Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Meie põhiseaduse 12. paragrahv ütleb otsesõnu, et rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud. See on iseenesest väga karm avaldus, sest muudes sätetes põhiseadus midagi nii otseselt ei keela ega nõua ka seeläbi karistamist. Selguse huvides nimetamegi sellist üles kutsuvat tegevust vaenukõneks ehk juriidilises mõttes vaenu õhutamiseks.
Samas ei ole kaugeltki veel iga vihast või vihkamisest pulbitsev emotsionaalne kõne vaenukõne. Mõnikord võib ka teist isikut ründav, isegi solvav arvamus olla omal kohal või mingil määral mõistetav. Kui näiteks solvatu seepeale tunneb, et tema head nime on määritud, on tal õigus pöörduda tsiviilkohtusse ja tekitatud kahju sisse nõuda. Hoopis teistsugune on aga olukord siis, kui isikut asutakse ründama nende omaduste tõttu, mis tal on enda tahtest sõltumatult, näiteks kuulub ta teatud inimrühma, olgu see rahvus, keel, sugu, nahavärv või midagi muud, mille alusel kutsutakse avalikult teda või temataolisi teatud inimesi vihkama ja neile kannatusi tekitama. Siis võib vihane kõne kergelt muutuda ja muutubki vaenukõneks ja selle eest pole enam ka kriminaalvastutus välistatud. Sellest käesolev eelnõu räägibki.
Eelnõu kohaselt oleks tulevikus kuriteona karistatav avalik õhutamine vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele isikute rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi tunnuse alusel viisil, mis annab aluse karta või eeldada õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist. Seaduseelnõu eesmärk on kaitsta ühiskonda vaenu õhutamise raskemate vormide eest, millel on tegelik potentsiaal ohustada inimeste turvalisust.
Mõistagi on vaenukõnel otsene seos isiku sõnavabadusega, sest vaenu õhutatakse ju eneseväljenduse teel. Sõnavabadus on meil tõesti väga kaalukas õigus, aga see ei ole ega saagi olla absoluutne ja piiramatu õigus. Arvamus, justkui annaks sõnavabadus õiguse vaenu õhutada, on ekslik ja otseses vastuolus põhiseaduse tekstiga. Meie põhiseaduse § 45 lõike 1 teine lause näeb ette alused väljendusvabaduse piiramiseks: seadusega võib väljendusvabadust piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Vaenu õhutamine ja vaenukuriteod ohustavad olulisi põhiõigusi ja väärtusi, nagu inimväärikus ja võrdsus. Samuti kahjustab vaenu õhutamine ühiskonna turvalisust ja tõrjub inimesi ühiskonnast eemale. Lisaks üksikisikute õiguste kahjustamisele mõjutab vaenu õhutamine negatiivselt ka demokraatlikku diskussiooni ja õigusriigi toimimist.
Põhiseaduse § 13 lõike 1 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Riigil on kohustus kaitsta inimeste turvalisust, võrdsust ja inimväärikust. Tõesti, väljendusvabadus kaitseb isikute õigusi väljendada end kas või ebaviisakalt, kas või šokeerivalt. See on üks demokraatia tunnus, kuid vaenu õhutamise raskemad vormid võivad ohustada nii avalikku korda, kõlblust kui ka teiste isikute õigusi. Seetõttu on suisa hädavajalik vaenu õhutamise takistamiseks väljendusvabadust teatud osas seadusega piirata. See piiramine ei tohi aga muutuda tsensuuriks. Selle pärast on meie eelnõus valitud lähenemine, et karistatav on üksnes selline vaenu õhutamine, mis on toime pandud viisil, millel on tegelik potentsiaal ohustada isikute kehalist puutumatust ja ühiskonna turvalisust.
Muuseas, näiteks reklaamiseadus piirab meil reklaamide sisu – ka see on sõnavabaduse piiramine. Sõnadega pannakse üldjuhul toime näiteks solvamisi või kas või pommiähvardusi. See, et need on süüteoks arvatud, näitab, et seadusandja on juba otsustanud, kui kaugele võib isik oma sõnavabadust kasutades minna.
Seni kehtivas karistusseadustiku redaktsioonis on rühmatunnuse alusel avalik üleskutse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele väärteona karistatav üksnes siis, kui sellega kaasneb konkreetne oht isiku elule, tervisele või varale. Taoline kriteerium on ebaõnnestunud ning on muutnud vaenu õhutamise süüteokoosseisu vaid näiliseks püüdeks tagada põhiseaduse nõudeid. Vaenu õhutamise süütegu seisnebki ju just abstraktse ohu ja vaenamise fooni loomises, mitte konkreetse üleskutsega põhjuslikult seotud ühekordse ohuolukorra tekitamises.
Eelnõuga tagatakse, et karistusseadustik vastab Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 lõikes 2 sätestatud nõudele, mille kohaselt on rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine seadusega keelatav ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. Kuriteokoosseis ei lähe kaugemale sellest, mis on hädavajalik isikute põhiõiguste kaitseks. Väljendusvabaduse piire austatakse.
Eelnõu kriitikud on korduvalt esitanud küsimuse, et miks me selle eelnõuga tegeleme. Vastan: eelkõige teeme me seda sellepärast, et meie põhiseadus ei luba vaenu õhutada. Selline tegevus peab olema seadusega karistatav ka tegelikult, mitte näiliselt. Olemas on ka Euroopa Liidu Nõukogu 2008. aasta raamotsus teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguslike vahenditega – see raamotsus tuli Eestil üle võtta juba 2010. aastal, seega 13 aastat tagasi. Seal on sätted, et liikmesriik karistab hoiatavate kriminaalkaristustega vägivallale või vihkamisele avaliku kihutamise eest isikute rühma või rühma liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel. Kuna Eesti ei ole seniajani suutnud mainitud raamotsust üle võtta, on Eesti suhtes algatatud rikkumismenetlus. Ka ÜRO inimõiguste nõukogu andis 2021. aastal Eestile soovituse laiendada vaenu õhutamise kuriteokoosseisu. Samuti soovitas inimõiguste nõukogu, et vaenumotiivi käsitletaks kriminaalasjades karistust raskendava asjaoluna. Ka seda viimast soovitust on käesolevas eelnõus arvestatud.
Minult on korduvalt küsitud, mis juhtub, kui seda eelnõu vastu ei võeta. Kas maailm jookseb kokku? Head Riigikogu liikmed! Täna meie ümber toimuvast selgub, et suhteliselt liberaalne lähenemine vaenu õhutamisele ei pruugi olla küllaldane. Vaenukõne ja vaenukuriteod on jätkuvalt probleemiks paljudes Euroopa riikides. Eestis on seda praegu õnneks suhteliselt vähe, aga tulevik ei pruugi olla nii roosiline. Rahvustevahelisele vihkamisele ja vägivallale kihutamine Vene Föderatsiooni kui agressorriigi avalikus propagandas ukrainlaste vastu näitab selgesti, milliste inimsusvastaste kuritegudeni võib vihkamise õhutamine viia.
Vaenukõne ja selle tagajärgede eest peavad olema kaitstud kõik, ka selle [eelnõu] kriitikud. Usun, et käesoleva eelnõu kaudu on leitud tasakaal sõnavabaduse kui demokraatliku ühiskonna alustala ja sellesama ühiskonna toimimiseks vajaliku avaliku korra ja isikute võrdõiguslikkuse vahel.
Kokkuvõtvalt on karistusseadustiku muudatused võrreldes kehtiva redaktsiooniga järgmised. Esiteks täpsustatakse, et üleskutse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele võib olla suunatud nii isikute rühma kui ka rühma liikme vastu. Teiseks, üleskutse mõiste asendatakse samasisulise õhutamise mõistega, et täpselt järgida põhiseaduse § 12 sõnastust.
Kaitstavate tunnuste loetelusse lisatakse puue. Karistusseadustiku § 151 lõikes 1 loobutakse tagajärje nõudest (oht elule, tervisele või varale), kuid vaenu õhutamine on karistatav vaid siis, kui see pannakse toime viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist.
Viiendaks, karistusseadustiku § 151 lõikes 1 muudetakse väärtegu kuriteoks. Kuuendaks muudetakse KarS-i § 151 lõikes 2 sätestatud [karistus]koosseisu. Kehtiva õiguse järgi on tegemist kuni kolmeaastase vangistusega karistatava kuriteoga, kui sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või kui see on toime pandud isiku poolt, keda on varem sama teo eest karistatud. Eelnõu kohaselt nähakse ette kaks kvalifitseerivat tunnust: 1) korduvus ja 2) teo toimepanemine grupi poolt.
Seitsmendaks, § 151 lõige 3 sätestab rahalise karistuse juriidilistele isikutele lõikes 1 või lõikes 2 märgitud teo eest. Riigikohus on juba 2006. aastal selgitanud, et üleskutse ehk õhutamine tähendab, et tegemist ei ole üksnes vaenuliku meelestatuse väljendusega, vaid edastatav sõnum peab olema selline, mis võib kutsuda vaenu, diskrimineerimist või vägivalda esile ka teistes isikutes, tuua kaasa mingi sotsiaalse grupi vastu suunatud vaenu, diskrimineerimise või vägivalla levimist. Seega, õhutamine võib tuleneda ka sõnumi tekstist.
Õhutamine ei pea olema ainult suuline, vaid see võib toimuda ka näiteks kirjutiste, piltide või muu materjali avaliku levitamise või jagamise kaudu. On ka võimalik, et õhutamine seisneb samaaegselt agressiooni-, genotsiidikuriteo, inimsusvastase kuriteo või sõjakuriteo avalikus õigustamises, eitamises või äärmuslikus labastamises, kui seda tehakse vaenu õhutaval viisil. Õhutamine on avalik ennekõike siis, kui see tehakse kättesaadavaks kindlalt määramata isikute arvule, muu hulgas internetis, või konkretiseerimata isikutele, näiteks nimeliste kutseteta koosolekul. [Süüteo]koosseisuga ei ole hõlmatud omavahelised jutuajamised, sõnumid või muu suhtlus, mis ei ole suunatud avalikkusele. Õhutamine peab olema suunatud vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele.
Üleskutses vihkamisele väljendub äge sallimatus ja vihkamine, see ei ole pelgalt pahameel või ärritunud reaktsioon. Üleskutse vihkamisele tähendab seega eeskätt üleskutset eitada teise gruppi kuuluva isiku või isikute rühma võrdväärsust ning üleskutset väljendada sellise rühma vastu ägedat sallimatust kas sõnades või tegudes. Solvang võib olla küll labane ja ületada sotsiaalselt aktsepteeritava piiri, kuid see ei ole veel käsitletav üleskutsena vaenuks.
Oluline on siin välja öelda, et niisugune kriminaalkorras karistatav avalik õhutamine peab olema tehtud viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist. Selline süüteokoosseis on koostatud piisava abstraktsuse astmega, et koosseis kohalduks erinevates olukordades, kus on toime pandud samaväärseid tegusid. Samas on selle määratlusega kirjeldatud võimalikult selgelt tüüpilist [ülekohtust] tegu.
Kordan veel, et eelnõuga lisatakse kaitstavate tunnuste hulka ka puue, mille väljajätmine kaitstud tunnuste loetelust, nagu nahavärv, sugu, keel, sotsiaalne seisund ja nii edasi, ei ole põhjendatud. Eelnõu mõistmisel on oluline osa sellega muudetava karistusseadustiku § 151 lõikes 1 sisalduval lauseosal "viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse [olulist] ohtu sattumist".
Eelnõule lisatud seletuskirja kohaselt tähendab see, et õhutamine ähvardamisele, kehalisele väärkohtlemisele, raske tervisekahjustuse tekitamisele või tapmisele on oma sisult piisavalt tõsiseltvõetav, et saab arvestada – mitte [ei ole] pelgalt teoreetiline tõenäosus –, et see võib viia vägivallateoni. Sõnastuse eeskujuks on karistusseadustiku §-s 120 välja toodud ähvardamise [süüteo]koosseis. Siinkohal on oluline ka selgitada, mida tähendab eelnõu [seletuskirjas] märgitud "viis, mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust". See tähendab, et üleskutsel on potentsiaal oluliselt [vähendada] ühiskondlikku turvalisust.
Üksikasjades jääb see kriteerium kohtupraktika sisustada, kuid õhutamine, mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust, on eeskätt selline avalik üleskutse, millele võib piisava tõenäosusega järgneda tegusid, mis ohustavad ühiskonna turvalisuse olulisemaid aspekte.
Lõpetuseks märgin ära, et praegu arutlusel oleva seadusemuudatuse peamine mõju on isikute inimväärikuse ja põhiõiguste kaitse tagamine asjakohase karistus- ja õigusnormiga. Vähetähtis pole ka arvestada, et Eesti täidaks seeläbi enda kui Euroopa Liidu liikmesriigi kohustusi ja ühtlasi lähtuksime meile antud rahvusvahelistest soovitustest.
Head Riigikogu liikmed! Tänan teid selle ettekande ärakuulamise eest ja loomulikult toetan õiguskomisjoni ettepanekut käesoleva eelnõu esimene lugemine lõpetada. Aitäh! Ootan küsimusi.