Tervist, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! On aeg teha ettekanne kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Õigemini oli see aeg küll kevadistungjärgul seaduse järgi, [aga] olude sunnil on see liikunud sügisesse. Traditsiooniliselt annan esmalt ülevaate numbritest ja kohtusüsteemi toimimisest üldiselt, [seejärel] räägin meie peamistest murekohtadest ja ka mõningatest ettepanekutest seadusandjale.
Aga esmalt väike ülevaade, mis eelmisel aastal kohtusüsteemis toimus ja kuidas need tendentsid ka käesoleval aastal välja paistavad. Esmalt saan märkida, nii nagu ma olen ka varasemalt ikka saanud kinnitada, et kohtusüsteem toimib ja toimib jätkuvalt üldiselt korrakohaselt. Tagatud on sõltumatu ja erapooletu õigusemõistmine ja üldiselt ka kohtuasjade lahendamine mõistliku aja jooksul. Samas aga seisame silmitsi muret tekitavate tendentsidega ja jätkuvalt lahendamata probleemidega.
Kohtuasjade arvust ja kohtumenetluse kiirusest. Esmalt numbritest. Õigusemõistmise võrdlustabelis, Euroopa Liidu õigusemõistmise tulemustabelis "Justice Scoreboard 2023" paigutatakse Eesti kohtusüsteem tõhususes ja menetluste kiiruses jätkuvalt Euroopa Liidu riikide etteotsa. [Võrreldes teiste] Euroopa Liidu liikmesriikidega, asub Eesti esimeses kohtuastmes tsiviil‑ ja haldusasjade lahendamiseks kuluva koguaja võrdluses jätkuvalt teisel kohal, Taani järel. Kokkuvõtvalt on Eesti kohtumenetluse kiirus kolmes kohtuastmes tsiviil‑ ja kaubandusasjades kuuendal ja haldusasjades neljandal kohal Euroopas. Seejuures on meie riigi rahaline panus kohtusüsteemi ning kohtunike ja advokaatide arv 1000 elaniku kohta pigem tabeli viimases kolmandikus. Samas peame tõdema, et kohtute töökoormus on tasapisi tõusmas, jõudlus tasapisi langemas ja menetlustähtajad pikenemas. See on fakt, mida eitada ei saa. Tsiviilasjades on koormuse tõus nähtav, eriti on suurenenud võlavaidluste arv. Eelmine aasta saabus maakohtutesse lahendamiseks 35 089 tsiviilasja, mida on 2,4% rohkem kui 2021. [aastal]. Ja lisaks maksekäsuasju, väikesi võlavaidlusasju on 51 712, mida on 2021. aastaga võrreldes koguni 18,4% rohkem. Vaatamata sellele oleme üldiselt suutnud tsiviilasjades menetlustähtaegades püsida. Maakohtutes lahendati 2022. [aastal] tsiviilasju keskmiselt menetlusajaga 102 päeva, 2021. [aastal] oli [see] 101 päeva, 2020. [aastal] 95 päeva. Võrdluseks: mitteametliku statistika järgi on selle aasta esimesel poolaastal tsiviilasjade lahendamise aeg veel ühe päeva võrra kasvanud, 103 päevale.
Samas on süüteoasjade puhul olukord selline, et [nende] arv on [küll] langenud, aga kohtute jõudlus sellest kahjuks paranenud ei ole. Eelmine aasta menetleti maakohtutes 12 389 süüteoasja, sealhulgas 3877 kriminaalasja, mida on koguni 18,6% vähem kui 2021. aastal, 5113 väärteoasja, mida on 7% vähem kui 2021. [aastal], aga vaatamata sellele oli kõige sensitiivsemas valdkonnas, kriminaalmenetluse üldmenetluses keskmine menetlusaeg eelmine aasta 245 päeva, mis on vaid päeva võrra väiksem kui 2021. [aastal] – 2020. [aastal] oli [see] 255 päeva –, kuid sellel aastal, vähemalt minuni jõudnud mitteametliku statistika järgi, on üldmenetlusasjade menetlusaeg kasvanud 304 päevale.
Veel keerulisem on olukord halduskohtutes. Halduskohtutesse laekus eelmine aasta lahendamiseks 2770 haldusasja, mida on küll 11,2% vähem kui aastal 2021, aga menetlusajad on kahjuks pikenenud. Eelmine aasta lahendatud haldusasjade keskmine menetlusaeg oli koguni 149 päeva, 2021. [aastal] oli [see] 127 päeva, selle aasta esimesel poolel 162 päeva. Tendents on kahjuks väga negatiivne.
Veel tõsisem on küsimus ringkonnakohtutes. Ringkonnakohtutesse laekus eelmine aasta kaebusi kokku 2792 tsiviilasjas, mida on 9,3% vähem võrreldes 2021. aastaga, haldusasju [oli] 6,3% vähem ja kriminaalasju 10,1% vähem. Samas oli eelmine aasta tsiviilasjade menetlusaeg 197 päeva, 2021. [aastal] 163 päeva. Selle aasta kohta mul tsiviilasjade keskmist [menetlusaega] ei ole, aga [näiteks] Tallinna Ringkonnakohtus on kasvanud tsiviilasja lahendamise aeg 247 päevani, mis on väga pikk [aeg].
Kriminaalasju lahendatakse ringkonnakohtutes kiiremini: eelmisel aastal lahendati neid 81 päevaga, 2021. [aastal] 66 päevaga. Sel aastal on neid Tallinna Ringkonnakohtus lahendatud 76 päevaga. Nii et väike paranemine on kriminaalasjades. Haldusasjade puhul oli menetlusaeg ringkonnakohtutes eelmine aasta 257 päeva, 2021. [aastal] 214 päeva. Tallinna Ringkonnakohtus on [menetlusaeg] sellel aastal tõusnud 279 päevale. Need on numbrid, mis näitavad, et olukord ei ole paranenud, vaid pigem läheb tasapisi halvemaks. Keskmiselt on maakohtutes tsiviilasju lahendavatel kohtunikel korraga käes umbes 125–135 asja, süüteoasju 20–30 ja halduskohtunikel halduskohtuasju 55–60. See on hinnang, see ei ole ametlikult mõõdetud statistika. Niimoodi on lihtsalt mulle antud kaasa arvestuslik, selline tunnetuslik näitaja.
Halvenemine kajastub kahjuks ka Riigikohtu menetlusstatistikas, iseäranis tsiviilasjades. Statistika taha vaadata on keeruline, eks me räägime sellest siin täna veel. Aga põhjuseid on mitmeid. Ilmselt on [üks põhjus] see, et vaidlused on läinud detailsemaks, mahukamaks ja keerukamaks, aga ka seesama põlvkonnavahetus, millest ma täna põhiliselt tahan rääkida, on ilmselt siin üks osaline.
Kohtute usaldusväärsusest ja sõltumatusest. Jällegi räägin numbritest. Üldiselt on positiivne, et usaldus kohtusüsteemi vastu, kohtusüsteemi mõõdetud usaldusväärsus on jätkuvalt kõrgel tasemel, isegi kui [see on] väikeses langustrendis. 2022 tehti institutsioonide usaldusväärsuse uuring, mille järgi usaldas Eesti kohtuid 67% vastanuist. Aasta varem oli [see] number 71%. Väikesest langusest on siiski raske mingeid suuremaid järeldusi teha. Kohtusüsteemi usaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et kohtunike distsiplinaarsüütegude arv on väike ja süsteem suudab oma muredega ise toime tulla. Eelmine aasta mõisteti süüdi kaks kohtunikku asjade menetlemisega viivitamise eest. Sel aastal on mõistetud süüdi üks kohtunik õigusemõistmisest põhjendamatus keeldumises.
Euroopa kohtute haldamise nõukodade võrgustik korraldas eelmine aasta Euroopa kohtunike seas uuringu kohtunike sõltumatuse teemal. Sellest raportist selgub, et kohtunike sõltumatuse näitajad on Eestis kõrged. Küsitlusele vastanud ligikaudu 30% Eesti kohtunikest hindas üldiselt tajutavat kohtunike sõltumatust riigis kümnepalliskaalal keskmiselt hindega 8,8, oma personaalset sõltumatust isegi mõnevõrra kõrgemalt, hindega 9,2.
Riigikohtu tegevusest eelmisel aastal: sellest, mis on [need] sisulised asjad, millega me oleme tegelenud, ja mis vaidlustes [oleme] õigusemõistmist ühtlustanud. Riigikohtusse laekus eelmine aasta 1946 taotlust, millest menetleti 241 ehk 12%. Kokku lahendati 201 kohtuasja. Põhiseaduslikkuse järelevalves tegi Riigikohus eelmine aasta 12 lahendit. Sellel aastal on neid tehtud juba 28, neist 7 valimistega mitteseotud asjades. Menetluses on veel 9 põhiseaduslikkuse järelevalve asja. Vaidlustatud õigusakti säte tunnistati eelmine aasta põhiseadusvastaseks ja kehtetuks neljas asjas.
Pisut lahendite sisulisest poolest, et anda ülevaade seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Riigikohtu üldkogu kui Riigikohtu kõrgeim organ lahendas eelmine aasta üheainsa asja, kuid tegu oli väga olulise küsimusega, mis puudutas Eesti õiguse ja Euroopa Liidu õiguse vahekorda diskrimineerimisvaidlustes ning täpsemalt küsimust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise ja Euroopa õiguse alusel Eesti õiguse kohaldamata jätmise piiritlemise kohta. Praegusel aastal on Riigikohtu üldkogu samuti lahendanud ühe asja, leides, et on põhiseadusvastane takistada kinnipeetavate ligipääsu väljaandele Ametlikud Teadaanded ja Riigikohtu veebilehele.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi tegemistest. Eelmine aasta leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium muu hulgas, et riigi õigusabi alarahastamine võib seada ohtu põhiõiguste kaitse. Analüüsiti Vabariigi Valitsuse kehtestatud niinimetatud koroonapassi nõudeid, analüüsiti ka kohalike omavalitsuste kohustusi ja õigusi kinnisasjadele sundvalduse seadmisel ja muu hulgas looduse kaitsel. Käesoleval aastal on leitud, et kohalikud omavalitsused peaksid tagama lastele lasteaiakohad. Samuti on lahendites käsitletud näiteks kinnisasja avalikes huvides omandamise menetlust. Viimaste valimiste kohta esitati Riigikohtule 18 kaebust, millest enamik puudutas elektroonilist hääletamist. Riigikohus leidis, et elektroonilise hääletamise reeglid peaksid olema täpsemalt kirjas seaduses või vähemasti muus õigusaktis.
Halduskolleegium tegi eelmine aasta olulisi lahendeid, muu hulgas ehitusõiguse, looduskaitse, kohaliku omavalitsuse volikogu kandidaadi elukoha nõuete, ühistranspordi korraldamise lepingute ja Konkurentsiameti järelevalve kohta, samuti käsitles äriühingu vastutust töötajate põhjustatud maksuvõla eest. Kõik viited lahenditele on antud kirjalikus tekstis.
Tsiviilkolleegium käsitles oma 2022. aasta lahendites muu hulgas allikakaitset kohtumenetluses, juurdepääsutee talumise tasu, spordivõistluste tulemuste vaidlustamist ja solvava postituse autori kindlakstegemist eeltõendamismenetluses.
Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendas eelmisel aastal ka mitu avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all olnud kriminaalasja, mis puudutasid kuritegelikku ühendust, liiklusõnnetuse põhjustamist, aga ka mitmeid perevägivalla ja lapse seksuaalse ärakasutamise asju. Samuti selgitas kriminaalkolleegium põhiõiguste aspektist kahtlustatava kinnipidamist, süüdistatava vahistamist, kahtlustatava ja tema lähedase keeldumist kuriteo tõendamisele kaasaaitamisest, patsiendisaladuse ulatust kriminaalmenetluses ja vastutust psühhotroopsete ainete käsitlemise eest. Käesoleval aastal on kriminaalkolleegium juba teinud lahendeid ajakirjanike trahvimise kohta kriminaalasja kohtueelse uurimise andmete avalikustamise eest, diplomaadi vastutuse kohta väärteo toimepanemise eest ning toimingupiirangute rikkumise ja elektriliikurite juhtimise õiguse kohta.
Väline vaade: Euroopa Inimõiguste Kohus ja Eesti ning Euroopa Kohus ja Eesti. Eelmine aasta jõudis Euroopa Inimõiguste Kohtusse erinevatele koosseisudele lahendamiseks kokku 141 Eesti vastu esitatud kaebust. Kuues Eesti vastu esitatud asjas tegi inimõiguste kohus avalikud lahendid, neist neli on sisulised otsused, ühe kaebuse tunnistas Euroopa Inimõiguste Kohus vastuvõetamatuks ja ühe kustutas kohtuasjade [nimistust] pooltevahelise kokkuleppe sõlmimise tulemusena. Eelmisel aastal lõpetas Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee kahe Eesti kohta tehtud otsuse täitmise järelevalve.
Rikkumisi leidis Euroopa Inimõiguste Kohus Eestis ainult kahes asjas eelmisel aastal. Kohtuasjas Kalda versus Eesti tuvastati inimõiguste konventsiooni artikli 8 "Õigus era‑ [ja perekonna]elu austamisele" rikkumine, kuna vangla keeldumine korraldada lühiajalisi kohtumisi klaasist vaheseinata ei olnud piisavalt põhjendatud. Kohtuasjas Vool ja Toomik versus Eesti [tuvastati] inimõiguste konventsiooni artikli 8 ja artikli 14 "Diskrimineerimise keelamine" rikkumine, kuna kaebajate pikaajaliste kohtumiste keeld ei olnud piisavalt põhjendatud.
Selle aasta alguse seisuga oli inimõiguste kohtus pooleli 13 Eestile vastamiseks saadetud asja arutamine. Euroopa Kohus tegi eelmine aasta Eesti kohtute esitatud eelotsusetaotluste kohta kokku neli lahendit. Eesti kohtud esitasid kolm uut taotlust. Menetlus on pooleli neljas asjas, mis puudutavad riigiabi, keskkonnateabe andmist, põllumajandustoetuste tagasinõudmist ja investeerimisprojekte.
See oli ülevaade kohtust, nii meie oma kohtuastmetest kui ka [sellest], mis Eesti asjadega toimub inimõiguste kohtus ja Euroopa Kohtus.
Nüüd põhilise mure juurde: kohtunike põlvkonnavahetus. Eesti kohtusüsteemis on põlvkonnavahetus hoogne ja see on käimas. Lähema viie aasta jooksul võib pensionile jääda lausa 65 kohtunikku. Selle aasta 5. oktoobri seisuga on juba pensioneerunud kaheksa kohtunikku ning veel 22 kohtunikku on avaldanud soovi jääda pensionile 2023 ja 2024. Eelmine aasta kuulutas Justiitsministeerium välja viis konkurssi esimese ja teise astme kohtu kohtunike leidmiseks, kuid 20‑le maakohtu kohtunikukohale konkureeris kokku vaid 27 inimest. Seejuures on kõige keerulisem olukord tsiviilvaldkonnas, kus 13 kohtunikukohale kandideeris erinevatel konkurssidel kokku vaid 16 inimest. Ehk reaalne kandideerimiskoefitsient on 1,23 ühele kohale. Seega mingist suurest huvist kohtunikuameti vastu on raske rääkida. Kokku jäeti Riigikohtu otsusel maakohtutes täitmata koguni kolm tsiviilvaldkonna kohtunikukohta. Vaatame numbreid: kui täitmist vajavate kohtunikukohtade arv on järjepidevalt suurenenud – kui 2017 oli neid 10, siis eelmine aasta 24 –, siis kohtunikueksamile soovijate arv on samal ajal pidevalt vähenenud. 2017 soovis kohtunikueksamit teha 58 inimest, eelmine aasta kõigest 22.
Nii me olemegi jõudnud olukorda, kus meie esmaseks mureks ei ole enam puudus mitte materiaalsest ressursist niiväga, vaid inimestest, ja seda mitte ainult kohtunikkonnas, vaid ka prokuratuuris ja advokatuuris. Meil lihtsalt ei jätku enam piisava kvalifikatsiooni ja sobivate isikuomadustega kandidaate, täitmaks põlvkonnavahetusest tingitud auku. Lisaks kohtunikele ei suuda me enam leida ka kohtujuriste, kelle konkursid kukuvad järjekindlalt läbi, leidmata kandidaate. Seda vaatamata asjaolule, et igal aastal lõpetab ülikoolis õigusteadlase diplomiga sadu noori ja kohtuniku ega kohtujuristi palk ei ole justkui iseenesest halb ja sobivate kandidaatide otsimiseks tehakse ka tööd. Ei ole nii, et me ootame, et keegi tuleks. Praegu on meie põletavaim valikukoht sisuliselt see, kas täita vabad kohad inimestega, kes parasjagu on kättesaadavad ja minimaalse tasemega lati ületavad, või öelda, et kohtuniku eluaegsesse ametisse saame nimetada siiski vaid igas mõttes kõrge tasemega juriste, ja kuni neid saadaval ei ole, tuleb kohad jätta täitmata ja oodata, kuni neid inimesi tuleb juurde. Kohtunikkond on pigem toetanud teist alternatiivi. Arusaadavalt on selle hinnaks aga teiste kohtunike koormuse suurenemine ja menetlustähtaegade edasine pikenemine. Samas ei saa me lõpmata võtta ka inimesi advokatuurist ja eriti prokuratuurist, kust oleme [viimasel ajal] saanud enamiku süüteovaldkonna kohtunikest. On selge, et kohtusüsteem ja õigusriik vajavad toimimiseks ka kvaliteetselt mehitatud prokuratuuri ja advokatuuri.
Kuna parimad noored värvatakse juba ülikooli esimestel kursustel erasektorisse, on avalik sektor olnud siin oma personalipoliitikaga sabassörkija. Praeguses olukorras peaks riik oma avaliku teenistuse loogika ja usu avalikesse konkurssidesse ja diplomeeritud kandidaatidesse üle vaatama. Sel hetkel, kui meie kuulutame välja konkursi, on paremad kandidaadid juba ammu läinud, ütleme niimoodi lühidalt võttes. Noorte töötamine ülikooli ajal on muutunud kahjuks normiks, mitte et seda tuleks heaks kiita, aga see on fakt. Kuigi tudengeid justkui jätkub, ei vali nad enam lõpuks suures osas klassikalisi juuraerialasid, vaid leiavad töö hoopis mujal sektorites.
On ka uuritud, mida kandidaadid ja [teised] inimesed siis mõtlevad, mis on need ootused ja hirmud. Ajad on muutunud, näitab see, ja muutuvad veelgi. Kohtunikuamet on noorte silmis kohati kivinenud ja vanamoodne eriala, mis ei suuda enam konkureerida võrdväärselt paljude uute, ahvatlevate, säravate ametitega. Ainuüksi palgaga enam inimesi ei meelita. Ameti eluaegsus võib aga mõjuda teinekord sootuks peletavana. Uute inimeste värbamisel peame arvestama põlvkondadevaheliste erisuste ja [erinevate] arusaamadega tööst ja elust üldse. Peame arvestama noorte ees seisva avara valikuga. On avaldatud arvamust, et 20 aasta pärast töötab 65% meie lastest ametites, mida praegu veel üldse olemaski ei ole. Uus põlvkond soovib väidetavalt pühendada vähem aega tööle, eriti ülekoormusega tööle, ning mitte teha ületunde, hinnates varasemast enam pehmeid väärtusi. Soovitakse töötada paindlikult, kaugtööl, osakoormusega, selgete ülemuse-alluva suheteta ühtses tööperes, võtta piisavalt aega perele, õpingutele ja hobidele. Olulisem kui varem on uuele põlvkonnale võrdne kohtlemine ja tunnustamine töö eest ning pidevad karjääri‑ ja hariduse omandamise võimalused. Peame sellega arvestama ja mitte kasutama nende suhtes seniseid töönarkomaanide standardeid. Vastasel juhul ei ole meil lõpuks enam üldse kedagi süsteemi võtta.
Käesoleval aastal tehti kohtunikuameti kuvandi uurimus potentsiaalsete kohtunike, tulevaste kohtunike seas, kes võiksid huvituda ametist. Kohtunikuamet on õigusvaldkonna magistriüliõpilaste seas alles kolmas valik advokaadi ja avaliku teenistuse juristi järel. Mujal töötavad juristid, kes on praegu ametis, tõid põhjusena, miks nad ei soovi töötada kohtuniku või kohtuametnikuna, väga palju välja töökorralduse jäikust – seda, et ei saa piisavalt valida töökoormust, ‑aega ja ‑kohta ega kitsamalt spetsialiseeruda –, aga ka puuduvaid või ebaselgeid edasisi karjäärivõimalusi. Advokaatide ja prokuröride seas on oluliseks argumendiks kohtunikuameti valimise vastu ametiga kaasnevad piirangud. Juriste paneks kohtunikuna töötamise kasuks otsustama mõistlikum töökoormus, selle reguleerimise võimalus, ametiga kaasnevad hüved, nagu suurem töötasu, tasu vastavus töökoormusele, sotsiaalsed tagatised, peamiselt pension, aga ka pikem puhkus ja paindlikud töötingimused, vähemalt osaline kaugtöövõimalus, tööaja ja ‑koha valiku võimalus, osakoormusega töötamise laiem võimaldamine. Magistriüliõpilased peavad kohtunikuameti populaarsuse suurendamise oluliseks lisaks kaasaegseid sotsiaalseid tagatisi, nagu, mis seal salata, sporditoetused, varem pensionile siirdumise võimalus, ravikindlustus, tervisepäevad, [oluliseks peetakse, et oleks] vähem ametiga seonduvaid piiranguid, [näiteks] lisatasu teenimise puhul, [oluline on] kaasaegne töökeskkond, aga ka teadmiste ja kogemuste omandamise võimalus.
Üleüldisest tasemest. Minu südamemure on õigusharidus. Ülikoolide lõpetajate kvalifikatsioon ei vasta õigusmaastiku üha suurenevatele ootustele. Sellest on palju räägitud, ei hakka seda kordama. Ütlen vaid seda, et viimasel viiel aastal on kohtunikueksamit teinud 126 inimest ja esimesel korral tegi selle positiivselt vaid 31, teisel korral 9. Keskmiselt õnnestub alles iga neljas eksami sooritamise katse. Ka see räägib millestki, ma arvan.
Mida teha? Riik saaks muuta kohtunikuametit atraktiivsemaks sotsiaalsete garantiide täiendamisega. Väikese žestina võiks alustada kaotatud töövõimehüvitise taastamisest kui sisuliselt riigipoolsest kindlustusest ametiriskide vastu. Praegu langeb end riigi heaks vigaseks töötanud kohtunik süsteemist väljudes sisuliselt vaesusse, mistõttu oleme neid mõistvate kolleegide toel ja teiste [poolt] töö ärategemise najal hoidnud süsteemis edasi, hoidnud inimesi, kes füüsilise või vaimse seisundi tõttu tegelikult ei peaks kohtunikuna töötama. Nad tuleks tervise tõttu ametist vabastada, nagu näeb ette alusena ka kohtute seadus, paraku korda vabastamiseks seaduses ei ole ja see on tekitanud vaidlusi. Vastavad muudatusettepanekud on jõudnud kord ka siia Riigikogu saali, eelmise Riigikogu kätte, kuid kahjuks erinevate, ma ei oska öelda, mille tulemusel kukkusid need jällegi menetlusest välja ja seaduseks ei saanud. Loodan uuelt Riigikogult siis vähemasti selles osas abi.
Kohtunike palgale ei saa alustava kohtuniku vaatest täna mitte midagi oluliselt ette heita, seda peab tunnistama iseenesest. Samas me näeme, et see põhimõte – kõigile sama astme kohtunikele ühesugune palk –, mille järgi me oleme siin elanud, ei ole mingist faasist alates enam motiveeriv, kuna palk ei sõltu ei tööpanusest, kvalifikatsioonist ega töötatud ajast. Palgakorraldus võiks koosneda sellest fikseeritud põhitulust, aga peaks olema ka mingi nii-öelda motivatsioonifond, et motiveerida inimesi rohkem panustama, ennast koolitama, omandama teaduskraade, spetsialiseeritud teadmisi. Samm õiges suunas on olnud roteerumise lihtsustamine kohtunike ja kohtuametnike vahel, parandades neid tagasitulemise garantiisid, mida seadusandja on teinud. Võib-olla tuleks kaaluda kohtunike tegevuspiirangute lõdvendamist, võimaldades osaleda ka võib-olla investeerimisega seoses äriühingute tegevuse korraldamises, iseäranis osakoormusega tegutsemisel. [Seda] loomulikult tingimusel, et sellega ei häiritaks kohtunikutööd. Riigi täiendavad pensionifondi maksed tööandjapensionina muudaks ka kohtunikuameti just teise karjäärina atraktiivsemaks kogenud advokaatidele ja prokuröridele, kes võiksid enne pensioneerumist veel 10–15 aastat kohtusüsteemi panustada ja saada selle eest väärika pensionilisa. Kui me midagi ei muuda, siis me ei leia lihtsalt enam kvaliteetseid inimesi.
Loomulikult mõjub selle mure taustal kohtunikele frustreerivalt riigi plaan kärpida seda ainsat kohtunike, kohtujuristide ning kohtunikuabide sissetulekute langemise vastu antud seadusjärgset garantiid, KRAPS‑i indeksit. Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse muudatus ju puudutakski tegelikult mitte niivõrd kedagi muud kui just justiitsvaldkonna töötajaid: kohtunikke, kohtuametnikke, prokuröre. Arvutuste kohaselt tähendaks see aastaks 2027 palga reaalse väärtuse langemist 15% võrra. Selle eelnõu seaduseks saamine annaks vältimatult tagasilöögi niigi pingelistel kohtunikukonkurssidel. Välistada ei saa, et palgatingimuste halvenemisel lahkub töölt ka osa [selleks tööks] vajalike teadmiste ja ametioskustega kohtunikke ja kohtujuriste. On erinevaid seisukohti. Mina arvan, et pingelises eelarveseisus tuleks pigem jätta neid kohtunikukohti täitmata ja püüda siis hakkama saada väiksema ressursiga ja leppida võimaliku menetlustähtaegade venimisega, kui sisuliselt minna palga kärpimise teed. Lisaks on see loomulikult järjekordne nukker näide sellest, kuidas riik suhtub enda antud lubaduste pidamisse, mis meie hinnangul omakorda õõnestab riigi usaldusväärsust.
Lisaks on meie kohtusüsteem liiga jäik, seda nii süsteemi sisenemise kui ka [süsteemist] väljumise kriteeriumide aspektist. Suurem paindlikkus võimaldaks süsteemiga siduda rohkem inimesi. Võiksime kaaluda, kas muuta kohtuniku senine kolmeaastane sisseelamisaeg tõeliseks prooviajaks. See tähendab, et kohtunik nimetatakski sisuliselt ametisse esmalt tähtajaliselt, kolmeks aastaks. Tähtaja möödudes hinnatakse tema lahendeid ja tegevust põhjalikult ja igakülgselt ja alles siis, kui tundub, et kõik on hästi, nimetatakse ta ametisse eluaegselt. Nii saaks maandatud hirmud, kas nimetada küsimusi ja kahtlusi tekitavad kandidaadid kohe eluajaks ametisse, anda neile võimaluse end tõestada, [samas] ei peaks neid enne ka liiga põhjalikult kontrollima. Kandidaadid saaksid aga väärika võimaluse kohtunikuametit tähtajaliselt proovida, kas või osakoormusega, ilma et sellega kaasneks sobimatuse korral dramaatilist ametist vabastamist. Selline süsteem on teadaolevalt ka mitmetes välisriikides. Riigisaladusele [juurdepääsu] loa saamiseks vajalik julgeolekukontroll kõigile kohtunikukandidaatidele, nii nagu meil see on, on Euroopas teadaolevalt pretsedenditu. Seda luba enamik kohtunikke oma töös ei vaja. Minul isiklikult pole seda kohtunikuametis 20‑aastase praktika jooksul praktiliselt kordagi vaja olnud, vist, kui ma õieti mäletan. See võib peletada ka kandideerimast, eelkõige advokaate, kelle kliendisuhe võetakse [enne] riigisaladusele [juurdepääsu] loa [andmist] jälgimise alla.
Oleme põhjendamatult jäigad ka osakoormusega töötamise lubamisel, tolereerides seda praegu vaid lapsehoolduspuhkusega seonduvalt. Olukorras, kus häid inimesi napib, võiksime lasta teha rohkem osakoormusega tööd ja saaksime samuti ehk häid spetsialiste näiteks ülikoolipersonali seast või teistest riigiametitest. Samuti saaksid noored proovida tööd alguses osakoormusega, mis ehk ka huviliste ringi laiendaks. See oleks ka võimalus hoida süsteemis kogenud kolleege, kes on väsinud täiskohaga rühmamisest, kuid kes pensionile siirdudes tahaksid ja ka suudaksid ehk osakoormusega edasi panustada. Kohtuniku pensioneerumine ei pea tingimata tähendama olulist lisatööd tema kolleegidele ning seadust võiks muuta ka selliselt, et pensionile siirduv kohtunik lahendab lõpuni ära kõik lahkumise päevaks tema lauale jõudnud asjad, mitte et juba aasta varem paneme asjade jagamise kinni ja inimene töötab pikemat aega ning teised [peavad] tema [tõttu] rohkem tööd [tegema]. Lisaks võiksime pensioneerunud kohtunikest ja miks mitte ka muudest riigiametnikest või ka advokaatidest ja prokuröridest luua asendus‑ või varukohtunike korpuse, kellel oleks kohtuniku kvalifikatsioon ja valmisolek keerulisel ajal vajadusel tulla appi asju lahendama. Seda kõike praegu seadus ei võimalda.
Olen ka seda meelt, et ametist peaks saama kohtuniku vabastada lisaks muule ka ebakompetentsuse tõttu. Täna sellist alust ei ole, muuseas. [Ametist vabastamise põhjus võib olla], et süsteemi on filtritele vaatamata sattunud inimesed, kes algusest peale ei ole tegelikult suutnud nõuetekohasel tasemel õigust mõista, või inimesed, kes ei ole nõus või valmis end koolitama tempokalt muutuvas õigusmaailmas. Tagasiside saamine oma tööle ja võimalus seda hinnata on enamiku maailma kohtusüsteemide loomulik osa ning ka meie ei peaks seda pelgama. Loomulikult on vajalik, et hindamine oleks objektiivne ja erapooletu, ei läheks vastuollu eluaegsuse garantiiga ega saaks muutuda kellegi tagakiusamiseks ebasobivate lahendite eest.
Töökorraldusest kohtus. Minu arvates vajab kohtusüsteem jätkusuutlikkuse tagamiseks põhimõttelist ümberkorraldamist. Esmalt tuleks leida võimalused maksimaalselt ja ühtlaselt ära kasutada kogu meie käsutuses olev inimressurss. Teiseks tuleb nendes töölõikudes, mida saab automatiseerida ja [kus saab] rakendada tehisintellekti, hakata sujuvalt seda rakendama. Kolmandaks tuleks kogu kohtute juhtimine ja töökorraldus muuta paindlikumaks ja meeskonnakesksemaks. Ma arvan, et aeg on küps ühendada ühes kohtuastmes kohtud. Meil võiks olla üks maakohus, üks halduskohus ja üks ringkonnakohus asutusena. Selle väärtus oleks kohtuasjade ühtne jagunemine kogu riigis. Minimaalselt tuleks asjade jagamisel üle minna üleriigilisele jagamisele ka selleta. Nii saaksime koormust hajutada, kogu inimressursi kasutusele võtta ja tagada ka nii-öelda ääremaadel huvitavate ja väljakutset pakkuvate kohtuasjade lahendamise. Samuti saaksime vabastada kohtunikud seotusest kohtumajadega, mis jääksid küll töökohtadeks, kus vajadusel tehakse tööd ja peetakse istungeid. Menetlusosalised ja kohtunikud kohtuksid kohtumajas, mis on logistiliselt parasjagu sobivam. Ehk muuta süsteem paindlikumaks.
Muudatusega kaasneks paratamatult vajadus suurendada kohtujuhi võimu ja struktureerida juhtimist sisulises plaanis ning seda kohtute [üld]kogude seniste ülesannete arvel. Ressursi otstarbekamaks kasutamiseks võiksime loobuda maakohtu ja halduskohtu pädevuse rangest piiritlemisest ja võimaldada halduskohtunikel lahendada nende oma koormuse languse puhul ka mõningaid vaidlusi maakohtu pädevuses olevates asjades, näiteks tsiviilkohtumenetluses naabrivaidlusi, kinnisesse asutusse paigutamist, eestkoste‑ ja hooldusasju või ka näiteks teatud väärteoasju. Nii saaksime nimetada ametisse rohkem ka halduskohtunikke, kelle kandidaate tundub olevat rohkem, neid saaksime külvata süsteemi.
Me oleme Eestis maha jäänud või maha jäämas tööprotsesside automatiseerimises ja tehisintellekti kohtumenetluses rakendamises. On viimane aeg panna kokku ajutrust, kes kastist välja mõeldes pakuks välja võimalikud automatiseerimist võimaldavad töölõigud kohtumenetluses, samuti kohad, kus võiksime hakata tehisintellekti rakendama. Seejärel tuleks see projekt ka töösse anda, vastasel juhul jääme teistest riikidest juba varsti kaugele maha. Kohtuniku rolliks peaks jääma tehisintellekti pakutu ülekontrollimine, eelkõige aga asjaolude lõpptuvastamine esitatu põhjal, õiguse edasiarendamine, ebaõigluse kohandamine väärtuspõhiselt ja kaalutlusotsustuste tegemine, samuti tehisintellekti puuduste tuvastamine ja kaasaaitamine selle edasiarendamisele. Sisuliselt võiks arvuti võtta üle enamiku praegusest sekretäri ja kohtujuristi tööst. Seega vajame edaspidi oluliselt vähem, kuid senisest märksa kõrgema kvalifikatsiooniga ja seega kallimat tööjõudu. Selle projekti realiseerimine vajaks aga Eesti riigis tsentraalset otsustust ja rahalist fokuseeritud panustamist kogu haldus‑ ja kohtumenetluse jaoks, millele saaks rajada valdkonnaspetsiifilised lahendused.
Lisaks võiksime läbi mõelda, kas keerulisemad kohtuasjad võiksid alata ka näiteks teisest kohtuastmest, lühendada menetlusaega, vähendades kohtuastmeid. Ringkonnakohtunike taimelavana võiks lihtsustada esimese astme kohtute kohtunike osalust ringkonnakohtu koosseisus kaasaistuva kohtunikuna pikema ja stabiilsema programmi alusel. Lihtsustada tuleks kohtunike stažeerimist Riigikohtus.
Kas ma võin viis minutit juurde paluda aega?