Tere päevast, head kolleegid! Avan Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungi. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, rahva teenrid! Mis kehvasti, see uuesti. Eile andsin üle arupärimise, mis on seotud Via Baltica ja Rail Balticu ehitamisega, ja nüüd on adressaat ka õige. Majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalole lähevad needsamad küsimused, millest ma juba eile rääkisin. Kuna te kõik olite kohal, siis ma ei hakka neid küsimusi kordama, need puudutavad Via Baltica ja Rail Balticu ehitust. (Juhataja helistab kella.)

Teiseks anname üle ühe otsuse eelnõu: "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele toiduainete käibemaksu langetamiseks 5-le protsendile". EKRE fraktsioon teeb ettepaneku langetada 5%-le toiduainete, välja arvatud alkoholi käibemaks ja samuti teeme ettepaneku langetada 5%-le ravimite käibemaks. Kuna Eestis on olnud viimased aastad rekordinflatsioon, intressitõusude tagajärjel on kerkinud kodulaenu maksed ja toimuvad koondamised ning ettevõtted pankrotistuvad, on vaja Eesti inimestele appi tulla. Eesti on kahjuks endiselt üks vähestest riikidest, kus rahva toidukorvi pealt sellises mahus käibemaksu korjatakse. See ebaõiglane olukord tuleb lõpetada. Teemegi ettepaneku langetada toiduainete ja ravimite käibemaks 5%-le. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali.

Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Me elame turbulentses maailmas, mille on käima tõmmanud Kaja Kallase valitsus ja kus ettevõtted lähevad pankrotti, inimesi koondatakse, aga samas on inimestel kohustused pankade ja liisingufirmade ees. Kui sissetulekuid ei ole, siis pole midagi teha (Juhataja helistab kella.), aga nende käest hakatakse ikkagi raha sisse nõudma. Alguses on kohtutee, pärast on kohtutäiturid. 

Asi on selles, et kohtutäiturid tegelikult kuritarvitavad oma ametipositsiooni [selle kaudu], et neil on õigus saada sissenõude summast sõltuvat põhitasu. Olukord on praegu selline, kus inimeste toimetulekut, hakkamasaamist [mõjutav] laine alles tuleb, aga juba enne seda on [kohtutäiturid] käitunud kuritegelikult. Seitse aastat on üks inimene tasunud Pärnu Maakohtu juures asuvale kohtutäiturile oma 12 000-eurost võlga. Seitsme aasta möödudes on summa täpselt samasugune. 

Lähtudes eeltoodust, leian, et EKRE esitatud eelnõu, millega tehakse ettepanek Vabariigi Valitsusele vähendada kohtutäituritel sissenõude summast sõltuvaid põhitasu määrasid poole võrra, on proportsionaalne ja õige. Liigkasuvõtmist ei tohi [niigi] halvas olukorras olla. Aitäh!

Alar Laneman, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Soovin EKRE fraktsiooni nimel anda üle Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele valmistada ette ja taastada sõjaväestatud piirivalve eraldi ametina" eelnõu. Vanarahvas teab: rege rauta suvel, vankrit talvel. Ole valmis, enne kui häda või vajadus sind tabab. Ekspertide valdav ühine hinnang on, et kahe kuni viie aasta vältel taastab Vene Föderatsioon oma ründevõimekuse ja on [varasemaga] samaväärselt või isegi ohtlikum ka Balti riikidele. 

Hübriidsõja kontseptsioon, mida nad rakendavad, annab võimaluse maskeerida kavandatavat kallaletungi suuremahuliste ja agressiivsete piiririkkumistega. Värske, mõne päeva tagune uudis meediast: politsei pidas Valgas kinni 21 ebaseaduslikult riiki sisenenud inimest. Kui me vaatame laiemalt – mul just viimastel päevadel on olnud jutuajamisi ametnikega –, siis meil on üldine probleem kõikides jõuametites reservi puudumine või selle vähesus, välja arvatud kaitsevägi. Nii et ajavahemik kaks kuni viis aastat on sobiv, et tõsta Eesti riigi võimekust ja parandada meie kõigi kaitstust. Aitäh!

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Minu esitatav otsuse eelnõu on seotud eelnevaga, mille esitas kolleeg Alar Laneman. Minu esitatav eelnõu käsitleb ettepaneku tegemist Vabariigi Valitsusele sisekaitsereservi loomise kohta Siseministeeriumi valitsemisalas. 

Tegelikult on kogu praegune Siseministeeriumi struktuur üles ehitatud põhimõttele, et sõda Venemaaga kas ei ole võimalik või on ülimalt vähetõenäoline. Aga me teame, et see ei ole nii. Üks põhilisi Venemaa Ukraina-vastase agressiooni õppetunde on see, et agressori relvajõudude tõrjumist tuleb alustada riigipiirilt. Politsei- ja Piirivalveamet ei ole võimeline seda oma rahuaegse koosseisuga tegema. Tegelikult pole Politsei- ja Piirivalveamet ega Päästeamet võimelised, ei ole suutelised oma riigikaitse ülesandeid kriisi- ja sõjaajal oma praeguse struktuuri, ülesehituse ja koosseisuga täitma. 

Seepärast vajaks see küsimus lahendust. Loomulikult me ei määratle siin sisekaitsereservi loomise korralduslikke küsimusi, sest need on Vabariigi Valitsuse ja Siseministeeriumi pädevusvaldkonnas. Seetõttu on see otsuse eelnõu formuleeritud lakooniliselt. Tänan!

Ants Frosch, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Käimasoleva idavedude skandaali raames on julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni töös osalenud kaitsepolitsei ametnikud kinnitanud, et kehtiv Eesti seadusandlus annab võimaluse valitsuse liikmete julgeolekukontrolli teostamiseks, juhul kui nad vajavad välisteabele ligipääsu, ainult konkreetsel ajahetkel. Järelkontrolli praegune seadusandlus ei võimalda. Selleks, et anda sellise kontrolli võimalus, mis on hädavajalik, on EKRE fraktsiooni ettepanek muuta Vabariigi Valitsuse seaduse § 3¹ "Vabariigi Valitsuse liikme juurdepääs riigisaladusele ja salastatud välisteabele" selliselt, et sellel asutusel, kes julgeolekukontrolli teostab, on võimalus saada teavet lisaks julgeolekukontrolli teostamise ajale kogu riigisaladuse loa kehtivuse perioodil. Konkreetse juhtumi puhul me teame, et julgeolekukontroll teostati peaministri suhtes 2021. aastal, aga seejärel ei ole toimunud mitte mingit kontrollitegevust.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Olen siin puldis selleks, et anda parlamendi töölauale üks otsuse eelnõu, mille temaatika on meil parlamendist tegelikult varasemalt vist õige mitu korda läbi käinud. Viimati [arutati seda] eelmise Riigikogu koosseisu lõpus, enne valimisi, kui Viktoria Ladõnskaja esitas vastavasisulise eelnõu, kuhu ma ise ka alla kirjutasin, aga mis siis ei jõudnudki kuigi kaugele ja seoses valimistega [võeti] meie töölaualt maha. Selle sisu puudutab väga valusat teemat, nimelt vähiravimite käibemaksu määra. Me teame, et vähki haigestumine on tõusnud päris epideemilisele tasemele, vähki haigestumine suureneb aasta-aastalt põhjusel või teisel. Kõikide asjaosaliste seisukohalt on tegemist ikkagi väga-väga-väga raske olukorraga ja siin peaks riik ulatama teatud abikäe. 

Esitan siis otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele langetada vähiravimite käibemaksumäära" eelnõu. [See määr langeks] 5%‑le nii eraisikute kui ka juriidiliste isikute puhul. Olen siin loomulikult eraldi välja toonud meile kõigile teada-tuntud Hille Tänavsuu Vähiravifondi Kingitud Elu. Me teame, et Eestis on küll solidaarne tervishoiusüsteem, kuid kahjuks on inimesi, kes ei mahu oma haigustega Eesti haigekassa toetatavate hulka. Nende seas on ka suur osa vähihaigeid, kelle jaoks on arstide soovitatud ravimid kahjuks väga kallid. See probleem vajab lahendamist ning täiendavat valitsuse tähelepanu. Aitäh!

Rene Kokk, palun!

Austatud aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Viimased kaks valitsust on viinud Eesti majanduse sellisesse seisu, et kommentaarid oleksid liigsed. Me loeme iga päev uudiseid sellest, kuidas praegu eelarvet kokku pannakse, ja ma arvan, et me saame kõik sellest aru, et me oleme täiesti katastroofi äärel. Ja lahendusi ei paista kuskilt. Siinkohal on iga lahendus, mis aitab majandust ja erinevaid sektoreid, väga vajalik. Annangi üle Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Liiklusseaduse muutmine eesmärgiga lubada liiklusesse pikemad ja suurema täismassiga veosed, tõstmaks seeläbi maanteetranspordi efektiivsust" eelnõu. 

Aastaid ja aastaid on transpordisektoris räägitud sellest, et oleks vaja analoogselt Soomele lubada Eesti teedele pikemad ja suurema täismassiga [veokid], selleks et tuua transpordi omahinda veidikenegi allapoole. Teine põhjus on muidugi see, me teame ka seda, et juhtide nappus on väga suur. Selleks, et natukenegi sektori [muret] leevendada ja vastu tulla, palume Vabariigi Valitsusel võtta see liiklusseaduse muutmine päevakorda, eelnõu kiiremas korras ära menetleda ja tuua siia, et tõsta [veoki] maksimaalne pikkus 25,25 meetri peale ja autorongi täismass 60 tonnini. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu saadikud! Annan üle Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmiseks" eelnõu, mille sisu on see, et Ukraina sõjapagulaste lastele kehtestataks Eestis õppimisel õppekeeleks ukraina keel. 

2022. aastal [õppis] haridusasutustes ligi 8500 Ukrainast tulnud last. Neist 65% õppis põhikoolis, veerand käis lasteaias ja iga kümnes õppis keskkoolis või kutsekoolis. 2022. aastal loodi koolidesse eraldi klassid ukraina laste jaoks, kuid haridusministeeriumi hinnangul peaksid seal õppinud lapsed nüüd võimalikult kiiresti üle minema eesti [klassi]. 2022. aastal oli Ukrainast tulnud lastele Tallinnasse loodud Vabaduse Kooli avaaktusel 560 last. Kuigi valitsuse hariduspoliitika Ukraina sõjapõgenike laste suhtes seisneb reeglina nende suunamises eestikeelsetesse koolidesse, on palju juhtumeid, kus Ukrainast tulnud lapsed lähevad hoopis venekeelsesse kooli. Vabaduse eest võitleva Ukraina jaoks on täiesti tänamatu, kui suunata lapsi vene või eesti koolidesse, selle asemel et võimaldada lastel omandada haridust ukraina keeles ning Ukraina õppekava järgi. Ukraina on loonud selleks tõhusa e-koolisüsteemi, samuti on tulnud Eestisse piisavalt õpetajaharidusega põgenikke, kes suudaksid ukraina keeles koolis õpetada. 

Nii et oleme eeskujuks ukraina keele ja kultuuri säilitamisel, et nad saaksid kodus jätkata haridusteed parema ukraina keelega, kui nad siia tulid.

Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Järjest enam on kohtud juhtinud oma otsustes tähelepanu erinevatele prokuratuuri toime pandud seadusrikkumistele kohtueelses menetluses. Rikkumisi on välja toodud seoses [kahtlustega] jälitustegevuse seaduslikkuses, menetlusnormide täitmises ja tõendite kogumises lubamatul viisil. Kehtiv seadus ei võimalda Justiitsministeeriumil teostada teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle jälitustegevuse planeerimisel, kohtueelses kriminaalmenetluses ja kohtus riikliku süüdistuse esindamisel, kuigi just nendes valdkondades on ilmnenud peamised prokuratuuri rikkumised. 

Järjest rohkem on ka prokuratuuri ebaeetilist käitumist kohtus, nagu vassimist ja tegelike asjaolude moonutamist. Prokuratuurile kui riiklikule süüdistajale kohtus on [seatud] kõrgendatud ootus, et käitutakse seaduslikult ja eetiliselt. Senised prokuratuuriseaduses [sätestatud] järelevalve teostamise ja distsiplinaarmenetluse algatamise võimalused on liialt piiratud ja ei taga tõhusat kontrolli prokuratuuri tegevuse seaduslikkuse üle. Kehtiv seadus annab distsiplinaarmenetluse algatamiseks taotluse esitamise võimaluse ainult huvitatud isikule. See on vastuolus üldise kodanikukohustusega, mille kohaselt on igaüks kohustatud teatama talle teatavaks saanud kuriteost. Lisaks piirab see võimalusi prokuratuuri ilmsiks tulnud rikkumistele reageerida. 

Prokuratuurisisene järelevalve reaalsuses ei toimi, kohtute tuvastatud seadusrikkumiste suhtes pigistatakse silm kinni ja amoraalsus aina süveneb. Seetõttu annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel üle otsuse eelnõu, et viia seadusandlusesse sisse Justiitsministeeriumi õigus teostada prokuratuuri üle teenistuslikku järelevalvet ilma kitsendavate piiranguteta ja laiendada distsiplinaarmenetluse algatamiseks taotluse esitamise õigust omavate isikute ringi.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Soovin Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel anda üle Riigikogu otsuse eelnõu, mille sisu on teha Vabariigi Valitsusele ettepanek koostada ja esitada Riigikogule rahvahääletuse eelnõu, muuta valitsuse õigusakte ning alustada ettevalmistusi referendumi korraldamiseks seoses seksuaalkasvatuse lubatavusega koolides ja koolieelsetes lasteasutustes. 

Vabas ja õiglases ühiskonnas on laste harimine ja kasvatamine vanemate võõrandamatu õigus ja kohustus. Vanemate vastutus on kasvatada oma lapsi viisil, mis tagab kõige paremini nende füüsilise, psühholoogilise, intellektuaalse ja vaimse arengu. Avalikul võimul on neis küsimustes üksnes vanemaid toetav ja abistav, mitte aga nendega võrdne või koguni neist hierarhiliselt kõrgemal seisev roll. Seda fundamentaalset põhimõtet tunnistab ka põhiseaduse § 37 lõige 3, mille kohaselt on laste hariduse valikul otsustav sõna vanematel. 

Paljudele perekondadele on vastuvõetamatu, et nende lapsed allutatakse institutsionaalse hariduse kontekstis kooliõpetajate, lasteaiakasvatajate või teiste ja kolmandate isikute poolsele lapsi seksualiseerivale, nende süütust ja loomulikku häbelikkust kahjustavale kasvatustööle inimese seksuaalsust puudutavates küsimustes. Koolide ja teiste õppeasutuste ülesanne on edastada aineteadmisi, mitte tegeleda seksuaalsuse valdkonda kuuluvate asjadega. 

Eelnevat silmas pidades on põhjendatud korraldada selles küsimuses rahvahääletus. Referendumi korraldamine kõnealuses küsimuses on seda olulisem, et teatavasti ei ole Eesti Vabariigis juba 20 aastat pakutud rahvale mitte ühtainsat võimalust rahvahääletusel osaledes riigielu küsimuste otsustamisel kaasa rääkida. Aitäh teile!

Jaak Valge, palun!

Lugupeetav juhataja! Head kolleegid! Mul on au anda EKRE poolt üle Riigikogu otsuse eelnõu, millega tehakse valitsusele ülesandeks muuta õigusakte ja töökorraldust, et organiseerida ajutise ja rahvusvahelise kaitse saajatele taustakontroll ja kehtestada rida tingimusi, mille [täitmine] on nõutav neile kaitse andmiseks ja selle kaitse kehtimiseks. See on ühtlasi vajalik Ukraina võitlusvõime huvides.

Kontekst on järgmine: ajutise ja rahvusvahelise kaitse, millega kaasnevad kõik Eesti püsielanike sotsiaaltagatised, on Eestis hetkeseisuga saanud 41 000 Ukraina kodanikku ja nende suhtarv [võrreldes] kohaliku rahvastikuga on üks maailma suurimaid, kui mitte kõige suurem. Neist 41 000 isiku puhul teame tegelikult vaid nende sugu ja vanust. Teadmata on isegi rahvus, ehkki see on Ukraina passis kirjas. Puudub igasugune teadmine kaitse saanud isikute Eestis ja Eestist väljapoole liikumise, Eestis töötamise, terviseseisundi, edasiste kavatsuste ja muu sellise kohta.

18–60-aastaseid mehi, kellel reeglina ei ole Ukrainast lahkumine lubatud, on nende hulgas 25%, aga nende osakaal on suurenenud. Eriti suur on nende osakaal rahvusvahelise kaitse saanute hulgas, 68%. Teistes riikides on kehtestatud Eestist hoopis selgemad tingimused ja küsitakse tõendeid sõjaväeteenistusest vabastamise kohta. Tegime rea konkreetseid ettepanekuid, mida ma ajapuudusel praegu ette ei loe. Aitäh!

Martin Helme, palun!

Lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Toon teie ette üleandmiseks Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele eesti rahva sündivuse suurendamiseks" eelnõu. Teeme valitsusele ettepaneku koostada ja esitada Riigikogule meetmete pakett, mis tagaks eesti rahva sündimuse suurenemise taastetasemeni. Nimelt on põhiseaduse preambul määratlenud, et Eesti on olemuslikult rahvusriik. See tähendab, et kõik riigiasutused, sealhulgas valitsus ja Riigikogu, peavad selle eesmärgi nimel tööd tegema, et Eesti põlisrahva ja eesti keele domineeriv seisund Eestis oleks tagatud. See omakorda nõuab sellise rahvastikupoliitika rakendamist, mis kasvatab eestlaste sündimust, soodustab välismaale lahkunud rahvuskaaslaste naasmist, piirab rangelt sisserännet, soodustab hilisimmigrantide tagasirännet ja Eestisse püsivalt elama jäänud mitte-eestlaste assimileerumist. 

Paraku on alates Reformierakonna võimuletulekust 2021. aasta alguses riigi rahvastikupoliitika liikunud täpselt vastupidises suunas. Eestlaste praegune iive ei taga meie rahvuse püsima jäämist. Eestlaste väljaränne on endiselt suur, mitte-eestlaste sisseränne aga enneolematult kõrge. Eesti keele kasutusala aheneb hirmuäratava kiirusega. Meid on tabanud massiimmigratsioon, meid ähvardab rahvusena vähemusse jäämine oma kodumaal ja pikemas plaanis hääbumine.  

Sellest lähtuvalt teeme [valitsusele] ettepaneku tuua Riigikogusse meetmete pakett, milles oleks konkreetsed ja käegakatsutavad tegevused, et viia ellu põhiseaduse preambulis sätestatud imperatiiv. Muu hulgas soovime, et valitsus näitaks meile ära peretoetuste ja vanemahüvitiste suurendamise paketi, lasteaia kohatasu vähendamise, pensioni selge sidumise laste arvuga, iga alaealise lapse pealt last kasvatava vanema tulumaksu vähendamise programmi, soodsa kodulaenu võimaldamise noortele …

Aeg, Martin!

… ja õppelaenu ja õppetoetuste reformi teostamise, et toetada lastega tudengeid. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel üle eelnõu, mis puudutab kinnisasja omandamise kitsendamise seadust. Eelnõu §-ga 1 täiendatakse kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse § 10 lõigetega 3 ja 4. Lõikega 3 sätestatakse, et Vene Föderatsiooni kodanikud, kellel ei ole Eesti elamisluba, ei saa Ukrainas toimuva agressioonisõja ajal omandada Eesti territooriumil kinnisasja. Lõikega 4 sätestatakse, et kinnisasja ei saa omandada ka nende Vene Föderatsiooni kodanike, kellel ei ole Eesti elamisluba, omanduses olevad seotud juriidilised isikud ning Venemaa kodanikest tegelikud kasusaajad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse §-s 9 sätestatud alustel.

Kinnisvaraanalüütik Risto Vähi kinnitusel tegid välisriigi residendid mullu Eestis kinnisvaraga kokku 3617 ostu-müügitehingut. Kõige suurem muutus toimus aastaga Venemaa residentide seas, kelle ostutehingute arv kasvas hüppeliselt ehk 42,2%. Venemaa terroristliku tegevuse vastu olev Eesti ei pea aktsepteerima kinnisvara müümist Venemaalt tulijatele. Venemaalastest kinnisvaraostjaid tuleb sanktsioneerida analoogselt näiteks sportlastele, kes ei peaks olema ühegi lipu all teretulnud ei olümpiamängudele ega muudele spordivõistlustele. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid! Rohkem eelnõusid ja arupärimisi üle anda ei ole. Olen vastu võtnud 1 arupärimise ja 13 eelnõu. Nagu ikka, juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele.

Head kolleegid, järgnevalt päevakorra täpsustamine. Eilsel Riigikogu täiskogu istungil jäi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 9 arutelu pooleli sealmaal, kus algataja esindaja vastas Riigikogu liikmete küsimustele. Seepärast palun küsimustele vastamiseks tagasi Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Valge. 

Küsin ette, kas kolleegidel on küsimusi. (Hääled saalis.) Head kolleegid, küsimusi ei ole. Aitäh, lugupeetud ettekandja! Järgnevalt palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Kadri Tali.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjonis oli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 9 menetluses 13. juunil 2023. Osalesid kultuurikomisjoni liikmed. Kutsutud olid Riigikogu liige Jaak Valge eelnõu algataja esindajana, Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrg- ja kutsehariduspoliitika ning elukestva õppe osakonna kõrghariduse valdkonna juht Kristi Raudmäe ning õigus- ja personalipoliitika osakonna õigusnõunik Maarja-Liisa Vahi. Eelnõu algataja esindaja selgitas ammendavalt eelnõu sisu ja sellel ma täna ei peatu. 

Komisjonis toimus järgmine arutelu. Kristi Raudmäe sõnas, et Vabariigi Valitsus ei toeta eelnõu, ning tutvustas valitsuse seisukohti, selgitades, et ülikoolid on väga eriilmelised nii suuruse kui ka õpetatavate valdkondade poolest. Olemasolevate eesmärkide seadmine halduslepingute tasandil võimaldab arvestada erinevate kõrgkoolide eripäradega ning suurendab paindlikkust. Ta sõnas, et halduslepingus on eesti keeles õpetamise eesmärgid ambitsioonikad, ning lisas, et rahvusvahelistumine ei ole püstitatud omaette eesmärgina. Tasakaalu otsitakse ka halduslepingute sõlmimisel, rahvusvahelised ambitsioonid ja riigi huvid peavad olema läbi arutatud. Rahvusvahelisele standardile vastamine on üks kõrghariduse ja teaduse põhialustest, mis kõrgharidusõppes on kokku lepitud Euroopa Liidu tasandil. See tagab kõrgharidussüsteemide võrreldavuse ning üliõpilaste võrdse kohtlemise.

Tõnis Lukas tõi eelnõu juures positiivsena välja, et õige suund on jälgida, kuidas eesti keele staatus kõrgkoolides edeneb. Samas, välisõppejõud on ülikoolides alati [õppe] kvaliteeti parandanud ning kõrgharidus ei ole kunagi ainult ükskeelne olnud. Lukas toetas valitsuse esindajat selles, et viimastesse halduslepingutesse on pandud nii välis[üli]õpilaste arvud kui ka ülikoolide poolt aktsepteeritud nõuded, mis eesti keele staatust tugevdavad. 

Mart Helme sõnas, et tema kogemuse kohaselt on ülikoolide tase langenud. Paaniline rahvusvahelistumine, eesti keele allasurumine ja inglise keele eelistamine on tema arvates ilmselge alaväärsuskompleksi ning enesekindluse puudumise märk. 

Kadri Tali tõi näiteks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, kus muusikaõppurid liiguvad teadaolevalt õppejõudude, mitte kooli juurde. Ta küsis, kas eelnõu algatajad peavad [eesti- ja võõrkeelse õppe] proportsioonidest [rääkides] silmas ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat. 

Margit Sutropi arvates on elementaarne, et eesti keele ja kultuuri hoidmine on aluskohustus, kuid oluline on ka rahvusvaheline teadussuhtlus. 

Helle-Moonika Helme leidis, et peab otsima õiget tasakaalu rahvusvahelistumise ning Eesti rahvusriigi ja -kultuuri arendamise vahel. Samas ta küsis, kes selle tasakaalu peab leidma.

Kultuurikomisjonis otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. septembril käesoleval aastal, see võeti vastu konsensusliku otsusega; ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Kadri Tali, samuti konsensuslik otsus. Komisjon tegi ka ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata: poolt oli 7, vastu 3 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud.

Nüüd on võimalus küsimusteks. Küsimusi ei ole. Aitäh ettekandjale! Aga on küsimusi istungi läbiviimise reeglite kohta. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Pigem [on küsimus] tavade kohta. Kas oleks võimalik, et juhataja juhib tähelepanu, et me ei pea kõik siin läbi elama kõiki komisjoni arutelusid ja sõna-sõnalt kuulama, mida keegi täpselt ütles? Mis siin komisjoni ettekannetes peaks [kõlama], on mingid rõhuasetused ja üldised vaidlusalused teemad, aga mitte täpne stenogramm. Äärmiselt piinav on kuulata seda, mida keegi täpselt mis järjekorras ütles.

Ma jagan teie seisukohta, aga ettekande kestel ma ei pea siiski võimalikuks sekkuda, sest ei saa ka välistada sarnast ettekannet, nagu oli. Inimesed on erinevad, iseloomud on erinevad, kes mida peab vajalikuks, ka see arusaam on erinev. Võtan kolm küsimust veel istungi läbiviimise reeglite kohta ja seejärel rohkem ei võta. Kadri Tali, palun!

Ma tahaksin vastata, kuna see käis minu ettekande kohta.

Vastust ei ole ette nähtud, küll aga teil on võimalus.

No siis jääb nii. Kui te lubate siiski?

Jah, palun!

Kuna esitlus oli eile, siis ma tegelikult täiendava ja täiusliku arusaamise huvides pidasin seda vajalikuks.

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Minu meelest ei peaks Riigikogu kõige pikema staažiga liige tulema siin trollima sisukat ettekannet ja andma halba nõu, sõna otseses mõttes. Mees, kelle peamine sõnavara koosneb sellest, et opositsiooni eelnõud on rämps ja saast – no kuulge, kas see on eetiline majakas, kes tuleb õpetama, kuidas uued Riigikogu liikmed peaksid käituma? Äkki nad peaksid mingeid roppusi suust välja laskma? Härra Jürgen Ligi hakkab siin ju neile õppetunde andma. See on sama hea, kui huligaan õpetab viisakat inimest.

Andmata hinnangut Jürgen Ligi kommentaarile, kuigi ma ühe sisulise hinnangu siiski andsin, kordan seda, et kogemusel on oma väärtus. Teiseks, üks asi on seesama Riigikohtu juuni otsus, seal üks selline märksõna on küll, mida ma väga pooldan: Riigikogu töö peaks olema tõhus. See on sõnaselgelt kohtuotsuses kirjas, [ettekande] sisustamine on loomulikult erinev ja keerukas, aga ma arvan, et me kõik saame ikkagi printsiibis selle sõna mõttest aru ja seda ma kindlasti pooldan. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! No teatava Riigikogu liikme kogemusega ja Riigikogu juhatuse liikme kogemusega ja ka komisjoni [liikme] kogemusega ma ütlen, et Jürgen Ligi ajas siin rumalat juttu suust välja. Komisjoni ettekanne peab olema ülevaatlik, andma täpse arusaamise sellest, mis komisjonis toimus. Ja kui on Riigikogu saadikutel veel lisaküsimusi, siis saab [need ka esitada]. Nii et jätame lihtsalt tähele panemata ühe inimese segase jutu, tema ei viitsi tööd teha. Alati saab mandaadi maha panna. Kui Jürgen Ligil on piin siin saalis istuda, siis selle nõu võiks talle küll anda.

See on igati teie õigus nii arvata. Aga Helle-Moonika, ma ütlesin, et ma rohkem ei võta [küsimusi]. (Helle-Moonika Helme ütleb midagi saalist.) Helle!

Aitäh! Ma avaldan siinkohal istungi juhatajale [arvamust], et ta võiks selle intsidendi juures tähelepanu pöörata ka sellele, kuidas Riigikogu – juba oli öeldud – üks pikaajalisematest liikmetest, meesterahvas, tuli alandama Riigikogu värsket liiget, naisterahvast, ja seda täiesti ebasobival ja inetul moel. Ma tuletan meelde ka kõigile teistele ja Jürgen Ligile, et Riigikogu liige on esiteks oma sõnades vaba ja kui Riigikogu liige – ei ole vahet, kas ta on pikaajaline või siin esimest koosseisu – kannab ette oma ettekannet, siis ta teeb seda täpselt nii, nagu ta seda teha tahab.

Aitäh! Hea kolleeg, ainult üks repliik: ma olen absoluutselt veendunud, et Jürgen Ligi repliigi eesmärk ei olnud ettekandjat alandada. Ma olen selles absoluutselt veendunud. 

Nii, head kolleegid, avan läbirääkimised ja palun kõigepealt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli Mart Helme.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! See eelnõu on palju tähtsam, kui pealtnäha paistab. On muidugi täiesti arusaamatu, on absoluutselt mõistetamatu, miks koalitsioon tahab seda eelnõu tagasi lükata. See on täiesti arusaamatu! Ma selgitan, miks see on täiesti arusaamatu.

Meie ülesanne siin on seista eesti kultuuri ja eesti rahvuse ja eesti keele eest. Antud eelnõu selgelt seda ka teeb. See, mis on toimunud Eesti ülikoolides viimase 30 aasta jooksul, on olnud ühelt poolt mõistetav. Nõukogude perioodi ülikoolide programmidest, õpetusmeetoditest, ka ülikoolide üliõpilaskonna komplekteerimise põhimõtetest oli kindlasti tarvis eemalduda. Selles ei ole kahtlust. Aga see, mis on toimunud selle asemel, ei ole samuti see, mis töötab meie rahvusliku kehandi, meie kultuuri ja meie keele ja meie intellektuaalse taseme edasiarendamise ja tugevdamise kasuks. Selle üheks ilminguks – üheks, me ei jõua kõiki neid erinevaid ilminguid vaatluse alla võtta – on eesti keele taandumine meie kõrghariduses ja meie akadeemilises elus, meie akadeemilises uurimistöös tervikuna. Eesti keele taandumine! 

Sellel ei ole loomulikult hetkega, nipsust tulemusi. Selle tulemused selguvad pikkades perspektiivides ja nende pikkade perspektiivide üheks paratamatuks ilminguks saab olema eesti kultuurkeele, eesti teaduskeele taandareng, sõnavara vähenemine, sõnavara asendumine võõrlaenudega ja seeläbi eesti keele kui kultuurkeele degradeerumine.

Eesti keel on meie ühisvara. See on meie instrument, mille abil me ennast väljendame, mida kasutades me väga erinevatel tasanditel suhtleme. Loomulikult on võimalik suhelda nii nagu Ilfi ja Petrovi "12 toolis" inimsööja Ellotška, mõnekümne sõna kasutamisega. Loomulikult! Ma mäletan, et kunagi oli ka venekeelne anekdoot, mida ma ei hakka siin edasi andma, selle kohta, kuidas autolukksepp autoosi nimetab – kõigest kolme sõnaga. Noh, auto ei koosne kolmest osast, auto koosneb kümnetest ja sadadest erinevatest detailidest. Aga autolukksepp sai vene keeles hakkama kolme ropu sõnaga, mida ma ei hakka siin nimetama. 

Eesti keele degradeerumine on täiesti vastupidine sellele, mida eelnevad põlvkonnad on meie kõige nimekamate kultuuritegelaste tasemel püüdnud edendada ja saavutada. Olen olnud aegade jooksul väga entusiastlik eestikeelse kirjasõna ostja ja talletaja oma raamatukogus. Mul on ka paras pakk Johannes Aaviku tõlgitud – mitte ainult tema, aga suures osas tema tõlgitud – hirmu- ja õudusjutte. Tundub täiesti madala maitse ja taseme jaoks asi, aga miks Johannes Aavik neid hirmu- ja õudusjutte tõlkis ja publitseeris? Põhjus oli väga lihtne.

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Nende abil ja kaudu püüdis ta Eesti inimesteni viia populaarse kirjasõna kasutamisel uudissõnu, arendada eesti keelt ja tõsta eesti keel talukeele tasandilt kultuurkeele tasandile. Mul endal on olnud õnn ja au olla meie ühe kultuuri suurmehe, Linnart Mälli õpilane. Mida tegi Linnart Mäll, tõlkides mitte ainult budistlikke, vaid mitmeid muidki idamaiseid tuumtekste eesti keelde? Ta töötas palehigis selle nimel, et anda terminid, sanskritikeelsed terminid, hiinakeelsed terminid nendes tekstides edasi nii, et need oleksid ja kinnistuksid eesti keeles eestikeelsete terminitena. 

Ja nüüd me viskame selle kõige nagu kõrvale, see pole nagu oluline. Me kirjutame oma doktoritöid inglise keeles, sest me tahame olla ju rahvusvahelisel tasemel. Ma ütlen teile, mis mentaliteet see on: see on kadakasakslase mentaliteet. See on, nagu Ameerikas öeldi pärast kodusõda, kui neegerorjad vabastati, aga oli teatud hulk ja teatud sotsiaalsesse seisusesse kuuluvaid endiseid neegerorje, kes ei tahtnud seda vabadust. Neid nimetatakse tänase päevani house nigger'iteks: mõisate, suurnike teenistuses olnud toapoisid, toatüdrukud, koduorjad, kellele see meeldis, kes olid staatuse poolest kõrgemal kui need, kes olid põllu peal. House nigger'i mentaliteet on see, sõbrad!

Kui me ei seisa kõrghariduses eesti keele positsiooni eest, vaid labastame oma ülikoolid mingisuguseks rahvusvaheliseks kloaagiks, kus sõel kusagilt Aafrikast, Lähis-Idast, ma ei tea, kust veel tulnud üliõpilaste vastuvõtmisel on nii hõre, et sealt terved mandrid läbi mahuvad … See ei ole rahvuslik uhkus ja see ei ole see – eriti kui me räägime praegu Riigikogu liikmeteks olemisest –, mida ootab meilt eesti rahvas ja mida ootab meilt meie rahvuslik kultuur ja meie rahvuslik ajalugu. 

Ma tean, et kohe tulevad siia tõenäoliselt teised, kellel on teistsugused vaated sellele asjale. Aga ma ei häbene seda, et ma olen eesti rahvuslane, ja ma ei häbene seda, et ma julgen öelda: "Globalism läheb ajaloo prügikasti!" Kuid eesti rahvas ei pea minema koos globalismiga ajaloo prügikasti. See on meie ülesanne siin rahvasaadikutena. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel, Margit Sutrop, palun!

Head kolleegid! Ma ei kavatsenud alguses sõna võtta, aga mulle tundub, et kolleegid Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast teevad meie ülikoolidele lihtsalt liiga. 

Eesti ülikoolid teevad väga suuri pingutusi, et tõsta hariduse kvaliteeti, ja hariduse kvaliteet sõltub väga paljudest teguritest. See sõltub rahastamisest, mis on olnud viimastel päevadel teemaks, sõltub meie õppejõudude kvaliteedist, sõltub nende teadustöö kogemusest. Nagu kunagi Humboldt ütles, hea haridus põhineb kindlasti teadusel. Teadus on aga ilmtingimata rahvusvaheline. Ei saa olla, et ainult eestikeelses keskkonnas oma teadustööst rääkides või selle tulemusi publitseerides saaks saada piisavalt tagasisidet oma tööle või ka oma ideid levitada. See tähendab, et rahvusvahelistumine on kirjutatud heasse ja kvaliteetsesse kõrgharidusse igal juhul sisse. 

Kui meie ülikoolid on heal tasemel, siis miks meil peaks olema kahju sellest, kui siia tulevad ka välisüliõpilased, kes sellest heast haridusest osa saavad, kes omakorda on saadikutena valmis minema oma koduriiki tagasi ja rääkima Eestist kui väga heast, arenenud, innovatiivsest ja kultuurilt rikkast maast? See on tegelikult ju diplomaatiline tegevus. 

Eile rääkis siit kõnetoolist minu ülikooli ja Riigikogu kolleeg Jaak Valge sellest, kuidas kvaliteet kolinal langeb ja kuidas ülikoolid on edetabelites kolinal kukkunud. See ei vasta lihtsalt tõele. On tõepoolest tõsi, et vahetevahel tundub imelik, kuidas nendes rahvusvahelistes edetabelites on ülikoolid nii erinevatel kohtadel. Sellega ma olen nõus. Seda metoodikat tuleks vaadata ja võrrelda. Tõepoolest nii ongi, et nende erinevate metoodikate kaudu jõuame ka natuke erinevate tulemusteni. Aga Tartu Ülikooli, oma koduülikooli kohta rääkida, et see on kolinal langenud – no see ei vasta küll kindlasti mitte tõele, kui QS-i ranking'ute järgi oleme praegu 201–250 [parima] ülikooli hulgas. See on ikka väga suur saavutus, arvestades meie finantseerimise taset ja ka sedasama rasket minevikku, kus me oleme ideoloogilisest painest vabanenud. 

Ma soovitan vaadata Tartu Ülikooli kodulehel olevaid ranking'ute tabeleid, need on seal kõik ilusasti võrdluses olemas ja on võimalik ka näha, et mitte mingisugust kolinal kukkumist ei ole olnud. Kuigi, tõepoolest peab silmas pidama, et näiteks sellesama QS-i ranking'u metoodika hiljuti muutus, see võib teatud asju mõjutada, aga tegelikult on see tulemus ikkagi äärmiselt hea. Tallinna Tehnikaülikool on kohal 601–800, Tallinna Ülikool 1001. kohal ülikoolide hulgas. Ka need on tegelikult selle arvukate ülikoolide maailmaga võrreldes väga head tulemused. 

Eriti tahaksin tähelepanu juhtida sellele, et nende tabelite puhul, mille vajalikkust või [ülikoolide taseme] mõõtmist Jaak Valge ei pannud kahtluse alla, on üheks väga oluliseks kriteeriumiks välisüliõpilaste arv ja samamoodi tuntus maailmas. Kuidas siis saab meie koht nende reitingute järgi paraneda, kui me välisüliõpilaste tulekut siia piirame või kui me ei anna neile võimalust teada sellest, missuguse toreda teadustöö ja õpetamisega me siin tegeleme? See tähendab, et see eelnõu aitaks ju kaasa sellele, et ülikoolide koht ranking'utes hoopiski langeks. 

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Iseküsimus on selles, mida me räägime siin eesti keele õpetamisest ja meie oma terminoloogiast. Kuna Eesti Konservatiivselt Rahvaerakonnalt on neid seaduseelnõusid viimasel ajal tulnud arutul hulgal, palun, et kui te järgmist eelnõu ette valmistate, võtke ka ülikoolidest või rektorite nõukogust andmed, mida tegelikult täna tehakse eesti keele õpetamisel, kui palju tegelikult pingutatakse selleks, et eesti keelt au sisse tõsta, ja kui palju näiteks terminiloome komisjonides juba tehakse selleks, et eestikeelset terminoloogiat arendada. 

See jutt, et doktoritööd peaksid kõik olema eesti keeles – ma ütlen, et see on ohtlik. Sellepärast, et kui me teeksime neid eesti keeles, siis me hakkaksime iseenda naba imetlema. See ei ole tegelikult see, mida rahvusvahelise teaduse maailmas tehakse. Olen väga nõus sellega, et eriti eestlased või need, kes tahavad Eestisse tööle jääda, peavad oma ala terminoloogiat arendama, peavad olema valmis ka oma teadustööd populariseerima. Aga tipptasemel teadustööd tehakse tänases maailmas ikkagi inglise keeles ja me läheksime tõesti vastuvoolu, kui me hakkaksime nõudma, et siin kodumaal tehtud dissertatsioonid olgu oma keeles ja omaenda retsensentidega. Meie tase langeks ja me ei saaks seda, mida me tegelikult kõrghariduselt loodame: alust Eesti riigile, tippspetsialistide paremale koolitamisele ja ka innovatsiooni ja majanduskasvu tagamisele. Aitäh teile!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu nr 9 esimesel lugemisel tagasi lükata. Läheme hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu nr 9 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 56 Riigikogu liiget, vastu 20, erapooletuid 0. Eelnõu nr 9 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 16 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Riigikogu liikme Jaak Valge!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on jälle hea meel siin teie ees seista. Ma hästi kiiruga vaatasin korraks need edetabelikohad ka üle, mis siin diskussiooniks olid. Eile kõnelesin kahest ülikoolide edetabelist. Ma ütlesin, et edetabeli nimega THE järgi on Tartu Ülikool jätkuvalt samal kohal, kus oli ka paar aastat tagasi, aga ARWU ehk Shanghai edetabeli järgi oli Tartu Ülikool 2017. aastal 301.–400. kohal maailmas, 2021 oli 401.–500. ja 2023 on 701.–800. kohal. Teine edetabel, millest ma eile rääkisin, on QS, kus Tartu Ülikool langes eelmise aasta edetabeliga võrreldes 62 kohta, jõudes 358. positsioonile.

Ütleme niimoodi, et akadeemilise taustaga inimesena on mul üsna ebameeldiv debateerida sellisel demagoogilisel tasemel, nagu oleks eelmise eelnõuga soovitud kõigi doktoritööde tegemist ainult eesti keeles ja isoleerida Eesti ülikoolid maailma teadusest, mingil moel pidurdada välisüliõpilaste tulekut Eestisse. Eelmises eelnõus ei olnud ju tegelikult üldse välisüliõpilastest juttu, jutt oli eesti keelest. Välisüliõpilasi saab ülikoolidesse ka niimoodi vastu võtta, et õpetada nendele eesti keel selgeks. Niimoodi on sellest ka kasu. Naeruväärne on väita, et meil on välisüliõpilasi selleks vaja, et nad oleksid nagu mingid saadikud maailmas. Eelmise eelnõu eesmärk oli tegelikult eelkõige parandada ülikoolide õpet, mitte vastupidi, mitte ülikoolidele liiga teha, vaid vastupidi, ülikoole aidata. Seda peame meie siin tegema just nimelt poliitikutena. Meie peame ju ülikoolidele looma sellised tingimused, et nad saaksid võimalikult kvaliteetset õpet pakkuda. Kui nad seda ei tee, siis see on meie, poliitikute süü, mitte ülikooli süü. 

Ka selle eelnõu nii nagu eelmisegi eelnõu eesmärk ei ole mitte ülikoolidele liiga teha, vaid vastupidi, ülikooliõpet aidata. Sellel eelnõul on nii pikema sihiga ehk strateegiline eesmärk kui ka lühema sihiga eesmärk. Strateegiline eesmärk on sündimuse kasvatamine ja perede toetamine. Lühema sihiga eesmärk on see, et üliõpilastel ja kutseõppeasutuste õpilastel oleks võimalik õppimisele keskenduda. Need eesmärgid omavahel vastuolus ei ole.

Kõigepealt räägin strateegilisest eesmärgist. Tegelikult peaksime alati kõikide eelnõude puhul algatuseks mõtlema sellele, kas see on meie põhiseaduse sissejuhatusega kooskõlas. Need eelnõud, mis sellele aluspõhimõttele ei vasta, tuleks tühistada, ja mitte ühtegi eelnõu, mis põhiseaduse vaimule ei vasta, ei tuleks menetlussegi võtta. 

Teatavasti on eesti keelt, rahvust ja kultuuri üsna raske kaitsta ja edendada ilma neid kandva rahvata. Meie sündimus on Reformierakonna progressiivse valitsuse ajal ülikiiresti kukkunud nii nagu ka kõik muud näitajad. Ka kõikides muudes valdkondades on Reformierakonna valitsus ebaõnnestunud. Sündimuse osas me püstitame sel aastal uue, kõigi aegade negatiivse rekordi. Palju õnne, reformierakondlased! Sündimuse summaarkordaja, mis oli meil eelmisel aastal, juba eelmisel aastal alla Euroopa keskmise, 1,41, langeb samuti. Ka see püstitas võib-olla kõigi aegade negatiivse rekordi, aga seda me praegu veel ei tea. Tõsi, kohortsündimus on kõrgem, aga ka kindlasti tugevasti alla taastetaset. 

Meie pered aga soovivad rohkem lapsi ja riigi kohus, riigi ülesanne on selleks võimalused luua. Üks samm selles suunas on seesama eelnõu. Nimelt, selles eelnõus sätestatakse, et riik kustutab [iga sündinud lapse kohta] 50% ulatuses, kaksikute puhul 75% ulatuses ja kolmikute puhul 100% ulatuses riigi tagatud õppelaenu selle summa tagasimaksmata osast osalise kustutamise taotlemise päevast arvates. Iga järgmise sündinud lapse eest kustutab riik isiku laenukohustused 50% ulatuses õppelaenu summa tagasimaksmata osast, millest on maha arvatud riigi poolt eelnevalt kustutatud laenukohustused. Laenu tagasimaksmine võib alata hiljemalt 48 kuud pärast õppe lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus või ka muul põhjusel, kui selle aja jooksul ei ole asutud õpinguid jätkama. Aga seda võib pikendada 60 kuuni. 

Ma juhin tähelepanu, et ülikooliajal on noored inimesed pereloomeeas ja ka parimas lapsesaamise eas, vanuse kasvades võib olla lapsi üha raskem saada. Tegin ka ligikaudseid arvutusi. Nende kulude arvestusel kasutasin 2022. ja 2023. aasta näitajaid, mil meil on miinimumpalk 725 eurot, 20–24‑aastasi naisterahvaid on 30 000, 25–29‑aastasi naisterahvaid 35 000 ja keskmine laste arv 20–24‑aastastel naistel on 0,1 ja 25–29‑aastastel naistel 0,6. Kui arvestame seda, et kahekümnendates eluaastates isikutest võib õppelaenu kustutamist taotleda 10% ja keskmiselt võetakse õppelaenu kolmel õppeaastal ja taotlejate keskmine laste arv oleks 1,2, oleks – nüüd arvestan 2023. aasta hindades – iga-aastane kulu pärast kustutamise algust 28,3 miljonit eurot. Eks see on muidugi ligikaudne, aga suurusjärgu annab. Tegelikult meil sünnitusealiste naiste arv väheneb ja sellega seoses ka kulu. Teisest küljest loomulikult inflatsioon suureneb. Reaalhindades võiks see siis olla 30 miljoni euro ringis või vähem.

Valitsuskoalitsioon võib nüüd rääkida, et raha pole. Aga selle eelnõu [vastuvõtmine] praegu oluliselt raha ei võta. See 30 miljonit on vajalik viie aasta pärast. See tähendab, et see argument perede toetamise vastu ei päde, et raha pole.

Kui me veel majanduslikus mõttes arvestame kaugemat perspektiivi, siis see tähendab seda, et pärast 20 aasta [möödumist] on muudatused ka majanduslikult meile selgelt kasulikud, kuna need toovad kaasa tööealiste ja maksumaksjate arvu ja proportsiooni suurenemise Eesti ühiskonnas. 

Nüüd ma lähen eelnõu teise osa ehk lühema sihiga eesmärgi juurde. Meie tudengitest töötab õpingute ajal kusagil neli viiendikku, täpselt ei tea. Siin on, tõsi küll, arvestatud ka kõiki neid, kes natukene töötavad, mingisuguseid tööampse teevad. Igatahes, see töötamise määr on nii suur, selles suurusjärgus, ja see kindlasti kitsendab võimalusi õppele keskenduda. Tulemus võib olla õppe pikenemine, aga mis veel olulisem, õppekvaliteedi langus.

Toon ühe tsitaadi veel ka neile, kes eile ja täna kahtlesid õppekvaliteedi languses. Ülle Madise [ütles] märtsis 2023: "Olukord, kus inimesele antakse ülikoolist juristidiplom, ent vaikimisi eeldatakse, et ta pole võimeline oma erialal töötama, ning riik peab juristieksami korraldamiseks tegema lisakulutusi, et ülikooli lõpetanute hulgast kindlaks teha pädevad juristid, kahjustab (õigusalase) kõrghariduse mainet tervikuna." See on siis Ülle Madise [tsitaat].

Paul Varuli tsitaat: "Kurja juureks on olulised puudujäägid õigushariduses, kusjuures riiklikul tasemel otsustajad on seda probleemi järjekindlalt ignoreerinud, peites pead liiva alla."

Meie oleme need, kes seda probleemi on ignoreerinud. Enne seda, kui ma eelnõu esitama tulin, saite veel ühe väga ilusa kujuka näite, kuidas mingitele detailidele keskendudes üritatakse tegelikult asja sisust mööda vaadata. Ma tänan väga minu kõnele eelnenud kõne eest. See oli väga kujukas. 

Nii, tudengid peavad meil Eestis siis töötama, kuna erinevalt teistest tasuta kõrgharidusega riikidest puuduvad Eestis piisavad vajaduspõhised õppetoetused ja tegelikult puudub ka mõistlik õppelaen siiamaani. Kui õppetoetused ei ole indekseeritud, siis need kahanevad kogu aeg. Põhjamaadega võrreldes, kus on samuti tasuta kõrgharidusõpe, saab meil toetusi suhteliselt väiksem hulk tudengeid ja [kutsekoolide] õpilasi, kindlasti kusagil kaks või kolm korda vähem. Nii ongi loogiline käik see, et lisaraha teenimiseks tuleb minna tööle, ja õppekava [täitmises] võib tekkida mahajäämus. Igal juhul pole siis piisaval määral keskendumine õppetööle võimalik. 

Lahendus ei ole õppelaen senises vormis, selle tingimused on Eestis väga ebasoodsad. Esialgu, kui õppelaenu [andmist] 1990. aastatel alustati, oli selle intress 5% ja see intress jäi sama kõrgeks ka siis, kui meil teiste laenude, eluasemelaenude intressid olid palju madalamad. Praegu on Swedbankist võetava õppelaenu intress 1,99% pluss kuue kuu euribor ehk õppelaenu intress on väga kõrge. Peale selle on vajalik veel õppelaenu käendus. Selle tagatised on ka keerulisevõitu ja rasked täita just kõige halvemini kindlustatud peredest pärit tudengitele. Kes on jõukamad, nendel on kergem täita, kes on vaesemad, nendel on raskem täita. Tulemus ongi see, et õppelaenu on võtnud vaid mõni protsent üliõpilastest. Ehk siis kõik saavad aru, et sellisel kujul on see õppelaen naeruväärne. 

Selle eelnõu kohaselt tõstetaks õppelaenu maksimummäär 10 miinimumpalga suuruse summani õppeaastas ja sätestataks, et laenu tagasimaksmine võib alata hiljemalt 48 kuud peale õppe lõpetamist ja seda võib pikendada. See on selleks, et kui tudeng või kutsekooli lõpetanu värskelt tööle asub, siis ei pruugi tema töökoht olla selline, kus makstakse piisavalt kõrget palka. Ta on esialgu ikkagi veel selles positsioonis, kus ta on majanduslikult vähekindlustatud.

Eelnõu kohaselt me kitsendame õppelaenu saajate ringi nii, et sinna kuuluvad Eesti Vabariigi kodanikud ja mõne teise Euroopa riigi kodanikud, kes viibivad Eestis alalise elamisõiguse alusel. See, kui me kitsendame laenusaajate ringi, võimaldab leevendada laenu saamise tingimusi teistele. Tegelikult ka see ring, kus nüüd laenusaajaid vähemaks jääb, on üliväike.

Meenutan, et see on selle eelnõu esimene lugemine. Loomulikult nii seda eelnõu kui ka kõiki teisi eelnõusid saab täpsemaks lihvida. 

Mul on au tuua väljavõte ka Eesti 200 valimisprogrammist. Tsiteerin: "Reformime õppelaenu süsteemi." Tuletan ühtlasi meelde, et Erakonnast Eesti 200 on meil haridus‑ ja teadusminister, kelle valdkonda see kuulub. Nii. "Reformime õppelaenu süsteemi. Suurendame õppelaenu mahtu 6000 euroni õppeaastas. [Meil siin eelnõus on 7250 euroni. – J. V.] Alandame õppelaenu intressi ja pikendame tagasimakse perioodi kuni 25 aastani. [Peaaegu sarnane. – J. V.] Õppelaen peab katma täiskohaga õppimiseks vajalikud kulud, sest tudengil peab olema võimalik õppida samaaegselt tööl käimata." Kuidas saaks sellele vastu vaielda? Täpipealt seda eelnõu pakubki.

Nüüd, septembrikuus väitis haridus‑ ja teadusminister isiklikult, tsiteerin: "Meil on vaja ka õppelaenureformi. See, et tudengid õppelaenu ei võta ja samal ajal käivad tööl – selle tulemusena nad ei saa keskenduda õppimisele, mille tulemusena kõrghariduse kvaliteet päriselt kannatab." Kõrghariduse kvaliteet päriselt kannatab!

Seni on see jäänud niisama jutuks, Haridus‑ ja Teadusministeeriumist sellist eelnõu pole tulnud. Meie siis teeme praegu selle teoks ja ka teistel poliitikutel on võimalik näidata, kui palju nende sõnu saab tõsiselt võtta. 

Lõpetuseks veel tuletan meelde, et laenu kustutamine peredele oligi meil kuni 2009. aastani seadusena olemas ja kui see [tühistati], siis olid eriti sotsiaaldemokraadid selle vastu. Sotsiaaldemokraadid olid toona väga selle vastu. Hiljem on seda just sotsiaaldemokraadid püüdnud uuesti kehtestada. Halloo, halloo! Hiljem on sotsiaaldemokraadid (Hääled saalis.) proovinud seda uuesti kehtestada. Nende aseesimees väitis, tsiteerin: "2009. aasta juunis kaotas Riigikogu üleöö ära õppelaenude hüvitamise senise süsteemi, pettes tuhandeid noori inimesi. Meie esitatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muudatuste kinnitamise järel lõpeb nende õigustatud ootuste rikkumine." Vot nii.

Nüüd on see võimalus olemas. Eriti valitsuskoalitsiooni kuuluvad sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 [liikmed] saavad näidata, kas nende lubadused tegelikult paika peavad. Räägin veel üle, et raha [puudumise] taha ei saa pugeda, seda 28 miljonit on vaja alles mõne aasta pärast. Aitäh! 

Tänud! On küsimuste aeg. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Mäletatavasti 2021. aastal leiti, et äraelamiskulud peaks olema ühel keskmisel tudengil umbes 580 eurot kuus. See oli toona, ilma [kiire] inflatsioonita olukorras. Täna peaks sellele minimaalselt 50% ilmselt juurde lisama. Toona olid, tegelikult veel eelmisel aastal olid õppetoetused ainult 75–200 eurot, nii et pole ime, kui paljud õppima ei läinud, seda teha ei suutnud. Milline on tänane olukord? Kas õppetoetused on kasvanud, et üliõpilased saaksid paremini hakkama ja ka väiksema õppelaenuga?

Aitäh! Eks need aastate vältel on väga vähesel määral kasvanud, aga inflatsioon on mitmekordselt kõrgem, nii et tegelikult reaalhindades on need järsult langenud. Igatahes see õppetoetuste süsteem praegu Eestis küll kuidagimoodi ei võimalda seda, et mitte kuigi kindlustatud perekondadest tudengid saaksid korralikult, ilma tööl käimata, õppimisele keskenduda.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vabariigi Valitsus on loomulikult andnud sellele eelnõule mitte just hävitava hinnangu, aga nad ei toeta seda. Nende põhjendused on ikka täiesti otsitud ja sellisest, noh, merkantiilsest lähenemisest ja ainult mingist kröönimisest kantud. Samas nad ütlevad, et valitsuse töökavas on ette nähtud, et nad hakkavad seda olukorda analüüsima. Analüüsi valmimise ajaks on pandud järgmise aasta aprill. Kuidas sina seda näed? Kas see analüüs võiks kuidagi toetada seda eesmärki, mille meie oleme selle eelnõuga konkreetselt seadnud, et noored saaksid hea hariduse ja samal ajal oleksid toetatud ka teistes nendele eluoluliselt väga olulistes otsustes, nagu on ülikooli ajal näiteks perekonna loomine ja laste saamine?

Haridus- ja Teadusministeerium on asunud seda küsimust analüüsima, jah. Kui see analüüs on sisuline, siis kindlasti oleks raske jõuda teistele tulemustele, kui me selle eelnõuga taotleme. Aga ma olen ka siin ju teist koosseisu ja ma kahjuks [kuulen] kogu aeg, kuidas Haridus- ja Teadusministeeriumist pidavat pidevalt tulema mingisugused tervikeelnõud, mis kõik probleemid korraga ära lahendavad. Sellega põhjendatakse – kuna need eelnõud muudkui aga tulevad ja tulevad – meie eelnõude tagasilükkamist kogu aeg. Aga neid [eelnõusid] ju ei ole, ei ole, ei ole. See on ainult jutt, jutt ja jutt.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Muuseas, lisaks sellele, mis eelnevalt sai mainitud õigushariduse allakäigu kohta, võib osutada asjaolule, et 27. märtsil 2023 on Postimehes avaldatud artikkel, kus Riigikohtu esimees Villu Kõve ütleb otse välja, et hariduse tase on alla käinud. Villu Kõve on samamoodi nagu ka õiguskantsler olnud õigusteaduskonnas pikka aega õppejõud ja nad teavad, millest nad räägivad. Neid ilmselgeid fakte pole mõtet eitada. 

Ma mõtlesin küsida selle kohta, et eelnõu räägib küll sellest, kuidas kustutada õppelaenusid seonduvalt laste saamisega, aga kas eelnõu koostamise kontekstis on paralleelselt liikunud mõte ka selles suunas, kuidas võib-olla üldse anda riigi poolt tudengitele laenu nii, et need laenud ei oleks nii röögatult kõrgete intressidega, nagu pangad praegu küsivad? Tegelikult puudub igasugune põhjus, miks neid laene peaks nii kõrge intressiga välja andma.

Aitäh! Eelnõul on mitu eesmärki. Üks oluline eesmärk on riigi garanteeritud laenumahu suurendamine niimoodi, et [õppelaen] muutuks tudengitele atraktiivseks, et sellest midagi ka kasu oleks. Praegu on see maht üliväike. Minu mõtted, ma pean ausalt tunnistama, selles suunas liikunud ei ole. Võib-olla see nõuaks liiga suurt reformi, aga ma ei välista, et õppelaenu andmine, mis on sedavõrd olulise eesmärgiga, võiks põhimõtteliselt tõesti olla riigi enda tegevus, mitte Eestis tegutsevate välispankade roll. 

Küll aga on meie riigimeestel, kui nad oleksid riigimehed, võimalik pankadega läbi rääkida. Ei ole mitte mingit põhjust, miks õppelaen peaks sedavõrd suure intressiga olema. Õppelaen peaks olema märksa madalama intressiga, sest euribori tõus on ju tegelikult puhas kingitus pankadele, ega see siis pankadele mingeid lisakohustusi või lisakulutusi kaasa ei too. Pangad on ise kasutanud euribori ära selleks, et intressimäärasid tõsta. See [jutt] läheb teisele teemale, küll aga ma olen täiesti veendunud, et kui pankadega läbirääkijad tegutseksid ikkagi Eesti ühiskonna huvides, siis oleks intressimäära alandamine kindlasti võimalik.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Tõepoolest, kui meie siin räägime kõrgematest eesmärkidest, millega seisame meie riigi ja rahva eest tervikuna, siis teatavasti Reformierakond oskab vaid rahast rääkida. Meil komisjonis oli ka see arutelu ja siis üks Reformierakonna liikmest komisjoni liige hakkas kohe küsima – nad armastavad alati küsimusi esitada, kui me pakume välja mingeid lahendusi –, et kust te selle raha võtate. "Nii, kust te selle raha võtate? Siis tuleks ju täielikult tasuline kõrgharidus kehtestada." Ma küsin sinu käest, mis sa arvad. Lihtsalt kinnita või lükka ümber, kas see ongi ainuvõimalik lahendus või on see lihtsalt demagoogiline võte, et meie eelnõud, kõrgematest eesmärkidest kantud eelnõud laua pealt maha lükata.

Aitäh! Nagu ma enne märkisin, ega rahapuudus küll ei saa antud juhul olla põhjenduseks, miks eelnõu tagasi lükata. Seda raha on tegelikult vaja alles mõne aasta pärast, siis, kui need inimesed kooli ära lõpetavad, kes hakkavad oma laenu kustutama. Samal ajal me arvestame, et meil tekib teatav sündimuse kasv selle tõttu. Me ju teame, et üks oluline rahvastikupoliitika probleem on meil see, et esimese lapse sündi lükatakse edasi. Tegelikult siis mõnekümne aasta pärast seoses sellega, et meile tuleb tööjõuturule rohkem inimesi, kompenseeritakse see kulu mitmekordselt, rääkimata rahvastikupoliitika eesmärkide [täitmisest].

Aitäh! Tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli kaasettekandeks juhtivkomisjoni esindaja Margit Sutropi.

Aitäh! Head kolleegid! Hea eesistuja! Mul on hea võimalus rääkida teile Riigikogu kultuurikomisjonis 12. septembril toimunud istungi kokkuvõttest.

Osa võtsid komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Ester Karuse, Liina Kersna, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Puudusid Mart Helme ja Tanel Tein. Kohale olid kutsutud ka eelnõu algataja esindaja Jaak Valge, Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse valdkonna juht Kristi Raudmäe ja õigusnõunik Maarja-Liisa Vahi. 

Jaak Valge tutvustas eelnõu, peatus viiel punktil, mida see eelnõu kaasa toob. Neid ma ei hakka esitama, kuna ta ise tõi need juba välja. Võib-olla huvitav oli see, et ta defineeris perekonna, ütles, et perekonna moodustavad kaks või enam koos elavat inimest, kes on üksteisele abikaasad, vabaabielu partnerid, vanemad või lapsed, ja üksi elavad inimesed perekonda ei moodusta. 

Kristi Raudmäe ütles, et Vabariigi Valitsus ei toeta eelnõu esitatud kujul. Õppetoetuste ja õppelaenu seadus võiks jääda reguleerima just kõrgharidusõpingutega seotud eesmärki ehk kvaliteetse õppe läbimist ja lõpetamiseni jõudmist. Perekonna loomisega seonduvaid küsimusi võiks tervikuna reguleerida muul viisil. Lisaks ei toeta valitsus eelnõu seetõttu, et praeguses riigieelarve olukorras ei ole mõistlik võtta riigieelarvesse pikaajalisi lisakohustusi. Eelnõus kavandatud muudatus toob tõenäoliselt kaasa ka õpingute aja olulise pikenemise. See läheb tegelikult vastuollu sellega, mis on eelnõu eesmärk – et inimesed nominaalajaga lõpetaksid –, ja üliõpilased jõuavad tööturule veelgi hiljem. Ta lisas, et eelnõuga planeeritud muudatused ei mõju seetõttu õppimist toetavana, aga laste sündi ja kasvatamist, mis on oluline, tuleks muidugi reguleerida toetussüsteemi abil. 

Oluline on see, et Vabariigi Valitsuse töökavas on planeeritud õppelaenu süsteemi analüüs, mis peaks valmima aprilliks 2024. Eesmärk on seal üle vaadata nii õppelaenu maksimummäär kui ka tagasimaksmise pikendamine. Õppelaenu maksimummäära küsimuses toetab valitsus paindlikku lähenemist. See tähendab, et iga aasta vaadatakse Vabariigi Valitsuse korraldusega üle õppelaenu maksimummäär. Raudmäe lisas, et näiteks käesoleval aastal ei toetanud üliõpilased ega ka osa kõrgkoole õppelaenu maksimummäära tõstmist olukorras, kus õppelaenu intressimäärad olid jõudnud majanduse seisust tulenevalt tõesti väga kõrgele.

Heljo Pikhof küsis, kui suur on eelnõu kohaselt õppelaenu maht ühes õppeaastas. Saime teada, et kuna see on 10 miinimumpalka, siis käesoleval aastal on see 7250 eurot. Heljo Pikhof küsis ka, kas laen kustutatakse sellisel juhul, kui inimesed on juba enne ülikooliõpinguid lapsi saanud. Jaak Valge kinnitas, et jah, laen kustutatakse, kui laenu kustutamise momendil on inimesel alaealised lapsed. Võib-olla siia kõrvale võikski kohe võtta Kristi Raudmäe kommentaari, et Eesti üliõpilastest on praegu 19%-l lapsed. Sellega on Eesti juhtival kohal Euroopas. Raudmäe lisas taustaks, et Eesti üliõpilaskond on üks vanemaid ja 10 aasta jooksul on see protsent olnud enam-vähem sama, pean silmas üliõpilaste ja üliõpilaste laste arvu. 

Läheme siit edasi. Tõnis Lukas küsis, kas Vabariigi Valitsuse seisukohas nimetatud õppelaenu süsteemi analüüs juba käib. Öeldi, et jah, seda tehakse. Kõrghariduse rahastamise kui terviku vaates on ettepanekuid tehtud palju, aga eelkõige räägime sellest, et ka teatud muudatused on toimunud. [Õppetoetuse] madalaim määr on nüüdseks 150 ja kõrgeim määr 440 eurot kuus. See tähendab, et sel aastal on vajaduspõhiste õppetoetuste määrasid juba tõstetud.

Heljo Pikhofi küsimus oli, kui suureks kujuneb eelnõu kohaselt rahaline surve Eesti riigile. Eelnõu algatajate arvamusel on see 2023. aasta hindade järgi 28,3 miljonit eurot. Valge lisas siis – ma ei tea, kas lootusrikkalt või kurvalt –, et tegelikult väheneb sünnitusealiste naiste arv ja sellega seoses ka kulu. 

Vadim Belobrovtsev küsis, miks on eelnõus kolmandate riikide kodanikud õppelaenu saajate ringist välja jäetud. Jaak Valge selgitas, et kolmandate riikide kodanikud saavad Eestisse [jääda] ainult pikaajalise elamisloaga, selle jaoks peab elama Eestis viis aastat ja kui nad soovivad oma elu Eestiga siduda, võivad nad teoreetiliselt teha kodakondsuseksami. 

Heljo Pikhof küsis, miks karistatakse Suurbritannia kodanikust tudengeid, kelle kaasa on eestlane. See tegelikult ei ole diskrimineerimine, sest see tudeng ise, kui ta õpib, saab samamoodi [elamisõigust] taotleda. 

Tõnis Lukas kinnitas, et õppelaenu võimalikku mahtu tuleb tõsta. Seda tuleb võimaldada nendele, kes soovivad õpingutele keskenduda. Ta rõhutas, et õppelaenu teema on oluline ja sellega tuleb kiiresti edasi liikuda. Margit Sutrop nõustus, et tudengid peaksid saama keskenduda eelkõige õppimisele, aga [ütles, et] keeruline on lahendada korraga nii iibe- kui ka õppimisele keskendumise probleeme. 

Heljo Pikhof tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. septembril ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop. Need [ettepanekud võeti vastu] konsensusega. Pikhof tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 7 [komisjoni] liiget: Vadim Belobrovtsev, Ester Karuse, Liina Kersna, Signe Kivi, Heljo Pikhof, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Vastu oli 2: Helle-Monika Helme ja Tõnis Lukas. Erapooletuid ei olnud. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop ja eelnõu tagasi lükata. Aitäh teile tähelepanu eest!

Nüüd küsimused. Küsimusi ei ole. Aitäh ettekandjale! On küsimusi istungi läbiviimise reeglite kohta. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Mul on lihtsalt selline väike küsimus, et ega te ei tea, kas … 

Aitäh ettekandjale! 

Kuidas?  

Ma ütlesin ettekandjale aitäh. 

Ei, ettekandjale ei ole [küsimusi]. Ega te ei tea, kus viibib hetkel Jürgen Ligi? Ta kindlasti tahaks hurjutada paljusõnalisuse eest ka oma erakonnakaaslast, kes sõna-sõnalt luges komisjoni protokolli ette, mida [Jürgen Ligi] siin mõni aeg tagasi hirmsasti Kadri Talile pahaks pani. Aitäh!

Nii et ma saan aru, et te toetate Jürgen Ligi ettepanekut. Aitäh! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid siin ja kõik, kes seda debatti vaatavad läbi interneti! Vaadake, see on seaduseelnõu, mida, ma julgen arvata, tudengid on tegelikult ammu oodanud.

Me teame, et praeguses olukorras löövad inflatsioon ja Euroopa kõrgeim hinnatõus valusalt just noori, kellel oma iseseisva elu alguses kindlasti ei ole püsivat töökohta ega sissetulekut, vaid kes peavad alles omandama teadmisi ja kogemusi. Seda kõike, mida me selle eelnõuga ette paneme, oleks hädasti vaja just neile noortele, kes on suutelised ja tahtelised omandama kõrgharidust. Neil oleks kindlasti vaja seadusandlikul tasandil mingit täiendavat võimalust, millega tagatakse täiskoormusega õppe [ajal] hakkamasaamine igapäevaelus. 

Meil on teatavasti olemas õppelaenude süsteem ja see on olnud tõepoolest ka hea võimalus tudengitele, kompenseerimaks lünki toimetulekus, mis võivad saada takistuseks, teinekord isegi saatuslikuks kõrghariduse omandamise teel. Paraku on nii laenu saamise tingimused kui ka laenu maksimumsumma aastas jäänud ajale jalgu, mistõttu on täiesti selge, et õppelaenu mahtu tuleks tõsta ning laenutingimusi muuta. Antud eelnõu ongi kantud mõlemast eesmärgist. Lisaks sellele on siin eelnõus toodud sisse meede, mis on nii-öelda kaks ühes ning lahendaks ka meie riigi ja rahva ees seisva eksistentsiaalse probleemi ehk aitaks parandada seda ränka demograafilist auku, milles me asetseme. Kui need protsessid jätkuvad, ilma et me kõikvõimalike vahenditega püüaks sekkuda, siis ma julgen arvata, et tulevikus ei ole meil mingil hetkel enam kusagilt võtta rahvuskaaslastest tudengeid ja sealt edasi hääbub meie rahvusülikool kui omakeelne ja omameelne kõrghariduskants.

Teatavasti on inimese elus just noorus see aeg, see ilus aeg, kui tuleb nii palju kui võimalik õppida, sest teadmised jäävad hästi külge. See on aeg, kus ka elu muud aspektid nõuavad oma osa. Perekonna loomine on kindlasti üks neist. Meie kui riigi kohus on noori selles elufaasis igati aidata: aidata saada noortel hea haridus ja aidata neid ka selles, kui noored tahavad ühitada pere- ja õpielu, saada õppimise ajal lapsi ja kasvatada neid samal ajal, kui omandatakse kõrgharidust. Selle eelnõu mõte seda eesmärki kindlasti täidab. 

Me teame, et laste saamist lükatakse tänapäeval paljuski edasi või loobutakse sellest sootuks just hirmust [mitte] hakkamasaamise ees, hirmust pidurdada oma karjääri ja hirmust, et sellega kaotatakse võimalus edasi õppida ja areneda. Seetõttu olemegi selles eelnõus õppelaenude süsteemi sidunud võimalusega, et see süsteem ühest küljest toetab üliõpilase õpinguid nii, et ta raha puuduse tõttu ei pea puht raha teenimise eesmärgil töötama näiteks ettekandjana, toidukullerina, taksojuhina või mõnel muul sellisel töökohal, mis ei ole tema erialaga kuidagi seotud, vaid ta saab pühenduda õppimisele ja tõepoolest oma eriala omandamisele. Teisest küljest toetab see eelnõu võimalusi luua ja kasvatada perekondi õppimise ajal teadmises …

Ma paluksin lisaaega.

Kui palju lisaaega?

Kolm minutit.

Kolm minutit lisaks, palun! 

… teadmises, et ülikooli lõpetamisel saab ta pühenduda juba tööalasele karjäärile, lapsed on ka saadud ning tänu sellele saab õppelaen kustutatud. Vaadake, see ongi riigi ülesanne hoolitseda oma kasvava põlvkonna eest kõigil võimalikel viisidel, et rahvas kasvaks ja rahvas oleks õnnelik ja haritud.

Mul on hea meel, et EKRE pakub jätkuvalt välja neid lahendusi, mida meie noored, meie tudengid ja ka meie laiem avalikkus kindlasti ootavad. Kahjuks me aga näeme, et siin parlamendis ei ole üksmeelt selles, mis puudutab meie noori ja nende soove saada hea haridus, olla sel teel rahaliselt toetatud ning samal ajal olla toetatud ka soovi korral luua õpingute ajal perekond ja saada lapsi.

On väga küüniline, et hoolivuse sildi all tegelikult ei hoolita, ei vaadata tulevikku, milles peaks teostuma visioon kasvavast ja haritud rahvast. Kahjuks on meil tõepoolest kröönimise valitsus, kelle vaates riigieelarvet käsitletakse väga lühinägelikult ja lühikeses perspektiivis, kuhu Eesti rahva kasv sugugi ei mahu. Seda käsitletakse nagu sahvrit, kus moosipurgid peavad riiulil olema reas ja korras ja neid ei tohi mingil juhul puutuda, isegi kui tegemist on meie noorte vajadustega. Selle üle ma tõepoolest soovitan tungivalt kõigil järele mõelda ja hääletada selle eelnõu edasimineku poolt. Samas te teate, et te tegelikult hääletate ka noorte hea hariduse ja noorte perede poolt. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun! 

Austatud juhataja! Head kolleegid! Isamaa on valimiseelsetes debattides toonud välja mõlemad vajadused: esiteks, tõsta garanteeritud õppelaenu määra, ja teiseks, siduda õppelaenu tagasimaksmine laste arvuga peres. Nii et nende parameetrite järgi see eelnõu kindlasti sobib meile selleks, et seda edasi arutada ja esimene lugemine võidukalt lõpetada.

Kui mõtelda sellele, miks on praegu õppelaenu võtjaid vähe, siis on tõesti kaks [põhjust]. Esiteks, tegelikult ikkagi, kuigi riik garanteerib pankadele õppelaenuga seonduva, on [laenu] võtjale see suhteliselt ebasoodne. Teiseks, eks majanduslik olukord, ebakindlus on üks põhjus, miks laenu ei taheta võtta. Eestis on läbirääkimised pankadega riigi garanteeritud [laenude] puhkudel olnud küllalt keerulised. Meil on nii pankurid kui filiaalide juhid väga head läbirääkijad eelkõige panga huvides. Kui küsida arvestamist ühiskonna huvidega, siis öeldakse, et aga meil on erinevaid instrumente: meie pank [kasutab] seda ja teist toetusskeemi, teeme teist ja kolmandat, meil on konkursid, me toetame projekte ja me oleme väga sotsiaalsed. Samas võib öelda, et juba õppelaenusüsteemi alguses olid tingimused pankadele väga soodsad, sisuliselt riskivabad. Võib öelda, et ka praegu on pangad läbirääkimistel oma huvide eest väljas. Nad tõepoolest jälgivad väga täpselt, et riik kõik garanteeriks, kuigi kõrvaltvaatajana või ühiskonnaliikmena võib öelda, et pangale on ju ka kasulik, kui tal on kliendid. Aga see põhimõte justkui läbirääkimistel ei [kehti], kõik tuleb garanteerida riigi poolt. See viib välja muidugi suhtumiseni vanemaealistesse ja nende hakkamasaamisse, paljudesse niisugustesse asjadesse.

Ma arvan, et ka õppelaenude puhul võiksid pangad oma sotsiaalsust ja ühiskonnas kaasalöömist paremini välja näidata, kui rääkida tingimustest ja sellest, et kõik see, mis me siin juurde paneme, on vaja riigieelarveliselt reserveerida [laenu] tagasimaksmise perioodiks. Jah, see on tõesti nii. Aga see võiks olla riigile natuke soodsam, sest laenu andmine peab mingil määral olema ikkagi ka laenuandja risk, mitte nii, et kõik on sajaprotsendiliselt garanteeritud. 

Nüüd, mis on Eesti hariduspoliitikas valesti läinud? Kõrghariduses on kindlasti üks valearvestus, mille me tegime, see, et Bologna deklaratsioonile alla kirjutades me eeldasime, et huvi täistsükli kõrghariduse vastu on palju suurem, kui ta praegu on, [koos] kõigi nende mehhanismidega, mille me oleme püüdnud üliõpilaste toetamiseks välja panna, nii laenude kui toetustega. Toetused on suurenenud …

Palun kolm minutit lisaks. 

Kolm minutit lisaks. 

… ja me paneme ju erinevates valdkondades või õppekavagruppides välja spetsiaalseid toetusi. Kõik see peaks tooma üliõpilasi täistsükli, pika kõrghariduse juurde, kus on bakalaureus ja magister koos. Bologna [deklaratsiooni] on kritiseeritud sellepärast, et me viisime omaaegse nelja-aastase õppe justkui kolme aasta peale. Tegelikult selle põhjendus oli kogu aeg see, et kolmveerand kõigist bakalaureuse[õppe] lõpetajatest peaks minema magistriõppesse, järelikult me [teeme] hoopis viieaastaseks kogu kõrgharidustsükli ja inimesed saavad rohkem haritud ja ettevalmistatud eluks.

Kui on sotsiaalseid probleeme – tõepoolest, meil on tööturule lihtsam minna, tööturul garanteeritakse ka pooliku haridusega inimestele päris korralikud palgad – ja täiendavaid garantiisid ka ei ole, siis ei lähegi [magistriõppesse]. Polegi stiimulit magistriõppes olla või ei ole vastavat tuge, kui sa ei tööta kõrvalt. Me oleme seisus, kus oleme arvestanud, et inimesed saaksid meie kõrghariduse finantseerimise süsteemist lähtudes pühenduda õpingutele. Kahjuks ei saa. Töötajate osakaal üliõpilaskonnas on lausa tõusnud. Hea küll, vanuse tõustes ka, aga gümnaasiumijärgsed õppurid lähevad samuti järjest rohkem tööle. 

See on väga halb, sest see tegelikult lõikab ära tulevase teadustegevuse või haridussüsteemis jätkamise [võimaluse]. Kui ei ole valikut magistriõppesse [minna] ja tungi sinna, siis ei ole ka tulevasi doktorante. Siis ei ole meil ka õppejõude, ka eestikeelseid õppejõude võtta kõigis valdkondades.

Nii et igal juhul peame me üliõpilaste garantiide küsimustega tegelema ka sellisel kujul, nagu EKRE eelnõus on need esitatud. See on [kahtlemata] arutamist väärt. Nagu ma ütlesin, Isamaale paar lähenemist seal sobib ka, ja igal juhul on üldine teema niisugune, et me ei saa siin saalis ilma sellega tegelemata. Selle tõttu Isamaa fraktsioon kindlasti toetab selle eelnõuga jätkamist. See tähendab, et me hääletame selle eelnõu menetlusest väljaarvamise ehk esimese lugemise mittelõpetamise vastu.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 16 esimesel lugemisel tagasi lükata. Läheme hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 16 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 58 Riigikogu liiget, vastu 21, erapooletuid 0. Eelnõu 16 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Siim Pohlaku ja Rene Koka algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 32 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli Siim Pohlaku.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, rahva teenrid! Tegemist on käibemaksu muutmise seadusega, nagu juba öeldi. (Juhataja helistab kella.) Eesmärk on muuta käibemaksuseaduse § 15 lõiget 1 ja sellega langetada käibemaksumäär 17%-ni maksustatavast väärtusest.

Head kolleegid! Omavahelised jutuajamised on paslik pidada saalist väljaspool, siis on hea kuulata neil, kes soovivad.

Ütlen kohe, et teatud kaupadele ja teenustele kehtivaid vähendatud määrasid eelnõuga ei muudeta. Seaduse eesmärk on vähendada maksukoormust ja leevendada inflatsiooni negatiivset mõju Eesti elanike ostujõule. Käibemaksu langetamine vähendab tarbijate kulusid ja jätab inimestele raha kätte. Samuti vähendab maksulangetus jaeklientidele müüki teostavate ettevõtete hinnakujundusega seotud muresid. Kuivõrd tarbijad kasutavad maksulangetuse tagajärjel vabanevat raha täiendavate ostude tegemiseks, stimuleerib käibemaksu langetamine pikas vaates majandustegevust kogu riigis laiemalt.

Eelnõu jõustumine on kavandatud 2024. aasta alguseks. Eelnõu ei sisalda uusi termineid ja on kooskõlas teiste seadustega. Eelnõu rakendamisega võib esialgu mõnevõrra väheneda käibemaksu laekumine riigieelarvesse, kuid selle kompenseerib pikas vaates, nagu öeldud, majanduskasvu tulemusena kõikide maksude parem laekumine. Lühidalt ongi kõik. Kui on küsimusi, siis vastan hea meelega.

Suur tänu ettekandjale! Siim Pohlak on oma sõnavõttudes tõhus nagu alati. Nüüd on võimalus küsimusteks. Rene Kokk, palun!

Aitäh! Siim, võib-olla tood mingeid näiteid ka Euroopast, kus on käibemaksuerisusi tehtud, ja millised plaanid teadaolevalt on. Läti näiteks kaalub toitlustusettevõtete käibemaksu langetamist. Äkki tood mõned näited.

Aitäh! Majanduse praeguses tsüklis, kus me oleme langusesse juba sisenenud, on ilmselgelt maksulangetused sellistes olukordades parim ravim. Seda on varem ka Euroopas tehtud. Britid tegid seda 2008. ja 2009. aasta masu ajal: nemad langetasid käibemaksu tol korral 15% peale, esialgne määr oli 17,5%. Selle aasta alguses langetas [käibemaksu] Luksemburg: praegu on neil 17%, mida me ka selle eelnõuga sooviksime Eestis kehtestada, ja nemad langetavad selle sellest aastast 16% peale. Ka Saksamaal langetati tegelikult koroonakriisi ajal käibemaksu: tehti üldise käibemaksumäära 5%-line langetus. Nii et tegelikult on see mitmetes Euroopa riikides järgi proovitud ja analüütikud on selle mõju ka heaks kiitnud. Kindlasti tuleks majanduskriisis sellist lahendust kasutada.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Meie tubli ja hästi arukas rahandusminister Mart Võrklaev on öelnud, et maksutõusud vähendavad maksukoormust. Kuidas teie sellest asjast aru saate?

Aitäh, hea küsija! Ütlen ausalt ja otse, et ega ei saagi aru. See tundus üsna segane sihukene posimine. Maksutõusud ei saa kuidagi maksukoormust vähendada. Mida need küll võivad vähendada, on maksude laekumine riigieelarvesse. See on tegelikult ju varem ka aktsiisidega läbi proovitud [ja on nähtud], et maksutõusud hoopis vähendavad laekumist eelarvesse. Pikas vaates üldjuhul maksulangetused, mida ka meie soovime oma eelnõuga teha, vastupidi, suurendavad laekumisi eelarvesse. Korraks võib-olla tekib küll väike langus, aga pikas vaates on käibemaksu langetus tegelikult ilmselgelt väga hea plaan. See jutt, et maksutõus kuidagi vähendab maksukoormust, on segane jutt.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Ma jätkakski siit, mille kohta eelkõneleja ka küsis. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis meie rahandusminister on kinnitanud ja lubanud, et järgmine aasta pärast käibemaksu tõusu ja muid maksutõuse pöörab Eesti majandus kasvule. Kas sa oskad kuidagi sellest konstruktsioonist aru saada, millele meie praegune tubli rahandusminister tugineb?

Aitäh! Ühtegi tervemõistuslikku põhjendust ma sellele ei oska anda. Võib-olla see on [sarnane olukord sellega], et ka eelarvesse pannakse 400 miljonit eurot [kulu], millel katet ei ole, ja loodetakse, et see raha kuskilt tuleb. Võib-olla ta loodab, et ka majanduskasv tuleb. Loota ei ole keelatud. Aga selge mõistusega sellest küll aru ei saa, kuidas see võimalik on.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Siin saalis ma praegu ei näe peale lugupeetud aseesimehe ühtegi reformierakondlast. Ai, näe, üks on seal taga, endine rahandusminister koguni. Nemad on alati raiunud seda, et eelarvet saab koostada ainult sel juhul, kui on selged ja kindlad ja tuvastatavad katteallikad. Kuidas me peaksime praegu selles olukorras käsitlema seda katteallikate asja? Kuidas me võiksime meie käibemaksu vähendust nende katteallikate kontekstis käsitleda?

Aitäh! Kõigepealt katteallikatest. Ma meenutan korraks eelmist valitsust enne valimisi. Meil tehti eelarve, mis lasti miljardiga miinusesse ja mille auke me tegelikult praegu lapime. Ilmselt Reformierakonna jutud katteallikatest ja teod ei ole päris kokku käinud.

Kuidas me seda lapime? Meie käibemaksu langetuse tagajärjel tekib ilmselgelt miinus, see võib olla suurusjärgus 150–200 miljonit, aga esiteks, pikas vaates kompenseerib selle parem maksulaekumine ja majandus läheb käima. Ma näen, et siin saalis istuvad Eesti 200 liikmed, kes enne valimisi ja ka peale valimisi väitsid väga jõuliselt, et asutakse kärpima, riigisektoris tehakse reform, vaadatakse üle kõikide ministeeriumide kõik kulud. Ma usun, et üks asi, mida me kindlasti teeksime koos käibemaksu langetusega, ongi see, et me võtaksime ette kogu selle ametnike armee, kes meil Eestis tööd teeb, kes jälgib eurodirektiivide täitmist, ja vaataksime üle, kes on päriselt vajalikud ja kust me saaksime kokku hoida. Ma arvan, et 20% avalikust sektorist võiks kokku tõmmata nagu naksti. Nii me saaksime tegelikult selle käibemaksu langetamisest tekkiva eelarveaugu ilusti kaetud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult eksitatakse avalikkust päris suurelt, kui räägitakse mingist 2%-st, mille võrra käibemaks peaks tõusma. Tegelikkuses siin hämatakse terminitega, aetakse segamini protsent ja protsendipunkt. Äkki sa kordaksid Eesti avalikkusele siinkohal veel kord üle, kui palju valitsus käibemaksu inimestele tegelikult tõstab.

Aitäh! Jah, tõesti, sellest 2%‑st rääkimine on hämamine, tegelikult on tõus 10%. Ma olen kindel, et hindades tuleb see tõus oluliselt suurem. Me oleme kuulnud juba ka jaekaubandusettevõtete plaanidest hakata praegu, käibemaksu tõusu eel järkjärguliselt oma hindasid ülespoole korrigeerima, et saaks käibemaksu tõusuga sinna veel juurde panna. Niisiis, ma arvan, et tegelik hinnatõus tarbijatele tuleb 15–20%, osas valdkondades võib-olla suuremgi.

Mart Helme, palun!

Meile räägitakse kogu aeg ju sellest, et käibemaksu alandamine tegelikult lõpphinnas inimeste jaoks kuidagi ei kajastu. Ja meil on valitsus toomas lauale eelarvet, kus on 400 miljoni ulatuses katteta auk. 400 miljoni! Samal ajal ei maksustata suurpankasid. 

Küll aga on valitsus tulnud välja suurepärase ideega maksustada dividende. Nüüd tuleb Õhtulehe värskest artiklist välja, et dividendide pealt laekuvat tulu 122 000 euro ulatuses teenivad valitsuse liikmed ja nendega seotud isikud. See puudutab ainult Eesti pankasid, Coopi ja mõnda teist väikepanka, samal ajal on täielikult vaatluse alt väljas Rootsi suurpangad ja nende pealt saadavad dividendid.

Aeg!

Kuidas me saame sellist kahepalgelisust kommenteerida praegu?

Aitäh, hea küsija! Tänase valitsuse puhul ei üllata kahepalgelisus kuidagi. Mis seda pankade ja dividendidega seonduvat puudutab, siis tõesti, meile esitati seda valitsuse kokkulepet pankadega justkui mingit suurt töövõitu, sest pangad võtavad oma dividendid siis varem välja. Ma usun, et Rootsis naerdi ja hõõruti käsi, sest Eesti talupoegadel tõmmati jälle müts silmadele. Tegelikult viiakse siit raha varem Rootsi ära.

Peaminister rääkis infotunnis, justkui selle rahaga hakatakse meie majandust päästma või üleval hoidma, kui tuleb päris kriis. Tegelikult ta enne just ise ütles, et see raha viiakse dividendide kaudu kõik Rootsi. Kuna dividendid on maksustatud madalama maksumääraga ka veel järgmisel aastal, siis on pangad igal juhul võitnud. Kurb ja piinlik on see kõik. Mina ootasin küll, et pankadel maksustatakse kõrgemalt euriborilt teenitud üleliigne kasum ka päriselt.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Rahvasuus on olemas üks ilus väljend. Kui inimene ei saa millegagi hakkama ja on täielik käpard, siis öeldakse selle kohta: nagu elevant portselanipoes. Mulle meenutab see kangesti praeguse valitsuse tegevust, kes on tuksi keeranud põhimõtteliselt kogu meie majanduse: ettevõtted lähevad ükshaaval pankrotti, inimesi koondatakse. Kuidas on teie arvates võimalik seda elevanti ehk Kaja Kallase valitsust nõndanimetatud Eesti Vabariigi portselanipoest välja saada?

Aitäh! Vot seda plaani meil siin eelnõus ei ole. Selge on see, kuidas inimestega käitutakse, kuidas Eesti inimestele pannakse kogu maksukoormis topelt peale, aga tegelikult, nagu me näemegi, pankade ja välismaiste suurkorporatsioonidega ei tegele keegi. Kui mõelda selle peale, et internetihiiud – ma ei hakka nimesid nimetama –, sotsiaalmeediaplatvormid, otsingumootorid viivad sadades miljonites reklaamiraha Eestist välja täiesti maksuvabalt ja samal ajal tsenseerivad vastavalt oma meelsusele või mingisuguste faktikontrollide suvale neid portaale, siis on see täiesti ajuvaba. Aga seda nippi ma ei oska öelda, [mida te küsisite]. 70% Eesti rahvast soovib Eestile uut peaministrit, aga eks tulevik näitab.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eelmisel nädalal laskis Kaja Kallas valitsuse pressikonverentsil lendu järjekordse pärli: "Maksutõusud ei too kaasa maksukoormuse tõusu." Hästi ebaloogiline lause. Ma saan aru, et Reformierakonna valijad tõenäoliselt mõtlevad, et ongi nii, nagu öeldakse. Palun rääkige see lahti, kuidas selline asi on võimalik, et maksutõus ei too kaasa maksukoormuse tõusu.

Aitäh! Minu jaoks on ainuke loogiline seletus, et see käis pankade kohta. Pangad viivad oma dividendid kähku välja ja siis nende jaoks tõesti maksukoormus ei tõuse. Paremat pakkumist mul ei ole.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tänases infotunnis võttis peaminister Kaja Kallas teemaks lepingu Louis Freeh'ga, kunagise FBI direktoriga, kellega meie valitsuse ajal sõlmiti leping, et uurida Danske panga rahapesu ja seista ka selle eest, et Eesti saaks osa nendest trahvidest endale. Kaja Kallas võttis teema üles ja ütles, et issand, kui kohutav, ähkis-ohkis, et mõelge, 3 miljonit oleks raisatud. Kui kohutav! Minu meelest on kohutav see, et me ei saanud sentigi. Samadel alustel sai Taani näiteks 680 miljonit ja me oleksime ka saanud sadu miljoneid – summat ma täpselt ei tea. [Arvestades] seda sammu ja kõiki muid, mis siin tehtud on, kuidas te iseloomustaksite selliste riigijuhtide kompetentsust?

Aitäh! Jah, Taani sai tõesti märkimisväärse osa sellest trahvist omale ja ka Eesti oleks kindlasti saanud, ma olen selles veendunud. Ma arvan, et nende kompetentsust näitabki väga hästi seesama väljend, et maksude kasvamisel maksukoormus ei tõuse. [Seda näitab] ka see kokkulepe või diil, mis pankadega tehti ja mida esitleti meile nagu parimat asja, kuid mis tegelikult, vastupidi, jätab meid pika ninaga. Nii et ma arvan, et need kaks asja räägivad nende kompetentsusest. See on täielik ebapädevus.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Selleks, et meid jälgivad inimesed ja üldse rahvas saaksid ikkagi täpselt aru, mida käibemaksumäärade tõus tähendab, seletage see vahe ära. Tõus 20%-lt 22%-le, mis see tegelikkuses on? Kordame need raudsed reeglid üle, muidu laseme siin vale sõnumi ühiskonda laiali.

Aitäh! Meie eelnõu räägib küll käibemaksu langetamisest, aga jah, ilmselgelt me soovimegi selle eelnõuga ennetada valitsuse plaani [käibemaksu] tõsta. Loomulikult käibemaksu tõstmine 20%-lt 22%-le toobki kaasa hindade kallinemise. Nagu ma ütlesin, see hinnatõus tõenäoliselt ei tule paar-kolm või viis protsenti, vaid 10–15%. Nii et tegemist on väga halva plaaniga. Seetõttu ma loodan, et Riigikogu suures saalis toetatakse meie plaani käibemaksu langetamiseks ja pikas vaates Eesti majanduse uuesti käimatõmbamiseks. 

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Teie tulekuga tervitame ka Kihnu rahvast.

Kihnu rahvas on väga rõõmus, tervitus neile muidugi. Eelnõu esimest lugemist ette valmistav arutelu toimus rahanduskomisjoni istungil 12. septembril. Eelnõu esitajaid endid komisjoni istungil ei viibinud. Eelnõu eesmärki ja sisu selgitas algatajate nimel Martin Helme. Komisjoni liikmetel eelnõu algatajate esindajale küsimusi ei olnud. 

Langetati järgmised menetluslikud otsused. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. septembril, sealt see liikus tänasesse, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni esimees, siinkõneleja. Need menetlusotsused võeti vastu konsensuslikult. Komisjoni ettepanek on eelnõu tagasi lükata, selle üle hääletasime. Poolt oli 7: siinkõneleja, Maris Lauri, Jürgen Ligi, Jevgeni Ossinovski, Juku-Kalle Raid, Marek Reinaas, Aivar Sõerd, Martin Helme … Jah, vastu olid Martin Helme, Aivar Kokk, Siim Pohlak ja Kersti Sarapuu. Erapooletuid oli 0. Ongi kõik öeldud.

Valitsuse seisukohta küsiti ka. Valitsus teatas oma kirjas, et valitsus on seadnud koalitsioonileppes oma oluliseks eesmärgiks Eesti iseseisva kaitsevõime hoidmise ja riigieelarve tasakaalu poole liikumise, aga käesoleval eelnõul on negatiivne mõju maksutuludele ja see on vastuolus valitsuse praeguste eesmärkidega. See on minu poolt kõik.

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, tahtsin [ühe asja] lihtsalt üle küsida. Alguses kõlas, et eelnõu esitajaid komisjonis polnud, ja pärast [ütlesite, et] Siim Pohlak ikkagi hääletas selle eelnõu poolt. Kuidas selle asjaga siis täpselt oli? Rene Kokk oli küll majanduskomisjonis odavama elektri hinna eest võitlemas, aga paluks täpsustust.

Jah, ma vabandan, sul on õigus. Aga eelnõu algatajaid esindas Martin Helme, nii ta ütles.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! See valitsuse seisukoht on päris kummastav. Me räägime siin kaitsekulude tõstmisest ja praegu tehti eelarve, kus on 400 miljonit rea peal, kus ei ole mitte mingisugust põhjendust taga. Kuidas teie kui rahanduskomisjoni esimees [suhtute sellesse], et eelarves on 400 miljonit sisustamata ja nüüd väidetakse, et käibemaksu langetamine ei täida meie koalitsioonilepingu eesmärke?

2024. aasta eelarvet mina isiklikult veel näinud ei ole. Küll ma tean, et valitsusel on kavas kaitsekulude kasv kuni 3%-ni SKP-st, ja nad on öelnud, et sellega nad 2024. aasta eelarves arvestavad. Aga konkreetselt paberil ega ka elektroonilisel kujul ei ole mina veel eelarvet näinud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Annely! Komisjonipoolse ettekandjana sa tõepoolest esitasid meile koosoleku protokolli, aga mulle jäi üks asi arusaamatuks. Kuidas siis oli? Martin Helme ei saanud ju hääletada korraga poolt ja vastu, samuti ei saanud olla kaks Martin Helmet korraga koosolekul. Kuidas ta siis lõpuks hääletas? Kas ta hääletas poolt või vastu? Sa ütlesid nagu mõlemat: [alguses,] et Martin hääletas poolt, pärast ütlesid, et vastu.

Jah, ma lugesin selle teile halvasti ette. Poolt hääletasid Annely Akkermann, Maris Lauri, Jürgen Ligi, Jevgeni Ossinovski, Juku-Kalle Raid, Marek Reinaas, Aivar Sõerd ja vastu hääletasid Martin Helme, Aivar Kokk, Siim Pohlak ja Kersti Sarapuu. Ma lugesin selle halvasti ette. Tänan täpsustava küsimuse eest!

(Hääl saalist.) Rene Kokk, teil on kolmas küsimus? Aidake mind. Soovite küsida kolmandat küsimust? Te olete kaks juba küsinud. Ma pean korraks vaatama meie kodu- ja töökorra seadusest, kas see võimalus on veel. Te ei saa kahjuks [rohkem küsida]. Meil on esimesel lugemisel võimalik ainult kaks küsimust esitada. (Hääl saalist.) Mida? (Hääl saalist.) Aivar Kokk, palun!

Aitäh, juhataja! Hea komisjoni esimees! Sa mainisid valitsuse arvamust. Kas sa täpsustaksid? Minu mälu järgi ei loetud meil komisjonis ette valitsuse arvamust ja mina ei näe ka, et minu meili peale oleks selline arvamus tulnud. Kust see nüüd äkki siia protokolli tuli?

Ma arvan, et valitsuse arvamus on tulnud sulle meilile ja töölauale. See on rahanduskomisjoni liikmetele välja saadetud, meiliaadress on peal. Ma arvan, et sa oled selle saanud. Selle kuupäev on 10. juuli 2023.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kolleeg Aivar Kokale ütlen, et EMS-is õnnestus mul sellele valitsuse arvamusele ligi saada. See[tõttu], et sina seda ei näinud, pole sa millestki ilma jäänud. Seal üldiselt kiideti hoopis, kui hea on käibemaksu tõus, ja selles oli üks lause, millega öeldi, et käibemaksu ei tasu ikka langetada. Selge on see, et valitsus pole sisuliselt seda eelnõu üldse analüüsinud, [anti] lihtsalt stampvastus.

Ma küsin hoopis selle huvitava info kohta, mis tuli siit praegu, kui ettekandja vastas ühele varasemale küsimusele. Ta ütles, et tema pole [2024. aasta] eelarvet veel üldse näinudki. Ometi on meil parlament ju riigi tähtsaim asutus ja rahanduskomisjoni esimees peaks olema ikkagi riigieelarve [koostamises] väga süvitsi sees. Kuidas sellega on? Kas valitsus kipubki kõiki ohje enda kätte võtma ja parlamenti täiesti kõrvale lükkama? Teie olete ka ometi koalitsioonis. Ma saan aru, et mina pole näinud seda eelarvet, aga et teie rahanduskomisjoni esimehena … Kas teile ei tundu, et midagi on natuke kehvasti?

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele paneb eelarve kokku Vabariigi Valitsus ja annab selle Riigikogule üle septembrikuus. Septembrikuu veel [kestab] ja ma olen täiesti kindel, et põhiseaduses ettenähtud tähtajaks eelarve meile ulatatakse.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Selle viimase küsimuse kohta ma küsiksin lisaks. Ma olen ka mõnikord valitsuses olnud ja eelarvet kokku pannud. Niisuguse hea tavana kutsutakse selle protsessi juurde alati rahanduskomisjoni esimees. Ka nende protsesside juurde, mis on viimastel aastatel kuskil mõisates toimunud, eks ju. Rahanduskomisjoni esimees oleks siis selle protsessiga kursis, teaks seda fooni, tausta ja nii edasi. Jah, lõpliku versiooni muidugi vormistab valitsus, ma saan aru. Minu küsimus: Annely, kas sa olid selle protsessi juures või sind üldse ei kutsutud?

Olin ikka. Ma olen käinud mitmetel kabinetiistungitel, ka Vihulas käisin ja ka homseks on kutse. Tõsi, see kutse on küll [nõupidamisele, mis on] samal ajal, kui ma seisan ühe teise eelnõuga siin selles kõnetoolis. Aga nii kaua, kui läbirääkimised veel käivad, ei ole kõik kokku lepitud. Seetõttu ma ei saa öelda, et eelarve on valmis, et selles eelarves on nii. Valitsus ei ole seda veel vastu võtnud ja Riigikogule edastanud. Ma ei hakka ütlema, mis seal on või mis ei ole, sest läbirääkimised veel käivad.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Me kõik teame, et majanduse tõusu tagab ettevõtete konkurentsivõime tõstmine. Kas teil oli komisjonis juttu sellest, et käibemaksu langetamine võib tõsta ettevõtete konkurentsivõimet?

Komisjonis sellest juttu ei olnud.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! [Räägin] nüüd komisjoni esimehe rollist. Te ütlesite, et olete osalenud [riigieelarve aruteludes], aga eelarve pole veel kokku pandud, kuna veel pole kokkuleppeid sõlmitud. Eilses "Esimeses stuudios" oli nagu asi selge, et kõik on kokku lepitud ja [eelarvesse] on 400 miljonit kirjutatud ilma laekumise [allikata]. Kuidas ikkagi on? Kas te teate rahanduskomisjoni esimehena, mis eelarvesse tuleb, või te ei tea?

Ma tean suurusjärkudes. Nii palju, kui ma tean, ei ole 2024. aasta eelarves seda 400 miljonit. Aga ei saa anda kindlaid sõnumeid eelarve kohta, mida valitsus ei ole lõplikult oma haamrilöögiga kinnitanud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma nüüd ei saagi aru. Loen ajakirjandusest, et eelarve on valmis, aga samas tuleb välja, et läbirääkimised alles käivad. Oskate te meile öelda, kui valmis see eelarve siis ikkagi on?

Vaadates kalendrisse, ma usun, et eelarve on 99,9% valmis, aga päris valmis ja [valmis] Riigikogule esitamiseks on see siis, kui haamer on löönud.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Kas soovitakse avada läbirääkimised? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Rene Koka.

Tänan, austatud aseesimees! Head saadikud! Inimesed, kes meid jälgivad! Tänan ettekandjat Siim Pohlakut, kes andis väga head sisulised vastused küsimustele, mis siin saalis olid, aga käime siis mõned põhitõed veel üle. 

Me teame ju seda, et meie praegune valitsus plaanib tõsta käibemaksu. Kogu aeg räägitakse sellest ja eksitatakse inimesi, et käibemaksu tõus on 2%. No see ei vasta tõele, sellepärast et 20%-le [nii palju] juurde pannes, et saada 22%, on tegelikult käibemaksu tõus 10%. Kaks protsendipunkti küll, aga tegelikult praegusele pannakse juurde 10%.

Mis see käibemaks üldse on? Käibemaks on universaalne tarbimismaks, mida me kõik maksame. Igasugune käibemaksu tõus puudutab vahetult meid kõiki, just kui tarbijaid ja eraisikuid. See maksutõus kandub järgmise aasta algusest kohe otseselt meie kõikide rahakottidesse edasi kõikide tarbitavate teenuste, toidu ja esemete kaudu. Ettevõtted, kes on käibemaksukohuslased, saavad oma raha ju tegelikult tagasi läbi käibemaksu arveldamise maksuametiga, ostes ja müües ja teenust pakkudes. Otseselt võetakse käibemaksu tõusuga raha käest ära just nimelt eraisikutelt.

Antud eelnõus on meil tegemist ettepanekuga käibemaksu langetada. Käibemaksu langetamise selge kandev idee ongi see, et tulla vastu meie inimestele ja pakkuda natukenegi leevendust selles olukorras, kus me oleme olnud Euroopa juhtiva inflatsiooniga riik. Viimaste nädalate aruteludel on peaministri väga kummaline [seisukoht] olnud see, et aga meil ei olegi täna eriti suurt inflatsiooni, kõik on hästi ja Euroopas tulevad kõik muud riigid järgi. Ta ei saa üldse aru sellest, et Eesti on oma circa 25%-lise inflatsiooniga võtnud selle hinnatõusu juba viimase aasta-pooleteise jooksul sisse ja me paneme veel 4–6% juurde. Ei taheta üldse aru saada ega tunnistada seda, missugune hinnatõusuralli on juba olnud tulenevalt nii euriborist kui ka inflatsioonist.

Vaatame, mida naabrid teevad. Läti kaalub täna seda, kas tuua toitlustusettevõtete käibemaks alla vähendatud määra peale ehk 12%-le. Just nimelt sellepärast, et see sektor on saanud COVID-i ja selle kriisi tõttu nii palju kannatada, [tahetakse] sektorit toetada ja anda võimalus siiski ellu jääda. Meie puhul me näeme seda, et me läheme uude aastasse käibemaksu tõusuga. Sellest tulenevalt on see väga hea eelnõu, see, mida me siin praegu arutame, et langetada käibemaks Eestis 17% peale. See ettepanek vajab väga-väga kaalumist ja teostamist. Ma loodan, et seda ka sisuliselt mõeldakse. Alati, kui [olukord] on paremaks minemas, on võimalik arutada, missugune peaks olema käibemaks või kas seda tõsta. Aga täna ja ma arvan, et veel nii mõnedki aastad oleme olukorras, kus meil on vaja teha kõik selleks, et makse vähendada ja tulla sellest madalseisust välja.

Antud olukorras on veel eriti koomiline kuulata rahandusministri väiteid, kuidas järgmisel aastal keerab Eesti riigis majandus tõusule. Väga raske on aru saada, kust võetakse see tõus välja olukorras, kus me tõstame makse. See ei ole ju kellelegi saladus, et ettevõtted järjest lõpetavad, lõpetavad, lõpetavad oma tegevust ja sealt tuleb juurde töötuid. Juba täna meil maksulaekumised vähenevad. Tõde võib ju eitada, aga tõe eitamine ei tähenda seda, et [ei oleks] neid stsenaariume, mis tegelikult juhtuma hakkavad. Majanduslangus, mis käib juba mõnda aega, tuleb veelgi-veelgi suurema hooga peale. Valitsusel on kindlasti aeg vaadata peeglisse ja lõpetada praktilise elu ja tegelikkuse eiramine. Aitäh!

Suur tänu! Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 32 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 32 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 47, vastu 31 ja 0 erapooletut, on eelnõu 32 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Sellega on kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde. Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist tõsta majutusasutuste käibemaksu" eelnõu 39 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Aivar Koka. Palun! Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust, saalis on liiga suur lärm! (Helistab kella.)

Hea juhataja! Head kolleegid! Eesti Reformierakonna, Erakonna Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsusliidu programmis aastateks 2023–2027 on fikseeritud: "Kaotame madalama käibemaksu erisuse majutusteenuse pakkujatele alates 1. jaanuarist 2025." Sisuliselt tähendab see majutusasutuste jaoks hiiglaslikku maksutõusu. Koalitsiooni soov tõsta majutusasutuste käibemaksu on ajendatud plaanist kaotada eraisiku sissetulekust sõltuv maksuvaba tulu, millega tekitatakse riigieelarvesse hiiglaslik puudujääk. 

Isamaa ei toeta riigieelarvesse hiiglasliku puudujäägi tekitamist ja selle lappimist maksutõusudega. Me teame kõik, mis kevadel toimus. Kui olid valimised, ei rääkinud enamik tänaseks Riigikogusse saanud erakondasid maksutõusudest. Aga märtsist või aprillist alates, juba järgmisel päeval peale valimisi me kuulsime, kuidas maksud peavad hakkama tõusma. 

Kui me räägime majutusasutuste maksutõusust, mis kevadel seadustati, siis see käibemaksu tõus ei ole mitte 10%, nagu on enamikus sektorites Eestis, vaid see on üle 30%. Üle 30% ühes sektoris maksutõusu! Me teame, et selle maksutõusuga suureneb majutusteenuste hind suurusjärgus 12%. Majutusteenuseid pakkuvad ettevõtted on välja arvutanud, et selle tõttu vähenevad järgmisel aastal riigieelarvesse laekuvad maksud majutusasutustest 3,9 miljoni ulatuses. Ja miks? Lihtsal põhjusel, et hinnatõusuga planeeritakse müügikäibe langus majutusasutustes 3%. 

See maksutõus ei ole mitte ainult majutusasutuste küsimus, vaid see on palju laiem. See on turismisektoris, toitlustussektoris, transpordisektoris, kaubandussektoris, konverentsiteenust pakkuvas sektoris. Täna me näeme, et eelneva kuue kvartali jooksul järjest on Eestis majandus olnud langevas trendis. Ja need prognoosid, mis järgmisel teisipäeval Eesti Panga poolt välja öeldakse, ei ole mitte midagi säravamat ega paremat, vaid on veel kriitilisemad kui kevadel. Ei ole olnud ühtegi riiki maailmas, kes on maksude tõusuga rikkaks saanud. Loomulik on, et kui majandus on langustrendis, siis maksudega ei mängita ja veel vähem makse tõstetakse. Me tahame olla alati paavstist paavstim riik. 

Vaatame oma naabreid! Rootsi valitsus on esitanud järgmise aasta riigieelarve oma parlamendile. Mis me seal näeme? Aktsiiside langust, madalama palga või sissetulekuga inimeste tulumaksusoodustust. Mõned päevad tagasi oli uudistes Soome valitsuse arusaam järgmise aasta riigieelarvest. Ka seal on mõtted aktsiiside langetuse juures. Vaatame naabreid teiselt poolt, Lätit. Nii eelmine kui ka praegune valitsus on öelnud, et kindlasti mitte ühtegi maksu ei tõsteta. Nüüd mõned päevad tagasi tuli seal valitsuse poolt info, et vaadatakse väga selgelt üle, kas on vaja mingeid makse vähendada. 

Meie läheme vastutuult, püüame makse tõsta – samas, kui majandus on täiesti allakäiguspiraalis. Minu arvates ei oleks mõtet kaks korda samale rehale astuda. Mäletame 2008–2009 majanduskriisi ja neid otsuseid, mille tulemusena Eesti majandus oli mitmeid aastaid miinuses. Aga samas on väga hea näide, kui 2020 tuli koroonakriis ja tehti lisaeelarve. Siis olid valitsuses Isamaa, EKRE ja Keskerakond. Ja tänu sellele 2021, kui mujal Euroopas oli majandus langustrendis või väikese tõusuga, oli Eesti kõige suurema majandustõusuga riik Euroopa Liidus, sest me sel hetkel suutsime kahe nädalaga teha otsuseid, saata need Riigikogusse lõpliku otsuse tegemiseks, et toetada ettevõtlust ja toetada oma inimesi. 

Kust kõik see majanduslangus alguse sai? Tegelikult oli see üle-eelmise valitsuse ajal, kevadel, kui ei suudetud kokkuleppele saada selles, et Eesti ettevõtjad tooksid LNG‑terminali Eestisse koos laevaga, ehitaks vastuvõtuühenduse tänase Balticconnectori toruga. Seda ei ole tänaseni. Õnneks küll selle asutuse juht, kes seda takistas, on tänaseks tagasi astunud, aga tulemus on ikka see, et energiahinnad on kaks korda kallimad kui kaks aastat tagasi. Ei tasu tuua siin näiteid, nii nagu me kuulsime mõned tunnid tagasi infotunnis peaministrilt, et on ju odavam kui eelmine aasta. Mina mäletan, kui gaasi megavatt-tund [maksis] 30 eurot. Ja ma mäletan ka seda, kui oli 285 eurot. Täna ei ole see 30 eurot. Täna on see üle kahe korra kallim. 

Sama ma mäletan elektri puhul. Kas teate, mis hind eile oli Soomes? Ja kui palju oli Eestis, Lätis ja Leedus? See vahe ei olnud mitte kordades ega kümnetes kordades, vaid veelgi suurem. Ja lihtne põhjus: Eleringi tarkus! Nii nagu see, et ta ehitas Balticconnectori toru Soome palju peenema kui siit Lätti, ja ka see, et kolmas kõrgepingeliin avati Läti ja Leedu vahel, selle asemel et parandada veel ühendust Soomega. Siis oleks meil Soomega sama hind. Soomes on elektri hind tänases mõistes olematu, veel odavam kui kaks aastat tagasi meil siin börsil oli. Aga Eesti turul ja Balti turul on see selle tõttu, et Lätil ja Leedul ei ole elektritootmisvõimekust, taevasse tõusnud.

Tänane valitsus peaks mõtlema, kuidas energiahindadele piir panna. Me suudame ise elektrit toota peaaegu oma vajaduse [katmiseks], ainult talvel tippkoormuse ajal me ei suuda. Aga suvisel ajal, kui Narvas elektrijaamad töötavad ja ei ole hooldusremondis või avariiremondis, ei tohiks seda probleemi tekkida. Aga meil on probleem CO₂‑kvoodiga. Valitsuse esindajad [peaksid] Euroopa Liidus püüdma kokkuleppele saada, et CO₂ hind ei ole mingi börsikaup, mis supleb vahepeal juba seal 100 euro kandis. Kui see tehti, siis oli see natuke üle 10 euro ja arvati, et see võiks olla 27 eurot maksimaalselt. Kui täna see piir oleks olemas, suudaks meie põlevkivielektrijaamad toota elektrit piisavalt. Hind oleks mõistlik ja meie ettevõtted julgeksid investeerida. Siia tuleksid välisinvestorid, meie majandus elavneks ja meil ei oleks muret sellega, et riigieelarvet ei suudeta täita. 

Nüüd on ainult ühe lubaduse pärast tõstetud mitmeid makse järgmisest aastast. Ma kardan küll, et ühel hetkel selgub, et 500 miljonit [eurot] puudujääki tuleb seetõttu, et tulumaksuvabastus soovitakse kõigile teha 700 euro pealt. See on tänaseks seadustatudki. Selle nimel kõike teha, kõiki makse tõsta kõikide arvel, ettevõtjate arvel, eraisikute arvel ... Ma soovitan minna uuesti ettevõtjate juurde. Peaminister käis ühes transpordifirmas ja pärast investeeris sinna ettevõttesse. Võiks minna rahvusvahelisse assotsiatsiooni ehk transpordifirmade assotsiatsiooni ja küsida, mis seis on täna sellel 8000 auto omanikul. Mis plaan on neil uuest aastast? Ma võin teile öelda, et mina käisin seal. Nende plaan on selge: kolida Lätti, sest Eestis ei ole võimalik selle maksukoormusega elada. 

Sama seis on, kui vaatame oma turismisektorit. Hotellimajandus, majutusasutused. Nad tegid koroonaajal, kui me andsime neile võimaluse ja investeeringutoetused, investeeringuid. Nad on teinud investeeringuid, et seda raha tagasi teenida. Ja nüüd me tekitame 30%‑lise käibemaksu tõusuga sellise olukorra, et nii mõnigi ettevõte hakkab uksi kinni panema, rääkimata maapiirkondadest. Ja samas teine pool, ausad ettevõtjad, kes peavad hakkama uuest aastast rohkem maksu maksma, on kõrvale [jäetud]. Me arutame, kas need, kes pakuvad oma kortereid rentida, peaksid makse maksma või ei peaks, kas nendel peaks käibemaks olema või mitte. See laul käib alles. Platvormiteenuse kaudu pakkumised – õnneks mingi asi on liikuma hakanud, aga sellest me oleme rääkinud varsti kümme aastat, oleme lasknud mõnel omanikul väga rikkaks saada, miljardäriks. Eks needsamad miljardärid ka toetavad teatud erakondi, kes täna võimul on, selleks et järgmised maksud tuleksid. Hetkel on automaks küll seisma pandud, aga on selgelt öeldud, et see 2025 tuleb. Ja väga selgelt, kellele see kasulik on? Ainult ühele sektorile ehk rendiautode pakkujatele. 

Veel kord: nii nagu rahanduskomisjoni esinaine ütles, eelarve ei ole veel lõplikult lukku löödud. Järgmise nädala kolmapäevani on võimalik veel parandusi teha. Ma mäletan oma kogemustest, et kolmapäeval tehti veel parandusi ja neljapäeva hommikul anti eelarve üle. Nagu ma enne mainisin, majutussektor ise on öelnud, et riik kaotab selle maksutõusuga 3,9 miljonit. Võib-olla tuleks see tagasi pöörata, uuesti 13% asemel 9%‑line käibemaks panna ja võtta see 4 miljonit plussiga tagasi, mitte sellest miinus tekitada. Nii et ma loodan, et nii opositsiooni‑ kui ka koalitsioonipoliitikud siin Riigikogus toetavad Isamaa ettepanekut loobuda majutusasutuste käibemaksu tõstmisest. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi teile ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Tere jälle, minu poolt ka! Rahanduskomisjonis kolleeg Aivar Kokk nii pikka kiidukõnet sellele eelnõule ei pidanud. 

Isamaa fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist tõsta majutusasutuste käibemaksu" eelnõu 39 esimest lugemist ettevalmistav arutelu toimus rahanduskomisjonis käesoleva aasta 12. septembril. Komisjonile tutvustas eelnõu eesmärki ja sisu Aivar Kokk, aga komisjoni liikmetel eelnõu esitaja esindajale eelnõu kohta küsimusi ei olnud. 

Enne kui ma tutvustan menetluslikke otsuseid, juhin tähelepanu, et eelnõu vajab otsusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. 

Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused. Punkt 1, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. septembril 2023. aastal. Riigikogu juhatuse ettepanekul võeti eelnõu tänasesse päevakorda. Aga me mõistame, et kuna ka rahanduskomisjonist on väga palju eelnõusid juhatusele saadetud, siis kõik need kindlasti nendesse kuupäevadesse, mis komisjonis piiratud info tingimustes välja pakutakse, ei mahu. Ja punkt 2, määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni esimees ehk siinkõneleja. See on minu poolt kõik.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Tänan! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, nii nagu meie kodu‑ ja töökord ette näeb, viia läbi lõpphääletus. Peame hakkama lõpphääletust ette valmistama. Nii nagu komisjoni esimees ütles, tõesti, eelnõu 39 vajab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust.  

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele otsuse eelnõu 39. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Veenva tulemusega – poolt 25, vastu 1 ja erapooletuid ei ole –  tuleb öelda, et Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist tõsta majutusasutuste käibemaksu" eelnõu 39 ei leidnud toetust ja langeb menetlusest välja.

Läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde. Selleks on taas – väga huvitavad arengud siin saalis – Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda maksutõusudest ja kehtestada meetmed Eesti ettevõtluskeskkonna arendamiseks" eelnõu 64 esimene lugemine. Ja taas, see vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Mul on hea meel kutsuda Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liige Aivar Kokk. Palun!

Jaa, aitäh! Ma pean kohe stenogrammi [täpsustuseks] ütlema, et mul juhtus eelmise hääletamise juures apsakas ja ma vajutasin valele nupule, aga midagi teha ei ole.

Aga selle järgmise teema puhul me räägime Riigikogu otsusest "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda maksutõusudest ja kehtestada meetmed Eesti ettevõtluskeskkonna arendamiseks" ja mul muidugi on küsimus, et miks juhatus arvab, et see [nõuab] 51 häält. See pealkiri ütleb ju, et ühtegi maksu ei [kehtestata] ega mingeid muudatusi ei saa tekkida, kui me ütleme, et loobuda.

Aga Eesti Reformierakonna, Erakonna Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsusliidu programmis aastateks 2023–2027 on fikseeritud: "Seame eesmärgiks, et Eesti on ettevõtlus- ja maksukeskkonna ning välislepingute poolest parim maa Euroopas, kus luua ja hoida ettevõtte peakorterit ning mille kaudu globaalselt hallata varasid." Tegelikkuses on Vabariigi Valitsus koostanud ja Riigikogu vastu võtnud mitmeid eelnõusid maksutõusudeks ja me näeme, et järgmisel aastal koostatakse mitmeid eelnõusid maksutõusudeks, uute maksude kehtestamiseks, mis oluliselt halvendavad Eesti ettevõtluskeskkonda.

Isamaa ei toeta uute maksude kehtestamist ja maksutõuse ning soovib need maksud, mis kevadel siin vastu võeti ja mis järgnevatel aastatel Eesti ettevõtjatele ja inimestele kaela langevad, tagasi kutsuda. Seetõttu teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku loobuda nendest maksudest, mille kohta [otsus] juba selle aasta kevadel vastu võeti, ja kavandatavatest maksutõusudest ning töötada välja ja kehtestada meetmed Eesti ettevõtluskeskkonna arendamiseks.

On täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik mõelda, et maksudega Eesti majandust [kasvatatakse] ja siia uusi ettevõtteid tuuakse. Olen ise kogu elu tegelenud ettevõtlusega ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumise esimesest hetkest loonud ettevõtteid ning olen ka praegu mitmete ettevõtete omanik. Seetõttu julgen öelda, et see, mis toimus kevadel siin Riigikogu saalis, ja see, mida meedias räägitakse maksutõusudest järgmise aasta riigieelarve ettevalmistamisel, mis plaanid on veel järgmisel aastal makse tõsta ja milliseid makse tõsta, tekitavad olukorra, et enamik ettevõtjaid ei võta riske Eesti ettevõtlusesse investeerida.

Me näeme väga keerulistesse olukordadesse langenud erinevaid ettevõtlussektoreid. Alustame puidutööstusest. Kilpmajade ehituses on kogu selle aasta jooksul müüginumbrid vähenenud ja mõned päevad tagasi nägime Pärnus koondamislainet. Ükskõik millise ettevõtte uksest sisse lähed, neil on murepilved pea kohal. Transpordisektori inimesed on väga selgelt aru saanud, et kui järgmise aasta 1. maist kütuseaktsiis tõuseb – juba täna on Lätis kütus 17 senti odavam kui Eestis –, siis see vahe veelgi suureneb. Aga arvestame sellega, et rahvusvaheliste [vedude] autosid on Eestis täna 8000, iga auto tangib aastas keskmiselt 50 000 tonni kütust. Kui arvestada nende kütuse pealt käibemaks ja aktsiis ja inimeste, autojuhtide palga pealt makstavad maksud, selle teenuse pealt makstav käibemaks ning kui nad kolivad oma ettevõtted Eestist ära või kui Eestis mõni auto seisab seoses sellega, et Läti, Leedu või Poola ettevõtetel on kasumlikum siin tööd teha, nad suudavad paremat hinda pakkuda ja seetõttu jäävad Eesti ettevõtted tööta, siis kõik see tähendab maksude vähemat laekumist.

Vaatame täna tööstust, eksporti. Selleks, et eksporti saaks viljeleda, on vaja transporti. Ühelt poolt on see autotransport, teiselt poolt on see laevandus ja ka raudtee. Raudteetranspordi me oleme suutnud väga kiiresti mõne rumala otsuse või ebaõiglase otsuse või õige otsuse tõttu ära likvideerida. "Ära käi minu tegude, käi mu sõnade järgi," võib ju siin öelda. Kui peaminister ütles, et [Operail] ei tohi transportida Soomest Vene poole peale, siis perefirma seda võib teha.

Eks see tulukoht ongi selline. Mõni naljamees arvas, et kui enam Vene autonumbriga üle piiri sõita ei tohi, siis äkki sellepärast see tehtigi, et on mõned Eesti firmad, kes sõidavad seda vahet. Ma näen, et Soomest saadetakse pidevalt pilte, kuidas tollis sõidab üks firma auto üle. Eesti omast enam ei julge. Facebookis on neid pilte pidevalt näha. Mõned teenivad selle pealt, et on tekitatud selline olukord, aga me peaksime mõtlema täna oma inimeste ja oma ettevõtete peale.

Me oleme teinud valesid otsuseid ja tekitanud maksude tõusu järgmisest aastast, rääkimata sellest, et energiahindade tõus on olnud üle kahe korra. Tegelikult on need ju sama peaministri valitsemise ajal tehtud otsused. Ka siis ma olin siin kõnepuldis ja väga selgelt ütlesin, et need otsused, mis tehakse LNG-terminali kohta ja mis tehti kolmanda kõrgepingeliini avamisega Eesti ja Läti vahel, maksavad lõpuks kinni mitte need, kes neid valesid otsuseid tegid, vaid Eesti tavakodanikud ja Eestis tegutsevad ettevõtted.

Ma arvan, et viimane aeg oleks näoga pöörduda Eesti inimeste ja ettevõtete poole. Siin Riigikogu saalis me oleme mandaadi saanud selleks, et seista oma Eestimaa inimeste eest ja oma ettevõtete eest. Raha ei tule kuskilt seinast. Riigieelarvesse tuleb raha ettevõtlusest ja ettevõtluse maksudest, aga mitte kuidagi teistmoodi. Ma vahest toon ühe näite. Mõned koosseisud tagasi üks minister arvas, et raha tuleb Eesti Pangast ja Eesti Panka see tuleb riigieelarvest. Ei ole nii! Raha tuleb siiski ettevõtlusest. Kui me täna teeme kõik selleks, et ettevõtlusel läheks halvasti, siis ka järgmise aasta riigieelarve tulem ei ole see, mis sinna on prognoositud. Ja me näeme, et see koalitsioon kirjutab 2025. aastasse 400 miljonit mingisuguseid makse. Aga kelle või mille arvel või mis maksud? Räägitakse limonaadimaksust ja automaksust ja millest muust veel. No 400 miljonit limonaadimaksu, suhkrumaksu … Ma tahaksin seda kohe näha, mis siis pudel limonaadi peaks poes maksma või mis maks veel tuleb.

Sellepärast on Isamaa Erakond alati olnud näoga ettevõtjate ja oma inimeste poole ning on alati olnud seisukohal, et rasketel aegadel tuleb oma inimesi toetada, oma ettevõtlust toetada. Oleme väga selgel seisukohal, et tänases seisus igasugune maksude tõstmine on väär. Tuleks vaadata oma naabreid. Kui Rootsi vähendab aktsiise järgmisest aastast, kui Rootsi tuleb vastu madalamapalgalistele tulumaksusoodustustega, siis meie tänane koalitsioon teeb vastupidi: tuleb vastu suurema sissetulekuga inimestele ja selle tõttu tekitab riigieelarvesse igal aastal praktiliselt poolemiljardilise augu. Ja siis räägitakse, et nelja aastaga tekib 2 miljardit miinust. Jätame selle kõigile võrdse maksusoodustuse ära ja mitte midagi ei juhtu, kui Riigikogu liige ei saa seda 700‑eurost tulumaksuvabastust, nii nagu praegu on. Mitte midagi ei juhtu.

Aga väiksema sissetulekuga inimestel läheb elu uuest aastast ikka väga keeruliseks. Kõik hinnad tõusevad käibemaksu tõttu. Kõik kütusehinnad tõusevad aktsiisi tõttu. Sissetulek väheneb tulumaksu tõusu tõttu. Ettevõtlussektor kiratseb, järjest pannakse uksi kinni. Ja siis me kuuleme, et tuleb järgmine seadus, soovitakse ühte ettevõtlusvormi likvideerida aastast 2027 – no kui ma selle eelnõu mustandit nägin, siis minu arvates tahetakse seda juba 2025. aastal likvideerida, mitte 2027 –, kuigi ülejäänud Euroopas on ühistute vorm täiesti olemas. Nii et ma teen kõigile Riigikogu liikmetele ettepaneku väga tõsiselt kaaluda Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda maksutõusudest ja kehtestada meetmed Eesti ettevõtluskeskkonna arendamiseks" toetamist. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Mul on küsimus, et mis seal rahanduskomisjonis toimub, milliseid arutelusid te peate. Kui eile õhtul valitsus selle eelarve kokku sai, siis need sõnumid olid nii-öelda üsnagi katastroofilised. Ma õnneks ei näinud inimesi rõõmustamas selle üle, kui peaminister väitis, et maksutõusu ei tule, vähemalt uusi makse nad ei kehtesta, sest tõesti, nii nagu te viitasite, koalitsiooni eestvedamisel maksutõusud rammiti siit läbi. Euribor kasvab, inflatsiooni pole kontrolli alla saadud sellega, kuigi see pidi olema justkui peamine eesmärk. Majandus langeb ja need maksutõusud, mis vastu võeti koalitsiooni häältega, ilmselgelt võimendavad seda [majandus]langust. Kuidas kujutatakse ette, et Eesti ettevõtted üldse konkurentsivõimelised on, kui me teame, mis toimub Rootsis, ja kui seal läheb keerulisemaks krooni hinnaga, siis meil on keerulisem eksportida? Millised need lahendused on, mida komisjonis arutatakse?

Aitäh! Pean sulle, Priit, ütlema, et me riigieelarve arutelusid veel rahanduskomisjonis ei ole teinud. Me leppisime kokku, et ülejärgmise nädala reede on see, kui me kuulame rahandusministrit, ja siis järgneval kahel nädalal kuulame kõiki ministreid. 

Selge on see, et tänane koalitsioon ettevõtlusest praktiliselt midagi ei tea. Ja see on kurb tõdemus. Eks siin saaliski on vähe neid, kes tegelikult füüsiliselt ettevõtlusega iga päev tegelevad või on tegelenud. Ettevõtja selliseid rumalaid otsuseid kindlasti ei teeks. Ettevõtjal ikkagi, kui on keerulised ajad, on esimene asi see, et tuleks kokku hoida. Üks väga lihtne [asi]: mitmed endised ministrid on ju väga selgelt öelnud, et valitsussektoris 20% kokku hoida ei ole mingi probleem. Me ei räägi siin jälle õpetajatest ja päästjatest ja [politseist], me räägime neist 30 000 inimesest, kes kuskil ministeeriumis on. Eks me mäletame siin aegu, me Jaaguga just rääkisime ukse taga, et asi jäi pooleli eelnevate valitsuste ajal. Kui hakati kokku hoidma ja oli kokkulepe, et iga aasta 3% kaupa valitsussektorit vähendame, siis lihtsalt mõnes ministeeriumis tõsteti inimesi ühest kohast teise, et paberil näidata, et kõik on hästi.

Bürokraatia on läinud nii suureks, et kuigi 2027. aasta läheneb, siis enamikku Euroopa Liidu raha, mis tegelikult peaks olema suunatud ettevõtluse toetamiseks, ei ole suudetud ära kasutada. Ma siin kuulsin, et Ida-Virumaale on plaanitud suurusjärgus 350 miljonit [eurot] toetusraha Euroopa Liidust. Teine number seal kõrval – võib-olla ma nüüd eksin mõne miljoniga – oli ainult 110 või 115 miljonit, mis tegelikult läks ettevõtluse toetuseks. Arusaamatu on, kuhu siis kaks kolmandikku läheb. Tegelikkuses me ikkagi ettevõtluse kaudu loome uusi töökohti, majanduskasvu, riigieelarve tulusid. Me peaksime täna kõik selleks tegema, et ettevõtlus kasvaks. Ja mitte ainult Ida-Virumaal ei ole probleem, probleem on üle-eestiline, välja arvatud võib-olla Tallinn ja Harjumaa. Aga kui ma näen ka Tallinna puhul näiteks kinnisvarasektoris, et kinnisvaraarendajad pakuvad juba laenu eest 1% kuus ehk 12% aastas, siis see tähendab, et midagi peab olema ikka väga keeruliseks läinud, et kuidagi ennast ära majandada ja olla.

Austatud Priit Sibul, kas teil on teine küsimus? Ma kohe vaatan, kas see on võimalik. 

Sul on see tark raamat olemas. 

Siin on § 154 lõige 5, mis ütleb järgmist. See on kodu‑ ja töökorra seadus, ma toetun sellele seadusele.

Kas see on see uus väljatrükk?

Ütleb niiviisi, et Riigikogu liige võib kummalegi ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Saate küll kaks esitada, aga Aivarile ei saa kahte esitada. Aivarile saate esitada ühe ja kui tahate, siis saate esitada ühe ka järgmisele [ettekandjale]. Nii et ei saa teist küsimust Aivarile esitada. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Väike repliik. Kui see kava kokku pandi – mis puudutab Ida-Virumaad ja õiglase ülemineku fondi, see number, 345, on õige –, siis 80% oli seal planeeritud ettevõtlust toetavatele meetmetele. Kuidas seda kasutatakse ja kuidas see kasutusele võetakse, mina enam kommenteerida ei oska. Väga tagasihoidlikult on startinud kõik see asi muidugi. Aga mul on üldine küsimus. Valitsus räägib, et tohutult elavdatakse majandust. 1,2 miljardit euroraha saab investeeringuteks kasutada, võib-olla Rail Balticusse läheb ka mingi klots. Aga kuidas näiteks omavalitsused ja ettevõtjad on üldse suutelised osalema nendes projektides ja meetmetes, kus on ju omaosalus? Omavalitsustel on umbes 30%, ettevõtjatel tihtipeale veel rohkem. Sellises surutises, kus uued maksud tulevad otsa, mis see prognoos on? Kas neid suudetakse järgmisel või ülejärgmisel aastal üldse sellises mahus kasutusele võtta?

Aitäh! Need numbrid, mis ma enne ütlesin, et kaks kolmandikku ja üks kolmandik, ütles rahandusminister välja nädal tagasi, kui me olime "Esimeses stuudios" debatil. Siis ta ütles, et selline number läheb. Või tegelikult vist mitte rahandusminister, vaid IT‑minister … Aga teine pool on see, et meetmete rakendamisel omavalitsustele – eile ma rääkisin omavalitsustega – ei ole enam isegi mitte 30%, vaid räägitakse lausa 40%‑lisest ja 50%‑lisest omaosalusest. Ja teada on, ma vabandan, kui ma mõnele omavalitsusele liiga teen, aga ma julgen arvata, et suurusjärgus 50 omavalitsust on olukorras, kus nende eelarve on punases. Neil on raskusi võlgade, laenude tagasimaksega ja see, et nad saaksid osaleda suuremates projektides omafinantseeringuga, on väga suure kahtluse alla seatud. See tähendab seda, et kuldses ringis olevad omavalitsused, kellel suure tõenäosusega on tulubaas [piisav] tänu sellele, et rahvast siia ikka rohkem tuleb ja palgad on suuremad, suudavad seda, aga regionaalselt väljaspool kuldset ringi [asuvad omavalitsused] ja võib-olla mõned Tartu piirkonnas, kas või Tartu vald Tartu linna külje all, ei ole mitte kõige parema finantsvõimekusega. 

Kõige huvitavam on see, et kui vaatan oma valimisringkonda, siis kaks omavalitsust, kes ei pidanud ühinema, Nõo ja Luunja, elavad praegu väga hästi. Ja kõigil nendel, kes ühinesid, on finantsseis keeruline. Rääkimata ettevõtjatest. Mina tean paljusid ettevõtjaid, kes täna tõmbavad püksirihma koomale ja tõmbavad ka oma ettevõtlust koomale, kuigi nad ei tahaks seda teha. Aga keegi ei taha kahjumiga töötada ja ettevõtlust tehakse ikka ainult ühel põhjusel: kasumi teenimiseks. Ja kui kasumit teenitakse, siis makstakse ka riigile ilusti makse. 

Mul on hea meel, et lõpuks ometi platvormiteenuse pakkujad peavad järgmisest aastast ka makse maksma, sellest aastast juriidilised [isikud], aga füüsilised järgmine aasta. See on loonud olukorra, et näiteks paljud taksoteenuse pakkujad on ennast osaühinguks vormistanud ja eraisikutena enam platvormiteenuse pakkujad ei taha taksojuhte [tööle] võtta, sest siis nad peavad ise maksma nende eest kõik maksud. Aga eks see on pikk protsess ja ma alati küsin, miks 2015. [aastal] maksuamet andis selle võimaluse, et üks sektor ei pea makse maksma. Ma pean tunnistama, et Riigikogus pole ühtegi aastat, kui ma siit kõnepuldist seda ei küsi. Rahanduskomisjoni esimehena kutsusin nii rahanduse kui ka maksuameti inimesi mitmel korral laua taha, et nad sellised asjad ära muudaks. Aga kui Euroopa Liit andis korralduse, siis me suutsime selle otsuse eelmise aasta lõpus kiirelt ära teha.

Täna me arutame jälle sama asja, kas käibemaksu kontroll üle Euroopa on või ei ole, kuigi me naersime rahanduskomisjonis, et [piiriülest] käibemaksusüsteemi ei ole, see on Euroopa Liidu sisene ettevõtlus. See ei ole kolmandate riikide vaheline. Aga kui maksuameti ametnik sellest aru ei saanud, siis on raske seda ka kellelegi teisele selgeks teha.

Protseduuriline küsimus, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Tahtsin aidata oma kolleegi Priit Sibulat, kellel on alati väga head küsimused. Kuna mina olen suhteliselt värske Riigikogu liige, siis ma loen sellest armsast kollasest raamatust § 154 lõiget 5: "Riigikogu liige võib kummalegi ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse." Aga kui ta esitab oma teise küsimuse kirjalikult? Kas see on võimalik?

Ma tänan! Te olete, ma tunnustan, väga leidlik. Ei ole kuskil keelatud, et Riigikogu liige ei saaks kirja teel ettekandjale küsimust esitada. Aga siis tuleb, ma ei tea, põhimõtteliselt minna ja võtta ümbrik, mark peale panna, saata see siia meie aadressile. Eks ettekandja vastab. Aga niimoodi operatiivselt – nagu ma saan aru, see oli teie küsimus –, sellist võimalust ei ole. Isegi kui meil oleksid veel faksiaparaadid, siis nii ka ei saa. Seda võimalust ei ole. (Saalist pakutakse, et paberlennukiga.) Paberlennukeid me siin ei viska, siin saalis tuleb tagada kord. Siin on paugutajaid lahti tõmmatud, aga …

Kas selles kollases raamatus on see kirjas või?

Nii. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tõepoolest, vaadates valitsuse käitumist ja sõna otseses mõttes meie majanduse, ettevõtluse ja inimeste heaolu hävitamist, siis tuleb kahtlemata sinuga nõustuda, et valitsus on rumal ja ei jaga majandusest mitte midagi. Aga see on ju aabitsatõde, et ükski riik ei ole rikkaks saanud maksude tõstmisega. Valitsusel on ju ka nõuandjad ja meie ettevõtjad, majandusteadlased, kogemus teiste riikide käitumisest analoogses olukorras ja meie enda eelmine kriis. Peaminister siin tänagi ütles, et kui teil on häid ideid ja ettepanekuid, siis käige välja. Me oleme neid välja käinud siin võib-olla sadade kaupa juba, aga neid ei kuulata. Nii et rumalus on kuidagi muutunud niivõrd süsteemseks. Kas see saab olla ikkagi rumalus? (Juhataja helistab kella.) Ma küsin, mis tegelikult toimub.

Aitäh, Henn, hea küsimuse eest! Vaata, seda, mis tegelikult toimub, me ei tea. Meid ei kutsuta sinna. Annely saab seal olla kui komisjoni esimees. Kui ma olin rahanduskomisjoni [esimees], siis ma käisin ka seal ja sain teada, mis seal tegelikult toimub, aga mitte kõike. Eks lõpuks ikka need kolm esimeest lähevad tagatuppa ja teevad need lõplikud otsused ning seda me täpselt ei tea, kuidas need kokkulepped kõik tulid. Aga täna on selline arusaamine küll, et inimesed, kes majanduses, ettevõtluses ei ole võib-olla kõige kompetentsemad … Nad võivad olla küll haritud ja targad ja kõike muud, aga majandus on natukene teistsugune asi ja ettevõtlus majanduse kõrval on veel kolmas asi. Neid otsuseid tehes on alati risk, ka ettevõtja võtab riski. Neid on 5% elanikkonnast, kes seda riski julgevad võtta ja luua iseendale ettevõtted. Kunagi ei tea, kas käsi kullas või midagi muud mullas.

Praegu tundub, et tänane valitsus arvab, et kui me makse tõstame … Vähemalt nädal tagasi debatis rahandusminister ütles selge sõnaga, et maksude tõus parandab ettevõtlust ja majandust. Ma küll kommenteerisin, et see on siis maailmas esimene riik, kus nii võiks juhtuda. Annaks jumal, et see nii juhtuks, aga elu on näidanud ja eelnevate aastate kogemus on näidanud, et see ei ole tegelikult [nii]. Maksutõus viib mõned aastad ikka kõik asjad miinusesse. Lihtsalt ühel hetkel läheb majandus mööda spiraali ikka ka tõusuteele, aga see tõus ei tule mitte sellest, et maksud tõusevad, vaid sellest, et on ettevõtlikke inimesi, kes võtavad riske ka siis, kui kõik tundub [olevat] väga mustades toonides.

Aga praegusel hetkel on hirm tõsine. Kui me vaatame Euroopa majandust, siis [näeme], et Eestis läheb kõik natukene halvemini kui mujal. Kui inflatsioon oli mujal Euroopas keskmiselt 5%, 6%, 7%, siis meil kiskus ta juba peaaegu 20% peale. Nüüd me hõiskame, et meie inflatsioon on kõvasti langenud. Aga tegelikkuses ostukorv on kallinenud, sissetulekud ei tõuse enam ja ka järgmise aasta prognoos, mis järgmisel nädalal avalikustatakse, ei näita mitte midagi roosilist. Neid numbreid ma täna veel ei tohi öelda, sest need öeldakse välja teisipäeval Eesti Panga poolt, siis saavad kõik seda ametlikult teada.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun teid Riigikogu kõnetooli.

Rõõm jälle näha saali siitpoolt küljest! Isamaa fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda maksutõusudest ja kehtestada meetmed Eesti ettevõtluskeskkonna arendamiseks" eelnõu nr 64 esimest lugemist ettevalmistav arutelu toimus rahanduskomisjonis selle aasta 12. septembri istungil. Komisjonile tutvustas eelnõu eesmärki ja sisu esitaja esindajana Aivar Kokk. Tõsi, komisjonis tegi ta seda palju napimalt, aga komisjoni liikmetel eelnõu esitaja esindajale eelnõu kohta küsimusi ei olnud. 

Kuna selle punkti arutelu alguse juures tõusetus korra asjaolu, kas see vajab koosseisu häälteenamust, siis ma juhin tähelepanu, et eelkõneleja oma ettekandes ise ka rõhutas, et Isamaa soovib selle eelnõuga tagasi kutsuda kevadsessioonil vastu võetud maksutõuse. See omakorda nõuab eelnõude koostamist, seega kohe päris kindlasti nõuab vastuvõtmiseks koosseisu häälteenamust. 

Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. septembril 2023. aastal. Juhatus leidis võimaluse võtta eelnõu päevakorda täna. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni esimees ehk siinkõneleja. See on lühidalt komisjonis toimunu kohta kõik.

Aitäh! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea komisjoni esimees! Mul on küsimus. Võrdleme meie valitud teed, kus me tõstame makse, püüame kuidagi mingite inimeste arvates tänu sellele anda majandusse neid sisendeid või juhtida niiviisi, et see paremaks läheks, ja näiteks naabreid lätlasi, kes on otsustanud vaadata ära, milliseks majanduslanguse sügavus kujuneb, et siis reageerida vastavate meetmetega. Kui te peaksite põhjendama või ütlema, siis miks meie valitud tee, praegu ennatlikult maksude tõstmise tee on teie arvates mõistlikum?

Jah, see annab mulle võimaluse ära klaarida ka mingisuguse segaduse, mis kellelegi omistatakse, nagu maksutõus elavdaks ettevõtlust. Ei, makse tõstetakse selleks, et kanda kaitsekulusid. On otsustatud ja kõikide erakondade poolt valimistel lubatud, võetud mandaat, kui soovite, riigikaitsekulude tõstmiseks 1% võrra SKP‑st. Ja selle tarbeks on tarvis tõsta makse. Lisaks tõstetakse makse selleks, et toetada nõrgemaid ühiskonnaliikmeid. Lastetoetused tõusid, (Sumin saalis. Juhataja helistab kella.) pensionide maksuvaba osa tõusis, samuti on välja [öeldud] uudis, et õpetajate palgad kasvavad. Ja kõikide nende eesmärkide täitmiseks on koalitsioon makse tõstnud. 

Ja kui rääkida naabritest, siis Eesti maksukoormus ei tõuse üle 33% lähiaastatel. Võtame eeskujuks soomlasi, rootslasi: nende maksukoormus on 43% SKP‑st.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te kirjeldasite pikalt praegu, milleks seda raha riigieelarvesse vaja on ja et seda raha saadakse maksude tõstmise kaudu. Kas teie ise ikkagi ei näe, et võiks olla ka teisi võimalusi? Mitte maksude tõstmine ei ole see võluvits, mis eelarvesse raha toob, vaid maksude tõstmine pole üldjuhul peaaegu kunagi pikas vaates toonud kaasa maksude laekumise kasvu. Üldjuhul on maksude laekumine pigem kannatanud maksutõusude tõttu, kuna maksutõusud toovad kaasa üldiselt majanduse jahtumise. Ka aktsiiside puhul on ju näha olnud, et aktsiisitõusud on toonud kaasa aktsiisitulude vähenemise. Kas te oskate pakkuda välja alternatiive? Kas oleks ka teisi võimalusi? Kas Reformierakond näeb teisi võimalusi, kuidas maksutulusid eelarvesse saada? Kas on teisi võimalusi?

Tõsi, mõnikord on nii, et liiga suur maksutõus või liiga kõrge maks vähendab laekumist, nagu juhtus hiljuti meil aktsiisidega, me kõik mäletame seda Lätti sõitmist. Aga mõned maksutõusud siiski toovad eelarvesse raha juurde. Kui te vaatate ajajoont viimastel aastatel, [näete], et maksude laekumine Eesti riigieelarvesse on jätkuvalt kasvanud. Minu arvates 2023. aasta eelarvesse kogutakse vist üle 13 miljardi [euro] makse – summa, mida varem pole kogutud. 

Aga tõepoolest, teine võimalus maksutulude suurendamiseks on majanduse kasvatamine, koalitsioon pöörab sellele samuti tähelepanu. Rääkides päris praktilistest küsimustest, järgmise seitsme aasta jooksul on Eesti ühingutel, nii riigiasutustel kui ka eraettevõtetel, võimalik taotleda 8,5 miljardit Euroopa Liidu toetust, millest päris suur osa jõuab aasta kestel maksudena riigieelarvesse. Euroopa Liidu toetustel on majandusele samasugune mõju nagu riigilaenudel. Neid lihtsalt ei pea tagasi maksma, vaid need saab investeerida ja panna tööle majanduse heaks.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Teie erakonna rahandusminister, äärmiselt tark, äärmiselt arukas rahandusminister Mart Võrklaev on öelnud: maksutõusud vähendavad maksukoormust. Seletage see asi nüüd lahti ka ristiinimestele, kes meid praegu väga innukalt jälgivad.

Lugupeetud kolleeg härra Grünthal! Ma arvan, et te rebite selle lause kontekstist välja. Ma kaldun arvama, et rahandusminister pidas silmas seda, et isegi kui praegu käibemaks ja tulumaks, mis meil Eestis kehtib ka välja võetavatele dividendidele, kasvavad, siis sellesama tulumaksuseadusega muutub ühetaoliseks tulumaksuvaba miinimum 8400 eurot aastas – kui te peate silmas seda kevadist tulumaksu –, mis maksukoormust vähendab rohkem, kui need maksutõusud [suurendavad]. Ma kaldun arvama, et see lause pärineb kevadise tulumaksuseaduse muudatuste kontekstist. Ma päris kindel ei saa olla, aga miskipärast adun, et see võib olla nii.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ettekandja ütles praegu niimoodi, et ta arvab, et Mart Võrklaev pidas silmas seda, ja siis läks hästi pikk ja keeruline selgitus lahti. Mul on küsimus: kuna Annely Akkermann ettekandjana omab väga sensitiivseid võimeid, siis äkki ta peaks esinema "Selgeltnägijate tuleproovis", kui ta teab täpselt, mida Mart Võrklaev tahtis öelda? Nii et kui tuleb see konkurss, äkki me soovitame teda sinna?

Aitäh! Ma ei loe seda hetkel protseduuriliseks küsimuseks. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kaja Kallas kiitles täna infotunnis, et tühistati Louis Freeh'ga tehtud 3‑miljoniline leping, et küll oli kõva kokkuhoid. Samas me teame, et selle tõttu me jäime ilma mitmesajast miljonist eurost, mida näiteks Taani sai Danske Bankilt selle rahapesu kompensatsiooniks. Meenutagem teie seda, vist oli 700 miljoni suurust maksuküüru, millest võidavad rikkad ja jõukamad, ja kas või pankade erakorralise liigkasu maksustamist, mis siseministri [sõnade] järgi oleks toonud meile kuni 900 miljonit – ja olekski riigikaitse saanud oma osa, olekski saanud kõik sotsiaalvajadused [rahuldatud], mis iganes, oleks jäänud ka ettevõtluse toetamiseks ja nii edasi ja nii edasi. Aga kõike seda te absoluutselt ei arvestagi. Lihtsalt lajatate aga maksumalakaga (Juhataja helistab kella.) ja teete olukorra veel hullemaks. Miks nii?

Ma olen selles mõttes peaministriga ühel nõul, et ühe erabürooga sõlmitud leping ikkagi riigieelarvesse raha sisse ei too, ja ma arvan, et meil on endal õiguskaitseorganid, prokuratuur, rahapesu tõkestamise büroo, kes suudavad sedasama, mida loodeti sellelt büroolt. Ja ei oleks olnud mitte mingisugust vajadust maksta sellele büroole 3 miljonit. 

Eestis on see probleem, et konkurentsiseadus ei võimalda määrata selliseid trahve rikkumiste eest, mis võtavad ära rikkumise teel saadud tulu. Aga see on hoopis teine teema ja ma ei ole selleks praegu valmistunud. Haldustrahvide küsimus on see, mis Eestis piirid seab.

Hea ettekandja, nüüd on juhtunud selline asi, et teile rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed ja need, kes meid jälgivad! Jah, meil on maksutõusu valitsus, kes muud ei oska kui makse tõsta. Mina olen ettevõtjana siis see, kes peaks tegelikult kogu selle riigi jõuetu juhtimise kinni maksma. Kuidas seda siis üldse edaspidi hakkame nägema? Kui riigil on probleeme palkade maksmisega, riigi ülalpidamisega, siis leiutame uusi makse. See on nagu münchhausenlik [käitumine], enda ise soost välja sikutamine. Samas, mõtleme, kes selle kõik kinni maksavad. Maksavad ettevõtjad ja maksavad need, kes ettevõtjate käest tööd saavad, need, kellele ettevõtjad palka maksavad. See lõpeb sellega, et meil ei olegi enam lõpuks ettevõtlust. Ettevõtted kolivad mujale või lähevad pankrotti. Meil on järjekordne laine inimesi, kes lähevad mujale õnne otsima. 

Ma olen sellest väga palju siin rääkinud, aga ikka peab uuesti rääkima, midagi teha ei ole. Kuigi saal on tühi, koalitsiooni liikmetest on vist üks inimene, ma näen. Nad ei kuulagi seda. Aga ikkagi üritan seda veel meelde tuletada. Vähemalt on rahanduskomisjoni esimees õnneks saalis. Annely, ehk sina kuulad seda? Sul on ka elukaaslane, minu hea sõber, ettevõtja. Ma ei tea, ma ei kujuta ette, mida Priit arvab sellest. Või tegelikult ma tean, mis ta arvab. Aga kui ikkagi ...

Hea ettekandja! Jääme eelnõu 64 juurde. Ärme läheme isiklikuks! Te viitate sõprussuhetele praegu. Pärast saate küllakutseid esitada.  

Jaa, ma jään selle eelnõu juurde. Aga just nimelt, sõprussuhted on väga olulised, sellepärast et aru saada. Kui sa räägid ettevõtjatega, mida ju tegelikult tänane valitsus ei tee – vähemalt tundub, et ta ei tee seda, isegi kodudes –, aga võiks ju rääkida, mida ettevõtjad arvavad sellest, kui kõik maksukoormus langeb nende kaela. See on väga oluline. Käis jah meil peaminister läbi rääkimas pankadega. [Lepiti kokku] nii, et pankadele loodi tegelikult eritingimused. Ma ei arva, et peaks tegema erimaksusid pankadele, küll aga, kui kujutate ette, et me teeme näiteks tagasiulatuva otsuse, et kõigile hotellidele mitte ei lisata käibemaksu 4%, vaid luuakse üleeuroopaline maks 4% kõikidele hotellidele. Igaüks peab maksma 4% oma ööbimise eest juurde ja see raha jääks hotellidele hoopis. See on umbes sama, nagu praegu pangad teenivad. Pangad teenivad veel rohkem loomulikult. Ja kui nüüd peaminister käis läbi rääkimas pankadega, siis oleks võinud vähemalt teha mingisuguseid selliseid ettepanekuid, et seesama meeletu kasum, mis seal tekib, tõesti jääks siia, kuidagimoodi läheks ka Eesti arendamisse. See on üks asi.

Teine asi on energiahinnad. See, millest on tekkinud põhiline inflatsioon Eestis, on energiahinnad, mis tegelikult lausa kunstlikult siin aasta-poolteist tagasi tõusid kosmosesse. Ka praegu on nad seal ja see on meie Eesti valitsuste väga halva töö [tagajärg]. Meil on praegu elektri hind kordades kõrgem kui põhjanaabritel. Me peame võtma elektri hinna korralikult tähelepanu alla ja see võimekus on riigi tasandil tegelikult olemas. Inflatsioon ei peatu sellega, kui tõsta ainult euribori, sellepärast et kui euribor tõuseb, siis inimesed on sunnitud panema ka hindasid juurde. Kui me tõstame käibemaksu, siis käibemaks kajastub kauplustes: lihtsalt kõik toit, elukallidus tõuseb täpselt sellesama maksu võrra. Sellega tegelikult inflatsioon suureneb. 

Ma palun kolm minutit juurde. 

Palun, kolm minutit juurde! 

Sellega ei pidurda mitte kuidagi inflatsiooni. Ainuke asi, mis üldse aitab, on see, et turgutada praegu majandust. Rasketel hetkedel peaks riik võtma investeeringuteks laenu. Kordan: investeeringuteks! Investeerida on vaja vajalikesse infrastruktuuridesse, taristutesse, mis meil on tegemata, nagu teede ehitus ja muud. Ja sellega luua tööd juurde, anda inimestele võimalus raha teenida, sellega elavdada majandust. Sealt tekivad ka maksud, sealt on võimalus maksta suuremaid palkasid tervishoiutöötajatele, päästjatele, õpetajatele – kõigile. 

Ja mis kõige olulisem: oleks vaja bürokraatiat vähendada. See, et me nüüd jälle mõne orkestri kuskil kinni paneme, kuidagi ei aita. Nagu eelmine kord tehti, tohutud krokodillid käisid ringi, hoidsime kokku, piirivalve- ja politseiorkester läks riigieelarvest üle Tallinna linnale. No kuulge! See on ju järjekordne selline näidis, kus tegelikult mitte midagi ei muutu. 25–30%, ma arvan, oleks võimalik kärpida, ametnike [arvu] vähendada. Sellega me looksime tõeliselt normaalse riigi tasakaalus eelarvega. Ja see tasakaal võiks olla ka tegelikult mõistlik, just nii, nagu Euroopa Liidus on ette antud, 3%‑lise laenukoormuse, võlakoormuse juures. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.  

Head ametikaaslased, panen hääletusele 64 OE. See vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ja tulemus: veenva ülekaaluga, 20 poolt, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, ei pälvinud Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda maksutõusudest ja kehtestada (Sumin saalis. Helistab kella.) meetmed Eesti ettevõtluskeskkonna arendamiseks" eelnõu 64 piisavalt toetust ja langeb menetlusest välja. Seega on viienda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.  

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 231 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud istungi juhataja! Esinen teie ees seaduseelnõuga 231, mis on koolieelse lasteasutuse seaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse [eelnõu]. Alustan selgitusest, mis põhjustel on vaja teha nendesse seadustesse muudatusi. 

Menetletava eelnõu peamine eesmärk on näha ette täiendav alus laste ja õpilaste väljaarvamiseks koolieelsetest lasteasutustest, üldhariduskoolidest ja kutseõppeasutustest olukorras, kus isik on Eestist lahkunud ning haridusasutuse korraldatud tegevuses ehk õppes ta enam ei osale. Ehk tegemist on õpilastega, kes on küll kooli, lasteaia või kutseõppeasutuse õppenimekirjas, aga tegelikult nad õppetöös ei osale ja on teadaolevalt ja rahvastikuregistri andmetel Eestist lahkunud. Probleem on [tekkinud] seetõttu, et Eestisse on saabunud suur hulk sõjapõgenikke, kellele Eestis on tagatud koolides õppekohad, lasteaedades lasteaiakohad, kuid kes mõne aja pärast on liikunud edasi teistesse riikidesse Euroopas või oma koju tagasi, ilma et kooli või lasteaeda oleks sellest sammust teavitatud ja lastevanemate poolt avaldus tehtud koolist või lasteaiast lahkumiseks. 

Paraku on kehtiva regulatsiooni kohaselt võimalik koolikohustuslik õpilane üldhariduskoolist välja arvata üksnes seaduses sätestatud alustel. Ja seal on ainult üks alus: peab olema lapsevanema avaldus. Teised alused on, et sel juhul, kui laps on oma koolikohustuse täitnud või õppekava täitnud. Sellist regulatsiooni, mis võimaldaks lihtsalt kooli jaoks kadunud õpilast koolist välja arvata, kehtivas seaduses ei ole. Samuti ei võimalda kehtiv regulatsioon välja arvata õpilast juhul, kui kool pelgalt teab, et õpilane on Eestist lahkunud ning tõenäoliselt enam mitte kunagi selles koolis õppimist ei jätka. 

Koolid küsivad Haridus‑ ja Teadusministeeriumilt, mida selliste õpilastega ette võtta. Haridus‑ ja Teadusministeerium ei saa anda koolidele soovitusi seadusevastaselt õpilasi nimekirjadest ära kustutada. Seetõttu ongi teie ees see seadusemuudatus, mis annaks õiguslikud alused koolidel ja koolipidajatel õpilane koolist välja arvata juhul, kui ta tegelikult Eestis enam ei viibi ja rahvastikuregistri andmetel Eestis registreeritud ei ole. 

Analoogsed muudatused on tehtud põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadusesse, koolieelse lasteasutuse seadusesse ja kutseõppeasutuse seadusesse. Lisaks nendele muudatustele on ka koolieelse lasteasutuse seaduses ja kutseõppeasutuse seaduses tervikuna kehtestatud loetelu koolist või lasteaiast väljaarvamise [aluste] kohta. Põhjus on selles, et seni seaduses puudusid alused, ning õiguskantsler on korduvalt tähelepanu juhtinud sellele, et vastavad alused tuleb kehtestada, sellepärast et nii lasteaiapidaja kui ka koolipidaja puhul välja töötatud korrad õpilase väljaarvamiseks õppeasutusest ei ole põhiseaduslike õiguste puhul õiguspärased. Tegelikult peab olema seadusandja poolt reguleeritud, millal tohib õpilast õppeasutusest välja arvata. 

Ma ei hakka teile neid seaduse paragrahve, mis sisse tulevad, ette lugema, pigem eelistan seda, et ma vastan teie küsimustele. Seletuskirjas on kolme seaduse kaupa loetletud, mis konkreetsed paragrahvid sinna sisse tulevad. Aitäh!

Hea ettekandja, suur tänu! Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Liina Kersna. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjon arutas ministri tutvustatud eelnõu 11. septembril. Kohal olid kõik kultuurikomisjoni liikmed ja eelnõu tutvustasid haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas, Haridus‑ ja Teadusministeeriumi õigusloome valdkonna juht Indrek Kilk ja üldhariduspoliitika osakonna peaekspert Liis Lehiste.

Lisaks sellele, mida minister praegu siin teile tutvustas, tooksin välja, et komisjoni istungil öeldi, et selliseid lapsi, kes meil hoiavad kinni koolikohti, on munitsipaalkoolides 129. Enamasti puudutab see teema Tallinna linna, kus teatavasti on suur eelkõige just põhikoolikohtade puudus. Nii et kui me selle seaduse vastu võtame ja nende laste, kes on Eestist lahkunud ja kelle andmeid enam rahvastikuregistris ei ole, kohad saab vabastada, siis saavad Tallinna linnas kohad need lapsed, kes on järjekorras.

Arutasime ka selle üle, et tegelikult on meil mure sellega, et selliseid lapsi, kes koolikohustust ei täida, on meil 2534 ja nendest omakorda 67%‑l on elukoht registreerimata. Nad on enamasti Eestisse saabunud Ukraina sõjapõgenikest lapsed, aga nad ei ole läinud kooli. Enamasti on põhjendus, et nad on oma Ukraina e‑õppel, või nad tõenäoliselt suures osas on Eestist juba tänaseks lahkunud. Rääkisime komisjonis ka sellest, et siinsele Ukraina kogukonnale on ministeerium selgitanud, et Eestis on koolikohustus ja need lapsed, kes on Eestisse saabunud, siiski peaksid koolikohustust täitma. Minister veel selgitas üle, et see tõesti ei anna võimalust koolidele kuidagi ebaõiglaselt lapsi nimekirjast iseseisvalt ära kustutada. Selle eelduseks peab olema see, et lapse andmed on rahvastikuregistrist kustutatud. Vaid siis saab ta ka kooli nimekirjast kustutada.

Kultuurikomisjon tegi pärast põhjalikku ja sisulist arutelu kolm otsust, need kõik on konsensuslikud: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ehk 20. septembril, määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, Liina Kersnat, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja nagu ma ütlesin, kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 4. oktoobri kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja kuuenda päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud. 

Liigume edasi mõnusas tempos. Seitsmes päevakorrapunkt, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 22 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid, kes te siin saalis olete, võib-olla keegi kuulab ka kuskil mujal! Ma vaatan, et mul on aega 20 minutit. Ma loodan, et nii palju mul vaja ei ole. Seda enam, et istungi juhataja on sellist tempot arendanud, et ma arvan, et ei olegi mõtet väga pikalt rääkida. 

Aga tegelikult on teema väga tõsine. Ma tahaksin rääkida koolilõuna toetusest. Me kõik teame, et koolilõuna on väga oluline teema, sest paljude laste jaoks, kes koolis käivad, on see teatavasti ainuke soe toit päeva jooksul. Siiamaani on riik toetanud koolilõunat ühe euroga päevas ühe õpilase kohta ja see kehtestati, ma tuletan meelde, aastal 2018 ehk juba viis aastat tagasi, kui oli Jüri Ratase valitsus. Kahjuks nende viie aasta jooksul on toimunud kaks asja. Üks on see, et hinnad kerkisid lakke. Inflatsioon oli vahepeal ülikõrge, tuletan meelde, et me kohati olime selle poolest isegi Euroopa liidrid. 

Ja teine asi, mis juhtus: seesama riigi panus koolilõuna [maksumuse] katmises jäigi sinna ühe euro peale. Enne seda oli see 78 senti, ja kui 2018 see üks euro päevas õpilase kohta tuli, siis väga paljud hakkasid rääkima, et Eesti koolides on koolilõuna koolilastele tasuta. Kohati see nii oligi ja näiteks Tallinnas, kust mina tulen, on siiamaani koolitoit tasuta – aga mitte tänu sellele, et viis aastat ei ole riigi toetus tõusnud, vaid pigem sellepärast, et kohalik omavalitsus on juba kaks korda viimase poole aasta jooksul või natuke rohkem, aasta jooksul oma panust suurendanud. Paljudes omavalitsustes sellist võimalust lihtsalt ei ole, omavalitsus ei suuda omalt poolt katta seda ülejäänud osa, sest nagu ma ütlesin, hinnad on vahepeal kerkinud nii kõrgele, et toitlustajad lihtsalt ei ole enam valmis samasuguste hindade eest koolitoitu pakkuma. 

Seega, nii mõnigi omavalitsus hakkas küsima raha ka vanematelt. Üks selline ilmekas näide on Tartu linn, põhimõtteliselt teine suurem Eesti linn. Kui Tallinnas on suudetud tõsta koolilõuna maksumus 1 euro ja 80 sendi peale – 80 senti on see, mida maksab Tallinna linn –, siis Tartus hakati juba eelmisest õppeaastast vanematelt raha lisaks küsima. Tegelikult on juba ka selle õppeaasta alguses jällegi see summa, mida vanemate käest küsitakse, suurenenud, kui mälu mind ei peta, oli see kuni 36 senti päevas ühe õpilase kohta lisaks.

Nii et peab ütlema, et päris paljud kohalikud omavalitsused on sattunud olukorda, kus seda niinimetatud tasuta lõunat koolis enam ei ole ja vanemad katavad osaliselt koolitoidu [maksumuse]. Milleni see viib? See viib selleni, et kuna meil on peresid, kes seda ei tee erinevatel põhjustel, siis on oht, et lapsed jäävadki koolitoidust ilma. Me kõik saame aru, mida see tähendab ja mis probleemideni viib. 

Näitena võib tuua, et eelmise aasta sügisel, umbes aasta tagasi pöördus Eesti Linnade ja Valdade Liit Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga tõsta seda summat, mida riik katab, 1 eurolt 1,5 eurole. See oli veel enne seda nii-öelda hinnarallit. Kahjuks tuli vastus, et sellist asja ei juhtu. Juba hiljem, kuskil eelmise aasta lõpus pöördusid samamoodi Vabariigi Valitsuse poole, kui mälu mind ei peta, kümme noorteorganisatsiooni üle Eesti – noortevolikogud, noorteorganisatsioonid, erinevad ühendused. Nende ettepanek oli tõsta riigipoolset toetust 1 eurolt 2 euro peale – ka see ei leidnud toetust. Kahjuks probleem on see, et aastast aastasse see teema kuidagi jääb laua alla, keegi ei too seda valitsuses enam lauale ja siis ei olegi millestki rääkida. 

Kui me komisjonis arutasime seda teemat, siis kolleegid küsisid minu käest, miks me tahame ilmtingimata seda eelarve sisse panna. Miks ei saa see olla nii, nagu siiamaani on olnud, Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatav? Ma ütlesin, et kõik on väga lihtne. Me oleksime kindlasti niimoodi teinud, aga kuna me näeme, et juba kuuendat aastat järjest – nagu te isegi saate aru, ka järgmisel aastal, aastal 2024 seda tõusu jätkuvalt ei tule – valitsus ei suhtu sellesse üldse tõsiselt ja põhimõtteliselt seda isegi ei arutata eriti, siis meie arvates oleks selgem, ausam, õiglasem panna see summa ikkagi eelarvesse. See võiks olla just 2 eurot päevas ühe õpilase kohta. Ja siis, kui jällegi on kuskil suur hinnatõus, inflatsioon tõuseb, kõik kallineb ja nii edasi, võib tulevikus juba selles seaduses seda klauslit ka parandada ja muuta. 

Meie ettepanek oleks panna just nimelt seadusesse, et 2 eurot on riigi toetus koolilõuna maksumuses, ja see võiks rakenduda juba järgmise aasta 1. jaanuarist. See ei ole väga väike summa, mis selle peale läheb aastas. Seda me peame kindlasti tunnistama. Aga samas, need on meie lapsed, see on meie laste tervis. Ma arvan, et see on see asi, mille pealt kärpida või säästa ei ole kõige õigem viis. Nii et ettepanek on 2 eurot päevas, õppepäevas, ühe õpilase kohta ja jõustuks see meede 1. jaanuaril 2024. Siis saaksid kõik meie koolilapsed kõhu täis ja see toit oleks ka tervislik, oleks rikkalik.

Siinkohal ma võin lihtsalt meelde tuletada, et kui ma olin veel Tallinna abilinnapea hariduse valdkonnas, siis ajakirjanikud päris tihti küsisid minu käest, kas ma olen näinud, et üks kool, teine kool või kolmas kool ei ole rahul selle toiduga, mida toitlustaja pakub. Ma ütlesin, et jah, mõnes kohas sellised probleemid tõepoolest kerkivad. Siis küsisid ajakirjanikud, millal linn hakkab omalt poolt kuidagi reageerima ehk tõstma seda linna osa. Nüüd on linn seda juba kaks korda järjest teinud: 1. septembrist ja 1. jaanuarist 2023. Ma panin tähele, et ajakirjanikud rohkem seda ei küsi, sellepärast et on näha, et kohalik omavalitsus on valmis oma panust tõstma. Aga kahjuks ei ole valmis seda tegema Vabariigi Valitsus, ja ei ole valmis seda tegema juba kuuendat aastat järjest. 

Nii et kui koolitoidu kvaliteet hakkab langema koolides, ja kahjuks see natuke juba juhtub, siis me teame, et põhjuseks on eelkõige loomulikult elu kallinemine, hinnatõus, inflatsioon ja nii edasi, aga kaudne põhjus on ikkagi see, et valitsus ei taha juba kuuendat aastat järjest oma panust tõsta. Palume seda eelnõu toetada, tegu on tõesti ühe väga olulise teemaga. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus, ja nüüd tuli juba ka teine küsimus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Nii nagu sa ise ütlesid, sa oled pidanud ka ise sellega omavalitsuses tegelema, abilinnapeana Tallinna Linnavalitsuses. Kus see kõige raskem pigistamine hakkas, on muidugi need viimased poolteist, kaks aastat, kui inflatsioon järjest tõstis, tõstis, tõstis kõige hindu. Muidugi, see määr oleks võinud ka enne kõrgem olla, aga ma mäletan, et kui me seda tõstsime 2018, siis see enne seda oli vist olnud umbes kümme aastat 78 senti. Kahjuks niisugused sihtmääratlusega summad, mis omavalitsustele eraldatakse, tihtipeale ei ole prioriteetsed. Olen isegi sellega vaeva näinud. Muidugi on selge, et täisväärtuslik toit on väga oluline. Me teame, et selle pärast, et ei sööda õiget toitu, on ülekaalulisus järjest meie laste ja noorte hulgas paisumas. Aga küsimus on selles, kui suur on rahaliselt see panus, mida Tallinna linn paneb (Juhataja helistab kella.) nominaalselt juurde riigi rahale.

Aitäh! Nagu ma ütlesin, kui me räägime nii-öelda ühest ühikust, siis see on 80 senti, ehk riik annab ühe õpilase peale ühes õppepäevas ühe euro ja linn omalt poolt lisab 80 senti. Kui mälu mind ei peta, siis kokku läheb linnal selle peale natuke üle 5 miljoni. Nii et see on päris korralik summa. Siin ongi see küsimus. Kuskil on see võimalus olemas, aga paljudes omavalitsustes sellist võimalust ei ole ja siis ongi prioriteetide küsimus ehk teisisõnu, kas me hoolime tõepoolest oma lastest ja nende tervisest või meil on prioriteedid kuskil mujal.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Toidu hind võib kõikuda ja võidakse pakkuda õpilasele lisaks lõunasöögile hommikust putru ja muid asju veel. Ma küsingi, et kui nüüd toidukomponentide hind muutub turul, siis kuidas reageerida. Kas teie ettepaneku eesmärk panna see number, summa ühe toiduportsu või päevase normi kohta lausa seadusesse tuleneb sellest, et üks euro on vähe, paneme kaks eurot, ja kui liigub kunagi kolme lähedale, paneme kolm ja neli, või te olete valmis, et hakkame reageerima ka väiksematele toidu hinna muutustele, näiteks 2.40 või 2.60, ja seda seaduse tasemel? Kuidas te seda põhjendate?

Aitäh! Miks me tahame seda seadusesse panna, ma natuke rääkisin. Selles mõttes, et see natukene ikkagi kohustab valitsust panustama. Ja see oleks miinimum, kuidas panustada. Praegu on lihtsalt nii, et kõik on väga ilus, kõik on nõus sellega, et peabki olema adekvaatne summa, aga kui me vaatame, millal viimati tõsteti seda summat, siis põhimõtteliselt oligi see juba varsti kuus aastat tagasi. 

Ja kuidas muutuvad hinnad? Neid ei pea loomulikult muutma iga aasta. Ei pea reageerima iga kord, kui ühe või teise toidukomponendi või tooraine hind tõuseb seal, ma ei tea, 20%, 30% või 40%. On ju teada, et toitlustaja pakub neid teenuseid, siis toimub hange ja selle hanke raames … Hanget tavaliselt ikkagi ei tehta üheks aastaks, see on pikem periood. Tegelikult ma olen seda ka Tallinna linnas näinud, kuidas sel hetkel, kui inflatsioon oli mäekõrgune, paljude toitlustajate jaoks oli ülikeeruline periood, kuid nad pidid ikka vana hanke järgi toitu pakkuma, aga hinnad turul olid hoopis teistsugused. Nad üritasid kuidagi leida võimalust kuskilt odavamalt hankida ja nii edasi. Aga me kõik saame aru, et lõpuks, kui kvantiteet jääb samaks, kannatab kvaliteet ja kahjuks me olime selle tunnistajaks. 

Nii et reageerida tuleb siis, kui tõepoolest on näha, et hind läheb lakke, nagu siin vahepeal on olnud. Ma arvan, et kui 2018 tõsteti seda summat, siis tegelikult kaks-kolm aastat eriti ei räägitudki sellest, et võiks kindlasti seda summat tõsta, sest see oli enam-vähem piisav. Aga kui ühel hetkel tuli koroonakriis, järgnesid igasugused piirangud, pärast seda tuli niinimetatud energiakriis ja siis väga drastiline inflatsioon – siis kõik said aru, et hinnad hakkasid kallinema väga palju. Mõned näited on toodud ka seletuskirjas. Vahepeal mõned [toiduained on kallinenud], näiteks suhkur on aastaga kallinenud 104%, põhimõtteliselt see kallinemine oli lihtsalt ülemäära suur. Nii et jah, kui panna see seadusesse, siis on see valitsusele väga konkreetseks orientiiriks. Aga kui on vaja seda muuta, siis seda saab alati teha. Ma arvan, et lihtsalt mingi määrus nii palju valitsust mitte millekski ei kohusta. Seda me oleme näinud juba viimased aastad.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mõtlesin küsida seda, hea ettekandja, et kas Riigikogu enamuse arvamust selle kohta, et riiklikku koolilõuna toetust tuleks tõsta, võiks ehk mõjutada selline ettevõtmine, kui paluks meie einelaual näiteks järgmised kolm kuud valmistada kõik toidud, mis pakutakse, maksimaalse omahinnaga üks euro või mis iganes see summa on. Tehke, mida tahate, pakkuge Riigikogu liikmetele, mida soovite, aga mitte kallimalt kui ühe euro eest. Võib-olla selline eksperiment aitaks inimestel natuke paremini aru saada, et tegelikult see summa on ajale jalgu jäänud. Mis te arvate?

Aitäh! Mulle iseenesest meeldivad erinevad eksperimendid, ma lihtsalt kardan, et kui me palume toitlustajal, kes on ka arvatavasti hanke võitja, pakkuda Riigikogu sööklas või kohvikus selliseid lõunaid, mis maksavadki üks või isegi kaks eurot, siis ma kardan, et nad lihtsalt loobuvad sellest. See eksperiment on kohe eos ebaõnnestunud. Aga loomulikult, selleks, et aru saada, kuidas on võimalik tervislikku, rikkalikku ja maitsvat lõunat valmistada kahe euro eest – ma ühest eurost isegi ei räägi, poolteisest eurost ei räägi, aga näiteks kahe euro eest –, no see, ma arvan, on ikka päris suur väljakutse. Loomulikult müts maha nende toitlustajate ees, kes suudavad seda teha.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Sa oled tõstatanud väga-väga tõsise teema ja selle üle oleme ka väga tänulikud. Minu küsimus on selline. Sa oled [selle teemaga] puutunud kokku Tallinnas – räägime täna Tallinna linnast, kuna sa oled sellega kõige rohkem seotud olnud –, et milliseks on kujunenud tegelik söögi hind. Kui me räägime täna, et me tõstame kahe [euroni], kui palju siis tegelikult veel nagu puudu jääks? Mis see tegelik hind oleks?

Aitäh! Eks see eelkõige sõltub hangetest, hanke tulemusest ja loomulikult nendes osalejate arvust. Kui on üks osaleja, siis loomulikult hind on kõrgem, kui neid on mitu, siis tekib konkurents ja hind võib allapoole minna. Mõned näited. Ma isegi praegu ei räägiks koolist, sellepärast et Tallinnas ikkagi hange viiakse läbi niimoodi, et on fikseeritud hind, seesama 1.80, ja siis hankijad pakuvad omalt poolt seda toitlustust. Aga näiteks rääkides lasteaedadest, kus seda fikseeritud summat ei ole ja kus samamoodi Tallinna linn omavalitsusena panustab päris korralikult omalt poolt – riik kahjuks lasteaedades sööki kinni ei maksa mitte ühegi sendiga –, võib öelda, et enne oli olukord umbes selline, et kaks eurot päevas. Ja lasteaias [antakse] sööki natuke rohkem kui üks kord, eks ju. Päevas oli umbes kaks eurot per laps ja iseenesest sellest piisas. Kui inflatsioon läks meil lakke, kui me hakkasime Euroopa liidriks selles komponendis, siis hakkasid toitlustajad hangete raames pakkuma juba 3,5 või 4 ja sealt edasi, sõltus loomulikult firmast. Aga jah, see olukord muutus väga kiiresti ja väga drastiliselt. Kahekordne tõus oli täiesti tavapärane. Nii et kahjuks peab tunnistama, et kui näiteks [varem] oli lasteaedades Tallinnas olukord selline, et lapsevanem ei pidanud midagi juurde maksma, aga kui inflatsioon läks lakke, siis nüüd valdavas enamuses lasteaedadest ikkagi vanem peab midagi ka välja käima. Mitte küll kõikides, sellepärast et jällegi Tallinn omavalitsusena tõstis oma panust vahepeal veel kord, kahest eurost põhimõtteliselt kolme euro peale, aga no ikkagi väga paljudes kohtades ka sellest ei piisanud. Nii et selline see olukord on.

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud esineja! Mulle tegelikult meeldis väga Varro Vooglaiu ettepanek teha eksperimenti. Mida teie arvaksite, kui Riigikogu puhvet oleks ühenduses sellesama koolilõunaga, et siia tuuaksegi koolilõunaid? Võib-olla see aitaks saadikutel paremini aru saada nendest muredest? Mitte me ei eksperimenteeri, vaid tulebki seesama toit, mis koolidele läheb.

Aitäh! Siin peab ütlema, et meie toitlustajad on igati tublid. Selles mõttes, et nad ikka katsuvad olemasolevate vahenditega valmistada maitsvat ja kvaliteetset toitu, nii palju kui seda annab teha. Aga kahjuks, me kõik saame aru, rääkida sellisest rikkalikust valikust niisuguses olukorras on hästi keeruline. Võetaksegi odavamat toorainet ja hakatakse sellest valmistama. Siinkohal ma olen kolleeg Jaak Aabiga väga nõus, et põhimõtteliselt senine lähenemine võib viia selleni, et meil on ülekaalus lapsed, mis loomulikult on päris suur probleem juba praegu – mitte ainult Eestis, aga Eestis eriti. Nii et idee on huvitav. Ma ei tea, kuidas seda saab nii-öelda puhtjuriidiliselt vormistada, aga Riigikogu juhatusele me võime ju vastava ettepaneku teha.

Aitäh! Järgnevalt Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on selline. Kas tänasel päeval on veel mingisugused programmid? Ma tean, et kui mina koolist ära jõudsin tulla, siis tulid igasugused vahvad asjad, näiteks tasuta piim ja tasuta puuviljad. Mina kunagi ei jõudnud neid kasutada, aga ma loodan, et need programmid on [alles]. Ja kui on, siis kes selle eest maksab – kas omavalitsus või riik? Kas nad tulevad appi?

Aitäh! Mõned programmid veel kestavad, aga reeglina need programmid on Euroopa rahaga finantseeritud. Siin kahjuks ei saa öelda, et riik või omavalitsus oleks lahkelt neid asju jagamas. 

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt ma palun siia Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Heljo Pikhofi. Palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud juhataja! Kultuurikomisjon arutas antud eelnõu oma istungil teisipäeval, 12. septembril käesoleval aastal. 

Kui nüüd rääkida natukene sellest, mis komisjonis esimese lugemise ettevalmistamisel arutlusele tuli, siis kõigepealt, kui me hakkasime seda eelnõu arutama, oli meil päevakorras neid eelnõusid, mis seda koolitoidu [toetust] tahtsid tõsta, rohkem, erinevate [jõustumis]kuupäevadega. Algatuseks ma [ütlesingi], et päevakorrapunktide 2–9 puhul on tegemist identsete eelnõudega, välja arvatud jõustumise tähtaeg, ja Liina Kersna tegi ettepaneku arutada eelnõusid sisuliselt ühe korra ning seejärel hääletada iga eelnõu eraldi. Ja kui me lõpus küsisime, mis on eelnõu algataja esindaja soov, millal see muudatus hakkaks kehtima seaduses, siis ta ütles, et tema isiklikult eelistab eelnõu, mille jõustumise tähtaeg on 1. jaanuar aastal 2024. 

Seda, mida Vadim rääkis meil komisjonis, ma üle kordama ei hakka, sest ta rääkis sedasama juttu ka täna siin saalis. 

Ja võib-olla siis Vabariigi Valitsuse arvamusest. Indrek Kilk Haridus‑ ja Teadusministeeriumist oli meil tutvustamas Vabariigi Valitsuse arvamust. Ta ütles, et valitsus antud kujul eelnõu ei toeta ja valitsus leiab, et põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmine ei ole koolilõuna toetuse suurendamiseks sobilik viis. Katteallikate olemasolu korral on planeeritud vastavad kulud iga-aastasesse riigieelarve seadusesse ja koolilõunatoetuse suurus on ära nimetatud Vabariigi Valitsuse 6. veebruari 2015. aasta määruses nr 16 "Riigieelarve seaduses kohaliku omavalitsuse üksustele määratud toetusfondi vahendite jaotamise ja kasutamise tingimused ja kord". Ja ta ütles ka seda, et nimetatud määruse § 1 lõikes 9 on sätestatud, et koolilõuna toetust antakse 175 eurot statsionaarse õppe õpilase kohta, mis teeb üks euro ühe õppepäeva kohta. Eelnõu §‑des 1 ja 2 esitatud konstruktsioon, kus esimese lausega antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada koolilõuna toetus ühe õpilase kohta ning teise lausega piiratakse seda kindla alammäära seaduses nimetamisega, on vastuoluline. Kilk selgitas, et kui koolilõuna toetuse alammäär kehtestatakse seadusega, puudub vajadus selle täiendavaks kehtestamiseks Vabariigi Valitsuse määrusega. Ta rõhutas ka seda, et vajalikuks ei saa pidada samaaegselt toetuse alammäära ja toetuse määra kehtestamist. Kilgi sõnul puudub eelnõu seletuskirjas põhjendus, miks on koolilõuna toetuse alammäära kehtestamisel vajalik teha teiste hariduskulude toetuste määrade kehtestamisega võrreldes erisusi.

Ta rõhutas ka korduvalt komisjonis, et toetuse eesmärk on toetada, mitte kulusid katta. Põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse § 82 lõike 3 kohaselt katab üldhariduskooli pidamise kulud koolipidaja. Kilk lisas, et sarnaseid eelnõusid on esitatud aastast aastasse ning kasutatakse terminit "ööpäev". Eelnõu koostaja ootus on, et riik tagaks kohalikele omavalitsustele toetuse ka nende päevade eest – kõik laupäevad, pühapäevad, riigipühad, koolivaheajad –, kus lastele koolipidaja poolt toitlustamist ei korraldata. Ja eelnõu seletuskirjas ei põhjendata, miks riik peaks kohalikke omavalitsusi toetama aja eest, mil vastavat toitlustamise teenust ei osutatagi. Seni on riigi poolt toetust eraldatud õppepäeva kohta, mida on õppeaastas 175. Kilk rõhutas ka seda, et kui koolilõuna maksumus on Eesti koolides valdavalt alla 2 euro, siis jääb arusaamatuks, miks peab riigipoolne toetus olema 2 eurot ehk suurem kui koolilõuna kogukulu. Toetuse eesmärk ei ole katta kogukulu, vaid toetada koolipidaja kulude katmist. Antud juhul on eelnõu väljatöötaja soov, et riik toetuse eraldamise kaudu tagaks koolide pidajatele rahalisi vahendeid enam, kui tekkiv kulu tervikuna on. 

Komisjoni liige Helle-Moonika Helme sõnas, et 2018. aastal kehtestatud toetus 1 euro kattis koolitoidukulu ning siis sai rääkida ka tasuta koolilõunast. Ühine eesmärk on, et lapsed saaksid kõhu täis. Helme küsis ka, et kui seaduseelnõuga toetuse määra muuta ei saa, miks valitsus ise ei ole määra muutnud. Indrek Kilk vastas, et ei ole kindel selles, et 2018. aastal kehtestatud toetus kattis kogu toidukulu. Kilk lisas, et aastaid enne seda oli riigipoolse toetuse suurus 78 senti ning vaevalt et see 22 sendi lisamine võimaldas katta koolilõuna kogukulu. 

Vadim Belobrovtsev sõnas, et 2 eurot ei kata koolilõuna kogukulu, kuna aastaga on toiduainete hind tunduvalt kallinenud. Koolitoidu alammääraks võib panna ka 1 euro ning üritada sellele tasemele jääda, kuid kvaliteetset toitu selle raha eest ei saa. Eesmärk ei ole lihtsalt lastel kõht täis sööta, vaid eesmärk on tervislik, kvaliteetne ning piisav toit. Seega ei saagi rääkida kulude täielikust katmisest, vaid toetusest. Belobrovtsev juhtis samuti tähelepanu, et valitsus ei ole viis aastat koolitoidu alammäära tõstnud. Kuna peaministri sõnum on, et koolitoidu toetuse alammäära ei ole plaanis tõsta, on esitatud vastav eelnõu. Sellepärast on ka eesmärk panna koolilõuna toetuse alammäär seadusesse. Vajaduse korral saab seadust muuta ning muutmise algatajaks saab olla ka valitsus. Belobrovtsev kinnitas, et eelnõu algatajad peavad koolilõuna toetuse puhul silmas siiski koolipäevi, mitte ööpäevi, ja eelnõu algatajal on plaanis seda korrigeerida. 

Signe Kivi sõnul on päevakorras kaheksa identset eelnõu, mis erinevad ainult jõustumise tähtaja poolest. Kivi küsis, mis põhjusel on algatatud kaheksa eelnõu. Vadim Belobrovtsev vastas, et selline oli algatajate otsus, ning lisas, et tema isiklikult eelistab eelnõu, mille jõustumise tähtaeg on 1. jaanuar 2024.

Tõnis Lukas sõnas, et koolilõuna toetuse määra tõstmine on riigieelarve küsimus ning ei peaks tema hinnangul tekstina seaduses olema. Arutelu lõpuks tegi Vadim Belobrovtsev ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. 

Komisjon tegi ka otsused ja otsused olid järgmised. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. septembril 2023. aastal, see otsus oli konsensuslik. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heljo Pikhof, otsus oli konsensuslik. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt oli 6: Liina Kersna, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Heljo Pikhof, Margit Sutrop, Kadri Tali, ja vastu 3: Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Ester Karuse, erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on küsimusi. Kõigepealt Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Nii nagu te õigesti ütlesite, tegelikult riigi toetus eraldatakse omavalitsustele. Üldiselt oli eesmärk, et riik ja omavalitsus koos kindlustaksid selle, et vähemalt üks toidukord oleks korralik, tervislik ja vaat et tasuta. Ja nii on olnud ka enamikul juhtudel, enamikus omavalitsustes. Viimane inflatsioon muidugi lõi kõvasti selle pihta ja see on keeruline. Aga minu küsimus puudutab seda, et ka teisi toetusi eraldatakse toetusfondi kaudu, tuleb meelde huvihariduse toetamine riigieelarve kaudu omavalitsustele, see määratakse ka riigieelarvega. Nüüd on riigieelarve parasjagu esitamisel ja sotsid on juba teist korda lühikese aja jooksul valitsuses. Kunagi, kui seda vähendati Liina Kersna algatusel, siis öeldi, et kogu huviharidus regionaalpoliitika vaates on täiesti läbi kukkunud. See oli kolm või neli miljonit. Kas te olete teinud ettepanekuid või kas on olnud juttu, et seda huvihariduse toetust uuesti saaks tõsta?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, aga ma tõesti pean kahjuks ütlema, et me ei arutanud komisjoni koosolekul seda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Mina küsin konkreetselt komisjoni istungi kohta. Kui välja arvata see [vastandamine], eelnõu versus määrus ehk teisisõnu, see vorm, mis meie pakkusime, et oleks seaduseelnõu, ja ministeeriumi arvamus, et see peaks olema määrus, siis kas sulle tundus, et iseenesest kõik kolleegid komisjonis olid selle meie ettepaneku sisu poolt, või sulle tundus, et oli kuidagi teistmoodi?

No sisu jääb ju samaks. Kas ta on määruses või on seaduses, sisu on sama. Me arutasime sisu ja sisu üle käis otsustamine.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Minu küsimus on natuke laiem. Vabandan, kui see ei puuduta nii detailselt komisjonis toimunud arutelu, aga see siiski haakub sellega. Kuidas te näete, kas valitsuse poolt peagi parlamenti saadetav 2024. aasta riigieelarve aitab lahendada selle konkreetse seaduseelnõu puhul välja pakutud murekohti, mis puudutavad koolitoidu toetust, omavalitsuste, koolipidajate hakkamasaamist? Kas ka komisjoni aruteludes sellele tähelepanu pöörati? Kas järgmise aasta eelarve või riigi eelarvestrateegia tegelikult pakub neid lahendusi, mida antud juhul Keskerakonna fraktsioon oma konkreetse seaduseelnõu raames taotles ja mida, ma väga loodan, suur saal täna siin toetab?

Aitäh küsimuse eest! Ega me kõike ju ei tea veel, mis on riigieelarves. Ma arvan, et kui see riigieelarve tuleb siia saali, siis me saame parema ülevaate. Ma ei oska öelda, kas see on täna riigieelarves või ei ole, see täiendav raha.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Kohapealt või?

Jaa, ma mõtlesin, et kohapealt saab rääkida, aga räägin siit. Mul on lühike kokkuvõte. [Tahan] lihtsalt võtta kokku selle, millest Heljo rääkis ja mis oli kultuurikomisjoni istungil. Tegelikult oli kaks suurt probleemi Haridus‑ ja Teadusministeeriumi arvates selle eelnõuga. Esiteks, et see oli [seadus]eelnõu, aga siiamaani on seda probleemi lahendatud määrusega – või siis ei ole lahendatud. Ja teiseks, [eelnõus] oli mainitud, et kaks eurot ööpäevas. Ja see oli probleem, sest ministeerium põhimõtteliselt tõi välja, et äkki me räägime siis ka laupäevast ja pühapäevast ja suvest ja nii edasi ehk sellest ajast, kui koolilapsed koolis ei käi. See teine on ausalt öeldes natuke nagu tähenärimine. Loomulikult, kui see oleks kõige suurem probleem ja kui tõepoolest ainult selle taha jääks selle seaduseelnõu vastuvõtmine, siis me kindlasti oleme iga kell valmis seda muudatusettepanekuga muutma, panema sinna kõike, mida ministeerium tahab: õppepäev, lihtsalt päev, päev, millal koolilapsed käivad koolis, ja nii edasi. See on formaalsus.

Aga mis ei ole formaalsus, on see, et meie esitasime seaduseelnõu ja ministeerium ütles, et seda probleemi või seda teemat tuleb lahendada määrusega, nagu see oli näiteks aastal 2018, ja pärast seda kahjuks kordagi ei ole olnud. Selle kohta ma võin öelda, et kui meil siin saalis oleks võimalus kuidagi mõjutada neid määrusi, siis võib-olla me oleksime sellega nõus, aga kahjuks seda ei ole. Vabariigi Valitsus teeb need määrused valmis ise, ja kuna me näeme, et kuuendat aastat järjest sellist soovi Vabariigi Valitsusel ei ole, siis kahjuks meil ei jää muud üle, kui tulla välja oma initsiatiiviga. Ja see initsiatiiv ongi seesama seaduseelnõu.

Nii et kui probleemiks on vorm või mõni sõna selles seaduseelnõus, siis ei ole väga õige selle pärast seda seaduseelnõu maha hääletada, sest seda kõike saab muudatusettepanekutega parandada. Sisu on ikkagi see, et lapsed võiksid saada iga päev kvaliteetset, tervislikku, rikkalikku toitu piisavas koguses ja me ei tohiks piirduda sellega, mida annab teha ühe euro eest, mida riik praegu oma toetuseosana pakub. Aitäh!

Aitäh, Vadim Belobrovtsev, see oli Riigikogu kõnetooli vääriline! Heljo Pikhof, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ausalt öeldes ma vajutasin vist valet nuppu. Asi pole niivõrd protseduuris, aga ma tahtsin öelda, et ma sain aru Vadimi jutust, et ta tahab teha seadusest nüüd määruse, aga määrusega tegeleb ikkagi ministeerium.

Aitäh! Nii. Tanel Kiik, meil on siin väike probleem, meil läbirääkimiste käigus juba Vadim pidas muuseas väga hea ettekande. Kas sa oled päri sellega, et fraktsiooni nimel on Vadim on juba esinenud, kuna Vadim tuli kõnetooli ja pidas väga sütitava kõne? Tanel Kiik, kõigepealt küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Austatud Riigikogu esimees! Ma ka täheldasin, et selline kerge mure meil siin tõstatus. Loomulikult ma olen kõigega nõus, mida Vadim Belobrovtsev ütles. Tal ongi selles valdkonnas õigus, nii nagu see eelnõugi sai üle antud. Aga ma küsin teilt nüüd puhtprotseduuriliselt, et kui mina oleksin jõudnud enne sõna võtta, kas siis oleks saanud Vadim läbirääkimiste lõpus eelnõu algatajana uuesti kõnetooli tulla? Kui me teises järjekorras oleksime tulnud, kas siis oleks saanud mõlemad esineda?

Aitäh! Kuna see on esimene lugemine, siis sõna saavad fraktsioonide esindajad. See on meie kord. Tanel Kiik, kas sellega on olukord lahendatud? Nii. Kui rohkem kõnesoove ei ole, siis ma sulgen läbirääkimised ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 22 esimesel lugemisel tagasi lükata. Head kolleegid, asume hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 22 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 43, vastu 15 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Vastavalt hääletuse tulemusele on eelnõu 22 tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt, head kolleegid, meie tänane kaheksas päevakorrapunkt, Isamaa fraktsiooni algatatud keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 20. See on selle seaduseelnõu esimene lugemine ja kõigepealt ma palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja!

Vabandust, üks hetk! (Helistab kella.) Head kolleegid, palun natukene vaiksemalt, siis me saame kuulata ettekannet.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Keeleseadus ja üldse eesti keelega tegelevad arutelud siin on meie igapäevane leib. See tähendab, et kui mingid teemad on tähtsad, siis on need teemad põhiseaduses sõnastatud, ja eesti keele kaitse üle aegade on ka põhiseaduse järgi meie rahvaesinduse ülesanne. 

Eesti keele rollist avalikus ruumis ma ei jõua siin väga palju rääkida, siin on omad nüansid, siin on omad emotsioonid, aga siis ma ei jõuaks tutvustada eelnõu. Väidan aga, et nominaalselt on eesti keele roll Eesti seadustega päris hästi kaitstud. Tegelikult tema roll avalikus ruumis on hakanud [vähenema] ja seda tuleb tähele panna, et õigel ajal jaole saada. Eri riigid on regulatsioonides olnud erineva intensiivsusega, aga ütleme, meile sarnastest riikidest on Läti oma keeleruumi kaitsel palju järjekindlam ja jõulisem. Paljudes teistes riikides on jälle kujunenud teistsugune olukord, kus ei ole ei nii väikest elanikkonna hulka kui meil ega ka nii suurt poole sajandi sisserännet kui meil. Nii et on sarnast paljude rahvastega, on ka erinevat ja meie peame reageerima eesti keeleruumi kaitsmisel just kohalikele oludele. 

Teiseks, see ei ole ainult puhtteoreetiline küsimus ja nii-öelda rahvuslikkuse mõõtmine, et kes on suurem ja tähtsam eestlane kui keegi teine, vaid on tegelikult ka tarbijakaitse küsimus, sest me oleme kokku leppinud, et teeninduses peab olema võimalik eesti keeles kõikjal hakkama saada, aga me näeme viimasel ajal, et see ei ole sugugi kõikjal enam võimalik. See tendents on mõnes mõttes majanduspoliitiline, miks ei ole igal pool enam eestikeelseid teenindajaid. Teisalt on see emotsionaalne, sest, ütleme ausalt, eestikeelsest teenindamisest on mõnel juhul ka keeldutud. Need näited on ka Keeleametis kirjas. 

Eelnõu oma põhjalikkuses on suures osas valminud Haridus‑ ja Teadusministeeriumis. Ma olen siin nüansse muidugi muutnud, osa välja jätnud. Aga õigustus, et ma selle niisugusena esitan, tuleb ka sellest, et see valmis perioodil, kui ma ministrina ministeeriumis töötasin, ja ka minu roll on selle eelnõu kujundamisel olemas. 

Miks ma selle praegu panin ette fraktsioonis ja siin teile selle eelnõu esitan? Sellepärast, et ma ei usu kahjuks praegu jutte sellest, et lähenetakse kompleksselt ja et ministeerium laiaulatusliku või, ütleme siis, eesti keeleruumi kui tervikut käsitleva eelnõuga varsti tuleb. Jah, ta võib tulla, aga kindlasti nühitakse seal mõned nurgad eelnevalt maha. Seda näeb ka sellest protsessist, mille on läbi teinud praegune seaduseelnõu eelmise valitsuskoalitsiooni ajal nii valitsusliikmete vahel kui ka valitsusasutuste kooskõlastusringidel. Siin on juba päris suured huvid ja vastuolud, mis takistavad inimestel, poliitilistel jõududel eesti keeleruumi kui tervikut vaadata. Seetõttu ma näen selles, et valitsus on nüüd võtnud aasta aega maha, tegelikult püüdu üldse tempot alla võtta. Ma ei ole saanud garantiisid, et keeleseadust võetaks nii tõsiselt, kui me eelmise valitsuse ajal seda tegime. 

Aga nüüd konkreetselt eelnõu juurde. Punktis 1 täpsustatakse asutuste loetelu, milles eestikeelne asjaajamine on kohustuslik. See puudutab kohalikku omavalitsust ühe nüansina, aga suurem muutus, millest on rohkem räägitud, on see, et tuuakse sisse avalik-õiguslikud isikud, mille asjaajamiskeel peaks olema eesti keel. Kui Estonia teatri või rahvusraamatukogu puhul see kedagi ei üllata, et nad võiksid olla eestikeelse asjaajamisega, siis ülikoolide puhul on tekkinud arutelu, kas ülikoolide eestikeelse asjaajamise nõue peaks olema ikkagi seaduses. Võin öelda, et jah, peaks. Erakoolidel, eraõppeasutustel või eraülikoolidel see nõue asjaajamine eestikeelseks teha on seaduses sees. Mõnevõrra eksitusena, kui võrrelda eraülikoolidega, avalik-õiguslike puhul seda nõuet ei ole. Aga kindlasti, arvestades seda, et ega ka kõrghariduse tasemel ilma tööta ja ilma vaeva nägemiseta eesti keelt kõrgkoolides, ülikoolides asjaajamiskeelena hoida ei ole võimalik, siis tuleks see seadusesse panna. See oleks orientiiriks ka ülikoolidele endile. 

Loomulikult pean naeruvääristajatele juba ette ütlema – ma olen kuulnud päris palju sellist parastamist, et no muidugi, maavillased, nüüd te kavatsete teha nii, et kogu ülikool on ainult eestikeelne ja [muu]keelset õpet ei ole, kõik õppejõud peavad rääkima ainult eesti keeles, muud asjaajamist ei toimu ja välissuhtlus käib eesti keeles – ei, kahtlemata see nii ei ole. Õppetöö, mis käib võõrkeelsena, kui nii on otsustatud, nõuab välist suhtlust, nõuab suhtlust ülikooli sees ka teistes keeltes, välissuhtlusest rääkimata. Nii et see on ikkagi asjaajamine, mille kõrval võib olla ka muu, aga eestikeelne asjaajamine peab püsima. 

Räägime siin ka riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste domeeninimedest. Meil on riigiasutusi, kus on võõrkeelest tuletatud domeeninimed. Domeeninime puhul on see võimalus, et see on sisemaiseks kasutamiseks ja välissuhtlemises kasutamiseks. Teeme ettepaneku, et kui mingil põhjusel traditsiooniliselt on vaja tuletada kas lühend või kogu nimi, mis domeenil või ka võrguaadressil on, siis peaks see olema, ütleme, eesti keelest tuletatuna ka paralleelselt käibel. Domeeninimede ümbervahetamiseks anname siin seaduseelnõus ka, kui vaja peaks olema, üleminekuperioodi. 

Nüüd, täpsustatakse põhimõtteid, kuidas lisada võõrkeelse kaubamärgi kasutamisel ettevõtte tegevuskoha tähisena või välireklaamis võõrkeelses kaubamärgis sisalduvale olulisele teabele tegevuskoha, pakutava kauba või teenuse kohta eestikeelne teave, kahjustamata seejuures kaubamärgi eristusvõimet. See viimane on oluline. Jällegi, kui keegi arvab, et kaubamärgid kõik eestikeelseks, Coca-Cola ja kõik, et kuidas nad eesti keeles välja võivad näha, siis tegelikult asi ei ole ju selles. Asi on selles, et päris paljud ettevõtted on hakanud kohustuslikku eestikeelset teavet, mis iseloomustab seda kaupa või kauba pakkumisega seonduvat, näiteks kellaaegu ja lahtiolekuaegu ja muud, peitma kõige viimasesse nurka, kus see ei ole tegelikult nähtav. Nähtav on ainult ja enamasti ingliskeelne informatsioon, mõnes piirkonnas ka ainult venekeelne informatsioon, eestikeelset ei ole paralleelselt. Eestikeelne peab paralleelselt nähtav olema, see on tarbijasõbralik ja eesti keeleruumis elementaarne. 

Järgmine punkt, millel peatuksin, on audioreklaami keelt reguleeriv säte. Jällegi, see ei puuduta videomaterjale ja kõiksugu sellist materjali. Siin on ühemõtteliselt kirjas audioreklaam, mille osakaal on suurenenud, on päris mahukas. Keeleseaduse tervikversioon tuli 2011. aastal. Sellest ajast peale on toimunud muutused, [on tekkinud] suured kaubanduskeskused, ja jällegi, siin on püütud vaadata probleemist mööda. Kui keeleseaduse muudatuste kohta kunagi eelmise valitsuse ajal tuli "Aktuaalse kaamera" lugu, siis läks korrespondent ilma tagasi vaatamata kohe Tartus ühte kaubanduskeskusesse, pani seal töötajatele mikrofoni nina alla ja selgitas välja, et see ei ole ju absoluutselt probleem. Võib-olla Tartus ei ole probleem, aga Põhja-Eestis on hulk kaubanduskeskusi, kus eestikeelse informatsiooni osakaal on juba langenud kolmandiku lähedale. Ja see ei ole õige.

See on üks nendest sätetest, nagu ka tegelikult eelmised, mille puhul ma toonitan selle seaduseelnõu esitamise peamist mõtet: et stimuleerida keeleõpet või üldse nõudmisi, mis on keelega seotud, peab olema arusaadav, et seda keelt ka kasutatakse. Ja kui seda ei kasutata, siis see varem või hiljem hääbub, selle roll ühiskonnas kaob, sest saadakse aru, et teistes keeltes saab ka hakkama, võib-olla isegi paremini. Ja selle tõttu on avalikus ruumis eesti keele kasutamisel võtmeroll, kui me tahame üldse riigikeelena või ainsa riigikeelena oma keelt säilitada. 

Audioreklaami puhul on pandud piir, et kuni 20% võib olla vajadusel muudes keeltes audioreklaami. Jällegi ütlen ette, kuna oponendid pahandasid hirmsasti, ilmus artikleid, kus öeldi, et so-soh, nüüd rahvusvahelised WRC autorallid ja kõik toimuvad ainult eesti keeles, kui naeruväärne. Tegelikult on need suurüritused lahendatud teiste seadustega, seal otsustab keele kasutamise, reklaamide ja info andmise korraldaja ja need on hoopis teistmoodi ruumid. Me ei räägi praegu sellest, me räägime Eesti avalikust ruumist, mida muud seadused kui keeleseadus ei reguleeri. 

Edasi. Teeninduse üks suhteliselt halle alasid on nii-öelda platvormitöö. Võin jälle öelda, et 2011. aastal oli platvormitöö osakaal väga väike. 2016. aastal, kui aktiivselt siin saalis sellega tegeleti, oli see juba suurem. Kuna platvormitööd käsitleti siis niimoodi, et see on nii-öelda infoühiskonnateenus, mis ei tähenda kliendiga otsest suhtlemist, siis tegelikult on keelenõuded platvormitöö puhul ära unustatud. Siin seletuskirjas on uuringutest tulenevalt esitatud ka proportsioonid, millistes valdkondades kõige rohkem platvormitööd [tehakse] ja millistes valdkondades tegelikult on päris palju ka teenindaja ja kliendi suhet. On selge, et seal on õigus nõuda eestikeelset teenindust. Aga kuna see ala on reguleerimata, siis seda väga tihti ei saa.

Keeleametis on palju-palju sellealaseid kaebusi ja võin öelda, miks see on ka üks põhjus, et me tahame reguleerida platvormitöötajate, päris suurte ja võimsate firmade töötajate keeleoskust. See on see põhjus, miks [eelnõu] eelmises valitsuses seisma jäi. Sest firmad, loetelu algab firmadega Bolt ja Wolt, hakkasid väga aktiivselt lobitööd tegema. Ja kuna me teame, et Bolt on ka praeguse valitsuskoalitsiooni rahastaja – see oli teada juba eelmise aasta esimestel kuudel, kui tollase valitsuskoalitsiooni teised osapooled ütlesid, et see mitte ei lähe, kuna ettevõtjad ei ole sellega nõus, see oli jaanuar-veebruar, siis oli juba valimisteks ettevalmistamine ja rahastamiskanalid käimas –, siis on see otseselt seotud ettevõtjate huvidega. Ma leian, et ei ole sugugi ülekohtune näha seda sidet, et ettevõtjate huvi ulatub ka poliitikasse. 

Aga ma ütlen teile, et keeleoskuse nõuet praegu näiteks taksodes, nii-öelda platvormitöö taksodes ei olegi. Teile tundub, et see on taksojuht, aga seaduse järgi ta on infoühiskonna töötaja, talt keelt ei tohigi nõuda. See tuleb ju ära lahendada! Te panete oma lapse sinna takso peale, saadate iluuisutrenni ja ta ei saa rääkida kellegagi. Neid iluuisutrenne on ka Tallinnas …

Need on probleemid, millega tuleb tõsiselt tegeleda, ja see on üks põhjus, miks me anname siin seaduses valitsusele õiguse keelenõuete puhul loetellu lisada ka nii-öelda platvormiteenindus. Selle kohta määruse teeb valitsus, aga kuna praegu platvormitööd üldse ei ole seaduse alusel keeleoskusega seotud, siis valitsus ei ole ka vastavat nõuet määrusesse saanud panna. Nüüd me anname valitsusele selle õiguse, et kehtestada neile, see tähendab teenindajatele, kulleritele, [keeleoskuse nõue]. Tõenäoliselt on see A‑tasemel, elementaarne keeleoskus, mille valitsus siis kehtestaks. 

Aga lisaks sellele on ühistranspordiseaduse muudatus, millega me näeme ette, et ilma keeleoskuseta ei saaks taksojuht teenindajakaarti. Ja see keeleoskus on B1, mis tegelikult kehtib juba praegu, aga mitte teenindajakaardi saamisel. Nii et kui keegi kaebab ja Keeleamet saab jaole, siis jah, saab kontrollida taksojuhi keeleoskust, aga teenindajakaardi väljaandmisel seda ei küsita. Seaduse järgi vähemalt mitte. See tähendab, et eelkontrolli ei ole, mis on ebanormaalne, sest ma ütlen veel kord, see pole ainult poliitiline küsimus, vaid see on ka tarbijakaitse küsimus. Ja kui niipidi vaadata, siis me peame kindlasti selle ebanormaalsuse ära lõpetama.

Siin on nüansse veel. Võib-olla niisuguse omapoolse emotsioonina siia juurde ma ütlen, et kui te panete tähele, siis siin oli kaks erinevat keeleseadust, kahe opositsioonierakonna esitatud. Üks oli sunnirahadele ja trahvidele keskenduv EKRE eelnõu ja teine oli Isamaa eelnõu, kus on tervikuna vaadatud kogu keeleruumi. See on põhimõtteline, see on ideoloogiline seadus, mille meie esitame. Aga see on tülikam. See tähendab, et komisjonis otsustati EKRE eelnõu esimene lugemine lõpetada, mitte seda maha hääletada. Sest noh, trahvimäärade üle nalja teha, et liiga suured, jätame sahtlisse, seda on lihtsam menetleda. Aga sellist põhimõttelist eelnõu, nagu meil on – keegi ei saa ju öelda, et eesti keelt ei tuleks avalikus ruumis kaitsta, astugem siis mõned sammud ka –, peljatakse. See hääletati maha. 

Ma teen küll ettepaneku, et me peaksime siin väga selgelt Riigikogus arutama eesti keele kui riigikeele rolli, tema rolli hoidmist vähemalt ja suurendamist avalikus ruumis – Riigikoguna, sõltumatuna valitsuse kiirest või aeglasest tegutsemisest. See eelnõu on teie päralt. Palun sellele toetust!

Aitäh! Järgnevalt küsimused. Kõigepealt Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Tõnis, sa mainisid Wolti ja Bolti ja keeleprobleeme nende töötajatega. Mida sa ette paned? Kuidas seda probleemi lahendada? On sul mingi hea näide?

See ettepanek on siin seaduseelnõus olemas ja seletuskirjas väga pikalt põhjendatud juriidiliselt Euroopa õiguse tasemeni välja. Siirded on siin toodud. Kordan üle, et ma panen ette käsitleda kliendiga vahetult suhtlevaid platvormitöötajaid teenindajatena, kellele kehtivad keelenõuded. Keelenõuded määrab valitsus oma määrusega, nii nagu ka teiste töötajategruppide omad, milleks seadus talle volitused annab. Valitsus määrab selle. Seda nõude määra siin ei ole, kas on B1, A2. Ma ise arvan, et võiks olla A‑tasemel, suhteliselt elementaarne kulleriteenuse jaoks. Aga et lahendada tarbijakaitse küsimusi ja ikkagi küllalt palju probleeme, mis sellega ette tuleb, peaks mingi keelenõue olema, näiteks A2‑tasemel. Seda otsustab valitsus, aga meie annaksime valitsusele volitusnormi.

Aitäh! Järgnevalt Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma tunnustan selle järjekindla hoole eest eesti keele eest seismisel, aga küsin sellist asja. Sa mainisid seda, et EKRE eelnõu proovib trahvidega asja lahendada. Siin on kirjas teatavad ettekirjutused ja võib-olla sellised regulatsioonid, mis aitaksid, aga tegelikult isegi regulatsioon ei aita, kui inimesed seda keelt ära ei õpi. Kas sa nõustud sellega, et tegelikult peaks seda asja vaatama kompleksselt, kuivõrd keeleõpe on samamoodi Haridus‑ ja Teadusministeeriumi käes, osaliselt küll ka Kultuuriministeeriumi käes täiskasvanuõppena? Kui see asi nii-öelda kompleksselt kokku panna, mitte ainult sundida ja ette kirjutada, vaid ka luua tõesti sellised tingimused, kus inimesed saavad õppida, äkki siis saaks kompleksselt sellele asjale lahenduse leida?

Aitäh! Kõigepealt eelnõude võrdlus. Ma võtsin selle sunniraha ja trahvide osa siit välja, kuna see on juba teises eelnõus sees. Ja osaliselt, ma võin öelda, sunniraha küsimus on ühes suures valdkonnas, haridusvaldkonnas, aga tegelikult ka palju laiemalt. Seda võib-olla pole tähele pandud. See on sees eelmise valitsuskoalitsiooni poolt vastu võetud põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduses, millega reguleeriti täielikult eestikeelsele õppele üleminekut. Ma arvan, et seal on ka Riigikogu liikmetel palju avastamist. See sunniraha määr on seal tegelikult laiaulatuslikum, kui siis arvati või vähemalt nagu ma kommentaaridest olen aru saanud. Aga konkreetselt keeleõppe korraldamine ei nõua lisavolitusi seaduse tasemel. Loomulikult, see on keelepoliitika kui terviku üks osa, aga minu hinnangul ei nõua see seaduse tasemel täiendavat reguleerimist, sest seal on vastutajad olemas ja õigused olemas nii õppe korraldamiseks kui ka selle kontrollimiseks. Me käsitlesime siin neid sätteid, mida on vaja seaduse tasemel lisada.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni ettekannet esitama kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud saadikud ja publik, kes elab kaasa eesti keele muredele! Mul on meeldiv võimalus rääkida teile 13. juuni kultuurikomisjoni koosolekul toimunust, kui arutati keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nagu seaduse algataja Tõnis Lukas juba mainis, öeldi koosolekul, millest võtsid osa külalistena ka Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson ja peaekspert Kätlin Kõverik, et tegemist on suuresti juba Tõnis Lukase eelmises valitsuses algatatud ja ka valitsusele esitatud seaduseelnõuga, mida on kohandatud. 

Tõnis Lukas tutvustas eelnõu, mida ta tegi ka praegu siin väga põhjalikult, ma ei hakka seda uuesti üle kordama. Kutsutud külalistest Haridus‑ ja Teadusministeeriumi peaekspert Kätlin Kõverik selgitas, mispärast valitsus ei toeta praegu seda eelnõu, miks ta ei ole seda heaks kiitnud, ja peamiselt tõi välja, et see teema vajab põhjalikumat analüüsi, nõuab ka väljatöötamiskavatsuse tegemist, mis alguses eelmise [valitsuse] puhul nii ei olnud, eelnõu tuli juba valitsusele ilma väljatöötamiskavatsuseta. 

Peamine põhjus, miks seda on vaja põhjalikult ette valmistada, on see, et partnerite ja teiste ministeeriumide poolt on viidatud valukohtadele, kus mõjuanalüüs on vähene. Üheks nõrgaks kohaks on platvormitöö mõiste, mis vajab kiiret reguleerimist, et seal saaksid rakenduda vajalikud keelenõuded. Teiseks, olulise teabe mõiste. Miks see on oluline? On oluline, kust läheb olulise teabe mõiste piir, et pärast ei peaks järelevalves tekitama asjatuid vaidlusi ja töökoormust. 20% piirang võiks avalikus ruumis teabe esitamisel olla, aga tekib küsimus, kui suur see on piirkonniti, ka seal võivad tekkida erisused. Ja keeleoskusnõuete kiire rakendamine võib tuua mõju sellele sektorile. See on ilmselt see, mis tuleb teistest ministeeriumidest, ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumist. Paljude inimeste jaoks on tegemist kas ainsa sissetulekuga või teatava tuluga riigile. Sellega tuleb tegelda. 

Tõnis Lukas nõustus, et see avaldab mõju, aga [Eesti] on taas iseseisev üle 30 aasta ja on palju informatsiooni [ning selle võiks] vormistada ära paari nädalaga. Seda rahulolematust, et see võtab palju aega, tegelikult jagasid ka teised komisjoni liikmed, aga vastuseks saime, et see peaks jõudma kevadeks väljatöötamiseni. 

Ilmar Tomusk toetas selle seaduseelnõu vajadust järelevalve seisukohalt. Ta tõi välja mure avaliku teabe puhul võõrkeelsete kaubamärkide eksponeerimisega, et audiovisuaalne reklaam on küll reguleeritud, aga [audioreklaami] puhul on paradoksaalne olukord, et seda kasutatakse väga palju, kuid valdkond on reguleerimata, õigusaktides isegi puudub vastav mõiste, kuigi kõik kaubanduskeskused ning bussi‑ ja raudteejaamad seda edastavad. 

Samamoodi muretses [Tomusk] platvormitöö pärast. Ta tõi näite, et kui Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet tahab autojuhtidele kaardi väljastamisel keeleoskust kontrollida, siis taksojuht sõidab Maardusse ja saab sealt ikka oma teenindajakaardi kätte. See on tõesti ju probleem, kui need nõuded ei ole sarnased. Selliseid kaebusi taksojuhtide peale on Keeleametile palju laekunud, aga seni ei ole tal õnnestunud kätte saada ja keelekontrolli tuua mitte ühtegi taksojuhti. Nad kinnitasid lihtsalt, et nad ei ole taksojuhid, ja ilmselt nad ei olegi – nad on infotöötajad. 

Tomusk lisas, et kaubamärkide paragrahvi juurde tuleks lisada ka ärinimed, ja järelevalve seisukohalt teeksid eelnõus esitatud muudatused Keeleameti töö tunduvalt lihtsamaks. Tomusk nõustus, et keeleseaduses on lisaks eelnõus toodule ka valdkondi, mida on vaja põhjalikult analüüsida. Ja see oligi see, mida arutati edasi. 

Mart Helme sõnas, et tegemist on olulise eelnõuga. Kutsus kõiki üles täitma oma põhiseaduslikku kohust ja seda toetama. 

Margit Sutrop uuris, kas ministeeriumil on plaanis välja töötada sunnirahade teemalise eelnõu väljatöötamiskavatsus keeleseaduse täitmise tagamiseks, [ja leidis], et oleks vaja sellist seadust, mis kajastaks keeleõpet. Andero Adamsoni sõnul olekski vaja tegelda komplekssemalt: leida lahendus korraga nii sunniraha ja reguleerimise [probleemile] kui ka eestikeelsele haridusele ülemineku [olukorras] õpetajate keeleprobleemile. Ta tõi näite, et töölepingute tasandil sekkumine tegelikult aitab sellele kaasa. 

Kadri Tali sõnas, et teenindussektor peab valdama ja rääkima eesti keelt, kuid oluline on vaadata ka seda, et meil on vaja palgata võõrtööjõudu ja leida mõistlik kesktee, et oleks võimalik hinnata eesti keelt ka tagajärgede ja karistamiseta. Ta oli brändinimede eestistamise vastu. 

Kätlin Kõverik vastas, et täna diskuteeritakse sama andmestiku juures, mis ühtede arvamuse kohaselt on piisav, teiste jaoks ebapiisav. Just sellepärast, kuna siin on tegemist kaalumisega, soovib ministeerium tulla kevadeks välja terviklike ettepanekute ja lahendustega ja võib-olla ka teatud kompromissidega. 

Tanel Tein küsis, kas ministeeriumi väljatöötamiskavatsuses on tükke, millega saaks kiiremini edasi liikuda. Heljo Pikhof soovis, et see võiks olla kiiremini tehtud, ja küsis, kuidas on võimalik, et see eelmine eelnõu valmis ilma väljatöötamiskavatsuseta. Vastus oli, et eelmise valitsuse aeg oli lühike ja asju toimetati kiiresti ja ilma väljatöötamiskavatsuseta. 

Kõik see kokku veenis komisjoni võtma eelnõu täiskogu päevakorda, algselt oli kavas 14. september, teha ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop. Selle ettepaneku puhul, et saata [eelnõu] päevakorda, oli konsensus. Eelnõu tagasilükkamise poolt oli 6 inimest: Vadim Belobrovtsev, Liina Kersna, Heljo Pikhof, Margit Sutrop, Kadri Tali, Tanel Tein; vastu 3: Helle-Moonika Helme, Mart Helme ja Tõnis Lukas; erapooletuid oli 0. Juhtivkomisjoni esindaja määramine oli konsensuslik. Suur aitäh teile! Ootan küsimusi.

Aitäh, lugupeetud Margit Sutrop! Ja tõepoolest, küsimusi on. Mart Maastik kõigepealt.

Suur tänu, härra eesistuja! Armas kooliõde! Tulin täna hommikul Brüsselist ja seal on tõeline rahvaste paabel. Põliselanikke on seal ääretult vähe näha, teenindajate hulgas vähemalt. Kõik nad valdasid minu arusaamist mööda perfektselt kohalikke keeli, seal on kaks keelt – prantsuse keel, flaami keel –, ka inglise keelt. Ja ma ei kujutakski ette, et ma läheksin näiteks Brüsselisse taksojuhiks ja sooviksin, et keegi seal minuga eesti keeles räägiks. Ma ei saa hästi aru sellest, kui te väidate, et seda tehakse kuidagi kiirustades. Eesti keelt risustatakse, me sureme välja, ja samas ei nõuta keeleoskust immigrantidelt, kes siin tööd otsivad. Mulle tundub rohkem, et praegu on see lihtsalt jälle järjekordne näide sellest, kuidas Isamaa tegi ettepaneku ja selle pärast peab vastu olema. Kas see vastab tõele?

Hea koolivend, hea kolleeg! Aitäh küsimuse eest! Mina esindan siin komisjoni ja selles mõttes ma ei saa praegu laskuda sellesse dispuuti. Ma võiksin aga öelda nii, et komisjonis olnud arutelu tulemusena, ma ütleksin, valdav enamik komisjoni liikmeid jagas seda muret. See põhjus, mispärast soovitakse seda nii-öelda terviklikumalt saada, on see kogemus, mis on juba korra saadud sarnaste ettepanekute saamisel kas teistest ministeeriumidest või [kuskilt], kus puudus tegelikult konsensus sellega edasiliikumiseks. Arvatavasti ei ole siiski kõiki kompromisse sellisel kujul leitud ja ka needsamad asjad, mis puudutavad neid mõisteid ja asju, vajavad täpsustamist. Tundub nagu imelik, kui öeldakse, et ministeerium on selle võtnud endale terviklikult lauale, et miks me siis ei oota seda ära. Kui nemad toovad põhjendusi, et neil läheb aega, ootame siis selle ära. Kindlasti on paljude komisjoni liikmete meelest hästi oluline selle teemaga edasi liikuda.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh teile!

Järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase Isamaa fraktsiooni nimel.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Aitäh senise sisuka debati eest! Miks see kõnealune eelnõu pidama jäi? Siin ei ole põhjus enam ministeeriumide ametnike soovis mitte kooskõlastada või, ütleme siis, ministeeriumide ametnikkonna omavahelistes mööda‑ või vasturääkimistes. Me tegime päris intensiivselt tööd. Tegelikult ministeeriumide puhul need asjad, mis tulid ametkonnast, me saime ära lahendatud, kaasa arvatud näiteks e‑posti aadressidele, domeeninimedele nõuete rakendamine, mis tuleb viitajaga 2025. aasta 31. detsembrist. Kaubamärgi kasutamisel, see tähendab, et eestikeelne tõlge ja eestikeelne informatsioon peab seal juures olema, see peab praegu juba olema, aga peab nähtaval kohal olema, see on üle rõhutatud – see hakkab kehtima 1. jaanuarist 2024. Need olid kõik seal juures, need olid ka, mis me kõige rohkem teiste ministeeriumidega rääkisime, saime hakkama. Need ministeeriumid, kes ei kooskõlastanud, viitasid, et see on poliitiline soov mitte kooskõlastada. Konsensuse puudumine oli tegelikult poliitiline küsimus, seda ütlen.  

Nüüd, nagu ma juba kõnelesin, see seaduseelnõu näeb ette, et ratsarünnakuga midagi tehnilist ära ei tehta, ka siin on oma üleminekuajad. Aga miks sellega on kiire ja miks ma ütlen, et lihtsalt aja mahavõtmiseks öelda, et nüüd teeme jälle sellesamuse kavatsuse ja siis hakkame eelnõu välja töötama, ka asjades, mille puhul me tegelikult teame, milline on olukord? Ühiskonnas on praegu protsessid, mis toimuvad väga kiiresti. Üks asi on muidugi ühiskonna ja Eesti riigi väärikust hoida tingimustes, kus meil on väga avatud ühiskond ja kus, nagu näete, on päris suur migratsioon. Üks osa sellest on ukrainlased, aga on ka üleüldisem töömigratsioon. Ja inimesed tulevad siia nagu päris riiki, teavad, et nii nagu nende riigis oli vaja rääkida nende keelt, on siingi nõuded, ja hakkavad usinalt õppima. Aga kui nad näevad, et me absoluutselt ei tegele rohujuuretasandil seaduste täitmise kontrollimisega ja keele[oskuse] nõudmisega, siis meie riigi suhtes austus kaob ja järgmist ringi ta lihtsalt ei õpi, ta ei pinguta.  

Sama on ettevõtjatega. Need ettevõtjad peaksid ju omal kulul ka inimeste keeleoskust turgutama, neile [keelt] õpetama. Aga tihti poetakse muide – see on siin rääkimata praegu – renditööjõu taha. Me ei saagi üldse kätte neid ettevõtteid, ettevõte on hoopis teises riigis, tal on siin töötajad, aga ta on teises riigis ja me ei ulatu keeleseadusega teistesse riikidesse trahvima või sunniraha määrama. See, kas meid võetakse tõsiselt, määrab tegelikult ka selle, kas meie keelt õpitakse ja seda siin kasutatakse või lastakse üle nurga ja teatakse, et maksan paar korda sunniraha ära ja siis jäetakse mind rahule, ja meil on ka poliitilised jõud, mis mind kaitsevad. See on riigi väärikuse küsimus.  

Aga teine [põhjus], miks sellega on kiire, on see, et migratsiooni tingimustes kujuneb õigustatud ootus. Kui me laseme aastaid veel edasi, teeme neid seadusi siin ja seletame omavahel, kas on ikka õigustatud ... Meil on millegipärast niisugune lähenemine, et tarbija peab kohanema. Et kui tuleb teenindaja, noh, ta on mujalt tulnud, tarbija on ju viisakas, muidugi me kohaneme tema järgi. Teistes ühiskondades kohaneb teenindaja tarbija järgi, meil on vastupidi. See on kuidagi alaväärsuskompleksist tulenev. Kui me seda ei lahenda, siis paari aasta pärast kõik need töötajad ja firmad ütlevad: "Aga me oleme niisama saanud …"

Palun juurde kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

"… siin rahulikult tegutseda ilma igasuguste nõueteta. Me oleme sellest, et nõudeid ei ole, lähtunud oma äri ülespanemisel ja meil on tekkinud õigustatud ootus." Aga meil on siis palju raskem oma nõudeid jõustada. 

Nii et praegu, muutuvas ühiskonnas põhiseaduse kaitsmiseks ei piisa ainult sõnadest, vaid tuleb ka teha kiireid liigutusi. Nii et jalad kõhu alt välja, seltsimehed! Tegutseme!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 20 esimesel lugemisel tagasi lükata. Head kolleegid, asume hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 20 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle ettepaneku poolt on 50 Riigikogu liiget, vastu 10 ja erapooletuid ei ole. Vastavalt hääletuse tulemusele on eelnõu 20 tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt, head kolleegid, meie tänane üheksas päevakorrapunkt: Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 141. Ma palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Andre Hanimäe. Palun!

(Hääled saalis.) Aitäh! Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Mul on hea meel näha, et saal on täitunud. (Juhataja helistab kella.) Kui enne oli natukene teistmoodi … (Hääled saalis.)

Head kolleegid! Head kolleegid, palun vaikust! (Helistab kella.)

… siis hetkel näib, et eelnõu tekitab suminat. Selle üle on mul ainult hea meel. 

Me oleme väga palju rääkinud peretoetustest, aga peretoetustega käsikäes on olnud teemaks ka lastetoetused. Just sellise eelnõuga ma täna siin puldis olen. Nimelt, 141 SE näeb ette, et iga laps oleks väärtustatud samamoodi [kui kõik teised], sest iga laps on oluline. Tegelikult on see õigluse eelnõu. Iga lapse [väärtustamine] tähendab, et lapsetoetus võiks olla 100 eurot. Praegu on see esimese ja teise lapse puhul 80 eurot, selle eelnõuga me tõstaksime selle 100 euroni ja teeks nii, et kõik lapsed saavad täpselt ühepalju, 100 eurot. 

Ma ei hakka pikemalt rääkima kõigest sellest, millest me oleme siin nädalaid rääkinud, alates maksutõusudest ja lõpetades inflatsiooni ning kõige sellega. Ma toon ainult kolm argumenti, millele võiks lisaks kõigele sellele, lisaks maksudiskussioonile ja perede toimetulekule mõelda, kui [otsustada, kas] seda eelnõu toetada või mitte toetada. 

Üks [asi, millest rääkida,] on kindlasti see, et kui hakati perehüvitisi arutama ja tõstma, siis oli väga suur, ma ütleksin, vastuolu ja vastumeelsus sellepärast, et hakati omavahel võrdlema väiksemaid peresid ja suuri peresid, et näete, nemad hakkavad nüüd nii palju saama, aga meie saame vähem. Ma pean tunnistama, et eks mõlemal poolel oli õigus. Aga lõppkokkuvõttes kaotasid kõige rohkem ju suurpered, kelle puhul alguses oli pahameel sellepärast, et näete, nemad saavad nüüd riigilt nii palju toetust, ja lõpuks võeti see suur toetus ka ära, nii et oli nii-öelda kahekordne kaotus. Sellega paralleelselt toimus allkirjade kogumine. Neid [kogujaid] oli minu teada isegi mitu, aga MTÜ Õiglase Riigi Nimel oli see, kes ütles, et stopp, iga laps on oluline. Kui meil oli sotsiaalkomisjonis avalik istung, siis ma ei mäleta sealt tõepoolest ühtegi MTÜ‑d või sidusrühma, kes oleks öelnud, et ei, suurperede toetamine on vale. Küll aga oli neid, kes ütlesid, et tegelikult tuleks meil tõsta ka esimese ja teise lapse toetust. Selle eelnõuga me seda muret ju lahendamegi. 

Teiseks, kõik erakonnad, kes on praegu koalitsioonis, on öelnud, et iga laps on oluline. Reformierakond ütles, et väärtustada tuleb iga last, viidates selgelt sellele, et kõigi laste toetus peab olema ühesuurune. Siit edasi minnes: Eesti 200 ütles lausa väga konkreetselt, et iga lapse toetus peab olema vähemalt 150 eurot kuus pluss indekseerimine. Sotsiaaldemokraadid ütlesid täpselt samamoodi, et 150 eurot kuus pluss indekseerimine. Ka selles eelnõus on ette nähtud indekseerimine. Seda selleks, et me ei peaks Eesti peresid ja lapsi [jätma] kogu aeg selliste poliitiliste tõmbetuulte [kätte], nii et üks või teine pool saab paratamatult haiget. Ei, see ei peaks olema poliitiline otsus, vaid see peaks olema mõistlik indekseerimine, mis võtab arvesse hinnatõusu. Me oleme siin eelnõus öelnud, et toetus indekseeritakse iga kalendriaasta 1. maiks [kinnitatud] indeksiga, mis on sarnane [indeksiga] pensionide puhul: indeksi väärtus sõltub 20% tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja 80% sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust. Loomulikult, kui see indeks on väiksem kui 1, siis elatustaseme langedes lapsetoetused ei vähene. Nii et seda hirmu ka ei ole. 

Nüüd räägime selle eelnõu maksumusest, mis tuleb igal juhul siin saalis või ka mujal jutuks. Eestis on üle 163 000, peaaegu 164 000 lapse‑ ja peretoetusi saavat perekonda. Esimese ja teise lapse toetust saavaid lapsi oli 2022. aasta seisuga 244 245 ning kolmanda lapse toetuse saajaid 29 510. Kui me tõstaksime lapsetoetuse 100 euroni esimese ja teise lapse puhul, läheks see maksma circa 59 miljonit eurot aastas. Mis puutub indekseerimisse, siis siin tuleks Rahandusministeeriumil koostöös Sotsiaalministeeriumiga appi tulla ja täpsemad arvutused teha, aga [selle maksumus on] circa 60 miljonit. 

Ma võib-olla ennetan ka [küsimust katteallikate kohta]. Meil on sotsiaalkomisjonis alati selline pingpong, et meie tuleme mõtetega ja siis tuleb see [küsimus], et kust tuleb katteallikas – mis on väga õige –, aga alati me ütleme sellise hea lause, et tegelikult on see ju poliitiliste valikute koht. Eelarve on poliitiliste valikute koht. 

Vaatame seda, et 60 miljonit läheb esimese ja teise lapse toetusele. Viimati olin ma siin eelnõuga, mis ütles, et puuetega inimeste toetust tuleks kahekordistada, selle [maksumus] oli ka 60 miljonit eurot. Kokku on juba 120 miljonit. Maksureformi [maksumus] on 500 miljonit eurot, nii et meil on veel pikk maa minna. Me saame puuetega inimeste toetuse kahekordistada, lapsetoetust esimesel ja teisel lapsel tõsta ja jääb veel raha ülegi, nii et me saame veel häid asju teha. Neid valikuid on meeletult. 

Ma ütlen ka neljanda põhjuse, miks seda eelnõu toetada. Ma olen täna siin teie ees kahe eelnõuga. Selles [eelnõus on ette nähtud] 100 eurot. Sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 on lubanud 150 eurot toetust. Kui 100 eurot ei sobi, siis teadke, et ma järgmise eelnõuga tulen [ja teen ettepaneku] tõsta toetust 150 euroni. Nii et ma väga loodan, et üks nendest eelnõudest saab täna toetuse, sest taas kord: ma arvan, et kõik Eesti pered [on olulised] ja kõik Eesti poliitikud saavad ju aru, et ei ole mitte mingit põhjust lastetoetusi kuidagi eristada. Peretoetus on üks asi, ärme ajame segamini – kolm pluss last –, aga lastetoetus peaks olema kõigile võrdne, see on täiesti loomulik. Lisaks indekseerimine vastavalt elukalliduse tõusule. Ilma nende poliitiliste lubadusteta, nende lubaduste [tagasi]võtmiseta, nende otsusteta, nende otsuste [tagasi]võtmiseta ja sellise pingpongita, mis tegelikult teeb lastele ja peredele haiget, me saaksime ka väga hästi hakkama. Nii et kutsun toetama 100‑eurost lastetoetust ja indekseerimist. Aitäh!

Aitäh, Andre Hanimägi, ettekande eest! Nüüd küsimused. Kõigepealt Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea ettekandja! Te mainisite, et valimiseelne ja valimisjärgne situatsioon on ikka nagu öö ja päev. Millegipärast ei tahtnud keegi enne valimisi tunnistada, milline seis riigi rahanduses valitseb, kuigi ausalt öelda ei usu ma hästi, et suurtes numbrites keegi seda ei teadnud. Eesti 200 püüab öelda, et nemad polnud midagi kuulnud. Aga ma arvan, et need, kes natukenegi jälgisid eelmise aasta eelarve kokkupanekut, teavad, et siis tunnistati ju ausalt, et umbes miljardile pole katet üldse olemas. Eks see seis ole nüüd käes. Olles jälginud seda eelarveprotsessi, tean, et on välja öeldud, et näiteks Sotsiaalministeerium, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium ning Rahandusministeerium peaksid järgmine aasta kokku hoidma 150 miljonit. Kõlab ju uhkelt, et võetakse ametnikke vähemaks, aga Sotsiaalministeeriumis, ma arvan, ei saa see kuidagi piirduda ainult ametnikega. Siis minnakse sotsiaalse kaitse, võib-olla toetuste kallale. On räägitud, et äkki peaks ka need universaalsed [toetused] vajaduspõhiseks tegema, hakkama lapsi lugema. Mis te sellest plaanist arvate?

Vajaduspõhiste toetustega ma sisuliselt olen väga paljudel juhtudel nõus. Tegelikult universaaltoetused ja vajaduspõhised toetused täiendavad teineteist. Nad peavadki olema koos. Vajaduspõhised peavad kindlasti olema. Kindlasti on tegelikult ka seal ajale jalgu jäänut. Ma tean, et väga sageli öeldakse, et tulevad reformid, tulevad erinevad uued mõtted, tuleb isikustatud riik ja nii edasi ja nii edasi. Aga niipalju kui ma olen aru saanud, siis mitte ainult raha taga ei ole kõik need asjad, vaid tegelikult on need ka IT‑lahenduste taga. Alati on lihtne öelda, et teeme vajaduspõhiselt. Aga mis see tegelikult maksma läheb, milline see administratiivkulu saab olema ja kas see on üldse hetkel võimalik? Vaatamata sellele, et me oleme jutu järgi IT‑tiiger ja hüppame väga kõrgele, on need asjad jäänud meil liiga pikalt tegemata. Ehk see vabandus, et aga ärme hetkel universaaltoetustega tegeleme, et läheme vajaduspõhise peale üle, ma arvan, ei ole realistlik. See ei ole vähemalt selle eelnõu puhul kindlasti vabandus või ettekääne, miks seda eelnõu mitte toetada.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Võib öelda niimoodi, et see, mille te siia saali toote, peaks suure tõenäosusega pälvima no kas päris konsensusliku, aga igal juhul Riigikogu saali väga tugeva enamuse toetuse, vaadates tõesti neid valimisplatvorme ja vaadates ka neid lubadusi, mis on välja öeldud, vaadates ka meie väga kiiret hinnatõusu ja käibemaksutõusu plaane, mis valitsusel on ja osaliselt kahjuks ka vastu võetud on. Nii et ma arvan, et selle pärast ei pea muretsema, kindlasti see eelnõu leiab toetust, kui kõik jäävad oma senistele väljaütlemistele truuks. 

Aga küsimus teile on lihtne: kas lisaks sellele esimese ja teise lapse toetuse võrdsustamisele ja indekseerimisele te näete peretoetuste süsteemis veel mingisuguseid kohti, mingisuguseid muutmise vajadusi? On see näiteks seotud just nimelt puuetega laste toetustega või mingite teenustega? Milline see laiem teemakäsitlus teil on?

Aitäh! Vabandust! Enne kui te vastama hakkate: lugupeetud kolleegid seal tagaridades, see jutuvada hakkab kahjuks meie arutelu siin segama. Palun olla vaiksemalt või siis minge koridori peale juttu ajama. Aga Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Pikast plaanist. Loomulikult on neid vajadusi ju hästi palju, mille puhul tegelikult on, võiks öelda, eelarvet juurde vaja. Seesama puuetega laste küsimus, ka harvikhaigused, mida alati tuuakse selle hea näitena. Sada protsenti olen nõus, mitte mingit küsimust siin ei ole. Öeldakse, et kui perehüvitiste tõus jäi tunduvalt väiksemaks, siis näete, et me suuname selle raha harvikhaiguste [ravimisse] ja mujale. Ma arvan, et me kõik siin saalis saame ju aru, et ei lähe tegelikult kogu see raha sinna, 100% sellest ei lähe. Ma ei tea täpsemalt, mis need protsendid seal on, kui palju läheb harvikhaiguste [ravimise jaoks], kui palju läheb teenuste jaoks, millest ka räägitakse. 

Taas kord võime öelda, et loomulikult ei ole ainult raha see, mis paneb Eesti pered mõtlema perelisale. On vaja lasteaiakohta, on vaja teenuseid, eriti kui laps on erivajadustega. Kas need teenused on kättesaadavad? Ei ole kättesaadavad, isegi suures linnas, pealinnas ei ole need alati kättesaadavad. Rääkimata tugiisikutest, keda otsi tikutulega taga. Väiksemates kohtades, ma arvan, on see probleem veel suurem. 

Nii et jah, ma olen päri, et kogu peretoetuste süsteem vajab laiahaardelist vaadet, ja ma arvan, et siin me oleme koalitsiooniga tegelikult ühte meelt, vähemalt mina olen. Aga ma ei ole koalitsiooniga ühte meelt selles, et see on kõik veel selline väljatöötamise algusjärk. Me ei saa kõigi selliste eelnõude ja asjade kohta, mis aitavad Eesti peresid alates tänasest ja homsest, öelda, et aga äkki tuleb viie aasta või kolme aasta pärast mingisugune parem süsteem, me mõtleme, et teeme terviklikult ja nii edasi ja nii edasi. Ei, elukallidus, maksutõusud ja kõik need küsimused on täna juba kohal, nad on homme kohal. Aastal 2024 hakkavad esimesed vitsad tulema ja 2025 on veel hullem. Me selle peale ei saa küll kuidagi loota, et tuleb kuskilt terviklik lahendus, mis selle eelnõu, millega mina täna siin olen, kuidagi tühistab.

Tanel Kiik, palun! 

Austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Olen väga nõus teiega, et selline toetuste ja teenuste vastandamine on suhteliselt tänamatu tegevus. Loomulikult on mõlemat vaja, neil on erinevad eesmärgid ja riigi roll ongi mõlemat pakkuda: nii-öelda vabakasutuseks mõeldud rahalist tuge peredele, ka eakatele ja teistele sihtrühmadele, ja samal ajal ka vajalikke teenuseid nii neile kui ka kõigile teistele. 

Aga mul on teile hea uudis. Te ilmselt olete täna olnud pingsalt ametis Riigikogu tööga, sealhulgas nende eelnõude ettevalmistamisega. Vahepeal selgus, et teie pakutud katteallika idee ja ettepanek on leidnud üha laiapindsemat toetust. Mina kuulasin Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe intervjuud, kus ta ütles väga selgelt, et see nii-öelda maksuküüru kaotamise ettepanek tulekski välja võtta, tulekski ära jätta, sest tõepoolest on praegu kriitilisemaid kohti. Nii et see katteallika küsimus on lahendatud. Kui teil oleks see 500 miljonit – te lugesite ette paar näidet, mida te teeksite –, siis mida te teeksite lisaks peretoetuste tõstmisele ja puuetega inimeste toetuste kahekordistamisele? Mis need kohad veel oleks, kuhu see raha suunata?

Aitäh! Jaa, ma olen tõesti olnud uudistest veidi eemal, aga ka endine president Kersti Kaljulaid minu teada ütles ühes intervjuus kuldsed sõnad, et kui maksureformi tõttu tekkivat eelarveauku hakatakse lappima näiteks käibemaksutõusuga, siis see on väga vale lähenemine. [Käibemaks] on regressiivne maks, eks ole, mis võtab kõige rohkem just kõige väiksemat sissetulekut teenivatelt inimestelt. Ma arvan ka nagu hea küsija, et me oleme jõudmas ühiskondlikule konsensusele, ja ma loodan, et ka saalis minust paremal ja siin keskel [istuvad] saadikud sellele konsensusele ühel hetkel jõuavad. 

Ma ei oska teile isegi anda neid vastuseid, kuhu seda raha veel suunata. Neid kohti on tõesti meeletult. Ma eelmises vastuses vastasin [niimoodi] puhtalt selle tõttu, et ma olen sotsiaalkomisjonis ja sotsiaalvaldkond vajab ju meeletult lisaraha, rääkimata eraldi tervishoiust. Nii et need ongi valdkonnad, kuhu seda raha väga palju rohkem vaja on. Olgu see harvikhaiguste [ravi], teenused, tervishoiu lisarahastus. Me teame, et oli lisarahastus üle 500 miljoni, eks ole, kui teie olite minister. Need rahad hakkavad otsa lõppema ja ma ei tea, et oleks mingisugune hea lahendus leitud. Ma arvan ka, et tegelikult on meil [küllalt] neid kohti, kus raha läheb vaja küll palju rohkem kui teil või minul või kellelgi kolmandal 100 eurot kuus lisaks.

Aitäh, hea ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni esindajana sotsiaalkomisjoni liikme Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea koosoleku juhataja! Head kolleegid ja kõik teised, kes meid jälgivad! Komisjon arutas eelnõu 12. septembril ja kohal olid kõik komisjoni liikmed. Ma olen väga tänulik eelnevale ettekandjale, kes enamuse diskussioonist väga sisukalt juba ära selgitas. Väga palju ei olegi lisada, sellepärast et täpselt seesama diskussioon toimus ka komisjonis.

Tegelikult mitte keegi meist komisjonis ei kahtle, et lastega pered vajavad toetamist. Kõik need toetuste süsteemid vajavad ülevaatamist. Mitte keegi meist ei kahtle selles, et ajad on keerulised, ajad on rasked. Me kõik teame ka seda, milline on olukord riigis, millised kriisid on meid tabanud. Mitte ükski neist asjadest pole üllatus. Selle tõid välja ka ministeeriumi esindajad, et samamoodi mõistavad nad kõiki neid muresid, aga kuna praegu me oleme sellises keerulises olukorras, ei saa riik kahjuks võtta enda kanda uusi püsikulusid.

Mul jäi ennist mainimata, et ministeeriumi esindajateks olid Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna perepoliitika juht Kadri Raid ning analüüsi ja statistika osakonna nõunik Alis Tammur, kes vastasid adekvaatselt kõikidele küsimustele.

Kuna meil on praegu selline keeruline olukord, siis komisjon tegi järgmised otsused. Esiteks tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, see oli konsensuslik otsus. Otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks Karmen Joller, samuti konsensuslik otsus. Tegime ka ettepaneku eelnõu tagasi lükata just lähtuvalt riigi praegusest rahanduslikust olukorrast, poolt oli 6, vastu 4 liiget, erapooletuid liikmeid ei olnud. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt küsimused. Kõigepealt Jüri Ratas, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Hea ametikaaslane, doktor Karmen Joller! Öeldakse nii, et see Riigikogu kõnetool on üks olulisemaid siin Eestis, et siin alati kõneldakse Eesti inimestega. Kui teie seal hetkel olete, öelge, palun, kas teile ei tundu, et sellel pildil on midagi valesti? Tuuakse suure võiduna välja seda, et pangad saavad oma kasumit suurendada ja see raha läheb [Eestist] välja. Poliitiliselt võitleb teie erakond selle eest, et seda niinimetatud maksuküüru või astmelist tulumaksuvaba miinimumi vabastust ära muuta, seda 500 miljonit. Ja siin on lastetoetused, mille kohta Keskerakond on [eelnõu] sisse andnud, et anda kindlustunnet, et oleks 100 eurot lapse kohta. Kas siin pildil on midagi valesti?

Ma olen siin [ette kandmas] komisjoni aruannet. Hetkel ma enda isiklikke arvamusi ei kajasta.

Jüri Ratas, palun, teine küsimus!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Aitäh, hea vastaja! Juriidiliselt te vastasite väga õigesti. Nii see on. Mõnikord vastajad ka laiendavad vastust … 

Olen kuulnud.

… aga nii võib täiesti vastata. Ma ei saa midagi ette heita. Aga ma küsin, et kui sotsiaalkomisjon seda arutas, kas seda tunnetust ei tekkinud, kas neid küsimusi ei tekkinud, et me teeme kuskil mingisuguseid suuri maksumuudatusi, mis võtavad riigilt samuti sadu miljoneid, ja siis on lastetoetus, mille kohta on Keskerakonna ettepanek, et tõsta 80 eurolt 100 eurole pluss indekseerida. Kas neid küsimusi ei tekkinud sotsiaalkomisjonis?

Sotsiaalkomisjonis tekkis küsimus selle kohta, et Keskerakond oli esitanud väga erinevad seaduseelnõud erinevate lastetoetustega, 10‑eurose sammuga. Tekkiski küsimus, kas Keskerakond ise on kõik need sammud läbi mõelnud. Keskerakond pani ka hinna nendele juurde, mis teie hinnangul oli nende erinevate tõusude maksumuseks. Aga tõepoolest, katteallikates me ei jõudnud kokkuleppele. Ega see ei olegi meie kokku leppida, aga jäädi eriarvamusele, mis peaks olema riigi prioriteet. Me teame, et eelarve koostamisel prioriteet number üks on praegu see, et Eesti riik jääks püsima, et meie idanaaber ei saaks meid hävitada.

Aitäh, hea ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ning kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli Tanel Kiige. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Väga loodan, et see pooltühi või peaaegu tühi saal ei tähenda seda, et Riigikogu liikmed ei jälgi oma kabinettides pingsalt seda arutelu ja ei ole valmis sel hetkel, kui läheb hääletuseks, tormama saali, et anda oma toetav hääl selle eelnõu menetluse jätkamiseks.  

Arusaadavalt on peretoetuste tõstmine sajandi kõige raskema rahvastikukriisi ajal, sajandi madalaima sündimuse tingimustes ju niivõrd elementaarne asi, et ainuke debatt peabki olema – nagu Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni poolt initsieerituna ka on – selle üle, mis sammuga me neid tõstame: kas me võrdsustame need 100 euro tasemele, nagu oli näiteks meie valimisplatvormis ja Isamaa valimisplatvormis, või me tõstame need 120–130 euro tasemele või oleme nii ambitsioonikad, nagu lubasid Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja lähme kohe selle 150 euroni välja. Võimalik on teha ka selline aegrida, teha ka komisjonis selline otsus, et näiteks 10‑eurose sammuga liikuda, nagu varasemalt on tehtud. Kui mäletate, näiteks 45‑lt 60‑le ta nii jõudis, 5‑eurone samm oli sisse kirjutatud aastate lõikes. Siin on erinevaid alternatiive.  

Kui küsite minu eelistust, siis loomulikult, mida kiiremini, seda parem, arvestades seda, kui palju on hinnatõus tegelikult lapsetoetuse reaalset ostujõudu vähendanud. Juba enne viidatud sajandi madalaim sündimus ju eeldab parlamendilt, eeldab riigilt mingi positiivse impulsi andmist, positiivse sõnumi andmist, et inimesed ei ole mitme samaaegse kriisi ajal oma muredega üksinda, oma toimetuleku[murega] üksinda. [On vaja sõnumit], et ei ole ainult käibemaksutõus, automaksuplaan ja salamaks, see nimetu maks 400 miljoni euro ulatuses, mis terendab horisondil, vaid ikkagi on ka midagi positiivset oodata: lastetoetuste kasvu ja ka nende indekseerimist.  

Miks on indekseerimine oluline? Ma arvan, et meil ei oleks vaja siin seda debatti iga kord jälle pidada või oodata sellist hetke, nagu oli kunagi. Kui mäletate, siis peretoetused püsisid 19,18 euro peal. Kust see summa tuli? See oli lihtsalt kunagi krooniajast tulnud. See oli kunagi 300 krooni ja siis see oli teisendatud eurodesse. Sellel [tasemel] püsis see väga pikka aega pärast euro kasutuselevõttu, kuniks lõpuks tõsteti 45 eurole ja sealt edasi hakkas liikuma 60 peale, kuhu ta püsima jäi. Sellist, ütleme, ebastabiilsust või prognoosimatust, ma arvan, ei ole vaja, kui me räägime perepoliitikast.  

Perepoliitika peaks olema läbipaistev, ettenähtav, just nimelt lapsevanemate, perede vaates ja ka riigi poliitikaplaneerimise vaates, sealhulgas eelarvepoliitika planeerimise vaates. Indekseerimise sisseviimine annab selle kindlustunde ja teadmise, nagu on vanaduspensioni puhul, nagu on väga mitme muu riikliku toetuse määra puhul, aga ka näiteks Riigikogu liikmete palkade puhul. On ette teada, mil määral need tõusevad, mitte niimoodi, et see sõltub suvaotsusest. Aga täna on paradoksaalne või mõnes mõttes kurb olukord, kus peretoetuste tõus sõltub poliitikute suvast, aga Riigikogu liikmete palk tõuseb igal aastal.  

Kui küsida, kas siin on mingi õiglus ja loogika, siis minu jaoks seda ei ole. Keskerakonna valimisplatvormis on olnud nüüd juba mitu valimistsüklit järjest ettepanek indekseerimiseni jõuda. Me peaaegu jõudsime selleni lasterikka pere toetuse puhul, õigemini jõudsime selleni eelmises parlamendikoosseisus, nüüd on see taas tagasi pööratud. Ma arvan, et ainuõige oleks indekseerida kõik need laste‑ ja peretoetused, on see üksikvanema lapse toetus või esimese, teise ja kolmanda lapse toetus, on see lasterikka pere toetus, sõltumata laste arvust, on see nelja kuni kuue lapsega või seitsme ja rohkema lapsega perekond. Tegelikult pakub see kindlustunnet kõigile neile peredele, sealhulgas nendele, kes saavad eraldi täiendavaid hooldusperetoetusi ja [kasutavad] muid selliseid mudeleid, mis ka seaduses on, kuna peretoetuste ring on märkimisväärselt laiem kui see, mida me siin saalis oleme täna käsitlenud.  

Väga kutsun üles kõiki parlamendiliikmeid loomulikult hääletama selle eelnõu poolt. Igaks juhuks rõhutan, et sotsiaalkomisjonist tuli kahetsusväärne otsus eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. See ei ole inimlik eksimus, see oli millegipärast tõesti toonase koalitsiooni enamuse tahe. Aga ma väga loodan, et parlamendiliikmed on oma mandaadis vabad ja annavad hinnangu sotsiaalkomisjoni otsusele. See hinnang võiks olla ikka laste suunas kaldu, laste ja perede suunas kaldu.  

See eelnõu kindlasti väärib esimese lugemise lõpetamist. Meil on võimalik kahe lugemise vahel eelnõusid liita, täiendada, parandada, läbi rääkida katteallikate üle. Siin on juba kõlanud konkreetselt mõned ettepanekud, mis puudutavad näiteks seda maksureformi ärajätmist. Palun ühe minuti lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega.  

Kolm? Ma tahtsin ühte. 

No läheb üks minut. Aga palun!

Hea küll. Täpselt nii, nagu on välja toodud ka tänases Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe Lauri Läänemetsa intervjuus, et kulutada see 500 miljonit eurot pigem keskmisest jõukamate inimeste tulu suurendamiseks ei ole adekvaatne tegevus. See ei ole adekvaatne isegi tavalisel ajal, veel vähem on see adekvaatne kriisi ajal. Selle ärajätmine – 500 miljonit nagu maast leitud, nagu öeldakse – võimaldab peretoetuste tõusu ära teha, võimaldab indekseerimise sisse viia, võimaldab toetada eakaid. On väga palju võimalusi, mida selle rahaga teha. 

Loomulikult võib Riigikogu minna seda teed, nagu on läinud tänane valitsuskoalitsioon: kirjutab lihtsalt 400 miljonit kuskile õhku. Nii nagu valitsus on otsustanud, et mingi maks võib-olla tuleb, võib-olla ei tule, elu näitab, kellele tuleb ja mis ulatuses. Ka see on variant, aga ma arvan, et adekvaatsem ja vastutustundlikum oleks selgelt välja öelda, et jätame selle jõukaid soosiva tulumaksureformi ära, küll aga tõstame peretoetusi ning suuname täiendavad abivahendid ka puuetega inimestele ja eakatele. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 141 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud kolleegid, asume hääletuse juurde. Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 141 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 41 Riigikogu liiget, vastu on 18 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Eelnõu 141 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt meie 10. päevakorrapunkt: Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 206 [esimene lugemine]. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Andre Hanimäe. Palun!

Hea esimees! Head kolleegid! Ma pean tunnistama, et mu silmad näivad natuke kurvad, aga mu süda rõkkab, sellepärast et järelikult pidas see saal 100‑eurost lapsetoetust, seda minu ambitsiooni liiga väikeseks. Ma saan sellest aru ka, sest nagu ma enne välja tõin, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid ütlesid selgelt, et 150 eurot, ja Andre Hanimägi tuleb siia 100 euroga! Absoluutselt saan sellest aru. Kuidas te läheksite valijate juurde [jutuga], et te toetasite 100‑eurost [toetust], kuigi lubasite 150‑eurost? Täiesti saan sellest aru. Õnneks, õnneks on mul siin täpselt see eelnõu, mis võimaldab teil hea tundega ikkagi valijate juurde minna ja öelda, et tehtud: 150 eurot iga lapse kohta. Tõsi, ma ei hakka kogu seda head selgitust taas kord rääkima. Ma usun, et inimesed seda siin saalis ja ka mujal kuulasid. 

Aga üks väike muudatus siiski on, nimelt on eelarves 150‑eurose toetuse jaoks 223 miljonit eurot. Olgu ka see kohe ära öeldud. Nii et tõepoolest, see ambitsioonitase on [kõrgem], aga võiks öelda, et katteallikast ikkagi jagub. Jagub kenasti, jagub ka mujale, nii nagu me enne siin härra Tanel Kiigega arutasime, kuhu veel jaguks. Maksureformi [ärajätmise korral] jaguks sellest 500 miljonist veel puuetega inimestele ja ka mujale. Nii et selleks, et kõigi aega kokku hoida ja anda võimalus juba täna õhtul teha sotsiaalmeediapostitus, et toetasin lapsetoetuse tõusu, selle toetuse võrdsustamist ja indekseerimist, ma ütlengi teile aitäh juba ette. 150 eurot. Palun kindlasti toetust. Aitäh!

Aitäh! Ettekandjale on ka küsimusi. Tanel Kiik kõigepealt, palun!

Auväärt Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Teie seisukohavõtt on väga selge. Ma arvan, et täpselt nii ongi, et küllap siis tõesti mitmed koalitsioonierakonnad pidasid seda ambitsiooni liiga madalaks. Ma pean tunnistama, et eks ma ise ka. Tegelikult sai Keskerakonna valimisplatvorm koostatud ajal, kui hinnatõusu lõplik määr polnud teada, veel vähem oskasime aimata, et tulemas on veel käibemaksutõus ja muud sellised muudatused. Kindlasti me oleksime ka ise siis kirjutanud mõnevõrra ambitsioonikama numbri sinna platvormi. Nii et mina olen nõus Keskerakonna fraktsiooni poolt küll tagama, et teil on olemas ka hääled 150‑eurose tõusu ja indekseerimise poolt. Olgu see protokolli huvides öeldud. 

Küsimus puudutab sama debatti, mida me enne tegelikult alustasime. Nüüd, kui on selge, et see 500‑eurone maksuvaba tulu reform on ka sotside hinnangul ebaadekvaatne ja tegelikult on võimalik ka pankadelt täiendavat raha ära võtta, siis ma küsiksin nii. Kuidas teie neid eelarvevahendeid pigem kasutaksite? Ehk kas 150 eurot on piisav, ütleme, pensionitõusuga koos või tuleks neid summasid selle uue info valguses veel enam tõsta? Teine variant on jätta see ülejääk reservi või selle võrra vähendada laenukoormust, võlakoormust …

Teie aeg!

… et hoida vastutustundlikku eelarvejoont. Kumb lähenemine teile õigem tundub?

Aitäh! Ma tegelikult toetan vastutustundlikku eelarvejoont ja võib-olla sellist konservatiivsemat lähenemist. Ma usun, et ka lapsetoetuse tõus 100 euroni oleks teinud väga suure sammu õiglasema riigi poole ja peredele andnud ka, vaatamata sellele, et see [tõus] on 20 eurot, siiski päris hea sõnumi. Aga seda ei toetatud. 150 euro kohta ma ütlen, nagu te isegi ütlesite, et Keskerakond nii ambitsioonikas ei olnud, aga mul on hea meel, et teised erakonnad olid. Meie tuleme sellega kaasa. Ma arvan, et meil on vaja raha ka mujale. Kui see saal seda 150 euroni [tõstmist] toetab, siis jätame selle natukeseks ajaks niimoodi ja leiame sellele rahale veel [kasutamise kohti]. Nagu ma enne ütlesin, mul on üks teine hea eelnõu, mis ka ühiskonna nõrgemaid aitab. Neid kohti on veel, kuhu seda raha suunata. Väga mõistlik on täna selle 150 euroga edasi liikuda.

Jüri Ratas, palun!

Suur tänu, Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Kõigepealt, ma kindlasti väga toetan seda Keskerakonna fraktsiooni mõtet ja algatust, mida te ette kannate. Tõesti, lastetoetusi tõsta, aidata neid peresid, kus on lapsed – seda abi on väga vaja. 

Aga kuidas te hindate? Ma vaatan, et tänane koalitsioon on leidnud eelarves sellise hookuspookuse võimaluse. Ta ütleb, et teeme maksud, aga need jäetakse tulevastele põlvedele või tulevastele valitsustele kokku leppida. Öeldakse, et hakkame kärpima. On kolme ministeeriumi pilootprojekt, sealhulgas on Sotsiaalministeerium. Kas ei võiks valitsus öelda, et teeme veel kõrgemad maksud, siis saab lastetoetusi tõsta? Või kas te ei karda, et selle kärpe all, kus sees on ka Sotsiaalministeerium, tegelikult soovitakse ka tänast taset vähendada?

Aitäh! No ikka võiks öelda, et suurendame seda miinust või teeme veel kunagi hiljem makse juurde, aga ma kardan, et meie peame seda pärast klattima. Siin ma oleksin natuke ettevaatlikum. Kahe aasta pärast oleme meie olukorras, kus eelmine valitsus on jätnud sellise suure augu. Võib-olla peaksime me olema natukene konservatiivsemad ja mõtlema siiski mõned aastad ette.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mulle väga meeldis teie mõte, et riigi perepoliitika peab olema esiteks läbimõeldud ja teiseks läbipaistev. Kahjuks võttis meie valitsus hoopiski teise suuna: ühel hetkel tõstetakse peretoetusi, [järgmisel] hetkel neid vähendatakse. Tegelikult tähendab see, et pered ei saa kuidagi usaldada riiki, usaldada valitsust. Kuidas te arvate, millest on tingitud selline käitumine, mis tegelikult mõjutab väga halvasti nii perede toimetulekut kui ka perede usaldust riigi suhtes?

Aitäh! Taas kord – ma olen tegelikult seda ka teiste eelnõude puhul tõdenud ja ka komisjonis tõdenud –, need poliitilised valikud on läinud kuidagi kreeni. Seda tõi enne ka härra Jüri Ratas oma küsimuses välja. Millegipärast tehakse niimoodi, et kõigi nende otsuste puhul, mis halvendavad eelkõige väiksema sissetulekuga inimeste toimetulekut, on asi konkreetne. Olgu see siis käibemaksutõus või seesama tulumaksureform, eks ole. Räägitakse tasuta ühistranspordi kaotamisest ja nii edasi ja nii edasi. Automaks. Nendega liigutakse kuidagi väga kiiresti. Aga see laiem vaade ja see pikk plaan on kuidagi täpselt sama koha peal, nii-öelda horisondi taga. Meil on pikk plaan, eks ole, kõige muuga. See ei ole üldse vihje [mõnele] erakonnale, vaid võib-olla isegi kogu koalitsioonile. Kõik need laiemad perepoliitikaküsimused ja üleüldiselt ühiskonna sidususe küsimus on kuidagi horisondi taha jäänud. Miks see nii on, ei oska öelda. Ma arvan, et see ei ole hea poliitika. Mida ebavõrdsem on ühiskond, seda katkisem see ühiskond on.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea esineja! Mis te arvate, milline on teie tunne? Me teame, et olemasolev valitsus on võtnud paljulapselistelt peredelt ära 200 eurot kuus, tõusevad maksud, aga neid initsiatiive, mis on suunatud eelkõige lastega peredele, vastu ei võeta. Kas te algusest peale uskusite seda, et nende kahe viimase eelnõu puhul see suhtumine võib muutuda? Või oligi ette teada, et mitte midagi sellest kahjuks välja ei tule, sellepärast et istuva valitsuse poliitika lihtsalt on selline?

Hea küsimus. Ma pean tunnistama, et kui peretoetustest oli juttu, siis üks nendest argumentidest, miks me peretoetusi nii palju ei saa tõsta, oli loomulikult eelarve, eks ole. Aga teiselt poolt oli ju seesama ühiskonna tagasiside, et näete, paljulapselised pered hakkavad võrreldes väiksemate, ühe-kahe lapsega peredega, rääkimata üksikvanematest, [saama rohkem toetust,] see vahe läheb väga suureks. Mingil määral olen ma sellega päri. Mul on hea meel, et näiteks üksikvanema toetus on vähemalt valitsuse agendas. See on positiivne. Aga need lahendused on ju tegelikult selles eelnõus olemas, et lõpetada see vastandumine väiksemate ja suuremate perede vahel. Kui varasemalt oli jutt, et ühiskonna ootus on ikkagi see, et toetatakse kõiki lapsi, siis see ongi see eelnõu, millega meil on võimalik kõiki lapsi toetada. 

Saali otsus on läinud sinna 223 miljoni juurde. Aga eelmises eelnõus, mida ei toetatud, oli 60 miljonit eurot, ja oleks saadud väga suur samm tegelikult selle vastandumise lõpetamise teemal tehtud. See oleks olnud mitte ainult samm ühe‑ ja kahelapseliste perede suunas, vaid tegelikult ka nendesamade paljulapseliste perede suunas. Ma ei räägi isegi mitte sellest väikesest rahalisest võidust, vaid ma räägin sellestsamast vastandumise momendist, mis tekkis selle poliitikaga juba eelmisel aastal, kui paljulapselised pered justkui olid need nii-öelda pahalased, et näete, et nemad saavad kuidagi rohkem kui ühe ja kahe lapsega pered. Ma väidan, et see küsimus ei ole mitte isegi enam niivõrd rahaline, vaid tegelikult ongi küsimus selles, et valitsus ja saal peaksid neid samme, mis tegid inimestele haiget, kuidagi leevendama. Minu arust need kaks eelnõu seda võimalust ka pakuvad.

Jüri Ratas, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Selle eelnõuga 206 soovib Eesti Keskerakonna fraktsioon perehüvitiste seadust muuta ja selle üheks osaks on tõesti tõsta lapsetoetus iga lapse kohta 150 euroni. Mind huvitaksid väga [teie muljed], kui te seal komisjonis olite. Eesti inimesi kõnetas enne valimisi väga tõsiselt selline vaade tulevikku, vaade homsesse päeva, ja seda lootust ja usku pakkus Eesti 200. Ta rääkis pikast plaanist ja nägi ses pikas plaanis ette 150‑eurosi lastetoetusi. Teiselt poolt ma tahan küsida teie tunnetust komisjonis. Sotsiaaldemokraadid on kogu aeg rõhutanud, et nemad tõstsid lastetoetused 19 eurost ülespoole ja kui oluline see on olnud nendele peredele. Mis te arvate selle komisjoni [töö] põhjal, kuidas Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid käituvad sellel hääletusel?

Aitäh! Nagu ma enne välja tõin, siis tõepoolest need kaks erakonda olid konkreetsemad kui Reformierakond: 150 eurot pluss indekseerimine. Reformierakond oli tagasihoidlikum ja ütles, et kõik lapsed peaksid olema võrdselt toetatud. Ütleme, sisuliselt see eelnõu seda ju tagab.

Kuidas hääletatakse? Taas kord: iga saadik on oma mandaadis vaba. Ma loodan, et nad seda [mandaati] kasutavad. Ma tean, et sotsiaalkomisjoni ettekandja tuleb siia pulti ja räägib kindlasti lähemalt. Üks ettepanekutest sotsiaalkomisjonil oli see eelnõu tagasi lükata. (Hääl saalis.) Jah, see tõepoolest nii oli. Kas sotsiaalkomisjoni ettepanekut saal toetab, eks seda ole näha. Aga tuleb tunnistada, et sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 on sotsiaalkomisjonis igati esindatud ja nende hääl oli seal teistsugune, kui ta võiks olla siin saalis.

Aitäh! Protokolli huvides pean lisama, et appihüüd saalist oli retoorilise iseloomuga. Järgnevalt Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea ettekandja! Nojah, tegelikult see, mille üle siin vaieldakse, ka komisjonis vaieldi ja me siin saalis vaidleme, tundub veidi jabur küll. 80 eurot on ühe lapse kohta, esimese ja teise lapse kohta. Vaatame kahte viimast aastat: eelmine aasta oli inflatsioon 20%, see aasta tuleb 10%, koosmõjus on inflatsioon 32% võrreldes üle-eelmise aastaga. Ehk 25 eurot sellest 80 eurost on juba läinud nendelt peredelt, kes praegu seda esimese ja teise lapse toetust saavad. Tihti räägitakse, et viimase aasta inflatsiooni tõttu on just suhteline vaesus Eestis väga palju suurenenud, et need numbrid seda näitavad, statistika näitab. Rohkem räägitakse eakatest, et eakate inimeste ja pensionäride seas on suhteline vaesus suurenenud. Aga kas inflatsiooni mõju võib suurendada ka [lastega perede] suhtelise vaesuse protsenti?

Aitäh! Hea küsimus. Tõepoolest, sotsiaalkomisjonis oleme ka meie seda ju arutanud, kas on sellist suurt vaadet. Loomulikult, ka näiteks pensionide puhul öeldakse tihti, et aga me juba tõstsime. Kui ma oleksin Reformierakonna esindaja, siis ma ütleksin, et härra Jaak Aab, koos teiega ju alles tõstsime, mis on faktiliselt tõsi. Aga me oleme arutanud seda ka inflatsiooni ja nende maksutõusude valguses. Ma jällegi lähen Reformierakonna naha sisse ja lähen sotsiaalkaitseministri silmadesse, kes on öelnud väga selgelt, et eakate olukord tegelikult halveneb käibemaksutõusu tõttu. Sellest tulenevalt me teeme loogilise järelduse, et ka lastega perede puhul ei saa olla seda juttu, et aga me alles tõstsime, tegelikult on ju kõik hästi. No ei ole hästi. Nii nagu te rääkisite: inflatsioon, maksutõusud. Need küsimused on ju lahendamata. Kui me oleme küsinud, kas on mingi analüüs, et kas need inimesed jäävad aastatega hoopiski vaesemaks, siis otsest vastust ei ole saanud, aga ma arvan, et me võime sellise tuletuse küll teha, et tegelikult inimesed ei muutu jõukamaks, vaid hoopis vaesuvad, kui me ei tee neid otsuseid, mis täna teie ees on.

Tänud! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni ettekandeks sotsiaalkomisjoni esimehe Õnne Pillaku. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas antud eelnõu [12.] septembril käesoleval aastal. Lisaks sotsiaalkomisjoni liikmetele osalesid arutelul Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna perepoliitika juht Kadri Raid ning analüüsi ja statistika osakonna nõunik Alis Tammur. 

Komisjoni arutelust ma tooksin välja selle, mille üle seal valdavalt arutati. Oligi nii, nagu siin on kõlanud, et need olid katteallikad. Eelnõu esitajad olid toonud välja ühe põhilise katteallika, milleks oli maksuküüru kaotamise ärajätmine aastast 2025. Selle üle arutledes juhtisid komisjoni liikmed tähelepanu, et täiendav kulu, mida eelnõu endaga riigieelarvele kaasa tooks, hakkab tekkima juba järgmisest aastast. Kui küsisime, mis on katteallikad järgmisel aastal, siis vastust ei tulnud, vaid soovitati teha koostööd Rahandusministeeriumiga ja leida nii need vajaminevad vahendid. 

Seejärel tutvustasid Sotsiaalministeeriumi esindajad valitsuse seisukohta eelnõu kohta. Arvestades riigieelarve hetkeolukorda, ei ole kahjuks võimalik suurendada püsikulusid, tõstes lastetoetusi. Lisaks tõid nad välja, et on plaanis panna lisaraha teenustesse, muuta haigus‑ ja hooldushüvitist, mis mõjutab perede hakkamasaamist keerulistel aegadel, samuti panna lisaraha laste ravi rahastamisse ja turvalise elukeskkonna loomisse. 

Seejärel me tegime järgmised menetluslikud otsused: konsensuslikult otsustasime teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, määrata juhtivkomisjoni ettekandjaks mind, Õnne Pillakut, ning 6 poolthääle ja 4 vastuhäälega [otsustasime] teha täiskogule ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu! On üks küsimus. Tanel Kiik, palun! 

Austatud Riigikogu aseesimees, ma arvan, et neid küsimusi on kindlasti rohkem. Aga teen tõesti algust. Hea ettekandja! Kogu see komisjoni diskussioon minu meelest tõesti väga palju takerdus sellistesse tehnilistesse detailidesse nagu katteallikate otsimine. Elu on näidanud, et me peaksime ka parlamendis olema oluliselt julgemad. Kui isegi riigi rahanduses ennast parimaks tituleeriv ja lausa võib öelda, et ainupädevaks tituleeriv erakond, Reformierakond, suudab valitsuse tasandil tekitada katteallika 400 miljoni euro ulatuses ilma seda sisustamata ja täiendavalt veel nulleelarvena kuskil 150 miljonit juurde mõelda, siis miks meie sotsiaalkomisjonis nende arutelude käigus otsime meeleheitlikult seda katteallikat, vaidleme selle üle, kas see katteallikas hakkab [tekkima] 2025 või 2024? Ma arvan, et selle uue info valguses oleks teil igati adekvaatne komisjoni esindajana öelda selgelt välja, et te toetate selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist ja küll me need katteallikad leiame, täpselt nagu valitsus leidis Vihulas.

Aeg!

Mis te sellest ettepanekust arvate? 

Aitäh! Ma ei ole selle ettepanekuga absoluutselt nõus. Te vist siiski ei ole aru saanud, kui kehvas olukorras riigi rahandus praegu on. Miinuse kasvatamine algas aastal 2016, kui Eesti majandus tegelikult väga hästi kasvas. Selle asemel, et nüüd erinevaid kulusid sadade miljonite võrra tõsta, kutsun mina küll hoopis kaasa mõtlema, kuidas ja kust leida veel kokkuhoiukohti, et me saaks riigieelarve tasakaalu ja et meie järglased ei peaks neid võetud kulutusi suurema maksukoormuse näol kandma.

Enn Eesmaa, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! See teie väljatoodu, mida sotsiaalkomisjonis otsustati, on loomulikult ennustuslik. Tõenäoliselt hääletatakse see ettepanek maha. Kui nüüd mõni inimene tuleb kohtumisel meiega rääkima, kas või näiteks minuga, mida siis öelda lohutuseks? Ma ei taha teha siin suuremaid poliitilisi järeldusi, aga küsin otse: kas Lätis ja Leedus on see olukord meiega enam-vähem samasugune või on nad meist kitsimad või lahkemad?

Aitäh selle küsimuse eest! Aga sotsiaalkomisjonis ei olnud see küsimus arutelul.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ise te kutsusite selle diskussiooni esile. Tegelikult olid head aastad ka enne 2016‑ndat, aga kui 2016 Jüri Ratase valitsus alustas, siis tervisekassas haigutas kõva miinus. Järgmistel aastatel me olime sunnitud tervisekassasse raha panema, omavalitsuste tulubaasi raha panema ja panema veel paljudesse kohtadesse. Keskpikas perspektiivis ei olnud see miinus üldse nii suur, sellepärast et 2019, valimiste aastal, tuletan meelde, Riigikogu valimiste aastal, oli eelarve plussis. 2023 oli Reformierakonna rahandusministrite ja peaministri poolt tehtud eelarve –4,3% nominaalis. Nii et need numbrid on hoopis teistpidi. Teatud kulutused on ka investeeringud tervisesse, lastesse, mis pikemas perspektiivis [toovad raha] tagasi. Nii et kas ei võiks kaaluda, et see esimene lugemine lõpetada? Ma saan aru, et komisjoni hääled on juba olemas. Aga mis te ise arvate?

Aitäh! Lihtsalt numbrina siin vastuseks, et näiteks 2017, mil oli eelnevalt viie aasta kokkuvõttes kiireim majanduskasv Eestis, mis oli 4,9%, lasi toonane valitsus eelarve miinusesse 0,5%‑ga. Ma arvan, et see on kõnekas.

Andre Hanimägi, palun!

Hea asespiiker! Hea ettekandja! See katteallikate ja kokkuhoiu koht – ma pean ütlema, et me oleme pakkunud seda kokkuhoiukohta ja korduvalt. Pingpong on meil sotsiaalkomisjonis tõepoolest käinud, selline tore pingpong, aga tegelikult sisuline. Me oleme pakkunud, et see maksuküüruga seotud 500 miljonit võikski see raha olla. Tõsi, te ütlete, et seal on aastased vahed, aga neid asju annab kindlasti kõiki sättida. 

Aga kas sotsiaalkomisjonis oli juttu ka sellest, et kaks koalitsioonierakonda on oma programmis lubanud 150‑eurost toetust, ja kas see ka kuidagi hääletustulemustes kajastus? Kas need kaks erakonda, kes 150 eurot soovisid, ütlesid, et jah, teate, tegelikult see on hea ettepanek?

Aitäh! Jaa, eelnõu esitajate ettekandja selle oma poliitilises sõnavõtus tõi välja. Aga hääletustulemused ma lugesin ette ehk suurema toetuse leidis ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänud kaasettekandjale! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Vabandust! Andre Hanimägi, palun, Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel!

Aitäh! Ma ei hoia teid, häid inimesi, pikalt kinni. Ma ei lähe küll siinkohal selgeltnägijate tuleproovi, aga ma enam-vähem aiman seda saali tunnetust ja hääletustulemusi ette, mistõttu ma ei hakka seda kõnet pikalt pidama, teid ümber veenmaks. Küll aga ütlen, et on mõned eelnõud, mis peaksid olema poliitülesed, kui on küsimus selles, et me peaksime suutma need probleemid ära lahendada. Üks, mille taga ma olen jätkuvalt sada protsenti, on puuetega inimeste toetuse kahekordistamine. Ma arvan, et me kõik oleme päri, et see on tohutu probleem, et meil on peaaegu 20 aastat see määr täpselt sama olnud. Ei saa niimoodi olla, et me vaatame nendest asjadest mööda.

Ma arvan, et teine asi [on lapsetoetus]. See ei pea olema 150 eurot, ma pakkusin enne ka tõusu 100 eurole. Puhtalt juba sellepärast, et kuna õiglustunne on saanud riivatud, siis me annaksime riigina Eesti peredele selle õiglustunde vähemalt mingil määral tagasi. Ma väga loodan, et kõik need, kes mõtlevad selle eelarve peale – taas kord, väga õigesti mõtlete –, siis alati, kui te selle peale mõtlete, te mõtlete ka selle poliitilise valiku peale, mis selle eelarve sees on. Kui me selle poliitilise valiku kohana räägime sellestsamast maksureformist, siis kui palju häid asju saaks selle [rahaga] ära teha? No meeletult. Me ei saa alati minna seda teed, et öelda, et raha ei ole. Nagu Tanel Kiik siin enne välja tõi, leitakse raha, olgu maa alt või maa pealt, eks ole, või isegi seina seest leitakse. Meie ei ole pakkunud, et võtke seina seest, me oleme reaalselt pakkunud välja maksuküüru [kaotamise ärajätmist] ja ka pangamaksu oleme Keskerakonna poolt ju tegelikult toetanud. See, mis täna tehti, selline kokkulepe, et raha läheb välja, natuke saab keegi dividende, ei ole päris see. 

Nii et kui te täna seda otsust teete ja kui te millegipärast peaksite selle Keskerakonna ettepaneku tagasi lükkama ja toetama sotsiaalkomisjoni ettepanekut, siis ma väga loodan, et lähiajal siiski see küsimus tuleb koalitsiooni lauale ja te mõtlete väga hoolikalt, kuidas perede õiglustunnet taastada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Jah, ma ei ole üldiselt seda meelt, et anda vastusõnavõtuks võimalust siis, kui kolleegid oma fraktsioonist kedagi nimetavad. Veel kord: see on juhataja õigus [sõna] anda, ta ei pea seda tegema. Ma nagu ei pea seda heaks tooniks. Aga no olgu peale, teeme siis ühe erandi. Teid nimetati, üks kolleeg ilmselt ainult, ma väga vabandan, ei pannud tähele. Nii et, Tanel Kiik, palun vastusõnavõtt!

Austatud Riigikogu aseesimees! Ma arvan, et see oli ainumõistlik otsus. Nii nagu me ikka siin räägime, teie olete öelnud ja meie oleme öelnud seda, et Riigikogus ei ole sellist asja nagu koalitsioon ja opositsioon ja ei ole kuidagi võrdsemad ja vähem võrdsemad saadikud. Riigikogu saadikud on kõik oma mandaadis vabad, nad on oma sõnavõttudes vabad ja võrdsed seadusest ja põhiseadusest tulenevalt. Neid tuleks ka võrdselt kohelda. Kui ei ole tõesti siin loetud ette 101 nime, mis võiks olla käsitletav obstruktsioonilise elemendina, siis võiks vastusõnavõtuks võimaluse anda. Nii et ma tänan teid selle õiglase otsuse eest.  

Mind ajendas tõesti seda välja tooma komisjoni esimehe Õnne Pillaku viide, et ta kutsub meid üles pakkuma neid katteallikaid. Tegelikult mina oma varasemates sõnavõttudes pakkusin ja ka mu hea kolleeg Andre Hanimägi oma sõnavõtus ju pakkus välja väga konkreetse katteallika. Jah, see on [aastast] 2025, nii et kui te leiate, et enne neid katteallikaid ei ole võimalik seda saavutada, siis meil on võimalik näiteks kahe lugemise vahel muuta seda peretoetuste suurenemise aastat ehk nihutada seda või tuua mingi muu katteallikas sinna asemele, kui me selle ühiselt suudame välja töötada. Ehk selle taha küll ei tohiks see jääda, et me pelgalt üheaastase mure pärast jätame lapsed ja pered kindlustundeta. See ei ole küll kuidagimoodi õiglane. 

Vaadates üldse valitsuse poliitikat ja nende katteallikate hoogsat leiutamist, ma arvan, et mingi probleem poleks, kui praegu esitame Rahandusministeeriumile palve pakkuda välja need vajalikud katteallikad ka 2024. aastaks, on see siis järjekordne nii-öelda nimetu maks, millele ühiskonnas konkursi korras hakkame nime ja sisu leiutama, või on see näiteks mingi järjekordne kingitus pankadele. Ma üldse ei imestaks, kui tullakse välja ka ettepanekuga valitsuse poolt, et suurendame valitsuse liikmete ja Riigikogu liikmete palka, et siis seal [tekkiv] täiendav maksulaekumine saab olema katteallikaks riigieelarves. Ma arvan, et need katteallikad leitakse, kui on soov ja tahe. Väga loodan, et …

Aeg!

… kahe lugemise vahel on meil võimalik tegelikult seda debatti sisuliselt pidada. Nii et ma kutsun küll parlamenti üles seda eelnõu toetama.

Suur tänu kaasettekande eest! Vaid repliigina märgin, et Õnne Pillak ei osalenud läbirääkimistel, nii et tema seisukohtade tsiteerimine ja sellest nagu vastusõnavõtu kokkupanemine ei olnud asjakohane. Aga jutt oli igal juhul kena. Sulgen läbirääkimised. 

Head kolleegid, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 206 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 206 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle ettepaneku poolt oli 42 Riigikogu liiget, vastu 21, erapooletuid 0. Eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Järgmine päevakorrapunkt, nr 11, on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 21 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Jaak Valge.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma ei taha üle dramatiseerida, aga ma leian, et see eelnõu on Eesti riikluse, demokraatia ja parlamentarismi seisukohalt ülioluline. Tegelikult peaks ta olema ka nii-öelda poliitikaülene, kuigi tõsi, vaevalt et meil siin tänapäeva Eestis üldse midagi poliitikaülest on, aga kui midagi peaks olema, siis just see. Nimelt lõpetatakse sellega Eestis e‑hääletus, ühtlasi tagatakse valimiste vastavus põhiseadusele ja taastatakse kodanike usaldus nii valimistulemuste kui ka valitud institutsioonide vastu.  

Meil on olemas üks selline globaalne institutsioon nagu rahvusvaheline demokraatia ja valimisabi instituut ehk IDEA. Kui te tahate, siis te võite kasutada ilmavõrku ning minna sinna ja kontrollida minu väiteid. Nimelt, nende andmete kohaselt – need on kõige värskemad andmed – kasutatakse Euroopa riikidest elektroonilist hääletust ehk e‑hääletust Albaanias, Belgias, Bulgaarias, Prantsusmaal, Venemaal ja Eestis. Varem on e‑hääletust kasutatud, kuid sellest on loobutud Hollandis, Iirimaal, Norras, Rumeenias, Saksamaal, Soomes ja Šveitsis. Neid riike, mis on e‑hääletusest loobunud, on Euroopas rohkem kui neid, kus seda veel kasutatakse. Aga suuremas osas Euroopa riikides pole e‑hääletust mitte kunagi kasutatud. Küll aga, tõsi küll, mitmes riigis uuritakse võimalusi, mis garanteeriksid e‑hääletuse salajasuse ja vaadeldavuse.  

Meile on jäänud siin Eestis selline mulje, et e‑hääletus tähendabki seda meetodit, nagu meie siin kasutame, ehk internetihääletust või veebihääletust. Aga tegelikult hõlmab e‑hääletuse termin mitut meetodit. Üldreeglina on teistes riikides tegemist selliste statsionaarsete hääletuspunktidega, kuhu tuleb füüsiliselt kohale minna ja kus on tagatud hääletamise salajasus. Euroopa riikidest pakub sellist e‑hääletuse veebipõhist süsteemi ehk internetihääletust kõigile valijatele ainult Eesti. Tõe huvides väidan, et ka Prantsusmaa pakub seda, aga vaid nendele prantslastele, kes elavad väljaspool Prantsusmaad ja kes on fikseerinud, et nad ei ela Prantsusmaal. Neid on mõned tuhanded. 

Nii, edasi. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 60 sätestab, et Riigikogu valimised on üldised ja ühetaolised ning hääletamine on salajane. Veebihääletuse puhul salajasus tagatud ei ole. Sellega vastandub e‑hääletus Eestis üheselt nii valimiste üldkehtivale põhimõttele kui ka Eesti põhiseadusele. Sisult tähendab see seda, et valimisvalikut saab mõjutada. Seda on öelnud paljud, väga paljud on rääkinud seda, et salajasus tagatud ei ole ja valimisi saab mõjutada. Aga ma kasutan hea meelega kõige värskemat tsitaati, nimelt sotsiaaldemokraat Katri Raigi suust üleeile [kõlanut]: "Eelmistel valimistel oli arvuti nagu liikuv valimiskast."  

Nii, edasi. Selleks, et valimistulemus oleks usaldusväärne, peab olema tagatud selle kontrollitavus põhimõtteliselt kahel viisil: valija peab saama kontrollida, et tema antud hääl laekus, ja valimiste vaatlejad peavad saama kontrollida, et kõik laekunud hääled loeti õigesti. Eesti e-hääletuse meetodi puhul ei ole aga valijal ilma eriteadmisteta võimalik kontrollida, et tema hääl õigesse kohta laekus, samuti puudub universaalne kontrollitavus ehk valimiste vaatleja ei saa kontrollida, kas kõik valijate antud hääled loeti korrektselt kokku. Sellist internetihääletust ei kasutata enamikus maades just seetõttu, et tagatud ei ole salajasus ning kodanikele arusaadav kontrollitavus ja läbipaistvus. Näiteks Saksamaal on seetõttu valimistel keelatud igasuguste arvutiseadmete kasutamine.  

Edasi. Veebihääletust pole paljudes riikides rakendatud ka küberjulgeoleku probleemide tõttu. Näiteks ei kasutata Prantsusmaal just seepärast kõigile kodanikele mõeldud internetihääletust. Usutakse, et veebihääletus muudab võltsimise liiga lihtsaks ja see võib süvendada usaldamatust.  

Eestis on seda e‑hääletust ehk, toonitan, veebipõhist e‑hääletust kasutatud alates 2005. aastast. Eesti on esimene riik maailmas, kus võeti selline e‑hääletuse meetod üleriigilistel valimistel kasutusele. Omal ajal olid selle rakendajad väga uhked ja arvasid, et kõik teised riigid järgnevad Eestile. Praeguseks on selgunud, et oleme jäänud üksi. Eesti e‑hääletuse süsteem ei ole teistele Euroopa riikidele eeskujuks. Seda pole mujal Euroopa riikides kasutusele võetud või on selletaolisest [süsteemist] loobutud just arusaadavuse, universaalse kontrollitavuse ja salajasuse puudumise tõttu, mis teeb e‑valimised ebausaldusväärseks. 

Lisaks ei võimalda kehtiv regulatsioon kaebeõiguse tõhusat kasutamist valimiste õiguspärasuse kontrollimiseks. Jälle tsiteerin, seekord Riigikohtu esimeest Villu Kõve, kes 30. märtsil oma arvamuses Eesti e-valimiste kohta kirjutas: "Valimised aga mitte ei pea olema ausad, vaid ka näima ausad, ja kaebajate väidete kontrollimiseks peaks olema tagatud tõhus ja mõistlik menetluskord." Peaks olema – see on tingiv kõneviis, see tähendab, et tegelikult ei ole tagatud.  

Aga nüüd lähen kõige põhilisema argumendi juurde. See on see, mida Eestis kodanikud ise e‑valimistest arvavad. Nimelt korraldas Norstat 23. aprillil käesoleval aastal küsitluse 1000 Eesti kodaniku seas. Te võite kõike seda kontrollida. [Valimit] tuli kaaluda ja efektiivsesse valimisse kuulus 927 [inimest]. Kaaluti hariduse, soo, rahvuse ja vanusegruppide jaotuse järgi. Küsimusele, kas usutakse, et toimus osaline võltsimine, vastas 22,1%, et jah, 17,6% vastas, et pigem jah, 12,5% vastas, et pigem ei, ja 35,6% vastas, et ei. Seega, 39,7% inimestest arvas, et toimus vähemalt osaline võltsimine. Küsimusele, kas inimeste arvates on Eestis e‑valimised usaldusväärsed, vastas 36,6%, et jah, 17,6% vastas, et pigem jah, 14% vastas, et pigem ei, ja 24,3% vastas, et ei. Niisiis, üle 38% inimeste arvates ei ole e‑valimised Eestis usaldusväärsed. Üle 38% inimeste arvates! Seega on meil kindlasti suur probleem. Kui kulunud klišeed kasutada, siis on meil elevant või mammut toas. Nimelt kandub see usaldamatus üle ka valitud institutsioonidele ja see tegelikult kasvab üle riigi legitiimsuse probleemiks.  

Ega tegelikult rohkem argumente ei olegi vaja. Kui nii suur hulk kodanikke e‑valimisi ei usalda, siis ei tohiks neid korraldada. Punkt! Seega ongi EKRE‑l ettepanek e‑valimised lõpetada vähemalt nii kauaks, kuni töötatakse välja usaldusväärne ja põhiseadusele vastav viis nende läbiviimiseks. Vastasel korral riskime sellega, et juba niigi suur võõrandumine meie riigist süveneb veel ja veel. Aitäh!

Suur tänu ettekande eest! Nüüd on küsimise võimalus. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea ettekandja! Ma arvan, et see legitiimsuse teema on siin keskne. Demokraatia saab toimida ainult juhul, kui kogu ühiskond lepib, et need olid ausad valimised, et need inimesed, kes valituks osutusid, tegelikult ka said need hääled, ja et need inimesed, kes võimule said, on tõepoolest rahva tahtel võimul, ja need inimesed, kes opositsiooni jäid, on tõepoolest rahva tahtel praegu või valimistejärgsel ajal võimust eemal. Peaaegu 40% Eesti ühiskonnast ei usu, et võimule saadi ausalt, ei usu, et opositsiooni jäädi ausalt. Sellisel juhul ei saa enam rääkida demokraatiast. Sõltumata sellest, kas need e‑valimised on päriselt ausad või mitte, tegelikult meil demokraatia enam ju ei toimi. Kas on mingit muud lahendust veel peale nende e‑valimiste ärakaotamise, et asja parandada?

Aitäh! Ma usun, et see on täpne olukorra kirjeldus. Tegelikult, ega mina küll mitte mingeid muid lahendusi siin praegu ei näe. Teoreetiliselt on tulevikus võimalik need e‑valimised niimoodi ära parandada, et nad vastaksid Eesti põhiseadusele, tagatud oleks universaalne kontrollitavus ja e‑valimised ei toimuks veebi teel. Siis võiks uuesti kõne alla tulla ka e‑valimiste rakendamine, aga seniks, kuni seda ei ole tehtud, on ainsaks võimaluseks e‑valimiste lõpetamine. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! No me näeme, et meil on praegu sarivaletajast peaminister, kes tuimalt eitas ka täna siin saalis, et tema abikaasal on Venemaal ärisid olnud, kes tuimalt eitab, et ta on üldse midagi valesti teinud moraalses plaanis ja protseduurilises plaanis, kelle jaoks ei ole probleem see, et ta on jätnud deklareerimata oma tulusid ja nii edasi ja nii edasi. Me võime ju täiesti veendunult väita juba praegu, et ka see eelnõu hääletatakse sellesama tuima paneva valetajate koalitsiooni poolt lihtsalt maha. Mis me siis nüüd tegema peame? Kas me peame kutsuma rahva vikatite ja hangudega – sellesama 40% – oma tahet demonstreerima või peame pöörduma rahvusvaheliste häkkerite kogukondade poole, et nad e‑valimised lihtsalt umbe ajaksid ja ära rikuksid? Või mis need … 

Aeg!

… variandid meil siis ikkagi nüüd on, et kaabakate valitsused …

Aeg, Mart Helme!

… ei saaks enam võimule?

Ma arvan, et see olukord on piisavalt tõsine, et vajaduse korral kasutada kõiki variante. Kindlasti ei tohiks me jätta kõrvale ka pöördumist otse rahva poole. Mulle tundubki isiklikult, et tegelikult meie kohus ongi seda teha. Küsimus ei ole mitte ainult selles 40%‑s, vaid tegelikult see legitiimsusprobleem kandub üle ka kõikidele valitavatele institutsioonidele. Ka meie ehk parlamendi maine on selle tõttu langenud. Tegelikult peaks olema valitseva koalitsiooni eesmärgiks ruttu see asi korda teha. Kui ei tehta, siis meil tõesti ei jäägi midagi muud üle kui kasutada kõiki seaduslikke vahendeid, kaasa arvatud vikateid ja hange, et maha niita see ebausaldusväärse e‑hääletuse võimalus.

Üsna karmid sõnad. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Tõepoolest karmid sõnad, aga midagi teha ei ole, sellepärast et me oleme nagu mingil määral sundseisu seatud. Me tegelikult kõik teame, et e‑valimised ei ole ühetaolised, nad ei ole seda kas või selle poolest, et nad ei ole ühetaoliselt kontrollitavad. Kui paberhääli me saame kõik üle lugeda, meil kõigil on selleks pädevus olemas, vaadata paberit ja seda, kas info seal peal klapib, siis suuremal osal Eesti elanikest, ka valijatest, ei ole pädevust sinna musta kasti sisse vaadata ja seda kontrollida. Enne kui e‑hääletus käima pandi, oli Reformierakonna toetus väga madal, mingi 15%, aga sellest ajast peale, kui e‑valimised kasutusele võeti, on nad olnud võimul. Rahvas tänaval on üsna nõutu, sest nende meelest see usalduse küsimus on läinud üle igasuguse piiri. 

Aeg!

Nad isegi ei taha enam valima minna, sest nende meelest on see mõttetu, sest ükskõik, keda sa valid, Reformierakond võidab.

Aeg, Helle-Moonika! 

Kuidas seda probleemi lahendada?

Ma arvan, et see probleemi kirjeldus on täpne, aga ega siin muid lahendusvariante ei ole kui kõikide vahenditega sundida valitsuskoalitsiooni kas võimult lahkuma või e‑hääletust tühistama, vajaduse korral kodanikuallumatusega.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Väga palju fakte on toodud, mis on väga olulised ja ka rahvale hästi selged. Nagu te ka ütlesite, on e‑valimised usuküsimus, me kas usume neisse või me ei usu neisse. Uskuda saame siis, kui need on tõendatavad. Te tõite siin välja, mis Euroopas on toimunud, kus neid [e-valimisi] on proovitud ja kus neid edasi tehakse. Aga oskate te nimetada Euroopast väljaspool olevaid riike, kes kasutavad e‑valimisi? Ma vabandan, kui ma ei kuulnud, aga minu arust te ei maininud, mis riikides toimuvad e‑valimised ja kui demokraatlikud need [riigid] on.

Küsimus on jah, tegelikult selles, kas kasutatakse seda e‑valimiste meetodit, nagu Eestis [kasutatakse,] ehk teisisõnu veebivalimist üleriiklikel valimistel kõigile kodanikele. Euroopas, nagu ma ütlesin, kasutab seda ainult Prantsusmaa, aga ainult nende Prantsuse kodanike puhul, kes elavad väljaspool Prantsuse riigi piire. Maailmas kasutavad minu mäletamist mööda [e-valimisi] veel Austraalia, Uus-Meremaa ja Lõuna-Korea.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Valimised ei ole ühetaolised. Ma toon väga lihtsa näite. Kui sa lähed valimisjaoskonda maskis, esitad isikut tõendava dokumendi ning soovid saada hääletussedelit, siis seda sulle ilmselt ei anta, sest jaoskonnakomisjoni liikmed soovivad enne veenduda, kas maski taga on ikka sama isik, kelle dokument [see on]. Elektroonilise hääletamise puhul on küll nõue, et valija hääletab ise, aga mitte keegi ei tuvasta isikut, kes tegelikult selle kaardi taga on. Ehk on tekkinud olukord, et me ei saa kontrollida, kes tegelikult hääletab. Ma näen, et siin ei ole mingisugust ühetaolist valimist. Ma esitasin selle kohta kaebuse ka Riigikohtule. Huvitav on see, et Riigikohus jättis selle läbi vaatamata. Väga huvitav lähenemine. Mis me peame tegema, kui Riigikohus ei sekku sellesse protsessi? Kas on tõesti vaja vikatite ja hangudega välja minna?

Noh, kui muud poliitilise võitluse meetodid on ammendatud – ja mulle hakkab tunduma, et nad tõesti ammenduvad –, siis meil lihtsalt ei ole muud valikut, olles vastutustundlikud oma rahva ja riigi suhtes, kui kutsuda kodanikke oma meelsust avaldama. See on lihtsalt sundvalik. Meil ei jää muud üle, kui me tahame olla vastutustundlikud. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Jaa, tuleb nõus olla, et siin on mõned karmid sõnad olnud, aga karm seis on ka. Kui vastab tõele see, et riik on sisuliselt valimistest valimistesse võltsitud valimistega ära varastatud kõrgeimalt võimult ehk rahvalt, siis ongi väga karm seis. Loomulikult me saame aru, et need, kes on sellest kasu saanud või kes selle tagajärjel on võimul, keelduvad vähimalgi määral muutmast seda süsteemi, mis neid on võimule aidanud.  

Nüüd tulen korra tehnilise poole juurde. Alates moodsast ajast, kui valimised on toimunud, on olnud mõned lihtsad põhimõtted: [valimised] peavad olema kontrollitavad, [tulemused] peavad olema üleloetavad, [valimised peavad olema] jälgitavad ja salajased. E‑valimised võivad olla küll kontrollitavad, võivad olla jälgitavad, aga nad sellisel juhul ei saa olla salajased. Kõiki kolme tingimust ei ole võimalik [koos] täita, mina ei usu, et kunagi on võimalik tagada, et e‑valimised [täidavad] kõiki kolme [tingimust]. Seetõttu ei saa neid [õiguspäraseks] pidada.

Aeg!

Jah, [õiguspäraseks ei saa pidada] seda e‑valimiste meetodit, mida Eesti kasutab, ehk teisisõnu internetipõhist e‑valimist. Juhul, kui see nii-öelda masinhääletamine toimuks valimisjaoskonnas, mida nimetatakse ka e‑hääletamiseks, siis oleks salajasus tagatud. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Meile tuuakse tihti eeskujuks erinevaid lääneriike. Võtsin ja vaatasin uuesti seda, mis toimus Šveitsis omal ajal, kui Šveits katsetas, kas minna üle e‑valimistele. Lihtsalt meeldetuletuseks, et oli olukord, kus suur rahvusvaheline auditeerimis‑ või konsultatsioonifirma, kes auditeeris e‑valimiste süsteemi, ei suutnud kolmel korral mitte midagi tuvastada. Kõik oli väga hästi, korrektne ja korras. Pärast seda, kui niinimetatud avalikule turule lasti selle koodi kontroll, tuli välja, et tegelikult on tagauks, mille kaudu on võimalik kõiki andmeid muuta nii, nagu soovitakse. Mitte mingit märki sisuliselt maha ei jää, tee sellised valimistulemused, nagu tahad. Arvestades seda, et meil on tulemas veel mobiiliga valimised, läheb see asi ikka päris hulluks. Praegu on põhjust arvata, et see surutakse läbi. Mis sa arvad, mis siis juhtuma hakkab?

Aitäh! Noh, ma ei oska [öelda]. Ei oska ka võimukoalitsiooni motiive korralikult näha. Ma ei saagi seda päris täpselt näha. Aga ma võiksin oletada, et see mobiiliga valimise idee on välja toodud võimukoalitsiooni poolt lihtsalt selleks, et see kunagi kompromissina ära jätta, et meie siis lepiksime praeguste e‑valimistega. Ma oletan niimoodi. Kindlasti süvendab mobiilipõhine valimine mittesalajasuse probleemi veelgi. Kui juba arvuti on liikuv valimiskast, siis mobiili valimiskastina liikumine on mitu korda kiirem.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Siin räägiti teistest riikidest ka. Kui hästi te olete kursis Venemaal toimuvaga? Venemaa on viimastel aastatel jõuliste sammudega liikunud e‑valimiste poole. Kas te olete kursis ka nende argumentidega, mis seal esitatakse e‑valimiste kasuks? Kas need meenutavad seda, mida meil siin Eestis räägitakse? Teada on, et Venemaal on toimunud protestid e‑valimiste vastu, neid meeleavaldusi on ka laiali aetud, opositsiooniaktiviste on seal kinni võetud. Olete te kursis ka nende e‑valimistega seotud protsessidega, mis on Venemaal käimas, ja kas siin võib ka mingeid [paralleele] Eestiga tõmmata?

Ma vastan, et ma ei ole sellega eriti hästi kursis. Olen, ütleme, kursis sellesama faktograafiaga, mida teie praegu tõite. Ka Venemaal, autoritaarkorra raamides peetakse e‑valimisi üheks instrumendiks, kuidas võimu jätkuvust või võimulolijate võimu säilitada. Protestid on olnud kohati massiivsed. Aga jah, Eesti olukord loodetavasti ikkagi nii hulluks veel ei kujune kui Venemaal. Venemaal on autoritaarkord. Kahjuks jah, meil ei ole Venemaal toimuva kohta täit informatsiooni, selle kohta, mis seal praegu toimub.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma mõtlesin küsida hästi lihtsa küsimuse. Kuidas te vastaksite sellele, et mis mõtet on üldse pingutada selle nimel, et valimistel edu saavutada, kui puudub elementaarne usk sellesse, et valimised toimuvad ausalt, puudub usaldus valimiste aususe vastu?

Raske oleks midagi mõistlikku vastata. Tõepoolest, saab jätta kõrvale isegi selle, kas meist keegi usub, kas valimisi võltsiti või valimisi ei võltsitud, see tegelikult ei peagi üheselt asja puutuma. Oluline on see, et pea 40% inimesi ei pea e‑valimisi usaldusväärseks. See tähendab seda, et nad on tegelikult võõrandunud meie riigist, meie riigiinstitutsioonidest. Kardetavasti see võõrandumine süveneb. Meil oleks viimane aeg sellele piir panna.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Siin oli Šveitsist juttu. Mina ka räägin sellest. Mul oli sellel teemal vestlus Šveitsi parlamendi esimehega. Tema ütles, et nemad on väga põhjalikult seda analüüsinud ja jälgivad väga suure huviga seda eksperimenti, mida me siin Eestis läbi viime, aga et on selge, et e‑valimiste turvalisust ei ole võimalik garanteerida ega tagada, samuti vältida nendega manipuleerimist. Meie teame kahjuks ju väga hästi ka viimaste valimiste näitel, et ei ole võimalik kontrollida ja ei lasta kontrollida nende ausust, korrektsust ega kõike muud. Meile öeldakse, et te peate sellesse uskuma. Kas ikka niivõrd oluline küsimus, mis nii oluliselt puudutab ühiskonda, saab olla usuküsimus?

Kindlasti ei saa olla, kindlasti peavad [valimised] olema kontrollitavad. On ju näha, et selle tõttu, et nad ei ole korralikult kontrollitavad, ei ole salajased, inimesed ka ei usalda neid. Küllap me oleme eestlastena olnud juba piisavalt pikka aega, ka Nõukogude ajal, selline nii-öelda näidis‑ või katseriik siin. Sellised inimeksperimendid meie väikese rahva kallal ei ole üleüldse asjakohased. See oli vist Dostojevski, kes ütles, et vene rahva saatus on näidata ülejäänud maailmale, kuidas ei pea elama. Me ei tahaks, et Eesti saatus selline oleks.

Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma olen ka korduvalt rääkinud sellest, et meil on selline e‑hääletus, et ei peeta vajalikuks kontrollida, kas see, kelle nimele on väljastatud ID‑kaart, on täpselt sama isik, kes seda kasutab. Meile öeldakse, et me ainult usume seda asja. Ometigi samal ajal Sotsiaalministeerium nõuab Eesti pensionärilt, kes elab näiteks Soomes, et tema peab iga kuu ekraani ees Skype'i vahendusel tõendama oma elusolekut niimoodi, et hoiab näo kõrval oma ID‑kaarti, et oleks näha, et tegemist on ühe ja sama isikuga. Seega, meil on riigis kasutusel topeltstandardid, meil viljeletakse topeltstandardeid. Mis sa arvad, kas see on ühele riigile kohane käitumine, et meil on paralleelselt kaks erinevat standardit: ühel puhul on ainult usk ja teisel puhul see usk ei kehti?

Ma usun, et see on väga asjakohane küsimus, ja ma usun, et sa oled selle vastusega rahul, kui ma vastan lakooniliselt: ei ole kohane.   

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud esineja! Ma tooks siia juurde uue dimensiooni ja see on julgeolek. Praegune koalitsioon ja eriti Kaja Kallas armastavad kogu aeg rääkida meile, et julgeolek, julgeolek, julgeolek. Aga minu hinnangul e‑valimised ja nüüd ka väga tõenäoliselt sisseviidavad m‑valimised annavad teatud geopoliitilise nihke puhul või mõne Eesti riiki ja rahvust lõplikult likvideerida sooviva režiimi puhul võimaluse neid kasutada selleks, et läbi viia täiesti legitiimne referendum, kus eestlased või Eesti Vabariigi elanikud ütlevadki, et nad ei soovi enam oma riiki. Ja see kõik on okei, kõik on koššer, rahvas referendumil ütles. E‑valimised, m‑valimised, näe, nii ja nii palju võtsid osa! Kuidas sa hindad sellist perspektiivi?

Aitäh! Kindlasti on sellel julgeolekupoliitiline mõõde olemas ja ilmselgelt on ka eri riikides, Euroopa riikides just küberjulgeoleku tõttu välditud sellise meetodiga e‑valimisi, nagu Eestis praegu on. Rääkimata sellest, et Eesti on piiririik ja ta on väike riik, mistõttu meie poliitilist stabiilsust oleks võimalik palju kergemini kõigutada, kui saaks mõnes suuremas Kesk‑ või Lääne-Euroopa riigis seda teha. Kindlasti on see meile eriti oluline probleem, mis peaks olema põhjuseks, et me e‑valimised lõpetame.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh! Seoses e-valimistega tuleb alati meelde rahvajutt sellest, miks Soome ei võtnud e‑valimisi kasutusele. Nimelt, soomlased võtsid üle meie platvormi ja sisestasid katsetuste ajal sinna oma erakondade nimed, aga kui kolmandat korda tuli vastuseks, et valimiste võitja on Eesti Reformierakond, siis nad loobusid sellest. Aga see selleks. 

Me teame, et ka notarid kasutavad kaugtuvastamist, teevad oma toiminguid nii, et tuvastavad inimese ID‑kaardi alusel. See on päris hästi töötav süsteem. 

Kuigi ma olen kahe käega selle poolt, et e‑valimised tuleb ära lõpetada, enne kui maailm päris hukka läheb, küsin, kas oli komisjonis arutelu, miks siis ei ole need tulihingelised e‑valimiste pooldajad teinud edasiarendust, et vähemalt proovida tuvastada inimest, kes see inimene on. Siis ei oleks nii, et hooldekodu juhataja läheb ID‑kaartide portsuga hääletama. 

Aitäh! Komisjonis seda arutelu ei olnud, nii põhjalikuks ei mindud. Aga nii nagu teile, on see mullegi suhteliselt arusaamatu, sest meil on põhiseaduslikud institutsioonid Riigikohtu näol juba pikka aega juhtinud tähelepanu e‑valimiste problemaatikale, sellele, mis tuleks ära parandada, aga seda ei ole mitte mingil moel tehtud, rääkimata sellest veebipõhisest hääletamisest iseenesest. 

Alar Laneman, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Jaak! Kuuldu põhjal on kahjuks võimalik väita, et meie riigis ei pea täiesti paika see, et võim on rahva käes, sest liiga suur protsent on kahtlejaid. 

On lisandunud veel üks aspekt. Enne oli nii, et valimised ei olnud ühetaolised, kontrollitavad ja salajased, aga nüüd on selgunud, et valimised ei olnud ka ausad, sest hilisem võitja tunnistas telesaates otse, et oli vaja valetada. Seda tehti selleks, sest muidu poleks suudetud võita. Äärmiselt kurb. Kui edasi küsida, siis soovin teada, kuidas selline olukord aitab kaasa praeguses seisus, kui me oleme sõjas, mida on korduvalt väidetud ka siin saalis. Ma pean silmas ühiskonna ühtsust, mis on vajalik riigi turvalisuse tagamiseks.

Aitäh! Jälle oluline aspekt. Vastus on loomulikult selline, et sellises hapras julgeolekuolukorras, kus me praegu asume, on ühiskonna sidusus eriti oluline. Meil on praegu tõepoolest suur-suur probleem ühiskonna sidususega, see tuleneb sellest, et e‑valimisi ei usaldata.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Seoses e‑valimiste edasise muteerumisega m‑valimisteks on mul üks küsimus, mis on küll nüanss, aga see on juba mitmel korral kõlanud koalitsioonisaadikute sotsiaalmeediapostitustes, meediakajastustes ja artiklites. See on nimelt see, et soovitakse ka Riigikogu valimistel [osalejate] vanuse alandamist, nii nagu seda tehti kohalike omavalitsuste valimiste puhul. Milline oleks see prognoos, see suhestumine? Kas m‑valimised on kummardus noortele? Kuidas see noorem valijaskond käituks?

Aitäh! Mul on sellele suhteliselt raske vastata. Ma oletan, et need, kes propageerivad m‑valimisi ja teevad seda siiralt – ma arvan, et üks osa ei tee seda siiralt, aga ma arvan, et on osa, kes teevad seda siiralt –, tõepoolest arvavad, et sel juhul on need nooremad inimesed siis rohkem altid valimistel osalema, just selle tõttu, et mobiiltelefoniga oleks seda justkui veel mugavam teha. Aga eks see valimistel käimine ole ka nagu kodanikukohus. Vaadake, kui inimene ei viitsi valimistel [osaleda] muidu, kui ainult [kodust], eks ole, või ta tahab ainult oma mobiili või oma arvuti juures hääletada ja muidu ei lähe valima, ega siis see inimene oma riigist ja ühiskonnast eriti ei hooli ka, kui ta seda väikest jalutuskäiku ei ole nõus ette võtma.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Villu Kõve on öelnud oma arvamuses: "Praegu on probleem selles, et valimiskaebuste lahendamise kord ei võimalda neis toodud tehnilisi väiteid ette antud aja jooksul piisava põhjalikkusega lahendada ei valimiskomisjonil ega ka riigikohtul. See ülikiire tähtaeg pärineb ajast, kui toimus vaid paberhääletamine. Nüüd, kui on ka elektrooniline hääletamine ja sellele on kohaldatud samad tähtajad, võib inimestele tunduda, et nad ei jõuagi enam kaebusi esitada. Valimiskaebuste lahendamise kord peaks andma võimaluse väidetavad tehnilised etteheited ka läbi käia. Kolmandaks peaksid e‑hääletuse reeglid olema seaduse tasandil täpsemad."

Tegelikult oleme ummikus. Riigikohtu esimees tunnistab, et aega ei ole, midagi teha ei ole, seadust ka ei muudeta, kasti sisse vaadata ei saa. Me oleme nagu mingi kiviseina ees. Õiguskantsler ka ei sekku. Kas on mingi tee peale e‑valimiste lõpetamise sellises olukorras?

Aitäh! Tundub, et ei ole. Ehkki see sinu toodud argument on üks detail selles suures ja põhjalikus argumentatsioonis, miks e‑valimisi praegu Eestis ei tuleks kasutada, on minu arvates kõige olulisem ikkagi jätkuvalt see, et pea 40% meie kodanikest e‑valimisi ei usalda. Põhiline asi on ikkagi see e‑valimiste meetod, see tähendab veebipõhisus. Kui me isegi selle kaebuste esitamise ja lahendamise protsessi suudaksime inimlikumaks teha, ega see asja suurt ikkagi ei muudaks. Kui on usaldamatus, siis on usaldamatus. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Teatavasti on notari juures võimalik teostada ka kaugtõestamist, see tähendab, et notar veendub video vahendusel, et isik, kes soovib mingit tehingut teha, on ikka [õige isik]. Aga nüüd oleme huvitavas olukorras, kus me e‑valimiste puhul ei tuvasta seda isikut, vaid me tuvastame ID‑kaardi ja selle kehtivuse. Paradoksaalne olukord, kus näiteks puukuuri müümisel on vaja isik täpselt tuvastada, aga riigivõimu juurde lastavate inimeste puhul, valimiste puhul meid see ei huvita. Seoses sellega ma tahangi tuua esile, et seadus sätestab, et elektroonilisel hääletamisel kasutatakse ajakohast elektroonilise hääletamise süsteemi. Kas see süsteem on ajakohane, kui ei rakendata viimaseid võimalusi?

Aitäh! Jah, eks vastus ole see, et ajakohane on see süsteem, mis tagab nõutava kontrolli, läbipaistvuse ja lõppkokkuvõttes kodanike usalduse. Kui seda ei ole, siis see ei ole ka ajakohane.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh! Räägitakse kogu aeg, et e‑valimised tuleks teha järjest turvalisemaks, et neid ei saaks väljastpoolt rünnata. Aga vaadake, see oht ei ole mitte süsteemiväline, vaid see on süsteemisisene. See on tegelikult kõige hullem. Küsimus ei ole mitte selles, kas hääletaja saab kontrollida, kellele tema hääl läheb. See oht ei peitu neis, kes päriselt ka hääletasid, vaid võltsimiste võti on nende käes, kelle käes on valijate nimekirjad. Me teame, et 100% [valimisõiguslikest] ei käi kunagi valimas. Kui käib näiteks 57%, aga kellegi võimule aitamiseks on vaja 10% hääli, et kallutada paradigmat, siis avalikkusele öeldakse lihtsalt, et valimisaktiivsus oli 67%, ja kui õhtul on loetud paberhääled ja on teada kõik, kes on valimas käinud, siis tegelikult on teada ka need, kes ei ole käinud. See on ammendamatu reserv võltsimiseks. Mina väidan, et just seda kasutatakse ära. Arvuti teeb need tehted ära sekunditega, sel hetkel, kui on vaja. See on minu väide. Vaielge vastu või lükake ümber!

Aitäh! Eks kogu selle olukorra traagika ongi selles, et mul ei ole võimalik sinu hüpoteesi ümber lükata, eks ju. Mul ei ole võimalik tugevate argumentidega seda ümber lükata ja sul ei ole ka võimalik seda tõestada, eks ole. Tegelikult valimistel sellist olukorda olla ei tohiks, et valimistulemus ei ole kontrollitav. Ütleme nii, et kui ma laskun nagu iseenda kaalutlustesse, siis eks ma olen ka ju erinevate statistikute käest järele kuulanud, mida nad arvavad, kas e‑valimisi võltsiti või mitte. Ma pean ütlema, et osa, ja võib-olla suurem osa, kellega mina olen suhelnud, arvavad siiski, et e‑valimiste võltsimine oli seekord võimalik, aga osa arvavad, et mitte. Kui ma enda kohta pean ütlema, siis ka minu selline hoiak põhines ainult uskumisel. Pärast valimisi mulle tundus, et e‑valimiste võltsimine Eesti riigis oleks nii suur sigadus, et mul on seda tõepoolest lihtsalt raske uskuda. Aga kui ma nüüd vaatan ka seda, kuidas valitsuskoalitsioon käitub, kuidas on valetatud ja kuidas praegu peaminister vassib oma perekonna Vene äri skandaalis, siis ma mõtlen, et see on võimalik. See on võimalik. 

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Viimastel valimistel ma nägin mõningaid näiteid Vinni vallas Rakvere linnas, kus oli näha, et valimisjaoskonnad asusid tohutult kaugel selleks, et valimispäeval võtta jalad selga ja minna valima oludes, kus ilm võis olla päris kehv. Mulle tundub, et üha rohkem on ka sellist poliitilist manipulatsiooni, küll väga varjatult, et paberhääletuse jaoskondi jääb üha vähemaks. Tallinna linn pidi päris palju vaba raha panema selleks, et oleks piisavalt jaoskondi. E‑hääletust promotakse kõigi vahenditega. Näiteks EKRE puhul on teada, et me oleme populaarsemad maapiirkondades ja seal peaks 25 kilomeetri kaugusele kusagile jaoskonda minema. Kas sellist poliitilist manipulatsiooni on ka statistikud või põllul tegutsejad märganud?

Aitäh! Ma vastan, et loomulikult on see ju võimalik. Kuidas öelda, valimiste manipuleerimist on kasutatud sellest ajast alates, kui valimised üleüldse toimunud on. See on ju teada, et põhimõtteliselt konservatiivsete jõudude poolt olijad hääletavad e‑meetodil harvemini kui paberhäält andes. Kindlasti, paberhääletamise võimaluste kitsendamine on üks meetod selleks, et vähendada rahvuskonservatiivsetele jõududele antavat toetust.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Võiks ju arvata, et e‑valimiste süsteemi loojad ja rakendajad ja toetajad oleksid huvitatud tõestamisest, et tegemist on ausa süsteemiga. Aga võta näpust, esimene asi, kui Reformierakond võimule sai peale meie valitsust, oli see, et tühistati meie poolt välja kuulutatud rahvusvaheline ja erapooletu audit selles suhtes. Nii et järelikult midagi kardetakse ja ei olda sellest sugugi mitte huvitatud. Mis te arvate? Kas on kuidagi võimalik tagada seda usaldusväärsuse tõusu, kui me lähme veel üle nendele mobiiliga valimistele, kus kõik need rakendused ja teenusepakkujad ja nii edasi on välismaal ja nad ei ole isegi siin Eestis mitte ja igasugune kontroll kaob sellega sootuks ära? Mis saab usaldusest?

Aitäh! Jah! Ma arvan, et see, et pärast meie osalusega valitsuse võimult lahkumist tühistati ettevalmistused rahvusvahelise auditi korraldamiseks, süvendab kindlasti usaldamatust. See on ka üks põhjus, miks praegu ligi 40% meie kodanikest e‑valimisi ei usalda. Küllap on see ka hüpotees. Aga mina isiklikult arvan, et meil ei olegi see võimalik. M‑valimistest rääkimata, aga ma arvan, et ka olemasolevate e-valimiste vastu meil tegelikult usaldust ei olegi võimalik taastada. Selleks tuleks seda meetodit täiesti muuta, mis võtaks pikka aega. Tegelikult on ainus väljapääs sellest olukorrast ikkagi e‑valimiste tühistamine.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Jaak! Statistiliselt on ju väga suured erinevused ja ajajoonel on valimistest valimistesse suurenenud erinevused paberhäältega [valimiste] tulemuste ja e-valimiste tulemuste vahel. Kas siin on üldse mingit loogilist seletust olemas, mis võiks seda fenomeni seletada?

Teatav loogiline seletus ju on, aga kas nende [vahede] paisumine sedavõrd suureks on loogiline, sellele ei ole mina ilmselt õige mees vastama, seda peaksid statistikud tõsisemalt analüüsima. Aga see tähelepanek on igatahes asjakohane. Vähemalt on see jälle üks asjaolu, mis suurendab usaldamatust e‑valimiste vastu.

Tänud! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd palun juhtivkomisjoni ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Kallid kolleegid! Teen lühikese ülevaate, mis põhiseaduskomisjonis eelnõu [arutelul toimus]. Antud eelnõu oli põhiseaduskomisjonis [arutelul] teisipäeval, [13.] juunil 2023. aastal. Kohale olid peale algataja esindaja, kes just alles siin oli, Jaak Valge, kutsutud ka Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko ja Justiitsministeeriumi praktikant Andres Kauri. Härra Valge tegi põhiseaduskomisjonis samamoodi kenakese ettekande ja oli võimalik esitada küsimusi. Samamoodi tutvustas Mariko Jõeorg-Jurtšenko Eesti Vabariigi valitsuse seisukohti. Valitsuse seisukoht oli mitte toetada antud eelnõu, mille sisu on lõpetada Eestis elektrooniline hääletamine. 

Lõpetuseks tehti ka menetluslikud toimingud, millest kaks olid konsensuslikud. Üks nendest oli see, et eelnõu võetakse täiskogu päevakorda 12. septembril 2023. aastal. Teiseks [otsustati] määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov. Kolmas menetluslik ettepanek oli teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Toimus ka hääletus: poolt oli 7, vastu oli 2 liiget ja erapooletuid oli 1. See ongi minu lühike kokkuvõte. Aitäh!

Suur tänu! Küsimused. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Põhiseaduskomisjonis, ma sain aru, erilist arutelu ei olnudki, kui see [ettekanne] nii kiiresti läks. Kas oli arutelul juttu sellest, nagu ka meie küsimused siin läbivalt olid, et e‑hääletuse korral ei toimu inimese isiku identifitseerimist, vaid läbi arvuti toimub ID‑kaardi sertifikaatide kontroll, et kas need on kehtivad? Kas sellest oli juttu, et ikkagi seal peaks toimuma ka näotuvastus, või sellest libiseti lihtsalt üle?

Aitäh! Vaatan praegu Vabariigi Valitsuse seisukohta. Siin on kenasti kirjas, et elektroonilise hääletamise süsteem lubab valijale ligipääsu hääletamisele ainult pärast valija tuvastamist kõrgetasemelise identifitseerimisvahendiga, millega garanteeritakse, et süsteemi sisenenud isik on tõsikindlalt tuvastatud. Nagu te teate, siin näotuvastust ei ole.

Tänud ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole. Hea kolleeg Anti Poolamets, selle päevakorrapunkti arutelul on igal Riigikogu liikmel võimalik esitada kaks küsimust. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esindaja Varro Vooglaiu. Palun!

Palun lisaaega. 

Palun, kolm minutit lisaks!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Kõigepealt sissejuhatuseks suur tänu kolleeg Jaak Valgele väga sisuka ja tegelikult ammendava ettekande eest. Mul on raske siin midagi väga olulist lisada, küll aga saan teha seeria ääremärkusi. Teiseks tahaksin sissejuhatuseks kohe öelda, et on äärmiselt kõnekas ja kurb, et saal niivõrd olulise küsimuse arutamisel on täiesti tühi. 

Ma tean, et sellist asja, nagu ma ennist ütlesin, on võimalik öelda ka mingisuguse poosina või teatud mõttes mänguna. Aga antud juhul ma seda tõesti ei tee, sest minu ja meie sügava veendumuse kohaselt on tegemist ülimalt olulise küsimusega kogu Eesti riigi toimimise seisukohast, ja seda laadi küsimusega, mis ilmtingimata vääriks kogu Riigikogu täit tähelepanu. Kahju, et mul ei ole siin telefoni, teeks pilti sellest täiesti tühjast saalist, mis [minu] ees avaneb, kui välja arvata meie fraktsioon ja mõned inimesed veel.

Üks tunne, mis üha rohkem maad võtab, vaadates, kuidas meie riigis asjad käivad, on sügav pettumus. Olgem ausad: sügav ja üha süvenev pettumus. Ühelt poolt on see pettumus ja teiselt poolt nukrus, sellepärast et tegelikult tahaksime kõik elada sellises riigis, mille üle saab uhkust tunda, mida saab teistele eeskujuks seada ja mille toimimisest saab rõõmu tunda. Probleeme on igal pool, aga kui sa näed, et süstemaatiline mannetus, süstemaatiline madalus, valelikkus, soovimatus vaadata tõele näkku võtab üha rohkem maad, siis see teeb tõesti nukraks. 

Näiteid võib tuua palju. Me võime vaadata tagasi mõne aasta tagusele perioodile, kui viidi ellu koroonadiktatuuri, oma inimeste põhiseaduslikest õigustest tuimalt üle sõites, kõiki mõistuspäraseid argumente ignoreerides. Me võime vaadata seda, kuidas niinimetatud elektribörsi kaudu on inimesi kooritud täiesti külmalt, pumbates neilt korporatsioonide heaks suuri summasid välja. Võime vaadata seda, kuidas praegugi kehtestatakse uusi makse ja tõstetakse olemasolevaid makse, et nendelt inimestelt, kellel niigi on juba hambad varna pandud, viimast välja pigistada, aga samal ajal pankade kallale, mis võtavad sel aastal miljardi või rohkem kasumit sisuliselt mitte millegi eest, mitte mingi oma tööpingutuse eest, vaid lihtsalt euribori tõstmise eest, ei olda valmis mitte kuidagi minema. Seda õigustatakse lausvalede argumentidega. Me võime vaadata, kuidas lasterikastelt peredelt võeti toetused ära, esimese asjana pärast valimisi võeti neilt hiljuti antud toetused tagasi, me võime vaadata seda, kuidas abielu on väärastatud. Ühesõnaga, nimekiri on pikk. 

Aga võime vaadata ka seda, kuidas peaminister käib mööda maailma ringi ja räägib, et me peame rakendama Venemaa suhtes võimalikult karme sanktsioone, igasugune kaubavahetus Venemaaga tuleb lõpetada, see on taunitav. "Leidke üles oma moraalne kompass!" Samal ajal tema enda perekond rikastub just sellisest äritegevusest, vedades Venemaale mitte sanktsiooni all olevaid kaupu, vaid kaupu, millest saab valmistada sanktsiooni all olevaid kaupu. Ühesõnaga selline madal, väike, vassiv valelikkus. Mannetu! 

Peamine probleem, mida mina näen, ja ma arvan, et me kõik näeme seda Eesti riigis, on see, et põhiseadust ei võeta tõsiselt. Ei võeta tõsiselt riikliku iseseisvuse ideaali, sest suur osa iseseisvusest on ära antud Euroopa Liidule ja teistele institutsioonidele. Ei võeta tõsiselt rahvusriikluse ideaali. Sellest ei tehta lihtsalt välja. Tänagi oleme mitme eelnõu menetlemise käigus seda näinud: lihtsalt külmalt hääletatakse Riigikogu menetlusest välja eelnõud, mis on suunatud otseselt selle ideaali elluviimisele. Ei võeta tõsiselt õigusriikluse ideaali, perekonna ideaali, nagu me teame perekonna väärastamise eelnõust, ega võeta tõsiselt ka demokraatia ideaali.

Me teame, et 1920. ja 1933. aasta põhiseadustega oli Eesti rahvale nähtud ette kõrgeima riigivõimu teostamiseks mitmed instrumendid, mida enam ei ole. Oli ette nähtud rahvaalgatuse õigus, oli ette nähtud rahvahääletuse õigus, oli ette nähtud riigipea valimise õigus 1933. aasta põhiseadusega. Neljandana oli nähtud ette Riigikogu valimise õigus. Nagu öeldud, rahvaalgatuse õigust meil enam ei ole, riigipea valimise õigust meil rahvana ei ole, rahvahääletusi me algatada ei saa, ainult Riigikogu saab ja seda pole tehtud 20 aastat. 14. septembril möödus 20 aastat viimasest rahvahääletusest. Ühe korra üritati teha, 2020. aasta sügisel valmistati ette referendumit perekonna ja abielu küsimuses, aga 2021. aasta alguses võeti valitsus maha, üks päev enne seda, kui oleks pidanud siin Riigikogus otsustama referendumi toimumise. Kapo ja prokuratuuri sekkumisel seda siis tehti. Ühesõnaga, demokraatia ideaaliga on asjad väga halvasti. 

Riigikogu valimise õigus justkui nagu oleks veel rahval alles, aga täna me räägimegi sellest, et meil on ka siin äärmiselt tõsised probleemid. Äärmiselt tõsised probleemid!

Põhiseaduse § 60 kohaselt peaksid valimised olema ühetaolised ja salajased. Ometi nad seda ei ole. Ei ole ühetaolised ja ei ole salajased, nagu juba pikalt on räägitud. Ei ole ka valimisi läbi viidud nii, et isikud oleksid tuvastatud. Ei ole tagatud vaadeldavus ega kontrollitavus. Mitte keegi ei saa seda eitada. Ei ole reaalselt tagatud vaadeldavus! Saksamaa kõrgeim kohus on öelnud, et ei saa lubada seda, et valimiste protsess ühelgi hetkel läheb mingisugusesse masinasse, kuskile musta kasti, sest siis ta põhimõtteliselt keskmise normaalse inimese jaoks ei ole enam vaadeldav. Kas saab keegi seda probleemi eitada? Ei saa. Aga see, mida me näeme, on täielik ükskõiksus. Ei tehta lihtsalt välja. See ongi osa sellest mannetusest. 

Martin Helme osutas oma küsimuses õigesti, et põhiprobleem e‑valimistega seonduvalt seondub legitiimsusega. See on sedavõrd raske probleem, mida on raske üle tähtsustada. Kui kaob ära legitiimsus, siis kaob kogu meie ühiskondliku kokkukuuluvuse alus. Siis kaob ära usk sellesse, et näiteks Riigikogu istungit juhataval isikul on õigus seda teha, et meil üldse on õigus siin mingisuguseid seadusi vastu võtta, et nendel inimestel on õigus ministritoolide peal istuda. Siis kaob ära kõik see, mis meid üldse riigina, rahvana koos hoiab, ja nii laguneb riiklik ja rahvuslik ühtsus. Seda probleemi peaks võtma täie tõsidusega, sest selle tagajärjed võivad olla väga rängad, kui seda ei tehta. 

Lõpetuseks ütlen seda, et oma e‑valimistega on Eesti lootnud olla maailmas eeskujuks, aga juba ammu ei ole ta seda mitte. Mitte kusagil Euroopas ei ole Eesti siin eeskujuks. Vastupidi, Eesti on hämmelduse objektiks. Inimesed küsivad, kuidas see võimalik on, et te olete üldse sellise süsteemi suutnud kehtestada. Kõike seda silmas pidades ma kutsun teid üles e‑valimisi lõpetama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimissoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 21 esimesel lugemisel tagasi lükata. Läheme hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 21 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 41 Riigikogu liiget, vastu 15, erapooletuid 0. Eelnõu 21 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Ants Froschi ja Rain Epleri algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 74 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Ants Froschi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tänase pärastlõuna jooksul on tekkinud selline tunne, et siia kõnepulti tulek on üsnagi kasutu ettevõtmine. Mulle meenub üks rahvusvaheline üritus Euroopa Nõukogus Strasbourgis, kus esinejate kõneaega järjest piirati – mul on seda siin küll pikalt alles – ja lõpuks oli seda kärbitud nii palju, et Eesti delegatsiooni juht, üks minister, oli oma 15‑minutise ettekande asemel saanud 3 minutit. Üks tema abidest tegi ettepaneku pidada väga lühike kõne, mis oleks sisaldanud ainult pöördumist auväärt publiku poole ja tänu[avaldust] sellele publikule. Kõik, sellega olekski see kõne läbi olnud. Sisuliselt me näeme ju seda, et vaatamata kõigele, mida opositsioon on teinud ja mida konkreetselt EKRE esindajad on teinud, sõltumata sellest, kas [aega] on 20 minutit või vähem, see ongi vaid seesama pöördumine ja siis ongi lõpp. Tulemus on ette teada: koalitsioon ei liiguta mitte kulmugi. Mul on hea meel, et mõned koalitsioonisaadikud on siiski saali jäänud ja meiega seda õhtut vahetult saalis jagavad. 

Aga nüüd konkreetse teema juurde. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise mõte tuli meil Rainiga, kolleeg Rain Epleriga seoses sellega, et 2021. aastal me mõlemad kandideerisime oma vallas kohalikku omavalitsusse. Osutusime ka valituks. Aga kogu selle protsessi juures jäi kriipima tunne, et midagi on kapitaalselt viltu. See kõik sai väga ruttu selgeks. E‑hääletusest on täna juba räägitud ja räägitud väga mõjusalt. Kolleeg Jaak Valge avas selle Pandora kasti ja näitas tegelikult Riigikogule ja kogu Eesti rahvale, neile, kes vähegi vaevaks võtsid seda ettekannet jälgida, olemasoleva süsteemi mädasust. 

Kohalike omavalitsuste [volikogude] valimise puhul leidsime me Rainiga aga veel ühe nõrga koha, mis lõhub Eesti demokraatiat ja lõhub seda demokraatiat kohapeal, kohtadel, valdades. Nimelt on valimisliidud, mis nii mõneski vallas ja linnas domineerivad, ilma igasuguse vastutuseta seltsingud. On võimalik võtta kätte võlaõigusseadus ja lugeda seda, seal on seltsingu kohta üsna palju paragrahve, aga see kõik on valimiste ja kohalike valimiste vaatevinklist tulutu, sest selline poliitiline ühendus nagu valimisliit ei vastuta ei valimisliiduna mitte millegi eest ega vastuta selle valimisliidu ükski osaline isiklikult. 

Me jõuamegi teema juurde, mis on poliitiline vastutus. Tuleb kindlasti meenutada, et Eestis tehti Riigikogu valimiste [korralduses] omal ajal ju suur muudatus. Meil olid [kunagi] ka Riigikogu valimistel valimisliidud lubatud ja just selle poliitilise vastutuse põhimõtte elluviimiseks need valimisliidud Riigikogu valimistel keelati. Sellest võimalusest loobuti, sest see lõhkus Eesti demokraatiat. Vastutust ei olnud. Täpselt sama probleem on kohalike omavalitsuste valimistega.  

Nende valimisliitude teemaga on tegeldud ju ajaloos ka varem. Konkreetselt soovin ma tsiteerida endist õiguskantslerit Indrek Tederit, kes 2012. aastal ametlikult oma kirjas sedastas: "Riigikohus on – õiguskantsleri taotluse alusel valimisliitude kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osalemise välistamise põhiseaduspärasust analüüsides – selgitanud seda järgmiselt: "Üldkogu nõustub, et poliitilise vastutuse tagamine on põhiseaduslik väärtus. Poliitilise vastutuse põhimõte tuleneb PS §-s 1 väljendatud demokraatia põhimõttest. Demokraatia põhimõte eeldab, et valijal on võimalus teha valik eri valimisprogrammide ja ideede ning neid esindavate kandidaatide ning nimekirjade vahel. Demokraatia toimimise seisukohalt on oluline, et eri ühiskondlikud huvid oleksid ka kohalikul tasandil poliitilise otsustuse protsessis võimalikult ulatuslikult esindatud. Samaaegselt eeldab demokraatia põhimõte ka seda, et valijal on võimalus anda hinnang valituks osutunud volikogu liikmete tegevusele ja nende antud valimislubaduste täitmisele. Selles avaldub volikogu liikmete poliitiline vastutus oma valijate ees."" Ning nüüd väga oluline koht: "Mida püsivam on valimistel kandideerivate poliitiliste jõudude kooslus, seda selgepiirilisem peaks olema poliitiline vastutus, sest valija saab alles järgmistel valimistel anda hinnangu eelmiste valimiste ajal esitatud valimislubaduste täitmisele. Erakonnaseaduses kehtestatud nõuete tõttu on erakondade organisatsioon püsiv ja nende tegutsemine suunatud pikema aja peale, mistõttu on valijatel lihtsam hinnata eri ühenduste tegutsemist eri valimiste lõikes." 

Nüüd tuleb teha remark. Peale haldusreformi elluviimist kadus praktiliselt ainuke argument, millega oli tõrjutud valimisliitude keelustamist. Nimelt oli väide, et osas valdades ei ole nii palju elanikkegi, et üldse mingit kohalikku erakonda moodustada, sest see piirnorm oli 1000. Praegu, peale haldusreformi, on selge, et haldusreform oli poolik. Sellega jäeti kooskõlastamata kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimise seadus. Valdade konsolideerimine on võtnud tegelikult selle kõige tõsisema argumendi laualt maha. Paraku oleme ikka veel olukorras, kus seda poliitilise vastutuse põhimõtet ei ole võimalik kohalikel valimistel realiseerida, sest planeerida ja tegutseda tuleb kõige kehvema variandi alusel. See kõige kehvem variant valimisliitude puhul on see, et kohalikud, aastaid omale toiduahelaid ehitanud osastisvürstid on võtnud mõnes Eesti omavalitsuses võimu lausa jäädavalt. See on nii tsementeeritud seltskond, et selle lahtiraputamine päris mitmetes Eesti valdades ei olegi võimalik. Seetõttu panemegi me kolleeg Epleriga ette muuta kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimise seadust. Ma palun seda toetada. Aitäh!

Üks hetk, üks küsimus on, hea ettekandja. Mart Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult peaks siin küsimuste rodu olema ja neid küsimusi peaks esitama ka teiste erakondade esindajad, sest see teema, mida sa puudutasid, poliitilise vastutuse hajumine ja kadumine, on ülioluline. Me võime tuua näite: see palju räägitud Metsküla kool. Mingisugune valimisliidu kakkude seltskond teeb selle sigaduse lihtsalt ära ja järgmistel valimistel panevad nad kokku uue valimisliidu "Meie kodu on ma ei tea mis asi", eks ole, või "Me oleme see lillekene rohus" – mõtlevad mingisuguse toreda pealkirja endale välja. Kombineerivad needsamad näod, kes sigadustega hakkama said, uude konstellatsiooni ja jätkavad seal sellesama kohaliku omavalitsuse riisumist ja oma kahtlaste sobingute tegemist ja rahade kantimist. Kas ma olen õigesti aru saanud, et just seda pead sa silmas selle poliitilise vastutuse hajumise all?

Jah, nii see on. Aga mul tuli praegu ka seda saali vaadates pähe, et kui me loodame sellele, et erakonnad tagavad sellise põhimõttekindluse ja oma vaadetele kindlaksjäämise ning sellise vastutuse erakondliku ühise väärtusruumi kaudu, siis see tegelikult kehtib ainult mõne erakonna puhul. Mina näen seda praegu – see on ka põhjus, miks ma olen Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige – ainult EKRE‑s. Konkreetne kogemus, mis mul on kohalikust omavalitsusest, viitab sellele, et valimisliidus on inimesi Isamaast, Reformierakonnast, sotsiaaldemokraatide hulgast, kusjuures kõik need erakonnad olid kohalikel valimistel väljas ka oma nimekirjaga. See tähendab, et osad erakonnad lasevad erakonda devalveerida ja teevad seda täiesti külma kõhuga, sest nad teavad, et nad peavad seal kohapeal ühel või teisel moel olema valitsemis‑ ja võimuvooliku juures. Siin on erakondadele sisevaate küsimus ka. EKRE‑s ma saan kindel olla, EKRE on öelnud, et nad ei tee valimisliitusid. Nii see on üldiselt ka olnud ja seda on ellu viidud. Aga ma ei tea, paraku enamus Riigikogus esindatud erakondi võtab seda kõike nii lõdvalt, sest põhimõtteid ju ei ole. Tähtis on olla pumba juures.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Need probleemid on, ma saan aru, üle-eestilised ja mõnes kohas natuke tugevamalt, mõnes kohas natuke vähem tugevalt esile kerkinud. Aga selle [ettepaneku] tõttu hakkavad siin kindlasti välja tulema argumendid, et raha ei ole ja seda muudatust teha ei saa. Kas selle muudatuse tegemine nõuab rahalisi ressursse või nõuab see lihtsalt head poliitilist tahet, mis on näiteks erakondadeülene, et kohalikel valimistel saaksid ainult erakonnad nimekirju välja panna?

See on siiski poliitilise tahte küsimus. Sinna mingit ressursikulu juurde ei tule, see on täiesti selge. Loomulikult saavad kohalikel valimistel kandideerida ka üksikkandidaadid, väärikad inimesed. Neid on igas vallas. Sellisel juhul, kui need hilisemad vallavõimud pannakse kokku oma platvormiga valimistel osalenud erakondadest, isikutest, siis on see kõik aus kaup. Ülejäänud juhul on tegemist võimuahela ülesehitamisega, tihtipeale kaasates vallaametnikke, haridustöötajaid, koolidirektoreid, perearste. Ühesõnaga, kui sa paned nimekirja kokku inimestest, kes on kohapeal piisavalt tuntud, ja teed selle nimekirja piisavalt pika – lisaks muidugi on veel see d'Hondti meetod, mis on kohalikel valimistel täiesti saatanlik –, siis see kokku võib sulle luua olukorra, mida me nägime Otepää vallas, kus valijate enamuse toetuse saanud erakonnad ja ka üks väike valimisliit tegelikult valimistel kaotasid, sest kohalik suur valimisliit oli väljas kõige pikema nimekirjaga ja seetõttu nad saidki kõige rohkem kohti. Ühesõnaga, ma nüüd natuke luban endale väikest fantaseerimist: Eestis tegelikult ei olegi vaja eraldi kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimise seadust. Me oleme nii väike riik, me oleme väiksem kui mõni kohalik omavalitsus mõnes Euroopa riigis, nii et tegelikult on meil vaja ühte universaalset valimisseadust.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja, tänan nende kirjelduste eest. Tõepoolest, üks tüüpiline valimisliidu skeem on parteilased, kes on maskeerunud valimisliitu. Vahel on nende kaubamärk nii vilets, et nad lihtsalt ei julge oma nime all kandideerida. Selliseid valdasid on Lääne-Virumaal õige mitu. Sellegipoolest on huvitav mõtiskleda selle üle, mis teeb valimisliidud nii populaarseks. Kas mõne erakonna juba mahamängitud maine, inimeste soovimatus siduda ennast erakonnaga või hoopis just need erakondade tiibmanöövrid, millega tehakse endale mängult teine taskuerakond juurde? Kust see populaarsus tuleb? Või siis tuleneb see omakorda just sellest vastutamatusest? Kui midagi juhtub, siis hajutakse laiali nagu partisanisalk ja pärast tullakse uue nime all kokku.

Hea kolleeg! Ma arvan, et kõik need nähtused esinevad, aga ma juhin tähelepanu sellele, et pahatihti on tegemist täiesti teadliku plaaniga teha kõik võimu nimel, mis tähendab ühe valla puhul seda, et seda tehakse valla ressursi ja ka riigi eraldiste oma huvides kasutamise nimel. Ma arvan, et neid näiteid on Eestis võimalik leida praktiliselt kõikidest omavalitsustest. On tehtud kaheldava väärtusega otsuseid: ehitavad tavaliselt ühed ja samad ettevõtted, kes võidavad konkursse, pakkumisi ja nii edasi. Selline, ütleme, toiduahelate vähkkasvaja on kohtadel Eesti võib-olla päris korralikult üle võtnud. Me ei adugi, kuivõrd sügavale need juured on praegu läinud. Aga põhiliselt käib see minu hinnangul kõik raha nimel.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud esineja! Jällegi, ega meie geopoliitilises asukohas ei ole võimalik mööda vaadata julgeolekuprobleemidest. Ei ole välistatud ka see, et mõnes Eesti osas, näiteks Tallinnas või ka Ida-Virumaal või – arvestades seda, kui palju meile on slaavlasi saabunud viimase aasta-poolteise jooksul – juba mõnes maapiirkonnas tekib valimisliit tingliku nimega "Naš dom – Gazprom". Võib-olla eesti keelde tõlgituna küll, aga ikkagi. Ja see hakkab ajama täiesti selgelt ja teadlikult ja väljastpoolt dikteeritud, Eesti riiklust lammutavat poliitikat, entroopiat esilekutsuvat poliitikat. Nagu me näeme, meil keskvalitsus tihtipeale osutub täiesti impotentseks, laiutab käsi: me ei saa midagi teha, koolid kuuluvad kohalikule omavalitsusele, see [või teine] kuulub kohalikule omavalitsusele ja nii edasi ja nii edasi. Mul küsimuse aeg saab otsa, juba eesistuja näitab näpuga, et poiss, pane suu kinni. (Juhataja naerab.) Paluks sinu hinnangut.

Kahjuks ei saa seda stsenaariumi välistada. Kuigi kohalik autonoomia eeldaks ju seda, et tegeldakse ainult kohalike asjadega, on paraku teemasid, mille puhul võib mingil kohalikul lahendusel olla pretsedenti loov mõju üle riigi. See tähendab, et kui sellist lahendust "Meie kodu on Gazprom" asutakse kuskil ellu viima ja see õnnestub, siis see hakkab levima. Kohaliku omavalitsuse pretsedenti loov võime on suurem, kui me seda arvame, sest seesama mudel, kuidas kaaperdada valda valimisliidu kaudu, oli kahel viimasel korral kohalikel valimistel levinud. Need inimesed on omavahel isiklikult tuttavad, kes seda [teevad], ja nad jagavad oma kogemusi, kuidas edukalt vald oma kontrolli alla saada.

Suur tänu, hea kolleeg ja kursusekaaslane! Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Kallid kolleegid! Teen siis selle eelnõu menetlusest põhiseaduskomisjonis lühikese kokkuvõtte.

Põhiseaduskomisjonis oli antud eelnõu menetluses teisipäeval, 12. septembril 2023. aastal. Peale komisjoni liikmete oli sinna kutsutud Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko. Nii nagu hetkel just siin lõpetas Ants Frosch, tegi Ants Frosch ka põhiseaduskomisjonis ülevaate antud eelnõust, mis käsitleb seda, et välistada valimisliitude osalemine kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel. Samamoodi toimus arutelu, sai küsida. Valitsuse esindaja tutvustas valitsuse seisukohta, mis oli mitte toetada antud eelnõu, ja ta tõi ka ära põhjused.

Samamoodi tehti ka otsused. Ka siin oli konsensus kahes kohas. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. septembril, see [otsus] tehti konsensusega. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov, samamoodi oli konsensus. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata: poolt oli 7 liiget, vastu 2, erapooletuid 1. See oli lühikene kokkuvõte. 

Suur tänu ettekandjale! Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme.

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! See on üks hiiglama hea seaduseelnõu. Ei ole üldse mitte obstruktsiooniline, vaid üritab Eesti poliitikat paremaks teha. Need põhiargumendid käis ju Ants Frosch läbi, aga me kõik, kes me oleme poliitikas olnud natukenegi kauem kui ühe valimistsükli, teame, milline petukaup on kohalik valimisliit. Lihtsalt petukaup! Kõik, kes me oleme ka kohalikus poliitikas kuidagigi, otsapidigi sees, teame, kui ebastabiilne on igasugune kohaliku võimu teostamine, kui sa pead seda tegema koos valimisliiduga. See on ikka sõna otseses mõttes kasside karjatamine. Igaüks jookseb oma suunas, kõiki hoitakse koos ainult järjekordse portsuga kohaliku maksumaksja rahast, sellega, kes saab ühe või teise nõukogu või kolmanda või neljanda MTÜ kaudu rahakest. Nii see loksub. See ei ole efektiivne valitsemine ja loomulikult ei ole sel mingit pistmist poliitilise vastutusega. 

Valimisliite on Eestis vahepeal lubatud, neid on vahepeal ära keelatud ja siis jälle lubatud. Kõik me teame seda argumenti, et meil polegi inimesi, et väikestes kohtades on inimesi lihtsalt nii vähe. Sellele on lahendus olemas: üksikkandidaadid. Või on olemas teine lahendus. Näiteks Ruhnu- või Kihnu-taolisel väikesaarel, mõnes veel väiksemas omavalitsuses – noh, kõige väiksemad meil tegelikult ongi väikesaared – peavad inimesed tegema valiku, millise erakonna nimekirjas nad kandideerivad. Meil on erakonnamaastik väga kirju, on üks hea erakond ja siis on ühispartei, millel on seitse erinevat haru. Valikut kui palju! Nii et selle taha see kindlasti ei jää. Palun toetage eelnõu! 

Suur tänu, Martin Helme! Rohkem kõnesoove ei ole, head kolleegid. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 74 esimesel lugemisel tagasi lükata. Läheme hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 74 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 44 Riigikogu liiget, vastu 15, erapooletuid 0. Eelnõu 74 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Head kolleegid, asume tänase viimase päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Jaak Valge, Varro Vooglaiu, Leo Kunnase, Henn Põlluaasa ja Helle-Moonika Helme algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 77 esimene lugemine. Taas on Riigikogu kõnetooli oodatud Riigikogu liige Jaak Valge. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma pean ikka jälle dramaatiliselt alustama siin hilisel tunnil, aga olukord seda [nõuab]. Ma ütlen, et meie riigi poliitika on ummikusse jooksnud. Meil on see klassikaline olukord, mida marksistid on nimetanud revolutsiooniliseks situatsiooniks, et poliitladvik ei saa ja kodanikkond ei taha vanamoodi edasi elada. 

Valitsuskoalitsiooni toetus on viimase Norstati uuringu kohaselt 42,6% ja opositsiooni oma 52,7%. See on täiesti vastupidine olukord sellele, mis valitseb parlamendis. Ehk hetkel esindusdemokraatia ei kajasta mingil moel meie ühiskonna enamuse hoiakuid ja see loob ühiskonnas pinget. 

Proovides ette kujutada olukorda, kus meil oleks rahvahääletuse ja rahvaalgatuse võimalus, ma ütlen, et siis seda pinget oleks hoopis vähem või võib-olla ei oleks seda üleüldse. Vähemalt keskendutaks sisulistele küsimustele, kuna siis rahvaesindajad oleksid sunnitud lihtsalt teadvustama, et nad ei pea arvestama mitte ainult oma kõlakoja, vaid terve ühiskonna arvamusega. Just nimelt rahvaalgatuse võimalus teebki kodanikkonnast esinduskogule võrdse koostööpartneri. 

Esindajate valimine mingi aja järel, nelja aasta tagant siis, on ebapiisav seetõttu, et erakondade kandidaatide valimisprogrammide sisu ei saa valijad mõjutada ja me peame vastu võtma nii-öelda paketid, mis pealegi veel moonduvad koalitsioonilepete tulemusena. Mulle näiteks võib meeldida Keskerakonna demokraatiaprogramm, aga ma ei ole absoluutselt nõus Keskerakonna seisukohtadega immigratsiooniküsimuses. Või siis mulle enam-vähem meeldivad, ütleme, Isamaa seisukohad immigratsiooniküsimuses, ehkki need võiksid olla põhimõttelisemad, aga ma ei ole nõus nende seisukohtadega demokraatia suhtes. Rahvahääletuste esilekutsumine lubabki kodanikel need konkreetsed poliitikad erakondade programmidest lahti rakendada. 

Mina olen ise otsedemokraatiat propageerinud, vaatasin, et esimese artikli otsedemokraatia kasuks kirjutasin 2006. aastal. Aga eelmisel nädalal, ma ütlen, me ületasime ühe rajajoone rahvaalgatuse osas. Nimelt, Eesti suurim ja mainekaim päevaleht leidis samuti oma arvamustoimetaja [sõnade] näol, et väljapääs meie poliitilisest ummikust on rahvaalgatuse taastamine. See on rajajoon. Nii. Selleks on vaja põhiseadust muuta, aga selle eelnõu esitamiseks meil praegu piisavalt hääli pole. Kuid uskuge, need hääled ükskord tulevad ja põhiseadust muudetakse siis niimoodi, et rahvaalgatuse ja rahvahääletuse võimalused tekivad, kui Eesti riik ikka üldse alles jääb.

Nii. Aga rahvahääletused toimuvad Euroopa maades ka kohaliku omavalitsuse tasandil ja need saavad loomulikult toimuda ainult kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvate küsimuste üle, nii nagu kohalik volikogu ei saa samamoodi oma pädevuse piire ületada. Ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta viitab selgesõnaliselt kodanike õigusele osaleda kohalikel referendumitel, kui see on seadusega lubatud. Väga paljudes riikides, enamikus Euroopa riikides ongi see seadusega lubatud. Rahvahääletuse võib algatada kohalik võim, kohalik täitevvõim või esinduskogu näiteks Austrias, Norras, Poolas, Prantsusmaal, Slovakkias, Soomes ja Tšehhis. Rahvas saab kohalikul tasemel referendumeid algatada näiteks Bulgaarias, Norras, Prantsusmaal, Saksamaal, Slovakkias, Sloveenias ja Šveitsis. Siduvad on kohalikud rahvahääletused vähemalt mõnedes küsimustes, mitte kõikides küsimustes, vaid vähemalt mõnedes küsimustes, näiteks Islandil, Itaalias, Poolas, Šveitsis ja Tšehhis. 

Meil Eestis on aga teistmoodi. Meil oli aastatel 1993–1999 ka kohalik rahvahääletus kohaliku omavalitsuse teostamise üks vorme. Ehkki toona seadus seda täpsemalt ei reguleerinud, võeti sellelsamal 1999. aastal vastu KOKS‑i muutmise seadus, millega see kaotati. Toona põhjendati seda vajadusega viia seadus kooskõlla põhiseadusega, ehkki õiguskantsleri hinnangul ei keela põhiseadus kohalikku rahvahääletust ja selle kaotamise põhjendus ei olnud õiguslikult korrektne. Aga nii see jäi ja on siiamaani. 

Nii. Siiski on Eesti poliitikute sagedaseks referendumivastaseks argumendiks kas kohalikul või üldriiklikul tasemel meie kodanike väidetav rumalus või egoistlikkus. Seda öeldakse tavaliselt viisakamalt, põhimõtteliselt üldjuhul jah niimoodi ei väljendata, aga põhjendused stiilis, et kui Eesti kodanikel endil lasta otsustada, siis hääletataks kõik maksud nulli ja tõstetaks pensionid kahekordseks, on küll väga levinud. Ma võiksin selle vastu, ütleme, küsitlusuuringutega toodud argumente esitada, aga ma lihtsalt hilisel tunnil aja kokkuhoiu huvides ei hakka seda tegema. 

Meie eelnõus on praegu järgmised sätted. Rahvahääletus algatatakse volikogu poolt või vähemalt 10% hääleõiguslike valla‑ või linnaelanike poolt, kuid mitte vähem kui 30 hääleõigusliku valla‑ ja linnaelaniku poolt või nii volikogu kui ka valla‑ ja linnaelanike poolt. Edasi. Kohalikule rahvahääletusele ei saa seada riigielu küsimusi või küsimusi, mille rahvahääletuse tulemus võib olla seadusega vastuolus. Seda ei olegi mõtet hääletada, mille tulemus võib olla seadusega vastuolus. Kolmandaks ja see on elementaarne kõikide rahvahääletuste puhul: antud juhul peab kohalik omavalitsus selle tagama, et rahvahääletusele seatud küsimuses oleks tagatud tasakaalustatud teavitus. Tasakaalustatus teavitus. Selles eelnõus on niimoodi, et rahvahääletus peab toimuma aasta jooksul taotluse esitamise ajast, ja on pakutud, et tulemus on õiguslikult siduv, kui [rahvahääletusel] osaleb vähemalt 30% kohaliku omavalitsuse valimisõiguslikest elanikest. Vastasel korral käsitletakse tulemust rahvaküsitlusena ehk õiguslikult mittesiduva või nõuandva rahvahääletusena. Rahvahääletuse muud korralduslikud tingimused sätestab kohaliku omavalitsuse volikogu. 

Need põhimõtted on ikkagi kooskõlas meie unitaarriigi põhimõttega ja sätestatud selleks, et standardiseerida kohalike rahvahääletuste toimumise tingimused. 

Kui põhiseaduskomisjonis seda eelnõu sai kaitstud, siis seal väideti vastukaaluks, et nii on võimalik, et vastu võetakse mingi rumal otsus. Jaa, see ongi võimalik, on küll. Aga see on sarnane loogika sellega, kuidas me tagame näiteks seda, et 90% inimesi, kodanikke, meie parlamendi [valimistel] ei hääleta näiteks rahuliikumise Koos poolt. See loogika ei usalda meie inimesi. Selle järgi tuleks ka parlamendivalimised üldse ära jätta, kui see loogika ikkagi lõpuni viia. Nimelt ongi just poliitikute asi ühiskonnale selgitada, mis on vajalik ja mis mitte, mis on rumal ja mis mitte. See 30% on seatud selleks, et ettepanekule vastuolijatel ei oleks mõttekas referendumile boikotti kuulutada, siis oleks kerge sellised algatused põhja lasta. Ilmselgelt on künnised läbiräägitavad, aga on selge, et need künnised ei saa ka olla liiga kõrged, sest inimesed ei tule referendumile, kui nad näevad, et nii ehk naa ei ole lootust, et nende algatus vastu võetakse. Kui see künnis oleks 50%, siis ettepaneku vastased boikoteeriksid referendumeid. Aga nagu öeldud, kõik tingimused on läbiräägitavad. Tegelikult on lihtsalt asi nagu põhimõttes, kas me usaldame oma inimesi või me ei usalda neid mitte. Aitäh!

Suur tänu ettekande eest! Mõned küsimused. Tanel Kiik, palun! 

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Iseenesest on suund, ma arvan, õige, et rahvahääletusi oleks rohkem, rahvaalgatusi oleks rohkem. Tõsi ta on, Eestis üleriigiliselt neid referendumeid just ülemäära tihti ei toimu. Viimane oli 2003 Euroopa Liiduga seonduvalt. 

Aga ma küsin teilt kahte asja. Esiteks, mille põhjal te olete teinud sellise ettepaneku seaduseelnõus, et just nimelt üks aasta on see periood, mille jooksul tuleb see asi hääletusele panna? Näiteks võib olla tegemist mõne ajakriitilisema küsimusega. Aastane nihe võib tähendada seda, et eelarve vaates see jõuab näiteks üldse otsustamiseni nii-öelda poolteise aasta pärast või mingil muul hetkel, kui vahepeal on eelarve vastu võetud. Ehk kust see aasta tuleb? Teiseks, äkki te toote mõne konkreetse näite, mida te peaksite mõistlikuks kohalikul tasandil otsustada mis tahes omavalitsuses?

Suur tänu! Väga-väga asjalikud küsimused. Kõigepealt see üks aasta. Eks ma vaatasin teiste riikide kohalikes omavalitsustes rahvahääletuse korraldamist. Mõnes riigis oli küll see üks aasta. Mulle see aasta tundub asjakohane sellepärast, et siis ei tehta otsuseid, kuidas öelda, poliitilisel kõrgtemperatuuril. Ma olen teiega täiesti nõus, et sel juhul, kui on nii pikk välp või kui on nii pikk ajaperiood, siis võib-olla sellised aktuaalsed küsimused jäävad rahvahääletusele panemata. Selleks teise poole kaalukeeleks on see, et siis pigem käsitletakse rahvahääletusel ja ‑algatusel selliseid strateegilisi ja olulisemaid asju. Aga loomulikult on nii ühel kui ka teisel lahendusel pluss‑ ja miinuspunkte.  

Nii. Missuguseid näiteid ma tooksin kohalikest omavalitsustest? Näiteks ma arvan, et Saaremaal võiks hääletada vabalt selle üle, mille üle on palju polemiseeritud: kas Kuressaare linna peatänaval keelustada autoliiklus või mitte. Väga paljud inimesed räägivad sellest sinna ja teisele poole, palju kirjutatakse sellest ajalehtedes. Pinge on üleval kogu aeg, aga mis sellest saab, seda lahendust ei ole. Nii. Tartus on võib-olla kõige aktuaalsemaks küsimuseks jätkuvalt see, kas Tartu elanikkond tegelikult soovib seda südalinna kultuurikeskust või mitte. Seal on tugevad pooltargumendid ja tugevad vastuargumendid. Me saaksime pahandusest hoopis kergemini üle, kui me otsustaks seda rahvahääletusel. Siis oleks pilt selge. Kellelgi ei oleks hiljem põhjust süüdistada linnapead või valitsuskoalitsiooni, see oleks meie otsus ja kõik.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Kui vaadata petitsioonide platvormil viimasel ajal olnud rahvalt allkirjade kogumisi, kus automaksu vastu näiteks koguti 77 000 allkirja ja petitsioon "Nõuame Kaja Kallase tagasiastumist" sai kolme päevaga 27 000 allkirja, siis see on ikka väga muljetavaldav ja monitoorib rahva teatud hoiakuid väga hästi. Aga samas ei kohusta see valitsejaid mitte millekski, mis omakorda suurendab ju lõhesid ja rahulolematust ühiskonnas ja võimu võõrandumist rahvast. Kas selles eelnõus ettenähtud rahvahääletuse otsused oleksid sinu arvates rohkem ühendavad ja mõjutaksid lõppkokkuvõttes ka valitsejate otsuseid?

Aitäh! Ma olen veendunud rahva otsustamise ja rahvahääletuste pooldaja. Ma olen täiesti veendunud, et just koos otsustamine loobki sidusat ühiskonda ja legitimeerib otsuseid ning seda nii üleriiklikul kui ka kohalikul tasandil. Nagu ma enne ütlesin, praegu on meie põhiseaduses muudatuse tegemiseks vaja rohkem hääli, kui meil konservatiividel on, aga kohaliku omavalitsuse rahvahääletuse sätestamiseks meil hääli piisab. Tegelikult ongi võib-olla hea, kui me sealt alustame ja vaatame, kuidas see toimib.

Ma arvan, et see ei ole test, me nagunii ju oma rahvast ikkagi usaldame, aga selleks, et me saaksime aru, kuidas see toimib, ei tule teha neid tingimusi liiga rangeks, sest vastasel korral inimesed ei tule lihtsalt hääletama. Seda ei tule liiga rangeks teha, aga ei tohi ka liiga lõdvaks teha selles mõttes, et mingid avantüristlikud elanikkonnagrupid asja ees, teist taga ei vaevaks kohalikke omavalitsusi tihedate rahvahääletustega. Rahvusvaheline kogemus on olemas ja tegelikult on ka meil Eestis ajalooline üleriiklik kogemus olemas. Ma arvan, et need künnised ja muud filtrid õnnestuks väga pädevalt sätestada, kui meil oleks see tahe, aga ma väga kardan, et koalitsioonil järjekordselt seda tahet ei ole.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja, tänan vastuste eest eelmistele küsimustele. Mul on veel paar küsimust. Ma lugesin seletuskirjast põhjendusi selle kohta, kust need 30% ja muud künnised tulid, ka see 10%‑line algatamise määr. Aga ma küsin nii: kas te ei pelga, et tekib ikkagi selline moment, et ühel ühiskonnagrupil on võimalik läbi suruda mingisuguseid selliseid otsuseid, mida tegelikult enamik kas ei toeta või mis jätavad neid piisavalt külmaks, mistõttu nad ei tule otseselt osalema? Lihtne matemaatika ütleb, et kui 30% osaleb ja 51% toetab, siis tähendab see, et napilt 15% koma millegagi saab mingi otsuse läbi suruda, kui võtta aluseks kogu valimisõiguslik elanikkond. Kuidas te seda riski näete ja maandate? Kas on ka mingeid piiranguid teil ette nähtud lisaks sellele, millele te siin viitasite, et ei või seadusega vastuolus olla? Aga näiteks kui on utoopiline ettepanek, et tõstame keskmise pensioni, ma ei tea, 10 000 euroni selles konkreetses vallas? See on küll riigielu teema, aga võib olla näiteks [ettepanek] kehtestada 10 000 euro suurune kohaliku omavalitsuse toetus, milleks vallal raha ei ole. Kuidas seda riski maandada?

Aitäh! Jälle väga asjalikud küsimused. Vastus on see, et põhimõtteliselt jah, pelgan küll. Aga poliitikud peavadki valijaid pelgama ja peavadki valijate soovi järgi käituma. Poliitikute kohustus ongi valijatele selgitada ja pidevalt selgitada seda, mida on vaja ja mida ei ole vaja. Sel juhul jääksid igasugused sellised avantüristlikud otsused ära. Samas ei ole meil mitte mingit alust arvata, [et selliseid otsuseid läbi suruma hakatakse]. Uuringud näitavad seda ja ka teiste Euroopa riikide kogemus näitab, et kodanikkonna enamus ei tee asja ees, teist taga avantüristlikke otsuseid. 

Nii. Teine küsimus, jah, kas sinna oleks veel mõtet nagu teatavaid filtreid või piiranguid seada. Põhimõtteliselt võib see olla läbirääkimiste küsimus. Iseasi, kui otstarbekas see on. Me oleme näinud väga tihti, kuidas tervemõistuslikke seisukohti või seadustes sisalduvaid üheselt mõistetavaid sätteid võidakse moonutada. Selles mõttes, et kui me filtreid seame, kusjuures näeme võib-olla ette võimalusi, kuidas neid filtreid võidakse kuritarvitada, siis oleks minu isikliku arvamuse järgi kõige parem mitte mingeid teemafiltreid seada.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Rahvahääletuse eelkäijad – võib-olla ma eksin, see sõna ei ole siin hea – olid need kunagi näiteks Tallinnas korraldatud rahvaküsitlused, mis olid pigem teeseldud rahvaküsitlused, kui kusagile kaubanduskeskusesse pandi mingi tünn ja pärast arutleti selle üle, kas rahvas osales või mitte. Nüüd on küsimus selles, kuidas sa näed sellist korrektset reeglistikku, et kõik oleks kaasatud – küllap siis tegu on samasuguse nähtusega nagu mõned kohaliku omavalitsuse valimised –, et reeglistik oleks korras, et info jõuaks kõigini. Šveitsis on võimalikult korrektne ajakiri tehtud selle jaoks. Palun hajuta neid hirme, et tuleb Tallinna küsitluse tüüpi rahvaküsitlus ühes kaubanduskeskuses.

Aitäh! Tõepoolest, olen nõus. Mul on ka meeles need Tallinna niinimetatud rahvahääletused, mis olid nagu pigem rahvahääletuse paroodia, eks ju. Aga jälle, lühidalt vastates, kuna aeg on hiline: suuremas osas Euroopa riikides on toimiv reeglistik olemas. Ei näe mitte mingit põhjust, miks meil ei oleks võimalik seda teha.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Siin üks eelkõneleja rääkis, kuidas mingisugune inimeste klikk võib hakata kuritarvitama seda küsitluse mehhanismi. Ma ütleksin, et üks inimeste klikk, kelle parteiline kuuluvus on sotsid ja Keskerakond, terroriseerib näiteks praegu kõiki Tallinna liiklejaid oma arulageda liikluskorralduspoliitikaga. Nii et see ei ole sugugi seotud ainult võimalike rahvaküsitlustega. Ma arvan, et rahvaküsitlus selles küsimuses sunniks, vastupidi, kohalikku omavalitsust täiesti teistmoodi lahendusi välja pakkuma, et liiklust Tallinnas lahedamaks teha. 

Aga mu teema on hoopiski muu. Meil mingisuguses algvariandis on olemas ju ka rahvaküsitlus, kui me räägime nendest niinimetatud kaasavatest eelarvetest, mida nii mõneski omavalitsuses on praktiseeritud ja mis selgelt näitavad, kus kohalikud elanikud tahaksid näha teatud investeeringut. (Juhataja helistab kella.) Kas see on positiivne näide või mitte?

Aitäh! Kõigepealt ma sekundeerin esimesele kommentaarile ja ütlen, et sellel rahvahääletusel võib olla ja kindlasti ongi preventiivne funktsioon. Ehk juba selle võimaluse olemasolu sunnib võimu – kas kohalikku võimu või keskvõimu – korralikumalt käituma, otsuseid läbi mõtlema ja käituma ühiskonna enamuse hoiakute kohaselt. Meil on tõepoolest mitmes omavalitsuses see niinimetatud kaasava eelarve hääletamise variant olemas. Ma kahjuks pean ütlema, et see on rahvahääletuse või rahvaküsitluse paroodia. Kui Tartus – kui ma nüüd õigesti mäletan, aga suurusjärk on küll õige – lubatakse armulikult Tartu elanikel hääletada 0,2% üle Tartu eelarvest, siis kui suur võim ikkagi Tartu elanikele antakse ja kui suur lootus on, kui palju Tartu elanikke hääletama tuleb?

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vaat, sa just puudutasid praegu seda kaasava, kohaliku rahva kui kogukonna kaasava hääletamise temaatikat. Aga kuidas vältida seda, nagu praegu meil Eestis on juba mõnes kohas juhtunud? Nursipalu on ehe näide, eks ole. Ka Saaremaal minu teada kohalik omavalitsus korraldas kaasamise nimel rahvaküsitluse tuuleparkide teemal. Seda on olnud ka piirkondades, kus on karjäärid, ma tean, Virumaal ja Põhja-Eestis. Saadakse see tulemus rahvalt kätte, kogukond avaldab oma arvamust, aga keskvalitsus võtab vastu näiteks riikliku eriplaneeringu seaduse, millega kiirkorras hakatakse menetlema nii tuuleparke, karjääre, Nursipalu harjutusvälja ja kõike, mis on sellega seotud. Kuigi rahvahääletusel kogukond on vastu, saab keskvalitsuse seadusega neist ikkagi üle sõita. Kuidas seda vältida?

Aitäh! Jah, on küll olemas tõesti selline võimalus ja seda on ka praktika näidanud. Ega sellest muud moodi üle ei saagi, kui tuleb ka üleriiklik rahvahääletuse ja rahvaalgatuse võimalus luua. See on ka ülihalb poliitiline praktika, kui niimoodi käituda. Aga kindlasti, kui meil oleks võimalik kohalik referendum selle autentsel kujul ja seal osalemise määr oleks piisavalt suur, siis ka keskvõimul oleks sellest enamuse arvamusest selle võrra keerulisem nii-öelda üle sõita.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Nagu me mõlemad hästi teame, ei ole Riigikogu Eesti Vabariigis pidanud 20 aasta jooksul vajalikuks korraldada ühtainsatki rahvahääletust. Mulle tundub, et paljuski on asjade selline käik olnud tingitud sellisest alushoiakust, mille kohaselt peetakse rahvast liiga rumalaks, et riigielu küsimuste otsustamises kaasa rääkida, mistõttu kõik otsused tuleb teha rahva eest sellistel väga tarkadel, kompetentsetel, erudeeritud inimestel, keda leiab näiteks Riigikogust. Kuidas teie sellesse argumenti suhtute, et rahva enamus, rahvas üldiselt on liialt rumal, et riigielu küsimusi otsustada, antud eelnõu kontekstis?

Aitäh! Jah, ma aasta tagasi korra tegin sellise matemaatilise tehte: alates 1995. aastast on Šveitsis toimunud 211 korda rohkem rahvahääletusi kui Eestis, sellepärast et Šveitsis on neid toimunud 211, aga Eestis 1. Ega see väga keeruline tehe ei olnud. Aga ma olen nõus jah, et kui seda ka ei väljendata, siis tegelikult alushoiak on nimelt see, et ega rahvas ei suuda pädevaid otsuseid teha, et küll meie suudame paremaid teha. Seesama alushoiak on praegu ka see, millega võimulolev valitsus nii-öelda devalveerib pidevalt ka parlamendi osatähtsust, parlamendi tähendust. Kui me arvame, et kodanikud ei suuda pädevaid otsuseid teha, siis, olles järjekindel, tuleks lõpetada ka parlamendivalimised. 

Hea ettekandja, ma tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Teen siinkohal väikese kokkuvõtte põhiseaduskomisjonis räägitust. Põhiseaduskomisjon kogunes seda eelnõu arutama teisipäeval, 12. septembril käesoleval aastal. Peale komisjoni liikmete olid kohale kutsutud Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi kohalike omavalitsuste poliitika osakonna kohalike omavalitsuste õigusvaldkonna juht Martin Kulp ning Riigikogu [Kantselei] õigus‑ ja analüüsiosakonna nõunik Olivia Taluste.

Nii nagu siin just äsja lõppes Jaak Valge sissejuhatav arutelu, oli see ka samamoodi põhiseaduskomisjonis. Seal käis vilgas arutelu selle üle, kas seda [muudatust] teha või mitte. Martin Kulp tutvustas Vabariigi Valitsuse arvamust, mis eelkõige puudutas just seda, et eelnõu probleemiks on see, et võib peale jääda vähemuse tahe enamuse otsuse suhtes.

Kokkuvõttes tehti järjekordselt kolm otsust. Üks nendest oli see, et teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. septembril käesoleval aastal, see otsustati konsensuslikult. Teiseks, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, toimus hääletus: poolt oli 6, vastu 2, erapooletuid oli 1. Kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov, samamoodi konsensuslik otsus. See oli ka lühikene sissejuhatus sellele. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Pidades silmas hilist õhtutundi, teeme selle kõne nüüd kiirelt ja kompaktselt ja keskendumegi üksnes ühele ainsale punktile. Nimelt sellele, et ultimatiivselt hääletame me selle eelnõu üle otsustades mitte lihtsalt selle eelnõu üle, vaid tegelikult ka selle üle, kas me tahame, et Eesti oleks demokraatlik riik üksnes deklaratiivselt või ka reaalselt. 

Teatavasti ei ole, nagu ma ühes täna peetud kõnes juba esile tõin, Eesti rahval enam elementaarseid demokraatlikke õigusi, mis olid ette nähtud nii 1920. kui ka 1933. aasta põhiseadusega. Meil ei ole õigust valida endale riigipead, meil ei ole rahvana õigust algatada parlamendis seaduseelnõusid. Meil ei ole rahvana õigust enam algatada rahvahääletusi. Nagu me mõnda aega tagasi rääkisime, on ka parlamendivalimiste süsteem raskelt puudulik, kuna e‑valimiste tõttu ei ole see ei jälgitav ega ka kontrollitav. Täna me arutame küsimust, kas peaks rahvale andma väikesegi demokraatliku õiguse, nimelt õiguse algatada kohalikul tasandil rahvahääletusi. 

Ma lõpetan sellega, millega ma alustasin: palun näitame selle hääletusega, et me tahame, et Eesti oleks demokraatlik riik mitte üksnes sõnades, vaid ka päriselt. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 77 esimesel lugemisel tagasi lükataks. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist. 

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku, et eelnõu 77 esimesel lugemisel tagasi lükataks. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Hääl saalist: "Jüri!") Katkestan hääletuse. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus. Palun vaikust! Palun mikrofon Kalle Grünthalile. Palun mikrofon! Palun!

Asi on selles, et § 83 lõige 5 sätestab, et enne hääletamistulemuste selgumist ei või keegi istungisaalis valjusti mõtteid avaldada. Jürgen Ligi siin tegi väga kõva häält ja avaldas oma mõtteid. Tuginedes § 84 lõikele 2 palun hääletus tühistada ja alustada uuesti. (Jürgen Ligi kohalt: "Protest! Mul ei olnud ühtegi mõtet seal taga." Naer saalis.)

Aitäh! (Helistab kella.) Head ametikaaslased! See vastab tõele tõesti, et kui on hääletus ja hääletus kestab, siis saalis peab olema vaikus. Nii et see on täiesti õige tähelepanek. Aga proovime uuesti. Ei tea, kindlasti on mõnikord ka neid mõtteid ju, ei ole nii, et kunagi pole ühtegi mõtet. 

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 77 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!  

Tulemusega poolt 40, vastu 17 ja erapooletuid ei ole, on eelnõu 77 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 13. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Head ametikaaslased, meie tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös. Turvalist koduteed!