Tere hommikust, head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 4. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreerus 66 Riigikogu liiget, puudub 35. 

Nüüd on võimalus, head ametikaaslased, siin Riigikogu kõnetoolis üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ootame aktiivset osavõttu. Kõnesoove ei ole. 

Seega võime minna tänase päevakorra juurde. Päevakorrapunkt nr 1 on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 205 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Riigikogu liikme Tanel Kiige. (Helistab kella. Saalis on sumin.) 

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Mul on hea meel, et teid on nii palju siin saalis. Loodan, et nii see ka jääb, sest me arutame tõesti olulist küsimust, mis puudutab töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning ravikindlustuse seaduse muutmist, täpsemalt haigushüvitiste süsteemi inimsõbralikumaks, patsiendisõbralikumaks muutmist. 

Meie ettepaneku sisu on kahekihiline. Ühest küljest on meil soov jätkata vahepeal kaks ja pool aastat kestnud ja ka varem, enne majanduskriisi kehtinud soodsama haigushüvitiste maksmise korraga, nii et inimestel oleks õigus ja võimalus saada hüvitist haigestumisel juba alates teisest päevast. Tekiks taas selline süsteem, et teisest kuuenda päevani maksaks inimeste haigusraha tööandja ja edasi haigekassa. Paralleelselt selle muudatusega tahame viia sisse ka põhimõtte, et haigushüvitis ei oleks pelgalt 70% töötaja keskmisest töötasust, vaid 80%, nagu praegu on ka mõne muu haiguslehe vormi puhul. Kui vaadata haiguslehtede hulka, liike ja kompenseerimise mehhanisme, siis võib öelda, et on neid, mis algavad juba esimesest päevast, on ka neid, kus hüvitise määr on kuni 100%. Aga tavapärase, kõige levinuma haiguslehe puhul me peame mõistlikuks teha need kaks muudatust ära, et oleks võimalik saada hüvitist alates teisest haigestumise päevast 80% keskmise töötasu ulatuses, sõltuvalt töötaja varasemast sissetulekust. 

Miks on need muudatused head? Väga lihtne! Esiteks, haigestumine ei ole pea kunagi inimese enda süü. See on paratamatus, mis võib tabada igaühte meist. On ainuõige ja inimlik, et haigeks jäänud inimene ei kaota seetõttu majanduslikult märkimisväärset osa oma sissetulekust. Praegune süsteem, mille järgi inimene esimesed kolm päeva ei saa mingit toetust ja alates neljandast päevast saab 70%, tegelikult seda põhimõtet ei taga. Näiteks 1000-eurose palga puhul kaotab inimene juba ainuüksi kolme haiguspäeva puhul 150 eurot oma sissetulekust ja sealt edasi iga järgmine päev kaotab ta veel, näiteks 15 eurot päeva kohta selle palga näite puhul, kõrgema palga puhul on kaotus suurem. Aga probleem on suurem, ma kujutan ette, just madalapalgalistel ja keskmise palgaga inimestel, kelle puhul iga euro on arvel ja haigeks jäämine tähendab seda, et konkreetsel kuul ei ole piisavalt rahalisi vahendeid kas toidukuludeks, kommunaalarvete maksmiseks, panga ees võetud kohustuste katmiseks või muudeks elutähtsateks toiminguteks.

Teine põhjus, miks see muudatus on hea, on loomulikult põhimõte, et haigena koju jäämine ei ole mitte ainult üksikisiku huvides, et tema terveneks, paraneks, vaid on ka riigi, ühiskonna huvides tervikuna. Eriti nakkushaiguste puhul on arvestatav risk, et inimese haigena tööle minek võib tuua kaasa kolleegide nakatumise, haiguse leviku, seeläbi veel suurema hulga inimeste haigestumise. See tähendab paralleelselt vähemalt kahte riski: lisakoormust tervishoiusüsteemile, kuni potentsiaalsete surmajuhtumiteni välja, ning ühtlasi konkreetse tööandja vaates riski, et algselt ühest haigest töötajast võib saada kümmekond. Mingisuguses asutuses võib see tähendada reaalset töö ajutist katkestamist. Täiendavalt tähendab see loomulikult ettevõttele või organisatsioonile käibe langust ja muid majanduslikke probleeme.

Nii et see muudatusettepanekute pakett teenib üheaegselt nii inimeste, tööandjate kui ka riigi ja ühiskonna huve. Haigestunud inimesed peaksid saama rahulikult ennast ravida, nad peaksid jääma koju, et nad ei nakataks teisi ja et põdurana tööl käimine ei tooks kaasa tõsisemaid tüsistusi. Sel juhul ei kannataks inimesed ka majanduslikult niivõrd palju nagu siis, kui nad on mis tahes põhjustel sunnitud oma perearstilt haiguslehte paluma. 

Ma palun Riigikogu toetust sellele eelnõule. Ma arvan, et see on igati mõistlik. Meie algne plaan oli jõustuda see juba alates 1. juulist 2023, aga kahetsusväärsel kombel siin parlamendis mõned eelnõud liikusid kiiremini kui teised. Mõne eelnõu puhul leidis valitsuskoalitsioon vajaduse ja võimaluse neid kevadel kiirkorras arutada, selle konkreetse eelnõu puhul seda võimalust ette ei nähtud ja nüüd oleme sellega siin teie ees. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Küllap me peame seda jõustumise tähtaega kahe lugemise vahel muutma, aga see on juba väiksem detail. Põhimõte, printsiip on see, mis loeb. Ma arvan, et sellises raskes kriisis, kus Eesti inimesed praegu on, on ainuõige, et riik oma inimesi nii tervise vaates kui ka majanduslikus mõttes senisest rohkem toetab. Aitäh! 

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et tegemist on väga hea ja kasuliku seaduseelnõuga. 

Teil on õigus. 

On täiesti arusaadav, et kui inimene on haige, siis ta peab end ravima ja püsima kodus, sellepärast et kui ta tuleb haigena tööle, siis ta nakatab oma kaastöötajaid ja lõppkokkuvõttes kannatab selle pärast kogu ettevõte. Samas, ma tean, et selle seaduseelnõu kriitikud osutavad sellele, et inimesed võivad hakata seda seadust kuritarvitama ja oma huvides ära kasutama. Kuidas te hindate ohtu, et inimesed tõepoolest seda kuritarvitavad ja jäävad koju isegi siis, kui nad on enam-vähem terved?

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Ma olen kuulnud seda ettekäänet selle seaduseelnõu vastu. Ma ei pea seda adekvaatseks, ütlen ausalt. Selle loogika järgi me peaksime kõikvõimalike hüvitiste puhul oma inimesi umbusaldama ja eeldama, et nii pea, kui me midagi maksame, nad kindlasti skeemitavad või äkki nad ei maksa üldse makse. Aga Eesti inimesed on ikka ausad. Üldiselt töösuhe on alati kahepoolne: on tööandja huvi, et töötaja oleks terve, käiks tööl, ja on töötaja huvi, et teda töökohas väärtustataks, et tööandja teaks, et temaga saab arvestada. Mitte nii, et ma jään koju, vaatan sporti ja loodan, et tööandja annab selle andeks mulle kümme korda järjest, iga kord kuidagimoodi lepib sellega. Ei, töösuhe on kahepoolne. Ma arvan, et mõlema huvi on see, et töösuhe oleks konstruktiivne ja sisuline, ning mõlema huvi on just nimelt see, et siis, kui töötajal on päriselt tervisemure, oleks tal võimalik rahulikult koju jääda. 

Toon korra jälle rahalise näite, toon selle 1000-eurose palga puhul, sest seda on lihtne arvutada. Tavaline 20 tööpäevaga kuu. Kui näiteks 1000 eurot teeniv inimene otsustaks jääda koju – isegi selle uue süsteemi puhul, mis on soodsam –, siis pelgalt 5 päeva kodusolekut tähendaks talle ikkagi rahalises vaates umbes 90 eurot kaotust. See 9% kuu sissetulekust 1000-eurose palga puhul. Isegi selle süsteemi puhul. Praeguse süsteemi puhul tõesti 5 päeva kojujäämist tähendaks talle rahalises vaates 180 eurot kaotust. Esimesed kolm päeva on 150 eurot, edasi 15 eurot päeva kohta. 90 eurot ehk ligi 100 eurot on väga suur vahe inimeste jaoks. Sealjuures arvestades, et esimene päev jääb täiel määral inimese enda hüvitada ehk ta sissetulek kaob. 

Arvata, et inimesed jäävad kergekäeliselt koju tugitooli sporti vaatama või midagi muud seesugust tegema – see lihtsalt ei ole inimlikult usutav. See ei ole usutav ei selle pärast, et tööandja-töötaja suhe on alati usalduslik ja kahepoolne, ega ka rahalises mõttes. Me ei räägi sellisest olukorrast, et me hüvitame 100% alates esimesest päevast, äkki veel 120% ja siis tal ongi kasulik koju jääda. Ei ole, endiselt on tal kasulikum tööle minna. Küll aga on inimesel võimalik jääda koju, kui see vajadus päriselt tekib.

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea eelnõu esitaja! Tõepoolest, kahju, et see eelnõu nii kaua venis siin Riigikogus erinevate asjaolude tõttu. Praegu on sügis ja ilmselt ongi viiruste hooaeg. Kui me vaatame saali, siis me näeme, et võib-olla on teie mainitud nakkushaigused oma kurja töö juba teinud. Aga Riigikogu liikmed muidugi saavad palka ka siis, kui nad on kodus haiged, erinevalt inimestest, kes käivad tööl töölepinguga. Minu küsimus on mingis mõttes jätk Maria küsimusele: kas te ei ole kaalunud seda, et võiks vähendada ka tööandja panust? Näiteks nii, et tööandja ei maksaks mitte teisest viienda haiguspäevani, vaid maksaks näiteks teisest neljandani ja ülejäänud oleks riigi kanda. Sest praegu on see oht, et tõepoolest väga raskes majandusolukorras, mis on … (Juhataja helistab kella.) Aa, minut aega, tõepoolest, jah.

Teie aeg, jah!

Kas te ei ole seda kaalunud? 

Teie küsite, siis on teie aeg ka.

Aitäh, hea kolleeg! Teil oli siin mitu tähelepanekut. Alustan algusest. Ma lootsin, jah, et see saal jääb täis, mitte ei hakka tühjenema, aga ma optimistliku inimesena loodan jätkuvalt, et küllap on head kolleegid televiisorite ees, jälgivad tähelepanelikult saalis toimuvat ja õigel hetkel tulevad saali, et hääletada selle eelnõu poolt. See oleks vähim, mida nad teha saavad.

Nüüd see moraalne pool. Ma olen teiega hästi nõus, et tegelikult on see inimeste suhtes ebaõiglane, et näiteks Riigikogu liige võib haigeks jääda, kaotamata sentigi oma sissetulekust, selle pärast muretsemata – minu teada makstakse isegi kuluhüvitisi edasi, ma ei ole küll küsinud, kuidas käib [parlamendiliikme] vabal ajal või haigestumise korral kuluhüvitiste maksmine –, aga tavaline töötaja on reeglina inimene, kellel pole võimalik kergekäeliselt koju jääda, kellel niigi võib olla keeruline töösuhe, kogu töö- ja pereelu ühitamine ja nii edasi, tema on see, kes kaotab rahaliselt. Juba praegu kaotab ta päris palju, nagu ma tõin näite, 1000-eurose palga puhul 5 päeva haigestumist tähendab inimesele 180 eurot kaotust, mis on 18% tema kuusissetulekust. See on meeletu summa, meeletu koormus, mille Eesti riik inimestele peale paneb. 

Isegi meie eelnõu puhul, kui me vähendame seda poole võrra, selle konkreetse näite puhul, on see rahaline kaotus tegelikult märkimisväärselt suurem kui näiteks Riigikogu liikmel, kellel seda kaotust ei ole. Nii et moraalselt on see mõnes mõttes tõesti, võib öelda, isegi väike samm. See samm inimeste poole võiks olla suurem. Aga see on ikkagi vähemalt samm õiges suunas, et muuta süsteem soodsamaks ja inimsõbralikumaks, kui see praegu on.

Ja toon veel kord selle näite, et meil on see teisest päevast hüvitamise süsteem kehtinud varem, enne majanduskriisi, kui seda 2009. aastal kärbiti, ja ta on kehtinud ka vahepeal kaks ja pool aastat. Mul oli au olla tervise- ja tööminister, vahepeal ka sotsiaalminister, ma lootsin tõesti, et me suudame ta püsivana jõustada, aga kahjuks läks teisiti, nagu näha.

Nüüd see teine pool küsimusest: kas võiks tööandjate koormust vähendada? Loomulikult võiks, see on arutelu koht. Praegune süsteem – see halb süsteem, mis meil nüüd taas kehtima hakkas alates juulist – näeb ette, et tööandja maksab neljanda kuni kaheksanda päeva ehk viie päeva eest, aga meie mudel ehk teisest kuni viienda päevani tähendab nelja päeva. See oli ka üks toonane kompromiss, kui me rääkisime läbi tööandjate ja ametiühingutega, et ühest küljest me toome selle tööandja panuse ettepoole, aga selle võrra lühendame seda perioodi. Esialgsed arvutused, hinnangud, sealhulgas tagasiside tööandjatelt ja ametiühingutelt näitab, et see saldo on umbes sama, siin pole suurt muutust. Haiguslehti on erinevaid, pikema haiguslehe puhul võib öelda, et tööandja maksab vähem kui seni, lühema haiguslehe puhul tööandja maksis vahepeal, meie ajutise süsteemi puhul, rohkem. Ehk kokku võttes saldo tuli umbes sarnane.

Loomulikult on kahe lugemise vahel võimalik teha muudatusi, näiteks leppida kokku, et praegu on tõesti keerulised ajad, nõus, teeme selle süsteemi selliseks, et töötaja vastutus on üks päev, tööandja vastutus teine kuni neljas päev näiteks, seega jääb kolm päeva, ja sealt edasi võtab haigekassa üle. 

Aga loomulikult, kõik sellised muudatused eeldavad seda, et me vaatame Tervisekassa eelarve üle. Nii nagu meie valitsuste ajal panime sinna järjest raha juurde. Jüri Ratase esimene valitsus teatavasti hakkas maksma ravikindlustuse maksu eakate eest, see tõi valdkonda sadu miljoneid lisaraha. Ajal, kui mul oli au minister olla Jüri Ratase teises valitsuses, panime juurde 540 miljonit eurot tegevustoetust nelja aasta peale kokku, 2021–2024. Sarnaseid otsuseid ootan loomulikult ka praeguselt valitsuselt, et tervisevaldkonnal oleks võimalik tegeleda haigushüvitiste süsteemi soodsamaks muutmise ja esmatasandi arstiabi kättesaadavuse tõstmisega ning liikuda edasi ka ravijärjekordade lühendamisega ja hambaravi valdkonnas kättesaadavuse parandamisega. Küsimusi ja murekohti on päris palju. Tervishoiutöötajate järelkasvust võime ju rääkida pikalt.

Ehk loomulikult see eeldab valitsuselt selget prioriteetide seadmist. Ainuke prioriteet ei saa olla eelarve kokkupanek. Prioriteet võiks olla ikkagi mingi sisuline edasiminek kriitilistes valdkondades, nagu tervishoid kahtlemata on. 

Ja viimane märkus. Te mainisite alguses, et kahjuks see eelnõu jõudis nii hilja saali. Tõsi on see, et meie algatasime selle 13. mail 2023. Meie tegime selle käigu, et jõuda enne 1. juulit siia. Valitsus kutsus kokku, nagu mäletate, erakorralise istungjärgu, oli mitu dramaatilist menetlustoimingut, sest kiiresti on vaja makse tõsta, aga millegipärast need punktid, mis oleks võimaldanud inimestele soodsalt haigushüvitiste maksmist, erinevate eelnõude vormis, mis me esitasime, parlamendisaali kahjuks ei jõudnud. Vähemalt jõudsid nüüd.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Tänan sind veenva ettekande eest! Sa tegid oma ettekande kahe tasandiga, ma esitan sulle kaheosalise küsimuse. Esimene osa on see, et endise ministrina sa kindlasti mäletad väga hästi, kui palju probleeme ja arusaamatusi tõi praegune seadusandlus selles teemas, mida me nüüd püüame muuta. Ja teine: kui võrrelda meiega võrreldavate riikide seadusandlust selles temaatikas, mida me praegu käsitleme, kas on seal võrdlusmomente? Ma olen kuulnud sellist ulmelist lugu, et kui Rootsis keegi helistab oma tööandjale ja ütleb: "Ma ei saa täna tulla, mul on spliin," siis tööandja esitab ühe küsimuse: "Kas te saate ise hakkama või saadame kedagi teile appi?" See on nii-öelda mitu korrust kõrgemal, aga ütleme, Läti ja Leeduga võrreldes.

Aitäh! Alustame sellest esimesest poolest. Loomulikult, see varem kehtinud ja nüüd taas kehtiv süsteem on minu hinnangul väär eeskätt seetõttu, et ta lööb majanduslikult väga valusalt just nimelt väiksema sissetulekuga inimesi. Ma ühe näite teile juba tõin, 1000-eurose sissetuleku puhul, aga lisaks sellele on loomulikult veel omajagu survet neil inimestel minna tööle haigena. Ehk üks pool on see, et ma kaotan rahaliselt, ja teine pool on see, et mu tööandja vajab mind füüsiliselt kohale ja ma ei julge seda rahalist kaotust võtta. Võib-olla ma ei julge ka sellega riskida, et tööandja vaatab, et ma polegi nii kindel töötaja, ja lähen igaks juhuks haigena tööle. 

Loomulikult on neid juhtumeid küll ja veel. Me kõik teame neid näiteid, et inimesed lähevad haigena tööle sellepärast, et mitte kaotada raha, seeläbi nad nakatavad teisi ja omakorda lõhuvad enda tervist. Isegi kui tegemist pole nakkushaigusega, on haigena tööle minek inimese enda tervisele ikka kahjulik. 

Nii et murekohti loomulikult oli ja on. Üks põhjuseid, miks me seda süsteemi muutma hakkasime, ongi just nimelt see, et julgustada inimesi jääma haigena võimalikult varakult koju – tol hetkel oli ka pandeemia –, seejuures mitte endale suurt rahalist kahju tekitades. 

Aga ma arvan, et selliseid käitumismustreid, mis meil tekkisid kriisi ajal, on mõistlik juurutada – riigi vaates on see kõikvõimalike varude soetamine, kriisideks valmisoleku taseme tõstmine, inimese vaates aga põhimõte, et tervena käiakse tööl, haigena jäädakse koju, ravitakse ennast, ei ohustata ennast ega teisi. Samamoodi tuleks ka tööandjatel sellist käitumist pigem soodustada ja inimesi selles julgustada, mitte vaadata, et näed, vapper töökangelane on see, kes tuleb köhides ja palavikuga tööle, ehkki pärast seda võib ta olla nädal aega või kaks nädalat päris pikali.

Nüüd see teine pool, mis puudutab eri riike. Hästi palju erinevaid mudeleid on. Tervet tabelit mul täna siin ees ei ole, aga tean, et on tõesti riike, kus hüvitist saab põhimõtteliselt esimesest päevast, on riike, kus see hüvitise määr on sarnane Eesti omaga. On ka neid, kus on tööandja omavastutus suurem, ja ka Eestis on tegelikult neid tööandjaid küllaltki palju, kes on otsustanud näiteks, et nad maksavad ka praegu juba alates esimesest päevast haigushüvitist. Nad usaldavad oma töötajaid, toetavad nende majanduslikku toimetulekut, sest saavad aru, et see pole töötaja süü, et ta on haigestunud, ja maksavad talle ikka selle kinni. 

See on omakorda ühest küljest tore ja julgustav, et meil selliseid ettevõtjaid ja organisatsioone on, aga teisalt tekitab see taas ebavõrdsust. See on natuke nagu eraravikindlustuse näide, millest koalitsioonil meeldib palju rääkida. See on väga tore, et 10%-l töötajatest on, aga 90%-l ei ole. Ehk siin peab arvestama sellega, et kui me anname selle tööandjate otsustada, siis me tekitame omakorda olukorra, kus on mõnes mõttes privilegeeritud töötajad, kellel on kõiksugu hüvitised ja kindlustusskeemid juhuks, kui nad haigestuvad või vajavad terviseteenuseid, aga siis on ka sellised lihtsamad inimesed, kes peavad hakkama saama riigi pakutava miinimumpaketiga. 

Mina sellist ebavõrdsust tervishoiu valdkonnas ega ka mingis muus valdkonnas ei toeta. Seetõttu peakski riik seda lävendit tõstma, nii hüvitise määra suurendama kui ka alates teisest päevast haigushüvitist maksma. Kindlasti võime pärast rahulikult vaadata veel Balti riikide ja Põhjamaade mudelit. Ma arvan, et väga hea hetk ongi teha seda kahe lugemise vahel. Siis saabki vaadata Andrei ettepanekuid ja sinu viidatuid ning mõelda, mis võiks olla [ühest küljest] riigile jõukohane ja teisalt ka tööandjatele praeguse kriisi ajal sobiv lahendus. Mina olen kindlasti aruteluks avatud ja valmis ja usun, et parlamendi koosseis mõistab samuti selle teema olulisust.

Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et teie töökangelaste mõte oli päris huvitav mõte, mida võiks arutada. Kui me seda eelnõu täna vastu ei võta, siis võiks vähemalt tänukirja anda nendele inimestele, kes oma tervise hinnaga käivad tööl ega suuda tegelikult seda majanduslikku kahju vastu võtta. 

Aga minu küsimus. Räägime nüüd sellest, milline see ajutine süsteem peaks olema. Üks kriitikakoht on olnud see, et meil oli koroona ja sellepärast me tegime selle ajutise süsteemi. Nüüd see pandeemia on läbi ja ajutist süsteemi enam ei ole vaja. Kumb on siis ajutine – kas see, millega teie olete siin puldis, või see, mida te muuta tahate?

Aitäh, hea küsija! No see on natukene filosoofiline küsimus. Aga kui hakata nüüd ajaliselt kokku arvestama – head kolleegid võivad mind parandada –, siis minu teadmise, info kohaselt on Eesti Vabariigis kauem kehtinud see süsteem, mille järgi inimene saab hüvitist alates teisest haiguspäevast. See kehtis enne kriisi ja kehtis vahepeal kaks ja pool aastat, 2021. aastast kuni 2023. aasta keskpaigani. Huvitaval kombel see just nimelt pärast Riigikogu valimisi veel kehtis, õigemini Riigikogu valimistele eelnenud ajal, ja pärast seda kaotati ära. Nii nagu mitme sellise hea asjaga kipub olema: valimisteni on soodsam kord, pärast valimisi vaatame, kus saab kokku hoida, kärpida või makse tõsta. Ma loodan, et see on juhus, aga antud juhul läheb see sinna mustrisse. Ja see halvem kord – ebasoodsam ja inimestele tervisevaenulikum kord – kehtis alates 2009. aasta majanduskriisist kuni 2020. aastani, kuigi seal oli ka vahepeal erisus – meil oli see lühike periood, kus maksime hüvitist alates esimesest päevast eriolukorra ajal. Nii et neid mudeleid on natuke erinevaid olnud, aga ütleme nii, et see kehtis umbes 10 või 11 aastat ja nüüd on see hakanud kehtima uuesti alates 1. juulist 2023. 

Aga kui küsida, kumma peaks riik omale eeskujuks seadma – kas sellised majanduskriisiaegsed otsuseid, töötajate tervise arvel kärpimise otsused, või pigem tervisesõbralikud lahendused, inimesi toetavad lahendused –, siis loomulikult mina toetan sellist sotsiaalsemat, tervisesõbralikumat ja inimesi hoidvamat riiki, nagu see eelnõu ette näeb.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Nojah, te ettekandjana märkisite õigesti, et kuni 2009. aastani tegelikult see, mida me praegu taotleme, kehtis. Siis tuli majanduskriis, krokodillikomisjon, tehti erinevaid kärpeid, tõsteti makse. Kogu aeg käis selline teadmine, et kui kriis on möödas, küll me siis jälle need ilusad ja head asjad taastame. Tuletan meelde omavalitsuste tulubaasi, mis 10 aastat oli kärbitud, ja me siiski suutsime pärast seda tõsta käibemaksu – siis öeldi ka, et ajutiselt – 18%-lt 20%‑le. No nüüd näeme, et see läheb 20%-lt 22%-le. Kõike, mida vähemalt foonina lubati, ei täidetud. Jah, tõesti õnnestus meil veenda koalitsioonipartnereid, et kriisi ajal sai selle süsteemi juurde tagasi tuldud. Aga kas kevadel oli sotsiaalkomisjonis juttu ka sellest – siis, kui see lõpuks maandus sinna 1. juulile (Juhataja helistab kella.), sinnamaani pikendati –, et on võimalik seda ka edaspidi arutada ja pikendada?

Aitäh! Nüüd sa lähed sellesse perioodi, kui ma veel ei olnud parlamendis, kui sa mõtled seda eelmist pikendamise otsust. Toona mul oli au töötada vahepeal Tallinna abilinnapeana, enne seda ministrina. Minu seisukoht oli algusest peale see, et soodsam kord võiks tulla püsivalt. Miks see tuli alguses ajutisena? Väga lihtne: kuna eeskätt tööandjad, aga ka koalitsioonipartnerid tahtsid seda piloteerida, et proovime, vaatame, kuidas see muudatus toimib. 

Nii see sai kokku lepitud kolmepoolselt: tööandjate, ametiühingute ja ministeeriumi vahel. Esialgu oli üks aasta, siis me pikendamise aasta võrra ja tegelikult seda pikendati pärast seda veel poole aasta võrra. Toona võeti aluseks on meie enda eelnõu. Ma mäletan kindlalt – ja mul on võimalik seda ka kirjalikult taasesitada –, et nii tööandjad kui ka ametiühingud olid valmis muutma selle süsteemi püsivaks. Just nimelt seetõttu, et ei olnud näha mingeid tõsiseid kuritarvitusi ega muid murekohti. Nemad olid sellega põhimõtteliselt nõus, et jah, see süsteem on nüüd natuke erinev, töötajasõbralikum. Nii nagu Andrei ütles, tööandja koormus on ka märkimisväärne, aga ta oli seda ka enne, lihtsalt ühel juhul on ta natuke varasemaks toodud, aga on lühem, teisel puhul ta oli hilisemaks jäetud, aga oli pikem. Meil oli tegelikult olemas konsensus ja valmisolek sellega edasi liikuda. Toona jäi see poliitiliste partnerite taha – seda on aus öelda. Minu taha ei ole see kunagi jäänud. Ehk oleks olnud õige juba siis teha see püsivana. Nüüd, kui seda pikendati pool aastat – eks see natuke lollitamise moodi on, eks ole, et teeme pool aastat pikemaks. Küllap see loogika oli selline, et pärast parlamendivalimisi tuleb uus valitsus ja siis on see juba uue valitsuse otsustada. 

Mina loomulikult lootsin, et tuleb uus valitsus, vaatab selle üle ja [leiab,] et 1. juulil 2023 kehtima hakkav regulatsioon võiks olla vähemalt selline, nagu seni oli, et teisest päevast 70%, aga võib-olla tuleb uus ja parem valitsus pikema plaaniga, kes ütleb, et tegelikult see 70% on vähe, ja tuleb välja näiteks sarnase ettepanekuga, et teeme selle teisest päevast, nagu on juba tööandjad, töötajad ja tervishoiuvaldkond harjunud, aga suurendame hüvitist 80%-ni (Juhataja helistab kella.) ja leiame vajalikud vahendid Tervisekassa eelarvesse. 

See oleks ka üks variant olnud põhimõtteliselt. Aga mida tegi uus valitsus? Mitte midagi! Ootab. Ja ootaski, kuni lihtsalt see varem, kriisi ajal kehtestatud regulatsioon taas kehtima hakkas. Inimesed rahaliselt sellest kahjuks kaotavad. 

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu! Te eelnevalt mainisite, et sellel muudatusel võivad olla negatiivsed mõjud eelarvele, sest see võib olla kallis, ja see võib olla põhjus, miks osa koalitsioonist ei taha seda toetada. Aga kas te olete kaalunud seda, et sellel eelnõul on ka positiivsed majandusmõjud? Inimene ei tule haigena tööle, ta ei pruugi nakkushaigust levitada, see tähendab seda, et rohkem tema kolleege jõuab tööle ja ka selle inimese enda töö tootlikkus paraneb. Kokku võttes meil ei ole tegemist sellise lihtsa Exceli tabeliga, vaid sellel on kaudselt ka positiivsed mõjud. Mis teie arvate, kas sellel eelnõul on riigieelarvele pigem positiivne netomõju või pigem negatiivne?

Lugupeetud kolleeg, ma pean teid tunnustama: väga õige küsimus ja väga õige teematõstatus! Kui mul oli au olla minister, siis ma väga tihti vaidlesin kolleegidega teistest ministeeriumidest, kellele meeldis öelda, et Sotsiaalministeerium on ainult kuluministeerium, see muudkui põletab raha – tervishoidu, töövaldkonda, eakatele. Mina ütlesin alati, et meie investeerime inimestesse. Kes siis loovad lisandväärtust? Kes on need, kes käivad töökohtadel, aitavad ettevõtet, hoiavad seda riiki üleval? Need on inimesed. Ja kui mõelda, et kui me neile ei maksa tervishoiuteenuste eest või tulevikus pensioni või kui me ei maksa haigushüvitisi või ei maksa neile peretoetusi, siis me kuidagimoodi hoiame raha kokku, siis see on ikka uskumatult lühike mõtteviis. Ehk [see on sama hea,] kui me kärbiksime teoreetiliselt tervisevaldkonna eelarvet ja ütleksime: "Näete, saime eelarve paremasse tasakaalu." Aga mis see pikemaajalisem mõju on? Tegelikult on sellel isegi suhteliselt lühiajalised mõjud, aga on ka pikaajalised. See on ju katastroofiline.

Siin on sama küsimus. Esiteks, te ütlesite õigesti: kui inimesed on tervemad, siis nad saavad varem tööle naasta, ei pea nii pikalt vinduma ja nende töövõimekus on suurem. Tegelikkuses tööandja võidab sellest, et tema haigestunud töötaja on kodus, kui ta terviseseisund ei võimalda tööd teha, sest siis see töötaja puhkab, ravib haiguse välja, taastub ja tuleb tööle tagasi. See on esimene võit. 

Teine võit on loomulikult see, et kui inimesed üldiselt hoiavadki oma tervist rohkem, ei nakata ka teisi, näiteks viirushaigused ei levi nii laiaulatuslikult, ja siis ei ole ka Tervisekassal nii suurt kulu nende inimeste ravile – selle konkreetse haige ravikulud selle võrra vähenevad, samuti nende inimeste omad, keda ta võiks potentsiaalselt nakatada. See on juba teine rahaline võit. 

Me teame, et Eesti inimestel on väga lühikene tervena elatud eluiga. Nii naiste kui ka meeste oma. See muutub ajas, 55–60 vahel, kõigub siia-sinna, aga see on kümmekond aastat lühem, peaaegu kümme aastat lühem kui pensioniiga. See on iseenesest juba karjuvas vastuolus. Me ütlemegi teadlikult, et me teame, et inimesed elavad veel oma tööelus kümme aastat täitsa tõsiste tervisemuredega, rääkimata sellest, et inimene võiks olla elurõõmus ja terve ka pensionärina, miks mitte töötada või hoida lapsi-lapselapsi, tunda elust rõõmu. Ehk tegelikkuses eesmärk peab olema ju ka see, et riigi poliitika toetaks tervena elatud eluaastate kasvu. Siin kindlasti mängib olulist rolli see, et inimene ka väiksemate haiguste korral, mis vajavad ravi, jääks koju, mitte ei riskiks tüsistustega, tõsisemate tervisemuredega ega krooniliste haigustega, mis tegelikult tema eluiga lühendavad. Nii et siin on riigi vaates kolmas võit, kui me suudame selle saavutada. 

Loomulikult on oluline ka juba enne viidatud ühiskondliku ebavõrdsuse küsimus. Ehk me ei saa kunagi lähtuda sellest, et jätame kuskile raha panemata, siis hoiame raha kokku. Me peame vaatama, mis on ka investeerimata või toetamata jätmise tagajärjed ühiskonnale. Meil on niigi suur ühiskondlik ebavõrdsus, meie jõukamad lähevad jõukamaks. Valitsus teadlikult oma maksupoliitikaga suurendab ebavõrdsust ja isegi ei eita seda. Reformierakonna loogika on see, et kuna meiega koos, Keskerakonnaga koos, ühiskondlikku ebavõrdsust vähendati, tõsteti pensione, tõsteti maksuvaba tulu nii meie valitsuses kui ka järgmises valitsuses pärast seda, siis nüüd on aeg hakata seda positiivset muutust keerama tagasi negatiivsemas suunas. Saldo on justkui nullis. 

Konkreetne eelnõu aitab veidikenegi tasakaalustada maksupoliitikat ja üldist ebavõrdsust, et saavutada mõnevõrra võrdsem ja õiglasem töötajate kohtlemine. Siis ei oleks nii, et nendel, kellel on kaugtöö võimalus, kellel on mugav tööandja – nagu Riigikogu meie jaoks on –, kes ei kaota rahaliselt, on üks olukord, aga need inimesed, kes peavad käima füüsiliselt tööl, kes ei saa haigena koju jääda või kelle puhul rahaline kaotus on suur, märkimisväärselt kaotavad. 

Nii et siin on mitu mõõdet selle eelnõuga. Olen teiega väga nõus, et see ei ole Exceli tabel. Me ei räägi sellest, et ostame endale kümme portselanpäkapikku juurde ja see on kulu, millest midagi ei sünni, vaid praegu me räägime sellest, et investeerime selle raha tervishoidu, Eesti inimestesse, ja ühtlasi vähendame seeläbi majanduslikku ebavõrdsust, mis on Eestis niigi suur.

Aitäh! Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on tegelikult tehniline küsimus. Siin seaduseelnõus on kirja pandud, et seadus peaks jõustuma 2023. aastal 1. juulil. Aga nagu me kõik näeme, on kogu Riigikogu töö praegu aeglustatud. Ma tahan küsida, et juhul kui see seaduseelnõu tõepoolest leiab toetuse siin saalis – ja tegelikult see  peaks leidma toetuse, sellepärast et kõik meie argumendid on väga põhjalikud –, siis mis edasi hakkab toimuma. Kas see jõustub siis tänasest päevast või tagantjärgi? 

Aitäh teile! Ma korra ka viitasin sellele, et tegelikult meie eesmärk oli, et see jõustuks 1. juulist. Meil oli ka eelnõu üle antud juba 13. mail. Valitsusel oleks olnud täiesti võimalik see eelnõu jõustada, panna selle maksukaose eelnõude paketi juurde ka mõni positiivne asi, näiteks see konkreetne hüvitise tõstmine, siis olekski juba probleem lahendatud ja me täna seda arutama ei peaks. 

Kuna seda soovi ja valmisolekut toona ei olnud, siis me arutame seda praegu. Eks siis tuleb kahe lugemise vahel muuta seda jõustumisaega, näiteks leppida kokku, et on 1. jaanuar 2024, nagu üldiselt need muudatused kipuvad olema, et kõik saavad natuke ka ette teatada. Loomulikult inimese seisukohalt on nii, et mida varem, seda parem. Selle saab kokku leppida juba sotsiaalkomisjonis.

Aga hästi oluline on see, et täna see eelnõu tõepoolest leiaks toetuse, et sotsiaalkomisjonis, ma ütleksin, ebameeldiva üllatusena tulnud tagasilükkamise ettepanek saaks parlamendi suures saalis tagasi pööratud ja see eelnõu jätkaks teisel lugemisel, nii et me saaksime vajalikud muudatused teha ning teie viidatud, Andrei viidatud ja ka teiste kolleegide viidatud murekohad [lahendada]. Mina olen kindlasti selleks debatiks valmis ja usun, et [teised] sotsiaalkomisjoni liikmed kindlasti ka.

Eero Merilind, palun! 

Hea istungi juhataja! Hea ettekandja Tanel! Sa endise terviseministrina tead väga hästi, et Tervisekassal on niinimetatud kolm vaala: ravimid, töövõimetushüvitised ja tervishoiuteenused. Nendest kaks esimest, ravimid ja töövõimetushüvitised, on avatud teenused. Minu küsimus on selles, et kui need avatud kohustused võtavad ära kogu raha ja inimesed ei pääse selle tõttu arsti juurde, siis missugune oleks sinu ettepanek, et inimesed saaksid ikkagi arstiabi. 

Aitäh hea küsimuse eest! Haigushüvitiste maksmise korrast moodustavad need kulud suurusjärgus 10% protsenti Tervisekassa eelarvest. Loomulikult selle üle võib vaielda, kas see on üldse õige, et Tervisekassa neid maksab. Siin on ettepanekuid, et [maksmine] võiks liikuda töötukassasse, on ettepanek olnud, et see võiks tulla ka otse riigieelarvest. Mina sellist lähenemist täiesti toetaksin, kui koalitsioon lepib kokku, et sarnaselt mõne muu meetmega tuleb eraldis riigieelarvest. Näiteks paljud residentuuritoetused tulevad niimoodi, et Sotsiaalministeerium teeb konkreetse lepingu, mille alusel raha edasi antakse. Eks siin on mitu võimalust. Ma olen väga seda meelt ja olen seda korduvalt rääkinud, et tervisevaldkonna eelarvet tulebki tõsta. Ja ma mitte ainult ei räägi sellest, vaid minu ajal seda ka tehti, samuti tehti meie varasemate valitsuste ajal. Ehk me oleme siin olnud sõnades ja tegudes järjepidevad.  

Ma loodan, et praegune koalitsioon leiab samuti võimalusi tervisevaldkonda lisaraha tuua. Suurem kriis ootab meid alates 2025, nagu hiljuti ka sotsiaalkomisjonis arutasime, kuna siis lõpeb ära see varem tehtud otsus – nüüd tuleb mõelda, kas see oli üle-eelmise või üle-üle-eelmise valitsuse ajal –, et 2021–2024 eraldatakse tervisevaldkonnale lisaraha. Kuna see lõpeb ära ja tuleb leida järgmine käik, siis kindlasti ei ole vastuvõetav see mõte, et Tervisekassa eelarve jääb 150–200 miljoni euroga miinusesse. Siis saaksime paar aastat reserve süüa, aga edasi oleksime käpuli – see ei ole jätkusuutlik.  

Nii et siin on mitu mudelit ja ma olen lahkesti valmis neid tutvustama. Üks variant on teha sarnane otsus, nagu tegi Jüri Ratase esimene valitsus eakate eest. Toona oli terviseminister Jevgeni Ossinovski, siis me hakkasime maksma eakate eest ravikindlustust. Sarnane mudel on võimalik rakendada nii, et riik maksab iga lapse eest näiteks miinimumpalga ulatuses ravikindlustusmaksu. Üks võimalik variant, siis oleks iga aasta paarsada miljonit püsivat tulu, see oleks ajas kasvav.  

Teine variant on see, et me laiendame maksubaasi, millelt ravikindlustusmaksu kogutakse. Ma isiklikult pean ka seda õigeks, et näiteks platvormitöötajate, erinevate dividenditulu teenijate puhul, mitte küll täiel määral, miljoni euro pealt ei pea dividendilt võtma maksu, aga mingisugune põrand võiks olla, mille puhul me teame, et selles ulatuses vähemalt ravikindlustusmaksu võetakse. Siis ei ole võimalik see, mis praegu on võimalik, et näiteks juriidiliselt inimene teenib miinimumpalka, maksab miinimumpalga ulatuses ravikindlustust, saab täisteenused kätte, aga võtab kõrvalt miljon eurot dividende. Selle miljoni euro pealt ta ühtegi senti ei maksta. Samas, teine inimene saab näiteks 4000 või 5000 eurot palka ja tema maksab kogu selle palga pealt korrektselt ravikindlustusmaksu. Ma arvan, see pole ka maksupoliitiliselt päris mõistlik.  

Ehk võimalikke muudatusi on päris mitu. Võimalik on ka lihtsalt tegevustoetuse eraldamine, nagu tegi Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus. Võib teha lihtsalt otsuse, et on mingisugune raha. Aga see on pigem ühekordne meede. Pigem ma toetaksin püsivaid lahendusi. Toona oli meil tervisekriis, COVID-i kriis, me tegime selle ühekordse otsuse ära, et tervisevaldkonnal oleks kindlustunne toimetada sellel ajal. Loomulikult me teadsime, et tuleb [mõelda, mis saab] edasi.  

Kui nüüd korra veel vaadata, isegi mitte filosoofilisena, vaid senist mustrit, siis ongi näha, et iga parlamendi koosseisu ajal on tulnud teha mingeid erakorralisi otsuseid. Jätame kõrvale mõned Reformierakonna valitsused, kus neid teemasid ignoreeriti, ja vaatame alates 2015 valitud parlamendist – 2015–2019 tuli eakate eest ravikindlustuse maksmise teema, järgmine kord tuli see tegevustoetuse teema. Nüüd on tegelikult uuel parlamendi koosseisul, ma ütleks, moraalne kohustus – ja nagu sa hästi tead, ka rahaline vastutus – leida mingisugune meede, teha mingisugused otsused, kuidas tervisevaldkonna eelarvet kasvavaid vajadusi ja ootusi [arvestades] tõsta.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Jah, see katteallikas. Sellest on tegelikult aastaid räägitud, et kas see peaks olema sotsiaalmaksust või ravikindlustusmaksust laekuv raha Tervisekassasse. Nagu me teame, terviseminister ütles, et sotsiaalmaksu laekumised on küll veidi paranenud viimasel ajal, järgmisel aastal tõenäoliselt päris auku ei teki Tervisekassa eelarvesse, aga juba aastal 2025 on kulud praeguse prognoosi järgi 150 miljoni võrra suuremad kui tulud ehk see, mis ravikindlustusest laekub. On olnud erinevaid ettepanekuid haiguspäevade hüvitamiseks, näiteks katta see riigieelarvest täiendavalt Tervisekassa kaudu. On olnud ka arvamusi – ma arvan, et pigem siis tuli see mõte, kui Töötukassas olid suured reservid –, et kuna see on tööga seotud, kas ei peaks Töötukassa neid kandma. Mis teie arvate nendest eri variantidest?

Aitäh! Tõepoolest, järgmise aasta, 2024. aasta eelarve veel on tasakaalus mitte ainult tänu sotsiaalmaksu laekumistele, vaid suures osas just tänu sellele, et me 2021.–2024. aastal maksame tegevustoetust. Ma arvan, et see oli selles vaates ka väga vastutustundlik otsus, et me andsime tegelikult sellega aega järgmisele parlamendi koosseisule ja valitsusele, et nad jõuaksid välja mõelda, mis oleks nii-öelda uus käik alates aastast 2025. Me ei teinud sellist kriisilahendust, et lahendame asja COVID-i kriisi lõpuni ära, see oli 2021, ja edasi tulgu või veeuputus, vaid me panime sinna sisse neljaks aastaks kindla rahastuse. See tähendaski, et pärast parlamendivalimisi jääb uuel valitsusel piisavalt aega, põhimõtteliselt poolteist aastat, et alates aastast 2025 need vajalikud lahendused leida.  

Loomulikult, veel parem oleks, kui leiaks mingi lisaraha ka aastaks 2024, aga kui ei leita, siis vähemalt ei juhtu sellist nii-öelda läbi põranda vajumist, sest on veel üks aasta aega. Ma väga loodan, et valitsuskoalitsioon selle teema tõsidust mõistab.  

Nüüd, mis võiks olla need kohad, kust seda katta, kui me räägime haiguslehtede maksmisest? Riigi vaates on see nagu raha ühest taskust teise tõstmine. Me näeme ka seda, kuidas valitsus plaanib niigi töötuskindlustusmakse määra tõsta ilma kellegagi läbi rääkimata. [Kindlasti ei räägita läbi] tööandjatega, ametiühingutega. Ma ei tea, kas valitsus iseendaga jõudis selle läbi rääkida või kuidas see täpselt sündis. Üldiselt selliseid otsuseid niimoodi loomulikult ei tehta. See on hea tava ja see on ju ka juriidiliselt alati nii olnud, et sellised küsimused lepitakse kokku kolmepoolselt.  

Kui me räägime sellest üleviimisest töötukassa eelarvesse, siis loomulikult tuleb vaadata, mida see tähendab omakorda nende eelarvele. Kas siis peaksid mingid tööturuvaldkonna teenused omakorda liikuma riigieelarvesse? Praegune valitsus plaanib ju teistpidist. Valitsus plaanib töötukassa tegevuskulusid suurendada ehk viia riigieelarvelisi toetusi ja tegevusi sinna, et omakorda riigieelarve miinust vähendada. Arusaadav on see, et me ei saa kõiki kuhjata nüüd ühte kohta ja öelda, et vaadake ise, kuidas saate, vaid me peame vaatama tervikpilti. Aga printsiip on see, et tõesti kindlustunne peaks olema ka tervisevaldkonnal, et haiguslehtede võtmisest või näiteks ka pandeemia puhkemisest ei sõltuks tervisevaldkonna enda rahastusvõimalus, olgu ravimid või ravitöö. Selle kindlustunde võiks anda.  

Siin on erinevad mehhanismid: kas leppida kokku, et tulebki raha otse riigieelarvest või seda rahastatakse tööturuvaldkonna kaudu, aga see eeldab ka töötukassa valdkonnas mingisuguste otsuste ringi tegemist. Ma arvan, et maksemäära tõstmine, eriti praegu, keset kriisi, ei ole realistlik.  

Nii et on erinevaid võimalusi. Ma olen kindlasti valmis neid asju rahulikult arutama selle eelnõu kahe lugemise vahel. Aga seni, kuni pole uut otsust, on loomulik, et Tervisekassa jätkab haiguslehtede maksmist. Ta jätkab ka praegu, lihtsalt küsimus on selles, millise mudeli alusel ta neid haiguslehti maksab – kas 2009. aastal majanduskriisi ajal kehtestatud ja nüüd taas tekkinud negatiivse stsenaariumi järgi või meie pakutava mõnevõrra positiivsema alternatiivi alusel.

Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja, tänan väga põhjaliku ettekande ja vastuste eest! Aga minul on niisugune küsimus. Töövõimetuslehtede süsteem on üsna vana, aga elu on läinud edasi, elu on muutunud. Kas ei ole sellist arvamust või kas te olete arutanud, et kogu see töövõimetuslehtede süsteem vajaks ümbertegemist? Mõni haigus kestabki ainult kaks päeva. Võib‑olla võiks olla ka mingi selline haiguspäevade [arvestus], et mul on näiteks saada seitse haiguspäeva aastas ja kui ma neid ära ei kasuta, siis ma saan kuidagi kompenseerida, ilma et ma peaks üldse mingisugust töövõimetuslehte võtma. Kas võiks kogu seda süsteemi natukene revideerida, ma mõtlen, ennekõike ajakohastada?

Aitäh! Igati õigustatud küsimus ja teematõstatus. Meie ettepanek tõesti, võib öelda, jääb praeguse mudeli raamidesse. Ta suurendab hüvitise määra 70%‑lt 80%‑le ja hakkab varem pihta ehk teisest päevast hakatakse töötajale hüvitist maksma. Aga loomulikult, selline laiem debatt on igati tervitatav. 

Üks pool on see, mille kohta te tõite siin konkreetse näite, et oleks natuke nagu personaalriigi moodi asi, ma saan aru, nii nagu Eesti 200‑le meeldib. See on üks võimalik liikumise viis. Siis tekib inimesel ka võib‑olla suurem motivatsioon: kui ma hoian tervist, siis ma saan aasta lõpus mingisugust hüvitist selle eest, et ma olen eeskujulikult käitunud. Aga teistpidi muidugi ei tohi tekkida inimesel motivatsiooni haigena tööle minna, et neid võimalikke hüvitisepäevi lihtsalt rahas välja võtta. Sellist käitumist ei tohiks ka soodustada. 

Teine pool, mis kindlasti on muutunud – ma arvan, et te olete minuga nõus –, on kõik see, mis puudutab kaugtöö tegemist. Kui mõni aeg tagasi võis öelda nii, et oli kuldreegel: tööpäevad on kindlas töökohas, [kuhu minekuks] on kindel kellaaeg, siis tänaseks on muutunud ajaline paindlikkus ja ka töö tegemise viisid, on see platvormitöö, on need OÜ‑d, kes pakuvad teenust, või on need FIE‑d. Omajagu on muutunud ka eeldused ja ootused sellele, kuidas füüsiliselt tööd tehakse – kas see peab käima kuskil kindla laua taga ja kindlas kohas või on hoopis töötajal endal töövahendid või on tal kodukontor või on hübriidvariant. 

Loomulikult, kõik sõltub ju ka tervisemurest. Mul võib olla selline tõsine tervisemure, millega mul ei ole võimalik töötada ei kodus ega töö juures, ma peangi olema pikali voodis, aga võib olla ka näiteks mingisugune plaaniline operatsioon või midagi muud sellist, mille puhul ma tahan olla pigem kodus, rahulikult taastuda, aga tegelikult on mul töövõime olemas, mõistus töötab ja ma ei tahagi võib-olla pikali olla, vaid hea meelega tegutsen ja toimetan kodus oma e-kirjade, paberite ja dokumentidega. Sellisel juhul seda haiguslehe vajadust ei pruugi inimesel ollagi. Tänapäeval küllaltki paljud sel juhul haiguslehte ei võta, kuna see on tegelikult ebasoodsam variant, parem on leppida tööandjaga kokku, et tehakse kodus tööd, kui terviseseisund seda võimaldab, ja tullakse tööle siis, kui on juba näiteks operatsioonist taastutud. Aga sõltub loomulikult operatsiooni olemusest. Me saame kõik aru, et siin on väga väikestest sekkumistest kuni sellisteni, mille puhul taastumine peab käima hoopis haiglas. 

Nii et laiem debatt on praegu igati tervitatav. Igati tervitatav! Kas te tahate seda teha selle eelnõu raames? Mina olen selleks valmis. See eeldab, et me täna esimese lugemise läbime ja siis saame rahulikult komisjonis arutada, kas võiks seda veel suuremalt ette võtta. Me võime selle konkreetse eelnõu kiita heaks praegusel kujul ja avada selle debati tervikuna edaspidi eraldi teemana. Võib‑olla vaatame üle rahastuse poole, millele viitasid Jaak, Eero ja ka teised kolleegid. Ma arvan, et kõik need arutelud on täiesti mõistlikud, perspektiivikad ja vajalikud.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Karmen Jolleri. Palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, tere hommikust! Ma räägin sellest eelnõu arutelust. See toimus koos kahe teise eelnõu aruteluga, mille Keskerakond tagasi võttis. Aga jäi siis see üks. Kuna need kolm olid väga sarnased, siis arutelu toimus koos, aga menetluslikud otsused tehti eraldi. Tanel Kiik juba selgitas eelnõu sisu, samamoodi selgitas ta seda ka komisjonis. 

Komisjonis oli lisaks komisjoni liikmetele külas ka Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Kristina-Valeria Tobias, kes ütles kommentaariks, et jällegi, nagu ikka praegusel ajal, eelnõu ei ole võimalik toetada, kuna meie riigi rahanduslik olukord on väga keeruline. Ta tõi välja, et ravikindlustuse vahendid on äärmiselt piiratud ja et see eelmine eraldis oli erakorraline eraldis COVID-i-perioodiks ja hetkel seda ei ole Tervisekassa eelarves. Tegemist on ikkagi pikaajalise eelarvevahendiga, mida oleks vaja. On küll planeeritud uusi arutelusid sel teemal Vabariigi Valitsuses. Hiljem need loodetavasti jõuavad ka meie komisjoni.

Tekkis ka küsimusi. Nagu ikka, oli [küsimusi] katteallikate kohta, mida ei olnud otseselt küll arvutatud. Hinnanguline suurus oli olemas. Nagu siin Tanel Kiik ütles siin, ütles ta ka komisjonis, et tegu on poliitilise otsusega. Seejärel juhiti tähelepanu sellele, et tulumaksuvaba miinimumi muutmine tuleks ära jätta ja nii edasi. Toodi välja, et kuna praegused maksuseadused jõustuvad alles tulevikus, aga eelnõu on planeeritud jõustuma varem, siis ka need Keskerakonna pakutud katteallikad ei ole kohe kättesaadavad. 

Oli ka arutelu haiguslehtede statistika üle. Meile lubati saata andmed. Ma isegi ei tea, minu teada ei ole veel haigekassa meile saatnud andmeid haiguslehtede statistika kohta, kuigi tegelikult on see minu teada olemas haigekassa kodulehel. Ma vaatan kohe täpselt üle. Siis oli arutelu sellest, kuidas mujal maailmas haiguslehti hüvitatakse. Näiteks see ongi hästi tavapärane paljudes riikides, et esimesed päevad ei ole kompenseeritud või neid kompenseerib tööandja või tehakse seda tööandjaga kokkuleppel. On erinevaid allikaid, kust kompenseeritakse haigushüvitisi, ja on olnud ka arutelu selle kohta, et see võiks üldse käia töötukassa kaudu, mitte haigekassa kaudu ja nii edasi. Toimus ka see arutelu, mida on peetud ka avalikkuses ja ajakirjanduses. 

Kuna arutelu selle koha peal lõppes, siis tehti menetluslikud otsused. Otsustati konsensuslikult võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. septembril sellel aastal, samuti otsustati (konsensuslikult) määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, Karmen Jollerit. Tehti ka ettepanek eelnõu tagasi lükata, see pälvis poolthääli 6 ja vastuhääli 4, erapooletuid oli 0.

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud kaasettekandja! Kirjeldasite üsna täpselt seda komisjonis toimunud arutelu. Selles suhtes mul reservatsiooni ei ole. Aga kuna te olete ühtlasi koalitsioonisaadik, kasutan ikkagi võimalust küsida teilt, milliseks te peate seda perspektiivi, et Vabariigi Valitsus, sealhulgas sotsiaalkomisjon ja Sotsiaalministeerium on valmis ette võtma sellise põhjaliku analüüsi ja arutelu, kuidas muuta ühest küljest seda haigushüvitiste maksmise korda. Minu hinnangul [muutuks see] inimeste jaoks sõbralikumaks, solidaarsemaks ja õiglasemaks, kui ta praegu on, ja teisalt lahendab see võib-olla ka neid küsimusi, millele viitasid siin head kolleegid Eero Merilind, Jaak Aab, Andrei Korobeinik ja professor Irja Lutsar. See puudutab just nimelt seda tulude-kulude vaadet ja ka võib-olla selle süsteemi ajakohastamise poolt. Tegelikult siin on päris mitu erinevat vaatenurka. Millises ajalises perspektiivis me võiksime jõuda konkreetsete ettepanekuteni mõlema küsimusega tegelemiseks? Mina olen igal juhul valmis nendesse aruteludesse panustama.

Neid ajaperspektiive me komisjonis ei arutanud. Minu isiklikku arvamust te olete ajakirjandusest lugenud ja kõiki muid avalikke asju saab lugeda avalikest kohtadest. Me praegu arutame komisjoni teemasid.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimised? Sõnavõtusoove ei ole, seega me läbirääkimisi ei ava. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu 205 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 205 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 44, vastu 12, erapooletuid ei ole, on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 205 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde. See on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist tõsta ettevõtte tulumaksu kahe protsendipunkti võrra" eelnõu 44 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Mart Maastiku. Palun!

Lugupeetud härra eesistuja! Head kolleegid saalis ja need, kes vaatavad meid taevakanalite kaudu! Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154 lõike 1 alusel otsustab Riigikogu teha Vabariigi Valitsusele järgmise ettepaneku: loobuda plaanist tõsta ettevõtte tulumaksu 2% võrra. 

Eesti Reformierakonna, Erakonna Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valimisliidu programmis aastateks 2023–2027 on kokku lepitud plaan tõsta ettevõtte tulumaksu 2% võrra. Koalitsiooni soov tõsta ettevõtte tulumaksu 2% võrra on ajendatud plaanist kaotada eraisiku sissetulekust sõltuv maksuvaba tulu ehk nõndanimetatud maksuküür, millega tekitatakse riigieelarvesse hiiglaslik puudujääk. Isamaa ei toeta riigieelarvesse hiiglasliku puudujäägi tekitamist ja selle lappimist maksutõusudega. 

On üllatav, et Reformierakond, kes enne oli justkui tuntud kui ettevõtjate erakond, selliseid ettepanekuid üldse saali toob. Mõnes mõttes on see arusaadav. Kunagi, kui Reformierakond loodi, oli see põhiliselt ettevõtjatest koosnev erakond. Tänaseks on sinna jäänud ainult endiste ettevõtjate portfelle kandvad järeltulijad, kes ei saa majandusest ja majanduskasvust väga palju aru. Vähemalt nii tundub. 

On ebameeldiv, kui sa oled ettevõtja ja sinu arvestused saavad kesta ainult aasta, kaks või kolm, sellepärast et sa ei tea, mida uus valitsus jälle välja mõtleb. Ja välja mõeldakse neid asju ka arusaamatutel põhjustel. Kui Isamaa oli valitsuses Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatidega, võeti vastu seadus, kus loodi soodustused dividendide maksmisel. Ehk ettevõtetel, kes maksid kolme aasta jooksul teatud summa, näiteks 100 000 eurot igal aastal, dividende, dividendimaks ehk kaudselt võib öelda ka ettevõtte tulumaks, vähenes selle võrra. Praegu need, kes alustasid kolm aastat tagasi, saavad endale mõnusa üllatuse: nad on kolm aastat seda püüdlikult teinud, aga kasu pole sellest mitte midagi. 

Üldse on arusaamatu see, kuidas ettevõtjatesse suhtutakse. Praegu lajatatakse igasuguste maksudega, mis tegelikult pärsib ettevõtlust. Nüüd tuleb jälle uus maksutõus ettevõtjatele, üritatakse dividendide maksule 2% juurde panna. See on jälle hoop, sellepärast et kui sul näiteks on emaettevõte ja sa tahad tütarettevõttele maksta dividende, siis sa pead kõigepealt maksma ära dividendimaksu, sest tütarettevõttest investeeringuid tehes pead sa arvestama juba 22% väiksema summaga. Meil siiamaani kehtinud süsteem, mille järgi dividendide väljamaksu puhul oli see 20%, oleks võinud minu hinnangul ka olemata olla, eriti tütarettevõtete puhul, sellepärast et reinvesteeringute tegemiseks – omal ajal see just ettevõtte tulumaksu kaotamise mõte oligi – ei pea sa enne maksma makse, sellega saad sa turgutada majandust ja elavdada ettevõtte võimalusi. 

Ühesõnaga, ei ole siin väga pikalt mõtet rääkida. Isamaa on alati olnud stabiilse maksusüsteemi poolt. Pidev leiutamine – ma ei tea, mis eesmärkidel – ja uute maksude loomine, süsteemis segaduse tekitamine, on igale ettevõtjale suur probleem. Me võime lähiaastatel näha, kui tõesti kogu see maksupakett lõpuks vastu võetakse, vaatamata sellele, et me üritame sellele vastu seista, et paljud ettevõtted lähevad pankrotti, paljud inimesed jäävad tööta. Kui inimesed jäävad tööta, siis nad hakkavad vaatama, kust leida tööd, lähevad jälle – nagu 2009. aastal 100 000 eestlast lahkus naaberriikidesse tööd otsima. Lõpuks ei ole meil ei maksumaksjaid ega ka riigieelarves raha, et elementaarsete riigile vajalike teenustega hakkama saada. 

Sellepärast ongi meie eelnõu tehtud. Teeme ettepaneku loobuda ettevõtte tulumaksu tõstmisest 2% võrra. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid. Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Tere hommikust! Rahanduskomisjon arutas Isamaa fraktsiooni esitatud eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist tõsta ettevõtte tulumaksu kahe protsendipunkti võrra" 19. septembri istungil. Eelnõu algatajat esindas Aivar Kokk, kes eelnõu nii pikalt ei tutvustanud, nagu täna tutvustati, vaid viitas, et eelnõu sisu on küllalt täpselt kirjeldatud pealkirjas. Samuti ei olnud komisjoni liikmetel eelnõu algatajate esindajale küsimusi. Tähelepanu peaks juhtima veel sellele, et eelnõu nõuab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Komisjon langetas menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. See on komisjoni arutelust kõik.

Aitäh! Teile on ka küsimus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea kolleeg! Mul on küsimus. Kas siis, kui Aivar Kokk oleks komisjonis samamoodi selgitanud nagu mina, oleks komisjoni seisukoht või arvamus olnud teine?

Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida. Võib-olla oleks talle olnud küsimusi, kui ta oleks teemat põhjalikumalt avanud.

Aitäh, hea ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Läheme lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.  

Head ametikaaslased, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist tõsta ettevõtete tulumaksu kahe protsendipunkti võrra" eelnõu 44. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Veenva tulemusega – 7 poolt, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole – on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist tõsta ettevõtete tulumaksu kahe protsendipunkti võrra" eelnõu 44, kuna ei kogunud Riigikogu koosseisu häälteenamust, tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Teise päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud. 

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde. See on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada tulumaksuseaduse muutmise eelnõu, et kehtestada täiendav maksuvaba tulu alates esimesest lapsest" eelnõu 59 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid, viis kolleegi saalis! Head televaatajad! Mul on au ette kanda eelnõu. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154 lõike 1 alusel otsustab Riigikogu teha Vabariigi Valitsusele järgmise ettepaneku: algatada tulumaksuseaduse muutmise eelnõu, et kehtestada täiendav tulumaksuvaba tulu alates esimesest lapsest. 

Ega ma siin pikalt ei pea seda selgitama, sellepärast et seesama maksuvaba tulu alates esimesest lapsest on juba tegelikult Eestis kehtinud ühe aasta. Ilmselgelt on see väga vajalik. Reformierakond on pidevalt kritiseerinud Isamaa erakonda selle pärast, et paljulapseliste perede toetus oli justkui väga ebavõrdne, sest kolmandale lapsele suurenes toetus hüppeliselt, aga siin on ju see võrdsus väga hästi kaetud, kui juba alates esimesest lapsest saab tulumaksuvabastust. See soodustab ühtlasi lapsevanema varem tööle naasmist. 

Siinkohal teengi ettepaneku. Tulumaksuseaduses on sätestatud täiendav tulumaksuvabastus alates pere teisest lapsest. Isamaa fraktsioon teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku algatada tulumaksuseaduse muutmise eelnõu, et kehtestada täiendav maksuvaba tulu alates pere esimesest lapsest.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Isamaa fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada tulumaksuseaduse muutmise eelnõu, et kehtestada maksuvaba tulu alates esimesest lapsest" eelnõu arutas komisjon 19. septembri istungil. 

Aivar Kokk esindas algatajaid ja pikemalt ei peatunud tutvustamisel, vaid piirdus lakooniliselt viitega eelnõu [pealkirjale]. Komisjoni liikmetel esindajale küsimusi ei olnud. Juhin tähelepanu, et eelnõu vajab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. 

Komisjon langetas menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. See on lühidalt kõik komisjonis toimunust.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile on üks küsimus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea kolleeg! Sa oled Reformierakonna liige ja võidelnud justkui võrdsete õiguste eest siin paljulapseliste perede toetuste äravõtmisel. Selle kohta on mul ka küsimus. Miks te olete vastu sellele eelnõule, mis tegelikult teebki [olukorra] võrdsemaks, kuna juba alates esimesest lapsest on tulumaksusoodustus?

Maksuvaba tulu esimese lapse kohta või üldse laste kohta peab vaatama samas komplektis lastetoetustega. Kui vanem saab maksuvaba tulu, siis saavad seda maksuvaba tulu kasutada need vanemad, kellel on suurem sissetulek – selline, et tal selline tulu on üldse tekkinud, mis tulumaksu alla läheks. Need vanemad, kes vajavad kõige rohkem abi, kes üksinda last kasvatavad, ei pruugi saada riigilt maksuvabastust, kuna neil pole maksustatavat tulu. Seetõttu on eelistatud lastetoetusi, mis kehtivad universaalselt, sõltumata sellest, kas lapsevanemal on maksustatavat tulu, millest täiendavalt mahaarvamisi teha.

Hea ettekandja, tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimised? Läbirääkimisi avada ei soovita, seega võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head ametikaaslased, panen hääletusele eelnõu 59. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 8, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole, on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada tulumaksuseaduse muutmise eelnõu, et kehtestada täiendav maksuvaba tulu alates esimesest lapsest" eelnõu 59 esimesel lugemisel tagasi lükatud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde. Palun-palun, tulge-tulge! Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist kaotada täiendav maksuvaba tulu eluasemelaenude intresside eest" eelnõu 62. Palun, Riigikogu liige Mart Maastik!

Aitäh, härra eesistuja! Ma väga soovin, et te mind teietamise asemel sinataksite.

Selge.

Aitäh! Mul on au ette kanda Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154 lõike 1 alusel eelnõu, milles otsustatakse Riigikogus teha Vabariigi Valitsusele järgmine ettepanek: loobuda plaanist kaotada täiendav maksuvaba tulu eluasemelaenude intresside eest. 

Selgituseks nii palju, et Eesti Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsusliidu programmis aastateks 2023–2027 on kokku lepitud, et kaotatakse täiendav maksuvaba tulu eluasemelaenude intresside eest. Silmas peetakse tulumaksuseaduse §‑s 25 sätestatud maksuvaba tulu kaotamist. Selle maksuvaba tulu kaotamine on vale, kuna tegelikkuses on vastupidi – noori peresid on vaja hoopis senisest enam toetada. 

Praegune intresside kompenseerimine noortele peredele oleks eriti vajalik, sest hetkel, kus euribor on tõusnud taevasse, intressid on selle võrra kordades suuremad, on peredel keeruline hakkama saada. Eriti raske on loomulikult maal. Nüüd veel lisandub sinna muid "rõõme", nagu automaks, käibemaksu tõus ja ettevõtete tulumaksu tõus, väga palju maksutõuse. Ongi selline tunne, et meie riik ei hooli enam peredest, sellest, et neil oleks eluase. Kui praegu intressid tõusevad lakke, pered ei jõua enam maksta pangalaenusid, siis on väga suur oht, et nad kaotavadki oma eluaseme, lõpuks kogu elu koondubki ainult linnadesse ja maaelu hääbub. 

Ega siin ei olegi vaja pikemalt midagi selgitada. Isamaa on maksutõusude vastu ja ka intresside maksuvaba tulu kaotamise vastu. Teeme ettepaneku loobuda plaanist kaotada täiendav maksuvaba tulu eluasemelaenude intresside eest. Aitäh!

Hea ettekandja, tänan! Teile küsimusi ei ole. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Isamaa fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist kaotada täiendav maksuvaba tulu eluasemelaenude intresside eest" eelnõu arutas rahanduskomisjon 19. septembri istungil. Algatajaid esindas Aivar Kokk, kes oli üsna lakooniline eelnõu tutvustamisel. Samuti ei olnud komisjoni liikmetel algatajate esindajale küsimusi. 

Juhin tähelepanu, et eelnõu vajab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Komisjon tegi menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. See on komisjonis toimunu kohta lühidalt kõik.

Hea ettekandja, tänan! Teile küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita, seega läheme lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head ametikaaslased, panen hääletusele eelnõu 62. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 7, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole, on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist kaotada täiendav maksuvaba tulu eluasemelaenude intresside eest" eelnõu 62 tagasi lükatud. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Head ametikaaslased! Meil täna päevakorras rohkem punkte ei ole, istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös.