Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 5. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on registreerunud 77 Riigikogu liiget, puudub 24. 

Asume päevakorra kinnitamise juurde. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Martin Helme, palun! Head kolleegid, palun vaiksemalt ka! Muidu ma ei kuule Martin Helme küsimust.

Aitäh! Jaa, kahjuks ei saa jälle alustada töönädalat muudmoodi, kui peab protestima päevakorra vastu. Meie kodukorra § 53 punkt 3 ütleb: "Täiskogu eelmisel töönädalal arutamata jäänud küsimused võetakse uue töönädala päevakorda esimestena." See tähendab, [et need võetakse päevakorda] ettepoole kõiki järgmisi päevakorrapunkte, mida on plaanis nädalal käsitleda. Meie tänane lauale pandud päevakorra projekt seda paragrahvi ei järgi. Eelmisel nädalal jäi mituteist päevakorrapunkti arutamata, aga need on pandud kolmapäevale kõige lõppu. Mitte teisipäevale või esmaspäevale – muide, kodukord lubab meil ka esmaspäeval eelnõusid arutada –, vaid on pandud kolmapäevale kõige lõppu. Sellega rikub juhatus kodukorra § 53 punkti 3. Mul on ettepanek tõsta kolmapäevased päevakorrapunktid alates – (Lehitseb päevakorda.) kohe ütlen numbrid ka – punktist 14 kuni punktini 29 teisipäevase päevakorra peale.

Aitäh! Hea kolleeg, juhatus on päevakorda planeerides lähtunud sellest, et päevakorras peaksid olema Riigikogu erinevate fraktsioonide algatatud eelnõud, Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõud ja ka muud põhiseadusest ja seadustest tulenevad Riigikogu ülesanded, sealhulgas on meie selle nädala päevakorras olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. See lai pilt ja vajadus täita kõiki meile põhiseadusega pandud ülesandeid on ka see alus, millest lähtuvalt on Riigikogu juhatus käesoleva nädala päevakorra heaks kiitnud.

Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta! Head kolleegid, palun vaiksemalt! (Helistab kella.) Muidu ma ei kuule ka Riigikogu liikmete küsimusi. Palun, Kert Kingo!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Minul tekkis küsimus, sest ma esitasin oma arupärimise hooldekodudes toimuva kohta nädal aega enne seda, kui esitati arupärimine sooneutraalsuse kohta, mis on meil täna kaheksas päevakorrapunkt. Mul tekkis küsimus, kas minister ise valib, kunas ja mida tema rääkima tuleb, või ikkagi lähtutakse esitamise järjekorrast. Kui minister juba tuleb siia arupärimisele vastama, miks siis seda minu esimest arupärimist ei ole päevakorda pandud?

Aitäh! Nagu te hästi teate, on arupärija ja arupärimisele vastaja puhul vajalik kokkulepe, et see aeg mõlemale sobiks. Sellest lähtuvalt me oleme ka valdavalt alati [päevakorra] kokku pannud. Täna on meil konkreetsed kokkulepped just nende arupärimiste jaoks olemas.

Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! No küsimus on väga lihtne: kas Riigikogu juhatus on võtnud endale volitused, ja kui ta on võtnud need volitused, siis mis alusel, et ta võib lihtsalt suvaliselt üle sõita nii töö- ja kodukorrast kui ka – ja siin on seda ette tulnud korduvalt – põhiseadusest? Meil kolm inimest otsustavad, kas põhiseadus teatud punktide puhul kehtib või ei kehti. Kas te ei arva, et te peaksite Riigikogu esimehena lähtuma ikkagi töö- ja kodukorrast ja põhiseadusest, mitte sellest, mida te omavahel seal kokku lepite?

Aitäh, Mart Helme! Meie kodu- ja töökorra seadus ei ütle, et need eelnõud, mis muuseas on juba kaks nädalat järjest lükkunud edasi arutelu võimatuse tõttu, võetakse kõige esimesena menetlusse. Meie kodu- ja töökorra seadus ütleb, et need võetakse esimestena, ja need on kõik lisatud käesoleva nädala päevakorda. Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Esiteks, mis puudutab Kert Kingo protesti, siis täiesti arusaamatu jutt tuli nüüd [vastuseks]. Tegelikult minister on täna arupärimistele vastamas, aga üks konkreetne meie fraktsiooni liikme arupärimine ei leia vastamist, kuigi see on esitatud varem kui need arupärimised, mis on täna päevakorda pandud. See on täiesti arusaamatu. Mis mõttes lepitakse kokku? Seadust tuleb ikka täita.

Teiseks, just praegu lugesin ette selle paragrahvi, mis väga selgelt just nimelt ütleb, et eelmisel töönädalal arutamata jäänud küsimused võetakse uue töönädala päevakorda esimestena. See tähendab, et kui neid punkte on rohkem kui üks, siis need pannakse sinna kõige ette kogu pundiga. Mina ei teinud mingit ettepanekut või palvet, et me muid asju ei arutaks. Jõuame riigieelarvet arutada, saame OTRK-d arutada, saame arupärimistele vastata. Mina tahan, et me järgiksime päevakorra järjekorra [koostamisel] kodukorda, mis ütleb, et eelmisel nädalal arutamata jäänud küsimused lisatakse päevakorda esimestena. Kuna meil on kokkulepe, et esmaspäeval on arupärimistele vastamised, ja kuna meil on teisipäeval OTRK, siis ma olen nõus, et need punktid on eespool, aga eelnõud peaksid ikkagi sealt edasi tulema. Meil on teisipäeval ka kaks eelnõu pärast OTRK-d, sinna tuleks lisada kolmapäevast päevakorrapunktid nr 14–29. Ma kordan oma palvet.

Aitäh, hea kolleeg! Kuna meil on teisipäeval plaanitud ka olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, siis Riigikogu juhatus pani kokku päevakorra, mis oleks meile ajaliselt sobiv sellisena, et me saaksime ka tõepoolest seda olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu teisipäeval esimese päevakorrapunktina alustada. Mis puudutab teie ettepanekut, siis ma saan aru, et Erkki Keldol on käsi püsti. Teie, [Erkki Keldo], soovite, ma saan aru, selle ettepanekuga seoses oma seisukohta väljendada. Aga enne, kui me jõuame Erkki Keldoni, Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tulen selle § 53 lõike 3 juurde, millest Martin on siin juba väga pikalt rääkinud. Huvitav on see, et te leiate, Riigikogu juhatus ja teie leiate, et seda on võimalik rikkuda, mis siin kirjas on. Eelmisel nädalal oli olukord, kus Toomas Kivimägi keelas ära vastusõnavõtud. Kas see kogumis tähendab praegu seda, et me võime Riigikogu kodu- ja töökorra nurka visata ja kõik sõltub edaspidi ainult teie ja juhatuse otsustest?

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen jätkuvalt seisukohal, et Riigikogu peab täitma kõiki talle põhiseadusega pandud ülesandeid, sealhulgas läbi viima olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, aga lisaks menetlema nii valitsuse kui ka opositsiooni eelnõusid. Ma rõhutan veel kord, hea kolleeg, et need eelnõud on olnud juba kahe nädala päevakorras, aga arutelu võimatuse tõttu ei ole me saanud neid arutada. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Ma nüüd ootan ikkagi vastust oma küsimusele. Kas see tähendab seda, et Riigikogu kodu- ja töökorra seadus enam siin ruumis ei kehti?

Lugupeetud Kalle Grünthal! Riigikogu kodu- ja töökorra seadus kehtib jätkuvalt ka siin ruumis. Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, minu küsimus on seotud arupärimistega ja otsapidi ka sellega, mida kolleeg Kert Kingo küsis, aga see on natuke laiem. Teatavasti on põhiseaduse muutmiseks vaja meil siin saalis kahe kolmandiku Riigikogu liikmete hääli ja põhiseaduses on sätestatud arupärimistele vastamise tähtaeg. Ma küsiksin teie isiklikku arvamust. See on ju sisuliselt põhiseaduse muutmine, minnes mööda sellest protseduurist, mis on põhiseaduse muutmiseks paika pandud. Kas te leiategi, et Riigikogu juhatus ja Riigikohtu kolleegium, kus on kokku üsna väike hulk inimesi, saavadki edaspidi põhiseaduse punkte niimoodi muuta? Kas see on Eesti demokraatiale hea ja Eesti riigile hea, kui see nii läheb?

Aitäh, Rain Epler! Põhiseaduse § 65 määratleb 16 ülesannet, mis Riigikogule on pandud. Mina olen isiklikult seisukohal ja ma usun, et ka valdav osa Riigikogust on väga selgelt sellel seisukohal, et Riigikogu peab saama täita kõiki talle seadusega pandud ülesandeid. Sellest lähtuvalt oleme kokku pannud ka selle nädala päevakorra, mis lähtub muuseas põhimõttest, et tuleb tagada Riigikogu töövõime, Riigikogu töö peab olema korraldatud nii, et Riigikogu saaks täita kõiki oma põhiseadusest tulenevaid ülesandeid. Päevakorra koostamisel oleme lähtunud sellest, et ka Vabariigi Valitsusel oleks võimalik oma tööd planeerida. Päevakorras on Riigikogu erinevate fraktsioonide algatatud eelnõud, antud juhul siis ka olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Juhatus on seisukohal, et päevakord peab olema esitatud mahus, mille Riigikogu suudab eeldatavasti neljapäevaks ka ära menetleda. Need on need põhimõtted, millest lähtuvalt me oleme selle nädala päevakorra kokku pannud.

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on hea meel kuulda teie suust sellist kena lauset, et siin saalis Riigikogu kodu- ja töökord kehtib. Väga hea meel on kuulda. 

Aitäh! Nii. 

Aga nii see on ainult juriidilises mõttes. Miks see siis reaalsuses ehk de facto ei kehti? Käib sõnavõttude, vastusõnavõttude keelamine, päevakorra [koostamise reeglite], mida oleme siin pidevalt käsitlenud, mitte kohaldamine, ja seda loetelu võib jätkata. Miks see ei kehti faktiliselt?

Lugupeetud Kalle Grünthal! Te olete kindlasti pannud tähele, et väga paljud küsimused, mille üle me oleme siin viimase poole aasta jooksul arutlenud, väljuvad tavapärase kodu- ja töökorra seaduse raamest ja selle tõlgenduse raamest. Te olete näinud ka neid olukordi, kus Riigikogu juhatus peab tagama Riigikogu töövõime. Riigikogu juhatus on seda ka teinud. See on see, millest lähtuvalt me täna tegutseme. Riigikogu obstruktsioon on tõsiselt halvanud Riigikogu toimimise ja Riigikogu juhatusel on vastutus tagada Riigikogu toimimine.

Head kolleegid! Ma võtan veel kolm protseduurilist küsimust, kui neid on, ja siis edasi asuks tänase päevakorra kinnitamise protseduuri juurde. Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Kõigepealt ma veel kord rõhutan üle: viisakalt, aga kategooriliselt nõuan, et täidetaks kodukorra [§] 53 lõiget 3, mis ütleb, et eelmise nädala menetlemata jäänud asjad tuleb panna päevakorras kõige ette. See ei takista muude asjade menetlemist, ei takista arupärimisi, ei takista OTRK-d, ei takista valitsuse eelnõusid. See punkt on siia pandud mingi mõttega. Teiseks, ma ütleks, et teie vastus, mis oli nüüd Rain Eplerile, on ikka päris jube. Selle põhjalt võib öelda, et Riigikogu juhatus arvab, et tal ongi õigus viia läbi põhiseaduslik riigipööre, nii et kolm inimest otsustavad mõned põhiseaduse punktid lihtsalt tühistada ja kui on vaja, siis lihthäältega siin saalis see veel kinnitada. Niimoodi meie põhiseadust muuta ei tohi, meie põhiseadus ise ei luba sellist muutmist.

Aitäh! Lugupeetud kolleeg, EKRE fraktsiooni üle kandunud 16 eelnõu on käesoleva nädala päevakorras kolmapäeval. Need kandusid käesolevasse töönädalasse üle möödunud istunginädalast, kuhu nad kandusid üle veel ülemöödunud istunginädalast. Ehk siis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmetest ettekandjad ei viibinud nendel istungitel ja arutelu võimatuse tõttu kandusid eelnõud käesolevasse istunginädalasse. Nendest eelnõudest 15 puhul oli arutelu võimatus väga selge. EKRE fraktsiooni liikmete algatatud eelnõud oleks saanud ära menetleda nii eelmisel kui ka üle-eelmisel nädalal, kuid fraktsiooni liikmed lahkusid ise täiskogu istungilt ja kutsusid esile arutelu võimatuse. Head kolleegid, ma rõhutan veel kord, et me lähtume põhiseaduse §-st 65, mis ütleb väga selgelt, millised on Riigikogu ülesanded. Riigikogu juhatus on seisukohal, et Riigikogu peab suutma täita kõiki talle põhiseadusega pandud ülesandeid. Ka EKRE 16 eelnõu on lisatud käesoleva nädala päevakorda.

Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, ma tänan! Ma [küsin] uuesti samal teemal, millel ma eelneva küsimuse esitasin. Tänase päevakorra 8. punkt on vastamine arupärimisele sooneutraalsuse kohta. Mina andsin nädal aega enne seda arupärimist meie fraktsiooni liikmete poolt, kellega koos ma selle esitasin, üle arupärimise hooldekodudes toimuva kohta, aga ometigi seda päevakorras ei ole. Teie vastasite, et päevakorras on punktid, mis on teil ministriga kokku lepitud. Minuga ei ole minister midagi kokku leppinud, ometigi me näeme, et minister Signe Riisalo vastab arupärimisele päevakorrapunkti nr 4, päevakorrapunkti nr 5, päevakorrapunkti nr 7, nr 11 ja nr 12 all. Seega tundub, et minister on planeerinud ilusti tänase päeva siin Riigikogus. Minul tekib ikka küsimus, millise loogika alusel neid arupärimisi käsitletakse: kas ministri suva järgi ja kas sellel on üldse enam mingit tähtsust, [millal need esitatakse]? Kas hakkabki nii olema, et nopitakse võib-olla endale meeldivam teema välja ja teised jäävad kajastamata?

Aitäh! Nagu ma eelnevalt ütlesin, eesmärk on täna menetleda 15 arupärimist, mis on võetud sellest pikast reast. Kindlasti jõuab ka see teie arupärimine lähimate nädalate jooksul siia Riigikogu suurde saali. Põhjus, miks me ei võtnud rohkem kui 15 arupärimist, on väga lihtne: sellepärast et homme on soov esimese küsimusena arutada siin Riigikogu saalis olulise tähtsusega riiklikku küsimust.

Viimane protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma juhiksin muidugi tähelepanu, et see on muutunud krooniliseks, et Riigikogu juhatus rikub töö- ja kodukorda. Meil on umbes 40 eelnõu, mille tähtajad on juba üle läinud ja mille saabumist siia saali me kuskilt otsast ei näe. Mis puutub sellesse, et eelmisel nädalal muutus teatud punktide, meie enda punktide menetlemine võimatuks, siis põhjus oli väga lihtne. Me lahkusime protestiks Riigikogu juhatuse, õigemini aseesimehe omavoli vastu, töö- ja kodukorra seaduse rikkumise vastu, selle protesti tulemusena. Kui ei oleks rikutud töö- ja kodukorda, ei oleks me lahkunud ja menetlemine oleks olnud võimalik.

Aitäh! Rohkem protseduurilisi küsimusi ei ole. Erkki Keldo, ma saan aru, et soovite reageerida päevakorra ümbertõstmise ettepanekule.

Jaa, aitäh! Tõesti, seitse protseduurilist küsimust tagasi, kui Martin Helme tegi EKRE fraktsiooni nimel ettepaneku meile saadetud päevakorda muuta, oleksin soovinud vasturepliiki, et öelda, et Reformierakonna fraktsiooni nimel me ei ole nõus juhatuse poolt meile saadetud päevakorda muutma.

Aitäh! Head kolleegid, me läheme päevakorra kinnitamise juurde.  

Head kolleegid, vastavalt arupärija ja ministri vahelisele kokkuleppele lükkub edasi arupärimisele nr 282 vastamine, mis oli kavandatud tänase istungi 15. päevakorrapunktiks. Seega jääb see päevakorrapunkt selle nädala päevakorrast välja. Koos selle muudatusega panen hääletusele Riigikogu täiskogu II istungjärgu 5. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 71 Riigikogu liiget, vastu on 13, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Järgnevalt, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Jüri Ratase. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head ametikaaslased! Annan koos viie Riigikogu liikmega üle arupärimise rahandusminister Mart Võrklaevale, teemaks on tormist tingitud ulatuslike elektrikatkestuste praegune seis. Nimelt on selle aasta selles kuus, oktoobrikuus räsinud Eestimaa tormid tõsiselt meie riiki, kus kümnetel tuhandetel majapidamistel on elekter ära läinud. See on tegelikult jätnud abitusse seisu väga paljusid inimesi ja ettevõtteid. Häirekeskusele on tehtud oktoobrikuiste tormide ajal rekordarv kõnesid ja paljud Elektrilevi rikkenumbrile helistanud inimesed pidid ootama ebamõistlikult kaua ooteliinil ja veel kauem tuli oodata, et elektrikatkestus saaks üldse ära parandatud. Võib öelda nii, et kõige enam said kahjustada Hiiu maakond, Lääne-Viru maakond, Harju maakond ja loomulikult ka teised Eestimaa paigad. Kõige haavatavamad on taolistes olukordades, ilmastikuga seotud kriisides kindlasti üksi elavad inimesed hajaasustuses, puuetega inimesed, kes ei pääse ise liikuma, ja eakad. Näiteks need inimesed, kes peavad ka kasutama elektriratastooli. Seoses sellega oleme esitanud kokku viis küsimust, millele me palume rahandusministril vastata. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Head kolleegid, asume tänase päevakorra juurde. Meie tänase päevakorra esimene punkt on Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 11. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine Tallinna Haigla rajamise kohta. Kõigepealt palun ma siia Riigikogu kõnetooli arupärija, Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Tõesti, 10. mail sai esitatud arupärimine Tallinna Haigla rajamise kohta, mis on suunatud praegusele terviseministrile. Põhiküsimuseks oli too hetk, et miks koalitsioonileppes pole mainitud midagi Tallinna Haigla kohta. Me teame, et aeg on natukene edasi liikunud, aga me näeme, et ka praeguses eelarves pole Tallinna Haigla kohta ühtegi rida. Seejuures on ju korduvalt räägitud, et tegemist on väga olulise investeeringuga ka julgeoleku aspektist ja seda ka pikas perspektiivis, olgu selle [kasutegur] kas meie elanikkonnakaitse [parandamine], tervisekriisi ennetamine, kas või keldrikorruste kasutamine pommivarjendina. Mitu korda on mainitud, justkui tegemist oleks ainult Tallinna projektiga, aga ei ole. Erinevad mõjuanalüüsid näitavad, et tegelikult oleks Tallinna Haigla vastutuspiirkonnas 600 000 elanikku ja see hõlmaks selliseid maakondi nagu Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Raplamaa ja isegi ka Ida- ja Lääne-Virumaa.

Terviseministrile on esitatud täpsemini järgnevad küsimused. Esiteks: kuna tegemist on riikliku küsimusega, kas Vabariigi Valitsus jätkab Tallinna Haigla projekti toetamist? Samuti, riik ja Tallinna Linnavalitsus sõlmisid aastal 2019 lepingu Tallinna Haigla rajamiseks ja mõlemad osapooled pidid katma oma poole kuludest. Tallinn on jätkuvalt valmis oma osa lepingust täitma, katma oma osa kuludest. Küsimus on järgmine: kui Tallinn viib selle ehitusprojekti lõpuni ning tasub oma osa, kas siis riik täidab ka oma lubadused tulenevalt sõlmitud lepingust? Järgnevaks on selline küsimus: kui õiguspärane on üldse olukord, kus valitsus on lubanud omavalitsusele teatud projekti toetust ning hiljem on sellest ilma õigusliku aluse ja ametliku otsuseta [taganenud]? Viiendaks on küsimus, et kuidas suudab riik ilma Tallinna Haigla rajamiseta hakkama saada erinevate kriisiolukordadega, näiteks sõja ajal varjendis terviseteenuse tagamise ja masskannatanute jaoks lisapindade pakkumisega. Lisaks on väga oluline moment ka see, et praegused keskhaiglate hooned ei ole kümne aasta pärast enam kasutatavad ja on täielikult amortiseerunud. Mida kavatseb riik siis teha, et tagada meditsiiniteenused [neile], keda muidu teenindaks Tallinna Haigla? Ning samuti on selline võib-olla veidi üldisem küsimus: millised on valitsuse arvates perspektiivid Eesti elanike tervishoius kümne aasta pärast? Väga loodan, et terviseminister annab kõigile neile küsimustele vastused, ja loodan, et saame ka natuke rohkem teada, mis on valitsuse plaan Tallinna Haiglaga. Aitäh!

Aitäh! Nüüd ma palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks terviseminister Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vaatamata sellele, et arupärimine on esitatud juba kevadel, on Tallinna Haigla rajamise küsimust endiselt väga päevakajaline ja oluline arutada.

Küsimusi on kokku seitse. Kõigepealt on küsimus selle kohta, kas valitsus jätkab Tallinna Haigla projekti toetamist. Kahtlemata vajab Eesti haiglavõrk kaasajastamist ja see võib tähendada ka uue haiglahoone ehitamist, nagu tehakse praegu Viljandis. Kaasajastada on vaja ka Tallinna tervishoiuvõrku, haiglate taristut, nii et inimesed saaksid kaasaegset arstiabi ja tervishoiutöötajad hea töökeskkonna. Mina isiklikult toetan Tallinna Haigla rajamist, [teised] sotsiaaldemokraadid samamoodi. Arvestades nii praegust eelarve olukorda kui ka seda, et praeguse perioodi struktuurivahendite kohta on otsused tehtud, ei ole Vabariigi Valitsus sellises mahus investeerimisotsuseid seni teinud ja ei tee ka RES-i raames. Aga see ei tähenda, et tulevikus poleks vaja Tallinna Haigla projektiga edasi liikuda, et lahendada küsimus, kuidas tervishoius Tallinna ja Põhja-Eesti piirkonna elanikele kaasaegset infrastruktuuri ikkagi tagada.

Teine küsimus on küll kevadise ajastusega: miks püüavad mitmed valitsuse liikmed oma väljaütlemistes näidata, justkui otsus Tallinna Haigla eemaldamise kohta EL-i taasterahastu nimekirjast on tehtud, kuigi ametlikult selline otsus puudub? Selleks ajaks, kui arupärimine esitati, oli tõesti taaste- ja vastupidavusrahastu eraldatud toetusmaht juba vähenenud. Valitsus oli teinud otsuse mõned objektid taasterahastu [toetuse saajate] nimekirjast maha tõmmata, sealhulgas Tallinna Haigla. Päev pärast arupärimise esitamist ehk 12. mail 2023 andis Euroopa Komisjon taaste- ja vastupidavusrahastu [kasutamise] muudatustele ametliku hinnangu, hindas need muudatused sobivaks ja nõuetele vastavaks ning esitas ka heakskiitmiseks. Euroopa Liidu Nõukogu otsus tuli kuu aega hiljem ehk reedel, 16. juunil ECOFIN-i kohtumisel. Nii et ametlikult on tõesti ka Euroopa tasandil saadud igasugused nõusolekud ja vastused, et taaste- ja vastupidavusrahastu [kasutamise] muudatused sobisid.

Kolmas küsimus puudutab seda, et kui Tallinn oma poolt lepingu täidab ja kulud tasub, siis kas riik täidab ka oma lubadused. Koostöölepe, mis Tallinna ja riigi vahel sõlmiti, on heade kavatsuste kokkulepe. Ma arvan, et on väga hea, et see sõlmiti, see on väärtuslik. Aga ühtlasi ütleb leppe punkt 3.3, et koostöökokkulepe ei loo pooltele nõudeõigust teineteise vastu. Nii et seoses haigla kavandamisega ei saa sellist rahaliste kohustuste ülesvõtmist, on see siis Riigikogu saalis või ajakirjanduse kaudu, selle koostöökokkuleppe alusel kuidagi teha. Sotsiaalministeerium tegutseb leppe kohaselt ja plaanib seda ka tulevikus jätkata, seda eesmärki ei ole kuidagi ümber vaadatud. Kuna kogu Tallinna Haigla rajamise projekt hinnati suure riskiga projektiks hästi lühikeses ajaraamis, sest taaste- ja vastupidavusrahastu vahendid tuleb ära kasutada 2026. aasta maikuuks, oli seal tõesti valmimise mõttes risk ja seetõttu tehti otsus vaadata ümber ajakava, aga mitte otsused sihi kohta.

Neljas küsimus on selle olukorra õiguspärasuse kohta, kui valitsus sõlmib omavalitsusega kokkuleppe, aga näiteks ajakava osas sellest hiljem [taganeb]. Kas seda saab teha? Taastekava muutmist on muu hulgas hinnatud kohtumenetluses ja selle õiguspärasust on kinnitanud Riigikohus kohtuasjas numbriga 3-22-1634. Nii et juriidilist muret otseselt ei ole.

Viies küsimus: kuidas tuleb riik ilma Tallinna Haigla rajamiseta kriisiolukordadega toime, näiteks sõja ajal varjendis tervishoiuteenuse tagamise või masskannatanute jaoks lisapindade pakkumisega? Äärmiselt asjakohane küsimus. Nii nagu riik parandab läbivalt toimepidevust ja valmistub kriisiolukordadega hakkamasaamiseks, kehtib see ka haiglavõrgu kohta. Haiglavõrgu arengukava haiglad on kõik elutähtsa teenuse osutajad ja seetõttu on neil tõesti ka suurem vastutus investeerida [sellesse], et kriisiolukordadeks paremini valmis olla. Praegu investeerivad haiglad ka Euroopa rahadest isolatsioonipalati loomisse [juhuks], kui tegemist on nakkuse leviku olukorraga. Parandatakse toimepidevust elektrikatkestuste olukorras, muretsetakse generaatoreid või tehakse teisi investeeringuid, et oleks võimalik tagada haiglahoones elektrivarustus. Samamoodi on küberturvalisus ja sellega kokku puutuvad aspektid need, mis vajavad lisatähelepanu ja võimalik, et ka investeeringuid.

Nii et haiglavõrk tervikuna valmistub kriisiolukorraks. Me teeme sinna nii riigi vahenditega kui ka eurorahaga täiendavaid investeeringuid. Kahtlemata tuleb koostöö ja teenuste osutamise plaani tulevikus teha. Riskid on lihtsalt eriilmelised sõltuvalt sellest, milline kriis meid tabab. Aga seda ma võin küll kinnitada, et tervisevaldkonnas läbinisti valmistutakse [kriisideks], sealhulgas on koolitused. Lisaks sellele, et meil infrastruktuur töötab – see ise ei [taga] kuidagi kriisikindlust ega ravi inimesi –, peavad kõik tervishoiutöötajad olema valmis kriisiolukorras reageerima, otsuseid tegema, tööd ümber korraldama. Nii et ka kriisikoolitused on selles olukorras tähtsad.

Kuues küsimus: praegused keskhaiglate hooned ei ole kümne aasta pärast enam kasutatavad – mida kavatseb riik teha, et tagada siis meditsiiniteenused 600 000 elanikule, keda teenindaks Tallinna Haigla? Selle numbri üle võib eraldi arutada. Minu teada on juba Tallinnas ja Harjumaal üle 600 000 elaniku. Kui võtta nii, nagu küsijad on viidanud, et teeninduspiirkond on Hiiumaast Ida-Virumaani, siis on neid inimesi ilmselt rohkem kui 600 000. Haiglavõrgu investeeringud on tõesti juba viimase ligi 20 aasta jooksul tehtud meil valdavalt Euroopa maksumaksjate raha eest ehk erinevaid struktuurivahendeid, taastekava vahendeid ja REACT-EU vahendeid kasutades. Aga vaatamata sellele, et me oleme saanud kasutada Euroopa maksumaksjate raha, on investeeringuvajadused ka tulevikku vaadates suuremad kui meie võimalused või meie võimalused koos teiste Euroopa maksumaksjatega. Nii et neid ootusi, on see siis Läänemaa Haigla või PERH-i psühhiaatria[polikliiniku] uus hoone, ja vajadusi on veel. Eks ka need [hooned], millesse on tehtud investeeringuid viimase mõneteistkümne aasta jooksul, amortiseeruvad ja vajavad täiendavat toetust renoveerimiseks. See on teema, mida tuleb tervishoiu lisaraha aruteluga [käsitleda].

Ma arvan, et meil on vaja eraldi kapitalikulude katmise mehhanismi. Kui me saame Euroopa järgmise seitsmeaastase eelarveperioodi jooksul raha haiglavõrgu investeeringuteks, siis on juba väga hästi. Praeguse seitsmeaastase perioodi jooksul saame me Kuressaare ja Narva Haigla investeeringuteks, mitte rohkem. Järgmise seitsme aasta puhul, jah, on vedamine, kui midagi saame, aga seda enam peame me ise valmis olema, et infrainvesteeringute kulusid katta.

Viimane, seitsmes küsimus: millised perspektiivid on valitsuse arvates Eesti elanike tervishoius kümne aasta pärast? Strateegilised plaanid on tehtud, sihid on seatud. Rahvastiku tervise arengukavas kui ainsas tervisevaldkonna laias strateegiadokumendis on väga selgelt eesmärgistatud keskmise oodatava eluea tõusmine meestel 78 ja naistel 84 eluaastani. Aga veel olulisem on see, et keskmine tervena elada jäänud aastate arv kasvaks kiiremini kui oodatav eluiga. Ehk strateegiline muutus, mida me tahaksime saavutada, on ikka see, et inimesed ei elaks meie tervishoiu toel mitte ainult kauem, vaid et nad elaksid kauem tervena. Siis on neil võimalik aktiivselt ühiskonnaelus osaleda, tööturul osaleda ja tõesti elust ka rohkem rõõmu tunda. Nii et strateegiline siht on tervena elatud aastate pikenemine. Selle jaoks on vaja ennetust, varajast märkamist, vaimse tervise murede korral ravi või sekkumist, füüsilise tervise murede korral samuti ja tõesti, üle Eesti kättesaadavat tervishoiuteenust. See on väljakutse, millega me silmitsi seisame.

Kõige tõsisem mure on tervishoiutöötajate puudus, on need õed, vaimse tervise õed, psühhiaatrid, perearstid või ka onkoloogid. Meil on väga paljude erialade arste, kelle järelkasvu me peame väga sihipäraselt kasvatama, et meil oleks pensionile minevate inimeste asemel uued noored, kes näevad tervishoiuvaldkonnas enda tulevikku ja soovivad Eesti inimeste tervise heaks töötada.

Ühelt poolt on väljakutsed tõsised: on tervishoiutöötajate puudus ning vajadus teha lisaraha [andmise] otsus ja tõesti leppida kokku haiglavõrgu arengukava, haiglate tulevikuinvesteeringute vajaduse skeem. Aga ka ülejäänud teemad, mis puudutavad ennetust, seda, et inimesed teeksid tervislikumaid valikuid juba igapäevaelus, on tähtsad. Kui me tahame teha midagi maailma tipptasemel või silma paista, siis on personaalmeditsiin, asjad, kus meil on tõesti selleks eeldused – näiteks digitervis, digiravimid –, need, mille puhul me võime sellisele arengule panustada ja tõesti rahvusvaheliselt silma paista.

Nii et ei ole see pilt nukker, meil on arenguvõimalusi. Kui järelkasvust rääkida, siis igal aastal, igal suvel vaatan sisseastumiste numbreid ja tegelikult on suur rõõm, et noored tahavad minna õppima tervishoiuga seotud erialadele. Tervishoiukõrgkoolid on populaarsed, füsioteraapia ja õenduse [erialal], samamoodi arstiteaduskonnas on alati väga tugevate noorte tihe konkurss, aga soovitakse ka psühholoogiks õppida. Siis, kui mina läksin ülikooli, oli tegemist populaarse erialaga, nüüd on taas. Nii et lootusetu seis ei ole. Tõesti, ühise pingutusega suudame, ma arvan, pakkuda Eesti elanikele kümne aasta pärast tervemat elu ja kvaliteetsemat tervishoiuteenust. Aitäh!

Aitäh, proua minister! Teile on ka päris mitu küsimust. Kõigepealt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma väga tänan teid nende vastuste eest. Muidugi, nagu ka eelmine kord, kui teile oli sarnane arupärimine, kinnitasite te isiklikult mitu korda, et teie toetate Tallinna Haiglat ja et ka teie erakond tervikuna toetab seda investeeringut. Aga meil oli alles hiljuti Keskerakonna fraktsiooni poolt algatatud eelnõu, millega anti valitsusele ülesandeks töötada välja tegevuskava Tallinna Haigla rajamiseks, ja kahjuks sotsiaaldemokraadid hääletasid selle eelnõu vastu. Mul ongi küsimus, kas te siis ikkagi ei toeta seda Tallinna Haigla ideed või on teil mingisugune oma ettekujutus või on teil kindlad sammud. Kas oskate öelda, mis on need sammud, mida te konkreetselt selle projekti jaoks plaanite ette võtta?

Jaa, aitäh! Tänan küsimuse eest! Tõepoolest, eks opositsiooni ja koalitsiooni käitumine selline siin saalis on. Me teame, mis juhtus, kui koalitsioonierakond opositsiooni eelnõule allkirjad andis, mis siis valitsuse tervisest sai. Ma kinnitan isiklikku toetust sellepärast, et tõesti ei oleks kellelgi siin saalis muret, et kui me arutame haiglavõrgu arengusuundi või tervishoiu rahastamist tulevikus, et siis osa sellest ei ole Tallinna Haigla. Kui me vaatame tuleviku suuri otsuseid tervishoius, siis me peame Tallinna Haiglat kogu aeg pildis hoidma, et see ei jääks kuidagi kõrvale või me ei läheks sellest mööda. Nii et seetõttu ka see minu kinnitus, et ma toetan Tallinna Haigla rajamist.

Kui nüüd vaadata, mis järgmiseks, siis tõesti, aasta lõpus on tervishoiu rahastamise pikema plaani [arutelu] ja valitsusel tulevad valikukohad ja ka otsusekohad. Ühtlasi, kui me räägime kapitaliinvesteeringutest või sellest, kuidas katta tulevikus infrastruktuuri investeeringuvajadused ka ilma Euroopa maksumaksjata, siis need ettepanekud peaksid hõlmama ka Tallinna Haiglat.

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud terviseminister! Ma jätkan mõnes mõttes siit, kus mu hea kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart lõpetas. Millegipärast on koalitsioon võtnud seisukoha, et hääletab järjekindlalt maha kõikvõimalikud ettepanekud Tallinna Haigla projektiga edasiliikumiseks. Sealhulgas hääletavad nende ettepanekute vastu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmed, fraktsiooni esindajad, kes sõnade kohaselt seda haiglaprojekti toetavad. Tõsi on ka see – minu parima teadmise kohaselt –, et jätkuvalt kehtib koostööleping Sotsiaalministeeriumi ja Tallinna linna vahel, mille teie olete kunagi terviseministrina koos toonase abilinnapea Tõnis Möldriga allkirjastanud, aga millegipärast seda lepingut ei täideta. Minu küsimus teile ongi, et millal ja milliste konkreetsete ettepanekutega Tallinna Haigla projektiga edasiliikumiseks tuleb välja praegune valitsuskoalitsioon teie kui terviseministriga eesotsas.

Tänan küsimuse eest! Kõigepealt see, et ükski opositsiooni ettepanek ei leia toetust. Faktiliselt korrektne on see, et üks, ja tundub, et kõige olulisem, on toetuse leidnud – see oli poliitilise kultuuri parandamise ettepanek. Nii et ma arvan, et enne, kui me siin sisuteemasid arutama hakkame, peab tõepoolest olema ühine pingutus poliitilise kultuuri parandamiseks. Siis on võimalik koostöös leida ka lahendusi erinevate sisupoliitikate osas.

Nüüd, Tallinna Haigla küsimust me ei [saa] lahendada, sõltumata teistest arengutest tervishoius. Tegelikult see on tervik, haiglavõrgu arengukava haiglate pilti tuleb vaadata ka koos. Nii et järgmine konkreetne samm on aasta lõpus valmiv valitsuse memorandum, mis hõlmab ettepanekuid tervishoiu rahastamiseks järgnevate aastate, aastakümnete jooksul. See hõlmab ka seda, kuidas me teeme kapitaliinvesteeringuid, ja lahendust, mida saaks kasutada Tallinna Haigla rajamiseks.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Austatud minister! Mina lähtun ka eelnevatest ettekannetest ja tahaks ministri käest küsida: kas teie olete aru saanud, missugust haiglat me Tallinnas ehitame? Võtsin sellel teemal ka paar nädalat tagasi ajakirjanduses sõna ja seal mõned Keskerakonna liikmed ütlesid, et me teeme teise etapi haiglat. Täna kuulsin, ettekandja ütles, et haiged tulevad Narvast ja Kohtla-Järvelt. Tõele au andes jäi Lõuna-Eesti tõesti välja, aga [mitte] saared. Mida need inimesed, missugust abi nad sealt Tallinnasse saama tulevad, kui meil Ida-Virus on juba haigla ja Viljandisse ehitatakse haigla? Minu jaoks on väga suur konflikt, et me ei ehitaks PERH-i [tööd] dubleerivat haiglat.

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, selleks, et midagi ehitada, me peame teadma, mida me ehitame. Senine plaan on kogu aeg puudutanud keskhaiglat, olnud Ida-Tallinna Keskhaigla ja Lääne-Tallinna Keskhaigla mahtude baasil. Kuna mõlemal haiglal on vaja teha hoonete kaasajastamisse olulisi investeeringuid, tehakse selle asemel suur investeering uue hoone rajamisse ja keskhaiglate mahud ja töötajad liiguvad Tallinna Haiglasse. Mina ise pean seda mõistlikuks. Ma arvan, et see viide, et teeninduspiirkond on väga lai, ei viita mitte haigla piirkondlikule staatusele. Kuna me oleme nii väike [riik], on näiteks siirdamiskeskus või meditsiinikeskus Tartu Ülikooli Kliinikumis ja keegi teine sellist kompetentsi välja ei arenda. Minu meelest on vist silmakirurgias, võib-olla ka reumatoloogis see kompetentsikeskus tegelikult Ida-Tallinna Keskhaiglas, samuti on sünnituse [kompetentsikeskus] Ida- ja Lääne-Tallinna [Keskhaiglas]. Seal on erialasid, mille puhul teeninduspiirkond on laiem kui PERH-il. Tegemist ei ole dubleerimisega, vaid just sellega, et täiendavalt pakutakse teenuseid, mida võib-olla piirkondlikus haiglas sellises mahus ei [osutata]. Ei, duubeldamist või mingisugust konkurentsi loomist siin väikeses Eestis plaanis ei ole.

Aitäh! Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Auväärt minister! Täna on fookuses Tallinna Haigla rajamine. Me esitasime need küsimused peaaegu pool aastat tagasi. Selle aja jooksul on tulnud mõnesugust vastukaja nii Eestist kui ka välismaalt ja ausalt öeldes oli üsna ebameeldiv lugeda Euroopas Brüsselis [tehtud] järeldust, et Eesti meditsiinis on väga palju probleeme, ennekõike rahastusega. Sellepärast oleks hea, auväärt minister, kui sa ütleksid mõne sõna, kas on eeldusi, et sellest, millest on ka juttu olnud, meditsiini rahastamise pikemast plaanist, saab Eesti valitsuse prioriteet.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt peabki plaan olemas olema, seejärel saab selle kohta otsuseid teha. Kahtlemata on see järgmise aasta eelarve läbirääkimistel otsustamise koht. Eks seal on objektiivseid olusid, mis võivad kaasa mängida. Kui majandusseis on parem ja prognoosid on optimistlikumad, siis laekub täiendavat tulu ja on lihtsam teha ka lisarahastamise otsuseid, näiteks neid, mis puudutavad tervishoidu. Lisaks on küsimus poliitilistes prioriteetides. Koalitsiooniläbirääkimistel leppis valitsus kokku nii liikumisreformi ja regionaalpoliitika prioriteetsuse, kliimaeesmärkide prioriteetsuse kui ka tegelikult julgeolekuga seotud teemade katmise. Tervishoid topp kolme sees ei ole.

Samas toodi eraldi olulisena välja pikaajalise rahastamise jätkusuutlikkuse küsimuse lahendamine. Minu jaoks see tähendab [järkjärgulist rahastamist]. Ega ausalt öeldes ei kujuta ka mina ise seda ette, et me otsustaksime, et 1. jaanuarist 2025 me suuname miljardi lisaraha tervishoidu. Seal ei ole ka vastuvõtuvõimekust. Kuna rahavajadus on suur, aga lisaraha peab tooma valdkonnas ka sisulisi muutusi, saab otsustada lisaraha [anda] ainult järkjärguliselt. Nii nagu omal ajal, kui hakati pensionäride eest panustama, ei makstud mitte kohe esimesel aastal Tervisekassasse mittetöötavate pensionäride sissetuleku pealt 13% riigi panust, vaid üleminek oli järkjärguline. Ka praegusel juhul ma näen, et lisaraha [andmine] saab olla järkjärguline, nii et on võimalik alustada pikemat protsessi. Kahtlemata on ka järgmistel valitsustel vastutus sellega edasi minna.

Järgnevalt Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Septembri alguses saime teada, et Narva Haigla saab Euroopa tõukefondidest 37 500 000 eurot. Täna te ka mainisite seda. Seda raha on planeeritud kasutada Narva haiglahoone juurdeehituseks ja nõukaaegse korpuse renoveerimiseks. Kuid vaadates, mis toimus Tallinna Haigla kavandatud rahastamisega, kerkib loomulik küsimus: kas Narva elanikud võivad olla kindlad, et haigla ikka saab lubatud toetuse, või jätab valitsus endale õiguse teha vajadusel antud otsuses muudatusi?

Aitäh! Väga asjakohane küsimus. Need rahastamisallikad iseenesest ongi väga erinevad. Üks on taasterahastu, nii-öelda kriisi lahendamise järel erakorraliselt kokku lepitud rahastu, mille suurus oli [muutuv]. Arvestades, et Eesti majandus taastus koroonakriisist üllatavalt kiiresti, Eesti jaoks [sellest saadav] summa vähenes. Narva ja Kuressaare Haigla investeeringud tavapärasest Euroopa Liidu seitsmeaastasest eelarvest on kokku lepitud teistel alustel. See maht on meile teada, need projektid on eelarvestatud sinna sisse, ka energiatõhususe meetmest tuleb omaosaluse katteks vahendeid. See skeem on palju pikema aja jooksul kokku lepitud ja läbi räägitud ning me oleme jõudnud sellega palju kaugemale kui Tallinna Haigla rajamisega. Nii et selles mõttes on kindlustunne suurem. Mina näen küll nii Kuressaare kui ka Narva puhul, et pigem peakski koostöös tempokalt edasi minema, kuna ka funktsionaalse arengukava teine etapp on Narva puhul kinnitatud. Me võiksime tõesti koostöös kiiresti edasi liikuda. Ega need ehitushinnad kukkuma ei hakka, paneme majad kiiresti püsti ja inimesed saavad kaasaegset abi.

Aitäh! Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Aitäh nende selgituste eest! Visalt levitatakse kogu aeg igasuguseid kuuldusi. Ma olen osalenud ka nende arengukavade koostamises ja ma tean, et teie kinnitasite vist isegi teise etapi ja kinnitasite koostööleppe. Seal on selgelt kirjas, et kahe keskhaigla maht [koondatakse Tallinna Haiglasse], muidugi arvestades demograafilist situatsiooni, teenuste paisumist, ka seda, et põhjaregiooni kolib siiski rohkem inimesi kokku. See kõik on seal arvesse võetud, nii et ma igal juhul tunnustan nende kuulujuttude hajutamist, et nüüd tuleb mingisugune kolmas regionaalhaigla, mis võtab teistelt töö käest ära. Eks see on natuke kahe regionaalhaigla jutt ka, kuigi nad on nende arengukavadega väga hästi kursis. Aga minu küsimus puudutab pigem haiglavõrgu arengukava. Kas on plaanis see üle vaadata, kas olemasolev haiglavõrk säilib, eriti arvestades, et koalitsioonist kuuldub, et peab rohkem kaasama erameditsiini? Mis saab haiglavõrgu arengukavast?

Aitäh! Ja tõesti aitäh ka tausta loomise eest, sest [tuleb] kinnitada, et keskhaiglate maht on see, mis sinna üle läheb. Ei ole mõtet teisi jutte rääkida. Nüüd, haiglavõrgu arengusuunad on koostamisel, praegu räägitakse need ka kõigi haiglajuhtidega eraldi läbi. See koondpilt on minu arust tähtajaga juuli 2024, nii et järgmise istungjärgu alguseks peaks olema pilt juba selge.

Aga tõepoolest, haiglavõrgu arengukava [järgi] mingisugust kokkutõmbamist või koondamist või haiglate sulgemist, mille kohta minult tihti küsitakse, plaanis ei ole. Kui enne COVID-it võis isegi mõelda sellele, et võib-olla väiksem haiglavõrk teenindab meid sama hästi ja et on võimalik mõni [haigla] asendada tervisekeskustega, siis COVID näitas, et kriisikindluse jaoks ja nakkusleviku olukorras me ei saa tegelikult loota ainult, ma ei tea, paarile suurele haiglale. Meile on tähtis, et haiglavõrk oleks erakorralises olukorras see üks punkt maakonnas, kus uksed on lahti ja inimesed saavad arstiabi, et meil oleks võimalik voodikohtade arvu suurendada ja kõiki selliseid [asju teha], et paindlikkust oleks rohkem. Minu arust COVID-i kriis näitas, et praegune haiglavõrk on päris optimaalse suurusega. Me võime arutada, kui paindlikult lubada maakonnahaiglates teenuse osutamist, millises mahus päevaravi või statsionaari ja kuidas tagada kvaliteet patsiendi jaoks, aga suures plaanis jääb haiglavõrk paika.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Me olime nädala lõpul Hiiumaal fraktsiooni väljasõidul ja külastasime muu hulgas Kärdla haiglat. Peab ütlema, et seal tehakse tohutut tööd, et haigla areng oleks täiuslik, ja tõepoolest see näeb ka väga-väga täiuslik välja. Aga kuulsime seal ka seda, et suur mure on erialaarstidega, ja samasugune mure, ma tean, on Järvamaal ja kindlasti ka paljudes teistes haiglates. Minu küsimus on, et kuidas me võiksime seda probleemi lahendada. Teiseks küsin ma seda, kas äkki on võimalus, et kui me avame Tallinnas selle infotehnoloogiliselt ja muidu tehnoloogiliselt väga vägeva uue haigla ehk Tallinna Haigla, siis see motiveeriks erialaarstide juurde tulekut.

Aitäh! Käisin umbes kuu aega tagasi Hiiumaal, vaatasin nii seda valmivat haiglat kui ka tervisekeskust ja tõesti on suur rõõm, et selline kaasaegne ja koostöös toimiv meditsiinikeskus Hiiumaal varsti valmis saab ja inimesi ilmselt aastakümneid teenindab. Eriarstide maapiirkonda tööle saamise mure on tõepoolest üle-eestiline. Põhja-Eesti Regionaalhaigla on Hiiumaad toetanud ja see on tegelikult olnud ka üks argument lennuühenduse [kasuks]: kui Hiiumaale on võimalik lennukiga hommikul kohale [sõita] ja sealt õhtul ära saada, siis niimoodi saavad eriarstid seal tööl käia. Kui me arutleme näiteks lennuühenduse ja selle üle, kas võiks seda hõrendada, siis tuleb tegelikult kohe ka küsimus, et kuidas me tagame Hiiumaal eriarstiabi, kui sellist liikumise paindlikkust enam arstide jaoks ei ole. Tõepoolest on arste, kes käivad niimoodi vastuvõtte tegemas, ja on väga tore, et meil on selline võimalus piirkondlikku transporti kasutades olnud.

Teiseks [toeks] on lähtetoetus. Ma Hiiumaa numbreid peast ei tea, aga Kuressaare puhul on see tõesti [abiks] olnud. Kuna eriarstidele ja perearstidele, kes soovivad minna maakonnahaiglasse tööle, makstakse lähtetoetust – eriarstide puhul on see summa 30 000 eurot –, on näiteks Kuressaare saanud igal aastal vähemalt ühe, mõnel aastal kaks uut arsti, kes lähevad põhikohaga maakonnahaiglasse tööle. Ma ei tea peast, kas Hiiumaa on ka lähtetoetuse kasutamisest võitnud, aga see meede on olemas ja tõepoolest tundub, et see töötab.

Omaette teema on see, kas on võimalik motiveerida ka noori maapiirkonda tööle minema. Kui me võtame arstiteaduskonda vastu Tallinna ja Tartu tippkeskkoolide parimad lõpetajad, siis ongi võib-olla erakordselt suur väljakutse motiveerida neid maale minema. Küsimus on, kas me suudame sisseastumisel noori paremini valida, et kasvatada järelkasvu ka piirkondlikult. Ilmselt on mõne Hiiumaa noore tagasipöördumine Hiiumaale tõenäolisem kui Tartumaa noore [kolimine sinna].

Selleks, et eriarstide teenuse kättesaadavust ka digivahendeid kasutades parandada, on näiteks e-konsultatsioonid. Kui Hiiumaal on tublid perearstid, kes saavad e-konsultatsiooni kasutades konsulteerida [eri]arstidega – on nad siis tulevas Tallinna Haiglas või mujal –, siis võimaldab see samamoodi teenuse kvaliteeti või kättesaadavust piirkonnas parandada. On ka väga palju kroonilisi haigusi, mille puhul perearst saab eriarsti nõuande alusel ravisoovitused patsiendile edasi anda ja ravi pikema perioodi jooksul jälgida.

Nii et väga õige mure kohta küsisite. Oleme samme astunud, aga sellest ei piisa ja tulevikus tuleb leida veel viise, kuidas motiveerida eriarste ka Hiiumaal töötama, on see digivahendeid kasutades või füüsiliselt.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Tanel Kiige. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud terviseminister! Head parlamendiliikmed! Tallinna Haiglast oleme rääkinud siin saalis päris palju, [mina rääkisin] omal ajal ministri rollis, täna [teen seda] Riigikogu liikmena. Vahepeal oleme jõudnud juba päris lähedale selle [plaani] elluviimisele ja saanud Euroopa Liidu tasandilt vajaliku rahastuse. Aga alates ajast, kui Keskerakond valitsusest kahetsusväärsel kombel välja langes või välja visati – kuidas keegi öelda tahab –, on hakanud kahjuks ka Eesti tervishoius pihta negatiivsed arengud. Kõigepealt võeti ära konkreetne Euroopa Liidus kokku lepitud rahastus Tallinna Haiglale, samuti kriipsutati maha meditsiinikopterite soetamise plaan ning näha on ka see, et Reformierakonna juhitavad valitsused ei ole leidnud vajalikke lisavahendeid tervishoiuvaldkonna püsikulude rahastamiseks – pean silmas raviteenuseid, ravimeid ja muud taolist.

Väga usun ja loodan, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond, sealhulgas tänane terviseminister, tajub selgelt tervisevaldkonna probleeme ja ka Tallinna Haigla vajadust nii lühemas kui ka pikemas plaanis. Samuti seda, et ei ole adekvaatne ega, ütleksin, riigi seisukohalt vastutustundlik neid otsuseid lihtsalt pidevalt edasi lükata. Tallinna haiglahooned on amortiseerumas või juba amortiseerunud. Tallinna linn on väga palju pingutanud, et siinset tervisetaristut uuendada ja kaasajastada, eeskätt ühe keskse terviselinnaku, Tallinna Haigla rajamise kaudu, on valmis panustama sinna rahaliselt ning on juba kulutanud eelprojekti, detailplaneeringute ja muu taolise peale. Riik ei ole kahjuks käitunud konstruktiivse vastutustundliku partnerina, vaid on näidanud ennast ebausaldusväärsena – nagu viitas ka hea kolleeg Aleksei Jevgrafov, küll Narva näitel –, andes niimoodi väga negatiivset eeskuju või näite kõigile teistele omavalitsustele, kes peavad ka hakkama mõtlema, kas täna antud lubadused homme kehtivad või tuleb uus valitsus, mis pöörab need tagasi.

Nii et mina küll julgustan väga praegust terviseministrit austama tema enda allkirjastatud Tallinna Haigla [rajamise] koostöölepet Tallinna linnaga ja tooma konkreetsed ettepanekud selle haigla toetamiseks Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu ette. See on teema, mis ei tohiks olla koalitsiooni või opositsiooni küsimus. See on Eesti tervishoiusüsteemi küsimus, Eesti inimeste, tervishoiutöötajate, kvaliteetsete kättesaadavate tervishoiuteenuste tagamise küsimus ja sõna otseses mõttes ka meie tervisesüsteemi konkurentsi[võime] küsimus Soome, Läti, Leedu ja teiste naaberriikide [kõrval].

Keskerakonna fraktsioon on kindlasti valmis neid konstruktiivseid ettepanekuid arutama ja toetama ka siis, kui need ei lähe täpselt üks ühele kokku meie esitatutega, aga vähemalt annavad selge signaali, et me liigume Tallinna Haigla projektiga edasi ning linn ja riik [teevad] koostööd. Hea kolleeg, ka endine tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski on siin juba korra viidanud, et kui riik – ma nüüd kasutan enda sõnu – mängib lihtsalt lolli ja omalt poolt ei panusta, siis võib Tallinna linn või mis tahes muu omavalitsus ühel hetkel öelda, et tervishoiu, tervishoiuteenuste korraldamine on teatavasti riiklik ülesanne, tõsta nii-öelda käed üles ja öelda: "Siin on haigla võtmed, toimetage." Halvemal juhul [võidakse] öelda, et haiglahoonedki kuuluvad tegelikult Tallinna linnale, öelda, et toimetagu lihtsalt [ise]. Ja siis on tegelikult tervisesüsteem käpuli.

Ehk praeguses olukorras riik eesotsas Reformierakonnaga – ma ütleksin, olles korduvalt kuulnud nende argumente – eeldab kogu aeg, et Tallinna linn tagab ise tervishoiuteenuste pakkumise, leiab ise raha Tallinna Haigla loomiseks või olemasolevate haiglate uuendamiseks, kuid [riik] unustab täielikult ära, et tegemist ei ole pealinna ülesandega, tegemist ei ole ühegi omavalitsuse ülesandega. Keegi ei öelnud Viljandi linnale, et vaata ise, kuidas sa Viljandi Haiglale raha saad. Jah, haigla omandisuhe on teine, aga patsientide jaoks ei ole ju mingit vahet. Sama küsimus on Narva Haigla, Kuressaare Haigla ja muude projektide puhul. Riik asus nüüd, sealhulgas tegelikult juba minu ametiajal, õnneks nende haiglate rajamist koos Euroopa Liidu vahenditega toetama ja loodan, et neid otsuseid ringi ei vaadata. Aga praegune pealinnaga käitumine on ausalt öeldes tervisevaldkonna mõttes – mis see sõnastus oli, [tahan] seekord täpselt öelda –, taas Jevgeni Ossinovskit tsiteerides, "ropp sigadus".

Niimoodi ei saa riik toimida, niimoodi ei saa Tallinna linn ega Tallinna tervishoiutöötajad ega haiglajuhid ju plaane teha ega arvestada mis tahes osakondade laiendamise [vajadusega] ja raviteenuste vajaduse tõusuga, kui pidevalt on teadmatus, et kui kaua see hoone vastu peab, kui kauaks üldse mingeid töötingimusi on või millist perspektiivi on võimalik pakkuda nii tervishoiutöötajatele kui ka patsientidele. Nii et tegelikult ei ole enam aega, mida raisata. Meil olid konkreetsed ettepanekud, meil olid konkreetsed projektid, millele tõmmati 2022. aasta suvel kriips peale. Nüüd on üle aasta olnud valitsuse poolt vaikus ja mina ei ole küll kuulnud ühtegi positiivset sõnumit [haigla] rajamise kohta.

Palun ühe minuti lisaaega.

Üks minut lisaaega, palun!

Mul on hea meel, et terviseminister praegu vähemalt kinnitas siit puldist, et mingit haiglavõrgu kokkutõmbamist ei ole plaanis, et vajadus maakondlike haiglate, täpsemalt üldhaiglate ja ka keskhaiglate järele väljaspool suuremaid keskusi on jätkuvalt alles. Ma ise ka väga toetan seda põhimõtet. Loomulikult, tervisesüsteemi korrastamine ei peagi kunagi käima põhimõttel, et kas me teeme selle korda Tallinnas või mujal. Vastupidi, me peame pakkuma kvaliteetseid tervishoiuteenuseid kogu Eestis. Näiteks on Viljandi Haigla projekt, Narva Haigla – tulevikus loodetavasti kõik toetavad seda – ja samuti Kuressaare Haigla erinevate haiglaruumide renoveerimine, järkjärguline isolatsioonipalatite rajamine. Aga tervikliku tervisevõrgu või haiglavõrgu arendamine ei saa toimuda nii, et me teeme seda kõikjal väljaspool Tallinna. Tallinnas elab kolmandik Eestimaa inimesi, see konkreetne haigla teenindaks oluliselt suuremat piirkonda, nii et loomulikult peab riik ka sellesse panustama. Praegune lähenemine ja suhtumine, et mis on pealinnas, on pealinna mure, on seadusvastane. Väga palun teid, terviseminister, tulla nende konkreetsete ettepanekutega Tallinna Haigla rajamiseks nii valitsuse kui ka parlamendi ette, ja väga loodan, [et te seda teete]. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun kõnetooli arupärija Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun! Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud terviseminister! Kolleegid! Tegelikult on südamest kahju, et riik on teinud sellise otsuse, et Tallinna Haigla rahastusest ilma jätta. [See on] väga lühinägelik otsus.

Ma tuletan korraks meelde, kuidas see otsus kunagi üldse sündis. Nimelt, tegelikult Reformierakond tegi selle eelmise aasta juunis sel momendil, kui ta oli valitsuses täiesti üksi. Keskerakonna ministrid olid lahti lastud ja põhimõtteliselt paar päeva hiljem tehti niivõrd põhjapanevad otsused. Valitsuse istungil osales minu mäletamist mööda reaalselt viis inimest, viis Reformierakonna ministrit, kes jätsid eurorahastusest ilma Tallinna Haigla, Haapsalu raudtee, samuti meditsiinikopterite [ostmise]. Kusjuures sel hetkel kehtis Tallinna Haigla puhul ju Tallinna Linnavalitsuse ja riigi vahel sõlmitud koostööleping, [see kehtib] siiamaani. Ja Tallinn ütleb siiamaani, et nemad on valmis oma kohustused täitma, aga kahjuks riigilt pole sellist vastust tulnud.

Ma usun, et keegi ei kahtle selles, et tegemist oli kahjuliku otsusega ja mitte ainult ühele omavalitsusele, vaid tegelikult riigile, selle tervishoiule ja ka julgeolekule. Kahjuks kõlab tihti argument, et Tallinna Haigla on ju Tallinna projekt Tallinna elanikele. Esiteks, see ei vasta tõele. Erinevad mõjuanalüüsid näitavad, et [Tallinna Haigla] vastutuspiirkond oleks palju laiem, lisaks Harjumaale teenindaks see ka selliseid maakondi nagu Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Raplamaa ja võimalik, et isegi Ida-Virumaad ja ka lõunapiirkonda. Teiseks, üks kõige olulisem aspekt: tervishoiuteenuste tagamine, haiglavõrgu [haldamine] on jätkuvalt riigi ülesanne. See pole muutunud.

Me teame, et Reformierakonnale meeldib alati siduda kõiki teemasid julgeoleku aspektiga. Nende hinnangul peaksidki praegu peamised investeeringud ja eelarve olema seotud julgeolekuga ja ma olen sellega nõus. Seda enam tundub absurdsena otsus tõmmata Tallinna Haigla projektile kriips peale, sest olgem ausad, meil ei ole ju tegelikult ühtegi sellist haiglat, mis suudaks meie inimesi suures tervise- või sõjakriisis abistada ja päästa. Ei ole ju selliseid haiglaid. Vaatame tõele näkku: meil tegelikult pole isegi hooneid, mis oleksid ehitatud, arvestades võimalikku sõjakriisi. Kui palju teie üldse teate kohti, mida te saaksite kasutada pommivarjendina? Neid kohti on väga vähe. Millegipärast on sellele hakatud alles praegu mõtlema. Aga juba Tallinna Haigla projekti [koostamisel] olid kõik need aspektid läbi mõeldud, on planeeritud lausa kaks keldrikorrust, mida oleks võimalik kasutada pommivarjendina või lisapinnana masskannatanute jaoks. Ütleme ausalt, kui homme peaks midagi juhtuma, siis meil pole selleks vajalikku infrastruktuuri.

Terviseminister on tegelikult Tallinna Haigla puhul öelnud väga õigesti, et tuleb vaadata suurt pilti, Eesti meditsiinisüsteemi tervikuna ja meie haiglavõrku. Mida see suur pilt meile täna näitab? Näeme, et praegused keskhaiglate hooned amortiseeruvad ja on võimalik, et kümne aasta pärast me ei saagi neid kasutada. Need otsused tuleb seepärast teha juba täna, [õigemini tulnuks ehk teha juba] eile. Kuid mida teeb Reformierakond? Tõmbab hoopis nendele otsustele kriipsu peale, sest selle taga on poliitilised ambitsioonid või poliitiline ärapanemine, jõu demonstreerimine.

Kahjuks on – kuigi midagi ei saa öelda – natukene pettumust valmistanud sotsiaaldemokraadid, sest mina tean, et sotsiaaldemokraadid toetavad Tallinna Haigla [rajamist]. Terviseminister on mitu korda öelnud, et see projekt on meie jaoks ja meie riigile väga oluline. Kuid nagu ma juba enne küsimust esitades mainisin, oli alles paar nädalat tagasi Tallinna Haiglat [puudutava eelnõu arutelu], sotsiaaldemokraadid võtsid läbirääkimistel sõna ja kinnitasid uuesti, et seda projekti toetatakse, kuid [eelnõu] hääletati koos koalitsioonihäältega maha. Seetõttu ma loodan, et terviseminister, nagu ta ka puldist enne mainis, saab mõned uued vastused selle aasta lõpuks, kui on arutlusel meie haiglavõrgu arengukava. Ma loodan, et terviseminister on valmis ka Tallinna Haigla teema eest seisma, nagu ta meile täna lubas.

Aga ma tahaks natukene rääkida ka peaministri suhtumisest, sest peaminister on ka selle projekti puhul öelnud, et tegemist on Tallinna Haiglaga, [selle rajamine on] Tallinna ülesanne, et neil on piisavalt raha, tehku ise, vaatamata sellele – nagu ma juba mainisin –, et tervishoiuvõrgu [haldamine] on siiski riigi ülesanne. Tallinnal muidugi ei jäägi midagi muud üle, kui ise edasi liikuda. Ma tahaks öelda, et see pole esimene kord, kui peaminister ja tegelikult riik niimoodi käituvad. Praegu on samasugune näide Kopli päästekomando. Riik on otsustanud kulusid kärpida, panna Kopli päästekomando kinni ja Tallinn on tulnud ja öelnud: "Me oleme valmis appi tulema. Mida me saame selle jaoks teha?" Ja peaministri esimene vastus oli: väga hea, aga tegelikult see oligi algusest peale Tallinna ülesanne. See tegelikult näitabki suhtumist kohalikesse omavalitsustesse. Tõsi, Tallinnal on võib-olla võimalusi natukene rohkem, aga kahjuks teistel, väiksematel omavalitsustel tihti neid võimalusi pole ja nad on lihtsalt üksi jäetud. Milline on signaal teistele kohalikele omavalitsustele? Nagu minu hea kolleeg Aleksei Jevgrafov mainis, tekib näiteks juba küsimus, mis saab Narva Haiglast, kas võib jällegi oodata, et valitsus käitub ka seal sõnamurdlikult. Riik annab sõna ja riik võtab sõna, isegi kui on allkirjastatud koostöölepingud.

Õiguskantsler on hiljuti väga õigesti öelnud, et riigi viimasel ajal tehtud otsuste [tõttu] on inimeste õiguspärase ootuse ja usalduse kaitse saanud kannatada. Minu hinnangul see ei kehti ainult inimeste puhul, see kehtib ka kohalike omavalitsuste puhul. Kohalikel omavalitsustel pole enam õiguskindlust, sest me näeme, kuidas riik käitub järjest sõnamurdlikult. Väga kahju, et Reformierakonnale on poliitiline ärapanemine tähtsamal kohal kui riigi infrastruktuuri väljaehitamine, kohalike omavalitsuste toetamine, haiglavõrgu arendamine ja seeläbi tervishoiu viimine uuele tasemele. Ma väga loodan, et terviseminister suudab ikkagi õige suuna võtta ja tuua meile Tallinna Haigla projekti kohta uued vastused. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimissoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Palun Riigikogu kõnetoolist, Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea esimees! Head kolleegid! Tallinna Haiglaga seoses vastan arupärimistele juba mitmendat korda. Tõesti sooviks niimoodi koos töiselt edasi minna. Ma toon ära ainult kaks asja.

Otsus võtta Tallinna Haigla taastekavast investeeringute [saajate seast] välja ei pruukinud meile mitte kellelegi meeldida ja selle üle võib arutleda. Aga arvestada [tuleb] seda, et oli risk, et haigla ei saa 2026. aasta maikuuks valmis, ja et Euroopa Komisjon rakendab esimest korda seda mehhanismi, et kui üks projekt ei edene [lubatud] tempos, siis peatatakse kõik väljamaksed ja ka ühegi teise objekti jaoks rahastust ei saa. Ma iseenesest pean mõistlikuks, et väljamaksete tegemine on oluliselt karmim ja et riigid [peavad] esitama ka komisjonile ainult neid plaane, millega nad on päriselt valmis ajakava järgi edasi minema ja mis on poliitiliselt nii prioriteetsed, et keegi neile pidurit ei tõmba. Ma arvan, et seda objektiivset reaalsust arvestades ei oleks tegelikult olnud mitte keegi, ka arupärimise esitajad, valmis võtma riski, et kõik taastekava väljamaksed meile peatuvad ja seda 900 miljonit me tegelikult kasutada ei saa. Vaatamata sellele, et plaan on õige ja õilis ja sellega tuleb edasi minna, on etteheited Tallinna Haigla väljavõtmise kohta taastekavast suhteliselt alusetud. Kui me arutame Tallinna Haigla teemal edasi, siis võiks sisuliselt tõesti [ravi] parema kättesaadavuse huvides inimestele Tallinna linna ja riigi koostöö teemal arutada.

Teine asi on õiguskindluse vähenemine, mis mind ennast inimesena, ka kodanikuna väga häirib. Tallinna Haigla võib olla kild suures pildis, aga mitte midagi hullemat sellest, kuidas teine sammas lammutati, ei ole enne ega pärast seda tehtud. [See oli] pikaajaliselt inimeste heaolu halvendav otsus, mille puhul võeti suuri riske. Kui keegi räägib õiguskindluse vähendamisest, siis Tallinna Haigla ei ole kuidagi [hullem] näide või ainuke näide, mida esile tuua. Siis võiks joonistada objektiivse pildi ja rääkida teisest sambast ja ka teistest otsustest, mida riik on ümber vaadanud. Tõesti, üllatuslikult Riigikohus ka otsustas, et valitsusel on suur vabadus valdkondlikke poliitikaid kujundada ja selline otsus oli põhiseaduspärane. Nii et ma arvan, et Tallinna Haigla puhul – vaatamata sellele, et omavalitsus ootas võib-olla teises tempos koostööd – saavad riik ja linn sellest [olukorrast] heas koostöös üle ning on võimalik Tallinna Haigla rajamisega edasi minna ja tegelikult ka rahastuse [probleemile] lahendus leida. Aitäh!

Aitäh! Ma lõpetan meie esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Siirdume edasi meie tänase teise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Aleksandr Tšaplõgini ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 10. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine olukorra kohta tervishoius. Palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Arupärimine on esitatud kevadel, aga mitte midagi muutunud ei ole. EMO-des, ja mitte ainult Tallinnas, on järjekorrad praegu miinimum kuus tundi, eriti halb olukord on lastega. Palun vastata järgmistele küsimustele: kas te peate antud olukorda normaalseks? Kas valitsus plaanib midagi ette võtta ja mida? Kas see olukord on seotud sellega, et perearstide süsteem ei tööta? Kui palju raha on vaja selleks, et likvideerida järjekorrad? Aitäh!

Aitäh! Palun arupärimisele vastamiseks siia Riigikogu kõnetooli terviseminister Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Taas, vaatamata sellele, et arupärimine nr 104 on esitatud kevadel, on see endiselt asjakohane ja hea meelega vastan küsimustele.

Kas peame normaalseks erakorralise meditsiini osakondade järjekordade olukorda? Tallinnas on need vahel tõesti erakordselt pikad. Tõepoolest, ei mina ega Sotsiaalministeerium ei pea erakorralise meditsiini osakondade pikki järjekordi kuidagi normaalseks, mõistlikuks või murevabaks. Pigem see indikeerib probleeme, mille lahendamisega tuleb tegeleda. Kõige teravam oli probleem 2022. aastal, mil erakorralise meditsiini osakonna ukse taga tekkisid järjekorrad ka kiirabibrigaadidest. Praeguseks on järjekorrad vähenenud, sealjuures on rakendatud selleks meetmeid. Aga järjekordade lühendamisega tegeldakse ka edaspidi.

Teine küsimus: kas valitsus plaanib midagi ette võtta ja mida? Sellel aastal alustas Tervisekassa täiendava triaažiõe ja arstide lisavalveringi rahastamist. See suurendab otseselt vastuvõtuvõimekust, sest patsiendid vaadatakse kiiremini läbi ja hinnatakse nende [olukorra] kriitilisust, ja lisavalvering lühendab järjekorda ka kriitiliste patsientide jaoks. Need triaažiõed ja lisavalveringid tegelikult juba töötavad ja me näeme, et erakorralise meditsiini osakondades on järjekorrad vähenenud. Selle aasta lõpuks vaatab Tervisekassa terviklikult üle erakorralise meditsiini osakondade rahastamise mudeli, et motiveerida haiglaid parandama töökorraldust selliselt, et ka suure patsientide voo puhul oleks võimalik järjekordi lühemana hoida. Terviseamet analüüsib parasjagu, kuidas luua juriidiliselt võimalus suunata patsiente erakorralise meditsiini osakonna ülekoormuse ajal ümber teistesse haiglatesse. Sotsiaalministeerium vaatab tõesti strateegilisel tasandil nii haiglavõrgu arengusuundi, kiirabi kui ka esmatasandi arengukava, mille puhul patsiendi optimaalset raviteekonda ja koordineerimist parandada.

Erakorralise meditsiini osakondade järjekorra [lühendamiseks] ühelt poolt tõesti suurendame vastuvõtuvõimekust, nii nagu ma kirjeldasin, triaažiõdede ja lisavalveringidega. Teiselt poolt tuleb paratamatult tegeleda ka patsientide teadlikkuse tõstmisega sellest, millal erakorralise meditsiini osakonda pöörduda. Tõesti, meil on ridamisi olnud kampaaniaid, et tutvustada numbrit 1220, perearsti nõuandetelefoni, kust inimene saab suure osa tervisemurede puhul vastuse ja vajaduse korral ka retsepti pikendada, et sellepärast ei peaks minema erakorralise meditsiini osakonda.

Kui telefoni teel saadud nõuandest ei piisa, siis võiks inimese jaoks esimene kokkupuutepunkt tervishoiusüsteemiga olla ikkagi tema enda perearst või pereõde. Kasutusele on võetud nii e-perearstikeskuse lahendused kui ka erinevad vahendid, nii et kui inimene tõesti esimese hooga telefoni teel perearsti ei taba, siis tal on võimalik oma mure edastada ja sellele ka vastus saada. Ei ole vaja nädalavahetusel näiteks erakorralise meditsiini osakonda minna.

Kolmas küsimus: kas olukord on seotud sellega, et perearstide süsteem ei tööta? Omal ajal, 1990‑ndate keskel tehti otsus luua Eestisse tugev perearstisüsteem, koolitada perearste ja tõesti luua see selliseks väravaks tervishoidu kõigi patsientide jaoks. Need põhimõttelised valikud olid õiged, süsteem töötab. Mudelit on edasi arendatud ja meil on rajatud üle Eesti ka kaasaegsed tervisekeskused, kuid esmatasandi perearstikeskused on üle koormatud. Nii nagu ma ütlesin, kõige suurem mure on tervishoiutöötajate puudus ja ka perearstide puudus. Rohkem kui kolmandik perearstidest on meil 63-aastased ja vanemad ning järelkasvu tagamine järgmisteks aastateks [nõuab] väga suurt pingutust.

Kui vaadata patsientide tagasisidet, siis [näeb], et enamik patsiente on praegu perearstiabi kättesaadavusega rahul. Näiteks, 2021. aastal sai ligi 70% elanikest perearsti või -õega nõu pidada kolme päeva jooksul ja rahulolu oli 80% juures, 80% inimesi jäi perearstiabi kättesaadavusega rahule. Kahtlemata tuleb seda rahuloluprotsenti tõsta. 80% tähendab, et viiendik ikkagi ei olnud kättesaadavusega rahul, ja viiendik on väga palju. Samas, kui alguses alustas perearsti kõrval üks pereõde, siis nüüd on meil palju perearstikeskusi ja tervisekeskusi, kus perearsti kõrval töötab juba kolm õde. Nii et sellist tööjaotust tehakse ja ikka pingutatakse selle nimel, et olla patsientidele kättesaadav.

Neljas [küsimus]: kui palju raha on vaja selleks, et likvideerida järjekorrad? Tundub väga lihtne küsimus. Siin on nüüd, noh, üks hea vastus ja üks halb vastus. Alustan halvast. Järjekorrad tervishoius ei kao mitte kunagi. Me ei jõua sellesse olukorda, kus meil kardioloogid või pediaatrid istuvad ja ootavad, millal küll patsiendil tekib tervisemure ja ta astub uksest sisse. Samas, selle nimel, et järjekorrad oleksid lühemad, et ükski patsient ei peaks eriarsti vastuvõtule saamiseks mitu kuud ootama, vaat selle nimel tuleb küll pingutada.

Kui vaadata praegu Tervisekassa arstiabivajaduse analüüsi, siis [selgub], et sõltuvalt elanikkonna vananemisest esineb teatud tervisemuresid sagedamini ja [abi]vajadus kasvab. Mul on keeruline peast öelda, [kui palju läheks maksma kogu vajaduse rahuldamine], aga see suurusjärk ei ole kuidagi müstiline. Kui me ütleksime, et me katame nüüd 100% vajadusest – mitte küll päris nii, et kohe täna saab arsti uksest sisse jalutada –, siis selle [maksumus] jääb minu meelest alla 100 miljoni euro. Kui me räägime tervishoiu lisarahast, siis jah, sellega on võimalik järjekordi lühendada ja patsientide vajadust tervishoiuteenuste järele paremini rahuldada. Aga sellist eesmärki, et ravijärjekorrad päris kaotada, ei ole seadnud Eesti ega tegelikult ükski teine riik. Siis oleks pigem tervishoiutöötajate üleküllus, mida praegu on keeruline ette kujutada, ja [nii palju] raha me ilmselt tervishoidu suunama ei hakkagi.

Jah, see oli viimane küsimus. Nii et suur tänu! Hea meelega vastan küsimustele.

Aitäh! Tõepoolest, teile on mitu küsimust. Kõigepealt Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Jah, need ravijärjekorrad – see aeg on ammu mööda läinud, aga ma mäletan küll, et kuskil 2006 või 2007 me jõudsime sinna, kus [tänu] rahastamisele oli järjekord kolm nädalat. Ma ei tea, kas me kunagi sinna tagasi jõuame. Ehk see on siis [olukord], kus Tervisekassa jaksab rahastada kõiki juhtusid, juhul kui on arstid ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Lühemat [järjekorda] ei ole vist kunagi olnud. Aga noh, olid head ajad ja tehti ka prioriteetseid otsuseid tervisevaldkonna rahastamiseks.

Nüüd on tegelikult ju teada – te ise ka rääkisite –, et 2024 on veel nagu erakorralise rahastamise aasta, kui ka Tervisekassa elab veel korralikult ära, aga 2025, arvestades [patsientide] mahu suurust, ütleme, abivajajate kasvavat hulka ja seda miinust, mis ootab ees, on kuskil 150 miljonit puudu. Kas te oskate kirjeldada variante, kuidas seda puudujäägi [probleemi] lahendada?

Aitäh, Jaak! Kompliment: sa kõlad nii, nagu sa oleks terviseminister olnud – oled nii hästi informeeritud. Tõesti, ühelt poolt, kui järjekordade pikkusest [rääkida], siis jah, ega kolm nädalat on tegelikult ju suurepärane tulemus. Nüüd me eesmärgistame, et võiksime sinna jõuda, ja selleks on kahtlemata vaja lisaraha. Aga ma ütlen ka sellise väiksema sammu: kui me räägime sellest, et meil võiks olla ühisosa, et seame lapsed prioriteediks ja et laste tervist tuleks rohkem hoida, siis vaadates ka laste osakaalu elanikkonnas, võiks meile olla jõukohane see samm, et kaotame laste jaoks ravijärjekorrad, et laste puhul avaneks uks arsti juurde võimalikult kiiresti, ka nädala jooksul.

Nüüd, lisarahastamine aastast 2025 on see, mille pärast ma lastest alustasin. Minu enda jaoks tundubki kõige loogilisem, et kui me [arvestame], et tervishoiuteenuseid saavad [kasutada] kõik inimesed ning täiskasvanud panustavad Tervisekassasse tööjõumaksude kaudu ja mittetöötavate pensionäride eest teeb riik juba praegu Tervisekassasse siirde, siis [tuleks] laste ja teiste kindlustatutega võrdsustatud isikute eest, on need mungad või nunnad või keegi teine, hakata samamoodi tegema eelarvelist siiret ja siis järk-järgult seda kasvatama. Nii et 2025. aastal võiks juba toimuda esimene siire Tervisekassasse, võimalik, et mitte täies mahus, 150 miljonit eurot, aga eelmistest perioodidest – sealhulgas sellest, et COVID-i kulud osutusid väiksemaks, kui me kriisi ajal kartsime – [jäänud] reservidest on võimalik esimese aasta miinus ära katta.

Aitäh! Järgnevalt Kersti Sarapuu, palun!

Austatud esimees! Hea minister! Kas on tehtud ka mingisugune uuring või analüüs selle kohta, kui palju digiregistratuur on vähendanud ravijärjekordasid?

Tänan küsimuse eest. Vaat ma ei tea, ma ei oska seda numbrit küll öelda, kui palju see järjekordi on vähendanud, aga võib-olla oleks huvitav ka patsiendi perspektiiv, et kui paljud inimesed leiavad, et üle-eestilise pildi ette saamine [ravijärjekordadest] on väärtuslik. Meil on inimesi, kes vahel võib-olla käivad Tallinnas tööl või koosolekul, aga elavad, ma ei tea, Paides ja vanemad elavad Raplas. Kui neil on võimalik valida mitme tervishoiuteenuse osutaja vahel mitmes asukohas, siis võib-olla nad leiavad endale [digiregistratuurist] sobiva aja kiiremini, kui oleks ainult ühe haigla registratuuri helistades järjekorra [alusel] saanud. Tegelikult oleks küll huvitav patsiendi kogemust analüüsida.

Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma usun, et seda küsimust on palju tõstatatud, aga mind huvitab teie arvamus. Te teate, et meil on ülikoolides selline probleem, et Soomest püütakse värvata juba meie kas või kolmanda-neljanda kursuse üliõpilasi. Kahjuks see ongi üldisem probleem, et me pakume tasuta kõrgharidust, kuid meie noored liiguvad Soome. Minu õde on ka praegu kuuenda kursuse [tudeng] ja ta on mulle natuke rääkinud, kuidas seal telgitagustes kõik toimub. Mind lihtsalt huvitab, mis on teie arvamus või teie ettepanek. Ma saan aru, et kindlasti palk on üks olulisemaid motivaatoreid, kuid äkki on teil veel mingeid ideid, ettepanekuid, kuidas saaks ajude äravoolu takistada.

Aitäh küsimuse eest! Ühelt poolt, ma arvan, [on oluline] juba see, et õpe, õppekeskkond ja ka residentuuriprogrammid oleksid kaasaegsed ja atraktiivsed, et keegi ei soovikski enne kuueaastase arstiõppe lõppu või residentuuri lõppu Eestist lahkuda. Teisalt, nii nagu me eelmises punktis arutasime, [tuleb luua] kaasaegne töökeskkond – [selle üks osa on] Tallinna Haigla rajamine – ja haiglates sellised juhtimismudelid, et noor arst oleks toetatud, et ta ei jääks üksi, aga samas oleks võimalik näha karjäärivõimalusi ka Eesti haiglas. Nii et kõik nad panustavad sellesse, et noored siia jääksid. Ma saan aru, miks need alternatiivid, mida pakutakse, et las siis Eestist lahkuvad arstid katavad oma [õppe]kulud või maksavad need riigile tagasi või et neil oleks kohustus peale lõpetamist Eestis töötada, tunduvad lihtsa lahendusena. Ma ise neid ei toeta, ma arvan, et need annaksid meile tegelikult veel kehvema tulemuse. Kui ühel erialal on tagasimaksmise kohustus noorel inimesel, kes veel ei tea, milliseid valikuid ta tulevikus teeb, siis võib-olla valitakse ülikoolis rohkem teisi erialasid. Kui ainult ühel on sellised tingimused, mille puhul noor võib kahelda, mis olukorras ta elus kümne aasta pärast on ja kas talle tuleb järsku tagasimaksmise kohustus, [siis võidakse sellest erialast loobuda].

Ma arvan, et soovides head, et noored targad arstid [jääksid] kõik Eestisse, me võime saada vastupidise tulemuse, et inimesed kas ei soovi õppima minna või see eriala muutub neile kuidagi vähem atraktiivseks. Nii et selliste regulatiivsete või noori siduvate meetmete puhul ma oleksin ettevaatlik, aga ma arvan, et kõigi pehmemate meetmete poole, mis muudavad Eesti haiglad ja tervishoiu tervikuna paremaks töökeskkonnaks, võiksime me vaadata.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud esimees! Hea terviseminister! Te räägite üldjuhul tervisevaldkonnast mõistlikku juttu ja ma arvan, et te tunnetegi seda valdkonda päris hästi. Aga ma küsin teilt nii: kas lisaks juba kehtivatele otsustele, mis puudutavad näiteks tervishoiutöötajate kollektiivlepinguid, mis tagavad teatud palgatõusu, on valitsusel kavas astuda täiendavaid samme tervisevaldkonna töötajate kindlustunde tõstmiseks, et lõppude lõpuks oleks meil selles valdkonnas ka rohkem töötajaid? Ma toon konkreetse näite. Nagu teate, kehtib selline hea asi nagu õdede konsensuslepe, kus on praktikabaasid ja tervisevaldkond ja haridusvaldkond koostöös kokku leppinud, mis on õdede arvu vaates eesmärk. Näiteks aastaks 2030 loodame jõuda 12 000 õeni ja täiendavate tervishoiuspetsialistideni. Kas näiteks selle konkreetse eesmärgi saavutamise nimel on valitsus mingeid lisarahasid eraldanud või on valmis seda tegema? Milliseid muid samme me astume, et meil oleks rohkem tervishoiutöötajaid ja seeläbi oleks võimalik ravijärjekordi inimeste jaoks lühendada?

Aitäh! Tänan komplimendi eest, vastan komplimendiga: Tanel, sina endise terviseministrina esitad enamasti ka väga mõistlikke küsimusi. Nüüd, tervishoiutöötajate järelkasvu tagamiseks on nii [tervishoiuerialade] õppekohtade arv ja nende rahastamine kui ka töötajate palk mõlemad olulised ja ma tooksin lisaks kolmanda teguri: [tähtis on] motiveerida nii eriarste, õdesid kui ka teisi spetsialiste maapiirkonda tööle minema.

Õppekohtade [arvu] puhul me oleme minevikus teinud suurendamise otsuseid. Ma arvan, et tegelikult tuleks mahtusid, arvestades erialade populaarsust noorte seas, veel kasvatada. Aga jah, see tähendab lisarahastamist ja seda lisaraha praeguses RES-i perioodis, nelja aasta sees ei ole. Need läbirääkimised seisavad ees ka järgmise aasta augustis-septembris.

Eraldi [tegur] on töötasu, aga ka residentuuri ja praktikatasu: heldemalt [tuleks toetada] neid, kes õpivad või õpetavad. Kollektiivleppe [järgi] olid palgatõusud eelmisel aastal korralikud ja on ka nii sel kui ka järgmisel aastal. [Nüüd] algavad järgmise kollektiivlepingu läbirääkimised järgmiseks kaheaastaseks perioodiks. Ma arvan, et on väga hea, et erakorraliste poliitiliste üksikotsuste [tegemise] asemel on kollektiivläbirääkimistel tugevad partnerid. Julge perspektiiv, et palk tõuseb tervishoius kogu aeg kiiremini kui Eestis keskmisena, on see, mis loob kindluse ka järeltulevatele noortele tervishoiutöötajatele.

Kolmas [tegur] on motiveerida neid maapiirkonda tööle minema. Arstide puhul tundub, et lähtetoetus enam-vähem töötab. Proviisorite puhul ei ole see [toimima hakanud] ja seetõttu oleme teiega sotsiaalkomisjonis juba arutanud ka seda, kas muuta proviisorite [lähtetoetuse] tingimusi paindlikumaks, et motiveerida neid maapiirkonda tööle minema. Ja [nüüd] loome ka õdede lähtetoetuse. Selle puhul on eristuv nüanss tõesti see, et kui muidu me motiveerime arsti linnast maale minema tööle, siis antud juhul motiveerime õdesid, kes töötavad väljaspool tervishoidu ja keda Eestis on tuhandeid, tulema tagasi tööle tervishoidu. Palgatingimused on tõesti paranenud ja nad võiksid näha oma tulevikku Eesti tervishoius, kui nad on selle erihariduse omal ajal saanud. Õdede lähtetoetuseks on meil eelarves järgmiseks neljaks aastaks lisaraha plaanitud, et see muutus ära teha. Vaatame, kuidas see järgmisel aastal käivitub, ja selle baasilt saab teha ka järgmised otsused.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste avamise soovi ei ole. Ma lõpetan meie teise päevakorrapunkti arutelu.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Kersti Sarapuu, Vadim Belobrovtsevi ja Jaanus Karilaidi 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine haiguspäevade hüvitamise kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana Riigikogu liikme Tanel Kiige. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Hea terviseminister! Selle arupärimise esitamise kuupäev on 8. mai 2023. Kahetsusväärsel kombel oleme jõudnud selle arupärimise menetluse ja aruteluni alles nüüd. Aga kehtib taas see ütlus, et parem hilja kui mitte kunagi. 

Me tegelikult algatasime Keskerakonna fraktsiooni poolt juba 13. aprillil 2023 vajaliku seaduseelnõu, mille alusel oleks olnud võimalik jätta kehtima inimestele soodsam haigushüvitiste maksmise kord, mille kohaselt töötaja omavastutus oleks esimene haiguspäev, tööandja tagaks haigus[hüvitise] maksmise teisest kuni viienda tööpäevani ning Tervisekassa võtaks selle kohustuse üle alates kuuendast päevast. Selline kord jõustus ja kehtis teatavasti alates 2021. aastast kaks ja pool aastat. Seda pikendati korduvalt, sealhulgas meie enda eelnõu alusel. Keskerakonna mineku järel valitsusest – nii nagu mitme muu asja puhul võib öelda – on kahjuks see kord lakanud nüüd toimimast ja oleme liikunud tagasi 2009. aasta majanduskriisi ajal kehtestatud, inimeste jaoks ebasoodsama lahenduse juurde. Praegu on teatavasti esimesed kolm [haigus]päeva inimese enda kulu, alates neljandast päevast hüvitab tööandja viis päeva ja sealt edasi võtab selle kohustuse üle Tervisekassa.

Tegelikult ei ole nakkused ja viirused meie seast kuskile kadunud, need levivad edasi, võtavad uusi vorme ja viiruseid tuleb juurde. Lisaks pandeemiatele ja nakkushaigustele on loomulikult ka kõikvõimalikke muid tervisemuresid, mille korral inimene vajab tegelikult rahulikult aega taastumiseks, tervise parandamiseks, et olla ise tervem ja tugevam ja tagada ühtlasi see, et tema, ütleme, töövõime pikas vaates säilib ja seeläbi on tema kasutegur nii tööandjale kui ka Eesti riigile tegelikult suurem. Kahjuks ei ole valitsus seni pidanud võimalikuks algatada enda tasandil vastava haigushüvitiste korra soodsamaks muutmist ega toetanud Riigikogus ühtegi meie poolt esitatud alternatiivi, on see siis teisest päevast hüvitamine 70%-lise määra alusel või näiteks 80%-lise määra alusel, nagu on mõne muu haiguslehe puhul, et igal juhul liikuda inimeste vastu sõbralikumas suunas. Need ettepanekud on kõik maha hääletatud. Nagu öeldud, kehtib majanduskriisi ajal, 2009 kehtestatud kord, mis tol hetkel pidi kõigi arusaamiste kohaselt olema ajutine. Aga ajutised asjad kipuvad siin ikka püsivaks muutuma või vähemasti naasma isegi siis, kui vahepeal on olnud paremad ajad.

Eeltoodust tulenevalt palume teil, austatud minister, vastata Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 alusel järgmistele küsimustele. Esiteks: kas toetate inimestele soodsama haigushüvitiste korraga jätkamist? Palun põhjendage oma seisukohta. Teiseks: kuidas mõjutaks varasema korra juurde naasmine madalapalgaliste inimeste perede majanduslikku toimetulekut? Kolmandaks: milliseid tervisekäitumuslikke riske võib kaasa tuua inimeste majandusliku kindlustunde vähendamine haigestumise korral? See on eriti aktuaalne praegu, kui me näeme tegelikult tööpuuduse kasvu ja laiemat majanduslangust. Neljandaks: kas olete haigushüvitiste korra teemal kohtunud Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Eesti Tööandjate Keskliidu esindajatega ja milline on nende seisukoht vahepeal kaks ja pool aastat kehtinud ning edukalt toiminud haigushüvitiste maksmise süsteemi kohta? Minu enda toonane kogemus näitab, et mõlemad osapooled olid valmis selle süsteemi püsivaks muutmiseks. Küll aga toonane koalitsioonipartner, kes on nüüd täna teie koalitsioonipartner, Reformierakond, arvas teisiti, arvas, et ajutised lahendused on paremad ja veel parem on need pärast valimisi ära kaotada, muuta neid inimestele ebasoodsamas suunas, nii nagu tehti maksupoliitika, Tallinna Haigla ja kõikvõimalike muude asjadega, mis kord antakse, kord võetakse. Selle arupärimise on esitanud teile Riigikogu liikmed Tanel Kiik, Kersti Sarapuu, Vadim Belobrovtsev ja ka Jaanus Karilaid. Aitäh!

Aitäh! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli terviseminister Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Haiguspäevade hüvitamisega seotud arupärimine nr 39 on sellele vastamiseni kulunud aja jooksul tõesti veidi aegunud, sest 1. juulil soodsama hüvitamise skeem lõppes ja pöördusime tagasi kriisiaegse lahenduse juurde. Samas on haiguspäevadega seoses Riigikogu menetluses mitmed eelnõud ja ma saan kirjeldada täiendavaid muutusi või plaane, mis vahepeal on tekkinud.

Aga vastan küsimustele. "Kas toetate inimestele soodsama haigushüvitiste korraga jätkamist? Palun põhjendage oma seisukohta." Jah, mina toetasin seda kriisimeetmena ja ausalt öeldes, kui tervishoius oleks vabalt raha, siis ma toetaksin ka soodsama haigushüvitiste korraga jätkamist. Samas see rakendati 2021. aastal kriisimeetmena, et vältida nakkuse levikut, mille riski me hindasime väga suureks. Seda pikendati poliitilise otsusena korduvalt poole aasta kaupa. Kevadistel koalitsiooniläbirääkimistel – vaatamata sellele, et me tõesti arutasime ka haiguspäevade hüvitamise heldema skeemiga jätkamist –, teadmata, kes on terviseminister või rahandusminister, me jõudsime kokkuleppele, et tervishoius on lisarahastuse prioriteedid teistsugused ja haiguspäevade hüvitamise heldema korraga me ei jätka. Seetõttu pöördusime 1. juulist tagasi kriisieelse skeemi juurde.

Nüüdseks on valminud ja esimesel kooskõlastusringil ära käinud ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu, mis jõuab varsti ka Riigikokku. [Selle eesmärk on] parandada pikaajalisel haiguslehel olevate inimeste olukorda: kui inimene on olnud 60 päeva haiguslehel ning kui tema tervis lubab ja tööandja soovib, et ta naaseb [tööle], ja on valmis töökeskkonnas kohandused tegema, siis Tervisekassa maksab pool hüvitisest või sissetulekust ja tööandja pool. Nii me motiveerime pikaajalisel haiguslehel olijate tööhõives püsimist. Ja miks me seda teeme? Me näeme numbritest, et igal aastal on pikaajalisel haiguslehel umbes 18 000 inimest ja 40% neist langeb tööhõivest välja. Seda on väga palju. Nii Põhjamaades kui ka Lääne-Euroopa riikides on olemas skeem, et pikaajalisel haigus[lehel] olijate töötamist toetada. Nüüd me rakendame selle muudatuse ka Eestis.

Sama eelnõuga pikendame lapsevanemate jaoks hoolduslehtede maksimaalset pikkust 14 kalendripäevalt 60 kalendripäevale. [Täpsemalt] lapsevanematele, kelle lapsel on tõsine haigus, mis ei ole vähk, vaid mõni teine tõsine mure. Praegu saab pikemat hoolduslehte võtta ainult vähihaiguse puhul, aga [edaspidi oleks] võimalik seda teha ka laste teiste tervisemurede puhul. Samuti me laiendame sotsiaalmaksuvabastust kõikidele ajutise töövõimetuse hüvitistele, mille puhul tööandja soovib kompenseerida oma töötajatele ajutise töövõimetuse tõttu saamata jääva töötasu. Ja näiteks rasedate [haigushüvitise] puhul ebavõrdse kohtlemise lõpetamise eelnõu – selle muudatuse ettepanek tuli õiguskantslerilt – on juba Riigikogus ja jõuab loodetavasti ka vastuvõtmiseni.

Nüüd teine küsimus: "Kuidas mõjutaks varasema korra juurde naasmine (esimesed kolm päeva on töötaja omavastutus) madalapalgaliste inimeste ja perede majanduslikku toimetulekut?" Haiguspäevade heldema hüvitamise muudatused olidki kavandatud kehtima ajutiselt just nakkuse leviku tingimustes, nii et [tänavu] taastus pandeemiaeelne regulatsioon. Nüüd ravikindlustussüsteemist – küsimus on, mis on prioriteet, milleks me nappi ressurssi kasutame. Näiteks tõuseb hambaravihüvitis, sealhulgas haavatavamatele rühmadele, kellel senini oli hüvitis 85 eurot, tõuseb 105 euro peale, aga omaosalusmäär inimeste jaoks langeb. Tegelikult me sihime ravikindlustuse ressurssi paremini neile, kellel on olemas abivajadus, aga omaosalust teenuse ostmiseks ei ole. See on arutelu [koht], kas [kasulikum on] näiteks, ma ei tea, täiendav ravimihüvitis või hambaravihüvitise tõus, see, et me paneme ka meditsiiniseadmed täiendava ravimihüvitise skeemi, et võimaldada ka diabeetikutel suuremat tuge saada. Mis on madalapalgalisele inimesele ja tema toimetulekule olulisema tähtsusega, kas hüvitiste ja teenuste kättesaadavuse parandamine, mis puudutab tervishoiuteenuseid, raviteenuseid, ravimeid ja abivahendeid, või haiguspäevade hüvitis – ma ei oska sellele küsimusele vastata. Kahtlemata on igasuguses olukorras, ka kriisiolukorras, madalapalgalisel ja toimetulekuraskustega inimesel keerulisem kohaneda ja tal on vähem ressursse, mis võimaldaks kriisiolukorras reageerida. Nii et kriisimeetmena oli haiguspäevade heldemalt hüvitamine minu meelest väga tähtis, aga [kas on ka] nüüd, eriti kui me rakendame nii pikaajalistel haiguslehtedel olijatele, rasedatele kui ka pikaajalise haigusega lapse vanematele paremaid skeeme kui seni ja lisaks muudame madalapalgalistele teenuse paremini kättesaadavaks, viies hambaravihüvitise ja meditsiiniseadmed täiendava ravimihüvitise skeemi? Kus see kaalu[keel] täpselt on, ma ei tea. Aga minu süda on tegelikult neid otsuseid tehes rahul.

Kolmas [küsimus]: "Milliseid tervisekäitumuslikke riske võib kaasa tuua inimeste majandusliku kindlustunde vähendamine haigestumise korral?" Tervisekassa analüüsist selgus – ja see analüüs oli Tervisekassa nõukogule ja valitsusele kättesaadav enne, kui me tegime haiguslehtede heldema hüvitamise skeemi lõpetamise otsuse –, et haigus[päevade] senisest varasem hüvitamine ei ole mõjutanud inimeste haiguspäevade kasutamist, seda, kui palju võetakse lühikesi ja pikki haiguslehti. 2022. aastal ehk pärast koroonalaineid jõudis see proportsioon tagasi 2019. aasta tasemele. Seega ei ole meil eelinfot, et haigushüvitiste varasema korra juurde naasmine avaldaks olulist mõju tervisekäitumisele. [Kui] hüvitiste skeem oli heldem, [siis loodeti], et inimene jääb esimeste haigestumisnähtude puhul – nohu, köha, peavalu – kohe koju. Koroona[aja] alguses lühikeste haiguslehtede osakaal kasvas ja inimesed jäid tõesti koju, aga 2022. aastaks oli see proportsioon jõudnud endisele tasemele ja me ei näinud enam seda käitumuslikku muutust.

Neljas küsimus ja viimane: "Kas olete haigushüvitiste korra teemal kohtunud ka Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Eesti Tööandjate Keskliidu esindajatega? Milline on nende seisukoht kaks ja pool aastat kehtinud ning edukalt toiminud haigushüvitiste maksmise süsteemi kohta?" Jah, mõlema partneriga olen kohtunud, oleme tegelikult arutanud laia ringi teemasid, need kohtumised ei ole kummagagi olnud ainult spetsiifiliselt haigushüvitiste [asjus]. Tõesti, ametiühingud üldiselt toetavad, toetasid ka heldemat haigushüvitiste skeemi. Kui rahalised võimalused lubaksid, toetaksid nad minu meelest ka sellega jätkamist. Ja tööandjate puhul on samamoodi. Eks see on arutelu koht, milline on tööandja panus, milline on riigi panus, milline inimese omavastutus. Ametiühingute keskliit ja EVEA on mõnikord erinevat meelt, aga üldiselt on mõistliku kokkuleppe saavutamine nendega võimalik. Ma ei tea, et neil oleks selle konkreetse hüvitiste skeemi ja valitsuse otsuse suhtes tugevat eriarvamust või soovi asja kuidagi teistmoodi lahendada. Aitäh!

Jaak Aab, palun!

Austatud esimees, tänan! Hea minister! Kõik need väikesed sammukesed, mida te siin kirjeldasite, on kindlasti positiivsed ja leiavad kindlasti ka Keskerakonna fraktsiooni poolt toetamist. Osa eelnõusid on juba siin menetlusel ja neid tuleb veel. Väikesed sammud kindlasti aitavad. Aga ma pean siiski meelde tuletama, et see niinimetatud ajutine haiguspäevade hüvitamise skeem oli enne 2009. aastat päris püsiv skeem. 2009. aastal toodi põhjuseks majanduskriis, kus siis krokodillikomisjon kärpis siit ja sealt ja siit ja sealt ja siis leidis, et ka haigekassa kulusid tuleb vähendada, kas või haiguspäevade hüvitamise poolest. Te ütlesite, et selle koalitsiooni läbirääkimistel, kui koalitsioonikokkulepet sõlmisite, te ei näinud sellele lahendust. No need väikesed positiivsed sammud on head, aga kas on plaanis tulla selle koalitsiooniga selle küsimuse juurde tagasi või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Otseselt ei ole plaanis käsitleda eraldi haigushüvitiste kriisiaegse skeemi juurde tagasipöördumist, küll aga seoses eelarverevisjoniga, kus Sotsiaalministeerium on üks kolmest alustavast ministeeriumist, analüüsitakse tervikuna Tervisekassa ja Sotsiaalministeeriumi üldist hüvitiste ja toetuste skeemi või paketti, vaadatakse see üle. Näiteks tervishoius [on plaanis] omaosalus isikustada, et me ei saa mitte ainult täiendava ravimihüvitise puhul automaatselt rakendada lage näiteks inimesele, kes on kulutanud aastas 300 eurot retseptiravimite omaosalusena. Kui me vaataks omaosalust tervikuna, siis see võimaldaks läheneda vajaduspõhisemalt. Ja nii nagu näiteks täiskasvanute hambaravihüvitise puhul, on Riigikontrolli soovitus olnud hüvitist paremini sihtida ja just neile, kes on kas kehva toimetuleku gruppides või kellel on mingil muul põhjusel suurem ravivajadus, näiteks rasedatele või väikelapse vanematele. Seda põhimõtet me rakendaks tervikuna, et sihtida paremini ka tervishoius rakendatavaid hüvitisi, et suunata neid madalapalgalistele ja neile, kellel on abivajadus või ravivajadus mingil põhjusel suurem. Küsimus on – kuna need arutelud on alles algusfaasis –, kas ja mil määral läheb sinna sisse ka haiguspäevade hüvitamise skeem, kas seal on mingi diferentseerimine vajalik või võimalik. Neid arutelusid me ei ole pidanud ja me ei ole veel otsuseid teinud, aga ma arvan, et see oleks mõistlik.

Järgnevalt Tanel Kiik, palun! 

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud terviseminister! Ma püüan nüüd ikkagi aru saada, kas te toetate või ei toeta haiguslehtede süsteemi soodsamaks muutmist. Jah, loomulikult võib iga asja puhul öelda, et eelarvevahendid on piiratud, seda need alati ongi, sellest saate ju kindlasti sama hästi aru kui mina. Aga küsimus on printsiibis ehk kas see olukord, mis on praegu, kus näiteks 1000 eurot teeniv inimene kaotab haigestumise korral viiepäevase töölt puudumisega kirvemeetodil kuskil 180 eurot – esimese kolme päeva eest 150, edasi veel mõlema päeva eest 15 eurot –, [on õiglane]. Meie pakutud lahenduse puhul oleks tema kaotus poole väiksem ehk tegelikult jääks talle päris arvestatav lisatulu kätte, kui ta on viis päeva töölt eemal – räägime 1000-eurose netopalga [saajast] lihtsalt arvutuse lihtsustamiseks. Kas teie hinnangul on praegune süsteem õiglane või te ikkagi toetate meie pakutud lahenduse jõustumist, mis, nagu viitas ka kolleeg Jaak Aab, tegelikult ka varasemalt kehtis ja mis annab just nimelt madalapalgalistele, kehvema toimetulekuga inimestele mitte ainult tervise vaatest, vaid ka majanduslikust vaatest kindlustunde, [et ta võib] koju jääda?

Aitäh! Mina isiklikult toetan näiteks universaalset ravikindlustust, toetan ka heldemat haiguspäevade hüvitamist, aga vajadusel toetaksin ka skeemi, mis oleks madalapalgaliste puhul heldem kui näiteks keskmist ja kõrget palka teenivate inimeste puhul. Samas see ongi ideaalne maailm. Meil ei ole olnud poliitilist toetust heldema haiguspäevade hüvitise skeemiga jätkamiseks. Praegu, kui ma saaksin ka üksi otsuse teha [ja valida], kas heldem haiguspäevade hüvitamine või pikaajalised haiguslehed, laste[vanemate] pikad hooldus[lehed], rasedate [haigushüvitist puudutav] eelnõu ja hoolduspuhkuselt tööle naasva vanema puhul mitte alampalga, vaid vanemahüvitise määra järgi haigus- ja hoolduspäevade hüvitise arvutamine – kui panna need kaalukausile, siis ma arvan, et praegu on tehtud mõistlik valik, eriti arvestades piiratud eelarvet. Aga tulevikus me võiks suuta rohkem, eriti kui me räägime inimestest, kellel on väiksem sissetulek. Me võiksime pingutada selleks, et rakendada vajaduspõhiseid toetusskeeme, sest siis on nende heaolu paremini tagatud, ja samamoodi lisaks toetustele ja hüvitistele liikuda tegelikult näiteks universaalse ravikindlustuse poole.

Aitäh, proua minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Tanel Kiige. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud terviseminister! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister – teie ka siin. Teema tegelikult puudutabki mõlema valdkonda, nii sotsiaal- kui ka tervishoiuvaldkonda ja laiemalt valitsuse tööd, nii et on hea, et rohkem ministreid on kuulamas.

Kohati kummalisena mõjub, et Eesti riik [saab] iga aasta justkui jõukamaks, SKP näitajad paranevad, ütlevad, et me oleme toimekamad, võimekamad kui kunagi varem, toimub konvergents Euroopa Liidu keskmisega, aga samal ajal mingid valdkonnad, mingid rahastusmudelid või ka projektid, mis olid varem meile jõukohased, nüüd äkki seda enam ei ole. Haiguspäevade puhul me suutsime enne majanduskriisi, 2009. aasta kriisi pikalt hüvitada haiguslehte alates teisest päevast. Olles üks Euroopa Liidu vaesemaid riike, saime sellega hakkama. Samamoodi suutsime me 2021. kuni 2023. aasta keskpaigani, kaks ja pool aastat, sellega hakkama saada, see ei käinud Eesti riigile üle jõu, sõltumata sellest, et ega siis polnud ka kerged ajad. Aga nüüd äkki on tulnud uus valitsus, järgmiste valimisteni on aega ja tuleb välja, et Eesti riigile käivad kõik inimeste toimetulekut toetavad meetmed üle jõu, just nimelt tervisekaitset pakkuvad punktid.

Sama matemaatikat, sama printsiipi näeme näiteks ka peretoetuste puhul. Enne valimisi olid meile jõukohased kõrgemad lasterikka pere toetused, pärast valimisi otsustas sama koalitsioon – peaasjalikult, kahe kolmandiku ulatuses sama koalitsioon –, et ei, me ei suuda neid ikka [välja maksta], need ei ole jõukohased, need tuleb ära muuta. Mina olen lugenud väga põhjalikult kõigi Riigikokku kandideerinud erakondade valimisplatvorme ja hoolimata sellest jutust, mis siit puldist on kõlanud, ei öelnud mitte ükski neist: "Ma lähen lasterikka pere toetust vähendama." Mitte ükski ei öelnud seda. Räägiti võrdsustamisest, mis üldjuhul tähendab seda, et tõstetakse madalamat kõrgemale, mitte teistpidi. Räägiti ka tõstmisest. Keskerakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Isamaa, EKRE ja ka Eesti 200 rääkisid lastetoetuste tõstmisest. Tegelikult seda ei tehtud. 

Ja nüüd valitsuskoalitsioon pakub meile veel näiteid. Lisaks viidatud tervisevaldkonnale, lisaks viidatud peretoetustele me näeme seda näiteks siseturvalisuse valdkonnas, mida hea kolleeg Mart Helme kindlasti hästi teab ja tunneb: seni oli Eestile Kopli päästekomando pidamine jõukohane, vot enam ei ole. Aasta 2023 keskpaigast, alates 2024. aasta eelarvest me enam ei jaksa. Me ei suuda hüvitada inimestele inimlikult haiguspäevi, me ei suuda tagada juba kokku lepitud, seadusega vastu võetud ja korduvalt välja makstud peretoetusi ja me ei suuda ülal pidada ka päästekomandode võrgustikku.

Midagi on siin riigis valesti. Midagi on põhimõtteliselt valesti, kui me räägime pidevalt jõukuse kasvust ja SKP näitajate paranemisest, kui peaminister kuulutab, et varsti oleme juba netomaksjad Euroopa Liidus, sest meil läheb nii hästi, aga samal ajal riigisiseselt me [võtame] inimestelt teenuseid, toetusi ja hüvitisi vähemaks, tõmbame neid koomale sotsiaalvaldkonnas, tervisevaldkonnas, siseturvalisuse valdkonnas. Kuhu see raha siis kulub?

Samal ajal sama valitsuskoalitsioon, kes ütleb, et raha ei ole, et on keerulised ajad ja peame pingutama, leiab nagu nipsust 500 miljonit, et hakata ära kaotama astmelist maksuvabastust. See teatavasti suurendab ühiskondlikku ebavõrdsust, kuna sellega kaasnevad maksutõusud, mis võtavad käibemaksu tõusu ja muude maksutõusude kaudu pigem madalapalgalistelt inimestelt proportsionaalselt rohkem kui jõukamatelt. Ehk meie valitsus liigub teadlikult selles suunas, et me suurendame maksupoliitikaga ühiskondlikku ebavõrdsust – madalapalgaliste elatustase langeb, jõukamate oma kasvab – ja samal ajal avaliku sektori teenuseid ja pakutavaid hüvesid, näiteks haiguspäevade hüvitamist, peretoetusi või ka siseturvalisuse tagamist, tõmmatakse koomale.

Mis riiki me nii ehitame? Mis loogika see on? Täitsa ausalt [küsin]. Olukorras, kus me ütleme, et raha ei ole, ütleb elementaarne loogika, et meil tuleb suunata [raha] sinna, kus nii-öelda king rohkem pigistab: inimeste turvatunde tagamisse, tervisevaldkonda, sotsiaalvaldkonda, mitte keskmisest jõukamate inimeste maksuvabastuse suurendamisse. Minul Riigikogu liikmena on piinlik teada, et Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna maksureform suurendab minu sissetulekut. See astmelise maksuvabastuse kaotamine suurendab keskmise Riigikogu liikme sissetulekut. Samal ajal saab 1200 eurot teenija [juurde] 6 senti, kuid tal tuleb ära maksta automaks, käibemaks ja [suuremad] aktsiisid, haiguspäevade puhul koju jäämine, ja loota, et talle jõuab õigel ajal appi päästja, kes tuleb kuskilt kaugemalt komandost.

Hea koalitsioon, äkki mõtlete natuke pika plaani peale ka? Kuhu me selliste sammudega, sellise poliitikaga, selliste meetmetega, sellise loogikaga jõuame? Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Proua minister, käsi on püsti, ma saan aru, et soovite sõna. Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! No pärast sellist emotsionaalset sõnavõttu Tanel Kiigelt tuleb ju vastata, sest Tanel küsis ilusti selle kohta, et midagi on ju põhimõtteliselt valesti, ja rääkis kõikidest asjadest, mida tuleks heldemalt hüvitada, muuta, teha, teistpidi pöörata. Valesti ongi see, et see on ainult pool tehet. Kui kaks ja pool aastat haiguspäevi heldemalt hüvitati, siis nende hüvitamisega kaasnenud kulude tarbeks – kuigi püsitulusid ju niikuinii ei olnud – ei tehtud tegelikult ühtegi püsitulude tõstmise otsust. Tõepoolest, praeguseks, vaatamata sellele, et ka käesolev valitsus sooviks olla heldem, on vajalik teha maksutõusu otsused.

On maailmavaatelised erimeelsused ja ainsa vasakpoolse erakonnana parlamendis – üheksa mandaati – ei ole sotsiaaldemokraatidel võimalik kujundada maksusüsteemi oma äranägemise järgi. Et maksutõusude mõju madalama sissetulekuga inimestele leevendada, on ka meetmeid ja teatud hüvitise skeeme, nagu ma arupärimisele vastates selgitasin. Vaatamata sellele, et haiguspäevade hüvitamine läheb kriisieelsele tasemele või rakendatakse selline kriisieelne skeem, on tegelikult nii-öelda suuremate murede ja haavatavate sihtrühmade puhul terve rida meetmeid, et selle otsuse mõju leevendada.

Täpselt samamoodi on kõigi ülejäänud teemade puhul, olgu need [näiteks] peretoetused. Jah, on väga kahju, et valitsused ei aja ühte poliitilist joont ja kujundavad toetuseid ümber ja mõnel juhul pered tõesti kaotavad oma igakuises toetuses. Samas on lisaks tehtud otsused, ka selle koalitsiooni poolt, mis puudutavad harvikhaigusega lapsi, mis puudutavad lapsehoolduspuhkuselt naasja hoolduspäevade heldemat hüvitamist. On terve rida asju, mis meil on kokku lepitud, et tegelikult garanteerida, et laste heaolu ei saaks kannatada. Samamoodi kasvatatakse elatisabi fondi. Me tegelesime ka koalitsiooniläbirääkimistel teadlikult sellega, et poliitiliste otsuste puhul, millega keegi saab teravamalt pihta, seda mõju leevendada, suunates eelarvest rohkem ressursse sihtrühmadele, kelle mured on väga teravad ja kellel on olnud aastaid seda abi vaja.

Ma arvan, et poliitiku kõige olulisem roll ongi valikute tegemine, prioriteetide seadmine, nii nagu Tanel luges ette pika loetelu asjadest, mida kõike oleks vaja. Ega saabki kaasa noogutada, on küll kõike vaja. Aga see koalitsioon on teinud oma otsused, teinud oma valiku, seadnud prioriteedid ja mina võin südamerahus kinnitada, et me suuname ressursse väga kriitiliste murekohtade lahendamisse ja tihtipeale on need asjad, millega ei ole aastaid tegeldud – nii et kehtib kriitika kõigi eelmiste valitsuste kohta. Vaatamata sellele, et eelarves on pingeline olukord, tuleb kõige teravamad mured ära lahendada.

Nii nagu ma eelmises sõnavõtus siin arupärimise lõpus Tallinna Haigla või peretoetuste ümbermõtlemise [kohta] ütlesin, jah, on kahetsusväärne, et me ei suuda luua osapooltele kindlust. Aga mina isiklikult kodanikuna jõuan alati tagasi teise samba lammutamise juurde ja ma suhtun väga kriitiliselt inimestesse, kes on teise samba lammutanud, aga heidavad samalaadset otsuse tegemist teistele ette. Sellist pikaajalise poliitilise mõjuga otsust, mille puhul võetakse suuri riske, leevendusmeetmeid tegelikult ei rakendata ja seatakse inimeste heaolu pikaajaliselt kehvemasse olukorda, kui eelmised seitse või kaheksa valitsust on plaaninud, ei ole [tehtud] ei varem ega hiljem. Kõik muu, ka peretoetuste vähendamine või haiguspäevade hüvitamise ümberkorraldamine ei ole võrreldav teise samba [lammutamise] mõjudega. Eriti kuna nii peretoetuste kui ka haiguspäevade hüvitamise puhul nähakse riskide maandamiseks ette leevendusmeetmed ja suunatakse suurema mure leevendamiseks vahendeid, kuigi nappe, sama sihtrühma jaoks. Aitäh!

Suur tänu ministrile! Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Kersti Sarapuu ja Vadim Belobrovtsevi 10. mail 2023 esitatud arupärimine käibemaksu tõusu kohta (nr 103). Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Kersti Sarapuu.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Esitasime arupärimise sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole ja see puudutab käibemaksu tõusu. Arupärimise eesmärgiks on saada mõningane ülevaade valitsuse kavatsustest ja meetmetest, et leevendada käibemaksu tõusust tulenevaid negatiivseid mõjusid nii Eestimaa inimestele, ettevõtetele kui ka avaliku sektori asutustele. Palusime vastata järgmisele neljale küsimusele. Kuidas mõjutab käibemaksu tõstmine 22% tasemele teie valdkonna asutuste tööd, eelarveid? Kas olete läbi viinud ka sellekohase mõjuanalüüsi? Küsimus number kaks: kuidas mõjutab käibemaksu tõus teie valdkonnas töötavate inimeste toimetulekut? Kolmas küsimus: milliseid sotsiaalseid mõjusid võib käibemaksu tõus teie valdkonnas kaasa tuua? Kuidas plaanite neid mõjusid leevendada? Ja neljas küsimus: kuidas mõjutab käibemaksu tõus teie valdkonnas tegutsevate organisatsioonide ja ettevõtete konkurentsivõimet ning milliseid meetmeid kavatsete nende mõjude leevendamiseks kasutada? Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastamiseks sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Arupärimine on käibemaksu tõusu kohta minu valitsemisala kontekstis. [Tuleb] käibemaksu tõus, aga ka maksutõusud laiemalt. Ma tunnen ennast selles mõttes ka valitsuskabineti liikmena natukene halvasti, sest jooksval aastal on minu valitsemisala eelarve 4,67 miljardit. Kui seda natukene avada, siis käesoleval aastal kulub pensionidele 2,6 miljardit. Kui me vaatame selle riigi eelarvestrateegia perioodi lõppu, aastasse 2027, siis [selleks ajaks] on see 1,1 miljardit enam – 3,7 miljardit. Kui me vaatame laste- ja peretoetusi, siis käesoleval aastal on nende kulu 966 miljonit ja 2027. aastal, perioodi lõpus 37 miljonit enam ehk 1 miljard ja 33 miljonit. See näitab tegelikult seda, kuhu meie ressursid lähevad. Sotsiaalkaitseskeemid on suuresti üles ehitatud sel viisil, et need on seotud inimeste sissetulekuga, keskmise palgaga, ja siis on ka indekseeritud tõusud juba seaduses ette kirjutatud. See tähendab seda, et me peame vaatama laiemalt ringi, kuidas tagada seda hüve, mida me oleme inimestele lubanud. Ma usun, et me kõik soovime saada samasuguseid sotsiaaltoetusi ja -teenuseid, nagu saadakse meie põhjanaabri juures Soomes, kuid ma tuletan meelde, et nende maksukoormus on circa 10 protsendipunkti kõrgem, selleks et seda kõike oma inimestele pakkuda.

Aga täpsemalt küsimuste juurde. "Kuidas mõjutab käibemaksu tõstmine 22%-le Teie valdkonna asutuste tööd ja eelarveid? Kas olete läbi viinud ka sellekohase mõjuanalüüsi?" Siinkohal ma pean ütlema, et muu hulgas palgaanalüüse, aga ka riigiametite toimetulekut laiemalt analüüsib üldjuhul Rahandusministeerium, kes esitab selliseid analüüse riigieelarve läbirääkimiste protsessis kogu valitsusele. Laiema pildi loomiseks lisati riigieelarve eelnõu seletuskirjale maksuseaduste muudatuste koondmõju [hinnang], mida on teile tutvustanud ja tutvustab tõenäoliselt ka edaspidi rahandusminister Mart Võrklaev. On hinnatud koondmõju nii valitsussektori rahandusele kui ka leibkondadele ning kirjeldatud hinnanguliselt makromajanduslikku koondmõju. Rahandusministeerium on täiendavalt võtnud kohustuseks kontrollida tulumaksuseaduse ja käibemaksuseaduse muudatuste eesmärgi saavutamist järelhindamise kaudu. 2024. aasta 1. jaanuaril jõustuvate muudatuste puhul tehakse järelhindamine hiljemalt 2027. aastaks ja 2025. aasta jaanuarist jõustuvate muudatuste puhul hiljemalt 2028. aastaks.

Teine küsimus: "Kuidas mõjutab käibemaksu tõus Teie valdkonnas töötavate inimeste toimetulekut?" On mitmeid näiteid, kuidas me oleme püüdnud valdkonnas töötavaid inimesi toetada. Käesoleva aasta juulist on rakendunud hooldereform, mis parandab omastehooldajate olukorda, leevendades hoolduskoormust ja võimaldades neil liikuda ka tööhõivesse, mis tegelikult ju ongi riigi suurem eesmärk – et mitte öelda vajadus –, sest just nimelt maksumaksjate väike arv paneb meid sellesse olukorda, kus me täna oleme. Järjest enam on meil vanemaealisi ja erivajadusega inimesi, kes kõik on kas tööturult eemal või vajavad moel või teisel riigi abi. Hooldereform panustab otseselt ka hooldustööga tegelevate töötajate palka. Hooldereformi on meil hooldustöötajate palgatõus sisse arvutatud ja avaliku sektori kulude osakaalu kasv võimaldab tõsta ka olemasolevate hooldustöötajate, abihooldajate töötasu, ühtlasi värvata juurde uusi inimesi, mis on loomulikult kõige keerulisem, sest me teame, et hooldustöötajate nappus on Eestis väga suur. On lootus, et nende 20 000 inimese hulgas, kes praegu on omastehooldajad ja on uuringu kohaselt öelnud, et nad soovivad vähemalt osaajaga, kui mitte täistööajaga tööturule tulla, on ka neid, kelle oskused tõepoolest vastavad soovile hooldussektoris tööd teha.

Samamoodi me jätkame ka kohalikele omavalitsustele vaimse tervise toetusmeetme pakkumist. Järgmisel aastal suunatakse kohalikes omavalitsustes psühholoogide palgatoetuse ja vaimse tervise teenuse toetuse, aga ka psühholoogide kutseaasta rahastamiseks eelarvesse ligi miljon lisaraha. Need on ressursid, mis on ka järgmistel riigi eelarvestrateegia aastatel kohaliku omavalitsuse toetuseks ja kogukonna psühholoogi palgatoetuseks ette nähtud.

"Milliseid sotsiaalseid mõjusid võib teie valdkonnas käibemaksutõus kaasa tuua? Kuidas plaanite neid mõjusid leevendada?" Nii nagu ma siin ka enne ütlesin, on riigil päris palju kulusid, mis kasvavad juba varasemalt vastuvõetud seaduste tõttu, ja seetõttu me oleme püüdnud leida vajaduspõhiselt sihitatud meetmeid inimeste aitamiseks. Oleme viimasel paaril aastal keskendunud just pensionäride ja kõige haavatavamate inimeste, suurema abivajadusega laste ja ka perede toetamisele. Vaesuse määr oli 2021. aastal 32,7% ja on kõrge näiteks ka ühe vanemaga leibkondades, samamoodi üksi elavate vanaduspensioniealiste puhul. Seetõttu võeti Riigikogus vastu seadusemuudatus, mis jõustub järgmise aasta 1. jaanuaril. Siis tõuseb elatisabi 100%, seniselt 100-lt 200 eurole.

Meil on kavandatud ka toitjakaotuspensioni ümberkujundamine, sest [praegu] võib olla kuni kümnekordne vahe nende laste puhul, kes on ühe vanematest kaotanud, ja riigipoolne laste toetamine sõltub vanema varasemast töisest panusest. Tegelikult on kõik need lapsed ühesuguses olukorras, teist toitjat ei ole, ja seetõttu plaanime 2026. aastast toitjakaotuspensioni asendada toitjakaotustoetusega, et maksta lastele teise vanema eest võrdselt ülalpidamist, et see ei sõltuks pensionistaažist.

Erivajadustega laste toetamiseks on – Riina Sikkut, terviseminister, on kindlasti öelnud – harvikhaigustega lastele iga aasta täiendavad 5 miljonit, et aidata väga keerulises olukorras olevaid peresid. Lisaks on laste rehabilitatsiooniteenustele täiendavad 3 miljonit, mis on riigieelarve baasrahastuses, aga ka kasuperedele tugiteenuste pakkumine 1,2 miljoni [eest], mis on samamoodi riigieelarve baasis. Kokku on erivajadustega lastele järgmisel eelarveperioodil kavandatud 49 miljonit eurot.

Hooldereformist me juba rääkisime ja see kindlasti leevendab survet inimeste, nii klientide kui nende pereliikmete rahakotile, sest enamasti ei pea inimesed hooldekodu[koha] rahastamises enam ise osalema. Koeru hooldekodu näitel saab öelda, et on natuke üle 100 kliendi ja 2 kliendil on tarvis kuni 50 eurot juurde maksta. Samamoodi on juttu olnud haigus- ja hooldushüvitisest peale lapsehoolduspuhkuselt naasmist, et see ei oleks enam miinimumpalga järgi, vaid tõepoolest vanemahüvitise perioodil saadud sissetuleku järgi. Ka abivahendid on hästi olulised – me teame, et kõik hinnad ümberringi kasvavad, abivahendite hinnad samamoodi. Soovime tõsta nende hindade piirmäära ja ka selleks on järgmisest aastast alates täiendavad 2 miljonit.

"Kuidas mõjutab käibemaksutõus Teie valdkonnas tegutsevate organisatsioonide ja ettevõtete konkurentsivõimet ning milliseid meetmeid kavatsete nende mõjude leevendamiseks kasutada?" Ma arvan, et konkurentsivõimele on enneolematu boost seesama 57,9 miljonit, mis on hooldereformi näol planeeritust või prognoositust 2,1% rohkem. Samamoodi aitab see tagada inimestele teenuste kvaliteeti ja loodetavasti [pikemas] perspektiivis pakkuda ka senisest enam koduhooldusteenuseid. Nüüd, veel on mainimata erihoolekandeteenus, mis on riigi korraldatav teenus, millel on tugevad seosed ka üldhooldusteenusega. Selle eelarve suureneb alates järgmisest aastast 15% ja sinna lisandub iga aasta 6,1 miljonit lisaraha, et pakkuda meie inimestele rohkem teenuseid, aga samamoodi hoida selles sektoris töötavate inimeste palgataset ajakohasena. Suur aitäh!

Suur tänu! Teile on ka mõned küsimused. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister! Ütlesite oma kõne alguses – minule [mõjus] kummastavalt –, et te tunnete ennast halvasti selle pärast, et sotsiaalvaldkonna peretoetuste valdkonna eelarved kasvavad. Ei saanudki päris aru, mis see mõte oli. Kindlasti ei tasu ennast halvasti tunda [seetõttu], et sotsiaalvaldkonnale [eraldatud] summa eelarves on suur ja tulevikus ka kasvab, sest eakate toetamine, kes on meie riigi üles ehitanud ja tänagi ühiskonda panustavad, ning laste ja perede toetamine, kes Eesti tulevikku loovad, on igati vajalik, õigustatud ja mõistlik tegevus. Ehk see, et meie eelarvekulud sellele suurenevad, on igati õige. Tõsi on ka see, nagu teate, et Euroopa Liidu arvestuses me oleme, kui räägime eakatest, sotsiaalvaldkonnast või tervisevaldkonnast, keskmisest pigem ikkagi selgelt maas. Nii et julgustan teid kindlasti [seepärast] mitte ennast halvasti tundma.

Aga küsin teilt nii: kas te olete kaalunud ka mõnda sihtotstarbelist maksumuudatust, et just nimelt sotsiaalvaldkonna ja tervisevaldkonna rahastust parandada, mitte korraldada üle välja maksutõuse, mis ei pruugi tegelikult teie valdkonda vajalikku lisaraha tuua?

Aitäh küsimuse eest! Ma natukene selgitan. Tõsi, Euroopa Liidus on sotsiaalkaitsekulud keskmiselt 21,5% SKT-st, Eestis 13,5%. Võrreldav riik, kelle moodi me võib-olla tahaksime olla ja kes on meile siin kõige nähtavam tulenevalt ka inimeste isiklikest seostest, on Soome, [kus need kulud on] 26% SKT-st.

Miks ma tunnen ennast ebamugavalt? Tunnen ebamugavalt, sest selleks, et hoida üleval olemasolevaid hüvesid, ongi meil tarvis teha ka neid maksumuudatusi, mis loomulikult ei ole meeldivad ei tegijale ega elanikkonnale. Ma muretsen väga selle pärast, et meil läheb sotsiaalkaitsesektorisse SKT-st kõigest 13,5%, mis on tugevalt alla Euroopa Liidu keskmise. Selles mõttes ma muidugi võin rõõmustada, et aasta-aastalt kasvavad need summad, mis on seotud nii laste- kui ka perehüvitiste ja pensionidega. Aga tegelikult – kui te tähelepanelikult kuulasite, siis [panite tähele] – on ka sotsiaalteenused sihtgruppidele kõik ju suureneva eelarvega. Sellele vaatamata on küsimus, kuidas seda kõike jätkusuutlikult üleval pidada.

Aga sihtotstarbelisest maksust. Ma arvan, et seda küsides oli teil mõttes – vabandust, et ma teile mõtteid pähe panen – hooldusmaks. Hooldusmaksu on ju analüüsitud juba varasemalt, ka siis, kui teie, Tanel Kiik, olite minister. Tegelikult me teame, et hooldusmaks üksinda ei ole Eesti-suuruses ühiskonnas jätkusuutlik, et pikaajalise hoolduse kulusid katta. Küll aga võiks see kombinatsioonis inimese oma vara ja muude meetmetega kindlasti olla üks lisaallikas. Ja nii nagu valitsus on öelnud, järgmiste kuude ja järgmise poole aasta jooksul me püüame leida neid kohti, mida maksustada mõistlikult, nii et inimesed saaksid aru, mille jaoks [seda tehakse] ja mis on selle kasu nende jaoks personaalselt.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Nüüd on selle arupärimise [esitamisest] juba viis kuud möödas ja iseenesest sellest plaanist on saanud juba seaduseelnõu ja nüüd ka seadus, et käibemaks tõusebki 10% võrra. Küsimus on selles, et kõik saavad aru, et käibemaksu tõus tähendab seda, et põhimõtteliselt hinnad tõusevad ja kõige rohkem kajastub see vähem kindlustatute rahakotis. Eelkõige räägin pensionäridest. Enne valimisi lubati neile erakorralist pensionitõusu 1000, 1200 euroni, selle asemel saavad nad nüüd käibemaksu tõusu ja mitte pensionitõusu. Küsimus on siis selline: kas valitsusel on pensionäridele tulevase aasta valguses ka mingi hea uudis, mitte ainult käibemaksu tõus?

Suur aitäh küsimuse eest! Haavatavaid gruppe on loomulikult rohkem kui ainult vanaduspensioniealised, aga järgmisel aastal on keskmine vanaduspension 776 eurot, tänase 700‑ga võrreldes on oluline kasv, 76 eurot. Samamoodi on järgmisel aastal keskmine vanaduspension 776 eurot tulumaksuvaba ja selliseks tulumaksuvaba summa vanaduspensioniealistele ka jääb. Ma ei taha anda siit puldist kõlavaid lubadusi, aga jah, kui te olete [neid lugenud] – ja ma saan aru, et vähemalt endine sotsiaalminister on põhjalikult lugenud erinevate erakondade valimiseelseid lubadusi –, siis [teate, et] meie erakonna lubadustest võib leida nii rahvapensioni tõstmise kui ka 80[-aastastele] ja vanematele isikutele pensionilisa tegemise. Kohe, kui üks või teine osutub võimalikuks, ma kindlasti need seadusemuudatused [algatan]. Jah, praeguses eelarves neid ei ole, aga eelarve läbirääkimisi peetakse enne järgmisi valimisi veel vähemalt kolmel korral.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Kõrva hakkas selline ütlus nagu "sihtotstarbeline maks". Äkki seletate lahti, mis see on, kas see laekub mingile eraldi kontole või kuidas sellega on. Kas siis sealt eraldi kontolt võetakse [raha] spetsiaalselt selle konkreetse maksu nimetusega märgitud valdkonna rahastamiseks või mis asi see sihtotstarbeline maks on?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen selles mõttes keerulises olukorras, et sihtotstarbelisest maksust hakkas rääkima Riigikogu liige Tanel Kiik, kellele ma püüdsin vastust anda. Sihtotstarbeliseks maksuks sellisel kujul võib pidada ka sotsiaalmaksu, sest sotsiaalmaksu puhul on ette nähtud, milleks me seda kulutada saame. Nii et ilmestamaks, mida [tähendab] maksu puhul "sihtotstarbeline": näiteks sotsiaalmaks seda on.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun arupärijate nimel esmalt Riigikogu kõnetooli Kersti Sarapuu.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Kõigepealt suur tänu väga põhjalike vastuste eest [küsimustele], mille meie fraktsiooni liikmed teile esitasid, ja loodame, et kõik need suured soovid, millest te rääkisite, ka elus täide läheksid.

Järgmise aasta alguses 22%-ni kasvav käibemaks ja 2025. aastal samale tasemele kerkiv tulumaks toovad juba selle aasta lõpuks kaasa olulise hinnatõusu, millest pole pääsu ei kohalikel omavalitsustel, nende erinevatel allasutustel, sihtasutustel, mittetulundusühingutel, rääkimata tavainimestest. Teame ju, et tänase koalitsiooni eesmärk on riigieelarve tasakaalu viimine ükskõik millise hinnaga, kuigi valitsus tõi Riigikokku ka eelnõu eelarvepositsioonide tingimuste lõdvendamiseks.

Põhipõhjus, miks tasakaal on nii paigast ära läinud, on Reformierakonna soov viia ellu suurim tulumaksureform, mis nõuab püsikuluna igal aastal ligi 500 miljonit eurot. Teatakse, et ühtne tulumaksuvabastus 700 eurot ei too kuni 1200 eurot palka saavale inimesele sisse praktiliselt midagi, samuti pensionäridele, ning vahemikus 1600–2100 eurot teenivatele inimestele toob see lisasissetuleku 50–113 eurot kuus. Kitsikusse jäävad just vähem teenivad inimesed. Neilt ju korjatakse käibemaksuga, sellest tulenevalt aktsiisidega, erinevate lõivudega, maamaksumuudatustega ja paljude muude maksutõusudega enim, sest just see elanikkonna[rühm] viib oma sissetuleku kohe tarbimisse. Käibemaksu tõus mõjutab kõige rohkem just vaesemaid elanikkonnagruppe, sest nad kulutavad ju kõige suurema osa oma sissetulekust toiduainetele, esmatarbekaupadele ja riietusele, millele lisanduvad kulud eluasemele, küttele, elektrile ja paljule muule.

Väga raskesse olukorda jäävad ka omavalitsused, kelle tulubaasi vähendatakse. Jah, 54 omavalitsust saavad lisa suuremate ja võimekamate omavalitsuste tulumaksumäära vähendamisest circa 8 miljoni euro ulatuses, mis võimaldab [anda] igale omavalitsusele ligikaudu 140 000 lisa, kuid see summa ei aita isegi käibemaksu tõusu katta. Samas aga peavad nad toime tulema kõrgenenud energiahindadega ja kõrge euriboriga laenude teenindamisel. Seoses Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt tõstetud õpetajate palkadega tuleb paljudel omavalitsustel siduda õpetajate palgad lahti lasteaiaõpetajate ja omavalitsuste palgal olevate kultuuritöötajate palkadest, sest omavalitsustel pole võimekust sellise tulubaasi korral neid samale tasemele viia. Kuigi parlament võttis vastu hoolekandeseaduse, millega korvatakse hooldekodude kohamaks linnade ja valdade kaudu, on nende kõrgustesse kerkinud hindade tõttu tekkinud üsna suuri probleeme ja järgmised aastad süvendavad neid veelgi.

Käibemaksu tõstmine kiirendab inflatsiooni, mis tähendab tarbijate jaoks kiiremat hinnatõusu. Pankurid on hoiatanud, et käibemaksu tõstmine suurendab inflatsiooni ja maksude tõstmine tekitab majanduses ahelreaktsiooni. Raske on näha, kuidas sellisest olukorrast keegi kas või teoreetiliselt võidaks.

Esimesele lugemisele tulevast 2024. aasta riigieelarvest paistab silma investeeringute vähendamine. On asutud seisukohale, et parim investeering on mitte teha investeeringuid. Väidetavalt oleme sellega juba 500 miljonit eurot kokku hoidnud, ent investeeringute mõte seisneb hoopis selles, et kui täna neid ei tee, siis homme tulu ei saa. Kahju, et oleme sattunud nii sügavasse majanduslangusse. Meie ettevõtted ja organisatsioonid on Euroopaga võrreldes konkurentsist väljas ja valitsusel pole tegelikult plaani ja meetmeid, mis maksutõusude valguses meie majandus[langust] leevendaks. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Lähme järgmise päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Andrei Korobeiniku, Tanel Kiige, Vadim Belobrovtsevi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ja Kersti Sarapuu 11. mail 2023. aastal esitatud arupärimine soolise võrdõiguslikkuse kohta, nr 110. Ja otse loomulikult on ettekandjaks Riigikogu liige Andrei Korobeinik.

Austatud istungi juhataja! Head rahvasaadikud! Lugupeetud minister! Suur tänu selle võimaluse eest! Riik on aastaid seisnud soolise võrdõiguslikkuse eest ja pingutanud, et meie ühiskonnas ei diskrimineeritaks kedagi soo põhjal. Kahjuks on Eestis sellest hoolimata endiselt mitu valdkonda, kus sooline ebavõrdsus on tõsine probleem. Eriti ilmneb sooline palgalõhe. See arupärimine on juba viis kuud vana ja vahepeal tutvustas valitsus ulatuslikku maksupaketti. Siinsamas Riigikogu kõnepuldis vastas rahandusminister minu küsimusele ja ütles, et see maksureform suurendab ebavõrdsust ühiskonnas. Ehk siis lõhe vaesemate ja rikkamate inimeste vahel kasvab, nii et see arupärimine on aktuaalsem kui kunagi varem. Siin on neli küsimust ja loodan konstruktiivset dialoogi ministriga. Aitäh!

Tänu ettekandjale tõhusa ajakasutuse eest! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastamiseks sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.

Suur aitäh! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tõele au andes teeb see küsimuse püstitus mul meele rõõmsaks, aga teema kui selline on muidugi keeruline. Me oleme aastate pikku püüdnud ühiskondlikku muutust ellu kutsuda. See ei ole meil liiga hästi õnnestunud. 

Mis need statistilised näitajad on? Tõepoolest, täna me võime rääkida 14,9%‑lisest palgalõhest. Kui me võrdleme seda 2013. aastaga, kui oli sooline palgalõhe 24,8%, siis tundub, nagu oleks [toimunud] tohutu edasiminek, aga selle 14,9%‑ga oleme me Euroopa Liidus [palgalõhe suuruselt] Läti järel teisel kohal ehk et meil on halvasti. Muidugi tõe huvides tuleb öelda, et statistika puhul tasub alati ka numbrite taha vaadata. Kui me vaatame, mismoodi soolist palgalõhet arvutatakse, siis [me näeme, et] seda arvutatakse naiste järgi, [kes töötavad] täistööajaga, ehk nad võrdlevad ainult täistööajaga töötavate naiste palku. Eestis on naised enamasti täistööajaga tööl, neid on väga palju, kes on tööhõives, vastupidiselt Kesk-Euroopa riikidele, näiteks Poola, kus näitajad on väga palju paremad, aga [nende puhul] on valimis oluliselt vähem naisi. Sellest tekivad ka sellised lõhed, mis ei tähenda seda, et meil hästi oleks. Ärge jumala pärast mu sõnu niimoodi mõistke!

Palgalõhe on kompleksne probleem ja see ei ole ainult tööturuteguritega selgitatav. Meil on soostereotüübid, sooline segregatsioon hariduses ja tööturul ning töö ja pereelu ühitamise küsimused. Hoolduskoormus on ebavõrdne, olgu need siis lapsed või täisealised pereliikmed, kes hooldust vajavad. Kahjuks on hooldus korraldatud peredes ikkagi peamiselt nii, et see on naiste kanda. Suuresti on see teemade ring liikunud Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumisse majandus‑ ja infotehnoloogiaministrile. Küll aga saan ma öelda, et soolise palgalõhe uuring toob välja alampalga kasvu väga olulise mõju soolisele palgalõhele. Kui töötasu alammäär oleks 50% keskmisest palgast, siis hinnatakse ka kiiret muutumist soolises palgalõhes. Selline kokkulepe ametiühingute, tööandjate ja valitsuse esindaja vahel [tehti] ja samm-sammult jõutakse 2027. aastaks [selleni, et] alampalk oleks 50% keskmisest palgast.

Nüüd, vanemahüvitise süsteem. Kindlasti paindlikkus ja veel kord paindlikkus on [võimaldanud] oluliselt [suuremal hulgal] isadel tegeleda kodus lapsega ja kasutada nii jagatavat vanemahüvitist, mille puhul isade osakaal 2022. aastal oli 18% – me tuleme olukorrast, kus see oli null või nullilähedane –, kui ka isapuhkust, mis [kehtib] alates 1. juulist 2020. aastast. [Isapuhkuse] puhul me saame öelda, et 77% kõigist isadest, kellel oleks õigus ja võimalik [seda puhkust võtta], on isapuhkust kasutanud. 58% võttis selle puhkuse välja täies mahus ehk 30 kalendripäeva. Valdav enamik isadest, 83%, kasutab ka neid päevi, mis lapseootuse ajal ette nähtud on. Nii et me tegelikult oleme ühiskonnas muutuste teel.

Lisaks saan ma siin öelda, et peretoetuste ja vanemahüvitise põhjalik analüüs, mis oli planeeritud 2025. aasta kevadesse, on 2024. aasta sügisesse, ettepoole, tõstetud. Me püüame selle kaudu välja selgitada muu hulgas mõju antud kontekstis.

Teine küsimus: "Milliseid meetmeid kavatseb Sotsiaalministeerium ja uus valitsus edaspidi rakendada, et sooline palgalõhe järk-järgult kaoks?" Sooline segregatsioon on üks oluline küsimus ehk mehed ja naised koonduvad erinevatele erialadele, seda nii hariduses kui ka tööturul. Arusaadavalt ei ole see ainult Sotsiaalministeeriumi ülesanne, vaid suuresti ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Haridus- ja [Teadus]ministeeriumi küsimus. Erinevaid jõupingutusi on tehtud selleks, et suurendada soolist tasakaalu STEM-valdkonnas – naiste vaates nii hariduse kui ka töökoha leidmiseks – ja IKT-hariduses, ka tervise ja heaolu kontekstis, kus meil, vastupidi, on pigem naised tööl, et see segregatsioon väheneks.

Meil on väljatöötamisel ka palgapeegel, mida teeb Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium. Oleme üle võtnud palkade läbipaistvuse direktiivi. Samamoodi soovime naiste osalust suurendada otsustus‑ ja juhtimistasandil. Valitsuse tööplaan näeb ette, et 2024. aasta juuniks on [väärtpaberituru] seaduses tehtud muudatused, et kaasata otsustus‑ ja juhtimistasandil rohkem naisi. Siis võib juurde nimetada täiendavalt, et Eesti on … 

Vabandust, ma hüppasin üle küsimusest. Ma pean lugema küsimuse ette. "Kas valitsus kavatseb võtta kasutusele mingeid konkreetseid meetmeid ettevõtete ja organisatsioonide mõjutamiseks, kes ei võitle soolise palgalõhe vastu?" Meil on tegelikult mitmeid aastaid [töös] mitmekesisuse märgise andmine tööandjatele. Me kaasame võimalikult paljusid ettevõtjaid, anname neile koolituse ja tööriistad, et nad märkaksid oma ettevõttes erinevaid inimesi – [see ei ole] ainult sooline erinevus, vaid ka näiteks väikelastega pered, muu hoolduskoormuse ja erivajadusega pered –, et töökeskkonnad oleksid paindlikud ja toetavad ning ka palga kontekstis oleks võrdne kohtlemine. 

Lisaks on laialt levinud ka individuaalsed palgaläbirääkimised. Palga määramise ühtsete aluste puudumine on paljudes organisatsioonides olnud probleemiks, kuid siin me saame rääkida palkade läbipaistvuse direktiivi ülevõtmisest ja sellega kaasnevatest muudatustest. Vabariigi Valitsusele esitatakse eelnõu 2025. aasta sügisel. Palkade läbipaistvuse direktiiviga kehtestatakse palga miinimumnõuded ja nende tagamiseks vajalikud õiguskaitsemeetmed. Tulevikus suureneb palgaläbirääkimiste läbipaistvus. Tööle kandideerijale tuleb avaldada palk või palgatase enne tööintervjuud. Samuti paraneb töötajate jaoks tasustamise põhimõtteid ja organisatsiooni palgalõhet puudutava info kättesaadavus. Suuremad, alates 100 töötajaga ettevõtted peavad hakkama analüüsima ja avaldama andmeid organisatsiooni soolise palgalõhe kohta. Juba mainitud digitööriist palgapeegel aitab tööandjaid direktiivi nõuete täitmisel.

Ja neljas küsimus: "Kuidas kavatsete tõsta teadlikkust ja teavitada nii tööandjaid kui ka töötajaid soolise palgalõhe probleemist ning selle vähendamise võimalustest?" Teadlikkus on oluliselt tõusnud viimase kümnendiga, nagu ka protsendid on oluliselt viimase kümnendiga muutunud. Üha enam tööandjaid mõistavad õiglase palgasüsteemi kasulikkust organisatsioonile tervikuna. Siin on seesama mitmekesisuse kokkulepe ja võrgustiku tegevus, mida ma juba kirjeldasin. Samamoodi seab Vabariigi Valitsuse tööplaan eesmärgi soodustada organisatsioonide liitumist mitmekesisuse kokkuleppega, sealjuures näidates avaliku sektori eeskuju mitmekesisuse rakendamisel. 2024. aasta kevadeks valmib analüüs ja ettepanekud mitmekesisuse kokkuleppega liitumise soodustamiseks ja regionaalse mõõtme suurendamiseks väljaspool pealinna, samamoodi ka ülevaade kokkuleppe rakendamisest avalikus sektoris. 

Lõpetuseks tuletan veel kord meelde, et need teemad on Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi pädevuses. Aitäh!

Suur tänu! On mõned küsimused. Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu! Ma saan aru jah, et MKM vastutab selle eest, aga ilmselt sellised sotsiaalsed teemad on teile ikkagi südamelähedased. Selle tuleva tulumaksureformi valguses mul on selline küsimus. Me teame, et selle reformi tulemusena võidavad rohkem need, kes teenivad rohkem raha. Näiteks Riigikogu liige saab aastas üle 400 euro juurde. Siin Riigikogus on paraku naised tugevas vähemuses. Samas inimene, kes teenib 1200 eurot kuus, hoopis kaotab 4 eurot aastas, mis tähendab seda, et selle reformi tulemusena ilmselt suureneb sooline palgalõhe. Kas teie olete seda teemat analüüsinud ja olete mingit tagasisidet andnud MKM-ile, et võib-olla see tulemus ei pruugi olla positiivne? 

Aitäh! Neid analüüse on tehtud mitmeid, muu hulgas on analüüse teinud ka Euroopa erinevad institutsioonid. [Nad on] teinud Eestile ettepanekuid ja just nimelt nende ettepanekute pinnalt on tegevused ju tegelikult kavandatud. Seesama loodusteaduste õpetamine tüdrukutele, samamoodi kõrghariduse omandamine loodusteaduste valdkonnas, selleks et [neil] edaspidi oleks võimalik osaleda tööturul ka nii-öelda väärtustatumatel ametikohtadel. Samamoodi need ettevõtmised, mis kaasavad rohkem poisslapsi hooldus- või tervishoiusektoris, et inimesed saaksid oma võimete ja soovide kohaselt tööd teha. Teeme ka jõupingutusi, et nendes sektorites töötasud tõuseksid. Palkade läbipaistvuse direktiiv on üks, mis soodustab just nimelt seda, et meil oleks võimalik teha valikuid ja otsuseid informatsiooni pealt, mis on avalik. 

Ma arvan, et täpsustavaid küsimusi on võimalik esitada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Peamine siin on, et üle ministeeriumide kõikides valitsemisalades käsitletakse horisontaalse teemana soolist palgalõhet. Need on olnud jõupingutused, mida Sotsiaalministeerium on varasemalt pikka aega teinud. Mõned ministeeriumid on olnud koostööaltimad kui teised, mõned sektorid on olnud koostööaltimad kui teised. Aga ma kinnitan teile, et viimasel ajal kõige suuremat huvi kasvamas näen ma ettevõtjatel, et seda soolist palgalõhet tasandama hakata. On hinnatud, et võrdsem kohtlemine tööturul annab meile ka majanduskasvu.

Suur tänu! Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Me teame, et Eestis on sooline palgalõhe olnud pikka aega tõsine probleem. Ma saan aru, et nüüd see töövaldkond on liikunud teie hea kolleegi Tiit Riisalo pädevusse, aga teie kui valdkonna eest pikalt seisnud minister kindlasti oskate hinnata, kuidas praegune majanduskriis, poolteist aastat kestnud majanduslangus ja tõenäoline tööpuuduse kasv mõjutab soolist palgalõhet, selle kujunemist ja laiemalt naiste tööhõivet. Selle viimase all ma eeskätt tunnen muret Eestis päris suurte kääride pärast, mis ei ole ainult naiste ja meeste tööhõives, vaid ka eesti ja muust rahvusest naiste tööhõive näitajates, mis mu mälu järgi erinesid üle 10 protsendipunkti. Kas te näete, et praegune majanduskriis võib mõlemat negatiivset trendi veelgi võimendada?

Suur aitäh küsimuse eest! Ma mäletan, et COVID-i ajal, kui oli samamoodi küsimus selles, et inimesed kartsid nii töökohtade kaotamist kui ka sissetuleku vähenemist, siis me tegelikult analüüsisime, et suurem risk on pensionile läheneval ja muukeelsel naisterahval. Samas, me toona ei näinud, et seal oleks drastilisi muutusi toimunud, kuigi üldiselt peab nõustuma teie väitega, et muukeelsel elanikkonnal on keerulisem konkurentsis püsida ja väärilist palka teenida. Meil on muukeelse elanikkonnana tulnud Eestisse Ukraina sõjapõgenikud, kellest on 53% tööealisi aktiivselt tööturul. Aga me teame, et nad on ülekvalifitseeritud selle töö jaoks [võrreldes tööga], mida nad [kodumaal] tegelikult tegid. Loomulikult tekitab see muresid juurde nii neile kui ka potentsiaalselt ühiskonnale. 

Teisalt võin ma küll kinnitada, tulles meie tavakodanike juurde, kes on Eestis pikalt elanud ja keda me oleme nüginud käituma mõistlikumal viisil – isade osalus, töö ja pereelu ühitamine, lastega koosolemine, isapuhkuse väljavõtmine –, et see näitab väga positiivseid trende suurenemise suunas. Me väga loodame, et hooldusreform, nagu uuring ütles, et umbes 20 000 inimest sooviksid osaliselt või täistööajaga naasta tööle, tegelikult leevendust toob. Aga selle kohta, mis puudutab tööturgu ja neid muudatusi keerulises, turbulentses olukorras, usutavasti nii Töötukassa kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium täiendavaid arvutusi ja analüüse edaspidi teevad.

Aitäh! Andreil oli õigus, Enn Eesmaal ongi üks väga hea küsimus ministrile. Palun, Enn!

Teisi ma lihtsalt ei küsi. Aitäh! Austatud minister! Lähenemine horisontaalselt, et soolist võrdõiguslikkust tagada ja neid probleeme vähendada, on rohkem kui kiiduväärt. Kui me räägime kitsamalt palgatingimustest, siis on olemas selliseid ameteid, kus peaaegu sajaprotsendiliselt töötavad naisterahvad ja kus ei ole seda võrdlust, et sama töö eest saavad mehed rohkem kui naised. Mida on tehtud ja mida ka teie ministeerium on ette näinud ja ette pannud, et püüda parandada nende inimeste olukorda, sest tõenäoliselt võib teha järelduse, et ega ka nende naiste palgad ei ole väga kõrged?

Aitäh! See on hästi hea küsimus. Eeskätt minu valdkond ehk sotsiaalhoolekanne on just nimelt üks valdkondadest, kus enamasti töötavad naised ja kus tegelikult, me teame, ei ole palgad kuigi kõrged. Kui õpetajate palkade puhul – on arusaadav, et õpetajad peavad järeltulevat põlve harides saama väärilist palka – vaidlus käib seal 120% juures keskmisest brutopalgast, siis sotsiaalvaldkonnas [saavad] hoolekandetöötajad alla 70% keskmisest brutopalgast, 64% isegi, kui lõpuni täpne olla. Ehk see olukord on hästi-hästi keeruline. 

Aga meil on strateegilised partnerlused mittetulundusühingutega ja organisatsioonidega, muu hulgas Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooniga, et populariseerida sotsiaaltööd ja sotsiaalhoolekannet ning läbi arutada sotsiaaltöö eetika ja kompetentsi küsimused. Just eelmisel nädalal käisin Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni aastakonverentsil, kus kõiki teemasid taaskord arutati ja neist räägiti, et neid tegevusi planeeritakse aktiivselt, mitte ainult strateegilise partnerluse ressursi eest, vaid ka välisvahenditest, et aktiveerida samuti poisslapsi õppima sotsiaaltööd ja selles valdkonnas töötama. Ei ole vaja arvata, et sotsiaalhoolekanne on ainult emotsionaalselt keeruline töö, see on ka füüsiliselt väga keeruline töö. Tegelikult on väga vaja, et poisslapsed tuleksid sotsiaaltööd õppima ja püsiksid seal pikemas perspektiivis, sest me teame, et sotsiaalvaldkonnas kipub olema nii, et õpitakse küll, aga sektorisse tööle ei jääda.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun arupärijate nimel esmalt [kõnetooli] Andrei Korobeiniku.

Aitäh! Ma pikalt ei räägi. Ma kahjuks ei saanud vastust oma küsimusele, peab tunnistama. Austatud minister rääkis, et soolise palgalõhe vähendamine on valitsuse prioriteet ja see on valitsuseülene ülesanne, mis siis, et MKM sellega tegeleb eeskätt. Aga kui ma küsisin, kas sotsiaalkaitseminister sarnaselt rahandusministrile saab aru, et tulumaksureform suurendab palgalõhet, siis vastus oli see, et palgalõhe vähendamise eest peavad hoolt kandma ettevõtjad. Ma olen tõepoolest nõus, et viimaste aastatega on palgalõhe jõuliselt vähenenud, see on väga positiivne, aga ma juhin tähelepanu, et nüüd selle maksupaketi tõttu hakkab see taas kasvama. Ja see on väga kurb. Aitäh!

Suur tänu Andreile! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja oleme ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Alar Lanemani, Rain Epleri ja Helle-Moonika Helme 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine maksupaketi terviklike mõjude kohta, arupärimine numbriga 231. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Rain Epleri.

Aitäh, hea istungi juhataja! Prouad ministrid! Võttis aega selle arupärimise siia jõudmine, mis puudutab maksumuudatuste mõju terviseministri juhitavale valdkonnale. Kuna terviseminister on tegutsenud ka majandusvaldkonnas, siis kuulame huviga tema vastuseid küsimustele, millised need mõjud on.

Suur tänu aja säästliku kasutamise eest! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastamiseks terviseminister Riina Sikkuti. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele number 231, mis on maksupaketi terviklike mõjude kohta ja on esitatud kõigile ministritele. Proovin [vastates] oma ehk tervisevaldkonda käsitleda.

Esimene küsimus: "Millised on Teie hinnangul maksupaketi mõjud Teie vastutusvaldkonnale?" Ühelt poolt on tõesti otsene mõju: käibemaksumäära tõstmine 20%-lt 22%-le puudutab kõiki valdkondi, ka tervishoidu, ka seal teatud toodete-teenuste lõpphind läheb kallimaks. Samas on maksupaketi – kui me räägime kõigist maksumuudatustest, mis hõlmab ka alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõusu, automaksu, magustatud jookide maksu – mõju tervisekäitumisele pigem positiivne. Terviseministrina ma saan maksumuudatusi ainult toetada, et rakendada tõesti järjekordset tööriista, et inimesi suunata tervislikumaid valikuid tegema. 

Kolmandaks, riigi rahandus tervikuna peab tugev olema, arvestades seda, et tervishoiul on tulevikus lisaraha vaja. Euroopa maksumaksja asemel peame ise investeerima oma tervishoiu infrastruktuuri ja osutama senisest rohkem teatud teenuseid, võimaldama uute ravimite ja meditsiiniseadmete patsientidele kättesaadavaks tegemist. Lisaraha on võimalik tervishoidu suunata ainult siis, kui me selle maksude kaudu kokku kogume. 32%-lise maksukoormuse ega langeva maksukoormusega ei ole võimalik tulevikus tervishoidu üleval pidada, nii et põhimõtteliselt saab valdkond riigi maksutulude suurendamist ainult toetada.

Teine küsimus: "Milline on mõju Teie juhitavale valdkonnale, mis tuleneb turismisektori konkurentsivõime olulisest kahjustamisest?" Majutusteenuste käibemaksu tõstmisel 2025. aastast tervishoiule otsest mõju ei ole. Turismi puhul tullakse Eestisse teistel põhjustel kui tervishoiuteenust tarbima, nii et seal otsest seost ei näe.

Kolmas küsimus: "Tulumaksu tõus mõjutab kindlasti eraisikute toimetulekut ja majanduslikku aktiivsust. Kas Teie arvates jääb Teie vastutusvaldkond sellest puutumata? Palun põhjendage." Tervishoius töötavate inimeste palgad on viimastel aastatel tõusnud ennaktempos võrreldes inimeste keskmise sissetulekuga. Ka avalikult kättesaadavad andmed brutokuupalkade kohta tervishoius – puudutab see siis arste, hooldajaid, kiirabitehnikuid, õdesid või ämmaemandaid – näitavad, et tervishoius töötavad inimesed võidavad maksuküüru kaotamisest oma igakuises sissetulekus. Nad on kuuendas ja kõrgemas detsiilis Eesti sissetulekuteenijate arvestuses. Kahtlemata on positiivne, et tervishoius töötavate inimeste sissetuleku oleme suutnud sellisele tasemele viia. Samas tuleb maksumuudatuste puhul vaadata jaotuslikku mõju ja kindlustada seda, et madalapalgalised ei kaotaks. Ja kui nad maksumuudatuste tõttu kaotavad, siis on tähtis kompenseerida see mingite hüvitisskeemide abil või maandada toimetulekuriske mõnel muul viisil.

Neljandaks: "Milliseid meetmeid kavandate, et leevendada maksupaketi negatiivseid mõjusid oma juhitavas valdkonnas?" Tõesti, see ainus negatiivne mõju on käibemaksumäära tõttu kasvavad tervishoiukulud. Selle puhul see leevendusmeede on tervishoiu rahastamise suurendamine tervikuna. Seda on vaja niikuinii [teha], mitte ainult maksupaketi rakendamise tõttu. See seos on pigem kaudne, mul praegu siin vastamiseks lihtsalt välja toodud. See on ainus negatiivne pool, mida ma otsese mõjuna suudan välja tuua. Aga pigem näen maksupaketi, nii alkoholiaktsiisi, tubakaaktsiisi, automaksu kui ka magustatud jookide maksu puhul tõesti pigem positiivset mõju inimeste tervisekäitumisele. 

Kui vaadata, et maksupakett tervikuna mõjutab esimest viit tuludetsiili negatiivselt, eriti tulumaksumuudatused, siis tegelikult on tervishoius järgmise nelja aasta jooksul plaanitavad muudatused sihitud kehvemini toime tulevatele gruppidele. Näiteks hambaravihüvitist arutasime eelmisel nädalal valitsuses ja otsustasime, et hambaravihüvitis tõuseb 20 euro võrra. Sealjuures haavatavamatel sihtrühmadel, kellel seni oli 85-eurone hüvitis, tõuseb see 105 euro peale ja omaosalusmäär langeb. Ka Riigikontroll on juhtinud tähelepanu, et me võiksime hambaravihüvitist täiskasvanute puhul paremini suunata ja vähendada omaosalust, et inimestele oleks teenus kättesaadav. Selle otsuse me oleme teinud ja järgmisest aastast see rakendub.

Kuna madalamates detsiilides on väga palju just eakaid, pensionäre, siis 2025. aastast lubame lisaks proteesihüvitisele, mis on 260 eurot kolme aasta kohta ja mis on ajale jalgu jäänud, kasutada hambaravihüvitist, mis võimaldab kokkuvõttes ligi poole proteesidega seotud kulust katta hüvitisega. [See] on väga väikesele sihtrühmale ehk 37 000 inimesele oluline abi. See on suur kulu, mis tuleb korraga välja käia, ja siin me saame taas rohkem appi tulla. Samuti lapsehoolduspuhkuselt naasvad vanemad, kes praegu saavad haigus- ja hoolduspäevade hüvitist enamasti alampalga järgi, hakkavad nüüd seda saama vanemahüvitise järgi. Nii et [need on] sihitud toetusmeetmed, mis võimaldavad vajadusel kompenseerida maksupaketi negatiivset mõju esimestes, madalamates detsiilides olevatele leibkondadele ja mis me tegelikult oleme tervishoiuvaldkonnas ette näinud.

Viies küsimus: "Milliste erinevate huvirühmadega olete konsulteerinud enne nende reformide tegemist?" Maksumuudatuste puhul valmistas eelnõu ette, kaasas ja konsulteeris Rahandusministeerium. Mart Võrklaev on rahandusministrina käinud teile ka vastamas, kes need sihtrühmad olid, kellega konsulteeriti, ja kuidas see kaasamine välja nägi. Sotsiaalministeerium on kaasamisega tegelenud muudatuste puhul, mis puudutavad näiteks haiguspäevi või oma valdkonna muudatusi. Maksupaketispetsiifilisi kohtumisi oma valdkonna huvirühmadega me ei ole teinud. Rahandusminister on teile juba vastanud, millised kohtumised ja kellega ta on pidanud. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud minister! Leo Kunnas, küsimus palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riina! Oletagem, et valitsus oleks jätnud niinimetatud maksuküüru kaotamise teostamata või nihutanud maksuküüru edasi suurema tuluga inimeste suunas, siis milline oleks sel juhul olnud mõju nii eelarvele kui ka tervikuna kaudselt teie vastutusvaldkonnale?

Aitäh! Tõesti, maksuküüru kaotamise asemel, kui seda edasi nihutada, oleks kulud kaasnenud. Ma nüüd ei oska öelda, see sõltub poliitilistest otsustest, kuhu see nihutada, kas need kulud oleks enam-vähem sama suured kui kaotamisega seotud [kulud]. Kui maksuküür oleks alles jäänud, siis tõesti, ühelt poolt oleks võib-olla vabam see võimalus tervishoidu lisaraha suunata. Teisalt, kui vaadata tervishoius töötavate inimeste palkasid, siis oleks olnud ilmselt surve kollektiivläbirääkimistel, palgaläbirääkimistel, tööjõu töötasu tempokamaks kasvuks. Praeguse maksuküüru kaotamine selles vahemikus mõjub inimestele pigem positiivselt, kiirabitehnikutele ja inimestele, kelle [palk] jääb sinna 1500 euro peale. Ülejäänud tervishoiuspetsialistid teenivad rohkem. See koondanalüüs näitab, et kuues ja kõrgem detsiil maksupaketist tervikuna võidavad. Kui maksupaketti sellisel viisil ei rakendataks, siis tuleks ilmselt seda sissetulekutõusu või positiivset mõju sissetulekule katta mingitest teistest allikatest.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Täna on Postimehes artikkel "Meil tõuseb! Eestit ähvardab tõeline maksupomm". Ja siis hakkab tulema: alkoholiaktsiis, kütuseaktsiis, maamaks, keskkonnatasud, tulumaks, automaks, raadamismaks, julgeolekumaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustusmaks, suhkrumaks. Ja [artiklis] on Luminori peaökonomisti kommentaar, mis ütleb, et inimese kohta tuleb juurde 1700 eurot maksutõusu. Kas te tahate mulle öelda, et Eesti Vabariik teie valitsuse näol kompenseerib inimestele sellessamas ulatuses, vähemalt sellessamas ulatuses, kõik maksutõusudega kaasnevad kulud?

Aitäh küsimuse eest! Ei, ja sellist plaani ka ei ole. Täna juba eelmistele arupärimistele vastates ma kinnitasin, et 32%-lise ja langeva maksukoormusega ei ole võimalik kaasaegset rahvusriiki ülal pidada praeguses geopoliitilises olukorras. Meil on vaja kaitsekulusid tõsta, eesti keelt ja kultuuri ei rahasta mitte keegi peale meie, eestikeelse hariduse omandamist ei rahasta keegi peale meie – need on vältimatud kulud ja need võtavad väga suure osa meie eelarvest. Lisaks minu lemmikteemad, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne, kuhu me oleme 32 aastat pannud vähem raha kui paljud teised riigid Põhjamaade hulgas ja Lääne-Euroopas. Minu meelest peaks olema meie sotsiaalne turvavõrk tihedam, tugevam ning töötama kõigi jaoks. Et meil tulevikus oleks tõesti kauakestev Eesti riik, on maksutõus vältimatu. Praegu on ots lahti tehtud ja maksud tõusevad. 

Minu jaoks see väärtusotsus, mis tuleks teha, on see, et maksutõus peaks olema suurem jõukamatel. Need, kes suudavad rohkem kanda, [peaksid] panustama tulevikus rohkem. Selles loetelus, mille te, Mart Helme, ette kandsite, ma tegelikult hea meelega näeksin ka astmelist tulumaksu. Sellele, et põhimõtteliselt maksustatakse rohkem vara, saastamist ja tervist kahjustavat käitumist, ma ei saa kuidagi vastu olla.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Proua minister! See langeva maksukoormuse jutt, mida siin rahandusminister ja peaminister on ajanud, on nüüd ka teie huultele jõudnud. See ei ole mingi opositsiooni arvamus, vaid üsna laiapindne arvamus Eestis, et see, mida tänane valitsus oma maksutõusude ja erinevate teiste algatustega teeb, kägistab majandust. See teie maksukoormuse langemise [jutt], ma saan aru, tugineb Rahandusministeeriumi optimistlikule prognoosile, et küll see majandus ülejärgmisel aastal hakkab hirmsasti kasvama. Te tegelikult väga palju selleks ei tee. 

Aga minu küsimus on [järgmine]. Te siin rääkisite, et tervisevaldkonnas läheb paremaks, sest inimesi suunatakse paremini käituma, aga juba täna on uudis sellest, et tegelikult teevad inimesed toiduainete valikuid poes hinna järgi, mitte kvaliteedi järgi. Maainimeste võimalused autoga lapsi trenni vedada näiteks vähenevad ja nii edasi. Inimeste töökohtade kadu – sellest tulevad psühholoogilised probleemid. Tegelikult pikaajaline väljavaade tervise mõttes on ju negatiivne ja see hakkab nõudma palju raha. Kuidas sellega toime tulla?

Aitäh! Kõigepealt, minu hinnang, et 32%-lise ja langeva maksukoormusega ei ole võimalik kaasaegset rahvusriiki üleval pidada, ei põhine ühel konkreetsel prognoosil. Ma olen olnud poliitikas 5,5 aastat ja ma olen rääkinud 5,5 aastat sedasama juttu. See hinnang on palju laiem ja ulatuslikum kui üks prognoos, muutub see ühte- või teistpidi. See mure on, et meie maksukoormus ei vasta inimeste ootusele saada kvaliteetseid avalikke teenuseid ning ei võimalda riigi poolt tehtud strateegilisi valikuid [täide viia] ja seatud eesmärke täita. Praeguses julgeolekuolukorras on tegelikult vältimatu teatud kulude tegemine. Neid ei ole võimalik edasi lükata või pikema perioodi peale jagada. Nii et maksukoormuse tõstmise vastu ma kuidagi ei ole. 

Ja tõesti, et seda maksukoormuse mõju leevendada, on eelarvesse terve rida meetmeid ette nähtud. Nagu ma rääkisin, siis tervisevaldkonnas on need hambaravihüvitis ning haigus- ja hoolduspäevade hüvitamise korra muutmine. Aga see, et inimeste toimetulek tuleks tagada ja vaadata jaotuslikku mõju, on äärmiselt tähtis. Enamasti on iga mure puhul, on see laste huviringi sõidutamine või midagi muud, võimalik rakendada meetmeid, [näiteks] kohaliku omavalitsuse poolt. 

Selle valitsuse üks prioriteete, mis koalitsiooniläbirääkimistel kokku lepiti, oli liikuvusreform ja tugeva regionaalpoliitika tegemine, et ettevõtlustoetused jõuaksid maale ja meil oleks kaasaegne vajadustele vastav ühistransport, see siduda sotsiaal- ja koolitranspordiga ja muuta teatud kohtades nõudepõhiseks. Tegelikult see on vastus. See, et vanem peab töö ajal oma last trenni sõidutama, ei olegi õige. Me peaksime riigina pakkuma rohkem tuge, [näiteks] organiseerima huvitegevust teistmoodi, korraldama omavalitsuse näol koolitransporti teistmoodi, pakkuma nõudepõhiseid lahendusi, et tegelikult oleks võimalik kõigil lastel huvitegevuses osaleda, sõltumata sellest, kus nad elavad, kas nende vanematel on auto ja kas vanem saab tööpäeva keskel neid transportida. Nii et sealt, mida te esitate normaalsusena, tuleks minu meelest veel samm edasi minna ja pakkuda lastele paremaid võimalusi.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun esmalt Riigikogu kõnetooli Mart Helme.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Lugupeetud arupärijad ja kõik, kes istuvad teisel pool ekraani! Mul on küsimus suurele ringile, muu hulgas ka ministrile. Ei ole võimalik riiki üleval pidada nii madala maksukoormusega? On küll! Kuidas oli võimalik Eesti Vabariiki üleval pidada 1990-ndatel, vaestel 1990-ndatel? Kõigega saadi hakkama. Meil oli piirivalve, lõime armeed, seadsime sisse tervisekindlustuse, kogu haiglavõrk, meil oli perearstide võrgustik, ei olnud perearstide puudust. Kuidas sai 1990. aastatel riiki üleval pidada madalama maksukoormusega? Ja nüüd Euroopa Liidu abirahade ja viljastavate tingimuste juures ütleb valitsus: "Inimesed, meie ei suuda riiki üleval pidada, te peate panustama rohkem." Ja siis ütleb minister veel midagi, mis on äärmiselt märgiline, sotsialisti suust muidugi eriti märgiline: "Me peame tagama inimestele toimetuleku." Ei, te peate tagama, et inimesed iseseisvalt saaksid toime tulla, mitte ei oleks vallasandid. Käivad kohalikus omavalitsuses kerjamas, käivad riigilt kerjamas, ettevõtjad käivad kerjamas, Euroopa Komisjoni käest käiakse kerjamas – see on ju kerjuste riik.

Kas te teate, kui te räägite julgeolekust, mis praegu maailmas lahti on läinud? Teie ei ole aru saanud ja ega te ei saagi aru. Te räägite ainult julgeolekust, aga julgeolekut tegelikult te tagada ei suuda. Praegu on lahti läinud see, et maailmas jagatakse kõik reviirid ümber, ja selle käigus likvideeritakse elujõuetud riigid. Teie juhtimisel on Eesti kiires korras muutumas elujõuetuks riigiks ja maksukoormuse tõusuga, inimeste ja ettevõtete vaeseks tegemise protsessiga te seda suunda ei väära. Mul on muidugi üsna vähe lootust, et te sellest aru saate, sest selles valitsuses ei ole avara mõtlemisega inimesi. Mitte ühtegi ei ole ka selles koalitsioonis. Ja need, kellel vähegi kuskil mingi mõte liigub, suruvad selle maha, sest nad teavad, et muidu suruvad selle maha need, kes on nendest kõrgemal ja otsustavad, kas nad järgmises Riigikogus on. Aga järgmist Riigikogu ei pruugi tullagi.

Täna hommikul oli meil väga huvitav moment fraktsiooni koosolekul. Mis toimub komisjonides? Selles nii, selles naa. Mis toimub väliskomisjonis? Ei, väliskomisjonis ei toimu meil midagi erilist. Kujutate ette, käib Ukraina sõda, meile räägitakse kogu aeg julgeolekust, aga väliskomisjonis ei toimu midagi erilist. Lähis-Idas käib sõda, mis ähvardab laieneda, ähvardab muutuda maailmasõjaks, ähvardab muutuda tuumasõjaks, aga meil väliskomisjonis ei toimu mitte midagi. Ei toimu, lihtsalt ei toimu! Maailmas ei toimu midagi. Väliskomisjonis pole mõtet midagi arutada, kõik on rutiinne. Eesti Vabariigis räägitakse julgeolekust, aga ühtegi sõrmeliigutust ei tehta, et tegelikku julgeolekut tagada. Vastupidi, lastakse maale, ma ei oska öelda, 100 000, 120 000, 150 000 niinimetatud Ukraina pagulast, kellest paljud – kujutad sa ette! – tulevad Poola kaudu Balti riikidesse ja tahavad siit minna Venemaale. Ei tea, mis huvitav protsess see küll on! Aga meie maksame neile siin, me maksame neile. Needsamad meie Eesti maksumaksjad, kelle panuseta, kelle lisapanuseta, ei suudaks me riiki üleval pidada, maksavad neile tüüpidele, kes põgenevad mobilisatsiooni eest – mitte sõja eest, mobilisatsiooni eest – ja lähevad Venemaale.

Aga sellest meile ei räägita. Meil igasugused Tarod-Kalmused räägivad juba poolteist aastat, kuidas kohe sureb Putin ära, ja ma ei tea, mis veel kõik juhtub.

Paluksin lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja vaat, me jõuamegi selleni, et teil on absoluutselt ebaadekvaatne lähenemine maksudele, majandusele, demograafilistele protsessidele ja Eestile kui riigile. Mida te oskate meile siin öelda? Ainult ametnike poolt paberile pandud ridasid [oskate] maha lugeda. See ongi praeguse Kaja Kallase valitsuse kompetentsuse tasand: ametnike poolt kirja pandud vastuste paberilt maha lugemine ja sellise hea näo tegemine, et Eestis on kõik kõige paremas korras, meil muret ei ole. Maailmasõda on puhkemas, aga väliskomisjonis ei ole meil mitte midagi arutada. See on Eesti Vabariik, mida te ei oska üleval pidada.

Vot nii, rohkem mul teile midagi öelda ei ole.

Aitäh! Rain Epler, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Proua minister! Ma lühidalt markeeriks ära paar mõtet proua ministri vastustest. Kõigepealt muidugi see, et minister ei saanud aru mu küsimuse esimesest poolest, kus ma rääkisin sellest, et teie jutt maksukoormuse langusest, see langusejutt, tuleb sellest ülioptimistlikust tulevikuprognoosist, mille [järgi] võib-olla teie arvates peaks see maksukoormus langema hakkama. Minu küsimus puudutas seda, et kuna kogu tegevus ei ole täna suunatud majandust toetama või ettevõtjatele raamistikku looma, kus see majandus võiks kasvama hakata, siis ausalt öeldes ma ei saa aru, millest teie optimistlikud prognoosid tulenevad. Lõbus oli muidugi see – ma arvan, et pärast on seda huvitav stenogrammist üle lugeda –, et te oma pikka lauset alustasite langevast maksukoormusest [rääkides], aga lõpetasite tõdemusega, et teie maksukoormuse tõusu vastu ei ole. Eks endal tekib ka segadus, mis seal riigi rahanduses toimub. 

Aga nüüd teine asi, mis on võib-olla sisulisem, on see, et te ütlesite, et see, et vanemad autoga lapsi trenni ja huviringi veavad, ongi vale. Siis lugesite üles terve rea asju, mida kõike me peaksime tegema. Aga päris nii see asi ei tööta. See, et me peaksime ühistranspordi ümber korraldama või peaksime huviringid lastele või lapsed huviringidele lähemale viima – mis iganes need ideed on, mida me peaksime [tegema] –, on üks asi, aga täna toob see automaks reaalselt kaasa selle, et näiteks inimestel maapiirkondades, kellel ongi kahte autot vaja, muutub nende ülalpidamine palju kulukamaks ja võib-olla tuleb ühest loobuda. See toob kaasa tagajärjed [ning tekib küsimus], kas lapsed saavad huviringi või ei saa. Mis puudutab seda, et vanemad lapsi erinevatesse kohtadesse viivad ja üldse palju laste arengut toetavad, siis ma arvan, et see ongi see viimane õlekõrs, mille najal üldse veel miski toimib, et vanematel jätkub entusiasmi ja pealehakkamist, et nende asjadega tegeleda, sest ei ole ju kellelegi võõrad probleemid hariduses ja mujal. 

Need kaks teemat pidasin oluliseks ära markeerida. Jah, aitäh!

Suur tänu! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, aga läbirääkimistel on avaldanud soovi osaleda ka minister Riina Sikkut.

Aitäh, hea istungi juhataja! Omalt poolt mõned kommentaarid. Mart Helme sõnavõtt oli küll hoogne, aga ütlen juurde neli täiendust. 

Jah, minevik võib tunduda küll ilus, roheline ja päiksepaisteline, aga mulle tundub, et 1990. aastatel oli parem ainult poliitiline kultuur. Elu Eestis kindlasti parem ei olnud. Kui me vaatame tervishoiuvaldkonda, ükskõik, kas see on haiglate infrastruktuur, tervishoiutöötajate töötasud, ravimite ja teenuste kättesaadavus Eesti patsientide jaoks, siis absoluutselt kõik on nende aastakümnete jooksul paremaks läinud. 1990-ndaid ei ole ühegi nurga alt vaja igatseda. Osa sellest, miks meil parem on, on see, et me kogume maksutulu ja me oleme saanud kasutada Lääne-Euroopa maksumaksjate raha investeeringute tegemiseks.

Teiseks, kui minule esitatakse ridamisi arupärimisi haiguspäevade hüvitamise ja selliste teemade kohta, siis ma ka räägin hüvitistest, aga järeldus, et sotsiaaldemokraadid kuidagi soodustavad seda, et inimesed peaksidki toetuste ja hüvitiste najal elama, on täiesti vale. Olukord on vastupidine. Meie jaoks oli kõige olulisem punkt läbirääkimistel alampalga jõuline tõus. Me näeme ise samamoodi, et nii maksumuudatuste mõju kui ka üldise hinnatõusu tingimustes on toimetulekuks ainuke väärikas viis kiire alampalga tõus, et inimesed saaksid oma töötasu abil toime tulla. On ju kaks varianti: kas tõuseb alampalk või tööandjad maksavad rohkem maksu, et selle kogutud [rahaga] inimestele toetusi maksta. Sotsiaaldemokraadid leiavad, et see teine viis tegelikult on ebaefektiivne, ja me eelistame jõulise alampalga tõusuga edasi liikuda. Tõesti, tänan sotsiaalpartnereid, kes kiiresti kokkuleppele jõudsid. Järgmisel aastal tõuseb alampalk 820 euroni. 

Kolmas kommentaar. Vaat sellest sõjapõgenikevastasusest ja selle õhutamisest ei saa ma absoluutselt aru. Mu hea kolleeg andis numbri, et Eestis on ajutise kaitse saanud Ukraina sõjapõgenikke praegu 35 800. Nemad on ainsad, kellel tekib mingi õigustatud ootus või õigus saada toimetulekutoetust, kui nad Eestis elavad. Jutt sadadest tuhandetest ukrainlastest, kes Eestisse tulevad raha saama enne Venemaale minekut, on vale ja pahatahtlik. Selliseid jutte ei maksa levitada. 

Ja viimaseks, viide sellele, et Eesti muutub elujõuetuks riigiks. Ainuke asi, mis meil siin on ära nuditud obstruktsiooni kaudu, on demokraatia siin saalis. Selle jaoks, et Eesti oleks elujõuline, peab Riigikogu saama tööd teha. Sisulised arutelud, debati kvaliteedi tõstmine, et tõepoolest Eesti elu murekohti ja sealjuures praeguses keerulises välispoliitilises olukorras toimuvat arutada – see on see, mida see saal peaks tegema. Aga teie igapäevane pingutus läheb teises suunas ja teie muudate Eesti elujõuetuks. 

Ja Rain Eplerile kommentaariks: tõesti, ma teen pikki-pikki lauseid ja proovin mõtet selgena hoida. Ma tõesti tahtsin väita mõlemat. Kui vaadata pikemat ajaperioodi, siis meil on tegelikult olnud aastaid, mil maksukoormus on langenud, ja prognoosi järgi langeb ka tulevikus. Võib arutada selle üle, mis see realistlikum arengutee on. Aga ma tahtsin öelda, et mulle ei sobi see maksukoormuse langus, on see aastakümnete jooksul või see, mis tulevikus prognoositakse – ma toetan maksukoormuse tõstmist. Need ei ole teineteisele vastukäivad [mõtted]. Et see selge oleks. 

Tõesti, see on tore, kui vanemad panustavad oma laste arendamisse ning huvitegevusse, ja seda ei saa kuidagi hukka mõista. Aga minu jaoks on tähtis, et see ei oleks vanemate jaoks sundvalik. Kui vanemad seda soovivad teha, siis jah, aga praegu on igal pool üle Eesti väga paljud lapsevanemad sunnitud neid sõite tegema, sest ei ole head alternatiivi: ei ole kas kodu lähedal huviharidust või ei ole sinna organiseeritud transporti. Nii et mulle tundub, et me võiksime suuta maksuraha eest inimestele paremaid valikuid [pakkuda], kuidas nad oma igapäevaelu korraldavad. Aitäh!

Head kolleegid EKRE-st! Jäädes oma põhimõtete juurde, on nüüd küll õigus vastusõnavõtuks. Mart Helme, vastusõnavõtt, palun!

Aitäh! No minister ei saanud aru, et jutt ei olnud mitte 1990. aastate igatsemisest, vaid sellest, et siis tuli Eesti Vabariik riigipidamisega toime. Praegu ilmselgelt ei tulda. Seda esiteks. 

Teiseks, mis puutub alampalga tõstmisse, siis maksutõusud söövad selle ära ja inimesed vaesuvad rohkem, kui nad maksutõusust või palgatõusust jõukamaks saavad.

Nii, kolmas. Kas need registreeritud mingi 46 000 rahvusvahelise kaitse saajat on väike number või? See on Pärnu-suurune linn. See on Pärnu-suurune linn, aga tegelikult on neid ju siin ainuüksi registreerituna juba umbes 90 000. Kui palju on registreerimata, seda me ei tea. Keegi ei tea, kuhu nad lähevad, kes nad on, kui ohtlikud on nad Eestile. Keegi ei tea. Küsimus ei ole mingis viha õhutamises, vaid selles, et riik ei tule jälle teie valitsuse juhtimisel toime oma julgeoleku, antud juhul sisejulgeoleku tagamisega. 

Ja viimane punkt oli veel, aga olgu pealegi. Need on niisugused tähelepanekud. Siin ei ole midagi vaielda, te ei saa riigi juhtimisega hakkama. See on nii-öelda lõppjäreldus kõigest sellest, mida te püüdsite siin ümber lükata. Aitäh!

Aitäh! Rain Eplergi ei jäta oma võimalust kasutamata, õigust vastusõnavõtuks. Palun, Rain Epler!

Aitäh! Ma isegi ütleks, et vasturepliik. Võimaluse tekitas minister, et siin midagi segi ei läheks. Ma lihtsalt repliigi korras tahaks öelda, et mul on hea meel, et minister oma kokkuvõtvas sõnavõtus lihtsa ja lühikese lausega ütles välja, et temale ei meeldi maksukoormuse langus ja tema pooldab maksukoormuse tõusu. Minu arust on väga hea, et see on meil nüüd fikseeritud stenogrammis ja minister on olnud korrakski aus siin puldis. Aitäh!

Aitäh! Et olla täpne, siis on tegemist ikkagi vastusõnavõtuga, kui võtta kollane raamat aluseks. Aga head kolleegid, läbirääkimised on lõppenud ja ka selle päevakorrapunkti menetlemine on lõppenud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu ja Martin Helme 11. mail 2023. aastal esitatud arupärimine pornograafia kättesaadavuse piiramise vajaduse kohta, arupärimine numbriga 125. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Varro Vooglaiu.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse esindaja! See arupärimine sai esitatud juba kevadel, täpsemalt [11.] mail, selleks, et saada aimdus, kuidas mõtleb Vabariigi Valitsus ja ennekõike minister Signe Riisalo probleemist, mida mina pean isiklikult täiesti häbiväärseks, skandaalseks ja teravat tähelepanu väärivaks. 

Asi on nimelt selles, et Eesti Vabariigis kehtiva seaduse kohaselt, täpsemini öeldes pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse kohaselt, ei tohi pornograafilise sisuga materjale pakkuda sellisel viisil, mis võimaldaks alaealistel nendega tutvuda. Seadus ütleb täiesti ühemõtteliselt ja selgelt, et ei tohi pakkuda pornograafilise sisuga materjale alaealistele kättesaadaval viisil. Ometi on veebi teel Eesti Vabariigi territooriumil alaealistele kättesaadav massiivne kogus pornograafilisi materjale. Selline olukord on vastuolus mitte üksnes nimetatud seadusega, vaid tegelikult ka terve rea kõrgemalseisvate õigusaktidega. Näiteks lastekaitseseadus ütleb, et kõigis lapsi puudutavates poliitilistes otsustes tuleb esikohale seada laste huvid. Sama ütleb lapse õiguste konventsioon. Põhiseaduse § 27 lõige 4 ütleb, et seadus peab sätestama lastele kohase kaitse, ja loomulikult tuleb seadust rakendada. Põhiseadus ütleb samuti §-s 27: "Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all."

Sellest karjuvast vastuolust lähtuvalt ja teades, kui kahjulik on pornograafia lastele, nende vaimsele, psüühilisele, emotsionaalsele ja moraalsele arengule, saigi sõnastatud see arupärimine minister Signe Riisalole. Kokkuvõtlikult öeldes esitasime arupärimises kolm küsimust. Ma oleksin tänulik, kui minister ise need küsimused ette loeb, ma ei hakka neid siin sõna-sõnalt kordama. Aga lühidalt resümeerituna puudutab esimene küsimus seda, kas selle olukorraga on vaja midagi peale hakata. Kas on reaalselt probleem, mis nõuab Vabariigi Valitsuselt teravdatud tähelepanu selleks, et päriselt kehtivat õigust täita? Teiseks, kui tunnistatakse, et on reaalne probleem, millega tuleb tegeleda, siis mida kavatsetakse ette võtta? Omalt poolt pakkusin seal arupärimises välja ka ühe konkreetse meetodi, mida saaks rakendada, ja küsisin selle kohta hinnangut. Ja kolmandaks sai küsitud ka seda, pidades silmas, et Sotsiaalministeeriumi kaudu on tehtud terve rida avaliku arvamuse kujundamise kampaaniaid, kas ka selles küsimuses saaks teha näiteks teavituskampaaniat lapsevanematele, et informeerida neid võimalustest hoida oma lastest seda laga eemal. Aitäh!

Tänu selge jutu ja säästliku ajakasutuse eest! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma olen hästi tänulik selle küsimuse püstitamise eest ja selle teema siia saali käsitlemiseks toomise eest. 

Kõigepealt esimene küsimus: "Kas Te jagate eelnevalt väljendatud seisukohti ja leiate, et neid peaks Eesti Vabariigis kehtivate seaduste kujundamisel arvesse võtma. Kui ei jaga, siis millises osas ja miks?" Küsimuse teisele poolele ma saan jätta vastamata, sest ma jagan teie väljatoodud seisukohti. Pornograafia mõjub kahjulikult laste vaimsele ja emotsionaalsele arengule – see on ilmselgelt nii –, sõltumata laste soost, seda nii poiste kui ka tüdrukute puhul. Riik peaks absoluutselt kaitsma lapsi kahjulike mõjude eest. Pornograafia kahjulikkust lastele on Eestis mitmetes seadustes tegelikult juba arvesse võetud, nii nagu te ka ise kenasti välja tõite. Ma tahan siia juurde tuua veel vanemliku juhendamise, mis on samamoodi ÜRO lapse õiguste konventsioonist ja lastekaitseseadusest [pärit], ja ka vanemapoolse järelevalve, [pornograafia] kättesaadavuse üle järelevalve teostamine. Mida väiksem on laps, seda väiksem on tõenäosus, et ta leiaks selle iseseisvalt üles, ilma, et midagi kodus ripakile oleks jäetud. Nii et see on mitmekülgne [probleem]. Lisaks, meil on hästi palju ettevõtmisi, et koolitada lapsevanemaid, aga ka haridusasutuste töötajaid, et jälgida, mida lapsed internetis teevad, ja koolitada lapsi, kuidas internetti kasutada nii, et nad endale kahju ei teeks. 

Aga tõsi ta on, lastekaitseseaduse § 25 – olin ise selle seaduse autor teises rollis toona – keelab vägivalda õhutava ja pornograafilise sisuga esemete ja teoste lastele näitamise ja levitamise. Meil on veel üks seadus, mida te ka nimetasite – pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seadus –, mis samamoodi keelab selle levitamise ja näitamise lastele. Lisaks on Kultuuriministeeriumi juurde loodud vastav ekspertkomisjon, kes saab anda hinnangu, kui mõnel osapoolel on ühe või teise teenuse või toote kohta kahtlusi, ehk pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste ekspertkomisjon, kes vajadusel neid hinnanguid annab. Lisaks on meil ka karistusseadustikus § 179, mis keelab lapseealise seksuaalse ahvatlemise, mis tähendab nooremale kui 16-aastasele isikule pornograafilise teose või selle reproduktsiooni üleandmist, näitamist või muul viisil teadaolevalt kättesaadavaks tegemist tema seksuaalse ahvatlemise eesmärgil. Kõike seda, mis puudutab pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste kättesaadavust ja levitamist alaealistele, lisaks otse loomulikult karistusseadustiku alusel politsei tegevusele, rakendab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. 

Kahtlemata ei rahulda meid see, mida ma esimesele küsimusele vastates ütlesin, sest me teame, et nendest meetmetest erinevatel põhjustel ei ole piisanud ja pornograafilise sisuga teosed on kättesaadavad lastele, kes oma vanuse tõttu ei mõista seda [teost] või neil puudub sealjuures tugi või vanemlik juhendamine, et kuidas šokeerivat või häirivat pilti mõista või sellest välja tulla. 

Teine küsimus: "Kas Teie hinnangul oleks mõistlik astuda laste pornograafia eest kaitsmise eesmärgist lähtudes seadusandlikke samme selleks, et kohustada veebiteenuste pakkujaid blokeerima ligipääsu pornograafilise sisuga lehtedele ning kehtestama korra, mille kohaselt tuleb täisealistel isikutel, kes soovivad neile lehtedele ligipääsu, taotleda veebiteenuse pakkujalt vastavate lehtede avamist enese jaoks?" Sellised keelud ja blokeeringud ei ole paraku väga lihtsasti teostatavad Eesti seaduste muutmisega, sest pornograafilised materjalid liiguvad ja neid tarbitakse digitaalselt ja piiriüleselt. Seega on nende kättesaadavuse piiramine üsna keeruline mitmel põhjusel. Siin tulevad jurisdiktsiooni probleemid. Suurem osa pornograafilist sisu pakkuvaid veebilehti ei asu Eestis, mistõttu ei ole võimalik Eesti seadustega neile kohustusi panna, kuna puuduvad jõustamismehhanismid kohustuste täitmise tagamiseks. 

Digiteenuste pakkumist ja tarbimist reguleerib Euroopa Liidu õigus ja digiteenuste määrus. Veebiteenuste pakkujatel on kohustused kogu Euroopa Liidus, need on ühtlustatud, ja liikmesriikidel ei ole võimalik kehtestada täiendavaid omapoolseid eraldiseisvaid kohustusi. Euroopa Komisjon on [selle puhul] väga range: digiteenuste määrusest kaugemale minevad siseriiklikud õigusaktid tuleks tunnistada kehtetuks ja digiteenusele uusi kohustusi sätestavad seadused on sellised, mida ei tohi vastu võtta. Samas, Euroopa Liidu digiteenuste määrus juba kaitseb mitmel moel laste õigusi ja aitab kaasa, et kahjulik veebisisu võimalikult vähe lasteni jõuaks. Euroopa Liidu määruse kohaselt peavad alaealistele juurdepääsu võimaldavad digiplatvormide pakkujad võtma meetmeid nende teenuseid kasutavate alaealiste kõrgetasemelise privaatsuse, turvalisuse ja ohutuse tagamiseks parimate tavade ja suuniste kaudu. Lisaks sellele keelatakse alaealistele suunatud reklaamid, mille aluseks on nende teenuste kasutajate isikuandmetele tuginev profiilianalüüs, juhul kui on olemas piisav kindlus selle suhtes, et teenuse saaja on alaealine. Veel peavad kasutajatingimused olema alaealistele arusaadavad. 

Kõik geograafilised piirangud digitaalsele sisule on väga lihtsasti välditavad virtuaalse privaatvõrgu, VPN, kasutamise abil. VPN-i abil teostab kasutaja päringu näiliselt teisest riigist, kui on tema tegelik asukoht, ning sel juhul ei ole veebiteenuse pakkuja kohustatud Eesti nõudeid järgima. Need VPN-i lahendused on internetis täiesti tasuta kättesaadavad ja neid saavad kasutada ka lapsed. Siiski ei ole pornograafia eest meie lapsed kaitseta, sest mitmed veebiteenuse pakkujad, eelkõige operatsioonisüsteemid, nagu Windows, Android ja Apple'i iOS, pakuvad vanemliku kontrolli režiime, mida on lapsevanematel võimalik arvutis või oma lapse nutiseadmes aktiveerida, et takistada lapse juurdepääsu sobimatule sisule. 

[Kolmas küsimus:] "Kas Teie hinnangul oleks mõistlik, et riik algataks kampaania, millega teavitaks lastevanemaid pornograafia kahjulikust mõjust lastele ning annaks neile teadmisi selle kohta, kuidas oma lapsi pornograafiaga kokkupuutumise eest kaitsta?" Sellel teemal saab ja tulebki korraldada ennetustööd, mille osaks võib olla kampaania lapsevanematele. Absoluutselt nõus. Eelkõige vajavad lapsevanemad praktilisi teadmisi ja oskusi, et osata suunata oma laste veebikasutust ja kaitsta neid kahjuliku sisu eest. Ennetustöö ei peaks olema suunatud ainult pornograafiale, vaid ka kübervägivallale ja internetis seksuaalse väärkohtlemise ennetamisele. Ennetus- ja teavitustööd lapsevanemate jaoks tehakse pidevalt ja riik on seda tegelikult aastaid rahastanud. Lapsevanematele pakutakse teadmisi ja juhiseid veebilehtedel "Tark vanem", mis on vähemalt osaliselt riigi rahastatud, ja "Targalt internetis". Lastekaitse Liit on viimased kümme aastat olnud Euroopa Liidu vastava võrgustiku liige, et kaitsta meie lapsi ebasobiva sisu eest internetis. Ühtlasi on sellesse koostöösse kaasatud ka IT-ettevõtete liit, kes samamoodi aitab koos Lastekaitse Liiduga välja mõelda neid viise, mis on Eestile omased, kuidas kaitsta paremini lapsi. Ja nagu öeldud, Lastekaitse Liit on seda tegevust juba aastakümne jagu vedanud ning esindab Eestit Euroopas koostööpartnerina. 

Ennetustööd tehakse ka koolides, mis on üks osa laste õppetöös. See kaitseb neid lapsi, kelle vanemad kas ei oska, ei saa, ei jõua või, jumala eest, ei taha oma lapsi kaitsta. Õpetajatele pakutakse ja luuakse juurde õppe- ja teavitusmaterjale. Ka tunnikavad koostatakse sel viisil, et oleks võimalik pakkuda informatsiooni "Targalt internetis" veebilehe ja ka õpetajatele mõeldud e-koolikoti kaudu, mis on tööriist õpetajatele endile. Oluline osa ennetustööst on laste eakohane seksuaalharidus. Lapsel peab olema võimalik oma vanematega neist teemadest avatult rääkida, siis saavad välja tulla ka lapse kokkupuuted pornograafiaga. Istanbuli konventsiooni järelevalvekomitee raport tõi 2022. aastal Eesti kohta positiivsena välja, et Eestis antakse võrreldes teiste endiste Nõukogude Liidu riikidega lastele heal tasemel seksuaalharidust. Ka sooline võrdõiguslikkus on nii põhikooli kui ka gümnaasiumi riikliku õppekava alusväärtus, millele tuginetakse õppekeskkonda kujundades. Töö antud valdkonnas jätkub, et meie lapsed saaksid turvaliselt terveteks inimesteks kasvada. 

Kui nüüd on küsimus konkreetselt selle kohta, kas võiks algatada kampaania, siis selle saan võtta siit mõttena kaasa. Täna ja praegu seda kampaaniat arusaadavalt planeeritud ei ole, aga nii nagu ma ütlesin, see on kindlasti üks võimalus, mismoodi harida vanemaid või kaitsta lapsi. Miks ma ütlesin sinna vahele "või"? Sellepärast, et kampaaniatega on see lugu, et see tuleb sihitada kindlale sihtgrupile. Seesama kampaania, mis kõnetab lapsevanemat, ei kõneta last ja vastupidi. Kampaania peab rääkima kas laste keeles või täiskasvanute keeles, et sellest oleks tegelikult kasu. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! On küsimuste aeg. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea minister! Mulle jäi küll praegu mulje, et teie väitsite, et Euroopa Liidu direktiiv ei luba meil rangemalt pornot piirata. Aga ma arvan, et tegelikult te nii ei mõelnud, ja ma arvan, et see tegelikult nii ka ei ole. Sellegipoolest on mul küsimus, et kui kõik seadused on olemas, nagu te siin ette lugesite ja nagu küsimustes on, meil on olemas kriminaalparagrahvid, meil on olemas lastekaitseseadus, mis siis tegelikult probleem on. Kes vastutab selle eest, et praktikas on tegelikult pornograafiline sisu vabalt kättesaadav, praktiliselt ilma piiranguteta kättesaadav? Sa vajutad kuskil veebilehel [nupule] "Jah, olen 18", sõltumata sellest, [kui vana] sa tegelikult oled, ja ongi kõik kättesaadav. Kes siis sellega tegelema hakkab, kas politsei, prokuratuur või keegi veel? Ma ei saa aru, kus see tõrge on.

Aitäh! Sõltuvalt situatsioonist. Kõigepealt on tegelejaks lapsevanem. Tulles lastekaitseseaduse tegemise aega, nagu Sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks toona väga targasti välja tõi, on pere lapse kõige parem kasvukeskkond ja kõige suurem vastutus on lapsevanemal. Täpselt nii. Esimene, kes last kaitseb, on tema pere. Esimene, kes nii-öelda pehmet järelevalvet teeb, millele lapsel on ligipääs, kuidas ta sellele ligi pääseb, on perekond. Me teame, et perekonnad on erinevad ja perekonnad vajavad abi ja tuge. Sellepärast on püütud läbi aegade ka erinevaid kampaaniaid teha. Nendes peredes, kus on probleeme, on sekkunud ka lastekaitsetöötajad. Kui on kahtlusi lapse mitteeakohase seksuaalse käitumise suhtes, siis on meil olemas neljas regioonis lastemajad, kus hinnatakse, kas laps on olnud ise ohvri rollis või on ta saanud sellisele informatsioonile ligi, mis on tema käitumist oluliselt mõjutanud, ja nagu ma alguses ütlesin, kahjustanud teda nii vaimselt kui ka emotsionaalselt ning tinginud ebakohase käitumise. 

Kui me jõuame nüüd avalike teenuste juurde, siis tuleb mängu seesama seadus, pornograafilise sisuga ja vägivalda … Ma ei hakka seda pikalt uuesti ette lugema. Selle jaoks on Kultuuriministeeriumi juurde loodud vastav ekspertkomisjon, kes oma hinnanguid saab anda. Uskuge, nad annavad oma hinnanguid. Ja järelevalvet teeb Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Kas saab rohkem teha, kas saab paremini teha? Tõenäoliselt on alati võimalik kõike rohkem teha, see sõltub prioriteetidest. Ja lõpuks, kui tegemist on tõepoolest karistusseadustiku §‑ga 179, sekkub ka politsei. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Minul on tegelikult mitu küsimust, aga ma keskendun neist ühele. Esiteks, ma ei saanud aru, kas te ütlesite tõepoolest, et Euroopa Liidu õiguse kohaselt ei saa Eesti astuda samme selleks, et blokeerida ära Eesti territooriumil ligipääs nendele veebilehtedele, mis keelduvad järgimast Eesti Vabariigis kehtivat seadust, mille kohaselt ei tohi teha pornograafilisi materjale lastele vabalt kättesaadavaks. Ma tahaksin hästi selget vastust: kas tõesti Euroopa Liit keelab meil selliseid meetmeid võtmast, et omaenda lapsi kaitsta? Teiseks, ma tahaksin küsida seda, et mis mõttes ei saa [neid lehti] blokeerida või ei saa nende veebilehtedega tegeleda. Ma tooksin paralleeli Vene propagandalehtedega. Need on ka ju mingid portaalid. Ma ei tea, millised need täpselt on, ma tõesti ei ole neid kunagi lugenud, aga ma tean, et need on vist blokeeritud Eesti Vabariigi territooriumil. Need ei ole ka ju Eestis registreeritud veebilehed, aga ometi saab [neid blokeerida] küll, kui tahtmist on. Kuidas Vene propagandalehti saab blokeerida, aga lastele pornot serveerivaid lehti ei saa blokeerida?

Aitäh täpsustavate küsimuste eest! Mina ei ole IT-spetsialist ja ma ei ole ka selle ministeeriumi esindaja, kes Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit saaks kureerida. Küll aga, nii nagu ma varasemalt ütlesin, on lastekaitseseaduses vähemalt osaliselt minu autorlus. Ma väga hoolin sellest, et meie lapsed ei peaks kokku puutuma ebakohase informatsiooniga, pornograafiaga selle hulgas, aga see ei ole ainukene, julmust ja vägivalda propageeriv informatsioon ja pildid täpselt samamoodi. Aga kuivõrd veebilehed, millel meie lapsed liiguvad, ei asu Eestis, siis puudub meil võimalus mõjutada neid veebilehti, mille asukoht on kusagil mujal. Jah, me saame Eestis toimuvat ja levitatavat mõjutada, aga me ei saa mõjutada seda, mis on väljaspool Eestit.

Nüüd see, mis küsimuse esimene pool oli. (Hääl saalist.) Kuidas?

Minister vastab alles.

Nüüd see, mis puudutab küsimuse esimest poolt, et kas on tõsi, et Euroopa Liidu reeglistik keelab meil midagi teha. Jah, tõsi on see, et Euroopa Liidus on ühtne reeglistik, mis puudutab digiteenuste pakkumist ja tarbimist Euroopa Liidus.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma kuulan teie juttu, et meil on väga head komisjonid ja seadustes on [kõik] kirjas ja nii edasi ja suurt midagi me ei saa teha, välismaalt tulevad [veebilehed] sisse. No see tähendab seda, et me ei saagi oma lapsi kaitsta, teie jutu järgi. Paberi peal on kena, aga tegelikkuses [pole] mitte midagi. Mina ei usu teie juttu, et ei saa midagi teha. Võtame Venemaa kanalid, mis tulevad sisse, need suudeti ära blokeerida. Siin on variante veel teisigi: identifitseerida ennast näpujäljega või biomeetrilise jäljega. Absoluutselt kõik on võimalik. Meil on ju meeletu IT‑riik ja seda arendatakse miljonite eest. Kuidas ei ole võimalik? Selgitage ära.

Suur aitäh küsimuse eest! Kordan veel, et ma ei ole IT‑spetsialist. Aga nii nagu ma teile enne selgitasin, on võimatu digitaalsele sisule seada geograafilisi piiranguid. Meil on virtuaalne privaatvõrk, VPN, ja VPN‑i abil saab kasutaja [teha] päringu näiliselt teisest riigist, kui on tema tegelik asukoht, ning sel juhul ei ole veebiteenuse pakkuja kohustatud Eesti nõudeid järgima. Need on IT‑valdkonna murekohad, mida ma kahjuks lastekaitsevaldkonna eksperdina lahendada ei oska. 

Kui me räägime digiteenustest, siis on see Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium, kes digiteenuste määrusega tegeleb. Mina saan pöörduda [nende poole] ainult kahes asjas. Kõigepealt [saan pöörduda] palvega Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi poole, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet tõhustaks järelevalvet. Samamoodi saan ma uurida, kas midagi on võimalik tehnoloogiliselt teha, et meie lapsi rohkem kaitsta. Ja lõpuks, mis päriselt on minu valitsemisalas ja mida ma saan juhtida, on see, kas me teeme kampaaniaid laste kaitsmiseks selles valdkonnas või mitte.

Kert Kingo, palun! 

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! No te olete silma jäänud väga südika LGBT-liikumise eest võitlejana. Energiat, jõudu ja aega [teil] selleks jätkub. Aga mul on küsimus, mida teie konkreetselt olete selleks teinud, et kaitsta normaalseid lapsi pornograafia eest. Mis need teie teod on? Te saite juba kevadel selle arupärimise. Teil oli terve see aeg võimalik midagi ette võtta, et seda probleemi lahendada. See, et on kuskil seadustes kirjas mingid tekstid, mis ei tööta ja mida ei rakendata, või et kuskil on mingid võimalused justkui ette nähtud, aga mitte midagi nendest ei kasutata, [ei ole piisav]. Mida te ise konkreetselt olete teinud?

Aitäh täpsustava küsimuse eest! Ma ei saa teiega nõustuda, et eelloetletud seadused absoluutselt ei tööta. Töötavad küll, küsimus on selles, kas nad töötavad piisavalt hästi. Ma tulen uuesti selle juurde, et täpselt nii nagu lastekaitseseaduse tegemise juures juba nimetatud sihtasutuse ja teiste osapoolte palvel lisati eelnõusse eriti jõuliselt lapsevanema roll, siis on ka selles küsimuses väga suur vastutus ja roll lapsevanematel. Ja lapsevanemaid oleme me harinud. Lapsevanemaid me oleme harinud nii perepesadega, mida Eestis järjest juurde tuleb, kui ka vanemaharidusprogrammidega, muu hulgas "Imelised aastad", millele me oleme riigieelarvest järgnevateks aastateks ressurssi juurde saanud. Me ka laiendame [programmi] sihtrühma nii, et kui praegu on kuni 8-aastaste laste vanematele vanemahariduskoolitus Eestis kättesaadav, siis me läheme ka teismeliste laste perede ja vanemate koolitamise juurde, ikka sellepärast, et laste elu turvalisemaks muuta. 

Ja tulen uuesti selle juurde, et kui me räägime pornograafilise sisuga, vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seadusest, siis selle rakendaja on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, keda nõustab vajadusel Kultuuriministeeriumi juures olev ekspertkomisjon. Kui tegemist on karistatava teoga, siis tegeleb sellega vastavalt karistusseadustikule politsei. Lastekaitsetöötajad minu valitsemisalas on need, kes märkavad abivajavat last, informeerivad vajadusel politseid või püüavad pakkuda abi ja tuge lapsevanemale, on see nõustamine, on need vanemluskoolitused. Kui on kahtlused juba suuremad, siis, nagu varem mainitud, pakutakse lastemaja teenust, et hinnata, kas lapsega on kõik korras või on seal ebakohast seksuaalset käitumist, mis võib olla muu hulgas tingitud seksuaalsest väärkohtlemisest, aga võib olla tingitud ebakohase materjali nägemisest.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma tahaksin tulla käesoleva teemaga võib-olla vaid äärt pidi puutuva asja juurde, aga kõik algab ju millestki. Nimelt on minu tähelepanek selline, et Eesti peavoolumeedia on viimaste aastate, võib-olla aastakümne jooksul kaldunud täiesti selgelt hedonismi ja pornograafilise alatooniga sisu esitamisel sinnamaale, kus seda enam ei saa pidada adekvaatseks. Kui te vaatate Delfi või Postimehe portaale, siis täiskasvanutele orienteeritud kaupade-poodide reklaamikampaaniad aeg-ajalt ületavad mitte ainult hea maitse piiri, vaid täiesti selgelt võivad kahjustada alaealisi. Minu küsimus on selline: kas meil on tarvis lisaks …

Aeg, hea kolleeg! 

… alkoholi, tubaka ja muude kahjulike ainete reklaami piiramisele ka täiskasvanutele [mõeldud] kaupade reklaami piiramist meie meedias?

Aitäh küsimuse eest! Need piirangud on olemas. Ja nagu ma varem ütlesin, meil on eraldi ekspertkomisjon, kes hinnangu annab. Kõikidel osapooltel on võimalik täiendavalt selle ekspertkomisjoni poole pöörduda ja paluda hinnata, kas mingi konkreetne reklaam, muu pilt või helisalvestis on ebakohane. See hinnang antakse ja vastavalt sellele tehakse ka ettepanek see kõrvaldada. Kui ei kõrvaldata, siis on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil ka riikliku järelevalve erimeetmed, mida ta siis kasutada saab ja tohib. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Proua minister! Kõigepealt soovitus selles mõttes, et kui te küsimusele vastates ütlete, et teie ei ole IT-spetsialist, siis tuleks ka väiteid esitades lähtuda samast punktist ja mitte esitada väiteid, et miski on võimalik või võimatu. Eks IT-spetsialistid VPN-i abil ja muudegi vahenditega saavad siit ja sealt läbi murtud. Meil on olemas näiteks kasiinole keelu panemise võimalus ja siis piirataksegi teatud lehti. Vene propagandalehed juba olid. Nii et tegelikult, kui tahaks, ju oleks võimalik.  

Teine asi, mis on hea ära markeerida. Te rõhutate lapsevanema rolli olulisust. Ma loodan, et te üle kõikide seadusandlike algatuste hoiate samast mõttest kinni, sest mõnes kohas läänes seda [rolli] kahandatakse. Aga küsimus: kas te olete seda teemat Kultuuriministeeriumi juures asuva ekspertkomisjoniga arutanud? 

Aeg, hea kolleeg! 

Kui olete, siis mis oli tulemus, ja kui ei ole, millal plaanite arutada ja kaasata eksperte?

Aitäh! Ei, ma viimase kuue kuu jooksul Kultuuriministeeriumiga sel teemal rääkinud ei ole. Küll aga, lastekaitseseaduse sätete ja sellega koos ka pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse sätete muutmisega tegelesin siis, kui lastekaitseseadust ette valmistati. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Ilmselt tänast punkti ette valmistades te vaatasite ka, mis on TTJA ja Kultuuriministeeriumi roll. Äkki te käite üle mõne sõnaga selle, milles TTJA järelevalve seisneb ja millised on põhiprobleemid, millega pöördutakse ministeeriumide poole, nii Kultuuriministeeriumi poole kui ka Sotsiaalministeeriumi poole, et me saaksime aru, kuidas on regulatsioon tehtud ja kui palju tegelikult on probleemkohti, millega pöördutakse antud teemal riigi poole?

Suur aitäh küsimuse eest! Kui lõpuni aus olla, siis ma ei mäleta, et Sotsiaalministeeriumi poole oleks pöördutud probleemiga, mis puudutab pornograafilise sisuga teoste või muu materjali kättesaamist alaealiste poolt, kuivõrd see ei ole Sotsiaalministeeriumi pädevuses. Ma ei puutu ka igapäevaselt kokku sellega, mida Kultuuriministeerium teeb ja milliseid pöördumisi saab, ega ka selle informatsiooniga, milliseid pöördumisi saab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi allasutus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Kuivõrd küsimuse esitajad esitasid küsimuse minule, kuigi see [teema] ei ole otseselt minu valitsemisalas, vaid on sellega seotud, siis ma saan vastata detailselt [ainult] sellele osale küsimusest, mis puudutab minu valitsemisala. Nii ma ütlengi, et lastekaitseseaduse sätted; sellega koos ka ühe teise seaduse muutmine; see, mis puudutab vanemaharidust; see, mis puudutab Lastekaitse Liidu koostöö rahastamist rahvusvahelises võrgustikus; ja see, mis puudutab kampaaniate planeerimist – nendega ma saan tegeleda ja tegelen hea meelega.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Lugupeetud minister! Nagu te pealkirjast lugesite, oli arupärimine pornograafilise sisu kättesaadavuse kohta ja selle piiramise kohta alaealistele. Te väitsite, et komisjon on Kultuuriministeeriumi all, interneti kinnipanek on Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi all ja lastekaitse on teie ministeeriumi all. Noh, selge see, et kõike kolme on raske ühendada. Teie vaatate lastekaitse seisukohalt, et seadused on, Euroopa Liit ei luba ning anname kogu vastutuse lapsevanemale ja perekonnale. Ma küsiksin nüüd teie arvamust võib-olla tuleviku vaates. Millal te plaanite need kolm ministeeriumi kokku võtta ja hakata tõeliselt seda piiramist internetilehtedel [arutama]?

Suur aitäh küsimuse eest! Aus vastus on see, et täna mul sellist plaani ei ole. Nagu ma ütlesin, pole minu valitsemisalasse tulnud kaebusi ega küsimusi. Me tegeleme laste kaitsmisega muu hulgas ka pornograafilise sisuga materjali kättesaamise eest, aga teistel viisidel. Kas teema vajab täiendavat analüüsi ja erinevate osapoolte kokkutoomist, kas kättesaadavus on liiga lihtne, see arutelu on mõistlik algatada valitsuse ennetusnõukogus, kuhu kuuluvad kõik eelnimetatud ministrid ja veel terve hulk ministreid. Nii nagu ma viimane kord algatasin ennetusnõukogus laste vaimse tervise teema sügavuti arutelu ning tegevuste ja meetmete ühise kavandamise, saan ma seal ka algatada teema pornograafia ja selle alaealistele kättesaadavuse kohta.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea järgmine juhataja! Hea minister! Küsimus oleks teile [järgmine]. Väga laialivalguv jutt on olnud tegelikult, et justkui on probleeme, probleemiga tuleb tegeleda, ja siis räägite, et oleks vaja analüüsida, kas ikka on probleem kättesaadavusega. Ootaks rohkem konkreetsust. Ütlete ka, et te saate [teema] viia mingisse komisjoni. Kas saaks kuulda konkreetselt, et te näiteks kuu aja jooksul viite [teema] mingisse komisjoni? Mis tähtajad, tegevused? Teil on olnud mitu kuud aega seda arupärimist menetleda, nagu Kert Kingo enne viitas. Tahaks rohkem konkreetsust. Kas te saate ka mingid konkreetsed tegevused [paika panna], lubadused anda praegu parlamendi ees? Mis on järgmised sammud ja mis aja jooksul need toimuvad?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei saa anda vastuseid ja konkreetseid lubadusi, mis puudutavad teisi ministeeriume, nende valitsemisalasid ja ministreid. Ma saan järgmine kord tõstatada ennetusnõukogus selle teema, et uurida, kuidas suhtuvad probleemi ja selle ulatusse nõukogu liikmed, ja teha ühine otsus, kas selle teemaga liikuda ühiselt edasi või mõnele ministrile spetsiifiline ülesanne anda. Mina võtan endale ülesanded, mis minu valitsemisala puudutavad, nii ehk naa. Jätkuvalt tegelen ma vanemaharidusega. Jätkuvalt püüan ma hoida rahastatuna Lastekaitse Liidu tegevuse, mis puudutab Euroopa võrgustikku laste kaitsmisel internetis. Ja nii nagu ettepanek oli, võtan kaalumisele kampaania ellukutsumise.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Tegelikult on see probleem palju ulatuslikum. Ma näen siin, kuidas siirded ulatuvad ka narkootikumide tarbimisse, alkoholi tarbimisse, muusse ebatervesse eluviisi, suitsetamisse, veipimisse. Me näeme ka, et meil on riik üsna jõuetu pedofiilide taltsutamisel. Me näeme, et meil on tekkinud väga sagedased juhtumid – vähemalt ajakirjanduse põhjal võib nii otsustada –, kus õpetajad ja treenerid kuritarvitavad oma alaealisi õpilasi ja treenitavaid. See probleem on väga ulatuslik ja lai ning ma võtaksin selle kokku – see on üleüldine ühiskondlik liberaalne kombelõtvus, mida on aastakümneid liberaalse demokraatia nime all ühiskonda juurutatud. Kuna see on nii laialivalguv [teema], siis kas on (Juhataja helistab kella.) erinevate valdkondade ja ametkondade vahel …

Hea küsija, teie aeg!

… ühine komisjon selle probleemi lahendamiseks?

Palun ministril vastata.

Jah, aitäh! Noorte seas alkoholi tarvitamine ja suitsetamine on viimastel aastatel langustrendis. Küll aga on tõusutrendis noorte seas veipimine, mis on hästi kahetsusväärne, sest jällegi on tegemist reklaamiga. Seda reklaamitakse kui vähem kahjulikku alternatiivi suitsetamisele. Mis puudutab pedofiiliat, siis tõmmata siin paralleele liberaalsusega on absoluutselt lubamatu, sest pedofiilia puhul on tegemist karistusseadustikus karistatava teoga. Pedofiiliakuriteod on hästi varjatud kuriteod ja see, et me oleme neid viimasel ajal suutnud rohkem tuvastada, on tänu sellele, et ühiskond on avatum, ohvrid julgevad rääkida ja meil on lastemaja teenus. [Seal] on võimalik hinnata lastele tehtud kahju ja sealsamas lastemajas võtta juba esimese hindamise käigus lapselt tunnistus, et ei peaks teda korduvalt ohvristama.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Paneb ohkama see, et teie enda erakonnakaaslane rääkis kogu Eesti rahva ees Pealtnägijas, et mitte kunagi mitte mingil juhul ei tohiks selliseid pilte teha, nagu tema tegi. See pani mind mõtlema ja pärast seda mul ei olnudki rohkem küsimusi, kui inimene iseseisvalt asja üles tunnistas, et mitte kunagi mitte mingil juhul ei oleks selliseid pilte tohtinud teha. 

Abipolitseinikuna on mul vahel loengud narkootikumide ja muude ainete kuritarvitamise kohta, aga ka laste üsna masendavatest probleemidest, et mis levib veebis, kuidas levivad igasugused alastipildid, kasvõi need, mille on kogemata noored ise pannud liikvele. See on õudne probleem. Kas te olete politsei ja teistega neid asju eraldi ette võtnud? See, mis levib veebis, on lastekaitse mõttes väga pakiline teema.

Hea küsija, teie aeg!

Jaa, aitäh küsimuse eest! Meil on, nii nagu öeldud, ennetusnõukogu ja seal on mitu ministrit. Need teemad, mida te tõstatate, on seotud haridusvaldkonnaga, Siseministeeriumi valitsemisalaga, prokuratuuriga ja Justiitsministeeriumi valitsemisalaga, kus on peamiselt ka kuriteoennetusega seonduv teemade ring. Loomulikult, me arutame regulaarselt neid asju. Väljaspool ennetusnõukogu ministrite istungeid toimub pidevalt töö ja tegevus. Meil on hulgaliselt erinevaid tegevusi, muu hulgas ka Sotsiaalministeeriumis, mis on enamasti rahastatud kas Euroopa sotsiaalfondide vahenditest või Norra programmidest, erinevaid ennetusi – Kiusamisvaba Kool, Liikuma Kutsuv Kool, VEPA ja nii edasi – ja erinevaid tõenduspõhiseid programme, mida me laste kaitseks rakendame, selleks, et hoida neid eemal mitte ainult internetist, vaid ka tubakast ja alkoholist ning et panna neid tervislikumalt käituma, et nad liiguksid, sööksid tervislikult ja magaksid normaalselt. See on suur ettevõtmine, millel on hästi palju koostööpartnereid. Tervise Arengu Instituut näiteks on see osapool, kes tegeleb kõigega, mis lapse tervist puudutab. Vaimse tervise teemad on omakorda paljuski seotud vaimse tervise osakonnaga, mis hiljuti ministeeriumisse loodi ja mille kaudu me oleme teinud lastele spetsiifilisi internetipõhiseid programme, mille põhjal nad saavad ise ennast aidata, kui neil on vaimse tervise mured. Me pakume vaimse tervise teenuste osutamiseks rahalist tuge kohalikele omavalitsustele. Jah, me tegeleme kogu aeg sellega, et oma lapsi kaitsta.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, minister! Te mitmel korral viitasite, et Euroopa õigus ei lase meil ühte või teist asja teha, ligipääsu piirata ega toimetada. See [aru]pärimine esitati teile mais. 15. veebruaril toetasid Prantsuse Rahvusassamblee rahvasaadikud ettepanekut, mille kohaselt nõutakse sotsiaalmeedia platvormidelt eatuvastussüsteemi sisseseadmist. Uue Prantsuse seaduse kohaselt peaksid sotsiaalmeediaplatvormid, nagu Instagram, TikTok ja Snapchat, blokeerima ligipääsu lastele, kes on nooremad kui 15 aastat, kui neil puudub luba oma vanematelt konto omamiseks. Kas te teate, kuidas Prantsusmaal selle eelnõu seaduseks tegemine läheb ja millised takistused seal on?

Aitäh küsimuse eest! Tegemist on üsna tehnilist loomu asjaga. Kui jutt käib lastekaitsest, siis [ei saa panna] võrdusmärki Sotsiaalministeeriumiga. Sotsiaalministeerium saab olla selles rollis, et ta nügib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumit neid tegevusi tegema ja järgima. Aga ma võin öelda seda, et ka meil Eestis on tegelikult vanusepiirangud riigipiire ületavate platvormide jaoks olemas. Näiteks ei saa lapsed liituda muu hulgas Facebookiga enne, kui nad on teatud ikka jõudnud. Need asjad on olemas, nendega saab edasi minna. Ma arvan, et see on väga hea, et on rahvusvaheline surve, sest kui me räägime ühtpidi Euroopa Liidus sellest, et me ei saa sekkuda digiteenustesse liiga jõuliselt, siis teine pool Euroopa Liidust räägib just nimelt laste õigustest ja laste kaitsmisest. Siin ongi kaks erinevat huvi, mis omavahel konkureerivad.

Rain Epler, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea eesistuja! Ongi küsimus protseduurika kohta. Võib-olla te saate mind kiiresti valgustada. Kas meil on mingi seda tüüpi formaat ministri küsitlemisel, et kui minister ütleb sõnavõtus midagi kindlas kõneviisis – näiteks, et Euroopa õigus ei luba meil üht või teist teha – ja rahvasaadik toob talle näited [selle kohta, et] lubab küll, ning selle peale minister räägib hoopis mingisugusest muust asjast, siis kas me saaks mingi formaadi järgi jätkuküsimuse küsida? Praegune formaat vist ei võimalda seda. Või kuidas see asi on?

Aitäh! Jah, kui rääkida formaadist, siis arupärimistel on tõesti ainult üks küsimus igal Riigikogu liikmel. Mida veel saab teha? Saab alati uue arupärimise teha, saab [esitada] kirjaliku küsimuse, saab lihtsalt küsida infotunnis. Need on need võimalused. Austatud minister, ma tänan teid vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. 

Aitäh! 

Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Varro Vooglaiu. Palun! (Varro Vooglaid palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsuse esindaja! Alustame sellest, mille üle on hea meel teie vastuseid kuulates. Hea meel on selle üle, et te tunnistate täiesti ühemõtteliselt, et tegemist on reaalse ja tõsise probleemiga, mis vajab ka valitsuselt tõsist tähelepanu. Paraku, sellega see osa, mis võimaldab head meelt tunda, teie vastuseid silmas pidades paljuski piirdub. Ma omalt poolt kommenteeriksin mõningaid momente sellest, millel te oma vastuses peatusite, et väljendada oma eriarvamust. 

Esimene ja peamine asi on tegelikult küsimus sellest, kas me päriselt ka pingutame selle nimel, et kaitsta meie lapsi, või me ei pinguta selle nimel. Kas me päriselt oleme valmis lapsi kaitsma selliste asjade eest, mis mõjuvad nende arengule laastavalt, ja uskumatute rõveduste eest, millega puutuvad lapsed kokku – ma vaatasin – Prantsusmaa uuringute kohaselt esimest korda keskmiselt 11-aastaselt? Kujutate te ette, 11-aastaselt? Ja sealt edasi üha tihedamini. No seda ei kannata kirjeldada isegi, milliseid rõvedusi lastele serveeritakse, ka Eesti Vabariigi territooriumil täiesti vabalt kättesaadavalt, olgugi et seadus ütleb, et seda ei tohi teha. 

Siit teine küsimus. Lisaks sellele, kas me oleme päriselt valmis lapsi kaitsma, on järgmine küsimus, kas me oleme üldse riik või me ei ole riik. Vaat, see on üks asi, mis mind hirmsasti ärritab ja närvi ajab, kui hakatakse sellises olukorras rääkima, et me ei saa midagi teha. No kuidas ei saa? Kui me võtame sellise seisukoha, et me ei saa kaitsta oma lapsi asjade eest, mille kohta me ise ütleme, et see on nendele sügavalt kahjulik ja neid kahjustab, siis meil ei ole ju riiki. Kuidas ei saa? Kes ütleb meile, et me ei tohi oma lapsi kaitsta? Kas Euroopa Liit tuleb meile ütlema: "Ei, te ei tohi laste kaitseks meetmeid rakendada!" Kuulge, päris tõsiselt, ma ei ütle seda retoorilise käiguna, siis meil ei ole ju riiki. Siis meil on mingisugune administratiivne struktuur, mingisugune aparaat, mida me jooksutame, et luua mingit illusiooni riigist. Päris tõsiselt, kui me ütleme, et me ei saa kaitsta omaenda lapsi, siis meil ei ole riiki.

Edasi, fakt on see, et Vabariigi Valitsus ei ole positsioonis, kus valida, kas tegeleda Eestis kehtivate seaduste jõustamisega või mitte tegeleda. Vabariigi Valitsusel on seadusest tulenev kohustus seista selle eest, et Eesti Vabariigis kehtivaid seaduseid järgitaks. Ei saa olla niimoodi, et näiteks maanteedel sõidetakse keskmiselt 130–140 kilomeetrit tunnis ja siis Vabariigi Valitsuse esindajad ütlevad: "No mis me teha saame, ega meil jäävad ka käed lühikeseks. Eks me saame natukene võib-olla kampaaniat teha, et inimesed ei kiirustaks nii palju ja nii edasi." Kui jõhkralt rikutakse Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi, siis valitsus peab tegelema sellega, et nii ei saaks asi jätkuda. Paralleel alkoholiga, paralleel tubakaga. Kujutage ette [olukorda], kui ühelt poolt seadus ütleb, et alaealistele ei tohi viina müüa, ei tohi sigarette müüa, ja teiselt poolt massiliselt müüakse, Selveris müüakse, Rimis müüakse, igal pool müüakse, ja siis valitsus vaatab seda pealt ja ütleb: "Kahetsusväärne tõesti, et lastele nüüd nii palju viina müüakse, aga mis me ikka teha saame!" Saame küll! 

Tulles tagasi selle Euroopa Liidu juurde, kui Euroopa Liidu õigus päriselt ka ütleb, et me ei tohi oma laste kaitseks võtta kasutusele elementaarseid meetmeid, siis minu sõbralik soovitus, täiesti tõsiselt, ilma igasuguse suurustamiseta, on lihtsalt julmalt ignoreerida ja öelda, et meil on ükskõik, mida Euroopa Liidu õigus ütleb, meil on kohustus kaitsta oma lapsi ja me võtame kasutusele meetmed, mis on selle eesmärgi saavutamiseks tarvilikud. Kõik. Kui teile ei meeldi see asi, siis me võime rääkida sel teemal, ja kui see ei anna tulemusi, te võite menetleda meid, aga fakt on see, et meie peame käsitlema prioriteedina omaenda laste kaitsmise kohustust. 

Edasi VPN-ist. Tõsi, VPN-i kasutades on võimalik piirangutest mööda minna. Eesti Vabariigi valitsus saaks seista selle eest, et blokeerida ära Eesti territooriumil kõik need lehed, mis ei rakenda reaalset vanusekontrolli. VPN-iga saab sellest mööda, aga samamoodi saab mööda sellest keelust, et lastele ei tohi müüa viina või sigarette. Muidugi, laps võib minna, alaealine, 15-aastane, ja [küsida] mingisuguse – vabandust väljenduse pärast – parmu käest poe juures: "Kas sa tooksid mulle pudeli viina poest? Ma annan sulle selle eest 3 eurot." Toob ära ja saabki kätte. Ütleme nii, et kui mingeid skeeme rakendada, siis on võimalik piirangutest mööda saada. Aga mida saab saavutada blokeerimisega, on see, et juhuslikud kokkupuuted hoitakse ära. See on kõige olulisem, see on kõige olulisem. Kui 9-, 10-, 11-, 12-, 13-aastased poisid surfivad netis, et siis neil ei oleks juhuslikku võimalust sellise lagaga kokku puutuda – seda saab reaalselt ära hoida. 

Lapsevanemate vastutusest. Ütlesite, et ennekõike on see ikkagi lapsevanemate vastutus. Jah, õige. Ongi. Aga see ei tähenda, et valitsus ei peaks oma seadusest tulenevaid kohustusi täitma. Ka see, et lapsed ei jooks viina, on ennekõike lapsevanemate kohustus. Tuleb rääkida lastele ja selgitada, kui kahjulik on alkohol neile kasvueas ja nii edasi. Aga see ju ei tähenda seda, et kui poodides massiliselt näiteks müüdaks lastele viina, siis valitsus ütleb, et vanemate vastutus, tegelege oma lastega. Ei ole niimoodi. Selline käsitluse raamistik on täiesti vale. 

Ja mida ma veel ütleksin, on see, et ultimatiivselt ei ole küsimus ainult lastes, vaid küsimus on ka naiste väärikuses. Teie, lugupeetud minister, olete ju naine, te olete ka ema, nii palju kui ma tean. Vabandust, kui ma eksin, see pole antud juhul muidugi oluline. Me peame seisma selle eest, et meie lapsed ei puutuks kokku selliste materjalidega, mida massiliselt neile serveeritakse ja kus maalitakse naistest täiesti masendavalt alandav pilt. Kogu pornograafia keskne telg seisneb ju selles, et naised on lihtsalt üks objekt, mis on mõeldud meestele oma ihade rahuldamiseks nagu mingisugune asi, mida kasutada. Pornograafilistes materjalides, nii palju kui ma olen lugenud, lokkab massiliselt vägivald, kõikvõimalik alandamine. Väga palju [materjali] on seotud ka inimkaubandusega. See sageli ei baseeru üldse tahtevabadusel, kõik need asjad, mis tehakse. Me ei saa tolereerida sellist olukorda. Ma arvan, et ka teie naisena peaksite nentima seda, et me ei saa tolereerida seda, et selline materjal jätkuvalt on lastele pidevalt kättesaadav. 

Lõpetuseks, ma ütlen seda, et laste kaitsmine peaks olema meie riigi prioriteet number üks, kõik muu on tegelikult sekundaarne. Kui ei ole ressurssi muudeks asjadeks, siis vaatame, kui palju me saame nende asjadega tegeleda, aga laste kaitsmise arvel me ei tohi kokku hoida. Ma siiralt väga loodan, et siin võiks olla punkt, kus me leiame lahendused, millele on koalitsiooni ja opositsiooni piirjooni ületav toetus. Tõesti, tooge meile siia eelnõu, millega näiteks kahekordistataks politsei ressursse, et uurida seksuaalkuritegusid laste vastu. Kõik hääletame poolt. Tooge meile eelnõu, millega blokeerida ära pornograafilised lehed, kui need ei ole vanusekontrollile allutatud. Kõik hääletame poolt. Ma siiralt loodan, et te tegelete selle asjaga. Aitäh!

Aitäh! Kas austatud minister soovib sõna võtta? Ei. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud. 

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, kaheksas [päevakorrapunkt]. See on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Helle-Moonika Helme, Kert Kingo ja Mart Helme 11. mail 2023. aastal esitatud arupärimine sooneutraalsuse kohta, mis kannab numbrit 131. Arupärimisele vastab sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kert Kingo, et arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustada. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Head fraktsioonikaaslased ja üks Isamaa fraktsiooni liige! Eestis reguleerib soolise üleminekuga seotud meditsiiniteenuseid sotsiaalministri 7. mai 1999. aasta määrus nr 32 [pealkirjaga] "Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded". Määruse kohaselt on isiku soolise kuuluvuse otsustamiseks ja soovahetuseks vajalike arstlike toimingute sooritamiseks vajalik sotsiaalministri moodustatud arstliku ekspertiisikomisjoni otsus soovahetuse võimalikkuse kohta. See komisjon tegeleb soolise ebakõlaga ehk transseksualismiga isikute käsitluseks moodustatud arstliku ekspertiisikomisjonina, mille eesmärk on komisjoni poole pöördunud isikute soolise ebakõla esinemise hindamine ja soovahetuse võimalikkuse ning soo muutmise kohta otsuste langetamine. Seaduse järgi on soo kirurgiline muutmine lubatud ühe aasta möödudes tema kohta käskkirja väljaandmisest. Soo kirurgilise muutmise alla liigitub ka naistel rindade eemaldamine ilma meditsiinilise näidustuseta, näiteks rinnavähk. Sotsiaalmeedias on postitanud transsoolised tüdrukud ja noored naised endast pilte, kus nad eksponeerivad enda sandistatud keha ehk paljast ülakeha rindade eemaldamise operatsiooni järgselt. Nende postituste sõnumiks on näidata rindade kirurgilise eemaldamise tulemusi. Postitatud fotodele on lisatud kommentaarid, mille selge eesmärk on propageerida transsoolisust ja teavitada laiemat ringi asutustest, kus on võimalik kirurgilise soomuutmise protseduure teha. Nüüd on tekkinud olukord, kus keskendutakse plastilise kirurgia kliinikutele, ehk siis jääb mulje, et minnakse teisi teid pidi sinna. Sellega seoses sooviksimegi ministrilt saada selgust, kas on seadusega kooskõlas minna ilma komisjoni otsuseta plastilise kirurgia kliinikusse rinnaeemaldusoperatsiooni tegema ja oma keha sandistada. Kas see toimub komisjoni otsuse järgselt ja kuidas need protseduurid üldse käivad? Sellega seoses me esitasime ministrile kokku üheksa küsimust, millele ootame huviga vastuseid. Aitäh!

Ma palun korraks täpsustuseks mikrofon Kert Kingole. Te ütlesite, et te olete esitanud üheksa küsimust. Minu info kohaselt on arupärimises nr 131 kolm küsimust.

Kolm? Mul on siin endal üheksa, mis mina esitasin. Minul on enda originaal, mille ma edastasin, ja siin on üheksa küsimust. Ma saali [versiooni] ei vaadanud. Kuhu need ülejäänud kuus küsimust kadusid siis? Võib-olla see on mingi teine siis.

Ma palun mikrofon Kert Kingole.

Jaa, meil on kaks arupärimist. Ma tõesti siiralt ja naiivselt lootsin, et järg on jõudnud minu arupärimiseni, mis on peaaegu sarnase sisuga. Aga jah, arutame täna siis seda teist arupärimist.

Päevakorras on arupärimine nr 131. Selles arupärimises on minu info kohaselt kolm küsimust. Ma saan aru, et ka teie nõustute sellega, et arupärimises nr 131 on kolm küsimust. Minu info kohaselt on sotsiaalkaitseminister valmistanud ette vastamise arupärimisele, mis kannab numbrit 131. Palun teid nüüd Riigikogu kõnetooli.

Hea istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma püüan mitte omavolitseda ja valmistada ette täpselt need arupärimised, mis on Riigikogu päevakorda pandud. Nüüd ma loen selle ette, et oleks arusaadav. 

Arupärimise on esitanud Rain Epler, Helle-Moonika Helme, Kert Kingo ja Mart Helme. "Praegune valitsus surub läbi abieluvõrdsuse eelnõu. Sellel on väga suured ja kõikehõlmavad tagajärjed kõikidele eluvaldkondadele. Samuti on liberaalide poolt juurutatav sooneutraalsuse põhimõte paljusid arusaamu ning valdkondi muutev, kaasa arvatud ka Teie haldusalas. Sooneutraalsus viitab sellele, et sugude vahelist eristamist tuleks vältida või minimeerida. Selline lähenemine võib tekitada vastuseisu ja probleeme, kuna traditsiooniliselt on sugudevaheline eristamine olnud oluline osa Eesti kultuurilisest ja sotsiaalsest struktuurist. Sooneutraalsus võib kahjustada traditsioonilisi perekonnaväärtusi, kuna sugude eristamine on olnud oluline osa pere ja ühiskonna toimimisest. Sooneutraalsus võib kahjustada riigi toimimist senini harjumuspärasel viisil. Seetõttu sooviksime tuginedes Riigikogu töö- ja kodukorra seaduse paragrahvile 139, soovime Teilt vastuseid järgmistele küsimustele?" Nüüd ma hakkan minema küsimus küsimuse haaval. Ma neid kolme küsimust korraga ette ei loe. 

Esimene küsimus: "Kuidas Te suhtute sooneutraalsuse mõistesse ja sellest tulenevatesse poliitikatesse? Kas sooneutraalsus on meie Põhiseaduse ja senini kehtinud konservatiivsete väärtustega kokkusobiv?" Minu vastus. Poliitika kujundamises lähtutakse soolise võrdõiguslikkuse mõistest, mis on defineeritud soolise võrdõiguslikkuse seaduses. Sooline võrdõiguslikkus on naiste ja meeste võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus tööelus, hariduse omandamisel ning teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel. See tähendab, et soolised erinevused ei tohi viia ebavõrdsuseni naiste ja meeste sotsiaalses positsioonis või kohtlemises. Soolise võrdõiguslikkuse põhimõte on igati kooskõlas põhiseadusega, mis ütleb, et kedagi ei tohi diskrimineerida tema soo tõttu – põhiseaduse § 12. 

Tulles põgusalt tagasi eelkäsitletud küsimuse juurde, siis ma olen härra Vooglaiule väga tänulik just nimelt selle eest, et ta soopõhist alandamist mis tahes olukorras hukka mõistis. See on üks osa ka soolise võrdõiguslikkuse tähendusest. 

Teine küsimus: "Millised on sooneutraalsuse printsiibi rakendamise praktilised võimalikud tagajärjed Teie juhitud ministeeriumis?" Sotsiaalministeerium lähtub oma tegevuses ning soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise edendamisel vastavatest seadustest. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi on kõigil riigi ja kohalike omavalitsusüksuste asutustel kohustus soolist võrdõiguslikkust edendada. Nendest põhimõtetest lähtutakse ka Sotsiaalministeeriumis. Kui me tuleme täna kõige esimesena minu käsitletud arupärimise juurde, siis sai selle puhul ka pikalt selgitatud seda, mismoodi inimeste võrdne kohtlemine, töö ja pereelu ühitamine, ka mitmekesise töökeskkonna loomine aitab kaasa sellele, et sooline palgalõhe oleks väiksem, et naised oleks võrdselt meestega ühiskonnas väärtustatud, olgu see palga või kodus perekondlike kohustuste ehk mitte rahas mõõdetava tööpanuse kaudu. 

Kolmas küsimus: "Kas on tehtud analüüsi, millist mõju saab avaldama sooneutraalsus ja homoabielude seadustamine teie haldusalas?" Perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskirjas punktis 6.1 on abieluvõrdsuse mõju. Vaadates lehekülgi 105–[116], seal on analüüsitud abieluvõrdsuse sotsiaalset, majanduslikku ning riigi ja kohalike omavalitsuste töökorraldust puudutavat mõju. Kitsamalt on Sotsiaalministeeriumi haldusalasse jäävatest küsimustest analüüsitud mõju võrdsetele võimalustele, tervisele, tervishoiu korraldusele, eelkõige vaimsele tervisele, aga ka laste õigustele ja heaolule, ning samast soost partneritega lastega perede sotsiaalsele kaitsele. Sotsiaalministeeriumi haldusalasse jäävate riigiasutustena analüüsiti mõju Sotsiaalkindlustusametile ning Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan kõigepealt teid mõistva suhtumise eest! Ja aitäh, et selle arupärimise ise ette lugesite! Liigume nüüd küsimuste juurde. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea minister! Te üritasite vastustes jätta meile sihukese malbe mulje, nagu sooneutraalsus on midagi sarnast soolise võrdõiguslikkusega. Räägime palgalõhest ja võrdsest ligipääsust arstidele. See on täielik jama ju, see on meile näkku valetamine. Sooneutraalsus on äärmiselt radikaalne, agressiivne ja võigas agenda, mis ründab igasuguseid soorolle ja traditsioone, mis õigustab ja üritab läbi suruda laste pöördumatut füüsilist ja vaimset väärastamist ja mis üritab lapsevanematelt õigusi ära võtta. See on see sooneutraalsuse ideoloogia ja te teate seda väga hästi. Te teate seda väga hästi. Kui te tulete meile siia jätma muljet, et see on mingisuguse palgalõhega võitlemine, siis see on lihtsalt valelik. Palun seda mitte teha.

See küll ei kõlanud väga küsimusena. Kui küsijad soovivad saada informatsiooni soo tunnustamise kohta, siis võib seda kirjalikult nii ka küsida. Kui küsitakse sooneutraalsuse kohta, siis ma räägin seda, mida ma sooneutraalsusest arvan, ja ma ei [oska] arvata, milliseid mõtteid teie mõlgutasite neid sõnu paberile kirjutades.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te jälle viitasite põhiseaduse §-le 12, aga ainult osaliselt. Te rääkisite, et kedagi ei tohi diskrimineerida, ka soo pärast, aga samas jätsite jälle, nagu liberaalsetel erakondadel on juba kombeks saanud, ütlemata selle paragrahvi esimese lause: "Kõik on seaduse ees võrdsed." Miks te moonutate põhiseadust niimoodi? Kas te tõesti tahate – ma saan teie sõnumist niimoodi aru –, et mingi grupp on teistest kuidagi võrdsem? Miks te moonutate niimoodi kogu aeg põhiseaduse mõtet?

Aitäh! Tõepoolest ei lugenud kogu põhiseaduse § 12 ette, vaid tõin välja ainult selle, mis teie poolt esitatud küsimuse puhul oluline oli.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea ettekandja! Jah, ega see ongi valikuline põhiseaduse lugemine. Me näeme siin Riigikogus, kuidas seda teeb juhatus ja [teete] samamoodi teie, tsiteerides osaliselt põhiseadust. Kõik on võrdsed, aga osa on veel võrdsemad. Aga selle sooneutraalsuse puhul te ikkagi ei öelnud, mida siis teie ministeerium püüab teha, et kõik inimesed tunneksid ennast võrdsena ja tavainimesi ei koheldaks sellisena, et nad tunneksid, et neid kasutatakse ära soo erinevuse pärast.

Aitäh küsimuse eest! Meil on soolise võrdõiguslikkuse seadus juba mõnda aega Eestis kehtinud. See räägib suuresti just nimelt põhiseaduse § 12 rakendamisest. Tõepoolest, kõik on seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohi diskrimineerida erinevatel alustel. [Praegu] me räägime soo tõttu diskrimineerimise keelamisest. Ma olen täna päris pikalt erinevatele arupärimistele vastates rääkinud naise positsioonist ühiskonnas, seda hooldaja rollis, lapsevanema rollis, härra Vooglaid tõi sisse ka pornograafias naise keha kasutamise konteksti. See ongi kõik see, millest me räägime, et me ei tohi soo tõttu panna kedagi halvemasse positsiooni. Ei ole sugu see, mille tõttu me peaksime eeldama, et naised teevad kodus rohkem tasuta tööd. Ei ole sugu see, mille tõttu me võime lubada endale ühiskonnas naiste ärakasutamist pornograafia kontekstis. Ei ole sugu see, mille pärast naisele võib maksta sama töö eest vähem palka kui mehele. See ongi sooline võrdõiguslikkus, millest räägib soolise võrdõiguslikkuse seadus ja millega tegelevad eri ministeeriumid, see ei ole ainult ühe ministeeriumi täidetav seadus.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Me ju näeme, kuidas kogu aeg moonutatakse asjade tegelikku sisu. "Ei, meil ei ole kavatsust homode puhul jõuda nende abiellumise õiguseni," valetati meile aastaid. Ja nii edasi. Sooneutraalsuse puhul me näeme ju, mis toimub Inglismaal ja Kanadas, kus inimestelt, vanematelt, kes ütlevad, et nad ei luba oma segadusse aetud puberteedi[ealistel] identiteedikriisides vaevlevatel noortel ennatlikult sugu muuta, võetakse lapsed ära. Vanemad pannakse tihtipeale vangi, kui nad vastu hakkavad. See on ju see, mida te tegelikult selle seaduse ja sooneutraalsuse ühiskonda juurutamisega saavutate. Te tulete meile siia rääkima, et sellega on kõik korras, me võitleme võrdõiguslikkuse eest. Kas te teate, et seal, kus on võrdsus, ei ole vabadust? Ja seda me näeme kogu aeg. 

Hea küsija, teie aeg! Palun ministril vastata. 

Ja seal, kus on vabadus, ei ole võrdsust. Võtke teatavaks.

Ma tänan selle suunava kommentaari eest ja kordan veel üks kord, et kui Riigikogu liikmed soovivad soo tunnustamise, kui soovite, soo vahetamise teemal arupärimist esitada, siis jumala pärast, tehke seda ja ma tulen vastama. Antud juhul on arupärimine esitatud sooneutraalsuse mõiste ja sellest tulenevate poliitikate kohta. Seda ma teile siin ka selgitan. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Loen soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku leheküljelt: "Keemias tähendab neutraalne lahus seda, et see lahus ei torma reageerima, pole teine aluseline ega happeline – näiteks vesi […]. Kokkuvõttes tähendab ka sooneutraalsus seda, et me ei ründa kedagi tema meheks või naiseks olemise pärast." Kas see tähendab, et kui inimene ei defineeri ennast sooneutraalsena, vaid defineerib ennast naise või mehena, siis teie seisukoht on selline, et teda võiks rünnata?

Aitäh! Väga valgustav oli seda lugemist kuulata. Seal oli ju kenasti öeldud, et kedagi ei tohi rünnata, kui ta defineerib ennast mehe või naisena. Selles mõttes peaks kõik selge olema. Sõltumata sellest, mis soost on inimene, ei ole ta rünnatav. Me ei tohi teda diskrimineerida, peame kohtlema [teistega] võrdselt.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma võtaksin kohe sõnasabast kinni. Te ütlesite just praegu midagi sellist, et sõltumata sellest, mis soost keegi on või mis sooidentiteet tal on, teda ei tohi diskrimineerida, vaid tuleb kohelda [teistega] võrdsena. Äkki te selgitaksite meile, kuidas see printsiip päriselt peaks teostuma? Minu jaoks on kogu sooideoloogia üks suur mõistusevastasus ja sellepärast ma loodangi, et äkki te oskate valgustada. Kui keegi, näiteks meesterahvas vahetab juriidiliselt sugu ja hakkab naiseks, riigi silmis on ta ametlikult naine, siis kas teie allajoonitud printsiip, et kedagi ei tohiks diskrimineerida, kõiki peaks kohtlema võrdselt, tähendab seda, et tal peaks olema võrdne ligipääs ujulas naiste riietusruumile ja duširuumile ning tal peaks olema võrdne võimalus osaleda naiste spordivõistlustel: ujumisvõistlustel, jalgrattavõistlustel, jooksuvõistlustel, ma ei tea, poksi‑, või vabavõitluse võistlustel? Kuidas see printsiip selles olukorras peaks teostuma?

Suur aitäh küsimuse eest! Spordi, eriti tippspordi spetsiifikasse pole mul pädevust süüvida. Kui aga inimene on läbinud soo tunnustamise protsessi ehk muutnud oma sugu, siis jah, tõsi, me peaksime teda kohtlema võrdselt teiste tema sookaaslastega ega tegema vahet ja teda erinevalt kohtlema seetõttu, et ta on mees või naine või et ta on sugu vahetanud mees või naine. See on tõsi.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Proua minister! Siin hakkavad terminid juba tõesti segadust tekitama. Aga soo tunnustamine – ma loodan, et ma saan teist õigesti aru – on gender indentity politics ja kõik seda ümbritsev. See marss on ju kiirenevas tempos läinud. Ma ei tea, mida te mõtlete selle soo tunnustamise protsessi all, aga maailmas, mulle tundub, on jõutud sinna, et piisabki enda identifitseerimisest ühe või teise soo esindajana või veel sootuks millegi eksootilisemana. Siis paratamatult jõuab see asi ju ka sooneutraalsuse diskussioonini. Võtame kasvõi palgalõhe küsimuse või näiteks kvoodid, mis paljudes riikides on, ka Eestis on mainitud, ettevõtete juhtorganites. Kui nüüd on mingi meestest koosnev juhtorgan – toon sellise kujuteldava näite – ja kvoodi täitmiseks pooled identifitseerivad ennast naisena, siis kas teie hinnangul probleem seisneb selles, et nad justkui trikitavad seadusega, (Juhataja helistab kella.) või probleem seisneb identifitseerimises endas? 

Aitäh küsimuse eest! See kvoodi näide – ma hästi ei mõista seda, sest kvoote meil ei ole. Ma ei toeta neid. Ja selles mõttes seda vahet teha inimestel selle järgi, mis meile tundub, et oleks õige või õiglane, ei oma tähtsust. Tähtsust omab see, kes inimene on, mees või naine, kellena ta ennast identifitseerib. Kui inimene on soo tunnustamise läbi teinud, siis sellisel juhul tal on olnud selge soov ja tahe muuta oma sugu ja identifitseerida ennast vastavalt mees naisena, naine mehena. Ma ei näe põhjust, miks me peaksime [selle teema juures] kuidagi seda kvooditeemat üldse arutama.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Mul oli hoopis teine küsimus, aga ma pean ütlema, et te ajasite mu ikka täitsa pahaseks praegu. Kuidas te siis näete seda olukorda, kui avalikus kohas ühe meesterahva elukaaslane, naine või pruut läheb tualettruumi ja sinna pärast seda siseneb ilmselgelt mehe tunnustega meesterahvas? Mina ei tea, mina ei ole spetsialist, ja ma arvan, et enamik mehi ei suuda läbi riietuse hinnata, kas seal on teie nimetatud soo muutmine läbi viidud või ei ole. Kuidas need inimesed peaksid käituma? Maailmas on juba erinevaid juhuseid, kus on tekkinud konflikt selle tõttu ja kus kasutatakse seda kurjasti ära. Kas te tõsimeeli arvate, et see on normaalne käitumine? Kas me peame tolereerima seda, kui me näeme, et naiste WC-sse siseneb pärast seda, kui meie tütar või naine või keegi on sinna [läinud], ilmselgelt meesterahvas, aga ta arvab too hetk, et ta on naine?

Mul on väga raske teile vastata, sest mina ei tea, mida teie kujutate ette, kui te neid sõnu ja termineid kasutate. Kui me räägime soo tunnustamisest, siis soo tunnustamine on Eestis võimalik ainult meditsiiniliselt. See tähendab seda, et inimene vahetabki oma sugu, muu hulgas [teeb] läbi ka meditsiinilised protseduurid kuni kirurgilise sekkumiseni välja. Mul on tunne, et te vahepeal mõtlete seda olukorda, kus inimene võib ise anda endale nii-öelda uue sooidentiteedi ilma meditsiinilisi protseduure tegemata. See ei ole Eestis lubatud täna ja see ei ole Eesti olukord täna, siin ja praegu.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Jah, te ütlete, et see pole veel täna Eesti olukord, aga kui vaadata mujal maailmas toimuvat – teie Rene Koka küsimuse vastust lihtsalt kommenteerin –, siis see ilmselgelt liigub sinnapoole. Te ütlesite ka, et te ei taha spordispetsiifikasse minna. Te peaksite ikkagi mõtlema selle peale selle pärast, et Ameerikas on need vead juba ära tehtud. [Seal] on selgelt mehed, endised mehed, paremad naissportlased kui naised ise ja on võtnud järjest erinevatel võistlustel esikohad naiste käest ära. Te peaksite mõtlema ka spordispetsiifika peale. Ta võib ju olla tunnustatud nii-öelda naine, nagu te ütlete, aga tegelikult mees ja läheb, võtab naistevõistlustel kõik esikohad ära. Miks te ei mõtle selle peale? Just väitsite, et te ei taha tegeleda spordispetsiifikaga. See on ka oluline küsimus. See on esimene koht, kus mehed hakkavad võtma tegelikult naistelt neidsamu spordivõistluste esikohti ära, rääkimata sellest, et kogu see loogika üldse, et mees võiks olla naine ja naine võiks olla mees, on haige. Spordispetsiifika on lihtsalt see esimene koht, kus teil reaalne elu vastu hakkab tulema selle asjaga.

Aitäh küsimuse eest! Tänan ka nende hinnangute eest sellele teemavaldkonnale. Ma arvan, et see, mis puudutab spordivaldkonda, on pigem teadlaste, sotsioloogide ja psühholoogide maailm. Mul ei ole pädevust nendele küsimustele siin vastuseid anda. Need on ühiskonnas läbi arutamata teemad. Meil on tõepoolest Eestis võimalik meditsiiniline soovahetus. Meil teistsugust soovahetust või soo tunnustamist Eestis täna ei võimaldata. Ja seni, kuni ei ole need diskussioonid muutunud aktiivseks, et sellega [oleks vaja] paralleelselt lahendada ka kõik muud detailid, olgu see spordiküsimus, olgu see ka tulevikus sanitaarruumide kasutamine või midagi muud … Me ei aruta täna seda avalikult. Teie erakond on see, kes seda [teemat] üles tõstab ja tonti seinale maalib. Nii nagu te teate, ei ole koalitsioonileppes plaani regulatsiooni muutma minna. See plaan, et me abieluvõrdsuse sätestame, oli ja see on ka tehtud.

Siim Pohlak, protseduuriline küsimus, palun!

Lugupeetud juhataja, tahtsin küsida, kas meil on üks või kaks küsimust siin. Ma tahaksin ministrilt küsida ikkagi, öelda talle või rõhutada, et EKRE ei maali tonti, vaid me vaatame seda, mis mujal maailmas toimub. Selge, et need ohtlikud näited on ees. Ameerikas on käinud see asi juba päris äärmuses ära ja nüüd liigub tagasi. Kas mul on võimalik seda küsimust teise küsimusena veel esitada?

Aitäh! Tulenevalt meie kodu‑ ja töökorra seaduse § [140] lõikest 3 on arupärimiste raames üks küsimus. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Mina siin mõistatan, mis minust paari kuu pärast saab, kui teie vaenukõneseadus vastu võetakse. Mina olen näiteks seda meelt, et teie ministeeriumi kantsler Maarja Mändmaa, kes nüüd on Maarjo Mändmaa, läks eneselõikumisega liiale, on selle soovahetusega rappa läinud. Te siin enne mainisite, et kedagi ei tohi solvata. Kas see on põhjus minu tulevikus kinnipanemiseks? Mis teie arvate?

Ma arvan, et see küsimus on selgelt ebakohane, ja ma ei saa sellele vastata sellisel kujul.

Austatud minister, ma tänan teid! Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ma avan läbirääkimised ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Martin Helme. Palun!

Aitäh! Palun igaks juhuks kolm minutit lisaaega.

Palun, kaheksa minutit! 

Jaa, mulle tundub – no mis tundub, see on ju selge –, et minister peab meid lolliks ja lihtsalt tegi halba nalja meie üle, teeseldes, et ta ei saa aru, mida me tahame või millest me räägime või kuidas see üldse mingi probleem on, ja üritades meelega jätta muljet, et me küsisime midagi muud või tema tuli vastama millelegi muule. 

Ma sissejuhatuseks teen ühe väikese huumorivinjeti. Istusime siin mõni aeg tagasi Riigikogu vanematekogus, kus kõik on mehed. Üks meie Riigikogu vasakpoolsemast fraktsioonist ütles: "Vaadake nüüd, milline see Eesti 2023. aastal on. Tuleb kokku suur Riigikogu vanematekogu ja ühtegi naist ei ole laua taga. Kuhu me niimoodi välja jõuame? Ei ole mingit sugude võrdõiguslikkust meil veel Eestis." Selle peale mina ütlesin: "Vabandust väga, aga kust te teate? Mõni inimene siin laua taga [võib-olla] ärkas täna hommikul üles ja identifitseerib ennast naisena. Kust te teate, et siin kõik mehed on? Mis jutt see on? Olete 21. sajandis või ei ole?" See ju tegelikult võtab kogu selle võika ideoloogia kokku. See on tegelikult jabur, aga muidugi ka äärmiselt agressiivne, äärmiselt sallimatu rünnak normaalsuse vastu. 

Kui sugusid ei ole olemas, siis kuidas üldse saab naisi diskrimineerida, lugupeetud minister? Kõik on ühesugused. Ei ole vahet, kes on mees või naine. Inimene ise teab, kumb ta on, kellena ta ennast identifitseerib. Mis meie sinna oma nina topime? Siis ei saa ju kedagi diskrimineerida. Kodus vanasti naised tegid süüa, aga nüüd äkki see naine tunneb, et on hoopis mees, ja teeb süüa edasi. Keda siis diskrimineeritakse? Selle perekonna, ma ei tea, õrnemasoolist meest? See on ju kõik jabur! Me näeme, kuidas maailmas liigutakse selle jaburusega turbokiirusel edasi. 

Minister ütleb, et tähtis on, kes inimene on ja kuidas ta ise ennast identifitseerib. Näeme, näeme! Suured mehemürakad lähevad naiste riietusruumi ja saavad väga vihaseks, kui neile tehakse märkus, et nad on vales ruumis. Lähevad naiste WC-sse ja saavad väga vihaseks, kui neile öeldakse, et siia ei saa tulla praegu. Näeme, kuidas täiskasvanud mehed lähevad väikeste, noorte tüdrukute riietusruumidesse koolis või saunas ning on väga vihased. Aga ei pea olema suured mehemürakad. [Tüdrukute] eakaaslastest poisid lähevad sinna ja leiavad ka, et kui neile öeldakse, et see on vale ruum, siis neid on diskrimineeritud. Sugusid ei ole sellisel moel enam olemas. Me oleme sooneutraalses maailmas. Ei ole vahet, milliste väliste sootunnustega sa sündisid. Oled see, kes sa ise arvad, et sa oled. 

Me näeme Inglismaal, Šotimaal, Iirimaal, Ameerikas, Austraalias, kuidas väliste meessootunnustega kriminaalid, kes on vangi pandud naiste vägistamise eest – aga noh, naisi tegelikult ei ole olemas, sest me ei oska vastata, kes on naine või mis teeb inimesest naise –, aga näe, meesvägistajad ütlevad, et nüüd nad tunnevad ennast naisena ja pangu neid naistevanglasse. Ja pannaksegi naistevanglasse, sest poliitikud on nii veendunud, et kui sa ütled ei-ei-ei, siis see oleks äärmiselt alatu diskrimineerimine, kui me nüüd sooneutraalsust ei austa. Ja pannaksegi naistevanglasse, kus nad jätkavad vägistamist. See maailm eksisteerib, see on päris. Ära naera! See on päris! Loed uudiseid … Sulle teeb nalja? Enamikule inimestele ei tee nalja. See on päris maailm, kus me eksisteerime. Ja Sotsiaalministeeriumi kultuurimarksistid juurutavad seda järk-järgult ka Eestis, teeseldes, et nad ei tee seda, valetades meile näkku, et nad ei tee seda. 

Inimene ei saa Eestis oma sugu vahetada? Inimene ei saa üldse oma sugu vahetada! Polegi võimalik! See, kellena sa sündisid, see oled. Sa võid midagi ära lõigata, lasta juurde opereerida, võid endale igasuguseid rohtusid lasta välja kirjutada, igasuguseid hormoone, ikka oled samast soost, kellena sa sündisid. Inimene ei saagi oma sugu vahetada, see pole võimalik. On võimalik teha kometit, on võimalik ennast vaimselt ja füüsiliselt ära mutileerida. Seda kõike on võimalik teha. On võimalik sundida kõiki ümberringi teesklema, et sa oled midagi muud, kui sa tegelikult oled. Aga päriselt ei saa sugu vahetada.

Kõige lõbusam kogu selle radikaalse agenda juures on see, et teadlaste, sotsioloogide ja arstide asi on otsustada. Meie siin Riigikogus, poliitikud, ei ole selles asjas pädevad. Aga lõppkokkuvõttes meie poliitikutena võtame vastu seaduseid. Ministrid kehtestavad määruseid ja regulatsioone. Muidugi ei ole pädevad. Loodusseaduste tühistamiseks ei ole pädev mitte keegi: ei teadlased, ei arstid, ei poliitikud, ei LGBT transaktivistid. Mitte keegi ei oma seda pädevust, et loodusseaduseid tühistada. Proovida võib, aga see lõppeb alati pisaratega.

Ma küsin, kas minister soovib tulla või ei soovi. Soovite tulla. Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kuna siit puldist räägitakse rahvaga, siis ma palun inimestel mõelda korra selle peale, milline vahe oli küsimustele või arupärimisele vastaja jutu tonaalsusel ja läbirääkija [omal]. Ma ei vihka inimesi, ma aktsepteerin inimesi sellisena, nagu nad on. Ka meie põhiseaduses on kirjas võrdne kohtlemine, mittediskrimineerimine. Mind hästi kurvastab, kui suured loosunglikud laused lendavad. Nad maalivad inimestele silme ette pildi, mis ei ole tõene. Tänane arupärimine oli sooneutraalsuse teemal. Selgitasin, mida tähendab sooline võrdne kohtlemine. Millegipärast on küsijad Riigikogu saalis proovinud küsimuste-vastuste voorus soo tunnustamise teema tuua siia aktiivselt kõrvale, [aga see] ei olnud selle arupärimise sisu. Selline arupärimine, nagu ma aru saan proua Kingo esialgsest ettelugemisest, on tulemas ja sellele ma vastan siis. Aitäh!

Austatud minister, aitäh! Ma tänan kõiki. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Antud arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde, see on päevakorrapunkt number üheksa: Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu ja Martin Helme 11. mail 2023. aastal esitatud arupärimine kohtumenetluste venimise kohta, kannab numbrit 114. Arupärimisele vastab justiitsminister Kalle Laanet. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liige Varro Vooglaid, et antud arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustada. Palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsuse esindaja! Meie arupärimine sai esitatud 10. mail käesoleval aastal ja puudutab, nagu juba osutatud, kohtumenetluse venimist. Põhiseaduse preambula kohaselt on Eesti Vabariik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, ja selleks, et need ideaalid teostuksid, peab eksisteerima tõhusalt toimiv õigussüsteem. Paraku on juba pikemat aega teada probleem, mis seisneb selles, et kohtumenetluste aeg venib ebamõistlikult pikaks. Sageli vältavad menetlused aastaid, ilma lahenduseni jõudmata. Hiljutine väga halb näide on Tallinna Sadama protsess, mis on kestnud rohkem kui seitse aastat. Seejuures jäävad paljud olulised asjad üldse menetlemata. 

Isiklikust kogemusest võin ka muuseas näite tuua. Möödunud aasta juunis esitasin hagi peaminister Kaja Kallase vastu seonduvalt asjaoluga, et ta on mind avalikult laimanud, muu hulgas väidetega, nagu oleks meie, SAPTK-i korraldatud meeleavaldustel politseinikke rünnatud ja nii edasi. Aga ligi pooleteise aasta jooksul ei ole kohtust sisuliselt kippu ega kõppu [tulnud], ei ühtegi istungit, ei ühtegi märki sellest, et esimesest astmest hakkaks mingisugunegi otsus tulema – lihtsalt vaikus. 

Igal juhul selle põhimõttelise probleemiga seonduvalt tõusetub tõsine küsimus kohtumenetluste kestuse ning selle mõju kohta õiguse mõistmisel Eestis. Kohtumenetluse kiirus ja tõhusus on üliolulised, et tagada õiglase ja tõhusa kohtupidamise põhimõtte täitmine ning tagada õigussüsteemi usaldusväärsus ja tõhusus. Sellega seonduvalt esitasimegi härra ministrile kolm küsimust, mida ma ei hakka siin ette lugema. Menetlusökonoomia seisukohast on mõistlikum, kui te teete seda ise. Aitäh teile!

Ma tänan! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli justiitsminister Kalle Laaneti, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 114. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! 

Alustame küsimuste ettelugemisest. Esimene küsimus: "Milliseid meetmeid kavatsete võtta, et vähendada kohtumenetluste kestust Eestis. Kas kaalute ressursside suurendamist kohtutes või muude meetmete rakendamist, et kiirendada menetlusprotsesse?" Teine küsimus: "Palun selgitage, milliseid takistusi või väljakutseid on olemas, mis põhjustavad kohtumenetluste venimist. Kas probleemiks on kohtute ressursside puudus, keeruline kohtumenetlus või muud tegurid?" Ja kolmas küsimus: "Milliseid algatusi kaalute või kavandate, et parandada kohtumenetluste tõhusust ja kiirust. Kas kaalute seadusandlikke muudatusi või kohtute töökorralduse ülevaatamist, et tagada menetluste sujuvus ja kiirus?" Alla on kirjutanud kaks Riigikogu liiget: Varro Vooglaid ja Martin Helme.

Enne kui ma lähen konkreetselt küsimuste juurde, [ütlen, et] arupärijate esitatud küsimused on absoluutselt ääretult olulised. Samas ei ole neis ühelegi konkreetsele kohtumenetlusele keskendutud, kuigi Eestis on viis erinevat kohtumenetluse liiki erineva keskmise menetlusajaga. Tsiviilkohtumenetluses menetletakse esimese astme kohtus kõige enam kohtuasju. Keskmine menetlusaeg on viimasel viiel aastal püsinud 100 päeva ringis. 2022. aastal oli tsiviilasjade keskmine menetlusaeg 102 päeva. Haldusasjade keskmine menetlusaeg esimese astme kohtus oli 2022. aastal 149 päeva. Võrreldes teiste Euroopa kohtusüsteemidega peame oluliseks märkida, et EU Justice Scoreboard 2022 andmetel on meie kohtumenetlusajad tsiviilasjades ja haldusasjades Euroopas Taani järel kõige lühemad.

Nähtavasti huvitab arupärijaid rohkem kriminaalasjade kohtumenetlus, kuna arupärimises on näitena viidatud Tallinna Sadama kriminaalasjale. Tuleb märkida, et ühe mahuka ja keerulise kriminaalasja pinnalt ei saa teha üldistusi kogu kriminaalkohtumenetlusele. Esiteks, mingit konkreetset võrdlusstandardit, mis meile ütleks, kui kaua ühe kriminaalasja menetlemine peaks aega võtma, ei ole. Asjad on erineva mahu ja keerukusega. EU Justice Scoreboard kriminaalasjade menetlusaegu ei võrdle, välja arvatud rahapesu asjad, milles olime kiiruselt 2019. aastal Euroopas teisel kohal. Teiseks, 2022. aastal 91% kriminaalasjadest lahendati lihtmenetluses, kus kriminaalasja keskmine menetlusaeg kohtueelses menetluses oli 165 päeva ja kohtumenetluses 37 päeva. Nendes asjades, kus pooled üksmeelele ei jõua ja tuleb pidada täiemahuline kohtuprotsess, pole viimasel neljal aastal menetlusaeg oluliselt kõikunud ning keskmine menetlusaeg kohtueelses ja kohtumenetluses kokku oli 587 päeva, millest üle poole moodustab kohtueelne menetlus. Näiteks 2022. aastal oli kohtus üldmenetluses arutatud kriminaalasja keskmine kohtumenetlusaeg 245 päeva. 

Kõigist menetlusliikidest moodustab üldmenetlus maksimaalselt 9%. Sellest 10% on esimese astme kohtumenetluses üle ühe aasta, 3,6% rohkem kui kaks aastat. Seega on pikad kriminaalmenetlused pigem erandlikud, kuid tõesti, neid on esinenud laia ühiskondliku kõlapinnaga just mahukates asjades. Samas oleks üksikute anomaalselt mahukate või erinevate asjaolude ebasoodsa kokkusattumise tõttu pikaks ajaks venima jäänud kohtuasjade põhjal põhjapanevate üldiste järelduste tegemine liiga ettevaatamatu.

Aga nüüd konkreetsete küsimuste juurde. Esimese küsimuse vastus on, et selle aasta 1. mail jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mille eesmärk on kriminaalasjade kohtumenetluse kiirendamine. Teiste hulgas võimaldavad muudatused poolte kokkuleppel avaldada kohtueelses menetluses antud tunnistaja ütlusi ilma kõiki tunnistajaid kohtus üle kuulamata. Täiendavalt analüüsib Justiitsministeerium praegu kriminaalmenetluse õiguslikku regulatsiooni. Selleks on kokku kutsutud süüteomenetluse ekspertgrupp, kelle toel on plaanis esimesed vajalikud muudatused eelnõuks vormida 2024. aasta alguses. Seejuures on oluline, et inimeste põhiõigused oleksid jätkuvalt kaitstud ja menetluskorra lihtsustamisega ei tekitata süsteemset ohtu väärlahendite tegemiseks. Mis puudutab kohtute ressursside suurendamist, siis praegune analüüs ei osuta, et meil oleks kriminaalmenetluses probleeme kohtute ressursiga. Pigem on asi selles, et Eestis ei ole piisavalt kriminaalasju ajavaid advokaate.

Teine küsimus, õigemini vastus teisele küsimusele. Justiitsministeeriumi analüüs näitab, et kohtumenetlust pikendavad eelkõige kohtuniku, prokuröri või kaitsja vahetus. Seda esines rohkem kui pooltes üle aasta kohtumenetluses olnud kriminaalasjas. Korraga kohtu all olevate süüdistatavate suurem arv. Suurema süüdistatavate hulga puhul esineb näiteks ka menetlusosaliste haigestumisi rohkem. See teeb keerulisemaks kohtuistungite aja kokkuleppimise. Kohtumenetluses läbiviidavad ekspertiisid. Ekspertiiside läbiviimise ajal on tavaliselt menetlus peatunud, kuna jätkamiseks on tarvis ekspertiisi tulemusi. Ja viimaseks, süüdistatav hoiab kohtumenetlusest kõrvale. 193‑st üle ühe aasta kestnud kohtuasjast juhuvalikuga valitud 15 kohtuasja põhjal saab öelda, et kohtumenetluse ajal kokku lepitud istungitest jäi keskmiselt ära 57% istungitest. Need kas tühistati või lükati istungi algus edasi. Seejuures on iseloomulik, et suuresti kaitsjate, advokaatide ja prokuröride tööga hõivatuse tõttu võib kriminaalasja kohtusse saabumisest esimese sisulise istungini minna märkimisväärne aeg. Üle aasta kestnud kohtumenetluste puhul kulus asja kohtus arutamise alustamiseni keskmiselt 198 päeva.

Ja kolmas ehk viimane küsimus. Juba nimetatud süüteomenetluse ekspertgrupi töö üheks väljundiks ongi just see analüüs, et aru saada, millised probleemid on lahendatavad kehtiva õiguse parema ja efektiivsema rakendamise abil, milliste probleemide puhul on aga vajalikud seadusemuudatused. Kindlasti on võimalusi mõlemas valdkonnas. 

Lõpetuseks tahan öelda seda, et tõesti sellele ekspertgrupile, mis on kokku kutsutud, ma olen andnud väga selge ülesande: vaadata kriminaalmenetluses täiesti uus terviktekst, kuna praegune kriminaalmenetluse seadustik on vastu võetud 2004. aastal, aga kohe-kohe on kätte jõudmas 2024. Vahepeal on selles seadustikus tõesti väiksemaid muudatusi tehtud, aga kõik on vahepeal muutunud, kogu ühiskond on muutunud. Sellest tulenevalt on minu lähteülesanne ka see, et me peame vaatama, kuidas kriminaalmenetlus, alustades algatamisest kuni kohtumenetluse lõpetamiseni välja, oleks lühem, efektiivsem, samas oleksid inimeste põhiõigused ja vabadused kaitstud. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma kasutan võimalust küsida kiiresti kaks küsimust. Esiteks, kas teil on ka mingisugune ajaline perspektiiv, mille raames see plaan kriminaalmenetluse seadustik tõesti süsteemselt üle vaadata, võiks realiseeruda, ja eriti selle üldmenetluse mõttes leida kontseptuaalselt terviklik lahendus, mis võimaldaks neid menetlusi pidada oluliselt-oluliselt kiiremini? Seesama osutus Tallinna Sadama asjale. Seitse aastat on inimesed kohtu all, põhimõtteliselt parimad aastad oma elust kaotanud selle menetluse alla ära. Ja kujutage nüüd ette, kui tuleb õigeksmõistev kohtuotsus. Siis tekib – ja nüüd ma jõuan teise küsimuse juurde – ka täiesti külgnev küsimus reaalsest vastutusest, riigi vastutusest. See seondub muidugi ennekõike prokuratuuriga, mitte niivõrd kohtutega. Aga tänasestki päevast, eks ole, on see kurikuulus näide kohtunik Vavrenjuki asjast, kus lihtsalt käed kukuvad rüpest läbi ja tekib küsimus, kes ja kuidas vastutab, kui nii pikkade menetluste raames jõutakse õigeksmõistva otsuseni.

Aitäh! Tervikteksti kirjutamine on ääretult tõsine töö, eks ju. Mul ei ole ühtegi konkreetset kuupäeva paika pandud, aga ma väga loodan, et aastaga jõutakse vähemalt mingisuguse mustandini, et kuidas me edasi läheme. See aasta oleks see, et kui eelmisel või sellel – jah, ikka sellel – suvel alustasime selle protsessiga, siis järgmisel suvel võiks midagi juba valmis olla. Ja kui me räägime vastutusest, siis ma olen teiega absoluutselt päri, et me kõik kanname vastutust: kas me kanname vastutust poliitikutena oma valijate ees või ametnikud kannavad vastutust ka riigi ees. Eks me jõuame ka nende vastutusteni. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Kohe väga huvitaks, kuidas Taavi Pern vastutab selle 200 000+ kulu tekitamise eest maksumaksjatele. Kuidas ta vastutab nende inimeste eest – palju seal oli? 4–5 inimest või 5–6 inimest –, kes selles Vavrenjuki kohtuasjas olid täiesti pastakast imetud asjaga neli aastat järjest kohtu all? Mul on tunne, et prokuratuur kavatseb sellega veel edasi minna järgmisse astmesse. Milles see vastutus seisneb? Ma ei näe mingit vastutust. Kusjuures Pern on tegelikult mitmes kohtus süüdi jäänud kriminaalõiguse rikkumisega, kaitsealuste õiguste rikkumisega. Mingit vastutust ei ole järgnenud, tuusab kohtus edasi. 

Meil oli hiljuti kohtumine kohtunike esindajatega. Teie vastustest jääb niisugune mulje, et meil enam-vähem kõik on hästi ja sujub, on mõningad üksikud probleemid, millega tegeleme. Tegelikult on kohtutes süsteemseid probleeme väga palju. Ja minu meelest kõige suurem probleem on prokuratuuri suvaõigus. Kalle Grünthali ja Kert Kingo puhul avatakse kriminaalasi nipsti, aga näiteks sellessamas PERH-i loos, kus ravivea tõttu inimene suri, kriminaalasjani ei jõutudki. (Juhataja helistab kella.) Rääkimata teistest märkimisväärsetest poliitilistest isikutest, kelle suhtes kunagi kriminaalasja ei algatata, näiteks Marko Mihkelson.

Hea küsija, teie aeg!

Kuidas seda lahendada?

Ma palun ministril vastata.

See küsimus vist ikka puudutas vastutust, nagu ma aru saan? (Hääl saalist.)

Ei saa nii, austatud Kalle Laanet, et te küsite …

Ei, ma ei küsi. Ma hakkan oma vastusega sellest pihta.

Ma saan aru. Ma saan aru.

Eks me jõuame ühel hetkel selleni, et iga inimene kannab vastutust. Ja ma olen täiesti veendunud, et ka prokuratuuris ja teistes asutustes kannavad inimesed vastutust, aga kõik asjad ei käi päris nii kiirelt. Nagu me teame, ka meie oma ametis ei kanna kohe vastutust, kui me teeme valesid asju, vaid üldjuhul iga nelja aasta tagant kanname vastutust.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! No lähme nüüd siis prokuratuuri nii-öelda saavutusteni. Üheksa aastat – kümnes käimas – on kestnud Kajar Lemberi kokku klopsitud kriminaalmenetlus üheksaeurose juukselõikuse pärast. Riigi raha ehk maksumaksja raha on selleks kulunud juba 1,5 miljonit. Igaüks saab aru, et siin ju sisu ei ole. Üheksaeurone juukselõikus! Kuidas see vastutus hakkab olema? Neid asju on niivõrd palju, mida prokuratuur rikub. Kuidas nad hakkavad vastutama? See ei ole ju argument ja see ei ole põhjendus, et ükskord vastutavad kõik. Need on faktid. See on maksumaksjale tekitatud kahju, riigile tekitatud kahju. 1,5 miljonit ainult ühe kaasusega! Mida te võtate ette selles suhtes?

Vaatame sinna organisatsiooni sügavuti sisse.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma toon väikese paralleeli lähtuvalt venitamistest ja kohtuasjade venimisest. Teadupärast Võšinski doktriini kohaselt – mis oli stalinliku "õigusemõistmise" nurgakivi – on ülestunnistus tõendite kuningas. Täna me näeme Eestis, et kohtupidamise venitamisest on saanud meetod, millega surutakse inimesi oma kaitsest välja ja sunnitakse neid prokuratuuri poolt just venimise hirmus minema oportuniteedile: tunnistama ennast süüdi ning valima mingisugune väiksem karistus. Kas te näete siin probleemi?

Aitäh, hea küsija! Ma olen selles mõttes täiesti nõus, et kriminaalasjades minnakse üldmenetlusse ainult 10% ringis. Muid menetlusi on liiga palju. Kardetakse üldmenetlusi, kus tõesti inimestel on hoopistükkis teised võimalused ja õigused. See on minu arvates liiga väike osa menetlustest.

Anti Poolamets, palun! 

Lugupeetud ettekandja! No kui meil on praegu silmnähtavalt probleem, siis varsti on see palju suurem, ja põhjus on kohtunike vähesuses. Te olete kindlasti kursis, kui suured need probleemid on. Kas või see, et kohtunike konkurssidele tuleb natukene üle ühe koma [midagi] kandidaate, ja leitakse – asi on nii halb –, et kui kandidaat ei ole kõlbulik üks kandidaat kohale süsteemis, mis praegu kipub olema, siis jäetakse koht kas või täitmata. See tähendab, et [menetlused] hakkavad veel venima, kohtunike defitsiit hakkab veel suuremaks kasvama. Mida te plaanite ette võtta selleks, ja väga kiiresti, et seda olukorda parandada?

Aitäh selle küsimuse eest! Me rääkisime siin kriminaalmenetluse ülevaatamisest. Teine kindlasti väga oluline suund on kogu protsessi digitaliseerimine. Kiiremas korras tuleks kasutusele võtta tehisintellekt ja vähendada, ütleme niimoodi, teatud mõttes rumalat inimtööjõudu. Tähendab, [selle töö puhul, mis] on suhteliselt tehniline, eks ju. Kas me tahame või ei taha, aga kõikides eluvaldkondades on puudu inimestest, spetsialistidest: alustades politseinikest ja päästjatest, lõpetades prokuröride ja kohtunikega. Selline see tänane reaalsus kahjuks on, eks ju. Ja siin me peame leidma muid teid ja võimalusi, kuidas me suudaks olla efektiivsed. 

Mart Helme, palun!

Minu esimene pöördumine on lugupeetud juhataja poole. Kuna teie kuulute ka sellesse triumviraati, kes on võtnud endale õiguse kodu- ja töökorda reformida suvaliselt, samuti põhiseadust reformida suvaliselt ja kes kogu aeg räägivad sellest, kuidas Riigikogus on vaja sisulist diskussiooni, siis meie peaksime praegu siin ministriga sisulist diskussiooni, aga teie karjute meile kogu aeg vahele: "Teie aeg!" Äkki pikendate neid aegu, kuna on sisuline debatt? 

Aga ministrile on küsimus järgmine. Millal hakatakse vastutusele võtma neid prokuröre, kelle puhul on tuvastatud, et nad on esitanud võltsitud andmeid, valesüüdistusi ja võltsinud dokumente? Vahur Verte on üks näide meil. Nad on tekitanud sellega, ka protsesside põhjalaskmisel, riigile märkimisväärseid kahjusid. Märkimisväärseid kahjusid! Suuremaid kui Kert Kingo või Kalle Grünthal.

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma eelnevalt vastasin, eks organisatsiooni tuleb … (Hääl saalist.) Ah?

Austatud Riigikogu liige ja minister, no ei ole sellist asja. Küsimus – vastus, küsimus – vastus. Mingit pingpongitamist siin küsimuse ja vastuse ajal ei ole. Ma saan aru, et te tahate, et ma tõlgendaksin meie kodu- ja töökorra seadust nii, nagu ma ise soovin, aga ei, ma ei tõlgenda seda. Härra Mart Helme, ma ütlen, et see minut on reegel, millest ma pean kinni. Ja eelküsija Martin Helme teab sada protsenti ja väga hästi seda, et küsimuseks on aega 60 sekundit, aga mitte 69 sekundit. Nii et see ongi reegel. Aga minister, ma palun teil vastata. (Naerab.)

Aitäh! Ma ei oska tõesti seda kuupäeva ja kuud täpselt öelda, aga ma olen samamoodi mures nagu teiegi. 

Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud aseesimees! Hea minister! Ma jätkan sealt Kert Kingo küsimusest, millele te väga lühidalt vastasite kuidagi sedasi, et vaatate asjale sisse. Tegelikult on ju probleem ikkagi päris suur. See Kajar Lemberi teema, väga pikk menetlemine ja tohutu kulu riigile. Samamoodi see, mis puudutab Tallinna Sadama kaasust. Meil käis siin alles hiljuti Riigikohtu esimees Villu Kõve, kes ka möönis, et tegelikult meil on päris tõsised probleemid nende pikale veninud ja väga tugevalt inimeste õiglustunnet riivavate kohtuprotsessidega. Kas teil on praegu töös midagi, Justiitsministeeriumis mingid plaanid, kuidas vältida või kuidas võtta ette samme, et meil ei oleks selliseid seaduse auke ära kasutavaid kohtuprotsesse, nagu Tallinna Sadama puhul, kus on palju erinevaid taandamisi ja nii edasi ja nii edasi, et me saaksime need asjad menetletud mõistliku aja jooksul ja nii nagu õiglustunne ka ette näeb, et asi mitte ainult ei näiks õige, vaid ka oleks õige?

Aitäh selle küsimuse eest! Esimene kommentaar on see, et täiesti sirgelt käsikäes Riigikohtu esimehega arutleme koos Justiitsministeeriumiga ja loomulikult kohtunikkonnaga, kuidas kõiki neid asju paremini teha. Kuid üks olulisemaid asju, mis on ka laual olnud: kas selline võistlev kohtuprotsess meie õigusruumi on sobilik? Võib-olla peaksime seda hoopistükkis ümber vaatama. Ma julgen panna käe südamele, et see on kindlasti valdkond, kus ma julgen arvata, et olen teatud mõttes kodus ja suudan ka ise kaasa rääkida. Ma ei saa öelda, et ma kõikide justiitsvaldkondade asjades saan [kaasa] rääkida, aga see on kindlasti see valdkond, kus ma tunnen ennast teatud mõttes spetsialistina.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Siit-sealt, kolmandast kohast on ikka kuulda lugusid, et jõuametkonnad ületavad salajase jälitustegevusega oma volituste piire. Kas te plaanite selles osas ka midagi ette võtta, korrale kutsuda? On ka meediast neid lugusid läbi käinud. Kas teie näete ka siin probleemi, millega tuleks tegeleda?

Aitäh selle küsimuse eest! Me peaksime rääkima siis väga konkreetsetest asjadest, aga me räägime praegu väga üldiselt. Aga kohtulik kontroll ju lubade näol, mis annavad jälitustegevuseks loa, toimib, eks ju. Kui on tõesti mingid konkreetsed puudused, siis on meil ju Riigikogus eraldi komisjon, kes saab hiljem kontrollida, kas jälitusload on olnud õiguspärased. Aga kohtulik kontroll on ju kõikide jälituslubade puhul toimiv. Nii et siis me peaksime rääkima võib-olla konkreetsemalt.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te just ütlesite, et kohtunike vähesuse vastu aitab tehisintellekti kasutuselevõtt. Milliseid samme on Justiitsministeerium selles suunas ette võtnud, et kasutusele võtta tehisintellekt?

Aitäh selle küsimuse eest! Täna hommikul sai kantsler ülesande panna kokku töörühm, kes hakkab tegelema tehisintellekti arengute võimalustega kohtusüsteemis. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Te siin paar vastust tagasi käisite välja minu arust päris sellise suure mõtte või potentsiaalselt olulist muutust sisaldava mõtte, et kas see võistlev kohtuprotsess on kõige parem ja võib-olla peaks midagi muud kaaluma. Äkki te avate natuke, mis teie nägemuses see hea alternatiiv võiks olla?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei oska teile praegu öelda, mis alternatiiv võiks olla. Sellepärast ongi meil niinimetatud tuleviku kriminaalmenetluse töörühm, kus on tõesti kõikide justiitsvaldkondade esindajatest liikmeskond, alustades advokaatidest ja lõpetades kohtunikega, rääkimata politseinikest ja prokuröridest. Eks praktikud peaksid tunnetama seda ühiskondlikku ootust kõige paremini ja sealt peaks tulema ettepanekud lauale. Ma ei ole see inimene, kes täna ütleks, mis see üks või teine võiks olla.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Antud arupärimisele on vastatud. 

Liigume järgmise arupärimise juurde – see on päevakorrapunkt nr 10 –, mis on esitatud Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu ja Martin Helme poolt 11. mail 2023. aastal. Esitatud arupärimine on sõnavabaduse tagamise kohta seoses niinimetatud vaenukõne keelu laiendamise kavatsusega ja kannab numbrit 120. Arupärimisele vastab justiitsminister Kalle Laanet. Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Martin Helme, et antud arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustada. Palun!

Aitäh! Arupärimine on tõesti esitatud maikuus, kui oli veel selline õnnelik aeg, kui Riigikokku ei olnud võigas tsensuurieelnõu jõudnud, aga mure oli meil juba olemas. 

Eesti Vabariigi põhiseaduse §‑s 45 on sätestatud sõnavabadus kui üks demokraatliku ühiskonna nurgakividest. Sõnavabadus tagab kodanike võimaluse vabalt väljendada oma mõtteid, ideid, veendumusi ja arvamusi ilma hirmuta tagakiusamise või represseerimise ees. Sõnavabadus võimaldab erinevate vaadete, perspektiivide ja kriitika väljendamist ning soodustab avatud ja mitmekesist arutelu ühiskonnaelu küsimustes. Nüüd on meile valitsus toonud selle nii-öelda vaenukõne seaduse või vaenukõne keelustamise seaduse, mis võtab inimestelt võimaluse vabalt, ilma riiklikke karistusi kartmata oma seisukohti väljendada. Ja sellega kaasnevad meile väga tõsised ohud. 

Esiteks, vaenukõne või vihakõne kriminaliseerimine võib avada tee selgelt sõnavabaduse laiemale piiramisele. Riigivõimu teostajad võivad kasutada vaenukõne keeldu üha laiema ringi seisukohtade, sealhulgas ja eelkõige võimuvastase kriitika mahasurumiseks. Me juba näeme seda riikides, kus taolised seadused on kehtestatud. 

Teiseks, taoline tsensuuriseadus või vaenukõne mõiste on sageli väga subjektiivne. Me oleme seda näinud ka selles eelnõus – täiesti subjektiivne. Mida peetakse vaenukõneks või mida ei peeta, taandub tõlgendaja maailmavaatelisele eelistusele. See tekitab õigusselgusetust ning annab võimudele meelevalla määratleda vastavalt oma suvale, mida pidada vaenukõneks ja mida mitte, mis omakorda viib poliitilise või ideoloogilise tsensuuri tekkeni. 

Ning kolmandaks, kui inimesed kardavad kriminaalsüüdistuse saamist, selle alusel karistada saamist, võib see kaasa tuua – ja tegelikult toobki – enesetsensuuri, avaliku diskussiooni vaigistamise või ulatusliku koomaletõmbumise. Teisisõnu võib see takistada normaalse avatud ühiskondliku arutelu pidamist. Eriti võib see mõjutada negatiivselt teatud vähemuste, näiteks kristlaste arvamusvabadust. Nii on juhtunud mitmetes lääneriikides, kus on kehtestatud tsensuuriseadused. 

Meil on sellega seoses neli küsimust. Kindlasti tuleb ka suulisi küsimusi. Loodame, et saame sisulisi vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli justiitsminister Kalle Laaneti, et antud arupärimisele, mis kannab numbrit 120, vastata. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head arupärijad! Esimene küsimus teie arupärimises: "Kuidas kavatsete nn vaenukõne keelu laiendamisel vältida eelnevalt osutatud ohtude realiseerumist? Milliseid garantiisid ühiskonnale pakute, et need ohud ei realiseeru?" Vastus on järgmine. Justiitsministeeriumi väljatöötatud eelnõus on kuriteokoosseisuga hõlmatud üksnes raskemad vaenu õhutamise vormid. Et tegu oleks karistatav, peavad korraga olema täidetud kõik järgmised kriteeriumid: üleskutse vaenu õhutamiseks tehakse avalikult, see tähendab määratlemata isikute ringile; teiseks, selle sisuks on õhutamine vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele; kolmandaks, üleskutse on suunatud isikute rühma või rühma liikme vastu seaduses loetletud tunnuste alusel; ja neljandaks, üleskutse on tehtud viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist. Need on sedavõrd ranged kriteeriumid, et koosseis hõlmabki üksnes raskemad vaenu õhutamise viisid, mille karistatavust nõuab sõnaselgelt põhiseaduse § 12 lõige 2. Näiteks vaid ebapopulaarse arvamuse avaldamine, solvangud või muu säärane jääb koosseisu rakendusalast välja. Veel ütlen, et tegemist on kuriteokoosseisuga ning lõppastmes on üksnes sõltumatu kohus pädev otsustama, kas isik on kuriteos süüdi või mitte.

Teine küsimus: "Kas Justiitsministeerium on viinud läbi põhjaliku analüüsi, et tuvastada, millised probleemid, eriti seonduvalt sõnavabadusega, on teistes riikides nn vaenukõne keelu laiendamisega kaasnenud ning kuidas neid Eestis vältida? Kui on, siis kuidas on kodanikel võimalik selle analüüsiga tutvuda?" Vastus. Justiitsministeerium on teinud ülevaate vaenukõne karistusõigusliku regulatsiooni küsimusest, kus on muu hulgas toodud välja ka teiste riikide karistusõiguslik regulatsioon. Samuti on Justiitsministeerium viidanud eelnõu seletuskirjas Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohase praktika kokkuvõtetele. Meie kavandatav kuriteokoosseis on oluliselt kitsam teiste riikide kuriteokoosseisudest. Seetõttu saab olla kindel, et meie koosseis ei riiva põhjendamatult väljendusvabadust.

Kolmas küsimus: "Kui palju on Eestis leidnud viimase kümne aasta jooksul aset nö vaenukuritegusid, ehk isiku- või varavastaseid kuritegusid, mis on pandud toime vaenust mõne ühiskonnagrupi vastu? Palun esitage statistika aastate lõikes." Vastus. Justiitsministeerium kogub alates 2016. aastast andmeid vaenumotiiviga kuritegude kohta. Aastatel 2016–2022 on selliseid kuritegusid registreeritud 57 korral. Aastal 2016 oli vaenumotiiviga kuritegusid 15 – registreeritud, ma rõhutan; 2017. aastal oli vaenumotiiviga kuritegusid 4; 2018 – 6; 2019 – 10; 2020 – 3; 2021 – 3; 2022 – 16. Ehk kokku 57. Mitmel aastal on ohvriuuringus ka küsitud vaenukuriteo ohvriks langemise kohta. Nii näiteks langes 2022. aastal ohvriuuringus küsitletutest 1,8% rahvuse, rassi, nahavärvi, religiooni, puude või seksuaalse orientatsiooni tõttu füüsilise ründe ohvriks ning 7,9% suulise või kirjaliku ründe ohvriks.

Neljas küsimus: "Kui Eestis ei ole viimase kümne aasta jooksul esinenud märkimisväärset hulka vaenukuritegusid ning kui puudub ka trend, et selliste kuritegude esinemise sagedus on märkimisväärselt kasvanud, siis millega, peale Euroopa Liidu nõudmise, on üleüldse põhjendatud sõnavabaduse piiride koomale tõmbamine nn vaenukõne keelu laiendamise teel?" Vastus. Eelmisest vastusest nähtub, et kahjuks ei ole meie inimesed jäänud vaenu motiivil toimepandud kuritegudest puutumata. Eesti Vabariigil on kohustus oma inimesi kaitsta. Põhiseaduse § 12 sätestab: "Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel." Karistusõiguslik reaktsioon kõige raskematele vaenuõhutamise vormidele, millel on tegelik potentsiaal tuua kaasa vägivallakuriteod või oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust, peab olema tegelik, mitte näiline. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Kuid esimese küsimuse ma võtan endale. Protseduuriline küsimus, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Mõtlesin küsida teilt kui istungi juhatajalt ja ühtlasi Riigikogu juhatuse liikmelt. Minule on tulnud kiri selle kohta, et alates sellest nädalast või eelmise nädala lõpust Youtube'is meie istungi otseülekande all ei ole inimestel enam võimalik toimuvat kommenteerida. Kas see on juhatuse mingi uus otsus, mille kohaselt piirata inimeste võimalust kaasa rääkida istungi ajal, või on see mingisugune eksitus? Oskate te midagi selle kohta öelda?

Aitäh! Vastus: ma ei oska selle kohta hetkel midagi öelda, aga ma palun, et Riigikogu Kantselei annaks teile selle kohta vastuse. Martin Helme, palun!

Aitäh! No probleem on selles, et meil sõnavabadust ahistatakse massiliselt ilma riigipoolse represseerimisetagi. Mulle täna jälle tuli Facebookis teade, et automaksu kritiseeriv postitus on eemaldatud, sellepärast et see rikub kogukonna reegleid ehk on viha õhutav. Nädal tagasi võeti mul maha mingi teine postitus, mis täpselt samamoodi kritiseeris tänase valitsuse poliitikat. Me võime ju öelda, et see pole valitsuse asi, sotsiaalmeedia ise reguleerib ennast. Aga see ei ole ainus koht. Me näeme ju, kuidas see enesetsensuur meil juba praegu väga laialt levib. Inimesed päriselt ka kardavad, et neid hakatakse arvamuse avaldamise eest erineval viisil taga kiusama ühiskonnas. Ja nüüd te toote meile täiesti ideoloogilise seaduse, mis on mõeldud selleks, et hakata represseerima valitsuse poliitika kritiseerijaid, tembeldades nad vaenu- või vihakõne esitajateks. See ei ole ju Eesti põhiseadusega kooskõlas.

Aitäh selle küsimuse ja kommentaari eest! Minule teadaolevalt ei ole õiguskantsler küll teinud selle kohta ühtegi märkust. Me oleme seda arutanud. Teiseks see: kui te räägite, et valitsus saab ühe hoova juurde, siis kas te tahate öelda seda, et kui näiteks teie oleksite valitsuses, siis hakkaksite seda kasutama ebamõistlikult ja põhiseadusvastaselt? Ma ei usu seda. Minu usk on, et see kaitseb kõiki – mitte [ainult] tänast valitsust, vaid ka tuleviku valitsusi. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Iga seaduse juures ikkagi on ka see, et seda peab vaja olema, praktiline vajadus peaks selle järele olema. Eestis ilmselgelt seda vajadust ei ole ja see on pigem tulevikku vaatav. Kui meil majanduses olukord läheb kehvemaks, inimesed muutuvad rahulolematuks valitsusega, siis võibki kasvõi üleskutse valitsuse vahetuseks tegelikult tembeldada vihakõneks. See võib olla ka mingisugune hüpoteetiline olukord, mis võib realiseeruda – kas seda valitsuse vahetust soovitakse esile kutsuda valimiste kaudu või mingil muul moel. Te saate juba ju algatada selle abil menetluse inimese suhtes, kes niimoodi ütleb. Seda on ka ju põhimõtteliselt võimalik tõlgendada vihakõnena, kui inimene avaldab oma arvamust, et valitsus tuleb välja vahetada. Siit võib lugeda välja igasuguseid ohtusid.

Aitäh! See on poliitiline avaldus ja see kindlasti ei lähe selle alla.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Tulevikku on ju mõnes mõttes raske ennustada, et kuidas see täpselt läheb, aga ma küsin tuues paralleeli. Möödunud nädalal oli arutlusel karistusseadustiku muutmine osas, mis puudutab terrorikuritegusid. Seal muutub kõigest üks sõna. Meie õiguses tahetakse see üleskutse terroriks võtta sealt ära, et kui see on tehtud avalikult, siis minna ka sinna, et kui see on kuidagi nagu privaatsemas vormis. Tänasel vaenukõnel on avalikkus üks olulisi printsiipe, te lugesite need neli ka ette. Ühtpidi ma ju ei vaidle vastu, et kui kuskil mingid tüübid arutavad, et laseks midagi õhku, no seda võiks saada ju ka süüdistuses kasutada, aga teisipidi nagu samm-sammult see konna keetmine käib. Mis see teie hinnang on? Millal me jõuame selle vaenukõne puhul sinnani, et ikkagi saunalaval või tänapäeva moodsal saunalaval – mingis vestlusäpis – inimeste vahel vahetatud sõnumid juba klassifitseeruvad vaenukõnena?

Ma tänan kõigepealt selle küsimuse eest! Kuna ma olen piisavalt kaua elanud, piisavalt kaua näinud ühiskonna muutumisi, siis ma ei julge kindlasti väita, et ma arvan, et seda kunagi ei juhtu. Aga ma väga loodan, et see ei juhtu lähikümnenditel. Selles mõttes jah, vastus võiks olla selline.

Kert Kingo, palun! 

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! See eelnõu on täiesti ebamäärane ja seda te tunnistasite ka komisjonis [eelnõu] tutvustades, et see on abstraktne. Aga tegelikult see sisu on ikkagi sõnavabaduse piiramine, sest on see väljend "mis annab alust karta". Inimene peab teadma, mis hetkest on piir või kus on piir rikkumise ja mitterikkumise vahel. "Annab alust karta" tähendab seda, et peaks justkui nagu psühhiaater hakkama hindama või oletama, kellel kui tugev närvisüsteem on või kui tundlik keegi on. Niimoodi ei saa ühtegi seadust teha. Öelge otse välja, et see on lihtsalt sõnavabaduse piiramise seadus. See ei saa olla mingi muu seadus, sest ei ole ju konkreetset piiri.

Aitäh! See kindlasti ei ole mõeldud sõnavabaduse piiramiseks. Ja teil on alati võimalus teha Riigikogu liikmena ja ka õiguskomisjoni liikmena täpsustavaid muudatusettepanekuid, et see oleks selgem, parem ja eesmärgipärasem.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Nagu te välja tõite, siis alates 2016 peetakse statistikat ja 57 juhtumit on olnud. Kas nad on leidnud ka mingi lahenduse või mitte, [ei tea]. Samas, kui me vaatame ERR-i uudist, siis kohtulingvist ütleb, et tema lauale on kümne aasta jooksul jõudnud ainult üks – kordan, üks – vihakõnega seotud päring. Ja selle sisu puhul ta leidis ka, et ei ole tegemist vihakõnega. Nii et tuginedes ka Kert Kingo ütlusele, et tegemist on ikkagi sõnavabaduse piiramisega, ma küsiksin seda. On neli punkti, mis peavad olema täidetud. Nende nelja punkti sisustamisega hakkab tegelema, ma saan aru, kas politsei, prokuratuur või kohus. Kes nende nelja punkti sisustamisega tegelema hakkab?

Aitäh selle küsimuse eest! Sisustamisega alustavad loomulikult kõigepealt politsei koos prokuratuuriga, kas menetlust alustatakse või mitte, ja lõpliku hinnangu annab kohus.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Ma isiklikult jään muidugi selle juurde, et tegemist on ikkagi meelsuskontrolli seaduseelnõuga. See on väga ohtlik. Kui lugeda neid ajakirjanduse erinevaid viiteid, siis tegelikult on ikkagi probleem, mida see seadus tekitab: ühiskonnas hirmuõhkkonna [loomine], mida võib öelda, mida mitte. Ja nagu me nüüd näeme, siis tegelikult on siin ka välja toodud, et viimase kümne aasta jooksul nagu polegi olnud või on ainult üks päring olnud kohtusüsteemis selle vihakõnega seoses. Mida me siis ikkagi reguleerime? Me teiega üks kord enne arutasime siin ka selle üle, et kas meil on mingeid näiteid. Ja tegelikult tuligi välja, et ega meil ei olegi mingeid näiteid, mida välja tuua. Tunnistage, et tegelikult te lihtsalt peate selle seaduse sellepärast läbi lükkama, et Euroopa Liit seda käsib, ja see oleks ka vastus.

Aitäh selle küsimuse ja kommentaari eest! Vaba maailm, demokraatlik ühiskond – muidugi, kõik arvamused on lubatud, mis ei too neid tagajärgi, mis siin eelnõus võiksid kirjas olla. Aga kindlasti on üks põhjus ka see, et Euroopa Liidus on kokku lepitud selline asi, ja kokkulepetest tuleb minu arvates kinni pidada.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Veel 1988. aastal tegeles Nõukogude võim inimeste allasurumisega. Näiteks 2. veebruaril oli kähmlus miilitsatega Tartu rahu meeleavalduse ajal. Eesti Vabariigi 70. aastapäeva meeleavaldusel oli rüselusi, kus ka mina sain Nõukogude miilitsa ja KGB kätt tunda. Kas teie oma Nõukogude miilitsa praktikas või ka seal Peterburi Siseministeeriumi Akadeemias, kus te jõudsite käia, nägite oma silmaga, kuidas Nõukogude võim endale vaenulikku kõnet maha surus? Kas te ise selles ka osalesite? Ja kas te oskate tuua erinevusi praeguse vihakõneseaduse ja Nõukogude vihakõneseaduste vahel, millega nad ühiskonda kontrollisid?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui ma praegu mõtlen, kuidas võisid olla kvalifitseeritud need teod, mille alusel tollel ajal, nagu te näitena tõite, reageeriti, siis ma arvan, et seal ei olnud kõnega mingit pistmist, vaid siis tõlgendati seda nii – ma arvan, aga ma võin eksida –, et see võis olla avaliku korra rikkumine. Sellest lähtuvalt käituti või anti korraldused niimoodi käituda. Mina ei tea, et ma oleksin osalenud ühelgi avaliku ürituse mahasurumisel ei enne ega pärast Nõukogude võimu, ega ka Nõukogude võimu ajal.

Mart Helme, palun!

Jaa, no teie ei tea, aga mina küll tean, et lääne ühiskondades on juba täiesti tavapärane praktika teisitimõtlemise mahasurumine ja teisitimõtlemise karistamine. Võtame kas või kogu selle koroona epopöa. Meil lasti inimesi lahti sellepärast, et nad oma meelsuses ei olnud nõus täitma valitsuse korraldusi. Mis tagantjärele on selgunud? Et ka kohtud on andnud neile õiguse ja kogu see vaktsineerimise praktika oli sisuliselt inimkatsetus. Me oleme saanud kirja Isikuvabaduse Sihtasutuselt, Paul Keres on sellele alla kirjutanud, ja siin on kolm punkti. Meelevaldsed terminid. Oleme nõus. Eelnõu koosneb meelevaldsetest terminitest. Karistusseadustik praegu on piisav, et vaenu õhutamist taltsutada. Sõnavabadus on tuumväärtus, millel põhinevad kõik meie kodanikuõigused. Mis te nende postulaatide kohta ütlete?

Aitäh! Esiteks, ma tahaksin öelda seda, et nagu te alguses näitena tõite, mis puudutas koroonaaega, siis ju õigusriik toimib. (Saalist räägitakse.) Kuidas ei toimi? Kui mõisteti ebaseaduslikuks, siis toimib, eks ju. Nii. Teiseks on see, et sõnavabadus lõpeb ära seal, kus hakatakse teise inimese vabadusi piirama. Sõnavabadus ei ole ju … (Mart Helme räägib saalist. Juhataja helistab kella.) Kindlasti mitte.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks ma ütlen seda, et ma oleksin lootnud natuke põhjalikumat vastust teisele küsimusele, et kas Justiitsministeerium on viinud läbi põhjaliku analüüsi, et tuvastada, millised probleemid, eriti seonduvalt sõnavabadusega, on teistes riikides niinimetatud vaenukõne keelu laiendamisega kaasnenud ning kuidas neid Eestis vältida. Teie vastus oli väga pealiskaudne. Ma siiani arvan, et teil oleks väga mõistlik tõsiselt süveneda teistes riikides ilmnenud probleemidesse ja päriselt pingutada selle nimel, et mõelda, kuidas vältida selle regulatsiooni kuritarvitamist. Näiteks eelmisel nädalal tuli Šveitsist otsus, et üks selline kirjanik ja polemitsist, kes kutsus Facebookis ühte lesbist ajakirjanikku paksuks lesbiks, mõisteti 60 päevaks vangi, kuna ta kasutas alandavat ja vaenu õhutavat retoorikat. Jama ju!

Aitäh! Kui ma mõtlen selle näite peale, siis mina arvan, et see ei lähe vaenukõne alla, kui me võtame meie regulatsiooni. (Saalist räägitakse.) Kuidas?

Ants Frosch. (Saalist räägitakse.) Head ametikaaslased! Armas Kalle, ära pane mind siin … (Naeravad.) Üks inimene juhatab seda istungit, antud juhul mitte justiitsminister. (Kalle Laanet naerdes: "Ma väga vabandan.") Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! (Saalist räägitakse.)

Ants Frosch, palun, sõna on teil!

Ma siis jätkan. Lugupeetud minister! Kas see liikumine meil siiski ei ole mitte politseiriigi suunas, sest enesetsensuuri ja vaikiva ajastu ettevalmistused on ju tegelikult ette võetud? "Rahvas on haige ja me peame näitama selle sümptome, et seda ravida saaks." Nii ütles Konstantin Päts 1934. aastal. Minu küsimus teile on: kas seda seadust on tõesti vaja? Kas Eesti rahvas on anno Domini 2023 haige?

Aitäh! See on küll hästi keeruline küsimus, aga mina arvan, et Eesti rahvas ei ole haige. Eesti rahvas on Eesti rahvas ja nagu elu on näidanud, siis Eesti ühiskond tänu oma tublile rahvale on arenenud viimastel kümnenditel väga jõuliselt. Mina arvan, et kindlasti ei ole Eesti rahvas haige.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas vihakõne kriminaliseerimisega kaasneb ka ennetustegevus? On teil plaanis sisse viia näiteks mõttepolitsei erirühm?

Vabandust, kas tohiks täpsustada? Ma ei saanud sellest lõpust aru. Mis politsei …?

Palun mikrofon Evelin Poolametsale, et ta saaks täpsustada küsimuse lõppu.

Kas on plaanis koos selle vihakõne kriminaliseerimisega sisse viia ka ennetustegevused, näiteks mõttepolitsei erirühma loomine?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen absoluutselt seda meelt, et kindlasti tuleb selgitada, juhul kui see seadus vastu võetakse – vaenukõne seadus, ma pean silmas –, mis selle sisu on, millised tagajärjed sellel on. Aga ma ei kujuta küll ette, et Siseministeerium hakkaks tegema mõttepolitseid. Seda peaks küsima siseministrilt, aga ma väga kahtlen selles.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Mõni hetk tagasi te kolleeg Varro Vooglaiu küsimusele vastates arvasite, et meil see Šveitsi kaasus ei läheks vihakõne seaduse alla. Varasemalt siin parlamendi menetluses ja aruteludes me oleme rääkinud Soome kaasusest, Päivi Räsänenist, mille puhul te arvate samamoodi, et see ei lähe meie seaduse alla, kuivõrd see on täpsem. Me teie arvates millegipärast oleme paremad seaduseloojad ja -tegijad, kui põhjanaabrid on. 

Aga mul on küsimus. Te ei ole ju kohus, te ei tea ju, kuidas kohus lõpuks otsustama ja arvama hakkab. See on teie arvamus. Millel need arvamused põhinevad, et Eesti kohus ei käsitle seda tulevikus samamoodi nagu Soomes või Šveitsis? Mis need sätted ja arusaamised on, et teil selline veendumus on?

Aitäh selle küsimuse eest! Esiteks on seda vaenukõne seaduse eelnõu Eesti ühiskonnas väga kaua arutatud juba, debatte on olnud väga erinevatel tasanditel, ja järjest kitsamaks on sellega mindud, eks ju. Esimesed eelnõud olid ju tunduvalt laiemad, tõlgendati laiemalt, ja sellepärast ma arvan, et need kaasused, millest siin varasemalt juttu on olnud, ei lähe sinna alla.

Austatud minister, ma tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Martin Helme. (Saalist räägitakse.) Pean ikka lähtuma kodu- ja töökorra seadusest. (Martin Helme palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

On veel helgeid hetki siin majas, kui kodukord kehtib. Ma tulin siia ilma paberita, sest ei olegi vaja mingeid märkmeid minu meelest teha. See on hirmuäratav, millise süüdimatusega valitsus kehtestab sisulist diktatuuri Eestis. Ja loomulikult ei saa ühtegi autokraatset võimu kehtestada, kui sa ei kehtesta meelsuskontrolli ühiskonnas. See, mida meil nimetatakse eufemistlikult – tüüpiline vasakpoolsete uus sõna, uudissõna – vihakõneks või vaenukõneks, ei ole mitte midagi muud, kui meelsuskontrolli kehtestamine eriarvamusega inimeste üle. 

Unustame ära kõik. Mäletame, kust me tulime umbes 30 aastat tagasi, ja mis sellele eelnes. Mis oli Nõukogude Liidu lagunemise, ütleme, üks keskne instrument, selle kurjuse impeeriumi kokkuvarisemisel? See oli glasnost, avalikustamine. See, et asjadest sai rääkida nii, nagu need on, mitte mingisuguste eufemismide ja vaikimise ja anekdootide kaudu. Noh, nüüd ei saa enam anekdootegi rääkida. Ühiskonnakriitika muutus ühel hetkel vabaks, inimesed ei kartnud enam ja ajakirjanikud samuti ei kartnud enam, et neid lahti lastakse või kinni pannakse või tuleks neil mingi kohvijoomine julgeolekus. 

Aga me oleme ringiga tagasi jõudmas sinna, otsapidi juba olemegi seal. Meil on ju praegu juba olemas veebikonstaablid ja inimesed ja suured rahvusvahelised firmad, kes meid tsenseerivad. Meil on olemas Euroopa Liit, kes kohustab Eestit põhiseadusvastaselt hakkama meelsuskontrolli kehtestama. Meil on olemas Euroopa Liit, mis kohustab meid vastu võtma kõikvõimalikke digiregulatsioone, mille alusel saab meie järel nuhkida, [rikkuda] meie sõnumivabadust, mis on ka põhiseaduslik õigus. Muide, sõnumi salajasus on põhiseaduslik õigus. Täiesti tuimalt rikub. 

Kui Euroopa Liit käsib meil niisuguseid asju teha, siis sellega rikutakse meie liitumislepingut. Sellega muide rikutakse ka Eesti rahva referendumil antud mandaati Euroopa Liidus olemiseks. Referendumil antud mandaat ütles väga selge sõnaga, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu tingimusel, et ei riivata meie põhiseaduse alusväärtuseid: sõnavabadust, meelsusvabadust, südametunnistuse vabadust, igaühe õigust levitada ideid, arvamusi kõikvõimalikel viisidel, pildis, sõnas. Need on meie põhiseaduse alusväärtused. Praegu hakatakse meid mingi Euroopa Liidu raamdirektiiviga, mis on rohkem kui 10 aastat vana, mis on siiamaani saanud rahulikult olla, on leitud, et me ei riku seda, aga nüüd järsku avastatakse, nii-öelda liberaalide valitsemise ajal avastatakse, et me ikkagi rikume seda raamdirektiivi, ja hakatakse meile kehtestama meelsuskontrolli. 

See meelsuskontroll on päris asi. Siin minister teeskleb, et ta ei saa aru, või teeskleb, et asi ei ole nii. Aga tegelikult on asi palju hullem kui nii. Pannakse kõikides riikides, kus on sarnane seadus vastu võetud, inimesi reaalselt vangi selle eest, et nad levitavad või avaldavad oma arvamust ja levitavad ideid sõnas, pildis või muul moel. Pannakse Soomes vangi, pannakse Rootsis vangi, pannakse Inglismaal vangi, Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal, Šveitsist viimane näide, täpselt samade paragrahvide alusel, mida meile siin nii-öelda vihakõne nime all tuuakse. 

See, mida liberaalid nimetavad vihakõneks, ei ole loomulikult mitte miski muu kui kriitika nende väärastunud ideoloogiliste alusväidete vastu. Kriitika liberaalse dogma vastu on see, mida teie nimetate vihakõneks. Pole mõtet tulla rääkima, et sõnad, mis on kirjutatud seaduseelnõusse, tegelikult ei tähenda seda, mida nad seal eesti keeles tähendavad. See formuleering, mida minister nimetab kitsaks, on üks maailma laiemaid formuleeringuid, mida õnnestub leida. Mitte mingisugust objektiivset mõõdikut, mis siis on või mis ei ole keelatud või mis on lubatud, sinna juurde ei ole. Ametniku suvaõigus, prokuratuuri suvaõigus, kohtuniku sisemine paremini äranägemine ütleb, mis saab. 

Aga mis kõige tähtsam, mida alati tuleb üle rõhutada – protsess ongi karistus. Protsess ongi karistus, nii nagu me rääkisime ka siin eelmises päevakorrapunktis. Üheksa aastat prokuratuur menetleb inimest mingi üheksaeurose juuksuriarve eest. Neli aastat prokuratuur menetleb kohtunikku, kes ei olnud piisavalt kuulekas kapole. 200 000 eurot kulutatakse nende inimeste raha. Ja lähevad edasi järgmisse kohtuastmesse. Meil ei ole selles kahtlust. Lähevad, lähevad. Marti Kuusiku näidet ikka tuleb meelde tuletada. Kolm aastat inimese elust hävitati ära. Kümneid tuhandeid eurosid pidi ta maksma omaenda süütuse tõestamiseks. Pärast kedagi ei huvita, kust sa selle raha said või mis su närvid tegid või kuidas see mõjus sinu tervisele, pereelule, mainele, tööturu väljavaadetele. Protsess ongi karistus. 

Klaperjaht hakkab toimuma Eestis. Minister arvab siin, et ükski valitsus ei hakka seda kuritarvitama. No nalja teete või? Tänane valitsus juba kuritarvitab justiitsvõimu. Mis see Kalle Grünthali kriminaalasi siis on? Poliitiline tagakiusamine kõige ehedamal kujul. Mis see Kert Kingo kriminaalasi on? Puhas poliitiline tagakiusamine justiitsaparaadi abil. Praegu veel ei ole seda eelnõu meil siin lõpuni menetletud, mis avaks täiesti vabalt kõikide inimeste suhtes võimaluse alustada kriminaalmenetlust, ja menetleda ja menetleda ja menetleda ja võib-olla vangi panna lõpuks. 

Me elame praegu hetkes, kus meie silme all lõpetatakse Eestis põhiseaduslik kord ja kehtestatakse liberaalne diktatuur. Meie silme all! Ja te kõik osalete selles. Tänane valitsus kehtestab meile liberaalset diktatuuri ja siis tullakse ütlema, et lõpetage see obstruktsioon. No ei lõpeta! Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma viin teid kirjanduse radadele. Olete kindlasti lugenud Kitzbergi "Libahunti" – olete, kindlasti, filmigi näinud omal ajal. Millest see meile räägib? See räägib sellest, et ühiskonnas oli võetud seisukoht, et üks inimene, näe, on ohtlik, ta käib libahundiks. Keegi ei olnud näinud, et ta tõesti oleks käinud libahundiks. Keegi ei olnud näinud, et ta tõesti oleks murdnud kedagi. Keegi ei olnud näinud, et ta tõesti oleks kaetanud kedagi. Aga näe, olid mingid vanad mutikesed, kes ütlesid: "Ei no me teame küll, et ta käib. Kes see teine? Ikka Tiina." Meie kõigi sümpaatia oli alati loomulikult Tiina poolel, mitte Mari poolel. Ja Tiina läks metsa ära, sest ta oli vaba hing. Kas ta seal ellu jäi? Ei tea. Aga ta läks ära, sest tema ei andnud alla.

Mis mind kõige rohkem hämmastas siis – ja ma olen poole oma elust, rohkem kui poole oma elust elanud Nõukogude korra "viljastavates" tingimustes – ja seda ma näen ka praegu, on see, et inimesed osutusid kollaborantideks. Nad teenisid okupatsioonivõimu, teenisid okupatsioonivõimu repressiivaparaati, surusid maha südametunnistusega inimesi, vallandasid neid, andsid kohtus tunnistusi nende vastu, et nad saadetaks laagrisse. Mida kurja tegi Mart Niklus? Mida kurja ta tegi? Aga küllalt oli neid kohtunikke, advokaate, prokuröre, tunnistajaid, kes aitasid kaasa sellele, et Mart Niklus ja teised tollased dissidendid läksid külmale maale, sest nad ei olnud nõus sellega, et neile suruti peale suukorvistamist, tsensuuri ning üht ja ainuõiget ideoloogilist mustrit.

Nüüd me näeme, kuidas Eesti Vabariigis, mis kuulub Euroopa Liitu – jällegi, Euroopa Liidu "viljastavates" tingimustes –, me läheme vabatahtlikult ilma okupatsioonivõimuta täpselt sama rada. Täpselt sama rada! Ja need, kes on selles ühiskonnas Tiinad, kes ütlevad, et nad ei ole nõus sellega, et neilt võetakse õigus olla vaba, et neilt võetakse õigus öelda seda, mida nad tahavad, et neilt võetakse õigus öelda, et need vanamutid valetavad libahundiks olemise kohta, on nüüd need põlualused. Need tuleb maha suruda. Neilt tuleb võtta õigus öelda seda, et nad on vabad ja et neil õigus võidelda oma vabaduse eest.

No kuidas on võimalik 21. sajandil Eestis kui nii-öelda õigusriigis, vabas Eestis, niisugust asja teha? Ei ole ju tõsiseltvõetav, lugupeetud minister ei usu ise ka, et seda absoluutselt laialivalguvat eelnõu ja selle mingisuguseid suhteliselt segaseid postulaate ei hakata kuritarvitama. Loomulikult hakatakse. Loomulikult hakatakse! Pealekaebajad ei ole kusagile kadunud siit maailmast. 

On ka häid inimesi. Minu vanemad oleksid ka sinna külmale maale läinud, aga oli julge naabrinaine, kes ütles: "Ei no mis te neid otsite, nad on ammu Rootsi läinud." Aga minu isa ja ema olid kuuris puuriida taga varjul. See julge naine ütles nii.

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit!

Tema riskis sellega, et ta ise saadetakse külmale maale. Sellesama seaduse ja sellesama loogika kohaselt, millel põhineb see seadus, pani ta oma elu ohtu. Ta oli aus ja julge inimene. Ja vaat neid ausaid ja julgeid inimesi ei ole liiga palju. Enamik läheb konformistlikult, küür seljas ja saba jalgade vahel, teist teed. Ja see seaduseelnõu sillutab neile seda teed.

Ma olen sellestsamast puldist koputanud Riigikohtu esimehe südametunnistusele, ma olen koputanud õiguskantsleri südametunnistusele. Ma koputan ka lugupeetud justiitsministri südametunnistusele: ärge tehke. Ärge tehke! Võtke see eelnõu tagasi. Laske sellel eelnõul surra. Ärge tahtke, et te lähete ajalukku niisuguse paksus kirjas kirjutatud mustade tähtedega nimedena, kes aitas Eestis kehtestada vaikivat ajastut, kes aitas Eestis sisse viia tsensuuri. Ma tean küll, et minu sõnad kukuvad kivisele pinnale. Ei ole teil seda mehisust, ei ole teil seda selgroogu. Ei ole teie see mees – ma kahtlustan vähemalt, et ei ole –, kes ütleb, et ma panen ameti maha, aga minu käed jäägu puhtaks sellest kõigest. Aga ma kutsun teid siiski üles: äkki teil on see selgroog, äkki te tahate, et teil ei oleks käes demokraatiat mõrvava libakirurgi kummikindad, ja siis te võtate need kummikindad ära ja ütlete, et aga minu käed on puhtad, vaid et teil on tõesti ilma kummikinnasteta käed puhtad. Ärge tehke! Te teete seda ka endale. Ükski võim ei ole igavene. Ükski võim ei ole igavene! Ei olnud Nõukogude võim, ei olnud Kolmas Reich, ei olnud Napoleoni impeerium, ei olnud Briti impeerium – ükski võim ei ole igavene. Ärge tehke seda, sest kõik, mida te teete, teete ka iseendale. Varem või hiljem saab teie karma teid kätte. Mina ei ähvarda. Ma ajaloolasena lihtsalt juhin tähelepanu sellele, et nii on see käinud läbi ajaloo ikka ja ikka uuesti.

Niisiis, sõbrad, siinpool istuvad Tiinad – sugu meil ju ei ole, kõik on Tiinad, täna on kõik Tiinad – ja sealpool istuvad Marid. Hakake Tiinadeks! Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud justiitsminister! Tõepoolest, Mart Helme lõpetas väga õigete sõnadega: teil on veel võimalus selle ree pealt maha astuda. Ma ei tea, kust see info on minuni jõudnud, aga ma olen kuulnud, et teil on väga ebameeldiv seda rolli täita, mida te praegu täidate, ehk olla ringiga tagasi tsensuuriseaduste kehtestamise juures. Muidugi, partei nõuab oma ja teil on dilemma. Te ei tee seda üksi, muidugi te teete seda koos koalitsiooniga. Aga fakt on see, et teie jääte üheks käilakujuks Nõukogude võimu mõnede äärmiselt halbade omaduste tänapäeva ületoomisel. 

Mis siis juhtuma hakkab? Tsiteerin seda, mis toimub meie ülidemokraatlikus ja kunagi meile eeskujuks olnud naaberriigis. Nii, vaatan kuupäeva, see uudis on 31. augustist 2023, Päivi Räsäse protsessilt teateid. Teatavasti oli ta kristlike demokraatide esinaine, endine siseminister, ja ta on kohtu all juba päris pikalt. Asi on tõsine. Me ei mõtle midagi välja, me loeme ka ajalehti, me teame, mis naaberriigis toimub. Ma käisin Soome saatkonna ees piketil, et toetada Soome endist siseministrit, kui tal käsi väänatakse, kui teda püütakse avalikust elust välja lülitada Piibli tsiteerimise eest. Paistab, et te olete samal teel. Ma ei tea, kas te olete ka kiriku liige, aga igal juhul lood on naaberriigis väga halvad. Kas te olete sõna võtnud Päivi Räsäse kaitseks, samal ajal kui te seda süsteemi ellu viite? Siis ma usuks, et te olete pühkinud Nõukogude miilitsa tolmu oma pintsakult. Aga kui te tulete sellesama asjaga tagasi, siis ma ei usu. Te olete nakatunud Nõukogude miilitsa mentaliteedist. Ma ei usu enne, kui te loobute sellest. Ma ei usu seda. Te toote sama hullumeelse asja meile tagasi, millest me kõigi vahenditega proovisime vabaneda. Te tulete tagasi sellesama asjaga, millega me lõpetasime 1991. aastal. Mida te käisite seal Nõukogude siseministeeriumis 1991. aastani? Simm käis muide ka seal. Mida te tegite seal? Miks te tulete meile sama seadusega, mille eest me põgenesime? Teil on viimane võimalus põgeneda sellelt käteväänajate laevalt, astuda tagasi või panna oma parteile mõistus pähe: ärge tehke seda. Ärge tehke kõige tumedamat plekki oma karjääris. Viimane hetk oma mainet päästa. Võib-olla on siin isegi mõni partei, kes võtaks teid vastu, kui te tahate jääda valguse poolele, mitte tumeduse poolele. 

Mida siis 31. augustil nõuti Päivi Räsäsele pärast mitmeaastast solgutamist, järjekordselt? Süüdistaja nõuab Päivi Räsäsele karistust homoseksuaale puudutavate ütlemiste pärast. Päivi Räsänen ütleb, et karistus viib kristlaste tagakiusamiseni. Tulemus: USA-st, üle maailma tuleb petitsioone Päivi Räsäse kaitseks. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Washington Post kirjutab, kuidas Soome terroriseerib kristlasi, kuidas sõnavabadust ahistatakse. Teil on juba stardivalmis need aktivistid. Nad mulle näitasid, kuidas nad on kurjade inimeste sotsiaalmeediapostitusi kogunud. Nad on kõik stardipakul, et alustada tsensuuri käteväänamisega, ja teie saate olema selle käilakuju. Nad on teid tanki pannud. Ärge laske seda teha!

Päivi Räsänen sai Hollandist 2500 allkirja, kristlastelt toetust üle maailma. Mis ta siis tegi, mis see kuritegu oli? Lugege rahulikult, Päivi Räsäse oikeuskäynti't on pikalt ja põhjalikult Vikipeedias kirjeldatud. Ta oli seal kohtu all koos Soome luteri sihtasutuse sekretäriga. Kaks kurjategijat – üks endine siseminister –, kes tsiteerisid Piiblit. Vangi panna, lahti lasta, eluks ajaks häbimärgistada! Lugesid korintlaste kirja, kujutage ette! Tsiteerisid Piiblit kümme aastat tagasi, see oli ikka internetitolmus alles. Kuidas nad julgevad?! 

Kelle poolel te olete, härra minister? Kelle poolel? Kas Nõukogude võimu poolel või valguse poolel? Raadios rääkisid nad, et homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, ja neil väänatakse siiamaani käsi. Piiblit tsiteerisid! Räsänen ja Pohjala, kaks hirmsat kristlast, keda ka teie abilised hakkavad murdma. Mida ütles riigiprokurör Anu Mantila? Räsäse ütlustega on tahetud mõjutada avalikku arvamust homoseksuaalide kriitiliseks. Kujutage ette, see olevat patt Piibli järgi. 2000 aastat on valesti räägitud. Tegelikult tuleks kõik need põlvkonnad ka kinni panna, kes on midagigi kunagi mõelnud või öelnud [Piibli kohta], ja lugenud Piiblit. Isegi mitte öelnud, vaid lugenud, sest see on ju üks väga ohtlik tekst. Millal te Piibli keelamise juurde asute, lugupeetud minister ja lugupeetud abilised? Soomes on elav näide. Mõelge selle peale, kas te tahate olla sellise sõnavabaduse kaitsel. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun! (Varro Vooglaid palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur tänu! Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Härra minister! Tõtt-öelda tundub natukene mõttetu sisulises plaanis seda kõnet pidada, sellepärast et me kõik teame ette, kuidas need asjad lähevad. Kõik otsused on langetatud. Siin majas ei langetata teatavasti ühtegi olulist otsust, vormistatakse vaid neid otsuseid, mis valitsuskoalitsioonis on kokku lepitud. Nii et mul ei ole illusioone, et minu kõnest või millestki muust siin võiks sõltuda see, kas te selle seaduse läbi surute või mitte. Aga lihtsalt ajaloolise jäädvustamise huvides osutame väga selgetele probleemidele seonduvalt selle eelnõuga, et pärast ei saaks öelda, aga miks siis keegi ei öelnud, miks te ei hoiatanud. Kõik oli ette näha, kõik oli selge. Ja pange tähele, kümne aasta pärast tagasi vaadates võib ka siinset sõnavõttu vaadata ja öelda, et jah, täpselt nii ongi läinud, nagu ennustati.

Ilmselge on see, et selle eelnõuga ei lahendata ühtegi ühiskondlikku probleemi, küll aga luuakse uus ja väga tõsine ühiskondlik probleem, mis seisneb kokkuvõtlikult öeldes selles, et prokuratuurile ja kohtutele antakse ulatuslikud võimalused rakendada kriminaalõiguslikke karistusi ideoloogiliselt ja poliitiliselt motiveeritud põhjustel või viisil. See on selle eelnõu kõige suurem probleem ja väga tõsine probleem. Kes otsustab selle üle, mis kvalifitseerub vaenu õhutamisena, mis mitte? 

Eelnevalt esitatud küsimuses juhtisin ministri tähelepanu sellele, et eelmisel nädalal Šveitsis mõisteti 60 päevaks vangi üks kirjanik, kes ütles Facebookis ühe ajakirjaniku kohta, et too olevat paks lesbi. Seda käsitles prokurör lubamatu vaenu õhutamisena ja see kirjanik on nüüdseks määratud kaheks kuuks Rootsi kardinate taha. Minister vastas selle peale, et tema arvates see ei läheks meie selle regulatsiooni alla. Aga saate aru, härra minister, see, mida teie arvate, ei huvita hiljem enam mitte kedagi. Sellepärast et see, kas mingi sõnavõtt arvatakse vaenu õhutamiseks või mitte, sõltub siis juba täielikult prokuröride suvast. Teie käest ei tule mitte keegi küsima, kas teie arvates üks või teine sõnavõtt peaks olema menetletud või mitte. Siis hakkab lihtsalt nende suva praktiseerimine pihta.

Tähelepanuväärne on üks asi, millele ma kutsun teid korraks mõtlema. 7. märtsil jättis president Karis nii-öelda punamonumentide seaduse välja kuulutamata. Kas te mäletate, mis põhjusel? Mäletab siit saalist keegi peast, mis see põhjus oli? "Vastuvõetud seaduse paragrahv 1 lõige 1 on õigusselgusetu ning seetõttu vastuolus põhiseaduse paragrahv 13 lõige 2." Mida ütleb põhiseaduse § 13 lõige 2? Ütleb seda: "Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest." Ja ma tsiteerin edasi. "Riigikogus vastuvõetud seaduse paragrahv 1 lõige 1 ütleb: "Hoone avalikult nähtav osa, samuti avalikult eksponeeritud monument, skulptuur, mälestusmärk ja muu selline rajatis ei tohi olla vaenu õhutav ega toetada või õigustada okupatsioonirežiimi või agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemist.""

President selgitas, et ehkki seaduse eesmärk eemaldada ühiskonna õiglustunnet riivavad rajatised on legitiimne, on niinimetatud keelatud rajatised määratletud väljendiga, millele pole võimalik anda ühemõttelist sisu. Ja nüüd ma kohe tsiteerin härra presidenti. "Seaduse seletuskirjast nähtub, et keelatud rajatiste all on mõeldud eeskätt neid, mis seonduvad Nõukogude võimu tegevusega. "Keeld ise on aga sõnastatud palju laiemalt. Sellises olukorras peab seaduse rakendaja tegema oletusi selle kohta, mida ebaõnnestunud sõnastusest hoolimata tegelikult silmas peeti."" Kordan: ""Sellises olukorras peab seaduse rakendaja tegema oletusi selle kohta, mida ebaõnnestunud sõnastusest hoolimata tegelikult silmas peeti," märkis Karis."

Ja nüüd kuulake hoolega, tsiteerin uuesti. "Õigusselguse põhimõte aga nõuab, et seadus oleks piisavalt selge ja arusaadav, võimaldamaks igaühel riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt […] "Lisaks kallutab ebaselgelt sõnastatud keeld riski vältimiseks eemaldama rajatisi või hoiduma rajatiste püstitamisest, mille eemaldamine avalikust ruumist pole seadusandja eesmärk," lisas ta."

Kas ma pean selgitama paralleeli? See on minu meelest nii ilmselge. President jättis seaduse välja kuulutamata, tuginedes põhiseadusele, põhiseaduses sätestatule, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest, just nimelt sel põhjusel, et see keeld oli sõnastatud liiga laialivalguvalt, viisil, mille puhul keskmine mõistlik inimene – tema kasutas isegi sõna "igaüks" – ei suuda ette näha, mida on seadusandja tegelikult silmas pidanud. Ja see ongi see probleem! See ongi see probleem, mida me üritame teile selgitada. 

Me oleme õiguskomisjonis seda küsimust arutanud teie osalusel, teie ministeeriumi asekantsleri osalusel, kes on eest vedanud selle eelnõu väljatöötamist. Keegi ei oska vastata ühelegi küsimusele selle kohta, millised sõnavõtud lähevad vanglakaristuse ähvardusel karistamise alla ja millised ei lähe. Markus Kärner, Justiitsministeeriumi asekantsler, ütles ERR‑ile antud intervjuus, et ei oska öelda, aga küll kohtupraktika paneb selle asja paika. Kas te kujutate ette? Kriminaalkaristusega hakatakse keelama ära teatud avalikke seisukoha väljendusi. Ja kui me nüüd küsime seaduse väljatöötajate käest, et milliseid seisukoha väljendusi, siis öeldakse: ei, meie ei tea, aga küll tulevik näitab. Küll tulevik näitab, küll prokurörid hakkavad esitama erinevaid süüdistusi, siis hakatakse inimeste üle kohut pidama ja eks siis kohtus selgub, millised süüdistused peavad vett ja millised mitte. Kuulge, see on ju hullumeelsus, see on õigusriigi paroodia. Paroodia, naeruväärne! 

Näiteid võib tuua mitmelt poolt, näiteks seesama Päivi Räsäneni kaasus. Soome on ka ju tsiviliseeritud riik, peaks justkui olema õigusriik, aga näete, on võimalik niimoodi kuritarvitada seda keeldu ilmselgelt ideoloogiliselt ja poliitiliselt motiveeritud protsessi algatamiseks Soome riigi peaprokuröri isiklikul nõudmisel. Mina ei usu hetkekski, härra Laanet, et teie tegelikult arvate, käsi südamel, et tegemist on hea ja vajaliku eelnõuga, mis tuleks ilmtingimata Eesti Vabariigis vastu võtta, et see aitaks meil liikuda veelgi vabama ja õiglasema ühiskonna ideaali poole. Ma ei usu seda. Isegi kui te tulete siia pulti ja ütlete, et see nii on, ma ei usu seda hetkekski. Mulle tundub, et te olete südames ikka mingitpidi aus inimene. Teie erakond ja koalitsioon on teid lihtsalt tanki pannud ja öelnud, et teie olete justiitsminister, teie peate selle eelnõu siit läbi vedama ja sellises olukorras te olete. Ma arvan, et te ei pooldanud ka seda niinimetatud homoabielu seadustamise eelnõu. Seal te palusite oma kolleegil Signe Riisalol olla Riigikogus selle esitlejaks. Aga antud juhul te olete võtnud selle musta töö tegemise enda peale. Minu sõbralik soovitus on riikliku iseseisvuse ideaalist lähtudes öelda Euroopa Liidule, et kui meie valitsus on varem võtnud Eestile kohustusi, mis on vastuolus meie rahva parimate huvidega, siis me võtame nõusoleku tagasi ja ei hakka seda ellu viima. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Ma lõpetan meie 10. päevakorrapunkti menetlemise. 

Järgnevalt meie tänane 11. päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Alar Lanemani, Rain Epleri ja Helle-Moonika Helme 13. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine maksupaketi terviklike mõjude kohta. Aga vaatan saalis ringi ja saalis ei ole arupärijaid. Ei ole neist mitte ühtegi, nii et selle tõttu on meil tekkinud arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti me ei ava.

Liigume siit 12. päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikme Priit Sibula 11. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine seadusloome läbipaistvuse kohta. Hea meel on paluda Riigikogu kõnetooli Riigikogu liige Priit Sibul. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head valitsuse esindajad, nüüd siis juba valitsuse esindaja! Kas räägime õigusest, õiglusest või õigusetusest? 

Te olite, lugupeetud Signe Riisalo, minister Kaja Kallase valitsuses, kui võeti vastu laste- ja peretoetuste tõus. Pärast valimisi ilma igasuguse loogikata otsustas uus valitsus selle tühistada. Lisaks sellele saavad pered kõiksuguseid maksukohustusi. Loomulikult kaotavad raha täiendava tulumaksuvabastuse kaotamisest nii laste kui ka abikaasa pealt, teadupärast tõuseb käibemaks, tõusnud on euribor, mis olulisel määral mõjutab perede sissetulekuid. Ja tegelikult see meede, mis Euroopas on vastu võetud, et see kuidagi inflatsiooni ohjeldada aitaks, Eestis liiga hästi mõjunud ei ole. 

Poliitiline kultuur – see, kuidas seadusi tehakse või ümber mõeldakse – peegeldab ühiskonda üsna palju, eks. Me täna nägime uudist sellest, et Norra välisminister astus tagasi, sest tema abikaasa oli ostnud aktsiaid terve hulga ja väidetavalt rohkem, kui minister teadis, samal ajal kui Vene-Ukraina sõjast on see ettevõte tohutut kasu lõiganud. Norra välisminister astus tagasi. Meie peaministri abikaasa ajas äri Venemaaga, aga meie peaminister ütleb, et tema ei tea, millega tema abikaasa tegeleb. Loodetavasti teab tema abikaasa, millega peaminister tegeleb. Sellest oleks juba päris palju [kasu]. 

Selle ja valitsuse tegevuse ja seadusloome kontekstis ongi mul mõned küsimused, mille kohta ma maikuus soovisin vastuseid. Näiteks, kuidas me suudaksime etteaimatavamat õigust luua? Ja mida te oma haldusalas selleks teha plaanite? Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Kuivõrd arupärija laiendas teemat, siis ma võtan siinkohal selle nii-öelda visatud kinda vastu ja kommenteerin ka seda laiendust, mis arupärimises endas ei sisaldunud. 

Te viitasite poliitilisele kultuurile ja sellele, et mina olin Kaja Kallase eelmises ja olen ka praeguses valitsuses samal ametikohal ehk sotsiaalkaitseminister – vastab tõele. Poliitiline kultuur, kokkulepete sõlmimine ja meetodid, mida selleks kasutatakse – ma arvan, et me mõlemad oleme sellega ühevõrra kursis, kuigi ei olnud minu meelest kumbki meist läbirääkimiste juures. Igal juhul need kokkulepped olid saavutatud üsna jõuliselt varasemas valitsuses ja ma ei hoidnud ennast tagasi, olles eelmise valitsuse ajal siin puldis, kandes ette seadust, mis tegelikult minu õiglustunnet riivas.

Loomulikult on meie inimestel raske. Täiesti arusaadav. Niigi on raske. Erinevad kriisid on meie inimesi räsinud. Majanduse seis ei ole kõige roosilisem. Kõige enam on seda viimasel ajal mõjutanud elektri- ja energeetikahinnad laiemalt, aga ka Eesti majanduse sõltuvus nendest riikidest, kellega meil on kõige aktiivsemad majandussuhted. Ja seda on hästi näha erinevate majandussektorite pealt: kui peamisel partnerriigil läheb hästi, siis läheb ka meie vastaval sektoril hästi, kui kehvasti, siis ka meil läheb kehvasti.

Te olete küsinud kaks küsimust. "Milliseid samme kavatsete enda juhitavas ministeeriumis astuda, et garanteerida seadusloomeprotsessi piisav läbipaistvus?" Kõigepealt ma tuletan meelde, et õigusloome reeglistik, selle loomise reeglistik, on kontrollitud ja ette kirjutatud eeskätt Justiitsministeeriumi poolt. Ühelgi ministeeriumil ei ole iseseisvat õigust seda protsessi kujundada. Milline on meie vabadus ja õigus, on just nimelt läbipaistvus, eeskätt kaasamise kaudu. Kahtlemata peab demokraatlikus õigusriigis olema õigusloomeprotsess avatud ja läbipaistev. Keegi ei vaidlusta seda. Sotsiaalministeerium on pidanud väga oluliseks sihtrühmade võimalikult varast kaasamist ja võimalikult hästi ka mõjude hindamist, eriti kiirete poliitiliste eelnõude puhul, mida viimasel ajal on olnud väga palju. 

Ma hea meelega märgin siin ka ära, et 2022. aasta õigusloome kohta on Justiitsministeerium toonud oma järelevalves esile Sotsiaalministeeriumi õigusloomealast tegevust kui hea mõjude hindamise eeskuju, kus ei esinenud ühtegi juhust, kus kaasamist poleks üldse toimunud, ja seda ka keerulisematel juhtudel, kus ajaraamistik oli tõepoolest väga ahtake. Muudel juhtudel on Sotsiaalministeerium pidanud läbirääkimisi erinevate sihtrühmadega. Meie üheks väga suureks partneriks on omavalitsuste liit, sest hoolekande valdkond ja sektor on väga kohaliku omavalitsuse keskne.

Mööname siiski, et kiireloomulised poliitilised tellimused ja kaasamise lühike aeg võivad vähendada arvamuste andmise kvaliteeti ja selles osas on piisav aeg kvaliteetse arvamuse andmiseks vajalik. Kuna kaasamine on Sotsiaalministeeriumi jaoks oluline, siis parasjagu oleme muutmas oma sisemist protsessi selliselt, et seaduseelnõud saab majasisesele kooskõlastusele panna vaid juhul, kui eelnevalt on need meie enda dokumendihaldussüsteemis märgitud ja seal on välja toodud, kas ja keda on majavälistest partneritest kaasatud ja kas üleval on veel põhimõttelisi probleeme, ehk et majavälistest partneritest osapooled on toonud välja kitsaskohti, mille parandamine või muutmine ei võimalda selle eelnõuga edasi liikumist. Selliselt ei jää kaasamise vajadus tähelepanuta ja ka seaduseelnõu kooskõlastajad saavad kindluse, et olulised eelnõuga puutumuses sihtgrupid on olnud kaasatud ja probleeme ei esine.

Teine küsimus: "Kas teie isiklikul hinnangul on võimalik läbipaistvust suurendada seaduste rohkemate menetlusprotsesside avalikuks muutmisega?" Ma isiklikult arvan, et alati on võimalik veel läbipaistvamalt käituda, kuid ma möönan ka seda, et see tempo, mis on ekspertidel, analüütikutel, finantsistidel, õigusloome inimestel ja meie seaduste puhul kahtlemata ka IT-spetsialistidel, on selline, et kaasamise läbipaistvamaks tegemine üsna keerukate protsesside puhul ongi keeruline. Rohkemate, muu hulgas ka sisearutelude avalikkus enne seaduseelnõu valmimist võib tegelikult läbipaistvust ka pärssida. Olles olnud väga pikka aega Sotsiaalministeeriumis ametnik, tean ma täpselt, et tooreid mõtteid ja ideid ei ole tark sihtrühmadele presenteerida. Sellest sagedasti tehakse järeldus, et arutelu all olev hüve on juba neil käes. Sama julgen ma öelda ka meedia kohta. Informatsiooniga saab välja minna siis, kui on kindlus, et seda on ka päriselt võimalik ära teha, mis tähendab seda, et on ajaraam, milles on võimalik eelnõu välja töötada ja ära menetleda. Need mõlemad osapooled või tegevused on sealjuures olulised: et on olemas finantsilised vahendid selle tegemiseks ja et on ka infotehnoloogilised muudatused võimalikud. Samamoodi julgust arvamust üldse avaldada pruugib pärssida ka see, kui me oma sihtrühmadega suheldes üsna varakult ja väga küpseid ideid neile esitleme.

Tuleb arvestada, et eelnõu, sealhulgas kiire eelnõu valmimine on protsess, mis enamasti toimub piiratud ajas, ja seesama pooliku info ja teadmise raamistik on nii ekspertidele kui ka partneritele keeruline, sest seda kõike raamistab ka poliitiline võimalikkus. Ka eriarvamus võib eelnõu väljatöötamise raames muutuda pooldavaks arvamuseks, kui juurde tekib lisateadmist ja täiendavaid argumente. Nii näiteks on praegu Riigikogu menetlusse antud automaksu eelnõu puhul seletuskirjas märge, kus öeldakse, et lisaks sõiduvahenditele, mis on abivahendid, ja spetsiaalselt puudega inimeste transpordiks kohandatud sõidukitele, millele ei laiendata automaksu, töötab sotsiaalkaitseminister välja 1. jaanuaril 2025. aastal jõustuva meetmete paketi. 

Mina siin täna ei taha – ega ka eelmisel nädalal sotsiaalkomisjonis ei tahtnud – välja öelda neid ideid, mis on alles kaalumisel ja läbirääkimistel. Küll aga lähen ma neid läbi rääkima kõigepealt puuetega inimeste koja juhatusega, sest eeskätt puudutavad need muudatused ja abimeetmed puudega inimesi, ja oluline on, et nemad oleksid sellesse protsessi kaasatud. Aitäh!

Aitäh, proua minister! Arupärijal on teile ka küsimus. Priit Sibul, palun!

Aitäh! Ma tahtsin küsida. Te viitasite nii analüüside kui ka mõjude hindamise kohta teie valdkonnas, selles sotsiaalkaitse valdkonnas. Mul ongi küsimus sellesama laste- ja peretoetuste eelnõu kohta, toetuste vähendamise kohta, mis oli üsna pretsedenditu selles kontekstis, et oli kirjas, eks, et neid mõjusid planeeritakse hinnata pärast seda, kui seadus on vastu võetud. Kas see on ainumas selline arusaam? Järelanalüüse ikka tehakse, kuidas seadus on rakendunud ja nii edasi. Aga selles osas, kuidas see mõjutab või kuidas teised maksutõusud perekondasid mõjutavad, oli selle eelnõu juures kuidagi, et hakatakse neid mõjusid hindama alles pärast seaduse rakendumist.

Suur aitäh küsimuse eest! Te andsite hinnangu, et muudatus, mis käesoleva aasta suve hakul vastu võeti ja puudutas lasterikaste perede toetusi, oli pretsedenditu, ja eeskätt seetõttu, et seal ei olnud mõjuanalüüse. Täpselt sama pretsedenditu ja ilma mõjuanalüüsideta oli ka see muudatus, mis tehti eelmise Kaja Kallase juhitud valitsuse ajal, kui tõsteti lasterikaste perede toetusi. Mõeldi välja lauge väljumine ja indekseerimine. 

Mis puudutab 2025. aasta kevadesse planeeritud mõjuhinnangut, siis täna siin saalis ma olen selle juba välja öelnud ja Vabariigi Valitsuse tegevusplaan on ka sellekohaselt muudetud. See analüüs valmib 2024. aasta sügisel ehk oluliselt varem. 

Ja kui me räägime mõju hindamisest, siis mõju ongi võimalik hinnata tagantjärele. Me saame hinnata ühe või teise seadusemuudatuse mõju, kui see on mingisuguse aja kehtinud ja jõudnud mõju avaldada inimeste käitumisele. Sellisel juhul me saame käitumise muutust hinnata ja teha korrektuure, kui need peaksid vajalikud olema.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Ma lõpetan selle arupärimise käsitlemise. 

Liigume tänase 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Tõnis Lukase 11. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine valeliku poliitika kohta. Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ministrid! Head kolleegid! Ja väga austatud stenogramm! Arupärimise esitasin juba maikuus ja selle tõttu võib see kellelegi tunduda mulluse lumena, sellepärast et seadus, millest selles arupärimises räägin, perehüvitiste seadus, on juba ära muudetud. Siis oli lootus selle muutmist takistada, ära hoida, panna mõtlema. Nendest aspektidest me jõuame nüüd siin arupärimise käigus, vastamise-küsimise käigus, võib-olla ka hilisema läbirääkimise käigus kõnelda.

Aga tõepoolest oli niisugune olukord, kus eelmine koalitsioon sulnis üksmeeles otsustas lastetoetuste tõusu ja ka perehüvitiste tõusu läbi viia. Siin oli mitu hääletust, kus seda üksmeelt kinnitati, kaks konkreetset lõpphääletust. Ja miski ei öelnud valijatele ette, et pärast valimisi pööratakse see perehüvitiste märkimisväärne tõus ümber, ja ei öelnud keegi ette ka nendele lasterikastele peredele, keda see perehüvitiste tõus oli puudutanud, kes olid oma majanduslikud arvestused selle järgi juba ära teinud. Nüüd saavad nad vaadata kõike läbi usalduse prisma – kas usaldada oma riiki, selle järjepidevust või mitte. 

Üks niisugune aspekt, millest ma siin arupärimises ka kõnelen, on koalitsioonileppe lubadus viia läbi peretoetuste ja vanemahüvitiste tervikanalüüs. Tõepoolest tundub see olevat silmakirjalik, kui arvestada, et juba valitsuse esimesel päeval, uue valitsuse esimesel päeval otsustati just nimelt perehüvitiste seadus tagasi pöörata ilma mingi analüüsita. On täielik nonsenss eelkõnelenud ministri Signe Riisalo öeldu, et selle tervikanalüüsi all nähti ette mõjuanalüüsi ja mõjuanalüüsi saabki teha tagantjärele. Sõbrad, meil on seadusandluses kirjutatud: mõjuanalüüsid, näiteks keskkonna mõjuanalüüsid tuleb teha enne tuulikute püstitamist ja nii edasi. Ei ole mõtet tegeleda selliste, ütleme, argumentidega. Kui ministrid selliseid kasutavad, siis on näha, et nad tegelikult ei võta Riigikogu liikmeid absoluutselt mõistusega partneritena. Analüüs oli tegemata, aga otsus tehti ära. 

Minul on niisugused küsimused. Miks ei täida koalitsioon enda koalitsioonilepet, mis lubab peretoetuste ja vanemahüvitiste tervikanalüüsi? Kus see siis praegu on, tagantjärele peale otsuseid? Justiitsminister saab meile rääkida. Kas tegu ongi uue poliitilise kultuuriga, et seaduse mõju hakatakse analüüsima alles pärast selle vastuvõtmist? Sama terviku üks aspekt. Siia juurde, kuna on kuid läinud arupärimise esitamisest, küsin ma, kui palju on tulnud kaebusi erinevatele institutsioonidele riigis selle kohta, et rikuti osa perede õigustatud ootust, mis oli juba kujunenud, sest hakati suurenenud toetusi või perehüvitisi välja maksma, aga lühikese aja pealt otsustati väljamaksmine katkestada ja õiguslikult tühjaks teha. Ja veel, kas teie maapiirkondadest valitud saadikuna olete märganud, et praegu maksutõusude ja ka perehüvitiste äravõtmise tingimustes, nüüd ka automaksu tõustes on maaperekondadel väga suuri probleeme hakkama saamisega. Kas teid paneb see ka pisut muretsema? Aitäh!

Aitäh! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli justiitsminister Kalle Laaneti.

Austatud Riigikogu esimees! Hea arupärija! Mina sain aru, et mul on arupärimine kahe küsimusega. Aga ma mõistan, ma mõistan. (Naerab.) Ma mõistan. Ma proovin ka nendele teistele küsimustele vastata. 

Ma ei hakka küsimusi ette lugema. Või loen? Esimene küsimus oli see: "Miks ei täida koalitsioon enda koalitsioonilepet, mis lubab peretoetuste ja vanemahüvitiste tervikanalüüsi?" Vastus on selline. Kindlasti on koalitsiooni osapooled olnud koalitsioonilepingu täitmisel edukad ja see on Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi üks oluline alus. Nii viib valitsus Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi kohaselt valitsus läbi peretoetuste ja vanemahüvitise tervikanalüüsi märtsiks 2025. Nimetatud tervikanalüüsi eesmärk on parandada eelkõige toetuste ja teenuste eesmärgipärasust. Analüüsi läbiviimise eest vastutab sotsiaalkaitseminister ja kaasvastutaja on justiitsminister. See on Vabariigi Valitsuse tööprogrammi punkt 9.1.3. 

Teine küsimus on: "Kas tegu ongi uue poliitilise kultuuriga, et seaduse mõju hakatakse analüüsima alles pärast selle vastuvõtmist?" Vastus. Hea õigusloome põhimõtted, mis on heaks kiidetud Riigikogu otsusega "Õigusloome põhialused aastani 2030", on Eesti õigusloomes igati tunnustatud ja suures osas ka juurdunud. Sellest tulenevalt peab iga seaduseelnõu seletuskiri sisaldama mõjuanalüüsi, millega informeeritakse otsustajaid, huvirühmi ja seaduse rakendajaid võimalikest mõjudest. Kõnesoleva, küsija viidatud perehüvitiste seaduse eelnõu, mis tänaseks on juba seaduseks saanud, seletuskiri ka vastavat mõjuanalüüsi sisaldab. Siiski soovin siinjuures eraldi rõhutada seadusemuudatuse järelhindamise vajalikkust ja selle rolli õigusloomes. Ühest küljest võimaldab järelhindamine teha järeldusi ellu viidud poliitika tulemuslikkuse kohta, teisest küljest aitab tuvastada uusi muutmist vajavaid kitsaskohti, olles seega uue protsessi võimalik alguspunkt. Piltlikult öeldes seob järelhindamine poliitikakujundamise ühtseks järjepidevaks tsükliks. 

Lõpetuseks tasub rõhutada, et poliitiline kultuur on siiski laiem mõiste kui kitsalt valitsuse tegevus. Me kõik oleme selle osa – nii valijad, valitsus, koalitsioon kui ka opositsioon. Seega, hea küsija, poliitilist kultuuri hinnates tuleks meil kirjeldada ühiskonda laiemalt, aga see, nagu öeldakse, oleks juba hoopis eraldi teema. 

Ma proovin selgitada ka järelküsimusi. Me kõik teame, et koroona, sõda Ukrainas ja mujal maailmas on ju tegelikult selle maailma täiesti sassi löönud. Need prognoosid, need lootused ja ootused, mida on tegelikult ju seatud ja inimestele ka lubatud, ei ole, nagu elu on näidanud, päriselt realiseerunud. Muidugi on – vähemalt minul isiklikult – selles mõttes kurb, et need inimeste ootused ei ole sellisel kujul rahuldatud, nagu nad võiksid olla.

Kui ma olen Saaremaal inimestega suhelnud, siis paljulapselised pered mõistavad olukorda. Paljudel puhkudel on nad seda meelt, et võib-olla tuleks riigil hoopistükkis teatud teenustesse investeerida – on need huvialaringid või midagi muud –, kui otseselt raha kätte anda. Aga see on juba puhtalt ideoloogiline küsimus.

Nii et mina olen väga paljudel puhkudel suhelnud nende inimestega, kes mõistavad seda olukorda, mõistavad seda, mis maailmas toimub, mõistavad seda, mis Eestis toimub, ja saavad aru ka sellest, et raskel ajal peabki olema solidaarne. Aitäh!

Aitäh! Arupärijal on teile ka küsimus. Tõnis Lukas, palun!

Kena kõik! Oma vastuse lõpuosas ütlesite, et lisaks praegusele olukorrale ja sellele kõigele, mis poliitiliselt on planeeritud ja mis võib-olla ei sobi sõjaaega, oleks ehk vaja lasterikastel peredel midagi muud, näiteks huvihariduse toetusi. Ma küsin teilt: miks valitsus otsustab lasterikaste perede huvihariduse toetuste süsteemi, mis on 23 aastat kehtinud, põhja lasta, tühjaks teha ja nende huvihariduse toetuse ära lõpetada? Miks just praegu? Teie sõnad paneb see väga imelikku valgusesse. Miks just praegu otsustasite lõpetada huvihariduse toetuse lasterikaste perede andekatele lastele?

Aitäh selle küsimuse eest! See oli teenuste näitena toodud, huvihariduse toetamine oli selles võtmes, mida minule rääkisid inimesed piirkonnast. Mina olen tänasel päeval justiitsminister, täidan hoopistükkis teist rolli. Jah, ma olen küll valitsuse liige, aga me kõik teame väga selgelt, millised on meie eelarve võimalused. Ja nagu ma väljendasin oma seisukohta – raske on. Nii ta on.

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Vaat just eelarve võimalustest ma rääkida tahtsingi. Seal on võimalusi küll: jätke see õnnetu tulumaksu muutmine ära ja siis on vahendid olemas üheks, teiseks ja kolmandaks võimaluseks. Tulumaksuseaduse muutmise puhul te põhjendate seda nii, et inimestele peab raha kätte jääma, siis nad saavad otsustada, kas või milliseid teenuseid soetada või saada. Lasterikaste perede puhul te ütlete, et me võtame teilt raha ära ja püüame teile kunagi tulevikus teenuseid pakkuda, aga praegu võtame ka teenused ära. Miks te ühel puhul räägite ühte teoreetilist juttu, teisel puhul teist?

Ma rääkisin seda juttu, mida on rääkinud inimesed, kes on piirkonnas, eks ju. Ma ei rääkinud seda, mis on valimis- ja valitsusprogrammis kirjas. Need on kaks täiesti erinevat asja.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli arupärijana Tõnis Lukase. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Jah, meil on keeruline aeg. Käime kriisist kriisi. Kriisid ei ole tekitatud Eesti Vabariigis meie kodanike poolt, me oleme ka ülemaailmsete kriiside tõmmata-lükata. Aga mingeid otsuseid, mingeid prioriteete saame me ikkagi kehtestada ja seada siin Eesti riigis. Kõik ei ole seotud ja põhjendatud sõjaga. Kõik siin saalis viibijad teavad – kes sellega on kokku puutunud –, et sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo juba eelmisel aastal, kui ta kuulus koalitsiooni ja valitsusse, kes oli kokku leppinud perehüvitiste tõusus, töötas suurema perehüvitise süsteemi sisseviimise vastu, ja ütles ka avalikult, et talle see ei sobi, tal on teised prioriteedid, näitas oma soovimatust selle suhtes. Aga kuna koalitsioon oli otsustanud – ja nagu me nüüd teame, peaminister räägib selle kohta, et oldi Isamaa pantvangis –, sest tuli mõelda rahvastikupoliitikale, tuli mõelda demograafiale ja eestlaste juurdekasvule, siis kehtestati sellega seoses suuremad perehüvitised. 

Muide, teile südame kinnituseks võin öelda, et see analüüs, mis te perehüvitiste mahatõmbamiseks ja vähendamiseks kirjutasite sellesse eelnõusse, mille tegelikult sätestasite juba uue valitsuse päris esimesel päeval, on vale. Jutt, et rahalised toetused sündimust absoluutselt ei mõjuta, lükati ümber vanemahüvitise seaduse analüüsiga sellel suvel. See sai avalikuks, seal teatati, et jah, vanemahüvitiste rahalise süsteemiga tegelikult on õnnestunud Eestis sündimust parandada, sellel on olnud positiivne mõju. Järelikult see pidev ironiseerimine, et raha eest lapsi ei osteta … Muidugi ei osteta, aga peredele antakse laste saamiseks kindlus, et nad saavad hakkama, ja siis nad teevad otsuseid peresse juurdekasvu tuua. See ironiseerimine oli asjata mürk, poliitiline mürk. 

Ja sellega seoses, ega teil ei olnudki tahtmist ja vajadust teha ei tervikanalüüsi ega mõjuanalüüsi. See oli kõik ette teada, mida te tahtsite teha. Ja nüüd siis hakkate analüüsima ilma sisulise analüüsita ära võetud osaga perehüvitisi, perehüvitiste süsteemi, langenud perehüvitiste mõju, ma ei tea, sündimusele võib-olla, perede, laste hakkama saamisele, eks te ise teate, 2025. aastal. Aga igal juhul jätab see mõru maigu ja on jätnud paljudele lasterikastele peredele mõru maigu. Me näeme, et lasterikkad pered on nüüd löögi all ka näiteks automaksu puhul. See tuleb nii ajakirjandusest kui ka meelega mõista välja, sest on täiesti selge, et kui on lapsi rohkem, siis majanduslik surve ja igasugused maksud mõjutavad ka perekonda rohkem, kuna suid on laua ääres lihtsalt rohkem. 

Muidugi see ei ole justiitsministri tegu ära võtta … 

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… konkreetselt andekate laste huvihariduse toetus lasterikastelt peredelt. Alguses kehtestati see – ma tean seda väga hästi – 2001. aastal haridusministeeriumi poolt. Kirjutasin ise lepingule alla Kalmer Hütiga, kes oli lasterikaste perede liidu juht. Nüüd on see toetus kandunud Sotsiaalministeeriumisse ja nüüd see jäi ette kärpekääridele. Kolleeg Priit Sibul tõi esile, et tõepoolest on kokkuhoiukohti nii praeguses koalitsioonileppes kui ka ühiskonnas palju suuremaid kui see väiksemahuline toetus, mis äravõtmise sümboolsuses on eriti jõhker praegusel hetkel. 

Kui kõneleda sellest, millele peaks Eestis rõhku panema, siis sellisel heitlikul ajal tuleks anda rahvale kindlus, et me tegeleme põhilisega, et me ei reeda oma rahvast ja et me mõtleme sellele, kes elab siin ka 30, 40 või 50 aasta pärast. Rääkida, et riigi eesmärk on ainult tasakaalus eelarve, isegi ülejäägiga eelarve – teoreetiliselt ju suurepärane eesmärk –, ja muid paleusi meil justkui ei olekski, on väga halb signaal, sellepärast et praegusel hetkel me peame hinge kinni hoidma, kuidas Eesti rahvas reageerib. 

Me nägime, et 12–13 aastat tagasi majanduslikule surutisele reageeriti kahjuks nii, et kui teised riigid tegid natukene ülevoolavamat ja oma majandust rohkem toetavat poliitikat, siis meie inimesed läksid sinna tööle ja me kaotasime tegelikult päris palju noori peresid. Praegu on puhkemas seesama tendents tingimustes, kus meil on sündimus väga alla langenud. Hea küll, nendesamade perehüvitiste otsuste toel, mis on tehtud eelmise aasta detsembris, diskussioon oli natuke varem, võib öelda, et selle aasta viimastel kuudel on sündimus natukene suurem siin riigis, aga ikkagi me oleme kriitilisel piiril. Ja kui me nüüd tekitame selle tunde, et meil ei ole sisulisi eesmärke, on ainult vormilised eesmärgid siin riigis, tekitame jällegi lahkujate hulgad, siis ei pea me seda riiki enam mõnekümne aasta pärast ise lihtsalt ülal. Selle tõttu kõik signaalid, mis rahvastiku alal anda, peredele anda, peaksid olema positiivsed, aga praegune valitsus on otsustanud anda negatiivseid signaale. Sellest on kurb.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume tänase 14. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Priit Sibula … (Lülitab mikrofoni sisse.) Nii, liigume edasi 14. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Priit Sibula 11. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine seadusloome läbipaistvuse kohta. Riigikogu kõnetoolis on juba koha sisse võtnud Riigikogu liige Priit Sibul. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Kolleegid! Selle valitsuse loomisest alates on räägitud üsna metsikust pretsedendist seadusloome kontekstis. Õige suur hulk eelnõusid – olulisel määral see, millest rääkis just ka Tõnis Lukas, mis oluliselt puudutab lasterikkaid peresid, aga ka kõiki maksueelnõusid – on menetlusse läinud pretsedenditult lühikese tähtajaga ilma sisulist kaasamist tegemata, kui mitte arvestada neid 48- ja 72-tunniseid kaasamisi, mida formaalselt tehti. 

Ülemöödunud esmaspäeval kohtusid Isamaa fraktsiooni liikmed circa 30 Eesti ettevõtlusorganisatsiooni esindajaga. Nende peamine etteheide oli just seesama, et esiteks ei kuulata ja teiseks sisuliselt ei huvitagi kedagi. Nii nagu me poliitilises kontekstis teame, täna siit puldist üsna mitu korda läbi käinud arusaam, et opositsioon annab endale aru, et koalitsioon ei vii ellu opositsiooni poliitikat. Aga see, et sisuliselt sihtrühmi, keda maksumuudatused, seaduseelnõud otseselt puudutavad, [ei kuulata], valitsus isegi ei soovi näidata, et neile vähimalgi määral läheks korda see, kuidas see Eesti elu mõjutama hakkab, on üsna pretsedenditu. 

Ain Hanschmidtiga oli intervjuu, kus ta ütleb: "Riigieelarve tulud kasvavad 12 protsenti aastas, aga valitsus ütleb ikka, et eelarve on negatiivne. Midagi on Eesti riigis totaalselt mäda. Peaksime mõtlema, kuidas Eesti SKP-d […] tõsta, aga tegeleme selle asemel mingi jamaga." Üsna täpselt ja korrektselt kokku võetud. 

Minu küsimus maikuus … Loomulikult siis ma ei teadnud ette, vahepeal on palju vett merre voolanud ja muutused toimunud. Kõike seda [kuulates] jääb tunne, nagu oleks ette näinud, aga tunnistan, et ei näinud: asi on palju hullem, kui maikuus seda arupärimist esitades. Minu küsimus on see. Auväärt justiitsminister arvab, et see jabur pretsedentide aeg saab mööda ja tulevikus hakatakse õigusloomes uuesti head õigusloome tava arvestama ja ka neid mõjusid ette hindama. See oli väga huvitav väide, mida te ütlesite, ja see, kuidas te küla peal või valimiskampaania ajal kuulasite, mida inimesed teile ütlesid. Aga sama, millele hea kolleeg Tõnis Lukas viitas: lõpuks me võime ju kõik tuulikud püsti panna ja vaadata pärast, mis saab kaladest meres. Mis me teeme neid analüüse ette? Vaatame siis, kui tuulikud püsti on, kas ja kui palju ja keda nad häirivad, milline on müra, mida me kuuleme, visuaalne müra, mida me näeme, kuidas see mõjutab meie keskkonda, looduskeskkonda, eks. Millegipärast me siiski täiemõistuslikult püüame ette arvata kõiki neid asju, millised on ühed või teised mõjud, kui me ühte või teist seadust vastu võtame. 

Sellest tulenevalt on mul paar konkreetset küsimust. Milliseid samme kavatsete oma ministeeriumis astuda, et garanteerida seadusloome piisav läbipaistvus? Kas teie isiklikul hinnangul on võimalik läbipaistvust suurendada seaduste rohkemate menetlusprotsesside avalikuks muutmisega? Siin seesama täna ülemöödunud – või ma ei teagi, mitmes see oli sealt tagantpoolt – seaduseelnõu, mis puudutab vihakõne, mille puhul me tegelikult ka ei näe ju ei põhjendusi ega arusaamist, aga teie vastused siin puldis olid sellised, et teie arvates hakkab juhtuma nii või teisiti, ja ülejäänud maailma vihakõneseadused on tehtud hoopis rumalamalt, kui teie eestvedamisel meie ette toodud eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Härra minister, palun teid parlamendi kõnetooli arupärimisele vastama.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Nagu ma aru saan, siis siin puldis võib rääkida millest iganes, arupärimise tutvustamist oli siin vähe. Üleüldine jutt oli see, kuidas valitsuskoalitsioon on kõik valesti teinud. Olles 2007. aastast selle saali auväärne liige, olen ma kuulnud täpselt samasuguseid jutte teistpidi. Nii et ma saan sellest poliitilisest retoorikast väga hästi aru: kui sa oled valitsuses, siis sa teed kõik õigesti, ja kui sa ei ole valitsuses, oled opositsioonis, siis valitsus teeb kõik valesti. Ja täpselt selline on Isamaa ja väga paljude siin saalis olevate fraktsioonide ja ka Riigikogu liikmete retoorika olnud. Aga mina olen proovinud küll rääkida niimoodi, et ma vastutan oma sõnade eest, olenemata sellest, kas ma olen koalitsioonis või opositsioonis. Nii et see on see foon. Aga nagu me teame, siis parlament on meie rahva nägu, eks ju.

Nii, esimene küsimus oli: "Milliseid samme kavatsete enda juhitavas ministeeriumis astuda, et garanteerida seadusloomeprotsessi piisav läbipaistvus?" Seadusloomeprotsessi läbipaistvust – ja mitte ainult Justiitsministeeriumis – aitab tagada eelkõige hea õigusloome põhimõtete järgimine, sealhulgas avalikkuse ja huvigruppide varajane kaasamine, kohustus läbida eelnõu väljatöötamiskavatsuse etapp ja mõjude eelhindamine. Justiitsministeerium kontrollib kooskõlastamise käigus teiste valitsusasutuste algatuste vastavust sellise seadusloomeprotsessi nõuetele, sealhulgas hea õigusloome põhimõtetele. Samuti toetab Justiitsministeerium teisi ametkondi nii juhendmaterjalide kui ka koolitustega, et tagada teadlikkus hea õigusloome põhimõtetest ja luua eeldused huvirühmade paremaks kaasamiseks seadusloomeprotsessi. Arendamisel on ka riigi koosloomekeskkond, mis võimaldab huvitatud osapooltel olla tulevikus paremini informeeritud ja kaasatud. Kogu menetlusprotsess on tulevikus avalikkusele veelgi paremini jälgitav ja mugavalt leitav.

Teine küsimus: "Kas teie isiklikul hinnangul on võimalik läbipaistvust suurendada seaduste rohkemate menetlusprotsesside avalikuks muutmisega?" Vastus. Võib julgelt öelda, et seaduste menetlemine on Eestis rahvusvahelises võrdluses täna igati avalik ja häbeneda pole siin midagi. Nii on EIS‑i kaudu kättesaadavad nii eelnõud kui ka kooskõlastuskirjad. Seaduseelnõude menetlusprotsess on algusest peale üles ehitatud selle läbipaistvust väärtustades. Siinkohal rõhutan veel kord Vabariigi Valitsuse reglemendis sätestatud protsessinõuete ja hea õigusloome ja normitehnika eeskirjaga vastu võetud põhimõtete järgimise olulisust. Aga kui Riigikogu siiski leiab, et valitsuse läbiviidud menetlusprotsess pole olnud piisavalt avalik, siis on ka parlamendil endal võimalus neid puudujääke alati korvata komisjonide kaudu, kutsudes sinna sihtrühmasid, arutades nendega. See kõik on ju loomulikult võimalik. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud härra justiitsminister! Arupärijal on teile ka küsimus. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mina räägin ka tavaliselt ja enamasti seda, [mida arvan], ja püüan oma sõnade eest ka vastutada. Vahel, tõsi küll, aeg muudab arvamust ja tunnistan ka, et eksin või olen oma meelt muutnud, seda juhtub. Aga mul on küsimus selle kohta. Te viitasite õigesti, mis seaduses on ja mille üle Justiitsministeerium peab järelevalvet teostama ja, ütleme, enamasti ongi seda teinud. Aga mu küsimus on sellesama varajase kaasamise ja piisava kaasamise kohta. Äkki te annate hinnangu nende seaduseelnõude kohta, mille me siin kevadsuvel maksumuudatustena vastu võtsime, ja minu poolt viidatud 48- või 72-tunniste nii-öelda kaasamiste kohta, kui sihtrühmad sisuliselt neid mahukaid eelnõusid ei jõudnud läbigi lugeda. Millise hinnangu te ise sellele annate?

Aitäh selle küsimuse eest! Olen ausalt öeldes kriitiline. Tõesti, kaasamisaeg on olnud lühike. Millest see tingitud oli? See oli tingitud sellest, et maksumuudatused peavad olema vastu võetud teatud aeg enne seaduse jõustumist. See on pool aastat, kui maksumuudatused hakkavad kehtima. See pool aastat oli seotud sellega, et 1. jaanuarist hakkaksid kehtima teatud maksumuudatused. Jah, me leiame alati objektiivsed põhjused, aga me peame tõesti tegema kõik selleks, et me suudaksime enda kehtestatud reegleid järgida.

Aitäh! Tõnis Lukas, palun!

Ühte suurt maksumuudatust pole siiski veel ära tehtud. Müsteerium on muidugi see, et kõigepealt räägiti mahust 120 miljonit, aga nüüd otsustatakse 2025. aastast alates automaksu pealt 230 miljonit kokku koguda aasta jooksul. See on ikka päris totaalne lähenemine. Kas teie toetate praegusel kujul esitatud automaksu varianti? Ja kas valitsus on teie meelest mingilegi arutelule avatud?

Aitäh selle küsimuse eest! Minu teadmine on see, et arutelu käib alles. Seda tänasel päeval ei ole valitsusse veel toodud, protsess on poole peal.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärija Priit Sibula. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Lisaaega ma ei vaja. "Kes tegi? Ise tegin," tuleks seda kokku võtta, kui mul oli täna kahele ministrile kaks arupärimist, mis olid samasisulised. Kahju, et eelmine minister on ära läinud, aga oli üsna … Ta küll ausalt tunnistas, et ta lastetoetuse tõstmist isiklikult ei toetanud ka eelmises valitsuses, oli kriitiline. Aga hämmastav on see, et ta kaitses seda, viis läbi, valitsus toetas seda ja parlamendis suur enamus toetas seda. Aga et oli tohutu äng ja kohutav asi, mida ta pidi ellu viima. Mina ei saa aru, miks inimesed sellist ängi endaga kaasas kannavad, sest ega ükski roll või positsioon ei ole inimesele kohustuslik, sealhulgas ministri oma. 

Ettevõtja Kai Realo on olnud valitsuse suhtes kriitiline ja öelnud, et lõpetage see hirmutamine ja ohkimine, see olukord on teie ja teiste poliitikute tekitatud. Täpselt nii see on. Me oleme asjade juures, tahame võimu teostada ja siis ütleme, et meile need asjad üldse ei sobi, ja kui saab, siis teeme ringi. Ma arvan, et see, milline arutelu käib Poolas, kas ja milliseid asju seal hakatakse ringi tegema – mulle tundub, et samasuguse pretsedendi me oleme loonud Eestis. Kui peaminister ja sotsiaalkaitseminister ühes valitsuses ühtede partneritega otsustavad nii, siis mingit probleemi ja vastutust ei ole järgmises risti vastupidi otsustada. 

See, miks ma siia pulti tulin: tahtsin öelda täie veendumusega, et Isamaa järgmises koalitsioonis kindlasti kavatseb tühistada automaksu. Me ei toeta selle valitsuse täiendavaid makse, mis puudutavad käibemaksutõusu, tulumaksumuudatusi. Kõik need asjad tuleb järgmises valitsuses ringi vaadata. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle päevakorrapunkti menetlemise. Järgnevale, 15. päevakorrapunktile ehk arupärimisele nr 282 vastamine lükkub edasi.

Ja nüüd me oleme jõudnud tänase kõige viimase punktini, milleks on vaba mikrofon. Nüüd on kõigil soovijail võimalus pärast haamrilööki registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis.

Kõnesoove ma … Tõnis Lukas, palun! Riigikogu kõnetoolist viis minutit, pikendada ei saa.

Aitäh, austatud juhataja! Jah, täna algab avalikkuse ees ka see Tallinna Linnavalitsuse näitemäng, mida oligi karta. Nimelt, Tallinna Linnavalitsus Keskerakonna juhtimisel on täielikule eestikeelsele õppele ülemineku vastu. Selleks, et seda protsessi diskrediteerida, mõeldakse välja erinevaid konkse. Ja üks, kus tegelikult oli haridusministeeriumi inimestel juba väga raske leida ühist keelt sellel kevadel ja mis jätkub ka praegu juba nähtavalt, on see, et Tallinna Linnavalitsus hoiatab ja ähvardab järgmisest sügisest, kui algab täielikule eestikeelsele õppele üleminek esimesest klassist – esimesest ja neljandast, aga oluline on siin esimene klass –, muuta koolide komplekteerimise põhimõtteid Tallinna linnas. See tähendab, et kuna nende hinnangul ei ole enam muid koole kui ainult eestikeelsed koolid, kuna üleminek algab, siis pannakse ühe piirkonna lapsed, ükskõik, milline on nende keeleline ettevalmistus, lihtsalt ühtekokku õppima. See tähendab ka seda, nagu abilinnapea Kante täna "Aktuaalses kaameras" ütles, et eesti perekondadest pärit lapsed võivad sattuda praegustesse venekeelsetesse koolidesse. See tähendab seda, et kui mingis piirkonnas on eesti perekondi, siis nende lapsed lähevad esimesse klassi koolides, kus kuni 12. klassini on täielikult venekeelne õpe ja kus koolikeskkond ei ole eestikeelne. 

Ma lükkan ümber igasuguse võimaluse tõlgendada seadust niimoodi, nagu Tallinna Linnavalitsus Kõlvarti ja Kante juhtimisel seda kavatseb teha. Eestikeelsele õppele on venekeelsetes koolides üle mindud siis, kui on mindud eestikeelsele õppele üle. Need koolid on täiesti eestikeelsed koolid siis, kui üleminekuprotsess on lõppenud ja eestikeelne õpe on kõikjal selles koolis. Vaat siis võib mõelda nende erineva keelelise ettevalmistuse ja kodukeelega laste panemisele piirkonna järgi sellisesse kooli, aga mitte enne. Enne seda ei ole tegemist eestikeelse kooliga, vaid osaliselt venekeelse või vene õppekeelega kooliga. 

Nii et selline hirmutamine on ainult ühe eesmärgiga: tekitada eestikeelsetes perekondades ebakindlust. See viib selleni, kuna perede kõige olulisem hool on laste koolipanek ja see, et nad saaksid korraliku ettevalmistuse. Inimesed soovivad Eesti riigis eestikeelset haridust. Ja kõigil on õigus, ka eesti perekondadest lastel on õigus täielikule eestikeelsele haridusele valitud koolis. See võib panna elukoha vahetust läbi viima, see võib viia ja survestada inimesi lahkuma Tallinna lähiümbruse valdadesse, selleks et lapsi sinna koolidesse panna. Loomulikult tulemus või tagajärg Eesti pealinnale on väga halb. See toob pealinnas veelgi suurema tõenäosusega venekeelse valijaskonna enamuse, mis tähendab Keskerakonnale pikaajalist võimu. 

Sellise võimuambitsiooniga hirmutada inimesi ja katsuda diskrediteerida Eesti riigis täiesti enesestmõistetavalt eestikeelsele õppele üleminekut, on väga pahatahtlik, on täiesti vastuvõetamatu. Kui Tallinna linn hakkab seda teed minema, siis riik peab siin sekkuma ja ennast kehtestama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Meie tänane istung on lõppenud. Rahulikku õhtut!