaks olema ikkagi välispidine, erapooletu. Ja kolmandaks, kuna ma olen ise tegev teedeehituse valdkonnas ja tõin ka välja, et kõige kiirem viis majandust elavdada on panustada taristuehitusse, siis arvan, et tuleks teedeehitusse kiiremas korras raha juurde anda. Ja mitte kosmeetiliselt, et ütleme, et näe, leidsimegi 20 või 30 miljonit, nüüd on asjad korras. Tegelikult on tarvis igal aastal juurde vähemalt paarsada miljonit, et me suudaksime enam-vähem järje peal püsida. Miks kõigile tundub niimoodi, et kui kümme aastat tagasi haigekassa eelarve oli 800–900 miljonit eurot ja nüüd on 2,2 miljardit ehk kahe ja poole kordne, kolmekordne, siis see on loomulik areng? Ja nii ta ongi. Ja miks samas kõigile tundub, et me teedeehitusse võime panna nominaalväärtuses vähem raha, kui me panime kümme aastat tagasi, aga me suudame ikka sellega kõike ülal hoida, ehitada ja arendada?

Auväärt ettekandja! Me teeme siinkohal väikse pausi küsimustele vastamises, kuna meil on vaja viia läbi üks hääletus. Te saate hetkel paariks-kolmeks minutiks istuda sinna taha Mait Paltsi kõrvale ja veidi jalga puhata. Nimelt, head kolleegid, Isamaa fraktsioon on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni selle päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Ja läheme selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit selle päevakorrapunkti lõpuni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepanek leidis üksmeelse toetuse. Selle poolt oli 41 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Tänane istung on pikendatud kuni selle päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. 

Palun taas Riigikogu kõnetooli Sven Pertensi. Ja nüüd on võimalus küsimuseks, Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab teie poolt oma sõnavõtus märgitud küsimust. Te viitasite õigesti sellele, et kui riik võtab laenu mingiteks tarvilikeks investeeringuteks, siis tegelikult ei saa arvestada seda pelgalt kuluna või lihtsalt lugeda kokku seda intressi ja sellest tulenevalt arvutada välja, et laenu võtmine on juba eelduslikult kahjumlik tegevus. Tegelikult sõltub kõik sellest, mida selle laenurahaga tehakse, kas see laenuraha on näiteks kõrgema või väiksema intressimääraga kui inflatsioon, ja samuti, milline on selle investeeringu tasuvus ja kasutegur nii majanduslikult kui ka ühiskondlikult. Minu küsimus teile on lihtne: kas teile tundub, et praegune valitsus on oma laenupoliitikas või ka investeeringute poliitikas sellest lihtsast põhimõttest aru saanud? Kas te olete näinud ühtegi sellist arvutust, tabelit või sellist süsteemi, vähemalt proovi analüüsida seda, millistel juhtudel, milliste konkreetsete investeeringute puhul on laenuraha kasutamine õigustatud ja millistel mitte?

Aitäh küsimuse eest! Mina isiklikult küll ühtegi niisugust arvutust või tabelit näinud ei ole. Küll ma olen kuulnud, et riik on võtnud laenu ja võtab laenu, kusjuures võtab päris arvestatavalt suures koguses, on see siis 1 miljard eurot või 1,7 või 2 miljardit eurot, mis iganes. Aga kontseptuaalselt täiesti vale on võtta laenu püsikulude katteks. See tähendaks täpselt sama, kui ettevõtte võtaks laenu selleks, et oma töötajatele palka maksta. Aga see tähendaks seda, et ettevõte ei tooda piisavalt lisandväärtust, et oma töötajaid ülal pidada. 

Ja samamoodi on ka riigiga. Kui ei ole piisavalt tulu ja me ei suuda riiki üleval pidada, siis võetakse laenu, pannakse see püsikuludesse, püsikulud indekseeritakse ja järgmistel aastatel on järjest suurenevad ootused. Sest ega mingisugune kulu, mis on juba nii-öelda pudelist välja lastud, sinna tagasi ei lähe. Kõigil on ootus, et järgmisel aastal saab ikkagi järjest juurde, see on selline ise kasvav mehhanism. Nii et praegu ei ole sellisest riigi loogikast ettevõtluse poole pealt vaadatuna aru saanud.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jah, te rääkisite sellest, mida me oleme ka üritanud siin saalis rääkida. Alates juba eelmisest aastast tõmmati tegelikult avaliku sektori investeeringuid järjest koomale, lihtsalt lükati objekte edasi ja edasi, seda nii kinnisvara kui teedeehituse poole peal. Ja nagu te ütlesite, et järgmisel aastal langeb [maht] 20% võrreldes selle aastaga, kui me nagunii oleme juba kukkunud. Minu teada eurorahad, selle uue rahastusperioodi rahad saavadki otsa vist juba 2025. aastal praktiliselt ning teedeehituseks ka riigi eelarvestrateegias on aastaiks 2026 ja 2027 veel vähem raha. Nii et see on päris tõsine probleem. Olete te analüüsinud ka kohaliku omavalitsuse võimekust investeerida teedehoidu või teedeehitusse? Seda on küll palju väiksemas mahus, kui riik seda teeb, aga mulle tundub, et ka omavalitsuste võimekus investeerida väheneb lähiaastatel veelgi.

Aitäh küsimuse eest! Jah, eks me oleme püüdnud seda ülevaadet luua, kui palju keegi investeerib. Välja arvatud Rail Baltica ja ehk ka võib-olla kaitseinvesteeringute keskus, ülejäänud kõik investeerivad paraku vähem kui varasematel aastatel, sellepärast et raha lihtsalt ei ole. Kui kohalikest omavalitsustest rääkida, siis mõned suuremad omavalitsused omavad võimekust ilma riigi toeta investeerida, väiksemad omavalitsused seda ei suuda. Kui vaadata seda kogumahtu, mis omavalitsused teedesse panevad, siis ma pakun, et see on olnud ajalooliselt 130–150 miljoni euro vahel. Ehk siis praegu on riigi rahastus langemas samale tasemele, kui on omavalitsuste rahastus kokku. Aga lähiaastatel suure tõenäosusega väheneb ka omavalitsuste rahastus, sellepärast et kust mujalt see omavalitsuski oma tulu saab, ikka maksudest. Nii et helget perspektiivi ei paista kusagilt.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Me oleme siin saalis valdavalt sihukeses õnnetus skisofreenilises olukorras, kus me tulusid soovime vähendada ja kulusid soovime suurendada. Aga teid ma tänan väga tasakaaluka ettekande eest ja selle tõttu julgen küsida sellist konkreetset asja. Andke oma majandusinimese, ettevõtja hinnang konkreetsele plaanile, kui Eesti võtaks mingi mõistliku keskpika plaani ehitada välja vajalikud kiirteelõigud, võtta selleks Eesti inimestelt laenu ja maksta see kiirteemaksu abil hiljem tagasi. Siis ei oleks konkreetseid täiendavaid kulusid, millel pole katet. Tegelikkuses ju kõik tuleb millestki. Paluks hinnangut, kas te soovitate seda või ei soovita. Kuidas seda teha ja kas üldse?

Aitäh küsimuse eest! Ega mõte võtta Eesti inimestelt või miks mitte ka Eesti ettevõtetelt laenu, mitte kusagilt väljastpoolt, iseenesest ei ole üldse halb. Kui inimene või ettevõte tahab oma raha kusagile investeerida, olles kindel, et ta saab selle investeeritud raha koos mingisuguse tulususega mingi aja möödudes tagasi, siis riigi võlakirjad või riigi võetav laen on üks kõige kindlamaid asju üldse.  

Nüüd, võimalust ehitada üles selline süsteem, et me võtaksime kodanikelt ja ettevõtetelt Eestis laenu ja ehitaksime kiirteed ja teeksime need tasuliseks – ma seda väga tõenäoliseks ei pea. Esiteks, me oleme väike riik, kui tasuvaks me suudaksime selle teha? Ja teiseks, selleks, et teha midagi tasuliseks, peab olema tasuta alternatiiv. Fantaseerin, et tasuline võiks olla näiteks sild Saaremaale, inimene ise valib, kas ta maksab selle silla kasutamise eest või ta maksab praamisõidu eest. Aga kui ehitada näiteks Tallinna–Tartu maantee neljarajaliseks ja öelda, et te saate sellel sõita ainult raha eest, siis tuleb pakkuda ka alternatiiv nendele, kellel seda raha ei ole ja kellel on piisavalt aega, et sõita mingit aeglasemat marsruuti mööda. 

Nii et osaliselt see lahendus oleks tervitatav, aga tasuliste teede kontekstis ma kahjuks arvan, et Eestis see ei toimiks. 

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, juhataja! Hea Sven! Siin saalis öeldi selle sajandi alguses kõva häälega, et võtame laenu, ehitame Tallinna–Tartu maantee valmis. Ma paar aastat tagasi vaatasin, mis hinnaga 2003–2004 oleks see tee ehitatud. Sain teada, et 2021 oleks saanud umbes 10 kilomeetrit ehitada, tänase inflatsiooni juures saab veelgi vähem. Ka eelkõneleja küsis su käest [arvamust]. Mida sa arvad, kas täna ehitada on odavam kui viie aasta pärast ehitada? Meil muidugi on kõige suurem probleem see. Ma mäletan, 2019, kui me valitsusse läksime, siis enamusel nendel 2 + 2 teedel ei olnudki projekte. Nüüd need projektid tehakse, aga viimane vastus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist ja Kliimaministeeriumist oli, et ega neid projekte veel ei ole. Kas meil ei ole küsimus ka selles, et kui me nüüd laenu võtaks ja peaks ehitama hakkama, siis jäävad projekteerimise taha paljud asjad?

Aitäh küsimuse eest! Tahaks loota, et mõned projektid on tänaseks juba olemas või vähemalt sellises faasis, et me suudame need piisavalt kiiresti ära viimistleda. Aga selge on ka see, et hästi pikaks perioodiks neid projekte ette toota ei ole mõtet, sest projekt vananeb, kuna kõik meie ümber muutub. Selge on ka see, et ehitus ajas odavamaks ei lähe. Kui nüüd hästi ebateaduslikult öelda, siis ma arvan, et kui me võrdleme tänaseid ehitushindu 10–15 aasta taguste ehitushindadega, siis 10–15 aastat tagasi ehitus oli 2–2,5 korda odavam. Ja kui prognoosida ette, mis juhtub viie aasta pärast, siis kindlasti ei ole ehitus odavam. Palgad tõusevad, kõik ümberringi kallineb, sisendid kallinevad – ei ole näha, et maailmas midagi odavamaks läheb. 

Nii et kui me vaatame nominaalvääringut, siis ma arvan, et viie aasta pärast on ehitus Eestis paar-kolmkümmend protsenti kallim kui tänasel päeval. Kui siin tekib mingisugune tohutu stagnatsioon, võib-olla siis ka hinnad püsivad. Ehitame hästi vähe, kõik ehitajad rapsivad, et oma tegevust kuidagi elus hoida. Muidugi, kogu selle jutu juures on ka üks anomaalia, mille üle ma ise olen ka väga imestunud: viimase kümne aasta jooksul, kui oleme maanteede hooldeks kulutanud natukene vähem kui 50 miljonit aastas, on selle töö hind püsinud samal tasemel. Ma arvan, et võimekuse piir on praegu ettevõtjatel käes. Keegi pole olemasolevate lepingute üle väga õnnelik. Nii et ka maanteede hoole hakkab kallinema. Oodata, et mõne aja pärast me saame sama asja odavamalt, kindlasti ei tasu.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tänan ka omalt poolt väga tervemõistuslike seisukohtade väljendamise eest! Seda on rõõm kuulata. Aga minule jäi teie ettekandest paljude muude momentide seas kõrva see, et te ütlesite, et sageli ettevõtjad tunnetavad, ja üha enam, et ametnikud mitte ei loo neile eeldusi oma tegevuses edu saavutamiseks, vaid pigem pärsivad ettevõtjate tegevust ja takistavad seda. Just eile vestlesin ühe ettevõtjast sõbraga ja kuulsin täpselt sama. Tema lausa avaldas imestust, et huvitav, kas äkki raskel ajal ametnikud kuidagi eriti püüdlikult püüavad näidata, et nad on vajalikud, ja selle pärast niimoodi tegutsevad. Aga saate te ehk natukene mingeid näiteid tuua, kuidas need probleemid on ilmnenud ja kas tõesti on selles osas kasvutendentsi tunda.

Aitäh küsimuse eest! Ma hakkan sellest peale, et ega päris ilma ametniketa me ei saa. Muidu oleks anarhia ja igaüks teeks täpselt seda, mis tal pähe tuleb. Aga ametnike puhul on see häda, et esiteks, ametnikule ei seata konkreetseid tulemusi, eesmärke, ta lihtsalt on ametnik ja tegeleb millegagi. Ja kui ametnik võtab vastu mingi otsuse, et ta midagi lubab teha, midagi võimaldab, siis eksisteerib alati risk, et ta saab selle eest karistada. Keegi ütleb, et sa ei oleks tohtinud niisugust otsust teha. Kõige kindlam ametniku elus on see, et kui ta üldse mitte midagi ei tee, mitte midagi ei otsusta, siis keegi ei saa ka öelda, et ta on midagi valesti teinud. Millegi tegemata jätmise eest Eestis tavapäraselt ju kedagi ei karistata. 

Kui nüüd mõnest näitest rääkida, siis näite võib tuua kas või üldehituse poole pealt. Mingid detailplaneeringud võtavad aega mitte 5 aastat, vaid 10 aastat, 15 aastat. Ettevõtjal on plaan midagi ehitada, kuhugi investeerida. Aga see ettevalmistusperiood, enne, kui ta oma raha mängu saab panna, on 10–15 aastat. See ei ole mitte kuidagi mõistlik majanduse seisukohast. Eestis ongi selline komme, et ametniku tegevuse tulemusena mingi protsess pannakse seisma, tehakse hästi keeruliseks, keelustatakse. Noh, proovige kuskile näiteks asfaltbetoonitehast või mingit muud tööstust rajada. See on tohutu ajakulu ja leitakse väga mitmesuguseid põhjusi ja põhjendusi, miks seda teha ei tohi. 

Me oleme tegelenud tehase püstitamisega Tartu külje alla. Administratiivselt on see Tartu linna piiris, aga asub kaitseväe polügoonil, kus teises otsas lõhatakse mingisugust vana militaarmaterjali. Metsa sees kilomeetri või kahe raadiuses mitte midagi ei ole, aga kogu protsess on täpselt sama, nagu me tahaksime ehitada selle asfaltbetoonitehase Tartu raekoja kõrvale. Muu hulgas tuuakse välja, et see tehas võib vaadet rikkuda. Ma ei tea, kust kohast see meie asfalditehas vaadata on, võib-olla drooni pealt, aga Tartu linna vaadet see küll kuidagi ei häiri. 

Ma ei taha nüüd öelda, et Tartus on kõik halvasti ja mujal on kõik enam-vähem. See oli lihtsalt üks näide. Ma vabandan Tartu Linnavalitsuse ees, keda ma väga austan ja kellega meil on hea koostöö, aga lihtsalt meenus niisugune näide. Ükskõik, mida ettevõtja tahab teha, ta põrkab kohe kokku lugematu hulga takistustega, mida püstitavad ametnikud, tagamaks, et nad jumala eest mitte midagi valesti ei tee. 

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jah, tööjõud on selliste suurte majandust elavdavate investeeringute puhul võtmetähtsusega. Huvitav oli teie vastus, et sisse võiks tuua kesktasemel spetsialiste. Üldiselt ehituses on näha, et tundub, et need ei ole kõik kesktasemel spetsialistid, vaid on, ütleme, lihtsalt spetsialistid, kes seal liiguvad ja reaalselt ehitavad. Küllap on ka laiem, lihtsama tööjõu küsimus ettevõtjatel. Mul on niisugune küsimus teile. Kutsekoolides üld- ja teedeehituse erialad ei ole eriti populaarsed, siseviimistlus on palju populaarsem. Kuidas me saaksime oma inimesi rohkem ehitusse tööle ja spetsialiseeruma?

Aitäh küsimuse eest! Jah, tõepoolest, pean ennast natukene parandama. Mitte ainult kesktaseme spetsialiste, vaid ka selliseid lihtsalt oskustöötegijaid on Eestis tarvis. Paraku tundub, et Eesti enda inimene väga palju seda oskustööd teha ei taha. Ta ikkagi tahaks teha niisugust mugavamat laua taga tööd ja kui tal vaimne võimekus on vastav, siis sinnapoole ta ka sihib. Ehk me peamegi ilmselt tooma tööjõudu väljast sisse, neidsamu oskustöölisi. 

Aga kui vaadata laiemalt, siis tuleks meil kindlasti kutseõppe süsteem reorganiseerida. Praegu õpetatakse samu spetsialiste või oskustöölisi hästi mitme koha peal ja kohati need õpped dubleerivad teineteist. Aga jah, inimene saab ise valida, mida ta õpib. Nii võib-olla paljud ongi siseviimistlejad, aga kui me tahame mingit muud tööd ära teha, siis spetsialiste pole kusagilt võtta. Ja teiseks, me peaksime kuidagi ka ühiskondlikult suutma väärtustada oskustööd kui niisugust. Ei ole väärtuslik töö ainult see, mida tehakse peaga ja kusagil arvutiekraani taga. No mingid start-up'id ja IT-lahendused. Tegelikult väärtuslik töö on ka see igapäevane töö, mis tagab meile vajalikud teenused.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Minu teine küsimus teile tuleb valdkonnast seesama rohepööre ja tuleviku teedeehitus. Me teame, et mootorsõidukimaks on üks sisend sellesse. Ka teame, et aastal 2030 arutab Euroopa tegelikult biodiisli kasutamise võimaluse lõpetamist. Lisaks veel tee-ehitusvaldkond tervikuna: kuidas maapõuest ressursse kätte saada, kuhu me suundume, kas asfaltkatet on võimalik asendada biorafineerimise tehnoloogiat kasutades – kõik see. Äkki annate hästi kiire ülevaate, mis seisus me oleme, mida on meil oodata?

Aitäh küsimuse eest! Eks taristuehitus, sealhulgas teedeehitus, ongi hästi ressursimahukas. Ja midagi pole teha, selleks et mingisugune uus objekt tekiks, me peame kasutama maavarasid ja erinevaid muid materjale, neid töötlema ja objektil paigaldama. Ettevõtjad ise loomulikult tegelevad sellega, et see ehitus oleks võimalikult soodsa omahinnaga. Seesama materjalide taaskasutus: näiteks Prantsusmaal on ehitatud teelõik, mille asfaltkate on 100% vanadest materjalidest. Meie nii kaugele jõudnud ei ole, paremal juhul teeme kuni mingisugune paarkümmend protsenti vanast materjalist. Ja siin tuleb ka ette hulk regulatiivseid piiranguid ja muid probleeme. Või CO₂, millist energiat me kasutame, kui efektiivne selle energia kasutamine on, kas me ühendame näiteks päikesepargi ja mingi tootmise. Kõik niisugused lahendused on tegelikult laual. On elektri peal töötavad mehhanismid, aga samas on ka küsimus, mis saab elektri hinnast. Osa tehaseid viidi põlevkiviõli pealt gaasi peale, gaasi hind läks üles, tehaste konkurentsivõime kannatas. See kõik on üks tervik, aga me praegu püüame nagu klaaskuuli pealt vaadata, mis juhtuma hakkab, mis otsuseid riik vastu võtab, ja siis olla ise nii rohelised kui võimalik kõige selle juures.

Head kolleegid! Ka selles voorus on küsimusele vastamise aeg juba lausa kahe minutiga ületatud. Nii et ma väga loodan, et kolleeg Urmas ei pahanda selle peale, kui me siinkohal lõpetame küsimused ja vastused ning saame minna läbirääkimiste juurde. Nii et Urmas Reinsalu, palun! Küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Ma kinnitan istungi juhatajale, et ma ei pahanda, ma tahan Isamaa fraktsiooni inimeste nimel tänada kahte ekspertidest ettekandjat asjalike ülevaadete eest. Aitäh!

Suur aitäh ka minu poolt! Suur tänu teile, härra Sven Pertens! Suur tänu!

Aitäh kuulamast!  

Nii, head kolleegid, nüüd avan läbirääkimised. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõtuga fraktsioonide esindajad ja seejärel tõepoolest on võimalus igal Riigikogu liikmel samuti sõnavõtuga esineda, aga teadkem, et aega on kuni kella 14-ni. Esimesena palun kõnetooli Toomas Uibo Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema.

Hea koosoleku juhataja! Head kolleegid! Tunnistan, et olen oma elus rohkem kui üks kord läinud töölt koju ja mõelnud, kuidas mu ettevõte järgmisel nädalal või järgmisel kuul majanduslikult hakkama saab. Kuidas ma saan ettevõtjana inimestele palgad välja maksta või kuidas saan hakkama selle piskuga, mis peale palgamakseid järele jääb? Olgugi et see aeg jääb paljude aastate taha, mäletan seda tunnet ja tean väga hästi, mis see tähendab. Majanduslangus ei muretse meie ettevõtete hakkama saamise pärast. Aga meil on oma riik, kellele peab saama loota. Eesti riik on inimesed, kes on otsustanud koos just siin maal elada, üheskoos seda riiki pidada ning koos hakkama saada ka rasketel aegadel. Just seda mõtteviisi on täna väga vaja kogu poliitilisel spektril: rohkem koostööd, mitte vastandumist, rohkem üksteisemõistmist, mitte mõistmatust. Me oleme oma inimestele ja oma ettevõtjatele selle võlgu.

Tõsi on see, et meie majandusel ei lähe täna hästi. Tarkade investeeringute puudumine ja varasemate aastate püsikulude kasv, mida on laenudega kaetud, on riigi rahanduse viinud raskesse seisu. Siin me nüüd oleme: täpselt see, mille eest härra Pertens hetk tagasi siit puldist hoiatas. Aga ma tänan erakonda Isamaa, et ta on selle teema siin Riigikogus tõstatanud. Me peame tõepoolest üheskoos mõtlema, mida saab riik teha selleks, et sellest august välja ronida ja aidata meie tublisid ettevõtjaid, et taastuks nende usk ja optimism tuleviku ees. Muidugi, meie ülesanne siin saalis ei ole mitte hädaldada ja üksteise jalgealust õõnestada, vaid pakkuda koos viise, kuidas Eesti majandus uuele tõusule viia.

Eesti ettevõtjad ei räägi ju asjatult, et ajad on keerulised. Tootmise sisendihinnad on pärast inflatsioonirallit kõrged ja meie peamistel eksporditurgudel pole enam nii suurt nõudlust meie kaupade järele. Kuid riigi ülesanne on luua ettevõtetele keerulistes oludes võimalikult palju hingamisruumi. Riik saab hästi sihitud toetustega ettevõtjatele appi tulla ja peab seda tegema. Samas ei tohi riik ettevõtjate tööd segada. Tänasel valitsusel on asjakohane majanduspoliitika, mille üheks eesmärgiks on appiminek meie ettevõtjatele.

Mis on need peamised sammud, mida me astume ettevõtluse toetamiseks? Eksport on see, mis toob riiki raha juurde. Just eksporditoetused ja nende ümberdisainimine vastavalt ettevõtete vajadusele on üks majandus‑ ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo tänaseid prioriteete personaalse riigi loomise kõrval. Eksporditoetused tehakse paremaks kahel moel: vähendatakse ettevõtjate omaosalust erinevates toetusprogrammides ja pikendatakse abikõlbulike kulude nimekirja. Samuti tehakse toetuste taotlemise protsess lihtsamaks. Eesmärk on, et meie riigi majanduse toetamise meetmed jõuaksid võimalikult kiiresti ja lihtsamini ettevõtjateni. Riigi poolt pakutavate abimeetmete vahel orienteerumine võib tihti olla raske ja meetmete tingimused tarbetult keerulised. Bürokraatia vähendamine on vajalik samm jagada toetust nii, et sellest oleks kasu võimalikult paljudele ettevõtjatele.

On ka selge see, et majanduse tõmbavad päriselt käima meie tublid ettevõtjad, kelle õlgadel on täna kõige suurem koorem. Nad soovivad muu hulgas, et riik toetaks jõuliselt digitaliseerimist, mis parandab võimalusi vähendada tootmise kulubaasi. Riigil tuleb ja on võimalik aidata luua Eesti ettevõtetes toodangu kõrgemat lisandväärtust ning toetada innovatsiooni. Riik peab tagama stabiilse ja etteennustatava majanduskeskkonna ka uute maksude kehtestamise tingimustes.

Ma palun kolm minutit juurde.

Palun, kolm minutit!

Need on ettevõtjate peamised ootused meile siin saalis. Digiinvesteeringuteks ja innovatsiooniks mõeldud toetused peavad jõudma kiiremas korras laiema ettevõtjate ringini kui seni, ütleb erakonna Eesti 200 majandusminister. Alustavatele firmadele avanevad starditoetused, lisaks toetused iduettevõtetele ja turismiettevõtete digitaliseerimisele, kui nimetada mõningaid meetmeid, millega majandusministeerium täna jõuliselt tegeleb.

Esimene pakett mainitud kriitilise tähtsusega lahendusi on õige pea ettevõtjatele kättesaadavad, aga üksnes nendest meetmetest ei piisa. Järgmine samm on jõuda võimaluseni luua niinimetatud rohekoridor kiirteeprojektidele, mis saavad võimaluse mööduda bürokraatiast palju ohutumas kauguses. Ettevõtlustoetusteks eraldatakse lähiaastatel pea 650 miljonit eurot. Aga tihti ei olegi peamine probleem, mis uusi investeeringuid takistab, mitte vähene raha, vaid bürokraatlikud tõkked. Täpsemalt see, et bürokraatiat pole viimastel aastatel vähendatud, vaid seda on muudkui juurde meisterdatud. Ülereguleerimine tapab ettevõtlike inimeste plaane panustada Eesti majandusse. Eelmises Riigikogu koosseisus moodustas veidi üle poole eelnõudest Euroopa Liidu õiguse ülevõtmine ja sellega pingutati siin saalis kõvasti üle. Eesti 200 on seda meelt, et iga regulatsioon peab igas lõigus esindama eelkõige Eesti huve. Ja selleks on meil ka igakülgne õigus olemas. Kasutagem seda õigust usinasti, ärgem tehkem veel karmimaid reegleid, kui euroõiguse ülevõtmine ise vajab.

Täna on erilise tähelepanu all roheinvesteeringud ja ettevõtlustoetused Ida-Virumaale, kuhu suunatakse 70 miljonit eurot. Kuid me peame pingutama ka selle nimel, et leida viis, kuidas toetada saasterohke tööstuse keskkonnasõbralikumaks muutumist ülejäänud Eesti piirkondades. Just praegu analüüsib majandusministeerium võimalusi pakkuda innovatsioonilaenu ning portfellipõhist laenukäendust väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele. Julgustan siinkohal kõiki ettevõtjaid aktiivselt otsima tuge Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse meetmetest.

Täna on siin saalis olnud palju juttu maksutõusudest, kõlanud on süüdistused valitsuse suunal, et maksud kärbivad majanduskasvu ja meie kõigi heaolu. Reaalsus on aga see, et kui me oma massiivset eelarveauku koos lappima ei hakka ja oma püsikulusid jõuliselt ei vähenda, siis sukeldume lõputusse võlaorjusse, kuhu eestlastel pole mitte kunagi asja olnud ja ma loodan, et kunagi ei saa ka olema. Laenu tuleb võtta vaid investeeringuteks, mitte püsikulude katteks. Kui me ei vähenda praegu otsustavalt riigi püsikulusid, siis ei saa me tulevikus rääkida atraktiivsest ja stabiilsest majanduskeskkonnast ega Eesti inimeste heaolu kasvust. Aga just eelduste loomine majanduse tõusuks ja Eesti inimeste heaolu kasvuks on praeguse koalitsiooni eesmärk. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Andres Suti. 

Aitäh, hea juhataja! Tänu algatajatele ja aitäh ka suurepäraste ettekannete eest! Ma arvan, et see on debatt, mida me vajame. Nii nagu Mait Palts ka ütles, on selge, et viimased kolm aastat on olnud majandusele väga keerukad. COVID, sõda, inflatsioon, siia juurde veel madalseis majanduses naabrite juures. Tarbija kindlustunne on väike ja intressid on kõrged, rahal on taas hind. Majandus on prognoositud kasvule pöörama alles järgmisel aastal. 

Aga sellel mündil on ka teine pool. Kui me vaatame [põhilisi] näitajaid, siis kõigele sellele vaatamata on majanduse maht neil kolmel aastal kasvanud 30% ja kaupade ja teenuste eksport reaalnäitajates 16%, nominaalis veelgi rohkem. Ja seal on väga suur panus olnud teenustel. Seega meie majanduse struktuur on muutumas. SKP inimese kohta on meil jõudsalt lähenemas 30 000 eurole. Me oleme juba eespool Portugalist ja Kreekast, me oleme enam-vähem samal tasemel kui Hispaania ja mitte kaugel Itaaliast ja Jaapanist. 

Tööturg. On olnud ohtralt väljakutseid, aga samamoodi on näha, et tööturg tegelikult püsib meil endiselt väga tugev. Teise kvartali lõpu seisuga oli hõivatuid 695 000, mis on 17 000 enam kui COVID-i-eelses tsükli tipus, kui töötajaid oli selle võrra vähem. Töötuna ennast arvele võtnute arv on püsinud 50 000 juures ehk tegelikult on selles keerulises olukorras ettevõtjad ja tööturg väga hästi vastu pidanud. Aga see on suur pilt tagasivaates. 

Eesti Pank prognoosib järgmise aasta majanduskasvuks 1,4% ja 2025. aastaks 4%. Inflatsioon aeglustub. Inflatsioon on olnud suur mure ja selles mõttes on hea, et me siin liigume õigel trendil. Eelarvedefitsiit jääb allapoole 3% ja see aitab meil stabiliseerida riigivõlga. Mispärast on see oluline? Sest nii nagu ka mitmed ettekandjad ütlesid, korras riigirahandus on ettevõtete investeerimiskindluse jaoks tähtis. Seetõttu on ka need otsustatud maksutõusud vajalikud väga lihtsal põhjusel: kui me ei oleks neid maksutõuse otsustanud, oleks eelarvedefitsiit olnud kasvava trendiga ja meie riigivõlg oleks läinud järjest suuremaks. Nii et maksutõusud olid vajalikud mitte selleks, et majandusaktiivsust pärssida, vaid selleks, et panna riigirahandus taas jätkusuutlikule rajale. Korras riigirahandus tähendab ka seda, et intressikulu on väiksem mitte ainult riigile, vaid ka ettevõtjatele ja eraisikutest laenuvõtjatele, nii et sellest võidavad tegelikult kõik. 

Väga palju on siin juttu olnud bürokraatia vähendamisest, sellest, et teha riigiteenused efektiivsemaks. Ja nulleelarve projekt, millega nüüd on alustatud, on üks väga hea tööriist, millega, ma usun, me saamegi teha ära selle kaardistuse ja selle hindamise, milliseid teenuseid ja millisel kujul meil jätkuvalt on vaja ja millest me saame loobuda, mida me saame teha paremini. Nulleelarve projekt, mis nüüd ka päriselt ära tehakse, on kindlasti abiks ka riigi efektiivsemaks toimimiseks. 

Päris palju oli kriitikat selle kohta, miks me kaotame ära maksuküüru. Aga maksuküüru ärakaotamise põhjus on väga lihtne. Kõige rohkem jätab see raha kätte nendele inimestele, kes teenivad tulu vahemikus 1200–2100 eurot kuus. See vähendab survet tööjõukuludele ettevõtjal ja seetõttu tegelikult aitab kaasa konkurentsivõimele. Kindlasti öeldakse kriitikana, et jah, aga vaadake, kui palju see maksab. Veel kord, laenates ühte Mait Paltsu slaidi, kus ta näitas ettevõtte tulumaksu kaotamist …

Paluks lisaaega. 

Kolm minutit, palun!

… aastal 2000, mille järel tegelikult ettevõtte tulumaksu laekumine ei vähenenud, vaid hoopis kasvas. Nii et võib ka vabalt juhtuda, et maksuküüru kaotamise järel eraisiku tulumaksu laekumised vähenevad oluliselt vähem, kui oli prognoosis. 

Nüüd, eurorahasid on meil kuni 2027. aastani kasutada kokku 8,2 miljardit, sellest ligi 2 miljardit järgneval aastal. See on ka üks väga oluline panus investeerimiskliima parandamiseks ja investeeringute toetamiseks. Ühiskonnas on ootus suure pildi järele, suure sihi järele ja kindlasti roheinvesteeringud seda toetavad. See on üks megatrendidest. Sinna kõrvale ka tehisintellekti kasutuselevõtt läbivalt kogu majanduses on minu arvates see, mis meid ilusti edasi aitab. 

Jah, roheinvesteeringud, digitaliseerimine, tehisintellekt ei tähenda, et kõik ettevõtted peaksid selles olema eestvedajad. Aga mida rohkem on eestvedajaid, seda rohkem on ka tegelikult neid, kes võidavad kaasa tulles, nii nagu Eesti ühiskond tervikuna on võitnud digitaliseerimisest ja digiühiskonna ehitamisest. On küsitud ja väidetud ka siin, et me ei saa liikuda liiga kiiresti roheinvesteeringutega või mis me teeme siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. Keegi pole kordagi väitnud, et põlevkivielektrijaamad pannakse kinni lähima paari aasta jooksul, aga on selge, et kõige odavam energia tulevikuvaates on tuul ja päike. Ja ma arvan, et meil on ruumi ka tuumaenergiaks Eesti turul, kui uuringud seda toetavad. 

Nii et ka riigi investeeringutega, kui me vaatame laiemalt, me oleme Euroopas esirinnas. Ma toon lihtsalt ühe näite, kuna siin taristuinvesteeringutest oli juttu. Rail Balticu selle aasta investeeringute maht on 86 miljonit, aga järgmisel aastal juba 216, ülejärgmisel 344 ja kahel viimasel aastal circa 400 miljonit ehk 1% SKP-st. Need on märkimisväärsed investeeringud, mis kindlasti elavdavad ja toetavad ka meie majandust. Või kui me räägime näiteks teistest taristuinvesteeringutest, mida on summas ligi 400 miljonit raudteede elektrifitseerimiseks, ka teedeehitusse, ehitiste rekonstrueerimine ja ehitised ise ligi 300 miljonit, CO₂ vahenditest rahastatavad reformid 245 miljonit, sealhulgas uued rongid ja nii edasi. Nii et see kõik on oluline panus investeerimiskliima ja majanduse vastutsüklilise poliitika teostamiseks. 

Aga on selge ka see, et turvalisus on üks olulisematest kriteeriumidest, et investeeringud Eestisse tulevad. Ja sellepärast on liitlaste kohalolek ja investeeringud haridusse avatud majanduse eeldused, mis peavad tooma tagasi erasektori investeerimiskindluse, kuna just seal on meil kõige suurem vajak. Erasektori investeeringud peavad jõudma kõrgemale tasemele, kui nad täna on, ehk siis kõrgemale kui Euroopa Liidu keskmine. Ainult nii saame me jõukamaks. 

Ja tahan lõpetuseks öelda seda ja üle kinnitada, et kindluse andmine just investeeringute tegemiseks nii roheinvesteeringutesse kui tulevikutehnoloogiasse on selle valitsuse prioriteet ja Eesti ühiskonna heaolu kasvu eelis. Aitäh!

Hea ettekandja, teie aeg! Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli, Keskerakonna fraktsiooni esindaja Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Head ettekandjad! Palun kohe ka kaks minutit lisaaega.

Palun, seitse minutit! 

Tänane arutelu, ma arvan, on päris vajalik ja mõistlik. Kõige olulisem on see, et see üldse toimus. Sest kui vaatame praeguse Vabariigi Valitsuse sellist arusaama, nende majanduskriisist väljatuleku visiooni, siis [ütlen] kogu austuses heade kolleegide koalitsioonisaadikute suhtes, et mina ei ole seda näinud, ei ole seda kuulnud. Ma olen korduvalt küsinud seda nii peaministrilt, nii rahandusministrilt kui ka teistelt ministritelt infotunnis ja mujal. Vastuseks on heal juhul arengukavad ja võib-olla mingid jutupunktid bürokraatia vähendamisest, millest on räägitud aastakümneid – see aeg, kui mina olin valitsuses, see aeg, kui teie olite valitsuses, ja sellest räägitakse edasi ka järgmised aastakümned. Aga tegelikult selget arusaama, kuidas poolteist aastat kestnud majanduskriisist välja tulla, ma küll ei ole näinud. Te võite öelda, et see on opositsiooni jutt, mida [muud] saab keskfraktsiooni esindaja ikka rääkida. Aga kui ma vaatan, mida räägivad tööandjate keskliidu juht, kaubandus-tööstuskoda, erinevad ettevõtlusorganisatsioonid – sama juttu, ka nemad ei ole näinud seda plaani. 

Tsiteerin siin näiteks tööandjate keskliidu juhti Arto Aasa, kes ütles väga selgelt esiteks seda, et ootused valitsusele olid märksa suuremad. Ka temale paistab, et riigil ei ole kindlat visiooni ja plaani, kuidas edasi liikuda. Teatavasti ei ole tegemist Reformierakonna-vastase poliitiku või opositsioonipoliitiku sõnavõtuga. Vastupidi, võiks öelda, et eeldaks vastupidist, aga näete, ka tema ütleb ausalt välja, et sellist plaani, sellist arusaama, kuidas kriisist välja tulla, praegusel valitsusel ei paista. 

Ka tänasel arutelul me tegelikult kuulsime väga palju kriitikat. Me kuulsime murekohtadest, millele vastati stiilis, et töö juba käib, maksutõusud on vajalikud selleks, et teisi maksumuudatusi katta, või ma ei saanudki päris aru, milleks. [Lihtsalt] et rahalistest raskustest välja tulla. Kes on meid rahalistesse raskustesse toonud? Reformierakonna enda juhitavad valitsused on kolm eelarvet järjest kokku pannud ja samal ajal suurendanud püsikulusid enam kui miljardi euro võrra. Ja nüüd me kangelaslikult lahendame seda. Ja suurendame [probleeme veel]. Kõigepealt me teeme astmelise maksuvabastuse kaotamise ära, mis oli kõige kallim üksik valimislubadus enne Riigikogu valimisi. Paneme veel pool miljardit püsimiinust ja siis hakkame lahendama. Lajatame käibemaksu tõusuga, automaksuga, selle uue supermaksuga, mida ei ole veel suudetud välja töötada, ja siis ütleme, et me peame seda tegema, sest riik on raskustes. 

Esiteks, sellisel erakonnal, kes on need püsikulud ise tekitanud, puudub kõigepealt juba, ütleme otse, tõsiseltvõetavus, usaldusväärsus selle lahendamiseks. Ja teiseks, enne valimisi räägiti, et majandus on kindlates kätes, riigieelarve on kindlates kätes – kogu riik pidi olema kindlates kätes. Aga ei räägitud sellest, et maksutõusud tulevad kindlalt. Ja nüüd hoopis liigutakse teistpidi, nüüd räägitakse avatud maksudebatist ja kaasavast maksustamisest – kutsume kõiki inimesi kaasama. 

Enne valimisi oli see aeg ja koht, head mõttekaaslased, töökaaslased! Siis oleks pidanud rääkima neist maksudest, oleks pidanud rääkima ausalt ka eelarvest. Ja loomulikult, ka varasemaid riigieelarveid kokku pannes – 2022. aasta eelarvet, 2023. aasta eelarvet ja 2024. aasta eelarvet – oleks pidanud püsikulude [määramisel] kohe selgelt kõrvale panema, mis on [vajalikud] maksumuudatused, mis on [vajalikud] otsused, mis on pikaajaline mõju riigi rahandusele. Nüüd tulla iseenda kokku keedetud jama kangelaslikult lahendama ja õigustama seda hoopis varasemate valitsustega – ma ei tea, näiteks 2016. aasta valitsusega –, kellest ükski ei suutnud sellist püsikulude tõusu tekitada nagu Kaja Kallase valitsused, kus muide rahandusministrid olid eranditult, nii nagu on tänagi, reformierakondlased – no see on lihtsalt piinlik! 

Kui võrrelda nüüd valitsuskoalitsiooni saadikute ja nagu ma ütlesin, ka ministrite juttu ettevõtete jutuga, siis tundub ikkagi paratamatult, et me elame nagu kahes erinevas maailmas. Üks on see maailm, kus käib kaasamine, käivad ühised arutelud, kohe saab arengukava valmis, ja teine on see maailm, kus ettevõtlusorganisatsioonide esindajad ütlevad otse, et see on ju naeruväärne, kui antakse kaks päeva aega olulise seaduseelnõu kooskõlastamiseks, kui 48 tunni jooksul peaks justkui kõik kokku võtma ja kiiresti tagasisidet andma. 

See on see uus poliitiline kultuur, mida lubati, mida Riigikogu lubas ka parandama hakata Riigikogu otsusega. Lubatakse ühte, räägitakse kaasamisest, aga tegelikkuses tehakse teist. Tehakse kiirkorras otsuseid. Nagu automaksugi puhul näha on: 120 miljonit, 200 miljonit, 230 miljonit – noh, vaatame, mis lõpuks välja tuleb. Või käibemaksu tõus, mis suruti läbi kiirkorras ilma igasuguse aruteluta ja mõjuanalüüsideta. 

Oleme ausad, päriselu on päris erinev sellest, mida te siit saalist kirjeldate. Aga inimesed pole rumalad ja see peegeldub tegelikult reitingutes ja peegeldub ka rahva hinnangus nii tänasele peaministrile kui ka praegusele valitsusele. 

Ja seesama asi: nagu ma ütlesin, et bürokraatia vähendamisest on räägitud juba väga palju. Ja nüüd rääkida, et me loome kellelegi eraldi rohekoridori – väga ilus, ma toetan ka keskkonnasõbralikku mõtteviisi. Aga bürokraatiat tuleks vähendada üle välja, mitte tekitada juurde mingeid aruandekohustusi ja muud taolist. Ei ole kahjuks mina näinud veel, et oleks mingeid märkimisväärseid edusamme siin. Väga loodan, et ma eksin, väga loodan, et edusammud tulevad. Paraku suheldes ettevõtjatega ja nende organisatsioonidega, ka kohalike omavalitsustega, kes näiteks erinevaid Euroopa Liidu toetusvahendeid peavad taotlema ja muid asju, ma kuulen vastupidist. Ma kuulen seda, kuidas bürokraatiatase käib endiselt üle mõistuse. 

Teema, millest on riigi tasandil väga vähe räägitud, aga millest täna väga mitmed ettekandjad rääkisid, on riiklike investeeringute elluviimine. Ja see on tõesti koht, kus praegusel valitsusel puudub – vabandust! – igasugune plaan. Tallinna Haiglale tõmmati kriips peale. Ja nii nagu ütles konkreetselt ja ausalt siin hea ettekandja Sven Pertens, ka tema pole näinud sellist tabelit, kus oleks valitsus päriselt hinnanud, milliseid investeeringuid tasub teha ka laenuraha toel, milline on see kasutegur. 

Loomulikult keegi meist ei ütle, et võtame lõputult laenu selleks, et maksta püsikulusid. Tuleks aga vaadata peale, millised investeeringud tasuvad ära – on see teedeehitus, on see taristu, on see, ma ei tea, Tallinna Haigla ehitamine ja pikas vaates tervisevaldkonna tugevdamine, on need võib-olla ka riigikaitse vajadused. Kus me tegelikult ikkagi näeme, et tasuvus on suurem kui see kulu? Kus me näeme, et võib-olla juba intressikulu on väiksem kui inflatsiooni näitaja? Aga meil ei ole sellist analüüsi. Kui on, siis see on kuskil väga hästi ära peidetud. Ei ole näinud seda Riigikogu liikmed, ei ole näinud seda ettevõtlusorganisatsioonid. Ma ei tea, kas koalitsioonisaadikud on näinud. Kui olete näinud, palun jagage! Mina tõesti ei ole näinud seda. Räägitakse ainult sellest, kui hirmus asi on intress – ja loomulikult on see halb asi –, aga seda arutelu, mis on erinevad alternatiivkulud ja alternatiivtulud erinevate investeeringute puhul, seda tabelit, seda arvutust pole mitte kuskil keegi näidanud. 

Nii et väga palun valitsuselt: võtke natuke rohkem initsiatiivi! Poolteist aastat on majanduskriis kestnud. Rahvastikukriisist me täna ei räägi, see on eraldi teema. Aga ühegi kriisi puhul ei näe kahjuks ei mina, ei opositsioonierakonnad ega ettevõtlusorganisatsioonid, et valitsusel oleks selge plaan, kuidas võiks riik meid nendest kriisidest välja tuua. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Helir-Valdor Seederi. (Helir-Valdor Seeder küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit.

Aitäh, head kolleegid! Kõigepealt ma tänan kõiki, kes on aktiivselt selles arutelus osalenud! Tänan ettekandjaid ülevaatlike ettekannete eest ja kõiki küsijaid ja läbirääkijaid oma mõtete panustamise eest! Minu arvates Eesti majanduse üle arutamine on praegu ülimalt ajakohane ja asjakohane seetõttu, et Eesti majandus on olnud poolteist aastat kriisis. Me oleme olnud ka Euroopa rekordi omanikud, mis puudutab inflatsioonitaset. Midagi oleme me teinud valesti, sest me oleme ainus riik, kelle majanduskriis oli nii sügav. Seda võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega. 

Ja nüüd me oleme jõudnud olukorrani, kus me tegelikult tegutseme teistmoodi kui meie lähinaabrid. Soomlased on selles kriisiolukorras läinud maksude alandamise teed, rootslased on läinud maksude alandamise teed, lätlased on läinud maksude alandamise teed. Rootslased, juhin tähelepanu siin saalis, ka eelkõnelejatele, ka Reformierakonna esindajale, on läinud madalapalgaliste maksu alandamise teed. [Viitan] sellele niinimetatud, olematule Eesti maksuküürule, mida kõige kallima valimislubadusena Reformierakond ja tema koalitsioonipartnerid on läinud likvideerima Eesti majanduse, hariduse ja kõigi muude valdkondade arengu hinnaga. Rootslased lähevad täna seda teed, leiavad, et see on mõistlik. Ma arvan, et mitte meie lähinaabrid ei eksi, vaid pigem meie teeme midagi valesti olukorras, kus meie majandusnäitajad on viletsamad kui meie naabritel. 

Nüüd, kahjuks Eesti maksu- ja eelarvepoliitika ei toeta Eesti majandust. Eesti maksu- ja eelarvepoliitika on kujunemas asjaks iseenesest, eelkõige eelarvepoliitika, millest me tõenäoliselt saame homme pikemalt rääkida. Aga kahjuks need mõlemad võimendavad kriisi negatiivseid mõjusid, mitte ei aita oma vastutsüklilisusega kaasa selle leevendamisele. Oma maksupoliitikaga me teeme riiki kallimaks, isegi mitte paksemaks. Me teeme riiki kallimaks, teeme kallimaks nii oma kodanikele kui ka ettevõtjatele. Ja see lööb inimesi läbi elatustaseme tõusu, läbi toiduhindade kasvu, läbi erinevate teenuste hindade kasvu, aga lööb väga tugevalt ka majandussektoreid, eelkõige turismi, majutust ja toitlustust. 

Meie elukallidus ja hinnatase on kindlasti üle meie võimete ja meie majanduse potentsiaali. Ja riik oma maksupoliitikaga, Eesti riigis enneolematu maksutõusude kaskaadiga võimendab seda. Sellises olukorras korras rahandusest rääkida on ju lausa koomiline. Eelarvesse on kirjutatud ka sadade miljonite ulatuses fantoommakse, mida me tegelikult ei tea ja mis kindlasti ei süvenda ei stabiilsust ega etteaimatavust Eesti riigi eelarve ja maksupoliitika kujundamisel. 

Nii et siin on põhjust tõsiselt muretseda, ja seda olukorras, kus koalitsioonis on kaks erakonda, kes olid seal ju ka enne valimisi. Mitte midagi üllatavat nende jaoks ei riigi rahanduse olukorras ega eelarvepoliitikas ei tohiks olla. Reformierakond juhtiva erakonnana omas peaministriportfelli enne valimisi ja pärast valimisi, samuti rahandusministri portfelli enne valimisi ja pärast valimisi. Selliseks pöördeks, mida me praegu näeme, põhjust Eesti riigil, rahval ja ettevõtjatel küll ei ole olnud. 

Nüüd, mis puudutab vastutsüklilisust, siis oluline on Euroopa Liidu raha kasutuselevõtt, erinevate fondide rahaliste vahendite kasutuselevõtt. Septembrikuu seisuga oli juba aastaid tagasi lõppenud perioodi kasutamata rahaliste vahendite summa sadades miljonites. Selle kasutamise võimalus lõpeb lõplikult selle aastaga. Sellel uuel perioodil, mis meil praegu käsil on ja mis algas 2021. aastal, on suudetud kasutusele võtta 4%. 4% kolme aastaga! Jah, see ei puuduta ainult praegu ametis olevat valitsust ja valitsuskoalitsiooni, see puudutab ka eelnevaid. Aga see start on olnud uskumatult aeglane, ja seda majanduskriisi olukorras, kus Eesti ettevõtluse konkurentsivõime tõstmiseks on nende rahaliste vahendite mõistlik kasutamine ja investeerimine ülimalt oluline. 

Nüüd roheleppest, millest siin täna on ettevõtjad rääkinud ja millele on ka läbirääkijad juhtinud tähelepanu. Sellest roheleppest – rõhutan, esialgsest plaanist –, on saanud kampaania korras läbi viidav rohepööre. Ma möönan, et probleem on tegelikult laiem ja puudutab kogu Euroopat ja Euroopa poliitikat, aga meie oma siseriiklike otsustega ei tohiks kindlasti seda võimendada. Need regulatsioonid ja piirangud, mis me oleme kehtestanud ettevõtjatele, ebarealistlikud eesmärgid, millega me ahistame oma majandust, oma omanikke – need süvendavad veelgi majanduskriisi, mitte ei leevenda. [Toimub] kampaania korras rohepöörde läbiviimine. Me ilustame seda erinevate roheteede ja arengukavadega ja nüüd hakkame uut kliimaseadust välja töötama, milleks võetakse terve rida ametnikke tööle. Tegelikult niisugused kampaania korras läbiviidavad pöörded ei teeni lõpuks ei majanduse edendamise ja arendamise eesmärki ega ka keskkonnaeesmärke. Selleks on vaja läbi mõeldud pikaajalist tegevuskava, mis on ka jõukohane. Erinevate arengukavade ja plaanide väljatöötamine, millel ei ole mitte mingisugust adekvaatset ja realistlikku seost meie riigieelarveliste võimalustega ja mis pärsivad majandust, ei aita meie majanduse arengule ja lahendustele kaasa. 

Nüüd, administratiivsest ülereguleerimisest ja kõigest sellisest on täna siin juba juttu olnud. Ma siiski tahan öelda, et Eesti majanduse konkurentsivõime hoidmine, stabiilsuse ja kindlustunde loomine on ka julgeoleku küsimus. See on osa julgeolekust. See puudutab meie energiapoliitika pikaajalisi plaane ja otsuseid, mis on vaja teha. See puudutab meie tööstuse, eriti töötleva tööstuse arengut, toidutööstuse arengut. Toidujulgeolek on osa Eesti julgeolekupoliitikast ja seetõttu on oluline, et oleks olemas pikaajalised plaanid, oleks koostöö ja dialoog ettevõtjatega parimate lahenduste leidmiseks. 

Lõpetuseks tahan lühidalt rääkida pikast plaanist tõsises võtmes, mitte naljanumbrina. Kõigele sellele lisaks, millest siin on räägitud, on pika plaani puhul ääretult oluline ka meie tööjõupoliitika, demograafia- ja perepoliitika, millest me vaatame reeglina majandusest rääkides täiesti mööda, aga kurdame, et ei ole tööjõudu. Ja teine teema puudutab teadust, innovatsiooni ja hariduspoliitikat, mis on samuti ülioluline Eesti majanduse arengu seisukohalt, aga juba pikemas vaates. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Ma soovin väga tänada Isamaa fraktsiooni selle algatuse eest. Soovin tänada ettekandjaid, Isamaa fraktsiooni liiget Urmas Reinsalu, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektorit Mait Paltsi, TREV‑2 Grupi juhatuse esimeest Sven Pertensit ja kõiki ametikaaslasi, kes osalesid oma mõtete ja küsimustega tänases arutelus. Nii nagu täiskogu on otsustanud, tänast istungit pikendati, aga pikendati ainult selle päevakorrapunkti menetlemise lõppemiseni. Olemegi selle päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud ja sellega on tänane istung lõppenud. Jõudu meile meie töös!