Austatud Riigikogu aseesimees! Tervitan härra Jüri Ratast, ikka meenutan neid aegu, kui te olite Riigikogu esimees. Austatud kolleegid siin saalis ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Olen teie ees ette kandmas Isamaa fraktsiooni eelnõu, Riigikogu otsust "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele parandada üldist poliitilist kultuuri".
Ja nimelt, Eesti Reformierakonna, Erakond Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsusliidu programmis aastateks 2023–2027 on sätestatud, et koalitsioon võtab eesmärgiks Riigikogu ja üldise poliitilise kultuuri parandamise. Aga mis on juhtunud tegelikkuses? Koalitsioon on asunud niigi habrast poliitilist kultuuri kiiresti ja jõuliselt lõhkuma, süüdistades selles samal ajal opositsioonierakondi, ise peeglisse vaatamata. Mitmed ühiskonnas väga suurt poliitilist kaalu omavad eelnõud, näiteks lasterikaste perede toetuse kärpimise eelnõu ja maksutõusude eelnõud on Vabariigi Valitsus esitanud huvirühmadele kooskõlastamiseks vaid formaalselt, määrates kooskõlastamise ajaks üksikud päevad, eesmärgiga igasugust sisulist arutelu vältida. Sellist käitumist ei saa aktsepteerida. Samal ajal öeldakse, et parandame poliitilist kultuuri, aga paistab, et see ei käi koalitsiooni enda kohta. Seetõttu teeb Isamaa fraktsioon Vabariigi Valitsusele ettepaneku asuda üldist poliitilist kultuuri tõsimeeli parandama.
Põhjendan veel. Koalitsioon jättis kevadel kasutamata võimaluse olla laitmatult täpne, ei käitunud vastavalt enda sätestatud reeglitele. Siin saalis tunnetasid opositsioonierakonnad üleolevust, mis tulenes ilmselt häälte ülekaalust. Ja seetõttu arvan, et obstruktsioon oli kevadel õigustatud, sest dialoogisoovi ja sisulise arutelu soovi tegelikult ei olnudki.
Me oleme kõik märganud koalitsiooni käekirja eelnõude läbisurumisel, usaldushääletusi, millele järgnes surve ka presidendi kantselei rahastusele möödunud suvel. Kui president ei käitunud nii, nagu peaministri büroo soovis, siis üks nende juhtpoliitikuid Jürgen Ligi kirjutas avalikult, et president selgitagu raha küsimise asemel hoopis välja, kuidas kokku hoida, ja tegelegu kliimateema selgitamisega. Presidendi kantseleid tabasid avalikud rünnakud peaministri büroo poolt – presidendi nõunik olevat rahandusministrilt raha välja pressinud. See on muidugi ennekuulmatu skandaal peaministri büroo ja presidendi kantselei vahel – et sellist asja üldse riigis lasti esile kutsuda. Ja ennekuulmatu on ka see, et tõesti, kas on vaja väga palju [tarkust] – on vaja algklassi matemaatikat, üks pluss üks kokku panna –, et aru saada, et president vajab oma töö tegemiseks eelarvet. Ta peabki käima laias maailmas Eestit esindamas. Ka tema kantseleid on tabanud elukalliduse tõus, kulutuste tõus. Me ju teame, et meil on olnud energiakriis, meil on olnud sõda, meil on olnud eelarves puudujäägid, ja nii on ka presidendi kantseleil. Meil on rahulik, rõõmsameelne, tasakaalukas president, aga ühel hetkel hakkab juhterakond arvama, et nemad saavad häälte ülekaaluga parlamendis presidendile ette kirjutada, mida president peab tegema, kus ta peab istuma ja kus ta käia võib.
Nüüd, poliitilisest kultuurist sellesama EKRE ikkega sildistamise küsimuses. See on väga häiriv. See kuulus poliitilise võitluse arsenali enne valimisi. Aga kelle ike see siis tegelikult oli, mis alandas Eesti Vabariigi presidenti ja sundis teda Austraaliasse sõidu jaoks piletiraha küsima? Kelle ike see siis tegelikult oli? Meenutan veel kord SALK-i ja temaga seotud valitsuskoalitsiooni kampaaniat enne 5. märtsi valimisi, kus hirmutati inimesi EKRE ikkega, tehti meeme, naeruvääristati tänaseid opositsiooniparteisid ja saadi sellega võimule. See valitsus, kelle üle tänane koalitsioon irvitab, kellega hirmutati inimesi, tehti meeme, naeruvääristati – see valitsus ei alandanud toona ametis olevat presidenti Kersti Kaljulaidi, kes käis samamoodi oma kantseleiga erinevateks otstarbekohasteks sõitudeks rahastust küsimas. President Kaljulaid oli tegelikult kõike muud kui tasakaalu või rahu otsiv president. Ta oli liigagi tegus ja tarmukas ja andis otseseid hinnanguid nendele, kes talle ei meeldinud. Ja ta ei varjanudki oma ebasümpaatiat toonase valitsuse vastu. Kuid just seesama valitsus, Reformierakonna, SALK-i ja tema kamraadide ära narritud EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus, ei alandanud kunagi seda presidenti piletiraha küsimise korral sellest ilmajätmisega. See on poliitilise kultuurituse näide, just nii on meie valitsuskoalitsioon tänase presidendiga [käitunud].
Ma meenutan veel poliitilist kultuuri või tuleb muidugi öelda, kultuuritust. Meenutan käekirja sportlaste ja kultuuritöötajate tühistamisel, kes käisid, julgesid käia Venemaal. Meenutan Tõnis Mäge, kes tühistati, kui ta julges osaleda vaktsiinivastasel meeleavaldusel. Meenutan Andres Mustoneni, kelle elutöö tühistati, suruti riigi poolt, valitsejate poolt kommunikatsiooniga maatasa. Meenutan Kaia Kanepit. Ja samal ajal toimetas peaministri abikaasa idavedudega, teenis perele idaraha täiesti rahulikult edasi, kuigi peaminister ise manitses kõiki maailmas, manitses teisi vedudega tegelenud ettevõtjaid Eestis, keelas neile veod ära, aga teenis laenu andes idaraha edasi. Ei ole kahepalgelisemat suhtumist iseenda ja oma pere tegevusse ja halvema poliitilise kultuuri näidet. Õnneks on peaminister oma esialgsest ülbusest üle saanud – selleks on kulunud mitu nädalat –, sest inimeste pahameel hakkas reitingute kaudu kohale jõudma. Aga ta ikka õigustab ennast: ta ei teadnud.
Räägime veel poliitilisest kultuurist selle valitsuskoalitsiooni näitel. Alles poolteist nädalat tagasi said sihtgrupid kliimaministrilt maksutõusu eelnõu, mille kooskõlastamise aeg oli kaks päeva. Mis veel üle jääb? Üks päev? Pool päeva? Paar tundi? Küsin teie käest: kuidas paistab põhiseaduse valguses Riigikogu esimehe Lauri Hussari 5. oktoobriks kokku lepitud väljaspool Riigikogu toimuv demokraatiaarutelu, kuhu on kutsutud lai spekter eksperte ja muid inimesi taas kord ilmselt opositsiooni manitsema? Aga samas ei kutsu Riigikogu esimees kokku vanematekogu, et arutada probleemi, mis on Riigikogu sees. Ta ei kutsu kokku parlamendierakondade esimehi, kes peaksid omavahel kokkuleppele jõudma. Minnakse ennekõike väljapoole parlamenti oma sõnumitega abi otsima, kuigi kujunenud olukord vajab lahendamist Riigikogu sees.
Minu hinnangul meenutab see situatsioon tegelikku soovi mitte kokkuleppele jõuda, vaid vastuolusid otsida, õigustada tänast üleolekut häälteenamusega. Enamus ei võta just nimelt üleolekutundest opositsiooni kriitikat kuulda, aga veel vähem ta võtab kuulda inimeste palveid, inimeste anumist, inimeste kirju.
Meenutan teile kevadist lasterikaste perede petitsiooni, mille taha koguti ligi 24 000 häält. Ärge tehke seda, kirjutasid lasterikkad pered. Lasterikkad isad otsisid ise kontakti, rääkisid meeleheitel, palusid, anusid – mitte keegi ei kuulanud. Näkku irvitati veel eelmisel nädalal, kui saadeti lasterikastele peredele teade, et ära võetakse ka nendele määratud huviringide raha 101 000 eurot. Andke mulle andeks, kuidas viib selline eesmärk teid eelarve tasakaalule lähemale, kui te narrite neid inimesi, kelle peal on tegelikult Eesti jätkusuutlikkuse tagamine, kes kasvatavad üles keskmisest rohkem lapsi?
Kui siin käis sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, siis rõhutas ta toetuste andmisel vajaduspõhisust. Ei ole vajaduspõhisemat meedet kui see huviringide raha lasterikastele peredele. See oli määratud neljalapselistele peredele, koolilastele. Sellest isegi ei jätkunud. Alles eelmisel nädalal said lasterikkad pered tulla sotsiaalkomisjoni oma kevadist petitsiooni tutvustama. Vaat see oli taas poliitilise kultuurituse näide! Nad soovisid tulla kevadel rääkima, neid ei võetud jutule. Nüüd on kõik otsused juba tehtud, suvepuhkus on koalitsioonipoliitikutel ära peetud. Nüüd kutsuti lasterikkad pered sotsiaalkomisjoni, seal räägiti ja mõisteti ka nende valu. Aga veel võeti ära 101 000 eurot ehk nende lapsed ei pea saama huviringides käia. Tehti seda muidugi taas kord alanduste saatel, see olla poliitiline raha. Ometi on seda raha, laste huviringide raha lasterikastele peredele makstud üle 15 aasta ka siis, kui koalitsioonis on olnud Reformierakond. Miskipärast tuli nüüd veel järjekordne hoop neile anda.
Seega, kutsun üles koalitsioonierakondi mitte käituma nagu üks eliidikogu, kes on teistest parem, kes teab ja kes julgeb teistele näkku irvitada. See on poliitiline kultuuritus. Ja siinkohal palun Isamaa Erakonna nimel toetada seda otsust, ettepanekut. Me oleme teinud Vabariigi Valitsusele ettepaneku parandada üldist poliitilist kultuuri. Me teemegi ettepaneku tõsimeeli hakata üldist poliitilist kultuuri parandama, mitte kampaania korras korraldama "Jääkelder 2", mis viib tegelikult ainult uute vastuoludeni. Aitäh!
