Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 3. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on registreerunud 79 Riigikogu liiget, puudub 22. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, läheme päevakorra täpsustamise ja kinnitamise juurde. Nii, ja küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Martin Helme, palun!

Aitäh! No kolmas nädal septembris …

Vabandust! Head kolleegid, (Helistab kella.) palun natuke vaiksemalt, siis me kuuleme.

Mul on sama mure, mis eelmisel kahel nädalal. Riigikogu juhatus on meile toonud päevakorra, mis rikub kodu- ja töökorra seadust. Sellel nädalal on jäänud saali toomata kokku 12 eelnõu, mille esimese lugemise tähtaeg, suure saali lugemise tähtaeg, seitse nädalat, on möödas. Nendest 12 eelnõust seitse on jäänud [välja] juhatuse otsusel. Need on komisjonist läbi käinud ja jäänud juhatusel päevakorda panemata. Neli on õiguskomisjon jätnud menetlemata ja juhatusele saatmata. Lisaks sellele on meil kümneid arupärimisi, mille tähtajad on samuti täis jooksnud. Ma tahaks nagu aru saada, kuidas meil üldse on võimalik mingit tööd teha. See ei ole ju enam Riigikogu kodukorra järgi töötamine, see on mingi bardakk, mis meil siin valitseb.

Aitäh, Martin Helme! Nii nagu ka varasematel nädalatel, põhjendan seda järgnevalt. Riigikogu juhatus on ühehäälselt päevakorda kokku pannes lähtunud eesmärgist, et tagada Riigikogu töövõime ja et Riigikogu töö peab olema korraldatud nii, et Riigikogu saaks täita kõiki talle põhiseadusega pandud ülesandeid. Päevakorra koostamisel me oleme lähtunud ka sellest, et teistel põhiseaduslikel institutsioonidel oleks võimalik oma tööd planeerida ning et päevakorras oleksid nii Riigikogu fraktsioonide algatatud eelnõud, Vabariigi Valitsuse eelnõud kui ka muud põhiseadusest ja seadustest tulenevad Riigikogu ülesanded. Juhatus on seisukohal, et päevakord peaks olema mahus, mille Riigikogu eeldatavasti neljapäevaks suudab ära menetleda. Need on need põhimõtted, millest me praeguses olukorras seda päevakorda kokku pannes oleme lähtunud. Ka varasemate nädalate praktika on kinnitanud, et me oleme suutnud nendest eesmärkidest kinni pidada. Me oleme suutnud ära menetleda päevakorrad ja samal ajal me oleme suutnud pidada ka sisulist debatti.

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma olen sunnitud nii protesti kui ka abipalvega pöörduma teie poole selle pärast, mis teie juhitavas Riigikogus toimub. Täna toimus keskkonnakomisjoni istung, kus oli minu esitatud eelnõu lennukikütuse lisandite kasutamise ja selle keelustamise kohta. Neljapäeval ma helistasin keskkonnakomisjoni ja teatasin, et minuga tuleb kaasa huvigrupi esindaja. Kui täna kohale läksime, siis teatas keskkonnakomisjoni esimees Igor Taro, et teda ei ole teavitatud, ja nõudis, et huvigrupi esindaja lahkuks. Sel teemal me rääkisime tükk aega, arutasime seda tükk aega. Ma viitasin sellele, et kui ma olen teavitanud, siis peaks nagu asjad korras olema, ja palusin ka kinnitust selle kohta keskkonnakomisjoni töötajatelt, kes istusid aga nina maas ega julgenud ühtegi sõna öelda. Ja kõige hullem, härra Hussar, on see, et Igor Taro ütles, et seda probleemi, seda külaliseprobleemi, ei tohi kajastada isegi komisjoni istungi protokollis. Ma tahaksin teada, kas teil on mingeid hoobasid, et te saaksite, ütleme, komisjoni panna tööle selliselt, et nad täidaksid Riigikogu poolt sätestatud reegleid. Ka komisjoni protokoll peaks olema täies mahus, mitte niimoodi, et see käib komisjoni esimehe suva järgi: selle paneme kirja, seda ei pane.

Aitäh, Kalle Grünthal! Kui ma vaatan meie kodu- ja töökorra seadust, siis § 36 lõige 2 ütleb, et komisjoni esimehe kutsel võivad komisjoni istungil osaleda riigiasutuste esindajad ja teised isikud. Mul on küll palve sellisel juhul komisjoni esimehega kokku leppida, kes komisjoni istungitel osalevad, ja ma usun, et mõistliku etteteatamisajaga on teil võimalik lahendus leida. Praegu on Riigikogu istungi juhatajal, minul Riigikogu esimehena, väga keeruline sekkuda komisjoni töösse, sest me oleme siin saalis korduvalt rääkinud, et komisjonid on oma töös väga autonoomsed ja komisjonide esimeestel on sellisel juhul suured õigused. Minu soovitus teile on küll ikkagi väga selgelt kokku leppida komisjoni esimehega. 

Martin Helme, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Ma ei saa kuidagi rahulduda selle eelmise vastusega minu protestile. See ei ole Riigikogu juhatuse asi vaadata, et päevakorrad lõpeksid mingiks mõistlikuks kellaajaks. Riigikogu juhatuse asi on järgida kodukorra täitmist. Kodu‑ ja töökorra seadus ütleb selge sõnaga, et eelnõu peab jõudma suurde saali seitsme töönädala jooksul. Juba eelmisel nädalal ei jõudnud siia terve hulk eelnõusid, [mille puhul] seitse töönädalat [oli möödas]. Tõsi, eelmisel nädalal oli juhatuse vabandus see, et komisjon ei ole saatnud. No nüüd on see komisjon … See on sarikomisjon, muide, see on üks ja sama komisjon: õiguskomisjon. Härra Odinets ei tee tööd seal, paneb tuima või rikub seadust ja juhatus ei tee selle peale midagi. Ma olen saatnud protestikirja, märgukirja, tõstnud siin selles saalis üles teema. Ja asi läheb hullemaks, mitte paremaks. Aga nüüd on sellel nädalal lisandunud juhatuse otsus – ja nagu ma kuulen, üksmeelne otsus – jätta välja seitse eelnõu, millel seitse nädalat täis sai. Meil on kolmapäeval 28 päevakorrapunkti. Mitte mingit vahet ei oleks, kas meil on 28 või 35. Meil on kolmapäeviti olnud ka pikemaid päevakordasid kui 35 punkti. Teil ei ole mitte mingit diskretsiooni otsustada, et te nüüd vaatate, äkki päev saaks lühem, ja jätate seaduse paragrahvi täitmata, sellepärast et tundub, et ka eelmistel nädalatel on seaduserikkumine olnud tulemuslik. Nii ei saa siin asju ajada!

Aitäh! Hea kolleeg! Ka varasematel nädalatel on välja toodud, et Riigikogu menetlusse on antud üle 300 arupärimise ja ligi 200 eelnõu. Lihtne arvutus näitab, et kui me paneksime need kõik päevakorda ja hakkaksime neid järjepanu menetlema, siis meil kuluks selleks vähemalt viis-kuus kuud. See on ilmselgelt selline maht, millega Riigikogu töö läheks täielikult umbe. Seetõttu on Riigikogu juhatus väga selgelt seisukohal, et tegu on reguleerimata päevakorraküsimusega, ja sellisel juhul on Riigikogu juhatus ise otsustanud, et me koostame päevakorra viisil, mis arvestab opositsiooni õigusi, arvestab ka koalitsiooni õigusi ja arvestab, et me saaks arutada olulise tähtsusega riiklikke küsimusi ja kõiki teisi Riigikogule põhiseadusega pandud ülesandeid. See on põhimõte, millest lähtuvalt Riigikogu juhatus on selle päevakorra projekti koostanud. Muu hulgas lähtub Riigikogu juhatus loomulikult juhatusele pandud suunisest, et me peame tagama Riigikogu töö toimimise, ja me oleme seda päevakorra projekti [koostades] ka selliselt toiminud.

Anti Poolamets, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetud istungi juhataja! Vaatan ja vaatan selle nädala päevakorda ja nagu ei tundugi imelik, et tuuakse võrdlusi Pätsu-aegse vaikiva ajastuga. Pärast kontrollimatuid e-valimisi [on hakanud] kontrollimatult tulema põhiseadusvastaseid eelnõusid. Muidu on siin küll, jah, opositsiooni eelnõusid küll ja küll, päevakorrad nendega täidetud, aga ainukene, mis koalitsiooni poolt läbi mahub, on tsensuuriseaduse kehtestamine. Kevadel mahtus väga kiirel ajal abielu moonutamise seadus. Kõik, mis on põhiseadusvastane, mahub suurepäraselt teie päevakordadesse. Muid, riigielule vajalikke seadusi ma siin üldse ei näe. Aga siis, kui on vaja tsensuuri kehtestada – ohhoo, aega küll, hakkame pihta!

Nii et ärge siin nutke, et ei ole aega tegeleda. Odinetsil on väga palju aega. Ta teeb ühe komisjoni nädalas, kogu lugu, ja sellest jõuab ainult põhiseadusvastane eelnõu siia. Kas pole kummaline? Itsitab ka veel, eks ole. Lömastab meie põhiseadust ja irvitab. Tervisi Kohtla-Järve volikokku teile sinna! Nagu oleks Nõukogude aeg tagasi.

Aitäh! Ma küsimust ei kuulnud. Aga mis puudutab õiguskomisjoni ja eelmisel nädalal ka siin saalis tõstatatud küsimust seaduseelnõu 19 kohta, siis Riigikogu õiguskomisjon arutab homme seda eelnõu ja selle eelnõu saali saatmist.

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tänan teid selle vastuse eest, mille te andsite keskkonnakomisjoni istungi toimumise kohta. Te soovitasite, et tuleb varakult teada anda. Mina andsin varakult teada, neljapäeval, keskkonnakomisjonile. Ja siis tuleb inimene kaugelt kohale, sõidab maha hulga kilomeetreid ja ta visatakse Igor Taro poolt ukse taha, kuna tema kuulis väidetavalt sellest alles tänasel päeval. Praegu on küsimus selles, et te peaksite Igor Tarole või siis komisjoni töötajatele märkuse tegema, et need asjad ei käi niimoodi, nagu praegu [oli]. Aga kõige põhilisem, härra Hussar, on praegu see, et mis õigusega Igor Taro jätab välja, nõuab protokollist väljajätmist, olulise tähtsusega küsimuse, et huvigrupi esindaja istungilt visatakse ukse taha.

Aitäh, Kalle Grünthal! Ma viitasin meie kodu- ja töökorra seadusele, seaduse §-le 36. See annab vastuse. Ma eelnevalt juba viitasin ka sellele, et komisjonide autonoomia on väga suur ja Riigikogu juhatus ei saa siin väga palju komisjoni esimeestele ette kirjutada. Minu soovitus on teil ikkagi leida komisjoni esimehega ühine keel ja leida ka lahendus, kuidas siis kõik esinejad, kes on kutsutud komisjoni ette esinema, oleksid komisjoni esimehega kooskõlastatud vastavalt, (Saalis räägitakse.) nii nagu meie kodu- ja töökorra seaduse § 36 ette näeb. 

Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Mul on ikka hüva nõu, et palun ärge soovitage eri parteides olevatel poliitikutel keemiat hakata otsima omavahel. Selle jaoks, et need teemad laheneksid, ongi meil kodukord. [Meil on] vastu võetud reeglid, mida kõik teavad ja millest kõik ühtemoodi peaksid aru saama. Mis puudutab protokollimist, siis protokollimine on reguleeritud eraldi kui see, kas komisjoni juht võtab või ei võta komisjoni päevakorda asju või komisjoni istungile külalisi.

Aga ma tulen ikkagi tagasi oma põhimure juurde. Teil oli siin mingi jutt, et arvutus näitab midagi. Ei, ärge … Riigikogu juhatusel ei ole ülesannet arvutada. Riigikogu juhatusel on ülesanne järgida kodukorda ja nõuda komisjonidelt kodukorra täitmist. Ei ole vaja arvutada, see pole teie töö. Teil niikuinii see välja ei tule. 

Ja teiseks, ärge tulge rääkima, et eelnõu esimesele lugemisele saali saatmine on mingisugune reguleerimata teema. Ei ole. Paragrahv 97 punkt 2: "Eelnõu esimene lugemine peab toimuma Riigikogu täiskogu seitsme töönädala jooksul eelnõu menetlusse võtmisest arvates." Ei ole reguleerimata, täiesti puhtas selges eesti keeles reguleeritud. Siin ei ole vaja arvutada ja ei ole vaja midagi arutada reguleerimisest. Selges eesti keeles on öeldud, et peab toimuma. See on komisjonist läbi käinud, see on teie juhatuse laualt läbi käinud, et komisjon määrata, see on menetlusse võetud, aga te ei pane seda päevakorda, sest teie arvate, kuna te olete arvutanud, et äkki kolmapäev ei peaks minema neljapäevani välja. See ei ole teie töö. Teie töö on panna seaduse järgi asjad päevakorda. 

Ma protesteerin selle päevakorra vastu ja ma nõuan, et meie eelnõud pandaks päevakorda.

Aitäh, hea kolleeg! Põhjendan seda veel kord. Arvestades Riigikogu menetlusse esitatud arupärimiste ja eelnõude hulka, kui me lisaksime nad kõik päevakorda, siis me menetleksime neid viis kuud järjest. See ei ole kindlasti Eesti Vabariigi põhiseaduse kohane, sellepärast et põhiseadus näeb ette Riigikogule 16 erinevat ülesannet. Antud juhul see, et Riigikogu menetlusse on esitatud sellises mahus eelnõusid ja arupärimisi, ei võimalda Riigikogul täita kõiki talle põhiseadusega pandud ülesandeid. Põhiseaduse §‑st 65 lähtuvalt me olemegi koostanud käesoleva nädala päevakorra projekti. 

Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ma tänan. Te eelnevalt vastasite, et teie olete sättinud päevakorra nii, et Riigikogu istungid lõppeksid mõistlikul ajal. Mina nüüd vaatan seda uhket raamatut, mille eest suur tänu! See on Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 47, Riigikogu töö ajagraafik. Leheküljel 198 on kirjas, et kolmapäeval kell 14.00 algab istung, Riigikogu istung, mis kestab kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui neljapäevase istungi alguseni, ja neljapäeval kell 10.00 hakkab [uus] Riigikogu istung. Siin ei ole ühtegi sõna mõistlikust ajast, et kestab nii kaua, kui juhatus peab mõistlikuks. Ma sooviksin teada, kas see seadus kehtib ka Riigikogu juhatuse jaoks, on need lihtsalt näidiseksemplarid siin laua peal või on see teie uus poliitiline kultuur.

Aitäh, Kert Kingo! Mis puudutab koormust, siis uskuge mind, Riigikogu juhatus saab selliste pikkade istungitega kindlasti kõige suurema koormuse. Aga me oleme sellega arvestanud. Mis puudutab seda soovi, et me võiksime kolmapäeval vastu neljapäeva öö läbi töötada, siis kolmapäeva hommikul koguneb Riigikogu vanematekogu ja me arutame seda küsimust. Kui on soov istuda iga kolmapäevase [istungi puhul] kuni neljapäeva hommikuni siin, Riigikogu saalis, ja arutada neid eelnõusid – millest, muuseas, väga paljude eelnõude puhul on, nagu ka selle nädala päevakorrast me näeme, sageli ainult protsendi erinevus, mis puudutab näiteks ajakirjanduse käibemaksu tõstmist –, ja neid küsimusi, siis me arutame seda kolmapäeva hommikul Riigikogu vanematekogus. Kui on soov siin ööistungeid pidada, siis Riigikogu juhatuse taha kindlasti see soov või lahendus ei jää.

Nii. Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Suur tänu! Mina mõtlesin küsida selle kohta, kuidas te tõlgendate meie kodu- ja töökorra seadust. Kolleeg Martin Helme juba tsiteeris Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 97 lõiget 2, mille kohaselt eelnõu esimene lugemine peab toimuma Riigikogu täiskogu seitsme töönädala jooksul eelnõu menetlusse võtmisest arvates. Eelmisel nädalal me kuulsime ja kuulsime ka täna ... (Hääl saalist.)

Küsige palun!

Kuulsin teie seisukohta, et peab võtma arvesse ka muid kaalutlusi, eks ole, selleks et tagada Riigikogu toimimine ja nii edasi ja nii edasi. Kui on selgesõnaliselt öeldud, et [esimest lugemist seitsme töönädala jooksul] peab tegema, ja teie leiate, et te tegelikult ikkagi ei pea tegema, siis minu küsimus puudutab seda, kui avaralt te arvate, et te võite sellisest kaalutlusest lähtudes jätta ellu viimata ja täitmata kõikvõimalikke ülesandeid, mida kodu- ja töökorra seadus ette näeb. 

Näiteks ma mõtlesin, et kui § 13 lõike 2 punkt 4 ütleb, et Riigikogu juhatus võtab eelnõusid Riigikogu menetlusse ning määrab neile juhtivkomisjone, siis kas on mõeldav ka näiteks see, et te ütlete, et kuna meil on juba nii palju eelnõusid menetluses ja sellest tulenevalt, et Riigikogu töö toimimine tuleb tagada, siis me lähiajal rohkem eelnõusid menetlusse ei võta. Kas see on võimalik? Ma lihtsalt üritan aru saada, kui kaugele te olete valmis selle tõlgendusega minema. Kas on võimalik selline asi, et te ütlete, et liiga palju eelnõusid on menetluses, nüüd järgmised kuu aega me ei võta vastu ühtegi uut eelnõu?

Aitäh, Varro Vooglaid! Me oleme siiamaani kõik eelnõud ja arupärimised menetlusse võtnud. Erand oli ainult seotud sellega, kui ühel kevadistungjärgul eelnõude ja arupärimiste voog ei katkenud, siis me ühel hetkel olime sunnitud eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmise katkestama. Järgmisel päeval me võtsime neid uuesti vastu. Loomulikult me võtame kõik eelnõud ja arupärimised menetlusse. Aga te isegi saate väga hästi aru, et kuna see järjekord on niivõrd pikk, siis selleks, et tagada Riigikogu töövõime, on Riigikogu juhatus pidanud kujundama päevakorra selliselt, et see oleks nädala jooksul Riigikogule jõukohane.

Alar Laneman, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Te viitasite ühes oma vastuses, et Riigikogul on ka muid ülesandeid, ja see on täpselt nii. Põhiseaduse § 65 ütleb ka, mis need ülesanded on. Seal on 16 ülesannet. Kuna seda argumenti on Riigikogu juhatus korduvalt toonud, siis ma eeldan, et teil on seal taga ka mingi konstruktsioon või seletus, millised on need proportsioonid nende 16 ülesande puhul: mitu tundi või mitu päeva iga ülesande jaoks on antud? Te ütlete, et peaks olema võrdselt koheldud. Või on need ülesanded proportsionaalselt jaotatud või on seal mõned tähtsamad, mille jaoks on rohkem aega ette nähtud ja nii edasi? Aidake palun mul aru saada.

Hea kolleeg! Ma viitan Riigikohtu juunikuisele otsusele, mis on selgitanud näiteks arupärimiste puhul, et see on oluline parlamentaarse kontrolli instrument, ent selle esitamise põhiseaduslik õigus ei tohi kujuneda arupärimise adressaatide põhiseaduslike ülesannete [täitmise] takistamiseks. Samuti on Riigikohus selgitanud, et Riigikogu töö peab olema korraldatud nii, et Riigikogu saaks täita kõiki talle põhiseadusest ja seadustest tulenevaid ülesandeid. Näiteks sellel nädalal esitatakse Riigikogu menetlusse järgmise aasta riigieelarve ja ka seda peab saama Riigikogu menetleda. Ka see on väga selgelt põhiseadusega meile pandud ülesanne.

Evelin Poolamets, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, hea istungi juhataja! Väga palju eelnõusid, mille tähtaeg on sel nädalal, on päevakorrast välja jäänud. Minu küsimus on, kuidas otsustab Riigikogu juhatus, millised eelnõud lubatakse päevakorda ja millised mitte. Palun tutvustage, milliseid meetodeid eelnõude selekteerimiseks te kasutate.

Aitäh! Riigikogu juhatus on pannud selle päevakorra kokku selliselt, et me tõepoolest oleme üritanud tasakaalu leida opositsioonierakondade, opositsioonifraktsioonide, vahel. Lisaks oleme pannud päevakorda valitsuse eelnõud. Meil on täna ka üks ametivanne. Nii et need ongi need põhimõtted. Just seda tasakaalu otsides oleme kokku pannud käesoleva nädala päevakorra. 

Helle-Moonika Helme, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Jaa, aitäh! Siin kogu aeg, järjepidevalt käib läbi selline sõnakombinatsioon või väljend: "mõistlik aeg" või "menetlemise mõistlik aeg". Vaadake, see menetlemise mõistlik aeg on kirjas Riigikogu kodu- ja töökorras, kus on täpselt see ajagraafik, meie töögraafik antud. Siiani on olnud küll niimoodi, et pannakse seaduse järgi kõik eelnõud päevakorda, mille seadusejärgne kell kukub. Praegu te olete kolmapäevaks pannud 28 eelnõu. Aga miks te arvate, et me ei jõuaks rohkem ära menetleda? Äkki, kui tublid oleme, me võime juba näiteks õhtul kell 11 lõpetada. Tööaeg selle seaduse kohaselt võib meil kesta näiteks neljapäeva hommikul kella 10-ni. Tegelikult te saaksite järgida palju paremini seadust, kui te paneksite nii palju eelnõusid, mille tähtaeg kukub, kui võimalik päevakorda. Kui me jõuame, siis me menetleme need kõik ära neljapäeva hommikul kella 10-ks, ja kui ei jõua, no siis lükkuvad edasi. Aga mitte lihtsalt niimoodi, et teie otsustate, et vot nüüd me nende seaduseelnõudega lõpetame ära, need paneme, neid ei pane. Te rikute seadust kogu aeg. Miks te teete niimoodi?

Aitäh, Helle-Moonika Helme! Kui te tähelepanelikult vaatate, siis selle nädala päevakord ongi oluliselt mahukam kui varasemate nädalate päevakorrad. Ja nagu ma ütlesin, me võime arutada öösel töötamist Riigikogu vanematekogus. Kui on soov öösel töötada, siis Riigikogu juhatuse taha see kindlasti ei jää. Antud juhul nädalast nädalasse öö läbi töötada kuni neljapäeva hommikul kella 9.30-ni – Riigikogu juhatus ei ole seda siiani mõistlikuks pidanud. Aga kui on soov, siis me võime sellekohase otsuse ühiselt vastu võtta. 

Nii. Rohkem küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta ei ole ja me läheme päevakorra kinnitamise juurde. Enne veel täpsustused päevakorraga seoses. Eesti Keskerakonna fraktsioon on pärast päevakorra teatavaks tegemist võtnud tagasi eelnõud 140, 189 ja 203. Need on kõik riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõud, mille esimesed lugemised olid kavandatud selle töönädala kolmapäevase istungi 26., 27., ja 28. päevakorrapunktiks. Seetõttu jäävad need punktid päevakorrast välja. 

Asume päevakorra kinnitamise … Martin Helme, palun!

Ma saan aru, et te enne ei jõudnud kõike tähele panna, aga ma tegin ka ettepaneku päevakorra kohta. Ma tegin ettepaneku lisada 12 eelnõu selle nädala päevakorda, mis seaduse järgi peaksid seal olema: eelnõu 87, 80, 78, 73, 85, 79, 72, 29, 83, 35, 76 ja 84. Palun need lisada päevakorda, sest siis me järgime seadust.

Aitäh teie ettepaneku eest! Erkki Keldo, palun!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel ütlen, et meie ei ole nõus päevakorra muutmisega.

Aitäh, Erkki Keldo! Nii, head kolleegid, me asume päevakorra kinnitamise juurde, aga enne veel Helle-Moonika Helme küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, aitäh! Vaat, mina ei saa nüüd aru. Ühe ettepaneku te võtate vastu, et sealt päevakorrast [eelnõud] maha võtta, aga seda teist ettepanekut te ei võta vastu, et seaduse järgi päevakorda kuuluvad eelnõud ikkagi päevakorda panna. Ja Erkki Keldole ma ütleksin, et see on küll tore, et Reformierakond ei toeta seda ettepanekut. Mille eest me tegelikult siin palka saame? Ega Riigikogu kodu- ja töökorda see tööaeg, ka öine tööaeg, ei ole ilmaasjata kirjutatud. See tegelikult käib meie palga sisse. Ja on väga-väga inetu, kui mõned inimesed lihtsalt teatavad, et palka tahavad saada, aga näed, tööd teha ei taha.

Aitäh! Meie kodu‑ ja töökorra seadus ütleb väga selgelt, et juhatuse esitatud päevakorda saab muuta siis, kui keegi fraktsioonidest ei ole sellele vastu. Antud juhul vastuseisukoht kõlas ja seetõttu me päevakorra projekti muuta ei saa.

Henn Põlluaas, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Te siin mitu korda rõhutasite, et kui te soovite tööd teha, siis me võime seda ju ka teha. Andke andeks! Me ei ole siia tulnud soovist tööd teha, seda me nagunii soovime, aga meil on kohustus tööd teha, mitte vastavalt sellele, kas me seda parasjagu soovime või mitte, kas tuleb ööistung või mitte.

Aga nüüd Reformierakonna seisukohast, et nemad ei ole nõus päevakorra muutmisega. Erkki Keldo ei täpsustanud, et see puudutaks EKRE ettepanekut. Sellest võib välja lugeda täiesti selgelt, et see puudutas ka Keskerakonna ettepanekut – [üldiselt] oli meie päevakorra muutmise vastu. Nii et me ei saa sellisel kujul päevakorda vastu võtta.

Aitäh! Tagasi võetud eelnõusid ei saa menetleda.

Nii, Kalle Grünthal. Nüüd on viimane küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh! Ma juhin teie tähelepanu, lugupeetud Riigikogu istungi juhataja, et te järjekordselt rikute siin saalis korda. Henn Põlluaas [vajutas] kogemata vale nupu peale, millel ei olnud protseduurilise märki. Te ütlesite, et rohkem protseduurilisi ei ole, ei lasknud tal kõnelda. Erkki Keldo [vajutas] täpselt sama koha peal ilma käemärgita [nuppu], aga te võtsite tema ikkagi vahele. Miks selline vahetegemine on? 

Aitäh! Henn Põlluaas võttis selle ise maha ja Erkki Keldo küsis sõna korrektselt. Helle-Moonika Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. 

Jaa. Minul on lühike küsimus: kas meie palga hulka kuulub Riigikogu kodu- ja töökorra järgimine ka ajalises plaanis või ei käi see meie palga hulka? Te nagu olete siin juba sellise seisukoha võtnud, et soovi korral võib teha nii ja naa. Kui näiteks Reformierakond avaldab soovi, et nad üldse ei tule enam kohale, sest nad ei soovi seda, aga palka tahavad küll kõik neli aastat [saada], siis kas te selle ettepaneku ka läbi lasete?

Aitäh, Helle-Moonika Helme! Ma olen juba korduvalt kirjeldanud, millistest põhimõtetest lähtuvalt Riigikogu juhatus on selle päevakorra projekti koostanud. Meie kolmapäevases päevakorras on 28, miinus 3, ehk siis 25 päevakorrapunkti. Ma arvan, et see on piisav maht, et meil see kolmapäevane tööpäev tuleb väga tihe ja mahukas. 

Aga head kolleegid, läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Ma kahjuks rohkem ei võta küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta. (Saalis räägitakse.) Head kolleegid, kui rohkem küsimusi ja ettepanekuid ei ole, siis me asume päevakorra kinnitamise juurde. Ettevalmistamise juurde, jah. 

Head kolleegid, Eesti Keskerakonna fraktsioon on pärast päevakorra teatavaks tegemist võtnud tagasi eelnõud 140, 189 ja 203. Seetõttu jäävad need punktid päevakorrast välja. Koos selle muudatusega panen hääletusele Riigikogu täiskogu II istungjärgu 3. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 59, vastu 15 Riigikogu liiget ja erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.  

Nüüd, head kolleegid, on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun esmalt Riigikogu kõnetooli Ants Froschi. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma alustaksin 2. sajandil enne Kristust elanud Rooma senaatori Cato Vanema tsitaadiga: "Ceterum censeo Carthaginem esse delendam." Maakeeles on see: "Ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada." Minu eelnõu, mille ma fraktsiooni nimel teile üle annan, puudutab valimisliitusid. Ma olen jätkuvalt veendunud, et valimisliidud kahjustavad Eesti demokraatiat kohaliku omavalitsuse tasandil. See kuritegelik lahendus, millest Riigikogu puhul loobuti aastakümneid tagasi, tuleks kõrvale heita. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. Palun!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Mul on suur au Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel üle anda õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Me teame, et Eesti on äärmiselt sügavas majanduskriisis, kuhu on viinud meid Reformierakonna valitsuste täiesti vastutustundetu ja ebakompetentne tegevus. Kahtlemata on see [mõjunud] ka meie kõrghariduse ja kutsehariduse kättesaadavusele, sest kulutused, igapäevased kulutused – üür, toit, transport ja nii edasi –, on läinud sedavõrd kalliks, et üliõpilased ei saa pühenduda täie jõu ja täie sooviga õppetööle ja suur osa nendest, kes ei ole just rikaste võsukeste lapsed, on sunnitud minema õppimise kõrvalt tööle. Paraku ei ole sugugi lihtne töötada ja täiskoormusega osaleda ka õppetöös. Meie eelnõu aitab neil raskustest üle saada. [Eelnõuga] pikendatakse õppelaenuperioodi, suurendatakse summat ja pikendatakse tagasimakseperioodi. Teine strateegiline, pikem eesmärk eelnõul on see, et see toetab meie tudengiperesid, ja eelnõu järgi on plaanis vähendada tagasimakstavat õppelaenu, kui perre sünnib laps. Ühe lapse puhul 50%, [kaksikute] puhul 25% [võrra rohkem] ja nii edasi, et meil ikkagi jätkuks järelkasvu …

Teie aeg!  

… ja Eesti rahvas oleks tark ja jääks targaks. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel esitan seaduse muutmise eelnõu. [Muudame seadust nimega] kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. Me soovime endiselt, et demokraatia areneks laiapõhjalisemalt, ning soovime rahvaalgatuse ja rahvahääletuse [korraldamise] õiguse andmist kohalikele omavalitsustele. Oluline on see, et rahvahääletust saaks korraldada, [kui seda soovib] vähemalt 10% kohaliku elanikkonna valijatest, või selle võib algatada volikogu. [Rahvahääletuse] tulemus saab olema siduv sellisel juhul, kui sellel osaleb vähemalt 30% valimisõiguslikest elanikest. [Hääletusele] ei saa panna riiklikke küsimusi, mis on Riigikogu [otsustada]. Samuti ei saa panna ka seadusevastaseid küsimusi hääletamisele. Kõik tingimused rahvahääletuse ja rahvaalgatuse korraldamiseks kehtestab kohalik omavalitsus oma otsusega. Selliseid asju tehakse ka teistes riikides, näiteks Rootsis ja Bulgaarias, samuti Ühendkuningriigis ja Sloveenias, ning eriti rõhutatult ka Šveitsis. Nii et annan selle üle. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan üle Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Käesoleva eelnõu eesmärk on piirata kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääleõigust ainult Eesti kodanike ja Euroopa Liidu kodanikega. Kehtiv seadus võimaldab kohalikel valimistel hääletada ka neil alalistel elanikel, kes on mõne muu riigi kodanikud või kellel puudub üldse kodakondsus. Tegemist on maailma praktikas üliharva olukorraga. Reeglina on valimisõigus piiratud kodakondsusega. Taoline kord ehk hääletamisõiguse andmine elamisloa alusel ei ole teinud riigi valitsemist paremaks, pigem vastupidi. Seadusemuudatus loob sisserändajatele ka vajaliku motivatsiooni Eesti ühiskonda sulandumiseks. Inimesed, kes soovivad hakata Eesti tuleviku üle otsustama, peaksid näitama austust Eesti riigi ja rahva vastu, õppides selgeks eesti keele ning sooritades kodakondsuseksami. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel sisse kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu. 

Me teame, et Eesti kõrghariduses on tegelikult rida põhimõttelisi probleeme. Me teame, et ülikoolides ettevalmistatavad spetsialistid tihtipeale ei vasta Eesti tööturu vajadustele. Õppekvaliteet on kiiresti langenud ja toimub kõrgharidusõppe kiire ingliskeelestumine. Need probleemid on kõik omavahel seotud. Peaaegu kõik välisüliõpilased õpivad meie ülikoolides inglise keeles ja üldjuhul võetakse välisüliõpilased ülikoolidesse vastu ka ilma sisulise konkursita. See on viinud omakorda selleni, et inglise keeles õpib ka järjest suurenev osa Eesti üliõpilastest. Pole kahtlust, et kõrgkoolides järjest leviv ja domineerima kippuv inglise keel on ohuks meie keelekasutusele ja meie emakeele elujõule. Me teame, et ülikoolide missiooniks on tegelikult – peaks olema – edendada teadust ja kultuuri. Ülikoolide rahastamisel tuleb arvesse võtta õppekvaliteeti. Ülikoolid on meil teatavasti väga autonoomsed, nad saavad ise oma elu korraldada ja nad tihtipeale ei tee seda, mida kõrgharidusseadus nõuab. Loomulikult on välisüliõpilasi ja ingliskeelseid õppekavu vaja, aga ainult siis, kui need toetavad kvaliteeti ja spetsialistide ettevalmistamist aladel, mida Eesti ühiskond vajab. Seega tuleb kõrgharidusseadusest eemaldada need dogmaatilised kammitsad, mis suunavad ülikoole rohkem välistudengeid vastu võtma ning neile ja meie endi kaasmaalastele inglise keeles haridust andma. 

Käesoleva eelnõuga peatatakse ingliskeelestumine ning leevendatakse vähemalt osalt ka probleeme kõrghariduse kvaliteedi mittevastavusega Eesti vajadustele. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud kolleegid! Soovin anda üle Riigikogu valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis lähtub eesmärgist tagada valimiste usaldusväärsus ja vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele. Selle eelnõuga kokkuvõtlikult öeldes lõpetataks Eestis valimistel e-hääletamise kasutamine. Nagu on korduvalt siin puldis juba räägitud ja ka mujal, on tegemist ülimalt tõsise küsimusega. Ma tean, et enamik siin saalis viibijatest – nii need, kes siin praegu viibivad, kui ka need, kes siin hetkel ei viibi – ei võta seda probleemi üldse tõsiselt. Aga meie fraktsiooni veendumuse kohaselt on tegemist küsimusega, mida on võimatu üle tähtsustada. 

Asi on nimelt selles, et kui meie riigis hääbub usaldus selle vastu, et valimised toimuvad ausalt, siis hääbub üldse ka arusaamine sellest, et riigivõimu teostatakse Eestis legitiimselt. See omakorda hävitab meie riigi ja rahva kokkukuuluvuse alused ja sillutab teed selles mõttes kaosesse. Asi on ka selles, et kui põhiseadus ütleb, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis seda tuleb võtta tõsiselt. Eestis teatavasti ei ole rahval võimalik algatada rahvahääletusi, ei ole võimalik algatada parlamendis seaduseelnõusid, ei ole võimalik valida endale presidenti. Paraku seisame nüüd silmitsi olukorraga, kus ka valimised ei ole ühetaolised, nagu põhiseadus nõuab. Ei ole tagatud nende vaadeldavus, salajasus ega ka kontrollitavus. Nii et kui me tahame päriselt ka võtta demokraatia ideaale tõsiselt, siis ma loodan, et te võtate seda eelnõu tõsiselt. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kuus seaduseelnõu. Esimeseks, ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (lähtetoetused) eelnõu. Teiseks, ravikindlustuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust terviseminister. Kolmandaks, sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (tagasipöörduja toetus, kojukanne, arvelduskonto küsimused) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister. Neljandaks, maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab valitsust kliimaminister. Viiendaks, maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja kuuendaks, riigilõivuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Aitäh!

Aitäh! Austatud Riigikogu, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud 12 eelnõu. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Asume tänase päevakorra juurde. Austatud Riigikogu, nüüd on meil võimalus esimese päevakorrapunktina kuulata ära Riigikohtu liikme Vahur-Peeter Liini ametivanne. Vahur-Peeter Liin, palun teid Riigikogu kõnetooli.

Tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Tõotan mõista õigust oma südametunnistuse järgi kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega. (Aplaus.)

Aitäh! Palju õnne, lugupeetud riigikohtunik! 

Me läheme nüüd pisut asisemate ja argisemate küsimuste juurde. Meie tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jüri Ratase, Tanel Kiige, Kersti Sarapuu ja Andre Hanimäe 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine koolilõuna toetuse alammäära tõstmise kohta. Arupärijate nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jüri Ratase. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Head ametikaaslased! Me oleme tõesti selle arupärimise esitanud maikuu alguses. Ma mõtlen nii, et kui eelarvest on juttu, siis alati räägitakse sellest, mis on eelarvetasakaal ning kas tulud ja kulud on võrdsed, aga millegipärast me ei räägi aukudest, mis on Eesti ühiskonnas, nendest meeletutest aukudest ja tegemata tööst. 

Ma mäletan, et 2016. aastal, kui oli minul võimalik kokku panna Vabariigi Valitsus, oli seesama koolilõuna teema, ma julgen öelda, Reformierakonna viimase kümne aasta suur auk, suur tegematajätmine Eesti ühiskonnas. See oli jätkuvalt 0,78 eurosenti ja see oli olnud nii aastaid. Kõik me samas teame seda, kui oluline on üks korralik soe toit kasvavale organismile. Kahjuks tuleb öelda, et see on paljudele võib-olla ainus kord päevas, kui nad saavad sooja toitu. 

Kui me võtame Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioonileppe, siis seal pole sõnagi koolilõunast. Koolilõuna [toetust] toona tõsteti Isamaa Erakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Keskerakonna poolt 78 eurosendilt ühele eurole. See oli päris suur samm. Nüüd see on püsinud. Tänane koalitsioon ütleb, et ta seda ei muuda. See suur auk, mis tegelikult Eesti ühiskonnas jätkuvalt on, see [praegune toetus] tegelikult vajadust ei täida, seda vajadust, mis on reaalne koolilõuna maksumus, mis on reaalne linnade ja valdade liidu palve – sellele koalitsioon vilistab. Ja mida ta teeb? Täidab Reformierakonna tulumaksuvaba miinimumi astmelise [süsteemi] lõpetamise [lubadust] ja sellele on raha panna 500 miljonit. Aga sellele, et koolilõuna [toetust] tõsta, raha ei ole.

Tulenevalt sellest olengi heade ametikaaslaste Kersti Sarapuu, Tanel Kiige ja Andre Hanimäega esitanud peaministrile viis küsimust. Lühidalt öeldes said need küsimused kokku võetud minu sissejuhatuses ja selles sõnavõtus, et mida Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid selleks teevad. Nad ei räägi [sellest] koalitsioonileppes sõnagi. Mida te siis teete? Kas te ütletegi jätkuvalt Eesti koolidele, Eesti peredele ja Eesti lastele, et saage selle ühe euroga hakkama? No ei saa. Turukonjunktuuris ei saa enam ammu hakkama ühe euroga. Ja kui me ütleme noortele täna, kui oluline on see, et meie tervena elatud eluiga oleks võimalikult pikk, siis seal on väga oluline komponent ju tegelikult sees: missugune on see toit, kui kvaliteetne on see toit, just noorele inimesele, lisaks unerežiimile ja lisaks liikumisele. 

Nii et sellest tulenevalt me oleme peaministrile esitanud viis küsimust. Mul tõesti oleks soov kuulda seda, kas Reformierakonna juhitud valitsus üldse kavatseb koolilõuna [toetust] tõsta või vilistab nii nagu enne 2016. aastat: "Las see suur auk Eesti noorte tervises haigutab edasi. Meil ei ole selles mõttes vahet, sellepärast et meil on siin 37 saadikut, ja me põrutame edasi täiskiirusel." Kahjuks mitte mäest üles, vaid mäest alla. See on muidugi minu arvamus sellest valitsusest. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun nüüd Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele.

Millega põhjendate, et valitsusliidu koalitsioonileppes ei ole sõnagi kirjutatud koolilõuna toetuse alammäära tõstmisest? Eesti Vabariigi haridusseaduse § 7 lõike 2 punkti 3 kohaselt on kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne tagada oma halduspiirkonna munitsipaalharidusasutuste majanduslik teenindamine ja finantseerimine ning punkti 8 kohaselt tagavad nad õpilastele õppetöö ajal toitlustamise.

Teine küsimus: "Milline on peaministrina Teie seisukoht, kui palju oleks tarvis tõsta riigipoolset koolilõuna toetuse alammäära, et koolides toitlustust pakkuvad ettevõtted hankelepingutega toime tuleksid?" Global School Feeding Survey 2021. aasta raporti kohaselt on Eesti riik üks enim koolitoitu rahastav riik Euroopas ja maailmas, seda nii riigieelarvest sihtotstarbelise toetusena kui ka kohaliku omavalitsuse panusena koolilõunasse, lisaks mahetoidumeede, puu- ja juurvilja ning koolipiima meetmed. Vastavalt haridusseadusele on koolilõuna tagamine kohaliku omavalitsuse ülesanne ja sõltub iga omavalitsuse majandusliku korralduse valikust. Seetõttu ongi mõistlik, et koolitoidu rahastamisel osalevad eelkõige kohalik omavalitsus ja lapsevanem ning jätkub riigi senine toetus.

Kolmas küsimus: "Milline on peaministrina Teie eesmärk, kui mitme euroni peaks järgmise nelja aasta jooksul koolilõuna riigipoolne toetus tõusma?" Koolitoidu rahastamine riigi poolt on hea tahe, mitte riigi kohustus. Kui koolilõuna vajab täiendavat rahastust, siis tuleb vahendeid leida kas kohalikul omavalitsusel või kokkuleppel kogukonnaga.

Neljas küsimus: "Kuna koolides toitlustust pakkuvatel ettevõtetel on keeruline riigihanke teel sõlmitud lepinguid täita, kuivõrd hankelepingud sõlmiti hetkel, kui toiduained olid oluliselt soodsamad ning tänast elukalliduse tõusu ette ei olnud näha, siis milline on peaministrina Teie seisukoht, kas koolid peaksid kohalikel omavalitsustel paluma riigilt eraldatavale summale juurde maksma või küsima lisaraha lapsevanematelt?" Haridusseaduse kohaselt on kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne tagada oma halduspiirkonna munitsipaalharidusasutuste majanduslik teenindamine ja finantseerimine ning tagada õpilastele õppetöö ajal toitlustamine. Seega on see kohaliku omavalitsuse otsus, kas ta rahastab koolitoitu suuremas mahus või küsib lisaraha lapsevanemalt.

Viies küsimus: kuidas kavatseb valitsus järgneva nelja aasta jooksul seista riigipoolse koolilõuna toetuse suurendamise eest? Oleme kokku leppinud, et suurendame mahetoodangu eelistamist nügimismeetoditega. Seetõttu jätkame laste tervislike toitumisharjumuste kujundamise toetamiseks mahetooraine kasutamise kompenseerimist koolides ja lasteaedades. Nelja aasta jooksul eraldatakse täiendavaid vahendeid kokku 3,5 miljoni euro ulatuses. 2024. ja 2025. aastal 0,5 miljonit eurot aastas, 2026. aastal 1 miljon, 2027. aastal 1,5 miljonit lisaeurot. Baasis on meil sellele tegevusele toetust 1 250 000 eurot. Samuti jätkub toetus, et pakkuda puu- ja köögivilja, piima ja piimatooteid lastele, millega aidatakse kaasa laste tervislike toitumisharjumuste kujundamisele. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Teile on ka mitmeid küsimusi. Kõigepealt Jüri Ratas, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Kõigepealt tänan teid vastuste eest. Ütlen kohe ära, et need vastused kuidagi selgemaks seda olukorda küll minu jaoks ei teinud. Ma mõtlen nii, et te olete tulnud välja uue poliitikaga Eesti poliitilisel maastikul ja see on kaasav maksustamine. Tavaliselt on olnud kaasav eelarve, kus küsitakse inimeste käest häid ideid. Ka siin tegelikult võiks häid ideid rakendada, aga te teete seda vastupidiselt. Ma tahtsin küsida [järgmist]. Teil olid just Vihulas eelarve läbirääkimised, te panete kokku järgmise aasta eelarvet. Öelge palun, kas Eesti 200, kelle ridades on haridus‑ ja teadusminister, kelle ridades on tegelikult kohalike omavalitsustega tegelev minister, nii Kristina Kallas kui ka Madis Kallas, kas Eesti 200 pani eelarve läbirääkimiste lauale selle, et tõsta koolilõuna riigipoolset [toetust] või ei pannud.

Aitäh! See, mis läbirääkimistel pannakse lauale või ei panda, [jääb] nendesse ruumidesse. Ausalt öeldes [loeb] kokkuvõttes see, mida valitsus koos otsustab. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Jah, te lugesite ette neid seadusepunkte, mille kohaselt vastutus on pandud kohalikule omavalitsusele. Samas kui on üritatud defineerida siin viimased kümme aastat või veelgi rohkem neid kohustusi, ka rahalisi, mis on riigil või omavalitsusel, siis tihtipeale on see jagatud kohustus. See on nii hariduskulude puhul, see on nii teedehoiu puhul ja näiteks ka selle algatuse puhul, mis kunagi tuli, et koolilõunat toetada. Tegelikult eesmärk on ju väga hea. Nüüd on kuskil viimase pooleteise aastaga omavalitsuste olukord seoses hinnatõusuga ja seoses palgatõusudega muutunud väga keeruliseks. Kas on plaanis kuidagi omavalitsusi aidata – riik võtab laenu juurde, omavalitsus seda praktiliselt teha ei saa –, et nad saaksid erinevaid kohustusi täita, olgu need siis riigiga kahasse jagatud nagu see kohustus või mitmed muud kohustused?

Aitäh! Kohalikud omavalitsused on viimastel aastatel saanud kõvasti raha juurde ja saavad veelgi, arvestades seda, et me muudame kohalike omavalitsuste rahastamise skeemi. See puudutab just kaugemate regioonide, väiksemate kohalike omavalitsuste järgi aitamist. Kohalikele omavalitsustele on pandud ülesanded, neile on ka täiendavalt raha eraldatud. Kindlasti me peame kõik mõtlema sellele, kuidas kohalik omavalitsus ise saaks oma kulusid paremini katta ja selleks on ju tegelikult ka erinevad tööriistad.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Kolleeg Jüri Ratas küsis oma küsimuse ära. Ma natuke parafraseerin seda küsimust, sellepärast et teie vastus ei olnud päris see, mida – ma ei tea, kuidas tema, aga mina kindlasti – tahaks kuulda. Kas siis järgmise aasta eelarve läbirääkimistel seal Vihulas üldse oli teemaks koolitoit ja riigi roll koolitoidu kompenseerimises?

Juttu oli. Toetust sai juurde mahetoit ja jätkub see [meede], et pakkuda puu- ja köögivilja ning piima ja piimatooteid lastele. Täiendavaid vahendeid saavad koolidele suunatud programmid, mis puudutavad toitlustamist, 3,5 miljonit eurot. Uskuge mind, arvestades riigieelarve olukorda, iga lisaeuro, mis me anname, tuleb nende vahendite arvel, mis meil on. Nii et see on üsna suur summa.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea peaminister! Te tegelikult natuke juba vastasite. Ma igaks juhuks küsin uuesti üle. Kas ma sain õigesti aru, et need meetmed, olgu need siis piim või puuviljad, kärpekääride alla ei lähe kohe mitte, need jätkuvad? Miks ma seda küsin, on võib-olla see, et eelmisel korral, kui selline arutelu oli siin, siis hea esineja, see oli vist Vadim Belobrovtsev, ütles, et suuresti toetatakse neid programme Euroopa Liidu meetmetest. Kui nüüd need meetmed ära kukuvad, siis kas riik on valmis jätkama nende heade asjadega ja mitte lasteaia toidukordi kärpekääride alla panema?

Aitäh! See raha tuleb eelarvest ja mahetoidu eelarvet me suurendame, et tagada just toetuse võimalus uutele, kes selle programmiga liituvad. Võtame arvesse ka kiiret kallinemist. Need numbrid ja vahendid ma olen juba ette lugenud, ma ei hakka seda uuesti kordama. Mahetoitlustamisest on hetkel teavitanud 118 haridusasutust. Toetuste tingimustes midagi ei muutu.

Aitäh! Hea kolleeg Vadim Belobrovtsev, kahjuks saab arupärimiste puhul iga Riigikogu liige esitada ühe küsimuse. Rohkem küsimusi proua peaministrile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli Jüri Ratase. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Head ametikaaslased! Kõigepealt tänan peaministrit vastuste eest. Ma arvan, et tegelikult on teema hästi-hästi tõsine. See puudutab inimeste tervist, see puudutab väga selgelt noori, kelle organism on kasvufaasis. See [on oluline], et nad saaksid korralikku toitu, et koolil oleks võimalik pakkuda mitmekesist tervislikku toitu, et see oleks soe toit. Seda ütlevad väga sageli õpetajad ja koolijuhid, et see on nii mõnelegi kooliõpilasele võib-olla ainus kord päevas, kui ta saab olla kindel, et [ta saab] sooja toitu. Tõsi on see, et me võime seadustest lugeda palju, kelle kohustus on sooja toitu pakkuda, kas see on riigi kohustus, kohalike omavalitsuste kohustus või perekonna kohustus. Kokkuvõttes ma arvan, et see on kõigi kohustus, aga riigi huvi on see, et meil oleks terved ja tublid noored, kelle just tervena elatud eluiga oleks võimalikult pikk. 

Vastus, mille peaminister andis, oli minu meelest bürokraatlik ja kuiv. Neid paragrahve võime siin kõik lugeda. Võime lugeda ka erinevaid rahvusvahelisi raporteid, mis ütlevad, et näe, Eesti panustab, küll me oleme tublid. Aga ma arvan, et me ei ole tublid. Me ambitsioon peaks olema [sellel teemal] palju suurem ja palju tugevam. See ei ole minu meelest ka poliitiline teema. Kõik omavalitsused oma katusorganisatsiooni kaudu ütlevad, et nad ei tule enam välja. Kui see ei ole kaks eurot, see koolilõuna, siis võiks riik mingigi sammu teha poole peale ja öelda, et jah, elukallidus on läinud edasi, kõik toiduained on kallinenud, küttekulud, energiakulud ja palgakulud on kallinenud alates 2018. aastast, jah, võime sammu teha küll, 30 senti, 40 senti, 50 senti. Aga ei, me vastame tuimalt, et see ei ole oluline teema, see ei ole prioriteet, las omavalitsused ise lahendavad seda küsimust. 

Vaadates kogu seda eelarve kokkupanekut, mis on minu meelest olnud jube, katastroofiline, siis me näeme järjest rohkem seda, kuidas lükatakse riigi ülesandeid kohalikele omavalitsustele: teie tehke, teie lahendage see küsimus, küll te hakkama saate. Kokkuvõttes, ega omavalitsustel polegi midagi muud nende küsimustega teha, kui see asi kinni maksta. Aga selle tõttu muu elukeskkond ju kannatab väga tugevasti, elukeskkond, mis on väljaspool koolihoonet ja kodu: teed, tänavad, valgustus, heakord. Ja nii see on. 

Tegelikult ma ei saanudki vastust, kas tegelikult sooviti – haridus- ja teadusminister Kristina Kallas või Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast Madis Kallas, kes vastutab kohalike omavalitsuste eest – koolilõuna [toetust] tõsta või mitte. Peaminister ütles, et kõik, mis jutuks oli kinniste uste taga, sinna jääb. Noh, järelikult seda soovi ei olnud. Vähemalt neid sõnumeid ei ole kuidagi avalikkusele antud peale seda, et me nüüd alustasime Eesti ühiskonnas kaasava maksustamisega: head inimesed Paidest, Narvast, Tallinnast, Võrust, tulge öelge meile – ja kui soovite, siis Kärdlast ka –, mis makse te tahaksite saada! Minu meelest see on täielikult vale tee ja seda enam, et koolilõuna on otseselt seotud rahva tervisega, noorte tervisega. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Suur tänu! Palun igaks juhuks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma kõigepealt alustuseks tahaksin tänada kõikide lasteaedade ja koolide kokkasid, kes ka minu enda lastele on äärmiselt suurepäraseid lõunasööke, ooteid ja hommikusööke valmistanud. See areng, mida me oleme Eestis näinud, on olnud lapsevanema seisukohast ju täiesti vaimustav. See, et koolid on lisanud lõunasöökidele juurde ka hommikusöögid, tagab tõesti selle, et me saame olla kindlad, et iga laps Eestis saab oma kõhu täis, vajalikud tervislikud kalorid kätte ja koolide või lasteaedade toitlustamise vaates ei ole ühtegi takistust lapsel kasvada terveks ja tugevaks inimeseks. Kui ma käin mööda Eestimaa koole, külastan ma peaaegu alati koolide köögipoolt. Siinkohal palavad tervitused – viimati käisin Suure-Jaani Koolis – selle kooli kokale, Aime Härmile. Suure-Jaani rahvas rääkis, et Aime Härm koolikokana on seal täielik lemmik, mis näitab tegelikult koolisöögi laiemat sotsiaalset mõju. 

Aga tulin siia selleks, et rõhutada, et ei vasta tõele, et Eesti 200 programmis pole sõnagi koolilõunast. See on lihtsalt häbitu vale. Meie programmis on tervelt kaks punkti, mis räägivad otseselt koolilõunast. Nimelt, toitained peaksid tulema lähedalt – mahetoidu osa. Seda, et mahetoidu toetus kasvab järgnevatel aastatel riigieelarves, tõi ka peaminister esile. Nii et selle punktiga on hästi. Teine punkt, mis on meie [programmis]: koolilõunana peaks suutma pakkuda ka taimetoiduvalikut. Ka see on tegelikult üha rohkemates koolides juba hästi kättesaadav ja tegeleme sellega edasi. Mõlemal juhul tulebki vaadata, kas üldse on vaja mingit seadust muuta, kuna me ei kavatse taganeda sellest, et kohaliku omavalitsuse kohustus on koolilõunat pakkuda. Siinkohal vaatan näiteks Tallinna linna poole, kus terviklik rahastus ühe õpilase kohta jääb naabervaldadele tugevasti alla. Nii et mõnel kohalikul omavalitsusel, näiteks Tallinna linnal, on tõepoolest arenguruumi õpilastele parema õppekeskkonna pakkumisel. 

Aga tulin siia ette ka selle pärast, et tõstatada ühe küsimuse, mida me ehk kõik üheskoos, sõltumata erakondlikust kuuluvusest, peaksime lahendama. See on nimelt toidu raiskamine. See kahjuks on see, mis sageli koolilõunatega koos käib. Kas me suudaksime üheskoos jõuda lahendusteni, [mille puhul] me seame esikohale selle, et eelmise päeva toidujäägid – kunagi ei tea ju ette, kui palju üle jääb – oleks ikkagi päriselt võimalik järgmise päeva lõunasöögiks ära kasutada. Praegu on ju terve rida bürokraatlikke takistusi, mis seda tegelikkuses teha ei lase: pikalt ette kinnitatud menüüd, väga täpne kaloraaži arvestus, kuskilt veel tsentraalselt seda kõike korraldatakse. Kallid inimesed! Selles olukorras me ei suuda oma noortele õpetada seda väärtuslikku teadmist, et mitte ühtegi suutäit toitu ei tohi ära visata, ja toit, mis üle jääb, on tegelikult võimalik järgmiseks toidukorraks ära kasutada. Ma usun, et see on üks küsimustest, mille puhul me saame kõik erakondadeüleselt kokku tulla ja seda asja lahendada. 

Teiseks, kas me suudame üheskoos jõuda lahenduseni, et ka näiteks poodides ei lõppe täiesti kõlbliku toidu müük kell 23.59, sellepärast et lihtsalt kuupäev sai otsa. Me kõik teame ju väga hästi, et see toit on järgmisel päeval täpselt sama hästi söödav. Kas me kõik üheskoos jõuaksime ka selleni, et koolilõuna puhul me saaksime koolinoori endid lubada palju rohkem senisest teisele poole letti, päriselt kööki appi, kartmata seda, et äkki keegi lõikab näppu? See, et meie noored on irdunud sageli niisugusest suuremast toiduvalmistamise kogemusest, juhul kui nad ei ole just noorkotkad, kodutütred või skaudid, võib ühel heal hetkel valusasti kätte maksta. Tõesti tasuks üle vaadata need regulatsioonid, et me saaksime seda kasvatuslikku aspekti palju paremini kasutada. 

Aga ka see pole kõik. Kas me saaks üheskoos kõik jõuda selleni, et Eesti, mitte ainult koolinoored, vaid Eesti tervikuna, ei oleks üks kõige suuremaid toiduraiskajaid Euroopa Liidus? Kas me suudaksime jõuda selleni, et heakene küll, kui meil jääb mõnikord midagi üle, siis see jõuab õigesse kohta, kas uuesti mullaks, biokütuseks või milleks iganes see parasjagu kõlbulik on, et me saame selle asja ühiskonnas parandada? Kas me jõuaks üheskoos selleni, et me saaksime koolinoorte abil suure sammu edasi astuda mitte aastate pärast, vaid palju kiiremini? Kas me jõuaksime selleni, et iga koolinoor ja iga täiskasvanu, aga ka juba iga lasteaialaps saaks aru, et suure, raske vaevaga, paljude inimeste töö tulemusena lauale jõudnud söögiamps on seda väärt, et see ära süüa ja seda mitte raisata, mitte ära visata, või vähemasti, kui see üle jääb, siis igal juhul järgmise päeva toidukorraks ära kasutada? 

Ma alustasin kohalike omavalitsuste kohustusega. Kui on kohalikel omavalitsustel mõni [idee], mida saaks paremaks teha selle toidu raiskamise vähendamisega, või mõni mure, mis vajaks täiesti konkreetset seaduse muudatust, selleks et see raha, mis kohalikel omavalitsustel on kasutada nii nende enda kasvanud eelarvest kui ka riigipoolsest toetusest, oleks paremini ja väärtuslikumalt ära kasutatud, siis tasub Riigikogule sellest ikkagi otse märku anda. See, et me koos töötame selle nimel, et toitu ei raisataks, ja see, et me koos töötame selle nimel, et lapsed oskaksid päriselt toitu väärtustada, on seda väärt. Me [peaksime] ületama erakondlikud barjäärid ja mõtlema selle asja peale koos. 

Suur tänu tähelepanu eest! Ja veel kord, minu suur ja siiras tänu kõikidele koolide ja lasteaedade kokkadele ja köögiabitöölistele, kes iga päev seda tööd, väga väärtuslikku tööd teevad. Aitäh!

Ma saan aru, et on soov vastusõnavõtuks. Jüri Ratas, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Kõigepealt, ma väga nõustun eelkõnelejaga kahes asjas. Tänu meie haridusasutustes töötavatele kokkadele on, ma arvan, siiras meie kõigi poolt. Kui me räägime koolilõunast, siis ma usun, et eelkõneleja saab aru, et küsimus ei ole alushariduses, vaid küsimus on just koolitasandi lõuna maksumuses. Lasteaia tasandil käib see hoopis teistmoodi.  

Teiseks, millega ma olen nõus, on toidu raiskamine. Jah, see on kindlasti probleem Eesti ühiskonnas. Seda oleks vaja [vähendada].  

Aga kolmandaks, miks see vastusõnavõtt tuli, oli see, et Liisa-Ly Pakosta hakkas rääkima, et on, ma ei tea, kas väga suur vale või räige vale, et Eesti 200 programmi rünnatakse, kuigi seal on ilusasti sees koolilõuna ja koolitoit. Mina ei tea, kes on Eesti 200 programmist rääkinud, mina küll ei rääkinud. Mina rääkisin koalitsioonileppest. Minu teada on need kaks erinevat asja: Eesti 200 programm või platvorm – ma ei tea, kuidas see küsimus teil on lahendatud – ja koalitsioonilepe. Arupärimine oli üles ehitatud koalitsioonileppe peale, millest, tõsi, on üks kolmandik ju Eesti 200. Siit võib teha matemaatilist analoogi kasutades järelduse, et te ei suutnud oma platvormis [olevat] koolilõunat koalitsiooniprogrammi sisse viia. Seda oligi vaja tõestada. 

Miks ma tõin sisse haridus- ja teadusminister Kristina Kallase? Tema peaks selle eest ju kõige rohkem seisma eelarveläbirääkimistel. Nagu ma peaministrist aru sain, kuigi temalt ei tulnud vastust, siis tegelikult on koolilõuna järgmisel aastal edasi üks euro. Aitäh! 

Aitäh! Hea kolleeg Liisa-Ly Pakosta! Ma kahjuks ei saa teile kodu- ja töökorra seaduse põhjal sõna anda, sellepärast et teid mainiti vastusõnavõtus, mitte läbirääkimistel Riigikogu kõnetoolist. Seetõttu ma ei saa teile sõna anda.

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Jaak Aabi. Palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Hea peaminister! Ei kavatsenud sõna võtta, aga jutuks tuli jälle omavalitsuste rahastamine ja nende kohustused. Mulle tuleb ainult natukene sellel teemal piiksatada ja ma tahan kohe sõna võtta, eriti kui kõlavad väited, mis päris tõesed ei ole või on vähemalt sellised, mis ei aita edaspidi kaasa. Jah, palju selliseid ülesandeid on küll omavalitsuste kohustus, nii nagu me seadusest loeme, aga riik on tihtipeale teatud poliitikatega püüdnud asju nügida.

Tuletan meelde ühe algatuse, näiteks lasteaiaõpetajate töötasu toetuse, mis tuleb ka toetusfondist. Kahjuks on see mitmeid aastaid jäänud ühele summale püsima. Miks see kunagi sai tehtud? Sai tehtud sellepärast, et lasteaiaõpetaja töötasu, mis tegelikult otseselt sõltus ainult kohalikust omavalitsusest, võib-olla teatud palgakokkulepetest, tegelikult ei olnud üle Eesti ühtlane. Siis oli niimoodi, et kuskil piirkonnas võis olla kahekordne vahe lasteaiaõpetajate töötasul, kuskil maapiirkonnas või kuskil Harjumaal pea kaks korda. Kui eraldati see lasteaiaõpetajate palga toetus toetusfondist, siis püstitati ka tingimused omavalitsustele, et nad peavad tõstma lasteaiaõpetajate töötasu teatud [protsendi] järgi. See oli minu arust 90% õpetaja palgast, kui tal oli vastav kvalifikatsioon. Sellel oli kõva efekt ehk sellise toetusega nügiti omavalitsusi ühtlasema palgapoliitika suunas, näiteks õpetaja töötasu puhul lasteaias, ja see eesmärk saavutati.

Kuidas nende toetustega edasi käituda? No, üks näide on ka see koolilõuna toetus. Küll see püsis 78 sendi peal. Jälle oli eesmärk, et nügida omavalitsusi sinnapoole, et oleks vähemalt üks täisväärtuslik tervislik toidukord igal lapsel koolis. See eesmärk ka saavutati nügimisega, anti lisaraha. Kuidas on mõistlik edasi käituda, et see ei sõltuks ühekordsetest otsustest, nagu me teatud [rahaeraldiste] puhul olemegi teinud? Näiteks asendushooldus ehk lastekodud on antud üle omavalitsuste tulubaasi – osa [rahast tuleb] üksikisiku tulumaksust ja osa tasandusfondist – ning [selle teenuse osutamine] on nüüd täielikult omavalitsuse kohustus. Seaduse järgi on püstitatud tingimused ja tasemed, mida peab omavalitsus täitma, ja siis ta saab tulubaasi selle raha. [Nii on] ühtlaselt üle Eesti.

Ka nende erinevate toetuste puhul võiks nii olla, et räägitakse läbi. Neid läbirääkimisi peetakse iga aasta. Kindlasti toimub üks läbirääkimine ja üleandmine ka sel aastal. Järgmisest aastast pannakse tulubaasi 56 miljonit hooldusreformi raha, mida, tuleb öelda, on selgelt vähe. See aasta anti poole aasta peale 40 miljonit. Juba arvutus näitab, et tõenäoliselt on seda vähe, arvestades hinnatõuse, hooldekodukohtade hinna tõusu ja nii edasi. Nii et see suur lubadus, mida sotsid rääkisid, et nüüd saavad kõik tasuta hooldekodukoha ilma omaosaluseta, ei täitu kindlasti. Aga noh, see selleks, see on hoopis eraldi teema.

Aga igal juhul on läbirääkimiste käigus aastaid olnud see põhimõte, et väiksemad toetused, mis on [tehtud] teatud poliitika toetamiseks või omavalitsuste nügimiseks, nagu lasteaiaõpetaja töötasu toetus ja koolilõuna toetus, võiks tegelikult omavalitsustega mingil hetkel kokku leppida ja need pannagi tulubaasi. Siis ei püsi see kümme aastat ühel tasemel ja ei pea ei valitsus ega Riigikogu kangelaslikult kümme aastat mõtlema ja siis natukene tõstma. See oli elu poolt sunnitud, me tegime selle ära. 78 senti oli päris jaburaks juba aja jooksul läinud, see ei olnud tõusnud tõesti aastaid-aastaid. Me tõstsime euro peale ja siis tuli inflatsioon, hinnatõus – ja [nüüd] see euro on ka naeruväärne.

Nii et soovin jõudu Madis Kallasele kindlasti. Eks oma sõna peaks sekka ütlema ka Kristina Kallas, haridusminister, sest tema poliitika sees on koolilõuna toetamine. Aga teiselt poolt omavalitsuspoliitika ja omavalitsuse tulubaas on Madis Kallase läbi rääkida, ka linnade-valdade liiduga. Lihtsalt võiks leida, kuidas need väikesed jupid panna tulubaasi, ja siis me ei peaks siin Riigikogus aastaid rääkima, kuidas koolilõuna toetus ei tõuse, õpetajate palga toetus ei tõuse ja nii edasi ja nii edasi. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Nii lastevaenulikku valitsust kui tänane ei ole Eesti ajaloos veel nähtud ja ma ei pea silmas mitte ainult taasiseseisvumise järgseid valitsusi, vaid ka varasemaid. Eriti on tänane koalitsioon, mis koosneb Reformierakonnast, Eesti 200-st ja sotsidest, kuulutanud sõna otseses mõttes sõja Eesti peredele ja Eesti lastele, meie järelkasvule.

Tulles siia pulti, siis jah, tõepoolest, ühtpidi tuleb kindlasti heaks kiita koalitsioonilt tulnud ettepanekut toitu mitte raisata. Loomulikult seda ei tohi teha. Me mäletame kõik seda – ma ei tea, kas tänapäeval seda õpetatakse, aga varem küll lastele õpetati –, et kui leivatükk kukub maha, siis korja üles ja anna sellele suud. Minu vanaema veel tegi seda ja vanemad vist ka. Aga tänapäeval on asjad veidi teistmoodi ja ma ei kujuta ette, kuidas lapsed saaksid koolis toidujäätmeid süüa. Ma tean, et paljudes koolides tõepoolest on niimoodi, et kui köögis jääb süüa üle – ükskõik, on sellel päeval mingi praad või supp –, siis hiljem saavad lapsed tulla sööklasse ja nad saavad seal süüa, kui ei saanud esimese korraga kõhtu täis. Või mõned, kellel üleüldse on kodus palju probleeme ja elavad allpool igasugust vaesuse piiri ja kellel ongi see ainuke soe toit päeva jooksul, saavad vähemalt juurdegi ja see on minu meelest äärmiselt tervitatav. Aga rääkida seda, et meie lastele hakata toidujäätmeid andma. No kuulge, andke andeks!

Seda kuulates mul tuli meelde ühest raamatust üks lõik, mille ma loen teile siin ette. See asi juhtus siinsamas, siinsamas Riigikogu saalis, siinsamas puldis. 21. juulil 1940 kuulutati Eesti uue ebaseaduslikult valitud kommunistliku Riigivolikogu istungil, mida saalis igaks juhuks valvasid kümned punalaevastiku madrused, tormiliste ja kauakestvate kiiduavalduste saatel pidulikult Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks – ENSV‑ks. Sõnavõttudes räusati ja tehti enneolematult räigeid ja jaburaid avaldusi Eesti senise olukorra kohta. Teatati, et Eesti tööstus, põllumajandus ja haridus kiratseb, et Eesti on töörahva põrgu, kus tööd tuleb anuda kui armuandi, et Eestis valitseb nälg, viletsus ja rahvuslik ebavõrdsus. Lastel pole leivatükikestki. Koolilapsed peavad otsima endale toitu solgiaukudest ja nii edasi. 

Ja mis on kõige kohutavam, kui seda teksti lugeda, siis tõepoolest, Eesti majandus ongi enneolematus kriisis. Meie inimesed peavadki tööd anuma. Meil kasvab vaesuses elavate inimeste hulk. Viiendik inimesi peavad selleks, et tulla palgast palgani ots otsaga kokku, võtma iga kuu laenu ja olukord on kohutav. Selle asemel, et valitsus tuleks ja aitaks meie ettevõtlust, majandust, inimesi, peresid ja lapsi kas või selle piskugagi, et suurendaks toiduraha koolides, tulevad koalitsiooni esindajad välja ettepanekuga, et lapsed söögu toidujäätmeid. No andke andeks – [see on] kohutav! (Hääl saalist: "Ei ole!") Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua peaminister soovib sõna? Ei soovi. Ma lõpetan selle arupärimise käsitlemise. 

Järgnevalt tänane kolmas päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Leo Kunnase, Alar Lanemani, Ants Froschi, Jaak Valge, Rene Koka ja Henn Põlluaasa 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine laiapõhjalise riigikaitse rahastamise kohta. Arupärijate esindajate nimel ma palun siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Alar Lanemani. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Head kolleegid! Riigikaitse on tervik. See koosneb sõjalisest ja mittesõjalisest komponendist. Tervikuna me tunneme seda kui laiapindset või laiapõhjalist riigikaitset. On igale inimesele selge, et kui üks oluline osa tervikust on nõrk või alafinantseeritud, siis on nõrk ka tervik. See nõrkus väljendub ennekõike kahte moodi: esiteks, võimed praegu, rahuajal, ja teiseks, võimed olukorras, kus riiki tabab kriis, suuremahuline looduskatastroof või mingi tehnogeenne õnnetus, mille puhul ennekõike sisejulgeoleku valdkonna ülesannete maht kasvab. Ja seda aktuaalsust õnnestu… "Õnnestus" ei ole hea sõna. Seda kahjuks tuli tunnistada mõni aeg tagasi, kui me kohtusime sisejulgeoleku valdkonna inimestega. Valdkonna ametid on nii ära optimeeritud, et rahvakeeli väljendudes on neil nina vaevalt vee peal. Mõnes mõttes peab kahjuks tunnistama, et nende tubli tööga on tekkinud olukord, kus nad on omaenda tubliduse ohvrid. Nad on tublid, me saame hakkama ja täidame ülesandeid, kuid seda suurte pingutustega. 

Näited, mis toodi, on muret tekitavad. Ei ole ebatavaline, et näiteks terve 100 kilomeetri peale on võtta üks politseipatrull. On raskusi ametikohtade komplekteerimisega, järelkasvuga kriitilistes valdkondades ja nii edasi. See on võime täna. Aga kui me kujutame ette, et meie riiki peaks tabama mingis vormis kriis või hübriidkallaletung, kus neid asju, mis põlevad, plahvatavad või rivist välja lähevad, on tunduvalt rohkem, siis kahjuks peame tunnistama, et terves valdkonnas on ühine probleem: reservide puudumine. Loodetakse küll teatud mahus Kaitseliidu ja abipolitseinike peale, kuid Kaitseliiduga on see lugu, et see on ajutine lahendus. Sõjaliste riskide realiseerumisel hakkab Kaitseliit nendega tegelema ja sisejulgeolek on hädas. 

Kahjuks ei ole ka Venemaa laiaulatuslik kallaletung Ukraina vastu toonud muudatust laiapindse riigikaitse rahastamisse. Käesoleva aasta veebruaris Riigikogus vastu võetud julgeolekupoliitika alustes määratleti küll 3% SKT-st kaitsekulude alampiiriks, kuid ei fikseeritud mingit kindlat, näiteks 0,5% kriteeriumi laiapõhjalise riigikaitse rahastamiseks. Samas on uus valitsus põhjendanud maksude tõstmise kavatsusi just riigikaitse vajadustega. 

Sellest tulenevalt on meie arupärimises kolm küsimust, millele me palume vastust. "Kuidas ja millises mahus on Vabariigi Valitsusel kavas korraldada laiapõhjalise riigikaitse, sealhulgas elanikkonnakaitse püsirahastamine?" Teiseks: "Kuidas on kavandatavad maksutõusud seotud sõjalise riigikaitse ja laiapõhjalise riigikaitse rahastamisega?" Ja kolmas küsimus: "Kuidas on võimalik liikuda eelarvetasakaalu suunas ning samal ajal suurendada järsult kulutusi sõjalisele ja laiapõhjalisele riigikaitsele?" Aitäh!

Aitäh! Ja palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele.

[Esimene küsimus:] "Kuidas ja millises mahus on Vabariigi Valitsusel kavas korraldada laiapõhjalise riigikaitse, sealhulgas elanikkonnakaitse püsirahastamine?" Tänavu on esimene kord, et valitsus pani kokku eraldi kava laia riigikaitse ja elanikkonnakaitse rahastamiseks ehk investeeringute kava. See hõlmab seitsme ministeeriumi ja Riigikantselei kõige olulisemaid vajadusi. Me leppisime riigi eelarvestrateegias kokku 80 miljoni euro eraldamises kolmele valdkonnale: elanikkonnakaitse, sisejulgeolek ja avalik kord, küberturvalisus ja digikaitse. Kava peamine eesmärk on varasemalt laia riigikaitsesse tehtud investeeringute baasrahastusse viimine ning võimete edasiarendamine.

Elanikkonnakaitsesse suuname nelja aastaga täiendavalt 30 miljonit eurot. Siin on kaks fookust. Esiteks, inimeste teadlikkus kriisidest ja valmisolek kriisi ajal end ise kaitsta: ohuteavitus, ulatuslikud evakuatsioonivarud, elanike kriisiks valmisolek ja kohalike omavalitsuste kriisiks valmisolek. Ja teiseks, tervishoiu ja sotsiaalkaitse valmisolek inimesi kriisis abistada: katastroofimeditsiini tervishoiuvaru, nakkushaiguste seire ja tõrje ning vaimse tervise kriisiabi.

Sisejulgeolek ja avalik kord saavad täiendavalt circa 40 miljonit eurot nelja aastaga. Muu hulgas koolitab ja varustab PPA edasi vabatahtlikest koosnevat sisekaitsereservi. Maksu- ja Tolliamet suurendab valmisolekut kriisideks ja suutlikkust teha järelevalvet sanktsioonide üle. Küberturbele eraldatava circa 8 miljoni euroga tagame viimastel aastatel loodud riigi küberturbevõimed ja -tegevused. Sealhulgas viime jätkuvalt läbi riigiasutustele elutähtsate teenuste osutajatele küberturbeteste ja -koolitusi. Arendatakse edasi ka küberturbereservi.

Teine küsimus: "Kuidas on kavandatavad maksutõusud seotud sõjalise riigikaitse ja laiapõhjalise riigikaitse rahastamisega?" Kevadel otsustatud käibemaksutõus 2 protsendipunkti täidab eesmärki rahastada täiendavalt just sõjalist riigikaitset. Me tõstsime sõjalise riigikaitse kulutused 3%-le sisemajanduse kogutoodangust. Aga kriisid ja Venemaa sõda Ukrainas on kaasa toonud täiendava investeeringuvajaduse just laiapindse julgeoleku kindlustamiseks ja selleks on vaja koguda täiendavat eelarvetulu circa 1% ulatuses SKP-st.

Kolmas küsimus: "Kuidas on võimalik liikuda eelarvetasakaalu suunas ning samal ajal suurendada järsult kulutusi sõjalisele ja laiapõhjalisele riigikaitsele?" Valitsus kinnitab riigi eelarvestrateegia neljaks aastaks. Eelarvestrateegia koostamise eesmärk on tagada keskpikas perspektiivis eelarvepoliitika jätkusuutlikkus ning välja tuua valitsuse poliitilised prioriteedid. Valitsus on soovinud leida tasakaalu, kuidas ühelt poolt vähendada eelarve puudujääki, teiselt poolt tõsta riigikaitsekulud tasemele 3% SKP-st ning kolmandaks rahastada täiendavalt laiapindset julgeolekut. Viimase rahastamiseks on vaja koguda täiendavat eelarvetulu mahus 1% SKP-st. Ehk siis saab ainult niimoodi, et kui me kulutusi suurendame, siis me peame suurendama ka tulusid. Aitäh!

Aitäh, austatud peaminister! Teile on ka mitmeid küsimusi. Kõigepealt Alar Laneman, palun! 

Suur tänu. Aitäh vastuste eest! Nende kavandatud meetmete taustal ma siiski tahaks küsida, kuidas selline asi võimalik on, et nüüd näiteks Kopli komando suletakse. Peaks ju sinna vahendeid jätkuma.

Jah, täpselt! Peaks küll vahendeid jätkuma, sellepärast et sisejulgeolek just [järgmiseks], 2024. aastaks sai 12 miljonit juurde. Lisaks veel politsei väljaõpe ja ühikate väljaehitamine, sest need on väga halvas korras. Piiri täiendavaks väljaehitamiseks on raha. Nii et tõesti, minul on ka küsimus, kuidas.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Mul on küsimus. Te mainisite, et 30 miljonit läheb elanikkonnakaitsele järgmise nelja aasta jooksul. Kuidas te hindate, on seda vähe, piisavalt või palju? Mis sellega teha saab?

Ei, seda on ikka vähe. Me räägime laiapindsest julgeolekust. Me ei räägi isegi laiapindsest riigikaitsest, aga julgeolekust. Julgeoleku alla ma liigitaksin ka kasvõi ühtses inforuumis olemise ehk siis eestikeelsele haridusele ülemineku, et me kõik oleksime samas inforuumis. On vaja täiendavat [rahastust]. Meil on vaja elanikkonnakaitset, sisejulgeolekut, laiapindset riigikaitset ja IKT investeeringuid rahastada. Lisaks [on vaja] tõsta kaitset erinevate hübriidohtude, küberrünnakute ja vaenulike mõjutuskampaaniate vastu, tugevdada eestikeelset inforuumi ja üle minna eestikeelsele haridusele, aga investeerida ka kriisikindluse tugevdamisse, kui me räägime elukriitilistest teenustest – side, elekter, vesi, transpordiühendused –, et nende varustuskindlus tagada. Samamoodi on tegelikult julgeoleku osa ka toimepidevus tervishoius, sotsiaalhoolekandes ja ka muude kriitiliste teenuste pakkumisel. Nii et jah, seda [raha] on vähe, seda võiks olla rohkem. See ongi see põhjus, miks meil tegelikult on vaja täiendavalt tulusid koguda, et kõiki neid asju, mida meil kriitilisel ajal on vaja teha, me saaksime teha.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Siin oli kuulda, et antakse [raha] juurde nelja aasta jooksul ja samas toimuvad igalt poolt kärpimised. Mitmel korral rõhutasite ka vabatahtlike tegevust. Kahjuks on meil muutunud vabatahtlikkus normiks ja meil on vabatahtlikud päästjad, vabatahtlik merepääste, vabatahtlik järvepääste. Meil on abipolitseinikud, kes teevad seda vabatahtlikult. Kas selle eelarve arutelu juures teil ei olnud nagu mõtet, et ka valitsus võiks olla mingis osas vabatahtlik? Sellega me säästaksime eelarvet ning Eesti oleks võib-olla paremini kaitstud ja eelarve kaetud.

Aitäh! Ega valitsuses keegi vastu tahtmist ei ole.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Riigikaitsele on 3% muidugi parem kui 2%, aga üks meie kõige tugevamatest ja lähematest liitlastest, Poola, on jõudmas juba 5%-ni. Minu küsimus on, kas te olete mõelnud, et mingid võimearendused nõuavad kas siis riigikaitselaenu või – kuna käimas on kaasav maksudebatt –, ka riigikaitsemaksu kehtestamist.

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin, see 1% olekski laiapindse julgeoleku maks, mida oleks vaja koguda kõikide nende arenduste jaoks, mis ma ette lugesin. Laen on laen. Laenude intressikulud oleme me nüüdseks suutnud küll kokku tõmmata, aga enne selle eelarve kokkupanemist [prognoositi] tõusvate intresside valguses 2027. aastaks ainuüksi intressikuluks 480 miljonit. Te teate väga hästi, kui palju näiteks maksab õhukaitse. Selle eest saab juba täiesti eraldi õhukaitse – puhtalt intressidest. Nii et see on kallis.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma olen vaadanud teie korraldatud riigihankeid. Need on päris kummalised. Siin alles hiljuti toimus meeletus koguses käeraudade hange, sellele järgnes kuulikindlate kiivrite hange kümnete tuhandete eurode eest. Praegu käib hange löögikindlate kilpide hankimiseks, mittesüttiva pesu hankimiseks ja röntgeniseadmete, mis on mõeldud läbivalgustamiseks, [hankimiseks]. Viimased hanked on kokku kuskil 20 miljonit eurot. Kelle vastu te sõdima kavatsete hakata? Tegemist on ju politsei varustusega.

Aitäh! Mina nii detailselt politsei hangetega ei tegele. Politsei hangib asju, mida neil oma tööks on vaja.

Aitäh, austatud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ning palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Meil on laiapõhjalise riigikaitse põhiline probleem ju see, et kuna me pikka aega tegelikult alahindasime oma idanaabrist tulenevat võimalikku ohtu, siis juba taasiseseisvumisest peale tervikuna me ei teinud päris neid jõupingutusi, mida me oleksime pidanud tegema. 

Seepärast ma olen täiesti nõus Päästeameti endise peadirektori hinnanguga. Tema hindas, et me ei saa selle valdkonna seisu hinnata viiepallisüsteemis paremaks kui hindele 1. Riigikontroll on ka olnud väga kriitiline selles suhtes. Enne valimisi oli erakondadel olulisi lubadusi. Eesti 200 pani oma programmi lausa, et laiapõhjaline riigikaitse, sealhulgas elanikkonnakaitse, peaks saama 3% SKT-st. Ma ise küll ei näe, kuidas seda üldse oleks võimalik teostada. Aga Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmis oli tagasihoidlik 0,5%, mida on ikkagi täiesti võimalik leida, et saada püsirahastus mingile kindlale alusele. 

Siseministeeriumi probleem on praegu see, et neil on [küll] lähemaks kaheks aastaks mitu olulist programmi, mis väga palju aitavad kaasa, aga nende küsimus ka meile komisjonis on olnud: hästi, aga kui need programmid lõpevad, kuidas me siis edasi saame? Ma olen ka täiesti nõus, et 30 miljonit elanikkonnakaitsele nelja aasta jooksul just selles olukorras, nagu see seis on, on lihtsalt liiga vähe. Me ju Ukrainas näeme seda – kõigis varasemates sõdades [oleme ka näinud] –, et elanikkond on see, kes kannatab. Me teatud sammud nüüd teeme, näiteks teavitussüsteem ja sireenid, aga meil on vaja teha edasi järgmisi samme ehk varjekohad ja laiaulatusliku evakuatsiooni ettevalmistamine. 

Me ikkagi peaksime selle püsirahastuseni jõudma nii, et me fikseerime selle ka kuskil dokumentides. Kui me siin eelmise koosseisu lõpus saime 3% fikseeritud, siis see aitas väga palju kaasa ja selle üle mingit suurt vaidlust enam ei tulnud. Siis ma olin üpris murelik, et sedasama poolt protsenti meil ei õnnestunud siin fikseerida. Nüüd me näemegi, et kui on majanduslik olukord ja sellest tulenevalt ka rahanduslik olukord tõsine ja on vaja kuskilt kärpida, siis me ei jõua edasi, kuna me ju ei näe hetkel mingit tulemust. Meil ei ole sisuliselt mingit probleemi seni, kuni sõda pole käes. Seni me ei näe ka vajadust. Ega ei saagi kellelegi mingeid etteheiteid teha. Inimestel ei ole lihtsalt nii palju kujutlusvõimet, et nad iga päev kujutaksid ette, mida see kõik tähendab, ja kui me teeme mingeid otsuseid või ei tee, mida see siis praktikas hakkab tähendama. Seda väga nõuda ei saagi. 

Ma saan öelda ainult seda, mida ma ise praeguses olukorras oleks teinud. Ma pigem ei oleks, hea peaminister, teie asemel praegu seda maksuküüru läinud tasandama, sest see summa, mis on vaja, on ikkagi nii suur, ligi pool miljardit, et selle mõju on raske kogu tervikule. Tegelikult kogu see juhtimiskriis, milles me praegu oleme, on ka suures osas selle otsuse tagajärg, kui me päris ausalt vaatame. Me oleks saanud seda kriisi praegu väga hästi vältida, sest kui nii palju [raha] poleks vaja olnud leida, siis poleks ka olnud vaja teha teatud kärpeid, mis on põhjustanud siin väga, ütleksin niiviisi, elavaid debatte ja kogu selle üleüldise patiseisu. Seda oleks saanud vältida ja kindlasti ka valijad oleks praeguses olukorras selle ju vastu võtnud. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. 

Ka valijad oleks sellega leppinud, sest me saame ju aru, et julgeolekuolukord on väga tõsine ja me peame siia rohkem ressurssi sisse panema. Ma ise oleksin selle otsuse teistmoodi teinud ja vältinud väga seda kriisi ja ka neid raskusi, milles valitsus praegu on. 

Aga siin me praegu oleme ja neid otsuseid me nüüd enam muuta ei saa. Ma ise arvangi, mõnevõrra pessimistlikult, et meil ei ole võimalik korraga teha kahte asja: liikuda eelarve tasakaalu suunas ja samal ajal suurendada järsult kulutusi sõjalisele ja laiapõhjalisele riigikaitsele. Neid kahte asja lihtsalt on väga raske kokku panna. Ma pean ise tunnistama ausalt, et ma teie asemel ei suudaks seda päris teha. Lihtsalt see ülesanne sellise ülesandepüstituse korral käiks üle jõu. Paratamatult tuleb teha ühte või tuleb teha teist. Kui me liigume eelarve tasakaalu suunas, püüame selle poole iga hinna eest ja see on prioriteet, nr 1, siis on paratamatult julgeolek järjekorras nr 2. 

Me näeme ju ka seda, et sõjalises riigikaitses – kuigi nii nagu kaitseminister meile täna teatavaks tegi, siis meil on 3,2% järgmisel aastal riigikaitseks, absoluutmahus üle 1,3 miljardi – järgmistel aastatel hakkab see tegelikult protsentuaalselt tasapisi tagasi minema ja meil on mitmeid võimearendusi veel vaja teha. Me viime praegu tegelikult eelmise kolme valitsuse otsuseid ellu, aga nüüd uus valitsus peaks ka tegema otsuseid nii laiapõhjalise riigikaitse kohta kui ka loomulikult sõjalise riigikaitse kohta. 

Laiapõhjalise riigikaitse puhul on veel mitmeid valdkondi, mida me väga palju ei ole üldse jõudnud käsitleda. Näiteks selline lihtne asi nagu kütusevaru vähemalt osaline paigutamine maa alla. Me ju näeme Ukraina sõjas, et mahutid lihtsalt põletatakse ära. Ja kui sul ei ole kütust rahvale ega kütust sõjaväele, siis on väga raske üldse midagi teha. Siin on veel valdkondi, mis praegu ei ole üldse kaetud ja mis omakorda nõuavad ressurssi. Sellest dilemmast rääkides tunnistan ausalt, et korraga [saavutada] järsku tõusu ja püüda eelarve tasakaalu poole liikuda ma ise ei suudaks. Suudaks teha ühe otsuse.

Kui praegu julgeolekuteemaliste otsustega veel viivitada, siis see kõik võib osutuda ohtlikuks, sest sõda Ukrainas ei lõpe sellel aastal, see läheb järgmisel aastal edasi. Me ei tea, millal see lõpeb. Ja konfrontatsioon Venemaaga jääb kestma väga kauaks ajaks minu hinnangul. Nii et siin peaks püüdma ikkagi leida lahendusi, kuigi neid lahendusi leida on väga raske. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Kalev Stoicescu, palun!

Tänan, lugupeetud Riigikogu esimees! Proua peaminister! Tänan ettekande eest ja vastuste eest küsimustele. Ma tahan omalt poolt rõhutada, et riigikaitsekomisjon mõistab täielikult laiapindse riigikaitse olemust ja sealhulgas riigikaitse mittesõjaliste aspektide olulisust. See peegeldub riigikaitsekomisjoni igapäevase töö fookuses. Meid on briifitud regulaarselt riigikaitse mittesõjalistel teemadel, mis puudutavad Siseministeeriumi tegevust, sealhulgas elanikkonnakaitsega seotud tööd, Politsei- ja Piirivalveameti ning teiste struktuuride tööd. Samuti on palju räägitud probleemidest ja vajadustest.

Ma pean siinjuures vajalikuks ära märkida, et ma toetan laiapindse riigikaitse püsirahastust. Meil on poliitiline kokkulepe olemas sõjalise riigikaitse kohta. See on 3% SKP-st, mida me isegi ületame tuleval aastal, kuid laiapindne riigikaitse nõuab samuti enamat. See sõltub muidugi sellest, mida me konkreetselt arvame laiapindse riigikaitse alla kuuluvat ja mida mitte. Kuidas me seda konkreetselt defineerime, kus on need piirid? See vajab arutamist ja otsustamist, et see ei muutuks laialivalguvaks riigikaitseks. Me peame tõesti liikuma selles suunas ja see aitab meil ühtlasi ära defineerida püsirahastust.

Kohtusime hiljuti riigikaitsekomisjonis politsei ja piirivalve, demineerijate ning Häirekeskuse ametiühingute esindajatega ja kuulasime ära nende mured ja nende ettepanekud. Ma arvan, et need on paljuski õigustatud. Nad teevad väga tublit tööd ja väga nappide ressurssidega. Jällegi, minu teine tähelepanek on see, et riigikaitse mittesõjaline pool, sealhulgas elanikkonnakaitse, on pigem alarahastatud ja me peame järgmistel aastatel rohkem pingutama, et kogu laiapindne riigikaitse oleks adekvaatselt rahastatud. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Alar Lanemani. Palun!

Austatud esimees! Hea peaminister! Head kolleegid! Ma loodan, et neid, kes kuulevad ja vaatavad, on rohkem, sest riigikaitse, on ta siis ükskõik mismoodi defineeritud, puudutab ühtemoodi meid kõiki. Kuigi demokraatlikus riigis teeb otsuseid koalitsioon, siis julgeolekus, riigikaitses on tagajärjed või tulemused tunnetatavad kõigi jaoks. Ma arupärimist tutvustades küll rääkisin reservidest, kuid kuna tegemist on äärmiselt tõsise küsimusega, ma sooviks sellest rääkida natuke detailsemalt ja rõhutada reservi olulisust. On vana tõde, et juht, kellel puuduvad reservid, on juba ette määratud kaotama, sest ta ei ole valmis ootamatusteks ja tal ei ole vahendeid, kuidas asendada kaotusi, on need siis inimjõus või ressurssides. 

Kui me räägime nüüd konkreetselt sisejulgeolekust, mis on laiapindse riigikaitse esimene liin, siis nii PPA, Päästeamet kui ka Kaitsepolitsei[amet] peavad tunnistama, et kui riik – hoidku muidugi jumal selle eest! – peaks sattuma kriisi, siis kasvavad drastiliselt nende ülesanded, ülesannete maht, [muutub] ülesannete keerukus ja suureneb ka nende valdkondade ülesannete ohtlikkus. Selles olukorras praegu kasutatav lahendus, et tihti on toetajaks kas Kaitseliit või Kaitsevägi, ei ole jätkusuutlik. Ilmselgelt, kui me nende võimalike arengu[suundade] peale mõtleme, siis on nendes asutustes vaja juurde inimesi, ja mitte lihtsalt inimesi, vaid koolitatud ja pädevaid [inimesi]. On vaja juurde tehnikat, on vaja juurde relvi ja on vaja juurde ka juhtimisvõimekust. Tõenäoliselt tuleb juba rahuajal mõelda mingi infrastruktuuri arendamise peale. 

Esmapilgul on ju kõne all meie piirialad. Aga [tuleb] näiteks mõelda ka asenduskohtadele. Me kahjuks Ukraina kogemusest näeme, et kui jaoskonnad, juhtimiskeskused või hooned, kus juhtimisfunktsioon paikneb, puruks pommitatakse või seda kahjustatakse, siis peab töötama asenduspinnal. Kas ollakse selleks valmis, kas need pinnad on ette valmistatud? Kõige peale tuleb mõelda. Kuidas ka kaitsepolitsei, mis on tihti saladuslooriga varjutatud ja iga päev inimesed õnneks ei pea nende teemade peale mõtlema, näiteks sõjatingimustes tagab põhiseadusliku korra kaitse kogu Eesti territooriumil, sealhulgas ka sõjategevuse piirkonnas? Kas on piisavalt inimesi, kes tegelevad näiteks sõjavangidega, sabotööridega ja nii edasi?

Kõigile nendele küsimustele tuleb mitte ainult mõelda täna, vaid ka leida reaalselt töötavad lahendused. Selles mõttes on töö põllul, nagu nende asutuste inimesed ütlevad, väga halastamatu: sul kas on need inimesed ja vahendid või sul ei ole. Ja ärgem unustagem, et see ei ole lihtsalt abstraktne [teema], vaid see on meie Eesti inimeste huvides, nende elu ja tervise huvides. Te peate mõtlema ka selle peale, kuidas näiteks asendada neid, kes väsimuse tõttu välja langevad, kes saavad viga või kes hukkuvad teenistuskohustuse täitmisel. Kõikide nende asjade peale tuleb mõelda ja mõelda ka reservide peale. Nii et ei piisa sellest, et me žongleerime näiteks ametite nimedega – Kaitseressursside Amet –, vaid need ametid ja need funktsioonid peavad reaalselt olema olemas nii rahu-, kriisi- kui ka sõjaajal. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua peaminister soovib sõna? Jah, palun, proua peaminister!

Suur aitäh teile selle mõttevahetuse eest! Ja kindlasti tahan teid, Leo Kunnas ja Alar Laneman, mõlemat tänada mõistlikkuse eest ja ka selle eest, et te olete Nursipalu harjutusvälja rajamist toetanud, sest te saate väga selgelt aru, mis seal ikkagi toimub ja miks meil seda vaja on. 

Ma tahtsin paar asja üle täpsustada. Me ei püüdle tasakaalu poole, me püüdleme selle poole, et meil oleks –3% puudujääki. See on selleks, et me mahuksime euroala reeglite sisse. Juba see nõuab meilt üliinimlikku pingutust. Kriiside ajal, kui oli COVID ja energiakriis, siis euroala reegleid lõdvendati, öeldi, et vahepeal võite nii-öelda lasta lõdvaks. Nüüd on need reeglid tagasi. See tähendab seda, et see hüpe on sellevõrra suurem. 

Ma olen teiega, härra Laneman, täiesti nõus, et reservid peavad olema. Seetõttu on mul väga-väga kahju, et 2017. aastal tegelikult neid kogutud reserve – ja nüüd ma mõtlen rahalisi reserve – hakati kulutama. Selle tulemusena me läksime nendesse kriisidesse – kõigepealt COVID, siis energiakriis, sõda, majanduskriis ka – nõrgemana, sest meil polnud reserve, mille pealt neid kriise üle elada. Seetõttu me olemegi hetkel nii raskes olukorras.

Aga kogu selle asja kokkuvõtteks ma tahaks öelda just seda, et kui ma teid kuulan, siis ma olen teiega absoluutselt nõus. Kõiki neid võimearendusi on vaja, neid on vaja nüüd, aga selle jaoks on vaja ka vahendeid. Reserve meil ei ole sellisel kujul ja seetõttu ma väga loodan, et te toetate laiapindse julgeoleku maksu kehtestamist, selleks et me saaksime neid võimeid arendada. Aitäh!

Väga suur tänu! Oleme kolmanda päevakorrapunkti ammendanud. 

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Anti Poolametsa, Alar Lanemani, Rain Epleri, Arvo Alleri, Varro Vooglaiu ja Jaak Valge 8. mail 2023 esitatud arupärimine rohepöörde elluviimise kohta Eestis, nr 27. Palun arupärijate nimel kõnetooli Riigikogu liikme Rain Epleri!

Austatud istungi juhataja! Proua peaminister! Head kolleegid! Sellel ideoloogilise utoopia elluviimisel, mida vähemasti Euroopas rohepöördeks nimetatakse, on kolm fundamentaalset, põhimõttelist probleemi, ma ütleks. Eriti paistavad need silma Euroopas ja Eestis. 

Esiteks, energeetikas on kunstlikult loodud olukord, kus need lahendused, mis on energeetilises mõttes tasuvamad, näiteks tuumaenergeetika, aga ka fossiilsed kütused, on administratiivsete vahenditega muudetud rahaliselt vähem tasuvaks kui konkureerivad lahendused, mille energeetiline mõistlikkus on väga küsitav, nagu tuule‑ ja päikeseenergeetika kasutuselevõtt, mis on muudetud rahaliselt tasuvamaks. Ma pean siin silmas suuri riiklikke subsiidiume ja regulatsioonide muutusi, mis ühtesid soosivad ja teisi mitte. 

[Teiseks,] sellest esimesest punktist otseselt tuleneb see, et vaatamata loosungitele teaduspõhisusest tegelikult teadust kuigivõrd ei kuulata. Just reaalteadused on kuidagi varju jäänud. 

Kolmandaks see, et meil on terve hulk loosungeid ja eesmärke, mis põhinevad soovmõtlemisel, aga meil on väga puudulikud analüüsid ja mõjuhinnangud selle kohta, kuhu me võime välja jõuda, kui me seda ideoloogiat ellu viime. Just nende mõjuhinnangute ja analüüside kohta, mis puudutavad Eesti tulevikku, olemegi me kolleegidega proua peaministrile mõned küsimused esitanud. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd arupärijate küsimustele vastamiseks kõnetooli austatud peaministri Kaja Kallase. Palun!

Aitäh! Head arupärijad! Vastan küsimustele.

[Esimene küsimus:] "Kas käesolevaks ajaks on valitsusel olemas analüüs, milline on hoonete energiatõhususe nõuete rakendamise eeldatav mõju erinevatele elanike gruppidele, sealhulgas vanemaealistele, maapiirkonnas asuvate eluruumide omanikele ja naistele, seda nii üksikelamute kui korterelamute osas?" Rekonstrueerimistoetus ei mõjuta oluliselt elanike võrdseid võimalusi ega soodusta mõnda elanike gruppi oluliselt võrreldes teistega. Mõju on olemas, kui rekonstrueerimistööde elluviimisel parandatakse ka elamute ligipääsetavust. See loob puudega inimestele soodsamad tingimused hoonetesse ligipääsemisel. Energiaostu riskirühm ja energiaostuvõimetu isik on defineeritud energiamajanduse korralduse seaduses ja käitumisjuhis sotsiaalhoolekande seaduses. See tähendab, et korterelamu renoveerimiseks võetud laenu teenindamise raskuste või võimatuse korral tuleb taotleda kohaliku omavalitsuse üksusest toimetulekutoetust. Toimetulekutoetuse määramisel võetakse arvesse ka muid eluasemekulusid, näiteks eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakseid koos intressi- ja kindlustusmaksega. Nii et neile, kes ei ole suutelised rekonstrueerimist läbi viima, on olemas riiklikud rekonstrueerimistoetused ja toimetulekutoetus.

Teine küsimus: "Kas on arvutatud välja, kui suured kulud kaasnevad kodude renoveerimisega kõigis maakondades?" Hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia kohaselt oleks 2019. aasta rekonstrueerimiste maksumuste alusel rekonstrueerimist vajavate hoonete tervikliku rekonstrueerimise kogumaksumus olnud umbes 22 miljardit eurot. Eluhoonete osa moodustab sellest mahust umbes poole ehk 11 miljardit eurot. Arvestades ehitushindade tõusu on tänaseks vastavad maksumused umbes 30 ja 15 miljardit eurot.

Kolmas küsimus: "Kas on selge, millistest finantseerimisallikatest tuleb selleks vajalik raha ja kust leitakse tööjõud?" Eluhoonete energiatõhusaks rekonstrueerimist rahastatakse lähiaastatel Euroopa Liidu struktuuritoetusest ning taaste- ja vastupidavusrahastust. Perioodil 2021–2027 on korterelamute toetuste maht 330 miljonit eurot. Perioodil 2023–2026 on väikeelamute toetuse maht 28,9 miljonit eurot. Hoonete rekonstrueerimise turg tervikuna moodustab kogu ehitusturust alla kümnendiku. Nimetatud toetusraha lisab turule sektori kogumahust kuni 5%. Stabiilsete iga-aastaste rekonstrueerimismahtude korral tekib turule rekonstrueerimisele spetsialiseerunud eksperte ja ettevõtteid. Rekonstrueerimise edendamise ja selle edasise järjepideva kasvu [tulemusena] tööjõupuudust ei teki.

Neljas küsimus: "Kas on olemas analüüs, kuidas mõjutab hoone- ja transpordisektori liitumine heitkogustega kauplemise süsteemiga hindu kodutarbijatele Eesti erinevates maakondades?" Jah, see analüüs on olemas ja see on leitav pealkirja "Lõpparuanne: Kliimaeesmärkide mõjuanalüüs [2022]" all keskkonnaministeeriumi ehk siis nüüdse Kliimaministeeriumi koduleheküljel. Kuna süsteemi lõplik mõju tarbijahinnale sõltub taastuvkütusele ülemineku kiirusest ning CO₂ lubatud heitkoguse ühiku hinnast, mille turg paika paneb, siis analüüsi teostamiseks kasutati kaht võrdlusstsenaariumit: kõrgema ja madalama heitkoguse hinnaprognoosiga. Kõrgema hinnaprognoosiga stsenaariumis võib soojuse hinnakasv maagaasi hinnakasvu kaudu ulatuda kuni 17%-ni ja transpordikütuste hinnakasv kuni 10%-ni aastal 2030. Analüüsi aluseks võeti reeglina käitajate 2020. aasta andmed, mis olid analüüsi ajakohastamise hetkel olemas. Samas on juba hetkel teada, et osa käitajaid on oma heitkoguseid vähendanud ning kavandanud investeeringuid tegevuse moderniseerimiseks. Seega tuleb meeles pidada, et süsteemi käivitumise ajaks ei ole transpordi- ega hoonetesektor enam samas olukorras kui täna, kuna fossiilkütuste kasutamine on käitajate investeeringute või muude meetmete toel eeldatavasti märkimisväärselt vähenenud. Analüüsis ei ole arvestatud positiivse mõjuga, mida võivad tuua ambitsioonikamate kliimaeesmärkidega kaasnevad uued ärivõimalused ning ka üleminekutoetused. Oluline on lisada veel, et süsteem käivitub alates 2027. aastast, kuid kui energiahindade tase on selleks hetkeks võrreldes 2022. aasta kevade hindadega erakordselt kõrge, siis lükatakse süsteemi käivitamine aasta võrra edasi. Lisaks on kokku lepitud hinnakontrolli mehhanismis, et CO₂ hind kauplemissüsteemis ei saaks liiga järsku ja kiiresti tõusta. Nii tuuakse turule ühikuid juurde, kui hind uues süsteemis ületab 45 euro piiri.

Viies küsimus: "Kas on eraldi analüüsitud, millised on mõjud vanemaealistele, maapiirkondade elanikele, naistele jm väiksema sissetulekuga elanike gruppidele?" Jah, on analüüsitud mõju maapiirkondadele ja väiksema sissetulekuga elanikele. Suur osa Eesti hoonetesektorist kuulub täna heitkaubanduse kauplemisühiku süsteemi, mis hõlmab kaugküttest circa 60%. Mõju avalduks seega ainult väiksematele katlamajadele, mis veel ei kuulu kauplemissüsteemi ja mis kasutavad maagaasi. Selliseid katlamajasid on võrdlemisi vähe alles, kuna enamik neist on hiljuti moderniseeritud ja kasutavad kütusena biomassi. Samas kuna soojusenergia tarbimine on vältimatu ka madalama sissetulekuga elanikele, võib teatud osa elanike reaalne sissetulek langeda. Ulatuslikum mõju avaldub transpordikütuste kaudu, mis on Eestis veel väga suures osas fossiilset päritolu. Samas ligikaudu 50% Eesti transpordisektori kasvuhoonegaaside heitest tekitab Tallinn koos Harjumaaga, kus alternatiivide pakkumine isiklikule sõiduautole on võimalik ning inimeste ostujõud on kõrgem kui mujal. Transpordikütuste tarbimine madalama sissetulekuga elanike hulgas, sealhulgas maapiirkondades, on väike ning absoluutsesse vaesusesse langemise risk seega väiksem.

Kuues küsimus: "Kui suure summa saab Eesti kliimameetmete sotsiaalfondist ja kui suure osa meie tegelikest vajadustest see katab?" Eesti osakaal fondi vahendites on 0,29%, mille alusel on määratletud, et Eesti toetuse suurus on 186 miljonit eurot perioodil 2026–[2030]. Koos riigipoolse kohustusliku kaasfinantseeringuga on fondi maht 248 miljonit eurot. Oluline on rõhutada, et sellele lisaks saab riik teenida täiendavat tulu CO₂ lubatud heitkoguste ühikute müügist kauplemissüsteemis. Samuti on võimalik investeeringuteks kasutada suurenenud moderniseerimisfondi ja innovatsioonifondi vahendeid ning olemasoleva heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi tulusid, millest 100% tuleb edaspidi suunata kliima- ja energiapoliitika eesmärkide täitmiseks. Riigi tulude muutuse prognoos on analüüsiperioodi jooksul positiivne, sest CO₂ lubatud heitkoguse ühiku müügist tekkiva tulu kasv on suurem kui maksulaekumiste langus. Riigi tulude positiivse saldo prognoos on esimeses stsenaariumis 369 miljonit eurot ja teises stsenaariumis 401 miljonit eurot aastatel 2026–2030. Eeldatav ostujõu langus on esimeses stsenaariumis kokku 238 miljonit ja teises stsenaariumis 286 miljonit eurot aastatel 2026–2030. Ostujõu langus on seega märksa väiksem kui prognoositavad riigi netotulud ja viimasest piisab negatiivse mõju kompenseerimiseks juhul, kui valitsus otsustab tulusid niimoodi kasutada.

Seitsmes küsimus: "Kliimameetmete sotsiaalfond on planeeritud ajutisena, mis saab edasi?" Edaspidi on endiselt võimalik kasutada CO₂ lubatud heitkoguse ühikute müügist saadavat tulu, mis sõltub suurel määral taastuvenergiale ülemineku kiirusest, kuid on sarnaselt eelneva küsimuse vastuses kirjeldatule eeldatavalt suurem kui prognoositav ostujõu langus. Seejuures on näha, et mida kõrgem on ühe ühiku hind süsteemis, seda suurem on riigi tulu. See tähendab, et mida kiiremini ja suuremas mahus suudetakse kasutusele võtta taastuvkütuseid, seda rohkem teenib riik nende ühikute müügist ja seda rohkem on võimalik ettevõtteid ja tarbijaid täiendavalt toetada. Seega on tegu Eesti riigile ja tarbijatele potentsiaalselt pikaajaliselt tulusa süsteemiga.

Kaheksas küsimus: "Kas on kavandatud erimeetmeid haavatavate elanike kaitseks, sh maanaiste ja vanemaealiste inimeste kaitseks energiavaesusesse langemise eest? Millised need on?" Energiaostu riskirühm ja energiaostuvõimetu isik on defineeritud energiamajanduse korralduse seaduses ja käitumisjuhis on sotsiaalhoolekande seaduses. Nii nagu ma enne juba ütlesin, siis saab taotleda kohaliku omavalitsuse üksusest toimetulekutoetust ja toimetulekutoetuse määramisel võetakse arvesse muid eluasemekulusid, näiteks laenu tagasimaksed koos intresside ja kindlustusmaksega. Nende jaoks, kes ei ole ise suutelised rekonstrueerimist läbi viima, on riiklikud rekonstrueerimistoetused ja, nagu ma ütlesin, toimetulekutoetus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! On mõned küsimused. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! On tõesti küsimusi ka. Vaadake, lääneriikide juhid muretsevad üha rohkem, et praegused kliimapoliitilised algatused ohustavad majanduslikku stabiilsust. Kulukas rohepoliitika jääb tihti tarbijate katta ning valitsused kaaluvad nüüd hoopis kliimapoliitika nõrgendamist. Ja on ka põhjust, sest ambitsioonikas kliimapoliitika teeb inimeste elu kallimaks ja inimesed peavad lendamise asendama rongisõiduga, mis on aeglane. Soojuspumbad on kallimad, uute elektriautode hinnad on kõrgemad ja inimeste kulud toidule ja eluasemele suurenevad samuti järsult. Mitmed liikmesriigid on juba väljendanud oma vastuseisu kõikvõimalikele piirangutele, mis tulenevad arutust rohepöördest. Te olete öelnud, et me peame olema esimesed, et mitte maha jääda. Aga äkki nüüd selle valguses peaks hoopis mõtlema, kuidas esimesena maha jääda sellelt rongilt, et riigi ja rahvana ellu jääda?

Aitäh! Energia kokkuhoid on nii keskkonna hüvanguks kui ka inimeste hüvanguks. Taastuvenergiale üleminek on samamoodi inimeste hüvanguks, sest taastuvenergia on niivõrd palju odavam kui fossiilsetest kütustest tulenev energia. See aitab meie ettevõtjaid, sest see on tegelikult üks oluline sisend ettevõtluses. 

Teine asi, mida ma olen öelnud, on see, et igas maailmas käivas majandusrevolutsioonis on alati võitjad ja kaotajad. Selge on see, et kui meie ettevõtjad on korduvalt näidanud, et nad suudavad olla kiired, suudavad leida selles rohepöördes majanduslikke ettepanekuid, tooteid või teenuseid, millega nad saavad turgu võita, siis see esiteks toob otseselt rohkem lisandväärtust meie majandusele ja teiseks annab ka Eesti inimestele tööd ja leiba. Nii et selles mõttes mina usun küll Eesti ettevõtete oskustesse maailmas toimuvad trendid enda kasuks pöörata nii, et sellest võidab keskkond ja võidavad Eesti inimesed.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Mõtlesin küsida teilt selle kohta. Mida rohkem sellesse rohepöörde plaani süveneda – ja ma ei ole valdkonna spetsialist, tunnistan täitsa ausalt –, seda enam minule tundub, et tegemist on täiesti utoopilise projektiga. Nende eesmärkide kohta, mida on deklareeritud, et 2050. aastaks saavutada süsinikuneutraalsus ja kõik sellega kaasnev, ütlevad spetsialistid, et need ei ole reaalselt mitte kuidagipidi saavutatavad. Ma mõtlesin teie käest küsida, kas te olete kunagi mõelnud selle peale, et äkki 30, 40 või 50 aasta pärast vaadatakse meie ajale tagasi ja küsitakse, kuidas nad olid nõus utoopilise projektiga või lausa pettusega kaasa minema, millega nad hävitasid oma majanduse, hävitasid oma konkurentsivõime ja tegid seda justkui heast tahtest. Minule üha rohkem kangastuvad paralleelid kommunismiajaga, mil inimesed läksid kaasa, kuna neile öeldi, et meil on õilis projekt, eks, et ületada klassivõitlus ja saavutada võrdne ühiskond ja nii edasi. Tagantjärgi need inimesed ilmselt küsisid ka, kuidas me sellega kaasa läksime.

Aitäh! Mina arvan hoopis, et 30–40 aasta pärast me näeme, kuidas Euroopas on täiesti väljakannatamatud suved, üleujutused, tormid, mis kõik tulenevad sellest, et kliima soojeneb. Pigem vaatame 30–40 aasta pärast tagasi ja mõtleme, miks me rohkem ei teinud selleks, et siin planeedil üldse ellu jääda. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea juhataja! Proua peaminister! Ma kõigepealt repliigi korras ütlen, et taastuvatest allikatest elekter ei ole mitte odav, vaid on tundunud odav, sest nafta oli odav ja rahal puudus praktiliselt hind. Aga see repliigiks.

Nüüd ma võtan numbreid teie enda vastustest. Te ütlesite, et hinnanguliselt 15 miljardit eurot võiks maksta eluhoonete rekonstrueerimine. Need numbrid, millest te rääkisite, taaste- ja vastupidavusrahastust – no võtame circa 400 miljonit, hindan üles, aitan teid, aasta kohta kuskil 100 miljonit. Kui nüüd inimesed paneks sama palju juurde, siis [toimuks] Eestis renoveerimine 75 aastaga. Kui inimesed panevad juurde 200 miljonit, siis 50 aastat. Selleks, et jõuda 2050. aastaks kõik rekonstrueeritud, peaks igal aastal panema Eesti inimesed juurde umbes 550 miljonit sellele 100‑le, mis riik paneb. See on arvestatud inimeste arvu peale laiali jaotatuna, eks, kui me võtame sealt raugad ja imikud maha. Kas te arvate, et see on realistlik?

Aitäh! Ega kõik hooned ju niikuinii renoveeritud ei saa. See ei ole kindlasti realistlik, et sellist ambitsiooni võtta, et kõik hooned rekonstrueeritud saavad. Aga sellel on väga palju positiivseid efekte. Nendel, kes on hooned rekonstrueerinud, on väga selge energia kokkuhoid, ka hoonete sisekliima ja kõik sellega seonduv. Pluss võtame ka selle, et Eesti ehitusturg on näiteks jahenemas ja [rekonstrueerimine] tähendab inimestele tööd ja leiba, et seda kõike teha. Kui vaadata neid linnu, kus seda juba palju on tehtud, siis tegelikult inimesed tahavad elada korras majades. Nii palju, kui suudame, aitame riigina kaasa, sest sellel on mitu head, positiivset külge.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Eesti on üks osa Euroopast ja nagu me teame, meie viimased talved on olnud väga külmad ja pikad. Kas seda nimetada kliima soojenemiseks või milleks, on igaühe enda pädevuses. 

Teie jutust jäi kõlama, et kohalikud omavalitsused peaksid toetama neid asju ja järjekordselt suunatakse inimesi toimetuleku[toetust] taotlema, on see renoveerimistoetuse, laenu- ja intressimaksete või kindlustusmaksete kompenseerimiseks. Samas on ette nähtud piirmäär toimetulekutoetusel. Me teame seda, et 18. septembril ahjude vahetuse nobedate näppude voorus jooksis süsteem kinni. See on ka üks osa planeeritavast kliimapöördest, et uued ahjud panna. Ma küsin, mida riik mõtleb, et kuidas kohalikud omavalitsused toimetulekutoetust suurendavad. Kas sellega tullakse KOV-idele appi?

Aitäh! Toimetulekutoetuse puhul me ju tuleme alati KOV-idele appi. Meie otsustasime toimetulekutoetust suurendada ja selleks tegime lisaeelarve. Toimetulekutoetus tõusis 33%. Aga heameel on tõdeda seda, et kuigi meil on tulnud toimetulekutoetuse saajaid juurde, siis need on olnud ukrainlased. Tegelikult Eesti inimeste tõttu see number suurenenud ei ole. 

Ma lihtsalt tahan seda öelda, et te ütlete, et meil on külmad talved ja see justkui näitab, et kliima soojenemist ei ole, aga see võib tähendada seda, et meil on siin varsti kliimapagulased, mida teie erakond teatavasti kindlasti ei taha. Ma sooviks, et te ka selle peale mõtlete. Seda me juba näeme üle maailma igal pool. Kohtadest, mis muutuvad elamiskõlbmatuks, liiguvad inimesed ära. Ja kuhu nad liiguvad? Sinna, kus veel endiselt elada saab. Ja see on juba surve kogu Euroopale. Hetkel Aafrika poolt, aga järjest põhja poole see liigub.

Kert Kingo, palun! 

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Kaja Kallas! Noh, ma kuulan ja vaatan teid, et selline linnapreilikene räägib, kes pole linnamajade vahelt kaugemale saanudki. Teie paljukiidetud tuugenid ja päikesepatareid, mida te tahate tegema hakata, paigutatakse senistele põllumaadele, lõigatakse metsad maha – metsasid meil enam ei ole –, ja nende asemele paigutatakse, samamoodi merre. See tähendab seda, et hävitatakse linnuliike, igasuguseid kalaliike, metsa, taimestikku, putukaid, kõike, mis omakorda on keskkonna jaoks vajalikud. Seletage nüüd loogiliselt ära, kuidas sellise tehnika paigutamine loomuliku looduse asemele on meil nüüd väga loodussõbralik, keskkonnasõbralik või rohepööre.

Aitäh! Esiteks, mulle tundub, et te ei ole Eestimaa peal käinud ringi. Eestimaal on väga palju metsa. Minu mäletamist mööda on 52% Eestist kaetud metsaga. Teiseks, mis puudutab taastuvenergia erinevaid tootmisvõimekusi, siis loodus üldiselt nendega kohaneb, olgu need siis tuulepargid või meretuulepargid. Me peame kasutama neid allikaid, mis on, selleks, et energia hinda tuua alla ja meie ümbritsevat keskkonda mitte kulutada.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eesti Vabariigi põhiseaduse § 5 järgi on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Nüüd aga oleme Maalehe ja Delfi artikli kaudu saanud teada, et 600 000 hektarit riigimetsa võib minna tuulikute alla. Sisuliselt te lähete jälle põhiseaduse vastu. Mis on selle asja eesmärk? Kas see, et tuul Eestimaa peal vabalt puhuks? Inimesed, kes mulle kirjutavad, on marus.

Aitäh! Võib-olla ei pea tuulikute paigutamiseks metsa maha võtma. Tuulikud on kõrgemad kui mets. Selles mõttes need saavad täiesti koos eksisteerida.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma tahaks ka paremini aru saada, millest nii teie kui ka valitsus lähtute. Kuidas teie seda kliimaasja vaatate? Kas teie arust mõjutavadki Eesti, Eesti inimesed, ja Euroopa laiemalt suures osas kliimat inimtegevuse tagajärjena või on ka mingisugune roll siin Päikesel ja muudel loodusnähtustel ja -jõududel? Mis teie vaade selles asjas on, kas ikkagi on inimesed suures osas süüdi temperatuuride muutumises – vahepeal külmeneb, vahepeal soojeneb – või on siin ka näiteks Päikesel oma roll? Küsiks seda. 

Teiseks küsiks veel ka Euroopa suurte kohta. Kui vaadata britte ja sakslasi, siis nad juba teevad samme tagasi kliimaeesmärkide ja rohepöörde puhul. Võetakse ja pannakse pidurit. Eesti on tavaliselt sabas sörkimas suurtel. Kas on meil ka nüüd see aeg, mil hakatakse ümber vaatama neid utoopilisi kliimaeesmärke ja tähtaegu?

Aitäh! Kõigepealt, mina lähtun puhtalt teadlaste uuringutest, mis räägivad sellest, et on tõestatud, et kliima soojenemine sellisel kujul on inimtekkeline. Mis puudutab kliimaeesmärke, siis kliimaminister tuleb siia Riigikogu ette üsna pea kliimaseadusega. Te saate seda [menetledes öelda], mis on teie arvates mõistlik, ja Riigikogu lõpuks otsustab. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te kindlasti olete kursis Arenguseire Keskuse viimase uuringuga, kus on öeldud, et Eesti ühe elaniku keskkonnajalajälg ületab kolmandiku võrra Euroopa keskmist. Te rääkisite siin ka kliimapagulastest. Kas te ei leia, et kuna meie jalajälg on nii palju suurem Euroopa keskmisest, siis me peaksime piirama immigratsiooni – mis tahes immigratsiooni Euroopast – kliima huvides nii kaua, kui meie keskkonnajalajälg on võrdne Euroopa omaga?

Aitäh! Kui meie keskkonnajalajälg on liiga suur, siis me peame ikkagi oma keskkonnajalajälge vähendama, selleks et see ei oleks nii suur.

Suur tänu, peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise ammendanud. 

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Leo Kunnase, Alar Lanemani, Rene Koka, Ants Froschi, Jaak Valge ja Henn Põlluaasa 8. mail 2023 esitatud arupärimine sõjalise riigikaitse uute võimearenduste kohta, [arupärimine] numbriga 30. Palun arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Leo Kunnase.

Austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Kolm eelmist valitsust on teinud sõjalise riigikaitse tugevdamise kohta mitmeid olulisi otsuseid, mida praegu ja lähiaastatel ellu viiakse. See nimekiri on tegelikult päris pikk, siin on vähemalt miiniveeskamise ja rannakaitsevõime loomine kaldal paiknevate laevatõrje raketikompleksidega, laskemoonavarude ulatuslik täiendamine, sõjaaja kaitseväe suurendamine 43 700 inimeseni, mitmikraketiheitjate üksuse loomine, lähiõhutõrje loomine maakaitseüksustele, varitseva õhuründemoona hankimine ja keskmaa õhutõrje loomine, mille hange äsja [korraldati].

See nimekiri on väga positiivne. Sõda on meid ka tagant sundinud. Aga milles on mure? Selles, mida me praegu teeme. Tegelikult me teeme paljuski tasa eelmise kümnendi niinimetatud jõukohase riigikaitse perioodi tegematajätmisi, tegemata töid. Vähemalt osa nendest võimearendustest oleks pidanud käivitama kohe pärast Krimmi annekteerimist ja Venemaa-Ukraina sõja ehk teisisõnu Donbassi sõja eelmise etapi algust 2014. ja 2015. aastal.

Muidugi on meil ka see küsimus, et me oleme andnud oma de facto liitlasele Ukrainale päris palju sõjalist abi, eriti näiteks suurtükiväe relvasüsteeme. Ega debattide ja vaidluste teema ei olnud see, kas me anname abi, vaid see, kuidas me saame neid [relvasüsteeme] asendada, millist mõju see kõik meile avaldab ja kui kaua nende asendamine aega võtab. Seepärast ei ole meil veel loorberitel [puhkamise võimalust]. Vähemalt kaks-kolm aastat tuleb siin kõva tööd [teha].

Meil on neli küsimust ja need on oma olemuselt tegelikult suhteliselt lihtsad. Milliseid uusi võimearendusi lisaks eelmise kolme valitsuse juba käivitatud, otsustatud niinimetatud tugevduspakettidele on nüüd uuel, äsja ametisse astunud valitsusel veel [plaanis] teha? Kas või kui suures ulatuses on veel kavatsus suurendada sõjaaja kaitseväge? Me näeme Ukrainas, et sõda võib minna väga pikaks, maakeeles [öeldes] saab inimesi surma ja haavata. Mida pikem sõda on, seda rohkem seda juhtub. Kuidas me sellega toime tuleks? Kaudtule võimekuse [kohta]: kui me oleme loovutanud Ukrainale kolme pataljoni [jagu] suurtükiväe relvasüsteeme, kuidas me need asendame? Ja mida on kavas teha soomusmanöövrivõime ehk tankiüksuse loomiseks? Aitäh!

Suured tänud ettekandjale põhjaliku ja sisuka ettekande eest! Päris korralik väljakutse peaministrile. Palun, peaminister Kaja Kallas!

Aitäh! Austatud arupärijad, vastan küsimustele. "Milliseid uusi sõjalise riigikaitse võimearendusi on lisaks eelmiste valitsuste otsuste (nn tugevduspakettide) elluviimisele värskelt ametisse astunud valitsusel kavas algatada?" Kõigepealt rõhutan seda, et koalitsioonilepingus on iseseisva kaitsevõime kuluks edaspidi kokku lepitud 3% SKP-st. Juba see näitab, et me võtame riigikaitse valdkonda väga tõsiselt. Nii nagu te eelmises või üle-eelmises arupärimises ka ise ütlesite, see on hetkel isegi 3,2%.

Uuendused [on järgmised]. Olen ise seda ka rahvusvahelisel tasandil korduvalt rõhutanud, et me peame tegelema laskemoonaga ja laskemoona juurde hankima. Mida Ukraina sõjakogemused on näidanud, on just see, et kõige suurem väljakutse on laskemoona kättesaadavus. Me peame pingutama, et meil oleksid tulevikus suuremad varud. See ei tähenda mitte ainult seda, et me hangime [laskemoona], vaid et tegelikult ka kaitsetööstus suurendab tootmist. Valitsuse otsuse põhjal on Kaitseministeerium planeerinud 2027. aastasse laskemoonavarude suurendamise 350 miljoni euro [eest]. Laskemoonavarude [suurendamine] on üks peamisi ja suuremahulisemaid ning kallimaid projekte.

On ka teised uuendused. Sel kuul allkirjastati leping keskmaa õhutõrjesüsteemi IRIS-T ostmiseks Saksa kaitsetööstusettevõttelt Diehl Defence. See maksab umbes 400 miljonit eurot. Tegu on kaitsevaldkonnas Eesti ajaloo suurima lepinguga. See suurendab oluliselt strateegiliste maa-alade õhukaitset. Lisaks hangime mitmikraketiheitjad HIMARS, mis lähevad maksma 200 miljonit eurot, ja täiendavad liikursuurtükid K9. Kaksteist suurtükki koos täiendava varustuse ja laskemoonaga [lähevad maksma] circa 100 miljonit.

Uutest võimearendustest on käimas teise jalaväebrigaadi soomustamine ehk manööverpataljonid saavad veoautode asemel soomukid. Brigaadi tankitõrjekompaniid saavad täiendavad laskeseadmed ning soomusautod, millega tagatakse nende parem kaitstus ja mobiilsus. Mereväes uuendatakse kõiki PPA-lt üle [võetud] kaldaradareid. Samuti hangitakse sõdurite individuaalvarustuse ja relvastuse puhul kogu sõjaaja struktuurile uued kandesüsteemid, niinimetatud kolm-ühes-süsteemid, [mis koosnevad] kuuliplaadist, killuvestist ja taktikalisest vestist. Need on varasematest kergemad ja ergonoomilisemad ning nendega asendatakse vananenud rakmed. Kogu struktuurile hangitakse uued, oluliselt kergemad kuulipildujad, mis võimaldavad kasutada lisaseadmeid. Pimedas sõdimise võime paraneb, sest kõigile relvadele hangitakse ettenähtud öövaatlusseadmed, termosüsteemid ja lasersihikud. See on täpselt [üks asi], mida Ukraina sõjast on õpitud: venelane öösel ei sõdi.

Täiendamisel oleva riigikaitse arengukava 2022–2031 sõjalise kaitse peatükis tehakse ettepanek lisaks laskemoonavarude olulisele täiendamisele ja diviisi loomisele luua kolmas suurtükiväepataljon ning ISTAR-pataljon – see on intelligence, surveillance, target acquisition, and reconnaissance – ehk luure, seire, sihtmärgi kinnistamise ja rekke [pataljon]. Diviisi loomisega kaasneb kaitseväes üks suurimaid struktuurireforme ja selle alluvusse reorganiseeritakse olemasolevate üksuste baasil näiteks ka meditsiinipataljon. Täiesti uute üksustena on plaanis luua diviisi luurepataljon ja ratastel liikursuurtükiväe üksus kaudtule tõhustamiseks. Samuti luuakse jalaväebrigaadidesse luurekompaniide asemel luurepataljonid. Väiksematest täiendustest saab Kirde maakaitseringkond endale 120-millimeetrise miinipilduja üksuse toetuse. Väejuhatuses reorganiseeriti juba ka materjaliteenistus, mille baasilt moodustati varustuspataljon.

Teine küsimus: "Kas ja kui palju on kavas suurendada sõjaaja kaitseväge?" Kui varasemate plaanide eesmärk oli jõuda umbes 31 000 võitlejani, siis nüüd hakkab sõjaaja struktuur koosnema 43 700 võitlejast. Oluliselt suureneb maakaitse, sest seal on sõjaaja ametikohtadele määratud juba täiendavalt 10 500 võitlejat. Augustist oktoobrini kestab õppus Ussisõnad, kus värskendatakse nende sõjalisi teadmisi ja oskusi. 

Kolmas küsimus: "Mida on kavas teha kaudtulevõime tugevdamiseks?" Diviisi alluvusse luuakse uus kaudtuleüksus, kuhu koondatakse ühtse juhtimise alla nii mitmikraketiheitjad HIMARS kui ka varitseva õhuründemoona üksused. Lisaks luuakse kolmas ratasplatvormil suurtükiväepataljon, millega tagatakse vastavalt vajadusele kiire ümberpaigutamine operatiivalas.

Neljas küsimus: "Mida on kavas teha soomusmanöövrivõime ehk tankiüksuse loomiseks?" Ülalmainitud võimeteks on vaja ka täiendavat personali, see jääb juba plaanitud 43 700 võitleja piiridesse. Seniks, kuni mainitud võimete [tagamiseks] ei ole [üksused] mehitatud, varustatud, relvastatud ning varud tagatud [ega personal] välja õpetatud, ei ole esialgu plaanis kaitseväe sõjaaja koosseisusid suurendada. Küll aga tehakse suuremas mahus koostööd liitlastega, muu hulgas laiendatakse neile mõeldud taristut ning plaanitakse täiendavate üksuste toomist Eestisse. Liitlaste võimed on abiks meie peamiste võimelünkade ehk soomusjalaväe- ja tankiüksuste puhul, kuid ka õhukaitses ja laevadega merel. Aitäh!

Tänu ja tunnustus! Nüüd on võimalus küsimusteks. Leo Kunnas, palun!

Tänan! Proua peaminister! On näha, et olete teema endale hästi selgeks [teinud]. On selge, et kaitsevägi küsib laskemoona. Laskemoon 1 lahingupäevaks [maksab] laias laastus 100 miljonit. Kui nad küsivad 5 päevaks, korrutame [selle 5-ga], kui 7 päevaks, 10 päevaks, 14 päevaks, siis need summad lähevad väga suureks. Kas kaitsevägi on pakkunud mingeid alternatiive? Näiteks, kui meil ei ole võimalik lisaks kõigele sellele veel 10 või 14 DOS‑i hankida, mida me siis teeks? Kuidas me leiaksime selles olukorras lahenduse, mis on meile jõukohasem? Kas [kaitseväelt] on midagi tulnud?

Aitäh! Me oleme kogu aeg lähtunud kaitseväe juhataja sõjalisest nõuandest – mina ise ei ole selle valdkonna ekspert, nagu teie olete –, et mis need erinevad lahendused võiksid veel olla. Küll aga on hea, et me oleme [korraldanud] hankeid, ja kindlasti on hea ka see, et me teeme koostööd oma liitlastega, et vajadusel [laskemoona] jagada. Siiski on selge see, et kui meie piirkonnas läheb ikka keeruliseks, siis läheb selles piirkonnas keeruliseks ka teistel liitlastel ja see piirab oluliselt [jagamist]. Nii et me oleme lähtunud sellest, kuidas kaitseväe juhataja neid asju sõjalise nõuandega lahendab.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Nüüd saab sõna taas hea kolleeg, ekspert Leo Kunnas. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Proua peaminister andis meile põhjaliku ülevaate just enamikust eelmise kolme valitsuse otsustest ja nende täitmisest. On loomulikult positiivne kuulda, et enamiku otsuste täitmine kulgeb plaanipäraselt, mis on, veel kord rõhutan, väga positiivne edasiminek. Vaatame, analüüsime nüüd edasi, mida me saaksime veel teha, ja püüame leida vastuseid neile probleemidele ja küsimustele, mis on meil siin veel üles jäänud.

Alustan sõjaaja kaitseväe suurusest: 43 700 [võitlejat] on meil praegu järgmine rajajoon, [mis on] kenasti paigas. Nüüd, Ussisõnade õppuse käigus, kui me kutsume õppekogunemistele 10 000 pluss [inimest], saame me selle tegelikkuses niiviisi ära tehtud, et meil on need üksused siin olemas. Aga on selge, et ka selle 43 700 peale ei saa me veel pidama jääda. Selline [kaitseväe suurus], millega me saaksime ära [teha] kõik, mida me sõja pidamiseks enam-vähem vajame, küündib umbes 55 000 inimeseni. Kunagi, kui me olime üksi, vana vabariigi ajal, oli 1939. aastal meie sõjaaja kaitseväe planeeritud suurus 104 500 [inimest]. Nüüd, kuna me oleme NATO-s, me päris sinnani ei pea jõudma, aga meil on siiski vaja paigutada siia veel täiendusreservi selleks puhuks, kui inimesed hakkavad haavata ja surma saama. Tegelikult võivad sellise pikaajalise sõja puhul kaotused olla väga suured. Näiteks vabadussõjas meil oli natuke enam kui aastaga 6200 surnut ja ligi 15 000 haavatut. See lihtsalt näitab, kui palju inimesi on vaja siia veel paigutada.

See on väga positiivne, et meil on kaudtule tugevdamiseks plaanis [luua] täiendav suurtükiväepataljon, aga kolleeg, minister Hanno Pevkur kurvastas meid sellega, et see paigutub alles kümnendi lõppu ehk 2028.–2030. aastasse. Tegelikult me peaksime ka selle projektiga varasemalt pihta hakkama, sest kõik need hanked võtavad nagunii aega. Praegu on relvasüsteemide tootjatel tegelikult [piiratud] tootmisvõimekus – Ukraina lihtsalt neelab kõik. Et sellega kiiremini edasi minna, peaks kogu protsessi käivitama juba nüüd, sest muidu me oleme olukorras, kus meil on liikursuurtükke sisuliselt ainult 36, mida on ilmselgelt vähe. Siis on veel HIMARS-patarei, kuus relva lisaks. On selge, et ei saa jääda nii, et meie suurtükivägi koosneb ainult 40 relvasüsteemist. Liikursuurtükid on ka selles mõttes keerulisemad, et süsteemid võivad tehniliselt lihtsalt rivist välja langeda. Pluss sõja ajal nagunii lüüakse osa neist rivist välja. Meil on ilmselgelt vaja kaartule võimekust tugevdada ja tuua seda projekti varasemaks, sest see ongi tegelikult vastus sellelesamale [küsimusele, kuidas me asendame relvasüsteemid, mille] andsime Ukrainale ära. Muidu meil ju vastust ei olegi, sest me andsime need ära, aga asemele saame alles kümnendi lõpus. Jääks liiga suur auk sisse.

Küsin kolm minutit lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaks!

Nüüd [sellest], mida veel saaks teha. On selge, et kui kaitseväe juhataja küsiks veel näiteks 10 või 14 DOS-i, siis meil ei ole selleks 1,4 miljardit kuskilt võtta. Püüdmaks seda kompenseerida, me peame suutma vaenlase tõrjuda niiviisi, et vaenlase kätte langeks võimalikult vähe meie territooriumi, et me ei peaks seda vabastama hakkama. Ukraina puhul me ju näeme, kui valuline see vabastamine on ja kui palju ohvreid ja kaotusi see nõuab. Tuleks tõsiselt kaaluda jalaväemiine keelustavast Ottawa konventsioonist väljumist. Ma toon lihtsalt piltliku näite: kui me hangime täiendavalt 100 miljoni eest miine, siis me paneme vaenlase palju varem seisma ja niiviisi ei teki meil sellist olukorda, kus meil oleks nii suur laskemoona vajadus. Kui ei ole nii palju raha, siis tuleb lihtsalt leida mingeid lahendusi, mis maksavad vähem. 

Siin on küsimus selles, et meie liitlased, kes on kuskil kaugel, näiteks Lääne-Euroopas, võivad muidugi moraali lugeda, et me püsiksime seal konventsioonis, aga lõpuks, kui me sealt ikkagi ei välju, võivad olla tagajärjed ja koorem või kannatus, mis meie rahvale osaks langeb, lihtsalt liiga suured. Me peaksime seda tegema, kuna meil nagunii ei ole piisavalt raha. Põhimõtteliselt ka teie erakonnakaaslased, sõjaväelased, loomulikult toetavad seda, et me seda teeksime. Siin meil on konsensus ja me töötame selle konsensuse kallal edasi.

Tankiüksus on selles mõttes oluline, kas või kompaniisuurune üksus, et me õpiks neid lahingumasinaid ise kasutama. Mõnede võimearenduste puhul on ka see probleem, et lisaks sellele, et arendus ise võtab kaua aega, näiteks kolm-neli aastat, võtab nende [masinate] taktikaliselt õigesti kasutama õppimine veel kolm-neli aastat aega. Tank on just selline relvasüsteem, mille puhul väljaõpe [on] kõige [olulisem]. Näiteks, teise maailmasõja ajal hävitasid mõned Saksa väga väikesed tankiüksused, kes olid väga palju parema väljaõppega kui Nõukogude omad, lihtsalt [tänu sellele] 10- või isegi 15-kordselt Nõukogude sõjatehnikat. Ukrainas tegelikult korratakse lääne sõjatehnika ja väljaõppe abil mõnes mõttes samu saavutusi.

On lihtsalt mõistlik sellega pihta hakata. Kogu see tervik on nagu üks suur korrutis, kus on vähemalt paarkümmend olulist tegurit. Kui need tegurid kõik kokku [panna] – neid tuleb peaaegu saja piires – ja kui seal üks tegur on null või seda ei ole arendatud, siis see viib võib-olla kogu korrutise väärtust tervikuna alla. Kogu asja raske moment ongi selles, et kõike peab tegema korraga ja midagi ei saa nagu päris kõrvale jätta või ära unustada või öelda, et see ei ole niivõrd tähtis. Me ei saa ikkagi jääda nende võimearendustega peatuma siia, kuhu me oleme jõudnud, ning võtta seda nii, et meil on arengukava paigas ja järgmised neli aastat ainult sellest lähtumegi. Uued õppetunnid tulevad kogu aeg peale. See suvi on õpetanud meile veel mitmeid asju, millele me enne võib-olla nii palju tähelepanu ei pööranud.

Minu sõnum on see, et jätkame jõupingutusi. Selle hind on küll rahanduslikult [kallis] ja surve on tugev ja seda on raske teha, aga pidama jäämine on lihtsalt ohtlik. Aitäh!

Väga suur tänu! Kui on hea kõne, siis ei ole tähelepanu leidmine probleem. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Priit Sibula, Andres Metsoja, Aivar Koka, Helir-Valdor Seedri ja Mart Maastiku 8. mail 2023 esitatud arupärimine puuduste kohta kriisiaja ettevalmistuses ning riigisekretäri rolli kohta, arupärimine numbriga [26]. Palun arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Priit Sibula.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea valitseja! Kolleegid! Ma pean alustama vabandusega, sest tegelikult elame me juba uues kriisis, mis on põhjustatud hea valitseja pereärist idasuunaliste vedude kontekstis, aga meie siin saalis tegeleme arupärimise esitamisega eelmise kriisi kohta ja sellele vastuse saamisega. Küll aga läheb see teema kokku eelmise ja ka üle-eelmise arupärimisega. See puudutab julgeolekukriisi ja kevadel tehtud Riigikontrolli märkusi selle kohta.

Küsimused, mis mul heade kolleegidega on, põhinevad arusaamisel, mis oli Riigikontrolli järelduses: enamik ministeeriume ei ole valmis täitma neile seatud riigikaitsekohustusi. Eriti kriitiliselt suhtutakse Riigikantselei tegevusse. Juba see tõik omaette peaks olema piisav, et teha julgeoleku pärast muret tundvaid inimesi ärevaks.

Ärevust tekitav on riigisekretär Taimar Peterkopi selgitus, et julgeolekuküsimustega pole jõutud süvendatult tegeleda, sest ressurssi on nõudnud teised probleemid. Seda olukorras, kus varsti on juba poolteist aastat selge, et Eesti on aastakümnete suurimas julgeolekukriisis. Kitsaskohad, millele Riigikontroll oma raportis osutab, on mitmetahulised. Riigikaitse ülesandeid ellu viivad asutused ei saa muu hulgas ajakohast infot. Riigikaitseliste ametikohtade koguvajadus on määratlemata. Asutustel puuduvad piisavad kriisivarud ja varude kogumise kohustus pole seaduses lahti kirjutatud. Suuresti on vajaka just kesksest koordineerimisest, mille kohustus langeb selgelt Stenbocki majale. Aruandele järgnenud meediasuhtluses väitis riigisekretär Peterkop, et passiivsuse taga on tööjõupuudus. Riigikantseleis on liiga vähe inimesi, et tegelda kõigi probleemidega korraga. Samas olete teie isiklikult juba rohkem kui aasta rõhutanud [vajadust kiirelt tegutseda]. Tsitaat teie sõnavõtust 19. jaanuaril 2022 siinsamas parlamendi kõnepuldis: "Oleme palju rääkinud sellest, et meie riigikaitse arendamise plaanid on pikaajalised. Nad ongi. Kuid tänases julgeolekuolukorras on meil vaja oma plaanide elluviimist kiirendada." 

Järgmised kuud [levitasite] te sarnast sõnumit, mis on selles julgeolekuolukorras ka loogiline. Me oleme sellest juba poolteist aastat ja rohkemgi rääkinud ja teie olete olnud nende arusaamiste eestvedaja. Ometi oleme olukorras, kus Riigikontroll seab rohkem kui aasta pärast Euroopas alanud täiemahulist sõda meie riigiasutuste valmisoleku julgeolekukriisis kahtluse alla. Midagi on kusagil nihu läinud.

Eriti ettevaatlikuks teeb Riigikontrolli raport lähitulevikule mõeldes. Riigisekretäri eestvedamisel on välja töötatud tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu, mis riigisekretäri arvates pakub lahendusi Riigikontrolli raportis välja toodud probleemidele. Mõningate vastutusvaldkondade küsimustes võib see tõesti nii minna, kuid samas on arusaamatu, kuidas peaks kobarseadus leidma lahenduse Riigikantselei võimetusele kogu süsteemi koordineerida. 

Omaette probleem on seaduseelnõu väljatöötamise kaudu riigisekretäri ametikoha [muutmine] poliitilise vastutuseta ministriks, mis on poliitilises kultuuris enneolematu. Siit [tuleneb] neli küsimust, millest viimane on küll teie suu ja otsuse läbi vastuse saanud, aga siiski ootame teilt nendele konkreetsetele küsimustele [vastuseid]. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase.

Aitäh! Austatud arupärijad! Esimene küsimus: "Millise hinnangu annate Taimar Peterkopi tegevusele julgeolekukriisi koordineerimisel?" Riigisekretäri ülesanne on erinevad valdkonnad valitsuse otsuste tegemise toetamiseks ja ühtse töövoo loomiseks kokku siduda ja koos toimima panna. Senise tööga olen rahul, aga tegevused on veel pooleli. Lõpuks on Eesti hästi toime tulnud ja meie kriisideks valmisolek on paranenud. Järelikult võib öelda, et riigisekretär on oma tööga hästi hakkama saanud.

Teine küsimus: "Kas Teie näete samuti eeldatavalt sel aastal Riigikogu ette jõudvas [kobar]eelnõus lahendust Riigikontrolli välja toodud kitsaskohtadele või vajab Riigikantselei kriisijuhtimine eraldi ülevaatamist?" Riigikontrolli tähelepanekud on tänuväärsed, mitmed neist on juba lahendamisel ja võetakse lahendamiseks ette Riigikontrolli soovituste järgi. Loomulikult, seaduses paremini kirjapanek aitab ka asjadele kaasa.

Kolmas küsimus: "Kuna kõik ministrid peavad koalitsioonileppe järgi leidma enda haldusalas kärpekohti, siis kas peaministrina näete seda võimalust ka Riigikantseleis või vastab riigisekretäri välja toodud ressursipuudus tõele ja kärpevõimalus puudub?" Ei [puudu], Riigikantselei kärpis samamoodi 400 000 [eurot]. Igal juhul, kuna me elame pidevalt muutuvas maailmas, on prioriteetide muutumisel enesestmõistetav, et vähem aktuaalsetelt teemadelt suunatakse ressurss ümber akuutsemate probleemide lahendamisse, ja selles ei ole mingeid erandeid.

Neljas küsimus: "Taimar Peterkopi esimene ametiaeg riigisekretärina lõppeb tänavu detsembris. Kas Te kavatsete teha talle pakkumise ameti jätkamiseks?" Jah, ma olen sellise pakkumise teinud. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd on võimalus küsimusteks. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Siseministeeriumi all olev Päästeamet koordineeris vähemalt minu teada siiani elanikkonnakaitset. Kuidas mõjub Päästeameti kärbe elanikkonnakaitse võimekusele? Samas asjas tahan teada [selle kohta]: te enne kommenteerisite siin minu kõrval olevale Leo Kunnasele, et Tallinna päästekomandot ei olnudki tarvis kinni panna, kuigi tänahommikune uudis oli, et see kinni pannakse. Kuidas selline vastuolu? Ühelt poolt öeldakse, et pannakse kinni, aga teie ütlete, et ei ole vaja kinni panna. Kuidas siis kärbe ja Päästeameti ühe komando kinnipanek mõjutavad elanikkonnakaitse võimekust?

Aitäh! Siseministeeriumi haldusala sai olemasolevale eelarvele 12 miljonit juurde, lisaks on selles politseinike suurem väljaõpe ja nende väljaõppe tingimuste kaasajastamine ning piiri täiendav väljaehitus. See on riigieelarve seis ehk täiendav raha peaks tähendama seda, et selliseid kardinaalseid otsuseid ei ole vaja teha.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Hea valitseja! Mul on küsimus, kas te näete Riigikontrolli [tuvastatud] Stenbocki või ka Riigikantselei juhtimis- ja koordineerimisprobleemide kontekstis [murekohta]. Kas need [probleemid] olid või paisutas Riigikontroll need teie meelest üle või on need teie meelest tänaseks lahendatud, nagu te viitasite? Mitmete küsimustega, mis riigikontrolöri raportis on, [juhtub] nii nagu ikka, et avalikkuses vaieldakse neile küll vastu, aga tegelikkuses lähevad paljud neist [lahendamisele]. Kas need probleemid olid, on need endiselt alles või on need lahendatud? Ma tean, et Kaitseministeeriumi kontekstis juhtimine toimib ja on mõistlik ja just seal oli oluline probleem [seotud] viitega Riigikantselei koordineerimisele.

Riigikontroll hindas seda 2021. aasta detsembris kinnitatud riigi kaitsetegevuse kava alusel ja võrdles Siseministeeriumi, Maaeluministeeriumi, MKM-i ja Sotsiaalministeeriumi valitsemisala, et [tuvastada], kas neil on võimekus täita riigikaitseülesandeid. Väga kitsalt hinnati inim- ja materiaalseid ressursse.

Põhimõtteliselt on siin erinevad asjad. Osa asjadega saab nõus olla. Esiteks, me oleme kogu seda asja päris palju muutnud. 2021. aastal ei olnud veel sõda, me tegelesime hoopis teiste kriisidega ja seetõttu need inimesed, kes tegelesid kriisidega, olid hoopis teistes kohtades. 2021. aasta lõpus ja ka 2022. aasta alguses me muutsime seal tegelikult väga palju just selleks, et see vastaks riigikaitsele.

Millega saab nõus olla, on puudujääkide ülevaade. 2023. aasta lõpuks peaks kriisivalmiduse raport ja üksikküsimuste lahendamine tulema [arutusele] ka valitsuse kabinetti. Samuti saab olla nõus riigikaitselistele vajadustele tähelepanu juhtimisega erinevate arengukavade koostamisel. Jällegi, võib-olla varasemalt ei olnud fookus nii [palju] sellel. Samuti saab olla nõus ettepanekuga varude kohta, et oleks kokkulepe selles, kuidas need varud moodustuvad.

Ei saa nõus olla sellega, et puuduvad kokkulepped ja juhised materjali jagamisel ja edastamisel. Tegelikult meil on seadus ja igasugused juhised, see info liigub. Jah, otsime võimalust, et neid asju mittesalajasel tasemel teha.

Etteheide oli veel see, et Riigikantselei võiks kontrollida riigi kaitsetegevuse kava täitmise seisu paikvaatlusega. Praegu on Riigikantselei eelkõige valideerinud seda, mida ministeeriumid ja asutused esitavad. Esmane kontrolliõigus on nii kantsleril kui ka ministril. Natuke tundub, justkui ei usaldataks neid inimesi, kes on selle eest vastutama pandud.

Kui vaadata Riigikontrolli auditi tervikteksti, selgub, et Venemaa sõjategevust on mainitud vaid ühes joonealuses viites, mis näitab, et see kõik on [koostatud] enne seda, kui algas sõda, mis muutis kogu Eesti riigiaparaadi – nii valitsuse, ministeeriumide kui ka võtmeasutuste – tegevust ja fookuseid. Võib-olla seetõttu on see pisut ajale jalgu jäänud. Me oleme tegelikult neid puudusi parandanud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Austatud peaminister! Me oleme praegu olukorras, kus üks kriis ajab teist taga ja üks kriis varjutab teist. Ma ütleksin, et teie praegune vastus oli väga üldsõnaline. Mina tahan oma küsimusega täpsustada Riigikontrolli kriitikat Riigikantselei ja ka riigisekretäri aadressil, kes on nüüd uuesti ametisse nimetatud. Minu hinnangul see kriitika, mille riigisekretär tegi, eeldab kindlasti ka seaduste muutmist. Vajalikke seadusemuudatusi ei ole parlamenti tulnud, kuigi Riigikontrolli kriitika puudutab aastat 2021 ja sellest on kaks aastat möödas.

Öelge palun, kas meil on riigikaitseliste ametikohtade koguvajadus jätkuvalt määratlemata ja kas asutustel puuduvad piisavad kriisivarud – ma ei pea silmas sugugi mitte ainult relvastust, vaid kriisivarusid laiemalt, alates toidust, kõigest muust …

Aeg! 

… ja nii edasi. On terve rida puudusi ja seadusandlust [muudetud] ei ole. Oskate öelda, millal võiksid vajalikud seadusemuudatused parlamenti tulla?

Aitäh! Täpset kuupäeva ma ei oska öelda. Seda valmisoleku seadust on ette valmistatud juba pikemat aega ja eks erinevate institutsioonide vahel on vaidlusi. Ma loodan küll, et me saame sellega kiiresti edasi liikuda, aga mingit konkreetset kuupäeva ei oska ma tõesti hetkel teile vastuseks öelda. Vabandust!

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Lugupeetav proua peaminister! Alul juhtimine ja siis ressursid – see põhimõte peab kindlasti olema maksev ka julgeolekukriiside lahendamisel, nende probleemide puhul, millele osundab Riigikontroll. Riigi rahalised võimalused, sealhulgas laiapindse riigikaitse korraldamiseks, on piiratud. Kui me räägime keerulistest eelarvevalikutest, siis poliitilise vastutuse ahel Riigikantselei suunas jookseb kindlasti otseselt peaministrini. On peaministri korraldustele alluv riigisekretär. Ma vaatasin, et Riigikantselei on praeguses riigieelarve ja majandusolukorras otsustanud teha niisuguse valiku, et käivitab 4 miljoni euro eest kõrgematele ametnikele koolitusprogrammi, valmistab selle ette. Kas ei oleks otstarbekam suunata need vahendid ikkagi laiapindse julgeoleku küsimuste [lahendamisse], mitte prioritiseerida just nimelt seda teemat, kõrgemate ametnike koolitusdefitsiiti?

Aitäh! Ka mina küsisin selle küsimuse kohe, kui ma lugesin seda uudist olukorras, kus me otsime igalt poolt kokkuhoiukohti. Vastus on see, et need on Euroopa programmide raames kohustuslikud koolitused. See ei ole tegelikult eelarve raha, vaid need on välisvahendid.

Suur tänu, peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt Priit Sibul, palun!

Aitäh! Ma ei tea, kas sõjaks ongi võimalik kunagi päris valmis olla, aga selge on see, et selleks peab pidevalt valmistuma. Seda, kuidas erinevad Euroopa riigid on seda teinud või kes millesse usub, näitas meile ka möödunud aasta kohutav tegevus Ukrainas, kui meie lääne partnerid ärkasid pärast 77 aastat. Oli arvatud, et me suudame siin maa peal paradiisi ja igavest rahuriiki ehitada, kuid eelmisel aastal sai kahjuks selgeks, et see kõik ei ole meie kätes ja me peame valmistuma. Euroopa ajalugu on nii erinev ja keeruline, et erinevatel riikidel läheb see väga keeruliselt.

Meie oleme olnud need, kes on [teisi] pidevalt korrale kutsunud või meenutanud keerulist ajalugu ja rääkinud oma lääneliitlastele oma idanaabrist, [öelnud], et sealt luuavarrest võib alati pauk tulla. Isegi Saksa president ütles lõpuks, et baltlastel on olnud 30 aastat õigus. Me peame kindlasti olema selles valdkonnas edasi tõesed, käremeelsed ja viitama nendele ohtudele, millest me saame võib-olla teistest paremini aru. Me oleme seda hästi teinud. 

Tõsi, ka hea valitseja on seda väga hästi teinud. Praegune skandaal aga kindlasti kahandab kõvasti autoriteeti selle teema eest kõnelemisel. Ma ei kujuta ette, kuidas me saaksime edaspidi sedasama rolli sama hästi täita. Ma loodan, et sel suunal igal juhul tegutsetakse, mis puudutab õigust ja inimeste, ametkondade ja ühiskonna, elanikkonna ettevalmistamist selleks, et me selle probleemiga kõigiti hakkama saaksime. Ma arvan, et oleks väga hea, kui Riigikontroll teeks aeg-ajalt ka pärast auditeid ja [muid] asju sihukesi lühiraporteid, et [näha], kuidas me oleme selles valdkonnas edenenud. Ma arvan, et kui vähegi võimalik, võiks Riigikontroll anda ka parlamendile väikese tagasiside, kuidas valitsuse erinevad institutsioonid [toimivad] ja [kuidas] need viidatud probleemid on tänaseks lahendatud. Tõsi, nii nagu peaminister viitas, Riigikontrolli seisukohad pärinevad ajast enne sõda. Kindlasti on tehtud muudatusi. Olles riigikaitsekomisjoni liige ja suhelnud sealsete inimestega, [ma tean, et] see valmisolek on olnud. Nii nagu ma ka viitasin, me oleme olnud paljudes aspektides väga head.

Kui me saaksime Riigikontrollilt adekvaatse ülevaate ja teeksime kõik enesest oleneva, siis loodetavasti valmisolek tagab selle, et meil ei ole kunagi tarvis neid ressursse kasutada. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg Priit Sibul! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja oleme selle päevakorrapunkti ammendanud. Aitäh, austatud peaminister!

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Riina Solmani, Helir-Valdor Seedri, Aivar Koka ja Tõnis Lukase 8. mail 2023 esitatud arupärimine Ida-Virumaa kohta, arupärimine numbriga 12. Palun arupärijate esindajana Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Riina Solmani.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Lugupeetud saalis viibijad ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Põhjaranniku pikaaegne peatoimetaja Erik Gamzejev kirjutas kevadel, kui äsja oli astunud ametisse uus valitsus, Ida-Viru eriesindaja ametikoha loomise kohta järgmist: "Mingeid erisoove minul sinu suhtes polnud, / sinagi ei nõudnud minult miskit erilist. / Ootasime, ootasime, midagi ei tulnud, / ootasime justkui mingit tähtsat külalist." Need read Singer Vingeri 1980. aastate lembelaulust tulevad Erik Gamzejevile ikka meelde, kui Eesti poliitikud hakkavad teatud aja tagant üksteise võidu rääkima Ida-Virumaale erilise tähelepanu pööramise vajadusest. Gamzejev ütles: "Ida-Virumaa ei vaja valitsuse järelevalvajat, vaid eestvedajat, et piirkonna suur potentsiaal realiseerida." See on tema meelest hea, et valitsused soovivad Ida-Virumaale panustada ja ka erakonnad tahavad aru saada, miks neil ei õnnestu võluda suuremat osa Ida-Virumaa valijaid ja mida tuleks teha teisiti, et tulemus oleks parem. Mina lugesin Põhjaranniku pikaaegse peatoimetaja jutust välja pigem seda, et eriesindaja asemel on põhiline soovitus teha ära need asjad, mille on valimistest valimistesse oma programmidesse kirja pannud nii Sotsiaaldemokraatlik Erakond kui ka teised erakonnad ja millest kõige olulisem on refräänina kõlav lubadus, et kogu Eesti peab arenema ühtlaselt. 

Ka Isamaa Erakond ei rõõmustanud eriesindaja [ameti]koha loomise üle just eriliselt. Mina ise varasema regionaalpoliitika eest vastutava ministrina jälgisin huviga, millise suuna see eriesindaja nimetamine võtab ehk mis on valitsuse tegelik taotlus selle koha loomisel – kas on tahe teha uus poliitiline töökoht või plaanitakse siiralt Ida-Viru arenguga seotud valitsusametniku positsiooni, millest oleks ka reaalset kasu. Seega mina arvan, et eriesindaja peaks olema kohalik apoliitiline autoriteet, mitte pelk poliitiline töökoht. 

Ida-Viruga on seotud tõepoolest ka omad julgeolekuriskid ja seepärast võib selle töökoha loomist kohati isegi mõistlikuks pidada, kui teada saada, mis volitused ja vahendid kavatseb uus valitsus esindusele anda. Enne nende volituste selgumist ei ole võimalik lahti saada avalikkuse hirmust, et tegu saab olema lihtsalt ühe sooja tooliga mõnele ustavale parteisõdurile või parteile lähedal olevale isikule. Seetõttu on Isamaa Erakond esitanud oma fraktsiooniga siin Riigikogus arupärimise regionaalminister Madis Kallasele, et täpsustada, mis ootab selle töökoha [ülesannetes] ees. Samuti tahame me teada saada, mis saab õiglase ülemineku fondi rahastusest, kuna seda ei ole soovitud tempos [kasutusele võetud]. Soovime veel teada, mida arvab regionaalminister põlevkivikaevandustest. Kas uutele kaevandustele antakse maad või jätkub ka tänase valitsuse poolt see signaal ja matuselaulu laulmine põlevkivisektorile, nagu me viimastel aegadel kuulnud oleme? Ühtlasi soovime teada rohkem põlevkivi väärindamisega seotud tegevustest Ida-Virumaal. 

Seega olen esitatud arupärimise ette kandnud ja ootan küsimustele vastama regionaalministrit. Küsimused on talle ilmselt arupärimises ette teada, ma ei hakka neid siin uuesti ette lugema, sest arupärimine on koostatud juba 8. mail. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli küsimustele vastamiseks regionaalminister Madis Kallase.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt suur tänu ka minu hinnangul väga olulisele piirkonnale ja väga olulisele regionaalaspektile tähelepanu osutamise eest!

Lähen nüüd konkreetsete küsimuste juurde. Esimene küsimus, millele soovitakse regionaalministri vastust: "Millal leiavad aset Teie kohtumised Ida-Virumaa kohalike omavalitsustega, et paika saada eriesindaja funktsioon[?]" Tõesti, nii nagu ka küsimuse esitaja ütles, küsimus on esitatud juba maikuu esimeses pooles. Tänaseks on toimunud Ida-Virumaa kohalike omavalitsuste esindajatega igakuised kohtumised kas Teamsis või kohapeal käies. Mul on hea meel tõdeda, et jah, [kuigi] see ei ole teiste piirkondade suhtes niivõrd õiglane, olen ma jõudnud ministrina Ida-Virumaale maakondadest kõige enam. Lihtsalt on olnud palju teemasid ja palju väljakutseid. Ka mulle endale pakuvad just suurimat väljakutset need piirkonnad, mis jäävad Tallinnast kõige kaugemale, olgu see siis Lõuna-Eesti, saared või Ida-Virumaa piirkond.

Teine küsimus: "Kas eriesindajaks saab poliitik?" Valitsuse Ida-Virumaa esindaja ametikoht luuakse Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumisse. Ametikoha täitmiseks on välja kuulutatud konkurss, mille faas on tänaseks juba selline, et kokku laekus 34 kandidaadi avaldus. Nendest 9 kutsuti vestlusvooru, neil olid kõik dokumendid esitatud ja nad vastasid nendele nõudmistele, mis olid töökuulutuses [kirjas]. Kõigiga on vestlused tehtud ja nüüd selle nädala jooksul arutatakse järgmiste sammude ja selle üle, kes kutsutakse nii-öelda kolmandasse vooru. Kuidagi ei ole ette nähtud, et see peaks olema poliitik, ühe või teise erakonna esindaja. Me ei ole seda konkursi kuulutustes ka kuidagi välistanud [ega öelnud], et ta ei tohi kuuluda erakonda või ta ei tohi olla tegevpoliitik näiteks mõne volikogu koosseisus. Aga kindlasti ei ole meie eesmärk [täita] see koht poliitikuga.

Siis kolmas küsimus, võib-olla mul on järjekord natuke teistpidi, kui Riigikogu liige küsis: "Kas valitsus välistab kategooriliselt uute põlevkivikaevanduste avamise või mitte?" See küsimus on jäänud küll Kliimaministeeriumi haldusalasse, aga meie seisukoht on see, et kaevandustele on antud välja juba piisavalt lube, millest piisab vajalike põlevkivi puudutavate tegevuste tegemiseks. Hetkel on kõik järgnevad otsused seotud kliimaseadusega. Seda on rõhutanud ka kliimaminister, et ühtegi otsust ei soovita teha enne, kui kliimaseadusega on selged raamid jõustatud. Aga jah, praegu on meie seisukoht see, et uusi lube ei peaks väljastama. Olemasolevate lubadega on olukord teine ja need on juba varasema protsessiga käima tõmmatud.

"Mil moel tagada olemasolevate kaevanduste ära kasutamise käigus, et kaetud oleks nii Eesti energiajulgeolek kui ka eraettevõtjate huvi põlevkivi väärindada?" Meie hinnangul tagavad juba väljastatud kaevandusload piisava põlevkivi varu, et tagatud oleks Eesti energiajulgeolek. Me arvame, et kui ei tule mingisuguseid väga drastilisi muudatusi, siis peaks see lähikümnendil nii ka jääma. Kuna muudatused energiasektoris on pikemalt ette teada, siis on kõik tegevused üleminekuks juba ammu käivitatud ja loodetavasti annavad aastateks 2030 ja pluss loodetud tulemused.

See on ka seotud viimase küsimusega: milliseid konkreetseid samme kavatsete astuda õiglase ülemineku fondi rahade kasutusele võtmise kiirendamiseks? Õiglase ülemineku [fond] ongi ellu kutsutud, et põlevkivi kasutuselt ülemineku mõjude leevendamine oleks Ida-Virumaal kiirem ja efektiivsem. Selleks luuakse selle sektori töötajatele uusi töökohti investeeringute [abil] ettevõtlusesse ja elukeskkonda, seda nii hariduse, sotsiaal[valdkonna] kui ka kohaliku omavalitsuse vaates. Selleks on samme astutud, aga tunnistame, et Ida-Virumaa esindaja üks peamisi tööülesandeid ja võiks öelda, et esialgu isegi ainus tööülesanne, on just struktuurfondide vahendite, õiglase ülemineku fondi vahendite ja teiste siseriiklike vahendite nii-öelda tagant nügimine, et [koostada plaan], kuidas ja mismoodi me leiaksime nendele suurtele ressurssidele [huvilised], kes sooviksid Ida-Virumaale investeerida.

Aitäh! Olen valmis vastama täiendavatele küsimustele.

Suur tänu, härra minister! On küsimusi. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister, aitäh teile vastuste eest! Teen ka isikliku komplimendi [selle kohta], et tänavanimede asendamisel eesti kultuuri ja [Eesti] ajalooga sobivatega teie põlv ei löönud värisema, vaid jätkasite seda. Sillamäe on ainuke, kus kohalikud ei soovinud punaajalooga seotud isiku mälestust tänavasildilt ära võtta. Aga küsimus puudutab pigem seda eriesindajat. Kas te ise eelistate, et see oleks kohalik või Tallinnast toodud poliitik, ja kas tema üheks ülesandeks võiks siiski olla ka Eesti aja- ja kultuurilooga seotud sümbolite ja tänavanimede eest seismine?

Aitäh! Kõigepealt ma tahan täpsustada, sest kogu aeg läheb segamini: me siiski otsime Ida-Virumaa esindajat. "Eriesindajal", mis on meediast palju läbi käinud, on võib-olla teistsugune kõla, kui meie soovime. Kas ta võiks olla pigem kohapealt? Meie hinnangul peaks ta Ida-Virumaa eluolu tundma. Väga keeruline on seda teha distantsilt, võin ka oma isiklikust kogemusest öelda, et saarlasena on mul Ida-Virumaa väljakutsete tunnetamine oluliselt teistsugune kui Saaremaa murede ja väljakutsete tunnetamine. Seetõttu oleks minu soov küll, et see inimene tunnetab ja teab Ida-Virumaa eluolu, sest see annaks olulise eelise töö efektiivsuseks võrreldes inimesega, kes ei ole Ida-Virumaa eluoluga kursis. Ma arvan, et see, kas ta füüsiliselt seal hetkel elab või ei ela, on teisejärguline. Oluline on see, et ta on olnud [Ida-Virumaaga] kuidagi seotud või on sealt pärit. See oleks küll, ma arvan, igati kasulik.

Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Me määrame siin praegu eriesindajat Ida-Virumaale. Saaremaal on ka olukord väga vilets: joogivesi on kõlbmatu, elektrivarustus on vildakas. Kas on plaanis ka Saaremaale või kusagile mujale määrata esindajaid ja kas nad hakkavad täitma sama rolli nagu kunagi maavalitsuse esindajad?

Aitäh! Kasutan härra Mart Maastiku küsimusele vastates [võimalust] ka [lisada], mis jäi vastamata Riigikogu liikme Riina Solmani [küsimuse] teisele poolele, et kas esindaja võiks tegeleda tulevikus ka teiste teemadega lisaks struktuurfondide ja õiglase ülemineku [fondi] vahenditele, näiteks tänavanimede temaatikaga. Laia kontseptsiooni järgi oli see nii mõeldud ja ma arvan, et kui see [ameti]koht ennast õigustab, siis kindlasti võiks see olla üks teema, kus ta kesktasandit abistab. Aga hetkel on fookus õiglase ülemineku [fondi] ja struktuurfondide vahenditel.

Mis puudutab seda, kas selliseid esindajaid võiks olla ka Eesti teistes piirkondades, siis ma olen seda korduvalt öelnud, et kui ühes piirkonnas see esindaja roll ennast hästi õigustab, siis miks mitte. Me mõlemad teame, et näiteks saartel on omasugused väljakutsed, mida võiks ehk veel rohkem aidata kesktasandilt lahendada. Võib-olla Kagu-Eesti on [üks selline] piirkond, miks mitte ka Kesk-Eesti. Ma ei välista midagi, aga hetkel on koalitsioon kokku leppinud, et esindaja nimetatakse ainult Ida-Virumaale. See ei välista, et kui sealt hea praktika kaasa võtame ja see õigustab ennast, siis [esindaja] võiks ka mujale tulla.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Loomulikult võiks esindaja olla igas maakonnas, aga kuivõrd praegune koalitsioon näikse olevat kitsi ja leitakse, et on vajadus ainult ühele piirkonnale esindaja leida, siis nii on. Ma päris täpselt ei saa aru, millised on ootused ja mida see konkreetne ametnik õiglase ülemineku [fondi] toetuste [asjus tegema hakkab]. Mis hakkavad olema tema täpsed ülesanded? Teame, et Ida-Virumaa üks eripära lisaks geograafilisele ja tööstuspiirkonna kontekstile on ikkagi kogu see keele- ja kultuuriteema. Ka keeleteema, eestikeelsele haridusele üleminek lonkab seal. Mõned loodavad, et äkki lonkab veel järgmised 30 aastat. Kas, ja kui, siis milline panus võiks sellel esindajal täiendavalt ka selles valdkonnas olla?

Aitäh! Konkreetne soov tuleviku Ida-Virumaa esindajale on see, et ta aitab ükskõik mis moel, olgu see kommunikatsioon või ettevõtlusorganisatsioonidega suhtlemine nii Ida-Virumaal, Tallinnas kui ka rahvusvahelisel tasandil. [Ta haldab] kõiki meetmeid – kokku on neid päris palju –, mis õiglase ülemineku [mehhanismi] sees on, ja [jälgib], et nendele meetmetele tuleks huvilisi. Samuti kaardistab ära praegused investeeringud, mis on juba otsustatud, [näiteks] seesama magnetitehas – mis olid need ajendid, et just selline investeering sinna tuli. Hetkel ongi [eesmärk] see, et ta läheb, suhtleb nii ettevõtluspoolega kui ka nendega, kes on õiglase ülemineku fondi raames seal juba päris pikalt toimetanud, et aidata üheskoos veel enam kaasa sellele, kuidas me koos omafinantseeringuga ligi 500 miljonit eurot Ida-Virumaa jaoks rakendame. Täpset sõnastust, milline saab olema esimene eesmärk – kas see on suhtlus ettevõtlusorganisatsioonidega Tallinnas või kohapeal või on see kommunikatsioon –, ootame ka sellelt esindajalt. [Soovime, et] ta ise pakuks ka välja, millised sammud oleks vaja järgmisena teha, või [ütleks], et need sammud võib-olla ei saavuta seda eesmärki, mis on praegu tegevusplaanis kirjas. See on üks asi.

Teiseks, mis puudutab eestikeelsele õppele üleminekut: nii nagu tänavanimede [muutmine] võiks kindlasti ka see olla tulevikus [tema ülesanne]. Kui Haridus- ja Teadusministeerium näeb, et temast võiks mõnes osas mis iganes vaatenurgast abi olla, siis absoluutselt. Veel kord, ta on valitsuse esindaja Ida-Virumaal ja see, et tema esialgne fookus on väga selgelt paika pandud struktuurfondide ja õiglase ülemineku fondi vahenditele, ei tähenda, et kui see koht ennast õigustab, siis ei võiks tulevikus see ampluaa oluliselt laieneda.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kogu Ida-Virumaa jälgib huviga, millega see eriesindaja valiku tegemise lugu lõppeb. Küsimus on selles, kas te arvestate valiku tegemisel IVOL-i ettepanekutega, mis tehti vist kevadel. Kuidas nendega on?

Aitäh! Tõesti tuli omavalitsustelt ettepanekuid, tuli ka ettevõtlusorganisatsioonidelt. Pean ütlema – ma ei oska küll konkreetselt IVOL-i kohta öelda –, et väga paljud ettepanekud on ka vastandlikud. Näiteks ühed soovivad, et oleks just sellist tüüpi [esindaja], kuid teised just välistavad sellise tüübi. Ka [ametikoha] nimetusi on välja toodud, ühed soovivad ühte nimetust, teised just seda ei soovi. Seetõttu ei ole kindlasti lihtsalt puhtinimlikult võimalik sada protsenti kõigi sisenditega arvestada, aga omavalitsused on meie jaoks üliolulised partnerid. Kindlasti me tahame, et ka esindajale on koostöö omavalitsustega väga oluline. [IVOL] on kindlasti üks oluline partner, aga kas me suudame kõigi ettepanekutega arvestada – see saab olema keeruline.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma kuulasin teie vastuseid kolleegidele, kes püüdsid teada saada, millega see tulevane Ida-Viru esindaja peaks tegelema hakkama ja millised on tema volitused. Kui ma kuulasin teie vastust, siis [ma mõtlesin, et] sellised inimesed on täna seal juba olemas ja neid on hulgi. Neid on mitmeid, neid on erinevate ministeeriumide all. Kui me räägime nendest erinevatest rahadest – olgu need struktuurfondi rahad või õiglase ülemineku fondi rahad ja nii edasi –, siis on [nendega tegelemiseks] kõikides maakondades erineva nimetuse ja koosseisuga arenduskeskused, mis varem olid EAS-i all, ja seal on hulgi inimesi ka Ida-Virumaal. On ka erinevad tööstuspargid, mis on loodud koostöös riigi ja kohaliku omavalitsusega ja mida riik rahastab. Mina ei suuda küll kuidagi mõista, kuidas nüüd veel üks esindaja oma bürooga, kas üksi või veel mõne inimesega, suudaks kvalitatiivselt seda olukorda parandada. Kas ei oleks parem õige panna need praegused inimesed tööle ja üldse mitte tulevikus seda esindajat rakendada – olukorras, kus valitsus [otsib] säästukohti?

Aitäh! Ma olen nõus, et kõigi nende teemadega tegelevad väga paljud ametnikud ja erinevad organisatsioonid ka Ida-Virumaal. Aga Ida-Virumaa olukord on selles mõttes teistsugune, et niivõrd suuri investeeringuid ei ole lähiaastatel planeeritud ühtegi teise piirkonda. Seega on sellel võib-olla ka erilisem tähelepanu või meie soov seda protsessi kiirendada ja täiendavalt toetada, kuna ühtegi teise maakonda Eestis sellises mahus investeeringuid, isegi ligilähedaselt sellises mahus, ei suunata. Me näeme, et seal on igal juhul vaja jõudu juurde, et me kahe või kolme aasta pärast ei tõdeks, et kahjuks jäi väga suur osa toetusrahast omanikuta ja sellisel kujul, nagu me lootsime, ei ole seda [kasutatud]. Seetõttu me näeme, et see üks täiendav ametikoht seal on kindlasti seda väärt, [kuna soovime] neid sadu miljoneid eurosid piirkonna hüvanguks igal juhul rakendada.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Riina Solman, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Austatud kolleegid siin saalis ja need, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Ma olen varasemalt selle eriesinduse kohta väljendanud mõtet, et tegelikult tuleks ilmselt, kui seda luua, võtta [see käsile] väga põhjalikult. Võib-olla peaks üle võtma ka kohaliku sotsiaalsfääri ja heakorramajanduse, mis on ju põhjustanud Ida-Viru omavalitsustes ikka ja jälle kohalikke korruptsiooniprobleeme. Ehk riik peaks Ida-Virumaal oma kohalviibimist tugevdama. See ei ole mitte minu väljamõeldis, vaid seda on palunud Ida-Viru enda ametnikud. Nii et ka minu hinnangul ei ole Ida-Virumaaga seonduv lihtsalt regionaalpoliitiline probleem, vaid seal ongi oma julgeolekuriskid. Kui te selle eriesindaja või esindaja koha loote, siis seda saab mõistlikuks pidada, kui sinna juurde kuulub ka vastav arenguprogramm ja riigi suurem kohalolu kohapeal.

Ma tsiteerin veel korra kohapealse arvamusliidri, Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejevi sõnu. Ta on öelnud, et rohepööre pole siiani Ida-Virru jõukust toonud ja miskit erilist Ida-Virumaal siiani väga toimunud ei olegi. Ka õiglase ülemineku fondi rahastuse kasutusele võtmine on läinud üle ootuste aeglaselt ning kogu põlevkivisektorile matuse kuulutamine on tekitanud kohapeal inimestele nõutust juurde. Kui vana on möödas, peaks olema uus loodud, aga seda uut ju veel ei ole. Veel soovin ma rõhutada, et Ida-Virumaa puhul peame arvestama, et seal elab inimesi peaaegu sama palju kui kuues väiksemas maakonnas kokku. Seal on ka suhtelise vaesuse näitajad juba palju aastaid riigi kõige kehvemad.

Rääkides veel rohepöördest ja nendest loosungitest: need ei ole toonud Ida-Virumaale jõukust juurde ega teinud elu paremaks. Vastupidi, tuhanded hea palgaga töökohad põlevkivitööstuses kadusid kolm-neli aastat tagasi. Esimesi õiglase ülemineku fondi kasvuhoonetes istutama hakatud idusid ja esimest saaki saame oodata heal juhul alles mõne aasta pärast. Ka seda, et põlevkivitööstusega seotud saast on jäänud Ida-Virumaale, aga sellega teenitud raha rändab suuremas osas maksudena pealinna, on kohalikud märkinud. Muu hulgas on proovitud Ida-Virumaa elukeskkonda nüüdisajastada, et ka Narvas, Kohtla-Järvel ja Sillamäel valmiksid Eesti taasiseseisvumisest [möödunud] aja jooksul näiteks esimesed uued kortermajad, kuhu oleks mujal Eestis elavatel õpetajatel, arstidel, inseneridel, ettevõtjatel ja teistel oma ala asjatundjatel rohkem tahtmist ja julgust kolida. Sellele on nüüd valitsuse kärpekava kolinaga vett peale tõmmanud ja kuulsime, et Narva loobus äsja sellest plaanist, millest on väga kahju.

Tarvis oleks, et Ida-Virumaa muutuks kiiremini rohkem eestikeelsemaks ja Eesti‑meelsemaks. See tähendab seda, et selliste inimeste osakaal peaks seal suurenema. Hetkel toimub lihtsalt Browni liikumine ja me ei tea, millal Eesti riik seal enam üldse kanda kinnitada tahab.

Mis on julgeolekuriskid, mida ma silmas pean? Seda näitab peaaegu üksmeelne toetus Putinile 2018. aasta Vene presidendivalimistel Eestis elavate Vene kodanike seas. See oli oluliselt kõrgem Eestis elavate Vene kodanike kui emamaal, Venemaal elavate kodanike seas. Ka Venemaa-meelsete jõudude edu meie just kevadel toimunud Riigikogu valimistel näitas, et sellest piirkonnast võib väga kergelt saada kogu riiki ähvardav julgeolekuoht, mida me keegi ei soovi.

Seega rõhutan, et pelga eriesindaja asemel peaks riik looma Ida-Virumaa jaoks palju laiema arenguprogrammi, mis mitte üksnes ei püüaks kohalikke omavalitsusi toetada, vaid aitaks piirkonda surnud punktist edasi ja ka võtaks neilt olulisi ülesandeid üle. Hariduse riigistamine on võetud Ida-Virumaal juba vastu erilise vastuseisuta. Eestikeelse hariduse tagamiseks on õige riigistada ka maakonna kõigi suuremate linnade koolid.

Palun veel paar minutit lisaaega.

Palun, kaks minutit lisaks!

Minu hinnangul saab riik tõhusamalt toimima panna ka sotsiaalsfääri ning piirkonna heakorramajanduse, mis on olnud seotud pidevate korruptsiooniskandaalidega ja on kohaliku võimu paiguti täiesti halvanud. Nende valdkondade vähemalt ajutise ülevõtmisega aitaks riik maakonna suuremad keskused surnud punktist üle. Seega mina arvan, et loodav eriesindus või eriesindaja peaks seda eest vedama. Sellega looks riik kõigile piirkonna elanikele parema elukeskkonna ja kogu Eestile kindlama julgeolekuolukorra.

Mul on eriliselt hea meel, et regionaalminister rõhutas siin, et ka tema hinnangul on Eesti ajaloo ja kultuurilooga selles piirkonnas oluline jätkata, sest Ida-Virumaa on Eestimaa. Kõik Ida-Virumaa linnad ja väiksemad omavalitsused on meile olulised Eestimaa osad. Seega [loodan], et jätkate seda tööd, mis puudutab nii punamonumente kui ka tänavanimesid ja mida olete alustanud. Oleme omal ajal Isamaa Erakonnaga loonud teile selleks tööks seadusemuudatused ja on väga hea, et te olete neid ka rakendanud.

On täiesti mõistetav, et Venemaa võimukultuuri poolt [vene] infoväljas hoitud ja seal kasvanud inimeste roll on Ida-Viru suuremates omavalitsustes määrav. Me nägime ka seda, et linnapea võib olla isiklikult tore inimene ja demokraatlikult meelestatud, aga tema valikud seisnevad selles, kui kaua tal lastakse võimul püsida, ja kiire umbusaldushääletus tabas ka Katri Raiki. Mina olen optimist ja usun, et nii Venemaal kui ka Eestis elavad vene inimesed jõuavad äratundmisele, et demokraatlik võimukorraldus on parim, mida inimkond endale lubada saab. Samas peame me endale tunnistama, et see ei juhtu kiiresti, vaid pigem aastakümnetega. Seega, Ida-Virumaa vajab arenguprogrammi, mitte pelka eriesindajat. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Head kolleegid, läheme kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Aivar Koka, Helir-Valdor Seedri, Andres Metsoja, Riina Solmani, Priit Sibula ja Tõnis Lukase 8. mail 2023 esitatud arupärimine Eesti postiteenuse jätkusuutlikkuse kohta, arupärimine numbriga 22. Palun arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme, hea kolleegi Priit Sibula.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Auväärt regionaal- ja põllumajandusminister! Teie valdkonda tuleb nüüd üks uutest kõvadest pähklitest, millele on vaja mõistlikku lahendust. Nagu te ise hajaasustusega piirkonnas elava inimesena teate, on see üsna keeruline küsimus. Mis meie universaalsest postiteenusest saab? Kuidas oleks seda mõistlik lahendada?

Vastuolu postiteenuses on kestnud aastaid. Ühelt poolt on Omniva kohustus tagada kojukanne kõikjal Eestis kuuel päeval nädalas ja mõistlikul ajal, et lehed oleksid päevakajalised ja uudised ei tuleks ainult tagantjärele. Teisalt on Omniva ise kurtnud, et universaalse postiteenuse pakkumine on neile kahjumlik ning peaks läbi viima märgatava hinnatõusu või kärpima kojukandepäevi. Kirjakande vallas on nende lobitöö osutunud ebaõnnestunuks või ebatõhusaks, kuid ajakirjanduses on neil õnnestunud väljaannete paberkujul ilmumise päevi juba vähendada ja selle sissetulekuallika ärakukkumisega on suurendatud survet ülejäänud kojukandele. Mäletatavasti esmaspäeviti enam ajalehtede kojukannet ei toimu ja ajalehed lõpetasid esmaspäeviti lehtede ilmutamise, kuivõrd Omniva soovis hinda nii palju tõsta, et see ei olnud enam mõistlik. 

5. aprillil ütles Eesti Posti juht Mart Mägi rahvusringhäälingus, et tema hinnangul oleks mõistlik kandepäevade arvu vähendada kuuelt kolmele. Lisaks viitas ta sellele, et linnades võib olla mõistlik lükata kojukanne hilisemale ajale – seda olukorras, kus Omniva kasum möödunud aastal kasvas. Nende viidatud arusaamiste ja probleemide kohta on meil teile konkreetsed küsimused. Kas te peate ise vajalikuks, et perioodika ja kirjade kojukanne toimuks ka edaspidi võimalikult paljudel päevadel, kuuel päeval või peate te mingit muud päevade arvu mõistlikumaks? Kas linnades on hommikuti ajalehtede jõudmine [kodudesse] teie meelest endiselt asjakohane või võivad need teie meelest tulla siis, kui kellelgi parajasti aega on või postiljon jaksab tuua? Või on siiski hommikusel lehelugemisel ka selle valitsuse ajal ja tulevikus mingi perspektiiv? Kuidas te hindate postipakkide ja kirjade [saatmise] hinnastamispoliitikat ja kas te näete siin mingeid võimalusi või vajadust sekkuda? Viimane küsimus puudutab ehk mitte nii nutivõimekaid inimesi: kas postkontorite võrgu asendamine automaatide võrguga on teie meelest asjakohane ja mõistlik? Kas see lahendab need võimalikud probleemid ja kas kõik inimesed saavad tänase võrgu puhul vajalikud teenused kätte ja oma pakid ja kaubad koju? Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli küsimustele vastamiseks regionaalminister Madis Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nii nagu eelmine teema, on loomulikult ka Eesti postiteenuse jätkusuutlikkus ja kogu temaatika postiteenuse ümber äärmiselt oluline, eriti olukorras, kus interneti teel tellitud kaubal on meie igapäevaelus üha suurem ja suurem roll.

Nüüd lähen konkreetselt teie esitatud küsimuste juurde. Kas valitsus peab vajalikuks, et kirjade ja perioodika kojukanne toimuks kõikjal Eestis jätkuvalt kuuel päeval nädalas? Kõigepealt sooviksin selgitada, et kirjade kojukande teenus on universaalse postiteenuse osa ja seda teenust osutab Eesti Post, Omniva. Postiseaduse kohaselt peab universaalse postiteenuse osutaja osutama universaalset postiteenust, milleks on kuni 2-kilogrammise kirjasaadetise edastamine liht-, täht- ja väärtsaadetisena ning kuni 20 kilogrammi kaaluva postipaki edastamine täht- ja väärtsaadetisena, ja seda kogu Eesti Vabariigi territooriumil. Postiseadus sätestab universaalse postiteenuse [osana postisaadetiste] kättetoimetamise sageduse nõude, mille kohaselt Eesti Post peab universaalse postiteenuse osutajana tagama postisaadetiste kogumise ja saajale kättetoimetamise kõigil tööpäevadel ning mitte vähem kui viiel päeval nädalas. Mis puudutab perioodika kojukannet, siis universaalse postiteenuse osutajal tuleb lisakohustusena, mis lasub postiseadusest tulenevalt hetkel Omnival, tagada see kuuel päeval nädalas. Seega on tegelikult seaduses väga selgelt öeldud, missugustel tingimustel peab tagama nii universaalse postiteenuse kui ka perioodika kojukande. Ma arvan, et need tingimused on täidetud ja et see ongi arutelu koht, kas tulevikus [kojukande päevi] vähendada või mitte. 

Oluline on see, mida näitab meile nõudlus ja mida näitab meile hajaasustuses elavate inimeste tagasiside. Võin ka isiklikust kogemusest öelda, et kahjuks eelistab üha rohkem ja rohkem inimesi lugeda lehti veebist. Kahjuks ka kirju saadetakse aktiivselt vaid üks kuu aastas ja see on jõulukaartide saatmine. Need trendid viivad meid üha lähemale olukorrale, kus ühel hetkel tuleb võib-olla tõesti teenuste pakkumise päevade arvu vähendada. See on arutelude koht ja me soovime postiseaduse [muutmisel] kindlasti arutleda selle üle, kuidas ja mismoodi peaks olema [posti kojukanne] Eestis tagatud, et regionaalsest aspektist lähtuvalt ei jääks ükski piirkond ega ükski talu teenusest ilma.

Kui oluline on see, et post jõuaks inimesteni vara ehk mitte nii-öelda vanade uudistena? Siin tuleb samamoodi öelda, et loomulikult oleks hea, kui post jõuaks enne tööle minekut kõigi inimeste postkastidesse, aga tuleb arvestada sellega, et kõik kanderingid ja kogu logistika on ikkagi üles ehitatud mingisugusele loogikale. Ükskõik kui palju me ka ei soovi, ei ole kõigisse Eesti taludesse, kuhu leht on tellitud, võimalik seda enne tööpäeva algust viia. Tagasiside inimestelt on see, et lehe tellijale peaks see igal juhul jõudma samal päeval. On juba lepitud sellega, et see tuleb ikkagi lõuna paiku. See on tänane reaalsus ja tulevikus, kui meil on olemas mingisugused muud posti laialivedamise viisid, olgu need siis nutilahendused või isejuhitavad lahendused, saaks seda teemat kindlasti selle raames arutada. Meie eesmärk on ja postiteenuse osutajana soovime, et kõikvõimalikud teenused, kõikvõimalikud saadetised jõuaksid kasutajateni võimalikult vara, kuid reaalsuses ei ole hetkel võimalik seda sellisel kujul tagada.

Kas peate vajalikuks kirjade ja postipakkide kandehinna täiendavat tõstmist? Postiseadusesse on väga selgelt kirja pandud, et hind peab olema taskukohane. Viimati muutusid universaalse postiteenuse hinnad käesoleva aasta 10. mail ja enne seda muudeti neid kolm aastat tagasi. Universaalse postiteenuse taskukohane hind on üks paljudest aspektidest, mida soovime postiseaduse muutmise analüüsi käigus vaadata. Kindlasti [soovime] ka Riigikogu liikmetega arutada, mismoodi ja kuidas tagada, et see oleks taskukohase hinnaga ja samal ajal aitaks hoida teenust sellisel tasemel, et inimesed tunnetaksid, et nii ajalehtede ja kirjade [kojukanne] kui ka kõik teised teenused oleksid nendele mõistliku aja jooksul kättesaadavad.

Viimane küsimus oli, kas postipakkide võrgustik on võimeline asendama varasemat postkontorite võrgustikku ning kuidas tagada uute automaatide lisandumisel nende kasutuslihtsus eakamatele maainimestele, kelle nutivõimekus pole kõrgel tasemel. Meie soov on, et postiteenus oleks võimalikult mugav, lihtne ja kättesaadav kõigile gruppidele nii vanusest kui ka piirkonnast sõltumata. Sellepärast on erinevaid juurdepääsupunkte, milleks on nii postkontorid, postipunktid, pakiautomaadid kui ka kirjakastid. Lisaks, võib-olla ei ole selle [võimaluse kasutamine] nii laialt levinud, kuid on ka nõue, et [juurdepääsupunktist] kaugemal kui viis kilomeetrit elavad inimesed saavad tellida postiljoni omale koju ja seeläbi kasutada kõiki postiteenuseid oma kodus. Selle teenuse kohta oleme veel kord palunud Omnival teha täiendavat reklaami, kommunikatsiooni inimeste hulgas, kes elavad postkontoritest või postipunktidest kaugemal, et nad oleksid sellest teadlikud ja saaksid seda kasutada. Meie [eesmärk] on veel täiendavalt see, et kuigi tegelikult üha rohkem inimesi kasutab nutiseadmeid, peame me tagama kõigile inimestele ka teistsugused lahendused, kui nad ei soovi nutiseadmeid kasutada. Seetõttu on ülioluline nii-öelda personaalne postiteenus, millega tuuakse vajadusel posti[teenus] inimesele koju. Teiseks, vähemalt teatud kriteeriumidega peab olema tagatud ka tööpäeviti postipunkti või postkontori lahtiolek, et inimestele, kes soovivad minna vahetu vestlusega teenusepakkuja juurde, oleks ka see võimalus igas Eesti maakonnas tagatud. Aitäh!

Küsimused. Priit Sibul, palun! 

Aitäh! Ma vabandan ette, et mul on mitu küsimust. Kuivõrd [aega on] ainult ühe küsimuse [esitamiseks], püüan ma need minuti sisse mahutada. Kui teile vähegi meelde jääb, siis saate loodetavasti vastata erinevatele küsimustele. Kõigepealt: kas ka käesoleva valitsuse programmis on Omniva võimalik erastamine? See on esimene [küsimus]. Teine on see: käibemaksu tõus, mille valitsus kehtestas – kuidas see mõjub teie hinnangul kogu postiteenusele ja perioodika kojukandele? Mis on teie hinnang sellele? Kas teie käest küsiti või kas te ise avaldasite Konkurentsiametile arvamust, kui oli Express Posti ja Omniva ühinemise soov, mille Konkurentsiamet teadupärast keelas ja seetõttu üks neist pankrotti läks?

Aitäh! Ma alustan viimasest küsimusest. Minu käest ei ole [arvamust] küsitud ja vähemalt minu osalusel ei ole mingeid arutelusid sellel teemal toimunud. Siis: kas koalitsioon on arutanud Omniva võimalikku erastamist koalitsioonilepingu [võimaliku punktina]? Ei ole arutanud. See teema on küll olnud laual erinevates aruteludes, kui me oleme rääkinud nii Omniva minevikust kui ka tulevikust. See teema ei ole kindlasti kusagile kadunud ja sellel teemal arutatakse. Mina saan täna kinnitada, et koalitsioonis [Omniva võimalikku erastamist] arutatud ei ole. Käibemaksu tõusul on kindlasti mingil määral mõju, aga vähemalt praegused hinnangud Omnivalt on, et see ei mõjuta posti[ettevõtte] käitumist, see ei mõjuta kuidagi teenuse kvaliteeti või teenuse kättesaadavust. Selle info me oleme teadmiseks võtnud.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Hea minister! Ka mina vabandan ette selle eest, et minu küsimuse üks väike osa tuleb meile lähedases võõrkeeles. Soomemaal kasutatakse postiteenuse kohta üht armast lausungit "Kun Kusti polkee, niin [posti kulkee]". Ehk ühesõnaga: kui on mehi, kes viivad posti, siis jõuab post ka inimesteni. Kumb on Eestis suurem probleem praegu, kas postitöötajate vähesus või see palk, mida neile makstakse?

Aitäh! Nii nagu paljudes sektorites – eriti sektorites, mis on ebatraditsioonilise tööajaga –, kus on väga intensiivne tööperiood väga varastel hommikutundidel, on ka Omniva kinnitanud, et loomulikult on väljakutse leida inimesi, kes erinevates Eesti piirkondades seda tööd teeksid. Aga mida on jällegi rõõm tõdeda, on see – ka Eesti Post on kinnitanud –, et kui nad on need inimesed leidnud ja nad on tööle tulnud, siis on voolavus ülimalt madal ja inimesed on jäänud selle töö peale. Tõesti, nii nagu seesama teie mainitud Soome [ütlus viitab], postiljon ei ole lihtsalt postiljon, kes viib kirja punktist A punkti B, vaid postiljon täidab väga sagedasti nii-öelda järelevalve, sotsiaalset ja mitmeid teisi rolle, mis on üliolulised, eriti hajaasustuses. Seda on ka [Eesti Post] kinnitanud, et nad teavad, kui olulist rolli postiljon lisaks posti viimisele täidab.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Oli täitsa kummaline kuulata teie vastust Priit Sibula küsimusele, kuidas käibemaksu 10%-line tõstmine mõjutab postiteenust. Te ütlesite, et see ei mõjuta ei kvaliteeti ega kättesaadavust ja mingisugust erilist mõju sellel ei ole. Ometi me teame, et see mõjutab kõiki inimesi ja ettevõtteid. Statistika ja nii konjunktuuriinstituut kui ka kõik ülejäänud institutsioonid, kes seda mõju mõõdavad, ütlevad, et see on märkimisväärne, alates hindade kujundamisest ja inflatsioonist, lõpetades paljude muude mõjudega. Minu küsimus teile on konkreetne. Öelge palun, kui palju läheks ajalehtede tellimine kodanikule kallimaks, kui need oleks lõuna asemel jätkuvalt kättesaadavad ja loetavad hommikuti.

Aitäh! Ma ei oska peast vastata, kui palju kallimaks see konkreetselt läheks, aga see tähendab kindlasti rohkem autosid ja rohkem inimesi, kuna töö tuleb ära teha oluliselt lühema ajaga. Praegu on see nihutatud tunduvalt pikemasse perioodi. Me võime selle nii-öelda läbi mudeldada, mis tuleks hinnaks, kui [arvestada], et post peab olema igal pool toodud näiteks kella kaheksaks, kella kümneks või kella kaheteistkümneks. Hind sõltubki sellest, mis aja me võtame. Sellest lähtuvalt [on vaja] kas kaks korda või neli korda rohkem inimesi ja sealt see kulu tuleb.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Lugupeetud minister! Neli aastat tagasi käisid minu juures Eesti Posti juhatuse liikmed ja nende põhimure oli just see, mille kohta Enn küsis. Nad väitsid, et raha pole ja nad ei saa uusi kontoreid avada, vaid on sunnitud isegi vanad kinni panema. Lõppude lõpuks on nii, et Narvas oli varem kokku kolm postkontorit, aga alles jäi üks. Eakad inimesed on tõesti hädas, sest neil on ülikeeruline seda kontorit leida. Narva on suuruselt kolmas Eesti linn ja päris suur linn. Nad ei saa aru, miks nende rajoonides pandi kontor kinni ja kuidas nad saavad seda teenust edasi kasutada. Seoses sellega on mul küsimus: kas Eesti Postile on kõige tähtsam raha teenimine või mängib ka sotsiaalaspekt ikka [rolli]?

Aitäh! Esmalt, mis puudutab postipunktide või postkontorite ümberkujundamist lähtuvalt just nende paiknemisest, siis see põhineb konkreetsel nõudlusel. See on Eesti kohalike omavalitsustega läbi räägitud. Eesti Post on meile ka öelnud, et kui kuskil piirkonnas on selge vajadus või mingisugused probleemid, siis [tasub] võtta nendega ühendust. Praegu on väga sageli tekkinud selline situatsioon, kus kohalikud omavalitsused on soovinud, et Omniva vahetaks postipunkti, mis on üldiselt lahti viis päeva nädalas teatud tunnid, postiautomaadi vastu, mis on avatud 24/7. Sellepärast me oleme palunud kõigil kohalikel omavalitsustel individuaalselt Omnivaga suhelda. Kindlasti on Eesti suuruselt kolmas linn Narva just selliste murede lahendamisel väga tugev partner. Siit on küll soovitus Narva linnale ja volikogule, et arutage seda teemat. Kindlasti ei ole Eesti Post klassikaline ettevõte, kes peab teenima ainult äritulu, vaid see on ennekõike ettevõte, kes peab tagama Eesti inimestele postiteenused igas Eestimaa paigas. Seetõttu julgustan küsima ja arutlema ja lahendusi leidma.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel võtab esmalt sõna hea kolleeg Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetav minister! See küsimus on muidugi palju keerulisem ja me ei eeldagi, et sellele on mingi lihtne ja mõistlik vastus. Juba õige mitu valitsust või valitsuskoalitsiooni on rääkinud erinevatel aegadel erineva intensiivsusega Omniva võimalikust erastamisest. Viimati, ma mäletan, käis sellest Isamaa fraktsioonis rääkimas üle-eelmise valitsuse ettevõtlus- ja IT-minister Andres Sutt, rääkis põlevi silmi. Ega ma päris hästi aru ei saa, õigemini, saan [olukorrast] väga hästi aru ja ei näe ühtegi põhjust, miks riik peaks tegelema pakiäriga. Inimesed tellivad Hiinast kaupa ja riik vahendab seda neile. Ma tõesti ei saa aru, miks riigil siin mingi roll [peaks] olema.

Ma küsisin [Andres Sutilt] neidsamu küsimusi, et kui [Omniva] erastatakse, mis saab universaalsest [posti]teenusest, kas see pakitakse selles erastamisprotsessis kaasa ja jääb tulevikus selle ettevõtte [osutada]. Kas riik hakkab seda kuidagi doteerima? Minister ka viitas ja me saame hästi aru, et inimesed elavad hajali ja see ei saa kindlasti olla ei täna ega ka tulevikus kasumlik äri. Mil viisil [seda tehtaks] ja kuidas riik seda näeb? Kas see jäetakse erastamisprotsessis riigile või plaanitakse koos pakiäriga erastada ja siis ongi niimoodi, et mingis osas maksab ettevõtja peale? Nii nagu vanasti Brežnevi ajal: kui anti midagi head, siis tuli mingi [muu] asi pakikesega kaasa.

See on kindlasti küsimus, mis meie ees nii või teisiti seisab: mis kujul seda lahendada? Nii nagu ma ütlesin ja nagu minister mitmel korral viitas, perioodika ja kirjade [kojukande] universaalteenus on täna seaduses [sätestatud], see peab olema. Ärina ei saa see Eestis kindlasti mitte kuidagimoodi toimida, kui me tahame, et igale inimesele saaks jõulude ajal koju tulla postkaart või perioodika[väljaanne] või mingi muu pakk. Küsimus on selles, mis puudutab perioodikat ja ka käesolevat valitsust.

Ma mäletan, et üle-eelmise valitsuse rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus käis siinsamas puldis rääkimas, miks on vaja meediateenuste käibemaksu langetada 9%‑lt 5%‑le. Sellepärast, et me ei saa maailma internetimogulite suurkorporatsioonidega hakkama. Enamus reklaamirahast liigub meediaväljaannetelt internetti. Kogu selle turu rahastamine ja toimimine on kohutavalt muutunud ja see on viis, kuidas me saame maksumaksjatena seda sektorit aidata, et meil oleks endiselt nii veebis kui ka paberkandjal omakeelne meedia.

Järgmisel, samuti Reformierakonna juhitaval valitsusel polnud mingit probleemi, nagu mäletame, tõsta suvel seesama käibemaks 5%‑lt 9%‑le tagasi. Põhjusedki olid peaaegu samasugused, et oli vaja teha üks uus määr. Sellest, kas või millised lahendused on vahepeal [leitud] internetireklaami rahastamisel, [ei räägitud]. Selle kohta, et Google või Meta viib tohutu hulga raha Eestist ja teistelt reklaamiturgudelt välja, ilma et turule sentigi jätaks, pole kahjuks ei sellel valitsusel ega Euroopas mingit konsensuslikku kokkulepet. Ikka veel arutatakse, raha muudkui liigub välja. See oli selle valitsuse [lahendus]. Kuna neil lihtsalt ei olnud kahjuks paremat ideed, kuidas majutusasutuste käibemaksu tõus esialgu [plaanitud] protsendist allapoole tuua …

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks, palun!

… siis otsustati, et meediaettevõtteid tuleb karistada täiendava käibemaksu tõusuga. Loomulikult on sellel mõju ja siirded. See on üks koht, kus ma ei saa kuidagi ministriga nõus olla. Muudes küsimustes, millele minister vastas, ei ole mul väga eriarvamusi, aga [see väide], et hinnatõusul ei ole posti[teenusele] mingit mõju, ei ole adekvaatne. Võib-olla tõesti ei jäta keegi konkreetselt [posti] toomata, aga kindlasti on need mõjud laialdasemad. Tuleb tegeleda sellega, kuidas see kogu turgu mõjutab, ja meil on endiselt suur hulk lahendamata probleeme, [millele tuleb lahendus leida,] et me suudaks säilitada kvaliteetse omakeelse meediaruumi. See puudutab tõesti nii internetimogulite suurkorporatsioonide reklaamiraha väljaviimist kui ka sedasama käibemaksu teemat kuni selleni välja, millised ülesanded millisel kujul Omnival on, milline on omaniku ootus. Minister viitas mitmel korral, et see ei ole ainult kasumit teeniv ettevõte, aga ma arvan, et avalikkusel see ootus on. Kui me mõtleme, millise kohustuse paneb äriseadustik ettevõtte juhtkonnale, siis loomulikult on see töötada võimalikult heade majandustulemuste kontekstis. Nüüd on [esile kerkinud] meie seadusega [ette nähtud] universaalse [posti]teenuse teema. Ma soovin kindlasti, et valitsus nende küsimustega tegeleks ja mingidki mõistlikud lahendused leiaks. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu ettekandjale! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Kaheksanda päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Läheme üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Aleksei Jevgrafovi, Maria Jufereva-Skuratovski, Ester Karuse, Enn Eesmaa, Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini, Vadim Belobrovtsevi ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 8. mail 2023. aastal esitatud arupärimine Ida-Virumaa olukorra kohta, arupärimine numbriga 56. Palun arupärijate esindajana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Aleksei Jevgrafovi.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Vaatamata sellele, et arupärimine on esitatud peaaegu viis kuud tagasi, 8. mail, ei ole arupärimises esitatud küsimused kuidagi vananenud. Lugupeetud minister! Oleme endiselt mures Ida-Virumaa piirkonna arengu pärast, mis on seotud kõrge tööpuuduse, majandusliku ebastabiilsuse ja muude sotsiaal-majanduslike probleemidega. Seetõttu soovime teada, millised meetmed on valitsusel plaanis nende probleemide lahendamiseks kasutusele võtta ning millised on teie juhitava ministeeriumi ja valitsuse konkreetsed tegevused, et toetada Ida-Virumaa arengut.

Eeltoodust tulenevalt palume vastata järgmistele küsimustele. Millised on valitsuse plaanid ja meetmed Ida-Virumaa majandusliku olukorra parandamiseks ja tööpuuduse vähendamiseks? Kuidas plaanib valitsus toetada Ida-Virumaa ettevõtjaid ning arendada piirkonna majandust, et tagada stabiilne majanduslik keskkond? Millised on konkreetsed meetmed, mida valitsus kavatseb ette võtta, et parandada Ida-Virumaa sotsiaalset olukorda ning tagada piirkonna elanike heaolu ja turvatunne? Kuidas plaanitakse kaasata kohalikke elanikke ja kogukondi otsuste tegemisse, mis puudutavad Ida-Virumaa arengut ja tulevikku? Milline on valitsuse seisukoht Ida-Virumaa ja kogu Eesti jaoks olulise põlevkivisektori arengu kohta ning millised on plaanid, et tagada piirkonna elanikele töökohad ka tulevikus?

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli regionaalminister Madis Kallase, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 56.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Küsimused on Ida-Virumaa olukorra kohta, selle kohta, kuidas Eesti riik, Vabariigi Valitsus, on plaaninud toetada Ida-Virumaa arengut nii majanduslikus, sotsiaalses kui ka mitmes teises võtmes.

Kõigepealt, esimesed kaks küsimust puudutavad valitsuse plaane ja meetmeid Ida-Virumaa majandusliku olukorra parandamise ja tööpuuduse vähendamise kohta ning seda, kuidas on plaanis toetada Ida-Virumaa ettevõtjaid ja arendada piirkonna majandust. Esimene tagasiside, mis on täna siin saalis juba kõlanud, on seotud ennekõike sellega, et Ida-Virumaa on tõesti ainus piirkond Eestis, mis saab järgmise viie kuni seitsme aasta jooksul väga suure ja olulise panuse õiglase ülemineku fondi kaudu, millest 80% ongi suunatud ettevõtluse arendamisele, just töökohtade loomisele ning töötajate ümberõppele. Kõik erinevad õiglase ülemineku fondi investeeringud ongi peamine samm, mida ei pea mitte ainult praegune valitsus, vaid pidid ka eelmised valitsused ja eeldatavasti peavad ka järgmised valitsused Ida-Virumaa heaks tegema ja millele neil tuleb täiendavat tähelepanu pöörata.

Lisaks on Ida-Virumaa ettevõtetele ja seeläbi töökohtade loomiseks [saadaval] kõik ülejäänud Euroopa Liidu struktuurfondide vahendid, millest ettevõtjad saavad taotleda veel tuge, et erinevaid investeeringuid piirkonnas realiseerida. Samuti toetab riik erinevaid maakondlike arenduskeskuste tegevusi, mis puudutavad ettevõtjate nõustamist ja koolitamist, ettevõtlikku koolivõrgustikku, turismiklastrit, investorturundust ja mitmeid teisi tegevusi. Kindlasti mainiksin ma veel eraldi ära nii kultuuri-, spordi- kui ka haridus- ja turismitegevused ning ka riigi panuse läbi hariduse [kõrg]koolide väga tugevasse võrgustikku Ida-Viru maakonnas. Need on sammud, mida tänane valitsus viib jätkuvalt ellu ja mille eelmised valitsused on algatanud.

"Millised on konkreetsed meetmed, mida valitsus kavatseb ette võtta, et parandada Ida-Virumaa sotsiaalset olukorda ning tagada piirkonna elanike heaolu ja turvatunne?" Mul on hea meel tõdeda, et ülejäänud osa õiglase ülemineku fondi vahenditest, 20%, suunatakse Ida-Viru elukeskkonna parandamisele. Näiteks on plaanis rahastada Narvas kaugkütte lahti sidumist põlevkivist, kaevandamise ja põlevkivi töötlemisega seotud keskkonnaprobleemide lahendamist, terviseriskide ennetamist ning sotsiaal- ja terviseteenuste arendamist koostöös maakondliku omavalitsuste liiduga. Peale selle on mitmeid teisi investeeringuid, mis on [mõeldud] just selle maakonna sotsiaalsete väljakutsete lahendamiseks.

Lisaks juba mainitud õiglase ülemineku fondi vahenditele on Euroopa Regionaalarengu Fondist eraldi ette nähtud vahendid Ida-Viru linnapiirkondade taaselustamise tegevusteks, mis on linnaruumi ja avaliku taristu arendamine ning linnade kompaktsemaks muutmine. On veel mitmeid teisi tegevusi, mis on seotud näiteks täiendavate palgakoefitsientidega just Ida-Virumaa erinevate ametite puhul. See aitaks tagada, et seal oleks piisavalt kvalifitseeritud töötajaid, kes saaksid aidata piirkonna sotsiaalseid ja hariduslikke väljakutseid lahendada.

"Kuidas on plaanitud kaasata kohalikke elanikke, kogukondi otsuste tegemisse, mis puudutavad Ida-Virumaa arengut ja tulevikku?" Kõigepealt, võttes aluseks nii-öelda poliitikakujundamise hea tava, peavad loomulikult kõik Ida-Virumaaga seotud otsused olema tehtud koostöös kohalike kogukondadega. Nagu ma enne, üle-eelmisele küsimusele vastates ütlesin, Ida-Virumaa on väga suures fookuses ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi jaoks. Ministrina on mul olnud au ja rõõm viibida Ida-Viru maakonnas võrreldes teiste Eesti maakondadega kõige enam. Ma arvan, et see kõik on ühe eesmärgi nimel: et Ida-Virumaa piirkond saaks veel enam kesktasandi toetust. Neid [probleeme], mis avalduvad tervelt elatud eluaastate statistikas, tööjõu- ja tööpuuduse statistikas, saaksime me üheskoos kogukondadega lahendada.

Kui nüüd rääkida konkreetsemalt õiglase ülemineku fondi protsessidest, raha jagamisest ja selle jagamise seisust, siis on mul hea meel tõdeda, et see juhtgrupp on väga laiapindne. Sinna kuuluvad lisaks ministritele kogukonna esindajad nii kohalike omavalitsuste tasandil, ettevõtjate tasandil kui ka – hea meel tõdeda – Riigikogu tasandil. [Soovime, et] omavaheline kontakt, läbikäimine oleks äärmiselt tihe ja et me võtaksime seda kui ühist eesmärki, mitte kui kuidagi üksteisele vastandumist.

Hea näide kaasamise kohta on ka see, et absoluutselt väljaspool õiglase ülemineku temaatikat külastas mind eelmisel nädalal Ida-Virumaa omavalitsuste delegatsioon. Teemaks olid kalandussektori väljakutsed seoses kalapüügikvootide vähendamisega Läänemere avaosas. Ma julgen väita, et kontakt kõigi kohalike omavalitsuste juhtidega ja ka omavalitsusliiduga on äärmiselt tihe. Ja kui on veel ettepanekuid, siis me oleme kindlasti valmis arutama, kuidas seda saab veel tihedamaks [muuta].

"Milline on valitsuse seisukoht Ida-Virumaa ja kogu Eesti jaoks olulise põlevkivisektori arengu kohta ning millised on plaanid, et tagada piirkondade elanikele töökohad ka tulevikus?" Meie seisukoht on, et uusi põlevkivi kaevandamise lubasid ei peaks enam väljastama. See ei tähenda, et ei avataks kaevandusi, millele riik on kaevandamisload juba väljastanud. Selle kohta on seisukoht jätkuvalt selline. Loodetavasti annab kliimaseadus selgemad raamid kõigile ettevõtjatele, kes tahavad saada ühel või teisel moel selgust, mismoodi nii olemasolevate kaevandustega kui ka juba väljastatud lubadega avatavate kaevandustega tulevikus toimetada saab. Ka põlevkivisektorist väljumise üheks leevendusmeetmeks on sellesama õiglase ülemineku fondi vahendid. Loodetavasti annavad need täiendavat tuge nii sellele töötajaskonnale, kes peab võib-olla suunduma teistesse sektoritesse, kui ka tervikpiirkonna arengule, kuhu suunatakse juba eelpool mainitud sadu miljoneid eurosid. See on praegu minu poolt kõik. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Hea minister! Loomulikult on eriesindaja, samuti kogu see raha, mis tuleb Euroopa Liidult, teretulnud. Kuid on üks dokument, mille [sisu] meie veel ei tea, minister aga küll. See on järgmise aasta eelarve. Kas selle eelarve need read, mis puudutavad otseselt Ida-Virumaad ja selle olukorra parandamise võimalusi ja meetmeid, on need, millega minister läks valitsuse läbirääkimistele, või kas seal tuli teha kärpeid?

Aitäh! Kõigepealt, tõesti oli nii, et mitte ainult Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi, vaid ka kõigi teiste ministeeriumide soovid olid oluliselt suuremad kui hetkel riigi rahalised võimalused. Ma tooksin siiski eraldi välja [ühe asja], mis kajastub juba järgmise aasta riigieelarves: just Ida-Virumaa puhul on minu hinnangul väga positiivne samm see, et tulevikus rahastame me kohalike omavalitsuste tulubaasi rohkem pensionitulu ja vähem üksikisiku tulumaksu kaudu. Kui me vaatame vanuse alusel inimeste paiknemist Eestis, siis me näeme, et Harjumaale tuleb üha rohkem tööealist elanikkonda ja äärealadele jääb kahjuks üha rohkem eakaid. Ainuüksi selle muudatusega, mis järgmise aasta eelarves läbi maksumuudatuse rakendub, saavad Ida-Virumaa kohalikud omavalitsused tulubaasi iga-aastasteks kuludeks juurde üle 2,5 miljoni euro. See on kogu sellest ümberjagamisest 33% ehk üks kolmandik. See on konkreetne näide, mille ma tooksin välja. Võib-olla teistest Eesti piirkondadest [rääkides] nii suurt numbrit kahjuks kasutada ei saa. Ma arvan, et see on Ida-Virumaale väga oluline ja selle piirkonna arengu jaoks vajalik.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teatavasti on koalitsioonilepingus selline ilus lubadus, et loote Ida-Virumaa eriesindaja koha. Ma saan aru, et see asi liikus vahepeal edasi. Kuhu te olete sellega jõudnud ja kas te arvate jätkuvalt, et see on hea lahendus, mis toob tulevikus regioonile kindlasti kasu?

Aitäh! Ida-Viru esindaja ametikoha on kokku leppinud just piirkonna inimesed ja need inimesed, kes tunnetavad Ida-Virumaad paremini kui mina saarlasena. Mina austan seda otsust ja ma olen nõus, et kui me vaatame kõiki sotsiaalmajanduslikke mõõdikuid, siis [näeme], et Ida-Virumaa on olukorras, kus riigi [lisa]tugi – olgu see läbi esindaja rolli loomise või täiendava maksutulu – on kindlasti ülioluline. Hetkel me oleme seisus, kus 34 kandidaadist kutsuti vestlusele 9, kellega on tänaseks kõik vestlused peetud. Nüüd, loodetavasti homme või ülehomme me jõuame arutleda, kuidas me läheme peale vestlusi nende 9 kandidaadiga edasi, et saaks võimalikult ruttu [konkursi lõpule viia]. Võib-olla mitte küll eelarve või kuvandi poolest, aga ma arvan, et iga väiksema kui pusletüki puhul Ida-Virumaa arengusse ja sellele kaasa aitamisse on oluline, et saaksime selle teemaga kiiresti edasi minna. See on tänane seis.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Esialgu väike märkus: alati räägitakse sellest, et [Ida-Virumaa] õpetajad saavad rohkem palka, aga keegi ei räägi sellest, kui paljud neist [võtavad end] Töötukassas arvele. Sellega tuleb ka arvestada. Küsimus on selles, et praegu me räägime kogu aeg rahast, mis tuleb õiglase ülemineku fondist, aga pandeemia ja Ukraina sõja tõttu paljud ettevõtjad kardavad – lihtsalt kardavad –, et nad ei suuda talveaega üle elada, ja on sunnitud [alustama] pankrotimenetlust. Äkki teil on mingi konkreetne ettepanek, kuidas nemad võiksid hakkama saada. Ma räägin eriti väikestest ettevõtjatest. Äkki riigil on mingi konkreetne plaan, kuidas riik võiks nendele appi tulla.

Aitäh! Mis puudutab õpetajate täiendavat tasustamist selles piirkonnas, siis kindlasti on seal väljakutsed, aga vaadates, kui kaua on Eesti iseseisvumisest juba möödas, peame me selle teemaga edasi minema. Ma ei alahinda üldse neid väljakutseid, austades igat õpetajat ja igat koolijuhti. Küsimus ongi lihtsalt, kuidas me selle teemaga edasi liigume. Selge on see, et me peame mingeid samme astuma, ja kui riik on valmis neid täiendavalt tasustama, siis ma arvan, et see on riigi selge sõnum, et me oleme valmis sellesse teemasse veel rohkem nii oma aega kui ka ressursse panustama.

Ukraina sõja mõju on kahjuks üle Eesti väga paljudele ettevõtetele väga suur, kaasa arvatud loomulikult Ida-Virumaal. Siinkohal saan öelda ainult seda, et ükskõik kui hullud või karmid on meie ettevõtjate ja meie inimeste kannatused, ei ole need võrreldavad Ukraina sõjas kannatanute omadega. Olukord lihtsalt on selline ja loodetavasti need ettevõtted, kes peavad uksi sulgema, saavad riigilt toetust Töötukassast või teistest meetmetest. See on tänane paratamatus, aga loodame, et see õudus seal [Ukrainas] ükskord lõppeb ja ka ettevõtted saavad oma normaalse rütmi taastada. Nii ta kahjuks on.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimised? Läbirääkimisi avada ei soovita. Sellele arupärimisele on vastatud. Aitäh!

Liigume edasi kümnenda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Vadim Belobrovtsev, Tõnis Mölder, Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja Aleksei Jevgrafov 8. mail 2023. aastal. Esitatud arupärimine on eesti õppekeelele ülemineku kohta ja kannab numbrit 31, arupärimisele vastab haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi, et arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustada.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Riigikogu XIV koosseis võttis vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse, mis näeb ette ülemineku eesti õppekeelele. Alates õppeaastast 2024/2025 on koolieelsetes lasteasutustes ning esimeses ja neljandas klassis eesti keel ainus õppekeel. Maikuus me kirjutasime, et üleminekuni on jäänud vähem kui poolteist aastat, nüüd on juba vähem kui aasta, aga siiani on ebaselge – ja siiani on tõesti ebaselge –, kuidas seadust praktikas rakendatakse ja kuidas hakkab üleminek reaalselt toimuma. Senini pole lahendatud õpetajate ja õppematerjalide puuduse probleemi. Tuletame meelde, et täna on Eesti haridussüsteemis puudu circa 700 õpetajat ja uutele keelenõuetele ehk [eesti] keele oskuse [nõudele] C1-tasemel ei vasta rohkem kui 3400 õpetajat. See tähendab, et 2024. aasta septembriks võib õpetajate puudujääk ulatuda mitme tuhandeni.

Eeltoodu tõttu palume ministril vastata kolmele järgmisele küsimusele. Kuidas te planeerite lahendada 2024. aasta septembriks õpetajate puuduse? Kas Haridus- ja Teadusministeeriumil on vastav plaan olemas? Millises etapis on hetkel õppematerjalide väljatöötamine klassidele, kes lähevad aastal 2024 täielikult üle eesti õppekeelele? Millised konkreetsed sammud on selles suunas juba tehtud? Mida te kavatsete pakkuda õpetajatele, kes ei suuda 2024. aasta septembriks eesti keele C1‑taseme [eksamit] sooritada? Mida plaanib riik pakkuda töötuks jäänud õpetajatele? Neid, võib oletada, on siis tegelikult hästi palju.

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 31.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud Riigikogu juhataja! Vastan küsimustele järjekorras.

Esimene küsimus on seotud sellega, kuidas me planeerime lahendada 2024. aasta septembriks õpetajate puuduse. Olen suhelnud enamuse omavalitsustega, keda üleminek eestikeelsele õppele puudutab. Meil on 73 kooli, kes on nii-öelda üleminekukoolid. Eestis on üldse kokku 505 kooli, üleminek puudutab 73 kooli. Kõik omavalitsused on mulle kinnitanud, et 2024. aasta 1. septembril eesti keeles õpet alustavate klasside puhul õpetajate puudust ei ole. Nende klasside ette on õpetajad leitud. Koolipidajad on kinnitanud, et 1. september 2024 on nende vaatest planeeritud [eestikeelse õppe alguseks].

Väga oluline on siinkohal märkida, et Haridus- ja Teadusministeerium ei tegele nendele ametikohtadele õpetajate otsimisega. Õpetajate otsimisega nendele ametikohtadele, kui tegemist on munitsipaalkoolidega, tegelevad kohalikud omavalitsused. Meie püüame koguda kohalikelt omavalitsustelt informatsiooni, kuidas neil sellega läinud on ja millist abi nad Haridus- ja Teadusministeeriumilt siinkohal vajavad.

Haridus- ja Teadusministeeriumi vastutus on tagada piisaval hulgal õpetajaks õppivaid tudengeid ülikoolis ja ka õpetajate palk. Ma ilmselt ei loetle siin pikalt ette seda infot, mis on seotud õpetajakoolituse õppekohtade arvu suurendamisega, see on siit mitmeid kordi läbi käinud. Kui te soovite pärast numbreid, siis ma võin need ka küsimuste voorus öelda. Ida-Virumaa puhul on rakendatud palga täiendustasu: 1,5‑kordne õpetajate palga alammäär hakkas kehtima juba sellest aastast ehk 1. septembrist 2023. Samamoodi on teistes maakondades, kus on üleminekukoolid, koolide pidajatel võimalik taotleda keeleõppetoetusi neile õpilastele, kes õpivad keelekümblusklassides või vähemalt 40% ulatuses eestikeelses õppes või 60% ulatuses eestikeelses õppes. Kõigi nende viidatud liiki toetuste [puhul] taotletava pearaha arvelt on võimalik maksta neid õpilasi õpetavatele õpetajatele ka kõrgemat palka.

Nii et me oleme suurendanud õpetajakoolituse õppekavade [õppe]kohti ja nende õpetajate tasu, kes peavad eesti keeles õpetama. Tänase seisuga ei ole meile teada, et 2024. aasta 1. septembril oleks esimese ja neljanda klassi üleminekul eestikeelsele õppele probleeme. Küll aga oleme me palunud koolidel koos koolipidajatega esitada meile 2024. aasta märtsikuuks ülemineku tegevuskava, mis puudutab aastaid pärast 2024. aastat ehk seda, milline on seis õpetajatega 2025., 2026., 2027. ja järgnevatel aastatel. Täna on seega väga paljudel aineõpetajatel, kes õpetavad näiteks põhikooli kolmandas astmes seitsmendale, kaheksandale, üheksandale klassile oma aineid – füüsikat, keemiat, bioloogiat –, kolm aastat aega, et mõelda läbi oma plaan ja see, kas nad on valmis viima oma keeleoskuse taseme B2 pealt C1 peale. Kui nad ei ole valmis seda tegema, siis peab kool planeerima uue õpetaja leidmist 2027. aastaks. Üleminek ei toimu 1. septembril 2024 massiliselt kõikides klassides.

Nüüd teine küsimus: millises etapis on hetkel õppematerjalide väljatöötamine klassidele, kes lähevad 2024. aastal täielikult üle eestikeelsele õppele? Eestikeelsed õppematerjalid on olnud Eesti Vabariigis olemas juba väga pikka aega, ligi 30 aastat. Kõiki neid eestikeelseid õppematerjale on võimalik nendes klassides kasutada. Samamoodi on olemas keelekümblusmetoodika abivahendid ja ka metoodilised kirjeldused, mismoodi õpetada klassis lapsi, kui nad ei valda eesti keelt. Ka need on olemas. Lisaks on haridusministeerium pakkunud tuhandetele õpetajatele võimalust läbida metoodiline koolitus. Kui õpetaja valdab keelt, aga ta ei tea, kuidas õpetada last, kes keelt ei valda, siis on õpetajatele olemas ka metoodilised koolitused ja neid on tõesti massiliselt, väga suur hulk. Õpetajad saavad neid metoodilisi koolitusi läbida. E-koolikotis on praegu väljaarendamisel spetsiaalselt muukeelse lapse [õpetamiseks] mõeldud metoodiliste vahendite kogum õpetajate jaoks. 1. septembriks 2024 on seal teatud komplekt abivahendeid, mida õpetajad saavad kasutada, kui nad hakkavad esimeses ja neljandas klassis eesti keeles õpetama.

Kolmas küsimus: mida kavatsete pakkuda õpetajatele, kes 2024. aasta septembriks ei suuda eesti keele C1‑taseme eksamit sooritada? Peame oluliseks pöörata veel kord tähelepanu sellele, et 2024. aasta 1. septembril alustavad eesti keeles õppetööd esimesed ja neljandad klassid, ning tänaseks oleme saanud koolipidajatelt info, et nendes klassides tööd alustavad õpetajad on leitud. Haridus- ja Teadusministeeriumi soov on pakkuda võimalust viia [oma keeleoskustase] vastavusse eesti keele oskuse nõuetega kõikidele kvalifikatsiooniga õpetajatele. Kuna eestikeelsele õppele üleminek toimub järk-järgult, ei pea kõik õpetajad 2024. aastaks omama veel C1‑tasemel eesti keele [oskuse] tunnistust. Kindlasti kehtib see nõue nendele, kes alustavad siis eesti keeles õpetamist ehk esimeste ja neljandate klasside õpetajatele. Paljudel õpetajatel, nagu ma ütlesin, eriti põhikooli kolmanda astme õpetajatel, on veel ligi kolm aastat aega, et viia oma eesti keele oskus C1‑tasemele. Ka selleks on olemas väga palju koolitusi ja keelekursuseid. Kui õpetaja ei ole omandanud oma ametikohale nõutavat eesti keele oskust vaatamata talle võimaldatud lisaajale – mis on praktiliselt ligi kolm aastat –, on tal võimalus ümber õppida ja omandada vastavalt Töötukassas ette nähtud võimalustele eriala, mille eesti keele oskuse nõudeid ta täita suudab. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma küsisin õppematerjalide kohta, sest ma arvan, et õpikud, millest teie rääkisite ja mis on Eesti koolides juba aastakümneid olnud, ei ole mõeldud lastele, kes alustavad järgmise aasta 1. septembrist eesti keeles õppimist näiteks neljandas klassis. Ma arvan, et sellega tekivad konkreetsed probleemid. Minu küsimus on selline. Te olete kohalike omavalitsustega rääkinud ja nad kõik on öelnud, raporteerinud teile nagu [ühest suust], et kõik on korras, 2024 probleeme ei teki. Kas te ei arva, et [probleemid tekivad] just sellepärast, et nad kardavad konkreetselt öelda, et nad ei ole selleks tegelikult valmis? Mina olen suhelnud kohalike omavalitsuste ja koolipidajatega ja nemad ütlevad, et nad ei tea praegu, kust kõik need õpetajad tulevad.

Kui kohalik omavalitsus, kes on koolipidaja, ei julge tunnistada, et ta ei ole selle ülesandega hakkama saanud, siis on meil probleem. Ma väga eeldan, et kohalik omavalitsus saab aru oma vastutusest koolipidajana eestikeelsele õppele üleminekul, sest vastutus selle eest, et õpetaja seisab klassi ees ja on suuteline eesti keeles õpetama ja oskab ka vastavat metoodikat, lasub siiski koolipidajal. Koolipidaja peab seadust täitma ja seaduses on see kirjas. Haridusministeerium on korduvalt palunud koolipidajatel meile infot anda juhul, kui neil on probleeme, et me saaksime kohe reageerida. Meil on tänaseks jäänud selle [ülemineku] alguseni aasta. Praeguse info kohaselt on omavalitsustel 1. septembriks 2024 esimeste ja neljandate klasside jaoks õpetajad väidetavalt olemas.

Mis puudutab õpetamist, siis eestikeelsete õpikute järgi on võimalik õpetada lapsi ja õpetataksegi koolis väga paljusid lapsi, kes eesti keelt emakeelena ei valda. Ka Ukraina lapsi õpetatakse nende õpikute järgi. Küsimus on õpetaja metoodilises ettevalmistuses, [teadmises], mismoodi kasutada seda õpikut õppetöös selleks, et tegeleda lastega, kes ei saa esimesel päeval võib-olla kõigest aru, mis seal õpikus kirjas on. Eestil on väga pikaaegne kogemus varajase keelekümbluse metoodikaga, mille järgi on esimesest klassist alates kogu õppetöö toimunud eesti keeles. Selleks on olemas nii õppevahendid kui ka metoodika ja tegelikult seda tuleks lihtsalt rakendada.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Lugupeetud minister! Alustan sellest, et ma olen väga tänulik, et te leiate jätkuvalt võimalusi toetada nii Ida-Virumaa kui ka Narva haridustaristu arengut. Tänan selle eest! Küsimus on aga selles – te teate isegi paremini kui mina –, et on selge, et vallata eesti keelt ja õpetada [eesti keeles] ainet on hoopis erinevad asjad. Mida teie arvate, kas on mingi oht, et seetõttu hariduse kvaliteet langeb?

Aitäh! Tõepoolest, vallata keelt ja selles keeles õpetada on kaks erinevat asja. Olen sellega väga nõus, olen selle isiklikult läbi teinud, kui ülikoolis oli vaja hakata õpetama ühte kursust inglise keeles. Vaatamata sellele, et ma olen inglise keeles omandanud lausa magistri‑ ja doktorikraadi, oli [õpetamine] siiski midagi muud kui lihtsalt inglise keeles suhelda või isegi teadusartikleid kirjutada. Aga see on õpetaja õppimise koht. See muutusega [kaasnev] õppeprotsess tuleb ka nendel õpetajatel läbi teha ja selleks tuleb valmistuda. Selleks on olemas kõikvõimalikke abivahendeid. Ma ei kinnita, et see tuleb lihtsalt, see ei tule lihtsalt. Selleks tuleb valmistuda ja selle tõttu on meil Harnos olemas õpetajate metoodilised nõustajad. [Nad annavad nõu], mismoodi valmistada ennast ette selleks, et klassi ees eestikeelse õpetamisega hakkama saada, ja kuidas saada hakkama selle klassikomplektiga – [õpilasi] on 24, mõnes kohas isegi rohkem –, kes tegelikult keelt ei valda. Küsimus on ka klassis distsipliini kontrollimises, eks ole. Lisaks peame me arvestama sellega, et kodus ei ole lapsevanemaid, kes saaksid aidata tunnis [jäänud] lünkade täitmisega. Lapsevanem ei suuda last kodus järgi aidata, mis tähendab seda, et koolil, kooli juhtkonnal ja koolipidajal on erakordselt suur vastutus selle koha pealt, kuidas õppetöö on koolis korraldatud ja mitte ainult 45 minutit tunnis, vaid tegelikult kogu õppepäeva jooksul. Laps [peab] suutma saada koolis maksimaalselt kätte selle, mida tal on õpitulemuste saavutamiseks tegelikult vaja kätte saada. See võib tähendada lapsele pikapäevakooli, seda, et ta pole esimeses klassis koolis mitte neli tundi, vaid ta on seal kuus tundi. See võib tähendada teatud huvitegevuse üleviimist eesti keelele, selleks et see keelekeskkond veel kord suureneks. Võimalusi on erinevaid ja see on ka põhjus, miks me oleme palunud koolidel saata meile tegevuskavad, mismoodi kool oma õppetööd alates 1. septembrist korraldab, et oleks tagatud maksimaalne tugi lastele ilma eelduseta, et lapsevanem kodus lüngad tasa teeb. Seda me eeldada ei saa.

Selleks, et meie saaksime koole natukene toestada selles, kuidas õppetööd korraldada ja tagada just nimelt see, et lapsel [näiteks] matemaatika, loodusõpetuse ainetundmine ei kannataks selle tõttu, et ta on läinud üle eestikeelsele õppele – ja tegelikult, et ei kannataks ka emakeele oskus, sest laps peab jätkuvalt suutma oma vanematega kodus suhelda –, oleme viinud sisse tasemetööde süsteemi. Nendes 73 üleminekukoolis on kohustuslik teha tasemetöid. Teistes koolides on see vabatahtlik, aga need koolid teevad kohustuslikus korras. Me oleme planeerinud selleks lisaressurssi, et me suudaksime jälgida, et kui laps on alustanud esimeses klassis eesti keeles õpet, siis kas ta on omandanud neljanda klassi alguseks matemaatika, loodusõpetuse, vene keele emakeelena ja eesti keele teise keelena oskuse [vajalikul] tasemel. Kui seal tekivad õpilüngad, siis me saame sellele kiiresti reageerida. See monitoorimise süsteem on oluline, et meil ei tekiks olukorda, kus laps on õppinud üheksa aastat eesti keeles ja alles üheksanda klassi lõpueksamitel me avastame, et tal on tegelikult matemaatikas suured õpilüngad.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh! Minister joonistas meile väga ilusa pildi, et üheski koolis, mis läheb järgmisel aastal alates esimesest klassist kuni neljandani sajaprotsendilises mahus üle eestikeelsele haridusele, ei ole õpetajatega probleeme, kõik on valmis, kõik on väga ilus. Mul on raske kommenteerida, kellega proua minister suhtles, mis koolipidajatega, mis koolidirektoritega. Mina olen päris paljude direktorite ja koolipidajatega suhelnud ja kahjuks nende mure on päris suur. Väga konkreetselt öeldakse, et praegu puudub vajalik õppekaader ehk õpetajad. Me võime tegelikult [näha], et kui üks või teine kool otsib pedagooge, otsib eesti keele õpetajaid – mis iseenesest peaks olema palju lihtsam ülesanne, kui leida näiteks inimest, kes hakkab õpetama venekeelsetes koolides füüsikat, keemiat, matemaatikat –, siis juba praegu ei ole neid õpetajaid kuskilt võtta. Pannakse üles kuulutused – neid kuulutusi on igasuguseid, väga tõsiseid, selliseid kaasaegsemaid –, otsitakse tuttavate kaudu, küsitakse kõikjalt, et kust on võimalik see kaader võtta. Kahjuks on jätkuvalt aastast aastasse üks ja sama probleem, et isegi augusti lõpuks ei ole piisavalt palju õpetajaid, et kõik need ametikohad täita.  

Mis hakkab sel juhul juhtuma? Kõik on väga lihtne, need lüngad üritatakse kuidagi täita olemasoleva kaadriga. Esiteks suurendatakse nende õpetajate koormust, kes õpetavad samas koolis, või üritatakse jõuda kokkuleppele õpetajatega, kes õpetavad mõnes teises koolis. See tähendab seda, et koormus kasvab ja õpetajad põlevad päris-päris kiiresti läbi. Me oleme kõik lugenud neid artikleid, kus öeldakse, et ligi 90% õpetajatest – kusjuures ma ei räägi ainult niinimetatud vene koolide õpetajatest, vaid üleüldse kõikidest õpetajatest üle Eesti – on kas juba läbi põlenud või on kuskil seal lähedal. Ligi 60% on päris tõsiselt kaalunud võimalust lahkuda haridusvaldkonnast, hakata tegelema absoluutselt teiste asjadega. Ja see ei ole niimoodi, et inimene tuleb lihtsalt ühel halval päeval õhtul koju ja ütleb: "Aitab küll, mina ei taha rohkem õpetada, leian midagi uut." Ei, 60% on neid, kes on juba väga konkreetselt otsinud endale midagi [õpetaja]töö asemele.

Kuidas see olukord järgmisel aastal laheneb, on hästi keeruline prognoosida, sellepärast et jah, nii mõnigi õpetaja läks oma kvalifikatsiooni tõstma, aga me teame, nagu mu kolleeg Aleksei juba märkis, et üks asi on keelt teatud tasemel osata ja teine asi on selles keeles õpetada. Need on ikka kaks erinevat asja. Lisaks on hästi palju neid õpetajaid, kes ei oska eesti keelt C1‑tasemel ja on ise juba kas pensionieas või sinna jõudmas. Nende reaktsioon on väga lihtne: nemad ütlevadki, et lähevad pigem pensionile ja ei hakka sellega enam tegelema. Nii et ma arvan, et see probleem on väga suur.

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit!

Kõige hullem on see, et sellest, et probleem on suur ja vajab lahendust, saame me teada alles järgmise aasta septembris, kui on juba natuke hilja. Sellepärast et ministeerium ikkagi ütleb, et see ei ole nende ülesanne, nad ei pea õpetajaid otsima, seda peavad tegema koolipidajad ja koolid ise. Nojah, eelmisel aastal võtsidki algatajad selle seaduse vastu [väga] mugavalt. Tõepoolest, seadus võeti vastu, kuigi Keskerakonna fraktsioon oli teinud tol ajal rohkem kui 50 muudatusettepanekut, kusjuures kõik olid just sellist pedagoogilist laadi, seal ei olnud mitte mingit poliitikat. Eesmärk oli korraldada seda üleminekut sujuvamalt. Meid aitasid nende muudatusettepanekute koostamisel professionaalsed õpetajad, pedagoogid, koolijuhid ja nii edasi. Ühtegi nendest muudatusettepanekutest ei [arvestatud], kõik lükati tagasi. Nüüd me näeme, et riigil on siin põhimõtteliselt selline roll, et kõikide probleemidega tegelevad koolipidaja ja kool ise. Riik korraldab ainult järelevalvet ja siis karistab juhul, kui koolipidaja või kool ei saanud hakkama näiteks sellega, et leida piisavalt palju õpetajaid või õppematerjale ja nii edasi ja nii edasi.

Ma arvan, et see ei ole väga õiglane. Tahaks ikkagi suuremat selgust ja tahaks ikkagi aru saada, kuidas see üleminek toimuma hakkab. Sellest on [juttu] näiteks viimases Põhjarannikule antud intervjuus. Selle ajalehe [tegev]toimetaja Erik Kalda rääkis, et praegu on kõigil küsimus, kuidas see hakkab toimuma, kuid kahjuks riik ei seleta piisavalt ja ei ütle, kuidas. Minu isiklik tagasihoidlik arvamus on see, et see toimub niimoodi sellepärast, et riigil ei olegi nendele küsimustele piisavas koguses vastuseid. Tegelikult oleks neid vastuseid vaja ja neid oleks vaja nüüd ja praegu, sellepärast et septembris 2024 on selleks juba liiga hilja. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe. Sulgen läbirääkimised, sellele arupärimisele on vastatud. Tänan!

Liigume edasi 11. arupärimise juurde. Tuletan kõigile Riigikogu liikmetele meelde, et peale seda on kõigil võimalik osaleda vabas mikrofonis. See on teada-tuntud, Riigikogu liikmed alati ootavad seda. Lihtsalt informatsiooniks teile, et te ei unetaks seda.

Nii! 11. päevakorrapunkt on järgmine arupärimine. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Andres Metsoja, Aivar Kokk, Helir-Valdor Seeder ja Riina Solman 8. mail 2023. aastal. Esitatud arupärimine on maakoolide saatuse kohta ja kannab numbrit 24, sellele vastab haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Ma palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Helir-Valdor Seedri, et arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustada.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Arupärimine on esitatud juba kevadel, me oleme jõudnud sügisesse. Aga teema on jätkuvalt aktuaalne ja on olnud väga aktuaalne kogu selle suve jooksul ja mitte ainult ühes või kahes piirkonnas kohalikus omavalitsuses, vaid juba pikemat aega üle Eesti. Üksikute koolidega tegelemine riiklikul tasemel ja haridusministeeriumi poolt ei ole jätkusuutlik lahendus. Me vajame täna hajaasustusega piirkondades maakoolide tulevikku silmas pidades süsteemset lähenemist ja jätkusuutlikku stabiilset lahendust.

Ma ei hakka seda arupärimist ette lugema, küll aga tahaksin ma natukene avada tausta, mis puudutab haridust ja regionaalpoliitikat, riigi ja omavalitsuse suhteid. Võib-olla on minister valmis selle arupärimise raames vastama laiemalt kui ainult nendele kolmele konkreetsele küsimusele, mille me kevadel esitasime. 

Tihti on nii, et me märkame probleemi siis, kui see on kontsentreeritud. Nii on see väga paljude probleemidega erinevates valdkondades. Kui probleemid on linnades või tiheasustuspiirkondades, siis me märkame neid, kui need on hajaasustuspiirkondades, siis probleemid kipuvad hajuma. See puudutab tõesti erinevaid valdkondi. Täna on siin räägitud väga palju Ida-Virumaast, mis on meil linnaline ja spetsiifiline piirkond. Me mõistame selle regiooni probleeme, me teadvustame neid. Meil ei ole alati häid lahendusi ja me näeme, et mõned probleemid on pikka aega lahendamata. Ma toon ühe näite. Me räägime Ida-Virust praegu väga palju seoses energiasektori ümberkorraldustega, rohepöördega, keskkonnateemadega ja sotsiaal-majanduslike küsimustega. Aga me mõtleme vähe sellele, et 1990. aastate alguseks, kui Eesti taasiseseisvus, oli metsa- ja põllumajanduses hõivatud 120 000 inimest. 120 000 töökohta oli Eesti hajaasustusega piirkondades. Juba pärast üleminekuperioodi, aastaid tagasi, oli nendest järel 20 000 ehk miinus 100 000 [töökohta]. Miinus 100 000 töökohta Eesti mastaabis! Aga see probleem hajus, meil ei olnud selle jaoks ühtegi head, toimivat riiklikku programmi ja me neelasime selle alla. Tegemist on just nimelt eestikeelsete ja eestimeelsete piirkondadega. Nii on ka täna nende maakoolidega. Kui me mõtleme Eesti loole, eesti hariduse loole, eesti kultuuriloole, siis on just nimelt need maakoolid ja see maa sool see, mis on eesti identiteedi ja kultuuri siia tänasesse kandnud.

Nüüd ma tahaksin tuua siia ühe kõrvalteema, mis on loomulikult seotud ka maakoolide ja üldse koolide ja hariduse tulevikuga Eestis. See on riigi ja kohaliku omavalitsuse suhe. Kes siis ikkagi on vastutav alushariduse, põhihariduse ja gümnaasiumihariduse tasemel, mis on riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel jagatud? See vastutus jaguneb järjest enam ja ma julgen öelda, et järjest enam see vastutus ka hajub. Nii on ka rahastamisega. Õpetajate alampalga määrab sisuliselt riik, pearaha eraldab riik, õpetajate normkoormused määrab riik, klassikomplektide suurused määrab riik, tegelikult ka väga mitmed muud nõuded, alates abipersonalist ja pedagoogide haridusnõuetest, määrab riik. Nüüd me oleme loonud munitsipaalgümnaasiumide kõrvale riigigümnaasiumid, mis toimivad veidi erinevalt, ka rahastusmudel on kodaniku ja omavalitsuste jaoks erinev. Nüüd meil on juba üle Eesti olemas munitsipaalpõhikoolid. See teema vajab selget lahendamist või visiooni tulevikuks, milliseks haridussüsteem sellel tasemel kujuneb.

Lõpetuseks ma tahaksin öelda, et regionaalpoliitika ja ka hariduse [aruteludes] on väga palju räägitud sellest, et olulised on töökohad ja koolid maal. Täna ma julgen öelda, et tegelikult on maaelu jätkusuutlikkuse tagamiseks kõige olulisem loomulikult infra[struktuur], et oleks teed, elekter, internet ja et üldse oleks võimalik sinna kohale jõuda, seal liikuda ja tegutseda. Teiseks on kindlasti koolid, sellepärast et me näeme, et tänu interneti arengule on juba kaugtöövõimalusega töökohad, aga maakoolid lastele ja lastega peredele on jätkusuutliku regionaalpoliitika arengu seisukohalt vältimatu eeldus.

Nii et, lugupeetud minister, võib-olla te olete valmis avama seda teemat veidi laiemalt kui need kolm konkreetset küsimust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 24.

Ma tänan! Lugupeetud Riigikogu liikmed, arupärimise esitajad! Lugupeetud istungi juhataja! Tõepoolest, kuna ma käisin ka Isamaa fraktsioonis seda maakoolide toetusmeedet juba tutvustamas, siis võtaks laiemalt. Ma olen nõus, ma arvan, et see on praegu hea koht selle teema lahkamiseks suures pildis.

"Eesti 2035" strateegia [üks] osa on hariduse strateegia. See hariduse strateegia sõnastab tegelikult, milline peab olema hariduse kättesaadavus Eestis aastaks 2035. Seal on see sõnastatud järgmiselt – see on siis tulevikuvisioon Eesti koolivõrgu mõttes: "Haridus peab olema kättesaadav ja ligipääsetav ning kohalikul omavalitsusel, kelle pädevuses on põhihariduse korraldus, tuleb tagada kodulähedane õpe vähemalt põhikooli esimeses ja teises astmes." See on siis 1.–6. klassini. Põhikooli esimene aste on 1.–3. klassini, teine aste 4.–6. klassini.

"Kahaneva rahvastikuga piirkondades tuleb kolmanda kooliastme õpe tagada vähemalt omavalitsuse suuremates keskustes, sh kindlustades vajaduse korral õppes osalemist toetavad teenused, nt transpordi." Kui me loeme haridusstrateegiat, haridusvaldkonna arengukava, siis [näeme], et seal on sõnastatud nii, et kodulähedane kool [peab olema] 1.–6. klassini ja omavalitsuste käes on põhikoolihariduse korraldus ehk põhikoolide koolivõrk on omavalitsuse pädevuses. Nii et need oleks vastused nendele kahele küsimusele.

Mis puudutab seda, et riik võtab põhikoolide pidamise üle, siis see on toimunud praegu ainult eestikeelsele õppele ülemineku tegevuskava kontekstis, kus on kokku lepitud, et dominantselt mitte-eestikeelses keskkonnas töötavad eesti õppekeelega põhikoolid on riigi pidada. Kas need jäävad alatiseks riigi pidada, on tegelikult arutelu koht, aga niikaua, kui toimub üleminek eestikeelsele haridusele, on need põhikoolid, mis on valdavalt Ida-Virumaal, riigi pidada. Rohkem põhikoole riik üle võtta ei plaani ja ka minu vaatest on mõistlik koolivõrk Eestis selline, mis meil on haridusstrateegias kokku lepitud. Kodulähedane ja lapsele hästi ligipääsetav on põhikooli esimene ja teine aste, 1.–6. klassini, vähemalt vallakeskustes on [tagatud õpe] 1.–9. klassini ja põhikoolijärgne haridusaste on riigi pidada. Täna on see riigi ja kohalike omavalitsuste vahel jaotatud. On olemas kohaliku omavalitsuse gümnaasiume ja kohaliku omavalitsuse kutsekoole ja on olemas riigigümnaasiume ja riigi kutsekoole. Nii et põhikoolijärgne haridus on praegu mõlema vedada, aga see suund, et see oleks valdavalt riigi pidada, on hariduses, koolivõrgus juba pikemat aega olnud ja ka jätkub.

Selleks, et tagada kodulähedaste esimese ja teise põhikooliastme koolide pidamine – mis on pearaha mõttes keskmisest selle poolest kulukam, et kui nendes koolides on lapsi vähe, siis omavalitsuse omapanus õpetajate palka on märkimisväärselt suurem –, on selles valitsuses välja töötatud toetusmeede, mis toetab neid väikeseid koole, mis: a) asuvad hajaasustusega piirkondades ja b) on väiksema laste arvuga kui 90, aga ei ole veel väiksema [õpilaste] arvuga kui 20. Nii et need on piirid. Ma praegu siin rohkem ei kommenteeri.

Konteksti loomiseks on võib-olla oluline tabada seda, [mis on seotud] Eesti tänase koolivõrguga. Ma pean silmas koolimaju, mitte otseselt koole, vaid neid koolimaju, kus nad asuvad ja kui suured need on. Koolimajade pidamine on ju valdavalt ka omavalitsuste üks suurimaid kuluartikleid. See koolimajade võrk on Eestis kujundatud 1980. aastatel, kui meil oli iga aasta sündimus umbes 25 000. Tänaseks, kui meil on sündimus 13 000 ja isegi 12 000 ja kaks kolmandikku kooliealistest lastest elab tegelikult Tallinnas, Tartus ja nende lähiümbruses, ei vasta see koolimajade võrk kahjuks Eestis vahepeal [toimunud] majanduslikele, sotsiaal-majanduslikele ja demograafilistele arengutele. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid. Helir-Valdor Seeder, küsimus, palun!

Aitäh, austatud minister, vastuse eest! No kooli õpilaste arv on mõõdetav, seda me näeme statistikast, ja mingil määral ka prognoositav. Võib-olla seletate lähemalt lahti, kuidas on kavandatud määratleda väheneva elanikkonnaga piirkonnad, kus seda [toetust] rakendatakse, või linnapiirkonnad, kus seda ei rakendata. Kusjuures elanikkond väheneb meil ju ka enamuses linnades. Tallinn ja Tartu on need piirkonnad, kuhu inimesed kogunevad, aga väiksemates linnades elanike arv väheneb. Kas niinimetatud maakoolide [toetus]meetme laienemine ka väikelinnadesse on võimalik ja mõeldav või mitte? Kust maalt läheb piir?

Aitäh! Tõepoolest, elanikkond on tervikuna vähenenud ja linnades samamoodi, aga haridusvõrgus peegeldub ka selline asi nagu ränne, mis tähendab seda, et tegelikult linnade koolides laste arv kasvab. Kuigi linna elanike arv ei kasva, kasvab koolis käivate, eriti põhikoolis käivate laste arv: kasvab Viljandis, kasvab Tallinnas, kasvab Tallinna ümbruses, kasvab Tartus, kasvab Tartu ümbruses. Haridusränne on see, mis koondab lapsi, ka põhikoolilapsi linnakeskustesse. Maapiirkondades ei kuiva üheksaklassilised põhikoolid kiiremas korras kokku mitte selle tõttu, et seal elanikkond väheneb, vaid selle tõttu, et tegelikult on haridusränne linna.

Meil on olemas rändekalkulaator, mille Tartu Ülikooli inimgeograafid on loonud ja mida saab iga omavalitsus kasutada selleks, et näha, milline on pikemas perspektiivis potentsiaalne kooliealiste laste arv. Selle rändekalkulaatori puhul oli tõepoolest ennustus see, et laste arv maapiirkondades väljaspool Tallinna ja Tartut võrreldes 1980-ndate ja 1990-ndatega enam drastiliselt ei vähene, ometigi on toimumas haridusränne, mis koondab lapsed linnadesse. Meil on täna see mure Tartus ja isegi Viljandis, kus lapsed ei mahu põhikooli ära, Tallinnast rääkimata. Samal ajal on maapiirkondades, kus nad tegelikult elavad, põhikoolid tühjad. Hetkel on see toetusmeede planeeritud üksnes hajaasustusega piirkondade väikekoolidele. Linnakoolidele see ei laiene, sest nendes koolides on pearahasumma see, mis peaks praegused hariduskulud ära katma.

Austatud minister, ma tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Kas soovitakse avada läbirääkimised? Läbirääkimisi avada ei soovita ja sellele arupärimisele on vastatud. Ma tänan.

Head ametikaaslased, oleme nüüd jõudnud vaba mikrofoni vooru, nii et ma palun kõigil, kes soovivad siin osaleda, peale haamrilööki ennast registreerida. Sõnavõtte ei ole, seega vaba mikrofoni ei ava. Head ametikaaslased, ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös. Istung on lõppenud. Aitäh teile!