Tere päevast, head kolleegid! Austatud peaminister ja minister! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks jõudis registreeruda 68 Riigikogu liiget, puudub 33. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun esmalt Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaheksa seaduseelnõu. Esimeseks, ravimiseaduse, ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust terviseminister. Teiseks, keskkonnatasude seaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, looduskaitseseaduse ja kinnistusraamatuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Neljandaks, liiklusseaduse ja autoveoseaduse muutmise seaduse (raskeveokite teekasutustasu) eelnõu. Nende kolme seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kliimaminister. Viiendaks, 2023. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kuuendaks, riigieelarve seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seitsmendaks, kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Ja kaheksandaks, 2024. aasta riigieelarve seaduse eelnõu. Nende nelja seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Aitäh!

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Helir-Valdor Seederi, Andres Metsoja ja enda nimel annan ma üle arupärimise haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele. Haridustöötajate liit on teada andnud, et nad pöörduvad riikliku lepitaja poole. See on tavaliselt üks käik töörahu lõppemise suunas. Loodame, et see nii ei lähe ja et võetakse meetmeid, arutatakse läbi ja haridustöötajatele kindlustatakse selline äraelamine ja hakkamasaamine lähiaastatel, nagu on lubatud. 

Milles asi on? Asi ongi tegelikult selles, et õpetajate streik tuleks ära hoida juba sellepärast, et selle toimumine näitaks, et haritlaskonnast suur osa ei usalda riiki, ja teiseks oleks see pedagoogide järeltulevale põlvele signaaliks, et nende sotsiaalne kindlustunne tulevikus ei ole see, mis nad lootsid. Lootused tekitati muidugi valimiskampaania ajal. Valimiskampaania puhul väga paljud, kaasa arvatud Kristina Kallase erakond hariduspoliitikas tema juhtimisel, andsid lubadusi, mille täitmine läks sisse ka koalitsioonileppesse, aga sellest ollakse praeguste näitajate järgi väga kaugel. Kui enne oli [õpetajate] miinimumpalga tõstmine üks põhiülesanne, lausa punane joon ka Eesti 200 jaoks, siis 1,77% palgatõusu on kaugel sellest, mida oodati. Nii et sellega seoses mõned küsimused Kristina Kallasele. Annan selle materjali üle.

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaheksa eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. Aga nüüd on küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Kalle Grünthal, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Mul on tõesti küsimus istungi reeglite kohta. Teatavasti eelnõude üleandmisel kehtib selline kord, et see, kes soovib eelnõu üle anda, vajutab vastavat nuppu ja tema nimi ilmub tabloole. Täna ei ilmunud [tabloole] ühtegi eelnõu üleandmise soovi, kuid ometigi te teadsite täpselt seda, et Vabariigi Valitsus hakkab eelnõusid üle andma, ja kutsusite lugupeetud Tõnissoni pulti eelnõusid üle andma. Ma soovin teada, kas Riigikogu juhatus on nüüd jälle muutnud kodukorda selliselt, et me ei pea mitte enam nuppu vajutama, vaid [peame], ütleme, teiega kuidagi personaalselt sidet pidama, et saaks eelnõu üle anda.

Aitäh, hea kolleeg! Teie ei pea minuga personaalselt sidet pidama, sellepärast et teil on ekraan ja teil on vastav nupp, mille abil te saate ennast registreerida. Aga seda võimalust ei ole Vabariigi Valitsuse esindajal, temal ei ole seda ekraani, tema ei saa ennast registreerida erinevalt teist. Nii et tema on kehvemas olukorras. Ja tõepoolest, minule kui istungi juhatajale oli teada see, et Vabariigi Valitsuse esindaja soovib anda üle eelnõusid, ja sellest tulenevalt ma talle selle võimaluse andsingi. 

Head kolleegid, päevakorra täiendamine. Peaminister Kaja Kallas on avaldanud soovi esineda tänasel Riigikogu istungil poliitilise avaldusega seoses 2024. aasta riigieelarve seaduse eelnõu üleandmisega. Ja Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punkti 9 ja lõike 2 alusel on Riigikogu esimees täiendanud tänase istungi päevakorda ja lisanud esimeseks päevakorrapunktiks peaministri poliitilise avalduse. 

Läheme päevakorra juurde. Peaminister Kaja Kallase poliitiline avaldus seoses 2024. aasta riigieelarve seaduse eelnõu üleandmisega. Enne, kui palun kõnetooli peaminister Kaja Kallase, informeerin selle punkti menetlemise korrast. Kõigepealt on peaministri ettekandeks aega kuni 20 minutit. Riigikogu juhatuse ja peaministri kokkuleppel küsimusi ei esitata ja läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonide esindajad.

Helir-Valdor Seeder, palun, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on küsimus tõesti selle lisatud päevakorrapunkti kohta. Mis kaalutlustel juhatus otsustas sellise askeetliku formaadi kasuks, et on peaministri ettekanne ja ainult fraktsioonide esindajate ettekanded? [Miks] ei ole võimalik niivõrd olulisel teemal nagu riigieelarve – sellel aastal on see olnud eriti pingeline, me teame, ja Riigikogu liikmetel on väga palju küsimusi – küsimusi esitada eelarve üleandmisel ja Riigikogu liikmed ei saa ka kõnesid pidada?

Hea kolleeg! See aeg meil veel tuleb. Sellel eelnõul on tavapärane menetlus. Nii esimesel, teisel kui ka kolmandal lugemisel on võimalik küsida, ka kolmandal lugemisel veel fraktsioonide nimel sõna võtta. Nii et me ei ole sendi eestki piiranud seda võimalust. See on lisaks täiendav võimalus saada selgitusi ja see on olnud tava eelarve eelnõu üleandmise puhul, et küsimusi ei ole esitatud. Nii et see debatt, head kolleegid, saalis saab meil olema, ja kindlasti väga kirglik ja põhjalik.

Valdo Randpere, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Aitäh! Ma tahan lihtsalt aidata nii eesistujat kui ka Helir-Valdor Seedrit nende reeglite osas. 2021. aastal, kui peaminister, kes ka siis oli Kaja Kallas, andis üle riigieelarve ja tegi poliitilise avalduse, siis enne seda esitas Helir-Valdor Seeder täpselt sellesama protseduurilise küsimuse ja sai täpselt sellesama protseduurilise küsimuse vastuse. Ma lihtsalt mõtlesin, et vanainimesed omavahel, teen väikese mälu värskenduse talle.

Hea kolleeg, see ei olnud protseduuriline küsimus. Aga nüüd palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mõned asjad elus on väga ettearvatavad ja korduvad aastast aastasse. Nii nagu vahetuvad alati aastaajad, nii toimub igal aastal just sügise alguses see, milleks ma ka täna olen teie ette tulnud: et anda Riigikogule üle järgmise aasta riigieelarve eelnõu. 

Minu jaoks on kolmas kord peaministrina sügisekuulutajana siin teie ees seista ja tutvustada järgmise aasta eelarvet. Iga kord, kui ma olen seda teinud, olen ma uskunud, et järgmine aasta saab olema parem. Tagantjärele tarkusega asjadele vaadates oleks vist pigem pidanud lootma, et enam hullemaks minna ei saa. Päriselu on paraku tõestanud, et saab küll. Pandeemia, energiakriis, sõda – need on märksõnad, mis lähevad ajalukku iseloomustamaks viimast kolme aastat. Ja vaatamata kõigele olen ma ka sellel aastal optimist ja loodan, et asjad lähevad paremaks. Sest ega enam hullemaks minna ju ikka ei saa. 

Euroopa ja maailm on erakordselt keerulises olukorras. Kriisid on jätnud oma jälje ning majandusolud on Eestis ja lähiriikides väga keerulised. Majanduskasv on viimase poolteise aasta jooksul pöördunud languseks. Sellele on tugeva tõuke andnud Põhjamaade majanduse jahenemine, millega meie majandus on tihedalt seotud. Ühiskonnas on tunda sõjaväsimust ka meil, eestlaste hulgas. Aga me ei tohi väsida. Meie vastutus kogu maailma tuleviku eest on seda suurem, et kaks kolmandikku maailma elanikke elavad riikides, mis ei ole rakendanud sanktsioone Kremli sõjamasinale. Osalt on see tingitud sellest, et Venemaalt lähtuvat ohtu tajuvad kõige paremini tema naabrid. Samal ajal näevad niinimetatud globaalses lõunas asuvad riigid Venemaale kehtestatud sanktsioonide taga hoopis võimalust odavalt Venemaa maavarasid importida. 

Meil selliseid valikuid ei ole, meie valikud on paraku eksistentsiaalsed. Kui langeb Ukraina, võime meie olla järgmine sihtmärk Venemaa agressiivsele välispoliitikale. Me ei tohi karta Venemaale kehtestatud sanktsioonidest tingitud majanduslangust. Me peame nii riigi kui ka rahvana jääma kindlaks oma vabadusetahtele ja me peame toetama Ukrainat võitluses ka meie vabaduse eest. 

Vabadus ei ole tasuta lõuna meie liitlaste poolt kaetud laua ääres. Ja paraku ei ole julgeoleku tagamine maailma kõige agressiivsema riigi naabruses ka mingi odav lõbu. Me peame hoidma riigikaitse rahastamise prioriteetsena ja seetõttu ületab Eesti riigi [kaitse]eelarve 3% piiri ehk on 3,2% SKT‑st  – 1,3 miljardit eurot. Väga tahaks seda raha kulutada muudele eestimaalaste elu käegakatsutavalt paremaks muutvatele asjadele, aga meil ei ole valikut. Kui me ennast ise ei kaitse, ei kaitse meid mitte keegi. 

Lisaks rahalisele panusele peame hoidma diplomaatias kokku liitlastega NATO‑s ning arendama Euroopa Liidus tugevat majanduspoliitikat. Ainult nii saame tagada rahu Euroopas. Peame jätkuvalt toetama Ukrainat ka siis, kui vasturünnak tundub liiga aeglane. Me ei tohi väsida, me ei tohi kaotada lootust. 

Keegi ei taha sõda, aga me mõistame eestlastena, et rahu ja rahu vahel on vahe. Me teame oma ajaloost, mida tähendab rahu Venemaa mõistes: massilised küüditamised, tapmised, meie keele ja kultuuri allasurumine. Küsimus ei saa olla ainult, kuidas me saavutame rahu, vaid kuidas aidata Ukrainat nii, et lõppeks Venemaa agressioonitsükkel. Mina usun – ja ma tahan oma usku jagada ka teiega –, et see on võimalik. 

Head kuulajad! Analüütikud prognoosivad, et 2024. aasta on samm parema tuleviku poole. Majanduses on näha positiivseid märke ning võiks uskuda, et majanduslanguse põhi saab 2023. aastaga ületatud ja 2024. aastal läheb paremaks, majandus taastub. Välisturgudel peaks järk-järgult taastuma nõudlus ning senised kriisidest taastumise tsüklid on näidanud, et Eesti ettevõtjad suudavad nõudluse taastudes ka kiirelt oma tootmismahte kasvatada ja suurendada eksporti. 

Ka investeeringud peaksid 2024. aastal pöörduma pärast kahte aastat langust jälle kasvule. Alates 2024. aastast ületab sissetulekute kasv – hinnanguliselt 6,6% – mõnevõrra inflatsiooni, mis jääb 4,6% piiresse. 

Vaatamata positiivsetele märkidele peab riigi eelarvepoliitika olema vastutustundlik. Valitsus on algatanud eelarvereeglite muutmise, et viia eelarve tasakaalu puudutavad reeglid täiel määral kooskõlla Euroopa Liidu reeglistikuga ja kaotada Eesti enda lisatud täiendavad nõuded, mis ei võimalda olla eelarve tasakaalu planeerimisel paindlikud. Ma saan kinnitada, et 2024. aasta eelarve koostamisel täidame Maastrichti eelarvekriteeriumi nõuded ehk hoiame eelarve 2,86%‑lise defitsiidi piires. 

Kontrollitud eelarvepoliitikat ei ole tegelikult vaja mitte Euroopale, vaid Eestile endale. Euribori kasvuga suureneb intressikulude osakaal märgatavalt. Kui varasemalt on intressikulude osakaal SKT‑s jäänud väiksemaks kui 0,1% tulenevalt Eesti madalast võlakoormusest, siis 2027. aastaks moodustavad intressikulud ligi 1% SKT‑st. Kui 2023. aastal on valitsussektori intressikulud prognoositavalt 174,8 miljonit eurot, siis suvise majandusprognoosi kohaselt on 2027. aastaks ainuüksi intressikulu juba 483,9 miljonit eurot. Möödas on need ilusad ajad, kui igasugu majanduseksperdid nii Toompeal kui ka all-linnas ja kaugemalgi rääkisid muinaslugusid niinimetatud tagastamatutest laenudest. Miskipärast on nad tänaseks jäänud vait, aga loodetavasti ei ole nad mitte unustatud, sest nende õhutusel ja heakskiidul võetud laenude intressid tuletavad meile ennast meelde veel kaua-kaua. Nii nagu on öelnud Margaret Thatcher, et ainus raha, mis valitsusel on, tuleb maksudest ja laenudest – samadest maksudest, mille üle kõik kurdavad, et need on juba liiga kõrged, samadest laenudest, mis tõstavad intressimäärasid ja mis tuleb tagasi maksta. 

Head Riigikogu liikmed! Nüüd täpsemalt 2024. aasta eelarvest. Kui ma peaksin ühe lausega iseloomustama seda järgmise aasta eelarvet, siis see on samm kulude kontrolli alla saamise või kuluralli lõpetamise poole. Me oleme viimasel seitsmel-kaheksal aastal elanud üle oma võimete ja see ei saa paraku igavesti jätkuda. Alates 2016. aastast on hoogsalt tehtud püsikulusid suurendavaid eelarveotsuseid, ilma et oleks analüüsitud, kas kuludel on püsivaid katteallikaid. Selle tulemusena on riigi rahandus viidud sügavasse miinusesse ja nii on eelarve kokkupanek sellel aastal olnud eriliselt keerulise lähtepunktiga ülesanne. 

Tänu kevadel Riigikogus tehtud eelarveotsustele ning suvel ministrite tehtud kokkuhoiuotsustele on järgmise aasta nominaalne puudujääk 2,86% SKT‑st ehk 0,44 protsendipunkti väiksem kui sellel aastal. 2024. aasta riigieelarve tulude maht on 16,8 miljardit eurot, kulude maht 17,7 miljardit eurot. Investeeringuid ning investeeringutoetusi on 1,9 miljardi ulatuses. 

Valitsuse eelarvepoliitiline eesmärk on riigi rahanduse olukorda sammhaaval parandada ning seetõttu on valitsussektori panus hoida nelja aastaga kokku ligi 350 miljonit väga oluline. Me soovime tõesti tuua riigivõla kontrolli alla.

Erakordselt keerulises julgeolekupoliitilises olukorras on valitsus 2024. aasta riigieelarve koostamisel lähtunud viiest olulisest valdkonnast: esiteks, Eesti sõjaline riigikaitse, laiapindse julgeoleku rahastamine; teiseks, majanduskasvu toetamine rohereformide kaudu; kolmandaks, riigi rahanduse jätkusuutlikkus; neljandaks, haridus; viiendaks, Ukraina toetamine. 

Kaitse-eelarve ületab 2024. aastal esimest korda 3% piiri, millele lisandub meie liitlaste vastuvõtmise kulu. Sellega suurendame tempokalt nii Eesti iseseisvat kaitsevõimet kui ka meie valmidust koos meie NATO-liitlastega Eestit kaitsta. See on Venemaa agressioonisõja tõttu kujunenud julgeolekuolukorras hädavajalik. Kaitseministeeriumi eesmärk on investeerida võimalikult palju üksuste varustamisse, et iga euro annaks tagasi kõige rohkem kaitsevõimet. Suuname rohkem kui 50% kaitse-eelarvest hangetesse, millega oleme NATO [riikide] võrdluses esirinnas. Oleme oluliselt täiendanud laskemoonavarusid ja jätkame seda. Eesti kaitsevõime suureneb oluliselt nii maismaa‑, õhu‑ kui ka meredomeenis. 

Riigikaitse algab inimestest. Investeerime riigi kaitsjatesse ja nende varustusse. Jätkame 20 000 võitlejani suurendatud maakaitse võitlusvõime hoidmist. Testime meie ajateenistusel põhineva reservarmee ja maakaitse valmidust. Kaitseliitu rahastame aastail 2024–2027 ligi 300 miljoni euroga, millest 227,9 miljonit on iga-aastane toetus ja lisaks maakaitset toetavad hanked 64,9 miljoni euro eest. 

Tänavu on esimene kord, kui laiapindse julgeoleku rahastamiseks pani valitsus kokku eraldi kava, mis hõlmas seitset ministeeriumi ja Riigikantseleid. Uus formaat andis võimaluse omavahel võrrelda ja prioriseerida väga erinevaid kriisideks valmis[olekuks] vajalikke võimeid üle valitsemisalade ja sõeluda välja kõige kriitilisemad vajadused. Kokku võttes moodustab kava ühtse terviku erinevateks kriisideks valmistumisel. 

Laiapindse julgeoleku rahastamisel pöörasime erilist tähelepanu elanikkonnakaitsele, rahastades ohuteavitust, evakuatsioonikorraldust, elanike kriisiks valmisolekut, kohalike omavalitsuste kriisiks valmisolekut, katastroofimeditsiini ja vaimse tervise kriisiabi võimete arendamist. Sisejulgeolekule eraldatud rahaga koolitatakse ja varustatakse edasi sisekaitsereservi ja tagatakse Ukraina kriisi valguses valitsuse otsuse alusel arendatud avaliku korra, massiohje ning demineerimistööde võimete säilitamine vajalikul tasemel. Küberturbele eraldatud rahaga tagatakse riigi küberturbevõimete säilimine vajalikul tasemel. 

Väga oluliseks peab valitsus ka desinformatsiooni leviku tõkestamist ja siin on võtmeroll haridusel. Eestikeelsele haridusele ülemineku tegevuskavas planeeritu elluviimine jätkub järgneval aastal täies mahus. Eelarve suureneb 27 miljoni euro võrra ning 2024. aastal on eestikeelsele haridusele üleminekuks ette nähtud 71,9 miljonit eurot. Üleminek eestikeelsele haridusele algab lasteaias ning esimeses ja neljandas klassis teatavasti 2024. aastal. 

Hea hariduse pakkumisel on võtmeroll motiveeritud õpetajal, seetõttu ka väga kitsastes eelarveoludes toimub ikkagi õpetajate palgatõus. Õpetajate tööjõukuludeks on 2024. aasta eelarves ette nähtud ligi 562 miljonit eurot, mis kasvab 25 miljoni euro võrra. Lisaks toetame esimest korda tööle asuvaid õpetajaid ja tugispetsialiste, eraldades lähtetoetusteks 3,7 miljonit eurot.  

2024. aasta eelarve koostamisel on meil tähelepanu all ka majanduskeskkond ja seetõttu suuname märkimisväärsed summad investeeringutesse, millega ellu viia rohereforme ja käivitada majandust. Kokku suuname majandusse investeeringute ja investeeringutoetustena koguni 1,9 miljardit eurot. Investeeringud lähevad näiteks ehitusse, taristute arendamisse, aga ka põllumajandusse, rohereformide elluviimisesse ja digiarendustesse. 2024. aastal teeme järgmisi investeeringuid. Taristusse suuname 400 miljonit eurot. Ehitusse ja rekonstrueerimisse suuname 298 miljonit eurot. Rail Balticu ehitamiseks investeerime 281 miljonit eurot. CO₂ vahenditest rahastatavaid investeeringuid, mis toetavad rohepööret, on kokku 245 miljonit eurot. IT-alaseid investeeringuid on 117 miljonit eurot. 

Kõige eelneva kõrval saan kinnitada, et Ukraina toetamine on valitsusele jätkuvalt prioriteet. Oleme kokku leppinud, et Eesti jätkab Ukraina toetamist, tulemaks toime Venemaa agressiooni mõjudega. Toetame neid nii läbi suurte rahvusvaheliste fondide, Euroopa Liidu eelarve kui ka meie enda eelarve. Ukraina ülesehituse toetuseks oleme planeerinud 2024. aasta eelarves 30,21 miljonit eurot. Täiendavalt on eelarvesse kavandatud garantiivõimekuseks 15 miljonit: humanitaarabiks, ülesehituseks, garantiideks, ehituskuludeks. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lõppu ka üks halb uudis. Järgmise aasta riigieelarves ei ole sentigi niinimetatud katuseraha. Oleme koalitsioonis otsustanud, et katuseraha jagamine lõpeb. Suvel plahvatas skandaal Pere Sihtkapitali läbiviidud vägagi küsitava teadusliku väärtusega uuringu üle. Praeguse koalitsiooni arvates on sellised rahaeraldised ja nende najal tehtud uuringud näidanud veenvalt, et niinimetatud katuseraha süsteem on oma olemuselt läbipaistmatu ega ole kooskõlas hea valitsemise tavaga. 

Lõpetuseks. 2024. aasta eelarve on samm selle poole, et lõpetada üle võimete elamine, leides õige tasakaalu valitsussektori kulude kokkuhoiu ja julgeoleku rahastamise vahel. 2024. aasta eelarve koostamiseks kokku lepitud suunad lasevad meil julgelt vaadata oma laste silmadesse, sest me ei soovi jätta tänaseid kohustusi oma laste kanda. 

Austatud Riigikogu! Kutsun teid üles toetama valitsuse esitatud 2024. aasta riigieelarvet ja soovin konstruktiivset arutelu. Aitäh!

Suur tänu, auväärt peaminister! Avan läbirääkimised. Palun esmalt Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu. (Urmas Reinsalu palub lisaaega.) Palun, kolm minutit lisaks!

Kärssav eelarve, peataoleku eelarve – nii võtavad tänased ajalehtede juhtkirjad kokku Reformierakonna valitsuse riigieelarve. Peaministri isiklik kriis on kasvanud üle suutmatuseks riiki juhtida. Mitte kindlates kätes, vaid värisevates kätes riik. Eesti tänane poliitilise juhtimise kvaliteet ei vasta objektiivselt ühiskonna vajadustele. Eelarve eelnõu läbirääkimiste ajal saatsin valitsusele kirja oma ettepanekutega. Rõhutasin, et rahvusliku julgeoleku kõrval peab eelarve seadma eesmärgiks Eesti majanduse kaitsmise. Majanduse vallas ei ole asjad Eestis hästi. Majandusvõimekus kiduneb, tööstus maadleb raskustega, nagu kõrged energiahinnad ja üha kasvav bürokraatia. Ettevõtete tellimused vähenevad, infrastruktuuri investeeringud on puudulikud ja ehitussektor kokku tõmbumas. Inflatsioon on hinnad viinud kõrgustesse, millega inimestel on üha raskem toime tulla, ning inimeste ostujõud on langenud. 

Valitsus ei saa seda kõike ignoreerida. Nii riigi eelarvestrateegia kui ka eelarve ongi juhtimisplatvorm, et pöörata majanduslangus otsustavalt kasvule. Paraku valitsuse poliitilised sammud on süsteemselt suunatud Eesti ettevõtluse ja majanduse ebakindluse süvendamisele, mitte maandamisele, ja see on olemuslik viga. Me vajame ausat arutelu koos ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonidega, milline on adekvaatne hinnang uute rahvusvaheliste trendide olukorras Eesti majanduse seisule ning kas on võimalik saavutada laiapindne ühiskondlik kokkulepe majanduskasvuks ja konkurentsivõime taastamiseks. Reformierakonna tänane valitsemisprogramm ei sisalda visiooni, millega majanduslangus pöörata kasvuks. 

Kõik kevadel langetatud [otsused] maksutõusude kohta tuleb uuesti kriitiliselt üle vaadata ning uued kavandatud maksutõusude ideed külmutada. Isamaa seisukoht on selge: majanduslanguse ajal makse ei tõsteta. 2027. aastaks on valitsusel plaanis Eesti inimeste ja ettevõtete õlule laduda lisaks juba tõstetud käibemaksule uusi maksutõuse ja koormisi üle 2% ulatuses selle aasta SKP‑st. Uus 400-miljoniline Reformierakonna maksuküüru maks, uus automaks 240 miljonit eurot, limonaadimaks 25 miljonit eurot, keskkonnatasude tõus, pensionimaks, riigilõivud, teekasutustasu, taastuvenergia tasud, trahvimäärade tõstmised – see loetelu ei lõpegi. Kokku tähendab see lisaks käibemaksu ligi 300 miljonile veel ligi miljardi euro eest uusi makse, tasusid ja koormisi. See omakorda tähendab, et lisaks tänastele maksudele kavatseb valitsus iga tööealise Eesti inimese kohta koguda üle 2000 euro uusi makse igal aastal. See tähendab 4000 eurot kaheliikmelise pere kohta. 

Ja ettekujutus, et neid makse maksab üldjoontes keegi muu kui tavalised Eesti tööinimesed, on vale. Teisi inimesi, kellelt korjata aastas üle miljardi euro lisamaksu, Eestis lihtsalt ei ole. Need uued maksud ja maksutõusud jõuavad iga inimese taskusse kas läbi kõrgemate hindade või läbi väiksema sissetuleku ning kõige valusamal juhul läbi töökoha kaotuse. 

Reformierakond kasutab enda kaitseks retoorikat korras riigirahandusest kui eesmärgist. See on osutunud viimaseks valeks teiste valede seas. Eelarve baasseaduse tasakaalureeglite tühistamine, stabiliseerimisreservi kasutusse võtmine, võimetus teha sisulisi keskvalitsuse bürokraatia kärpeid. Apoteoosina jätkatakse eelmiste valimiste kalleima valimislubaduse, Reformierakonna maksuküüru läbisurumist. Selle katteallikaks olevat uus maks, mille riigi alamad peavad ise välja pakkuma. 

Süsteemsed valed iseloomustavad ka teisi poliitikavalikuid. Enne valimisi lubas Reformierakond ühe põhilubadusena säilitada eakate keskmise pensioni maksuvabastuse. Tegelikkuses aastast 2025 sellest loobutakse. Enne valimisi lubati õpetajatele reaalset palgatõusu suhtena keskmisesse palka. Tegelikkus: õpetaja palgamiinimumi tõus 1,7%. Sellesse ritta asetuvad sammud, mida tehakse perede turvatunde halvendamiseks, nagu peretoetuste vähendamine ja laste pealt tulumaksuvaba miinimumi kaotamine.

Võtame kokku. Peaminister ja Reformierakond on läbi kukkunud. Abitus ja peataolek, mida iseloomustab ühe näitena läbirääkimine pankadega, mis päädis pankade poolt Eesti majandusest kapitali väljavõtmisega odavama tulumaksumääraga, ja seda demonstreeriti meile kui kangelaslikku võitu. Ainus, millest puudu ei ole, on lausa autoritaarses stiilis riigi juhtimise ülbus. Seda iseloomustab kõige kõnekamalt 36 ettevõtlusorganisatsiooni appikarje Eesti ühiskonnale valitsuse stiili pärast loetud päevadega kooskõlastades suruda läbi maksutõuse. Kevadel oli aega viis päeva. Nüüd antakse aega "juba" 48 tundi. 

Loodus tühja kohta ei salli. Reformierakond, nüüd kaitseb teie valijaid, kes usuvad ettevõtlust ja ei taha näha Eestit kõrgete maksude maana, Isamaa. Eesti riigi lähiaja ülesanne number üks on majanduslanguse pööramine kasvuks – selleks ei tohi tõsta makse ja [tuleb] taastada dialoog ettevõtjatega. Energeetikas tuleb astuda reaalsed sammud konkurentsivõimelise energia tagamiseks meie ettevõtjatele ning teha vajalikud investeeringud juhitavatesse võimsustesse. Eesti vajab uute investeeringute programmi koos Euroopa Liidu eelarvevahendite kiirema rakendamisega. Võrreldes kevadprognoosiga on suvine prognoos korrigeerinud oluliselt alla ka valitsuse suutlikkust – jooksvat suutlikkust, proua peaminister – kasutada Euroopa Liidu vahendeid lähiaastail. Pean mõistlikuks ka Euroopa Liidu vahendite ümberdisainimist majanduse konkurentsivõime huvides. Ettevõtlus vajab vähem regulatsioone ja bürokraatiat. 

Eestil on ees rasked ajad. Meil on hakkamasaamiseks vaja ratsionaalset juhtimist, et vähendada ebakindlust. Eesti ühiskond on väsinud valitsuse poliitika ettemääramatusest, eneseõigustamistest ja selja pööramisest lubatule. Kahjuks peegeldab just seda tänane riigieelarve seaduse eelnõu, mille proua peaminister valitsuse nimel esitas. Proua peaminister, Isamaa esitab oma ettepanekud järgmise aasta riigieelarve seaduse [eelnõu kohta]. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Tanel Kiik, palun! (Tanel Kiik palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud peaminister! Rahandusminister! Auväärt kolleegid! Ma tegelikult tahtsin enne küsida protseduuriliselt, kas on võimalik (Juhataja helistab kella.) paluda Reformierakonna saadikutel vähemalt teeselda viisakust ja austust kolleegide suhtes, kuna päriselt seda ilmselt ei ole. Aga kui nad soovivad omavahel lobiseda, on võimalik teha seda väljaspool saali või siis vabal ajal.

Aga nüüd sisu juurde. Riigieelarve 2024. aastaks, mis on kokku klopsitud, on päris kurb pilt. Päris kurb pilt on see just selles vaates, et Eesti on mitmes samaaegses kriisis: julgeolekukriisis, majanduskriisis, rahvastikukriisis, tervisekriisis, tegelikult ka usalduskriisis. Ja kui küsida, milliseid kriise see konkreetne eelarve neist [lahendab], vähemalt püüab lahendada, siis parimal juhul saame öelda, et see aitab kindlustada Eesti julgeolekut. Aga see ei ole uus otsus, see ei ole uus avastus, see on konsensus, mis lepiti kokku mitme aasta eest ja mida on hoidnud järjestikused valitsused, on see Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus, Reformierakonna, Isamaa ja sotside valitsus või tänane valitsuskoalitsioon. Aga kõik need teemad, mis on meie lauale toonud viimased aastad – tervisevaldkonna alarahastuse kasv, sajandi madalaim sündimus, poolteist aastat kestnud majanduskriis ja juba viidatud usalduskriis –, ühelegi neist see praegune eelarvedokument isegi ei püüa vastust anda.

Peredele see pakub peretoetuste kärpe. Samuti terendab taamal valitsuse otsus ära võtta täiendav maksuvaba tulu laste eest. Eakatele toob see käibemaksu tõusu. Enne valimisi lubati pensionitõusu, lubati viia keskmine pension aastast 2027 vähemalt 1000 euroni, sotsid lubasid 1200 euroni. Tegelikult on hea, kui see 900‑ni jõuab. Ja ühtegi sammu, et eakaid toetada keset kriisi, ei tule.

Ettevõtetele samamoodi – käibemaksu tõus tähendab, et kallinevad hinnad, väheneb inimeste ostujõud. Ühtegi arusaadavat majanduse elavdamise paketti või ettepanekut mina ei ole sellelt valitsuselt kuulnud. Olen sellele ka varem tähelepanu juhtinud. Ootasin huviga, et eelarves on need võib-olla sees – ei ole! Majanduse puhul räägitakse ainult seda, et me ei saa midagi teha, teistel ka majandus langeb, ootame-vaatame, varem või hiljem hakkab paremaks minema. No umbes nii nagu aastal 2009. Siis [jõudsime] kuskil 140 000 töötuni. Ma väga loodan, et seekord nii hullusti ei lähe. Aga ma usun, et kui on valitsuse teha, siis täpselt nii lähebki.

Vaadates tervisevaldkonda, mis minu jaoks on alati südamelähedane olnud, on pilt päris kurb. Kui hea kolleeg Jevgeni oli terviseminister, siis panime koos valitsuses juurde vanaduspensionäride eest ravikindlustusmaksu, mis toob aastate jooksul sadu miljoneid lisaraha. Kui mul oli au terviseminister olla, siis Jüri Ratase teises valitsuses eraldasime 540 miljonit tervishoiule, aastateks 2021–2024. Õnneks seda raha pole veel ära võetud. Peaks vist rahul olema. Aga kui vaadata Kaja Kallase valitsusi, siis fakt on see, et ükski neist pole tervisevaldkonnale lisaraha pannud – kui COVID‑i kriisi meetmed kõrvale jätta –, et mingit püsirahastust suurendada, mingeid samme astuda, tegevustoetust maksta, ravijärjekordi lühendada. Selle asemel räägivad meie head kolleegid siin mingisugusest eraravikindlustusest ja muudest muinasjuttudest, mis tegelikult Eesti inimeste tervishoiuteenuste kättesaadavust ei paranda, küll aga suurendavad ebavõrdsust tervishoius, mis on niigi [suur].

Kui kuulasite kogu seda diskussiooni ja debatti siin eelarve teemal, siis kui mitut neist märksõnadest – tervishoid, rahvastik, sündimus, majanduskasv – te üldse kuulsite? Ei, me kuulsime ainult seda, et tulud ja kulud on vaja tasakaalu saada, sest varasemad valitsused tegid valesti. Räägiti siin 2016. aastast ja millest veel. Esiteks, tulusid ja kulusid ei saadud tasakaalu, kaugel sellest. Ja teiseks, kui vaatame, millised valitsused on neid püsikulusid tekitanud – kogu austuses peaministri vastu –, siis [näeme, et need] on teie valitsused olnud, järjestikused. 2023. aasta riigieelarvega võeti riigile 600–700 miljonit [eurot] püsikulusid – ilma julgeolekukuludeta, rõhutan. Meedias räägiti julgeolekust, aga tegelikult pandi 200 miljonit palgafondi ja sadu miljoneid mujale. Ja siis räägitakse mingist 2016. aastast. Endal kummaline ei ole või?

Vaatan seda miinust, see miinus on enda tekitatud, see kuluralli on enda tekitatud, ja nüüd kangelaslikult asutakse siis pärast valimisi seda lahendama. Enne valimisi olid mõned erakonnad ausad – Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond ütlesid välja, tegelikult ka Parempoolsed ütlesid välja, et nende maksudega sellist riiki ülal pidada ei ole võimalik. Meie ütlesime koos sotsidega, et on vaja maksureformi, on vaja vähemalt maksudebatti. Parempoolsed ütlesid, et on vaja kõvasti kulusid kärpida. Aga Reformierakond väga selgelt lubas oma valimisplatvormis peretoetusi tõsta, pensione tõsta, maksukoormust säilitada. Käibemaksu tõusust ei räägitud midagi, tulumaksu tõusust ei räägitud midagi, fantoommaksust, mis kuskilt terendab, mille sisu keegi ei tea, sellest räägiti veel vähem. Automaksust on nii palju räägitud siin, et ma ausalt öeldes seda ei viitsi üldse ette võtta.

Nüüd siis on valitsus otsustanud, et on aeg pidada ühed suured mõttetalgud. Hakkame koos "Eesti otsib uut maksu" saadet läbi viima. Kus te enne valimisi olite? Kui enne valimisi ütlesime, et on vaja maksutõuse või maksudebatte, siis öeldi: "Ah, see on Keskerakond, ärge neid valige. Meie toome teile lisaraha, me tõstame toetusi, me anname teile täiendava maksuvabastuse ja kõik muud asjad." Valimised on läbi, tulemus on käes, neljaks aastaks betoneeritud – 37 mandaati, mis populaarse jutuga, et mitte öelda valedega, saavutati. Ja nüüd siis hakkame vaatama, mis me tegelikult selle riigiga pihta hakkame.

Juba kõlavad mõtted, et kõige lihtsam oleks tõsta käibemaksu. Me ju tõstame seda 2%, mis on juba niigi kuritegelik. Olukorras, kus pankade puhul makstakse mingit jõulupreemiat tänu nendele läbirääkimistele, mida peaministri vedamisel seal Stenbocki majas peeti. Ja nüüd hakata veel tõstma käibemaksu või muid makse olukorras, kus Eesti majandus on languses, kus tegelikkuses käibemaksu tõus lööb kõige valusamalt just nõrgimaid sihtrühmi – väga loodan, austatud Sotsiaaldemokraatlik Erakond, et te ei lase sellist jama läbi. See, et te ühe käibemaksutõusu juba läbi lasksite, on niigi pehmelt öeldes kummaline. Kui nüüd valitsuskoalitsioon kavatseb 2025. aastal veel juurde keevitada ehk sisuliselt teadlikult minna suurendama madalapalgaliste maksukoormust võrreldes jõukamatega, siis see on skisofreeniline riik, kus me elame. Loomulikult, maksudebatti on vaja, aga oleks pidanud sellest rääkima enne valimisi ausalt, siis oleks saanud valijad võrrelda.

Aga kui praegu hakata rääkima maksudest, tuleb võtta ikkagi sealt, kust on võtta – jõukamatelt inimestelt. On need varamaksud, luksusmaksud, on see astmeline tulumaks, mis on Euroopas üldlevinud, on see klassikalise ettevõtte tulumaksu taastamine või muud sellised meetmed ja otsused, mis vähendavad ühiskondlikku ebavõrdsust ja suurendavad riigi võimekust vajalikke teenuseid pakkuda. On see haridus, tervishoid, siseturvalisus, mis praegu taas sisuliselt külmutatakse. Tõlkes tähendab see kärpimist, kuna töötajate väljavool kasvab. Aga jumala pärast, ärge seda hullust küll tehke, et te selle 2024. aasta eelarve peale hakkate ehitama mingit uut käibemaksu tõusu või muud sellist maksureformi, mis veelgi süvendab ühiskondlikku ebavõrdsust.

Kui te tahate teha ühte tervemõistuslikku otsust, austatud koalitsioon, siis number üks, andke Riigikogu liikmetele, parlamendile, kõigile fraktsioonidele võimalus esitada oma ettepanekuid riigieelarvesse – mitte nii, et te meist teerulliga üle sõidate, vaid et ka päriselt läbi arutate; number kaks, vaadates pikemat vaadet, riigi eelarvestrateegia vaadet, loobuge ettepanekust kaotada astmeline maksuvabastus. Sellega on 500 miljonit nagu maast leitud ja pole seda fantoommaksu vaja. Jääb ära see rahaline kingitus jõukamatele, sealhulgas Riigikogu liikmetele, ja on võimalik teha neid asju, mida Eesti riigis on tegelikult vaja teha. Aitäh!

Tänan! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Toomas Uibo.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Täna Riigikogusse jõudnud 2024. aasta riigieelarve seaduse eelnõu on pälvinud erilist tähelepanu ning diskussioon sellel teemal käib ühiskonnas juba nädalaid. Reaalsus vaatab meile vastu riigi eelarvestrateegiast. See on riigi üha kasvav võlakoorem ja ka see, et praegune valitsus on otsustanud selle suhtes midagi ette võtta. Määratult suur eelarveauk on fakt, vaata kust poolt tahes. Me seisame täna kõik selle augu ümber, vaatame sinna sisse ja arutame tihti hoopis selle üle, kes selle küll kaevas. Ei, see ei ole edasiviiv jõud ega paku ka lahendusi. Tuletan meelde, head kolleegid, et meie kõigi kohustus siin saalis on korrastada riigi rahandus, mis toetaks ka meie uut majanduskasvu. Suunakem oma fookus nüüd sinna.

Jah, eelarvepositsiooni parandamine on ebapopulaarne, kuid vajalik, kui me tahame riigi rahandust korras hoida ja jätkusuutlikuna hoida ning jätkata riigi pidamist selliselt, et võlakoorem ei kasvaks suuremaks, kui me suudame kanda. Meil on tegelikult ainult kolm valikut, kuidas oma tegevuskulud kontrolli alla saada: a) me kas jätkame võlakoorma kasvatamist, b) me vähendame riigi kulutusi või c) me suurendame maksukoormust.

2024. aasta riigieelarve eelnõu sedastab, et meie kulutused ületavad meie võimalusi enam kui miljardi euroga. Viimastel aastatel laenurahast finantseeritud riigi tegevuskulud on juba tekitanud inimestes kõrgemaid ootusi. Me ju soovime elada heaoluriigis. Aga olgem realistid, ennast rikkaks laenata pole lihtsalt võimalik. Laenu on mõistlik võtta investeeringuteks, aga mitte iga-aastaste tegevuskulude katmiseks. Kas meie tänane maksubaas on meie ootustega ikka kooskõlas? Võib-olla mitte? See ebamugav tõdemus on ka põhjus, miks enne valimisi ei kõlanud sel teemal liiga palju debatti. Eesti 200 välja käidud nulleelarve ja personaalse riigi idee oli aga selgelt poliitilises diskussioonis sees. Mul on hea meel, et praegu kasutavad neid mõisteid paljud erakonnad nii koalitsioonist kui ka opositsioonist ja toetus nendele mõtetele kasvab.

Hea on ka tõdeda, et kõik erakonnad on haruldases üksteisemõistmises nõus, et riigikaitsekulud on järgnevatel aastatel vähemalt 3% SKP‑st. Vaadates Venemaa jõhkrat vallutussõda Ukraina vastu, on see ka igati mõistetav. See sunnibki meid viimaks pidama debatti, millist riiki me soovime ja kui palju oleme valmis selle eest maksma. Eesti on meile kõigile kallis. Kallist on aga kallis pidada. Kui me ei soovi võlakoorma all murduda või riigi teenuseid olulisel määral kärpida, siis me peame mõtlema, kuidas suurendada püsitulusid.

Jah, ei ole olemas sellist asja nagu riigi raha, on olemas vaid maksumaksja raha. Need on meie inimeste ühiselt panustatud vahendid, et meie riik toimiks, säiliks ja areneks. Me peame avama ühiskondliku ausa debati selle üle, kas meie tänane maksubaas on piisav selleks, et meie riik saaks toimida, säilida ja areneda. Eraldi suur teema ongi maksuküür. Arvestades, kui keeruline on riigi rahaline seis, peaksime kaaluma, kas selle valimislubaduse …

Palun veel kolm minutit!

Palun, kolm minutit lisaks!

… täitmine on eelarve tasakaalu seisukohalt õige või vale. Tänases olukorras peavad olema kõik variandid laual. Riigieelarve me võtame vastu, riigi eelarvestrateegia peab saama kokku hiljemalt veebruariks. See tähendab, et igal riigi rahandusse vastutustundlikult suhtuval erakonnal ja poliitikul on aeg esitada nüüd enda ideid ja ettepanekuid. Ma tänan eelarve läbirääkijaid selle tohutu pingutuse eest ning soovin meile kõigile palju jõudu nii eelarve menetlemisel kui ka riigieelarves kulude ja tulude tasakaalu poole liikumises. Ma arvan, et see on Eestile mõistlik tee. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli EKRE fraktsiooni nimel Martin Helme.

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Austatud Riigikogu asespiiker! Head ministrid! Head kolleegid! Saime täna ilusa poliitilise kõne valetajate valitsuselt sellest, kuidas meil eelarvega hästi on või vähemalt läheb paremaks. Eks see kõnegi oli täis valesid, nii nagu kõik selle valitsuse tegevused. 

Alustame lihtsamatest asjadest. Enne valimisi valetati meile: "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse! Punkt." Mina loen eelnõusid. Kevadel mais-juunis tõusis käibemaks, tõusis tulumaks, tõusid aktsiisimaksud, tuleb automaks, tuleb suhkrumaks, nüüd räägitakse veel mingitest muudest keskkonnatasude tõusudest – kõik tõusis. Valetati nii et vähe ei olnud. 

Veel üks vale: me teeme eelarve korda, me teeme riigi rahaasjad korda. No ei tehta! Vastupidi, lõdvendatakse eelarvereegleid. Neidsamu eelarvereegleid, mille lõdvendamise vastu võitles Reformierakond opositsioonis olles 2020. aastal emalõvina: milline alatus tulevaste põlvede suhtes, võlg on võõra oma, laenuraha ja laastutuli, need põlevad heleda leegiga. Ja nüüd on laenuraha ja laastutuli ja võlg täitsa meie oma, Reformierakonna oma. Tehti väike arvutus, 9 miljardit, natuke üle selle on viimasel mõnel aastal Eesti riigi võlg kasvanud. Sellest 9 miljardist 5,8 miljardit on Kaja Kallase ajal tulnud meie maksumaksjatele võlga juurde. 5,8 miljardit kolme aasta jooksul! Kaja Kallase, Mart Võrklaeva, Annely Akkermanni, Keit Pentus-Rosimannuse võlg jäetakse Eesti rahvale, tulevastele põlvedele, meie lastelastele, saate aru. Ja järgmine aasta pannakse sinna otsa veel 1,2 miljardit. 2025. aasta prognoosi ei ole mõtet lugeda, see näitab sama palju kui Rakvere aiateibad. Nii et võlg suureneb. Võlga on juba suurendatud, võlg suureneb. Oli ilus vale, et me teeme riigi rahanduse korda. Ei tee!

"Kindlates kätes Eesti. Luban, ma luban, et Eesti on kindlates kätes." Jah. Üks lubadus oli see, et pensionäridel jääb alati keskmine pension tulumaksuvabaks. Murtud lubadus – tuimalt, rahulikult! Nagu enne ütles Signe Riisalo, küll raske südamega murtud, aga ikkagi murtud lubadus. 

Ja enne valimisi maksutõusudest ei räägitud. Nagu Kaja Kallas ERR‑is pärast valimisi ütles, maksutõusudest rääkimine on ebapopulaarne, niimoodi valimisi ei võideta. Ei saa rääkida! Selle eest räägiti inimestele: "Mina toetan Ukrainat!" Kaja Kallas toetab Ukrainat. Toetab – ja samal ajal teeb koos oma abikaasaga äri Venemaaga. Huvitav, kas valijad oleksid toetanud Kaja Kallast ka siis, kui nad oleksid teadnud, et samal ajal käib koos abikaasaga äri Venemaaga? Huvitav, kas valijad oleksid toetanud Reformierakonda ja Kaja Kallast, kui nad oleksid juba enne valimisi arvanud või uskunud või kahtlustanud, et tuleb pöörane maksuralli? Huvitav, kas valijad oleksid nii lahkelt Ukraina toetajaid toetanud ka siis, kui nad oleksid teadnud, et selle eest tuleb neile käibemaksu tõus ja tulumaksu tõus ja aktsiisimaksu tõus ja automaks, oleksid teadnud ka seda, et samal ajal, kui me toetame Ukrainat, Stark Logistics toetab perekond Kallase isiklikku tulu ja sinna veel sumatakse 370 000 eurot sisse, et intressi teenida. Ja igaks juhuks, iga viimanegi sent tuleb ju kokku korjata, ega niisama vedelema ei saa jätta, nüüd hingepalsamiks on 1500 eurot korjatud ka arvamusartikli avaldajalt. No tubli! Tubli! 

Selle eelarvega ei ole muidugi midagi peale hakata. Meie kavatseme seda eelarvet muidugi blokeerima hakata siin Riigikogus. Aga ma ei saa, lihtsalt ma ei saa, ma lugesin ja ei teadnud, kas nutta või naerda või teha mõlemat korraga. Hea Eesti avalikkus! Hea Riigikogu! Astugu kõrvale Adam Smith, kadugu meie pildist Hayek, Milton Friedman või John Maynard Keynes, meil on uus kõikepõrmustav majandusteooria, mille on meie ette toonud Mart Võrklaev. Inflatsioon on aidanud töökohti hoida ja inimeste palkasid tõstnud. Vot kus on majandusteooria! Käibemaksu tõus – sellega me motiveerime inimesi ostma, anname ettevõtetele tööd ja teistpidi ka kindlustunnet. Vaat sellise majandusteooria vundamendiga teeb meie valetajate valitsus meil kõike rahanduslikult korda ja loeb meile huultelt uusi maksutõuse ette. 

Ja ma võin muidugi kokkuvõtteks ütelda, et valitsus, mille juht on täielikult kaotanud igasuguse tõsiseltvõetavuse ja autoriteedi nii siseriiklikult kui ka välisriiklikult, on Eesti riigile suur probleem. Rahandusminister, kelle tase on oma vallas endale planeeringutrikkidega majasid hankida, ja siis toob meile sellise eelarve, on lihtsalt katastroof.

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Jevgeni Ossinovski.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! No Martin Helme performance'it on alati nauditav kuulata, aga paraku, nagu ikka, ega ühtegi sisulist ettepanekut või konstruktiivset mõtet selles ei ole – mis ei ole ka nende performance'ite eesmärk kahtlemata. Ja paraku käib see täpselt samamoodi ka Urmas Reinsalu esitatud performance'i [kohta] – küll sel korral vähem värvikas performance, aga performance siiski. Ega sealgi sisuliselt midagi kommenteerida ei ole: kui tunnistatakse, et meil on tõsine probleem eelarvega, aga samal ajal lahendusena nähakse, et ühtegi maksu tõsta ei tohi, siis millisel viisil nähakse tegelikku lahendust sellele olukorrale? Nii et kui kõnelda nendest, keda läbirääkimiste kontekstis kommenteerida saab, siis Tanel Kiigel tõepoolest oli asjalikke tähelepanekuid selle eelarve kohta. Ja ka tema üldine hinnang, et rõõmustada selle eelarveprotsessi käigus on vähese üle, vastab tõele.

Meie probleem on ju tegelikult struktuurne. (Sumin saalis. Juhataja helistab kella.) Küsimus ei ole hetkel ainuüksi majandustsüklis, ei ole ühes või teises väiksemas murekeses, mida on võimalik lahendada kas võimsa retoorikaga või üksiku poliitilise otsusega. Rahandusministeerium on teinud kauni analüüsi, mis näitab seda … (Sumin saalis.)

(Helistab kella.) Palun vaikust, head kolleegid!

[Rahandusministeerium] on teinud asjaliku analüüsi selle kohta, millisel viisil protsendina SKP‑st lähiaastatel meie riigi tulud ja kulud muutuvad. See näitab, et 2027. aastaks, võrreldes aastaga 2019, ilma täiendavate meetmeteta, mis on osaliselt selles eelarves, aga rohkem riigi eelarvestrateegias ette nähtud, meie valitsussektori tulud kahanevad 3,1% SKP‑st ja meie kulud samal ajal kasvavad 2,7% SKP‑st. See tähendab, et jätkusuutlikkuse kontekstis me räägime 5,8%‑st SKP-st, kus meil on kulude ja tulude vahel käärid. Seda kauni retoorikaga paraku muuta ei ole võimalik.

Lahendused on kolmeosalised, nagu siin mitmed inimesed on märkinud, ehk meil on küsimus selles, kas kuskilt on võimalik kokku hoida, kas on võimalik leida lisatulusid või siis võtta lihtsalt tuimalt laenu. See on tegelikult üsna delikaatne tasakaal, mis nende kolme instrumendi vahel tuleb leida. Mis puudutab käesolevat olukorda, siis arvestades seda, et meie majanduslik [seis] on suhteliselt muret tekitav, ärev, paljudel sektoritel on tõepoolest keeruline, nagu on tähelepanu juhitud, tuleb seda kindlasti ka maksukoormuse käsitlemisel silmas pidada. See on õige tähelepanek. Selles kontekstis, ma arvan, on asjakohane, et valitsus jõudis kokkuleppele, et me selles eelarveperspektiivis 2027. aastani struktuurset tasakaalu ei suuda saavutada. Sest kui me selle saavutaksime vastavalt kehtivatele reeglitele, tähendaks see veel enam kui 500 miljoni eest täiendavat maksukoormuse kasvatamist, mis tänaseks kujunenud majanduslikus olukorras tähendaks tõenäoliselt üsna tugevat mõju meie ettevõtlussektorile.

Teiselt poolt, see kokkuhoid on kahtlemata oluline küsimus. Igas valitsemis‑, haldusalas on kahtlemata neid kohti, kus kokkuhoidu on võimalik saavutada, ja mul on hea meel, et valitsus on teinud ka selle nii-öelda baashügieeni harjutuse ära ja erinevates valdkondades tuvastanud neid kohti, kus on ebaotstarbekat kulutamist. Aga loomulikult, kui me räägime 5,8%‑lisest august protsendina SKP‑st …

Lisaaega palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

… siis kahtlemata need suurusjärgud ilma baasteenuseid kärpimata ei tule kokku. Ja sellest tulenevalt, olukord on keeruline, aga mul on hea meel, et me oleme jõudnud ausasse seisu, [kus kõik mõistavad, et] sellise tulubaasiga sellist riiki ülal pidada, nagu me sooviksime ja nagu sotsiaaldemokraadid soovivad, ei ole võimalik. Me peame maksukoormusega [tegelema]. Ja on ebaõiglane süüdistada ainult Reformierakonda selles, mida siin on esile toodud. Kõige populaarsem valimislubadus on ikka madalad maksud ja kõrged toetused. Ja paraku valdav osa erakondadest oma valijate ette enne valimisi [sellega] läheb. Hiljem eelarvet matemaatiliselt kokku pannes on selge, et see ei tule kokku. Oli teada ka enne, et see ei tule kokku. Eks sellest tulenevalt on selles olukorras tõepoolest teatud ühiskonnaosade pahameel mõistetav. Aga pääsu ei ole, me peame seda tulubaasi [muutma], selleks et pakkuda paremat tervishoidu ja teisi teenuseid, mida Eesti ühiskond ootab.

Seda, et tuimalt riigivõlga juurde võtta, ma arvan, tegelikult ei toeta siin mitte keegi. Siis, kui intressid olid nullilähedased, oli sellel lühikeses plaanis oma iva, aga ma arvan, et nüüd, kui me mitte midagi tegemata aastal 2027 maksaksime 500 miljonit eurot lihtsalt intressikuluks, ei ole see ei mõistlik ega ka jätkusuutlik. Sellepärast mul on väga hea meel, et me oleme jõudnud kokkuleppele, et me järk-järgult võlakoorma prognoositud kasvu pidurdame ja loodetavasti jõuame lõpuks ka sinna, et me suudame seda taas vähendama hakata ja seda raha, mis selle kaudu vabaneb, hakata kasutama ka reaalselt Eesti ühiskonna ja Eesti inimeste elujärje parandamiseks. Nagu peaminister õigesti märkis, seda ju loomulikult on vaja teha.

Tulude poole pealt kahtlemata sotsiaaldemokraatide vaade on see, et täiendavad tulud peavad olema õiglaselt jaotatud. Me teame, et Eestis on varamaksude osakaal protsendina SKP‑st Euroopa Liidu kõige madalam. See on see koht, kus meil on võimalik majanduskasvu kõige vähem pärssival viisil täiendavat maksutulu saada ja koos sellega saavutada jaotuslikus mõjus õiglane tulemus. See tähendab seda, et jõukamad inimesed panustavad rohkem. Mõned vastavad ettepanekud on riigi eelarvestrateegias juba kokku lepitud, aga selle rea puhul, mis täna veel sisustamata on, on see lähimate kuude jooksul nende arutelude käigus kindlasti see printsiip, millest meie lähtume. Loodame, et ühiselt on võimalik kokku leppida, et see täiendav maksukoormus õiglaselt jaotuks.

Nii et kokku võttes: ega eufooriaks põhjust ei ole selle dokumendi puhul. Riigi rahanduse olukord on raske, aga ma arvan, et selles raskes olukorras me oleme pakkunud oma parima teadmise juures parimat tasakaalupunkti täiendavate tulude kokkuhoiu ja eelarve positsiooni vahel …

Aeg!

… ja ma loodan samuti, et meil saavad olema konstruktiivsed arutelud. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Mina ei ole seda eelarvet lugenud, aga mul on hea meel, et enamik on selle läbi töötanud ja suudab juba rääkida detailidest ja väga-väga sügavalt tänitada. See on liigutav! Mina olen elus esitanud Riigikogule kuus eelarvet ja sellepärast pean rääkima pigem sellest, kuidas me jõudsime praegusesse olukorda. Neist inimestest, kes on eelarve läbi töötanud, ei ole peaaegu keegi maininud põhilist – Jevgeni oli kindlasti üks erand –, et kas see eelarve on jätkusuutlik. Tegelikult peaks enamik eelarvedebatti käima selle üle, mitte selle üle, kellelt raha ära võeti järjekordse eelarvega.

Ma püüdsin natukene arvet pidada, mida see tänitamine sisaldab, aga juba Urmas Reinsalu täitis mu paberi. Püüan paari asja markeerida, kuidas ta seda muljet loob. Ta räägib Reformierakonna maksuküürust või koguni maksuküüru maksust. Ei, see oli ikka Isamaa maksuküür. Reformierakonnal on maksuvaba miinimum. Ta räägib maksu tõstmisest. Ei, see on maksu vähendamine. Ta räägib, et majanduslanguse ajal ei tohi makse tõsta. Lugege mu huultelt: ei tõstetagi, tõstetakse siis, kui majandus eeldatavalt juba kasvab. Aga ei tõsteta mõnu pärast, vaid sellepärast, et lihtsalt raha on nii palju vähem kui kulusid. Ja ma fikseerisin iseenesest huvitava detaili, et esimest korda Urmas Reinsalu tunnistas, et makse tõsta on vaja. Ainult et [seda tehakse] valel ajal. No ajas me lepime kokku, ma pakun, et järgmine aasta tõusevad nii maksud kui ka majandus. Aga kahjuks on olukord niisugune, et sellest kõigest ei piisa, et eelarvega hakkama saada. Ja sellepärast on meil hulk raskeid otsuseid alles ees. Need statistilised näitajad on väga hirmutavad. Maksukoormus langeb kiiresti prognooside järgi ja kulud kasvavad edasi, nii et need käärid kasvavad hirmsa kiirusega.

Nii. Urmas rääkis veel keskmise pensioni maksuvabastuse kaotamisest. Kes kaotas keskmise pensioni maksuvabastuse? Pensionärid maksavad juba ammu keskmiselt pensionilt tulumaksu ja selle kaotas Isamaa oma maksuküüruga. Kaotati ära pensionäride täiendav maksuvabastus, mille kehtestas – eelarvestrateegia kaudu küll – Reformierakonna valitsus. Nüüd on kahjuks meil hapnik otsas, enam ei saagi paljude otsuste tulemusena seda vabastust hoida, nagu praegune arvutus näitab. Ja maksubaasi igasugune ahendamine ei ole kahjuks jätkusuutlikkuse tagamine.

Kes tegi ja kuidas me siia jõudsime? Ajalugu on väga oluline, aga tegelikult on ikka tegijad ka olulised. Ei saa nii öelda, et see kuidagi nagu ei vii edasi. Viib küll, sest vigadest tuleb õppida – ja soovitavalt teiste vigadest. Nullindatel me olime ülimalt, silmapaistvalt hea eelarvepoliitikaga ja saime selle eest isegi maailmas ühe tiitli. Aga ainult põhjusel, et see oli nominaalne vaade. Sisse vaadates olime raskes struktuurses miinuses. Me ei väärinud tegelikult seda kõrget hinnangut. See oli buumiaeg, kõik kulutasid üle ja võtsid laenu.

Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Siis loomulikult masu ajal saime selle õppetunni ehedalt kätte, mis ju tegelikult hüüdis tulles. Ainus võimalus sellist ülekuumenemise ja mullistumise kriisi lahendada on siiski majandus ja rahandus maha jahutada. Seda me tegime. Jälle olime väga edukad, aga loomulikult oli see kõik väga valus. Ja siis võtsime kasutusele ühe indikaatori. Kui rahvusringhääling püüab näidata, nagu oleksid kõik valitsused ühtemoodi käitunud, siis see on tõest valgusaastate kaugusel. Ei, struktuurne ülejääk oli see, millega me esitasime järjest eelarved 2010.–2015. aastani. Mina olen selle üle uhke, et see nii oli.

Aga ma ei ole uhke selle üle, mis järgnes. See oli Jüri Ratase valitsus, kes kõigepealt hakkas solkima jooksvat aastat, siis solkis ära järgmise aasta, siis muutis ära eelarvereeglid, ja sealt hakkas eelarve tegelikult kärisema. Öelda, kelle ajal see kõige rohkem käriseb … Vaat kääridel on see omadus, et kääri otsad on … Või selliste liikumiste omadus on see, et see vahe läheb järjest suuremaks. Kui sa kord juba selle vahe tekitad sinna algusesse, siis selleks, et lõigata, kääri otsad lähevad väga laiaks. Ja sellepärast on kõige tähtsam algus. Kui sa viltu lased, siis see vahe on seda suurem, mida kaugemale sa lased.

Ja edasi muidugi tuli meil EKREIKE valitsus, kus avalikuks poliitikaks sai vorstikauplemine, varsti ka väljapressimine ja igasugune selline jätkusuutmatu kulutamine. Põrgutee on sillutatud seejuures tihti ka õilsate kavatsustega. Ja ega keegi ei saa ette heita, et kõrgharidusele, teadusele, riigikaitsele eraldati kindel protsent. Tähendab, sai küll ette heita ja ma heitsin, aga seda ei saa emotsionaalselt selle asja sisu pärast ette heita. Probleem oli selles, et sellel asjal puudus kate. Kui täna tuleb siin Tanel Kiik ja uhkelt teatab, et tema eraldas pool miljardit – kujutate ette, oma palga juures pool miljardit, ja keegi teine ei suutnud seda, siis andke andeks, ta ei öelnud, kust ta selle raha võtab, ta lihtsalt eraldas selle.

Niimoodi need õnnetused tekivad – püsikulud – ja ei saa öelda, et Kaja Kallas selle tekitas, nagu [Tanel Kiik] väitis. See on ikkagi selline püsikulu tekitamine tihti indekseerimise teel, mis jääb kasvama ka järgmise valitsuse ajal. Kirsina tordil, vabandust, tõrvana tordil – lastetoetused. Keegi järsku otsustas, et vot niimoodi saab lapsi, et niimoodi eostatakse lapsi, kui kõigile anda võrdne hunnik raha kätte. Täielik absurd, aga sajad miljonid läksid. Ja nii see väljapressimine käis. Saime ühest valitsusest lahti, järgmises läks edasi. Ja tehti loll kompromiss jälle, kevadel suure vaevaga pidime parandama seda. Ja kõik ägavad, nagu oleks see jumalast määratud raha, mida valitsus ära võtab. Ei, see on maksumaksja raha, mida ta maksab palju vähem, kui saab praeguse seisuga, ja selles mõttes see fookus tuleb viia ikkagi eelarvedebatti, et kuidas me sellest olukorrast välja tuleme. Vorstikauplemise, indekseerimise, väljapressimisega me ei tule. Ja lihtsalt lolli jutuga siit puldist. Nii et ärge ajage sellist juttu, kui läheb eelarve menetlemiseks. Arutleme, kuidas välja tulla sellest olukorrast, mis mitte kellelegi ei meeldi. Aitäh!

Tänan! Ei saa eitada Tanel Kiige õigust vastusõnavõtuks. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Jaa, loomulikult on igal Riigikogu liikmel õigus kritiseerida mis tahes rahaeraldisi ja otsuseid, aga mina [juhtisin tähelepanu] Eesti ees seisvale tõsisele murele nimega tervisekriis. Kui vaatame Eesti riigi tervisevaldkonna rahastust, siis me näeme, et Euroopa Liidu võrdluses, OECD võrdluses see on väga selgelt alarahastatud valdkond. Ja tõsi ta on, et minu ministriks oleku ajal – jah, mitte minu isiklikust rahakotist, aga – 540 miljonit eurot sinna juurde pandi. Ma arvan, et see oli ainuõige otsus. 

Kui me tahame tervishoiuvaldkonna järjekordi veidigi hoida, ütleme, kiiresti edasi kasvamast, siis loomulikult pikemas vaates on vaja vaadata üle riigieelarve maksupool. Ja seda ma olen mitu korda öelnud, sealhulgas sellessamas protsessiski ja korduvalt ka siinsamas saalis, et need on olnud ühekordsed otsused. See ei ole püsikulu – teadmiseks ka auväärt kolleegile –, aga pikemas vaates tervisevaldkond vajab loomulikult lisaraha ka püsivalt. Minu ettepanek on olnud laiendada ravikindlustuse maksubaasi ehk neid tuluallikaid ja tululiike, millelt küsitakse ravikindlustusmaksu, on need siis teatud määral dividendid, on see platvormitöötajate tulu, erinevate tööliikide alusel toimetamine-töötamine, mis täna on erineva maksurežiimiga, ja nende ühtlustamine. 

Ma olen esitanud väga konkreetsed ettepanekud, kuidas seda tervisevaldkonna rahavajadust katta, teiselt poolt ka reaalselt nende maksulaekumistega, erinevalt auväärt Reformierakonnast, kes on enne valimisi rääkinud, et maksutõuse pole vaja, maksudebatti ei ole vaja, küll aga lubanud vasakule-paremale raha, ja nüüd pärast valimisi siinsamas saalis korduvalt juba mitmes isikus kutsub üles seda maksudebatti pidama. Oleme siis ausad ikka! Kui enne valimisi ei olnud vaja maksudebatti, siis kust te nüüd äkki selle suure tarkuse leidsite, olukorras, kus te pidite ju rahanduse seisuga olema kõige paremini kursis kõigist erakondadest, olles viimast kolme valitsust juhtinud nii peaministri kui ka rahandusministri isikus? 

Nii et mina jään oma seisukoha juurde: see rahaeraldus oli õige. Jään ka selle juurde, et pikemas vaates Eesti riik vajab täiendavaid maksureforme, sealhulgas tervisevaldkonnale püsiva lisaraha eraldamist. Aitäh!

Väga tänan! Head kolleegid! Sulgen läbirääkimised ja oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seaduse 746 uuesti arutamine. Enne, kui palun Riigikogu kõnetooli Urve Tiiduse, kaks sõna selgituseks. Ettekande teevad põhiseaduskomisjoni liige ja majanduskomisjoni esimees. Seejärel on võimalus kolleegidel küsimusteks. Kummalegi ettekandjale saab esitada ühe küsimuse. Ja läbirääkimised on avatud kõigile. Palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni nimel põhiseaduskomisjoni liikme Urve Tiiduse. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mäletatavasti võttis Riigikogu eelmine koosseis vastu ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seaduse. Selle seadusega täpsustati, et hoone avalikult nähtav osa, samuti avalikult eksponeeritud monument, skulptuur, ausammas ja muu seesugune rajatis ei tohi olla vaenu õhutav ega toetada või õigustada okupatsioonirežiimi, agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemist. Ühtlasi sätestati riigi volitused nõuetele mittevastavate rajatiste eemaldamiseks. Lühidalt öeldes loodi regulatsioon avalikust ruumist sinna mittesobivate rajatiste, eelkõige punamonumentide eemaldamiseks. 

Vabariigi President jättis selle seaduse välja kuulutamata ja otsus tehti 7. märtsil sel kevadel. Asjade selline käik tähendab, et põhiseaduskomisjon peab vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele võtma seisukoha, mis saab edasi. Komisjonile on seadusega antud kaks valikut: kas tagasi saadetud seadus muutmata kujul uuesti Riigikogu suurde saali vastuvõtmiseks suunata või mitte toetada muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Kaks valikut. 

9. mail põhiseaduskomisjon arutas seda seadust uuesti. Põhjendusi, miks Vabariigi President sellise otsuse langetas, selgitas presidendi õigusnõunik Hent-Raul Kalmo. Teen lühikese kokkuvõtte komisjoni arutelust. Presidendi õigusnõunik, selgitades Vabariigi Presidendi otsust, tõi esile õigusselguse põhimõtte tähtsust, samuti põhiseadusest tulenevat olulisuse põhimõtet. Õigusselgus võimaldab inimestel oma tegevuste planeerimisel ette näha riigi käitumist ja seadusest arusaamist, vajadusel ka asjatundja abiga. Samuti aitab see põhimõte vältida ametniku meelevaldseid otsuseid. Õigusselguse põhimõte peab aitama ka vältida edasisi kohtuvaidlusi. Eeskätt põhiõiguse vaatevinklist kõige olulisemad küsimused peab otsustama ikkagi Riigikogu. Hent-Raul Kalmo meenutas ka, et seaduse kaitseks on tellitud mitmeid juriidilisi analüüse, põhjendamaks seaduse põhiseaduspärasust. Ma siinkohal tsiteerin komisjoni protokollist nõuniku enda sõnu. 

"Nendes analüüsides ja arvamustes püüdsid kõrgelt koolitatud juristid väita seda, et seadust on [siiski] võimalik ühetähenduslikult mõista, kui võtta abiks seletuskirjad ja muud materjalid. [On huvitav, et] analüüsides anti sättele väga erinev tähendus. Seega, kui juristid tõlgendavad seda erineval viisil, siis on raske väita, et keskmine kodanik saaks sellest ühemõtteliselt aru." Siinkohal tsitaat lõppeb. 

Debatt komisjonis kujunes pikaks. Küsimusi, ka seaduse sisu kohta, jätkus kauemaks ja see on kõik kajastatud põhiseaduskomisjoni 9. mai istungi protokollis. Komisjoni esimees Igor Taro tõdes arutelu kokkuvõtteks, et kui Riigikogu soovib seaduse eesmärke poliitilisel tasandil ellu viia, tuleb selle eelnõuga edasi tööd teha, mis tähendab mitte toetada seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. 

Enne menetlusotsuseid tegi komisjoni liige Helir-Valdor Seeder ka alternatiivse ettepaneku: toetada selle seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Ja menetlusotsused olid järgmised. Otsustati mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Selle poolt oli 8 komisjoni liiget, vastu 1 ja erapooletuid 2. Igor Taro selgitas ka, et Helir-Valdor Seederi ettepanekut ei hääletata, sest esimene ettepanek leidis juba toetust ja need olid üksteist välistavad ettepanekud. Ja teine otsus oli määrata põhiseaduskomisjoni esindajaks Urve Tiidus, selles oli konsensus. 

Peale menetlusotsuste tegemist arutas komisjon, mis saab seadusest pärast täiskogus toimuvat hääletust. Avaldati soovi, et põhiseaduskomisjon asuks kohe samal istungil seisukohale, et seda seadust on võimalikult kiiresti vaja, ja tehti ettepanek see ettepanek hääletusele panna. Kuna täiskogu arutelu oli alles ees – me arutasime seda mäletatavasti 9. mail –, siis sellist hääletust ei korraldatud ja protokolli läks kahe komisjoni liikme protest, lisaks Helir-Valdor Seederile ka Jaak Valge oma. Komisjoni esimees võttis erimeelsused kokku ja ütles, et komisjon on sisuliselt menetlusotsused teinud, et Riigikogu töötaks selle eelnõuga edasi Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse raames ja sellega vastavuses. See on ülevaade põhiseaduskomisjoni tööst 9. mail. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale. On küsimused. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni ettekandja! Võib-olla see küsimus ei ole nüüd otseselt teile, aga see on eelkõige ikkagi põhiseaduskomisjonile, mille liige te olete, ja arutelu juures te viibisite. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus ütleb, et presidendi poolt tagasi saadetud seadust tuleb Riigikogul arutada esimesel võimalusel. President tegi otsuse märtsis, komisjon arutas seda alles mais. Siis kerkis üles [teema], nagu te täna ka siin suure saali ees ette kandsite, et kui on vaja [seadust] muuta, siis tuleb sellega tegeleda kiirendatud korras. Praegu on septembri lõpp ehk kohe oktoober kätte [jõudmas] ja me oleme siin esimesel lugemisel. Ja nii nagu ma aru saan, koalitsioon on seisukohal, et seda [seadust] muutmata kujul me vastu ei võta, mis tähendab, et see protsess on veninud juba pool aastat ja me [alles] hakkame menetlema. Kui põhiseaduskomisjon niimoodi käitub ja tõlgendab kodukorda, siis see on väga halb eeskuju. Milline on teie seisukoht? Või kas te komisjoni aruteludest saite ka aru, et meil on tegelikult selle otsusega kiire ja me peame selle teemaga kiiresti tegelema …

Aeg!

… eriti arvestades ka praegu sõjaolukorda ja teema aktuaalsust?

Lugupeetud Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder! Komisjoni esindajana kajastan ma siin komisjonis toimunud arutelu. Ja loomulikult, kui Riigikogu täiskogu teeb täna otsuse, siis tehakse järgmised sammud. Hinnanguid ma siin ei anna, kui kiire on kiire või kui aeglane on aeglane.

Riina Solman, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Te rääkisite meile põhiseaduskomisjoni arutelust ja tsiteerisite ka presidendi nõuniku arusaamasid. Minu hinnangul see ei kannata kriitikat, sest kõik mõisted ei saagi olla seaduses viimase kruvini paigas. Ka muudes riikides ei mainita defineerimisel kõiki detaile, ei minda totrustesse ja lähtutakse nii-öelda common sense'i põhimõttest. Sellega kipub ka presidendi kantselei poolt väidetav riigivõimu omavoli laiutama mitte ainult Eestis, vaid lausa üle terve maailma. Aga küsimus teile kui põhiseaduskomisjoni liikmele ja ettekandjale: kas teie ise arvate, et meie aja ja kultuuriruumiga sobivad praegu punasümbolid ehitistele, sirbid-vasarad, või mitte? Me ju teame, et natsisümboolika ei ehi meie majade seinu ega tänavaid.

Jällegi, komisjonis seda teie esitatud küsimust sellises vormis ei [käsitletud]. Minu käest seda ei küsitud. Aga kindlasti selle seadusega tuleb edasi minna, see üle vaadata, mida on vaja täpsustada põhiseaduse mõistes ja õigusselguse mõttes. Ja loomulikult ei sobi.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Te ütlesite just, et seadusega tuleb edasi minna. Ma igaks juhuks küsin enda harimiseks, et kas see on teie seisukoht, on see majanduskomisjoni seisukoht, kas see on praeguse Vabariigi Valitsuse ja valitsuskoalitsiooni seisukoht. [Punkt] üks. Ja teiseks: miks selle seadusega tuleb edasi minna? Mis probleeme see konkreetselt ikkagi lahendada aitab? Olles sellega tutvunud, ei ole mina kahjuks sellest veel aru saanud. Mulle tundub, et Eesti riik saab väga hästi kõikvõimalike ebaväärikate, sobimatute, okupatsioonirežiimi ülistavate monumentide teisaldamisega ka praegu hakkama.

Aitäh, lugupeetud Tanel Kiik! Mina esindan siin põhiseaduskomisjoni, kus menetleti presidendi poolt uuesti arutamiseks tagasi saadetud eelnõu, mille pealkiri on ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seaduse uuesti arutamine – nii on see sõnastatud. See tähendab seda, et president ei kiitnud heaks seda seadust ja meil tuleb sellega uuesti tegeleda. Põhiseaduskomisjon ütles, et eelnõu tuleb uuesti arutusele võtta, mis seal muud. Meil oli põhjalik debatt sellel teemal, see on kõik protokollis kajastatud. Seda sõna-sõnalt ma kajastama kindlasti ei hakka ega anna ka oma hinnanguid praegu, sest see pole komisjoni esindaja ülesanne.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni ettekandeks komisjoni esimehe Priit Lombi. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon kogunes 8. mail käesoleval aastal arutama juba eespool kolleeg Urve Tiiduse mainitud seadust, mille Vabariigi President oma otsusega jättis välja kuulutamata. Kutsusime majanduskomisjoni osalema Vabariigi Presidendi õigusnõuniku Hent-Raul Kalmo, samuti nagu eespool mainitud põhiseaduskomisjonigi. Ma ei hakka üle rääkima seda, mida kolleeg Urve Tiidus rääkis. Vabariigi President leidis oma 7. märtsi otsuses, et seadus on vastuolus õigusselguse põhimõttega. Probleem võib olla selles, et eelnõu koostamisel lähtuti üksikust konkreetsest olukorrast, tõusetub probleem ja põhjendatult soovitakse seda laiemalt määratleda. Seetõttu on debatt olnud seotud punamonumentidega, kuid seaduse sõnastusega on tegelikult hõlmatud palju rohkem objekte. Küsimus on, kuidas sellist üldist sõnastust rakendada. Õigusselguse põhimõte ja sisu on väga oluline, ma usun, ka siinsamas Riigikogu suures saalis. 

Me arutasime seda erinevate nurkade alt. Kõigepealt, veidi üldistades arutasime seaduse üldisuse ja konkreetsuse printsiipi. Kõnealuse seaduse probleem on eelkõige see, et see on väga hõlmav. Seadus on sõnastatud viisil, mis hõlmab väga palju erinevat, ka sümboleid, mida tegelikult ei pruugita soovida kõrvaldada. Seadus annab aluse nõuetele mittevastavaks tunnistada mitte üksnes ehitist, mis toetab ja õigustab okupatsioonirežiimi, vaid ka sõjakuriteo toimepanemist. Selle piirangu kohaselt ei tohiks ühtegi sõjakuritegu toetavat monumenti avalikus ruumis eksponeerida. Vaevalt on üldse olemas suuremat relvakonflikti, kus ei ole pandud toime tegusid, mille puhul võiks vähemalt kahtlustada, et on pandud toime ka sõjakuritegu, kui võtta aluseks tänapäeval tunnustatud sõjakuriteo mõiste. Seega tekib küsimus, kas need peavad olema kohtulikult tuvastatud ja mis hetkel saab öelda, et praktiliselt iga relvakonfliktiga seotud sammas, rajatis või teos tuleks sel põhjusel kõrvaldada. Me ei peaks tekitama olukorda, kus seaduse rakendaja ehk ametnik, kes seda seadust rakendab, peaks vaatama seaduse sõnastust, kasutama oma tavalisi, argise tööga seotud tõlgendamismeetodeid ja hakkama mõtisklema, milliseid sümboleid tegelikult seadusandja silmas pidas. Ei ole soovitav, et ametnikud peaksid hakkama selliseid otsuseid langetama. 

Rääkisime komisjonis arutelul ka eespool mainitud õiguslikest analüüsidest, mis on väga erinevad. Mitu nendest ütles, et põhiseadusega vastuolu ei ole. Aga nagu kolleeg Urve Tiidus mainis, on ka argumendid nendes analüüsides väga erinevad, ei tooda välja ühte konkreetset kitsaskohta. Samal ajal on meie enda õigus‑ ja analüüsiosakond siitsamast Riigikogust juba menetluse ajal öelnud, et põhiseaduse riive on olemas. Selle jättis toona eelmise koosseisu majanduskomisjon arvestamata. Oli arutusel ka see komisjoni uute liikmete vaates võrdlemisi tavapäratu [asjaolu], et Justiitsministeerium oli tellinud peale seaduse vastuvõtmist veel täiendavalt kaks õiguslikku analüüsi kahelt erinevalt advokaadibüroolt, mis meile teadaolevalt ei ole väga tavapärane praktika. Jäi arusaamatuks, miks seda kulutust just tol hetkel oli tarvis teha. 

Viimaks komisjoni liikmed nõustusid, et teema on tegelikult väga oluline, see põhiseaduse riive sellisel kujul ei [tohiks] kindlasti läbi minna, seda tuleks täpsustada ja selle seadusega kindlasti edasi töötada. Tehti kaks menetluslikku otsust. Esmalt ettepanek mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Selle poolt hääletas üheksast komisjoni liikmest 8, vastu oli 1. Ja teine menetlusotsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, Priit Lomp, ja selles oli meil komisjonis konsensus. Sellega on lühidalt kokku võetud meie komisjonis arutatu.

Tänud! Küsimused. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Kõik strateegilise kommunikatsiooni viljelejad Eestis teavad, et punamonumendid ja kõiksugu punaelemendid seintel meie avalikus ruumis on püstitatud Eesti rahva kallal korda pandud terroritegude ülistamiseks ja Vene maailma mõjuvälja kinnistamiseks. Nii nägime me aastal 2007 Tallinna kesklinnas pronkskriisi, pronkssõduri ümber toimunut, kuidas toodi koolilapsi, õpetajad ise tõid. Seal pandi lastele ka punasõdurite vormid selga ja nii edasi. Sellisel põhjusel meie avalikus ruumis ei ole ka natsisümboolikat, sest see õhutab natsipropaganda kasutuselevõttu. 

Nüüd ma küsingi teie käest. Mis te arvate, kui te nüüd lükkate selle seaduse tagasi, kuidas peaks siis edasi liikuma sellega? Kas teie arvates on õige, et punasümboolika eksisteerib edasi meie avalikus ruumis ja me peame seda tolereerima, teades, et see teeb tegelikult väga paljudele inimestele valu?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma juba oma ülevaates komisjoni tööst mainisin, komisjoni liikmed pidasid selle teemaga edasi tegelemist väga oluliseks. Ettepanek oli kaotada ära sealt need riived, mis erinevad osapooled olid välja toonud, ja selle teemaga kindlasti edasi minna, et see ei jääks kuidagipidi seisma.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Auväärt komisjoni esindaja! Te viitasite analüüsile, mis kinnitab, et antud eelnõu puhul on tegemist põhiseaduse riivega. Võib-olla te räägite selle pikemalt lahti, sest põhiseaduskomisjoni esindaja rääkis presidendi kantselei esindaja sõnumist, aga õiguskomisjoni vastavast analüüsist ei rääkinud ta midagi. Võib-olla te avate, milles see põhiseaduse riive siis seisneb? Teiseks, õigusselguse põhimõte, millest siin on ka juttu olnud, et tegemist ei ole piisavalt õigusselge olukorraga. Kas praegu, kui see probleemide ring on seaduse tasandil reguleerimata, on õigusselgus suurem, kui selle seaduse vastuvõtmise puhul oleks? Ja kolmandaks, te ütlesite, et komisjon pidas vajalikuks selle teemaga edasi töötada. Kas see tähendab, et selle seaduse vastuvõtmist põhimõtteliselt peetakse ikkagi vajalikuks?

Aitäh! Alustan tagantpoolt. Vastates viimasele küsimusele, jah, selle seadusega edasi töötamist peetakse vajalikuks ja selles, mulle tundub, siiski on komisjonil üksmeel, võib-olla lihtsalt ühe erandiga, kelle soov oli tempot tõsta. Aga keegi ei pidanud seda kindlasti ebavajalikuks. Mis puudutab juriidilist arvamust, mille õigus‑ ja analüüsiosakond on [andnud], siis see on kättesaadav, see on [koostatud] 31. jaanuaril. Selle analüüsiga oli komisjoni liikmetel võimalus tutvuda, aga neid konkreetseid küsimusi välja ei toodud. Seda on võimalik kõigil Riigikogu liikmetel kätte saada, selleks et seadusega edasi tegeledes neid eksimusi, mis toona võib-olla ka pisut kiirustades tehtud sai, õnnestuks vältida. Ma väga vabandan, see keskmine küsimus ikkagi lõpuks ununes. (Saalist räägitakse.) Õigusselgus. Selles mõttes kindlasti, olukorras, kus üks uus seadus on põhiseadusega riives, tekib uut õigusselgusetust, nii et [tuleb otsustada,] kas Riigikogu suure saali roll on tekitada uut õigusselgusetust juurde või teha seda tööd korralikult ja pigem vältida neid [vigu].

Tänud ettekandjale! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid siin saalis! Ja samamoodi need, kes meid jälgivad interneti vahendusel, tervitan teid! Loomulikult on punamonumendid ja nende staatus meie avalikus ruumis selle arutelu kõige tähtsam ja kesksem punkt. Need punamonumendid ja bareljeefid seintel ja punasümboolika märgistus on meie avalikus ruumis Eesti elanike meeli mürgitanud üle kolmveerand sajandi. Ja neist viimased 32 aastat on Eesti olnud sealjuures iseseisev riik. Minu isiklik seisukoht on, et punamonumentide ja punasümboolika koht on kas muuseumis või prügimäel.

Ja pole ka õige see, et seadus tegeleb ainult minevikumurede lahendamisega. Meenutame kas või seda, et üks Eesti aktivist käis vahetult enne märtsivalimisi okupeeritud Ukraina territooriumil, ja kui me vaatame tema häältesaaki, mis [sellele käigule] järgnes, siis on täiesti ilmne, et me peame ennetama olukordi, kus keegi tahab hakata ülistama Venemaa terrorit teiste vabade riikide ja rahvaste vastu. Aga just sellepärast on punasümboolika meie maale maamärkidena püsti pandud ja punasümbolid meie seintele riputatud. Ja sellepärast on ka niinimetatud punamonumentide seadus sõnastatud laiemalt kui ainult Nõukogude Liidu monumentide pihta.

Minu eelkõnelejalt küsiti, mis oli see põhiseaduse riive, mille kohta presidendi kantselei nõunikud presidendile nõu andsid. Nimetatud advokaadibüroo, Soraineni advokaadibüroo ja vandeadvokaat Paul Kerese poolt viidatud vastustes öeldakse järgmist: "Järeldused. Seaduses puudub vastuolu põhiseadusega. Õigusselguse põhimõte ei nõua, et seadusandja otsustaks kõik küsimused ise. Seaduse rakendamise üksikasjad võib seadusandja jätta otsustamiseks täitevvõimule, sealhulgas kohalikule omavalitsusele. Seadusandja peab reguleerima kõik olulised küsimused, lähtudes sellest, kui tähtsad on need normid põhiseaduse, ennekõike põhiõiguste teostamise seisukohalt."

Isamaa minister, justiitsminister pidas seadust koostades nõu tippjuristidega, aga ka pärast selle vastuvõtmist on Isamaa kuulanud eksperte, kelle hinnangul on see seadus põhiseadusega kooskõlas. Meie arvasime, et presidendi otsus tähendas, et seaduse uuesti vastuvõtmine seisab peagi koguneval Riigikogul juba kevadel ees, esimese asjana, ja lootsime, et ka nüüd, kui te sellega tulete komisjonidest, võtate te selle kiiremas korras käsile. Aga võta näpust!

Ka minu hinnangul ei kannata presidendi kantselei nõunike otsus punamonumentide kohta mitte mingisugust kriitikat. On ka paremaid näiteid. Alates 15. märtsist on Eesti riigil selged võimalused, kuidas ära muuta näiteks Eesti aja‑ ja kultuurilooga selgelt sobimatud ja genotsiidi õigustavad kohanimed juhul, kui kohalik omavalitsus ei ole seda valmis ise tegema. Ja seda me oleme ka näinud, et kohalik omavalitsus ei ole mõningatel juhtudel võimeline ise punasümboolikat puudutavat või punalendurite või punahävitajate nimedega seonduvaid tänavanimesid ise vahetama. See on kummaline, et meil on tekkimas alles nüüd, 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist selged hoovad, kuidas ära muuta need sobimatud kohanimed, mis pandi isikute auks, kes on meie rahvast piinanud ja sõjakoledustele kaasaaitamisega meile palju valu põhjustanud. Selle seadusemuudatuse kuulutas president Alar Karis välja ja Eesti riik liikus lõpuks selle piinliku lünga seadusandlusest kõrvaldamisega edasi. Väga kurb oli, et president Alar Karis jättis toona oma õigus‑ ja muude nõuandjate arvamustele tuginedes välja kuulutamata niinimetatud …

Palun veel lisaaega.

Kolm minutit, palun!

… punamonumentide seaduse ja väitis põhjuseks, et selle ebaselge sõnastus läheks justkui vastuollu põhiseadusega riigivõimu omavoli osas. Ebaselge ja raskepärane sõnastus ilmestab meie õigusakte aga tihtipeale ning seetõttu võiks sellesse kaasusesse süvenemata arvata, et president tahab tänuväärset keeletööd teha ja edendab meil selge keele kultuuri. Kuid lähemalt uurides selgub, et seaduse kõlbmatuks kuulutamise aluseks oli seaduse § 1 lõige 1, mis ütleb: "Hoone avalikult nähtav osa, samuti avalikult eksponeeritud monument, skulptuur, mälestusmärk või muu selline rajatis ei tohi olla vaenu õhutav ega toetada või õigustada okupatsioonirežiimi või agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemist." See lause on tõesti pikk ja keerulisi sõnu täis, kuid sellest arusaamisega ei tohiks küll vähemalt keskharidusega inimesel probleeme olla. Ja keerulised terminid on määratletud rahvusvahelise inimõiguse instrumentidega, mis muide on ka Eesti õigussüsteemi osa.

Presidendi kantselei väljendatud arusaam, et kõik mõisted peaksid olema viimase kruvini paigas, ei kannata paraku kriitikat, sest enamikus õigusaktides leiab defineerimata mõisteid hulgakaupa, alustades muide Riigikogu valimise seadusest, mille alusel just meid siia parlamenti valiti. Ka muudes riikides ei minda defineerimisel totrustesse ja lähtutakse common sense'i põhimõttest. Seega kipub presidendi kantselei poolt väljendatav riigivõimu omavoli laiutama mitte ainult Eestis, vaid lausa üle maailma. Ja vaadates korraks sisse presidendi kantselei juristide esitatud tekstidesse, millega välistati punamonumentide mahavõtmise seaduse väljakuulutamine, ilmneb väga mitmeid imelikke küsitavusi. On kummastav, et presidendi juristide [seisukoht] õigusselgusetuse kohta punamonumendiseaduses on täpselt vastupidine meie riigi Justiitsministeeriumi ekspertide ning tippadvokaadibüroode seisukohtadele.

Samas paistsid presidendi kantselei tagant välja ka teised toetajad, kes ei suutnud avalikult oma rõõmu ja tänu varjata, et punamonumentide seaduse väljakuulutamine ära jäi. Oli Vene maailmale lähedast punamonumendiarmastust õigustavate erakondade liikmeid, kes avalikult sõna võtsid ja toetasid ka presidendi otsust vastavalt oma punavaadetele. Aga see on ignorantsus ja soovimatus aru saada, et punamonumendid ja kõiksugu punaelemendid meie avalikus ruumis on püstitatud Eesti rahva kallal [toime] pandud terroritegude ülistamiseks ja Vene maailma mõjuvälja kinnistamiseks Eesti riigis. Mina loodan, et Riigikogu võtab seaduseelnõu ühel päeval ja võimalikult kiiresti töösse, ning tore oleks, kui kohendamine vaid sõnastuse [muutmisega] ei piirduks. Oluliselt rohkem tuleks meil selle käigus aga karta tühja räuskamist Nõukogude kultuuriväärtustest, mille tõttu seadus nudimisele läks, kalevi alla läks, ning meie peaksime edasi elama Eesti rahvast alandavate sümbolite all. Sellega ma lõpetan ja tänan tähelepanu eest. Aitäh!

Aitäh! Liisa-Ly Pakosta, palun! (Liisa-Ly Pakosta palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Räägin Eesti 200 fraktsiooni nimel. Eesti 200 on liberaalne, uuendusmeelne ja eestimeelne erakond. Ma räägin kolmest asjast: esiteks ma kiidan Lätit, teiseks ma ütlen, miks me ei salli lolli tööd, ja kolmandaks lahendustest. 

Erinevalt eelkõnelejast ma arvan, et on väga hea, et president selle seaduseelnõu meile siia tagasi saatis. Ja ma jõuan kohe varsti selle juurde, miks see väga hea on. Aga täiesti selge on see, et Ukrainas vägistatakse praegu naisi ja lapsi, nagu meiegi rahvas ja nagu läti rahvas on seda kogenud. Ukrainas tapetakse ja küüditatakse rahulikke tsiviilelanikke, nagu meiegi rahvas ja läti rahvas on seda kogenud. Ukrainas hävitatakse loodust, toitu, kultuuriväärtusi, hävitatakse kodusid, töökohti, nagu eesti rahvaski ja nagu läti rahvas on seda kõike kogenud. Ukraina sõjas hukkuvad mehed ja naised, kes kaitsevad oma riiki, nagu on seda kogenud ka eestlased ja lätlased. 

See on infosõda, mis ka praegu Ukraina sõja ümber käib, selles ei ole mitte mingisugust kahtlust. Infosõja üks osa on ka füüsiline märgistamine ehitistel, rajatistega ja kõiki muid võimalusi ära kasutades. Ka seda me näeme täna lahti rullumas. Ja siinkohal tuleb kiita – jah, kahjuks siit, või õnneks siit – Läti parlamenti, Läti kultuuriministeeriumi ja Läti muinsuskaitseametit, kes tegid kiiresti, praktiliselt kohe pärast täiemahulise sõja käivitumist, vastava eelnõu Lätis üksmeeles ja täiesti korralikult ära. See kultuuriline erinevus Eesti ja Läti vahel ei räägi siin täna sugugi mitte Eesti kasuks. Meil on sõja 581. päev ja sellel 581. päeval me ütleme: "Labi darīts, Latvija! Hästi tehtud, Läti!" Ehk Lätis ei võetud seda [seadust] mitte ainult kohe vastu, vaid ka selle [seaduse] kohane töö on ammu ära tehtud. 

Miks aga oli hea, et president selle eelnõu tagasi saatis? See ei piirdunud ainult eelnõu esimese punktiga. Tuleb tunnistada, et see oli õigusselgusetu. Ma nõustun siin ja me nõustume siin presidendi ja presidendi kantseleiga, eriti kui võrrelda sõnastust näiteks taas lätlaste omaga. Ent selle esimese eelnõu punktiga, vabandust väga, ebakohasus selles eelnõus ju kaugeltki ei piirdunud. Eelnõu järgi pidi olema kõik tehtud kolme kuuga.

Aga eelnõu punkt 7 rääkis meile näiteks mälestistest ja muinsuskaitsealal asuvatest ehitistest. Need on sellised ehitised ja rajatised, mis on riigi kaitse all, mida me kaitseme kui üleriigilise tähtsusega kultuuriväärtusi. Meie kõik riigina kaitseme, rahastame, nõustame, toetame üleriigilise tähtsusega kultuuriväärtuste hoidmist. Ja kui me käime mööda Eestimaad ringi, siis me näeme seda, et näiteks stalinistlikelt hoonetelt, mis ei ole riikliku tähtsusega kultuurimälestised, on remontide käigus punasümboolika eemaldatud, asendatud lilleõitega, lehekestega või muu täiesti neutraalse sümboolikaga. Punasümboolika on alles nendel hoonetel, mis on üleriigilise tähtsusega kultuurimälestised, mida me täna, sõja 581. päeval endiselt üleriikliku tähtsusega kultuuriliselt väga väärtuslike hoonetena riiklikult kaitseme, hooldame ja nende hooldamist veel ka rahastame. 

Eelnõu punkt 7 aga rääkis meile sellest, et juhul, kui tegemist on hoonega või rajatisega, mis on seesama riikliku tähtsusega kultuurimälestis, siis peaks hoone omanik minema, müts pihus, Muinsuskaitseametisse ja alandlikult küsima, kas ümberkorraldust tehes tuleks ehk ka Muinsuskaitseametilt luba küsida. Ausalt öeldes see on üks kõige lollakamaid punkte, mida mina ühes eelnõus kogu elu jooksul näinud olen. Ja seda sellel lihtsal põhjusel, et muinsuskaitseseadus ütleb täiesti selgelt, § 7 lõige 3, mis asi üleüldse on mälestise ilme muutmine. Mälestise ilme muutmine on mis tahes muudatus, isegi sümboli kinnikatmine on mälestise ilme muutmine. Ja selleks, ütleb muinsuskaitseseadus, on ilma mingisuguse müts-pihus-küsimiseta loomulikult vaja Muinsuskaitseameti luba. Ehk sellise punkti sissekirjutamine, kus me seadusega ütleme, et kehtivat seadust tuleb täita, omanik peab minema, müts pihus, ja seda alandlikult paluma – no andke andeks, see oli tõesti täiesti jabur. Mõnevõrra võib isegi imestada, et presidendi kantselei sellele tähelepanu ei juhtinud. Aga see ei ole presidendi kantselei ülesanne, see on meie ülesanne siin see korda teha. 

Kuidas me siis riiki korda teeme? Miinimumprogramm – ja ehk võiks see olla jällegi üks koht, kus me, kõik erakonnad, lepime kokku – on see, et me ei kaitse riiklikult tähtsate kultuurimälestistena selliseid objekte, mis on agressorriigi, Venemaa Föderatsiooni või tema eelkäijate poolt Eesti territooriumile rajatud infosõja eesmärkidega. Mälestiste [nimekirjast] mahavõtmine ei tähenda ei selle [objekti] lammutamist ega midagi muud. Liberaalse erakonna nimel rääkides ütlen, et see annab võimaluse hoone või rajatise omanikule ise otsustada, kas ta soovib sinna lillekesi või lehekesi, pärjakesi või midagi muud panna. Eesti riik ei pea riikliku tähtsusega kultuurina seda kõike kaitsma, rahastama omalt poolt ja siis paralleelselt arutama, et äkki võtaks midagi maha. 

Veel kord rõhutan: kultuuris ei tähenda riikliku tähtsusega kaitse eemaldamine seda, et kohe peab hakkama lammutama. Ei, see on liberaalne lähenemine, et omanikul on siin kohapeal otsustusõigus. Mälestise saab mälestiste nimekirjast maha võtta siis, kui see ei vasta riikliku kaitse eeldusele. Nii ütleb meile muinsuskaitseseaduse § [20] lõike 1 punkt 4. Riikliku kaitse eeldused loetleb meile muinsuskaitseseaduse § [10]. Praegu on tõepoolest muinsuskaitseseadus seda meelt, et kõik ajalookihistused on olulised. See § [10] väärib samuti muutmist. Aitäh! 

Tänud! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! EKRE seisukoht on olnud selle eelnõu suhtes toetav. Me oleme toetanud ka selle kiiret menetlemist. Praegu on asi veninud väga-väga kaua. Nagu näha, on koalitsioonil kiire ainult põhiseadusvastaste eelnõudega, mis tuleb iga hinna eest läbi suruda, on see abielu mõiste moonutamine või tsensuuri sisseseadmine – siis on aega küll, siis mahuvad need alati istungi päevakorda. Nagu näha, ei ole mingit probleemi sellega, et ei saa menetleda ja mingisugune obstruktsioon toimub. Kõik põhiseadusvastased asjad lajatatakse ülbelt lauale ja tehakse ära. See näitab, mis on koalitsioonile tegelikult oluline ja mis ei ole. Selline oluline eelnõu suure Ukraina sõja ajal, no see venib ja venib, venib ja venib. Tähtis oli hoopis 90 homopaarile nende huvides ja muidugi koalitsiooni enda ideoloogilise jantimise huvides perekonnaseadus ümber teha.

Nüüd, see eelnõu on tõesti üks haruldane meetilk tohutus tõrvatünnis, mida koalitsioon meie ette veeretab. Aga ka see meetilk peaks olema sellest tõrvatünnist ülesleitav. Selles mõttes me toetame eelnõu menetlemist, et seda mõnevõrra täpsustada, sest tegu on tõepoolest õiguslikus mõttes keerulise eelnõuga. Mõtleme nüüd ise – hooned ja rajatised. Mulle tuleb just ette Ülemiste kandis käies [nähtud] suur tehasehoone, Dvigateli tehasehoone, kuhu on telliskividest sisse laotud "Slava KPSS!". See ei käi päris niimoodi, et nüüd tormate ja teete selle seina ära. Selleks on vaja, selliste suurte asjade juures on vaja rahulikku, kainet lähenemist.

Ei pea olema õhinapõhine see juriidiline töö. Esiteks, läbi mõelda, mida teha, kuidas teha, et oleks tõepoolest õigusselgus, mitte Potjomkini küla ehitamine, et "Vaadake, kuidas me nüüd siin hakkasime okupatsioonipärandi vastu võitlema". Samal ajal istub Toompeal selline suurepärane "monument", kes ajab Venemaaga äri – pilgutatakse ainult silmi ja öeldakse, et pole näinud, pole kuulnud, ei tea midagi, ei tee midagi. Sellist "monumenti" ei liiguta mitte keegi. Ma ei tea, millal see juhtub. Kas sellise "monumendi" hoiame Stenbocki majas nüüd järgmised kolm aastat, mis hoiatab kõiki ausaid Ukraina toetajaid, et päris nii asjad ei pea olema, tegelikult võib teha hoopis teistmoodi, ajada vägevat äri, siis, kui kõiki teisi selle eest hoiatatakse?

Me oleme teinud ka vastava muudatusettepaneku juba kõnealuse eelnõu kohta, kus me oleme proovinud seda täpsustada. Eks siis nüüd võtame selle teema uuesti üles komisjonis. See muu hulgas tähendas § 11 täiendamist kahe lõikega järgmises sõnastuses: "Hoone avalikult nähtav osa, samuti avalikult eksponeeritud monument, skulptuur, mälestusmärk ja muu selline rajatis ei tohi toetada, austust avaldada või õigustada Eesti Vabariiki okupeerinud režiimi või tema poolt sooritatud agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastast kuritegu või sõjakuritegu." Ja eks me siin oleme ju [rääkinud] ka nendest kurikuulsatest monumentidest …

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… nagu Smuuli tahvel kirjanike maja seinal. Kui meie räägime siin tõsisel teemal, siis keset linna laiutab selline teenekas stalinist, Tallinna pommitamise takkakiitja. Ja kirjanike liit ütleb, et las ta olla, no las ta olla. Teate, Ukrainas käies ma nägin, et see riik transformeerub kiiremini paremuse poole kui meie siin. Mis siis, et ta on olnud palju rohkem venestatud, mis siis, et ta on olnud väga lõhkine riik, aga nüüd ma näen, kuidas nad arenevad tohutu kiirusega, ja meie oleme järelelohisejad. Meie pealinn venestub, meie keeleruum venestub, isegi keeleseadust ei suudeta täita. Ehk siis kõige selle juures, et krohvitakse punavõimu sümboleid, okupatsioonivõimu sümboleid kinni, peaks ikkagi mõtlema ka sellele, mis just praegu meie silme all toimub. Minule tundub kohati, et Brežnevi aeg on tagasi: keeleseadus nagu ei kehtiks, piire nagu riigil ei oleks, valitsuses, nagu ma nimetasin, käivad väga inetud asjad. Teeme selle teema rahulikult lõpuni, et ta oleks hästi kaitstav, hästi ennustatav ja tekitaks vähem juriidilist segadust, ehk menetleme ja parandame seda [eelnõu]. Aitäh!

Aitäh! Priit Lomp, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Mul on hea meel, et te saate oma haldusala teema kohta siin nende vestluste ja kõnede käigus ülevaate sellest, mis erinevatele fraktsioonidele selle asja juures muret teeb. Sotsiaaldemokraatide nimel teen ettepaneku hääletada selle seaduse muutmata kujul vastuvõtmise vastu. Samal ajal on selge, et teema on meile kõigile väga oluline ning meie ootus justiitsministrile ja ministeeriumile on tegelikult oluliselt konkreetsem eelnõu, mis tuleks tagasi eelnõu algpõhjuste juurde, oleks õigusselge ja tagaks põhiseadusele vastavuse.

Mis peaks olema selles uues seaduseelnõus kindlasti kajastatud? Juba eespool kolleeg Pakosta markeeritud punasümboolikaga hoonete muinsuskaitseregistri mälestiste [hulgast] eemaldamine omaniku soovil, et saaks viisnurkade asemele just needsamad siin kõnetoolis kõneldud lilleõied või lehekesed luua. Vajatakse pisut abi ja tuge mõnel pool, kus KOV ei saa hakkama sellega, et neid meie avalikust ruumist eemaldada. Ja samal ajal on vaja kindlasti sekkuda nendes kohtades, kus omavalitsus ise ei näita ühtegi algatust üles selleks, et neid avalikust ruumist eemaldada.

Tegelikult on veel üks nüanss, mis siin ei ole täna kõlanud: uute võimalike ebasobivate monumentide rajamise takistamine, kus kohalikel omavalitsustel tekiks võimalus saada näiteks Justiitsministeeriumi seisukohta, et keelduda järjekorranumbriga mis iganes polgule, kus kellegi vanavanaisa teenis, ehitusloa väljastamisest. Kohaliku omavalitsuse ehitusspetsialistilt eeldame siiski erialast haridust, mitte süvateadmisi ja isiklikku huvi semiootika ja ajalooteadmiste vastu. Aitame neid siis selle uue seadusega.

Jätaks äkki Sillamäe memmekeste köögiakna [kõrvalt] betoonseinalt viisnurkade mahatoksimise haamri ja peitliga, sest see on asendustegevus. Sümbolite eemaldamine hoonete avalikult nähtavatelt osadelt ei vähenda ebasõbralike riikide või ühiskonnagruppide vaenu Eesti Vabariigi vastu ega pane hukka mõistma okupatsioonirežiimi, agressiooniakti, genotsiidi, inimsusvastast kuritegu või sõjakuriteo toimepanemist. Tegeleme selle asemel sellesama elamufondi energiatõhusaks muutmisega, mis need sümbolid ise sealsamas seina peal ära varjutab, ning aitame seeläbi neidsamu memmekesi küttearvete odavnemisega, mis neid inimesi päriselt rõõmsaks teeb ega tekita asjatut, mõttetut müra.

Ärme tegeleme asendustegevusega, reguleerime konkreetselt selle, mis antud hetkel tarvilik, ja tegeleme uute, aga sedakorda mõistlike ausammaste loomisega. Hüürus lammutatakse just praegu, sellel ajahetkel punamonumenti, aga uueks piirkonna päris auasjaks on uus Hüüru andmekeskus, mis suudaks varundada terve Eesti praegust andmemahtu. Estonia laemaali üle arutlemise asemel otsiks võimalust hoopis rahvusooperile juurdeehituse rajamiseks, sest see on väärikas pärand, mida tulevastele põlvedele pärandada. Kordan, sotsiaaldemokraadid teevad ettepaneku asendustegevusega mitte tegeleda ja hääletada hetkel selle seaduse vastuvõtmise vastu, et siis juba lahendada neid probleeme, mis päriselt kiiresti lahendamist vajavad. Aitäh!

Tänud! Sulgen läbirääkimised. Asume hääletamist ette valmistama.

Head kolleegid, palun hetkeks tähelepanu! Ma selgitan. Ma panen hääletusele selle seaduse vastuvõtmise muutmata kujul, mis tähendab seda, et need, kes nõustuvad Vabariigi Presidendiga ja arvavad, et see seadus tuleks lahti võtta ja tuua uuesti saali, peaksid hääletama vastu. Need, kes leiavad, et see seadus on igati korrektne, hääletavad poolt, ja need, kes aru ei saanud, võivad jääda erapooletuks. (Naer saalis.)

Helir-Valdor Seeder, palun, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta! Palun vaikust!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Mis ajast kuulub istungi juhataja kompetentsi nõuannete andmine, kuidas hääletada, ja otseselt suunata saali?

Hea kolleeg! Selles minu selgituses ei olnud ühtegi soovitust, ma andsin lihtsalt selgitusi, kuna see on natukene tavapäratu hääletus. Me ei hääleta komisjoni ettepanekut, vaid me hääletame selle seaduse muutmata kujul vastuvõtmise üle. Ma andsin võimaluse nii poolt või vastu hääletada kui ka erapooletuks jääda. (Sumin saalis.)

Head kolleegid, lähtudes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3, panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud ehitusseadustiku … Vabandust, katkestan hääletuse! Riina Solman, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Mina olen ka uus Riigikogu liige, sellepärast ma loodan, et see on protseduuriline küsimus, mida ma küsin. Minu meelest kodu‑ ja töökord ei näe ette, et te oma sissejuhatavas sõnavõtus pöördute isiklikult mõne isiku poole. Minu arust te praegu pöördusite Anti Haugase poole, nimetades tema nime. Kas seda näeb kodukord ette? Mulle tundus see natuke nagu tema õigusi riivav, ma sellepärast küsin.

See ei olnud kindlasti protseduuriline küsimus, et mitte öelda, et ma ei saanud sellest aru. (Naer saalis.) Riina Solman, teine protseduuriline küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Ja rohkem ma neid ei võta. Palun, Riina Solman!

Mul on väga kahju, et te nii isiklikult ei soovi just minu küsimusele vastata ja ütlete, et te ei saanud aru. Mina küsisin seda, kas Anti Haugasele viitamine on kohane sellises sissejuhatavas kõnes, tema esiletoomine ja tema nimetamine, justkui … Te tõite tema nime esile.

Ei, te olete millestki täiesti valesti aru saanud, ma ei ole kordagi Anti Haugase nime nimetanud. Te olete täiesti valesti aru saanud. Vaadake, palun … Siis te kuulete hääli kuskilt mujalt.

Head kolleegid, lähtudes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3, panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse [muutmise seaduse] muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 9 Riigikogu liiget, vastu 76, erapooletuid 0. Seadus jäi muutmata kujul vastu võtmata. 

Määran ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seaduse muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 11. oktoobri kell 17.15. Tänan teid, head kolleegid!

Head ametikaaslased! Läheme nüüd edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) eelnõu 232 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks justiitsminister Kalle Laaneti. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Meie põhiseaduse 12. paragrahv ütleb otsesõnu, et rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud. See on iseenesest väga karm avaldus, sest muudes sätetes põhiseadus midagi nii otseselt ei keela ega nõua ka seeläbi karistamist. Selguse huvides nimetamegi sellist üles kutsuvat tegevust vaenukõneks ehk juriidilises mõttes vaenu õhutamiseks. 

Samas ei ole kaugeltki veel iga vihast või vihkamisest pulbitsev emotsionaalne kõne vaenukõne. Mõnikord võib ka teist isikut ründav, isegi solvav arvamus olla omal kohal või mingil määral mõistetav. Kui näiteks solvatu seepeale tunneb, et tema head nime on määritud, on tal õigus pöörduda tsiviilkohtusse ja tekitatud kahju sisse nõuda. Hoopis teistsugune on aga olukord siis, kui isikut asutakse ründama nende omaduste tõttu, mis tal on enda tahtest sõltumatult, näiteks kuulub ta teatud inimrühma, olgu see rahvus, keel, sugu, nahavärv või midagi muud, mille alusel kutsutakse avalikult teda või temataolisi teatud inimesi vihkama ja neile kannatusi tekitama. Siis võib vihane kõne kergelt muutuda ja muutubki vaenukõneks ja selle eest pole enam ka kriminaalvastutus välistatud. Sellest käesolev eelnõu räägibki. 

Eelnõu kohaselt oleks tulevikus kuriteona karistatav avalik õhutamine vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele isikute rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi tunnuse alusel viisil, mis annab aluse karta või eeldada õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist. Seaduseelnõu eesmärk on kaitsta ühiskonda vaenu õhutamise raskemate vormide eest, millel on tegelik potentsiaal ohustada inimeste turvalisust. 

Mõistagi on vaenukõnel otsene seos isiku sõnavabadusega, sest vaenu õhutatakse ju eneseväljenduse teel. Sõnavabadus on meil tõesti väga kaalukas õigus, aga see ei ole ega saagi olla absoluutne ja piiramatu õigus. Arvamus, justkui annaks sõnavabadus õiguse vaenu õhutada, on ekslik ja otseses vastuolus põhiseaduse tekstiga. Meie põhiseaduse § 45 lõike 1 teine lause näeb ette alused väljendusvabaduse piiramiseks: seadusega võib väljendusvabadust piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Vaenu õhutamine ja vaenukuriteod ohustavad olulisi põhiõigusi ja väärtusi, nagu inimväärikus ja võrdsus. Samuti kahjustab vaenu õhutamine ühiskonna turvalisust ja tõrjub inimesi ühiskonnast eemale. Lisaks üksikisikute õiguste kahjustamisele mõjutab vaenu õhutamine negatiivselt ka demokraatlikku diskussiooni ja õigusriigi toimimist. 

Põhiseaduse § 13 lõike 1 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Riigil on kohustus kaitsta inimeste turvalisust, võrdsust ja inimväärikust. Tõesti, väljendusvabadus kaitseb isikute õigusi väljendada end kas või ebaviisakalt, kas või šokeerivalt. See on üks demokraatia tunnus, kuid vaenu õhutamise raskemad vormid võivad ohustada nii avalikku korda, kõlblust kui ka teiste isikute õigusi. Seetõttu on suisa hädavajalik vaenu õhutamise takistamiseks väljendusvabadust teatud osas seadusega piirata. See piiramine ei tohi aga muutuda tsensuuriks. Selle pärast on meie eelnõus valitud lähenemine, et karistatav on üksnes selline vaenu õhutamine, mis on toime pandud viisil, millel on tegelik potentsiaal ohustada isikute kehalist puutumatust ja ühiskonna turvalisust. 

Muuseas, näiteks reklaamiseadus piirab meil reklaamide sisu – ka see on sõnavabaduse piiramine. Sõnadega pannakse üldjuhul toime näiteks solvamisi või kas või pommiähvardusi. See, et need on süüteoks arvatud, näitab, et seadusandja on juba otsustanud, kui kaugele võib isik oma sõnavabadust kasutades minna. 

Seni kehtivas karistusseadustiku redaktsioonis on rühmatunnuse alusel avalik üleskutse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele väärteona karistatav üksnes siis, kui sellega kaasneb konkreetne oht isiku elule, tervisele või varale. Taoline kriteerium on ebaõnnestunud ning on muutnud vaenu õhutamise süüteokoosseisu vaid näiliseks püüdeks tagada põhiseaduse nõudeid. Vaenu õhutamise süütegu seisnebki ju just abstraktse ohu ja vaenamise fooni loomises, mitte konkreetse üleskutsega põhjuslikult seotud ühekordse ohuolukorra tekitamises. 

Eelnõuga tagatakse, et karistusseadustik vastab Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 lõikes 2 sätestatud nõudele, mille kohaselt on rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine seadusega keelatav ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. Kuriteokoosseis ei lähe kaugemale sellest, mis on hädavajalik isikute põhiõiguste kaitseks. Väljendusvabaduse piire austatakse. 

Eelnõu kriitikud on korduvalt esitanud küsimuse, et miks me selle eelnõuga tegeleme. Vastan: eelkõige teeme me seda sellepärast, et meie põhiseadus ei luba vaenu õhutada. Selline tegevus peab olema seadusega karistatav ka tegelikult, mitte näiliselt. Olemas on ka Euroopa Liidu Nõukogu 2008. aasta raamotsus teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguslike vahenditega – see raamotsus tuli Eestil üle võtta juba 2010. aastal, seega 13 aastat tagasi. Seal on sätted, et liikmesriik karistab hoiatavate kriminaalkaristustega vägivallale või vihkamisele avaliku kihutamise eest isikute rühma või rühma liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel. Kuna Eesti ei ole seniajani suutnud mainitud raamotsust üle võtta, on Eesti suhtes algatatud rikkumismenetlus. Ka ÜRO inimõiguste nõukogu andis 2021. aastal Eestile soovituse laiendada vaenu õhutamise kuriteokoosseisu. Samuti soovitas inimõiguste nõukogu, et vaenumotiivi käsitletaks kriminaalasjades karistust raskendava asjaoluna. Ka seda viimast soovitust on käesolevas eelnõus arvestatud. 

Minult on korduvalt küsitud, mis juhtub, kui seda eelnõu vastu ei võeta. Kas maailm jookseb kokku? Head Riigikogu liikmed! Täna meie ümber toimuvast selgub, et suhteliselt liberaalne lähenemine vaenu õhutamisele ei pruugi olla küllaldane. Vaenukõne ja vaenukuriteod on jätkuvalt probleemiks paljudes Euroopa riikides. Eestis on seda praegu õnneks suhteliselt vähe, aga tulevik ei pruugi olla nii roosiline. Rahvustevahelisele vihkamisele ja vägivallale kihutamine Vene Föderatsiooni kui agressorriigi avalikus propagandas ukrainlaste vastu näitab selgesti, milliste inimsusvastaste kuritegudeni võib vihkamise õhutamine viia. 

Vaenukõne ja selle tagajärgede eest peavad olema kaitstud kõik, ka selle [eelnõu] kriitikud. Usun, et käesoleva eelnõu kaudu on leitud tasakaal sõnavabaduse kui demokraatliku ühiskonna alustala ja sellesama ühiskonna toimimiseks vajaliku avaliku korra ja isikute võrdõiguslikkuse vahel. 

Kokkuvõtvalt on karistusseadustiku muudatused võrreldes kehtiva redaktsiooniga järgmised. Esiteks täpsustatakse, et üleskutse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele võib olla suunatud nii isikute rühma kui ka rühma liikme vastu. Teiseks, üleskutse mõiste asendatakse samasisulise õhutamise mõistega, et täpselt järgida põhiseaduse § 12 sõnastust. 

Kaitstavate tunnuste loetelusse lisatakse puue. Karistusseadustiku § 151 lõikes 1 loobutakse tagajärje nõudest (oht elule, tervisele või varale), kuid vaenu õhutamine on karistatav vaid siis, kui see pannakse toime viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist. 

Viiendaks, karistusseadustiku § 151 lõikes 1 muudetakse väärtegu kuriteoks. Kuuendaks muudetakse KarS-i § 151 lõikes 2 sätestatud [karistus]koosseisu. Kehtiva õiguse järgi on tegemist kuni kolmeaastase vangistusega karistatava kuriteoga, kui sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või kui see on toime pandud isiku poolt, keda on varem sama teo eest karistatud. Eelnõu kohaselt nähakse ette kaks kvalifitseerivat tunnust: 1) korduvus ja 2) teo toimepanemine grupi poolt. 

Seitsmendaks, § 151 lõige 3 sätestab rahalise karistuse juriidilistele isikutele lõikes 1 või lõikes 2 märgitud teo eest. Riigikohus on juba 2006. aastal selgitanud, et üleskutse ehk õhutamine tähendab, et tegemist ei ole üksnes vaenuliku meelestatuse väljendusega, vaid edastatav sõnum peab olema selline, mis võib kutsuda vaenu, diskrimineerimist või vägivalda esile ka teistes isikutes, tuua kaasa mingi sotsiaalse grupi vastu suunatud vaenu, diskrimineerimise või vägivalla levimist. Seega, õhutamine võib tuleneda ka sõnumi tekstist. 

Õhutamine ei pea olema ainult suuline, vaid see võib toimuda ka näiteks kirjutiste, piltide või muu materjali avaliku levitamise või jagamise kaudu. On ka võimalik, et õhutamine seisneb samaaegselt agressiooni-, genotsiidikuriteo, inimsusvastase kuriteo või sõjakuriteo avalikus õigustamises, eitamises või äärmuslikus labastamises, kui seda tehakse vaenu õhutaval viisil. Õhutamine on avalik ennekõike siis, kui see tehakse kättesaadavaks kindlalt määramata isikute arvule, muu hulgas internetis, või konkretiseerimata isikutele, näiteks nimeliste kutseteta koosolekul. [Süüteo]koosseisuga ei ole hõlmatud omavahelised jutuajamised, sõnumid või muu suhtlus, mis ei ole suunatud avalikkusele. Õhutamine peab olema suunatud vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele. 

Üleskutses vihkamisele väljendub äge sallimatus ja vihkamine, see ei ole pelgalt pahameel või ärritunud reaktsioon. Üleskutse vihkamisele tähendab seega eeskätt üleskutset eitada teise gruppi kuuluva isiku või isikute rühma võrdväärsust ning üleskutset väljendada sellise rühma vastu ägedat sallimatust kas sõnades või tegudes. Solvang võib olla küll labane ja ületada sotsiaalselt aktsepteeritava piiri, kuid see ei ole veel käsitletav üleskutsena vaenuks. 

Oluline on siin välja öelda, et niisugune kriminaalkorras karistatav avalik õhutamine peab olema tehtud viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist. Selline süüteokoosseis on koostatud piisava abstraktsuse astmega, et koosseis kohalduks erinevates olukordades, kus on toime pandud samaväärseid tegusid. Samas on selle määratlusega kirjeldatud võimalikult selgelt tüüpilist [ülekohtust] tegu. 

Kordan veel, et eelnõuga lisatakse kaitstavate tunnuste hulka ka puue, mille väljajätmine kaitstud tunnuste loetelust, nagu nahavärv, sugu, keel, sotsiaalne seisund ja nii edasi, ei ole põhjendatud. Eelnõu mõistmisel on oluline osa sellega muudetava karistusseadustiku § 151 lõikes 1 sisalduval lauseosal "viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse [olulist] ohtu sattumist".

Eelnõule lisatud seletuskirja kohaselt tähendab see, et õhutamine ähvardamisele, kehalisele väärkohtlemisele, raske tervisekahjustuse tekitamisele või tapmisele on oma sisult piisavalt tõsiseltvõetav, et saab arvestada – mitte [ei ole] pelgalt teoreetiline tõenäosus –, et see võib viia vägivallateoni. Sõnastuse eeskujuks on karistusseadustiku §-s 120 välja toodud ähvardamise [süüteo]koosseis. Siinkohal on oluline ka selgitada, mida tähendab eelnõu [seletuskirjas] märgitud "viis, mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust". See tähendab, et üleskutsel on potentsiaal oluliselt [vähendada] ühiskondlikku turvalisust. 

Üksikasjades jääb see kriteerium kohtupraktika sisustada, kuid õhutamine, mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust, on eeskätt selline avalik üleskutse, millele võib piisava tõenäosusega järgneda tegusid, mis ohustavad ühiskonna turvalisuse olulisemaid aspekte. 

Lõpetuseks märgin ära, et praegu arutlusel oleva seadusemuudatuse peamine mõju on isikute inimväärikuse ja põhiõiguste kaitse tagamine asjakohase karistus- ja õigusnormiga. Vähetähtis pole ka arvestada, et Eesti täidaks seeläbi enda kui Euroopa Liidu liikmesriigi kohustusi ja ühtlasi lähtuksime meile antud rahvusvahelistest soovitustest. 

Head Riigikogu liikmed! Tänan teid selle ettekande ärakuulamise eest ja loomulikult toetan õiguskomisjoni ettepanekut käesoleva eelnõu esimene lugemine lõpetada. Aitäh! Ootan küsimusi.

Austatud minister, ma tänan teid teie ettekande eest! Teile on ka üsna palju küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea justiitsminister! Ma pean tunnistama, et ma kuulasin teie juttu, aga tõesti ei saanud aru, miks seda eelnõu vaja on. Tehke arusaamine lihtsamaks ja tooge vähemalt kaks praktilist näidet isegi mitte viimase aasta kohta, vaid viimase kümne aasta kohta, kui on avalikult vaenu õhutatud või avalikult vihkamisele üles kutsutud ja kehtiv karistusõigus ei ole võimaldanud neid inimesi vastutusele võtta. Minu andmetel on praegu kehtiv karistusõigus ikkagi piisavalt tugev ja adekvaatne. Ülereguleerimine tekitab tegelikult ühiskonnas pingeid juurde. Et aru saada, miks seda eelnõu vaja on, tooge ühiskonnast kaks näidet, mille pärast te olete selle eelnõuga meie ees.

Aitäh, hea küsija! Minule meenub kõigepealt ja kõige kiiremini näide, mille tõi minule minu Leedu kolleeg. Mõni nädal tagasi ma käisin Leedus visiidil, et kohtuda oma kolleegi, justiitsministriga. Muu hulgas küsisin tema käest, et kas neil on vaenukõne seadusandlusesse üle võetud ja [kui on, siis] kuidas see toimib. Ta vaatas mind väga üllatunud pilgul ja küsis, et kas meil ei olegi see üle võetud. Ütlesin, et meil ei ole. Siis ta ütles, et Leedus tekkis kohe probleem peale seda, kui algas sõjapõgenike vool Ukrainast – näiteks tänaval rääkisid paljud sõjapõgenikud, kelle kodune keel oli vene keel, vene keelt ja Leedus üritasid Leedu kodanikud lihtsustatult öeldes neile füüsiliselt tappa anda. Seal oli võimalik kasutada just nimelt seda põhimõtet.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! [See on] minu arust kehv ja ebavajalik seadus. Selle seaduse asemel oleksite võinud tulla eelnõuga, mis kriminaliseeriks näiteks valetamise, millega lõhutakse ühiskonna sidusust ja usku demokraatlikesse valimistesse. Aga siin me oleme. Lisaks ütlen, et leedu rahvas on natukene teistsugune kui eestlased. Kahju, et te ei suutnud vastust anda. Vaadake, Nõukogude Liit hakkas lagunema sellest hetkest peale, kui [tekkis] selline mõiste nagu glasnost. Siis algas see lagunemine. Põhjus on lihtne: demokraatia alus on sõnavabadus, tükike ära sõnavabadusest tähendab tükikest ära demokraatiast. Ma plaanisin küsida sama asja: kas te saate tuua Eesti elust paar näidet, kus seda seadust oleks olnud vaja?

Aitäh, hea küsija Alar! Esiteks, sõnavabadus ei ole absoluutne, nagu me kõik teame. Nagu ma oma ettekandes välja tõin, hinnatakse väga selgelt põhiseadusest tulenevalt, kus lõpeb sõnavabadus ja kus algab vaenu õhutamine. Nagu ma ütlesin, ei ole vaenu õhutamine vihaselt kõnelemine, vaid seal on väga selge tegevusüleskutse, mida saab sellena tõlgendada. Ma olen selles mõttes veidikene üllatunud, et praeguses olukorras, kus käib üks suurimaid sõdu, kus Venemaa Föderatsioon kasutab kõiki vahendeid, et lõhkuda ühiskondade, naabrite ühtsust, ja on kõikvõimalikud inforünnakud, te ütlete praegu, et vaenu õhutamine ühiskonnas ei peaks olema kriminaliseeritud. Igaühel on demokraatlikus ühiskonnas aga õigus oma arvamusele.

(Saalist hüütakse: "See on meie vastu suunatud! Mis sa valetad?") (Helistab kella.) Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul tekkis küsimus Kalle Laaneti, justiitsministri vastusest kolleeg Jaanus Karilaiule. Kas ta kannab ette ikka õiget eelnõu, mida me siin arutame, eelnõu 232? Mina olen selle eelnõu läbi lugenud ja sellega tutvunud ja minu teada reguleerib see olukorda Eesti Vabariigis, mitte Leedu Vabariigis. Ministri vastustest sain ma aga aru, et see reguleerib hoopis olukorda Leedus. Kas te võite kinnitada, et minister kannab ikka õiget eelnõu ette?

Aitäh! Minister kannab õiget eelnõu ette. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kuulan neid argumente, millega te püüate selle eelnõu seaduseks saamist põhjendada. Ei ole võimalik aru saada, milleks meil seda vaja on peale selle, et juba 2010. aastal oleks pidanud see vastu võetama ja et Leedus see juba on vastu võetud, neil isegi oleks korra seda vaja läinud. See, kuidas see kõik meisse puutub, jääb aga arusaamatuks. Te ütlesite oma sissejuhatavas sõnavõtus, et sõnastus on piisavalt abstraktse astmega, et oleks võimalik põlistada. Vaadake, me teame ajaloost, et Stalinid, Leninid ja ka Hitlerid on püüdnud inimeste sõnavabadust piirata. Õnneks Eesti Vabariigi põhiseadus kaitseb sõnavabadust. Selle eelnõuga tahetakse seda ikkagi pärssida ja ei ole võimalik aru saada, mis põhjus on. Millised on teie jaoks, ma ei tea, viimasest kümnendist või ka pikemalt need näited, et see seadus on vaja vastu võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Eesti Vabariigi põhiseadus ei luba vaenu õhutada, see [eelnõu] on eelkõige põhiseaduse § 12 kaitseks. Teine põhjus lühidalt vastates on see, et me oleme 2008. aastal kokku leppinud, et me läheneme sellelesamale teemale Euroopa Liidus ühtselt.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Mulle kahjuks jääb ka siiamaani arusaamatuks, millist probleemi me selle eelnõuga püüame lahendada. Õiguskomisjoni istungil ei suudetud ühtegi näidet ajaloost tuua ja kahjuks ka siin praegu, kui teilt küsiti sama küsimust – et tooge kas või kaks näidet –, te tõite ainult naaberriigi näite, aga mitte ühtegi näidet Eestist.

Mind tegelikult häirib selle eelnõu puhul sõnastus ja lai tõlgendamisruum. Ministeeriumi seisukoht on, et see ongi normaalne – võtke see seadus vastu, selle tõlgendusele hakkab sisu andma kohus, kohtunikud. Kas teie hinnangul on see õigusriigile kohane, et me võtamegi vastu sellise praakseaduse, mida hakkavad lahendama kohtunikud? Me ju saame aru, millise koormuse see [kohtutele] annab, kui me võtame vastu seaduse, mida me ise täna ei suuda tõlgendada, ja me ei suuda aru saada, kui suurele rahvahulgale see laieneb.

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti ei pea seadusandja vastu võtma praakseadusi, on minu täiesti selge seisukoht, aga meil on Riigikogus olemas väga targad seadusandjad, kes saavad seda eelnõu alati paremaks teha. See võimalus on teil olemas esimese ja teise lugemise vahel. Kõik head mõtted, mis teevad seda seaduseelnõu selgemaks, paremaks, on ju oodatud.

Anti Poolamets, palun!

Küsitakse ja küsitakse, aga ühtegi näidet välja ei pigista. Ma tuletan meelde, et oli üks vägev näide: Stroomi ranna intsident. See oli küll üks vägev näide, millega prooviti valimistel manipuleerida. Ma küsin teie enda taustast tulenevalt, et kas te ei karda, et teid hakatakse ründama sellega, et teil on siiamaani Nõukogude miilitsa mentaliteet ja te viite Nõukogude ideid ellu. 30 aastat hiljem, pärast miilitsakarjääri katkemist lööte lauale tsensuuriseaduse. Kas teie ohutunne ei löö üles, et te võite ise sattuda sellesse rivisse, kelle kallal hakatakse väga tõsiselt võtma selle eest, et te toote tagasi totalitaarse režiimi tunnuseid? See ei ole ainuke selline seadus, millega te siin olete. Neid on teie kolme [ameti]aasta jooksul kogunenud liiga palju.

Aitäh! Ma ei karda õigusriigis mitte midagi. Me oleme täielises Eesti Vabariigis, õigusriigis. See seaduseelnõu, mis on teie laual, on vaenu õhutamise eelnõu. See ei ole mingi tsensuurieelnõu. Need on kaks täiesti erinevat asja. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kalle Laanet! Nende põhjenduste kohta, mille on ametnikud teile kokku kirjutanud, on inglise keeles hea ütlus mumbo-jumbo. Eesti keeles öeldakse natukene jõhkramalt: "kelbas". See on sõna otseses mõttes kelbas, siin on ju "ühelt poolt" ja "teiselt poolt". Kas te ise ka aru saate, et te tegelikult kehtestate praegu vaikivat ajastut ja sulgete inimeste suid? Teie erakonna imelikul kombel ikka veel peaministrina püsiv naisterahvas on ju praegu kriitikult välja pressinud isegi valuraha artikli eest. See on üks näide. 

Minu küsimus on niisugune. EKRE-t on grupitunnuse alusel poliitiliste veendumuste eest kogu aeg halvustatud, ähvardatud, meie olevat valitsemiskõlbmatud. Mõtle, 20–25% Eesti valijatest ütleb, et me oleme valitsemiskõlblikud, aga teie ütlete, et me oleme valitsemiskõlbmatud. Kas te ei arva, et me sellisel alusel hakkame ka teid kohtusse andma?

Esiteks, see eelnõu ongi ju mõeldud kaitsmaks kõiki, kes elavad Eesti Vabariigis ja kes [vastavad] selles seaduses [sätestatule]. Selles mõttes te ei pea ju muretsema, kaitse laieneb kõigile.

Helle-Moonika Helme, palun! (Mart Helme saalist: "See ei kehti meile ju.")

Aitäh! Ma küsin ka. Tegelikult te võiksite tulevikus siiski karta piinlikkust ja häbi, sellepärast et kui see seadus teie kaasosalusel teoks saab, siis võib hakata igasuguseid asju juhtuma. Kui varem sai karistada vihakuriteo toimepanijat, siis nüüd saab võtta karistuse, sealhulgas kriminaalkaristuse aluseks vaid selle, kui keegi lihtsalt ütleb: "Mina kardan." Kas te ise ka aru saate, millise džinni te pudelist välja lasete? Me ju mäletame seda aega, see oli kuulus Võšinski ajastu, kui oli põhikriteerium: kui on inimene, siis küll me [talle] paragrahvi leiame. Veel hiljuti ajaloos oli selle tulemuseks GULAG ja miljonid inimesed kannatasid selle tõttu. Kas te tahate seda aega tagasi? Teie endist miilitsakarjääri juba mainiti. Neid meetodeid te kindlasti tunnete ja neis väga hästi orienteerute. Mina näen seal sarnasust. Kas teie ka näete?

Aitäh selle küsimuse eest! Sõnapaari juures "mina kardan" ma ei näe küll mingit ... (Helle-Moonika Helme räägib saalist.) Kuidas?

(Helistab kella.) Ei ole sellist võimalust, et saate siin pingpongitada oma küsimuste ja vastustega. Austatud minister, teil on võimalus vastata. Kas soovite? Ei soovi? (Mart Helme räägib saalist.) Minister!

Aitäh selle küsimuse eest! Me elame õigusriigis ja meil kõigil on [õigus] olla sõnades vaba senikaua, kuni see [ei] puuduta teisi isikuid rühmatunnuse alusel ja [kuni ei] minda põhiseaduslike väärtuste kallale. Senikaua on kõik lubatud.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud justiitsminister! Mõtlesin küsida teie käest seda. Kas te olete teadlik asjaolust, et 1946.–1947. aastal toimusid läbirääkimised inimõiguste ülddeklaratsiooni teksti kokkupanemiseks ja inimõiguste ülddeklaratsioonis räägiti väljendusvabaduse tagamisest? Siis oli üks jõud, mis süstemaatiliselt, järjepidevalt võitles selle eest, et artiklisse saaks pandud ka klausel, et sõnavabadusega ei saa õigustada vaenukõnet ja et riikidel on õigus vaenukõne eest inimesi karistada. See jõud oli Nõukogude Liit, kommunistlik Nõukogude Liit. Kogu läänemaailm võitles selle vastu ja ütles, et sellisel juhul ei ole sellel artiklil üldse mõtet, kui riikidele selline reservatsioon sinna jätta. Mu küsimus teile on see. Kas te oskate mulle selgitada, miks teie praegu esitatud argumentatsioon – mitte ainult teie oma – langeb sisuliselt täielikult kokku selle argumentatsiooniga, mida esitas seal kommunistlik Nõukogude Liit?

Aitäh selle küsimuse eest! Kuulates teie kommentaari selle kohta, tekkis mul küsimus. Kas kõik need Euroopa Liidu liikmesriigid, kes on selle raamotsuse üle võtnud, on siis Nõukogude Liidu mõju all või sellest tulenevalt käitunud? Ei, nad kaitsevad oma kodanike õigusi, sisemist rahu. See ei ole ju see eelnõu, millest te räägite.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Põhiseadus on kõigi asjade alus. Te rääkisite sõnavabadusest. Põhiseaduse § 45 ütleb, et igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Lõpus on viimane lause: "Tsensuuri ei ole." Nüüd te väidate meile, et nõndanimetatud tsensuuri ei tekigi, samas võib täiesti abstraktselt keegi [teatada], et ta kardab. Ma ikkagi küsiks mõne näite. Milliseid näiteid on teil Eesti kohta tuua, millist probleemi me hakkame lahendama?

Aitäh selle küsimuse eest! Toon abstraktse näite, kui sobib. Avaliku elu tegelane avalikus kohas, kasutan enda nime – Kalle Laanet arvab, et sõjapõgenikud, keda on Saaremaal hulgi ja keda hoitakse endise Sõmera hooldekodu territooriumil, need sõjapõgenikud, ukrainlased on tegelikult suureks koormaks meie sotsiaalsüsteemile. Ma olen Kuressaares keskväljakul ja ütlen, et tegelikult me peaksime minema ja saatma nad siit Saaremaalt minema. See sõnavõtt on niivõrd tõsiseltvõetav, et sinna hakkab kogunema inimesi, kes arvavad, et jah, seda peakski tegema. See on vaenu õhutamine – see sõnavõtt, need tegevused. See on vaenu õhutamine.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Palun selgitada vastuvõetavat seadust järgmise näite puhul. Kahel kõrvuti parkinud autol on loosungid: ühel "Я русский" ja teisel "Ei homopropagandale" ning seal läheduses pekstakse läbi vene keelt rääkiv homopastor. Kumb autojuht võetakse sellisel juhul vastutusele viha õhutamise eest?

(Hääled saalist.) Kui on sul … Ma saan aru, et seal on kaks autot, jah. Nii. (Hääled saalist.) Siis on kaks silti, üleskutset.

Ma palun vaikust! See läheb juba mnemoturniiriks.

Ma katsun meenutada täpselt seda teksti, mis te ütlesite, sest selle kaasuse mõte on ju see, millises …

Ei korda seda teksti. (Naerab.) Minister, palun vastake!

… kontekstis mingi asi on. Kas on seos sellel sildil või siltidel teatud sündmusega. Kui see seos leitakse, siis [karistatakse] ka vaenu õhutamise eest olenemata sellest, kes seal peksis. [Karistatakse ka seda,] kelle sildid need olid. Mina tõlgendaksin seda vaenu õhutamisena.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Mina nüüd tsiteerin eelnõu seletuskirja: "Rahvustevahelisele vihkamisele ja vägivallale kihutamine Vene Föderatsiooni kui agressorriigi avalikus propagandas ukrainlaste vastu näitlikustab, milliste inimsusevastaste kuritegudeni võib viia vihkamise õhutamine. Sarnaseid näiteid on arvukalt teada ka teise maailmasõja eelõhtust ning käigust, samuti Nõukogude okupatsioonivõimude poolsetest ässitustest. Need näited on olnud peamiseks teenäitajaks käesoleva eelnõu koostamisel." Kordan: need näited on peamiseks teenäitajaks eelnõu koostamisel – see ongi eelnõu peamine põhjendus, eks ju, mitte suhtumine ukrainlastesse Eestis. Kui see on nii, kas te prognoosite, et Eesti hakkab muutuma autoritaarseks riigiks nagu Vene Föderatsioon või natsi-Saksamaa? Kui ei prognoosi …

Hea küsija, teie aeg!

… siis mis on selle eelnõu peamise vajaduse põhjenduseks?

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh! Esiteks, te tsiteerisite seda seletuskirja väga hästi. Seal olid toodud väga selged põhjendused. Vastus teie küsimusele, kas Eesti muutub autoritaarseks riigiks: ma väga loodan, et seda kunagi ei juhtu. Punkt üks. Punkt kaks on see, et kui ma eelmistele küsijatele vastasin, siis küsiti konkreetset näidet, mis võib juhtuda – ma tõin selle konkreetse näite, mis võib juhtuda. Seletuskiri on teiste näidete baasil üles ehitatud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! On äärmiselt piinlik vaadata, kuidas austatud minister peab siin esitlema mingisugust eelnõu, millest mitte keegi aru ei saa – mille vajadusest ja sisust keegi aru ei saa. See on lausa naeruväärne. Te tõite näite, et te peate seal Saaremaal sihukese vihkamisele õhutava kõne ja siis, kui midagi ei juhtu, pannakse teid ikka kinni. See on ju absurd. Vägivallale õhutamisel, vaenu õhutamisel, vihkamise õhutamisel saab olla tagajärg või mitte. Kui mitte midagi ei ole, siis mille eest inimest karistatakse? Seletage mulle lahti see, mida on öeldud: kui viha õhutamine või mis ta on, annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist … 

Hea küsija, teie aeg!

Me võime leida tuhat inimest, kes ütlevad, et oi, nad kardavad, et … 

Hea küsija, teie aeg! Ma palun ministril vastata. Aitäh!

… sellel on tagajärg, aga tagajärge ei ole.

Aitäh! Siin ongi see vahe, et selle eelnõu puhul tagajärg ei pea saabuma, vaid see asendatakse just nimelt tegu iseloomustava tunnusega. Eelnõu kohaselt oleks vaenu õhutamine karistatav just siis, kui see pannakse toime viisil, mis annab aluse karta, et eeldatavalt järgneb õhutusele vägivallategu või ühiskonna turvalisuse oluline ohtu sattumine. Tänases seadusandluses on nii, et väärteo puhul me räägime konkreetselt ohust – on oht, et koheselt on oht inimese elule ja tervisele või ühiskondlikule hüvele. Selle eelnõu puhul on nii, et reaalne olukord või teatud tegevus viitab sellele, et õhutatakse mingisugusele vägivallateole teatud grupi suhtes. Seal ongi see vahe.

Ants Frosch, palun! Head ametikaaslased! Ma korraks vabandan teie ees, härra Frosch! Ühelt poolt, saalis on lärm, ma palun vaikust! Teiselt poolt, ma palun, et me arvestaksime, et kui me küsime, on aega 60 sekundit. Ants Frosch, palun, teie küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Selle eelnõu seletuskirjast on võimalik lugeda, et nende pöördumiste ehk kuriteoteadete arvu kasv on prognoositav. Me teame, et kuriteoteateid saavad vastu võtta politsei, prokuratuur, aga ka Kaitsepolitseiamet. Minu küsimus on see: kas te olete reaalselt prognoosinud, kui palju töökoormus kasvab? On üsna selge, et sellise seaduse vastuvõtmine tekitab tegelikult ju ka pealekaebamise, nii-öelda koputamise õhkkonna. Palju neid avaldusi teie arvates tulema hakkab, kas seda on analüüsitud?

Muidugi oleme arutanud oma kolleegidega Siseministeeriumist ja kui ametkondadest rääkida, siis ka prokuratuuri, politsei ja Kaitsepolitseiametiga. Praegu ei oska tegelikult ju keegi hinnata, kui palju võib reaalselt kuriteoteateid tulla. Seda numbrit meil ei ole.

Ma palun saalis vaikust! Alar Laneman, palun!

Aitäh! Hea minister! Mul on teid tundes siiralt kahju, et just teie peate seda [eelnõu] meile siin esitlema, aga seis on tõesti halb. Teil ei ole näiteid praktilisest elust, te ei ole suutnud tuua ühtegi näidet – need on olnud teoreetilised ja ebaõnnestunud. Te ei ole eitanud, et teie argumentatsioon langeb kokku omaaegse Nõukogude Liidu argumentatsiooniga. Mis puutub sellesse teoreetilisse näitesse Saaremaa kohta, siis tegelikult ongi Eesti kodanikel õigus öelda: me võtame teatud inimesi vastu. Ja Eesti kodanikel on ka õigus öelda: vot nendel tingimustel me saadame vastu võetud inimesed ära – kuritegude sooritamise korral või mis iganes puhul. See on kodaniku otsustada. Kui keegi avaldab arvamust – teie kõne seal [näites] oli tegelikult arvamuse avaldamine –, siis see ongi sõnavabadus. Mul on siiski uuesti palve: tooge palun paar näidet, kui sellist seadust Eestis oleks olnud väga vaja.

Aitäh! Selle näite puhul, mille ma tõin oma isikust tulenevalt – kui ma kutsun üles [vihkamisele] ja see võib viidata väga selgelt sellele, et mul on plaan seda üleskutset realiseerida, siis see ongi reaalne karistatav tegu, kui kõik viitab sellele, et ma võingi koos x arvu inimestega selle realiseerida. Vaenu õhutamine on ju väga selge asi. Kõik selle tunnused on põhiseaduses välja toodud, neid ma oma ettekandes teile ka tutvustasin. Mis puudutab konkreetseid näiteid, siis minu arvates on see suur õnn, et meil konkreetseid näiteid praegu ei ole.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma olen sunnitud protseduurilise küsimuse tõstatama seetõttu, et lugupeetud ettekandja korduvalt jätab vastamata Riigikogu liikmete küsimusele. Korduvalt on küsitud seda: tooge mõni eluline näide, kui seda seadust on vaja olnud seoses praegu kehtiva vaenukõnet [käsitleva karistusseadustiku sättega]. Ta ei vasta sellele küsimusele. Kas on võimalik paluda, et ta vastaks konkreetselt? See on teie pädevuses.

Aitäh! Jah, neid näiteid on küsitud, minister on näite ka toonud. Kas see on hea näide või halb näide, seda me näeme kõik erinevalt. (Hääled saalist.) Sellele ma rohkem … Ma ei sekku selle sisusse, aga ma olen nõus, et näite toomist on mitmeid kordi küsitud. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud justiitsminister! Hetk tagasi hääletasid valitsuskoalitsiooni esindajad siinsamas punamonumentide sümboolika eemaldamise seaduseelnõu Riigikogu menetlusest välja selliste väidete saatel, et see on õigusselgusetu. Teie aga olete tulnud siia vaenu õhutamise seadusega, mis otsib vaenu kõnedest ja tekstidest. Ometi näeme oma silmaga avalikus ruumis vaenuliku režiimi elemente, me näeme Nõukogude okupatsiooni monumente täies hiilguses õilmitsemas. Kuidas te seletate, et te silmaga nähtavat eelnõu vaenuliku infosõja elementide kohta, mis on teadlikult püstitatud punavõimu terroritegude kinnitamiseks, ei soovi menetleda, sest puudub õigusselgus, aga kõnest ja kirjast, mida saab väga [erinevalt] tõlgendada, tundub teile ülimalt lihtne hakata vaenu otsima?

Aitäh selle küsimuse eest! Selle eelmise kommentaariga seoses – mina saan aru, et lugupeetud Riigikogu oli just eelmise hääletuse puhul seisukohal, et ta üritab seda eelnõu, mille president Riigikokku tagasi saatis, veelgi paremaks teha. See on eesmärk, mitte kuidagimoodi sellest probleemist mööda vaadata.

Kui me räägime määratlusest ja määratluse põhimõttest karistusõiguses, siis Riigikohus on öelnud väga selgelt, et karistusnormi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata põhiseadusvastasust. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. Seejuures on ka Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et paljud seadused sisaldavad vältimatult suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Sama on selle eelnõu puhul.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma tulen tagasi esimese vastuse juurde, mille te Karilaiule andsite, tuues Leedu näite. Äkki te selgitaksite saalile, mis seal täpselt juhtus? Kuidas selgitati välja, et seal oli tegemist vaenukõnega ja et see meie karistusseadustiku kontekstis oleks jäänud Eestis praegu karistamata? Te jätsite sellele viitamata ja abstraktselt rääkisite, kuidas te ministriga mõtteid vahetasite. 

Teine küsimus on see. Te vastasite minu esimesele küsimusele, et 2008. aastal leppisime Euroopa Liidus kokku, et läheneme vaenukõnele ühtselt. Te viitasite Riigikogu õiguskomisjonis ja täna meedias ka – kui te Varro Vooglaiuga vaidlesite ja arutasite teemal, mis puudutab Soome kaasust – te avaldasite lootust, et Eesti ametnikud on paremad, targemad ja me teeme parema seaduse, kui Soomes on, aga just vastasite, et me tahame ühtlustada. Kumb siis ellu viiakse?

Aitäh mõlema, kahe küsimuse eest! Esiteks, kui me räägime printsiibist, mis Euroopa Liidu õigusest tulenevalt üle võetakse, siis need ulatused, täpne norm ja normi sõnastus ei ole kõikides liikmesriikides sarnased. Need võetakse üle siseriiklikku õigusesse teatud kitsenduste või laiendustega ja see eelnõu, mida me siin arutame, on ju Eesti eelnõu. 

Nüüd, mis puudutab seda Leedu näidet, siis Leedu näite puhul rünnati väga selgelt sõjapõgenikke sellest tulenevalt, et nad rääkisid vene keelt. Rühma tunnus: vene keele rääkimine. (Priit Sibul saalist: "Neid rünnati?") Jah.

Vabandust! Riigikogu liige ei saa nii vahele küsida. Minister vastab. (Priit Sibul: "Kus see koht on siis?") See koht on siis, kui te küsite esimese küsimuse ja kui te küsite teise küsimuse. Koridorivestlustes härra ministriga saate … Kalle suhtleb vabalt, aga siin ei saa niimoodi pingpongitada. Nii et, austatud minister, palun vastake edasi.

Põhimõtteliselt siin see vastus oligi. Me diskuteerime pärast härra Sibulaga edasi.

Aitäh, et leidsite mõlemad ühise keele, et neid keskustelusid pärast jätkata! Aga jah, siis juba teises vormis, ja võib-olla on need juba hoopis teised jutud. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Eesti seadusandlusesse ei ole me seda kümne aasta jooksul üle võtnud ja ka järgmise kümne aasta jooksul ei juhtu Eesti riigis avaliku korraga midagi hullemat, kui me seda seaduseelnõu seadusena siin Riigikogus vastu ei võta. Kõiki Brüsseli algatusi ei pea me kriitikavabalt vastu võtma, eriti kui need meie õigus- ja kultuuriruumi ei sobi. Ma ütleksin ka, et nii Euroopa Liidu riikide rahvuslik koosseis kui ka sisepoliitiline ja julgeolekuolukord on väga erinevad, kindlasti on see eelnõu meile väga sobimatu. Seda enam, et te ei ole suutnud ühtegi – mitte ühtegi! – konkreetset juhtumit minevikust tuua, kus seda menetletavat seaduseelnõu oleks vaja olnud seadusena rakendada. Te teoretiseerite. Kõik näited, mida te ütlete, on olemasoleva seaduse raames rakendatavad ja isikud on korrale kutsutavad. Ei ole vaja seda seaduseelnõu. Ma küsin: kas selle eelnõu puhul on õigusselgus nüüd parem kui eelmise eelnõu puhul, mida Riigikogu arutas ja mille president tagasi saatis?

(Helistab kella.) Hea küsija, teie aeg!

Aitäh kõikide seisukohtade eest! Et järgmisel kümnel aastal kindlasti ei oleks seda seadust vaja – oleks see vaid nii! Kui te suudaksite nii selgelt ette näha, oleks see suurepärane. See oleks suurepärane! Mis puudutab Euroopa Liidu algatatud erinevate õiguslike initsiatiivide ülevõtmist, siis kindlasti peab olema nende suhtes kriitiline. Ma olen teiega sada protsenti nõus, et me ei saa võtta kõiki asju in corpore üle, vaid me peame mõtlema, kuidas üks või teine on vajalik meil Eesti riigis. 2008. aastal, ma arvan, võib-olla ei olnud see veel nii aktuaalne, kui [aktuaalseks] see tegelikult on nende aastate jooksul [kujunenud] – ühiskond on edasi arenenud ja [palju] on maailmas toimunud. Mu isiklik arvamus on samasugune: mina arvan, et praegu on seda vaja. See ei võta kelleltki mitte midagi ära. See annab kaitset juurde kõigile, siin saalis viibijatele täpselt samamoodi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vaadake, härra minister, see on nii alatu, kuidas te Ukraina pagulased siia päevapoliitiliselt sisse toote. See on puhas demagoogia! Keegi ei vaena neid, te teate ise seda väga hästi. Kui keegi neilt sotsiaaltoetusi hakkab ära võtma ja neid riigist välja saatma, siis seda teeb teie krööniv ja inimvaenulik valitsus, kes ühel hetkel ise märkab, et nad on koormaks meie sotsiaalsüsteemile ja riigieelarvele. 

Näide elust enesest: praegu istub vangis mitme tüdruku vägistamise eest üks Aafrika päritolu immigrant, kes vanglas lärmab ja rassismisüüdistusi esitab. Kui see seadus vastu võetakse, istuvad vangis hoopis need vägistatud tüdrukud, kes vastuhakkamise eest rassismisüüdistuse saavad. Saate sellest aru? See on värdseadus, mida te siin esitlete. See muudab süüdlased ohvriks ja ohvrid süüdlaseks, see annab tohutud võimalused meelevaldseks tõlgendamiseks. See ei ole enam see õigusriik, mida meie teame ja tunneme. Teie ülesanne peaks olema kaitsta meie inimesi, aga selle asemel te tekitate olukorra, kus meie inimesed lähevad vangi. Kas te saate sellest aru või ikka veel ei saa aru?

Aitäh! Ma ei ole teie seisukohaga nõus.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Härra minister, te olete selle eelnõu kohta varem korduvalt öelnud, et see on tulevikku vaatav. Siin küsitakse, et te tooks näiteid, mis [olukorrad] läheksid sinna alla. Te olete korduvalt ja selgelt öelnud, et võib-olla praegu ei olegi neid, aga me peame tulevikuks valmistuma. 

Eile oli selline huvitav olukord. Olime õiguskomisjonis ja menetlesime teist eelnõu, mis on kolleegide ettepanekul algatatud – seal oli juttu burka ja nikaabi kandmise keelamisest. Teie allkirjastatud on Justiitsministeeriumi seisukoht, milles te olete kirjutanud: "Eelnõu tugineb eeldusele, et tulevikus on Eestis arvestatav hulk naisi, kes kannavad avalikus ruumis burkasid ja nikaabe, ning selle ennetamiseks on vajalik kehtestada nende näokatete kandmist keelav regulatsioon. Selle eelduse tõendamiseks seletuskirjas andmeid esitatud ei ole. Eesti ühiskonnas ei ole sellist trendi ette näha, mistõttu puudub vajadus korrakaitseseaduses eelnõuga kavandatava muudatuse tegemiseks." Kuidas siis niimoodi on? Ühel puhul te ütlete, et me ei peaks muutma seadusi selliselt, et tulevikus esineda võivaid asjaolusid ära hoida, aga teisel puhul ütlete, et just sellepärast me seadusi muudamegi.

Aitäh! Tolle eelnõu puhul tulevikku selliselt järelikult ei nähtud.

(Hääled saalis.) Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Ma tulen tagasi selle näite juurde, kus te rääkisite, kuidas te lähete – ma loodan, et hüpoteetiliselt – Kuressaare keskväljakule ja ütlete, et ukrainlased on koormaks meie sotsiaalsüsteemile, ajame nad Saaremaalt minema. Ma ei tea, kas te ei saanud küsimusest aru või hämasite teadlikult. Tegelikult on see kaasus praeguse seadusega ju kaetud. Sellisel puhul, kui te seda ütleksite, saaks seda karistusseadustiku alusel menetleda. Uus seadus räägib muu hulgas aga ka fooni loomisest ja veel sellistest väga hägusatest asjadest. Uue seaduse alusel oleks minu hinnangul asja lugu järgmine. Kui te lähete Kuressaare keskväljakule ja lõpetate [oma jutu] seal, kus te ütlete, et ukrainlased on koormaks meie sotsiaalsüsteemile, ja ei kutsu mitte millelegi üles, siis uue seaduse alusel oleks see ju klassifitseeritav fooni loomisena ja teid saaks juba vaenukõnelejana vastutusele võtta. Kas te praegu kinnitate, et selline asi ei hakka kunagi nii olema?

Mina seda sellisena ei tõlgendanud.

(Hääled saalist.) Andres Metsoja.

Aitäh! Mina läheksin isegi rohkem ajas tagasi. Ma läheksin aastasse 1988 lauluväljakul, kus inimesed hoidsid käest kinni, tõid välja keelatud Eesti sinimustvalged ja Heinz Valk hüüdis: "Ükskord me võidame niikuinii!" Kuidas siis praegu sellesse suhtuda, sellesse väljaütlemisse antud kontekstis? Kas nüüd on siis sõnaselgelt seaduse raamides, mõeldes sellele filosoofilisele olukorrale, tegemist vihakõnega, vaenukõnega?

Kindlasti mitte, kindlasti mitte. "Ükskord me võidame niikuinii!" – see on ju väga hea loosung ja seda võib laiendada igale poole.

Mart Helme, palun!

Meil on uksematt, seal on kirjas: "Siin elavad tõelised eestlased." Kas see on vihakõne? Teie käsitluses ilmselt juba on. Aga ma olen juba nii vana inimene, et ma mäletan seda Nõukogude aega, kui inimesed kartsid ennast väljendada selle pärast, et selle eest võis olla jumal teab mis karistus. Tihtipeale ei olnud süüdistust rohkem vajagi kui "Ah et teile ei meeldi Nõukogude võim või?". Vaat see seadus, mida teie meile siin tuima pannes esitlete, on täpselt selline seadus, mille puhul keegi võib öelda: "Ah sulle ei meeldigi liberaalne demokraatia? Ei meeldi?" No nagu Vene sõjaväes öeldi, et kui ei oska, õpetame, kui ei taha, sunnime. Ja hakkategi sundima. Ja sunnite. 

Teate, mul on teile soovitus: pange praegu oma kaust kinni, minge siit puldist ära, ajage selg sirgu ja öelge: "Mina selle eelnõuga enam ei tegele." Olge nii sirgeselgne mees. Näidake, et te olete tõeline eestlane.

Aitäh! Esiteks, selle uksemati näide läheb küll täiesti eelnõu raamidest välja. Teiseks, peale esimest lugemist minister tõesti ei tulegi Riigikogu saali selle eelnõuga, sest ülejäänu on teie kätes.

Martin Helme, palun!

Aitäh, hea asespiiker! Hea minister! Vaat, esiteks muidugi ei saa peaaegu ühegi vastusega rahul olla. Te kas ei vasta või püüate ebaõnnestunult mingit nalja visata, aga fakt on see, et see uksematt ei lähe selle eelnõu raamidest välja, sest sellel eelnõul ei olegi raame. Eelnõu ütleb selge sõnaga, et ükskõik mida sa oled öelnud viisil, mis annab aluse karta – karta! – järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse ohtu sattumist. Ei pea mitte midagi juhtuma! Võib karta. Kes kardab? No inspektor Kukeke kardab, aga võib-olla Taavi Pern kardab – tema kardab igasuguseid asju. Võib-olla kardab peaminister Kaja Kallas ja paneb hagi sisse. Ükskõik kes võib ükskõik mida karta ükskõik mille peale ja inimese saab kolmeks aastaks vangi panna. See, mida teie teete, on totalitaarne riik, liberaalne fašism. Lõpetame selle!

See on teie kommentaar. Küsimust polnud. 

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Lugupeetav minister! Eelnõu seletuskirjas on peamise vajadusena välja toodud prognoos, et Eesti muutub autoritaarseks riigiks. Mina seda ei usu ja ma sain oma heameeleks aru, et ka teie ei usu seda – aga siis pole selleks seaduseks ka vajadust, vabandust. See selleks. 2016. aastal te väitsite sellesama sätte kohta, et pole tarvidust seda muuta. Käesoleval aastal möönsite, et viimasest kümnest aastast pole teada ühtegi korda, kus valitsuse ettevalmistatavas eelnõus pakutud vaenukõne paragrahvi alusel saanuks kedagi karistada. Ühesõnaga, meie ühiskonnas ei ole olukord muutunud, mitte midagi pole muutunud, küll aga on teie positsioon muutunud. Ma küsin: kas te olete kaotanud usalduse meie ühiskonna vastu ja [kui, siis] mispärast?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei ole kindlasti kaotanud usaldust Eesti riigi ja rahva vastu, kuid globaalne julgeolekuolukord on totaalselt muutunud, nagu te teate. Praegu te ju ainult kitsendate, nagu me elaksime kinnises ühiskonnas, nagu meil ei liiguks sõnumeid üle piiride, nagu ei oleks võimalik infooperatsioone teha ja nii edasi. Me elame ju globaalses maailmas, mis on praegusel ajal ääretult turbulentne. Me peame selle kõigega arvestama. Me ei saa ju kitsalt vaadata seda, mis hetkel praegu siin kinnises ruumis toimub.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea minister! Ma pean mainima, et EKRE, Keskerakonna ja Isamaa valitsus sai selgelt aru, et see seadus ei ole mõistlik. Eesti ei vaja seda seadust ja selgelt sellega ka ei tegeldud sellepärast, et argumente, miks seda seadust vaja on, tegelikult ei olnud olemas. Seda näitavad täna ka teie vastused. Teil tegelikult ei ole tuua ühtegi konkreetset näidet ei viimase viie ega kümne aasta kohta. Ma pikendan seda aega – äkki teie ametnikud saadavad teile viimase 30 aasta kohta mõne näite, kus seda seadust ka praktiliselt oleks saanud kasutada mõne juhtumi puhul. Praegu on küll olukord, kus teie ainuke argument on tegelikult see, et juba 2010. aastal tuli see direktiiv üle võtta või seadus vastu võtta. See on ainukene asi, millele te tuginete ja mida teie ametnikud tegelikult peale suruvad, pannes teid väga ebameeldivasse olukorda.

Aitäh selle kommentaari eest! Reaalsus on ju see, et me oleme kokku leppinud, et me võtame selle üle. Mina ei olnud isiklikult selle kokkuleppe juures. Kokkuleppeid on vaja täita ja me arutleme, kuidas seda kokkulepet täita selleks, et rikkumismenetluse tulemusena ei tuleks meile rahalisi trahve. Kõik, kes on natukenegi Euroopa Liidu õigusega kokku puutunud, saavad ju sellest aru. See on kindlasti üks oluline argument.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Põhiseaduse § 54 lõige 2 sätestab: "Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra muutmisele omaalgatuslikku vastupanu." Põhiseaduse kommenteeritud [väljaanne] ütleb niimoodi, et § 54 lõige 2 sätestab tegevuse, mis toimub ilma eraldi käsuta ja ei allu riigiorganite juhtimisele. Ehk seesama omaalgatuslik vastupanu. Samas sätestab see teie [esitatud] seadus[eelnõu] karistuse poliitiliste veendumuste eest. Selgitage mulle palun lahti, kuidas on võimalik selle seaduse raames rakendada omaalgatuslikku vastupanu nii, et see ei satuks karistuse alla.

Aitäh, hea küsija! Punkt üks: see on seaduseelnõu, mida me siin praegu koos arutame ja mille lõpuks koos võtame siin saalis vastu või mitte. Nüüd, mis puudutab omaalgatuslikku vastupanu, mis on põhiseaduse §‑s 54, siis kommenteeritud [väljaandes] on kindlasti väga selgelt välja toodud, millist omaalgatuslikku vastupanu selle all mõeldakse. Mul ei ole kahjuks kommenteeritud väljaannet siin olemas, aga kui me räägime põhiseaduse § 12 lõikest 2, siis seal on ju väga selgelt välja toodud, mida ei tohi teha ja mida põhiseadus kaitseb. See raam on väga selgelt paigas.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! On äärmiselt kahetsusväärne, et valitsus täiesti kindlalt üritab tulevikus sellesama seaduse, tsensuuriseaduse alusel viia Eestis sisse meelsuskontrolli. Sellele, kuidas see reaalselt toimima hakkab, viitab ju ka varasem kord, kus kohtusse jõudnud asjad on paratamatult vajanud ka ekspertiise. Kas teil Justiitsministeeriumis on üldse arusaamine, kui palju on Eestis eksperte, semiootikuid, kes on võimelised nendes kaasustes arvamust andma? Kas see ei ummista meie kohtusüsteemi täielikult ära?

Aitäh selle arvamuse ja küsimuse eest! Ma ei arva, et meie kohtusüsteem ummistuks selle muudatuse vastuvõtmisel. Me eeldame ju seda ja siiamaani on peale taasiseseisvumist ajalugu näidanud, et meil on demokraatlik riik, õigusriik ja keegi ei lähe ühte või teist karistusseadustiku paragrahvi kasutama selliselt, mis võiks Eesti riigi hukatusse saata. Meil on piisavalt tsiviilkontrolli astmeid, et me saame oma julgeoleku- ja õiguskaitseasutusi kontrollida. Te üritate siin praegu maalida pilti, et selle paragrahvi vastuvõtmisel on Eesti hukatuse teed minemas. Ei ole nii.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud justiitsminister! Meil on keelatud vaenu õhutava sümboolika kasutamine avalikus ruumis ja te ütlesite äsja mulle, et liigute ka punasümboolika eemaldamise seadusega edasi – mina eeldan, et tempokalt. Me oleme aga näinud avalikus ruumis ajaleheveergudel punasümboolika püsimise õigustamist – neid inimesi on olnud ka Riigikogu liikmete hulgas. Meil on ju sõnavabadus, arusaadav, et nad saavad seda kasutada. Kas vaenu õhutamise eelnõu tähendab seda, et juhul, kui te surute koalitsiooni häälteenamusega läbi vaenukõne [seaduse] ja kui siiski võetakse vastu ka punasümboolika eemaldamise seadus, siis te hakkate avalikus ruumis punasümboolika õigustajaid, sealhulgas Riigikogu liikmeid, proovima vaenu õhutamise seaduse alusel kriminaalvastutusele võtta? Ma juhin teie tähelepanu ka sellele, et punasümboolika seaduse [eelnõu], mis maha hääletati, ei [pane ette] kellegi karistamist.

Aitäh küsimuse eest! See kõik sõltub ju kontekstist ja sellest, kas sedasama punasümboolikat kasutati sõnas või teos, nii et minul on praegu väga keeruline hüpoteetiliselt öelda, kas nii või naa. See kõik sõltub konkreetsest kaasusest ja olukorrast, kuidas seda hinnata.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Siit tulebki välja, et konteksti loomine on kõige olulisem. Kui vastaspool leiab, et kontekst on õige, siis võibki selle asja töösse anda. Ma ikkagi järjekordselt tahaks teada … See on juba mitmes eelnõu, mille kohta ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust. Siin vihjatakse kümme aastat kestnud diskussioonile ja et on mingid kooskõlastatud eelnõud ja toimunud ümarlauad. Samas te ise viitasite, et 2008. aastal, kui see Euroopa Liidu direktiiv tuli, ei olnud Eestis seda vajadust. Need uuringud on tehtud ja arutelud [peetud] kümme aastat tagasi. Miks ei ole siis tehtud väljatöötamiskavatsust? On öeldud, et selle [eelnõu] eesmärk on kaitsta ühiskonda vaenu õhutamise raskete vormide eest, millel on tegelik potentsiaal ohustada inimesi – jälle potentsiaal, kontekst. Meil ei ole seda seadust vaja.

Aitäh! See on teie arvamus. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Napilt kaks aastat tagasi tegi meie kolleeg Margit Sutrop EPL‑i arvamusloos ettepaneku, et inimesi, kes keelduvad koroonavaktsiinist, tuleb ravida teises järjekorras. Kas kõnealuse seaduse alusel saaks algatada kriminaalmenetlust inimese vastu, kes sarnaselt kolleeg Margit Sutropiga õhutaks avalikult diskrimineerimisele?

Nagu ma päeval ütlesin meie telesaates, mina näen, et konkreetselt selle sõnakasutuse puhul, mille ümber ma konteksti ei näinud, on tegemist eetilise küsimusega, mitte kriminaalse küsimusega.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu arvates ei ole selle eelnõu puhul tegemist ainult ebavajaliku bürokraatiaga, mida me siin loome, vaid tegemist on ohtliku seadusega. Ma ei ole teiega üldse nõus – te ütlesite, et see seadus ei võta kelleltki midagi ära. See võtab tegelikult meilt kõigilt midagi ära ja vähendab sõnavabadust, turvatunnet, kodanikujulgust ja veel palju muud. 

Mul on küsimus. Kas Vabariigi Valitsus on valmis [siduma] selle eelnõu vastuvõtmise usaldushääletusega? Ma võin kinnitada, et opositsiooni vastuseis sellele on väga põhimõtteline. Kas teil kabineti liikmena on volitus ja kas oskate öelda, kas valitsus on valmis [siduma] selle eelnõu vastuvõtmise usaldushääletusega? Eelnõu paragrahvide kohta on mul ka konkreetne küsimus. Eelnõu nimelt sätestab, [et karistatakse] avaliku õhutamise eest vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele isikute rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi ja nii edasi alusel. Kas sama tegevus mitteavalikult on ka samamoodi karistatav ja kust läheb see piir?

Ma hakkan tagantpoolt pihta. Just, rõhuasetus ongi sõnal "avalik". Nagu ma tõin näitena välja – on mingisugune suletud grupp, kus lihtsalt arutatakse erinevaid asju võib-olla vähe emotsionaalsemalt, ja sealt ei selgu, et mingid tegevused [võiksid] järgneda ... (Helir-Valdor Seeder saalist: "Aga kui tegelikult järgnevad?") Kui tegevused järgnevad … (Helir-Valdor Seeder saalist: "Aga mitteavalikud.")

Ei saa niimoodi! Palun ministril vastata sellele küsimusele. (Helir-Valdor Seeder ütleb midagi saalist.)

Siis ta läheb hoopistükkis teise paragrahvi alla, arvan mina, kui me räägime sellest, et tegevused järgnevad. Selle eelnõu puhul on oluline just nimelt see, et vaenu õhutamise viis, avalik [õhutamine], mis võib viia raskete tagajärgedeni, on karistatav. See on põhiline. Nüüd teie esimene küsimus. Mina [ei ole arutanud] ja minu juuresolekul ei ole Vabariigi Valitsuses arutatud selle eelnõu sidumist usaldushääletusega.

Rain Epler, palun!

Hea eesistuja! Härra minister! Ma kõigepealt tulen selle vastuse juurde, mis te andsite härra Vooglaiule, kui te retooriliselt küsisite, kas kõik need Euroopa riigid, kes leppisid vaenukõneseaduse jõustamises kokku, lähtusid kommunistlikust ideoloogiast. Kes teab! Ma soovitan teil lugeda Nobeli laureaadi Czesław Miłoszi memuaare – tal õnnestus raudse eesriide tagant välja pääseda. Kui ta üdini punastes Prantsuse ülikoolides rääkis, mis Nõukogude Liidus toimus, siis teda ei usutud. Nad arvasid, et Nõukogude Liidus aetakse ikka õiget asja. Nii et Euroopas võib selliseid mõtlejaid olla küll.  

Nüüd küsimuse juurde. Kogu LGBT trans- ja sooidentiteedi ideoloogia, mis praegu levib, on minu hinnangul inimvaenulik, sealhulgas eriti naistevaenulik. Minu arvates tuleks selle levikut ja propagandat kõigi vahenditega igati takistada. Kas see seisukohavõtt praegu kvalifitseerus vaenukõnena või mitte?

Mina ei tõlgenda seda vaenukõnena. 

Martin Helme, palun! 

Aitäh! Kahjuks teie ei otsusta seda. Seda hakkavad otsustama kohtud ja kohtud on meil sellised, et protsess ongi karistus. Te enne ütlesite, et me ei ole kinnises ruumis. Tõesti, me ei olegi kinnises ruumis. Me ju näeme, mida sarnased või needsamad seadused on teinud mujal Euroopa riikides, kas või Soomes, kus me näeme, et Päivi Räsänen on neljandat aastat kohtu all piibli tsiteerimise eest. Me näeme, kuidas Inglismaal pannakse inimesi vangi selle eest, et nad laulavad laule, mis on lorilaulud, [neid on] eluaeg lauldud. Me näeme, kuidas pannakse kinni kirikuõpetajaid selle eest, et nad räägivad juttu, mis ei meeldi homoaktivistidele. Me näeme seda! Me ei ela kinnises ruumis, me teame, kuhu täpselt see seadus meid viib. 

Mul on konkreetne küsimus. 2003. aastal võttis rahvas vastu põhiseaduse muudatuse, kus on öeldud, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu tingimusel, et see ei riiva meie põhiseaduse aluspõhimõtteid. Meie põhiseaduse aluspõhimõtted on südametunnistuse vabadus, sõnavabadus, meelsusvabadus, tsensuuri ei ole – § 45 ütleb selgelt, et kõik võivad levitada ideid ja arvamusi. See on vastuolus meie põhiseadusega, mida (Juhataja helistab kella.) me peame järgima ka rahvahääletuse järgi. Millal te ütlete Euroopa Liidule, et teie määrus ei ole kõrgem rahvahääletusest … 

Hea küsija, teie aeg! 

… ja meie põhiseadusest?

Aeg! Ministril palun vastata.

Ära sega! 

Segan küll, Martin, kui sa paned 14 sekundit tuimalt üle. Sa tead sama hästi kui mina, et 60 sekundit on aega. 

Aitäh! Ma pean tunnistama, et …

Ei, minister, te ei saa vastata, sest vahele on tulnud üks oluline nüanss tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest: protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma tahan teid aidata. 

Aitäh!  

Nimelt, Riigikohtu otsuse valguses on juhatajal piiramatu võimalus Riigikogu tööd korraldada. Meil on vabadus Riigikogu tööd autonoomselt korraldada, nii et ei pea kinni olema selles ühe minuti nõudes, mille kodukord sätestab. Te võite rahulikult lubada [rääkida] poolteist või kaks minutit, sest enesekorralduse õigus, nii nagu seda siin saalis on rakendatud, on piiramatult suur. Nii et julgustan teid [pidama] vaba arutelu ja diskussiooni siin Riigikogu saalis. Korraldame ise oma tööd!

Aitäh, hea Helir, et tulid appi ja pakud küünarnukitunnet! Läheb tarvis. Varro Vooglaid, palun, protseduuriline küsimus!

Suur tänu! Ma mõtlesin ka osutada sellele, et tegelikult on siin diskussiooni pidamise võimalus ju niigi ülipiiratud. Ülipiiratud, kahetsusväärselt piiratud! Kui on selline olukord, et oleks vaja lause ära lõpetada, siis ma oleksin ka ausalt öeldes diskussiooni huvides tänulik, kui sellele ei peaks iga kord sisse sõitma.

Aitäh! Mina arvan, et me suudame – ja ma tean, et me suudame, isegi Martin suudab – 60 sekundiga küsimuse ära küsida. Leo Kunnas, palun!

Ma tahaks vastata ka.

Vabandust! Minister peaks tegelikult vastama ka.

Mul on hea meel öelda, et selline emotsionaalne küsimus, mille Martin Helme esitas, ei ole vaenukõne. See on lihtsalt emotsionaalselt räägitud ja esitatud positsioon. Ja minu arvates on põhiseaduse § 12 see, mida me praegusel ajal kaitseme.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Kalle! Ma püüan mõista seda Saaremaa näidet, mis sa tõid. Oletagem, et Saaremaal Kuressaares või Võrus ronib keegi tünni või puki otsa, tõstab rusika ja karjub, et pekske Ukraina põgenikke, beite hohlov, või hullem, et tapke neid – siis on meil põhimõtteliselt ju kõik tööriistad olemas. Need on üsna tõsised asjad ja paragrahvi alla see läheb, siin ei ole mingit kahtlust. Aga 32 aastat on vabariik saanud olla pärast taasiseseisvumist, pärast Donbassi sõja [algust] üheksa aastat ja seitse kuud ja pärast laiaulatusliku [sõja algust] aasta ja seitse kuud. Meil ei ole olnud selle järele vajadust, aga samas [olevat] sellesama Räsäneni näitel ka piibli tsiteerimine mõne prokuröri arvates vihakõne. Kus on meil see garantii, et meie prokurörid ei hakka selle üle meelevaldselt otsustama?

Aitäh, Leo, selle näite eest! Esiteks, jah, on tõesti võimalik väärteo korras seda inimest karistada, kui sarnane juhtum võib olla. Seal sõltub kõik jällegi kontekstist, nagu oli juttu, et kas seal ümber oli veel inimesi, kes võiksid minna reaalselt neid inimesi ründama. See kõik on ju konteksti küsimus. Mis puudutab Soome näidet, siis me oleme seda natukene uurinud. Ma väga kahtlen, et meil Eestis see Soome näide töötaks. Ja ma pean tunnistama, et ma … Muidugi, ka mul tekib teatud ajahetkedel õiguskaitseorganitele küsimusi, aga ma ei ole nende vastu usaldust kaotanud.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Õiguskantsler on meile korduvalt pannud südamele, et me mõtleks, millise seadusloomega me siin parlamendis tegeleme – kas kõike ikka on vaja. Teistpidi on riigikohtunikud öelnud sellesama eelnõu kohta, et see võib osutuda väga suureks probleemiks kogu õigusloomes ja kohtumenetluses. Ma küsin siis nii. Kas te olete välja arvutanud, et kui seda Euroopa õigusest ikkagi mitte üle võtta, siis [kui suur] trahv rahvale, riigile tuleks? Äkki peaks siis algatama korjanduse, et see ära maksta? Äkki sellel korral oleks nii õige?

Aitäh selle mõtte ja küsimuse eest! Ma ei oska seda trahvisummat öelda. Tavapäraselt määrab kohus esimese summana mingisuguse trahvimakse, kuid näiteks ühe teise direktiivi ülevõtmata jätmise eest oli esialgne [makse] kohe 360 000 [eurot], seejärel hakkas sinna järjest juurde tiksuma kuni 600 eurot päevas, senikaua kuni seda direktiivi, õigusakti üle ei ole võetud. See on lõppude lõpuks ju Riigikogu suure saali otsus, mida tehakse.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Tegemist on ikkagi selgelt meelsuskontrolli eelnõuga. Nagu siin saalis täna on juba kostnud, nõrgendab see tegelikult inimeste ja ühiskonna turvatunnet ja lõhub inimeste arusaama ühiskonna toimimisest ja sellest, mida võib arvata ja öelda ja mida ei või. Aga küsimus on: kas te äkki vahepeal saite oma abilistelt informatsiooni mõne reaalse näite kohta viimasel 30 aastal? Me saame aru, et teid on tanki pandud ja te peate selle läbi suruma, olete kuskil kokku leppinud, aga äkki on ikkagi võimalik tuua mingeid reaalseid näiteid. On olnud väga-väga suuri asju, mis on ühiskonda väga kõvasti kõigutanud, küll presidendi väljaütlemised üle-eelmise valitsuse kohta ja nii edasi, Mary Krossi juhtum. Ma arvan, et teil ikkagi võiks olla ka mingisugune näide tuua.

Aitäh, hea küsija! Kahjuks ei ole ma vahepeal tegelenud selle küsimuse esitamisega ei telefoni teel ega mingil muul moel, sest ma olen üritanud väga süveneda teie küsimustesse ja neile ka vastata. Aga ma luban teile, et ma kindlasti täpsustan seda ja annan teile vastuse kirjalikult.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mina küsisin eelnevalt teie käest sellise küsimuse, et kuidas saab rakendada põhiseaduse § 54 lõiget 2, mis annab õiguse igale Eesti kodanikule osutada põhiseadusliku korra muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. Viitasin teie välja toodud seadusele, mis sätestab karistuse poliitiliste veendumuste eest, ja teie vastasite viitega §-le 12, et kedagi ei tohi diskrimineerida poliitiliste vaadete eest. Nüüd ma küsin teie käest konkreetselt, ärge hakake midagi muud rääkima minu jutu peale. Asi keskendub sõnadele "omaalgatuslik vastupanu" – see tavaliselt ju ongi alati konfliktne. Palun nimetage seaduse väljatöötajana, millised vastupanu võimalused on olemas, mis ei lähe konkreetselt karistuse alla.

Eelkõige ma tõstataks selle küsimuse selles vaates, et põhiseadusliku korra lagunemine või kaotuse oht ei saa ju olla tingitud tulenevalt §-st 12. Küsimus on selles, kas põhiseaduslikku korda tahetakse muuta väljastpoolt [näiteks] Vene Föderatsiooni inforünnete abil … (Kalle Grünthal hüüab midagi kohapealt. Juhataja helistab kella.) Jah! Jah. Ja rahvas siis võtabki … (Saalis kõneletakse.) Eesti rahvas …

Austatud minister! See siin ei ole nagu mingi kohvilaud. Te tahate võtta minult juhataja volitused ära, aga ma ei luba seda. (Naerab.) Meil on siin kombeks üks juhataja korraga. Riigikogu kohvik on olemas – saate pärast, kaks Kallet, sinna maha istuda ja seal rääkida nii palju, kui soovite. Siin on küsimus ja vastus. Kui soovite Grünthalile veel vastata, palun vastake. Kui ei, siis läheme järgmise küsimuse juurde. Ei soovi. Mart Maastik, palun!

Aitäh! Härra minister, hea Kalle! Mul on selline küsimus. Eelmisel kuul oli Saaremaa Vallavolikogus teemaks juba kümme aastat veninud Fabian Gottlieb von Bellingshauseni mälestusmärgi paigaldamise teema. Seal väitis vallavanem Mikk Tuisk, et kuna tegemist on Vene agressoriga, siis ei saa mälestusmärki püstitada. Minu küsimus on see. Kes on uue seaduse valguses viha õhutaja? Kas antud juhul see, kes õhutab viha tuntud meresõitja vastu, või need inimesed, kes üritavad [püstitada] mälestusmärki tuntud Antarktika avastajale, või need, kes praegu Eesti lipu all sõidavad samanimelise purjekaga ümber maakera, kaasa arvatud eelmine Eesti president, kes teatavasti käis "Bellingshauseniga" sõitmas?

Aitäh! Kui ma mõtisklen selle kaasuse üle, siis ma küll ei näe ei üht‑ ega teistpidi, et oleks tegemist vaenu õhutamisega.

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma muidugi vabandan oma emotsionaalsuse pärast, mis sundis teid minu küsimusele vastamisse sekkuma. Veel kord vabandan, täiesti siiralt. Aga muidugi, vastaja Kalle Laanet kasutas seda momenti kohe ära ja jättis mu küsimusele vastamata. Mina palusin konkreetselt selgitada, millised meetmed on omaalgatusliku vastupanu puhul Eesti rahvale lubatud, ja sellele ta jättis vastamata. Võib-olla meie omavahelise dispuudi käigus unustas ta selle ära. Ma ikkagi ootaks vastust, sest minister on tulnud siia vastama, mitte laveerima.

Aitäh! Mina tunnustan, te olete osav poliitik – läbi protseduurilise küsimuse ilusti tuletasite ministrile seda meelde. Ma arvan, et minister on ka kogenud ja osav poliitik. Kui Henn Põlluaas küsib oma küsimuse, millele minister kindlasti vastab, siis ta võib teha laienduse teie repliigile, mis te tegite. Aga vaatame, kuidas see asi läheb. Selgub mõne minuti pärast. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Eelnõu räägib avalikust õhutamisest. Mida see tähendab? Korrakaitseseaduse järgi on avalik ruum inimeste kasutuses olevad tänavad, väljakud, kontserdisaalid, kaubamajad, koosolekusaalid, konverentsiruumid ja nii edasi. Varsti tuleb teilt ka niinimetatud vilepuhuja seadus, mis paneb inimestele kohustuse hakata teineteise peale koputama. Kas see tähendabki seda, et kui sa väljaspool kodu julged suu lahti teha, siis lajatatakse sulle täie rauaga? Teine küsimus on see. Meil oli siin saalis üks kena proua, kelle pusa peal oli kiri "Sõna on vaba", ja mõni aeg hiljem teatas ta, president Kaljulaid, et ta vihkab EKRE-t. Kas selle seaduse järgi saaks ka tema karistatud?

Ma hakkan tagumisest otsast pihta. Ta ju ei kutsunud vaenu õhutamise teel kedagi vaenama, ta avaldas enda arvamust. Punkt üks. (Saalist räägitakse vahele. Juhataja helistab kella.) Vabandust! (Saalist räägitakse vahele.) Ma nüüd proovin … (Hääl saalist. Juhataja helistab kella.) Ma üritasin eelmisele küsijale ehk Kalle Grünthalile vastates kõva häälega mõtiskleda, et leida õige vastus. Ja see oli see, et kui põhiseaduslikku korda üritatakse rünnata, siis sellest tulenevalt on ka vastukäigud. Seda ei saa ju üheselt öelda, kõik sõltub ründest, kuidas soovitakse rünnata põhiseaduslikku korda. Sellest tulenevalt saab käituda ka omaalgatuslikult [vastu astumise] näol, et põhiseaduslikku korda ei saaks rünnata. Selles mõttes on see küsimus väga selge ja arusaadav, aga ma ei suuda teile sellist vastust anda, mida te praegu eeldate.

Leo Kunnas, palun! (Leo Kunnast ei ole kuulda.) Mikrofon, palun, Leo Kunnasele.

Ma püüan sealt edasi analüüsida. Siin on ju kaks teed – kui sellised üleskutsed, mille ma näiteks tõin, esitatakse, siis kas pärast seda juhtub midagi või ei juhtu. Kui ei juhtu, siis jääbki see väärteo tasemele, aga kui tõesti pekstakse inimest, põgenikku või põgenikke või neid lausa tapetakse, siis üleskutsuv isik ju põhimõtteliselt muutub kuriteo kaasosaliseks. Sel juhul ta võib ju saada sõna otseses mõttes lausa tapmissüüdistuse meie kehtiva õiguse järgi. Olen ma õigel teel?

Aitäh! Jah, selle eelnõu rõhuasetus on just selles, et tema selle üleskutsega … See üleskutse, mis võib viia reaalsete tagajärgedeni, juba see on karistatav.

Henn Põlluaas, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Ma olen äärmiselt nördinud selle pärast, et ma ei saanud vastust. Kui minister püüdis ühele mu küsimusele tagantpoolt vastata, jäi ta jänni. Kõige olulisema [küsimuse] peale, mis puudutab seda eelnõu – mida tähendab see "avalik" –, vastab eelnõu esitleja, et ta ei suuda meile vastata. Kuidas saab üleüldse sellise eelnõuga siia saali tulla? See on ju täiesti solvav Riigikogu kui institutsiooni suhtes, Riigikogu liikmete suhtes ja Eesti ühiskonna suhtes, kui eelnõu esitaja ei suuda oma ettepanekuid kõige minimaalsemalgi viisil absoluutselt selgitada.

Aitäh! See ei olnud protseduuriline küsimus. Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea Kalle! Ma loen eelnõust 232, et avaliku õhutamise eest vihkamisele ja nii edasi, mis annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Kui siit minna tagasi meie eelmise presidendi ütluse juurde, et ta vihkab EKRE‑t, siis ma pean tunnistama, et mitmed minu tutvusringkonnast tõsiselt vihkavad EKRE‑t, aga ma ei ole nende käest küsinud, kas nad on just selle õhutuse peale hakanud vihkama. See on ikkagi väga groteskne, mida me praegu siin räägime. Me üritame nagu läbi huumoriprisma seda vaadata. Kas sulle ei tundu, et siin on ikkagi väga suur Pandora laegas, mille poole me teel oleme selle seaduse vastuvõtmisega? Kes siis ikkagi otsustab, mis või kus? Meie kohtud on tulevikus üle koormatud kõiksugu selliste asjadega.

Aitäh! Ma loodan ja olen arvamusel, et karistusseadustiku teatud paragrahvid ja dispositsioonid on kindlasti [mõeldud] ennetava meetmena, ja inimesed saavad aru, mis on karistatav ja mis ei ole karistatav. See juba annab tõuke sellele, et inimesed kontrollivad ennast rohkem ja mõtlevad selle peale, milliseid tagajärgi üks või teine tegevus endaga kaasa toob. See on see mõte, üks nendest.

Varro Vooglaid, palun, protseduuriline küsimus!

Jaa, mul on tõepoolest protseduuriline teile, lugupeetud istungi juhataja, seonduvalt sellega, et kodukord näeb ette, et eelnõu esimesel lugemisel on võimalik esitada kaks küsimust. Eks ole? Aga ma ei mäleta, et kodukord täpsustaks seda, et istungi juhatajal ei ole õigust lubada neid kahte küsimust järjest küsida. 

Ma mõtlesin teie käest küsida seda. Kui ma küsin küsimuse näiteks ministrilt, ma ei saa absoluutselt rahuldavat vastust ja vajutan kohe uuesti "Sõna", siis kas teil istungi juhatajana oleks põhimõtteliselt õigus öelda: "Hea küll, te saate oma teise küsimuse küsida nüüd kohe, et paluda ikkagi vastata sellele küsimusele, mille te just esitasite, või täpsustada, selgitada või nõuda täiendavat vastust."? See aitaks diskussioonile kaasa. Konkreetne küsimus: kas teil istungi juhatajana on tegelikult selline voli öelda, et hea küll, võtke oma teine küsimus ja küsige kohe?

Aitäh! Kui me räägime sõnavõttude ja küsimuste järjekorrast, siis kui te [vajutate nuppu] oma esimeseks küsimuseks, järjekorras ei ole ühtegi teist ja [vajutate nuppu] teiseks küsimuseks, siis te saate [küsida järjest] automaatselt. Aga teie küsimus oli tingitud sellest, et [küsimuste] vahel on viis, kuus või 12 küsimust – et kas mina istungi juhatajana saan siis öelda, et Varro Vooglaid, palun [esitage] oma teine küsimus, mis võib tõesti olla ka täpsustav küsimus. Sellist võimalust ei ole. Ei, ma ei saa seda järjekorda muuta. Isegi [arvestades] seda, mida ütles hea ametikaaslane Helir-Valdor Seeder, et nüüd saab juhataja tulenevalt Riigikohtu lahendist kõike teha. Ma ei tõlgenda seda nii. Ma ei saa tõsta seda küsimust ettepoole. Varro Vooglaid, palun, protseduuriline küsimus!

Nüüd ma kasutan võimalust esitada täpsustav küsimus …

Palun!

… kohe siia otsa. Kas te oskate mulle ka osutada, kust tuleneb piirang, et te ei saa sellist asja teha? On see kuskil kodukorras kirja pandud?

Ma jään selle vastuse võlgu, kas see on kusagil paragrahvis kirjas, aga ma ütlen teile lühidalt, et see tuleneb meie tavast ja praktikast, et kui pannakse küsimused kirja, siis [lähtutakse] sellest järjekorrast. Minister, teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile!

Aitäh teile!

Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni esimehe Eduard Odinetsi. Palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Minul on au tutvustada teile eelnõu 232 arutluskäiku õiguskomisjonis. Loodetavasti saate minu refereeringust komisjonis toimuva kohta ka täiendust nendele vastustele, mis härra justiitsminister teie küsimustele juba andis. Arutelu komisjonis oli pikk ja põhjalik ja tõepoolest väga asjalik. Puudutati põhimõtteliselt samu teemasid, mida me oleme ka täna siin küsimuste-vastuste voorus kuulanud. Kõik, mis puudutab sõna- või väljendusvabadust, uute sätete määratletust. Küsimus, millist probleemi me selle seaduseelnõuga lahendame. Vastavus põhiseadusele ja proportsionaalsusele. Kõik samad teemad on läbi käinud.

Ma arvan, et üks oluline asjaolu, mida tuleb rõhutada ja millest on ka komisjonis korduvalt juttu olnud, on see, et vaenu õhutamise keeld ja vaenu õhutamise karistamine on põhiseaduses eraldi välja toodud ja neid tulebki vaadata koos sõnavabadusega. Vaenu õhutamine ei ole kaitstud sõnavabadusega, räägiti meie komisjonis. Küsimus on pigem selles, kas seda kriminaliseeritakse rohkem, kui on vajalik. Tundub, et tasakaal on selle eelnõuga saavutatud. Meie karistusseadustikus on ähvardamine ja muud sellised [kuriteo]koosseisud, kus kriminaliseeritakse käitumist, mis pannakse toime sõnadega ning mille puhul ei ole praktikas realiseerunud oht, et nende sätete tõlgendamine oleks liiga lai. Siin ja edasi ma suuremas osas tsiteerin meie komisjoni istungil lisaks ministrile viibinud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika valdkonna asekantslerit Markus Kärnerit, kes väga põhjalikult vastas komisjoni istungil komisjoni liikmete küsimustele.

Markus Kärner selgitas – ma kordan seda veel kord, kui ei ole veel selgelt aru saadud –, et kehtivas õiguses on põhjusliku seose nõue tagajärjega ehk peab olema konkreetne oht inimese elule, tervisele või varale. Väärteona kvalifitseerumiseks peab seega olema avalikult vaenu õhutatud ja sellele peab reaalselt kaasnema oht inimese elule, tervisele või varale. Täna arutlusel oleva eelnõu [sisu] on see, et enam ei [ole tingimus] konkreetse ohu teke, vaid piisav on see, kui üleskutse on tehtud selliselt, et on alust karta sellele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist ehk eksisteerib potentsiaalne oht. Analoogne kuriteokoosseis karistusseadustikus on näiteks ähvardamine, mida ma juba mainisin, mis on karistatav juba siis, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Oluline pole siinkohal, kas isik kavatses ähvarduse täide viia või oli tal selleks võimalus, vaid see, kas on alust karta selle täideviimist. Samast loogikast, mis on seaduses juba olemas, lähtub ka see konkreetne eelnõu.

Komisjoni liige Kovalenko-Kõlvart korduvalt mainis, et talle jääb arusaamatuks, mis probleeme me tegelikult selle eelnõuga lahendame ja miks praktikas sellist seadust vaja on. Anastassia Kovalenko-Kõlvarti arvates on kehtivas karistusseadustikus selliste olukordade lahendamiseks vajalik täiesti olemas ja ka täna siin saalis on sellised väited kõlanud. Markus Kärneri arvates on sätted kehtivas seaduses tõesti olemas, kuid need on teistsugusteks olukordadeks ning nendest ei piisa, et täita põhiseaduse nõuet teha karistatavaks üleskutse vägivallale. Näiteks ei ole abstraktne [vägivallale] kihutamine karistatav, kui põhitegu ei ole jõudnud juba vähemalt katse staadiumisse, ja see eeldab konkreetset isikut, kellele kihutamine on suunatud. Avalik üleskutse on midagi muud ja seetõttu sisaldab ka kehtiv karistusõigus avaliku üleskutse kuritegusid näiteks riigivastase või terrorikuriteo puhul, kuna [vägivallale] kihutamise sättest ei piisa. On ka teisi [kuriteo]koosseise, mis ei eelda alati kõige hullema stsenaariumi ehk reaalse ohu realiseerumist, ning karistusõigus [tegeleb] ka abstraktse ja potentsiaalse ohuga. Ka Riigikohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus on olnud seisukohal, et kasuistlikke norme ei ole võimalik täiesti nii-öelda kinni kirjutada ning määratletuse põhimõttega ei ole vastuolus, kui normi täpne sisu avaneb kohtupraktikas. See on ka vastus päris mitmele küsimusele, mis on siin kõlanud.

Mitmed komisjoni liikmed, näiteks Kert Kingo, on avaldanud arvamust, et see eelnõu on niivõrd abstraktne ja [ebamäärane], et inimene võib enda teadmata sattuda rikkumise teele. Justiitsministeeriumi asekantsler märkis samuti korduvalt, ka vastates Kert Kingo küsimusele, et paratamatult ei saa seadus lõpuni kõiki olukordi reguleerida. See konkreetne tegu peab olema selline, et selle potentsiaalne tagajärg peab olema tõsiselt võetav oht ning kartuse alus ei saa olla vaid näiteks suvaline subjektiivne tunne. See on ka vastus sellele, kui keegi ütleb: "Mina kardan." Ka näiteks ähvardamise [kuriteo]koosseisu puhul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist. Riigikohus on seda sisustanud ja seda hinnatakse läbi kahe kriteeriumi: kannatanu subjektiivne kriteerium ja objektiivne kriteerium, mis näitab, kas mõistlikul kõrvalseisjal on põhjust arvata, et see tegu võib tegelikult sellise tagajärjeni viia. See on oluline aspekt selle seaduse puhul.

Samuti räägiti näidetest ja vaenumotiiviga kuritegudest. Uuriti, kas näiteks viimaste aastate jooksul on selliseid vaenumotiiviga kuritegusid Eestis olnud ja registreeritud. Juhin kolleegide tähelepanu, et seletuskirjas on vastav tabel olemas – seal on näha, kui palju ja mis aastatel on seda märget registritesse märgitud. Viimase kuue aasta jooksul on olnud 57 vaenumotiiviga kuritegu, 16 neist eelmisel aastal. Kolleeg Varro Vooglaid märkis selle peale, et see ei ole piisav arv, see on marginaalne probleem ja liiga väike arv. Asekantsler vastas sellele, et jah, võib väita, et see number on väga väike, aga sama väike number on ka näiteks tapmiste ja terrorikuritegude puhul. Kas see on ka marginaalne probleem, küsin mina selle peale.

Varro Vooglaid korduvalt märkis, et tema jaoks on selle eelnõu suuremaid probleeme kuriteokoosseisu määratletus, mis jääb väga ebaselgeks. Ta küsis, millistele kriteeriumitele [tuginevalt] ja kes otsustab selle üle, millised avalikud avaldused osutuvad kriminaalselt karistatavaks. Lihtne vastus sellele asekantsleri sõnul on loomulikult see, et otsustab kohus. Ei ole sellist [kuriteo]koosseisu, mille puhul ei teki mitte ühtegi tõlgendamise küsimust, kuid karistusnorm peab olema mõistlikult määratletud. Markus Kärneri sõnul on kehtiva [karistus]koosseisu puhul – kui inimene reaalselt oma sõnadega tekitab kellegi elule ohu – väikesed trahvimäärad. Samuti ei saa öelda, et see täidab täielikult põhiseaduse nõuet. Üleskutse konkreetsesse rühma kuuluvate inimeste vastu, millega kaasneb reaalne oht ja nende inimeste ühiskondliku turvatunde kadumine, peab meie põhiseaduse mõistes olema karistatav ja ei saa olla määratletud sõnavabadusena.

Uuriti ka seda, kas eelnõu kohta on tehtud proportsionaalsuse analüüs. Vastus oli, et kõigepealt hinnati kooskõla väljendusvabadusega. Kuid niivõrd kitsa koosseisu puhul – arvestades, et kuritegu pannakse toime viisil, mis annab alust karta raskete tagajärgede saabumist, ning arvestades karistusmäära ja rahvusvahelisi kohustusi – ei ole tekkinud küsimust selle sätte proportsionaalsuse kohta.

Uuriti ka selle kohta, et seaduses on märgitud, et süütegu on toime pandud tulenevalt inimese rassist, nahavärvist, soost, puudest, keelest, päritolust, usutunnistusest, seksuaalsest sättumusest või poliitilisest veendumusest – kuidas täpsemalt sellest aru saada. Vastus oli, et niimoodi tulebki aru saada, et süütegu on pandud toime tulenevalt nendest tunnustest, mis on seaduses öeldud. Kui tõlgendus oleks teistsugune, siis tooks see kaasa segaduse, kuna kõikidel inimestel on rahvus, sugu, rass ja nii edasi.

Minister ütles siin korduvalt ja sellest oli juttu ka komisjoni istungil, et üldjuhul peab aru saama ka kontekstist, milles see võimalik kuritegu toimub. Kui inimene kasutab sõnavabadust viisil, mida põhiseadus pole ette näinud, ehk teeb vaenu õhutava üleskutse, ning objektiivne mõistlik inimene suudab hinnata, et sellel võivad olla rasked tagajärjed, siis peaks seda suutma mõista ka see inimene, kes midagi avalikus ruumis teeb või ütleb.

Varro Vooglaid avaldas arvamust, et siiski on ebaselge, kuidas hakatakse seda [kuriteo]koosseisu määratlema. Ta nägi ohtu, et [kuriteo]koosseisu hakatakse kuritarvitama – selles seisneb üks tema murekohti. Varro Vooglaid avaldas arvamust, et kohtu institutsiooni ei saa siinkohal täielikult usaldada. Ma pidasin õigeks selle argumendi ka siin välja tuua.

Kolleeg Liisa-Ly Pakosta avaldas arvamust: argument, et tegemist on marginaalse probleemiga ja neid juhtumeid ei ole või on registreeritud väga vähe, ongi võib-olla hea. See nähtus ei ole massiline. See on, vastupidi, hea märk, et Eesti ühiskond on sedavõrd rahumeelne. Liisa-Ly Pakosta arvates olekski väga hea, kui seda [kuriteo]koosseisu paragrahvi ei oleks vaja kunagi reaalselt kasutada.

Debati käigus õiguskomisjoni istungi lõpu poole avaldasid mitmed komisjoni liikmed sellele eelnõule toetust, aga samuti oli neid hääli, mis ütlesid, et jätkuvalt ei ole arusaadav, miks seda eelnõu vaja on. Näiteks Anastassia Kovalenko-Kõlvarti arvates katab olemasolev seadustik jätkuvalt täiesti kõiki juhte, millest on siin räägitud.

Kõlas ka üleskutse Anti Haugase suust seadus[eelnõu] toetada. Selliseid üleskutseid, nagu me väga tihti ühiskonnas näeme, ei tohiks Eestis teha karistamatult. Anti Haugase sõnul ei ole see sõnavabadus, vaid paneb päriselt inimesi enda elu ja tervise pärast kartma. Sellel põhjusel ongi seda seadust vaja, et inimestel ei tekiks karistamatuse tunnet. Isegi kui inimesel ei ole tegelikku soovi üleskutses sõnastatud ähvardust täide viia, peaks ta enne mõtlema ja arvestama ka tagajärgedega, mis võivad sellise sõnakasutusega kaasneda, arvas Anti Haugas.

Viimane tsitaat tuleb komisjoni esimehelt ehk minult endalt. Eduard Odinets lisas, lõpetades arutelu komisjoni istungil, et ei saa olla nõus väidetega, et selle seaduseelnõu järele puudub ühiskonnas vajadus, sest sellise võimaliku vägivalla eest tuleb kaitsta kõiki Eestis elavaid inimesi ja pakkuda neile turvatunnet, olenemata juhtumite arvust. Samuti ei ole selle sätte puhul ohtu sõnavabadusele, vaid pigem tekib enesekontrolli [vajadus], sest sõna on vaba, aga sõnal on ka piirid. Samuti ei näe mina selle eelnõu puhul määratletuse probleemi. Praegune sõnastus juba pakub minu hinnangul vajalikku kaitset. Kui me aga näeme, head kolleegid, et seda eelnõu saab paremaks teha, siis seda me saame teha, aga säilitades põhimõtte.

Diskussioon kestis mitu tundi. Ma ilmselt saaksin siin pikalt tsiteerida ja refereerida erinevaid väljaütlemisi, mis komisjoni liikmetelt kõlasid, aga te saate komisjoni protokolliga ise tutvuda. Ma arvasin [heaks] tuua välja erinevaid seisukohti erinevatelt poliitilistelt jõududelt, mis selle eelnõu kohta olid.

Lõpuks, nagu ikka, seadus kohustab meid tegema menetluslikke otsuseid. Otsustasime [eelnõu] suunata esimesele lugemisele täiskogusse 27. septembriks ehk tänaseks – see otsus oli konsensuslik. Otsustasime määrata muudatusettepanekute [esitamise] tähtaja, mis erineb tavapärasest muudatusettepanekute [esitamise] tähtajast, just selleks, et anda kolleegidele rohkem võimalusi mõtiskleda nende sätete üle ja teha muudatusettepanekuid, mis parandavad eelnõu – see oli ka konsensuslik otsus. 

Küll aga tekkis eri arusaamasid, kas esimene lugemine tuleb lõpetada või eelnõu tagasi lükata. Esimese lugemise lõpetamise poolt oli 5 komisjoni liiget: Anti Haugas, Eduard Odinets, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma ja Vilja Toomast. Vastu olid Kert Kingo, Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja Varro Vooglaid. Diskussioon tekkis ka selle üle, kes võiks olla komisjonipoolne ettekandja täiskogus: 5 poolthäälega – Anti Haugas, Eduard Odinets, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Vilja Toomast – kinnitati selleks Eduard Odinets. Vastu olid Kert Kingo ja Varro Vooglaid, erapooletuks jäi Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Samuti diskuteerisime ja otsustasime anda päris pika tähtaja ka erinevatele huvirühmadele, et nad saaksid esitada oma arvamusi komisjonile selle eelnõu kohta. Siinkohal ma lõpetan. Tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh, hea ettekandja! Kõigepealt ma õiendan Varro Vooglaiule enda mittevastamise ära. Jah, [Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse] § 68 lõige 2 ütleb: "Kui Riigikogu liige soovib küsimust esitada, peab ta ennast registreerima. Loa küsimuse esitamiseks annab istungi juhataja vastavalt registreerimise järjekorrale." Sellest seadusepügalast tuleneb see. Lisaks, nagu ma ütlesin, on meil see tava olnud. Varro Vooglaid, palun, protseduuriline küsimus!

Selge. Esiteks suur tänu vastuse eest! See küsimus on saanud selgemaks. Aga minu protseduuriline puudutab tõesti protseduurikat. Ma tahtsin küsida teilt seda: mida me tegelikult komisjoni arutelu ülevaatelt ootame? Kas on kohane, et see isik, kes tuleb komisjonis olnud arutelust ülevaadet andma, väljendab selles ülevaates eelnõu kohta ka isiklikke seisukohti ja arvamust, või tegelikult on tema roll ikkagi rangelt piiratud sellega, et anda ülevaade komisjoni arutelust? Näiteks antud juhul ettekande alguses ja tegelikult läbivalt mitmel pool väljendas ettekandja väga selgelt isiklikke seisukohti. Näiteks, et tundub, et eelnõus on saavutatud tasakaal sõnavabaduse ja ühiskonna turvalisuse vahel. See on hinnang, see on tema isiklik hinnang. Kas see on kohane selles formaadis või mitte? 

Teiseks, ma ütleks ka seda, et olles ise viibinud komisjoni arutelul, oli minu meelest see ülevaade, mis meile anti, väga tendentslik: tõstis esile neid seisukohti ja sõnavõtte, mis on ettekandjale endale meelepärased, ja tegelikult pisendas neid seisukohti, mis talle endale ei meeldi.

Aitäh! Vastus teile lühidalt on, et komisjonipoolne ettekandja peab andma ülevaate komisjoni arutelust. Ta peab andma [ülevaate] nendest otsustest, mille komisjon tegi. Kui komisjonis keegi [väljendas] ka oma isiklikke tunnetusi, siis loomulikult saab komisjoni esindaja seda [ette kanda]. Mina ei oska täpselt hinnata, mis seal oli või ei olnud, sest mind polnud komisjonis. 

Hea ettekandja, ma tänan! Teile küsimusi ei ole. 

Varro Vooglaid, palun, protseduuriline küsimus!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! [Küsin], et ikkagi selgust saada edaspidiseks. Ma saan aru, et loomulikult ettekandja räägib sellest, milliseid isiklikke seisukohti keegi komisjoni istungil väljendas – seda ta ongi kutsutud siia tegema. Minu küsimus puudutab aga seda, kui ta tuleb praegu pulti ja väljendab isiklikke seisukohti väljaspool komisjoni arutelu kirjeldamist: "Minu hinnangul on tegemist ikkagi hea eelnõuga ja minu hinnangul pole meil põhjust muretseda siin nende probleemide pärast, millele opositsioon on tähelepanu juhtinud." Ja nii edasi. Kas see on selles formaadis tegelikult kohane või mitte?

Aitäh! Ma kordan oma vastust. Kui komisjoni esindaja ise tegi seda või keegi teine väljendas oma isiklikke seisukohti komisjonis, siis ta saab seda siit Riigikogu kõnetoolist [ette kanda], aga selle laiendamine ei ole selle mõte. Mõte on ikkagi see, et räägitakse, mis komisjonis toimus. 

Nii. Näete, Mart Helme, te olete mõlemas kohas kirjas, aga kõigepealt protseduuriline küsimus koha pealt.

Ma arvan, et see seisukoht on väga protseduuriline. Ma sean kahtluse alla Eduard Odinetsi sobivuse seda ülevaadet anda, kuna ma mäletan, et pärast homoseaduse läbisurumist oli Eduard Odinets see mees, kes ähvardas, et sügisel nad hakkavad meiega tegelema. Ma ei tea, kes need "meie" täpselt olid ja mida tegelemine tähendab, aga see viitas just nimelt sellele, et tema tulihingeliselt soovib tsensuuriseadust läbi suruda, et konservatiividel mitte ainult suu kinni panna, vaid kinni lüüa. Seetõttu ma arvan, et oli täiesti sobimatu valida komisjonis tema tegema seda ülevaadet siin saalis.

Aitäh! Ma vastan teie protseduurilise küsimuse kohta nii palju, et komisjoni esimehe ja aseesimehe valib komisjon, mitte täiskogu. Ma vabandan Martini ees. Nii. Rohkem pole ei küsimusi ega protseduurilisi küsimusi. Tulenevalt sellest avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Martin Helme. Palun! 

(Martin Helme küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Minister! Head kolleegid! Ronald Reagan ütles juba 1975. aastal, et kui kommunism tuleb uuesti Ameerikasse, siis ta tuleb liberalismi maski all. Liberaalid ongi uued fašistid, totalitaristid, need, kes tahavad meile kuklalaske teha või meid vangi panna. Liberaalsed parteid, ennast liberaalseks nimetavad parteid – Reformierakond, Eesti 200, sotsid – ongi uued fašistid, totalitaristid. Praegune Eesti valitsus, kes koosneb liberaalsetest fašistidest, ei või jätkata Eesti hävitamist. See valitsus on hävitanud meie majanduse, see valitsus on hävitanud Eesti parlamentarismi. See valitsus on hävitamas meie rahvusriiki, käivitades kõigi aegade kõige suurema immigratsiooni slaavi aladelt ja viies sisuliselt läbi venestamist Eestis.

Nüüd hävitavad liberaalsed fašistid viimast ja kõige olulisemat vabadust – sõnavabadust. See eelnõu, mis on meie ette toodud, eelnõu 232, on vastuolus põhiseadusega. See on vastuolus põhiseaduse §-ga 40, mis ütleb, et meil on sõna‑ ja südametunnistusevabadus, see on vastuolus põhiseaduse §‑dega 41 ja 45. Paragrahv 45 ütleb selge sõnaga puhtas eesti keeles ilma "kui", "aga" ja "võib-ollata", et Eestis tsensuuri ei ole. Igaühel on õigus levitada ideid, arvamusi sõnas, pildis, trükis ja muul moel, muu hulgas ka näiteks sotsiaalmeedias. See eelnõu piirab rängalt nende põhiseadusega tagatud vabaduste kasutamise võimalust, sisuliselt lõpetab selle vangla ähvardusega – vangla ähvardusega!

Kõigele lisaks on selle eelnõu näol tegemist blankoveksliga. Nagu ma juhtisin tähelepanu ka oma küsimuses ministrile, on selle eelnõu raam nii lai, et mingit raami ei ole. Eelnõu ütleb, et vangi panemise aluseks on kartus – kartus, et ühiskonna turvalisus on ohtu sattunud. Keegi kusagil kardab, et ühiskond – ja ühiskond on ju abstraktne asi, mitte konkreetne inimene, mitte mina, mitte Kersti Kaljulaid, kes kandis pusa, et sõna on vaba –, ühiskonna turvalisus on kuidagi abstraktselt ohtu sattunud. See ei ole ju rakendatav asi. Mismoodi seda rakendatakse? Inspektor Kukeke kuskil politseis alustab menetlust, nii nagu Jaak Valge vastu alustati menetlust selle eest, et ta protestis punasümbolite vastu, utreerides punasümboli kasutust Eesti avalikus ruumis – ja sai inspektor Kukekeselt kohe endale menetluse kaela. Seekord [sai] küll veel esialgu väärteomenetluse, aga kui see seadus võetakse vastu, on juba kriminaalmenetlus tulemas.

Edasi läheb loomulikult asi Eesti prokuratuuri. Prokuratuuri teemal ma pidasin siin ühe kõne eelmisel nädalal, kui võeti Kert Kingolt ära saadikupuutumatus. Meie prokuratuur ei ole usaldusväärne, ei kohtle inimesi seaduste ees võrdselt. Piisab, kui me räägime Mary Krossi valeütluste andmisest EKRE vastu, sisuliselt laimust – ja prokuratuur leiab, et seda võib teha. 

Nüüd ei ole enam vaja valeütlusi [anda]. Kui see seadus vastu võetakse, siis keegi ei pea enam vaeva nägema valeütlustega, et EKRE jopedega inimesed loopisid kividega neegreid. Piisab sellest, kui sa ütled: "Ma lugesin Uusi Uudiseid ja mina hakkasin kartma, et ühiskond muutub ebaturvaliseks." Ja kogu lugu, valmis! Inimesi võib hakata vangi panema – suvalisi inimesi suvaliselt. Te kõik saate aru, et täpselt nii on. Te kõik teate, et täpselt nii on, sest me näeme, et täpselt samasuguste seadustega tehakse nii Soomes, Rootsis, Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal. Igal pool, kus need seadused on vastu võetud, pannakse konservatiive, rahvuslasi vangi, sellepärast et need, kes otsustavad, mis on vaen, mis on viha, mis on oht, on loomulikult liberaalid.

Sõnavabadus on kõikide vabaduste alus, kõikide vabaduste eeltingimus. Ilma sõnavabaduseta ei saa olla südametunnistusevabaduse kasutamist ega poliitiliste vabaduste kasutamist, sest sa ei või kirjutada artikleid, ei või esitada erakonna programmi, mis ütleb, et meile ei meeldi homoabielud, meile ei meeldi massiimmigratsioon ja meile ei meeldi maksutõusud. Kõik see on viha õhutamine, konteksti loomine vihaks ja ohuks ühiskonnas. Ei ole võimalik teha kunsti. Ei ole võimalik teha kunsti! Meie kunstnikud, peamiselt teatrikunstnikud on ju kõik [sellest] läbi imbunud ja kõikvõimalikud kultuuriinimesed on puha vasakpoolsed, eks, võiks öelda, et äärmusvasakpoolsed. Ärgu nad kujutagu ette, et see nendeni ei jõua. Oi, ikka jõuab! Keegi kuskil solvub, keegi sai kellegi teise asemel kulka toetuse. Tuleb kaebus ja tulevad karistused.

Ei ole võimalik akadeemiline vabadus. No ei ole võimalik! Me just olime tunnistajaks, et Eestis ei tohi isegi sündimusteemalist uurimust läbi viia. Mingit akadeemilist vabadust Eestis pärast seda enam ei ole. Loomulikult ei ole võimalik enam ajakirjandusvabadus ja tegelikult ei ole võimalik ka ettevõtlusvabadus. Mõtled, et hea küll, mis ma ikka torgin siin, mul ei ole poliitika vastu huvi, ma ei taha ka kunsti luua, mingeid laulukesi teha, ma lähen hakkan raha teenima – ei saa. Ei saa! Kui palju on võetud eetrist maha reklaame, viimastel aastatel tühistatud firmasid, sest need ei ole olnud BLM‑i meelsust arvestades kõlblikud.

Muide, meile korduvalt tsiteeriti ja kogu aeg tsiteeritakse liberaalide lemmikparagrahvi Eesti põhiseadusest – see on § 12. Nad on loomulikult, nagu kõikidest teistest asjadest, ka sellest valesti aru saanud ja tsiteerivad seda valelikult. Paragrahvi 12 esimene lause: "Kõik on seaduse ees võrdsed." Vihakõne seaduse ees ei ole kõik võrdsed, kindlasti mitte. Võrdsust ei ole olemas. Aga veelgi enam, § 12 ütleb, et kedagi ei tohi diskrimineerida poliitiliste veendumuste pärast. Tsensuuriseadus, mis meile siia lauale pannakse, ongi ju meelsuskontrolli seadus. Sellega hakataksegi ju taga kiusama neid inimesi, kelle seisukohad ei kõlba valitsevale liberaalsele fašistlikule režiimile. See on konkreetselt §‑de 40, 41 ja 45 vastane, aga, head inimesed, kes te meile siin räägite §‑st 12, see eelnõu rikub ka § 12 sisu. See on üdini põhiseadusvastane, aga mis veelgi olulisem, see on oma olemuselt vaba, normaalse, dünaamilise ja pluralistliku ühiskonna lõpetamise seadus. See seaduseelnõu toob meile tagasi Nõukogude Liidu aegse õhustiku, kus inimesed tegelevad enesetsensuuriga, ja sellest hoolimata kaovad aeg-ajalt teistele hoiatuseks ja endale karistuseks mingid inimesed avalikust pildist. Selle tõttu loomulikult tuleb see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun!

Nii. Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetavad parlamendiliikmed! Isamaa Erakond on põhimõtteliselt vastu sellele seadusele. Seda esiteks selle loogika järgi, et see ei ole kooskõlas meie põhiseaduse mõtte ja sättega, ja ma ütleks, et laiemalt Eesti ühiskonna käsitlusega vabadusest ja selle vundamendist – sõnavabadusest. Mitte juhuslikult ei ole ju selle seaduse menetlemise saaga olnud äärmiselt pikk ja sugugi mitte roosidega põlistatud. 

Algselt oli põhiline argument, miks selle peaks nii-öelda formaalselt Eesti õiguskorda implementeerima, viide sellele, et Eesti õigus tuleb viia Euroopa Liidu õigusega kooskõlla, mille ka seletuskiri välja toob. Kuid me rakendame Euroopa Liidu õigust nõnda, kuidas ta on kooskõlas meie tõlgendusega põhiseaduse loogikast. Ma väidan, et [õige oli] see käsitlus [ajal], kui mina olin justiitsminister ja välisminister – et meie õigus on kooskõlas Euroopa reeglitega ja Eesti ministrite ülesanne [ei ole] mitte olla Euroopa Liidu õiguse esindajateks Eestis, vaid vastupidi, anda edasi meie käsitlus Euroopa Komisjonis. 2015. aastal, pärast seda, kui ma olin olnud justiitsminister, tuli Tallinnas minu juurde Euroopa Liidu õigusasjade volinik ja ütles: "Urmas, teil on probleem. Näete, see direktiiv või raammäärus tuleb üle võtta." Ma ütlesin: "Aga meie käsitlus on niisugune, et see [õigusakt] ei vasta meie käsitlusele. Me tegelikult leiame, et meie õiguskorda on need probleemid piisavalt implementeeritud kehtiva õiguse raames ja ka politseis kujunenud rakenduspraktika raames." Ma veensin Euroopa Komisjoni ära, mingeid rikkumismenetlusi ei algatatud.

Minu viimane kiri, mille ma allkirjastasin välisministrina 2021. aastal, kui tõmmati joon alla Jüri Ratase valitsusele, oli see, kus ma kirjutasin Euroopa Komisjonile oma käsitluse Eesti Vabariigi valitsuse nimel: tegelikkuses Eesti ei kavatse [luua] ega planeeri, ei pea vajalikuks mingeid täiendavaid regulatsioone, mis puudutavad vihakõne reguleerimist. See on Eesti Vabariigi senine ametlik riigi määratletud positsioon. Ma ei tea, kas see positsioon on nüüd järgnevate valitsuste ajal muutunud. Ühesõnaga, argument Euroopa Liidu õigusega kooskõlast ei päde, siin on tegelikult küsimus Eesti Vabariigi volitatud esindajate tahtes selgitada riigi positsioone Euroopas.

Nüüd teine. Me näeme teistsugust suunda selle koha pealt, et Reformierakonnal on süstemaatiliselt esile kerkinud ideoloogiline kavatsus vihakõne seadus jõustada. Selle puhul ei ole mehaaniline või bürokraatlik sundpõhjendus mitte see, et me peame seda tegema sellepärast, et Euroopa Liidu õigus [kohustab] ja me saame muidu riielda või lausa trahvi, vaid see on ideoloogiline kavatsus. Pean tunnistama, et see hämmastab mind, et ajalooliselt ikkagi klassikalise liberalismi lippu kandnud erakond – ma ei hakka kõnelema majanduspoliitilisest mimikreerumisest, mis on aset leidnud, härra Kivimägi, ka niisuguses fundamentaalses vabaduse käsitluses, nagu seda on sõnavabadus –, Reformierakond andis eelmises parlamendi koosseisus ju sisse – te mäletate, ja tuleb tunnistada, palju räigemas sõnastuses – vihakõne seaduse, mis tõepoolest ka oli sarnane. Seal nähti ette karistada vangistusega.

Nüüd võtame ette selle kaua tehtud kaunikese, uue katse vihakõne seadust Eesti õiguskorras määratleda. Tõepoolest, mulle tundub, et definitiivselt on aluseks võetud 2002. aastal Vene Föderatsiooni õiguskorda [lisatud] ekstremismivastane seadus. Vaevalt et justiitsminister seda eitab, et Vene ekstremismivastases seaduses, mille järgi on tunnistatud ekstremistlikuks ka Aleksei Navalnõi tegevus, on naljakal kombel täpselt samas doktriinis sisustamata õigusmõistete kontseptsioon, määratlemata õigusmõistete kontseptsioon. Määratlemata õigusmõisted on üldiselt juriidiline ballast, kuid karistusõiguses on nad absoluutselt per se põhiseadusvastased. Ei saa nõnda olla, et ei õiguse subjektid, õiguse rakendajad ega õigusmõistjad ei saa aru, kuidas hakatakse karistusõiguse võimu jõustama.

Vaadake härra justiitsministri vastuseid. Vaadake ka eelnevaid, ministeeriumi ametnike vastuseid. [Öeldakse], et tooge näiteid kehtivast praktikast – ei tea, nagu ei ole. Kuidas tulevikus on? [Vastus]: küllap on rakendajad mõistlikud, äkki on kohtud mõistlikud. Vabandust, aga mis loteriipiletit me siin Eesti rahvale organiseerime? Et võib-olla läheb õnneks – võib-olla ei panda vangi, aga võib-olla pannakse vangi. Mida see kaasa toob? See toob kaasa niisuguse intellektuaalse sõnavabadust ahendava käsitluse, mille nimi on enesetsensuuri keskkond, mis hakkab tekkima. Ettekujutus – ja see on põhimõtteliselt vildakas etatistlik käsitlus, mida Reformierakond viljeleb – seisneb selles, et otsekui solvava, alandava, vihase, kurja kõnega ei tegele mitte perekond, mitte haridusasutused, mitte ühiskonna üldine kultuurikäsitlus, mismoodi ühiskond oma asju aruka ja väärika keskkonnana mõtestab, vaid see on hoopis politsei võimu küsimus. Mitte ühiskonnaõpetuse õpetaja, mitte emakeeleõpetaja, härra Laanet, vaid hoopis politseinik, prokurör, kohtunik hakkab noort inimest, vanemat inimest ümber kasvatama karistusõiguse võimuga.

Kui me juhime tähelepanu meelega – ma juhin tähelepanu, kavatsuslikult, meelega – segaseks aetud definitsioonidele, siis ma tsiteerin: "mis annab aluse" – vabandust, kellele aluse? – "karta" – kelle poolt karta? – "ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist". Need on täiesti määratlemata ja segased õigusmõisted, mille puhul õiguse rakendajad hakkavad määrama, kellel on alus, kellel on hirm ehk kartus ja mida tähendab sisustamata õigusmõiste, mis kuulub pigem mingisse arengukavasse või publitsistlikku artiklisse – ühiskonna turvalisus ja selle ohtu sattumine. See ei ole karistusõiguslik terminoloogia. See on poliitiline terminoloogia, mis valatakse karistusõiguslikku vormi. See on pretsedent Eesti karistusõiguses, mis meie vabaduse käsitluse järgi tuleb meie ühiskonnas, ma arvan, kuulutada diskvalifitseeritud initsiatiiviks. Isamaa on sellele jäigalt vastu. Isamaa on olnud sellele aastate jooksul vastu ja see viga ei tohi muutuda osaks Eesti ühiskonna raamistamisest.

Ma tuletan meelde, mis oli Nõukogude ajal kõige levinum teisitimõtlemise tasalülitamise paragrahv – mitte Stalini [ajal], vaid hiljem, Brežnevi ja Hruštšovi ajal. See oli teadvalt valelike väljamõeldiste levitamine Nõukogude ühiskonna kohta. Selle eufemismi alla asetati absoluutselt igasugune mõttetegevus. "Mõtteroima" …

Aeg! Aeg, hea kolleeg!

… seda sõna me tunneme Orwelli romaanist, kriminaliseerimine ei ole ega saa olla Eesti tee. Ja seda öelnud, annan ma üle Isamaa fraktsiooni ettepaneku lükata see õiguslik praak, põhiseadusvastane initsiatiiv tagasi. Nii kole, kui see ka ei tundu nendele vähestele koalitsiooni esindajatele, kes on saali tukkuma jäänud.

Hea kolleeg, palun lõpetada. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Eduard Odinets, palun! 

(Eduard Odinets palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Me elame vabal maal. (Keegi aplodeerib.) Aitäh selle aplausi eest! Me naudime hulka vabadusi, mõnikord isegi selle peale mitte mõeldes. Vabadused on loomulik osa meie elust, meie ühiskonnakorraldusest, kuid ükski vabadus, head kolleegid, ei ole piiritu. Ka liikumisvabaduse puhul on meil teatud piirangud olemas, näiteks ei ole me vabad liikuma kellegi teise eravaldusesse. Need piirangud tunduvad loomulikult iseenesestmõistetavad. 

Ka sõna on Eestis vaba. Minu hinnangul on sõnavabaduse näol tegemist ühe olulisema vabadusega, mis meil üldse on, kuid ka sõnavabadus ei ole piiritu – ka sellel on oma piirid. Minu jaoks jookseb vabaduse piir seal, kus sõnaga hakatakse tegema haiget. See ei pruugi alati olla selline otsene haiget tegemine, see võib olla ka varjatud ja kaudne, kuid seda valusam on too haiget tegev sõna. 

Ma usun, et igaüks meist on tundnud seda tunnet, kui sõnaga tehakse haiget – olgu see perekonnas, töökohas, sotsiaalmeedias või poejärjekorras, aga ka ühiskondlikus diskussioonis, avalikus diskursuses. Kuid siin on ka erinevus: kui sõnavahetuses peres, tööl või isegi poes sa näed seda konkreetset inimest, sa selgelt kuuled su enda pihta suunatud sõnu ja võid neile sõnadele vastata – kuigi mitte alati ei ole see mõistlik –, siis avalikus debatis sa väga tihti ei tea ega tunne teda, kes teeb sulle haiget. 

Lisaks sellele on vahe, kas sinu pihta suunatud sõnavõtt on seotud mõne olmelise olukorra, isiklike suhete või tööalaste väljakutsetega või sind rünnatakse avalikult seetõttu, et sa kuulud mõnda rühma – erined rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundi poolest –, ning sind rünnatakse sõnaga avalikult. Kehtivas seaduses on karistatav ainult selline avalik üleskutse, millega põhjustatakse konkreetne oht konkreetse isiku elule, tervisele või varale. Uues seaduses saab olema karistatav ka selline avalik üleskutse, mille puhul on alust karta, et sellisele sõnavõtule võib järgneda päris haiget tegemine, mõni vägivallategu, või eksisteerib oht ühiskonna turvalisusele. Ehk on alust arvata, et tagajärg võib potentsiaalselt saabuda. 

Sotsiaaldemokraadid toetavad sellist paradigma muutmist. Ühiskonna erinevad rühmad ja neisse rühmadesse kuuluvad inimesed vajavad kaitset – kaitset vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise eest. Need, kes avalikult õhutavad vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist – isegi kui konkreetset tegu ei ole veel juhtunud –, peavad vastutama oma sõnade eest. Kõik ühiskondlikud rühmad, kõik Eesti inimesed vajavad turvatunnet – turvatunnet, et ükskõik, kui erinev sa oled, ei ole kellelgi õigust karistamatult kutsuda avalikult [üles] sind vihkama. 

Ma ei kutsu praegu, head kolleegid, siit puldist üles piirama sõnavabadust või kehtestama tsensuuri. Ma kutsun üles enesekontrollile. Ma kutsun üles hoolikalt läbi mõtlema, mida, kuidas ja kus sa ütled, mõtlema selle üle, ega sinu sõnade pärast ei tehta kusagil kellelegi kuidagi haiget. Ma ei kutsu üles piirama oma sõna, ma kutsun üles mõtlema oma sõnad läbi. 

Kuid kuidas ära tunda seda piiri, kus tekib potentsiaalne oht vägivallateole? See piir ongi õhuke, kuid samasugune õhuke piir jookseb ka teiste võimalike kuritegude puhul, olgu selleks ähvardamine, solvamine, üleskihutamine või muudki. Me oleme õppinud oma sõnavõttudes selle piiri ära tundma. Meie õiguskaitseorganid on õppinud selle ära tundma, kohus on õppinud selle ära tundma. Sama juhtub üsna kiiresti ka vaenu õhutamisega. On oluline, et me ise ei annaks põhjust tõlgendada avalikke esinemisi kui õhutamist – õhutamist vaenuks, vägivallaks, diskrimineerimiseks. 

Selle seaduse vastuvõtmisega, head kolleegid, ei kao sõnavabadus kuhugi. Meelsuse avaldamine – julgen öelda, et mõnikord ka pisut vihane meelsuse avaldamine – ei kao kuhugi, kuid meie avalikust ruumist võiks kaduda üleskutse vihkamisele. Seda see seadus püüabki saavutada. Viha õhutavad üleskutsed on paraku veel üsna sage nähtus meie ühiskondlikus debatis. See ei ole marginaalne probleem, nagu üritavad seaduse mittetoetajad väita. Meie kõigi ülesanne on sellele probleemile reageerida ja kõigile Eesti inimestele juba mainitud turvatunnet pakkuda. Toetagem seda eelnõu, head kolleegid, toetagem sõna, mis ei tee kellelegi haiget! Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun! 

(Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Teate, täiuslikus maailmas peaks poliitikaga suutma lahendada probleeme, mitte neid juurde tekitama. Kui ma töötasin juristina ja tegelesin kohtuvaidlustega, siis ma täheldasin kahte asjaolu. Esiteks, paljud vaidlused tekivad seetõttu, et seadused, mis siin majas vastu võetakse, on tihti segase sisuga ja vastuolulised. Teiseks on üks oluline aspekt, et inimesed, kes jõuavad kohtusse, on igal juhul kaotanud, sõltumata otsusest, sest see aja-, närvi- ja rahakulu on juba omaette kaotus. Seadusandjana on meie kohustus neid probleeme, pingeid ja vaidlusi ennetada ja lahendada need enne, kui need jõuavad ühiskonda või kohtu lauale.

Täna on meil siin just selline seaduseelnõu: vaenukõne kriminaliseerimise seadus, mille puhul ei oska kahjuks mitte keegi öelda, mis probleemi see meie ühiskonnas peaks lahendama. Küll aga, mida ma saan teile kindlalt väita: see kindlasti tekitab lisaprobleeme ja pingeid. Kuidas [teisiti] saab suhtuda fakti, et ministeeriumi esindaja tuleb õiguskomisjoni ette ja ütleb: "Jah, see tõlgendusruum on lai, kohati võib-olla arusaamatu, aga see ei pea olema probleem, sest meil on kohus, kes hakkab seda tõlgendama. Teie ei pea selle pärast muretsema. Meil on selle jaoks kohtunikud, kes annavad kõik vastused." Mul on küsimus: kuidas saab eelnõu algatajatel olla selline suhtumine, et meie siin võime võtta praakseaduse vastu ja hiljem kohus hakkab neid asju lahendama? Selline lähenemine on teravas vastuolus meie põhiseaduse ja õigusriigi aluspõhimõtetega, mille seas üks kõige olulisem põhimõte on õigusselgus. Veel enam on see oluline just karistusseadustikus, mille puhul peab inimene täpselt aru saama, mille eest teda võidakse karistada, mille eest mitte, mitte otsima sellele vastust kohtus. Kui selle sätte puhul puudub õigusselgus, siis see tekitab automaatselt pinnase sõnavabaduse piiramiseks. See omakorda tekitab inimestel kartuse oma mõtteid vabalt väljendada. See on see oht, mis selle eelnõuga kaasneb ja ees ootab.  

Praegu meil juba on kehtiv konkreetne vaenu õhutamise säte olemas. Selle järgi saab inimest karistada vaid kindlate tagajärgede saabumisel, kui näiteks vaenu õhutamisel tekib oht isiku tervisele, elule, varale. Mis puudutab uut sõnastust, siis selle puhul piisab sellest, kui keegi lihtsalt ehmub, solvub, mingit tagajärge ei pea saabuma. Ma arvan, et ei ole vaja olla selgeltnägija, et näha ette, kui palju vaidlusi, segadust ja emotsioone see kaasa toob ja millise menetluste laviini see kohtunikule ennustab. Mis edasi? Kas me tõesti tahame edendada solvumiskultuuri? 

Õigusteadlased on üldiselt seisukohal, et kriminaliseerimine peaks olema alati viimne meede ja abinõu, mille juurde pöördutakse siis, kui miski muu ei aita. Me oleme siin aga väga huvitavas situatsioonis. Esiteks, meil isegi pole probleemi, mida lahendada. Näiteks siiamaani [ei ole toodud], isegi täna ei suudetud tuua mitte ühtegi näidet viimase kümne aasta kohta, kui seda sätet oleks sellisel kujul vaja olnud. Teiseks ei suudeta tuua ka ühtegi potentsiaalset näidet, kuidas see säte tööle hakkaks ja milliseid olukordi see hakkaks lahendama. Iga kord on täiesti erinev interpretatsioon – õiguskomisjonis, siin istungil – ja see tegelikult näitab, kui suur segadus selle seaduse sisuga on. Paradoksaalsel kombel on see koostatud niiviisi, et ühelt poolt võib vaenukõne alla minna ükskõik milline tegevus, samas teiselt poolt ei lähe mitte ükski tegevus vaenukõne alla. Need on vastused, mida me oleme järjest saanud, olgu komisjoni istungil või täna siin saalis.

Tekibki küsimus, milleks meil seda seadust vaja on. Millist uut hüve see kaitseb, mida praegune seadusandlus ei tee? Ma arvan – see ei ole ka esimene kord, kui ma seda ütlen –, et me oleme seadusandjana läbi kukkunud, kui me laseme sellisel seadusel läbi minna. Me tekitame segadust, pingeid, koormust kohtusüsteemile, ja seda kõike vaid seetõttu, et pääseda Euroopa Liidu trahvist. Vabandust, aga kui praegu on probleem ainult Euroopa Liidu trahv, siis seda lahendada meie põhiväärtuste arvel ja praakseadust vastu võttes ei ole õigusriigile kohane. 

Kes veel, kui mitte meie, saab kaitsta meie põhiseadust, õigusriiki, põhiseadusest tulenevaid õigusi, vabadusi? Kes veel, kui mitte meie, tunnetab [meie] inimeste kultuurilist ja ajaloolist mälu? Tänu sellele teame – ja me peame oskama ka tunnetada –, miks teatud piiravad sätted mõjuvad meie inimestele emotsionaalsemalt. Näiteks on arusaadav, miks teatud inimestele tekitab see [eelnõu] paralleele ajaloost, kui sõna polnud alati vaba. Just seetõttu me peamegi olema julged ja ütlema otse välja, et kõik Euroopa Liidust tulevad ettekirjutused, direktiivid ei saagi alati meie seadusandluse ja kultuuriruumiga üks ühele sobituda ega peagi [sobituma]. See, mis sobib ühele riigile, ei pruugi sobida meile, arvestades meie ajalugu või õigussüsteemi. Seda on kinnitanud ka õiguskantsler, et me võiksimegi olla julgemad. Muide, Euroopa Liit austab rahvusriike ja nende identiteeti, seda ütleb lausa Euroopa Liidu lepingu artikkel 4. Aga kui me iseenda eest ei seisa, siis keegi teine seda meie eest ei tee.

Mis on veel oluline: vaenukõne kriminaliseerimine ei saa olla nagu mingi ennetusmeede, võluvits ühiskonna mõjutamiseks. Ennetama peaks hoopis teistmoodi, näiteks kas või alustades meist siin – me ei solva, ei külva viha teineteise vastu, peaminister ei solva ega naeruväärista Riigikogu [liikmeid, nimetades neid] klounideks, ja kui Riigikogu esitab talle küsimusi, siis ta ei nimeta seda kiusamiseks või vaenu õhutamiseks. Võib-olla mõned pole seda tähele pannud, aga siinne käitumine peegeldub ka ühiskonnas. Kõne alguses ütlesin, et ma usun, et poliitikaga on võimalik lahendada probleeme, mitte tekitada neid [juurde], eriti seadusandja rollis – täna siin on meil see võimalus. Meil on võimalus lükata see eelnõu tagasi ja sellega vältida lisapingete tekkimist ühiskonnas, kaitsta meie sõnavabadust, põhiseadust ja olla sellega eeskujuks ka teistele. Seetõttu teen Keskerakonna fraktsiooni poolt ettepaneku see eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Tunnistan, et see ei olnud planeeritud ega kokkulepitud sõnavõtt, aga ma tahaks olukorda kirjeldada, olles kuulama jäänud, mis siin toimub. Meil on fraktsioonis hulk inimesi, kes arvavad täpselt nii, et seda vaidlust, seda paragrahvi ei ole Eesti seadusandlusse vaja. Eesti ühiskond ei vaja selliseid tülisid, sõnasabade küljes rippumist ja paragrahvides järge ajamist sõnakasutuse teemal. Aga kui kuulata, mis see siis … 

Ma tegelikult isiklikult plaanisin, et ma ei hääleta selle poolt, aga kui ma kuulan seda debatti, siis ausalt öeldes on valdav tunne, et ma ei lase seda esimesel lugemisel välja hääletada. Ma tulen kohale. Kriitika selle eelnõu kohta on silmatorkavalt silmakirjalik, valelik, ebaaus, võltspaatost täis. Esimene näide, mille Urmas Reinsalu endale lubas, muutis selle mingiks Reformierakonna programmiliseks põhimõtteks. Ei, me oleme selles suhtes väga skeptilised ja murelikud olnud. Nii nõrgad näited, mille siin üks irvhammas tõi, et keegi ütles midagi Bellingshauseni kohta ja et kas see ei olnud mitte vaenukõne – need asjad ei puutu absoluutselt asjasse. Bellingshausen oligi imperialistide käsilane ja aitas maid vallutada, aga tema kohta halvasti ütlemine ei ole kuidagi seotud inimgrupi vastu vaenu õhutamisega. Küll aga on [taolised olukorrad] reaalses elus võimalikud. Mängitakse siin lolli, nagu ei oleks ametnikud osanud komisjonis küsimustele vastata – mina ei usu seda – või nagu poleks üldse reaalne ette kujutadagi, mis olukordadest me räägime. Väga hästi kujutame ette. 

Proua Kovalenkolt oleks oodanud seda, et ta ütleb midagi selle kohta, kui keegi kutsub üles näiteks venelastele tappa andma selle eest, et nad Ukrainas sõdivad. Sellises üleskutses on kindlasti vaenukõne potentsiaal. Aga ma ei oska … Kunagi ei saa öelda seaduses täpselt järgnevaid sanktsioone või kui reaalne see oht on. Keegi peab seda lõpuks ikkagi hindama, kui keegi selle kohta kaebuse avaldab. 

Samamoodi näeme praegu reaalses elus, et kümned autod sõidavad sildiga "Я русский". Seal on jällegi küsimus, et kuhu see lõpuks välja läheb – kas tulevad sajad autod, kas tulevad tuhanded autod ja kas see viib vägivallani. Kuulda on, et vägivalda juba nagu oleks. Ei saa täpselt aru, kas politsei hoiab seda vaos, aga kuuldavasti on kellelgi juba aknad sisse visatud ja see on seotud kuidagi nende siltidega. See kõik on selline vägivalla potentsiaal. Me tõesti ei tea minevikust olukordi, kus oleks võinud seda seadust vaja olla, aga kui me selle olevikku tõstame, siis me näeme, et tegelikult see potentsiaal ühiskonnas on. Mis siis, kui meil ei ole ühtegi paragrahvi võtta? 

Nii et Euroopas ei ole ilmaasjata see rikkumismenetlus üles võetud ja ilmaasjata ei kehti see direktiiv. Sellised võimalused ühiskonnas on olemas ja ühiskond ei tohi olla jõuetu selliste asjade vastu. Iseasi on, mis sellest seadusest saab. Ma ütlen ausalt: mina ei tea. Kas me saame sel teemal kokkuleppele, kas mina neelan selle asja alla, kas minu fraktsioon neelab selle alla? Ma ei tea, aga tänases debatis jäid kriitikud ikkagi jõhkralt alla. See oli ikka hale, mida siin näidetena toodi. Tegelikult on jäänud nad alla kogu aeg. Kui see teema esimest korda minu mälu järgi aastal 2018 siia Riigikokku toodi, siis minu arust seda esitleti kehvalt. Mind ära ei veendud. Aga kui ma kuulasin, mis kriitikud suust välja ajasid – no see oli piinlik. See oli piinlik sellepärast, et toodi kogu aeg näiteid, nagu oleks millegi vihaselt ütlemine võrdsustatav vaenukõnega. No ei ole. Ei ole omavahelised tülid, omavahelised ütlemised, terav sõna – see ei ole vaenukõne teema, vaenukõne on ikka teine asi. Püüdis minister, mis siin püüdis, aga küsimused targemaks ei lähe. 

Igal juhul mulle tundub, et seda seadust välja hääletada me ei tohi. Tegelema me sellega peame, aga mitte suure rõõmuga. See ei ole minu unistus kunagi olnud ja minu erakonna enamuse oma, ma arvan, ka mitte. Aga ei maksa lolli mängida. Seda võib vaja minna ja võib-olla õnnestub seda ka sõnastada paremini – nii hästi, et me kõik seda lõpuks mööname. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 232 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 232 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume hääletamise ettevalmistamise juurde, aga enne seda on sõna Martin Helmel. Palun!

Aitäh! Palun EKRE fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega enne hääletust.

Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid! EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud, jätkame täiskogu istungit. Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni samasisulise ettepaneku: Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) eelnõu 232 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 31 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 16. oktoober kell 17. (Hääled saalis.) Palun vaikust, head kolleegid! Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud asejuhataja! Täna on meil olnud kaks koosolekut: kõigepealt hommikul vanematekogu koosolek ja siis erakonnajuhtide koosolek, kus koalitsioonierakonnad tegid mesimagusat nägu ja rääkisid midagi kompromissi otsimisest. Samal ajal toovad needsamad erakonnad meile siia saali – kohe jõuan protseduuriliseni – selgelt põhiseadusvastase ja opositsiooni represseeriva eelnõu ja räägivad, et me võtaks nüüd tuure maha. Sellises olukorras ei saa opositsioon ju mitte kuidagi enam ei oma valijaid ega oma südametunnistust kaitsta. Selle eelnõuga edasi minemine saab ajada poliitilist vastasseisu ainult hullemaks ja meie erakond lahkub täna töölt protestiks selle eelnõu vastu.

Aitäh! (Hõiked saalist: "Jõudu tööle!") Palun vaikust, head kolleegid! See ei ole väärikas. (Sumin ja hüüded saalis.) Palun vaikust, head kolleegid! Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Jah, või õigemini istungil osalemise kohta. Minu üleskutse opositsioonile on jääda siia, mitte anda loobumisvõitu. Ma tahan öelda seda. (Juhataja helistab kella.) Martin Helme meenutas siin erakonna esimeeste koosolekut, mis täna oli poliitilisele vastasseisule lahenduse leidmiseks. Minu konkreetne ettepanek – lisaks Isamaa kesksele seisukohale, et meie jaoks on praeguse kriisi lahendus peaministri ameti mahapanek idavedude skandaali tõttu – oli see, et hea tahte väljendus võiks olla opositsiooni-koalitsiooni dialoogisilla jaoks selles küsimuses see, et koalitsiooni fraktsioonid loobuvad selges huvide konfliktis allumast peaministri survele järgnevas päevakorrapunktis uurimiskomisjoni mitte moodustada. See oleks kindlasti hea samm. See on väga oluline protseduuriline küsimus, see puudutab kogu parlamendi töö toimimise modus operandi't. Nii et Isamaa sõnum on üks: meie jääme ja jätkame võitlust.

Aitäh!

Head kolleegid! Lähme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine peaministri abikaasa osalusega ettevõtte Venemaa-suunalise äritegevuse asjaolude uurimiseks" eelnõu 262 esimene lugemine. Enne, kui ma palun Riigikogu kõnetooli Tanel Kiige, on Kalev Stoicescul küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Nüüd on ka käsi sinna juurde tulnud.

Suur tänu, istungi juhataja! Praktiline küsimus. Üks terve fraktsioon marssis vapralt siit saalist välja, nad ei osale Riigikogu töös. Kas teil on informatsiooni, kas nad kavatsevad tagasi tulla?

Ei, mul seda informatsiooni ei ole, nii et ma olen sama palju informeeritud kui kõik meie siin saalis. [Teame], mida me nende suust kuulsime. See loomulikult mõjutab ka järgmisi päevakorrapunkte – ei saa välistada, et arutelu võimatuse tõttu jäävad need punktid täna menetlemata. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kas te saate härra Valdo Randpere EKRE-le järele saata, sest ta segas istungit Reinsalu küsimuse ajal?

Ta on selle märkuse teadmiseks võtnud. Kas ta sellega arvestab või mitte, seda ma ei tea. Nii, nüüd palun Riigikogu kõnetooli, Riigikogu liige Tanel Kiik! (Hääl saalist.) Vabandust! Viimane küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, Jürgen Ligi. Vabandan, Tanel Kiik! Palun Jürgen Ligile mikrofon.

Jah, ma arvan, et on praktiline ära küsida. Kui nüüd kõik ettekandjad kollektiivselt ära lähevad ja arutelu ei saa pidada, kas siis juhatus käsitleb seda asja nii, et on toimunud loodusõnnetus ja need eelnõud tuleb panna esimesel võimalusel uuesti päevakorda, või lähtutakse siiski sellest mõttest, et nad ei kavatse neid kaitsta, ja teised eelnõud lihtsalt nihkuvad järjekorras ettepoole?

Aitäh, hea kolleeg! Tänane käsitlus on ikkagi see, et kui on arutelu võimatus, siis need lähevad järgmise nädala päevakorda esimestena. Selline on tänane kord. Aga nüüd, Tanel Kiik, palun, kolmas katse! (Hääl saalist: "Kindel, jah?") Nüüd olen kindel. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Hea meelega võtan üle siit, kus Urmas Reinsalu lõpetas. Olukorras, kus on pingeid siin saalis, Eesti ühiskonnas rohkem, kui vaja oleks, rohkem kui küllalt, on kahtlemata opositsiooni ootus ja ma arvan, et väga paljude valijate ootus, et koalitsioon tõestab ka omalt poolt teatud vastutulekuid, järeleandmisi, võiks öelda, ja laiema pildi ja võib-olla pika plaani nägemist. 

Üks konkreetne võimalus seda teha on toetada mõnda Riigikogu opositsiooni mõistlikku algatust – näiteks sellist, mille järele on ilmselgelt suur ühiskondlik tellimus. See puudutab näiteks uurimiskomisjoni moodustamist peaministri abikaasa osalusega ettevõtte Venemaa-suunalise äritegevuse asjaolude uurimiseks. Miks ma ütlen, et on ühiskondlik tellimus? Me näeme, et pea 2/3 Eestimaa elanikkonnast leiab, et peaminister peaks just nimelt selle skandaali tõttu ametist lahkuma, ja sealhulgas on praktiliselt kõigi erakondade esindajad küsitlustes leidnud, et ta peaks andma täiendavaid selgitusi. Ja me näeme, et Riigikogu olemasolevad komisjonid ei ole tegelikult – kogu austuses nende komisjonide vastu – suutnud selgust ja terviklikku pilti luua. Kohati tundub, et arutelud ja erinevad mõttevahetused on toonud isegi rohkem küsimusi ja küsimuste-vastuste voorus sellist vastastikust pingpongi kui vajalikku selgust või – vähemasti võiks öelda – süstemaatilist või süstematiseeritud lähenemist, mis annaks võimaluse kronoloogia ja faktoloogia paberile panemiseks.

Sellest tulenevalt on Riigikogu Keskerakonna fraktsioonil tõepoolest ettepanek, et me teeksime – nii nagu varasemalt mitmed parlamendikoosseisud on teinud – eraldi uurimiskomisjoni Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 20 alusel. Selle komisjoni liikmeteks kaasataks kõigi Riigikogu fraktsioonide esindajad, et see oleks laiapõhjaline, ja selle komisjoni konkreetne eesmärk ja ülesanne on ka siin ära toodud. 

On kuus alapunkti. Esiteks uurida, millal sai peaminister teada, et tema abikaasa osalusega ettevõte teostab äritegevust Venemaal, samuti tõendada, kas [üldse ja kui, siis] millal ja kelle poolt tehti otsus see lõpetada. Teiseks välja selgitada, kas peaministri abikaasaga seotud ettevõtted on Venemaa sõja ajal Ukraina vastu teostanud kehtestatud sanktsioonide sisu ja mõttega vastuollu minevaid tegevusi. Kolmandaks tuvastada, kas Eesti julgeolekuasutused olid viidatud äritegevusest teadlikud ning kas nad on juhtinud sellele ja kaasnevatele riskidele ka peaministri tähelepanu. Neljandaks uurida, millistel asjaoludel ja tingimustel andis peaminister oma abikaasa ettevõttele kokku vähemalt 370 000 eurot laenu. Viiendaks tuvastada, kas peaministri laenatud raha kasutati Venemaa-suunalise äritegevuse edendamiseks ja kui palju teenis peaminister laenu pealt intressitulu. Ja kuuendaks esitada järeldused ja ettepanekud õigusaktide muutmiseks, et tulevikus vältida sarnaseid Eesti välis- ja julgeolekupoliitikat õõnestavaid olukordi. Vastavalt ettepanekule esitab see komisjon oma uurimistöö lõpparuande Riigikogule ja avalikkusele hiljemalt käesoleva aasta 15. detsembril, mille järel tema volitused lõppevad. Ehk saaks veel vana aasta sees selle asja selgeks.

Miks on uurimiskomisjon parem kui juba olemasolevad erikomisjonid, mis seda teemat on käsitlenud? Väga lihtne. Esiteks, seadusandja näeb just nimelt sellisteks asjaoludeks, juhtumiteks uurimiskomisjoni võimalust ette ja uurimiskomisjon omab tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest ka natukene laiemaid õigusi – näiteks kutsuda isikuid komisjoni ette ja nõuda oma ülesannete täitmiseks vajalikke andmeid ja dokumente. Me näeme avalikkuses, et sellega on probleeme olnud nii peaministri isiku kui ka ettevõtjate puhul, erinevate dokumentide, andmete, deklaratsioonide puhul. Kui seadusest tulenevalt uurimiskomisjon kedagi kutsub, on ta kohustatud ilmuma, andma selgitusi ning vastama küsimustele. Mõjuva põhjuseta ilmumata jätmise, andmete või dokumentide esitamata jätmise või selgituste andmisest või küsimustele vastamisest keeldumise eest on võimalik karistada kuni 300 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Karistamine kindlasti ei ole eesmärk, aga fakt on see, et kui meil on väga paljude Eestimaa inimeste õiglustunnet riivav olukord ja kohati on peaminister ise, ja võib öelda, et järjepidevalt ka seotud ettevõtjad teatanud, et nemad ei kavatse komisjoni ilmuda või täiendavaid andmeid anda ja küsimustele vastata, siis see ei lähe kokku avalikkuse ootuse ega hea poliitilise kultuuri ja tavadega.

Nii et minu palve ja ettepanek tõepoolest on nii Riigikogu koalitsioonile kui ka saali veel alles jäänud opositsioonile toetada seda otsuse eelnõu, toetada uurimiskomisjoni moodustamist. Ning nagu ma viitasin, siis on meil võimalik ühiselt nimetada need kuus esindajat sinna, et tagada just nimelt laiapõhjaline, objektiivne teemakäsitlus ja saavutada selles teemas maksimaalne selgus, mida meie endi valijad tegelikult meilt ootavad. Aitäh! 

Tänan väga! Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! On märgiline päev selle eelnõu üleandmiseks. Me täna kuulsime ja nägime, kuivõrd olulised on faktid ja täpsed teadmised, sest see võib minna kalliks maksma, kui on arusaamatused selle skandaali puhul. Ma arvan, et see uurimiskomisjon võikski ju neid küsimusi lahendada ja arusaamatusi vähendada. See võiks olla meie kõigi eesmärk – mitte ainult sisepoliitiliselt, aga ka välispoliitiliselt neid asju selgitada. Aga praegune koalitsioon armastab rääkida eelarvest ja ma ei tahaks, et selle uurimiskomisjoni moodustamine jääks kuhugi eelarve taha. Kas te saate kinnitada ka vaatajatele, Eesti inimestele, et selle uurimiskomisjoni liikmed ei hakka teenima mingit üüratut palka oma väärika töö eest? Kas see on tasuta töö?

Aitäh! Loomulikult ei saa Riigikogu liikmed mingit lisatasu uurimiskomisjonis osaledes. Kindlasti kaasneb iga komisjoni tööga teatud kulusid: on mingid ruumid, on mingid täiendavad kulud, aga need ei ole väga suured, seda enam, et selle konkreetse komisjoni ajaline raam on väga lühike. Ettepanek on, et ta sisuliselt selle aasta jooksul oma tegevuse lõpule viiks. Eeskätt tuleb siin, ma arvan, tööd teha Riigikogu liikmetel, kelle fraktsioonid sinna komisjoni nimetaksid, ja loomulikult [tuleb] teha tööd, ma arvan, ärateenitult ka neil inimestel, keda sinna komisjoni kutsutakse, kellelt andmeid küsitakse. Aga ma arvan, et see on parem variant ja kokkuvõttes maksumaksjale odavam variant kui see, et me järgmised kuud ja võib-olla aastad arutame, menetleme, kutsume komisjoni ja saame jälle ühe või teise infokillu. Seejärel kas lähme või ei lähe, loeme seda kõike lehest, nii nagu praegu tegelikult kogu teemat ja arutelu siin parlamendisaalis ja erinevates komisjonides kajastatud on.

Ühe olulise täpsustuse teeks veel. Minu hinnangul: kui peaministril ei ole midagi varjata ja ta on teinud kõike nii moraalselt kui ka juriidiliselt korrektselt, siis on see komisjon ju ideaalne võimalus tal seda tõestada, kõik faktid paberile panna ja edaspidi kogu oma ülejäänud poliitilise karjääri jooksul tagasi viidata, et näete, oli eraldi komisjon, mis tegi aruande – kõik on olnud korrektne. Aga kui need küsimused ja kahtlused jäävad õhku, siis jäävad ka need varjud paraku peaministrit saatma.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Peaminister jättis 2022. aasta majanduslike huvide deklaratsioonis deklareerimata 350 000 eurot antud laenusid. Kui te arutasite selle komisjoni tegemist, siis kuivõrd te käsitlesite seda probleemi? Praeguseks on selgunud, et Vene äridest on teenitud raha ja erinevates etappides on laenatud 370 000 [eurot]. Peaminister on väitnud, et ta ei tea, milleks ta selle laenu andis, samas kui ta 4. septembri avalikul istungil rääkis üsna täpselt ühest teisest laenust – 13 000 eurot –, mille puhul ta teadis täpselt, et 7000 läks juuksurisalongiks ja 6000 mingi toitlustusäriga seonduvalt. Kuivõrd veenev on teie jaoks see, et see jäeti enne Riigikogu valimisi majanduslike huvide deklaratsioonis deklareerimata? Inimene, kes väidab … Tegemist on hea juristiga, vähemalt ajaloos on olnud. Kui veenvad need argumendid on?

Aitäh! Väga head küsimused. Esiteks olgu öeldud, et sel hetkel, kui me selle ettepaneku esitasime, ei olnud see info veel avalik, et nendes deklaratsioonides on vastuolu. See info ja teade tuli hiljem. See kindlasti on küsimus, mis väärib samuti käsitlemist, sest tõepoolest, me kõik saame poliitikutena siin saalis aru, et skandaalide mõju, ulatus, olulisus ja tagajärjed on väga erinevad sõltuvalt sellest, millal need puhkevad – mõni kuu enne Riigikogu valimisi on üks asi, mõni kuu pärast Riigikogu valimisi on hoopis teine asi. 

5% reitingu langust või tõusu samamoodi: ühel juhul mõjutab see viit või kuut kohta parlamendis, võimalik, et ka valitsuse koosseisu, teisel juhul võib öelda, et reiting tuleb ja läheb. Loomulikult, kui küsida puhtalt poliitilisest vaatevinklist, siis tundub, et see oli väga mugav unustamine – enne valimisi ei tulnud meelde seda deklaratsiooni panna ja pärast valimisi tuli meelde. Loomulikult, kahtlus paratamatult tekib. Kas see nii oli, ma ei tea. Kindlasti peaks see komisjon seda ka uurima, püüdma selgust saada ja võrdlema varasemaid deklaratsioone, vaatama, milline järjepidevus seal on olnud – kas fakte muude laenude kohta, millele te viitate, on korrektselt esitatud. Kui on, siis tekib samuti seesama küsimus, miks see konkreetne laen kuidagi kahe silma vahele jäi olukorras, kus see on märkimisväärselt suurem kui varasemad laenud. 

Nüüd teine pool: milleks seda raha kasutati. Seda vastust teavad kõige paremini tõenäoliselt need ettevõtjad, keda on ka võimalik koos peaministriga sinna kutsuda. Mida täpselt peaminister teadis – seda vastust teab tema. Just nii peaministri kui ka ettevõtjate kutsumine, sealhulgas andmete väljavõtmine, annab ka võimaluse erinevaid väiteid omavahel võrrelda. Vaadata, kus on kattuvus, kus on vastuolud, kus on vaja edasi küsida ja kus on nii-öelda võimalik saada selgus võimalikult kiiresti ja ühemõtteliselt. 

Mina ei tea, mida täpselt peaminister teadis. Tõepoolest, seda väidet ma kindlasti siin teie ees esitama ei hakka, aga eluliselt on see tõesti raskesti usutav. On lihtsalt ausalt, eluliselt raskesti usutav, et peaminister ei teadnud neist asjaoludest – ei teadnud sellest, millega ta abikaasa ettevõte tegeleb, ja ei teadnud ka seda, millal peab deklaratsioonis neid laenusid ja muid teemasid kajastama. Seda kõike on natuke liiga palju, et see oleks eluliselt usutav, pean ausalt ütlema. Kas see nii on või ei ole või on tõesti nii-öelda välk löönud mitu korda järjest ühte kohta? Teoreetiliselt võimalik.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Selle uurimiskomisjoni eesmärk on ju tegelikult selge: tuua võimalikult palju selgust sellisesse olukorda, mis praegu kestab ja kardetavasti jääb veel kestma mõneks ajaks. Ütled õigesti, et konkreetselt peaministril oleks see oivaline võimalus tõestada, et need kahtlused ja süüdistused on alusetud. Minu küsimus on pigem pragmaatiline: mis siis, kui see komisjon leiab, et peaminister on käitunud valesti, isegi liiga valesti selleks, et [tehtut] kuidagiviisi õigustada või andeks anda? Kas see piirdub ainult eetilis-moraalse järeldusega?

Aitäh! Taas väga hea küsimus. Komisjon kindlasti ei saa teha kellegi tagandamise otsust. Seda teoreetiliselt on võimalik teha parlamendi suurel saalil, kui asi nii kaugele läheb. Komisjon saab anda hinnanguid, lõpparvamuses välja tuua faktid, saab ka anda soovitusi edasiseks järelduseks. Mulle väga meeldib see raamat, mis meile anti – Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kommenteeritud väljaanne, seesama kollane, mis on praegu laudadel. Seal on väga selgelt ära toodud uurimiskomisjoni üks põhimõte: ta mitte ei anna õiguslikku hinnangut, vaid muu hulgas annab hinnangu ministrite nii-öelda poliitilise vastutuse kohta. Ehk antud juhul, ma väga loodan, tegelikult teema ringlebki ju eeskätt selle küsimuse ümber, kus on poliitilise vastutuse võtmise koht, mitte [ei ole see] niivõrd õiguslik küsimus, millega kindlasti tegelevad õiguskaitseorganid, kui nad seda vajalikuks peavad. Ma arvan, et sinna ei pea parlament sekkuma.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Minu arvates on praegu ka parlamendi usalduse ja tõsiseltvõetavuse küsimus, kas komisjon moodustatakse või mitte küsimuses, mille vastu on niivõrd suur avalik huvi ja mille kohta me avalikku arvamust teame. Kui me räägime usaldusest parlamendi vastu, pingetest parlamendis ja inimeste suhtumisest parlamendi töösse, siis kui me lükkame nüüd selle [teema] kõrvale ja ei soovi ka niisuguses küsimuses uurimiskomisjoni moodustada, süvendame me kindlasti veelgi umbusku parlamendi vastu ja ei õigusta oma tegevust siin saalis. 

Mul on konkreetne küsimus ka. Siin on loetelu küsimustest, mida komisjon peaks uurima. Ma küsin üle: loodetavasti ei ole see lõplik ja ammendav, küllap komisjon saab seda ka laiendada, veel täiendavalt uurida, kui vajadus tekib? Ja teiseks, kas 15. detsember ei ole liiga lühike aeg selle küsimuse lahendamiseks? Kas komisjoni tööks ei peaks olema pikem aeg?

Aitäh! Tundub, et täna on siin saalis üldse palju häid küsimusi. Alustan algusest. Seletuskirjas me panime selle sõna juurde. Seaduses pole seda tava, aga seletuskirjas on tõesti välja toodud, et uurimiskomisjonile tuleb anda vastused vähemalt allolevatele küsimustele ehk vähemalt neile küsimustele. Loomulikult, neid küsimusi võib tulla veel, nii nagu viitasin ka teie kolleegile Priit Sibulale vastates: vahepeal on meediasse tulnud uusi infokilde, mida tol hetkel, kui me seda uurimiskomisjoni otsuse eelnõu ette valmistasime, veel ei olnud teada. Nii et see on selline nii-öelda miinimumprogramm, mille kohta me teame, et on vaja selgust. Komisjonil on loomulikult õigus täiendavaid teemasid selle konkreetse kaasuse raames üles tõsta, täiendavaid küsimusi esitada ja ka nendes selgus luua, et pärast ei jääks midagi kripeldama ja ei öeldaks: "Uurisite küll, aga näete, neid ja neid küsimusi ei käsitlenud."

See teine pool, ajaline pool – ma arvan, et siin on tegelikult hea olla kiire, operatiivne. Teame ju ka seda, et on oht, et seda komisjoni hakatakse politiseerima – me juba näeme seda rünnakut valitsuskoalitsiooni poolt. Kui me saame selle teema otse öeldes enne jõule selgeks, on kindlasti märkimisväärselt väiksem oht, et keegi näeb seda kellegi valimiskampaania osana. Me saame kolme kuu jooksul kiirelt ja operatiivselt töötades loodetavasti pildi klaariks, saame vana aasta sees vana aasta asjad ära klattida. Uuel aastal on juba eurovalimised ja muud teemad. Siis ei pea keegi hakkama kahtlustama, et selle komisjoni töö kuidagi nendega haakub, kuna tegelikult ju mingit seost neil kahel ei ole. 

Vastavalt seadusele on võimalik suurel saalil teha muudatusi – varasemalt on mitme komisjoni puhul ka tehtud. Kui nähakse, et viidatud tähtajaks ei ole veel selgust ja on vaja veel mingeid kohtumisi teha, siis [tuleb tähtaega] pikendada. Aga see sõltub palju ka nendestsamadest osapooltest: nii komisjoni liikmete valmisolekust tööd teha kui ka ettevõtjatest ja peaministrist endast – mis on tema valmisolek, kui kiiresti ja operatiivselt [saab ta] küsitud andmeid anda, kohtumistele tulla ja nii edasi. Põhimõttelist võib kolm kuud olla väga lühike aeg ja väga pikk aeg, sõltuvalt just nimelt sellest, kui intensiivselt selle teema kallal tööd tehakse. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus. Peaminister on ise õige mitmel korral nii avalikel istungitel kui ka korruptsioonikomisjoni istungitel kinnitanud, et ta on enne poliitkarjääri olnud [hea jurist] – et tema näol on tegemist hea juristiga. Küsimus on: kuidas on võimalik, et hea jurist ei lugenud korruptsioonivastast seadust tähelepanelikult ja ei pannud tähele, kunas ja millisel aastal oma huvisid deklareerida? See on üks küsimus. 

Teine on see: äkki tal on mälu vale ka selle koha pealt, mis puudutas sissetulekuid? Ta on viidanud, et sissetulekud pärinesid ka varasemast perioodist, aga kahjuks ei ole korruptsioonikomisjonil võimalik kusagilt kinnitust saada, kui peaminister ise neid väiteid ei esita. Mul ongi küsimus. Tõenäoliselt on põhjus, miks te selle uurimiskomisjoni [moodustamise] ettepaneku tegite, see, et tegelikult võiks peaministril olla võimalus kõikidele küsimustele vastata ja näidata allikaid, öelda, milleks seda raha kasutati, ja nii edasi. Miks teie hinnangul ta seda teinud ei ole? Vabandust küsimuse pikkuse pärast!

Aitäh! Mina ei ole jurist, ütlen kohe ära. Olen ka õigusteadust õppinud nagu paljud siin, aga mitte selle valdkonna lõpetaja. Ma arvan, et selleks ei pea tegelikult olema jurist, et teada Riigikogu liikme või Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi. Üldiselt suudab enamik inimesi täita deklaratsioonid tähtajaks, sõltumata sellest, kas nende haridus on õigusalane või mitte. Pigem on küsimus tõesti see, kas oli tegemist inimliku eksimusega või tahtliku valikuga, ja seda on mul väga raske kõrvalt hinnata. 

Väga võimalik, et sellise komisjoni töö käigus oleks võimalik natuke rohkem selgust saada, sealhulgas, nagu viitasin, tõesti võrrelda ka varasemaid deklaratsioone ja vaadata, et kui on alati õigeaegselt suudetud [deklareerida] ja teatud, et need konkreetsed laenud tuleb deklareerida, aga nüüd äkki enne valimisi seda ei osatud teha, siis see on üks muster. Kui selgub, et see on alati olnud kaootiline või vahepeal on äkki veel mingid laenu andmised puudu, siis võib arvata, et äkki oli tõesti tegemist hooletuse või teadmatusega. Seda küsimuse esimesele poolele vastuseks.

Nüüd teine pool, mis puudutab sissetulekuid. Ma ütlen ausalt, et mulle ei meeldi mõte, et me läheme kellegi rahaasjadesse väga sügavuti sobrama – et kust ta sissetulekud pärit on, seda enam, et see [puudutab] poliitikaeelset aega. Ma tõepoolest eeldan ja usaldan siinkohal, kui inimene ütleb, et tal on olnud varasemalt märkimisväärsed sissetulekud advokaadina või mujal, siis küllap tal on need olnud. Kui selles suunas tekib õigustatud kahtlusi, siis loomulikult peab sellesse sisse vaatama. Aga esmajärjekorras, kui te vaatate küsimusi, mis on välja toodud, siis [näete], et ma ei ole seda teemat eraldi välja tõstnud. See on komisjoni otsustada, kas see on ka teema ja nurk, mis vajab käsitlemist, või on seal juba piisav selgus. 

Minu jaoks on pigem küsimus just nimelt selles, et võtta ette konkreetselt Venemaa-suunaline äritegevus ja asjaolud, mis sellega kaasnevad. Kas ta teadis, milleks ta raha laenas? Milleks seda raha kasutati? Kui palju ta selle pealt intressitulu teenis? Selle kohta kahetsusväärsel kombel – minule ausalt öeldes üllatusena, täitsa ausalt – peaminister teatas, et ta ei taha seda öelda, see pole teiste asi, palju ta sealt tulu on teeninud. Kummaline. Kui sul ei ole midagi varjata, siis see küsimus ei ole kuigi isiklik, vaid on pigem suhteliselt pragmaatiline ja mõistlik. On mõistetav, et selline huvi võib inimestel tekkida, teades selle konkreetse ettevõtte ärisuundasid. Nendele küsimustele peaks see komisjon vastused andma. See, kui palju minnakse veel kuskile ajalukku ja laiendatakse seda küsimuste ringi, on komisjoni liikmete ja töökorralduse küsimus.

Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Eesti maine hoidmine, peaministri institutsiooni maine hoidmine, aga ka tõe väljaselgitamine peaks olema kõigi meie, siin saalis viibijate suur eesmärk – põhiasi, millega me võiksime tegeleda. Aga kui me vaatame seda saali täna, siis tuleb vist tõdeda, et meie koostöö on pehmelt öeldes suhteliselt kesine. Kuulates teie eelnõu, [selgus, et] teie eesmärk on see komisjon moodustada siin saalis viibivatest erakondadest. Minu küsimus on [järgmine]. Kui palju lootust te sellisele koosseisule annate, et nad suudaksid olla õiglased, koostööd teha? Kuidas te tagate, et ükskõik, kuhu poole kaal hakkab minema, oleks see komisjon oma tegudes vaba ja õiglane?

Aitäh! Ma arvan, et see on Riigikogu väärikuse küsimus. Kui me loome eraldi uurimiskomisjoni, siis see mehitatakse inimestest, kellel on reaalselt motivatsiooni ja valmisolekut teemaga tegeleda erapooletult, ausalt ja objektiivselt. Kindlasti ei tohiks see komisjon muutuda mingisuguseks meediaplatvormiks. Komisjoni istungid saavad olla vastavalt vajadusele kas kinnised või avalikud. Samuti oleks vaja selgelt kokku leppida raamistik: millised dokumendid ja andmed on konkreetselt selle komisjoni töös kasutamiseks ja mis on avaldamiseks, millele saab viidata lõpparuandes ja millele ei saa viidata või ei tohi viidata. 

Ja tavaliselt on kombeks olnud, et komisjon teeb mingeid vaheraporteid, vahepealseid pressiteateid või ülevaateid ka avalikkusele. See võib loomulikult käia ka niimoodi, et piltlikult [öeldes] on komisjon kolm kuud põranda all peidus ja siis tuleb äkki välja mingi üllatusega – loomulikult meediat [peab] teavitama, aga see ei peaks olema niimoodi, et iga komisjoni istung on ilmtingimata avalik. Seal on oht, et pihta hakkab pigem poliitiline sõu. Tuleb eristada neid kohti ja teemasid, mida teha avalikult, ja neid kohti, [mida teha kinniselt]. Eeskätt puudutab see ärisaladusi ja võib-olla ettevõtete majandusaasta aruande detaile – neid asju arutatakse kinnisel istungil just nimelt selleks, et kõik oleks korrektne nii peaministri kui ka Venemaa suunal äri teinud ettevõtjate vaates. Aga lõpparuanne on loomulikult avalik ja sealt on võimalik inimestel saada selgus ja vajalik sisend kätte.

Valdo Randpere, küsimus ettekandjale, palun!

Palun protseduurilist enne, kui tohib …

Paluks enne küsimuse.

… sest sellest sõltub, mida ma küsin või ei küsi. Palun!

Ma ei taha seda debatti protseduuriliste küsimustega katkestada.

Nüüd sa raiskad mu aja juba selle peale ära.

Palun! Teen ühe erandi, aga ma ei muuda seda reeglit, see rikub head debatti. Palun mikrofon Valdo Randperele! Küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Ongi istungi läbiviimise reeglite kohta. Kas selle eelnõuga seoses saavad sõna võtta ainult fraktsioonide esindajad või kõik?

Ainult fraktsioonide esindajad. See oli protseduuriline küsimus. Tunnustus! Nüüd Valdo Randpere küsimus ettekandjale. (Hääled saalist.)

Ma võin ennast uuesti järjekorda panna.

(Jürgen Ligi kohapealt: "Ära Maastikule anna, see ei oska midagi küsida.") Palun mikrofon küsimuseks Mart Maastikule. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! (Naeravad ja teevad nalja.) No ei ole hullu, aitäh teile! Ma loodan, et mulle pannakse aega …

(Naerab.) Ma annan aega juurde Mart Maastikule. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea Tanel! Arvo Halliku ja Kaja Kallase pereärile olid teatavasti antud väga haruldased eriload – minu teada on välja antud üldse viis tükki, üks on antud nendele Venemaa-vedudeks. Kas on plaanis uurida ka peaministri võimalikku mõju erilubade väljastamisel ja miks just sellele konkreetsele ettevõttele erilubasid väljastati?

Aitäh! Õigustatud küsimus. Kindlasti on oluline saada selgus, mille alusel lubasid anti või ei antud. Siin on natuke võib-olla ka see viide, et kui vaadata uurimiskomisjoni ülesandeid, mis ma olen [eelnõus] esitanud, siis on [näha], et kindlasti on oluline esiteks [välja selgitada], mida peaminister selle teema kohta teadis. Kas üldse tehti otsus see tegevus lõpetada või mitte ja [kui tehti, siis] millal see tehti? Vaadata ka seda kronoloogiat. Ma ütleksin, et [küsimus] haakub ka punktiga [2.6]: "[esitada] järeldused ja ettepanekud õigusaktide muutmiseks, et tulevikus vältida sarnaseid Eesti välis- ja julgeolekupoliitikat õõnestavaid olukordi". 

Ehk mis selle mõte on: kui tõesti oli nii – mängime siis seda mängu –, et peaminister [sellest] ei teadnud, tema abikaasa ei aimanud neid ohte ja samal ajal andis riik läbi oma instantside teatud erilubasid vedude tegemiseks, siis tekib küll küsimus, kas riik on natuke nagu, kuidas seda ütelda, kurttumm ja pime selles mõttes, et üks ei tea, teine ei näe ja kolmas ei taipa. Sellises olukorras oleks ju loogiline, et mõni julgeolekuasutus või seesama ettevõte ütleb: "Vabandust, te võib-olla ise ei taju seda seost või riski, aga siin on selline ja selline šantažeerimise küsimus." Sealhulgas hinnataks loomulikult ka seda, kas lubade andmine on üleüldse olnud mõistuspärane, vajalik, põhjendatud ja nii edasi. 

Siin tundub praegu kuidagi väga palju detaile ja otsi, mille puhul paratamatult tekivad ju kahtlused, kas neid lubasid saavad kõik või ei saa ja kuidas on võimalik, et riik või riigiga seotud organisatsioonid väljastavad neid lubasid, saamata aru, millised on potentsiaalsed kaasnevad riskid mitte ainult peaministri enda mainele, vaid just nimelt Eesti riigi mainele rahvusvahelisel tasandil ja välis- ja julgeolekupoliitika kuvandile, mida me oleme aastakümnete jooksul ehitanud ja eriti viimasel aastal või pooleteisel, Venemaa sõja ajal Ukrainaga seotult laiendanud.

Riina Solman, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Tanel Kiik! Siin on palju küsitud idavedudega seonduva majandusliku kasu, laenu andmise ja ka maja ehitamise kohta, mis on seotud peaministri abikaasa sõnavõttudega ERR-is, kus ta ütles, et seda raha kasutatakse maja ehitamiseks. Aga mind huvitab just nimelt see väärtus- ja maineküsimus, millele te viimasena viitasite. Nimelt, peaminister kasutab alati võimalust märkimaks seda, et kui meie siin teiega arvame, et välismaal räägitakse sellest rohkem, siis tegelikult ei räägita peaaegu üldse ja tegelikult ei [pööratagi] nagu tähelepanu [nendele] asjadele. Aga meie teiega tihti jällegi näeme, et välismaal välisajakirjad seda kajastavad. Kas te [plaanite] seal uurimiskomisjonis uurida ka välisajakirjanduse mõju ja teha selgeks meie riigi maine kahju suurus?

Jah, maine kahju ulatuse väljaselgitamine on päris keeruline töö. Loomulikult saab võrrelda meediakajastusi ja neid hinnata, aga oluline on ka see, milline on meediakajastuse tonaalsus, konkreetse väljaande loetavus ja loomulikult just nimelt see, kuidas see mõjutab meie tulevast tööd. Üks asi on praegune kuvand ja inimeste hinnang sellele, aga teine asi on see, kui usutav või kui tulemuslik saab olla Eesti välispoliitiline liin olukorras, kus tõenäoliselt on see info jõudnud kümnete riikide inimeste, diplomaatide, poliitikute ja riigijuhtideni. 

Kahjuks ei ole seni, nagu öeldud, loodud sellist komisjoni, mis oleks saanud anda selge vastuse ja hinnangu sellele, kas see on tõene ja põhjendatud kahtlustus või tegelikkuses selgub, et kõik on väga hästi. Nii et ma arvan, et see komisjon aitab selles mõttes kaasa, ja mõlemal juhul. Kui me näeme, et on olnud ikkagi selgeid eksimusi kas poliitilise vastutuse vaates või õiguslikus vaates peaministri või tema abikaasa ettevõtete või nende äripartnerite puhul, siis tuleb anda ka väga selge hinnang sellele. Kui selgub, et seda ei ole, siis on selle uurimiskomisjoni töös üks võimalus edaspidi selgitada ka meie diplomaatidele, ajakirjanikele ja peaministri enda meediameeskonnale, et see teema tõstatus, parlament tegi laiapõhjalise uurimiskomisjoni ja selgitas välja, et kõik on korras. Sellel teemal ei ole vaja rohkem küsida. Saata [andmed] kas või off the record ajakirjanikele või on the record – täpselt nii, nagu vaja on. Seda meediatööd on võimalik teha, nagu hästi teate. 

Nii et igal juhul tuleks selle komisjoni töö siin kasuks, sest ma arvan, et kõige hullem variant ongi see, mis praegu on: küsimused on õhus, vastuseid on ja ei ole ka ja vastused kohati ajas muutuvad. Selle pärast ongi väga raske kellelgi mingit selgust luua ja õiglast hinnangut anda. Ei saa pahandada, kui järjest küsitakse ja küsitakse neid küsimusi ja jäädaksegi võib-olla kuude ja aastate kaupa küsima.

Et kohelda fraktsioone võrdselt, siis ma olen sunnitud tegema teise erandi. Ma avasin Pandora laeka. Mart Maastik, palun, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Suur tänu, härra eesistuja! Mul ongi konkreetne küsimus. Kooli ajal oli selline asi, et kui mingid paharetid tundi segasid, siis nad tõsteti klassi teise otsa. Minu küsimus on selline. Ma väga üritan siin kuulata esinejaid, aga minu selja taga härra Randpere ja härra Ligi lihtsalt pidevalt nii kõvasti omavahel kommenteerivad, kõike arutavad. Äkki oleks võimalik nad tõsta saali eri otstesse? Kas see on võimalik?

Aitäh, hea kolleeg! Kõigepealt, see saali teise otsa tõstmine võib mõnda inimest solvata. Näiteks Jaanus Karilaid võib olla solvatud – kas tema nüüd tõsteti [ümber] sellepärast, et ta segas. Ei, ta ei seganud kedagi, seal olid teised põhjused. Sõnakasutusega peab siin saalis olema ettevaatlik. Teiseks, ma näen, et üsna tihti Jürgen Ligi suhtleb ka Helir-Valdor Seederiga. Teie jääte sinna just kahe inimese vahele. Kui juba Helir ei suhtle Jürgeniga, siis ei suhtle Jürgen ka Heliriga, nii et selles mõttes ... (Hääl saalist: "Kas ma pean ise ümber istuma või?") Ei, kindlasti ei pea te ümber istuma. Ma kindlasti tulen veel kord appi, kui segatakse kuulamist. 

Nüüd ma teen veel erandi ka Priit Lombile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist. Küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Rohkem ma neid ei võta.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Kuna te just ütlesite, et saalis istudes tuleb sõnu valida, siis küsin teie seisukohta ka ettekandja puhul, kes just mõni minut tagasi rääkis kurdist, tummast ja pimedast – kellest üks ei näe, teine ei kuule ja kolmas ei taipa. Kas Riigikogu saalis on kohane inimeste erivajaduste üle sellist nalja teha? Sealhulgas ei käinud ükski erivajaduse liik puudutatute kohta.

Aitäh, hea kolleeg! See ei ole kohe kindlasti küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Aga nüüd küsimus, Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Esiteks, ma pean parandama ühe Tanel Kiige … Kui saaks vaikust, palun, seal ees! (Hääled saalis.) Kui saaks …

Head kolleegid, palun austame üksteist!

Pane mulle aeg uuesti nulli. Ma ei saa rääkida, kui …

Ma annan sulle aega juurde, hea kolleeg Valdo Randpere, ära muretse. Ma annan 20 sekundit juurde. Palun mikrofon Valdo Randperele. (Hääled saalis.) Palun vaikust!

Esiteks, ma tahaks parandada ühe vea ja vale, mille Tanel Kiik sealt meile tarnis. Ta ütles, et uurimiskomisjoni loomine ei maksa mitte midagi …

Ei öelnud. 

… sest kõik teevad ju tasuta tööd. Uurimiskomisjoni maksumuse oleme me kunagi enam-vähem välja arvutanud – see on umbes 100 000 [eurot] aastas, sest sinna tulevad nii esimehe palk kui ka aseesimehe palk, kantselei töötajad. See on umbes 100 000 [eurot] aastas, aga see on [justkui] lihtsalt väike number. 

Kui ma oleksin sama entusiastlik või sama õel kui Tanel Kiik – või ma ei tea, mis nendel opositsionääridel siin viga on –, siis ma teeksin ettepaneku. Kui me juba arutame uurimiskomisjonide [loomist], paneme veel [juurde]: Porto Franco, mida tegid Martin Helme, Kersti Kracht, supsutamine – kõik uurime välja! 300 000 [eurot] Keskerakonnale – miks see [eelnõu] tagasi lükati? Uurime! Uurime, miks vaktsiinide külmladu niinimetatud kobarkäkina kokku varises. Palju see maksis ja kes selle eest vastutab? Rahaeraldused Pere [Sihtkapitali] Sihtasutusele on ka väga huvitav teema. Louis Freeh' palkamine – kuidas see toimus? Võiks ka uurimiskomisjoni teha.

Aeg, hea kolleeg! 

Paneme käima!

Aeg, hea kolleeg! Ärme palun omavahel debateerime. See oli nüüd küsimus. Kui Tanel Kiik soovib vastata, siis palun!

Loomulikult soovin. Aitäh! Alustuseks, ma kindlasti ei öelnud, et see ei maksa midagi. Ma ütlesin, et Riigikogu liikmetele komisjoni töös osalemise eest ei maksta. Tõepoolest, täpselt, ütlesid õigesti: esimehele ja aseesimehele täiendavat tulu tuleb, aga ma eeldan, et komisjoni liikmed üldiselt ei lähtu sellest küsimusest. Ma ütlesin, et teatud kulud on, aga kuna [komisjoni töö kestaks] kolm kuud, siis need ei ole väga suured. Aasta[kulu] võrdlus antud kontekstis ei päde, kuna me ei räägi hetkel sellest, et teha komisjon aastaks ajaks. 

Ma vastan, kui tohib, ka heale kolleegile Priidule. Kindlasti ma ei pidanud siin silmas kellegi diskrimineerimist või halvustamist, lihtsalt see küsimus tekib. Kui on selline olukord, kus tundub, et ei nähta, ei kuulda ja ei ole arusaamist, siis paratamatult tekib küsimus, kas on eluliselt usutav, et meil on riik, kes ise toimetab ja teab, ja kõik riigiasutused, ka erasektor peaksid suutma riske hinnata, aga millegipärast ei nähta, ei kuulda ega suhelda omavahel. See oli selle asja mõte. Võite päris kindel olla, et endise sotsiaalministrina ei tunne ma ühegi puuetega inimese puhul vähimatki üleolekut, pigem vastupidi.  

Vastates Randpere küsimuse ettepaneku osale: ma arvan, et [need on] väga head ettepanekud. Esitage eelnõud. Loomulikult, kui te arvate, et on mingit selgust vaja nendes küsimustes, siis mina kätt ette ei pane, teeme need komisjonid ära. Aga siis te lähete natuke vastuollu iseenda väljaütlemisega – ühel hetkel on [uurimiskomisjoni loomine] jube kallis ja keeruline, järgmisel hetkel võiks neid teha hulgi ja suvalistel teemadel. 

Mis puudutab konkreetselt vaktsiini külmladu, siis selle kohta ma küll ütlen, et mina toetasin toona sellise komisjoni loomist. See ka loodi. Taimar Peterkop, riigisekretär, juhtis seda. Mina selle töös loomulikult ei osalenud just nimelt selleks, et see oleks objektiivne. Ta hindaski neid asjaolusid: mis täpselt juhtus, kes selle hoone ehitas – RKAS selle toona tellis ja RKAS oli selle hoone omanik. Võin ka kirvemeetodil ütelda, mis tema mulle hinnanguks ütles: kaks kolmandikku oli RKAS-i süü, üks kolmandik Terviseameti [süü]. Võite tema käest küsida, kas see on tema tsitaat või ei ole olukorra kujunemise kohta, mis 2017. aastal tehtud hoones [juhtus]. 

Selle konkreetse uurimiskomisjoni – toona oli see teise nimega – sisend oli väga oluline ka mulle, et saada aru, kustmaalt läheb poliitilise vastutuse piir ja kas mina olen teinud mõne otsuse, mis seda konkreetset asutust puudutas, mõjutas. Kuna seda ei ilmnenud, ei küsinud mult keegi ka raha ühegi seadme väljavahetamiseks. Seda enam, et see hoone ei kuulunud mulle, nii et mul oleks väga raske olnud – isegi minu valitsemisalasse ei kuulunud see hoone – mingeid korrastustöid või renoveerimisi teha. Seda enam, et tegemist oli võrdlemisi uue hoonega. Ehk paraku ilmnes, et selle hoone rajamisel, projekteerimisel ei olnud nende ruumide puhul kõiki riske arvesse võetud. Loodetavasti oleme kõik sellest tuleviku vaates õppinud. 

Nii et ma arvan, et sellise selguse loomine on absoluutselt vajalik ja mõistlik. Kui teil on ettepanekuid ja kohti, kus te näete, et me ei ole veel selgusele jõudnud, siis kindlasti võime teha pikema loetelu. Kõik erakonnad teeksid oma ettepanekud ja siis teeksime sellise uurimiskomisjonide diviisi, mis hakkaks tegelema kõigi teemadega, mis on veel avalikkuse jaoks lõpuni lahendamata. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mina olen küll nõus Valdo Randperega, et sellised uurimiskomisjonid võiks teha. Ma küsin: et töötada efektiivselt ja raha kokku hoida, siis kas algataja on nõus, et me võiksime laiendada selle uurimiskomisjoni uuritavaid teemasid ja moodustaksime komisjoni, kuhu suudaksime kõik üles tõstetud teemad juurde liita? Teeksime sellise komisjoni. Ma usun, et ka Valdo Randperel on väga raske selle vastu hääletada. Milline on algataja arvamus? Kas me võiksime seda menetluse käigus teha? Teiseks, ma tahaksin [küsida], mida te arvate. Mis on kulukam, kas praegu sellise uurimiskomisjoni tegemine, kus me püüame tõe välja selgitada ja rohkem teada [saada] – minu arvates on teadmine alati parem kui mitteteadmine –, või praeguse peaministri jätkamine Eesti Vabariigis? Kumb on kulukam?

Aitäh! Jälle paar küsimust üheskoos. Kõigepealt superkomisjoni loomine. Ma ei ole päris kindel, kas see on parim meetod, aga kui see on konkreetselt koalitsiooni ettepanek ja nende eeltingimus, et selline komisjon luua, siis ma olen nõus – me võime komisjoni teemade ringi laiendada. Aga ma arvan, et siis oleks mõistlik leppida kohe selgelt kokku ka kronoloogia või ajaline graafik, et me ei hakkaks praegu uurima mingeid nelja aasta taguseid asju olukorras, kus nii-öelda maja põleb täna – seonduvalt peaministri abikaasa Venemaa-suunalise äritegevuse asjaoludega. Kõigepealt tuleb siin selgus luua. Pärast seda on võimalik – kui me näeme, et komisjon on efektiivne olnud, head tööd teinud ja tulemus on emmas-kummas suunas – loomulikult võtta neid küsimusi ette, mis härra Randperel öösel magada ei lase. Võib-olla on veel teemasid, mis erinevaid saadikuid huvitavad. Loomulikult on oluline ka see, et teemade ring, mida konkreetne komisjon käsitleb, oleks ikkagi mõistlikkuse piires.

Teine pool. Ma arvan, et praeguse valitsuse jätkamine, kui ausalt ütlen, ei ole Eesti riigi huvides. Päris siiralt arvan nende otsuste [põhjal], mis on tehtud – maksupoliitilised otsused, peretoetuste kärped, poolteist aastat majanduslangust ja nii edasi –, et väga raske on pidada seda efektiivseks, tulemuslikuks, mõistlikuks valitsemiseks. 

Mäletan, et enne valimisi oli üks majandusdebatt, kus üks auväärt Reformierakonna liige hõiskas ja kuulutas – toona, vahetult enne Riigikogu valimisi oli võrdlus, kuidas majandusel läheb –, et majandus kasvab. Tegelikult oli langenud. Siis ta kuulutas, et majandus kasvab tänu sellele, et EKRE‑t pole valitsuses. Siis EKRE esindaja ütles selle peale: "Majandus kukub nagu kivi. Te pole märganud?" Toona ma ei olnud ka kindel, kummal õigus on, aga tagantjärele on päris selge, et antud juhul oli EKRE esindajal õigus. See näitas ka natuke seda mõtteviisi, et "Meie teame, meie teeme, vahet ei ole, mis päriselus toimub". Päriselu kahjuks näitas, et hoolimata Reformierakonna juhtimisest viimased paar-kolm aastat on sellest pool aega olnud majanduslangus ja hetkel ei paista kuskilt ka kiiret väljumist.

Ma arvan, et küsimus ei ole ainult peaminister Kaja Kallases, vaid valitsuse poliitikas tervikuna. Tõenäoliselt on see Eesti riigile kahjulikum ja kallim, kui oleks konkreetse uurimiskomisjoni moodustamine. Aga see on minu isiklik arvamus, siin saalis on kindlasti ka teisi seisukohti.

Valdo Randpere, teine küsimus ettekandjale.

Aitäh! Tanel, sa natukene moonutasid mu sõnu. Ma ütlesin, et kui ma oleksin nii õel, kui ma oleksin nii rumal või õigusnihilistlik, nagu paistad sina ja suur osa opositsiooni paistab olevat, siis ma tuleks ja teeks ettepaneku kõigi nende uurimiskomisjonide loomiseks. Neil kõigil on üks viga, kaasa arvatud sellel, mida sina praegu esindad: see on poliitiline kohtumõistmine, kus ei otsita tõde ega õigust, vaid otsitakse poliitilise kättemaksu võimalust. Ma olen kindel, et kui külmladu oleks uuritud siin majas, siis oleks ka sulle tempel otsaette löödud ja öeldud: "Sina vastutad. Pane 10 miljonit letti ja vaata, kuhu sa marsid, kas poliitilise vastutuse poole või vangimajja." See oleks kindlasti tulemus olnud, aga see ei oleks tõenäoliselt tõele vastanud. Aga teil on siin võimalus: kui sa ütled, et Kaja Kallas sulle ei sobi, avaldage talle umbusaldust. Tehke siis see asi ära põhiseadusele vastavalt ja …

Aeg, hea kolleeg!

… Riigikogu protseduuridele vastavalt. Mis sa soiud siin, et ta ei sobi …

Aeg. Aeg!

Tehke talle umbusaldusavaldus!

Aitäh! Väga lugupidav suhtumine kolleegidesse teie poolt. Ma saan aru, et me oleme rumalad, õelad ja õigusnihilistlikud, vähemalt paistame nii – see oli siis teie hinnang kogu opositsioonile. Mina küll kogu koalitsiooni nii suure ja laia pintsliga ei löö ja soigumiseks ma ka ei nimeta seda, kui keegi teeb ettepaneku vastavalt seadusele uurimiskomisjoni moodustamiseks, mis on parlamendi pädevus. Kuidagimoodi tundub teile umbusaldusavalduse algatamine õige, mõistlik ja õiguskorrektne, aga samas on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 20 alusel ettenähtud uurimiskomisjoni moodustamine nagu ennekuulmatu kuritegu, et üldse sellise ettepanekuga siia ette tullakse. 

Parlamendisaal annab oma hinnangu. Ma väga loodan, et see hinnang ei ole poliitiline, nagu te ütlete, et ei ole nii, et koalitsioon hääletab in corpore maha selle ettepaneku, sest neile see ei sobi ja nad kardavad sellest mingit poliitilist kaotust, vaid hinnatakse sisuliselt, kas see komisjon aitab või ei aita adresseerida neid küsimusi, millele viitasin. Varasemalt, nagu hästi teate, on olnud parlamendi praktikas küll ja veel neid kordi, kus komisjone moodustatakse nii, et toetab nii koalitsioon kui ka opositsioon, sest saadakse ühiselt aru, et teema vajab rohkem selgust. Ja seda konkreetset põhimõtet minu komisjoni loomise ettepanek ka silmas peab.

Riina Solman, küsimus ettekandjale.

Ma tahaks protseduurilise küsida, mul on juba ammu käsi püsti.

Ma võtan protseduurilise peale seda, kui Tanel Kiik on küsimustele vastamise lõpetanud. Ma võtan teie protseduurilise kindlasti.

Aitäh, aitäh, aitäh! Tõesti suur tänu selle erandi tegemise eest! Eelmises satsis te olite suhteliselt järsk mu vastu. Aga küsimus sulle, Tanel. Me näeme, et Valdo Randpere on [sellest teemast] millegipärast väga huvitatud – siin saalis ja komisjonides on olnud kohal nagu kotkas, kaitsnud, ta on ka õiendanud, pahandanud. Mis te arvate, kas see uurimiskomisjon võiks küsimuse püstitada ka Valdo Randpere kohta, et miks ta niimoodi käitub selles küsimuses? Kas tal võib seal olla huvide konflikt? Ja kui peaminister ükskord mõistab, et Eesti rahvas ootab tema tagasiastumist, siis kes langeb Riigikogust välja sellisel juhul, kui peaminister tuleb tagasi Riigikogusse? Kas võiks ka seda uurida?

Aitäh küsimuste eest! Ma arvan, et see uurimiskomisjon ei peaks praegu Valdo Randpere personaalküsimust uurima. Mulle endale tundub, et see võib-olla läheb liiga isiklikuks. Antud juhul on uurimiskomisjoni loomise ettepanek sõnastatud ja mina olen täna sellega teie ees. See, mis liikmed sinna määratakse ja kas lähtutakse sellest, et see komisjon töötaks just nimelt efektiivselt, või lähtutakse sellest, et komisjon ei jõuaks kuskile, loomulikult üht-teist näitab. Küllap oleme ka praeguste erikomisjonide näitel näinud, et mitte kõik komisjoni liikmed ei ole ilmunud sinna sooviga selgust saada, reaalseid fakte välja selgitada, avalikkusele mingit lisaväärtust luua, vaid võib-olla eesmärgiga seda protsessi pigem pidurdada. Siin, ma arvan, on oma süü nii koalitsiooni- kui ka opositsioonisaadikutel, olgu aususe huvides ära toodud. 

Nüüd teine pool – kes on parlamendi liige, kes ei ole. Ma ütlen ausalt, et mina ei ole seda küll vaadanud. See on võimalik valimised.ee veebilehelt suhteliselt kergesti välja selgitada, kes on kelle asendusliige või põhiliige. Ma ei ole seda teemat käsitlenud ja hetkel selle konkreetse uurimiskomisjoni töö fookuses ka seda küsimust ei ole.

Suur tänu teile, ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd, Riina Solman, palun! Küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Aitäh teile, austatud eesistuja! Siin eelmises voorus, kui te juhatasite eesistujana saali ja andsite juhiseid, kuidas tuleb hääletada, siis tagapingis oli väga häälekas meeste sumin. Mina ütleksin, et need olid Valdo Randpere ja Jürgen Ligi. Mina ei kuulnud teie esitlust, aga kuulsin, et te annate juhiseid. Ma kuulsin tõepoolest, et te mainisite ka Anti Haugast ja manitsesite teda õigesti hääletama. Ja ma ei kuulnud seda selle sumina tõttu. Teie muidugi vastasite mulle, et teie ei saa minust üldse aru, aga kui Valdo Randpere kurtis, siis te kohtlesite teda väga hellalt ja õrnalt, andsite talle võimalusi. Ma küsin: kas kodu- ja töökorra seadus näeb ette, et te oma erakonnakaaslasi käsitlete hellemini kui opositsioonisaadikuid?

Hea Riina Solman, kohe kindlasti mitte. Ma olen korduvalt öelnud, et ma tõepoolest püüan kõiki Riigikogu sadat liiget käsitleda ja kohelda võrdselt, ma ei tee erandeid. Ütlen päris ausalt, et kui te küsisite selle protseduurilise küsimuse, kus te viitasite Anti Haugasele, siis see oli tõesti minu jaoks ootamatu. Mulle tundus, et ma ei ole midagi sarnast öelnud, ja sellepärast ma vastasin nii. See ei olnud arrogantne ega ülekohtune teie suhtes. Ja kui te teist korda küsisite … (Riina Solman räägib kohapealt.) Ärge palun … Kaks tükki ei saa korraga rääkida. Kui te teist korda küsisite, siis mul ei olnud mingit põhjust Anti Haugase nime nimetada, mistõttu on mul raske mõista ja aru saada, kus teie Anti Haugase nime kuulsite. Võib-olla keegi taga ütles. 

Aga veel kord, Riina Solman, ma tõepoolest ei kohtle ebavõrdselt. Nagu sa panid tähele, tegin erandi: protseduurilise küsimusena võtsin vahele Valdo Randpere ja olin sunnitud ühe erandi andma ka teistele fraktsioonidele – aga ühe erandi. Ja sellepärast ma võtsin teid praegu siia lõppu: Isamaa sai ka ühe erandi. Valdo sai ühe erandi ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond ühe erandi. Minu põhimõte on see, et me debati kestel protseduurilisi küsimusi ei võta. See lihtsalt segab debatti. Nüüd me lõpetasime ühe faasi ära ja ma võtsin teie protseduurilise küsimuse. Veel kord: ma ei teinud teile liiga, kuna iga fraktsioon sai ühe [küsimuse] ja Isamaa oli seda kasutanud.

Aga nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni ettekandeks, põhiseaduskomisjoni esimees Hendrik Johannes Terras!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Komisjon arutas teemat päris pikalt. Teen võrdlemisi põhjaliku ülevaate, palun kannatust. 

Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu 262 oma neljapäevasel, 14. septembri istungil. Lisaks komisjoni liikmetele osales istungil selle eelnõu esitaja esindaja Tanel Kiik, kes tutvustas komisjonile eelnõu ning vastas komisjoni liikmete küsimustele. Eelnõu esitaja esindaja selgitas [ka siin] ammendavalt eelnõu sisu ja sellel ma pikemalt ei peatu. 

Komisjonis toimus järgmine arutelu. Alustuseks sõnas üks komisjoni liige, et ta ei mõista, miks on sellel teemal uurimiskomisjoni loomine vajalik. Ta märkis, et Eesti parlamendis on juba olemas komisjonid, kus selliseid küsimusi uurida, ning hea tava kohaselt juhivad neid komisjone opositsionäärid. Ta märkis, et peaminister on käinud tänaseks kõikide nende komisjonide ees. Kui peaministrile on veel küsimusi, siis nendele vastab ta kindlasti täiendavalt. Teadaolevalt on peaminister esitanud ka huvide deklaratsiooni ja oma laenulepingud. (Juhataja helistab kella.) Kui vaadata loodava uurimiskomisjoni ülesandeid, siis tema hinnangul on praktiliselt kõik ülesanded teostatud, sest küsimustele on vastatud. Ta leidis, et uurimiskomisjoni loomine maksab maksumaksjale palju. 

Võrdluseks toodud VEB Fondi ja Tallinna Sadama teemal moodustatud uurimiskomisjonid lahendasid tema hinnangul selgelt maksumaksja rahaga seotud murekohti, mida uuriti suure avaliku huvi tõttu. Ta märkis, et praegu hakkab seadusandja justkui ise konkreetselt kahe või ühe ettevõtte puhul süüdimõistjana esinema. Kui ettevõtjatele on konkreetseid etteheiteid, siis [nende lahendamiseks] on Eestis olemas õiguskaitseorganid. Ta küsis, miks on soov dubleerida praeguse parlamendi reglementeeritud tegevust, kulutades selleks maksumaksja raha. Ta uuris veel, mille alusel soovitakse, et seadusandja hakkaks tegelema süüdistaja rolliga konkreetselt riiki mittepuudutava ühe või kahe ettevõtte küsimusega. 

Tanel Kiik selgitas, et Riigikogu uurimiskomisjon ongi ette nähtud avalikkusele huvi pakkuva sündmuse asjaolude väljaselgitamiseks. Uurimiskomisjon on vaja luua selleks, et inimesed ei peaks käima järjest mitu aastat ühekaupa erinevates komisjonides. Tanel Kiige hinnangul ei ole peaminister paljudele küsimustele vastanud. Ka ettevõtjad pole tema arvates suutnud saata vajalikke dokumente ja pole istungile tulnud. Ta lisas, et pole saanud aru, mida täpselt julgeolekuasutused selle teema kohta teadsid ja mida ei teadnud. Seadus näeb ette uurimiskomisjoni kutse peale mõjuva põhjuseta ilmumata jätmise, andmete ja dokumentide esitamata jätmise või selgituste andmisest või küsimustele vastamisest keeldumise eest võimaluse karistada kuni 300 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Seda õigust pole ühegi teise komisjoni puhul. Ta toonitas, et komisjon moodustatakse asjaolude väljaselgitamiseks, mitte peaministri süü väljaselgitamiseks. 

Üks komisjoni liige märkis, et tema ei toeta olemasolevate komisjonide töö dubleerimist. Tal oli imelik kuulda, et julgeolekuküsimuste puhul on vaja moodustada täiendavalt uurimiskomisjon, mis peaks tegelema probleemiga kuidagi teisiti kui selleks ettenähtud julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon. Ta lisas, et korruptsioonivastase erikomisjoni ja [riigi]eelarve kontrolli erikomisjoni ühisistungil, kuhu olid kutsutud vastavate ametite esindajad, kes pidid vastama eelnõu esitaja potentsiaalsetele küsimustele, vastasid nad küsimustele nii, nagu seadus võimaldab. Tema teada ei saa uurimiskomisjon minna mööda maksukorralduse seadusest ja avaldada konkreetse ettevõtte maksu- või tolliandmeid. Maksu- ja Tolliamet ütles, et pädevatel õiguskaitseorganitel ei ole sellele ettevõttele etteheiteid. Ta märkis, et ei soovi näha õiguskaitseorganite töö dubleerimist. 

Tanel Kiik oli seisukohal, et üks konkreetne komisjon annaks võimaluse koondada teemad kokku. Lisaks märkis ta, et enamikule küsimustele ei ole tema arvates ikkagi vastust saadud ning peaministri ja julgeolekuasutuste vastused pole olnud lõpuni läbipaistvad. Kui uurimiskomisjonid jõuavad oma töös samale selgusele, millele jõuavad ka õiguskaitseorganid, siis ka see on tema hinnangul konkreetse töö tulemus. Sellisel juhul on see väga tugev signaal ja sõnum avalikkusele. 

Üks komisjoni liige märkis, et möödunud on juba kolm nädalat [päevast], kui peaministri abikaasa Venemaa-suunalise äri küsimused [esimest korda] avalikku käsitlust leidsid. Tema hinnangul on selle aja jooksul kerkinud peaministri vastustest küsimusi juurde. Ta küsis, kas komisjoni töötamise aeg ei ole liiga lühike, et uurimiskomisjon suudaks selle teema pädevalt läbi arutada. Tanel Kiik vastas, et selle üle, kas kolm kuud osutub lõpuks piisavaks, peab otsustama komisjon. Ta märkis, et varasemalt on Riigikogu pikendanud uurimiskomisjoni lõpparuande esitamise tähtaega, ja arvas, et kui oleks pandud pikem ajaraam, siis oleks öeldud, et selle teemaga soovitakse pikalt tegeleda. Tanel Kiik kinnitas, et seda soovi ei ole, vaid soov on luua asjas kiiresti selgust. 

Üks komisjoni liige märkis, et oli etteheiteid, et julgeolekuasutused ning Maksu- ja Tolliamet peaksid uurimiskomisjonile veel midagi ütlema. Ta küsis, milliseid täiendavaid dokumente saab uurimiskomisjon julgeolekuasutustelt ning Maksu- ja Tolliametilt avalikult välja nõuda, mida ei saa teha korruptsioonivastane erikomisjon ja julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon. Tanel Kiik vastas, et julgeolekuasutuste puhul ei anna laused, nagu "Me ei anna moraalseid hinnanguid", selgust juurde. Ta ütles, et mõistab, et Kaitsepolitseiameti juht ei saa opereerida kogu oma infoga, aga komisjoni kinnisel istungil on tal siiski võimalik anda konkreetseid vastuseid, sest ringlevad erinevad teooriad, millal ja millisel kujul informeeriti peaministrit sellest, et tema abikaasa teostab äritegevust Venemaal, ning kas sellega seoses nähti julgeolekuriski või mitte. Ta ütles, et nende asutuste kaasamine erikomisjoni kinnisele istungile annaks ühele komisjonile võimaluse saada tervikpilt kõikidest seisukohtadest ja neid omavahel võrrelda. Uurimiskomisjon saaks jõuda järeldusele, kas selles teemas on vastuolusid või mitte. 

Üks komisjoni liige oli seisukohal, et tema teada on Tanel Kiige küsimused täpselt need, mida arutab julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, kes saab kutsuda istungile aru andma vastavate asutuste esindajaid. Uuriti veel, kas ei ole käinud läbi mõtet, et parlament peaks arutama hoopis laiemalt küsimust Venemaaga majandustegevuse sobilikkuse kohta. Tanel Kiik nõustus, et arutelu [sellise] majandustegevuse üle peaks toimuma oluliselt laiemas formaadis. Seni on olnud sõnumid, et mingisugust äritegevust Venemaaga ei tohi olla, aga tegelikult on teada, et äritegevus toimub. Ta arvas, et suuremat pilti ei suuda moodustatav uurimiskomisjon arutada – see võiks olla kas majandus-, välis- või rahanduskomisjoni teema. Ta oli seisukohal, et kõnealune komisjon peaks tegelema Kaja Kallase abikaasa ettevõtete Venemaa-suunalise äritegevuse teemaga. 

[Küsiti] veel, et kas on kaalutud muid lahendusi, kui komisjoni loomine peaks ebaõnnestuma. Tanel Kiik vastas, et tema arvates on komisjoni istungil kõlanud rohkem argumente komisjoni kasuks ning seda näitab ka avalikkuse ootus. Ta märkis taas, et ka peaministri huvides oleks mõistlikum luua üks uurimiskomisjon, kui käia mitmes erinevas komisjonis nädalast nädalasse aru andmas.

Komisjon tegi eelnõu 262 kohta järgmise menetlusliku otsuse: teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Poolt olid Anti Allas, Erkki Keldo, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Hendrik Johannes Terras ja Urve Tiidus. Vastu olid Ants Frosch, Andrei Korobeinik, Helir-Valdor Seeder ja Aleksandr Tšaplõgin, erapooletuid ei olnud. Aitäh! 

Aitäh! Küsimused. Jaanus Karilaid, palun!

Istungi juhataja! Hea ettekandja! Eesti 200 lubas valimiskampaanias uut poliitilist kvaliteeti, uut poliitilist kultuuri ja kõigile küsimustele otse vastata. Ma olen kindel, et teie ei hakka minu küsimusele vastates ütlema, et seda komisjonis ei arutatud ja sellepärast te vastata ei saa. Kuna te olete lubanud otse vastata, siis ma küsin: kas Eesti 200 on tõesti arutanud Kaja Kallase küsimust oma fraktsioonis ja pidanud seda normaalseks, et keegi annab oma isiklikku raha 370 000 [eurot], millega panustatakse enda pereärisse Venemaal? Kas teie jaoks on see igati normaalne, aktsepteeritav ja te ei nõua peaministri väljavahetamist? Kas tõesti on nii?

Ma pean kahjuks teie kindlustunnet vangutama – seda kahjuks komisjonis ei arutatud.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Peaministri moraalikompassi nõel on minu meelest paigast ära, aga teil tundub see kompassinõel paigas olevat. Kas te saate sellest samamoodi aru, nii nagu mina seda mõistan – see tegu, mille peaminister tegi: andis laenu ettevõttele, kellel olid väga selged ärihuvid Venemaa suunal, ja laenu anti ka siis, kui Venemaa oli alustanud täiemahulist sõda Ukrainas –, et see on ilmselgelt olukord, kus kompassinõel peaks minema punaseks ja [peaks] aru saama, et sellist tegu ei tehta? Peaminister Kaja Kallas oleks pidanud juba ammu tagasi astuma, aga ometigi ta ei tee seda. Täna ta istub peaministri toolil paljuski just nimelt teie erakonna armust. Minu küsimus teile on see: kas teie kompassinõel on paigas ja kas te ka hindate seda niimoodi, et tegemist on moraalitu käitumisega?

Aitäh, härra Mölder! Minu kompassinõela üle komisjonis arutelu ei olnud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Te võiksite käsitleda lisaks põhiseaduskomisjoni esimese istungi väga põhjalikule [ülevaatele] ka teist istungit, mis kahjuks küll kvoorumi puuduse tõttu ära jäi, sest sellega on päris palju segadust siinsamas saalis olnud. Teatavasti tegid viis komisjoni liiget ettepaneku kutsuda kokku erakorraline istung, mille te ka kokku kutsusite, koos ettepanekuga, et juures oleks nii konkreetse eelnõu algataja ehk mina kui ka peaminister. Siis te saatsite mulle teadaolevalt ühe e-kirja komisjoni liikmetele, kus te selgitasite, et peaminister oleks valmis tulema – küll mitte päris kell 8, ta oleks valmis tulema kell 9 – eeldusel, et kvoorum on koos. Te lisasite sinna ka loetelu komisjoni liikmetest, kes ei pidanud seda istungit vajalikuks. Ausalt öeldes näiteks minule keegi ei öelnudki, et istungit ei toimu. Seda esiteks.

Aeg, hea kolleeg!

Ja teiseks, sellest kirjast ei olnud võimalik aru saada, kas peaminister tegelikult soovis sinna tulla või ei soovinud. Milline suhtlus teil oli temaga sel teemal?

Aitäh, härra Kiik, selle küsimuse eest! Me arutasime seda ja seda ma ütlesin ka sellel komisjoni koosolekul. Rohkem see komisjonis teemaks ei olnud.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh! Hea komisjoni esindaja! Austatud istungi juhataja! Kas te võib-olla oskaksite paremini lahti seletada seda olukorda: korruptsioonivastane erikomisjon on seda teemat käsitlenud oma istungil tükki neli või viis korda, aga Kaja Kallas on kaks korda meiega kohtunud. Ma küll hindan, et need kohtumised ei ole olnud selles mõttes väga konstruktiivsed, et nii ühelt kui ka teiselt poolt ei ole olnud meeldivat töist õhkkonda, mis tooks välja konkreetsed faktid ja võtaks maha hirmud, mis praeguseks tekkinud on. 

Aga minu küsimus teile on see: milline see laiendus siis oleks, kui erikomisjon täna loodaks? Milliseid võimalusi see annaks kas inimeste nii-öelda sundkohaletoomiseks või inimeste käest konkreetsete dokumentide kättesaamiseks? Praegu me näeme selgelt, et väga paljud dokumendid, mille Kaja Kallas on lubanud meile esitada, on tegelikult korruptsioonivastasele erikomisjonile esitamata.

Aitäh, härra Mölder! Väga õigustatud küsimus. Vastus käis ka juba korra siit läbi: see annab võimaluse, et kui neid dokumente ei esitata või kohale ei ilmuta, siis on võimalik selle eest karistada 300 trahviühiku [suuruse trahviga].

Suur tänu teile, ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! [Mul on] täiesti heatahtlik küsimus ettepaneku vormis. Minu protseduuriline etteheide ja kivi lendab nii komisjonipoolse ettekandja kui ka komisjoni ametnike kapsaaeda, kes on komisjoni esindaja ettekande teinud. Juhin juhataja tähelepanu, et praegune ettekanne ei olnud tasakaalustatud. Nimelt, komisjonis oli arutelu ka selle üle, et kutsuda komisjon veel kord erakorraliselt kokku. Komisjoni esimees kutsuski komisjoni erakorraliselt kolmandiku komisjoni liikmete ettepanekul kokku. See komisjoni istung jäi teatud põhjustel ära. Peaminister oli valmis tulema sellele istungile, koalitsioonisaadikud ei ilmunud [kohale]. Ja mitte midagi me [praegu] sellest ei kuulnud, [kuigi] see kõik toimus komisjonis. 

Komisjonipoolne ettekandja peab tegema ettekande [selle kohta], mis on komisjonis siiamaani selles küsimuses toimunud. See on, ma julgen öelda, pahatahtlik info varjamine praegu suure saali eest. See oleks tulnud komisjonipoolsel ettekandjal ka [suurele saalile] teatavaks teha. Kahetsusväärselt seda toimunud ei ole. Mul ei ole etteheidet juhatajale, aga ma lihtsalt palun, et juhatus juhiks komisjonipoolsete ettekandjate tähelepanu, et meile ei ole vaja ette vadistada protokolli teksti, mida kõik saavad lugeda, vaid anda sisuline ülevaade, mis on toimunud. Kahetsusväärselt jäid nii olulised asjad siin ette kandmata.

Hea kolleeg! Mina ei saa anda hinnangut selle tasakaalu või tasakaalutuse kohta, kuivõrd ma ei ole kursis, mis arutelu komisjonis toimus, aga printsiibis olen nende põhimõtetega kindlasti päri. Me oleme seda ka rõhutanud, et tõepoolest peab komisjonipoolne ettekandja kajastama ennekõike seda, mis komisjoni istungil oli, ja jääma selle raamesse. Loomulikult [peab] püüdma seda teha tasakaalustatult, nii et mõlema poole seisukohti on kajastatud.

Nüüd avan läbirääkimised ja võimalus on osaleda fraktsioonide esindajatel. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli, Helir-Valdor Seeder Isamaa fraktsiooni nimel!

Palun kaheksa minutit.

Kolm minutit lisaks, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Isamaa lahinguväljalt ei lahku, nii et sõnum koalitsioonile: meiega peate te jätkuvalt arvestama, me oleme saalis. Isamaa toetab selle uurimiskomisjoni moodustamist ja kutsun üles ka koalitsioonierakondade saadikuid toetama selle uurimiskomisjoni moodustamist. 

Ühelt poolt on see parlamendi usalduse, usutavuse ja väärikuse küsimus, et me soovime selles avalikkuse erilise tähelepanu all olevas küsimuses selgust saada ja me tahame välja selgitada parlamentaarse järelevalve korras tõe, mis ei ole mitte ainult meie võimalus – kui me selle komisjoni moodustame –, vaid ma leian, et ka kohustus. Teiselt poolt on see ka peaministri võimalus ennast poliitiliselt, eetiliselt ja moraalselt kaitsta. Kui see komisjon, kus osalevad ka opositsiooni esindajad, jõuab järeldusele, et kõik on olnud korrektne, aus, läbipaistev ja kooskõlas seadustega, siis see on peaministrile praeguses olukorras parim kaitse ja aitab võib-olla ka hakata taastama peaministri tänaseks täielikult kadunud autoriteeti. Nii et, auväärt koalitsioonisaadikud, teie käes on täna ka peaministri autoriteet, teie käes on peaministri poliitilise tuleviku küsimus. 

Aga nüüd veel: me ei tohi muutuda mugavusparlamendiks, kes väldib teravaid ja ebamugavaid küsimusi ja nende arutamist. Kahtlemata tegeleb see uurimiskomisjon, kui see moodustatakse, küsimustega, mis ühele või teisele inimesele, eelkõige peaministrile ja tema perele, ei pruugi olla mugav. Aga riigi juhtimine ei saa olla mugav ega tohigi selliseks muutuda. 

Minu veendumus, et seda komisjoni on vaja, leidis kinnitust ja süvenes veelgi tänase infotunni ajal, kui peaminister rääkis, kuidas ta annab intervjuusid välismeediale, rahvusvahelistele väljaannetele, kus kõik kiidavad, kui hästi ta on tööga hakkama saanud, ja kuidas tema rahvusvaheline autoriteet on kõrgemal kui kunagi varem – kõrgemal kui ühelgi teisel eelneval Eesti Vabariigi peaministril –, aga Eesti rahvas millegipärast seda ei mõista. 

Nii nagu me teame uuringutest ja küsitlustest, arvab kaks kolmandikku Eesti rahvast, et peaminister ei saa oma tööga hakkama. Kaks kolmandikku Eesti rahvast arvab, et peaminister peab astuma tagasi. Mandaadi on peaminister saanud parlamendilt ja Eesti rahvalt, mitte Brüsselist, Kopenhaagenist või Washingtonist. Mandaat on saadud Eestist ja Kaja Kallas on Eesti Vabariigi peaminister. Nii et, sõbrad, usaldavust ja usutavust on vaja Eesti rahva silme ees – tegemist on Eesti rahva peaministriga. 

Milleks on vaja seda komisjoni, Jürgen Ligi – et sa saaksid ka vastusõnavõtuga esineda –, milleks on vaja seda komisjoni? Ka põhiseaduskomisjoni esimees pidas siin kõnet ja ütles, et peaminister on käinud erinevate komisjonide ees. Selleks ongi vaja uurimiskomisjoni, et peaminister ei peaks loksuma kõikide erinevate komisjonide ees: kord [riigi]eelarve kontrolli erikomisjoni ees, siis julge[oleku]asutuste järelevalve erikomisjoni ees, siis korruptsiooni[vastase] erikomisjoni ees, siis veel kusagil kolmanda, neljanda komisjoni ees, vaid me [koondame] selle teema ühe uurimiskomisjoni alla. See on efektiivne, see on ajasäästlik ja nii peaministri kui ka parlamendiliikmete suhtes lugupidav. Sõbrad, võtame asja mõistusega, see on igati mõistlik. 

Teiseks, me teame, et asjaosalised, keda on kutsutud nendesse erinevatesse komisjonidesse, on öelnud, et nad ei tule nendesse komisjonidesse, aga uurimiskomisjoni on nad kohustatud tulema seadusest tulenevalt. See on oluline erinevus, ka selleks on vaja uurimiskomisjoni, nii et selle komisjoni moodustamine on igati põhjendatud. Kui peaministril ei ole midagi karta, siis loomulikult ta tuleb ja osaleb selle komisjoni [istungil]. 

Nüüd minu sõnum, mille komisjonipoolne esindaja, komisjoni esimees jättis kahetsusväärselt rääkimata – see iseloomustab ka meie halba poliitilist kultuuri. Nimelt, kui me arutasime uurimiskomisjoni moodustamist, siis ma küsisin komisjonis, kas peaministrit on teavitatud, et me arutame täna seda teemat – mis puudutab teda, tema perekonda ja tema perekonna Vene-ärisid –, ja kas ta soovis ka osaleda selle arutelu juures. Selle peale vastas komisjoni esimees, et ta ei tea, ta pole peaministri poole pöördunud. Sellest tulenes ka kolmandiku komisjoni liikmete ettepanek kutsuda enne suure saali arutelu kokku komisjoni erakorraline [istung] ja anda peaministrile teada, et me seda küsimust arutame, ja kui ta soovib istungil osaleda, siis ta saab sellel istungil osaleda. Vastus tuli: jah, peaminister ei ole küll valmis osalema pakutud kellaajal – ta on valmis tulema tund aega hiljem –, kuid ta on valmis osalema selle komisjoni istungil. Seejärel otsustasid kõik põhiseaduskomisjoni kuuluvad koalitsioonisaadikud, et nad ei ilmu sellele komisjoni erakorralisele [istungile] ja ei anna võimalust komisjonil istungit läbi viia ehk ei anna kvoorumit ja võimalust peaministrile tulla komisjoni, anda selgitusi. Sellisest "vähetähtsast" vahejuhtumist ei pidanud põhiseaduskomisjoni esimees täna vajalikuks suurt saali informeerida. Ma leian, et see on ääretult kahetsusväärne, et see niimoodi on [juhtunud]. 

Milleks seda komisjoni veel vaja on? Loomulikult selle pärast, et rohkem kui kuu aja jooksul on küsimusi juurde tekkinud, mitte me ei ole saanud kõikidele küsimustele vastuseid, nii nagu on siin öeldud. Vastupidi, küsimusi on tekkinud juurde ja neile me ei ole saanud vastuseid. See puudutab ka Maksu- ja Tolliameti valitsemisala ja paljusid teisi valdkondi, mille puhul me ei ole saanud [vastuseid]. Nii et uurimiskomisjoni aktuaalsus ja vajalikkus on tegelikult kasvanud võrreldes selle teadmisega, mis meil oli rohkem kui kuu aega tagasi, kui see skandaal ilmsiks tuli. 

Ja lõppude lõpuks ma tahan öelda: sõbrad, see on ka Eesti riigi maine küsimus ja Eesti riigi julgeoleku küsimus. Kui me varjame niisuguseid asju, kui me ei taha ise teada tõde Venemaa-äri kohta sõja ajal – kusjuures Venemaa on agressorriik –, siis see on Eesti riigi julgeoleku küsimus. Praegu on tegemist Eesti Vabariigi peaministri äridega Venemaal, nii et me peame neile küsimustele saama vastused. 

Loomulikult, me saamegi neile küsimustele võib-olla ka ilma uurimiskomisjonita vastused. Fraktsioonid tegutsevad iseseisvalt – peaministri kutsume välja, ta tuleb meie fraktsiooni, me kutsume ka kapo esindaja ja Maksu- ja Tolliameti esindajad –, me hakkaksime seda tööd dubleerima. Ütleme nii, et ega tõde lõpuks välja selgitamata jää, aga see on palju vaevalisem ja ebaefektiivsem tee. Nii et ma kutsun üles teid parlamendi efektiivsust tõstma ja toetama täna selle uurimiskomisjoni moodustamist. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli, Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Jürgen Ligi! (Hääled saalis.)

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Me kõik saame aru, et see, mis siin toimub, on vaatamata suurtele sõnadele üks odav üritus üleval hoida üht skandaali ja talle puhuda sisse õhku, mis hakkab vääramatult välja jooksma, nii nagu skandaalidega ikka kipub olema. Kindlasti on lugu ise ebameeldiv, aga see on ennast tegelikult ammendanud ja uurida pole midagi. Kõiki küsimusi on mitu korda esitatud, kuigi seal on refrään juures, et küsimusi tuleb järjest juurde. Üks ütleja on olnud Tanel Kiik. Ei tule neid juurde ühtegi. Vastused on antud ja me ei saa tegelikult kunagi targemaks. Kõige selle juures muidugi püütakse rääkida Eesti mainest ja selle kahjustamisest. Jah, maine on kahjustatud eelkõige peaministril, mingil määral ka loomulikult Eestil, aga Eestil ainult sedavõrd, kui me ise seda asja [suureks] püüame puhuda. Tegelikult ei huvita sellised asjad välismaal pikalt mitte kedagi, me ise toodame seda [huvi].

Presidendil oli kindlasti õigus, kui ta ütles või andis mõista, et peaminister ei peaks olema see, kes ütleb, et see asi on tema segamiseks tehtud. Tema ei peaks seda ütlema, me peaks seda ise kontrollima, et me ei kiusa ministreid – sõltumata sellest, kas nad meeldivad meile või mitte – lihtsalt kiusamise pärast. See on tegelikult EKRE tase. Ma imestan, et Isamaa ja Keskerakond ei suuda ennast lahti haakida sellest, mis on toimunud siin infotundides, arupärimistel ja ka komisjonides, kus on peaminister ju ka vahel käinud, kui on tungivalt kutsutud. 

Samas, need komisjonid on ju oma tööd teinud. Kui siin visati järjekordselt õhku mingisuguseid küsimusi, mis justkui ei ole vastust saanud, nagu Tanel Kiik usinalt rääkis, siis mina kapo-komisjoni juhina ütlen, et ma jäin nõutuks. Kapo andis kõigele, mida küsiti, nii põhjalikud vastused, et komisjoni liikmed isegi loobusid peaministri kutsumisest. Kapo lükkas ümber väited, mis siin on kõlanud, nagu oleks kahtlusi peaministri sissetulekutes, nagu oleks kahtlusi mingites Vene-sidemetes. Peaminister ega tema abikaasa ei ole käinud Venemaal enam ammu-ammu, [peaministril] ei ole seal mitte ühtegi teadaolevat kontakti. Nendega on vesteldud, seda on kontrollitud muudest allikatest – no ei ole, aga me õhutame ikka kogu aeg seda versiooni, mida ajakirjanduski, et käib mingi pereäri või koguni äri oligarhidega.

On rõhutatud, et peaministri sissetulekud on piisavad, et seda laenu oma abikaasale anda. Kes ei annaks? Mina küll annaks. See ei tähenda aktiivset osalemist äris ja üleüldse ei tähenda ka vähemusosalus aktiivselt ettevõtte juhtimist – otsused teevad ära enamusosanikud. Aga ma ei kiida seda asja, ma laidan selle asja suuremaks rääkimist. Samuti on siin valetatud, nagu oleks mingisugune eriluba – selle lükkas ka kapo ümber. Ei ole mingit eriluba. Sanktsioonide puhul teatud kaup mingil hetkel kaotatakse ja siis on üleminekuperiood, aga mingit eriluba ei ole peaministrile antud. See on vale, see on laim. Lõpetage ära!

Huvide deklaratsioon – nagu oleks siin mingeid kahtlusi. Me kõik teame, et huvide deklaratsiooni puhul tekib endalgi kahtlusi, et mis hetkel peab deklareerima mingisugused muutused ja kui suured muutused, aga aasta jooksul juhtub seda kõigiga – õiendage siis, kui seda juhtunud ei ole. 

Nüüd, kui ma ütlesin "odav", siis ma loomulikult ei pidanud silmas, et see asi on tasuta. Mitte 100 000, vaid 150 000 [eurot] on praegu ...

Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

150 000 [eurot] aastas on ühe uurimiskomisjoni hind ja suurem hind on kindlasti sellel, kui lihtsalt laimatakse ja ehitatakse mingisugust suurt vandenõuteooriat suurest Venemaa-ärist. See asi on ju lõppenud, ajalugu. Isegi Tanel Kiik võib tulla siia ekraanile ja öelda, et varasemalt on need komisjonid ju olnud edukad – no mina ei tea ühtegi. Tanel Kiik on esimesi kuid Riigikogus ja õpetab meile kogu aeg mingit tava ja ajalugu. Minu arvates on see piinlik, ausalt, Tanel. Sa oled kõige suurem jutumees, kõige suurem sõnavõtja statistika järgi – minuga võrreldes oli kevadel see skoor 1 : 12. Muudkui räägid ja õpetad. Ära tee seda, see ei ole usutav! 

Mina tean neid komisjone. Ma küll ei tea Riigikogu VII [koosseisu] komisjonide edukust, aga mulle ei meenu ühtegi fakti ega huvitavat asjaolu, mis oleks uurimiskomisjonidest välja tulnud. Küll aga [meenuvad] tohutu enese eksponeerimine, üksteisele ärapanemine, poliitilise omakasu püüdmine, laimamine ja sellised salapärased kommentaarid: "Oi, küsimusi on väga palju, vastuseid väga vähe." See on haige! Me ei peaks üksteisele sedavõrd isiklikul tasandil sisse sõitma. Kui keegi tahab, siis saab ju alati tõstatada Vene-äri [teema] näiteks majanduskomisjonis. Palun öelge, keda veel kapo-[komisjonis] üle kuulata, mida uurida nendes teistes erikomisjonides – andke minna! Aga te ehitate siin mingisugust salapära üles ja püüate hoida seda teemat vägisi üleval.

Põhiseadus näeb ette umbusaldusprotseduuri – palun, aus protseduur. Küsige peaministrilt need küsimused. Mina ei toeta Venemaa-äri, mina arvan, et see oli lollus. Minul on piinlik, et peaministri abikaasa sellega tegeles, aga see on ammendatud teema minu jaoks. Kui asi on piinlik, siis pööratakse lõpuks pilt ära, mitte ei jääda tänitama, eriti kui on tegemist riigi huvi ja mainega.

Jah, polegi nagu midagi arutada. Seda komisjoni ei ole vaja, need komisjonid ei ole ennast kunagi õigustanud. Nendes komisjonides on alati läinud laimamiseks ja nad ei ole mitte kunagi avastanud mitte ühtegi fakti, mida ei oleks kontrollinud – palun lisaaega, ma lõpetan kohe – näiteks VEB Fondi puhul panga sisekontroll või mida ei oleks mõne teise puhul [kontrollitud] kriminaaluurimisel – Tallinna Sadama protsess tuleb meelde. Enamasti on see olnud sõna sõna vastu laimamine, kus faktid ujuvad ja avalikkus saab asjadest valesti aru. 

Ei, poliitikud ei ole üksteise uurimisel Eestis seni edukad olnud ja eriti mõttetu on arutada poliitiku abikaasa äri kuskil Venemaal, mille puhul me kindlasti ei saa kindlad olla, mis värvi ikkagi plekk on ja millal täpselt midagi osteti. Me ei saa sellest mitte mingit kasu ega teadmist, ei saa [uusi] teadmisi peaministri antud laenu tingimuste kohta. Ärme tallame siin tühja tuult, Eesti riigil on hoopis teised vajadused. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli, Tanel Kiik. Palun! 

Austatud Riigikogu aseesimees! Auväärt Riigikogu liikmed! Teen lühidalt, kaheksat minutit ei lähe vaja. Olen jätkuvalt seda meelt ka pärast meie diskussiooni ja debatti, et selle uurimiskomisjoni loomine aitaks luua selgust juurde, isegi kui meil on kolleege, kes ütlevad, et nemad uurimiskomisjonidesse ei usu. See on seadusega ette nähtud võimalus sarnaste olukordade uurimiseks ja selle komisjoni moodustamata jätmine annaks ühiskonnale märksa tugevama negatiivse signaali. 

Ma julgen arvata oma kogemuse pinnalt, mida parlamendis küll ei ole olnud palju, aga poliitikas on [olnud] piisavalt, et selle komisjoni loomata jätmine pigem pikendab skandaali ajalist kulgu. Küsimusi küsitakse edasi, kutseid komisjonidesse tuleb edasi. Võime kuskil kolme kuu pärast vahekokkuvõtte teha teiega, härra Ligi, ja vaadata, kas vahepeal on see teema vaibunud või vastupidi – kas peaminister saab jätkuvalt kutseid erinevatesse komisjonidesse, kas saame meediast lugeda, kas ta sinna ilmub või ei ilmu, kas ettevõtjad saatsid või ei saatnud neid dokumente, kas on mingit selgust või ei ole. 

Arvata, et kui täna teeme otsuse uurimiskomisjoni mitte moodustada, siis teema kaob sellega ära – ei maksa olla nii naiivne. Avalikkuse huvi pole raugenud, meedia huvi pole raugenud, ja mis seal salata, kõigele ei ole tegelikult vastuseid ka antud. Konkreetse näitena viidati siin ka huvide deklaratsioonile. Ma tõin ka enda sõnavõtus konkreetseid näiteid, kus peaminister on öelnud, et ta ei [annagi] neid andmeid, ta ei ütlegi, palju ta intressitulu teeninud on – mis minu jaoks on ausalt öeldes arusaamatu, kui midagi varjata ei ole. 

Ja loomulikult ka seesama küsimuste ring, mis puudutab julgeolekuasutusi ja tuleviku vaates selliste olukordade vältimist, on ju lahendamata. Meil ei ole selgust, kuidas me tagame, et järgmise kümne või viie aasta jooksul ei teki sarnast olukorda, sarnast teemat. Siis öeldakse: "Teil alles oli sarnane juhtum. Kas te mitte midagi sellest siis ei õppinud, ühtegi õigusakti ei muutnud, mingeid süsteeme üle ei vaadanud? Olete taas siin." 

Nüüd see, kui palju on keegi Riigikogu saalis sõna võtnud. Ma arvan, et see pole uhkuse asi, et kes on kõige vaiksem, see on kõige tublim töötaja – ta ei sega kedagi. Ma arvan, et Riigikogu saal ongi koht, kus arutelu pidada ja küsimusi küsida, sealhulgas oma fraktsiooni ja erakonna seisukohti esindada. Selleks see parlament on loodud. Väga loodan, et me kunagi ei jõua selleni, et me hakkame negatiivses võtmes järjestama inimesi: "Tema räägib liiga palju, aga tema on hea, vaikne kolleeg, [kellega on] palju meeldivam tööd teha. [Ta] ei hääleta, ei arva midagi, ei küsi midagi, vaid ta on ainult siis kohal, kui on vaja nupule vajutada." Seda enam, et härra Ligil on komme rääkida alati kõigi ettekandjate [kõne] ajal, nii nagu ta praegu teeb (Juhataja helistab kella.) saalis, ilma isegi seda märkamata. Selles valguses ma seda kriitikat tõesti omaks ei võta. 

Aga Riigikogu saalil palun selle komisjoni moodustamist toetada, seda enam, et kui see komisjon näitab, et peaministril ei ole midagi varjata, siis saavad just nimelt valitsuskoalitsioon ja kõik peaministri toetajad väga tugeva argumendi ja kaardi edasiseks, et selle skandaali nii-öelda uks kinni panna, teema ammendatuks lugeda ja eluga edasi minna. Kui see täna maha hääletatakse, siis on paratamatult väga palju neid – mitte ainult mina, vaid ka laiema avalikkuse seas –, kes küsivad: "Mida teil siis varjata on, et selline komisjon millegipärast ei sobi?" Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 262 esimesel lugemisel tagasi lükata. Kristo Enn Vaga, protseduuriline. Tohoh! Mis juhtus? Mikrofon on katki?

Ei ole mikrofon katki. Aitäh, istungi juhataja! Mul on küsimus EKRE fraktsiooni töötegemise kohta. Esmaspäeval, kui me istungit rakendasime, soovisid nad lisada veel täiendavaid punkte Riigikogu täiskogu päevakorda, põhjendades seda sellega, et Riigikogu peaks tööd tegema ka öösel. Nüüd me oleme jõudnud siia kolmapäeva õhtusse – pole isegi öö kätte jõudnud –, EKRE fraktsioon on kollektiivselt lahkunud Riigikogu saalist ja keeldub tegemast tööd, mille eest nad palka saavad. Kas see on teie arvates normaalne?

Aitäh! See ei ole protseduuriline küsimus, aga Riigikogu liige on oma mandaadis vaba – kuidas ta seda tööd teeb – oma südametunnistuse, aga ka oma ametivande järgi. Tanel Kiik, palun, protseduuriline küsimus! Kas teil on ka mikrofoniga mingi probleem?

Ei. Aitäh! Tegemist on otsuse eelnõuga – üldjuhul on otsuse eelnõu puhul lihtsalt lõpphääletus, eks ole, poolt või vastu. Aga ma saan aru, et komisjoni moodustamisel on vist kaks lugemist, kui mu info on õige. Kuidas see juriidiliselt käib? Kui komisjon on teinud ettepaneku see tagasi lükata, kas me peame eraldi paluma sellel teemal hääletust või hääletus tuleb niikuinii vastavalt reglemendile? Äkki korra selgitate seda?

Aitäh! Selle otsuse eelnõu puhul, mis on 262 – kui seda tahetakse täiskogus vastu võtta, on vaja läbida kaks lugemist. Esiteks. Teiseks, jah, juhtivkomisjoni ettepanek on see esimesel lugemisel tagasi lükata, nii et see tahe tuleb siin panna hääletusele. (Hääled saalis.) Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Palun seda ettepanekut hääletada.

Jaa, seda juhtivkomisjon juba tahtis, aga ma ei saa öelda, et te ei või seda üle kinnitada. Ega see mingi paha asi ei ole. Aga minu süü oli, võib-olla ma selgitasin liiga halvasti. Nii, aga me alustame hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 262 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 52, vastu 16 ja erapooletuid ei ole, on eelnõu 262 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Liigume edasi järgmise päevakorrapunkti juurde, mis on viies, aga ma hetkel veel selle päevakorrapunkti arutelu ei ava, sest Rain Eplerit, kes on [eelnõu] ettekandja, ei ole saalis. Korra ootame, kas Rain Epler tuleb või ei tule. 

Protseduuriline küsimus, Erkki Keldo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Sellel eelnõul on kaks algatajat – kui algatajate ettekandjat Rain Eplerit ei ole, siis äkki on võimalik sekretariaadil küsida, [kas] teine algataja, Martin Helme [saaks] siin [ettekande teha]. Ka kolleeg viitas, et alles esmaspäeval oli suur mure, et on liiga vähe eelnõusid ja äkki Riigikogu ei tee piisavalt tööd. Siiski võiks uurida, kas äkki on üks või teine algataja majas olemas ja sooviks tööd teha.

Aitäh! Me arutasime ka Riigikogu juhatusega seda tõsist küsimust. Selles mõttes on opositsioon sarnasel [arvamusel], mis te ütlesite, et kui ühte algatajat ei ole ja [eelnõul] on rohkem algatajaid – antud juhul on kaks algatajat –, siis kui teine algataja on olemas, saab ka tema siia tulla. Nii et ma ootangi natukene, kas siia Riigikogu saali tuleb Rain Epler või Martin Helme. (Saalis räägitakse.) Oleks ma nii võimekas nagu teie, Jürgen Ligi, siis ta tuleks kohe, aga ma nii võimekas ei ole. Peeter Tali, palun, protseduuriline küsimus!

Tänan, härra juhataja!

(Sumin saalis.) Ma palun vaikust saalis! (Helistab kella.) Me ootame praegu siia Eplerit või Helmet. Palun!

Jaa, kaks küsimust. Esiteks …

Ei, ikka üks protseduuriline küsimus korraga. Üks küsimus korraga, nii on meil siin Riigikogus kombeks.

Hästi! Kui palju on natuke?

Nii nagu juhataja tunnetus on. Nii, kuna … Jah, Peeter Tali, palun, protseduuriline küsimus!

Ja siis teine küsimus: kui nad ei tule, mis siis edasi saab?

Mida?

Kui ükski esitajatest ei tule, kuidas läheb istung edasi?

Aitäh! Tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest – kui ma eksi, ütleb § 73 lõige 1, et siis on arutelu võimatus ja võtame naksti järgmise päevakorrapunkti, nagu ratsu hüppame üle etturite. Nii, ja mandaadis on mõlemad vabad – nii Martin Helme on mandaadis vaba kui ka Rain Epler. Kuigi Martin Helme ütles tol hetkel, et nad lähevad ära, siis see ei tähenda, et nad ei või tagasi tulla. 

Nii, kuna neid kumbagi saalis ei ole, siis ma viiendat päevakorrapunkti ei ava. 

Ja liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. Enne, kui ma arutelu avan, ma vaatan, kas Helir-Valdor Seeder on saalis. On! Väga hea! Ja see on Isamaa fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 37 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks, Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder! 

Aitäh, hea kolleeg! Isamaa ei lahku lahinguväljalt. Meie jätkame. Head kolleegid! Koalitsioonisaadikud, te ei pea lahkuma, nagu EKRE fraktsioon lahkus. Mait, sa ei pea lahkuma! Tule ja istu oma kohale ja kuula, mida räägitakse, tuleb kasuks. 

Isamaa fraktsioon on Riigikogu menetlusse andnud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse [eelnõu] 37 ja täna on selle esimene lugemine. Eelnõu iseenesest on väga lühike. "§ 1. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadust täiendatakse paragrahvi 17¹ järgmises sõnastuses: "§ 17¹. Volikogu liikme õiguste kaitse …""

Hea ettekandja, ma vabandan teie ees, juhataja ei saa hakkama hetkel. Head ametikaaslased, palun tulge mulle appi! Saalis on nii suur lärm. Aidake, palun, juhatajat! Aitäh teile! Palun, hea ettekandja!

Aitäh! Niisiis: "§ 17¹. Volikogu liikme õiguste kaitse. Käesolevas seaduses sätestatud õiguste rikkumisel on volikogu liikmel õigus pöörduda halduskohtusse." Eelnõu eesmärk on anda kohalike omavalitsuste volikogude liikmetele õigus pöörduda nende õiguste rikkumisel halduskohtusse. Eelnõu §‑ga 1 täiendatakse kohaliku omavalitsuse korralduse seadust uue paragrahviga 17¹, millega sätestatakse, et käesolevas seaduses sätestatud õiguste rikkumisel on volikogu liikmel õigus pöörduda halduskohtusse.

Volikogu liikme õiguste rikkumised võivad olla seotud väga erinevate asjaoludega. Täna me näeme erinevast praktikast, et on see [seotud] näiteks mingisuguse informatsiooni varjamisega kohaliku omavalitsuse täitevorgani või asutuste poolt või näiteks volikogu liikme komisjonidesse kuulumise küsimusega, mida on siin erinevatel aegadel ikka jälle üles tõstetud, ja nii edasi. Käesolev seadus annaks võimaluse volikogu liikmetel pöörduda oma õiguste kaitseks rikkumise korral halduskohtusse. Ja nii nagu eelnõu koostamisel kaasa rääkinud eksperdid on kinnitanud, märkimisväärselt halduskoormust see kohtutel ei suurenda ja ka märkimisväärseid riigieelarvelisi kohustusi endaga kaasa ei too.

Nüüd ma lähen asja lahtirääkimise, sisu poole, head kolleegid. Ja mul on palve, tõesti, et koalitsioonisaadikud toetaksid selle eelnõu menetlusse jätmist, et me saaksime sellega tõsiselt edasi tegelda. See ei ole eelnõu, kus meil on koalitsiooni ja opositsiooni vaheline vastasseis, kus meie vahel seisaks poliitiline rindejoon. See vajadus on tulnud praktilisest elust endast. 

Ma toon mõned näited. Näiteks üks näide minu enda kogemuse baasilt Viljandi Linnavolikogus töötades. Ma pöördusin Viljandi Linnavalitsuse poole, saamaks informatsiooni teatud toetuste eraldamise menetlemise kohta: kuidas on erinevaid taotlusi hinnatud, kes on hinnanud. See lähtus volikogu poolt vastu võetud korrast. Linnavalitsus ei väljastanud mulle seda informatsiooni. Ma pöördusin veel kord linnavalitsuse poole, aga ei saanud ikka seda informatsiooni. Pöördusin Andmekaitse Inspektsiooni poole, Andmekaitse Inspektsioon tegi linnavalitsusele ettekirjutuse see informatsioon väljastada. Linnavalitsus ei väljastanud, tagasiulatuvalt lõi AK-templi sinna peale, kuulutas ametkondlikuks kasutamiseks ja ei väljastanud mulle seda.

Iseenesest ma oleks selle protseduuriga saanud veel nii-öelda kohtuväliselt edasi maadelda, aga oli selge, et minu võimalused volikogu liikmena jäävad tagasihoidlikuks, ma seda informatsiooni kätte ei saa. Nii ongi tekkinud meie õiguses praegu nokk kinni, saba lahti olukord. Mul justkui oleks volikogu liikmena õigus ka see ametkondlikuks kasutamiseks kuulutatud informatsioon kätte saada, aga kui linnavalitsus seda ei väljasta – ja ei väljastanud –, siis võimalust mul halduskohtusse pöörduda ei ole. Seda õigust volikogu liikmel praegu ei ole. Küll on see õigus tavakodanikul. Tavakodanik võib pöörduda kohtusse, aga tavakodanikule ei pea väljastama AK[-märkega] dokumente. Nii et nokk kinni, saba lahti. Sellele informatsioonile ei saaks ma ligi ei tavakodanikuna, kuna see on AK[-märkega], ja ei saanud kätte ka volikogu liikmena, sest võimalus kohtusse pöörduda mul puudub.

Sellele kahetsusväärsele olukorrale on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler, kes on pöördunud Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole. Ma tsiteerin, et olla täpne: "Volikogude liikmed on õiguskantslerile korduvalt esitanud kaebusi ja küsimusi oma esinduskogu liikme staatusest tulenevate õiguste rikkumise kohta. Kui volikogu liikme õigusi rikutakse, ei saa ta oma õigusi tõhusalt kaitsta, sest tal ei ole võimalik pöörduda kohtusse. Palun teil kaaluda volikogu liikmete õiguste kaitseks vajaliku seadusemuudatuse algatamist. [---] Kehtiva õiguse kohaselt on kohalike omavalitsuste volikogude sisesed õigusvaidlused halduskohtu pädevuses, kuid volikogu liikmel puudub nende vaidluste algatamiseks kohtulik kaebeõigus. [---] Kollegiaalorgani (volikogu) ja selle liikme (volikogu liikme) vahel sisesuhetes tekkinud õigusvaidluse saab halduskohtus läbi vaadata vaid juhul, kui seadus selle selgelt ette näeb." Ja kuna täna on olukord, kus seadus seda võimalust ette ei näe, siis paraku ongi nii, et üle Eesti mitmed volikogu liikmed lihtsalt oma ülesandeid täita ei saa.

Või teine lühike näide, ilmestamaks veel praktikat. Mitmete volikogude puhul on ju olukord niisugune, et vaatamata sellele, et seadus sätestab, et volikogude komisjonid tuleb moodustada, [lähtudes] proportsionaalsuse printsiibist ehk siis arvestades, millise mandaadi üks või teine nimekiri või erakond on volikogus saanud – vastavas proportsioonis tuleb võimaldada nendel osaleda komisjonides –, aga sellega ei arvestata. Ja samamoodi nendel puhkudel, mis Eestis erinevates kohalikes omavalitsustes ette tulnud on – pean ütlema, et Viljandi Linnavolikogus seda ei ole ette tulnud, Viljandi Linnavolikogus on selles küsimuses korrektselt käitutud –, aga erinevates volikogudes Eestis on seda ette tulnud ja nendel volikogu liikmetel ei ole olnud võimalust oma õigusi kaitsta ja kohtusse pöörduda. Ja nii see ongi olnud ja nii see ongi jäänud. 

Nii et selleks, et õigusriigile kohaselt anda nendele inimestele, kes tegelikult on rahvasaadikud ja esindavad kohalikku võimu, kohalikku demokraatiat, võimalus pöörduda kohtusse ja lahendada need keerulised olukorrad kohalikes omavalitsustes, on vaja seaduses selgelt sätestada, et õiguste rikkumise korral on volikogu liikmel õigus pöörduda halduskohtusse.

See on lühidalt selle eelnõu sisu ja selle vajaduse lahtirääkimine minu poolt. Ja ma palun, head kolleegid, teilt toetust selle eelnõu edasiseks menetlemiseks. Ja veel kord rõhutan, et parteilises mõttes täiesti neutraalne õiguskantsler on samal arvamusel ja leiab, et Eesti õigusruumis oleks vajalik seda seadust täiendada vastava sättega. Aitäh! 

Hea ettekandja, ma tänan teid. Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme Urve Tiiduse. 

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eelnõu algatajad! Põhiseaduskomisjon arutas kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 18. septembri istungil. Algatajate poolt tutvustas sisu Helir-Valdor Seeder. Nagu juba temalt kuulsite, soovitakse seadusemuudatusega anda volikogu liikmele õigus pöörduda vajadusel halduskohtusse. Praegu seda õigust pole, aga see vajadus võib tekkida, kui volikogu liige ei saa kätte soovitud teavet või pole rahul volikogu komisjonide moodustamisega, näiteks pärast valimisi või koalitsiooni muutudes. Neid näiteid härra Seeder tõi ka komisjonis.

Istungil osales ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kohalike omavalitsuste poliitika osakonna kohalike omavalitsuste õigusvaldkonna juht Martin Kulp. Komisjoni liikmed tahtsid teada, kui laialdane probleem see praktikas on. Selgus, et ülevaade sellest puudub, kuid algataja sõnul vaevalt katsetatakse õigusega, mida tegelikult ei ole. KOV õigusvaldkonna juht Martin Kulp nentis, et väga laialdane probleem see siiski pole. Mõningaid küsimusi kohalikest omavalitsustest komisjoni kuulumise teemal Justiitsministeeriumile siiski laekub. Samas polevat õige ka väita, et volikogu liige ei saa kuskilt õigust, sest tegelikult volikogu otsused komisjonide koosseisude kohta alluvad just Justiitsministeeriumi haldusjärelevalvele ja ministeerium omakorda saab minna asjaga ka halduskohtusse. 

Käesolevas eelnõus [ettenähtu] võimaldaks kohtusse pöörduda ükskõik milliste kohaliku omavalitsuse siseotsuste puhul. Aga tsiteerides Martin Kulpi, kohus ei saa teha otstarbekuse otsuseid ja astuda volikogu kingadesse. 

Komisjoni küsimuste-vastuste käigus avaldati ka arvamust, et otse kohtusse pöördumise õigus vähendaks bürokraatiat ja kiirendaks protsessi. Halduskohtute koormus suureneks tõenäoliselt, kui kõik praegused volikogude liikmed üle Eesti – aga neid on 1700 – saaksid õiguse halduskohtusse pöörduda. Tõenäosus, et nad kõik pöörduksid halduskohtusse, pole küll null, kuid on eeldatavasti pisut suurem kui null. See on nüüd minu tõlgendus. See on aga vähetõenäoline. Ministeeriumi esindaja tõi ka näite: kui oleks õigus halduskohtusse kaevata, siis teatavasti saaks kasutada esialgset õiguskaitset, mis annab teoreetiliselt võimaluse volikogu komisjoni töö seisma panna. 

Arutleti veel põhjuse ja tagajärje teemal. Komisjonis kõlas ka arvamus, et kui halduskohtusse pöördumise õigus oleks, siis see mõjuks hoopis vastupidi – niimoodi arvas üks komisjoni liige – ja neid juhtumeid oleks hoopiski vähem. Aga meenutati ka õiguskantsleri arvamust neli aastat tagasi, et probleem on siiski olemas. 

Vabariigi Valitsuse seisukoht kõlas ka. 8. juunil [võeti] seisukoht, et seda eelnõu Vabariigi Valitsus ei toeta. Ja komisjon tegi menetlusotsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 27. septembril, selles suhtes oli konsensus, ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Poolt oli 6, vastu 4. Juhtivkomisjoni esindajaks otsustati määrata Urve Tiidus, selles osas oli konsensus. Vaat selline oli komisjoni töö kokkuvõte lühidalt.

Aitäh, hea ettekandja! Küsimusi teile ei näe. Aitäh teile! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Mart Maastiku.

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Seda seadust on tegelikult väga vaja just kohalike omavalitsuste vaates. Kuna ma olen ise olnud aastaid Saaremaa kohalike omavalitsuste asjaajamiste juures, siis mul on hea meel, et ka õiguskantsler on võtnud [selles küsimuses] seisukoha. Ta kirjutab, et volikogude liikmed on õiguskantslerile korduvalt esitanud kaebusi ja küsimusi oma esinduskogu liikme staatusest tulenevate õiguste rikkumiste kohta. Kui volikogu liikme õigusi rikutakse, ei saa ta oma õigusi tõhusalt kaitsta, sest tal ei ole võimalik pöörduda kohtusse. Ta palub meil kaaluda volikogu liikmete õiguste kaitseks vajaliku seadusemuudatuse algatamist. See on väga hea, et õiguskantsler on samal meelel.

Ma toon siin ühe näite. Saaremaa Vallavolikogus oli täpselt kuu aega tagasi – homme on meil ka volikogu – juba kolmandal lugemisel Saaremaa valla põhimäärust muutev muudatusettepanek, mis oli küll hoopis teisel teemal. Nimelt, teema oli see, et anda revisjonikomisjoni liikmetele ka õigus saada vastuseid kümne päeva jooksul, nii nagu saavad tavalised volikogu liikmed, mitte 30 päeva jooksul. Ja see kolm lugemist käis nelja kuu jooksul, kuid kaks päeva enne volikogu esitati majandus- ja rahanduskomisjonis äkki uus muudatusettepanek, mis ei puutunud üldse sellesse, vaid andis võimaluse tegelda hoopis teiste põhimäärust muutvate teemadega. Seega siis tehtigi otsus ära, sisuliselt mingeid komisjone kaasamata, ja ei ole isegi kahte lugemist vaja selle jaoks, et põhimäärust muuta.

Kujutage nüüd ette. Kui Riigikogus tahetakse põhiseadust muuta, siis on vaja isegi kahe koosseisu nõusolekut, aga meil käis väga lihtsalt. Nüüd ma soovisin pöörduda kohtusse, aga mul seda õigust volinikuna ei ole. Mul ei jäänudki muud üle, kui ma pöördusin õiguskantsleri poole. Teatavasti võtab see kõik aega. Samas on see volikogu otsus juba jõustunud. Kujutage nüüd ette, et kui see on tõesti väärakas otsus ja vale otsus, siis kui palju kahju jõuab see tegelikult enne ära teha, kui selle otsuse alusel tehakse valesid otsuseid. Ehk siis, kui õiguskantsler peaks sekkuma ja tegema ettepaneku Saaremaa Vallavolikogule antud juhul see [otsus] ära muuta, siis võib tegelikult vahepeal juba olla asju juhtunud.

Nii et ma leian, et see on vajalik, ja ma loodan, et koostöö koalitsiooniga saab olema konstruktiivne. Seda enam, et äsjane ettekandja Urve Tiidus on tegelikult sellessamas Saaremaa Vallavolikogus ja ta teab ka, et mul on tõesti raske seal enda seisukohti kaitsta. Seega teen ettepaneku selline muudatus sisse viia kohaliku omavalitsuse korralduse seadusesse, nii et käesolevas seaduses [sätestatud] õiguserikkumise korral oleks volikogu liikmel õigus pöörduda halduskohtusse. See on igati põhjendatud.

Aitäh teile! Rohkem kõnesoove ei näe. Sulgen läbirääkimised. Nii, juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 37 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.  

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 37 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 0, vastu 7 ja 1 erapooletu, jääb eelnõu 37 Riigikogu menetlusse. 

Edasi tuleb määrata muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Ma vaatan eelnõu esitajale otsa, aga vaatan ka juhtivkomisjonile otsa ja ma pakun, et muudatusettepanekute esitamise tähtaeg peaks olema 11. oktoober 2023 kell 17.15. Kui teie ei tea, siis mina tean, et see on kümme tööpäeva. Aitäh teile! Sellega on esimene lugemine lõpetatud ja kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud. 

Liigume edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, mis on Isamaa fraktsiooni – on kohal – algatatud ehitusseadustiku ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse (koduomanike vabastamine omavalitsustele kuuluvate kõnniteede koristamise kohustusest) eelnõu 41esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Andres Metsoja. 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! No Isamaa fraktsioon juba 8. mail teadis, et sügis tuleb ja tuleb ka talv ja tulevad kurjad ilmad ja koduomanikud peavad taas hakkama hoolitsema kõnniteede eest, nende koristamise eest, mis tegelikult kuuluvad omavalitsusele. Ja see eelnõu ei ole muidugi siin saalis esimest korda. Eelmises koosseisus on analoogset eelnõu mitu korda menetletud. Ja täpselt nii, nagu eelmine eelnõu, on ka see eelnõu leidnud tähelepanu õiguskantsleri poolt, nimelt selles kontekstis, et omavalitsuse [territooriumil] elavad koduomanikud peaks justkui kõnniteed hooldama, aga kui tegemist on eakate inimestega, siis nad ei saa selle ülesandega hakkama. Sel juhul on pöördutud omavalitsuse poole ja omavalitsus on andnud soovituse, et siis tuleb kodu maha müüa, kui ei saa selle kohustuse täitmisega hakkama, või taotleda toimetulekutoetust. Õiguskantsler on väga selgelt näppu vibutanud, et see ei saa küll olla kuidagi õigustatud lähenemine õigusriigis, kui omanikule antakse selliseid soovitusi, kui on vaja seda seadusandja poolt pandud sundkoormist täita. 

Meie ettepanek on lihtne. Ettepanek on sellest sundkoormisest koduomanikud vabastada. No siin on tegelikult mitu aspekti. Esimene aspekt juba leidiski kajastamist. Ei ole mõistlik omanikule kohustusi laduda, sest tõepoolest, omanikul on vastutus oma vara eest ja avalikus ruumis tegelikult tekivad ka küsimused, et kui midagi juhtub, siis kes nende õnnetusjuhtumite eest vastutab. Me teame neid lugusid küll, näiteks väga õnnetuid lugusid jääpurikate allakukkumisest. Aga kui meie riigis pööratakse järjest rohkem tähelepanu sellele, et peaks rohkem saama liikuda jalgsi ja jalgrattaga, siis liikuvus avalikus ruumis, eelkõige linnaruumis, peaks paranema. Ainult nende kergteede ehitamisega see asi ei saa päädida, tegelikult tuleb ka hooldusega järele tulla. Ja ainuüksi see, et avalikus ruumis olevad kõnniteed hooldatakse terviklikult ära, liivatatakse või kaetakse graniitkillustikuga mitte siis, kui see vajadus reaalselt tekib, vaid siis, kui omanikul on selleks aega – see ei ole kuidagi proportsionaalne ja õige. 

Paraku alati nendel aruteludel ka siin saalis ja omavalitsustega jääb kõlama, et see on ülemäära kulukas ja riik peaks nägema ette ka rahalised vahendid, kui selline kohustus omavalitsusele tema enda vara [hooldamisel] peale pannakse. See on omaette debatt. Kui omanik on kohustatud oma vara eest seisma ja veelgi enam, kui tegelikult investeeritakse sellesse varasse, ehitatakse välja kõnniteid, valgustatakse neid, kuidas siis saab see hooldamine lasuda kellelgi kolmandal? Noh, neid näiteid Eestis on juba olemas, kus omavalitsused on otsustanud, et tõepoolest võiks minna seda teed, et omavalitsus võtab terviklikult kõnniteede hooldamise enda kanda. Rakvere linn on üks nendest. Ma suhtlesin sealse valdkonna abilinnapeaga, kes kinnitas, et tegelikult see üleminek ei ole olnud kuidagi hirmuäratav. Tõsi, see toob täiendavaid kulusid kaasa, aga see parandab linnaruumi kasutamist oluliselt. Nad ütlevad, et tegelikult see üleminek on olnud sujuv ja kindlasti rahvale on see muutus olnud väga meeltmööda igas mõttes – nii linnaruumi kasutajatele kui ka majaomanikele. Me teame, et kõik me oleme tänapäeval väga mobiilsed. Inimesed lähevad kodunt ära mitte üheks päevaks, vaid vahel lausa mitmeks, ja kuidas seda siis lahendada? 

Eraldi küsimus libedusetõrje kõrval on lumi. Näiteks Pärnu linnas [on sel teemal] olnud üsna pikad vaidlused. Tõsi, kõik päädib alati sellega, et kuna justkui õigusruum annab õiguse panna see kohustus koduomanikule, siis on neid poliitilisi debatte keeruline pidada, sest alati on omavalitsuses 110 asja, mida oleks vaja teha. Aga selge on see, et kui korraldada hankeid mõistlikult ja mõelda juba ette tehnikavajadusele, hooldada tervikuna vahepeal sahka üles tõstmata need teed ära, siis lõppkokkuvõttes see kulu ei ole kolossaalne. Ja kui on sellised talved, et lund tuleb ära vedada, siis me teame, et seda teeb ikkagi linn. Linn veab lume ära. Majaomanik lükkab selle tee peale, linn lükkab selle kõnnitee peale tagasi. Seda mängu võib lõputult mängida ja kes sellest võidab, aru väga tihti ei saa. 

Nii et ettepanek on liikuda siiski selle algatusega edasi, eriti olukorras, kus omandit järjest rohkem maksustatakse. Me teame, et maamaksu kontekstis on muutused toimumas. Me teame, et maaomandit maksustatakse igas mõttes keskkonnakaitseliste piirangute kaudu, nüüd tulevad juurde veel ka igasugused loamenetlused täiendavalt. Me teame, et ka metsateatise eest peab omanik hakkama tasu maksma riigile lisaks sellele, et ta peab ka metsakorralduskava niikuinii tellima. Nii et iga nurga alt tuleb kohustusi juurde. Aga sellisel juhul peaks riik ja kohalik omavalitsus omanikule midagi ka tagasi andma. Ja nimelt selles mõttega, et meie inimesed ei saaks viga avalikus ruumis, et avalik ruum oleks paremini kasutatav ja mitte ainult tervetel inimestel, vaid ka neil, kellel on liikumispuue. Viimane aeg on see asi Eestis korda teha. 

Nii et palume seda eelnõu toetada, sest tegelikkuses on ka siin õiguslikud probleemid, mis vajavad lahendust. Aitäh!

Aitäh! Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Te tõite näite Rakverest. Aga kas te oskate veel öelda omavalitsusi, kes on kas selles suunas mõelnud või kes on juba seda head ideed rakendanud?

Jaa, ma tean, et ka Võru on sellega tegelenud. Võru küll ei teinud seda terviklikult kogu linnaruumis, vaid valis teatud tänavad välja, mis on enam kasutatavad. Anti Allas vangutab pead, saab kommenteerida. Rakvere on teinud, aga ma tean, et Võru ka. Seda eelmises koosseisus härra Padar meile selgitas ja ma sellest infost lähtusin, [väites], et ka Võru astus selles suunas samme. Aga võib-olla on see informatsioon ekslik. Rohkem infot mul ei ole. Ma tean ka seda, et paljudes linnades on seda juba varasemalt tehtud, et on valitud teatud tänavad. Näiteks Pärnus on teatud tänavad allutatud teisele reeglile, ei ole pandud omanikule kohustust, vaid linn lükkab lume ära ja hooldab tegelikult ise. Ja seal tekib alati see küsimus, et miks siis on nii, et ühel juhul seda tehakse ja teisel juhul ei tehta. Sellele küsimusele oleme me pidanud ka koduomanikele vastama ja me jääme jänni. Ainuke vastus on see, et see on ajalooliselt nii olnud ja need on justkui sellised tänavad, kus liigub rohkem inimesi. Aga me teame, et liikumine linnaruumis on muutunud vägagi palju ja see on just nimelt omavalitsuse enda kätes, kuidas [olukorda] parandada.

Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Hea ettekandja! Kõigepealt lihtsalt täpsustus, tegelikult on Võru linnas see kord tõesti terviklikult. Aga ma tahtsin küsida hoopis seda: kas te olete selle eelnõu puhul arvutanud, kui suur see kulu võiks olla? Kas eelnõus on ka ettepanek, et riik võiks tulla appi seda kulu kandma?

Saalis on lärm liiga suur!

Jaa, aitäh! Siin on erinevaid numbreid välja käidud. On tehtud kalkulatsioone ka omavalitsusüksuste kaupa. Ma tean, et Tallinna linn on välja käinud vist suurusjärgus 20 miljonit – nad on hinnanud, et nii suur võiks olla see kulu. Pärnu on kaardistanud. Aga selge on ka see, et seda kulu kuidagi üheselt enne teada saada, kui ei ole mindud hankemenetlusse, on keeruline. Rakvere näiteks pani eelarvesse minu mälu järgi 150 000 eurot, millest nad tegelikult on lumetõrjeks ära kulutanud poole. Nii et see ei pruugi olla üks ühele – see kalkulatsioon, mis justkui nende ruutmeetrite järgi arvestatakse, ei pruugi üks ühele täide minna. Aga tõsi, palju sõltub ka [töö] iseloomust, kui palju on neid piirkondi, kus tuleb teha käsitsitööd, kuhu ei saa masinaga juurde. Eks seal on ka see küsimus, kas korteriühistule ikkagi mingi roll jääb või ei jää üldse, eks ole. Hoovialad jäävad ikkagi omaette teemaks. Seal on küsimus, kuhu omavalitsus piiri tõmbab. Ma arvan, et Võru oleks hea näide, kui palju planeeriti kulu ja kui palju siis tegelikult on kulunud. Aga see sõltub loomulikult ka talvest ja väga paljudest muudest asjaoludest.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Priit Lombi. 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid saalis! 12. septembril käesoleval aastal arutas Riigikogu majanduskomisjon Isamaa fraktsiooni algatatud ehitusseadustiku ja KOKS-i muutmise seaduse eelnõu. Kummalisel kombel juhtus nii, et komisjonis oli seekord mitu asendusliiget. Ja just asendusliikmed olid suure kohaliku omavalitsuse kogemusega. Kokku osales viis kauaaegset volikogu liiget, nendest kolm väga kauaaegset omavalitsusjuhti kas Lõuna-Eestis või siinsamas Tallinnas. 

Tõdeti, et [sama sisuga] eelnõu on korduvalt olnud arutusel ka varasemate koosseisude ajal. Komisjoni liikmetel oli tulenevalt sellest, et, nagu ma ütlesin, osales palju KOV-i taustaga inimesi, küsimusi nende kindlasti märkimisväärsete ülesannete tehnilise teostamise kohta: kas see on eriti just nimelt linnaruumis tehniliselt teostatav ja vajab see väga palju lisavahendeid. Tulenevalt nende vahendite soetamisest arutati ka keskkonnasäästu üle ja muude aspektide üle.

Rahastamisest räägiti kahest vaatest. Kõigepealt maksumuse hüvitamise küsimus, mille kohta kolleeg Allas täna eelkõnelejalt juba küsis. Eelnõu esitaja Mart Maastik pakkus, et KOV-idel võiks olla võimalus sellel eesmärgil täiendavat maksu koguda. Ülejäänud komisjoni liikmed ei pidanud seda väga heaks mõtteks ja jutt läks üsna kiiresti pigem siiski maamaksu juurde. Maamaksu äravõetav lagi annaks võimaluse täiendavat maksutulu koguda. Tundus, et eelnõu esitajale see idee maamaksu tõstmise arutelu ajal kuidagipidi vastukarva ei olnud. 

Rääkisime tegelikult ka sellest aspektist, mida juba härra Metsoja kirjeldas, et on hulk KOV-e, kus see asi juba toimub. Kindlasti on ka tänane seadus jätnud võimaluse seda teha. Ja mu isiklik arvamus või küsimus – ka komisjonis tuli see teravalt üles – on see, kas me alati peame tõepoolest ootama, kuni keegi käsib, poob või laseb, või me võime vahepeal teha asju ka tulenevalt sellest, mis on kohalike inimeste ootus. Kohalikud inimesed ju juhivad kohalikke volikogusid, ükskõik, kas nad on linnades või valdades. 

Komisjoni toimumise ajaks oli meile laekunud ka Vabariigi Valitsuse seisukoht eelnõu kohta. Nende seisukoht oli see, et nad ei toeta eelnõu. Ja me tegime kolm suurepärast menetlus[otsust]. Esiteks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja Priit Lomp. Selles osas oli meil konsensus. Teiseks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 26. septembril. Ka selles oli meil konsensus. Ja kolmandaks, teha ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Selle poolt hääletas 5 komisjoni liiget ja vastu oli 1 komisjoni liige. Sellega on ülevaade komisjoni tööst selles küsimuses antud. 

Aitäh, hea ettekandja! Teile on üks küsimus. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud aseesimees! Austatud ettekandja! Sooviks teada, kas komisjonis on ka selle konkreetse eelnõuga seotud tulude-kulude vaadet arutatud. Kas on selgust, et kui oleks ette nähtud ka rahalised vahendid selle ettepaneku elluviimiseks, kas sellisel juhul oleks komisjoni hääletuse tulemus võinud olla teistsugune? See puudutab seda tagasilükkamise ettepanekut. Ehk kas see oli printsiip, mis ei sobinud, või oli pigem küsimus selles, et ei ole ette nähtud vajalikke katteallikaid, mis on kohalikele omavalitsustele vajalikud sellise kohustuse täitmiseks?

Aitäh küsimuse eest! Komisjoni liikmed kohe päris alguses küsisid sedasama, et milline on see eelarveline mõju üle riigi. Selles osas kahjuks eelnõu esitaja jäi vastuse võlgu. Seda täpset teadmist tal ei olnud. Nagu ma ütlesin, meil oli hulk KOV‑i taustaga inimesi ruumis. Komisjoni aseesimees tõi välja, et Tallinna linn on kalkuleerinud selleks kuluks suurusjärgus 20 miljonit eurot. Kui me umbes midagi juurde arvutame, siis ma tean, et eelmise Riigikogu koosseisu ajal arvati, et see kulu võiks olla suurusjärgus 40–50 miljonit eurot üle vabariigi kokku. Seda, kuidas komisjon oleks hääletanud, kui oleks olnud üks või teine punkt eelnõus juures, ma ei hakka spekuleerima. Kui tuleb teistsugune eelnõu koos katteallikatega, siis kindlasti komisjon täidab seadust, võtab selle päevakorda ja arutab seda teemat uuesti.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mul ka küsimus raha kohta, et me ühtemoodi aru saaksime ja ühises inforuumis oleksime. Minu küsimus on ajendatud kolleeg Tanel Kiige küsimusest. Tegemist on ju kohaliku omavalitsuse omandis olevate teede ja tänavatega. Miks peaks riigieelarvest seda tööd kinni maksma? Mismoodi peaks riigile täiendavaid kohustusi tekkima või miks peaks kohalikule omavalitsusele seda kompenseerima? See on ju kohaliku omavalitsuse ja linna või valla kodanike vaheline asi. Täna on pandud munitsipaaltänavate ja teede hooldamise kohustus kodanikele ja küsimus on, kas selle kulu kannab kodanik või kohalik omavalitsus. Mis seos siin riigiga on?

Aitäh küsimuse eest! Jah, tõepoolest. Aga te olete üks eelnõu esitajatest ja võib-olla oleks pidanud seda seletuskirjas pisut rohkem avama. Ent eks kohalik omavalitsus lähtub seadusest. Ma vist pean tsiteerima KOKS-i: "Koormise võib kehtestada füüsilistele ja juriidilistele isikutele nende omandis või valduses oleva kinnistu või muu nende kasutuses oleva territooriumi ning sellega vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamiseks." Ju on seadusandja aastaid ja aastakümneid tagasi teinud selle teatud kaalutlustega. Kui täna üks kohustus võetakse sealt ära, see puudutab siis "sellega vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamist", kui see sealt likvideeritakse, siis võiks teoreetiliselt kohalikel omavalitsustel olla uuele seadusandjale, uuele koosseisule ka täiendav ootus. Aga see on taas kord sihuke spekulatsioon, et mis oleks, kui oleks.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh! No täpselt nii see diskussioon alati on. Asjad kipuvad jääma raha taha. Aga saaks äkki väikese sammu edasi. Kuidas te ise arvate? Kas või libedusetõrje, selline elementaarne asi: kui kõnniteel lund väga palju ei ole, aga on must jää asfaldi peal, kas siis oleks loogiline teie arvates, et tänavavõrk oleks ühtne, mitte nii nagu lapitekk, et mõni paneb seda [killustikku], teine ei pane? See on reaalne oht juba inimese tervisele. Inimese füüsiline, kehamälu on selline, et kui sa käid ühel pinnal, siis tundub, et on kõik korras. Aga astud teise pinna peale, ja enam nii hästi ei ole. See on ju reaalne oht inimese tervisele. Äkki ikkagi väikese sammu saaks edasi astuda?

Aitäh! See ei käi küll komisjonis arutatu kohta, vaid peab rohkem [silmas] minu enda arvamust. Hea küsija, mul on olnud võimalus oma koduvalla heaks vallavanemana töötada aastast 2009 kuni käesoleva aasta aprillikuuni. Natukene jäi 15 aastast puudu. Minu juhitavas omavalitsuses on seda tööd alati teinud kohalik omavalitsus. Meil ei ole olnud kordagi mõttes, et seda peaks tegema keegi teine – seda, millest sa enne kõnetoolis rääkisid.

Tõepoolest, selles osas, ma arvan, võiksid kohalikud ootused vallajuhtidele selgeks signaaliks olla. Komisjonis oli selles mõttes tõepoolest veel üks teema üleval. See, et see eelnõu täna usutavasti selle hääletusega siiasamasse sumbub, on praeguse eelarve teema. Eelarve võimalused ei ole kuigi head selleks, et tulla täiendavalt omavalitsustele appi. Aga tegelikult on aastakümnete jooksul palju kordi samasisulist eelnõu esitatud ja miskipärast eelnõu esitajad, kui nad olid koalitsiooni moodustanute seas, ei ole seda seaduses rakendanud, kuigi neil on olnud võimalus seda raha sinna juurde panna. Nii et pigem tundub, et tuleb veel siin koridoris kompromisse otsida. 

Enn Eesmaa, palun!

Aitäh! Loomulikult on see põhimõtteline küsimus, kas riik tuleb appi kohalikule omavalitsusele või mitte. Teoorias on kõik üsna selge. Sa ütlesid, et komisjoni istungil olid kohal väga mitmed kohaliku omavalitsuse tegijad, lausa viis, kes tõenäoliselt teavad hästi, millega on tegu. Kas nad oma jutu sees ütlesid, et juhul, kui jääb tõesti selline klassikaline moodus, et kohalik omavalitsus hoolitseb kõige selle eest, siis kas nad tulevad rahaliselt välja?

Aitäh küsimuse eest! Me ei arutanud komisjonis päris detailides nende omavalitsuste elulisi näiteid ja neid võimalusi, mis oleks, kui … Omavalitsuste tulubaasist on siin saalis räägitud. Kahtlemata ma olen seda meelt, et see peaks olema suurem, et kohaliku elu küsimusi paremini lahendada, aga nagu eelmises vastuses [sai öeldud], eelarve võimalused on täpselt nii napid, nagu nad on. Me võiksime kindlasti järgmise neliaastaku juures selle teema juurde tagasi tulla. Samas ma arvan, et ekslik on arvamus, et tohib teha ja peab tegema ainult neid asju, mis koalitsioonilepingus kirjas on. Ma arvan, et koalitsioonileping võiks olla miinimumprogramm.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd mul on palve, et mikrofon läheb Tõnis Möldrile, sellepärast et ma olen natuke kimbatuses. Ma näen, et teie kõrval istub Reformierakonna fraktsiooni esimees, kes on võinud teile teha volituse, et tulla läbirääkimistele Reformierakonna nimel. Ma nägin seal lähedal liikumas ka Isamaa inimesi, nii et teil võib olla ka volitus Isamaa fraktsiooni poolt. Ja ei ole välistatud, et on südames tärganud see vana arm, mis ei roosteta, ja võib-olla on Keskerakond teinud selle volituse. Mu esimene küsimus teile on: kas teil on volitus? Ja oleks huvitav, kelle poolt siis. Palun, mikrofon teile!

Aitäh, hea istungi juhataja! Alustuseks nii palju, et volitus on olemas. Ja ma arvan, et ei oleks ka paha, kui oleks topeltvolitus. Ega see seda kõnet kehvemaks ei teeks. Aga seekord on mul volitus Isamaa fraktsiooni poolt.

Selge. Aitäh! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Tõnis Möldri. Ja palun volitust ka kirjalikult.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt, ega tali taeva jää. Ka sellel aastal tuleb lumi maha ja vaesed koduomanikud – taas kord on nende õlule pandud väga suur koorem, lund tuleb hakata lükkama nii linnatänavatelt kui ka oma koduhoovist. Selle eelnõu eesmärk on just nimelt kaitsta koduomanikke, seista nende väärtuste eest ja lõpetada see ebaõiglus. Veel kord, kodu ei ole midagi muud kui pere tagala. Kodu on see, mille eest on seistud, mida on üheskoos üles ehitatud. Ja kui riik on pannud koduomanikele kohustuse, siis riik peab ka vastutama selle eest, et koduomanikud saavad seda kohustust täita. Eelkõneleja härra Metsoja viitas sellele, et osa inimesi, eelkõige just nimelt eakad või puuetega inimesed, aga ka võib-olla lihtsalt inimesed, kes ei tule ots otsaga kokku ja on vaesusriskis, on pöördunud õiguskantsleri poole küsimusega, kuidas tulla toime raskel talvepäeval, kui taas kord on vaja lund linnatänavalt lükata, siis õiguskantsler ütleb, et pöörduge kohaliku omavalitsuse poole. Kohalik omavalitsus ütleb, et kui see majapidamine käib teile üle jõu, siis loobuge sellest. Ei tule kõne allagi! Nii nagu ma ütlesin, kodu on iga pere tagala ja kodu eest tuleb seista.

Küll on küsimus selles, kuidas leppida kokku kohaliku omavalitsusega, et tõesti esmajoones tuldaks appi nendele inimestele, kellele kodu eest lume lükkamine käib üle jõu. Olen üks Riigikogu liikmeid, kes Tallinnas väga sageli jalutab. Osa teist teab, et see on minu suur hobi iga päev päris mitmeid kilomeetreid käia. See olukord, mis talvel Kadriorus vastu vaatab – iga natukese aja tagant on mõne maja eest lumi lükkamata või on juhtunud selline paha asi, et mõni tubli majaomanik on just nimelt hommikul kell seitse lume ära lükanud, kell kaheksa tuleb sahk, lükkab jälle lume ette. Siis tulevad need majaomanikud välja, kes ei ole veel lund lükanud, lükkavad puhtaks, aga kõnnitee, kus mina käin, on ikka puhtaks lükkamata. Ja ega mina ei hakka helistama nendele majaomanikele. Mina ikka helistan omavalitsusele ja küsin abilinnapea käest, küsin nende ametnike käest, miks on tänav puhtaks lükkamata. 

Meile öeldakse, et aga vaadake, omavalitsused ei tule ots otsaga kokku, see teema käib neile tõsiselt üle jõu. Aga kuulge, ma ütlen, et see arvutus, mille Tallinna linn on teinud, et see maksab 17–20 miljonit eurot – vale puha! Kui see oleks pandud automaatselt kohe hankesse sisse, nii nagu on teinud seda Rakvere, nii nagu on teinud seda Jõgeva, nii nagu on teinud seda osaliselt ka Tartu linn, siis ma väidan, et tänases olukorras oleks Tallinna põhitänavad lumest kindlasti puhtaks lükatud. Ja ka teistes omavalitsustes oleks tuldud koduomanikele appi. Ei saa olla nii, et Tallinn ütleb, et ta on roheline pealinn, kus saab aasta ringi sõita jalgrattaga, aga no mis sa lumes sõidad? Libe on, ohtlik on. Ja mis on kõige tähtsam? Tervis! Tervis on kallis vara.

Nüüd, mida ma veel tahaksin kohalikele omavalitsustele öelda? Tõesti, kui ei jaksa teha tervet [rehkendust], tehke pool. See eelnõu, head koalitsioonisaadikud, jah, on tulnud opositsiooni poolt, aga ma arvan, et see eelnõu puudutab meid kõiki, sest me oleme valitud oma valimisringkondadest, oma kohalikest omavalitsustest ja seda teemat tuleb arutada. Võib-olla on siin võimalik leida mingi kuldne kesktee niimoodi, et eelkõige koduomanikud oleksid hoitud. Nüüd …

Palun lisaaega ka.

Kui palju?

Kolm minutit.

Palun, kolm minutit!

Nüüd teine probleem, millega valitsuskoalitsioon koduomanike kallale tuleb: maamaksuvabastus, kodualuse maa maksuvabastus. Isamaa on selle eest kogu aeg seisnud, Isamaa on seda teemat algatanud. (Naer ja vahelehüüded saalis. Kõneleja võitleb naeruga.) Tänane valitsuskoalitsioon ütleb: las omavalitsused ise otsustavad seda. Aga ma ju tean, mida omavalitsused otsustavad. Üle ühe omavalitsused ütlevad seda, et hakkamegi maksustama. See on koht, millega hakatakse seda eelarveauku lappima. Ja ma arvan, et see ei ole naljakas. Kui see ükskord pärale jõuab, siis see probleem puudutab kõiki koduomanikke. 

Nii et veel kord, head koalitsioonisaadikud, mõelge sellele, kuidas seista koduomanike eest niimoodi, et säiliks maamaksuvabastus, et me ei annaks seda ohja käest ära, nii et iga omavalitsus saaks seda otsustada. Jällegi, inimestele võiks kehtida võrdsuse printsiip, sõltumata sellest, kas ma elan Võrus, Pärnus või Narvas. Ma tahaks, et see maamaksuküsimus oleks ühtemoodi lahendatud. Aga ma tahan ka seda, et talvel oleks tänavad ühtemoodi hooldatud. Nii et veel kord, head koalitsioonisaadikud, ma palun teil seda head eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Ütle veel, et elu pole huvitav. Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Minu arvates on väga oluline praegu stenogrammis ära märkida, et Tõnis Möldri kõnedes on täiesti uus kvaliteet.

Aitäh teile! Ja nüüd ma palun kõnetooli, Vadim Belobrovtsev, Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja. 

Aitäh, istungi juhataja! Ma loodan, et ma ei pea volitusi näitama, aga ma esindan Keskerakonna fraktsiooni seisukohta. Lisaaega ma ei vaja, ma räägin lühidalt. Keskerakond seda eelnõu ei toeta. Kuigi iseenesest me leiame, et idee on võib-olla isegi õige, aga kahjuks aastast aastasse esitab Isamaa fraktsioon põhimõtteliselt ühe ja sama eelnõu, milles midagi väga ei muutu. Vaatamata sellele, et on juba aastaid räägitud, et sellisel kujul seda eelnõu vastu ei võeta, kuna sellel ei ole rahalist katet, ikkagi see eelnõu sama tekstiga jõuab uuesti Riigikogu menetlusse.

Hea kolleeg Enn Eesmaa küsis komisjoni esindaja käest, mida siis kohalike omavalitsuste esindajad seal komisjonis räägivad, kas on rahaline kate sellele mõttele. Siin juba räägiti Tallinnast ja see on, ma arvan, kõige ehedam näide, kuna see on kõige suurem omavalitsus. Vastava valdkonna abilinnapea ütles selle aasta alguses, et selleks, et seda ideed rakendada Tallinnas, kus elanikud ise koristustööde eest ei maksa, seda teeb kohalik omavalitsus, vajaks linnavalitsus 25 miljonit eurot. Ja selge on, et see raha niisama kuskil puu otsas ei kasva. Kui selle eelnõu tekstis oleks konkreetne viide, kust see raha tulema peab – ma arvan, et kõige loogilisem oleks see, et seda toetab riik omalt poolt –, siis oleks ehk võimalik edasi rääkida. Aga me lihtsalt näeme, et võetakse [majaomanikelt] kohustus ja pannakse see omavalitsuste õlgadele. Ma arvan, et see ei ole päris õiglane omavalitsuste suhtes. Nii et meie seda eelnõu sellisel kujul kahjuks toetada ei saa.

Aitäh! Rohkem kõnesoove pole. Sulgen läbirääkimised. Me oleme nüüd sellises seisus, et selle 41 SE puhul on juhtivkomisjon teinud ettepaneku see esimesel lugemisel tagasi lükata. Me peame alustama selle hääletuse ettevalmistamist.  

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 41 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 55, vastu 7, erapooletuid ei ole, on Isamaa fraktsiooni algatatud ehitusseadustiku ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 41 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Seitsmes päevakorrapunkt on menetletud. 

Liigume edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde. Enne, kui me selle avame, peame veenduma, et saalis on ettekandja Arvo Aller või Kalle Grünthal. Erkki Keldo, teil on protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tahtsin üle küsida ja täpsustada. Ma saan aru, et Riigikogu kodu- ja töökorras on punkt, et kui arutelu võimatuse tõttu jääb punkt menetlemata, siis ta peaks liikuma järgmisesse nädalasse. See on, nagu ma aru saan, mõeldud selleks, et kui tõesti midagi on ettekandjaga päriselt juhtunud, siis oluline punkt ei jääks menetlemata ega näiteks mõne vähemuse õigus ei saaks rikutud. Küll aga, kui tegemist on, nagu me nägime, tahtliku tööluusiga, siis kas on ka mingeid erinevaid reegleid või protseduure või teatud kalkulatsioon juhatuse poolt, kas punkt peaks liikuma järgmisesse nädalasse, kui teatud saadikud ei viitsi lihtsalt ilmuda tööd tegema?

Aitäh! Kõigepealt ma alustan sellest, et Riigikogu liige on oma mandaadis vaba. Mina ei oska öelda, miks teatud Riigikogu liikmed hetkel saalis ei ole, mis on see põhjus. Võib-olla need põhjused on erinevad. Aga teie olete väga täpne protseduurilistes küsimustes, nagu te ka varasemalt olete olnud. Ja § 73 lõige 2  ütleb tõesti, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 – see räägib sellest arutelu võimatusest – ettenähtud juhtudel lükkub arutelu järgmisesse töönädalasse. Ei ole toodud, mis põhjusel. Vastus: jah, nihkub. 

Ma nüüd vaatan, kas on ettekandjad tulnud saali. Ei ole. Jürgen Ligi, teil on protseduuriline küsimus.

Mul on protseduuriline, jah. Üldiselt Riigikogu kodukord on tehtud heas tahtes eeldusega, et inimesed ei lähe pulti siis, kui nad tõesti ei saa minna, mitte sellepärast, et nad teatavad, et nad keelduvad pulti minemast. Tõepoolest, saadik on oma tahtes vaba. Aga kõik saadikud on oma tahtes vabad ja teised ei taha lihtsalt selliste meeleavalduste pärast siin oodata, millal inimesed suvatsevad pulti tulla. Kas te näete siin, et see paragrahv peab olema tingimata täht-tähelt tõlgendatud ja et me hakkame järgmisel nädalal otsast peale sellesamaga ja ootame, et äkki nad tulevad pulti?

Aitäh! Jah, ma arvan, et me peame lähtuma sellest paragrahvist. Samas olen ma teiega nõus. See käsitus on tõesti selline, et kui on mingi väga mõjuv põhjus, inimene ei saa tulla. Kui me näeme seda, et siin on nagu [tegu] rohkemaga või et see on muster, siis ma arvan, et ainus võimalus, mis Riigikogul on, on arutada selle fraktsiooniga. Seda seisu saab arutada vanematekogus. See mõte pole ju olnud see, et on väga palju punkte, mis lihtsalt kukuvad välja, sest inimesed ei tule siia kohale. Ma ei saa ka seda öelda, et seda pole varasemalt olnud, et ei tulda teatud põhjustel saali ja soovitakse, et mingi punkt oleks näiteks varasemalt tehtud. 

Helir-Valdor Seeder, protseduuriline küsimus.

Aitäh, auväärt juhataja! Te ütlesite, et seda kujunenud olukorda ilmselt juhatus arutab ja mõtleb, kuidas siis käituda. Ma küsin, et kas siin võib olla – ja minu arvates ongi – analoog sellega, mida mina siin saalis mõned minutid tagasi välja tõin. Nimelt, et koalitsiooni põhiseaduskomisjoni liikmed lihtsalt ei ilmunud kokku kutsutud komisjoni istungi ajaks kohale ja seetõttu ei olnud võimalik erakorralist komisjoni istungit kvoorumi puudumise tõttu läbi viia. Kas ka seda küsimust juhatus kavatseb arutada? Minu arvates on analoogse küsimusega tegemist: nad ei pidanud lihtsalt vajalikuks kohale tulla ja ei ilmunudki kohale.

Aitäh! Tulenevalt meie hommikusest vanematekogu koosolekust, kus oli ka põhimõtteliselt üleval teema, kuidas komisjonid töötavad, on minu vastus, et jah, loomulikult tuleb seda arutada. See ei ole tavaolukord. Eks ma ka aiman, miks me hetkel liigume edasi järgnevate punktide juurde, kus on igal pool vist arutelu võimatus. Aga hetkel midagi muud teha ei ole. Mina pean juhatajana lähtuma sellest, mis seadus ütleb. Aga ma saan aru, et meil on veel väga palju protseduurilisi küsimusi. Ma ei näe praegu põhjust kasutada seda Riigikohtu lahendit, et kui on piisavalt küsitud, siis liigume edasi. Jürgen Ligi, palun, protseduuriline küsimus!

Ma rohkem aega ei kuluta, aga selle küsiksin siiski ära. Kas te ikka eristate minu küsimust Helir-Valdor Seederi omast? Üks asi on komisjonide erakorraline istung, kus on omaette kvoorumi nõue ja kus ei ole nii, et saad suvalisel ajal inimesed kohale ajada, aga see on korraline Riigikogu istung oma päevakorraga. Ja kui inimesed eelnõu autoritena teatavad, et nad keelduvad osalemast, siis see on uus kvaliteet, mille puhul paragrahvi täpne säte oma funktsiooni enam ei täida. Me siiski ei saa seda võtta nii, et ülejäänud Riigikogu ootab, et äkki nad suvatsevad kohale tulla. Me peaksime ikkagi järgmiseks – juhatus arutab seda kindlasti – koostama värske paragrahvi, arvestades seda, et see otsus oli mittetulijate vaba tahe, mitte mingisugune suutmatus kohale tulla. Tegelikult me peaksime päevakorras edasi liikuma. Seda on soovinud oma jutu järgi opositsioon ja kindlasti ka koalitsioon.

Aitäh! Vastan teile nii, et kindlasti juhatus seda arutab. Ja ma arvan, et nii rohket arutelude võimatust, kui siin läheb kõik nii, nagu EKRE fraktsiooni esimees ütles, pole varasemalt olnud. Aga ma ei saa öelda, et seda pole üldse olnud. On olnud kindlasti, et erinevates koosseisudes on kolm, neli, viis punkti langenud välja, et saaks mingi punkti juurde kiiremini minna. Aga sellisel kujul, nii suures mahus kindlasti pole seda varasemalt olnud. 

Hetkel mul ei ole midagi muud teha, kui ma käin need punktid läbi, vaatan suure tõenäosusega tõtt selle tühja reaga, mis seal paremat kätt asub, ja tuginen igal korral § 73 lõikele 1, et ma ei saa seda päevakorrapunkti avada. 

Nii, aga nüüd päevakorrapunkt nr 8, mis on eelnõu 71. Seda arutelu ma ei ava, sellepärast et on § 73 lõige 1, mis ütleb, et kui ei ole algatajaid siin saalis, siis on arutelu võimatus. 

Päevakorrapunkt nr 9 , mis on algatatud Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Helle-Moonika Helme ja Rain Epleri poolt. Neid ka ei ole, samamoodi on tegemist §-ga 73, see on arutelu võimatus.

Liigume edasi, päevakorrapunkt nr 10, mis on Riigikogu liikmete Kalle Grünthali ja Rain Epleri poolt algatatud. Ei ole kumbagi saalis, on arutelu võimatus. 

Päevakorrapunkt nr 11 on algatatud Riigikogu liikmete Kert Kingo, Arvo Alleri ja Siim Pohlaku poolt. Nendest kolmest ei ole kedagi saalis, on arutelu võimatus. 

Päevakorrapunkt nr 12 on algatatud Riigikogu liikmete Martin Helme, Leo Kunnase, Ants Froschi, Henn Põlluaasa, Kert Kingo ja Rain Epleri poolt. Ei ole neid siin saalis, järelikult on arutelu võimatus tulenevalt §-st 73.

Päevakorrapunkt nr 13 on algatatud Riigikogu liikmete Kert Kingo, Jaak Valge ja Varro Vooglaiu poolt. Ei ole neid saalis, on arutelu võimatus.

Liigume edasi. Päevakorrapunkt nr 14 on algatatud Riigikogu liikmete Martin Helme, Evelin Poolametsa ja Helle-Moonika Helme poolt. Neid ei ole siin saalis, tulenevalt §-st 73 meie kodu- ja töökorra seaduses on arutelu võimatus. 

Päevakorrapunkt nr 15 on algatatud Riigikogu liikmete Ants Froschi, Mart Helme ja Leo Kunnase poolt. Ei ole neid siin saalis, tegemist on arutelu võimatusega. 

Päevakorrapunkt nr 16 on algatatud Riigikogu liikmete Rain Epleri ja Martin Helme poolt. Neid ei ole siin saalis, tegemist on arutelu võimatusega. 

Päevakorrapunkt nr 17 on algatatud Riigikogu liikmete Arvo Alleri, Rain Epleri ja Evelin Poolametsa poolt. Neid ei ole siin saalis, järelikult on tegemist arutelu võimatusega.

Päevakorrapunkt nr 18 on algatatud Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Arvo Alleri ja Martin Helme poolt. Neid ei ole siin saalis, järelikult on tegemist arutelu võimatusega. 

Päevakorrapunkt nr 19 on algatatud Rain Epleri ja Helle-Moonika Helme poolt. Kumbagi Riigikogu liiget ei ole siin saalis, tegemist on §-st 73 tulenevalt arutelu võimatusega. 

Päevakorrapunkt nr 20 on algatatud Riigikogu liikmete Rain Epleri, Helle-Moonika Helme ja Kert Kingo poolt. Neid siin saalis ei ole, on tegemist arutelu võimatusega. 

Päevakorrapunkt nr 21 on algatatud Riigikogu liikmete Leo Kunnase, Mart Helme ja Ants Froschi poolt. Neid siin saalis ei ole, tegemist on arutelu võimatusega. 

Päevakorrapunkt nr 22 on algatatud Riigikogu liikmete Jaak Valge, Arvo Alleri ja Varro Vooglaiu poolt, neid Riigikogu liikmeid ei ole siin saalis, tegemist on arutelu võimatusega. 

Päevakorrapunkt nr 23 on algatatud Riigikogu liikmete Jaak Valge, Anti Poolametsa ja Helle-Moonika Helme poolt, ühtegi neist ei viibi saalis, tegemist on arutelu võimatusega. 

Päevakorrapunkt nr 24 on algatatud Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Evelin Poolametsa, Martin Helme ja Anti Poolametsa poolt. Neid siin saalis ei ole, tegemist on arutelu võimatusega. 

Päevakorrapunkt nr 25 on algatatud Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt: riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 99. Riigikogu liige, kes tuleks ette kandma, Tanel Kiik, on siin saalis, järelikult avame selle punkti arutelu. Palun Riigikogu kõnetooli, Riigikogu liige Tanel Kiik! 

Tervist, austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Loomulikult olen siin saalis, kus siis veel. Tahan teiega jagada väga head eelnõu 99, mis näeb ette olulise asja ehk riikliku pensioni baasosa ja ka rahvapensioni määra tõstmise 70 euro võrra 2024., 2025. ja 2026. aasta 1. jaanuaril. Selline erakorraline tõus on vajalik selleks, et suurendada eakate heaolu, et anda neile täiendavat kindlustunnet nii majanduslikus vaates kui ka, ma ütleksin, sotsiaalses vaates ja võib-olla ka üldise riigi usaldusväärsuse vaates. [Oleme ju] olukorras, kus hinnad on kiiresti tõusnud, kus on tulemas mitmed maksutõusud, näiteks käibemaksu tõus, ja kus valitsuse üldine poliitika, sealhulgas tulumaksureform, eakaid paraku üldjuhul ei aita. Arvestades Eesti pensionitaset, on väga oluline, et me ei unustaks erakorraliste pensionitõusudega edasiminekut. 

Meie varasemate valitsuste ajal on neid [tõuse] viimasel ajal kolm tehtud, mille tõttu keskmine vanaduspension on täna 50 euro võrra kõrgem, kui muidu oleks. Kui minna tagasi varasematesse aegadesse, kui sotsiaalminister oli Jaak Aab, siis tehti neid pensionitõuse veelgi. Ja ma arvan, et need kõik on olnud vajalikud. Ega keegi ei ütle ju tänagi siin saalis, et keskmine pension on liiga kõrge, seda tuleks kärpida. See omakorda näitab seda, et need erakorralised tõusud, mis on ellu viidud Reformierakonna, Keskerakonna erinevate valitsuste ja ka Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuse ajal, on olnud õiged ja vajalikud. Ja nüüd, olles opositsioonis, on meie ettepanek, et ka tänane valitsuskoalitsioon läheks selliste positiivsete arengutega edasi. 

Kui võrdleme Eesti eakate olukorda Euroopa Liidu ja teiste riikide omaga, siis me näeme, et pensioni asendusmäär on märkimisväärselt madalam, jääb kuskil 40% juurde keskmisest palgast. On riike, kus see on 60–70%, ja parimatel päevadel on see mõnes riigis isegi ligi 100%, kui on kombineeritud erinevaid pensioniliike. Näiteks on inimesel riiklik pension, on enda kogumispension ja veel tööandjapension. Sisuliselt läheb eakas inimene väljateenitud pensionile ja tema elukvaliteet ei lange, kuna talle on tagatud samaväärne sissetulek, mis tal oli tööelus. Nii kaugele me veel nende eelnõudega, mis praegu saalis on, ei jõua, aga me astume olulised sammud lähemale sellele, et eakate toimetulek paraneks. 

Kui me vaatame Eesti statistikat, siis me näeme, et näiteks 2021. aastal elas allpool suhtelise vaesuse piiri ligi 60% vanaduspensionäridest. Üksi elavate eakate puhul me räägime suurusjärgust üle 80%. Seega mõlemal juhul on tegu märkimisväärset muret tekitava kõrge suhtelise vaesuse tasemega. Nii et kindlasti on oluline, et pensionitõusud liiguksid vähemalt samas tempos või pigem kiiremas tempos kui hinnatõusud, kuna üldine tase, kust me stardime, on nii Eesti keskmise palga võrdluses kui ka Euroopa Liidu teiste riikidega võrdluses kahjuks väga madal. 

Loomulikult eelnõuga kaasnevad ka teatud kulud. See Rahandusministeeriumi arvutus on tehtud erinevate eelnõude kohta, aga suurusjärgus on kumuleeruv kulu 750 miljonit eurot, millest kaks kolmandikku on võimalik ära katta väga kergesti, jättes ära tulumaksureformi, mida praegune valitsus soovib jõustuda. Ülejäänud katteallikad tuleb leida, võib öelda, edasise parlamentaarse arutelu käigus. Aga loomulikult on võimalik ka üldrahvalik arutelu, nagu praegu on koalitsiooni poolt aastatel 2025 ja edaspidi elluviidava nii-öelda supermaksu kehtestamise üle.

Nii et me oleme valmis erinevaid alternatiive kaaluma, arutama, aga igal juhul on Keskerakonna fraktsioon selgelt seda meelt, et erakorraliste pensionitõusudega tuleb edasi minna. Eriti kriitilise [tähtsusega] on need praegu, kui hinnad on kiiresti tõusnud ja jätkuvalt tõusmas ning valitsuskoalitsioonilt on ka mitmeid maksutõuse tulemas. Vastan hea meelega küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Teile vähemalt üks küsimus on. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te oma kõnes mainisite, ma panin kirja: keegi siin saalis ei arva, et keskmine pension on liiga kõrge. Mina ei ole kindel, et see väide õige on. Hea kolleeg, nagu me teame, praegune valitsuskoalitsioon, mis koosneb Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 esindajatest, on langetanud otsuse, et tulevikus keskmine pension ei ole enam maksuvaba, ehk seda hakatakse maksustama. Ja siit võib teha järelduse, et küllap need saadikud arvavad, et keskmine pension on piisavalt suur, et seda võib maksustada. Ehk teisipidi, tulevikus nende inimeste pensioni, kes saavad keskmisest pensionist kõrgemat pensioni, kehtiva seadusega kärbitakse. On mu mõttekäik loogiline? Mina arvan, et siin on meil veel suur töö ees: üheskoos tuleb koalitsioonisaadikutele selgeks teha, et keskmine pension ei ole Eestis liiga suur.

Aitäh! Ma pean tunnistama, et teil on kolmes punktis täiesti õigus. Number üks: minu viga, et ma üldistasin ja ütlesin, et keegi ei arva. Tõepoolest, keegi võib seda mõtet ju omaette veeretada. Ma viitasin eeskätt sellele, et ma ei ole kuulnud ettepanekut pensioni kärpida. Aga iga kord, kui erakorralisest pensionitõusust räägitakse, on keegi, kes ütleb, et see on liiga kallis või mittevajalik. Aga kui vaadata ajalugu, siis õnneks on olnud ikkagi Eestis niimoodi, et pensione on erakorraliselt tõstetud, aga neid pole erakorraliselt langetatud. Ma väga loodan, et see nii ka jääb. Mis omakorda tõestab ikkagi seda, et pensionitõusud on olnud õigustatud ja põhjendatud. Ei ole tulnud uut koalitsiooni, kes nii, nagu siin kahetsusväärsel kombel juhtus peretoetustega, hakkaks pärast valimisi oma otsuseid ringi vaatama. Väga loodan, et nii ka kunagi ei lähe. Ja küllap me need peretoetused ka taas õigele tasemele tõstame. 

Teil on õigus ka selles punktis, et maksuvaba tulu vähendamine või selle külmutamine, nagu plaan on, pensionäride puhul tähendab seda, et keskmist pensioni saavatel inimestel ja tõenäoliselt nii või naa ka nendel, kes üle keskmise pensioni saavad, hakkab netopension vähenema, võrreldes algselt arvestatuga. Nii et netosissetuleku vaates on teil kahtlemata õigus. Nii see tõepoolest läheb. Teatavasti ka täna, kui me räägime vanaduspensionäridest, keskmine pensionitase suurusjärgus on see, mis on kaetud, aga pooled eakad, kes teenivad üle selle, maksavad maksu. Lihtsalt nüüd see osakaal hakkab taas tõusma. Üldiselt on olnud vaata et konsensus, et keskmine vanaduspension võiks olla ikkagi maksuvaba. Seda määra tõsteti alates 2023. aasta 1. jaanuarist koos erakorralise pensionitõusuga, mille me koos hea koalitsioonipartneri Reformierakonnaga hiljuti ellu viisime. Aga näete, ajad muutuvad.

Ja kolmas punkt, kus teil on õigus ja mis on tegelikult hea viide: see on see, et otsus, mida plaanitakse, tegelikult täiendavalt ju põhjendab erakorralise pensionitõusu vajadust. Just nimelt erakorraline tõus aitaks tasandada seda negatiivset mõju, mida valitsuse maksupoliitilised otsused teevad. Juba [märgitud] käibemaksu tõusule ja maksureformile lisandub nüüd see värske otsus, värske info, et ka eakate maksuvaba tulu võrreldes algselt planeeritu või arvestatuga nii-öelda külmutatakse, mis tähendab seda, et see tegelikkuses senise loogika vastaselt hakkab ikkagi vähenema võrreldes sellega, mis ta oleks muidu pidanud tõusma. 

Nii et nüüd on veel üks põhjus juures, miks seda eelnõu toetada. Aitäh teile selle eest! 

Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Läheme sellest loogikast edasi. Ma pean tunnistama, et ma olen veidi segaduses. Nimelt, teil on täna siin kaks eelnõu pensioni tõstmiseks: üks on 50 eurot, teine on 70 eurot. Ja komisjon on esimese lugemise lõpetamise poolt selle 70 euro puhul, andnud rohelise tule, aga 50 eurot ei sobi. Võib ehk öelda, et see ei ole piisavalt ambitsioonikas ja ma koalitsiooni kindlasti kiidan selle eest, aga värske Riigikogu liikmena mul on kuklas selline tunne, et see on mingi trikk. Kuidas saab nii olla, et raha muidu ei ole, aga näed, 70-eurosele tõusule antakse roheline tuli, ent 50-eurosele mitte. Äkki te annate oma hinnangu kui kogenud poliitik ja Riigikogu liige, nii nagu Jürgen Ligi enne mainis. Te kindlasti oskate mulle öelda, kas siin on mingi trikk, mis selle eelnõuga võib juhtuda.

Aitäh, õigustatud küsimus! Tegelikult see teie teooria, et küsimus on ambitsiooni tasemes, võib vabalt olla õige. Ma kohe põhjendan, miks. Meil juba on olnud siin saalis, see oli vist eelmisel nädalal – vabandust, kui ma peast öeldes eksin – või isegi üle-eelmisel nädalal, erakorralise pensionitõusu eelnõu. Ja siis koalitsioon tegelikult seda ei toetanud, eelnõu langes menetlusest välja. See tõus pidi samamoodi minema sellise 50-eurose sammuga. Nii et võib-olla tõesti see 50-eurone samm tundub liiga väike, 70-eurone samm kolmel aastal tundub õige, ambitsioonikam, nagu te õigesti ütlesite. Võib-olla selles on põhjus.

Mitte päris lõpuni ei selgita see aga komisjoni otsuseid ülejäänud eelnõude puhul. Meil oli veel ambitsioonikamaid ettepanekuid, mis ei ole toetust leidnud. Võib-olla hiljem saab hea kolleeg, komisjoni esimees ka koalitsiooni esindajana täpsustada, kas otsiti sellist kirikut keset küla. Oli 50-eurone samm ja 100-eurone samm ja see 70 tundus selline mõistlik edasiliikumise tempo. Või on siin mingi muu kaalutlus. Võib-olla tahetakse täita Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valimisplatvormi, mis lubas viia keskmise vanaduspensioni 1200 euroni. Tõsi on ka see, ma pean ausalt tunnistama, et ma kardan, et isegi 70-eurosest sammust ei pruugi piisata. Sel juhul tuleb teha neli korda 70, ja me jõuame sotside platvormi täitmiseni. Nii et teil on võimalik seda konkreetset eelnõu muuta, komisjonis esitada ettepanek, et aastail 2024–2027 tõstetakse 1. jaanuarist pensioni 70 euro võrra. Siis me jõuame ka teie, heade sotsiaaldemokraatide valimisplatvormil lubatud taseme, 1200 euroni.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Pensioni teema, selle tõstmine, ka erakorraline tõstmine – miks me sellest räägime? Sest indekseerimine ei taga siiski seda, et enamik eakaid inimesi oleks vaesusriskist väljas. Vaesusrisk on isegi suurenenud, arvestades ka inflatsiooni viimaseid arenguid. Räägitakse asendusmäärast, keskmise vanaduspensioni ja keskmise palga suhtest. See jõudis vahepeal veidi üle 40%, vahepeal on jälle alla 40%. Mis oleks mõistlik asendusmäär? Kuhumaani siis tegelikult pension võiks jõuda võrreldes keskmise palgaga?

Aitäh! No kui küsida minu eelistust, siis ma ütleksin, et 60% võiks olla tegelikult see siht, kuhupoole liikuda. Ja sinna lisanduvad muud pensioni kogumise vormid, on see siis tööandjapension, on see teise või kolmanda samba pension sõltuvalt inimese enda valikutest ja tööandja võimalustest. Aga noh, minimaalne tase peaks olema 50% keskmisest palgast. Ka see on tegelikult märkimisväärselt madal tase Euroopa Liidu riikide võrdluses, aga meie senine tase on ilmselgelt liiga madal. Praeguses eelnõus me pakume välja sammu, millega me kuskile 50–60% suurusjärku jõuamegi. Me ei oleks kindlasti selle eelnõu täies ulatuses rakendumise puhul veel Euroopa Liidu tipus, aga siis me saaksime öelda, et me vähemalt ei ole enam viimaste seas.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma lihtsalt küsin, et kas te teate ja kinnitate või lükkate ümber. Aastal 2019 oli majanduskasv 4,3% ja tehti riigieelarvet, EKREIKE valitsus oli siis. Ja ma tsiteerin ühte pressiteadet. Pensionitõusuga kaasnenud keskmise vanaduspensioni tulumaksuga maksustamist kommenteeris see inimene nii, et valitsusliit soovis küll seda mitte teha, aga määravaks said piiratud rahalised ressursid. Kas vastab tõele, et EKREIKE valitsus, mida juhtis toona Keskerakond, maksustas keskmise vanaduspensioni tulumaksuga?

Aitäh! Vastab tõele see, et toonane valitsus otsustas erakorralise pensionitõusu kasuks ehk et me tegime erakorralise pensionitõusu 2020. aasta 1. aprillist ja koos indekseerimisega. Ehk see palju räägitud 7 eurot, et 38 + 7, kokku 45 eurot. Ja samas suurusjärgus oleks maksnud ka sellise keskmise vanaduspensioni tulumaksuvaba hoidmine, aga toona oli teadmine, et mõlemat korraga ei saa. Me tegime selle erakorralise tõusu, mis läks baasosasse, nagu on muide ka praeguse eelnõu ettepanekud. See aga tähendas seda, et pensionäride suhteline ebavõrdsus vähenes ehk kasvas rohkem madala pensioniga inimeste sissetulek ja mõnevõrra tõesti hakkasid rohkem maksma need, kes teenisid üle keskmise pensioni. Selles valguses see oli natuke ka maailmavaateline samm, just selles mõttes, et muuta pensionisüsteemi solidaarsemaks, mis läheb igati kokku minu maailmavaatega.

Ja selles pressiteates, te õigesti ütlesite, oligi tõesti [juttu sellest], et kuna rahalisi vahendeid mõlema asja jaoks ei olnud, siis tehti see otsus. Aga hiljem tegi seesama valitsus veel järgmise pensionitõusu. Peast ütlen, et see oli erakorraline tõus 16 eurot, pluss pool aastahinnet lapse kohta, mis tähendas tol hetkel suurusjärgus 20 eurot – tänaseks see summa on juba tänu indekseerimisele suurem – veel täiendavat tõusu. Ja lisaks võib öelda, et nende Keskerakonna heade valitsuste lõpusirge viimase punktina me koos Reformierakonnaga taastasime, nagu ma enne juba viitasin, keskmise pensioni maksuvabastuse ja tõstsime erakorraliselt pensioni veel 20 euro võrra. Me tegime ära mõlemad, nii kokku 50‑eurose tõusu kui ka taastasime varem kehtinud süsteemi, et keskmine pension on maksuvaba.

Aga lühikest aega see tõesti oli maksu all. See oli osaliselt tingitud sellest, et tulumaksureform suurendas hüppeliselt maksuvaba tulu. 180 euro tasemelt, kus see enne oli olnud, viidi see 500 euro peale, mis andis märkimisväärset lisaraha ka madalapalgalistele ja sealhulgas eakatele, sest tol hetkel keskmine pension oli samas suurusjärgus. Nii et ma arvan, et suures plaanis on Keskerakonna sammud olnud õigel teel. Ja mul on väga kahju, et koos teiega tehtud nii erakorralise tõusu kui ka keskmise pensioni taas maksuvabaks muutmise valguses on nüüd valitsus otsustanud jätta tegemata mõlemad. Ei tule erakorralisi tõuse ja ei tule ka keskmise pensioni maksuvabana hoidmist, mis oli meie kokkulepe 2023. aasta algusest.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Kui tuletada meelde kõik need ilusad lubadused enne Riigikogu valimisi märtsikuus, siis võib öelda, et käis isegi pensionitõusu lubaduste ralli. Lubati ühte ja lubati teist. Kahjuks siis, kui moodustati koalitsioon, kõik need lubadused unustati ära. Ja ma saan aru, et ka järgmise aasta eelarve projektis mingit pensioni erakorralist tõusu näha ei ole. Mis te arvate, kui koalitsioonierakonnad toetavad seda eelnõu, siis kas see aitab neil kuidagi nende lubadusi täita?

Jaa, absoluutselt. Aitäh küsimuse eest! Tegelikult üks selle eelnõu selge siht ongi aidata valitsuskoalitsioonile meelde tuletada nende lubadusi enne valimisi ja aidata neid täita. Ja me poleks kadedad, kui koalitsioon pärast ütleks, et näete, tegime ära, täitsime Reformierakonna platvormi, kus on konkreetselt must valgel kirjas, et 1. jaanuariks 2027 soovime vähemalt – rõhutan: vähemalt! – 1000 euroni tõsta pensione. Sotsiaaldemokraatide platvorm lubas 1200 euroni tõsta 2027. aastaks pensioni. Loomulikult ma arvan, et kuna me jagame siin tõesti maksumaksja raha, mitte enda isiklikku raha või erakonna raha, siis selles valguses oleme täiesti nõus seda au ja kuulsust ka pärast jagama, nii et kõik võivad öelda oma valijatele ja [teistele]   eakatele, et nemad andsid oma panuse erakorralise pensionitõusu elluviimiseks ja vähemalt selle sihttasemeni, 1000 või 1200 eurot, jõudmiseks. 

Ja tõsi on ka see, et Keskerakonna enda valimisplatvormis, mida mul oli au aidata teha koos meie seast Isamaasse liikunud Tõnis Möldriga, oli selline punkt, et jõuaksime koos – rõhutan, koos! – indekseerimise ja erakorraliste tõusudega vähemalt 1000 euroni 2027. aastal. Nii et meil on olnud sarnane eesmärk Reformierakonnaga, ainult selle vahega, et me kirjutasime julgelt sisse, et see eeldab ka erakorralisi pensionitõuse, sest iseenesest selliste sammudega nagu 100 eurot, 100 eurot ja 100 eurot, mida Refi platvorm kirjeldab, seda ju ei juhtu. Meie nägime ette, et kuskil 50 euro võrra aastas peaks see tõus olema nelja aasta jooksul, aga võime liikuda ka 70 eurose-sammuga, ambitsioonikamalt, juba viidatud sotsiaaldemokraatide sihi suunas. Meie taha see kindlasti ei jää. 

Erkki Keldo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Nii nagu kolleeg küsis, vaadates ajalukku, värskendasin ka mina kiiresti enda mälu. 2019. aasta lõpus vaadati, kui palju Keskerakond on oma erinevaid varasemaid pensionilubadusi täitnud. Tuli välja, et programmis olevast üheksast punktist suudeti heal juhul täita pool. Ja mis veel hullem, tõesti, nii nagu kolleeg ütles, mindi ka keskmise vanaduspensioni tulumaksustamise peale. Kas siis tööõnnetusena ja kogemata, aga kui tehti see eelmine maksukäkk, siis tegelikult kaotasid sellest kõige rohkem pensionärid, eriti just töötavad pensionärid. Ja tegelikult Reformierakonna valitsus oli see, kes poliitilise prioriteedina keskmise pensioni maksuvabastuse uuesti tekitas. Kindlasti on praegu olukord, kus tuleb seda arutada, aga tulla rääkima, kuidas te teete uusi, paremaid pakkumisi, pärast seda, kui te olete tegelikult teise käega juba võtnud, tundub minu jaoks natuke silmakirjalik. Või kuidas teile?

Aitäh! Kogu austuses, nimetada maksukäkiks sellist maksureformi, millest toona võitis kuskil 60 või 70 või isegi 80% Eestimaa inimestest, tööealistest, eakatest, on küll natuke ülekohtune. Kui me võrdleme nüüd teie maksureformiga, vaadates neid samme kogumis, isegi ilma selle supermaksuta, mille sisu me veel ei tea, siis ju enamik inimesi kaotab. Eriti kaotavad eakad, eriti kaotavad madalapalgalised, ühiskondlik ebavõrdsus suureneb. Kogu austuses, Reformierakonnalt ma ühtegi maksupoliitilist loengut küll ei kavatse [kuulata]. Teie maksupoliitika on otse öeldes inimvaenulik, eriti madalapalgalistevaenulik. 

Ja isegi teie enda koalitsioonipartner on sunnitud tunnistama, et maksureform suurendab ühiskondlikku ebavõrdsust. Ma olen seda enne öelnud ja ütlen ka praegu, et selline valitsus, mis teadlikult suurendab ühiskondlikku ebavõrdsust, peaks päevapealt ametist lahkuma. Ja see on mu siiras seisukoht. (Helir-Valdor Seeder ütleb midagi saalist.) Jah, võib-olla tõesti tunnipealt, härra Seederil on ka siin õigus. Selline teadlik tegevus suhteliselt suure ebavõrdsusega riigis, nagu Eesti on, teadlikult minna seda suurendama ja siis ütelda kuidagimoodi, et näed, keegi tegi enne midagi valesti – see on natuke kummaline.  

Nüüd, mis puudutab eakate aitamist, siis ma enne viitasin ja võin veel viidata pikalt, kui tahate, aga Eestis on millegipärast välja kujunenud selline praktika, et erakorraliselt pensionid tõusevad siis, kui Keskerakond on valitsuses. Ja see praktika on viimased paarkümmend aastat kestnud. (Hääl saalist: "Tohoh!") Paarkümmend aastat on kestnud! Jaak Aabi ajal tehti mitu erakorralist pensionitõusu, minu ametiajal tehti mitu erakorralist pensionitõusu. Toona, kui peaminister oli alguses Jüri Ratas, hiljem ka Kaja Kallas, me suutsime selle ära teha. Aga ühine nimetaja on see, et kõigis neis valitsustes oli ka Keskerakond. 

Nii et kui küsida, milline erakond on kõige rohkem Eesti eakate heaolu parandanud, pensioni tõstnud, siis kogu austuse juures, te ei suuda meiega konkureerida, hoolimata sellest, et te olete märkimisväärselt kauem valitsuses olnud. Märkimisväärselt kauem! Reformierakond on viimase 24 aasta jooksul – ma peast ütlen – vist 20 aastat valitsuses olnud, neli aastat oli vahepeal paus sees. Aga millegipärast, kui me räägime pensionitõusudest, siis on just nimelt Keskerakond olnud nende veduriks erinevates koalitsioonides, nii suurema kui ka väiksema partnerina. Nii et eakate ees meil küll ei ole midagi häbeneda. 

Loomulikult, samm ja ambitsioon oleks võinud olla veel suurem, ja tahe ongi tihti suurem. Aga igal juhul me oleme selle eest seisnud, et eakate heaolu paraneks, sissetulekud tõuseks. Ja ei ole me olnud üheski sellises valitsuses, mis näiteks tõstaks käibemaksu, teades, et see on üks regressiivsemaid makse, mis tegelikult maksustab karmimalt madalapalgalisi ja eakaid. Sellist poliitikat tõepoolest Keskerakond ei ole viljelenud. Küll aga on Reformierakonna puhul tegu juba vähemalt teise valitsusega viimase 15 aasta jooksul, kes käibemaksu tõstab. Need on faktid, kui te tahate ajaloo meenutust.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma teen teile kõigepealt komplimendi, sest siin saalis Reformierakonna küsijad on nimetanud solvavalt ja kasutavad teadlikult Jüri Ratase teise valitsuse puhul nimetust EKRE ikke valitsus. Ja te ei vasta neile ega ütle Refi ike vastu. Tõesti selle eest kompliment! Aga küsimus puudutab nii-öelda just Reformierakonna lahendusi. Me nägime täna riigieelarve üleandmisel, et hoop hoobi järel inimeste rahakoti pihta, maksutõusud. Ja just seesama erakond alati küsib teie käest, kuidas te kavatsete siis pensionitõusu katta. Millised oleksid need katteallikad?

Aitäh! Ühe ma tegelikult juba nimetasin. Seesama maksureform, mis suurendab näiteks Riigikogu liikmete sissetulekut, tuleks tõesti ära jätta. Taas täitsa ausalt! Enne ma rääkisin, et ükski valitsus ei tohiks suurendada ühiskondlikku ebavõrdsust, aga tulla keset kriisi, teha selline maksureform, mis suurendab Riigikogu liikmete netosissetulekut – no selle peale annab tulla. Aga näete, tullakse! Selle ärajätmine kindlasti oleks õige samm. Sellesama 500 miljoni suunamine olgu pensionitõusu, olgu tervishoidu ja muudesse sellistesse olulistesse meetmetesse, oleks kindlasti märkimisväärselt mõistlikum. 

Ja kui on soov seda nii-öelda maksuküüru nihutada, siis seda on võimalik teha muude meetmetega, näiteks tõstes seda tulutaset, kust maalt alates hakkab maksuvaba tulu langema. Või siis kehtestada astmeline tulumaks, mis oleks kõige mõistlikum, selgem lahendus, euroopalikum lahendus. Aga ei, Eesti istub koos Venemaa ja paari teise kangekaelse riigiga oma ühetaolise tulumaksu otsas ja arvab, et kõik ülejäänud maailma riigid eksivad. Sealhulgas Põhjamaad eksivad, Lääne-Euroopa eksib, Kesk-Euroopa eksib, aga Eesti on õigel teel, sest meil on siin kõige targemad maksueksperdid koos. 

Nii et neid võimalusi on väga mitu, kuidas katteallikaid leida. Loomulikult praeguses olukorras oleks olnud adekvaatne, õiglane – ma taas vaatan sotsiaaldemokraatide poole, seda on välja öelnud ka nende esimees – pankade kasumite maksustamine, mida on toetanud vähemalt sõnades peaaegu kõik erakonnad. Praktikas realiseeriti mingisugune jõulukingituse moodi kokkulepe pankadega, et võite soodsa maksumääraga oma raha välja võtta ja me rohkem teid kolm aastat ei tülita. See on küll superlahendus! Kurb tegelikult, et me suurendame teadlikult ühiskondlikku ebavõrdsust oma maksupoliitikaga. Me tõstame käibemaksu, mis lööb inimesi ja ettevõtjaid, ja siis ütleme pankadele, et suures mures teie miljardiliste kasumite pärast, mis siin nüüd aastas tulevad, soovitame teil võtta kasumi aegsasti välja, et te saaksite selle raha veel madalama maksumääraga kätte. 

Aga noh, me oleme opositsioonis, me saame teha ettepanekuid ja saame kritiseerida, otsuseid teeb kahjuks teine ring hetkel. 

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Euroopa Liidu põhimõtete ja reeglite hulka kuulub kindlasti ka solidaarsus: nende aitamine, kellel ei lähe antud hetkel hästi. Me kõik mäletame seda, et Euroopa Liidus on mõeldud ka selle peale, et võiks olla miinimumtöötasu kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. Ütle, Tanel, kas on ka pensionitasandil olnud katseid midagi sarnast üle terve Euroopa Liidu kehtestada. Kui see lähtuks paljude riikide miinimumist, siis meie jaoks oleks see ju hea edasiminek.

Aitäh! Väga hea küsimus. Neid arutelusid on olnud, jah. Euroopa Parlamendis on tihti erinevaid ettepanekuid, algatusi, initsiatiive. Ka erinevates liikmesriikides on seda teemat tõstatatud. Ehk et oleks [ühtne] miinimumpension või siis vähemasti [ühtne] miinimumpensioni arvutamise metoodika. Näiteks lepime kokku, nii nagu praegu alampalga üle käivad läbirääkimised ja tehakse ettepanekuid, et minimaalne tase peaks olema vähemalt nii ja nii palju, mingi protsent keskmisest palgast, on see 50%, 60% või midagi muud, mis tagaks selle, et vähemasti suhteline heaolu eakatel eri liikmesriikides oleks võrreldav.

On ka ambitsioonikaid ettepanekuid kodanikupalga või kodanikusissetuleku, baassissetuleku kehtestamiseks keerelnud. Eks need kõik eeldavad mõnevõrra suuremat tsentraalset korraldamist, on see siis mingi maksupoliitiline otsus või muu taoline. Päris nii ka olla ei saa, et Euroopa Liidu tasandil lepime kokku mingid kriteeriumid ja siis iga riik ise vaatab, kust ta selle raha võtab. Siis peaks ilmselt juba hakkama ka eelarvet võib-olla tsentraalsemalt vaatama, mis tekitaks terve rea muid küsimusi. Kes siis ikkagi makse kehtestab, kes seda otsustab, milline on väiksemate riikide võimalus kaasa rääkida ja nii edasi.

Aga iseenesest seda teemat on tõstatatud küll. Nagu ma enne viitasin, pensioni asendusmäära tase on väga erinev liikmesriikides, täpselt nagu ka alampalga tase on väga erinev liikmesriikides. Samas on solidaarsuse põhimõte ja just nimelt nõrgemate aitamise põhimõte üks Euroopa Liidu alusväärtuseid, absoluutselt. Ja siin kindlasti soovitan Eesti riigil vaadata Põhjamaade poole. Kunagi oli üks ilus lubadus, et meist saab uus Põhjamaade [liige], aga ma ei ole veel aru saanud, milles see peaks Reformierakonna valimislubaduse kontekstis seisnema. 

Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea Tanel! Mulle tundus, et head kolleegid Reformierakonnast olid natuke etteheitva tooniga, et Keskerakonnal olid suured ambitsioonid, aga kõik ei saanud täidetud. Oli kuidagi tunda sellist torget. Nüüd on ka tegelikult koalitsioonil päris suur ambitsioon: esimene lugemine lõpetada, 70 eurot pensionitõus kolme aasta jooksul. Teil on järgmine eelnõu, kus [tõus on] 50 eurot. Ma küsin niimoodi: kas te oleksite väga pahane, kui koalitsiooni ambitsioonitase tuleks natuke allapoole ja öeldakse, et teate, praegu on riigieelarves raske seis, 70 eurot ei saa, aga saab 50 eurot? Kas te oleksite sellega rahul või te ikkagi eeldate, et see ambitsioon saab sada protsenti täidetud?

Aitäh, hea küsimus! Ma korra viitasin Keskerakonna valimisplatvormile. Meil oli tõesti see 50-eurone samm ette nähtud, aga tõsi on see, et tol hetkel me ei teadnud, et pärast valimisi tuleb kogu see maksupakett ja kõik muud muudatused ja niivõrd kiire hinnatõus. Selles valguses ma täitsa saan aru koalitsioonist, kellel on rohkem infot käes, kui nad hindavad, et see 50-eurone samm on ebapiisav, tuleb liikuda 70 euro kaupa. Küllap siin natuke on ka tahtmist ikkagi seda tänuvõlga eakate ees veidi leevendada. On ju teada, et käibemaksu tõus suurendab ühiskondlikku ebavõrdsust. Ka Rahandusministeeriumist saadetud seletuskirjas on must valgel välja toodud, et eriti saavad pihta eakad, ning küllap ka koalitsioonisaadikutel on süda õige koha peal ja tahtmine eakaid toetada. Nii peeti tõesti õigeks, et mida me siin jamame, 50 eurot on tore, aga tegelikult eakad vajavad suuremat tuge, hakkame 70-eurose sammuga liikuma. Mina seda absoluutselt toetan.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina arvan ka alati, et kui on tahtmine, siis see on juba pool võitu. Keskerakonnal oli tahtmine mõned aastad tagasi erakorraliselt tõsta pensione 100 eurot. Tulemuseks oli 7 eurot. Plakatid olid väljas, tulemuseks oli 7 eurot. See tõus oli küll suurem, aga kuna pensionid läksid maksu alla, siis jäi alles 7 eurot. Kuhu toona, kui te valitsust juhtisite, see 100‑eurone erakorraline pensionitõus jäi?

Aitäh! Kui te oleksite meie erakonna valimisplatvormi lugenud, siis te ilmselt oleks sealt välja lugenud, et 100 eurot oli koos indekseerimisega. Tõsi, mõte oli jõuda selleni kiiremini. Nii et pool punkti ma teile annan. Eesmärk oli see ühe aastaga ära teha, aga tõsi, esimene aasta oli tõus kokku 45 eurot ehk 7 + 38. Aga me hakkasime kohe tegema vigade parandust järgmistel aastatel: ehk 16 eurot erakorralist tõusu, pluss pool aastahinnet lapse kohta, umbes 20 eurot, ja siis koos teiega ka veel 20 eurot. Nii et võib öelda, et kogu selle nelja-aastase tsükli jooksul see lubadus sai praktiliselt täidetud. 50 eurot oli erakorralist tõusu, toona esimene indekseerimine tõi 38 eurot. Kui need numbrid kokku liidate, saate 90. Tõsi, me lubasime 100 eurot, võib öelda, et 10 eurot jäi puudu.

Aga igatahes Keskerakond oli ambitsioonikas ja täitis märkimisväärse osa oma lubadusest. Ja me oleme ka praegu ambitsioonikad, olles opositsioonis valmis täitma nii enda valimisplatvormi kui ka teie valimisplatvormi. Ma olen need numbrid Sotsiaalministeeriumist välja võtnud ja olen neid tutvustanud ka teile komisjonis. Kui me läheme lihtsalt indekseerimise teed – ma loodan, et sotsiaaldemokraadid ka kuulavad –, siis 1. jaanuariks 2027 ei jõua keskmine vanaduspension isegi mitte 900 euroni, oleks ehk 870–880 euro tasemel. Kui teie lubasite vähemalt 1000 eurot – rõhutan, vähemalt 1000! –, siis sellest on 120 puudu. Ja kui sotsid tahtsid tõsta 1200 euroni, siis sellest on üle 300 puudu. Kui arvestada 1. aprilli indekseerimise [tulemusena] 916 euroga sellel hetkel, siis võib öelda, et 280 eurot on puudu. Seega igal juhul selline suhteliselt jõuline, tempokas edasiliikumine teenib praegu Reformierakonna, Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja ka teiste erakondade valimisplatvormi huve ja võib öelda niimoodi, et rahvas on just nimelt selleks mandaadi andnud. Kui lugeda kokku hääled, mis on saanud Reformierakond, Keskerakond ja sotsid, siis see on juba peaaegu kaks kolmandikku. Selles kontekstis oleks ainuõige hakata jõuliselt seda pensionilubadust täitma ja meie oleme siin valmis kaasa aitama.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Minu küsimus on rahast, õiglusest ja ajaloost. 1990. aastate alguses, kui pensionisüsteem Eestis kehtestati, siis oli selle üks aluspõhimõte, et jooksvalt laekuv sotsiaalmaks peab kuluma jooksvalt ka pensioniteks. 2000-ndate alguses viidi meil sisse pensionikindlustussüsteem, mis ebaõiglaselt võttis ära pensionäridelt raha ja mille puhul plaaniti, et tulevikupensione hakatakse maksma läbi finantskindlustussüsteemi, mis muidugi on udrumudruks osutunud ja mille me üheskoos ühises valitsuses ära õgvendasime. Teie küll ei olnud kõige entusiastlikum pensionireformi elluviija, aga tunnistagem, et just nimelt pensionäride suhtes oli see üks kõige suuremaid samme ja kõige suurema ebaõigluse likvideerimine, et jooksvalt laekuv sotsiaalmaks läheks jälle pensionäridele. (Juhataja helistab kella.) Ja see oli ka katteallikas Jüri Ratase valitsuse pensionitõusule, mida erakorraliselt ellu viidi.

Hea küsija, teie aeg! 

Kas see oli nii või mitte? Jah, vabandan!

Jaa, aitäh! Ma arvan, et see teise samba pensionireform ongi selline, mille puhul võib leida plusse ja miinuseid. Nii nagu ütlesite, toona ma ei olnud kõige entusiastlikum ja ei ole ka praegu. Ma esitasin päris palju ettepanekuid ka ministrina, osa neist arvestati, osa mitte. Aga tõsi on see osa teie väitest küll, ja selle juurde ma jään, et praegused pensionärid sellest reformist võitsid. Nemad said lisaraha juurde. Ja see on üks koht, millest väga paljud poliitikud ja ka avalikkus pole vist lõpuni aru saanud, et väga suur vahe on tänastel noortel, kellel on aega koguda teise sambasse ja kolmandasse sambasse ning äkki tuleb ka tööandjapension, ja praegustel eakatel, kelle puhul see kogumise võimalus on pehmelt öeldes piiratud, et mitte öelda ammendunud. See tähendab seda, et inimesed, kes juba olid pensionil, said tegelikult lisaraha, ka erakorralise tõusuga. Osaliselt tõesti sealt seda rahastati. Ei saa öelda, et päris kõike, kuna me tegime seda ka hiljem edasi. Võib öelda ka nii, et eurol ei ole alati silti küljes, aga printsiibis see kindlasti aitas kaasa tänaste eakate olukorra paranemisele. 

Nüüd teine pool küsimusest, kas see aitab ka tänaste noorte puhul. No siin juba sõltub, mida inimene selle rahaga teeb. Mina näiteks olen jätkanud kogumist teise pensionisambasse, mul ei ole praegu plaanis seda välja võtta. Ma tean, et teie enda hea ametikaaslane, endine ettevõtlusminister Kristjan Järvan on ka jätkanud ja ta on rõhutanud, et see on mõistlik. Ma ei tea, mis ta praeguseks teinud on, aga tol hetkel, kui küsiti, siis ta rõhutas, et ta peab seda mõistlikuks. 

Eks siin ongi erinevaid valikuid. Kui keegi on selle raha välja võtnud, näiteks käinud mingil reisil või ostnud omale suure televiisori, siis suure tõenäosusega pensionipõlves see televiisor ei pruugi enam töötada ja reisist on küll head mälestused, aga täiendavat sissetulekut tal ei ole. Aga kui ta võttis raha välja, käivitas oma ettevõtte või investeeris kinnisvarasse või aktsiatesse, siis on väga võimalik, et ta lõpuks pensionile saades on jõukam kui see inimene, kes pelgalt teise pensionisambasse kogub. Nii et siin täiesti sõltub rahakasutuse otstarbest, sõltub ka sellest, kui kaua inimene üldse elab. Siin on väga palju kriteeriumeid, mida me tegelikult ei tea, osa neist selgubki nii-öelda retrospektiivis.

Hea ettekandja, tundub, et teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Õnne Pillaku. 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas seda eelnõu 11. septembril käesoleval aastal. Arutelu juurde olid kutsutud ka Sotsiaalministeeriumi [hüvitiste ja pensionipoliitika osakonna] nõunik Liidia Soontak ning sama osakonna pensionipoliitika juht Merle Sumil-Laanemaa. Kuna siin oli väga põhjalik arutelu selle eelnõu sisu üle, siis seda ma üle ei hakka rääkima. Sotsiaalministeeriumi esindaja andis teada, et Vabariigi Valitsus otsustas antud eelnõu mitte toetada. Põhjuseks toodi, et sellel aastal ja ka eelmistel aastatel on pensionide tõusule pööratud korralikku tähelepanu. Sel aastal oli ka väga suur indeks ja keskmine pension tõusis 700 euroni. 

Seejärel oli komisjoni liikmetel ka küsimusi. Peamiselt puudutasid need pensionide tõusu järgmistel aastatel, indekseerimist ja mõju eelarvele. Ma alustan tagantpoolt: mõju eelarvele. Ka Tanel Kiik tõi välja, et komisjonis need vastused olid samad, ma ei hakka neid üle rääkima. Aga paluti selgitada näiteks, miks pensionide indekseerimine toimub aprillis, mitte jaanuaris. Selle peale Sotsiaalministeeriumi esindaja selgitas, et indekseerimine sõltub 80% sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise muutusest ja 20% tarbija[hinna]indeksi muutusest. Detsembri palga saab osa inimesi kätte alles jaanuaris, veebruaris deklareeritakse ning märtsi lõpuks jõuab info maksuametisse ja SKA-sse. Sellest tulenevalt on kõik need järgmised sammud lihtsalt ajalise nihkega, varem ei ole see võimalik. Ja ma vaatan, kas siin oli … Aa, pensionitõusudest. Kuna nende kohta komisjonis ei osatud kohe järgmise aasta prognoosi öelda, siis see info saadeti komisjonile kirjalikult järele. Ja ega pikemat arutelu meil ei olnudki antud teemal, sellepärast et samasisulisi eelnõusid me oleme kevadel ja sügisel komisjonis korduvalt ja korduvalt arutanud, nii nagu siin saalis ka. 

Ja tegime järgmised menetluslikud otsused. Kõik otsused olid konsensuslikud. Esimene oli, et saata eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 27. septembriks. Teine ettepanek oli määrata juhtivkomisjonipoolseks ettekandjaks mind, Õnne Pillakut. Ja kolmas ettepanek oli, et teha täiskogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Vastan hea meelega küsimustele.

Aitäh teile! Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kirjeldasite üsna täpselt seda sotsiaalkomisjoni arutelu. Olles ka ise seal viibinud, ma selle kohta küsi. Ma riskin sellega, et ma küsin natukene nii-öelda ettevaatava küsimuse, mis siiski otseselt haakub selle komisjoni aruteluga. Vabariigi Valitsus mingis meeltesegaduse hoos ei toetanud seda eelnõu. Ilmselt hiljem nad tutvusid selle sisuga ja võib-olla hindasid oma seisukoha ümber, nägid selle pensionitõusu vajalikkust, mistõttu sotsiaalkomisjon tegi ikkagi ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Nii et ma nüüd loodan, et see otsus esimene lugemine lõpetada tähendab seda, et me jõuliselt ja selgelt liigume selle eelnõuga edasi, vaatame üle, kas ambitsioonitase on piisav – näiteks sotsiaaldemokraatide soov on seda ambitsioonitaset veel tõsta –, ehk mingeid muid täiendusi sinna teha ja vahest me jõuame veel selle aasta jooksul need erakorralise pensionitõusu ettepanekud ka ellu viia.

Aitäh küsimuse eest! Siin küll küsimust lõpus ei kuulnud. Eks aeg näitab, kuidas me edasi liigume. Mul selgeltnägija võimed puuduvad.

Suur tänu ettekandjale! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi samuti ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni otsus on eelnõu 99 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 11. oktoobri kell 17.15. 

Oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 142 esimene lugemine. Palun taas kord Riigikogu kõnetooli ettekandeks, Riigikogu liige Tanel Kiik!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt, väga hea meel, et pensionitõusude teemal tundub konsensus siin saalis üha rohkem kasvavat. Ilmselt aruteludest on kasu – mõttevahetusest, ajaloo meenutamisest ja ka hetkeolukorra kirjeldusest. 

Nüüd ma esitlen teile eelnõu 142, mis näeb ette samuti erakorralise pensionitõusu, küll mõnevõrra teistsuguse sammuga. Siin on kaks olulist kohta, mida tähele panna. Hiline õhtutund, aga siiski. Esiteks, see summa, millega me liigume, on antud juhul 50 eurot aastas. Aga see liigub mitte kolm aastat, vaid neli aastat. Ehk siis neli korda 50. 

Ja oluline nüanss veel: kui eelmises eelnõus oli kirjas 1. jaanuar, siis antud juhul on ettepanek 1. aprillist neid tõuse teha. Ja see ei ole mitte sellepärast, et see on naljapäev, vaid sellepärast, et 1. aprill on ka see päev, mil pensione teatavasti indekseeritakse. Seega me eeldame, et see pensionitõus liigub koos nende indekseerimistega. See on üks võimalus. Otseselt seadus ei piira, millal võib erakorraliselt pensioni tõsta. Seda võib teha jaanuaris, veebruaris, märtsis või aprillis, aga mingi loogika võiks ju olla: on ta siis jaanuar, nagu oli viimane erakorraline pensionitõus, või on ta aprill, nagu siin vahepeal oli. Ja on ka olnud 1. juuli Eesti ajaloos. Nii et erinevaid lahendusi on tehtud, kas indekseerimisega koos, terve aasta pealt või poole aasta pealt. Praegu on 1. aprilli ettepanek teie ees. 

Nüüd, ma eeldan, et kogu see jutt eakate majanduslikust olukorrast on teil värskelt meeles, kuna see debatt alles toimus. Nii et ma ei hakka kogu seda juttu üle kordama. Rõhutan, et loomulikult on vajadus eakate heaolu tõsta. Ja kui teile tundub, et need kaks eelnõu üksteist kuidagi dubleerivad või välistavad, siis ei ole nii. Meil on võimalik täiesti edukalt sotsiaalkomisjonis hea kolleegi Õnne Pillaku kindlal juhtimisel need eelnõud kas ühendada või kokku võtta selle, mis on parim osa mõlemas. Kuna üks näeb ette tõuse kolm aastat 70 eurot, teine näeb ette neli aastat 50 eurot, siis on siin võimalikud mitu erinevat lahendust. Kas võtta see ambitsioonikam, sotsiaaldemokraatide ettepanek, et neli korda 70 eurot [juurde panna], seega võtta siit aastate arv ja teisest eelnõust summa, või valida selline leebem variant, et hoopiski 50 euro kaupa liikuda mingitel aastatel. Võib neid ka kombineerida, et oleks natuke huvitavam. Näiteks võib lähtuda sellest, et kui parasjagu tõuseb mingi tarbimismaks või muu selline maks, mis eakate elu raskendab, siis on erakorraline pensionitõus suurem, mõnel aastal jälle tagasihoidlikum. Mina olen valmis rahulikult Riigikogu keskfraktsiooni nimel läbi rääkima, milline see mõistlik kompromiss on. 

Julgustan ka seda eelnõu toetama. Siis saame edukalt komisjonis vaadata, kas menetleda eelnõusid eraldi või koos ja milline sünergia ja konsensus komisjoni arutelude käigus tekib. Aitäh!

Tänud! Teile küsimusi ei ole. Palun kaasettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Õnne Pillaku. 

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Seda eelnõu me arutasime sotsiaalkomisjonis 19. septembril. Ka selle arutelu juurde olid kutsutud Sotsiaalministeeriumi esindajad, täpsemalt Sotsiaalministeeriumi [hüvitiste ja pensionipoliitika] osakonna nõunik Liidia Soontak ja sama osakonna pensionipoliitika juht Merle Sumil-Laanemaa. Nii nagu eelmise eelnõu puhul, andsid Sotsiaalministeeriumi esindajad teada, et Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toeta. Põhjused on samad, mis hetk tagasi tutvustatud eelnõul. Küll aga, kuna vahepeal olid saabunud komisjoni pensionitõusu prognoosid, millele Tanel Kiik ka komisjonis viitas, siis ministeeriumi esindaja lihtsalt kommenteeris, et ta ei oska öelda, kas aastaks 2027 pensionid tõusevad 915 euroni, nii nagu prognoositud indeksid näitavad. Kas need jäävad selliseks, nagu prognoos näitab, ei ole veel teada. Kui palgad tõusevad, siis võib ka indeks ja keskmine pension tõusta. Kuna, nii nagu ma mõni aeg tagasi ütlesin ka eelmise eelnõu puhul, me oleme seda teemat komisjonis arutanud korduvalt ja korduvalt ja arutelukohad, debatikohad on alati ühed ja samad olnud, siis selle eelnõu arutelul komisjoni liikmetel täiendavaid küsimusi ei olnud.

Tegime järgmised menetluslikud otsused. Konsensuslikult otsustasime eelnõu saata täiskogu päevakorda tänaseks, 27. septembriks. Teine ettepanek oli juhtivkomisjonipoolseks ettekandjaks määrata mind, Õnne Pillakut. Ja kolmas komisjoni ettepanek oli 6 poolt- ja 4 vastuhäälega eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Minu poolt kõik. Vastan küsimustele.

Tänan! Tõepoolest, saalis on küsimusi. Hea kolleeg Jüri Ratas, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ma väga tänan teid ettekande eest, et te seda sotsiaalkomisjoni arutelu tutvustasite. Me oleme hetkel eelnõu 142 juures, mille puhul Keskerakond taas käib oma, ütleme, traditsioonilist musterrada, et tõsta eakate toimetulekut. Ja hetkel [paneme ette], et aastail 2024–2027 tõstetakse 1. aprillist pensioni baasosa ja rahvapensioni määra 50 euro võrra. Ma tahtsin küsida, austatud komisjoni esimees Õnne Pillak, kas komisjonis oli selle eelnõu arutelul juttu, et Reformierakonna eestvedamisel aastast 2025 kaob see niinimetatud keskmisest pensionist üle mineva osa maksuvabastus ehk Reformierakond paneb selle maksu alla. Kas sellel teemal oli komisjonis arutelu?

Aitäh! Maksu alla pensioneid ei panda kindlasti. Lihtsalt külmutatakse tulumaksuvaba miinimumi määr teatud tasemeni. Aga komisjonis me pikemalt seda ei arutanud. Kindlasti me tulevikus räägime sellest.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Minu küsimus ei ole parteipoliitiline ja kindlasti ma ei kasuta ka süüdistavat kõneviisi. Ma küsin hoopis seda. Eakad inimesed loomulikult jälgivad, kuidas on lood pensionidega. Nad võib-olla ei ole väga aktiivsed sotsiaalvõrgustikes ega kirjuta artikleid, kuid nad kindlasti jälgivad. Ütle, Õnne, kas nende organisatsioonid või üksikud eakamad inimesed on otse pöördunud komisjoni poole, andnud nõu, esitanud küsimusi, kiitnud või teinekord ka laitnud.

Aitäh, hea küsija, selle küsimuse eest! Komisjoni poole otseselt ei ole pöördutud, aga mina küll igapäevaselt suhtlen eakatega. Jah, nad on rääkinud pensionidest erinevatel aegadel. On hetki, kus nad on rõõmsamad, on hetki, kus nad on vähem rõõmsad. Kuid nad on öelnud seda, et nad saavad aru nendest hetkedest, kui ongi keeruline. Nii nagu oma pereski teinekord on majanduslikult raskem. Nad saavad sellest aru, et siis tulebki kokku hoida.

Jüri Ratas, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ma pean tunnistama, et te tegite siin hilisel õhtutunnil minu mõtte ja olemise väga rõõmsaks. Te ütlesite niiviisi, et keskmist või suuremat pensioni saav inimene ei pea kartma, et 2025. või ka 2026. aastal ja edasi pension maksu alla läheb. Ja mina usun sotsiaalkomisjoni esimehe sõnu, et see nii saab olema ja et keskmist pensioni või suuremat pensioni [saavatest inimestest] keegi ei pea muretsema, et sellest mingi osa läheb maksu alla. Te ütlesite, et nii see ei ole. See on tõesti hea positsioon siit edasi minna. Aga ma tahtsin küsida, kas selle eelnõu raames oli ka juttu sellest, et Reformierakond on lubanud 1000 euroni jõuda 2027. aastal keskmise pensioniga, sotsiaaldemokraadid 1200 euroni. Kas nendel teemadel oli ka juttu, kuidas sinnani jõuda?

Aitäh, hea küsija, selle küsimuse eest! Muidugi mõista teie pinginaaber juhtis tähelepanu nendele lubatud pensionitõusudele, nii nagu ta siit puldist ka on korduvalt seda teinud. Ja ühtlasi ta laiendas ka seda, et kõik on lubanud erakorralist pensionitõusu. Seal tõesti sai siis korrigeeritud, et jah, näiteks Reformierakond on lubanud 1000 euroni pensioni tõsta, aga mitte erakorralise pensionitõusu abil.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea komisjoni esimees! Ma pean tunnistama, et ma küsisin Tanel Kiigelt samasuguse küsimuse, aga ega ma Taneli vastusest aru küll ei saanud. Ma proovin nüüd uuesti. Lootus on kindlasti suurem. See oli seesama küsimus, et mis see põhjendus on, et komisjon arvas, et 70 eurot erakorralist pensionitõusu kolme aasta jooksul on parem kui 50 eurot nelja aasta jooksul. Kas see oli kuupäeva küsimus või ambitsiooni küsimus? Mis see põhjendus oli? Siis teab ka paremini. Kuigi ma olin ka komisjonis, aga no vot, näed, ei oska öelda.

Vot jah, selline ettepanek sai tehtud ja enamus seda ettepanekut toetas. Nii läkski ja siin me sellise otsusega nüüd oleme.

Tänud ettekandjale! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 142 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletamise ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, palun tähelepanu! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 142 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 45 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid 0. Eelnõu 142 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Head kolleegid, sellega oleme tänase päevakorra ammendanud. Siiralt tänan kõiki, kes vastu pidasid. Kena õhtut! Istung on lõppenud.